1.

Kas 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999/EÜ (1) artiklit 16, mis on ratione temporis kohaldatav ja milles on sätestatud, et „[i]lma et see piiraks artikli 23 kohaldamist, võib komisjon abi kuritarvitamise korral algatada ametliku uurimismenetluse vastavalt artikli 4 lõikele 4. Artikleid 6, 7, 9 ja 10, artikli 11 lõiget 1, artikleid 12, 13, 14 ja 15 kohaldatakse mutatis mutandis“, tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Komisjon peab olema teinud eelneva tagasinõudmisotsuse ka abi kuritarvitamise juhtudel (ilma et see piiraks komisjoni võimalust pöörduda määruse nr 659/1999/EÜ artikli 23 alusel otse Euroopa Liidu Kohtu poole)?

2.

Kas juhul, kui vastus eelnevale küsimusele on eitav, tuleb 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999/EÜ artikkel 16 tunnistada kehtetuks, sest sellega on rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõiget 2 (varem EÜ asutamislepingu artikli 88 lõige 2)?

3.

Kas komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrust (EÜ) nr 659/1999 (2) (muudetud komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 271/2008 (3)), artikli 9 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et selles siseturuga kokkusobimatu ja ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmisel ette nähtud intressimäära kasutatakse ka tingimusliku otsusega heaks kiidetud ja asjaomase tingimuse täitumise tõttu kuritarvitava abi tagasinõudmisel?

1.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis jätavad direktiivi 2002/20/EÜ (1) kohaselt loa saanud isikute katta riigi reguleeriva asutuse kogukulud, mis tulenevad kõigi tema ülesannete korraldusest ja täitmisest, sealhulgas reguleerimise, järelevalve, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise ülesannetest, mis on riigi reguleerivale asutusele usaldatud elektroonilist sidet puudutava Euroopa raamistikuga (mis on sätestatud direktiivides 2002/19/EÜ (2), 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ (3) ja 2002/22/EÜ (4)), on direktiivi 2002/20/EÜ artikliga 12 vastuolus; või kas selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis a nimetatud tegevused piirduvad riigi reguleeriva asutuse eelreguleerimistegevusega?

2.

Kas direktiivi 2002/20/EÜ artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et riigi reguleeriva asutuse halduskulude ja laekunud tasude a) iga-aastase ülevaate võib avaldada liikmesriigis kehtivate avaliku sektori raamatupidamisarvestuse õigusnormide kohaselt pärast selle eelarveaasta lõppu, mil need haldustasud on laekunud; b) iga-aastane ülevaade võimaldab riigi reguleerival asutusel teha „vajalikku korrigeerimist“ ka seoses varasemate eelarveaastatega?

—

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

—

rahuldada sellest tulenevalt apellantide nõuded esimeses kohtuastmes ja tühistada parlamendi 19. märtsi 2015. aasta otsus kuulutada „Luxembourgis asuva Konard Adenaueri hoone laiendamise ja moderniseerimise projekti“ 73. osa (elektrijaam) (INLO-D-UPIL-T-14-A04) puudutavas ehitustööde hankemenetluses edukaks Association Momentanée ENERGIE-KAD (ajutine ühendus, mille moodustavad äriühingud MERSCH et SCHMITZ PRODUCTION SARL ja ENERGOLUX SA) esitatud pakkumus ning lükata järelikult tagasi apellantide esitatud pakkumus;

—

mõista kohtukulud välja parlamendilt.

—

tühistada Üldkohtu 4. aprilli 2019. aasta otsus kohtuasjas T-61/18 osas, milles sellega jäeti rahuldamata apellandi mittevaralise kahju hüvitamise nõue;

—

mõista komisjonilt välja hüvitis apellandile tekitatud mittevaralise kahju eest kindlasuuruses summas 100 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

2.

Kas Arrondissementsparket Amsterdami (Amsterdami ringkonnaprokuratuur) prokurör, kes tegutseb 29. aprilli 2004. aasta seaduse, millega võetakse üle Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (Wet van 29 april 2004 tot implementatie van het kaderbesluit van de Raad van de Europese Unie betreffende het Europees aanhoudingsbevel en de procedures van overlevering tussen de lidstaten van de Europese Unie), artikli 14 alusel, on vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses, kes on tagaotsitava üle andnud ja kes võib raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses anda oma nõusoleku?

—

tühistada Üldkohtu 23. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas T-222/17 osas, milles jäeti apellantidele vaidlustatud otsusega (1) määratud trahv jõusse ja mõisteti kohtukulud välja apellantidelt;

—

tühistada vaidlustatud otsus osas, milles määrati apellantidele 26 739 000 euro suurune trahv;

—

vähendada apellantidele määratud trahvi 5 877 732 euroni kõigi kolme esitatud väite alusel; või vähemalt 17 679 141 euroni ainult esimese väite alusel, 13 305 478 euroni ainult teise väite alusel, 19 099 565 euroni ainult kolmanda väite alusel, 8 228 824 euroni esimese ja teise väite alusel, 12 627 958 euroni esimese ja kolmanda väite alusel või 9 503 913 euroni teise ja kolmanda väite alusel; ning

—

mõista kõik nii käesoleva menetlusega kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna esiteks on selle põhjendused järjekindlusetud ja ebaselged seoses õigusliku kriteeriumiga, mis kehtib osalise kaitse suhtes trahvide eest, ja teiseks on vaidlustatud kohtuotsuses õigusliku kriteeriumi kohaldamisel ilmselgelt tõendeid moonutatud ja tõendamiskoormist reguleerivaid eeskirju eiratud.

