8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/2

P8_TA(2018)0273

Linnade roll liidu institutsioonilises raamistikus

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon linnade rolli kohta liidu institutsioonilises raamistikus (2017/2037(INI))

(2020/C 118/01)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 5 lõiget 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—	võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele (1),

—	võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (2), eriti selle artiklit 41,

—	võttes arvesse Amsterdami pakti, millega kehtestatakse ELi linnade tegevuskava ning milles linnaküsimuste eest vastutavad ELi ministrid leppisid kokku 30. mail 2016,

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 240/2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend (4),

—	võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“ (COM(2014)0490),

—	võttes arvesse deklaratsiooni ELi linnade tegevuskava kohta, milles territoriaalse ühtekuuluvuse ja linnaküsimuste eest vastutavad ministrid leppisid kokku 10. juunil 2015,

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades (5),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses (6),

—	võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2016. aasta järeldusi ELi linnade tegevuskava kohta,

—	võttes arvesse Euroopa säästvate linnade Leipzigi hartat, milles lepiti kokku linnaarendust ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleval ministrite mitteametlikul kohtumisel Leipzigis 24. ja 25. mail 2007,

—	võttes arvesse uut linnade tegevuskava, mis võeti vastu 20. oktoobril 2016. aastal Ecuadoris Quitos toimunud eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleval ÜRO konverentsil (Habitat III),

—	võttes arvesse komisjoni Euroopa linnade olukorda käsitlevat aruannet 2016. aasta kohta,

—	võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ELi kodakondsuse 2017. aasta aruande ja kodanike õiguste tugevdamise kohta demokraatlike muutuste liidus (7),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A8-0203/2018),

A.	arvestades, et Euroopa Liidu lepinguga loodi Euroopa Regioonide Komitee, millega kaasati linnad – nende esindatuse kaudu komitees – selle nõuandvasse rolli ELi otsustusprotsessis;

B.	arvestades, et Regioonide Komitee täidab seda rolli mitmesuguste tegevuste kaudu, millega edendatakse dialoogi ja aktiivset osalust ELi otsustusprotsessis;

arvestades, protokolliga nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta antakse Euroopa Regioonide Komiteele õigus algatada Euroopa Liidu Kohtu kaudu menetlus, kui õigusaktide puhul, mille vastuvõtmiseks tuleb aluslepingu kohaselt komiteega konsulteerida, ei ole järgitud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; arvestades, et seega on linnadel vahend oma huvide kaitsmiseks Euroopa Liidus;

D.	arvestades, et tuleks teha selget vahet aluslepingutes ette nähtud linnade esindajate, näiteks Regioonide Komitee liikmete, ja linnade huve esindavate ühenduste vahel;

E.	arvestades, et suurem osa ELi elanikkonnast (üle 70 %) elab linnades;

F.	arvestades, et üleilmastumisega kaasnev võimu lahutamine territooriumist ei kaota vajadust Euroopa linnade võrgustike järele, kus määratakse kindlaks liidu kodanike huvid ja kaitstakse neid;

G.	arvestades, et suuremat osa ELi poliitikameetmetest ja õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul, sealhulgas linnade tasandil ja need käsitlevad tänapäeval peaaegu kõiki poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valdkondi;

H.	arvestades, et ELi institutsiooniline struktuur põhineb mitmetasandilise valitsemise ja subsidiaarsuse põhimõttel;

arvestades, et Regioonide Komitee poolt vastu võetud Euroopa mitmetasandilise valitsemise hartas juhitakse tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vaheline lojaalne partnerluskoostöö ning võrdne õiguspärasus ja vastutus nende asjaomase pädevusvaldkonna igal tasandil on omavahel tihedalt seotud;

arvestades, et Regioonide Komitee on moodustanud subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku, et lihtsustada Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning ELi institutsioonide vahelist teabevahetust komisjoni nende dokumentide ja seadusandlike ettepanekute teemal, millel on piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele otsene mõju;

K.	arvestades, et oma eespool nimetatud 12. detsembri 2017. aasta resolutsioonis kutsus ta komisjoni üles ergutama kohalikke ametiasutusi määrama Euroopa asjade eest vastutavad volikogu liikmed, kuna see tasand on kodanikele kõige lähemal, et edendada liidu kodakondsust ja selle teostamist;

L.	arvestades, et Euroopa säästvate linnade Leipzigi hartas on kasutatud terminit „Euroopa linnad“;

arvestades, et linnapeade pakt on aidanud arendada kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise integreeritud strateegiaid, parandada energiatõhusust ja kasutada rohkem taastuvenergiat; arvestades, et sellised algatused näitavad, kuidas saab linnade koostöö ja parimate tavade vahetamine aidata saavutada ELi poliitilisi eesmärke;

arvestades, et Leipzigi harta kohaselt on Euroopa linnad „väärtuslik ja asendamatu majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline vara“ ja nad peaksid võtma vastutuse territoriaalse ühtekuuluvuse eest, ja arvestades, et komisjoni linnu käsitleva 2016. aasta aruande üks järeldusi on, et linnad on ELi peamiste majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamises kesksel kohal; arvestades, et seepärast tuleks linnadele anda ühtekuuluvuspoliitikas põhiroll;

arvestades, et Leipzigi hartas tunnistatakse, et liikmesriikide vastutavad ministrid peavad edendama tasakaalustatud territoriaalset korraldust, mis põhineb Euroopa mitmekeskuselisel linnastruktuuril, ning märgitakse, et linnad peaksid olema linnapiirkondade arengu põhikeskused ja võtma vastutuse territoriaalse ühtekuuluvuse eest;

arvestades, et ELi linnade tegevuskavaga (Amsterdami pakt) luuakse täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja ELi aluslepingutes antud pädevustega platvorm liikmesriikide, piirkondade, linnade, komisjoni, Euroopa Parlamendi, liidu nõuandeasutuste ja muude sidusrühmade vahelise partnerluskoostöö tegemiseks, et anda mitteametlik panus nii tulevaste ELi õigusaktide kavandamisse kui ka kehtivate muutmisse;

Q.	arvestades, et linnade tegevuskava kohaldamisala hõlmab eelkõige parema õigusloome sammast, mille eesmärk on keskenduda ELi poliitika ja õigusaktide tulemuslikumale ja sidusamale rakendamisele, mitte uute õigusaktide algatamisele;

R.	arvestades, et komisjon kutsub parema õigusloome paketi raames kohalikke ametiasutusi osalema vastavalt vajadusele tulevaste seadusandlike ettepanekute territoriaalse mõju hindamises;

arvestades, et nõukogu väljendas oma 24. juuni 2016. aasta järeldustes Amsterdami pakti üle heameelt ning kutsus muu hulgas komisjoni, liikmesriike, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning Euroopa Parlamenti üles võtma sellega seoses täiendavaid meetmeid ning palus parlamendil võtta uute ja kehtivate ELi õigusaktide arutamisel asjaomastes parlamendikomisjonides arvesse partnerluste tulemusi ja soovitusi linnaküsimuste eest vastutavate peadirektorite suuniste kohaselt;

arvestades, et kõnealuses linnade tegevuskavas tehakse komisjonile muu hulgas ülesandeks võtta asjakohaste ELi õigusaktide, dokumentide ja algatuste koostamisel ja läbivaatamisel arvesse partnerluste tulemusi ja soovitusi ning teha koostööd linnaasutuste ja neid esindatavate organisatsioonidega, kasutades uute poliitikameetmete ja seadusandlike algatuste väljatöötamisel ning kehtivate ELi strateegiate, poliitikameetmete ja õigusaktide hindamisel pakutavaid mitmesuguseid konsulteerimis- ja tagasisidevõimalusi;

arvestades, et uued üleilmsed ülesanded, mis tulenevad julgeolekust ja rändest, demograafilistest muutustest ja noorte töötusest, ning probleemid, mis on seotud avalike teenuste kvaliteedi, puhta ja taskukohase hinnaga energia kättesaadavuse, loodusõnnetuste ja keskkonnakaitsega, nõuavad kohalikke meetmeid ja seega linnadelt ELi poliitika kavandamisel ja rakendamisel suuremat pühendumist;

V.	arvestades, et Euroopa linnade väärtus tuleneb ka asjaolust, et neis asub oluline osa Euroopa ühisest kultuuripärandist;

arvestades, et linnad esindavad poliitikatasandit, mida üldsus kõige paremini mõistab, ja seepärast on neil suur potentsiaal kohana, kus kodanikud saavad osaleda sisukates aruteludes, milleks pakuvad häid väljavaateid Regioonide Komitee kogemused kodanikega peetavate dialoogide korraldamisel koostöös kohalike ja piirkondlike partneritega;

arvestades, et kestliku arengu tegevuskavast 2030 ja kliimamuutusi käsitlevast Pariisi kokkuleppest tulenevaid poliitilisi nõudeid silmas pidades on linnad parandanud oma võimet arendada uuenduslikke poliitilisi lahendusi ja vahendeid sotsiaalse, ökoloogilise ja majandusliku jätkusuutlikkuse ning õiglaste kauplemissüsteemide huvides ning võimet ühendada neid tegelikkuses rakendamise nimel ELi piires ja rahvusvaheliselt, piirdumata sealjuures seniste vormidega;

arvestades, et ELi linnade tegevuskava deklaratsioonis, milles territoriaalse ühtekuuluvuse ja linnaküsimuste eest vastutavad ELi ministrid leppisid kokku 2015. aasta juunis, tunnistatakse Regioonide Komitee, võrgustiku Eurocities ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu (CEMR) olulist rolli linnade huvide kuuldavaks tegemisel;

Z.	arvestades, et linnad võivad anda võimaluse kasutada ära Euroopa kodakondsuse potentsiaali ja seda kodanikuaktiivsuse edendamise kaudu tugevdada, võttes arvesse asjaolu, et linnad saavad rakendada ELi ja selle kodanike vahelisi vahendusstruktuure tõhusamalt;

AA.

arvestades, et linnade osalemine ELi poliitikas aitab suurendada kohalikku vastutust ELi protsessides, parandada valitsemist kaasavama Euroopa demokraatia kaudu ning edendada haldussuutlikkust ja avalike teenuste kvaliteeti kogu ELis, aidates seeläbi viia ellu õigust heale haldusele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41;

AB.	arvestades, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb kaasata poliitikakujundamise tsükli võimalikult varasest etapist ja oluline on tugevdada nende rolli territoriaalse mõju hindamiste lahutamatu osana;

AC.

arvestades, et linnade osalemise praegused vormid ei ole ELi poliitika ja õigusaktide kavandamisele ja rakendamisele avalduva soovitud mõju seisukohalt endiselt rahuldavad; arvestades ka seda, et see mõju oleks suurem, kui linnad moodustaksid ühiste ajalooliste, geograafiliste, demograafiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste seoste alusel võrgustikud;

märgib, et linnade – mille all mõeldakse linnu, kaasa arvatud väikeseid ja keskmise suurusega linnu, ning linna- ja suurlinnapiirkondi – kaasamist ELi otsuste tegemisse hõlbustab nende osalemine Regioonide Komitees kui konsultatiivses ja nõuandvas organis; on seisukohal, et praegune institutsiooniline ülesehitus võimaldab edendada linnadevahelisi ning linnade ja nende esindusorganisatsioonide ja otsuseid tegevate asutuste vahelisi nii riikliku kui ka ELi tasandi koostööplatvorme, järgides lojaalse koostöö, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

juhib tähelepanu sellele, et jättes kõrvale linnastumise ulatuse ja elanike kontsentratsiooni aspektid, siis puudub ühtne määratlus selle kohta, mida tähendab linn rahvastiku, pindala, toimimise ja sõltumatuse taseme mõttes, ning seetõttu võib igal liikmesriigil olla ja ongi selle termini suhtes erinev lähenemisviis;

märgib, et EL tugevdab järk-järgult mitme oma poliitikavaldkonna linnamõõdet, mida näitavad näiteks arukate linnade ja kogukondade kontseptsioon (Euroopa innovatsioonipartnerlus) ning sellised algatused nagu linnapiirkondi käsitlevad algatused URBAN I ja URBAN II, säästev linnaareng (Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse (8) artikkel 7), linnaarengu võrgustik, linnadega seotud uuenduslikud meetmed, Euroopa kultuuripealinn, Euroopa roheline pealinn, Euroopa innovatsioonipealinn, linnapeade pakt ja ELi linnade tegevuskava;

tuletab meelde, et linnadel on oluline roll teatavate ELi poliitikameetmete ja vahendite rakendamisel, näiteks ühtekuuluvuspoliitika ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide valdkonnas; kutsub seetõttu linnu üles töötama integreeritud viisil ja tegema partnerluse põhimõtet järgides koostööd kõigi haldustasandite, erasektori ja kodanikuühiskonnaga;

rõhutab linnade ja kõigi kohalike omavalitsuste keskset rolli liidu peamiste poliitikameetmete, nt kliimamuutuste vastu võitlemise meetmete ettevalmistamisel, kavandamisel, rahastamisel ja rakendamisel linna, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu protsessi kaudu, mis võimaldab linnadel tegeleda uute ülesannetega ja kasutada ära ELi eeloleva rahastamisperioodi võimalusi, et kasutada kättesaadavaid vahendeid mitte ainult arukate ja jätkusuutlike linnade, vaid ka loovate tulevikulinnade saavutamiseks; rõhutab sellega seoses ka seda, kui olulised on ülemaailmsed strateegiad ja algatused, näiteks ÜRO kestliku arengu eesmärgid või ülemaailmne linnapeade pakt;

toonitab, et kuna linnad on tõestanud oma võimet hallata tõhusalt kestliku linnaarengu integreeritud meetmeid, tuleks neile anda suurem roll kõigi asjakohaste poliitikameetmete rakendamises;

rõhutab seda, milliseid võimalusi pakub linnadele keskse rolli andmine liidu välispoliitikas avaliku diplomaatia vahendina, mis ühendab eri riikide inimesi ja käsitleb probleeme, mida mitmesugustel põhjustel ei ole lisatud kõrgetasemelistesse poliitilistesse tegevuskavadesse, ning nõuab seetõttu vastavate liidu toetusmehhanismide paremat rahastamist;

märgib siiski, et vahel ei ole linnadel piisavalt vahendeid ega haldussuutlikkust, et osaleda projektikonkurssidel Euroopa rahastuse saamiseks; väljendab seetõttu heameelt linnadele ühtse kontaktpunkti loomise üle, mille veebisait ja dokumendid peaksid olema kättesaadavad kõikides liidu ametlikes keeltes; nõuab eri ELi poliitikavaldkondades linnadele pühendatud vahendite ja programmide paremat kooskõlastamist ja integreerimist, mille saavutamiseks tuleks määrata komisjoni liige, kes võtab selles küsimuses poliitilise juhtrolli ja annab nendele poliitikavaldkondadele strateegilisi juhiseid kooskõlas linnapiirkondade järjest suurema tähtsustamisega ELi poliitikas, võttes sealjuures arvesse Euroopa kohalike omavalitsuste mitmesuguseid erinevusi ja nende vastavat potentsiaali; rõhutab, kui oluline on edendada tasakaalustatumat lähenemisviisi linnade suhtes – olenemata nende suurusest – asjaomastele vahenditele ja programmidele juurdepääsul, arendades eeskätt nõustamisvõimekust;

väljendab heameelt ELi linnade tegevuskava kui uue, partnerlusel põhineva mitmetasandilise valitsemise mudeli üle, kaasates linnu kehtivate õigusaktide läbivaatamisse ja tulevaste poliitikameetmete kujundamise üle arutamisse; rõhutab, et ELi õigusaktides sätestatud mitmetasandilise valitsemise praktilisel rakendamisel tuleb võtta integreeritud ja terviklik lähenemisviis, järgides ELi poliitikavaldkondade põhieesmärke; märgib, et sellistel asukohapõhistel ja alt üles lähenemisviisidel nagu kogukonna juhitud kohalik areng on oluline täiendav roll;

10.

nõuab linnade tegevuskava koordineerimist, tugevdamist ja ametlikuks muutmist; on veendunud, et see ei peaks jääma vabatahtlikuks protsessiks ning et liikmesriikidel ja komisjonil peaks olema suurem vastutus ja nad peaksid saadud soovitusi põhjalikult analüüsima ja võimaluse korral neid ellu viima;

11.

kutsub linnade tegevuskava raamistiku partnereid üles oma soovitusi ja tegevuskavasid kiiresti vastu võtma; palub komisjonil näidata ka seda, kuidas neid konkreetseid ettepanekuid arvesse võetakse, eelkõige seoses parema õigusloome, rahastamise ja teadmistega, ja lisada need vajaduse korral tulevastesse seadusandlikesse ettepanekutesse; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti järjepidevalt nendest tulemustest;

12.

peab kiiduväärseks selliseid linnadevahelisi koostööplatvorme, mis võimaldavad luua koostoimet piiriülese koostöö jaoks ja rakendada ELi poliitikameetmeid kohapeal paremini; on veendunud, et ELi linnapeade pakt on hea näide, mida järgida;

13.

tunneb heameelt komisjoni loodud linnaandmete platvormi üle; palub siiski, et Eurostat ja komisjon koguksid ja koostaksid üksikasjalikumaid andmeid, eelkõige andmevooge, et tõhusalt kohandada kehtivaid poliitikameetmeid ja kujundada tulevasi;

14.

peab vajalikuks edendada linnade varajast ja kooskõlastatud osalemist ELi otsuste tegemises ELi praeguses institutsioonilises ülesehituses, eriti seoses neid otseselt mõjutavate õigusaktidega, ja teha seda viisil, mis tagab poliitikameetme ja otsuste tegemise läbipaistvuse ja tõhususe, järgides samal ajal liikmesriikide erinevaid põhiseaduslikke olusid; palub suurendada läbipaistvust ELi otsuste tegemises ja kaasata kodanikud sellesse protsessi; peab sellega seoses tervitatavaks Euroopa kodanikualgatust ja nõuab selle vahendi paremat tutvustamist liikmesriikides;

15.

on veendunud, et linnade rolli ELi tulevaste poliitikameetmete kujundamisel tuleb märkimisväärselt suurendada; palub seetõttu ELil hinnata uuesti Euroopa linnapoliitika loomist, pidades eelkõige silmas pikaajalisi kaalutlusi;

16.

tuletab meelde, et Regioonide Komitee koordineerib strateegia „Euroopa 2020“ järelevalveplatvormi, mille põhiülesanne on tagada, et linnade, piirkondade ja muude kohalike omavalitsusüksuste arvamusi võetakse arvesse majanduskasvu ja innovatsiooni käsitleva komisjoni strateegia kindlaksmääramisel;

17.

soovitab tugevdada linnade ja omavalitsuste poliitilist esindatust praeguses ELi institutsioonilises raamistikus, kaaludes ka linnade esindatuse suurendamist Regioonide Komitees liikmesriikide poolt, vähendamata piirkondade ja maapiirkondade rolli;

18.

kutsub liikmesriike üles tagama, et nende ettepanekud Regioonide Komitee liikmete määramise kohta kajastaksid täiel määral nende territoriaalsete struktuuride mitmekesisust, ja esitama vajaduse korral Regioonide Komitee liikmete kandidaatidena rohkem kohaliku tasandi esindajaid;

19.

rõhutab linnu esindavate ühenduste, näiteks võrgustiku Eurocities ja CEMRi tähtsust; toetab kohalike omavalitsuste ja linnade huve esindavate Euroopa ühenduste, näiteks võrgustiku Eurocities, CEMRi jt suuremat osalemist poliitikakujundamises ning on seisukohal, et sellised ühendused peaksid saama ELi institutsioonide põhipartneriteks, luues eelkõige õigusloome-eelses etapis alalise struktureeritud dialoogi mehhanismi, kaasa arvatud Regioonide Komitee kaudu;

20.

soovitab hinnata kõiki kohalikku tasandit mõjutavaid poliitikameetmeid ja õigusakte territoriaalse mõju seisukohast; on veendunud, et dialoog kohalikke ja linnaomavalitsusi esindavate ühendustega peaks võimaldama neil anda panuse territoriaalse mõju hindamisse, anda nõu poliitikakujundamise ettevalmistavate uuringute kohta ning esitada korrapäraselt sihipäraseid tehnilisi eriteadmisi ELi õigusaktide rakendamise kohta kohalikul ja piirkondlikul tasandil; tuletab meelde, et territoriaalse mõju hindamisi teeb Regioonide Komitee;

21.

julgustab nõukogu ja kohalikke omavalitsusi tegema tihedamat koostööd; nõuab, et linnade ja piirkondade ning neid esindavate ühenduste nõuandvat rolli nõukogus tugevdataks, kui tegeletakse kohalikku tasandit mõjutavate küsimustega;

22.

on seisukohal, et linnu, linnakeskusi ja kohalikke omavalitsusi tuleks käsitada laiemalt kui vaid demokraatliku kontrolli all olevaid avaliku halduse struktuure ning neid tuleks pidada võimalikeks avaliku arutelu, teadmussiirde ja ELi poliitilise ruumi kujundamise foorumiteks, vähendamata maapiirkondade rolli; märgib, et vaja on määrata kindlaks elemendid, mis aitavad tagada, et Euroopa avalikku ruumi iseloomustab põhiõiguste ja -vabaduste kasutamine ning sellised väärtused nagu võrdõiguslikkus, mittediskrimineerimine ja õiglus;

23.

rõhutab kodanikuühiskonna tähtsust ELi poliitilises elus; on seisukohal, et linnade tasand on see, kus on inimesi kõige lihtsam kaasata, kuna linnadel on eelisjuurdepääs suurele hulgale ELi elanikkonnale; märgib, et linnadel võib olla seega seadustav roll ja nad võivad aidata kaasa ELi kodanike õigusi käsitlevate teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisele;

24.

tuletab meelde, et piirkondi ja linnu tuleks tunnustada keskustena, millel on positiivne roll selliste ELi strateegiate arendamises, milles üleilmsete küsimuste kindlaksmääramine ja lahendamine toimub kohalikul tasandil, ja mis aitavad tugevdada liidu mitmetasandilise valitsemise süsteemi, ja et sellel lähenemisviisil on praktiline mõju ELi otsustusprotsessi alt üles või ülevalt alla suunatud institutsioonilisele raamistikule;

25.

on seisukohal, et linnade esindamine ei tohiks piirduda nende ametlike esindajate osalemisega haldus- ja konsulteerimisstruktuurides ning et linnad ja külad – st mitte ainult riikide ja piirkondade pealinnad – võiksid saada liidu tulevikku ja tema edasist poliitikat käsitlevate arutelude keskusteks;

26.

on seisukohal, et selleks, et saada liidu tulevikku ja tema edasist poliitikat käsitlevate arutelude keskusteks, peavad omavalitsused määrama Euroopa asjade eest vastutava volikogu liikme, samuti tuleks moodustada selliste volitustega volikogu liikmete võrgustik;

27.

nõuab piisava toetuse andmist linnadele ja kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid parandada ELi poliitikakujundamise linnamõõdet;

28.

soovitab kasutada ära ELi linnade potentsiaali ELi poliitika kavandamisel ja rakendamisel, korraldades arutelusid ja konsultatsioone neile olulistes valdkondades, mis ei piirdu linnapoliitikaga selle kitsas tähenduses;

29.

rõhutab, et seda eesmärki on võimalik saavutada üksnes siis, kui arutelusid ja konsultatsioone ei korraldata mitte riikide ja piirkondade pealinnades, vaid muudes linnapiirkondades, mis võivad olla hõlpsalt juurdepääsetavaks foorumiks lähikonnas, sealhulgas väikelinnades ja külades elavatele kodanikele, sealjuures on põhieesmärk tuua Euroopa Liit kodanikele lähemale;

30.

tunnistab, et oluline on näha ette erinevad osalemismudelid, mis on kohandatud eri oludele ning erineva suuruse ja tähtsusega linnapiirkondadele, alates Euroopa pealinnadest kuni väikeste ja keskmise suurusega linnadeni;

31.

on seisukohal, et Euroopa Parlament ja Regioonide Komitee on selle protsessi loomulikud edendajad, kuna nad on organid, millel on võimalik sõnastada arutelude ja konsultatsioonide lähtepunktiks olevad küsimused ning teha saadud seisukohtade, arvamuste ja projektide põhjal järeldusi;

32.

teeb ettepaneku, et kodanikega konsulteerimise protsessi korraldaksid Euroopa Parlament ja Regioonide Komitee koostöös nende Euroopa linnade volikogudega, mis on Euroopa-teemalise arutelu tunnustatud foorumid, ning märgib, et võimalikult ulatusliku osalemise tagamiseks tuleks sellised foorumid luua tihedas koostöös liikmesriikidega eelkõige linnades, mille tegevus on oluline ja avaldab mõju enamikule vastava piirkonna elanikele;

33.

märgib ka seda, et Euroopa-teemalise arutelu foorumitena tunnustatud linnade volikogud peaksid vastutama selle eest, et ülikoolidele, kohalikele koolidele ja muudele haridusasutustele, aga ka meediale, sotsiaalsetele organisatsioonidele ja ühendustele ning üldsusele tagataks ulatuslikud erialased teadmised ja avalik teave, tasuta ja avatud juurdepääs ning võimalus osaleda aruteludes ja konsultatsioonides; on seisukohal, et volikogud peaksid vastutama ka selle eest, et esindajad kutsutakse kõigilt linnajuhtimise tasanditelt, sealhulgas laiema linnapiirkonna väiksematest üksustest või partnervolikogudest, ning et mõistlik oleks täpsustada sellise kohustuse territoriaalne ulatus lepingus, mis on sõlmitud ELi tasandi asjakohaste asutuste ning Euroopa foorumist linna volikogu vahel;

34.

soovitab töötada välja katseprogrammi, milles osaleb 54 Euroopa arutelufoorumit – tagades tasakaalustatud territoriaalse ja eri suurusega linnade esindatuse – ja mis viiakse ellu muudes linnades kui liikmesriikide pealinnad, et saavutada ELi-teemaliste arutelude ja konsulteerimiste munitsipaaltasandi süsteem;

35.

rõhutab vajadust, et Euroopa linnad vahetaksid häid tavasid, kuna mõned neist on edukalt rakendanud rännet või kliimamuutusi käsitlevaid programme või uuenduslikke linnahalduskavasid;

36.

rõhutab, et linnade positsiooni tugevdamine ELi poliitika kujundamisel, muu hulgas Regioonide Komitees, ei vähenda usaldust muude juhtimise tasandite vastu, vaid pigem suurendab seda, sest see toetab mitmetasandilist valitsemist ja subsidiaarsust, mis põhineb ELi, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahelisel mitmepoolsel usaldusel;

37.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 82.

(2) ELT C 326, 26.10.2012, lk 391.

(3) ELT C 316, 22.9.2017, lk 124.

(4) ELT L 74, 14.3.2014, lk 1.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0049.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0048.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0487.

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid (ELT L 347, 20.12.2013, lk 289).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/10

P8_TA(2018)0274

Kolmemõõtmeline printimine ning sellega seotud probleemid intellektuaalomandiõiguste ja tsiviilvastutuse valdkonnas

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon kolmemõõtmelise printimise ning sellega seotud probleemide kohta intellektuaalomandiõiguste ja tsiviilvastutuse valdkonnas (2017/2007(INI))

(2020/C 118/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (1),

—	võttes arvesse nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Homne maailm. 3D-printimine kui Euroopa majanduse tugevdamise vahend“ (3),

—	võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2017. aasta teatist „Nüüdisaegse ühiskonna probleemidele kohane ja tasakaalustatud intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise süsteem“ (COM(2017)0707),

—	võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2017. aasta teatist „Suunised intellektuaalomandi õiguste jõustamist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/48/EÜ teatavate aspektide kohta“ (COM(2017)0708),

—	võttes arvesse komisjoni 10. mai 2017. aasta aruteludokumenti üleilmastumise ohjamise kohta (COM(2017)0240),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0223/2018),

A.	arvestades, et kolmemõõtmeline printimine (3D-printimine) muutus üldsusele kättesaadavaks, kui turule jõudsid üksikisikutele mõeldud 3D-printerid ja ettevõtjad hakkasid pakkuma nii digitaalseid mudeleid kui ka 3D-printimise teenuseid;

B.	arvestades, et 3D-printimine on üks olulisemaid tehnoloogiaid, mille puhul võib Euroopal olla juhtroll; arvestades, et komisjon tunnustas 3D-printimise eeliseid, toetades aastatel 2014–2016 programmi „Horisont 2020“ raames sellel tehnoloogial põhinevat 21 projekti;

C.	arvestades, et 3D-printimise katsetusi alustati 1960. aastatel, ja arvestades, et esialgu Ameerika Ühendriikides arendatud tehnoloogiat hakati tööstuslikult kasutama 1980. aastate alguses;

D.	arvestades, et 3D-printerite turg on kiirelt kasvav sektor ja eeldatavasti jätkub kasv ka lähiaastatel;

arvestades siiski, et 3D-printimise jaoks mõeldud koostööruumid (mida tavaliselt kutsutakse fablabideks) ja vahemaa tagant printimise teenused, mis mõnikord on seotud elektroonilise 3D-failivahetusega, võimaldavad igaühel lasta printida kolmemõõtmelisi esemeid, millest on leiutajatel ja projektikorraldajatel palju kasu;

F.	arvestades, et 3D-printimine võib oluliselt muuta tootmise tarneahelaid, mis võib aidata Euroopal toodangut suurendada; arvestades, et selle tehnoloogia kasutamine pakub uusi võimalusi ettevõtete arenguks ja innovatsiooniks;

G.	arvestades, et ELis on 3D-printimine üks esmatähtsaid tehnoloogiavaldkondi; arvestades, et oma hiljutises aruteludokumendis üleilmastumise ohjamise kohta osutas komisjon sellele kui ühele peamisele tööstuse ümberkujundamise tegurile;

arvestades, et komisjon on lugenud 3D-printimise meetmete võtmisel esmatähtsaks valdkonnaks, millel on märkimisväärne majanduspotentsiaal eelkõige väikeste uuenduslike ettevõtete jaoks; arvestades, et paljud riigid on juba tunnustanud 3D-printimise ümberkujundavat mõju ja on hakanud kasutusele võtma – ehkki tasakaalustamata viisil – mitmesuguseid strateegiaid sellise majandusliku ja tehnoloogilise keskkonna loomiseks, millega edendada selle valdkonna arengut;

arvestades, et suurem osa 3D-printimise teel loodud toodetest on praegu veel prototüübid; arvestades, et mõned tööstusharud on juba aastaid kasutanud lõpptoodetes prinditud osi ja nende turg kasvab endiselt suhteliselt kiiresti; arvestades, et üha enam 3D-prinditud tooteid on praegu endisega võrreldes rohkem kasutus- või turustamisvalmid kui pelgad prototüübid;

J.	arvestades, et uuenduslike ettevõtete jaoks on 3D-printimisel palju võimalikke eeliseid; arvestades, et 3D-printimine võimaldab eelkõige vähendada üldkulusid uute toodete väljatöötamisel, kavandamisel ja katsetamisel või olemasolevate toodete täiustamisel;

K.	arvestades, et 3D-printimist kasutatakse ühiskonnas järjest laiaulatuslikumalt, eelkõige hariduse vallas, kodanike- ja idufirmade foorumites, nt avalikud töötoad (maker space), aga ka eraelus;

L.	arvestades, et 3D-printimine muutub kõigile lihtsamaks ja kättesaadavamaks; arvestades, et eeldatavasti vähenevad lühikese aja jooksul oluliselt kasutatavate materjalide, kiiruse, tooraine ja energia tarbimisega seotud piirangud;

arvestades, et enamik tänapäeva kõrgtehnoloogiatööstustest kasutab seda tehnoloogiat, samas kui 3D-printimise võimalused on paljudes valdkondades oluliselt suurenenud, ning arvestades, et ootused on suured paljudes valdkondades, nagu meditsiin (taastavast meditsiinist kuni proteesimiseni), lennundus, kosmosetööstus, autotööstus, kodumasinate tootmine, ehitus, arheoloogilised uuringud, arhitektuur, masinaehitus ning vabaaja- ja disainisektorid;

arvestades, et õigusaktide puudumine on piiranud 3D-printimise kasutamist sellistes tähtsates tööstussektorites nagu kosmosetööstus ning meditsiini- ja hambaravisektor, ning arvestades, et 3D-printerite kasutamise õiguslik reguleerimine aitab suurendada tehnoloogiate kasutamist ning pakkuda võimalusi teadus- ja arendustegevuseks;

arvestades, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eespool nimetatud arvamuses on öeldud, et digirevolutsioon võimalusi ja õiget täiustatud tootmistehnoloogiat kasutades „saab Euroopa oma tootmise väikeste tööjõukuludega piirkondadest tagasi tuua, et ergutada innovatsiooni ja luua jätkusuutlik kasv kodus“;

P.	arvestades, et 3D-printimine vähendab nii transpordikulusid kui ka CO2-heidet;

arvestades, et 3D-printimise tehnoloogia loob eeldatavasti uusi töökohti oskustööjõu jaoks, mis on mõnel juhul füüsiliselt kergemad ja ohutumad (hooldustehnikud, insenerid, projekteerijad jne), ning arvestades, et uute tehniliste ametikohtade loomisega (nt 3D-printerite käitajad) tekivad uued vastutusalad ning 3D-printimise tööstuses tuleb korraldada asjakohaseid koolituskursusi, et tehniline personal oleks traditsioonilises tootmises töötavate spetsialistidega samal tasemel; arvestades, et 3D-printimise tehnoloogia vähendab ka tootmis- ja ladustamiskulusid (väikesemahuline ja tellimuspõhine jne); arvestades siiski, et tootmissektori töökohtade arvu vähenemine mõjutab suurel määral nende riikide majandust, mis sõltuvad suurest hulgast madala kvalifikatsiooniga töökohtadest;

R.	arvestades, et 3D-tööstuse arendamise majanduslikku mõju liikmesriikides ei ole võimalik veel täpselt kindlaks teha;

S.	arvestades, et 3D-printimine võib aidata tarbijatel toime tulla kavandatud aegumisega, kuna nad saavad valmistada varuosi kodumasinatele, mille kasutusiga on järjest lühem;

arvestades, et 3D-printimise tehnoloogia võib tekitada mõningaid erilisi õiguslikke ja eetilisi probleeme, mis on seotud intellektuaalomandiõiguse kõigi valdkondadega, nagu autoriõigus, patendid, disainilahendused, kolmemõõtmelised kaubamärgid ja isegi geograafilised tähised, ning tsiviilvastutusega, ning arvestades, et kõik need probleemid kuuluvad Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni pädevusse;

U.	arvestades, et uued tehnoloogiad võimaldavad esemeid ja inimesi skaneerida ja teha digitaalfaile, mida saab hiljem printida 3D-vormingus, ning see võib mõjutada kujutistega seotud õigusi ja õigust eraelu puutumatusele;

V.	arvestades, et 3D-printimise tehnoloogia võib tekitada ka probleeme turvalisuse ja küberturvalisusega, eriti seoses relvade, lõhkeainete, narkootikumide ja mitmesuguste ohtlike esemete tootmisega, ning arvestades, et seda laadi tegevuse suhtes tuleb olla eriti tähelepanelik;

W.	arvestades, et autoriõiguste seisukohast tuleb teha teatavaid eristusi: oma kodus isiklikuks otstarbeks printimist tuleks eristada kaubanduslikul otstarbel printimisest ning vahet tuleks teha spetsialistidevahelisel ning spetsialistide ja tarbijate vahelisel printimisel;

arvestades, et Prantsusmaa kirjandus- ja kunstiteoste nõukogu on 3D-printimist ja autoriõigusi käsitlevas aruandes märkinud, et 3D-printimise laiem kättesaadavus ei näi praeguseks olevat kaasa toonud autoriõiguse massilist rikkumist; arvestades samas, et seejuures tunnistatakse aruandes, et võltsimise oht puudutab peamiselt kujutava kunsti teoseid;

Y.	arvestades, et mõned praegu mõeldavad näited muutuvad tõenäoliselt tehnoloogia arenedes keerukamaks; arvestades, et see tõstatab küsimuse, mida on vaja teha selleks, et võidelda 3D-printimistehnoloogia abil tehtava võimaliku võltsimise vastu;

Z.	arvestades, et 3D-printimises kasutatavad protsessid toovad kaasa loomistoimingu nn tükeldamise, kuna teos võib esineda enne füüsilise kuju võtmist digitaalselt, mis lihtsustab selle kopeerimist ja muudab raskemaks võitluse võltsimise vastu;

AA.

arvestades, et kokkuvõttes on õigusasjatundjad seisukohal, et 3D-printimine ei ole intellektuaalomandi õigusi põhjalikult muutnud, kuna loodud faili võib käsitleda teosena ning sellisel juhul tuleb seda ka vastavalt kaitsta; arvestades, et lühemas ja keskmises perspektiivis ning selleks, et võidelda võltsimise vastu, on peamine probleem kutseliste vahendajate tihedam kaasamine autoriõiguste kaitsesse;

AB.	arvestades, et vaatamata asjaolule, et 3D-printimise areng teeb võimalikuks tööstusliku tootmise, tuleks mõelda kollektiivse õiguskaitse vahendite võimalikule loomisele, et pakkuda tarbijatele kahju eest hüvitist;

AC.	arvestades, et 3D-printimise mõju tarbijate õigustele ja tarbijaõigusele üldiselt tuleks põhjalikult uurida, võttes arvesse praegu arutatavat direktiivi, milles käsitletakse digitaalse sisu üleandmise lepingute teatavaid aspekte;

AD.

arvestades, et tootevastutust käsitlev direktiiv 85/374/EMÜ hõlmab kõiki lepinguid; arvestades, et tasub märkida, et muu hulgas ka 3D-printimise vallas tehtud edusamme arvesse võttes on komisjon alustanud avalikku arutelu, mille eesmärk on hinnata, kas kõnealune direktiiv on tehnoloogia uute suundumuste seisukohast otstarbekas;

AE.

arvestades, et üldised vastutust käsitlevad normid hõlmavad ka e-kaubanduse direktiivi artiklites 12–14 kindlaks määratud vahendusteenuse osutajate vastutust; arvestades, et seejuures tuleks kaaluda konkreetse vastutuskorra kehtestamist 3D-printimise tehnoloogia abil loodud esemest tingitud kahju kohta, kuna osalejate arvu ja lõpptoote loomiseks kasutatud protsesside keerukuse tõttu on kannatanul sageli raske vastutavat isikut kindlaks teha; arvestades, et defekti olemusest olenevalt võiks vastutus olla 3D-faili loojal või müüjal, 3D-printeri tootjal, 3D-printeri tarkvara tootja, kasutatud materjali tarnijal või isikul, kes eseme lõi;

AF.	arvestades, et 3D-printimise konkreetse kasutamise puhul ärikeskkonnas kehtestatakse vastutuseeskirjad tavaliselt osalistevaheliste lepingutega;

AG.

arvestades, et kõik kihtlisamistootmise tehnoloogia osad peavad vastama teatavatele kriteeriumidele ja olema sertifitseeritud, et oleks võimalik toota taasloodavaid kvaliteetosi; arvestades, et sertifitseerimine on keeruline masinate, materjalide ja protsesside sagedase muutumise ning andmebaaside puudumise tõttu; arvestades, et seepärast on vaja välja töötada eeskirjad, mis võimaldavad kiiremini ja kulutõhusamalt sertifitseerida kõiki materjale, protsesse ja tooteid;

AH.	arvestades, et 3D-printimine aitab vähendada energia- ja loodusvarade tarbimist, millega võideldakse kliimamuutuste vastu; arvestades, et 3D-printimise kasutamine vähendab tootmisprotsessis tekkivaid jäätmeid ja pikendab tarbekaupade tööiga, sest varuosi on võimalik teha tarbijail endil;

rõhutab, et ennetamaks tsiviilvastutuse või intellektuaalomandi rikkumisega seotud probleeme, mida 3D-printimine võib tulevikus kaasa tuua, võiks EL võtta vastu uued õigusaktid ja kohandada kehtivaid õigusakte vastavalt 3D-tehnoloogia konkreetsele vajadustele, võttes arvesse Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) otsuseid ning ELi ja liikmesriikide kohtute asjakohast kohtupraktikat ning olles põhjalikult hinnanud kõigi poliitikavalikute mõju; rõhutab, et igal juhul tuleb seadusandluses vältida kehtivate normide dubleerimist ja võtta arvesse juba arutatavaid eelnõusid, eriti praegu 2D-printimisele kohaldatavaid autoriõiguse norme; lisab, et õigusnormid peavad innovatsiooni edendama ja nendega kaasa käima, kuid samas ei tohiks õigusest saada pidurdav ega takistav tegur;

rõhutab, et seetõttu tuleb olla tähelepanelik teatavate küsimuste puhul, näiteks failide krüptimine ja kaitse, et vältida kaitstud failide või esemete ebaseaduslikku allalaadimist ja reprodutseerimist ning ebaseaduslike esemete reprodutseerimist;

on seisukohal, et 3D-printimise sektoris tuleb mõistetavalt olla tähelepanelik eeskätt prinditud toodete kvaliteedi ning kasutajatele või tarbijatele tekkivate võimalike ohtude suhtes ning asjakohast tähelepanu tuleks pöörata selliste tuvastamis- ja jälgitavusmeetmete kehtestamisele, millega tagatakse toodete jälgitavus ning hõlbustatakse nende edasise kasutamise jälgimist ärilistel ja mitteärilistel eesmärkidel; on seisukohal, et selliste vahendite väljatöötamisel oleks kasu õiguste omanike ja 3D-tootjate vahelisest tihedast koostööst; leiab samuti, et see aitaks tagada loodud objektide jälgitavuse ja vähendada võltsimist;

märgib, et vajaduse korral võiksid õiguslikud lahendused võimaldada kontrollida autoriõigusega kaitstud 3D-esemete seaduslikku reprodutseerimist, näiteks võiksid digitaal- ja 3D-printimisteenuse osutajad esitada korrapäraselt teavet intellektuaalomandi kaitsmise vajaduse kohta; rõhutab sellega seoses selliste elementide olulisust, mille abil on võimalik 3D-esemeid jälgida; rõhutab, et juhul kui 3D-koopia on tehtud isiklikuks tarbeks, kohaldatakse selle suhtes siseriikliku õiguse erandeid, sealhulgas hüvitiste ja tulude osas;

juhib tähelepanu asjaolule, et intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks 3D-printimise valdkonnas on vaja suurendada üldsuse teadlikkust ja samuti teadlikkust disainilahenduse, kaubamärgi ja patendiõiguste rikkumisest;

rõhutab samas, et veelgi võiks uurida tehnilisi lahendusi, mida ei ole seni piisaval määral arendatud, näiteks krüptitud ja kaitstud failide andmebaaside või ühendatud ja intellektuaalomandiõiguste haldamise süsteemiga varustatud printerite loomist ning tootjate ja platvormide koostöö edendamist, et teha usaldusväärsed failid kättesaadavaks kutsealatöötajatele ja tarbijatele; rõhutab ühtlasi, et olenemata sellest, milliseid meetmeid võetakse, ei tohiks nende rakendamine tekitada kulusid turuosaliste juba toimuvas tegevuses;

märgib, et praeguses etapis ei ole ükski lahendus üksi täiel määral rahuldav;

peab kahetsusväärseks tõsiasja, et komisjon ei ole läbi vaadanud direktiivi 2004/48/EÜ ja on piirdunud mittesiduvate suuniste esitamisega ega ole andnud selgitusi konkreetsete 3D--rintimise tehnoloogiaga seotud küsimuste kohta; tunneb siiski heameelt komisjoni 29. novembril 2017. aastal teatatud meetmete üle, millega soovitakse tõhustada intellektuaalomandi kaitset;

märgib, et kindlaks on määratud 3D-printimise tehnoloogia erinevate elementidega seotud intellektuaalomandiõigused ning seepärast seisneb järgmine küsimus selles, kuidas neid kaitsta;

10.

kutsub komisjoni üles võtma oma teatises (COM(2017)0707) loetletud meetmete elluviimisel tervikuna arvesse kõiki 3D-printimise tehnoloogia aspekte, dubleerimata samas juba kohaldatavaid meetmeid; rõhutab, et oluline on kaasata sellesse tegevusse kõik sidusrühmad, sealhulgas VKEd ja tarbijad;

11.

kutsub komisjoni üles uurima põhjalikult 3D-printimise tehnoloogiaga seotud tsiviilvastutuse küsimusi, eeskätt nõukogu direktiivi 85/374/EMÜ toimimise hindamisel;

12.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust kehtestada tsiviilvastutuse kord kahjudele, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 85/374/EMÜ;

13.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et 3D-printimise tehnoloogia annab ELile palju majanduslikke eeliseid, kuna see pakub võimalusi seada see vastavusse konkreetselt Euroopa tarbijate nõudlusega ning võimaldaks tuua siia tagasi tootmistegevuse ja aidata sellega luua uusi füüsiliselt kergemaid ja ohutumaid töökohti;

14.

palub komisjonil selgelt kindlaks määrata erinevad vastutusvaldkonnad, tehes kindlaks 3D-esemete valmistamisega tegelevad osalised: tarkvara projekteerijad ja tarnija, 3D-printerite tootjad, toorainetarnijad, esemete printijad ja kõik muud selliste esemete valmistamisega seotud isikud;

15.

juhib tähelepanu võimalikule mõjule, mida avaldavad uued „tee ise“ laadis turustusviisid, millega ei tarnita lõpptoodet, vaid ainult allalaadimise tarkvara ja toote printimise tehnilisi kirjeldusi;

16.

rõhutab, et on oluline luua sidus õigusraamistik, mis tagaks tarbijate ja ettevõtjate jaoks sujuva ülemineku ja õiguskindluse, et edendada innovatsiooni ELis;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikidele.

(1) ELT L 157, 30.4.2004, lk 45.

(2) EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29.

(3) ELT C 332, 8.10.2015, lk 36.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/15

P8_TA(2018)0279

Maailma põlisrahvaste õiguste rikkumine

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (2017/2206(INI))

(2020/C 118/03)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning teisi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente, eriti põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. detsembril 2007,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 27. juunil 1989. aastal vastu võetud konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 22 ja 47,

—	võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku, mille välisasjade nõukogu kiitis heaks 25. juunil 2012, samuti nõukogus 20. juulil 2015 vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

—	võttes arvesse ÜRO 1998. aasta deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste suuniseid, eriti ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta, ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit (EIDHR),

—	võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Guaraní-Kaiowá põlisrahva olukorra kohta Brasiilia Mato Grosso do Suli osariigis (1),

—	võttes arvesse oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjate olukorra kohta Hondurases (2),

—	võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Tansaania kohta, eelkõige seoses maade hõivamise küsimusega (3),

—	võttes arvesse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2016. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (4),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 22. septembri 2014. aasta resolutsiooni 69/2, millega võeti vastu põlisrahvastele pühendatud 2014. aasta maailmakonverentsi lõppdokument (5),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/178 põlisrahvaste õiguste kohta, eelkõige selle punkti 13, milles kuulutati 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste keelte aastaks (6),

—	võttes arvesse põlisrahvaste õiguste ÜRO eriraportööri 8. augusti 2017. aasta aruannet ÜRO Inimõiguste Nõukogule (7),

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni 26/9, millega moodustati valitsustevaheline avatud töörühm, et töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend rahvusvaheliste äriühingute ja teiste äriettevõtjate tegevuse reguleerimiseks inimõigusi arvesse võttes (8),

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu poolt 13. oktoobril 2015 loodud avatud valitsustevahelise töörühma (9) tööd seoses talunike ja muude maapiirkondades töötavate inimeste õiguste deklaratsiooni koostamisega,

—	võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015,

—	võttes arvesse 22. mail 1992 vastu võetud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni,

—	võttes arvesse Durbani kokkulepet ja tegevuskava, mis võeti vastu Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu V maailma parkide teemalisel kongressil 2003. aastal (10),

—	võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2004. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „ELi suunised maapoliitika kavandamise ja reformimise protsesside toetamiseks arengumaades“ (COM(2004)0686),

—	võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vabatahtlikke suuniseid maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta, mille ÜRO maailma toiduga kindlustatuse komitee kinnitas 11. mail 2012 (11),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile 2003. aastal vastu võetud metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitlevat ELi tegevuskava (COM(2003)0251) ning ELi ja partnerriikide vahel sõlmitud kahepoolseid metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust käsitlevaid vabatahtlikke partnerluslepinguid,

—	võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ÜRO algatust Global Compact,

—	võttes arvesse 28. septembril 2011 esitatud Maastrichti põhimõtteid, milles on selgitatud riikide eksterritoriaalseid kohustusi kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel (12),

—	võttes arvesse nõukogu 15. mai 2017. aasta järeldusi põlisrahvaste kohta (13),

—	võttes arvesse Cotonou lepingus sisalduvaid inimõigusi käsitlevaid sätteid,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini avaldust rahvusvahelise maailma põlisrahvaste päeva puhul 9. augustil 2017. aastal (14),

—	võttes arvesse oma otsust nimetada 2017. aastal Sahharovi mõttevabaduse auhinna kandidaadiks Aura Lolita Chavez Ixcaquic esimese põlisrahvaste inimõiguste kaitsjana, kes auhinnale kandideerib,

—	võttes arvesse 12. detsembri 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepet,

—	võttes arvesse 21. septembri 2015. aasta talituste ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 3. augusti 2010. aasta resolutsiooni 64/292 inimõiguse kohta joogiveele ja vee puhastamisele (15),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides (16),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides (17),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ELi kestliku arengu meetmete kohta (18),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0194/2018),

arvestades, et põlisrahvaste rahvaarv on hinnanguliselt kokku üle 370 miljoni inimese, kes elavad 70 riigis üle maailma ja moodustavad 5 % maailma kogurahvastikust, ja arvestades, et on olemas vähemalt 5 000 erinevat põlisrahvast; arvestades, et olenemata geograafilisest hajutatusest seisavad need rahvad silmitsi sarnaste ohtude ja probleemidega;

arvestades, et põlisrahvastel on ainulaadne suhe maa ja keskkonnaga, kus nad elavad, et nad kasutavad olemasolevaid loodusvarasid loomaks ainulaadseid teadmussüsteeme, uuendusi ja tavasid, mis omakorda kujundavad põhilise osa nende identiteedist ja vaimsusest ning on väga olulised bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja kestlikuks kasutamiseks; arvestades, et põlisrahvaste traditsioonilised teadmised on olnud oluline tegur inimkonna arengus; arvestades, et põlisrahvaste teadmiste kommertskasutus ja/või tõrjumine ohustab nende rolli selliste teadmiste traditsiooniliste valdajate ja valvajatena;

C.	arvestades, et põlisrahvaste kogukondlikud õigused tulenevad sellest, et nad on oma territooriumil ajaloolised elanikud, ning arvestades, et kuuluvustunne, mis ühendab neid kõnealuste territooriumidega, ei ühti lääne ühiskondades levinud omandi mõistega;

arvestades, et territooriumid, mida on traditsiooniliselt asustanud põlisrahvad, hõlmavad umbes 22 % maailma maismaa pindalast ja seal on hinnanguliselt 80 % planeedi elurikkusest; arvestades, et põlisrahvaste reservaadid on metsade hävitamise oluline takistus; arvestades, et põlisrahvaste ja kohalike kogukondade poolt asustatud troopilised metsad aitavad säilitada troopiliste metsade bioomis süsinikdioksiidi, tänu millele on neil metsadel kliimamuutuste leevendamise strateegiates suur tähtsus; arvestades, et põlisrahvad on kõige kaitsetumate seas kliimamuutuste negatiivse mõju ees, mille põhjuseks on nende elustiil ja tihe seotus maaga, mis sõltuvad otseselt loodusvarade pidevast kättesaadavusest;

E.	arvestades, et maa on fundamentaalne, piiratud ja taastumatu loodusvara, mis on iga riigi loodusliku rikkuse lahutamatu osa;

arvestades, et inimõigusi käsitlevates lepingutes tunnustatakse põlisrahvaste õigust esivanemate maadele ja ressurssidele ning neis on sätestatud, et riigid peavad põlisrahvastega heauskselt konsulteerima, et saada nende vabatahtlik, eelnev ja teadlik nõusolek projektidele, mis võivad mõjutada nende traditsioonilist eluviisi, mis võivad ohustada loodusvarasid, mida nad on traditsiooniliselt kultiveerinud ja millest nad jätkuvalt sõltuvad, või mis võivad kaasa tuua nende elanikkonna ümberasustamise ja sellele järgneva materiaalse ja immateriaalse kultuuripärandi kaotuse; arvestades, et selline konsulteerimine peaks toimuma enne seadusandlike ja haldusmeetmete vastuvõtmist ja kohaldamist, kooskõlas põlisrahvaste õigusega enesemääramisele, mis tähendab nende õigust omada, kasutada ja kontrollida oma maid, territooriumi, veekogusid, rannikumeresid ja muid varasid; arvestades, et põlisrahvastel on õigus vabalt määratleda oma poliitilist staatust, vabalt kavandada oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut ning vabalt kasutada oma looduslikku rikkust ja loodusvarasid ning neid ei tohi mitte mingil juhul nende elatusvahenditest ilma jätta;

arvestades, et põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonis tunnustatakse põlisrahvaste kollektiivseid ja individuaalseid õigusi, eelkõige nende õigust oma maale, omandile, loodusvaradele, territooriumile, kultuurile, identiteedile ja keelele, tööhõivele, tervisele ja haridusele ning õigust otsustada vabalt oma poliitilise staatuse ja majandusliku arengu üle;

arvestades, et maailma mitmetes piirkondades rikutakse nii riiklikul kui ka mitteriiklikul tasandil põlisrahvaste kollektiivseid ja individuaalseid õigusi, mille tõttu seisavad need rahvad jätkuvalt silmitsi füüsilise, psühholoogilise ja seksuaalse vägivalla, rassismi, tõrjutuse, diskrimineerimise, sunniviisilise väljatõstmise, destruktiivse asustamise, nende traditsiooniliste valduste ebaseadusliku või sunniviisilise võõrandamise ning ressurssidele, elatusvahenditele ja traditsioonilisele teadmusele juurdepääsust ilmajätmisega; arvestades, et ÜRO andmetel kannatavad põlisrahvad praegu suuremaid õiguste rikkumisi kui kümme aastat tagasi;

arvestades, et põlisrahvaste naised kogevad seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õigustega seotud takistusi, nagu seksuaal- ja reproduktiivtervise alaste nõuannete puudumine, juurdepääsu puudumine asutustele ja vahenditele, õigusaktid, mis keelustavad abordi isegi vägistamise korral, mis toob kaasa emade suremuse kõrge taseme, ning teismeliste rasedus ja suguhaiguste levik;

J.	arvestades, et põlisrahvaste naiste õiguste rikkumise puhul esineb sageli karistamatust, eelkõige seetõttu, et neile naistele ei võimaldata tihti juurdepääsu õiguskaitsevahendile ning puuduvad järelevalvemehhanismid ja sooliselt liigendatud andmed;

K.	arvestades, et riigid vastutavad lõppkokkuvõttes põlisrahvaste ning sealhulgas põlisrahvaste keskkonnaalaste ja inimõiguste kaitsjate julgeoleku, ohutuse ja õiguste tagamise eest;

arvestades, et põlisrahvaste keeled kaovad kõikjal maailmas murettekitava kiirusega, olenemata asjaolust, et keeled on inimõiguste ja põhivabaduste oluline osa ning kestliku arengu saavutamiseks hädavajalikud; arvestades, et põlisrahvaste teadmiste põlvkondadevaheline edastamine on hädavajalik üleilmsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks; arvestades, et 2016. aastal avaldatud ÜRO aruandes (19) prognoositakse, et 95 % maailma peaaegu 6 700 keelest, mida tänapäeval maailmas räägitakse, võivad sajandi lõpuks kaduda, kusjuures valdav enamus ohustatud keeltest on põlisrahvaste keeled; arvestades, et riikidel on kohustus kaitsta ja edendada põlisrahvaste keeli ning tagada, et need rahvad saavad täielikult kasutada oma kultuurilisi õigusi; arvestades, et riigid peaksid investeerima meetmetesse, mille abil muudetaks sotsiaalselt juurdunud stereotüüpe;

arvestades, et mõnes riigis on suur hulk põlisrahvaid rännanud suurtesse linnakeskustesse, kus tekib eraldatuse tunne ja kaovad kultuuriväärtused; arvestades, et põlisrahvaste traditsioonilised teadmised ja tavad ei ole kohandunud linnakeskkonna ja kaasaegse tööturu dünaamikaga, ning see muudab põlisrahvad vaesuse ning uute tõrjutuse ja diskrimineerimise vormide suhtes kaitsetuks;

arvestades, et põlisrahvaste vaesuse, haigestumise ja kirjaoskamatuse määr on murettekitav ning neil puudub piisav juurdepääs ohutule puhtale veele ja kanalisatsioonile, tervishoiuteenustele, haridusele, tööhõivele ning kodanikuõigustele, sealhulgas poliitikas osalemisele ja esindatusele, ning noorte seas on kõrge meelemürkide kuritarvitamise ja enesetappude määr;

arvestades, et põlisrahvaste kogukondades on naised on eriti tõrjutud, kuna neil puudub juurdepääs tervishoiule, sotsiaalteenustele ja majanduslikele võimalustele, neid diskrimineeritakse soo, etnilise päritolu ja sotsiaalmajandusliku tausta tõttu, mis põhjustab kõrgemat suremust, ning neid ähvardab selge soopõhine vägivald ja naiste tapmine; arvestades, et ÜRO andmetel on vähemalt üks kolmest põlisrahva hulka kuuluvast naisest mingil eluhetkel vägistatud ning emade suremuse, teismeliste raseduse ja sugulisel teel levivate haiguste, sealhulgas HIVi/AIDSi määrad on keskmisest kõrgemad; arvestades, et naised seisavad sageli silmitsi konkreetsete sooliste ohtude ja takistustega, mida tuleb käsitleda valdkondadevahelisest vaatepunktist;

arvestades, et ebaseaduslik uimastikaubandus kahjustab ebaproportsionaalselt palju põlisrahvaste kogukondi, kuna nõudlus narkootikumide järele pidevalt kasvab ja ebaseaduslikud narkootikumide tootjad tõrjuvad põlisrahvaste kogukondi üha enam nende traditsioonilistelt aladelt välja; arvestades, et põliselanikud on sageli füüsiliselt või majanduslikult sunnitud osalema uimastikaubanduses, eriti transporditegevuses; arvestades, et relvastatud konfliktid suurendavad põliselanike maade militariseerimist ning toovad põlisrahvaste kogukondadele kaasa inimõiguste rikkumist ja liigse jõu kasutamist;

arvestades, et suurenev nõudlus loodusvarade järele ja sellega seotud kasvav konkurents ajendavad üldist nn tormijooksu maadele, mis paneb mitmetes riikides traditsiooniliselt põlisrahvaste ja kohalike kogukondadega asustatud ja nende kasutatavad territooriumid jätkusuutmatu surve alla; arvestades, et nende loodusvarade ekspluateerimine põllumajandustööstuses, energia-, puidu- ja kaevandamissektoris ning muudes kaevandustööstustes, ebaseadusliku metsaraide ning suurte taristu- ja arendusprojektide tõttu ning valitsuste ja kohaliku elanikkonna poolt on maaomandiga seotud pidevate konfliktide üks peamisi põhjuseid ning vee ja pinnase reostuse peamine põhjus;

R.	arvestades, et arengut ei saa mõõta majanduskasvu näitajate alusel, vaid eelkõige tuleks arvesse võtta vaesuse ja ebavõrdsuse vähenemist;

S.	arvestades, et halvasti reguleeritud turism võib avaldada nendele kogukondadele negatiivset kultuurilist ja ökoloogilist mõju ning mõnel juhul võib sellest saada alguse maa hõivamine;

T.	arvestades, et eraettevõtjate poolse maa hõivamise puhul on tavaliselt kohal erajulgeoleku- ja sõjalised jõud, mis toob muu hulgas kaasa otsese ja kaudse vägivalla kasvu põlisrahvaste territooriumidel, mis omakorda mõjutab otseselt kogukondi ning eelkõige kogukonnajuhte ja naisi;

U.	arvestades, et tänapäeval on suundumus militariseerida osa reservaate ja kaitsealasid, mis mõnikord kattuvad põlisrahvaste ja kohalike kogukondade maadega, ning tagajärjeks on tõsised inimõiguste rikkumised;

V.	arvestades, et tsiviilkonfliktid on mõnes riigis seotud maakasutusõigustega ning põhjustavad põlisrahvaste ja kohalikele kogukondade sundümberasumist, mis omakorda teeb võimalikus maa hõivamise ja maaomandi koondumise;

W.	arvestades, et maa hõivamine on keeruline küsimus, mis nõuab terviklikku rahvusvahelist lahendust; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata põlisrahvaste naiste ja tüdrukute kaitsele;

X.	arvestades, et maa hõivamine ei pruugi olla välisinvesteeringute tagajärg ning maad võivad hõivata ka valitsused ja kohalikud kogukonnad;

arvestades, et on suurenenud eraviisiline hüvitiste maksmine, millega eraettevõtjad pakuvad rahalist hüvitist vägivalla ohvriks langenud naistele, kes vastutasuks kirjutavad alla lepingule, millega kohustuvad ettevõtjat mitte kohtusse andma; arvestades, et riikidel lasub esmane vastutus põlisrahvaste õigustega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmise tagamise eest ning seepärast peab neil lasuma ka esmane vastutus rikkumiste vältimise ning tõe, õigluse ja ohvritele kahju hüvitamise edendamise eest;

arvestades, et mõned põlisrahvad kogu maailmas on otsustanud keelduda kontaktist välismaailmaga, elades omal tahtel muust maailmast eraldatuna, et neil puudub võimalus kaitsta oma õigusi ja nad on seetõttu eriti kaitsetus olukorras, kui nende õigusi rikutakse; arvestades, et need kogukonnad on kõige kaitsetumad maailmas ning nende püsimajäämist ohustavad eelkõige naftauuringud, metsade hävitamine, uimastikaubandus ja sellise tegevusega seotud taristud;

AA.

arvestades, et paljud põlisrahvad langevad jätkuvalt mõrvade, kohtuväliste hukkamiste, sandistamise, piinamise, vägistamise, meelevaldse kinnipidamise, füüsiliste rünnakute, ahistamise ja hirmutamise ohvriks, kui nad kaitsevad õigust oma esivanemate territooriumidele ja loodusvaradele, sealhulgas õigust veele ja toidule ning juurdepääsu pühapaikadele ja pühadele matmispaikadele;

AB.

arvestades, et inimõiguste kaitsjatel on kestliku arengu saavutamisel üks kesksemaid ja otsustavamaid rolle, eriti siis, kui tegemist on ühiskonna vastupanuvõime suurendamisega, ning nad kuuluvad tähtsate osaliste sekka ka kaasavas demokraatlikus valitsemises; arvestades, et need inimõiguste kaitsjad töötavad selle nimel, et kindlustada mitte ainult oma rahva õigused, vaid ka keskkonnaalane kestlikkus ja kogu inimkonna looduspärand; arvestades, et põlisrahvaste inimõiguste kaitsjad ja aktivistid töötavad selle nimel, et võimaldada oma kogukondadel osaleda poliitilistes protsessides, sotsiaalses kaasamises ja majanduslikus võimestamises ning teha nende hääled demokraatlikult ja rahumeelselt kuuldavaks oma riigis ja rahvusvahelises üldsuses;

AC.

arvestades, et viimastel aastatel on häirivalt sagenenud põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õiguste, keskkonna ja maaga seotud õiguste kaitse eest seisvate inimõiguste kaitsjate ja aktivistide (kes on kestliku arengu keskse tähtsusega toimijate seas) vastu suunatud tapmised, rünnakud ja muud vägivallavormid; arvestades, et organisatsiooni Front Line Defenders andmetel mõrvati 2017. aastal väidetavalt maailmas 312 inimõiguste kaitsjat, kellest 67 % võitlesid põlisrahvaste maa ja keskkonnaõiguse kaitseks kaevandusprojektide eest; arvestades, et põlisrahvaste inimõiguste kaitsjad puutuvad tihti kokku nende vastu suunatud rünnete toimepanijate süsteemse karistamatusega;

AD.	arvestades, et kuigi põlisrahvaste naissoost inimõiguste kaitsjad mängivad olulist rolli naiste kaitsmisel põlisrahvaste kogukondades, on nende tegevust kriminaliseeritud ning nende suhtes on kasutatud mitmesugust vägivalda, muu hulgas on neid ahistatud, vägistatud ja tapetud;

AE.

arvestades, et mittesiduvad ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja vabatahtliku reguleerimise kavad vajavad paremat rakendamist, et kaitsta põlisrahvaid ja kohalikke kogukondi inimõiguste rikkumise eest, hoida ära maa hõivamist ja tagada ettevõtjate tegelik vastutus; arvestades, et kontrolli- ja vastutusmehhanismide puudumine on peamine takistus tõhusale ja piisavale õigusabile;

AF.

arvestades, et paljude teiste seas on arvukad ELi investorid ja ettevõtjad kaasatud sadadesse maa omandamise operatsioonidesse Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, mis on mõnel juhul toonud kaasa põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õiguste rikkumise; arvestades, et ELis asuvad osalejad võivad olla seotud maa hõivamise tõttu toimuvate inimõiguste rikkumistega erinevatel viisidel, näiteks ELis asuvate eraettevõtete ja finantsettevõtjate kaudu, kes rahastavad maa hõivamist otseselt või kaudselt, või avaliku ja erasektori partnerluste kaudu; arvestades, et paljudel juhtudel võib nende tegevuse mitmese mõju tõttu välisriikides olla raske kindlaks teha, millisest riigist need osalised otseselt pärit on; arvestades, et isegi siis, kui neid juuri on võimalik tuvastada, jäävad endiselt olulised õiguslikud ja praktilised takistused õigusemõistmisele ja vastutusele võtmisele ELi ja selle liikmesriikide kohtute kaudu, sealhulgas kohtualluvuse piirangute tõttu kinnisvara (sealhulgas maa ja loodusvarad) käsitlevates kohtuasjades, rangete piirangute tõttu heastamisvahendi väärtusele ja õigusabi kättesaadavusele ning raskused emaettevõtja vastutuse tõendamisel;

AG.

arvestades, et enamik maad arengumaades on asustatud, mis võib tekitada ettevõtjate investeeringutele ja mainele maa omandiõigusega seotud riske ja märkimisväärselt suurendada nende tegevuskulusid, kui maa ülevõtmine toimub konfliktiolukorras, ilma põlisrahvaste ja kohalike kogukondade eelneva nõusolekuta ja nende õigusi rikkudes;

AH.	arvestades, et inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör Michael Frost tõi esile Ladina-Ameerika, kui murettekitava piirkonna, kus valitsused ja ettevõtjad on segatud inimõiguste ja keskkonna kaitsjate mõrvadesse;

AI.

arvestades, et Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenev kohustus kaitsta ja tagada juurdepääs õiguskaitsevahenditele kehtib nii eksterritoriaalse tegevuse kui ka eksterritoriaalse mõjuga liidusisese tegevuse suhtes; arvestades, et ELi ja liikmesriikide pühendumist eksterritoriaalsete kohustuste täitmisele tuleks märkimisväärselt suurendada;

AJ.

arvestades, et EL pakub demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ja kaitseks kogu maailmas abi demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu, mis täiendab muid ELi välisabi vahendeid ja mida peamiselt suunatakse kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu; arvestades, et tänu oma mehhanismile protectdefenders.eu annab EL ohustatud inimõiguste kaitsjatele kiiresti abi, aitab neil rahuldada kõige pakilisemaid vajadusi ning toetab keskpikas ja pikas perspektiivis nende võimet oma tööd teha;

AK.

arvestades, et rahvusvahelistel finantsinstitutsioonidel on keskne roll selle tagamisel, et nende rahastatavad projektid ei põhjustaks põlisrahvaste inimõiguste ja keskkonnaõiguste rikkumisi ega aitaks sellele kaasa; arvestades, et rahvusvahelised korporatsioonid vastutavad selle eest, et nende tegevus ja/või tarneahelad ei oleks segatud inim- ja keskkonnaalaste õiguste, eelkõige põliselanike õiguste rikkumisse;

AL.

arvestades, et EL on suurim arenguabi andja maailmas, millest suur osa läheb Aafrikasse; arvestades, et Euroopa välisteenistus ja komisjon peavad teostama põhjalikku kontrolli vahendite üle, mida kolmandate riikide abisaajad kasutavad, ning seadma inimõiguste austamise oma abiandmise poliitika prioriteediks;

AM.	arvestades, et Euroopas kannatavad põlisrahvad endiselt marginaliseerumise, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse all, ning et sellega tuleb võidelda ja seda tuleb õigustepõhise lähenemisviisi abil lahendada;

nõuab, et EL, liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste täielikuks tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks, sealhulgas nende maa, territooriumid ja ressursid; väljendab heameelt töö üle, mida kodanikuühiskond ja valitsusvälised organisatsioonid nendes küsimustes teevad;

nõuab, et EL tagaks, et kõigis tema ELi arengu-, investeerimis- ja kaubanduspoliitika valdkondades austataks põlisrahvaste inimõigusi, nagu on sätestatud inimõigustealastes lepingutes ja konventsioonides ning eelkõige põlisrahvaste õigusi käsitlevates õigusaktides;

nõuab, et kõik riigid, sealhulgas EL ja selle liikmesriigid teeksid kõik vajaliku selleks, et tegelikkuses järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) (20) sätteid, ning tuletab meelde, et kõik selle konventsiooni ratifitseerinud riigid on kohustatud töötama põlisrahvaste õiguste kaitseks välja kooskõlastatud ja süstemaatilised meetmed;

palub kõigil riikidel ja eelkõige ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel ratifitseerinud ILO konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta, seda teha; taunib asjaolu, et seni on konventsiooni ratifitseerinud vaid mõned liikmesriigid; kutsub ELi üles tegema kõik võimaliku oma poliitiliste ja inimõigustealaste dialoogide kaudu, mida peetakse kolmandate riikidega, et ergutada ratifitseerima ILO konventsiooni nr 169, ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, võtma vastu nende fakultatiivprotokollid ning toetama põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooni;

tunnistab, et edusamme on tehtud põliselanike õiguste laiaulatuslikumas tunnustamises ning kodanikuühiskond on nende olukorrast üha teadlikum; tunnustab ELi panust mainitud küsimuses; hoiatab siiski, et seda valdkonda käsitletakse ELi poliitikas siiski väga vähe, sealhulgas kaubandus- ja koostöölepingute üle peetavatel läbirääkimistel;

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid looksid tingimused põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonis sätestatud eesmärkide saavutamiseks ning ergutaksid oma rahvusvahelisi partnereid seda vastu võtma ja täielikult rakendama;

juhib tähelepanu sellele, et diasporaad täidavad põlisrahvaste jaoks teadmiste vahetamise ja edasiandmise rolli;

Põlisrahvaste inimõigused

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid talunike ja muude maapiirkondades töötavate inimeste õiguste deklaratsiooni, mille üle hääletatakse ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2018. aastal, ning selle poolt hääletaksid; võtab huviga teadmiseks, et ÜRO naiste staatuse komisjoni 2018. aasta istungil keskendutakse maapiirkondade naistele;

kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike üles õiguslikult tunnustama ja aktsepteerima põlisrahvaste territoriaalset autonoomiat ja enesemääramisõigust, mis tähendab õigust omada, kasutada, arendada ja kontrollida nende maid, territooriume, veekogusid ja rannikumeresid ning muid ressursse, mis on nende valduses traditsioonilise omandina või mida nad muul viisil traditsiooniliselt valdavad või kasutavad, samuti neid, mida nad on muul viisil omandanud;

10.

kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike, üles osalema strateegiates või liituma strateegiatega konfliktipiirkondade ülesehitamiseks, et edendada ja kaitsta põlisrahvaste õigusi;

11.

võtab teadmiseks 2010. aastal ÜRO poolt avaldatud uuringu murettekitavad tulemused, mis näitavad, et põlisrahvaste naiste vägivaldse kohtlemise ja vägistamise esinemissagedus on suurem kui naiste puhul üldiselt; nõuab seetõttu, et liikmesriigid ja EL mõistaksid ühemõtteliselt hukka vägivalla, sh seksuaalse vägivalla kasutamise põlisrahvaste naiste vastu; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata vägivalla ohvriks langenud naistele ja tütarlastele, tagades neile juurdepääsu erakorralisele arstiabile ja psühholoogilise toele;

12.

nõuab põliselanike õigusi rikkudes nende territooriumile viidud erajulgeoleku- ja sõjaliste jõudude väljaviimist;

13.

kutsub kõiki riike üles tagama, et põlisrahvastel, eelkõige naistel, oleks äriühingute poolt toimepandud õiguste rikkumisel juurdepääs kohtumehhanismidele ning et ei legitimeeritaks eraviisilise hüvitamise vorme, mis ei taga õiguskaitse kättesaadavust; kutsub kõiki riike üles värbama oma kohtusüsteemidesse rohkem naisi, et kaotada nende struktuuride üldiselt patriarhaalne süsteem; rõhutab vajadust kehtestada mehhanismid, millega tagatakse, et põlisrahvaste naisi ei kohelda diskrimineerivalt, sh asjakohased suulise tõlke teenused ja õigusabi;

14.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa Ülemkogu seadis põlisrahvaste õiguste kaitse prioriteediks, nagu on märgitud tema 2017. aasta mai järeldustes;

15.

kutsub partnerriike üles tagama, et põlisrahvastel oleks üldine juurdepääs riigi rahvastikuregistrile, mis on esimene samm nende individuaalsete ja kollektiivsete õiguste tunnustamisel; nõuab, et EL toetaks partnerriike perekonnaseisuasutuste loomisel ja nende nõuetekohasel haldamisel;

16.

märgib murega, et inimõigustealased ohud, mis on seotud kaevandamise ning nafta ja gaasi tootmisega, langevad ebaproportsionaalselt suurel määral põlisrahvastele; kutsub arenguriike üles viima enne mis tahes uut tegevust nendes sektorites läbi kohustuslikud inimõigustealase mõju hindamised ja avalikustama nende tulemused; rõhutab vajadust tagada, et kontsessioonide andmist reguleerivad õigusaktid sisaldaksid ka vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtet käsitlevaid sätteid; soovitab laiendada mäetööstuse läbipaistvuse algatuse standardeid, et lisada neisse kohalike ja põliskogukondade inimõiguste kaitse;

17.

kutsub kõiki riike, eelkõige ELi ja liikmesriike, üles kaasama põlisrahvad ja maakogukonnad otsustamisprotsessi seoses kliimamuutuste vastu võitlemise strateegiatega, mis peaks hõlmama ka juhtumeid, kus kliimamuutustest tulenev korvamatu kahju võib sundida nad rändama ja põhjustada nende kahekordse diskrimineerimise keskkonnatingimuste pärast ümberasunute ja põlisrahva sekka kuulumise tõttu;

18.

kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike, üles tunnustama seda, kui oluline on konsulteerida põlisrahvastega kõigis neid mõjutada võivate küsimuste üle peetavates aruteludes, tagades seeläbi nende õiguse vabale, eelnevale ja teavitatud konsulteerimisele; nõuab sellega seoses, et ELi tasandil loodaks põlisrahvastega konsulteerimiseks ja nende osalemiseks mehhanism, millel oleks volitused pidada poliitilist dialoogi ja jälgida, kuidas viiakse ellu põlisrahvastega seotud ELi poliitikat, kohustusi ja tegevuskavasid; kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike, üles looma tingimused, et põlisrahvaste esindajad ja juhid saaksid kodanikuühiskonnas ja avalikkuses tõeliselt osaleda ning et nad osaleksid nähtavamalt poliitilises süsteemis ja otsuste tegemises neid puudutavates küsimustes, sealhulgas põhiseaduse reformides;

19.

kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike, üles võtma vastu ja rakendama põlisrahvaste küsimusi käsitleva 2014. aasta maailmakonverentsi lõppdokumendis ÜRO-le esitatud soovitusi ning ÜRO põlisrahvaste alalise foorumi ja ÜRO põlisrahvaste õiguste eriraportööri esitatud soovitusi;

20.

tuletab meelde, et oma resolutsioonis põlisrahvaste õiguste kohta kuulutas ÜRO Peaassamblee 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste keelte aastaks; rõhutab, et kultuur on arengut soodustav tegur;

21.

kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike, üles aitama kaasa 2019. aasta kui rahvusvahelise põlisrahvaste keelte aasta rakendamisele ja elluviimisele;

22.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriike jätkaksid tööd põlisrahvaste, keskkonnaalaste, intellektuaalomandi õiguste ja maaõiguste kaitsjate füüsilise puutumatuse ja õigusabi tagamiseks, eelkõige demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning mitmesuguste olemasolevate vahendite ja mehhanismide nagu protectdefendeurs.eu abil, et kaitsta inimõigusi ja keskkonnaaktiviste, pöörates pühendunult tähelepanu inimõiguste naiskaitsjatele ja rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks ÜRO esildatud algatustes osalemisele; nõuab, et EL teeks oma delegatsioonidele ülesandeks jälgida ja toetada inimõiguslasi, võttes eelkõige arvesse naiste, laste ja puuetega inimeste kaitset, ning annaksid inimõiguste rikkumistest aru süstemaatiliselt ja jõuliselt; kutsub Euroopa välisteenistust üles osalema Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) koostatud kavas inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks Ladina-Ameerikas;

23.

mõistab hukka põlisrahvaste inimõiguste ja nende maaomandiõiguse kaitsjate jätkuva kriminaliseerimise kogu maailmas; kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike, üles hoidma ära põlisrahvaste inimõiguste kaitsjate vastu toime pandud kuritegude karistamatust, tagades selleks nõuetekohase uurimise ja kohtumõistmise;

24.

kutsub kõiki riike, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike, üles tagama, et nende poliitika strateegiates austataks täielikult põlisrahvaste ja maakogukondade õigusi, nii et nende õiguste järgimist tagataks alati, nii kaitsealade loomise kui ka laiendamise ajal, samuti seoses varasemate kaitsealadega, mille loomisel on põlisrahvaid ja teisi maakogukondi välja tõstetud, kõrvale jäetud või muul viisil nende õigusi ebaproportsionaalselt piiratud;

25.

toetab põlisrahvaste taotlusi rahvusvaheliseks repatrieerimiseks ning rahvusvahelise mehhanismi loomiseks, et võidelda põlisrahvastelt ebaseaduslikult ära võetud kultuuripärandi müümise vastu; kutsub komisjoni üles neid jõupingutusi toetama, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist antava finantsabiga;

26.

rõhutab, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas EL ja liikmesriigid, peab võtma tõsiseid kohustusi, et hõlmata puuetega inimesed ja eriti lapsed kõikide poliitikavaldkondadega, edendada põlisrahva puuetega esindajate õigusi ja vajadusi rahvusvahelises õigusraamistikus, ning tagada, et puuetega inimeste, eriti laste, vaba, eelnevat ja teadlikku nõusolekut võetakse arvesse;

27.

kutsub komisjoni üles algatama vastutustundliku ärikäitumise ELi tegevuskava, et rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, sh seoses hoolsuskohustuse ja õiguskaitsevahenditele juurdepääsuga; palub komisjonil anda Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile (FRA) volitused koguda teavet kohtulike ja kohtuväliste mehhanismide kättesaadavuse kohta liikmesriikides, mis on seotud õiguskaitsevahendite kättesaadavusega ettevõtlusega seotud rikkumiste ohvritele, sealhulgas põlisrahvastele; on seisukohal, et ELi partnerid era- ja avalikus sektoris peaksid esitama täielikku ja ligipääsetavat teavet selle kohta, kuidas nad järgivad põlisrahva vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku saamise nõuet;

Maa hõivamine

28.

tunneb heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 2016. aasta teadaande üle, et maa hõivamine ja keskkonna hävitamine on paljude inimõiguste rikkumiste algpõhjuseks ning nende korral võidakse edaspidi esitada süüdistus inimsusevastaste kuritegudes;

29.

on jätkuvalt mures maa hõivamise olukorra pärast, mis on ettevõtjate, välisinvestorite, riiklike ja rahvusvaheliste riiklike osalejate, ametnike ja ametiasutuste korruptsiooni tagajärg; nõuab, et EL ja selle liikmesriikide inimõiguste tegevuskavades pandaks suuremat rõhku maa hõivamise probleemile;

30.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid õhutaksid partnerriike, kes on seotud konfliktijärgse rahutagamisega, mis hõlmab maaga seotud õigust, töötama välja meetmed, võimaldamaks ümberpaigutatud põlisrahvaste ja kohalike kogukondade tagasipöördumist nende traditsioonilistele territooriumidele, mis on oluline tegur sotsiaalse stabiilsuse ja püsiva rahu saavutamiseks;

31.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudes riikides, mida mõjutab maa hõivamise probleem, takistab põlisrahvaste ja karjakasvatajate tõhusat juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitsevahenditele nõrk valitsemine ning asjaolu, et sageli ei tunnustata kohalike või riiklike õigusraamistike alusel ametlikult nende maaga seotud õigusi; märgib, et näiteks karjatamisõigused ja ühiskarjamaad on tavaõigusel põhinevad traditsioonilised maakasutusõigused, mitte omandatud omandiõigus; nõuab tungivalt, et partnerriigid tunnustaksid ja kaitseksid karjakasvatajate ja põlisrahvaste õigusi, eelkõige seoses nende maa ja loodusvarade tavapärase omandiõiguse ja kontrolliga vastavalt põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonile ja ILO konventsioonile nr 169, st võimaldades ühiselt registreerida maakasutust ja kehtestades poliitikameetmed, mille eesmärk on tagada võrdne juurdepääs maale; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid aktiivselt partnerriike nii selles kui ka vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtte kohaldamisel ulatusliku maa omandamise suhtes, kooskõlas vabatahtlike suunistega maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta ning rahvusvahelise inimõigustealase õigusega; nõuab, et EL toetaks partnerriike ka nende maaomandi õiguse alaste õigusaktide parandamisel, tunnustades naiste üldist õigust saada juurdepääsu maale täieõiguslike omanikena;

32.

kutsub ELi üles tugevdama ELi maapoliitika suuniseid ja inimõiguste kaitset rahvusvahelistes kokkulepetes ja lepingutes ning edendama oma väärtusi seoses naiste ja tütarlaste ning eriti maapiirkondade naiste ja tütarlaste kaitsega, sest nemad on üldiselt maaga seotud muudatuste suhtes kaitsetumad ja neil on enamasti halvem juurdepääs maale ja vähem vastavaid õigusi;

33.

kutsub kõiki riike üles investeerima teadusuuringutesse, et saada enam teadmisi maa hõivamise mõju kohta naistele ja koostada põhjalikum analüüs selle nähtuse soolistest tagajärgedest, mis tooks kaasa täitmisele pööratavad suunised maatehingute reguleerimiseks;

34.

nõuab tungivalt, et EL ja kõik liikmesriigid nõuaksid sellise maa soetamise avalikustamist, mis on seotud ELis tegutsevate äriühingute ja osalistega või ELi rahastatavate arendusprojektidega, et suurendada selliste soetuste läbipaistvust ja aruandekohustust; nõuab, et EL jälgiks põlisrahvaste kogukondade vältimatut vaba, eelnevat ja teadlikku nõusolekut, et suurendada tulevaste soetuste läbipaistvust ja vastutust, tehes selle ELi delegatsioonidele ja saatkondadele ülesandeks ja andes neile vastavad volitused, koostöös asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega; nõuab, et EL oleks eriti tähelepanelik seoses projektidega, mida toetavad rahvusvahelised ja Euroopa finantsasutused, tagamaks et sellise rahastamisega ei kaasneks põlisrahvaste inim- ja keskkonnaõiguste rikkumisi ja et see neid ei soodustaks;

35.

kutsub kõiki riike üles kehtestama asjakohaseid eeskirju, mis tagaksid kogukonnajuhtide vastutuse oma otsuste ja tegevuse eest maa haldamise valdkonnas avalike, riigi ja kogukondade maade puhul, ning soodustama muutusi seaduslikes ja traditsioonilistes tavades, mis diskrimineerivad naisi maaomandi ja pärandi suhtes;

36.

kutsub kõiki riike, eelkõige ELi ja selle liikmesriike, üles võtma vastu vabatahtlikud suunised maaomandi, kalavarude ja metsade vastutustundliku majandamise kohta, toetama nende rakendamist ning sõlmima võimalikult paljude asjaomaste riikidega metsahaldust ja puidukaubandust käsitlevad vabatahtlikud partnerluslepingud; palub komisjonil tagada puidumääruse (21) range järgimine ja rakendamine ning karistada liikmesriike, kes metsade hävitamise vastases võitluses seda õigusakti ei järgi;

37.

