Euroopa Regioonide Komitee resolutsioon teemal „Roheline kokkulepe koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega“

(2020/C 79/01)

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE,

võttes arvesse

—	Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeni dokumendis „Liit, mis seab kõrgemad sihid. Minu tegevuskava Euroopa jaoks“väljakuulutatud Euroopa rohelist kokkulepet;

—

asjaolu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused viivad ellu 70 % kõigist ELi õigusaktidest, 70 % kliimamuutuste leevendamise meetmetest, 90 % kliimamuutustega kohanemise meetmetest ja 65 % kestliku arengu eesmärkidest, vastutavad ühe kolmandiku avaliku sektori kulutuste ja kahe kolmandiku avaliku sektori investeeringute eest: nemad viivad Euroopa rohelist kokkulepet ellu kohapeal;

Ambitsioonika rohelise kokkuleppe suunas, mis saavutatakse rohujuure tasandil, püüdes samal ajal tegutseda ülemaailmsel tasandil

1.

rõhutab, et ambitsioonikas roheline kokkulepe on vajalik selleks, et muuta Euroopa 2050. aastaks esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks, ning peab õigeks asjaolu, et kokkuleppes asetatakse jätkusuutlikkus ELi poliitikakujundamise keskmesse. Roheline kokkulepe peaks olema tegevuskava koostamise vahend, mille abil integreeritakse jätkusuutlikkuse kriteeriumid kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, makromajanduslikesse prioriteetidesse ja rahastamisvahenditesse, Euroopa poolaastasse ning mitmeaastasesse finantsraamistikku 2021–2027;

2.

toonitab, et roheline kokkulepe peaks olema vahend bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe saavutamiseks ning ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide täielikuks rakendamiseks, samuti ELi edasipüüdliku panuse andmiseks 2020. aasta järgsesse ülemaailmsesse bioloogilise mitmekesisuse raamistikku, mille üle otsustatakse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul;

3.

kutsub komisjoni üles vajaduse korral läbi vaatama puhta energia paketis sisalduvad ELi eesmärgid, et saavutada hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalne Euroopa, mis toetab konkurentsivõimet ja sotsiaalset õiglust, ning lisama need Euroopa kliimaalasesse õigusakti. Sellega seoses kutsub komitee üles tõstma 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki vähemalt 55 %-ni, energiatõhususe eesmärki 40 %-ni ja taastuvenergia eesmärki 40 %-ni;

Roheline kokkulepe, milles kohaldatakse kohapõhist lähenemisviisi ja tagatakse poliitikavaldkondade sidusus

4.

kutsub üles võtma rohelises kokkuleppes vastu tervikliku kohapõhise lähenemisviisi, milles pakutakse konkreetseid lahendusi ja arvestatakse piirkondade ja linnade majanduslikke, sotsiaalseid, geograafilisi ja keskkonnaalaseid probleeme ja võimalusi, ning uute ettepanekute koostamisel ja rakendamisel nähakse juba algusest peale ette kohaliku elanikkonna osalemine ja kaasatus;

5.

ootab, et rohelises kokkuleppes süvalaiendataks jätkusuutlikkust ja muudetaks poliitika integreerimine mitte ainult prioriteediks, vaid lähenemisviisiks, ning tagataks poliitika sidusus. Sama tuleb teha ka hindamises ja toimivuskontrollis, et ühtlustada ELi eri poliitikavaldkondade prioriteete, eesmärkide ulatust ja ajakavasid ning vältida kattuvaid või vastuolulisi menetlusi ja tulemusi. Komitee kutsub komisjoni üles kasutama parema õigusloome suuniseid ja vahendeid, et aidata välja töötada tulevikukindlaid õigusakte. Siiski soovitab komitee sellega seoses vältida parema õigusloome formalistlikku käsitlust, nt liidu õigusaktide vastuvõtmisel kohaldatav põhimõte võtta uus vastu ainult juhul, kui eelmine tühistatakse, sest see ei arvesta poliitiliste ja regulatiivsete probleemide keerukusega;

6.

nõuab, et komisjon teeks ettepaneku ELi tasandi meetmete kohta väliskulude sisestamiseks ja põhimõtte „saastaja maksab“ühtseks rakendamiseks;

7.

kordab oma üleskutset kajastada ELi välissuhetes paremini keskkonna- ja kliimamuutustega seotud kaalutlusi. Komitee rõhutab samuti, kui oluline on jagada vastastikuseid kogemusi territoriaalse koostöö platvormide, nt ARLEMi ja CORLEAPi raames, samuti linnadevaheliste partnerluste kaudu. Kliimamuutused peaksid jääma ELi strateegiliseks diplomaatiliseks prioriteediks, et kolmandad riigid võtaksid vastu ja rakendaksid ambitsioonikaid meetmeid kliimaneutraalsuse saavutamiseks;

8.

juhib seejuures tähelepanu asjaolule, kui oluline on ambitsioonikas integreeritud merenduspoliitika, mis võimaldab ookeanide terviklikku ja sidusat käsitlust, et säilitada nende panus kliima soojenemise vastasesse võitlusse, kaitsta nende elurikkust, millest sõltub ka meie toit, ning väärtustada nende võimet aidata arendada taastuvenergiat;

Konkreetsete tulemuste saavutamine kohapeal mitmetasandilise valitsemise ja aktiivse subsidiaarsuse abil

9.

kutsub komisjoni üles tagama, et roheline kokkulepe põhineks mitmetasandilise valitsemise raamistikul. Komitee väljendab poolehoidu nii Madridis toimuvat ÜRO kliimamuutuste konverentsi kui ka kliimaalast hädaolukorda käsitlevale Euroopa Parlamendi resolutsioonile, milles nõutakse koheseid ja ambitsioonikaid meetmeid üleilmse soojenemise piiramiseks 1,5°C-ga, tunnistades, et püsivat üleminekut jätkusuutlikule ja vähese CO2 heitega ühiskonnale ei ole võimalik saavutada alt üles ja ülalt alla kaasamiseta. Ta rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on koostöös kodanike, ettevõtete, ülikoolide ja teaduskeskustega valmis kujundama Euroopa kliimapakti;

10.

pooldab seda, et ELi fondidest saadava rahastamise ja toetuse suhtes tuleks alati kohaldada kliimamõju ja jätkusuutlikkuse hindamist. Tuleks kontrollida, kas keskkonnale otseselt ja kaudselt kahjulikud toetused, abi ja toetuskavad on kooskõlas kliima- ja kestliku arengu eesmärkidega, ning need tuleks kaotada;

11.

kutsub komisjoni üles esitama rohelise kokkuleppe tegevuskavad koos mõõdetavate eesmärkide, sihipäraste meetmete ja asjakohase rahastamisega, tehes koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega vastavalt nende õiguspädevusele liikmesriikides. Roheline kokkulepe ei kujune edukaks, kui seda ei integreerita ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil väljatöötatavatesse ja rakendatavatesse strateegiatesse ja kavadesse;

12.

kutsub komisjoni üles jälgima energialiidu olukorda käsitleva protsessi kaudu seda, kuidas tegelevad riikide valitsused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused soodustavate tegurite ja takistustega, kaasates tihedalt ja otseselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

13.

palub liikmesriikidel algatada mitmetasandilisi kliima- ja energiadialooge ning aktiivselt kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi riiklike energia- ja kliimakavade koostamisse ja läbivaatamisse, viies oma eesmärkide ulatuse kooskõlla kliimaneutraalsuse saavutamise viisidega, samuti kohalikult ja piirkondlikult kindlaksmääratud panuste väljatöötamisse, et täiendada riiklikult kindlaksmääratud panuseid (1);

14.

kohustub sellega seoses looma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sidusrühmade foorumi koostöö tegemiseks Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega, et tuua regulaarselt kokku kõik asjakohased pooled eesmärgiga anda tagasisidet rohelise kokkuleppega seotud meetmete ja algatuste rakendamise kohta, samuti aga esitada soovitusi õigusakti ettepanekute kohta ja jagada häid tavasid kõigil valitsustasanditel;

15.

kutsub komisjoni üles lisama rohelise kokkuleppe Euroopa tuleviku teemalise eelseisva konverentsi teemade hulka, sest kliimamuutused ja ÜRO kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas toimuv kestlik areng mõjutavad otseselt ELi kodanike heaolu;

16.

ootab, et komisjon toetaks ja laiendaks selliseid algatusi nagu linnapeade kliima- ja energiapakt nii ELis kui ka väljaspool seda;

17.

kutsub komisjoni üles täielikult arvestama Euroopa Regioonide Komitee piirkondlike keskuste (RegHubs) (2) katseprojekti puhta õhu poliitikat ja riigihankeid käsitlevate rakendusaruannete järeldusi. RegHubsi projekti tuleks kasutada ka rohelise kokkuleppe algatuste jaoks;

Tegelemine üleminekutega, mis muudavad piirkonnad ja linnad jätkusuutlikumaks

18.

kutsub üles käsitlema rohelises kokkuleppes erinevaid üleminekuga seotud probleeme, sealhulgas neid, mis on seotud energia, ookeanide, ringmajanduse, toidu tootmise ja tarbimise, liikuvuse, digiteerimise ja keskkonnaga;

19.

nõuab Euroopa Parlamendilt ja komisjonilt ametlikku uuringut selle kohta, millist keskkonnamõju põhjustab Euroopa Parlamendi sõitmine Brüsseli ja Strasbourgi vahel kaksteist korda aastas;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et üleminekud toimuks õiglaselt ja kaasavalt, hõlmates kõik osalejad partnerlusse, jätmata kedagi kõrvale;

21.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama üleminekute majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne sidusus, pöörates eritähelepanu kõige ebasoodsamatele piirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ning hõredalt asustatud ja tundliku keskkonnaga piirkondadele, nagu saared ja mägipiirkonnad;

22.

rõhutab, et riigihanked võivad pakkuda potentsiaalselt tugeva aluse, millega tagada jätkusuutlikum toiduga varustamine (kohalik ja mahe) avaliku sektori toitlustusteenuste lepingute kaudu kooli- ja haiglasööklates, ja mille abil arendada säästvat liikuvust. Need näited võivad tugevdada linna- ja maapiirkondade sidet, mida on väljendatud Habitat III uues linnade tegevuskavas. Komitee kutsub komisjoni veel kord üles täpsemalt selgitama oma riigihanke-eeskirjades esinevaid piiranguid, et kohaldada jätkusuutlikkuse kriteeriume, nt käsiraamatute avaldamise kaudu;

23.

rõhutab vajadust arendada terviklikku haridust ja oskusi, mida on rohelisele majandusele üleminekul väga tarvis. Komitee kordab lisaks oma üleskutset luua sellise ülemineku vaatluskeskus, mille eesmärk on koguda piirkondlikul tasandil andmeid, et toetada poliitika kujundamist kõigil valitsemistasanditel;

Energia- ja kliimaalane üleminek

24.

kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa kliimaalane õigusakt põhineks selle mõju ja kasu põhjalikul analüüsil ja konkreetsetel rahastamiskavadel ning hõlmaks nii kliimamuutuste leevendamist kui ka nendega kohanemist ning looks aluse ulatuslikule ja ambitsioonikale kliimaneutraalsuse paketile;

25.

rõhutab teadusuuringute ja andmete kogumise olulisust prognoositavate kliimamuutuste vallas ning vajadust hoogustada piirkondadevahelist koostööd, et tegeleda kliimamuutuste kõige raskemate tagajärgedega;

26.

kordab üleskutset ELi institutsioonidele tagada, et tulevastes ELi fondides ja projektides ning ühtekuuluvus-, maaelu arengu, tervishoiu-, teadusuuringute ja keskkonnapoliitika raames võetaks arvesse kliimamuutustega kohanemise ja katastroofidele vastupanu võimet, kuna need on kestliku arengu põhiaspektid (3);

27.

kutsub ELi üles toetama piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kliimaneutraalsuse saavutamiseks oluliste looduslike CO2 sidujate kaitsmisel ja taastamisel, iseäranis kohandades turvasmulla majandamist ning taastades turbarabad ja märgalad;

28.

kutsub komisjoni üles esitama selged määratlused ja eeskirjad kohalikele energiakogukondadele ja muud liiki tootvatele tarbijatele, et tagada neile kindlustunne ning juurdepääs turule, rahastamisvahenditele ja oskusteabele, ning soodustada ühise omatarbeks toodetud energia tarbimist erahoonetes;

29.

kutsub üldkasutatavate hoonetega seoses üles töötama energiatõhususe nimel ja liikuma omatarbeks toodetud energia tarbimise poole; kutsub üles soodustama elektri- ja küttetarbimist käsitlevate andmete kogumist ning panema aluse tehisintellekti strateegiatele, mis aitavad kaasa energia säästmisele;

30.

kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama veelgi kestliku taastuvenergia arendamist ja kasutuselevõttu, tagades selge poliitilise ja õigusraamistiku ning asjakohase toetuse uuenduslike taastuvenergia tehnoloogiatega (sh puhta vesiniku tegevuskava) seotud teadus- ja arendustegevusele;

31.

ootab, et roheline kokkulepe sisaldaks ELi tegevuskava taskukohase hinnaga eluasemete kohta, mis peaks olema kooskõlas suuremate jõupingutustega energiaostuvõimetuse kaotamiseks. Õiglase ülemineku nimel tuleb võtta meetmeid, tagamaks, et vähekaitstud elanikkonnarühmad saavad kasu soojematest ja energiatõhusamatest kodudest, kus kasutatakse taastuvenergia tehnoloogiaid, nt päikeseenergiat;

32.

rõhutab, et hoonete energiatarbimine moodustab üle 40 % ELi kogutarbimisest, ja leiab seega, et hoonete ajakohastamine aitaks märkimisväärselt kaasa kasvuhoonegaaside heite vähendamisele Euroopas ja energiaostuvõimetuse kaotamisele. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni üles kavandama kaugeleulatuvat kava, mille abil rahastada hoonete renoveerimist osana rohelisest kokkuleppest;

Üleminek ringmajandusele

33.

on seisukohal, et Euroopa tööstuse terviklik ja pikaajaline strateegia on oluline element, et saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid, mis edendavad innovatsiooni, pakuvad konkurentsieeliseid ja töökohtade loomise võimalusi eelkõige noorte jaoks; selles kontekstis on väga oluline tagada, et energiamahukaid tööstusharusid toetatakse üleminekul vähese CO2-heitega tootmise viisidele, et piirata konkurentsi moonutamist ja vältida kasvuhoonegaaside heite ülekandumist, ennekõike kasutades ELi rahastust asjaomase teadus- ja arendustegevuse jaoks praktiliste lahenduste leidmiseks;

34.

nõuab uut ambitsioonikat, ajaliselt piiritletud ja teaduspõhist 2020. aasta järgset ringmajanduse tegevuskava ning ootab nende ettepanekute osas tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga;

35.

juhib tähelepanu sellele, et ennetamine peaks kooskõlas ELi jäätmehierarhiaga olema esmane prioriteet, ning nõuab ambitsioonikaid meetmeid, sh kaupade ja teenuste ökodisaini, jäätmetekke vältimist, ringlussevõttu, materjalide ja komponentide taaskasutamist ja korduskasutamist ning kahjulike ainete vähendamist, samuti keeruliste ainete ümbertöötlemist, et edendada parandatavust, ringlussevõetavust, moderniseeritavust ja vastupidavust. Sellega seoses innustab komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kasutama mitmesuguseid vahendeid, sh ELi siduvate eesmärkide kohalikule tasandile toomine, fiskaalmeetmed kõigil tasanditel, laiendatud tootjavastutus ja keskkonnahoidlikud riigihanked koos kohustuslike eesmärkidega, mis on osa igast ELi rahastamisvõimalusest;

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ettepaneku kehtestada 2030. aastaks ambitsioonikas olmejäätmete vähendamise eesmärk, et kõnealuseks ajaks korduvkasutataks ja võetaks ringlusse 70 % (kaalu alusel) olmejäätmetest, samuti vähendataks 2030. aastaks toidujäätmeid 50 %, ning seataks siduv eesmärk ladestada 2030. aastaks maksimaalselt 5 % jäätmejääkidest prügilatesse;

37.

toetab sellega seoses ka uusi jõupingutusi mikroplasti valdkonnas ja plasti käsitlevate õigusaktide (4) rakendamisel, rõhutades, et plastireostusega tuleks tegeleda selle tekkekohas;

38.

palub komisjonil julgustada kõiki Euroopa piirkondi ja linnu võtma vastu biomajanduse tegevuskava või pühendama oma üldises arengustrateegias biomajandusele konkreetse peatüki;

Toidualane üleminek

39.

arvestades asjaolu, et EList on saanud maailma suurim toiduainete importija ja eksportija, rõhutab vajadust hinnata kaubanduslepinguid kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi valguses, sh põllumajandus- ja toiduainesektoris, ning lähtuda kaubanduslepingutes kestlikust arengust;

40.

arvestades asjaolu, et 10 % kasvuhoonegaaside heitest tekitab põllumajandus ja et kliimamuutused mõjutavad seda otseselt, kutsub komisjoni üles edendama säästvat põllumajandust, suurendades rahalist abi keskkonna- ja kliimahoidlikele tavadele ühise põllumajanduspoliitika mõlema samba raames;

41.

teeb ettepaneku lisada strateegiasse „Talust toidulauani“kohalik ja piirkondlik peatükk, mis on iseäranis oluline väikemajandusmudelite puhul, et hinnata rahvusvaheliste ja ülemaailmsete toidutootmismudelite mõju kohalikele ja piirkondlikele tootmiskavadele;

42.

rõhutab ELi metsade ja turbaalade otsustavat rolli kliimaneutraalsuse saavutamisel. Komitee nõuab tugevat ELi metsa- ja turbaalade strateegiat ja toetab põhjalikke märgistamissüsteeme toiduainetele, mis on toodetud raadamisvabalt (5). Komitee tuletab sellega seoses meelde liikmesriikide kohustusi vastavalt maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) määrusele ja tunnustab jõupingutusi CO2 sidumise suurendamiseks;

43.

tuletab meelde, et ookeanidel on suur osa meie toitumises; kutsub üles töötama välja uue strateegia, et toetada mere-akvakultuure ja merebiotehnoloogiat, arvestades seejuures keskkonda ja looduslike elupaikade kaitset, ning rõhutab säästva kalapüügi tähtsust rannikualade tasakaalu jaoks;

44.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad ühtlustatud metoodikat toiduainete, sealhulgas toidujäätmete keskkonnamõju kohta andmete kogumisel ja nendest teavitamisel, et tagada andmete võrreldavus kõigis liikmesriikides ning edendada keskkonna- ja sotsiaalkulutusi, mis on seotud toiduainete või toitumisega, mida tuleks mõõta majanduslike näitajate alusel;

Liikuvusalane üleminek

45.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on peamised puhta liikuvuse ja transpordi keskkonnasäästlikumaks muutmise võimaldajad, ning kutsub seetõttu tungivalt üles võtma ELi tasandil meetmeid väliskulude sisestamiseks transpordiliikide kaupa, et tagada võrdsemad tingimused, sh eelkõige teatavaid transpordikütuseid käsitleva maksukorralduse läbivaatamine;

46.

juhib tähelepanu sellele, et energiavõrgud, energia salvestamine, sellega kauplemine ja avaliku taristu haldamine, samuti transpordieeskirjad ja maksustamine vajavad ajakohastamist, et asjakohaselt valmistuda uute ja innovaatiliste, sealhulgas akutoite või vesinikkütuseelemendiga transpordiliikide tulekuks;

47.

rõhutab, et digitaaltehnoloogiate potentsiaali rakendades on võimalik transporti optimeerida ja luua üleeuroopaline mitmeliigiline transpordivõrk (TEN-T). Selle eeltingimused on intelligentsed transpordisüsteemid ja taristu;

Keskkonnaalane üleminek

48.

kordab oma üleskutset töötada välja kaheksas keskkonnaalane tegevusprogramm (6) ja rõhutab, et kõnealune programm tuleks viia vastavusse rohelise kokkuleppe eesmärkidega ning see peaks otsustavalt aitama kaasa kokkuleppe tõhusale rakendamisele kohapeal. Komitee nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremat osalemist keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise tsüklis;

49.

kutsub üles töötama välja 2020. aasta järgne ülemaailmne bioloogilise mitmekesisuse raamistik, kooskõlastades ja integreerides kõik asjakohased ÜRO keskkonnaalased kokkulepped bioloogilise mitmekesisuse 2030. aasta eesmärkidega. Pidades silmas 2020. aastal toimuvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärku (COP15), peaksid bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalised ametlikult tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asendamatut rolli ülemaailmse ja ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika eduka rakendamise ja sidusa järelevalve, aruandluse ja kontrolli valdkonnas;

50.

kordab, et ELi nullsaaste eesmärgi saavutamine nõuab laiaulatuslikku lähenemist, mis käsitleks õhu ja vee kvaliteeti, ohtlikke kemikaale, heitkoguseid, pestitsiide ja endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale. Komitee kutsub komisjoni üles mitte enam viivitama endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale käsitleva uue strateegia väljatöötamise ja vastuvõtmisega ning nõuab rangemaid eeskirju ohtlikele kemikaalidele;

51.

palub komisjonil aktiivsemalt tegutseda looduspõhiste lahenduste ning rohelise ja sinise taristu potentsiaali edendamisel, et täiendada – mitte asendada – bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlevaid otsustavaid meetmeid linnalähedastes ja maapiirkondades;

52.

toonitab kasu, mis tuleneb erinevate riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste strateegiatega kooskõlastatud keskkonna raamprogrammidest piirkondlikul tasandil. Need programmid võivad aidata seada eesmärke ja määratleda peamisi meetmeid, tuua selgust piirkondlikes keskkonnavalikutes ja koostada pikaajalisi tegevuskavasid, milles kesksel kohal on ühiskonna kaasamine, ning hõlbustada liitude loomist teiste Euroopa piirkondadega;

Digiüleminek

53.

kordab arukate piirkondade, linnade ja kogukondade olulist rolli õiglase ülemineku tagamisel kliimaneutraalsusele. Komitee kutsub komisjoni üles järgima digitaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooni, tagamaks et digiüleminekul ei jäeta ühtki inimest ega piirkonda kõrvale, ning edendama sihipäraseid meetmeid, et toetada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi arukate lahenduste kasutuselevõtmisel ning suurendada aruka spetsialiseerumise programmide mõjujõudu digioskuste edendamiseks;

54.

kutsub üles töötatama välja terviklikud raamistikud, et integreerida ja kasutada andmeid aruka juhtimise eesmärgil ning tagada samal ajal nõutav andmekaitse;

55.

juhib tähelepanu interneti ja andmete digitaaltöötlemise olulisele CO2-jalajäljele ning kutsub seetõttu ELi üles tegelema senisest tõhusamalt digiülemineku energia- ja CO2-alase mõjuga ning edendama digiülemineku keskkonnasäästlikkust; leiab, et ametiasutuste teadlikkust kõnealustest küsimusest tuleks suurendada;

Piisavate rahaliste vahendite tagamine ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et rahuldada kodanike vajadusi

56.

tervitab jätkusuutliku Euroopa investeerimiskava ettepanekut, mille kohaselt eraldatakse aastatel 2021–2030 investeeringuteks 1 triljon eurot, mis vastab Euroopa Kontrollikoja (7) kindlaks tehtud vajadustele. Komitee toetab samuti Euroopa Investeerimispanga otsust lõpetada enamiku fossiilkütustel põhinevate energiaprojektide rahastamine alates 2021. aasta lõpust ning suurendada järk-järgult kliimameetmetele ja keskkonnakestlikkusele suunatud rahastamise osakaalu ning kordab oma üleskutset vähendada bürokraatiat, lihtsustada projektide ettevalmistamisega seotud mehhanisme ja tugevdada kohandatud tehnilist abi juurdepääsuks Euroopa Investeerimispanga programmidele JASPERS ja ELENA, et arendada pankadele sobivaid projekte, sh väiksemamahulisi projekte;

57.

rõhutab samuti, et tarvis on täiendavaid vahendeid, nagu heitkogustega kauplemise süsteemi kavandatav laiendamine ja WTO nõuetele vastava süsinikdioksiidi piirimaksu kehtestamine ning lennukikütuse asjakohane maksustamine;

58.

palub komisjonil luua söetööstus- ja CO2-mahukatele piirkondadele suunatud uus õiglase ülemineku fond, mis koosneb täiendavatest vahenditest lisaks ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud vahenditele, kuid mis täiendab ühtekuuluvuspoliitika 2021.–2027. aasta rakenduskavasid NUTS 2 tasandil;

59.

nõuab, et vähemalt 30 % ELi 2021.–2027. aasta kogueelarvest eraldataks kliima ja bioloogilise mitmekesisusega seotud meetmetele, kaotades järk-järgult fossiilkütuste toetused;

60.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika olulist rolli peamise rahastamisvahendina ülemineku eesmärkide elluviimisel ning nõuab ühtekuuluvuspoliitika tarvis piisavat rahastamist, mistõttu peaks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ühtekuuluvuspoliitikale eraldatav eelarveosa jääma samaks;

61.

tunneb muret, et rohelist kokkulepet ei ole võimalik ilma sobiva finantsraamistikuta saavutada. Komitee kutsub üles täielikult rakendama komisjoni jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise tegevuskava ning võtma kiiresti vastu õigusraamistiku, mis hõlmab taksonoomiat jätkusuutlike investeeringute hõlbustamiseks, jätkusuutlikke investeeringuid ja jätkusuutlikkusriske käsitleva teabe avalikustamist ning vähese CO2 heite ja CO2 heite mõju vähendamise võrdlusaluseid (8). See raamistik peaks hõlmama ka investeeringuid tuumatööstusesse, lennundus- ja raudteesektorisse. Tegevuskava tuleks kiiresti laiendada ka sotsiaalsete kriteeriumide osas;

62.

toetab ambitsioonikat lähenemisviisi ELi investeeringutele looduse ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas, märkides, et ökosüsteemi teenustest tulenevad tulud kaaluvad kulud üle, nt tervishoiuteenuste, CO2 säilitamise, tulvaveevastase kaitse, veevarude ja õhu puhastamise või pinnase erosiooni ennetamise vormis;

63.

kordab oma seisukohta, et ELi eelarve kulude osas ei ole võimalik kokkuleppele jõuda, kui tulude osas ei tehta edusamme, sest ELi eelarve ulatus peaks vastama ELi praegustele ja tulevastele prioriteetidele (9). Komitee nõuab komisjonilt tungivalt eriolukorra meetmeid rohelise kokkuleppe toetamiseks juhul, kui järgmine ELi eelarve ei saa paika 2020. aasta lõppu;

64.

rõhutab, et kaasrahastamise määral on oluline roll väikeste kogukondade, maapiirkondade ja saarte juurdepääsul ELi vahenditele. Uuenduslike lahenduste ja kooskõlastatud poliitikameetmete väljatöötamise kaudu tuleks suurendada nende suutlikkust toimida energiaalase ülemineku n-ö laboratooriumidena;

65.

nõuab 2020. aasta järgset riigiabi raamistikku silmas pidades lubatud riigiabi suurendamist ja seejärel energia maksustamise direktiivi kohandamist vähese heitega kütuse edendamiseks. Energiaalase üleminekuga seotud projektide ja reguleerimise suhtes tuleb rakendada piisavat paindlikkust ja tehnoloogiliselt neutraalset lähenemisviisi, arvestades jätkusuutlikkust ja vähendatud heidet;

Otsesuhtlus kodanikega rohelise kokkuleppe eeliste teemal

66.

teeb ettepaneku intensiivistada teabekampaaniaid ja otseseid dialooge kodanikega, et suurendada teadlikkust jätkusuutlikumale ühiskonnale, tervematele kohalikele kogukondadele ja konkurentsivõimelisemale kohalikule majandusele ülemineku tähtsusest. Komitee kutsub komisjoni üles korraldama koostöös komiteega mitmeid kodanikega peetavaid dialooge, et tutvustada rohelise kokkuleppe lisaväärtust ja tuua näiteid konkreetsetest tulemustest kodanike igapäevaelus;

67.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, ELi nõukogu eesistujariikidele Soomele, Horvaatiale ja Saksamaale ning Euroopa Ülemkogu eesistujale.

---

(1)  CoR (2018) 923

(2)  https://cor.europa.eu/et/our-work/Pages/network-of-regional-hubs.aspx

(3)  CoR (2018) 6135

(4)  CoR (2018) 925 ja CoR (2018) 3652

(5)  CoR (2019) 973

(6)  CoR (2019) 1672

(7)  Euroopa Kontrollikoda: ülevaatearuanne „Energiat ja kliimamuutusi käsitlevad ELi meetmed“, 20. september 2017 https://op.europa.eu/webpub/eca/lr-energy-and-climate/et/

(8)  Vt Euroopa Regioonide Komitee 6. detsembri 2018. aasta arvamus, raportöör Tilo Gundlack (PES/DE).

