Euroopa Regioonide Komitee resolutsioon „Mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) üle peetavates institutsioonidevahelistes läbirääkimistes toimunud areng“

(2020/C 39/01)

I.   MUUDATUSETTEPANEKUD

COM(2018) 375 final

Muudatusettepanek 1

Artikkel 32

Euroopa Komisjoni ettepaneku tekst

Euroopa Regioonide Komitee muudatusettepanek

Lisaks artiklile 31 võivad liikmesriigid teha ettepaneku täiendavate tehnilise abi meetmete võtmiseks, et suurendada liikmesriikide asutuste, toetusesaajate ja asjakohaste partnerite suutlikkust, mis on vajalik fondide tulemuslikuks haldamiseks ja kasutamiseks. (…)

Lisaks artiklile 31 võivad liikmesriigid teha ettepaneku täiendavate tehnilise abi meetmete võtmiseks, et suurendada liikmesriikide asutuste, toetusesaajate ja asjakohaste partnerite suutlikkust, mis on vajalik fondide tulemuslikuks haldamiseks ja kasutamiseks ning samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamiseks (sh täiendavad investeeringud seadmetesse) . (…)

Motivatsioon

Pidades silmas temaatilisest eesmärgist 11 loobumist, peab komitee oluliseks tagada toetus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamisele temaatilise eesmärgi 11 tüüpi meetmete kaudu kõikides programmides.

COM(2018) 383 final/2

Muudatusettepanek 2

Artikli 2 lõige 1

Euroopa Komisjoni ettepaneku tekst	Euroopa Regioonide Komitee muudatusettepanek
1.   Programmi üldeesmärk on kaitsta ja edendada ELi aluslepingutes sätestatud õiguseid ja väärtuseid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamise kaudu, et toetada avatud, demokraatlikke ja kaasavaid ühiskondi.	1.   Programmi üldeesmärk on kaitsta ja edendada ELi aluslepingutes sätestatud õiguseid ja väärtuseid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende esindajate toetamise kaudu, et toetada avatud, demokraatlikke, soolise võrdõiguslikkusega arvestavaid ja kaasavaid ühiskondi.

Motivatsioon

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad kasutada kõnealuse programmi vahendeid ning neil on oluline roll eelkõige kodanikuosaluse edendamisel ja Euroopa kodanike õiguste kaitsmisel.

COM(2018) 383 final/2

Muudatusettepanek 3

Artikli 18 lõige 2

Euroopa Komisjoni ettepaneku tekst

Euroopa Regioonide Komitee muudatusettepanek

2.   Komisjon rakendab programmi ning selle meetmete ja tulemustega seotud teavitus- ja kommunikatsioonimeetmeid. Programmile eraldatud rahalised vahendid peavad ühtlasi aitama kaasa liidu poliitiliste prioriteetide tutvustamisele, niivõrd kui need on seotud artiklis 2 osutatud eesmärkidega.

2.   Komisjon rakendab programmi ning selle meetmete ja tulemustega seotud teavitus- ja kommunikatsioonimeetmeid, eelkõige Europe Direct’i teabekeskuste võrgu kaudu . Programmile eraldatud rahalised vahendid peavad ühtlasi aitama kaasa liidu poliitiliste prioriteetide tutvustamisele, niivõrd kui need on seotud artiklis 2 osutatud eesmärkidega. 3.     EL teavitab rahastamisvõimalustest võimalikult hästi kõiki potentsiaalseid toetusesaajaid, et tagada liikmesriikide ja partnerriikide mitmesuguste organisatsioonide osalemine. Kandidaatidel peab olema võimalik pöörduda kontaktpunkti poole, kes pakub neile tuge, vastab nende kandideerimismenetlust puudutavatele küsimustele ja saab enne kandidaadi toimiku ärasaatmist kontrollida, kas see on täielik.

Motivatsioon

Oluline on esitada võimalikult palju teavet võimalustest, mida pakutakse kõigile kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning kõigile teistele osalejatele, kes võivad olla huvitatud, vältimaks olukorda, kus neid võimalusi kasutavad ainult ELi eelispartnerid ja kõige paremini informeeritud organisatsioonid.

II.   POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

väljendab taaskord kahetsust järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kavandatava suuruse üle, mis võib õõnestada soovitud lõppmõju ELi eri poliitikavaldkondades. Komitee on kindlalt vastu kärbetele ühtekuuluvus- ja ühise põllumajanduspoliitika eelarves, sest see avaldaks negatiivset mõju ELi piirkondade ja linnade arengule. Seepärast kinnitab komitee taaskord oma kindlat üleskutset, et tulevase mitmeaastase finantsraamistiku ulatuseks tuleks kehtestada vähemalt 1,3 % ELi 27 liikmesriigi kogurahvatulust, et tagada ELi kodanike vajadustele, ootustele ja muredele vastav eelarve;

2.

on äärmiselt mures mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) üle peetavate arutelude aeglase edenemise pärast nõukogus ning kahtleb, kas riigipeade ja valitsusjuhtide poolt juunis kinnitatud ajakavast – st mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimine 2019. aasta lõpuks – on veel võimalik kinni pidada. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama kiiresti hädaolukorrakava, et vältida programmide võimalikku katkemist mitmeaastase finantsraamistiku hilise vastuvõtmise korral;

3.

rõhutab, et tugev mitmeaastane finantsraamistik vajab usaldusväärseid ja stabiilseid omavahendeid. Komitee pooldab ELi eelarve tulupoole lihtsustamist, eelkõige ettepanekut kaotada järk-järgult kõik liikmesriikidega seotud tagasimaksed ja ühtlustada käibemaksupõhist tulu. Komitee tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku kulupoole osas ei ole võimalik kokkuleppele jõuda, kui tulupoolel ei tehta vastavaid edusamme;

4.

tervitab komisjoni jõupingutusi võtta kasutusele tõhusad mehhanismid õigusriigi põhimõtete järgimise tagamiseks, sh kõige hiljutisem tegevuskava, mis põhineb kolmel sambal (1. Edendamine: teadmiste kogumine ja ühise õigusriigikultuuri loomine; 2. Ennetamine: koostöö ja toetus õigusriigi põhimõtte tugevdamiseks riigi tasandil; 3. Reageerimine: nõuete täitmise tagamine ELi tasandil, kui riigisisestest mehhanismidest ei piisa). Komitee rõhutab selles kontekstis, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel – kui kohalikul tasandil valitud organitel – võib olla keskne roll õigusriigi edendamisel ja sellega seotud riskide määratlemisel, kaasates kodanikke osalusdemokraatiasse, luues õigusriigi kultuuri ja toetades organisatsioone, kellel on selle eesmärgi puhul oluline osa, sh vaba ja sõltumatut meediat. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kolme samba struktuuris tuleks seega tugevdada. Kuigi komitee kiidab heaks komisjoni kinnitused, et ta soovib tagada ELi lõplikele abisaajatele sujuva rahastamise juhuks, kui algatatakse liikmesriigi vastu suunatud hagi, on komitee endiselt vastu tingimuslikkusele, mis piiraks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu rahastamisele ühtekuuluvuspoliitika raames, kui riigi tasandil ei suudeta järgida õigusriigi põhimõtet ega demokraatlikke põhimõtteid. Seepärast ootab komitee, et komisjon töötaks välja edasised meetmed lõplike abisaajate huvide kaitsmiseks, ning kordab oma varasemat üleskutset kehtestada selged kriteeriumid, mille alusel otsustada, mis on üldistunud puudus õigusriigi toimimises;

5.

väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle muuta mitmeaastane finantsraamistik paindlikumaks, käsitledes aegsasti uusi ja ettenägematuid probleeme, kuid ei poolda ühendatud ühtse varuinstrumendi ideed, nagu soovitas nõukogu läbirääkimispaketi raames. Komitee rõhutab vajadust tasakaalu järele programmide suurema paindlikkuse ja pikaajalise kavandamise kindluse vahel, eriti nende programmide puhul, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega;

6.

nõustub Euroopa Parlamendi üleskutsega mitmeaastane finantsraamistik täielikult läbi vaadata. See võimaldab põhjalikku analüüsi peamiste eesmärkide saavutamise kohta, eelkõige seoses kliimamuutustega ja kestliku arengu eesmärkide süvalaiendamisega, kõigi paindlikkusinstrumentide kasutamist ja nende võimalikku ümberkorraldamist ning samuti mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide olulist kohandamist, sh uute rubriikide või ülemmäärade võimalikku loomist;

7.

väljendab heameelt asjaolu üle, et läbirääkimispaketis on nüüd sõnastatud, et kõigis ELi pikaajalisest eelarvest rahastatavates meetmetes tuleb arvestada soolise võrdõiguslikkusega. Lisaks sellele tuleb soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmist eelarve kavandamisel süvendada, levitada ja süstemaatilisemaks muuta ning kiiresti tuleb vastu võtta uus pikaajaline soolise võrdõiguslikkuse strateegia;

8.

märgib, et tulenevalt oma geograafilisest asendist, olemusest ja/või kaubandussidemete ulatusest puutuvad mõned piirkonnad Ühendkuningriigi liidust väljaastumise tagajärgedega rohkem kokku kui teised. Seepärast märgib komitee, et on oluline leida praktilisi lahendusi toetuse saamiseks, et tegeleda probleemidega, millega nimetatud piirkonnad seisavad silmitsi pärast Ühendkuningriigi EList väljaastumist. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles tagama, et Ühendkuningriigi kokkuleppeta väljaastumise tõttu põhjustatud restruktureerimine õigustaks ka Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), Euroopa Liidu Solidaarsusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi+ (ESF+) sihtotstarbelist kasutuselevõtmist, ning kordab oma palvet Euroopa Komisjonile, et see hindaks võimalikku vajadust luua paremini struktureeritud keskpikk ja pikaajaline lahendus stabiliseerimisfondi kaudu piirkondadele, keda Ühendkuningriigi EList väljaastumine kõige ebasoodsamalt mõjutab. See fond peaks toetuma täiendavatele vahenditele, mitte toimima ühtekuuluvuspoliitika arvelt;

9.

kordab oma muret Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) väljajätmise pärast ühissätete määrusest. See võib õõnestada struktuurifondide ja investeerimisfondide integreeritud lähenemisviisi maapiirkondades. Komitee kutsub seetõttu üles lisama EAFRD ühissätete määrusesse;

10.

tuletab meelde, et ESF+ kui Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise peamine vahend peab jääma ühtekuuluvuspoliitika oluliseks sambaks. Komitee tunneb sellega seoses heameelt nõukogu ettepaneku üle, mis esitati praeguse läbirääkimispaketi eelnõus, et luua eraldi alamrubriik majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks;

11.

rõhutab partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtete olulisust ning väljendab kindlat vastuseisu mis tahes püüetele nõrgendada kavandatud ühissätete määruse artikli 6 sätteid. Samuti nõuab komitee käitumisjuhendi täielikku rakendamist partnerluslepingute ettevalmistamisel ja rakendamisel ning kavasid, millega tagatakse, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine tähendaks täielikku partnerlust;

12.

rõhutab partnerluslepingute olulisust fondidevahelise strateegilise koordineerimise ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja teiste partnerite kaasamise jaoks protsessi varases etapis. Komitee nõuab seetõttu, et partnerluslepingud jääksid kohustuslikuks, sõltumata fondide vahendite suurusest või programmide arvust;

13.

kordab oma kindlat vastuseisu makromajandusliku tingimuslikkuse negatiivsele mehhanismile, millega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja majanduspoliitilise juhtimise vahelise seose tulemusena karistataks kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi riikide keskvalitsuste tegematajätmiste eest. Sellega seoses toetab komitee täielikult Euroopa Parlamendi ettepanekut jätta ühissätete määrusest välja artikkel 15;

14.

nõuab seoses ühissätete määruse artikliga 21, et mistahes ülekanded fondide vahel või fondidest muudele liidu vahenditele, mida hallatakse otsese või kaudse eelarve täitmise raames, peaksid olema piiratud maksimaalselt 5 %-le programmi rahalistest eraldistest ning neid tuleks teostada kokkuleppel asjaomaste korraldusasutustega, need peaksid olema ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide seisukohast olulised, täielikult kooskõlas subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetega ega ei tohi nõrgendada fondide asukohapõhist lähenemisviisi;

15.

kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga tuleb vähemalt 2014.–2020. aasta eraldiste tasemel säilitada nende piirkondade rahalised vahendid, mille kategooriat alandati ajavahemikuks 2021–2027;

16.

lükkab tagasi nõukogu ettepaneku ühissätete määruse artikli 22 kohta, mis jätaks liikmesriikidele vabaduse, kas kasutada integreeritud territoriaalseid vahendeid või mitte. Komitee nõuab selle asemel liikmesriikide territoriaalsete vahendite palju suuremat kasutuselevõttu ja kohustuslikku eraldamist kõikidest fondidest, et täita uuendatud territoriaalse tegevuskava ja ühtekuuluvuse eesmärke;

17.

rõhutab, et ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkondade, sh saarte konkreetset olukorda ja erivajadusi tuleb kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 nii partnerluslepingutes kui ka -programmides arvesse võtta;

18.

kinnitab taas oma seisukohta nõukogu poolt läbirääkimispaketti lisatud ühissätete määruse sätete kohta, eelkõige seoses piirkondade abikõlblikkuse, piirkondliku turvavõrgu, kaasrahastamise määrade, eelmaksete taseme, kulukohustustest vabastamise ja tavapärase territoriaalse koostöö eelarvega;

19.

toonitab vajadust parandada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldus- ja institutsioonilist suutlikkust. Seda rõhutab ka asjaolu, et 2019. aastal esitati 17 liikmesriigile riigipõhiseid soovitusi kohaliku ja piirkondliku tasandi haldussuutlikkuse küsimustega tegelemiseks. Arvestades ohtu, et koostöös liikmesriikidega täidetavas eelarves vähendatakse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otse kättesaadavatele suutlikkuse suurendamise meetmetele eraldatavaid vahendeid, teeb komitee ettepaneku vaadata läbi kavandatava ühissätete määruse artikkel 32 või kavandatava ERFi/Ühtekuuluvusfondi määruse artikkel 2, et võimaldada meetmeid, mis sarnanevad nendega, mida rahastatakse praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ühtekuuluvuspoliitika temaatilise eesmärgi 11 all kõikides rakenduskavades;

20.

rõhutab seoses ERFi raames rakendatavate programmidega, et igas liikmesriigis tuleb ressursid keskendada komisjoni esitatud parameetrite kohaselt liigitatud piirkondade kategooriatele, ning nõustub parlamendiga, et nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, nt äärepoolseimate piirkondade puhul, võivad liikmesriigid asjaomaste piirkondadega konsulteerides taotleda valdkondliku keskendamise vähendamist piirkondade kategooria tasandil. Kõik piirkondade kategooriad peaksid keskenduma vähemalt 30 % ulatuses poliitikaeesmärgile „Keskkonnahoidlikum, vähese CO2-heitega Euroopa“ (poliitikaeesmärk 2), et EL saaks täielikult täita oma kohustusi Pariisi kokkuleppe raames;

21.

nõustub Euroopa Parlamendi ettepanekuga eraldada vähemalt 5 % ERFi ressurssidest, mis on kättesaadavad riiklikul tasandil, integreeritud territoriaalsele arengule linnavälistes piirkondades, kus valitsevad ebasoodsad looduslikud, geograafilised või demograafilised tingimused või esineb uues artiklis 10a pakutud mõistetega seotud probleeme. Nende strateegiate puhul võib kasuks tulla ka mitmest fondist rahastamise lähenemisviis, eelkõige integreeritud projektide puhul arukate külade pakti raames;

22.

väljendab veelkord kahetsust komisjoni ettepaneku pärast vähendada Euroopa territoriaalse koostöö osa ühtekuuluvuspoliitika eelarves 2,75 %-lt 2,5 %-le ning on kindlalt vastu otsusele, viia merendusalane piiriülene koostöö piiriülesest komponendist nr 1 riikidevahelisse komponenti nr 2. Seetõttu tunneb komitee suurt heameelt Euroopa Parlamendi ettepaneku üle muuta ühissätete määruse artikli 104 lõikes 7 sätestatud eraldisi, et suurendada traditsioonilise territoriaalse koostöö (komponendid nr 1 ja nr 4) eelarvet nii, et see moodustaks umbes 3 % ühtekuuluvuse eelarvest;

23.

rõhutab, kui oluline on Interregi programm, mis on osutunud paljudele piirkondlikele omavalitsustele esmatähtsaks nii peamiste probleemide kohta oskusteabe ja parimate tavade vahetamiseks kui ka isiklike kontaktide loomiseks ning Euroopa identiteedi edendamiseks;

24.

toetab täiendavat 970 miljoni euro suurust eelarvet piirkondadevahelistele innovatsiooniinvesteeringutele, mille puhul seatakse esikohale tipptase, kuid edendatakse ka territoriaalset ühtekuuluvust, hõlbustades vähem uuenduslike piirkondade osalemist Euroopa piirkondadevahelise innovatsiooni dünaamikas. Niigi väikesi Interregi vahendeid ei tohiks mingil juhul veelgi vähendada.

25.

on seisukohal, et lisaks kalanduse rahastamisele oleks tärkava sinise majanduse, mereseire ja paljude merekeskkonna kaitse projektide rahastamise vajaduse tõttu tulnud EMKFi üldeelarvet suurendada 2021.–2027. aasta mitmeaastases finantsraamistikus vähemalt 1 %-le;

26.

kordab oma seisukohta, et EMKF peaks toetama integreeritud merenduspoliitikat ja sinise majanduse kasvu piirkondlike platvormide kaudu uuenduslike projektide rahastamiseks, ning et riiklikud rakenduskavad EMKFi raames peaksid hõlmama piirkondlikku rakenduskava kalandus- ja merendusasjade eest vastutavate piirkondlike ametiasutuste jaoks;

27.

teeb ettepaneku suurendada ELi rahalist toetust maaelu arengule, mis on eelmise programmitöö perioodiga võrreldes märkimisväärselt vähenenud, ning lükkab seetõttu tagasi ettepaneku vähendada maaelu arengu eelarvet ühise põllumajanduspoliitika raames 28 % ega ole nõus vahendite teisest sambast esimesse sambasse ülekandmise võimalusega;

28.

leiab, et vaid liidu eelarve oluline suurendamine võib õigustada programmi „Euroopa horisont“ assigneeringute ümberhindamist ning neid tuleks siis kasutada eelkõige III samba ja osa „Euroopa teadusruumi tugevdamine“ tarvis, toetades laialdasemat osalemist;

29.

peab vajalikuks laiendada programmi „Erasmus+“, et tugevdada ühtekuuluvust ELis, parandada Euroopa integratsiooni tunnustamist ning edendada kohtumisi Euroopa noorte kodanikega;

30.

peab oluliseks kehtestada täpne raamistik erinevate vahendite ja raamprogrammi koostoimele ning rõhutab tõhusa kaaskujundamise olulist osa, eelkõige kvaliteedimärgise rakendamiseks;

31.

on kindlalt vastu asjaolule, et otsuse, kas suunata osa ühtekuuluvuspoliitika vahenditest programmile „Euroopa horisont“, teevad liikmesriigid, mitte asjaomane korraldusasutus. Nende vahendite kasutamise üle tuleks otsustada korraldusasutuse ja komisjoni kokkuleppe teel, tagades nimetatud vahendite jõudmise tagasi asjaomasesse geograafilisse piirkonda;

32.

rõhutab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) meetmete edukas rakendamine võib mängida olulist rolli ootamatute vahejuhtumite mõju leevendamisel suurte ümberkorralduste tõttu. Komitee toetab kindlalt Euroopa Parlamendi seisukohta, et kõnealuse fondi rahalise toetuse kavandatud hindamine peaks hõlmama järgnevat mõjuhinnangut selle kohaldamise kohta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

33.

tervitab ettepanekut laiendada EGFi ülesandeid ja kohaldamisala, eesmärgiga tegeleda mistahes ootamatute suurte ümberkorraldustega, kuid kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles leppima kokku töökohtade koondamise madalamate künniste ja komisjoni ettepanekus sisalduvatest pikemate vaatlusperioodide osas;

34.

tervitab eurorühma koostatud „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi tingimusi“ (14. juuni 2019) ning samuti komisjoni ametisseastuva presidendi kavatsust kehtestada nimetatud vahend euroala jaoks, et toetada liikmesriikide majanduskasvu reforme ja investeeringuid euroalal ja euroalaga ühineda soovivate ELi riikide jaoks. Komitee ootab siiski subsidiaarsuse põhimõtte järgimist silmas pidades komisjoni eelnevat ettepanekut selliste struktuurireformide määratlemiseks, mis oleksid kõlblikud saama ELi rahalist toetust. Need reformid peaksid pakkuma Euroopa lisaväärtust, olema asjakohased ELi pädevuste valdkonnas, panustama aluslepingute ühtekuuluvuse eesmärgi täitmisse ning olema suunatud pikaajaliste investeeringute edendamisele, sh avaliku halduse kvaliteedi parandamisele. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema kõnealusele vahendile otsene juurdepääs, et toetada oma investeerimis- ja reformiprojekte ning osaleda partneritena kõnealuse vahendi meetmete kavandamisel ja rakendamisel;

35.

tervitab komisjoni ametisseastuva presidendi kavatsust muuta Euroopa poolaasta fookust, et kujundada sellest vahend, mis hõlmab ÜRO kestliku arengu eesmärke. Tuginedes oma aruteludokumendile, peaks komisjon oma ametiaja esimese 100 päeva jooksul esitama pikaajalise majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia, mis hõlmab kestliku arengu eesmärke. Selle kavandamisse ja rakendamisse tuleks partneritena kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

36.

kordab oma veendumust, et kohustus kasutada 25 % ELi eelarvest kliimamuutuse vastu võitlemiseks ei näi olevat piisav Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks. Järgmise finantsraamistiku puhul tuleks teha jõupingutusi, et suurendada kulutusi CO2-heite vähendamiseks energiasektoris, tööstuses ja transpordis ning ringmajandusele üleminekuks üle 30 %; Samal ajal tuleks parandada ELi eelarve CO2-jalajälge, lõpetades mh riigiabi fossiilkütustele;

37.

tunneb heameelt, et komisjoni ametisseastuv president peab tähtsaks edendada asjakohaste tööstusstrateegiate abil ELis kliimaneutraalsuse saavutamist 2050. aastaks ning toetada kõige enam puudutatud inimesi ja piirkondi uue õiglase ülemineku fondi kaudu, mille eelarve on 4,8 miljardit eurot. Komitee on seisukohal, et selline fond peaks olema tihedalt seotud ühtekuuluvuspoliitika programmidega, kuid seda tuleks rahastada lisaressurssidest, mitte ühtekuuluvuspoliitika arvelt, ning et see peaks võimaldama piisavalt tegevusruumi piirkondadele seoses konkurentsipoliitika eeskirjadega;

38.

märgib, et Euroopa Parlament teeb 2020. aasta eelarvemenetluse käigus ettepaneku kahe ettevalmistava meetme kohta seoses üleminekus olevate söekaevanduspiirkondadega. Seda silmas pidades on komitee seisukohal, et tarvis on kiiresti luua alus õiglase ülemineku fondile, et tagada kõige tõhusam detsentraliseeritud rahaline ja poliitiline toetus pärast 2020. aastat;

39.

rõhutab järgmise programmi „Loov Euroopa“ osas vajadust leida hea tasakaal suurtele üldprojektidele eraldatavate vahendite ning kohaliku ja piirkondliku tasandi, mh väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate meetmete ja tegevuste rahastamise vahel. Samuti toonitab komitee vajadust kultuuri ja kultuuripärandi paremaks integreerimiseks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku prioriteetide hulka teiste programmide ja meetmete süvalaiendamise ja sünergia kaudu;

40.

rõhutab, et käesoleval rahastamisperioodil on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmidest eraldatud 14 miljardit eurot lairibataristu loomiseks. Sellega ei välistata rahastamisvahendite suurendamist (nt laenude osas) koostöös Euroopa Investeerimispanga ja teiste tugipankadega;

41.

peab komisjoni ettepanekut eraldada 9,2 miljardit eurot digitaalse Euroopa programmile ajavahemikuks 2021–2027 absoluutseks lähtealuseks, võttes arvesse, et digitaalne ühtekuuluvus on ELi lepingus määratletud territoriaalse ühtekuuluvuse lahutamatu osa, ning nõuab ELis digitaaloskuste ja digitaaltaristu lünkade kaotamist ja tehisintellekti arendamiseks vajalike oluliste rahaliste vahendite eraldamist;

42.

seoses õiguste ja väärtuste programmiga soovib, et ELi institutsioonid koos liikmesriikidega edendaksid Euroopa korrespondentide võrgustikku, et teavitada kohaliku tasandi poliitikuid Euroopas toimuvast ja võimaldada neil parimal viisil kodanike ootustele vastata. See aitaks võidelda kodanike võõrandumisega Euroopa küsimustest;

43.

kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga ettepaneku kohta võtta vastu määrus, millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond, kordab oma üleskutset võimaldada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja nende esindusorganisatsioonidele otsene juurdepääs praeguse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi õigusjärglase vahenditele ning rõhutab taas, kui oluline on partnerluse põhimõtet järjekindlalt kohaldada. Komitee toonitab, et kõnealuse fondi vahendite kogusummat tuleb tingimata suurendada, et tagada piisav rahastamine oma eesmärkide saavutamiseks ning tasakaalustatud lähenemisviis kõikidele rände- ja integratsioonimeetmetele ja -strateegiatele;

44.

kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga ettepaneku kohta võtta vastu määrus, millega luuakse naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend, kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi – asetades nad silmapaistvale kohale samal tasandil kodanikuühiskonnaga – teemakohasesse sambasse, mille sihtotstarbeline eelarve on 500 miljonit eurot;

45.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogu eesistujariigile Soomele ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

Euroopa Regioonide Komitee resolutsioon teemal „2019. aasta Euroopa poolaasta ja 2020. aasta majanduskasvu analüüs“

(2020/C 39/02)

Esitanud EPP, PESi, Renew Europe’i, EA ja ECRi fraktsioon

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist 2019. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (1) ja 2019. aasta Euroopa poolaastat,

—

võttes arvesse oma 10. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni euroala majanduspoliitika kohta ja pidades silmas 2019. aasta majanduskasvu analüüsi (2) ning oma 10. aprilli 2019. aasta arvamust „Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika: struktuurireformide kooskõlastamine pikaajaliste investeeringutega“,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2019. aasta majanduskasvu analüüsi kohta, (3)

1.

tunneb heameelt selle üle, et 2019. aasta majanduskasvu analüüs keskendub investeeringutele ja reformidele, millega edendatakse jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu kui võimalust parandada konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust liikmesriikide ja piirkondade vahel ja nende sees ning kooskõlastada kogu ELi investeerimispoliitikat, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitikat;

2.

rõhutab, et Euroopa poolaasta protsessi struktuurireformide suhtes isevastutuse ja asjaomaste reformide tõhususe tagamiseks tuleks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused poolaastaga ametlikult siduda, tuginedes partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõttele (4) ning kasutades komitee ettepanekut võtta vastu käitumisjuhend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks Euroopa poolaastasse; (5)

3.

märgib, et majanduskasv aeglustub ning kaubanduspinged ja kokkuleppeta Brexiti oht tekitavad ebakindlust, mis vähendab investeeringuid. Sellega seoses kutsub komitee ELi üles kaaluma ettenägevate meetmete rakendamist, et edendada ELi investeerimisprogramme ja toetada alasid, mida kokkuleppeta Brexit võib kõige rohkem mõjutada;

4.

rõhutab, et avaliku sektori investeeringud on riigi tasandil märkimisväärselt vähenenud ja on endiselt liiga madalal tasemel, eriti riikides, mida kriis kõige rohkem mõjutas. Komitee märgib, et karmide eelarvepiirangute ajal ei kärbitud jooksvaid kulusid kaugeltki sama palju kui investeeringuid. Ta toonitab, et riigi tasandist madalama tasandi valitsused, kes vastutavad enam kui poole eest ELi avaliku sektori investeeringutest, pidid oma investeeringuid ülemääraselt vähendama; (6)

5.

palub, et komisjon esitaks 2020. aastaks kavandatud stabiilsuse ja kasvu pakti reformiprotsessi eel hinnangu, kuidas on stabiilsuse ja kasvu pakti paindlikkuse klausleid alates 2015. aastast kasutatud. Komitee on seisukohal, et stabiilsuse ja kasvu pakti reform peaks tooma kaasa selgemad eeskirjad, mis aitavad vältida protsüklilist eelarvepoliitikat, võimaldavad kõige haavatavama majandusega riikidel madala inflatsiooni tingimustes võlga mõistlikult ja jätkusuutlikult vähendada, jätta ühtekuuluvuspoliitika programmide riikliku kaasrahastamise vahendid stabiilsuse ja kasvu pakti ülemmäärade arvestusest välja ning kehtestada avaliku sektori raamatupidamise nn kuldreegli, mis annab kõigi tasandite avaliku sektori asutustele pikaajaliste investeeringute tegemiseks vajaliku eelarvepoliitilise manööverdamisruumi, mida on tarvis kestliku arengu tagamiseks;

6.

rõhutab, et eelarvepoliitilise manööverdamisruumiga liikmesriigid peaksid osalema avaliku sektori investeeringutes, mida on vaja ergutamaks pikaajalist majanduskasvu, mis vähendaks makromajanduslikku tasakaalustamatust ELis ja euroalal;

7.

toetab kindlalt komisjoni ametisseastuva presidendi võetud kohustust muuta Euroopa poolaasta fookust, et kujundada sellest vahend, mis hõlmab ÜRO kestliku arengu eesmärke;

8.

tervitab põhimõtteliselt komisjoni ametisseastuva presidendi kavatsust esitada jätkusuutliku Euroopa investeerimiskava, et toetada 1 triljoni euro investeerimist järgmise kümnendi jooksul kõikjal ELis, kuid ootab täiendavaid selgitusi selle kohta, kuidas see kava on seotud eelkõige InvestEU programmiga ning kuidas see peaks mõjutama investeeringuid ELi piirkondades ja linnades. Samuti toetab komitee komisjoni ametisseastuva presidendi kavatsust esitada keskkonnahoidliku rahastamise strateegia;

9.

tunneb heameelt, et komisjoni ametisseastuv president peab tähtsaks edendada asjakohaste tööstusstrateegiate abil ELis kliimaneutraalsuse saavutamist 2050. aastaks ning toetada kõige enam puudutatud inimesi ja piirkondi uue õiglase ülemineku fondi kaudu. Komitee on seisukohal, et asjaomase fondi abil tuleks eelkõige aidata leevendada Euroopa söekaevanduspiirkondade struktuuriliste muutuste sotsiaalseid, sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnaalaseid tagajärgi;

10.

rõhutab, et Euroopa Liidu poolt läbiräägitavad ja sõlmitavad kaubanduslepingud peaksid aitama saavutada kestliku arengu eesmärke;

11.

märgib, et riigipõhiseid soovitusi rakendatakse endiselt aeglaselt ja ebaühtlasel määral, ning peab selle põhjuseks muu hulgas isevastutuse puudumist ja ebapiisavat haldus- ja institutsioonilist suutlikkust. Komitee tõstab esile, et 2019. aastal esitati laiemate riigipõhiste soovituste osana 137 individuaalset soovitust (allsoovitust), mis olid kas otse või kaudselt suunatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele või millel oli territoriaalne mõju. Võrreldes 2018. aastal esitatud 120 sellise allsoovitusega on nende arv suurenenud ja nad moodustavad praegu 62 % kõigist 2019. aasta allsoovitustest (7). Tulenevalt asjaolust, et 2019. aastal oli investeerimine tugevamalt Euroopa poolaasta keskmes, käsitles 112 neist allsoovitustest investeerimistakistusi (võrreldes 79 allsoovitusega 2018. aastal), samas kui 26 allsoovituse eesmärk oli parandada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkust ja need olid suunatud 17 liikmesriigile. Komitee rõhutab, et need andmed toovad esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsuse Euroopa poolaasta eesmärkide saavutamisel, mida seni poolaasta juhtimise protsessis veel piisavalt ei tunnustata;

12.

toonitab, et 2019. aasta riigipõhistes soovitustes esitatud 55 allsoovitust käsitles kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisel. Kuna sotsiaalset ebavõrdsust põhjustavad tihti piirkondlikud erinevused, tuleks neid riigiaruannetes ja riiklikes reformikavades põhjalikult analüüsida. Komitee tuletab meelde, et on koostöös Eurostatiga andnud panuse metodoloogilisse uuringusse selle kohta, kuidas luua Euroopa piirkondlik sotsiaalvaldkonna tulemustabel, mida saaks Euroopa poolaasta raames kasutada Euroopa sotsiaalõiguste samba edusammude jälgimiseks, ning palub tulevasel komisjoni koosseisul seda protsessi edaspidigi toetada;

13.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni mitmeaastase hinnangu riigipõhiste soovituste rakendamise kohta, millest nähtub, et rohkem kui kahe kolmandiku enne 2018. aastat antud riigipõhiste soovituste rakendamisel on saavutatud vähemalt „teatavat edu“, (8) kuid väljendab veel kord kahetsust, et kriteeriumid, millel asjaomane hindamine põhineb, on endiselt läbipaistmatud;

14.

tunneb heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2021.–2027. aasta programmitöö suuniste üle, mis on lisatud riigiaruannetesse (D lisa). Komitee märgib siiski, et nende aluseks olev piirkondlike erinevuste analüüs ei ole endiselt piisav, sh suutmatuse tõttu kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused selle ettevalmistamisse, nagu ilmnes uuringust, mille komitee koostas kohe pärast riigiaruannete avaldamist;

15.

rõhutab, et Euroopa poolaasta raames tuleks igal aastal hinnata investeerimispoliitika rakendamist. Komitee toonitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleks riigiaruannete avaldamisest alates kaasata oma esindusorganisatsioonide kaudu hindamisse, sealhulgas komisjoni vastutava asepresidendi ja liikmesriikide dialoogi;

16.

toonitab, et kui kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei kaasata struktureeritult ja pidevalt kogu Euroopa poolaasta vältel, eelkõige riiklike reformikavade kujundamisel ja rakendamisel, tekib asümmeetria Euroopa poolaasta – mis on tsentraliseeritud ja suunatud ülalt alla – ning ühtekuuluvuspoliitika – mida hallatakse koostöös liikmesriikidega ja mis on detsentraliseeritud – vahel. Komitee soovitab seda küsimust kiiremas korras käsitleda, laiendades praegust partnerluse käitumisjuhendit ka Euroopa poolaasta poliitikakujundusprotsessile;