palub kõigil riikidel, sealhulgas ELil ja selle liikmesriikidel võimaldada põlisrahvaste kogukondadel arendada oma majandust kooskõlas ülemaailmse keskkonnakaitsepoliitikaga; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid ja toetaksid põlisrahvaste organisatsioone, millel on sotsiaalse arengu tegevuskava, millega kujundatakse ja arendatakse õigus- ja institutsioonilist raamistikku põlisrahvaste territooriumide piiristamiseks ja omandiõiguste andmiseks; toonitab, et põlisrahvaste maade tunnustamine ja ametlikuks muutmine ning põlisrahvaste ametivõimude ja kogukonnaliikmete võimestamine tagaks kestlikkuse ja sotsiaalse vastutuse ning aitaks lahendada asjaomastes riikides maavaidlusi ja konflikte;

38.

kutsub kõiki riike üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et riigiasutused hoiduvad avalikest avaldustest või deklaratsioonidest, mis häbimärgistavad põlisrahvaste naisi ja õõnestavad nende õigustatud rolli oma territooriumi kaitsmisel maa hõivamise ja ressursside kaevandamise eest, ning kutsub üles nende olulist rolli demokraatlikus ühiskonnas avalikult tunnustama;

39.

palub kõigil riikidel austada, kaitsta ja toetada väikepõllumajandustootjate maaõigusi ning üksikisikute õigusi muudele ressurssidele, nagu vesi, metsad, kariloomad ja kalavarud; tunnistab, et maa diskrimineeriv sundvõõrandamine ja sunniviisiline väljatõstmine, mis kahjustab arengumaade elanikkonda, võib suuresti mõjutada nende elatusvahendeid ja kahjustada põhilisi inimõigusi, nagu õigust elule, toidule, eluasemele, tervisele ja omandile;

Ettevõtlus ja inimõigused

40.

nõuab, et EL tagaks, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted integreeritaks täielikult liikmesriikide riiklikesse programmidesse ning selliste rahvusvaheliste korporatsioonide ja äriühingute tavadesse ja tegevusse, millel on Euroopaga sidemed;

41.

nõuab tungivalt, et liit toetaks ka edaspidi ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning jätkaks nende nõuetekohase kohaldamise edendamist;

42.

nõuab, et EL osaleks konstruktiivsetes läbirääkimistes hargmaiseid ettevõtjaid käsitleva ÜRO lepingu üle, mis tagab põlisrahvaste ning eriti naiste ja tütarlaste inimõiguste austamise;

43.

soovitab ELil töötada välja Euroopa piirkondlik ettevõtluse ja inimõiguste tegevuskava, tuginedes põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonis sätestatud põhimõtetele, ning nõuab sellele teemale keskenduvate riiklike tegevuskavade väljatöötamist ja jõustamist;

44.

rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad tegustema selle nimel, et võtta rahvusvahelised korporatsioonid ja finantsasutused vastutusele mõju eest, mida nad avaldavad põlisrahvaste kogukondade inim- ja keskkonnaalastele õigustele; nõuab, et EL tagaks, et uuritaks nõuetekohaselt põlisrahvaste õiguste kõiki rikkumisi, mille panevad toime Euroopa ettevõtjad, ja selle eest karistatakse asjakohaste mehhanismide abil, ning ergutab ELi katkestama inimõiguste rikkumiste puhul igasuguse institutsioonilise või rahalise toetuse andmise;

45.

nõuab, et EL looks kooskõlas komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitusega 2013/396/EL (22) kaebuste esitamise mehhanismi, mille kaudu põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad saavad esitada kaebusi nende õiguste rikkumise ja kuritarvitamise kohta ELi ettevõtjate tegevuse tagajärjel, olenemata riigist, kus kõnealune rikkumine või kuritarvitamine aset leidis, tagamaks, et ohvritel oleks tõhus juurdepääs õiguskaitsele ning tehnilisele ja õigusabile; ergutab kõiki riike, sealhulgas liikmesriike ja ELi, astuma läbirääkimistesse, et võtta vastu rahvusvaheliste äriühingute ja muude ettevõtjate jaoks õiguslikult siduv rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigusakt, osaledes aktiivselt ÜRO tasandil loodud valitsustevahelises avatud töörühmas;

46.

nõuab, et liit ja liikmesriigid tagaksid juurdepääsu õiguskaitsele liidu ettevõtjate tegevusest tulenevate inimõiguste kuritarvitamise ja rikkumise ohvritele, eemaldades kõik nii praktilised kui ka õiguslikud takistused, et kohustuste jagunemine ei takistaks vastutuse võtmist või õiguskaitse kättesaadavust riigis, kus kuritarvitamine aset leidis;

47.

tuletab meelde ettevõtjate kohustust tagada põlisrahvaste õigus vabale, eelnevale ja teadlikule eelnevale konsulteerimisele, kui nende territooriumil kavatsetakse ellu viia projekte, töid või tegevusi, ning lisama oma poliitikasse ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja seda kohaldama;

48.

nõuab, et EL täidaks inimõigustega seotud eksterritoriaalseid kohustusi; nõuab, et EL koostaks tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate ettevõtjate ja investorite eksterritoriaalse tegevuse jaoks selged tegevuseeskirjad ja õigusraamistikud, millega tagatakse, et nad austavad põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õigusi ning et neid saab nõuetekohaselt vastutusele võtta ja karistada, kui nende tegevuse tagajärjel asjaomaseid õigusi rikutakse; ergutab komisjoni kaaluma tõhusat mehhanismi, mis käsitleb ettevõtjate hoolsuskohustusi ja mille eesmärk on tagada, et imporditud kaubad ei oleks seotud maa hõivamise ega põlisrahvaste õiguste tõsiste rikkumistega; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus töötaks välja tegevusvahendid, et anda ELi delegatsioonide töötajatele juhiseid;

Põlisrahvaste kestlik ja majanduslik areng

49.

palub ELil ja selle liikmesriikidel lõimida põlisrahvaste õiguste ja maa hõivamise küsimus kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisse ELi tasandil;

50.

toonitab põlisrahvaste keskset rolli keskkonnakaitses nende eluviisi ja arengumudelite tõttu;

51.

palub ELil nõuda tungivalt oma partnerriikidelt, et nad võtaksid kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö raames eelkõige arvesse põlisrahvaste olukorda, sealhulgas koostades kaasavaid sotsiaalpoliitikameetmeid traditsioonilistel territooriumidel ja linnakeskkonnas, ning leevendama vaesuse vähendamise meetmete raames mõju, mida avaldab kodukohast lahkumine ning vastuolu linnade ja põlisrahvaste traditsiooniliste võimete ja kultuurilise eripära vahel;

52.

toonitab kliimamuutuste otsest mõju põlisrahvaste hulka kuuluvatele naistele, mis sunnib neid hülgama oma traditsioone ja tavasid või ümber asuma ning millega kaasneb vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise oht; kutsub kõiki riike, sh ELi ja liikmesriike üles kaasama põlisrahvaid ja eriti põlisrahvaste naisi ja maakogukondi oma kliimamuutustega võitlemise strateegiatesse ning kohanemise ja leevendamisega seotud tõhusate kliimastrateegiate väljatöötamisse, võttes arvesse soopõhiseid tegureid; nõuab, et kliimast põhjustatud sundrände küsimust võetaks tõsiselt; nõuab tõhusamat rahvusvahelist koostööd, et tagada vastupanuvõime kliimamuutustele;

53.

rõhutab kestliku arengu eesmärkide, eriti eesmärgi nr 2 (nälja kaotamine), nr 4.5 (juurdepääs haridusele) ja nr 5 (sooline võrdõiguslikkus) suurt tähtsust põlisrahvaste jaoks; kordab, et põlisrahvad kannatavad kogu maailmas ebaproportsionaalselt suurel määral inimõiguste rikkumise, kuritegevuse, rassismi, vägivalla, loodusvarade kasutamise, terviseprobleemide ja suure vaesuse tõttu, moodustades vaesuses elavatest inimestest 15 %, samas kui nende osakaal maailma elanikkonnast moodustab vaid 5 %; rõhutab, et põlisrahvaste juhtidele ja inimõiguste kaitsjatele, kes astuvad ebaõigluse vastu välja, tuleb tagada täielik ja põhjalik kaitse;

54.

tuletab meelde, et kestliku arengu tegevuskavas 2030 käsitletakse neid põlisrahvaste arenguküsimusi, ja rõhutab, et selle rakendamiseks on vaja teha veel pingutusi; rõhutab vajadust tugevdada organisatsiooni Indigenous Peoples Major Group for Sustainable Development (IPMG) kui ülemaailmset põlisrahvaste õiguste ja arenguprioriteetide edendamise koordineerimise ja püüdluste kooskõlastamise mehhanismi; palub komisjonil teha IPMGga tihedamat koostööd ja kaasata see oma kestliku arengu eesmärkide rakendamist käsitlevasse sidusrühmade platvormi;

55.

tuletab meelde, et kogu maailma metsadest 80 % on põlisrahvaste traditsioonilised alad ja territooriumid; rõhutab põlisrahvaste tähtsust loodusvarade säästval majandamisel ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel; tuletab meelde, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis kutsutakse osalevaid riike üles austama põlisrahvaste teadmisi ja õigusi kui programmi REDD+ rakendamise tagatisi; nõuab tungivalt, et partnerriigid võtaksid meetmeid, et kaasata põlisrahvaid tõhusalt kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise meetmetesse;

56.

märgib, et karjakasvatusega tegeleb maailmas 200–500 miljonit inimest ja et see on Ida-Aafrikas kuivadel aladel ja mägipiirkondades toimetulekustrateegiates kesksel kohal; rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb soodustada säästvat karjakasvatust; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama Aafrika valitsemissüsteemi struktuuri ning eelkõige inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohut, et rakendada Aafrikas Aafrika Liidu karjakasvatust käsitlevat poliitikaraamistikku ja laiemalt tunnustada karjakasvatajate ja põlisrahvaste õigusi seoses esivanemate maa ühisomandiga, nende õigust kasutada vabalt oma loodusvarasid ning nende õigust kultuurile ja usule;

57.

tuletab meelde valitsuste õigust reguleerida avalikes huvides; tuletab ühtlasi meelde, et rahvusvahelised investeerimislepingud peavad olema kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õigusega, sealhulgas põlisrahvaid käsitlevate sätetega, ja nõuab sellega seoses suurema läbipaistvuse tagamist, eelkõige koostöös põlisrahvastega korraldatavate asjakohaste konsulteerimismenetluste ja -mehhanismide loomise kaudu; kutsub investeeringuid rahastavaid arenguabi rahastamise asutusi üles tugevdama oma inimõigustealaseid tagatisi, tagamaks et maa ja ressursside kasutamine arenguriikides ei too kaasa inimõiguste rikkumist ega väärkohtlemist, eriti põlisrahvaste suhtes;

58.

palub kõikidel riikidel võtta endale kohustus tagada, et põlisrahvastel on tegelik juurdepääs tervishoiule, haridusele, tööhõivele ja majanduslikele võimalustele; nõuab tungivalt, et kõik riigid edendaksid oma koolide õppekavadesse avaliku sektori kultuuridevahelise poliitika ning põlisrahvaste keelte, ajaloo ja kultuuri lisamist või pakkumist täiendavate õppekavaväliste klassidena, et põlisrahvaste kultuuri säilitada, taastada ja edendada nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil; on seisukohal, et selliste algatuste väljatöötamine, mis suurendavad kodanikuühiskonna, üldsuse ja meedia teadlikkust sellest, kui oluline on austada põlisrahvaste õigusi, uskumusi ja väärtusi, võiks aidata võidelda eelarvamuste ja eksitava teabe vastu;

59.

nõuab, et EL ja selle partnerriigid pakuksid partnerluses põlisrahvaste kogukondadega kultuuriliselt pädevaid vaimse tervise teenuseid, et vältida ainete kuritarvitamist ja enesetappe; rõhutab, kui tähtis on toetada põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste organisatsioone, et naiste võimestada ja suurendada nende võimet kodanikuühiskonnas osaleda;

60.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid põlisrahvaste ja kohalike kogukondade jõupingutusi oma ärimudelite ja maahaldamisviiside väljatöötamiseks;

61.

kutsub kõiki riike üles tagama, et põliselanike kogukonnad saaksid säästvast turismist piisavat tulu ja oleksid kaitstud negatiivse mõju eest, mida massiturism võib avaldada, ning kiidab heaks reservaatide ja kaitsealade ühise majandamise, mis võimaldab ökosüsteeme tõhusamalt kaitsta ja turismivoogusid paremini reguleerida; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on kestliku arengu mõiste;

ELi ja kolmandate riikide koostööpoliitika

62.

soovitab pöörata ELi välispoliitikas põlisrahvaste olukorrale suuremat tähelepanu, muu hulgas inimõigustealastes dialoogides kolmandate riikidega ning kaubandus-, koostöö- ja arengulepingutes; nõuab, et nõukogu annaks aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas korrapäraselt aru ELi tegevusest põlisrahvaste toetuseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid eelmainitud Euroopa välisteenistuse aastaaruandes arvesse inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise ning ÜRO inimõiguste konventsioonide järelevalveorganite töö tulemusi, et tagada oma poliitika kooskõla põlisrahvaste õigustega;

63.

rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad kahe- ja mitmepoolsetel läbirääkimistel ning diplomaatilises suhtluses rääkima põlisrahvaste inimõigustest ja põlisrahvaste inimõiguste kaitsjatest ning nõudma vangistatud inimõiguskaitsjate vabastamist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid selle nimel, et kolmandate riikide valitsused tagaksid põlisrahvaste kogukondade ja inimõiguste kaitsjate asjakohase kaitse ja ning annaksid nende vastu suunatud kuritegude toimepanijad kohtu ette;

64.

nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide saatkonnad vaataksid läbi inimõiguste kaitsjaid käsitlevad ELi suunised ja parandaksid nende täitmist, võttes arvesse põlisrahvaste inimõiguste kaitsjate konkreetseid vajadusi ja neid ähvardavaid ohte, samuti nende põlisrahvaste inimõiguste kaitsjate olukorda, keda diskrimineeritakse mitmekordselt, nagu naised, eakad, LGBTI-inimesed ja puuetega inimesed; nõuab sellega seoses, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide saatkonnad pakuksid oma töötajatele asjakohast koolitust ja võimaldaksid neil teha koostööd inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga, et kontakte säilitada ja vajadusel toetust pakkuda;

65.

rõhutab, et põlisrahvastel tuleb võimaldada saada kasu uusimast infotehnoloogiast, et parandada nende elukvaliteeti ja tervishoidu, ja rõhutab, et see on valdkond, kus EL võib täita olulist rolli; kordab, et põlisrahvastel on õigus ise oma elatusallikate üle otsustada, ning rõhutab kestliku arengu vajalikkust;

66.

kutsub kõiki riike üles tagama põlisrahvaste naistele ja tütarlastele juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ja tervisega seotud õigustele, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud teenustele ja õigustele; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles edendama juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele ELi arengukoostöö programmides;

67.

kutsub kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike üles koguma sooliselt liigendatud andmeid põliselanike naiste olukorra kohta, sh seoses maaga seotud õiguste tunnustamise ja neile juurdepääsu, naistevastase vägivalla ja toiduga kindlustatuse küsimustega;

68.

rõhutab, et äriühingute välisinvesteeringud võivad aidata kaasa majanduslikule ja tehnoloogilisele arengule ning tööhõive ja taristu arengule ning anda naistele võimaluse saada isemajandavaks, suurendades tööhõivet; rõhutab, et investeeringute suurendamine arenguriikides on oluline samm riikide ja piirkondade majanduse edendamiseks.

69.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid konkreetsete strateegiate väljatöötamist, et tagada säästva arengu eesmärgi nr 16 (edendada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi) tulemuslik rakendamine, tagada, et inimõiguste kaitsjate tagakiusamise ja tapmise vastu võideldaks ja seda ennetataks ning et selliste tegude toimepanijad antaks kohtu alla ja võetaks vastutusele;

70.

nõuab, et EL tagaks, et kõigi ELi rahastatavate arenguprojektide puhul, mida viiakse ellu põlisrahvaste maadel, järgitaks rangelt vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtteid, austataks inimõigusi ning sõna- ja ühinemisvabadust, et vältida negatiivset mõju põlisrahvaste elatisele ja kultuurile;

71.

märgib, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peavad käsitlema kestlikku arengut terviklikult ja integreeritult ning arvestama kaubandus- ja majandussuhetes inimõiguste- ja keskkonnaprobleeme; kutsub komisjoni üles tõstatama kaubandusläbirääkimistel ja üldise soodustuste süsteemi taolistes süsteemides inimõiguste rikkumise ning inimõiguste kaitsjate tagakiusamise ja ründamise teemat;

72.

nõuab, et EL kehtestaks mehhanismi, et teha enne kaubandus- ja koostöölepingute sõlmimist ning arendusprojektide rakendamist sõltumatud mõju hindamise uuringud, et mõõta ja vältida nende kahjulikku mõju põlisrahvaste ning kohalike kogukondade õigustele; nõuab, et mõju hindamine viidaks läbi kodanikuühiskonna olulisel osalusel ning et tulemusi võetaks majanduslikes kokkulepetes ja arendusprojektides nõuetekohaselt arvesse; nõuab, et EL hindaks ümber projektide teostamise inimõiguste rikkumiste korral;

73.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid käsitleksid kõigil asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel põlisrahvaste inimõigusi ja keskkonnaga seotud õigusi ning keskkonnaga seotud inimõiguste kaitsjate keskset rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja kestlikus arengus ning suurendaksid sellest teadlikkust;

74.

tuletab murega meelde, et EL ja selle liikmesriigid peavad jätkama tööd, et tagada Euroopa põlisrahvaste, eelkõige saami rahva õigused ja sotsiaalne kaasatus, ning tunnistab sellega seoses kogukonnaaktivistide ja inimõiguste kaitsjate olulist rolli;

75.

nõuab, et EL suurendaks oma arengukoostöö programmides toetust põlisrahvastele ja tugevdaks projekte nende võimestamiseks, eelkõige seoses suutlikkuse suurendamisega, kasutades selleks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ja arengukoostöö rahastamisvahendit; rõhutab vajadust eraldada ka edaspidi vahendeid, et kaasata põlisrahvaid nende esindajate kaudu tõhusamalt ELi ja ÜRO poliitikasse ja institutsioonidesse, sealhulgas seoses ettevõtluse ja inimõigustega; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid asjaomastes riikides jälgiksid tähelepanelikult põlisrahvaste inimõiguste kaitsjate olukorda ja annaksid asjakohast toetust;

76.

kutsub ELi delegatsioone üles tähelepanelikult jälgima põlisrahvaste olukorda ning pidama nendega nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil pidevat dialoogi; nõuab, et asjaomaste ELi delegatsioonide juures asuvatele inimõiguste kontaktpunktidele pandaks selge vastutus põlisrahvastega seotud küsimuste eest ning et nende delegatsioonide töötajad saaksid põlisrahvaste õiguste valdkonnas korrapärast koolitust;

77.

nõuab, et EL ja selle partnerriigid tõhustaksid koostööd põlisrahvaste kogukondadega uimastipoliitika üle arutlemisel; kordab, et ebaseadusliku uimastituru vastase strateegia koostamine on vajalik, et kaitsta põlisrahvaid ja nende maid; nõuab, et EL ja selle partnerriigid tagaksid, et uimastikaubanduse vastaste turvameetmete rakendamisel austataks põlisrahvaste kogukondade õigusi ja välditaks süütute isikute hukkumist konfliktis;

78.

kutsub ELi üles süvendama, laiendama ja tugevdama põlisrahvastega seotud eesmärke, prioriteete ja meetmeid inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus ja tegevuskavas ning palub inimõiguste eriesindaja volitusi kohandada, andes eriesindajale õiguse tõsta põlisrahvaste õigustega seotud teemasid ja nende õiguste kaitsjaid rohkem esile;

79.

tuletab meelde, et EL on võtnud kohustuse järgida arenguvaldkonnas õigustel põhinevat lähenemisviisi, sealhulgas austada põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsioonis sätestatud põlisrahvaste õigusi, ning juhib erilist tähelepanu vastutuse, osalemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetele; soovitab tungivalt ELil jätkata tööd selle õigustel põhineva lähenemisviisi rakendamisega kõikides arengumeetmetes ja luua sellel eesmärgil koos liikmesriikidega rakkerühm; nõuab, et asjaomast rakenduskava ajakohastataks selge ajakava ja näitajatega, et mõõta selle edusamme;

80.

tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208 ning poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet; peab kahetsusväärseks asjaolu, et taastuvenergia direktiivi (23) käimasoleva läbivaatamise käigus ei ole seni kehtestatud sotsiaalseid ja kestlikkuse kriteeriumeid, milles võetakse arvesse maa hõivamise ohtu; tuletab meelde, et direktiiv peaks olema kooskõlas rahvusvaheliste omandiõiguse normidega;

81.

kutsub ELi delegatsioone üles tihendama dialoogi põlisrahvastega, et teha kindlaks inimõiguste rikkumised ja neid ennetada; palub eelkõige Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel luua tõhusa halduskaebuste esitamise mehhanismi uurimis- ja lepitusprotsesside algatamiseks inimõiguste rikkumise ja ametliku arenguabi vahenditest rahastatud tegevusest põhjustatud muu kahjuliku mõju ohvrite jaoks; rõhutab, et see mehhanism peaks sisaldama standardmenetlusi, olema halduslikku laadi ja seega täiendama kohtumehhanisme;

82.

rõhutab, et FLEGTi tegevuskava ja eelkõige vabatahtlikud partnerluslepingud võiksid täita olulisemat osa põlis- ja metsakogukondade mõjuvõimu suurendamisel paljudes troopilistes metsastes riikides, ning nõuab tungivalt, et EL ja vabatahtliku partnerluslepingu partnerid võimaldaksid neil kogukondadel osaleda suuremal määral riigi poliitika kujundamise protsessides; nõuab, et EL annaks partnerriikidele rohkem rahalist ja tehnilist abi, et kaitsta, säilitada ja taastada metsa ökosüsteeme, sealhulgas juhtimise parandamise kaudu, täpsustada ja tugevdada maaomandi õigust, austada inimõigusi, sealhulgas põlisrahvaste õigusi, ning toetada kaitsealasid, millega kaitstakse kogukonna õigusi;

83.

rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, et lahendada konfliktipiirkondadest pärit puidu probleem, piirata maakasutuse muutmise tõttu raiutud puidu vooge ja suunata investeeringud metsa kahjustavast tegevusest, mis põhjustab kohalike ja põliskogukondade sundrännet, mujale; nõuab, et EL võtaks oma uue tegevuskava raames, mis käsitleb raadamist, metsade seisundi halvenemist ja metsakogukondade omandiõiguste austamist, täiendavaid meetmeid, et toetada metsa ökosüsteemide ja seal elavate kogukondade kaitset ja taastamist ning tagada, et seoses ELi tarneahelatega enam metsi ei hävitata;

84.

juhib tähelepanu sellele, et meil on ELis põlisrahvastelt säästva kasutamise, näiteks metsade säästva kasutamise kohta ikka veel palju õppida, kusjuures põlisrahvaste mõju on kliimamuutustele nende elulaadi tõttu väga väike, kuid kliimamuutused mõjutavad neid märkimisväärselt, näiteks põua või kõrbestumise tõttu, mis avaldab mõju iseäranis naistele;

85.

kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles seadma esmatähtsaks investeeringuid kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate, eelkõige põlisrahvaste keskkonnaga seotud inimõiguste kaitsjate toetuseks, et tagada pikaajaliste kaitsemehhanismide, eelkõige ProtectDefenders.eu olemasolu ning kindlustada, et need vastavad kehtivatele rahastamiskohustustele ohustatud inimõiguskaitsjate toetuseks; ergutab oma delegatsioone ja komisjone asjaomaseid riike külastades korrapäraselt kohtuma põlisrahvaste kogukondade ja inimõiguste kaitsjatega; soovitab asjaomasel komisjonil/allkomisjonil määrata alalise raportööri põlisrahvaste küsimuses, et jälgida inimõiguste olukorda ning eelkõige põlisrahvaste õiguste ÜRO deklaratsiooni ja ILO konventsiooni nr 169 rakendamist;

86.

nõuab, et EL ja liikmesriigid astuksid dialoogi ja teeksid koostööd Arktika piirkonna põlisrahvaste ja kohalike kogukondadega, et tagada, et ELi arengupoliitikas, mis tõenäoliselt seda piirkonda mõjutab, võetakse arvesse nende seisukohti ja õigusi;

o o

87.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0445.

(2) ELT C 58, 15.2.2018, lk 155.

(3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 122.

(4) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/annual_report_on_human_rights_and_democracy_in_the_world_2016_0.pdf.

(5) https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N14/468/28/pdf/N1446828.pdf?OpenElement.

(6) https://undocs.org/en/A/RES/71/178.

(7) https://undocs.org/A/HRC/36/46/Add.2.

(8) https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G14/082/52/PDF/G1408252.pdf?OpenElement.

(9) https://documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/G15/234/15/PDF/G1523415.pdf?OpenElement.

(10) https://cmsdata.iucn.org/downloads/durbanactionen.pdf.

(11) http://www.fao.org/docrep/016/i2801e/i2801e.pdf.

(12) http://www.etoconsortium.org/nc/en/main-navigation/library/maastricht-principles/?tx_drblob_pi1%5BdownloadUid%5D=23.

(13) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-8814-2017-INIT/en/pdf.

(14) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2017/08/08/hr-indigenous-peoples/pdf.

(15) http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/64/292.

(16) ELT C 215, 19.6.2018, lk 125.

(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0346.

(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0315.

(19) http://undocs.org/en/E/C.19/2016/10.

(20) 5. septembril 1991 jõustunud ILO konventsiooni nr 169 ratifitseerinud riikide loetelu: Argentina, Boliivia, Brasiilia, Kesk-Aafrika Vabariik, Tšiili, Colombia, Costa Rica, Taani, Dominica, Ecuador, Fidži, Guatemala, Honduras, Mehhiko, Nepal, Madalmaad, Nicaragua, Norra, Paraguay, Peruu, Hispaania ja Venezuela.

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused (ELT L 295, 12.11.2010, lk 23).

(22) ELT L 201, 26.7.2013, lk 60.

(23) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/32

P8_TA(2018)0280

Kliimadiplomaatia

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon kliimadiplomaatia kohta (2017/2272(INI))

(2020/C 118/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikleid 21, 191, 192, 220 ja 221,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimuvat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis peeti 30. novembrist11. detsembrini 2015. aastal Pariisis,

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 22. istungjärku (COP22) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimuva kokkuleppeosaliste konverentsi 1. istungjärku (CMA1), mis toimus 15.–18. novembril 2016. aastal Marokos Marrakechis,

—	võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Pariisi kokkuleppe rakendamise ja Marokos Marrakechis toimuva 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP22) kohta (1),

—	võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) viiendat hindamisaruannet ja selle kokkuvõtvat aruannet,

—	võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2016. aasta teatist „Euroopa kiirem üleminek vähesele CO2-heitega majandusele“ (COM(2016)0500),

—	võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“ (COM(2013)0216),

—	võttes arvesse välisasjade nõukogu vastu võetud ELi 2015. aasta kliimadiplomaatia tegevuskava,

—	võttes arvesse välisasjade nõukogu 6. märtsi 2017. aasta ja 19. juuni 2017. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 22. juuni 2017. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi kliimadiplomaatia kohta,

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 2016. aasta juuni teatist Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 7. juuni 2017. aasta ühisteatist vastupanuvõime strateegilise käsitluse kohta ELi välistegevuses (JOIN(2017)0021),

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 9. veebruari 2017. aasta arvamust „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“ (3),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. aprilli 2016. aasta arvamust „Pariisi kliimakonverentsi tulemused“ (4),

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (5),

—	võttes arvesse oma 16. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni naiste, soolise võrdõiguslikkuse ja kliimaõigluse kohta (6),

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 9. novembri 2001. aasta otsust 36/CP.7 suurendada naiste osalust konventsiooniosaliste esindamisel organites, mis on moodustatud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli alusel,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni läbi viidud 2009. aasta uuringut „Migration, Environment and Climate Change: Assessing the Evidence“ (Ränne, keskkond ja kliimamuutused. Tõendite hindamine),

—	võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes (7),

—	võttes arvesse paavst Franciscuse entsüklikat „Laudato Si. Meie ühise kodu eest hoolitsemisest“,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid väliskomisjoni ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ühisarutelusid,

—	võttes arvesse väliskomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A8-0221/2018),

arvestades, et kliimamuutuste tagajärgedel on üha tõsisem mõju nii erinevatele inimelu aspektidele kui ka arenguvõimalustele ja ülemaailmsele geopoliitilisele korrale ja stabiilsusele; arvestades, et kliimamuutuste mõju tunnevad kõige tugevamalt need, kellel on kõige vähem vahendeid kliimamuutustega kohanemiseks; arvestades, et kliimadiplomaatiat võib mõista eesmärgistatud välispoliitika vormina, mille eesmärk on edendada kliimameetmeid, luues kontakte teiste osalistega, tehes koostööd konkreetsete kliimaga seotud probleemide lahendamiseks, luues strateegilisi partnerlusi ning tugevdades suhteid riiklike ja valitsusväliste osalejate vahel, sealhulgas suuremate ülemaailmse keskkonnareostuse põhjustajate vahel, aidates seeläbi kaasa kliimamuutuste mõjude leevendamisele ning edendades kliimameetmeid ja tugevdades liidu diplomaatilisi suhteid;

arvestades, et kliimamuutuste mõjude hulka kuuluvad ookeanide veetaseme tõus, soojenemine ja hapestumine ning bioloogilise mitmekesisuse kadumine ja äärmuslike kliimanähtuste sagenemine; arvestades, et esimesena kannatavad nende tõttu kõige haavatavamad riigid ja elanikkond, eelkõige saartel elavad inimesed; arvestades, et kliimamuutustel on eriti suur sotsiaalne ja kultuuriline mõju põlisrahvaste kogukondadele, kes ei tekita mitte üksnes väga väikeses koguses CO2-heidet, vaid kellel on ka aktiivne ja oluline osa oma elukoha ökosüsteemide kaitsel, leevendades seeläbi kliimamuutuste mõju;

arvestades, et Euroopa Liit on kliimameetmete osas olnud üheks juhtivaks jõuks, demonstreerides oma juhtivat rolli rahvusvahelistes kliimaläbirääkimistes; arvestades, et Euroopa Liit on kasutanud kliimadiplomaatiat, et luua asjaomaste sidusrühmadega strateegilisi liite ühiselt kliimamuutuste vastu võitlemiseks, mis on määrava tähtsusega osa kestlikust arengust ja ennetavatest meetmetest seoses kliimaga seotud ohtudega;

arvestades, et ELi kliimadiplomaatia aitas kaasa Pariisi kokkuleppe sõlmimisele ning et sellest ajast alates on ELi kliimadiplomaatia käsitlus laienenud; arvestades, et kliimapoliitika on ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia osana integreeritud välis- ja julgeolekupoliitikasse ning et seost energeetika ja kliima, julgeoleku ja kliimamuutustega kohanemise ning rände vahel on kinnistatud;

arvestades, et pikaajaliste kestlike kliimameetmete võtmise vastutus ei saa lasuda üksikisikutel ja nende kui tarbijate isiklikel valikutel; arvestades, et inimõigustel põhinevas kliimapoliitikas peaks olema selge, et säästva ühiskonna loomise vastutus lasub eelkõige poliitikutel, kel on vajalikud vahendid säästva kliimapoliitika väljatöötamiseks;

arvestades, et kliimamuutused ja julgeolekuprobleemid on omavahel seotud ja piiriülesed ning nõuavad kliimadiplomaatiat, mille eesmärk oleks muu hulgas Pariisi kokkulepetega võetud kohustuste täielik rakendamine; arvestades, et mitmetes uuringutes on leitud otseseid seoseid kliimamuutuste, looduskatastroofide ja relvakonfliktide puhkemise vahel, ning arvestades, et kliimamuutust võib pidada ohtude mitmekordistajaks, mis võib olemasolevaid sotsiaalseid pingeid võimendada; arvestades, et kliimamuutuste pikaajalised negatiivsed mõjud võivad tuua kaasa poliitiliste pingete teravnemise, nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt, ja seega kujutavad need endast kriisielementi, pingestades rahvusvahelisi suhteid kui selliseid;

G.	arvestades, et kliimamuutustel on otsene ja kaudne mõju rändele, sest need ajendavad üha suuremat hulka inimesi kolima haavatavamatest piirkondadest oma koduriigi sobivamatele aladele või välismaale, et alustada uut elu;

arvestades, et Euroopa Parlamendi 4. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta tunnistati globaalse soojenemise põhjustatud katastroofide tagajärjel toimuva kliimast ajendatud ümberasumise ja rände olemust ja ulatust; arvestades, et mitmesugustest olulistest ja hästi põhjendatud uuringutest (nt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ja Maailmapanga uuringutest) on selgunud, et kui ei võeta ette tõsiseid jõupingutusi, võib keskkonnamuutustest ajendatud rändajate ja sisepõgenike arv ulatuda 2050. aastaks halvimal juhul 200 miljonini; paljud neist elavad praegu rannikupiirkondades või võivad olla riigisisesed põgenikud Sahara-taguses Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Ladina-Ameerikas;

I.	arvestades, et keskkonnapõhjustest tingitud rändajatele ei anta pagulasseisundit ega pagulastele rahvusvahelisel tasandil pakutavat kaitset, kuna neid ei tunnustata 1951. aasta Genfi konventsioonis;

J.	arvestades, et süsinikdioksiidiheitevaba majanduse saavutamisele kaasaaitamiseks on komisjon seadnud liidu energiapoliitika eesmärgiks energiatõhususe edendamise ja ELi ülemaailmse juhtpositsiooni saavutamise taastuvate energiaallikate valdkonnas;

K.	arvestades, et ELi kliimadiplomaatia peab soodustama riskijuhtimisprojekte, kujundama avalikku arvamust ja julgustama tegema poliitilist ja majanduslikku koostööd kliimamuutuste vastu võitlemiseks ja vähese CO2-heitega majanduse edendamiseks;

arvestades, et ELi kliimadiplomaatia peaks looma ennetava kohanemise mudeli, millega soodustatakse kliimamuutuste vastu võitlemise meetmete vahelist vastastikust mõju; arvestades, et kliimamuutuste poliitika normina juurdumine suurendaks üldsuse teadlikkust ning peaks avalduma selgema poliitilise tahtena;

M.	arvestades, et veevarude nappuse probleem põhjustab kogukondade vahel üha arvukamaid konflikte ning et neid varusid kasutatakse intensiivses põllumajandus- ja tööstuslikus tootmises sageli jätkusuutmatul viisil juba niigi ebastabiilsetes tingimustes;

arvestades, et kliimamuutuste vastase võitluse eesmärkide täitmiseks peab see muutuma strateegilise tähtsusega prioriteediks inimõigustel põhineva lähenemisviisiga kõikides diplomaatilistes dialoogides ja algatustes; arvestades, et parlament on selles protsessis aktiivselt kaasa aidanud ning kasutanud nii oma seadusandlikke volitusi kui ka poliitilist mõjuvõimu, et kliimamuutuste teema kajastuks veelgi enam arengutegevuse ja abi valdkonnas, samuti mitmetes teistes ELi poliitikavaldkondades, näiteks põllumajandus, kalandus, energeetika, transport, teadustegevus ja kaubandus;

arvestades, et kõik sool, rassil, rahvusel, klassil, vaesusel, võimekusel, põlisrahva staatusel, vanusel, geograafial ning traditsioonilisel ja institutsioonilisel diskrimineerimisel põhinevad diskrimineerimise alused ja kaitsetuse allikad koonduvad valdkondadeüleselt, takistades juurdepääsu ressurssidele ja vahenditele, mis aitaksid toime tulla selliste suurte muutustega nagu kliimamuutused;

P.	arvestades, et kliimamuutuste ja maa hõivamisest, fossiilkütuste kaevandamisest ja intensiivsest põllumajandusest tingitud raadamise vahel on oluline seos;

arvestades, et naiste osakaal poliitilistes otsustusprotsessides ja diplomaatias ning iseäranis kliimamuutuste alastes läbirääkimistes on endiselt liiga väike ning arvestades, et sellega seotud edusammud on napid või puuduvad üldse; arvestades, et naised moodustavad ainult 12–15 % delegatsioonide juhtidest ja ligikaudu 30 % delegatsioonide liikmetest;

tuletab meelde, et kliimamuutused mõjutavad kõiki inimelu aspekte, eriti ülemaailmseid ressursse ja arenguvõimalusi, samuti ärimudeleid, kaubandussuhteid ja piirkondlikke suhteid; tuletab meelde, et kliimamuutuste tagajärjed vähendavad toiduga kindlustatust, ohustavad tervist ja elatise teenimise võimalusi, põhjustavad ümberasumist, rännet, vaesust, soolist ebavõrdsust, inimkaubandust, vägivalda, vähendavad taristute ja esmaste teenuste kättesaadavust, mõjutavad rahu ja julgeolekut ning neil on ELi kodanikele ja rahvusvahelisele üldsusele üha suurem mõju; rõhutab üha tungivamat vajadust kliimameetmete järele ning märgib, et kliimamuutustega tegelemine nõuab ühiseid jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil; kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles mitmepoolset suhtlust pidevalt lihtsustama, kuna praegusel ja tulevastel põlvkondadel lasub kollektiivne vastutus kogu planeedi eest; märgib, et kliimamuutuste vastane võitlus on vajalik inimõiguste kaitsmiseks;

märgib murega, et maailma veevarude ja ökosüsteemide seisund halveneb ning samuti suureneb veenappuse, veega seonduvate riskide ja erakorraliste sündmustega kaasnev oht;

Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamine

kinnitab veel kord ELi võetud kohustust järgida Pariisi kokkulepet ja ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, sealhulgas kestliku arengu eesmärke; rõhutab, et Pariisi kokkulepe tuleb täielikult ja kiiresti ellu viia ning täita selles seatud leevendamise, kohanemise ja rahavoogude ümbersuunamise eesmärgid ja kestliku arengu eesmärgid nii ELis kui ka kogu maailmas, et arendada välja säästvam majandus ja ühiskond; kinnitab veel kord, et on vaja ambitsioonikamat ELi kliimapoliitikat ja valmisolekut oluliselt suurendada praegu kehtivat ELi riiklikult kindlaksmääratud panust 2030. aastaks, samuti on vaja koostada 2018. aasta jooksul ambitsioonikas ja kooskõlastatud pikaajaline CO2-neutraalsuse strateegia aastaks 2050, kooskõlas Pariisi kokkuleppes sätestatud kohustusega hoida keskmise temperatuuri tõus maailmas oluliselt alla 2 oC ja teha jõupingutusi temperatuuri tõusu takistamiseks enam kui 1,5 oC võrra võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga; palub, et komisjon võtaks selles pikaajalises strateegias arvesse kõikide osaliste arvamusi, kes võivad sellele kaasa aidata või keda see võib mõjutada;

rõhutab, et ambitsioonikas ELi kliimapoliitika on oluline selleks, et EL saaks suhtluses kolmandate riikidega toimida usutava ja usaldusväärse partnerina; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegutsema 2018. aasta hõlbustava dialoogi ja COP24 ajal aktiivselt ja konstruktiivselt, kuna 2018. aasta on Pariisi kokkuleppe rakendamise seisukohast määrava tähtsusega; nõuab, et EL näitaks pühendumust ambitsioonikale kliimapoliitikale, kuna see annaks head eeskuju ning aitaks nõuda ka teistelt riikidelt suurt panust kliimamuutuste leevendamisse;

peab kahetsusväärseks, et Ameerika Ühendriikide presidendi teatas Pariisi kokkuleppest taganemisest; kinnitab veel kord, et ELil on kohustus ja võimalus asuda ülemaailmsete kliimameetmete alal juhtivale kohale ja suurendada kliimadiplomaatiaalaseid jõupingutusi, et moodustada tugev riikide ja teiste osalejate liit, mis toetaks jätkuvalt eesmärki hoida globaalne soojenemine 2 oC piires ja aitaks seda saavutada, tehes samal ajal jõupingutusi, et takistada temperatuuri tõusu enam kui 1,5 oC võrra, nagu valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) soovitab; rõhutab sellegipoolest, et tihe koostöö USA valitsuse ning eelkõige USA osariikide ja linnadega on oluline;

rõhutab, et ELi usaldusväärsus kliimamuutuste vastases võitluses sõltub ELi enda kliimapoliitika rangest ja ulatuslikust rakendamisest;

juhib tähelepanu sellele, et ELi välispoliitika peaks arendama suutlikkust jälgida kliimamuutustega seotud riske, muu hulgas seoses kriiside ennetamise ja konfliktitundlikkusega; leiab, et jõulised ja kiired kliimameetmed aitavad sisuliselt ennetada sotsiaalseid, majanduslikke, aga ka julgeolekuriske ning konflikte ja ebastabiilseid olukordi ning kokkuvõttes vältida suuri poliitilisi, ühiskondlikke ja majanduslikke kulusid; rõhutab seepärast, et on oluline integreerida kliimadiplomaatia ELi konfliktide ennetamise poliitikasse, laiendades ja kohandades ELi missioonide ja programmide ulatust kolmandates riikides ja konfliktipiirkondades; kordab, et süsinikdioksiidiheitevaba ringmajanduse suunas liikumine aitab suurendada jõukust ja tugevdada võrdsust, rahu ja inimeste julgeolekut nii ELis kui ka mujal, kuna kliimamuutused võivad sageli tekitada ebastabiilsust ja konflikte või teravdada olemasolevaid, samuti süvendada olemasolevat ebavõrdsust või seda põhjustada, kui ressursse ja majanduslikke võimalusi on napilt, veetaseme tõusu või pikaajalise põua tõttu jääb maad vähemaks, haldusstruktuur on nõrk, vee- ja toiduvarud on ebapiisavad ja elamistingimused halvenevad;

juhib murelikult tähelepanu eriti ökosüsteemide ja planeedi veevarude halvenemisele ning üha suuremale ohule, mida kujutavad endast ühelt poolt veenappus ja veega seotud ohud ning teiselt poolt üha sagedamini esinevad ja laastavama mõjuga äärmuslikud kliima- ja ilmastikunähtused, mistõttu on vaja tugevdada seost kliimamuutustega kohandumise ning katastroofiohu vähendamise vahel;

märgib murega, et mullastiku rolli kliimasüsteemi osana ning selle tähtsust kasvuhoonegaaside vähendamisel ning kliimamuutustega kohanemisel ei ole piisavalt käsitletud; kutsub ELi üles töötama välja ambitsioonika strateegia, mis tuleks lisada kliimadiplomaatiasse;

10.

toonitab, et polaarjää sulamise ja merevee taseme tõusu tõttu on eriti suures ohus inimesed, kes elavad rannikul või väikestes saareriikides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles neid elukohti kaitsma ja säilitama, aidates kaasa kliimamuutuste leevendamise ambitsioonikate eesmärkide saavutamisele ja võttes mitmepoolseid rannikukaitsemeetmeid;

11.

tunnistab, et kliimamuutused halvendavad tingimusi, mis on põhjustanud tundlikes piirkondades rännet, ja tuletab meelde, et kui kliimamuutuste negatiivse mõjuga piisavalt ei tegeleta, suurendab see tulevikus rände ulatust; nõuab, et EL toetaks arutelu alustamist ÜRO tasandil, et leida reaalseid viise toimetulekuks inimeste liikumisega, mida kliimamuutuste tagajärjed tõenäoliselt vallandavad, ning juhib tähelepanu sellele, et rahvusvaheline reageering peaks igal juhul keskenduma piirkondlikele lahendustele, et hoida ära tarbetuid suuremastaabilisi liikumisi;

12.

palub liikmesriikidel võtta edasiviiv juhtroll käimasolevatel läbirääkimistel ÜRO ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppe kohta, mida koostatakse ÜRO juhtimisel ja milles tuginetakse 2016. aastal vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevale New Yorgi deklaratsioonile, milles tunnistati, et suur hulk inimesi vahetab elukohta kliimamuutuste kahjustava mõju tõttu;

13.

tunneb heameelt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi kaasavuse üle; on seisukohal, et tõhusa osalemise tagamiseks tuleb tegeleda huvide konflikti ja erahuvide küsimusega; toetab maailma elanikkonna enamust esindavate valitsuste algatust võtta vastu konkreetne huvide konflikti poliitika ja kutsub komisjoni üles selles protsessis asjakohaselt osalema;

14.

kutsub komisjoni üles töötama välja programme, et parandada Euroopa kodanike teadlikkust kliimamuutuste ja rände vahelisest seosest ning ressurssidele ebapiisavast juurdepääsust tingitud vaesusest ja konfliktidest;

15.

rõhutab, et kõik Euroopa Liidu keskkonnaalgatused peavad lähtuma aluslepingutes ette nähtud seadusandlikest pädevustest ning et Euroopa parlamentaarsel demokraatial peab olema jätkuvalt esmatähtis osa kõikides ettepanekutes, mille eesmärk on edendada rahvusvahelisi keskkonnakaitsemeetmeid;

ELi kliimadiplomaatiaalase suutlikkuse suurendamine

16.

märgib, et EL ja selle liikmesriigid on suurimad avaliku sektori kliimarahastuse pakkujad ning et see on oluline ja usaldust suurendav vahend kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise toetamiseks teistes riikides; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid arvestatavate rahaliste panuste eraldamist ja toetaksid aktiivselt rahvusvaheliste kliimaga seotud rahaliste vahendite kasutamist nii avaliku sektori allikate kaudu teistes riikides kui ka erasektori allikate kaudu; tunneb heameelt 12. detsembril 2017. aastal toimunud tippkohtumisel „Üks planeet“ tehtud avalduste üle;

17.

rõhutab, et ülemaailmne üleminek CO2-neutraalsele, kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele ja ühiskonnale nõuab märkimisväärseid investeeringuid muutuste läbiviimiseks; rõhutab, et on vajalik, et valitsused looksid keskkonna, mis võimaldab suunata kapitalivood ümber jätkusuutlikesse investeeringutesse ja väldiksid kasutuskõlbmatut vara, tuginedes jätkusuutliku rahastamise kõrgetasemelise eksperdirühma esitatud järeldustele ja kooskõlas komisjoni teatisega jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise kohta (COM(2018)0097); on seisukohal, et finantssüsteem peab aitama kaasa Pariisi kokkuleppe eesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisele; on veendunud, et ELi finantssüsteem, mis aitab kaasa kliimamuutuste leevendamisele ning soodustab puhtasse tehnoloogiasse ja säästvatesse lahendustesse investeerimist, on eeskujuks teistele riikidele ja võib aidata neil rakendada sarnaseid süsteeme;

18.

rõhutab, et on oluline, et Euroopa Liidu hääl kõikidel rahvusvahelistel foorumitel oleks ühtne ja tuleks ühest allikast ning kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni üles koordineerima ELi ühiseid jõupingutusi, et tagada võetud kohustuste täitmine Pariisi kokkuleppe rakendamisel; julgustab Euroopa Liitu kaaluma viise seoses Pariisi kokkuleppega veelgi julgemate eesmärkide seadmiseks; toonitab vajadust töötada välja ulatuslik ELi kliimadiplomaatia strateegia ja kaasata kliima kõikidesse ELi välistegevuse valdkondadesse, sealhulgas kaubandus, arengukoostöö ja humanitaarabi; juhib tähelepanu sellele, et on oluline tugevdada sotsiaalset mõõdet, arvestades kõikides tulevastes mitmepoolsetes läbirääkimistes ka soolist aspekti ja kasutades inimõigustel põhinevat lähenemisviisi;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama rahvusvahelist kliimamuutuste alast teadlikkust, kasutades avaliku ja poliitilise toetuse suurendamisele suunatud kooskõlastatud teavitamisstrateegiaid ja meetmeid; nõuab eelkõige, et edendataks rahvusvahelist arusaamist sellest, et kliimamuutused ja sotsiaalne ebaõiglus, ränne, näljahäda ja vaesus on omavahel seotud, samuti sellest, et ülemaailmsed kliimameetmed võivad olulisel määral aidata kaasa nende probleemidele lahendamisele;

20.

toonitab, et tehnoloogilised edusammud, mida ühiste poliitiliste jõupingutustega toetatakse, on võti Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkide saavutamiseks, ning et seetõttu tuleb ulatusliku kliimadiplomaatia strateegia raames arvesse võtta ka liidu teadusdiplomaatiat, edendades ja rahastades kliimamuutustega seotud teadusuuringuid;

21.

tuletab meelde, et nagu osutatakse komisjoni rohelises raamatus „Kliimamuutustega kohanemine Euroopas – võimalused ELi meetmete võtmiseks“ (COM(2007)0354), on Euroopas kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamad piirkonnad Lõuna-Euroopa ning kogu Vahemere piirkond, mägipiirkonnad ja rannikualad, tiheda asustusega lammid, Skandinaavia ja Arktika; nõuab seepärast tungivalt, et EL edendaks teadus- ja arendusprogramme, mis kaasaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 185 kohaselt iga konkreetse juhtumiga seotud asjaomased liikmesriigid;

22.

juhib eelmist punkti silmas pidades teadusdiplomaatia hea näitena tähelepanu algatusele PRIMA (partnerlus Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas), mis keskendub Vahemere piirkonna toiduainete tootmises ja veevarustuses uuenduslike lahenduste väljatöötamisele ja rakendamisele; kutsub komisjoni üles tugevdama koostööd, pakkuma vajalikku toetust ning tagama selle algatuse ning teiste samasuguste algatuste järjepidevuse; kutsub komisjoni üles looma Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 185 alusel uue algatuse, mis on konkreetselt suunatud ELi kliimadiplomaatia eesmärkide saavutamisele;

23.

kutsub üles viima liidu energia- ja veediplomaatia tegevuskavad kooskõlla kliimadiplomaatiaga, tugevdades võimaluse korral ELi ja liikmesriikide tasandi asjakohaste üksuste vahelist koostoimet ja ühiseid tegevusi;

24.

nõuab, et parlamenti kaasataks rohkem ning seataks sisse iga-aastane protsess, mille algatavad komisjon ja Euroopa välisteenistus ning mis viiakse läbi koostöös liikmesriikidega, et määratleda käsitletava aasta ELi kliimadiplomaatia peamised prioriteedid ja teha konkreetseid ettepanekuid suutlikkusalaste puudujääkide kõrvaldamiseks;

25.

võtab endale kohustuse esitada parlamendi seisukoht ja ettepanekud sajandi keskpaigani ulatuva uue ELi vähese heite strateegia kohta, mida komisjon ja nõukogu enne strateegia ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile esitamist arvesse võtavad;

26.

väljendab kavatsust algatada protsess, mis toetab neid jõupingutusi korrapäraste aruannetega ELi kliimadiplomaatiaalase tegevuse ja selle saavutuste ning puudujääkide kohta; korrapärased aruanded peavad sisaldama sellega seotud selgeid võrdlusaluseid;

27.

toob esile parlamentaarse diplomaatia olulise osa võitluses kliimamuutuste vastu; võtab endale kohustuse kasutada paremini ära oma rahvusvahelist rolli ja liikmelisust rahvusvahelistes parlamentidevahelistes võrgustikes ning olla aktiivsem oma kliimaalases tegevuses nii delegatsioonide töös kui ka delegatsioonide visiitidel, eelkõige keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning väliskomisjoni puhul, ning Euroopa ja rahvusvahelistel parlamentidevahelistel kohtumistel, samuti dialoogiplatvormide raames liikmesriikide parlamentide ning kohalike/valitsusväliste osalejate ja kodanikuühiskonnaga, tagades igal ajal soolise mõõtme arvesse võtmise;

28.

kutsub üles suurendama Euroopa välisteenistusele ja komisjonile määratud personali ja rahalisi vahendeid, et see kajastaks paremini tugevat pühendumist kliimadiplomaatiale ja aktiivsemat kliimadiplomaatiaalast tegevust; kutsub Euroopa välisteenistust üles lisama kolmandate riikide vastavate delegatsioonide ja rahvusvaheliste või piirkondlike organisatsioonidega kohtuvate ELi delegatsioonide kavadesse ka kliimadiplomaatia ning kooskõlastama kliimadiplomaatiaalast tegevust ja omistama sellele strateegilist tähtsust igas liikmesriikide esindajatest koosnevas ELi delegatsioonis kolmandates riikides; kutsub seetõttu üles seadma kliimamuutused kolmandates riikides asuvates peamistes ELi delegatsioonides põhiküsimuseks ning suurendama ELi delegatsioonides kliimaekspertide osakaalu, luues mitmete tööülesannetega ametikohti;

29.

rõhutab, et kliimaga seotud kulutused ELi eelarves võivad luua suurt lisaväärtust ning neid tuleks märkimisväärselt suurendada, nii et need vastaksid kliimameetmete üha suuremale tähtsusele ja kiireloomulisusele ning vajadusele võtta edasisi kliimadiplomaatia meetmeid; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kliimadiplomaatiaga seotud kulutusi ning kiidaksid heaks vähemalt 30 % eraldamise kliimameetmetele, nagu nõudis Euroopa Parlament oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsioonis järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (8), ning viiksid ELi eelarve tervikuna vastavusse Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu eesmärkidega, tagamaks, et eelarvekulutused ei ole kliima-alaste jõupingutustega vastuolus; märgib sellega seoses, et tundlikud sektorid (nt põllumajandus, tööstus, energia ja transport) peavad nullsüsinikdioksiidiheitega majandusele üleminekuks rohkem pingutama; nõuab muude ELi vahendite tõhusamat kasutamist, et tagada ELi meetmete ja algatuste ressursitõhusus, optimeeritud tulemused ning suurem mõju;

30.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid laiendaksid partnerriikidega sõlmitud kahepoolsete kokkulepete raames koostööd keskkonna valdkonnas, et soodustada kestliku arengu poliitikat, mis tugineb energiatõhususele ja taastuvenergiale;

31.

kutsub komisjoni üles oma peatselt avaldatavates teatistes ELi energia- ja kliimapoliitika tuleviku kohta ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist käsitleva ELi pikaajalise strateegia kohta täielikult kajastama üleilmset mõõdet, sealhulgas ELi kliimadiplomaatia eesmärke; samuti palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel arendada edasi pikaajalist visiooni, et esitada ühisteatis, milles kirjeldatakse nende nägemust ELi kliimadiplomaatiast ja pannakse paika strateegiline lähenemisviis ELi kliimadiplomaatiaalasele tegevusele käesoleva raporti vastuvõtmisele järgnevaks 12 kuuks, võttes arvesse käesolevas dokumendis esitatud parlamendi käsitlust;

32.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles seoses kliimamuutustest tingitud ümberasumisega suurendama nende sisemist kooskõlastatust, luues kliimamuutuste ja rände uurimiseks ametitevahelise töörühma;

33.

rõhutab, et naiste mõjuvõimu suurendamine ning nende täielik ja võrdne osalemine ja juhtimisoskused on kliimameetmetega seotud tegevuse jaoks elulise tähtsusega; kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma kliimapoliitikas arvesse soolisi aspekte ja rakendama sooteadlikku lähenemisviisi, sest kliimamuutused võimendavad sageli soolist ebavõrdsust ja halvendavad naiste olukorda; toetab põlisrahvaste hulka kuuluvate naiste ja naiste õiguste kaitsjate osalemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, kuna nende teadmised loodusvarade majandamisest on kliimamuutuste vastases võitluses olulised;

Kliimamuutustevastane võitlus rahvusvahelise koostöö edendajana

34.

rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad aktiivselt osalema rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumites (näiteks ÜRO, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, kestliku arengu kõrgetasemeline poliitiline foorum, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), NATO, Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO), Arktika Nõukogu ning G7 ja G20) ja tegema tihedat koostööd piirkondlike organisatsioonidega (näiteks Aafrika Liit (AL), Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS), Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN), Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühm (AKV riikide rühm), MERCOSUR ja Pärsia lahe koostöönõukogu (GCC)), et edendada ülemaailmseid partnerlusi ja tagada Pariisi kokkuleppe ja kestliku arengu eesmärkide rakendamine, samal ajal kaitstes, tugevdades ja arendades mitmepoolseid koostöösuhteid;

35.

kutsub ELi ja tema liikmesriike üles asetama kliimameetmeid kesksemale kohale G20 tippkohtumistel ja kohtumistel ning G20 liikmete kahepoolsetel kohtumistel ning tegema koostööd arengumaadega, nagu ÜRO 77 riigi rühm (G77) ja muud võrgustikud, näiteks väikeste saareriikide liit (AOSIS);

36.

palub liikmesriikidel tõhustada oma osalemist Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) raames kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega; rõhutab lisaks vajadust, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võtaks kiireid ja asjakohaseid lisameetmeid tagamaks, et rahvusvahelises laevanduses antakse kliimamuutuste vastasesse võitlusesse õiglane panus;

37.

kutsub komisjoni üles lisama rahvusvahelistele kaubandus- ja investeerimislepingutele kliimamuutuste mõõde ning muutma Pariisi kokkuleppe ratifitseerimine ja rakendamine tulevaste kaubanduslepingute sõlmimise tingimuseks; kutsub komisjoni üles andma sellega seoses ja vajaduse korral põhjaliku hinnangu, kas olemasolevad lepingud on kooskõlas Pariisi kokkuleppega; kutsub komisjoni üles lihtsustama ja omavahel seostama rahalisi vahendeid ja programme, et tagada sidusus, toetada kolmandaid riike kliimamuutusega toimetulekul ja suurendada ELi kliimameetmete tõhusust; soovitab töötada välja kohustusliku kliimamuutuste alusklausli ja lisada see süsteemselt Pariisi kokkuleppe ratifitseerimise ja rakendamise vastastikust kohustust käsitlevatesse rahvusvahelistesse lepingutesse, sealhulgas kaubandus- ja investeerimislepingutesse, toetades seeläbi CO2-heite vähendamise protsessi Euroopas ja rahvusvahelisel tasandil;

38.

toetab ELi püsivat ja aktiivset tegevust kõrgeid sihte seadvas koalitsioonis ja koostöös selle liikmesriikidega, et näidata nende kindlat tahet saavutada Pariisi kokkuleppe otstarbekas rakendamine, milleks tuleb 2018. aastal leppida kokku selle kindlas reeglistikus ja pidada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärgul edukas Talanoa dialoog, mille eesmärk on innustada uusi riike jõupingutustega ühinema ja luua järgmise paari aasta jooksul juhtivate kliimariikide rühm, kes on võimelised suurendama oma kliimaalaseid sihte vastavalt Pariisi kokkuleppe eesmärkidele, et panna alus jagatud juhtimisele, millega ühiselt võidelda kliimaküsimuste süvalaiendamise eest erinevates välispoliitika valdkondades, sealhulgas kaubanduses, rahvusvaheliste finantseerimisasutuste reformimises ja julgeoleku alal;

39.

tunnistab, kui olulised on tulemuslikud ja tõhusad kohanemismeetmed ning strateegiad ja kavad, sealhulgas ökosüsteemipõhised lahendused, et suurendada kohanemis- ja vastupanuvõimet ning vähendada haavatavust kliimamuutuste mõju suhtes Pariisi kokkuleppe taustal;

40.

rõhutab arktiliste ökosüsteemide erilist haavatavust kliimamuutuste suhtes, võttes arvesse, et viimastel aastakümnetel on Arktika õhutemperatuur tõusnud globaalsest keskmisest ligikaudu kaks korda rohkem; tunnistab, et arktilist kliimat mõjutav saaste on peamiselt pärit Aasia, Põhja-Ameerika ja Euroopa heiteallikatest ning et ELi heitkoguste vähendamise meetmetel on seega oluline osa kliimamuutuste vastases võitluses Arktikas; võtab arvesse ka huvi Arktika ja selle ressursside vastu seoses antud piirkonna muutuva keskkonna ja Arktika kasvava geopoliitilise tähtsusega; on seisukohal, et elujõulised ja kestlikud arktilised ökosüsteemid, kus elavad jätkusuutlikud kogukonnad, on Euroopa ja kogu maailma poliitilise ja majandusliku stabiilsuse jaoks strateegilise tähtsusega; peab vajalikuks viimaks kehtestada ELi ametlik staatus Arktika Nõukogu vaatlejana;

41.

võttes arvesse, et EL ja teised jõukad riigid on ajalooliselt peamised globaalse soojenemise põhjustajad, tõstab esile neil lasuvat kohustust näidata üles suuremat solidaarsust haavatavate riikide suhtes, kelleks on peamiselt maailma lõunapoolsed ja saareriigid, mida kliimamuutused kõige enam mõjutavad, ning tagada kestev toetus nende vastupanuvõime suurendamiseks, aidata kaasa suurõnnetuste ohu vähendamisele, sealhulgas looduskaitse ja kliima reguleerimisel olulist rolli täitvate ökosüsteemide taastamise kaudu, aidata neil taastuda kliimamuutuste põhjustatud kahjustustest ning parandada kohanemismeetmeid ja vastupanuvõimet piisava rahalise toetusega ja suutlikkuse suurendamise abil, eelkõige riiklikult kindlaksmääratud panuste partnerluste kaudu; märgib, et haavatavad riigid on olulised partnerid rahvusvahelisel tasandil ulatuslike kliimameetmete läbisurumisel, kuna kliimamuutused põhjustavad neile eksistentsiaalset ohtu;

42.

nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid vähem jõukate riikide jõupingutusi vähendada sõltuvust fossiilkütustest ja suurendada juurdepääsu taskukohasele taastuvale energiale, samuti programmide kaudu, mis toetavad juurdepääsu teadusele, tehnoloogiale ja innovatsioonile kooskõlas kestliku arengu 17. eesmärgiga, ning suurendades nende teadlikkust keskkonna ja kodanike jälgimiseks ja kaitsmiseks mõeldud olemasolevatest tehnoloogiatest, näiteks kosmoseprogrammi lipulaevast Copernicus ja selle kliimamuutuste teenusest; rõhutab Euroopa välisinvesteeringute kavas välja pakutud vahendeid kliimasõbralike investeeringute stimuleerimisel ja kestliku arengu toetamisel; rõhutab, et on oluline tagada, et humanitaarabiasutused kavandaksid oma tegevust pikaajalises perspektiivis, võttes aluseks põhjalikud teadmised kliimamõjust haavatavatele piirkondadele; kutsub komisjoni üles töötama välja tervikliku strateegia, et edendada ELi tipptaset rohelise tehnoloogia alal ülemaailmsel tasandil;

43.

rõhutab vajadust ühtlustada ELi poliitikat, et reageerida asjakohaselt erinevatele olukordadele, nagu vee- ja toidunappus, mida tulevikus esineb tõenäoliselt üha sagedamini; tuletab meelde, et sellised põhitoitumises esinevad puudused tekitavad tõsiseid pikaajalisi julgeolekuprobleeme, mis võivad ohustada ka teisi ELi arengupoliitika saavutusi;

44.

kutsub ELi üles andma kõige vaesematele riikidele esmajärjekorras abi toetuste ja tehnosiirde vormis, et viia ellu energiasüsteemi ümberkujundamine;

45.

soovitab süvendada ELi strateegilist koostööd nii riiklikul kui ka mitteriiklikul tasandil süsinikdioksiidiheitevaba arengu alase dialoogi ja partnerluse kaudu tärkava turumajandusega riikidega ja muude riikidega, kelle mõju globaalsele soojenemisele on suur, kuid kes on ka ülemaailmsetes kliimameetmetes otsustava tähtsusega; märgib sellega seoses, et kliima võib olla sissejuhatav teema diplomaatiliste suhete alustamisel partneritega, kellega muud arutlusteemad on äärmiselt vaieldavad, pakkudes seeläbi võimalust tugevdada stabiilsust ja rahu; nõuab, et EL jagaks oma partneritega poliitikaalaseid kogemusi ja omandatud teadmisi, et kiirendada Pariisi kokkuleppe rakendamist; kutsub ELi üles looma spetsiaalseid paneele kliimakaitse- ja kestlikkusmeetmete üle arutlemiseks ning algatama majanduse ja tehnoloogia alaseid dialooge ülemineku- ja vastupanuvõimet suurendavate lahenduste vallas, sealhulgas ministrite kõrgetasemeliste kohtumiste ajal; nõuab, et EL looks ja toetaks partnerlusi ühist huvi pakkuvates valdkondades, sealhulgas platvorm „2050 Pathways“, jätkusuutlik finantsreform, keskkonnasäästlik transport, CO2-turg ja muud CO2-heite maksustamise vahendid, mille eesmärk on piirata ülemaailmset heidet ja samal ajal luua võrdsed tingimused kõigi majandussektorite jaoks;

46.

kutsub ELi üles olema esirinnas rahvusvaheliste ja piirkondlike CO2-turgude alaste partnerluste väljaarendamisel, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppe artiklis 6, ning kasutama oma eksperditeadmisi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) loomise, kohandamise ja rakendamise alal ja oma kogemusi, mis on saadud ELi HKSi ühendamisel Šveitsi CO2-turuga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama CO2-heite maksustamise mehhanismide arendamist kolmandates riikides ja piirkondades ning soodustama rahvusvahelist koostööd eesmärgiga muuta need mehhanismid keskpikas perspektiivis suures osas ühilduvaks ja luua pikas perspektiivis rahvusvahelise CO2-turu; rõhutab sellega seoses viimastel aastatel aset leidnud ELi ja Hiina vahelist edukat koostööd, mis võimaldas detsembris 2017 käivitada Hiinas üleriigilise heitkogustega kauplemise süsteemi; loodab näha käimasoleva töö tulemusi, mis on tulevikus süsteemi hea toimimise seisukohast võtmetähtsusega; nõuab tungivalt, et EL toetaks jätkuvalt Hiina püüdlusi süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise alal ja tugevdaks edasist koostööd, et saavutada üleilmselt võrdsed võimalused;

47.

nõuab, et EL edendaks aktiivselt rahvusvahelisel tasandil kasvuhoonegaaside heite ennetamise poliitikat, sealhulgas kehtestades heitkoguste piirmäärad ja kohe rakendatavad meetmed heite vähendamiseks rahvusvahelises merendus- ja lennundussektoris;

48.

on veendunud, et vajalik on edasine töö piiril kohaldatava süsinikdioksiidi maksu väljatöötamisel, selleks et hoogustada kõigi riikide edasisi jõupingutusi Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkide saavutamiseks;

49.

soovitab ELil edendada koos ÜROga suuremat koostööd maailma tasandil, et tegeleda liivatormide probleemiga, mis suurendab eeskätt Lähis-Idas juba olemasolevaid pingeid ja tekitab uusi; juhib tähelepanu, et lisaks tõsiste terviseprobleemide põhjustamisele toovad need tormid kaasa ka juba praegu piiratud veevarude edasise vähenemise Lähis-Ida piirkonnas; innustab sellega seoses ELi tegema koostööd ÜROga, et parandada seire- ja hoiatussüsteeme;

50.

ergutab Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike keskenduma ELi laiemas naabruses asuvate fossiilkütust eksportivate riikidega peetavates energiateemalistes strateegilistes dialoogides vähese CO2-heitega energia alasele koostööle ja süsinikdioksiidiheitevaba majandusarengu mudelitele, et edendada rahu ning suurendada inimeste julgeolekut ja heaolu nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas;

51.

kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles kooskõlastama oma rahvusvahelised poliitikadialoogid ja partnerriikidega tehtava koostöö täiel määral Pariisi kokkuleppe eesmärkidega ja ELi sihiga olla taastuvenergia vallas maailmas juhtival kohal;

ELi strateegilised partnerid

52.

peab tähtsaks, et EL jätkaks jõupingutusi, et kaasata USA uuesti mitmepoolsesse kliimateemalisse koostöösse, ja nõuaks tungivalt, et USA järgiks Pariisi kokkulepet, ohustamata selle kaugemaid eesmärke; on seisukohal, et parlamentaarne dialoog ja koostöö kohalike asutustega on peamised vahendid selle eesmärgi saavutamiseks;

53.

juhib tähelepanu sellele, et Brexiti läbirääkimistes ja edaspidistes suhetes Ühendkuningriigiga peab kajastuma vajadus jätkata kliimadiplomaatia alast koostööd;

54.

märgib, et piirkondadel ja linnadel on kestlikus arengus üha olulisem osa, kuna nad on kliimamuutustega vahetult seotud, nende areng mõjutab otseselt kliimat ja nad osalevad aina aktiivsemalt kliimamuutuste leevendamises ja nendega kohanemises – vahel ka seoses nende valitsuste vasturääkivate poliitikameetmetega; kordab, et linnad ja piirkonnad on olulised osalejad, sest nad võtavad kasutusele uuendusi ja rakendavad keskkonnakaitsemeetmeid, kasutavad keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid, investeerivad oskustesse ja koolitusse ning suurendavad konkurentsivõimet puhaste tehnoloogiate väljatöötamise kaudu kohalikul tasandil; nõuab seetõttu, et EL tihendaks veelgi suhteid kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning põlisrahvastega kolmandates riikides ning ülemeremaades ja -territooriumidel (ÜMT), et süvendada temaatilist ja sektoripõhist koostööd linnade ja piirkondade vahel nii ELis kui ka väljaspool seda, töötada välja kohanemise ja vastupanuvõime alaseid algatusi ning tõhustada kestliku arengu mudeleid ja heitkoguste vähendamise kavasid keskse tähtsusega sektorites, nagu energeetika, tööstus, tehnoloogia, põllumajandus ja transport nii linna- kui ka maapiirkondades, tehes seda näiteks mestimisprogrammide ja rahvusvahelise linnaarenduse koostöö programmi kaudu, toetades platvorme nagu linnapeade pakt ning pannes aluse uutele parimate tavade vahetamise foorumitele; kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama piirkondlike ja kohalike osalejate jõupingutusi arendada välja piirkondlikud ja kohalikud kindlaksmääratud panused (sarnaselt riiklikult kindlaksmääratud panustele), kus asjaomase protsessi abil on võimalik kliimaeesmärke suurendada; juhib tähelepanu rollile, mida ELi delegatsioonid kolmandates riikides võivad selles osas täita;

55.

märgib lisaks, et paljudes maailma paikades märgatav suurenev linnastumine süvendab olemasolevaid kliimamuutustest tingitud probleeme, sest see põhjustab suuremat nõudlust selliste ressursside nagu energia, maa ja vesi järele, ning teravdab veelgi paljudes ELis ja sellest väljaspool asuvates linnastutes esinevaid keskkonnaprobleeme, nagu õhusaaste ning jäätmete hulga suurenemine; märgib, et kliimamuutuste kaugeleulatuvad tagajärjed, nagu äärmuslikud ilmastikunähtused, põuad ja mulla degradatsioon, ilmnevad sagedasti eelkõige maapiirkondades; on veendunud, et kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele tuleb nende probleemide lahendamisel osutada erilist tähelepanu ja pakkuda tuge, et tõhustada vastupanuvõimet ja aidata neil võtta leevendusmeetmeid, arendades välja uued energiavarustuse vormid ja transpordikontseptsioonid;

56.

rõhutab, kui oluline on liikmesriikide ja partnerriikide vaheline piiriülene koostöö, eelkõige piiriülese keskkonnamõju hindamisel kooskõlas asjaomaste rahvusvaheliste eeskirjade ja konventsioonidega, eriti ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) veekonventsiooni, Århusi konventsiooni ja Espoo konventsiooniga;

57.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kui kliimameetmete välja töötajad tugevdaksid sidemeid kodanikuühiskonnaga kogu maailmas ja toetaksid kodanikuühiskonda tõhusamalt ning looksid liite ja sünergiat teadusringkondade, vabaühenduste, kohalike kogukondade ja mittetraditsiooniliste osalejatega, et paremini ühtlustada eri osalejate eesmärke, ideid ja meetodeid, andes panuse kooskõlastatud lähenemisviisi kliimameetmetele; julgustab ELi ja selle liikmesriike kaasama erasektorit, edendama koostööd selles vallas, kuidas kasutada ära süsinikdioksiidiheitevabale majandusele ülemineku võimalusi, töötama välja kliimatehnoloogia ekspordistrateegiaid kogu maailma riikide jaoks ja soodustama tehnosiiret kolmandatesse riikidesse ja sealset suutlikkuse suurendamist, mis hoogustab taastuvate energiaallikate kasutamist;

58.

rõhutab teadusuuringute olulist rolli kliimapoliitiliste otsuste langetamisel; märgib, et piiriülene teadusvahetus on rahvusvahelise koostöö üks põhikomponente; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid jätkuvalt kliimaohtude hindamisega tegelevaid teadusorganisatsioone, mille eesmärk on hinnata kliimamuutuste mõju ja mis pakuvad poliitilistele organitele võimalikke kohanemismeetmeid; nõuab tungivalt, et EL kasutaks oma teadustegevuse alast suutlikkust, et anda panus üleilmsetesse kliimameetmetesse;

o o

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ning teavitamise eesmärgil ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 215, 19.6.2018, lk 46.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0380.

(3) ELT C 207, 30.6.2017, lk 51.

(4) ELT C 487, 28.12.2016, lk 24.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0005.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0066.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/43

P8_TA(2018)0284

ELi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Armeenia partnerlusleping (resolutsioon)

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12543/2017 – C8-0422/2017 – 2017/0238(NLE) – 2017/2269(INI))

(2020/C 118/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12543/2017),

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelist ulatuslikku ja laiendatud partnerluslepingut (12548/2017),

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 37 ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2 ning artiklitele 207 ja 209, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõikele 7 ning artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8-0422/2017),

—	võttes arvesse oma asjaomaseid resolutsioone ELi ja Armeenia suhete kohta,

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (1),

—	võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, eelkõige 2017. aastal Brüsselis kokku lepitud ühisavaldust,

—

võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisteatisi Euroopa naabruspoliitika kohta, eriti 18. mai 2017. aasta aruannet läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika elluviimise kohta (JOIN(2017)0018) ja 9. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti „Eastern Partnership – 20 Deliverables for 2020: Focusing on key priorities and tangible results“ (Idapartnerlus – 20 eesmärki aastaks 2020: keskendumine põhiprioriteetidele ja konkreetsetele tulemustele) (SWD(2017)0300), samuti 2016. aasta teatist „A Global Strategy for the European Union’s Foreign And Security Policy“ (Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika üleilmne strateegia),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone idanaabruse olukorra kohta, eriti oma 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel (2), ning 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva kohta (3),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta seadusandlikku resolutsiooni (4) otsuse eelnõu kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu ja Armeenia partnerluse prioriteete, mis allkirjastati 21. veebruaril 2018,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 49,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0179/2018),

A.	arvestades, et Armeenia ja Euroopa Liidu vaheliste suhete praegune raamistik on 1996. aasta partnerlus- ja koostööleping, mis jõustus 1999. aastal ning asendatakse kavandatava ulatusliku ja laiendatud partnerluslepinguga;

B.	arvestades, et EL ja Armeenia on idapartnerluse kaudu võtnud oma suhete aluseks ühise kohustuse järgida rahvusvahelist õigust ja põhiväärtuseid, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

C.	arvestades, et jätkuvalt ollakse mures, kas Armeenia austab täielikult teatavaid eespool nimetatud põhiväärtuseid, eelkõige demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, mida kahjustavad korruptsioon, häälte ostmine, organiseeritud kuritegevus ja ebaõiglane oligarhiline kontroll;

arvestades, et Armeenia geograafiline asukoht Euroopa, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida vahel ning piirkondlike jõudude, nagu Venemaa, Iraani ja Türgi naabruses on ühtlasi strateegiline ja keeruline; arvestades, et kõigi partnerite julgeolekut ja piirkondlikku stabiilsust ohustavad asjaolud, et teatavad riigid ei tunnista minevikus aset leidnud tragöödiaid, eelkõige Armeenia genotsiidi, et Armeenias viibivad välisväed ja Lõuna-Kaukaasias esinevad pikaleveninud konfliktid, mis mõjutavad ka Aserbaidžaani ja Gruusiat; arvestades, et Mägi-Karabahhi konflikti on võimalik rahumeelselt lahendada üksnes kooskõlas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2009. aasta aluspõhimõtetega ning eelkõige OSCE Minski rühma kaasesimeeste jõupingutuste ja ettepanekute kaudu;

arvestades, et EL on Armeenia peamine kaubanduspartner ja kõige olulisem arenguabi andja; arvestades, et Armeenia on ka Euraasia Majandusliidu liige, mis näitab, et EL ei sea eeltingimuseks, et partnerid peaksid valima ELiga suhete süvendamise kolmandate osapooltega sõlmitavate suhete arvelt, isegi kui selles kontekstis ei saa kasutada teatavaid võimalusi, näiteks põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda ELiga;

arvestades, et uus leping loob uue õigusliku aluse poliitilise dialoogi elavdamiseks ning majanduskoostöö ja teiste sektorite, nagu energia-, transpordi-, taristu- ja keskkonnaalase koostöö ulatuse laiendamiseks; arvestades, et eeldatavasti mõjutavad need sätted Armeeniat positiivselt, edendades demokraatlikke standardeid, majanduskasvu ja kestlikku arengut; arvestades, et need väljavaated on eriti tähtsad Armeenia noorte jaoks, sealhulgas parema hariduse ja rohkemate töövõimaluste tõttu; arvestades, et koostöö suurendamine on kasulik nii ELi kui ka Armeenia kodanikele;

avaldab siirast heameelt ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu sõlmimise üle, mis on oluline samm ELi ja Armeenia suhetes ning kajastab pühendumist poliitiliste ja majandussuhete täiendavale süvendamisele;

nendib, et lepingu sõlmimine pole ELi ja Armeenia koostöö puhul eesmärk omaette; rõhutab pigem, et oluline on lepingu kiire ja tõhus rakendamine, enne kui hakatakse kaaluma kahe poole koostöö ja integreerimise võimalikku täiendavat edendamist mõlemale poolele sobivas tempos ja ulatuses;

tuletab meelde, et täiendavate koostöövõimaluste avanemiseks on määrava tähtsusega olulised edusammud selliste põhiväärtuste järgimisel nagu õigusriik, inimõigused ja põhivabadused, samuti toimiv demokraatlik süsteem, mis kaitseb kohtusüsteemi sõltumatust ja erapooletust ning tagab konkreetsed tulemused korruptsioonivastases võitluses; sellega seoses ootab huviga, et EL kaaluks õigel ajal viisanõude kaotamise dialoogi alustamist Armeeniaga, juhul kui on kehtestatud hästi hallatava ja turvalise liikuvuse tingimused, sealhulgas tõhus pooltevaheline viisalihtsustuslepingute ja tagasivõtulepingute rakendamine;

peab kiiduväärseks võimu üleminekut Armeenia kodanikele, mis toimus rahumeelselt 2018. aasta aprillis ja mais ning tõi Armeenia põhiseaduse kohaselt kaasa muutuse valitsuses; peab tervitatavaks õiguskaitseorganite vaoshoitud tegutsemist, väljendab aga siiski muret rahumeelsete meeleavaldajate, sh Armeenia parlamendiliikmete põhjendamatu vahistamise pärast; õnnitleb palavalt Nikol Pašinjani tema valimise puhul Armeenia uueks peaministriks; ootab rõõmuga koostöö suurendamist temaga, tema valitsuse ja Rahvusassambleega, eelkõige et aidata neil viia ellu Armeenia ühiskonna poolt meeleavaldustel väljendatud ootusi, ning väljendab oma valmisolekut vaadelda Armeenia tulevasi parlamendivalimisi;

Reguleerimisala, üldpõhimõtted, põhiväärtused ja konflikti lahendamise kohustus

rõhutab, et lepingu territoriaalne kohaldamisala hõlmab ühelt poolt neid territooriume, kus kohaldatakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut ja kohaldamine toimub kõnealustes lepingutes sätestatud tingimustel, ning teiselt poolt Armeenia Vabariigi territooriumi; palub komisjonil tagada, et Armeenia kaudu ei toimuks toodete ebaseaduslikku eksporti ELi;

tõdeb, et leping on Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud tõdemuste ja põhimõtetega kooskõlas ning et kõnealuses soovituses on selgelt öeldud, et riigiga, kes ei austa ELi väärtusi, milleks on demokraatia, õigusriik, hea valitsemistava, inimõigused ja põhivabadused, ei ratifitseerita ühtki ulatuslikku lepingut; innustab sellegipoolest Armeenia ametiasutusi ELi toetusel tagama, et nende väärtuste osas järeleandmisi ei tehta, kuna vastasel juhul võidakse lepingu kohaldamine vastavalt artiklile 379 peatada; kordab, et ELi finantsabi Armeeniale sõltub jätkuvalt reformide rakendamisest ja nende kvaliteedist;

innustab Armeeniat kiiresti vastu võtma ja rakendama kahepoolselt kokku lepitud reforme, eelkõige valdkondades, mis puudutavad valimissüsteemi stabiilsust, kohtusüsteemi sõltumatust ja riigiasutuste juhtimise läbipaistvust, eriti seoses ELi ja Armeenia partnerluse prioriteetidega, mis peaksid toimima lepingu rakendamisel suunava raamistikuna, et tagada Armeenia kodanikele käegakatsutavad positiivsed tulemused;

rõhutab, kui oluline on asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide sisukas osalemine ja kaasamine rakendamisetapis, sh lepingu alusel loodud uue kodanikuühiskonna platvormi kaudu, kusjuures selline osalemine peaks minema kaugemale kitsapiirilistest kohustustest tagada kodanikuühiskonna esindajate informeeritus ja vahetada nendega seisukohti, nagu on praegu ette nähtud lepingu artiklis 366; tuletab meelde, et osalevad kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid esindama võimalikult laia valikut poliitilistest ja sotsiaalsetest huvidest;

palub komisjonil järgida ELi finantsabi eraldamise tingimusi, sidudes ELi toetuse (sh Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi, makromajandusliku abi ja muude rahastamisvahendite kaudu antava toetuse) süstemaatiliselt reformide tõhusa rakendamisega, milles tehtavaid edusamme tuleks hoolikalt jälgida;

10.

tõdeb, et leping on kooskõlas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud tõdemuste ja põhimõtetega ka nõudmise osas, mille kohaselt on Armeenia või Aserbaidžaaniga sõlmitava uue lepingu ratifitseerimise tingimuseks Mägi-Karabahhi konflikti lahendamiseks arvestatavate kohustuste võtmine ja oluliste edusammude tegemine; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled suurendaksid hea usu põhimõtte järgi mõlemas riigis 2018. aasta valimiste järgsete läbirääkimiste kiirust ja tulemuslikkust, et teha lõpuks lõpp konfliktile, mida ei ole võimalik lõpetada sõjalisel teel, ent mille tõttu on elu kaotanud liiga palju inimesi, eriti tsiviilisikuid, ja mis ei ole mitte ainult takistanud selles piirkonnas rahu ja stabiilsuse tagamist, vaid on juba ligi kolmkümmend aastat takistanud piirkonna sotsiaal-majanduslikku arengut; väljendab sügavat muret sõjaliste jõudude koondumise ja ülemäära suurte kaitsekulutuste pärast piirkonnas; toetab kõiki algatusi, mis edendavad rahu ja heanaaberlikke suhteid, sealhulgas kõrgetasemelisi läbirääkimisi ja vaherahu seiremehhanismi, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles suurendama ELi toetust programmidele, võimaldamaks tihedamaid kontakte Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusväliste organisatsioonide ja noorteorganisatsioonide vahel, tagades samal ajal, et ELi liikmesriigid väldivad kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia eksporti konflikti osapooltele;

Poliitiline reform

11.

kutsub nii Armeeniat kui ka ELi üles seadma esmatähtsale kohale sisereformid, nagu on sätestatud artiklis 4, et tagada eelkõige sujuv üleminek presidentaalselt süsteemilt parlamentaarsele süsteemile ja riigiasutuste mittepolitiseerimine; innustab Armeenia valitsust tagama, et olulised reformid, nagu valitsuse struktuuri ja tegevuse ning kriminaalkoodeksiga seotud reformid, oleksid läbipaistvamad, ning pidama kogu Armeenia ühiskonna huvides kaasavat dialoogi opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga;

12.

rõhutab vajadust tagada opositsioonile võrdsed tingimused ja keskkond, kus kodanikuühiskond, sealhulgas meedia esindajad ja inimõiguste kaitsjad saavad ilma kättemaksuhirmuta tööd teha; kutsub sellega seoses Armeeniat üles tagama kõigile vangidele, sh Andrias Gukasjanile, kiire, õiglane ja poliitiliste kaalutlusteta kohtumõistmine; kutsub Armeenia ametivõime üles tagama, et ajakirjanikud ei kogeks oma töö tõttu mingit survet ja hirmu kättemaksu või vägivalla pärast ning et püsiks rahumeelse kogunemise õigus, samuti palub hoiduda liigse jõu kasutamisest ning surveavaldustest, nagu põhjendamatute kriminaalsüüdistuste esitamine rahumeelsete meeleavaldajate ja nende juhtide vastu; nõuab kõikide juhtumite puhul erapooletut uurimist ja õiglast kohtupidamist, sealhulgas seoses politsei hiljutiste ebaproportsionaalsete meetmetega rahumeelsete meeleavaldajate vastu, ja seoses rühmituse „Sasna Tsrer“ (Sassuni sõgedad) juhtumiga, mille käigus takistas politsei oluliselt kaitseadvokaatide tööd;

13.

nõuab, et Armeenia ametiasutused, pidades silmas tulevasi valimisi, rakendaksid kiiresti ja täielikult kõiki Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) juhitud rahvusvaheliste vaatlusmissioonide raames esitatud soovitusi, nii nagu need on lõppraportis välja toodud, eriti mis puutub väidetavasse häälte ostmisse, hääletajate ähvardamisse, riigiametnike ja erasektori töötajate survestamisse ning lubamatusse hääletusprotsessi sekkumisse erakonna esindajate või õiguskaitsetöötajate poolt, mille tulemuseks on üldsuse usalduse vähenemine riigi valimissüsteemi vastu;

14.

innustab Armeeniat rakendama Veneetsia komisjoni soovitusi, mis esitati näiteks 2017. aasta arvamuses õigusseadustiku eelnõu kohta, mille kohaselt on seadustik aidanud ellu viia põhiseaduse reformiga kaasnenud positiivseid muutusi, kuid selles on lünki ja vasturääkivusi, mis tuleb kõrvaldada;

Õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine

15.

kordab oma suurt pühendumist rahvusvahelisele õigusele ja põhiväärtustele, sh demokraatiale, õigusriigile, heale valitsemistavale ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele, ning innustab Armeeniat tegema neis valdkondades olulisi edusamme, eriti mis puutub meediavabadusse, kohtusüsteemi sõltumatusesse ning võitlusse korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise, onupojapoliitika ja ebaõiglase oligarhilise kontrolli vastu; innustab Armeenia ametiasutusi alustama põhjalikku ja tõelist majandusreformide protsessi, et muuta praegust oligarhilist struktuuri ja kõrvaldada asjaomased monopolid; julgustab Armeenia kui ÜRO piinamisvastase konventsiooni osalisriigi ametiasutusi jätkama järjekindlalt konventsioonist tulenevate riigi kohustuste täitmist, et ennetada, menetleda ja karistada rikkumisi;

16.

peab kahetsusväärseks, et sooidentiteedi ja seksuaalse sättumuse alusel toimepandav vägivald on Armeenias endiselt tõsine probleem; võtab teadmiseks, et 8. detsembril 2017 rahvusassamblee poolt vastu võetud seaduses perevägivalla ennetamise, perevägivalla ohvrite kaitsmise ja perekonnas rahu (ühtekuuluvuse) taastamise kohta tunnistatakse koduvägivald suureks probleemiks, kuid nõuab rangemaid õigusakte, et tõhusamalt võidelda sellise vägivalla vastu ning ohvreid paremini kaitsta ja toetada; avaldab heameelt, et Armeenia allkirjastas 18. jaanuaril 2018 Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni, ning innustab Armeeniat seda konventsiooni kiiresti ratifitseerima ja põhjalikult rakendama, et täita tõhusalt oma kohustust järgida selles valdkonnas rahvusvahelisi norme;

17.

kutsub Armeeniat üles tegelema soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase võitluse küsimustega ning võtma kiiresti tõhusaid meetmeid, mille eesmärk on saavutada kõigile võrdsed võimalused, eelkõige tööhõives, võrdse töötasu osas ja avalikus teenistuses, ideaaljuhul tervikliku eraldiseisva diskrimineerimisvastase seadusega, mis kaitseb ka teisi haavatavaid rühmi, nagu LGBTI-inimesed, kooskõlas rahvusvaheliste standarditega ja Armeenia mitmete inimõigustealaste kohustustega, ning tagada tõhusad ja piisavalt varustatud kaitsemehhanismid; sellega seoses väljendab muret, et menetluses olevad õigusaktid ei sobi kokku diskrimineerimisvastast võitlust käsitlevate rahvusvaheliste standarditega;

18.

nõuab tungivalt, et Armeenia ametivõimud seaksid prioriteediks teha lõpp sünnieelsele soovalikule, mis toimub soopõhise abordi teel ning mida esineb Hiina järel kõige enam Armeenias ja Aserbaidžaanis; innustab Armeeniat tegelema oma kohustusega parandada laste elu, eeskätt puudega ja orvuks jäänud laste elu, rakendades pidevalt prioriteete, mis on paika pandud lapse õiguste kaitse riiklikus strateegias ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamise asjaomases tegevuskavas, samuti tagama 2025. aastaks kõikidele lastele kaasav haridus ja laste töö kaotamine;

19.

innustab tegema täiendavaid jõupingutusi, et suurendada koostööd kuritegeliku tegevuse, sh terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, küberkuritegevuse ja piiriülese kuritegevuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning palub, et Armeenia ametivõimud järgiksid tähelepanelikumalt ELi välis- ja julgeolekupoliitikat;

20.

kutsub Armeeniat üles ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mille riik allkirjastas 1999. aastal;

Kaubandus- ja majanduskoostöö

21.

avaldab heameelt ELi ja Armeenia vaheliste kaubandus- ja majandussuhete tihenemise üle ning selle üle, et mõnel juhul läheb ulatuslik ja laiendatud partnerlusleping WTO raames võetud kohustustest kaugemale, näiteks läbipaistvuse osas ning ELi toodete ja ettevõtjate turulepääsu osas sellistes valdkondades nagu teenustega kauplemine, intellektuaalomandi õigused ja riigihanked;

22.

kutsub Armeeniat üles sõlmima ELiga usalduslikud kaubandussuhted kooskõlas WTOga liitumiseks võetud kohustustega; tuletab meelde, et WTO liikmesuse tingimusi, WTO lepingute raames võetavaid kohustusi ja nende lepingute sätteid kohaldatakse ainult nende Armeenia Vabariigi territooriumide suhtes, mida tunnustab ÜRO;

23.

avaldab lootust, et leping pakub kiiresti uusi ja atraktiivseid majandusvõimalusi Armeenias elavatele või Armeeniasse naasvatele kodanikele, sealhulgas riigis elavatele noortele;

24.

peab aga kahetsusväärseks, et leping ei sisalda tariifsete tõkete kõrvaldamist seoses Armeenia kuulumisega Euraasia Majandusliitu; avaldab siiski heameelt ELi üldise soodustuste süsteemi (kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriv erikord, GSP+) ulatusliku kasutamise üle Armeenias, kuid nendib murelikult, et GSP+ raames toimuv eksport on tugevalt koondunud ainult mõnele kaubaliigiile; märgib, et lepingus austatakse Armeenia mitmetahulist välispoliitikat, kuid palub komisjonil tagada, et ELi abi ei oleks suunatud Armeenias nendele sektoritele, mida kahjustavad Venemaa sanktsioonid ELi vastu, samuti nõuab, et komisjon jälgiks rangelt, kas ELi liikmesriigid peavad kinni nõukogu määrusest (EL) nr 833/2014, et mitte lasta Venemaal hankida Armeenia kaudu kahesuguse kasutusega kaupu ja tehnoloogiat;

25.

kiidab heaks kaubamärkide kaitse vallas saavutatud kokkuleppe, sh artiklis 237 esitatud üleminekusätted tähiste „Cognac“ ja „Champagne“ kohta, millega kaitstakse ELi huve ja võimaldatakse ühtlasi Armeenial oma majanduse olulisemates sektorites kaubandust arendada;

Energia ja muud koostöövaldkonnad

26.

väljendab heameelt, et – eelkõige artiklis 42 – on rõhutatud tuumaohutust kooskõlas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) ja Euroopa Liidu standardite ning tavadega; peab kahetsusväärseks Armeenia ametivõimude otsust Medzamori tuumajaama kasutusea pikendamise kohta ja kordab, et on sügavalt mures kõnealuse tuumajaama ohutusstandardites sisalduvate vastuolude pärast, samuti suure ohu pärast, kuna tuumajaam paikneb maavärinaohtlikus piirkonnas; tunnustab läbirääkijaid, et ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu artiklisse 42 lisati erikoostöö, mille eesmärk on Medzamori tuumajaam sulgeda ja selle tegevus ohutult lõpetada ning võtta sel eesmärgil varakult vastu tegevuskava, pidades silmas vajadust luua selle asemele uus võimsus Armeenia Vabariigi energiajulgeoleku ja kestliku arengu tingimuste tagamiseks;

27.

kiidab heaks ka erisätted koostööks Armeenia keskkonnaprobleemide alal, pidades silmas pakilist vajadust edusammude järele selles valdkonnas, samuti alternatiivsete puhta energia allikate arendamisega kaasneda võivaid võimalusi luua töökohti ja vähendada sõltuvust imporditavast energiast; eelkõige palub komisjonil aidata ja toetada nii tehniliselt kui ka rahaliselt Armeenia valitsuse kaugeleulatuvat kava taastuvenergia valdkonna arendamise kohta;

28.

kutsub Armeenia ametiasutusi üles suurendama riigi rahanduse juhtimise, riigihangete ja erastamisprotsessi läbipaistvust ja usaldusväärsust ning tugevdama järelevalvet pangandussektori üle;

29.

toonitab, kui olulised on sätted dialoogi ja koostöö kohta sellistes valdkondades nagu tööhõivepoliitika, töötajate õigused (nt töötervishoid ja tööohutus), sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, sealhulgas haavatavates ja tõrjutud rühmades, et tagada paremate töötingimustega paremaid töökohti, eriti noortele armeenlastele, ja aidata kaasa võitlusele kõrge tööpuuduse ja sügava vaesuse vastu;

Institutsioonilised sätted

30.

kiidab heaks parlamentaarse partnerluskomitee loomise lepingu artikli 365 alusel ja võtab oma kohuseks koos Armeenia parlamendiga kiiresti koostada selle komitee kodukord, et see saaks juba varakult tegevust alustada;

31.

kordab oma palvet, et komisjon ja Euroopa välisteenistus esitaksid Euroopa Parlamendile iga kuue kuu tagant üksikasjaliku kirjaliku aruande rahvusvaheliste lepingute rakendamise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovitusega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel ning milles kinnitati veel kord parlamendi otsust suurendada järelevalvet idapartneritega sõlmitud rahvusvaheliste lepingute rakendamise üle ja kontrollida hoolikamalt sellega seoses antavat ELi toetust;

32.

kutsub ELi ja Armeenia ametiasutusi üles suurendama jõupingutusi uue lepingu eesmärke käsitleva teabevahetuse vallas, et nii Armeenias kui ka ELis veelgi parandada avalikkuse teadlikkust võimalustest ja eelistest, mis lepingu sõlmimisega eeldatavasti kaasnevad; kutsub ka mõlemat poolt üles jätkama jõupingutusi, et võidelda ELi ja Armeenia suhetega seotud mis tahes väärinfo levitamise kampaaniate vastu;

o o

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Armeenia valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.

