1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus OZ vs. EIP (T-607/16, ei avaldata, EU:T:2017:495) osas, milles sellega jäeti esiteks rahuldamata OZ-i hagis esitatud hüvitisenõuded, mis põhinevad Euroopa Investeerimispanga (EIP) vastutusel uurimismenetluses väidetavalt toime pandud rikkumiste eest, sealhulgas apellandi õiguse olla õiglaselt ära kuulatud järgimata jätmise eest, ja teiseks tema hagis esitatud tühistamisnõuded.

2.

Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3.

Tühistada Euroopa Investeerimispanga presidendi 16. oktoobri 2015. aasta otsus jätta OZ-i väidetava seksuaalse ahistamise tõttu esitatud kaebus rahuldamata.

4.

Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

5.

Jätta Euroopa Investeerimispanga kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja OZ-i kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses.

—

ei või üldjuhul kaebuses, mille ta on määruse artikli 27 lõike 1 alusel esitanud tema kohta tehtud üleandmisotsuse vaidlustamiseks teises liikmesriigis, tugineda määruse artiklis 9 sätestatud vastutuskriteeriumile;

—

võib niisuguses kaebuses sellele vastutuskriteeriumile erandlikult tugineda määruse artikli 20 lõikes 5 osutatud olukorras, kui see kolmanda riigi kodanik on edastanud palve esitajaks oleva liikmesriigi pädevale asutusele teavet, millest ilmselgelt nähtub, et seda liikmesriiki tuleb pidada vastutuskriteeriumide kohaselt taotluse läbivaatamise eest vastutavaks.

1.

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 1 punkte a ja b ning nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et need ei võimalda kvaliteedimärgises seisneva üksikkaubamärgi omanikul keelata kolmandal isikul tähistamast selle kaubamärgiga identse või sarnase tähisega oma kaupa, mis ei ole identne ega sarnane kaupade või teenustega, mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud.

2.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 1 punkti c ja direktiivi 2008/95 artikli 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad kontrollimärgises seisneva maineka üksikkaubamärgi omanikul keelata kolmandal isikul tähistamast selle kaubamärgiga identse või sarnase tähisega oma kaupa, mis ei ole identne ega sarnane kaupade või teenustega, mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud, tingimusel et on tõendatud, et nii toimides kasutab kolmas isik ära või kahjustab selle sama kaubamärgi eristusvõimet või mainet ning kõnealune kolmas isik ei ole sellisel juhul tõendanud, et tal on nende sätete tähenduses selleks „mõjuv põhjus“.

—

enne mahaarvamisõiguse andmisest keeldumist kontrolliks, kas kõnealuse eksliku arve väljastanud isik saab arvesaajale tagastada alusetult tasutud käibemaksu summa ja seda arvet tagantjärgi ise korrigeerimise menetluse raames parandada, nagu on ette nähtud kohaldatavates riigisisestes õigusnormides, et saada tagasi maks, mille ta alusetult riigikassasse kandis, või

—

otsustaks ise selle sama arve saajale tagastada maksu, mille ta arve väljastanud isikule alusetult tasus ja mille viimati nimetatu seejärel alusetult riigikassasse kandis.

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus CJ vs. ECDC (T-602/16, ei avaldata, EU:T:2017:893).

2.

Tühistada Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 21. septembri 2015. aasta otsus, millega kinnitati lõplikult CJi 2011. aasta hindamisaruanne.

3.

Jätta Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses tema enda kanda ja mõista temalt välja CJi kohtukulud.

1.

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi reguleerimisalast ei ole välja jäetud selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on üldiselt viidatud kohaldatavale riigisisesele õigusele selles osas, mis puudutab kohtualluvuse kindlaksmääramist lepingupoolte vaheliste vaidluste lahendamiseks.

2.

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised menetlusnormid, millele lepingutingimus viitab ja millega lubatakse tarbija poolt lepingu väidetava täitmatajätmise korral müüja või teenuse osutaja poolt esitatud hagi puhul valida kostja alalise elukoha kohtu ja lepingu täitmise koha kohtu kohtualluvuse vahel, kui lepingu täitmise koha kohtu valiku tagajärjeks ei ole tarbija jaoks sellised menetluslikud tingimused, mis piiravad ülemäära tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on talle antud Euroopa Liidu õigusega, ning seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Jätta The Green Effort Limitedi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ja Fédération internationale de l’automobile’i (FIA) kohtukulud.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et makse saaja algatatud otsearvelduse täitmine maksekontolt, mille omanik see saaja ei ole ja milleks sellisel viisil debiteeritud konto omanik ei ole nõusolekut andnud, kuulub mõiste „makseteenused“ alla selle sätte tähenduses.

2.

Direktiivi 2007/64 artiklit 58 tuleb tõlgendada nii, et maksekonto omanik, kelle kontolt tehakse otsearveldusi ilma tema nõusolekuta, kuulub mõiste „makseteenuste kasutaja“ alla selle sätte tähenduses.

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 7 punkti 5 tuleb tõlgendada nii, et kohtuvaidlus, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 7 alusel esitatud hüvitise nõudega ja mis on esitatud teise liikmesriigi territooriumil asuva lennuettevõtja vastu, ei allu liikmesriigi kohtule põhjusel, et lennuettevõtjal on filiaal selle kohtu tööpiirkonnas, kellele esitati hagi, kui see filiaal ei ole lennuettevõtja ja asjaomase reisija vahelises õigussuhtes osalenud.

2.

Määruse nr 1215/2012 artikli 26 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see säte ei kuulu kohaldamisele niisuguses olukorras — nagu on kõne all põhikohtuasjas —, kus kostja ei ole esitanud arvamust ega ole ilmunud kohtusse.

1.

Esimene küsimus

2.

Teine küsimus

1.

Esimene küsimus

2.

Teine küsimus

1.