2.

Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna selles on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud 2006. aasta koostööteatise punkti 26 kolmandas lõigus ette nähtud eeskirju, mis reguleerivad osalist kaitset trahvide eest.

3.

Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi 2006. aasta koostööteatise III jaotise kohaldamisel, kuna kohtuotsuses on leitud, et ettevõtja, kes esitab teisena olulise lisaväärtusega tõendeid, ei saa asuda ettevõtja asemele, kes esitas selliseid tõendeid küll esimesena, kuid kes ei vasta trahvi vähendamiseks vajalikele tingimustele.

—

tühistada Üldkohtu 22. mai 2019. aasta otsus kohtuasjas T-604/15;

—

tühistada vaidlustatud otsus (1) ja kinnitada hageja kui VKE staatust (mikro- ning väikese ja keskmise suurusega ettevõte); ning

—

mõista nii käesoleva menetlusega kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

1)

Vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuivõrd selles leitakse, et (i) komisjoni 18. detsembri 2012. aasta otsuse 2012/838/EU (2), millega võetakse vastu eeskirjad, millega tagatakse nende kaudsetes meetmetes osalejate olemasolu ja juriidilise staatuse ning nende tegutsemisvõime ja finantssuutlikkuse pidev kontrollimine, kes saavad toetust Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse seitsmenda raamprogrammi raames, lisa punktid 1.2.6 ja 1.2.7 ning (ii) nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 58/2003 (3), millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded, artikkel 22 on seotud kahe erineva õiguskaitsevahendiga.

2)

Vaidlustatud kohtuotsuses on kohaldatud valesti ja rikutud VKEde soovitust (4) ning rikutud õiguse üldpõhimõtteid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse kohta (ja seega rikutud õigusnormi), leides et VKEde soovituse eesmärgi ja mõtte alusel on õiguspäraselt lubatud keelduda apellandile VKE staatust andmast, vaatamata asjaolule, et apellant vastab formaalselt VKEde soovituse kriteeriumidele (mida vaidlustatud kohtuotsus ümber ei lükka).

3)

Vaidlustatud kohtuotsus sisaldab ilmset hindamisviga ja on sisuliselt tühine osas, milles leitakse, et apellanti „ei puudutanud VKEdele tüüpilised ebasoodsad tingimused“ (ja apellant ei ole seega VKEde soovituse „eesmärgi ja mõtte“ kohaselt VKE).

—

Tuvastada, et Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2015. aasta otsus, millega keelduti maksmast praktikandi puudega seotud lisahüvitist vastavalt Euroopa Parlamendi peasekretariaadi praktika ja õppekülastuste sise-eeskirja artikli 24 lõikele 9, on õigusvastane.

—

Sellest tulenevalt tunnustada hageja kui 70 %-lise puudega isiku õigust Euroopa Parlamendis toimuvat praktikat reguleeriva eeskirja artikli 29 lõikes 9 ette nähtud lisahüvitisele.

—

Mõista Euroopa Parlamendilt hagejale välja kohaldatavates normides ette nähtud lisahüvitis, millele lisandub intress ning mis on inflatsiooni arvestades ümber hinnatud maksetähtpäeva seisuga. Mõista hageja kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

1.

Euroopa Parlamendi peasekretariaadi praktika ja õppekülastuste sise-eeskirja artikli 24 lõikes 9 ette nähtud lisahüvitise maksmise küsimuses ei ole parlamendil kaalutlusõigust.

2.

Puude määra, mis põhineb liikmesriigi tõendil ja praktikandi raviarsti hinnangul, on kinnitanud ka Euroopa Parlamendi arstkonsultant, viidates „Euroopa tasandi skaalale füüsilise ja vaimsele puude hindamiseks“.

3.

Kui eeldada, et Euroopa Parlamendil on käesoleval juhul kaalutlusõigus, siis on ta selle piire ületanud. Tuleb täpsustada, et viidatud õigusnormides tehakse vahet juhtude vahel, milles puue põhineb liikmesriigi ametiasutuse tõendil, nagu käesoleval juhul, mille on kinnitanud Euroopa Parlamendi arst, ja juhtude vahel, milles puue põhineb praktikandi raviarsti aruandel. Vaid viimatinimetatud juhul määrab puudemäära Euroopa Parlamendi arst.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hageja) ning et hageja on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371IB ette nähtud „täielik“ maksuvabastus on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hageja) ning et hageja on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371IE ette nähtud „kattuva intressi“ erand on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

6.

Kuues väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

7.

Seitsmes väide et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

8.

Kaheksas väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hageja) ning et hageja on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et „täielik“ maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371IB alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

6.

