10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/2

P8_TA(2018)0063

Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitleva Euroopa strateegia kohta (2017/2067(INI))

(2019/C 162/01)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas“(COM(2016)0766),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega (1), ning delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse kehtivuse pikendamist,

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 11. oktoobri 2017. aasta arvamust koostoimeliste intelligentsete transpordisüsteemide kohta (CDR 2552/2017),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas““ (2),

—	võttes arvesse koostoimeliste intelligentsete transpordisüsteemide (C-ITS) kasutuselevõtu platvormi aruandeid, eelkõige C-ITS-alase sertifikaadi- ja turvapoliitika kohta,

—	võttes arvesse oma 14. novembri 2017. aasta resolutsiooni elude säästmise kohta autode turvalisuse suurendamise abil ELis (3),

—	võttes arvesse 14. aprilli 2016. aasta Amsterdami deklaratsiooni koostöö kohta ühendatud ja automatiseeritud juhtimise valdkonnas,

—	võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni internetiühenduse kohta kasvu, konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse suurendamiseks: Euroopa gigabitiühiskond ja 5G (4),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8-0036/2018),

arvestades, et koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia (edaspidi „strateegia“) on tihedalt seotud komisjoni poliitiliste prioriteetidega, eelkõige töökohtade, majanduskasvu ja investeerimise tegevuskavaga, Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomisega, Euroopa digitaalse ühtse turu, kliimakaitse ja energialiidu strateegiaga;

B.	arvestades, et liikmesriikide ametiasutused ja tööstussektor peavad vastama tungivale vajadusele muuta transport ohutumaks, keskkonnahoidlikumaks, tõhusamaks, kestlikumaks, mitmeliigilisemaks ja juurdepääsetavaks kõigi, sealhulgas kõige vähem kaitstud ning piiratud liikumisvõimega liiklejate jaoks;

arvestades, et liiklusohutuse positiivne suundumus, mida on viimasel kümnendil ELis täheldatud, on aeglustunud, arvestades, et 92 % liiklusõnnetustest on põhjustatud inimlikest eksimustest ja arvestades, et C-ITS-tehnoloogiate kasutamine on oluline teatavate juhiabisüsteemide tõhusaks toimimiseks; arvestades, et maanteetransport põhjustab endiselt suure hulga ruumikasutusest linnades, õnnetustest ning transpordisektori heitkogustest müra, kasvuhoonegaaside ja õhusaasteainetena;

D.	arvestades, et C-ITS võimaldab liiklejatel ja liikluse korraldajatel teavet jagada ja kasutada ning oma tegevust tulemuslikumalt kooskõlastada;

E.	arvestades, et C-ITSi küberturvalisus on selle rakendamise üks olulisemaid elemente, arvestades, et killustatud turvalahendused kahjustaksid koostalitlust ja lõppkasutaja ohutust ning arvestades, et seetõttu on olemas selge vajadus ELi tasandi meetmete järele;

arvestades, et algoritmidega seotud vastutus ja läbipaistvus nõuavad selliste tehniliste ja talitlusmeetmete võtmist, mis tagavad automatiseeritud otsustusprotsessi ning üksikisiku käitumise tõenäosuse arvutamise protsessi läbipaistvuse ja mittediskrimineeriva olemuse; arvestades, et läbipaistvus peaks tagama üksikisikutele kasutatud loogika, protsessi tähtsuse ja selle tagajärgede kohta sisulise teabe; arvestades, et see peaks hõlmama teavet selle kohta, milliseid andmeid analüüsi treenimisel kasutati, ja andma inimestele võimaluse neid puudutavaid otsuseid mõista ja jälgida;

G.	arvestades, et EL peaks soodustama ja edasi arendama digitaaltehnoloogiaid, et mitte üksnes vähendada inimlikke eksimusi ja muud ebatõhusust, vaid vähendada ka kulusid ja optimeerida taristu kasutust liiklusummikuid leevendades, vähendades nii CO2-heidet;

arvestades, et see koostoimega seotud aspekt parandab tänu digitaalsele ühenduvusele ja mobiilsidele märkimisväärselt liiklusohutust, liikluse tõhusust, kestlikkust ja mitmeliigilisust; arvestades, et samal ajal loob see tohutu majandusliku potentsiaali ning vähendab liiklusõnnetuste arvu ja energiatarbimist; arvestades, et C-ITS on põhjapaneva tähtsusega autonoomsete sõidukite ja juhtimissüsteemide arendamise jaoks;

arvestades, et ühendatud ja automatiseeritud sõidukite juhtimine on sektoris oluline digitaalne areng ning arvestades, et kooskõlastamine kõigi sektoris kasutatavate uute tehnoloogiatega, nagu Euroopa globaalsed satelliitnavigatsioonisüsteemid GALILEO ja EGNOS, on praeguseks saavutanud kõrge tehnoloogilise suutlikkuse taseme;

J.	arvestades, et EL on kohustatud järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 7 ja 8 õiguse kohta eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

K.	arvestades, et paljudes maailma eri riikides (nt USAs, Austraalias, Jaapanis, Koreas ja Hiinas) võetakse praegu kiiresti kasutusele uusi digitehnoloogialahendusi ning arvestades, et C-ITSi kasutavad sõidukid ja teenused on juba turule toodud;

Üldine raamistik

avaldab heameelt komisjoni teatise üle koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitleva Euroopa strateegia kohta ja põhjaliku töö üle, mida komisjon on teinud nii avaliku kui ka erasektori ekspertidega ja millega pandi teatisele alus; avaldab toetust saavutatud tulemustele ja nõuab seetõttu koostalitlusvõimeliste C-ITS-teenuste viivitamatut kasutuselevõttu kogu Euroopas;

toonitab vajadust selge õigusraamistiku järele, mis toetaks C-ITSi kasutuselevõtmist, ning peab tervitatavaks ITS-direktiivi (direktiiv 2010/40/EL) alusel tulevase delegeeritud õigusakti vastuvõtmist, et tagada teenuste katkematus ja koostalitlusvõime ning toetada tagasiühilduvust;

märgib C-ITSi potentsiaali suurendada kütusesäästlikkust, vähendada eratranspordi kulusid ning vähendada liikluse kahjulikku mõju keskkonnale;

tõstab esile digitaaltehnoloogiate ja nendega seotud ärimudelite potentsiaali maanteetranspordis ning tunnustab strateegiat kui olulist teetähist liikumisel C-ITSi väljatöötamise ning lõppkokkuvõttes täielikult ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse suunas; märgib, et koostoimelised, ühendatud ja automatiseeritud sõidukid võivad suurendada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, muuta transpordi sujuvamaks ja ohutumaks, vähendada ummikuid, energiatarbimist ja heitkoguseid ning parandada eri transpordiliikide koostalitlusvõimet; juhib seda silmas pidades tähelepanu, et kõnealuste süsteemide turvalise ja tulemusliku toimimise tagamiseks tuleb kehtestada taristule esitatavad nõuded;

märgib, et ELi tööstusharud peaksid kasutama ülemaailmsel tasandil ära oma eelisseisundit C-ITS-tehnoloogiate arendamise ja rakendamise alal; rõhutab pakilist vajadust luua ambitsioonikas ELi strateegia, millega koordineeritakse riikide ja piirkondlikke jõupingutusi, hoitakse ära killustatus, kiirendatakse tõendatud turvaeelistega C-ITS-tehnoloogiate kasutuselevõttu ja maksimeeritakse koostöö eri sektorite vahel, nagu transport, energeetika ja telekommunikatsioon; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetse ajakava koos selgete eesmärkidega, mille EL peab ajavahemikul 2019–2029 saavutama, et muuta prioriteetseks C-ITS-platvormi tegevuse II etapi aruandes esitatud teenuste loetelus sätestatud kõige suurema turvapotentsiaaliga C-ITS-teenuste kasutuselevõtt 2019. aastaks ja tagada, et need uued teenused on saadavad kõigi uute sõidukite puhul kogu Euroopas;

rõhutab vajadust võtta kasutusele sidus sotsiaalõigusnormide ning keskkonnaalaste ja ohutuseeskirjade raamistik, et tagada töötajate ja tarbijate õiguste järgimine ning tagada sektoris aus konkurents;

väljendab heameelt C-ITS-platvormi tegevuse II etapi tulemuste üle ja rõhutab nende tulemuste olulisust (5);

rõhutab, et kuigi teatis kujutab endast olulist vaheetappi koostoimelisi, ühendatud ja automatiseeritud sõidukeid käsitleva Euroopa strateegia suunas, ei tohiks C-ITSi ja nimetatud eri mõisteid omavahel segi ajada;

toonitab vajadust tagada, et ühendatud ja automatiseeritud sõidukite ning C-ITSi arendamine ja kasutuselevõtmine on täielikult kooskõlas transpordisüsteemi CO2-heite vähendamise ning liikluses hukkunute arvu nullini viimise eesmärgiga ja toetab neid eesmärke;

10.

tuletab meelde, et C-ITSid on süsteemid, mis võimaldavad erinevatel intelligentsete transpordisüsteemide jaamadel (sõidukid, teeäärsed seadmed, liikluskorralduskeskused ja teisaldatavad seadmed) sidet pidada ja teavet vahetada, kasutades standarditud sidestruktuuri, ning et seetõttu on individuaalsete süsteemide koostalitlusvõime väga oluline;

11.

tuletab meelde, et ühendatud sõidukid on sõidukid, mis kasutavad C-ITS-tehnoloogiat, mis võimaldab kõigil maanteesõidukitel pidada sidet teiste sõidukite, valgusfooride ning teeäärse ja horisontaalse püsitaristuga – mida tuleb täiustada ja kohandada, kuid mis võib pakkuda ka innovatiivseid jooksva laadimise süsteeme ja sõidukitega turvaliselt sidet pidada – ning teiste liiklejatega; tuletab meelde, et 92 % liiklusõnnetustest on põhjustatud inimlikest eksimustest ja et C-ITS-tehnoloogiate kasutamine on oluline teatavate juhiabisüsteemide tõhusaks toimimiseks;

12.

tuletab meelde, et automatiseeritud sõidukid on sõidukid, mis on võimelised tegelikes liiklusolukordades iseseisvalt töötama ja manööverdama ning mille puhul üks või mitu esmast juhtimisseadist (roolimine, kiirendamine, pidurdamine) on pikema aja jooksul automatiseeritud;

13.

rõhutab vajadust kasutada üleminekuetapis – kus samal ajal liiklevad ühendatud ja automatiseeritud sõidukid ning traditsioonilised ühendamata sõidukid – kaitsesüsteeme, et mitte kahjustada liiklusohutust; juhib tähelepanu sellele, et teatavaid juhiabisüsteeme tuleks edasi arendada ja need kohustuslikult paigaldada;

14.

kutsub komisjoni üles kaaluma, kuidas tegeleda koostoimeliste, ühendatud ja automatiseeritud sõidukite ning ühendamata sõidukite ja juhtide kooseksisteerimisega teedel, võttes arvesse, et sõidukipargi vanuse ja järelejääva ühendamata inimeste osakaalu tõttu tuleb ette näha sätted olukorraks, kus suur arv sõidukeid jääb süsteemist püsivalt välja;

15.

peab kahetsusväärseks, et puudub soovitatud vaheloetelu (Day 1.5) ja hilisemate teenuste selge ajakava ning et C-ITS-teenuste ja võimalike laiendatud teenuste väljatöötamisel ei ole koostatud täielikku mõjuhinnangut ning puudub täpne teave kasutuselevõtu algatuste kohta;

16.

kutsub komisjoni üles eelistama C-ITS-teenuseid, millel on suurim ohutuspotentsiaal, ning koostama vajalikke määratlusi ja nõudeid, samuti ajakohastama ilma edasise viivituseta Euroopa põhimõtteid sõidukisiseste info- ja sidesüsteemide inimene-masin-liidese (HMI) kohta, sest inimesest juhi ja masina vaheline suhtlus on oluline (6);

17.

rõhutab ühendatud ja automatiseeritud sõidukite, C-ITSi ja uue tehnoloogia keskset rolli kliimaeesmärkide saavutamises ning vajadust tagada, et nende arendamine ja kasutuselevõtmine on transpordisüsteemi CO2-heite vähendamise eesmärgiga täielikult kooskõlas ja toetab seda; peab tervitatavaks C-ITSi kasutamist liikluse tõhustamise, kütusekulu ja maanteetranspordi keskkonnamõju (nt CO2-heite seisukohast) vähendamise ning linnataristu kasutamise optimeerimise vahendina;

18.

juhib tähelepanu sellise uuendusliku tehnoloogia potentsiaalile nagu automatiseeritud juhtimine ja konvois sõitmine (eri sõidukite rühmitamine) autokaubavedude puhul, kuna see võimaldab paremini kasutada õhukeeriseid ning vähendada seeläbi kütusekulu ja heitkoguseid; nõuab, et selles valdkonnas toetataks rohkem teadus- ja arendustegevust, eelkõige seoses vajaliku digitaalse taristuga;

19.

toonitab vajadust pakkuda liiklejatele rohkem valikuvõimalusi, rohkem kasutajasõbralikke, taskukohaseid ja kohandatud tooteid ning rohkem teavet; ergutab komisjoni sellega seoses lihtsustama parimate tavade vahetamist, mille eesmärk on saavutada muu hulgas majanduslik tasuvus; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid ühineksid platvormiga C-Roads, kuna sellele on ette nähtud oluline koordineeriv roll strateegia elluviimisel, eeldusel et see järgib tehnoloogianeutraalsust, mis on vajalik innovatsiooni ergutamiseks; rõhutab vajadust tagada, et liikmesriikides võetakse laialdaselt ja kooskõlastatult kasutusele kõrgetasemelised digitaalsed vahendid ning et need hõlmavad ka ühistransporti; kutsub autotootjaid üles algatama strateegia rakendamiseks C-ITSi kasutuselevõttu;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon koostaks olemasolevat täiendava statistika, et hinnata paremini edusamme maanteetranspordisektori eri valdkondade digiteerimisel; rõhutab sensorsüsteemide alastesse teadusuuringutesse täiendavate investeeringute tegemise olulisust ning rõhutab, et C-ITSi arendamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu linnasõidule, mis on väga erinev väljaspool linna sõitmisest; märgib, et eelkõige linnasõit nõuab ulatuslikumalt suhtlust mootorratturite, jalgratturite, jalakäijate ja teiste vähekaitstud liiklejatega, sealhulgas puuetega isikutega;

21.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõik võimaliku, et tagada kutseõppe ja ülikoolikursuste vastavus intelligentsete transpordisüsteemide strateegiat välja töötama hakkava tööstuse teadmusvajadustele; nõuab liikuvuse uue käsitlusega seotud uute teenistuskäikude ja töökohtade tulevikku suunatud hindamisi ning parimate tavade vahetust äriühingute ja haridussüsteemi vaheliste selliste koostöömudelite väljatöötamisel, mis oleks suunatud koolituse, innovatsiooni ja tootmise integreeritud valdkondade loomisele;

22.

usub, et C-ITS-teenused tuleks integreerida Euroopa kosmosestrateegiasse, kuna C-ITSi kasutuselevõtt põhineb asukohatuvastuse tehnoloogiatel, nagu satelliitpositsioneerimine;

23.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peaksid vaatlema C-ITS-teenuste kasutuselevõttu laiemas liikuvuse kui teenuse ja teiste transpordiliikidega ühitamise perspektiivis, eelkõige selleks, et vältida mis tahes tagasilööke, nagu maanteetranspordi osakaalu suurenemine;

Eraelu puutumatus ja andmekaitse

24.

juhib tähelepanu eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevate ELi õigusaktide kohaldamise olulisusele C-ITSi ja seotud ökosüsteemi andmete puhul, mistõttu tuleks neid andmeid kasutada esmajärjekorras ainult C-ITSi eesmärkidel ja neid ei tohiks säilitada ega kasutada muudel eesmärkidel; rõhutab, et arukad sõidukid peaksid olema täiel määral vastavuses isikuandmete kaitse üldmääruse ja sellega seotud eeskirjadega ning et C-ITS-teenuse osutajad peavad pakkuma juhtidele hõlpsasti juurdepääsetavat teavet ja selgeid tingimusi, võimaldades neil anda oma vaba ja teadlik nõusolek kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse sätete ja seal sätestatud piirangutega;

25.

rõhutab vajadust ettevõtete palju suurema läbipaistvuse ja algoritmidega seotud vastutuse järele seoses nende teostatud andmetöötluse ja analüüsidega; tuletab meelde, et isikuandmete kaitse üldmääruses nähakse juba ette õigus saada teavet andmetöötluse loogika kohta; rõhutab lisaks vajadust vältida nn sõidutakistusi, mis tähendab seda, et kasutaja ei saa oma arukat autot juhtida, kui ta keeldub nõusoleku andmisest; nõuab, et arukaid autosid oleks võimalik kasutada ka võrguühenduseta režiimis, mis võimaldab kasutajatel isikuandmete edastamise teistele seadmetele välja lülitada, ilma et see piiraks autojuhtimise võimalust;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et andmekaitset ja konfidentsiaalsust tuleb arvesse võtta kogu andmete töötlemise jooksul; rõhutab, et eraelu puutumatuse ja isikuandmete lõimitud ja vaikimisi kaitse peaks olema intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste ja süsteemide kavandamise lähtekoht; tuletab meelde, et anonüümimistehnikad võivad suurendada kasutajate usaldust kasutatavate teenuste vastu;

Küberturvalisus

27.

juhib tähelepanu kõrgete küberturvalisuse standardite kohaldamise tähtsusele häkkimise ja küberrünnakute ennetamisel kõikides liikmesriikides, arvestades eelkõige C-ITS-sideseadmete turvalisuse ülimat olulisust; märgib, et küberturvalisus on tähtis probleem, mis tuleb lahendada, kuna transpordisüsteem muutub digiteeritumaks ja ühendatumaks; rõhutab, et automatiseeritud ja ühendatud sõidukid ning andmebaasid, kus andmeid töödeldakse ja/või säilitatakse, kätkevad endas küberrünnaku riski, ning rõhutab seetõttu, et kõik saavutatud arengustaadiumis kindlaks tehtavad ja ettekujutatavad nõrgad kohad ja riskid tuleks välistada ühise turvapoliitika, sealhulgas rangete turvastandardite, ja sertifikaadipoliitika väljaarendamisega C-ITSi kasutuselevõtmiseks;

28.

rõhutab, et ELis ja kõigis liikmesriikides ning kõigis võimalikes koostöökokkulepetes kolmandate riikidega tuleks kohaldada võrdselt kõrgeid ja harmoneeritud turvastandardeid; juhib tähelepanu, et need standardid ei tohiks siiski takistada kolmandatest isikutest remonditöökodade juurdepääsu pardasüsteemidele, et tagada sõidukiomanike sõltumatus sõidukitootjatest pardatarkvara vajaliku kontrollimise ja/või remondi korral;

Kommunikatsioonitehnoloogiad ja sagedusalad

29.

on veendunud, et tehnoloogianeutraalne hübriidne kommunikatsioonilahendus, millega tagatakse koostalitlusvõime ja tagasiühilduvus ning milles kombineeritakse omavahel vastastikku täiendavad kommunikatsioonitehnoloogiad, on asjakohane lähenemisviis ja et kõige paljulubavam hübriidne kommunikatsioonilahenduste kombinatsioon paistab olevat traadita lähitoimeside ning mobiilside- ja satelliiditehnoloogiate kombinatsioon, mis tagab C-ITS-põhiteenuste kasutuselevõtuks parima võimaliku toe;

30.

võtab teadmiseks nimetatud seose ühendatud autode ning Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemide EGNOS ja GALILEO vahel; soovitab seetõttu, et ühendatud autodega seonduvad tehnoloogiad tuleks lisada kosmosetehnoloogiatesse; on seisukohal, et koostalitlusvõime on oluline nii ohutuse kui ka tarbijate valikuvõimaluste seisukohast ning rõhutab, et sõidukite 5G-ühenduse ja satelliitnavigatsioonisüsteemidega sidepidamise suutlikkus tuleb tulevikus lisada hübriidsete kommunikatsioonilahenduste kombinatsiooni, nagu märgiti komisjoni 5G tegevuskavas;

31.

ergutab autotootjaid ja C-ITS-teenuseid toetavaid telekommunikatsioonivõrgu operaatoreid tegema koostööd muu hulgas C-ITS-kommunikatsioonitehnoloogiate, teemaksu- ja aruka digitaalse sõidumeeriku teenuste sujuvaks kasutuselevõtmiseks, ilma et need teenused üksteist häiriksid;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist (Horisont-2020), eelkõige sillutama teed pikas perspektiivis sellise taristu väljaarendamisele, mis on suuteline toetama C-ITSi kasutuselevõttu;

33.

rõhutab sensorsüsteemide tähtsust näiteks sõidukite liikumise, ummikute ja õhukvaliteedi kohta andmete esitamisel; nõuab suuremaid ja asjakohaselt koordineeritud investeeringuid liikmesriikides, et tagada kasutatavate sensorite täielik koostalitlusvõime ja nende võimalik kasutus rakendustes väljaspool ohutusvaldkonda, näiteks heitkoguste kaugseires;

34.

nõuab, et komisjon esitaks ettepanekud, millega tagatakse sõidukitesse paigaldatud sensorite kaudu kättesaadava saasteainete heitkoguseid puudutava teabe kogumine ja pädevatele asutustele kättesaadavaks tegemine;

Ühtne Euroopa lähenemisviis

35.

ergutab liikmesriike ja kohalikke ametiasutusi, sõidukitootjaid, teehaldajaid ja intelligentsete transpordisüsteemide tööstust rakendama C-ITS-süsteeme 2019. aastaks ning soovitab, et komisjon, kohalikud ametiasutused ja liikmesriigid näeksid Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames valdkondadeülese temaatilise lähenemisviisi abil ette piisavad vahendid tulevase maanteetaristu uuendamiseks ja hooldamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist (Horisont 2020), pidades täielikult kinni läbipaistvuse põhimõttest ning andes korrapäraselt teavet ELi kaasrahastamise kohta;

36.

ergutab liikmesriike ja komisjoni toetama algatusi ja meetmeid, millega edendatakse ulatuslikumaid teadusuuringuid ja andmete kogumist C-ITSi arendamise ja mõju kohta ELi transpordipoliitikale; on seisukohal, et kui 2022. aastaks ei ole suuremat edasiminekut toimunud, võib vaja minna seadusandlikke meetmeid, et kehtestada sellekohased miinimumeeskirjad ja tagada integreerimine;

37.

rõhutab, kui oluline on füüsilise maanteetaristu (mida tuleks järk-järgult täiendada digitaalse taristuga) kvaliteet; nõuab tulevase maanteetaristu uuendamist ja hooldamist;

38.

rõhutab, et tuleks luua tõeliselt mitmeliigiline transpordisüsteem, integreerides kõik transpordiliigid ühtsesse liikuvusteenusesse, mis kasutab reaalajas teavet, võttes arvesse integreeritud piletimüügi ja ühisliikuvuse teenuseid ning jalgsi käimist ja jalgrattaga sõitmist, mis võimaldab inimestel ja kaubal liikuda sujuvalt uksest ukseni ja parandab transpordi üldist tõhusust, kestlikkust ja vastupidavust; kutsub komisjoni sellega seoses üles tagama ja edendama olemasolevate ja uute fondide kaudu ELi tasandil koostööd ja investeeringuid transporditööstuse digiteerimise valdkonnas, et integreerida arukad transpordisüsteemid eri transpordiliikidesse (C-ITS, ERTMS, SESAR, RIS (7)); rõhutab teabe-, broneeringu- ja piletimüügivahenditele integreeritud lähenemise olulisust atraktiivsete uksest ukseni liikuvusahelate loomisel;

39.

nõuab, et selles kavandamisprotsessis kasutataks põhilise teabeallikana kasutajate nägemust reisijate- ja kaubaveost, et laiendada C-ITSi rakenduste kohaldamisala ja luua selle uue kestliku ja integreeritud liikuvuse kontseptsiooniga seotud ärimudelid;

40.

ergutab ELi ja liikmesriike jõustama nõuetekohaselt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja tulevast toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete direktiivi, et saavutada kõigi kodanike takistusteta juurdepääs C-ITSile;

41.

soovitab komisjonil luua kiiresti piisava õigusraamistiku, et saavutada kogu ELi hõlmav piiriülene koostalitlusvõime, ja raamistiku, millega kehtestatakse eeskirjad vastutuse kohta ühendatud transpordi eri liikide kasutamisel; palub komisjonil avaldada aasta lõpuks seadusandliku ettepaneku sõidukisisestele andmetele ja vahenditele juurdepääsu kohta; soovitab, et kõnealune ettepanek peaks võimaldama kogu autotööstuse väärtusahelal ja lõppkasutajatel saada kasu digiteerimisest ning tagama kõikidele kolmandatele isikutele võrdsed võimalused ja maksimaalse turvalisuse seoses sõidukisiseste andmete säilitamise ja neile juurdepääsuga, mis peaks olema õiglane, õigeaegne ja piiramatu, et kaitsta tarbijate õigusi, edendada innovatsiooni ja tagada aus mittediskrimineeriv konkurents sellel turul kooskõlas tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega; rõhutab vajadust aidata kaasajastada kõik linna- ja maapiirkondade taristud, mis on seotud ühistransporditeenustega; kutsub komisjoni üles garanteerima, et ta tagab igal juhul täieliku vastavuse isikuandmete kaitse üldmäärusele, esitades parlamendile kord aastas aruande oma järelevalvetegevuse kohta;

42.

palub komisjonil rakendada üldist käsitlust tehnilise ühtlustamise ja andmete standardimise suhtes, et tagada C-ITSi ühilduvus, tootjatele mastaabisääst ja tarbijatele suurem mugavus;

43.

rõhutab, et on oluline alustada varakult dialoogi sotsiaalpartnerite ja tarbijate esindajatega, et luua läbipaistvusel ja usaldusel põhinev õhkkond eesmärgiga leida kohane tasakaal sotsiaalsetele ja töötingimustele ning tarbijaõigustele avalduvate positiivsete ja negatiivsete mõjude vahel; märgib, et e-ohutuse foorum peab koostama C-ITSi kasutuselevõtmise teekava samamoodi, nagu eCall-süsteemi puhul;

44.

rõhutab, et rahvusvaheliste kliimakohustuste ja ELi sise-eesmärkide täitmiseks tuleb võtta kindel suund vähese CO2-heitega majandusele; toonitab seetõttu vajadust uuendada ELi eri vahendite eraldamiskriteeriume, et toetada CO2-heite vähendamise ja energiatõhususe meetmeid, sealhulgas C-ITSi puhul; on seisukohal, et EL ei tohiks mingil juhul rahastada projekte, mis ei vasta CO2-heite vähendamise eesmärkidele ja poliitikale;

45.

palub autotootjatel anda tarbijatele piisavat ja selget teavet nende õigustest ning uue C-ITS-tehnoloogia eelistest ja piirangutest ohutuse seisukohast; ergutab teabekampaaniate kasutamist, et tutvustada praegustele autojuhtidele uut C-ITS-tehnoloogiat, luua vajalik usaldus lõppkasutajate hulgas ning saavutada üldsuse heakskiit; on seisukohal, et C-ITSi kasutamise abil on võimalik muuta transpordisüsteem ohutumaks ja tõhusamaks ning samal ajal tagada vastavus andmekaitset ja eraelu puutumatust reguleerivatele normidele;

o o

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 207, 6.8.2010, lk 1.