Kas olukord, kus lennule registreerimiseks lennujaama ilmunud reisija, kellel on kinnitatud broneering teatavale lennule, broneeritakse vastu tema tahtmist ümber hilisemale lennule, kujutab endast lennureisist mahajätmist määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 4 lõike 3 tähenduses, kui lend, millele on reisijal kinnitatud broneering, endiselt toimub?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, on määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punkti c alapunkt iii analoogia alusel kohaldatav lennureisist mahajätmise juhtudele määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 4 lõike 3 tähenduses?

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, (1) artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et kohustuslik teave „ajavahemiku“ või „muude taganemisõiguse kasutamise tingimuste“ kohta hõlmab ka taganemistähtaja kulgema hakkamiseks vajalikke tingimusi?

2.

Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p on vastuolus selline tõlgendus, mille kohaselt on taganemisõigust käsitlev teave „selge“ ja „kokkuvõtlik“, kui see ei sisalda kogu teavet, mis on vajalik taganemistähtaja kulgema hakkamiseks, vaid viitab riigisisesele õigusnormile, käesolevas asjas Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) 12. juunini 2014 kehtinud redaktsiooni § 492 lõikele 2, mis omakorda viitab järgmisele riigisisesele õigusnormile, käesolevas asjas Saksa tsiviilseadustiku rakendusseaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche, EGBGB) 12. juunini 2014 kehtinud redaktsiooni artikli 247 §-dele 3–13, millest tulenevalt peab tarbija läbi lugema hulga eri õigusaktides sisalduvaid õigusnorme, et saada selgust selles, milline kohustuslik teave peab olema antud, et tema laenulepingust taganemise tähtaeg hakkaks kulgema?

3.

Juhul kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt (ja viitamine riigisisestele õigusnormidele on põhimõtteliselt lubatav):

Kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga p on vastuolus selline tõlgendus, mille kohaselt on taganemisõigust käsitlev teave „selge“ ja „kokkuvõtlik“, kui viitamine riigisisesele õigusnormile (käesolevas asjas BGB 30. juulist 2010 kuni 12. juunini 2014 kehtinud redaktsiooni § 492 lõikele 2 ja sellest tulenev viide EGBGB 4. augustist 2011 kuni 12. juunini 2014 kehtinud redaktsiooni artikli 247 §-dele 3–13) toob paratamatult kaasa olukorra, et tarbija peab lisaks õigusnormide lugemisele võtma ette õigusliku kvalifitseerimise (näiteks küsimuses, kas laen anti talle tingimustel, mis on tavapärased kinnispandiga tagatud lepingute ja nende vaherahastamise puhul, või kas on tegemist majanduslikult seotud tarbijakrediidilepingutega), et saada selgust selles, milline kohustuslik teave peab olema antud, et tema laenulepingust taganemise tähtaeg hakkaks kulgema?

1.

Kas toetuskõlblik hektar on selle omaniku kasutuses määruse (EL) nr 1307/2013 (1) artikli 24 lõike 2 esimese lause tähenduses, kui kolmandal isikul ei ole selle kasutamise õigust, eriti omanikult saadud kasutusõigust, või on maa kolmanda isiku kasutuses või ei ole kellegi kasutuses, kui kolmas isik kasutab seda ilma kasutusõiguseta tegelikult põllumajanduslikul eesmärgil?

2.

Kas määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 punktis b sätestatud määratlust „maa, mis andis õiguse saada toetust 2008. aastal vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 (2) III ja IVA jaotises sätestatud ühtse otsemakse kava või ühtse pindalatoetuse kava kohaselt“ tuleb tõlgendada nii, et see maa pidi 2008. aastal vastama määruse (EÜ) nr 1782/2003 III ja IV(A) jaotises ette nähtud tingimustele selleks, et olla toetuskõlblik ühtse otsemakse kava või ühtse pindalatoetuse kava alusel?

3.

Kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis kas määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 punktis b sätestatud määratlust „maa, mis andis õiguse saada toetust 2008. aastal vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 III ja IVA jaotises sätestatud ühtse otsemakse kava või ühtse pindalatoetuse kava kohaselt“ tuleb tõlgendada nii, et määruse (EÜ) nr 1257/1999 (3) artikli 31 kohaselt metsastatud ala liigitamiseks toetuskõlblikuks hektariks määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 punkti b alapunkti ii tähenduses on nõutav, et selle ala suhtes on kasutatud maa tootmisest kõrvale jätmise õigust või muud toetusõigust määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 44 lõike 1 või artikli 54 lõike 1 tähenduses?

4.

Kui kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis kas määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 punktis b sätestatud määratlust „maa, mis andis õiguse saada toetust 2008. aastal vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 III ja IVA jaotises sätestatud ühtse otsemakse kava või ühtse pindalatoetuse kava kohaselt“ tuleb tõlgendada nii, et määruse (EÜ) nr 1257/1999 artikli 31 kohaselt metsastatud ala liigitamiseks toetuskõlblikuks hektariks määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 punkti b alapunkti ii tähenduses on nõutav, et põllumajandustootja esitas ka 2008. aastal taotluse määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 22 lõike 1 ja/või artikli 34 lõike 1 alusel ning vastas ülejäänud III ja IV(A) jaotises sätestatud otsetoetuse tingimustele?

1.

Kas direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et „sõjaväeteenistusest keeldumise korral kokkupõrkes“ ei ole nõutav, et asjaomane isik keeldus sõjaväeteenistusest ametlikus menetluses, kui tema päritoluriigi õigus ei näe ette õigust sõjaväeteenistusest keelduda?

2.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

Kas direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõike 2 punkt e kaitseb „sõjaväeteenistusest keeldumise korral kokkupõrkes“ ka isikuid, kes ei ilmu pärast sõjaväeteenistusest saadud ajapikenduse lõppemist päritoluriigi sõjaväeasutusse ja põgenevad sunniviisilise väeteenistusse võtmise eest?