Kuues väide, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371IE ette nähtud „kattuva intressi“ erand on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

7.

Seitsmes väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

8.

Kaheksas väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hageja) ning et hageja on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et „täielik“ maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371IB alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

6.

Kuues väide, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371IE ette nähtud „kattuva intressi“ erand on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

7.

Seitsmes väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hagejate asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

8.

Kaheksas väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

9.

Üheksas väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

11.

Üheteistkümnes väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvis 371IB ette nähtud „täielik“ maksuvabastus on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

6.

Kuues väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

7.

Seitsmes väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

8.

Kaheksas väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

9.

Üheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

10.

Kümnes väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel õigusnormi, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 176, et abisaajate kategooria on olemas (seal hulgas hagejad) ning et hagejad on saanud abi, mis tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 1 alusel tagastada.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on võrdlussüsteemi tuvastamisel rikutud õigusnormi, tehtud ilmseid hindamisvigu ning esitatud ei ole piisavaid põhjendusi.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi, tehtud ilmseid hindamisvigu ja esitatud ei ole piisavaid põhjendusi, kuna kontserni rahastamise maksuvabastust (edaspidi „GFE“) on vääralt iseloomustatud kui erandit võrdlussüsteemi tavapärasest toimimisest.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi ja tehtud ilmseid hindamisvigu, kuna selles leiti, et GFE toob kaasa ettevõtjate vahelise diskrimineerimise.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi ja tehtud ilmseid hindamisvigu, kuna selles leiti, et GFE ei ole põhjendatud võrdlussüsteemi olemuse ega üleüldise ülesehitusega.

—

tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on vääralt kohaldanud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja/või on maksustamiskorra analüüsimiseks teinud võrdlussüsteemi valikus ilmse hindamisvea. Komisjon oleks pidanud võrdlussüsteemina käsitama Ühendkuningriigi äriühingute maksustamise korda, mitte pelgalt CFC-de korda ennast.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel ja/või on teinud ilmse hindamisvea, kuna asus CFC korra analüüsi suhtes väärale seisukohale. Komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 124–l26 Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki sätteid vääralt kui üht erandi vormi selle seaduse 5. peatükis ette nähtud üldisest maksustamiskorrast.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–151, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, mistõttu käsitleti faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid erinevalt.

4.

Neljas väide, et 75 % maksuvabastus Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 paragrahvi 371ID alusel on põhjendatud maksusüsteemi olemuse ja üldise ülesehitusega.

5.

Viies väide, et maksukoormuse kehtestamine nendele CFC-dele, mille kategooria vastab Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis sisalduvatele maksuvabastuste saamise tingimustele, rikub hageja asutamisvabadust ning on vastuolus ELTL artikliga 49.

6.

Kuues väide, et 75 % maksuvabastuse ja kindla suhtarvu küsimuse hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

7.

Seitsmes väide, et komisjoni otsus ei ole kooskõlas liidu üldpõhimõtetega nagu diskrimineerimise keelu või võrdsuse põhimõte.

8.

Kaheksas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui kohaldas analoogia alusel nõukogu direktiivi (EL) 2016/1164 (1), mis ei olnud kohaldatav ratione temporis, sätteid või tugines põhjendamatult neile sätetele.

—

otsustada, et tegemist ei olnud ebaseadusliku riigiabiga ja esiteks tühistada komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsuse C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega, artikkel 1 osas, milles komisjon leiab, tegemist oli ebaseadusliku riigiabiga, ning teiseks tühistada nõue, et Ühendkuningriigil tuleb hagejatelt tagasi nõuda selle raames saadud väidetavalt ebaseaduslik riigiabi (vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3);

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 3 osas, mille kohaselt tuleb Ühendkuningriigil hagejatelt tagasi nõuda väidetav riigiabi;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on asjakohaste faktide ja õigusnormide hindamisel tehtud ilmseid vigu.

2.

Teine väide, et komisjon leidis vääralt, et CFC eeskirjad kujutavad endast abimeedet ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning et need eeskirjad andsid sellistena teatavatele ettevõtjatele valikulise eelise.

3.

Kolmas väide, et isegi kui eeldada, et kõnealused CFC meetmed kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, on vaidlustatud otsuses vääralt järeldatud, et kõnealuste meetmete kokkusobivuse kaitseks EL riigiabi eeskirjadega puudub igasugune põhjendus. Lisaks on vaidlustatud otsus ebamõistlik ja vasturääkiv, kuna komisjon tunnistas õigesti, et Ühendkuningriigi Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatükk on põhjendatud juhtudel, mil ainus põhjus kohaldada CFC maksu on „Ühendkuningriigi ühendatud kapitali“ kriteerium, põhjusel, et seda kriteeriumi võib praktikas olla ülemäära keeruline rakendada, kuid samal ajal ja piisavat selgitust andmata väidab komisjon, et nimetatud 9. peatükk ei ole kunagi põhjendatud juhtudel, mil võtmetöötajate funktsioonide (edaspidi „SPF“) kriteerium annab alust kohaldada CFC maksu. Nimelt on SPF kriteeriumi praktikas ülemäära keeruline kohaldada, nii et komisjonil oleks tulnud pidada 9. peatükki põhjendatuks ka selle kriteeriumi raames ning sellest tulenevalt oleks ta pidanud järeldama, et tegu ei ole riigiabiga.