(2) ELT C 288, 31.8.2017, lk 85.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0423.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0234.

(5) C-ITS-platvormi tegevuse II etapi lõpparuanne: https://ec.europa.eu/transport/sites/transport/files/2017-09-c-its-platform-final-report.pdf.

(6) Komisjoni 26. mai 2008. aasta soovitus 2008/653/EÜ turvaliste ja tõhusate sõidukisiseste info- ja sidesüsteemide kohta: Euroopa põhimõtete uuendatud versioon inimene-masin-liidese kohta (ELT L 216, 12.8.2008, lk 1).

(7) Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS); Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem (SESAR); Jõeteabeteenused (RIS).

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/9

P8_TA(2018)0066

Sooline võrdõiguslikkus ELi kaubanduslepingutes

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes (2017/2015(INI))

(2019/C 162/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 8 ja 10, artikli 153 lõikeid 1 ja 2 ning artikleid 157 ja 207,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 23 ja 33,

—	võttes arvesse 2015. aasta ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava,

—	võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta (00337/2016),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 14. juuli 2015. aasta töödokumenti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise hetkeseisu kohta (SWD(2015)0144),

—	võttes arvesse nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustele lisatud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ajavahemikuks 2011–2020 (07166/2011),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti strateegilise kohustuse kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019 (SWD(2015)0278),

—	võttes arvesse komisjoni 2017. aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus,

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“(COM(2015)0497),

—	võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2017. aasta teatist „Aruanne kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“rakendamise kohta. Edumeelse kaubanduspoliitika kujundamine üleilmastumise ohjamiseks“(COM(2017)0491),

—	võttes arvesse üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) määrust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta (1)),

—	võttes arvesse konfliktimineraalide määrust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus (2)),

—	võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige selle artikli 4 lõiget 1, millega keelatakse orjus ja sundus, ning artiklit 14, millega keelatakse diskrimineerimine,

—	võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—	võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking+5“(2000), „Peking+10“(2005) ja „Peking+15“(2010),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ja selle artiklit 3, milles sugupool on määratletud sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab, ning 1994. aasta üleameerikalist konventsiooni naiste vastu suunatud vägivalla ennetamise, kõrvaldamise ja selle eest karistamise kohta (Belém do Pará konventsioon),

—

võttes arvesse ELi ja liikmesriikide 2007. aasta ühist strateegiat „ELi kaubandusabistrateegia: ELi toetuse suurendamine kaubandusega seotud vajaduste rahuldamiseks arengumaades“ning komisjoni 13. novembri 2017. aasta teatist „Heaolu saavutamine kaubanduse ja investeeringute kaudu. 2007. aasta ühise ELi kaubandusabi strateegia ajakohastamine“(COM(2017)0667),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Transforming our world: the 2030 Agenda for Sustainable Development“(Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“),

—	võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele,

—	võttes arvesse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid,

—	võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) kestliku arengu investeerimispoliitika raamistikku (2015),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soolise võrdõiguslikkuse alaseid peamisi konventsioone, sh võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100), tööhõives ja töökohtadel diskrimineerimise vastast konventsiooni (nr 111), perekondlike kohustustega töötajate konventsiooni (nr 156) ja emaduse kaitse konventsiooni (nr 183),

—	võttes arvesse ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse riigipeade tippkohtumisel 2015. aasta juunis Brüsselis vastu võetud 2015.–2017. aasta tegevuskava 7. peatükki,

—	võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (3),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (4),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal (5),

—	võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta rohelises majanduses (6),

—	võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (7),

—	võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni naissoost koduabiliste ja hooldajate kohta ELis (8),

—	võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta (9),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal (10),

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega (11),

—	võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele (12),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Tšiili assotsieerimislepingu kaubandussamba ajakohastamist käsitlevateks läbirääkimisteks (13),

—

võttes arvesse eesistujariikide kolmiku deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta, mille 19. juulil 2017. aastal esitasid Eesti, Bulgaaria ja Austria, kes on 2017. aasta juulist kuni 2018. aasta detsembrini kestval 18-kuulisel ajavahemikul Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaks olevad liikmesriigid,

—	võttes arvesse uuringukeskuse International Center for Research on Women uuringut „Trade liberalisation & women’s reproductive health: linkages and pathways“(Kaubanduse liberaliseerimine ja naiste reproduktiivtervis: seosed ja arengusuunad),

—	võttes arvesse 2016. aasta Aafrika inimarengu aruannet „Accelerating Gender Equality and Women’s Empowerment in Africa“(Soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise edusammude kiirendamine Aafrikas) (14),

—	võttes arvesse OECD 2014. aasta aruannet „Enhancing Women’s Economic Empowerment through Entrepreneurship and Business Leadership in OECD Countries“(Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine ettevõtluse ja ärijuhtimise kaudu OECD riikides) (15),

—

võttes arvesse sooküsimusi ja kaubandust käsitlevate viimaste kõrgetasemeliste rahvusvaheliste arutelude tulemusi, pöörates erilist tähelepanu ELi ja WTO/UNCTADi/ITC egiidi all korraldatud aruteludele, sealhulgas (alates hilisemast) Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse ühiselt korraldatud rahvusvaheline foorum „Naised ja kaubandus“(Brüssel, juuni 2017) (16), WTO parlamentaarse konverentsi iga-aastane istungjärk teemal „Trade as a vehicle of social progress: The gender perspective“(Kaubandus kui sotsiaalse progressi edasiviija: sooline perspektiiv) (Genf, juuni 2016) (17) ja WTO istungjärk „What future for the WTO? Trade and Gender: Empowering Women through Inclusive Supply Chains“(Milline on WTO tulevik? Kaubandus ja sugu: naiste mõjuvõimu suurendamine kaasavate tarneahelate kaudu) (Genf, juuli 2015) (18),

—

võttes arvesse üha suuremaid rahvusvahelisi jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks kaubanduspoliitika kaudu, näiteks UNCTADi soolise võrdõiguslikkuse ja arengu programm (19) (mis hõlmab uuringuid kaubanduse mõju kohta naistele, kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse õppepaketti ning veebikoolitust staatuse „soolise võrdõiguslikkuse valdkonna liidrid“loomise kohta) ning Maailmapanga 14 töövaldkonda, mis kõik hõlmavad alates 2016. aastast soolise võrdõiguslikkuse strateegiat,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kaubanduse ja Säästva Arengu Keskuse (ICTSD) 2016. aasta septembri aruteludokumenti „The Gender Dimensions of Global Value Chains“(Üleilmsete väärtusahelate soolised mõõtmed) (20),

—	võttes arvesse ICTSD 2016. aasta septembri aruteludokumenti „The Gender Dimensions of Services“(Teenuste soolised mõõtmed) (21),

—	võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 2015. aasta aruannet „Progress of the world’s women 2015-2016. Transforming economies, realising rights“(Naiste õiguste areng maailmas aastatel 2015–2016 ning majanduse muutmine ja õiguste kasutamine) (22),

—	võttes arvesse võrgustiku WIDE+ 2017. aasta dokumenti soo ja ELi kaubanduspositsiooni kohta „How to transform EU trade policy to protect women’s rights“(Kuidas naiste õiguste kaitsmiseks ELi kaubanduspoliitikat muuta) (23),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komiskoni palvel koostatud 2016. aasta uuringut „Gender Equality in Trade Agreements“(Sooline võrdõiguslikkus kaubanduslepingutes) (24),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni palvel koostatud 2015. aasta uuringut „The EU’s Trade Policy: from gender-blind to gender-sensitive?“(ELi kaubanduspoliitika: soolisi erinevusi eiravast sootundlikuks?) (25),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid kodukorra artikli 55 alusel,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A8-0023/2018),

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel on Euroopa Liidu kõigi liidusiseste ja -väliste meetmete eesmärk kaotada meeste ja naiste ebavõrdsus, edendada võrdõiguslikkust ja võidelda diskrimineerimise, sealhulgas soolise diskrimineerimise vastu;

arvestades, et kaubanduspoliitika võib olla vahend ülemaailmsete ja Euroopa väärtuste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks; arvestades, et ELi kaubandus- ja investeerimislepingud ning -poliitika ei ole sooneutraalsed, mis tähendab seda, et need avaldavad struktuurilise ebavõrdsuse tõttu naistele ja meestele erinevat mõju; arvestades, et naised puutuvad kokku soopõhiste piirangutega, nagu piiratud juurdepääs ressurssidele ja piiratud kontroll nende üle, õiguslik diskrimineerimine ning tasustamata hooldustöö koormav kohustus, mis tuleneb traditsioonilistest soorollidest;

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusega peaksid tegelema võrdselt nii naised kui mehed; arvestades, et avaliku ja erasektori sidusrühmade vaheline koostöö ja partnerlus rahvusvahelisel ja kohalikul tasandil on väga oluline, et edendada vajalikku koostoimet soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise saavutamiseks ning teadlikkuse suurendamiseks sellistest küsimustest nagu omandiõigused, juurdepääs rahastamisele, haridusele ja kutseõppele, ettevõtlustavad, riigihanked, digitaalne lõhe ja kultuurilised eelarvamused;

arvestades, et kaubanduspoliitika eesmärk on saavutada muu hulgas jätkusuutlik ja õiglane majanduskasv ning areng, mis on vajalik, et tagada vaesuse vähendamine, sotsiaalne õiglus ning inimväärne töö ja paremad elamistingimused nii naistele kui meestele ning kaitsta naiste õigusi; arvestades, et soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ei tule arvestada mitte üksnes kõigi ÜRO kestliku arengu eesmärkide puhul, vaid see on ka eraldiseisev eesmärk; arvestades, et kestliku arengu eesmärkide tegevuskavas tunnistatakse, et kaubandus aitab edendada kestlikku ja õiglast arengut ning võib kaasa aidata võimalikult kõrgete rahvusvaheliste töö- ja keskkonnastandardite ning inimõiguste edendamisele; arvestades, et ELi kaubanduspoliitika on kestliku arengu eesmärkide raamistiku oluline osa ning ulatuslik sooline mõõde on keskne element selles raamistikus, mille eesmärk on tagada kõigi jaoks õiglasemad ja kasulikumad tulemused; arvestades, et kaubanduspoliitika võib suurendada ka naiste ettevõtlusvõimalusi ning juurdepääsu praktikale ja tööhõivele;

arvestades, et rahvusvahelise kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse vaheline keeruline seos nõuab põhjalikke teadmisi toimivatest jõududest, hõlmates sellise majandusliku ja sotsiaalse dünaamika kindlakstegemist, analüüsi ja jälgimist, mis on vajalik, et töötada välja tõhus kaubanduspoliitika, mille eesmärk on saavutada ka naiste mõjuvõimu suurendamist ja soolist võrdõiguslikkust edendav majandusareng; arvestades, et kaubanduspoliitikas tuleb seetõttu arvesse võta selle otsest ja kaudset mõju soolisele võrdõiguslikkusele ning konkreetset kohalikku konteksti, et vältida olemasolevate sooliste lõhede ja stereotüüpide taastekitamist või süvendamist ning tugevdada soolist võrdõiguslikkust ettevaatavalt; arvestades, et kaubanduspoliitika edukust tuleks hinnata ka selle põhjal, kas see avaldab naistele ja meestele võrdselt positiivset mõju;

F.	arvestades, et majandusareng ja sooline võrdõiguslikkus käivad sageli käsikäes; arvestades, et valitseb üldine arusaam, et väiksema soolise ebavõrdsusega ühiskonnad on tavaliselt kiirema kasvuga;

arvestades, et kaubanduse liberaliseerimise mõju üksikisikutele sõltub ka nende geograafilisest asukohast ja majandussektorist, milles nad tegutsevad; arvestades, et nii riikide sees kui ka nende vahel esineb suuri erinevusi tootmisstruktuurides, naiste tööjõus osalemise määrades ja hoolekandesüsteemides; arvestades, et naised moodustavad töötajate enamiku sellistes sektorites nagu rõiva- ja tekstiilitootmine, telekommunikatsioon, turism, hoolekanne ja põllumajandus, kus nad töötavad üldjuhul meestest madalama palga või madalama prestiižiga ametlikes ja mitteametlikes tööhõivevormides; arvestades, et see võib põhjustada töökohal asetleidvaid kuritarvitamisi ja diskrimineerimist, soolist segregatsiooni teatavatel kutse- ja tegevusaladel, soolist ebavõrdsust palga- ja töötingimustes ning soopõhiseid piiranguid juurdepääsul tootmisressurssidele, taristule ja teenustele; arvestades, et vabakaubanduslepingud võivad kaasa tuua muutusi tööhõives ja töökohtade kaotusi, eelkõige ekspordiga seotud sektorites, kus naised moodustavad sageli suurema osa tööjõust; arvestades, et seetõttu annavad riigi- ja sektoripõhised soolise mõju hindamised kaubanduslepingute kavandamisel suurt lisaväärtust;

H.	arvestades, et 2011. aastal sõltus ELis ekspordist ligikaudu iga üheksas naiste töökoht (11 %);

I.	arvestades, et komisjoni 2017. aasta uuringu kohaselt sõltub ELis peaaegu 12 miljoni naise töökoht kaupade ja teenuste ekspordist ülejäänud maailma (26);

arvestades, et UNCTAD nõuab faktipõhiste uuringute alusel, et toodaks välja piirangud, millega naised puutuvad kokku kaubanduse pakutavate võimaluste ärakasutamisel ja mis tulenevad sellistest teguritest nagu tehnilise väljaõppe puudumine paremate töökohtade puhul, avalike teenuste puudumine majapidamiskohustuste vähendamiseks ning piiratud juurdepääs vahenditele, sealhulgas laenudele, maale, teabele ja võrgustikele, ja piiratud kontroll nende üle; arvestades, et sellest tulenevalt soovitab UNCTAD käsitleda hindamistes kaubanduspoliitika võimalikku mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele sellistes valdkondades nagu tööhõive, väikeettevõtlus, hinnad, põllumajandustootlikkus, elatuspõllumajandus ja ränne (27);

arvestades, et ELi praegune kaubanduspoliitika ja strateegia „Kaubandus kõigile“rajanevad kolmel peamisel põhimõttel, milleks on tõhusus, läbipaistvus ja väärtused, kuid nendes puudub soolise võrdõiguslikkuse aspekt; arvestades, et oma kaubandusabistrateegia läbivaatamise käigus kinnitas ja laiendas komisjon oma kohustusi seoses soolise võrdõiguslikkuse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamisega ning märkis, et sooline võrdõiguslikkus ei ole üksnes põhiline inimõigus, vaid see on ka hädavajalik majandusarengu jaoks, kasutades maksimaalselt ära suurt hulka olemasolevaid ELi poliitikavahendeid, et suurendada nende üldist mõju majanduskasvule ja vaesuse vähendamisele; arvestades, et lähtuvalt naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni sätetest peaks EL looma aluse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse elluviimiseks, tagades naiste võrdse juurdepääsu poliitilisele, majanduslikule ja avalikule elule, haridusele, tervishoiule ja tööhõivele ning võrdväärsed võimalused nendes valdkondades;

arvestades, et kaubandus ja kaubanduslepingud mõjutavad naisi kui võimalikke ettevõtjaid, tarbijaid, töötajaid ja mitteametlikke töötajaid; arvestades, et asjakohaste poliitikameetmete väljatöötamiseks on hädavajalik tunnistada ja paremini mõista kaubanduspoliitika soopõhist mõju; arvestades, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja välja töötada sobiv metoodika, millega tagatakse, et ELi kaubanduspoliitika ja -lepingute võimalikku mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele hinnatakse alati; arvestades, et komisjon peaks läbi viima kvantitatiivseid sooliselt eristatud uuringuid sektorite kaupa, näiteks muu hulgas ettevõtluse, teaduse ja tehnoloogia valdkonnas; arvestades, et EL ei ole seni enne kaubanduslepingute sõlmimist hinnanud nende mõju naistele ja soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et komisjon on teatanud, et Tšiili ja ELi ajakohastatud assotsieerimisleping sisaldab esimest korda ELi ajaloos eraldi peatükki soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse kohta;

M.	arvestades, et kaubanduslepingute jätkusuutlikkuse mõjuhinnangutes ei ole soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ja naiste õigusi piisavalt arvesse võetud;

N.	arvestades, et kaubanduspoliitikaga soolisele võrdõiguslikkusele kaasneva mõju eelhindamine võib aidata suurendada naiste mõjuvõimu ja heaolu ning samal ajal vähendada olemasolevat ebavõrdsust ja hoida ära soolise ebavõrdsuse suurendamist;

arvestades, et praeguste ELi mitme- ja kahepoolsete lepingute ülevaade näitab, et 20 % ELi-väliste kaubanduspartneritega sõlmitud lepingutest viitab naiste õigustele ning 40 % neist lepingutest sisaldab viiteid soolise võrdõiguslikkuse edendamisele; arvestades, et nendes lepingutes sisalduvad viited naiste mõjuvõimu suurendamise edendamise kohta on valdavalt vabatahtlikud ning siduvad viited ei ole praktikas jõustatavad; arvestades, et komisjoni hiljutise uuringu kohaselt on meeste ja naiste töökohtadele juurdepääsemise võimalused endiselt ebavõrdsed; arvestades, et uuringu kohaselt võib naiste mõjuvõimu suurendamine kaasa tuua maailma SKP kasvu 28 miljardi USA dollari võrra 2025. aastaks ning et see on hädavajalik nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest ja vaesuse kaotamise seisukohast, võttes arvesse naiste rolli kogukondades;

arvestades, et nii arenenud kui ka arenguriikides moodustavad mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suurima osa erasektorist ja valdava osa tööhõivest; arvestades, et Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse (ITC) andmetel moodustavad mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted kokku 95 % kõigist maailma ettevõtetest ja üle 70 % kogu tööhõivest ning nad annavad ligikaudu 50 % maailma SKPst; arvestades, et kuni 40 % kõigist mikro-, väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest kuulub naisomanikele, kuid naised juhivad kõigest 15 % ekspordiettevõtetest; arvestades siiski, et OECD andmetel teenivad naissoost ettevõtjad sageli endiselt 30–40 % vähem kui meessoost ettevõtjad (28);

arvestades, et kogu Euroopas on avalik arutelu kaubandusläbirääkimiste, nagu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP), ELi ja Kanada laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) ning teenustekaubanduse lepingu (TiSA) üle ja reageeringud nendele viidanud sellele, et vaja on läbipaistvaid ja kaasavaid läbirääkimisi, milles võetakse arvesse paljude Euroopa riikide kodanike väljendatud suurt muret; arvestades, et ELi kaubanduspoliitika raames ei tohi järeleandmisi teha üheski ELi standardis, ning arvestades, et avalikud teenused tuleb alati kaubandusläbirääkimistest välja jätta; arvestades, et vaidluste lahendamise mehhanism peaks olema kavandatud selleks, et tagada üksikute valitsuste suutlikkus avalikes huvides reguleerida ja teenida avaliku poliitika eesmärke; arvestades, et edu tuleb oodata muudes määrava tähtsusega murettekitavates valdkondades, nagu ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohustuste täitmise tagamine inimõiguste valdkonnas; arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelatega seoses on vaja globaalset ja terviklikku lähenemisviisi juriidilise isiku vastutusele inimõiguste rikkumiste eest;

R.	arvestades, et ÜRO äritegevuse, kaubanduse ja inimõiguste juhtpõhimõtted on siduvad kõigile riikidele ja ettevõtetele, sõltumata ettevõtte suurusest, sektorist, asukohast, omandiõigusest või struktuurist;

S.	arvestades, et Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias, mille nõukogu võttis vastu 2016. aastal, kinnitatakse, et inimõigusi tuleb järjepidevalt arvestada kõigis poliitikavaldkondades ja institutsioonides, sealhulgas rahvusvahelises kaubanduses ja kaubanduspoliitikas;

arvestades, et üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) eesmärk on muu hulgas aidata kaasa vaesuse kaotamisele ning edendada kestlikku arengut ja head valitsemistava; arvestades, et GSP+ hõlmab tingimusi, mille eesmärk on tagada, et abikõlblikud arenguriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid 27 rahvusvahelist konventsiooni inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava valdkonnas; arvestades, et on väga oluline teostada korrapärast järelevalvet nende rakendamise üle, võtta vajaduse korral meetmeid ja pöörata erilist tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on üks asjakohastest konventsioonidest GSP+ kohaselt;

U.	arvestades, et rohkem kui 40 % maailma lõunapoolsete riikide põllumajanduslikust tööst teevad naised;

arvestades, et maailmakaubanduse laienemise ja arenguriikide kaasamisega ülemaailmsetesse väärtusahelatesse võib kaasneda soolise ebavõrdsuse tekitamise oht, kui seda kasutatakse ära majanduslikult konkurentsivõimelisemate toodete tootmiseks; arvestades, et see on ühtlasi võimaldanud paljudel naistöötajatel liikuda mitteametlikust sektorist ametlikku sektorisse; arvestades, et päritolureeglid on muutunud aina tähtsamaks ülemaailmsetes väärtusahelates, kus tootmine hõlmab mitut riiki; arvestades, et selgemad ja paremini kindlaksmääratud päritolureeglid võivad luua raamistiku täieliku läbipaistvuse ja aruandekohustuse saavutamiseks tarneahela kõigis osades ning see võib avaldada positiivset mõju naistele ja eriti rõivasektoris töötavatele naistele;

W.	arvestades, et need uued kaubandusega seotud töövõimalused arenguriikide naistele aitavad märkimisväärselt kaasa leibkondade sissetuleku suurendamisele ja vaesuse vähendamisele;

arvestades, et rõivasektoris töötavad peamiselt naised; arvestades, et on tähtis meelde tuletada, et 2012. aasta septembris hukkus Pakistanis Karāchis tulekahjus 289 inimest, samal aastal sai Bangladeshis tehases Tazreen Fashions aset leidnud tulekahju tagajärjel surma 117 inimest ja vigastada üle 200 töötaja ning 2013. aastal suri samuti Bangladeshis Rana Plaza konstruktsioonivea tõttu 1 129 inimest ja ligikaudu 2 500 sai vigastada; arvestades, et kõik need olid rõivatehased;

arvestades, et enamik eksportkauba tootmise eritsoonide töötajatest on naised; arvestades, et mõne riigi eksportkauba tootmise eritsoonides ei kehti kohalikud tööseadused, on keelatud ametiühingud või piiratakse nende tegevust ning töötajatel puudub juurdepääs õiguskaitsele, millega rikutakse selgelt ILO põhistandardeid;

arvestades, et avalikul ja erasektoril, kodanikuühiskonnal (eriti naiste õigusi kaitsvatel organisatsioonidel), sotsiaalpartneritel ja ametiühingutel on vajalikud teadmised ja potentsiaal, et täita keskset rolli kaubanduspoliitika kujundamisel ja jälgimisel ning selliste andmete kogumisel, mis võivad anda teavet probleemidest, millega naised kaubanduse liberaliseerimise puhul kokku puutuvad, eesmärgiga suurendada naiste õigusi ja nende majanduslikku mõjuvõimu ning edendada naiste ettevõtlust;

AA.

arvestades, et sellised üritused nagu rahvusvaheline foorum „Naised ja kaubandus“, mille komisjon korraldas 20. juunil 2017. aastal, võimaldavad paljudel majandustegevuses osalejatel ja kodanikuühiskonna esindajatel mõtteid vahetada ja teha algatusi seoses kaubanduse mõjuga soolisele võrdõiguslikkusele;

AB.	arvestades, et mitmepoolsed platvormid ja valitsustevahelised foorumid, nagu ÜRO kestliku arengu eesmärgid ja Women20 (W20), on hädavajalikud soolise võrdõiguslikkusega seotud arutelu ja ekspertide tegevuse soodustamiseks ning loovad hea aluse konsensuse saavutamisele;

AC.

arvestades, et avalikud teenused ning praegused või tulevased üldhuviteenused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused tuleb ELi sõlmitavate kaubanduslepingute üle peetavatest läbirääkimistest ja asjaomaste lepingute kohaldamisalast välja jätta (sealhulgas, ent mitte üksnes, vesi, kanalisatsioon, tervishoid, hooldus, sotsiaalteenused, sotsiaalkindlussüsteemid, haridus, jäätmekäitlus ja avalik transport); arvestades, et komisjon on võtnud endale kohustuse tagada, et need teenused jäävad liikmesriikide pädevusse ning et valitsustelt ei saa nõuda ühegi teenuse erastamist ega takistada neil üldhuviteenuste määratlemist, reguleerimist, pakkumist ja toetamist mis tahes ajal;

AD.

arvestades, et teenustekaubandus ja riigihanked võivad avaldada naistele ebaproportsionaalset mõju, ning arvestades, et riigihanked on jätkuvalt vahend, mis võimaldab valitsustel positiivselt mõjutada ebasoodsas olukorras olevaid elanikerühmi, eelkõige naisi; arvestades, et tervise- ja hooldusteenuste erastamine võib ebavõrdsust suurendada ning avaldada negatiivset mõju paljude naiste töötingimustele; arvestades, et keskmisest suurem arv naisi töötab avalike teenuste sektoris ja nende teenuste kasutajatena sõltuvad nad meestest rohkem kvaliteetsetest, taskukohastest, kättesaadavatest ja nõudluspõhistest avalikest teenustest, eelkõige sotsiaalteenustest, nagu lapsehoid ja ülalpeetavate hooldus; arvestades, et riigi leibkondadele ja avalikele teenustele kehtestatud kärped ning hinnatõus kipuvad nihutama hoolduskoormuse peaaegu täielikult naiste õlule, mis omakorda pärsib soolist võrdõiguslikkust;

AE.