(9)  CoR (2019) 3887.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Suurlinnapiirkondade probleemid ja nende koht tulevases 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas“

(2020/C 79/02)

Raportöör

:

Juraj DROBA (SK/ECR), Bratislava maavanem

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

märgib, et kaks kolmandikku ELi elanikkonnast elab suurlinnapiirkondades ning seetõttu on asjakohane tegeleda selle küsimusega ka 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamisel;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et kasvav linnastumine ei ole mitte ainult Euroopa, vaid ka üleilmne suundumus. Ühest küljest loob see võimalusi, teisest sunnib meid aga tegelema uute probleemidega. Seetõttu on väga oluline institutsioonide ja asjaosaliste koostöö;

3.

märgib, et siiani ei ole jõutud üksmeelele selle suhtes, kuidas määratleda ja piiritleda suurlinnapiirkondade kriteeriume, mis iseloomustaksid nende piirkondade mitmekesisust ja tegelikku olukorda kõikides liikmesriikides;

4.

juhib tähelepanu, et Eurostat määratleb suurlinnapiirkondi NUTS 3 piirkondadena, kus vähemalt pool elanikkonnast elab funktsionaalses linnapiirkonnas ja kus elab vähemalt 250 000 inimest. Territoriaalne liigitus põhineb suure rahvastikutihedusega linnakeskuste ja vähemalt 50 000 elanikuga linnakeskuste tuvastamisel. Rõhutab, et nende statistiliste andmete kohaselt elas 2016. aastal suurlinnapiirkondades 293,3 miljonit ELi kodanikku. Komitee viitab sellele, et seejuures tuleks arvesse võtta ka piirkondi, mis on funktsionaalselt seotud väljaspool ELi asuvate territooriumidega. OECD määratleb suurlinnapiirkondi funktsionaalsuse alusel, st et suure rahvastikutiheduse ja töövõimalustega linnakeskus on seotud ülejäänud piirkonnaga tiheda igapäevase töölesõitmise kaudu;

5.

märgib, et suurlinnapiirkondades on eri liiki alad, need on elanikkonna järgi valdavalt linnapiirkonnad, kuid sageli geograafilises mõistes maapiirkonnad. Neil on tugevad sidemed linnalähedaste ja maapiirkondadega ning nad peavad sageli tulema toime valglinnastumisega. Maakasutuse küsimus linnalähipiirkondades on elukvaliteedi jaoks ning kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise jaoks määrava tähtsusega. Piirkonnad peaksid arutama konkreetseid poliitikameetmeid valglinnastumise piiramiseks;

6.

juhib tähelepanu vajadusele eristada tihedalt linnastunud ja vähem linnastunud suurlinnapiirkondi, mis nõuavad erinevaid poliitilisi lähenemisviise ja meetmeid;

7.

märgib, et Pariisi ja Londoni suurlinnapiirkondi, kus elanikke on üle 12 miljoni, tuleks vaadelda eraldi. Enamik suurlinnapiirkond Euroopa Liidus varieeruvad suuruse, funktsioonide ja majanduslike tugevate külgede, samuti polütsentrilisuse astme poolest. Samuti on märkimisväärseid erinevusi suurlinnapiirkondade lähenemisviisides oma ühise poliitika ja meetmete koordineerimisel;

8.

märgib, et inimeste kolimine linnadesse on tänapäeval ulatuslik demograafiline suundumus, kusjuures ELi elanikkond on enamasti koondunud pealinnade suurlinnapiirkondadesse. Suurlinnad peavad seisma silmitsi valglinnastumise, linnakeskustes suureneva rahvastikutihedusega ja samal ajal ka maapiirkondade rahvaarvu vähenemisega. See suundumus tekitab suure koormuse inimestele põhiteenuste pakkumisel ja uuele taristule, näiteks sotsiaal-, transpordi-, kooli- ja tervishoiusektorile ning digiülemineku ja kestlikule energiale ülemineku valdkonnas, avaldades seega väga suurt survet suurlinnapiirkondade eelarvetele; pealinnadest suurlinnade jaoks tulenevad nende funktsioonist pealinnana veel lisanõuded, näiteks julgeoleku, üldhuviteenuste, digiteenuste ja transpordi valdkonnas;

9.

rõhutab, et mõnel juhul on suurlinnapiirkondade tegelik elanike arv suurem, kui ametlik statistika näitab. Igal suurlinnapiirkonna elanikul ei ole seal alalist elukohta. Palju on ka neid, kes sõidavad suurlinnapiirkonda tööle, kuid kes kasutavad seal ka sotsiaaltaristut ja- teenuseid. Lisaks sellele on suurlinnapiirkondadel sageli tugev piiriülene mõõde;

Suurlinnapiirkondade potentsiaal

10.

märgib, et suurlinnapiirkondi peetakse liikmesriikide majandust ja majanduskasvu hoogustavateks keskusteks. Eurostati andmetel luuakse ligikaudu 72 % ELi 28 liikmesriigi SKPst suurlinnapiirkondades. Suurlinnapiirkonnad ei ole üksnes riikide majanduskasvukeskused, vaid ka teadustöö, innovatsiooni ja loomingulise potentsiaali keskused, mis loomulikult meelitavad ligi kapitali, investeeringuid ja inimesi. Nad on teabe ja teenuste pakkumise arukate lahenduste, ringmajanduse, keskkonnasäästlikkuse, energiatõhususe ja säästva liikuvuse teerajajad;

11.

rõhutab, kui oluline on piirkondade harmooniline areng ja see, et EL ja liikmesriigid tunnistavad, et suurlinnade koostöö on lisaväärtus ühiste eesmärkide saavutamisel piirkondlike erinevuste vähendamiseks. Vahendite ja oskusteabe abil saavad suurlinnapiirkonnad aidata tugevdada sisemist ühenduvust, samuti jaotada rikkust ja hüvesid konkreetses valdkonnas, edendades piirkondade koostööd ja majanduskasvu ning luues tõhusamaid linna- ja maapiirkondade sidemeid. Et suurlinnapiirkonnad osutavad teenuseid ka väljaspool oma piire, aitavad nad oluliselt kaasa lähiümbruse (sageli maapiirkondade) arengule. Nad aitavad ühendada kogukondi ja inimesi, sest funktsionaalsed suhted loovad sidemeid linnapiirkondade, väiksemate linnade ja maapiirkondade vahel. Maa- ja linnapiirkondade vastastikune mõju on harmoonilise territoriaalse arengu oluline liikumapanev jõud;

12.

kutsub üles pöörama tähelepanu vajadusele kaasata riiklikud poliitikameetmed reaalselt territoriaalsete vahendite kasutamisse ja tagama ressursside õiglane jaotamine kõigile territooriumidele, piirkondadele, valdadele, olgu need suurlinna-, linna- või maapiirkonnad, ning tagama, et liikmesriigid konsulteerivad kohalike ja piirkondlike omavalitsustega varases etapis, et otsustada, kus ja kuidas territoriaalseid vahendeid kasutatakse. See on oluline ühtlustatud toetuse jaoks kõikidel tasanditel, tagades nii linna- kui ka maapiirkondade tasakaalustatud arengu, võttes arvesse subsidiaarsuse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtet;

13.

märgib, et praeguses ühtekuuluvuspoliitika ettepanekus on rahastamise saamise tingimus Euroopa lisaväärtus. Suurlinnapiirkondade toetus ei too mitte ainult Euroopa lisaväärtust, vaid tagab ka ELi ülemaailmse konkurentsivõime ja aitab sellisest toetusest tuleneva ülekanduva mõju kaudu ka liikmesriikidel piirkondlikult läheneda;

14.

juhib tähelepanu sellele, et rohkem kui 70 % kliimamuutuse leevendamise meetmetest ja kuni 90 % kohanemismeetmetest viiakse ellu riigi tasandist madalamal tasandil, mis tähendab, et suurlinnapiirkondadel on COP21 raames võetud kohustuste täitmisel keskne koht;

15.

märgib, et märkimisväärne osa 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kasutatakse selleks, et toetada innovatsiooni ja arukaid lahendusi, mida suurlinnapiirkondades ulatuslikult rakendatakse;

Probleemid

16.

märgib, et osas suurlinnapiirkondades, sealhulgas statistiliselt kõige jõukamates, on endiselt suured taristu puudujäägid ja nad peavad jätkama investeerimist põhitaristusse;

17.

juhib tähelepanu sellele, et suurlinnapiirkonnad peavad lahendama majandus-, rahandus- ja territoriaalseid probleeme, seistes samal ajal silmitsi suurema nõudlusega kvaliteetsete avalike teenuste järele, mille osutamiseks on piiratud rahalised vahendid – see mõjutab oluliselt inimeste üldise elukvaliteeti. Mõne suurlinnapiirkonna eelarvetuludel on vaid väike seos nende piirkondade majandusliku edu ja SKPga. Mõnes piirkonnas laekub eelarvesse tulu seal registreeritud üksikisiku tulumaksust, kuid mitte juriidilistelt isikutelt, kes loovad piirkonna SKP. See on põhjus, miks rahvusvaheliste ettevõtete kohalolu ei too tingimata kaasa tulu avaliku sektori eelarvesse;

18.

märgib, et suurlinnapiirkondi iseloomustab töötajate tihe töölekäimine linnakeskustesse ja üks suurimaid probleeme on tagada juurdepääsetav ja keskkonnahoidlik ühistransport. Suurlinnapiirkonnad peavad avalikus ruumis võtma kasutusele aktiivsed transpordiviisid ja liikuvuslahendused ning parandama piiriülest liikuvust. Nad peavad võitlema liiklusummikutega, mis vähendab õhu kvaliteeti ja kahjustab inimeste tervist;

19.

juhib tähelepanu sellele, et tööstuse koondumise tõttu on suurlinnapiirkondades suuremad probleemid keskkonna kvaliteedi, säästvate energiaallikate kasutuselevõtu, ringmajanduse, õhusaaste, põhjavee kvaliteedi, jäätmekäitluse, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja keskkonnakoormuse kaotamise valdkonnas. Ka kliimamuutuste tagajärgedega kohanemisel on suurlinnapiirkondadel keskne roll; kõigi nende küsimustega tegelemisel on vaja terviklikku lähenemisviisi;

20.

rõhutab, et suurlinnapiirkondades on palju ebavõrdsust. Mõnes suurlinnapiirkonnas asuvad ka liikmesriigi kõige vaesemad piirkonnad ning nad peavad tegelema linnade vaesuse, sotsiaalse kaasatuse, kodutute kasvava arvu, vaesuses elavate laste, haavatavate rühmade, noorte töötuse, kvalifitseeritud tööjõu nappuse, rändajate ja pagulaste integratsiooni, suureneva kuritegevuse, elanikkonna vananemise ja palgavaesusega. Nende alade olemasolu varjatakse sageli sellega, et ametlik statistika on kättesaadav ainult suuremas ulatuses, mis mõjutab asjaomaste poliitikasuundade ja meetmete väljatöötamist;

21.

toonitab, et suurlinnapiirondi mõjutab selgelt eluasemekriis. Ühest küljest rahvaarv mõnes piirkonnas väheneb, samal ajal kui teistes on eluasemete järele väga suur nõudlus. Linnades, kus nõudlus eluasemete järele on suur, kasvavad hinnad kiiremini kui sissetulekud, mistõttu suureneb segregatsioon ja sotsiaalne ebavõrdsus. Kordab selles kontekstis oma üleskutset luua Euroopa elamumajanduse tegevuskava; (1)

22.

kutsub Eurostati koguma ja analüüsima andmeid eluaseme kättesaadavuse ja hinna kohta kohalikust ja piirkondlikust perspektiivist; Analüüsida tuleks ka algatusi, sealhulgas kodanikuühiskonna algatusi taskukohaste eluasemete ehitamiseks;

23.

märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata suurlinnapiirkondadele, kus toimub majanduse üleminek ja kus seistakse silmitsi tegevuse lõpetanud tööstusettevõtetest tulenevate negatiivsete tagajärgedega. Seal esineb ulatuslikku (sageli pikaajalist) töötust ning samal ajal tuleb tegeleda kasutusest kõrvaldatud tööstusrajatiste ümberkorraldamisega ning mahajäänud linnapiirkondade ja linnaosade taaselustamisega;

24.

märgib, et suurlinnapiirkondade üks peamisi katsumusi on aidata laiendada digitaristut, mis võimaldab inimestel töötada uutes tööstusharudes ning võtta kasutusele uued töömudelid, nagu kaugtöö;

25.

märgib, et suurlinnapiirkonnad hõlmavad sageli ka maapiirkondi ja seepärast on väga tähtis luua neis piirkondades hästi toimivad linna-maa suhted ja vältida kooskõlastamata poliitika kujundamist; rõhutab, et suurlinnapiirkonnad on vahendite ja oskusteabe keskused ning nad saavad oma professionaalse ja strateegilise kavandamispädevuse piires aidata ulatuslikumalt tagada ühtekuuluvuspoliitika rahastamist. Suurlinnapiirkonnad võivad seetõttu olla sobiv tasand kestliku arengu integreeritud lähenemisviiside rakendamiseks, keskendudes kohalikule ja piirkondlikule solidaarsusele;

26.

Oluline on uurida koostöövõimalusi valdkondadevahelistes küsimustes linna- ja maapiirkondade vaheliste sidemete kaudu, mis aitavad kaasa nii maapiirkondade kui ka suurlinnapiirkondade arengule, näiteks toetus piirkondlike ja kohalike väärtusahelate loomisele ning põllumajandustoodete otseturustamisele suurlinnapiirkondades, et luua lisaväärtust naabruses asuvate maapiirkondade jaoks;

27.

juhib tähelepanu vajadusele paremini mõista saartel asuvate suurlinnapiirkondade toimimist ja saarepiirkondade vastastikust mõju;

28.

rõhutab vajadust laiendada arutelu mandriväliste suurlinnapiirkondade üle;

Suurlinnapiirkondade parem kaasamine ühtekuuluvuspoliitika kujundamisse ja rakendamisse

29.

juhib tähelepanu sellele, et käimasolev 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamise protsess on ainulaadne võimalus võtta arvesse vajalikku konkreetset lähenemisviisi suurlinnapiirkondadele, et luua tulevasi partnerluslepinguid ja koostada seejärel ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskavad;

30.

toetab haldusalaste takistuste puudumist NUTS II piirkondade vahel, mis moodustavad koos pealinnapiirkonna (pealinn – pealinnapiirkond) ja soovivad koordineerida oma strateegiaid ja tegevusi oma rakenduskavade raames. Komitee leiab ka, et selle tiheda koostöö edendamise meetmete valikul on vaja piisavat paindlikkust;

31.

rõhutab suurlinnapiirkondade rolli ühtekuuluvuspoliitikas ning soovitab kiiresti luua ja tugevdada seda mõõdet 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas, samuti Euroopa asjakohastes poliitikavaldkondades, sh uue territoriaalse tegevuskava ja strateegia dokumentides, nagu uus Leipzigi harta ja uus Euroopa arengustrateegia, millega asendatakse Euroopa 2020. aasta strateegia;

32.

nõuab, et suurlinnapiirkondi kaasataks otseselt ühtekuuluvuspoliitika kujundamisse ning rakenduskavade ja ELi projektide rakendamisse ja hindamisse, tingimusel et nad koostavad territoriaalse koostöö lepingud;

33.

kutsub komisjoni üles pidama partnerluslepingute ja seejärel rakenduskavade heakskiitmisel silmas, milline lepingupool on pädev konkreetseid toiminguid tegema, kuna suurlinnapiirkondade ja kohalike omavalitsuste pädevused on igas liikmesriigis erinevad;

34.

märgib, et suurlinnapiirkondade suhtelise jõukuse tõttu on neil piirangud ühtekuuluvusfondide vahendite kasutamisel ja seega surve kasutada neid tõhusalt on üha suurem. Kuna meetod, mida kasutatakse ühtekuuluvuspoliitika vahendite jaotamiseks asjaomaste riiklike eraldiste raames, põhineb peamiselt ühel näitajal – SKP elaniku kohta/ostujõu pariteet – ning et Euroopa piirkondade sotsiaalseid, territoriaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte võetakse arvesse vaid osaliselt, ei anna see arengutasemest täit ülevaadet. Seega oleks asjakohane, et majandusliku ümberjaotamise tõttu ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad saaksid nõuetekohast hüvitist. Sellega seoses on asjakohane meetod kavandatav vahendite ülekantavus (2). Liikmesriike kutsutakse üles arutama ümberpaigutusi kõigi asjaomaste piirkondadega, tagades, et võetavad otsused on konsensuslikud ja kooskõlas mitmetasandilise valitsemisega;

35.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut suurendada võimalust teha ülekandeid piirkondade kategooriate vahel 3 %-lt 15 %-le liikmesriikide kogueraldisest ja kutsub liikmesriike üles seda võimalust kasutama; märgib sellegipoolest, et paindlikkuse kohaldamiseks on vaja põhjalikku analüüsi;

Piirkondliku tasandi andmete kogumine ja analüüsimine

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima ELi Teadusuuringute Ühiskeskuse kaudu suurlinnapiirkondade toetamise võimalikku lisaväärtust seoses ühtekuuluvuspoliitika peamise eesmärgiga vähendada piirkondlikke erinevusi. Selle uuringuga võiks analüüsida näiteks suurlinnapiirkondade toetusest tulenevat ülekanduvat mõju ning nende panust riikide ja piirkondade ühtekuuluvusse; (3)

37.

soovitab kasutada sotsiaalarengu indeksi metoodikat, et teha kindlaks kõige pakilisemad probleemid, mille lahendamist on vaja rahastada ühtekuuluvuspoliitika vahenditest. See võib aidata piirkondlikel ja kohalikel sidusrühmadel korralikult hinnata ja määratleda investeerimisvajadusi oma piirkonnas;

38.

soovitab, et piirkondade majandusliku küpsuse hindamisel koostab Eurostat piirkondliku statistika ega tugine keskmistele riiklikele näitajatele, et mõõta piirkondade SKPd elaniku kohta/ostujõu pariteeti;

39.

soovitab arendada edasi statistiliste andmete kogumist piirkondlikul tasandil, ennekõike selliseid andmeid, mis kajastavad funktsionaalseid suhteid suurlinnapiirkondades. Selle abil oleks võimalk saada põhjalikumat teavet inimeste ja nende liikuvuse kohta suurlinnapiirkondades, et luua täpsemini kohandatud meetmeid ja suunata ühtekuuluvuspoliitika fondidest tehtavaid investeeringuid sihipärasemalt;

40.

soovitab, et andmete kogumisega seotud bürokraatia ja kulude vähendamiseks toetataks uuenduslikke andmekogumismeetodeid, mida saab kasutada töölesõitmise jälgimiseks suurlinnapiirkondades;

Ühtekuuluvuspoliitika, mis vastab suurlinnapiirkondade ja nende elanike vajadustele

41.

soovitab toetada rohkem vahendeid, mis soodustavad suurlinnas koostööd, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud ja kogukonna juhitud kohalik areng, eraldi suurlinnapiirkondadele mõeldud prioriteetsed suunad tegevusprogrammides, piirkondade integreeritud territoriaalsed strateegiad ja kestliku linnaarenduse strateegiad ning säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad, mida tuleks 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas edasi arendada ja mis on investeeringute toetamise alusdokumendid;

42.

märgib kahetsusega, et esimest korda moodustab ühtekuuluvuspoliitika eelarveprojekt vähem kui kolmandiku ELi eelarvest. Ometi on valdkondlik keskendamine tihedalt seotud uue ühtekuuluvuspoliitika kahe esimese eesmärgiga – arukam ja rohelisem Euroopa. Seda liiki meedet rakendatakse suurlinnapiirkondades ulatuslikult; soovitab seega, et liikmesriigid teeksid partnerluslepingute koostamisel tihedat koostööd suurlinnapiirkondadega, et teha kindlaks, kuidas valdkondlikku keskendamist ellu viiakse;

43.

kutsub komisjoni üles kehtestama tingimused ja toetusmehhanismid, et tagada valitsemise valdkonnas teadmussiire ning kogemuste ja parimate tavade vahetamine peamiste väljakutsete, lahenduste ja suurlinnapiirkondade poolt välja töötatud projektide ning näitajate osas, mille abil jälgida suurlinnapiirkondade planeerimisstrateegiate ja arukate poliitikameetmete rakendamist;

44.

pöörab tähelepanu asjaolule, et suurlinnapiirkondi iseloomustavad killustunud valitsusstruktuurid, mis koosnevad arvukatest piirkondlikest ja kohalikest üksustest, mistõttu ei saa nad tegeleda tõhusalt majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemidega. Komitee innustab seega heade tavade vahetamist suurlinnapiirkondade vahel, et luua pikaajalised strateegiad ja innovatiivsed lahendused, mille abil saaks sellist pädevuste killustatust vähendada;

45.

pooldab õiglase ülemineku fondi loomise ideed, et toetada energiasüsteemi õiglast üleminekut ning suurtest demograafilistest muutustest ja tööjõu liikuvusest tingitud sotsiaalsete probleemide lahendamist, mida rahastataks uutest vahenditest lisaks ühtekuuluvuspoliitika vahenditele;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et ühelt poolt on suurlinnapiirkondades väga palju inimkapitali ja talente, kuid teisest küljest on neil terve hulk probleeme, alates sotsiaalsest tõrjutusest kuni kohanemiseni tulevaste oskustega tööturul. Euroopa Sotsiaalfondi+i kasutamine aitaks suurlinnapiirkondadel nende probleemidega tegeleda, tihedas koostöös ja vastavuses ERFi rahastatud taristumeetmetega;

47.

nõuab, et kõigis ELi uue linnade tegevuskava partnerlustes käsitletaks piirkondade jätkuvat linnastumist või et loodaks uus partnerlus, mis tegeleks linnade tegevuskava suurlinnade mõõtmega ning oleks horisontaalse ja strateegilise suunitlusega.

---

(1)  Komitee 27. juuni 2019. aasta resolutsiooni „Euroopa Regioonide Komitee ettepanekud Euroopa Liidu uueks seadusandlikuks mandaadiks“ punkt 20 – https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2019-02550-00-01-res-tra-et.docx/content.

(2)  COM (2018) 375, artikkel 105

(3)  Vt selle kohta uuring „Suurlinnapiirkondade mõju neid ümbritsevatele aladele“ https://cor.europa.eu/en/engage/studies/Documents/Metropolitan-regions.pdf

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Karpaatide makropiirkondlik strateegia“

(2020/C 79/03)

Raportöör

:

Władysław ORTYL (PL/ECR), Podkarpacie vojevoodkonna marssal

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Makropiirkondlike strateegiate tähtsus Euroopa Liidu ühtekuuluvuse seisukohast

1.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu aluslepingute (1) kohaselt peab Euroopa Liit välja töötama ja rakendama meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks;

2.

on seisukohal, et makropiirkondlikud strateegiad aitavad toime tulla ühiste probleemidega konkreetsetes piirkondades, mida nähakse laias piiriüleses geograafilises kontekstis. Tänu sellele, et piiriüleste alade potentsiaali kasutatakse ühiselt, aitavad need strateegiad märkimisväärselt kaasa riikide ja piirkondade territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele (2). Komitee on seisukohal, et makropiirkondlike strateegiate väljatöötamine peegeldab ELi loomulikku arengut ning on riikide, piirkondade ja kohalike kogukondade tihedama piiriülese koostöö järgmine etapp;

3.

rõhutab, et makropiirkondlikud strateegiad on mitmetasandilise valitsemise vahend, mis ühendab valitud eesmärke silmas pidades Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike osalejate tegevust. Samuti suurendavad need eri poliitikastrateegiate ja programmide – mis on vastu võetud ja mida rakendatakse erinevatel valitsustasanditel – vastastikust täiendavust. Ühiselt välja selgitatud võimaluste selline koondamine ja arengutakistuste kõrvaldamiseks mõeldud meetmete koordineerimine kujutavad endast tõelist Euroopa lisaväärtust;

4.

märgib, et makropiirkondlikel strateegiatel on oluline roll ELi integratsiooni süvendamises, sest need hoogustavad arenguprotsesse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seda hõlbustab võimalus vahetada kogemusi ning strateegiaga hõlmatud riikide ja piirkondade tõhusate parimate tavade ülekandmine. Nii luuakse loomulikul viisil tingimused selleks, et saaks kujuneda Euroopa solidaarsus ja vastutus kogu makropiirkonna arendamise eest. See võimaldab minna spetsiifilistelt lähenemisviisidelt üle kontseptsioonile, milles võetakse arvesse kogu makropiirkonna laiemat konteksti. Makropiirkondlikud strateegiad soodustavad ka kohalike ja piirkondlike kogukondade algatusi, mis võimaldavad Euroopa ideed kodanikele lähendada;

5.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsustav tähtsus demokraatia, detsentraliseerimise ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse edendamisel, ning seda silmas pidades tunnustab nende osalemist olemasolevate makropiirkondlike strateegiate raames ja uute strateegiate väljatöötamisel. Strateegiad kujunevad alt-üles suunatud territoriaalse koostöö vahendiks ja põhinevad kohalike ja piirkondlike osalejate ning kodanikuühiskonna osalusel. Tänu sellele, et makropiirkondlike strateegiate eesmärkide saavutamiseks rakendatakse ühiseid meetmeid, tekib koostööplatvorm, mille abil edendada Euroopa väärtussüsteemi, demokraatlike põhimõtete tugevdamist ja kõrgemaid standardeid regionaalarengu juhtimiseks, sealhulgas mitmetasandilise valitsemise mudeli väljatöötamist;

Karpaadid kui konkreetne makropiirkond Euroopas

6.

rõhutab, et Karpaadid, mille pindala on 190 000 km2, on Alpide järel Euroopa suuruselt teine mäestik ja seal elab ligikaudu 68 miljonit inimest. Karpaadid kujutavad endast ühtset mäestikukaart ja selle geograafilistest iseärasustest tulenevalt on seal spetsiifilisi probleeme ja arenguvõimalusi.

7.

märgib, et Karpaatides on erakordseid ressursse, nt looduslik rikkus, ainulaadne kultuurilise mitmekesisuse pärand, inimressursid ja mägikogukondade elanike ühine identiteet. Kõik see pakub tohutuid võimalusi ühisteks meetmeteks piirkonna dünaamilisema, jätkusuutlikuma ja tasakaalustatuma sotsiaalse ja majandusliku arengu huvides;

8.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse suurt väärtust ja looduskeskkonna säilitamist silmas pidades on Karpaadid Euroopas ainulaadne ja äärmiselt oluline piirkond. Tegemist on Euroopa pärandi allikaga, mida tuleb säilitada ka tulevaste põlvkondade jaoks. Sellega kaasneb kohustus otsida kultuuripärandi säilitamiseks ja kaitsmiseks vastutustundlikke majandusarengu võimalusi. Seepärast tuleb osalejate asjaomaseid meetmeid koordineerida kõigil valitsus- ja haldustasanditel ning võtta seejuures arvesse keskkonnaküsimuste piiriülest olemust;

9.

juhib tähelepanu potentsiaalile, mida pakub sajanditevanune naabrus Karpaatide eri piirkondades, ning mägipiirkondade rikkalikule kultuurile, mis tuleneb ida- ja läänepoolsete mõjude, ühiste ajalooliste kogemuste ja karjakasvatuse traditsioonide sulandumisest. Praegused algatused ühise kultuuripärandi säilitamiseks ja tutvustamiseks (3) toovad esile märkimisväärse potentsiaali kohalike kogukondade integreerimiseks. Karpaatide piirkonnas on äärmiselt oluline austada etniliste vähemuste õigusi ja säilitada nende kultuuripärandit;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide vaeseimad piirkonnad moodustavad märkimisväärse osa Karpaatide makropiirkonnast ning et SKP elaniku kohta ei ületa enamikus piirkondades 50 % ELi keskmisest. Kuna Euroopa arengukeskuste suhtes asuvad nad kõrvalises kohas, kommunikatsioonitehnilised ühendused on topograafilistel põhjustel halvasti väljaehitatud ja püsivad ajaloolised tõkked piiride näol, on nende arenguvõimalused piiratud. Veel üks tegur on ebapiisav taristu – selle põhjuseks on asjaolu, et aastaid on liiga vähe investeeritud, riikide majandused on muutunud ja arenguvõimalused on jäetud kasutamata;

11.

on seisukohal, et tuleb esile tuua Karpaatide mägipiirkondade erivajadused ning ära kasutada selle makropiirkonna konkreetne potentsiaal. Karpaatides asuvate riikide ja piirkondade partnerlus võimaldab paremini kooskõlastada meetmeid konkreetsete arengutingimuste ja -vajadustega, mis tulenevad sotsiaalsest, ajaloolisest, taristuga seotud ja geopoliitilisest olukorrast;

12.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni Karpaatide teemaline strateegiadokument juhiks tähelepanu selle piirkonna probleemidele ja võimaldaks kasutada kogu makropiirkonna praegu uinuvat ainulaadset potentsiaali, võttes meetmeid selle peamiste üldiste probleemide ja väljakutsete lahendamiseks;

13.

rõhutab, et Karpaadid on geopoliitiliselt äärmiselt oluline piirkond, kus kohtuvad Ida- ja Lääne-Euroopa strateegilised poliitilised ja majanduslikud huvid. See muutus veelgi olulisemaks pärast ELi 2004. aasta laienemist, sest piirkond moodustab nüüd kogu ELi idapiiri.

14.

tuletab meelde, et Karpaatide makropiirkond hõlmab lisaks ELi liikmesriikidele ka Moldova Vabariiki, Serbiat ja Ukrainat, mis ei võimalda mitte ainult intensiivistada ELi liikmesriikide integratsiooni, vaid laiendada seda ka naaberriikidele, kaasates need tõhustatud koostöösse;

Karpaatide makropiirkondliku strateegia eesmärgid

15.

juhib tähelepanu mitmetele eri tasandi ja arvukate osalejatega algatustele Karpaatide makropiirkondliku strateegia (Karpaatide strateegia) (4) loomiseks. Need tipnevad avaldustega, (5) milles toetatakse sellise strateegia loomise mõtet. Tuleb rõhutada, et neid algatusi tehakse nii valitsuste ja riikide parlamentide kui ka piirkondade ja linnade ning kohalike kogukondade tasandil;

16.

tervitab asjaolu, et kõik dokumendid võeti tulevase strateegia eri sidusrühmade dialoogi alusel vastu, arvestades seejuures nende riikidevahelist, piirkonnaülest ja kohalikku olemust. See näitab selgelt võetud meetmete täiendavat olemust, mis võib edaspidi kujuneda Karpaatide makropiirkondliku strateegia edu eelduseks;

17.

kiidab heaks meetmed, mis võeti, et rakendada 2003. aastal vastu võetud Karpaatide kaitse ja säästliku arengu raamkonventsiooni (Karpaatide konventsiooni), st Karpaate käsitlevat mitmepoolset rahvusvahelist kokkulepet, mis võeti vastu kooskõlas aluslepingus sätestatud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Lepinguosalised kohustuvad tegema koostööd ning rakendama Karpaatide kaitseks ja kestlikuks arenguks terviklikku poliitikat, võttes oma meetmetes arvesse konventsiooni eesmärke ja sätteid konkreetsetes valdkondades (nt ruumiline planeerimine, põllumajandus ja metsandus, transport ja turism), neid meetmeid paremini kooskõlastama ning kohaldama integreeritud lähenemisviisi territooriumi ressursside haldamisele;

18.

märgib, et Karpaatide konventsioon on paljusid aspekte hõlmav vahend Karpaatide haldamiseks, mis võimaldab eri sektoreid integreerida ja erinevate tasandite (riiklik, piirkondlik, valitsusväline) huvitatud partneritel laialdaselt osaleda. Väljatöötatud mitmetasandilise koostöö standardeid, mille tulemusel võeti vastu Karpaatide konventsiooni viis temaatilist protokolli, (6) võib kasutada edasise koostöö (7) olulise osana;

19.

väärtustab Karpaatia europiirkonna kogemusi ja saavutusi. See loodi 1993. aastal Karpaatide piirkonna riikide valitsuste toetatud ühiskondliku ja poliitilise algatusena ning on vanim organisatsioon, mis edendab piirkonna sotsiaalset ja majanduslikku arengut. Rohkem kui 26 aasta jooksul saadud kogemuste põhjal on tekkinud paljusid valdkondi hõlmav rahvusvaheline ja spetsialiseeritud koostööstruktuur, kus on rohkem kui 1 000 osalejat;

20.

tuletab meelde, et 2016. aasta veebruaris asutati Euroopa Regioonide Komitees piirkondadevaheline rühm „Karpaadid“, milles osalevad Karpaatide makropiirkondliku strateegia koostamisest huvitatud riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad;

21.

viitab oma arvamusele „Makropiirkondlikud strateegiad Doonau piirkonna strateegia näitel: rahvusvaheliste klastrite edendamise raamistik“, (8) milles komitee avaldas toetust Karpaatide piirkonna strateegia loomisele ja väljendas veendumust, et see täiendaks suurepäraselt olemasolevaid algatusi, nagu Karpaatide konventsioon või Karpaatia europiirkond, ning võimaldaks ühtlasi kasutada kõigi valitsus- ja haldustasandite olemasolevat koostööpotentsiaali;

22.

märgib, et Karpaatide strateegia peaeesmärk peaks olema Karpaatide makropiirkonna suure loodusväärtuse säilitamine, konkurentsivõime ja atraktiivsuse suurendamine ainulaadse loodus- ja kultuuripärandi ning selle piirkonna kestliku arengu potentsiaali ja konkurentsieeliste loomise alusel. Seega tähendab see Karpaatide piirkonna elanike elatustaseme ja elukvaliteedi parandamist, säilitades samas selle piirkonna ainulaadsed ökoloogilised väärtused;

23.

on seisukohal, et üks kiiret käsitlemist vajavatest probleemidest on Karpaatide piirkonna elanikkonna vähenemine ning vananemine. Sellest tulenevalt peaks Karpaatide makropiirkondliku strateegia raames tehtava koostöö üheks peamiseks punktiks olema arendada selles piirkonnas sotsiaalsete põhiteenuste pakkumist eelkõige seoses juurdepääsuga haridusele ja tervishoiule ning sotsiaalse kaasamisega;

24.

on seisukohal, et strateegias kavandatud meetmed peaksid keskenduma jätkusuutliku ja majandusliku koostöö tugevdamisele makropiirkonna jaoks strateegilise tähtsusega valdkondades (puhas tööstus, säästev turism ja põllumajanduslik toidutööstus) Karpaatide klastrite arendamise ja makropiirkondliku innovatsiooni ökosüsteemi loomise kaudu. Kavandatud meetmed peavad keskenduma Karpaatide piirkonna kohalike ressursside tõhusale kasutamisele – sh kohalike toodete sertifitseerimise ja Karpaatide ühise kaubamärgi kasutuselevõtu ning ühise potentsiaali kasutamise abil –, ent ühtlasi ka sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate piirkondade arengu ulatuslikumale edendamisele, et tugevdada kogu makropiirkonna konkurentsivõimet;

25.

rõhutab, et Karpaatide ökoloogilised väärtused on makropiirkonna arengu lahutamatu osa. Makropiirkondliku koostöö parandamine, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada looduskeskkonda, juhtida looduslikke riske, leevendada kliimamuutusi ja kohaneda nende tagajärgedega ning siduda see metsa jätkusuutliku majandamise kaudu toimuva paljundusmaterjali majandamisega, samuti meetmete rakendamine keskkonnateadlikkuse suurendamiseks parandab piirkonna keskkonnakvaliteeti. Kui koordineerida meetmeid kogu Karpaatide piirkonna ulatuses, on võimalik saavutada mastaabisäästu;

26.

on seisukohal, et Karpaatide mäestiku piirkond tervikuna peab etendama aktiivset osa ja andma olulise panuse Euroopa Liidu kliimamuutuste poliitikasse, et toetada ühist eesmärki tagada Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustuste täitmine. Komitee rõhutab vajadust säilitada Karpaatides metsad, sest neil on väga tähtis roll CO2 heite vähendamisel, samuti on metsad olulised vee hoidmisel, mullakaitses ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel;

27.

on seisukohal, et piirkonna konkurentsivõime ja innovatsioonisuutlikkuse suurendamise algatustega peavad kaasnema meetmed juurdepääsetavuse parandamiseks. Muude valdkondade meetmeid ei saa rakendada kestliku transpordi ega digi- ja sotsiaaltaristuta. Ühised meetmed selles valdkonnas aitavad Karpaatide piirkonda avada ja tugevdavad selle sisemist ühtsust ning parandavad ühtlasi piiriüleseid ühendusi;

28.

juhib tähelepanu sellele, et piirkonnas toimuv ruumiline planeerimine ja koostöö on Karpaatide piirkonna tervikliku arengu olulised elemendid. Koostöö kvaliteet ja seega ka makropiirkonna arendamise väljavaated sõltuvad olulisel määral institutsioonide, sealhulgas kohalike omavalitsuste heast tööst. Strateegias tuleb sihipäraselt arvesse võtta Karpaatide asustusstruktuuri iseärasusi (st palju orgudes asuvaid väikseid asulaid), samuti mägialadel asuvaid traditsioonilisi karjakasvatajate kogukondi, mida on nõrgendanud viimastel kümnenditel toimunud sotsiaal-majanduslik areng. Oluline on arendada välja Karpaatide mägipiirkondade funktsionaalsed sidemed ümbritsevate piirkondadega ja tugevdada linnapiirkondi;

29.

väljendab oma varasemale arvamusele (9) viidates seisukohta, et Karpaatide makropiirkondlik strateegia võimaldab täiendada olemasoleva Doonau piirkonna strateegia raames võetud meetmeid, sest selles võetakse arvesse Karpaatide kui mäestiku iseärasusi. Komitee märgib, et Doonau piirkonna strateegia (aastast 2010) hõlmab praegu ELi strateegiatest suurimat territooriumi, kusjuures mõni selle osa on hõlmatud ka Alpi piirkonna strateegia (aastast 2016) ning Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiaga (aastast 2014), millel pole olnud negatiivset mõju. Komitee on veendunud, et see kehtib ka Karpaatide piirkonna strateegia puhul;

30.

tuletab meelde ja kordab oma arvamustes (10) juba mitmel korral väljendatud seisukohta, et komitee toetab algatust töötada Karpaatide piirkonna jaoks välja makropiirkondlik strateegia ja peab seda läbimõeldud algatuseks, mis hõlmab kõiki valitsus- ja haldustasandeid (Euroopa, riiklik, piirkondlik ja kohalik tasand);

31.

tuletab meelde nõukogu üleskutset anda piirkondlikele strateegiatele uuesti poliitiline tõuge ja valmisolekut kaaluda algatusi uute strateegiate loomiseks; (11)

32.

kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama algatusi, mille eesmärk on luua Karpaatide makropiirkondlik strateegia, mis oleks järgmine makropiirkondlik strateegia ja teine Euroopa mägipiirkonna strateegia;

33.

on seisukohal, et makropiirkondlik strateegia võimaldab kasutada tõhusamalt Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames olemasolevaid rahalisi vahendeid, luues tõelise süsteemi Karpaatides asuvate riikide piirkondade toetamiseks võetavate meetmete kaasrahastamiseks ja rakendamiseks. See lihtsustab ka nende piirkondade juurdepääsu ELi vahenditele; (12)

34.

soovib, et Euroopa Komisjon, tunnustades Karpaatide konventsiooni positiivset panust, selle eesmärkide asjakohasust ja kooskõla ELi prioriteetidega, võtaks meetmeid selleks, et EL liituks konventsiooniosalisena Karpaatide konventsiooniga. Komitee viitab asjaolule, et liit on juba Alpi konventsiooni osaline.