4.

Neljas väide, et kui vaidlustatud otsus jääb kehtima, siis selle jõustamine hagejatelt väidetava riigiabi tagasisaamise kaudu rikub EL õiguse aluspõhimõtteid, seal hulgas asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus, pidades silmas, et hagejate juhtumi puhul asuvad kõnealused CFC-d teistes liikmesriikides.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsusest tulenev tagasimakse korraldus on põhjendamata ja vastuolus EL õiguse aluspõhimõtetega.

6.

Kuues väide, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses esitanud piisavalt põhjendusi olulisemate aspektide kohta nagu järeldus, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükis ette nähtud CFC maksu saab kohaldada SPF kriteeriumi kasutades raskusteta või ebaproportsionaalse koormuseta.

7.

Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus rikub hea halduse põhimõtet, mis nõuab, et komisjon võimaldaks oma haldusmenetluses läbipaistvust ja prognoositavust ning teeks oma otsused mõistliku aja jooksul. Küll aga ei ole mõistlik see, kui komisjonil võtab rohkem kui neli aastat aega, et teha otsus, millega ta algatab menetluse käesolevas asjas ja teha otsus rohkem kui kuus aastat pärast seda, kui vaidlustatud meede jõustus.

—

tühistada hagejaid puudutavas osas komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

kui otsust ei tühistada täies ulatuses, siis anda korraldus, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel tuleks kahjumit, maksuvähendusi või -vabastusi, millele hagejatel oli õigus ajal, mil nad taotlesid kontserni rahastamise maksuvabastust (group financing exemption, edaspidi „GFE“), või millele hagejatel oleks olnud sel ajal õigus, kui nad ei oleks GFE-d taotlenud, kummalgi juhul arvesse võtta, isegi kui õigus kasutada seda kahjumit, maksuvähendusi või -vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostjad ei ole tõendanud, et GFE kujutab endast eelist. Hagejad leiavad, et kostja ei ole näidanud, et kõikidel juhtudel, mil GFE-d on taotletud, on tegemist eelisega. Lisas leiavad kõik hagejad, et nad otsustasid taotleda GFE-d arvestamata seda, kas nende tasumisele kuuluv osa oleks võinud olla väiksem, kui nad oleks analüüsi läbi viinud Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 5. peatüki paragrahvis 371EB ette nähtud võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi alusel.

2.

Teine väide, et puudus igasugune sekkumine riigi poolt või riigi ressursside kaudu. Hagejad väidavad, et kostja ei ole tõendanud, et GFE tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

3.

Kolmas väide, et GFE ei anna eelist teatavatele ettevõtjatele ega soodusta teatavate kaupade tootmist. Hagejad väidavad, et kostja on teinud vea, kuna esiteks määratles võrdlussüsteemi liiga kitsalt, piirdudes nimetatud osaga 9A, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt; teiseks ei mõistnud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükk ei ole erand selle osa 5. peatükist, ning kolmandaks ei nõustunud, et isegi kui 9. peatükk on erand 5. peatükist, siis on see põhjendatud nimetatud seaduse osa 9A olemuse või üldise ülesehitusega.

4.

Neljas väide, et GFE ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Hagejad leiavad, et kostja on vääralt järeldanud, et GFE võib mõjutada rahvusvaheliste kontsernide valikut oma kontserni rahastamisfunktsioonide ja peakorteri asukoha osas ELis.

5.

Viies väide, et GFE ei moonuta ega ähvarda moonutada konkurentsi. Hagejad leiavad, et kostja ei ole tõendanud, et GFE taotlemine tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

6.

Kuues väide, et väidetava abi tagastamine oleks vastuolus EL õiguse üldpõhimõtetega. Hagejad leiavad, et võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi puhul puudub õiguskindlus, et Ühendkuningriigil oli hindamisruum selle ebakindluse kõrvaldamiseks ning et kostja on rikkunud kohustust põhjalikult analüüsida kõiki asjakohaseid tegureid. Kostja on abi tagastamist nõudes tegutsenud vastuolus nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (1) artikli 16 lõikega 1, mis keelab abi tagastamise, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

7.

Seitsmes väide, et valikuline eelis on kõrvaldatud ning tagastamine ei ole nõutav, kui Ühendkuningriik peaks tagasiulatuvalt laiendama GFE-d eelnevatele laenutehingutele ja laenutehingutele kolmandate isikutega. Hagejad väidavad, et niisugune tegevus kõrvaldaks mis tahes valikulise eelise (eeldades hetkeks, et selline eelis eksisteerib) ja niisugusel juhul ei esineks ebaseaduslikku riigiabi, mis kuulub liidu õiguse alusel tagastamisele.

8.