3.

Juhul kui vastus teisele küsimusele on jaatav:

Kas direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sõjaväekohustuslase puhul, kes ei tea, millisesse väeliiki teda tulevikus teenima suunatakse, hõlmaks sõjaväeteenistus otseselt või kaudselt „kuritegusid või tegusid, mis on artikli 12 lõikes 2 sätestatud välistamise alus“, üksnes seetõttu, et tema päritoluriigi relvajõud panevad korduvalt ja süstemaatiliselt toime selliseid kuritegusid või tegusid, kasutades selleks sõjaväekohustuslasi?

4.

Kas direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et ka direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõike 2 punktis e nimetatud tagakiusamise korral peab direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punkti d kohaselt esinema seos direktiivi 2011/95/EL artiklis 10 nimetatud põhjuste ja direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõigetes 1 ja 2 tagakiusamiseks kvalifitseeritud tegude või selliste tegude vastu puuduva kaitse vahel?

5.

Juhul kui vastus neljandale küsimusele on jaatav: Kas seos süüdimõistmises või sõjaväeteenistusest keeldumise eest karistamises avalduva tagakiusamise ja tagakiusamise põhjuse vahel esineb direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõike 3 tähenduses koostoimes artikli 2 punktiga d juba siis, kui süüdimõistmine või karistamine on seotud kõnealuse keeldumisega?

1.

Kas kaubaaluste vedamist ühest liikmesriigist teise liikmesriiki, et rentida need seejärel viimases liikmesriigis välja maksukohustuslasele, kelle asukoht on Rumeenias ning kes on seal käibemaksukohustuslasena registreeritud, ei loeta direktiivi [2006/112/EÜ] (1) artikli 17 lõike 2 kohaselt üleviimiseks?

2.

Olenemata vastusest, mis antakse esimesele küsimusele: kas direktiivi 2008/9/EÜ (2) artikli 2 punktile 1 vastavaks maksukohustuslaseks loetakse direktiivi 2006/112/EÜ artikli 9 lõike 1 tähenduses maksukohustuslast, kelle asukoht ei ole tagastamisliikmesriigis, vaid teise liikmesriigi territooriumil, isegi kui see maksukohustuslane on tagastamisliikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud?

3.

Kas direktiivi 2008/9/EÜ sätteid arvesse võttes kujutab tingimus, et maksukohustuslane ei tohi olla tagastamisliikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud, endast lisatingimust, mida nõutakse direktiivi 2008/9/EÜ artiklis 3 ette nähtud tingimuste kõrval selleks, et maksukohustuslasel, kelle asukoht on teises liikmesriigis, mitte tagastamisliikmesriigis, oleks käesolevas kohtuasjas käsitletava juhtumi taolisel juhul õigus maksu tagastamisele?

4.

Kas direktiivi 2008/9/EÜ artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi haldusasutuse tava keelduda käibemaksu tagastamisest, kui täitmata on tingimus, mis on ette nähtud ainult selle liikmesriigi õigusnormides, on selle artikliga vastuolus?

1)

Kas otsus pikendada teostusloa tähtaega kujutab endast projekti heakskiitmist, mis toob kaasa nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (1) (edaspidi „elupaikade direktiiv“) artikli 6 lõike 3 kohaldamise?

2)

Kas esimese küsimuse vastust mõjutab mõni järgmistest kaalutlustest?

3)

Juhul kui esimese küsimuse vastus on jaatav, milliseid kaalutlusi peab pädev ametiasutus arvestama, kui ta teostab esimese etapi kontrolli elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel? Näiteks, kas pädev ametiasutus peab arvestama mõnda järgmist kaalutlust või kõiki järgnevaid: i) kas kavandatavate tööde ja kasutuse puhul esineb mingeid muutusi; ii) kas keskkonnatingimused on kuidagi muutunud, nt seoses Euroopa kaitsealade määramisega pärast teostusloa andmise otsuse tegemist; iii) kas teaduslikult põhjendatud teadmistes on toimunud mingeid asjassepuutuvaid muutusi, nt on tehtud ajakohasemaid uuringuid seoses Euroopa kaitsealade oluliste huviga? Teise võimalusena, kas pädev ametiasutus peab hindama kogu planeeringu keskkonnamõju?

4)

Kas tuleb eristada i) teostusluba, millega määratakse tegevusperioodi (kasutusetapi) tähtaeg ja ii) teostusluba, millega määratakse üksnes tähtaeg, mille jooksul võivad toimuda ehitustööd (ehitusetapp), kuid — juhul kui ehitustööd lõpetatakse selle tähtaja jooksul — millega ei kehtestata mingit kasutustähtaega?

5)

Kas, ja kui siis mil määral on liikmesriigi kohtul kohustus tõlgendada õigusakte niipalju kui võimalik kooskõlas elupaikade direktiivi ja Århusi konventsiooni nõudega, et kohtumenetluse pooled peavad olema need tõlgendusküsimused sõnaselgelt esitanud? Täpsemalt, kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud kaks otsustusmenetlust, millest vaid üks tagab kooskõla elupaikade direktiiviga, siis kas liikmesriigi kohus on kohustatud tõlgendama liikmesriigi õigusakte nii, et kohaldada saab üksnes [liidu õigusega] kooskõlas olevat otsustusmenetlust, kuigi sellist konkreetset tõlgendust ei ole tema menetluses oleva kohtuasja pooled sõnaselgelt esitanud?