(3) ELT C 328, 6.9.2016, lk 2.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0283.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/49

P8_TA(2018)0286

ELi ja Iraagi vaheline partnerlus- ja koostööleping (resolutsioon)

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta (10209/1/2012 – C8-0038/2018 – 2010/0310M(NLE))

(2020/C 118/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10209/1/2012),

—	võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel (1),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, 100, 207, 209 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0038/2018),

—	võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi partnerlus- ja koostöölepingu kohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 8. jaanuari 2018. aasta ühisteatist ELi Iraagi strateegia elementide kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi uue Iraaki käsitleva strateegia loomiseks,

—	võttes arvesse komisjoni mitmeaastast sihtprogrammi (2014–2017) Iraagi kohta,

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt (3),

—	võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja-Iraagis ja Mosulis (4),

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 14. juulil 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2367 (2017) ja 21. septembril 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2379 (2017),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta seadusandlikku resolutsiooni (5), mis käsitleb otsuse eelnõu,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0224/2018),

A.	arvestades, et Euroopat ja Iraaki seob aastatuhandeid kestnud vastastikune kultuurimõju ja ühine ajalugu;

arvestades, et Iraaki on laastanud aastakümned diktaator Saddam Husseini valitsemist, kes algatas kallaletungisõjad Iraani (1980) ja Kuveidi (1990) vastu, halvavad sanktsioonid ja sisekonfliktid pärast USA juhitud invasiooni 2003. aastal, sh usupõhine vägivald ja kurdi separatism ning Daeshi džihadistlik terrorism; arvestades, et kõik need tegurid annavad aimu, kui ulatuslike probleemidega Iraak peab täna silmitsi seisma, püüdes saavutada paremat valitsemist, majandusarengut ning rahvuslikku leppimist;

arvestades, et liit on kinnitanud oma eesmärki sõlmida ELi ja Iraagi vahel tugev partnerlus, tuginedes partnerlus- ja koostöölepingule, ja toetada Iraagi ametiasutusi üleminekul demokraatiale ja ülesehitamisprotsessis, kõrvaldades samal ajal ka poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku ebastabiilsuse algpõhjused; arvestades, et kogu ülesehitamisprotsess läheb arvestuslikult maksma kuni 88 miljardit USA dollarit;

D.	arvestades, et 2003. aasta sõjas osalenud ELi liikmesriikidel ning liidul tervikuna on eriline vastutus Iraagi elanike aitamise ning riigis rahu ja stabiilsuse saavutamise püüdluste toetamise eest;

arvestades, et parlamendivalimised toimusid 12. mail 2018; arvestades, et traditsioonilises tugevate autoritaarsete tavade ja režiimidega piirkonnas pakub Iraak üht vähestest näidetest konkurentsipõhise poliitilise keskkonna, sh mitmeparteisüsteemi ja suhteliselt vaba meedia kohta; arvestades, et riigi poliitilised jõud tunduvad mõistvat vajadust luua süsteemi legitiimsuse ja stabiilsuse suurendamiseks sektiüleseid liite; arvestades, et tõelised ja konkurentsipõhised valimised on Iraagi demokraatliku konsolideerimise seisukohast fundamentaalse tähtsusega; arvestades, et kõigi Iraagi ühiskonna liikmete täielik osalemine oleks oluline samm kaasava demokraatia ja ühise rahvustunde suunas;

arvestades, et on vaja julgeolekuolukorra märkimisväärset paranemist, et edendada riigi stabiliseerimist, lepitamist, kaasavat valitsemist ning majanduslikku ja sotsiaalset arengut nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil; arvestades, et lepituse saavutamise eelduseks on kõigi osapoolte vastutuselevõtmine toime pandud kuritegude eest; arvestades, et EL toetab Iraagi julgeolekusektori reformi ELi nõuandemissiooni kaudu; arvestades, et ÜRO abimissioon Iraagis on tegutsenud riigis alates 2003. aastast ning teinud tähelepanuväärset tööd kaasava poliitilise dialoogi ja rahvusliku lepituse edendamiseks; arvestades, et NATO jätkab oma kaitsevõime ülesehitamise algatust Iraagis, mille raames pööratakse tähelepanu võitlusele isetehtud lõhkeseadeldistega, lõhkekehade kahjutustamisele, demineerimisele, tsiviil-sõjalisele planeerimisele, nõukogude-aegse tehnika hooldusele, sõjaväemeditsiinile ning Iraagi julgeolekuinstitutsioonide reformile;

G.	arvestades Iraagi juhtimisega seotud probleeme, eelkõige seoses institutsioonilise ja haldussuutlikkuse loomise ja õigusriigi tugevdamise, seaduste kohaldamise ning inimõiguste austamisega, sealhulgas naiste ja kõikide etnilis-usuliste vähemuste õigustega seotud probleeme;

H.	arvestades, et on vaja võidelda töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, eeskätt noorte hulgas, et takistada nende radikaliseerumist ning sellest tulenevat hõlpsat värbamist terroriorganisatsioonidesse või muudesse organiseeritud kuritegelikesse rühmitustesse;

I.	arvestades, et Iraagi terrorismivastase võitluse teenistus, kellel oli Mosuli vabastamisel peamine roll, on kandnud raskeid kaotusi ning vajab oma värbamisvõimekuse ja jätkusuutliku võitlusjõu taastamiseks asjakohast tunnustust ja toetust;

arvestades, et Iraagi ametiasutused peaksid käsitlema riigi naftatulusid võimaluse ja vahendina jätkusuutliku sotsiaalse ja majandusliku ülesehitamise jaoks, millest saaks kasu kogu Iraagi ühiskond, selle asemel et neid klientelismi põhimõttel laiali jagada; arvestades, et Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas asuvad märkimisväärsed naftamaardlad; arvestades, et on vaja normaliseerida suhted Bagdadi keskvalitsuse ja Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna valitsuse vahel kooskõlas põhiseaduse sätetega;

arvestades, et Iraak koosneb väga mitmetest eri kogukondadest, mis tihti konkureerivad omavahel ressursside kontrollimise ja võimu pärast; arvestades, et sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude käigus mõrvas Daesh või orjastas ebainimlikult tuhandeid Iraagi kodanikke, sh vähemuskogukondade liikmeid, eriti naisi ja tütarlapsi; arvestades, et terrori- ja äärmusrühmitustel on endiselt kerge selliseid sektidevahelisi kohalikke pingeid oma huvides ära kasutada; arvestades, et 2003. aastal elas Iraagis rohkem kui 1,5 miljonit kristlasest kodanikku (kaldealased, süürlased, assüürlased ja teiste kristlike vähemuste liikmed) ning et kristlased on Iraagi ammused põliselanikud, keda ähvardab tõsine tagakiusamine ja eksiil; arvestades, et miljoneid Iraagi kodanikke, sealhulgas kristlasi sunniti vägivalla eest põgenema, s.t kas riigist lahkuma või riigisiseselt ümber asuma; arvestades, et märkimisväärse vähemuse Iraagi elanikkonnast moodustavad kurdid, kes elavad Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas;

arvestades, et Daesh, Al Qaeda ja nendesarnased terroriorganisatsioonid saavad inspiratsiooni salafismi/vahhabismi kõige äärmuslikumatest väljendusvormidest; arvestades, et vaatamata Daeshi sõjalistele ja territoriaalsetele kaotustele on endiselt vaja selle ideoloogia poolt kujutatava ohuga võidelda parema valitsemise, hariduse, teenuste osutamise, radikaliseerimisvastase tegevuse ning sunni kogukonna täieliku kaasamise abil Iraagi poliitilisse protsessi;

arvestades, et praeguse seisuga on 26 miljoni elanikuga riigi territooriumil 11 miljonit inimest, kes vajavad humanitaarabi, üle 3 miljoni iraaklase on ümber asustatud, kellest paljud paiknevad Iraagi Kurdistani piirkonnas, ning riigis viibib 246 000 Süüria põgenikku; arvestades, et riigisiseste põgenike tagasipöördumiseks on neile vaja anda majanduslikku toetust, mis võimaldaks neil taastada oma toimetulek;

arvestades, et Daeshi territoriaalsed kaotused on ülemaailmse Daeshi-vastase koalitsiooni poolt toetatavate Iraagi relvajõudude, kuid samuti erinevate rahva mobilisatsiooniüksuste, pešmerga ja teiste liitlasjõudude tegevuse tagajärg; arvestades, et hoolimata Daeshi territoriaalsetest kaotustest Iraagis pole džihadistlik oht kuhugi kadunud, mis seab ohtu stabiilsuse ja julgeoleku kindlustamise riigis, eelkõige Süüriaga piirnevatel aladel; arvestades, et riigi taasülesehitamiseks ning Iraagi ühiskonna integratsiooniks on vaja ületada usulistel kriteeriumidel põhinevad erimeelsused, saates laiali rahva mobilisatsiooniüksused ja integreerides nende liikmed vastavalt riiklikule vajadusele, kuna ilma selleta ei ole võimalik saavutada toimivat riiki, mis põhineb demokraatial ja pluralismil; arvestades, et Iraagi parlament võttis 2016. aastal vastu seaduse, millega muudeti relvarühmituste võrk Iraagi julgeolekujõudude lahutamatuks osaks; arvestades, et ühtne, pluralistlik ja demokraatlik Iraagi riik on stabiilsuse ja nii riigi kui ka selle kodanike arengu eeltingimus;

väljendab heameelt Euroopa Liidu ja Iraagi vahel partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise üle; nõuab, et kasutataks täiel määral ära lepinguga loodavaid mehhanisme, et süvendada sidemeid ELi ja Iraagi vahel;

rõhutab, et partnerlus- ja koostööleping on oluline vahend, mille abil viia ellu ELi strateegiat Iraagi kohta ning tõhustada koostööd riigi ülesehitamise, stabiliseerimise ja lepitamise pikaajalise strateegia raames riiklikul ja kohalikul tasandil; rõhutab Iraagi omavastutuse olulisust inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet austava demokraatliku, föderaalse ja pluralistliku riigi ülesehitamise protsessis;

väljendab heameelt, et korraldati rahvusvaheline konverents Iraagi ülesehitamise kohta, mis toimus 12. veebruaril 2018 Kuveidis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid oma rahalisi ja tehnilise abi kohustusi;

väljendab heameelt ELi lubaduse üle Iraaki pikema aja jooksul toetada ning asjaolu üle, et EL on katseliselt valinud Iraagi riigiks, kus paremini käsitleda ja muuta toimivaks humanitaar- ja arenguvaldkonna lõimumist, et kiirendada üleminekut humanitaarabilt pikemaajalisele stabiliseerimisele ja taastamistöödele; tuletab meelde, et Iraagi kriis on ÜRO skaalal 3. astme hädaolukord ning et praegu on seal 11 miljonit abivajajat; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid seeõttu kõigepealt rohkem peamiste humanitaarprobleemide kiireks lahendamiseks ja inimeste ning eeskätt enam kui kolme miljoni riigisisese põgeniku vajaduste rahuldamiseks;

rõhutab, et vaesus on riigis laialt levinud ning ehkki Iraak kuulub jõukamate keskmise sissetulekuga riikide hulka, on seal aastaid kestnud vägivald, kokkupõrked ja sektantlus arengut tunduvalt pidurdanud; nõuab, et ELi arenguabis keskendutaks sihtotstarbeliste projektide kaudu kõige ohustatumatele rahvastikurühmadele ja enim abi vajavatele inimestele, täpsemalt naistele, lastele, noortele, riigisisestele põgenikele ja pagulastele;

Euroopa Liidu tegevuse prioriteedid Iraagis

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid humanitaarabi andmist, millega praegu aidatakse ja kaitstakse kõiki konfliktidest mõjutatud iraaklasi, kasutades abi vahendina, millega aidata konsolideerida valitsemist, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama antavast finantsabist põhjaliku ülevaate, kindlustamaks et finantsabi jõuab nendeni, kes seda vajavad; rõhutab, et kõigil iraaklastel on õigus isikutunnistustele ning diskrimineerimiseta ligipääsule humanitaarabile;

nõuab, et EL tõhustaks koostööd, et hõlbustada hiljuti vabastatud piirkondade stabiliseerimist ja julgeolekut ning võimaldada nii riigisiseste põgenike turvalist, teadlikku, vabatahtlikku ja väärikat tagasipöördumist; nõuab, et EL jätkaks Iraagi ametiasutuste toetamist demokraatliku valimisprotsessi tagamisel ning aitaks Iraagi sõltumatul kõrgetasemelisel valimiskomisjonil saavutada olukord, kus ka riigisisesed põgenikud saaksid valimistel hääletada; kutsub ELi üles pakkuma tehnilist abi, et suurendada Iraagi suutlikkust vabastatud piirkondade demineerimise ja plahvatusohtude kõrvaldamise valdkonnas; kutsub Iraagi valitsust üles tegutsema demineerimisorganisatsioonide registreerimisprotsessi kiirendamise nimel;

kutsub tungivalt ELi ja liikmesriike üles pakkuma viivitamata rahalist abi prioriteetsete taristute ülesehitamiseks ja esmaste avalike teenuste taastamiseks, näiteks juurdepääs veele ja kanalisatsiooniteenustele, elektrile, haridusele ja tervishoiuteenustele, et kindlustada inimestele elementaarne elatustase, suurendada toetust kodanikuühiskonnale ja seada esmatähtsaks selliste projektide rahastamine, mis toetavad aruandluskohustust ja demokraatiale üleminekut edendavaid osalisi; kutsub ELi liikmesriike üles toetama linnapiirkondade taastamise kavandamisprotsessi, mis võimaldab kodanikel osaleda taastamisega seotud otsustusprotsessis, et tagada linnaplaneerimisse ja taastamisse kaasamine, eesmärgiga suurendada kodanike ja riigi vahelist usaldust; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et ülesehitamiseks eraldatud vahendid jaotataks ühtlaselt abi vajavate kogukondade vahel sõltumata abisaajate etnilisest või usulisest määratlusest ja et neid osutataks pigem seaduslike riigiametite mitte riigi tasandist madalamate osalejate kaudu; on veendud, et rahalise abi võiks ka kehtestada ja jagada kohalikele ettevõtjatele ja äriühingutele, et tagada kapitali andmine VKEdele;

nõuab, et EL võtaks kõik meetmed, et innustada järjepideva ja konstruktiivse dialoogi jätkamist keskvõimu ja Iraagi Kurdistani piirkonna ametiasutuste vahel, eelkõige pärast 2017. aasta septembris Kurdistanis toimunud referendumit, et luua stabiilsed suhted, mis vastaksid mõlema poole ootustele, soodustades kaasavat otsustusprotsessi kõrgeimal tasandil ja austades täielikult riigi mitmekesisust ja kõikide Iraagi ühiskonna liikmete õigusi, aga ka Iraagi põhiseaduse põhimõtteid ning Iraagi ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; rõhutab vajadust lahendada piiride demarkatsiooni küsimus Kurdi piirkonna ja ülejäänud Iraagi vahel ÜRO toetusel toimuva dialoogi abil; on veendunud, et Iraak ja Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna valitsus peaksid saama oma naftaekspordist kasu ilma välise sekkumiseta; nõuab lisaks, et EL soodustaks tihedamat koostööd föderaal- ja kohalike asutuste vahel, et riik tulemuslikult uuesti üles ehitada ning saavutada pikaajaline stabiilsus ja rahumeelne kooseksisteerimine, rõhutab tungivat vajadust, et Iraagi Kurdistani piirkond viiks ellu vajalikud poliitilised ja majandusreformid, võitleks korruptsiooniga ja võimaldaks uute toimivate erakondade tekkimist ning tagaks 2018. aastal tõelised ja konkurentsipõhised piirkondliku parlamendi valimised;

10.

on veendunud, et hädaabilt arenguabile üleminekul on esmatähtis pikaajaline käsitlus, stabiliseerimine ning reformid ja edasiminek hea valitsemistava ja aruandluskohustuse, hariduse ja oskuste arendamise, elatise teenimise võimaluste ning peamiste tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas; rõhutab ka soolist tasakaalu parandavate ja riigi poliitikaelus naiste esindatust suurendavate reformide tähtsust; ootab konkreetseid ettepanekuid nimetatud vajaduste katmiseks kavandatud meetmete kohta ning nõuab tungivalt, et komisjon näitaks, millist mõju ja tulemusi on saavutatud aastate 2014–2017 mitmeaastase sihtprogrammi raames;

11.

väljendab muret Iraagi ühiskonna märkimisväärse killustatuse pärast; kustub ELi kooskõlas ÜRO abimissiooniga Iraagis ja Iraagi ametiasutustega üles toetama igati riikliku lepituskomisjoni tööd, mille eesmärk on soodustada kogukondadevahelist leppimist ja Iraagi poolt tunnustatud riiklikku lepitusprotsessi, et tagada Iraagi mitmekesisuse austamine ja edendada kaasavat ja esinduslikku valitsemist riigi ja kohalikul tasandil ning millega aidatakse kaasa ühtse Iraagi kodakondsustunde tugevdamisele; märgib, et vajadus konfliktiennetuseks ja julgeolekuprobleemidega tegelemiseks ning lepitus-, vahendus- ja dialoogialgatusteks nõuab olemasolevate vahendite märkimisväärset suurendamist, eelkõige stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi kaudu; väljendab heameelt Iraagi usujuhtide soovituste üle, et Iraagi valitsus looks Iraagis kõrgemate vaimulike ja õpetlaste nõukogu, saadaks Iraagi parlamendile taotluse kiita heaks seadus, millega kriminaliseeritakse äärmuslikud usukõned, mis õhutavad viha ja vägivalda, ning karistatakse neid, kes seda innustavad, vaataks läbi õppekavad ning paneks rõhku lepitusele ja riigi kodakondsusele, mitte usupõhisele identiteedile;

12.

innustab rahvusvahelist kogukonda ja ELi toetama Iraagi etniliste, kultuuriliste ja usuliste rühmade mitmekesisuse säilitamist; nõuab, et Iraagi põhiseaduse raames uuritaks võimalusi, kuidas tunnustada, kaitsta ja tõhustada etniliste ja usuliste vähemuste kohalikul tasandil isevalitsemist aladel, kus nad on olnud ajalooliselt tugevalt esindatud ning elanud rahumeelselt teineteise kõrval, näiteks Sinjari mägedes (jeziidid) ja Niineve tasandikul (kaldea-süüria-assüüria rahvad); kutsub Iraagi ametiasutusi üles lubama kurdidel, kristlastel ja jeziididel pöörduda oma algsetesse elupaikadesse tagasi ning tagama, et see on nende jaoks ohutu;

Poliitiline dialoog

13.

kutsub ELi üles tõhustama oma poliitilist dialoogi Iraagi ametiasutustega, et edendada inimõiguste austamist ja demokraatlike institutsioonide tugevdamist õigusriigi põhimõtete suurema austamise, hea valitsemistava ja tõhusa kohtusüsteemi abil; nõuab selles kontekstis, et surmanuhtluse kaotamine muudetaks selle dialoogi prioriteediks, ning kutsub Iraagi ametiasutusi üles kehtestama surmanuhtlusele viivitamata moratooriumi;

14.

rõhutab vajadust toetada Iraagi kodanikuühiskonna arengut ja selle täieõiguslikku poliitilist esindatust ja osalemist erinevates reformiprotsessides; märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, noorte ning Iraagi ühiskonna kõigist etnilistest ja usulistest rühmadest pärit isikute ja eeskätt kristlaste, šiiidi ja sunniidi moslemite, jeziidide ja mandalaste, šabakkide, kurdide, türkmeenide jt esindatusele, kelle nõudmisi tuleb arvesse võtta; rõhutab samal ajal vajadust seada prioriteediks sellise kaasava ja ilmaliku poliitilise klassi kujunemine, milles on esindatud Iraagi ühiskonna kõik rühmad;

15.

nõuab, et võttes arvesse Euroopa õigustikku korruptsioonivastase võitluse kohta, viiksid EL ja liikmesriigid koos Iraagi ametiasutustega ellu õiguskoostöö ja heade tavade vahetamise programme ning kasutaksid tõhusaid vahendeid, et võidelda otsustavalt ulatusliku korruptsiooni vastu ning tagada sel viisil riigi rikkuse võrdne jaotamine; rõhutab, kui oluline on ELi roll Iraagi valitsuse nõustajana julgeoleku ja valitsemise küsimustes, et tagada Iraagi stabiilsus;

16.

tunnustab Iraagi relvajõudude panust ülemaailmsesse võitlusesse terroriorganisatsiooni Daesh vastu; jätkab toetuse pakkumist ülemaailmse Daeshi-vastase koalitsiooni ulatuslikule terrorismivastasele tegevusele, kuna Daesh kujutab endast endiselt suurt ohtu, vaatamata organisatsiooni vastu saavutatud hiljutistele sõjalistele võitudele, tagades samal ajal rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste järgimise; tunnistab, et terrorismivastast võitlust Iraagis mõjutab suuresti olukord riigi ümbruses, näiteks Süüria sõda; kutsub ELi üles alustama dialoogi terrorismivastase võitlusega seotud küsimuste kohta, et reformida terrorismivastaseid seadusi ja tõhustada riigi suutlikkust terroriohule vastu astuda, ning tegema Iraagi ametiasutustega koostööd, et võidelda karistamatusega seoses etniliste, usuliste või muude rühmade vastu suunatud kuritegude kõigi vormidega; mõistab, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega;

17.

palub, et EL innustaks Iraagi ametiasutusi looma riikliku strateegia, et käsitleda Daeshi toime pandud kuritegusid, ning ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga, aksepteerides vabatahtlikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni, et uurida läbipaistvalt ja õiglaselt Daeshi toime pandud inimõiguste rikkumisi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid ning tagada nende eest vastutusele võtmine; rõhutab, et Daeshi toime pandud kuritegude eest vastutavatele isikutele tuleb ohvrite asjakohasel osalusel esitada usutavad süüdistused ning tuleb luua nende kuritegudega seotud põhjalik karistusregister; on samal ajal mures, et süüdistuste esitamise ülemäärase ulatusega kaasneb täiendava ebaõigluse oht, mis takistab kogukondade edaspidist leppimist ja taasintegreerimist;

18.

toonitab, et kohalike ajakirjandusvaldkonnas tegutsejate rahuajakirjanduse alal koolitamisel on vaja laialdasi eriteadmisi meedia ja sõnavabadusega seotud küsimustes;

19.

nõuab, et EL tunnistaks oma vastutust nende ELi kodanike eest, kes on reisinud Iraaki, et osaleda Daeshi toime pandud kuritegudes, ning kelle suhtes tuleks algatada õigusriigi kohased kohtumenetlused; nõuab, et Iraagi ja vastavate ELi liikmesriikide vahel kehtestataks selged menetlused, mis käsitlevad asjaomaste isikute repatrieerimist ja õiguslikku vastutust;

20.

kutsub komisjoni üles toetama õigussüsteemi reformi, eeskätt üleminekuperioodi õigusemõistmise seisukohast, et tagada nõuetekohast menetlust, õiglast kohtulikku arutamist ja kohtusüsteemi sõltumatust käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide austamine, millega tagatakse aruandekohustus valitsusstruktuurides; nõuab lisaks, et EL teeks koostööd Iraagi ametiasutustega, et võidelda karistamatusega seoses etniliste, usuliste või muude rühmade, sh vähemusrühmade vastu suunatud kuritegude kõigi vormidega;

21.

palub Iraagi ametiasutustel seada esmatähtsale kohale sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste vastase igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamine; rõhutab sellega seoses, et on oluline tühistada seadus, mis vabastab vägistamises, seksuaalses rünnakus, alaealisega suguühtesse astumises, röövis või sarnastes tegudes süüdistatava kohtu alla andmisest, kui toimepanija abiellub oma ohvriga;

22.

kutsub ELi üles edendama häid ja konstruktiivseid suhteid Iraagi ja tema naaberriikide vahel ning tema rolli piirkondlikule rahule kaasa aitajana; rõhutab, et Iraak teeb laialdast koostööd Ameerika Ühendriikide ja Iraaniga ning on viimasel ajal parandanud suhteid Saudi Araabiaga, mis võiks muuta Iraagi pingelõdvendusalaste piirkondlike jõupingutuste sõlmpunktiks; kutsub kõiki osapooli üles rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 598 punkti 8, milles nõutakse Pärsia lahe äärsete riikide vahelist piirkondlikku julgeolekukokkulepet;

23.

nõuab, et EL teeks koostööd Iraagi ametiasutustega, et koostada riiklik strateegia hiljuti toimunud konfliktide aladel asuvate massihaudade kaitsmiseks ja säilmete väljakaevamiseks, eesmärgiga kaevata välja nendes olevad inimsäilmed ja neid kohtuekspertiisis analüüsida, et võimaldada ohvrite säilmed väärikalt maha matta või perekondadele üle anda ning et koguda tõendeid ja võimaldada uurida kahtlustatavaid inimsusvastaseid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et moodustada kiiresti eksperdirühm, kelle eesmärk on kõikide tõendite kogumine usuliste vähemuste vastu kõikjal toimepandavate rahvusvaheliste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kohta, et valmistada ette süüdlaste rahvusvahelist vastutuselevõtmist;

24.

nõuab, et seataks sisse Daeshi, Al Qaeda ja sarnaste terroriorganisatsioonide julmade terroriaktide ohvrite ülemaailmne iga-aastane mälestuspäev;

Valdkondlik koostöö

25.

rõhutab, et ülesehitamise ja stabiliseerimise protsessiga peab kaasnema kõikidele iraaklastele jätkusuutlikul ja kaasaval viisil kasulik sidus poliitika majandus- ja sotsiaalarengu valdkonnas; kutsub ELi üles tegutsema igati koostöös Iraagi ametiasutustega mitte üksnes selleks, et leevendada majanduslikku ja eelarvega seotud tasakaalustamatust, vaid ka selleks, et edendada jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, millega on võimalik luua töökohti, eriti noorte jaoks, lisaks kaubandusraamistiku kehtestamisele ja soodsa investeerimiskeskkonna loomisele; kutsub ELi üles innustama ja toetama Iraaki, et pakkuda Daeshi tõttu põgenema sunnitud ja seeläbi formaalharidusest kõrvale jäänud noortele võimalusi hinnata formaalhariduse programme, mis annavad neile teadmised ja oskused töölesaamise võimaluste parandamiseks;

26.

palub, et EL innustaks ja toetaks Iraaki majanduse mitmekesistamisel;

27.

väljendab muret mõlemast soost õpilaste suure väljalangevuse määra pärast Iraagi koolidest (mida on tauninud vabaühendused, kelle andmetel on 2015. aastal algkooli läinud õpilastest 60 % nüüdseks koolist lahkunud); märgib, et kõrgel kirjaoskuse tasemel on konfliktide rahumeelsel lahendamisel keskne tähtsus;

28.

kutsub ELi üles tõhustama koostööd haridussektoris ja haridusreformi nimel, et tagada juurdepääs kvaliteetsele haridusele kõikidel tasanditel ja kõigi jaoks, eriti alaealiste puhul; tunnistab probleemi, mis seisneb tüdrukute puudulikus juurdepääsus haridusele ja mis on tingitud tavadest, ühiskonnas kehtivatest arusaamadest, vaesusest ja turvalisusküsimustest; palub ELil edendada teadlikkust tüdrukute haridusest ja teha Iraagi valitsusega koostööd olukorra parandamiseks, kuna see on hädavajalik nende elukvaliteedi tõstmiseks;

29.

kutsub ELi üles arendama koostöövõimalusi teadus- ja uurimistegevuse valdkonnas ning eelkõige ülikoolide koostööd ja partnerlusi, eriti seoses programmiga „Erasmus+“ ja vahetusvõimalustega õpetamise ja teadusuuringute valdkonnas;

30.

kutsub ELi üles jätkama ja tugevdama kultuurikoostööd Iraagi kunsti- ja kultuuripärandi kaitsmiseks, säilitamiseks ja taastamiseks;

31.

väljendab heameelt, et Iraagi ametiasutuste taotlusel ja Iraagi julgeolekustrateegia raames käivitati missioon, mille eesmärk on toetada Iraagi julgeolekusektori reformi (Euroopa Liidu nõuandemissioon Iraagi julgeolekusektori reformi toetuseks); soovib, et see võimaldaks tõhustada avaliku sektori asutusi ning moodustada erapooletu ja kaasava politseijõu; rõhutab, et Iraagi julgeolekusektori reform on oluline eesmärk, mida peaks samuti toetama ÜRO; rõhutab, et julgeolekusektori reformimise suurema eesmärgi raames tuleb edendada relvarühmituste demobiliseerimist ja võitlejate taasintegreerimist, kusjuures vajaduse korral tuleks seda teha kohandatud taasintegreerimise programmide abil;

32.

nõuab, et EL annaks Iraagi ametiasutustele tõhusamat tehnilist abi loodusvarade mõistlikuks majandamiseks, maksukogumise parandamiseks ning ebaseaduslike rahavoogude piiramiseks, seades eesmärgiks tagada, et Iraak suudaks keskpikas perspektiivis ise oma arengut rahastada ning vähendada oma elanike ja piirkondade vahelist ebavõrdsust; rõhutab vajadust erasektorit ja investoreid aktiivselt nõustada, et suurendada nii nende konfliktiteadlikkust kui ka nende panust rahu tagamisse ja kestlikku arengusse;

33.

nõuab, et EL looks Iraagiga partnerlus- ja koostöölepingu raames dialoogi kõigi rändega seotud aspektide kohta ning kehtestaks inimõigustel põhineva käsitlusviisi rändeküsimusega tegelemiseks, pidades silmas vajadust leida pikaajalised, tõhusad ja toimivad lahendused, mis oleksid kasulikud nii ELi kui ka Iraagi kodanikele;

34.

rõhutab, et Iraak võib olla energiaga seotud taristu ülesehitamise ning Iraagi energiaallikate ja ELi tarneallikate mitmekesistamise tagamisel oluline partner; nõuab, et EL toetaks seetõttu Iraaki energiasüsteemi ümberkujundamisel ja teeks Iraagiga koostööd ühiste projektide ning heade tavade ja oskusteabe vahetamise alal sellistes põhivaldkondades nagu energiatõhusus, taastuvenergia, keskkond ja ressursside, sh veevarude tõhus majandamine, et kiirendada muu hulgas kestliku arengu eesmärkide rakendamist;

35.

tuletab meelde, et konflikt ja äärmuslus mõjutavad ebaproportsionaalsel määral naisi ja tütarlapsi, kes on vägivalla ja väärkohtlemise, sealhulgas seksuaalse vägivalla, piinamise, inimkaubanduse, orjastamise ja varajaste abielude suhtes kaitsetumad; rõhutab vajadust tegeleda naiste ja tütarlaste spetsiifiliste humanitaar- ja arenguvajadustega, eriti riigisiseste põgenike kogukondades; nõuab, et ELi edendaks rohkem meeste ja naiste võrdõiguslikkust, suurendaks oma arengutöö kaudu naiste mõjuvõimu ning rõhutaks naiste rolli taastamistöödel ja rahu tagamisel;

36.

juhib tähelepanu vajadusele investeerida Iraagi põllumajandusse, arvestades selle suurt tööhõivepotentsiaali ning konfliktide mõjul järjepidevalt tühjenevate maapiirkondade taasasustamise tähtsust;

37.

tunnustab Iraagi kindlat tahet ühineda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ning palub komisjonil toetada Iraagi ametiasutusi nende püüdlustes ülemaailmsesse majandusse ja kaubandusse taasintegreeruda;

Institutsioonilised suhted

38.

toonitab, et liidu antava igasuguse abi tingimuseks on inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamise range järgimine ning sellega kaasneb pidev hindamisprotsess, mille tulemustest tuleb Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt teavitada kooskõlas partnerlus- ja koostöölepingu artikliga 113;

39.

võtab kohustuse luua koos Iraagi parlamendiga parlamentaarne koostöökomisjon, nagu on ette nähtud partnerlus- ja koostöölepingus, et sellel oleks võimalik algatada tegevusi, sealhulgas Iraagi ja Euroopa Liidu koostööprojektide elluviimise järelevalve;

40.

soovib, et demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühm hõlmaks Iraagi oma 2019. aasta prioriteetsete riikide nimekirja ning aitaks kaasa Iraagi parlamendi suutlikkuse suurendamise programmide koostamisele; palub komisjonil neid programme toetada;

o o

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iraagi Vabariigi valitsusele ja esindajatekogule.

(1) ELT L 204, 31.7.2012, lk 20.

(2) ELT C 440, 30.12.2015, lk 83.

(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 77.

(4) ELT C 215, 19.6.2018, lk 194.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0285.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/57

P8_TA(2018)0292

Varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmised sammud

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta (2017/2275(INI))

(2020/C 118/07)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni lapsega sõlmitud abielude kaotamise kohta (1),

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 16, ja kõiki muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 23,

—	võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 10 lõiget 1,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 20. novembril 1989, ja selle nelja aluspõhimõtet: mittediskrimineerimine (artikkel 2), lapse parimad huvid (artikkel 3), ellujäämine, areng ja kaitse (artikkel 6) ning lapse kaasamine (artikkel 12), ja võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta (2),

—	võttes arvesse naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva ÜRO konventsiooni artiklit 16,

—	võttes arvesse ÜRO konventsiooni abielu sõlmimisele nõusoleku andmise, abiellumise vanuse alampiiri ja abielude registreerimise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta ja 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. juuli 2015. aasta resolutsiooni 29/8, milles käsitletakse pingutuste suurendamist lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ennetamiseks ja likvideerimiseks, 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni 24/23, milles käsitletakse pingutuste suurendamist lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ennetamiseks ja likvideerimiseks: ülesanded, saavutused, parimad tavad ja rakendamise puudujäägid, ja 22. juuni 2017. aasta resolutsiooni 35/16 lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu kohta humanitaarkriisi kontekstis,

—	võttes arvesse 2015. aasta juunis Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis toimunud Aafrika Liidu riigi- ja valitsusjuhtide konverentsil vastu võetud seisukohta lapsega sõlmitud abielude kohta,

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni ning lapse õiguste ja heaolu Aafrika ekspertide komitee ühiseid üldiseid järeldusi lastega abielu sõlmimise lõpetamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) artikleid 32 ja 37 ning artikli 59 lõiget 4,

—	võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2012. aasta aruannet „Marrying Too Young – End Child Marriage“ (Liiga noorelt abiellumine: lõpetada abielude sõlmimine lastega),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 9,

—	võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta,

—	võttes arvesse aluspõhimõtteid, mis on kindlaks määratud Euroopa välisteenistuse 2016. aastal avaldatud teatises ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta,

—

võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ja tegevuskava (3), mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012, võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) (4), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015, võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti, mis käsitleb ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) 2017. aasta juunis koostatud vahearuannet (SWD(2017)0254),

—	võttes arvesse 6. märtsil 2017. aastal vastu võetud lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi muudetud suuniseid „Ühtegi last ei tohi kõrvale jätta“,

—	võttes arvesse 7. juunil 2017. aastal vastu võetud Euroopa arengukonsensust, milles rõhutatakse ELi kohustust integreerida inimõigused ja sooline võrdõiguslikkus kestliku arengu tegevuskavasse 2030,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0187/2018),

arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on raske inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste, sealhulgas võrdse kohtlemise, autonoomia ja kehalise puutumatuse õiguse, haridusele juurdepääsu õiguse ning ärakasutamisest ja diskrimineerimisest vaba olemise õiguse rikkumine ning et see ei ole mitte ainult kolmandate riikide probleem, vaid võib esineda ka mõnes ELi liikmesriigis; arvestades, et nende tavade likvideerimine on üks ELi välistegevuse prioriteete naiste õiguste ja inimõiguste edendamise valdkonnas; arvestades, et mitmesugused rahvusvahelised hartad ja õigusaktid, näiteks ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid, keelavad abielu sõlmimise alaealistega; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajasel ja sundabielul on äärmiselt kahjulik mõju asjaomaste isikute füüsilisele ja vaimsele tervisele ning isiklikule arengule, sellest abielust sündivatele lastele ja lõppkokkuvõttes kogu ühiskonnale; arvestades, et lapsega sõlmitud abielu on üks sundabielu vorme, sest lapsed ei ole loomupäraselt võimelised andma oma täielikku, vaba ja teadlikku nõusolekut abielu või selle sõlmimise aja suhtes; arvestades, et lapsed kuuluvad eriti haavatavasse elanikkonnarühma;

B.	arvestades, et EL on võtnud kohustuse edendada lapse õigusi, ja arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud kujutavad endast nende õiguste rikkumist; arvestades, et EL on võtnud kohustuse igakülgselt kaitsta ja edendada oma välispoliitikas lapse õigusi;

C.	arvestades, et ilma mõlema osapoole täieliku ja vaba nõusolekuta ei ole õiguspäraselt lubatud abielu sõlmida ning et abielu ei tohi sõlmida isikuga, kes on noorem kui kehtiv abiellumisiga;

arvestades, et lapsega sõlmitud abielud on üleilmne probleem, mida esineb paljudes riikides, kultuurides ja religioonides; arvestades, et lapspruute leidub kõigis maailma piirkondades – Lähis-Idast Ladina-Ameerika, Aasiast Euroopa ning Aafrikast Põhja-Ameerikani; arvestades, et lapsega sõlmitud abielud puudutavad ka poisse, kuid tunduvalt vähem kui tüdrukuid;

arvestades, et siiani on üle 750 miljoni naise abiellunud enne 18-aastaseks saamist ja 250 miljonit neist abiellus enne 15-aastaseks saamist; arvestades, et praegu on ligikaudu 40 miljonit 15–19-aastast tütarlast abielus või vabaabielus; arvestades, et igal aastal abiellub enne 18-aastaseks saamist ligikaudu 15 miljonit tütarlast ja neist neli miljonit enne 15-aastaseks saamist; arvestades, et umbes 156 miljonit poissi on samuti abiellunud enne 18-aastaseks saamist ja neist 25 miljonit enne 15-aastaseks saamist; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on sagedasemad vaestes ja vähem arenenud piirkondades; arvestades, et koos maailma rahvaarvu kasvuga kasvab ka lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arv; arvestades, et ÜRO Lastefondi hiljutises aruandes prognoositakse, et 2050. aastal on neid tütarlapsi, kes on abiellunud enne 18-aastaseks saamist, ligikaudu 1,2 miljardit; arvestades, et neist kümnest riigist üheksa, kus on lapsega sõlmitud abielude määr kõige kõrgem, on liigitatud ebakindlateks riikideks;

arvestades, et lapsega sõlmitud abielude algpõhjused on üldiselt vaesus, puudulik haridus, sügavalt juurdunud sooline ebavõrdsus ja stereotüübid, arusaam, et abielu pakub kaitset, perekonna au, poiste ja tüdrukute õiguste tõhusa kaitse puudumine, kahjulikud tavad, arusaamad ja kombed ning diskrimineerivad normid; arvestades, et nende tegurite mõju suurendavad sageli puudulik juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja töövõimalustele ning teatavad juurdunud sotsiaalsed normid lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude kohta;

arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on seotud varajases eas ja soovimatu raseduse suure ohuga, laste ja emasuremuse kõrge määraga, pereplaneerimise harvema kasutamisega, soovimatu rasedusega, millega kaasnevad suuremad terviseohud, ja puuduliku või puuduva juurdepääsuga seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid käsitlevale teabele ning tähistavad tavaliselt tütarlapse hariduse omandamise lõppu; arvestades, et mõnedes riikides on rasedatele tütarlastele ja noortele emadele kooli naasmine koguni keelatud; arvestades, et lapsega sõlmitud abieludega võib kaasneda ka sunniviisiline töö, orjus ja prostitutsioon;

arvestades, et kuigi ÜRO lapse õiguste konventsioonis rõhutatakse regulaarset kooliskäimist soodustavate meetmete tähtsust, ei osale paljud tütarlapsed hariduses mitmesugustel põhjustel, näiteks seetõttu, et koolid on neile kättesaamatud või kulukad; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud avaldavad oma ohvritele ebaproportsionaalselt kahjulikku mõju, mis kestab kogu elu, ja võtavad väga sageli neilt tütarlastelt võimaluse oma õpinguid jätkata, kuna nad langevad abieluks ettevalmistumise perioodil või vahetult pärast seda tihti koolist välja; arvestades, et haridus, sealhulgas seksuaalharidus on tõhus viis ennetada lapsega sõlmitud, varajasi ja sundabielusid, sest hariduse ja koolituse võimaldamine aitab suurendada mõjuvõimu, töövõimalusi ja valikuvabadust ning edendada õigust enesemääramisele ja aktiivset osalust ühiskonnas, mis võimaldab inimestel end nende õigusi kahjustavast kontrollist vabastada, ilma milleta on naiste ja tütarlaste majanduslik, õiguslik, tervisealane ja sotsiaalne olukord ning kogu ühiskonna areng jätkuvalt pärsitud;

arvestades, et igal aastal sünnitab lapse 17 miljonit alaealist, mis sunnib neid võtma endale täiskasvanu kohustused ning seab ohtu nende tervise, hariduse ja majanduslikud väljavaated; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega kaasneb tütarlaste jaoks varajane lapseootus, mis on seotud suurte ohtude ja raskustega raseduse ja sünnitamise ajal, eelkõige kuna juurdepääs arstiabile, sealhulgas kvaliteetsetele tervisekeskustele puudub või on ebapiisav, mis põhjustab sageli emasuremust ja haigestumist; arvestades, et neil on suurem oht nakatuda nakkushaigustesse, sealhulgas HIVi; arvestades, et väikeste või keskmiste tuludega riikides on rasedus- ja sünnitusaegsed tüsistused 15–19-aastaste tütarlaste peamine surmapõhjus; arvestades, et alaealiste emade sünnitatud laste suremus on ligikaudu 50 % suurem ning nendel lastel on suurem füüsilise ja kognitiivse arengu probleemide oht; arvestades, et sagedased ja varajases eas rasedused võivad põhjustada ka erinevaid pikaajalisi terviseprobleeme ja isegi surma;

arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on lapse õiguste rikkumine ning tütarlaste- ja poistevastase vägivalla vorm, ning arvestades, et riikidel on seega kohustus väidetavaid juhtumeid uurida, rikkumise toimepanijad vastutusele võtta ja tagada ohvritele – kes on peamiselt naised ja lapsed – õiguskaitse; arvestades, et need abielud tuleb hukka mõista ja neid ei saa õigustada ükski kultuuriline või usuline põhjus; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud suurendavad soolise vägivalla ohtu ning põhjustavad sageli kodu- ja perevägivalda, seksuaalset, füüsilist, psühholoogilist, emotsionaalset ja finantsalast väärkohtlemist ning muid tütarlastele ja naistele kahjulikke tavasid, nagu naiste suguelundite moonutamine ja aukuriteod, samuti suurendavad nad tütarlaste ja naiste ohtu langeda elu jooksul diskrimineerimise ja soolise vägivalla ohvriks;

arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arv kasvab oluliselt ebastabiilsete olukordade, relvastatud konfliktide ning loodus- ja humanitaarkatastroofide ajal, mil psühholoogiline ja arstiabi või juurdepääs haridusele, aga ka elatise teenimise võimalus tihti puuduvad ning sotsiaalsed võrgustikud ja väljakujunenud kord on häiritud; arvestades, et hiljutiste rändekriiside ajal ei näinud mõned lapsevanemad, kes püüdsid kaitsta oma lapsi, eriti tütreid, seksuaalsete rünnakute eest, või kuna pidasid neid perele rahaliselt koormavaks, muud võimalust, kui panna nad enne 18-aastaseks saamist mehele, uskudes, et see päästab neid vaesusest;

arvestades, et Istanbuli konventsioonis käsitletakse sundabielu naistevastase vägivalla vormina ja nõutakse lapse abielluma sundimise ja abielluma sundimiseks lapse välisriiki meelitamise kriminaliseerimist; arvestades, et kuna ohvritel puudub juurdepääs õiguslikule, meditsiinilisele ja sotsiaalsele toele, võib probleem veelgi süveneda; arvestades, et 11 ELi liikmesriiki ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud;

arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude olemuse tõttu jäetakse sageli paljudest juhtumitest, sealhulgas riikide ja kultuuride piiridest kaugemale ulatuvatest väärkohtlemise juhtumitest teatamata ning need võivad kujutada endast teatavat laadi inimkaubandust, millega kaasneb orjapidamine, ärakasutamine ja/või kontroll;

N.	arvestades, et 2014. aasta juulis toimus Londonis esimene tütarlasteteemaline tippkohtumine (Girl Summit), mille eesmärk oli suunata riigisisesed ja rahvusvahelised püüdlused sellele, et lõpetada naiste suguelundite moonutamine ning lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud ühe põlvkonna jooksul;

O.	arvestades, et igasuguse tütarlaste- ja naistevastase vägivalla, sealhulgas lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ennetamine ning neile reageerimine on üks ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) eesmärke;

P.	arvestades, et lapsega sõlmitud abielud lähevad arenguriikidele 2030. aastaks maksma triljoneid dollareid (5);

arvestades, et varajased ja lapsega sõlmitud abielud on jätkuvalt tabuteema, mida tuleb käsitleda avalikult, et lõpetada nendega seotud väikeste ja teismeliste tüdrukute igapäevased kannatused ja nende inimõiguste pidev rikkumine; arvestades, et üks viis selle saavutamiseks oleks varajase abielu teemat käsitlevate ajakirjanike, kunstnike, fotograafide ja aktivistide töö ja teoste toetamine ja tutvustamine;

märgib, et mõnes ELi liikmesriigis on lubatud abielluda vanemate nõusolekul 16-aastaselt; kutsub nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide seadusandjaid üles kehtestama ühtseks abiellumiseaks 18 aastat ning võtma vastu vajalikud haldus-, õigus- ja finantsmeetmed, mis aitavad tagada selle nõude tulemusliku täitmise, näiteks edendades abielude ja sündide registreerimist ning tagades, et tütarlastel oleks juurdepääs institutsioonilistele toetusmehhanismidele – sealhulgas psühhosotsiaalsele nõustamisele –, kaitsemehhanismidele ja majandusliku mõjuvõimu suurendamise võimalustele; kordab, et lapsega sõlmitud, varajasi ja sundabielusid tuleks käsitleda asjaomaste laste inimõiguste ja põhiõiguste raske rikkumisena, esmajoones käsitleb see õigust vabale tahteavaldusele, füüsilisele puutumatusele ja vaimsele tervisele, kuid kaudselt ka õigust haridusele ning õigust kasutada täiel määral oma poliitilisi ja kodanikuõigusi; mõistab lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud hukka ning on seisukohal, et mis tahes õigusnormi rikkumist tuleks käsitleda proportsionaalselt ja tulemuslikult;

on seisukohal, et tegeleda tuleb lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arvukate põhjustega, mille hulka kuuluvad kahjulikud traditsioonid, sügav vaesus, konfliktid, kombed, loodusõnnetuste tagajärjed, stereotüübid, soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste õiguste, tervise ja heaolu mitteaustamine, asjakohaste haridusvõimaluste vähesus ning nõrgad õiguslikud ja poliitilised meetmed, pöörates sealjuures eritähelepanu ebasoodsamatest kogukondadest pärit lastele; nõuab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd ÜRO asjaomaste asutuste ja teiste partneritega, et juhtida tähelepanu lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude probleemile; nõuab, et EL ja liikmesriigid täidaksid kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid võidelda tulemuslikumalt selliste kahjulike tavadega nagu naiste suguelundite moonutamine ja võtta rikkumise toimepanijad vastutusele; toetab ELi ja selle liikmesriikide rahalise panuse suurendamist arenguabimehhanismide raames, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust ja haridust, et parandada tütarlaste ja naiste juurdepääsu haridusele ning luua neile paremad võimalused osaleda ühiskonna arengus ning majanduse ja poliitika juhtimises, et käsitleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude põhjusi;

tunnistab, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude õiguslik keelamine iseenesest ei taga nende tavade kaotamist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid koordineeriksid paremini ja tugevdaksid rahvusvaheliste lepingute, õigusaktide ja programmide täitmise tagamist muu hulgas diplomaatiliste suhete abil kolmandate riikide valitsuste ja organisatsioonidega, et tegeleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega seonduvate probleemidega; nõuab mis tahes pingutuste tegemist selleks, et tagada õiguslike keeldude täitmine ja täiendada neid üldisemate õigusaktide ja poliitikameetmetega; tunnistab, et see nõuab kõikehõlmavate ja terviklike poliitikameetmete, strateegiate ja programmide vastuvõtmist ja rakendamist, sealhulgas abielu käsitlevate diskrimineerivate õigusnormide tühistamist ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist toetavate meetmete vastuvõtmist;

märgib, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastase võitluse suurimad takistused on muu hulgas sooline ebavõrdsus, tütarlaste ja naiste üldine vähene austamine ning tütarlaste ja naiste diskrimineerimise jätkumist põhjustavate sotsiaalsete ja kultuuritraditsioonide järgimine; tunnistab ka seost lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ning auvägivalla vahel ja nõuab asjaomaste kuritegude nõuetekohast uurimist ja süüdistatavate vastutusele võtmist; märgib lisaks, et ka poisid ja noored mehed võivad olla sellise vägivalla ohvrid; nõuab, et neid tavasid käsitletaks ELi kõigis asjakohastes programmides ja ELi poliitilises dialoogis partnerriikidega, et näha ette mehhanismid nende kaotamiseks, ning et nende vastu võideldaks partnerriikides haridusalaste ja teadlikkuse suurendamise püüdluste abil;

märgib, et selleks, et tegeleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude probleemiga terviklikult, peab EL täitma üleilmse arengu ja inimõiguste valdkonna peamise osalejana piirkondlike organisatsioonide ja kohalike kogukondadega tehtavas koostöös juhtrolli; palub ELil ja liikmesriikidel teha kolmandate riikide õiguskaitse- ja kohtuasutustega koostööd ning pakkuda koolitust ja tehnilist abi, et aidata võtta vastu ja jõustada õigusaktid, millega keelustatakse lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud ning kaotatakse õigus- ja sotsiaalsed normid ning kultuuritraditsioonid, mis piiravad tütarlaste ja naiste õigusi ja vabadusi; kutsub liikmesriike üles panustama sellistesse algatustesse nagu ELi ja ÜRO algatus „Spotlight“, mis on suunatud igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamisele;

palub seetõttu nendel liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, kehtestada oma riigisisestes õigusaktides lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude täielik keeld, rakendada kriminaalõigust ja ratifitseerida Istanbuli konventsioon; palub liikmesriikidel teha koostööd kodanikuühiskonnaga, et koordineerida kodanikuühiskonna tegevust selle probleemiga tegelemisel; rõhutab, kui tähtis on piisav ja pikaajaline toetus naistele ja pagulastele ning saatjata ja põgenikest lastele varjupaika pakkuvatele asutustele, et kedagi ei jäetaks kaitsest ilma vahendite puudumise tõttu; palub kõigil liikmesriikidel tagada õigusaktidega kehtestatud abiellumisea järgimine ja jälgida olukorda, kogudes sooliselt eristatud andmeid ja tõendeid sellega seotud tegurite kohta, et probleemi ulatust oleks võimalik paremini hinnata; palub komisjonil luua sundabielude olukorra jälgimiseks Euroopa andmebaas, mis hõlmaks ka kolmandatelt riikidelt saadud teavet;

kutsub ELi üles pakkuma oma partneritele välis- ja arengukoostöö poliitika raames strateegilist kokkulepet ja nõudma sellega seoses, et:

kõik partnerriigid keelustaksid lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud, kõrvaldades kõik õiguslüngad, ja tagaksid rahvusvahelistele inimõigustealastele normidele vastavate õigusaktide täitmise, sealhulgas kõrvaldaksid asjaomaste õigusaktide konkreetselt kehtetuks tunnistamise või muutmise abil sätted, mis võivad lubada või õigustada lapsega sõlmitud, varajasi või sundabielusid või anda põhjust nendeks, kaasa arvatud sätted, mis võimaldavad vägistamise, seksuaalse väärkohtlemise ja ärakasutamise ja inimröövi toimepanijatel või inimestega kaubitsejatel või tänapäevase orjuse elluviijatel vastutusele võtmisest ja karistuse kandmisest hoiduda, kui nad abielluvad oma ohvriga;

seda keeldu järgitaks ja tagataks selle täitmine kõikidel tasanditel pärast asjaomase õigusakti jõustumist, et kehtestataks lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ennetamiseks ja likvideerimiseks mõõdetavate progresseeruvate eesmärkidega laiaulatuslikud ja terviklikud strateegiad ja programmid ja et neid rahastataks ja hinnataks asjakohaselt, eelkõige tagades õiguskaitse ning juurdepääsu õigusemõistmisele ja vastutusmehhanismidele;

partnerriikide valitsused näitaksid üles püsivat juhtrolli ja poliitilist tahet lõpetada abielude sõlmimine lastega ning töötaksid välja põhjalikud õigusraamistikud ja tegevuskavad, millel on selged vahe-eesmärgid ja tähtajad lastega abielu sõlmimist ennetavate meetmete integreerimiseks eri valdkondadesse ning milles nõutakse sellise poliitilise, majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja kodanikukeskkonna loomist, mis kaitseb naisi ja tüdrukuid, suurendab nende mõjuvõimu ning toetab soolist võrdõiguslikkust;

võetaks kasutusele selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud ressursid, kandes hoolt selle eest, et see koostöö oleks avatud kõigile lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude valdkonna institutsioonilistele osalejatele, näiteks kohtu-, haridus- ja tervishoiutöötajatele, õiguskaitseasutustele ning kogukonna- ja usujuhtidele, aga ka kodanikuühiskonnale;

e)	valitsusasutustele eraldatava ametliku arenguabi määr seataks sõltuvusse abisaava riigi püüdlustest täita eelkõige inimõigusi käsitlevaid nõudeid, sealhulgas võidelda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastu;

ÜRO Rahvastiku Fondi ja ÜRO Lastefondi programmi rakendataks neid organisatsioone, ELi, selle liikmesriike ja nende asjaomases valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone ning partnerriike hõlmava kolmepoolse koostöö abil, võideldes lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastu eelarvetoetusega riiklike tegevuskavade kaudu, prioriseerides selliseid programme ja meetodeid, mis ei piirdu tõenäoliselt n-ö kultuuriliste, usuliste või hõimutavadega, mis tegelikkuses kujutavad endast kõige raskemaid lapse õiguste ja väärikuse rikkumisi; nõuab, et selles koostöös käsitletaks ka seonduvat auvägivalla teemat;

nende programmide rakendamisel võetaks aluseks asjakohased konventsioonid ja tekstid ning konkreetsed eesmärgid, mis on vastu võetud ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooniga kestliku arengu tegevuskava 2030 raames, ja kestliku arengu eesmärgid, eelkõige eesmärk 3 (tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu), eesmärk 4 (tagada kaasav ja kvaliteetne haridus võrdsetel alustel ning edendada elukestva õppe võimalusi kõigi jaoks), eesmärk 16 (toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada säästev areng, tagada õiguskaitse kõikidele ning luua kõikidel tasanditel tõhusad, vastutustundlikud ja kaasavad institutsioonid) ja eriti selle alleesmärk lõpetada laste väärkohtlemine ja ärakasutamine, lastega kaubitsemine ning igasugune lastevastane vägivald ja laste piinamine;

nende programmide rakendamisel tuleks aluseks võtta ka kestliku arengu eesmärk 5 (saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu), sealhulgas tütarlastele pereplaneerimise võimaldamine ning kõigi üldiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste, eelkõige nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite ning ohutu ja seadusliku abordi tagamine; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles toetama liikumist „SheDecides“ ning eraldama rahvusvahelise abi raames täiendavaid vahendeid seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste, kaasa arvatud ohutu abordi ja abordiga seotud teavitustöö jaoks, astudes sellega vastu Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt 2017. aasta alguses taas kehtestatud nn üldisele vaikimisseadusele;

lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega seotud probleemid tõstatataks Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise ja kolmandate riikide vahelises dialoogis; julgustab komisjoni ja liikmesriike integreerima soolise perspektiivi rahu kindlustamise ja konfliktijärgse ülesehituse programmidesse, töötama välja elatise teenimise ja haridusprogrammid tütarlastele ja naistele, kes on lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ohvrid, ning hõlbustama konfliktipiirkondades nende juurdepääsu tervishoiu- ja reproduktiivtervise teenustele;

on seisukohal, et väga oluline on luua võimalused vastastikku austavaks dialoogiks kogukonnajuhtidega ning suurendada üldsuse ja eelkõige ohus olevate inimeste teadlikkust, tehes seda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastase võitluse raames hariduse ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate ning suhtlusvõrgustike ja uue meedia abil; nõuab seetõttu selliste valdkonnaüleste riiklike, õiguslike, ühiskondlike ja diplomaatiliste meetmete väljatöötamist, mille eesmärk on selliseid tavasid ära hoida; peab väga vajalikuks teha kohalikes kogukondades kogukonnapõhiste või konkreetsete teadlikkuse suurendamise programmide raames koostööd peamiste sidusrühmadega, nagu teismelised mees- ja naissoost õpilased, õpetajad, lapsevanemad, kogukonna- ja usujuhid, et juhtida tähelepanu kahjulikule mõjule, mida avaldab lapsega sõlmitud abielu lastele, perekondadele ja kogukondadele, samuti lastega abielu sõlmimist ja soolist ebavõrdsust käsitlevatele kehtivatele õigusaktidele ja sellele, kuidas saada probleemi lahendamiseks rahastamisvahendeid;

on seisukohal, et naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine hariduse, sotsiaalse toe ja majanduslike võimaluste kaudu on äärmiselt tähtis vahend kõnealuste tavade vastu võitlemiseks; soovitab ELil edendada ja kaitsta naiste ja tütarlaste võrdõiguslikkust haridusele juurdepääsul, pannes rõhku tasuta ja kvaliteetsele põhi- ja keskharidusele, lisades koolide õppekavadesse seksuaal- ja reproduktiivtervise alase õppe ning pakkudes tütarlaste perekondadele rahalisi stiimuleid ja/või abi kooli sisseastumisel ja kooli lõpetamisel; rõhutab vajadust tagada lapspagulastele täielik juurdepääs haridusele ning toetada nende integreerimist ja kaasamist riiklikesse haridussüsteemidesse; tunnistab vajadust toetada ja kaitsta neid, kellel on oht sattuda lapsega sõlmitud, varajaste või sundabielude ohvriks, ning neid, kes on juba sellises abielus, seoses hariduse, psühholoogilise ja sotsiaalse toe, eluaseme ja muude kvaliteetsete sotsiaalteenustega, aga ka vaimse, seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste ning arstiabiga;

10.

nõuab, et Euroopa Liit võtaks meetmeid, et valitsusametnikele, sealhulgas nende diplomaatilistele töötajatele, sotsiaaltöötajatele, usu- ja kogukonnajuhtidele, kõigile õiguskaitseasutuste ja kolmandate riikide kohtuasutuste töötajatele, õpetajatele ja haridustöötajatele ning muudele võimalike ohvritega kokku puutuvatele töötajatele tagataks koolitus, et nad reageeriksid lapsega sõlmitud abielu ja soolise vägivalla juhtudele ning oskaksid paremini teha kindlaks ja toetada tüdrukuid ja poisse, kes puutuvad kokku lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude, koduvägivalla, seksuaalvägivalla ohu ja muude tavadega, mis kahjustavad inimõigusi ja -väärikust, ning et nad suudaksid võtta tulemuslikult meetmeid nende isikute õiguste ja väärikuse austamise tagamiseks;

11.

nõuab, et EL tagaks õiguskaitseasutuste töötajate koolitamise, et nad suudaksid paremini kaitsta varajaste ja sundabielude, koduvägivalla, vägistamise ohu ning muude inimväärikust kahjustavate tavadega kokku puutuvate tütarlaste õiguseid;

12.

palub liikmesriikidel tagada rändajatest naistele ja tütarlastele, eriti füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas sund- või korraldatud abielu ohvritele sõltumatu elamisluba, mis ei olene nende abikaasa või partneri staatusest, ning tagada, et nende kaitsmiseks võetakse kõik haldusmeetmed, sealhulgas tagatakse tõhus juurdepääs abile ja kaitsemehhanismidele;

13.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid kolmandates riikides selliste kaitsemeetmete toetamist ja tugevdamist nagu turvalised varjupaigad lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ohvritele ning õigus- ja arstiabi ja vajaduse korral konsulaarabi kättesaadavaks tegemine neile;

14.

tunnistab, et EL, kes on võtnud kohustuse kaitsta inimõigusi ja põhiväärtusi, sealhulgas austada inimväärikust, peab olema liikmesriikide tasandil laitmatu, ning palub komisjonil algatada ulatuslik teadlikkuse suurendamise kampaania ning pühendada Euroopa aasta lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastasele võitlusele;

15.

avaldab tugevat toetust ülemaailmse partnerluse Girls Not Brides raames tehtavale tööle, et lõpetada lastega abielu sõlmimine ja anda tütarlastele võimalus rakendada oma potentsiaali;

16.

väljendab heameelt Aafrika Liidu käimasoleva kampaania üle, mille eesmärk on lõpetada abielu sõlmimine lastega, ning selliste organisatsioonide töö üle nagu Royal Commonwealth Society, kes toetab aktiivsemat tegutsemist selle nimel, et lõpetada abielude sõlmimine lastega ja kaotada sooline ebavõrdsus;

17.

rõhutab, et hädavajalik on teavitada ja harida mehi ja poisse, et saada nende toetus meetmetele, mis aitavad kaitsta inimõigusi, sealhulgas laste ja naiste õigusi;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO-le.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0379.

(2) ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.

(3) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf.

(4) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_action_plan_on_human_rights_and_democracy_en_2.pdf.

(5) Wodon, Quentin T.; Male, Chata; Nayihouba, Kolobadia Ada; Onagoruwa, Adenike Opeoluwa; Savadogo, Aboudrahyme; Yedan, Ali; Edmeades, Jeff; Kes, Aslihan; John, Neetu; Murithi, Lydia; Steinhaus, Mara; Petroni, Suzanne, „Economic Impacts of Child Marriage: Global Synthesis Report“ (Ülemaailmne kokkuvõttev aruanne lapsega sõlmitud abielude majandusmõju kohta), Washington, D. C., Maailmapanga Grupp, 2017.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/65

P8_TA(2018)0293

VKEde määratlus

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon VKEde määratluse kohta (2018/2545(RSP))

(2020/C 118/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ, milles käsitletakse mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust (1),

—	võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2011. aasta teatist „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ läbivaatamine“ (COM(2011)0078) ja sellel põhinevat Euroopa Parlamendi 12. mai 2011. aasta resolutsiooni (2),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta (3),

—	võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni pereettevõtete kohta Euroopas, (4)

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu Üldkohtu 15. septembri 2016. aasta otsust,

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa uued liidrid: idu- ja kasvufirmade algatus“ (COM(2016)0733),

—	võttes arvesse komisjonile VKEde määratluse kohta esitatud küsimust (O-000050/2018 – B8-0031/2018),

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 128 ning artikli 123 lõikeid 2–8,

arvestades, et ELi 23 miljonis VKEs, mis moodustavad umbes 99 % kõigist ettevõtetest ja annavad tööd ligikaudu kahele kolmandikule Euroopa tööealisest elanikkonnast, on üle 90 miljoni töökoha ja nad loovad 3,9 triljonit eurot lisandväärtust; arvestades, et nad annavad suure panuse ELi majanduskasvu, sotsiaalsesse sidususse ning kestlike ja kvaliteetsete töökohtade loomisse ja säilitamisse ning on peamised energiasüsteemi ümberkujundamise, kliimamuutuste vastu võitlemise ja ELi keskkonnahoidliku tehnoloogia alase konkurentsivõime mõjurid, aga ka peamine innovatsiooni allikas;

B.	arvestades, et 90 % ELi VKEdest ja 93 % kõikidest ELi finantssektorivälistest ettevõtjatest on mikroettevõtjad, kes loovad VKEdest kõige rohkem lisandväärtust ja panustavad enim tööhõivesse, andes tööd ligikaudu 30 %-le ELi tööjõust, nii et neile tuleks pöörata erilist tähelepanu;

arvestades, et suuremate ettevõtetega võrreldes on VKEde finants- ja halduskoormus (olenemata ettevõtte struktuurist) ebaproportsionaalselt suur ning piirab nende konkurentsivõimet, eksporti ja töökohtade loomist; arvestades, et kuigi neile on ELi, liikmesriikide, piirkondade ja kohaliku tasandi poolt ette nähtud spetsiaalsed tugimeetmed, sh rahastamisvõimalused ja lihtsustatud menetlused, saaks lihtsama ja VKEde jaoks soodsama keskkonna loomisel lisaks juba antud poliitilistele lubadustele teha täiendavaid jõupingutusi;

arvestades, et VKEde määratlust kasutatakse umbes sajas ELi õigusaktis, eriti sellistes valdkondades nagu konkurentsipoliitika, finantsturu reguleerimine, struktuurifondid, teadustegevus ja innovatsioon, kuid ka tööhõivet, keskkonda, energiat, tarbijakaitset ja sotsiaalkindlustust käsitlevates õigusaktides, nagu kemikaalimäärusega REACH seotud teisesed õigusaktid ja energiatõhususe direktiiv;

E.	arvestades, et sidus ja selgetel eeskirjadel põhinev õiguslik keskkond on kasulik kõikidele ettevõtetele ja et VKEde rangem määratlus võib leevendada turutõrkeid ja probleeme, mis kaanevad erineva suuruse, varade mahu ja ärimudeliga ettevõtete omavahelise konkureerimisega;

F.	arvestades, et komisjon jälgib korrapäraselt ELi VKEde määratluse rakendamist; arvestades, et aastatel 2006, 2009 ja viimati aastal 2012 viidi läbi korduvad hindamised, mille tulemuste põhjal järeldati, et ELi VKEde määratluse arvestatavaks läbivaatamiseks ei ole vajadust;

G.	arvestades, et VKEde sektoriülene väärtusahel võimaldab vähendada institutsioonilisi, tehnilisi ja bürokraatlikke takistusi, ning arvestades, et ettevõtetevaheliste võrgustike loomiseks on vaja tõhusaid toetavaid poliitikameetmeid;

H.	arvestades, et VKEde määratlus peab aitama hõlbustada kvaliteetsete töökohtade loomist, parandada töötingimusi ja -ohutust ning jätma võimalikult vähe ruumi kuritarvitustele;

VKEde määratlus

Komisjoni tegevus

kiidab heaks komisjoni esialgse mõjuhinnangu ning põhitähelepanu pööramise ettevõtetele, kes vajavad toetust ja lihtsaid eeskirju, et optimeerida VKEde jaoks tegevuse kavandamist ja õiguskindlust; peab seetõttu tervitatavaks komisjoni läbi viidud konsultatsioone avalikkusega;

on seisukohal, et 2003. aasta soovituses pakutud paindlikkus tuleks säilitada, võttes arvesse selle strateegilise vahendi eripära ning VKEde ja liikmesriikide paljusid erinevusi; on veendunud, et määratluse üldine struktuur tuleb säilitada ja et seda kohaldades tuleb kasutada juba kindlaks määratud kriteeriumide õiget kombinatsiooni;

VKEde määratluse ümberhindamine

palub, et komisjon väldiks olukorda, kus suuremad turuosalised hakkavad moodustama kunstlikke ettevõttestruktuure, et VKEde määratlusest kasu saada, sest see võib põhjustada olukorra, kus ette nähtud toetus jagatakse valesti liiga paljude ettevõtete vahel, nii et seda ei jätku VKEdele, kes seda tõepoolest vajavad; rõhutab, et VKEde määratluse kohandamine peaks alati olema VKEde huvides ja hõlbustama nende juurdepääsu avaliku sektori toetustele;

palub, et komisjon võtaks VKEde määratluse ajakohastamisega tegeledes arvesse komisjoni koostatud inflatsiooni ja tootlikkust käsitlevaid majandusprognoose, et järgmise paari aasta jooksul ei oleks vaja uuesti kiiresti kohandusi teha; usub, et VKEde määratlust tuleb kohandada alati nii, et tagatud oleks selle pikaajaline stabiilsus;

juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate arvust on saanud üleüldiselt tunnustatud kriteerium ning see peaks ka jääma peamiseks kriteeriumiks; tunnistab, et töötajate arvul kui kriteeriumil on teatavad miinused, pidades silmas üleliiduliste võrdluste täpsust, ning on seetõttu veendunud, et määratluse seisukohast on olulised ka käive ja bilansimaht; rõhutab lisaks, kui oluline on põhjalikult teadvustada ka idufirmasid ja mikroettevõtjaid, mistõttu tuleks rääkida mikro-, väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (MVKEd);

rõhutab, et täpsustada oleks vaja mõisteid „sidusettevõtja“ ja „partnerettevõtja“ ning ka VKEde seisundit ühinemiste korral; peab seda menetluste ja kehtivate eeskirjade lihtsustamise ning bürokraatia vähendamise seisukohast väga tähtsaks; kutsub komisjoni sellega seoses üles kehtivaid eeskirju lihtsustama; on seisukohal, et kui idufirmad teevad koostööd ühisettevõttega, ei tohiks ühisettevõttega seotud ettevõtteid idufirma VKE staatuse hindamisel arvesse võtta, tingimusel et tegemist ei ole kunstliku konstruktsiooniga ja et idufirmal ja sidusettevõtjatel ei ole omavahel muid sidemeid;

kutsub komisjoni üles toetama ettevõtjate koondumist ning eelkõige klastrite ja ettevõtlusvõrgustike moodustamist, et soodustada kulude ratsionaliseerimist ning teadmiste ja kogemuste vahetamise parandamist, pöörates erilist tähelepanu nii toodete/teenuste kui ka protsesside innovatsioonile;

Muud VKEde määratlusega seotud teemad

peab komisjoni idu- ja kasvufirmade algatust kiiduväärseks; peab ettevõtluse edendamist ELi majanduskasvu jaoks väga tähtsaks; peab tervitatavaks kaheaastast üleminekuperioodi, mille jooksul võivad näiteks kiiresti kasvavad ettevõtted oma VKE staatuse säilitada; nõuab, et hinnataks ka üleminekuaja pikendamise vajadust; palub, et komisjon jätkaks ettevõtjate, idufirmade ja VKEde abistamist rahakogumisalgatuste asjus, muu hulgas seoses uute lahendustega, nagu ühisrahastamine;

leiab, et ELi tasandi majandusdiplomaatia vahendid, näiteks majanduskasvu missioon, võimaldaksid ülemaailmsel tasandil majanduslike katsumuste ja võimalustega paremini toime tulla; kutsub komisjoni sellega seoses üles ELi tööstuspoliitika strateegia raames tehtavaid jõupingutusi suurendama, vältides samas struktuuride dubleerimist; nõuab seetõttu ettevõtte suurusest lähtuva ekspordipotentsiaaliga seotud VKE-indikaatori väljatöötamist, et parandada teadmisi rahvusvahelistumisvõimaluste ja VKEde rahvusvahelise konkurentsivõime kohta ja ergutada parimate tavade jagamist, ning nõuab lisaks suure ekspordipotentsiaaliga VKEdele täiendava eritoetuse pakkumist;

10.

tunneb muret selle pärast, et ettevõtted, mis ei mahu enam VKEde määratluse alla, kuid millel on tüüpiline keskmise suurusega ettevõtte struktuur – nn keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted – ei pälvi piisavalt poliitikakujundajate tähelepanu, kuigi nad annavad oma tootlikkusega tööhõivesse ja majanduskasvu suure panuse; nõuab seetõttu, et komisjon kaaluks selliste ettevõtete mõiste eraldi määratlemist, et teha võimalikuks just keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtetele suunatud meetmete võtmine, vältides samal ajal VKEde määratluse liigset laiendamist, mis kahjustaks määratluse algseid eesmärke;

11.

märgib, et lisaks VKEdele, vabakutselisena tegutsejatele ja suurtele ettevõtetele aitavad ka keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted tööhõivele ja majanduskasvule kaasa, eriti oma tootlikkuse tõttu, ning seetõttu väärivad nad ELi poliitikameetmetes õiglast tähelepanu;

12.

kutsub komisjoni üles uurima lisaks ELi VKEdele suunatud meetmete prioriseerimisele võimalust luua algatus, mis hõlmaks konkreetselt keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete probleemidega tegelemise ning täpsemalt teaduskoostöö võimalustele juurdepääsu andmise, digiteerimisstrateegiate ning eksporditurgude kujundamise rahastamist;

Aruandekohustus, statistika, uuringud ja mõjuhinnangud

13.

usub, et tulevases COSME programmis, üheksandas raamprogrammis ja järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuurifondide programmides tuleks jätkata piisavate summade eraldamist VKEde innovatsiooni ja töökohtade loomise edendamiseks;

14.

rõhutab VKEde selge ja ühtse määratluse säilitamise tähtsust seoses Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise üle käivate läbirääkimistega, sest VKEdel on ELi õigusaktides oma koht ja liidu kaubanduslepingutes on neile sageli antud eristaatus;

15.

kutsub komisjoni üles uurima põhjalikult VKEde määratluse võimalikku mõju ettevõtete arengule ja seotuse efekti, mis väljendub selles, et ettevõtted loobuvad vabatahtlikult kasvust, et vältida bürokraatiat ja muid kohustusi, mis VKE staatuse kaotamisel tekiksid;

16.

rõhutab, et väikesed kohalikud avalikke teenuseid osutavad ettevõtted, kes vastavad VKEde kriteeriumitele, täidavad kohalike kogukondade jaoks olulisi ülesandeid, on kohalikul ettevõtlusmaastikul oma koha leidnud ning aitavad muu hulgas luua kõikide teiste VKEde kasvu soodustavaid eeltingimusi; märgib, et riigi omandisse kuulumine ei tähenda ilmtingimata avaliku sektori asutuse rahalist või õiguslikku toetust (riiklike seaduste, riigiabi käsitlevate eeskirjade või avaliku sektori asutuste vähese finantsalase suutlikkuse tõttu); ärgitab seetõttu komisjoni uurima määratluse mõju rahaliselt sõltumatutele, kuid riigile kuuluvatele ettevõtetele, mis tegutsevad eraõiguslike põhimõtete järgi või konkureerivad turul erasektori ettevõtetega;

17.

palub komisjonil uurida VKEde sektoripõhiste määratluste kasutatavust ja keskenduda eelkõige sellele, millist mõju avaldaks selline lähenemine vastavatele sektoritele ning millist lisaväärtust see annaks;

18.

nõuab, et lisaks komisjoni enda algatustele tehtaks kõikide ELi seadusandlike ettepanekute puhul kohustuslikuks test, mille abil mõõta mõju VKEdele ja rakendada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“; rõhutab, et selle testi tulemused tuleks kõikide seadusandlike ettepanekute mõju hindamisel selgesti esile tõsta; palub, et komisjon teeks järgmises institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes vastava algatuse, ning on seisukohal, et kaaluda võiks ka Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ kohandamist;

Määratlusega seotud suunised VKEdele

19.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles andma ettevõtetele suuniseid VKE staatuse kindlaksmääramisel kasutatavate menetluste kohta ning teavitama neid õigeaegselt ja optimaalselt VKEde määratluse võimalikest muutustest ja menetlustest;

o o

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.