Kaheksas väide, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel oleks tulnud kahjumit, maksuvähendusi või -vabastusi, millele hagejatel oli õigus ajal, mil nad GFE-d taotlesid, või millele neil oleks olnud sel ajal õigus, kui nad ei oleks GFE-d taotlenud, arvesse võtta, isegi kui õigus kasutada sellist kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud. Hagejad väidavad, et just selliselt on vaidlustatud otsuse põhjendust 203 õige tõlgendada, ent kuivõrd seda nii ei tehtud, on vaidlustatud otsus väär, kuna kahjumi, maksuvähenduste või -vabastuste arvesse võtmata jätmine toob kaasa abisumma ülehindamise, mis tekitab siseturul konkurentsimoonutuse.

—

tühistada osaliselt või täies ulatuses komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

mõista hagejate kohtukulud käesolevas asjas igal juhul välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon ei ole esitanud piisavaid põhjendusi ja on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et CFC-de eeskirjad on asjassepuutuv võrdlussüsteem.

2.

Teine väide, et komisjon on teinud faktivigu, rikkunud õigusnormi ega ole esitanud piisavaid põhjendusi, kui leidis, et kontserni rahastamise maksuvabastus (group financing exemption, edaspidi „GFE“) kujutab endast erandit.

3.

Kolmas väide, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ega ole esitanud piisavaid põhjendusi, kui leidis, et GFE, kuivõrd see on seotud Ühendkuningriigi võtmetöötajate funktsioonidega, ei ole põhjendatud ja on seetõttu valikuline.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, teinud faktivea ega ole esitanud piisavaid põhjendusi, kui leidis, et GFE kujutab endast eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

5.

Viies väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et mõned isikud, kellel oli GFE-le õigus, said eelist võrreldes olukorraga, kus GFE-d ei kohaldatud.

6.

Kuues väide, et komisjon ei ole esitanud piisavalt põhjendusi ning on teinud ilmse hindamisvea, kui järeldas, et „CFC maks“, mida võetakse tegelikult asutatud ELi äriühingutelt, on kooskõlas ELi asutamisvabaduse põhimõttega.

—

tühistada täies ulatuses komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus, milles see on seotud või võib olla seotud nende CFC-dega, mis on tegelikult asutatud ja millel on tegelikult teises liikmesriigis majandustegevus;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see ei anna abisaajale piisavalt teavet, et arvutada liigse raskuseta täpne tagastamisele kuuluv abisumma;

—

teise võimalusena näha ette niisugune osaline tühistamine, mida Üldkohus peab sobivaks; ja

—

igal juhul mõista hagejate kohtukulud käesolevas asjas välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja esitanud ebapiisavat teavet, kui leidis, et kontserni rahastamise maksuvabastus (group financing exemption, edaspidi „GFE“) kujutab endast eelist, kuna teises liikmesriigis tegelikult asutatud CFC-de jaoks on kohtuotsuse Cadbury Schweppes (1) tagajärg, et nende emaettevõtjatel ei oleks üldse tulnud tasuda CFC maksu (isegi mitte osalisest GFE-st tulenevat vähendatud maksu).

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, teinud ilmse hindamisvea ega ole esitanud piisavalt põhjendusi, kui leidis, et GFE ei olnud põhjendatud asutamisvabadusega kooskõla tagamise põhjustel.

3.

Kolmas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi ja teinud ilmse hindamisvea, kui leidis, et GFE ei olnud põhjendatud erand, mis lähtub vajadusest hoida ära keerulist ja ebaproportsionaalselt koormavat kasumipaigutust võtmetöötajate funktsioonidele, mis põhineb OECD seisukohal kasumipaigutuse kohta püsivatele tegevuskohtadele.

4.

Neljas väide, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kuna ei ole esitanud piisavalt teavet tagastamise parameetrite kohta.

—

tühistada hagejat puudutavas osas täies ulatuses komisjoni 2. aprilli 2019. aasta otsus C(2019) 2526 (final) riigiabi SA.44896 kohta, mida Ühendkuningriik rakendas seoses välismaiste kontrollitavate äriühingute (edaspidi „CFC“) kontserni rahastamise maksuvabastusega;

—

kui vaidlustatud otsust ei tühistata täies ulatuses, siis a) tühistada see osas, milles otsust kohaldatakse Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 (2010. aasta maksuseadus (rahvusvahelised ja muud sätted)) osa 9A 9. peatüki raames kattuvate intresside maksuvabastuse (matched interest exemption, edaspidi „MIE“) suhtes ja b) anda korraldus, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel tuleks kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi, millele hagejal oli õigus ajal, mil ta taotles kontserni rahastamise maksuvabastust (group financing exemption, edaspidi „GFE“), või millele hagejal oleks olnud sel ajal õigus, kui ta ei oleks GFE-d taotlenud, kummalgi juhul arvesse võtta, isegi kui õigus kasutada seda kahjumit, maksuvähendusi või -vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud;

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei ole tõendanud, et GFE kujutab endast eelist iga kord, mil GFE-d taotletakse. Lisaks, hageja leiab, et ta otsustas taotleda GFE-d, pidades esialgu silmas 75 % maksuvabastust, arvestamata seda, kas tema tasumisele kuuluv osa oleks võinud olla väiksem, kui ta oleks analüüsi läbi viinud Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 5. peatüki paragrahvis 371EB ette nähtud võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi alusel.