6)

Kui Euroopa Kohus vastab teise küsimuse A osale, et tuleb uurida, kas teostusluba (mille tähtaega pikendatakse) anti liikmesriigi õigusnormi alusel, millega ei olnud elupaikade direktiiv nõuetekohaselt üle võetud, siis kas liikmesriigi kohus on kohustatud jätma kohaldamata liikmesriigi menetlusõiguse normi, mis välistab vastuväite esitaja võimaluse seada kahtluse alla varasema (aegunud) teostusloa kehtivus hilisema teostusloa taotluse kontekstis. Kas selline liikmesriigi menetlusõiguse norm on kokkusobimatu olukorra heastamise kohustusega, mida hiljuti kinnitati kohtuasjas C–348/15, Stadt Wiener (4)?

1.

Kas „kodakondsuse riigi kaitset“ (direktiivi 2004/83/EÜ (1)) artikli 2 punkti e ja artikli 11 lõike 1 punkti e tähenduses tuleb käsitada kui riigipoolset kaitset?

2.

Kas selle otsustamisel, kas direktiivi 2004/83 artikli 2 punkti e tähenduses kartus tagakiusamise ees on põhjendatud ja kas sellise tagakiusamise eest on võimalik saada kaitset vastavalt direktiivi 2004/83 artiklile 7, tuleb mõlemas küsimuses hinnata kaitse olemasolu, ning kui vastus sellele on jaatav, siis kas selle suhtes kehtivad mõlemal juhul samad kriteeriumid?

3.

Kui panna kõrvale artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud mitteriiklike osaliste pakutava kaitse kohaldatavus ja eeldada, et vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas kaitse tõhususe või kättesaadavuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes riiklike osaliste kaitsvatest tegudest/funktsioonidest või võib arvesse võtta erasektori (kodanikuühiskonna) osaliste — nagu perekonnad ja/või klannid –kaitsvaid tegusid/funktsioone?

4.

Kas (nagu on eeldatud teises ja kolmanda küsimuses) kriteeriumid, mis reguleerivad kaitse olemasolu hindamist, mis tuleb läbi viia, kui kaalutakse pagulasseisundi lõpetamist seoses artikli 11 lõike 1 punktiga e, on needsamad, mida tuleb kohaldada artikli 7 kontekstis?

—

tuvastada, et kuna Iirimaa ei ole näinud ette juurdlusorganit, mis oleks organisatsiooniliselt, õigusliku struktuuri poolest ning otsustusprotsessis sõltumatu mis tahes osapoolest, kelle huvid võiksid olla vastuolus talle usaldatud ülesandega, siis on Iirimaa rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/18/EC, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetusjuhtumite juurdluse põhimõtted ning muudetakse nõukogu direktiivi 1999/35/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/59/EÜ (1), artikli 8 lõigest 1 tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Iirimaalt.

1.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikega 1 ja artikliga 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL (1) (riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta) põhjendustega 10, 29, 107, 109 ja 111 ning artikli 1 lõikega 2 ja artikliga 72 on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm või selle õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise tava, mis näeb lepingupoolte vahelist õigussuhet arvesse võttes ette, et õigusrikkumist ei ole toime pannud mitte ainult hankija, kui ta on riigihanke õigusvastaselt korraldamata jätnud, rikkudes väidetavalt lepingute muutmist käsitlevaid õigusnorme, ja eiranud lepingute muutmist reguleerivaid sätteid, vaid õigusrikkumise on toime pannud ka edukas pakkuja, kes on hankijaga lepingu sõlminud, kuna lepingute ebaseaduslik muutmine nõuab poolte ühist tegevust[?]

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta) artikleid 10, 29, 107, 109 ja 111 ning artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 72 arvestades on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas) põhjendustega 19, 20 ja 21 ning samuti nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ (2) (riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) ja nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ (3) (veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 2 lõikega 2 vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm või selle õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise tava, millega on lubatud määrata ka edukale pakkujale, kes sõlmib hankijaga lepingu, riigihanke õigusvastaselt korraldamata jätmise eest ja lepinguid käsitlevate sätete eiramise eest muud karistust kui lepingu kehtivusaja lühendamine (trahvi)[?]

3.

Kui vastus kahele esimesele küsimusele on eitav, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul samuti anda talle nõu, kas karistuse (trahvi) suuruse kindlaks määramiseks piisab ainult selle asjaolu arvessevõtmisest, et lepingupoolte vahel on õigussuhe, ilma et oleks analüüsitud lepingupoolte käitumist, mis viis lepingu muutmiseni, ja nende rolli selles.

1.

Kas liikmesriigi kohtu kohustus võtta direktiivi 2006/115 (1) rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (edaspidi „direktiiv“) tõlgendamisel arvesse Rooma konventsiooni (2) ja/või WPPT (3) eesmärki piirdub ainult nende kontseptsioonidega, millele on direktiivis sõnaselgelt viidatud või laieneb see kontseptsioonidele, mida leidub ainult nimetatud kahes rahvusvahelises lepingus? Eeskätt, mil määral tuleb direktiivi artiklit 8 tõlgendades arvesse võtta WPPT artiklis 4 sätestatud „võrdse kohtlemise“ nõuet?

2.

Kas liikmesriigil on kaalutlusruum näha ette kriteeriumid selle kindlaksmääramiseks, millised esitajad kvalifitseeruvad „asjaomasteks esitajateks“ direktiivi artikli 8 tähenduses? Eeskätt, kas liikmesriik tohib piirata õigust saada osa võrdsest tasust nii, et see kehtib vaid olukordades, kus 1) esitus toimub Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP“) riigis või 2) esitajate asu- või elukoht on EMP riigis?

3.