---

(1)  Vt muu hulgas Euroopa Liidu toimimise lepingu XVIII jaotis.

(2)  Sarnaselt teiste vahenditega, nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR), Interregi programmid või Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi alla kuuluvad programmid.

(3)  Näiteks praeguste Euroopa territoriaalse koostöö programmide raames rakendatud projektid, sh omavalitsuste või valitsusväliste organisatsioonide rakendatud projektid.

(4)  Karpaatide strateegia küsimust arutatakse alates 2011. aastast toimuvate rahvusvaheliste konverentside sarjas „Karpaatide Euroopa“. Krynica majandusfoorumi raames toimuvad Karpaatide strateegia teemalised paneelarutelud, millel osalevad rahvusvahelised partnerid, kes esindavad parlamente, valitsusi ja piirkondi. Kohalike omavalitsuste algatuste näited on Karpaatide piirkonna rahvusvahelise koostöö foorumi korraldamine, Karpaatide heanaaberluse päevad ning arvukad konverentsid ja kohtumised.

(5)  Ungari, Slovakkia, Ukraina ja Poola valitsuste esindajad allkirjastasid 2018. aasta septembris Karpaatide deklaratsiooni (Declaration of Intent to Create the EU Macro-Regional Strategy for the Carpathian Region).

(6)  Protokoll elurikkuse ja maastikulise mitmekesisuse säilitamise ja kaitse kohta, 2008, Bukarest, protokoll säästva turismi kohta, 2011, Bratislava, protokoll säästva metsamajandamise kohta, 2011, Bratislava, protokoll säästva transpordi kohta, 2015, Mikulov ning protokoll säästva põllumajanduse ja maaelu arengu kohta, 2017, Lillafüred.

(7)  Karpaatide konventsiooni raames tehtav koostöö, mis ühendab seitset Karpaatide piirkonna riiki (Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola, Rumeenia, Serbia, Slovakkia ja Ukraina), on Euroopa integratsiooni oluline osa, sest see hõlmab lisaks viiele liikmesriigile ka kaht ELi vahetut naabrit (Serbia Vabariik ja Ukraina).

(8)  Komitee arvamus CdR 6422/2018 „Makropiirkondlikud strateegiad Doonau piirkonna strateegia näitel: rahvusvaheliste klastrite edendamise raamistik“, raportöör: Dainis Turlais (LV/ALDE).

(9)  Arvamus CdR 6422/2018.

(10)  Sealhulgas arvamused „Makropiirkondlikud strateegiad Doonau piirkonna strateegia näitel: rahvusvaheliste klastrite edendamise raamistik“, CdR 6422/2018, „Makropiirkondlike strateegiate rakendamine“, CdR 2554/2017, „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik“ (2017/C 306/03).

(11)  COM(2019) 21 final – dok 5927/19 + ADD 1.

(12)  Võttes arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi ja komitee enda arvamusi, sh arvamust CdR/2017/C/306/03, milles nõutakse, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide aluseks oleks konkreetse koha põhine lähenemisviis, ja märgitakse, et ELi poliitika ja meetmed peavad keskenduma probleemidele, mis tekivad konkreetsetes piirkondades, kus kooskõlas ELi toimimise lepinguga sotsiaal-majanduslik olukord õigustab erimeetmete võtmist.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Raudteesektori potentsiaal ELi poliitiliste prioriteetide saavutamisel“

(2020/C 79/04)

Raportöör

:

Pascal MANGIN (FR/EPP), Grand Esti piirkonnavolikogu liige

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

rõhutab raudteesektori panust ning eelkõige piirkondlike ja kohalike raudteeliinide potentsiaali mitmetesse ELi üldistesse poliitilistesse prioriteetidesse, mis on CO2 heite vähendamine ja kliimamuutuste leevendamine, territoriaalne, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, siseturg ning isikute ja kaupade vaba liikumine;

2.

toob esile transpordivõrgu rolli ELi majanduse selgroona ja raudteevõrgu potentsiaali peamiste transporditeede ühendamisel ELi äärepoolsemate piirkondade ja aladega, andes samal ajal panuse ELi logistilise turustamise keskkonnasäästlikumaks muutmisse, edendades kaupade pikamaavedude puhul üleminekut maanteeveolt raudteeveole. Komitee rõhutab, et esmatähtsaks peetavate võrkude jätkuva edendamise juures ei tohi jätta tähelepanuta teisejärguliste raudteeliinide rolli;

3.

viitab kvalifikatsiooni nõudva püsiva töö võimalustele, mida raudteesektor pakub, kusjuures töö on jaotunud kogu ELi territooriumil ühtlaselt, ning positiivsele kõrvalmõjule muude majandussektorite jaoks;

4.

nõuab meetmeid, mis neid panuseid Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis veelgi optimeeriksid, et vastata kodanike muredele neis valdkondades;

5.

rõhutab, kui oluline on mitmeliigiline transport iga transpordiliigi tugevusel põhineva jätkusuutliku ELi liikuvussüsteemi jaoks ning järjepidevate jõupingutuste vajadus, et tagada võrdsed võimalused, eelkõige väliskulude sisestamise kaudu;

6.

märgib, et raudteedel on potentsiaal saada liikuvussüsteemi kõige otsustavama tähtsusega komponendiks. Raudteed peaksid täielikult omaks võtma digiülemineku ja automatiseerimise, et tagada reisijate- ja kaubaveosektoris teenused kuni viimase kilomeetrini (k.a viimane kilomeeter) ning toetada sel viisil üleminekut keskkonnahoidlikumale transpordisüsteemile;

7.

palub Euroopa Komisjonil tagada kehtiva raudteealase õigusraamistiku nõuetekohane rakendamine;

8.

viitab jaamade rollile kultuurikandajate ja teeninduskeskustena ning raudtee reisiskeemide edusammudele, nagu #DiscoverEU, kultuuri ja kultuuripärandi edendamisel;

Territoriaalne ühtekuuluvus

9.

märgib, et lisaks vastutusele avaliku transporditeenuse eest oma territooriumidel on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne ka suurema territoriaalse ühtekuuluvuse soodustamine linna- ja maapiirkondade vahel. Pariisi kokkuleppest tulenevate liidu kohustuste raames rakendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused säästvama transpordisektori lahendusi, mis on Euroopa kestliku arengu saavutamisel 2030. aastaks otsustava tähtsusega;

10.

on seisukohal, et raudteedel on oluline osa mitmetes liidu üldistes poliitilistes prioriteetides ja iseäranis kestliku arengu eesmärkide elluviimisel uue Euroopa rohelise kokkuleppe abil, mis on ette nähtud Euroopa Komisjoni presidendi von der Leyeni poliitilistes suunistes. Eelkõige aitavad need vähendada erinevusi linnade ja linnalähedaste piirkondade ning maa- ja linnapiirkondade vahel;

11.

rõhutab oma arvamuses CoR 18/2017 vajadust luua vähem väljaarendatud raudteesektoriga piirkondades vajalik taristu, nii et kodanikel ja ettevõtjatel oleks võimalik kasutada raudteetransporti samadel tingimustel kui mujal ELis. Eesmärk on luua ühtne Euroopa raudteepiirkond; seda kõike juhul, kui ei leidu kestlikumaid ja üldiselt odavamaid transpordilahendusi kasutajate ja üldsuse jaoks;

12.

rõhutab, et samal ajal kui praeguste ELi poliitika eesmärkide kohaselt peaksid põhivõrgukoridorid ja raudteekaubaveokoridorid moodustama peamised teljed ühendveo arendamiseks kogu ELis, siis Euroopa Parlamendi transpordi- ja turismikomisjoni jaoks koostatud transpordiliigi ümbersuunamist käsitlevas uurimisaruandes rõhutatakse, et ühenduvus ei ole ELi piirkondades ühtlaselt jaotunud. Aruandes rõhutatakse eelkõige vajadust tagada kogu ELi territooriumil võimalus olla ühendatud raudteevõrguga, olles kooskõlas ühtekuuluvuse ja juurdepääsetavuse põhimõttega ning võttes aluseks nõudlustasemete selged näitajad ja teeninduspiirkonna sotsiaal-majanduslikud tingimused (1). Et saavutada eesmärk tagada Euroopas piisav ühendus, tuleb ELi tasandil rahastada peale põhivõrgukoridoride ka teisejärgulisi koridore;

13.

rõhutab piiriüleste raudteeühenduste, sealhulgas piirkondliku tähtsusega ühenduste olulisust. Nende spetsiifiline panus territoriaalsesse ühtekuuluvusse eeldab, et EL arvestaks nendega muu hulgas ELi programmidest rahastamisvahendite eraldamise kaudu;

Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus

14.

märgib seoses ühtekuuluvusega, et raudteesektori tööhõive on ELi piirkondades üsna laialt jaotunud ning ulatub operaatoritest ja taristuettevõtjatest kuni tarnijate ja tootjateni ning hooldus-, julgeoleku- ja turvateenusteni. Uuringute põhjal on sektori tööhõive 2,3 miljonit inimest ja 4 miljonit, kui arvesse võetakse laiemat majanduslikku mõju (2). Tänu nii valdkondlikele kui ka operatiivkohustustele on raudteesektor sotsiaalselt vastutustundlik tööandja, kes edendab oskustööjõu arengut ning toimib jätkusuutliku kasvu katalüsaatorina kohalikul, riiklikul ja ELi tasandil;

15.

nõuab tihedat partnerlust komisjoni ja raudteesektori vahel, et tegeleda küsimustega, mis käsitlevad raudteesektoris eelkõige noorte täiskasvanute koolitust, töötajate värbamist ja raudteesektori elukutsete ligitõmbavamaks muutmist, ning samuti võtta arvesse kontrollkäike tegevate Euroopa tasandi ametiasutuste töötajaid, et kaitsta neid rünnakute eest, nähes riiklikes karistusseadustikes ette asjaomased karistused;

16.

rõhutab, et raudteetööstuses kasvab nõudlus IKT ja küberturvalisuse spetsialistide järele sektori üha suurema digitehnoloogia ja automatiseerimise tõttu. Selline areng mõjutab positiivselt muid majandussektoreid, kusjuures ühe töökoha loomine raudteetööstuses loob täiendavalt 0,52 töökohta muudes sektorites, peamiselt VKEdes; (3)

17.

märgib, et raudteesektorit mõjutavad ka puudulikud oskused ning see seisab digiülemineku ja automatiseerimise tõttu silmitsi oskustele esitatavate nõuete muudatustega teatavates sektorites; (4)

18.

osutab raudteesektori praktikantide struktureeritud kavade eelistele nii olemasolevate kui ka tekkivate raudteesektori elukutsete puhul, mida oleks võimalik luua koostöös kutsehariduse pakkujate ja keskkoolidega ning toetada ELi fondidest, mis on ette nähtud täienduskoolituseks ja ümberõppeks teatavate elukutsete üleminekul suuremale digitehnoloogiale ja automatiseerimisele; (5)

19.

rõhutab, et üks oluline aspekt on naiste vähene esindatus raudteesektori tööhõives. 2019. aasta raudteeturu seirekava uuringu kohaselt (6) on see 8–49 % kogu ELis, ulatudes üksnes neljas liikmesriigis üle 30 %. Kui muuta ELi raudteesektori elukutsed naiste jaoks atraktiivsemaks, võiks see aidata vähendada tööhõive kitsaskohti. Komitee juhib tähelepanu ELi muutuste platvormi tööle ja loetelule headest tavadest, (7) et tegeleda selle tasakaalu puudumisega. Vaja on kombineerida ettevõtjate võetavaid meetmeid, valdkondliku tasandi meetmeid ja poliitikameetmeid;

Reisijaamade eriline roll kultuuriplatvormidena

20.

kordab oma arvamuse CoR 185/2018 (8) peamist sõnumit ja osutab seejuures jaamade rollile, märkides, et erinevad kultuuripärandi vormid on Euroopale suureks väärtuseks: need on suure võimaliku mõjujõuga vahend ühtekuuluvamate ja kestlikumate ELi piirkondade loomiseks, mis võib kaasa aidata tugevama identiteedi kujunemisele konkreetsetes piirkondades ja kogu Euroopas, ning kultuuripärand kajastub eelkõige ELi motos „Ühinenud mitmekesisuses“;

21.

märgib, et lisaks reisijate vedamisele on jaamad olulised kultuurikandjad ja moodustavad ulatusliku võrgustiku, mille abil inimesteni jõuda. Seetõttu sobivad nad täiuslikult kultuuri edastamiseks ja kultuurialaste võimaluste loomiseks laiema avalikkuse jaoks, andes panuse elukvaliteeti ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse. Eelkõige kehtib see keskmise suurusega linnade puhul, kus jaamad kui alternatiivsed kultuuripaigad muuseumidele ja festivalidele on kasutamata potentsiaali allikad;

22.

julgustab seetõttu jaamaülemaid ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi soodustama kultuurialgatusi jaamades ning kasutama täielikult ära olemasolevaid kavasid, nagu Euroopa Liidu kaasaegse arhitektuuri auhind, (9) võimalik koostöö Euroopa tööstuspärandi marsruudiga ELi kultuuripärandi ja mitmekesisuse teadlikkuse tõstmisel, (10) ELi loomekeskuste võrgustik, mis hõlmab mõningaid ümberkujundatud jaamu, kaasaegse arhitektuuri preemiate kandidaadiks nimetamine ja ELi programm „Loov Euroopa“, mis on ette nähtud projektide tarbeks, mis hõlmavad rohkem kui kolme liikmesriiki, kes soovivad edendada kultuuri teatud aspekte;

23.

on seisukohal, et programmi #DiscoverEU (11) praegust edu ei tohi võtta iseenesest mõistetavana. See kava on võimaldanud 30 000 noorel eurooplasel ühe päeva kuni ühe kuu rongiga tasuta reisida. Seetõttu soovitab komitee käivitada Euroopa Komisjoni #DiscoverEU programmi, raudteesektori ja komitee ühise algatuse, mille eesmärk võiks olla ühendada noorte Interraili võrgustiku reisid Euroopa linnades ja piirkondades toimuvate ürituste programmiga, rõhuasetusega kohalikel raudteejaamadel ja nende ümbrusel kultuurilise ja/või tehnilise külastuse eesmärgil, et noored inimesed saaksid raudteede kohta rohkem teada;

24.

juhib tähelepanu öörongide kasvavale populaarsusele eelkõige noorte hulgas ning vajadusele keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku raames need teenused teatavatel Euroopa marsruutidel taaskäivitada. Komitee märgib, et rahvusvaheline kunstide festival Europalia on 2021. aastal pühendatud mõjule, mida avaldavad raudteed kunstile, ning teeb ettepaneku, et sel puhul tuleks rõhutada öörongide panust ja nende taaskäivitamist. Samuti kutsub komitee raudteid üles rohkem panustama säästvasse turismi, tihendades koostööd reisibüroode ja teiste transpordiliikidega;

Euroopa roheline kokkulepe

25.

märgib, et EL on korduvalt kinnitanud oma eesmärki, et tema tööstusharud oleksid innovatsiooni, digitaliseerimise ja CO2 heite vähendamise vallas ülemaailmsed liidrid. CO2 heite vähendamine ja kliimamuutuste leevendamine on komisjoni uue koosseisu poliitilises tegevuskavas Euroopa rohelise kokkuleppe raames esmatähtsad prioriteedid. Seepärast on komisjonilt pakiliselt vaja uuenduslikke tasakaalustatud ettepanekuid, mis tuleks esitada 100 päeva jooksul pärast uue komisjoni ametisseastumist. Komisjon peaks märkima, millised rahalised vahendid on vajalikud CO2 heite vähendamise eesmärkide saavutamiseks;

26.

võtab nõuetekohaselt arvesse järjest rohkemaid populaarseid liikumisi, nagu lendamise häbistamine või kliimastreigid, ja on veendunud, et need võivad ärgitada transpordiliigi ümbersuunamist üksnes siis, kui raudteed pakuvad vastuvõetava hinnaga tõelist alternatiivi saastavamatele transpordiliikidele. See sõltub kohalike ja piirkondlike omavalitsuse ning ametiasutuste panusest, kuid samuti sektori suutlikkusest olla veelgi keskkonnasõbralikum;

Keskkonnatoime ja „saastaja maksab“ põhimõtte rakendamine

27.

märgib, et transpordisektor vastutab 27 % kasvuhoonegaaside heite eest ELis. Selle praegused poliitilised püüdlused on kehtestatud 2016. aastal vastuvõetud komisjoni vähese heitega liikuvuse strateegias, millele järgnes kolm liikuvuspaketti. Mis puutub raudteesektorisse, siis selle heitkogused on kõikidest transpordiliikidest ülekaalukalt madalaimad. Lisaks sellele on raudtee ainus transpordisektor, mille üldised heitkogused suurenevast transpordimahust hoolimata langevad; (12)

28.

osutab väliskulude sisestamist käsitlevale CE Delfti (13) 2019. aasta uuringule. Sellest selgub, et raudtee paistab silma oma muutuvate taristukulude ja välismõju, nagu õhusaaste, CO2 ja müra, kompenseerimisega tasude abil, sest kulude katmises esinevad väiksemad lüngad ühe reisija- või tonnkilomeetri kohta eurodes kui teistel transpordiliikidel;

29.

on seisukohal, et raudteede keskkonnanäitajad oleksid isegi paremad, kui tegeletaks raudteede peamiste puudujääkidega ning kasutataks pikemaid ja raskemaid kaubaronge süstemaatilisemalt, võetaks kasutusele vaiksemad rongid, pakutaks stiimuleid vagunite moderniseerimisele liitmaterjalist piduriklotsidega ning kasutataks puhast ja tõhusat energiat;

30.

leiab, et raudteed peaksid intensiivsemalt tegelema alternatiividega mürgistele toodetele, nagu glüfosaat ja kreosoot, mida kasutatakse paljudel raudteekilomeetritel;

31.

väljendab heameelt asjaolu üle, et olulised raudtee-ettevõtjad on võtnud kohustuse saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050, kuid on seisukohal, et asjaomase eesmärgi saavutamine on käeulatuses juba lähemas tulevikus;

32.

leiab, et seadusandjad saavad sellele eesmärgile kaasa aidata, rakendades „saastaja maksab“ põhimõtet. Komitee tuletab meelde oma arvamust CoR 2017/18, (14) märkides, et „saastaja maksab“ põhimõtte kohaselt peaksid kõik transpordiliigid panustama proportsionaalselt oma tekitatud saaste kogusega enda põhjustatud väliskuludesse ja suureks prioriteediks tuleks seada lahendused, millega edendatakse ümbersuunamist vähese heitega liikuvuse transpordiliikidele, näiteks vaadates läbi olemasolevad varjatud või avalikud maanteetranspordi toetused;

33.

nõuab, et vaadataks läbi praegused käibemaksuvabastused, mis on sätestatud direktiivis 2006/112/EÜ, (15) mille alusel kohaldavad kõik liikmesriigid käibemaksuvabastusi piiriülese lennunduse korral, kuid mitte piiriülese raudteetranspordi korral. Direktiivi muudatused võimaldaksid liikmesriikidel kohaldada käibemaksumäärasid piiriülese reisijateveo teenustele säästvamal viisil. Komitee juhib selles kontekstis tähelepanu Euroopa kodanikualgatusele „Lõpp lennukikütuse maksuvabastusele Euroopas“ (16). Komitee võtab samuti teadmiseks Euroopa rohelise pakti eest vastutava asepresidendi Frans Timmermansi võetud kohustused seoses vajadusega vaadata läbi teatavate transpordikütuste maksukohtlemine, et tagada parem vastavus liidu kliimaeesmärkidele;

34.

komitee leiab, et seoses energia maksustamise direktiivi (2003/96/EÜ (17)) läbivaatamisega, millest teavitas komisjoni president von der Leyen, tuleb lõpetada kohustuslikud maksuvabastused lennunduses ja merelaevanduses (samal ajal kui need vabastused on valikulised energiatoodete ja elektrienergia puhul, mida kasutatakse kaupade ja reisijate vedamiseks raudteel, metrooga, trammiga jne), et veelgi ergutada üleminekut säästvamatele transpordiliikidele;

Raudteede atraktiivsus ja üleminek raudteetranspordile

35.

usub, et üleminekut raudteetranspordile ergutaks ka rongide usaldusväärsuse ja mugavuse suurendamine. Jaamad moodustavad reisimise mugavuse täieliku osa. Ka piiratud liikumisvõimega isikud peaksid kasu saama teenuse paremast kvaliteedist transpordivahendis ja jaamades. Pikemaid vahemaid läbivad öörongid pakuvad üha usaldusväärsemat lahendust, kuna reisijad otsivad järjest enam kestlikke reisimisalternatiive. Raudteesektor (raudteeveo-ettevõtjad ja taristuettevõtjad) võib selle liikumisega kaasa minna, pakkudes ligitõmbavaid hindu, mugavaid vaguneid ja sobivaid rongiliine;

36.

rõhutab, et raudteed pakuvad head kombinatsiooni kiirusest, turvalisusest, mugavusest, tõhususest ja heast keskkonnatoimest. Siiski toimub maanteel rohkem kui 50 % kaubavedudest ja raudteel 12 %. Kuigi viimastel aastatel on tehtud teatavaid edusamme, on reisijate puhul raudteede turuosa keskmiselt ikka väiksem kui 10 %. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tähtis suunav roll nii avaliku kui ka erasektoriga peetavates aruteludes rahastamise ja lahenduste üle, et saavutada huvipakkuvate veoteenuste pakkumine. Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles edendama kaubaveokite transportimist raudteel ning soodustama selleks vajalike terminalide ja veeremi riiklikku rahastamist. See oleks optimeeritud ümbersuunamislahendus, mis aitaks oluliselt kiirendada kaubaveo CO2 heite vähendamist;

Digiüleminek, innovatsioon ja tööstuspoliitika

37.

usub, et kahe hiiglase, Prantsusmaa ja Saksamaa raudtee-ettevõtjate kogemused kalduvad tõendama, et raudtee peaks uuesti keskenduma oma põhitegevusele: suurema kandevõimega raudteele. Asjakohane tööstusstrateegia koos digiüleminekuga aitab panna rohkem ronge rööbastele;

38.

soovitab digiüleminekul järgmist: — Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS) tuleks võtta kiiresti kasutusele, et paremini kombineerida täiendavat läbilaskevõimet ja turvalisemat transporti; — digiüleminekut tuleks arendada ühendveo tasandil, et optimeerida transpordisektori kui terviku tulemusi. Piiratud liikumisvõimega või mis tahes muu puudega (kehapuue, intellektipuue või meelepuue) isikutele osutatavaid teenuseid tuleks käsitleda erilise tähelepanuga; — selleks, et parandada klienditeenindust ning pakkuda reisijatele hästitoimivat andmesidet ja internetiühendust, tuleks 5G täielikult ära kasutada; — kiiresti tuleks käivitada digitaalsed kaubarongid. Need koguvad teavet kaupade staatuse ja rongi enda kohta (temperatuur, põrutused, turvaalarmid jne), jagades seda rongis endas ja raudteeäärsetes juhtimiskeskustes; — kiiresti tuleks laiendada veeremi ja taristu ennetavat hooldust traadita kaugseireandurite (asjade internet) ulatusliku kasutuselevõtuga, mis tuvastavad temperatuuri, survet, vibratsioone, turvaalarmid kriitilistes kohtades ja reaalajas, kõigi asjaomaste andurite andmete automaatne kogumine ja korraldamine, kohene analüüs tehisintellektil põhinevates automaatsüsteemides;

39.

rõhutab, et integreeritud piletimüügi ja liikuvuse kui teenuse (MaaS) potentsiaal sõltub sellest, et transpordiettevõtjad teevad oma andmed ülejäänud ökosüsteemile kergesti juurdepääsetavateks. ELi tasandil tuleks kehtestada suunised, et ergutada raudteed oma andmeid veelgi rohkem avalikustama. Need võivad aidata kaasa arukate linnade arendamisele. Samal ajal arendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused uusi pädevusi avalike andmete tootmises, vahetamises ja haldamises;

40.

rõhutab, et integreeritud piletimüügisüsteemid peavad olema üksteisega kooskõlas, vähendades siseturu killustumise riski;

41.

usub, et võttes arvesse digiülemineku ja automatiseerimise olulist mõju protsessidele ja teenustele, millega on seotud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused lähemate aastate jooksul, on ühisettevõtte Shift2Rail õigusjärglase tagamine järgmises mitmeaastases finantsraamistikus äärmiselt tähtis. Iga partner, EL ja raudteesektor, peaks jätkama oma rahastamisjõupingutusi ning viimane peaks Euroopa tasandil töötama välja rohkem mitme partneriga projekte, mis hõlmavad VKEsid;

42.

juhib tähelepanu sellele, et vastutasuks peab Shift2Rail täitma oma lubadusi: vähendada raudteesüsteemide olelusringi kulu (taristu ja veeremi arendamine, käigushoidmine ja uuendamine) 50 %; kahekordistada raudteesüsteemi läbilaskevõimet; suurendada raudteeteenuste täpsust ja usaldusväärsust 50 %; kõrvaldada koostalitlusvõimet ja tõhusust piiravad takistused; vähendada negatiivset välismõju, nagu müra, vibratsioon ja heitkogused; ning edendada üldist juurdepääsu, mis tähendaks rohkemat kui vaid asjaomastest kehtivatest riiklikest õigusaktidest kinnipidamist;

Raudteetranspordisisene konkurents

43.

märgib, et netotulu turu edasisest avamisest, avaliku teenuse osutamise lepingute suuremast avatud pakkumismenetlusest ja jätkuvast eraldamisest ulatub ajavahemikul 2019–2034 hinnanguliselt 18 miljardist kuni 32 miljardini. Seetõttu palub komitee komisjonil ja Euroopa Liidu Raudteeametil tagada neljanda raudteepaketi nõuetekohane rakendamine, et saada kasu turu avanemisest ja eeskirjade lihtsustamisest;

44.

märgib, et avaliku teenindamise lepingu sõlminud pädevad asutused võivad nõuda reguleeriva asutuse elluviidavat majandusliku tasakaalu testi, tagamaks, et uus raudteeteenus ei seaks ohtu olemasolevat avalikku teenust. Reguleerivate asutuste tugevdamine on oluline ka paremini toimiva raudtee ökosüsteemi jaoks. See aga tähendab, et nende sõltumatust ja mõjuvõimu tuleb kaitsta;

45.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ka olulised osalejad veeremiturul ja võivad aidata uutel sisenejatel saada juurdepääsu veeremipargile. See peaks toimuma samaaegselt kasutatud veeremi dünaamilisema turuga ELi tasandil reisijate ja kauba jaoks. Turgu valitsevatel raudtee-ettevõtjatel lasub asjaomane kohustus, kuna nad on veeremi peamised omanikud;

Ühendvedu/mitmeliigiline transport

46.

rõhutab, et kogu raudteesüsteemi jaoks on järjest tähtsam käsitleda küsimusi mitte ainult raudteetranspordi, vaid liikuvuse seisukohast. Reisijad ELi territooriumil ootavad nüüd eri transpordiliikide abil osutatavaid uksest-ukseni teenuseid ning on kiired katsetama uusi transpordiliike (ühisauto kasutamine, elektrilised tõukerattad, ühistransport jne). Võttes täielikult arvesse liikuvuse kui teenuse kontseptsiooni ja muude transpordiliikidega integreerimise potentsiaali kuni viimase kilomeetrini (k.a viimane kilomeeter) osutatavate teenuste puhul, saaks raudteetransport suurendada oma turuosa;

47.

rõhutab, et Euroopa liikuvuse identiteedi loomine on välja pakutud Junckeri komisjoni ajal. Komitee soovib, et uus komisjon uuriks edasi tehnoloogilisi ja õiguslikke viise selle realiseerimiseks. See kujutab endast väga kaugeleulatuvat ja keerukat projekti ning seejuures koondaks unikaalne seade/kaart järgmist: — profiili üksikasjad, sh piiratud liikumisvõime tõend ja juhiluba; — maksevahend ja paberivaba pilet mis tahes transpordiliigi jaoks; — konto hüvitise saamiseks reisijate õiguste rikkumise eest; — vahend isiku liikuvusega seotud CO2-jalajälje arvutamiseks;

48.

palub komisjonil tegeleda takistustega, mida tuleb vähendada, eelkõige puudutab see reisijate tagatisi ühendusreisist mahajäämiste korral või teabe esitamist. Iseäranis eri liikmesriikide vahel ümberistumisega rongiühenduste kasutajad ei ole näiteks erinevalt lennureisijatest sageli oma õigustest teadlikud;

49.

on seisukohal, et investeeringud raudteekaubaveosse peaksid keskenduma viimase kilomeetri kitsaskohtadele. See ei kehti mitte ainult linnatranspordisõlmedele, vaid ka raudteeühendustele sadamates. Läbilaskevõime planeerimisel tuleb seada prioriteediks kaubavedu. Lisaks kutsub komitee üles suurendama Euroopa rahastamisallikaid, et arendada mitmeliigilise transpordi keskuseid ja luua transpordisõlmi, mis kõik nõuab ulatuslikku investeeringut;

50.

väljendab kahetsust, et institutsioonidevahelisi läbirääkimisi kombineeritud veo direktiivi (92/106/EMÜ) (18) üle ei suudetud lõpule viia 2019. aasta esimesel poolel enne institutsioonilist uuendust, ning loodab, et nendega jätkatakse 2019. aasta sügisel;

51.

leiab, et tuleks tõstatada üldise grupierandi võimalus ühendvedude logistilistesse platvormidesse investeerimisel. See oleks oluline lihtsustamismeede kohalike ja piirkondlike omavalitsuse jaoks. Siiski on asjaomase erandi eeltingimus see, et raudteed hoiduvad ristsubsideerimisest. See aitab veenda otsuste tegijaid selles, et riigiabi eeskirjadega tuleks, erinevalt saastavamatest transpordiliikidest, jätkuvalt edendada raudteid kooskõlas ühenduse 2008. aasta suunistega raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta; (19)

Raudteeohutus ja turvalisus

52.

rõhutab, et ohutus on raudtee lahutamatu osa ja seda saab siiski veelgi parandada kooskõlas vajalike koostalitlusvõime parandustega. Automaatjuhtimissüsteem, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem, ennetav hooldus ja küberturvalisus saavad olema asjaomase paranduse digitaalne suund, nagu on seda raudteeületuskohtade kõrvaldamine;

Kaubandus

53.

rõhutab tasakaalustatud lähenemisviisi tähtsust seoses kümne kokkulepitud tegevuspunktiga Hiina suhete kohta, mis esitati Euroopa Ülemkogule 2019. aasta märtsis (EL ja Hiina – strateegiline väljavaade); (20)

54.

toetab teatises tunnistatud vajadust asjakohase järelevalve järele, millega tagatakse, et ELi olemasolevat suutlikkust ja tulevikupotentsiaali seoses kõrge kvalifikatsiooniga tootmisega (ja vastavad tööhõivevõimalused kogu ELi territooriumil) ei kahjusta lubamatud konkurentsimoonutused rahvusvahelisel tasandil (juurdepääs ehitusturgudele, raudteeteenuste toimimine, jne);

55.

toob esile, et i) strateegilise väljavaate teatise meede 6 kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles võtma vastu rahvusvaheliste hangete instrumendi enne 2019. aasta lõppu, ii) Euroopa Komisjon märkis, et välismaiste pakkujate osalemist ning kaupu ELi hanketurul käsitlevad suunised avaldatakse 2019. aasta keskpaigaks, ning iii) komisjonil tuleb enne 2019. aasta lõppu kindlaks teha, kuidas täita lüngad ELi õiguses;

56.

rõhutab seoses riigihankega raudteesektoris, kui tähtis on kohaldada majanduslikult soodsaima pakkumuse põhimõtet, mis on sätestatud ELi 2014. aasta riigihangete paketis, ning kutsub komisjoni üles koostama majanduslikult soodsaima pakkumuse põhimõtte kasutamist käsitlevad suunised. Samal ajal tuleb riigihangetes tagada, et tehniline kirjeldus sisaldab majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid parandusi.