(2) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 102.

(3) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 40.

(4) ELT C 316, 22.9.2017, lk 57.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/69

P8_TA(2018)0295

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Jordaania vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Jordaania ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0798 – 2018/2060(INI))

(2020/C 118/09)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Jordaania ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0798),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (5),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0232/2018),

arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Jordaania Hašimiidi Kuningriigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täita komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Jordaania Hašimiidi Kuningriigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Jordaania Hašimiidi Kuningriigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Jordaania pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada nõue koostada korrapäraselt lepingu täitmise hinnang, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.

on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik andmete edastamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamiseks; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.

on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab vajadust sõnaselgelt märkida, et Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Jordaania Hašimiidi Kuningriigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.

rõhutab vajadust sõnaselgelt märkida, et Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Jordaania Hašimiidi Kuningriigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Jordaania Hašimiidi Kuningriigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged kaitsemeetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Jordaania Hašimiidi Kuningriik peab põhiõiguste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/74

P8_TA(2018)0296

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Türgi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0799 – 2018/2061(INI))

(2020/C 118/10)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0799),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0233/2018),

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

arvestades, et viimastel aastatel on Türgi Vabariigis ilmsiks tulnud palju inimõiguste rikkumise juhtumeid; arvestades, et eelkõige on halastamatult maha surutud teisitimõtlejaid, sealhulgas ajakirjanikke, poliitikaaktiviste ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et jätkuvalt on teatatud piinamisjuhtumitest, kaasa arvatud pärast 2016. aasta juulis toimunud riigipöördekatset; arvestades, et riigiametnike toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumeid ei ole saadud korrektselt uurida, sest valitseb üldine karistamatus, ning arvestades, et relvastatud rühmituste toime pandud kuritarvitused jätkuvad;

E.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamine;

arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid kolmandate riikidega; näiteks Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

H.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Türgi Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

on seisukohal, et Türgi Vabariigis on põhiõiguste austamisega suuri probleeme, mis puudutavad eelkõige väljendusvabadust, usuvabadust ja õigust mitte saada piinamise või ebainimliku kohtlemiseks osaliseks, nagu on sätestatud põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis;

rõhutab, et selleks, et Türgiga saaks üldse läbirääkimisi alustada, peab Türgi täitma üldise kohustuse teha kõigi liikmesriikidega, sh Küprose Vabariigiga, justiits- ja siseküsimustes täielikku, tõhusat ja mittediskrimineerivat koostööd;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Türgi Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Türgi Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Türgi Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

10.

11.

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Türgi pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

12.

13.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Türgi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

14.

on arvamusel, et komisjon peaks Türgile isikuandmete edastamisega kaasnevate riskide ulatuse suhtes olema ettevaatlik, sest kodanikud on esitanud palju kaebusi selle kohta, et Türgi Vabariigis rikutakse inimõigusi;

15.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt vastavalt lepingu tingimustele töödelda; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

16.

on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks arvesse võtta ainult tegelikke kriminaaluurimisi, mitte kriminaalluureoperatsioone, mis puudutavad konkreetseid isikuid, keda peetakse kahtlusaluseks;

17.

18.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Türgi Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

19.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Türgi Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Türgi Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

20.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Türgi Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

21.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Türgi Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

22.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Türgi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Türgis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Türgi peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

23.

24.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

25.

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Türgi Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/79

P8_TA(2018)0297

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Iisraeli vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0806 – 2018/2062(INI))

(2020/C 118/11)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0806),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0235/2018),

arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamine;

arvestades, et Iisraeli Riik kanti nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsuses 2009/935/JHA (8) kindlaks määratud kolmandate riikide ja organisatsioonide loetellu, kellega Europolil tuleks sõlmida kokkulepped; arvestades, et operatiivkoostööd käsitleva kokkuleppe sõlmimiseks alustati läbirääkimisi 2010. aastal, kuid neid ei viidud lõpule enne Europoli määruse (määrus (EL) 2016/794) jõustumist 1. mail 2017;

H.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Iisraeli Riigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjaliku mõjuhinnangu; toonitab, et Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Iisraeli Riigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

rõhutab, et lepingust tuleneva kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii seadustega kui ka praktikas tagada, ei saa lepingut sõlmida; väljendab seoses sellega heameelt asjaolu üle, et komisjon tunnistas Iisraeli 2011. aastal ametlikult riigiks, kes pakub piisavat andmekaitse taset seoses isikuandmete automaatse töötlemisega vastavalt direktiivile 95/46/EÜ,

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Iisraeli Riigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Iisraeli Riigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Iisraeli pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega, kui see teave on olemas; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Iisraeli valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.

14.

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Iisraeli Riigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Iisraeli Riigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Iisraeli Riigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Iisraeli Riigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Iisraeli Riigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Iisraeli Riigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Iisraeli Riigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Iisraeli Riik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Iisraeli Riigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) ELT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

(8) ELT L 325, 11.12.2009, lk 12.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/84

P8_TA(2018)0298

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0807 – 2018/2063(INI))

(2020/C 118/12)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust üle võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0807),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0237/2018),

arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui andmete edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis järgida eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas selgelt sätestatud, ning olema Europoli ülesannete täitmiseks vajalikud ja proportsionaalsed;

C.	arvestades, et isikuandmete edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks ette piisavad turvameetmed;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse, et parem valdkondadeülene käsitlusviis muutub järjest tähtsamaks ning sealhulgas tuleb koondada eksperdiarvamused ja teave, mida Europoli ülesannete täitmiseks saadakse üha rohkematelt partneritelt;

G.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Tuneesiaga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud mõjuhinnangut, milles oleks põhjalikult analüüsitud, milliseid ohte Tuneesiale isikuandmete edastamine üksikisikute õigusele eraelu puutumatusele ja andmekaitsele ning teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele tekitab; palub komisjonil mõju põhjalikult hinnata, et teha kindlaks, millised turvameetmed tuleb lepingusse lisada;

rõhutab, et lepinguga antav kaitse peaks suures osas olema samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitsega; rõhutab, et kui samaväärset kaitset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

nõuab, et leping sisaldaks selgesõnalisi rangeid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja edastatud isikuandmete töötlemise selged tingimused, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

nõuab, et juhisesse B lisataks selgesõnaline viide kokkuleppele, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama Tuneesiale edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsu puhul kõiki piiranguid, mis liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele on kehtestatud;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et andmete edasiseks töötlemiseks on igal juhul vaja Europoli kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks load registreerima ja need tuleks taotluse korral Euroopa Andmekaitseinspektorile kättesaadavaks teha; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Tuneesia pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja sätestama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, milles määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamise aeg ja nõutakse, et pärast selle aja lõppemist tuleb edastatud isikuandmed kustutada; nõuab, et lepingus sätestataks täitmise tagamiseks vajalikud menetlustoimingud; nõuab, et kui esineb erandjuhte, kus andmete säilitamine ettenähtud ajast kauem on põhjendatud, edastataks Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile põhjendused ja seotud dokumendid;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, st isikuandmete edastamisel peavad Europolilt isikuandmeid saavad Tuneesia pädevad asutused täitma konfidentsiaalsuskohustust ja tuleb järgida sihtotstarbelisuse põhimõtet, ning et isikuandmeid ei kasutata mingil juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale koos Tuneesia valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus harta artikli 8 lõike 3 tähenduses vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et see asutus tuleks kokku leppida ja kindlaks määrata enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi nimetataks lepingu lisas;

12.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et ka sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

13.

14.

on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks osutada tegelikele kriminaaluurimistele;

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi mingil juhul töödelda muud asutused ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Tuneesia pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas asutuste pädevuste kirjeldus; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevad asutused tohivad teabe muudele Tuneesia ametiasutustele edasi saata ainult selsamal algsel eesmärgil, miks Europol andmed edastas, ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile igal juhul teada anda;

17.

rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevatel asutustel on keelatud saata teave edasi teistele riikidele ja, kui seda tehakse, lõpetatakse rahvusvaheline leping viivitamata;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Tuneesiaga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt delikaatne ja tekitab tõsist muret, arvestades Tuneesia ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab, et kuriteo määratlus liidus ja Tuneesias on erinev; on arvamusel, et andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata turvameetmed, mida Tuneesia peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus see korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ning on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Tuneesia valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1

(3) ELT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/89

P8_TA(2018)0299

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Maroko vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0808 – 2018/2064(INI))

(2020/C 118/13)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0808),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0238/2018),

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse, et parem valdkondadeülene käsitlusviis muutub järjest tähtsamaks ning sealhulgas tuleb koondada eksperdiarvamused ja teave, mida Europoli ülesannete täitmiseks saadakse üha rohkematelt partneritelt;

G.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Maroko Kuningriigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Maroko Kuningriigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui samaväärset kaitset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Maroko Kuningriigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et andmete edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Maroko Kuningriigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Maroko pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus, järgides ELi kuritegude määratlusi, kui need on olemas; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Maroko Kuningriigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et see asutus tuleks kokku leppida ja kindlaks määrata enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi esile;

12.

13.

14.

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Maroko Kuningriigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Maroko Kuningriigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Maroko Kuningriigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Maroko Kuningriigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Maroko Kuningriigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Maroko Kuningriigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Maroko Kuningriigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Maroko Kuningriik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Maroko Kuningriigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/94

P8_TA(2018)0300

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Liibanoni vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0805 – 2018/2065(INI))

(2020/C 118/14)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0805),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0234/2018),

arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

G.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Liibanoni Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja kas see on proportsionaalne, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Liibanoni Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Liibanoni Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Liibanoni Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Liibanoni pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Liibanoni Vabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.

13.

14.

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Liibanoni Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Liibanoni Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Liibanoni Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Liibanoni Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Liibanoni Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Liibanoni Vabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Liibanoni Vabariigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Liibanoni Vabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Liibanoni Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/99

P8_TA(2018)0301

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Egiptuse vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0809 – 2018/2066(INI))

(2020/C 118/15)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0809),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0236/2018),

C.	arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

arvestades, et viimastel aastatel on Egiptuse Araabia Vabariigis ilmsiks tulnud palju inimõiguste rikkumise juhtumeid; arvestades, et eelkõige on halastamatult maha surutud teisitimõtlejaid, sealhulgas ajakirjanikke, poliitikaaktiviste ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et jätkuvalt on teada antud piinamisjuhtumitest; arvestades, et riigiametnike toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumeid ei ole saadud korrektselt uurida, sest valitseb üldine karistamatus;

E.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

H.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Egiptuse Araabia Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et Egiptuse Araabia Vabariigis on põhiõiguste austamisega suuri probleeme, mis puudutavad eelkõige väljendusvabadust, usuvabadust ja õigust mitte saada piinamise või ebainimliku kohtlemiseks osaliseks, nagu on sätestatud põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Egiptuse Araabia Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Egiptuse Araabia Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Egiptuse Araabia Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

10.

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Egiptuse pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

11.

12.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

13.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks ette näha lepingu korrapärane läbivaatamine, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

14.

on arvamusel, et mõiste „üksikjuhud“ tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.

16.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Egiptuse Araabia Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles olev pädev asutus asendatakse või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

17.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Egiptuse Araabia Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Egiptuse Araabia Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

18.

rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Egiptuse Araabia Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

19.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Egiptuse Araabia Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

20.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Egiptuse Araabia Vabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Egiptuse Araabia Vabariigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata konkreetsed turvameetmed, mida Egiptuse Araabia Vabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

21.

on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja leping tuleks korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

22.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

23.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/104

P8_TA(2018)0302

Läbirääkimiste alustamine ELi ja Alžeeria vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0811 – 2018/2067(INI))

(2020/C 118/16)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0811),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise lepingut), eriti selle artikleid 16 ja 218,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (3),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni (ETS nr 108) ja selle 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, mis käsitleb järelevalveasutusi ja andmete piiriülest liikumist (ETS nr 181),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

—	võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta (6),

—

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

—	võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8-0239/2018),

arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.	arvestades, et kõnealuse edastamise aluseks peab olema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud rahvusvaheline leping, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.	arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis (7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

G.	arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

on seisukohal, et seda, kas Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises ulatuses see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjaliku mõjuhinnangu; toonitab, et Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Alžeeria Demokraatlikule Rahvavabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teiste hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub komisjonil viia läbi asjakohane mõjuhindamine, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

rõhutab, et lepingust tuleneva kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte järgimine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumise eest, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 järgima kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Alžeeria Demokraatlikule Rahvavabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevaid asutusi nendest piirangutest kinni pidama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Alžeeria pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.

on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peavad olema võimaluse korral kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.

on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.

14.

15.

rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas asutuste pädevuste kirjeldus; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.

rõhutab vajadust märkida sõnaselgelt, et Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevad asutused tohivad teavet edastada muudele Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi ametiasutustele ainult Europoli-poolse andmete edastamise algse eesmärgi täitmiseks ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.

rõhutab vajadust märkida sõnaselgelt, et Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevatel asutustel on keelatud edastada teavet teistele riikidele ja keelu rikkumine toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.

on seisukohal, et rahvusvaheline leping Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitsealastes õigusaktides;

19.

juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus liidus ja Alžeeria Demokraatlikus Rahvavabariigis on erinev; on arvamusel, et selline andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.

21.

palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.

(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/109

P8_TA(2018)0303

Chişinău linnapea valimisvõidu kehtetuks tunnistamisest tingitud kriis Moldovas

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon poliitilise kriisi kohta Moldovas pärast Chișinău linnapea valimiste kehtetuks tunnistamist (2018/2783(RSP))

(2020/C 118/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Moldova kohta, eelkõige 21. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni assotsieerimislepingute / põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta Gruusia, Moldova ja Ukrainaga (1),

—	võttes arvesse 3. aprillil 2018. aastal avaldatud assotsieerimiskava rakendamise aruannet Moldova Vabariigi kohta,

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Moldova Vabariigile makromajanduslikku finantsabi (2),

—	võttes arvesse 4. juuli 2017. aasta seadusandlikule resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldust, milles sätestatakse Moldova Vabariigile makromajandusliku finantsabi andmise poliitilised eeltingimused,

—	võttes arvesse Moldova Vabariigi parlamendi 20. juuli 2017. aasta hääletust valimissüsteemi muudatuste heakskiitmise kohta,

—	võttes arvesse OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni 19. juuli 2017. aasta soovitusi,

—

võttes arvesse 21. juuni 2018. aasta avaldusi, mille esitasid Euroopa Parlamendi väliskomisjoni esimees, Moldova küsimustega tegelev raportöör ning Euronesti parlamentaarse assamblee kaasesimees, samuti Euroopa välisteenistuse 20. juuni ja 27. juuni 2018. aasta avaldusi Chișinău linnapea valimise tulemuste kinnitamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu ja Moldova Vabariigi vahelise assotsieerimislepingu artiklit 2, milles on sätestatud, et „lepinguosaliste sise- ja välispoliitika aluseks ning käesoleva lepingu oluliseks osaks on … demokraatia põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste austamine“,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.	arvestades, et Chișinău linnapea ennetähtaegsed valimised, mis toimusid kahes voorus 20. mail ja 3. juunil 2018, võitis Andrei Năstase, saades 52,57 % häältest ja alistades Ion Cebani, kes sai 47,43 % häältest;

B.	arvestades, et Chișinău linnapea valimiste rahvusvahelised vaatlejad tunnustasid valimiste tulemusi ja terava iseloomuga kampaaniat;

arvestades, et 19. juunil 2018. aastal tühistas Chișinău kohus linnapea valimiste tulemused põhjendusega, et mõlemad kandidaadid olid sotsiaalmeedias pöördunud valijate poole valimispäeval, pärast seadusega kehtestatud kampaaniaperioodi lõppemist; arvestades, et ükski valimisprotsessis osalenud kandidaat ei ole taotlenud valimiste tulemuste tühistamist;

D.	arvestades, et 21. juunil 2018 kinnitas Chișinău apellatsioonikohus madalama astme kohtu otsuse, kinnitades et valijatega suhtlemine sotsiaalmeedias oli seadusevastaselt mõjutanud valimiste tulemusi;

E.	arvestades, et 25. juunil 2018 jättis Moldova ülemkohus jõusse madalama astme kohtute otsused tunnistada kehtetuks Chișinău linnapea valimiste tulemused;

F.	arvestades, et 29. juunil 2018 kinnitas Moldova keskvalimiskomisjon ülemkohtu otsuse tunnistada Chișinău linnapea valimiste tulemused kehtetuks;

G.	arvestades, et üleskutse minna valima, mida kohtud käsitlesid kui hääletajate survestamist ja sobimatut mõjutamist, on olnud levinud tava ka Moldova varasematel valimistel ning ei ole kunagi põhjustanud nende tühistamist;

arvestades, et selline areng võib kallutada riigi kõrvale Euroopa väärtuste ja põhimõtete järgimise kursilt ning vähendab veelgi Moldova kodanike niigi nõrka usaldust riigi institutsioonide vastu; arvestades, et Moldova erakonnad on teatanud, et see loob ohtliku pretsedendi tulevasteks valimisteks, ning et tuhanded inimesed on avaldanud meelt Chișinău kohtute otsuste vastu;

I.	arvestades, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas Euroopa Liit ja USA välisministeerium, on otsust kritiseerinud, rõhutades, et hääletajate tahet tuleb austada;

arvestades, et EL ja Moldova on ühiselt võtnud kohustuse edendada omavahelist poliitilist assotsieerimist ja majanduslikku integratsiooni, mis tähendab seda, et riik võtab kooskõlas assotsieerimislepingu / põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sätete ja assotsieerimiskavaga vastu ja rakendab struktuurseid ja muid olulisi reforme, ning et Moldova on võtnud kohustuse kaitsta euroopalikke väärtusi, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste, demokraatia, võrdsuse ja õigusriigi põhimõtete austamist;

arvestades, et valimiste tulemuste kehtetuks tunnistamine on murettekitav ja tähelepanuväärne märk demokraatlike normide kohaldamise jätkuvast halvenemisest Moldovas, meenutades eelkõige seda, et sõltumatu ja läbipaistev kohtusüsteem on demokraatia ja õigusriigi põhimõtete alustala; arvestades, et valimistulemuste kehtetuks tunnistamine osutab suurenevale kaldumisele autoritaarsuse ja omavoli suunas ning rahva usalduse märgatavale vähenemisele ametivõimude ja institutsioonide vastu;

arvestades, et Moldova Vabariigi parlament, jättes arvestamata OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni vastupidised soovitused, võttis juulis 2017 vastu valimisseaduse vastuolulise muudatuse, mis on põhjustanud muret kandidaatide lubamatu mõjutamise ohu, ühemandaadiliste valimisringkondade loomise, süsteemi proportsionaalses osas parlamentaarse esindatuse liiga kõrgete künniste ning vähemuste ja naiste võimaliku ebapiisava esindatuse pärast; arvestades, et Veneetsia komisjon rõhutas samuti, et sellest seadusandlikust algatusest põhjustatud lõhestatus ei anna tunnistust sisukast konsulteerimisest ega peamiste sidusrühmade laiapõhjalisest üksmeelest;

arvestades, et inimõiguste kaitsjate olukorda käsitleva ÜRO eriraportööri andmeil langevad inimõiguste kaitsjad ja ajakirjanikud Moldova häbimärgistamiskampaaniate ohvriks ning neile esitatakse poliitiliselt motiveeritud kriminaalsüüdistusi või ähvardusi, kui nad kaitsevad teisitimõtlejaid, samas kui ajakirjanike juurdepääs teabele on piiratud;

N.	arvestades, et kuna Moldova kohtusüsteemi reformimisel ei olnud tehtud piisavalt edusamme ja riik ei olnud täitnud ELi tingimusi, tegi EL oktoobris 2017 otsuse peatada 28 miljoni euro suurune väljamakse ELi kohtureformi programmi raames;

väljendab sügavat muret seoses Moldova ülemkohtu kaheldavatel alustel ja läbipaistmatul viisil langetatud otsusega tunnistada kehtetuks Chișinău linnapea valimiste tulemused, mis on oluliselt kahjustanud valimisprotsessi usaldusväärsust;

tuletab meelde, et usaldusväärsed, läbipaistvad, õiglased ja kaasavad valimised on iga demokraatliku süsteemi nurgakivi, mis kaitseb kohtute erapooletust ja sõltumatust mis tahes poliitilise mõju eest ja on ühtlasi riigi poliitilise süsteemi usaldamise alus, ning et poliitiline sekkumine kohtute töösse ja valimiste korraldamisse on vastuolus Euroopa normidega, mida Moldova on tunnustanud, eelkõige ELi ja Moldova assotsieerimislepingu raames;

väljendab suurt solidaarsust Chișinău tänavail meelt avaldavate tuhandete inimestega ning toetab nende nõudmist, et Moldova ametivõimud võtaksid asjakohaseid meetmeid tagamaks, et austatakse Chișinău linnapea valimise tulemusi, mida on tunnustanud ka siseriiklikud ja rahvusvahelised vaatlejad ning mis peegeldavad valijate tahet; kutsub ametivõime üles tagama õigust rahumeelselt meelt avaldada;

nõuab tungivalt, et Moldova ametivõimud tagaksid demokraatlike mehhanismide toimimise, ning nõuab kindlalt, et nii täidesaatev kui ka kohtuvõim austaksid vastastikku võimude lahususe põhimõtet, toetaksid täielikult demokraatlikke põhimõtteid ning järgiksid õigusriigi põhimõtet;

väljendab sügavat muret demokraatlike normide jätkuva halvenemise pärast Moldovas; tunnistab, et kohtute poliitilisele erapoolikusele ja motiveeritusele on varem korduvalt tähelepanu juhitud, ning nende hiljutine otsus on näide riigi kaaperdamisest ja paljastab sügava kriisi Moldova institutsioonides; peab kahetsusväärseks, et hoolimata rahvusvahelise üldsuse korduvatest üleskutsetest kahjustavad ametiasutused jätkuvalt rahva usku riigiasutuste aususse ja erapooletusse;

on seisukohal, et pärast otsust tunnistada kehtetuks Chișinău linnapea valimiste tulemused ei vasta Moldova makromajandusliku finantsabi andmise tingimustele, ning tuletab meelde, et „makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus on see, et abi saav riik järgib mõjusaid demokraatlikke mehhanisme (nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise“;

nõuab tungivalt, et komisjon peataks kõik kavandatavad makromajandusliku finantsabi väljamaksed Moldovale; on seisukohal, et otsused tulevaste väljamaksete kohta tuleb langetada alles pärast kavandatavaid parlamendivalimisi ja tingimusel, et need viiakse läbi vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud normidele ja neid hindavad asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid, ning et makromajandusliku finantsabi tingimused on täidetud;

nõuab, et komisjon peataks eelarvetoetused Moldovale, lähtudes 2015. aasta juuli pretsedendist, kui toetused peatati pärast panganduskriisi; on seisukohal, et seoses Chișinău linnapea valimiste tulemuste kehtetuks tunnistamisega tuleks võtta kasutusele mehhanism ELi eraldatava eelarvetoetuse peatamiseks, ning see peaks hõlmama loetelu tingimustest, mida Moldova ametivõimud peavad täitma, sh Chișinău linnapea valimiste tulemuste kinnitamine, konkreetsed tulemustele suunatud ja ammendavalt läbipaistvad uurimised ning panganduspettuse puhul vara sissenõudmine ja toimepanijatele süüdistuse esitamine;

palub Moldova ametivõimudel täita OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni soovitusi valimisreformi kohta;

10.

väljendab veel kord muret seoses majandusliku ja poliitilise võimu koondumisega kitsa ringkonna kätte, õigusriigi ja demokraatlike normide olukorra halvenemise, inimõiguste vähese austamise, riigiasutuste liigse politiseerimise, süsteemse korruptsiooni, 2014. aasta panganduspettuse ebapiisava uurimise ning meedia piiratud mitmekesisusega; väljendab muret kohtute sõltumatuse puudumise pärast, eriti seoses valikulise õigusemõistmise kasutamisega poliitiliste vastaste survestamiseks; kutsub Moldova ametivõime üles reformima kohtusüsteemi, sh määrama ametisse uued kohtunikud, et kohtud ei saaks sekkuda valimis- ja poliitilisse protsessi või muul moel piirata Moldova rahva demokraatlikult väljendatud tahet;

11.

väljendab muret asjaolu pärast, et Moldova ametivõimud kiusavad taga oma poliitilisi oponente ja nende juriste, kasutades selleks fabritseeritud süüdistusi ja kriminaalmenetlusi, ning hoiatab, et seda tehes rikuvad ametivõimud õigusriigi põhimõtet ning poliitiliste oponentide ja juristide õigusi;

12.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et pärast 2014. aasta panganduspettust, mille käigus varastati Moldova pangandussüsteemist umbes 1 miljard USA dollarit, tegid Moldova ametivõimud väga vähe edusamme juhtumi põhjaliku ja erapooletu uurimise läbiviimisel; nõuab tungivalt, et tehtaks sihikindlaid jõupingutusi varastatud raha sissenõudmiseks ja varguse toimepanijate kohtu alla andmiseks, sõltumata nende poliitilisest kuuluvusest; peab nimetatud samme möödapääsmatuks, et taastada Moldova kodanike usk institutsioonidesse ja ametiasutuste usaldusväärsus;

13.

kutsub Moldova ametivõime järgima rahvusvahelisi põhimõtteid ja parimaid tavasid ning tagama soodsa keskkonna kodanikuühiskonnale; väljendab muret ennekõike selle pärast, et parlamendis arutusel olevasse vabaühendusi käsitlevasse seaduseelnõusse on lisatud sätted, millega võidakse piirata Moldova vabaühenduste välisrahastust;

14.

palub Moldova parlamendil enne uue audiovisuaalmeedia seadustiku lõplikku vastuvõtmist konsulteerida kodanikuühiskonna ja sõltumatu meediaga, ning lükata tagasi seadustiku „kahetise eesmärgiga reform“; väljendab muret, kas Moldova sõltumatu, kohalik ja opositsioonimeedia, mis kannatab lisaks muudele probleemidele ka vahendite ebapiisavuse all, suudab täita uue seadustiku nõudeid kohustusliku kohaliku sisu kohta;

15.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles jälgima tähelepanelikult sündmusi kõigis eelnimetatud valdkondades ning hoida Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt kursis;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele, Moldova Vabariigi presidendile, peaministrile ja parlamendi esimehele, OSCE/ODIHRile ning Veneetsia komisjonile.

(1) ELT C 11, 12.1.2018, lk 82.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0283.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/113

P8_TA(2018)0304

Somaalia

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon Somaalia kohta (2018/2784(RSP))

(2020/C 118/18)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Somaalia kohta, eriti 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni (1),

—	võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni Dadaabi pagulaslaagri kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 30. oktoobri 2017. aasta avaldust Somaalias toimunud rünnaku kohta, samuti pressiesindaja kõiki varasemaid avaldusi,

—	võttes arvesse nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Somaalia kohta,

—	võttes arvesse ELi-Aafrika ühisstrateegiat,

—	võttes arvesse Cotonou lepingut,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse 2017. aasta detsembris avaldatud ÜRO inimõiguste büroo aruannet „Protection of Civilians: Building the Foundation for Peace, Security and Human Rights in Somalia“ (Tsiviilelanike kaitsmine. Panna alus rahule, julgeolekule ja inimõigustele Somaalias),

—	võttes arvesse ELi-Somaalia riiklikku soovituskava Somaalia Liitvabariigi jaoks aastateks 2014–2020,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 15. mai 2018. aasta resolutsiooni, millega pikendatakse Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM) mandaati,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 27. märtsi 2018. aasta resolutsiooni Somaalia kohta, samuti kõiki tema varasemaid resolutsioone,

—	võttes arvesse ÜRO Somaalia eriesindaja 15. mai 2018. aasta ülevaadet ÜRO Julgeolekunõukogule,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 25. jaanuari 2018. aasta, 25. veebruari 2018. aasta ja 4. aprilli 2018. aasta pressiteateid Somaalia kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2018. aasta, 17. juuli 2017. aasta ja 3. aprilli 2017. aasta järeldusi (vastavalt Aafrika Sarve, näljaohuga tegelemise ja Somaalia kohta),

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 26. detsembri 2017. aasta ja 2. mai 2018. aasta aruandeid Somaalia kohta,

—	võttes arvesse ÜRO-Somaalia julgeolekukonverentsi 4. detsembri 2017. aasta pressiteadet,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 29. septembri 2017. aasta resolutsiooni Somaaliale inimõiguste valdkonnas antava abi kohta,

—	võttes arvesse AMISOMi 8. novembri 2017. aasta avaldust, milles tehakse teatavaks kavatsus alustada 2017. aasta detsembris vägede järkjärgulist väljaviimist Somaaliast ja viia väed 2020. aastaks täielikult välja,

—	võttes arvesse nelja ÜRO inimõiguste eksperdi 4. mai 2016. aasta ühisavaldust, milles väljendatakse muret ametiühinguaktivistide kasvava tagakiusamise pärast Somaalias,

—	võttes arvesse ILO ühinemisvabaduse komitee 2016. aasta novembris avaldatud aruandes esitatud järeldusi ja soovitusi, mille ILO haldusnõukogu on seoses juhtumiga nr 3113 heaks kiitnud,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et al-Shabaab on korraldanud Somaalia territooriumil arvukalt terrorirünnakuid; arvestades, et 14. oktoobril 2017 toimus Somaalia kõigi aegade kõige ohvriterohkem terrorirünnak, milles ametlikel andmetel hukkus vähemalt 512 ja sai vigastada 357 inimest; arvestades, et al-Shabaab ja teised Islamiriigiga seotud terrorirühmitused on jätkanud terrorirünnakuid rahvusvaheliselt tunnustatud Somaalia valitsuse ja tsiviilelanike vastu;

B.	arvestades, et 1. aprillil 2018 juhtis al-Shabaab autopommirünnakut Bulamareris asuva Aafrika Liidu rahuvalvejõudude baasi ja ümbruskonna külade vastu; arvestades, et 25. veebruaril 2018 toimus Muqdishos kaks terrorirünnakut, milles hukkus vähemalt 32 inimest;

arvestades, et 2017. aasta juunis toimusid abisaadetiste jaotamise punktis Baidoas relvakokkupõrked valitsusvägede üksuste vahel, mille käigus Somaalia valitsuse julgeolekujõud ebaseaduslikult tapsid ja haavasid tsiviilelanikke; arvestades, et tsiviilelanikke on rünnatud ka piirkondlike ja hõimude relvarühmituste kokkupõrgetes, eelkõige Alam-Shabelle’i, Galguduudi ja Hirani piirkonnas;

arvestades, et ÜRO inimõiguste büroo ja ÜRO abimissiooni Somaalias (UNSOM) andmetel on 1. jaanuarist 2016 kuni 14. oktoobrini 2017 Somaalias hukkunud 2 078 ja vigastada saanud 2 507 tsiviilisikut; arvestades, et enamikul juhtudel kannavad selle eest vastutust al-Shabaabi võitlejad; arvestades, et suure osa neist surmadest on põhjustanud hõimude relvarühmitused, riiklikud osapooled, kaasa arvatud sõjavägi ja politseijõud, ning koguni Aafrika Liidu missioon Somaalias;

arvestades, et Somaalias on kaks aastakümmet kestnud kodusõda; arvestades, et pärast 2012. aastat, mil tuli võimule uus rahvusvaheliselt tunnustatud valitsus, on olukord riigis muutunud märksa rahulikumaks ja stabiilsemaks; arvestades, et viimastel aastatel on al-Shabaab kandnud terrorismivastaste operatsioonide käigus suuri kaotusi, kuid ÜRO andmetel on ISIS/Daeshi Somaalia haru oluliselt tugevnenud;

arvestades, et 8. veebruaril 2017 toimusid Somaalias esimesed vabad valimised pärast rahvusvaheliselt tunnustatud valitsuse võimuletulekut; arvestades, et valimistel osalemine kasvas, kuid valimissüsteemis oli palju puudujääke; arvestades, et valitsus kohustus võtma 2020.–2021. aastal toimuvateks valimisteks kasutusele kaalumata üldistel valimistel põhineva valimissüsteemi;

arvestades, et Aafrika Liidu missiooni Somaalias mandaati pikendati kuni 31. juulini 2018; arvestades, et vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2372/17 tuleb AMISOMi sõjaväelastest liikmete arvu 30. oktoobriks 2018 vähendada 20 626 inimeseni; arvestades, et teenistuses olevaid AMISOMi liikmeid on süüdistatud inimõiguste rikkumistes, seksuaalses vägivallas ja väärkäitumises;

arvestades, et igasuguse toimiva demokraatia üks tugisambaid, väljendusvabadus, on Somaalias jätkuvalt tugevalt piiratud; arvestades, et inimõiguslased, kodanikuühiskonna aktivistid ja poliitilised liidrid saavad päevast päeva ähvardusi; arvestades, et al-Shabaab jätkab inimeste hirmutamist, vahistamist, nõuetekohase menetluseta kinnipidamist ning koguni tapmist; arvestades, et ametivõimud uurivad selliseid juhtumeid väga harva; arvestades, et Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni andmetel on Somaalia olnud kaheksa aastat järjest maa, kus ajakirjanikel ja teistel meediatöötajatel on kõige ohtlikum tegutseda ja kasutada oma õigust väljendusvabadusele;

arvestades, et toimiva demokraatia arenguks on väga tähtis ühinemisvabadus ja ametiühingute õigus vabalt tegutseda; arvestades, et Somaalia föderaalvalitsus sisuliselt ei luba sõltumatute ametiühingute loomist ega nende tegevust; arvestades, et ametiühinguaktivistid ja töötajate õiguste eest seisjad kogevad Somaalias pidevalt survet, hirmutamist ja ahistamist; arvestades, et ametiühingutegelaste laimamine ja häbimärgistamine on riigis igapäevane asi;

arvestades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) on teinud otsuse Somaalia valitsuse vastu ühinemisvabaduse rikkumise pärast esitatud kaebuse asjas; arvestades, et ILO on soovitanud valitsusel viivitamata tunnustada Omar Faruk Osmani organisatsioonide Somaalia ajakirjanike riikliku liidu ja Somaalia ametiühingute föderatsiooni juhina;

arvestades, et ÜRO inimõiguste eksperdid on avalikult teatanud, et Somaalia ei täida oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi ning ametiühingute olukord halveneb jätkuvalt, hoolimata ILO konkreetsetest soovitustest, milles eelkõige Somaalia ajakirjanike riikliku liitu ja Somaalia ametiühingute föderatsiooni silmas pidades nõutakse, et Somaalia valitsus lõpetaks sekkumise riigis registreeritud ametiühingute tegevusse;

arvestades, et inimõiguste rikkumised on Somaalias laialt levinud; arvestades, et enamasti panevad neid toime muud kui riiklikud osalised (al-Shabaab ja hõimude relvarühmitused), kuid ka riiklikud osalejad ei ole süüst puhtad; arvestades, et riigis on olnud kohtuta hukkamisi, seksuaalset ja soopõhist vägivalda, meelevaldseid vahistamisi ja kinnipidamisi ning inimrööve; arvestades, et ÜRO inimõiguste büroo teatel rikub Somaalia riiklik luure- ja julgeolekuamet (National Intelligence and Security Agency – NISA) pidevalt inimõigustealaseid rahvusvahelisi õigusakte; arvestades, et nimetatud amet tegutseb sageli kohtuväliselt ning tal on liiga laialdased volitused;

M.	arvestades, et sellegipoolest on poliitiline olukord ebakindel ja valitsus jätkuvalt nõrk, mis raskendab kohtu- ja julgeolekuvaldkonna reformimist; arvestades, et organisatsiooni Transparency International andmetel on Somaalia kõige korrumpeerunum riik maailmas;

arvestades, et sõjakohtud menetlevad endiselt väga erinevaid kohtuasju, sealhulgas terrorismiga seotud süütegusid menetlustel, mis kaugeltki ei vasta rahvusvahelistele õiglase kohtupidamise normidele; arvestades, et 2017. aasta kolmandas kvartalis hukati sõjakohtu süüdimõistva otsuse põhjal vähemalt 23 inimest, neist enamik terrorismiga seotud süüdistuste põhjal; arvestades, et 13. veebruaril 2017 mõisteti Puntlandis mõrvasüüdistuse põhjal surma seitse kostjat, kellest üks oli laps, seda enamjaolt Puntlandi luureteenistuste poolt välja pressitud ülestunnistuste põhjal; viis neist hukati sama aasta aprillis;

arvestades, et poliitikamaastikku muudavad keerukamaks välisjõudude huvid; arvestades, et ühelt poolt Araabia Ühendemiraatide ja Saudi Araabia ning teiselt poolt Katari vahelises suuremas vastasseisus on Somaalia föderaalvalitsus püüdnud jääda neutraalseks; arvestades, et kättemaksuks on Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid peatanud Somaaliale regulaarselt makstud eelarvetoetuse, mistõttu valitsusel on veelgi raskem julgeolekujõududele palka maksta;

P.	arvestades, et Somaalia konflikti ühed peamised ohvrid on lapsed; arvestades, et terrorirühmitused on tihtipeale lapsi röövinud ja oma ridadesse värvanud; arvestades, et Somaalia julgeolekujõud on lugenud need lapsed vaenlasteks ning neid on sageli tapetud, sandistatud, vahistatud ja kinni peetud;

arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch 21. veebruari 2018. aasta aruandes räägitakse vägivallast ja väärkohtlemisest, sealhulgas peksmisest, piinamisest, seksuaalsest vägivallast ja üksikvangistuses hoidmisest, mille all kannatavad sajad valitsuse poolt terroristliku tegevuse tõttu kinnipeetavad lapsed; arvestades, et Puntlandis on lapsi terrorismikuritegude eest surma mõistetud;

R.	arvestades, et pärast mitut põua-aastat on rekordilised sajud sundinud kodunt põgenema 230 000 inimest, kellest arvestuslikult pooled on lapsed; arvestades, et neile lisandub kogu riigis veel umbes 2,6 miljonit põua ja konfliktide all kannatanud inimest;

arvestades, et paljud registreeritud tsiviilelanikest ohvrid on tapetud hõimude relvarühmituste poolt; arvestades, et hõimude kokkupõrkeid põhjustavad peamiselt vaidlused maa ja ressursside üle ning neid teravdab lõppematu kättemaksuspiraal; arvestades, et selliseid konflikte süvendavad põuad ja ressursinappus; arvestades, et neid konflikte kasutavad valitsusvastased jõud ära piirkonnas ebastabiilsuse süvendamiseks;

arvestades, et toiduga kindlustamatus on Somaalia riigi ja rahva jaoks endiselt suur probleem; arvestades, et komisjoni kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadi andmetel on ligikaudu pool Somaalia 12 miljonist elanikust toiduga kindlustamata ja vajab humanitaarabi; arvestades, et hinnanguliselt 1,2 miljonit last kannatab tõsise alatoitluse all ja neist 232 000 eluohtliku akuutse alatoitluse all; arvestades, et paljud riigi piirkonnad ei ole 2011. ja 2012. aasta näljahädast täielikult toibunud; arvestades, et põuad teravdavad Somaalias toiduga kindlustamatuse probleemi;

arvestades, et Keenias on mitmeid somaallaste pagulaslaagreid, millest ainuüksi Dadaabi laagris elab 350 000 pagulast; arvestades, et kuna rahvusvaheline kogukond ei ole piisavalt abi andnud, kavatsevad Keenia ametivõimud nende laagrite asukate arvu vähendada, sundides inimesi Somaaliasse tagasi pöörduma;

V.	arvestades, et rahvusvahelistel humanitaarabi organisatsioonidel on toiduga kindlustamatuse vastu võitlemisel ja humanitaarabi andmisel keskne koht; arvestades, et suuresti tänu nendele on Somaalias humanitaarkriis ära hoitud; arvestades, et humanitaarabi toel on püütud rahastada sõjategevust;

arvestades, et igal aastal Somaaliale antav ELi humanitaarabi on 2016. aastast alates järjest suurenenud, eelkõige riiki tabanud ränga põua tõttu, ning 2017. aastal eraldati humanitaarabipartneritele 120 miljonit eurot; arvestades, et rahvusvahelisest humanitaarabikavast on rahastamisega kaetud ainult kuni 24 %;

arvestades, et EL on Euroopa Arengufondi (2014–2020) kaudu eraldanud 486 miljonit eurot, mis suunatakse peamiselt riigi ülesehitamisse, rahu kindlustamisse, toiduga kindlustamisse, haridusse ja vastupanuvõime suurendamisse; arvestades, et EL toetab Aafrika rahutagamisrahastu kaudu ka AMISOMi; arvestades, et AMISOMi 22 000-mehelised Aafrika Liidu rahuvalvejõud on olukorda mõnedes Somaalia osades mõnevõrra stabiliseerinud; arvestades, et mõningaid riigi osi kontrollib või ohustab endiselt radikaalne islamistlik liikumine al-Shabaab, või siis kontrollivad neid (näiteks Somalilandi ja Puntlandi) keskvalitsusele allumatud võimuorganid;

mõistab hukka kõik Somaalia elanikkonna vastu suunatud terrorirünnakud, mida panevad toime nii al-Shabaab kui ka muud äärmuslikud terroristlikud rühmitused; kinnitab, et terroristlikul tegevusel pole ühtegi legitiimset põhjust; nõuab, et need, kes vastutavad terrorirünnakute ja inimõiguste rikkumise eest, antaks kohtu alla kooskõlas rahvusvahelise inimõigustealase õigusega; väljendab oma sügavaimat kaastunnet terrorirünnakute ohvritele ja nende perekondadele Somaalias ning tunneb sügavat kahetsust inimelude kaotuse pärast; tuletab Somaalia ametivõimudele meelde nende kohustust tagada inimõigused ning kaitsta tsiviilelanikkonda igas olukorras;

rõhutab, et selliste terrorismi algpõhjuste nagu turvalisuse puudumise, vaesuse, inimõiguste rikkumise, keskkonnaseisundi halvenemise, karistamatuse, puuduliku õigusemõistmise ja rõhumise kaotamine aitaks suurel määral kaasa terroriorganisatsioonide ja nende tegevuse likvideerimisele Somaalias; kinnitab, et mahajäämus ja ebakindlus tekitavad nõiaringi; kutsub seepärast rahvusvahelisi osalisi ja sealhulgas ELi arenguprogramme üles osalema julgeolekusektori reformis ja suutlikkuse suurendamise algatustes, et tagada Somaalia arengu- ja julgeolekupoliitika sidusus; nõuab, et EL toetaks vastastikuse vastutuse raamistiku ja julgeolekupakti abil Somaalias jätkuvalt rahu- ja lepitusprotsessi;

ergutab Somaalia föderaalvalitsust jätkama rahu tagamise ja riigi ülesehitamise püüdlusi selliste tugevate institutsioonide arendamiseks, mis juhinduvad õigusriigi põhimõtetest ning suudavad pakkuda põhilisi avalikke teenuseid, ning turvalisuse, väljendus- ja ühinemisvabaduse tagamiseks; väljendab heameelt asjaolu üle, et al-Shabaab ei suutnud 2016.–2017. aasta valimisprotsessi takistada; kutsub Somaalia föderaalvalitsust üles tagama, et enne 2020.–2021. aastal toimuvaid valimisi oleks loodud kaalumata üldistel valimistel põhinev valimissüsteem; tuletab meelde, et kestvat stabiilsust ja rahu on võimalik saavutada ainult sotsiaalse kaasatuse, kestliku arengu ja hea valitsemistava abil, mille aluseks on demokraatia ja õigusriigi põhimõtted;

kutsub Somaalia föderaalvalitsust üles tegema suuremaid jõupingutusi, et kinnistada õigusriigi põhimõtted terves riigis; väidab, et vägivalla nõiaringi ja inimõiguste olukorra halvenemise oluline põhjus on karistamatus; nõuab, et Somaalia ametivõimud annaksid edaspidi sõjaväekohtutes arutatavad tsiviilasjad üle tsiviilkohtutele; palub Somaalia presidendil viivitamata tühistada täideviimata surmanuhtlused, mis oleks esimene samm kõikidele surmanuhtlustele moratooriumi kehtestamise suunas; on arvamusel, et karistamatuse saab välja juurida üksnes õigusriigi põhimõttega; kutsub valitsust ja rahvusvahelisi osalisi üles jätkama tööd sõltumatu kohtuvõimu kehtestamiseks, sõltumatu ja usaldusväärse uurimisorgani moodustamiseks, et uurida Somaalia ajakirjanike vastu toime pandud kuritegusid, korruptsiooni kaotamiseks ning aruandekohustusega institutsioonide rajamiseks, eriti julgeolekusektoris; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et eelmisel aastal käivitas valitsus koostöös ÜRO ja ELiga üleriigilise õigusalase koolituse õppekava;

mõistab hukka väljendusvabaduse rikkumise Somaalia riiklike ja mitteriiklike osaliste poolt; väljendab muret praeguse administratsiooni ja mõne piirkondliku valitsusasutuse autokraatliku lähenemise pärast, mistõttu vahistatakse poliitilisi oponente ja rahumeelseid kriitikuid; on arvamusel, et ajakirjanike ning kodanikuühiskonna aktivistide mis tahes hirmutamine, ahistamine, kinnipidamine või tapmine on täiesti vastuvõetamatu; palub, et Somaalia ametivõimud lõpetaksid NISA kasutamise sõltumatute ajakirjanike ja poliitiliste oponentide hirmutamiseks; kutsub valitsust ja ELi tema Somaalias õigusriigi põhimõtete juurutamiseks võetavate meetmete ühe osana üles tagama, et NISAt reguleeritaks tõhusa järelevalvemehhanismiga; kinnitab, et väljendus- ja mõttevabadus on tugeva ja demokraatliku ühiskonna arenguks hädavajalikud; kutsub Somaalia föderaalvalitsust üles tagama, et väljendusvabadust austataks täielikult; palub, et Somaalia valitsus vaataks läbi karistusseadustiku, uue meediaseaduse ja teised õigusaktid, et viia need kooskõlla Somaalia rahvusvaheliste kohustustega väljendusvabaduse ja meediavabaduse valdkonnas;

väljendab muret teatavate välishuvide pärast, mis muudavad poliikamaastiku veelgi keerulisemaks; täheldab seoses laiema vastasseisuga ühelt poolt Araabia Ühendemiraatide ja Saudi Araabia ning teiselt poolt Katari vahel, et Somaalia föderaalvalitsus, kes on püüdnud jääda neutraalseks, on jäänud ilma Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide korrapärastest eelarvetoetustest, mis nõrgestab veelgi valitsuse suutlikkust julgeolekujõududele palka maksta; nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraadid lõpetaksid kohe Somaalia destabiliseerimise ning austaksid Somaalia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;

mõistab kindlalt hukka ühinemis- ja väljendusvabaduse ränga rikkumise Somaalia vabade ja sõltumatute ametiühingute puhul ning eelkõige Somaalia ajakirjanike riikliku liidu ja Somaalia ametiühingute föderatsiooni pikaajalise represseerimise ja nõuab käimasolevate uurimiste lõpetamist ning peaprokuratuuri poolt Somaalia ajakirjanike riikliku liidu peasekretäri Omar Faruk Osmani vastu algatatud kohtuasja lõpetamist, mille põhjuseks oli asjaolu, et ta korraldas teabeministeeriumi loata maailma ajakirjandusvabaduse päeva tähistamise;

mõistab hukka ametiühingutegelaste represseerimise Somaalia riigi poolt; kutsub Somaaliat üles lõpetama igasuguse ametiühingutegelaste represseerimise; nõuab, et valitsus lubaks sõltumatute ametiühingute moodustamist; on kindlalt veendunud, et ametiühingud on Somaalia töötajate õiguste tagamiseks hädavajalikud; kinnitab, et sõltumatud ametiühingud võiksid aidata Somaalia julgeolekuolukorda oluliselt parandada;

nõuab tungivalt, et Somaalia föderaalvalitsus austaks ja järgiks rahvusvahelist õigusriigi põhimõtet ning tunnustaks ja rakendaks täielikult ILO otsuseid asjas 3113;

10.

tunnustab UNSOMi tööd kõigis aspektides ja eelkõige inimõiguste järelevalve vallas Somaalias, ning ÜRO Julgeolekunõukogu otsust pikendada missiooni mandaati 31. märtsini 2019; tunnustab Aafrika Liidu jõupingutusi, mida tehti selleks, et taastada Somaalias teatav stabiilsus ning korraldada poliitilist üleminekuprotsessi; nõuab ELilt paremat järelevalvet ja suutlikkuse suurendamist, et tagada vastutusele võtmine AMISOMiga seotud väärkohtlemisjuhtumite eest, eriti arvestades asjaolu, et EL on põhiosas vastutav selle rahastamise eest; kutsub AMISOMi üles oma mandaati rakendama täiel määral, et kaitsta tsiviilelanikkonda;

11.

mõistab hukka lapssõdurite värbamise Somaalias, mis on kohutav sõjakuritegu; on arvamusel, et lapsed on konfliktis üks kõige kaitsetumaid rühmi; kutsub kõiki relvastatud rühmitusi üles seda tegevust viivitamata lõpetama ning vabastama kõik praegu värvatud lapsed; palub riigil kohelda neid pigem sõja- ja terrorismiohvritena kui kurjategijatena ning nõuab, et EL abistaks Somaalia valitsust selle rehabiliteerimise ja taasintegreerimise alastes jõupingutustes; nõuab tungivalt, et Somaalia ametivõimud lõpetaksid selliste laste meelevaldse kinnipidamise, keda kahtlustatakse ebaseaduslikes sidemetes al-Shabaabiga; nõuab tungivalt, et kõik osalised Somaalias järgiksid ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse, ning soovitab Somaalia föderaalvalitsusel see viivitamata ratifitseerida;

12.

väljendab heameelt Somaalias äsja loodud sõltumatu riikliku inimõiguste komisjoni volinike valimise üle ning palub, et Somaalia valitsus nimetaks komisjoni viivitamata ametisse; väljendab suurt muret teadete pärast, mille kohaselt on Somaalia julgeolekujõud pannud toime inimõiguste rikkumisi, sealhulgas tapmisi, meelevaldseid vahistamisi ja kinnipidamisi, piinamisi, vägistamisi ja inimrööve; palub ametivõimudel tagada, et kõiki rikkumisi uuritaks põhjalikult ning toimepanijad võetaks vastutusele; kutsub valitsust üles ja nõuab, et EL tõhustaks Somaalia kriminaaluurimisteenistuse tehnilist asjatundlikkust, et viia läbi põhjalikke ja tulemuslikke uurimisi, mille käigus õigusi austataks; kutsub riiklikke ja välismaiseid relvajõude, kes osalevad võitluses al-Shabaabi vastu, üles tegutsema kooskõlas rahvusvahelise õigusega; kutsub Somaalia valitsust üles täitma võetud kohustust lõpetada riigisiseste põgenike sundväljatõstmine, sealhulgas riigi pealinnas Muqdishos;

13.

avaldab Somaalia valitsusele kiitust Somaalia esialgse põhiseaduse läbivaatamisprotsessi käivitamise eest, millele eelnes 2018. aasta mais kolmepäevane riiklik põhiseaduse teemaline konverents ning mis tipneb Somaalia alalise põhiseaduse koostamisega; nõuab tungivalt, et Somaalia valitsus viiks lõpule vägivaldse äärmusluse ennetamise ja tõkestamise Somaalia riikliku tegevuskava koostamise, mis on osa riigi terviklikust julgeolekustrateegiast, mida toetab AMISOM;

14.

mõistab koletu sõjakuriteona hukka soopõhise ja seksuaalse vägivalla naiste, meeste, poiste ja tütarlaste kallal, kusjuures naised ja tütarlapsed on sellest eriti mõjutatud; kutsub riiki üles suurendama jõupingutusi, et kaitsetuid ühiskonnarühmi kaitsta; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et eelmisel aastal käivitas valitsus koostöös ÜRO ja ELiga üleriigilise õigusalase koolituse õppekava; kordab, et on väga mures naiste õiguste pärast; kutsub asjaomaseid ametiasutusi üles edendama soolist võrdõiguslikkust ja naiste võimestamist; mõistab hukka asjaolu, et Somaalias on homoseksuaalsus seadusevastane ja LGBTI-inimesed kriminaliseeritud;

15.

taunib äärmiselt kehva humanitaarolukorda, mis ohustab miljonite somaallaste elu; tuletab meelde, et 2011. aasta näljahäda tõttu surnute arvu suurendas ebakindlus ja äärmuslike al-Shabaabi mässuliste tegevus, millega takistati toiduabi toimetamist Somaalia kesk- ja lõunaosasse, mis tol ajal oli nende kontrolli all; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid ning rahvusvaheline üldsus suurendaksid abi andmist Somaalia elanikkonnale, et parandada kõige kaitsetumate rühmade elamistingimusi ning tegeleda sundrände, toiduga kindlustamatuse, epideemiate ja loodusõnnetuste tagajärgedega; mõistab hukka kõik Somaalias toimuvad rünnakud humanitaarvaldkonnas tegutsejate ja rahuvalvajate vastu; nõuab, et ELi abi viidaks vastavusse rahvusvaheliselt kokku lepitud arenguabi tõhususe põhimõtetega, et saavutada hiljuti heakskiidetud kestliku arengu eesmärgid;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Somaalia presidendile, peaministrile ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) ELT C 204, 13.6.2018, lk 127.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0229.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/119

P8_TA(2018)0305

Burundi

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon Burundi kohta (2018/2785(RSP))

(2020/C 118/19)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Burundi kohta, eriti 9. juuli 2015. aasta (1), 17. detsembri 2015. aasta (2), 19. jaanuari 2017. aasta (3) ja 6. juuli 2017. aasta (4) resolutsiooni,

—	võttes arvesse muudetud Cotonou lepingut, eriti selle artiklit 96,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—	võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2248 (2015) ja 29. juuli 2016. aasta resolutsiooni 2303 (2016) olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse ÜRO Burundi uurimiskomisjoni 27. juuni 2018. aasta suulist ülevaadet ÜRO Inimõiguste Nõukogule,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri esimest aruannet olukorra kohta Burundis, mis avaldati 23. veebruaril 2017, ning ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja avaldust poliitilise olukorra ja jätkuva vägivalla kohta Burundis, milles nõuti tungivalt, et valitsus ja kõik osalised vägivalla kohe lõpetaks ja tagasi lükkaks,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 13. märtsi 2017. aasta pressiavaldust olukorra kohta Burundis ning ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 5. aprilli 2018. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka kõik inimõiguste rikkumised Burundis,

—	võttes arvesse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise rühma aruannet, mis avaldati 20. septembril 2016,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 30. septembril 2016 vastu võetud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse 28. augusti 2000. aasta Arusha kokkulepet rahu ja leppimise kohta Burundis,

—	võttes arvesse Aafrika Liidu tippkohtumise 13. juuni 2015. aasta deklaratsiooni Burundi kohta,

—	võttes arvesse 30. ja 31. jaanuaril 2016 Addis Abebas (Etioopias) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 26. korralisel istungil vastu võetud otsust rahu ja julgeoleku nõukogu tegevuse kohta ning rahu ja julgeoleku olukorra kohta Aafrikas (Assembly/AU/Dec.598(XXVI)),

—	võttes arvesse 17. ja 18. juulil 2016 Kigalis (Rwandas) Aafrika Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide assamblee 27. korralisel istungil vastu võetud Aafrika Liidu assamblee otsuseid ja deklaratsioone (Assembly/AU/Dec.605-620 (XXVII)),

—	võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 4. novembri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Burundi Vabariigis,

—	võttes arvesse Ida-Aafrika Ühenduse tippkohtumise 31. mai 2015. aasta deklaratsiooni Burundi kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2016. aasta otsust (EL) 2016/394, millega lõpetatakse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikli 96 kohane nõupidamine Burundi Vabariigiga (5),

—	võttes arvesse nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta määrust (EL) nr 2015/1755 (6) ning nõukogu 1. oktoobri 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/1763 (7) ja 29. septembri 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/1745 (8), mis käsitlevad piiravaid meetmeid seoses olukorraga Burundis,

—	võttes arvesse nõukogu 16. märtsi, 18. mai, 22. juuni ja 16. novembri 2015. aasta ning 15. veebruari 2016. aasta järeldusi Burundi kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 28. mai 2015. aasta, 19. detsembri 2015. aasta, 21. oktoobri 2016. aasta ning 27. oktoobri 2017. aasta avaldusi,

—	võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja pressiesindaja 8. juuni 2018. aasta avaldust olukorra kohta Burundis,

—	võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja poolt 8. mail 2018 ELi nimel tehtud avaldust olukorra kohta Burundis enne põhiseaduslikku referendumit,

—	võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja pressiesindaja 6. jaanuari 2017. aasta avaldust inimõigusorganisatsiooni Ligue Iteka keelustamise kohta Burundis,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

arvestades, et Burundis on olnud poliitiline, inimõigustealane ja humanitaarkriis alates 2015. aasta aprillist, kui president Pierre Nkurunziza teatas, et kandideerib vaieldavaks kolmandaks ametiajaks; sellele järgnesid kuid kestnud surmavad rahutused, mille käigus hukkus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu andmetel 593 inimest, ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) andmetel on sellest ajast alates riigist põgenenud 413 000 inimest ja 169 000 inimest on põgenenud riigisiseselt; arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel vajavad riigis humanitaarabi 3,6 miljonit inimest;

arvestades, et rahvahääletusele pandud põhiseaduse muudatused hõlmavad presidendi volituste laiendamist, asepresidendi volituste piiramist, peaministri nimetamist presidendi poolt, lihthäälteenamusega menetluse kasutuselevõttu õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks parlamendis, Arusha kokkuleppega kehtestatud kvootide muutmise võimalust ja vähem kui 5 % häältest saanud erakondade valitsuses osalemise keeldu, mis kõik ohustavad Arusha kokkulepet;

arvestades, et kogu riigis poliitiliste vastaste vastu suunatud vägivald ja hirmutamine ägenes enne põhiseaduse rahvahääletust 17. mail 2018, kusjuures eelnimetatud põhiseaduse muudatuse vastaseid sunniti kadunuks jääma ja hirmutati; arvestades, et põhiseaduse rahvahääletus võimaldab tühistada ka läbirääkimiste teel saavutatud Arusha kokkuleppe sätteid, mis võib vähendada kaasavust ja tuua kaasa täiendavaid raskeid tagajärgi Burundi poliitilise stabiilsuse seisukohast; arvestades, et põhiseadusesse tehtud muudatustest hoolimata teatas president Pierre Nkurunzza, et ta ei kandideeri 2020. aasta valimistel;

arvestades, et Amnesty Internationali andmetel teatati ametliku kampaania ajal sageli vastuhääletamise kampaaniat tegevate inimeste vahistamisest, peksmisest ja hirmutamisest; arvestades, et rahvahääletus toimus jätkuvate surveavalduste taustal, mis ajendas Burundi katoliku piiskoppe ütlema, et paljud kodanikud elavad hirmus, koguni nii suures hirmus, et inimesed ei julge öelda, mida nad arvavad, kartes surveabinõusid;

arvestades, et nagu on esile toonud ÜRO uurimiskomisjon, vaevavad elanikkonda endiselt poliitiline vägivald, meelevaldsed vahistamised, kohtuvälised hukkamised, peksmised, vaenu õhutamine ja mitmesugused muud kuritarvitused; arvestades, et valitseva erakonna noorteorganisatsioon Imbonerakure paneb jätkuvalt toime inimõiguste rikkumisi ja kasutab erinevat hirmutamistaktikat, näiteks mõnes provintsis teetõkete ja kontrollpunktide rajamine, raha väljapressimine, möödujate tülitamine ja nende inimeste vahistamine, keda kahtlustatakse seotuses opositsiooniga, kellest paljud on kinni peetud, keda on vägistatud, pekstud ja piinatud ning mõned on sellise kohtlemise tagajärjel surnud;

arvestades, et 2018. aasta rahvahääletuse ajal andsid õigustega tegelevad organisatsioonid teada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja meediaruumi kahanemise juhtudest nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil; arvestades, et valitsus on kohalikke valitsusväliseid organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid alates 2015. aastast üha enam ähvardanud ja sihtmärgiks seadnud, samal ajal kui ajakirjandusvabadus ja ajakirjanike töötingimused on pidevalt halvenenud; arvestades, et erameedia ja ajakirjanikud on juba maksnud võitluses valitsusega kõrget hinda, muu hulgas olnud vahistamiste, kohtuväliste hukkamiste ja kadunuks jääma sundimise sihtmärgid ning mõnikord on valitsus neid nimetanud kurjategijateks või koguni terroristideks;

G.	arvestades, et Piirideta Reporterite koostatud maailma ajakirjandusvabaduse 2018. aasta indeksis on Burundi 180 riigi seas 159. kohal;

arvestades, et paljudele inimõiguslastele on mõistetud pikad vangistused, eelkõige Germain Rukukile, kes töötab Burundi katoliiklike juristide ühenduses ja kellele mõisteti 32-aastane vabadusekaotus, või neid (näiteks Nestor Nibitangat) peetakse kohtuprotsessi ootel endiselt kinni; arvestades, et on heaks kiidetud piiravad seadused kohalike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide kontrollimiseks; arvestades, et mõned organisatsioonid on olnud sunnitud oma tegevuse peatama ja teised lõpetama, näiteks Ligue ITEKA, FOCODE ja ACAT; arvestades, et paljud juhid ja inimõiguste kaitsjad on saadetud maapakku ning need, kes veel riigis viibivad, elavad pideva surve all või vahistamishirmus; arvestades, et Emmanuel Nshimirimanale, Aimé Constant Gatorele ja Marius Nizigamale on mõistetud 10–32 aastat vangistust ning Nestor Nibitangat võib oodata 20 aasta pikkune vanglakaristus; arvestades, et ajakirjanik Jean Bigirimana on tänaseks olnud peaaegu kaks aastat kadunud ja ta on üks paljudest kriisis kadunuks jääma sundimise ohvritest;

arvestades, et 2017. aasta oktoobris andsid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile volitused alustada uurimist seoses kohtu pädevusse kuuluvate kuritegudega, mis on väidetavalt toime pandud Burundis või Burundi kodanike poolt väljaspool Burundit 26. aprillist 2015 kuni 26. oktoobrini 2017; arvestades, et alates 27. oktoobrist 2017 sai Burundist esimene riik, kes astus Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust välja pärast kohtu 2016. aasta aprilli otsust alustada Burundis toime pandud vägivallaaktide ja inimõiguste rikkumiste ning võimalike inimsusvastaste kuritegude eeluurimist, samal ajal kui režiim jätkab riigis karistamatult tapmist;

arvestades, et Burundi vägede osalemine rahuvalvemissioonidel võimaldab president Pierre Nkurunziza režiimil varjata tegelikke siseprobleeme ja kujutada Burundit stabiliseerijana teistes kriisiriikides ajal, mil Burundi ise elab läbi enneolematut kriisi, mida iseloomustavad inimõiguste rasked rikkumised; arvestades, et nii toimides saab Burundi väga suure summa raha, mida ei kasutata elanikkonna huvides; arvestades, et rahumeelsed, vabad, demokraatlikud ja sõltumatud valimised ei ole võimalikud ilma Imbonerakure relvarühmituse laiali saatmiseta;

arvestades, et Burundi sotsiaal-majanduslik olukord halveneb pidevalt ja riik on elaniku kohta arvestatava SKP järgi maailmas eelviimasel kohal; arvestades, et 3,6 miljonit Burundi kodanikku (30 % elanikkonnast) vajab abi ning 1,7 miljonit inimest ei ole endiselt toiduga kindlustatud; arvestades, et vaesust süvendab 2020. aasta valimiste korraldamiseks kehtestatud nn vabatahtlik rahaline toetus, mille noorteorganisatsioon Imbonerakure nõuab sageli sisse sunniviisiliselt ja mis moodustab ligikaudu 10 % või rohkem ametniku kuupalgast;

L.	arvestades, et Aafrika Liit kinnitas 30. tippkohtumisel ja Ida-Aafrika Ühendus 19. tippkohtumisel jätkuvat püüdlust lahendada Burundi poliitiline olukord rahumeelselt 28. augustil 2000. aastal sõlmitud Arusha kokkuleppe alusel toimuva kaasava dialoogi abil;

arvestades, et riigi olukorda arvesse võttes on mitu kahe- ja mitmepoolset partnerit peatanud rahalise ja tehnilise abi andmise Burundi valitsusele; arvestades, et EL on peatanud Burundi valitsusele otsese rahalise toetuse, sealhulgas eelarvetoetuse andmise, kuid jätkab elanikkonnale toetuse ja humanitaarabi andmist;

arvestades, et EL ja USA on kehtestanud Burundi suhtes sihipärased ja individuaalsed sanktsioonid; arvestades, et nõukogu pikendas 23. oktoobril 2017 Burundi vastu suunatud ELi piiravate meetmete kehtivust 31. oktoobrini 2018; arvestades, et tegemist on reisikeelu ja varade külmutamise meetmetega teatavate isikute suhtes, kelle tegevust peetakse demokraatiat õõnestavaks või Burundi kriisile poliitilise lahenduse leidmist takistavaks;

arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu võttis 28. juunil 2018 toimunud 38. istungjärgul vastu Burundi inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise järeldused; arvestades, et Burundi kiitis heaks läbivaatamise 242 soovitusest 125, lükates tagasi eelkõige need, milles nõutakse praktilisi samme riigi inimõiguste olukorra parandamiseks;

P.	arvestades, et konstitutsioonikohus kinnitas 17. mail 2018. aastal toimunud rahvahääletuse tulemused ja lükkas tagasi opositsiooni kaebuse väidetava hirmutamise ja väärkohtlemise kohta;

väljendab sügavat muret laialt levinud karistamatuse ja inimõiguste rikkumiste, sealhulgas kohtuvälise hukkamise, piinamise, kadunuks jääma sundimise ja meelevaldse kinnipidamise pärast; tuletab Burundile meelde tema kohustust ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena jätkata täiel määral koostööd ÜRO Burundi uurimiskomisjoniga ning kolmest ÜRO eksperdist koosneva töörühmaga ning tagada inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile pääs riiki;

kutsub Burundi valitsust üles pidama täiel määral kinni Arusha kokkuleppest, mis on peamine riigi rahu ja stabiilsuse tagamise vahend; palub Burundi valitsusel täita oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi seoses inim- ja kodanikuõigustega ning edendada ja kaitsta väljendus- ja ühinemisvabaduse õigusi, mis on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, mille osalisriik Burundi on;

mõistab veel kord hukka ajakirjanike, opositsiooni toetajate ja inimõiguste kaitsjate hirmutamise ja ahistamise ning nende vastu suunatud repressioonid ja vägivalla; kutsub Burundi ametivõime üles järgima õigusriigi põhimõtet ja põhilisi inimõigusi, nagu väljendus- ja meediavabadus, ning vabastama kohe ja tingimusteta viis inimõiguste kaitsjat – Germain Rukuki, Nestor Nibitanga, Emmanuel Nshimirimana, Aimé Constant Gatore ja Marius Nizigama –, kes on kinni peetud üksnes nende inimõiguste valdkonnas tehtud töö eest, kuid keda ametivõimud süüdistavad riigi sisejulgeoleku ohustamises; nõuab, et Burundi ametivõimud alustaksid ajakirjaniku Jean Bigirimanaga seotud olukorra uurimist;

mõistab hukka Burundi otsuse lahkuda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alt; toetab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eeluurimise jätkamist Burundi režiimi poolt toime pandud ulatuslike kuritegude ja repressioonide suhtes; nõuab, et EL jätkaks pingutusi selle nimel, et saavutada Burundis kuriteod toime pannud isikute vastutusele võtmine; loodab, et Burundi jätkab oma koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, arvestades, et kriisi lahendamiseks ja püsiva rahumeelse lahenduse saavutamiseks on jätkuvalt vajalik võitlus karistamatuse vastu, kõigi inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtmine ja vastutamine;

väljendab rahulolu ÜRO Burundi uurimiskomisjoni suulise ülevaatega ja tunnustab uurimiskomisjoni tema üliolulise töö eest riigis valitseva inimõiguste kriisi dokumenteerimisel;

rõhutab, et tunneb muret humanitaarolukorra pärast, mille tagajärjel on tekkinud 169 000 riigisisest põgenikku, 1,67 miljonit inimest vajab humanitaarabi ja enam kui 410 000 Burundi kodanikku soovib naaberriikides saada varjupaika; tunnustab pagulasi vastuvõtvaid riike nende pingutuste eest ja kutsub piirkonna riikide valitsusi üles tagama, et pagulaste tagasipöördumine oleks vabatahtlik, põhineks teadlikel otsustel ning toimuks ohutult ja väärikalt;

peab siiski kahetsusväärseks Ida-Aafrika Ühenduse egiidi all toimuva Burundi-sisese dialoogi edenemise aeglast tempot ja Burundi valitsuse passiivsust selle suhtes ning kutsub kõiki osalisi, eelkõige Burundi ametivõime üles võtma endale kohustuse jätkata kiiremas korras Burundi-sisest dialoogi, mis peaks olema korraldatud tõeliselt kaasavas raamistikus ja ilma eeltingimusteta;

nõuab Aafrika Liidu, ELi, Aafrika majanduskomisjoni ja ÜRO kui terviku vahel uuendatud ja koordineeritud lähenemisviisi; peab kahetsusväärseks, et Burundi valitsus ei võta arvesse ÜRO peasekretäri aruandeid, Genfis asuva ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone, Aafrika Liidu 2018. aasta jaanuaris vastu võetud otsust ega Aafrika majanduskomisjoni vahenduspüüdlusi; julgustab kahe- ja mitmepoolseid partnereid ning Burundi valitsust jätkama dialoogi selle nimel, et Burundi valitsus looks tingimused, mis võimaldavad abi andmist jätkata; nõuab, et kõik Burundi sidusrühmad osaleksid aktiivselt selles protsessis; väljendab veel kord oma toetust Aafrika Liidu ja ÜRO peasekretäri eriesindaja toetusel toimuvale vahendusprotsessile;

tunnustab kahe- ja mitmepoolseid partnereid humanitaarolukorra leevendamiseks antud abi eest ning kutsub rahvusvahelist üldsust üles jätkama riigis humanitaarvajaduste rahuldamiseks abi andmist; kutsub komisjoni üles andma elanikkonnale 2018. aastal täiendavat otsest toetust; rõhutab, et tavapäraste koostööviiside juurde naasmine nõuab tagasipöördumist õigusriigi ja demokraatia juurde, sealhulgas võitlust karistamatuse vastu ja Burundi kodanike kaitsmist;

10.

väljendab muret selle pärast, et praegune poliitiline kriis võib muutuda etniliseks konfliktiks, kasutades propagandat, viha õhutavaid avaldusi või vägivalla õhutamist ja võrreldes oponente, kodanikuühiskonna liikmeid, ajakirjanikke ja tutsisid valitseva korra vaenlastega, kes tuleb kõrvaldada; nõuab tungivalt, et kõik Burundi konflikti osalised hoiduksid sellisest käitumisest või keelekasutusest, mis võib veelgi suurendada vägivalda, süvendada kriisi või mõjutada pikas perspektiivis piirkonna stabiilsust;

11.

on jätkuvalt sügavalt mures selle pärast, et 17. mail 2018 toimunud rahvahääletusel vastu võetud uus põhiseadus võib muuta tühiseks põhjalike läbirääkimiste tulemusel Arusha kokkuleppes kindlaks määratud sätted, mis aitasid lõpetada Burundi kodusõja;

12.

kinnitab toetust ELi otsusele peatada otsese rahalise toetuse andmine Burundi valitsusele, mis võeti vastu pärast konsulteerimist Burundi ametivõimudega Cotonou lepingu artikli 96 raames, ning väljendab heameelt selle üle, et EL kehtestas reisipiirangud ja vara külmutamise meetmed rahu taastamise takistajate ja inimõiguste rikkujate suhtes;

13.

nõuab ÜRO ja Aafrika Liidu rahuvalvemissioonidel osalevatele Burundi väeüksustele ja muudele Burundist pärit rühmadele edasiste maksete tegemise lõpetamist; võtab teadmiseks president Pierre Nkurunziza teate, et ta ei kandideeri 2020. aasta valimistel veel üheks ametiajaks; palub rahvusvahelisel üldsusel jälgida tähelepanelikult Burundi olukorda, olenemata president Pierre Nkurunziza avaldusest 2020. aasta valimiste kohta;

14.

tuletab meelde asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jõulist avaldust, mille ta tegi 8. mail 2018. aastal 17. mai 2018. aasta põhiseaduse rahvahääletust ettevalmistava viimase etapi alustamise kohta; peab kahetsusväärseks konsensusel põhineva lähenemisviisi puudumist Burundi erinevate ühiskondlike ja poliitiliste rühmade vahel, avalikult kättesaadava ametliku teabe puudumist põhiseaduse eelnõu põhielementide kohta ning ajakirjanike ja meedia põhjalikku kontrollimist;

15.

tuletab Burundi valitsusele meelde, et selleks, et korraldada 2020. aastal kaasavad, usaldusväärsed ja läbipaistvad valimised, tuleb tagada õigus väljendusvabadusele, teabe kättesaadavus ja vaba ala, kus inimõiguste kaitsjad saavad väljendada arvamust ilma hirmutamist või tagakiusamist kartmata;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Burundi valitsusele ja parlamendile, AKV-ELi ministrite nõukogule, komisjonile, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu liikmesriikidele ja institutsioonidele ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 265, 11.8.2017, lk 137.

(2) ELT C 399, 24.11.2017, lk 190.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0004.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0310.

(5) ELT L 73, 18.3.2016, lk 90.

(6) ELT L 257, 2.10.2015, lk 1.

(7) ELT L 257, 2.10.2015, lk 37.

(8) ELT L 264, 30.9.2016, lk 29.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/125

P8_TA(2018)0313

Rändekriis ja humanitaarolukord Venezuelas ja selle piiridel

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon rändekriisi ja humanitaarolukorra kohta Venezuelas ning selle maismaapiiridel Colombia ja Brasiiliaga (2018/2770(RSP))

(2020/C 118/20)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venezuela kohta, eriti 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (1), 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni demokraatliku opositsiooni tagakiusamise kohta Venezuelas (2), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (3), 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (4), 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (5), 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas (6) ning 3. mai 2018. aasta resolutsiooni valimiste kohta Venezuelas (7),

—	võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri Fatou Bensouda 8. veebruari 2018. aasta avaldust,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 31. märtsi 2017. aasta avaldust Venezuela kohta,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 22. juuni 2018. aasta aruannet inimõiguste rikkumiste kohta Venezuela Bolívari Vabariigis,

—

võttes arvesse 28. aprilli 2017. aasta ühisavaldust, mille tegid ÜRO eriraportöör kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja omavoliliste hukkamiste küsimustes, rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õigusega tegelev ÜRO eriraportöör, inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör ning meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm,

—	võttes arvesse G7 riikide juhtide 23. mai 2018. aasta avaldust,

—	võttes arvesse Lima rühma 23. jaanuari 2018. aasta, 14. veebruari 2018. aasta, 21. mai 2018. aasta, 2. juuni 2018. aasta ja 15. juuni 2018. aasta deklaratsioone,

—	võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) 20. aprilli 2018. aasta deklaratsiooni humanitaarolukorra halvenemise kohta Venezuelas,

—	võttes arvesse ARO peasekretariaadi ja sõltumatute rahvusvaheliste ekspertide rühma 29. mai 2018. aasta aruannet inimsusvastaste kuritegude võimaliku toimepanemise kohta Venezuelas,

—	võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni 12. veebruaril 2018. aastal avaldatud aruannet demokraatlike institutsioonide, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste kohta Venezuelas ning selle komisjoni 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. jaanuari 2018. aasta, 19. aprilli 2018. aasta ja 22. mai 2018. aasta deklaratsioone viimaste sündmuste kohta Venezuelas,

—	võttes arvesse nõukogu 13. novembri 2017. aasta, 22. jaanuari 2018. aasta, 28. mai 2018. aasta ning 25. juuni 2018. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Christos Stylianidese avaldust 2018. aasta märtsis toimunud ametliku visiidi kohta Colombiasse,

—	võttes arvesse oma demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühma 23. aprilli 2018. aasta avaldust,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukord Venezuelas halveneb jätkuvalt; arvestades, et Venezuelat on tabanud enneolematu poliitiline, sotsiaal-, majandus- ja humanitaarkriis, mida iseloomustavad ebakindlus, vägivald, inimõiguste rikkumised, õigusriigi olukorra halvenemine, puudulik arstiabi ja puudulikud sotsiaalteenused, sissetuleku kaotamine ja süvenev vaesus ning mille tagajärjel suureneb järjest enam surmajuhtumite ning pagulaste ja rändajate arv;

arvestades, et Venezuelas kannatab kvaliteetsete tervishoiuteenuste piiratud kättesaadavuse ning ravimite, toidu ja vee nappuse tõttu alatoitumise all üha enam inimesi, eriti sellistes haavatavates rühmades nagu naised, lapsed ja haiged; arvestades, et 87 % Venezuela elanikkonnast on vaesuses, kusjuures äärmise vaesuse tase on 61,2 %; arvestades, et emade suremus on suurenenud 60 % ning väikelaste suremus 30 %; arvestades, et 2017. aastal sagenesid malaariajuhtumid eelmise aastaga võrreldes 69 %, mis on suurim kasv maailmas, ning arvestades, et muud haigused, nt tuberkuloos ja leetrid, on muutumas epideemiaks;

C.	arvestades, et rahvusvahelise üldsuse valmisolekust hoolimata eitab Venezuela valitsus kahjuks endiselt probleemi ning keeldub rahvusvahelist humanitaarabi avalikult vastu võtmast ja selle jaotamisele kaasa aitamast;

D.	arvestades, et majanduse olukord on oluliselt halvenenud; arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi kohaselt ulatub hüperinflatsioon Venezuelas 2018. aastal 13 000 %-ni, võrreldes hinnanguliselt 2 400 %-ga aastal 2017 ning sellest tulenevalt on hinnatõus keskmiselt pea 1,5 % tunnis;

arvestades, et 22. juunil 2018 avaldatud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandes juhiti tähelepanu sellele, et Venezuela ametivõimud ei võta vastutusele isikuid, kes on pannud toime selliseid raskeid inimõiguste rikkumisi nagu tapmine, ülemäärase jõu kasutamine meeleavaldajate vastu, meelevaldne kinnipidamine, väärkohtlemine ja piinamine; arvestades, et ka meeleavaldajate kohtuvälistes tapmistes kahtlustatavate julgeolekuametnike karistamatus näib olevat laialt levinud;

arvestades, et vastavalt ARO määratud sõltumatute rahvusvaheliste ekspertide töörühma 29. mai 2018. aasta aruandele on Venezuelas vähemalt alates 2014. aasta veebruarist toime pandud seitse inimsusevastast kuritegu ning valitsus ise vastutab piirkonna praeguse humanitaarkriisi eest; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör teatas eeluurimise algatamisest alates 2017. aasta aprillist Venezuelas toime pandud väidetavate kuritegude kohta;

arvestades, et 20. mail 2018 toimunud valimised ei vastanud usaldusväärse valimisprotsessi rahvusvahelistele miinimumstandarditele ega olnud kooskõlas poliitilise pluralismi, demokraatia, läbipaistvuse ja õigusriigi põhimõtetega; arvestades, et see takistab veelgi enam poliitilise kriisi lahendamise püüdlusi; arvestades, et nii EL kui ka teised demokraatlikud organid ei tunnusta ei valimisi ega ebaseadusliku valimisprotsessi tulemusel ametisse nimetatud ametivõime;

arvestades, et Venezuela praegune mitmemõõtmeline kriis on põhjustanud suurima sundrände piirkonnas; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel on Venezuelast lahkunud inimeste arv järsult kasvanud – 2005. aastal oli see 437 000, kuid 2017. aastal üle 1,6 miljoni; arvestades, et aastatel 2015–2017 lahkus Venezuelast ligikaudu 945 000 inimest; arvestades, et 2018. aastal ületas alates 2014. aastast riigist lahkunud inimeste arv 2 miljoni piiri; arvestades, et alates 2014. aastast on kogu maailmas varjupaika taotlevate Venezuela kodanike arv kasvanud 2 000 % – 2018. aasta juuni keskpaigas oli varjupaiga taotlejaid üle 280 000;

arvestades, et 520 000 Venezuela kodanikku selles piirkonnas on kasutatud alternatiivseid seaduslikke viibimisviise; arvestades, et kogu maailmas on pagulasseisundit taotlenud üle 280 000 Venezuela kodaniku; arvestades, et ELis rahvusvahelist kaitset taotlenud Venezuela kodanike arv suurenes aastatel 2014–2017 rohkem kui 3 500 %; arvestades, et hinnanguliselt üle 60 % Venezuela kodanikest on ebaseaduslikus olukorras;

arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo andmetel asub suurim osa põgenikke Colombias, kus elab üle 820 000 Venezuela kodaniku; arvestades, et Venezuela piiri lähedal asuvatesse Cúcuta ja Boa Vista linnadesse saabub suurel hulgal inimesi, kes on sageli alatoitunud ja kelle tervislik seisund on väga halb; arvestades, et Peruu, Tšiili, Argentina, Panama, Brasiilia, Ecuador, Mehhiko, Dominikaani Vabariik, Costa Rica, Uruguay, Boliivia ja Paraguay peavad samuti tulema toime arvukate pagulaste ja rändajatega; arvestades, et üha olulisemaks muutuvad mereteed, eriti sellistele Kariibi mere saartele nagu Aruba, Curaçao, Bonaire, Trinidad ja Tobago ning Guyana; arvestades, et olukord mõjutab järjest enam ka Euroopa riike, eelkõige Hispaaniat, Portugali ja Itaaliat; arvestades, et põgenikke vastuvõtvad riigid on sattunud järjest suurema surve alla, osutades abi üha uutele tulijatele;

arvestades, et Colombia riiklikud ja kohalikud ametiasutused teevad kiiduväärset tööd, et tagada Venezuelast põgenejatele nende staatusest olenemata põhilised inimõigused, nagu õigus algharidusele ja esmatasandi tervishoiuteenustele; arvestades, et Colombia kohalikud kogukonnad, usuorganisatsioonid ja tavakodanikud võtavad Venezuela rändajaid sõbralikult vastu, näidates üles suurt vastupidavust ja solidaarsust;

arvestades, et komisjon teatas 7. juunil 2018, et on eraldanud 35,1 miljonit eurot häda- ja arenguabi andmiseks, et toetada Venezuela elanikke ning kriisist mõjutatud naaberriike; arvestades, et see rahaline panus lisandub 37 miljonile eurole, mille EL on juba eraldanud Venezuela humanitaarabi- ja koostööprojektidele; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on esitanud täiendava üleskutse 46,1 miljoni USA dollari ulatuses, kuid 13. juuni 2018. aasta seisuga on selle rahastamise puudujääk 56 %;

arvestades, et igal kuul siseneb Brasiilia Roraima osariiki üle 12 000 Venezuela kodaniku, kellest umbes 2 700 jääb elama Boa Vista linna; arvestades, et Venezuela kodanikud moodustavad selle linna elanikest juba üle 7 % ja praeguse tempo jätkudes on neid seal aasta lõpuks üle 60 0000; arvestades, et selline demograafiline sissevool seab linna avalikud teenused tohutu surve alla, eelkõige tervishoiu ja hariduse valdkonnas; arvestades, et Roraima on Brasiilia üks vaeseimatest osariikidest, kus on väga piiratud tööturg ja nõrk majandus, mis on veel üks takistus pagulaste ja rändajate integreerimisel;

N.	arvestades, et Euroopa Parlament saatis Venezuela piirile Colombia ja Brasiiliaga 25.–30. juunil 2018. aastal ajutise delegatsiooni, et hinnata kriisi mõju kohapeal;

on šokeeritud ja sügavalt mures Venezuela kohutava humanitaarolukorra pärast, mis on põhjustanud palju surmajuhtumeid ning pagulaste ja rändajate enneolematu sissevoolu naaberriikidesse ja mujale; väljendab solidaarsust kõikide Venezuela kodanikega, kes on sunnitud oma riigist põgenema, kuna seal puuduvad sellised elementaarsed elamistingimused nagu toit, joogivesi, tervishoiuteenused ja ravimid;

nõuab tungivalt, et Venezuela ametivõimud tunnistaksid praegust humanitaarkriisi, hoiaksid ära selle süvenemise ning soodustaksid poliitilisi ja majanduslikke lahendusi, et tagada kõigi tsiviilisikute ohutus ning riigi ja piirkonna stabiilsus;

nõuab, et Venezuela ametivõimud võimaldaksid kiiremas korras humanitaarabi takistusteta saabumise riiki, et hoida ära humanitaar- ja rahvatervise kriisi süvenemine ning eelkõige selliste haiguste taaspuhkemine, nagu leetrid, malaaria, difteeria ja suu- ja sõrataud, ning tagaksid takistusteta juurdepääsu rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes soovivad toetada kõiki mõjutatud ühiskonnarühmi; nõuab, et kiiresti rakendataks lühiajalisi meetmeid kõige haavatavamate elanikerühmade, sealhulgas naiste, laste ja haigete alatoitumuse probleemi lahendamiseks; on äärmiselt mures piiri ületavate saatjata laste suure arvu pärast;

avaldab tunnustust Colombia valitsusele tema kiire reageerimise ja kõigi riiki saabuvate Venezuela kodanike toetamise eest; avaldab tunnustust ka Brasiiliale ja piirkonna teistele riikidele, eelkõige Peruule, piirkondlikele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, avaliku ja erasektori ühendustele, katoliku kirikule ning kogu piirkonna tavakodanikele Venezuela pagulaste ja rändajate aktiivse abistamise ja nendega solidaarsuse ilmutamise eest; kutsub ELi liikmesriike üles pakkuma Venezuela pagulastele või rändajatele oma territooriumil viivitamata kaitsvaid meetmeid, näiteks humanitaarviisasid, spetsiaalset viibimiskorda või muid piirkondlikke ränderaamistikke koos asjakohaste kaitsetagatistega; kutsub Venezuela ametiasutusi üles hõlbustama ja kiirendama oma kodanikele dokumentide väljastamist ja nende uuendamist, olgu siis Venezuelas või välismaal;

kutsub rahvusvahelist üldsust, sealhulgas ELi üles vastama kriisile kooskõlastatult, põhjalikult ja kogu piirkonda hõlmavalt ning suurendama abisaavatele riikidele antavat rahalist ja materiaalset toetust, täites sellega oma kohustusi; peab väga kiiduväärseks ELi seni eraldatud humanitaarabi ja nõuab kiiremas korras lisahumanitaarabi andmist hädaabifondide kaudu, et rahuldada naaberriikides Venezuela kriisi tõttu kannatavate inimeste kiiresti kasvavaid vajadusi;

kordab, et praegune humanitaarkriis tuleneb poliitilisest kriisist; nõuab tungivalt, et Venezuela ametivõimud lõpetaksid viivitamata kõik inimõiguste rikkumised, sealhulgas tsiviilisikute vastu suunatud rikkumised, ning järgiksid täiel määral kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas väljendusvabadust, ajakirjandusvabadust ja kogunemisvabadust; nõuab tungivalt, et Venezuela ametivõimud austaksid kõiki demokraatlikult valitud institutsioone ja eelkõige rahvuskogu, vabastaksid kõik poliitvangid ning toetaksid demokraatia põhimõtteid, õigusriiki ja inimõigusi; palub, et Euroopa välisteenistus teeks kõik võimaliku, et hõlbustada rahvusvahelist vahendustegevust tingimuste loomisel praeguse humanitaar- ja poliitilise kriisi kestlikuks lahendamiseks;

nõuab uute presidendivalimiste korraldamist, järgides rahvusvaheliselt tunnustatud demokraatlikke norme ja Venezuela põhiseaduslikku korda läbipaistvas, võrdses ja õiglases rahvusvahelise järelevalve raamistikus, piiramata poliitiliste parteide ja kandidaatide osalemist ning austades täielikult kõikide Venezuela kodanike poliitilisi õigusi; rõhutab, et selliste valimiste tulemusel sündiv seaduslik valitsus peab kiiresti lahendama praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi Venezuelas ning tegutsema rahvusliku leppimise nimel;

tuletab meelde, et kõik rahvusvahelise üldsuse poolt vastu võetavad sanktsioonid peaksid olema sihipärased ja tagasipööratavad ning ei tohiks mingil viisil mõjuda kahjustavalt Venezuela elanikkonnale; peab õigeks täpselt suunatud ja tühistamisvõimalusega lisasanktsioonide kiiret vastuvõtmist, samuti novembris 2017 kehtestatud relvaembargot; kordab, et need sanktsioonid on kehtestatud kõrgetele ametnikele inimõiguste raske rikkumise ning demokraatia ja õigusriigi kahjustamise eest Venezuelas, samuti 20. mail 2018. aastal ebaseaduslike valimiste korraldamise eest, mida rahvusvaheliselt ei tunnustatud ja mis toimusid ilma valimiste kuupäeva ja tingimusi kokku leppimata ning oludes, mis ei võimaldanud kõigi erakondade osalemist võrdsetel alustel; tuletab meelde võimalust laiendada sanktsioone kooskõlas Euroopa Parlamendi varasemate resolutsioonidega isikutele, kes vastutavad suurema poliitilise, sotsiaalse, majandusliku ja humanitaarkriisi eest, eelkõige president Nicolás Madurole;

kordab, et isikud, kes vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste eest, tuleb vastutusele võtta; toetab täielikult Venezuela režiimi ulatuslike kuritegude ja repressioonide eeluurimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt ning kutsub ELi üles sellega seoses aktiivset rolli täitma; toetab täielikult ARO peasekretäri määratud sõltumatute rahvusvaheliste ekspertide töörühma ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku üleskutset luua Venezuela olukorra uurimiseks uurimiskomisjon ja suurendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela Bolívari Vabariigi valitsusele ja rahvuskogule, Colombia Vabariigi, Brasiilia Liitvabariigi ja Peruu Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile ja Lima rühmale.