Milline kaalutlusruum on liikmesriigil teise lepinguosalise kehtestatud reservatsioonile reageerimisel WPPT artikli 15 lõike 3 alusel? Sealhulgas, kas liikmesriik on kohustatud täpselt kajastama teise lepinguosalise kehtestatud reservatsiooni tingimusi? Kas lepinguosaline on kohustatud mitte kohaldama Rooma konventsiooni artiklis 5 ette nähtud 30 päeva reeglit, kui selle tagajärjel võib tekkida olukord, kus reservatsiooni kehtestanud lepinguosalise fonogrammitootja saab artikli 15 lõike 1 alusel tasu, kuid sama fonogrammi esitajad tasu ei saa? Teise võimalusena, kas reageerival lepinguosalisel on õigus anda reservatsiooni kehtestanud lepinguosalise kodanikele õigusi vastutulelikumalt, kui seda on teinud reservatsiooni kehtestanud lepinguosaline, st kas reageeriv lepinguosaline võib anda õigusi, mida reservatsiooni kehtestanud lepinguosaline ei anna?

4.

Kas õigus õiglasele tasule tohib mingitelgi asjaoludel piirduda vaid fonogrammitootjatega, st kas sellest õigusest tohib ilma jätta esitajad, kelle esitus on sellel fonogrammil jäädvustatud?

1.

Kuna Portugali riik ei teavitanud Euroopa Komisjoni 2. detsembri 1989. aasta seadusandlikus dekreedis 442/89 sätestatud tehnilistest eeskirjadest, siis kas need õigusnormid, eelkõige artiklid 3 [nimetatud redaktsioonis] ja 9 ei ole kohaldatavad, mistõttu üksikisikud saavad tugineda sellele, et need ei ole kohaldatavad?

2.

Kuna Portugali riik ei teavitanud Euroopa Komisjoni 8. novembri 2003. aasta seadusandlikus dekreedis 282/2003 sätestatud tehnilistest eeskirjadest, siis kas need õigusnormid, konkreetselt eespool nimetatud artiklid 2 ja 3 tuleb teenuseosutajate suhtes Portugalis kohaldamata jätta?

—

tuvastada, et kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kehtestas uued lihtsustamismeetmed, mis laiendavad nullmäära ja erandit tavapärasest käibemaksuarvestuse pidamise nõudest, mis on ette nähtud esialgses Terminal Markets Order 1973-s, jättes nõukogu loaga seoses komisjoni poole pöördumata, siis on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik rikkunud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühtset käibemaksusüsteemi (1) (edaspidi „käibemaksudirektiiv“), artikli 395 lõikest 2 tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.

1.

Kas erinev kohtlemine, mis on ette nähtud ainult katoliku usuõpetuse õpetajatele, nagu seda on hagejad, on Nice’i harta artikli 21 ja direktiivi 2000/78/EÜ (1) tähenduses diskrimineerimine usutunnistuse alusel või kas asjaolu, et töötaja varasemat sobivaks tunnistamist saab tühistada, on alus, mis õigustab seda, et teistest õpetajatest erinevalt koheldakse ainult katoliku usuõpetuse õpetajaid, nagu seda on hagejad, ilma et saaks kohaldada ainsatki takistavat meedet, mis on ette nähtud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta — mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (2) — klauslis 5?

2.

Juhul, kui leitakse, et tegemist on direktiivi 2000/78/EÜ artikli 2 lõike 2 punkti a ning Nice’i harta tähenduses otsese diskrimineerimisega usutunnistuse alusel (artikkel 1), tuleb Euroopa Kohtult küsida: milliseid vahendeid võib siinne kohus selle tagajärgede kõrvaldamiseks kasutada, võttes arvesse, et kõigi muude õpetajate kui katoliku usuõpetuse õpetajate suhtes on kohaldatud seaduses 107/15 ette nähtud erakorralist töölevõtmiskava, nii et nad on võetud koosseisulisele tööle sellest tuleneva tähtajatu töölepinguga, niisiis, kas siinne kohus peab lugema tekkinuks tähtajatu töösuhte kostjast ametiasutusega?

3.

Kas direktiivis 1999/70/EÜ toodud raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesoleval juhul, kus on ette nähtud, et töösuhteid reguleerivad üldnormid, mis on mõeldud tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest karistamiseks sel teel, et tähtajaline leping muutub automaatselt tähtajatuks, kui töösuhe on kestnud kindlast kuupäevast kauem, ei ole koolihariduse sektoris kohaldatavad konkreetselt katoliku usuõpetuse õpetajate suhtes, mis võimaldab kasutada järjestikusi tähtajalisi töölepinguid määramatult pika aja jooksul; täpsemalt, kas ordinaarpiiskopiga kokkuleppe saavutamise vajadus võib olla raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses objektiivne alus või tuleb see lugeda hoopis Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kohaselt keelatud diskrimineerimiseks?

4.

Kui 3. küsimus peaks saama jaatava vastuse, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 21, direktiivis 1999/70/EÜ toodud raamkokkuleppe klausel 4 ja/või direktiivi 2000/78/EÜ artikkel 1 lubavad jätta kohaldamata õigusnormid, mis takistavad tähtajalise töölepingu automaatset muutumist tähtajatuks töölepinguks, kui töösuhe kestab kindlast kuupäevast kauem?

1.

Artikli 3 lõike 2 punkti a kahe osa kohaldamine lennu hilinemisel:

2.

„Registreerimisele ilmumise“ tõendamise kohustus

Kui vastus küsimusele 1a on jaatav ehk selle hüvitise suhtes, mida nõuab reisija, kelle lend hilines, on kohaldatav määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punkt a, siis:

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Adapta Color, SLilt.

1.

Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Electroquimica Onubense, SLilt.

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Tunnistada kehtetuks 14. veebruari 2019. aasta määrus kohtuasjas Lantmännen ja Lantmännen Agroetanol vs. komisjon (T-79/19 R).

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

—

tunnistada käesolev Euroopa Komisjoni vastu esitatud tegevusetushagi vastuvõetavaks ning tuvastada ELTL artikli 340 alusel komisjoni lepinguväline vastutus;

—

tunnistada vastuvõetavaks käesolev tühistamishagi, mis on esitatud 20. detsembri 2018. aasta kirjas Euroopa Komisjoni vaikimisi tehtud tegutsemisest keeldumise otsuse peale;

—

sisulistes küsimustes, esiteks

—

teiseks,

1.