---

(1)  http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/629182/IPOL_STU(2018)629182_EN.pdf

(2)  ERRAC (Euroopa raudteetranspordi alaste teadusuuringute nõuandekomisjon): https://errac.org/wp-content/uploads/2019/03/122017_ERRAC-RAIL-2050.pdf

(3)  http://www.esce.at/ecodev/wp-content/uploads/2016/04/2013-Der-%C3%B6konomische-Fu%C3%9Fabdruck-des-Systems-Bahn-Folder.pdf

(4)  https://ec.europa.eu/transport/modes/rail/market/market_monitoring_en

(5)  http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-15431-2017-INIT/et/pdf

(6)  https://ec.europa.eu/transport/modes/rail/market/market_monitoring_en

(7)  https://ec.europa.eu/transport/themes/social/women-transport-eu-platform-change_en

(8)  Sotsiaalpoliitika, haridus-, tööhõive-, teadus- ja kultuurikomisjon.

(9)  https://ec.europa.eu/programmes/creative-europe/actions/architecture-prize_en

(10)  https://www.erih.net/

(11)  https://europa.eu/youth/discovereu/

(12)  https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/share-of-transport-ghg-emissions-1#tab-chart_1

https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/specific-co2-emissions-per-tonne-2#tab-chart_1

(13)  https://ec.europa.eu/transport/sites/transport/files/studies/internalisation-state-of-play-isbn-978-92-76-01413-3.pdf

(14)  ELT C 342, 12.10.2017, lk 57

(15)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).

(16)  https://www.fairosene.eu/

(17)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

(18)  Nõukogu 7. detsembri 1992. aasta direktiiv 92/106/EMÜ, millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel (EÜT L 368, 17.12.1992, lk 38).

(19)  https://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2008:184:0013:0031:ET:PDF

(20)  https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/communication-eu-china-a-strategic-outlook.pdf

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse parandamine investeeringute ja struktuurireformide toetuseks aastatel 2021–2027“

(2020/C 79/05)

Raportöör

:

Manuela BORA (IT/PES), Marche maavolikogu ja maavalitsuse liige

ARVAMUS

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Väljakutse: asjakohase haldussuutlikkuse tagamine ELi linnades ja piirkondades

1.

rõhutab, et haldussuutlikkus on ELi pikaajaliste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks vajalike investeeringute ja reformide eduka elluviimise võtmeelement. Pärast strateegia „Euroopa 2020“ lõppemist tuleks neid pikaajalisi eesmärke arvesse võtta kestliku arengu eesmärkide rakendamise raames, mis peaksid samuti olema prioriteetsed selliste haldussuutlikkusega seotud majanduslike juhtimiskavade suhtes nagu Euroopa poolaasta protsess. Komitee rõhutab samuti, et väga oluline on tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkust seoses uue rohelise kokkuleppe rakendamisel käsitletavate keskkonna- ja kliimaprobleemidega;

2.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olulised osalejad liikmesriikide pädevuste jaotuses ning nad vastutavad enam kui poole avaliku sektori investeeringute eest ELis, avaldades samal ajal ka märkimisväärset erasektori investeeringuid edendavat mõju. Komitee rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste parem haldussuutlikkus toetaks kohapõhise avaliku poliitika tõhusamat rakendamist, mis on eeltingimus kodanike usaldusele kohalike, piirkondlike, riiklike ja ELi institutsioonide vastu;

3.

toonitab, et alates 2017. aasta jaanuarist on vähemalt 38 komitee arvamuses ja resolutsioonis käsitletud vajadust tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkust mitmes valdkonnas, sh ühtekuuluvuspoliitika, EFSI/InvestEU programmi ja ühtse turu programmi küsimustes (1). Komitee juhib samuti tähelepanu oma 9. oktoobri 2019. aasta resolutsioonile „2019. aasta Euroopa poolaasta ja 2020. aasta majanduskasvu analüüs“; (2)

4.

rõhutab, et 12 % kõigist 2019. aasta riigipõhistes soovitustes esitatud allsoovitustest käsitletakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkust puudutavaid probleeme 17 liikmesriigis; (3)

5.

on seisukohal, et haldussuutlikkuse parandamine on süsteemne probleem, mis on seotud järgmisega: a) inimressursid (sh töötajate nappus, raskused kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade täitmisel, ebapiisav asutusesisene tehniline pädevus, ebapiisav tunnustamine teenete eest, erasektorist madalamad palgad, ametnike digioskustealased koolitusvajadused, suutlikkus täita kõrget kvalifikatsiooni eeldavaid ja tehniliselt keerukaid ülesandeid ja teadmised ELi toimimisest ja rahastamisvõimalustest); b) süsteemid ja menetlused ning c) võrgustike loomine välisosalejatega;

6.

märgib, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele lasub vastutus avaliku halduse kvaliteedi eest liikmesriikidel ja hõlmab erinevaid valitsustasandeid. ELil võib siiski olla täiendav roll, ühtlustades norme õigusaktide või selliste koordineerimisprotsesside kaudu nagu Euroopa poolaasta, ning võimaldades vahetada paremaid tavasid ja toetades tõhusust ja innovatsiooni avalikus halduses ja haldussuutlikkuse arendamist kõigil valitsustasanditel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 14 võiks olla asjakohane õiguslik alus avaliku halduse kvaliteedile seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega;

Hinnang kehtivale mitmeaastasele finantsraamistikule

7.

juhib tähelepanu sellele, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames toetab EL kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamist ühtekuuluvuspoliitika, struktuurireformi tugiprogrammi ja mitmete teiste vahendite ja programmide kaudu, (4) sh need, mida haldab EIP kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeeringute toetamiseks; (5)

8.

peab kahetsusväärseks, et puudub läbipaistev teave kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks kasutada olevate ELi vahendite kogusumma ja tegeliku kasutamise (6) kohta, samuti nende kogumõju kohta, ning palub komisjonil see teave võimalikult kiiresti esitada. Komitee teeb samuti ettepaneku, et struktuurireformi tugiprogrammi iga-aastane järelevalvearuanne peaks hõlmama alalist osa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui programmi toetusesaajate kaasamise kohta;

9.

märgib, et olemasoleva teabe kohaselt kasutati kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks kehtivas mitmeaastases raamistikus kasutada olevaid ELi vahendeid ebapiisavas ulatuses, võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli praeguses pädevuste jaotuses ning neile suunatud riigipõhiste soovituste arvu (7). Kahe programmi osas, millest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid samuti otseselt kasu saada, näitab olemasolev teave, et: a) kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused said Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide valdkondliku eesmärgi 11 raames suutlikkuse suurendamiseks ettenähtud rahastamisvahenditest 15 %, ja et b) kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei kasutanud märkimisväärselt liikmesriikide algatusel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest antavat tehnilist abi, mis võiks toetada ka fondide kasutamisega seotud suutlikkuse suurendamist;

10.

on seisukohal, et oleks positiivne lisada ELi fonde reguleerivatesse eeskirjadesse täiendavaid elemente, mis edendaksid ka muude kui integreeritud projektide puhul veelgi rohkem võimalust kombineerida sama projekti raames vahendeid erinevatest ELi fondist;

11.

rõhutab, et teave, mis on kättesaadav kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemise kohta struktuurireformi tugiprogrammis, on ebapiisav. Mitteametlike prognooside kohaselt puudutas vaid üksnes 6 % struktuurireformi tugiprogrammi raames saadud projektidest kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. See osakaal on väga madal, võttes arvesse, et 55 % kõigist riigipõhistest soovitustest on otseselt või kaudselt suunatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Seepärast peab komitee kahetsusväärseks, et nad saavad osaleda struktuurireformi tugiprogrammis üksnes oma riikide valitsuste kaudu;

12.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste takistused suutlikkuse suurendamiseks ettenähtud ELi toetuse kasutamisel võivad hõlmata järgmist: vähene teadlikkus olemasolevatest võimalustest; toetuse taotlemiseks vajalike oskuste puudumine; kaasrahastamise keerukus; liigne halduskoormus ja liikmesriikide valitsuste vähene toetus;

13.

märgib, et liikmesriikidevahelised erinevused avaliku halduse kvaliteedis näivad olevat aeglaselt hägustumas (8). Komitee tõdeb, et, ELi ühtekuuluvuspoliitikas oli selles arengus oma osa iseäranis liikmesriikides, kus fondid moodustavad vähemalt poole kogu avaliku sektori investeeringutest. Komitee rõhutab, et komisjoni algatusel antav tehniline abi moodustas peaaegu poole tema vahenditest, mis olid ette nähtud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldamise suutlikkuse suurendamiseks kõigil tasanditel; (9)

14.

rõhutab, et avalik-õiguslike asutuste kvaliteet võib erineda ka riigi sees, nagu näitab Maailmapanga „Doing Business“ lähenemisviis. Komitee jagab ka Euroopa Parlamendi seisukohta, et „just mahajäänud piirkondadel on bürokraatia- ja haldusprobleemide või õigusnormide rikkumise tõttu tihti raskusi rahastamisele juurdepääsuga või selle kasutamisega [avaliku halduse reformiks], ning jagab seetõttu parlamendi lootust, et „liikmesriigid edendavad sisereforme, mis muudavad hea haldustava põhimõtte rakendamise konkreetsemaks ja kiirendavad kohtumenetlusi“; (10)

15.

rõhutab, et ebapiisava haldussuutlikkuse probleemi võimendavad mõnikord ülemäärast halduskoormust tekitavad meetmed. Sellega seoses tunneb komitee muret teenuste paketis sisalduvate ELi ettepanekute pärast, mis puudutavad Euroopa teenuste e-kaarti, teavitamise korda ja proportsionaalsuse kontrolli, samuti täiendava halduskoormuse pärast, mis tuleneb riigihankeid käsitlevatest ELi ja riiklikest õigusaktidest;

Ettepanekud meetmeteks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus

16.

rõhutab, et suutlikkuse suurendamise asjakohane rahastamine (st mitte vähem kui aastatel 2014–2020) peaks jääma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otse kättesaadavaks ühiselt hallatavate poliitikavahendite kaudu. Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et ühissätete määruse ettepaneku artiklis 32 aastateks 2021–2027 või kavandatava ERFi/Ühtekuuluvusfondi määruse artiklis 2 nähakse ette meetmed kõigis rakenduskavades, mille eesmärk on suurendada ametiasutuste ja sidusrühmade suutlikkust kõikidel tasanditel, mitte üksnes seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldamisega;

17.

juhib tähelepanu oma arvamusele kavandatud ühissätete määruse kohta aastateks 2021–2027, (11) milles tehakse ettepanek suurendada kindlasummalist tehnilist abi ERFi ja Ühtekuuluvusfondi raames (artikkel 31) 5 %-ni, ja arvamusele järgmise ERFi/Ühtekuuluvusfondi määruse kohta, (12) millega tahetakse suurendada suutlikkuse suurendamise rahastamist, pidades muu hulgas silmas vajadust viia kestliku arengu eesmärgid kohalikule tasandile, ning arvamusele Euroopa Sotsiaalfond+ kohta, (13) mille eesmärk on tuua 2020. aasta järgseks perioodiks tagasi valdkondlik eesmärk 11;

18.

rõhutab teadmiste ja heade tavade levitamise tähtsust, nagu Itaalia haldusalase tugevdamise kavad, (14) linnapeade pakt ja Interreg Europe’i piirkondadevahelise koostöö projektid. Komitee tervitab komisjoni TAIEX-REGIO Peer 2 Peer algatusi, ausameelsuse kokkuleppeid ja koostöös OECDga tehtud katsealgatust ja kutsub üles koostama tegevuskavasid, et eraldada varakult vahendeid haldussuutlikkuse suurendamiseks 2020. aasta järgsel perioodil;

19.

ettepanek luua Erasmuse programm kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajatele (15) võib olla oluline haldussuutlikkuse parandamise seisukohalt;

20.

leiab, et riikide lähetatud ekspertide programmi, riikide kutsealase arengu ekspertide programmi ja Erasmuse avaliku halduse programmi raames tuleks edendada liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste avalike teenistujate ajutist lähetamist mitmesuguste ELi institutsioonide, organite ja asutuste administratsioonidesse;

21.

rõhutab, et suutlikkuse suurendamise programmide riiklik ja piirkondlik kaasrahastamine tuleks stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi ülemmääradest välja arvata;

22.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kohustatud rakendama kestliku arengu eesmärke oma territooriumil. Selleks on oluline, et komitee toetaks eesmärki nr 17 („Partnerlus eesmärkide nimel“). Üha enam ühendatud maailmas on esmatähtis parandada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu tehnoloogiale ja teadmistele, et soodustada ideede vahetamist ja edendada avaliku sektori innovatsiooni;

Parem juhtimine ja lihtsustamine

23.

on seisukohal, et ELi pikaajaline eesmärk peaks olema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise ja haldussuutlikkuse jätkusuutilk parandamine. Komitee toonitab, et see eeldab pikaajalist kavandamist, samas aga valitseb oht, et minnakse kompromissidele liikmesriikide lühiajaliste tehnilise abi taotlustega;

24.

kordab, et linnapeade pakt on oluline vahend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetamiseks üleminekul kliimaneutraalsusele. Komitee juhib siiski tähelepanu asjaolule, et haldussuutlikkuse puudumist on nimetatud üheks peamiseks teguriks, mis takistab pakti edukamat rakendamist ning iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust saada kasu energiatõhusa renoveerimise projektide soodsatest rahastamistingimustest;

25.

rõhutab vajadust olemasolevate ELi rahastatavate suutlikkuse suurendamise vahendite koordineerimise ja koostoime järele, samuti on vajalik selliste vahendite läbipaistev ja õigeaegne jälgimine ja hindamine. Seoses sellega kordab komitee oma soovitust, (16) et komisjon koostaks ühtsed suutlikkuse suurendamise suunised, mida kohaldataks kõigile asjaomastele ELi programmidele;

26.

peab kahetsusväärseks, et vahendite haldamise edasiseks lihtsustamiseks tehtud jõupingutustega ei ole suudetud saavutada oodatud tulemusi. See on väga tõsine takistus, mis kahjustab vahendusasutuste ja iseäranis abisaajate suutlikkust. Hiljutiste uuringute kohaselt moodustavad halduskulud Euroopa Regionaalarengu Fondi puhul 3 % programmi keskmistest kuludest ja Ühtekuuluvusfondi puhul 2,2 %;

27.

rõhutab, et iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi, riigiaruannetesse ja riiklikesse reformikavadesse tuleks lisada peatükid suutlikkuse suurendamise kohta kõigil valitsustasanditel. Vajaduste ja asjaomaste suutlikkuse suurendamise meetmete hindamine kõigil valitsustasanditel muudaks riiklikud reformikavad strateegilise koordineerimise vahendiks. Komitee ühineb Euroopa Parlamendi ettepanekuga lisada iga-aastasele majanduskasvu analüüsile uuesti avalikku haldust ja juhtimist käsitlev peatükk; (17)

28.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste või nende riiklike organisatsioonide otsene struktureeritud osalemine Euroopa poolaastas partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise alusel võimaldaks neil aidata hinnata suutlikkuse suurendamise vajadusi ja kehtestada pikaajalised eesmärgid ja meetmed, et tugevdada nende isevastutust ja julgustada meetmete võtmist. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused või nende riiklikud organisatsioonid peaksid olema kaasatud Euroopa poolaastasse täieõiguslike partneritena õiguslikult siduva Euroopa käitumisjuhendi kaudu, (18) mis on veelgi olulisem nüüd, kus poolaasta raames antakse suuniseid ühtekuuluvuspoliitika kavandamiseks (19) riigiaruannete lisa D kaudu. See võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel anda poolaasta tsükli raames oma panuse ELi meetmete edukasse kohandamisse tegelikele piirkondlikele erinevustele ja spetsiifilistele probleemidele;

29.

võttes arvesse Euroopa Komisjoni lihtsustamisettepanekuid järgmiseks perioodiks (2021–2027) ja seoses ühtekuuluvuspoliitika rakendamisega erinevate ELi rahastamisallikate kombineerimise kaudu, on väga vajalik integreeritud lähenemisviis ühise kavandamise vormis hõlbustada seega kasutada erinevaid vahendeid, nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud (ITI) ja kogukonna juhitud kohalik areng (CLLD), millega kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused otsustamise ja rakendamise protsessi;

30.

jagab Euroopa Parlamendi muret, mille kohaselt „komisjonil ei ole avaliku halduse jaoks standardset ja ühist hindamisraamistikku ega süstemaatilise andmekogumise meetodit“ ning palub Euroopa Komisjonil need vahendid välja töötada;

31.

soovitab, et uus reformide tugiprogramm oleks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele vahetult kättesaadav ja keskenduks enam avaliku halduse kvaliteedi parandamisele ja suutlikkuse suurendamisele kõigil valitsustasanditel. Komitee juhib tähelepanu oma soovitustele, et reformide tugiprogrammi haldamine peaks põhinema partnerlusel ja mitmetasandilisel valitsemisel (20). Komitee palub, et reformide tugiprogrammiks ettenähtud rahastamisvahendite üks osa läheks projektidele, mida on taotlenud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Komitee soovitab, et nii kaua, kui üksnes liikmesriikidel on juurdepääs struktuurireformi tugiteenustele kontaktpunktide kaudu riigi tasandil, tuleks jätkuvalt julgustada ja jälgida kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt laekuvaid taotlusi;

32.

rõhutab digiteerimise ja e-valitsuse, sh piirkondlike digikeskuste ja avatud andmeplatvormide tähtsust, ning jagab Euroopa Parlamendi seisukohta, et vaja on „edendada haldusasutustes uuenduslikke protsesse, mis soodustavad paremat ühenduvust, digiteerimist ning […] digitaalteenuste paremat kvaliteeti“ (21).

---

(1)  Lisaks paljud muud, nt kestliku arengu eesmärgid, keskkonnaalane tegevusprogramm, arukad külad, makropiirkondlikud strateegiad, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, programm „Erasmus+“, digitaalse Euroopa programm (koos selle digikeskustega), aruka spetsialiseerumise strateegiad, jõupingutuste jagamine, LULUCFi määrus, Varjupaiga- ja Rändefond, tehisintellekt Euroopa huvides, sinine majandus, kliimamuutusi käsitleva Pariisi kokkuleppe täielik rakendamine riigi tasandil.

(2)  https://memportal.cor.europa.eu/Handlers/ViewDoc.ashx?doc=COR-2019-03856-00-00-RES-TRA-ET.docx

(3)  Komitee riigipõhiste soovituste territoriaalne analüüs

(https://portal.cor.europa.eu/europe2020/Pages/welcome.aspx#).

(4)  Vt Euroopa Regioonide Komitee tellitud uuring kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse, struktuurireformide võimaluste ja väljakutsete ning Euroopa majandusjuhtimise tõhustamise kohta (https://portal.cor.europa.eu/europe2020/Documents/publi-file/AdminCapacity/AdminCapacity.pdf), samuti Euroopa Parlamendi uuring selle kohta, kuidas kasutatakse ELi eelarvet avaliku sektori reformide edendamiseks (http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/572696/IPOL_STU(2016)572696_EN.pdf).

(5)  https://eiah.eib.org/index.

(6)  Euroopa Regioonide Komitee tellitud uuring kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse, struktuurireformide võimaluste ja väljakutsete ning Euroopa majandusjuhtimise tõhustamise kohta, 2018 (https://cor.europa.eu/en/engage/studies/Documents/Administrative-capacity/AdminCapacity.pdf)

(7)  Vt joonealuses märkuses 11 nimetatud dokumendid.

(8)  Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse hiljutise ülevaate kohaselt olid idapoolsed piirkonnad 2017. aasta valitsemise kvaliteedi Euroopa indeksi alusel teinud märkimisväärseid samme paremuse poole võrreldes varasemate aastatega, samas kui mõned lõunapoolsed piirkonnad näitasid languse märke (http://www.europarl.europa.eu/thinktank/en/document.html?reference=EPRS_BRI(2018)628244).

(9)  Need algatused on esitatud komisjoni ühtekuuluvuspoliitika veebilehe selles konkreetses jaoks https://ec.europa.eu/regional_policy/en/policy/how/improving-investment/.

(10)  http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=P8-TA-2019-0012&format=XML&language=ET.

(11)  Vastu võetud 5.12.2018 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-03593-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(12)  Vastu võetud 5.12.2018 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-03594-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(13)  Vastu võetud 5.12.2018 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-03597-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(14)  http://www.pra.gov.it/cosa-sono/.

(15)  Vastu võetud 31.1.2018 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2017-01298-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(16)  Arvamus struktuurireformi tugiprogrammi kohta ajavahemikuks 2017–2020, vastu võetud 7.4.2016 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2016-01214-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(17)  Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsioon hinnangu kohta, mis käsitleb ELi eelarve kasutamist avaliku sektori reformimiseks, https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0012_ET.html.

(18)  Arvamus „Euroopa poolaasta juhtimise parandamine: käitumisjuhend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks“, vastu võetud 11.5.2017 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2016-05386-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(19)  Arvamus „Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika: struktuurireformide kooskõlastamine pikaajaliste investeeringutega“, vastu võetud 10.4.2019 (https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-05504-00-00-ac-tra-et.docx/content).

(20)  Arvamus „Reformide tugiprogramm ja Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend“, vastu võetud 5.12.2018.

(https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-03764-00-00-ac-tra-et.docx/content)

(21)  Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsioon hinnangu kohta, mis käsitleb ELi eelarve kasutamist avaliku sektori reformimiseks, http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0012_ET.html.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Linnapeade pakt pärast 2020. aastat“

(2020/C 79/06)

Raportöör

:

Benedetta BRIGHENTI (IT/PES), Castelnuovo Rangone (Modena provints) volikogu liige

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Linnapeade pakti tähtsus Euroopa kliimapoliitikas

1.

rõhutab, et peamiste rahvusvaheliste kliimamuutusi käsitlevate uuringute (1) kohaselt tuleb äärmiselt kiiresti rakendada jõulist kliimapoliitikat ning ka Euroopa avalik arvamus näitab selles osas üles üha suuremat muret. Seepärast ootab komitee huviga Euroopa Komisjoni uue koosseisu ettepanekuid Euroopa rohelise kokkuleppe ja Euroopa kliimaseaduse kohta ning kutsub Euroopa Komisjoni ja kõiki liikmesriike üles tunnistama linnapeade pakti ühe peamise vahendina, mille abil kliimaprobleemidele reageerida ning suunata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üleminekul kliimaneutraalsusele ja kohanemisel kliimamuutustega vastavalt Pariisi kokkuleppega võetud kohustustele ja 2050. aasta pikaajalisele strateegiale (2). Pakt võib olla oluline täiendus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisel lõimitud riiklikesse energia- ja kliimakavadesse;

2.

tuletab meelde, et pakt ühendab edasipüüdlikumate eesmärkidega linnu, kellel on laialdased kogemused kohaliku tasandi kliimapoliitikaga ja kelle eesmärgid on sageli kõrgemad asjaomase liikmesriigi standarditest. Seepärast peaksid liikmesriigid pidama paktile allakirjutanuid ja koordineerijaid eelistatud partneriteks, kui nad töötavad selle nimel, et kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade koostamisse;

3.

kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama linnapeade paktis jõulisemalt 2050. aasta sihtmärki ja kaaluma algatuse ulatuse laiendamist, et paremini reageerida valdkonnaülestele probleemidele ja võimalustele, mida kliimaneutraalsus toob kaasa kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, lisades uued valikulised valdkonnad, nagu tööstus, põllumajandus ja metsamajandus, ning uued keskkonnaküsimused, nagu õhukvaliteet, ringmajandus, elurikkus, biokultuuriline mitmekesisus ja looduslikud CO2 sidujad, et toetada kõige kaugemale jõudnud omavalitsuste sihte. Uute valdkondade lisamisel peaks rohkem keskenduma tegevuskavale ning vältima paktile allakirjutanute jaoks uute aruandlus- ja järelevalvekohustuste tekitamist. Samas on vaja toetada ka muid kliimamuutuste ja keskkonnaalase koostöö meetmeid, millega tegelevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba mitmes liikmesriigis, ning edendada nende integreerimist linnapeade pakti. Kui neil kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on asjakohane võime anda panus kohaliku tasandi tegevusse, tuleb neid nõuetekohaselt tunnustada ja toetada;

4.

kordab oma üleskutset, et Euroopa Komisjon tunnustaks jõulisemalt Euroopa Regioonide Komitee strateegilist rolli linnapeade pakti juhtimises, sealhulgas selle ülemaailmsetes aspektides. Seejuures peab algatus jääma täielikult ustavaks oma Euroopa juurtele, reageerima jätkuvalt ELi linnade vajadustele ja soodustama sama ajal kliimameetmeid kogu maailmas;

5.

väljendab heameelt roheliste linnade leppe algatuse üle ja kutsub Euroopa Komisjoni üles seda kasutama, et uurida edasi võimalust lisada linnapeade pakti protokolli uusi keskkonnaküsimusi, nagu õhukvaliteet, elurikkus, mürareostus ja ringmajandus. Uute valdkondade lisamine ei tohiks allakirjutanute jaoks kaasa tuua keerukamaid miinimumnõudeid, vaid võiks pigem anda neile võimaluse järk-järgult tegeleda uute aspektidega ning käsitleda kliimamuutuste leevendamise, nendega kohanemise ja energiaalase ülemineku probleeme horisontaalsemalt ja terviklikumalt, kasutades ära koostoimet;

6.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kestlik areng peab lähtuma ÜRO kestliku arengu eesmärkidest (3). Seepärast leiab komitee, et linnapeade pakt tuleks kindlalt integreerida kestliku arengu eesmärkide raamistikku ja seda tuleks pidada üheks peamiseks vahendiks kõnealuste eesmärkide rakendamise jälgimisel kohalikul tasandil. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles lisama linnapeade pakti metoodikasse sideme kestliku arengu eesmärkidega, lihtsalt sidudes iga pakti meetme asjaomase kestliku arengu eesmärgiga;

7.

toetab linnapeade pakti laiendamist ülemaailmseks ja jõupingutust luua sidus võrdlusraamistik ning peab ülemaailmset kokkulepet oluliseks diplomaatiliseks vahendiks dialoogi pidamisel kolmandate riikidega. Samuti tunnistab komitee selle väga olulist rolli selles, et ELi jõupingutusi ei õõnestaks välisriikide kliimaalaste sihtide puudumine. Komitee hoiatab siiski, et pakti võrdlusraamistiku ühtlustamine ülemaailmsel tasandil ei tohiks tekitada vastuolu ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajaduste ja tavadega, ohustades pakti edu tulevikus;

8.

tervitab Euroopa Komisjoni mitmesuguseid alt üles suunatud algatusi linnadele ja piirkondadele, nagu üleminekujärgus söekaevanduspiirkondade platvorm, energiasektori aruka spetsialiseerumise platvorm (S3PEnergy), ELi saarte puhta energia programm, arukate linnade ja kogukondade algatus, rohelise pealinna algatus jt. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kasutama ELi linnade ühtse kontaktpunkti kaudu juba läbiviidud kaardistamist (4) ja uurima põhjalikult nende algatuste eesmärki ja rolli ning iseäranis nende võimalikku koostoimet linnapeade paktiga, et liikuda võimalikult kasutajasõbraliku ülesehituse poole. Asjaomane lähenemisviis aitaks luua eri algatuste jaoks selge ja sidusa raamistiku, mis on seotud kestliku arengu eesmärkidega, ohustamata seejuures nende omadusi ja iseärasusi;

9.

tuletab liikmesriikidele meelde, et riiklike kliima- ja energiakavade väljatöötamisel tuleks konsulteerida riigi tasandist madalamate tasanditega, ning kutsub liikmesriike üles võtma kavade ja 2050. aasta pikaajaliste strateegiate koostamisel, läbivaatamisel ja rakendamisel arvesse linnapeade pakti kogukonna ja ELi enam kui 400 energiaagentuuri kogemusi ja tagasisidet. Paljud neist energiaagentuuridest on linnapeade pakti koordineerijad või toetajad ning vastutavad piirkondliku energiaplaneerimise eest;

Linnapeade pakti juhtimine

10.

väljendab taas toetust piirkondlikult ja kohalikult kindlaks määratud panuste süsteemile kui viisile, kuidas ametlikult tunnustada, jälgida ja julgustada kogu maailmas linnu, kohalikke omavalitsusi ja piirkondi, kes vähendavad CO2 heiteid. Komitee soovib koostööd Euroopa Komisjoniga, et uurida, kuidas võiksid säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavad või samaväärsed kavad toimida piirkondlikult ja kohalikult kindlaks määratud panustena, pakkudes ÜRO Pariisi kliimakokkuleppesse kohaliku panuse;

11.

tuletab meelde, et linnapeade pakt on aastate jooksul kasvanud ja arenenud, tulemaks toime ka põhjalikult muutuva keskkonnaga. On äärmiselt oluline korraldada pakti struktuur ümber, et täita praegused ja tulevased ootused. Seepärast juhib komitee tähelepanu strateegilisele rollile, mida ta ise võib täita, pakkudes Euroopa Komisjonile pideva kahesuunalise teabevahetuskanali kohalike ja piirkondlike kogukondadega. Selle tagamiseks palub komitee Euroopa Komisjonil muuta Euroopa Regioonide Komitee roll Euroopa linnapeade paktis selgemalt ametlikuks, sealhulgas komitee kaasamise kaudu kontrolliasutustesse ja algatuse juhtimisse;