arvestades, et intellektuaalomandi õiguste süsteem soodustab ELi teadmistepõhist majandust; arvestades, et geneeriliste ravimite tootmist keelavate patentidega seotud intellektuaalomandi õiguste sätetel võib olla oluline mõju naiste spetsiifilistele tervishoiuvajadustele; arvestades, et naised sõltuvad meestest rohkem taskukohaste tervishoiuteenuste ja ravimite kättesaadavusest, eelkõige seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ja vastavate õigustega; arvestades, et ravimite kättesaadavust ELi mittekuuluvates riikides ei tohiks raskendada intellektuaalomandi õiguste kaitsmise alusel;

AF.

arvestades, et naised teevad väga vähe kaubandust ja kaubanduslepinguid puudutavaid otsuseid, sest läbirääkimismeeskonnad, parlamendid ja valitsused on endiselt kaugel soolisest tasakaalust; arvestades, et sooline tasakaal nendes institutsioonides võib lisaks soolise võrdõiguslikkuse küsimuste paremale kaasamisele ka suurendada otsustamise demokraatlikku legitiimsust;

AG.	arvestades, et komisjonis ja Euroopa välisteenistuses ei ole eraldatud piisavalt inimressursse soolise aspekti arvestamiseks ELi kaubanduspoliitikas ja eelkõige terves kaubandusläbirääkimiste protsessis;

AH.	arvestades, et suhteliselt uute kaubanduspoliitika valdkondade, nagu e-kaubanduse õigusraamistiku loomisel peaks komisjon algusest peale arvesse võtma nende mõju soorollidele, töö- ja eraelu tasakaalule ning tasustamata töö mahule;

AI.	arvestades, et on ilmnenud, et konfliktimineraalidega kauplemine on otseselt seotud laialdaste inimõiguste rikkumistega, sealhulgas naiste ja tütarlaste vägistamise ja nendevastase seksuaalvägivallaga, laps- ja orjatööjõu kasutamise ning massilise sundrändega;

I. Soolise võrdõiguslikkuse suurendamine kaubanduses: üldised kaalutlused ja eesmärgid

rõhutab, et EL on kohustatud viima ellu väärtustepõhist kaubanduspoliitikat, mis hõlmab töö- ja keskkonnaõiguste kõrgetasemelise kaitse tagamist ning põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse austamist; tuletab meelde, et kõik ELi kaubanduslepingud peavad sisaldama kaugelevaatavat ja jõustatavat kaubanduse ja kestliku arengu peatükki; rõhutab, et ELi lepingutes sätestatud kaubandusalased kohustused ei tohiks mitte kunagi kaaluda üles inimõigusi, naiste õigusi või keskkonnakaitset ning nendes tuleks arvesse võtta kohalikku, sotsiaalset ja majanduslikku keskkonda;

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 8 kohaselt on soolise võrdõiguslikkuse nõue kindlalt sätestatud kõikides ELi poliitikavaldkondades; märgib, et selles artiklis on sätestatud, et kõigi oma asjaomaste meetmete puhul on liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine; palub komisjonil suurendada erinevate poliitikavaldkondade, nagu kaubanduse, arengu, põllumajanduse, tööhõive, rände ja soolise võrdõiguslikkuse sidusust;

rõhutab, et õiglane ja kaasav rahvusvahelise kaubanduse poliitika nõuab selget raamistikku, mis aitab kaasa naiste mõjuvõimu suurendamisele ning nende elamis- ja töötingimuste parandamisele, soolise võrdõiguslikkuse suurendamisele, keskkonnakaitsele ning sotsiaalse õigluse, rahvusvahelise solidaarsuse ja rahvusvahelise majandusarengu tugevdamisele;

rõhutab, et kaubanduspoliitika üldeesmärk peab olema vastastikku kasuliku majanduskasvu edendamine; tuletab meelde, et kuigi kaubanduspoliitika võib toetada muid väärtusi, mida Euroopa Liit mitmepoolsetes suhetes propageerib, on kaubanduspoliitika ja kaubanduslepingute võimalused globaalsete probleemide lahendamiseks siiski piiratud;

rõhutab, et uue põlvkonna kaubanduslepingud peaksid edendama asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid ja õigusakte, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, nagu konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Pekingi tegevusprogramm, peamised ILO konventsioonid ja kestliku arengu eesmärgid;

rõhutab, et ELi lepingutes sätestatud kaubanduskohustused ei tohiks mingil juhul olla inimõiguste suhtes ülimuslikud; tunneb heameelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete üle ning kutsub liikmesriike üles vastu võtma ja välja töötama neile juhtpõhimõtetele vastavaid riiklikke tegevuskavasid, võttes arvesse naiste õigusi ja vajadust võidelda soolise vägivalla vastu; kutsub komisjoni üles kasutama läbirääkimisi selleks, et ergutada ELi partnereid omaenda riiklikke tegevuskavasid vastu võtma; toetab käimasolevaid läbirääkimisi, mille siht on luua inimõiguste valdkonnas rahvusvaheliste ettevõtete ja muude ettevõtjate jaoks siduv ÜRO instrument; rõhutab, kui oluline on, et EL selles valitsustevahelises protsessis aktiivselt osaleks, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel ergutada kaubanduspartnereid läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

palub komisjonil tagada, et ELi kaubanduspartnerid järgiksid täielikult inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 16 ja 17, et võidelda soolise ebavõrdsuse vastu sotsiaalsete ja majanduslike õiguste valdkonnas;

tuletab meelde, et ainult liikmesriigid on pädevad üldist huvi pakkuvaid teenuseid reguleerima ja nende liberaliseerimist tagasi pöörama, ning seepärast kutsub neid üles kaitsma põhieesmärke, nagu sooline võrdõiguslikkus, inimõigused ja põhivabadused, rahvatervis ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid;

rõhutab, et valitsused peavad säilitama võimaluse eraldada vahendeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks, et tagada ühiskonna kaasav ja kestlik tulevik; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 17.15 austada partnerriikide demokraatlikku poliitilist ruumi, et iga riik saaks seadusi vastu võtta ja oma riigi kontekstis sobivaid otsuseid teha, vastata oma elanike nõudmistele ning täita inimõigustega seotud ja muid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse vallas;

10.

tuletab meelde, et on kutsunud komisjoni üles lõpetama investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi, ning rõhutab, et vaidluste lahendamise mehhanism peaks olema kavandatud nii, et see tagaks üksikute valitsuste suutlikkuse avalikes huvides reguleerida ja teenida avaliku poliitika eesmärke, kaasa arvatud soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed ja tugevamad tööjõu-, keskkonna- ja tarbijaõigused;

11.

märgib, et kaubanduslepingutes sisalduvad intellektuaalomandiõigustega seotud sätted mõjutavad sageli rahvatervist, sealhulgas naiste tervishoidu; palub komisjonil ja nõukogul tagada, et kaubanduslepingutes sisalduvates intellektuaalomandiõigustega seotud sätetes võetaks nõuetekohaselt arvesse naiste õigusi, eelkõige nende sätete mõju naiste tervishoiule, sealhulgas taskukohase tervishoiu ja ravimite kättesaadavusele; kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama geograafiliste tähiste kaitset, mis on eriti oluline vahend maapiirkondade naiste mõjuvõimu suurendamiseks; nõuab lisaks, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid kaaluksid uuesti kaitse laiendamist mittepõllumajanduslikele toodetele, pidades silmas, et EL on juba kokku leppinud geograafilist tähist kandvate mittepõllumajandustoodete kaitsmises vabakaubanduslepingutes;

12.

tuletab meelde, et kõigi kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas soolist võrdõiguslikkust käsitleva eesmärgi nr 5 täitmisel tehtud edusammude jälgimiseks on vaja sooliselt eristatud andmeid; rõhutab, et puuduvad piisavad andmed kaubanduse mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele, ning nõuab selleks piisavate ja asjakohaste sooliselt eristatud andmete kogumist; rõhutab, et sellised andmed võimaldaksid kehtestada selgete ja mõõdetavate piirkondliku, riikliku ja valdkondliku tasandi näitajatega metoodika, parandada analüüsi ja määratleda eesmärgid ning meetmed, millega tagatakse, et naised ja mehed saaksid kaubandusest võrdselt kasu; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt sooliselt liigendatud analüüsile tööjõu arengu, varade omamise ja rahandusliku kaasamise kohta sektorites, mida kaubandus on mõjutanud; ergutab komisjoni koostööle Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Maailmapank, ÜRO, OECD ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE), kuid ka riikide statistikaametitega, et parandada selliste andmete kogumist ja kättesaadavust; kutsub ELi ja liikmesriike üles hindama mõju eel- ja järelhindamiste raames ka ELi kaubanduspoliitika ja -kokkulepete riigi- ja sektoripõhist soolist mõju; rõhutab, et kaubandusläbirääkimistel tuleks arvesse võtta soolise analüüsi tulemusi, arvestades nii positiivset kui ka negatiivset mõju kogu protsessi jooksul alates läbirääkimiste etapist kuni rakendamiseni, ning sellele peaksid lisanduma meetmed võimaliku negatiivse mõju vältimiseks või kompenseerimiseks;

II. Soolise võrdõiguslikkuse suurendamine kaubanduses. Valdkonnapõhised kaalutlused ja eesmärgid

13.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvad teenused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused – muu hulgas vee-, sotsiaal-, sotsiaalkindlustus-, haridus-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi- ja tervishoiuteenused – tuleb ka edaspidi kaubandusläbirääkimistest välja jätta ja need peavad kuuluma liikmesriikide valitsuste pädevusse; palub tungivalt, et EL tagaks, et kaubandus- ja investeerimislepingud ei vii avalike teenuste erastamisele, mis võib mõjutada naisi nii teenuseosutajate kui ka -kasutajatena ja põhjustada soolist ebavõrdsust; rõhutab, et sotsiaalteenuste avaliku pakkumise küsimus on soolise võrdõiguslikkuse seisukohast eriti tähtis, kuna sellistele teenustele juurdepääsu, kasutustasude ja kvaliteedi muutused võivad põhjustada tasustamata hooldustöö sooliselt ebaühtlast jaotumist; tuletab meelde, et Euroopa, riiklikele ja kohalikele ametiasutustele peab jääma täielik õigus kehtestada, reguleerida, vastu võtta, alal hoida või tühistada mis tahes meetmeid, mis on seotud üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tellimise, korraldamise, rahastamise ja neile üldise juurdepääsu tagamisega;

14.

rõhutab, et kaubanduspoliitika võib mõjutada juurdepääsu põhilistele terviseteenustele ja seega võib see mõjutada ka reproduktiiv- ja seksuaaltervise ja seonduvate õigustega seotud eesmärkide saavutatavust ja edendamist poliitikas, programmides ja teenustes; rõhutab seetõttu, et põhilised terviseteenused – eelkõige juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õigustega seotud teenustele – on läbirääkimistest välja jäetud, ja märgib, et need kuuluvad liikmesriikide pädevusse;

15.

nõuab siduvaid, täidetavaid ja tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste ekspluateerimise vastu ning parandada nende töö- ja elutingimusi ekspordile orienteeritud tööstusharudes, pidades silmas eesmärki parandada naiste elu- ja töötingimusi riikides ja sektorites, kus need muret tekitavad, eelkõige rõiva-, tekstiili- ja põllumajandussektoris, et vältida olukorda, kus kaubanduse liberaliseerimine soodustab töösuhete ebakindlust ja suurendab soolist palgalõhet; on veendunud, et sellised meetmed ja ühiste määratluste kehtestamine peaksid võimaldama selgemat ja paremini koordineeritud tegevust koostöös rahvusvahelise organisatsiooniga, nagu ÜRO, WTO, ILO ja OECD; tõstab hea näitena esile Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet, mis kujutab endast edusammu järelevalvemehhanismi loomisel, ning nõuab kokkuleppe tingimuste täielikku täitmist; palub sellega seoses komisjonil, kõigil rahvusvahelistel osalistel ja asjaomastel ettevõtetel tunnustada ja järgida OECD uusi hoolsuskohustuste suuniseid rõiva- ja jalatsitööstuse tarneahelate vastutustundlikkuse tagamiseks;

16.

nõuab suuremat tähelepanu mitteametlikus sektoris töötavatele naistele, tunnistades vajadust kindlustada selle sektori naistöötajatele inimväärsed tööstandardeid;

17.

toonitab, et kõige enam kannatavad enamasti naised ja tütarlapsed, sest tööjõuga kauplemine on tihedalt seotud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kauplemisega;

18.

rõhutab, et põllumajandustoodete ekspordi kasv on naistele üldiselt vähem soodus kui meestele, kuna suundumused näitavad, et väikepõllumajandustootjad, kellest paljud on naised, ei suuda tihti välisturgudel konkureerida, sest neid takistavad pärimisseadused, neil puudub juurdepääs laenudele, teabele, maale ja võrgustikele ning võimalused uute eeskirjade ja standardite järgimiseks; märgib, et tuleb teha erilisi jõupingutusi, et parandada kaubanduse positiivset mõju naistele põllumajandussektoris, kus neid loetakse eriti haavatavaks, kuid kus neil on ka selged võimalused oma mõjuvõimu suurendada; rõhutab, et naisomanikega ettevõtetel oleks kasu soostereotüüpide kaotamisest, turulepääsu laiendamisest, hõlpsamast juurdepääsust rahastamisele, turustamisele ja võrgustikele ja suutlikkuse suurendamisest ning koolitusvõimaluste parandamisest; märgib, et kaubanduse liberaliseerimine võib naistele ebasoodsalt mõjuda sellistes sektorites nagu põllumajandus ja toiduainetööstus; rõhutab, et kuigi maailma toiduainetööstuses on rohkem naisi (50–80 % kogu tööjõust), kuulub neile vähem kui 20 % maast ning maaga seotud kaubanduslike nõudmiste ja nõudluse suurenemine muudab maale turvalise ja õiglase juurdepääsu saavutamise või säilitamise vaesemate naiste jaoks raskeks; tuletab meelde vajadust vältida kaubanduslepingute intellektuaalomandiõigustega seotud, näiteks seemnete erastamist puudutavate sätete võimalikku negatiivset mõju toiduainetega varustamise sõltumatusele;

19.

rõhutab, et elatuspõllumajanduses töötavad naised kogevad toiduga varustamise sõltumatuse säilitamisel lisatakistusi, mis tulenevad uute taimesortide tugevast kaitsest kaubanduslepingutes vastavalt rahvusvahelisele uute taimesortide kaitse konventsioonile;

20.

rõhutab, et ELi põllumajandustoodete import võib kahjustada traditsioonilisi väikepõllumajandustootjaid ja seega ohustada naiste elatusvahendeid;

21.

tuletab meelde VKEde tähtsust Euroopa Liidu majandusstruktuuris; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi VKEde toetamiseks, keskendudes eelkõige naiste juhitud ettevõtetele ja neid toetavatele meetmetele; kutsub ELi ja liikmesriike üles pöörama ekspordiettevõtete tugiliini loomisel erilist tähelepanu naiste juhitud VKEdega seotud konkreetsetele asjaoludele, kasutama vabakaubanduslepingute loodud võimalusi ning tugevdama teenuseid, tehnoloogiat ja taristuid (näiteks juurdepääs internetile), mis on naiste ja naiste juhitud VKEde majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks eriti olulised; nõuab, et komisjon aitaks luua partnerlusi ELi ja arenguriikide naisettevõtjate vahel;

III. Soolise võrdõiguslikkuse tugevdamine kaubanduses. ELi tasandil nõutavad meetmed

22.

rõhutab, et teatavad ELi kaubanduspoliitika elemendid, näiteks kestliku arengu peatükk ja GSP+ süsteemid ning nende jälgimine, võivad edendada inimõigusi ja nendest kinnipidamist, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus, töötajate õigused ja keskkonnakaitse; rõhutab, et ELi kaubanduslepingutes on vaja kohustuslikke ja jõustatavaid sätteid, et tagada inimõigustest kinnipidamine, kaasa arvatud sooline võrdõiguslikkus ning keskkonna- ja töökaitse, samuti tagada, et ELi kaubanduspoliitika oleks kooskõlas liidu kestliku arengu, vaesuse vähendamise ja soolise võrdõiguslikkuse üldeesmärkidega;

23.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et ELi kaubanduspoliitikas oleksid täielikult kajastatud kestliku arengu eesmärgid, eelkõige eesmärk nr 5 soolise võrdõiguslikkuse kohta, samuti strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019;

24.

peab kahetsusväärseks, et ELi kaubanduspoliitika strateegias „Kaubandus kõigile“ei mainita soolist võrdõiguslikkust; peab rõõmustavaks, et 13. septembri 2017. aasta aruandes kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“rakendamise kohta käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse küsimust kaubanduses ning täpsustatakse, kui oluline on, et ELi otsusetegijad paremini mõistaksid kaubandusmeetmete mõju soolisele võrdõiguslikkusele; kutsub komisjoni üles seda mõõdet strateegia „Kaubandus kõigile”vahekokkuvõttes arvesse võtma ning tagama, et sooline mõõde kaasatakse süvendatult ELi kaubandus- ja investeerimispoliitikasse, sest see suurendaks kõigi inimeste üldist kasu kaubandusvõimalustest; tuletab meelde, et kaubanduspoliitika võiks aidata rahvusvahelisel tasandil soolist võrdõiguslikkust edendada ning seda tuleks kasutada naiste elu- ja töötingimuste parandamiseks võrdsetel tingimustel meestega, toetades näiteks soolise palgalõhe vähendamist naistele paremate töökohtade loomise teel;

25.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama, et kui ELi kaubanduslepingud sisaldavad riigihankeid käsitlevaid sätteid, oleks neil muuhulgas ka soolist aspekti arvestades positiivne mõju; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, et toetada VKEde juurdepääsu riigihangetele ning välja töötada erimeetmed naistele kuuluvate VKEde jaoks; kutsub üles lisama sätteid, mille eesmärk on lihtsustada menetlusi ja suurendada nende läbipaistvust pakkujate, sealhulgas ELi mittekuuluvate riikide pakkujate jaoks; nõuab sotsiaalselt ja keskkonnakaitse seisukohast vastutustundlike riigihangete edendamist, võttes arvesse eesmärki tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine, nais- ja meestöötajate võrdne tasustamine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine, tuginedes „Chile Compra“kestliku riigihanke eeskirjade rakendamisel saadud kogemustele;

26.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama kaubanduslepingutes kohustust tulemuslikult vastu võtta, säilitada ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse seadusi, eeskirju ja meetmeid, kaasa arvatud vajalikud aktiivsed meetmed soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu edendamiseks kõigil tasanditel;

27.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse tagada, et tulevased kaubandusläbirääkimised kehtiva ELi-Tšiili assotsieerimislepingu ajakohastamiseks hõlmavad ELi ajaloos esimest korda eraldi soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse peatükki; rõhutab, et soovib selle peatüki sisuga kursis olla; kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama ja toetama eraldi soolisi küsimusi käsitleva peatüki lisamist ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse, tuginedes olemasolevatele näidetele, nagu Tšiili-Uruguay ja Tšiili-Kanada vabakaubanduslepingud, ning tagama, et sellega nähtaks konkreetselt ette kohustus edendada soolist võrdõiguslikkust ja suurendada naiste mõjuvõimu; nõuab naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse, soolise aspekti arvessevõtmise ja naiste mõjuvõimu suurendamise rahvusvaheliste kohustuste edendamist kõigis ELi kaubanduslepingutes, tuginedes Pekingi tegevusprogrammile ja säästva arengu eesmärkidele; kutsub üles lisama neisse kaubanduslepingutesse ka sätteid, millega tagatakse, et nende institutsiooniline struktuur hõlmab korrapärast vastavuskontrolli, sisulisi arutelusid ning teabe ja parimate tavade vahetamist soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse valdkonnas, muu hulgas kaasates naisi ja soolise võrdõiguslikkuse eksperte kõigil asjaomastel haldustasanditel, kaasa arvatud kaubandusteemalised läbirääkimisrühmad, ühiskomiteed, eksperdirühmad, riiklikud nõuanderühmad, ühised nõuandekomiteed ja vaidluste lahendamise organid;

28.

palub, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid edendaksid mitmepoolsel tasandil kokkuleppeid laiendada kaitset, mis on tagatud sootundlike ELi õigusaktidega, näiteks konfliktimineraalide määrusega;

29.

palub Euroopa Investeerimispangal (EIP) tagada, et EIP kaasrahastatavates projektides osalevatelt ettevõtjatelt nõutakse võrdse tasustamise ja töötasude läbipaistvuse põhimõtte ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimist, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/54/EÜ (29);

30.

on veendunud, et konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on väga tähtis kõigis poliitikavaldkondades, sh kaubanduses; rõhutab, et kõik ELi liikmesriigid on selle konventsiooniga ühinenud; kutsub seetõttu komisjoni üles lisama kaubanduslepingutesse viiteid sellele konventsioonile ning astuma samme ELi ühinemiseks konventsiooniga ja konventsiooni ratifitseerimiseks; palub liikmesriike lisada soolise võrdõiguslikkuse põhimõte oma õigussüsteemi, kaotada diskrimineerivad seadused ja võtta vastu asjakohased seadused, millega keelatakse naiste diskrimineerimine;

31.

palub ELil tagada, et kaubanduslepingutes sisalduksid peamistel tööstandarditel ja ILO konventsioonidel põhinevad sätted; kutsub komisjoni üles liikmesriikidega koostööd tegema, et ratifitseerida ja rakendada kõnealused konventsioonid, eelkõige konventsioon nr 189 koduabiliste inimväärse töö kohta ja konventsioon nr 156 perekondlike kohustustega töötajate kohta, sest need käsitlevad töötajate vajadusi kõikjal maailmas, ning kutsub üles tagama, et kaubanduslepingud sisaldaksid sätteid sotsiaalsete õiguste, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise kohta; palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel jätkata ILO raames tööd nende konventsioonide rakendamiseks ning inimväärset tööd käsitlevate rahvusvaheliste tööstandardite tugevdamiseks ülemaailmsetes väärtusahelates, pöörates tähelepanu eelkõige naistele; tuletab meelde, et nende standardite ja konventsioonide tulemuslik rakendamine parandab naiste töötingimusi ELis ja kolmandates riikides; palub komisjonil tagada, et ELi ja selle partnerite kaubanduslepingud aitaksid kaotada selliseid tavasid nagu töötajate, eelkõige naistöötajate ekspluateerimine;

32.

palub komisjonil tagada, et vabakaubanduslepingutes ja autonoomset korda käsitlevates kokkulepetes ette nähtud sotsiaal- ja keskkonnastandardid kehtiksid kogu kaubanduspartnerite territooriumil ja eelkõige eksportkauba tootmise eritsoonides;

33.

rõhutab, et oluline on jälgida liidu üldise soodustuste süsteemi (GSP) ja GSP+ süsteemi elluviimist, eeskätt peamiste konventsioonide rakendamise seisukohast; täpsustab, et GSP+ konventsioonid on muu hulgas 1979. aasta konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon nr 111 ning konventsioon nr 100 mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest; rõhutab, et seda laadi konventsioonide järgimine ja elluviimine aitab soolist võrdõiguslikkust edendada; võtab teadmiseks, et GSP ja GSP+ süsteemid on väärtuslik vahend inimõiguste edendamiseks; õhutab komisjoni otsima viise, kuidas neid süsteeme parandada, näiteks tugevdades neis sisalduvaid tingimusi naiste õigusliku diskrimineerimise lõpetamise kohta, ja palub jätkata majanduslike stiimulite sidumist põhiliste inimõiguste ning naiste seisukohast eriti oluliste keskkonna- ja tööõiguskonventsioonide tulemusliku omaksvõtmise, rakendamise ja asjakohase järelevalvega; väljendab siinjuures heameelt, et komisjon korraldas üldise soodustuste süsteemi vahehindamise;

34.

palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel tagada WTO tasandi läbirääkimistel, et soolist võrdõiguslikkust võetakse nõuetekohaselt arvesse uute eeskirjade ja kokkulepete ettevalmistamisel ning kehtivate lepingute rakendamisel ja läbivaatamisel WTO kaubanduspoliitika läbivaatamismehhanismi raames, et suurendatakse kogu WTO läbirääkimisprotsessi läbipaistvust ja et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi võetakse arvesse kõigil praegustel ja tulevastel läbirääkimistel valdkondades nagu põllumajandus, kalandus, teenused ja e-kaubandus; kutsub ühtlasi komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kaitsma ja edendama naiste paremat positsiooni ülemaailmsetes väärtusahelates (kasutades parimal viisil WTO vahendeid, nagu kaubanduse lihtsustamise leping), koostama suutlikkuse suurendamise programme ning korraldama regulaarseid ekspertide arutelusid ja heade tavade vahetamist, toetama soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmete vastuvõtmist WTO haldusstruktuuris ning konkreetsemalt tagama, et WTO sekretariaat oleks tehniliselt suuteline kaubanduseeskirju soolisest seisukohast analüüsima (kaasa arvatud vahendid soolise mõju hindamiseks kõigis oma töö etappides, näiteks kvantitatiivsed uuringud tehnilist abi saavate naiste kohta); kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kasutama WTO vahendeid soolise võrdõiguslikkuse küsimuste käsitlemiseks nii oma õiguspraktikas kui ka käimasolevatel kaubandusläbirääkimistel, samuti toetama WTO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri ja ILO paremat koostööd kaasava rahvusvahelise kaubanduse ning naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse edendamiseks;

35.

kutsub komisjoni üles toetama rahvusvahelisi jõupingutusi, et edendada soolise aspekti kaasamist kaubanduspoliitikasse ja programmidesse, nagu Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse algatus She Trades, mille eesmärk on aidata 2020. aastaks miljonil naisettevõtjal turule pääseda (30), ning ergutab sellega seoses rahvusvahelist parimate tavade vahetamist soolist võrdõiguslikkust arvestava poliitika ja programmide kohta WTO, ITC ja ÜRO taolistes organisatsioonides ja organites;

36.

kutsub komisjoni üles tugevdama ettevõtja sotsiaalset vastutust ja hoolsuskohustuse täitmist vabakaubanduslepingutes kooskõlas ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete ning OECD hoolsuskohustuse suunistega; nõuab, et EL tugevdaks vabakaubanduslepingutes ettevõtja sotsiaalset vastutust ja võtaks arvesse hoolsuskohustust, ja ergutab WTOd soolist võrdõiguslikkust oma kaubanduspoliitikas arvesse võtma; rõhutab ühtlasi, kui oluline on käsitleda seda küsimust teistes rahvusvahelistes ja mitmepoolsetes organisatsioonides ning foorumitel, nagu ÜRO, Maailmapank ja OECD; tuletab meelde, et parlament nõudis 2010. aastal, et äriühingud avaldaksid oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse aruanded, ning nõudis hoolsuskohustuse nõuete kehtestamist kõikidele ettevõtjatele ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse mõiste kindlustamist; peab seetõttu rõõmustavaks, et muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi kohaselt peavad suured äriühingud alates 2017. aastast avalikustama muu kui finantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe;