(1) ELT C 285, 29.8.2017, lk 145.

(2) ELT C 294, 12.8.2016, lk 21.

(3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 190.

(4) ELT C 86, 6.3.2018, lk 101.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0200.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0041.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0199.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/133

P8_TA(2018)0315

ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavus

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavuse kohta (2018/2645(RSP))

(2020/C 118/22)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELi põhiõiguste harta) artikleid 6, 7, 8, 11, 16, 47 ja 52,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (2),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 6. oktoobri 2015. aasta otsust kohtuasjas C-362/14: Maximillian Schrems vs. andmekaitsevolinik (3),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. detsembri 2016. aasta otsust kohtuasjades C-203/15: Tele2 Sverige AB vs. Post- och telestyrelsen ning C-698/15: Secretary of State for the Home Department (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi siseminister) vs. Tom Watson jt (4),

—	võttes arvesse komisjoni 12. juuli 2016. aasta rakendusotsust (EL) 2016/1250 isikuandmete kaitse piisavuse kohta ELi-USA andmekaitseraamistikus Privacy Shield vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ (5),

—	võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori 30. mai 2016. aasta arvamust 4/2016 ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta (6),

—	võttes arvesse artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma (artikli 29 töörühm) 13. aprilli 2016. aasta arvamust 01/2016 ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta (7) ja artikli 29 töörühma 26. juuli 2016. aasta avaldust (8),

—	võttes arvesse komisjoni 18. oktoobri 2017. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule ELi USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield toimimise esimese iga-aastase läbivaatamise kohta (COM(2017)0611) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2017)0344),

—	võttes arvesse artikli 29 töörühma 28. novembri 2017. aasta dokumenti „ELi-USA andmekaitseraamistik Privacy Shield – esimene iga-aastane ühine läbivaatamine“ (9),

—	võttes arvesse artikli 29 töörühma 11. aprilli 2018. aasta kirja vastuseks otsusele lubada taas kohaldada USA välisluure jälitustegevuse seaduse (FISA) paragrahvi 702,

—	võttes arvesse oma 6. aprilli 2017. aasta resolutsiooni ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavuse kohta (10),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

arvestades, et oma 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses C-362/14: Maximillian Schrems vs. andmekaitsevolinik tunnistas Euroopa Liidu Kohus Safe Harborit käsitleva otsuse kehtetuks ja selgitas, et piisavat kaitset kolmandas riigis tuleb mõista kui kaitset, mis on sisuliselt samaväärne sellega, mis on Euroopa Liidus tagatud vastavalt direktiivile 95/46/EÜ koostoimes ELi põhiõiguste hartaga, ning seetõttu tuleb lõpule viia läbirääkimised uue korra üle, mis peab tagama isikuandmete EList USAsse edastamise õiguskindluse;

arvestades, et kolmanda riigi pakutavat kaitsetaset uurides on komisjon kohustatud hindama selles riigis kohaldatavate ning tema siseriiklikust õigusest või rahvusvahelistest kohustustest tulenevate eeskirjade sisu, samuti tavasid, mille eesmärk on tagada nende eeskirjade täitmine, sest komisjon on direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõike 2 alusel kohustatud arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis on seotud isikuandmete edastamisega kolmandasse riiki; arvestades, et see hinnang ei tohi hõlmata üksnes kommerts- ja isiklikel eesmärkidel kogutavate isikuandmete kaitset puudutavaid õigusakte ja -praktikat, vaid peab hõlmama ka kõiki selles riigis või sektoris kohaldatava raamistiku aspekte, eelkõige, aga mitte ainult õiguskaitset, riiklikku julgeolekut ja põhiõiguste järgimist;

arvestades, et maailmamajanduse üha ulatuslikuma digiteerimise tõttu on isikuandmete vahetamine ELi ja USA äriühingute vahel Atlandi-üleste suhete oluline osa; arvestades, et sellisel andmete edastamisel tuleks täielikult austada õigust isikuandmete kaitsele ja eraelu puutumatusele; arvestades, et üks ELi peamisi eesmärke on ELi põhiõiguste hartas sätestatud õiguste kaitse;

D.	arvestades, et andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ühinenud Facebook on kinnitanud, et poliitilise nõustamisega tegeleva firma Cambridge Analytica poolt lubamatul moel kasutatud andmete seas olid ka 2,7 miljoni ELi kodaniku andmed;

arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektori arvamuses 4/2016 osutati seoses andmekaitseraamistiku Privacy Shield eelnõuga mitmetele muret tekitavatele küsimustele; arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor väljendas samas arvamuses heameelt kõigi osapoolte püüete üle leida lahendus enesesertifitseerimise süsteemi raames isikuandmete kommertseesmärkidel EList USAsse edastamise probleemile;

arvestades, et artikli 29 töörühma arvamuses 01/2016 ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta tunnistati Privacy Shieldi paremusi Safe Harbori otsusega võrreldes, kuid samas väljendati tõsist muret nii Privacy Shieldiga seotud kaubanduslike aspektide kui ka raamistiku alusel edastatavate andmete ametiasutustele kättesaadavuse pärast;

G.	arvestades, et 12. juulil 2016 võttis komisjon pärast täiendavaid arutelusid USA administratsiooniga vastu oma rakendusotsuse (EL) 2016/1250, milles tunnistati ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield raames liidust USA organisatsioonidele edastatavate isikuandmete kaitse tase piisavaks;

arvestades, et ELi-USA andmekaitseraamistikule Privacy Shield lisanduvad mitmed USA administratsiooni kirjad ja ühepoolsed avaldused, milles muu hulgas selgitatakse andmekaitse põhimõtteid, järelevalve toimimist, jõustamist ja õiguskaitset ning kaitset ja kaitsemeetmeid, mille alusel julgeolekuasutused võivad isikuandmetele juurde pääseda ja neid töödelda;

arvestades, et artikli 29 töörühma 26. juuli 2016. aasta avalduses tervitatakse ELi-USA Privacy Shieldi mehhanismi täiustusi Safe Harbori mehhanismiga võrreldes ning tunnustatakse komisjoni ja USA ametiasutusi töörühma tõstatatud probleemide arvessevõtmise eest; arvestades, et sellegipoolest osutab artikli 29 töörühm mitmele lahendamata probleemile nii seoses kaubanduslike aspektide kui ka USA ametiasutuste juurdepääsuga EList edastatud andmetele – näiteks puuduvad automatiseeritud otsuseid käsitlevad konkreetsed eeskirjad ja üldine õigus esitada vastuväiteid, ombudsmani mehhanismi sõltumatuse ja volituste osas on vaja kindlamaid tagatisi ning pole selgeid tagatisi selle kohta, et ei toimu isikuandmete massilist ja valimatut ehk masskogumist;

arvestades, et Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioonis tunnistatakse, et ELi-USA raamistiku Privacy Shield nõuded on eelmise, ELi-USA Safe Harbori mehhanismiga võrreldes märksa selgemad, kuid samas viidatakse olulistele lahendamata probleemidele teatavate kaubanduslike aspektide, riikliku julgeoleku ja õiguskaitse valdkonnas; arvestades, et resolutsioonis palutakse komisjonil esimese iga-aastase ühise läbivaatamise käigus põhjalikult uurida kõiki nõrkusi ja puudusi, näidata, mida on nende likvideerimiseks ning ELi põhiõiguste harta ja liidu õiguse järgimiseks tehtud, ning ühtlasi hoolikalt hinnata, kas USA administratsiooni selgitustes ja kinnitustes toodud mehhanismid ja kaitsemeetmed on teostatavad ja tulemuslikud;

arvestades, et komisjoni aruandes Euroopa Parlamendile ja nõukogule ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield toimimise esimese iga-aastase läbivaatamise kohta ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendis küll tunnistatakse, et USA ametivõimud on loonud andmekaitseraamistiku nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud struktuurid ja menetlused, ning leitakse, et USA tagab jätkuvalt raamistiku alusel edastatavate isikuandmete piisaval tasemel kaitse, kuid seejuures antakse USA ametivõimudele 10 soovitust selliste mureküsimuste lahendamiseks, mis puudutavad lisaks USA kaubandusministeeriumi kui raamistiku põhimõtete jõustamise ja selle alla kuuluvate organisatsioonide sertifitseerimise jälgimise eest vastutava asutuse tegevusele ja ülesannetele ka selliseid riikliku julgeolekuga seotud küsimusi nagu FISA paragrahvi 702 taaskohaldamine või alalise ombudsmani ametisse nimetamine ning asjaolu, et eraelu puutumatuse ja kodanikuvabaduste järelevalve komisjoni (PCLOB) liikmeid ei ole ikka veel ametisse nimetatud;

arvestades, et artikli 29 töörühma 28. novembri 2017. aasta arvamuses peakirjaga „ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield esimene iga-aastane ühine läbivaatamine“ pärast esimest iga-aastast ühist läbivaatamist tunnistatakse Privacy Shieldi paremust võrreldes kehtetuks tunnistatud otsusega Safe Harbori kohta; arvestades, et artikli 29 töörühm tunnustab USA ametiasutuste ja komisjoni tegevust Privacy Shieldi rakendamisel;

arvestades, et artikli 29 töörühm on tuvastanud rea olulisi ja küllaltki murettekitavaid lahendamata küsimusi seoses nii kaubanduslike aspektide kui ka USA ametiasutuste juurdepääsuga Privacy Shieldi raames õiguskaitse või riikliku julgeoleku eesmärkidel USAsse edastatud isikuandmetele, ning et komisjon ja USA ametiasutused peavad need küsimused lahendama; arvestades töörühma taotlust koostada viivitamatult tegevuskava, mis näitaks, et hiljemalt teise ühise läbivaatamise ajaks püütakse kõik need probleemid lahendada;

N.	arvestades, et juhul, kui artikli 29 töörühma tõstatatud küsimustele ettenähtud aja jooksul lahendusi ei leita, võtavad töörühma liikmed vajalikke meetmeid, muu hulgas pöörduvad Privacy Shieldi piisavusotsuse küsimuses liikmesriikide kohtutesse, et need taotleksid Euroopa Liidu Kohtult eelotsust;

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtule on esitatud hagi kohtuotsuse tühistamiseks (kohtuasi T-738/16: La Quadrature du Net jt vs. komisjon) ning Iirimaa ülemkohus on pöördunud Iirimaa andmekaitsevoliniku ning Facebook Ireland Ltd ja Maximilian Schremsi kohtuasja (Schremsi II kohtuasi) lahendamiseks Euroopa Liidu Kohtu poole; arvestades, et taotluses märgitakse, et massiline jälgimine jätkub endiselt, ning analüüsitakse seda, kas USA õigus pakub ELi kodanikele, kelle isikuandmeid USAsse edastatakse, tulemuslikku õiguskaitset;

P.	arvestades, et 11. jaanuaril 2018 muutis USA Kongress välisluure jälitustegevuse seaduse paragrahvi 702 ja lubas seda kuue aasta vältel uuesti kohaldada, pööramata seejuures tähelepanu ei komisjoni ühise läbivaatamise aruandes tõstatatud mureküsimustele ega ka artikli 29 töörühma arvamusele;

arvestades, et 23. märtsil 2018 vastu võetud eelarvealase koondõigusakti ühe osana võttis USA Kongress vastu andmete piiriülest kasutamist selgitava seaduse (Clarifying Overseas Use of Data Act – CLOUD Act), millega lihtsustatakse õiguskaitse eesmärgil juurdepääsu edastatava teabe sisule ja muudele andmetele, nimelt lubatakse USA õiguskaitseasutustel sundida vastaspooli esitama ka väljaspool USAd talletatud andmeid, ning lubatakse teatavatel välisriikidel sõlmida USAga täitekokkuleppeid, mille alusel USA teenuseosutajad saaksid rahuldada teatavaid välisriikidest tulnud sideandmetele juurdepääsu saamise taotlusi;

R.	arvestades, et Facebook Inc., Cambridge Analytica ja SCL Elections Ltd on Privacy Shieldi raames sertifitseeritud firmad ning seetõttu said nad kasu piisavusotsusest, mis andis neile õigusliku aluse isikuandmete Euroopa Liidust USAsse edastamiseks ja täiendavaks töötlemiseks;

S.	arvestades, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 45 lõike 5 kohaselt peab komisjon juhul, kui olemasolevast teabest nähtub, et kolmas riik ei taga enam piisavat kaitsetaset, oma piisavusotsuse kehtetuks tunnistama, seda muutma või selle kehtivuse peatama;

juhib tähelepanu Privacy Shieldi püsivatele puudustele andmesubjektide põhiõiguste järgimise osas; toonitab kasvavat ohtu, et Euroopa Liidu Kohus võib komisjoni rakendusotsuse (EL) 2016/1250 andmekaitseraamistiku Privacy Shield kohta kehtetuks tunnistada;

võtab teadmiseks raamistiku eelised võrreldes Safe Harbori kokkuleppega, näiteks on lisatud peamised mõisted, rangemad kohustused seoses andmete säilitamise ja kolmandatele riikidele edastamisega, üksikisikute õiguskaitse ja sõltumatu järelevalve tagamiseks on loodud ombudsmani ametikoht, kontrolli- ja tasakaalustussüsteem tagab andmesubjektide õiguste kaitse, on lisatud sisemine ja väline vastavuskontroll, korrapärasem ja rangem dokumenteerimine ja järelevalve, mitmesuguste õiguskaitsevahendite kättesaadavus ja riikide andmekaitseasutuste tähtis osa kaebuste uurimisel;

tuletab meelde, et artikli 29 töörühm määras probleemide lahendamise tähtajaks 25. mai 2018, ning selle tähtaja möödumisel võib ta pöörduda Privacy Shieldi asjas liikmesriikide kohtutesse, et viimased taotleksid selles asjas Euroopa Liidu Kohtu eelotsust (11);

Institutsioonilised küsimused / ametissenimetamised

kahetseb asjaolu, et PCLOB esimehe määramisega seotud kahe täiendava liikme ametissenimetamine on nii kaua veninud, ning nõuab, et USA Senat vaataks nende andmed läbi ja kinnitaks nende ametissenimetamise, nii et sõltumatu komisjoni kvoorum oleks täidetud ning ta saaks täita oma ülesandeid – võidelda terrorismiga ja tagada eraelu puutumatuse ja kodanikuõiguste kaitse;

väljendab muret selle üle, et PCLOB esimehe ja kahe liikme puudumine piirab tema võimet tegutseda ja oma kohustusi täita; juhib tähelepanu võimalusele, et kvoorumita PCLOB ei algata uusi järelevalve- või nõustamisprojekte ega palka töötajaid; tuletab meelde, et PCLOB ei ole veel avaldanud oma pikisilmi oodatud aruannet presidendi korraldusest 12333 tuleneva järelevalve teostamise kohta, mis peaks andma teavet nimetatud korralduse tegeliku toimimise kohta ning selle vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta, võttes arvesse selle mõju andmekaitsele; märgib, et kõnealune aruanne on äärmiselt vajalik, kuna korralduse 12333 kasutamise osas valitseb ebakindlus ja prognoosimatus; kahetseb, et PCLOB ei avaldanud välisluure jälitustegevuse seaduse paragrahvi 702 kohta uut aruannet, enne kui 2018. aasta jaanuaris anti luba seda paragrahvi taas kohaldada; on seisukohal, et selle komisjoni kvoorumita staatus nõrgestab tõsiselt USA ametiasutuste antud täitmis- ja järelevalvetagatisi; nõuab seetõttu tungivalt, et USA ametiasutused viivitamata määraksid ja kinnitaksid komisjoni uued liikmed;

arvestades, et presidendi poliitikasuunis nr 28 (Presidential Policy Directive 28 – PPD-28) on üks Privacy Shieldi keskseid elemente, nõuab, et PCLOB avaldaks aruande PPD-28 kohta, mille suhtes kehtivad ikka veel presidendi eelisõigused ja mida seetõttu pole veel avaldatud;

kordab oma seisukohta, et USA välisministeeriumi loodud ombudsmani mehhanism ei ole piisavalt sõltumatu ja sellele ei ole antud piisavalt tõhusaid volitusi oma kohustuste täitmiseks ja ELi kodanikele tõhusa õiguskaitse tagamiseks; rõhutab, et tuleb selgitada ombudsmani mehhanismi täpseid volitusi, eriti seoses tema volitustega luureorganite suhtes ning tema otsuste tegeliku õiguskaitse tasemega; peab kahetsusväärseks, et ombudsman saab üksnes taotleda USA valitsusasutustelt meetmete rakendamist ja teavet, kuid ei saa anda ametiasutustele korraldusi ebaseadusliku jälitustegevuse lõpetamiseks või teabe jäädavaks hävitamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi on olemas ombudsmani kohusetäitja, ei ole USA administratsioon ikka veel ametisse nimetanud uut alalist ombudsmani, mis ei soodusta vastastikust usaldust; on seisukohal, et kuni sõltumatut, kogemuste ja piisavate volitustega ombudsmani ei ole ametisse nimetatud, on USA kinnitused ELi kodanikele tõhusa õiguskaitse võimaldamise kohta õigustühised;

tunnustab asjaolu, et USA Senat kinnitas hiljuti ametisse föderaalse kaubanduskomisjoni (FTC) uue esimehe ja neli komisjoniliiget; peab kahetsusväärseks, et kuni eelnimetatud kinnituseni oli FTC viiest ametikohast neli täitmata, kui arvestada, et FTC on asutus, mille pädevuses on andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtete jõustamine USA organisatsioonide poolt;

rõhutab, et hiljutised paljastused seoses Facebooki ja Cambridge Analytica tavadega rõhutavad vajadust ennetavate järelevalve- ja täitemeetmete järele, mis ei põhine mitte ainult kaebustel, vaid mis hõlmavad süstemaatilisi kontrolle eraelu puutumatuse vastavuse kohta Privacy Shieldi põhimõtetele kogu sertifitseerimise tsükli jooksul; kutsub pädevaid ELi andmekaitseasutusi üles võtma asjakohaseid meetmeid ja nõuete rikkumise korral peatama andmete edastamise;

Kaubanduslikud küsimused

10.

on seisukohal, et läbipaistvuse tagamiseks ja valede sertifitseerimisväidete vältimiseks ei tohiks USA kaubandusministeerium lubada USA äriühingutel esitada avalikku teavet oma sertifitseerimise kohta andmekaitseraamistikus Privacy Shield, enne kui ministeerium on lõpetanud sertifitseerimismenetluse ja lisanud need äriühingud Privacy Shieldi nimekirja; väljendab muret asjaolu pärast, et kaubandusministeerium ei ole kasutanud andmekaitseraamistikuga Privacy Shield sätestatud võimalust nõuda sertifitseeritud äriühingutelt kolmandate isikutega sõlmitud lepingutes kasutatavate lepingutingimuste koopiaid, et tagada vastavus nõuetele; on seetõttu seisukohal, et puudub tulemuslik kontroll selle üle, kas sertifitseeritud äriühingud tegelikult järgivad andmekaitseraamistiku Privacy Shield sätteid; palub, et kaubandusministeerium viiks ennetavalt ja regulaarselt läbi ametikohustuslikke vastavuskontrolle, et jälgida, kas ettevõtjad järgivad tõhusalt andmekaitseraamistiku Privacy Shield eeskirju ja nõudeid;

11.

on seisukohal, et mitmesugused ELi kodanikele mõeldud õiguskaitsevahendid võivad osutuda liiga keeruliseks, raskesti kasutatavaks ja seega vähem tõhusaks; märgib, et nagu toonitavad sõltumatuid kaebuste menetlemise mehhanisme pakkuvad äriühingud, esitatakse valdav osa kaebusi neile otse üksikisikute poolt, mille käigus taotletakse üldist teavet andmekaitseraamistiku Privacy Shield ja oma andmete töötlemise kohta; soovitab USA ametiasutustel seetõttu pakkuda andmekaitseraamistiku Privacy Shield veebisaidil juurdepääsetaval ja kergesti mõistetaval kujul üksikisikutele täpsemat teavet nende õiguste ning kättesaadavate õiguskaitsevahendite kohta;

12.

võttes arvesse hiljutisi paljastusi isikuandmete väärkasutamise kohta andmekaitseraamistikus Privacy Shield sertifitseeritud äriühingute, nagu Facebook ja Cambridge Analytica poolt, kutsub andmekaitseraamistiku Privacy Shield rakendamise eest vastutavaid USA ametiasutusi selliste paljastuste suhtes viivitamata reageerima, järgides täies ulatuses antud kinnitusi ja võetud kohustusi andmekaitseraamistiku Privacy Shield kehtivate põhimõtete järgimise tagamiseks, ning kustutama vajaduse korral sellised äriühingud Privacy Shieldi nimekirjast; kutsub ka pädevaid ELi andmekaitseasutusi üles selliseid paljastusi uurima ja, kui see on asjakohane, peatama või keelama andmete edastamise Privacy Shieldi raamistikus; on seisukohal, et paljastused näitavad selgelt, et Privacy Shieldi mehhanism ei paku isikuandmete kaitse õigusele piisavat kaitset;

13.

väljendab tõsist muret seoses Facebooki teenuste kasutamise tingimuste muutumisega väljaspool Ameerika Ühendriike ja Kanadat asuvate ELi-väliste riikide kasutajate jaoks, kes on seni olnud hõlmatud ELi andmekaitseõigusega, kuid kelle vastutavaks andmetöötlejaks on Facebooki Irelandi asemel edaspidi hoopis Facebooki US; on seisukohal, et see kujutab endast ligikaudu 1,5 miljardi kasutaja isikuandmete edastamist kolmandale riigile; kahtleb tõsiselt, kas de facto monopoolse seisundiga platvormi kasutajate põhiõiguste nii enneolematult ulatuslik piiramine on see, mida sooviti andmekaitseraamistikuga Privacy Shield saavutada; kutsub ELi andmekaitseasutusi üles seda küsimust lähemalt uurima;

14.

väljendab tõsist rahutust, et kui seda küsimust ei lahendata, võib selline isikuandmete väärkasutus erinevate üksuste poolt, kes soovivad manipuleerida poliitilist arvamust või hääletuskäitumist, kujutada ohtu demokraatlikule protsessile ja selle aluseks olevale põhimõttele, et valijad suudavad iseseisvalt teha teadlikke ja faktipõhiseid otsuseid;

15.

kiidab ja toetab nõuet USA seadusandjale liikuda privaatsust ja andmekaitset käsitleva ühtse õigusakti vastuvõtmise poole;

16.

kordab oma muret seoses selliste konkreetsete eeskirjade ja tagatiste puudumisega programmis Privacy Shield, mis on seotud andmete automatiseeritud töötlusel/profiilianalüüsil põhinevate otsustega, millel on õiguslik tagajärg või mis avaldavad asjaomasele isikule märkimisväärset mõju; tunnustab komisjoni kavatsust tellida uuring eesmärgiga koguda faktilisi tõendeid ja täiendavalt hinnata automatiseeritud otsuste tegemise asjakohasust andmete edastamisel Privacy Shieldi raamistikus; palub komisjonil näha ette konkreetsed eeskirjad automatiseeritud otsuste tegemiseks, et pakkuda piisavaid kaitsemeetmeid, juhul kui uuringus nii soovitatakse; võtab seoses sellega teadmiseks ühise läbivaatamise käigus esitatud teabe, et automatiseeritud otsuste tegemine ei tohi põhineda andmekaitseraamistiku Privacy Shield alusel edastatud isikuandmetel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et artikli 29 töörühma sõnade kohaselt jäi äriühingutelt saadud tagasiside väga üldiseks, mistõttu jäi ebaselgeks, kas need oletused vastavad tõele kõigi andmekaitseraamistikku Privacy Shield järgivate äriühingute puhul; rõhutab lisaks isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldatavust vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 3 lõikele 2;

17.

rõhutab, et personaliandmete (HR data) tõlgendamist ja käsitlemist tuleks veelgi parandada seoses sellega, et USA valitsusel ühelt poolt ning komisjonil ja artikli 29 töörühmal teiselt poolt on erinev arusaam mõiste „personaliandmed“ sisust; nõustub täielikult artikli 29 töörühma ettepanekuga, milles kutsutakse komisjoni üles pidama Ameerika Ühendriikide ametiasutustega läbirääkimisi, et muuta Privacy Shieldi mehhanismi kõnealuse küsimuse osas;

18.

väljendab veel kord muret, et andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtted ei vasta ELi nõusolekupõhise töötlemise mudelile, vaid võimaldavad keelduda või esitada vastuväiteid ainult väga erilistel asjaoludel; nõuab seetõttu, et pidades silmas ühist läbivaatamist peaks USA kaubandusministeerium tegutsema koos Euroopa andmekaitseasutustega selle nimel, et anda täpsemaid suuniseid seoses andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtetega, nagu valikuvõimaluse põhimõte, teate põhimõte, andmete edasisaatmine, vastutava töötleja ja volitatud töötleja suhe ning juurdepääs, nii et need oleksid paremini kooskõlas andmesubjekti õigustega vastavalt määrusele (EL) 2016/679;

19.

kordab oma muret selle pärast, et USA Kongress lükkas 2017. aasta märtsis tagasi föderaalse sideameti (Federal Communications Commission) esitatud eeskirja „Lairiba- ja muude telekommunikatsiooniteenuste klientide eraelu puutumatuse kaitsmine“, millega loobuti lairibaühenduse privaatsuseeskirjadest, mille kohaselt oleks internetiteenuse pakkujatelt nõutud tarbija antavat selget nõusolekut enne veebilehitsemise andmete ja muu privaatse teabe reklaamijatele või muudele ettevõtetele müümist või nendega jagamist; on seisukohal, et see kujutab endast eraelu puutumatuse kaitsemeetmete järjekordset ohtuseadmist Ameerika Ühendriikides;

Õiguskaitse ja riikliku julgeoleku küsimused

20.

on seisukohal, et andmekaitseraamistiku Privacy Shield mehhanismis ei ole riikliku julgeoleku mõiste piisavalt täpselt piiritletud, kui tahetakse tagada, et andmekaitse-eeskirjade rikkumisi saaks kohtutes tulemuslikult menetleda ja tagada nende range vastavus sellele, mis on vajalik ja proportsionaalne; nõuab seepärast riikliku julgeoleku mõiste täpset määratlemist;

21.

võtab teadmiseks, et tehnoloogias, suhtlusmudelites ja ohukeskkonnas toimunud muutuste tõttu on välisluure jälitustegevuse seaduse paragrahvil 702 nüüd senisest rohkem sihtobjekte;

22.

kahetseb, et USA ei kasutanud võimalust ega lisanud taaskohaldatavasse FISA paragrahvi 702 PPD-28s sisalduvaid kaitsemeetmeid; nõuab tõendeid ja õiguslikult siduvaid kohustusi selle tagamiseks, et paragrahvi 702 põhjal ei kogutaks andmeid valimatult ja need ei oleks üldkättesaadavad (masskogumine), mis oleks vastuolus ELi põhiõiguste hartaga; võtab teadmiseks komisjoni talituste töödokumendis esitatud selgituse, et paragrahvi 702 põhjal toimuv jälitustegevus on alati valikuline ja seetõttu ei ole andmete masskogumine lubatud; ühineb seetõttu artikli 29 töörühma nõudmisega, et PCLOB määratleks oma ajakohastatud aruandes „sihtobjektid“ (targets) valikukriteeriumide (selectors) kasutamise põhjal ja valikukriteeriumide kohaldamise põhjal programmi UPSTREAM kontekstis, mis võimaldaks hinnata, kas mingil juhtumil leiab aset isikuandmete masskasutamine; taunib asjaolu, et üksikisikutele ELis ei laiene paragrahvi 702 taaskohaldamisel pakutavad täiendava kaitse võimalused; kahetseb, et paragrahvi 702 taaskohaldamisega kaasnevad mitmed puhtmenetluslikud muudatused, mis ei puuduta kõige tõsisemaid artikli 29 töörühma tõstatatud probleeme; palub, et komisjon suhtuks artikli 29 töörühma eelseisvasse paragrahvi 702 analüüsi tõsiselt ja tegutseks sellele vastavalt;

23.

kinnitab, et FISA paragrahvi 702 taaskohaldamine veel kuue aasta jooksul seab andmekaitseraamistiku Privacy Shield õiguspärasuse küsimärgi alla;

24.

väljendab muret presidendi korralduse 12333 pärast, mis võimaldab USA Riiklikul Julgeolekuagentuuril (NSA) jagada tohutut hulka ilma määruste, kohtukorralduste või kongressi loata kogutud isikuandmeid 16 muu asutusega, sealhulgas FBI, Uimastitevastase Võitluse Ameti (Drug Enforcement Agency) ja USA Sisejulgeolekuministeeriumiga; kahetseb asjaolu, et korralduse 12333 põhjal teostatava jälitustegevuse üle puudub kohtulik kontroll;

25.

juhib tähelepanu sellele, et USA kodakonduseta isikutel, kelle suhtes on FISA paragrahvi 702 või korralduse 12333 põhjal rakendatud jälitustegevust, on püsivad takistused õiguskaitse saamisel, mille põhjuseks on isiku seisundi (standing) USA kohtutes praegu kasutatava tõlgenduse tõttu kohaldatavad menetlusnõuded, selleks, et USA kodakondsuseta isik saaks teda puudutava otsuse USAs kohtusse kaevata;

26.

väljendab muret korralduse 13768 (avaliku ohutuse tugevdamise kohta Ühendriikides) mõju pärast USAs asuvate isikute halduslikule ja õiguskaitsele, kuna eraelu puutumatuse seadus (Privacy Act) ei kaitse enam USA kodakondsuseta isikuid; võtab teadmiseks komisjoni seisukoha, et piisavuse hindamine ei sõltu eraelu puutumatuse seaduse kaitsemeetmetest, mistõttu kõnealune korraldus ei mõjuta andmekaitseraamistikku Privacy Shield; on seisukohal, et korraldus 13768 annab siiski tunnistust USA täitevvõimu kavatsusest seni ELi kodanike suhtes kehtinud andmekaitsetagatised tühistada ja öelda lahti president Obama ametiajal ELi suhtes võetud kohustustest;

27.

väljendab sügavat muret seaduse CLOUD Act (H.R. 4943) hiljutise vastuvõtmise pärast, kuna sellega laiendatakse USA ja välisriikide õiguskaitseasutuste võimalusi pääseda riigipiiride üleselt juurde isikuandmetele, ilma et peaks kasutama vastastikuse õigusabi lepingu vahendeid, mille puhul nähakse ette vajalikud kaitsemeetmed ja tunnustatakse teabe asukohamaades kehtivat kohtualluvust; juhib tähelepanu sellele, et seadusel CLOUD Act võivad olla ELi jaoks tõsised tagajärjed, kuna see on kaugeleulatuv ja võib minna vastuollu ELi andmekaitsealaste õigusaktidega;

28.

on seisukohal, et tasakaalustatum lahendus oleks olnud kehtiva rahvusvahelise vastastikuse õigusabi lepingute süsteemi tugevdamine, et tõhustada rahvusvahelist ja kohtute koostööd; kordab, et nagu isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 48 sätestatud, on vastastikune õigusabi ja muud rahvusvahelised kokkulepped eelistatud mehhanism välisriikides asuvatele isikuandmetele juurdepääsu võimaldamiseks;

29.

taunib asjaolu, et USA ametivõimud ei ole aktiivselt täitnud oma kohustust Euroopa Komisjoni õigeaegselt ja põhjalikult teavitada kõigist andmekaitseraamistikku Privacy Shield mõjutada võivatest arengutest, muu hulgas ei ole nad teavitanud komisjoni USA õigusraamistiku muudatustest, näiteks president Donald Trumpi korraldusest 13768 avaliku ohutuse tugevdamise kohta Ühendriikides või internetiteenuste pakkujatele kehtinud eraelu puutumatust reguleerivate eeskirjade kehtetuks tunnistamisest;

30.

tuletab meelde, et nagu märgiti Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioonis, ei sisaldu ei andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtetes ega ka USA administratsiooni kirjades selgitusi ega tagatisi, mis annaksid tunnistust ELi eraisikute õigusest tulemuslikule õiguskaitsele juhul, kui USA ametivõimud kasutavad õiguskaitse eesmärgil ja avalikes huvides nende isikuandmeid, mida Euroopa Liidu Kohus pidas oma 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses ELi põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud põhiõiguse põhisisuks;

Järeldused

31.

palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada andmekaitseraamistiku Privacy Shield täielik kooskõla 25. maist 2018 kohaldatava määrusega (EL) 2016/679 ja ELi põhiõiguste hartaga, nii et piisavus ei põhjustaks õiguslikke tühikud või USA firmade konkurentsieeliseid;

32.

taunib asjaolu, et komisjon ja USA pädevad asutused ei taaskäivitanud arutelusid andmekaitseraamistikuga Privacy Shield kehtestatud korra üle ega koostanud tegevuskavasid avastatud puuduste võimalikult kiireks kõrvaldamiseks, nagu seda nõudis artikli 29 töörühm oma detsembris avaldatud ühise läbivaatamise aruandes; kutsub komisjoni ja USA pädevaid asutusi üles tegema seda ilma edasiste viivitusteta;

33.

tuletab meelde, et andmekaitse ja eraelu puutumatus on seaduslikult jõustatavad põhiõigused, mis on sätestatud aluslepingutes, ELi põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis, samuti seadustes ja kohtupraktikas; rõhutab, et neid tuleb kohaldada nii, et see ei kahjustaks asjatult kaubavahetust või rahvusvahelisi suhteid, kuid samas ei tohi poliitilised või ärihuvid neid „üles kaaluda“;

34.

on seisukohal, et andmekaitseraamistiku Privacy Shield kehtiv kord ei taga sellist piisaval tasemel kaitset, mida Euroopa Liidu Kohtu tõlgenduse kohaselt nõuavad ELi andmekaitsealased õigusaktid ja ELi põhiõiguste harta;

35.

on seisukohal, et kui USA 1. septembriks 2018 seda korda täielikult ei järgi, ei ole komisjon tegutsenud kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 45 lõikega 5; kutsub seepärast komisjoni üles peatama andmekaitseraamistiku Privacy Shield kehtivus seniks, kuni USA ametivõimud selle nõudeid täidavad;

36.

teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks jätkuvalt jälgida selles valdkonnas toimuvaid arenguid, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtusse jõudnud kohtuasju, ning jälgida käesolevas resolutsioonis esitatud soovituste järelmeetmeid;

o o

37.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule.

(1) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.

(3) ECLI:EU:C:2015:650.

(4) ECLI:EU:C:2016:970.

(5) ELT L 207, 1.8.2016, lk 1.

(6) ELT C 257, 15.7.2016, lk 8.

(7) http://ec.europa.eu/justice/article-29/documentation/opinion-recommendation/files/2016/wp238_en.pdf.

(8) http://ec.europa.eu/justice/article-29/press-material/press-release/art29_press_material/2016/20160726_wp29_wp_statement_eu_us_privacy_shield_en.pdf.

(9) Kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/newsroom/article29/item-detail.cfm?item_id=612621.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0131.

(11) https://ec.europa.eu/newsroom/just/document.cfm?doc_id=48782.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/141

P8_TA(2018)0316

USA välismaiste kontode maksukuulekuse seaduse (FATCA) kahjulik mõju ELi kodanikele

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon USA välismaiste kontode maksukuulekuse seaduse (FATCA) kahjuliku mõju kohta ELi kodanikele ja eelkõige nn juhuslikele ameeriklastele (2018/2646(RSP))

(2020/C 118/23)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 8 ja 21,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artikleid 8 ja 14,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (2),

—	võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiivi 2014/107/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (3),

—	võttes arvesse nõukogu 11. oktoobri 2016. aasta järeldusi maksustamise läbipaistvuse kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta (COM(2016)0451),

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel (4),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (5),

—	võttes arvesse OECD ühist aruandlusstandardit, mille OECD nõukogu kiitis heaks 15. juulil 2014,

—	võttes arvesse komisjonile ja nõukogule esitatud küsimusi FATCA kahjuliku mõju kohta ELi kodanikele ja eelkõige nn juhuslikele ameeriklastele (O-000052/2018 – B8-0033/2018 ja O-000053/2018 – B8-0032/2018),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.	arvestades, et Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon on saanud mitmelt Euroopa kodanikult ühispetitsiooni, milles väljendatakse muret FATCA ja sellega seotud valitsustevaheliste rakenduskokkulepete kahjulike mõjude ning kodakondsusepõhise maksustamise eksterritoriaalse mõju pärast;

arvestades, et alates FATCA ja sellega seotud, liikmesriikide ja USA vahel sõlmitud valitsustevaheliste kokkulepete jõustumisest peavad ELi finantsasutused USA frantsiisilepinguid katkestavate sanktsioonide, sealhulgas 30 % kinnipeetava maksu ähvardusel avaldama USA maksuametile (IRS) oma liikmesriigi valitsuse kaudu üksikasjaliku teabe eeldatavate „USA isikute“ pangakontode kohta; arvestades, et see võib endast kujutada ELi andmekaitse-eeskirjade ja põhiõiguste rikkumist;

arvestades, et FATCA eesmärk on vältida maksudest kõrvalehoidumist „USA isikute“ poolt, ning arvestades, et selles nõutakse, et välisriikide finantsasutused otsiksid „USA isikuid“, vaadeldes mitmesuguseid näitajaid, nagu sünnikoht USAs, USA telefoninumber ja volitus USA aadressiga isiku arve kohta, mille vastu isik peab tõendama, et ta ei ole „USA isik“;

arvestades, et see FATCAga peale sunnitud näitajate kasutamine võib tuua kaasa selliste isikute meelevaldse ohtu seadmise ja karistamise, kellel tegelikkuses ei ole olulisi sidemeid USAga; arvestades, et FATCA hõlmab tegelikult suurt isikute rühma, nagu ELi ja USA topeltkodakondsusega isikud ja nende pereliikmed, kes ei ole USA kodanikud, ning eriti nn „juhuslikud ameeriklased“, kes on sündides saanud USA kodakondsuse, kuid kellel puuduvad sidemed USAga, kes ei ole kunagi USAs elanud, töötanud ega õppinud ning kellel ei ole USA sotsiaalkindlustusnumbrit;

E.	arvestades, et komisjon on möönnud, et FATCA ja sellega seotud valitsustevaheliste kokkulepete soovimatu tagajärg on, et see takistab juurdepääsu ELi finantsteenustele USA kodanike ja kõigi selliste isikute puhul, kelle kohta on kaudseid tunnuseid, et nad võivad kuuluda FATCA alla („USA isikud“);

arvestades, et FATCA mõjutab väga tõsiselt tuhandete seaduskuulekate ELi kodanike ja nende ELi perekondade igapäevaelu ja sissetulekut, kuna „USA isikute“ mõiste alla kuuluvate inimeste säästukontod külmutatakse ning neile ei võimaldata juurdepääsu pangateenustele, nagu elukindlustus, pensionid ja hüpoteegid, kuna finantsasutused ei taha täita FATCA kulukaid teatamisnõudeid; arvestades, et lisaks jagatakse USAga ka nende isikute ELi pereliikmete isikuandmeid ja piiratakse nende juurdepääsu ELi pangateenustele (nt ühised kontod ja/või hüpoteegid);

arvestades, et „juhuslikud ameeriklased“, kes ei soovi, et FATCA neid mõjutab, on sunnitud USA kodakondsusest ametlikult loobuma, mis on väga vaevaline protsess, milleks on vaja USA sotsiaalkindlustusnumbrit või USA rahvusvahelist maksukohustuslasena registreerimise numbrit, mida muu hulgas enamikul „juhuslikel ameeriklastel“ ei ole;

arvestades, et USA internetiplatvormid, nagu AirBnB, Tripadvisor ja Amazon, peavad koguma maksumaksjaid puudutavat teavet kõigilt ELi kodanikelt, kes neid internetipõhiseid teenuseid kasutavad, ning edastama selle USA föderaalsele maksuhaldurile (IRSile); arvestades, et sellise tegevuse eesmärk on tuvastada, kas kasutaja on USA kodanik, ning seega määrata kindlaks, kas nende platvormide kaudu teenitud tulu suhtes kehtib FATCA kontekstis USA maksuaruandlus; arvestades, et selline tava on selgelt vastuolus ELi andmekaitse-eeskirjadega;

I.	arvestades, et direktiiv 2014/92/EL (maksekontode direktiiv) kohustab liikmesriike tagama, et krediidiasutused ei diskrimineeriks tarbijaid nende kodakondsuse ega elukoha alusel;

J.	arvestades, et liikmesriikidele määratud tähtaeg maksekontode direktiivi ülevõtmiseks oli 18. september 2016;

K.	arvestades, et Euroopa Parlament märkis oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis maksualaste eelotsuste ja muude sarnaste meetmete kohta, et USA ja ELi koostöö valitsustevahelise FATCA kokkuleppe raamistikus ei ole vastastikune;

L.	arvestades, et FATCA ning OECD ühine aruandlusstandard (CRS) automaatse teabevahetuse kohta maksustamise valdkonnas on olulised vahendid võitluseks korruptsiooni, piiriülese maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

arvestades, et pärast kahe erakonna osavõtul toimunud teabekogumislähetust, mille eesmärk oli uurida teatavate USA seaduste, sealhulgas FATCA eksterritoriaalset mõju, avaldas Prantsusmaa Rahvuskogu 2016. aasta oktoobris aruande, milles soovitas Prantsusmaa valitsusel pidada läbirääkimisi USAga sõlmitud maksulepingu muutmiseks või paluda USA seadusandjatel muuta USA õigusakte nii, et prantslastest „juhuslikel ameeriklastel“ oleks võimalik väljuda USA süsteemist ja loobuda soovimatust USA kodakondsusest ilma lõivude, täiendavate tõendite ja karistusteta; arvestades, et hiljuti moodustati Prantsusmaa „juhuslike ameeriklaste“ eksterritoriaalse maksustamise uurimiseks erikomisjon ning 2017. aasta novembris esitati selle konkreetse küsimuse kohta resolutsiooniettepanekud nii Prantsusmaa Senatile kui ka Rahvuskogule; arvestades, et 15. mail 2018 võttis Prantsusmaa Senat ühehäälselt vastu resolutsiooni, milles palutakse valitsusel võtta viivitamata meetmeid selle tagamiseks, et austataks Prantsusmaa „juhuslike ameeriklaste“ õigust pangakontole, lõpetataks Prantsusmaa pankade poolt FATCA tõttu kasutusele võetud diskrimineerivad tavad ning alustataks kohe teavituskampaaniat USAs elavate Prantsusmaa kodanike teavitamiseks USA kodakondsuse ja maksuseaduste mõjust; arvestades, et lisaks nõutakse resolutsioonis tugevaid diplomaatilisi püüdlusi Prantsusmaa „juhuslike ameeriklaste“ jaoks sellise lahenduse leidmiseks, mis võimaldaks neil soovimatust USA kodakondsusest loobuda ilma lõivude, täiendavate tõendite ja karistusteta, ning et USA täidaks oma lubaduse seoses vastastikkusega, mille alusel Prantsusmaa nõustus valitsustevahelist kokkulepet allkirjastama;

N.	arvestades, et USA ja Eritrea on ainsad riigid maailmas, kes kohaldavad kodakondsusepõhist maksustamist, ning ÜRO on Eritrea „diasporaamaksu“ jõustamise püüdlused hukka mõistnud;

O.	arvestades, et USA võttis 2017. aastal vastu märkimisväärse maksureformi, millega siiski ei kaotatud üksikisikute kodakondsusepõhise maksustamise põhimõtet, küll aga võeti USA hargmaiste ettevõtjate jaoks kasutusele territooriumipõhine maksustamine;

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et kõigi kodanike, eelkõige „juhuslike ameeriklaste“ põhiõigused oleks tagatud, eriti õigus era- ja pereelule, õigus eraelu puutumatusele ja mittediskrimineerimise põhimõte, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis;

kutsub liikmesriike üles tagama maksekontode direktiivi, eelkõige selle artiklite 15 ja 16 täieliku ja nõuetekohase ülevõtmise ning tagama, et kõigil ELi kodanikel oleks juurdepääs põhimaksekontole, olenemata nende kodakondsusest;

kutsub komisjoni üles kiirendama oma maksekontode direktiivi siseriiklikke ülevõtmismeetmeid käsitleva analüüsi valmimist ning vaatlema oma hinnangus ka „juhuslike ameeriklaste“, topeltkodakondsusega isikute ja seaduslikult ELis elavate USA kodanike olukorda, pöörates nõuetekohaselt tähelepanu finantsasutuste mis tahes diskrimineerivale käitumisele nende ELis seaduslikult elavate maksumaksjate suhtes, kes kuuluvad FATCA tähenduses „USA isikute“ mõiste alla;

nõuab, et komisjon algataks viivitamata rikkumismenetlused, kui tuvastatakse rikkumisi maksekontode direktiivi rakendamises, ning esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nimetatud direktiivi nõuetekohase rakendamise tagamiseks võetud meetmete kohta;

rõhutab, et tähtis on tagada FATCA alusel USA-le edastatavate isikuandmete piisav kaitse, järgides täielikult siseriiklikku ja ELi andmekaitseõigust; kutsub liikmesriike üles oma valitsustevahelisi kokkuleppeid läbi vaatama ja vajaduse korral muutma, et viia need kooskõlla isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud õiguste ja põhimõtetega; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa Andmekaitsenõukogu uuriksid viivitamata mis tahes ELi andmekaitse-eeskirjade rikkumisi nende liikmesriikide poolt, kelle õigusaktide kohaselt on lubatud edastada IRSile isikuandmeid seoses FATCA sätetega, ning algatada rikkumismenetlused nende liikmesriikide vastu, kes ei ole nõuetekohaselt rakendanud ELi andmekaitse-eeskirju;

kutsub komisjoni üles hindama täielikult FATCA ja USA kodakondsusepõhise eksterritoriaalse maksustamispraktika mõju ELi kodanikele, ELi finantsasutustele ja ELi majandusele, võttes arvesse Prantsusmaal ja teistes liikmesriikides tehtavaid jõupingutusi, ning selgitama välja, kas on olemas olulisi lahknevusi ELi kodanike ja/või eri liikmesriikide residentide vahel, eelkõige ELi andmekaitsenormideja põhiõiguste standardite osas, tulenevalt FATCAst ja „USA-le viitavatest tunnustest“; kutsub komisjoni üles hindama igakülgselt FATCA vastastikkust või selle puudumist kõikjal ELis ning seda, kas USA täidab oma kohustusi, mis tulenevad liikmesriikidega allkirjastatud mitmetest valitsustevahelistest kokkulepetest;

kutsub komisjoni üles andma oma hinnangu ja vajaduse korral võtma meetmeid tagamaks, et FATCA ning USAga maksuteabe automaatse vahetamise raames järgitaks põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud ELi põhiõigusi ja väärtusi, nagu õigus eraelu puutumatusele ja mittediskrimineerimise põhimõte, ning ELi andmekaitse-eeskirju;

peab kahetsusväärseks liikmesriikide poolt allkirjastatud valitsustevaheliste kokkulepete ebapiisavat vastastikkust, eriti seoses vahetatava teabe ulatusega, mis on liikmesriikide puhul suurem kui USA puhul; kutsub kõiki liikmesriike üles ühiselt peatama oma valitsustevaheliste kokkulepete kohaldamine (või igasugune teabe jagamine, kui see ei ole seotud kontodega, mis on USAs elavatel USA kodanikel ELis), kuni USA nõustub mitmepoolse lähenemisega automaatsele teabevahetusele, tühistades selleks FATCA ja liitudes ühise aruandlusstandardiga või pidades FATCA üle uuesti läbirääkimisi ELi-üleselt ja ühesuguste vastastikuste jagamiskohustustega mõlemal pool Atlandi ookeani;

kutsub komisjoni ja nõukogu üles esitama FACTA kohta ELi ühise lähenemisviisi, et nõuetekohaselt kaitsta Euroopa kodanike (eelkõige „juhuslike ameeriklaste“) õigusi ja parandada vastastikkuse põhimõtte rakendamist automaatse teabevahetuse valdkonnas USAga;

10.

kutsub nõukogu üles andma komisjonile volitused alustada USAga läbirääkimisi ELi ja USA FATCA lepingu üle, et tagada täielik vastastikune teabevahetus, järgida ELi õiguse aluspõhimõtteid ja maksekontode direktiivi ning võimaldada ELi „juhuslikel ameeriklastel“ loobuda soovimatust USA kodakondsusest ilma lõivude, täiendavate tõendite ja karistusteta;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(2) ELT L 257, 28.8.2014, lk 214.

(3) ELT L 359, 16.12.2014, lk 1.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0491.

(5) ELT C 101, 16.3.2018, lk 79.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/145

P8_TA(2018)0317

Sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete põhikiri

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete põhikirja kohta (2016/2237(INL))

(2020/C 118/24)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste põhikirja loomise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 225 ja 50,

—	võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (1),

—	võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalettevõtluse algatuse ning sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomise kohta (2),

—	võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega (3),

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldusi sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamise kohta (4),

—	võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest““ (COM(2011)0206),

—	võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „Sotsiaalettevõtluse algatus. Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine“ (COM(2011)0682),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 346/2013 (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1296/2013 (6), eriti selle artikli 2 lõiget 1,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (7), eriti selle artiklit 20,

—	võttes arvesse nõukogu määrust (EÜ) nr 1435/2003 (8)

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kohta (9),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni tellitud uuringut „Vastastikuste ühingute roll 21. sajandil“,

—	võttes arvesse komisjoni sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma 2016. aasta oktoobri aruannet „Sotsiaalsed ettevõtted ja sotsiaalmajandus – tulevikuväljavaated“ (10),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C tellitud 2017. aasta veebruari uuringut „A European Statute for Social and Solidarity-Based Enterprise“ (Euroopa sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte põhikiri),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0231/2018),

arvestades, et mõisteid „sotsiaalmajanduse ettevõte“ ja „solidaarmajanduse ettevõte“ kasutatakse sageli sünonüümidena, kuigi nad ei tähista alati samasuguseid ettevõtteid ja võivad liikmesriigiti suuresti erineda; arvestades, et sotsiaalse ettevõtte mõiste seostub traditsioonilisemate sotsiaalmajanduse organisatsioonidega, nagu ühistud, vastastikused ühingud, liidud ja sihtasutused; arvestades, et sotsiaalse ettevõtte mõiste piirid on andnud sotsiaalteadlaste ja juristide seas alust olulisteks aruteludeks; arvestades, et „sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte“ mõiste peaks saama viivitamata suurema tunnustuse ning selleks tuleks kehtestada õiguslik põhimääratlus, mis aitaks kaasa Euroopa Liidu ja liikmesriikide jõupingutustele sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete edendamisel, et ka nemad saaksid siseturust kasu;

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajandus annab liidu majandusse suure panuse; arvestades, et parlament rõhutas oma 19. veebruari 2009. aasta, 20. novembri 2012. aasta ja 10. septembri 2015. aasta resolutsioonides, et sotsiaal- ja solidaarmajandus annab tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele, kes moodustavad ligikaudu 6,5 % ELi töötajatest ja 10 % ELi ettevõtjatest; arvestades, et see sektor on osutunud finants- ja majanduskriisi suhtes eriti vastupidavaks ning tal on potentsiaali soodustada sotsiaalset ja tehnoloogilist innovatsiooni, luua inimväärseid, kaasavaid, kohalikke ja kestlikke töökohti, edendada majanduskasvu ja keskkonnakaitset ning tugevdada sotsiaalset, majanduslikku ja piirkondlikku ühtekuuluvust; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel on kiiresti muutuvas maailmas sotsiaalsete probleemide lahendamiseks uued võimalused; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajandus areneb pidevalt edasi, soodustades nii majanduskasvu ja tööhõivet, mistõttu seda tuleks soodustada ja toetada;

arvestades, et liikmesriigid reguleerivad oma õigussüsteemides sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid ning sotsiaalmajanduse ettevõtetele kättesaadavaid organisatsioonilisi vorme väga erinevalt; arvestades, et see, millise organisatsioonilise vormi sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõte valib, sõltub kehtivast õigusraamistikust, sotsiaalhoolekande ja solidaarsuse tagamise poliitökonoomiast ning iga riigi kultuurilistest ja ajaloolistest traditsioonidest;

arvestades, et mõnes liikmesriigis on loodud konkreetsed õiguslikud vormid kas nii, et on kohandatud ühistu, vastastikuse ühistu, ühingu või sihtasutuse vm mudelit või on võetud kasutusele sellised õiguslikud vormid, mis tunnustavad paljude üksuste võetud sotsiaalset kohustust ja hõlmavad mõningaid sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele iseloomulikke tunnuseid; arvestades, et teistes liikmesriikides ei ole sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele ühtegi konkreetset õiguslikku vormi loodud ja nad kasutavad seega olemasolevaid õiguslikke vorme, sealhulgas tavaliste äriühingute kasutatavaid õiguslikke vorme, nagu piiratud vastutusega äriühing või aktsiaselts; arvestades, et mõnes liikmesriigis võivad õiguslikud vormid, mida sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted kasutada võivad, olla vabatahtlikud; arvestades, et tuleks märkida, et isegi juhul, kui nende jaoks on välja töötatud konkreetsed õiguslikud vormid, valivad sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted sageli muud õiguslikud vormid, mis vastavad paremini nende vajadustele ja eesmärkidele;

arvestades, et eri õigusraamistike vastuvõtmine paljudes liikmesriikides sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks kinnitab, et arenemas on solidaarsuse ja vastutuse põhimõttel rajanev uut liiki ettevõtlus, mis keskendub rohkem sotsiaalse lisaväärtuse loomisele, kohalikele sidemetele ja kestlikuma majanduse edendamisele; arvestades, et see mitmekesisus näitab ka, et sotsiaalne ettevõtlus on uuenduslik ja kasutoov valdkond;

arvestades, et parlament rõhutas oma 10. septembri 2015. aasta resolutsioonis sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalse innovatsiooni kohta võitluses tööpuudusega, et sotsiaalse innovatsiooni all mõistetakse uute ideede väljatöötamist ja elluviimist, olgu need siis tooted, teenused või sotsiaalse korralduse mudelid, mille eesmärk on tulla toime uute sotsiaalsete, territoriaalsete ja keskkonnaga seotud nõudmiste ja probleemidega, nagu elanikkonna vananemine, rahvaarvu vähenemine, töö- ja pereelu ühitamine, mitmekesisuse haldamine, noorte töötuse vastu võitlemine, tööturult kõige enam tõrjutud inimeste integreerimine ja kliimamuutustega võitlemine;

arvestades, et liikmesriikides sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete loomiseks olemasolevate õiguslike vormide mitmekesisuse tõttu puudub Euroopa Liidus praegu sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtluse erivormi loomise suhtes üksmeel; arvestades, et Euroopa Parlament on juba rõhutanud, kui oluline on uute õigusraamistike väljatöötamine liidu tasandil, kuid alati ka kinnitanud, et need peaksid olema ettevõtetele riigi raamistikke arvestades vabatahtlikud ning nendele peaks eelnema mõjuhinnang, et võtta arvesse liikmesriikides olemasolevaid erinevaid sotsiaalettevõtluse mudeleid; arvestades, et parlament on ka toonitanud, et kõik meetmed peaksid andma lisaväärtust kogu liidule;

arvestades, et sotsiaaldialoog on äärmiselt oluline nii sotsiaalse turumajanduse eesmärkide saavutamise seisukohast, mis tähendab täielikku tööhõivet koos sotsiaalse progressiga, kui ka konkurentsivõime ja õigluse tagamiseks ELi ühtsel turul; arvestades, et sotsiaaldialoog ja sotsiaalpartneritega konsulteerimine ELi poliitikakujundamise raames kujutavad endast märkimisväärset sotsiaalset innovatsiooni;

I.	arvestades, et kuna kättesaadavate õiguslike vormide vahel saab valida, siis selle eeliseks on, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted võivad kujundada oma struktuuri nii, nagu asjaomastes tingimustes, nende päritolutraditsioonides ja äritegevuse liigi puhul neile kõige paremini sobib;

arvestades, et hoolimata eelnimetatust saab liikmesriikide kogemustest tuletada mõned eristavad tunnused ja kriteeriumid, mida sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõte peaks sõltumata oma õiguslikust vormist järgima, et teda saaks sellist tüüpi ettevõtteks pidada; arvestades, et näib olevat soovitav kehtestada ühised tunnused ja kriteeriumid liidu tasandi miinimumstandarditena, et luua selliste ettevõtete jaoks tõhusam ja järjepidevam õigusraamistik ja tagada, et kõikidel sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel oleks olenemata asutamise liikmesriigist ühine identiteet; arvestades, et need organisatsioonilised tunnused peaksid võimaldama, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted säilitavad oma eelise teenuste, sh sotsiaalteenuste pakkumise muude viiside ees;

arvestades, et komisjon on oma 25. oktoobri 2011. aasta teatises („Sotsiaalettevõtluse algatus“) sotsiaalset ettevõtet määratlenud kui „sotsiaalmajanduse valdkonna selline ettevõte, kelle tegevuse eesmärk on pigem sotsiaalse mõju avaldamine kui omanikele või partneritele kasumi tootmine. Innovaatilises ja ettevõtlikus vaimus tegutsedes pakub selline ettevõte turul tooteid ja teenuseid ning kasutab oma kasumit peamiselt sotsiaalsete eesmärkide elluviimiseks. Ettevõtet juhitakse vastutustundlikul ja läbipaistval viisil, kaasates töötajaid, kliente ning teisi ettevõtte majandustegevusega seotud isikuid ja ettevõtjaid.“;

arvestades, et määruses (EL) nr 1296/2013 tähendab mõiste „sotsiaalne ettevõte“ ettevõtet, olenemata selle õiguslikust vormist,

mille peaeesmärk põhikirja või muude juriidiliste dokumentide kohaselt ei ole mitte kasumi teenimine omanikele, liikmetele ja osanikele, vaid mõõdetava positiivse sotsiaalse mõju saavutamine, ja mille käigus ettevõte:

i)	osutab teenuseid või pakub tooteid, mis annavad sotsiaalset kasu, ja/või

ii)	kasutab toodete valmistamise või teenuste osutamise viisi, mis kajastab tema sotsiaalset eesmärki;

b)	mis kasutab oma kasumit esmajoones oma peaeesmärgi saavutamiseks ning on kehtestanud eelnevalt kindlaks määratud menetlused ja eeskirjad kasumi osanikele ja omanikele jagamiseks, mis tagavad, et kasumi mis tahes jaotamine ei takista peaeesmärgi saavutamist; ning

c)	mida juhitakse ettevõtlikul, vastutustundlikul ja läbipaistval moel, eelkõige kaasates töötajaid, kliente ja sidusrühmi, keda tema äritegevus mõjutab;

arvestades, et oma 10. septembri 2015. aasta resolutsioonis märkis parlament, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted, mis ei pea tingimata olema mittetulundusühendused, on sellised ettevõtted, kelle siht on sotsiaalse eesmärgi saavutamine, olgu see siis töökohtade loomine haavatavate rühmade jaoks, oma liikmetele teenuste pakkumine või üldisemalt positiivse sotsiaalse ja keskkonnamõju saavutamine, ning kes taasinvesteerivad kasumi eeskätt nende eesmärkide saavutamisse; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele on iseloomulik lähtuda järgmistest väärtustest:

—	individuaalsete ja sotsiaalsete eesmärkide ülimuslikkus kapitaliga seotud huvide ees;

—	liikmete poolt elluviidav demokraatlik juhtimine;

—	liikmete ja kasutajate huvide ja üldise huvi ühendamine;

—	solidaarsuse ja vastutuse põhimõtete kaitse ja rakendamine;

—	vahendite ülejäägi taasinvesteerimine pikaajalistesse arengueesmärkidesse või liikmetele huvi pakkuvate teenuste või üldhuviteenuste osutamisse;

—	vabatahtliku ja piiramatu liitumise võimalus;

—	autonoomne juhtimine, mis on sõltumatu avaliku sektori asutustest;

arvestades, et eespool esitatud määratlused sobivad kõigi sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetega ning ühendavad nende ühised omadused, olenemata liikmesriigist, kus nad on asutatud, ja õiguslikust vormist, mille nad on vastavalt siseriiklikule õigusele valinud; arvestades, et need tunnused võiksid olla lähtekohaks sotsiaalse ettevõtte valdkondadeülese ja konkreetsema õigusliku määratluse jaoks, milles ELi tasandil kokku lepitakse ja mida seal kohaldatakse;

O.	arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted on avalikest asutustest sõltumatud eraõiguslikud organisatsioonid;

P.	arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted tegutsevad turul ettevõtlikul viisil; arvestades, et see tähendab, et sotsiaalsete ettevõtete tegevus on ärilise iseloomuga;

Q.	arvestades, et maapiirkonnad omavad sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks suurt potentsiaali, ning arvestades, et seetõttu on ülioluline, et maapiirkondades oleks olemas asjakohane taristu;

R.	arvestades, et noorte ettevõtluskultuuri edendamisel tuleb pidada esmatähtsateks valdkondadeks haridust ja koolitust;

S.	arvestades, et ELis tervishoiu ja sotsiaalabi valdkonnas tegutsevad vastastikused ühingud annavad tööd 8,6 miljonile inimesele ja pakuvad abi 120 miljonile kodanikule; nimetatud vastastikuste ühingute turuosa on 24 % ja nad annavad üle 4 % liidu SKPst;

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte peamine eesmärk peab olema sotsiaalsete väärtuste loomisele kaasaaitamine; arvestades, et sellised sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted peaksid selgelt püüdma tuua kasu kogukonnale üldiselt või konkreetsele inimrühmale, mis ei hõlma üksnes nende liikmeid; arvestades, et sotsiaalse ettevõtte taotletav ühiskondlik eesmärk peaks olema selle asutamisdokumentides selgelt esile toodud; arvestades, et mõistet „sotsiaal- ja sotsiaalmajanduse ettevõte“ ei tohiks segi ajada mõistega „ettevõtja sotsiaalne vastutus“, ehkki äriühingud, kes osalevad sageli ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud tegevuses, võivad olla sotsiaalse ettevõtlusega tihedalt seotud; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete eesmärk ei ole traditsioonilise ärikasumi saamine, vaid pigem võimaliku loodud lisaväärtuse kasutamine projektide arendamiseks, mille eesmärk on parandada oma sihtrühmade keskkonda;

arvestades, et sotsiaalsel ettevõtlusel on suur potentsiaal sellistes valdkondades nagu digiteerimine, kaugeleulatuvad kliimaeesmärgid, ränne, ebavõrdsus, kogukondade arendamine, eriti äärealadel, sotsiaalhoolekanne ja tervishoid, puuetega inimeste vajadused, võitlus vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse, pikaajalise töötuse ja soolise ebavõrdsuse vastu ning konkreetsed keskkonnaeesmärgid; arvestades, et enamik sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetest tegutseb turul ettevõtlikul viisil, võttes majanduslikke riske;

arvestades, et sotsiaal- ja sotsiaalmajanduse ettevõtete tegevus peaks olema ühiskondlikult kasulik; arvestades, et nad võivad tegutseda paljudel eri aladel; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted tegelevad tavaliselt selliste teenuste osutamisega, mis peaksid parandama kogukonna elutingimusi, eelkõige teenustega, mis on mõeldud ebakindlas olukorras olevate inimeste toetamiseks või inimestele, kes on sotsiaal-majanduslikult tõrjutud, ning hõlbustama ebasoodsas olukorras olevate rühmade tööturule integreerumist; arvestades, et kuna sotsiaalsed ettevõtted loovad sotsiaalset väärtust ja suudavad integreerida kauaaegseid töötuid, edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduskasvu, on siseriiklikes õigusaktides saanud üldiseks suundumuseks laiendada tegevusi, millega sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel on õigus tegeleda, tingimusel et need pakuvad üldist huvi ja/või on ühiskondlikult kasulikud, näiteks ühiskondlike teenuste osutamine, sealhulgas hariduse, tervishoiu, kultuuri, eluaseme, vaba aja ja keskkonna valdkonnas;

arvestades, et sotsiaal ja solidaarmajanduse ettevõtted annavad 21. sajandi ärimudeli, mis tasakaalustab finants- ja sotsiaalsed vajadused; arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted on tavaliselt seotud sotsiaalse, tehnoloogilise ja majandusliku innovatsiooniga, mis on seotud nende tegevuse laienemisega kaupade või teenuste tarnimiseks uutesse valdkondadesse, sealhulgas keskkonna-, tervishoiu-, kultuuri-, haridus- ja vabaajateenuste valdkondadega, ja/või uuenduslike tootmis- või töökorraldusmeetodite kasutuselevõtuga, mille eesmärk on tulla toime uute sotsiaalsete, territoriaalsete ja keskkonnaalaste nõuete ja probleemidega, nagu vananev elanikkond, rahvastikukadu, töö- ja eraelu tasakaal, mitmekesisuse juhtimine, noorte töötuse vähendamine, tööturult enim tõrjutud inimeste integreerimine ja võitlus kliimamuutustega;

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted pakuvad oma sotsiaalse ja integreeritud iseloomu tõttu tööd nende töötajate rühmadele, kes on tööturul kõige sagedamini välja jäetud, ning arvestades, et nad aitavad oluliselt kaasa pikaajaliste töötute tööturule tagasitoomisele ja üldise tööpuuduse vastu võitlemisele, edendades seeläbi sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduskasvu;

Y.	arvestades, et sotsiaalne majandus, võttes arvesse sellesse kuuluvate ettevõtete ja organisatsioonide eripära, erieeskirju, sotsiaalseid kohustusi ja uuenduslikke meetodeid, on palju kordi näidanud, et suudab majanduslikele raskustele vastu panna ning kriisist kiiremini välja tulla;

arvestades, et eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul täidab töötajate finantsosalus sageli sotsiaalset eesmärki, nagu näitab parimate tavade näide Hispaania pikaajaliste töötute eduka taasintegreerimise kohta Sociedad Laborali (SL) ettevõttemudeli kaudu, mille kohaselt saavad tööotsijad kasutada oma töötushüvitist ettevõtte loomiseks, luues nii rohkem töökohti, samas kui riik toetab ja nõustab juhtimisküsimustes;

AA.

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted ei pruugi tingimata olla mittetulunduslikud organisatsioonid, vaid võivad olla ka tulunduslikud, tingimusel et nende tegevus vastab täielikult Euroopa sotsiaalse ettevõtluse märgise saamise kriteeriumidele; arvestades, et sellest hoolimata peaks sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte põhirõhk olema eelkõige sotsiaalsetel väärtustel ning kestva positiivse mõju avaldamisel ühiskonna heaolule ja majanduslikule arengule ning mitte omanikele, liikmetele või osanikele kasumi teenimisel; arvestades, et sellega seoses tuleb sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete puhul kehtestada range piirang kasumi ja vara jagamisele liikmete või osanike vahel – nn varade lukustamine; arvestades, et kasumi jaotamist võiks lubata piiratud ulatuses sõltuvalt sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte õiguslikust vormist, kuid jaotamist reguleeriv kord ja eeskirjad tuleks välja töötada nii, et alati oleks tagatud, et see ei kahjusta ettevõtte peamist sotsiaalset eesmärki; arvestades, et igal juhul tuleks kõige suurem osa sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte saadud kasumist taasinvesteerida või kasutada muul viisil tema sotsiaalse eesmärgi hoidmiseks ja saavutamiseks;

AB.

arvestades, et kasumi jaotamise piirang peaks oma mõjususe tagamiseks hõlmama mitmeid aspekte, eelkõige perioodiliste dividendide maksmist, kogutud reservide jaotamist, järelejäänud varade võõrandamist juriidilise isiku lõpetamise korral, sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte muutmist muud liiki organisatsiooniks, kui see on lubatud, ja sellise ettevõtte staatuse kaotamist; arvestades, et kasumi jaotamise piirangut võib kaudselt rikkuda ka töötajatele või juhatajatele põhjendamatu ja turutasemest kõrgema tasu maksmine;

AC.

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid tuleks juhtida kooskõlas selliste demokraatliku valitsemistava mudelitega, millesse on kaasatud töötajad, kliendid ja sidusrühmad, keda otsustusprotsessis osalemine mõjutab; arvestades, et see osalusmudel kujutab endast struktuurset menetlust, mille eesmärk on kontrollida tegelikku püüdlemist organisatsiooni sotsiaalsete eesmärkide täitmise poole; arvestades, et liikmete otsustamisvolitused ei peaks põhinema üksnes või peamiselt nende võimalikul kapitaliosalusel, isegi kui sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte õiguslik vorm on äriühing;

AD.

arvestades, et mõnes liikmesriigis võib sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõte tegutseda äriühingu õiguslikus vormis; arvestades, et äriühingu ELi tasandil sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõttena tunnustamise võimalus tuleks seada sõltuvusse teatavate nõuete ja tingimuste täitmisest, mis aitaks lahendada võimalikke vastuolusid äriühingu vormi ja sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte mudeli vahel;

AE.	arvestades, et töötajate kohtlemine sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetes peaks olema võrdväärne harilike äriühingute töötajate kohtlemisega;

AF.

arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete positiivne mõju kogukonnale võib õigustada konkreetsete meetmete kohaldamist nende toetamiseks, näiteks toetuste maksmist ning soodsate maksu- ja riigihankemeetmete vastuvõtmist; arvestades, et neid meetmeid tuleks põhimõtteliselt pidada aluslepingutega kooskõlas olevaks, kuna nendega püütakse soodustada selliste majandustegevuste või valdkondade arengut, mille peamine eesmärk on mõjutada positiivselt ühiskonda, ning nende ettevõtete suutlikkus tulu ja kasumit teenida on oluliselt rohkem piiratud kui äriühingutel;

AG.	arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 346/2013 (11) sätestatakse Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide loomise tingimused ja nõuded;

AH.

arvestades, et liit peaks looma sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele sertifikaadi või märgise, et muuta need ettevõtted nähtavamaks ja edendada sidusamat õigusraamistikku; arvestades, et avaliku sektori asutused peaksid sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtet, kellele hakatakse märgist omistama, eelnevalt kindlasti kontrollima ja veenduma, et asjaomane ettevõtja täidab nõudeid, nii et talle saaks märgise anda ja tal oleks võimalik kõikidest ELi tasandil selliste ettevõtete heaks kehtestatud meetmetest kasu saada; arvestades, et kui sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõte neid nõudeid ja oma õiguslikke kohustusi ei täida, tuleks tema sertifikaat tühistada;

AI.	arvestades, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted peaksid igal aastal esitama sotsiaalaruande, kus nad annavad aru vähemalt oma tegevusest, tulemustest, sidusrühmade kaasamisest, kasumi jaotamisest, palkadest, toetustest ja muudest saadud hüvedest;

rõhutab, kui suur tähtsus on Euroopa ligikaudu kahel miljonil sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõttel (12), kus töötab rohkem kui 14,5 miljonit inimest (13), ning kui ülimalt olulised on need kvaliteetsete töökohtade loomiseks, sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse jaoks ning majanduskasvu jätkumiseks siseturul;

palub, et komisjon võtaks liidu tasandil kasutusele sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele antava Euroopa sotsiaalmajanduse märgise, mis tugineks selgetele kriteeriumidele ja tõstaks esile nende ettevõtete spetsiifilisi omadusi ja sotsiaalset mõju, suurendaks nende nähtavust, julgustaks tegema investeeringuid, lihtsustaks juurdepääsu rahastamisele ning nende jaoks, kes soovivad laieneda oma riigis või teistesse liikmesriikidesse, juurdepääsu ühtsele turule, austades samal ajal eri liikmesriikide selle valdkonna õiguslikke vorme ja raamistikke;

on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgise võivad saada eraorganisatsioonid ja üksused, kes vastavad rangelt teatavatele sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele esitatavatele õiguslikele nõuetele kogu oma tegevuses, olenemata nende asutamise õiguslikust vormist liikmesriigis; sedastab, et märgis peaks ettevõtetele olema vabatahtlik;

on arvamusel, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgis peaks ettevõtjate jaoks olema vabatahtlik, kuid seda tuleb tunnustada kõikides liikmesriikides;

on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgise saamise ja säilitamise õiguslikud tingimused tuleks kindlaks määrata viitena teatud tunnustele ja ühtsetele kriteeriumidele, eriti käesoleva resolutsiooni lisas viidatud tunnustele ja kriteeriumidele;

rõhutab, et kuna nõudlus sotsiaalteenuste järele kasvab, muutuvad sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted liidus üha tähtsamateks sotsiaalteenuste pakkujateks, toetades inimesi, keda ohustab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus või kes seda kogevad; rõhutab, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted ei tohiks avaliku sektori sotsiaalteenuseid asendada, vaid peaksid neid täiendama; juhib tähelepanu sellele, kui tähtsad on sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted, kuna need pakuvad koostöös kohalike ametiasutuste ja vabatahtlikega sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuseid ning täidavad konkreetseid keskkonnaga seotud ülesandeid; rõhutab asjaolu, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted võivad lahendada teatavaid sotsiaalseid probleeme alt-üles lähenemisviisi abil;

märgib, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted pakuvad tööhõivevõimalusi puudega inimestele ning muudest ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest pärit inimestele;

rõhutab, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted on suuresti kohaliku ja piirkondliku suunitlusega, mis annab neile eelise paremini tunda konkreetseid vajadusi ja pakkuda sellele vastavalt piirkonna jaoks vajalikke tooteid ja teenuseid, parandades seeläbi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

märgib, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted võivad aidata suurendada soolist võrdõiguslikkust ning vähendada soolist palgalõhet;

10.

rõhutab vajadust pakkuda töökohti tööturult kõige sagedamini kõrvale jäetud isikutele pikaajaliste töötute taasintegreerimise ja üldiselt töötuse vastu võitlemise abi;

11.

on arvamusel, et luua tuleks liikmesriike kaasav mehhanism, mille kaudu asjaomaseid õiguslikke nõudeid täitvad juriidilised isikud saaksid Euroopa sotsiaalmajanduse märgise; igal eraõigusega reguleeritaval ning õiguslikke kriteeriumeid täitval juriidilisel isikul peaks olema õigus saada ELi märgis, olenemata sellest, kas asutamisjärgsel liikmesriigil on sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks eriline õiguslik vorm;

12.

on seisukohal, et tihedas koostöös liikmesriikidega tuleks luua mehhanism Euroopa sotsiaalmajanduse märgise kaitsmiseks ning petturlike sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete asutamise ja tegutsemise ärahoidmiseks; see mehhanism peaks tagama, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgist omavate ettevõtete vastavust märgise sätetele kontrollitaks korrapäraselt; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid kehtestama tõhusad ja proportsionaalsed karistused tagamaks, et märgist ei saadud ega kasutata vääralt;

13.

on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgist omavaid sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid tuleks sellisena tunnustada kõikides liikmesriikides, vastavalt nende sotsiaalse tegevuse liigile, ning neil peaksid olema samad hüved, õigused ja kohustused nagu nende tegevuskoha liikmesriigi õiguse alusel asutatud ettevõtetel;

14.

rõhutab, et on vaja laiaulatuslikku ja kaasavat liidu tasandi määratlust, mis tõstaks esile põhimõtet, et märkimisväärne osa ettevõtte kasumist tuleks uuesti investeerida või kasutada muul viisil sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks; tõstab esile konkreetsed probleemid, mida sotsiaalalal tegutsevad ühistud ja tööintegratsiooni sotsiaalmajanduse ettevõtted peavad oma ülesannete täitmisel lahendama, aidates neid, keda tööturult kõige sagedamini tõrjutakse, ja rõhutab vajadust need organisatsioonid uue märgisega hõlmata;

15.

on arvamusel, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgise saamise ja säilitamise miinimumkriteeriumiteks ja õiguslikeks nõueteks peaks olema sotsiaalselt kasulik tegevus, mis tuleks määratleda liidu tasandil; juhib tähelepanu sellele, et niisugune tegevus peaks olema mõõdetav sotsiaalse mõju seisukohalt sellistes valdkondades nagu kaitsetute isikute sotsiaalne integratsioon, tõrjutuse ohus olevate isikute integreerimine tööturul kvaliteetsetele ja jätkusuutlikele töökohtadele, soolise ebavõrdsuse vähendamine, rändajate tõrjumise vastu võitlemine, võrdsete võimaluste parandamine tervishoiu, hariduse, kultuuri ja korralike eluasemete abil, vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemine; rõhutab, et sotsiaalsed- ja solidaarmajanduse ettevõtted peavad oma tegevuses järgima parimaid tavasid seoses töö- ja tööhõivetingimustega;

16.

toonitab, et selleks, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid ei seataks ebasoodsasse olukorda, tuleb tagada, et märgise saamisega seotud kulud ja formaalsused oleksid minimaalsed, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata väikestele ja keskmise suurusega sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele; seega peavad liidu tasandi kriteeriumid olema lihtsad ja selged ning põhinema olulistel ja mitteformaalsetel teguritel ning asjaomased menetlused ei tohi olla koormavad; märgib, et kuigi aruandluskohustused on mõistlik vahend, millega kinnitada, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel on jätkuvalt õigus saada Euroopa sotsiaalmajanduse märgist, ei tohi selliste aruannete ja lisatava kohustusliku teabe sagedus olla liigselt koormav; täheldab, et märgistamse või sertifitseerimise kulusid saaks piirata, kui selle keskne haldamine toimuks riigiasutuste tasandil, kes võiksid koostöös sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetega anda märgise halduse ja käsitlemise üle riigiasutustele, järgides sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete üleeuroopaliselt määratletud kriteeriumeid;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles Euroopa sotsiaalmajanduse märgist aktiivselt edendama ning teavitama sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete loodavast sotsiaalsest ja majanduslikust kasust, mille hulgas on ka kvaliteetsete töökohtade loomine ja sotsiaalne sidusus;

18.

tuletab meelde, et ettevõtjate sotsiaalse vastutuse strateegiate rakendamisest ettevõtete äriplaanide raames ei piisa selleks, et liigitada ettevõte sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteks, ning toonitab seepärast, kui oluline on eristada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid ettevõtetest, mis järgivad ettevõtjate sotsiaalse vastutuse põhimõtet;

19.

kutsub komisjoni üles tagama, et tema poliitika kajastaks kohustust luua sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõttete jaoks soodne keskkond; kutsub komisjoni sellega seoses üles viima koostöös liikmesriikide ja sotsiaalse ettevõtluse sektoriga läbi võrdleva uuringu erinevate sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid reguleerivate riiklike ja piirkondlike õigusraamistike kohta kogu ELis ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete tegutsemistingimuste ja omaduste kohta, sealhulgas käsitledes nende suurust, arvu ja tegevusvaldkonda ning mitmesuguseid riiklikke sertifitseerimis-, staatuse ja märgistamissüsteeme;

20.

rõhutab, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel on enamikus ELi liikmesriikides pikk ajalugu ning need on muutunud vajalikeks ja olulisteks turuosalisteks;

21.

usub, et sotsiaalmajanduse ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete investeerimisprioriteedid ei tohiks olla piiratud sotsiaalse kaasatusega, vaid peaksid hõlmama tööhõivet ja haridust, et kajastada paljusid erinevaid majandustegevusi, kus nad on tegevad;

22.

nõuab programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ jätkamist, selle eelarve tõhusat kasutamist ja hõlpsat juurdepääsu programmi puudutavale teabele;

23.

nõuab sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete asutamiskorra lihtsustamist, et liigne bürokraatia ei kujutaks endast sotsiaalse ettevõtluse jaoks takistust;

24.

kutsub komisjoni üles koostama koostöös liikmesriikidega loetelu (mida tuleks läbi vaadata) liikmesriikides esinevatest õiguslikest vormidest, millel on sotsiaalse ettevõtluse omadused, ja seda loetelu pidevalt ajakohastama, austades samal ajal sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete ajaloolisi ja õiguslikke eripärasid;

25.

kutsub komisjoni üles integreerima sotsiaalmajandust paremini liidu õigusaktidesse, et luua võrdsed võimalused ühelt poolt sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete ning teiselt poolt muud liiki ettevõtete jaoks;

26.

rõhutab, kui oluline on luua sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete võrgustikke ja palub, et liikmesriigid ergutaksid parimate tavade vahetamist nii liikmesriikide siseselt (näiteks riiklike kontaktpunktide loomisega) kui ka liidu tasandil, kaasates mitte ainult sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid endid, vaid ka traditsioonilisi ettevõtteid, teadusringkondi ja muid huvitatud osalisi; palub, et komisjon jätkaks sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma kontekstis ja koos liikmesriikidega teabe kogumist ja jagamist olemasolevate heade tavade kohta ning analüüsiks kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete poolt nii avaliku sektori poliitika arengusse kui ka kohalikesse kogukondadesse tehtavate panuste kohta;

27.

rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peaksid asjaomastes poliitikavaldkondades, programmides ja tavades sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte mõõdet rohkem arvestama;

28.

rõhutab tungivalt, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete toimimise normides tuleb austada ausa konkurentsi põhimõtteid ega tohi lubada ebaausat konkurentsi, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid toimida;

29.

kutsub komisjoni üles uurima olemasolevaid liidu õigusakte ning esitama vajaduse korral seadusandlikke ettepanekuid sotsiaalseid ja solidaarseid ettevõtteid toetava sidusama ja täielikuma õigusraamistiku loomiseks, eelkõige – kuid mitte ainult – riigihanke, konkurentsiõiguse ja maksustamise valdkonnas, et asjaomaseid ettevõtteid koheldaks viisil, mis vastab nende erilisele olemusele ning panusele sotsiaalsesse sidususse ja majanduskasvu; on seisukohal, et sellised meetmed tuleks teha kättesaadavaks ettevõtjatele, kes on omandanud Euroopa sotsiaalmajanduse märgise, mis tagab kriteeriumide täitmise sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte puhul; on seisukohal, et sellised seadusandlikud ettepanekud võiksid hõlbustada eelkõige sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel teha teiste selliste ettevõtetega piiriülest koostööd ja tehinguid;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma käegakatsutavaid meetmeid, et kõrvaldada takistused ja meelitada ligi sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks vajalikku avaliku ja erasektori rahastamist, sh edendades Euroopa sotsiaalmajanduse märgist;

31.

nõuab, et sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks loodaks avalik mitmekeelne Euroopa platvorm, kus oleks võimalik saada ja vahetada teavet asutamise, ELi pakutavate rahastamisvõimaluste ja nõuete, avalikes hangetes osalemise ja võimalike õiguslike struktuuride kohta;

32.

peab vajalikuks, et komisjon hindaks võimalust luua rahastamisliin, mille kaudu toetada innovatsiooni sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetes, eelkõige juhul, kui ettevõtte tegevuste uuenduslik olemus raskendab harilikes turutingimustes piisava rahastuse tagamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles astuma konkreetseid samme, et muuta sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks lihtsamaks meelitada ligi rahalisi vahendeid, mida nad vajavad oma tegevuse jätkamiseks;

33.

rõhutab vajadust toetada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid piisavate rahaliste vahenditega, sest rahaline jätkusuutlikkus on nende eluspüsimiseks väga oluline; rõhutab, et on vaja suurendada erainvestorite ja avaliku sektori asutuste rahalist toetust sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetele piirkondlikul, riiklikul ja liidu tasandil, pöörates erilist tähelepanu innovatsiooni rahastamisele; palub, et komisjon tugevdaks liidupoolse rahastamise sotsiaalset mõõdet järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2012–2027), pidades silmas näiteks Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi, edendamaks sotsiaalmajandust ja sotsiaalset ettevõtlust; kutsub komisjoni üles tugevdama Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi rakendamist ning selle mikrorahastamise ja sotsiaalse ettevõtluse tegevussuunda ning suurendama finantssektoris teadlikkust sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete omaduste ning majanduslike ja sotsiaalsete hüvede kohta; peab samuti vajalikuks, et üldiselt toetataks alternatiivseid rahastamisviise, nagu riskikapitalifondid, idufirmade rahastamine, mikrokrediit ja ühisrahastamine, et suurendada selles sektoris investeeringuid Euroopa sotsiaalmajanduse märgise alusel;

34.

nõuab liidu vahendite tõhusat kasutamist ning rõhutab, et abisaajate juurdepääsu nendele vahenditele tuleb lihtsustada, et muu hulgas toetada ja tugevdada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid nende peaeesmärgi saavutamisel, mis on sotsiaalse mõju avaldamine ja mitte kasumi maksimeerimine, mis lõppkokkuvõttes pakub ühiskonnale pikas perspektiivis investeeringutasuvust; kutsub komisjoni üle vaatama seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga (2021–2027) läbi sotsiaalinvesteerimisfonde reguleeriva raamistiku, et hõlbustada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete juurdepääsu finantsturule; nõuab sellega seoses tõhusat Euroopa kampaaniat bürokraatia vähendamiseks ning Euroopa sotsiaalmajanduse märgise edendamiseks;

35.

täheldab sellega seoses, et sotsiaalmajandus tegeleb jätkuvalt raskustega, mis on seotud riigihangetele juurdepääsuga, nagu suuruse ja finantssuutlikkusega seotud takistused; kordab, kui oluline on tõhusalt rakendada liikmesriikides riigihanke reformi paketti, et saavutada nende ettevõtete suurem osalemine avalike lepingute hankemenetluses, levitades paremini hankeid puudutavat teavet, norme ja kriteeriumeid ning parandades selliste ettevõtete jaoks lepingute kättesaadavust, sealhulgas sotsiaalklauslid ja -kriteeriumid, lihtsustades menetlusi ja koostades pakkumisi sellisel viisil, mis muudab need väiksemate tegutsejate jaoks paremini juurdepääsetavaks;

36.

tunnistab sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete rahalise toetamise tähtsust; palub, et komisjon võtaks arvesse sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete eriomadusi, kui nad saavad riigiabi; teeb ettepaneku hõlbustada juurdepääsu rahastamisele, võttes aluseks kategooriad, mis on sätestatud määruses (EL) nr 651/2014 (14);

37.

märgib, et lisaks rahastamisele on selle sektori kasvu edendamisel oluline ka haridus- ja koolitusteenuste pakkumine isikutele, kes sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetes töötavad, eriti selleks, et arendada ettevõtlusoskusi ja põhilisi majandusteadmisi ettevõtte juhtimisest, aga et ka pakkuda spetsialistide toetust ja lihtsustada haldamist; kutsub liikmesriike üles kehtestama sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks poliitikameetmed ja looma soodsama maksustamiskorra;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid ning analüüse sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete ja nende panuse kohta avaliku sektori poliitikasse riikides ja nende vahel, võttes arvesse selliste ettevõtete eripära, ning kasutama sobivaid ja asjakohaseid kriteeriumeid, et parandada poliitika ja strateegiate kujundamist ning töötada välja vahendeid nende arengu toetamiseks;

39.

palub komisjonil esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 50 alusel ettepanek võtta vastu õigusakt Euroopa sotsiaalmajanduse märgise loomise kohta sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks, lähtudes käesolevas lisas toodud üksikasjalikest soovitustest;

40.

on seisukohal, et taotletava ettepaneku finantsmõju peaksid katma EL ja liikmesriigid;

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0062.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0429.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0320.