17.

märgib, et riiklik reformikava on ühtlasi ainus dokument, milles iga ELi liikmesriik esitab Euroopa Komisjonile igal aastal konkreetsed meetmed, mida ta kavatseb rakendada ühiste eesmärkide ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taotlemiseks ning struktuurireformide elluviimiseks, samuti ettepanekud majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide saavutamiseks, kooskõlas Euroopa poolaasta raames antud soovituste ja strateegias „Euroopa 2020“ seatud kümne aasta eesmärkidega. Seepärast peaksid piirkonnad, järgides täielikult mitmetasandilise valitsemise põhimõtet, osalema riikliku reformikava koostamises. Mõnes liikmesriigis see juba ongi nii – riiklikku reformikava kasutatakse seal vahendina, mis võimaldab kohapeal meetmeid integreeritult kavandada, sh programmitöö perioodi 2021–2027 käsitlevates ELi õigusaktides kehtestatud uuenduste valguses, mille eesmärk on kooskõla Euroopa poolaastaga. Sel taustal tuletab komitee meelde, et lõi Euroopa piirkondliku sotsiaalvaldkonna tulemustabeli, (9) peab teretulnuks Euroopa Komisjoni ettepanekut lisada sotsiaalvaldkonna tulemustabelile Euroopa poolaasta raames piirkondlik mõõde ning ootab selle kiiret elluviimist;

18.

kordab oma muret selle pärast, et Euroopa Komisjon ei ole ikka veel esitanud struktuurireformide määratlust ELi majanduse juhtimise kontekstis ega määranud võimalikku toetust ELi programmide, nt kavandatud reformide tugiprogrammi kaudu. Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega peaks ELi toetuse jaoks abikõlblike struktuurireformide ulatus piirduma siiski tegevusvaldkondadega, mis on olulised ELi lepingu eesmärkide rakendamise seisukohast ja otseselt seotud ELi pädevusvaldkondadega;

19.

eeldab, et Euroopa poolaasta aitab ELil reageerida ulatuslikult, koordineeritult ja integreeritult demograafiliste muutuste kahjulikule mõjule, toetades eelkõige ühtekuuluvuspoliitika tõhustamist ja piirkondlikke strateegiaid, eriti arukate ja konkurentsivõimeliste maapiirkondade arendamise strateegiaid;

20.

märgib, et riigipõhistes soovitustes käsitatakse eluasemeturgu finantsstabiilsuse seisukohast kriitiliselt tähtsana ning et sobiva ja taskukohase eluaseme nappus on mitmes liikmesriigis kasvav probleem. See analüüs näitab veelgi selgemalt, et tuleb hinnata vajadust Euroopa elamumajanduse tegevuskava järele, mis jätab liikmesriikidele selles nende vastutusalas olevas küsimuses rohkesti kaalutlusruumi; (10)

21.

toonitab, et mitmepoolsus ja reeglitel põhinev maailmakord on ELi huvides ja neid tuleb kaitsta. Seepärast tunneb komitee heameelt algatuste üle, mille eesmärk on võidelda võrdsete tingimuste eest ja olla karm nende riikide suhtes, kes konkureerivad dumpingu, dereguleerimise või subsideerimise teel. Komitee hoiatab siiski, et ELi-sisesed konkurentsipoliitika eeskirjad on rahvusvahelise tasandi omadest palju rangemad ja ülemaailmsel tasandil võivad Euroopa ettevõtted nende tõttu sattuda ebasoodsasse olukorda;

22.

on seisukohal, et vabakaubanduslepingute läbirääkimistel tuleks muu hulgas arvesse võtta piirkondlikke mõjuhinnanguid, sest need võimaldaksid hõlpsamini varakult välja selgitada võimaliku asümmeetrilise mõju Euroopa piirkondadele ja seda mõju kvantifitseerida, et saaks kiirelt võtta avaliku sektori poliitikameetmeid;

23.

toetab Euroopa Ülemkogu üleskutset (11) kasutada integreeritud poliitilist lähenemisviisi ühtse turu süvendamisel ja tugevdamisel, tuleviku jaoks sobiva tööstuspoliitika kavandamisel, digipöördega tegelemisel ning õiglase ja tõhusa maksustamise tagamisel;

24.

tunneb heameelt Euroopa tööstuse tulevikku käsitleva Euroopa Komisjoni kõrgetasemelise töörühma aruande üle, (12) milles kirjeldatakse Euroopa tööstusstrateegia pikaajalist visiooni ning rõhutatakse sellise strateegia piirkondlikku mõõdet;

25.

kordab oma üleskutset tugevdada ELi toetust üleeuroopalisele ja piirkondadevahelisele koostööle, mis keskendub sünergia loomisele ja kriitilise massi saavutamisele innovatsiooni tehtavates kaasinvesteeringutes tööstuse väärtusahelates üle kogu Euroopa, samuti ringmajanduse ja CO2-neutraalse majanduse potentsiaali kasutamisele;

26.

tunnistab, et Euroopa majanduse ja tööstuse konkurentsivõime põhineb VKEde ettevõtlus- ja innovatsioonipotentsiaalil. Komitee soovib, et Euroopa Komisjon ja nõukogu võtaksid arvesse VKEde konkreetseid vajadusi, kui nad arendavad edasi ELi pikaajalist majandusstrateegiat, sh meetmeid, mille abil kõrvaldada kaupade ja teenuste vaba liikumist ELi ühtsel turul takistavad asjaolud, mis iseäranis pärsivad Euroopa VKEde kasvu;

27.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike riigihangete parandamisel suureneks märkimisväärselt konkurentsivõime ja tõhusus. Seda kinnitab komitee analüüs, mille kohaselt suurendab kehtivate riigihanke-eeskirjade keerukus ja paljude liikmesriikide kalduvus ülereguleerimisele vigade tõenäosust ja sellest tulenevalt kohtumenetluse riski, mis omakorda põhjustab paljudes kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes riskikartlikke hankestrateegiaid;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogu eesistujariigile Soomele ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

---

(1)  Komisjoni 21. novembri 2018. aasta teatis „2019. aasta majanduskasvu analüüs: üleilmse ebakindluse tingimustes on vaja tugevamat Euroopat“ (COM(2018) 770 final).

(2)  https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-03900-00-00-res-tra-et.docx/content.

(3)  http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0201_ET.html.

(4)  Arvamus „Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika: struktuurireformide kooskõlastamine pikaajaliste investeeringutega“, mis võeti ühehäälselt vastu komitee täiskogu 10. aprilli 2019. aasta istungil – https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2018-05504-00-00-ac-tra-et.docx/content.

(5)  https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2016-05386-00-00-ac-tra-et.docx/content.

(6)  https://www.eib.org/attachments/efs/economic_investment_report_2018_key_findings_en.pdf.

(7)  Euroopa Regioonide Komitee, „2019 European Semester. Territorial Analysis of the Country-Specific Recommendations“

(https://portal.cor.europa.eu/europe2020/Pages/welcome.aspx#).

(8)  Komisjoni teatis 2019. aasta riigipõhiste soovituste kohta, lk 3.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1560257977630&uri=CELEX%3A52019DC0500.

(9)  https://cor.europa.eu/en/engage/studies/Documents/European%20Regional%20Social%20Scoreboard/European-Regional-Social-Scoreboard.pdf?_cldee=bWF0dGhpZXUuaG9ybnVuZ0Bjb3IuZXVyb3BhLmV1&recipientid=contact-09d0f0455cf2e4118a29005056a05119-28d790990cbf4dcc890968d369dec000&esid=8685471a-6dd4-e911-8116-005056a043ea.

(10)  Komitee 27. juuni 2019. aasta resolutsioon „Euroopa Regioonide Komitee ettepanekud Euroopa Liidu uueks seadusandlikuks mandaadiks“ – https://webapi2016.cor.europa.eu/v1/documents/cor-2019-02550-00-01-res-tra-et.docx/content.

(11)  Vt 20. juuni 2019. aasta Euroopa Ülemkogu järeldused https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9-2019-INIT/et/pdf.

(12)  Avaldatud 26. juunil 2019, https://ec.europa.eu/growth/industry/policy/industry-2030_en#vision2030.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Soovitused regionaalarengu strateegiate edukaks kujundamiseks pärast 2020. aastat“

(2020/C 39/03)

Raportöör

:

Adam STRUZIK (PL/EPP), Masoovia vojevoodkonna marssal

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

esitab soovitused regionaalarengu strateegiate tõhusaks kavandamiseks 2020. aasta järgseks perioodiks, tuginedes seejuures piirkondade strateegilise olukorra jaoks määravate tegurite analüüsidele, võttes arvesse piirkondade ees seisvaid väljakutseid ja kasutades ära ühtekuuluvuspoliitika raames seni saadud kogemusi;

2.

rõhutab, et need soovitused puudutavad ainult prioriteetseid investeerimisvaldkondi ja tõhusate regionaalarengu strateegiate raamtingimusi;

3.

juhib tähelepanu sellele, et tegelikke vajadusi silmas pidades on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tarvis selgelt määratletud keskmise pikkusega ja pikaajalisi arengustrateegiaid, mis põhinevad nii suundumuste prognoosidel ja probleemidel kui ka iga territooriumi konkreetsetel asjaoludel;

4.

tuletab meelde, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste (piirkonnad, maakonnad ja vallad) toimimise ja arengu optimeerimine piirkondlike tegurite ja ressursside tasakaalustatud kasutamise teel kaupade tootmiseks ja teenuste osutamiseks on territoriaalse strateegilise planeerimise kõige olulisem aspekt;

5.

juhib tähelepanu sellele, et arengustrateegiad on üks tähtsamaid vahendeid piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jaoks, sest neis näidatakse tihedas kooskõlas Euroopa tulevikuvisiooniga kätte otsuste ja meetmete suund eesmärkide ja prioriteetide seadmiseks;

6.

juhib tähelepanu sellele, et regionaalarengu ja aruka spetsialiseerumise strateegiad on seega olulised vahendid koostoime ja vastastikuse täiendavuse saavutamiseks konkreetsete valdkondlike vahendite vahel ning et kooskõlas asjaomase piirkonna majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu lähenemisviisiga tagatakse nendega ka sidusrühmade asjakohane kaasamine;

7.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on erinevad. Ühtekuuluvuspoliitika on eraldiseisev poliitikavaldkond ja aluslepingus seatud eesmärk (majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus) peab olema alati tagatud. Selleks tuleb pöörata tähelepanu sellele, kui asjakohased on riigipõhised soovitused ühtekuuluvusprogrammide puhul ning kui oluline on riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste koostöö nii riiklike reformikavade kui ka ühtekuuluvuspoliitika programmide raames;

1. soovitus: strateegiline regionaalplaneerimine kui eduka arengu lähtepunkt

8.

märgib, et Euroopa Liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine on Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt üks ELi peamisi eesmärke;

9.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika peaks siduma strateegilised eesmärgid probleemide lahendamiseks Euroopa ja ülemaailmsel tasandil pikaajaliste arengustrateegiatega liikmesriikide piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning nende rakendamisega kohapeal;

10.

rõhutab lisaks, et paljudel linnade ja piirkondade ees seisvatel probleemidel on tugev territoriaalne mõõde, sest nende mõju ulatub konkreetsetest territooriumidest ja nende halduspiiridest väljapoole. Seepärast märgib komitee, et piirkonnad ei suuda ükshaaval oma arenguprobleeme lahendada, ent vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele on igaühel neist täiesti autonoomne vastutus kujundada oma kogukonna jaoks välja arengupoliitika suunised ja visioon;

11.

rõhutab, kui olulised on territoriaalsed strateegiad investeeringute integreeritud ja kooskõlastatud juhtimiseks. Seejuures tähendab „integreeritud“, et kõik haldustasandid alates kohalikust kuni Euroopa tasandini teevad koostööd asjaomase piirkonna eesmärkide saavutamiseks, ning „koordineeritud“, et eri rahastamisallikad täiendavad üksteisest ja aitavad saavutada samu kokkulepitud territoriaalseid eesmärke;

12.

rõhutab, et äärmiselt oluline on toetuda finants- ja strateegiliste otsuste tegemisel ajakohastele sotsiaal-majanduslikele arengunäitajatele. 2021.–2027. aasta finantsperspektiivi ettepanekud põhinevad andmetel 2014.–2016. aasta kohta, mille tulemuseks on märkimisväärselt moonutatud pilt piirkondade praegusest sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Analüüsiks tuleks kasutada näitajaid ainult ajavahemikust, mis ei ole pikem kui kolm aastat enne rahastamisperioodi, st käesoleval juhul näitajaid aastate 2017–2019 kohta;

13.

rõhutab, et tulevase arengupoliitika kujundamisel ja eelkõige seoses ELi mitmeaastase finantsraamistikuga ajavahemiku 2021–2027 ja edaspidiste finantsprognooside kohta tuleks arvesse võtta praegust statistilist jaotust. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles mõtlema mitmeaastase finantsraamistiku kindlaksmääramisel põhjalikult läbi oma lähenemise eespool nimetatud valdkonnale;

14.

juhib tähelepanu vajadusele kaasata Eurostat lähenemisviisi ümberkujundamisse ja soovituste rakendamisse. Samuti peaks Eurostat suurendama oma jõupingutusi, et optimeerida andmete kogumise ja töötlemise süsteemi, aidata kohaneda uute vajadustega ja parandada koostööd ning tõhustada andmekogumisprotsessi;

15.

tuletab meelde, et SKP on pigem tootmise mõõtarv ega sobi keskkonnasäästlikkuse, ressursitõhususe, sotsiaalse kaasatuse ja üldise sotsiaalse progressi mõõtmiseks. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu vajadusele täiendavate näitajate järele, millega mõõdetakse elukvaliteeti asjakohasemalt ja selgemalt ning mis täiendavad SKPd;

16.

nõuab selgete ja mõõdetavate näitajate väljatöötamist, milles arvestatakse kliimamuutuste, bioloogilise mitmekesisuse, ressursitõhususe ja sotsiaalse kaasatusega. Ühtlasi nõuab komitee, et töötataks välja näitajad, mis keskenduksid rohkem leibkondade olukorrale ning kajastaksid nende tulu, tarbimist ja vara;

2. soovitus: kestliku arengu eesmärgid kui linnade ja piirkondade pikaajaliste strateegiate alus

17.

juhib tähelepanu sellele, et nii strateegias „Euroopa 2020“ kui ka ühises strateegilises raamistikus on ette nähtud raamistik ja suunised partnerluslepingute ja programmide ettevalmistamiseks 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika raames ning eelkõige koordineerimise tagamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja muude vahendite vahel;

18.

juhib tähelepanu vajadusele määratleda strateegia „Euroopa 2020“ järglasena ELi pikaajaline poliitiline raamistik, mis võimaldab koostada riiklikke ja piirkondlikke või kohalikke strateegiaid, mis aitavad saavutada kestliku arengu eesmärke, võttes arvesse ka piiriüleste partnerluste loomise eeliseid ühiste probleemide lahendamiseks;

19.

väljendab heameelt selle üle, et ELi aruteludokumendiga „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“ algatati debatt, ning kutsub komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles tunnustama kestliku arengu tegevuskava 2030 ja selle 17 eesmärgi elluviimist poliitilise prioriteedi ja üldeesmärgina, mida taotleda Euroopa Liidu järgmise strateegilise tegevuskavaga perioodiks 2019–2024 ja pärast seda;

20.

on seisukohal, et kestliku arengu eesmärkide ja asjaomaste poliitiliste strateegiate rakendamine tuleks kindlaks määrata kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega, mis hõlmab kõiki valitsustasandeid ja sidusrühmi ning võimaldab määratleda eri eesmärgid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et 17 kestliku arengu eesmärki ei hõlma ühtki konkreetselt piirkondlikku eesmärki, mis lähtuks Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud eesmärkidest tagada ELi tasakaalustatud piirkondlik areng ning vähendada arenguerinevusi piirkondade vahel ja tagada, et ühtki piirkonda ei jäeta kõrvale;

22.

soovitab linnadel ja piirkondadel kasutada kestliku arengu eesmärke oma piirkondlike ja kohalike arengustrateegiate väljatöötamisel juhtpõhimõttena, eelkõige arvestades, et kestliku Euroopa tegevuskava aastani 2030 ei ole veel valmis. Selleks on vaja, et linnad ja piirkonnad kui kodanikele, ettevõtjatele ja kohalikele kogukondadele kõige lähemad otsustustasandid kohandaksid kestliku arengu eesmärke kohapealsete oludega;

3. soovitus: linnad ja piirkonnad peaksid oma regionaalarengu strateegia aluseks võtma täpse tulevikuanalüüsi

23.

rõhutab vajadust võtta tõhusate regionaalarengu strateegiate väljatöötamisel arvesse tulevikusuundumusi. Pikaajaline planeerimine, prognoosid ja muud strateegilised prognoosimismeetodid on seega olulised vahendid tulevase regionaalpoliitika kujundamisel;

24.

toonitab vajadust siduda 2020. aasta järgsed regionaalarengu strateegiad uue territoriaalse tegevuskavaga, et saavutada edu kogu ELis;

25.

juhib tähelepanu sellele, et peamised tulevased arenguülesanded, mida tuleb piirkondlikes strateegiates arvesse võtta, on seotud põhisuundumuste või keskkonnamuutustega ning avaldavad seega märkimisväärset mõju ELi kõigi piirkondade majandusele ja elanikkonnale;

26.

rõhutab, et tehnoloogilised muutused, mis tulenevad automatiseerimisest ja masinõppest, võivad oluliselt mõjutada tööturge ja mõjutavad seega ka sotsiaal-majanduslikku arengut. Lisaks sellele võib paljudest uutest tehnoloogiatest olla kasu maapiirkondadele, sest need vähendavad seal madala rahvastikutiheduse ja pikkade vahemaade tõttu tekkivaid probleeme;

27.

juhib tähelepanu vältimatule vajadusele luua tehniline põhitaristu, et oleks võimalik kasutada ära uusi tehnoloogiaid. Paljud uute tehnoloogiate eelised ei teki lihtsalt iseenesest, vaid nõuavad üksteist täiendavaid poliitikameetmeid, näiteks tagamaks, et inimestel on vajalikud oskused nende tehnoloogiate kasutamiseks;

28.

rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas tuleb täielikult ellu viia. Kuigi ELis on võimalik näha sotsiaalset arengut, tuleb samba põhimõtteid kõigil juhtimistasanditel paremini rakendada. Selles kontekstis on sotsiaalfond vahelüli ühelt poolt sotsiaalõiguste samba eesmärkide ja teiselt poolt piirkondlike vajaduste vahel regionaalarengut toetavate meetmete ja investeeringute järele näiteks oskuste tagamisel;

29.

märgib, et digiülemineku kontekstis tööturud muutuvad. Seepärast kutsub komitee üles kehtestama uued ärimudelid, mis austavad töötajate õigusi, ning tagama uute tööhõivevormide puhul piisava tasu, sotsiaalkaitse ja kaitse diskrimineerimise eest;

30.

juhib tähelepanu vajadusele sidusama ruumilise planeerimise järele, võttes arvesse kliimamuutustega kohanemist. Ühtlasi märgib komitee, et ruumilisel planeerimisel on keskne tähtsus äärmuslike ilmastikunähtuste ja loodusõnnetuste sagenemisega seotud riskide vähendamisel;

31.

rõhutab rohelise ja sinise taristu olulist rolli kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisel. Komitee kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles võtma oma otsuste tegemisel ja strateegiadokumentides arvesse bioloogilist mitmekesisust;

32.

avaldab kahetsust, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) on ühissätete määrusest välja jäetud. Koos asjaoluga, et valdkonna eeskirjades on lahknevaid sätteid, raskendab see kliimameetmete ja bioloogilise mitmekesisuse rahastamise vahendite koordineerimist ning fondiüleseid strateegiad ja koostööstruktuure piirkondlikul tasandil;

33.

rõhutab vajadust võtta keskkonnamõju arvesse juba strateegilise taristu kavandamisel ning rakendada nõuetekohaselt asjaomaseid keskkonna- ja keskkonnamõju hindamisi, tänu millele esineb hiljem vähem probleeme ka projektide lubamisel ja rakendamisel;

34.

on seisukohal, et territoriaalne lähenemisviis peab kajastama piirkondlikku ja kohalikku identiteeti ning tuletab meelde, et igal konkreetsel omavalitsusüksusel on otsene vastutus ja pädevus poliitika määratlemisel kooskõlas omaenda territoriaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste iseärasustega. Seoses sellega rõhutab komitee, et igal piirkonnal on oma iseloomulikud erijooned, mis kujutavad endast olulist majanduskasvu tegurit ja aitavad lahendada kriise;

35.

suhtub kriitiliselt asjaolusse, et Euroopa Liidu tulevast arengut käsitlevas strateegias „Euroopa 2020“ ei ole arvesse võetud kultuuri. Seepärast nõuab komitee, et kultuur koos selle institutsioonide ja paikadega kaasataks strateegilise valdkonnana järgmisesse strateegiasse ja poliitika kavandamisse. Seoses sellega kutsub komitee neid piirkondi, mis peavad oma kultuuripärandit üheks oma peamiseks tugevaks küljeks, üles võtma seda arvesse oma aruka spetsialiseerumise strateegiates;

4. soovitus: investeeringud institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamisse kui avaliku sektori vahendite tõhusa kasutamise eeltingimus

36.

rõhutab, et integreeritud poliitikakujundamise edukus sõltub suurel määral riiklike ja piirkondlike haldusasutuste kvaliteedist ning et institutsiooniline ja haldussuutlikkus on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide nõuetekohase haldamise peamine tegur ning oluline tegur üldise majandusliku jõukuse suurendamisel;

37.

toonitab, et arvukate uuringute kohaselt on avaliku sektori kulutuste tõhusus seotud pigem usaldusväärse halduse ja institutsioonilise suutlikkusega kui makromajanduslike põhinäitajatega. Seepärast on investeeringutasuvus otseselt seotud investeeringute taseme, aga ka halduse kvaliteediga;

38.

on seisukohal, et hea valitsemistava (ja haldus üldiselt) on regionaal- ja kohaliku arengu strateegiate eduka rakendamise põhielement. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu asjaolule, et nii ELil kui ka linnadel ja piirkondadel on vaja juhte, kes ei karda luua oma piirkondadele tulevikuvisioone ja neid arengustrateegiates esitada. Piirkondlike omavalitsuste tegevus on piirkonna arengu vältimatu eeltingimus;

39.

nõuab, et kõikidel haridustasanditel toetataks asjakohaselt kodanike digitaaloskuste ja kvalifikatsioonide arendamist. Komitee on seisukohal, et töötajate digitaaloskuste arendamine ELis on vajalik eeltingimus, et tulla toime muutuva tööturuga ning vältida oskustöötajate ja oskuste nappust;

5. soovitus: fondide ja teiste osalejate sünergia toetamine

40.

juhib tähelepanu asjaolule, et nagu kõik teised ELi poliitikavaldkonnad, peab ka ühtekuuluvuspoliitika aitama ellu viia aluslepingutes sätestatud põhieesmärke. Samal ajal peavad muud ELi poliitikavaldkonnad aga aitama saavutada ka aluslepingul põhinevaid ühtekuuluvuspoliitika eesmärke;

41.

juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et kuigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid täidavad aluslepingus sätestatud ja endiselt ajakohaseid konkreetseid ülesandeid, võivad nad tervikuna siiski anda panuse ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisse, kusjuures iga fond aitab täita ka teiste fondide ülesandeid;

42.

toonitab, et koostoime loomiseks ning eri vahendite mõju ja tõhususe suurendamiseks on oluline kohandada poliitikat ja meetmete liike ning eri osalejate koostööd kohe programmitöö alguses;

43.

juhib tähelepanu riigihangete läbipaistvuse ja strateegilise kasutamise tähtsusele kõigil valitsemistasanditel, eelkõige seoses selgete ja üheselt mõistetavate põhimõtetega. Seejuures on oluline vältida erinevusi liikmesriikide vahel, eri valitsus- ja haldustasandite vahel või liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel ning hoida halduskoormus võimalikult väike;

44.

on seisukohal, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil rakendatud algatused, strateegiad, tegevuskavad ning avaliku ja erasektori partnerlused teaduse, tehnoloogia, inseneeria, kunst ja matemaatika (STEAM) valdkonnas võivad anda olulise panuse erinevuste vähendamisse kogu Euroopas. STEAM-valdkonna hariduse seadmine kohaliku ja piirkondliku tasandi prioriteediks ning nende ainete arendamisele suunatud koostöö- ja investeerimisalgatuste prioriseerimine võib aidata märkimisväärselt vähendada ajude äravoolu negatiivseid mõjusid;

6. soovitus: territoriaalne koostöö funktsionaalsetes piirkondades

45.

juhib tähelepanu asjaolule, et halduspiirid ei vasta sageli kogu piirkonna majanduslikele seostele. Näiteks võib olla olulisi seoseid linnade ja neid ümbritsevate lähipiirkondade, maa- ja linnapiirkondade ning eri riikide naaberpiirkondade vahel;

46.

rõhutab, et peaaegu kõigis arenguküsimustes ulatub territoriaalne mõju kaugemale kohalikust tasandist ja halduspiiridest ning et otsuseid tuleb teha ühiselt eri tasanditel. Otsustele peab algusest peale eelnema ühine arutelu, et leida asjaomastele küsimustele vastused;

47.

on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kaugete, äärepoolse(ima)te, hõredalt asustatud ja isoleeritud piirkondade või piirialade või eriliste probleemidega silmitsi olevate – iseäranis mäestikualade ja saarte – ja mõnel juhul arengus mahajäänud piirkondade olukorrale, pidades eelkõige silmas nende ühenduvuse ja omavaheliste ühenduste parandamist;

48.

soovitab töötada funktsionaalsete piirkondade jaoks välja ühised strateegiad ning võimaluse korral kohandada asjaomaseid strateegiaid ja programme;

7. soovitus: naaberriikide riiklike või piirkondlike Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ühisprojektid

49.

soovitab korraldusasutustel piiriüleste funktsionaalsete piirkondade puhul kasutada täiel määral võimalusi, mida pakub ühtekuuluvuspoliitikat käsitlev ühissätete määrus (Euroopa Komisjoni ettepaneku artikli 57 lõige 4), et kavandada piirkondadevahelisi või piiriüleseid koostööprojekte piirkondlike Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmidega. Selliste projektide arendamine nõuab ka asjaomaste Interregi programmide tihedat kooskõlastamist, et tagada nende vastastikune täiendavus ja vältida dubleerimist;

50.

pooldab jätkuvalt kavandatud ELi piiriülese koostöö mehhanismi, mis oleks äärmiselt oluline, et kõrvaldada piiriülese koostöö takistused ja kitsaskohad;

51.

rõhutab, et EL peab kindlasti käivitama tõelise kultuuridiplomaatia strateegia. Selleks on vaja parandada teabevahetust ning kunsti- ja kultuurivahetust ELi – eelkõige äärepoolseimate – piirkondade ja kolmandate riikide vahel, sealhulgas vahendite abil, mis võimaldavad loovisikutel reisida kolmandatesse riikidesse ja esitleda seal oma teoseid ja vastupidi;

8. soovitus: territoriaalse lähenemisviisi tugevdamine, kasutades täielikult ära integreeritud vahendite (nt kogukonna juhitud kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud) potentsiaali

52.

rõhutab, et ühtekuuluvuse tugevdamiseks piirkondlikul ja kohalikul tasandil, sealhulgas piiriüleselt, on vaja alt üles suunaga kohapõhist lähenemist, et töötada kohapeal välja sobivad lahendused;

53.

soovitab kõigi programmide puhul välja töötada territoriaalsed strateegiad ning rõhutab sellega seoses mitmest fondist rahastatavate programmide lisaväärtust ja nõuab territoriaalsete vahendite laialdasemat kasutamist funktsionaalsetes piirkondades;

54.

tõstab esile rolli, mida kogukonna juhitud kohalik areng kui konkreetse allpiirkondliku tasandi vahend täidab muid kohaliku tasandi toetusvorme täiendades;

55.

on seisukohal, et kogukonna juhitud kohalik areng pakub konkreetset lisaväärtust kohaliku elanikkonna ning kõigi avaliku ja erasektori osalejate kaasamise, konsulteerimise ja koostöö kaudu ning tagab kohaliku oskusteabe kasutamise ja iga piirkonna konkreetsete vajaduste arvessevõtmise;

56.

juhib tähelepanu olulisele rollile, mida arukas spetsialiseerumine täidab eelkõige tänu Euroopa teadusuuringute rahastamisele piirkondlike innovatsioonisüsteemide tugevdamisel, piirkondadevahelisel teadmistevahetusel ja koostoime suurendamisel.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Parem ühtekuuluvuspoliitikaalane teavitustegevus“

(2020/C 39/04)

Raportöör

:

Adrian Ovidiu Teban (RO/EPP), Cugiri linnapea

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika moodustab umbes kolmandiku ELi eelarvest, s.o 351 miljardit eurot programmitöö perioodil 2014–2020. See loob piirkondade ja liikmesriikide jaoks pikaajalise investeerimisraamistiku ning võimaldab usaldusväärsemat kavandamist võrreldes riikide iga-aastaste või kaheaastaste eelarvetega;

2.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada arusaama ühtekuuluvuspoliitika tõhususest ja tugevdada kodanike usaldust Euroopa projekti vastu. Siiski on sidus teabevahetuskanal oluline ja mitte ainult ülalt alla suunal, arvestades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide konkreetseid tulemusi, vaid ka alt üles suunal, et suurendada kohalike omavalitsuste ja sidusrühmade teadlikkust rahastamisvõimalustest ning suurendada nii üldsuse osalemist rakendamisprotsessides;

3.

põhimõtteliselt peaks teabevahetus olema poliitika kujundamise ja rakendamise lahutamatu osa. Teadlikkus ELi rahastatud kohalikest projektidest toetusesaajate ja kodanikuühiskonna seas on väga oluline, hoolimata eri toetussummadest konkreetsetes piirkondades, ning see saab olla üksnes kõigi kaasatud valitsustasandite ühiste jõupingutuste tulemus. Mitmetasandilise valitsemise mudel ja partnerluse põhimõte, mis mõlemad põhinevad tõhustatud koordineerimisel avaliku sektori asutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna vahel, võivad aidata kaasa ELi poliitikaeesmärkide ja tulemuste tõhusamale tutvustamisele;

4.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate rakenduskavade korraldusasutused peavad teavitama ühtekuuluvuspoliitika programmide ja projektide eesmärkidest, rahastamisvõimalustest ja tulemustest. See on liikmesriikide korraldusasutuste ja toetusesaajate peamine ülesanne – tegeleda selliste küsimustega nagu investeerimisvõimaluste olemasolu või see, kuidas saab toetusesaaja käsitleda avalikustamisega seotud küsimusi või keda rahastatakse ja mis eesmärgil;

5.

märgib, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selle kaudu rahaliste vahendite kasutamisele kohaldatakse teabe- ja avalikustamisnõuded, mis tähendab, et rakendamise eest vastutavad riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused ning lõplikud toetusesaajad on õiguslikult kohustatud teabevahetustegevust ellu viima. Need nõuded on loodud viimase kolme kümnendi jooksul, võttes aluseks lihtsad teabevahetusmeetmed, nagu tänutahvlid, kuid ka keerukamad teabevahetusstrateegiad, mille hulka kuuluvad mitmeaastased strateegiad, iga-aastased kavad, miinimumnõuded ja iga tegevusprogrammi jaoks tehtavad hindamised;

6.

toonitab, et potentsiaalsete toetusesaajate teavitamine rahastamisvõimalustest on programmi juhtimise oluline osa. Ühtekuuluvuspoliitika investeeringute tagamiseks kõige asjakohasematesse ja uuenduslikematesse projektidesse tuleb teavitada võimalikult laia võimalike toetusesaajate ringi. Seda on võimalik saavutada mitte ainult investeerimisvõimaluste rõhutamisega, vaid ka saavutatud tulemuste ja heade tavade tutvustamise teel;

7.

juhib tähelepanu sellele, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on avaldanud positiivset mõju nii majandusele kui ka kodanike elule, kuid peab kahetsusväärseks, et tulemustest ei ole alati hästi teavitatud ja et teadlikkus selle positiivsest mõjust on viimasel aastakümnel jätkuvalt väike. Eurobaromeetri 2017. aasta kiiruuringust selgub, et vaid 35 % ELi kodanikest on kuulnud ELi kaasrahastatud projektidest oma piirkonnas. Nendest projektidest kuulnud inimesed ütlevad aga, et mõju nende piirkondade arengule on olnud positiivne (78 %);

8.

märgib, et sama Eurobaromeetri uuringu kohaselt on ELi ühtekuuluvuspoliitikat kajastav teavitustegevus jätkuvalt vilets ning teabeallikad ei ole enamasti väga mitmekesised. Üldiselt tuleks digitaalsed teabevahetuskanalid järgmisel, 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil tähtsamale kohale seada;

9.

rõhutab liikmesriikide ebaühtlaseid edusamme haldusmenetluste ühtlustamisel piirkondlike ja kohalike partnerite, sh majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna esindajate ulatuslikumaks mobiliseerimiseks ja kaasamiseks, ning toonitab, kui oluline on üldsuse osalemine ja sotsiaaldialoog. Tasub märkida, et suurima prioriteedina nähakse investeerimist suure tööpuudusega piirkondadesse. Kõige olulisemad ELi regionaalpoliitika investeeringuvaldkonnad peaksid olema haridus, tervishoid ja sotsiaaltaristu, mida peetakse tähtsamaks. Lisaks sellele on ühtekuuluvuspoliitika ELi peamine investeerimisvahend piirkondade ja linnade jaoks, et saavutada kestliku arengu eesmärgid. Selline lähenemisviis oleks eeltingimuseks kestliku arengu eesmärkide kohalikule tasandile laiendamisele ja toetaks nende rakendamist ühtekuuluvuspoliitika kaudu, (1) sillutades teed lineaarmajanduselt ringmajandusele; (2)

10.

märgib, et nii ühtekuuluvuspoliitika tajumine kui ka ELi toetus on rahvastikurühmades ja piirkondades erinev. Siiski on konkreetsete järelduste tegemiseks vaja rohkem tõendeid. Selleks nõutakse kõigilt ELi piirkondadelt esindavate valimite andmeid. Komitee teeb ettepaneku, et kui kavandatakse kõiki ELi piirkondi (NUTS2 või samaväärne) esindava Eurobaromeetri uuringut, tuleks sellesse lisada kodanikele mõeldud küsimused ühtekuuluvuspoliitika tajumise ja Euroopa projekti toetuse kohta;