37.

toonitab vajadust täiustada tegevusjuhendeid, märgistusi ja õiglase kaubanduse süsteeme ning tagada kooskõla rahvusvaheliste standarditega, näiteks ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete, ÜRO ülemaailmse kokkuleppe (Global Compact) ja OECD suunistega rahvusvahelistele ettevõtjatele;

38.

palub ELil tagada, et ELi institutsioonide kaubanduspoliitika ja -läbirääkimiste eest vastutavatel sekretariaatidel oleksid vahendid ja tehniline suutlikkus kaasata soolised aspektid kogu läbirääkimisprotsessi selle algusest kuni kohaldamise ja hindamiseni; tervitab soolise võrdõiguslikkuse peadirektoraadi struktuuris soolise võrdõiguslikkuse kontaktisiku ametissenimetamist, kelle ülesanne on jälgida, kas ELi kaubanduslepingutes võetakse soolist aspekti arvesse, ning tagada soolise aspekti arvestamine ELi kaubanduspoliitikas; palub komisjonil pakkuda soolise võrdõiguslikkuse teemalisi koolitusi või kasutada näiteks UNCTADi pakutavaid koolitusi, et tagada ametnike ja läbirääkijate teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse ja kaubandusega seotud küsimustest; kutsub liikmesriike üles oma kaubandusministeeriumide kõigil ametiastmetel naisi tööle võtma; palub rahvusvahelistel organisatsioonidel, nagu WTO, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja ILO, edendada naiste võrdset esindatust oma sisestruktuurides, eelkõige juhtivatel ametikohtadel; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles aktiivselt osalema korrapäraste soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse teemaliste arutelude ja meetmete organiseerimisel ning vastavaid jõupingutusi toetama;

39.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama kaubanduslepingute raames kohustuste võtmist, et tagada naiste parem osalemine juhtivatel ametikohtadel nii avalikus kui ka erasektoris;

40.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles pidama läbirääkimisi läbipaistvalt, täielikult austama varasemate läbirääkimiste käigus omaks võetud parimaid tavasid ning tagama, et parlamenti läbirääkimiste kõigis etappides õigeaegselt ja korrapäraselt teavitatakse; nõuab, et läbirääkimismeeskonnad oleksid sooliselt tasakaalus, et suuta kaubanduslepingute kõiki soolisi aspekte täielikult arvesse võtta; palub ELi ja liikmesriike tagada teiste seas naiste õiguste organisatsioonide, ametiühingute, ettevõtjate, kodanikuühiskonna ja arenguorganisatsioonide kaasav osalemine kaubanduskonsultatsioonides nii ELi kui ka WTO tasandil ning suurendada nende arutelude läbipaistvust Euroopa kodanike jaoks, tehes algatusi ja avaldades läbirääkimistega seotud teavet;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et nende arengukoostöös pöörataks soolise võrdõiguslikkuse eesmärgile erilist tähelepanu ning et seda arvestataks kõigis abiprogrammides, eelkõige kaubandusabi strateegiaga seotud programmides; palub Euroopa Liidul eraldada soolise võrdõiguslikkuse ja naiste erialase koolitusega seotud koostööprogrammide jaoks rohkem vahendeid; kutsub komisjoni üles toetama vähim arenenud riike rahaliselt ja suutlikkuse suurendamise kaudu, et suurendada kaubanduse ning arengu ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse ühtsust; rõhutab, et säästva arengu tegevuskava raames ja selle rahastamisel tuleb arvesse võtta tariifide vähendamisest tulenevat maksutulu vähenemist;

42.

palub komisjonil edendada naiste ettevõtlust arenguriikides, keskendudes eeskätt riikidele, kus naistel on laenule, taristule ja tootmisvahenditele juurdepääsul meestega võrreldes suuremad piirangud;

43.

palub komisjonil hinnata võimalust luua teenuseosutajatele, tööandjatele, töötajatele ja teistele sidusrühmadele mõeldud praktikaeelseid koolitusprogramme, et neil oleks võimalik luua kogu ELis kontakte oma kolleegidega ja mitmesugustest edukatest programmimudelitest õppust võtta, lõppsihiga kujundada naistele soodsad tingimused vabakaubanduslepingutega kaasnevatest võimalustest osasaamiseks;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma jõupingutusi ühendama, et kohandada hariduse ja kutseõppe ning muude taoliste valdkondade poliitikat nii, et see suurendaks soolist võrdõiguslikkust ekspordist tulenevate töövõimaluste jagunemisel;

45.

palub komisjonil ja nõukogul edendada kaubanduslepingutes kahepoolse koostöö kohustuste võtmist, et suurendada naiste suutlikkust ja tingimusi nende lepingute võimaluste täielikuks ärakasutamiseks, ning palub luua sel eesmärgil kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse ühiskomitee, et koostöö käivitada, sellele kaasa aidata ja seirata selle elluviimist, tagades erasektori sidusrühmade, sealhulgas ekspertide ja soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide asjakohase osalemise ning kogukondade ja sektorite laialdase esindatuse struktuurset dialoogi täiendavate kättesaadavate konsulteerimisvahendite (näiteks e-arutelude) kaudu;

46.

palub komisjonil põhjalikumalt uurida, kuidas ELi poliitika ja kaubanduslepingutega suurendada naiste majanduslikku mõjuvõimu ja osalemist sellistes valdkondades nagu teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika, samuti uurida, kuidas kaotada sooline ebavõrdsus uue tehnoloogia kättesaadavuse ja kasutamise valdkonnas;

o o

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.

(2) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.

(3) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.

(4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.

(5) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.

(6) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 38.

(7) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.

(8) ELT C 66, 21.2.2018, lk 30.

(9) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0298.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0330.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0354.

(14) ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Aafrika inimarengu aruanne 2016, http://www.undp.org/content/dam/undp/library/corporate/HDR/Africa%20HDR/AfHDR_2016_lowres_EN.pdf?download.

(15) OECD tehniline aruanne http://www.oecd.org/gender/Enhancing%20Women%20Economic%20Empowerment_Fin_1_Oct_2014.pdf.

(16) http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1632.

(17) https://www.wto.org/english/forums_e/parliamentarians_e/ipuconf2016_e.htm.

(18) https://www.wto.org/english/tratop_e/devel_e/a4t_e/global_review15prog_e/global_review15prog_e.htm.

(19) http://unctad.org/en/Pages/DITC/Gender-and-Trade/Trade,-Gender-and-Development.aspx.

(20) https://www.ictsd.org/sites/default/files/research/the_gender_dimensions_of_global_value_chains_0.pdf.

(21) https://www.ictsd.org/sites/default/files/research/the_gender_dimensions_of_services.pdf.

(22) http://progress.unwomen.org/en/2015/pdf/unw_progressreport.pdf.

(23) https://wideplus.org/2017/06/25/wide-gender-and-trade-position-paper-is-available/.

(24) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/571388/IPOL_STU(2016)571388_EN.pdf.

(25) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2015/549058/EXPO_IDA(2015)549058_EN.pdf.

(26) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2017/june/tradoc_155632.pdf.

(27) „Implementing gender-aware ex ante evaluations to maximize the benefits of trade reforms for women“(Sooteadlike eelhindamiste läbiviimine, et naised saaksid kaubandusreformidest võimalikult palju kasu), http://unctad.org/en/PublicationsLibrary/presspb2016d7_en.pdf.

(28) OECD 2014. aasta taustaaruanne „Enhancing Women’s Economic Empowerment through Entrepreneurship and Business Leadership in OECD Countries“(Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine ettevõtluse ja ärijuhtimise kaudu OECD riikides), http://www.oecd.org/gender/Enhancing%20Women%20Economic%20Empowerment_Fin_1_Oct_2014.pdf.

(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).

(30) http://www.intracen.org/itc/women-and-trade/SheTrades/

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/24

P8_TA(2018)0067

ELi mahajäänud piirkonnad

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi mahajäänud piirkondade kohta (2017/2208(INI))

(2019/C 162/03)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 176,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (2),

—	võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“(COM(2015)0639),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides (3),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist (4),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele (5),

—	võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises (6),

—	võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat (7),

—	võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta (8),

—	võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“(SWD(2017)0132),

—	võttes arvesse aruka spetsialiseerumise strateegiate eeltingimusi,

—	võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat seitsmendat aruannet, mille komisjon avaldas 9. oktoobril 2017,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8-0046/2018),

arvestades, et ELis pikalt vindunud majandus- ja finantskriis on pidurdanud piirkondliku tasandi majanduskasvu, kuigi ühtekuuluvuspoliitikaga on ligikaudu kolmandik ELi eelarvest eraldatud majanduskasvu ja tööhõive tugevdamisele ning ELi piirkondade vahelise ebavõrdsuse vähendamisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raames uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega (ESI) seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ja selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mida viivad ellu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond, on ELi peamine investeerimis-, majanduskasvu- ja arengupoliitika, mis on kooskõlas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“eesmärkidega ning suunatud piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamisele ja nende lähendamisele ning seeläbi Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamisele;

arvestades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi peamised eesmärgid perioodiks 2014–2020 on majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad investeeringud, mis aitaksid tugevdada tööturgu, piirkondlikku majandust ja Euroopa piirkondlikku koostööd, parandada liidusisest piiriülest, riikide- ja piirkondadevahelist koostööd ning lõpptulemusena vähendada Euroopa eri piirkondade arenguerinevusi;

arvestades, et mahajäänud piirkondi käsitleva komisjoni aruande kohaselt on mahajäänud piirkondi 47 ja need asuvad kaheksas liikmesriigis; arvestades, et see aruanne võib anda parema ülevaate mahajäänud piirkondade probleemide keerukusest ja peaks seetõttu olema avalikult kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes;

E.	arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigis mahajäänud piirkondades tähtis roll ja selle kaudu tehakse enamikus piirkondades väga suur osa avalikest investeeringutest;

F.	arvestades, et mahajäänud piirkondades on võrreldes sama liikmesriigi teiste piirkondadega madalam tootlikkuse, tööhõive ja kooliskäimise määr;

arvestades, et komisjoni aruandes jagatakse mahajäänud piirkonnad kaheks: „aeglase majanduskasvuga piirkonnad“– vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad, mis ei lähenenud aastatel 2000–2013 ELi keskmisele ning asuvad liikmesriikides, kus SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal alla ELi keskmise; siia kuuluvad peaaegu kõik vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis; ja „väikese sissetulekuga piirkonnad“– kõik piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal väiksem kui 50 % ELi keskmisest; siia kuulub mitu vähem arenenud piirkonda Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias;

H.	arvestades, et aeglase majanduskasvuga piirkondades valitseb majandusseisak, mis tuleneb eelkõige avaliku ja erasektori investeeringute vähenemisest, samas kui väikese sissetulekuga piirkonnad üldiselt säilitavad oma arengupotentsiaali;

I.	arvestades, et mahajäänud piirkonnad kannatavad teistest enam avaliku ja erasektori investeeringute nappuse all, mis on tingitud ka stabiilsuspaktis kehtestatud valitsemissektori võla tagasimaksmise kohustuste järgimise vajadusest;

J.	arvestades, et mahajäänud piirkondi iseloomustab tihti struktuurireformide puudumine, mis vähendab niigi kasinate avaliku sektori investeeringute mõju;

K.	arvestades, et mahajäänud piirkondades on tõsiseid puudujääke ühistranspordi ning majandusliku ja energiataristu osas, mistõttu vajavad need piirkonnad tõhusamaid ja tulemuslikumaid investeeringuid;

L.	arvestades, et komisjoni arvates tuleb ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames esitatavate riigipõhiste soovituste vahelist seost tihendada;

arvestades, et mahajäänud piirkonnad ja eriti väikese sissetulekuga piirkonnad seisavad sageli silmitsi noorte inimeste ja kvalifitseeritud tööjõu lahkumisega, mis mõlemad on vajalikud nende piirkondade majanduslikuks ja sotsiaalseks taaselustamiseks, kuid mis muudab need piirkonnad tööhõive ja investeeringute seisukohalt vähem atraktiivseks;

N.	arvestades, et väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade määratlust tuleks täpsustada;

O.	arvestades, et oluline on suurendada lõppkasutajate teadlikkust ELi rahastatavatest piirkondlikest ja kohalikest programmidest ja saavutatud tulemustest, sõltumata konkreetse piirkonna rahastuse tasemest;

arvestades, et mahajäänud piirkondades on vaja head valitsemistava ja tõhusat avalikku haldust, kuna need annavad suure panuse majanduskasvuks vajalike tingimuste loomiseks; arvestades, et ülereguleerimise ja liigse kontrolli vähendamine, menetluste lihtsustamine ja lühendamine ning IKT vahendite parem kasutamine aitaks mahajäänud piirkondades tõhusust suurendada ja valitsemistava parandada;

Q.	arvestades, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva seitsmenda aruande kohaselt on mahajäänud piirkonnad valitsemise kvaliteedi Euroopa indeksis madalaimatel kohtadel, mis viitab avaliku sektori investeeringute vähesele mõjule;

R.	arvestades, et läbimõeldud, läbipaistvamate, erapooletumate ja õiglasemate poliitiliste otsuste tegemiseks on oluline, et näitajad ja statistika oleksid usaldusväärsed, ajakohased ja eristatud;

S.	arvestades, et mahajäänud piirkondades tuleks kõrvaldada majanduskasvu takistused ja vähendada taristu puudujääke;

T.	arvestades, et mahajäänud piirkondade VKEsid rahastatakse palju kõrgemate intressimääradega ja neil on raskem saada pangandussektorilt laenu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alla kuuluvate projektide kaasrahastamiseks;

U.	arvestades, et viiest mahajäänud piirkonnast nelja elanikest vähemalt 25 % elab linnas ja pendelrändamise piirkonnas (funktsionaalne linnapiirkond) ja viiest mahajäänud piirkonnast ühe elanikest elab funktsionaalses linnapiirkonnas üle 50 %;

arvestades, et traditsioonilised tegevused, nagu väikesemahuline kalapüük või põllumajandus, moodustavad olulise osa enamiku mahajäänud piirkondade ranniku- ja maapiirkondade identiteedist ja eluviisist ning on majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulisel kohal; arvestades, et andekate inimeste kohaletoomiseks ja kohapeal hoidmiseks ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks ja uute investeeringute kaasamiseks on vaja arengustrateegiaid;

tunneb heameelt selle üle, et komisjon on esitanud talituste töödokumendi „Väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“; märgib, et aruandes pakutakse välja mitu head lahendust nende piirkondade majanduskasvu, säästva arengu ja töökohtade loomise toetamiseks; rõhutab ka seda, et nende konkurentsivõime analüüsis annab olulise panuse edasisse ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevasse arutellu;

tunneb heameelt mahajäänud piirkondade katsealgatuste tegemise üle kahes Rumeenia piirkonnas ja Maailmapanga toetusel ka kahes Poola piirkonnas ning eelkõige strateegiliste prioriteetide ja konkreetsete, kiiresti elluviidavate meetmete kindlaksmääramise üle; ootab huviga nende algatuste tulemuste avaldamist;

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigi ELi piirkondade jaoks avaliku ja erasektori investeeringute tagamises ja edendamises keskne roll nii otseselt kui ka investeerimiseks soodsa keskkonna loomise abil; on seisukohal, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleks ELis tervikuna võtta meetmeid, mis tugevdavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendavad erinevusi eri piirkondade arengus ja mahajäänud piirkondade mahajäämust;

kutsub komisjoni üles määrama kindlaks mahajäänud piirkonnad NUTS III tasandil, lähtudes üldistest majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, ning juhtida nende piirkondade rahastamist sihipärasemalt kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitsüklitega;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mahajäänud piirkondade jaoks nende vajadustele vastavad strateegiad, programmid ja meetmed, võttes arvesse suundumusi ja piirkonnasiseseid erinevusi, kuna väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade tehtud valikud ja probleemid on väga erinevad, ning lähtudes nende iseärasustest ja kasutades aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et kiirendada nende lähenemist ja leida parimad lahendused töökohtade loomise, majanduskasvu ja säästva arengu saavutamiseks; on seisukohal, et need strateegiad, programmid ja meetmed tuleks kooskõlastada linnade tegevuskavaga, kuna mahajäänud piirkonnad ei ole üksnes maapiirkonnad;

rõhutab, et lisaks VKEde vähesele arengule ja nendesse tehtavate investeeringute nappusele on töötus eelkõige noorte seas jätkuvalt väga suur ja enamiku mahajäänud piirkondade jaoks on see üks tõsisemaid ja pakilisemaid probleeme; rõhutab kesk- ja kõrghariduse, kutsekoolituse, täiendõppe ja teadmussiirde olulist rolli kõnealustes piirkondades valitseva ülisuure noorte töötuse ja väljarände vastu võitlemisel; rõhutab hariduse ja koolituse ning suuremate investeeringute tähtsust VKEde ja pereettevõtete arengu seisukohalt; on arvamusel, et noorte kaasamisest on kasu, kuna nad pakuvad sageli uuenduslikke lahendusi;

märgib, et haritud ja koolitatud ning piirkonna majanduse vajadustele vastava tööjõu olemasolu mõjutab oluliselt konkurentsivõimet, tootlikkust ja tööturu ligitõmbavust, mis omakorda muutub elujõulisemaks tänu kasvu soodustavale keskkonnale ning avalikele ja erainvesteeringutele avatusele; leiab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta mahajäänud piirkondade praegust olukorda, eelkõige negatiivset rändesaldot ja selle halba mõju tööhõivele; rõhutab põllumajanduse ja kalanduse olulist rolli mahajäänud piirkondades, kuna pereettevõtteid ja tööhõivet edendades ning sotsiaalset kaasatust soodustades tagavad nad toiduainete pakkumise ja toiduga kindlustatuse;

märgib, et põllumajandustootjatele ja kaluritele, eriti mahajäänud piirkondades, on mitmekesistamine muutunud möödapääsmatuks, sest see tagab lisasissetuleku ning soodustab majanduslikult jätkusuutlikke ja keskkonnasäästlikke tegevusi; märgib, et mitmekesistamine ei tohi mingil juhul asendada traditsioonilisemat tegevust, näiteks säästvat kalapüüki; ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi toetama sinist majandust ja muid sarnaseid projekte, et aidata mahajäänud piirkondade elanikel leida keskkonnasäästlikke sissetulekuallikaid;

loodab, et strateegia „Euroopa 2020“tööhõive, hariduse ja koolituse osas ning tulevases ELi pikaajalises strateegias ja selle eesmärkides võetakse ka edaspidi arvesse mahajäänud piirkondade erivajadusi, eelkõige püsivaid taristulünki ja inimkapitali arengut, keskendudes iseäranis varase koolist väljalangemise määrale ja selle kurbadele tagajärgedele tööhõive seisukohalt; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamise määra võimaliku suurendamise mõju järgmisel finantsperioodil;

10.

peab vajalikuks saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamisel ja rakendamisel õige tasakaal struktuurimeetmete, sotsiaalpoliitika ja tööstuspoliitika vahel, et ergutada majanduskasvu, säästvat arengut ja töökohtade loomist toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise teel ning meelitada ligi täiendavat rahalist tuge, aidates seega allesjäänud puudustest üle saada; rõhutab sellega seoses, et väiksema riskiga rahastamisvahendeid võiks eelistada suurema riskiga vahenditele alati, kui majandusväljavaated seda võimaldavad;

11.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika võib toimida vahendina, mis aitab kaotada piirkondade vahel konkurentsivõime erinevused, tasakaalustamatuse ja makromajandusliku asümmeetria, soodustades ettevõtjate ja kodanike jaoks ligitõmbava ja jätkusuutliku keskkonna loomist; rõhutab, et aeglase majanduskasvuga piirkondade peamiseks probleemiks on juurdepääs krediidile, lepingute jõustamine ja vähemusinvesteeringute kaitsmine, samas kui väikese sissetulekuga piirkondades on raskusi maksejõuetusmenetluste, elektrivarustuse ja lepingute jõustamisega;

12.

märgib, et mahajäänud piirkonnad on suure rändesurve all; on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panus selle väljakutsega toimetulekuks saab kanda vilja ainult siis, kui ka solidaarsuse põhimõtet tõhusalt rakendatakse; on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse all olevad rändajad ja pagulased peavad saama asjakohast koolitust ja haridust, et neid oleks võimalik tööturule kaasata;

13.

märgib, et paljud mahajäänud piirkondade probleemid sarnanevad äärepoolseimate piirkondade probleemidega; tunneb seetõttu heameelt strateegia üle, mille komisjon pakkus välja oma teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (9);

14.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames võiks lisaks SKP-le arvesse võtta ka demograafilisi ja sotsiaalse arengu kriteeriumeid, näiteks piirkondliku sotsiaalarengu indeksit, ja keskkonna- või muid näitajaid, mille võiks edaspidi lisada mahajäänud piirkondi käsitlevatesse komisjoni aruannetesse, tagamaks mahajäänud piirkondade potentsiaali saavutamise;

15.

toonitab majandus- ja finantskriisi negatiivseid tagajärgi – eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondadele –, mis on piiranud eelarvepoliitika võimalusi, tuues kaasa avaliku sektori investeeringute kärped; rõhutab teisalt võlgade vähendamise tähtsust eelarvepuudujäägi kõrvaldamise seisukohalt ja vajadust viia avaliku sektori investeeringud kooskõlla majanduskasvu nõuetega;

16.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikal on positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab vajadust kohaldada stabiilsuse ja kasvu pakti käsitlevat kokkulepitud seisukohta tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ning suurte struktuurireformide ja muude sarnaste projektide elluviimiseks tehtavate valitsemissektori investeeringute jaoks vajaliku paindlikkuse kohta, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“eesmärgid; tunnistab vajadust täpsustada ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate struktuurireformide konteksti ja kohaldamisala; märgib siiski, et sellised abiprogrammide toel tehtavad struktuurireformid liikmesriikides ja piirkondades võivad aidata saavutada paremaid tulemusi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute puhul;

17.

nõuab jõulisemaid meetmeid kõigi piirkondade suuremaks lähendamiseks, sealhulgas meetmeid, mis tagaksid nende vastupidamise olude järsu muutumise korral;

18.

märgib, et mahajäänud ja eelkõige väikese sissetulekuga piirkondades on juurdepääs krediidile raskendatud nii kõrgemate intressimäärade kui teataval määral ka krediidisüsteemi vähese riskivalmiduse tõttu; rõhutab, et VKEde toetamiseks on oluline tagada lihtsam juurdepääs krediidile, kuna see võimaldaks ergutada uute ärimudelite kasutuselevõttu ja mahajäänud piirkondade majanduskasvu;

19.

rõhutab ELi vahendite tähtsust nende piirkondade majandusliku vastupanuvõime, territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, investeeringute ja koostöövõimaluste suurendamisel; peab seetõttu oluliseks kohalike algatusrühmade panust kohalike strateegiate väljatöötamisel; soovitab komisjonil kaaluda võimalust teha ettepanek eraldada suurem osa toetusest kogukonna juhitud kohaliku arengu tarbeks, mis aitaks probleeme lahendada ja suutlikkust suurendada; tuletab meelde, et mahajäänud piirkondadel esineb sageli raskusi juurdepääsul rahastamisele ning bürokraatlikke ja haldusalaseid viivitusi, mis takistavad ELi fondide tegevust;

20.

on seisukohal, et kõnealuste piirkondade jaoks võiks püüda leida positiivseid stiimuleid Euroopa poolaastaga seoses kehtestatud makromajanduslike tingimuste raamistiku raames;

21.

võtab arvesse usaldusväärse majandusjuhtimise olulisust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üldise tulemuslikkuse tagamisel, lõppeesmärgiga kõrvaldada puudused ja vältida viivitusi; toetab sellega seoses vajadust analüüsida Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose aluspõhimõtteid ja need seejärel läbi vaadata;

22.

on seisukohal, et solidaarsus, tugevam institutsiooniline suutlikkus, hea halduse põhimõtte järgimine, parem ühenduvus ja digiteerimine mõjutavad märkimisväärselt nende piirkondade majanduskasvu ning olemasolevate vahendite tulemuslikumat ja tõhusamat kasutamist; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele toetada ja parandada asjaomastes piirkondades halduse kvaliteeti ja institutsioonide toimimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama näiteid parimatest tavadest avaliku halduse tõhustamisel, sest tõhus juhtimine peaks olema mahajäänud piirkondadele peamine soovitus;

23.

rõhutab sellega seoses partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise juhtimise olulisust ning vajadust seda tugevdada, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist; leiab, et kodanike jaoks tegeliku Euroopa lisaväärtuse loomiseks on tähtis, et nendele piirkondadele suunatud strateegiate ning eriprogrammide ja -meetmete kavandamises ja elluviimises osaleksid kõik valitsustasandid ja huvirühmad;

24.

rõhutab innovatsiooni, digiteerimise ning kohalike (tervishoiu-, sotsiaal-, posti-) teenuste ja taristu parandamise tähtsust soodsa keskkonna ja tugeva aluse loomisel mahajäänud piirkondade majanduskasvu ergutamiseks ja ühtekuuluvuse suurendamiseks; on seisukohal, et maa- ja mägipiirkondade elujõulisuse eeltingimuseks on kiire internetiühenduse pakkumine; rõhutab mitut valdkonda hõlmavate projektide potentsiaali edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut, saades kasu Euroopa vahendite koostoimest;

25.

märgib, et liidu ühiste eesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks tuleks Euroopa poolaasta raames esitatavad riigipõhised soovitused koostada mitmeks aastaks koos keskpika perioodi järelevalve ja vahehindamistega ning neid tuleks näha pigem positiivsete stiimulitena struktuurireformide käivitamiseks kui võimaliku takistusena ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute kaasamisel;

26.

on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses (EL) nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on ühtlasi arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja usaldusväärse majandusjuhtimise vahelise seose aluspõhimõtted tuleks järgmist programmitöö perioodi silmas pidades uuesti läbi mõelda, võttes arvesse nende rakendamist ajavahemikul 2014–2020; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose kohandamist; soovitab sellega seoses luua positiivsete stiimulite süsteemi, mille jaoks võiks luua varu uues mitmeaastases finantsraamistikus ja mis võiks toimida vahendina, mida võib kasutada juhul, kui liikmesriigid täidavad riigipõhiseid soovitusi ja muid Euroopa poolaastast tulenevaid nõudeid;

27.