(4) 13766/15 SOC 643 EMPL 423.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 346/2013 Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 18).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1296/2013, millega luuakse Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm (EaSI) ning muudetakse otsust nr 283/2010/EL, millega luuakse tööhõive elavdamise ja sotsiaalse kaasamise Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 238).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65).

(8) Nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (ELT L 207, 18.8.2003, lk 1).

(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0094.

(10) http://ec.europa.eu/growth/tools-databases/newsroom/cf/itemdetail.cfm?item_id=9024.

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 346/2013 Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 18).

(12) https://ec.europa.eu/growth/sectors/social-economy_et.

(13) http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=et&pubId=7523, lk 47.

(14) Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrus (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L 187, 26.6.2014, lk 1).

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Soovitus 1 (Euroopa sotsiaalmajanduse märgise loomine ja ettevõtete kvalifitseerimine)

Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetava õigusakti eesmärk peaks olema luua Euroopa sotsiaalmajanduse märgis, mis oleks sotsiaalmajandusel ja solidaarsusel põhinevatele ettevõtetele (sotsiaal- ja – ja solidaarmajanduse ettevõtted) vabatahtlik, olenemata õiguslikust vormist, mille nad on otsustanud liikmesriigi õiguse kohaselt võtta.

Euroopa Parlament on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajanduse märgis tuleks anda üksnes ettevõtetele, mis vastavad kumulatiivselt järgmistele kriteeriumidele:

a)	organisatsioon peaks olema eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud liikmesriigis mis tahes võimaliku vormi ja ELi õiguse kohaselt ning mis on sõltumatu riigist ja avaliku sektori asutustest;

b)	selle keskne eesmärk peab olema üldine huvi või avalik hüve;

see peaks põhimõtteliselt läbi viima sotsiaalselt kasulikku ja solidaarsusel põhinevat tegevust, st selle tegevuse eesmärk peaks olema toetada kaitsetuid rühmi, võidelda sotsiaalse tõrjutuse, ebavõrdsuse ja põhiõiguste rikkumise vastu, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil, või aidata kaitsta keskkonda, bioloogilist mitmekesisust, kliimat ja loodusvarasid;

selle suhtes tuleks kohaldada vähemalt osalist kasumi jaotamise piirangut ning erieeskirju kasumi ja vara jaotamise kohta kogu selle eluea jooksul, sealhulgas selle tegevuse lõpetamise korral; igal juhul tuleks suurem osa ettevõtte saadud kasumist taasinvesteerida või kasutada muul viisil selle sotsiaalse eesmärgi saavutamiseks;

e)	seda tuleks juhtida kooskõlas selle tegevusest mõjutatud töötajaid, kliente ja sidusrühmi kaasavate demokraatlike juhtimismudelitega; otsuste tegemisel ei tohi liikmete mõjuvõim ja kaalukus põhineda nende võimalikul osalusel kapitalis;

Euroopa Parlament on seisukohal, et miski ei takista tavapärastel ettevõtetel saamast Euroopa sotsiaalmajanduse märgist, kui need täidab eespool nimetatud tingimusi, eelkõige seoses kasumi jaotamise, juhtimise ja otsuste tegemisega.

Soovitus 2 (Euroopa sotsiaalmajanduse märgise sertifitseerimise, järelevalve ja kontrolli mehhanism)

Õigusaktiga tuleks luua liikmesriike ja sotsiaalmajanduse esindajaid kaasav mehhanism seadusliku märgise sertifitseerimiseks, järelevalveks ja kontrollimiseks. Selline mehhanism on väga oluline, et kaitsta sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtte seaduslikku märgist ning säilitada selle olemuslik väärtus. Euroopa Parlament on seisukohal, et selline kontroll peaks hõlmama sotsiaalse ettevõtluse sektorit esindavaid organisatsioone.

Asjaomaste eeskirjade rikkumise eest määratavad karistused võiksid ulatuda hoiatusest märgise tagasivõtmiseni.

Soovitus 3 (Euroopa sotsiaalmajanduse märgise tunnustamine)

Euroopa sotsiaalmajanduse märgis peaks kehtima kõikides liikmesriikides. Märgist omavat ettevõtet tuleks sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõttena tunnustada kõikides liikmesriikides. Kui ettevõttel on märgis, peaks ta saama tegutseda teistes liikmesriikides samadel tingimustel nagu sealsed ettevõtted, mis seda märgist omavad. Neil peaksid olema samad hüved, õigused ja kohustused nagu nende tegevuskoha liikmesriigi õiguse alusel asutatud sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetel.

Soovitus 4 (teavitamiskohustus)

Õigusaktiga tuleks kohustada märgist säilitada soovivaid sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid andma igal aastal välja sotsiaalseid aruandeid oma tegevuse, tulemuste, sidusrühmade kaasamise, kasumi jaotamise, palkade, toetuste ja muude saadud hüvede kohta. Selles osas peaks komisjonil olema õigus koostada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete aitamiseks mudel.

Soovitus 5 (heade tavade suunised)

Õigusaktiga tuleks komisjonile anda ka õigus koostada Euroopa sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks häid tavasid käsitlevad suunised. Sellised head tavad peaksid eelkõige hõlmama järgmist:

a)	tõhusa demokraatliku juhtimise mudelid;

b)	konsulteerimine tõhusa äristrateegia loomiseks;

c)	kohandumine sotsiaalsete vajaduste ja tööturuga, eelkõige kohalikul tasandil;

d)	palgapoliitika, kutsekoolitus, töötervishoid ja -ohutus ning tööhõive kvaliteet;

e)	suhted kasutajate ja klientidega ning turu või riigi poolt rahuldamata sotsiaalsetele vajadustele vastamine;

f)	ettevõtte olukord seoses mitmekesisuse, mittediskrimineerimise ning meestele ja naistele võrdsete võimaluste pakkumisega nende liikmete hulgas, sealhulgas vastutavate ja juhtivate ametikohtade puhul;

Soovitus 6 (õiguslike vormide loetelu)

Õigusakt peaks sisaldama Euroopa sotsiaalmajanduse märgise tingimustele vastavate, liikmesriikides esinevate ettevõtete õiguslike vormide loetelu. Selline loetelu tuleks korrapäraselt läbi vaadata. Selleks et tagada läbipaistvus ja tõhus koostöö liikmesriikide vahel, tuleks see nimekiri avaldada Euroopa Komisjoni veebisaidil.

Soovitus 7 (kehtivate õigusaktide läbivaatamine)

Komisjonil palutakse vaadata läbi kehtivad õigusaktid ja esitada vajaduse korral seadusandlikud ettepanekud sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid toetava sidusama ja täielikuma õigusraamistiku loomiseks;

Soovitus 8 (sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete ökosüsteem ja liikmesriikide koostöö)

Komisjon peaks tagama, et tema poliitika kajastaks kohustust luua sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete jaoks ökosüsteem. Komisjonil palutakse võtta arvesse asjaolu, et sotsiaalsed ja solidaarsed ettevõtted on suuresti kohaliku ja piirkondliku suunitlusega, mis annab neile eelise paremini tunda konkreetseid vajadusi ja pakkuda vastavalt nendele enamasti kogukonnapõhiseid tooteid ja teenuseid ning tõhustada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Komisjonil palutakse astuda samme, et edendada sotsiaalsete ja solidaarsete ettevõtete vahelist koostööd riikide ja sektorite piiride üleselt, et soodustada teadmiste ja tavade vahetamist nii, et toetada selliste ettevõtete arengut;

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/158

P8_TA(2018)0294

ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimised

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimisi (2017/2056(INI))

(2020/C 118/25)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 8 ning V jaotist, eriti selle artikleid 21, 22 ja 36, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

—	võttes arvesse, et Euroopa Liit ja Aserbaidžaan alustasid 7. veebruaril 2017 läbirääkimisi uue laiaulatusliku lepingu üle, mis peaks asendama Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Aserbaidžaani Vabariigi vahel 1999. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingu (1),

—	võttes arvesse kõnealuse lepingu läbirääkimisjuhiste vastuvõtmist nõukogus 7. novembril 2016. aastal,

—	võttes arvesse 7. novembril 2006. aastal Brüsselis ELi ja Aserbaidžaani vahel allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit strateegilise partnerluse kohta energia valdkonnas,

—	võttes arvesse 9. veebruaril 2018. aastal toimunud Euroopa Liidu ja Aserbaidžaani koostöönõukogu 15. kohtumise peamisi tulemusi,

—	võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2017. aasta aruannet ELi ja Aserbaidžaani suhete kohta läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika raamistikus (SWD(2017)0485),

—	võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee juhatuse 30. oktoobri 2017. aasta läkitust riigipeadele või valitsusjuhtidele,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel (2),

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (3),

—	võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, sealhulgas 24. novembri 2017. aasta ühisavaldust,

—	võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 2016. aasta juunis avaldatud üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat, eriti selles sätestatud peamisi põhimõtteid,

—	võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni Aserbaidžaani ajakirjaniku Afgan Muhtarli juhtumi kohta (4) ning teisi resolutsioone Aserbaidžaani kohta, eelkõige inimõiguste olukorda ja õigusriigi põhimõtet käsitlevaid resolutsioone,

—	võttes arvesse välisasjade ja julgeolekupoliitika ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste pressiesindaja 14. jaanuari 2018. aasta avaldust ajakirjanik Afgan Mukhtarlile karistuse määramise kohta Aserbaidžaanis,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 11. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Aserbaidžaanis,

—	võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee algatas 5. detsembril 2017 rikkumismenetluse, sest Aserbaidžaani ametivõimud keelduvad jätkuvalt rakendamast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas Ilgar Mammadov vs. Aserbaidžaan,

—	võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) 2. märtsi 2018. aasta vajaduste hindamise missiooni aruannet Aserbaidžaani ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 4 ja artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8-0185/2018),

arvestades, et idapartnerlus põhineb Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Euroopa Liidu ühistel kohustustel tugevdada oma suhteid ning järgida rahvusvahelist õigust ja põhiväärtusi, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava, inimõiguste ja põhivabaduste austamist; arvestades, et ELi ja Aserbaidžaani vahelises uues lepingus tuleks soodustada liidu huvisid piirkonnas ning edendada liidu väärtusi;

arvestades, et Euroopa Parlament soodustab suhete süvendamist kõigi idapartnerluse liikmetega sel määral, mil nad neid põhiväärtusi austavad; arvestades, et idapartnerlust käsitlevas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta resolutsioonis soovitatud atraktiivne pikemaajaline idapartnerluse EaP+ mudel, mis võiks lõpuks viia muu hulgas tolliliidu, energialiidu, digitaalse liidu ja Schengeni alaga ühinemiseni, tuleks teha idapartnerluse poliitika raames kättesaadavaks ka riikidele, kellel ei ole ELiga assotsieerimislepingut – näiteks Aserbaidžaanile – , kui need riigid on selliste suurte kohustuste võtmiseks valmis ja nad on teinud ühtlasi märkimisväärseid edusamme vastastikku kokku lepitud reformide elluviimisel;

arvestades, et ELi ja Aserbaidžaani suhted on praegu reguleeritud 1999. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepinguga; arvestades, et EL on Aserbaidžaani peamine kaubanduspartner ning riigi suurim impordi ja eksporditurg, seejuures moodustab kaubavahetus ELiga 48,6 % kogu Aserbaidžaani kaubanduse mahust, samuti pärineb kõige rohkem Aserbaidžaani välismaiseid otseinvesteeringuid EList; arvestades, et Aserbaidžaan on ELi strateegiline energiapartner, tänu millele on võimalik ELi energiaallikaid mitmekesistada; arvestades siiski, et Aserbaidžaani majandus toetub naftale ja gaasile, mille maht moodustab 90 % riigi ekspordist, muutes riigi tundlikuks väliste vapustuste ja maailma naftahindade kõikumise suhtes; arvestades, et kuna Aserbaidžaan ei ole veel Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige, takistavad riigi kaubandus- ja ärisuhteid ELiga tõsised tariifsed ja mittetariifsed tõkked;

arvestades, et EL ja Aserbaidžaan rõhutasid 24. novembri 2017. aasta idapartnerluse tippkohtumise ühisavalduses, et „EL jätkab ühiselt iga partnerriigiga (sh Armeenia, Aserbaidžaani ja Valgevenega) ja iga partnerriigi erisusi arvestades selliste atraktiivsete ja realistlike võimaluste arutamist vastastikuste kaubandussuhete tugevdamiseks ja investeeringute innustamiseks, mis kajastaksid ühiseid huve, reformitud investeerimispoliitikat seoses investeeringute kaitsega ning rahvusvahelisi kaubandusnorme ja kaubandusega seotud rahvusvahelisi standardeid, sealhulgas intellektuaalomandiõiguse valdkonnas, ning aitaksid kaasa majanduse ajakohastamisele ja mitmekesistamisele“;

arvestades, et uuel lepingul peaks ootuste kohaselt olema Aserbaidžaanile positiivne mõju, eelkõige demokraatlike standardite, majanduskasvu ja -arengu edendamise valdkonnas; arvestades, et sellised väljavaated on eriti olulised Aserbaidžaani noorte jaoks, et toetada uue haritud põlvkonna arengut Aserbaidžaanis, kaitsta põhiväärtusi ja edendada riigi kaasajastamist; arvestades, et täielikult toimiv kodanikuühiskond on oluline eeltingimus majanduse mitmekesistamiseks;

soovitab nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale järgmist:

Üldpõhimõtted, põhiväärtused ja konflikti lahendamise kohustus

tagada, et mõlema poole ja eelkõige nende kodanike huvides oleks ELi ja Aserbaidžaani suhete süvendamise tingimuseks lähtumine ja kinnipidamine põhiväärtustest ja demokraatia põhimõtetest, õigusriigi põhimõtetest, heast valitsemistavast ning inimõiguste ja põhiõiguste, sh väljendus- ja ühinemisvabaduse, vähemuste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamine;

tuletada Aserbaidžaani ametivõimudele meelde idapartnerlust käsitlevas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud seisukohta, milles nõutakse, et Aserbaidžaan täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi ja nenditakse selgelt, et laiaulatuslikku lepingut ei sõlmita ühegi riigiga, kes ei austa ELi põhiväärtusi ja -õigusi, eelkõige seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste rakendamata jätmisega ning inimõiguste kaitsjate, valitsusväliste organisatsioonide, opositsiooniliikmete, advokaatide, ajakirjanike ja keskkonnaaktivistide ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamisega; tagada, et enne mis tahes uue ELi ja Aserbaidžaani vahelise lepingu sõlmimist vabastatakse poliit- ja meelsusvangid, nagu Aserbaidžaani ametivõimud teada andsid; kindlustada, et uude lepingusse lisatakse spetsiaalne peatamismehhanism koos selgete sätetega õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste austamise kohta;

tuletada Aserbaidžaani ametivõimudele meelde Euroopa Parlamendi samas soovituses väljendatud seisukohta, mille kohaselt ELi ja Mägi-Karabahhi konflikti iga poolega sõlmitavate uute lepingute ratifitseerimise tingimuseks tuleb seada sisuliste kohustuste võtmine ja olulised edusammud konflikti rahumeelseks lahendamiseks, näiteks relvarahu säilitamine ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2009. aasta peamiste põhimõtete rakendamise ning OSCE Minski rühma kaasesimeeste jõupingutuste toetamine; rõhutada, et läbirääkimisprotsessi tuleb kaasata nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani kodanikuühiskond;

tagada, et Aserbaidžaaniga sõlmitav tulevane leping oleks ammendav, laiaulatuslik ja tulevikku suunatud, oleks ühiste väärtuste ja huvide osas kooskõlas nii ELi kui ka Aserbaidžaani püüdlustega ja järgiks kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ ning tooks ilmset ja konkreetset kasu mõlemale lepinguosalisele, võtaks arvesse mitte üksnes suurettevõtjaid, vaid ka VKEde eriomadusi, ning oleks kasulik nii ELi ja kui ka Aserbaidžaani kodanikele;

e)	tagada läbirääkimiste kiire ja järjepidev areng, et sõlmida kõnealune uus leping enne järgmist idapartnerluse tippkohtumist 2019. aastal eeldusel, et eespool nimetatud tingimused on täidetud;

jagada aktiivselt ja selgel viisil teavet uue lepingu eesmärkide ja tingimuste ning läbirääkimiste protsessi kohta, et suurendada nii Aserbaidžaanis kui ka ELis läbipaistvust ja üldsuse teadlikkust, ning lepingu sõlmimisest loodetavatest võimalustest ja kasust, võideldes selle kaudu kõigi väärinfo levitamise kampaaniate mõju vastu;

Poliitiline dialoog ja piirkondlik koostöö

näha ette korrapärane ja intensiivne dialoog, et soodustada ulatuslikke reforme eesmärgiga tugevdada institutsioone ja edendada nendevahelist võimude lahusust, mis aitaks muuta need demokraatlikumaks ja sõltumatumaks, järgida inimõigusi ning meediavabadusi ning arendada välja reguleeriv keskkond, kus kodanikuühiskond saab toimida ilma ebavajaliku sekkumiseta, k.a reformiprotsess;

kehtestada erimeetmed, mille eesmärk on rakendada OSCE/ODIHRi ja Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitusi, mis tagaksid edu selliste kaasavate, konkurentsipõhiste ja läbipaistvate vabade valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisel, millega kindlustatakse Aserbaidžaani kodanikele vaba ja õiglane võimalus väljendada oma seisukohti ja püüdlusi;

toetada täielikult OSCE ja Euroopa Nõukogu valimiste vaatlusmissiooni esialgseid järeldusi 11. aprilli 2018. aasta ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta, mille kohaselt puudus valimistel tegelik konkurents, mille põhjuseks oli piirav poliitiline keskkond, põhiõigusi ja -vabadusi piirav õiguslik raamistik, pluralismi puudumine, sh meedias, ulatuslik kohustuslike menetluste eiramine, läbipaistvuse puudumine ja arvukad tõsised eeskirjade rikkumised, nagu hääletussedelite ebaseaduslik valimiskasti lisamine;

püüda võtta vastu sätted, mis tugevdaksid koostööd rahu ja rahvusvahelise õigusemõistmise valdkonnas ning eelkõige nõuda, et Aserbaidžaan täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi, sh Euroopa Nõukogu liikmena, ning täidaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid; nõuda tungivalt, et Aserbaidžaan allkirjastaks ja ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi; leida ka mõjusaid koostöömeetmeid massihävitusrelvade leviku tõkestamise ning väike- ja kergrelvade ebaseadusliku kaubanduse tõkestamise valdkonnas;

näha ette tihedam koostöö välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika küsimustes, et tagada võimalikult suur lähenemine, eelkõige seoses reageerimisega üleilmsetele ohtudele ja probleemidele, sh terrorismile, ning samuti konfliktiennetuse, kriisiohjamise ja piirkondliku koostöö valdkonnas, võttes samas arvesse Aserbaidžaani eriilmelist välispoliitikat; toetada ELi ja Aserbaidžaani vahelise osalemise raamlepingu allkirjastamist, et sätestada õiguslik ja poliitiline alus koostööks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja operatsioonides;

tagada, et esmatähtsana käsitletaks Aserbaidžaani ja Armeenia vahelist dialoogi ning ELi suuremat osalemist Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelses lahendamises kooskõlas OSCE 2009. aasta peamiste põhimõtetega ja eriti OSCE Minski rühma kaasesimeeste toetusel, edendades kõiki rahu kindlustamist soodustavaid algatusi, nagu kõigi poolte kinnipidamine relvarahust, dialoog kõigil tasanditel, sh kõrgetasemelised kõnelused, vihakõne ohjeldamine, tõelised usalduse suurendamise meetmed, OSCE rahvusvaheliste vaatlejate arvu märkimisväärne suurendamine ning Armeenia ja Aserbaidžaani kodanikuühiskonna intensiivsem dialoog, sh usu- ja kultuuritegelaste vahel, et valmistada Armeenia ja Aserbaidžaani ühiskondi ette rahulikuks kooseksisteerimiseks; väljendada sügavat muret sõjalise võimekuse suurendamise ja ebaproportsionaalsete kaitsekulutuste pärast piirkonnas;

kehtestada erisätted, millega toetatakse ametivõimude olulisi jõupingutusi suure hulga pagulaste ja riigisiseste põgenike abistamisel, ning toetada Aserbaidžaani rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse jäävates konfliktipiirkondades elavaid tsiviilisikuid; nõuda, et austataks kõigi ajutiselt või püsivalt Aserbaidžaani piirides elavate inimeste õigusi; toetada eelkõige nende õigust naasta koju ja oma valdustesse ning saada vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele konflikti kõikidelt pooltelt hüvitist;

Õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine

toetada kohtureformi, mille eesmärk on tagada kohtusüsteemi erapooletus ja sõltumatus täidesaatvast võimust ja tugevdada õigusriigi põhimõtet; eelkõige tagada õigusala töötajate sõltumatus, kaotades igasuguse põhjendamatu sekkumise juristide töösse, võimaldada sõltumatutel praktiseerivatel advokaatidel esindada kliente notariaalselt kinnitatud volikirja alusel ja lõpetada Aserbaidžaani advokatuuri meelevaldsed volitused advokaatide ametist kõrvaldamiseks ja uute liikmete vastuvõtmisest keeldumiseks;

toetada tugeva inimõiguste kaitse, põhivabaduste ja soolise võrdõiguslikkuse raamistiku väljatöötamist; rõhutada, et naiste esindatus kõikidel valitsustasanditel on oluline, samuti nende võrdne, täielik ja aktiivne osalemine konfliktide ennetamises ja lahendamises, ning nõuda tungivalt, et Aserbaidžaan kirjutaks alla naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsioonile;

kehtestada erisätted, et toetada Aserbaidžaani võitluses majanduskuritegevuse, sealhulgas korruptsiooni, rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; hoolitseda selle eest, et suureneks läbipaistvus ettevõtete ja usaldusfondide omanike hulgas ning suurte ettevõtete finantstegevuse puhul, mis puudutab eelkõige saadud tulu ja makstud makse; toetada rahapesuskeemide, eelkõige nn rahapesumasina (Laundromat) juhtumi uurimist ning kehtestada konkreetsed järelevalve- ja kontrollimehhanismid, nagu rahapesu ja pettuse skeemidega seotud isikute juurdepääsu piiramine Euroopa pangandussüsteemile;

q)	võimaldada tihedamat koostööd ja toetada Aserbaidžaani terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja küberkuritegevuse vastases võitluses ning radikaliseerumise ja piiriülese kuritegevuse ennetamises; teha koostööd eelkõige terroristlike organisatsioonide värbamiskampaaniate vastu võitlemisel;

lisada sätted kriminaalõiguse rakendamise kohta Aserbaidžaanis seoses inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisega, et lõpetada poliitiline tagakiusamine ja inimröövid, meelevaldsed reisikeelud ning teisitimõtlejate ründamine, muu hulgas laimamise teel, ning sõltumatute ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, vabaühenduste esindajate ja kõige kaitsetumate ühiskonnaliikmete, nagu osa vähemusrühmade, sh LGBTQI-kogukonna liikmete vastu suunatud tegevusele; tagada, et lepingusse lisatakse konkreetsed nende rühmade olukorda regileerivad viited; tuletada meelde, et sellised tavad on võimalike ELi partnerriikide puhul vastuvõetamatud; luua tugevdatud foorum tõhusaks ja tulemustele orienteeritud inimõigusi käsitlevaks dialoogiks ELi ja Aserbaidžaani vahel, konsulteerides peamiste rahvusvaheliste ja tõeliselt sõltumatute Aserbaidžaani valitsusväliste organisatsioonidega ning mille raames saavutatud edusamme tuleks igal aastal hinnata konkreetsetele võrdlusalustele toetudes;

nõuda õigusaktide asjakohast muutmist, et võimaldada kodanikuühiskonna seaduslikku tegevust, kõrvaldada põhjendamatud piirangud nende registreerimisnõuetele, tegevusele ning juurdepääsule välisrahastuse ja toetuste saamiseks registreerimisele, ning lõpetada põhjendamatud kriminaaluurimised, ebavajalikud aruandmiskohustused eri valitsusasutustele, kontorite läbiotsimised, pangaarvete külmutamised, reisikeelud ja nende juhtide tagakiusamine;

tagada enne läbirääkimiste lõppu, et Aserbaidžaan vabastab oma poliit- ja meelsusvangid, kellest kõige rohkem tähelepanu on pälvinud Ilgar Mammadov, Afgan Muhtarli, Mehman Huseynov, Ilkin Rustamzada, Seymur Haziyev, Rashad Ramazanov, Elchin Ismayilli, Giyas Ibrahimov, Beyram Mammadov, Asif Yusifli ja Fuad Gahramanli, ning tühistada nende vabastamise järel neile, k.a ajakirjanik Khadija Ismayilovale ja advokaat Intigam Aliyevile, kehtivad reisikeelud ning järgida täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, eelkõige Ilgar Mammadovi kohta; tagada nende isikute vabastamine ja nende (k.a nende perekonna) olukorra parandamine ja nende rehabiliteerimine kohtusüsteemi ja õigusriigi põhimõtte kohaldamise kaudu, ning kaitsta Aserbaidžaani teisitimõtlejaid Euroopa Liidus; mõista hukka asjaolu, et vastupidiselt Aserbaidžaani ametivõimude teadaannetele ei vabastatud ühtegi eespool nimetatud poliitvangi ning oma põhiseaduslike õiguste rahumeelse kasutamise eest peeti kinni veel isikuid, kaasa arvatud opositsioonierakondade liikmed ja inimõiguste advokaat Emin Aslan; nõuda inimõiguste advokaadi Emin Aslani viivitamatut haldusarestist vabastamist ning kaheldavate politseile allumatuse süüdistuste täielikku tagasivõtmist; tagada, et Aserbaidžaan lõpetab valitsuse kritiseerijate summutamiseks haldusaresti kasutamise;

tagada, et Aserbaidžaan austab rahumeelse kogunemise vabadust, et ta hoidub seda õigust piiramast viisil, mis on oleks vastuolus tema rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega, sealhulgas Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ning et ta uurib viivitamatult ja tulemuslikult kõiki ülemäärase jõu kasutamise juhtumeid, meelevaldseid vahistamisi ja rahumeelsete meeleavaldajate ebaseaduslikku kinnipidamist, sealhulgas seoses 2017. aasta septembris ja 2018. aasta märtsis toimunud opositsiooni sanktsioneeritud meeleavaldustega, ning võtab nende tegude toimepanijad vastutusele;

püüda enne läbirääkimiste lõppu saavutada seda, et Aserbaidžaani ametivõimud kohustuksid järgima ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, ning et nad ka tegelikult uuriksid kõiki poliit- ja meelsusvangide väärkohtlemise juhtumeid, eelkõige hiljutist Mehman Galandarovi juhtumit, kes suri Aserbaidžaanis eelvangistuses, ning LGBTQI-inimeste juhtumeid, keda 2017. aasta septembris massiliselt ahistati ja vahi alla võeti;

rõhutada ELi muret ajakirjandusvabaduse praeguse seisukorra pärast Aserbaidžaanis, mis on Piirideta Reporterite 2018. aasta pressivabaduse indeksi kohaselt 180 riigi seas 163. kohal; rõhutada vaba ja sõltumatu meedia tähtsust nii veebis kui ka väljaspool seda ning kindlustada ELi suurem poliitiline ja rahaline toetus Aserbaidžaani vabale ja mitmekesisele meediale, kus toimetus oleks domineerivatest poliitilistest ja oligarhilistest rühmadest sõltumatu, ning mis oleks kooskõlas ELi standarditega; paluda ametivõimudel vabastada juurdepääs ajalehe Azadliq ja kolme uudistekanali (Raadio Vaba Euroopa /Vabaduse Aserbaidžaani raadio, Meydan TV ja Azerbaycan Saati) – mis peavad tegutsema välismaalt – veebisaitidele;

Kaubandus ja majanduskoostöö

lisada õiglased ja ulatuslikud kaubandus- ja investeerimissätted, mis on täielikult kooskõlastatud ELi standarditega ega kahjusta neid, eelkõige sanitaar- ja fütosanitaar-, keskkonna-, töö-, sotsiaal-, soolise tasakaalu ja diskrimineerimist mittelubavad standardid, ning mis tagavad intellektuaalomandiõiguste, sealhulgas geograafiliste tähiste kaitse, eelkõige veinide ja piiritusjookide puhul määral, mil need vastavad Aserbaidžaani kui WTOsse mittekuuluva riigi staatusele; toetada Aserbaidžaani WTOga ühinemise protsessis;

võtta tugevad meetmed, mis parandaksid kiiresti Aserbaidžaani ettevõtlus- ja investeerimiskliimat, eelkõige maksustamise ning riigi rahanduse juhtimise ja riigihangete valdkonnas – viidates WTO riigihankelepingus sätestatud eeskirjadele – et võimaldada suuremat läbipaistvust, paremat juhtimist ja vastutust, võrdset juurdepääsu ja ausat konkurentsi;

Energia ja muud koostöövaldkonnad

võimaldada suuremat koostööd energiasektoris kooskõlas ELi ja Aserbaidžaani strateegilise energiapartnerlusega ja võttes arvesse Aserbaidžaani senist tegevust usaldusväärse energiatarnijana, võttes samal ajal aga arvesse, et 2017. aasta märtsis peatas EITI (mäetööstuse läbipaistvuse algatus) Aserbaidžaani liikmesuse, kuna Aserbaidžaani valitsusväliseid organisatsioone käsitlevates õigusaktides tehti muudatusi, mis ei vastanud rühma kodanikuühiskonna nõuetele; avaldada Aserbaidžaanile survet, et ta täidaks neid nõudeid ja jätkaks oma tegevust EITIs;

aa)

toetada ka Aserbaidžaani energiaallikate jaotuse mitmekesistamist, edendades süsinikku mittesisaldavaid energiaallikaid ja valmistudes süsinikujärgseks ajastuks fossiilkütustest sõltuvuse vähendamise ja alternatiivkütuste kasutamist soodustamise teel, seda ka energiajulgeoleku huvides; toetada lõunapoolse gaasikoridori lõpuleviimist, pärast seda, kui on käsitletud kliimamuutustega seotud olulisi mureküsimusi ja mõju, mida avaldab kohalikele kogukondadele Euroopa Investeerimispanga otsus Anatoolia torujuhtme rahastamise kohta;

ab)	kehtestada uue lepingu osana ammendavad sätted keskkonnakaitse ja kliimamuutuste vähendamise kohta vastavalt liidu kliimamuutuste vastu võitlemise tegevuskavale ning mõlema poole Pariisi kokkuleppe kohastele kohustustele, sh selle poliitika integreerimise kaudu muudesse poliitikavaldkondadesse;

ac)

otsida uusi väljavaateid tõhustatud koostööks energiaga mitteseotud valdkondades, eelkõige haridus-, tervishoiu-, transpordi-, ühenduvuse ja turismisektoris, et mitmekesistada Aserbaidžaani majandust, luua rohkem töökohti, kaasajastada tööstus- ja teenindussektorit ning edendada kestlikku arengut äri- ja teadusuuringute valdkonnas; elavdada inimestevahelist suhtlust nii Euroopa tasandil kui ka Armeenia valitsusväliste organisatsioonidega piirkondlikul tasandil;

ad)

süvendada koostööd noorte-, õpilas- ja üliõpilasvahetuste valdkonnas juba olemasolevate edukate programmide, nagu „Noorte Euroopa naabrite“ võrgustik, täiustamise ning uute stipendiumiprogrammide ja koolituste väljatöötamise teel, samuti hõlbustada osalemist kõrghariduse valdkonna programmides, eelkõige programmis „Erasmus+“, mis toetab oskuste, sh keeleoskuse arendamist ning võimaldab Aserbaidžaani elanikel tutvuda ELi ja selle väärtustega;

ae)	edendada transpordi ja ühenduvuse kaudu ka majanduskasvu; laiendada üleeuroopalist transpordivõrku (TEN-T) Aserbaidžaanile;

af)

kaaluda idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusele toetudes sobival ajal ja kui olukord võimaldab viisanõude kaotamise dialoogi alustamist Armeenia ja Aserbaidžaaniga, eeldusel et on loodud tingimused hästi toimivaks ja turvaliseks liikuvuseks, mis hõlmaks ka viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute tulemuslikku rakendamist poolte vahel;

Institutsioonilised sätted

ag)

tagada, et lepingul oleks ulatuslik parlamentaarne mõõde, mis tugevdaks praeguseid koostöösätteid ja -mehhanisme, et suurendada panust lepingu rakendamisse ja selle rakendamise kontrolli, eelkõige parlamentidevahelise laiendatud struktuuri kaudu, et võimaldada korrapärast ja sisukat dialoogi Euroopa Parlamendi ja Aserbaidžaani parlamendi vahel nende suhete kõikide aspektide, kaasa arvatud lepingute rakendamise kohta;

ah)

viia läbirääkimised läbi võimalikult läbipaistvalt; teavitada Euroopa Parlamenti nende läbirääkimiste igas etapis vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10, mille kohaselt „Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel“; esitada Euroopa Parlamendile ka läbirääkimiste tekstid ja iga läbirääkimisvooru protokollid; tuletada nõukogule meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 10 varasemate rikkumiste tõttu on Euroopa Liidu Kohus juba tühistanud nõukogu otsused mitme lepingu allkirjastamise ja sõlmimise kohta; pidada meeles, et ka tulevikus võib Euroopa Parlament keelduda uutele lepingutele oma nõusoleku andmisest seni, kuni nõukogu täidab oma seadusjärgsed kohustused;

ai)	tagada, et uue lepingu ajutiseks kohaldamiseks on vaja Euroopa Parlamendi eelnevat nõusolekut; rõhutada, et kui sellest kinni ei peeta, võib Euroopa Parlament keelduda uutele lepingutele oma nõusoleku andmisest;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Aserbaidžaani Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 246, 17.9.1999, lk 3.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0267.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/165

P8_TA(2018)0312

Soovitus nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 73. istungjärgu kohta

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta soovitus nõukogule, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 73. istungjärku (2018/2040(INI))

(2020/C 118/26)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 3. aprillil 2006. aastal vastu võetud resolutsiooni, millega loodi Inimõiguste Nõukogu,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 21, 34 ja 36,

—	võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2016. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, selle preambulit ja artiklit 18 ning ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2017. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 72. istungjärgu kohta (1),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 3. mail 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös, millega antakse ELile õigus ÜRO Peaassambleel sekkuda, et esitada suulisi ettepanekuid ja muudatusettepanekuid, mis pannakse liikmesriigi taotlusel hääletusele, ning kasutada vastulause esitamise õigust,

—	võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2017. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO Peaassamblee 72. istungjärgul,

—	võttes arvesse 19. septembril 2016. aastal vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevat New Yorgi deklaratsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2009), 1888 (2009), 1889 (2010), 1960 (2011), 2106 (2013), 2122 (2013) ning 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—	võttes arvesse 2016. aasta juuni Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegias sätestatud peamisi põhimõtteid, eeskätt riikide suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja riigipiiride puutumatust käsitlevaid põhimõtteid, mida peavad võrdselt austama kõik osalevad riigid,

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2),

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 113,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0230/2018),

arvestades, et EL ja liikmesriigid on jätkuvalt pühendunud täiel määral mitmepoolsusele, ülemaailmsele juhtimisele, ÜRO põhiväärtuste edendamisele ELi välispoliitika lahutamatu osana ja ÜRO süsteemi kolmele sambale: inimõigused, rahu ja julgeolek ning areng; arvestades, et kriiside, probleemide ja ohtudega tegelemiseks sobib kõige paremini mitmepoolne süsteem, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel; arvestades, et mitmepoolse süsteemi tuleviku suhtes on enneolematud kahtlused;

B.	arvestades, et Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kajastab praeguste üleilmsete probleemide taset, mis eeldab tugevat ja tõhusamat ÜROd ning koostöö süvendamist liikmesriikide tasandil nii ELis kui ka ÜROs;

arvestades, et ELi liikmesriigid peavad tegema kõik endast oleneva, et koordineerida oma tegevust ÜRO süsteemi organites ja üksustes ning olla seisukohtades ühtsed, tuginedes rahvusvahelisele inimõigustealasele õigusele ja ELi põhiväärtustele; arvestades, et see koostöö peab põhinema ühistel püüdlustel ennetada jätkuvate konfliktide süvenemist ja toetada nende lahendamist, edendada tulemuslikku desarmeerimist ja relvastuskontrolli, eeskätt kui tegemist on tuumarelvadega, täita kestliku arengu eesmärke ja kliimamuutusi käsitlevat Pariisi kokkulepet ning aidata kaasa reeglitel põhinevale rahvusvahelisele korrale, lähtudes ELi lepingu artikli 34 lõikes 1 antud mandaadist;

arvestades, et üleilmne poliitiline kord ja julgeolekukeskkond arenevad kiiresti ning eeldavad üleilmseid vastuseid; arvestades, et ÜRO on jätkuvalt oma liikmesriikide vahelise koostöö mitmepoolse süsteemi keskmes, et vastata neile probleemidele, ja see sobib üleilmsete kriiside, probleemide ja ohtudega tegelemiseks kõige paremini;

arvestades, et maailm peab tulema toime mitmesuguste ülemaailmsete probleemidega, mis on seotud jätkuvate ja tekkivate konfliktide ja nende tagajärgedega, nagu kliimamuutused ja terrorism, millega tuleb võidelda maailma tasandil; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu praegune struktuur põhineb endiselt vananenud poliitilisel stsenaariumil ja selle otsustamisprotsess ei kajasta asjakohaselt muutuvat ülemaailmset tegelikkust; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid aitasid kaasa ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 kujundamisele ja EL pühendub jätkuvalt sellele, et on kõigi rakendamisvahendite ning tugeva järelmeetmete, järelevalve- ja läbivaatamismehhanismi kasutamises esirinnas, et tagada areng ja vastutus; arvestades, et see kajastub kõigis ELi rahastamisvahendites ELi välistegevuse ja muude poliitikavaldkondade jaoks;

F.	arvestades, et ÜRO kolm sammast – rahu ja julgeolek, areng ning inimõigused ja õigusriik – on lahutamatud ja üksteist tugevdavad; arvestades, et jätkuvad keerulised kriisid on seadnud ohtu ÜRO algse rahu säilitamise eesmärgi;

G.	arvestades, et ÜRO koormavad bürokraatlikud menetlused ning keerukas ja jäik struktuur on mõnikord takistanud institutsiooni nõuetekohast toimimist ja selle võimekust reageerida kiiresti kriisidele ja ülemaailmsetele probleemidele;

H.	arvestades, et edukas reageerimine ülemaailmsetele kriisidele, ohtudele ja probleemidele nõuab tõhusat mitmepoolset süsteemi, mis põhineb universaalsetel normidel ja väärtustel;

I.	arvestades, et mitmed natsionalistlikud ja protektsionistlikud liikumised kõikjal maailmas seavad koostööl, dialoogil ja inimõigustel põhineva rahvusvahelise korra kahtluse alla;

arvestades, et ÜRO süsteemi aina kasvavad ülesanded nõuavad selle asjakohast rahastamist selle liikmesriikide poolt; arvestades, et lõhe organisatsiooni vajaduste ja eraldatud vahendite vahel aina suureneb; arvestades, et USA kavatsuse tõttu kärpida oma panust ÜRO eelarvesse on EL ja tema liikmesriigid kokku jätkuvalt ÜRO suurim rahastaja ja nad peaksid toetama aktiivselt ÜRO peasekretäri püüdlusi tagada ÜRO nõuetekohane toimimine ja rahastamine; arvestades, et ÜRO esmased eesmärgid on kaotada vaesus, edendada pikaajalist rahu ja stabiilsust, kaitsta inimõigusi, võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu ning anda humanitaarabi elanikele, riikidele ja piirkondadele, kes peavad tulema toime kõikvõimalike kriisidega, nii looduslike kui ka inimtekkelistega; arvestades, et ELi toetus ÜRO-le peaks olema nähtavam; arvestades, et ÜRO asutused, sealhulgas ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (UNRWA), on kannatanud olulisi finantskärpeid; arvestades, et ÜRO rahastamise praegune üldine tase on jätkuvalt ebapiisav, et võimaldada organisatsioonil viia ellu oma mandaati ja astuda vastu praegustele ülemaailmsetele probleemidele;

arvestades, et demokraatia, inimõigused ja õigusriik on maailma eri piirkondades aina suuremas ohus ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum aheneb paljudes ÜRO liikmesriikides; arvestades, et inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna aktivistid peavad kõikjal maailmas tulema oma seaduslikku tööd tehes toime aina suuremate ohtude ja riskidega;

arvestades, et inimõiguste edendamine ja kaitsmine on mitmepoolsuse keskne element ning ÜRO süsteemi peamine sammas; arvestades, et EL toetab kindlalt kõiki inimõigusi, mis on universaalsed, jagamatud, vastastikuses sõltuvuses ja omavahel seotud; arvestades, et EL on üks kõige kindlameelsem inimõiguste, põhivabaduste, kultuuriväärtuste ja mitmekesisuse, demokraatia ja õigusriigi kaitsja ning edendaja; arvestades, et need väärtused on maailma eri piirkondades aina suuremas ohus; arvestades, et inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna aktivistid peavad oma seaduslikku tööd tehes tulema toime aina suuremate ohtude ja riskidega ning neile avaldatakse ÜRO organite ja mehhanismidega suhtlemise tõttu üha rohkem survet; arvestades, et rahvusvaheline üldsus ja EL peavad suurendama oma jõupingutusi inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks ja toetamiseks ning nad peavad seisma demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi rahvusvaheliste normide järgimise eest, seda eelkõige vähemusrühmadesse kuuluvate või kaitsetus olukorras olevate isikute, sealhulgas naiste, laste, noorte, etniliste, rassi- ja usuvähemuste, rändajate, pagulaste ja riigisiseste põgenike, puudega isikute, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) ning põlisrahvaste puhul;

soovitab nõukogul:

ÜRO süsteemi, sealhulgas Julgeolekunõukogu reform

toetada aktiivselt ÜRO peasekretäri kolme samba reformikava eesmärgiga muuta ÜRO süsteem tõeliselt kooskõlastatuks, tõhusaks, tulemuslikuks, lõimituks, läbipaistvaks ja vastutavaks; toetada rahu ja julgeoleku struktuuri ühtlustamist, mis peab olema tõhusam, sihipärasem, piisavalt rahastatud ja operatiivne, kus võim on jagunenud tasakaalustatumal viisil ning kus piirkondlikku esindatust kõikides organites iseloomustab tulemuslikum mitmekesisus;

b)	toetada vähendatud bürokraatiat, lihtsustatud menetlusi ja detsentraliseeritud otsustamist ning suuremat läbipaistvust ja vastutust seoses ÜRO töötajate lähetuste ja tööga, eeskätt nende kohapealsete operatsioonide puhul;

c)	toetada ÜRO peasekretäri püüdlusi oluliste muudatuste tegemisel, et viia ÜRO arengusüsteem kooskõlla kestliku arengu tegevuskava 2030 prioriteetide, kestliku arengu eesmärkide ja kaitsmise kohustusega ning muuta see nende elluviimise parema toetamise jaoks sobivaks;

d)	kutsuda ÜRO liikmesriike üles suurendama ÜRO juhtimissüsteemi ühtlustamise protsessis nii ÜRO peasekretäri kui ka asepeasekretäri ja nende vastavate ametite õigusi, et edendada ÜRO ja selle asutuste suuremat tõhusust, paindlikkust, reageerimisvalmidust ja rahale vastavat väärtust;

e)	tuletada kõigile ÜRO liikmesriikidele meelde nende kohustust jätkata raha eraldamist, et toetada kõiki ÜRO asutusi ja täita oma arenguabikohustusi, suurendades samal ajal tulemuslikkust ja tõhusust ning hoides valitsused ülemaailmsete kestliku arengu eesmärkide täitmise eest vastutavana;

aidata ÜRO peasekretäril viia ellu ÜRO soolise tasakaalu strateegiat kui olulist vahendit, millega tagada naiste võrdne esindatus ÜRO süsteemis; nimetada ÜRO peakorteri tasandil kõrgeima juhtkonna ametipostidele rohkem naisi ja eelkõige vähemusrühmadesse kuuluvaid naisi ning võtta omaks soolise aspekti arvestamise ja sooteadliku eelarvestamise idee; paluda, et EL ja ÜRO määraksid missioonidele ja operatsioonidele rohkem naissoost politseiametnikke ja sõdureid; nõuda valdkondadevaheliste soonõustajate määramist üksikmissioonidele ja -operatsioonidele ning konkreetseid tegevuskavasid, milles kirjeldatakse, kuidas järgitakse iga missiooni ja operatsiooni tasandil ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 2242; tagada, et kõigil ÜRO jõududel on samad minimaalsed haridus- ja pädevusnõuded ning et need peavad sisaldama selget soo- ja LGBTI-mõõdet ning rassismivastast mõõdet ning nulltolerantsi seksuaalse ärakasutamise ja vägivalla kõigi vormide suhtes ja hõlmama ÜRO raames tõhusat rikkumisest teatamise funktsiooni, et teatada anonüümselt süütegudest, mille on toime pannud ÜRO töötajad nii teiste ÜRO töötajate kui ka kohalike vastu;

g)	rõhutada, et ELi liikmesriigid peavad tähtsaks oma tegevuse kooskõlastamist ÜRO süsteemi organites ja üksustes;

nõuda ÜRO Julgeolekunõukogu terviklikku reformi, et suurendada selle esinduslikkust ulatusliku konsensuse põhjal, tagamaks, et see reageerib kiiremini ja tulemuslikumalt rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ohustavatele teguritele; edendada ÜRO Peaassamblee töö taaselustamist ning kõigi ÜRO institutsioonide tegevuse koordineerimist ja sidusust;

suurendada pingutusi ÜRO Julgeolekunõukogu reformimiseks, piirates või reguleerides otsustusprotsessi takistanud vetoõiguse kasutamist eelkõige juhtudel, kus on olemas tõendid sõja- ja inimsusvastaste kuritegude kohta, ning muutes selle koosseisu, et kajastada paremini praegust maailmakorda, muu hulgas Euroopa Liidule alalise liikmekoha tagamise kaudu;

nõuda, et EL ja selle liikmesriigid oleksid oma seisukohtades ühtsed; toetada Euroopa välisteenistuse, ELi New Yorgis ja Genfis olevate delegatsioonide ja liikmesriikide püüdlusi parandada ELi seisukohtade kooskõlastamist ning jõuda hääletamistel ühisele ELi seisukohale, et suurendada ELi ühtsust ja usaldusväärsust ÜROs;

väljendada veel kord toetust ÜRO erimenetluste esindajate, sealhulgas eriraportööride tööle, ning muudele temaatilistele ja riigipõhistele inimõigusalastele mehhanismidele, ning korrata oma üleskutset ÜRO kõigile osalisriikidele laiendada avalikke kutseid oma riikide külastamiseks kõikidele eriraportööridele;

l)	toetada ÜRO 75. aastapäeva puhul toimuva ÜRO 2020. aasta tippkohtumise avatud ja kaasava valitsustevahelise ettevalmistusprotsessi algatamist ÜRO Peaassamblee egiidi all, võttes arvesse põhjalikke reformimeetmeid ÜRO uuendamiseks ja tugevdamiseks;

toetada ÜRO parlamentaarse assamblee asutamist ÜRO süsteemis, et suurendada ülemaailmse juhtimise demokraatlikku iseloomu, demokraatlikku vastutust ja läbipaistvust, ning võimaldada kodanike paremat osalemist ÜRO tegevuses ja eeskätt aidata kaasa ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide edukale elluviimisele;

Rahu ja julgeolek

n)	kutsuda ELi ja ÜROd üles täitma üksteist täiendavat ja tugevdavat rolli iga kord, kui rahu ja julgeolek on ohus; algatada ELi ja ÜRO struktureeritud poliitiline koostöö;

edendada liikmesriikide suuremat pühendumust rahule ja julgeolekule nii rahvusvahelisel kui ka riikide tasandil; toetada ÜRO peasekretäri tema püüdlustes suurendada ÜRO osalust rahuläbirääkimistes; kutsuda ÜROd üles seadma prioriteetsele kohale konfliktide ennetamine, vahendamine ja poliitilised lahendused, tegeledes samas nende algpõhjuste ja käivitajatega; toetada jätkuvalt ÜRO erisaadikute tegevust, meetmeid ja algatusi, mille eesmärk on need konfliktid lahendada; suurendada liikmesriikide toetust ÜRO rahuvalve- ja rahu kindlustamise operatsioonidele, eriti personali ja varustuse näol, ning tugevdada sellega seoses ELi abistavat rolli; tagada toetuse ja abi parem nähtavus; tagada, et kõigil ÜRO rahuvalve- ja rahu kindlustamise operatsioonidel oleks inimõigustealased volitused ja selle ülesande täitmiseks piisavalt töötajaid;

süvendada ÜROga koostööd rahuvalve ja kriisiohje strateegilises partnerluses; ergutada ELi ja ÜRO koostööd julgeolekusektori reformi valdkonnas; kutsuda ÜROd üles muutma rahuvalveoperatsioonid usaldusväärsemaks ja läbipaistvamaks, luues tõhusad mehhanismid ja tugevdades neid, et ennetada ÜRO töötajate poolset võimalikku kuritarvitamist ja võtta süüdlased vastutusele; võtta kogu missioonide protsessi vältel kasutusele mitmepoolne lähenemisviis; tõhustada suhtlust kohalike kogukondadega, kindlustades neile kaitse ja abi; tagada, et tsiviilelanike kaitsmine on rahuvalvemandaadis kesksel kohal; tugevdada kohalike osalejate toetamist, võimaldades kõige kaitsetumatel rühmadel tegutseda muudatuste elluviijatena, ja luua kohad nende kaasamiseks humanitaar- ja rahu kindlustamise töö kõigis etappides; kutsuda ÜROd üles vähendama ÜRO rahutagamisoperatsioonide üldist keskkonnamõju ja saavutama paremat kulutõhusust, ohutust ja julgeolekut nii vägedele kui ka vastuvõtvate riikide tsiviilelanikele;

rõhutada, et üleilmsed ja piirkondlikud ohud ja ühised üleilmsed probleemid eeldavad kiiremat vastust ja vastutust kogu rahvusvaheliselt üldsuselt; toonitada, et juhul kui riik ei suuda või ei soovi täita oma kohustust kaitsta, langeb see kohustus rahvusvahelisele üldsusele, sealhulgas kõigile ÜRO Julgeolekunõukogu alalistele liikmetele, kaasates ka teisi suuremaid tärkava turumajandusega ja arenguriike, ning nõuda, et rahvusvahelise õiguse rikkujad antaks kohtu alla; tugevdada sinikiivrite suutlikkust; nõuda, et EL ergutaks tärkava turumajandusega ja arenguriike ühinema rahvusvahelise üldsusega, kui liit võtab kaitsmise kohustuse raames meetmeid;

toetada ELi, ÜRO ja muude valitsusvaheliste organisatsioonide koostööd, nt Aafrika Liidu, ELi ja ÜRO kolmepoolset koostööd, sest see on hea vahend mitmepoolsuse ja ülemaailmse juhtimise tugevdamiseks ning rahvusvahelist kaitset vajavate isikute abistamiseks, tagades samal ajal inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise, ning nõuda, et EL, ÜRO ja Aafrika Liit teeksid sellega seoses suutlikkuse suurendamiseks kooskõlastatud jõupingutusi;

edendada jätkuvalt inimeste turvalisuse mõiste ja kaitsmise kohustuse laiaulatuslikku määratlust ning suurendada veelgi ÜRO jõulist rolli nende elluviimisel; jätkuvalt tugevdada kaitsmise kohustust kui olulist põhimõtet ÜRO liikmesriikide töös konfliktide lahendamise, inimõiguste ja arengu alal; jätkuvalt toetada jõupingutusi kaitsmise kohustuse toimivaks muutmiseks ja toetada ÜROd tema tähtsas rolli riikide abistamisel kaitsmise kohustuse rakendamisel, et kaitsta inimõigusi, õigusriigi põhimõtet ja rahvusvahelist humanitaarõigust; tuletada meelde ELi võetud kohustust täita kaitsmise kohustust, ennetada ja peatada inimõiguste rikkumised hirmutegude ajal;

kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et parandada riigi ja valitsusväliste osalejate tegevuse kooskõla rahvusvahelise humanitaarõigusega; toetada Rahvusvahelise Punase Risti Komitee juhitud jõupingutusi tõhusa mehhanismi loomiseks kooskõla suurendamise eesmärgil rahvusvahelise humanitaarõigusega;

kinnitada veel kord, et mõistab kategooriliselt hukka terrorismi ja toetab täielikult meetmeid, mille eesmärk on terroriorganisatsioonide, eelkõige Daeshi/ISISe tagasilöömine ja hävitamine, sest need kujutavad endast selget ohtu piirkondlikule ja rahvusvahelisele julgeolekule; töötada koos ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Julgeolekunõukoguga, et võidelda terrorismi rahastamise vastu, võttes arvesse Euroopa Parlamendi 1. märtsi 2018. aasta soovitust (3), ning luua mehhanismid, mis võimaldaksid määrata kindlaks terroristid ja terroriorganisatsioonid, ning tugevdada ülemaailmseid varade külmutamise mehhanisme, et toetada ÜRO Regioonidevahelist Kuritegevuse ja Õigusküsimuste Uurimise Instituuti (UNICRI) ülemaailmse terrorismivastase võitluse foorumi rakendamisel ja käivitamisel, tuginedes rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ülemaailmsele algatusele; tugevdada ELi ja ÜRO ühiseid jõupingutusi terrorismi algpõhjuste, eelkõige hübriidohtudega võitlemisel ning uurimistegevuse edendamisel ja suutlikkuse suurendamisel küberkaitse valdkonnas; tugineda radikaliseerumise ja terroristlikel eesmärkidel värbamise vastu võitlemise metoodika väljatöötamisel, rakendamisel ja arendamisel kohalike partnerite loodud olemasolevatele algatustele; tõhustada jõupingutusi terroristide värbamise tõkestamiseks ja võitluseks terroristliku propaganda vastu, mis mõlemad toimuvad nii sotsiaalmeedia platvormidel kui ka radikaliseerunud ja viha õhutavate jutlustajate võrgustike kaudu; toetada äärmuslikele ideedele vastuvõtlikumate kogukondade vastupanuvõimet suurendavaid meetmeid, käsitledes muu hulgas äärmuslike ideedeni viivaid majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi põhjuseid; tugevdada rahvusvahelise politsei-, õigus- ja kohtualase koostöö tõhusust võitluses terrorismi ja rahvusvaheliste kuritegudega; edendada haridust kui terrorismi ennetamise vahendit; toetada radikaliseerumisvastaseid ja deradikaliseerumist toetavaid meetmeid kooskõlas ÜRO vägivaldse äärmusluse ennetamise tegevuskavaga; toetada ELi suuremat osalust ÜRO suutlikkuse suurendamise algatustes, mis on seotud võitlusega terroristidest välisvõitlejate ja vägivaldse äärmusluse vastu;

nõuda suuremate mitmepoolsete kohustuste võtmist, et leida praegustele konfliktidele Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas jätkusuutlikud poliitilised lahendused; toetada jätkuvalt ÜRO erisaadikute tegevust, meetmeid ja algatusi, mille eesmärk on need konfliktid lahendada; toetada ELi rolli humanitaarvaldkonnas; nõuda rahvusvaheliselt üldsuselt jätkuvat humanitaar-, finants- ja poliitilist abi; võtta rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva õiguse rikkujad vastutusele ning tegutseda vägivalla kohese lõpetamise nimel; rõhutada, et Süürias võimaldab rahu taastada üksnes Süüria juhitud poliitiline protsess, mille eesmärgiks on ÜRO toetatud ja kontrollitavad, uue põhiseaduse kohaselt korraldatavad vabad ja õiglased valimised; rõhutada, et üleriigilise kaasava relvarahu ning Süüria kriisi rahumeelse ja kõigile vastuvõetava lahenduse saab saavutada ÜRO egiidi all ning, nagu on sätestatud 2012. aasta Genfi kommünikees ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2254 (2015), ÜRO Süüria erisaadiku toel; nõuda, et rahvusvaheline üldsus teeks kõik endast oleneva, et mõista jõuliselt hukka isikud, kes on vastutavad Süüria konflikti ajal toime pandud sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest; toetada ÜRO peasekretäri üleskutset luua uus erapooletu ja sõltumatu paneel, et teha kindlaks Süürias toimunud keemiarünnakute toimepanijad, kuna sellise organi puudumine suurendab sõjategevuse ägenemise ohtu; toetada ÜRO rahuplaani algatust Jeemenis ja tegeleda kiiremas korras praeguse humanitaarkriisiga; kutsuda kõiki pooli üles austama kõigi Jeemeni elanike inimõigusi ja vabadusi ning rõhutada vajadust saavutada kaasava Jeemeni-sisese dialoogi abil läbirääkimistel põhinev poliitiline lahendus;

tagada, et ÜRO Peaassamblee kindlustab koostöös ELiga kõik positiivsed vahendid, tagamaks, et kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, mille aluseks oleksid 1967. aasta piirid ja mõlema riigi pealinnaks saaks Jeruusalemm ning mille puhul turvaliste ja tunnustatud piiridega Iisraeli riik ning tema naabrina sõltumatu, demokraatlik, ühtne ja elujõuline Palestiina riik eksisteerivad kõrvuti rahus ja julgeolekus, oleks jätkusuutlik ja tulemuslik;

x)	toetada ÜRO jõupingutusi tagada õiglane ja püsiv lahendus Lääne-Sahara konfliktile Sahara inimeste enesemääramisõiguse alusel ja kooskõlas asjaomaste ÜRO resolutsioonidega;

y)	jätkata peamiste julgeolekuohtudega tegelemist Saheli, Sahara ja Tšaadi järve ning Aafrika Sarve piirkonnas, et juurida välja ISILi/Daeshi ja Al Qaedaga seotud rühmituste ning Boko Harami või mis tahes muu seotud terrorirühmituse põhjustatud terrorioht;

z)	järgida tuumalepet Iraani ning ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete ja Saksamaa vahel kui rahvusvahelise ja eelkõige ELi diplomaatia olulist edusammu ning survestada jätkuvalt USAd jõudma selle praktilise rakendamiseni;

aa)

nõuda jätkuvalt Gruusia, Moldova ja Ukraina suveräänsuse, rahvusvaheliselt tunnustatud piiride ja territoriaalse terviklikkuse täielikku austamist, pidades silmas rahvusvahelise õiguse rikkumisi nendel aladel; toetada ja elavdada diplomaatilisi jõupingutusi, et leida nendele jätkuvatele ja külmutatud konfliktidele rahumeelne jätkusuutlik lahendus; nõuda tungivalt, et rahvusvaheline üldsus rakendaks täielikult Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitikat;

ab)	toetada Korea-siseseid kõnelusi püüdlustes muuta Korea poolsaar tuumarelvavabaks piirkonnaks; kutsuda kõiki rahvusvahelisi osalejaid üles aitama dialoogi alusel aktiivselt ja positiivselt kaasa selle eesmärgi saavutamisele;

ac)	nõuda tungivalt, et ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Julgeolekunõukogu arutaksid Lõuna-Hiina mere piirkonna pingeid, eesmärgiga veenda kõiki pooli tegevusjuhendit käsitlevaid läbirääkimisi lõpule viima;

Naisi, rahu ja julgeolekut käsitlev tegevuskava

ad)

kutsuda kõiki liikmesriike üles jätkuvalt toetama ja rakendama kaheksat eespool nimetatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis moodustavad naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva tegevuskava, ning suunama tööd täieliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja naiste osalemise, kaitse ja õiguste tagamiseks kogu konfliktitsüklis, alates konfliktide ennetamisest kuni konfliktijärgse ülesehituseni, võttes samas omaks ohvrikeskse lähenemisviisi, et vähendada konfliktist otseselt mõjutatud naiste ja tüdrukute edasist kahjustamist;

ae)

tuletada meelde, et naiste osalemine rahuprotsessis on jätkuvalt üks naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva tegevuskava kõige rohkem tähelepanuta jäänud aspekte, hoolimata sellest, et naised on julgeoleku-, poliitiliste ja humanitaarkriiside esmased ohvrid; rõhutada, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ei ole saavutanud oma tähtsaimat eesmärki – kaitsta naisi ning suurendada oluliselt nende osalemist poliitilises ja otsustamisprotsessis; tuletada meelde, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide üks aluspõhimõtteid ning võrdõiguslikkuse edendamine on üks liidu põhieesmärke; edendada jätkuvalt naiste ja meeste võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist ning edendada aktiivselt LGBTI-inimeste õiguste rikkumise vastu võitlemiseks ette nähtud täiendavate meetmete toetamist; kaasata kõige kaitsetumad isikud kõigil otsustamistasanditel ja kõigis protsessides;

af)

tuletada meelde, et relvakonflikt jätab nii mehed kui ka naised kaitsetusse olukorda, kuid seab naised suuremasse majandusliku ja seksuaalse ärakasutamise, sunniviisilise töö, sundrände ja kinnipidamise ning seksuaalvägivalla, näiteks vägistamise ohtu, mida kasutatakse sõjataktikana ja mis kujutab endast sõjakuritegu; tagada sõjategevusega kaasnenud vägistamisjuhtumite puhul turvalise arstiabi andmine; nõuda alaealiste, naiste, tütarlaste ja eakate kaitset konfliktiolukordades, eriti seksuaalse vägivalla ning laste, varase ja sunniviisilise abielu eest, samuti kaitsta meestest ja poistest ohvreid, kelle tegelikku arvu konfliktiolukordades WHO ja rahvusvaheliste uuringute (4) kohaselt märgatavalt alahinnatakse; soovitada tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid teeksid kättesaadavaks kõik vajalikud rahalised ja inimressursid, et aidata konfliktipiirkondade elanikke;

ag)

kutsuda ÜROd üles kehtestama menetlused, et teatada kahtlustest või tõenditest kuritarvitamise, pettuse, korruptsiooni ja väärkäitumise kohta, mis on seotud ÜRO sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate tegevusega rahuvalvemissioonide ajal, ning lahendada need juhtumid kiiresti konkreetsete uurimiste abil; muuta kiirelt asjaolu, et praeguseni on kohtumenetlused seoses väidetavate kuritarvitustega olnud pelgalt vabatahtlikud ning sõltunud sõdureid lähetanud riigist; tegeleda viivitamata 15. mai 2015. aasta ÜRO hindamisaruande (õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud töötajate poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega) kõigi aspektidega ja võtta toimepanijad vastutusele; uurida viivitamata kõiki sõjaväelasi ja tsiviiltöötajaid, kes panid toime seksuaalvägivalla akte, võtta nad vastutusele ja neid karistada; julgustada ÜRO rahuvalvetöötajate edasist väljaõpet konfliktis esineva seksuaalvägivalla dokumenteerimise ja uurimise rahvusvahelise protokolli teemal, et laiendada eksperditeadmisi seksuaalvägivalla küsimustes;

ah)

toetada ja tugevdada ÜRO kaudu tehtavaid rahvusvahelisi püüdlusi, et tagada võrdõiguslikkuse analüüs ning soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste süvalaiendamine kõigis ÜRO meetmetes, eeskätt rahuvalve- ja humanitaarabioperatsioonides ning konfliktijärgses ülesehitus- ja lepitusprotsessis; töötada välja näitajad ja rakendada järelevalvevahendeid, et mõõta edusamme, mis on seotud naiste osalemisega rahu ja julgeoleku tagamisel, sealhulgas rahutagamismissioonidel, ning tagada vastutus, samuti tagada tõhus koostöö kogukondadega ning parem kultuur ja käitumine, mis on ka kooskõlas ÜRO peasekretäri kõrgetasemelise naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise töörühmaga; tagada, et ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva tegevuskava rakendamine hõlmaks piisavat rahastamist ning toetaks naiste seadmist kesksele kohale kõigis püüdlustes tegeleda ülemaailmsete probleemidega, nagu kasvav vägivaldne äärmuslus, konfliktide ennetamine ja vahendamine, humanitaarkriisid, vaesus, kliimamuutused, ränne, kestlik areng, rahu ja julgeolek;

ai)

toetada ja tugevdada ÜRO kaudu rahvusvahelisi jõupingutusi, et teha lõpp laste väärkohtlemisele relvakonfliktides ning tegeleda tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olude mõjuga tütarlastele; toetada laste ja relvakonfliktidega tegeleva ÜRO töörühma rolli, et suurendada sõjast mõjutatud noorte õiguste toetamist, ning toetada ÜRO kampaaniat „Lapsed, mitte sõdurid“, et lõpetada olukord, kus valitsusväed ja valitsusvälised osalejad värbavad lapsi ja kasutavad neid konfliktides;

aj)	täita jätkuvalt ÜRO ees võetud kohustust tõhusalt jälgida ja ellu viia algatust Spotlight, mille eesmärk on lõpetada kõik naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla vormid;

Konfliktide ennetamine ja vahendamine

ak)

tagada kõik vahendid, et toetada ennetavalt ÜRO peasekretäri konfliktide ennetamise ja vahendamise prioriteete (5) selliste algatuste kaudu nagu vahendamise kõrgetasemelise nõuandekogu loomine ja kooskõlas ÜRO poliitiliste erimissioonide prioriteetide ja rahu kindlustamise fondi vahenditega; tagada, et konfliktide ennetamise ja vahendamise poliitika keskmes oleksid inimõigused;

al)

tugevdada ELi ja ÜRO konfliktide ennetamise ja vähendamise prioriteetide tegevuslikku poolt, tagades muu hulgas kogenud vahendajate ja vahendusnõustajate, kaasa arvatud naissoost saadikute ja kõrgemate ametnike kättesaadavuse, ning tagada ÜRO poliitiliste, humanitaar-, julgeoleku- ja arengualaste vahendite tulemuslikum koordineerimine;

am)

võtta arvesse, et rahuläbirääkimiste protsessis, kus tehakse üliolulisi otsuseid konfliktijärgse taastumise ja juhtimise kohta, on naised silmanähtavalt alaesindatud, vaatamata tõsiasjale, et kui naistel on rahuprotsessis selge roll, kestab kokkulepe 20 % suurema tõenäosusega vähemalt kaks aastat, ning tõenäosus, et kokkulepe kestab vähemalt 15 aastat, on 35 % suurem;

an)

toetada jõuliselt noorte, rahu ja julgeoleku tegevuskava ja selle eesmärki anda noortele kohalikul, riigi, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil otsuste tegemisel suurem sõnaõigus; toetada sellega seoses niisuguste mehhanismide loomist, mis võimaldaksid noortel osaleda rahuprotsessis sisukal viisil;

ao)

tugevdada veelgi ELi ja ÜRO koostööd, et töötada välja vahendid, mille abil lahendada korduvaid valimistega seotud vägivalla probleeme, sealhulgas tuginedes Euroopa Parlamendi liikmete valimisvaatlusmissioonidel saadud kogemustele ja valimiseelsetele parlamentaarsetele dialoogidele erakondadega, et muuta valimised usaldusväärsemaks neis riikides, mis soovivad tugevdada oma demokraatlikke menetlusi, samuti selleks, et saata jõuline sõnum neile, kes püüavad süsteemi kuritarvitada;

ap)	tuletada meelde ELi märkimisväärset panust (välisrahastamisvahendid) ÜRO süsteemi, sealhulgas ülemaailmsesse rahusse, õigusriiki ja inimõigustesse ning arengu tegevuskavasse;

aq)	toetada jõuliselt peasekretäri ettepanekuid muuta ÜRO arengusüsteem tõhusamaks ja kinnitada toetav seisukoht, pidades silmas suurema tõhususe, läbipaistvuse ja vastutuse võtmise eest sõlmitavat kavandatud rahastamiskokkulepet;

Relvade leviku tõkestamine, relvastuskontroll ja desarmeerimine

ar)

toetada süstemaatiliselt kõiki desarmeerimine, usalduse suurendamise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja nende leviku vastase võitlusega seotud ÜRO meetmeid, mis hõlmavad keemiarelvade väljatöötamist, tootmist, omandamist, varumist, säilitamist, üleandmist või kasutamist osalisriigi või valitsusvälise osaleja poolt;

as)

väljendada muret olemasoleva relvastuskontrolli ja desarmeerimissüsteemi ja selle õiguslike vahendite kadumise pärast; toetada kõiki jõupingutusi tuua relvastuskontroll ja desarmeerimise tegevuskava tagasi päevakorda, muu hulgas kutsudes uuesti ellu desarmeerimiskonverentsi; edendada tuumarelva leviku tõkestamist 2020. aasta läbivaatamisprotsessi kaudu, jõustades viivitamata tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu; teha jõupingutusi, et jõustada keemiarelvade keelustamise konventsioon; kinnitada pühendumust selle eesmärkidele ja kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike seda ratifitseerima või sellega ühinema; tugevdada Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni ja selle tööd, tagades sellele eesmärkide täitmiseks asjakohased rahalised vahendid ja töötajad; tagada, et keemiarelvade kasutamisest teatamise korral võetakse toimepanijad vastutusele; tagada olemasolevate relvastuskontrolli mehhanismide ja desarmeerimisvahendite abil vastutuse võtmine, kui rikutakse desarmeerimise ja relvastuskontrolli lepinguid; toetada tuumarelvade keelustamise lepingut, mida toetasid 2017. aastal 122 ÜRO liikmesriiki, ning püüelda selle poole, et lepingu allkirjastaksid ja ratifitseeriksid kõik ÜRO liikmesriigid; edendada kiiresti tuumadesarmeerimist nii piirkondlikult kui ka ülemaailmselt kooskõlas Euroopa Parlamendi 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooniga (6), milles kutsutakse kõiki ELi liikmesriike üles toetama ÜRO konverentsi eesmärgiga pidada läbirääkimisi õiguslikult siduva instrumendi üle tuumarelvade keelustamiseks; toetada ÜRO jõupingutusi, mille eesmärk on takistada valitsusvälistel osalejatel ja terrorirühmitustel välja töötada, toota, omandada või edasi toimetada massihävitusrelvi ja nende kandesüsteeme; nõuda tuumarelva leviku tõkestamise lepingu, keemiarelvade keelustamise konventsiooni ning bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsiooni täielikku täitmist;

at)	rakendada täielikult relvakaubanduslepingut ning kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike üles seda lepingut ratifitseerima või sellega ühinema;

au)

tegutseda tulemuslikumalt relvade ja laskemoona kõrvalejuhtimise ja ebaseadusliku relva- ja laskemoonakaubanduse vastu, sealhulgas väike- ja kergrelvade puhul, ning eelkõige töötada välja relvastuse jälgimise süsteem; nõuda, et ÜRO liikmed võtaksid aktiivselt meetmeid üleilmse desarmeerimise edendamiseks ja võidurelvastumise ennetamiseks;

av)

pöörata erilist tähelepanu tehnoloogilistele edusammudele robootika relvastuseks muutumise valdkonnas ja eelkõige relvastatud robotite ja droonide valdkonnas ning nende vastavusele rahvusvahelisele õigusele; kehtestada õigusraamistik droonide ja relvastatud robotite kohta kooskõlas olemasoleva rahvusvahelise humanitaarõigusega, et vältida selle tehnoloogia väärkasutamist ebaseaduslikus tegevuses riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt; edendada tulemuslike läbirääkimiste alustamist, et keelustada droonid ja relvastatud robotid, mis võimaldavad ellu viia rünnakuid ilma inimese osaluseta; edendada ÜRO-põhist õigusraamistikku, milles sätestatakse rangelt, et relvastatud droonide kasutamisel tuleb järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja inimõigusi käsitlevat õigust; mõista kindlalt hukka laialt levinud inimõiguste rikkumised ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; nõuda inimõiguste ja põhivabaduste suuremat kaitsmist kõigis nende väljendusvormides, kaasa arvatud uue tehnoloogia raames; püüda saavutada selliste relvasüsteemide rahvusvaheline keelustamine, mille jõukasutuse üle puudub inimkontroll, nagu Euroopa Parlament on mitmel juhul nõudnud, ning ÜRO tasandi asjakohaseid kohtumisi ette valmistades kujundada kiiresti välja ja võtta vastu ühine seisukoht autonoomsete relvasüsteemide kohta ning väljendada asjakohastel foorumitel ühtset seisukohta ja tegutseda sellele vastavalt;

aw)	ergutada kõiki ÜRO liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni;

ax)

püüda ÜRO Keskkonnaassamblee resolutsioonile UNEP/EA.3/Res.1 ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonile 34/20 viidates selgitada ja töötada välja konfliktijärgsed kohustused seoses vaesestatud uraani sisaldavate relvade kasutamisest tuleneva saaste eemaldamise ja ohjamisega ning relvade kasutamisest mõjutatud kogukondade abistamisega;