11.

rõhutab vajadust parandada teadmisi selle kohta, kuidas mõjutab kodanike taju ELi ühtekuuluvuspoliitikast nende toetust Euroopa ülesehitamisele. See on hädavajalik, et hinnata ette selliste teabevahetusmeetmete tõhusust, mille eesmärk on soodustada positiivseid hoiakuid ühtekuuluvuspoliitika ja ELi kui terviku vastu. Komitee soovitab sellest tulenevalt lisada samasse Eurobaromeetri standarduuringusse konkreetsed küsimused ELi toetuse ja ELi ühtekuuluvuspoliitika tajumise kohta;

12.

toonitab, et mitte ainult majanduslikud tegurid ei ärata teadlikkust. Mitmetes analüüsides on tuvastatud kodanike rühmad, kelle teadlikkus ELi (ühtekuuluvus)poliitikast näib olevat otseselt seotud sellega, kuidas nad samastuvad Euroopa Liidu kui poliitilise üksusega. Lisaks näib olevat positiivne suhe teatavate ELi poliitikavaldkondadega, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitikaga, kursis olemise ja Euroopa Parlamendi valimistel osalemise määra vahel. Samal ajal paistab, et kui avalikkus on ELi (ühtekuuluvus)poliitikast teadlikum, samastutakse rohkem Euroopa Liidu ning Euroopa ühise ajaloo ja kultuuriga. Neil põhjustel on oluline parandada ja tõhustada teabevahetust ELi ühtekuuluvuspoliitika tulemuste kohta, et tugevdada Euroopa Liidu poliitilist legitiimsust ja ühtekuuluvustunnet oma kodanike seas;

13.

rõhutab samuti, et ühtekuuluvuspoliitika teemaline teabevahetus ei ole üksnes Euroopa Komisjoni ülesanne, vaid selle eest vastutavad kõik ühtekuuluvuspoliitikast kasu saavad osalejad, sealhulgas liikmesriigid ja kohalikud omavalitsused;

14.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikast tuleb teavitada erinevalt, muu hulgas jõuda ka laiema publikuni ning mitte ainult sidusrühmadeni. Suunatud teavitustegevuses tuleks keskenduda üldsusele ning see peab rahva hulgas vastukaja leidma: tuleb selgitada mõju kohalikele elanikele ning mitte lihtsalt esitada numbreid või graafikuid võõraste tööturgude või kaugete taristuküsimuste ja kaugete piirkondade elanike kohta. Selle asemel tuleks pöörata tähelepanu ELi kui inimeste elusid mõjutava valitsemistasandi rollile, mitte inimeste teavitamisele selle eri fondidest ja projektidest. Usaldus sõnumi saatja vastu on vähemalt sama oluline kui sõnum ise. Ning üldsuse usaldus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastu on suurem kui riikide valitsuste või ELi vastu. Seega on kohalikel ja piirkondlikel poliitikutel tõenäoliselt otsustav roll ning ennekõike komitee liikmed kui „Euroopa saadikud piirkondades, linnades ja valdades“ peaksid olema eeskujuks;

15.

rõhutab sihipärase teabevahetuse vajadust. Sihipärases teabevahetuses tuleb keskenduda n-ö naabrusele. Vaja on emotsiooni, sest statistilised andmed inimestele hinge ei lähe. Parema teabevahetuse tagamiseks tuleks järgida mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi. Eurobaromeetri viimase uuringu kohaselt arvab 55 % vastanutest, et otsused tuleks teha riigi tasandist allpool oleval tasandil, ligikaudu kolmandik (30 %) eelistab piirkondlikku tasandit ja veerand (25 %) kohalikku tasandit, samal ajal kui peaaegu üks viiest arvab, et need otsused tuleks teha ELi tasandil;

16.

rõhutab vajadust pidada kodanikega püsivamat dialoogi ja kaasata neid sagedamini otsuste langetamisse, mis võib tagada vastutuse ühtekuuluvuspoliitika elluviimise eest ja selle legitiimsuse. Selles mõttes peaks uues üldises eesmärgis nr 5 ajavahemikuks 2021–2027 – „Kodanikele lähemal olev Euroopa“ – kasutama parimal viisil ära olemasolevaid kogemusi kogukonna juhitud kohaliku arenguga ja kaasava eelarvestamisega kohalikul tasandil, samuti tuleb kasutada teisi kodanike osalemise suurendamise meetodeid. Komitee liikmete, linnapeade ja teiste kohalikul tasandil valitud esindajate kaasamine Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika teabevahetuse kampaaniatesse võiks olla võimalus suurendada teadlikkust Euroopa Liidu kasust inimeste igapäevaelus;

Parem nähtavus

17.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada Euroopa Liidu tajumist ja taastada üldsuse usalduse Euroopa poliitika vastu;

18.

juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et euroskepsise suurenemine ja ELi integratsiooni vastaste erakondade kasv on seotud ka majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ebavõrdsuse tajumisega. Ühtekuuluvuspoliitika on võimas vahend, et edendada territoriaalset vastupanuvõimet, ja seega on see osa lahendusest poliitiliste vastuste valdkonnas. Meetmed, mille eesmärk on teavitada positiivsest mõjust piirkondadele ja inimeste elule, on väga olulised;

19.

teeb ettepaneku, et rakenduskavades tuleks keskenduda inimeste vajadustele ja mitte ainult inimeste teavitamisele, vaid ka nendega suhtlemisele. Sellega seoses rõhutab komitee, kui olulised on partnerluslepingud, milles nähakse ette kodanikega peetava dialoogi mehhanismid ELi ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kaasrahastatavate sekkumismeetmete kavandamisel kõikides rakenduskavade ettevalmistamise, rakendamise ja hindamise etappides, sh soovitused, et liikmesriigid kaasaksid kohalikud omavalitsused kõikidesse etappidesse;

20.

julgustab võtma kasutusele demokraatlikke uuendusi, nagu kaasav eelarvestamine ja avalikud arutelud (komisjonid, paneelarutelud ja arvamusuuringud), et anda sõna kohalikele elanikele ja seega oluliselt muuta viisi, kuidas kodanikud teabevahetusmehhanismis osalevad;

21.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavuse tagamine on Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ühine ülesanne ning et pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleks kaasata tõhusate teabevahetusstrateegiate koostamisse;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles õppima kogemustest, mis on saadud edukast teabevahetusest väiksemahuliste ja ELi rahastatavate inimestevaheliste projektide kohta piirialadel. Komitee märgib inimeste suurt osalust sellistes projektides ja nende panust projektide tulemuste edukasse teavitamisse;

23.

toetab uues ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketis esitatud ettepanekut määrata liikmesriikide tasandil teabevahetuse eest vastutavad ametnikud, et juhtida integreeritud viisil piirkondliku Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondiga, aga ka Varjupaiga- ja Rändefondi, integreeritud piirihalduse fondi ja Sisejulgeolekufondiga seotud tegevuste nähtavust. Sellega seoses tuleks parimal moel ära kasutada ka muid kohaliku nähtavusega tulevasi ELi programme, nagu „Euroopa horisont“ ja InvestEU, samuti Europe Directi teabekeskusi;

24.

on seisukohal, et REFITi sarnased lihtsate IKT-lahendustega platvormid, mida kasutatakse ELi kodanikega suhtlemiseks, võimaldavad tõhusat ja ühiskonna ootustele vastavat poliitika kujundamist. Kohalikel omavalitsustel on selles valdkonnas suured kogemused ning nad kasutavad juba rakendusi, mis võimaldavad pakilisi probleeme kohapeal lahendada. Teabevahetust mõlemas suunas tuleks edasi arendada;

25.

palub Euroopa Komisjonil seniseid jõupingutusi korraldusasutustega laiendada ning hõlmata nende alla piirkondade ja linnade poliitilised esindajad, et katsetada uusi teabevahetusviise. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, nagu ka toetusesaajad, on kodanike kõige tõhusamad ja lähedasemad koostööpartnerid;

26.

soovitab, et ühtekuuluvuspoliitikaalases teabevahetuses keskendutaks mitte ainult ELi rahastatavate projektide tulemustele, vaid peamiselt sellele, millist kasu toovad need inimestele nende igapäevaelus. Selles mõttes paistab kohalik ja piirkondlik tasand olema sellise teabevahetuse (kuidas EL aitas minu omavalitsust, linna või piirkonda) jaoks kõige sobivam ning edendada tuleb Europe Directi teabekeskuste aktiivset rolli;

27.

nõuab siiski, et kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga peaks ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika raames välja töötatud teabevahetusalgatusi kooskõlastama ja need peaksid olema suunatud konkreetsetele piirkondadele (sh maapiirkondadele), mis on arengus maha jäänud ja kus hülgamise tunne on suurendanud viimastel aastatel euroskeptitsismi;

28.

sellest tulenevalt palub komitee nõukogul ja Euroopa Parlamendil lisada eraldi teabevahetuseks mõeldud rahastamispakett tehnilise abi raames ning vajadusel suurendada ühtekuuluvuspoliitika projektide siduvate avalikustamis- ja teabenõuete arvu tulevases ühissätete määruses 2020. aasta järgseks perioodiks;

29.

soovitab rakendada arukat teabevahetuse kavandamist, mille käigus töötatakse välja integreeritud teabevahetusstrateegiad, sh tulemusnäitajad koos lähtetaseme väärtuste, eraldatud vahendite ja konkreetsete kuludega;

30.

nõuab digitaalmeedia ulatuslikumat ja intensiivsemat kasutamist, mis hõlmaks vähem tehnilist sõnavara ja paremini suunatud meetmeid, ning soovitab jälgida nende inimeste arvu, kelleni on jõutud teabevahetustegevuse kaudu (nt veebilehe külastuse arv pärast üritust);

31.

teeb ettepaneku, et „projektide tõhusus tulemuste kasutamisel“ peaks olema valikukriteerium ühtekuuluvuspoliitika raames projektide rahastamiseks (nagu ELi programmide „Horisont 2020“ või COSME puhul). Siiski peaks nõutav avalikustamine olema proportsionaalne projekti suurusega, eriti väikeste projektide puhul, sest muidu võib lõplikele toetusesaajatele kaasneda suur halduskoormus;

32.

on seisukohal, et rakenduskavades tuleks projektide valikukriteeriumides vähemalt kirjeldada teabevahetuse põhimõtteid, et hõlbustada läbivaatamist ja võrdlemist ELi tasandil;

33.

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon looks teabevahetustegevuse tulemuste hindamise süsteemi, mis sisaldaks järgmist: teabevahetuskavad ja -meetmed, täiustatud meetodid (küsitlused, sihtrühmad, meediaseire), ELi hindamissuunised, õppeplatvorm, mis pakub andmehoidlat teabevahetuse hindamiseks, ning andmebaas heade teabevahetustavade kohta;

34.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua ELi tasandil ühtne rahastamisportaal, mis sisaldab kõiki konkursikutseid ja ühist toimingute loetelu, samuti liikmesriikide veebisaidid, kus antakse teavet kõigi ELi programmide ja rahaliste vahendite kohta. ELi kohapõhised eri institutsioonide ja komisjoni peadirektoraatide veebiportaalid tuleks koondada üheainsa ELi kaubamärgi alla;

Meediastrateegia

35.

teeb ettepaneku, et (sotsiaal)meediastrateegiate ülesehitus peaks sisaldama viiteid kohalikule kontekstile, nt positiivsete arusaamade tugevdamine, isiklike lugudega seotud pikemaajaliste narratiivide loomine ning negatiivsete arusaamade aktiivne vaidlustamine, mitte ignoreerimine;

36.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika teabevahetuse mõju suurendamise üks põhiaspekte on teabevahetustegevuse edasine mitmekesistamine ja kõigi ELi tegevuste meedias kajastamise edendamine;

37.

juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et ELi kohaloleku suurendamiseks piirkondades ja linnades, peaks teabevahetustegevus olema kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmide Interreg, Urbact ja ESPON nähtavusega;

38.

pooldab sotsiaalmeedia tegevuse tõhustamist, et suurendada toetust ühtekuuluvuspoliitikale, järgides nt kampaania #Cohesionalliance näidet, mis on koondanud poliitilisi osalejaid, kellel on tugev poliitiline sõnum ELi poliitika kohta, mis toob kasu kõigile selle territooriumidele;

39.

märgib, et Euroopa piirkondade ja linnade nädal on ühtekuuluvuspoliitika rakendamise peamine poliitiline üritus, mis võimaldab poliitilistel esindajatel, praktikutel, teadlastel ja huvitatud inimestel õppida, ideesid vahetada, ELi mõjutada ja avaldada oma arvamust regionaal- ja linnapoliitika kohta;

40.

soovitab Euroopa Komisjonil lisada seda teemat käsitlev lõik komisjoni delegeeritud määruse uude versiooni, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend. See aitaks teabevahetustegevuse kavandamise käigus suurendada austust partnerluse ja mitmetasandilise partnerluse põhimõtete vastu ja neid arvesse võtta;

2020. aasta järgse teabevahetuse edendamine ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas

41.

teeb ettepaneku, et tulevase 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames rahastataks investeeringuid teabevahetusprojektidesse ühest täpselt määratletud kulukategooriast, arvestades, et teabevahetusstrateegiate võrdlemine näitab, et nende tegevuste eelarveid on raske koondada ja võrrelda, sest eri fondide strateegiad on määratletud eri tasanditel, ning et kulukategooriad ja -meetodid ei ole alati selgelt määratletud;

42.

kutsub üles parandama tulemusnäitajate määratlust, sest praegu on väga erinevad sellised näitajad, mis ei ole kohandatud teabevahetustegevusele;

43.

soovitab 2021.–2027. aasta strateegiate koostamisel arvestada teadustegevuse tulemusi ühtekuuluvuspoliitikast teavitamise tõhususe kohta ELi rahastatud projektidega, nt „Cohesify“ ja „Perceive“, ning käsitleda ka „rahulolematuse geograafiat“, mis on kerkinud esile Euroopa projekti puudutavate populistlike arutelude kontekstis;

44.

rõhutab vajadust paindlike kaubamärgi- ja nähtavusstrateegiate järele: ELi lipp peaks olema nähtav kõigis kohustuslikes ja informaalse õppe materjalides;

45.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni hiljutise teatise (3) üle, milles rõhutatakse vajadust tegeleda Euroopa konkreetse probleemiga teabevahetuse valdkonnas killustatuse ja väärinfo ajastul, ning märgib, et ühtekuuluvuspoliitikal on keskne roll, et muuta ELi teabevahetus kõigil valitsustasanditel ja ELi institutsioonide tasandil tehtavaks ühiseks jõupingutuseks;

46.

toetab lihtsustatud teabevahetuse lähenemisviisi ELi rahastatud projektide puhul: ühtse kaubamärgi strateegia (ilma viiteta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele või programmi tasandile); ühtne riiklik veebileht, mis pakub teavet kõigi ELi programmide ja fondide kohta; strateegilise tähtsusega meetmete ja 10 miljoni euro piiri ületavate meetmete eriline esiletõstmine; riiklikud teabevahetuskoordinaatorid, kel on ülevaade kõigist ELi fondidest, ja programmi teabevahetusametnike oluline roll; teabevahetusstrateegia (lühendatud versioon) kaasamine programmi sisulisse osasse; korraldusasutuste võimalus teha finantskorrektsioone (kuni 5 %) toetusesaajate puhul, kes ei pea kinni teabevahetuse eeskirjadest; võimalus taaskasutada teabevahetusmaterjale – korraldusasutustele peaks jääma õigus taaskasutada olemasolevaid teabevahetusmaterjale, mis on ELi institutsioonidele kättesaadavad (taotluse korral).

---

(1)  https://cor.europa.eu/et/events/Pages/ECON-sc-follow-up-UN-SDGs.aspx..

(2)  Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, Euroopa Komisjon COM(2019) 22, 30. jaanuar 2019, https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/rp_sustainable_europe_30-01_en_web.pdf.

(3)  Euroopa Komisjon (2019) „Euroopa 2019. aasta mais: valmistumine ühtsemaks, tugevamaks ja demokraatlikumaks liiduks üha ebakindlamas maailmas“, Brüssel, 30. aprill 2019.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Euroopa Regioonide Komitee panus uuendatud territoriaalsesse tegevuskavva eritähelepanuga kogukonna juhitud kohalikule arengule“

(2020/C 39/05)

Raportöör

:

Radim SRŠEŇ (CS/EPP), Olomouci maakonna volikogu liige

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

nõuab territoriaalsete vahendite (kogukonna juhitud kohaliku arengu, integreeritud territoriaalsete investeeringute jne) palju suuremat kasutuselevõttu liikmesriikides ja kohustuslikku eraldamist kõikidest fondidest, et täita uuendatud territoriaalse tegevuskava ja ühtekuuluvuse eesmärke;

2.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ja territoriaalne ühtekuuluvus on omavahel seotud ning et ilma territoriaalset ühtekuuluvust nõuetekohaselt arvesse võtmata puudub tõeline ühtekuuluvuspoliitika;

3.

tuletab meelde, et Euroopa Regioonide Komitee oli esimene ELi institutsioon, kes tegi konkreetse ettepaneku, kuidas saavutada kogukonna juhitud kohaliku arengu eesmärgid (1). Komitee oli siis ja on praegugi seisukohal, et integreeritud, mitmest fondist rahastatavat kohalikku arengut saab paremini määratleda tervikliku kontseptsioonina, mis keskendub probleemidele ja võimalustele iga liiki piirkondades, olgu need linnad, maapiirkonnad, linna- ja maapiirkonnad või funktsionaalsed piirkonnad;

4.

palub, et 2020. aasta järgne territoriaalne tegevuskava tugevdaks territoriaalset mõõdet mitmesugustes poliitikavaldkondades ja julgustaks aktiivselt rohkem alt üles suunatud territoriaalseid visioone/strateegiaid, mis peaksid olema kooskõlas laiema raamistikuga;

5.

rõhutab, et sellised territoriaalsed instrumendid nagu kogukonna juhitud kohalik areng või integreeritud territoriaalsed investeeringud on hästi tõestatud meetmed, millega saada „Euroopa kodanikele lähemale“. LEADERi/kogukonna juhitud kohaliku arengu saavutustest ilmneb, et kohalikud tegevusrühmad suudavad kaitsta Euroopa väärtusi, kui rühmi tunnustatakse kohalike muutuste ja arengu tekitajatena kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Kõiki kohalikke sidusrühmi ja kodanikke aktiivselt kaasates võimaldab see kohalikke vahendeid kasutades Euroopa vajadustele reageerida ning aitab seega parandada ELi legitiimsust. Lisaks on LEADER/kogukonna juhitud kohalik areng ka võimas vahend kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks kohalikul tasandil. Seepärast nõuab komitee 2020. aasta järgsel perioodil suuremaid ambitsioone ja territoriaalsete vahendite väljatöötamist kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ning Euroopa tasandil;

6.

rõhutab, et integreeritud territoriaalsed vahendid peaksid sekkumistes arvestama piirkondade eripära ja vajadusi, nagu need on määratletud nende alt-üles integreeritud strateegiates, mitte ainult dubleerima neid vahendeid rahastavaid rakenduskavasid ja nende temaatilist ning territoriaalset kontsentratsiooni;

7.

nõuab, et 2020. aasta järgne territoriaalne tegevuskava tugevdaks nii linna- ja maapiirkondade kui ka eri liiki piirkondade vahelisi ühendusi üldiselt, sest piirkondlik ja kohalik areng on pelgalt üks aspekt ning seda tuleb käsitleda terviklikul ja integreeritud viisil;

8.

rõhutab, et territoriaalne tegevuskava 2020 on tõepoolest saavutanud tulemusi, peamiselt tänu ühtekuuluvuspoliitika vahendite ja rahastamise kaudu kättesaadavale ühtekuuluvuspoliitikale, sest sellega on kõikidel valitsemistasanditel kasutusele võetud kohapõhine lähenemisviis ning kohalike kogukondade osalemine jätkusuutlike kohalike strateegiate loomisel ja rakendamisel. Siiski on veel arenguruumi: eelkõige tuleb parandada selle nähtavust kohalikul tasandil (käsitledes seda kogukonna juhitud kohaliku arengu, integreeritud territoriaalsete investeeringute, Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse, Euroopa territoriaalse koostöö jne kaudu), tugevdada territoriaalse lähenemisviisi mõju ELi üldisele poliitika kujundamisele ja territoriaalset tegevuskava riikide poliitikas paremini rakendada;

9.

on seisukohal, et uuendatud territoriaalne tegevuskava tähendab võimalust esitada uus ja positiivne narratiiv ELi tuleviku ja kõigi piirkondade tasakaalustatud arengu kohta. Kodanikele ja üldsusele tuleks anda terviklik ja arusaadav dokument, milles nähakse ette nende tuleviku visioonid ning mis kajastab nende tegelikke vajadusi ja lahendatavaid küsimusi. Neile tuleks anda kindlus, et keegi ei jää maha ja et igaüks saab võrdse võimaluse väärikaks eluks, olenemata sellest, kus ta elab;

10.

nõuab tihedamat seost ühtekuuluvuspoliitika ja territoriaalse tegevuskava vahel programmide kavandamise, rakendamise ja järelevalve kõigis etappides ning juhib tähelepanu vajadusele ületada ELi vahendite praegune geograafiline ja valdkondlik lahutatus. Liikmesriigid peaksid siiski tagama, et Euroopa poolaasta protsessis võetakse arvesse territoriaalset mõõdet ja kohalikku eripära, konsulteerides riiklike prioriteetide määratlemisel asjakohaste kohalike osalejatega;

11.

rõhutab kogukonna juhitud kohaliku arengu suutlikkust mobiliseerida ja kaasata kohalikke kogukondi, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, sotsiaalseid ja kodanikuühiskonna partnereid ning erasektorit. Osalusmeetodit kasutades hoiab see kohaliku arengu strateegiaid kooskõlas – ja kohandab neid – muutustega kohalikes tingimustes (sotsiaalne ühtekuuluvus, ränne, piirkondlikud klastrid, roheline majandus, kliimamuutused, arukad lahendused, tehnoloogia jne);

12.

rõhutab kogukonna juhitud kohaliku arengu rolli ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsuse suurendamisel, näidates, et ELi erinevad fondid tõepoolest suudavad integreeritult ja tõhusalt ühiselt toimida;

13.

märgib, et komitee toetab jätkuvalt ideed, et 2020. aasta järgne territoriaalne tegevuskava ei tohiks olla täiesti uus dokument, kuna praegune territoriaalne tegevuskava 2020 jääb peamistes aspektides endiselt oluliseks;

14.

on seisukohal, et 2020. aasta järgne territoriaalne tegevuskava on oluline kohtade ja nendes elavate inimeste ebavõrdsuse kõrvaldamiseks, kasutades selleks kohandatud meetmeid, nt integreeritud territoriaalse arengu kaudu;

15.

rõhutab kõikide Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil territoriaalset tegevuskava rakendavate ja rahastavate ametiasutuste ning sidusrühmade vahelise parema koordineerimise ja nende võrgustumise tähtsust. Parema koordineerimise ja tugeva partnerluspõhimõtte rakendamine on territoriaalse tegevuskava tugeva mõju jaoks hädavajalik. Territoriaalse tegevuskava koordineerimine Tšehhi Vabariigis, Rootsis, Austrias ja teistes liikmesriikides on näide selle valdkonna headest tavadest;

16.

rõhutab vajadust võtta integreeritud territoriaalse arengu strateegiaid rohkem arvesse, et investeeringuid piirkonnas täpsemalt suunata, järgides selle prioriteete. Liikmesriikide paljusid rakenduskavasid rakendavate integreeritud territoriaalse arengu strateegiate kavandamisel tuleks keskenduda kodanike vajadustele ja neid mitte ainult kodanikele edastada, vaid eelkõige „koos kodanikega“ käsitleda;

17.

rõhutab vajadust, et integreeritud territoriaalsed vahendid oleksid paindlikult ja lihtsalt rakendatavad – neid vahendeid saab kohandada asjaomasele territooriumile ja nende puhul järgitakse alt üles suunatud lähenemisviisi soosivat metoodikat, keskendudes eelkõige partnerlusele, stiimulite andmisele ja kohalike territoriaalse arengu strateegiate rollile. Võimalikud lahendused on lihtsustatud kuluvõimalused, territoriaalsete vahendite lihtne rakendusmudel (üks riiklik rakenduskava ja üks korraldusasutus), ainukontrolli põhimõte, ELi tasandil määratletud lihtsate eeskirjade ühine kogum, et vältida ülemääraseid nõudeid (nt kogukonna juhitud kohaliku arengu töövahend, selged juhised eesmärgiga määrata kindlaks strateegiate struktuur, heakskiitmisprotsess, juhtfondi kasutamine, hindamine) jne;

18.

võtab teadmiseks IT-lahenduste potentsiaali, et lihtsustada ja automatiseerida andmete kogumist riiklikul ja kohalikul tasandil. IT-süsteeme tuleb arendada kõiki sidusrühmi kindlalt kaasates ning suunata need Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamise üldise strateegia toetamisele kõikidel tasanditel;

19.

nõuab territoriaalse tegevuskava rakendusstruktuuride sujuvat üleminekut ELi programmiperioodide vahel, et kõrvaldada teadmiste, inimressursside ja partnerluse kaotamise oht;

20.

rõhutab integreeritud territoriaalsete vahendite rolli kohase vahendina kestliku arengu eesmärkide lokaliseerimiseks, täitmiseks, jätkutegevuseks ja läbivaatamiseks;

21.

mõistab kogukonna juhitud kohaliku arengu suurepärast potentsiaali tulemusliku vahendina ELiga ühinemise poliitika, ELi naabruskonna- ja arengupoliitika raames. Hea tava eeskujuks võib pidada põllumajanduse ja maaelu arengu Euroopa naabrusprogrammi Gruusias;

Uus territoriaalne tegevuskava

22.

märgib, et territoriaalses tegevuskavas 2020 toodud praegused territoriaalse arengu probleemid jäävad üldiselt samaks, ja lisab kaks märkust: 1) muutused on pigem seotud territoriaalse arengu probleemide teravnemisega seoses uute tekkivate probleemidega, mis nõuavad ELi liikmesriikide vahel suuremat solidaarsust; 2) praeguste rändevoogude põhjustatud kriis jääb tõenäoliselt väikeseks võrreldes kliimamuutuste võimaliku mõjuga;

23.

teeb ettepaneku kehtestada mehhanism 2020. aasta järgse territoriaalse tegevuskava kiireks ajakohastamiseks, et kiiresti reageerida uutele ja tekkivatele probleemidele, mis võivad kujundada 2020. aasta järgset territoriaalset tegevuskava, ilma et oleks vaja kogu dokumenti täielikult läbi vaadata;

24.

teeb tulevastele eesistujariikidele või 2020. aasta järgse territoriaalse tegevuskava koostajale ettepaneku kaasata rohkem sidusrühmi, eelkõige kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja kodanikuühiskonda, et viia läbi 2020. aasta järgse uuendatud territoriaalse tegevuskava prioriteete ja sisu käsitlevaid uuringuid;

25.

kordab komitee üleskutset koostada strateegia „Euroopa 2020“ jätkuprogramm;

26.

viitab esmase õigusakti sättele – ELi toimimise lepingu artikli 174 kolmandale lõigule –, mille kohaselt tuleb erilist tähelepanu pöörata maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja piirkondadele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused. Selle prioriteetse eesmärgiga tuleks senisest rohkem arvestada nii 2020. aasta järgses territoriaalses tegevuskavas kui ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides, et saavutada kõigis piirkondades samaväärsed elutingimused;

27.

märgib, et territoriaalse tegevuskavaga 2020 tuleks ka edaspidi toetada piirkondade pealinnade rolli võrdsete arenguvõimaluste pakkumisel nende vastavates funktsionaalsetes piirkondades, samuti peaks see aitama lahendada suurlinnapiirkondade probleeme kogu ELis;

28.

rõhutab, et 2020. aasta järgne territoriaalne tegevuskava peaks toetama väikeste ja keskmise suurusega linnade rolli tasakaalustatud ja polütsentrilise arengu saavutamisel kogu ELis;

29.

kutsub seoses sellega taas üles looma maapiirkondade tegevuskava, milles neid piirkondi käsitletaks elu- ja majanduspiirkondade ning mitte ainult põllumajanduspiirkondadena;

30.

rõhutab, et territoriaalne tegevuskava ei peaks toetama mitte ainult kestliku arengu eesmärki, mis käsitleb linnu (eesmärk nr 11), vaid ka territoriaalse arengu laiemat perspektiivi, sealhulgas maaelu arengut;

31.

soovitab üldsusele 2020. aasta järgse territoriaalse tegevuskava peamiste sõnumite tutvustamiseks koostada kasutajasõbralikus keeles ja täpselt määratletud vormis 10–12 põhisõnumit ning kõigil liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel neid edastada;

32.

palub Euroopa Komisjonil pakkuda lihtsaid mudeleid ja suuniseid ning kujundada parimaid tavasid, kuidas liikmesriikides integreeritud territoriaalseid vahendeid mitmest fondist rahastamise lähenemisviisi kaudu rakendada;

33.

on seisukohal, et territoriaalse tegevuskava abil saab tõhusalt vähendada linnastumise suundumusi ja seega ka linnastumisega seotud probleeme kõigi liikmesriikide suurlinnades;

34.

tõstab esile Euroopa territoriaalse koostöö edulugusid, kus piirialadel või riikidevahelisel tasandil tehtav territoriaalne koostöö on suurepärane näide Euroopa integratsiooni lisaväärtusest;

35.

rõhutab vajadust määratleda selgelt loodava Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava sekretariaadi/tugikantselei roll. 2020. aasta järgse territoriaalse tegevuskava lisas tuleks määratleda eesmärgid ja mõõdetavad näitajad, millega jälgida eesmärkide saavutamist, ülesandeid ja sellise üksuse/asutuse jaoks vajalikku eelarvet;

36.

mainib Bukaresti deklaratsiooni, mille linnapoliitika eest vastutavad ministrid võtsid vastu 14. juunil 2019 ja milles tunnustati vajadust arendada funktsionaalset suhet uue Leipzigi harta, ELi linnade tegevuskava ja territoriaalse tegevuskava 2020+ vahel;

37.

leiab, et Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava valitsustevaheline ja muu kui seadusandlik olemus sobib ideaalselt koostööks praeguste ja tulevaste ELi mittekuuluvate riikidega, sest see aitaks välja töötada üleeuroopalise lähenemisviisi territoriaalsele arengule, mida võiksid toetada mitmed programmid, nagu LEADER, Interreg või ESPON, mille puhul praegu kehtivad ettepanekud aastateks 2021–2027 võimaldavad konkreetselt kolmandate riikide vabatahtlikku osalemist ja kaasrahastamist. Need programmid on osutunud ka edukateks stabiliseerivateks ja lepitavateks vahenditeks (nt LEADERi oluline roll suure reede kokkuleppes või kodanikuühiskonna kaasamine ja kohaliku demokraatia ülesehitamine Türgis);

Kogukonna juhitud kohalik areng

38.

toetab võimalust muuta mitut fondi hõlmava kogukonna juhitud kohaliku arengu kasutuselevõtmine kõigis ELi piirkondades kohustuslikuks, tagades, et kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi kasutatakse iga liiki territooriumide puhul: maapiirkondades (sealhulgas kaug-, mägi ja saarealadel), linnapiirkondades ja rannikualadel. Kõigil ELi piirkondadel peab olema võimalus kasutada kõiki võimalikke vahendeid, et täita oma kohaliku arengu strateegiates määratletud vajadusi;

39.

nõuab, et kõikides Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides ning Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondis eraldataks kogukonna juhitud kohalikule arengule kohustuslikult 8 %, et kasutada täielikult ära vahendi potentsiaali ja erinevate fondide sünergiat integreeritud kohaliku arengu jaoks;

40.

rõhutab vajadust naasta LEADERi/kogukonna juhitud kohaliku arengu metoodika tugevdamise juurte juurde, eriti alt-üles lähenemisviisi, partnerluse, elavdamise ja integreeritud kohaliku arengu strateegiate rolli põhimõtete juurde;

41.

teeb ettepaneku, et kogukonna juhitud kohaliku arengu haldamine liikmesriigis tuleks kohandada konkreetsele territooriumile ning see peaks vastama kohalikule dünaamikale, struktuuridele ja lähenemisviisidele;

42.

tunnustab Euroopa Regioonide Komitee (2) ja Euroopa Parlamendi (3) tehtut selle tagamiseks, et mitmest fondist rahastatud kogukonna juhitud kohalik areng hõlmaks Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) jätkuvalt ka perioodil 2021–2027, ning nõuab tungivalt, et need mõlema institutsiooni toetusega sätted jääksid ka lõplikku kokkuleppesse nõukoguga, sest kogukonna juhitud kohaliku arengu eeliseid saab täielikult kasutada vaid siis, kui on võimalik integreerida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning EAFRD rahastatavad projekte;

43.

nõuab kogukonna juhitud kohaliku arengu reguleerimist ELi tasandil põhjaliku mõjuhinnangu alusel ja kehtestades ühtsed eeskirjad kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jaoks, et vähendada liikmesriikide tohutut bürokraatlikku koormust ja ülemääraseid nõudeid ning samal ajal vältida korraldusasutuste või makseasutuste võimu kuritarvitamist;

44.

kordab komitee üleskutset jätkata ühissätete määruse täielikku kohaldamist Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi suhtes. Nimetatud fondide täiuslik kokkusobivus on oluline, et rahastada territoriaalseid vahendeid, eelkõige kogukonna juhitud kohalikku arengut/LEADERit ning nende kohaliku arengu strateegiaid;

45.

nõuab paremat dialoogi ja kooskõlastamist kõigi kogukonna juhitud kohaliku arengu osalejate (kohalikud tegevusrühmad, korraldusasutused, Euroopa Komisjoni peadirektoraadid, makseasutused, LEADERi võrgustikud, näiteks ELARD, ning riiklikud LEADERi ja maapiirkondade võrgustikud) vahel, et vältida kasvavat bürokraatiat ja ulatuslikke viivitusi programmitöö perioodi alustamisel ja rahaliste vahendite andmisel projektitaotlejatele. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et komisjon looks ELi tasandil kogukonna juhitud kohaliku arengu tugiüksuse, et toetada kõikide kohalike tegevusrühmade teabevahetust, suutlikkuse suurendamist, võrgustike loomist ja riikidevahelist koostööd kõikides fondides;

46.