Esimene väide, et Šveits rikub Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vahelist kokkulepet isikute vaba liikumise kohta (EÜT 2002, L 114, lk 6; tõlge eesti keelde ELT 2009, L 353, lk 71) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22). Nimelt leiab hageja, et Šveitsi Konföderatsioon võttis 2013. aasta juulis vastu meetme, millega piiratakse arstide tegevuse alustamist liiga suure töötajaskonnaga piirkondades, mis on kaetud Šveitsi kohustusliku tervisekindlustusega; meede kujutab endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel, kuna piirang ei puuduta arste, kellel on kolmeaastane kogemus Šveitsi ülikoolihaiglates.

2.

Teine väide, et rahvusvahelises õiguses kehtiva vastastikkuse põhimõtte alusel puuduvad Euroopa Liidu meetmed, mis diskrimineerivad Šveitsi kodanikest arste; hageja sõnul peaks Üldkohus selle tuvastama.

3.

Kolmas väide, mis tugineb komisjoni süülisele tegevusetusele, kuna viimasel oli kohustus tegutseda tulenevalt sellest, et ta on ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt aluslepingute ja Euroopa Liidu kodanike põhiõiguste tagaja. Sellega seoses tugineb hageja institutsioonide suhtes õiguspärase ootuse põhimõttele ja omandatud õiguste õiguskindluse põhimõttele.

4.

Neljas väide, mille kohaselt kujutab see, et komisjon ei reageerinud hageja palvele võtta kiiresti meetmeid, endast tegelikult vaikivat keeldumist ja seega huve kahjustavat otsust.

5.

Viies väide, et ELTL artikli 340 alusel on tegevusetuse tõttu tekkinud komisjoni lepinguväline vastutus.

—

tühistada komisjoni 17. jaanuari 2019. aasta otsus juhtumis Ares(2018)6073379 ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõike 2 esimese taande (ärihuvide kaitse) väär kohaldamine

2.

Hagi teine väide: määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 (taotluste lahendamine) väär kohaldamine

—

tühistada EUIPO ametisse nimetava asutuse 6. juuni 2018. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsused, et hagejat ei edutata järgmisse palgaastmesse (AST 8) ei 2014., 2015., 2016. ega 2017. aasta edutamismenetluses; ja

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

1.

Esimene väide, et rikutud on Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklit 45; ka on tehtud ilmselge hindamisviga ning 14. novembri 2017. aasta kohtuotsust Vincenti vs. EUIPO (T-586/16, EU:T:2017:803) on valesti kohaldatud või ei ole järgitud

Esimeses väites leitakse, et EUIPO ametisse nimetav asutus rikkus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklit 45, tegi ilmselge hindamisvea ja kohaldas valesti või ei järginud 14. novembri 2017. aasta kohtuotsust Vincenti vs. EUIPO (T-586/16, EU:T:2017:803) sellega, et hagejal ei lubatud vastaval ajal üksikutest hindamismenetlustest osa võtta, vaid selle asemel viidi läbi üldine hindamine vaidlustatud otsuste vastuvõtmiseks ajaks, s.t 6. juuniks 2018. Edutamisest keeldumist ei oleks nimetatud otsuse vastuvõtmise järel tohtinud põhjendada asjaoludega, mis ei olnud ametisse nimetavale asutusele veel teada ajal, mil ta oli olnud kohustatud otsust tegema.

Peale selle väidab hageja, et üleüldine edutamisest keeldumine neljal järjestikusel aastal, mille põhjendusena viidatakse hageja samale käitumisele, on õigusvastane, sest tegemist on sama raske karistusega nagu personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike punktides e ja f nimetatud karistused ja seega kujutab see endast kestvat edutamisest keeldumist, millel on karistuslik iseloom; samuti kujutab see endast distsiplinaarmenetluses hagejale kuuluvate kaitseõiguste tagamise vältimist ja „topeltkaristamist“.

Hageja toob veel välja, et ametisse nimetava asutuse vaidlustatud otsused seavad teda tema pikaajalise haiguse tõttu halvemasse olukorda, sest kostja ei arvestanud aega, mil ta haige oli, positiivselt ajana, mil ta oleks talle ette heidetud käitumist parandanud — see aga kujutab endast ilmselget hindamisviga, ja lisaks veel personalieeskirjade artikli 45 kohaldamise ning 14. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Vincenti vs. EUIPO (T-586/16, EU:T:2017:803) rakendamise viga.

2.

Teine väide, et rikutud on hageja õigust ärakuulamisele, mis tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist a, ja hageja menetlusõigusi vastavalt komisjoni 16. detsembri 2013. aasta otsuse K(2013) 8968 (lõplik), millega nähakse ette personalieeskirjade artikli 45 üldised rakendussätted, artiklile 5, eelkõige vastavalt selle otsuse artikli 5 lõigetele 5 ja 7

Teises väites leitakse, et kostja on rikkunud hageja põhiõigust olla ära kuulatud enne, kui tehakse teda kahjustav otsus, sest hagejale ei antud eelnevalt võimalust esitada oma seisukohad. Kostja sellele hageja väitel vastu ei vaidle.

Kostja on sellega ka otseselt rikkunud hageja menetluslikke õigusi vastavalt komisjoni 16. detsembri 2013. aasta otsuse K(2013) 8968 (lõplik), millega nähakse ette personalieeskirjade artikli 45 üldised rakendussätted, artiklile 5, eelkõige selle otsuse artikli 5 lõigetele 5 ja 7, mis pealegi näitavad rikutud põhiõiguse (põhiõigus olla ära kuulatud) olulisust ja kinnitavad, et hagejal oleks ka käesoleval juhul olnud õigus saada enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist ära kuulatud.