2.

Teine väide, et puudus igasugune sekkumine riigi poolt või riigi ressursside kaudu. Hageja väidab, et kostja ei ole tõendanud, et GFE tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise.

3.

Kolmas väide, et GFE ei anna eelist teatavatele ettevõtjatele ega soodusta teatavate kaupade tootmist. Hageja väidab, et kostja on teinud vea, kuna esiteks määratles võrdlussüsteemi liiga kitsalt, piirdudes nimetatud osaga 9A, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt; teiseks ei mõistnud, et Taxation (International and Other Provisions) Act 2010 osa 9A 9. peatükk ei ole erand selle osa 5. peatükist, ning kolmandaks ei nõustunud, et isegi kui 9. peatükk on erand 5. peatükist, siis on see põhjendatud nimetatud seaduse osa 9A olemuse või üldise ülesehitusega.

4.

Neljas väide, et GFE ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust. Hageja leiab, et kostja on vääralt järeldanud, et GFE võib mõjutada rahvusvaheliste kontsernide valikut oma kontserni rahastamisfunktsioonide ja peakorteri asukoha osas ELis, eriti arvestades õiglaste tingimuste ja CFC puudumist 15 muus liikmesriigis enne 2016. aastat.

5.

Viies väide, et GFE ei moonuta ega ähvarda moonutada konkurentsi. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et GFE taotlemine tõi kindlasti kaasa Ühendkuningriigi äriühingu tulumaksukohustuse vähendamise ning et GFE ei moonuta konkurentsi, arvestades eespool neljandas väites esitatud argumente.

6.

Kuues väide, et väidetava abi tagastamine oleks vastuolus EL õiguse üldpõhimõtetega. Hageja leiab, et võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi puhul puudub õiguskindlus, et Ühendkuningriigil oli hindamisruum selle ebakindluse kõrvaldamiseks ning et kostja on rikkunud kohustust põhjalikult analüüsida kõiki asjakohaseid tegureid. Kostja on abi tagastamist nõudes tegutsenud vastuolus nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (1) artikli 16 lõikega 1, mis keelab abi tagastamise, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega.

7.

Seitsmes väide, et valikuline eelis on kõrvaldatud ning tagastamine ei ole nõutav, kui Ühendkuningriik peaks tagasiulatuvalt laiendama GFE-d eelnevatele laenutehingutele ja laenutehingutele kolmandate isikutega. Hageja väidab, et niisugune tegevus kõrvaldaks mis tahes valikulise eelise (eeldades hetkeks, et selline eelis eksisteerib) ja niisugusel juhul ei esineks ebaseaduslikku riigiabi, mis kuulub liidu õiguse alusel tagastamisele.

8.

Kaheksas väide, et tagastamisele kuuluva abisumma kindlaksmääramisel oleks tulnud kahjumit, maksuvähendusi- või vabastusi, millele hagejal oli õigus ajal, mil ta GFE-d taotles, või millele tal oleks olnud sel ajal õigus, kui ta ei oleks GFE-d taotlenud, arvesse võtta, isegi kui õigus kasutada sellist kahjumit, maksuvähendusi või –vabastusi on käesolevaks hetkeks Ühendkuningriigi õiguse alusel aegunud. Hageja väidab, et just selliselt on vaidlustatud otsuse põhjendust 203 õige tõlgendada, ent kuivõrd seda nii ei tehtud, on vaidlustatud otsus väär, kuna kahjumi, maksuvähenduste või -vabastuste arvesse võtmata jätmine toob kaasa abisumma ülehindamise, mis tekitab siseturul konkurentsimoonutuse.

9.

Üheksas väide, et kostja ei ole oma seisukohti MIE-ga seoses põhjendanud ega viinud läbi kõikide asjakohaste tegurite põhjalikku analüüsi. Hageja leiab, et kostja ei ole teinud vahet 9. peatükis ette nähtud kolmel erineval maksuvabastusel, mis toimivad sõltumatult, ega mõistnud, et MIE ei ole võtmetöötajate funktsioonide kriteeriumi vahendaja ning et 9. peatükis MIE esinemine (mis on lahutamatult seotud intressikulude mahaarvatavust piiravate eeskirjadega) näitab, et kostja on vääralt määratlenud võrdlussüsteemi kitsalt, piirdudes nimetatud 9A osa eeskirjadega, selle asemel, et kasutada Ühendkuningriigi äriühingu maksu süsteemi laiemalt.

—

esimese võimalusena tunnistada vaidlustatud otsus kehtetuks;

—

teise võimalusena,

—

igal juhul mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

1.

Esimene väide, et rikutud on komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/63 (1) artikli 12 lõiget 2.

2.