peab eriti vajalikuks toetada mahajäänud piirkondadele omast tootmistegevust ja põliseid kohalikke ettevõtlusvaldkondi, sealhulgas säästvat turismi, ringmajandust, kohaliku energiasüsteemi ümberkujundamist, põllumajandust, tööstustooteid ja VKEdele keskendunud innovatsiooni; on seisukohal, et piirkondlike ja riigiasutuste ning ELi rahaliste vahendite tõhusast kombineerimisest saadav sünergia koos integreeritud territoriaalsete investeeringutega peaks aitama luua uusi majanduslikke võimalusi, eriti noortele;

28.

peab väga tähtsaks, et nendes piirkondades kasutataks ära kõik ELi pakutavad võimalused säästva arengu ja kasvu toetamiseks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pöörama mahajäänud piirkondadele erilist tähelepanu rakendusprogrammide ja piiriülese koostöö programmide ettevalmistamisel; tuletab seetõttu meelde, et on tähtis hoogustada rahastamisvahendite kasutamist otsese eelarve täitmise raames ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist koos ühtekuuluvuspoliitika pakutavate võimalustega ja nendega kooskõlas;

29.

rõhutab usaldusväärse, ajakohase ja eristatud statistika olulisust; nõuab seetõttu, et komisjon ja Eurostat esitaksid statistikat võimalikult üksikasjalikult ja geograafiliste alade kaupa eristatuna, et neid andmeid oleks võimalik kasutada asjakohase ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamiseks, sealhulgas mahajäänud piirkondades; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni aruandes esitatud teabe üle;

30.

kutsub komisjoni üles kaaluma ühtekuuluvuspoliitika ja makromajanduse juhtimise vahelise seose läbivaatamist, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika legitiimsus tuleneb otseselt aluslepingutest ning et tegemist on ühe kõige nähtavama Euroopa poliitikaga ning Euroopa solidaarsuse ja lisaväärtuse tähtsaima väljendusega kõigis Euroopa piirkondades; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames toimuva majanduse juhtimise protsesside vaheline suhe peab olema tasakaalus ja vastastikune ning selle keskmes peab olema positiivsete stiimulite süsteem; toetab suurema tähelepanu pööramist territoriaalsele mõõtmele, sest sellest võiks Euroopa poolaasta jaoks kasu olla; peab seetõttu vajalikuks tasakaalustatud lähenemist majanduse juhtimisele ja aluslepingutes sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele ning jätkusuutlikule majanduskasvule, tööhõivele ja keskkonnakaitsele;

31.

tuletab meelde vajadust, et kõik poliitilised osalejad tunnustaksid ühtekuuluvuspoliitika rolli Euroopa majanduspoliitika peamise vahendina, mis aitab edendada piirkondade territoriaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke eripärasid arvesse võtvaid avaliku ja erasektori investeeringuid;

32.

palub liikmesriikidel vastavalt komisjoni aruandes tehtud ettepanekule koostada riiklikud ja piirkondlikud arengustrateegiad ja programmid, mille eesmärk on toetada mahajäänud piirkondi ja parandada nende haldussuutlikkust, juhtimist ja muid peamisi majanduskasvu tegureid; kutsub komisjoni sellega seoses üles pakkuma liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele professionaalset ja praktilist tehnilist abi, et kasutada parimaid tavasid ja toetada avalike teenuste digiteerimist;

33.

nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika jääks ka edaspidi ELi üheks prioriteediks, millele tuleb eraldada piisav rahastus ka vaatamata ELi eelarve pingelisele olukorrale, ning et suurendataks koostoimet teiste ELi vahenditega ja püütaks kaasata täiendavat rahalist toetust 2020. aasta järgse mitmeaastase programmitöö raamistikus ette nähtud rahastamisvahendite kaudu; rõhutab, et selliseid väärtusi nagu Euroopa solidaarsus, mida kehastab ühtekuuluvuspoliitika, ei tohiks eirata;

34.

tuletab meelde, et parlamendi ülesanne on kavandada ja heaks kiita asjakohane õigusraamistik tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks; rõhutab vajadust säilitada ühtekuuluvuspoliitika põhiline roll ja eesmärk kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 mitte ainult selleks, et saavutada lähenemine, vaid ka selleks, et vältida piirkondade mahajäämist; rõhutab vajadust ühtlustada eeskirju ning tagada asjakohane tasakaal poliitika lihtsustamise ja piisava kontrolli vahel, vähendades samas liigset halduskoormust; on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust laiendada Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 7 kohaldamisala, rahastades linnade ühendamist neid ümbritsevatel aladel asuvate mahajäänud piirkondadega;

35.

palub komisjonil rohkem toetada innovatsioonisüsteemide väljatöötamist, nagu aruka spetsialiseerumise innovatsioonistrateegia, ning edendada mahajäänud piirkondade ettevõtjate, ülikoolide ja teaduskeskuste vahelisi suhteid; rõhutab ka seda, et hästi ühendatud territooriumid on väga olulised teaduspartnerluste tegevuse, sh Euroopa innovatsioonipartnerluse algatuste jaoks, ning et uuenduslikud meetodid võiksid aidata edendada mahajäänud maapiirkondade põllumajanduse ja sellega seotud äritegevuse säästvat arengut;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja valitsustele ning liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(3) ELT C 181, 19.5.2016, lk 29.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0245.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0254.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.

(9) Komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatis (COM(2017)0623).

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/31

P8_TA(2018)0068

ELi piirkondade ja linnade roll COP21 Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel

Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel (2017/2006(INI))

(2019/C 162/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

—

võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist11. detsembrini 2015,

—	võttes arvesse kliimamuutuste ja kliimameetmete kohalikke ja piirkondlikke mõõtmeid tunnistava Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõiget 2 ja artikli 11 lõiget 2,

—	võttes arvesse oma 4. oktoobri 2016. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (1),

—	võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Pariisi kokkuleppe rakendamise ja Marokos Marrakechis toimuva 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP22) kohta (2),

—	võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta (3),

—	võttes arvesse ÜRO säästva arengu eesmärke, eelkõige 11. eesmärki „Muuta linnad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks“,

—	võttes arvesse ELi linnade tegevuskava sätestava Amsterdami pakti sätteid,

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta (4),

—	võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruandeid nr 12/2016 „Kliimamuutustega kohanemine Euroopa linnades 2016. aastal“ja nr 1/2017 „Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus Euroopas 2016. aastal“,

—	võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2016. aasta teatist „Pariisi kliimakonverentsi tulemused: Pariisi kokkuleppe tagajärgede hinnang“(COM(2016)0110),

—	võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“(COM(2013)0216),

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 8. veebruari 2017. aasta arvamust „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“ (5),

—	võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“(COM(2014)0490),

—	võttes arvesse ühissätete määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013 (6)) artiklit 8, milles sätestatakse, et „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärke tuleb ellu viia kooskõlas säästva arengu põhimõttega“,

—	võttes arvesse ühissätete määrusest tulenevaid partnerluslepinguid ja programme, mille raames tuleb vastavalt määruse artiklile 8 edendada „ressursitõhusust, kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist“,

—	võttes arvesse kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetatud konkreetseid temaatilisi eesmärke, sealhulgas tehnoloogilist arengut ja innovatsiooni, üleminekut vähese CO2-heitega majandusele, kohanemist kliimamuutustega ja ressursitõhususe edendamist,

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“(COM(2010)2020),

—	võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendat hindamisaruannet,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0045/2018),

arvestades, et äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine on inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuste otsene tagajärg ning et see kahjustab edaspidi üha sagedamini paljusid Euroopa piirkondi, muutes selle asustatud ökosüsteemid haavatavamaks; arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma stsenaariumide kohaselt võib Maa temperatuur tõusta 2100. aastaks 0,9–5,8 °C võrra;

arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, millega juhitakse Euroopa keskkonnapoliitikat 2020. aastani, on liidu linnade jätkusuutlikkuse parandamine esitatud prioriteetse eesmärgina lisaks kolmele horisontaalsele eesmärgile – kaitsta, säilitada ja tugevdada liidu looduskapitali, muuta liit ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO2-heitega majanduseks ning kaitsta liidu kodanikke keskkonnaga seotud surve ning tervist ja heaolu mõjutavate ohtude eest;

C.	arvestades, et kui midagi ette ei võeta, võivad kliimamuutused ühiskondlikke muutusi süvendada; arvestades, et nimetatud üleilmsete kliimamuutuste tõttu tuleks arvestada oluliste rändevoogudega, millele viitavad linnataristutele uusi nõudmisi esitava rahvastikurände tagajärjed;

arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti aruande nr 12/2016 olulisematest järeldustest nähtub, et kliimamuutuste tegelikkus avaldub juba praegu ELis selliste äärmuslike ilmastikunähtuste ja järkjärguliselt ilmnevate pikaajaliste mõjudena nagu tormid, orkaanid, kõrbestumine, põuad, mulla ja rannajoonte minemauhtumine, paduvihmad, kuumalained, üleujutused, meretaseme tõus, veepuudus, metsatulekahjud ja troopiliste haiguste levimine;

arvestades, et kliimamuutuste tõttu suureneb mõnede taime- ja loomaliikide kadumise ning kliimategurite põhjustatud nakkushaiguste esinemise oht; arvestades, et kliimamuutuste mõjud avalduvad eriti teravalt näiteks äärepoolseimates piirkondades ja teistes sellistes ELi piirkondades, mille topograafia võib saada kahjustatud;

arvestades, et lisaks näitavad uuemad uuringud, et mitmeid keskkonnas ja ühiskonnas täheldatud muutusi, nagu metsade liigilise koosseisu muutumine, invasiivsete võõrliikide kinnistumine ja haiguspuhangud, on põhjustanud või süvendanud ülemaailmsed kliimamuutused, mis, juhul kui midagi ette ei võeta, muudavad inimesed, looduse ja asustatud ökosüsteemid senisest haavatavamaks; arvestades, et lõimitud ELi toetus, mis aitab suurendada liikmesriikidevahelist solidaarsust ja parimate tavade vahetamist, võimaldaks tagada, et kliimamuutustest enim mõjutatud piirkondades saab võtta kohanemiseks vajalikke meetmeid;

arvestades, et kliimamuutused süvendavad ELis viimasel kümnendil juba niigi kasvanud sotsiaalset ebavõrdsust, kuna need muudavad kaitsetumaks nõrgemad ühiskonnagrupid, kellel on vähem suutlikkust ja vahendeid nende tagajärgedega toimetulekuks; arvestades, et selle, kuivõrd kliimamuutused üksikisikuid kahjustavad, määrab suurel määral ära nende juurdepääs põhilistele ressurssidele, ning et ametivõimud peaksid sellise juurdepääsu tagama;

H.	arvestades, et ligi 72,5 % ELi kodanikest ehk ligikaudu 359 miljonit inimest elab linnades; arvestades, et EL annab 9 % kogu maailma heitkogustest ning 60–80 % maailma energiatarbimisest ja umbes sama suur osa CO2 heitkogustest langeb linnapiirkondade arvele;

arvestades, et linnataristute valik hakkab mõjutama linnade suutlikkust kliimamuutustega toime tulla; arvestades, et 2020. aastaks on linnade, ettevõtjate ja teiste valitsusväliste osalejate kliimamuutuste leevendamise potentsiaal ligikaudu 2,5–4 miljardit tonni CO2; arvestades, et linnad ja piirkonnad suudavad Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks piirata ülemaailmseid heitkoguseid 5 % võrra ning nad võivad neid koguseid oluliselt vähendada;

arvestades, et säästva arengu 11. eesmärgiga (muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks) tahetakse 2020. aastaks märgatavalt suurendada nende linnade ja asulate arvu, kes võtavad vastu ja rakendavad lõimitud meetmeid ja kavasid, mis on suunatud kaasamisele, ressursitõhususele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning katastroofide talumise võime suurendamisele, ning arendada ja rakendada kõigil tasanditel terviklikku katastroofiohu juhtimist kooskõlas Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga aastateks 2015–2030;

K.	arvestades, et omavalitsused kuuluvad peamiste ELi rahastamise saajate hulka;

arvestades, et Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõikes 2 tunnistatakse, et „kliimamuutuste mõjudega kohanemine on ülemaailmne väljakutse, millega seisavad silmitsi kõik ja millel on nii kohalik, riiklik, regionaalne kui ka rahvusvaheline mõõde“; arvestades, et kohalike ametiasutuste ja mitteriiklike osalejate tegevus on otsustava tähtsusega, et valitsused saaksid täita oma ülemaailmsete kliimameetmete raames võetud kohustusi;

arvestades, et nii kliimamuutustega kohanemist käsitlevas ELi strateegias (COM(2013)0216) kui ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevates vastavates ELi määrustes tuuakse välja peamised eesmärgid ja neile vastavad poliitikameetmed, mis eeskätt hõlmavad selliste mehhanismide juurutamist nagu eeltingimused ja 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika kliimaga seotud valdkondlikud eesmärgid, näiteks temaatilised eesmärgid nr 4 („Vähese CO2-heitega majandusele ülemineku toetamine kõigis sektorites“), nr 5 („Kliimamuutustega kohanemise ning riskiennetuse ja -ohje toetamine“) ja nr 6 („Keskkonna säilitamine ja kaitsmine ning ressursitõhususe edendamine“), tänu millele on vähemalt mõningate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames võetud rohkem ja paremini suunitletud kliimameetmeid;

N.	arvestades, et linnad ja piirkonnad on ilmutanud pühendumust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessile oma osalemisega Lima-Pariisi tegevuskavas ja valitsusväliste osalejate kliimateemalise platvormi algatustes;

Üldraamistik

väljendab heameelt ELi rolli üle Pariisi kokkuleppes ja ELi ülemaailmse liidrirolli üle võitluses kliimamuutuste vastu; juhib tähelepanu sellele, et Euroopal on ühed maailma kõige ulatuslikumad kliimamuutustega seotud eesmärgid; nõuab tungivalt kliimamuutuste leevendamise lugemist ELi ühtekuuluvuspoliitika oluliseks prioriteediks, et täita ja säilitada Pariisi kokkuleppe/COP 21 põhjal võetud kohustusi, milleks tuleb edendada puhta energia alast innovatsiooni, ringmajandust, taastuvenergiat ja energiatõhusust, ilma et see piiraks vajalike kohanemismeetmete võtmist, samas kui säilitada tuleks ühtekuuluvuspoliitika põhiroll ja -eesmärgid vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174;

kiidab heaks ÜRO säästva arengu eesmärkides ja Amsterdami kokkuleppes (ELi linnade tegevuskava) esitatud lähenemisviisi kliimamuutuste leevendamisele; rõhutab, et Euroopast peab vastavalt komisjoni ettepanekule saama taastuvenergia valdkonnas tõeline ülemaailmne liider ning tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskava kaasavate, ohutute ja jätkusuutlike linnade eesmärgi abil aidatakse viia ellu ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030; sellega seoses võtab arvesse Euroopa kohalike omavalitsuste arvukaid erinevusi ja erinevaid võimalusi; nõuab linnade tegevuskava rakendamise paindlikku ja kohandatud käsitlust, mis pakuks stiimuleid ja suuniseid linnade potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks;

tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 14. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe (7) palutakse liikmesriikidel kaaluda täiendavate kohustuste võtmist kasvuhoonegaaside heite piiramiseks; rõhutab COP21 protsessi maksimaalse läbipaistvuse ja kontrollimise vajalikkust;

palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada nõudlikke kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärke vastavalt kehtivatele ELi kliimameetmete alastele õigusaktidele ja Regioonide Komitee 9. veebruari 2017. aasta arvamuses „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“esitatud taotlust järgides;

kritiseerib selliseid vastutustundetuid ja keskkonda ohustavaid strateegiaid nagu teatavad rängalt saastavad majandustegevused ja tööstusharud, ning rõhutab kõigi ühiskonna osade vastutust panustamisel meetmetesse, mis on vajalikud meie planeedi elustikku ohustavate suundumuste vääramiseks; rõhutab tõsiasja, et puudub teave meetmete kohta, mida mõned tööstusharud on võtnud saastamise tagajärgede vastu võitlemiseks ning vähem saastavate lahenduste leidmiseks; kahetseb aga seda, et teatavad teadus-, meedia- ja poliitikavaldkonna arvamusliidrid eitavad ikka veel kliimamuutusi tõendavate andmete ehtsust;

väljendab kahetsust USA kavatsuse pärast Pariisi kokkuleppest taganeda ning rahulolu selle üle, et paljud keskvalitsusest madalama tasandi üksused (eriti USA osariigid ja linnad) on kinnitanud, et kavatsevad Pariisi kokkuleppega seatud eesmärgid täita; soovitab Ameerika Ühendriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes soovivad kliimamuutuste vastases võitluses osaleda, oma projektide teiste avaliku ja erasektori partneritega partnerlust ja koostööd arendada ja kogemusi vahetada; nõuab uut valitsemisviisi, mis aitaks tagada kliimameetmete rahastamise, ning linnade ja piirkondade ja nende esindusorganite paremat kaasamist;

rõhutab, et linnad peavad omama võitluses kliimamuutustega otsustavat rolli vastastikuses koostöös riiklike ametiasutuste ja oma asukohapiirkondadega; õhutab piirkondlikke liidreid ja liikmesriikide valitsusi tihedamale rahvusvahelisele koostööle selliste platvormide kaudu nagu „Linnade sõbrad“; on veendunud, et lõimitud säästva linnaarenduse puhul peaksid kohalikud võimud saama lisaks projektide valimisele ka kohalikke arengukavasid koostada, kavandada ja ellu viia; rõhutab selle võimalikku positiivset mõju majanduskasvule ja keskkonnahoidlikele töökohtadele;

märgib, et enamiku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete ja enamiku ELi asjaomaste õigusaktide rakendamine on kohalike ametiasutuste ülesanne; rõhutab, et Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb võtta meetmeid linnaplaneerimise, liikuvuse, ühistranspordi ja taristute, hoonete energiatõhususe, koolituskampaaniate, arukate linnade, nutivõrkude ja piirkondlike toetuste vallas;

märgib, et linnapead on valijate ees oma otsuste eest vahetult vastutavad, saavad tegutseda kiiremini ja tulemuslikumalt ning saavutavad tihtipeale vahetuid ja mõjusamaid tulemusi;

10.

palub liikmesriikide valitsustel aidata linnadel ja piirkondadel täita rahvusvahelisi kohustusi toetada kohaliku ja piirkondliku tasandi kliima- ja energiaalaseid algatusi;

11.

juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutused on seotud sotsiaalsete ja majanduslike teguritega ning seetõttu on vaja kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulemusi andvat terviklikku nägemust;

12.

hoiatab kasvuhoonegaaside heite majanduslike mõjude ja nende põhjustatud sotsiaalsete kulude eest – praegu mõjutavad need linnataristuid ning tervishoiu- ja sotsiaalhooldussüsteeme, mis on teatud aegadel ning teatavates linnades ja piirkondades üle koormatud ja raskes majandusseisus; märgib, et nimetatud süsteemidele langeb nüüd veel täiendav koormus ning need peavad rahuldama kasvavaid ja üha keerukamaid vajadusi; väljendab heameelt selle üle, et linnad, kes investeerivad vähese CO2-heitega taristutesse ja on selle osas esirinnas, võivad sellest saada majanduslikku kasu, näiteks väiksemate kuludena elektrienergiale, hooldustöödele ja rahvatervisele (viimane paraneb tänu saastamise vähendamisele);

13.

tunnistab, et valimistsüklite ning kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustega võrreldes on kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine pikaajalised protsessid, ning kutsub üles käsitama leevendamist ja kohanemist võimalusena lahendada muid probleeme, näiteks tööhõive, tervishoiu, elukvaliteedi ja avalike teenuste vallas; märgib, et Pariisi kokkuleppega nähakse ette kokkuleppe osapoolte hulka mittekuuluvate sidusrühmade aktiivne kaasamine kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise tehnilise uurimise menetluste kaudu;

14.

tunnistab piirkondade ja linnade tähtsust energiasüsteemi ümberkujundamise käigus omavastutuse edendamisel ning kliima- ja energiaeesmärkide osas surve avaldamisel; märgib, et piirkonnad ja linnapiirkonnad sobivad kõige paremini lõimitud energialahenduste katsetamiseks ja rakendamiseks vahetus koostöös kodanikega; rõhutab vajadust stimuleerida energiasüsteemi ümberkujundamist ning kohalikke investeeringuid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmetesse; osutab sellele, et puhta energia alastel uuendustel ja väikestel taastuvenergiaprojektidel võib olla Pariisi kokkuleppe täitmisel oluline osa; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kättesaadavaks finantsmeetmed, mille puhul võetakse arvesse kohalike energiakogukondade erisusi ja pikaajalist väärtust energiaturu, keskkonna ja ühiskonna jaoks, ning edendaksid seoses taastuvate energiaallikatega tootvate üksiktarbijate rolli, et saavutada ulatuslikum isevarustamine ja omatootmine; kutsub linnu ja piirkondi üles juhtima energiatõhususe ja taastuvenergia tootmise edendamist, et piirata kasvuhoonegaaside heidet ja õhusaastet;

15.

kordab, et piirkonnad peavad rakendama direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta ning nõuab struktuurifondide suunamist või suurendamist, et edendada üldkasutatavate hoonete energiatõhusust ja omavalitsuste energiasõltumatust taastuvate energiaallikate toel; ning nõuab kodanike koostööl põhinevate energiaprojektide toetamist struktuurifondidest ja halduskoormuse vähendamisega riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

16.

märgib, et värskeima statistika kohaselt annab EL umbes 10% maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ning et seetõttu saab kahjulikke kliimamuutusi väärata ainult ülemaailmsete meetmetega; märgib siiski, et EL saaks siin etendada liidrirolli, eeskätt puhta energia lahendusi ja tehnoloogiaid edendades;

17.

tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskavaga edendatakse uut töömeetodit, mille kohaselt kasutatakse linnade potentsiaali täiel määral ülemaailmsete kliimamuutuste probleemide lahendamiseks, pöörates erilist tähelepanu paremale reguleerimisele, rahastamise kättesaadavusele ja teadmiste vahetamisele;

EL ja ühtekuuluvuspoliitika

18.

on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks vajaduse korral seada ambitsioonikamad kliimaeesmärgid ning suurendada nende täitmiseks ettenähtud kulutuste osakaalu;

19.

tuletab meelde kohustust eraldada ELi aastate 2014–2020 eelarvest vähemalt 20 % (ligikaudu 212 miljardit eurot) kliimameetmete rahastamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta eriaruandele nr 31, milles hoiatatakse tõsise ohu eest, et 20 % eesmärk jääb täitmata, kui ei võeta lisameetmeid, ning nõutakse, et komisjon hoiaks Euroopa Parlamenti selles tähtsas valdkonnas toimuvaga kursis; rõhutab, et ei Euroopa Sotsiaalfondis ega ka põllumajandus-, maaelu- ega kalanduspoliitikas ei ole toimunud märgatavat nihet kliimameetmete kasuks ning et kaugeltki mitte kõiki kliimavaldkonna meetmete rahastamise võimalusi ei ole põhjalikult uuritud;

20.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika keskset tähtsust kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil; kordab vajadust suurendada pärast aastat 2020 ühtekuuluvuspoliitika eelarvet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas tuleks pöörata erilist tähelepanu linnade investeeringutele õhukvaliteeti, ringmajandusse, kliimamuutustega kohanemisse, keskkonnahoidliku taristu arendamisse ning energia- ja digiüleminekusse;

21.

toetab kulude-tulude arvestamise vahendi loomist, mis aitaks kohalikel omavalitsustel mõista projektide mõju CO2-heite vähendamisele ning kasutada täiel määral ära ELi tasandil kättesaadavaid rahastamisvõimalusi;

22.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peab hõlmama nii leevendamise kui ka kohanemise käsitlust, ning neid tuleb eristada, kuid seejuures nende kooskõlastamise vajadust silmas pidades ning kehtestades selge rahastamismehhanismi mõlema valdkonna meetmete ja tegevuspoliitikate stimuleerimiseks; on seisukohal, et nimetatud mehhanisme saaks rakendada selgete ja mõõdetavate investeeringukavade abil, milles peavad osalema linnad ja piirkonnad (nii ametiasutused, ettevõtjad, sidusrühmad kui ka kodanikuühiskond) ning selline osalemine peab toimuma ka rakendamise ja hindamise faasis;

23.

märgib, et vaid 15 liikmesriiki on vastu võtnud tegevuskava ja kohanemisstrateegia ning kohapeal on võetud vähe konkreetseid meetmeid; on veendunud, et tulevikus peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamine olema paremini lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega aastani 2030; rõhutab, et tulevasse mitmeaastasesse finantsraamistikku tuleb paremini lõimida kliimaeesmärgid, näiteks sidudes ühtekuuluvuspoliitika investeeringud tihedamalt liikmesriikide üldkavadega 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks; juhib tähelepanu vajadusele võtta seetõttu ELi kliimaeesmärke arvesse partnerluslepingute hindamisel, samas kui tööprogrammid peavad jääma tihedalt seotuks iga liikmesriigi kohanemisstrateegiate ja -kavadega, et saavutada kõigi planeerimis- ja juhtimistasandite sidusus ja kooskõla, seda eelkõige juhtudel, kui ELi vahendid moodustavad suure osa avaliku sektori kulutustest; märgib, et seetõttu tuleb tööprogrammide hindamisel arvestada nende tulemuslikkust kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel, ning püüda nn rohepesu vältimiseks kasutada ühtset jälgimismetoodikat järelevalvemenetlust;

24.

nõuab tungivalt, et keskkonnasäästlikkuse tagamiseks peavad ühtekuuluvuspoliitika investeeringud olema kooskõlas tulemusliku kliimapoliitikaga;

25.

rõhutab, et innovatsioonipoliitika ja linnamõõde on sobivad valdkonnad kliimaeesmärkide ja ühtekuuluvuspoliitika laiemate majanduslike eesmärkide vahelise koostoime saavutamiseks; nõuab seepärast linnade kestliku arengu ja innovatsiooni jaoks eraldi õigusnorme, nii et neid valdkondi rahastataks 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames senisest oluliselt paremini;

26.

palub kliimamuutuste leevendamisega seotud küsimuste valdkonnas ELi linnade tegevuskava raames tegutsevatel mitmesugustel partnerlustel võtta kiiresti vastu ja esitada oma tegevuskavad; lisaks palub komisjonil võtta tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse tegevuskavas sisalduvaid ettepanekuid, eriti parema õigusloome, rahastamise ja teadmiste küsimustes;

27.