—

tühistada EUIPO 4. juuni 2018. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsused, millega ei rahuldatud hageja 25. jaanuari 2018. aasta kirjaga esitatud taotlusi

—

kohustada EUIPO-t maksma hagejale kahjuhüvitist sobivas, Üldkohtu poolt kindlaks määratud summas hagejale eelmises lõigus nimetatud EUIPO otsusega tekitatud moraalse ja mittevaralise kahju eest, ja

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

1.

Ilmselge põhjendamisviga; vastustaja ei ole kasutanud kaalutlusõigust; rikutud on mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning omavoli keeldu

2.

Ülesütlemisklausli õigusvastasus seetõttu, et rikutud on suuniseid, hea halduse põhimõtet, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti põhimõtet, et ajutise teenistujaga lepingu lõpetamisel on vaja esitada õiguspärane põhjendus (iusta causa); Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 30, direktiivi 1999/70/EÜ (1), raamkokkuleppe (eelkõige selle klausli 1 punkti b) ja klausli 5 lõike 1 ning ILO konventsiooni nr 158 (mis käsitleb töösuhte lõpetamist tööandja algatusel) artikli 4 rikkumine

3.

Suuniste rikkumine, mis kujutab endast ka olulist menetlusnormide rikkumist; samuti mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte rikkumine; Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artikli 41 lõike 2 punkt a) ette nähtud õiguse olla ära kuulatud enne kahjustava otsuse tegemist rikkumine; kostja hoolitsuskohustuse ja hageja põhjendatud huvide arvestamise kohustuse rikkumine; hageja huvide kaalumisel teenistuse huvidega on tehtud ilmselge hindamisviga; omavoli keelu rikkumine

4.

Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõike 1 teise ja kolmanda lause ning järjestikuste tähtajaliste lepingute keelu rikkumise tõttu kehtib hageja leping tähtajatult ilma ülesütlemisklauslita

5.

Ülesütlemisklausli õigusvastane säilitamine taas töölevõtmise protokollis; samuti õiguspärase ootuse, hageja põhjendatud huvide ja hoolitsuskohustuse rikkumine vaidlusaluse klausli kohaldamise tõttu

6.

Rikutud on hageja õiguspärast ootust, vastustaja hoolitsuskohustust oma töötaja eest ja hageja põhjendatud huvid on jäetud arvestamata, sest on keeldutud teenistuslepingut pikendamast; samuti on teenistuse huvide hindamisel tehtud ilmselge hindamisviga

—

tühistada vaidlustatud otsus ja muuta seda;

sellest tulenevalt:

—

lugeda 9. veebruaril 2013 ELi kaubamärk „goclean“ nr 13 270 046 kehtivaks kõigi klassi 11 (WC veepaagid, WC potid, veejaotusseadmed) kaupade jaoks;

—

mõista käesoleva menetluse kulud ning tühistamisosakonnas ja apellatsioonikojas kantud kulud Ceramica Flaminia S.p.A. huvides välja EUIPO-lt ja/või Ceramica Cielo S.p.A-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine ja väär kohaldamine;

—

mõiste „eristusvõime“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses tõlgendamine;

—

kaubamärgi reklaamlausena kvalifitseerimise põhjendatus;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõike 1 (koostoimes artikliga 59) rikkumine ja väär kohaldamine;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 3 ja artikli 59 lõike 2 rikkumine ja väär kohaldamine.

—

tühistada Euroopa Komisjoni 31. oktoobri 2018. aasta otsus C(2018) 7141 (final), mille viimane võttis vastu riigiabi juhtumis SA.44678 (2018/N) — Leedu — Veeldatud maagaasi terminali jaoks ette nähtud abi muutmine;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt ja igalt komisjoni toetuseks menetlusse astujalt.

—

Hagejate väitel näitavad kõik käesoleva juhtumi tõendid, et komisjonil oleks pidanud olema kahtlusi riigiabi kokkusobivuse kohta siseturuga ja seega oleks ta pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Need kahtlused puudutavad esialgse uurimise kestust, muid asjaolusid, mille põhjal vaidlustatud otsus vastu võeti, ning lünki vaidlustatud otsuses, mis ei ole piisavalt põhjendatud ja milles on tehtud ilmseid hindamisvigu. Lisaks on komisjon väidetavalt eiranud väga olulisi aspekte, mida ta oleks pidanud arvesse võtma, enne kui ta järeldas, et tal on piisavalt teavet abi siseturuga kokkusobivaks tunnistamiseks.

—

Konkreetsemalt väidavad hagejad, et: (i) üldist majandushuvi pakkuva teenuse (ÜMPT) vajaduse ja selle kohaldamisala kohta antud hinnang on vigane ja ebapiisav; (ii) komisjon on ekslikult leidnud, et abi oli ÜMPT raamistikule vastav; (iii) vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt hinnatud viimaseid abimeetme muudatusi ja seega ei ole see nõuetekohaselt põhjendatud; (iv) vaidlustatud otsuses abimeetmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse kohta antud hinnang on vigane ja ebapiisav ning (v) vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt hinnatud olulist mõju konkurentsile Leedu gaasitarnete valdkonnas ja kaubandusele teise liikmesriikidega.