12.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema koostööd linnapeade pakti büroo ja Euroopa Regioonide Komiteega, et lisada linnapeade pakt või sarnased kohalikku ja piirkondlikku tasandit kaasavad riiklikud ja piirkondlikud algatused, kui need on sobivad, riiklikesse raamistikesse, eelkõige riiklikesse energia- ja kliimakavadesse ja 2050. aastani ulatuvatesse riiklikesse pikaajalistesse strateegiatesse. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles looma linnapeade pakti eksperdirühma, kuhu kuuluksid liikmesriikide koordineerimisasutuste esindajad, komitee saadikud, linnapeade pakti büroo, Euroopa Komisjoni ja Teadusuuringute Ühiskeskuse esindajad ning teised eksperdid, sh muude kliima- ja keskkonnaalase koostöö algatuste esindajad, et arutada korrapäraselt linnapeade pakti rakendamise probleeme ja võimalusi eri riikides, muu hulgas seoses teiste kohapeal juba käimasolevate samalaadsete algatustega;

13.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles tugevdama riiklikku strateegiat, eelkõige riiklike ja piirkondlike koordineerijate ja toetajate rolli. Piirkondlikel koordineerijatel peaks olema suurem mandaat ja nende tegevust peaks toetama tehniliselt ja rahaliselt Euroopa Komisjon, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest saadava asjakohase rahastamise kaudu. See peaks võimaldama koordineerijatel pakkuda eelkõige väikestele kohalikele omavalitsustele juurdepääsu tehnilisele abile. Sellega seoses kutsub komitee korraldusasutusi üles tunnistama paktiga seotud meetmete otsustavat rolli oma territooriumil kliima-, energia- ja keskkonnaprobleemide lahendamisel ning palub neil võtta neid meetmeid arvesse järgmise programmitöö perioodi kavandamistöös;

14.

rõhutab, et riiklike ja eriti piirkondlike koordineerijate võrgustiku tugevdamine on strateegilise tähtsusega, et säilitada pakti asjakohasus ja olulisus vahendina, millega toetada riikliku ja piirkondliku poliitika rakendamist ja järelevalvet ning tutvustada häid tavasid. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles eraldama linnapeade paktile piisavad vahendid, et kooskõlastada riiklike partnerite tööd ja pakkuda neile tehnilist abi, ning nägema ette paralleelsed mehhanismid riikliku koordineerimistegevuse rahaliseks toetamiseks;

15.

tuletab meelde, et linnapeade pakti piirkondlikel koordineerijatel on otsustavalt tähtis roll allakirjutanud väikeste ja keskmise suurusega omavalitsuste toetamisel nende esialgses kavandamisetapis ning meetmete kogumisel, rakendamisel ja järelevalves. Lisaks tuletab komitee meelde olulist osa, mida täidavad toetajad – toetavad organisatsioonid, kes hõlbustavad paktiga ühinemist, täites vahendajarolli ja juhtides selle propageerimist. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles toetama koordineerijaid ja väärtustama toetajate osa, et tagada nende rolli jätkusuutlikkus pikas perspektiivis;

16.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et komitee oleks esindatud Euroopa pakti poliitilises juhatuses, tagades tugevama sideme pakti ELi tasandi haldamise ja pakti saadikute vahel, et anda algatusele poliitilist toetust, edendada pakti ja hõlbustada dialoogi riiklike asutustega. Seega võtab komitee endale kohustuse tagada vajalikud vahendid, et linnapeade pakti saadikute võrgustik oleks tihedas koostöös Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürooga üha aktiivsem ja tulemuslikum;

17.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema üldsusele kättesaadavaks linnapeade pakti geograafiliste viidetega andmed, mis võiksid toetada ELi kliimaneutraalsuse vaatluskeskuse loomist ning anda panuse linnaandmete platvormi (5) ja kütteostuvõimetuse jälgimiskeskusse, mis peaks koguma eristatud andmeid vähemalt NUTS2-tasandil;

18.

kutsub samal ajal kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles kasutama linnapeade pakti võimalusena tugevdada oma administratsiooni suutlikkust ja koolitada oma ametnikke, vältides allhanketeenuste ülemäärast kasutamist, mis võiks kahjustada administratsiooni suutlikkust rakendada ja ajakohastada säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavu;

19.

kutsub ELi Teadusuuringute Ühiskeskust üles looma tihedamad sidemed linnapeade pakti piirkondlike koordineerijatega ning pakkuma neile andmete kogumisel ja analüüsimisel tehnilist ja teaduslikku tuge ning andma omavalitsustele piisavat tehnilist abi säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade rakendamiseks, rahaliste vahendite leidmiseks ja osalusprotsesside loomiseks;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni, Teadusuuringute Ühiskeskust ja linnapeade pakti bürood üles jätkama tööd lihtsama, stabiilse järelevalveraamistiku loomise nimel, millega välditakse vajadust pideva koolituse ja ajakohastamise järele, ent mis tagab samas vajaliku paindlikkuse, et reageerida muutuvale poliitilisele keskkonnale. Komitee rõhutab, et järelevalvenõuded, mis on küll olulised pakti süsteemi toimimise ja usaldusväärsuse seisukohast, ei tohiks takistada kohalikke ja eelkõige väiksemaid omavalitsusi ühinemast paktiga ja kasutamast selle potentsiaali jõuliste meetmete edendamiseks. Sellega seoses palub komitee ka uurida seda, kuidas järelevalvet ennast oleks võimalik nii teabevahetuse kui ka menetluse seisukohast paremini kasutada, et soodustada võimalikult suurt osalemist võrgustikus;

21.

soovitab kaaluda ka võimalust luua temaatilised võrgustikud sarnaste omadustega või sarnaste probleemidega silmitsi seisvate pakti allkirjastajate vahel, näiteks nende suuruse, geograafilise asendi või sotsiaalse või majandusliku olukorra alusel;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles edendama säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavades meetmeid, eelkõige kliimamuutustega kohanemise valdkonnas, mis ületavad munitsipaal-, piirkondlikke ja riiklikke halduspiire, et soodustada koostööd haprates keskkonnatingimustes;

23.

kutsub Euroopa Komisjoni ja Teadusuuringute Ühiskeskust üles vaatama piirkondlike koordineerijate ja toetajate toetusel uuesti läbi säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade hindamise menetlus, et muuta see kiiremaks ja pakkuda kasutajasõbralikumaid suuniseid, mis oleksid suunatud poliitiliste otsuste tegemisele. Tuleks teha jõupingutusi, et vähendada haldusmenetlusi, ühtlustada aruandluskohustusi ja parandada andmete kasutamist;

24.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles kasutama alati kõige lihtsamat, ajakohasemat ja mõjukat keelt ja väljendusviisi, et linnapeade pakti ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kliima- ja keskkonnaküsimustes rakendatavaid teisi koostöövorme tunnustataks kestliku arengu kaubamärgina ja tipptasemel kliimameetmete tagajana, kui sellega saavutatakse teatavaid tulemusi;

Kaasav üleminek kliimaneutraalsusele

25.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood edendama meetmeid, millega aidata neid piirkondi, kellel oma tahtest sõltumatutel põhjustel on raske täita linnapeade pakti allkirjastamisega endale võetud eesmärke;

26.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles veelgi tõhustama allakirjutanute koolitamist ja kurssi viimist, püüdes ületada keelebarjääre nii palju kui võimalik. Komitee tuletab meelde, et eritähelepanu tuleks pöörata kliimamuutustega kohanemisele ja energiaostuvõimetusele, mis on endiselt suhteliselt uued teemad ja seetõttu enamiku allakirjutanute jaoks eriti probleemsed;

27.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles veelgi tugevdama kohaliku tasandi ekspertide rühma (praktikute grupp) (6) ja muutma seda läbipaistvamaks, avaldades selle koosseisu. Selline rühm on oluline vahend, et linnapeade pakti otsuste tegemise protsessis järgitaks alt üles loogikat ning võetaks nõuetekohaselt arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadusi. Euroopa Komisjon võiks kaaluda ekspertidele suunatud kõrgetasemelise koolituse korraldamist praeguste koosolekute kõrval ja neid täiendades. Selliseid koolitustegevusi, mis keskenduksid eelkõige väikeste kogukondade spetsialistide abistamisele, võiks korraldada linnapeade pakti akadeemilisse vahendusrühma (akadeemia nurk) kuuluvate akadeemiliste ringkondade toetusel;

28.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles arendama edasi akadeemilise vahendaja rolli, mille eesmärk on luua sidemed akadeemiliste ja teadusasutuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Komitee tuletab meelde, et need sidemed on ülitähtsad, et arendada teadmisi ja pädevusi, mis on vajalikud ümberkorraldusteks. Samuti tuleb rohkem toetada nii teadusuuringuid kui ka muid uuringuid ning levitada uuringute tulemusi linnapeade pakti kogukonnas laiemalt;

29.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles veelgi edendama ja levitama häid tavasid madalate kuludega seotud meetmete rakendamiseks, näiteks kehtestades kestlikkuse kriteeriumid omavalitsuse olemasolevas või kavandatud tegevuses, mis väga sageli ei nõua uusi rahastamisallikaid, vaid üksnes olemasolevate vahendite paremat jaotamist. Komitee tuletab seejuures meelde, kui oluline on süstemaatiliselt kasutada keskkonnahoidlikke ja jätkusuutlikke riigihankeid. Töötajate aja ja seotud kulude prognooside koostamise suunised oleksid kasulikud ka selleks, et suurendada osalust ja poliitilist järelevalvet;

30.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama rohkem tähelepanu sotsiaalsele aspektile, alustades energiaostuvõimetusest, kuid hõlmates ka tervist, kliimamuutustega seotud haavatavust, riskijuhtimist ja elukvaliteeti;

31.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles tugevdama kõikide tasandite koolide ja hariduskeskuste kaasamist säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade arendamise, rakendamise ja läbivaatamise protsessi. See on väga oluline ka pikaajaliste käitumismuutuste loomiseks, mis on vajalikud, et tagada tõhus üleminek kliimaneutraalsusele, nagu on ka rõhutatud 2050. aasta pikaajalises strateegias;

32.

kinnitab, et äärmiselt oluline on kohaldada viie osalejaga lähenemisviisi, et luua tõhusad ja tulevikukindlad tegevuskavad, mille abil on võimalik juhtida vajalikku keerulist üleminekut. See eeldab avaliku halduse, tööstuse, akadeemiliste ringkondade, vabaühenduste ja kodanike kaasamist. Komitee kutsub seepärast Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles tugevdama erasektori, muude kui kohalike avalik-õiguslike asutuste (tervishoiuasutused, uurimisasutused jne), mittetulundusühingute ja kodanikuühiskonna ametlikku rolli säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade arendamisel ja rakendamisel;

Süstemaatiline planeerimine asjakohaste rahastamisvahendite toetusel

33.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles esitama ettepanekuid meetmete kohta, millega edendada tihedamat seotust planeerimistegevusega kohalikul ja piirkondlikul tasandil, alustades säästva liikuvuse kavadest ja linnaplaneerimisest. Seejuures tuletab komitee meelde, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hiljutises aruandes kliimamuutuste ja mulla kohta (7) rõhutatakse ka maakasutuse poliitika otsustavat rolli võitluses kliimamuutuste vastu. Samuti tuletab komitee meelde, et säästva energia ja kliimameetmete tegevuskava peaks muutuma kohalike omavalitsuste jaoks toimivaks, paindlikuks ja dünaamiliseks vahendiks, mis on tihedalt seotud teiste kavade ja programmidega;

34.

palub Euroopa Komisjonil meeles pidada, et kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine on suures osas kohaliku tasandi vastutusalas. Seda asjaolu tuleb arvesse võtta, et omistada riikide rahastamissüsteemides säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavadele vajalik tähtsus;

35.

kutsub Euroopa Komisjoni ja linnapeade pakti bürood üles tõhustama oma nägemust säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavast kui terviklikust poliitilisest dokumendist, mis lisatakse horisontaalselt kohaliku omavalitsuse üldisesse planeerimisse, võttes arvesse erinevaid kohalikke vajadusi. Iga meede peaks viitama konkreetsetele kavadele ja vahenditele, mis on omavalitsuses juba olemas. Samuti võiks energia ja kliimameetmete tegevuskavades seada kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed kriteeriumid, et toetada omavalitsuse planeerimist ja otsustusprotsessi linnapeade pakti eesmärkide saavutamisel;

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tunnustama ja premeerima allakirjutanute, koordineerijate ja toetajate jõupingutusi ELi kõige asjakohasemate rahastamisvahenditega. Liikmesriike tuleks julgustada sama tegema, et tagada riiklike kliima- ja energiakavade nõuetekohane rakendamine;

37.

kutsub Euroopa Komisjoni üles andma piirkondadele – kes on mitmetasandilise valitsemise süsteemis olulised – suurema rolli. Seejuures palub komitee komisjonil võtta kasutusele stiimulid, nagu koormuse jagamine, et julgustada piirkondi saavutama CO2 heite vähendamise eesmärgid. Lisaks on komitee seisukohal, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid peaksid hõlmama mehhanisme piirkondlike koordineerijate töö toetamiseks;

38.

on veendunud, et säästva energia ja kliimameetmete tegevuskava või samaväärse energia- ja kliimakava olemasolu tuleks teha kõigis asjakohastes rahastamisprogrammides (linnarahastu, programm „Euroopa horisont“, programm „Life“ jne) osalemise eeltingimuseks;

39.

tuletab meelde, et kliimaga seotud tegevuskavade valdkonnaülene olemus võib muuta paljud meetmed abikõlblikuks maaelu arengule ja merendusküsimustele suunatud ELi fondide raames. Komitee innustab seetõttu pakti koordineerijaid seda võimalust edasi uurima ja linnapeade pakti bürood selles osas suuniseid andma;

40.

kutsub Euroopa Parlamenti üles uurima koostöövõimalusi komitee ja selle liikmetega komitee linnapeade pakti saadikute projekti raames, et suurendada paktile antava poliitilise toetuse ulatust ja nähtavust;

41.

kutsub Euroopa Komisjoni üles andma piirkondadele selged suunised, töötama kõiki asjaomaseid peadirektoraate kaasates välja suunised selle kohta, kuidas toetada säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavade rakendamist Euroopa Regionaalarengu Fondi piirkondlike rakenduskavade ja Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, tutvustama häid tavasid ja seadma ametisse spetsialiste kohalike omavalitsuste toetamiseks;

42.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles tugevdama veelgi suhtlust linnapeade pakti kogukonnaga, et tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust kasutada parimal viisil ära Euroopa Investeerimispanga vahendeid, pöörates eritähelepanu väikeste ja keskmise suurusega kohalike omavalitsuste toetamise vahendite väljatöötamisele;

43.

väljendab heameelt Euroopa investeerimisnõustamise keskuse (8) loomise üle, mis on vastus suurele vajadusele toetada ja juhendada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rahastamisvõimaluste valdkonnas. Komitee märgib siiski, et siiani näib sel vahendil olevat kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele vaid piiratud mõju. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles uurima selle põhjusi ning looma suuremat koostoimet selle vahendi ja alt üles suunatud algatuste vahel, eelkõige linnapeade paktiga. Komitee kinnitab valmisolekut toetada Euroopa Komisjoni, et seda vahendit veelgi edendada ja uurida võimalusi see toimivamaks muuta.

---

(1)  https://www.ipcc.ch/2018/10/08/summary-for-policymakers-of-ipcc-special-report-on-global-warming-of-1-5c-approved-by-governments/

(2)  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52018DC0773

(3)  https://www.un.org/sustainabledevelopment/.

(4)  https://ec.europa.eu/info/eu-regional-and-urban-development/topics/cities-and-urban-development_en

(5)  https://urban.jrc.ec.europa.eu/#/en

(6)  https://www.linnapeadepakt.eu/tutvustus/kogukonna-toetamine/töörühm.html

(7)  IPCC Special Report on Climate Change and Land.

(8)  https://eiah.eib.org/about/initiative-urbis.htm

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Platvormitöö – kohalikud ja piirkondlikud regulatiivsed probleemid“

(2020/C 79/07)

Raportöör

:

Dimitrios BIRMPAS (EL/PES), Aigaleo linnavolikogu liige

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatavad märkused

1.

rõhutab, et digiplatvormidel põhinev majandus on juba praegu Euroopa majanduse lahutamatu osa ning selle majanduslik ja sotsiaalne tähtsus kasvab tulevikus märkimisväärselt;

2.

märgib, et Euroopa Komisjon on kirjeldanud platvormimajandust kui ärimudelit, kus tegevust hõlbustavad koostööplatvormid (1). Sama dokumendi kohaselt loovad koostööplatvormid avatud kauplemisvõimaluse selliste kaupade või teenuste ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud. Koostöömajandus hõlmab kolme liiki osalisi: i) teenuseosutajad, kes jagavad varasid, vahendeid, aega ja/või oskusi; need võivad olla nii eraisikud, kes vahetevahel osutavad teenuseid, kui ka kutselised teenuseosutajad; ii) nende teenuste kasutajad; iii) vahendajad, kes ühendavad veebiplatvormi abil teenuseosutajad kasutajatega ja hõlbustavad nendevahelist kauplemist („koostööplatvormid“);

3.

toob samuti välja, et OECD defineerib platvormi digitaalse teenusena, mis hõlbustab suhtlust kahe või enama eraldiseisva kuid omavahel seotud kasutajate rühma vahel (kas ettevõtted või üksikisikud), kes suhtlevad omavahel kõnealuse internetiteenuse kaudu; (2)

4.

märgib, et digiplatvormide kasutamine mis tahes majandustegevuse koordineerimiseks on tänu interneti kiirele levikule kasvuteel;

5.

tõdeb, et digitaalse platvormitöö kasvu võib selgitada asjaoluga, et see pakub nii tööandjatele kui ka töötajatele mitmeid eeliseid, sest vaja on paindlikku tööturgu. Eurofoundi (3) kohaselt loob platvormitöö tööturul ka mitmeid võimalusi, näiteks lihtsustab juurdepääsu tööturule, pakub lisasissetulekuallikat, ergutab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, muudab tööaja paindlikumaks ja hoiab ära töötajate diskrimineerimise päritolu, puude või geograafilise asukoha alusel. Lisaks tõstis Teadusuuringute Ühiskeskus esile, (4) et paljud platvormitöötajad on haavatavatest tööotsijate rühmadest (noored, naised, ääremaa elanikud), mistõttu võib platvormitöö positiivselt mõjutada nende integreerimist tööturule ja hõlbustada üleminekut stabiilsematele tööhõivevormidele, kui kehtestatakse asjakohased meetmed inimväärsete töötingimuste tagamiseks;

6.

tõdeb, et digitaalsete tööplatvormide kiire levik viimastel aastatel on tõstatanud mitmeid küsimusi seoses töö ümberkorraldamisega nende platvormide ellukutsumise tulemusena ning sellest tõusva kasuga, aga ka sellega seonduvate riskidega;

7.

märgib, et Eurofoundi (5) andmetel on platvormitöötajad oma spetsiifilise, konkreetsest vajadusest lähtuva töökorralduse tõttu töötajate õiguste ja sotsiaalkaitse taseme, töötingimuste või tööhõive stabiilsuse osas ebakindlamas olukorras;

8.

leiab, et vaja on luua terviklik raamistik, mis tagaks kõigi töötajate sotsiaalkaitse ja sotsiaalsed õigused (alates töötervishoiust ja -ohutusest kuni elukestva õppe võimalusteni), et luua platvormimajandusele ja veebivälisele tavamajandusele võrdsed tingimused, nii et kõigil asjaosalistel oleksid samad õigused ja kohustused;

9.

rõhutab, et fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtja (mõnikord nimetatud ka näiliseks füüsilisest isikust ettevõtjaks) puhul peetakse silmas isikut, kes on liigitatud füüsilisest isikust ettevõtjaks, kuid kes sisuliselt on palgatöötaja. Kaotada tuleb töötajate tahtlik valesti klassifitseerimine, millega tööandjad püüavad vältida tööhõive-eeskirju, maksukohustusi ja töötajate esindatust, lükkavad riskid töötajate õlule ja/või saavutavad konkurentsieelise;

10.

kinnitab veel kord, et kõigi töötajate õigus õiglasele ja võrdsele kohtlemisele töötingimuste osas, juurdepääs sotsiaalkaitsele ja koolitusele – olenemata töösuhte liigist ja kestusest – ning õigus õiglasele palgale, mis tagab inimväärse elatustaseme, on sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste sambas, (6) mida üksmeelselt toetavad kõik ELi liikmesriigid;

11.

viitab probleemidele, millega kollektiivse esindatuse valdkonnas puutuvad kokku nn üksikettevõtjad ning juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalpartnerite ees seisev suurim probleem on mitteametliku sektori töötajateni jõudmine; (7) kutsub seepärast üles võtma meetmeid sotsiaaldialoogi edendamiseks ja lihtsustamiseks kõnealuses tööturu sektoris;

12.

väidab, et ühine Euroopa algatus digiplatvormide töö reguleerimiseks peaks tagama liikmesriikide koordineeritud vastuse õiguslikele probleemidele, mis tulenevad tööturul toimuvatest tehnoloogilistest muutustest; on teadlik kutsealase abi, teadmiste hankimise ja õppe võimalustest, millele annavad juurdepääsu uued tehnoloogiad, näiteks tehisintellekt; rõhutab lisaks vajadust käsitleda asjakohaselt uute tehnoloogiate negatiivset mõju platvormitöötajatele, kuna selliste tehnoloogiate, sealhulgas tehisintellekti kasutamine üha kasvab, sõltuvad töötajad tihti suurel määral tehisintellekti algoritmide alusel langetatud otsustest;

13.

ühineb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) üleskutsega kehtestada rahvusvaheline juhtimissüsteem, mille kohaselt peavad platvormide omanikud pidama kinni teatavatest miinimumõigustest ja -kaitsest ning reguleerima andmete ja algoritmilise vastutuse kasutamist töömaailmas. See tegeleks küsimustega, mis on seotud platvormide töötajate kollektiivse esindatuse ja tehisintellektiga, nõudes inimjuhitavuse põhimõtte kohaldamist, et tagada tööd mõjutavate lõplike otsuste langetamine inimeste poolt (8). Komitee tervitab ka riikliku ja kohaliku tasandi algatusi, (9) samuti platvormipõhiseid algatusi rahvalt tellimise ja rahvatöö käitumisjuhendi juurutamiseks;

14.

jagab 24. oktoobril 2019 toimunud tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu järeldustes väljendatud vajadust tugevdada tööinstitutsioone, eriti tööhaldust ja -inspektsiooni, ning edendada rahvusvaheliste tööstandardite tõhusat rakendamist kõikide töötajate, sealhulgas uutes töövormides osalevate inimeste kaitseks, ning üleminekut varimajanduselt ametlikule majandusel (10). Lisaks nõustub, et peab „tagama eraelu puutumatuse ja isikuandmete asjakohase kaitse ning reageerima vajaduse korral väljakutsetele ja võimalustele, eriti töö digitaalse ülemineku, sealhulgas platvormitöö kontekstis“; (11)

15.

tervitab Euroopa Parlamendi avaistungil 16. juulil 2019 Euroopa Komisjoni uue presidendi Ursula von der Leyeni väljaöeldud kavatsust parandada platvormitöötajate töötingimusi, keskendudes esmajoones oskustele ja haridusele (12). Samas loodab komitee, et tingimuste parandamine ei piirdu üksnes nende valdkondadega, vaid uus komisjon esitab ka ettepaneku, mis käsitleb platvormitöötajate töötingimusi ja võtab ebakindlad töösuhted luubi alla; (13)

16.

juhib tähelepanu sellele, et ELi praegune õigusraamistik (e-kaubanduse direktiiv, teenuste direktiiv) vajab üleüldist ajakohastamist, et reageerida koostöömajanduse kiirele laienemisele ja ülemaailmselt tegutsevatest tegevusplatvormidest lähtuvatele probleemidele. Iga kord enne õigusraamistiku ajakohastamist tuleb kindlasti uurida nende kehtivate ELi õigusaktide tõhusust, mida saab kohaldada ka platvormitöö korral, näiteks läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiv, samuti määratleda täpselt juba eksisteerivad platvormitöö vormid;

Töötajate ja lepingute klassifitseerimine

17.

viitab oma varasemale arvamusele, milles ta rõhutas: „[M]õni jagamismajanduse ärimudel tekitab suurt negatiivset välismõju sotsiaal- ja tööhõive tasandil, eelkõige mõiste „füüsilisest isikust ettevõtja“ väärkasutamise tõttu, ning tugineb suurtele sotsiaalsetele erinevustele töötajate vahel“; (14)

18.

viitab ka komitee varasemale seisukohale, märkides, et paljud jagamismajanduse töövormid jäävad palgatöö ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise vahele, mis tõstatab olulisi küsimusi seoses töötingimuste, töötervishoiu ja tööohutusega, tervisekindlustusteenuste, tasustatud haiguspuhkuse, töötushüvitise ja vanaduspensioniga; (15)

19.

nendib, et aruteludokumendis Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta (16) märgib Euroopa Komisjon, et selle mõõtme süvendamine nõuab, et EL lepib kokku ühised eeskirjad, millega määratakse kindlaks digivaldkonna töötajate tööalane staatus. See võimaldab ettevõtjatel täielikult ära kasutada Euroopa ühtse e-turu võimalusi;

20.

rõhutab samuti, et kuna noored on paremini kursis digiülemineku ja tehnoloogia arenguga, näevad nad digiplatvormide vahendusel töötamist ja seal sageli pakutavat paindlikkust ahvatleva tööhõive võimalusena, seda hoolimata selgelt määratletud tööõiguste puudumisest. Tuleb märkida, et platvormitöötajad on praegu keskmiselt 10 aastat nooremad kui need, kes ei tööta veebis, (17) ning nende õigusi määratleva selge raamistiku puudumine suurendab seetõttu ebakindlat tööhõivet noorte seas;

21.

tunnistab digiplatvormide lepinguliste suhete keerukust, kuid juhib tähelepanu sellele, et traditsioonilise majanduse väga erinevaid tööhõivemudeleid reguleerivad ühised põhieeskirjad, mida kohaldatakse ühtmoodi kõigi ettevõtjate suhtes. Seepärast kutsub komitee üles laiendama põhilisi töö- ja sotsiaalõigussätteid ka platvormimajandusele ja selle töötajatele, rõhutades vajadust käsitleda digitaalse ühtse turu sotsiaalset mõju Euroopa tasandil. Digiplatvormide töö proportsionaalne riikliku tasandi ja – digitaalmajanduse rahvusvahelisest olemusest tulenevalt – vajaduse korral ka Euroopa tasandi raamistik regulatiivsete probleemide käsitlemiseks loob traditsioonilisele majandusele ja digitaalsele platvormimajandusele võrdsed võimalused ning võitleb sotsiaalse dumpingu vastu. Regulatiivne raamistik võiks ette näha selliste ainuõigusklauslite keelustamine, mis takistavad töötajatel teiste platvormidega koostööd teha;

22.

rõhutab, et reguleerimine peab käsitlema olulisi regulatiivseid küsimusi, nagu töösuhte (ja järelikult mis tahes vale klassifikatsiooni) dokumentaalse tõendamise kohustus, hinnangu andmine vaidlustatavale eeldusele, et töösuhe eksisteerib, töö korraldamine ebaõiglasi sätteid sisaldavate lepinguliste suhete kaudu, samuti platvormitöötaja profiili ja tegevuse kohta käivate andmete omandiküsimus ja ülekantavus. Lisaks võiks käsitleda töötaja sotsiaalkindlustusmakseid, täpsemalt seoses kogu kasutatud tööjõuga ja olenemata tööalasest seisundist, võttes arvesse töökorralduse kvaliteeti. Selleks et võtta arvesse piiriülese digitaalse tegevuse võimalust ja võimaldada kohaldada töötajate lähetamise direktiivi, (18) peaks olema võimalik teha vahet „töökohal“ ja „teenuse osutamise kohal“, et tagada töötajate minimaalsed õigused;

23.

märgib, et töösuhte olemasolu kindlakstegemisel tuleb juhinduda sellest, kuidas see on määratletud igas liikmesriigis kehtivate õigusaktide, kollektiivlepingute või tava kohaselt, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat (19). Selle kohtupraktika kohaselt võivad kriteeriumitega olla hõlmatud ka platvormitöötajad, juhul kui nad neile vastavad. Komitee jagab Euroopa Parlamendi seisukohta, et töösuhte olemasolu kindlakstegemisel tuleks juhinduda töö tegeliku tegemisega seotud üksikasjadest, mitte tugineda sellele, kuidas pooled suhet kirjeldavad (20). Komitee nõustub ka sellega, et „liikmesriigi õiguses määratletud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine kas riigisiseselt või piiriülestes olukordades on valesti deklareeritud töö vorm, mis sageli seostub deklareerimata tööga […], et vältida teatavaid õiguslikke või maksukohustusi“ (21). Komitee nõustub seetõttu vajadusega Euroopa tasandi suuniste järele kõnealuse nähtuse vastu võitlemiseks;

24.

tervitab asjaolu, et enamikul ELi liikmesriikidel on miinimumtöötasu süsteemid, mis on kas kehtestatud seadusega või milles lepitakse kokku kollektiivläbirääkimiste teel. Palgakujundusega seonduvad küsimused kuuluvad liikmesriikide ja/või riikide sotsiaalpartnerite pädevus- ja vastutusvaldkonda. Seetõttu tuleb täiel määral austada sotsiaalpartnerite sõltumatust ja õigust sõlmida kollektiivseid palgakokkuleppeid (22);

25.

toetab spetsiaalse töörühma loomist digiplatvormide töötajate töösuhete ja klassifitseerimise arutamiseks ja jälgimiseks osana komisjoni otsusega loodud ELi veebiplatvormipõhise majanduse vaatlusrühma tööst (23). Vaatlusrühma kuulub rühm veebiplatvormimajanduse sõltumatuid eksperte ja komisjoni ametnikest koosnev spetsiaalne rühm. Nad on juba alustanud tööd ning annavad komisjonile nõu ja jagavad eriteadmisi veebiplatvormimajanduse arengu kohta. Euroopa Regioonide Komitee võib anda rühma tegevusse panuse kohaliku, piirkondliku ja piiriülese tasandi heade näidete abil, mis tugevdavad muu hulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate oskuste arendamist. Komitee nõuab seepärast vaatlusrühmas vaatleja staatust;

Kohalik ja piirkondlik mõõde

26.

märgib, et majandustegevuse pidev arendamine ja laiendamine digiplatvormide kaudu avaldab mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile ning seetõttu tuleb neid reguleerida ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil nende pädevuse piires, eelkõige seoses maksustamise ja linnaplaneerimisega;

27.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles pakkuma lahendusi platvormitööst tulenevatele sotsiaalsetele ja tööhõivealastele probleemidele, võttes nende platvormide mittestandardsete tööhõivevormide puhul ning reguleerimata ja mõnikord ebaseadusliku tööhõive vältimiseks (näiteks fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad) kasutusele toetavad sotsiaalmeetmed, et tagada platvormitöötajate õigused individuaalselt ja kollektiivselt;

28.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kui paljude e-teenuste osutajaid ja kasutajaid – sageli digiplatvormide kaudu – lisama sotsiaalselt vastutustundlike platvormide positiivne diskrimineerimine ning platvormitöö töötingimuste sotsiaalsed kriteeriumid riigihankelepingute sõlmimise kriteeriumite hulka;

29.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kui teenuseosutajaid sõnastama töölepingud, mis võiksid olla eeskujuks teistele kohalikele tööandjatele;

30.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi pakkuma tööhõive-, elukestva õppe ja sotsiaalpoliitika raamistikku, mis suudaks tööturu digitaliseerimisega sammu pidada ja seda kajastada;

31.

julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegelema oma pädevuse piires töötajate tahtliku valesti klassifitseerimise probleemiga tööinspektsiooni või muu samaväärse asutuse või institutsiooni kaudu.

---

(1)  Komisjoni teatis „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016) 0356 final).

(2)  OECD Employment Outlook 2019.

(3)  Eurofound (2019), „Platform work: Maximising the potential while safeguarding standards?“, https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef19045en.pdf.