Teise võimalusena esitatud teine väide, mille aluseks on õigusvastasuse vastuväide vastavalt ELTL artiklile 277 ja milles palutakse Üldkohtul tunnistada delegeeritud määruse artiklid 12 ja 14 kohaldamatuks, kuna rikutud on direktiivi 2014/59/EL (2) artikli 103 lõikeid 2 ja 7.

—

tühistada EKP juhatuse 29. mai 2019. aasta otsus L/LDG/19/182, millega keelduti võimaldamast tutvuda EKP otsusega kohaldada erihaldust Banca Carige S.p.A. suhtes (asukoht Genova, Itaalia) ja vastava toimikuga, ning kohustada kostjat esitama ja jätma kohtu käsutusse eespool nimetatud otsuse ja kõik sellele eelnevad, seda ettevalmistavad, sellega seotud ja sellest tulenevad aktid;

—

mõista kohtukulud välja EKP-lt.

1.

Esimene väide, et on rikutud EKP otsuse 2004/3 artiklit 4 ja kohaldatud vääralt erandit, mis kaitseb liidu õiguse alusel kaitstavat konfidentsiaalset teavet.

2.

Teine väide, et põhistus, miks taotletav dokument on konfidentsiaalne, on jäetud esitamata.

3.

Kolmas väide, et on rikutud EKP otsuse 2004/3 artikli 7 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 1 ning et põhjendused on puudulikud.

4.

Neljas väide, et on rikutud põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47) ning EKP otsuse 2004/3 artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 2.

—

tuvastada, et vaidlustatud otsus on tühine, kuna see on õigusvastane;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt; ja

—

nõuda menetlust korraldavate meetmete raames, et kohtule esitataks vastavalt vaidlustatud akti ja hilisema pikendamisotsuse tervikversioonid.

1.

Esimene väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, direktiivi 2014/59/EL (2) artikleid 28 ja 29 ning TUB artiklit 69octiesdecies ja sellele järgnevaid artikleid.

2.

Teine väide, et puuduvad põhjendused, mis käsitleksid proportsionaalsuse ja järk-järgulisuse nõudeid, mida varajase sekkumise meetmete süsteem tervikuna eeldab.

3.

Kolmas väide, et on rikutud direktiivi 2014/59/EL artikli 29 viimast lauset ja avaliku sektori hea halduse põhimõtet.

4.

Neljas väide, et on rikutud TUB artiklit 70, võimu on kuritarvitatud ja põhjendused on jäetud esitamata.

5.

Viies väide, et on rikutud aktsionäri õigusi käsitlevaid õigusnorme, mis sisalduvad direktiivis (EL) 1132/2017 (3) ja Itaalia tsiviilkoodeksis (codice civile) ning puudutavad ühtlasi Euroopa Liidu põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Itaalia põhiseadusega tagatud aluspõhimõtete rakendamist omandi, hoiuste ja ettevõtlusega tegelemise kaitse valdkonnas ning kodaniku enesemääramist isiklikes valikutes.

—

tühistada ELTL artiklite 256 ja 263 alusel EKP 3. mai 2019. aasta otsus ECB-SSM-2019-FRCAG-39 osas, milles keeldutakse hagejale andmast luba finantsvõimendusmäära arvutamisel 34 % tema CDC vastu olevate nõuete arvesse võtmata jätmiseks;

—

mõista kõik kohtukulud välja EKP-lt.

1.

Esimene väide, et rikutud on ELTL artiklit 266 ja Üldkohtu otsuse seadusjõudu. Hageja leiab, et Euroopa Keskpank rikkus ELTL artiklit 266 ja kohtuotsuse seadusjõudu, kuna ta tugines oma otsuses põhjendustele, mida Üldkohus on oma 13. juuli 2018. aasta otsuses Crédit agricole vs. EKP (T-758/16, EU:T:2018:472) juba analüüsinud ja mille ta on tagasi lükanud, ning tuues jätkuvalt esile teoreetilise ohu, et Prantsuse riik jätab oma kohustused täitmata, ning varade erakorralise müügi vajaduse ohu, ilma et ta oleks nende kinnituste tõenäosust tõendanud.

2.

Teine väide, et esiteks on EKP rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1) artikli 429 lõiget 14 ja artikli 400 lõike 1 punkti a ning teiseks võimu kuritarvitanud. Hageja on seisukohal, et tuginedes oma otsuses Caisse des dépôts et consignations’i (edaspidi „CDC“) riskide kontsentreerumisele, et keelduda andmast luba jätta finantsvõimenduse määrast täielikult välja Crédit Lyonnais’ (edaspidi „LCL“) CDC-s olevad riskipositsioonid, kehtestab EKP LCL-ile usaldatavusnõude seoses riiginõuete kontsentreerumisega, mida määruse (EL) nr 575/2013 artikli 400 lõike 1 punkt a ei luba tal kehtestada, ning kasutab pädevust, mille määruse artikli 429 lõige 14 talle annab, muudel kui selles artiklis ette nähtud eesmärkidel.

3.

Kolmas väide, et EKP tegi ilmse hindamisvea, kui ta jättis jätkuvalt arvesse võtmata reguleeritud hoiuste eriomadusi, rikkudes seega oma kohustust hinnata hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki olulisi asjaolusid ning teha nende põhjal asjakohased järeldused. Hageja leiab, et selliselt toimides teeb EKP ilmse vea ka reguleeritud hoiustega seotud usaldatavusriskide hindamisel.