—

tühistada komisjoni 24. jaanuari 2019. aasta otsus BUDG/DGAl/C/4/PL/Ares(2019) s. 283284 ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsusega rikutakse ELTL artiklit 266, kuna sellega keelduti tagasi maksmast trahve, mille hageja maksis komisjoni 29. juuni 2016. aasta otsuse C(2016) 3920 täitmiseks.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsusega rikutakse ELTL artiklit 266, kuna sellega kohaldatakse de facto uuesti 8. veebruari 2010. aasta otsust K(2010) 727 (lõplik) või komisjoni 29. juuni 2016. aasta otsust C(2016) 3920, mille Üldkohus tühistas vastavalt 15. juuli 2015. aasta otsusega GEA Group vs. komisjon, T-189/10, EU:T:2015:504, ja 18. oktoobri 2018. aasta otsusega GEA Group vs. komisjon, T-640/16, EU:T:2018:700.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid (asukohad Großbreitenbach ja Schleusingen), kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, ning suuri energiatarbijaid (asukoht Steinbach am Wald), kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati asukoha Steinbach am Wald puhul maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada kostja 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aasta 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati tagasi maksma enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik lugemine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

esimese võimalusena,

—

teise võimalusena,

—

mõista kohtukulud välja kostjatelt.

1.

Esimene väide, et kostjad on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamisega toime pannud õiguse kuritarvitamise ning rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet.

2.

Teine väide, et kostjad on rikkunud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

3.

Kolmas väide, et kostjad on rikkunud hagejate õigust olla ära kuulatud.

4.

Neljas väide, et kostjad on hagejate suhtes tekitanud õigusliku ebakindluse ja rikkunud õigust heale haldusele.

5.

Viies väide, et kostjad on rikkunud töötajate esindajatega konsulteerimise põhimõtet.

6.

Kuues väide, et kostjad on rikkunud Euroopa hea halduse tava eeskirja.

7.

Seitsmes väide, et kostjad on rikkunud töötajate vaba liikumise õigust.

Lisaks väidavad hagejad, et institutsioonides esineb töötajate vahelist diskrimineerimist ja seda eelkõige ajutistele teenistujatele tagatud õiguste osas, iseäranis erinevate toetuste mittemaksmise, pensionifondidesse sissemaksete tegemise, kulude hüvitamise ja potentsiaalselt 20-aastase teenistusstaaži mittearvesse võtmise osas.

—

tühistada kostja 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada kostja 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aasta 2012 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aasta 2012 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati tagasi maksma enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada kostja 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aasta 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et kostjal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada kostja 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati tagasi maksma enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati tagasi maksma enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et kuna võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 (ELT 2019, L 14, lk 1) aastate 2012 ja 2013 osas,

—

teise võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 aastate 2012 ja 2013 osas, niivõrd kuivõrd see otsus puudutab hagejat,

—

kolmanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7000 tundi, maksma tagasi enam kui 20 %, suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 %, ning suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 8000 tundi, maksma tagasi enam kui 10 % avaldatud võrgutasudest,

—

neljanda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati suuri energiatarbijaid, kelle aastane energiatarbimine on vähemalt 7500 tundi, maksma tagasi enam kui 15 % avaldatud võrgutasudest,

—

viienda võimalusena tühistada 28. mai 2018. aasta otsus SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) numbriga C(2018) 3166 hagejat puudutavas osas, millega kohustati tagasi maksma enam kui 20 % avaldatud võrgutasudest, ning

—

mõista kohtukulud, sealhulgas advokaadi- ja reisikulud välja kostjalt.

1.

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks ekslik kvalifitseerimine

Esimeses väites leiab hageja, et võrgutasust vabastamise kontrollimisel on kostja õigusnormi rikkudes tuvastatud riigi vahendite kasutamise.

Lisaks on valikulisuse tingimuse kontrollimisel valesti ja puudulikult määratletud võrdlussüsteem.

Peale selle väidab hageja, et kostja on võrdlussüsteemi puuduliku määratlemisega rikkunud ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust.

2.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Teises väites leiab hageja, et kostja otsusega määratakse kindlaks vaid tagasiulatuva tasumise kohustused suurte energiatarbijate jaoks, kes aastatel 2012 ja 2013 olid võrgutasudest täielikult vabastatud. Järelikult koheldakse neid energiatarbijaid erinevalt ja ebasoodsalt nende energiatarbijatega võrreldes, kes samal perioodil kasutasid kogusummalisi võrgutasu vähendusi ja kelle suhtes ei kohaldatud tagasiulatuva tasumise kohustust.

Lisaks väidab hageja, et kostja on erineva kohtlemise puhul rikkunud oma põhjendamiskohustust, mis tuleneb ELTL artikli 263 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c. Erinev kohtlemine rikub ka direktiivi 2009/72/EÜ (1) artikli 32 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeldu.

3.

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine

Kolmandas väites leiab hageja, et hagejal on isiklikel asjaoludel tekkinud õiguspärane ootus säilitada kehtestatud spetsiaalsed võrgutasud.

—

tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks; sellest tulenevalt:

—

tuvastada, et hageja ei ole kohustatud tasuma 4. veebruaril 2019 väljastatud võlateateid nr 3241901815 (94 445,00 eurot) ja nr 3241901886 (121 517,00 eurot), ning vajadusel tunnistada need võlateated Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 263 ja 264 alusel tühiseks;

—

mõista Euroopa Komisjonilt välja kõik kulud, mille suurus on esialgsel hinnangul 8000 eurot.

1.

Esimene väide, mille kohaselt ei edastatud lõplikku auditiaruannet ja hagejal oli võimatu teadlikku seisukohta kujundada. Selle edastamata jätmise tulemusel ei ole komisjoni väljastatud võlateated põhjendatud.

2.

Teine väide, mille kohaselt ei järginud komisjoni audiitor rahastamiskõlblikke kulutusi reguleerivaid eeskirju. Hageja ei nõustu komisjoni seisukohaga, kuna komisjon lisas oma otsusesse tingimuse, mida ei ole eelkõige kaugtööd käsitlevates õigusaktides ette nähtud, ja tegutses seega viisil, mis on vastuolus komisjoni enda varasema tegevusega hagejat puudutanud auditeerimismenetlustes.

—

tühistada komisjoni 17. jaanuari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/73 (1) hagejat puudutavas osas ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.