soovitab, et mitut fondi hõlmavat kogukonna juhitud kohalikku arengut toetataks rohkem, näiteks kõrgema kaasrahastamise määra kaudu. Komitee väljendab kahetsust selle pärast, et uuest ühissätete määruse ettepanekust on välja jäetud praeguse ühissätete määruse artikli 120 lõige 5, milles käsitletakse integreeritud territoriaalse arengu vahendite kaudu toetatavate meetmete suuremaid kaasrahastamismäärasid;

47.

nõuab lihtsustatud kuluvõimaluste suuremat kasutamist vastavalt uue ühissätete määruse artiklitele 48–51, mis võiks vähendada korraldusasutuste ja lõplike abisaajate koormust. Lisaks tuleks lihtsustatud kuluvõimaluste kasutamise ulatust laiendada Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondile, et ühtlustada menetlusi mitut fondi hõlmavate meetmete puhul;

48.

märgib, et kogukonna juhitud kohalik areng peaks olema suurepärane lähtepunkt kohalike projektide elluviimiseks laialdaselt kasutatavale meetodile: kohalikud tegevusrühmad ei tohiks täielikult sõltuda ELi rahastamisest, vaid neid tuleks kasutada ka vahendina riiklike, piirkondlike ja kohalike fondide rakendamiseks, sest kohalik areng ulatub palju kaugemale Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest;

49.

kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles pöörduma tagasi komisjoni ettepaneku juurde, mille kohaselt peavad korraldusasutused 12 kuu möödudes viimase asjaomase programmi heakskiitmisest viima lõpule strateegiate valimise esimese vooru ja tagama, et valitud kohalikud tegevusrühmad saavad täita oma ülesanded;

50.

nõuab kohalike tegevusrühmade rolli selgitamist projektide valimisel, et vältida nende ülesannete haldusasutustepoolset dubleerimist. Kohaliku tegevusrühma roll projektide valikul peaks olema domineeriv, mitte ainult formaalne, sest see on üks LEADERi/kogukonna juhitud kohaliku arengu peamisi põhimõtteid;

51.

nõuab selget ja lihtsat mudelit kogukonna juhitud kohaliku arengu kohalike arengustrateegiate hindamiseks ja järelevalveks. Hindamine peab olema kogukonna õppeprotsessi osa ning seepärast on väga oluline koguda pidevalt teavet ja hinnata kohalike tegevusrühmade strateegiate rakendamist. Tuleks võtta kasutusele täiustatud IT-lahendused andmete kogumiseks ja analüüsimiseks koos osalusprotsesside ja kvalitatiivse analüüsiga;

52.

rõhutab, et tulemustega samastumine aitab väga tõenäoliselt muuta pikaajalised arengustrateegiad ja pikaajalise mõju stabiilsemaks, sest need on välja töötanud samad inimesed, kes neid rakendavad ja nende tulemustest kasu saavad;

53.

märgib, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist ja/või Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist rahastatavate olemasolevate kohalike partnerluste edukas näide peaks olema aluseks täiendavale kogukonna juhitud kohaliku arengu rahastamisele Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Sotsiaalfondist. Oluline on võrgustumine ja koostöö olemasolevate võrgustike kaudu või uute võrgustike loomine piirkondlikul, riiklikul ja riikidevahelisel/piirkondadevahelisel tasandil, nagu ka juhendamine ja mentorlus;

54.

rõhutab vajadust parema teavitamise järele kogukonna juhitud kohalikust arengust ja selle vahendi pakutavatest võimalustest: kuigi maaelu arengus on seda vahendit kasutatud, on selle kasutamiseks iseäranis linnade arengus vaja tugevamat tõuget. Tuleb koostada üksikasjalik hinnang ja analüüs selle kohta, kuidas konkreetne liikmesriik on sellele lähenenud, sealhulgas soovitused tõhusaks rakendamiseks;

55.

märgib, et kogukonna juhitud kohalikku arengut/LEADERit kui vahendit kasutab 3 000 sarnast asutust (kohalikud tegevusrühmad ja kohalikud kalanduse tegevusrühmad) kogu Euroopa Liidus. Seda asjaolu tuleks arvestada, et veelgi tõhustada territoriaalset koostööd ja soodustada Euroopa mitmekesisust alt üles suunatud riigiülese koostöö kaudu kodanike seas. Selleks et veelgi tugevdada piirkondlikku koostööd kogukonna juhitud kohaliku arengu kaudu, on vaja luua tingimused, mis võimaldavad kohalikel tegevusrühmadel keskenduda oma rollile piirkonna elavdamisel ja parimate ideede tekkimisele ja seejärel rakendamisele kaasa aitamisel. Jooksvate ja elavdamiskulude ning riikidevahelise koostöö jaoks tuleb tagada asjakohane osa eelarvest. Samal ajal soovitab komitee tungivalt kehtestada ühised põhimõtted ja reeglid kogukonna juhitud kohalikule arengule suunatud rahvusvaheliste koostööprojektide jaoks Euroopa tasandil, et tagada selle tõhus ja tõrgeteta rakendamine;

56.

tuletab meelde kogukonna juhitud kohaliku arengu seost teiste integreeritud arendusvahenditega: vabatahtliku vahendina koos integreeritud territoriaalsete investeeringutega aitab see kaasa laiema arengustrateegia rakendamisele, mis võimaldab poliitikat lokaliseerida. Sellega seoses nõuab komitee paremat koostoimet kogukonna juhitud kohaliku arengu ja integreeritud territoriaalsete investeeringute vahel: programmiperioodil 2021–2027 võib kogukonna juhitud kohalikku arengut kasutada täiendava vahendina linna- või territoriaalstrateegias, nii et see võiks olla osa integreeritud territoriaalsete investeeringute lähenemisviisist, kus kogukonna juhitud kohaliku arengu pakutav osalusmeetod võib aidata lahendada mõningaid konkreetseid kohalikke probleeme;

57.

leiab, et kogukonna juhitud kohalik areng on eluliselt tähtis vahend komitee ettepanekute elluviimiseks, (4) seda toetas hiljuti ka Euroopa Parlament, (5) kusjuures ERFi kaasrahastatavate rakenduskavade puhul, mis hõlmavad ELi toimimise lepingu artiklis 174 osutatud raskete ja püsivate ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkondi, tuleb pöörata erilist tähelepanu nendele piirkondadele iseloomulike raskuste käsitlemisele.

58.

peab kohalikke tegevusrühmi ideaalseteks partneriteks, et täita innovatsioonivahendajate funktsiooni arukate külade lähenemisviisi raames ja ära kasutada maapiirkondade potentsiaali, nagu nad paljudel juhtudel juba teevad. Kohalikud tegevusrühmad on oma piirkondade sisemise arengu tugev vahend, neil on otsesed sidemed kohalike ettevõtete, omavalitsuste ja kodanikuühiskonnaga ning selle tulemusena luuakse piirkonnas tugev võimekus, kaasates kohalikke ja piirkondlikke ressursse ning inimeste oskusi;

59.

toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut, et Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatud kavade abil võidaks demograafilisest langusest mõjutatud piirkondadele eraldada 5 % ERFi vahenditest, mis on suunatud integreeritud territoriaalsele arengule mitte-linnalistes piirkondades, mis kannatavad ebasoodsate looduslike, geograafiliste või demograafiliste tingimuste või ebasoodsa olukorra tõttu või kus on raskusi põhiteenuste kättesaadavusega. Sealhulgas tuleks vähemalt 17,5 % sellest summast eraldada maapiirkondadele ja kogukondadele selliste projektide arendamiseks nagu arukad külad. Komitee arvates on kogukonna juhitud kohalik areng paljudes kohtades ideaalne lähenemisviis sellise ambitsioonika ettepaneku teostamiseks;

60.

näeb kogukonna juhitud kohaliku arengu ühe suurima varana kohalike osalejate kaasamist ja nende suutlikkuse suurendamist. Integreeritud kohalik areng on osutunud väga tõhusaks kohaliku arengu erinevate sidusrühmade ja küsimuste vahel seoste ja koostoime loomisel. Kohalikud tegevusrühmad on olnud väga edukas vahend strateegilise planeerimise, elavdamise, võrgustike loomise ja tegevuse koordineerimise jaoks, nt koostati mõnes liikmesriigis haridus- ja sotsiaalteenuste kohalikud tegevuskavad.

---

(1)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Kogukonna juhitav kohalik areng“, Brüssel, 29. november 2012, raportöör Graham Garvie, CdR CDR1684-2012, COTER-V-031 (ELT C 17, 19.1.2013, lk 18).

(2)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Ühissätete määrus“, raportöörid Michael Schneider ja Catiuscia Marini, Brüssel, 5. detsember 2018, CDR 3593/2018 (ELT C 86, 7.3.2019, lk 41).

(3)  Euroopa Parlament, „Ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning nende suhtes kohaldatavad finantseeskirjad“ (Krehli/Novakovi raport), kolmapäev, 27. märts 2019, Strasbourg. P8_TA-PROV(2019)0310 (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(4)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus „Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond“, raportöör Michiel Rijsberman, CdR 3594/2018 (ELT C 86, 7.3.2019, lk 115).

(5)  Euroopa Parlamendi 27. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (COM(2018) 372 – C8-0227/2018 – 2018/0197(COD)) (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030: ÜRO kestliku arengu eesmärkide järelmeetmed, ökoloogiline üleminek ja Pariisi kliimakokkulepe“

(2020/C 39/06)

Raportöör	:	Sirpa Hertell (FI/EPP), Espoo linnavolikogu liige
Viitedokument	:	Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“ (COM(2019) 22 final)

POLIITILISED SOOVITUSED

Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030 – „Meil ei ole teist planeeti“

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

rõhutab nõukogu järeldusi (1) selle kohta, kui oluline on kestlik areng, ja komitee suurt huvi jätkata oma juhtrolli 2030. aasta tegevuskava elluviimisel ühe peamise prioriteedina oma kodanike hüvanguks ja heaoluks ning põhimõttelise elemendina ELi usaldusväärsuse taastamiseks ja tugevdamiseks Euroopas ja kogu maailmas;

2.

tunneb heameelt ELi ambitsioonikat kliimapoliitikat käsitleva uuendatud arutelu üle ning tervitab ettepanekut Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, mis sisaldab kõrgemaid ELi eesmärke aastaks 2030 ja mille kuulutas välja Euroopa Komisjoni ametisseastuv president Ursula von der Leyen. Komitee kutsub uut Euroopa Komisjoni üles arvestama 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärke sisaldava rohelise kokkuleppe väljatöötamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui tõeliste partneritega jätkusuutlikkuse ja kliimameetmete valdkonnas;

3.

toonitab, et oluline on määratleda Euroopa uus strateegia „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, mis oleks Euroopa pikaajalise tuleviku alus. Euroopa on jätkusuutlikkuse poolest juba teerajaja, aga ta seisab silmitsi keerukate üleilmsete probleemidega, mida Euroopa Liit peab lahendama. Komitee on veendunud, et kestliku Euroopa Liidu saavutamine, sealhulgas eesmärk saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks, nõuab põhjalikke muutusi, mis tuleb viia ellu kõigi valitsustasandite ja ühiskonnatasandite ühistel jõupingutustel;

4.

rõhutab, et kestliku ja vastupanuvõimelise tuleviku peamised poliitilised alustalad hõlmavad otsustavat üleminekut ringmajandusele, sh mürgivabasid materjalitsükleid, kindlameelset pühendumist üleminekul kliimaneutraalsusele ja kliimamuutuste vastast võitlust, looduspärandi, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitsmist, põllumajandus- ja toidusüsteemide kestlikkust, sidusust ja järjepidevust põllumajandus-, keskkonna- ja kliimapoliitika vahel, samuti ohutuid ja säästvaid vähese CO2-heitega energia-, ehitus- ja liikuvussektoreid ning et selle üleminekuga kaasneb 2030. aastaks hinnanguliselt üle 200 miljoni uue töökoha kogu maailmas enam kui 4 triljoni euro väärtuses;

5.

juhib tähelepanu sellele, kui olulised on inimesed, uus tehnoloogia, tooted, teenused, ärimudelid ning ettevõtete ja avaliku ja erasektori rahastamise toetamine – ning samuti kõik Euroopa Komisjoni määratletud horisontaalsed tegurid Euroopa kestliku arengu ja vastupanuvõime saavutamiseks aastaks 2030;

6.

tuletab meelde, kui olulised on komitee esitatud soovitused pikaajalise ELi strateegia kohta Euroopa kestliku arengu saavutamiseks aastaks 2030 (2) ning Euroopa Komisjoni ettepanekud õigusriigi põhimõtte tugevdamise, ELi juhtimise parandamise, poliitikavaldkondade kestliku arengu parema sidususe tagamise kohta ning parema õigusloome jätkusuutlikkusega sidumise kohta;

7.

selgitab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 koosneb viiest sambast: rahu, planeet, rahvas, heaolu ja partnerlus. Käesolevas arvamuses keskendutakse sambale „Planeet“ ning sellega visandatakse strateegiline seisukoht kestlikele Euroopa linnadele ja piirkondadele aastaks 2030;

Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030: suund linnadele ja piirkondadele

8.

väljendab heameelt ülemineku üle ressursitõhusale, vähese CO2-heitega, kliimaneutraalsele ja bioloogiliselt mitmekesisele majandusele ning rõhutab vajadust võtta selleks sobivaid meetmeid ning kaasata kõiki valitsustasandeid ja majanduslikke osalejaid, kõrgkoole, teaduskeskusi, kodanikuühiskonda ja kodanikke;

9.

kutsub kõiki otsustajaid kõigil valitsemistasanditel üles tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset ja paljudel juhtudel innovaatilist rolli eesmärkide saavutamisel oma suutlikkuse piires, sest nemad seisavad esireas ja vastutavad 65 % kestliku arengu eesmärkide rakendamise eest Euroopas;

10.

kiidab heaks olemasolevad tõendid selle kohta, et kestliku arengu eesmärkideni ja rakendamiseni ei ole võimalik jõuda ainult ülevalt alla suunatud lähenemisviisiga, vaid et tingimata on tarvis alt üles suunatud tegevust – kõik piirkonnad, linnad ja kodanikud tuleb aktiivsete osalejatena kaasata;

11.

tuletab meelde, et kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks kogu Euroopas on tarvis terviklikku ja süsteemset lähenemist, et tagada poliitika sidusus kestliku arengu eesmärkide eri mõõtmete vahel. Komitee rõhutab, et kõik kestliku arengu eesmärgid on omavahel seotud ja valdkondadevahelised ning et kestliku arengu neli mõõdet – majanduslik, ökoloogiline, sotsiaalne ja kultuuriline – on tihedalt üksteisega seotud ja nõuavad hoolikat tasakaalustamist;

12.

toonitab, et kestliku arengu 17 eesmärgist (3) on seitse seotud ökoloogilise ja kliimaalase üleminekuga. Komitee märgib selles kontekstis, et kestliku arengu eesmärk 11 „Säästvad linnad ja kogukonnad“ on otseselt suunatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning sisaldab olulisi eesmärke, mis nõuavad poliitilist tegutsemist ja mitmetasandilist valitsemist;

13.

märgib, et linnad toodavad 70 % maailma kasvuhoonegaaside heitkogusest ning kohalikud omavalitsused vastutavad enam kui 70 % kliimamuutuste vähendamise meetmete ja kuni 90 % kliimamuutustega kohanemise meetmete eest;

14.

juhib tähelepanu sellele, et piirkondadel ja linnadel on kliimakaitses juhtroll. Komitee rõhutab samuti vajadust mitmetasandilise koostöö ja ulatuslikuma detsentraliseerimise järele ning kutsub ELi üles kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete ja eeskirjade koostamisel ametlikult tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset osa. Komitee kordab seega oma üleskutset liikmesriikidele kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täielikult riiklike integreeritud energia- ja kliimakavade koostamisse;

15.

toonitab, et kliima-, energia- ja keskkonnapoliitikas on kestliku arengu meetmete kohalikule ja piirkondlikule tasandile toomine ülioluline, et täita kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid. Komitee kutsub seepärast üles tugevdama Euroopa partnerlusi, (4) linnade ja piirkondade võrgustikke, (5) nagu „Under2 Coalition“, ning piiriülest koostööd (6) ja platvorme, et töötada välja ühised strateegiad, koordineerida meetmeid, rakendada tõhusamaid strateegiaid ja ühendada ressursse, eelkõige kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise, keskkonnameetmete ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise valdkonnas;

Kestliku arenguga Euroopa aastaks 2030: vähese CO2-heitega, kliimaneutraalne ja bioloogiliselt mitmekesine ringmajandus

16.

nõuab, et ELi kliimamuutuste poliitika oleks terviklik ja põhineks süsteemsel lähenemisviisil; märgib, et senini on ELi meetmed tihti killustatud eri valdkondade ja linna- ja maapiirkondade ning eri kategooriate vahel, nagu heitkogustega kauplemise sektor (HKS), heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluv sektor ning maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektor; julgustab piirkondi ja linnu juhtima järkjärgulist üleminekut uuele süsteemsele mudelile ja stimuleerima uusi terviklikumaid lahendusi enne 2030. aastat;

17.

toetab Euroopa Parlamendi üleskutset liikmesriikidele kehtestada asjakohane poliitika ja rahastamine, et vähendada tõhusalt heitkoguseid; rõhutab, et ELi vahendid asjakohastest fondidest võiksid vajaduse korral pakkuda lisatoetust; (7)

18.

nõuab kombinatsiooni asjakohastest turumehhanismidest, maksustamisalastest muudatustest, toetusmeetmetest, õigusaktides sätestatud nõuetest ja riigiasutuste võetud kohustustest liikmesriikide ja piirkondlike ja kohalike omavalitsuste tasandil, et meelitada ligi kliimamuutustega seotud investeeringuid heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvasse sektorisse, et heitkoguseid kulutõhusal viisil vähendada. Sellega seoses jääb komitee ootama komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeni välja kuulutatud ettepanekuid Euroopa rohelise kokkuleppe ja Euroopa kliimapanga kohta;

19.

on siiski veendunud, et lisaks ELi heitkogustega kauplemise süsteemile on ELi tasandil vaja tõhusaid meetmeid otseste ja kaudsete fossiilkütuste toetuste (nt lennukikütusele kehtivad maksusoodustused) kaotamiseks, et luua võrdsed tingimused taastuvenergiale, soodustada käitumismustrite muutumist ja luua vajalikke ressursse õiglase ülemineku toetamiseks; tervitab sellega seoses komisjoni ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyeni algatatud arutelu CO2-heite maksustamise ja CO2 piirtariifide teemal;

20.

soovitab tugevaid turupõhiseid stiimuleid, et soodustada uute CO2 sidujate arengut ja suure CO2-jalajäljega materjalide kestlikku asendamist väikese jalajäljega materjalidega, samuti täiendavaid meetmeid teadus- ja arendustegevuse toetamiseks, et arendada edasi CO2 vähendamise tehnoloogiaid ja mõõtmismeetodeid;

21.

nõuab ELi kliimaeesmärkide karmistamist valitsustevahelise kliimamuutuste rühma kehtestatud 1,5 °C eesmärgi kohaselt sellise tasemeni, mis oleks rakendatav, ning teeb ettepaneku luua süsinikdioksiidi eelarve ja kehtestada muud mehhanismid ülejäänud kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning vaadata uuesti läbi 2030. ja 2040. aasta eesmärgid ja viia need kooskõlla 2050. aasta CO2-neutraalsuse eesmärgiga. Komitee rõhutab, kui tähtis on tagada sotsiaalne õiglus ja liikmesriikide konkurentsivõime ning rahvusvaheline koostöö;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles algatama Soome ELi eesistumise ajal koostöös Euroopa Regioonide Komiteega uuringu selle kohta, kuidas saaks süsteemsemat lahendust kavandada ja rakendada pärast 2030. aastat;

23.

julgustab piirkondi ja linnu juhtima järkjärgulist üleminekut uuele süsteemsele mudelile ja stimuleerima uusi lahendusi enne 2030. aastat;

24.

märgib, et kliimameetmete tõhusus ja kulutõhusus peavad olema juhtpõhimõtted ELi jaoks süsteemsema lahenduse väljatöötamisel muu hulgas selliste meetmete abil nagu heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamine ja tugevdamine, parandades samal ajal selle vastupidavust ja prognoositavust;

25.

juhib tähelepanu sellele, et kestliku arengu eesmärkide ja kliimaeesmärkide saavutamine nõuab keskkonnasäästlike lahenduste jaoks tehtavate investeeringute olulist suurendamist. Näiteks, kui vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks enam kui 90 %, siis tuleks iga-aastasi investeeringuid keskkonnasäästlikesse lahendustesse võrreldes praeguse tasemega kolmekordistada;

26.

teeb ettepaneku laiendada ja tugevdada heitkogustega kauplemise süsteemi kliimamuutuste leevendamise valdkonnas. Siiski märgib komitee, et kulude ja tulude tõhus tasakaalustamine peaks olema keskne põhimõte;

27.

rõhutab Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisust ja mõju ning kodanike tugevat rolli ülemaailmsel tasandil selliste algatuste kaudu nagu ülemaailmne kliima- ja energiaalane linnapeade pakt ja ÜRO „25 + 5 SDG Cities Leadership Platform“, millega ergutatakse parimate tavade vahetamist, et tagada kestliku arengu eesmärkide elluviimine kohalikul tasandil;

28.

toonitab, et kohalikel osalejatel ja kodanikel on parimad võimalused teadlikkuse suurendamiseks ja kliimamuutuste vastu võitlemiseks; rõhutab ka seda, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasub kohustus võtta meetmeid, et kodanikud saaksid elada kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega, ning nad peavad samuti toetama kodanike mobiliseerimist eesmärkide saavutamise nimel;

29.

võtab endale kohustuse teha kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hääl kuuldavaks tulevastel rahvusvahelistel foorumitel, näiteks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 25. konverentsil ja ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 15. konverentsil, ning toetab kaugelepürgivat, ajaliselt piiritletud ja teaduspõhist 2020. aasta järgset ülemaailmset bioloogilise mitmekesisuse raamistikku, mis on kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega. Komitee kutsub osalisi üles rakendama mitmetasandilist valitsemist, mille kohaselt kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ametlikult planeerimise, rakendamise, seire, aruandluse ja kontrolli valdkonnas, ning kordab oma üleskutset töötada kõigil tasanditel välja teadlikkuse koordineeritud suurendamise ja kaasamise ulatuslikud strateegiad;

Täpsemalt: vähese CO2-heitega, kliimaneutraalne ja bioloogiliselt mitmekesine ringmajandus ning sotsiaalselt õiglane üleminek

30.

toetab ambitsioonika, ajaliselt piiritletud ja teaduspõhise ülemaailmse ringmajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse raamistiku väljatöötamist 2020. aasta järgseks ajaks. See peaks olema kooskõlas ja lõimuma kestliku arengu eesmärkidega;

31.

väljendab heameelt ELis toimunud edusammude üle ringmajandusele üleminekul, sealhulgas paranenud jäätmekäitluse üle, aga märgib, et Euroopa tasandi finants- ja õigusraamistikud peavad ringmajanduse strateegia elluviimiseks muutuma veelgi tõhusamaks. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama komisjoni kavandatud uue ringmajanduse tegevuskava raames konkreetsed ettepanekud, mis puudutavad asjaomase sidusa raamistiku puuduvaid lülisid, pidades seejuures silmas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli ning pöörates erilist tähelepanu ressursimahukatele sektoritele, nt ehitus, ja muudatustele tootedisainis. Ringmajandusele ülemineku sotsiaalset kasu tuleks selgemalt rõhutada;

32.

pooldab ELi järgmist strateegilist tegevuskava 2019–2024, (8) mis hõlmab säästvat tarbimist ja tootmist, võitlust kliimamuutuste vastu ja keskkonnaseisundi halvenemise tagasipööramist, üleminekut ressursitõhusamale ringmajandusele, edendades keskkonnahoidlikku majanduskasvu, biomajandust ja jätkusuutlikku innovatsiooni, pöörates tähelepanu energiajulgeolekule ning kodumajapidamiste ja ettevõtete energiakuludele;

33.

nõuab terviklikku kohapõhist lähenemisviisi keskkonnapoliitikas mitmetasandilise valitsemise kaudu, et tugevdada linnade ja piirkondade rolli, mõjuhindamist ja keskkonnamõju strateegilist hindamist, keskkonnaalast aruandlust ja keskkonnaõiguse jõustamist ning tõhustada keskkonnaalase teabe kättesaadavust;

34.

rõhutab piirkondade ja linnade keskset rolli üleminekul ringmajandusele. Ringmajandust edendavad piirkonnad vajavad ühtset ja terviklikku lähenemisviisi, nagu näitab komitee arvamus ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivi kohta; (9)

35.

rõhutab, et eri liikmesriikides on tarvis kiiresti muuta energiaallikate jaotust vastavalt nõuetele, mis sisalduvad pikaajalises strateegias CO2-heite vähendamiseks. See tähendab ka vajadust suurendada taastuvenergia osakaalu võrreldes praegu kokku lepitud ELi sihiga, milleks on 32 % aastaks 2030 ning seda eelkõige baaskoormuselektri puhul, et oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet;

36.

kutsub avalikku sektorit ja tööstusvaldkonna otsustajaid üles kiirendama uute strateegiliste energiatehnoloogiate (ELi SET-kava) kasutuselevõttu, et võidelda kliimamuutuste vastu tänu teadlikematele tarbijatele ja arukate energiavõrkude kasutamisele;

37.

toonitab, et kliimamuutustega seotud üleminek nõuab märkimisväärseid rohelisi ja siniseid investeeringuid ning innovatsiooni, suuremat koostoimet rahastamisallikate vahel ja tugevamaid seoseid keskkonnale mõeldud avaliku ja erasektori rahastamise vahel. Komitee viitab selles kontekstis ka oma arvamusele, milles käsitletakse väga suurel määral fossiilsetest kütustest sõltuvate piirkondade konkreetseid probleeme; (10)

38.

pooldab vett, pinnast, müra ja õhukvaliteeti puudutavate kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide iga laadi hindamist või toimivuskontrolle, milles tuleks samuti pöörata tähelepanu olulisele vajadusele parandada poliitika sidusust kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega, edendades selleks ringmajandust ning säästvat tootmist ja tarbimist ning uute saasteainete, nt mikroplastide, farmaatsiatoodete ja isikliku hügieeni toodete, pestitsiidide, desinfitseerimise kõrvalsaaduste ja tööstuskemikaalide problemaatikaga tegelemist;

39.

on sügavalt mures maailmas praegu valitseva keskkonnaalase hädaolukorra pärast, nii nagu seda kirjeldati IBPESi hiljutises üldhinnangus bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kohta. Komitee rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine õõnestab paljude riikide võimalust kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks, ja kutsub seepärast linnu ja piirkondi tungivalt üles võtma viivitamata meetmeid, et arvestada bioloogilise mitmekesisusega (11) eri poliitikavaldkondades, sh põllumajanduses ning linna- ja maapiirkondade arengus, näidates selgelt ka õiguslikult siduval tasandil, kui olulised on bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eesmärgid. Komitee kutsub komisjoni üles toetama uuenduslikke looduspõhiseid lahendusi ja rohelist taristut, mis töötatakse välja ja mida rakendatakse riigi tasandist madalamal tasandil, et võidelda bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja kliimamuutuse vastu;

40.

kinnitab veelkord oma üleskutset luua Euroopa Kliimaneutraalsuse Seirekeskus (12) ning rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset rolli kliimamuutuste seirekeskuste väljatöötamisel;

41.

nõuab, et võetaks vastu uuesti sõnastatud joogiveedirektiiv, et tagada kõigi juurdepääs veele (hõlmates veekogude hea ökoloogilise seisundi säilitamist), vähendada terviseohtusid alla 1 %, vähendada pudelivee tarbimist, säästa raha, vähendada plastijäätmeid ja CO2-heidet;

42.

nõuab, et veepoliitika raamdirektiivi uuestisõnastamisel näidataks üles sama palju ja veelgi enam edasipüüdlikkust, tagades, et veekogusid säilitatakse ja taastatakse ning et veeökosüsteemide seisund ELis oleks piisavalt hea;

43.

kordab oma üleskutset parandada ELi veemajanduse tõhusust, laiendades vee korduskasutamisele esitatavaid miinimumnõudeid käsitleva ELi määruse kohaldamisala nii, et see ei kehtiks mitte ainult põllumajandusmaa niisutamisele, vaid ka linnapiirkondade haljasalade – parkide ja avalikuks kasutamiseks mõeldud alade – niisutamisele; (13)

44.

juhib tähelepanu sellele, et territoriaalse mõju hindamised, millel on komitee toetus, võivad olla kasulikud vahendid, et hinnata kliima- ja energiaalase ja ökoloogilise ülemineku valdkonna õigusaktide potentsiaali ja nende võimalikku väga erinevat mõju ELi eri piirkondades; Selles kontekstis võiks komitee laiendada koostööd Teadusuuringute Ühiskeskusega nende mõju hindamise vahendite osas, et veelgi tugevdada oma tegevust kõnealuses valdkonnas;

45.

on seisukohal, et õiglase ülemineku põhimõte „kedagi ei jäeta tagaplaanile“ on kliimaalase ja ökoloogilise ülemineku üks juhtpõhimõtteid sotsiaalsest, territoriaalsest ja poliitilisest vaatepunktist lähtudes. Selles kontekstis tuleb energiaostuvõimetuse vastu võitlemist käsitleda ühe prioriteedina energiaga seotud poliitika ja programmide kujundamisel, kehtestades konkreetsed eesmärgid energiaostuvõimetuse vähendamiseks aastaks 2030 ja selle kaotamiseks aastaks 2050; (14)

46.

rõhutab noorte pühendumise keskset tähtsust. Piirkondlikud ja kohalikud noortenõukogud ja noorteliikumised tuleks kaasata kliima- ja kestliku arengu meetmete kujundamisse ja rakendamisse;

47.

rõhutab, et ökoloogiline üleminek loob kvaliteetseid ettevõtteid ja töökohti ringmajanduses, puhta energia, toidu ja põllumajanduse valdkondades, ning kutsub ELi üles suurendama kliimaeesmärkide sidusust ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa Sotsiaalfondi (ESF+) ja InvestEU programmi abil, tagades samaaegselt kestliku arengu eesmärkide rakendamise kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

Eesmärgid, näitajad ja andmed

48.

kordab, et kogu ELi hõlmava kestliku arengu strateegia ja tegevuskava 2030 rakendamisele suunatud liikmesriikide kestliku arengu strateegiate raames ühiselt kokku lepitud konkreetsed vahe-eesmärgid ja näitajad ning kliimamuutuste ja kestliku arengu eesmärkidega seonduvate andmete mõõtmine reaalajas on kohalike omavalitsuste, linnade ja piirkondade jaoks äärmiselt oluline, et saavutada majanduslikud, ökoloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised kestlikkuse eesmärgid;

49.

toonitab, et vaja on kohaliku ja piirkondliku tasandi strateegiliste näitajate kogumit tegevuskava 2030 raames ning usaldusväärseid piirkondlikke kliimaandmeid, ning uue tehnoloogia, nt tehisintellekti kasutamise olulisust, et heita valgust kohalike kogukondade kliimameetmetele. Sellega seoses tuletab komitee meelde, et oluline on kasutada võimalikult optimaalselt linnapeade pakti andmebaasi ja võimalust rajada sild kohalike ja piirkondlike andmete ja riiklikult kindlaksmääratud panuste vahel, luues selleks kohalikult kindlaksmääratud panuse;

50.

juhib tähelepanu linnade ja piirkondade varasematele kogemustele konkreetsete näitajate väljatöötamisel sellistes valdkondades nagu keskkond, elukvaliteet ja kodanike heaolu. Need näitajad peavad olema kooskõlas kohalike vajadustega;

51.

rõhutab, et EL peab asjakohaselt tuvastama, edendama ja rahastama teadmussiiret ja teadmiste ühisarendamist, vastastikusi partnerlusi, mestimis- ja mentorlustegevust;

Edasised meetmed

52.

võtab endale kohustuse uuendada oma protsesse ja tavasid, et toetada paremini kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kestliku arengu eesmärkide kohalikule tasandile toomisel ja rakendamisel kogu ELi hõlmava kestliku arengu strateegia raames, vastates sel viisil kodanike nõudmistele võtta rohkem meetmeid ja saavutada kliimamuutuse vastu võitlemisel konkreetseid tulemusi;

53.

kutsub üles edendama avaliku ja erasektori partnerlusi, keskkonnahoidlikke riigihankeid ning ökoloogilise ülemineku ja kliimamuutuse vastase võitlusega seotud katseprojektide elluviimist;

54.

juhib murelikult tähelepanu ELi vabakaubanduslepingutele teiste riikidega ja nõuab, et need lepingud vastaksid kestliku arengu eesmärkidele, Pariisi kokkuleppele ja ELi keskkonnastandarditele;

55.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad oma ostujõuga kaupade ja teenuste ning tööde teostajate valikul aidata oluliselt kaasa kestlikule tarbimisele ja tootmisele, ressursitõhusamale majandusele ning seega ka kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

56.

nõustub 2030. aasta tegevuskava eesmärgiga saavutada loodusvarade säästvama kasutamise ja kõige haavatavamate ökosüsteemide kaitsmise abil jätkusuutlikud keskkonnatingimused ja -protsessid, tuletades meelde, kui olulised on keskkonna ja kliimamuutustega seotud kohalikud ja piirkondlikud meetmed kooskõlas poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususega. Komitee juhib tähelepanu detsentraliseeritud koostööle, mitmeid sidusrühmi hõlmavatele partnerlustele ning õppimisele ja kogemuste vahetamisele seoses linnade ja piirkondade jalajälje vähendamise ja parandamisega ressursside tarbimise ja CO2-heite seisukohast;

57.

väljendab heameelt Euroopa Parlamendi võetud kohustuse üle seoses kestliku arengu eesmärkidega ning eelkõige kliimamuutuste, bioloogilise mitmekesisuse ja kestliku arengu laiendatud töörühma manifesti üle ning kutsub üles viljakale koostööle pädevate komisjonide ja laiendatud töörühmaga ametiajal 2019 - 2024;

58.

kutsub üles arvestama neid soovitusi ELi institutsioonide edaspidises töös järgmisel ametiajal koostöös Euroopa Regioonide Komiteega.

---

(1)  Üldasjade nõukogu järeldused „Veelgi kestlikuma liidu saavutamine aastaks 2030“, 9.4.2019.