—

tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO.4) 21. septembri 2018. aasta otsus, millega hageja lepingu üleviimist Euroopa Toiduohutusametist (EFSA) Euroopa Liidu Lennundusohutusametisse (EASA) käsitati uue töölepingu sõlmimisena, ja nõue mitte kohaldada tema suhtes personalieeskirjade XIII lisa artiklites 21 ja 22 kehtestatud üleminekumeetmeid;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikuti Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade XIII lisa artikleid 21 ja 22, sest komisjon tõlgendas vääralt mõistet „teenistusse asumine“.

2.

Teine väide, et rikuti üldiste rakenduseeskirjade artikleid 10 ja 12, kuivõrd need sätted on vastu võetud selleks, et soodustada ametite vahelist mobiilsust, edendades Euroopa karjäärivõimalusi ametites.

3.

Kolmas väide, et rikuti õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet. Hageja väidab selle kohta, et tema otsus jääda 2017. aastal teenistusse EASAs rajanes EASA personaliosakonna 2017. aasta kinnitusel, et selline teenistussuhte jätkumine tagab hagejale ka EFSAs omandatud pensioniõigusi puudutavate tingimuste jätkuva kohaldamise.

4.

Neljas väide, et rikuti ajutiste teenistujate teenistuskäigu ja tööhõive jätkuvuse põhimõtet. Hageja väidab, et komisjon ei saa jätta kohaldamata üldiste rakenduseeskirjade artikleid 10 ja 12, kuivõrd ta ise kehtestas ametite ajutiste teenistujate tööhõive ühise ja jätkuva käsitlemise põhimõtte.

5.

Viies väide, et rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja väidab selle kohta, et ükski kaalutlus ei võimalda õigustada ametniku ja ajutise teenistuja erinevat kohtlemist pensioniõiguste valdkonnas.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõiget 2;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 58 lõike 1punkti a koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 40 lõikega 5 koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 2 lõigetega 3 ja 4.

—

tühistada tervikuna vaidlustatud otsus;

—

kohustada kostjat hüvitama talle käesoleva hagiga seonduvad ja sellest tulenevad kulud ning samuti need kulud, mis tal tekkisid apellatsioonikojas, või — kui teine pool apellatsioonikoja menetluses astub menetlusse — kohustada kostjat ja seda teist poolt hüvitama talle solidaarselt käesoleva hagiga seonduvad ja sellest tulenevad kulud ning samuti need kulud, mis tal tekkisid apellatsioonikojas.

—

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/692, millega muudetakse direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju, osas, milles selle direktiivi artikli 1 punktiga 9 lisati direktiivi 2009/73 artikli 49a lõike 3 esimene lause, mis ütleb, et „[l]õigete 1 ja 2 kohased otsused tuleb võtta vastu hiljemalt 24. maiks 2020“;

—

mõista hageja kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja/või Euroopa Liidu Nõukogult.

1.

Esimene väide, et tähtaeg võimalike erandiotsuste tegemiseks direktiivi 2009/73 värskelt lisatud artikli 49a alusel on liiga lühike ja rikub seega proportsionaalsuse üldpõhimõtet, mis on sätestatud ELL artikli 5 lõikes 4.

2.

Teine väide, et muutmisdirektiiv tuleb osaliselt tühistada ELTL artikli 296 rikkumise tõttu, kuna selles ei ole põhjendatud, miks lisati vaidlustatud sättesse liiga lühike tähtaeg.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud säte rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna see piirab põhjendamatult võimalust saada erandeid direktiivi 2009/73 värskelt lisatud artikli 49a alusel. Niisuguste erandite saamise võimalus on õiguslikult nõutav, et kaitsta selliseid kolmandate riikide avamere torujuhtmeid käitavate ettevõtjate õiguspäraseid ootusi, mis olid muutmisdirektiivi jõustumisel valmis ja töös.

—

tühistada vaidlustatud otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata järgmiste kaupade ja teenuste osas:

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

ulatuslik kasutamine Euroopa Liidus.

—

rahuldada käesolev hagi täies ulatuses;

—

tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

—

muuta vaidlustatud otsust käesolevas hagis esitatud põhjenduste kohaselt ja nõustuda ELi kaubamärgi sflooring nr 11 943 588 registreerimisega;

—

mõista hageja kohtukulud ja käesoleva asjaga seoses EUIPO menetluses kantud kulud välja EUIPO-lt;

—

mõista hageja poolt EUIPO menetluses kantud kulud välja teiselt menetluspoolelt.

—

Puuduvad piisavad tõendid varasema kaubamärgi T-FLOORING tegeliku kasutamise kohta;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista hageja kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Rikutud on olulisi menetlusnorme, kuna tühistamisosakonnale esitatud kehtetuks tunnistamise taotluses esinesid puudused.

—

Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti c koostoimes sama määruse artikli 8 lõikega 4.