rõhutab, et Pariisi kokkuleppe pikemaajaliste eesmärkide täitmiseks tuleb investeeringud paremini siduda piirkonna, liikmesriigi või kogu ELi turu CO2-heite vähendamise pikaajalise trajektooriga, ning nõuab meetmeid rahastamise kättesaadavuse parandamiseks, millest oleks abi väiksematel linnadel ja piirkondadel; lisaks rõhutab, et esmajoones tuleks rahastamist võimaldada kivisöest sõltuvatele piirkondadele, et nad saaksid sujuvalt üle minna väheste heitmetega majandusele, ning esmatähtsaks tuleks lugeda söel põhinevate tööstusharude töölistele alternatiivse tööhõive leidmist; palub komisjonil teha ettepanek, et 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitika raamistikus oleks tööprogrammide tulemuslikkuse hindamise oluline element heite vähendamise saavutamine (muude selliste meetmete kõrval nagu taastamistööd või mahajäetud söekaevanduspiirkondade taastamine ja saastest puhastamine);

28.

rõhutab, kui oluline on kasutada täiendavaid rahastamisvahendeid ja poliitikasuundi, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa ühendamise rahastu ning Horisont 2020, et rahastada projekte, millega aidatakse kliimamuutusi leevendada või nendega kohaneda;

29.

rõhutab, et linnadele ja piirkondadele antavad toetused on jätkuvalt ELi ühtekuuluvuspoliitika kohase rahastamise põhivorm, eelkõige kliimameetmete puhul; rõhutab siiski, et hoolimata kliimaga seotud mõju- ja tulemusnäitajate sidususe ja täpsuse paranemisest ei piisa neist, et teha kindlaks, kui suur on ühtekuuluvuspoliitika panus ELi üldiste kliimaeesmärkide saavutamisse, ning leiab, et kliimaga seotud kulutuste jälgimise ja järelevalve süsteemi tuleb parandada, tagamaks et ELi kulutused annaksid ELi eesmärkide täitmisse konkreetse ja mõõdetava panuse; nõuab kohanemise tegevuskava koostamist, mille põhjal saaks jälgida piirkondlikke ja kohalikke kliimameetmeid, ning palub komisjonil hinnata, kui suure osa vahenditest kasutavad liikmesriigid kohalikul tasandil kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kliimamuutustega ruumilise kohanemise tagamiseks;

30.

tunnistab selliste integreeritud territoriaalse arengu vahendite nagu integreeritud territoriaalsete investeeringute ja kogukonna juhitud kohaliku arengu tähtsust, kusjuures need võivad olla linnade jaoks lisaabinõud kestliku linnaarengu strateegiate või funktsionaalsete valdkondade rahastamisel; nõuab lõimitud kohalikke alt üles suunatud käsitlusi ja strateegiaid, millega tagada ressursside tõhusam kasutamine ning parandada enim mõjutatud piirkondade vastupanuvõimet ja kohanemist kliimamuutuste mõjuga;

31.

tunnistab, et ELi linnades toimub ülekaalukalt enamik kliimamuutustele keskendunud Euroopa teadus- ja arendustegevusest; palub, et komisjon rohkem abistaks linnu ja piirkondi koolituse ja teadlikkuse tõstmise, rahastamissuuniste, oskusteabe, teabevahetuse, teadus- ja arendustegevuse ning kliimakaitsealase hariduse valdkonnas ja nõustaks neid leevendamise ja kohanemise küsimustes, ning selleks eeskätt tugevdaks selliseid juba olemasolevaid abivahendeid nagu linnainvesteeringute nõuandeplatvorm URBIS, URBACT ja linnadega seotud uuendusmeetmete algatus; palub komisjonil tagada, et neis valdkondades kasutataks täiel määral ülemaailmse teaduskoostöö võimalusi, ning tugevdada kõnealuseid vahendeid, et aidata kohalikel omavalitsustel viia ellu otstarbe järgi kohandatud projekte ja pääseda ligi rahastamisvalikutele, et nad saaksid katsetada linnaarengu strateegiates uuenduslikke lahendusi; nõuab, et kollektiivsete eesmärkide täitmiseks peab kolmandate riikide piirkondlikel ametiasutustel olema võimalus vabatahtlikult nii ametlikult kui ka mitteametlikult osaleda Euroopa teadus-, uurimistöö ja tehnoloogiaalgatustes (nagu Horisont 2020); on veendunud, et kohalikel ametiasutustel peaks olema vahetu juurdepääs rahastamisvahenditele, näiteks ülemaailmsetele kliimafondidele; on veendunud vajaduses tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ning teadus- ja innovatsioonipoliitika vahelist koostoimet, et tagada uute vähese CO2-heitega tehnoloogiate kiire kasutuselevõtmine;

32.

palub komisjonil tagada, et programmis „Horisont 2020“pöörataks suuremat tähelepanu ja eraldataks rohkem vahendeid ringmajanduse ja säästvate linnade valdkonna innovatsiooni- ja teadusprojektidele; soovitab liikmesriikidel komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga abiga tugevdada piirkondade ja linnade haldussuutlikkust, et nad saaksid täielikult ära kasutada ELi tasandil pakutavaid avaliku ja erasektori rahastamisvõimalusi;

33.

palub pädevatel asutustel ringmajanduse toimivaks muutmiseks tegeleda jäätmete probleemiga ja edendada selliste jäätmete puhul, mida ei ole võimalik korduvalt kasutada või ringlusse võtta, muid kõrvaldamise viise peale põletamise;

34.

on veendunud, et eelseisval programmitöö perioodil tuleb kliimamuutused lõimida territoriaalse koostöö programmitöösse; rõhutab territoriaalse koostöö, piiriülese koostöö ja makropiirkondlike strateegiate tähtsust linnade ja piirkondade tegevuses nii ELi sees kui ka väljaspool, ning kordab, et seda tuleb poliitiliselt ja rahaliselt tugevdada nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise puhul; rõhutab, et eri liikmesriikidest pärit riiklike, piirkondlike ning kohalike osalejate vaheliste ühismeetmete ja poliitikaalaste kogemuste vahetuse rakendamise raamistik (näiteks Interreg) on eriti kohane kliimamuutuste käsitlemiseks ning nende mõju leevendamisele suunatud sobivate meetmete elluviimiseks; väljendab sellega seoses heameelt tõsiasja üle, et 15 rahvusvahelisest Interregi programmist seitsme raames rahastatakse kogu Euroopa ulatuses strateegiaid, katsemeetmeid, koolitusi ja töövahendeid, mis ELi eesmärke silmas pidades aitavad linnadel luua CO2-heite vähendamise ja kliimamuutuste leevendamise suutlikkust;

Linnad ja piirkonnad

35.

väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt, ning paljude linnade ja piirkondade tegevuse üle keskkonnakaitses ja kliimamuutuste vastases võitluses; nõuab, et linnad ja piirkonnad teeksid omavahel koostööd ning lõimiksid kliimamuutuste vastase võitluse viivitamatult ja senisest veelgi ulatuslikumalt oma tegevuskavadesse; soovitab linnavõimudel rakendada ja korrapäraselt ajakohastada linnade aruka planeerimise pikaajalisi strateegiaid ja uuenduslikke käsitlusi, näiteks arukate linnade algatust; rõhutab, et vaja on kestlikke ja energiatõhusaid majutusprojekte ja energiat säästvaid arukaid hooneid, investeeringuid taastuvenergiasse, keskkonnasõbralikke ühistranspordisüsteeme, suuremat toetust vähese CO2-heitega linnade ja piirkondade projektidele ning linnade ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste koostööle võitluses ülemaailmse soojenemise vastu;

36.

märgib, kui tähtis on rakendada objektiivsetel mõõdikutel ja läbiproovitud metoodikatel põhinevat aruanderaamistikku ning seirata linnade ja piirkondade võetud kliimameetmeid, et kliimaeesmärkide täitmise nimel jagada andmeid kliimaalaste kohustuste kohta ja suurendada osalejate seas läbipaistvust;

37.

tuletab meelde, et ka transpordisektor tekitab kasvuhoonegaaside ja tervist kahjustavate õhusaasteainete heidet, mille kontsentratsiooni linnaõhus reguleeritakse direktiiviga (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist; on seisukohal, et linnadel ja piirkondadel on määratud võimalused transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ning juhib tähelepanu vajadusele rahastada algatusi, mis hõlbustavad kohalikku ja piirkondlikku vähese CO2-heitega liikuvust; rõhutab, kui tähtis on, et linnad veaksid ühistranspordi kasutamise ning ühis- ja eratranspordi elektrifitseerimise edendamist, ning nõuab rea näidispiirkondade edendamist, selleks et uurida linna- ja maapiirkondade vahelisi arukaid ja omavahel ühendatud transpordisüsteeme;

38.

väljendab heameelt linnade selliste algatuste üle nagu arukad linnad ja nutivõrgud, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja tõsta ressursitõhusust; rõhutab, et piirkonnad peavad täiustama roheliste linnade korraldust ning selleks edendama energeetilist ja digiüleminekut, ning et sellised lahendused nagu nutivõrgud aitavad energiat tõhusamalt kodudesse ja hoonetesse tuua; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö aitab luua uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi, ning nõuab nende edendamist; rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teistesse sellistesse kestlikesse lahendustesse nagu keskkonnahoidlikud taristud, ning eelkõige laiendada linnapuistute pinda; tuletab meelde, et lisaks heitkoguste vähendamisele tuleb ka parandada mulla CO2 neeldamise võimet, ning nõuab ELi piirkondade vanade ja uute linnametsade senisest paremat kaitset;

39.

rõhutab, et kohapeal toodetud hooajaline toit aitab vähendada transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet ja seega ka toidu üldist süsinikujalajälge; kutsub komisjoni üles tegelema toidusektoriga kohaliku ja piirkondliku jätkusuutliku toidutoodangu suurendamiseks, ning väljendab rahulolu seoses selliste vabatahtlike meetmetega nagu nn valgusfoorimärgistus, millega tagatakse toiduainete ja muude toodete kliimamõju ja süsinikujalajälje nähtavus; nõuab kogu ELi hõlmavaid ühtseid näitajaid, mis võimaldaksid vabatahtlikku, kuid võrreldavat märgistamist, ning palub kohalikel ametivõimudel korraldada teabekampaaniaid, et tõsta teadlikkust toidu süsinikujalajäljest;

40.

juhib tähelepanu asjaolule, et leevendamismeetmeid tuleb kavandada lähtuvalt panuse ja kasu õiglasest jaotusest eri osapoolte vahel ning et kohanemismeetmed peavad keskenduma haavatavamate elanikkonnarühmade kaitsele;

41.

tunnistab piirkondade nõrkuste ja võimaluste erisusi ja mitmekesisust ning rõhutab, et probleemid, vahendid ja kõige tulemuslikumad meetmed võivad olla igas piirkonnas erinevad; kinnitab seetõttu oma pühendumust subsidiaarsuse põhimõttele ning rõhutab, et linnadel ja piirkondadel peab olema vajalik pädevus ja piisav poliitiline, halduslik ja rahaline sõltumatus, et meetmeid kavandada ja rakendada; rõhutab, et Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkide täitmiseks peavad linnad saama ise oma linnaplaneerimist kohandada ning investeerida keskkonnahoidlikesse taristutesse, liikuvusse, ühistransporti ja nutivõrkudesse; kordab veel kord, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kui igale kodanikule lähimatel ja kliimamuutuste mõjusid kõige selgemalt tunnetavatel valitsustasanditel on paljudest probleemidest kõige parem ülevaade, ning rõhutab seetõttu vajadust anda neile haldusvõimekus ja rahalised vahendid, et nad saaksid välja töötada kohandatud lahendused kliimamuutuste mõju leevendamiseks;

42.

nõuab tulemuslikumat mitmetasandilist ja täiesti läbipaistvat valitsemiskorraldust, mis võimaldaks paremini kaasata kohalikud omavalitsused, linnad ja piirkonnad ning nende esindusorganid ELi otsustusprotsessi ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi; nõuab kõigi avaliku sektori asutuste vahelise kooskõlastamise edendamist ja tagamist ning üldsuse ja sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmade tihedamat kaasamist, ning palub komisjonil edendada liikmesriikide, piirkondade, linnade ja kohalike kogukondade vahelist kooskõlastamist ning teabe ja kogemuste vahetamist; juhib tähelapanu vajadusele toetada kaasavaid kohaliku valitsemistava mudeleid;

43.

väljendab heameelt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma otsuse üle koostada eriaruanne linnade ja kliima kohta 2023. aastal, kuna see kohustus ajendab põhjalikumalt uurima linnade tähtsust kliimamuutuste vastases võitluses; on veendunud, et linnad peaksid osalema 2018. aasta ülemaailmse kliimaaruande koostamisel; lisaks leiab, et linnad ja piirkonnad võivad mõjutada Pariisi kokkuleppe järgse poliitika kujundamist, rakendades ülemaailmse soojenemise vastase võitluse strateegilist käsitlust ning toetades leevendamis- ja kohanemismeetmeid linnades, kus elab üle poole maakera rahvastikust; kutsub komisjoni üles propageerima kõnealuses protsessis kliimameetmete mitmetasandilist nägemust, et edendada kaasavat kliimakorda, mille puhul tunnustatakse kohalike ja piirkondlike ametiasutuste võetud meetmeid;

44.

palub riikide ametiasutustel saavutada detsentraliseerimine ja rakendada tulemuslikumalt subsidiaarsuse põhimõtet, mis lubaks kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel osaleda jõulisemalt kliimamuutuste vastases võitluses;

45.

märgib, et paljud ettevõtlusringkonnad investeerivad keskkonnahoidlikku üleminekusse ja on pühendunud CO2-heite vähendamise poliitikale; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö loob uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi kliimameetmetele ja aitab ELil täita oma eesmärgid; tuletab meelde, et ettevõtlusel on tähtis osa linnapiirkondades kujunenud investeeringute puudujäägi katmisel ja rahastamisel; nõuab linnade ja ettevõtjate vaheliste partnerluste edendamist;

46.

rõhutab, et aruka planeerimisega ja investeeringutega vähese CO2-heitega, kliimamuutustele vastupanuvõimelisse linnataristusse saab parandada keskkonda ja kodanike elukvaliteeti, luua töökohti ning stimuleerida kohalikku ja piirkondlikku majandust;

47.

kutsub linnu ja piirkondi üles kasutama ära selliseid ELi algatusi nagu linnadega seotud uuenduslikud meetmed, linnade kestliku arengu valdkonna katseprojektide käivitamiseks;

48.

väljendab heameelt algatuse Women4Climate üle ja erasektori sellesse algatusse kaasamise üle, mis peaks aitama juhtivaid naisi ulatuslikumalt kliimamuutuste vastasesse võitlusse kaasata, et tugevdada nende juhtimisoskusi ja julgustada juhtivate naiste järgmist põlvkonda kliimamuutuste vastases võitluses osalema;

49.

tunnistab linnade erilist vastutust kliimamuutuste mõjude leevendamisel, arvestades et nende arvele langeb 70 % maailma CO2 heitkogustest, ning kinnitab Euroopa Parlamendi pühendumust ülemaailmse linnapeade kliima- ja energiapakti, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise algatuse Mayors Adapt, vastastikuse mõistmise memorandumi Under 2 Degrees ja algatuse Regions Adapt edukale käivitamisele kogu maailmas; on veendunud, et 2015. aastal Pariisi raekojas vastu võetud deklaratsiooniga võetud kohustusi saab täita ainult ülemaailmses linnapeade kliima- ja energiapaktis osalemise teel, ning õhutab kõiki ELi ja kolmandate riikide linnu linnapeade paktiga ühinema (ilma et see piiraks nende osalemist muudes sama eesmärki taotlevates valdkondlikes või institutsioonilistes võrgustikes), pühenduma ulatuslikele kliimameetmetele ning korraldama vastastikust kogemustevahetust; märgib, et paljud linnade esitatud tegevuskavad sisaldavad kohustusi kuni aastani 2020, ja seetõttu nõuab tungivalt, et kõnealused linnad koostaksid täiendavad kavad kuni 2030. aastani; on veendunud, et EL peaks andma linnadele jätkuvalt vabaduse kavandada oma kliimamuutuste leevendamise strateegiad, sest neis seatakse sageli kõrgemad eesmärgid;

50.

rõhutab, et pikemaajaliste kliimameetmete tagamiseks tuleb Pariisi kokkuleppes selgemalt viidata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile; toonitab, et ELil tuleb teha linnade ja piirkondadega kohapeal tööd, et neid paremini ühendada ja kestlikumaks muuta, luua energiatõhusaid omavalitsusi ja kujundada arukamaid linnatranspordivõrke;

51.

on veendunud, et teadmiste ja kogemuste siiret tuleks julgustada kohalikul ja piirkondlikul tasandil, arvestades rikkalikke kogemusi, mille on omandanud üksikud piirkonnad ja linnad ning samuti teatavad piirkondlikud keskkonnakaitse- või energiaametid;

52.

on veendunud, et rakendada tuleks Euroopa ja rahvusvahelisi või ülemaailmseid organisatsioone ja ühendusi või linnade, omavalitsuste ja piirkondade võrgustikke, et tagada parem koostöö kliimamuutuste probleemide lahendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

53.

märgib, et ÜRO kliimamuutuste 22. konverentsil Marrakechis töötasid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused välja Marrakechi tegevuskava, milles rõhutatakse, et kohalikud ametiasutused tuleks vahetumalt protsessi kaasata ning neid tuleks ametlikult tunnustada kliimamuutuste ametlikus arutelus osalejatena, mitte omistada neile sama staatust nagu teistele valitsusvälistele osalejatele (näiteks vabaühendused ja erasektor);

o o

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Regioonide Komiteele ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, liikmesriikidele ning liikmesriikide piirkondlikele ja rahvusparlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0383.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0380.

(4) ELT C 316, 22.9.2017, lk 124.

(5) ELT C 207, 30.6.2017, lk 51.

(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(7) ELT C 349, 17.10.2017, lk 67.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/40

P8_TA(2018)0069

Suunised ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta

Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta (2018/2573(RSP))

(2019/C 162/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

—	võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (ELi harta), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni läbirääkimiste kohta, mida alustatakse Ühendkuningriigiga tulenevalt Ühendkuningriigi teatest kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda (1), ning 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni (2) ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni (3) Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu (artikkel 50) 29. aprilli 2017. aasta suuniseid pärast Ühendkuningriigilt ELi lepingu artikli 50 kohase teate saamist ning nõukogu 22. mai 2017. aasta otsuse lisa, millega kehtestatakse juhised läbirääkimiste pidamiseks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga sõlmitava lepingu üle, milles sätestatakse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise kord,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse läbirääkijate 8. detsembri 2017. aasta ühisaruannet, milles käsitletakse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 alusel peetavate, Ühendkuningriigi Euroopa Liidust korrakohast väljaastumist käsitlevate läbirääkimiste esimese etapi edusamme, ning Euroopa Komisjoni 28. veebruari 2018. aasta väljaastumislepingu projekti,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu (artikkel 50) 15. detsembri 2017. aasta suuniseid ja lisa nõukogu 29. jaanuari 2018. aasta otsusele, millega täiendatakse nõukogu 22. mai 2017. aasta otsust, millega anti luba alustada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi lepingu üle, milles sätestatakse Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise kord,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.	arvestades, et Euroopa Liidu (EL) ja Ühendkuningriigi vaheliste läbirääkimiste eesmärk on tagada Ühendkuningriigi korrakohane väljaastumine EList vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 50;

B.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 on sätestatud, et Ühendkuningriigi väljaastumise korras tuleks võtta arvesse ka tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku;

arvestades, et kuna 2017. aasta detsembris saavutati läbirääkimistes EList lahkumisega seotud küsimustes piisavat edu, on nüüd asjakohane tegeleda läbirääkimistes ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistikuga, tingimusel et komisjoni koostatud väljaastumislepingu projekti läbirääkimistes on tehtud vastaval määral edusamme;

D.	arvestades, et need läbirääkimised võivad alata alles siis, kui ELi institutsioonid on andnud ELi pealäbirääkijale volitused nende alustamiseks;

E.	arvestades, et kõiki tulevaste suhete raamistikku käsitlevaid kokkuleppeid käsitletakse üldise väljaastumiskorra lahutamatu osana ja Euroopa Parlament arvestab neid oma nõusolekumenetluse käigus peetavates aruteludes;

F.	arvestades, et kõikide osaliste huvides on, et tulevaste suhete raamistik oleks võimalikult üksikasjalik;

G.	arvestades, et Ühendkuningriigist saab pärast väljaastumist kolmas riik olenemata sellest, millises raamistikus tema tulevaste suhete kohta ELiga kokku lepitakse;

arvestades, et lisaks üksikasjadele, mis sisalduvad Ühendkuningriigi 29. märtsi 2017. aasta teates, et ta kavatseb Euroopa Liidust välja astuda, on Ühendkuningriigi peaminister pidanud mitu kõnet – 17. jaanuaril 2017 Lancaster House’is, 22. septembril 2017 Firenzes, 17. veebruaril 2018 Münchenis ja viimati 2. märtsil 2018 Mansion House’is; arvestades, et ta ei ole veel ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete kohta järjekindlat seisukohta esitanud;

arvestades, et Ühendkuningriik ja EL jäävad lähedasteks naabriteks ja neil on ka edaspidi palju ühiseid huve; arvestades, et sobivaks tulevaste suhete raamistikuks, millega neid ühiseid huve, sealhulgas uusi kaubandussuhteid saaks kaitsta ja edendada, võiks olla ELi ja Ühendkuningriigi tihedaid suhteid kajastav assotsieerimisleping;

arvestades, et tulevasi suhteid silmas pidades on assotsieerimislepingul see eelis, et see annab paindliku raamistiku, mis võimaldab teha erineval määral koostööd paljudes poliitikavaldkondades; arvestades, et nimetatud koostöö jaoks on vaja, et mõlemad pooled säilitaksid paljudes poliitikavaldkondades ranged standardid ja oma rahvusvahelised kohustused;

K.	arvestades, et ELi lepinguid kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas Euroopa Majanduspiirkonna lepingut (EMP leping), tuleb ilmtingimata kaitsta;

L.	arvestades, et ELi ja Ühendkuningriigi kui väljaastuva liikmesriigi esmane kohustus on tagada igakülgne ja vastastikune kord Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike ja ELis elavate Ühendkuningriigi kodanike õiguste kaitsmiseks;

arvestades, et selleks, et säilitada 1998. aasta suure reede kokkulepe kõigis selle osades ja Põhja-Iirimaal elavate inimeste õigused, peab Ühendkuningriik kinni pidama oma kohustusest tagada, et Iiri saarel ei kehtestata ranget piirikontrolli, ning tegema selleks kas ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku üle peetavate läbirääkimiste käigus üksikasjalikke ettepanekuid konkreetsete Põhja-Iirimaad käsitlevate lahenduste kohta või jätkama õigusaktide vastavusseviimist ELi õigustikuga;

N.	arvestades, et selleks, et vältida Ühendkuningriigi EList lahkumisel nn kokkuleppeta stsenaariumi ning anda ELi ja Ühendkuningriigi läbirääkijatele võimalus pidada läbirääkimisi tulevasi suhteid käsitleva kokkuleppe üle, on vaja kogu ELi õigustiku kehtivuse pikendamist hõlmavat üleminekukorda;

O.	arvestades, et on asjakohane, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid koos avaliku ja erasektori asutustega teevad ettevalmistusi, et olla valmis igasugusteks olukordadeks, mis läbirääkimiste tulemusena võivad ette tulla;

P.	arvestades, et äärmiselt oluline on tagada ELi institutsioonide ja liikmesriikide ühtsus, et kaitsta liidu ja selle kodanike huve läbirääkimiste järgmistes etappides, eelkõige seoses tulevaste suhete raamistikuga, aga ka läbirääkimiste eduka ja õigeaegse lõpuleviimise tagamiseks;

tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 50 lõike 2 kohaselt tuleb lepingus, milles sätestatakse liikmesriigi väljaastumise kord, võtta arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku;

märgib, et selline tulevaste suhete raamistik peaks olema väljaastumislepinguga seotud poliitiline deklaratsioon; rõhutab, et Euroopa Parlament hindab väljaastumislepingule nõusoleku andmisel selle deklaratsiooni sisu;

kordab, et läbirääkimisi rahvusvahelise lepingu üle, millega määratakse kindlaks ELi ja Ühendkuningriigi uued suhted, saab ametlikult pidada alles siis, kui Ühendkuningriik on EList lahkunud ja on kolmas riik; tuletab meelde, et kõnealuse lepingu saab sõlmida ainult juhul, kui Euroopa Parlament on täielikult kaasatud ja on andnud oma lõpliku nõusoleku;

tuletab meelde, et Euroopa Parlament kiidab ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku heaks üksnes juhul, kui see on ranges vastavuses järgmiste põhimõtetega:

—	kolmandal riigil ei tohi olla samu õigusi ja hüvesid, mis on Euroopa Liidu liikmesriigil või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) või EMP liikmel,

—	siseturu terviklikkuse ja nõuetekohase toimimise, tolliliidu ja nelja vabaduse kaitsmine, võimaldamata sektoripõhist lähenemisviisi,

—	ELi otsuste tegemise sõltumatuse säilitamine,

—	sellega seotud ELi õiguskorra ja Euroopa Liidu Kohtu rolli kaitsmine,

—

selliste demokraatlike põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste jätkuv järgimine, mis on kindlaks määratud eelkõige ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja selle protokollides, Euroopa sotsiaalhartas, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu muudes rahvusvahelistes inimõiguste lepingutes, ning õigusriigi põhimõtte austamine,

—

võrdsed tingimused, eelkõige seoses sellega, et Ühendkuningriik järgib jätkuvalt rahvusvahelistest kohustustest ning liidu õigusaktidest ja poliitikast tulenevaid norme ausa ja eeskirjadel põhineva konkurentsi valdkonnas, sealhulgas riigiabi, sotsiaal- ja töötajate õiguste, eelkõige samaväärse sotsiaalkaitse taseme ja sotsiaalse dumpingu vastaste kaitsemeetmete vallas, keskkonna, kliimamuutuste, tarbijakaitse, rahvatervise, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete, loomade tervise ja heaolu, maksustamise, sealhulgas maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse, rahapesu, andmekaitse ja eraelu puutumatuse valdkonnas, ning tagab selge mehhanismi, millega tagatakse nõuete täitmine,

—	kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud ELi lepingute, sealhulgas Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kaitsmine, ning nende suhete üldise tasakaalu säilitamine,

—	ELi finantsstabiilsuse tagamine ning tema õigus- ja järelevalvekorra ning -normide järgimine ja kohaldamine,