(2)  COR-2019-00239, „Kestliku arengu eesmärgid: alus ELi pikaajalisele strateegiale Euroopa kestliku arengu saavutamiseks aastaks 2030“, ECON-VI/044, raportöör Arnoldas Abramavičius (LT/EPP) (ELT C 404, 29.11.2019, lk 16)..

(3)  Tagada 2030. aastaks kõigile inimestele juurdepääs ohutule ja taskukohasele eluasemele; kindlustada turvaline, taskukohane, kättesaadav ja kestlik transport; vähendada märkimisväärselt katastroofidest ning vee- ja õhusaastest tingitud surmajuhte; olulised on ka horisontaalsed eesmärgid, parandamaks kodanike kaasamist otsuste langetamisse, integreeritud linna- ja maaelu arengu strateegiate ja sotsiaalse kaasamise strateegiate arendamisse, kultuuripärandi kaitse ja linnade elaniku kohta tekitatud keskkonnamõju vähendamine.

(4)  Nt Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi Climate-KIC, Euroopa innovatsioonipartnerlused, energiaplatvorm, ELi linnade tegevuskava partnerlused ning linnapeade kliima- ja energiapakt.

(5)  Nt. ERRIN, Eurocities, Climate Alliance, linnapeade pakt.

(6)  Nt Alpide ja Püreneede piiriülesed kliimamuutuste seirekeskused ja eelkõige Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused (ETKR).

(7)  Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon „Kliimamuutused – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega“ (2019/2582(RSP)) (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata).

(8)  COM(2019) 218 final „Euroopa 2019. aasta mais: valmistumine ühtsemaks, tugevamaks ja demokraatlikumaks liiduks üha ebakindlamas maailmas“.

(9)  COR-2018-03652 (ELT C 461, 21.12.2018, lk 210).

(10)  COR-2019-00617. Arvamus „Pariisi kokkuleppe rakendamine innovaatilisele ja säästvale energiale ülemineku kaudu kohalikul ja piirkondlikul tasandil“, ENVE-VI/040, raportöör Witold Stępień (PL/EPP) (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 72).

(11)  ÜRO keskkonnaprogramm – valitsustevaheline bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlev teaduslik-poliitiline foorum (IPBES), Global Assessment on Biodiversity and Ecosystem Services.

(12)  Vt arvamus COR-2018-05736 „Puhas planeet kõigi jaoks – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“, ENVE-VI/037, raportöör Michele Emiliano (IT/PES) (ELT C 404, 29.11.2019, lk 58).

(13)  COR-2019-03645. Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus vee taaskasutuse miinimumnõuete kohta“, ENVE-VI/034, raportöör Oldřich Vlasák (CZ/ECR) (ELT C 86, 7.3.2019, lk 353).

(14)  Vt arvamus COR-2018-05877 „Mitmetasandiline valitsemine ja valdkondadevaheline koostöö võitluses energiaostuvõimetusega“, ENVE-VI/038, raportöör Kata Tüttő (HU/PES) (ELT C 404, 29.11.2019, lk 53).

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Puhta energia paketi rakendamine: riiklikud energia- ja kliimakavad kui vahend kohaliku ja piirkondliku juhtimise jaoks kliimaküsimustes ning aktiiv- ja passiivenergia valdkonnas“

(2020/C 39/07)

Raportöör	:	József Ribányi (HU/EPPE), Tolna komitaadi volikogu aseesimees
Viitedokument	:	Omaalgatuslik arvamus

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

tunneb heameelt ametisseastuva presidendi Ursula von der Leyen algatuste üle tulevase Euroopa rohelise kokkuleppe raames ning tema soovi üle kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused Euroopa muutmisse esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks;

2.

tunneb heameelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1999 (1) üle energialiidu ja kliimameetmete juhtimise kohta, milles sätestatakse, et ELi liikmesriigid koostavad riikliku energia- ja kliimakava projekti, pannes aluse ulatuslikumale ja valdkonnaülesemale kliima- ja energiapoliitika käsitusele;

3.

rõhutab asjaolu, et kõnealused kümneaastased kavad puudutavad aastaid 2021–2030 ning peaksid aitama riiklikul tasandil kaasa ELi uute energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisele 2030. aastaks, pannes aluse pikaajalise kliimaneutraalsuse strateegia 2050 edukale elluviimisele, et aeglustada inimtekkelise globaalse soojenemise tempot, ja tagades kooskõla Pariisi lepingu eesmärkidega. Selleks kutsub komitee liikmesriike üles täitma ELi 2030. aastaks seatud ambitsioonikaid eesmärke, eelkõige seoses taastuvenergia ja energiatõhususega, esitades 2019. aasta lõpuks energiakavade lõplikud versioonid. Komisjoni esialgsed hinnangud riiklike energia- ja kliimakavade kohta näitavad, et kuigi on tehtud suuri edusamme, ei vasta paljud kavade projektid nõuetele ja et kõik liikmesriigid peaksid võtma ambitsioonikamaid meetmeid ELi üldiste eesmärkide ja nende saavutamise seisukohast ning seega täiendama, täpsustama ja parandama oma ettepanekuid. Nüüd peavad kõik liikmesriigid vastavalt komisjoni soovitustele koostama oma lõplikud energia- ja kliimakavad, tagades, et need järgivad eelnimetatud sihte ja eesmärke;

4.

on rõõmus, et energialiidu juhtimise määruses tunnistatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli riiklike energia- ja kliimakavade ettevalmistamise etapis, rõhutades vajadust tõhusate avalike konsultatsioonide järele ja tehes ettepaneku luua mitmetasandiline kliima- ja energiadialoog vastavalt alt üles lähenemisviisile. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine riiklikes energia- ja kliimakavades peaks hõlmama kõiki etappe, alates ettevalmistamise etapist ja vastusest komisjoni esialgsele hindamisele kuni rakendamise ja ülevaatamiseni. Komitee märgib siiski, et siiani ei ole paljud liikmesriigid suutnud kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sellesse protsessi täielikult kaasata. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide kõrval ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine kavade koostamise protsessi annab tulemuseks eesmärkide saavutamise tõhusal ja kaasaval viisil;

5.

märgib, et paljud liikmesriigid peavad oma praegusi struktuure piisavaks, et saavutada avalik konsultatsioon ning mitmetasandiline kliima- ja energiadialoog: asjaolu, et riikide arvates saavad nad sellega ise hakkama, on minevikus olnud üks suurimaid probleeme. Komitee soovitab liikmesriikidel neid struktuure kriitiliselt hinnata, võttes eelkõige arvesse sisu, mida need võivad luua, ning kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, ettevõtjate, investorite, muude asjaomaste sidusrühmade ja üldsuse hõlmatust ja esindatust, ning teha nende struktuuride loodav sisu kättesaadavaks, et tagada, et juhtimismääruses sätestatud eesmärgid avaliku konsultatsiooni korraldamiseks ning mitmetasandiliseks kliima- ja energiadialoogiks on täielikult täidetud, pidades silmas lõppeesmärki edendada kõigi kodanike ja tulevaste põlvkondade tervist ja heaolu;

6.

kohalike ja piirkondlike omavalitsuste oskused ja pädevus rakendamise ja finantsressursside valdkonnas tuleks suunata energialiidu lõpuleviimisele. Seepärast soovitab komitee kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täielikult puhta energia paketi rakendusetappi ning võtta võimalike tulevaste läbivaatamiste tarbeks nõuetekohaselt arvesse nende potentsiaalseid probleeme selles protsessis. Komitee märgib, et kliima- ja energiaalane linnapeade pakt ja muud sarnased algatused võivad etendada väga olulist osa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suunamisel ELi uue energiaraamistiku rakendamisel;

7.

kutsub liikmesriike üles tegema oma riiklike energia- ja kliimakavade osas tihedat koostööd Euroopa Regioonide Komitee ja selle liikmetega. See võiks olla oluline element nende vastavates avalikes konsultatsioonides ja mitmetasandilises kliima- ja energiadialoogis ning anda väärtuslikku tagasisidet kohalikult ja piirkondlikult tasandilt;

8.

tunnistab liikmesriikide piiratud aega ja seonduvaid raskusi oma riiklike energia- ja kliimakavade projektide koostamisel, ning innustab seadma suuremaid eesmärke ja tagama vertikaalsemat integratsiooni 2019. aasta lõpuks koostatavate lõplike riiklike energia- ja kliimakavade puhul, et tagada Euroopa jaoks tugev ja Pariisi nõuetele vastav kliimaneutraalne arengusuund, vastavalt 2050. aasta pikaajalises strateegias kavandatud kõige ambitsioonikamale stsenaariumile. Komitee innustab sellega seoses ka välja töötama kohalikul tasandil kindlaksmääratud panuste süsteemi, et täiendada Pariisi kliimakokkuleppe kohast riiklikult kindlaksmääratud panust, mis annaks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele lisakaalu kõikehõlmavate riiklike energia- ja kliimakavade koostamisel. Kohalikud omavalitsused saavad aidata eesmärkide tõhusamale saavutamisele kaasa teavitamise ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu ning nad peavad saama selleks kasutada hea väljaõppega spetsialiste. Seepärast tuleks kasutada ELi vahendeid energia- ja kliimapoliitika valdkonnas teabe levitamiseks ja töökohtade loomiseks, pidades silmas lõppeesmärki kaitsta kõigi praeguste ja tulevaste põlvkondade tervist ja heaolu;

Kohalik aktiiv- ja passiivenergia riiklike energia- ja kliimakavade teenistuses

9.

märgib, et ehitussektoris kasutatav termin „aktiivenergia“, tuntud ka laiema termini „taastuvenergia“ järgi, on siinkohal energia, mida kohalikud osalejad (riigi- ja munitsipaalasutused, eraettevõtted ja kodumajapidamised) toodavad, salvestavad ja tarbivad kohapeal. Selle näited on taastuvad ja puhtad energiaallikad, nagu maapõueenergia, päikese-, tuule-, soojus- ja hüdroenergia, tõusu-mõõnaenergia ja biomass. Sellised energiaallikad mängivad olulist rolli riiklike energia- ja kliimakavade eesmärkide saavutamisel 2030. aastaks;

10.

lisab, et ehitussektoris kasutatava terminiga „passiivenergia“, tuntud ka laiema termini „energiatõhusus“ järgi, tähistatakse aga energia kokkuhoidu, mis tuleneb kogu loodud energia tõhusast kasutamisest, mis tähendab, et energiatarbimine ning sellest tulenevalt ka lõpptarbija energiakulu ja heitekogused vähenevad. Eelnevat silmas pidades peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused korraldama kohalikke ja piirkondlikke avalikke teenuseid energiatõhusalt, näiteks säästva riigihanke poliitika kaudu;

11.

lisab, et passiivenergia mõiste on tihedalt seotud kliimaküsimustega, oluline hoonete laiema CO2-jalajälje määramise juures ning lahutamatu osa ringmajandusest. Ehituslubade väljastamisel peaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, võttes arvesse konkreetseid kohalikke olusid ja hoonete eripära, soodustama selliste ehitusmaterjalide kasutamist, mis on toodetud pigem kohalikest keskkonnahoidlikest materjalidest (pilliroog, graanulid, õled, puukoor, kanep, puit, liimpuit, millel on eelistatavalt CO2-neutraalne bilanss), betooni ja muude tavapäraste ehitusmaterjalide asemel, sest nende tootmisel, paigaldamisel, lammutamisel ja ringlussevõtul tekib suur CO2-heitkogus. Samuti peaksid nad soodustama teisi hoonete energiatõhusust suurendavaid meetmeid. Need mõisted tuleks hõlmata riiklikesse pikaajalistesse renoveerimisstrateegiatesse, mille liikmesriigid peavad koostama 2020. aasta märtsiks;

12.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on nii aktiiv- kui ka passiivenergia valdkonnas olulised osalejad. Nad tuleks riiklikul tasandil hõlmata riiklikesse energia- ja kliimakavadesse kui peamised investorid, hoonete hoolduse eest vastutajad, ühistranspordivõrgustike haldajad, üldsuse teadlikkuse suurendamise eest vastutavad asutused, energiaostuvõimetuse vastu võitlejad, linna- ja territoriaalplaneerimise ja maakasutuse valdkonna reguleerimisasutused, detsentraliseeritud energiatootmise haldajad ning keskkonnahoidlike riigihangete eest vastutavad asutused. Kohalike ressursside tootmist ja kasutamist on vaja hästi planeerida, et võimaldada neil oma funktsiooni nõuetekohaselt täita. Sellega seoses tuleks tähelepanu pöörata mitmesugustele taastuvenergia liikidele, hoonete energiakasutusele, energiatõhususele ning kohalike, looduslike ja keskkonnahoidlike ehitusmaterjalide kasutamisele;

13.

rõhutab kohalike omavalitsuste poolse toetuse mitmesugust positiivset mõju aktiivenergia, eelkõige taastuvenergia tootmise, salvestamise ja kasutamise suurendamisele. Näiteks juhib komitee tähelepanu sellele, et transpordis, eriti linnasiseses ja linnadevahelises transpordis, on eriti oluline suurendada säästva biokütuse kasutamist vahepealse lahendusena ja keskpikas perspektiivis akutoitega ja vesinikupõhise elektromobiilsuse kasutamist. Samuti on oluline astuda samme transpordi tekitatava CO2-heite probleemi lahendamiseks integreeritud viisil, eelkõige edendades ühistransporti, ühisauto kasutamist ja muid uudseid lahendusi, sest liiklusmahud eeldatavasti suurenevad ja sisepõlemismootorid etendavad jätkuvalt märkimisväärset rolli. Üks näide kohapeal toodetavast, kasutatavast ja kergesti ladustatavast aktiivenergiast kui vahepealse lahendusena kasutatavast säästvast biokütusest võiks olla bioetanool, millest saab (näiteks loomasöödana) kasutatavaid kaassaadusi ning mis vähendab sõltuvust impordist ja võib luua palju töökohti. Oluline on tagada, et riigiabi eeskirjade ja energia maksustamise direktiivi läbivaatamine ei muudaks võimatuks säästva bioenergia edendamist;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll riiklike energia- ja kliimakavade koostamisel

14.

peab väga vajalikuks võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel esitada muudatus- ja muid ettepanekuid oma riikliku energia- ja kliimakava kohta ning leiab, et nende rolli tuleb eristada teistest, avalikku haldusesse mittekuuluvatest sidusrühmadest. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema õigus osaleda otse neis meetmetes, mis on seotud energiatõhususe, energiasüsteemi ümberkujundamise, kliimamuutuste ja fossiilkütuste kasutuse vähendamisega, ning neil peab olema oluline roll ka energiaostuvõimetuse vastaste meetmete rakendamisel, saades tuge kõigilt ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusorganisatsioonidelt (Euroopa Regioonide Komitee, linnapeade pakt);

15.

rõhutab vajadust tagada liikmesriikide teadlikkus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisest rollist energialiidu määruse mitme põhiprioriteedi osas. Nende otsene osalemine on õigustatud meetmetes, mis on seotud energiatõhususega, kliimamuutustega ja fossiilkütuste kasutuse vähendamisega, sealhulgas taastuvenergia arendamine ja selleks vajaliku taristu väljaehitamine, sh salvestustehnoloogiad ja sektorite ühendamine. Samuti on neil oluline roll energiaostuvõimetuse haldamisel;

16.

juhib tähelepanu sellele, et üldsus ei ole teadlik riiklike energia- ja kliimakavade koostamisest ning ajapiirangute tõttu ei ole riiklike energia- ja kliimakavade väljatöötamisega kaasnev konsulteerimine olnud niivõrd ulatuslik ja põhjalik kui oleks soovitav. See on kahetsusväärne, sest neid kavu rakendatakse kohalikul tasandil, valdades ja linnades. Komitee kutsub seepärast liikmesriike, komisjoni ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles suurendama jõupingutusi, et teavitada avalikkust riiklike energia- ja kliimakavade protsessist, ning kui riiklike energia- ja kliimakavade lõppversioonid on esitatud, looma meetodid kõigi sidusrühmad kaasamiseks nende rakendamisse;

17.

märgib, et riiklike energia- ja kliimakavadega seotud kohaliku ja piirkondliku arengu vajadused (nt projekti ettepanekud energiatõhususe, CO2-heite vähendamise ning kliimamuutuste ja energiaostuvõimetuse vastase võitluse kohta) on määratud kindlaks ligikaudse hinnangu alusel. See on osaliselt tingitud kohaliku ja piirkondliku mõõtme ebapiisavast esindatusest riiklikes energia- ja kliimakavades. Komitee meenutab samuti, et linnapeade pakti andmebaas võib pakkuda kasulikke andmeid ja teavet liikmesriikides, kus liitujate arv on suur;

Hea valitsemistava: riiklike energia- ja kliimakavade rakendamine tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega

18.

nõuab, et ELi liikmesriigid töötaksid välja riiklikud energia- ja kliimakavad, mis sisaldavad nii energia lõpptarbijatele, tootvatele tarbijatele kui ka muudele energia jaemüügiturul tegutsevatele tarnijatele kasulikke rakendamisalgatusi. Nimetatud algatustest on palju kasu energiasüsteemile (väiksem vajadus ülekandetaristu ja hoolduse järele, suurem töökindlus ja paindlikkus), sh on eeliseks õiglane hind või sellistest süsteemidest üle jäänud ja võrku juhitud energia hinna kujundamise uudse lahenduse loomine;

19.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui rakendajate kogemused ja teadmised on vajalikud selleks, et teha kindlaks võimalikud vastuolud ja koostoime riiklike energia- ja kliimakavade ning mitmeaastase finantsraamistiku, Euroopa poolaasta ja ELi pikaajalise kliimaneutraalsuse strateegia 2050 vahel;

20.

märgib, et samuti tuleks kooskõlastada käimasolevaid algatusi ja parimaid tavasid. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu kliima- ja energiaalase linnapeade pakti raames toimuvatele osaluspõhistele algatustele;

21.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad teadlikkuse suurendamise algatuste ja programmide kaudu muuta energiatarbijad tootvateks tarbijateks, toetades kohapeal toodetud, salvestatud ja tarbitud energia allikate kasutust, seda ka kohalike energiakogukondade vormis, mille potentsiaal on vaja veel välja arendada. Tootvad tarbijad võivad seejärel muutuda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste loodud detsentraliseeritud arukates energiavõrkudes aktiivseteks osalejateks;

22.

toetab mitmetasandilist dialoogi kliima ja energia teemal, sest see tugevdab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust riiklike energia- ja kliimakavade raames toimuvates poliitilistes aruteludes. See dialoog on oluline ka subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tagamiseks. Selle protsessi raames on soovitatav tunnistada tihedat seost energia- ja kliimameetmete vahel ning samuti nende suurt integreeritust. Sellega seoses peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nimetama ametisse energeetikajuhid. Seepärast rõhutab komitee taas, et ELi vahendeid tuleks kasutada energia- ja kliimapoliitika valdkonnas töökohtade loomiseks, pidades silmas lõppeesmärki kaitsta kõigi praeguste ja tulevaste põlvkondade tervist ja heaolu;

23.

juhib tähelepanu näiteks Iirimaa riiklikule kliimamuutuste dialoogile, millega teadlikkuse suurendamise, mobiliseerimise ja innustamise kaudu julgustatakse võtma kliimamuutuste vastase võitluse algatusi kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. Tänu sellele heale tavale on võimalik saavutada üksmeel selles, kuidas lahendada probleeme, ning võtta vajalikke meetmeid. Sidusrühmad saavad kehtestada alalised mehhanismid ja platvormid korrapäraste konsultatsioonide pidamiseks energiapoliitika ja kliimamuutuste vastase võitlusega seotud majandus-, sotsiaal-, keskkonna- ja muude avalikku huvi äratavate küsimuste üle. Riiklik dialoog etendab olulist rolli ka energiapoliitika ja kliimamuutuste alaste prioriteetide seadmisel. Selliseid tavasid tuleks soodustada ja aktiivsemalt levitada kõikides liikmesriikides, toetades vastavaid teavitamise ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid;

24.

soovitab, et liikmesriigid tunnustaksid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi uue energia- ja kliimastsenaariumi määramisel väärtuslike partneritena. Selleks et riikliku ja Euroopa tasandi pühendumine oleks veenev ning et saavutada vajalike muudatuste aktsepteerimine kodanike seas, on oluline mõista kohaliku tasandi probleeme ja takistusi ning need lahendada ning määrata kindlaks sobivad meetmed ja tõhusad rakendusstrateegiad. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tarbijatele kõige lähem valitsustasand ning just nemad juhivad detsentraliseeritud energiatootmist (nt seoses arukate arvestite ja võrkude kasutuselevõtuga), kuid samuti olemasoleva energiataristu vajaliku muutmise paljusid aspekte. Lisaks käivitavad nad energia- ja kliimaalaseid teavitamise ja teadlikkuse suurendamise programme, mis võimaldavad vähendada kodumajapidamiste ja ettevõtjate kulusid ja CO2-jalajälge, ning loovad sobivaid investeerimistingimusi;

25.

toonitab, et puhtale energiale ülemineku probleemid ning samuti kliimaküsimused vajavad koostööd eri valitsemistasandite vahel (EL, riik, piirkondlik ja kohalik tasand) ning avaliku ja erasektori, teadus- ja innovatsioonikeskuste ning ülikoolide ja teadlaskonnaga. Kõnealust protsessi toetab ka aktiiv- ja passiivenergia kasutamine, sest võimalus minimeerida energiatarbimist kogu kasutustsükli jooksul ja sellega seotud CO2-jalajälje probleeme on oluline nii puhtale energiale ülemineku kui ka kliima seisukohast;

26.

märgib, et kuna energiaostuvõimetus on keeruline probleem, tuleb seda riiklikes energia- ja kliimakavades käsitleda energia ja kliima vaatepunktist, kasutades ELi energiaostuvõimetuse jälgimiskeskuse andmebaase ja väljaandeid. Samuti on oluline, et energiaostuvõimetute kodumajapidamiste arvu hindamine, millele osutatakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määruse artiklis 3, põhineks täpsetel ja kontrollitavatel andmetel;

27.

teeb ettepaneku, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aitaksid riigiasutustel ellu viia tulevikku suunatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, algatuse JASPERS (ühine abi Euroopa piirkondade projektide toetuseks) ja Euroopa kohaliku energia abivahendi (ELENA) projekte, millega aidatakse kaasa Euroopa kliima- ja energiapoliitika eesmärkide täitmisele. Sellega seoses peaks Euroopa investeerimisnõustamise keskus tagama kiirendatud menetluse, et toetada linnu, kes on võtnud endale kohustuseks arendada vähese CO2-heitega projekte;

28.

peab väga oluliseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi paremat koostoimet piiriüleste säästva energia projektide elluviimisel;

29.

rõhutab, et riiklike energia- ja kliimakavadega tuleks edendada energiainnovatsiooni, et soodustada üleminekut vähese CO2-heitega majandusele ja kliimaneutraalsusele aastaks 2050 ning sellest tulenevalt vastupanuvõimelist ja tulevikule orienteeritud energialiitu, mille kliimapoliitika suudab hoogustada töökohtade loomist, majanduskasvu ja investeeringuid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid osalema eelkõige arukate linnade algatustes ja keskkonnahoidlikes riigihangetes puhta energia valdkonnas sellistel aladel nagu linnatranspordi energiasääst, piirkondadevahelise transpordi strateegiad, koostöö uute salvestustehnikate väljatöötamisel ja arukad üldkasutatavad hooned;

30.

soovitab komiteel kui kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi esindaval asutusel etendada oma piirkondlike keskuste katseprojekti kaudu hõlbustavat rolli riiklike energia- ja kliimakavade rakendamisel ning mitmetasandilise kliima- ja energiadialoogi elluviimises, pakkudes veel ühte teed kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandini jõudmiseks väljaspool liikmesriikide siseraamistikke;

31.

kutsub sel eesmärgil Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalust korraldada korrapäraselt korduv foorum, et arutada energia- ja kliimaküsimusi, sh riiklike energia- ja kliimakavade küsimusi. See lihtsustaks koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kliimameetmete peadirektoraadi, energeetika peadirektoraadi, komitee ENVE komisjoni ja liikmesriikide vahel. Seda foorumit võiks rakendada sarnaselt praegu tegutseva keskkonna peadirektoraadi ja komitee tehnilise keskkonnalase koostööplatvormiga, mille eesmärk on edendada dialoogi kohalike ja piirkondlike probleemide ja lahenduste üle ELi keskkonnaõiguse kohaldamisel, nagu on osutatud liidu üldises keskkonnaalases tegevusprogrammis aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (7. keskkonnaalane tegevusprogramm). See uus foorum võiks suuresti kaasa aidata liikmesriikide mitmetasandilistele kliima- ja energiadialoogidele, võimaldades muu hulgas teabevahetust, kokkuvõtteid edusammudest ning parimate tavade ja saadud õppetundide jagamist, aidates parandada kliima- ja energiatulemusi ning tugevdades koostööd ja teabevahetust kõigi osalejate vahel;

32.

juhib tähelepanu sellele, et riiklike energia- ja kliimakavade edukas rakendamine suurendab ELi konkurentsivõimet ja aitab kaasa selle majanduse stabiilsusele, pakkudes investoritele selget raamistikku;

33.

märgib, et riiklikud energia- ja kliimakavad loovad ühendusi linna- ja maapiirkondade vahel tänu kohalikele kohapeal toodetud ressurssidele. See aitab kindlustada maapiirkondades elavate inimeste tulevikku ja rahuldada linnapiirkondade energiavajadust, samal ajal kliimaga arvestades;

34.

rõhutab, et riiklikud energia- ja kliimaprogrammid ei ole ühekordne algatus. Riiklike energia- ja kliimakavade lõpuleviimine 2019. aasta lõpus on suur esimene samm, kuid neid tuleb siiski pidevalt täiustada ja edasi arendada. Seepärast on oluline luua struktuurid ja foorumid, et aidata tulevikus kaasa riiklike energia- ja kliimakavade edasisele parandamisele, ning tagada, et mitmetasandilised kliima- ja energiadialoogid saaksid sellele täielikult kaasa aidata.

---

(1)  ELT L 328, 21.12.2018, lk 1.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Piirkondade ja linnade panus VKEsid puudutavasse uude ELi poliitikaraamistikku“

(2020/C 39/08)

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.

leiab, et osades ELi liikmesriikides toimub majanduskasvu aeglustumine. See probleem on kõige ilmsem piirkondlikul tasandil ning väljendub tootlikkuse ja tootmise tõhususe kasvu aeglustumises ning kaubanduse dünaamika nõrgenemises, avaliku ja erasektori investeeringute nõrgenemises transpordi, energia ja digitaaltaristu valdkonnas ning püsivas suhteliselt suures majanduslikus ja sotsiaalses ebavõrdsuses. mis koos globaalsete suundumustega, nagu uus tööstusrevolutsioon, demograafia ja töö muutuv iseloom, nõuab uuenduslikke lahendusi;

2.

on seisukohal, et Euroopa majanduse konkurentsivõime põhineb VKEde ettevõtlus- ja innovatsioonipotentsiaalil ja seetõttu kiidab heaks Euroopa Komisjoni ja nõukogu üleskutse arendada edasi ELi terviklikku majandusstrateegiat, võttes arvesse VKEde sektori erilist osa;

3.

rõhutab programmi „Small Business Act“ mõju VKEde arengule kümme aastat pärast selle käivitamist, samas aga juhib tähelepanu vajadusele läheneda VKEde toetamisele horisontaalselt ja seirata paremini programmi rakendamise tulemusi;

4.

täheldab vajadust luua Euroopa Komisjoni programmide raames VKEde jaoks eriotstarbelised toetussambad, võttes arvesse VKEde sektori ebaühtlust, ja osutab samas vajadusele elastsema lähenemise järele, mis oleks suunatud tõhususele ja võimaldaks ettevõtjatel läbida järjestikused arenguetapid. Komitee ootab Euroopa Komisjonilt meetmeid, mis oleksid kooskõlas komitee uuringus „Euroopa Liidu VKEde poliitika: praegune olukord ja väljakutsed“ toodud soovitustega (1). Neid uusi vahendeid tuleks sobivalt suunata, et eelkõige keskenduda riskantsete projektidega väikestele ettevõtjatele;

5.

rõhutab liikmesriikide ja piirkondade osa ja vastutust ELi VKEsid puudutava poliitika realiseerimise selliste tööriistade loomisel ja rakendamisel, mis peaksid eelkõige toetama nii VKEde töötajate kui ka VKEde endi pädevust, sh digiteerimise valdkonnas, mis toetaks nende ettevõtjate arengut pikas perspektiivis;

6.

juhib tähelepanu vajadusele toetada VKEde arengut ka väljaspool suurlinnapiirkondi, eelkõige ELi liikmesriikide rakenduskavade raames;

7.

tunnustab idufirmade tähtsust VKEde hulgas, (2) sest idufirmad aitavad kaasa paljude radikaalsete uuenduste rakendamisele, ning osutab samas ka vajadusele toetada juba olemasolevaid ettevõtjaid kasvuga seotud protsessis ja kasvuga seotud uuendustes – Euroopa poliitikat peaks iseloomustama laiem lähenemine ettevõtjate toetamise küsimusele, alates kohalikule turule sisenemisest kuni maailmaturule jõudmiseni;

8.

on arvamusel, et EL peaks toetama VKEde kaasamist rahvusvahelistesse väärtusahelatesse kõigis Euroopa piirkondades; leiab, et teatud VKEde majandustegevuse rahvusvahelistumine ELi piiridest kaugemale võib aidata levitada häid tavasid, mis tuleb kasuks Euroopa VKEdele, sest see parandab nende tootlikkust, eelkõige tänu teadmiste ja oskusteabe edasiandmisele;

9.

tunnustab VKEde saadikute võrgustikku (SME Envoys Network), mis peaks täitma olulist osa probleemide tuvastamisel ja Euroopa ettevõtjate jaoks kättesaadavate võimaluste kindlaksmääramisel;

10.

rõhutab vajadust edendada ja rakendada vähem aeganõudvaid haldusprotseduure ja piirata halduskohustuste hulka kõigil Euroopa ja liikmesriikide tasanditel, mis mõjutaks olulisel määral VKEde toimimist, sh nende tegevuse finantsaspekte;

11.

juhib tähelepanu vajadusele luua uusi allikaid VKEde toetamiseks ja lihtsustada juurdepääsu traditsioonilistele rahastamismeetoditele võimalikult laia VKEde ringi jaoks ELi eri piirkondades;

12.

toetab üleskutset vaadata läbi praegu ELi tasandil kasutusel olev määratlus „VKEd“, et võtta arvesse asjaolu, et keskmise suurusega ettevõtjad (kuni 500 töötajat) on struktuurselt väga võrreldavad VKEdega (< 250 töötajat ja aastakäive 50 miljonit eurot või bilansimaht 43 miljoni eurot), kuid neil ei ole suurte ettevõtjatega võrreldes soodustusi;

13.

osutab ühtse kontaktpunkti põhimõtte tähtsusele VKEde toetamise valdkonnas ja rõhutab vajadust konsolideerida sellel eesmärgil Euroopa tasandil VKEde toetusvõrku; teeb ettepaneku kasutada olemasolevat võrgustikku Enterprise Europe Network. Tänu ühe võrgustiku raames VKEde mitmesuguste toetusvormide ühendamisele ja selle koostööle võrgustikuga SME Envoys Network saavutatakse VKEde ja Euroopa Komisjoni oodatav sünergiaefekt.

Ohud ja probleemid VKEde edasises arengus

14.

Komitee on seisukohal, et VKEd seisavad Euroopa Liidus silmitsi probleemidega, mis tulenevad muu hulgas kasvavast globaalsest konkurentsist, uute ärimudelite tekkimisest, digiteerimisest, uute tehnoloogiate rakendamisest nii tööstus- kui ka teenuste sektoris, ringmajanduse ja jagamismajanduse arengust, samuti tasakaalustatud arengu säilitamise vajadusest;

15.

rõhutab spetsialiseerunud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rühmade (klastrite) koostöö toetamise tähtsust. Komitee nõuab olemasolevate ELi vahendite, nagu ELi klastrite portaali, klastrite Euroopa vaatluskeskuse ja Euroopa klastrite tippalgatuse pidevat arendamist selles valdkonnas;

16.

rõhutab ettevõtjate kasvavat sotsiaalset vastutust ühiskonna ja keskkonna ees;

17.

Juhib tähelepanu lõhele VKEde ja ülejäänud ettevõtjate majandusliku kasvu tempo ja tugevuse vahel, mis, võttes arvesse vähem arenenud piirkondade spetsiifikat, põhjustab ELi piirkondade majanduslikku polariseerumist;

18.

rõhutab, et haldusnormide kasvav hulk ja keerukus piirab VKEde, eelkõige mikroettevõtjate kasvupotentsiaali, sest neil ei ole piisavalt haldus- ja finantsressursse, mis võimaldaksid neid takistusi ületada; kutsub seetõttu üles vähendama ELi ettevõtjate halduslikku keerukust, eriti piiriüleste toimingute puhul;

19.

leiab, et aina arvukamate uuenduslike lahenduste turule ilmumine koos asjaoluga, et nende kättesaadavus on VKEde jaoks rahaliselt piiratud, on tekitanud vajaduse võtta kasutusele uus käsitlusviis, mis julgustaks looma ja arendama nn avatud uuendusi;

20.

rõhutab, et programmid „Horisont“ ja COSME muutuvad VKEde jaoks olulisemaks, ning tervitab asjaolu, et ERF jääb kõige olulisemaks VKEde toetamise rahastamisallikaks kohalikus ja piirkondlikus poliitikas uuel programmiperioodil (2021–2027), eelkõige seoses juurdepääsuga rahastamisele, toetusega teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile, oskuste arendamisega ning juurdepääsuga turgudele ja rahvusvahelistumisele. Komitee kordab siiski oma vastuseisu ettepanekule, mille kohaselt suunataks ERFi temaatiline keskendumine riiklikule tasandile, sest keskne jaotusmehhanism läheks vastuollu asukohapõhise lähenemisviisi ja mitmetasandilise valitsemise põhimõttega, mis on VKEde tõhusa ja tulemusliku toetamise seisukohast võtmetähtsusega;

21.

juhib tähelepanu lahknevustele ELi valdkondlike poliitikate vahel, sh riigihangete, pankrotiõiguse, keskkonnakaitse valdkonnas, mis erinevad klastrite toetamise ja konkurentsivõime eeskirjade käsitlusviisi poolest, mis omakorda avaldab suurt mõju VKEdele ja nende edasisele laienemisele;

22.

leiab, et ühtne turg on ELi edulugu, aga see nõuab jätkuvaid meetmeid selle lõpuleviimiseks, nt kaupade ja teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamine. Tegemist on raskusega, millega VKEd puutuvad kokku oma majandustegevuse laiendamisel ja rahvusvahelisest turust kasu saamisel;

23.

juhib tähelepanu majanduses seoses digiteerimisega toimuvatele muudatustele, mis suurendavad VKEde kulutusi tehnoloogia ja oskusteabe ostmisele ja/või arendamisele;

24.

kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja vahendeid VKEde digitaalse ümberkujundamise toetamiseks ELi piirkondades, toetudes olemasolevate algatuste, nagu näiteks algatuse „Digital Cities Challenge“ edule;

25.

usub, et digiteerimine on VKEde jaoks võimalus viia oma tooted ja teenused laiemale, üleeuroopalisele ja euroopavälisele turule, mis aitaks arendada rahvusvahelist kaubandust;

26.

rõhutab, et ELi jaoks on katsumuseks tõhususe ja konkurentsivõime (sh kulude konkurentsivõime) edasise kasvu saavutamine tööstuslikes väärtusahelates, säilitades seejuures keskkonnapoliitika kaugeleulatuvad eesmärgid.