Inimõigused, demokraatia ja õigusriik

ay)

tuletada meelde, et inimõigused on jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; kutsuda ELi ja ÜROd üles mitte üksnes mõistma kindlalt hukka murettekitavat üleilmset suundumust inimõiguste ja demokraatia marginaliseerimise ja eiramise suunas, et võidelda igasuguste negatiivsete suundumustega, sealhulgas seoses kodanikuühiskonna tegutsemisruumiga, vaid ka kasutama tulemuslikult ära olemasolevaid õigusvahendeid, eeskätt kolmandate riikidega sõlmitud ELi assotsieerimislepingute artiklit 2, kui see on asjakohane; nõuda tungivalt, et kõik ÜRO liikmesriigid ratifitseeriksid kõik põhilised ÜRO inimõiguste konventsioonid, sealhulgas ÜRO piinamisvastase konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokollid, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanismid, ning rakendaksid neid tulemuslikult ja järgiksid neist vahenditest tulenevaid aruandluskohustusi ja kohustust teha heas usus koostööd ÜRO inimõiguste mehhanismidega; juhtida tähelepanu ülemaailmsele tagasilöögile inimõiguste kaitsjate ja demokratiseerumise toetajate suhtes;

az)	tagada, et inimõiguste reformid oleksid jätkuvalt täielikult lõimitud ÜRO kolme samba reformiga; toetada inimõiguste mõõtme süvalaiendamist ÜRO töös;

ba)	edendada deistide ja teistide, samuti end ateistideks, agnostikuteks, humanistideks ja vabamõtlejateks pidavate inimeste vabadust;

bb)

jätkata usu- ja veendumusvabaduse kaitsmist; nõuda, et tehtaks suuremaid jõupingutusi usu- ja teiste vähemuste õiguste kaitseks; nõuda usuvähemuste suuremat kaitset tagakiusamise ja vägivalla eest; nõuda, et tühistataks seadused, millega muudetakse karistatavaks jumalateotus ja usust taganemine ja mida võidakse kasutada usuvähemuste ja mitteusklike tagakiusamise ettekäändena; toetada ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri tegevust; töötada aktiivselt selle nimel, et ÜRO tunnistaks ISILi/Daeshi poolt usu- ja teiste vähemuste vastu toime pandud genotsiidi ning et inimsusvastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi arvatavad juhtumid suunataks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

bc)	kutsuda ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles kontrollima inimõiguste austamist enda liikmesriikides, et hoiduda mineviku vigadest, nagu liikmesuse võimaldamine inimõiguste jõhkratele rikkujatele ja nendele, kes võtavad vastu antisemiitlikke poliitilisi seisukohti;

bd)	kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike üles tagama, et nende kodanikel on võimalik olla ilma diskrimineerimiseta täiel määral kaasatud poliitilisse, ühiskondlikku ja majandusprotsessi, mis hõlmab ka usu- ja veendumusvabadust;

be)

paluda kõikidel riiklikel ja rahvusvahelistel ametiasutustel võtta kiiresti vastu siduvad õigusaktid inimõiguste tulemuslikuks kaitsmiseks ning tagada, et jõustatakse täielikult kõik rahvusvahelistest normidest tulenevad riiklikud ja rahvusvahelised kohustused; korrata ÜRO Inimõiguste Nõukogu tähtsust; tuletada meelde ÜRO Peaassamblee kohustust, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeid valides tuleb arvesse võtta kandidaatide austavat suhtumist inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia edendamisse ja kaitsmisse; nõuda inimõiguste valdkonnas selgete tulemuspõhiste kriteeriumide koostamist, mis oleksid ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse eeltingimus;

bf)	pidada äärmiselt kahetsusväärseks USA otsust ÜRO Inimõiguste Nõukogu välja astuda; tuletada meelde ELi osalemist selles hädavajalikus inimõigustega tegelevas organis ja tema toetust sellele ning nõuda tungivalt, et USA administratsioon vaataks oma otsuse läbi;

bg)	nõuda tungivalt, et kõik riigid, sh ELi liikmesriigid, ratifitseeriksid kiiresti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli, millega nähakse ette kaebuste esitamise ja uurimismehhanism;

bh)

teha koostööd kõikide ÜRO liikmesriikidega, et järgida inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 nimetatud väljendusvabaduse õigusi, ning toonitada vaba ajakirjanduse ja meedia olulisust tugevas ühiskonnas ja iga kodaniku rolli; rõhutada meediavabaduse, meedia mitmekesisuse, sõltumatuse ja ajakirjanike ohutuse olulisust uute probleemidega võitlemisel; algatada arutelu, et leida meedia- ja väljendusvabaduse kaitsmise ning väärteabe vastu võitlemise vahel tasakaal; püüda kaitsta korruptsioonijuhtumeid käsitlevaid ajakirjanikke, kelle elu on ohus;

bi)

jätkata aktiivset tegelemist surmanuhtluse kaotamise edendamisega kogu maailmas; edendada surmanuhtluse suhtes jätkuvalt nulltolerantsi poliitikat; nõuda surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist ja jätkata tegutsemist surmanuhtluse kaotamiseks kogu maailmas; taunida surmamõistmise sagenevat kasutamist uimastitega seotud süütegude eest ning nõuda surmanuhtluse ja kiirhukkamise keelamist karistusena selliste süütegude eest;

bj)

toetada ja tugevdada ÜRO kaudu tehtavaid rahvusvahelisi püüdlusi eesmärgiga tagada võrdõiguslikkuse analüüs ning soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste süvalaiendamine kõigis ÜRO meetmetes; nõuda naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist, võttes arvesse ka sooidentiteedil põhinevat diskrimineerimist; toetada ja kaitsta LGBTI-inimeste õigusi ning nõuda selliste õigusaktide tühistamist ÜRO liikmesriikides, mille alusel on võimalik inimesi nende seksuaalsuse või sooidentiteedi põhjal karistada; ergutada ÜRO Julgeolekunõukogu käsitlema edasi ja tugevdama LGBTI-inimeste õigusi;

bk)

tugevdada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi rolli, et suurendada vastutust ja teha lõpp karistamatusele; tagada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule tugev diplomaatiline, poliitiline ja rahaline toetus; kutsuda kõiki ÜRO liikmesriike üles ühinema Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendamise kaudu Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning ergutada neid ratifitseerima Kampala muudatusi; kutsuda Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust välja astuvaid liikmesriike üles oma otsuseid muutma; toetada Rahvusvahelist Kriminaalkohut kui põhilist institutsiooni, mis võtab õigusrikkujad vastutusele ja aitab ohvritel saavutada õiglust, ning ergutada jõulist dialoogi ja koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu, ÜRO ja selle asutuste ning ÜRO Julgeolekunõukogu vahel;

bl)

mõista jõuliselt hukka kohtulik tagakiusamine, kinnipidamine, tapmine, ähvardamine ja hirmutamine, mida kogevad inimõiguste kaitsjad kõikjal maailmas oma seadusliku inimõigustealase töö tõttu; nõuda rahvusvahelisi jõupingutusi ja kutsuda ÜRO liikmesriike üles võtma vastu poliitikameetmeid, millega tagatakse ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmine ja toetamine ning võimaldatakse neil teha oma tööd; võtta vastu poliitika, mille kohaselt mõistetakse süstemaatiliselt ja üheselt hukka inimõiguste kaitsjate tapmine ja kõik katsed kasutada nende vastu mis tahes vormis vägivalda, tagakiusamist, ähvardamist, ahistamist, kadumist, vangistamist või meelevaldset vahistamist; mõista hukka need, kes selliseid jõhkraid kuritegusid toime panevad või neid heaks kiidavad, ning tõhustada inimõiguste kaitsjate täielikuks toetamiseks avalikku diplomaatiat; toonitada, et inimõiguste kaitsjatel ja kodanikuühiskonna aktivistidel on kestlikus arengus keskne roll; kutsuda ÜRO liikmesriike üles võtma vastu poliitikameetmeid, et tagada ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmine ja toetamine; tunnistada, et keskkonna- ja maaõiguste kaitsjad ning põlisrahvaste inimõiguste kaitsjad on pidanud tulema toime kasvavate ohtudega;

bm)	võtta vastavalt Euroopa korruptsioonivastast võitlust käsitlevale õigustikule kohustus edendada korruptsioonivastase võitluse meetmeid ja nõuda nende täiendavat lõimimist ÜRO programmidesse;

bn)

nõuda, et EL ja selle liikmesriigid teeksid ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamisel partneritega koostööd, nõudes tungivalt, et kõik riigid, sh ELi liikmesriigid töötaksid välja ja viiksid ellu riiklikud tegevuskavad, millega kohustatakse ettevõtteid tagama inimõiguste järgimine; korrata oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele tegutseda aktiivselt ja konstruktiivselt, et töötada võimalikult kiiresti välja õiguslikult siduv rahvusvaheline õigusakt, millega reguleeritakse inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse raames rahvusvaheliste korporatsioonide ja muude äriühingute tegevust, et ennetada inimõiguste rikkumisi, neid uurida ning tagada hüvitamismehhanismid ja juurdepääs õiguskaitsele, kui inimõigusi rikutakse; toetada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste siduvat lepingut eesmärgiga tagada äriühingute vastutus; tunnustada sellega seoses ÜRO äritegevuse ja inimõiguste töörühma tööd ning tuletada ÜRO-le, ELile ja selle liikmesriikidele meelde vajadust konstruktiivselt osaleda, et kiirendada neid läbirääkimisi ja käsitleda ELi ülejäänud mureküsimusi;

bo)

tõhustada oma jõupingutusi piinamisvaba kaubanduse rahvusvahelise liidu raames, mille kaasalgatajad olid EL ja piirkondlikud partnerid; luua rahvusvaheline fond, et aidata riikidel töötada välja ja rakendada õigusakte, millega keelatakse kauplemine kaupadega, mida võidakse kasutada piinamiseks ja surmanuhtluse täideviimiseks; toetada rahvusvahelise õigusakti loomist, et keelata selliste kaupadega kauplemine, tuginedes sellekohasest nõukogu määrusest (EÜ) nr 1236/2005 saadud kogemusele;

bp)

tagada, et naistel on juurdepääs pereplaneerimisele ning mitmesugustele avalikele ja üldistele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele ning seonduvatele õigustele, sealhulgas nüüdisaegsetele rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule ja seaduslikule abordile; rõhutada asjaolu, et üldine juurdepääs tervishoiuteenustele, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele ning seonduvatele õigustele on üks peamisi inimõigusi, astudes sellega vastu Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt 2017. aasta alguses taas kehtestatud nn üldisele vaikimisseadusele;

bq)	toetada ohuolukordades kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga inimõigustel põhinevat puuetealast käsitlusviisi;

br)

võtta arvesse, et romad on üks maailma kõige diskrimineeritumaid vähemusi ja et mitmes riigis nende diskrimineerimine süveneb; tuletada meelde, et romad elavad kõikides maailmajagudes ja seega on tegemist ülemaailmse küsimusega; kutsuda ÜROd üles nimetama ametisse eriraportööri romade küsimuses, et suurendada teadlikkust ja tagada, et ÜRO programmid jõuavad ka romadeni;

bs)	nõuda, et ÜRO liikmesriigid, sh ELi liikmesriigid, rakendaksid rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seotud sallimatuse tänapäevaste vormidega tegeleva ÜRO eriraportööri soovitusi;

Üleilmsed rännet ja pagulasi käsitlevad kokkulepped

bt)

toetada täielikult ÜRO juhitud püüdlusi pidada läbirääkimisi kahe üleilmse rännet ja pagulasi käsitleva kokkuleppe üle, lähtudes 2016. aasta septembris vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevast New Yorgi deklaratsioonist, et töötada välja tõhusam rahvusvaheline lahendus sellele küsimusele, ning vastavat protsessi, mis näeb ette ülemaailmse juhtimiskorra väljatöötamise, rahvusvahelise rände, liikuvuse, pagulaste massilise liikumise ja pikaleveninud pagulasolukordade koordineerimise tugevdamise ning kestlike lahenduste ja käsituste kehtestamise, milles rõhutatakse sõnaselgelt, kui tähtis on kaitsta pagulaste ja rändajate õigusi; kutsuda ELi liikmesriike üles koonduma, et esindada seda seisukohta ning kaitsta ja edendada aktiivselt läbirääkimisi nende oluliste küsimuste üle; tuletada meelde, et ÜRO kestliku arengu tegevuskavas 2030 toodud kestliku arengu eesmärkides tunnistatakse, et kavandatud ja hästi korraldatud rändepoliitika võib aidata saavutada kestlikku arengut ja kaasavat majanduskasvu ning vähendada ebavõrdsust riikide sees ja vahel;

bu)	edendada ambitsioonikaid ja tasakaalustatud sätteid, mis võimaldavad tõhusamat rahvusvahelist koostööd ning õiglasemat ja prognoositavat üleilmset vastutuse jagamist rändeliikumiste ja sundrändega tegelemisel, tagades maailma pagulastele asjakohase toetuse;

bv)

toetada kõiki jõupingutusi tagada arvukalt pagulasi vastu võtnud arenguriikidele kindel ja jätkusuutlik abi ning pagulastele kestlike lahenduste pakkumine, sh võimalus olla iseseisev ja integreeruda oma elukoha kogukonda; tuletada meelde, et üleilmse kokkuleppe rakendamine pakub ainulaadset võimalust tugevdada seost humanitaarabi poliitika ja arengupoliitika vahel;

bw)

tagada, et üleilmsed kokkulepped on inimesekesksed, põhinevad inimõigustel ning tagavad pikaajalised, kestlikud ja laiaulatuslikud meetmed kõigi osapoolte huvides; pöörata erilist tähelepanu kaitsetus olukorras olevatele rändajatele, nagu lapsed, ohustatud naised, inimkaubanduse ohvrid või puuetega inimesed, ja muudele ohus olevatele rühmadele, sh LGBTI-kogukonnale, rõhutades, kui oluline on kujundada rändepoliitikat valdkondadevahelisest perspektiivist, et vastata nende konkreetsetele vajadustele; rõhutada vajadust töötada pagulasküsimuses võetavate rahvusvaheliste ühismeetmete jaoks täielikult välja uus ja horisontaalne sooline mõõde, milles võetaks arvesse naiste erivajadusi kaitse vallas (muu hulgas vajadust võidelda naistevastase vägivalla vastu) ning mille abil suurendataks naiste suutlikkust ja oskusi ühiskonna ülesehitamisel ja lepitamisel; kutsuda ÜRO liikmesriike üles võtma endale eraldiseisva kohustuse edendada kooskõlas kestliku arengu 5. eesmärgiga soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist kui üleilmse kokkuleppe keskset elementi;

bx)

nõuda suuremaid jõupingutusi ebaseadusliku rände tõkestamiseks ja inimsmugeldamise ja -kaubanduse vastu võitlemiseks, võideldes eelkõige kuritegelike võrgustike vastu asjakohase luureteabe õigeaegse ja tõhusa vahetamise abil; parandada ohvrite tuvastamise ja kaitsmise meetodeid ning tõhustada kolmandate riikidega tehtavat koostööd, et tuvastada asjaomases valdkonnas kuritegelikul teel saadav tulu, see arestida ja tagasi nõuda; korrata ÜRO tasandil, kui oluline on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja selle protokollide – maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalaste ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli ning naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli – ratifitseerimine ja täies ulatuses rakendamine;

by)

tagada, et erilist tähelepanu pööratakse naissoost pagulastele ja varjupaigataotlejatele, kes kogevad mitmekordset diskrimineerimist ning on seksuaal- ja soolise vägivalla ees kaitsetumad nii oma päritoluriigis kui ka teekonnal ohutumasse sihtkohta; tuletada meelde, et varjupaika taotlevatel naistel ja tütarlastel on konkreetsed vajadused ja mured, mis erinevad meeste omadest ning mis nõuavad kõigi varjupaigapoliitika meetmete ja menetluste sootundlikku ja individualiseeritud rakendamist; nõuda lapse õiguste konventsiooni alusel lastekaitsesüsteemide tugevdamist ja toetada konkreetseid meetmeid lapspagulaste ja -rändajate parimates huvides;

bz)	tegeleda laialt levinud kodakondsusetusega, mis põhjustab inimõiguste seisukohast teravaid probleeme; tagada, et üleilmse kokkuleppe üle käimas olevatel läbirääkimistel käsitletakse seda küsimust asjakohaselt;

ca)	jätkata ja tõhustada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile antavat toetust, kaasa arvatud rahalist toetust tema rahvusvaheliste volituste rakendamiseks pagulaste kaitsmiseks, sealhulgas inimkaubanduse ja -smugeldamisega seotud kuritegelike jõukude ja isikute eest päritolu- ja transiidiriikides;

cb)

aidata idapartnerluse riikidel tegeleda probleemidega, millega nad on pidanud tulema toime massilise riigisisese sundrände tõttu konfliktipiirkondadest, ning tegutseda otsustavalt, et kaitsta ümberasustatud inimeste õigusi, sealhulgas õigust pöörduda tagasi, õigust omandile ja õigust isiklikule julgeolekule, ning need õigused taastada;

cc)	rõhutada jätkuvalt tütarlaste ja naiste hariduse ülimat olulisust majanduslike võimaluste loomisel;

cd)

väljendada veel kord oma tõsist muret asjaolu pärast, et sajad tuhanded riigisisesed põgenikud ja pagulased, kes põgenesid oma sünnimaalt pikaleveninud konfliktide tõttu, on jätkuvalt ümber asustatud, ning kinnitada veel kord kõigi riigisiseste põgenike ja pagulaste õigust pöörduda ohutult ja väärikalt oma kodukohta tagasi;

ce)	rõhutada vajadust tagada rahalised vahendid, mis on konkreetselt ette nähtud naiste osalemiseks rahvusvahelistes otsustusprotsessides;

Areng

cf)

viia ellu laiaulatuslik ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja täita selle 17 kestliku arengu eesmärki; toonitada ELi juhtrolli protsessis, mis viis ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja Addis Abeba tegevuskava vastuvõtmiseni; võtta konkreetseid meetmeid, et tagada ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja Addis Abeba tegevuskava kui tähtsate arengut edendavate vahendite tõhus rakendamine; tagada, et EL ja ÜRO täidavad jätkuvalt olulist osa ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamisel eesmärgiga kaotada vaesus ja luua kollektiivset heaolu, võidelda ebavõrdsusega, luua turvalisem ja õiglasem maailm ning võidelda kliimamuutustega ja kaitsta looduskeskkonda;

cg)

võtta konkreetseid meetmeid, et tagada ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kõigi 17 kestliku arengu eesmärgi kui ennetamise ja kestliku arengu tähtsate vahendite tõhus rakendamine; julgustada riike võtma endale vastutust ja looma 17 kestliku arengu eesmärgi saavutamiseks riiklikke raamistikke ning toetada neid selles vallas; julgustada ÜRO liikmesriike suunama oma eelarved ümber ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimisele; korrata, et 75,7 miljardi euroga on EL on endiselt maailma juhtiv arenguabi andja, ning julgustada jätkuvalt suurendama ELi kollektiivset abi, mis on aluseks liikmesriikide pidevatele jõupingutustele edendada kõikjal maailmas rahu, heaolu ja kestlikku arengut; kutsuda ÜRO liikmesriike üles täitma oma kohustusi arenguabi kulutuste valdkonnas ning nõuda kindla näitajate raamistiku kasutuselevõtmist ja statistiliste andmete kasutamist, et hinnata arenguriikide olukorda, jälgida edusamme ja tagada vastutus; jätkata oma jõupingutusi, et saavutada kõigis ELi poliitikasuundades poliitikavaldkondade arengusidusus, mis on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks kriitilise tähtsusega, ja nõuda kooskõlas 17. eesmärgiga ka ÜRO tasandil suuremat poliitikasidusust;

Kliimamuutused ja -diplomaatia

ch)

kinnitada veel kord ELi pühendumist Pariisi kokkuleppele, innustada kõiki ÜRO liikmesriike seda ratifitseerima ja tõhusalt ellu viima ning rõhutada vajadust rakendada Pariisi kokkulepet kogu maailmas ja kõigis ÜRO liikmesriikides; kinnitada veel kord vajadust ambitsioonika ELi kliimapoliitika järele ja valmisolekut parandada kehtivaid riiklikult kindlaksmääratud panuseid ja ka ELi panuseid 2030. aastaks ning vajadust töötada õigeaegselt välja pikaajaline strateegia 2050. aastaks ja toetada kõiki sellekohaseid algatusi; tegutseda tõhusamate keskkonnasäästlikkuse meetmete nimel, eelkõige võitluses kliimamuutustega, edendades sel eesmärgil rahvusvahelisi meetmeid keskkonna kvaliteedi säilitamiseks ja parandamiseks ning loodusvarade säästvat majandamist; suurendada veelgi ELi eesmärke heite vähendamisel ning toonitada kliimameetmete valdkonnas ELi rolli ülemaailmse juhina;

ci)

korrata veel kord, et kliimameetmed on Euroopa Liidu peamine prioriteet; tagada, et EL on ka edaspidi kliimamuutuste vastases võitluses esirinnas ja jätkab selles valdkonnas koostööd ÜROga; paluda kõigil ÜRO liikmetel järgida Pariisi kokkulepet ja tagada 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsil tehtud otsuste kiire elluviimine; teha suuremaid jõupingutusi, et kaasata USA taas kliimamuutuste valdkonna mitmepoolsesse koostöösse;

cj)

olla ettevaatav partner kõigis ÜRO jõupingutustes edendada kliimamuutustega seotud probleemide lahendamise vallas ülemaailmseid partnerlussuhteid ja koostööd, rõhutades, et kliima võib olla sobiv teema diplomaatiliste suhete alustamiseks partneritega, kellega suheldes on kõik teised päevakorrapunktid väga vastuolulised, pakkudes seega võimalust stabiilsuse ja rahu edendamiseks;

ck)

tõhustada oma kliimadiplomaatia alaseid jõupingutusi, töötades välja põhjaliku kliimadiplomaatia strateegia, ja lõimida kliimameetmed kõikidesse ELi välistegevuse valdkondadesse, sealhulgas kaubandus, arengukoostöö, humanitaarabi ning julgeolek ja kaitse, võttes arvesse, et keskkonda mittesäästev süsteem tekitab ebastabiilsust; luua tugev riikide ja osalejate liit, mis toetab ja panustab jätkuvalt eesmärki hoida ülemaailmne soojenemine kindlalt alla 2 oC, jätkates samas jõupingutusi hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC;

cl)

tuletada meelde, et kliimamuutused avaldavad naistele ja meestele erinevat mõju; toonitada, et naised on kaitsetumad ja peavad mitmesugustel põhjustel tulema toime suuremate riskide ja koormusega alates ebavõrdsest juurdepääsust ressurssidele, haridusele, töövõimalustele ja maaõigustele kuni ühiskondlike ja kultuurinormideni välja; rõhutada, et seda tuleks vastavalt kajastada; tagada, et naistel on kliimaprobleemide leevendamise ja nendega kohanemisega seotud lahenduste leidmisel keskne roll, sealhulgas rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel, et töötada ebavõrdsust põhjustavate tegurite käsitlemiseks välja sootundlikud vastused;

cm)

tuletada meelde, et kui naiste juurdepääs tootmisressurssidele ja kontroll nende üle on piiratud ning nende õigused on piiratud, on neil vähem võimalusi kujundada otsuseid ja mõjutada poliitikat, nagu on ametlikult tunnistatud alates 2007. aastal Balil toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 13. istungjärgust (COP 13);

cn)	teha tihedat koostööd väikeste saareriikide ja teiste riikidega, kes seisavad silmitsi kliimamuutuste kõige tõsisemate tagajärgedega, tagamaks, et nende häält ja nende vajadusi võetakse ÜRO erinevatel foorumitel arvesse;

co)	osaleda põhjalikus avalikus arutelus kõikide ÜRO liikmesriikidega selle üle, kui oluline on järgida kogu maailmas presidendivolituste puhul põhiseadusega kehtestatud piire;

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, Euroopa välisteenistusele, komisjonile ning teavitamise eesmärgil ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0304.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.

(3) Euroopa Parlamendi 1. märtsi 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale džihadistide sissetulekuallikate ja terrorismi rahastamise tõkestamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0059).

(4) Maailma Terviseorganisatsioon, „World Report on Violence and Health“ (Vägivalda ja tervist käsitlev ülemaailmne aruanne) (Genf, 2002), lk 154; ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo „Discussion paper 2: the nature, scope and motivation for sexual violence against men and boys in armed conflict“ (Aruteludokument 2: relvakonfliktis esineva meeste ja poiste vastase seksuaalvägivalla laad, ulatus ja ajend), (dokument esitati ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo teaduskoosolekul, kus käsitleti relvakonfliktis esinevat seksuaalvägivalla kasutamist – Lünkade tuvastamine teadusuuringutes eesmärgiga kujundada tõhusamaid sekkumisi, 26. juuni 2008).

(5) Nagu on märgitud tema esimeses avalduses ÜRO Julgeolekunõukogule 10. jaanuaril 2017.

(6) ELT C 215, 19.6.2018, lk 202.

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/182

P8_TA(2018)0271

Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte *

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte (COM(2018)0008 – C8-0037/2018 – 2018/0003(NLE))

(Konsulteerimine)

(2020/C 118/29)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2018)0008),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 187 ja artikli 188 esimest lõiku, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0037/2018),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8-0217/2018),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1291/2013 (15) loodi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020. Programmiga „Horisont 2020“ seatakse sihiks saavutada suurem mõju teadusuuringutele ja innovatsioonile, ühendades programmi „Horisont 2020“ ja erasektori vahendid avaliku ja erasektori partnerluse vormis sellistes tähtsates valdkondades, kus teadusuuringute ja innovatsiooniga saaks kaasa aidata liidu laiemate konkurentsieesmärkide saavutamisele, erainvesteeringute suurendamisele ja ühiskonnaprobleemide lahendamisele. Need partnerlused peaksid põhinema pikaajalistel kohustustel, mis hõlmavad kõikide partnerite tasakaalustatud osalust, nad peaksid vastutama oma eesmärkide saavutamise eest ja olema kooskõlas liidu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiliste eesmärkidega. Nende partnerluste juhtimine ja toimimine peaks olema avatud, läbipaistev, tulemuslik ja tõhus ning andma osalemisvõimaluse suurele hulgale oma konkreetses valdkonnas aktiivsetele sidusrühmadele.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1291/2013 (15) loodi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020. Programmiga „Horisont 2020“ seatakse sihiks saavutada suurem mõju teadusuuringutele ja innovatsioonile, ühendades programmi „Horisont 2020“ ja erasektori vahendid avaliku ja erasektori partnerluse vormis sellistes tähtsates valdkondades, kus teadusuuringute ja innovatsiooniga saaks kaasa aidata liidu laiemate konkurentsieesmärkide saavutamisele, erainvesteeringute suurendamisele ja ühiskonnaprobleemide lahendamisele. Need partnerlused peaksid põhinema pikaajalistel kohustustel, mis hõlmavad kõikide partnerite tasakaalustatud osalust, nad peaksid vastutama oma eesmärkide saavutamise eest ja olema kooskõlas liidu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegiliste eesmärkidega. Nende partnerluste juhtimine ja toimimine peaks olema avatud, läbipaistev, tulemuslik ja tõhus ning andma suurele hulgale oma konkreetses valdkonnas aktiivsetele sidusrühmadele osalemisvõimaluse ning kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja kodanike rühmitustele võimaluse, et nendega konsulteeritakse otsuste tegemisel nõuetekohaselt .

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatises „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“ (22) kutsutakse üles looma Euroopa andmetaristut, mis põhineks tipptasemel kõrgjõudlusega andmetöötluse võimalustel, ning Euroopa oma kõrgjõudlusega andmetöötluse ökosüsteemi, mis on võimeline välja arendama uue Euroopa tehnoloogia ja võtma kasutusele eksatasandi superarvutid. Kõnealuse valdkonna tähtsus ja liidu sidusrühmade ees seisvad raskused nõuavad kiireloomuliste meetmete võtmist vajalike vahendite ja suutlikkuse koondamiseks, et moodustada ahel teadus- ja arendustööst eksatasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteemide loomise ja käitamiseni. Seega tuleks välja töötada liidu tasandi mehhanism, mis ühendaks ja koondaks toetuse maailmatasemel Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse taristu loomiseks ning kõrgjõudlusega andmetöötluse alasteks teadusuuringuteks ja innovatsiooniks liikmesriikides, liidus ja erasektoris. Kõnealune taristu peaks võimaldama juurdepääsu kasutajatele avalikust sektorist, tööstusest ja akadeemilistest ringkondadest, kaasa arvatud Euroopa avatud teaduse pilve kuuluvad teadusringkonnad.

(8)

Komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatises „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“ (22) kutsutakse üles looma Euroopa andmetaristut, mis põhineks tipptasemel kõrgjõudlusega andmetöötluse võimalustel, ning Euroopa oma kõrgjõudlusega andmetöötluse ökosüsteemi, mis on võimeline välja arendama uue Euroopa tehnoloogia ja võtma kasutusele eksatasandi superarvutid. Kõnealuse valdkonna tähtsus ja liidu sidusrühmade ees seisvad raskused nõuavad kiireloomuliste meetmete võtmist vajalike vahendite ja suutlikkuse koondamiseks, et moodustada ahel teadus- ja arendustööst eksatasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteemide loomise ja käitamiseni. Seega tuleks välja töötada liidu tasandi mehhanism, mis ühendaks ja koondaks toetuse maailmatasemel Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse taristu loomiseks ning kõrgjõudlusega andmetöötluse alasteks teadusuuringuteks ja innovatsiooniks liikmesriikides, liidus ja erasektoris. Kõnealune taristu peaks võimaldama juurdepääsu kasutajatele avalikust sektorist, tööstusest , kaasa arvatud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), ja akadeemilistest ringkondadest, kaasa arvatud Euroopa avatud teaduse pilve kuuluvad teadusringkonnad.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 8 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8a)

On väga oluline, et liit oleks 2022. aastaks maailma üks edukamaid superarvutijõude. Praegu jääb liit maha kõrgjõudlusega andmetöötluse arendamises, mis tuleneb vähesest investeerimisest tervikliku süsteemi loomisse. Selle mahajäämuse likvideerimiseks peab liit muretsema maailmatasemel superarvutid, tagama oma tarnesüsteemi ning pakkuma tööstusele ja VKEdele teenuseid simulatsiooni, visualiseerimise ja prototüüpide loomise eesmärgil, tagades samal ajal liidu väärtuste ja põhimõtete kohase kõrgjõudlusega andmetöötlussüsteemi.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10)

Liidu varustamiseks andmetöötlusjõudlusega, mida on vaja tipptasemel teadustegevuse jätkamiseks, peavad liikmesriikide investeeringud kõrgjõudlusega andmetöötlusse olema kooskõlastatud ja selle tehnoloogia tööstuslik kasutuselevõtt aktiivsem. Liit peaks senisest tulemuslikumalt suutma suunata oma tehnoloogilist arengut, et kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteeme hangitaks Euroopast, ning looma toimiva seose tehnoloogilise tarneahela, kasutajaid kaasava kavandamise ja maailmatasemel süsteemide ühishangete vahel.

(10)

Et varustada liitu andmetöötlusjõudlusega, mida on vaja tipptasemel teadustegevuse jätkamiseks , ja kasutada ära liidu tasandi ühismeetmest tulenevat lisaväärtust , peavad liikmesriikide investeeringud kõrgjõudlusega andmetöötlusse olema kooskõlastatud ja selle tehnoloogia tööstuslik kasutuselevõtt aktiivsem. Liit peaks senisest tulemuslikumalt suutma suunata oma tehnoloogilist arengut, et kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteeme hangitaks Euroopast, ning looma toimiva seose tehnoloogilise tarneahela, kasutajaid kaasava kavandamise ja maailmatasemel süsteemide ühishangete vahel.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10a)

Komisjoni ja liikmesriikide jaoks on oluline uurida asjakohaseid juhtimis- ja rahastamisraamistikke, võttes piisaval määral arvesse ühisettevõtte EuroHPC algatust ja selle jätkusuutlikkust ning vajadust tagada võrdsed tingimused kogu liidus. Peale selle peaksid liikmesriigid kaaluma rahastamisprogramme sellisel viisil, mis on kooskõlas komisjoni lähenemisviisiga.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10b)

Euroopa tehnoloogiaplatvorm ning kõrgjõudlusega andmetöötluse alased avaliku ja erasektori lepingulised partnerlused on väga olulised liidu teadusprioriteetide kindlaksmääramiseks liidu tehnoloogia väljatöötamisel kõigis kõrgjõudlusega andmetöötluse lahenduse tarneahela segmentides.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11a)

Ühisettevõtte ülesanne on luua liidus maailmatasemel kõrgjõudlusega andmetöötluse ja suurandmete integreeritud ökosüsteem ning seda säilitada, tuginedes liidu juhtpositsioonile kõrgjõudlusega andmetöötluse, pilve- ja suurandmete tehnoloogia valdkonnas.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 12

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12)

Ühisettevõte tuleks luua ja peaks alustama tegevust 2019. aastal, et täita eesmärk varustada liit 2020. aastaks eksatasandi-eelse taristuga ning töötada välja tehnoloogia, mis on vajalik eksatasandi jõudluse saavutamiseks 2022. või 2023. aastaks. Kuna järgmise põlvkonna tehnoloogia arendustsükkel kestab harilikult 4–5 aastat, peab töö selle eesmärgi saavutamise nimel algama nüüd, et säilitada konkurentsivõime üleilmsel turul.

(12)

Ühisettevõte tuleks luua ja peaks alustama tegevust 2019. aastal, et täita eesmärk varustada liit 2020. aastaks eksatasandi-eelse taristuga ning töötada välja tehnoloogia, mis on vajalik võimaluse korral autonoomse eksatasandi jõudluse saavutamiseks 2022. või 2023. aastaks. Kuna järgmise põlvkonna tehnoloogia arendustsükkel kestab harilikult 4–5 aastat, peab töö selle eesmärgi saavutamise nimel algama nüüd, et säilitada konkurentsivõime üleilmsel turul.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 12 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12a)

Ühisettevõtet EuroHPC tuleks käsitada liidu andmetaristu lahutamatu osana, mis hõlmab kogu ökosüsteemi, ning selle eeliseid tuleks laialdaselt propageerida.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 13 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13a)

Komisjon peaks julgustama rohkem liikmesriike ühinema ühisettevõttega EuroHPC ja kasutama seda prioriteetse valdkonnana teadus- ja arendustegevuse programmides vastavalt riiklikule tegevusele. Samuti peaks komisjon edendama algatust kõikides liikmesriikides osana tugevast poliitilisest ja majanduslikust pühendumusest digitaalse innovatsiooni edendamisele.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14)

Liit, osalevad riigid ja ühisettevõtte erasektori liikmed peaksid igaüks rahaliselt osalema ühisettevõtte halduskulude katmises. Kuna mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 näeb ette, et liidu osaluse halduskuludes saab tuua varasemale ajale, nii et see katab jooksvad kulud vaid kuni 2023. aastani, siis peaksid osalevad riigid ja ühisettevõtte erasektori liikmed katma alates 2024. aastast kõik ühisettevõtte halduskulud.

(14)

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 15 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15a)

Uurida ja edendada tuleks kõiki EuroHPC ning liidu ja riiklike uurimisprogrammide vahelise koostoime võimalusi. Ühisettevõte peaks integreeruma olemasolevatesse juhtivatesse teadus- ja arendusstruktuuridesse, nagu Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse tehnoloogiaplatvormi väärtusega seotud avaliku ja erasektori partnerlus ning suurandmed, et maksimeerida tõhusus ja hõlbustada selle kasutamist ning panna alus edukale andmepõhisele majandusele.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 15 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15b)

Komisjon ja liikmesriigid peaksid tugevdama Euroopa pilvandmetöötluspartnerluse senist tööd olemasolevate sammaste – algatuse PRACE ja üleeuroopalise teadusvõrgustiku GÉANT – alusel, vältima igasugust huvide konflikti ning tunnustama nende olulist täiendavat rolli EuroHPC ökosüsteemi elluviimises.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18)

Ühisettevõte peaks tegelema selgelt kindlaksmääratud teemadega, mis võimaldaksid teadusringkondadel ja Euroopa tööstusel laiemalt kavandada, välja töötada ja kasutada kõige uuenduslikumaid kõrgjõudlusega andmetöötluse tehnoloogiaid ning luua liiduülene integreeritud taristu koos maailmatasemel kõrgjõudlusega andmetöötluse võimaluste, kiire ühenduse, tipptasemel rakenduste ning andme- ja tarkvarateenustega oma teadlastele ja teistele juhtivkasutajatele tööstuses, sealhulgas VKEdele, ja avalikule sektorile. Ühisettevõte peaks püüdma vähendada mahajäämust kõrgjõudlusega andmetöötlusega seotud oskustes. Ühisettevõte peaks valmistama ette esimese kõrgjõudlusega andmetöötluse hübriidtaristu loomist Euroopas, milles klassikaline andmetöötlusarhitektuur oleks ühendatud kvantandmetöötluse seadmetega, kus kasutatakse näiteks kvantarvutit kõrgjõudlusega andmetöötluse lõimede kiirendamiseks. Selleks et aidata uurimisrühmadel ja Euroopa tööstusel tihedas rahvusvahelises konkurentsis liidrikoha säilitamiseks saavutada maailmatasemel tulemusi ja integreerida need konkurentsivõimelistesse süsteemidesse, tagada Euroopa tehnoloogia kiire ja ulatuslik ärakasutamine liidu tööstuses, nii et selle mõju kandub üle ka ühiskonnale, jagada riske ning ühendada jõud strateegiate kooskõlastamise ja Euroopa ühistest huvidest lähtuvate investeeringute kaudu, on vaja pakkuda Euroopa tasandil struktureeritud ja kooskõlastatud rahalist toetust. Komisjon võib liikmesriigi või liikmesriikide rühma teate põhjal otsustada käsitada ühisettevõtte tegevust üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projektina, tingimusel et kõik asjakohased tingimused on täidetud vastavalt ühenduse raamistikule teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (25).

(18)

Ühisettevõte peaks tegelema selgelt kindlaksmääratud teemadega, mis võimaldaksid teadusringkondadel , aga ka Euroopa tööstusel laiemalt kavandada, välja töötada ja kasutada kõige uuenduslikumaid kõrgjõudlusega andmetöötluse tehnoloogiaid ning luua liiduülene integreeritud taristu koos maailmatasemel kõrgjõudlusega andmetöötluse võimaluste, kiire ühenduse, tipptasemel rakenduste ning andme- ja tarkvarateenustega oma teadlastele ja teistele juhtivkasutajatele tööstuses, eelkõige mikroettevõtjatele, VKEdele ja idufirmadele , ja avalikule sektorile. Ühisettevõte peaks püüdma vähendada mahajäämust kõrgjõudlusega andmetöötlusega seotud oskustes , soodustades kvalifitseerumist ja kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonnaga seotud tööalaseid valikuid ning pakkudes eriprogramme meeste ja naiste tasakaalustatud esindatuse edendamiseks kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonna ametikohtadel . Ühisettevõte peaks valmistama ette esimese kõrgjõudlusega andmetöötluse hübriidtaristu loomist Euroopas, milles klassikaline andmetöötlusarhitektuur oleks ühendatud kvantandmetöötluse seadmetega, kus kasutatakse näiteks kvantarvutit kõrgjõudlusega andmetöötluse lõimede kiirendamiseks. Selleks et aidata uurimisrühmadel ja Euroopa tööstusel tihedas rahvusvahelises konkurentsis liidrikoha säilitamiseks saavutada maailmatasemel tulemusi ja integreerida need konkurentsivõimelistesse süsteemidesse, tagada Euroopa tehnoloogia kiire ja ulatuslik ärakasutamine liidu tööstuses, nii et selle kasulik mõju kandub üle ka ühiskonnale, jagada riske ning ühendada jõud strateegiate kooskõlastamise ja Euroopa ühistest huvidest lähtuvate investeeringute kaudu, on vaja pakkuda Euroopa tasandil struktureeritud ja kooskõlastatud rahalist toetust. Komisjon võib liikmesriigi või liikmesriikide rühma teate põhjal otsustada käsitada ühisettevõtte tegevust üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projektina, tingimusel et kõik asjakohased tingimused on täidetud vastavalt ühenduse raamistikule teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (25).

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18a)

Ühisettevõte peaks edendama liidu teadlaste, tööstuse ja avaliku sektori juurdepääsu maailmatasemel superarvutitele ja nendega seotud teenustele ning tagama selle juurdepääsu, andes neile vahendid teaduses ja tööstuses konkurentsi esirinnas püsimiseks, et säilitada integreeritud teadusandmete taristud ja kõrgjõudlusega andmetöötlus ning neid toetada.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18b)

Ühisettevõte peaks olema osalemiseks avatud kõigile liikmesriikidele, keda julgustatakse ühisettevõttega ühinema ja kasutama seda prioriteetse valdkonnana teadus- ja arendustegevuse programmides vastavalt riiklikule tegevusele. Ühisettevõte peaks propageerima superarvuti tegevusi osana tugevast poliitilisest ja majanduslikust pühendumusest digitaalse innovatsiooni edendamisele.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18c)

Vajaliku suutlikkuse arendamiseks ning kõigi liikmesriikide osalemise tagamiseks tuleks luua igale liikmesriigile riikliku superarvutite keskusega seotud kõrgjõudlusega andmetöötluse pädevuskeskus (keskus). Pädevuskeskused peaksid hõlbustama ja edendama juurdepääsu kõrgjõudlusega andmetöötluse ökosüsteemile, alates superarvutitest kuni rakenduste ja teenusteni. Samuti peaksid nad pakkuma kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonna kasutajatele õppe- ja koolitusvõimalusi vastavate oskuste arendamiseks, edendama teadlikkuse suurendamist ning koolitus- ja teavitustegevust kõrgjõudlusega andmetöötluse kasutegurite kohta, eelkõige VKEde jaoks, ning algatama võrgustikutegevust sidusrühmade ja teiste pädevuskeskustega, et edendada laiemalt uuendusi, mis võimaldavad kõrgjõudlusega andmetöötluse täiendavat kasutuselevõttu.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18d)

Ulatuslik osalemine kogu liidu ulatuses ning kolmandatest riikidest pärit osalejate õiglane ja mõistlik juurdepääs on olulised, et kasutada ära sellise liidu superarvuti kogu potentsiaal, mis suudab edendada liidu tippteadust ja piirkondlikku konkurentsivõimet.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18e)

Kuigi juurdepääsuaeg superarvutitele on proportsionaalne rahalise osalusega, tuleks tagada võrdsed võimalused kõikidele liidu liikmesriikidele, teadlastele ja tööstusharudele.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18 f (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18f)

Liidu juurdepääsuaeg tuleks eraldada tipptasemel põhinevate konkurentsipõhiste projektikonkursside kaudu sõltumatult sellest, millise liidu liikmesriigi kodanik taotleja on. Lisaks peaks osalevatel liikmesriikidel olema võimalik teha oma juurdepääsuaeg kättesaadavaks ka teistele liidu teadlastele, tööstusharudele või teadustöö tegijatele.

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 20 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20a)

Superarvutid, mille ühisettevõte soetab ja mida ta toetab, peaksid olema kavandatud ja tuleks valida nii, et need oleksid võimalikult tõhusad teadustegevuse jaoks ja et tööstus kasutaks neid võimalikult palju. Sel põhjusel tuleb komisjonil võtta meetmeid, et tugevdada oma hindamiste raames veelgi tõhususe ja kulutasuvuse hindamist.

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 22

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(22)

Eksatasandi-eelseid ja petatasandi superarvuteid tuleks kasutada peamiselt avalikeks teadusuuringuteks ja innovatsiooniks teadusringkondades, tööstuses või avalikus sektoris. Ühisettevõttele peaks olema lubatud teatav piiratud eraotstarbeline majandustegevus. Juurdepääs tuleks anda kasutajatele, kelle asukoht on liidus või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigis. Igal kasutajal peaks olema võrdne õigus juurdepääsule ja see tuleks anda läbipaistval moel. Juhatus peaks iga superarvuti puhul määrama kindlaks juurdepääsuõigused vastavalt liidu osale juurdepääsuajast.

(22)

Eksatasandi-eelseid ja petatasandi superarvuteid tuleks kasutada peamiselt tsiviilotstarbelisteks avalikeks teadusuuringuteks ja innovatsiooniks teadusringkondades, tööstuses , sealhulgas VKEdes, või avalikus sektoris. Ühisettevõttele peaks olema lubatud teatav piiratud eraotstarbeline majandustegevus. Juurdepääs tuleks anda kasutajatele, kelle asukoht on liidus või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigis. Igal kasutajal peaks olema võrdne õigus juurdepääsule ja see tuleks anda läbipaistval moel. Juhatus peaks iga superarvuti puhul määrama kindlaks juurdepääsuõigused vastavalt liidu osale juurdepääsuajast.

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 28 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(28a)

Liidu majandushuvide kaitseks tuleks kohaldada vähemalt programmi „Horisont 2020“ sätteid, mis käsitlevad intellektuaalomandi õigusi ning intellektuaalomandi õiguste üleminekut, litsentsimist ja kasutamist.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 29 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(29a)

Superarvuti ostmiseks vajalik summa peaks hõlmama ka investeeringuid parandatud andmevoogu ja võrguühendusse.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 30 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(30a)

Liidus tegutsevad kõrgjõudlusega andmetöötluse algatuse teenuseosutajad peavad konkureerima võrdsetel tingimustel ja kõigile kehtivate ühesuguste eeskirjade kohaselt.

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 30 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(30b)

Kooskõla tagamiseks ja dubleerimise vältimiseks muude algatustega kõrgjõudlusega andmetöötluse ja suurandmete valdkonnas – eelkõige seoses kõrgjõudlusega andmetöötluse ja suurandmete valdkonnas 2014. aastal loodud avaliku ja erasektori lepinguliste partnerlustega ja PRACE’iga – tuleks need algatused ühtlustada, kaasates need 2020. aasta järgses raamistikus ühisettevõttesse.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 32

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(32)	Tegevuste rahaline toetamine Euroopa ühendamise rahastu programmist peaks olema kooskõlas selle programmi eeskirjadega .

(32)	Tuleks taotleda halduslikku lihtsustamist ja vältida erinevate eeskirjade kooseksisteerimist ühes ühisettevõttes. „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu eeskirjade kooseksisteerimise asemel tuleks kehtestada ühtsed eeskirjad ühisettevõtte kõigi tegevuste jaoks .

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 40

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(40)	Kõigis ühisettevõtte konkursi- ja pakkumiskutsetes tuleks vastavalt vajadusele võtta arvesse programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu programmi kestust, v.a nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

(40)

Kõigis ühisettevõtte konkursi- ja pakkumiskutsetes tuleks vastavalt vajadusele võtta arvesse programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu programmi kestust, v.a nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. Perioodiks, mida ei hõlma raamprogramm „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu programm, tuleks teha asjakohased kohandused, võttes arvesse 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistiku, et ühisettevõtte tegevus jätkuks.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 41 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(41a)

Kõrgjõudlusega andmetöötlus on oluline pilvandmetöötluse arengu jaoks ja selle kogu potentsiaali on võimalik ära kasutada ainult siis, kui andmed saavad kogu liidus selgete eeskirjade alusel vabalt liikuda.

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 41 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(41b)

Lisaks tuleks andmekaitset, eraelu puutumatust ja turvalisust käsitlevaid liidu õigusakte kohaldada kõigi superarvutite suhtes, mis kuuluvad täielikult või osaliselt ühisettevõttele või mis teevad ühisettevõttele kättesaadavaks juurdepääsuaja.

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 41 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(41c)

Ühisettevõte peaks tagama, et liidu kõrgjõudlusega andmetöötluse superarvutid on kättesaadavad üksnes üksustele, mis vastavad andmekaitset, eraelu puutumatust ja turvalisust käsitlevatele liidu õigusaktidele.

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 41 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(41d)

Ühisettevõte peaks tagama, et liidu kõrgjõudlusega andmetöötluse superarvutid on kättesaadavad üksnes liikmesriikides või assotsieerunud riikides asutatud üksustele, mis vastavad andmekaitset, eraelu puutumatust ja turvalisust käsitlevatele liidu õigusaktidele.

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 41 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(41e)

Vajaduse korral tuleks edendada rahvusvahelist koostööd kolmandate riikidega ja osalevate riikide vahel. Kolmandates riikides asutatud üksustele ei tohiks liidu superarvutitele juurdepääsu anda, välja arvatud juhul, kui need riigid annavad vastastikuse juurdepääsu oma superarvutitele. Superarvutite andmete kasutamist liidus tuleks ergutada, tagades samal ajal andmekaitset, eraelu puutumatust ja turvalisust käsitlevate liidu õigusaktide järgimise.

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – lõik 1 – punkt 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7)	„majutav üksus“ – ühisettevõttesse kuuluvas liikmesriigis asuv juriidiline isik, kes pakub tingimusi superarvuti majutamiseks ja käitamiseks.

7)	„majutav üksus“ – ühisettevõttesse kuuluvas liikmesriigis asuv juriidiline isik, kes pakub tingimusi petatasandi või eksatasandi-eelse superarvuti majutamiseks ja käitamiseks;

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)	pakkuda liidu või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigi teadlastele, tööstusele ja avalikule sektorile uusimat kõrgjõudlusega andmetöötlust ja andmetaristut ning toetada vastava tehnoloogia ja rakenduste väljatöötamist arvukates valdkondades;

pakkuda liidu või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigi teadlastele ja teadustöö tegijatele , tööstusele , sealhulgas idufirmadele, mikroettevõtjatele ja VKEdele, ning avalikule sektorile uusimat kõrgjõudlusega andmetöötlust ja andmetaristut ning toetada vastava tehnoloogia ja rakenduste väljatöötamist peamiselt tsiviilkasutuseks arvukates valdkondades , nagu tervishoid, energeetika, arukad linnad, autonoomne transport ja kosmos ;

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)	luua raamistik integreeritud ja maailmatasemel eksatasandi superarvuti- ja andmetaristu soetamiseks liidus;

b)	luua raamistik integreeritud ja maailmatasemel eksatasandi-eelse superarvuti- ja andmetaristu soetamiseks liidus , sealhulgas toetades petatasandi superarvutite soetamist ;

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d)	aidata arendada liidu kõrgjõudlusega andmetöötluse integreeritud ökosüsteemi, mis hõlmaks kõiki teaduse ja tööstuse väärtusahela lülisid, nimelt riistvara, tarkvara, rakendusi, teenuseid, masinaehitust, ühendusi, oskusteavet ja oskusi.

aidata arendada liidu kõrgjõudlusega andmetöötluse integreeritud ökosüsteemi, mis hõlmaks kõiki teaduse ja tööstuse väärtusahela lülisid, nimelt riistvara, tarkvara, rakendusi, teenuseid, masinaehitust, ühendusi, oskusteavet ja oskusi , et tugevdada liitu kui innovatsiooni ülemaailmset keskust, aidates kaasa konkurentsivõimele ning tõhustatud teadusuuringute- ja arendussuutlikkusele;

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt d a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

da)	võimaldada sünergiat ning anda osalevate liikmesriikide ja teiste osalejate koostööst tulenevat lisaväärtust;

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt d b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

db)	teha koostööd olemasolevate lepinguliste avaliku ja erasektori partnerlustega kõrgjõudlusega andmetöötluse ja suurandmete valdkonnas, et luua sünergiat ja integratsiooni.

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d)

luua ja võtta kõikjal liidus kasutusele integreeritud ja tipptasemel superarvuti- ja andmetaristu, mis on määrava tähtsusega teaduse tipptaseme ja tööstuse digiteerimise seisukohast, samuti avaliku sektori ning innovatsioonivõime ja ülemaailmse konkurentsivõime parandamise seisukohast, et soodustada majanduse ja tööhõive kasvu liidus;

luua ja võtta kõikjal liidus kasutusele integreeritud ja tipptasemel superarvuti- ja andmetaristu, kui see taristu on kavandatud olema teadusuuringute seisukohast tõhus ning see on määrava tähtsusega teaduse tipptaseme ja tööstuse digiteerimise seisukohast, samuti avaliku sektori ning innovatsioonivõime ja ülemaailmse konkurentsivõime parandamise seisukohast, et soodustada majanduse ja tööhõive kasvu liidus;

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(e)	tagada teadus- ja uurimisringkondade, tööstuse, sh VKEde ning avaliku sektori lai juurdepääs kõrgjõudlusega andmetöötluse taristule ja teenustele uute ja kujunemisjärgus andme- ja arvutusmahukate rakenduste ja teenuste tarbeks;

e)	tagada teadus- ja uurimisringkondade, tööstuse, mikroettevõtjate, VKEde ning avaliku sektori lai juurdepääs kõrgjõudlusega andmetöötluse taristule ja teenustele uute ja kujunemisjärgus andme- ja arvutusmahukate rakenduste ja teenuste tarbeks;

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(f)	luua side teadus- ja arendustegevuse ning eksatasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteemide loomise vahel, et tugevdada liidu digitehnoloogilist tarneahelat ning võimaldada ühisettevõttele tipptasemel superarvutite soetamist;

f)	luua side teadus- ja arendustegevuse ning eksatasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse süsteemide loomise vahel, et tugevdada liidu digitehnoloogilist tarneahelat ning võimaldada ühisettevõttele maailmatasemel superarvutite soetamist;

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt h

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(h)	omavahel ühendada ja koondada piirkondlikud, riiklikud ja Euroopa tasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse superarvutid ja muud andmetöötlussüsteemid, andmekeskused ning nendega seotud tarkvara ja rakendused;

h)	omavahel ühendada ja koondada piirkondlikud, riiklikud ja Euroopa tasandi kõrgjõudlusega andmetöötluse superarvutid ja muud andmetöötlussüsteemid, andmekeskused ning nendega seotud tarkvara ja rakendused , ohustamata andmekaitset ja eraelu puutumatust ;

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(i)	parandada tööstuse, eriti VKEde innovatsioonivõimekust arenenud kõrgjõudlusega andmetöötlustaristu ja -teenuste abil;

i)	parandada tööstuse, eriti mikroettevõtjate ja VKEde , aga ka teadus- ja uurimisringkondade innovatsioonivõimekust arenenud kõrgjõudlusega andmetöötlustaristu ja -teenuste , sealhulgas riiklike kõrgjõudlusega andmetöötluskeskuste ja superarvutite keskuste abil;

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 3 – lõige 2 – punkt j

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(j)	aidata paremini mõista kõrgjõudlusega andmetöötlust ning aidata kaasa oskustes esinevate puuduste kõrvaldamisele liidu kõrgjõudlusega andmetöötluses;

j)	aidata paremini mõista kõrgjõudlusega andmetöötlust ning aidata kaasa oskustes esinevate puuduste kõrvaldamisele liidu kõrgjõudlusega andmetöötluses , soodustades kvalifitseerumist ning meeste ja naiste tasakaalustatud esindatust kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonna ametikohtadel ;

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
(1) Ühisettevõte usaldab iga omandatud eksatasandi-eelse superarvuti käitamise majutavale üksusele, kes on valitud vastavalt lõikele 3 ja artiklis 11 osutatud ühisettevõtte finantseeskirjadele.	1. Ühisettevõte usaldab iga omandatud petatasandi või eksatasandi-eelse superarvuti käitamise majutavale üksusele, kes esindab ühte või mitut osalevat riiki ning on valitud vastavalt lõikele 3 ja artiklis 11 osutatud ühisettevõtte finantseeskirjadele.

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
(2) Eksatasandi-eelsed superarvutid asuvad osalevas riigis, mis on liidu liikmesriik. Liikmesriik ei tohi majutada rohkem kui ühte eksatasandi-eelse superarvutit.	2 . Petatasandi või eksatasandi-eelsed superarvutid asuvad osalevas riigis, mis on liidu liikmesriik. Liikmesriik ei tohi majutada rohkem kui ühte eksatasandi-eelset superarvutit.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 3 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
(3) Majutava üksuse valib juhatus, tuginedes muu hulgas järgmistele kriteeriumidele:	3. Majutava üksuse valib õiglase ja läbipaistva protsessi abil juhatus, tuginedes muu hulgas järgmistele kriteeriumidele:

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 3 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)	majutava üksuse kogemus sarnaste süsteemide paigaldamisel ja käitamisel;

c)	majutava üksuse kogemus sarnaste süsteemide paigaldamisel, käitamisel ja hooldamisel, sealhulgas superarvuti energianõudluse alal ;

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 3 – punkt c a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ca)	kõrgetasemeline andmekaitse, eraelu puutumatus ja küberturvalisus, sealhulgas riskide ja ohtude tehnika tasemele vastav juhtimine ja vastupanuvõime küberrünnakutele;

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	4a. Kui majutavad üksused on valitud, tagab ühisettevõte sünergia Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
(2) Juhatus määrab kindlaks üldised juurdepääsutingimused ning võib sõltuvalt eri liiki kasutajatest ja rakendustest määrata kindlaks spetsiifilisi juurdepääsutingimusi. Teenuse kvaliteet on kõigile kasutajatele ühesugune.	2. Juhatus määrab kindlaks üldised juurdepääsutingimused ning võib sõltuvalt eri liiki kasutajatest ja rakendustest määrata kindlaks spetsiifilisi juurdepääsutingimusi. Teenuse kvaliteet on kõigile kasutajatele ühesugune , kuid eelnevalt võib kindlaks määrata prioriteetsuskriteeriumid, ilma et see seaks ohtu kõigi potentsiaalsete kasutajate ja rakenduste juurdepääsu .

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3) Ilma et see piiraks liidu poolt sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist, antakse juurdepääsuaega üksnes kasutajatele, kes elavad, on asutatud või asuvad liikmesriigis või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigis, välja arvatud kui juhatus on nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja liidu huve arvesse võttes otsustanud teisiti.

3. Ilma et see piiraks liidu poolt sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist, antakse juurdepääsuaega üksnes kasutajatele, kes elavad, on asutatud või asuvad liikmesriigis või programmiga „Horisont 2020“ assotsieerunud riigis, välja arvatud kui juhatus on nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja eelkõige seoses kolmandate riikidega, kes on sõlminud rahvusvahelised teadusalase koostöö kokkulepped, ja kui see on asjakohane, kui nad on andnud vastastikuse juurdepääsu oma superarvutitele, ning liidu huve arvesse võttes otsustanud teisiti.

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 10 – lõige 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Liidu osa juurdepääsuajast igale eksatasandi-eelsele superarvutile on otseselt proportsionaalne liidu rahalise osalusega selle soetamiskuludes võrrelduna vastava eksatasandi-eelse superarvuti soetamise ja käitamise kogukuludega. Juhatus määrab kindlaks juurdepääsuõigused vastavalt liidu osale juurdepääsuajast.

Liidu osa juurdepääsuajast igale eksatasandi-eelsele superarvutile on otseselt proportsionaalne liidu rahalise osalusega selle soetamiskuludes võrrelduna vastava eksatasandi-eelse superarvuti soetamise ja käitamise kogukuludega. Juurdepääsu puhul liidu osale ajast keskendutakse eranditult tsiviilrakendustele. Juhatus määrab kindlaks juurdepääsuõigused vastavalt liidu osale juurdepääsuajast.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 10 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	2a. Iga osaleva riigi osalus juurdepääsuaja kuludes tehakse üldsusele kättesaadavaks.

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 17 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1) Komisjon teeb 30. juuniks 2022 sõltumatute ekspertide abiga ühisettevõtte vahehindamise, mille käigus hinnatakse eelkõige osalevate riikide ja erasektori liikmete ning nende koosseisu kuuluvate üksuste ja nendega seotud üksuste, kuid samuti muude juriidiliste isikute ühisettevõtte tegevuses osalemise ja nende meetmete jaoks makstava osaluse määra. Komisjon koostab hindamisaruande, milles on esitatud hindamise järeldused ja komisjoni tähelepanekud. Komisjon saadab nimetatud aruande 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

1. Komisjon teeb 30. juuniks 2022 sõltumatute ekspertide abiga ühisettevõtte vahehindamise, mille käigus hinnatakse eelkõige osalevate riikide ja erasektori liikmete ning nende koosseisu kuuluvate üksuste ja nendega seotud üksuste ning üldisemalt liidu tööstuse , kuid samuti muude juriidiliste isikute ühisettevõtte tegevuses osalemise ja nende meetmete jaoks makstava osaluse määra. Hindamisel tuleks välja selgitada ka võimalikud muud poliitikavajadused, sealhulgas konkreetsete sektorite olukorra hindamine seoses nende võimalusega pääseda kõrgjõudlusega andmetöötluse pakutavatele võimalustele täiel määral ligi ja neid kasutada. Komisjon koostab hindamisaruande, milles on esitatud hindamise järeldused ja komisjoni tähelepanekud. Komisjon saadab nimetatud aruande 31. detsembriks 2022 Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 17 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	3a. Hindamine peab hõlmama artiklis 12 osutatud äriteenuseid, lähtudes tegelikust kasutusest.

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 1 – lõik 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)	algatada ja juhtida eksatasandi-eelsete superarvutite soetamise menetlust, hinnata saadud pakkumusi, eraldada rahastamist kättesaadavate vahendite piires, jälgida lepingu rakendamist ja hallata lepinguid;

c)	algatada ja juhtida eksatasandi-eelsete superarvutite soetamise menetlust avatult ja läbipaistvalt, kasutades sõltumatuid eksperte , hinnata saadud pakkumusi, eraldada rahastamist kättesaadavate vahendite piires, jälgida lepingu rakendamist ja hallata lepinguid;

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 1 – lõik 1 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(d)	valida eksatasandi superarvuteid majutav üksus kooskõlas käesoleva määruse artiklis 11 osutatud finantseeskirjadega;

d)	valida eksatasandi-eelseid superarvuteid majutav üksus kooskõlas käesoleva määruse artikli 6 lõikega 3 ning artiklis 11 osutatud finantseeskirjadega;

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 1 – lõik 1 – punkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(i)	pakkuda rahalist toetust (peamiselt toetustena), keskendudes rakendustele, teavitustegevusele, teadlikkuse suurendamise ja kutsealase arengu meetmetele, et meelitada inimressursse kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonda, samuti suurendada oskuseid ja ökosüsteemi projekteerimisega seotud oskusteavet;

pakkuda rahalist toetust (peamiselt toetustena), keskendudes rakendustele, teavitustegevusele, teadlikkuse suurendamise ja kutsealase arengu ning ümberkujundamise meetmetele, et meelitada inimressursse kõrgjõudlusega andmetöötluse valdkonda ning edendada meeste ja naiste tasakaalustatud osalemist , samuti suurendada oskuseid ja ökosüsteemi projekteerimisega seotud oskusteavet;

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 6 – punkt 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)	Juhatus valib oma esimehe kaheks aastaks. Esimehe mandaati pikendatakse üksnes üks kord juhatuse otsuse alusel.

5)	Juhatus valib oma liikmete seast esimehe kaheks aastaks. Esimehe mandaati pikendatakse üksnes üks kord juhatuse otsuse alusel.

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 8 – punkt 1 – lõik 2 – alalõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Kandidaatide nimekiri koostatakse eesmärgiga tagada meeste ja naiste võrdne esindatus ja võrdsed võimalused.

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 10 – punkt 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)	Teadusuuringute ja innovatsiooni nõuanderühma kuulub kuni 12 liiget, kellest kuni kuus nimetavad erasektori liikmed ja kuni kuus nimetab juhatus. Juhatus kehtestab kriteeriumid ja valimismenetluse tema nimetatavatele liikmetele.

2)	Teadusuuringute ja innovatsiooni nõuanderühma kuulub kuni 20 liiget, kellest kuni kaheksa nimetavad erasektori liikmed ja kuni kaksteist nimetab juhatus. Juhatus kehtestab kriteeriumid ja valimismenetluse tema nimetatavatele liikmetele.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – Artikkel 21 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Ühisettevõte tagab andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevate liidu õigusaktide järgimise.

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu määrus

Lisa – artikkel 23 – punkt 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)	Ühisettevõtte juhatus võtab vastu eeskirjad liikmete, organite ja töötajatega seotud huvide konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks. Kõnealused eeskirjad sisaldavad sätteid huvide konfliktide vältimiseks juhatuses tegutsevate ühisettevõtte liikmete esindajate puhul.

Ühisettevõtte juhatus võtab kooskõlas liidu parimate tavadega vastu eeskirjad liikmete, organite ja töötajatega seotud huvide konfliktide ärahoidmiseks ja lahendamiseks. Kõnealused eeskirjad sisaldavad ka sätteid huvide konfliktide vältimiseks juhatuses tegutsevate ühisettevõtte liikmete esindajate puhul.

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 104).

(22) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“, COM(2016)0178.

(25) Komisjoni teatis „Kriteeriumid, mis võimaldavad analüüsida üleeuroopalise tähtsusega projektide elluviimise toetamiseks antava riigiabi kokkusobivust siseturuga“ (ELT C 188, 20.6.2014, lk 4).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/217

P8_TA(2018)0278

Meetmed, millega tõhustatakse halduskoostööd käibemaksu valdkonnas *

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 904/2010 seoses meetmetega, millega tõhustatakse halduskoostööd käibemaksu valdkonnas (COM(2017)0706 – C8-0441/2017 – 2017/0248(CNS))

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

(2020/C 118/34)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2017)0706),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0441/2017),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0215/2018),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1a)

Käibemaksupettust seostatakse sageli organiseeritud kuritegevusega, aga vaid väike osa neist organiseeritud võrgustikest võib olla süüdi miljarditesse eurodesse ulatuvates piiriülestes käibemaksupettustes, mis mõjutavad mitte ainult maksutulude kogumist liikmesriikides, vaid omavad ka kahjulikku mõju liidu omavahenditele. Seepärast vastutavad liikmesriigid kõigi liikmesriikide käibemaksutulu kaitsmise eest ühiselt.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Haldusuurimine on sageli vajalik, et võidelda käibemaksupettuste vastu, eelkõige juhul, kui maksukohustuslase asukoht ei ole liikmesriigis, kus maks tasumisele kuulub. Et tagada käibemaksu nõuetekohane sissenõudmine ning et vältida topelttööd ja maksuasutuste ja ettevõtjate halduskoormust, kui vähemalt kaks liikmesriiki leiavad, et on vajalik haldusuurimine summade puhul, mille on deklareerinud maksukohustuslane, kes ei asu nende territooriumil, kuid on seal maksustatav , siis liikmesriik, kus maksukohustuslane asub, peaks läbi viima uurimise ning taotluse esitanud liikmesriigid peaksid kõnealust liikmesriiki aitama, osaledes uurimises aktiivselt.

(2)

Haldusuurimine on sageli vajalik, et võidelda käibemaksupettuste vastu, eelkõige juhul, kui maksukohustuslase asukoht ei ole liikmesriigis, kus maks tasumisele kuulub. Et tagada käibemaksu nõuetekohane sissenõudmine, vältida topelttööd ja vähendada maksuasutuste ja ettevõtjate halduskoormust, on vajalik läbi viia haldusuurimine summade puhul, mille on deklareerinud maksukohustuslane, kes ei asu selle liikmesriigi territooriumil, kuid on seal maksustatav. Liikmesriik, kus maksukohustuslane asub, peab läbi viima uurimise ning taotluse esitanud liikmesriik või liikmesriigid peaksid kõnealust liikmesriiki aitama, osaledes uurimises aktiivselt.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)

Selleks et tagada piiriüleste tehingute käibemaksu tõhus ja tulemuslik järelevalve, on määrusega (EL) nr 904/2010 ette nähtud ametnike viibimine haldusasutuste ametiruumides teistes liikmesriikides toimuvate haldusuurimiste ajal. Tugevdamaks maksuhaldurite suudet kontrollida piiriüleseid tarneid, tagades neile selleks suuremad tehnilised ja inimressursid, peaks kasutama ühisauditeid, mis võimaldaks kahe või enama liikmesriigi ametnikel moodustada ühtse auditirühma ning osaleda koostöövaimus ja eesmärgikindlalt ning liikmesriikide vahel kokku lepitud tingimustel aktiivselt ühises haldusuurimises , et tuvastada liikmesriikide maksubaasi nõrgendavaid piiriüleseid käibemaksupettusi ja nende vastu võidelda .

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13)

Selleks et võidelda kõige raskemate piiriüleste pettuste skeemidega, on vaja selgitada ja tugevdada Eurofisci juhtimist, ülesandeid ja toimimist. Eurofisci kontaktametnikud peaksid saama juurdepääsu kogu vajalikule teabele ja võimaluse seda kiiresti vahetada, töödelda ja analüüsida ning koordineerida mis tahes järelmeetmeid. Samuti on vaja tugevdada koostööd teiste asjaomaste asutustega käibemaksupettuste vastases võitluses liidu tasandil, eelkõige vahetades suunatud teavet Europoliga ja Euroopa Pettustevastase Ametiga. Eurofisci kontaktametnikud peaksid seetõttu saama jagada omal algatusel või taotluse alusel teavet ja jälitusteavet Europoli ja Euroopa Pettustevastase Ametiga. See võimaldaks Eurofisci kontaktametnikel saada Europoli ja Euroopa Pettustevastase Ameti omanduses olevaid andmeid ja jälitusteavet, et teha kindlaks käibemaksupettuste tegelikud toimepanijad.

(13)

Selleks et võidelda kõige raskemate piiriüleste pettuste skeemidega, on vaja selgitada ja tugevdada Eurofisci juhtimist, ülesandeid ja toimimist. Eurofisci kontaktametnikud peaksid saama juurdepääsu kogu vajalikule teabele ja võimaluse seda kiiresti vahetada, töödelda ja analüüsida ning koordineerida mis tahes järelmeetmeid. Samuti on vaja tugevdada koostööd teiste asjaomaste asutustega käibemaksupettuste vastases võitluses liidu tasandil, eelkõige vahetades suunatud teavet Europoliga ja Euroopa Pettustevastase Ametiga. Eurofisci kontaktametnikud peaksid seetõttu saama jagada omal algatusel või taotluse alusel teavet ja jälitusteavet Europoli ja Euroopa Pettustevastase Ametiga ning osalevate liikmesriikide puhul Euroopa Prokuratuuriga, eelkõige kui kahtlustatakse teatavat summat ületavat käibemaksupettust . See võimaldaks Eurofisci kontaktametnikel saada Europoli ja Euroopa Pettustevastase Ameti omanduses olevaid andmeid ja jälitusteavet, et teha kindlaks käibemaksupettuste tegelikud toimepanijad.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15)	Käibemaksutagastuste taotluste edastamise korraldamine vastavalt nõukogu direktiivi 2008/9/EÜ (35) artiklile 5 annab võimaluse vähendada pädevate asutuste halduskoormust seoses käibemaksuvõlgade sissenõudmisega asukohaliikmesriigis.

(15)	Käibemaksutagastuste taotluste edastamise korraldamine vastavalt nõukogu direktiivi 2008/9/EÜ (35) artiklile 5 annab võimaluse vähendada pädevate asutuste halduskoormust seoses tasumata maksukohustuste sissenõudmisega asukohaliikmesriigis.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 16

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(16)

Selleks et kaitsta liidu finantshuve raskete piiriüleste käibemaksupettuste vastu, peaks Euroopa Prokuratuuris osalevad liikmesriigid andma kõnealusele ametile teavet, sealhulgas Eurofisci kontaktametnike kaudu, kõige raskemate käibemaksualaste süütegude kohta, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1371 (36) artikli 2 lõikes 2.

(16)

Selleks et kaitsta liidu finantshuve raskete piiriüleste käibemaksupettuste vastu, peaks Euroopa Prokuratuuris osalevad liikmesriigid andma kõnealusele ametile õigeaegselt teavet, sealhulgas Eurofisci kontaktametnike kaudu, kõige raskemate käibemaksualaste süütegude kohta, millele on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1371 (36) artikli 2 lõikes 2.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18)	Komisjon võib saada juurdepääsu vastavalt määrusele (EL) nr 904/2010 edastatud või kogutud teabele vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik komisjoni hallatavate elektrooniliste süsteemide hooldamiseks, käitamiseks ja arendamiseks, mida liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse kohaldamisel.

(18)

Komisjonil peaks olema juurdepääs vastavalt määrusele (EL) nr 904/2010 edastatud või kogutud teabele vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik komisjoni hallatavate elektrooniliste süsteemide hooldamiseks, käitamiseks ja arendamiseks, mida liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse kohaldamisel , ning ta peaks tagama käesoleva määruse nõuetekohase rakendamise. Lisaks sellele peaks komisjonil olema võimalik teostada liikmesriikides kohapealseid kontrollkäike, et hinnata, kuidas halduskoostöö kord toimib.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 19

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(19)

Käesoleva määruse kohaldamiseks on vaja kaaluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 (37) sätestatud teatavate õiguste ja kohustuste piiramist, et kaitsta kõnealuse määruse artikli 23 lõike 1 punktis e osutatud huve. Sellised piirangud on vajalikud ja proportsionaalsed, pidades silmas liikmesriikide võimalikku saamata jäävat maksutulu ja teabele juurdepääsu olulisust pettustevastase võitluse tulemuslikkuse seisukohast. Piirangud ei tohi aga olla suuremad, kui on nimetatud eesmärgi saavutamiseks vaja, ja need peavad vastama Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud kõrgetele nõudmistele. Peale selle peaksid käesoleva määruse kohta edaspidi vastu võetavad rakendusaktid vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 ja määruses (EÜ) nr 45/2001 (37 a) sätestatud andmekaitsenõuetele.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 20 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20a)

Kuna liikmesriike, kes on avaldanud hinnangu ühendusesiseste pettuste tõttu saamata jäävast käibemaksust tekkiva kahju kohta, on vähe, oleks koostöö paremaks suunamiseks kasu sellest, kui oleksid olemas ühendusesisesed käibemaksupettusi käsitlevad võrdlusandmed. Seetõttu peaks komisjon koos liikmesriikidega välja töötama käibemaksupettuste kvantifitseerimise ja analüüsimise ühise statistilise meetodi.

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt b

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 7 – lõige 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

4. Lõikes 1 osutatud taotlus võib sisaldada põhjendatud taotlust korraldada teatav haldusuurimine. Taotluse saanud asutus viib läbi haldusuurimise koostöös taotluse esitanud asutusega. Kasutada võib käesoleva määruse artiklitega 28–30 ette nähtud meetmeid ja menetlusi. Kui taotluse saanud asutuse arvates ei ole haldusuurimist vaja, teatab ta taotluse esitanud asutusele viivitamata selle põhjused.

4. Kui liikmesriigi pädev asutus leiab, et haldusuurimine on vaja läbi viia, esitab ta nõuetekohaselt põhjendatud taotluse . Taotluse saanud asutus ei või keelduda seda uurimist läbi viimast ja kui teave on juba olemas, esitab ta selle taotluse esitanud asutusele viivitamata ilma vastavat taotlust ära ootamata . Liikmesriigid tagavad, et taotluse esitanud asutuse ja taotluse saanud asutuse vahel luuakse koostöökord, mille kohaselt võtavad taotluse saanud asutuse territooriumil toimuvast haldusuurimisest osa taotluse esitanud asutuse volitatud ametnikud , et koguda teises lõigus osutatud teavet. Sellise haldusuurimise viivad läbi taotluse esitanud asutuse ja taotluse saanud asutuse ametnikud ühiselt, tehes seda koostöövaimus ja eesmärgikindlalt. Taotluse esitanud asutuse ametnikel on juurdepääs samale teabele, samadele dokumentidele ja ruumidele ning kui see on taotluse saanud liikmesriigi õigusaktidega lubatud, on nimetatud ametnikel õigus isikuid otse küsitleda, et tuvastada liikmesriikide maksubaasi nõrgendavaid piiriüleseid käibemaksupettusi ja nende vastu võidelda .

Piiramata esimese lõigu kohaldamist, võib uurimisest, mis käsitleb summasid, mida on deklareerinud taotluse saanud asutuse liikmesriigis asuv maksukohustuslane ja mis on maksustatavad taotluse esitanud liikmesriigis, keelduda ainult:

a)	artikli 54 lõikes 1 sätestatud põhjustel, mida taotluse saanud asutus on hinnanud kooskõlas käesoleva lõike ja artikli 54 lõike 1 vahelist koosmõju käsitleva parimate tavade avaldusega, mis võetakse vastu artikli 58 lõikega 2 ettenähtud korras;

b)	artikli 54 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud põhjustel või

c)	põhjusel, et taotluse saanud asutus on juba taotluse esitanud asutusele esitanud vähem kui kaks aastat varem korraldatud haldusuurimise käigus saadud teabe sama maksukohustuslase kohta.

Kui taotluse saanud asutus keeldub teises lõigus osutatud haldusuurimisest punktis a või b sätestatud põhjustel, peab ta siiski taotluse esitanud asutusele teada andma, mis kuupäevadel ja mis väärtuses on maksukohustuslane taotluse esitanud asutuse liikmesriigis viimase kahe aasta jooksul mis tahes asjaomaseid kaupu tarninud või teenuseid osutanud.

Kui vähemalt kahe liikmesriigi pädevad asutused leiavad, et haldusuurimine on vaja läbi viia, ei või taotluse saanud asutus keelduda seda uurimist läbi viimast. Liikmesriigid tagavad, et taotluse esitanud asutuste ja taotluse saanud asutuse vahel luuakse koostöökord, mille kohaselt võtavad taotluse saanud asutuse territooriumil toimuvast haldusuurimisest osa taotluse esitanud asutuse volitatud ametnikud, et koguda teises lõigus osutatud teavet. Selliseid haldusuurimisi viivad läbi taotluse esitanud asutuse ja taotluse saanud asutuse ametnikud ühiselt. Taotluse esitanud asutuse ametnikel on samad inspekteerimisvolitused nagu taotluse saanud asutuse ametnikel. Taotluse esitanud asutuse ametnikel on haldusuurimise läbiviimiseks juurdepääs samadele ruumidele ja dokumentidele nagu taotluse saanud asutuse ametnikel üksnes haldusuurimise läbiviimiseks.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 12 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1a)	Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 12a Kõik liikmesriigid rakendavad hilinenud vastuste osakaalu vähendamiseks ja teabenõuete kvaliteedi parandamiseks rea tegevuseesmärke ning teavitavad nendest eesmärkidest komisjoni.“

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 13 – lõige 3

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3. Teave edastatakse standardvormis või muul viisil, mida asjaomased asutused sobivaks peavad. Komisjon võtab rakendusaktidega vastu standardvormid . Rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 58 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega;	3. Teave edastatakse standardvorme kasutades või muul viisil, mida asjaomased asutused sobivaks peavad. Komisjon võtab standardvormid vastu rakendusaktidega . Rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 58 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 14 – lõige 1 – lõik 2

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

2a)	Artikli 14 lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriik võib ühe või mitme teabekategooriaga seotud automaatsest teabevahetusest loobuda, kui selliseks vahetuseks teabe kogumine nõuaks käibemaksukohustuslastele uute kohustuste kehtestamist või kui see tooks kõnealusele liikmesriigile kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse.“

„Liikmesriik võib ühe või mitme teabekategooriaga seotud automaatsest teabevahetusest loobuda, kui selliseks vahetuseks teabe kogumine nõuaks käibemaksukohustuslastele ebaproportsionaalsete kohustuste kehtestamist või kui see tooks kõnealusele liikmesriigile kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse.“

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt a

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 17 – lõige 1 – punkt e

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

e)	teave sertifitseeritud maksukohustuslase staatuse kohta vastavalt direktiivi 2006/112/EÜ artiklile 13a ja sellise staatuse andmise, selle andmisest keeldumise või selle tühistamise kuupäev.

e)	sertifitseeritud maksukohustuslase staatust puudutav teave vastavalt direktiivi 2006/112/EÜ artiklile 13a ja sellise staatuse andmise, selle andmisest keeldumise või selle tühistamise kuupäev.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt b

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 17 – lõige 1 – punkt f

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

f)	teave, mida liikmesriik kogub direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 lõike 2 punktide a ja b alusel, ning päritoluriik, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, iga kaubaartikli hind ja netokaal.

f)	teave, mida liikmesriik kogub direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 lõike 2 punktide a ja b alusel, ning päritoluriik, eksportija isikuandmed, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, kaubaartikli hind ja netokaal.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt e

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 17 – lõige 3

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks käesoleva artikli lõike 1 punktis f osutatud teabe täpse kategooria . Rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 58 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.	3. Komisjon määrab käesoleva artikli lõike 1 punktis f osutatud teabe esitamiseks mõeldud standardvormides kasutatavad konkreetsed kategooriad, mudelid ja korra kindlaks rakendusaktidega . Rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 58 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt a

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 1a

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1a. Iga liikmesriik annab oma ametnikele, kes kontrollivad direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 lõikes 2 kehtestatud nõuete täitmist, juurdepääsu käesoleva määruse artikli 17 lõike 1 punktides b ja c osutatud teabele, millele annavad automaatse juurdepääsu teised liikmesriigid.	1a. Iga liikmesriik annab oma ametnikele, kes kontrollivad direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 lõikes 2 kehtestatud nõuete täitmist, juurdepääsu käesoleva määruse artikli 17 lõike 1 punktides b ja c osutatud teabele, sealhulgas sertifitseeritud maksukohustuslaste registrile, millele annavad automaatse juurdepääsu teised liikmesriigid.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4– alapunkt b – alapunkt i

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2 – punkt e – alapunkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse toimepanijad ja nende isikusamasus;

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse ja tõsise üleastumise toimepanijad ja nende isikusamasus;

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4– alapunkt b – alapunkt i

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2 – punkt e – alapunkt ii

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ii)	juurdepääs toimub vastavalt artikli 36 lõikele 1 Eurofisci kontaktametniku kaudu, kellel on isiklik kasutajatunnus kõnealusele teabele juurdepääsu võimaldavate elektrooniliste süsteemide jaoks.

ii)	juurdepääs toimub vastavalt artikli 36 lõikele 1 Eurofisci kontaktametniku kaudu, kellel on isiklik kasutajatunnus kõnealusele teabele juurdepääsu võimaldavate elektrooniliste süsteemide ja sertifitseeritud maksukohustuslaste registri jaoks.

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2a – lõik 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Seoses artikli 17 lõike 1 punktis a osutatud teabega on kättesaadavad vähemalt järgmised andmed :	Seoses artikli 17 lõike 1 punktis a osutatud teabega on kättesaadav vähemalt järgmine teave :

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2a – lõik 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)	teavet saava liikmesriigi antud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrid;

a)	teavet saava liikmesriigi antud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrid ja sertifitseeritud maksukohustuslaste register ;

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2a – lõik 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c)	sellise imporditud kauba päritoluriik, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, iga kaubaartikli hind ja netokaal, mille tarnele järgneb ühendusesisene kaubatarne igalt punktis b osutatud isikult igale punktis a osutatud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbriga isikule;

c)	sellise imporditud kauba päritoluriik, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, kaubaartikli hind ja netokaal, mille tarnele järgneb ühendusesisene kaubatarne igalt punktis b osutatud isikult igale punktis a osutatud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbriga isikule;

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2a – lõik 1 – punkt d – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

sellise imporditud kauba päritoluriik, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, iga kaubaartikli hind ja netokaal, millele järgneb ühendusesisene kaubatarne igalt punktis b osutatud isikult, kellel on teise liikmesriigi antud käibemaksukohustuslasena registreerimise number, kui on täidetud järgmised tingimused:

sellise imporditud kauba päritoluriik, sihtriik, kauba kood, vääring, kogusumma, vahetuskurss, kaubaartikli hind ja netokaal, millele järgneb ühendusesisene kaubatarne igalt punktis b osutatud isikult, kellel on teise liikmesriigi antud käibemaksukohustuslasena registreerimise number, kui on täidetud järgmised tingimused:

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21 – lõige 2a – lõik 1 – punkt d – alapunkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse toimepanijad ja nende isikusamasus;

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse ja tõsise üleastumise toimepanijad ja nende isikusamasus;

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 21a – lõige 2 – lõik 1 – punkt i

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse toimepanijad ja nende isikusamasus;

i)	juurdepääs on seotud võimaliku pettusjuhtumi uurimisega või selleks, et tuvastada pettuse ja tõsise üleastumise toimepanijad ja nende isikusamasus;

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 8 – alapunkt a

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 28 – lõige 2a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2a. Taotluse esitanud ja taotluse saanud asutuse kokkuleppel ja taotluse saanud asutuse kehtestatud korra kohaselt võivad taotluse esitanud asutuse määratud ametnikud viibida artiklis 1 osutatud teabe kogumiseks ja vahetamiseks taotluse saanud liikmesriigi territooriumil läbiviidavate haldusuurimiste juures. Selliseid haldusuurimisi viivad läbi taotluse esitanud asutuse ja taotluse saanud asutuse ametnikud ühiselt . Taotluse esitanud asutuse ametnikel on samad inspekteerimisvolitused nagu taotluse saanud asutuse ametnikel . Taotluse esitanud asutuse ametnikel on haldusuurimise läbiviimiseks juurdepääs samadele ruumidele ja dokumentidele nagu taotluse saanud asutuse ametnikel üksnes haldusuurimise läbiviimiseks. Taotluse esitanud ja taotluse saanud asutuse kokkuleppel ja taotluse saanud asutuse kehtestatud korra kohaselt võivad mõlemad asutused koostada ühise auditeerimisaruande.

2a. Taotluse esitanud ja taotluse saanud asutuse kokkuleppel ja taotluse saanud asutuse kehtestatud korra kohaselt võivad taotluse esitanud asutuse määratud ametnikud viibida artiklis 1 osutatud teabe kogumiseks ja vahetamiseks taotluse saanud liikmesriigi territooriumil läbiviidavate haldusuurimiste juures. Selliseid haldusuurimisi viivad läbi taotluse esitanud asutuse ja taotluse saanud asutuse ametnikud ühiselt vastastikuse usalduse ja viljaka koostöö vaimus, järgides nende asutuste haldustavasid ja asjaomase liikmesriigi õigust, et võidelda taotluse esitanud asutusega seotud piiriüleste käibemaksupettuste vastu . Taotluse esitanud asutuse ametnikel on haldusuurimise läbiviimiseks juurdepääs samadele ruumidele ja dokumentidele nagu taotluse saanud asutuse ametnikel üksnes haldusuurimise läbiviimiseks. Taotluse esitanud ja taotluse saanud asutuse kokkuleppel ja taotluse saanud asutuse kehtestatud korra kohaselt võivad osalevad asutused koostada ühise auditeerimisaruande.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 11 – alapunkt a

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 33 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Käibemaksupettuste vastase võitluse valdkonnas tehtava mitmepoolse koostöö edendamiseks ja hõlbustamiseks ning kõigi järelmeetmete koordineerimiseks luuakse käesoleva peatükiga võrgustik, mis võimaldab liikmesriikide vahelist suunatud teavet kiiresti vahetada, töödelda ja analüüsida (edaspidi „Eurofisc“).	1. Käibemaksupettuste vastase võitluse valdkonnas tehtava mitmepoolse koostöö edendamiseks ja hõlbustamiseks ning kõigi järelmeetmete koordineerimiseks luuakse käesoleva peatükiga võrgustik, mis võimaldab piiriüleseid petuskeeme puudutavat suunatud teavet liikmesriikide vahel kiiresti vahetada, töödelda ja analüüsida (edaspidi „Eurofisc“).“;

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 11– alapunkt b – alapunkt i

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 33 – lõige 2 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

b)	viia läbi ja koordineerida suunatud teabe kiiret mitmepoolset vahetamist ning ühist töötlemist ja analüüsimist valdkondades, milles Eurofisc tegutseb (edaspidi „Eurofisci töövaldkonnad“);

b)	viia läbi ja koordineerida piiriüleseid petuskeeme puudutava suunatud teabe kiiret mitmepoolset vahetamist ning ühist töötlemist ja analüüsimist valdkondades, milles Eurofisc tegutseb (edaspidi „Eurofisci töövaldkonnad“);

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 11– alapunkt b – alapunkt ii

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 33 – lõige 2 – punkt d

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

d)	koordineerida osalevate liikmesriikide haldusuurimisi seoses pettuses kahtlustatavate ja pettuse toimepanijatega , kelle on tuvastanud artikli 36 lõikes 1 osutatud Eurofisci kontaktametnikud.

d)	koordineerida osalevate liikmesriikide haldusuurimisi seoses pettustega , mille on tuvastanud artikli 36 lõikes 1 osutatud Eurofisci kontaktametnikud.

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 12

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 34 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Liikmesriigid, kes on otsustanud osaleda Eurofisci töövaldkonnas, võtavad aktiivselt osa kõigi osalevate liikmesriikide vahelise suunatud teabe mitmepoolesest vahetamisest, ühisest töötlemisest ja analüüsimisest ning kõigi järelmeetmete koordineerimisest.	2. Liikmesriigid, kes on otsustanud osaleda Eurofisci töövaldkonnas, võtavad aktiivselt osa kõigi osalevate liikmesriikide vahelise piiriüleseid petuskeeme puudutava suunatud teabe mitmepoolsest vahetamisest, ühisest töötlemisest ja analüüsimisest ning kõigi järelmeetmete koordineerimisest.