—	õiguste ja kohustuste sobiv tasakaal, sealhulgas vajaduse korral proportsionaalne rahaline panus;

kordab, et tulevaste suhete jaoks võiks anda sobiva raamistiku ja tagada järjepideva juhtimisraamistiku ELi lepingu artikli 8 ja ELi toimimise lepingu artikli 217 kohane ELi ja Ühendkuningriigi vaheline assotsieerimisleping, mille üle räägitakse läbi ja mis sõlmitakse pärast Ühendkuningriigi väljaastumist, kusjuures see leping peaks hõlmama tugevat vaidluste lahendamise mehhanismi – nii välditakse kahepoolsete lepingute rohkust ja puudusi, mis iseloomustavad ELi suhteid Šveitsiga;

teeb ettepaneku, et see tulevane suhe põhineks järgmisel neljal sambal:

—	kaubandus- ja majandussuhted,

—	välispoliitika, julgeoleku- ja arengukoostöö;

—	sisejulgeolek,

—	temaatiline koostöö;

Tulevaste suhete raamistik

märgib, et võttes arvesse ELi ja Ühendkuningriigi ühiseid väärtusi, nende lähedasi sidemeid ja praegust õigusaktide vastavust peaaegu kõigis valdkondades, nende geograafilist lähedust ja ühist ajalugu, sealhulgas Ühendkuningriigi kuulumist ELi üle 40 aasta, ning samuti Ühendkuningriigi rolli ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ja NATO liikmena, jääb Ühendkuningriik ELi jaoks oluliseks partneriks kõigis eespool nimetatud neljas sambas ning mõlema poole huvides on luua partnerlus, mis tagab jätkuva koostöö;

märgib, et selline koostöö Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga saab siiski toimuda ainult vastavalt käesoleva resolutsiooni punktis 4 esitatud põhimõtetele; tuletab meelde, et ELil on siduvad ühised eeskirjad, ühised institutsioonid ning ühised järelevalve-, täite- ja õigusemõistmismehhanismid ning et kolmandad riigid, isegi need, kellel on identsed õigusaktid või kes on oma õigusaktid täielikult vastavusse viinud, ei saa samasuguseid hüvesid või turulepääsu nagu ELi liikmesriigid, näiteks seoses nelja vabaduse ja rahalise toetusega ELi eelarvest;

on seisukohal, et tulevaste suhete leping peaks sisaldama erisätteid, mis käsitlevad kodanike liikumist EList Ühendkuningriiki ja Ühendkuningriigist ELi pärast üleminekuperioodi ja mis peaks olema vähemalt proportsionaalne koostöö tasemega neljas sambas;

10.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament peab ELi ja Ühendkuningriigi vahelise tulevase lepingu heaks kiitma; rõhutab, et parlamenti tuleb vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 207, 217 ja 218 ning asjakohasele kohtupraktikale menetluse kõikides etappides viivitamata ja täielikult teavitada;

i) Kaubandus- ja majandussuhted

11.

kordab, et Ühendkuningriigi kuulumine siseturgu ja tolliliitu oleks nii Ühendkuningriigi kui ka ELi 27 liikmesriigi jaoks parim lahendus ja ainus variant, mis suudab tagada kaubanduse sujuva jätkumise ja täielikult säilitada meie majandussuhetest tõusva kasu; tuletab meelde, et siseturul osalemine eeldab nelja vabaduse täielikku järgimist ja vastavate ELi eeskirjade lisamist oma õigusnormidesse ning võrdsete võimaluste tagamist, muu hulgas konkurentsi- ja riigiabisüsteemi, Euroopa Liidu Kohtu siduva praktika ja ELi eelarvesse tehtavate osamaksude kaudu; märgib, et tolliliit kõrvaldab tariifsed tõkked ja osa tollikontrollist, kuid nõuab ELi kaubanduspoliitika järgimist ja ühist välispiiri; võtab teadmiseks, et Ühendkuningriigi valitsus välistab endiselt nii siseturu kui ka tolliliidu;

12.

märgib, et põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna loomine nõuab siduvat mehhanismi, et tagada lähenemine ELi õigustikule, ning seda, et Euroopa Liidu Kohtu roll liidu õiguse tõlgendamisel oleks siduv, ega võimalda meeldivamate valdkondade siseturult väljavalimist;

13.

leiab, et Ühendkuningriigi praegune seisukoht on kooskõlas üksnes ELi toimimise lepingu artikli 207 kohase kaubanduslepinguga, mis võiks moodustada assotsieerimislepingu kaubandus- ja majandussamba; on valmis tegema Ühendkuningriigiga koostööd teiste eespool nimetatud mudelite alusel, tingimusel et Ühendkuningriik muudab oma praeguseid jäiku seisukohti;

14.

tuletab meelde, et kõik hiljutised vabakaubanduslepingud põhinevad kolmel peamisel osal: turulepääs, regulatiivne koostöö ja eeskirjad; rõhutab lisaks eespool punktis 4 sätestatud põhimõtetele järgmist:

—	ELi turule juurdepääsu määr peab vastama sellele, kuivõrd jätkub lähenemine ELi tehnilistele standarditele ja eeskirjadele ning nendega vastavusse viimine, kusjuures mingit valdkonnapõhist käsitlust ette ei nähta ja säilitatakse ühtse turu terviklikkus,

—	ELi õiguse ja normide kehtestamisel tuleb tagada ELi sõltumatus ning Euroopa Liidu Kohtu roll ELi õiguse ainutõlgendajana,

—	tagatud on võrdsed tingimused ja ELi normide kaitse, et vältida võidujooksu järeleandmiste tegemisel ja õiguslikku arbitraaži turuosaliste poolt,

—	päritolureeglid peavad põhinema ELi standardsetel sooduspäritolureeglitel ja ELi tootjate huvidel,

—

vastastikuse turulepääsu üle tuleb pidada läbirääkimisi täielikus kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadega, sealhulgas kaupade, teenuste, riigihangete ja vajaduse korral välismaiste otseinvesteeringute ning teenuste osutamise kõikide viiside osas, sealhulgas füüsiliste isikute piiriülese liikumisega seotud kohustused (4. viis), ning neid tuleb täielikult reguleerida, järgides ELi eeskirju võrdse kohtlemise põhimõtete kohta, eelkõige töötajate puhul;

—

tuleks pidada läbirääkimisi regulatiivse koostöö üle, pöörates erilist tähelepanu VKEdele, ent võttes arvesse regulatiivse koostöö vabatahtlikku laadi ja õigust avalikes huvides reguleerida, pidades samas meeles, et kaubanduslepingu regulatiivse koostöö sätted ei saa täielikult tagada sellist sujuvat kaubandust, mida annab siseturu liikmesus;

15.

rõhutab, et kõnealune ELi ja Ühendkuningriigi leping peaks kaitsma ELi ja kolmandate riikide vaheliste olemasolevate kaubandussuhete raamistikku ning ära hoidma igasuguse enda huvides ärakasutamise, tagades selleks kolmandate riikide suhtes kohaldatava ühtlustatud tariifi- ja kvoodisüsteemi ning toodete päritolureeglite järjepidevuse;

16.

rõhutab, et vabakaubanduslepingu raames on teenuste turulepääs piiratud ja selle suhtes kohaldatakse alati väljajätmisi, reservatsioone ja erandeid;

17.

rõhutab, et siseturult lahkumine viiks selleni, et Ühendkuningriik kaotab nii finantsteenuste tegevusloa kui ka võimaluse avada ELis filiaale, mis on Ühendkuningriigi järelevalve all; tuletab meelde, et ELi õigusaktidega nähakse mõnes valdkonnas ette võimalus pidada kolmandate riikide eeskirju proportsionaalsel ja riskil põhineva analüüsi kohaselt samaväärseks, ning võtab teadmiseks käimasoleva seadusandliku töö ja komisjoni peagi esitatavad ettepanekud selles valdkonnas; rõhutab, et samaväärsust käsitlevad otsused on alati ühepoolse iseloomuga; rõhutab ka, et usaldatavusnõuetega seotud erand ja piirangud on finantsteenuste piiriülest osutamist käsitlevates vabakaubanduslepingute sätetes selleks, et kaitsta finantsstabiilsust ning tagada ELi õiguskorra ja normide täielik järgimine ja nende kohaldamine, nende lepingute tavapärane tunnus;

18.

rõhutab, et ELi ja Ühendkuningriigi vaheline leping peaks sisaldama tugevat vaidluste lahendamise mehhanismi ja juhtimisstruktuure; rõhutab sellega seoses Euroopa Liidu Kohtu pädevust ELi õigusega seotud küsimuste tõlgendamisel;

19.

tuletab meelde, et Ühendkuningriigi praegune positsioon ja jäigad seisukohad toovad kaasa tollikontrolli ja kontrolli, mis hakkab mõjutama ülemaailmseid tarneahelaid ja tootmisprotsesse, isegi kui tariifikvoote on võimalik vältida; rõhutab ELi ühtse käibemaksuala ja Ühendkuningriigi vahelise ulatusliku ühtlustamise tähtsust; on veendunud, et Ühendkuningriigi ja ELi vahelisse mis tahes uude lepingusse tuleks lisada ka maksuküsimused, et tagada ELi ning Ühendkuningriigi ning tema sõltlasterritooriumide maksimaalne koostöö äriühingute maksustamise valdkonnas;

20.

kordab, et toidu- ja põllumajandustoodete osas sõltub ELi turule juurdepääs rangelt kogu ELi õiguse ja normide järgimisest, eelkõige toiduohutuse, geneetiliselt muundatud organismide, pestitsiidide, geograafiliste tähiste, loomade heaolu, märgistamise ja jälgitavuse, sanitaar- ja fütosanitaarnõuete ning inimeste, loomade ja taimede tervise valdkonnas;

ii) Välispoliitika, julgeoleku- ja arengukoostöö;

21.

märgib, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika puhul ei saa Ühendkuningriik kolmanda riigina osaleda ELi otsustusprotsessis ning ELi ühiseid seisukohti ja meetmeid võivad vastu võtta ainult ELi liikmesriigid; juhib siiski tähelepanu sellele, et see ei välista konsultatsioonimehhanisme, mis võimaldaksid Ühendkuningriigil end ELi välispoliitika seisukohtadega vastavusse viia, ühismeetmeid, eelkõige inimõiguste valdkonnas, ega mitmepoolset koostööd, eelkõige ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu raamistikus; toetab sanktsioonipoliitika ja selle rakendamise koordineerimist, sealhulgas relvaembargode ja relvaeksporti käsitleva ühise seisukoha vallas;

22.

rõhutab, et sellise partnerluse võiks luua osalemise raamlepingu alusel, millega hallatakse kolmandate riikide rolli ja mis võimaldaks Ühendkuningriigil osaleda ELi tsiviil- ja sõjalistes missioonides (ilma Ühendkuningriigi juhtrollita) ning operatsioonides, programmides ja projektides, luureteabe jagamises, sõjaväelaste koolituses ja vahetuses ning koostöös relvastuspoliitika alal, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö raames väljatöötatud projektides; rõhutab, et selline osalemine ei tohiks piirata asjakohaste ELi seisukohtade, otsuste ja õigusaktide kohaldamist, sealhulgas kaitsevaldkonna riigihangete ja üleviimiste valdkonnas, ning peaks olema nendega kooskõlas; kinnitab, et sellise koostöö tingimuseks on rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ning ELi põhiõiguste täielik järgimine;

23.

märgib, et igasugune koostöö eespool nimetatud valdkondades, mis hõlmab ELi salastatud teabe, sealhulgas luureteabe jagamist, sõltub ELi salastatud teabe kaitsmiseks sõlmitavast julgeolekuteabe lepingust;

24.

märgib, et Ühendkuningriik võiks liidu kaitse- ja välisjulgeolekualastes programmides (nt Euroopa Kaitsefond, Galileo ja küberturvalisuse programmid) osaleda muude kolmandate riikidega kokkulepitud sarnase korra alusel; jätab avatuks võimaluse, et Ühendkuningriik jätkab ühiste eesmärkide saavutamise nimel, eelkõige ühises naabruses, ELi välistegevuse rahastamisvahendite toetamist;

25.

märgib, et Ühendkuningriik on oluline osaline arengukoostöö ja humanitaarabi vallas ning et ELi ja Ühendkuningriigi Brexiti-järgne koostöö nendes valdkondades oleks vastastikku kasulik;

iii) Sisejulgeolek

26.

rõhutab, et sellise partnerluse loomine, millega tagatakse jätkuv julgeolekukoostöö, et tulla toime ühiste ohtude, eelkõige terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega ning vältida teabevoogude katkemist selles valdkonnas, on ELi ja Ühendkuningriigi ühistes huvides; märgib, et kolmandad riigid (väljaspool Schengeni ala) ei saa ELi selle valdkonna vahenditele, sealhulgas andmebaasidele eelisjuurdepääsu ega osaleda prioriteetide seadmisel ning mitmeaastaste strateegiliste eesmärkide ja operatiivsete tegevuskavade väljatöötamisel ELi poliitikatsükli raames;

27.

märgib ka, et lisaks vajadusele kaitsta käimasolevaid menetlusi ja uurimisi, milles Ühendkuningriik osaleb üleminekukorra alusel, tuleb seoses Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga leida praeguse korra asemel (näiteks Euroopa vahistamismäärus) eraldi kord õigusalase koostöö tegemiseks kriminaalasjades, sealhulgas seoses väljaandmise ja vastastikuse õigusabiga;

28.

on seisukohal, et tulevast koostööd saab arendada Schengeni alasse mittekuuluvate kolmandate riikide korra alusel, mis võimaldab julgeolekuga seotud andmete vahetamist ja operatiivkoostööd ELi asutuste ja mehhanismidega (nt Europol ja Eurojust);

29.

rõhutab, et selline koostöö peaks tagama õiguskindluse, tuginema tagatistele, mis on seotud Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõigustega, ning tagama kaitse taseme, mis on põhimõtteliselt samaväärne hartas sätestatuga; rõhutab lisaks, et selles tuleks täielikult järgida ELi andmekaitsenorme ning see peaks tuginema tegelikule täitmise tagamisele ja vaidluste lahendamisele; peab vajalikuks leida lahendus ELi ja Ühendkuningriigi tulevase andmevahetuse reguleerimiseks õiguskaitse, luureandmete ja terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et Euroopa Komisjoni piisavusotsus oleks eelistatuim ja kõige kindlam valik; tuletab meelde, et Ühendkuningriik peab igal juhul tagama andmekaitse taseme, mis on sama tugev kui liidu andmekaitse-eeskirjad;

iv) Temaatiline koostöö

30.

rõhutab, et punktis 4 sätestatud põhimõtteid tuleks täielikult ja tingimusteta kohaldada ka Ühendkuningriigiga paljudes ühist huvi pakkuvates valdkondades tehtava tulevase koostöö suhtes; rõhutab, et selliste lepingute õigused ja kohustused peaksid olema tasakaalus muude kolmandate riikidega sõlmitud samalaadsete lepingute õiguste ja kohustustega, võttes sealjuures arvesse geograafilist lähedust ning ELi ja Ühendkuningriigi vahelisi tihedaid sidemeid;

31.

usub, et arvestades eespool nimetatud põhimõtteid ja tingimusi ning reisijate, lennuettevõtjate, tootjate ja töötajate ametiühingute huve, tuleb ühendatus tagada lennutranspordilepingu ja lennundusohutuslepingu abil; rõhutab siiski, et turulepääsu määr sõltub sellest, mil määral lähendatakse ja ühtlustatakse õigusnorme liidu õigustikuga, ning usaldusväärse vaidluste lahendamise ja vahekohtu mehhanismi loomisest; ei välista tulevast koostööd Ühendkuningriigiga ka transpordisektori ühist huvi pakkuvate projektide toetamisel;

32.

kaalub seoses kalandusega läbirääkimiste pidamist uut tüüpi kahepoolse partnerluslepingu üle, nagu neid sõlmitakse kolmandate riikidega, et säilitada tihe koostöö, sidusus ja lähenemine ning tagada stabiilne ja jätkuv vastastikune juurdepääs vetele ja varudele kooskõlas ühise kalanduspoliitika põhimõtete ja juhtimist käsitlevate sätetega ning ühiste kalavarude säästev majandamine, et taastada ja hoida nende varude populatsioonid kõrgemal tasemel, kui on lubatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks; rõhutab, et ühiste kalavarude ühine majandamine eeldab Ühendkuningriigi jätkuvat panustamist kõnealuste varude teaduslikku hindamisse; toonitab siiski, et kalandustoodete vastastikune turulepääs tuleb kokku leppida tulevase lepingu raames ning et ELi siseturule juurdepääs peab sõltuma ELi laevade juurdepääsust Ühendkuningriigi püügipiirkondadele ja nende varudele ning mil määral tehakse koostööd ühiste kalavarude majandamisel;

33.

rõhutab kultuuri- ja haridusalase koostöö väärtust, sealhulgas õppimise ja noorte liikuvuse vallas, ning kultuuri- ja loomemajanduse tähtsust, kuna need aitavad ELil tihendada sidemeid naaberriikidega, ning peaks tervitatavaks ELi ja Ühendkuningriigi koostöö jätkumist neis valdkondades, kaasa arvatud asjakohaste programmide, näiteks Erasmuse programmi või programmi „Loov Euroopa“kaudu;

34.

võib seoses teadusuuringute ja innovatsiooni alase koostööga kaaluda Ühendkuningriigi osalemist ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis ning ELi kosmoseprogrammides kolmanda riigina, ilma et Ühendkuningriigile oleks lubatud teha ELi eelarvest netomakseid või anda talle otsuste tegemise rolli;

35.

usub, et keskkonna, kliimamuutuste vastu võitlemise ning rahvatervise ja toiduohutuse valdkonna jaoks oleks parim see, kui Ühendkuningriigi õigusnormid oleksid jätkuvalt täielikult kooskõlas ELi praeguste ja tulevaste õigusaktidega, sealhulgas ELi puhta õhu paketi ja puhta energia paketi raames 2030. aastaks juba kokku lepitud kohustuste ja eesmärkidega; kui see siiski nii ei ole, nõuab ELi ja Ühendkuningriigi vahelisi kokkuleppeid, et tagada nendes küsimustes tihe koostöö ja ranged normid ning lahendada piiriülesed keskkonnaprobleemid; rõhutab, et koostöö ELi ametitega nendes valdkondades peab põhinema kahepoolsetel lepingutel;

36.

võib kaaluda samalaadsete, kolmandate riikide kokkulepete sõlmimist energeetika, elektroonilise side, küberturvalisuse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas; on arvamusel, et energeetikas peaks sellised kokkulepped olema kooskõlas energia siseturu terviklikkuse põhimõttega, aitama kaasa energiajulgeolekule, säästvusele ja konkurentsivõimele ning võtma arvesse ELi ja Ühendkuningriigi võrkudevahelisi ühendusi; ootab, et Ühendkuningriik järgiks rangeimaid tuumaohutuse, julgeoleku ja kiirguskaitse norme, sealhulgas jäätmesaadetiste ja dekomisjoneerimise puhul;

37.

usub, et ELi programmi PEACE, mille eesmärk on tugevdada rahumeelset ja stabiilset ühiskonda, edendades leppimist Põhja-Iirimaal ja Iirimaa piirialadel, tuleks Ühendkuningriigi jätkuval osalusel jätkata;

v) Tulevase lepingu haldamine

38.

juhib tähelepanu sellele, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevane leping, mis on sõlmitud Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga, peaks hõlmama sellise sidusa ja tugeva juhtimissüsteemi kehtestamist, mis moodustab nelja samba üldraamistiku ning hõlmab lepingu tõlgendamise ja kohaldamisega seoses lepingu ning vaidluste lahendamise ja täitmise tagamise mehhanismide ühist pidevat järelevalvet ja haldamist;

39.

rõhutab, et kõnealune juhtimissüsteem on hädavajalik, et säilitada täielikult ELi otsuste tegemise ja õiguskorra sõltumatus, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtu roll ELi õiguse ainutõlgendajana;

40.

rõhutab, et juhtimiskorra struktuur peaks vastama tulevaste suhete olemusele, ulatusele ja põhjalikkusele ning võtma arvesse vastastikuse seotuse, koostöö ja läheduse määra;

41.

nõustub mõttega luua ühiskomitee, mis vastutab lepingu rakendamise järelevalve eest, käsitleb tõlgendamise erinevusi ja rakendab heas usus kokkulepitud parandusmeetmeid ning tagab täielikult ELi regulatiivse sõltumatuse, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandlikud volitused; rõhutab, et selle komitee ELi esindajate suhtes tuleks kohaldada asjakohaseid vastutusmehhanisme, milles osaleb ka Euroopa Parlament;

42.

on seisukohal, et ELi õiguse mõistetel põhinevate õigusnormide suhtes tuleks juhtimiskorras ette näha võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse; kordab, et lepingu selliste sätete kohaldamiseks ja tõlgendamiseks, mis ei ole seotud liidu õigusega, tuleks ette näha alternatiivne vaidluste lahendamise mehhanism üksnes juhul, kui selle sõltumatus ja erapooletus on tagatud Euroopa Liidu Kohtuga samal tasemel;

vi) Võrdsed võimalused

43.

tuletab meelde, et Ühendkuningriik ja tema sõltlasterritooriumid peaksid jätkuvalt järgima ja rakendama oma rahvusvaheliste kohustuste ning liidu õigusaktide ja poliitika kohaseid norme, eelkõige punktis 4 osutatud valdkondades, tehes seda viisil, mis peegeldab tulevaste suhete ulatust ja põhjalikkust; märgib, kui kasulik on säilitada õigusnormide vastavus liidu õigusaktidele;

44.

märgib, et võrdsete võimaluste kokkuleppe ulatus ja põhjalikkus on ELi ja Ühendkuningriigi üldiste tulevaste suhete ulatuse kindlaksmääramisel väga olulised; tuletab meelde, et selles on keskse tähtsusega asjaolu, et Ühendkuningriik järgiks jätkuvalt Euroopa sotsiaalmudelit;

45.

on kindlalt veendunud, et Ühendkuningriik peaks järgima liidu õigustikus sätestatud maksunduse ja rahapesuvastaste õigusaktide muutuvaid norme, sealhulgas maksude läbipaistvuse, maksualase teabevahetuse ja maksustamise vältimise vastaseid meetmeid, ning tegelema oma sõltlasterritooriumide olukorra ning nendepoolse ELi hea valitsemistava kriteeriumide ja läbipaistvuse nõuete eiramisega; nõuab kindlalt, et juurdepääs tolliliidule seataks rangelt sõltuvusse sellest, kas Ühendkuningriik viib oma õigusnormid vastavusse eespool nimetatud normidega;

46.

kordab vajadust kehtestada kaitsemeetmed, millega tagatakse nii rangete normide säilitamine kui ka võrdsed võimalused keskkonnakaitse, kliimamuutuste vastu võitlemise, toiduohutuse ja rahvatervise valdkonnas; rõhutab, et kodanikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele tuleb tagada seoses töö- ja keskkonnaalaste normide täitmise tagamisega õiguskaitse kättesaadavus ja nõuetekohane kaebuste lahendamise mehhanism;

47.

märgib, et sarnaselt lepingu ülejäänud osadega on võrdseid tingimusi käsitlevate sätete jaoks vaja tugevaid juhtimisstruktuure, mis hõlmavad asjakohaseid haldamis-, järelevalve-, vaidluste lahendamise ja täitmise tagamise mehhanisme ning sanktsioone ja ajutisi meetmeid, kui see on vajalik, ning nõuet, et kumbki pool peab looma või vajaduse korral säilitama sõltumatud institutsioonid, mis suudavad tõhusalt rakendamist kontrollida ja tagada;

vii) Võimalik osalemine ELi programmides

48.

rõhutab, et Ühendkuningriigi ELi meetmetes ja programmides osalemise korra aluseks on eeskirjad, mida kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluvate kolmandate riikide suhtes; rõhutab, et EL peab Ühendkuningriigi osalemise ühiselt heaks kiitma, järgides kõiki asjakohaseid eeskirju ja mehhanisme ning osalemise tingimusi, sealhulgas seoses rahastamise, rakendamise, kontrolli ja täitmise heakskiitmisega, ilma et Ühendkuningriigile oleks lubatud teha ELi eelarvest netomakseid;

49.

tuletab meelde, et üldjuhul ei saa Ühendkuningriik kolmanda riigina osaleda ELi ametites või neile juurdepääsu; märgib siiski, et see ei välista teatavatel juhtudel koostööd rangelt reguleeritud viisil, mille kohaselt tuleb täita kõiki asjakohaseid eeskirju ja rahaliste maksetega seotud kohustusi; juhib tähelepanu sellele, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab kajastama ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete tagajärgi;

Väljaastumisleping

50.

peab kiiduväärseks komisjoni 28. veebruaril 2018. aastal avaldatud väljaastumislepingu projekti, mis kajastab suures osas parlamendi seisukohti; märgib, et selle aluseks on 8. detsembril 2017. aastal vastastikku kokku lepitud ühisaruanne ja ELi seisukohad muudes liidust lahkumisega seotud küsimustes;

51.

peab kiiduväärseks väljaastumislepingu projektis esitatud institutsioonilisi sätteid ja vaidluste lahendamise mehhanisme, sealhulgas soodustuste kohaldamise peatamist üleminekuperioodil vastavalt väljaastumislepingu projekti artiklile 165 väljaastumislepinguga seotud kohustuste ja sätete täitmata jätmise korral;

i) Kodanike õigused

52.

peab kiiduväärseks komisjoni väljaastumislepingu projekti teises osas kodanike õiguste suhtes võetud üldist lähenemisviisi, kuid kordab, et Euroopa Parlamendi nõusoleku andmise keskseteks küsimusteks on muu hulgas kodanike õigusi käsitlevate kõikide veel lahendamata probleemide lahendamine ja vajadus tagada, et Brexit ei mõjuta Ühendkuningriigis õiguspäraselt elavate ELi kodanike ja ELi 27 liikmesriigis õiguspäraselt elavate Ühendkuningriigi kodanike õigusi; toetab tulevasi abikaasasid käsitleva viite lisamist; võtab teadmiseks sätted, mis käsitlevad alalise elaniku staatuse saamise haldusmenetlusi, ja nõuab kindlalt, et perekondadel võimaldataks algatada menetlust ühtse vormi abil, mis on olemuselt deklaratiivne ja seab tõendamiskohustuse Ühendkuningriigi ametiasutustele; rõhutab, et Euroopa Parlament jälgib, et neid menetlusi rakendataks tõhusalt ning et need oleksid lihtsad, selged ja tasuta; nõuab kindlalt, et praegu ELi 27 liikmesriigis elavatele Ühendkuningriigi kodanikele oleks tulevikus tagatud vaba liikumise õigused kogu ELis ning kõigile väljaastumislepinguga hõlmatud kodanikele oleks tagatud õigus hääletada kohalikel valimistel; nõuab ka seda, et väljaastumislepinguga hõlmatud ELi kodanikel oleks püsiv õigus Ühendkuningriiki naasta, samuti kaitset puudega isikute ja nende hooldajate väljasaatmise eest ning direktiivis 2004/38/EÜ osutatud väljasaatmisega seotud menetlusõiguste kaitset ja ELi õiguses sätestatud kolmandate riikide kodanike õiguste kaitset;