VKEde ootused tulevase, kasvule ja arengule suunatud poliitika suhtes

27.

Komitee juhib tähelepanu potentsiaalsele kasule VKEde ja ettevõtjate jaoks tulenevalt ELi tasandi investeeringutest piirkondlike ettevõtlus-ökosüsteemide integreerimisse, samas kutsub Euroopa Komisjoni üles arendama edasi projekti, mida praegu viiakse ellu Euroopa ettevõtluspiirkondadega (EER) ja mis ühendab Euroopa nn Silicon Valley’d;

28.

juhib tähelepanu raskustele, millega paljud VKEd silmitsi seisavad, leides ja säilitades kvalifitseeritud töötajaid. VKEdel on tugev konkurents andekate töötajate pärast, kes on pärit suurettevõtetest, kelle käsutuses on suuremad ressursid ja kes suudavad pakkuda kõrgemat palka. Seda hoolimata asjaolust, et VKEd moodustavad Euroopa majanduse selgroo, esindades 99 % kõigist ELi ettevõtjatest;

29.

leiab, et VKEde esindajatel, sh neid toetavatel ja neisse kaasatud isikutel, peab olema võimalus aktiivsemalt osaleda otseselt selle kategooria ettevõtjatega seotud liidu poliitikameetmete kujundamises ja nende rakendamise koordineerimises;

30.

ootab piirkondliku tasandi esindajate kaasamist VKEdega seotud üleeuroopalise poliitika haldamisse ja nende tihedamat koostööd VKEde saadikutega (SME Envoys);

31.

jääb seisukohale, et ELi tööstuspoliitika peab olema suunatud innovatsioonile laias tähenduses, peamistele progressi võimaldavatele tehnoloogiatele, samuti üleeuroopalist huvi pakkuvatele tähtsatele projektidele, digiteerimisele ja VKEdele;

32.

toetab Euroopa Komisjoni mõtet lihtsustada haldusmenetlusi, mis kehtivad kaarahastamise taotlemisel ja aruandluses ja mis on eriti koormavad mikro- ja väikeste ettevõtjate jaoks, kelle inimressursid on piiratud. Sellised ettepanekud, nagu kuluvõimaluste lihtsustamine (kindla määraga rahastamine, kindlasummalised maksed ja ühikuhinnad) lihtsustaksid projektide eelarvete koostamist ja aruandlust nendest, mis omakorda suurendaks toetust saavate VKEde osakaalu;

33.

nõustub käsitlusega, milles domineerib kohalik ja piirkondlik, seejärel aga riiklik ja rahvusvaheline mõtteviis. Mõtete katsetamine väiksemas ulatuses, samuti täiendavate uuenduste toetamine võimaldab kiiremini arendada uusi tehnoloogilisi lahendusi ja rakendada neid VKEde jaoks kättesaadava kulutaseme juures;

34.

leiab, et kavandatav Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühiste eeskirjade raamistik peab olema elastne, et võimaldada seda vajavate piirkondade jaoks tegevuskavade suunamist VKEdele ja mikroettevõtjatele;

35.

kutsub üles looma programme, mis toetaksid VKEde potentsiaali väljaarendamist, näiteks tänapäevast finantsvahendite kasutamise, infovahetuse ja koostöö alase teadlikkuse parandamise ning pikaajaliste strateegiate ülesehitamise ja kasvu kavandamise võimaluste ja vajaduse teadvustamise valdkonnas;

36.

juhib tähelepanu klastrite ja iseäranis aruka spetsialiseerumise platvormide integreerimisele, kus kohalikel omavalitsustel on keskne osa integreeritud väärtusahelate loomisel Euroopa tasandil, toetades VKEsid nende rahvusvahelises kasvus;

37.

toetab tugeva piirkondliku ja kohaliku mõõtme säilitamist Euroopa ettevõtluspiirkondades, mis võiks tulevikus endale võtta uusi ülesandeid;

38.

juhib tähelepanu vajadusele laiendada Euroopa ettevõtluspiirkondade pakutavaid teenuseid, sh VKEde tegevuse ulatuse suurendamise, liikmesriikide ja liidu õigusnormide, eri liikmesriikides olemasolevate rahastamisvõimaluste kohta info jagamise, valdkonna teiste ettevõtjatega/tootmisprotsessi kaasatud isikutega partnerlussuhete loomise valdkonnas;

39.

juhib tähelepanu vajadusele tugevdada VKEde piirkondlike esindusi, mis võiksid regulaarselt, näiteks REFIT-tüüpi platvormide kaudu, osaleda kavandatavate seadusmuudatuste aruteludes, samuti olla kaasatud VKEde valdkonnas muudatuste mõju seiramisse, kontrolli ja hindamisse;

40.

rõhutab, et oluline on mitmekesistada VKEde rahastamise allikaid ja esmajärgus lahendada teatavate valdkondade või tegevusalade puhul tekkinud rahastamislünkade probleem;

41.

kiidab heaks kapitaliturgude liiduga sõlmitud kokkulepped VKEde jaoks avalikele turgudele juurdepääsu lihtsustamise, regulatiivset koormust ja kulusid lihtsustavate ja vähendavate meetmete rakendamise valdkonnas;

42.

kiidab heaks mõnedes liikmesriikides tehtud algatused, mille eesmärk on suurendada VKEde osakaalu riigihangete protsessides;

43.

juhib tähelepanu riigihangete VKEde jaoks kättesaadavuse küsimusele, kiites samal ajal heaks selle valdkonna ettevõtjate hõlmamise riigihangete direktiivi muudatustega, ja kutsub üles asjakohaste kokkulepetega edasi tegelema;

44.

rõhutab, et hilinenud maksed, VKEde vähene teadlikus riigihangete peamistest aspektidest ja õiguslike toimingute potentsiaalselt suured kulud on peamised takistused selles valdkonnas VKEde kaasatuse suurendamisel ja nende tegevusulatuse laiendamise võimaluse ärakasutamisel.

Lõppmärkused

45.

Komitee leiab, et VKEd on tänu struktuurilisele elastsusele ja tootmise profiilile võimelised kiiresti reageerima dünaamilistele ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele. Takistuseks on osutunud kõnealusteks ümberkorraldusteks vajalikud rahalised vahendid, mistõttu tuleks selle valdkonna uued toetusettepanekud kohandada VKEde vajadustele;

46.

rõhutab, et võttes arvesse VKEde mõju tööturule, aga ka tarbijatele, on nad oluline ringmajanduse rakendamise eest kaasvastutav sidusrühm, mis peaks kajastuma ka maksusoodustustes ja Euroopa Liidu vahendite kättesaadavuses;

47.

leiab, et Euroopa Komisjon peab ära kasutama SBA ja tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ kogemusi. Eesmärgiks on parandamine ja lihtsustamine, mitte radikaalsete muudatuste tegemine või varasemate saavutuste eiramine ja täiesti uute lahenduste pakkumine;

48.

juhib tähelepanu, et piirkondadevahelise ja piiriülese koostöö süvendamist võimaldavate algatuste arv ei ole endiselt piisav;

49.

kordab oma üleskutset koostada uus horisontaalne strateegia, mis peaks rõhutama nii radikaalse kui ka täiendava innovatsiooni erilist tähtsust, toetama arenguga seotud peamist tehnoloogiat ja üleeuroopalist huvi pakkuvaid tähtsaid projekte, sh digiteerimise ja VKEde valdkonnas;

50.

kutsub Euroopa Komisjoni üles otsima lahendusi, mis lihtsustaksid VKEde jaoks osalemist riigihangetes, nt seades esiplaanile nende kohaliku/piirkondliku päritolu, sest senised muudatused ei ole piisavad;

51.

juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata Euroopa Komisjoni ulatuslikele ja mitmekülgsetele meetmetele, mida tuleks hinnata positiivselt, ei ole toetused VKEde jaoks kogu ELis tõhusad, kuna mõningad liikmesriigid kalduvad kehtestama keerukaid siseriiklikke eeskirju;

52.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud võimud peaksid täitma olulist osa soodsa ettevõtluskeskkonna kujundamisel ja olema varustatud vahenditega, mis võimaldaksid kohandada meetmeid VKEde muutuvate vajadustega; on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleks paremini kaasata ELi tulevase tööstuspoliitika kujundamisse, sh VKEde toetamine;

53.

nõustub Euroopa Parlamendi seisukohaga, mis kutsub üles suurendama ELi ühtse turu 2021.–2027. aasta programmi üldist eelarvet, et tugevdada VKEde rahvusvahelist konkurentsivõimet, toetada VKEde laienemist väljapoole ELi ja uuenduste rakendamist;

54.

on veendunud, et kõigi uues mitmeaastases finantsraamistikus VKEde jaoks kättesaadavate finantsvahendite kavandatav koondamine ühte programmi InvestEU toob kaasa menetluste oodatud lihtsustamise;

55.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ühtse turu toimimise parandamiseks, et selle potentsiaali täielikult ära kasutada;

56.

kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles arendama välja vahendid ja mehhanismid, mis tagaksid Euroopa VKEdele võrdsed tingimused Euroopa ja ülemaailmses konkurentsis, ning seda ka Euroopa jaoks strateegilise tähtsusega tehnoloogiate osas.

---

(1)  https://cor.europa.eu/en/engage/studies/Documents/EU-SMEs/EU-policy-SMEs.pdf

(2)  Euroopa Regioonide Komitee, „Idu- ja kasvufirmade toetamine Euroopas: kohalik ja piirkondlik perspektiiv“, ECON-VI/021, raportöör: Tadeusz Truskolaski, COR-2017-00032-00-01, juuli 2017.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Aruanne riigihankedirektiivide rakendamise kohta“

(2020/C 39/09)

Raportöör

:

Rhön-Grabfeldi maavanem Thomas Habermann (DE/EPP)

I.   ÜLDISED MÄRKUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

1.

rõhutab, et käesolev arvamus on järelmeede seoses Euroopa Regioonide Komitee võetud kohustusega anda subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma „Teeme vähem, aga paremini“ ning parema õigusloome tegevuskava raames tagasisidet ELi õigusaktide rakendamise kohta kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seepärast on komitee koos Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukoguga (CEMR) korraldanud kogu ELi hõlmava küsitluse, milles hinnatakse riigihangete õigusraamistiku rakendamist kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, ning tellinud uuringu. Komitee rõhutab, et uuringu tulemustel ei ole liikmesriikide väga erineva osalusmäära tõttu kogu ELi esindavat tähendust, vaid need näitavad üksnes suundumusi. Komitee juhib ühtlasi tähelepanu juulis 2019 avaldatud aruandele komitee esimese piirkondlike keskuste võrgustiku (RegHub) konsultatsiooni (1) kohta, mis kinnitab suures osas Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu ning komitee uuringu tulemusi;

2.

märgib, et liikmesriigid võtsid riigihankedirektiivide 2014. aasta põhjaliku reformi siseriiklikku õigusesse üle osaliselt 2016. aastal, osaliselt palju hiljem. Seega on olemas üksnes piiratud ülevaade uute sätete kohaldamisest kuni kolmeaastase ajavahemiku jooksul alates kolmandate osapoolte suhtes otse kohaldatava riikliku riigihankeõiguse jõustumisest;

3.

rõhutab, et nii haldustava kui ka ettevõtjad on riigihangete muudetud korraga alles hiljuti kohanenud ja et osaliselt kohanemisprotsess alles käib. Komitee rõhutab samuti, et need kohanemisprotsessid on paljudes kohtades seotud märkimisväärsete koolitus- ja ka nõustamiskuludega, osaliselt seoses välisõigusnõustajatega, ning on seetõttu kindlal arvamusel, et lähiaastatel ei ole uute õigusnormide algatamine asjakohane;

4.

täpsustab, et käesoleva arvamusega ei taotleta seega uut õigusreformi, vaid selles käsitletakse kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori hankijate praegusi raskusi reguleeriva raamistikuga toimetulekul. Arvamuses käsitletakse ka teatavaid küsimusi, mille komisjon tõstatas viimati oma 2017. aasta oktoobri mitteseadusandlikus teatises tõhusama, jätkusuutlikuma ja kutselisema hanke kohta; (2)

5.

toetab direktiivide eesmärki ja põhipunkte, eelkõige elektroonilist hanget ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (edaspidi „VKEd“) osalemise edendamist, siselepingute (nn in-house hankelepingud) ja kohalike omavalitsuste koostöö uut kontseptsiooni, võimalust võtta asutuse poliitikakujundamise protsessi raames vastu riigihangete strateegilised kriteeriumid ning läbipaistvuse ja terviklikkuse parandamist;

6.

rõhutab, et uuringu tulemuste kohaselt (3) ei ole piiriülesed hanked kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele lisaväärtust andnud. Hoolimata kogu ELis korrapäraselt toimuvatest pakkumismenetlustest, mis on kulukad ja aeganõudvad, ei tehta piiriüleseid pakkumusi üldse või neid tehakse väga vähe. Põhjus on arvatavasti selles, et riikide käsutuses olevad elektroonilised platvormid on erinevad ning kujutavad endast seega takistust naaberriikide ettevõtjate ja üksuste osalemisele: liikmesriikides välja töötatud ja rakendatud platvormid ei näe sageli ette võimalust kasutada eri keeli või lisada hankija riigi haldusnõuete kõrval muude riikide haldusnõudeid;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, (4) et riigihangete õigusraamistiku õiguslike vigadeta kohaldamine on nüüdseks muutunud omaette eesmärgiks, selle asemel et käsitada seda tööde, kaupade tarnimise või teenuste tellimise vahendina;

8.

rõhutab, et tuleb selgitada, millistel tingimustel võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused edendada ka kohalikku majanduskasvu ja kohalikke struktuure, võttes arvesse jätkusuutlikkust ja positiivset keskkonnamõju tänu lühikestele vahemaadele (nt kohalik puit) põhimõttel „osta kohalikku“ (buy local);

9.

toonitab, et 2014. aasta reformiga võimalikuks muudetud keskkonnasäästlikkuse, sotsiaalsete või uuenduslike kriteeriumide arvessevõtmine avalike teenuste osutamisel peab jääma kohalike omavalitsuste iseseisva haldamise põhimõtte kohaselt täielikult kohaliku omavalitsuse otsustada. Komitee on seisukohal, et mis tahes tulevased kohustused strateegiliste hanke-eesmärkide rakendamiseks tuleks igas riigihankemenetluses selgelt tagasi lükata, et vältida hankemenetluste tarbetut ülekoormamist. Ta juhib tähelepanu sellele, et paljudes hankemenetlustes, näiteks toodete standardhangetes, ei pruugi strateegiliste hanke-eesmärkide arvestamine osutuda asjakohaseks;

10.

rõhutab, et täiendavad poliitilised eesmärgid suurendavad nii vigade tegemise tõenäosust kui ka nende eesmärkide vahelise konflikti ohtu. Komitee toonitab, et riigihanke-eesmärke on võimalik hankemenetluses täita ainult sel määral ja tingimusel, et ei kahjustata peamist eesmärki tagada kodanikele head tooted ja teenused mõistliku hinnaga;

11.

juhib tähelepanu ka sellele, et 2014. aasta reformi raames on selgelt tunnustatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigust osutada ja korraldada oma teenuseid oma institutsioonide, avalik-õiguslike asutuste või riigi osalusega äriühingute kaudu, nagu ka sisehanke (in-house) põhimõtet ja omavalitsustevahelist koostööd. Hankelepingute sõlmimine kolmandatele isikutega on vaid üks paljudest alternatiividest, kuidas avalikke teenuseid osutada (5). Lõpuks rõhutab komitee, et avaliku sektori hankijal on õigus kolmandate isikutega sõlmitud lepingud omavalitsuse haldusse tagasi võtta;

12.

leiab, et nende piirmäärade tõstmine, mille alusel kuulutatakse välja riigihanked kogu Euroopas, on õige eesmärk, et säilitada tasakaal ühelt poolt läbipaistvuse ja teiselt poolt ametiasutuste ja VKEde halduskoormuse vahel. Komitee kutsub komisjoni üles tegutsema pikas perspektiivis WTO riigihankelepingus sätestatud piirmäärade olulise suurendamise nimel WTO tasandil;

II.   POLIITILISED SOOVITUSED

Strateegilised hanked

13.

on seisukohal, et 2014. aastast avaliku sektori hankijate jaoks riigihankedirektiividesse lisatud võimalus hankemenetluses strateegilisi eesmärke arvesse võtta võib anda üksikjuhtudel tulemuseks avaliku sektori hankija seisukohast „parema hanke“;

14.

leiab, et sellest kohalikele omavalitsustele tekkiv halduskoormus peab olema endastmõistetavalt proportsionaalne kasuga, mida riigihange võib kodanike huvides anda. Riigihange ei ole mõeldud esmajoones poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, näiteks keskkonnasäästlikkuse, sotsiaalse kaasatuse ja innovatsiooni valdkonnas, või teatava sotsiaal-poliitilise arengu edendamiseks. Sellest hoolimata kasutatakse seda üha enam muude poliitiliste eesmärkide juhtimise ja saavutamise vahendina. Riigihanke eesmärki ja otstarvet ei tohiks siiski silmist kaotada: parim hinna ja kvaliteedi suhe tuleks kindlaks määrata kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise ja avaliku halduse tõhususe põhimõtetega;

15.

märgib, et Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu uuringu tulemuste kohaselt on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teadlikud hangete keskkonnasäästlikkuse, sotsiaalsete ja uuenduslikkuse kriteeriumide kasutamise võimalusest. Neid kasutatakse väidetavalt teatava vastumeelsusega, ühelt poolt sellepärast, et puudub vajadus, ja teiselt poolt seetõttu, et suurem vigade tegemise oht suurendab apellatsioonimenetluste tõenäosust. Eriti kaebavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused selle üle, et puuduvad vajalikud eksperditeadmised, mis soodustaksid seda liiki hankeid;

16.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused eelistavad tihti kõige odavamat hinda, kuigi nad võivad sõlmida lepinguid erinevate kvalitatiivsete kriteeriumide alusel, sest nende arvates õigustab see avaliku sektori raha kõige asjakohasemat kasutamist ning kujutab endast ka hõlpsamini kohaldatavat kriteeriumit;

17.

viitab komisjoni teatises esitatud kriitikale, (6) et 55 % hankelepingutest sõlmitakse üksnes madalaima hinna alusel. Komitee soovib täpsustada, et asjaomastes hankemenetlustes võis strateegilisi eesmärke tegelikult arvesse võtta, näiteks võib keskkonna- või energiatõhususe kriteeriume kohaldada alati sama tõhusalt juba tehnilise kirjelduse tasandil ja järgnev lepingu sõlmimine põhineb seega madalaimal hinnal;

18.

rõhutab, et uuringu tulemuste kohaselt on vajadus strateegiliste hankekriteeriumide järele väga erinev. Uuendustegevust edendavate hangete puhul ei nähta peaaegu üldse vajadust, sotsiaalsete hangete puhul hinnatakse seda tasakaalustatult ja keskkonnasäästlike hangete puhul suhtutakse sellesse enamjaolt jaatavalt. Komitee märgib, et kõikide kriteeriumide kohaldamine tekitab raskusi õigusraamistiku keerukuse tõttu, lepingu täitmise tingimuste määratlemisel ning eelkõige riiklike sertifikaatide ja märgiste samaväärsuse hindamisel, mille eesmärk peaks olema kriteeriumide täitmise tõendamine; (7)

19.

rõhutab, et uuenduslike hangete, sealhulgas innovatsioonipartnerluse või kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamine on seni piirdunud mõne liikmesriigi mõnede kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Peamiseks põhjuseks on see, et teadus- ja arendustegevuse edendamine on harva esiplaanil, hangitakse standardtooteid või eelarve on piiratud. Üks uuenduslike hangete edendamise vahend võiks olla komisjoni suurte ostjate („Big Buyers“) algatus. Komitee rõhutab, et samas hõlbustavad hanke- ja ostukogukondade kombineeritud vormid alati ka väiksemate omavalitsusüksuste tegevust ja aitavad neil tõhusust suurendada;

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääs riigihanketurgudele

20.

tuletab meelde, et VKEde edendamine oli riigihankeõiguse 2014. aasta reformi üks viiest prioriteedist. Komitee juhib tähelepanu sellele, et VKEdel ja idufirmadel on endiselt raskusi majanduslike või kutsealaste valikukriteeriumide täitmisega. Peale selle on endiselt oluliseks takistuseks ka maksete hilinemine, VKEde puudulikud teadmised riigihankemenetluse põhiaspektidest ja apellatsioonimenetluste võimalikud suured kulud;

21.

juhib tähelepanu sellele, et seni võetud meetmed VKEde osaluse suurendamiseks ei ole toonud kaasa oodatavat paranemist, nagu näitab komitee ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu uuring;

22.

rõhutab, et strateegilised hanke-eesmärgid, eriti VKEde jaoks, kujutavad endast pidevalt olulist takistust pakkumismenetlustes osalemisel võrreldes professionaalselt organiseeritud suurettevõtjatega, sest VKEdel puuduvad sageli vahendid strateegiliste hankekriteeriumide täitmiseks. Komitee rõhutab, et strateegilise hanke tugevdamine võib olla vastuolus õige ja toetust vääriva eesmärgiga edendada ja lihtsustada VKEde juurdepääsu riigihangetele;

23.

rõhutab selles kontekstis vajadust vaadata praegu Euroopa tasandil kehtiv VKE määratlus läbi (8). Komitee märgib, et praeguse määratluse kohaselt on keskmise suurusega ettevõtjad (keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad (nn Mid-Caps, millel on kuni 500 töötajat) oma struktuurilt VKEdega (< 250 töötajat aastas ja käive ≤ 50 miljonit eurot või bilansimaht ≤ 43 miljonit eurot) täiesti võrreldavad ja ikkagi ei ole neil suurettevõtete ees eelisõigusi. Komitee rõhutab, et peamiste turgude protektsionistlike suundumuste kontekstis on oluline, et EL võtaks ülemaailmsetes konkurentsisuhetes sisuliselt ja rõhutatult avatud turu suhtes Euroopa omamaisele majandusele kasuliku seisukoha ning võtaks seejuures arvesse keskmise suurusega ettevõtjaid kui peamist majanduslikku tegurit, eriti maapiirkondades;

24.

juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalteenuste ja muude eriteenuste uus kord tekitab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele raskusi, mis on muu hulgas seotud asjaomaste teenuste eripära ja nende osutamise spetsiifilise kontekstiga. Komitee kritiseerib asjaolu, et hankemenetluse korraldamise kohustus kehtib nüüd alates teatavast künnisest (750 000 eurot), kuigi siseturu jaoks olulisuse puudumise põhjused seda liiki teenuste valdkonnas püsivad. Ta märgib, et osa neist eeskirjadest ei sobi liikmesriikide riiklikesse süsteemidesse. Juhtude puhul, mil avaliku sektori asutus ei tee selektiivset valikuotsust, kui teenuseosutajad tegutsevad üksnes autoriseerimismenetluse või sellise mudeli alusel, kus ei valita välja üht või mitut ettevõtjat (nn Open-House-mudel) ei ole vastavalt Euroopa Kohtu otsusele hankedirektiiv kohaldatav (9). Samas ei ole hankedirektiivi eeskirjad alati hästi kooskõlas liikmesriikide riiklike süsteemidega ning võivad praktikas tuua endaga kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele (10). Lisaks sellele ei selgu korra kohaldamisala XIV lisas esitatud ühtse riigihangete klassifikaatori (CPV) määratlemata koodide viidetest;

25.

on seisukohal, et hangete osadeks jaotamine soodustab eelkõige VKEsid ning on seega hea lähenemisviis, ning juhib tähelepanu sellele, et mittetõhusad ettevõtjad või väikesed osad võivad siiski suurendada avaliku sektori hankijate halduskoormust ja koordineerimiskulusid;

Kaupade ja teenuste piiriülene ostmine

26.

märgib, et piiriüleste lepingute osakaal langes 5,95 %-lt 2013. aastal 3,4 %-ni 2017. aastal; (11)

27.

rõhutab, et riigihangete mõistet tuleb tõlgendada funktsionaalsel viisil, kuid isegi funktsionaalsel lähenemisel ei tohi hanke väärtuse väljaarvutamisel liita erinevaid projekteerimise teenuseid, vaid neid tuleb pigem käsitleda eraldi lepingutena. Komitee selgitab, et see on eriti oluline pidades silmas VKEde suuremat kaitset ja nende aktiivsemat osalemist riigihangetes;

28.

kutsub komisjoni üles võtma kasutusele põhjalikumad suunised elektrooniliste riigihankemenetluste kohta, et suurendada õiguskindlust ja VKEde osalemist elektroonilistes riigihangetes;

29.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigihangete direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/24/EL) (12) artikli 10 punktis h sisalduv erand on väga tähtis heategevusorganisatsioonidele, kelle read võivad elanikkonnakaitse juhtudel kasvada vabatahtlike abiliste näol. Komitee on seisukohal, et liikmesriigid võivad riigi õigusaktides selgesõnaliselt sätestada, milliseid organisatsioone käsitatakse heategevusorganisatsioonidena, kui riiklike õigusaktidega on tagatud, et need organisatsioonid vastavad Euroopa Kohtu otsuses (13) heategevusele sätestatud nõuetele;

30.

rõhutab, et Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu uuringus väidab 70 % vastanutest, et piiriülene ostmine ei anna lisaväärtust, sest puuduvad pakkumused teistest liikmesriikidest, ning ainult 24 % väidab, et see edendab konkurentsi ja viib paremate alternatiivideni. Komitee juhib tähelepanu piirkondlike keskuste võrgustiku aruandele, mille kohaselt teatavatel sektoritel, eelkõige sotsiaalvaldkondades, puudub piiriülene olemus ning seega vajalik asjakohasus siseturu jaoks;

31.

nõustub põhimõtteliselt komisjoni eesmärgiga suurendada piiriüleste hankemenetluste arvu. Komitee juhib tähelepanu sellele, et piiriüleste hangete väikese osakaalu muu põhjused on muu hulgas hankedokumentide nõutav mitmekeelsus, mis on aeganõudev ja ressursimahukas ning mis paratamatult suurendab kulusid, ja riigihankedirektiivide erinev tõlgendamine liikmesriikides;

32.

täpsustab, et teine peamine põhjus võib olla liikmesriikide erinevad standardid ja õigusnormid, näiteks tööõiguse ja töötervishoiu õiguse ning ehitustööstuse valdkonnas. Need on takistuseks võimalikele välistarnijatele ja eriti VKEdele, kellel puudub sageli vajalikud faktilised ja õiguslikud vahendid teiste liikmesriikide pakkumuste esitamisele kehtestatud nõuete täitmiseks;

33.

rõhutab asjaolu, et äriühingutel on tavaks moodustada tütarettevõtteid teistes liikmesriikides, et olla kohalikele turgudele lähemal. Enamasti esitavad just tütarettevõtted, mitte emaettevõtted, pakkumisi kohalike ja piirkondlike riigihangete korral. Need tehingud ei kajastu piiriüleste riigihangete statistikas;

34.

juhib eelkõige tähelepanu raskustele, mis pakkujal piiriüleste sertifikaatide ja elektrooniliste allkirjade erinevate riiklike nõuete täitmisel tekivad. Seetõttu on vaja näha ette ühised suunised ühiste õigusraamistike ja IT-süsteemide kasutuselevõtuks ning luua elektroonilised platvormid, mis võimaldavad eri naaberriikides asuvate üksuste ja ettevõtjate osalemist;

Meetmed rakendamise parandamiseks

35.

osutab asjaolule, et komisjoni taotletud nn kutseliseks muutmine ehk haldustöötajate koolitamine kuulub täielikult liikmesriikide ning eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustusõiguse valdkonda. Komitee väljendab lisaks kartust, et komisjoni edasised suunised ja käsiraamatud avaliku sektori hankijate kutseliseks muutmise kohta (nagu praegu kavandatav ulatuslik Euroopa kutseliseks muutmise raamistik (European Professionalisation Framework – EPF)) tähendaks avaliku sektori hankijatele lisaks juba niigi ulatuslikule õigusraamistikule pigem suuremat halduskoormust;

36.

väljendab heameelt 26. oktoobril 2018 ELi linnade tegevuskava raames uuendusliku ja vastutustundliku riigihanke partnerluse vastu võetud lõpliku tegevuskava (14) üle ning toetab eelkõige ELi tasandile suunatud soovitusi, mille kohaselt tuleks kaaluda ELi rahastust ühiste piiriüleste hangete, innovatsioonihangete, strateegiliste riigihangete, eeskätt sotsiaalhangete (nt sotsiaalklauslite ja pakkumuste hindamiste kriteeriumite kasutamine hankemenetluste ja lepingute puhul) ja ringmajanduse põhimõtetest lähtuvate riigihangete puhul. Liikmesriikide tasandil soovitati investeerida uuenduslikesse ja vastutustundlikesse riigihangetesse ning nii liikmesriikide kui ka linnade tasandil soovitati suurendada ringmajanduse põhimõtetest lähtuvate riigihangete ning uuenduslike ja vastutustundlike riigihangete alast koolitust;

37.

on seisukohal, et EL peab tagama ühtsuse erinevate riigihankeid, konkurentsi ja riigiabi poliitikat reguleerivate Euroopa poliitikavaldkondade vahel, et tagada kogu ELi kui tööstusbaasi ja Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime tugevdamine üleilmastuvas maailmas;

38.

kutsub komisjoni üles algatama usaldusväärsete ja üheselt mõistetavate ELi tasandil tunnustatud märgiste ja sertifikaatide väljatöötamise protsessi, eelkõige keskkonnasäästlikkuse valdkonnas, et tagada õiguskindlus ja vähendada kohalike avaliku sektori hankijate koormust;

39.

juhib tähelepanu sellele, et oma e-hangete süsteemide ja riiklike hankeportaalide väljatöötamine on osaliselt põhjustanud ühilduvusprobleeme nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikides. Täielikult ühilduvate süsteemide väljatöötamine võib riigihankemenetlusi oluliselt lihtsustada ja kiirendada;

40.

märgib kokkuvõtlikult, et direktiividega ei ole saavutatud ulatuslikku lihtsustamist, mis oli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste peamine mureküsimus. Komitee on siiski arvamusel, et järjepidevuse huvides ja eespool nimetatud põhjustel tuleb lähiaastatel uuest õigusreformist tingimata hoiduda.

---

(1)  Euroopa Regioonide Komitee, subsidiaarsuse juhtrühm, ELi poliitika piirkondlike keskuste võrgustik, rakendamise läbivaatamine, rakendamise aruanne, esimene konsultatsioon riigihangete teemal, juuli 2019.

(2)  Komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta teatis „Kuidas rakendada Euroopa riigihanked kogu Euroopa teenistusse“ (COM(2017) 572 final).

(3)  Vt Euroopa Regioonide Komitee koostöös Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukoguga (CEMR) korraldatud uuring 2014. aasta riigihankedirektiivide rakendamise kohta: probleemid ja võimalused piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

(4)  Vt Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu ühisuuring.

(5)  Vt Euroopa Regioonide Komitee 5. juuli 2018. aasta arvamus teemal „Riigihangete pakett“, raportöör: Adrian Ovidiu Teban (RO/EPP).

(6)  Komisjoni 3. oktoobri 2017. aasta teatis „Kuidas rakendada Euroopa riigihanked kogu Euroopa teenistusse“ (COM(2017) 572 final).

(7)  Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu uuring.

(8)  Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ (ELT L 124, 20.5.2003, lk 36).

(9)  Kohtuasjad C-410/14 Falk Pharma ja C-9/17 Tirkkonen

(10)  Madalmaade tervishoiu-, heaolu- ja spordiministeeriumi tellimusel koostatud REFITi platvormi arvamus riigihangete (noorte hooldekande ja sotsiaalne toetus) tõhususe ja tulemuslikkuse kohta, 14. märts 2019.

(11)  Euroopa Parlament, majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakond: Contribution to Growth. European Public Procurement. Delivering Economic Benefits for Citizens and Businesses, jaanuar 2019.

(12)  ELT L 94, 28.3.2014, lk 65.

(13)  Euroopa Kohtu 21. märtsi 2019. aasta otsus kohtuasjas C-465/17.