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 13

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 35 – lõik 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Komisjon annab Eurofiscile tehnilist ja logistilist abi. Komisjonil ei ole juurdepääsu artiklis 1 osutatud teabele, mida võib vahetada Eurofisci kaudu , välja arvatud artikli 55 lõikes 2 osutatud asjaoludel .	Komisjon annab Eurofiscile vajalikku tehnilist ja logistilist abi. Komisjonil on artikli 55 lõikes 2 osutatud asjaoludel juurdepääs artiklis 1 osutatud teabele, mida võib vahetada Eurofisci kaudu.

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 14 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 36 – lõige 3

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid võivad omal algatusel või taotluse korral edastada osa kogutud ja töödeldud teabest Europolile ja Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) vastavalt töövaldkonnas osalejate kokkuleppele.	3. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid võivad omal algatusel või taotluse korral edastada kõige raskemaid piiriüleseid käibemaksualaseid süütegusid puudutava teabe Europolile ja Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) vastavalt töövaldkonnas osalejate kokkuleppele.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 14 – alapunkt c

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 36 – lõige 4

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
4. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid teevad Europolilt ja OLAFilt saadud teabe kättesaadavaks teistele Eurofisci kontaktametnikele; teavet vahetatakse elektrooniliselt.	4. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid võivad paluda Europolilt ja OLAFilt asjakohast teavet. Eurofisci töövaldkonna koordinaatorid teevad Europolilt ja OLAFilt saadud teabe kättesaadavaks teistele Eurofisci kontaktametnikele; teavet vahetatakse elektrooniliselt.

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 16

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 48 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Kui asukohaliikmesriik saab teada, et maksukohustuslasel, kes taotleb käibemaksu tagastamist vastavalt direktiivi 2008/9/EÜ artiklile 5, on selles liikmesriigis vaidlustamata käibemaksuvõlg, võib ta sellest võlast teatada maksu tagastavale liikmesriigile, nii et viimasel on võimalik taotleda maksukohustuslase nõusolekut tagastamisele kuuluva käibemaksu ülekandmiseks otse asukohaliikmesriiki, et käibemaksuvõlg tasuda. Kui maksukohustuslane sellise ülekandmisega nõustub, kannab tagastav liikmesriik maksukohustuslase eest vastava summa asukohaliikmesriigile ulatuses, milles tal tuleb käibemaksuvõlg tasuda. Asukohaliikmesriik teatab maksukohustuslasele 15 päeva jooksul tagastavalt liikmesriigilt ülekande saamisest, kas ülekantud summa näol on tegemist käibemaksuvõla täieliku või osalise tasumisega.

Kui asukohaliikmesriik saab teada, et maksukohustuslasel, kes taotleb käibemaksu tagastamist vastavalt direktiivi 2008/9/EÜ artiklile 5, on selles liikmesriigis vaidlustamata käibemaksuvõlg, teatab ta sellest võlast maksu tagastavale liikmesriigile, nii et viimane taotleb maksukohustuslase nõusolekut tagastamisele kuuluva käibemaksu ülekandmiseks otse asukohaliikmesriiki, et käibemaksuvõlg tasuda. Kui maksukohustuslane sellise ülekandmisega nõustub, kannab tagastav liikmesriik maksukohustuslase eest vastava summa asukohaliikmesriigile ulatuses, milles tal tuleb käibemaksuvõlg tasuda. Asukohaliikmesriik teatab maksukohustuslasele 10 tööpäeva jooksul tagastavalt liikmesriigilt ülekande saamisest, kas ülekantud summa näol on tegemist käibemaksuvõla täieliku või osalise tasumisega.

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 18

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 49 – lõige 2a – lõik 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Liikmesriigid võivad edastada Euroopa Pettustevastasele Ametile mistahes teavet käibemaksusüsteemi vastu suunatud süütegude kohta, et ametil oleks võimalik kaaluda sobivate meetmete võtmist talle antud volituste raames.	Ilma et see piiraks artikli 36 lõike 3 kohaldamist, võivad liikmesriigid edastada Euroopa Pettustevastasele Ametile mistahes teavet käibemaksusüsteemi vastu suunatud süütegude kohta, et ametil oleks võimalik kaaluda sobivate meetmete võtmist talle antud volituste raames.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 18 a (uus)

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 49a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

18a)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 49a

Liikmesriigid ja komisjon loovad ühise ühendusesiseste käibemaksupettuste alase statistika kogumise süsteemi ja avaldavad hinnangud käibemaksupettustest tuleneva kahju kohta liikmesriikides ja liidu tervikuna. Komisjon võtab nimetatud statistilist süsteemi puudutava praktilise ja menetlusliku korra vastu rakendusaktidega. Rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 58 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 18 b (uus)

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 50 – lõige 1a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

18b)

Artiklisse 50 lisatakse järgmine lõige:

„1a. Kui liikmesriik annab kolmandale riigile rohkem teavet, kui on ette nähtud käesoleva määruse II ja III peatükis, ei tohi kõnealune liikmesriik keelduda kõnealuse teabe edastamisest mis tahes muule liikmesriigile, kes soovib temaga teha koostööd või kellel on huvi seda teavet saada.“

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 19 – alapunkt a

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 55 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Isikutel, keda on nõuetekohaselt volitanud Euroopa Komisjoni turvalisuse akrediteerimise asutus, on sellele teabele juurdepääs üksnes osas, milles see on vajalik komisjoni hostitavate elektrooniliste süsteemide, mida liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse rakendamisel, hooldamiseks, käitamiseks ja arendamiseks.	2. Isikutel, keda on nõuetekohaselt volitanud Euroopa Komisjoni turvalisuse akrediteerimise asutus, on sellele teabele juurdepääs osas, milles see on vajalik komisjoni hostitavate elektrooniliste süsteemide, mida liikmesriigid kasutavad käesoleva määruse rakendamisel, hooldamiseks, käitamiseks ja arendamiseks ning käesoleva määruse nõuetekohase rakendamise tagamiseks .

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 19 – alapunkt b

Määrus (EL) nr 904/2010

Artikkel 55 – lõige 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

5. Kogu käesolevas määruses osutatud teabe säilitamine, töötlemine või vahendamine kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679(*) kohaldamisalasse. Käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks piiravad liikmesriigid siiski määruse (EL) 2016/679 artiklites 12–22 ning artiklites 5 ja 34 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust niivõrd, kuivõrd see on vajalik kõnealuse direktiivi artikli 23 lõike 1 punktis e osutatud huvide kaitsmiseks. Käesolevas määruses osutatud teabe töötlemine ja säilitamine toimub üksnes määruse artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel ning teabe säilitamisaeg peab olema piiratud sellega, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

5. Kogu käesolevas määruses osutatud teabe säilitamine, töötlemine või vahendamine kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679(*) kohaldamisalasse. Käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks piiravad liikmesriigid siiski määruse (EL) 2016/679 artiklites 12–22 ning artiklites 5 ja 34 sätestatud kohustuste ja õiguste ulatust niivõrd, kuivõrd see on vajalik kõnealuse direktiivi artikli 23 lõike 1 punktis e osutatud huvide kaitsmiseks. Käesolevas määruses osutatud teabe töötlemine ja säilitamine kiidetakse heaks üksnes määruse artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel ning teabe säilitamisaeg peab olema piiratud sellega, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

(35) Nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiiv 2008/9/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad käibemaksu tagastamiseks vastavalt direktiivile 2006/112/EÜ maksukohustuslastele, kelle asukoht ei ole tagastamisliikmesriigis, vaid teises liikmesriigis (ELT L 44, 20.2.2008, lk 23).

(36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT L 198, 28.7.2017, lk 29).

(37) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(37 a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/237

P8_TA(2018)0281

Struktuurireformi tugiprogramm: rahastamispakett ja üldeesmärk ***I

Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/825, et suurendada struktuurireformi tugiprogrammi rahastamispaketti ja muuta selle üldeesmärki (COM(2017)0825 – C8-0433/2017 – 2017/0334(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2020/C 118/35)

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus - 1 (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(-1)	Liit peab liikmesriikide taotlusel aitama neil parandada oma haldussuutlikkust liidu õiguse rakendamisel.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Struktuurireformi tugiprogramm (edaspidi „programm“) loodi, et parandada liikmesriikide võimet ette valmistada ja rakendada jätkusuutlikku majanduskasvu tagavaid haldus- ja struktuurireforme, sealhulgas toetades liidu fondide tõhusat ja tulemuslikku kasutamist. Komisjon annab programmi raames toetust liikmesriikide taotluse alusel ja toetus võib katta väga erinevaid poliitikavaldkondi. Tugeval majandus- ja sotsiaalsel struktuuril põhinevate vastupidavate majanduste loomine, mis võimaldab liikmesriikidel tõhusalt panna vastu šokkidele ja kiiresti neist taastuda, toetab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Institutsionaalsed, haldus- ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavad struktuurireformid on sellise arengu saavutamiseks õige viis .

(1)

Struktuurireformi tugiprogramm (edaspidi „programm“) loodi, et parandada liikmesriikide võimet ette valmistada ja rakendada jätkusuutlikku majanduskasvu tagavaid Euroopa lisaväärtusega haldus- ja struktuurireforme, sealhulgas toetades liidu fondide tõhusat ja tulemuslikku kasutamist. Komisjon annab programmi raames toetust liikmesriikide taotluse alusel ja toetus võib katta väga erinevaid poliitikavaldkondi. Tugevatel majandus- , sotsiaal- ja territoriaalstruktuuridel põhinevate vastupidavate majanduste ja vastupanuvõimelise ühiskonna loomine, mis võimaldab liikmesriikidel tõhusalt panna vastu šokkidele ja neist kiiresti taastuda, toetab majanduslikku , sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Programmist toetust saavad reformid eeldavad tulemuslikku ja tõhusat riigi ja piirkondliku tasandi avalikku haldust ning kõigi sidusrühmade isevastutust ja aktiivset osalemist. Seda eesmärki aitavad saavutada institutsionaalsed, haldus- ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavad riigipõhised struktuurireformid ning kohapeal tegutsejate, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite isevastutus liidu huvides elluviidavate struktuurireformide eest .

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1a)	Iga liikmesriigi taotlusel ellu viidud reformide tulemuste nähtavuse tagamiseks tuleb programmi tulemuste saavutamisest liidu, riigi ja piirkondlikul tasandil tõhusalt teada anda. See tagaks teadmiste, kogemuste ja parimate tavade vahetamise, mis on samuti programmi üks eesmärke.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1b)

Eelduste kohaselt on programmist toetuse taotlejaid väga palju, mis tähendab, et osa taotlusi tuleb lugeda esmatähtsaks. Võimaluse korral tuleks eelistada taotlusi, mille eesmärk on maksustada tööjõu asemel rohkem jõukust ja saastet, edendada tugevamat tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat ning seega sotsiaalset kaasamist, võidelda suurema läbipaistvuse abil maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu, luua uuendusliku ja jätkusuutliku reindustrialiseerimise strateegiad ning parandada haridus- ja koolitussüsteeme. Erilist tähelepanu tuleks pöörata toetustaotlustele, millel on suur demokraatlik toetus ja kuhu on kaasatud partnerid ning millel on positiivne ülekanduv mõju teistele sektoritele. Programm peaks täiendama teisi vahendeid, et vältida kattuvust.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1c)	Programmi eesmärk on aidata liikmesriikidel suurendada võimet valmistada ette ja rakendada majanduskasvu toetavaid struktuurireforme, kuid see ei tohiks asendada liikmesriikide riiklikest eelarvetest tulevat rahastust ja seda ei tohiks kasutada jooksvate kulude katmiseks.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)	Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine struktuurireformide toetamise teel on oluline, et edukalt osaleda majandus- ja rahaliidus. Liikmesriikide jaoks, kelle rahaühik ei ole euro, on see euroalaga ühinemise ettevalmistamisel eriti oluline.

(3)

Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine liidule kasulike ning liidu põhimõtete ja väärtustega kooskõlas olevate struktuurireformide abil on oluline, et edukalt osaleda majandus- ja rahaliidus ja et selles tekiks suurem reaalne lähenemine, mis tagab selle pikaajalise stabiilsuse ja heaolu . Liikmesriikide jaoks, kelle rahaühik veel ei ole euro, on see euroalaga ühinemise ettevalmistamisel eriti oluline.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Seepärast on asjakohane rõhutada programmi üldeesmärgi all – nimelt toetuse raames tegeleda majandus- ja sotsiaalprobleemidega – et ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, tootlikkuse, jätkusuutliku kasvu ja töökohtade loomise edendamine peaks aitama tulevaseks euroalas osalemiseks valmistuda ka nendel liikmesriikidel, kelle rahaühik ei ole euro.

(4)

Seepärast on asjakohane rõhutada programmi üldeesmärgi all – nimelt toetuse raames tegeleda majandus- ja sotsiaalprobleemidega – et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, tootlikkuse, jätkusuutliku kasvu, töökohtade loomise ja sotsiaalse kaasamise edendamine ning liikmesriikide ja piirkondade vaheliste erinevuste vähendamine peaks aitama tulevaseks euroalas osalemiseks valmistuda ka nendel liikmesriikidel, kelle rahaühik veel ei ole euro.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)	Samuti tuleb märkida, et programmi meetmete ja tegevustega võib toetada reforme, mis võivad aidata euroga ühineda soovivatel liikmesriikidel valmistuda euroala liikmeks saama.

(5)

Pidades silmas positiivset kogemust, mille liit on saanud, pakkudes tehnilist abi teistele riikidele, kes on juba euro kasutusele võtnud, tuleb samuti märkida, et programmi meetmete ja tegevustega võib toetada reforme, mis võivad aidata liiduga hiljem ühinenud ja euroga ühineda soovivatel liikmesriikidel valmistuda euroala liikmeks saama.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5a)

Seitse liikmesriiki – Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Rootsi – on aluslepingu kohaselt kohustatud tegema ettevalmistusi euroalaga ühinemiseks. Teatavad liikmesriigid on teinud selles viimastel aastatel vähe edusamme, mistõttu on euroalas osalemiseks mõeldud liidu toetus järjest vajalikum. Taanil ja Ühendkuningriigil euroalaga ühinemise kohustust ei ole.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5b)	Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on struktuurireformis tähtis roll, mille ulatus sõltub liikmesriigi põhiseaduslikust ja halduskorrast. Seetõttu tuleb piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi struktuurireformi ettevalmistamisel ja elluviimisel piisavalt palju kaasata ja nõustada.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

Et võtta arvesse liikmesriikide kasvavat nõudlust toetuse järele, ja võttes arvesse vajadust toetada struktuurireforme liikmesriikides, kelle rahaühik ei ole euro, on vaja suurendada rahalisi eraldisi programmile tasemeni, mis võimaldab liidul anda toetust taotlevate liikmesriikide vajadustele vastavalt.

(6)

Et võtta arvesse liikmesriikide kasvavat nõudlust toetuse järele ja vajadust toetada liidu huvides elluviidavaid struktuurireforme liikmesriikides, kelle rahaühik veel ei ole euro, on vaja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (1a) kohast paindlikkusinstrumenti kasutades suurendada rahalisi eraldisi programmile tasemeni, mis võimaldab liidul anda toetust taotlevate liikmesriikide vajadustele vastavalt. Eraldiste suurendamine ei tohiks mõjutada negatiivselt teisi ühtekuuluvuspoliitika prioriteete. Liikmesriigid ei tohiks ka olla sunnitud programmi rahastamise puudujääkide katmiseks kandma üle oma riiklikke ja piirkondlikke eraldisi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 7

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7)	Et toetust anda võimalikult väikese hilinemisega, peaks komisjon saama kasutada osa rahastamispaketist, et katta ka selliste tegevuste kulud, mis toetavad programmi, nt kulutused seoses konkreetsete projektide kohapealse kvaliteedikontrolli ja seirega .

(7)

Et anda kvaliteetset toetust võimalikult väikese hilinemisega, peaks komisjon saama kasutada osa rahastamispaketist, et katta ka selliste tegevuste kulud, mis toetavad programmi, nt kulutused seoses konkreetsete projektide kohapealse kvaliteedikontrolli , seire ja hindamisega. Need kulud peaksid olema proportsionaalsed tugiprojektide kohaste kulutuste koguväärtusega.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 7 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(7a)	Et tagada sujuv programmi elluviimist käsitlev aruandlus Euroopa Parlamendile ja nõukogule, tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul komisjon iga-aastased seirearuanded esitama peab.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1

Määrus (EL) 2017/825

Artikkel 4 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Programmi üldeesmärk on anda panus institutsioonilistesse, haldusalastesse ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavatesse struktuurireformidesse liikmesriikides ning osutada liikmesriigi ametiasutustele abi meetmete puhul, mis on suunatud institutsioonide, juhtimise, avaliku halduse ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna reformimisele ja tugevdamisele vastuseks majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, et parandada ühtekuuluvust, konkurentsivõimet, tootlikkust, jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist ja investeerimist, mis aitab valmistuda ka euroalas osalemiseks, eelkõige majandusjuhtimise protsesside raames, sealhulgas liidu fondide tõhusa, tulemusliku ja läbipaistva kasutamise toetamise teel.

Programmi üldeesmärk on anda panus institutsioonilistesse, haldusalastesse ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavatesse struktuurireformidesse liikmesriikides , osutades liikmesriigi ametiasutustele , sealhulgas vajaduse korral piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele abi meetmete puhul, mis on suunatud institutsioonide, juhtimise, avaliku halduse ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna reformimisele ja tugevdamisele vastuseks majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, et parandada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, konkurentsivõimet, tootlikkust, jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist , sotsiaalset kaasamist, maksudest kõrvalehoidumise ja vaesuse vastast võitlust, investeerimist ja reaalset liidusisest lähenemist , mis aitab valmistuda ka euroalas osalemiseks, eelkõige majandusjuhtimise protsesside raames, sealhulgas liidu fondide tõhusa, tulemusliku ja läbipaistva kasutamise toetamise teel.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)

Määrus (EL) 2017/825

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt d a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1a) Artikli 5 lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:

„da)	toetada struktuurireformi meetmete ettevalmistamisel ja elluviimisel piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kaasamist ja nõustamist, kuivõrd see on liikmesriigi põhiseadusliku ja halduskorra kohaselt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õiguste ja ülesannetega kooskõlas.“

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt a

Määrus (EL) 2017/825

Artikkel 10 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Programmi rakendamise rahastamispakett on jooksevhindades 222 800 000 eurot.“;	1. Programmi rakendamise rahastamispakett on jooksevhindades 222 800 000 eurot , millest 80 000 000 eurot eraldatakse paindlikkusinstrumendist nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 (*1) alusel .

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 a (uus)

Määrus (EL) 2017/825

Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 1 – sissejuhatav osa

Kehtiv tekst

Muudatusettepanek

3a)	Artikli 16 lõike 2 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:

2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga-aastase seirearuande programmi elluviimise kohta. Aruanne sisaldab teavet järgmise kohta:

„2. Komisjon esitab alates 2018. aastast kuni 2021. aastani (k.a) Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga-aastase seirearuande programmi elluviimise kohta. Aruanne sisaldab teavet järgmise kohta:“

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 b (uus)

Määrus (EL) 2017/825

Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 1 – punkt d a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3b)

Artikli 16 lõikesse 2 lisatakse punkt da:

„da)	toetusprojektide kohapealse kvaliteedikontrolli ja seire tulemused;“

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8-0227/2018).

(1a) Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).

(*1) Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/250

P8_TA(2018)0288

Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri ***I

Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse eelnõule, millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22 (10850/2017 – ECB/2017/18 – C8-0228/2017 – 2017/0810(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2020/C 118/40)

Muudatusettepanek 1

Otsuse eelnõu

Põhjendus 1

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(1)	Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhiülesanded hõlmavad liidu rahapoliitika määratlemist ja rakendamist ning maksesüsteemide tõrgeteta toimimise tagamist. Turvaline ja tõhus finantsturu infrastruktuur, eelkõige kliiringusüsteemid, on põhiülesannete täitmisel keskse tähtsusega.

(1)

Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhiülesanded hõlmavad liidu rahapoliitika määratlemist ja rakendamist ning maksesüsteemide tõrgeteta toimimise tagamist , mis on keskse tähtsusega finantsstabiilsuse säilitamiseks . Turvaline ja tõhus finantsturu infrastruktuur, eelkõige kliiringusüsteemid, on põhiülesannete täitmisel keskse tähtsusega.

Muudatusettepanek 2

Otsuse eelnõu

Põhjendus 3

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(3)

4. märtsil 2015. aastal tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia vs. EKP, (7) kus Üldkohus leidis, et EKP-l ei ole kliiringusüsteemide tegevuse reguleerimiseks vajalikku pädevust. Üldkohus märkis, et aluslepingu artikli 129 lõige 3 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklit 22 muuta. Üldkohus järeldas, et „EKP ülesanne olukorras, kus ta leiab, et talle väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimise pädevuse andmine on vajalik ELTL artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande tõrgeteta toimimiseks, nõuda liidu seadusandjalt põhikirja artikli 22 muudatust, lisades sinna otsese viite väärtpaberite kliiringusüsteemile.“

(3)

4. märtsil 2015. aastal tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia vs. EKP, (7) kus Üldkohus leidis, et „EKP-l ei ole väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimiseks vajaminevat pädevust , mistõttu tuleb järelevalvepoliitika raamdokument osas, mis näeb väärtpaberite kliiringuga seotud kesksetele vastaspooltele ette euroalas asumise nõu[d]e, pädevuse puudumise tõttu tühistada“ . Üldkohus märkis, et aluslepingu artikli 129 lõige 3 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklit 22 muuta. Üldkohus järeldas seetõttu , et „EKP ülesanne [on] olukorras, kus ta leiab, et talle väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimise pädevuse andmine on vajalik ELTL artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande tõrgeteta toimimiseks, nõuda liidu seadusandjalt põhikirja artikli 22 muudatust, lisades sinna otsese viite väärtpaberite kliiringusüsteemile“.

Muudatusettepanek 3

Otsuse eelnõu

Põhjendus 3 a (uus)

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(3a)

Kuigi väärtpaberite kliiringusüsteemid kujutavad endast maksesüsteemide liiki, tuleb sellesse küsimusse tuua suuremat selgust, võttes arvesse Üldkohtu 4. märtsi 2015. aasta otsust kohtuasjas T-496/11, ning seetõttu tuleb Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 22 läbivaatamisega teha selgeks niisuguste süsteemidega seotud pädevuse küsimus.

Muudatusettepanek 4

Otsuse eelnõu

Põhjendus 4

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(4)

Nii globaalsel kui Euroopa tasandil toimuvad olulised muutused võivad suurendada kliiringusüsteeme, eelkõige keskseid vastaspooli, mõjutavate häiretega seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi eurosüsteemi põhieesmärki – hinnastabiilsuse hoidmist.

(4)

Nii globaalsel kui Euroopa tasandil toimuvad olulised muutused võivad suurendada kliiringusüsteeme, eelkõige keskseid vastaspooli, mõjutavate häiretega seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi finantsstabiilsust, sealhulgas eurosüsteemi põhieesmärki – hinnastabiilsuse hoidmist.

Muudatusettepanek 5

Otsuse eelnõu

Põhjendus 5

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(5)

29. märtsil 2017 teavitas Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik Euroopa Ülemkogu oma soovist Euroopa Liidust välja astuda. Ühendkuningriigi välja astumisega kaasnevad põhjalikud muutused teatud süsteemselt oluliste eurodes vääringustatud kliiringutegevuste reguleerimises ja järelevalves, mis mõjutab negatiivselt eurosüsteemi võimet jälgida maksesüsteemide tõrgeteta toimimisega seonduvaid riske ning eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist.

välja jäetud

Muudatusettepanek 6

Otsuse eelnõu

Põhjendus 6

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(6)

Keskne kliirimine on muutumas üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. Liikmelisuse erinevusest ning osutatavate finantsteenuste euroopaülesest olemusest tulenevalt on kesksed vastaspooled liidus tervikuna ning eelkõige euroalal keskse tähtsusega. Sellele osutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, (8) millega kehtestatakse kollektiivne järelevalvekord kolleegiumide vormis, mis koosnevad asjaomaste riikide ja liidu asutustest, sealhulgas eurosüsteemist euroemissiooni keskpangana.

(6)

Keskne kliirimine on muutumas üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. Liikmelisuse erinevusest ning osutatavate finantsteenuste euroopaülesest olemusest tulenevalt on kesksed vastaspooled liidus tervikuna ning eelkõige euroalal keskse tähtsusega. Sellele osutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, millega kehtestatakse kollektiivne järelevalvekord kolleegiumide vormis, mis koosnevad asjaomaste riikide ja liidu asutustest, sealhulgas eurosüsteemist eurosid, st liidu vääringut emiteeriva keskpangana.

Muudatusettepanek 7

Otsuse eelnõu

Põhjendus 7

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(7)

Nende küsimuste lahendamiseks esitas Euroopa Komisjon 13. Juunil 2017 oma seadusettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita ellu talle seadusettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peaks olema eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevus tihedas koostöös teiste liidu asutustega. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas.

(7)

Nende küsimuste lahendamiseks esitas Euroopa Komisjon 13. juunil 2017 oma seadusandliku ettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita talle seadusandliku ettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peaks olema eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevus tihedas koostöös teiste liidu asutustega. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas. Nende nõuetega tuleks kaitsta ühtse turu terviklikkust ning tagada, et kolmandate riikide kesksete vastaspoolte järelevalves peetakse ülimuslikuks liidu õigust ja Euroopa Liidu Kohtu praktikat.

Muudatusettepanek 8

Otsuse eelnõu

Põhjendus 8

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(8)	EKPS põhikirja artikkel 22 kuulub IV peatükki „Euroopa Keskpankade Süsteemi rahapoliitilised funktsioonid ja toimingud“. Selles antud ülesandeid tuleks seega vastavalt kasutada ainult rahapoliitika eesmärkidel.

(8)

EKPS põhikirja artikkel 22 kuulub IV peatükki „Euroopa Keskpankade Süsteemi rahapoliitilised funktsioonid ja toimingud“. Selles antud ülesandeid tuleks seega vastavalt kasutada ainult rahapoliitika eesmärkidel. Seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega peaksid nõuded, mida võib kohaldada nimetatud artikli alusel, hõlmama aruandlusnõudeid ja kliiringusüsteemile kehtestatud nõudeid teha koostööd EKP ja riikide keskpankadega, kui viimased hindavad süsteemi vastupanuvõimet ebasoodsate turusuundumuste suhtes. Niisugused nõuded peaksid hõlmama ka süsteemi poolt EKPSis üleööhoiuste konto avamist kooskõlas asjakohaste juurdepääsukriteeriumide ja EKPSi nõuetega. Lisaks peaksid need hõlmama nõudeid, mis on vajalikud selleks, et käsitleda olukordi, kus finantsinstrumentide kliiringusüsteemiga võib otseselt kaasneda tõsine kahju liidu finantseerimisasutustele või finantsturgudele või liidu või mõne selle liikmesriigi finantssüsteemile, näiteks likviidsusriskide kontrolli, arveldussüsteemide, võimendustagatiste, tagatiste või koostalitluskokkulepete alaseid nõudeid. Mis puudutab kolmandate riikide süsteemselt oluliste finantsinstrumentide kliiringusüsteeme, nähakse määruses (EL) nr … /… [Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), ja muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 seoses kesksetele vastaspooltele tegevusloa andmise korra ja sellega seotud asutustega ning kolmandate riikide kesksete vastaspoolte tunnustamise nõuetega] EKP-le ette võimalus esitada niisugustele süsteemidele lisanõudeid.

Muudatusettepanek 9

Otsuse eelnõu

Põhjendus 8 a (uus)

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(8a)

EKPSi ja EKP põhikirja muudetud artikli 22 kohaseid EKP uusi volitusi seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega kasutatakse paralleelselt liidu teiste institutsioonide, ametite ja asutuste kasutatavate volitustega, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmandas osas sätestatud siseturu rajamist või toimimist käsitlevatest sätetest, sealhulgas nendega, mis sisalduvad komisjoni või nõukogu poolt neile antud volituste raames vastu võetud õigusaktides. Sellega seoses tuleks selleks, et tagada iga üksuse vastavate volituste järgimine ning vältida vastuolulisi eeskirju ja vastuolusid liidu eri institutsioonide, organite ja asutuste otsuste vahel, kasutada EKPSi ja EKP põhikirja muudetud artikliga 22 antud volitusi ainult kaasseadusandjate loodud siseturu üldist raamistikku nõuetekohaselt arvesse võttes ja viisil, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusaktide ning selliste aktide alusel võetud meetmetega.

Muudatusettepanek 10

Otsuse eelnõu

Põhjendus 8 b (uus)

Euroopa Keskpanga eelnõu

Muudatusettepanek

(8b)

EKP peaks seoses oma põhikirja artikli 22 kohaste volituste kasutamise ja ülesannete täitmisega tagama Euroopa Parlamendi ja nõukogu ees täieliku läbipaistvuse ja vastutuse. Eelkõige peaks ta teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt kõikidest selle artikli aluselt vastu võetavatest otsustest ja reeglitest. Selleks peaks ta oma iga-aastases aruandes pühendama eraldi peatüki oma põhikirja artikli 22 kohaste volituste kasutamisele ning avaldama oma veebisaidil kõik otsused, soovitused ja arvamused, mis on seotud selle artikli alusel vastu võetavate reeglitega.

Muudatusettepanek 11

Otsuse eelnõu

Artikkel 1

Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri

Artikkel 22

Euroopa Keskpanga eelnõu	Muudatusettepanek
Artikkel 22	Artikkel 22
Kliiringu- ja maksesüsteemid	Kliiringu- ja maksesüsteemid
EKP ja riikide keskpangad võivad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju efektiivsete ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide ning finantsinstrumentide kliiringusüsteemide tagamiseks liidu piires ja teiste riikidega.	EKP ja riikide keskpangad võivad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju efektiivsete ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide tagamiseks liidu piires ja kolmandate riikidega.
	EKPSi eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks võib EKP kehtestada reegleid seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega liidus ja kolmandate riikidega, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusakte ja niisuguste aktide alusel võetud meetmeid ning tehes seda viisil, mis on täielikult kooskõlas kõnealuste aktide ja meetmetega.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8-0219/2018).

(7) ECLI: EU:T:2015:133.

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).

8.4.2020

Euroopa Liidu Teataja

C 118/275

P8_TA(2018)0311

2019. aasta eelarve – volitus kolmepoolseteks läbirääkimisteks

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon volituse kohta 2019. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks (2018/2024(BUD))

(2020/C 118/49)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

—	võttes arvesse komisjoni poolt 23. mail 2018. aastal vastu võetud Euroopa Liidu 2019. aasta üldeelarve projekti (COM(2018)0600),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (1),

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (2), ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 2017/1123 (3),

—	võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (4),

—	võttes arvesse oma 15. märtsi 2018. aasta resolutsiooni 2019. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (5),

—	võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2018. aasta järeldusi 2019. aasta eelarve suuniste kohta (06315/2018),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 86a,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja teiste asjaomaste komisjonide arvamusi (A8-0247/2018),

2019. aasta eelarve projekt – solidaarsuse suurendamine ja jätkusuutliku tuleviku kujundamine

tuletab meelde, et Euroopa Parlament tõi oma 15. märtsi 2018. aasta resolutsioonis välja järgmised ELi 2019. aasta eelarve prioriteedid: jätkusuutlik majanduskasv, innovatsioon, konkurentsivõime, julgeolek, kliimamuutuste vastane võitlus, üleminek taastuvenergiale ja ränne, ning nõudis, et erilist tähelepanu pöörataks noortele;

toonitab, et EL peab olema ÜRO kestliku arengu eesmärkide rakendamisel esirinnas, integreerides need kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse;

tuletab meelde, et ELi 2019. aasta eelarve on parlamendi praeguse koosseisu viimane eelarve ning selle läbirääkimised toimuvad samaaegselt läbirääkimistega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja ELi omavahendite süsteemi reformimise üle; tuletab ühtlasi meelde, et Ühendkuningriik on võtnud kohustuse panustada liidu 2019. ja 2020. aasta eelarvesse ja osaleda eelarve täitmisel, just nagu ta oleks pärast 2019. aasta märtsi endiselt liidu liikmesriik;

tunneb komisjoni ettepaneku heameelt üle ja usub, et see on suures ulatuses kooskõlas parlamendi enda prioriteetidega; kavatseb edaspidigi tugevdada peamisi programme ja kindlustada, et rahastuse tase neile vastaks; märgib, et võrreldes 2018. aastaga on kulukohustuste assigneeringud 3,1 % suurenenud, kuid kogurahvatulust moodustavad nii kulukohustuste assigneeringud kui ka maksete assigneeringuid 2018. aastaga võrreldes väiksema osa (kulukohustuste assigneeringud 1,02 % asemel 1 % ja maksete assigneeringud 0,92 % asemel 0,9 %);

tunneb heameelt, et plaanis on suurendada programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, programmi „Erasmus+“ ning ELi kodanike turvalisust suurendada aitavate programmide assigneeringuid; osutab siiski vajadusele suurendada veelgi toetust VKEdele, tänu kellele on suuresti võimalik majanduskasv ja töökohtade loomine, ning vajadusele eraldada vajalikke vahendeid ELi tööstuse digiteerimiseks ja e-oskuste ja e-ettevõtluse edendamiseks ning noori toetavatele programmidele, eelkõige programmile ErasmusPro; on endiselt veendunud, et programmi „Erasmus+“ 2019. asta eelarvet tuleb vähemalt kahekordistada;

väljendab heameelt algatuse Discover EU käivitamise üle, mille raames jagatakse 2018. aastal 18-aastastele eurooplastele 15 000 Interraili piletit, ning komisjoni ettepaneku üle eraldada 700 miljonit eurot mitmeaastasele finantsraamistikule 2021–2027, mis sobib hästi kokku ELi püüdlustega edendada kõigi noorte hulgas õpirännet, kodanikuaktiivsust, sotsiaalset kaasatust ja solidaarsust; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei teinud ühtegi ettepanekut assigneeringute kohta 2019. ja 2020. aastaks; on kindlalt otsustanud ettevalmistavat tegevust 2019. ja 2020. aastal jätkata;

võtab teadmiseks komisjoni eelhinnangu lastegarantii süsteemi puudutava ettevalmistava meetme jätkamisele; rõhutab seal sisalduvat viidet võimalikule ulatuslikumale rakendamisele Euroopa Sotsiaalfondi raames; soovitab kasutada ära kolmanda rakendusetapi võimalus, et valmistuda ette nimetatud ulatuslikumaks rakendamiseks ESF+ raames;

peab kahetsusväärseks, et ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) rahastamist suurendatakse võrreldes 2018. aasta eelarvega kõigest 2,3 % (362,2 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutena) ja kavandatavad maksete assigneeringud on 0,6 % väiksemad; tuletab meelde, et tegemist on eduka programmiga, millel on palju rohkem taotlejaid kui toetuse saajaid; rõhutab, et VKEd on ELis tööhõive, majanduskasvu ja konkurentsivõime olulised edendajad, kujutavad endast Euroopa majanduse selgroogu ning suudavad luua majanduskasvu ja töökohti; nõuab tungivalt, et see kajastuks VKEde programmide piisavas rahastamises ja COSME programmi edukust arvestades selle programmi assigneeringute suurendamises;

tunnustab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tegevust ELis investeeringute puudujäägi vähendamisel; nõuab optimaalse piirkondliku ja valdkondliku tasakaalu huvides EFSI kasutuselevõtmise sotsiaalse mõõtme tugevdamist, sealhulgas innovatsiooni tervishoius ja meditsiinis, sotsiaalses taristus, keskkonnakaitses, säästlikus transpordis, taastuvenergias ja energia salvestamise taristutes; kordab oma pikaajalist seisukohta, mille kohaselt tuleb kõiki uusi algatusi mitmeaastases finantsraamistikus rahastada uutest assigneeringutest, mitte olemasolevate programmide arvelt; kordab ka, et toetab kindlalt programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu tugevdamist, et EFSI pikendamise rahastamiseks 2019. aasta eelarvest nendes programmides tehtud kärped võimalikult suures osas korvata;

10.

märgib, et uuendatud ELi kaitse tegevuskava osas võetud kohustus – Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi kokkuleppe kaudu – on Euroopa Kaitsefondi esimene etapp; on veendunud, et see ühine kohustus aitab saavutada mastaabisäästu ja suuremat kooskõlastamist liikmesriikide ja ettevõtjate vahel, mis võimaldab ELil säilitada strateegilise sõltumatuse ja saada maailmas tõeliseks arvestatavaks jõuks;

11.

märgib, et komisjon on teinud ettepaneku suurendada kooskõlas finantsplaneeringuga noorte tööhõive algatuse assigneeringuid (233 miljonit eurot); kinnitab veel kord, et Euroopa Parlament ei olnud nõus, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmisest tulenevad täiendavad vahendid aastateks 2018–2020 toodaks üle varasematele aastatele; on seisukohal, et eelarvepädevatel institutsioonidel on endiselt täielik otsustusõigus kõigi programmide rahastamise taseme üle ning see puudutab ka mitmeaastase finantsraamistiku muutmisest mõjutatud programme; rõhutab institutsioonidevahelise lojaalse koostöö tähtsust ning kutsub kõiki asjaomaseid osalisi üles säilitama usaldust kogu 2019. aasta eelarvemenetluse ajal;

12.

on endiselt pühendunud võitlusele töötuse ja eelkõige noorte töötuse vastu; on sellega seoses seisukohal, et noorte tööhõive algatust tuleks veelgi tugevdada, mis vastab ka vajadusele suurendada ELi rahastust sotsiaalõiguste samba saavutamiseks, vaatamata sellele, et noorte tööhõive algatust ja ESFi programme on noorte tööhõive algatuse rahastamispaketi muutmisel korral keeruline ümber planeerida; tunnistab, et noorte töötusega ei ole ELis piisavalt tegeletud ja selle tase on endiselt kõrgem kui 2007. aastal; palub komisjonil tagada, et liikmesriigid ei kasutaks noorte tööpuudusega võideldes noorte tööhõive algatuse vahendeid oma poliitika ega rahastamise asemel, vaid täiendusena; rõhutab asjaolu, et nii kutse- kui ka õpipoisiõpe on noorte töötusega võitlemisel tõhusad meetmed; rõhutab, et liikuvus programmi „Erasmus Pro“ kaudu aitab parimate tavade rakendamist palju paremini võrrelda;

13.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika programme viiakse 2019. aastal ellu täieulatuslikult, ja toonitab, et Euroopa Parlament on otsustanud tagada neile programmidele piisavad assigneeringud; tunneb heameelt asjaolu üle, et peaaegu kõik 2014.–2020. aasta programmide korraldusasutused on nüüd määratud; juhib tähelepanu asjaolule, et lubamatud viivitused rakenduskavade elluviimisel on suurel määral olnud tingitud nende asutuste hilisest määramisest; kutsub liikmesriike üles tagama programmide elluviimise kiirendatud korras, et viivitused tasa teha, ning paluma selleks komisjonilt abi;

14.

võtab teadmiseks aruanded liidu regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika toimimise ning mahajäänud piirkondade majanduslike probleemide kohta, milles rõhutatakse korduvalt tõhususe ja tulemuste vähesust;

15.

võtab teadmiseks asjaolu, et komisjoni ettepanek võimaldaks saavutada eesmärgi kasutada 2019. aastal kliimameetmete rahastamiseks 20 % eelarvest; peab siiski kahetsusväärseks, et komisjon ei ole täitnud Euroopa Parlamendi nõudmist kompenseerida mitmeaastase finantsraamistiku esimestel aastatel tehtud väiksemad eraldised; peab käesolevat ettepanekut ebapiisavaks, sest ELi 2014.–2020. aasta eelarvest kulutataks kliimameetmetele ainult 19,3 %, mistõttu EL ei saavutaks aastatel 2014–2020 eesmärki peavoolustada kliimamuutuse küsimusest vähemalt 20 %, seda ka siis, kui ta eraldab 2020. aastal kliimakaitsele uuesti kõigest 20 %; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole suutnud esitada eelarveprojekte, mis oleksid kooskõlas liidu poolt Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järeldustes selles valdkonnas võetud kohustuste ja seatud eesmärkidega; usub, et rohkem tuleks ära teha suure potentsiaaliga programmide, nt programmi „Horisont 2020“, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ja LIFE+ raames väljatöötatava tegevuskava kaudu, sest just need programmid võimaldavad investeerida energiatõhususse ja taastuvenergiasse; tuletab meelde kontrollikoja põhjendatud kriitikat komisjoni kasutatud metoodika kohta ning nõuab, et seda arvestades tehtaks metoodikas kiiresti parandusi;

16.

avaldab heameelt komisjoni pühendumuse üle muuta bioloogilise mitmekesisuse jälgimise metoodika paremaks; ei kiida siiski heaks seda, et bioloogilise mitmekesisuse kaitseks eraldatavat kogusummat kavandatakse vähendada 8,2 %-ni, mis on vastuolus eesmärgiga peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine ja muuta see suund vastupidiseks;

17.

on seisukohal, et liidu kodanike julgeoleku tagamine ning rände- ja pagulasprobleemidega tegelemine on 2019. aastal endiselt liidu kaks peamist prioriteeti; peab äärmiselt oluliseks säilitada nendes valdkondades kulutused tasemel, mis on piisav, et täita Aafrika mandril, eelkõige Sahelis, aga ka Levandi riikides ja Vahemerel rände- ja pagulaskriisist tingitud vajadusi; on seisukohal, et ELi eelarve peab kajastama solidaarsust, mida on liikmesriikide vahel rändevooga toimetulemiseks vaja, seda eelkõige pärast seda, kui Dublini määruse läbivaadatud versioon vastu võetakse; märgib, et komisjoni ettepaneku mõju eelarvele on 2019. aasta eelarveprojektis arvesse võetud;

18.

rõhutab, et mitu olulist läbirääkimiste etapis või varases rakendusetapis olevat seadusandlikku algatust, nagu Dublini määruse muutmine, riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi kehtestamine ning ELi reisiinfo ja -lubade süsteem, Schengeni infosüsteemi ajakohastamine ja julgeoleku ning piiri- ja rändehalduse alaste ELi infosüsteemide koostalitluse algatus, avaldavad tõenäoliselt 2019. aasta eelarvele märkimisväärset mõju, ja toonitab, kui oluline on piisav rahastamine liidu kaugeleulatuvate eesmärkide teostamiseks nendes valdkondades; julgustab komisjoni pidama nende algatuste küsimuses eelarvepädevate institutsioonidega avatud ja ennetavat dialoogi, et tal oleks võimalik vajaduse korral assigneeringuid kohandada nii, et see ei mõjutaks iga-aastase eelarvemenetluse käigus käimasolevate seadusandlike menetluste tulemust;

19.

peab kahetsusväärseks komisjoni ettepanekut rahastada Türgi pagulasrahastu teist osamakset ja sellele järgnenud kokkulepet, mis saavutati nõukogus liikmesriikide vahel 29. juunil 2018; toetab Türgi pagulasrahastu jätkamist, kuid on seisukohal, et ELi eelarvest tuleks eraldada selle rahastamiseks 1 miljard eurot ja liikmesriigid peaksid eraldama omapoolse toetusena 2 miljardit eurot, nii nagu ka komisjon 14. märtsil 2018 soovitas, et jätta mitmeaastase finantsraamistiku erivahendite alla piisav varu ettenägematuteks olukordadeks kehtiva raamistiku viimasel kahel aastal ning muude prioriteetide rahastamiseks; märgib ühtlasi, et kuna Türgi pagulasrahastu on kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames uus algatus, tuleks seda rahastada uutest assigneeringutest; peab kahetsusväärseks, et hoolimata parlamendi selgest nõudmisest, et ta tuleb Türgi pagulasrahastu suurendamise otsustusprotsessi täielikult kaasata, kaasa arvatud selleks, et vältida pagulasrahastu loomise menetluse kordamist, ei ole parlamendi ja nõukogu vahel pagulasrahastu teise osamakse rahastamise üle seni läbirääkimisi toimunud; teatab liikmesriikidele, et parlamendil on õigus täita oma rolli liidu ühe eelarvepädeva institutsioonina ja et ta teeb seda, nagu juba ka varem teada antud;

20.

märgib, et tulenevalt kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku piiratud paindlikkusest uutele väljakutsetele vastamisel ja uute algatuste kaasamisel on 2019. aasta eelarve projektis mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade all rubriikides 1a, 1b, 3 ja 4 läbivalt väga väike varu või puudub see üldse; märgib, et Euroopa Parlament kavatseb paindlikkussätteid mitmeaastase finantsraamistiku muutmise käigus veel suuremas ulatuses ära kasutada;

21.

tunneb endiselt muret, et kehtiva finantsraamistiku lõpus võivad jälle kuhjuda tasumata arved; võtab teadmiseks maksete assigneeringute mõõduka suurendamise võrreldes 2018. aasta eelarvega (2,7 %), mille põhjuseks on peamiselt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, Sisejulgeolekufond ja Türgi pagulasrahastu; võtab teadmiseks ettepaneku jätta maksete ülemmäära alla 19,3 miljardi euro suurune varu; kutsub komisjoni üles olema maksete seisu osas valvas, et võimaldada eelarvepädevatel institutsioonidel võtta ebanormaalse arvete kuhjumise vältimiseks õigeaegselt vajalikke meetmeid; on veendunud, et ELi usaldusväärsus sõltub ka sellest, kas EL on suuteline tagama oma eelarves oma kohustuste täitmiseks piisavad maksete assigneeringud;

Alamrubriik 1a – Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks

22.

märgib, et alamrubriigi 1a kulukohustused on komisjoni 2019. aasta eelarve ettepanekus 2018. aasta kulukohustustest 3,9 % suuremad, st 22,86 miljardit eurot; märgib, et suur osa sellest kasvust langeb programmi „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, suurte taristuprojektide ja programmi „Erasmus+“ arvele, kuna nende kulukohustuste assigneeringute suurenesid vastavalt 8,5 %, 36,4 %, 7,8 % ja 10,4 %; rõhutab siiski, et see kasv on suuremalt jaolt finantsplaneeringuga kooskõlas ning seetõttu ei ole tegemist täiendava suurendamisega;

23.

tuletab meelde, et teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud projektid, näiteks programm „Horisont 2020“, on Euroopas töökohtade ja konkurentsivõime loomiseks äärmiselt olulised; nõuab, et komisjon kajastaks seda oma prioriteetides; palub tungivalt, et teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud programmide rahastamise tase oleks asjakohane; rõhutab, et selles osas tuleks toetada eelkõige majanduslikes ja rahalistes raskustes liikmesriike;

24.

tuletab meelde, et viimaste aastate uued algatused, nt EFSI (I ja II), WiFi4EU ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, on tulnud mitme alamrubriigi 1a programmi arvelt, mida ümberpaigutamised tugevalt mõjutasid, nt programm „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, Galileo, ITER, Copernicus ja Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem;

25.

rõhutab, et programm „Erasmus+“ jääb juhtivaks programmiks, et edendada noorte liikuvust kõigil hariduse ja kutseõppe tasanditel ning julgustada noori Euroopa demokraatias osalema; tuletab meelde, et programmi „Erasmus+“ ligipääsetavuse suurendamiseks tuleb teha haldusalaseid pingutusi ning et rahastamiskõlblike taotluste arv ületab tunduvalt praegust eelarvet; on seetõttu arvamusel, et programmi „Erasmus+“ rahastamispaketist peaks olema võimalik täita programmi rahastamiskõlblikku nõudlust, eelkõige seda, mis on seotud elukestva õppega;

26.

peab käimasolevaid arutelusid Euroopa solidaarsuskorpuse rahastamise üle murettekitavaks, kuna need on kinnitanud parlamendi kartust, et uued algatused tulevad olemasolevate hästitoimivate programmide arvelt; märgib murega ka kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusena tekkinud pretsedenti – algatuse rahastamisallikate kohta ei antud selgust ning täpsustamine jäeti iga-aastase eelarvemenetluse ajaks; ootab, et komisjon rakendaks kokkulepet viisil, mis kajastab täielikult kolmepoolsete läbirääkimiste arutelusid ja kokkuleppe vaimu;

27.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi rahastamist käsitleva kokkuleppega nähakse ette palju väiksemad alamrubriigi 1a programmide kärped, kui komisjon algselt kavandas; tunneb siiski muret, et nõukogu näib panevat rohkem rõhku varude hoidmisele kui piisava raha eraldamisele eesmärkideks, mida ta ise peab väga tähtsaks;

28.

avaldab heameelt asjaolu üle, et aastateks 2019 ja 2020 eraldatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmile 500 miljonit eurot; võtab teadmiseks, et Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse hinnangul läheb koostöö puudumine riiklike tööstuste vahel selles valdkonnas ELile maksma 10 miljardit eurot aastas; leiab, et kaitse on selge näide sellest, kuidas oleks võimalik tõhusust suurendada, andes teatavad praegu liikmesriikide käes olevad pädevused ja tegevused ning nendele vastavad assigneeringud üle ELile; rõhutab, et selle tulemusena tekiks Euroopa lisaväärtus ja see võimaldaks üldiselt piirata ELi avaliku sektori kulutusi;

29.

avaldab heameelt ettepaneku üle luua Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte, mis edendaks uusimat kõrgjõudlusega andmetöötluse ja andmete taristut ning toetaks selle tehnoloogia väljatöötamist ja rakendamist paljudes eri valdkondades, et tuua kasu teadlastele, tööstusele ja avalikule sektorile;

Alamrubriik 1b – Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

30.

märgib, et alamrubriigi 1b kulukohustuste assigneeringute summa on kokku 57 113,4 miljonit eurot, mis tähendab 2018. aasta eelarvega võrreldes 2,8 %-list kasvu; märgib ühtlasi, et maksete assigneeringuteks kavandatud summa 47 050,8 miljonit eurot on 1,1 % suurem kui 2018. aastal;

31.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 2014.–2020. aasta programmide rakendamine on jõudmas täismahuni, ja kordab, et tasumata arvete ebanormaalset kuhjumist tuleb edaspidi vältida; tunneb heameelt ka asjaolu üle, et enamik riiklikke korraldusasutusi on nüüdseks määratud; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lahendama kõik lahtised küsimused, et rakendamine kulgeks sujuvalt;

32.

tuletab meelde, et liikmesriikide läbivaadatud prognooside tulemusel vähendati maksete assigneeringuid alamrubriigis 1b paranduseelarvega 6/2017 5,9 miljardi euro võrra; loodab siiralt, et nii liikmesriikide ametiasutused kui ka komisjon on 2019. aasta eelarve maksevajadusi paremini prognoosinud ning maksete assigneeringud kasutatakse kogu kavandatud mahus ära;

33.

rõhutab, et ajal, kui tehnoloogia (näiteks sellistes valdkondades nagu tehisintellekt) areneb kiiresti, võib kiiresti arenevate ja mahajäävate piirkondade vaheline lõhe suureneda, kui struktuurifondide mõju tõhusust käsitlevate tingimustega ei suurendata;

34.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku rahastada noorte tööhõive algatuse jätkamist ja selle, et kulukohustuste koguvarust soovitakse kasutusele võtta 233,3 miljonit eurot; tuletab meelde, et kui noorte tööhõive algatuse sihtotstarbelist eraldist suurendatakse, tuleb sama suur summa eraldada Euroopa Sotsiaalfondist; tuletab meelde, et 2018. aasta eelarve lepitusmenetluse käigus võttis komisjon kohustuse esitada kiiresti ettepanek ühissätete määruse muutmiseks, et võtta arvesse noorte tööhõive algatusele 2018. aastal antud suuremaid assigneeringuid; rõhutab, et komisjon ei ole oma kohustust täitnud, ja nõuab, et komisjon selgitaks üksikasjalikult, miks ühissätete määruse muutmise ettepanek viibib;

35.

võtab kohustuse võtta kiiresti vastu noorte tööhõive algatust ja Euroopa Sotsiaalfondi käsitlevates õigusaktides vajalikud muudatused, et soodustada noorte tööhõive algatuse assigneeringute märkimisväärset suurendamist 2019. aastal, ilma et see kahjustaks muude Euroopa Sotsiaalfondi raames liikmesriikides ellu viidavate programmide rahastamist, et võimaluse korral vabastada liikmesriigid kohustusest eraldada noorte tööhõivele omalt poolt sama suur summa, kui on ette nähtud Euroopa Sotsiaalfondi assigneeringutest, kuid üksnes tingimusel, et kavandatavad muudatused ei võimalda liikmesriike vabastada nende selles valdkonnas juba võetud finantskohustustest ega vähenda üldiselt noorte töötuse vastasele võitlusele ette nähtud ELi eelarve assigneeringuid;

Rubriik 2 – Jätkusuutlik majanduskasv: loodusvarad

36.

võtab teadmiseks rubriigi 2 kavandatud kulukohustuste mahu 59 991,1 miljonit eurot (2018. aastaga võrreldes +1,2 %) ja maksete mahu 57 790,4 miljonit eurot (3 %); märgib, et EAGFi 2019. aasta kulud on hinnanguliselt 44 162,5 miljonit eurot, mida on vähem kui 2018. aasta eelarves (- 547,9 miljonit eurot);

37.

märgib, et komisjon on rubriigi 2 ülemmäära alla jätnud 344,9 miljoni euro suuruse varu; juhib tähelepanu asjaolule, et põllumajandusturgude suurem volatiilsus, nagu juhtus Venemaa kehtestatud impordikeelu tõttu, võib õigustada selle varu kasutusele võtmist; palub komisjonil tagada, et ülemmäärade alla jääv varu oleks võimalike kriiside lahendamiseks piisav;

38.

märgib, et mõnda Venemaa impordikeeluga seotud ja 2018. aasta eelarvesse lisatud meedet ei pikendata (nt puu- ja köögiviljasektori puhul, kus turuolukord on endiselt raske), samas kui piimasektoris esineb turul endiselt probleeme; ootab komisjoni kirjalikku muutmisettepanekut, mis on kavas esitada oktoobris ja peaks tuginema Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi rahastamist käsitlevatele ajakohastatud andmetele, et oleks võimalik teha kindlaks põllumajandussektori tegelikud vajadused; rõhutab, et juhtumid, mil sekkumine on Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi raames vajalik, on piiratud ja moodustavad Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi vahenditest ainult suhteliselt väikese osa (umbes 5,9 %);

39.

rõhutab, et noorte töötuse vastu saab osaliselt võidelda noorte piisava toetamise abil maapiirkondades; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei teinud ettepanekut suurendada noorte põllumajandustootjate eelarverea assigneeringuid;

40.

rõhutab, et pärast aeglast algust programmiperioodi alguses Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakendamine kiireneb ja 2019. aastal peaks saavutatama peaaegu täiskiirus; väljendab heameelt programmi „LIFE+“ kulukohustuste suurendamise üle (+6 %), mis on finantsplaneeringuga kooskõlas; märgib, et Euroopa Keskkonnaamet (EEA) võtab endale aastatel 2019–2020 keskkonnaseire ja -aruandluse ning raskesõidukite CO2-heite kontrollimise osas täiendavad ülesanded;

Rubriik 3 – Julgeolek ja kodakondsus

41.

märgib, et rubriigis 3 kavandatav kulukohustuste assigneeringute maht on kokku 3 728,5 miljonit eurot, mida on 6,7 % rohkem kui 2018. aastal, ja maksete assigneeringute maht on kokku 3 486,4 miljonit eurot, mida on 17 % rohkem kui eelmise aasta ettepanekutes; rõhutab samas, et see kasv järgneb aastaid kestnud rahastamistasemete langusele ning teatavatele põhivaldkondadele (nagu ränne, piirihaldus ja sisejulgeolek) eraldatavad rahalised vahendid kokku moodustavad 2019. aastal kõigist ELi kavandatavatest kulutustest siiski vaid 2,3 %; seab kahtluse alla kulukohustused summas 281,2 miljonit eurot, mis on mõeldud liitu suunduva seadusliku rände toetamiseks, kolmandate riikide kodanike integratsiooni süvendamiseks ning õiglaste ja tulemuslike tagasisaatmisstrateegiate edendamiseks, kuid mida on 2018. aastaga võrreldes 14,4 % vähem; palub komisjonil seda kärbet täiendavalt põhjendada;

42.

märgib, et juba neljandat aastat järjest on ammendunud kõik rubriigi 3 ülemmäära all olevad varud, mis on tõestus selle kohta, et ELi eelarves ei ole piisavalt raha, et tulla toime praeguste liidu ees seisvate rände- ja julgeolekualaste probleemide ulatuse ja sügavusega; tunneb seetõttu heameelt paindlikkusinstrumendi kavandatava kasutuselevõtmise üle summas 927,5 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutena;

43.

eeldab, et surve mõne liikmesriigi rände- ja varjupaigasüsteemile ning piiridele püsib 2019. aastal suurena, ning nõuab tungivalt, et liit ei kaotaks nende valdkondade võimalike tulevaste ettenägematute vajaduste suhtes valvsust; palub sellega seoses tugevdada välispiiril kontrollimeetmeid ja tagada ühtlasi nende küsimustega tegelevatele ELi asutustele piisavalt palju eelarvevahendeid ja töötajaid, ning kinnitab, et pikaajaline jätkusuutlik lahendus on rände- ja pagulaskriisi algpõhjuste lahendamine koos ELi naabruse stabiliseerimisega ning investeeringud rändajate ja pagulaste päritoluriikidesse on selle eesmärgi täitmisel määrava tähtsusega;

44.

peab tervitatavaks Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta üleskutset tugevdada Frontexit veelgi vahendite suurendamise ja volituste laiendamise abil; palub täiendavat teavet selle kohta, kui palju töötajaid lähetavad liikmesriigid ja kui palju töötajaid vajab amet ise otse; kutsub komisjoni üles oma eelarveprojekti sügiseses kirjalikus muutmisettepanekus vastavalt kohandama; peab ühtlasi tervitatavaks täiendava 45,6 miljoni euro eraldamist, et toetada Kreekat ja Hispaaniat nende territooriumile saabuvate rändajate voo haldamisel; rõhutab, et tõhus piirikontroll peab käima käsikäes nõuetekohase hoolitsemisega saabuvate rändajate eest;

45.

märgib, et vahend, mis võimaldab liidus erakorralise humanitaarabi osutamist, kaotab 2019. aasta märtsis kehtivuse; palub komisjonil hinnata, arvestades pagulaste ja varjupaigataotlejate jätkuvat humanitaarabivajadust teatavates liikmesriikides, kas selle vahendi uuesti kasutusele võtmine ning suurendamine oleks asjakohane; rõhutab vajadust suurema solidaarsuse järele nende riikide suhtes, kuhu saabujad ja varjupaigataotlejad on koondunud; rõhutab muu hulgas, kui oluline on rahaliste vahendite jätkuv kättesaadavus Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi hädaabimehhanismide kaudu, eelkõige Kreeka jätkuvaks toetamiseks; on seisukohal, et ka Itaaliale tuleks anda rahalist toetust; palub seega komisjonil esitada põhjused, miks ta sellist ettepanekut ei teinud; tuletab meelde, et Itaalia on ainus riik, kus enamik elanikke leiab, et nad ei ole Euroopa Liitu kuulumisest kasu saanud; võtab teadmiseks kulukohustuste assigneeringute järsu vähenemise Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi teises komponendis „Liitu seadusliku sisserände toetamine, kolmandate riikide kodanike tegeliku integratsiooni süvendamine ning õiglaste ja tulemuslike tagasisaatmisstrateegiate edendamine“;

46.

on seisukohal, et arvestades väga erinevaid julgeolekuga seotud probleeme, sealhulgas radikaliseerumise, küberkuritegevuse, vägivalla ja terrorismi teisenevaid vorme, mis ületavad üksikute liikmesriikide reageerimissuutlikkuse, tuleks ELi eelarvest toetada olemasolevate ELi asutuste abil tehtavat julgeolekualast koostööd; tõstatab sellega seoses küsimuse, kuidas sobitub sellisesse suure riskiga julgeolekuolukorda Sisejulgeolekufondi kulukohustuste assigneeringute kavandatav märkimisväärne vähendamine (-26,6 %); rõhutab, et kõnealuse valdkonna kulutused on tõhusad üksnes juhul, kui kõrvaldatakse Euroopa-sisese koostöö ja sihipärase teabe jagamise takistused, kohaldades samal ajal täielikult ELi õigusaktide kohast asjakohast andmekaitset; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole endiselt esitanud ettepanekut, milles nähakse ette ELi tasandilt lähtuv finantssolidaarsus terroriaktide ohvrite ja nende perekondadega, ning palub komisjonil teha kõik vajalik, et tagada sellise abi kiire kehtestamine;

47.

võtab teadmiseks ettepaneku vaadata läbi liidu kodanikukaitse mehhanismi õiguslik alus, millel on vastuvõtmise korral kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku kahel viimasel aastal eelarvele eeldatavasti suur mõju ja millest ainuüksi rubriigi 3 arvele langeb 256,9 miljonit eurot; rõhutab, et on igati loogiline, et sellist liidu keskse poliitikavaldkonna märkimisväärset uuendamist tuleks rahastada uute ja täiendavate vahenditega; hoiatab ümberpaigutamiste kasutamise eest, kuna see toimub selgelt muude väärtuslike, hästi toimivate poliitikavaldkondade ja programmide arvelt;

48.

kinnitab veel kord Euroopa Parlamendi tugevat toetust liidu programmidele sellistes valdkondades nagu kultuur, õigus, põhiõigused ja kodakondsus; väljendab heameelt ettepaneku üle suurendada programmi „Loov Euroopa“ vahendeid; nõuab ühtlasi programmi „Kodanike Euroopa“ ja Euroopa kodanikualgatuse piisavat rahastamist, eelkõige enne Euroopa Parlamendi valimisi;

49.

tuletab meelde, et parlament toetab õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi ning õigusprogrammi; rõhutab, et EL peab jätkama naiste ja LGBTI-inimeste õiguste tagamise valdkonnas võetud kohustuste täitmist;

50.

avaldab heameelt selle üle, et toidu- ja söödaprogrammi kulukohustuste assigneeringud on suurenenud, mis peaks andma liidule võimaluse tegeleda tõhusalt igasuguste raskete loomahaiguste ja taimekahjurite puhangutega, sh viimastel aastatel mitut liikmesriiki tabanud hiljutine linnugripi epideemia;

51.

palub komisjonil eraldada piisavalt palju raha, et parandada 2019. aastal toimuvatest Euroopa Parlamendi valimistest teavitamist ja tõhustada nende kajastamist meedias, eelkõige selleks, et esikandidaate (Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadid) rohkem tuntaks;

Rubriik 4 – Globaalne Euroopa

52.

võtab teadmiseks rubriigi 4 kulukohustuste assigneeringute kavandatava suurendamise 11 384,2 miljoni euroni (võrreldes 2018. aasta eelarvega +13,1 %); märgib, et see kasv on peamiselt seotud Türgi pagulasrahastu teise osamakse rahastamisega, mille jaoks komisjon on teinud ettepaneku võtta kasutusele kulukohustuste koguvaru (1 116,2 miljonit eurot); märgib, et kui see ettepanek vastu võetaks, siis rubriigi 4 ülemmäära alla varu enam ei jääks;

53.

palub liikmesriikidel suurendada sissemakseid Aafrika usaldusfondi, Madadi fondi ja Euroopa Kestliku Arengu Fondi, et toetada stabiilsuse loomist kriisipiirkondades, aidata pagulasi ning edendada Aafrika mandril ja Euroopa naaberriikides sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

54.

on veendunud, et ülesanneteks, mida EL peab välistegevuses lahendama, on vaja kestlikku rahastamist mahus, mis ületab rubriigi 4 praeguse suuruse; rõhutab, et uusi algatusi tuleks rahastada uutest assigneeringutest ning kõik paindlikkusvõimalused tuleks täielikult ära kasutada; on siiski vastu Türgi pagulasrahastu suurendamise kavandatud rahastamisele ja sellega seotud kokkuleppele, mis saavutati nõukogus 29. juunil 2018, kuna need piiraks märkimisväärselt nii muude rubriigi 4 prioriteetsete valdkondade rahastamisvõimalusi kui ka ELi eelarve keskset rolli abi vajavate inimeste abistamisel ja põhiväärtuste edendamisel;

55.

tunneb heameelt nende assigneeringute suurendamise üle, mis on mõeldud Vahemere keskosa rändeteega seotud rännet puudutavateks projektideks, ning Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi (ENI) raames idapartnerlusele ette nähtud assigneeringute mõõduka suurendamise üle ning arengukoostöö rahastamisvahendi prioriteetide ümberpaigutamise üle Lähis-Ida kasuks; nõuab, võttes arvesse hiljutist USA otsust loobuda Palestiina abiorganisatsiooni toetamisest, sellele organisatsioonile piisavate rahaliste vahendite eraldamist, et tagada asjaomases piirkonnas Palestiina pagulastele pidev toetus;

56.

tunneb heameelt suurema toetuse üle piirkondlikele meetmetele Lääne-Balkani riikides; on siiski arvamusel, et poliitiliste reformide toetamist tuleks veelgi suurendada; peab kahetsusväärseks poliitiliste reformide ulatuslikumat toetamist Türgis (ühinemiseelse abi rahastamisvahend (2014–2020)) ning seab kahtluse alla selle vastavuse eelarvepädevate institutsioonide otsusele vähendada käesoleval eelarveaastal selle eelarverea assigneeringuid; kordab oma seisukohta, et Türgi ametiasutustele ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (2014–2020) kaudu eraldatavad vahendid peaksid sõltuma edusammudest inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi valdkonnas; nõuab, kuni selliseid edusamme pole tehtud ja olles teadlik piiratud manööverdamisvõimalustest, et selle eelarverea assigneeringud suunataks suures osas ümber kodanikuühiskonna osalejatele, et viia ellu meetmed, millega toetatakse õigusriigi, demokraatia, inimõiguste ja meediavabadusega seotud eesmärke; toetab üldist suundumust vähendada Türgile poliitilisteks reformideks eraldatavaid vahendeid;

57.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2019. aasta eelarves on märgatavalt vähendatud Euroopa Investeerimispanga (EIP) hallatavale välistegevuse tagatisfondile eraldatavat summat ning olulisel määral on vähendatud ka makromajandusliku finantsabi toetusteks kavandatavat summat, mis tuleneb hinnatust väiksemast tagasimaksmata EIP laenude summast ja makromajandusliku finantsabi laenuväljamaksete vähenemisest viimase finantsplaneeringuga võrreldes;

58.

kinnitab, et toetab täielikult lubadusi, mille EL andis Brüsselis toimunud Süüria-teemalistel konverentsidel ja millega kinnitati varasemaid lubadusi; nõustub sellega, et lubaduste täitmiseks 2019. aastal suurendatakse nii Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kui ka humanitaarabi assigneeringuid 120 miljoni euro võrra;

59.

kordab, et toetab piisavate rahaliste vahendite eraldamist ELi strateegiliseks teabevahetuseks, mille eesmärk on võidelda väärteabe levitamise kampaaniatega ja küberrünnetega ning edendada liidu objektiivset kuvandit väljaspool liitu;

Rubriik 5 – Haldus

60.

märgib, et rubriigi 5 kulud on 2018. aasta eelarvega võrreldes 3,0 % suuremad ja nende summa on kulukohustuste assigneeringutena 9 956,9 miljonit eurot (+ 291,4 miljonit eurot); märgib, et sarnaselt eelnenud eelarveperioodile on see kasv peamiselt tingitud pensionimaksete suurenemisest (+ 116,7 miljonit eurot), mis moodustab rubriigi 5 kuludest 20,2 %; märgib, et halduskulude osakaal eelarveprojektis on kulukohustuste assigneeringutena endiselt 6,0 %;

61.

tunnustab komisjoni pingutusi võtta oma eelarves arvesse kõiki muude kui palgakuludega seotud võimalusi hoida kokku ja ratsionaliseerida; märgib, et komisjoni kulutuste suurenemine (+2,0 %) on tingitud peamiselt palgakulude automaatsest kohandamisest ja lepingulistest kohustustest; võtab ühtlasi teadmiseks komisjoni töötajate organisatsioonisisese ümberpaigutamise uute prioriteetide täitmiseks;

62.

märgib, et kui 253,9 miljonit eurot, mis on ette nähtud 2018. aastal ettenägemata kulude varu kasutuselevõtmiseks, tasaarvestada, jääb ülemmäära alla tegelikuks varuks 575,2 miljonit eurot; on seisukohal, et nominaalväärtuses on see varu suur, ning usub, et see kajastab komisjoni pingutusi, eelkõige mis puudutab muude kui palkadega seotud kulutuste suurenemise külmutamist; on veendunud, et täiendavad pingutused komisjoni halduskulude stabiliseerimiseks või vähendamiseks võivad viia vajalike investeeringute edasilükkamiseni või seada ohtu haldussüsteemi nõuetekohase toimimise;

Katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed

63.

rõhutab, et katseprojektid ja ettevalmistavad meetmed on olulised vahendid, mille abil kujundada poliitilisi prioriteete ning esitada uusi algatusi, mis võivad kujuneda ELi püsimeetmeteks ja -programmideks; kavatseb järgmisena töötada välja katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete tasakaalustatud paketi, mis kajastab Euroopa Parlamendi poliitilisi prioriteete ja milles võetakse arvesse komisjoni nõuetekohast ja õigeaegset eelhinnangut; märgib, et praeguses ettepanekus on mõne rubriigi varu piiratud või lausa olematu, ja kavatseb uurida, kuidas saaks eelarvesse mahutada võimalikke katseprojekte ja ettevalmistavaid meetmeid, ilma et see kahjustaks muid poliitilisi prioriteete;

Asutused

64.

võtab teadmiseks, et detsentraliseeritud asutustele on 2019. aasta eelarve projektis ette nähtud kokku 10,8 % rohkem eraldisi (võtmata arvesse sihtotstarbelist tulu) ja 259 uut ametikohta; tunneb heameelt, et enamiku asutuste eelarve suureneb, kuigi ELi osamaksud nende eelarvesse vähenevad; märgib sellega seoses, et Euroopa Parlament uurib praegu võimalusi suurendada veelgi detsentraliseeritud asutuste tasude kaudu rahastamist; märgib rahuloluga, et nn uute ülesannetega asutuste (ESMA, eu-LISA ja Frontex) assigneeringuid ja ametikohtade loetelus sisalduvat töötajate arvu suurendatakse märkimisväärselt; nõuab, et rände- ja julgeolekuprobleemidega tegelevate ametite rahalist toetust suurendataks; on veendunud, et Europoli ja Eurojusti tuleks veelgi tugevdada ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet peaks saama piisavalt rahalisi vahendeid, et kujundada see ümber Euroopa Liidu Varjupaigaametiks;

65.

kordab oma seisukohta, et eesmärk vähendada töötajate arvu 5 % on edukalt täidetud, ning rõhutab, et kontrollikojapoolseid selle ülesande täitmise kiire läbivaatamise tulemusi arvestades ei pruugi saavutatu oodatuga tingimata kooskõlas olla; on seisukohal, et detsentraliseeritud asutuste puhul tuleb hinnata igaüht eraldi; väljendab heameelt, et kõik institutsioonid on institutsioonidevahelise töörühma soovitused heaks kiitnud;

66.

tunneb heameelt kahe uue ELi organi (Euroopa Prokuratuur ja Euroopa Tööjõuamet) loomise üle, mida käsitatakse detsentraliseeritud asutustena; märgib, et Euroopa Tööjõuametile mõeldud assigneeringud on paigutatud seadusandliku menetluse lõpuleviimiseni reservi; märgib, et Euroopa Prokuratuuri asukoht on Luxembourgis, ja palub sellel asutusel esitada vastavalt finantsmäärusele mõlemale eelarvepädevale institutsioonile kogu teabe oma kinnisvarapoliitika kohta; on seisukohal, et uutele asutustele tuleb eraldada uued vahendid ja luua uued ametikohad, hoidudes mis tahes ümberpaigutamistest, välja arvatud juhul, kui on selgelt tõendatud, et teatavad tegevused viiakse komisjonist või muudest olemasolevatest asutustest, näiteks Eurojust, täielikult üle uutesse asutustesse; tõdeb, et Eurojust on endiselt pädev Euroopa Prokuratuuriga tihedas koostöös ELi finantshuvide kaitse juhtumitega tegelema, olles samal ajal täielikult kaasatud tegevustoetuse tagamisse liikmesriikidele võitluses organiseeritud kuritegevuse, terrorismi, küberkuritegevuse ja rändajate smugeldamise vastu; tuletab meelde uute detsentraliseeritud asutuste suhtes kohandatava ühise lähenemisviisi sätteid;

67.

eeldab, et 2019. aasta eelarve alased läbirääkimised tuginevad põhimõttele, et mõlemad eelarvepädevad institutsioonid võtavad endale kohustuse alustada läbirääkimisi võimalikult vara ja kasutada täielikult ära kogu lepitusperioodiga ettenähtud ajavahemik, olles esindatud tasemel, mis tagab tõelise poliitilise dialoogi;

o o

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(3) ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.

(4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0089.

LISA

ÜHISAVALDUS EELARVEMENETLUSE KUUPÄEVADE JA LEPITUSKOMITEE TEGEVUSE ÜKSIKASJADE KOHTA 2018. AASTAL

Kooskõlas eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa A osaga lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku järgmistes olulistes 2019. aasta eelarvemenetluse kuupäevades:

1.	komisjon püüab esitada 2019. aasta eelarvestuse mai lõpuks;

2.	kolmepoolne kohtumine korraldatakse 12. juuli hommikul enne nõukogu seisukoha vastuvõtmist;

3.	nõukogu püüab oma seisukoha vastu võtta ja Euroopa Parlamendile edastada 37. nädalaks (septembri kolmas nädal), eesmärgiga hõlbustada Euroopa Parlamendiga õigeaegse kokkuleppe saavutamist;

4.	Euroopa Parlamendi eelarvekomisjon püüab hääletada nõukogu seisukoha kohta tehtud muudatusettepanekute üle hiljemalt 41. nädala lõpuks (oktoobri keskpaik);

5.	kolmepoolne kohtumine korraldatakse 18. oktoobri hommikul enne Euroopa Parlamendis toimuvat lugemist;

6.	Euroopa Parlamendi täiskogus toimuval lugemisel toimub hääletamine 43. nädalal (22.–25. oktoobri täiskogu osaistungjärk);

7.	lepitusperiood algab 30. oktoobril. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 314 lõike 4 punkti c kohaselt lõpeb lepituseks ettenähtud aeg 19. novembril 2018;

lepituskomitee koosolekud toimuvad 7. novembri hommikul Euroopa Parlamendis ja 16. novembril nõukogus ning vajadusel võib lepituskomitee uuesti kokku tulla; lepituskomitee koosolekud valmistatakse ette kolmepoolsetel kohtumistel. Kolmepoolne kohtumine on kavas 7. novembri hommikul. Täiendavad kolmepoolsed kohtumised võib kokku kutsuda 21-päevase lepitusperioodi jooksul, sealhulgas võimaluse korral 14. novembril (Strasbourg).

B.	Lepituskomitee tegevuse üksikasjad on esitatud eespool nimetatud institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa E osas.

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 118

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	63. aastakäik 8. aprill 2020

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
	Teisipäev, 3. juuli 2018
2020/C 118/27	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ning Aafrika ja Madagaskari Lennuohutusameti (ASECNA) vahelise koostöölepingu (mis käsitleb satelliitnavigatsiooni arendamist ja sellega seotud teenuste osutamist ASECNA pädevuspiirkonnas tsiviillennunduse huvides) liidu nimel sõlmimise kohta (11351/2017 – C8-0018/2018 – 2017/0104(NLE))	180
2020/C 118/28	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Ühenduse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise teadus- ja tehnoloogiakoostöö lepingu pikendamise kohta (08166/2018 – C8-0259/2018 – 2018/0067(NLE))	181
2020/C 118/29	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte (COM(2018)0008 – C8-0037/2018 – 2018/0003(NLE))	182
2020/C 118/30	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Prantsusmaa taotlus – EGF/2017/009 FR/Air France) (COM(2018)0230 – C8-0161/2018 – 2018/2059(BUD))	208
2020/C 118/31	P8_TA(2018)0275 Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm ***I Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eesmärgiga toetada Euroopa Liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet (COM(2017)0294 – C8-0180/2017 – 2017/0125(COD)) P8_TC1-COD(2017)0125 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 3. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eesmärgiga toetada liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet	213
2020/C 118/32	P8_TA(2018)0276 Integreeritud statistika põllumajandusettevõtete kohta ***I Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse integreeritud statistikat põllumajandusettevõtete kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1166/2008 ja (EL) nr 1337/2011 (COM(2016)0786 – C8-0514/2016 – 2016/0389(COD)) P8_TC1-COD(2016)0389 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 3. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb integreeritud statistikat põllumajanduslike majapidamiste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1166/2008 ja (EL) nr 1337/2011	215
2020/C 118/33	P8_TA(2018)0277 Energeetikataristu investeerimisprojektidest teatamine: kehtetuks tunnistamine ***I Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 256/2014, milles käsitletakse komisjoni teavitamist Euroopa Liidu energeetikataristu investeerimisprojektidest (COM(2017)0769 – C8-0448/2017 – 2017/0347(COD)) P8_TC1-COD(2017)0347 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 3. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 256/2014, milles käsitletakse komisjoni teavitamist Euroopa Liidu energeetikataristu investeerimisprojektidest	216
2020/C 118/34	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 904/2010 seoses meetmetega, millega tõhustatakse halduskoostööd käibemaksu valdkonnas (COM(2017)0706 – C8-0441/2017 – 2017/0248(CNS))	217
	Kolmapäev, 4. juuli 2018
2020/C 118/35	Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/825, et suurendada struktuurireformi tugiprogrammi rahastamispaketti ja muuta selle üldeesmärki (COM(2017)0825 – C8-0433/2017 – 2017/0334(COD))	237
2020/C 118/36	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitlevat akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (09425/2018 – C8-0276/2018 – 2015/0907(APP))	246
2020/C 118/37	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12543/2017 – C8-0422/2017 – 2017/0238(NLE))	247
2020/C 118/38	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta (10209/1/2012 – C8-0038/2018 – 2010/0310(NLE))	248
2020/C 118/39	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Uus-Meremaa vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (mis käsitleb vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus) sõlmimise kohta (10670/2017 – C8-0121/2018 – 2017/0137(NLE))	249
2020/C 118/40	Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse eelnõule, millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22 (10850/2017 – ECB/2017/18 – C8-0228/2017 – 2017/0810(COD))	250
2020/C 118/41	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ (raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest) teatavaid sõidukite maksustamist käsitlevaid sätteid (COM(2017)0276 – C8-0196/2017 – 2017/0115(CNS))	257
2020/C 118/42	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2018 kohta – 2017. eelarveaasta ülejäägi kandmine eelarvesse (09325/2018 – C8-0277/2018 – 2018/2057(BUD))	262
2020/C 118/43	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2018 kohta, III jagu – Komisjon: Türgi pagulasrahastu suurendamine (09713/2018 – C8-0302/2018 – 2018/2072(BUD))	264
	Neljapäev, 5. juuli 2018
2020/C 118/44	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu DNA-andmete automatiseeritud andmevahetuse alustamise kohta Horvaatias (06986/2018 – C8-0164/2018 – 2018/0806(CNS))	266
2020/C 118/45	P8_TA(2018)0307 ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) ***I Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) ning muudetakse määrusi (EL) nr 515/2014, (EL) 2016/399 ja (EL) 2016/1624 (COM(2016)0731 – C8-0466/2016 – 2016/0357A(COD)) P8_TC1-COD(2016)0357A Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega luuakse Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) ning muudetakse määrusi (EL) nr 1077/2011, (EL) nr 515/2014, (EL) 2016/399, (EL) 2016/1624 ja (EL) 2017/2226	267
2020/C 118/46	P8_TA(2018)0308 ELi reisiinfo ja -lubade süsteem: Europoli ülesanded ***I Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/794, et luua Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS) (COM(2016)0731 – C8-0466/2016 – 2016/0357B(COD)) P8_TC1-COD(2016)0357B Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega muudetakse määrust (EL) 2016/794 Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteemi (ETIAS) loomise eesmärgil	269
2020/C 118/47	P8_TA(2018)0309 Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavad finantseeskirjad ***I Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1308/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014, (EL) nr 283/2014 ja (EL) nr 652/2014 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust 541/2014/EL (COM(2016)0605 – C8-0372/2016 – 2016/0282A(COD)) P8_TC1-COD(2016)0282A Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL, Euratom) 2018/…, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012	270
2020/C 118/48	P8_TA(2018)0310 Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Amet ***I Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Ametit ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1987/2006 ja nõukogu otsust 2007/533/JSK ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1077/2011 (COM(2017)0352 – C8-0216/2017 – 2017/0145(COD)) P8_TC1-COD(2017)0145 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Ametit (eu-LISA) ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1987/2006 ja nõukogu otsust 2007/533/JSK ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1077/2011	274
2020/C 118/49	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon volituse kohta 2019. aasta eelarve projekti kolmepoolseteks läbirääkimisteks (2018/2024(BUD))	275

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2018–2019 2.–5. juuli 2018. aasta istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 201, 14.6.2019 . VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 3. juuli 2018
2020/C 118/01	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon linnade rolli kohta liidu institutsioonilises raamistikus (2017/2037(INI))	2
2020/C 118/02	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon kolmemõõtmelise printimise ning sellega seotud probleemide kohta intellektuaalomandiõiguste ja tsiviilvastutuse valdkonnas (2017/2007(INI))	10
2020/C 118/03	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (2017/2206(INI))	15
2020/C 118/04	Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsioon kliimadiplomaatia kohta (2017/2272(INI))	32
	Kolmapäev, 4. juuli 2018
2020/C 118/05	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12543/2017 – C8-0422/2017 – 2017/0238(NLE) – 2017/2269(INI))	43
2020/C 118/06	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta (10209/1/2012 – C8-0038/2018 – 2010/0310M(NLE))	49
2020/C 118/07	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta (2017/2275(INI))	57
2020/C 118/08	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon VKEde määratluse kohta (2018/2545(RSP))	65
2020/C 118/09	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Jordaania ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0798 – 2018/2060(INI))	69
2020/C 118/10	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0799 – 2018/2061(INI))	74
2020/C 118/11	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0806 – 2018/2062(INI))	79
2020/C 118/12	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0807 – 2018/2063(INI))	84
2020/C 118/13	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0808 – 2018/2064(INI))	89
2020/C 118/14	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0805 – 2018/2065(INI))	94
2020/C 118/15	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0809 – 2018/2066(INI))	99
2020/C 118/16	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0811 – 2018/2067(INI))	104
	Neljapäev, 5. juuli 2018
2020/C 118/17	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon poliitilise kriisi kohta Moldovas pärast Chișinău linnapea valimiste kehtetuks tunnistamist (2018/2783(RSP))	109
2020/C 118/18	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon Somaalia kohta (2018/2784(RSP))	113
2020/C 118/19	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon Burundi kohta (2018/2785(RSP))	119
2020/C 118/20	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon rändekriisi ja humanitaarolukorra kohta Venezuelas ning selle maismaapiiridel Colombia ja Brasiiliaga (2018/2770(RSP))	125
2020/C 118/21	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb liikmesriikidele määratud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist (2018/2769(RSP))	130
2020/C 118/22	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavuse kohta (2018/2645(RSP))	133
2020/C 118/23	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon USA välismaiste kontode maksukuulekuse seaduse (FATCA) kahjuliku mõju kohta ELi kodanikele ja eelkõige nn juhuslikele ameeriklastele (2018/2646(RSP))	141
2020/C 118/24	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete põhikirja kohta (2016/2237(INL))	145
	SOOVITUSED
	Euroopa Parlament
	Kolmapäev, 4. juuli 2018
2020/C 118/25	Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimisi (2017/2056(INI))	158
	Neljapäev, 5. juuli 2018
2020/C 118/26	Euroopa Parlamendi 5. juuli 2018. aasta soovitus nõukogule, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 73. istungjärku (2018/2040(INI))	165

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Tabel A. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD KUNI 31. DETSEMBRINI […]“ [sisestage käesoleva direktiivi jõustumise aasta];	Tabel A. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD KUNI 31. DETSEMBRINI 2023

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
„TABEL B. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST […] [sisestage käesoleva direktiivi jõustumise aastale järgnev aasta]	välja jäetud

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
TABEL C. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST […]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV TEINE AASTA]	välja jäetud

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
TABEL D. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST […]“ [sisestage käesoleva direktiivi jõustumisele järgnev kolmas aasta]	välja jäetud

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
TABEL E. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST […]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV NELJAS AASTA]	välja jäetud

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
TABEL F. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST […]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV VIIES AASTA]	TABEL F. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST 2024