(4)  Teadusuuringute Ühiskeskus, 2018, „Platform Workers in Europe“ https://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC112157/jrc112157_pubsy_platform_workers_in_europe_science_for_policy.pdf.

(5)  Eurofound, 2018, „Employment and working conditions of selected types of platform work“, https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2018/employment-and-working-conditions-of-selected-types-of-platform-work

(6)  II peatükk – „Õiglased töötingimused“, punktid 5 ja 6 https://ec.europa.eu/commission/priorities/deeper-and-fairer-economic-and-monetary-union/european-pillar-social-rights_et

(7)  Euroopa Parlamendi uuring „EU and ILO: Shaping the Future of Work“, 2019 (http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2014_2019/plmrep/COMMITTEES/EMPL/DV/2019/09-03/IPOL_STU2019638407_EN.pdf)

(8)  „Work for a brighter future“, ILO Global Commission on the Future of Work, 2019, https://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/—dgreports/—cabinet/documents/publication/wcms_662410.pdf

(9)  Huvitav näide on 2018. aastal Milano linna käivitatud algatus „Rider’s municipal information counter“, mis Itaalias esimesena hakkas tegelema toidu kohaletoojate ärakuulamise, teavitamise ja nõustamisega, http://www.ansa.it/lombardia/notizie/2018/07/18/a-milano-primo-sportello-per-i-rider_111a55ca-fc7b-4c16-91f7-60b1b22a3c96.html

(10)  Töö tulevik: Euroopa Liit toetab ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni – nõukogu järeldused (24. oktoober 2019).

(11)  Samas.

(12)  Poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024), https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/political-guidelines-next-commission_et.pdf

(13)  Töökohtade volinikukandidaadi Nicolas Schmiti sissejuhatav kõne Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel, https://multimedia.europarl.europa.eu/en/-hearing-of-nicolas-schmit-commissioner-designate-jobs-opening-statement-by-nicolas-schmit_I178011-V_v

(14)  Komitee arvamus „Jagamismajandus ja veebiplatvormid: linnade ja piirkondade ühine seisukoht“ (COR 2016/04163).

(15)  Komitee arvamus „Läbipaistvad ja prognoositavad töötingimused Euroopa Liidus“ (COR 2018/01129).

(16)  COM(2017) 206, 26. aprill 2017.

(17)  http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC112157/jrc112157_pubsy_platform_workers_in_europe_science_for_ policy.pdf, lk 23.

(18)  https://data.consilium.europa.eu/doc/document/PE-18-2018-INIT/et/pdf.

(19)  https://data.consilium.europa.eu/doc/document/PE-43-2019-INIT/et/pdf.

(20)  Euroopa Parlamendi 16. aprilli 2019. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus. https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0379_ET.html.

(21)  Samas.

(22)  Komitee arvamus „Töötasustandardid ELis“ (COR 2015/01689).

(23)  Komisjoni 26. aprilli 2018. aasta otsus, millega luuakse veebiplatvormipõhise majanduse vaatlusrühma eksperdirühm (C(2018) 2393 final).

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Koostöömajandust reguleerivate meetmete Euroopa raamistik“

(2020/C 79/08)

Raportöör

:

Viini liidumaa parlamendi saadik ja Viini linnavolikogu liige Peter FLORIANSCHÜTZ (AT/PES)

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldmärkused

1.

kutsub Euroopa Parlamenti, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni seadma koostöömajandust oma 2019.–2024. aasta ametiaja prioriteetides esikohale;

2.

märgib, et koostöömajandus põhineb kolmepoolsel suhtel kolme osalejate kategooria – klient, teenusepakkuja ja platvorm/vahendaja – vahel, mis erineb olulisel määral traditsioonilisest ahelamudelist ja ELi kehtiva õigusraamistiku aluseks olevast tarbija-teenuseosutaja kahepoolsest suhtest;

3.

on arvamusel, et ELi õiguse konkreetne kohaldamine nendele uutele ärimudelitele ei ole kaugeltki kõikehõlmav ja on sageli raskesti määratletav, mida on näidanud ka kaasnenud suured vastuolud ja sage pöördumine kohtusse;

4.

tuletab meelde, et oma 2016. aasta arvamuses (1) leidis komitee, et komisjoni teatis „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (2) ei anna ammendavat vastust mõnele koostöömajandusega seoses tõstatunud olulisele küsimusele. Komitee arvates on selline tegevusetus toonud kaasa väga poliitiliste otsuste jätmise kohtutele, mitte Euroopa ja piirkondlikele seadusandjatele;

5.

juhib tähelepanu eelistele, mida koostöömajandus saab pakkuda õiglaste, reguleeritud ja võrdsete tingimuste korral, nagu tugevam konkurents paljudes sektorites, mis mõjutab häirivalt turgu valitsevaid ettevõtjaid, mis aga toob kaasa laiema valiku ja väiksemad kulud tarbijatele, paremad töövõimalused ja positiivse keskkonnamõju tänu varade ja ressursside tõhusamale kasutusele;

6.

juhib siiski tähelepanu sellele, et lisaks eelistele on koostöömajandusel traditsioonilistele ettevõtetele ja kohalikele kogukondadele ka negatiivne mõju. Komitee rõhutab, et töötaja ja tarbija õiguste ning keskkonnakaitse standardite õõnestamine ei ole ühtsel turul aktsepteeritav ning märgib, et komitee koostab eraldi arvamust tööhõive ja platvormitöö sotsiaalsete aspektide kohta; (3)

7.

on arvamusel, et internetipõhist ja internetivälist majandustegevust tuleks ühtsel turul käsitada võrdselt ja võrdsetel tingimustel. Koostöömajandus võimaldab suuremat valikut tarbijatele ja uusi võimalusi ettevõtjatele, kuid kodanikud ja ettevõtted peavad olema teadlikud kohaldatavatest kohalikest eeskirjadest ja kohustustest sellest olenemata, mis liiki platvormiettevõtte (nt eluruumide, autosõitude, eri koduteenuste jagamine kasumi saamiseks või kasumit mittetaotleval eesmärgil jne) nad on valinud;

8.

samuti peab väga kahetsusväärseks, et mitmes suurlinnas leiab aset kohalike elanike väljatõrjumine kinnisvarahindade tõusu tõttu, sest suurt hulka majutusüksusi pakutakse veebiplatvormide kaudu lühiajalise majutusena turistidele;

9.

jagab sellegipoolest komisjoni 2016. aasta „Euroopa jagamismajanduse tegevuskavas“ väljendatud soovi tasakaalustada praeguste probleemide käsitlemisel neid kaht poliitilist eesmärki – ja tagada õiguskindlus – ühelt poolt reguleerimise ning teiselt poolt innovatsiooni, uute ettevõtete tegutsemise ja koostöömajanduse edasiarendamise ergutamise teel;

10.

on arvamusel, et õigusriigi põhimõte hõlmab seaduste loomist ja ka nende tõhusa täitmise tagamist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ees ei tohiks olla Euroopa, liikmesriigi või piirkondlike seaduste kohaldamisel ja jõustamisel takistusi;

11.

pooldab platvormide vabatahtlikku tegevust kogu Euroopas, aga rõhutab, et see ei asenda tõelise ühisturu raameeskirju;

Territoriaalse mõõtmega Euroopa raamistik

12.

leiab nende probleemide valguses, et praegune ELi õigusraamistik, mis kehtestati enne koostöömajanduse platvormide ajastut, on aegunud ega suuda ilma põhjaliku ajakohastamiseta vastata koostöömajandusest tulenevatele probleemidele;

13.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama 2020. aasta jooksul sellealaseid ettepanekuid komisjoni ametisseastuva presidendi tegevuskavas (4) esitatud digiteenuste õigusakti laiemas kontekstis, eelkõige kuna peamised tehnilised seadmed (nt nutitelefonid) ja platvormid tekkisid hulk aega pärast 2000. aasta elektroonilise kaubanduse direktiivi;

14.

juhib tähelepanu koostöömajanduse tugevale kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele, mis mõjutab igapäevaelu, sest kõnealuste platvormide paljusid tegevusvaldkondi majutusest, linnatranspordist, kullerteenustest kuni avaliku ruumi kasutamiseni reguleeritakse või maksustatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma motiveerivat regulatiivset keskkonda, mis võimaldab väikestel Euroopa platvormidel saada ühtsest turust suuremat kasu ning laiendada oma tegevust, et edukalt konkureerida domineerivate ülemaailmsete ettevõtjatega;

16.

nõuab, et tulevases Euroopa raamistikus tunnistatakse seda territoriaalset mõõdet ja suurendatakse avaliku sektori asutuste suutlikkust, et nad saaksid võtta meetmeid koostöömajanduse reguleerimiseks vastavalt oma riiklikule, piirkondlikule või kohalikule olukorrale, järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet. Kehtivate kohtuotsuste täitmisele pööramine lühiajalise majutuse pakkumise platvormide suhtes päritoluriigis on kohalikele omavalitsustele suur katsumus, sest neil napib vahendeid ja suutlikkust teises ELi liikmesriigis kohtusse pöördumiseks;

17.

rõhutab, et päritoluriigi põhimõte elektroonilise kaubanduse direktiivis põhjustab linnadele ja piirkondadele probleeme. Mida tugevam on päritoluriigi põhimõte, seda selgemad ja tõhusamad peavad olema seaduse täitmise tagamise eeskirjad. Komitee leiab, et ühtsele turule sisenedes on olemas valikulise rakendamise oht, mis toob lõpuks kaasa õiguskindlusetuse ja sihtriigi avaliku sektori asutuste halduskontrolli kaotamise;

18.

on sellegipoolest veendunud, et ainuüksi kohalike või liikmesriigi tasandi meetmetega ei ole võimalik koostöömajanduse teatud põhiprobleeme lahendada ning selles olukorras on lisaks liikmesriigi ja piirkondlikele seadustele vajalik selge Euroopa raamistik;

19.

soovitab hinnata digiteenuste seaduse ja koostöömajanduse Euroopa raamistiku oluliste osade territoriaalset mõju;

20.

soovitab lisaks sellele koostöömajanduse dünaamilist olemust arvestades seada sisse mehhanismi digiteenuste seaduse ja koostöömajanduse Euroopa raamistiku rakendamise jälgimiseks;

21.

palub Euroopa Komisjonil jälgida regulaarselt koostööplatvormide arendamisel konkurentsieeskirjade järgimist, sest piirkondlikul ja kohalikul tasandil on võimalik täheldada üksikute platvormide olulist turgu valitsevat seisundit;

Siseturu killustumine

22.

rõhutab, et siseturg on juba killustunud, sest nähtuse suhtelisest uudsusest hoolimata kehtib paljudes liikmesriikides, linnades ja piirkondades koostöömajanduse kohta hulk eeskirju, kusjuures õiguslikud ja poliitilised algatused olid 2017. aastal olemas või kavandamisel umbes kahes kolmandikus liikmesriikidest, näiteks maksustamise, majutuse või ehituseeskirjade valdkonnas, transpordis ja kullerteenustes või seoses avaliku ruumiga; (5)

23.

rõhutab asjaolu, et need arvukad algatused näitavad vajadust ELi selge regulatsiooni järele ühtsel turul, selle puudumisel tekkiv killustumine võib takistada nii kasutajatel kui ka teenusepakkujatel koostöömajandusest tulenevaid võimalusi ära kasutada;

24.

rõhutab, et turu killustatuse peatamine ühtlustatud eeskirjade abil kogu ELis on hädavajalik ka väiksemate koostöömajandusettevõtete kasvu edendamiseks, sest olemasolevad suured rahvusvahelised platvormid suudavad tänu oma suurusele keerukate õigusaktide ja muutustega paremini kohaneda;

25.

on veendunud, et selge raamistiku kasutuselevõtt ELi tasandil annaks Euroopa iduettevõtjatele võimaluse kasvada ja olla maailmas konkurentsivõimelisemad. Eritähelepanu vajavad ELi-välised koostööplatvormid, sest eeskirjade täitmise tagamine kolmandates riikides on enamasti peaaegu võimatu;

Koostöömajanduse platvormide staatus

26.

avaldab kahetsust, et koostööplatvormide staatuse oluline küsimus – ja seega ka küsimus, millised eeskirjad reguleerivad nende tegevust – on siiani jäetud suures osas kohtute otsustada, ehkki tegemist on vägagi poliitilise ja kaugeleulatuva mõjuga teemaga, mida seniste õigusaktidega üksi ei ole võimalik täielikult lahendada;

27.

rõhutab, et eeskätt vajavad läbivaatamist ja ajakohastamist elektroonilise kaubanduse direktiiv (6) ja sellega ette nähtud piiriüleste infoühiskonna teenuste osutamise vabadus, võttes arvesse direktiiviga praegu seotud vastuolusid ja kohtuasju; (7)

28.

rõhutab asjaolu, et infoühiskonna teenuste määratlust (8) ennast võib olla vaja täpsustada, et teha vahet eri liiki tegevustel ja eelkõige seoses nn kompleksteenuste esiletõusuga, nagu on määratlenud Euroopa Liidu Kohtu kohtujurist Maciej Szpunar, sh nii infoühiskonna teenus kui ka sellest lahutamatuna selle aluseks olev teenus, mida ei osutata elektrooniliste vahendite abil; (9)

29.

on arvamusel, et Euroopa raamistikus tuleks määratleda koostöömajanduse platvormide staatus vastavalt platvormipoolse kontrolli teostamise täpsele ulatusele ning otsustava mõju (Euroopa Kohtu mainitud mõiste) määratlemise kriteeriumid tuleb seepärast ELi õiguses selgesõnaliselt sätestada;

30.

usub teiselt pool, et samuti kohtujuristi mainitud turutegija kriteeriumid võiksid teatavas ulatuses kehtida enamiku koostöömajanduse platvormide kohta ning on seetõttu nende staatuse ja tegevuse suhtes kohaldatavate eeskirjade määratlemisel palju vähem asjakohased;

31.

on arvamusel, et koostööplatvorme tuleb võtta vastutusele ebaseadusliku tegevuse või ebaseadusliku sisu (nt sotsiaaleluruumi pakkumised lühiajalise majutuse pakkumise platvormidel) levitamise eest, ning usub, et platvormide diskrimineerivaid otsuseid saab teha vaid vastavalt kohalikele seadustele või kohtuotsustele;

Koostöömajanduse platvormide kasutajate staatus ja tarbijakaitse

32.

toob esile asjaolu, et koostöömajandusele on iseloomulik hägustada eraisikute ja kutseliste osalejate, st kauplejate ja isikult isikule teenusepakkujate vahelist piiri;

33.

leiab sellega seoses, et teenuste direktiivis (10) esitatud teenuseosutaja määratlus tuleb uuesti läbi vaadata, sest selle praegust sõnastust võib tõlgendada mis tahes majandustegevust hõlmavana. Komitee arvates võib selline olukord olla tugevalt pärssiv, pannes ebaproportsionaalse koormuse inimestele, kes soovivad aeg-ajalt tegutseda koostöömajanduse platvormi kaudu teenuste väikepakkujana (isikult isikule);

34.

soovitab seetõttu olukorda selgitada kogu ELis kohaldatavate künniste abil, mis on välja töötatud majandustegevuse taseme kohta, mida ületades loetakse kasutajat kutseliseks ja tema suhtes kohaldatakse turueeskirju; leiab, et need künnised peaksid olema kogu ELis võrdsete tingimuste tagamiseks pigem ajalised kui rahalised;

Andmetele juurdepääs

35.

juhib tähelepanu sellele, et andmetele juurdepääs on väga oluline küsimus avaliku sektori asutustele, eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kohaldatavate kohalike eeskirjade nõuetekohase täitmise ja järelevalvemehhanismide tagamine ei ole võimalik ilma juurdepääsuta konkreetsel territooriumil tegutsevate platvormide asjaomastele andmetele;

36.

leiab seetõttu, et platvorme tuleb Euroopa raamistikuga kohustada esitama avaliku sektori asutustele andmeid, mis on vajalikud platvormi ja/või selle tegevusvaldkonna suhtes kohaldatavate eeskirjade täitmise tagamiseks õiguslikul alusel (11). Sellisele teabele ligipääsemisel peavad avaliku sektori asutused siiski nõuetekohaselt arvesse võtma platvormide andmeid ja oskusteavet, näiteks otsingu- ja järjestusalgoritme. Avaliku sektori asutused ei peaks tuginema platvormide valmisolekule nendega andmeid jagada, sest mitme Euroopa linna kogemused näitavad, et kui platvormid väidavad, et on valmis koostööd tegema, siis tegelikult nad ei ole või teevad seda vaid vabatahtlikul alusel; (12)

37.

tunnustab seda, et mõned platvormid on võtnud ise meetmeid teatavate eeskirjade täitmise tagamiseks, kuid ehkki need pürgimused on kiiduväärt, on platvormi kasutajatel võimalik vabatahtlikust eneseregulatsioonist kergesti kõrvale hiilida (üks majutusüksus võib olla esindatud mitmel platvormil või samal platvormil isegi mitu korda). Seetõttu on komitee veendunud, et avaliku sektori asutuste juurdepääs andmetele on parim lahendus;

38.

kinnitab, et suured digiplatvormid on digitaalmajanduse väravavalvurid, nad võivad saavutada turgu valitseva seisundi ning võrgustiku positiivsest mõjust palju kasu saada. Turgu valitsevate platvormide puhul on andmekaitsealastes õigusaktides juba sätestatud andmete ülekantavuse kohustuse (nt avatud liideste kaudu) karmistamine vältimatu;

Maksukaalutlused

39.

tunneb sellegipoolest heameelt koostööpraktika üle, nagu turismimaksude kogumine kohalike omavalitsuste nimel, mida mõned platvormid on eeskirjade täitmise tagamiseks rakendanud;

40.

on siiski arvamusel, et selle nõudmine kõikides kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes võiks tekitada liiga suure halduskoormuse, samal ajal kui andmete jagamine on palju vähem koormav;

41.

rõhutab, et mõnedel linnadel ja piirkondadel ei ole õnnestunud platvormidega maksualaseid kokkuleppeid sõlmida, sest mõned koostööplatvormid ei ole näidanud üles mingit kavatsust tunnistada riiklikke või piirkondlikke maksuseadusi või kohalike järelevalveasutuste (nt kontrollikodade) järelevalvevolitusi või nõuetekohase maksustamise mis tahes kohalikke kontrollimehhanisme;

42.

rõhutab asjaolu, et koostöömajanduse teenusepakkujate – kes võivad töötada mitme eri riikides asuva platvormi kaudu – sissetulek võib sattuda halli alasse ning maksuhalduritel on seda raske jälgida: mõned sissetuleku saajad ei tea tõepoolest, milliseid makse tuleks kohaldada, samal ajal kui teised võivad selguse puudumist ära kasutades maksude tasumist teadlikult vältida. Komitee märgib, et andmete jagamine platvormide ja kõikide pädevate avaliku sektori asutuste vahel teeks sellele lõpu ning tagaks kõikide nõuetekohaste maksude tasumise;

43.

rõhutab asjaolu, et platvormide endi maksustamine on teine oluline teema. Veebiplatvormid peavad tasuma õiglase osa oma maksudest. Komitee viitab oma arvamusele teemal „Maksustamine digitaalmajanduses“, (13) milles komitee leiab, et praegune maksusüsteem ei vasta enam tänapäevasele majanduslikule kontekstile, mida iseloomustab üleilmastumine, liikuvus, digitaalne tehnoloogia, uued ettevõtlusmudelid ja keerulised ettevõtlusstruktuurid, ning tunneb heameelt komisjoni sellealaste ettepanekute üle; (14)

Keskkonnamõju

44.

peab koostöömajandust täiendavaks viisiks toetada ELis Pariisi 2015. aasta kliimakokkuleppe eesmärkide saavutamiseks võetud eri meetmeid;

45.

palub Euroopa Komisjonil koostada 2020. aasta teiseks pooleks uuringud koostöömajanduse võimaliku keskkonnamõju kohta, kuivõrd selliseid põhjalikke uuringuid ei ole;

Majutus

46.

usub, et tuleb tagada avaliku sektori tegevusruum, et kaupade ja teenuste vaba liikumine elektroonilisel teel on tagatud, kuid ei piira konkurentsi ega kohalike turgude toimimist. Seepärast tuleb elektroonilise kaubanduse direktiivis üldhuvi kriteeriume täpsustada ja laiendada. Taskukohane majutus on Euroopa kodanikele kõikides liikmesriikides äärmiselt oluline. Lühiajalise majutuse pakkumised platvormide kaudu võivad negatiivseid suundumusi majutusturul süvendada;

Lõppmärkused

47.

rõhutab asjaolu, et paljud piirkonnad ja linnad seisavad silmitsi platvormide ette teatamata tegevusega oma territooriumil. Mitu Euroopa linna allkirjastas 2018. aastal „Jagamislinnade deklaratsiooni“; (15)

48.

kutsub seepärast komisjoni üles kavandama Euroopa raamistikku, millega muudetaks pädevate asutuste eelnev teavitamine kohustuslikuks, ning julgustama ametiasutuste ja platvormide koostööd, et viimased tegutseksid vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele ning kohalikule olukorrale kohasel viisil;

49.

ootab koostööd Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et koostada Euroopa raamistik reguleerivate meetmete võtmiseks koostöömajanduse suhtes.

---

(1)  COR-2016-04163. Kättesaadav internetis: https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2016-04163-00-01-ac-tra-et.docx/content

(2)  COM(2016)356 final. Kättesaadav internetis https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=COM%3A2016%3A356%3AFIN

(3)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Platvormitöö – kohalikud ja piirkondlikud regulatiivsed probleemid“, raportöör: Dimitrios Birmpas. Toimik SEDEC-VI/051.

(4)  „Liit, mis seab kõrgemad sihid. Minu tegevuskava Euroopa jaoks“. Kättesaadav internetis: https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/political-guidelines-next-commission_et.pdf

(5)  EC Legal Analysis Report (Euroopa Komisjoni õigusliku analüüsi aruanne), DG JUST, 2017, lk 92–101. Kättesaadav internetis: https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/annex5_task5_reportmay2017.pdf

(6)  Direktiiv 2000/31/EÜ (elektroonilise kaubanduse direktiiv). Kättesaadav internetis: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX%3A32000L0031

(7)  Vt eelkõige Euroopa Kohus, kohtuasjad C-434/15, C-320–16 seoses Uberiga ja pooleliolev kohtuasi C390-18 seoses Airbnb-ga.

(8)  Määratlus on olemas direktiivis (EL) 2015/1535. Kättesaadav internetis: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32015L1535

(9)  Euroopa Kohus, kohtujuristi ettepanek kohtuasjas C-434/15. Kättesaadav internetis: https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2017-05/cp170050et.pdf.

(10)  Direktiiv 2006/123/EÜ. Kättesaadav internetis: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32006L0123.

(11)  Isikuandmete kaitse üldmäärus, artikli 6 lõike 1 punkt e.

(12)  The Guardian, juuni 2019; kättesaadav internetis: https://www.theguardian.com/cities/2019/jun/20/ten-cities-ask-eu-for-help-to-fight-airbnb-expansion.

(13)  Viide: COR-2018-02748. Kättesaadav internetis: https://webapi2016.COR.europa.eu/v1/documents/cor-2018-02748-00-00-ac-tra-et.docx/content

(14)  Viide: COM(2018) 147 (final) ja COM(2018) 148 (final).

(15)  Kättesaadav internetis: http://www.sharingcitiesaction.net/declaration/

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kujundavad tulevast idapartnerlust“

(2020/C 79/09)

Pearaportöör	:	Tadeuš ANDŽEJEVSKI (LT/ECR), Vilniuse rajooni volikogu liige
Viitedokument	:	ELi struktureeritud konsultatsioon idapartnerluse tuleviku teemal algusega 26. juulil 2019

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

tunnustab kümne aasta eest alguse saanud idapartnerluse programmi, mis loodi Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ning kuue Ida-Euroopast ja Lõuna-Kaukaasiast pärit partnerriigi – Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene – ühisel algatusel; märgib, et Poola ja Rootsi olid peamised mootorid idapartnerluse kui struktureeritud poliitika loomisel, toetamaks piirkondlikku koostööd ja loomaks tihedamaid kontakte ELi ja Ida-Euroopa partnerite vahel. Komitee on seisukohal, et idapartnerlus on sestsaadik muutunud ELi üheks olulisemaks vahendiks idapoolsete naaberriikidega suhtlemisel. Alates idapartnerluse loomisest on kümne aasta jooksul rakendatud mitmeid projekte ja algatusi, mis on soodustanud vältimatute reformide elluviimist idapartnerluse riikides ja sealse kodanikuühiskonna arengut;

2.

soovitab idapartnerluse jätkuvat arendamist järgmise kümne aasta jooksul koostöös ELiga; pooldab idapartnerluse riikide kaasamist ELi institutsioonidesse ja ametitesse ning valdkondlikesse ELi programmidesse ning seda, et nad oleksid tihedamalt kaasatud nimetatud programmide otsustusprotsessi ja nende programmide kasutamist idapartnerluse riikides. Komitee soovitab laiendada järk-järgult idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kohapeal rakendatavate ELi programmide haldamisel;

3.

pooldab eelkõige idapartnerluse kujundamise õigusraamistiku laiendamist, näiteks täiendades Ukraina, Gruusia ja Moldova allkirjatatud assotsieerimislepinguid lisadega, mis võimaldaksid neil muudes ELi programmides osaleda. Komitee tervitab seega Euroopa Parlamendi algatust, mis on suunatud koostöö laiendamisele nimetatud kolme riigiga; on seisukohal, et nende kolme riigiga toimuva aina tihedama koostöö eesmärk peaks olema ELiga ühinemine; viitab samas aga ka sellele, et ka ülejäänud idapartnerluse riikidega tuleks koostööd laiendada, muu hulgas tuleks kindlaks määrata ELi ja konkreetsete riikide vahelise partnerluse ühised prioriteedid, millele saaks edasise koostöö käigus raamlepingu alusel toetuda;

4.

on aktiivselt osalenud idapartnerluse töös ning edendanud ja tugevdanud seda algatust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil; on mitmete algatustega – nagu näiteks idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP) või töörühmade loomine detsentraliseerimisreformide toetamiseks konkreetsetes riikides (Ukraina) – aidanud kaasa kohalike omavalitsuste tugevdamisele idapartnerluse riikides ning piirkondliku koostöö tugevdamisele nii idapartnerluse riikide vahel kui ka idapartnerluse riikide ja ELi vahel;

5.

soovitab tugevdada CORLEAPi institutsioonilist raamistikku, et see täidaks paremini oma ülesannet edendada detsentraliseerimisprotsessi idapartnerluse riikides; pooldab seetõttu CORLEAPi raames tihedamat koostööd ELi ja idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremate liitude esindajate vahel;

6.

viitab sellele, et sooline võrdõiguslikkus on sätestatud kõigi idapartnerluse riikide põhiseadustes ja õiguskordades ning et kõik idapartnerluse riigid on ilma eranditeta ratifitseerinud kõik olulisemad rahvusvahelised lepingud selles valdkonnas; tuletab meelde, et sooline võrdõiguslikkus on ELi lepingutes sügavalt juurdunud. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud, et EL peab kõigis oma poliitikavaldkondades ja tegevustes (seega ka idapartnerluse raames) püüdma soolist võrdõiguslikkust edendada. Komitee kutsub samas ELi institutsioone üles vahetama häid tavasid seoses naiste poliitilise osalemise edendamisega ELi ja idapartnerluse riikide kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

7.

usub, et järgmisel idapartnerluse programmitöö perioodil on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel samuti oluline roll partnerluse eesmärkide edukal rakendamisel. Seetõttu loodab komitee, et Euroopa Komisjon ning ELi riigipead ja valitsusjuhid võtavad Horvaatia eesistumise ajal toimuval idapartnerluse tippkohtumisel arvesse soovitusi ja arvamusi, mis on koostatud koostöös kodanikele kõige lähemal asuvate valitsustasanditega;

8.

juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonnal ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on õigusriigi tugevdamisel oluline roll: ELis ja idapartnerluse riikides moodustavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused demokraatliku legitiimsuse põhitaseme ning neil on keskne roll õigusriigi kultuuri edendamisel ja sellega seotud põhimõtete järgimise jälgimisel;

9.

toetab edasisi detsentraliseerimisreforme nendes riikides, kusjuures tuleb järgida idapartnerluse riikide enesemääramisõigust oma territoriaalse ja institutsioonilise struktureerimise osas; toetab seega täielikult CORLEAPi 12. septembril 2019 Turus (Soome) toimunud 9. konverentsi järeldusi, milles nõutakse strateegilist lähenemisviisi demokratiseerimisele ja detsentraliseerimisele suunatud piirkondlike ja kohalike algatuste tugevdamiseks, sealhulgas riigi rahanduse valdkonnas;

10.

toetab mõnede Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude üleskutset võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel osaleda ulatuslikumalt ELi programmides, mida rakendatakse ELiga assotsieerunud idapartnerluse riikides, sealhulgas säästva planeerimise, majandusliku ja sotsiaalse arengu, investeeringute tugevdamise ning kohaliku ja piirkondliku infrastruktuuri valdkonnas. Kestliku arengu eesmärgid peaksid olema ELi ja idapartnerluse riikide juhtpõhimõtteks ning neid tuleks koostöö alusena edendada kõigis kestliku arengu eesmärkidega hõlmatud valdkondades. Näiteks võiks tuua nende riikide osalemise programmis URBACT ja programmis „Kodanike Euroopa“ ning kliimamuutuste alastes programmides, nagu LIFE; peab asjakohaseks ka avada programm TAIEX ja sõpruslinnade projektid osalemiseks idapartnerluse riikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

11.

toetab samuti idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist idapartnerluse eesmärkide määratlemisse ja nende järgnevasse rakendamisse; toetab sellega seoses lähenemist, mille kohaselt võivad erinevad idapartnerluse riigid panustada erineval määral, ning soovib, et järgitaks põhimõtet, mille kohaselt idapartnerluse riikide vahel ei tohi tekitada antagonismi;

12.

soovitab uuendada 2020. aastaks seatud 20 eesmärki, võttes aluseks 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava 17 ülemaailmset eesmärki, et aidata kaasa nende elluviimisele idapartnerluse raames;

13.

märgib, et Euroopa Liit täidab endiselt oma kohustust toetada kõigi oma partnerite territoriaalset terviklikkust, sõltumatust ja suveräänsust. Täielik pühendumine ÜRO hartas, 1975. aasta Helsingi lõppaktis ja OSCE 1990. aasta Pariisi hartas sätestatud eesmärkidele ja põhimõtetele ning nende austamine ja järgimine on aluseks meie ühisele nägemusele rahumeelsest ja jagamatust Euroopast;

14.

toetab uuendatud jõupingutusi, et edendada lahendamata konfliktide rahumeelset lahendamist piirkonnas, lähtudes rahvusvahelise õiguse põhimõtetest ja normidest. Konfliktide lahendamine ning usalduse ja heanaaberlike suhete loomine on hädavajalik, et tagada majanduslik ja sotsiaalne areng ning koostöö. Komitee tervitab jõupingutusi ja ELi tugevdatud rolli konfliktide lahendamisel ja usalduse suurendamisel nii olemasolevate kokkulepitud läbirääkimismudelite ja -protsesside raames kui ka nende toetamisel, sh vajadusel kohapeal viibimise kaudu;

15.

tervitab intensiivsemat koostööd kõigi partneritega haridus-, teadus- ja innovatsioonisüsteemide kaasajastamisel ning nende kvalitatiivsete tulemuste ja konkurentsivõime parandamisel, tagades samal ajal ÜRO ja Euroopa Nõukogu konventsioonidega ja asjaomaste protokollidega rahvusvähemuste hulka kuuluvatele inimestele juba antud õiguste austamise, vähemuste hulka kuuluvate isikute mittediskrimineerimise ja mitmekesisuse austamise ning võttes nimetatud süsteemide reformimisel täiel määral arvesse Euroopa Nõukogu asjaomaste organite eriteadmisi;

16.

nõuab eelkõige konflikti rahumeelset lahendamist Ukraina idapiirkonnas ja Krimmi Venemaa Föderatsiooni poolse ebaseadusliku annekteerimise probleemi lahedamist;

Hea valitsemistava edendamine idapartnerluse riikides

17.