(14)  https://ec.europa.eu/futurium/en/system/files/ged/final_action_plan_public_procurement_2018.pdf.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Parem õigusloome: kokkuvõtete tegemine ja pingutuste jätkamine“

(2020/C 39/10)

Raportöör	:	Lääne-Pomorze vojevoodkonna marssal Olgierd Geblewicz (PL/EPP)
Viitedokumendid	:	COM(2019) 178 final SWD(2019) 156

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Märkused

1.

avaldab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon on teinud kokkuvõtted parema õigusloome alasest tegevusest, ja rõhutab, et parem õigusloome ei peaks tõepoolest olema varjatud dereguleerimise kava, et parem õigusloome ning tõendipõhine, läbipaistev ja kaasav poliitikakujundamine on kesksel kohal olukorras, kus demokraatia ja kompromissidel põhinevad otsused on sattunud rünnaku alla, aga samuti seda, et parema õigusloome vahendid ei tohiks mitte kunagi asendada demokraatlikku poliitilist otsustusprotsessi. Komitee rõhutab, et parema õigusloome vahenditega kaasnevad kulud (aja, inimressursside jne mõttes) ja need vahendid tuleb seetõttu tõhusalt kujundada ning et parem õigusloome peab olema kõigi valitsustasandite ühine jõupingutus. Ta väljendab seetõttu heameelt iseäranis selle üle, et komisjon tunnustab positiivselt vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning Euroopa Regioonide Komitee senisest otsesemalt ELi poliitilisse protsessi;

2.

märgib, et Euroopa Liidu kodanikel on õigus Euroopa lisaväärtust andvale heale ja selgele õigusloomele, mille eesmärgid on adressaatidele selgelt edasi antud ja mille mõju jälgitakse. Kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad ja kohaldavad ligikaudu 70 % ELi eeskirjadest ning on samal ajal kodanikele kõige lähemal, siis peavad nad olema otseselt kaasatud usaldusväärsete ELi eeskirjade koostamise ja nende tõhususe hindamise protsessi. Kuna eeskirjade rakendamiseks ja arusaama jaoks EList on oluline, et kodanikud mõistaksid eeskirjade eesmärki ja nendest tulenevat kasu, peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täies ulatuses osalema teabevahetusprotsessis kodanike jaoks usaldusväärsete asutustena – st levitama kohalikul tasandil arusaadavat teavet ja selgitama eeskirjade eesmärki. Regioonide Komitee roll sillana ELi institutsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on äärmiselt tähtis;

3.

märgib, et õigusloome kvaliteet on üks põhitegureid Euroopa integratsiooniprotsessis edu saavutamisel. Ainult juhul, kui valitsemise raames tagatakse mitmesuguste juhtimis- ja haldustasandite vaheline koostöö selleks, et liidu poliitikat rakendada, eeskirju tõhusalt kohaldada ja leida üleilmsetele väljakutsetele ühiskonna heakskiidetud lahendusi, muutub Euroopa tugevamaks, tema institutsioonid õigusriigi põhimõttele vastavaks, poliitika tõhusamaks ning tema kodanikud on rohkem kaasatud ja osalevad otsustusprotsessis. Komitee toetab sellega seoses ka Euroopa Komisjoni avaldust, et kvantitatiivsed lähenemisviisid (mille eesmärk on vähendada nn halduskoormust teatava protsendi võrra) ei ole piisavad, et neid kasutada keerukate ja mitmekesiste ELi õigusaktide ning nende mõju hindamiseks eri tasanditel, ning toetab sellega seoses ka subsidiaarsuse rakkerühma soovitust, et õigusaktide paljususe küsimus seotuna selle lisaväärtusega peaks olema õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi keskne element. Komitee väljendab sellega seoses heameelt ka tulevase komisjoni presidendi kavatsuse üle korraldada 2020. aastal konverents Euroopa tuleviku teemal ning tuletab meelde komitee soovi olla täielikult kaasatud kõikidesse aruteludesse ELi juhtimise parandamise üle ja komitee soovitust luua kodanike dialoogi alaline struktureeritud süsteem, et tugevdada ELi demokraatlikku toimimist;

4.

nõustub, et parema õigusloome programm on vahend, millega aidatakse kaasa ELi poliitika parandamisele ja antakse õigel ajal alus mõistlikele poliitilistele otsustele. Sellega tagatakse, et ELi organite õigusaktidel oleks rohkem positiivset ja mitte negatiivset mõju – teisisõnu tagatakse, et õiguslikud meetmed oleksid tõenduspõhised ja usaldusväärse ülesehitusega ning tooksid kodanikele, ettevõtjatele ja üldiselt ühiskonnale käegakatsutavat ja pikaajalist kasu. See kehtib nii uute eeskirjade kui ka juba kehtiva ulatusliku ELi õiguse kohta. Komitee on teadlik asjaolust, et see vahend on de facto sellise protsessi algus, mille eesmärk on parimate võimalike seadusandlike mehhanismide arendamine;

5.

tunnistab, et parema õigusloome poliitika põhiroll kuulub komisjoni struktuuridele, arvestades aluslepingutes sätestatud vastutust ja tema käsutuses olevaid ressursse. Komitee tuletab siiski meelde, et paremat õigusloomet ei saa saavutada üksnes ELi tasandi meetmetega, ning rõhutab taas kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tehtava koostöö olulist ja ikka veel vähekasutatud potentsiaali, mille puhul komitee tegutseb loomuliku sillana;

6.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 5 on liidul subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kohustus võtta õigusakte vastu jagatud pädevusse kuuluvates poliitikavaldkondades ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda riigi, piirkonna või kohalikul tasandil piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke. Komitee toetab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühma järeldusi ning kiidab heaks ettepaneku avatud poliitika kohta, mis kaasaks senisest rohkem kõiki haldustasandeid, kusjuures subsidiaarsuse põhimõtet tuleb tulevikus mõista aktiivse subsidiaarsusena;

7.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei ole hetkel otseselt kaasatud õigusloomega seotud menetlustesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelistes läbirääkimistes ning nad ei ole ka otseselt kaasatud ametlikku subsidiaarsuse järelevalve mehhanismi. Komitee tuletab siiski meelde, et Euroopa Regioonide Komiteel on õigus võtta meetmeid Euroopa Kohtus juhtudel, kui subsidiaarsuse põhimõtet ei austata, ning et komitee kasutab seda võimalust oma asjaomaste poliitiliste sõnumite tugevdamiseks ja seega on tal oluline roll kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohtade kuuldavaks tegemisel. Komitee kutsub komisjoni üles uurima võimalusi, kuidas kaasata piirkondlikke parlamente senisest tihedamalt kõnealustesse protsessidesse, näiteks kaasates nad ametlikult varajase hoiatamise mehhanismi või laiendades kollase ja punase kaardi süsteemi piirkondlikele parlamentidele, et nad saaksid positiivselt kaasa aidata aktiivse subsidiaarsuse arendamisele;

8.

juhib tähelepanu sellele, et parema õigusloome jaoks on eelkõige oluline selle järelevalve ja hindamine. Komitee tuletab meelde, et uued eeskirjad võetakse tihti üle isegi enne, kui kehtivate eeskirjade mõju on täielikult ja korrektselt hinnatud. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad suurema osa ELi eeskirjadest ja seetõttu on neil kõige laiaulatuslikumad teadmised nende praktilise mõju kohta kodanike jaoks;

9.

kiidab heaks komisjoni üleskutse tugevdada REFITi meetmeid Regioonide Komitee täieliku kaasatuse kaudu;

10.

juhib tähelepanu sellele, et tänu oma kontaktidele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate olemasolevates võrgustikes on komiteel laialdaselt võimalusi teabevahetuseks ja konsulteerimiseks liikmesriikide kohalike kogukondadega;

Parema õigusloome vahendid ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll nende vahendite paremal kasutamisel

11.

tuletab meelde, et sidusrühmadega konsulteerimine võib anda olulise panuse õigusaktide sisusse ning edendada õigusaktide õiguspärasust ja samal ajal nende aktsepteerimist ning võib seega muuta nende rakendamise palju tõhusamaks. Komitee tunneb seetõttu heameelt algatuse üle luua portaal „Avaldage arvamust!“ kodanikega arvamuste vahetamiseks ja nendega konsulteerimiseks. Ta märgib siiski, et üksikute kodanike vastused moodustavad siiani üksnes väikese osa esitatud vastustest, mis on ilmselt tingitud asjaolust, et portaal ja konsulteerimisprotsessid ei ole veel laialdaselt tuntud. Komitee pooldab seetõttu sellistest konsultatsioonidest teavitamiseks ja nende tutvustamiseks mõeldud meetmete tugevdamist, tehes seda muu hulgas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, ning soovitab lisaks näha ette konkreetsed, suunatud konsultatsioonid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, eriti neile olulistes valdkondades. Selles kontekstis võib komitee osalemine, kes saab toetuda oma kontaktidele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate võrgustikes, võimaldada jõuda suurema hulga üksikisikute ja institutsiooniliste osalejateni, mis omakorda võib parandada konsulteerimiste tulemusi;

12.

märgib, et õigusaktide mõju hindamine on oluline vahend, mis muudab õigusloome õiguspärasemaks ja läbipaistvamaks. Komitee kiidab seetõttu heaks komisjoni kavatsuse pöörata sellise hindamise käigus erilist tähelepanu subsidiaarsusele ja proportsionaalsusele, ning juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad anda selles valdkonnas eriti väärtuslikku teavet;

13.

juhib tähelepanu sellele, et töö mõju hindamise näitajate arendamise osas peab jätkuma, võttes arvesse piirkondliku tasandi vahendeid, eelkõige poliitiliste meetmete kujundamise näitajaid näiteks kestliku arengu eesmärkide või sotsiaalnäitajate tulemustabeli vallas. Tänu sellele võivad Euroopa, üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused tutvuda mõjuhinnangutega erinevates piirkondades ning selgitada välja valdkonnad, kus on vaja teha parandusi kohaliku tasandi õigusloome ja poliitika kujundamise osas;

14.

viitab Euroopa piirkondade vahelistele erinevustele, mille tagajärjel võib ühel eeskirjal olla linnadele ja piirkondadele erinev mõju. Esialgsed mõjuhinnangud peaksid näitama, kas tuleb võtta arvesse poliitika rakendamise territoriaalset mõju õigusloomeprotsessi varases etapis ning seepärast peaksid sellised mõjuhinnangud muutuma levinud tavaks kõikides komisjoni direktoraatides ja talitustes, et analüüsida kõnealust aspekti õigusaktide ettevalmistamisel. See võimaldaks neil teha paremini kindlaks oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks parimad vahendid ja teostada õigusaktide põhjalikumad territoriaalse mõju uuringud, kus see on vajalik. See aitaks samuti kujundada komisjoni kõikide direktoraatide teadlikkust oma poliitiliste otsuste territoriaalsest ja geograafilisest mõjust;

15.

tuletab meelde oma 2018. aastal algatatud katseprojekti, mille eesmärk on piirkondlike keskuste võrgustiku loomine, et koguda kohalikke ja piirkondlikke andmeid ELi poliitika rakendamise valdkonnas konkreetsete küsimustike kaudu (RegHub). Komitee kiidab heaks asjaolu, et seda projekti toetatakse komisjoni parema õigusloome teatisega, ning nõuab täiendavaid jõupingutusi, et seda projekti täiendavalt optimeerida ja muuta see ELi poliitika kujundamise ja õigusloome süsteemi lahutamatuks osaks;

16.

toetab täielikult REFITi platvormi eesmärke. Komitee kuulub alates platvormi loomisest 2015. aastal sidusrühmade hulka ja pooldab platvormi volituste laiendamist, nagu on pakkunud välja subsidiaarsuse rakkerühm pärast seda, kui nad juhtisid tähelepanu mitmesugustele probleemidele, mis takistavad komiteel tõhusamalt platvormi töösse panustamast. Komitee rõhutab, et nõuandva organina on ta parimal kohal märkimisväärse panuse andmiseks, aga oma väga spetsiifilise ja tehnilise olemuse ja platvormi panuste esitamise lühikese tähtaja tõttu ei saa ta kasutada täielikult ära oma potentsiaali ega teha vastavalt märkimisväärset panust. Samuti rõhutab komitee olulist panust, mida piirkondlike keskuste võrgustik RegHub võib komitee kaudu anda REFITi platvormi eesmärkide saavutamisele;

Komitee soovitused

17.

tunnustab komisjoni tehtud jõupingutusi kehtivate õigusaktide läbivaatamisel, aga soovitab koostada õigusaktide läbivaatamiseks sektoripõhised kavad, et tagada komisjoni eesmärkide järjepidev ja süstemaatiline rakendamine. Komitee rõhutab samal ajal, et olemasolevate eeskirjade hindamiseks ja uute eeskirjade koostamiseks on vaja tihedamat ja vastastikusel usaldusel põhinevat mitmetasandilist koostööd. Ta märgib, et selle koostöö raames peaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aktiivselt osalema Euroopa Komisjoni iga-aastase tööprogrammi määratlemisel ning õigusaktide hindamise ja järelevalve iga-aastasel kavandamisel, pöörates erilist tähelepanu territoriaalse mõju aspektidele;

18.

nõustub vajadusega tugevdada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist ELi otsustusprotsessis osana laiemast parema õigusloome tegevuskavast. Komitee nõuab, et kõige rohkem tähtsustataks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning et subsidiaarsuse põhimõtet mõistetaks aktiivse subsidiaarsusena – viisina tagada, et alt üles suunatud panuseid võetaks ELi tasandil olemasolevate volituste piires täielikult arvesse. Neid põhimõtteid tuleb käsitada ELi otsustamisprotsessi põhielementidena, mida viiakse ellu muu hulgas tihedas koostöös Regioonide Komiteega Euroopa õiguse suure osa otsese kohaldamise eest vastutavate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise esindajana;

19.

tuletab meelde, et REFITi platvormi eesmärk seoses töömeetoditega on integreerida tehnilised ja poliitilised tasandid samasse raamistikku. Komitee märgib samal ajal, et teda peetakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajana sidusrühmaks, mis ei kajastu komitee koosseisu iseloomu. Komitee pooldab seetõttu töömeetodi uuesti sõnastamist, et kaasata komitee esindajad otsesemalt poliitilisse protsessi platvormi poliitiliste eesmärkide määratlemiseks ja hindamisele kuuluvate eeskirjade väljavalimiseks. See võimaldaks platvormi töös osalevatel komitee liikmetel anda panuse Euroopa õiguse rakendamisse ning pakkuda täielikult oma kogemusi ja eksperditeadmisi selle mõju kohta kodanikele ning luua samas silda komitee võrgustikeni;

20.

tuletab meelde, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peab olema võimalus kohandada ELi õigusakte lähtuvalt kohalikest ja piirkondlikest oludest, et vältida ebavajalikku bürokraatiat, piiranguid ja finantskohustusi. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse rakkerühm juhib tähelepanu õigusaktide rohkuse suurenemisele, mille tulemusel on aga ahenenud tõlgendusvõimalused, mis peaksid direktiivide ülevõtmisel võimalikud olema. Selline areng muudab keeruliseks parema ja tõhusama õigusloome, mille poole komisjon pürgib. Seepärast tuleks kõnealust küsimust käsitleda eesseisva parema õigusloome alase töö kontekstis;

21.

soovitab samuti muuta REFITi platvormi struktuuri ning kaasata eksperdid kohalikult või piirkondlikult tasandilt riiklike eksperdirühmade ja sidusrühmade töösse. See oleks täiendav võimalus rakendada komisjoni teatises sisalduvaid töörühma soovitusi, mis käsitlevad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tugevdamist õigusloomeprotsessis;

22.

tuletab meelde, et komisjon on võtnud kohustuse tugevdada oma koostööd Euroopa Regioonide Komiteega ning samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning esindusühendustega. Pärast katseetapi edukat lõpuleviimist võivad piirkondlikud võrgustikud olla selle koostöö tugevdamiseks oluline vahend. Komitee märgib, et selleks peaksid komisjon, komitee ja kõik muud osalejad määratlema koostöös võrgustikega ajakava, poliitika sisu ning asjakohasuse piirkondade ja linnade jaoks. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni üles osalema rohkem juba projekti katseetapis;

23.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust laiendada pärast katseetapi lõpetamist piirkondlikke võrgustikke (RegHub). Lisaväärtus, mida projekt võib ligikaudu 280 piirkonda hõlmava võrgustiku laiendamisega kaasa tuua, kasvab märkimisväärselt. Üleeuroopalised piirkondlikud keskused (RegHubs) võivad olla oluline vahend, mis võib aidata tegelda mõnede parema õigusloome projekti praeguste väljakutsetega. Paljud piirkonnad on juba väljendanud suurt huvi projekti katseetapis osalemise vastu. Selliste võrgustike arendamiseks ja hooldamiseks tuleks aga tagada rahalised vahendid ja inimressursid ning rahaline otsetoetus piirkondadele, kes kavatsevad oma piirkonna korraldada nii, et pärast katseetapi lõppu annavad püsivalt panuse võrgustiku tegevusse;

24.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 2016. aastal sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe parema õigusloome kohta ja asjaolu, et kokkulepe on viinud delegeeritud ja rakendusaktide vastuvõtmise menetluste rangema kontrollimiseni. Komitee juhib tähelepanu aga sellele, et allkirjastanud institutsioonid ei ole seda kokkulepet täies ulatuses rakendanud ja ta ise on kokkuleppe ettevalmistamisest kahetsusväärselt kõrvale jäetud. Komitee tõstab esile, et lähtudes eespool tõstatatud küsimustest, oleks tõepoolest ELi üldises institutsioonilises huvis kaasata Euroopa Regioonide Komitee institutsioonidevahelise kokkuleppe mis tahes tulevasse läbivaatamisse;

25.

nõuab õiguskontrollikomitee koosseisu laiendamist nii, et hõlmataks Regioonide Komitee määratud alaline liige. Õiguskontrollikomiteed tuleb eelkõige kiiremas korras teavitada ELi õiguse piirkondlikust ja kohalikust perspektiivist. Komitee on veendunud, et ainult kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Regioonide Komitee tugevam ja formaalselt reguleeritud roll ELi poliitika ja õiguse kujundamisel võib tuua kaasa tõhusamate eeskirjade tagamise ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimise, mis võib aidata suurendada õiguspärasust;

26.

kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles tegema mõjuhindamisi kõigi oluliste muudatuste kohta, mida nad õigusloomeprotsessis teevad. Komitee soovitab samuti, et kui komisjoni algse mõjuhinnangu ja saavutatud kokkuleppe vahel on suured erinevused, siis enne lõpliku otsuse tegemist tuleks institutsioonide vahelises koostöös uuesti läbi vaadata majanduslik, ühiskondlik ja keskkonnamõju ning regulatiivne koormus. Komitee nõuab sellistel juhtudel, et teda teavitataks korrapäraselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu vaheliste läbirääkimiste edenemisest ja mõjust eeskirja algsetele sätetele ning et temaga võimalusel oluliste muudatuste korral uuesti konsulteeritaks;

27.

kutsub komisjoni üles viima tulevastes mõjuhinnangutes läbi nii finantskoormuse analüüsi kui ka territoriaalse analüüsi, et uurida uuest õigusaktist avalikule sektorile lähtuvat koormust. See annaks põhjendatuma aluse aruteludeks selle üle, kas ELi õigusaktid on kõige sobivam mõjus vahend;

28.

toetab Euroopa Komisjoni nõuet, et liikmesriigid peavad põhjendama kõiki kavatsusi, millega lisatakse riiklikul tasandil erinõuded Euroopa õiguse riiklikku õigusesse ülevõtmisel (ülereguleerimine). Sellistel juhtudel ja eeskätt juhul, kus asjaomaste nõuetega kaasneb riigi tasandist allpool olevatele tasanditele täiendav koormus ELi õigusaktide rakendamisel, peaksid liikmesriigid teavitama komisjoni ja komiteed nii varakult kui võimalik, et konkreetses küsimuses oleks võimalik pidada asjakohane dialoog;

29.

nõuab, et ta kaasataks järgmisesse institutsioonidevahelisse kokkuleppesse parema õigusloome kohta, mis sõlmitakse tulevikus Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel, eriprotokolli raames, eelkõige seoses teatavate hindamis- ja konsultatsioonimehhanismide rakendamisega;

30.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma koostöös komiteega kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele teavitust ja koolitust parema õigusloome menetluste ja vahendite kohta, võttes arvesse liikmesriikides juba kasutatavaid teabe- ja koolitusalgatusi, mida korraldavad piirkonnad või nende esindusliidud, et edendada võrgustike loomist, koostoimet ning teabe ja heade tavade vahetust algatuste eest vastutajate ja komitee kaudu Euroopa Komisjoni vahel;

31.

soovitab komisjonil parema õigusloome kontseptsiooni raames töötada välja teabevahetusel põhinevad lähenemisviisid, mille eesmärk on edastada elanikkonnale arusaadaval ja mõttekal viisil varakult teavet tulevaste keeruliste või vastuoluliste seadusandlike algatuste vajalikkuse ja eesmärgi kohta;

32.

nõuab, et võetaks arvesse seadusandlike volitustega põhiseaduslikke piirkondi ning et neil oleks võimalus täielikuks ja otseseks osalemiseks selliste seadusandlike aktide väljatöötamise menetlustes, mis on seotud nende vastutusaladega;

33.

nõustub Euroopa Komisjoniga selles, et parem õigusloome nõuab ühiseid jõupingutusi, ning rõhutab samal ajal parema õigusloome mitmetasandilist mõõdet ja vajadust jagada seda vastutust kõigi valitsustasandite vahel. Sel eesmärgil soovitab komitee komisjonil muuta parema õigusloome suuniseid nii, et tegevuskavas ettenähtud menetlustesse ja vahenditesse integreeritakse territoriaalne mõõde kogu poliitikatsüklis, tuginedes seejuures eraldi konsultatsioonile, mida tehakse komitee koordineeritud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikega;

34.

rõhutab, et hea õigusloome tähendab ka arusaadavalt kodanike teavitamist selle õigusloome põhjustest, tähendusest ja hüvedest, mida ei ole võimalik tõhusalt saavutada kas Euroopa või riigi tasandil suhtlemise, keele, kultuuri ja vahemaaga seotud takistuste tõttu. Komitee soovitab seetõttu, et komisjon teeb seadusandliku menetlusega seotud teavitamismeetmete osas algusest peale tihedat koostööd Regioonide Komiteega, mis toimib kohalike kogukondade esindajana ning mida toetavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühendused kogu ELis. Sel viisil muutub teabevahetus Euroopa õiguse otsestele adressaatidele arusaadavaks, millel on positiivne mõju arusaamale Euroopa institutsioonidest ja nende õigusloomest.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Aktiivse ja tervena vananemine“

(2020/C 39/11)

Raportöör

:

Birgitta SACRÉDEUS (SE/EPP), Dalarna piirkonnavolikogu liige

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Poliitilised prioriteedid

1.

nõuab tugevat terviseprogrammi ja tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervisealase ebavõrdsuse vähendamise prioriseerimist ELi teadusuuringute programmide eelarves pärast 2020. aastat, sealhulgas programmis „Euroopa horisont“;

2.

toetab täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlevat Euroopa innovatsioonipartnerlust ja eeldab, et komisjon jätkab selle algatuse toetamist. Abivahendite valdkonnas toimuv innovatsioon stimuleerib eakaid aktiivselt ja tervislikult elama ning seepärast toetab Euroopa Regioonide Komitee sellealast teadus- ja arendustegevust;

3.

kutsub kõiki kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama e-tervise ja digitaliseerimise pakutavaid võimalusi ning panustama rohkem kõigi vanuserühmade tervishoiu ja sotsiaalhoolekande nüüdisajastamisse, kasutades digitaalset innovatsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks ja tervishoiuteenustele juurdepääsu parandamiseks iseäranis hõredalt asustatud piirkondades;

4.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lisada ruumilise planeerimise alla eakatesõbraliku keskkonna, iseseisva toimetuleku, kogukonnapõhise hoolduse ja juurdepääsetavuse arendamise;

5.

väljendab veendumust, et vananemine on peidetud võimalus, ja toetab Euroopa hõbedase majanduse strateegia meetmeid, sest pikenev eluiga loob turu taskukohaste uute toodete ja teenuste jaoks, mis edendavad aktiivsena ja tervena vananemist;

6.

toonitab, et uute innovaatiliste ja kestlike lahenduste väljatöötamise ja rakendamise edu tagamiseks on oluline kaasata Euroopa tööstus partnerina ja tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike esindajatega;

7.

on seisukohal, et demograafiliste muutustega seotud väljakutsed nõuavad teadusuuringuid ja aktiivset Euroopa tööstust, et uuendada, kujundada ja toota uusi innovaatilisi lahendusi vananeva elanikkonna jaoks, olgu siis tegemist igapäevaste toodete, taristu, tehnoloogia või tarkvaraga. Komitee arvates annab see ELile võimaluse saada hõbedases majanduses turuliidriks, luues kohalikke töökohti, jõukust ja eksportides murrangulisi uuendusi välismaale;

8.

viitab oma institutsioonilisele koostööle Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa piirkondliku bürooga ning kutsub kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikuid uurima võimalusi, mida pakuvad komitee ja WHO vaheline vastastikuse mõistmise memorandum ja WHOga seotud võrgustikud Healthy Cities ja Regions for Health;

9.

rõhutab, et tervena elatud aastate arvu suurenemine on üks ELi tervisepoliitika peaeesmärke, sest peale üksikisiku olukorra parandamise vähenevad selle tulemusena ka tervishoiukulud ja tõenäoliselt on inimesel võimalik jätkata töötamist üha kõrgemas eas;

10.

nõustub WHO hinnanguga, (1) et aktiivse ja tervena vananemine sõltub järgmistest faktoritest: 1) tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemid, 2) käitumuslikud tegurid, 3) individuaalsed tegurid, 4) füüsiline keskkond, 5) sotsiaalne keskkond ja 6) majanduslikud tegurid. Komitee toonitab, et asjakohased poliitikameetmed saavad tõepoolest aidata kaasa Euroopa hõbedase majanduse turu arendamisele;

11.

viitab lisaks sellele ka sotsiaalpartnerite olulisele rollile aktiivse ja tervena vananemise tagamisel ning viitab sellega seoses 2017. aastal sõlmitud Euroopa sotsiaalpartnerite raamlepingule aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise lähenemisviisi kohta. Raamlepinguga nähakse ette selliste meetmete rakendamine, mille eesmärk on lihtsustada vanemate töötajate tööturul püsimist terve ja aktiivsena kuni pensionieani, aidates sellega kaasa terve ja aktiivsena vananemisele;

Statistiline taust

12.

märgib, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga elas EL 28 riikides hinnanguliselt 511,5 miljonit inimest. Noored (0–14aastased) moodustasid ELi 28 liikmesriigi rahvastikust 15,6 %, samal ajal oli tööealisi (15–64aastased) 64,9 %. Eakad (65aastased ja vanemad) moodustasid 19,4 % (mis tähendab 10 aasta taguse ajaga võrreldes 2,4-protsendipunktist kasvu);

Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus ja teatis tervishoiu digiteerimise kohta

13.

märgib, et komisjon vaatas 2017. aasta mais toimunud vahehindamise käigus läbi digitaalse ühtse turu strateegia ja esitas 2018. aasta aprillis teatise (2) tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise võimaldamise kohta digitaalsel ühtsel turul (3). Teatises tõsteti esile tervise- ja hooldusvaldkonna digiteerimise kolm prioriteetset valdkonda: — turvaline juurdepääs terviseandmetele ja võimalus neid piiriüleselt jagada; — paremad andmed teadustegevuse, haiguste ennetamise ning personaalse tervishoiu ja hoolduse edendamiseks; — digitaalsed vahendid kodanike võimestamiseks ja inimesekeskse hoolduse tagamiseks;

14.

märgib, et partnerlus on aidanud kaasa piiriüleste digitaalsete ravi- ja hoolduslahenduste ulatuslikule kasutuselevõtule;

Kohalik ja piirkondlik ulatus/tähtsus komitee jaoks

15.

märgib, et 28st liikmesriigist 20s vastutavad piirkondlikud omavalitsused vähemalt osaliselt tervishoiusüsteemide (ja sageli ka sotsiaalsüsteemide) eest. Nende eelarvest tuleb tasuda krooniliste haiguste ja pikaajalise hoolduse suurenevad kulud;

16.

tõdeb, et samal ajal määratlevad, osutavad ja haldavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tervet rida teenuseid, mis võivad positiivselt muuta ja mõjutada inimeste vananemist kogukonnas. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad tervishoiu ja hoolduse valdkonnas aruka ennetustöö, tervislike eluviiside edendamise, teadlikkuse suurendamise meetmete ja suunatud teavituskampaaniate abil aidata kõiki inimesi ning suurendada eeldust elada tervena kauem. Lisaks võivad nimetatud asutused arendada innovatiivset koostööd ka väljaspool oma pädevusvaldkondi, et pakkuda suuremat toetust lahendustele, milles üksikisiku vajadustele keskendumine on tagatud integreeritud hoolduskorralduse abil;

17.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on eakamate kodanike elu lihtsustava innovatsiooni kujundamisel ja levitamisel otsustav roll. ELi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad seega hõbedasse majandusse investeerimise, innovatiivsete koduse abi lahenduste ning iseseisva toimetuleku ja digitaalsete tervishoiuteenuste leviku edendamise abil muuta nn demograafilise tsunami tõeliseks võimaluseks ja parandada avalikke teenuseid samaaegselt uute töökohtade elavdamisega;

Eelarve stabiilsus ja eaga seotud kulud

18.

kordab majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu järeldustes (4) esitatud üleskutset liikmesriikidele rakendada Euroopa poolaasta raames esitatud riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud soovitusi ning kohaldada elanikkonna vananemisest tulenevate majanduslike ja eelarveliste tagajärgedega toimetulekut käsitlevat kolmeosalist strateegiat, vähendades valitsemissektori võlga, tõstes tööhõive määra ja tööviljakust ning reformides pensioni-, tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse süsteeme;

Pikaajaline hooldus ja sotsiaalmeditsiini töötajad

19.

juhib tähelepanu murettekitavale aruandele (5) pikaajalise hoolduse kohta, mille tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat tellis 2018. aastal, ning selle tulemustele: 1) kodu- ja kogukonnapõhine hooldus on siiani vähearenenud ja raskesti kättesaadav, 2) mitteametlik hooldus levib üha enam taskukohaste alternatiivide puudumise tõttu, kahjustades naiste olukorda ja kohta tööturul, 3) pikaajalise hoolduse sektoris valitseb suur puudus kvalifitseeritud töötajatest, 4) sotsiaalhoolekanne ja tervishoid on killustatud, mis mõjutab pikemas perspektiivis jätkusuutlikkust;

20.

on teadlik, et vajakajäämised sotsiaalhoolekandes ja esmatasandi tervishoiuga tehtavas koostöös võivad kaasa tuua tervishoiuteenuste ebakohase kasutamise, näiteks kiirabiväljakutsed ja haiglate EMOde külastused, samuti viibivad eakad haiglas ebaproportsionaalselt kaua. Need vajakajäämised võivad tuleneda haigla ja hooldussektori vahelise koordineerimise ja sidususe puudulikkusest;

21.

nõuab uut arutelu sotsiaalhoolekande ja tervishoiu lõimimise üle, et tagada patsientide õigeaegne väljakirjutamine, vältida teabevoogude takistamist pädevusvaldkondade piiril ja võimaldada kooskõlastatud ja integreeritud hoolduslahendusi. Sellega seoses on vaja suuremat sidusust haigla ja hooldussektori vahel, et tagada kooskõlastatud ravi ja hooldus, kindlustades, et teabevoogusid ei takistataks pädevusvaldkondade piiril, võimaldades integreeritud hoolduslahendusi patsientide hüvanguks;

22.

rõhutab, et kuna hooldust vajavate eakate arv kogu Euroopas suureneb, valitseb sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste valdkonnas sobiva kvalifikatsiooniga töötajate puudujääk. Seetõttu on vaja värvata täiendavaid töötajaid tervishoiu- ja hooldussektoris, osaliselt selleks, et vältida hoolduskohustuste panemist pereliikmetele. Komitee rõhutab samuti, et naistel lasub sageli ebaproportsionaalselt suur koormus mitteametlike hooldusteenuste osutamisel ja nõuab seetõttu rohkem toetust mitteametlikele hooldajatele;

Digitaliseerimine pakub täiesti uusi võimalusi tervise- ja hooldusvaldkonnas

23.

tuletab meelde, et ELi konsulteerimise (6) tulemused osutavad, et enamikul eurooplastel puudub praegu juurdepääs digitaalsetele tervishoiuteenustele, ja kordab tervise digiteerimist käsitlevas komitee arvamuses esitatud soovitust, et komisjon peaks edendama Euroopa, riiklike ja piirkondlike digikavade ja -strateegiate ning rahastamise ühtlustamist, et viia lõpule digipõhiste ja inimesekesksete integreeritud hooldusteenuste ulatuslik kasutuselevõtt;

24.

märgib, et e-tervise teenused, digitaliseerimine ning elektrooniline andmevahetus patsientide ning nende abistajate ja hooldajate vahel soodustavad patsiendikeskset hooldust ja üleminekut institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele, parandades samas üksikisiku võimalusi teha teadlikke valikuid ja ise otsustada ravi üle;

25.

soovitab suurema tähelepanuga jälgida digiülemineku kiiret arengut, muu hulgas tehisintellekti valdkonnas, et võimaldada uusi innovaatilisi lahendusi teadlikuma isiku ja patsiendi jaoks, töötajate jaoks, kes saaksid võtta ennetavaid meetmeid ning tervishoiuteenuste osutajate arengu ja majandusliku seisukorra heaks;

26.

nendib Euroopa kodurobotite ja muude eakaid abistavate seadmete turu ulatust ning kordab 2018. aasta aruandes hõbedase majanduse (7) kohta esitatud soovitust arendada välja robootika turg, et leevendada hooldajate koormust ja aidata eakaid ja nõrgemat osa rahvastikust;

Ligipääsetavus

27.

tervitab kaasseadusandjate vastuvõetud Euroopa ligipääsetavuse akti; (8)

28.

märgib, et kõnealuse õigusakti tulemusena paraneb juurdepääs IKT-le, makseterminalidele, e-raamatutele ja e-lugeritele, veebilehtedele ja e-kaubanduse mobiilirakendustele ning piletiautomaatidele;

Eakate hooldus

29.

tunneb muret geriaatrite ja geriaatriõdede nappuse üle Euroopas ning kutsub liikmesriike ja piirkondi üles esitama koos arstide ja meditsiiniõdede organisatsioonidega ettepanekuid selle kohta, kuidas elukutset atraktiivsemaks muuta, aga arutada ka koolitus- ja ümberõppemooduleid ning hüvituskavasid, mis ärataksid neis töötajates huvi, et rohkem arste valiksid oma erialaks geriaatria ja vähem oleks neid, kes otsustavad sellelt erialalt lahkuda, lisaks tuleks kaaluda pensionile jäänud töötajate värbamist;

30.

on veendunud vastastikuse õppe väärtuses ja ärgitab soodustama hooldustöötajate, sh geriaatrite liikuvust programmi „Erasmus+“ kaudu;

31.

jagab Euroopa Liidu geriaatrialiidu (European Union Geriatric Medicine Society) väljendatud muret hooldekodudes töötavatelt arstidelt nõutavate eriteadmiste pärast ning leiab, et teatav erikoolitus võib tulla kasuks tervishoiutöötajatele, kuid aitab tagada ka statsionaarsetele patsientidele parima võimaliku kohtlemise, ehkki igal liikmesriigil on oma poliitikavalikute tegemisel vabad käed;

Teabe koondamine

32.

tõdeb, et aktiivsena vananemise poliitika on sotsiaalne väljakutse, mis nõuab laialdasi teadmisi ja meetodeid nii meditsiiniteaduse ja psühholoogia, sotsioloogia ja sotsiaalse gerontoloogia valdkonnast kui ka tehnoloogia, linnaplaneerimise ja majanduse valdkonnast;

33.

märgib, et paljud linnad ja piirkonnad arendavad aktiivsena vananemise poliitikat, mis pakub häid võimalusi mõtteid vahetada. Komitee innustab omavalitsusi ja piirkondi, kes veel ei osale riikidevahelises koostöös ja kohalikes partnerlustes, kaaluma üksteiselt õppimise eeliseid ning uurima võimalusi, mida mitmed ELi algatused pakuvad, näiteks eluperioodi pikendamist käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus, Interreg, Urbact (9) ja paljud teised;

34.

jagab avalikkuse muret teatavate ravimite pärast, mida ei ole turul saada, ja kutsub komisjoni üles uurima, miks on vaktsiinid ja ravimid ELis üha raskemini kättesaadavad; märgib, et vanemad patsiendid kasutavad ravimeid tavaliselt rohkem ja nende tervis võib raskelt kannatada, kui nad ei saa oma retseptiravimeid õigel ajal;

35.

tuletab meelde, et ohutute, tõhusate, kvaliteetsete ja taskukohaste ravimite kättesaadavus on eurooplaste jaoks esmatähtis ning selle kohustuse on EL võtnud ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa sotsiaalõiguste samba raames; on endiselt veendunud, et Euroopa ravimitööstus suudab neid tooteid pakkuda ja veelgi tugevdada oma üleilmset juhtpositsiooni innovatsiooni- ja tööstusvaldkonnas;

36.

soovitab lugeda WHO rahvusvahelist juhendit eakatesõbralike linnade kohta, (10) eriti WHO kohalikele poliitikakujundajatele ja planeerijatele mõeldud vahendit „Creating age-friendly environments in Europe“ (11). Komitee on veendunud, et turvaline füüsiline keskkond, mis on juurdepääsetav liikumispuudega isikutele, võib tuua kasu kogu elanikkonnale, ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama liikumispuudega isikutele juurdepääsetavate hoonete ehitamist, ajakohastama olemasolevat taristut ning kõrvaldama takistused liikuvuse ja ühistranspordile või üldkasutatavatele hoonetele juurdepääsu teelt;

37.

kordab oma arvamuses „Tervis linnades“ esitatud soovitusi ja innustab kogukondi arendama „poliitikameetmeid, mis võimaldavad tagada kvaliteetse terve ja aktiivsena vananemise […] füüsilise ja vaimse heaolu ning sotsiaalsest ja inimsuhete aspektist, edendades osalemist linna vaba aja tegevustes ja põlvkondadevahelistes programmides muu hulgas üksinduse ja isoleerituse vältimiseks“;

38.

viitab oma arvamusele tervishoiusüsteemide kohta ja seal esitatud seisukohale, et „liikmesriigid peavad tugevdama oma esmatasandi tervishoiusüsteeme, et vastata vananeva ühiskonna vajadustele, luua paremaid hoolekandevõrke ja ratsionaliseerida haiglaravi kasutamist“;

39.

väljendab veendumust, et aktiivse ja tervena vananemise alus pannakse noores eas, ning kooskõlas arvamusega „Kohalikud ja piirkondlikud stiimulid tervisliku ja jätkusuutliku toitumise edendamiseks“ soovitab seetõttu edendada tervislikke toitumisharjumusi, „suunates samaaegselt nooremat põlvkonda eelistama jätkusuutlikumaid toitumisvalikuid“;

40.

kutsub üles paremini kasutama ja levitama selliste Euroopa projektide tulemusi, mis keskenduvad aktiivse ja tervena vananemisele ja integreeritud hooldusele ning mida rahastatakse ELi eri programmide raames;

41.

märgib, et füüsilist aktiivsust peetakse endiselt laste ja noorte pärusmaaks, mis ei paku midagi täiskasvanutele (kellest 28 % ei spordi üldse) (12). Komitee rõhutab, et kehaline aktiivsus on tervena vananemise keskne tegur ja innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema koostööd kohapeal (spordirajatised, valitsusvälised organisatsioonid, eakate ühendused jne), et parandada juurdepääsu spordirajatistele ja võimlatele, suurendada kehalist aktiivsust ning arendada matka- ja rattateede võrku;

42.

tõdeb rahuloluga, et uuringud (13) kinnitavad vajadust ennetada igas vanuses inimeste liikumisvõimet vähendavaid haigusi. Komitee kutsub seetõttu otsustajaid üles suurendama tervishoiueelarves ennetavale tööle eraldatavat osa (praegu keskmiselt 3 %);

Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse tulevik

43.

leiab, et pärast 2020. aastat peab partnerlus olema liidu poliitilistesse prioriteetidesse juba sügavalt juurdunud ja tihedalt seotud digitaalse ühtse turu, Euroopa sotsiaalõiguste samba ja kestliku arengu eesmärkidega tervishoiu valdkonnas. Komitee soovitab kontakte ja koostööd 2019. aasta valimiste järel moodustatud uue komisjoni volinikuga, kelle vastutusalasse jääb aktiivse ja tervena vananemise valdkonna poliitika, et koos luua uus innovaatiline partnerlus;

44.

on veendunud, et tulevane partnerlus vajab tihedamat seost piiriülese tervishoiu direktiivi ja selle uusimate poliitikameetmete ja tavadega, näiteks e-retsept ja elektrooniliste terviseandmete koostalitlusvõime;

45.

loodab, et tulevase partnerluse abil uuritakse piirkonnaüleseid hankevõimalusi, tuvastatakse takistused ja võimaldatakse tervishoiuvaldkonna e-lahendusi kiiremini kasutusele võtta ja levitada;

46.

leiab, et üks peamisi probleeme, millega Euroopa aktiivse ja tervena vananemise puhul silmitsi seisab, on piiriüleste innovaatiliste lahenduste rakendamine ja ulatuslikum kasutuselevõtt. Seetõttu toetab komitee täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlevat Euroopa innovatsioonipartnerluse algatust „Innovation to Market (I2M)“, mille eesmärk on parandada pakkumise (ettevõtjad, idufirmad ja teadlased) vastavust nõudlusele (tervishoiuteenuste osutajad, poliitikakujundajad ja kindlustusandjad). Komitee on veendunud, et kahepoolne dialoog suurendaks digitaalsete uuenduste kasutamist ning tugevdaks äri- ja akadeemilisi ringkondi, millest saavad omakorda kasu lõppkasutajad.

---

(1)  https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/67215/WHO_NMH_NPH_02.8.pdf;jsessionid=F15F61D4E71955EDF2E37D4E8CFE8698?sequence=1.

(2)  https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/communication-enabling-digital-transformation-health-and-care-digital-single-market-empowering.

(3)  Komitee koostas selle teatise kohta arvamuse, milles käsitleti tervishoiusektori digiteerimist.

(4)  https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2018/05/25/public-finances-conclusions-on-age-related-spending/.

(5)  https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8128&furtherPubs=yes.

(6)  https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/ehealth/docs/2018_consultation_dsm_en.pdf.

(7)  https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/news/silver-economy-study-how-stimulate-economy-hundreds-millions-euros-year.

(8)  http://www.europarl.europa.eu/legislative-train/theme-deeper-and-fairer-internal-market-with-a-strengthened-industrial-base-labour/file-jd-european-accessibility-act.

(9)  https://urbact.eu/.

(10)  https://www.who.int/ageing/publications/Global_age_friendly_cities_Guide_English.pdf.

(11)  http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0018/333702/AFEE-tool.pdf?ua=1.

(12)  https://www.euronews.com/2019/03/28/over-a-quarter-of-europeans-do-not-exercise-at-all-eurostat.

(13)  https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1878764916300699.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Sotsiaal-majanduslikud struktuurimuutused Euroopa söekaevanduspiirkondades“

(2020/C 39/12)

POLIITILISED SOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Kliimaeesmärkide toetamine

1.

peab ELi liikmesriikide kliimaeesmärke tervitatavaks. 2015. aasta detsembris Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil leppis 197 riiki kokku ülemaailmses kliimakokkuleppes, mille ratifitseerisid ka ELi liikmesriigid. Selles kohustusid riigid piirama ülemaailmset soojenemist industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes tunduvalt alla 2 °C-le ja püüdma piirata keskmise temperatuuri tõusu kuni 1,5 °C-ni;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Komisjon märgib Katowices toimunud ÜRO kliimatippkohtumise eel oma teatises, et juhul kui EL soovib olla maailmas teenäitaja, peab ta 2050. aastaks saavutama kliimaneutraalsuse. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb ELil lõpuks siiski suuresti loobuda fossiilkütuste kasutamisest. Iseäranis tuleb selgelt vähendada söest elektri tootmist;

3.

rõhutab, et praegu on 12 ELi liikmesriigis (sh Ühendkuningriik) veel 41 NUTS 2. tasandi söekaevanduspiirkonda. Kõigis neis piirkondades on söesektoril ja sellega seotud valdkondadel suur majanduslik tähtsus väärtusloome ja tööhõive seisukohalt. Sellele vaatamata on need piirkonnad väga erinevad nt geograafilise asendi, majandusarengu taseme ja demograafiliste väljavaadete aspektist;

4.

juhib tähelepanu sellele, et kliimaeesmärkide saavutamiseks peavad need piirkonnad loobuma senistest – söetootmisel põhinevatest – väärtusahelatest või siis seadma need uuele alusele. Lisaks peavad nad lühikeses, keskpikas või pikas perspektiivis sulgema ka söekaevandused ja -karjäärid;

5.

rõhutab, et Euroopa söekaevanduspiirkondade sotsiaal-majanduslikud struktuurimuutused toimuvad olukorras, kus kogu maailmas tehakse üha suuremaid jõupingutusi söe kasutamisest järk-järgult loobumiseks. Komitee juhib iseäranis tähelepanu Hiinas tavaliseks kujunenud olukorrale: riigis, mis tarbib pool söe ülemaailmsest toodangust ja moodustab sama suure osa ülemaailmsest impordist, on kodumaise söe nõudlus praegu jõudnud kõrgeimale tasemele, seda vaatamata suuremahulisele kodumaisele ülevõimsusele. Samuti tõstab komitee esile maailma suurima sütt eksportiva riigi Austraalia Uus-Lõuna-Walesi osariigis tehtud kohtuotsust, millega esimest korda keelati äriühingul uute kaevanduste arendamine, sest tema investeeringuid ei peetud Pariisi kokkuleppega kooskõlas olevaks. Seepärast toetab komitee rahvusvahelist koostööd söetootmise järkjärguliseks lõpetamiseks. Koostöö näitena võib tuua liidu Powering Past Coal Alliance, mis hõlmab muu hulgas 30 riigi valitsust ja 22 riigi tasandist madalama tasandi valitsust;

Üleminekuprotsessi sotsiaal-majanduslike tagajärgede leevendamine

6.

rõhutab, et söetootmise ja söest elektri tootmise kavandatud edasise vähendamisega kaasneb nende piirkondade majandusstruktuuri märkimisväärne ümberkorraldamine, millega seondub tööhõive, lisaväärtuse ja ostujõu ulatuslik kadu. Enamik söekaevanduspiirkondi on traditsioonilised tööstuspiirkonnad, kus industrialiseerimine oli seotud kohalike maavarade kasutamisega. Seega on need piirkonnad seotud peamiselt raua-, terase- ja metallitööstuse, keemiatööstuse ja muude energiamahukate tööstusharudega. Eesmärk peab olema kujundada struktuurimuutusi kõnealustes söekaevanduspiirkondades majanduslikult edukal, keskkonnahoidlikul ja eelkõige sotsiaalselt vastuvõetaval viisil, pidades silmas mitmekesisemat ja vähese CO2-heitega majandust;

7.

tuletab meelde, et praegu töötab Euroopas söetootmises veel 185 000 inimest, lisaks 52 000 söepõhises elektritootmises. Peale selle on söetööstus kaudselt seotud erinevate majandusharudega, näiteks sisendite, seadmete ja tarbekaupade tootjate ning teenusepakkujatega. Euroopa Komisjoni uuringu hinnangul sõltub sellest seotusest veel 215 000 töötajat. Selle uuringu järgi võiks praeguste söe kaevandamise ja söepõhise elektritootmise lõpetamise kavade tõttu 2030. aastaks kaduda umbes 160 000 töökohta;

8.

juhib tähelepanu ELi riikide kokkuleppele olla esirinnas maailma üleminekul CO2-neutraalsele ringmajandusele. Sellega seotud kogu energiasüsteemi põhjalik ümberkujundamine loob lisaks koormavatele kohustustele ka võimalusi. Käimasolev energiasüsteemi ümberkujundamine on juba loonud Euroopas hulgaliselt uusi töökohti. Arvestades tulevasi vajadusi, peaks see protsess jätkuma. Seejuures tuleb hoolitseda selle eest, et arengust saaksid kasu ka söekaevanduspiirkonnad. Euroopa kliimaeesmärkide saavutamise strateegias tuleks arvesse võtta tagajärgi piirkondade jaoks;

9.

tuletab meelde, et söekaevanduspiirkondade senised kogemused näitavad, et need üleminekuprotsessid kestavad kaua. Seepärast peaks juba praegu alustama söekaevanduspiirkondade jaoks uute väljavaadete kujundamist ja meetmete võtmist. See nõuab suuri jõupingutusi kõigil tasanditel;

10.

rõhutab, et majandusstruktuuri eduka ümberkujundamise juurde kuulub ka uute väljavaadete pakkumine söetööstuse asjaomastele töötajatele. See hõlmab ka nende kvalifitseerimist uuteks tegevusaladeks. Samuti tuleks hõlbustada ligipääsu uutele töökohtadele piirkonnas või naaberpiirkondades;

Sotsiaal-majanduslike muutuste soodustamine söekaevanduspiirkondades

11.

on veendunud, et energiasüsteemi soovitud ümberkujundamine ja seega söekaevanduspiirkondade struktuurimuutus on Euroopa tasandi ülesanne. Selleks tuleb järgida terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab eelkõige meetmeid taristu arendamise, innovatsiooni, uurimis- ja teadustegevuse, ettevõtluse toetamise ja arendamise ning oskustöötajate arendamise valdkonnas, turustuses, kultuuri- ja turismisektoris;

12.

juhib tähelepanu vajadusele kasutada piirkondade jätkusuutlikuks struktuurimuutuseks ära olemasolevaid tugevaid külgi. Olemasolevad tööstus- ja energiastruktuurid peaksid olema tulevase arengu alus ning võtma arvesse praegu tööstuses osalejate innovatsiooni- ja investeerimistsükleid. Seepärast on vaja arendada piirkondlikke tööstusklastreid ja tegevuspädevusi, oskustöötajate oskusi ning teadus- ja arendustegevuse olemasolevaid tugevaid külgi;

13.

juhib tähelepanu sellest lähteolukorrast põhjustatud ohule, et asjaomastes piirkondades töötatakse välja väga sarnased üleminekuprotsesside strateegiad. Näiteks paralleelsest arengust tuleneva ebatõhususe vältimiseks tuleks Euroopa tasandil vastastikku teavet vahetada;

14.

tunneb seepärast heameelt üleminekujärgus söekaevanduspiirkondade platvormi üle, mille algatas Euroopa Komisjon ja mis tuli esimest korda kokku 11. detsembril 2017. Platvormi eesmärk on toetada ELi 41 söekaevanduspiirkonda 12 liikmesriigis nende püüdlustes ajakohastada oma majandusstruktuuri ning valmistada neid ette struktuuriliseks ja tehnoloogiliseks muutuseks. Seda tööd tuleks veelgi intensiivistada;

15.

on seisukohal, et seda platvormi saab kasutada piirkondadevahelise vahendina, et kogemuste vahetamise ja kooskõlastatud juurdepääsu kaudu komisjoni talitustele anda ELi tasandil tehnilist abi, kui see on vajalik;

16.

rõhutab, et struktuurimuutuste kontseptsioonis peab olema oluline koht piirkondadevahelisel ja piiriülesel koostööl, näiteks olemasolevate algatuste – nagu Vanguardi algatus – raames või seoses kohapõhise lähenemisviisiga struktuuri- ja investeerimisfondide puhul. Ka selles valdkonnas võiks ELil olla suurem tähtsus, et sellist koostööd algatada ja soodustada;

17.

rõhutab vajadust kindlate raamtingimuste järele pikaajalisteks investeeringuteks ja uute töökohtade loomiseks. Seejuures tuleks võimalust mööda laiendada piirkondades olemasolevaid väärtusahelaid. Komitee rõhutab, et eelkõige praegust majanduskasvu arvestades tuleks ergutada avaliku ja erasektori investeeringuid, eesmärgiga suurendada investeeringuid Euroopa tööstus-, transpordi- ja energiasüsteemide ajakohastamisse ja nende CO2-heite vähendamisse;

18.

rõhutab vajadust tugevdada piirkondade innovatsioonivõimet. Komitee kutsub söekaevanduspiirkondi üles töötama välja strateegia, et toetada olemasolevaid ettevõtteid nende innovatsioonipüüdlustes ning edendada uute ettevõtete loomist eeskätt tulevikule suunatud valdkondades, nagu nt digiteerimine ja tehisintellekt. Seoses sellega on väga oluline parandada raamtingimusi ettevõtlusega alustamiseks. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes söekaevanduspiirkondades on tööstuse, kaubanduse ja käsitöönduse valdkonna tööandjad pigem väikesed;

19.

on seisukohal, et teadussektoril on piirkondade majanduslikus arengus keskne roll. Söekaevanduspiirkonnad peaksid seetõttu edendama ka selliste ülikoolide loomist, mis keskenduvad tulevikutehnoloogiatele ja võivad olla klastrid edasiste ettevõtete asutamiseks. Siin on üleeuroopaline koordineerimine ebatõhusate struktuuride vältimiseks eriti kasulik. Lisaks tuleks edendada piirkondadevahelist koostööd teadusuuringute valdkonnas;

20.

on seisukohal, et ajakohane ja toimiv transpordi- ja energiataristu ning digitaalne taristu on eduka struktuurimuutuse eeltingimus, et suurendada piirkonna atraktiivsust ettevõtete tegevuskohana. Mõttekas on siin ka üleeuroopaline koordineerimine ja tugevam võrgustumine;

Söekaevanduspiirkondade rahaline toetamine

21.

rõhutab, et uute majandusharude arendamine piirkondades on pikaldane protsess, mis nõuab märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Komitee märgib, et söekaevanduspiirkondade kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad selleks toetust, sest esmalt kaotavad nad söe kaevandamise ja söepõhise elektritootmise lõpetamise tõttu tulu. Suur osa majandusarengusse tehtavatest investeeringutest tuleb teha kättesaadavaks asjaomaste liikmesriikide avaliku sektori vahenditest või meelitades ligi uusi erainvesteeringuid. Sellega seoses kutsub komitee kõigepealt asjaomaseid liikmesriike üles eraldama selleks piisavalt rahalisi ja muid vahendeid;

22.

on seisukohal, et rikkalikust minevikust lähtuv kultuuri- ja tööstuspärand ning sporditaristu ja -traditsioonid peaksid selles ümberkujundamises positiivset rolli etendama ning neid ei tohiks vaadelda üksnes kui paremate päevade koormavat pärandit;

23.

nõuab, et struktuurimuutust toetataks ka Euroopa tasandil. Iseäranis Euroopa Regionaalarengu Fond on juba praegu kujunenud oluliseks piirkondade toetamise vahendiks. Regionaalarengusse annavad olulise panuse ka Euroopa Sotsiaalfond, programm „Horisont 2020“ ja Euroopa Investeerimispanga vahendid. Komitee juhib siiski tähelepanu asjaolule, et neist eraldatud rahalised vahendid ei ole suunatud otse söekaevanduspiirkondadele ning on liiga väikesed, arvestades söekaevanduspiirkondade ees seisvaid väljakutseid, mis toovad kasu ka teistele piirkondadele. Seepärast kutsub komitee üles eraldama söekaevanduspiirkondade vajadustele kohandatud rahalisi lisavahendeid;

24.

rõhutab, et ELi rahalisest toetusest on kasu eriti siis, kui projekte rakendatakse riigipiiride üleselt. Kuna kõigis söekaevanduspiirkondades toimuvad praegu struktuurimuutused, on piirkondade koostöö tulevikku suunatud projektide arendamisel eriti paljutõotav. Funktsionaalsete üksuste loomiseks võib kasulikuks osutuda ka naaberpiirkondade kaasamine strateegiatesse;

25.

toetab sellega seoses Euroopa Parlamendi üleskutset mitmeaastase finantsraamistiku üle käimasolevate läbirääkimiste raames rahaliste lisavahendite eraldamiseks, et leevendada Euroopa söekaevanduspiirkondade struktuuriliste muutuste sotsiaalseid, sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnaalaseid tagajärgi, kandes selleks 4,8 miljardit eurot uude energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fondi. Komitee rõhutab siiski, et seda fondi tuleks rahastada täiendavatest vahenditest, mitte Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jaoks ette nähtud vahendite arvelt. Komitee väljendab heameelt selle üle, et komisjoni uus president on juulis 2019 esitatud poliitilistes suunistes samuti väljendanud põhimõttelist toetust energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fondile;

26.

on veendunud, et neid vahendeid tuleks jaotada tihedas seoses ühtekuuluvuspoliitikaga, ning kutsub üles tagama, et neid vahendeid ei arvestata mitte XXII lisas kavandatud ülemmäära hulka, vaid eraldatakse täiendavalt. Neid lisavahendeid saaks sel juhul kasutada Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi programmide tugevdamiseks asjaomastes NUTS 2 piirkondades järgmisel seitsmel aastal. Selline sidumine võimaldaks ühtlasi kõiki söekaevanduspiirkondi vajadustele vastavalt toetada. Nende vahenditega tuleb aktiivselt toetada Euroopa lisaväärtust ja need peavad olema avatud kõigile struktuurimuutustest mõjutatud söekaevanduspiirkondadele. Eraldamiskriteeriumiks võiks olla kogutööhõive söekaevandustes ja söetootmise maht, võttes võrdlusaastaks 2019. Piirkondi, mis on juba alustanud söekaevanduste sulgemist ja on sellise ülemineku osaliselt läbinud, ei tohiks välistada, eeldusel et sütt ikka veel kaevandatakse;

27.

nõuab, et sarnaselt Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditele eraldataks need vahendid otse piirkondadele, kus söekaevandused asuvad. Asjaomaste piirkondade toetamine oleks seotud spetsiaalse strateegiaga söekaevandamise lõpetamiseks, mida hinnataks kontrollitavate eesmärkide alusel;

28.

pakub, et neid eraldisi võiks rahastada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames reformitoetusvahendi jaoks ettenähtud vahenditest;

29.

kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles hõlmama selle üleminekueraldist käsitleva ettepaneku järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle käimasolevatesse läbirääkimistesse;

Riigiabi eeskirjade läbivaatamine

30.

juhib tähelepanu vajadusele järgida liidu riigiabi eeskirju, kuigi praegune riigiabiraamistik kaotab 2020. aastal kehtivuse, välja arvatud juhul, kui riigiabi eeskirjade kohaldatavust pikendatakse kahe aasta võrra (kuni 2022. aasta lõpuni). Komitee kutsub komisjoni üles võtma uute suuniste koostamisel arvesse ka söekaevanduspiirkondade struktuurilise ümberkujundamise probleeme ja tagama seega nende piirkondade piisava paindlikkuse, et järkjärgulist söetootmisest loobumist oleks võimalik sotsiaal- ja majandusmeetmetega pehmendada;

31.

rõhutab, et riigiabi seisukohast võib juba praegu toetada piiriülest koostööd hõlmavaid projekte, iseäranis juhul, kui tegemist on üleeuroopalist huvi pakkuvate projektidega. Pädevad ELi institutsioonid peaksid piirkondi selliste projektide kavandamisel ja rakendamisel intensiivsemalt nõustama;

32.

nõuab sellega seoses, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktidele a ja c määratletaks söekaevanduspiirkonnad eritoetuspiirkondadena ning ELi riigiabi eeskirju eritoetuspiirkondadele kohandataks eesmärgiga võimaldada võtta meetmeid struktuurimuutustega toimetulekuks, et korvata loobumist olemasolevast lisaväärtusest poliitiliselt prioriteetsete eesmärkide tõttu. Lisaks tuleks kaaluda, kas sellised toetusmeetmed võiksid põhineda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktil b, sest söekaevanduspiirkondade kliimasõbralikul ümberkujundamisel on oluline ja eeskuju andev tähendus ELi energia- ja kliimapoliitikas. Selleks et neid küsimusi aegsasti lahendada, tehakse ettepanek moodustada võimalikult kiiresti ühine töörühm, kuhu kuuluksid asjaomaste söekaevanduspiirkondade ja liikmesriikide, konkurentsi ning regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraatide ning komitee esindajad.

Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Aafrika seakatk ja ELi sealihaturg“

(2020/C 39/13)

Raportöör

:

Sławomir SOSNOWSKI (PL/EPP), Lublini vojevoodkonna volikogu liige

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Poliitiline kontekst

1.

juhib tähelepanu sellele, et Aafrika seakatk on oht ja probleem kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning et seetõttu on Euroopa Regioonide Komitee kui Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise esindaja arvamus vajalik. Samuti on vaja osaleda kõigi sidusrühmade kaasamises selle väga ohtliku viiruse vastu võitlemiseks;

2.

rõhutab, et Aafrika seakatku puhangud peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas kujutavad endast ohtu keskkonnale ja majandusele ning eelkõige maaelanikele ja sigade tootmises tegutsevatele isikutele;

3.

leiab, et võitluses Aafrika seakatku vastu tulevad lisaks ühise põllumajanduspoliitika ja keskkonnapoliitika poliitilistele eesmärkidele arvesse ka muude poliitikavaldkondade eesmärgid ning rahastamisprogrammide eesmärgid, mis hõlmavad muu hulgas ühiskondlikke probleeme ja regionaalarengut, mis tagab sidusa lähenemisviisi eri valdkondades; pooldab seda, et 2020. aasta eelarves, mis on nähtud ette Aafrika seakatku vastaste põllumajanduslike meetmete toetamiseks, kavandatakse eraldada 50 miljonit eurot erakorralistele meetmetele ja 28 miljonit eurot Aafrika seakatku vaktsiini/ravimi väljatöötamisele;

4.

on seisukohal, et Aafrika seakatk on rahvusvaheline probleem. Euroopa piirkonnad peaksid Aafrika seakatkust maapiirkondadele, põllumajandusele ja põllumajanduslikule töötlevale tööstusele tuleneva ohu suhtes solidaarselt toimima. Kui viirus levib edasi sama tempoga, siis võib see kaasa tuua Euroopa sealihaturu kokkuvarisemise ja sadade tuhandete põllumajandusettevõtjate elatisest ilmajäämise. See on probleem, mis ei ole enam üksnes kohalik või piirkondlik, vaid on muutunud üleeuroopaliseks ohuks. Praegu on haigusjuhtumeid teada mitmes Euroopa riigis: — Poola (1 492 juhtumit ja üks taudipuhang), — Leedu (728 metssigadega seotud juhtumit), — Läti (286 juhtumit), — Eesti (150 juhtumit), — Ukraina (26 juhtumit, 22 taudipuhangut seakasvatuses), — Tšehhi (25 juhtumit), — Itaalia (24 juhtumit, 2 taudipuhangut), — Rumeenia (3 puhangut),

* andmed ajavahemiku 1.1–15.4.2018 kohta.

5.

on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 652/2014 (1) artikli 5 lõike 3 punktis a osutatud liidu rahaline toetus peaks olema Aafrika seakatku puhangute korral alati 100 %, sest viirus on oht, mis mõjutab oluliselt rahvatervist ja kahjustab majandust;

6.

Viitab eelkõige piiriülese koostöö vajalikkusele, kuna see peab olema sama intensiivne, nagu on loodusõnnetuste puhul ette nähtud; on teadlik sellest, et antud probleem puudutab ka alasid ELi välispiiri ääres, kuid on siiski arvamusel, et tugevam piiriülene koostöö on paratamatu ja vajalik. komitee märgib, et vaja on kaugemaleulatuvat ja pidevat ühist tegutsemist piiriüleselt, et stabiliseerida olukord ELi naaberriikides (Vene Föderatsioonis, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas);

7.

toob esile mitmed sotsiaal-majanduslikud ohud, mis võivad tekkida Aafrika seakatku puhangust põhjustatud kriisi tõttu. Lisaks murele rahvatervise pärast ja ELi sealihaturule avalduvale mõjule ning sellega seotud tõsistele struktuurimuutustele sealiha tootmises võib see negatiivselt mõjutada ka muid sektoreid, nagu turism, metsandus, liha töötlemine ja kaubandus. Lisaks mõjutab Aafrika seakatku puhang nii üksikute riikide kui ka ELi kui terviku mainet;

Kavandatud meetmed

8.

kiidab heaks meetmed, mida Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on võtnud praeguse finantsperspektiivi raames Aafrika seakatku vastu võitlemiseks, kuid on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks ette näha lisavahendid, sealhulgas märkimisväärne toetus teadusuuringutele, et töötada välja tõhus vaktsiin Aafrika seakatku vastu;

9.

nõuab sihtotstarbelise piiriülese toetuse eraldamist võitluseks Aafrika seakatku vastu projektide raames, mida rakendavad ühiselt vähemalt kaks riiki;

10.

on seisukohal, et ELi liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni tasandil tuleks alustada intensiivseid arutelusid Aafrika seakatku vastase ühise ja sidusa võitluse üle eelnimetatud kolmandate riikidega. Lisaks tuleks kaaluda võimalust edendada kõnealuseid meetmeid piiriüleste toiduohutuse valdkonna programmide kaudu. CORLEAPi komitee võiks olla sobiv foorum selliste piiriüleste meetmete arutamiseks;

11.

julgustab ja kutsub üles kõiki sidusrühmi – a) kohalikke ja piirkondlikke asutusi, b) jahimehi ja põllumajandustootjaid, c) veterinaarasutusi, d) eri liikmesriikide ametiasutusi ja e) ajakirjandust – osalema aktiivselt Aafrika seakatku vastases võitluses Euroopa Komisjoni ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) egiidi all;

12.

nõuab, et suurendataks sidusrühmade haridus- ja teabemeetmete rahastamist, et parandada ühiskonna teadlikkust Aafrika seakatkust ning selle ennetamist ja kontrolli, kuna see haigus kujutab endast suurt ohtu maapiirkondade arengule, kohalikule ja piirkondlikule majandusele, keskkonnale, loomakasvatusele ja seega ka eriti inimestele ja rahvatervisele;

13.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles andma Aafrika seakatku leviku tõkestamiseks rohkem teavet hoolsuskohustuse täitmise kohta, tegema pidevalt koostööd, et tagada bioohutusmeetmete jätkuv kohaldamine, eelkõige väikestes põllumajandusettevõtetes, ning teha veelgi tihedamat koostööd haiguste puhangute korral piirialadel; See teave tuleks saata kõikidele seakasvatajatele ja kõikidele muudele isikutele, kes puutuvad kokku metssigadega;

14.

kutsub jahimehi üles tugevdama ulukipopulatsioonide epidemioloogilist seiret saastunud aladel, samuti pidama rohkem jahti seal, kus metssigu on liiga palju; viitab sellele, et inimesed ja konkreetsemalt jahimehed ei nakatu küll sellesse haigusesse, kuid võivad selle levikule kaasa aidata — kokkupuutel elusate või surnud loomadega (korjustega), — kokkupuutel Aafrika seakatkuga (nt riided, sõidukid, muu varustus), — loomadele nakatunud loomadelt pärit liha või lihatoodete (nt vorsti või toore liha) söötmisel või neile saastunud liha sisaldavate jäätmete (nt köögijäätmed, vedelad toidujäätmed ja rups) söötmisel;

15.

on seisukohal, et metssigade populatsiooni suurus on tõhusa võitluse juures Aafrika seakatku vastu kõige olulisem tegur. Seetõttu tuleks kohaldada meetmeid metssigade populatsiooni leviku piiramiseks konkreetsetes piirkondades sealsete oludega kooskõlas oleva arvuni. Lisaks tuleks edendada põllumajanduse ja keskkonna valdkondade vahelist koostööd (jahipidamine, lisasöötmise keeld, kui see pole vajalik jahipidamiseks (peibutussööt), põllumajanduslikud tavad), mis on kohandatud iga liikmesriigi konkreetsele olukorrale;

16.

tunnustab jõupingutusi, mida Euroopa Komisjon on seni teinud Aafrika seakatku vastu võitlemiseks, kuid teeb samas ettepaneku, et komisjon näeks uues programmis „Euroopa horisont“ selles valdkonnas ette täiendavaid rahalisi vahendeid, kuna kõik programmi „Horisont 2020“ raames korraldatud Aafrika katkuga seotud pakkumismenetlused on juba suletud;

17.

on veendunud, et Aafrika seakatku poolt kahjustatud põllumajandusettevõtetele tuleks anda ELi eritoetust järgmisel viisil: a) hädatapmisele läinud loomade eest hüvituse maksmine nende väärtuse ulatuses ilma lisatingimusteta; b) ajaloolise abimehhanismi kohaldamine viie aasta jooksul alates tootmise lõpetamisest loomade hädatapmise tagajärjel; c) rahaline toetus põllumajandusettevõtte muule tootmisele ümberkohandamiseks; d) toetus kõigi bioohutusmeetmete rakendamisel nende põllumajandusettevõtete puhul, kes jätkavad seakasvatuse ja nuumamisega ning samuti seoses finantsprobleemidega kriisiolukordades, mis on tingitud nõutud meetmete rakendamisest (uuringud, transpordinõuded jne); e) toetus saamata jäänud tulu eest, mis tekib seakasvatajatele ja sealihatootjatele sealihaturu destabiliseerimise tõttu; f) toetus põllumajandusettevõtetele, kes soovivad arendada seakasvatust bioohutusmeetmeid rakendades; g) toetus põllumajandusettevõtetele, kellele avaldavad mõju taimekasvatusalased piirangud, mis on tingitud Aafrika seakatkust; h) abi põllumajandusettevõtetele, mis on läbi viinud kohapealseid tapmisi ja toodavad väikeses ulatuses, i) kõikide surnud metssigade hävitamine riigi kulul;

18.

on mures Aafrika seakatku edasise leviku pärast ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema jätkuvalt jõupingutusi, et jälgida ja hinnata Aafrika seakatku vastaseid meetmeid ELis, kaasates piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused.

---

(1)  ELT L 189, 27.6.2014, lk 1.