pooldab idapartnerluse riikide avaliku halduse kõigi tasandite ning eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse ja kvaliteedi suurendamist; lisaks ergutab parandama riigiametnike kvalifikatsiooni ning tagama riigiteenistujate värbamisel ja avaliku sektori otsuste tegemisel suurema läbipaistvuse, samuti korruptsiooni vastu võitlemise standardid ja demokraatlikel tavadel põhineva otsustusprotsessi;

18.

tunneb seetõttu heameelt Ukraina korruptsioonivastase algatuse (EUACI) üle, mida rakendab Taani arenguagentuur ning mida kaasrahastavad ELi fondid ja Taani. Selle programmi eesmärk on toetada kohalikku haldust korruptsiooniohu vähendamisel, muu hulgas luues jõulisi ja läbipaistvaid haldusmenetlusi, ning seega kodanike, kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia jaoks rohkem läbipaistvust avaliku halduse toimimise kohta;

19.

tunnustab sellega seoses Varssavis asuva riikliku avaliku halduse kõrgkooli (Krajowa Szkła Administracji Publicznej) rolli. See pakkus 2011. aasta idapartnerluse tippkohtumise järelmeetmena programmi „Idapartnerluse riikide avaliku halduse akadeemia“ raames üheksat koolitusprogrammi idapartnerluse riikide eri valitsemistasandite ametnikele;

20.

juhib tähelepanu sellele, et enam kui 500 selles koolituses osaleja hulgas moodustasid kohaliku ja piirkondliku tasandi ametnikud vaid väikse osa; soovitab tagada, et liikmesriikide või ELi institutsioonide koolitusprogrammides, mille eesmärk on tugevdada idapartnerluse riikide haldussuutlikkust, osaleks rohkem kohaliku ja piirkondliku tasandi ametnikke. Idapartnerluse riikide valitsused põhjendavad sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste raskusi ELi projektide rakendamisel ja haldamisel selle tasandi puuduliku haldussuutlikkusega;

21.

toetab seetõttu CORLEAPi algatust arendada välja e-õppe platvorm ja luua ühes idapartnerluse riigis Ida-Euroopa haldusakadeemia, mille ülesanne on tagada avaliku sektori ametnike terviklik ja kooskõlastatud koolitus idapartnerluse riikide eri valitsemistasanditele, võttes arvesse parimaid tavasid Euroopas. Nii on võimalik juhtimisfunktsioone täitvate idapartnerluse riikide ametnike koolitusmenetlusi ühtlustada, muu hulgas saaks parandada inglise keele omandamist ning pakkuda kõrgeid kutsealaseid ja eetilisi standardeid;

22.

tunneb heameelt ELi katseprojekti üle, mida rakendatakse programmi TAIEX PEER 2 PEER kaudu, mille raames saab Gruusia, Moldova ja Ukraina ametnikke koolitada nn töövarju põhimõtte alusel, pakkudes neile nii kogemusi ELi liikmesriikides ning võimaldades neil kõnealuseid teadmisi ja kogemusi oma koduriigi avalikus halduses edasi anda; teeb ettepaneku tõsta selles programmis osalevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ametnike hulka ning avada programm kõigile idapartnerluse riikidele; tervitab lisaks idapartnerluse riikide jaoks loodud Euroopa Komisjoni programmile „ Riiklikud kutsehariduse eksperdid“ (NEPT – National Experts in Professional Training) ka noorte spetsialistide programmi (EU4Youth) uue etapi väljakuulutamist nende riikide jaoks; Idapartnerluse riikide haldussuutlikkuse suurendamiseks võiks kasutada ka osalemist algatuses JASPERS, mille eesmärk on aidata kaasa ELi projektide ettevalmistamisele;

23.

innustab partnerlusi ELi liikmesriikide ja idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ning sarnaseid partnerlusi idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Üks näide sellise parterlusvormi kohta on koostöö piirkondade, linnade ja valdade vahel; Sellised partnerlused võivad pakkuda võimalust vahetada teavet ja kogemusi, korraldada kultuuri- ja noortevahetusi, koolituskursusi, ekspertide külastusi, ametnikele praktikavõimalusi ning muid tegevusi;

24.

seetõttu hindab kõrgelt ELi liikmesriikide ja Ukraina linnade ja piirkondade vahelise partnerluse katseprojekti edukust (programmi „U-LEAD with Europe“ raames). See üheaastane koostööprogramm toimus Euroopa Regioonide Komitee egiidi all ja selle eesmärk oli edendada detsentraliseerimist Ukrainas ja eelkõige parandada majanduspoliitilist juhtimist sellistes valdkondades nagu energia, turism ja maapiirkondade areng;

25.

teeb ettepaneku toetada idapartnerluse riikide kohaliku ja piirkondliku tasandi heade valitsemistavade edendamiseks analüütilist ja tehnilist tööd kohaliku ja piirkondliku arengu valdkonnas ning kõrvaldada nimetatud tasanditel tuvastatud peamised probleemid ja arengutakistused. Seda erialalist tööd võivad teha kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid (mõttekojad) ja teised analüüsi- ja uurimiskeskused koostöös ELi liikmesriikide sarnaste organisatsioonidega;

26.

on seisukohal, et tehnilisel ja organisatoorsel toetusel kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kohalikule meediale ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühendustele on oluline roll heade valitsemistavade edendamisel idapartnerluse riikide kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

27.

peab rahvusvähemuste õiguste austamist ja nende kaasamist otsuste tegemisse ning nende otsuste järgnevasse rakendamisse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt heade valitsemistavade oluliseks aspektiks;

Majandusliku ja sotsiaalse arengu toetamine

28.

toetab kõiki algatusi, mille eesmärk on edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut idapartnerluse riikides, eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil; tervitab seetõttu ELi 2017. aasta algatust „Majanduskasvu toetavad linnapead“ (M4EG), mida rakendatakse idapartnerluse raames, et aidata kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada majanduskasvu, muu hulgas muutes õigusakte, parandades juurdepääsu rahastamisele, arendades taristut ja inimressursse ning tugevdades võimekust meelitada ligi välisinvestoreid;

29.

kordab kooskõlas oma varasema arvamusega CIVEX-VI/030 üleskutset tagada kvaliteetsed ametlikud statistilised andmed idapartnerluse riikide kohaliku ja piirkondliku tasandi kohta, et oleks võimalik sotsiaalset ja majanduslikku arengut tõhusamalt ja strateegilisemalt hallata. Statistika tuleks võimaluse korral esitada sugupoolte lõikes;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et selliste statistiliste andmete puudumisel ei ole võimalik hinnata üksikute kohaliku tasandi piirkondade või alade majanduslikku potentsiaali ega anda hinnangut nende poolt majandus- ja sotsiaalvaldkonnas läbiviidavate projektide tõhususele, mis omakorda muudab keeruliseks ka korruptsiooni vastu võitlemise ja takistab läbipaistvuse tagamist ühiskonnas;

31.

toetab ka kogemuste vahetamist ja tehnilist abi ELi liikmesriikidelt kohalike eelarvete strateegilise juhtimise, kohalike teenuste tõhusama osutamise, kodanike kaasamise abil koostatud kaasava eelarve kasutuselevõtu jne valdkonnas;

32.

soovitab tagada suurema toetuse algatustele, mille eesmärk on tugevdada kohalikku ja piirkondlikku ettevõtlust, eelkõige VKEsid idapartnerluse riikides, ning paremini tutvustada sotsiaalse ettevõtluse põhimõtteid;

33.

soovitab lisaks sellele käivitada programme energiatõhususe ja taastuvenergia arendamise edendamiseks idapartnerluse riikides, võttes arvesse vajadust detsentraliseerida need programmid kohalikule ja piirkondlikule tasandile; väljendab seetõttu heameelt algatuse „Idapoolsete linnapeade pakt“ (Covenant of Mayors East) üle, mille eesmärk on tutvustada ja rakendada ELi energia- ja kliimaalaseid eesmärke idapartnerluse riikides. Eelkõige peaksid need programmid toetama nimetatud riikide kohalikke omavalitsusi säästva energia kasutuselevõtu, energiajulgeoleku ja kliimamuutusega kohanemise valdkonnas;

34.

julgustab idapartnerluse riike rohkem osalema programmides „Erasmus+“, „Loov Euroopa“, COSME ja „Horisont 2020“, samuti muudes sedalaadi algatustes järgmises ELi mitmeaastases finantsraamistikus; on samal ajal seisukohal, et määratleda tuleks organisatoorsed eelistused nende riikide osalemiseks eespool nimetatud programmides, näiteks idapartnerluse riikide ja ELi liikmesriikide vaheliste ühiste konsortsiumide raames;

35.

soovitab ühisprogrammide läbiviimisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja ning kohalike turuosaliste, sealhulgas VKEde, samuti välisinvestorite vahel võtta läbivalt arvesse läbipaistvuse ja korruptsioonivastase võitluse põhimõtteid idapartnerluse riikides;

Piiriülese koostöö arendamine

36.

leiab, et piiriülese koostöö algatused, eelkõige need, mis puudutavad koostööd idapartnerluse riikide ja ELi liikmesriikide vahel ning kohalikku ja piirkondlikku arengut, on olulised vahendid, mis võivad aidata kaasa idapartnerluse eesmärkide saavutamisele;

37.

väljendab seetõttu heameelt, et laiendatakse idapartnerluse riikide territoriaalseid programme (idapartnerluse territoriaalse koostöö programmid – EaPTC), mida rakendatakse valitud piirkondlike ja kohalike omavalitsuste osalusel nelja riikide paari vahel: Armeenia ja Gruusia vahel, Aserbaidžaani ja Gruusia vahel, Valgevene ja Ukraina vahel ning Moldova ja Ukraina vahel; on seisukohal, et territoriaalse koostöö programme tuleks sarnaselt varasemaga rakendada idapartnerluse riikide vahel, aga ka idapartnerluse riikide piirialade ja ELi liikmesriikide vahel;

38.

on veendunud, et piiriülese koostöö eesmärgid peaksid olema järgmised: elanikkondade vaheliste kontaktide elavdamine, kultuuri- ja noortevahetused, kogemuste vahetamine kodanikuühiskondade vahel ja kohaliku meedia toimimise osas, teadus- ja tehnikaalane teabevahetus, et edendada detsentraliseerimist, kohalikku ja piirkondlikku arengut ning avaliku halduse tõhusamat toimimist, ning partnerlused kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

39.

on seisukohal, et piiriülese koostöö kavandamine võiks põhineda sarnastel programmidel, mida rakendatakse ELis. Selleks tuleks kasutada menetlusi, mis on Interregi programmis ära proovitud ja mida on ELi piirialadel edukalt rakendatud juba üle 20 aasta;

40.

on seisukohal, et piiriülese koostöö programmide puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata inimlikule aspektile, et tagada idapartnerluse riikide vaheliste piirialade, aga ka ELi liikmesriikide piiride äärsete piirialade vahel koostöö ja paljudel juhtudel nende lepitamine; on arvamusel, et väga suurt hulka inimesi saab hõlmata väikeste nn P2P projektidega, mida võiks haldustehniliselt suurematest programmidest eraldi käsitleda, vähendades nii halduskoormust ja parandades võimalikult palju sellistes projektides osalevate potentsiaalsete toetusesaajate (koolid, haiglad, noorteorganisatsioonid, usuorganisatsioonid jne) osalemist, vähendades neilt nõutavat panust; leiab, et pidades silmas juriidilise isiku staatuses alaliste struktuuride tulevast arengut, võiks samuti analüüsida, kas võiks kaaluda teatavat liiki „idapartnerluse territoriaalse koostöö rühmitust“ (sarnaselt ETKRile);

41.

on seisukohal, et piiriülese koostöö programmide rahastamine peaks olema suunatud valitud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele idapartnerluse riikides ning et kõigepealt tuleks saada kogemusi katseprojektide kaudu;

Teabevahetus

42.

leiab, et maantee-, raudtee- ja telekommunikatsiooniühenduste arendamine on idapartnerluse riikide omavahelise ning nende ja ELi liikmesriikide vahelise koostöö süvendamise oluline osa;

43.

väljendab seetõttu heameelt naabruspoliitika riikide investeerimisplatvormi (NIP – Neighbourhood Investment Platform) loomise üle, mille tegevust rahastatakse osaliselt Euroopa Kestliku Arengu Fondist (EFSD) ja osaliselt muudest allikatest, kasutades nii toetusi kui ka laene (segarahastamine). EFSD annab ka nende investeeringute jaoks finantstagatisi ja kuni 2019. aastani on NIP raames idapartnerluse riikides rakendatud ja heaks kiidetud 15 projekti, mille rahastamismaht on 151 miljonit eurot, kusjuures rahastamise kogumaht võib ulatuda 1,8 miljardi euroni. Paljud neist investeeringutest on tehtud võrgutaristu, sealhulgas ka transporditaristu arendamiseks, samuti kohaliku taristu arendamiseks munitsipaaltaristu investeerimisprogrammi (Municipal Infrastructure Investment Programme) raames;

44.

on veendunud, et transpordi valdkonna algatusi ei tohiks teha üksnes ELi vahenditega, mis on otseselt mõeldud idapartnerluse jaoks, vaid ka segarahastamise programmide kaudu; on seetõttu rahul investeeringutega, mida tehakse soovitusliku TEN-T investeeringute tegevuskava raames idapartnerluse riikides, ning väljendab heameelt võimaluse üle võtta meetmeid Euroopa ühendamise rahastu raames. Mõned neist investeeringutest on oma olemuselt kohalikud ja aitavad arendada transpordiühendusi idapartnerluse riikide linnades ja piirkondades. Tuleks luua rohkem võimalusi muude programmide ja ELi rahastamisvahendite kasutamiseks ning hõlbustada idapartnerluse riikide juurdepääsu nendele vahenditele;

45.

on seisukohal, et idapartnerluse eesmärkide saavutamiseks on 2020. aastale järgnevat perioodi käsitlevas järgmises finantsperspektiivis tarvis suurendada ELi vahendite ülemmäära; tunneb heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle suurendada uute välistegevuse rahastamisvahendite (naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend) mahtu umbes 25 %; juhib siiski tähelepanu sellele, et idapartnerluse eelarvet tuleb suurendada sarnasel tasemel; on lisaks seisukohal, et tuleks kaaluda selle vahendi raames sihtotstarbelise rahastamise pakkumist idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning piiriülese koostöö eesmärkide rakendamiseks.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Väärinfovastane tegevuskava“

(2020/C 79/10)

Raportöör	:	Randel LÄNTS (EE/PES), Viljandi linnavolikogu liige
Viitedokument	:	Ühisteatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Väärinfovastane tegevuskava“ JOIN(2018) 36 final

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Märkused

1.

tunnustab Euroopa Komisjoni initsiatiivi väärinformatsiooni vastu võitlemisel (1). Sellega suurendab komisjon probleemist teadlikkust ja hoiatab kahjuliku mõju eest, mis väärinfol võib olla valimisprotsessile ja demokraatlike institutsioonide usaldusväärsusele. Komitee pooldab mitut sidusrühma hõlmavat väärinfo käsitlust, mis soodustab valitsuste, kodanikuühiskonna ja erasektori osalemist ning tugineb koostööle, haridusele ja regulatsioonile;

2.

nõustub komitee arvamuses „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks“ (2) väljatooduga. Eriti soovib komitee esile tuua kodanike parema ettevalmistuse ideed ning leiab, et ettevalmistust saab parandada koolihariduse abil;

3.

märgib positiivsena, et väärinfo küsimus on ametisseastuva Euroopa Komisjoni tegevuskavas tähtsal kohal, seda nii seoses protsessidega Euroopa Liidus kui ka arenguga väljaspool ELi piire ning kaasates osalejad nii EList kui ka väljastpoolt; ootab huviga tihedat koostööd Euroopa Komisjoni äsja moodustatud volinike meeskonnaga, et kaasata neisse küsimustesse kohalike ja piirkondlike valitsustasandite kogemused ja mured;

4.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi resolutsiooni välisriikide sekkumise kohta valimistesse ja desinformatsiooni kohta riiklikes ja üleeuroopalistes demokraatlikes protsessides ning kordab vajadust kooskõlastatud mitmetasandilise, paljusid sidusrühmi hõlmava käsitluse järele selle nähtusega tegelemisel, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaatepunktist;

5.

märgib, et väärinfo kui keerukatest ja kiiretest sotsiaal-majanduslikest muutustest tuleneva probleemi vastu tuleb võidelda terviklikult. Komitee arvates on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused heal positsioonil, et osaleda väärinfo ohtu käsitlevates aruteludes ning algatada ja koordineerida vastumeetmeid;

6.

rõhutab, et on olemas tõelised väärinfo levitamise keskused ning nende neutraliseerimiseks on vaja institutsioonide, sotsiaalmeedia platvormide ja kodanikuühiskonna ühiseid ja järjepidevaid jõupingutusi;

7.

nendib, et uued informatsiooni saamise ja levitamise viisid nõuavad seda, et kodanikke võimestatakse teadmiste, digitaaloskuste ja -meetmete kaudu veebis leviva väärinfo vastu võitlemisel. Meediapädevuse arendamine soodustab kodanike kriitilist mõtlemist ning võimaldab neil põhjalikult uurida teavet ja selle allikaid. See protsess aitab kodanikel teha tarbitava sisu kohta teadlikke valikuid, eelkõige tugevdades nende ühiskondlikku vastupanuvõimet. Küsimuse kiireloomulisust tõstab esile ka asjaolu, et üle poole Euroopa Liidu liikmesriikide elanikest saab oma igapäevaseid uudiseid sotsiaalmeediast;

8.

usub, et inimeste meediatarbimise harjumused ja oskused on aga jätkuvalt suurel määral seotud nö traditsioonilise meedia usaldusväärsusega, mis põhineb ajakirjandusväljaande toimetuse vastutusel. Teadmine, et ajakirjanduslikku sisu loov ettevõtte vastutab juriidiliselt, äriliselt, professionaalselt ja oma mainega selle eest, et avaldatav info oleks tõene, on hoidnud meie avaliku inforuumi seni usaldusväärse ja konstruktiivsena;

9.

tõdeb, et uue meedia keskkondades on aga toimetaja ja informatsiooni faktilise paikapidavuse kontrolli funktsioon puudulik või suisa olematu. Ühtlasi on lisandunud viimastel aastatel uued nähtused ja võimalused, kuidas valeinfot pakendada võimalikult usutava ja realistlikuna;

10.

juhib tähelepanu sellele, et varasemad kogemused erinevate kodanikuharidusega seotud küsimuste ja kampaaniatega näitavad seda, et inimeste teadlikkuse tõus ja seejärel käitumise muutmine on pikk ja mitmetasandiline protsess. See peaks toimuma muu hulgas meediapädevuse arendamise abil. Meedia, poliitikud ja otsustajad võivad küll palju valeinfo teemal rääkida, kuid selle mõju inimeste käitumisele on võrdlemisi piiratud;

11.

möönab, et kõiki neid aspekte aga ei ole veel jõutud sisse põimida kodanikuhariduse programmidesse ja inimeste üldisesse teadlikkusse ega uue meedia organisatsioonide igapäevasse tegevusse. Pikaajaliste käitumuslike muutuste esile kutsumiseks on vaja panustada kodanikuharidusse ja teavitusse. Lisaks haridussüsteemile ja kodanikuoskuste arendamisele on oluline roll ka teavituse laiapõhjalisusel ja tõsiasjal, et sihtrühma kõnetatakse neile sobivas vormis nende eelistatud kanalis;

12.

rõhutab, et sotsiaalmeediaplatvormid teenivad Euroopa Liidus märkimisväärseid kasumeid, kuid ei paku sisuliselt töötavat ja inimesi kiirelt abistavat klienditoe teenust. Sotsiaalmeedia platvormidega suhtlemine on juhtumipõhine, personaalne ja juhuslik – puudub standardiseeritud lahendus, kuidas probleemide, valeinfo või vihakõnejuhtumite korral saada kiire ja tõhus lahendus;

13.

on seisukohal, et tasakaalustatud ja faktitäpse avaliku inforuumi tagamiseks on oluline, et tasulisi poliitilisi postitusi avaldavatele sotsiaalmeediaplatvormidele eksisteeriksid ühtsed tõesuse nõuded. Juhul kui selgub, et tasutud poliitiline postitus neid nõudeid ei täida, siis peab sotsiaalmeediaplatvormil olema kohustus vastav sisu eemaldada;

14.

väljendab muret, et sotsiaalmeediaplatvormidel on seni õnnestunud pääseda seadusandlikest nõuetest, mis kohustaksid neid ettevõtteid tegelema sisulise klienditoe, kasutaja probleemide reaalajas ja liikmesriigi emakeeles lahendamisega;

15.

tunneb muret, et üksikisikul puuduvad tihti oskused ja teadmised, kuidas käituda, kui ta näeb valeinfot, teda või tema lähedasi põhjendamatult kahjustavat valeinfot või vihakõne. Isegi väiksematel omavalitsustel puudub jätkuvalt tihtilugu kogemus ja oskused, kuidas suhelda globaalsete sotsiaalmeedia platvormidega kriisiolukorras;

16.

väljendab kahetsust, et probleeme süvendab sagedasti tõsiasi, et sotsiaalmeediaplatvormi esindaja ei pruugi mõista kohalikku kultuurilist konteksti ja eripära ning et enamikul juhtudel käib suhtlus inglise keeles ja on palju aega nõudev. Lahenduse leidmine on valeinfo leviku korral ajakriitiline, kuid seni on sotsiaalmeediaplatvormide tegevus olnud passiivne ja läbipaistmatu;

17.

märgib kahetsusega, et kohalik ametkond, kes tunneb kohalikku elu läbi ja lõhki, on väärinformatsiooni levikuga võitlemisel vaeslapse rollis – valdavalt puuduvad neil teadmised, oskused ja vahendid. Lisaks pole väärinformatsiooniga võitlemine valdavalt kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ülesanne, nagu nt sotsiaalhoolekanne, haridus ja heakord;

18.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid palju ära teha müütide kummutamisel ning aidata kodanikel vahet teha tõese ja väärinfo vahel, suurendades oma töö avatust ja läbipaistvust ning korraldades nii näost näkku toimuvaid kui ka veebipõhiseid kodanike dialooge ja avalikke arutelusid. Neis jõupingutustes peaksid nad tegema koostööd kohalike ja piirkondlike ajakirjanike, akadeemiliste ringkondade ja mõttekodade, kodanikuühiskonna, aktivistide ja poliitikakommentaatorite, riiklike ametiasutuste ning ELi asutuste ja institutsioonidega;

19.

tõdeb, et valeinfoga tegelemine ja selle jälgimine eeldavad aga spetsiifilisi oskusi ja tööriistu, mida keskmisel riigiametnikul või kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tasandi spetsialistil praeguse seisuga veel ei ole. Oskuste- ja teadmistealased puudujäägid ning isikliku kogemuse puudumine on suurimad strateegilised nõrkused, mis takistavad tõhusat valeinfo tuvastamist ja selle leviku tõkestamist;

20.

tuletab meelde, et avaliku infosfääri tähtsus ja informatsiooni leviku kiirus mõjutavad aga olulisel määral poliitilisi protsesse ja ühiskondlikku meelsust. Seetõttu tuleb valeinfovastase võitluse suutlikkust kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ja teiste kogukondlike osalejate tasandil kiiremas korras suurendada;

21.

rõhutab, et valeinfo leviku vastu suunatud võitlus ei oleks meelsuskontroll või tsensuur ega jätaks sellist muljet. Valeinfo võimalikku levikut on oluline süsteemselt ja püsivalt jälgida valimiste, kriiside ja järskude ühiskondlike muutuste ajal, mitte aga kogu aeg. Valeinfo tõkestamine ei ole arvamusvabaduse piiramine, poliitiline meelsuskontroll ega samm jälgimisühiskonna poole, vaid hoopis arvamusvabaduse ja arvamuse vaba kujundamise eeldus;

22.

toonitab, et igasugune valeinfovastane võitlus saab toimuda üksnes absoluutse läbipaistvuse tingimustes, kus kodanikel on võimalik saada igakülgset informatsiooni ning olla kursis näiteks andmekaitse, isikuandmete töötlemise ja rahastusega seonduvate aspektidega. Piisava läbipaistvuse mitte tagamise korral on märkimisväärne oht, et valeinfovastased tegevused ise muutuvad vaenulike infooperatsioonide sihtmärgiks;

23.

on seisukohal, et valeinfovastasesse võitlusesse tuleb võimalikult palju kaasata kohalikku ja piirkondlikku meediat ja kodanikühiskonda. Ajakirjanikud on tänu oma igapäevatööle ja erialasele kogemusele valeinfo ära tundmise osas teadlikumad, tundlikumad ja tähelepanelikumad kui teised inforuumi küsimusega igapäevaselt mitte kokku puutuvad institutsioonid;

24.

juhib tähelepanu vajadusele toetada erinevaid ajakirjanduslikke ja kodanikuühiskonnapõhiseid faktikontrolli, müütide ümberlükkamise ning usaldusväärset infot pakkuvaid algatusi rahaliselt, koostöö edendamise ning oskusteabealase võimestamise kaudu

25.

peab faktikontrollijate võrgustike loomisel tähtsaks kaasata kodanikuühiskonna osalejad, sh kohalikul ja piirkondlikul ja kohalikul tasandil, mis suurendab läbipaistvust ja annab teadmisi kohalikust kontekstist. Jagamismajandusest on võimalik üle võtta ka nn usaldusväärsuse printsiip, mille kohaselt faktikontrollijate hüvitise suurus võiks sõltuda nende tegevuse mahust ja täpsusest, et nii suurendada sellega tegelevate inimeste arvu. Sellises süsteemis reguleeriks faktikontrollijate kogukond ise oma tööd ning tagaks vastastikuse hindamise kaudu ka oma standardid. Lisaks on oluline arendada edasi ka institutsionaalseid võrgustikke ja vahendeid liikmesriikide ja Euroopa tasandil;

26.

tõdeb, et kodanikuühiskonna esindajate koolitamine ja seeläbi nende teadlikkuse kasvatamine aitab suurendada libauudiste ja eksliku info leviku vastast võrgustikku ning maandada riski, et tegu on ametkondliku tsensuuri või sõnavabaduse piiramise katsega;

27.

toonitab, et lisaks eeltoodule hõlbustaksid valeinfovastast võitlust teatud avalikult kätte saadavad tehnoloogilised tööriistad, mis võimaldaksid massilist valeinfo kampaaniat õigeaegselt ja hõlpsama vaevaga tuvastada. Sotsiaalmeedia tegevuse jälgimise asjakohaseid algoritme võiks edasi arendada, et avastada suuremahulised väärinfokampaaniad ja tõsiste juhtude avastamisel algatada sobivad vastumeetmed;

28.

rõhutab, et valeinfoga võitlemisel on olulisel kohal kiire ja tõhus informatsiooni ning kogemuste vahetus. Kohalike ja piirkondlike kogukondade kogemust ja valeinfo leviku juhtumeid analüüsides on võimalik välja tuua selliste kampaaniate ühisosasid, mustreid, eksimusi ja edulugusid. Seetõttu on oluline, et Euroopa Liit toetaks finantsiliselt ja oma võrgustiku kaudu omavalitsuste ja liikmesriikide kogemuste vahetamist ning üksteiselt õppimist;

Ettepanekud

29.

teeb ettepaneku suunata poliitikasoovituste või regulatiivsete sammude abil sotsiaalmeediaplatvorme näitama senisest märkimisväärselt rohkem teavituslikku sisu, mis harib kasutajaid valeinfo ja allikakriitilisuse teemal. Konkreetset konteksti selgitava ja kasutajaid väärinfo eest hoiatava sisu näitamist saab sotsiaalmeediakanalites suurendada valimistes, referendumite või kriisiolukordade ajal. Komitee märgib seejuures, et Euroopa Parlamendi hiljutise valimiskampaania esmane analüüs näitab, et paljud platvormid andsidki teavet, et hoiatada kasutajaid konkreetsest olukorrast, mis aitas piirata väärinfo levitamise mõju;

30.

peab vajalikuks suunata poliitikasoovituste või vajaduse korral regulatiivsete sammude abil sotsiaalmeediaplatvorme senisest rohkem panustama faktikontrollijate laiapõhjaliste võrgustike välja arendamisse, mis nõuab ilmselt teatud hüvitissüsteemi, mis tugineb uue meedia loodud tulule. Samuti peab komitee oluliseks edendada usaldusväärseid meediaettevõtjaid nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, kus eelkõige avaliku teenuse osutajatel on nii praegu kui ka tulevikus tähtis roll;

31.

soovitab kiita heaks regulatiivmeetmed, mille abil leida väärinfo levitamise kampaaniad ja need neutraliseerida, sealhulgas sotsiaalmeedia platvormidega tehtava koostöö ja aruandluse abil. Ühtsete standardite kehtestamine väärinfovastase võitluse kohta aruandluseks võimaldaks sotsiaalmeediaplatvormide tegevust jälgida pikema aja jooksul, seda vajadusel sõltumatutel osapooltel kontrollida ja saada seeläbi põhjalikuma ülevaate väärinfo levikuga seotud probleemide ulatusest;

32.

soovitab kehtestada üleeuroopaline regulatiivne raamistik, mis kohustab globaalseid sotsiaalmeediaplatvorme sisse seadma kõikides Euroopa Liidu keeltes toimiva kasutajatoe ja probleemide lahendamise keskuse igas liikmesriigis. Igal kodanikul, omavalitsuse esindajal, vabaühenduse esindajal peaks eksisteerima lihtne ja kogu Euroopa Liidus sarnastest põhimõtetest lähtuv klienditoekeskus. Sellise emakeelse klienditoe ja ka füüsilise kohalolu tagamine lihtsustaks oluliselt valeinfovastast võitlust ja suurendaks kodanike õigusi;

33.

soovitab sotsiaalmeediaplatvormidel luua lahenduse, kus tavalised inimesed saavad soovi korral lihtsal moel anda teada valeinfo levikust või levitamise katsetest;

34.

kutsub üles kaaluma üleeuroopalise rahastuse võimalust kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja kodanikuühendustele eesmärgiga suurendada võimekust tuvastada väärinformatsiooni ja võidelda selle levikuga ning suurendada omavalitsuste ja kodanikuühenduste omavahelist ja piiriülest koostööd;

35.

soovitab luua teadmisi haridusasutuste ja kohalike omavalitsuste kaudu, et soodustada võitluses väärinfo vastu kriitilist mõtlemist, tehes neile faktikontrollijate võrgustiku kaudu kättesaadavaks „Väärinfo käsitlemise suunised“.

36.

märgib, et noortes on vaja arendada faktide analüüsimise võimet, kriitilist mõtlemist ja tervet mõistust, et nad suudaksid saadud teavet lahti mõtestada ja kontrollida. Komitee peab selleks vajalikuks edendada haridus- ja koolitusasutustes teadlikkuse kasvatamise meetmeid (arutelud, dialoogid jne), et võidelda väärinfo vastu.

---

(1)  Ühisteatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Väärinfovastane tegevuskava“.

(2)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Euroopa lähenemisviis veebis leviva väärinfoga võitlemiseks“.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Euroopa Komisjoni 2018. aasta konkurentsipoliitika aruanne“

(2020/C 79/11)

Raportöör	:	Dominique LÉVÊQUE (FR/PES), Aÿ-en-Champagne’i vallavanem
Viitedokument	:	Euroopa Komisjoni 2018. aasta konkurentsipoliitika aruanne COM(2019) 339 final

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

on seisukohal, et moonutusteta ja tõhus konkurentsipoliitika on Euroopa projekti põhialus. See poliitika ei ole eesmärk omaette, vaid siseturu rakendamise vahend, mis on vajalik ELi eesmärkide saavutamiseks, nagu on määratletud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, mis põhineb eelkõige kestliku arengu eesmärkide, sotsiaalse turumajanduse ja sotsiaalse arengu strateegilisel raamistikul. Konkurentsipoliitika rakendamine peab samuti olema kooskõlas liidu teiste poliitikavaldkondadega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 7) ning vastama ELi toimimise lepingu artiklites 9, 11 ja 12 sätestatud valdkondadevahelistele tööhõive-, keskkonna- ja tarbijakaitse nõuetele;

2.

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikliga 3 antakse Euroopa Liidule ainupädevus konkurentsieeskirjade kehtestamiseks ning et komisjon kasutab otseseid rakendusvolitusi. Seetõttu ei kohaldata subsidiaarsuse põhimõtte järgimise tagamise õiguslikke mehhanisme konkurentsipoliitika suhtes (ELi lepingu artikkel 5). Sellegipoolest ei vabasta kõnealune ainupädevus komisjoni kohustusest pidada konkurentsimeetmete ettevalmistamise ja hindamise raames pidevat dialoogi liikmesriikide kõigi valitsemistasandite ametiasutuste, riikide konkurentsiasutuste, Euroopa Parlamendi, Euroopa Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning kodanikuühiskonna ja eelkõige tarbijaühendustega ning võtta seda dialoogi nõuetekohaselt arvesse;

3.

väljendab heameelt 2018. aasta konkurentsipoliitika aruande üle, kuid märgib, et selles esitatakse esmajoones komisjoni 2018. aasta peamised otsused ja arengud konkurentsiõiguses ning et see ei sisalda võimalusi reformideks. Euroopa Komisjoni järgmise koosseisu poliitilised suunised aastateks 2019–2024, mida ametisseastuv president tutvustas 16. juulil, hõlmavad Euroopa konkurentsipoliitika reformimist, eelkõige seoses Euroopa rohelise kokkuleppega, digitaalteenuseid käsitlevaid uusi õigusakte ning avaliku ja erasektori fondi loomist, mis on spetsialiseerunud VKEsid puudutavatele esmastele avalikele pakkumistele;

4.

peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise leping (kuupäevaga 17. oktoober 2019) ei sisalda enam siduvaid meetmeid, mis tagaksid, et Ühendkuningriik järgib tulevikus Euroopa Liidu norme riigiabi, konkurentsi ja asjaomaste maksuküsimuste valdkonnas. Ühendkuningriigi mittesiduv ja mittespetsiifiline kohustus tagada ühiste kõrgete standardite säilitamise teel kõigile võrdsed tingimused valdkondades, mis on sätestatud lepingule lisatud poliitilises deklaratsioonis, ei paku Ühendkuningriigi kodanikele, töötajatele ja ettevõtjatele piisavat kaitset;

Ühendkuningriigi lahkumine EList

5.

rõhutab, et Ühendkuningriigi suhtes kohaldatakse jätkuvalt ELi konkurentsieeskirju vähemalt kuni Ühendkuningriigi EList väljaastumise kuupäevani. Võib juhtuda, et enne seda kuupäeva algatatud uurimised viiakse lõpule alles pärast nimetatud kuupäeva, ent vastavad otsused tuleb siiski ellu viia. Komitee väljendab sellega seoses heameelt selgituste üle, mille komisjon esitas oma 25. märtsi 2019. aasta teates Ühendkuningriigi väljaastumise tagajärgede kohta ELi konkurentsiõiguse seisukohast, (1) kuid peab kahetsusväärseks, et teates käsitletakse üksnes konkurentsivastast käitumist ja ettevõtjate ühinemise kontrolli;

6.

on seisukohal, et juhul kui Ühendkuningriik EList lahkub, tuleb jääda valvsaks, kui Ühendkuningriigi valitsus ei täida endale võetud kohustust jätkata järelevalvet riigiabi andmise üle, säilitades ELiga ühise reguleeriva raamistiku. Komitee kordab lisaks oma üleskutset uurida võimalust kehtestada teatavate geograafiliste piirkondade ja majandussektorite jaoks, mida Ühendkuningriigi EList väljaastumise tagajärjed eriti hakkavad mõjutama, riigiabi eeskirjade ajutisi kohandamismeetmeid (nt nende leevendamine või peatamine), eriti juhul, kui väljaastumine toimub väljaspool kokkulepitud raamistikku (kokkuleppeta stsenaarium). See peaks viima üldise grupierandi määruse kohaldamisala laiendamiseni;

Konkurentsipoliitika ja ELi tööstusstrateegia

7.

tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni üles „esitama 2019. aasta lõpuks pikaajalist visiooni ELi tööstuse tulevikust koos konkreetsete meetmetega selle elluviimiseks“. Sellega seoses märkis komitee juba varem, et „on veendunud, et ELi tööstuspoliitika peab hõlmama ka ELi eeskirjade üksikasjalikku ja tõenduspõhist läbivaatamist riigiabi ja ühinemiste kontrolli valdkonnas, et tagada rahvusvahelisel tasandil võrdsed tingimused kooskõlas ülemaailmse kaubanduspoliitika ja mitmepoolse kokkuleppega. Samal ajal peaks strateegia hõlmama ka riigiabi ja ühinemiste investeerimis- ja innovatsioonipotentsiaali“; (2) Komitee arvates hõlmavad kõnealuse potentsiaali näitajad võimet luua või säilitada tööstustöökohti ELis, osaledes iseäranis raskustes olevate tööstussektorite ümberkorraldamises ja Euroopa tööstuse jaoks strateegilise tähtsusega komponentide tootmises;

8.

teeb ettepaneku muuta teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava abi üle teostatava järelevalve meetodit, viies miinimumini komisjoni eelkontrolli, lühendades sellise abi kontrollimise tähtaegu ja lihtsustades oluliste üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide loomist (3). Selline muutus peaks hõlbustama üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide rakendamist, millest seni on õnnestunud käivitada vaid üks 1,75 miljardi euro suurune projekt mikroelektroonika valdkonnas. Mais esitati komisjonile üleeuroopalist huvi pakkuv tähtis projekt järgmise põlvkonna akuelementide ja -moodulite väljatöötamiseks ja tootmiseks; projekt hõlmab investeeringuid 6 miljardi euro ulatuses ja avaliku sektori toetusi 1,2 miljardi euro ulatuses;

Riigiabi – üldised kaalutlused

9.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2014. aastal algatatud riigiabi kontrolli ajakohastamise protsess on võimaldanud suurendada erandite arvu nii, et rohkem kui 96 % uutest abimeetmetest on alates 2015. aastast rakendatud üldise grupierandi määruse alusel, ning keskenduda riigiabi kontrollimisel tähtsamatele väljakutsetele;

10.

rõhutab, kui tähtis on läbipaistvuse seisukohast IT-platvormi Transparency Award Module (4) arendamine, mis võimaldab üle 500 000 euro suurust riigiabi puudutavate andmete edastamist ja avaldamist, ning märgib, et 2018. aasta lõpuks olid 25 liikmesriiki avaldanud teabe rohkem kui 43 000 riigiabina antud toetuse kohta;

11.

kordab oma veendumust, et komisjoni 2016. aastal vastu võetud teatis riigiabi mõiste kohta annab ametiasutustele kasuliku aluse selle keerulise küsimuse paremaks mõistmiseks. Komitee palub komisjonil seda siiski ajakohastada, võttes arvesse oma otsustuspraktika ja Euroopa kohtupraktika arengut, eelkõige valikulisuse alal;

12.

kutsub komisjoni üles tõstma vähese tähtsusega abi ülempiiri 200 000 eurolt 500 000 eurole kolme eelarveaasta jooksul, arvestades, et see ülempiir kehtestati 2006. aastal;

13.

märgib, et komisjon algatas 2018. aastal riigiabi eeskirjade toimivuskontrolli, millele peaks 2020. aasta alguses järgnema rida ettepanekuid kõnealuste eeskirjade läbivaatamiseks. Sellega seoses nõuab komitee, et ta kaasataks täielikult ja õigeaegselt selliseid mehhanisme puudutavate ettepanekute analüüsimisse, mis on kõige tihedamalt seotud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevuste ning poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tegevusvaldkondadega, teisisõnu järgmiste aspektidega: üldine grupierandi määrus, vähese tähtsusega riigiabi käsitlev määrus, regionaalabi suunised, teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi raamistik, teatis riigiabi andmise kohta üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsatele projektidele, riskifinantseerimise suunised, suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta, energia- ja keskkonnaalase riigiabi suunised, suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta ning lõpuks suunised raudteesektorile antava riigiabi kohta;

14.

võtab teadmiseks 6. juunist kuni 27. septembrini 2019 toimunud avaliku konsultatsiooni üldise grupierandi määruse kavandatud läbivaatamise kohta, mis on seotud järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga ning mille eesmärk on teha kindlaks kõige lihtsam ja tõhusam viis, kuidas hõlbustada riikliku rahastamise ja ELi eelarvest rahastamise kombineerimist. Komitee tervitab iseäranis asjaolu, et ettepanekuga laiendatakse praegust VKEdele antava abiga piirduvat grupierandit nii, et seda võidakse kohaldada ka suurettevõtete antava abi suhtes ilma eelneva teatamiseta (artikkel 20). Komitee väljendab samuti heameelt selle üle, et üldise grupierandi määruse alusel võidakse teha lihtsustatud grupierand Euroopa territoriaalse koostöö projektidele antava väga väikese abisumma puhul (kuni 20 000 eurot ettevõtja ja projekti kohta) (artikkel 20a). Komitee toetab lisaks ka VKEdele antava abi osatähtsuse ülemmäära suurendamist 80 %-ni. Ta juhib sellegipoolest tähelepanu kahele täiendavale probleemile: i) tuleb selgitada, et projektis osalevate avalike asutuste omavahendite kasutamist ei käsitata avaliku sektori panusena abi osatähtsuse ülemmäärade arvutamisel. ii) Tuleb kinnitada, et artikli 20a alusel antava abi suhtes ei kohaldata üldises grupierandi määruses sätestatud teatamiskohustust (artikkel 11) ega kontrollikohustust (artikkel 12) ning et kolmandatele osapooltele ei teki teatamiskohustusi seoses kõnealuse abiga;

15.

võtab teadmiseks komisjoni 22. juuli 2019. aasta teatise ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi tagasinõudmise kohta (5). Teatis on seotud nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks) (6) rakendamisega. Teatisega ei leevendata kõnealuses õigusraamistikus riigiabi saajatele ja iseäranis vähese tähtsusega riigiabi saatjatele esitatavaid nõudeid. Vähese tähtsusega abi puhul ei ole 10 aasta pikkust aegumistähtaega lühendatud, kuigi see ajavahemik on edasilükkava mõjuga menetlustoimingute tõttu tegelikult veel palju pikem. Samuti ei ole komisjon nõustunud loobuma abi tagasinõudmisest juhul, kui ta on ise tekitanud õiguspärase ootuse, kui tagasinõudmiseks vajalik teave ei ole kättesaadav või kui liikmesriigi kohtu otsus konkreetse abi olemasolu kohta muutub lõplikuks. Lisaks leiab komisjon, et kui abi summat ei ole võimalik abisaajalt tagasi nõuda, tuleb ta kuulutada maksejõuetuks ning lisaks sellele ei tohi talle anda luba restruktureerimiseks või tegevuse ajutiseks jätkamiseks, ilma et antud abi kogusumma oleks tagastatud. Seda lähenemisviisi on raske ühitada riiklike ja Euroopa maksejõuetusmenetlustega. Kuigi riigiabi tagasinõudmismenetluste eesmärk on kõrvaldada tagasiulatuvalt ebaseaduslikult antud abi moonutav mõju, võetakse äriühingute restruktureerimisel maksejõuetust reguleerivatele õigusnormidele tuginedes arvesse ka muid eesmärke, nagu töökohtade säilitamine. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles kaaluma ettepaneku esitamist määruse (EL) 2015/1589 muutmiseks;

16.

märgib, et pangandussektoris riigiabi andmise raamistik ei ole alates 2013. aasta augustist muutunud, (7) kuigi majanduslik kontekst on põhjalikult muutunud, ning tekib küsimus, kas eeltingimus, et mis tahes abi peab kaasa aitama „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamise[le]“ (ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt b), on endiselt asjakohane;

17.

tervitab Üldkohtu 24. septembri 2019. aasta otsust liidetud kohtuasjades T-755/15 ja T-759/15, mis käsitleb Euroopa Komisjoni 2015. aasta otsuse (Luksemburgi poolt Fiat Chrysler Finance Europe’ile antud abi kohta) kehtivust. Otsuses kinnitatakse, et eelotsusega antav valikuline eelis võib kujutada endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi ning et eelotsuse uurimine komisjonis riigiabi eeskirjade alusel ei kujuta endast „maksustamisalast ühtlustamist“. Samal ajal rõhutab komitee, et kooskõlas Euroopa Kohtu 15. novembri 2011. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C-106/09 ja C-107/09P „on liikmesriikide […] pädevuses määrata kindlaks maksustamise alused ja jaotada maksukoormus erinevate tootmistegurite ja majandussektorite vahel“;

Riigiabi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas

18.

tuletab meelde, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade kohaldamisel antakse aluslepingutes liikmesriikidele suur otsustusvabadus määratlemisel, mis on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Samuti tuleb järgida kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtteid ning põhimõtet jääda neutraalseks liikmesriikide omandi õigusliku režiimi suhtes (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 14, 106 ja 345 ning protokoll nr 26);

19.

rõhutab, kui oluline on sotsiaalelamumajanduse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste seisukohast Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta otsus, millega vastati Madalmaade sotsiaalelamumajanduse asutuste hagiavaldusele (8). Otsuses täpsustatakse ühelt poolt, et konkurentsieeskirjade kohaldamise vältimiseks on liikmesriigil kohustus tõestada, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatus sotsiaalelamumajanduses on võrreldes tegeliku vajadusega avaliku teenuse järele juurdepääsul eluasemele vajalik ja proportsionaalne, ning teiselt poolt piiratakse sellega komisjoni osa ilmsete vigade kontrollimisele. Sotsiaalelamumajanduse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratluses on ilmne viga, kui selles on üksnes sätestatud üürileandmine eelisjärjekorras isikutele, kellel on raske leida sobivat eluaset, ilma et see ebasoodsas olukorras olevate isikute sihtgrupp oleks määratletud;

20.

kordab sellega seoses (9) oma üleskutset selgitada komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuse kohaldamisala seoses sotsiaalelamumajandusega. Selleks et vastata eluasemete alal valitsevale murettekitavale olukorrale, mis puudutab suurt osa madala või isegi keskmise sissetulekuga inimestest, ning kohalike eluasemeturgude erinevatele olukordadele, samuti selleks, et austada liikmesriikidele antud otsustusvabadust üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel, ning järgides subsidiaarsuse põhimõtet, tuleks otsust kohaldada selliste konkreetsete rühmade sotsiaaleluasemega varustamiseks, kelle eluasemevajadust ei ole võimalik rahuldada turu tingimustes eelkõige nende maksevõime või muude nõrkustega seotud piirangute tõttu. Liikmesriikide pädevad asutused peavad vajaduste täpse laadi asjakohaste ja läbipaistvate kriteeriumide alusel selgelt määratlema;

21.

võtab teadmiseks, et komisjon kiitis 7. detsembril 2018 heaks oma üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antavat vähese tähtsusega riigiabi käsitleva määruse kohaldamisaja pikendamise kuni 31. detsembrini 2020. Sellega seoses tuletab komitee meelde oma varasemaid nõudmisi: — suurendada vähese tähtsusega riigiabi künnist üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele antava riigiabi puhul (minnes kaugemale kompensatsioonimeetmetest kuni 500 000 euroni kolme maksuaasta pikkuse ajavahemiku jooksul); — vaadata läbi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel saadava mõistliku kasumi määratlus, et eeskätt saaks stiimulite kaudu või tuvastatava mõistliku kasumiprotsendi suurendamise abil arvesse võtta asjaolu, et see kasum reinvesteeritakse sageli üldist majandushuvi pakkuvatesse teenustesse;

Riigiabi keskkonna- ja energiaalase ülemineku valdkonnas

22.

rõhutab, kui oluline on, et komisjoni poliitika keskkonna- ja energiaalase abi valdkonnas oleks täielikult kooskõlas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames sõlmitud Pariisi kokkuleppe rakendamisega, edendaks säästvat energiat taastuvenergia kujul ja jõupingutusi suurema energiatõhususe saavutamiseks ning võimaldaks võitlust energiaostuvõimetuse vastu, energiavarustuse tagamist ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamist. Sellega seoses nõuab komitee riigiabi andmise lõpetamist fossiilkütuste kaevandamiseks;

23.

juhib Euroopa Regioonide Komitee liikmete ning üldiselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate tähelepanu (kuni 6. novembrini 2019 toimunud) konsulteerimisele üldist majandushuvi pakkuvatele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele antavaid riiklikke toetusi reguleerivate eeskirjade hindamise kohta (10) ning loodab, et saadakse märkimisväärset tagasisidet praktiliste kogemuste näol. Komitee osutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste raskustele määratleda, kes on sotsiaaleluaseme kontekstis hõlmatud mõistega „ebasoodsas olukorras olevad inimesed“, ning raskustele ülemäärase hüvitise arvutamise meetodiga;

24.

võtab teadmiseks 20. detsembril 2018 käivitatud kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemiga seoses antavat riigiabi käsitlevate suuniste läbivaatamise protsessi.

25.

Komitee peab keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste eelseisva läbivaatamise seisukohast oluliseks järgmist: — nõuab, et biomassi ja biometaani jaoks antava riigiabi suhtes kohaldataks päritolutagatisi; — soovitab kehtestada sätted, mis käsitlevad taastuvenergia salvestamist ja omatarbeks toodetud taastuvenergia tarbijaid, tagades kooskõla läbivaadatud taastuvenergia direktiiviga (eriti selle artiklitega 21 ja 22); — kutsub üles siduma abi andmise läbipaistvuskohustusega, mille kohaselt tarbijatele suunatud kulud on arvetel selgelt määratletud (kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/944 (11) energiaturu kohta); — teeb ettepaneku muuta suuniste punkti 220 selliselt, et liikmesriikidel peaks olema kohustus tõendada, et nad „kavatsevad keskkonnale või majandusele kahjuliku abi järkjärgulise kaotamise eesmärgi saavutamiseks kasutada esmajärjekorras alternatiivseid vahendeid, nagu nõudluse juhtimise ja energiatõhususe meetmete esikohale seadmine, võrkude vastastikuse ühendamise võimsuse suurendamine ning süsteemi avamine taastuvenergiale“ (12);

26.

palub komisjonil kontrollida, kas lennukipetrooli maksuvabastus ei kujuta endast lennundussektorit soodustavat konkurentsi moonutamist, mis põhineb Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (1944) valel tõlgendamisel. Selles on sätestatud, et rahvusvahelise lennu puhul ei saa õhusõiduki tankides sisalduvat kütust maksustada riiki saabumisel, kuid selles ei ole midagi öeldud maksustamise kohta õhusõidukite tankimise ajal. Seega võiks riik, nagu seda juba tehaksegi mõnes liikmesriigis, kehtestada vähemalt siselendudele lennupiletimaksu, kui õhusõiduk konkureerib otseselt raudteeveoteenusega, või lennukipetroolimaksu, et piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Arvestades selliste maksude mõju ELi siseturule, oleks soovitav, et selline maksustamine oleks Euroopa tasandil kooskõlastatud. Komitee on seetõttu seisukohal, et Euroopa kodanikualgatus „Fairosene“, mille eesmärk on lõpetada Euroopa lennukikütuse maksuvabastus, (13) väärib täit tähelepanu;

27.

kordab oma nõudmist, (14) et „vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktidele a ja c määratletaks söekaevanduspiirkonnad eritoetuspiirkondadena ning ELi riigiabi eeskirju eritoetuspiirkondadele kohandataks eesmärgiga võimaldada võtta meetmeid struktuurimuutustega toimetulekuks […]. Lisaks tuleks kaaluda, kas sellised toetusmeetmed võiksid põhineda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktil b, sest söekaevanduspiirkondade kliimasõbralikul ümberkujundamisel on oluline ja eeskuju andev tähendus ELi energia- ja kliimapoliitikas“;

Konkurentsipoliitika ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

28.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon rakendas 2018. aastal esimest korda lairibaühendust käsitlevaid suuniseid, lubades avaliku sektori asutustel toetada lairibaühenduse kasutuselevõttu, nimelt Baieri projekti (15) ülikiirete võrkude kasutuselevõtuks kuues maapiirkondades asuvas omavalitsuses. Arvestades, et digitaalse ühtse turu ühenduvuseesmärkide saavutamiseks peaks järgmise kümne aasta jooksul vaja minema ligikaudu 500 miljardi euro suurust koguinvesteeringut, on oluline, et konkurentsipoliitikas võetaks arvesse lairibaühenduse kasutuselevõtu erisusi maapiirkondades, selleks et teenida avalikke huve ja pöörata tagasi suundumus, kus maa- ja linnapiirkondade vahel suurenevad juurdepääsuga seotud tehnoloogilised erinevused;

29.

rõhutab, et komitee tegi oma arvamuses struktuuri- ja investeerimisfonde käsitleva raammääruse kohta ettepaneku, et riigiabi kavade puhul võiks abi andvat asutust pidada ka abisaajaks (artikkel 2), „kui toetus ettevõtja kohta on väiksem kui 200 000 eurot või sellega võrdne“, ning märgib, et Euroopa Parlament ja nõukogu on selle ettepaneku heaks kiitnud;

30.

tuletab meelde, et ELi fondide osas märgitakse üldises grupierandi määruses (põhjendus 26), et „[l]iidu rahalised vahendid, mida keskselt haldavad liidu institutsioonid, asutused, ühisettevõtted või muud organid ja mis ei ole otseselt või kaudselt liikmesriikide kontrolli all, ei kujuta endast riigiabi. Kui selline liidupoolne rahastamine toimub koos riigiabi andmisega, võetakse arvesse ainult viimast, et määrata kindlaks, kas teavitamise künniseid ja abi ülemmäära on järgitud, eeldusel et avalikust sektorist saadud toetuse kogusumma, mida antakse samade abikõlblike kulude katmiseks, ei ületa kõige soodsamat rahastamise määra, mis on sätestatud liidu õigusaktidega kehtestatud eeskirjades“;

31.

kordab oma üleskutset komisjonile tõsta üldise grupierandi määruse kohaldamise künnist sellistele piirkondlikele lennujaamadele antava abi suhtes, mille reisijate arv ületab märkimisväärselt praegust künnist 200 000 reisijat aastas, sest need ei avalda liikmesriikidevahelisele kaubandusele märkimisväärset mõju ega suuda struktuuriliselt katta tegevus- ja kapitalikulusid (16) ning kuna riigiabi on mõeldud ohutu ja majanduslikult elujõulise õhutransporditaristu arendamise toetamiseks puudulike ühendustega piirkondades; (17)

32.

avaldab kahetsust, et komisjoni 2018. aasta juunis tehtud ettepanekud 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi kohta ei sisaldanud vastupidiselt komitee taotletule ettepanekuid põllumajandussektori suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade läbivaatamise kohta. Komitee kutsub seetõttu komisjoni üles vaatama sõltumatult 2020. aasta järgset ÜPPd käsitlevate seadusandlike ettepanekute suhtes võetavatest institutsioonidevahelistest järelmeetmetest läbi oma ELi toimimise lepingu artikli 101 seni väga kitsa tõlgenduse horisontaalsetes suunistes ning mitte looma takistusi tootjaorganisatsioonide sõlmitud kollektiivlepingutele;

33.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon suurendas kooskõlas komitee taotlustega 2019. aasta märtsis põllumajandussektori vähese tähtsusega abi ülemmäära 15 000 eurolt 20 000 eurole ja teatavatel tingimustel 25 000 eurole, suurendades samal ajal vähese tähtsusega abi riiklikku ülemmäära 1 %-lt 1,25 %-le riigi aastasest põllumajandustoodangust kolme aasta jooksul. Need kaks suurendamist võimaldavad vähemalt osaliselt arvestada kliima-, tervise- ja majanduskriiside sagenemisega;

Konkurentsipoliitika digitaalajastul

34.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjoni aruandes peetakse esmatähtsaks ELi konkurentsipoliitika kohandamist digitaalajastuga ning et uues konkurentsiprogrammis aastateks 2021–2027 keskendutakse probleemidele, mis on seotud metaandmete ja algoritmide kasutamisega;

35.

peab seetõttu kahetsusväärseks, et käesoleva aasta aprillis esitatud aruandes „Digitaalajastu konkurentsipoliitika“ (18) („Competition policy for the digital era“) sisalduvate ettepanekute arutamist ei jätkatud aastaaruandes. Komitee peab eriti asjakohaseks järgmisi ettepanekuid: — strateegiad, mida kasutavad turgu valitsevad platvormid selleks, et vähendada konkurentsisurvet, mida nad kogevad, tuleks ära keelata, kui selgelt dokumenteeritud tarbijakaitse paranemine puudub; — komisjoni uurimistes tuleks asetada vähem rõhku turumääratluse analüüsile ning keskenduda senisest rohkem kahjuteooriatele ja konkurentsivastaste strateegiate kindlakstegemisele; — juurdepääsu andmetele, mis on turgu valitsevaks peetava ettevõtja, kuid mitte konkurentide käsutuses, ning sellise diferentseeritud juurdepääsu jätkusuutlikkust tuleks analüüsida iga juhtumi puhul eraldi; — tuleb tagada andmete ülekantavus, st kasutajate suutlikkus kanda üle mujale andmeid, mida platvorm on nende kohta kogunud, ning andmete koostalitlusvõime; — süsteemse vahendamise taristu moodustavate platvormide suhtes tuleks kohaldada tõendamiskohustust, et „vaikimisi eelistusel“ ei ole pikaajalist toodete turgudele pääsu piiravat mõju, nagu on märgitud 23 Euroopa elektroonilise tööpakkumiste portaali esitatud hagiavalduses programmi „Google for Jobs“ vastu;

36.

nõuab sellise Euroopa õigusraamistiku loomist, mis võimaldaks vastutavale (kohalikule, piirkondlikule, üleriigilisele või Euroopa) valitsemistasandile, kes tegi platvormidele ülesandeks osutada üldist huvi pakkuvaid teenuseid, juurdepääsu platvormide kasutatavatele algoritmidele ja nende algoritmide kontrollimist;

37.

toetab suuremat kontrolli idufirmade omandamise üle turgu valitsevate või süsteemsete platvormide ja/või ökosüsteemide poolt. Komitee soovitab samuti muuta ELi ühinemismääruses sätestatud kohtualluvuslikke künniseid nii, et omandamisi hinnataks mitte ainult käibe alusel, vaid ka tehingu väärtuse põhjal, et paremini hinnata idufirmade konkurentsipotentsiaali, mis üldiselt ei järgi lühiajalise kasumi mudelit;

Ühinemiste kontroll

38.

rõhutab vajadust tagada, et komisjoni teostatavas konkurentsianalüüsis võetaks paremini arvesse riigi kontrolli ja ettevõtetele antavate konkurentsi moonutada võivate toetuste küsimust, eriti kolmandatest riikidest pärit konkurentide puhul;

39.

kutsub komisjoni samuti üles kaaluma nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus)) (19) kohandamist ja praeguste ühinemissuuniste ajakohastamist. Konkreetsemalt peaks komisjon tagama, et struktuurilised kohustused, mida ta nõuab ühinemisloa andmiseks, ei tooks kaasa strateegiliste varade müüki väljaspool Euroopat asuvatele konkurentidele (mis on alates 2010. aastast toimunud igal teisel juhul). Lisaks on komisjoni analüüsi kestus põhimõtteliselt kindlaks määratud kaheks-kolmeks aastaks, mis ei võimalda prognoosida uuenduslike osalejate – eelkõige digitaalsektoris – turule sisenemisest tulenevaid olulisi muudatusi. Seetõttu võiks horisontaalsete ühinemiste hindamise suuniseid muuta, jättes välja viite kaheaastasele tähtajale (punkt 74) ja sätestades, et analüüsi ajakava „sõltub turu omadustest ja dünaamikast, samuti potentsiaalsete turuletulijate konkreetsetest võimalustest“;

Konkurentsipoliitika ülemaailmne mõõde

40.

on seisukohal, et komisjon ei peaks uute vabakaubanduslepingute sõlmimisel keskenduma mitte ainult konkurentsi käsitlevate peatükkide lisamisele, vaid jälgima samuti juba allkirjastatud lepingute rakendamist ja ennetama vastumeetmeid, kui Euroopa ettevõtjate juurdepääsu välisturgudele piiratakse. Selleks on vaja uurida võimalust luua komisjonis „jõustamise eest peavastutaja“ ametikoht;

41.

kutsub seoses riigihangete turgude avamisega rahvusvahelise konkurentsi jaoks üles taaskäivitama seadusandliku menetluse komisjoni poolt 2016. aastal esitatud rahvusvaheliste hangete instrumendi vastuvõtmiseks. Tundub tõepoolest, et selline vahend on äärmiselt oluline, arvestades, et WTOs peetavate riigihankelepingu läbivaatamise läbirääkimiste ja kolmandate riikidega peetavate kahepoolsete läbirääkimiste kontekstis on liit kinnitanud oma riigihangete turu avamist ligi 352 miljardi euro ulatuses, samal ajal kui teatavad lepingule alla kirjutanud riigid katavad riigihankeid oma loendites üksnes piiratud määral (178 miljardit dollarit USAs ja 27 miljardit eurot Jaapanis);

42.

kutsub kõiki liikmesriike üles täiendama liitu tehtavate välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute raamistikku käsitlevat määrust (20) järelevalvemehhanismidega riigi tasandil, eelkõige selleks, et võimaldada liikmesriikidel üksteist abistada seal, kus ühes liikmesriigis tehtud välismaine otseinvesteering võib mõjutada julgeolekut või avalikku korda teistes liikmesriikides;

43.

tunneb heameelt selle üle, et 2019. aasta veebruaris kehtestas Euroopa Komisjon lõplikud kaitsemeetmed vastuseks Ameerika Ühendriikide otsusele kehtestada terasetoodetele tollimaksud. Terasetoodete import ELi on tõepoolest märkimisväärselt suurenenud, ohustades seega tõsiselt ELi teraseettevõtteid, kes on endiselt ebakindlas olukorras, kuna ülemaailmsel teraseturul püsib liigne tootmisvõimsus ja mõned kaubanduspartnerid rakendavad enneolematult palju ebaausaid kaubandustavasid. Kooskõlas ELi WTO raames võetud kohustustega hoiavad need meetmed impordivoo ühtlasena, tagades tõhusa konkurentsi Euroopa teraseturul ja piisava valiku arvukatele Euroopa terasekasutajatele. Ent arvestades terasetööstuse majanduslike väljavaadete edasist halvenemist, tuleb need kaitsemeetmed kiiresti läbi vaadata ja neid vajaduse korral tugevdada.

---

(1)  https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/eu-competition-law_et.pdf

(2)  Euroopa Regioonide Komitee 26. juuni 2019. aasta arvamus „Kohapõhine lähenemine ELi tööstuspoliitika strateegiale“, punkt 16.

(3)  Vt Prantsusmaa ja Saksamaa manifesti 21. sajandile kohandatud tööstuspoliitika kohta https://ue.delegfrance.org/manifeste-franco-allemand-pour-une (link kättesaadav vaid prantsuse keeles).

(4)  Vt https://webgate.ec.europa.eu/competition/transparency/public

(5)  https://ec.europa.eu/competition/state_aid/legislation/recovery_notice_et.pdf

(6)  ELT L 248, 24.9.2015, lk 9.

(7)  Komisjoni teatis riigiabieeskirjade kohaldamise kohta alates 1. augustist 2013 finantskriisi kontekstis pankade kasuks võetavate toetusmeetmete suhtes.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52013XC0730(01)&from=EN

(8)  Kohtuasi T-202/10 RENV II: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=207808&pageIndex=0&doclang=ET&mode=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=14523814.

(9)  Vt Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Riigiabi ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused“ (ECON-VI/013), punkt 41, vastu võetud 11. oktoobril 2016.

(10)  https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/initiatives/ares-2019-3777435_et

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT L 158, 14.6.2019, lk 125).

(12)  Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52014XC0628%2801%29

(13)  https://eci.ec.europa.eu/008/public/#/initiative

(14)  Euroopa Regioonide Komitee arvamuse eelnõu „Söepiirkondade sotsiaalmajanduslike struktuuride muutmine Euroopas“ punktid 29–31, raportöör: Mark Speich (DE/EPP/), arvamuse vastuvõtmine oli kavas 8.–9. oktoobril 2019 toimuval täiskogu istungjärgul.

(15)  Toimik SA.48418 „Baieri gigabiti katseprojekt – Saksamaa“, kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_48418

(16)  Euroopa Regioonide Komitee 28. novembri 2013. aasta arvamus „ELi suunised lennujaamadele ja lennuettevõtjatele eraldatava riigiabi kohta“ (COTER-V-043).

(17)  Vt Euroopa Komisjoni 23. juuli 2014. aasta otsus Angoulême’i lennujaama kohta, http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-14-498_et.htm

(18)  http://ec.europa.eu/competition/publications/reports/kd0419345enn.pdf

(19)  ELT L 24, 29.1.2004, lk 1.

(20)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/452.