53.

nõuab kindlalt, et kõigil üleminekuperioodil Ühendkuningriiki saabunud ELi kodanikel oleksid samad õigused kui neil, kes saabusid enne üleminekuperioodi algust; lükkab sellega seoses tagasi Ühendkuningriigi valitsuse hiljuti avaldatud poliitikadokumendis esitatud ettepaneku, mille kohaselt koheldaks enne ja pärast üleminekuperioodi saabunud ELi kodanikke ebavõrdselt;

54.

kordab, et paljud Ühendkuningriigi kodanikud on väljendanud tugevat vastuseisu sellele, et nad kaotavad õigused, mis neil praegu ELi toimimise lepingu artikli 20 kohaselt on; soovitab 27 liikmesriigiga ELil uurida, kuidas seda olukorda ELi esmase õiguse raames leevendada, järgides samal ajal täiel määral vastastikkuse, võrdsuse, sümmeetria ja mittediskrimineerimise põhimõtteid; märgib, et hiljuti pöördus Euroopa Liidu Kohtusse Madalmaade kohus seoses juhtumiga, mis käsitleb Ühendkuningriigi kodanikele ELi kodakondsuse allesjätmist pärast Brexitit;

ii) Iirimaa ja Põhja-Iirimaa

55.

peab kiiduväärseks komisjoni väljaastumislepingu projektis esitatud protokolli Iirimaa ja Põhja-Iirimaa kohta, millega muudetakse võimalikuks 8. detsembri 2017. aasta ühisaruandes esitatud kaitsemeetme rakendamine; rõhutab, et selles on esitatud konkreetne lahendus, mis võimaldab säilitada põhja-lõunasuunalise koostöö ning hoida ära Põhja-Iirimaa ja Iirimaa vahelise range piirikontrolli kehtestamise ning mis on vajalik juhul, kui ei leita muud võimalust ELi ja Ühendkuningriigi üldiste suhete või Ühendkuningriigi poolt esitatud konkreetsete lahenduste kaudu, nagu on märgitud ühisaruande punktis 49;

56.

tuletab meelde, kui oluline on Ühendkuningriigi võetud kohustus tagada, et suure reede kokkuleppes sätestatud õigusi, sealhulgas sotsiaalseid ja demokraatlikke õigusi, kaitsemeetmeid ja võrdseid võimalusi ei vähendata, arvestades ühisaruandes võetud kohustusi; nõuab kindlalt kõigi ühise reisipiirkonna ja ELi kodanike vaba liikumise õiguste tagamist, nagu on ette nähtud ELi õiguses ja suure reede kokkuleppes;

iii) Üleminekuperiood

57.

kordab oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni põhimõtteid, mille kohaselt ei osale Ühendkuningriik pärast väljaastumiskuupäeva enam ELi institutsioonide ja asutuste töös ega otsuste tegemises ning mille kohaselt võib üleminek hõlmata üksnes ELi õigustiku ning olemasolevate ELi õigus-, eelarve-, järelevalve-, kohtu- ja jõustamisinstrumentide ning -vahendite jätkuvat kohaldamist Ühendkuningriigi suhtes; toetab täielikult läbirääkimisvolitusi, mis on sätestatud Euroopa Ülemkogu läbirääkimissuunistes, nõukogu läbirääkimisjuhistes ja hiljutises komisjoni seisukohta käsitlevas dokumendis selle küsimuse kohta;

58.

peab kiiduväärseks ja toetab väljaastumislepingu projekti neljandas osas esitatud üleminekukorda; kordab, et kõik liidu õigusega kodanikele antud õigused peavad kehtima kogu üleminekuperioodil; rõhutab, et see kehtib ka üleminekuperioodil Ühendkuningriiki saabuvate ELi kodanike kohta, kes peaksid saama kasutada täpselt samu õigusi, eelkõige seoses lapsetoetuste, perekonna taasühinemise ja juurdepääsuga Euroopa Liidu Kohtu õiguskaitsevahenditele;

59.

tuletab meelde, et kõik üleminekumeetmed peavad olema täielikult kooskõlas WTO ees võetud kohustustega, et mitte mõjutada kaubandussuhteid kolmandate riikidega;

60.

nõuab kindlalt, et kõik tulevased väljaastumise järgsed kaubanduslepingud, mille Ühendkuningriik kolmandate riikidega sõlmib, jõustuksid alles pärast üleminekukorra kehtimise lõppu;

61.

tuletab meelde, et Ühendkuningriik ei saa alates EList väljaastumise päevast enam kasu ELi või selle nimel tegutsevate liikmesriikide või ELi ja liikmesriikide ühiselt sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest; võtab teadmiseks, et kõnealustest lepingutest tulenevad kohustused on Ühendkuningriigile üleminekuperioodil endiselt siduvad; rõhutab, et Ühendkuningriik ei saa osaleda kõnealustes lepingutes ette nähtud juhtimisstruktuurides ja otsustusmenetlustes;

62.

juhib tähelepanu sellele, et väljaastumislepingus ette nähtud üleminekukorda saab rakendada alles pärast lepingu jõustumist;

iv) Muud liidust lahkumisega seotud küsimused

63.

nõuab viivitamata kokkuleppe saavutamist kõikides liidust väljaastumisega seotud sätetes, mis on esitatud väljaastumislepingu projekti kolmandas osas, ning nõuab tungivalt, et Ühendkuningriik esitaks kõigi selliste oma nõuetekohase väljaastumisega seotud lahendamata küsimuste kohta, mille suhtes ta ei ole veel seisukohta esitanud, selge seisukoha;

Valmisolek

64.

rõhutab, kui tähtis on töö, mida komisjon ja liikmesriigid on teinud erinevatel tasanditel seoses teadlikkuse suurendamise ja valmisolekuga; rõhutab, et Brexiti tekitatud ebakindlust arvestades tuleb lisaks ELi institutsioonidele hoiatada ka liikmesriikide ametiasutusi, ettevõtjaid ja eriti kodanikke ning anda neile asjakohast teavet, et nad saaksid piisavalt valmistuda kõigiks võimalikeks juhtudeks, sealhulgas juhuks, et kokkuleppele ei jõuta; nõuab eelkõige selliste meetmete algatamist, mis on suunatud võimalikult paljudele asjaomastele sektoritele ja inimestele, sealhulgas järgmistes valdkondades:

—	patsientide pidev ja ohutu juurdepääs inimkasutuseks ette nähtud ja veterinaarravimitele ning meditsiiniseadmetele, sealhulgas radioisotoopide ohutu ja järjepidev tarnimine;

—	finantsteenused ettevõtjatele;

—	Ühendkuningriigiga kauplevate VKEde ja väikeettevõtjate, näiteks põllumajanduslike toiduainete ja kalandustoodete tootjate valmisolek – nad võivad puutuda esimest korda kokku ekspordimenetluste ja teatavat liiki nõuetega, sealhulgas sanitaar- ja fütosanitaarnõuetega;

—	piirangud, mis võivad tuleneda uuest sõitjate- ja kaubaveo õigusraamistikust, ning nende võimalik mõju toiduainete tarneahela, töötlemise ja turustusahela täppisajastatud osadele;

—	põllumajandus- ja kalandustoodete õige märgistamise, jälgitavuse ning tegeliku päritoluga seotud suutlikkus, et tagada vastavus toiduohutuse ja loomade heaolu normidele ning anda tarbijatele täpset teavet toiduainete kohta;

—	andmekaitse õigusraamistik;

—	Brexiti tõttu muutmist vajavate ELi õigusaktide täielik kindlaksmääramine komisjoni poolt;

o o

65.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Ühendkuningriigi valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0102.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0361.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0490.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/51

P8_TA(2018)0075

Järgmine mitmeaastane finantsraamistik ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamine

Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (2017/2052(INI))

(2019/C 162/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (1), ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) 2017/1123 (2),

—	võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (3),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist (4),

—	võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta ELi rahanduse tulevikku käsitlevat aruteludokumenti (COM(2017)0358),

—	võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta (5),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (6),

—	võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016 (7) ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016 (8),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemide kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslikku arvamust kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamise kohta ELi poolt,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8-0048/2018),

arvestades, et kehtiv mitmeaastane finantsraamistik lepiti kokku 2013. aastal ning see on esimene, mille kulukohustuste ja maksete assigneeringud on eelmise finantsplaneerimise perioodi omadest tegelikult (st püsihindades) väiksemad, kuigi ELi pädevus ja eesmärgid on Lissaboni lepingus ja strateegias „Euroopa 2020“sätestatu kohaselt suurenenud; arvestades, et ühtlasi oli selles kulukohustuste ja maksete assigneeringute summa vahel suur erinevus, mis oli üks põhjus, miks maksmata arved finantsraamistiku kahel esimesel aastal kuhjusid; arvestades, et kuna finantsraamistik ja sellega seotud õiguslikud alused võeti vastu hilja, tekkisid rakendamisel viivitused, mille mõju on tunda veel praegugi ja mille tagajärjel võivad maksetaotlused kuhjuda kehtiva finantsraamistiku viimastele aastatele ning mõjutada nii veel ka järgmist perioodi; arvestades, et parlamendi nõudmisel lisati finantsraamistikku uued sätted, et kasutada selle üldisi ülemmäärasid võimalikult ulatuslikult ja näha ette paindlikkusmehhanismid;

arvestades, et 2014.–2020. finantsraamistiku puhul sai kiiresti selgeks, et sellest tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks ei piisa, sest raha tuli kohe hakata kasutama mitmete kriiside ja uute probleemide lahendamiseks, mis puudutasid investeeringuid, sotsiaalset tõrjutust, rännet ja pagulasi, noorte tööhõivet, julgeolekut, põllumajandust, keskkonda ja kliimamuutusi ning mida finantsraamistiku vastuvõtmise ajal ei osatud ette näha; arvestades, et seetõttu jõuti kehtiva finantsraamistikuga juba kaks aastat pärast selle rakendamise algust viimase piirini, sest kasutatavad varud ammendusid, paindlikkussätted ja erivahendid olid suures ulatuses kasutusele võetud, kehtivate poliitikameetmete ja programmide vahendid sattusid surve alla või neid isegi vähendati ning, kuna ELi eelarve oli liiga väike ja jäik, loodi kompenseerimiseks eelarveväliseid mehhanisme;

arvestades, et need puudused ilmnesid juba siis, kui 2016. aasta lõpus alustati finantsraamistiku läbivaatamist ja muutmist, ning nende likvideerimiseks oleks tulnud kohe midagi ette võtta, nagu parlament oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis märkis; arvestades, et kokkulepitud muutmisega õnnestus mõnevõrra laiendada kehtivate paindlikkussätete rakendamise võimalusi, kuid finantsraamistiku ülemmäärad jäid muutmata;

arvestades, et komisjon kavatseb 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutavate ettepanekute paketi (sh tulevased omavahendid) esitada 2018. aasta mais, kuigi nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 kohaselt oleks need pidanud esitatama enne 1. jaanuari 2018; arvestades, et veidi peale seda peaks komisjon esitama seadusandlike ettepanekute eelnõud rahastamisprogrammide ja -vahendite kohta;

võtab vastu käesoleva resolutsiooni, et esitada 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutav parlamendi seisukoht, mille puhul on eritähelepanu pööratud finantsraamistiku eeldatavatele prioriteetidele, suurusele, struktuurile, kestusele, paindlikkusele ja muudele horisontaalsetele põhimõtetele, ning juhtida tähelepanu järgmise finantsraamistikuga hõlmatud ELi poliitikavaldkondade eelarvesuunitlustele; loodab, et komisjon esitab koos järgmist finantsraamistikku käsitleva seadusandliku ettepanekuga ka uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu, milles võetakse parlamendi seisukohti ja soovitusi arvesse; rõhutab, et käesoleva resolutsiooni alusel hakkab parlament ühtlasi osalema menetluses, mille tulemusel järgmine finantsraamistik vastu võetakse;

võtab samal ajal vastu eraldi resolutsiooni (9), milles esitab kooskõlas omavahendite kõrgetasemelise töörühma soovitustega seisukoha ELi omavahendite süsteemi reformi kohta; palub komisjonil võtta ELi omavahendeid käsitlevate seadusandlike ettepanekute koostamisel parlamendi seisukohta arvesse ning on seisukohal, et ettepanekud peaksid olema kaugeleulatuvad ja tuleks esitada koos finantsraamistikku käsitletavate ettepanekutega; rõhutab, et järgmise finantsraamistiku kulu- ja tulupoolt käsitletakse eesseisvatel läbirääkimistel ühtse paketina ning finantsraamistikus on võimalik kokku leppida ainult siis, kui vastavaid edusamme tehakse ka omavahendite puhul;

I. Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku prioriteedid ja eesmärgid

peab järgmise finantsraamistiku üle toimuvat arutelu kiiduväärseks, sest nii on võimalik panna liidu eelarvega – mis on Euroopa Liidu jaoks käegakatsutavamaid vahendeid – alus tugevamale ja jätkusuutlikumale Euroopale; on arvamusel, et järgmine finantsraamistik peaks moodustama osa Euroopa tulevikku käsitlevast laiemast strateegiast ja arusaamast; on seisukohal, et finantsraamistikuga tuleb näidata, kuidas kajastuvad ELi poliitilised eesmärgid ja prioriteedid eelarves;

on veendunud, et järgmine finantsraamistik peaks tuginema liidu väljakujunenud meetmetele ja prioriteetidele, mille eesmärk on kaitsta rahu, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust, edendada heaolu, pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning teadus- ja uuendustegevust ning tagada inimväärsete töökohtadega kvaliteetne tööhõive, võidelda kliimamuutustega ning soodustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide ja kodanike vahelist solidaarsust; on seisukohal, et need on sambad, mida on vaja ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu korrektseks toimimiseks ning maailmas Euroopa positsiooni tugevdamiseks; on kindel, et need on Euroopa edasiste püüdluste jaoks olulisemad kui kunagi varem;

on arvamusel, et järgmise finantsraamistiku abil peaks liidul olema võimalik viimase aastakümne kriisidele lahendused leida ja kriisidest tugevamana välja tulla, pidades kriiside all silmas näiteks majanduslangust ja finantskriisi, noorte tööpuudust, püsivat vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, rände ja pagulastega seotud probleeme, kliimamuutusi ja loodusõnnetusi, keskkonnaseisundi halvenemist ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, terrorismi ja ebastabiilsust; rõhutab, et nende piiriüleste ja üleilmsete, kuid riigisisese mõjuga probleemide tõttu on selge, et meie riikide majandus ja ühiskond on vastastikku sõltuvad ning meetmeid tuleb võtta üheskoos;

juhib tähelepanu sellele, et EL peab täitma lubaduse olla esimene, kes saavutab ÜRO kestliku arengu eesmärgid, mille alusel pingutavad kõik riigid selle nimel, et luua säästlikumate, võrdsemate ja jõukamate ühiskondadega maailm; rõhutab, et järgmine finantsraamistik peab kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas olema; peab kiiduväärseks, et komisjon on otsustanud võtta kestliku arengu eesmärke arvesse kõikides ELi meetmetes ja algatustes; loodab, et EL täidab kohustused, mille ta on nende eesmärkide saavutamiseks võtnud; rõhutab peale selle, et piisavalt suure rahasummaga tuleks toetada väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast ning ELi ja liikmesriikide võetud kohustust tagada sotsiaalsem Euroopa; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppe tõttu tuleks kliimameetmetele kulutada palju rohkem kui kehtivas finantsraamistikus ning see osakaal peaks võimalikult kiiresti – hiljemalt 2027. aastaks – suurenema 30 %ni;

rõhutab, et järgmise finantsraamistikuga saab liit näidata, et ta on ühtne ja suudab tulla toime selliste poliitiliste sündmustega nagu Brexit ning populistlike ja marurahvuslike liikumiste teke ja üleilmses juhtimises toimuvad muutused; rõhutab, et lõhestatuse ja enesekesksusega üleilmseid probleeme ja kodanike muresid lahendada ei saa; on seisukohal, et just Brexiti läbirääkimised näitavad, et liidu liikmeks olemise eelised kaaluvad liidu eelarvesse makstavad summad kindlalt üles; nõuab sellega seoses, et varem võetud kohustuste raamistikust, nt õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat puudutavast suure reede kokkuleppest, peetaks täielikult kinni;

nõuab seetõttu, et endiselt toetataks kehtivat poliitikat, eelkõige aluslepingutes sätestatud ELi kauaaegseid poliitikavaldkondi, nagu ühine põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika, sest need toovad Euroopa projekti käegakatsutavad eelised ELi kodanikeni; lükkab tagasi kõik püüdlused nimetatud poliitikavaldkondi taasriigistada, sest see ei vähendaks maksumaksjate ja tarbijate finantskoormust ega annaks paremaid tulemusi, vaid takistaks hoopis majanduskasvu, solidaarsust ja ühtse turu toimimist ning muudaks piirkondade ja majandussektorite vahelise ebavõrdsuse ja erinevused veel suuremaks; kavatseb järgmise programmitöö perioodi jooksul tagada ELi 27 liikmesriigile nimetatud poliitikavaldkondade puhul samaväärse rahastamise ning parandada seejuures nende tõhusust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi;

on arvamusel, et Euroopa peaks pakkuma väljavaateid nooremale põlvkonnale ja tulevikule orienteeritud ettevõtjatele, tänu kellele on ELi üleilmsel areenil edukam; on otsustanud oluliselt suurendada kaht juhtprogrammi, nimelt teadusuuringute raamprogrammi ja programmi „Erasmus+“, mille praeguste vahenditega ei suudeta rahuldada väga suurt taotluste hulka, sh väga kvaliteetseid taotlusi; on kindlalt selle poolt, et eraldada noorte töötuse vastu võitlemiseks palju rohkem raha ning toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid noorte tööhõive algatuse ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) jätkuprogrammide kaudu; pooldab ühtlasi Euroopa ühendamise rahastu 2.0 suurendamist;

10.

nõuab, et kolmes uues poliitikavaldkonnas, millel on nii sise- kui ka välismõõde ja mis on esile kerkinud kehtiva finantsraamistiku kestuse ajal, täidaks liit oma rolli järgmisega:

—	töötaks välja ammendava varjupaiga-, rände- ja integratsioonipoliitika ja rahastaks seda ning otsiks lahendusi probleemidele, mis kolmandates riikides rännet ja ümberasumist põhjustavad;

—	tugevdaks välispiiride kaitset ja suurendaks stabiilsust, kaitstes välisriikides inimõigusi ning tagades konfliktiennetuse ja välisarengupoliitika;

—	tagaks Euroopa kodanikele ühtse sisejulgeoleku ning koondaks kaitsevaldkonnas uurimistegevuse ja võimekuse, kuid rõhutab, et nendes valdkondades ei tohiks meetmeid võtta ELi arengupoliitika kulul;

11.

rõhutab, et tulevane raamistik peaks hõlmama kaht uut tüüpi rahalist toetust, mis oleks liidu majanduskavas nähtaval kohal: esiteks tuleks jätkata investeerimistoetuse kavade (nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond) elluviimist ja teiseks tuleks välja töötada vahend, millega stabiliseerida euroala liikmesriikide majandust (nt kavandatava Euroopa Valuutafondi kaudu), ja lähenemisvahend, mis on mõeldud euroalaga ühinevatele liikmesriikidele;

12.

rõhutab, et kõigepealt tuleks liidu eelarvesse lisada euroala jaoks mõeldud eelarvereserv, mida ei arvestata finantsraamistiku ülemmäärade sisse ja mis ei tohi piirata teiste finantsraamistiku programmide elluviimist, ning seda peaksid rahastama euroala ja teised osalevad liikmed, kasutades selleks osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitavat tuluallikat, ning seda tuleks käsitada sihtotstarbeliste tulu ja tagatisena; on seisukohal, et kui eelarvereserv on muutunud stabiilseks, võiks seda hakata rahastama päris omavahenditest, järgides ELi tulevast rahastamist käsitlevas Monti aruandes toodud soovitusi;

13.

kordab põhimõtet, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad, olenemata sellest, kas prioriteedid on teada juba uue finantsraamistiku vastuvõtmise ajal või tekivad alles selle rakendamise käigus, ning rõhutab, et uusi vajadusi ei tohiks rahastada olemasolevate meetmete ega programmide kulul; loodab peale selle, et kehtestatakse piisavad paindlikkussätted, mille abil on võimalik arvesse võtta finantsraamistiku kestuse ajal tekkida võivaid ettenägematuid asjaolusid;

14.

on seisukohal, et Euroopa saab tugevamaks ja sihikindlamaks ainult siis, kui talle eraldatakse rohkem raha; nõuab nimetatud eesmärke ja prioriteete ning Ühendkuningriigi liidust väljaastumist arvesse võttes, et liidu eelarve peab olema palju suurem; on arvamusel, et finantsraamistiku jaoks on vaja kulude ülemmäära, mis moodustab 27 ELi liikmesriigi kogurahvatulust 1,3 %, võtmata seejuures arvesse kõiki neid vahendeid, mida ülemmäärade sisse ei arvestata;

15.

on veendunud, et kui nõukogu ei nõustu liikmesriikide makseid ELi eelarvesse järsult suurendama, saab järgmist finantsraamistikku piisavas summas rahastada ainult siis, kui võetakse kasutusele uued, päriselt ELi-le kuuluvad omavahendid;

II. Horisontaalsed küsimused

ELi eelarve põhimõtted ja eelarve tõepärasus

16.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu eelarve koostamisel ja täitmisel tuleb järgida ühtsuse, õigsuse, aastasuse, tasakaalu, kõikehõlmavuse, sihtotstarbelisuse, täiendavuse, subsidiaarsuse, usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse põhimõtet;

17.

kordab, et on alati olnud seisukohal, et liidu poliitiliste eesmärkide jaoks tuleb eraldada ka piisavad rahasummad, ning tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 311 on sätestatud, et liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega;

18.

juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et Euroopa Ülemkogu poliitilisi otsuseid ja algatusi saab täielikult ellu viia ainult siis, kui nendeks on tagatud vajalik raha, ning rõhutab, et vastasel korral väheneb liidu eelarve tõepärasus ja kodanike usaldus;

19.

on seisukohal, et kuna finantsraamistikus saavad ELi poliitilistest prioriteetidest konkreetsed investeeringud, on see suurepärane vahend, mille abil ELi kulusid pikaajaliselt planeerida ja tagada liikmesriikides teatavad stabiilsed avaliku sektori investeeringud; peab aga kahetsusväärseks, et järgmise finantsraamistiku vastuvõtmiseks ei ole ühiselt kokku lepitud pikaajalist strateegiat; tuletab peale selle meelde, et ELi eelarve on ennekõike investeerimiseelarve, mille vahenditega täiendatakse riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavate meetmete rahastamist;

Kestus

20.

on seisukohal, et finantsraamistiku kestuse üle otsustamisel tuleks leida kesktee kahe vastuolulise nõudmise vahel: ühelt poolt on paljude ELi meetmete – eelkõige sellise poliitika korral, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega, nagu põllumajandus ja ühtekuuluvus – jaoks vaja stabiilsust ja prognoositavust, mille tagavad kulukohustused, mis on võetud vähemalt seitsmeks aastaks, ning teiselt poolt on vaja demokraatlikku legitiimsust ja vastutust, mis on tagatud, kui finantsraamistik on kooskõlas parlamendi ja komisjoni viieaastase poliitilise tsükliga;

21.

rõhutab, et poliitiliselt on hädavajalik, et igal uuel parlamendikoosseisul oleks võimalik oma ametiaja jooksul märkimisväärselt mõjutada nii finantsraamistiku summasid kui ka poliitilisi prioriteete; rõhutab, et Euroopa Parlamendi valimised annavad ELi kodanikele vahetu võimaluse väljendada liidu eelarveprioriteetide suhtes oma seisukohta, mida tuleks finantsraamistiku kohustuslikus valimistejärgses kohandamises arvesse võtta; on seetõttu veendunud, et iga poliitilise tsükli jooksul peab komisjon tegema ettepaneku ning nii parlament kui ka nõukogu peavad otsustama, kas kehtestada järgmine, uus finantsraamistik või muuta kohustuslikus korras kehtivat finantsraamistikku;

22.

rõhutab, et finantsraamistiku kestusena peaks järk-järgult kasutusele võtma kaks järjestikust viieaastast perioodi, mille keskel tuleb raamistikku kohustuslikus korras muuta; palub komisjonil koostada selge ettepaneku, milles sätestatakse 5 + 5 aasta pikkuse finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid; on veendunud, et finantsraamistiku pikkuseks ei saa valida ühtainust viieaastast perioodi, sest see tekitaks paljude ELi meetmete kavandamisel ja rakendamisel suuri takistusi;

23.

mõistab aga, et kuna kehtiv finantsraamistik kestab kuni 2020. aasta detsembrini, siis ei ole 2019. aasta kevadel toimuvate Euroopa Parlamendi järgmiste valimiste tõttu võimalik hakata 5 + 5 lahendust kohe rakendama, sest erinevaid tsükleid ei oleks võimalik rahuldavalt kooskõlastada; on seetõttu seisukohal, et järgmine finantsraamistik tuleks üleminekulahendusena kehtestada veel viimast korda seitsmeks aastaks (2021–2027) ja see peaks hõlmama kohustuslikku vahepealset muutmist;

Vahepealne muutmine

24.

on veendunud, et finantsraamistiku õiguslikult siduva ja kohustusliku läbivaatamise ja muutmise nõue, mis on sätestatud uues mitmeaastase finantsraamistiku määruses, tuleks alles jätta; tuletab meelde, et 2016. aastal toimunud muutmine oli esimene kord, mil finantsraamistiku määrust ka tegelikult muudeti, ning et nii nõukogu kui ka parlament pidasid seda kasulikuks, eelkõige finantsraamistiku paindlikkussätete tugevdamise tõttu;

25.

on seisukohal, et 2021.–2027. aasta finantsraamistiku muutmise kohta tuleks ettepanek ja otsus teha piisavalt vara, et järgmine parlamendikoosseis ja komisjon saaksid finantsraamistikku vastavalt kohandada; rõhutab, et finantsraamistiku tegelikult muutmisel tuleks alati kaasata parlament ja kaitsta õigusi, mis parlamendi on võrdse eelarvepädeva institutsioonina; rõhutab peale selle, et finantsraamistiku muutmisel tuleb muuta ka finantsraamistiku ülemmäärasid, kui on selgunud, et neist ülejäänud perioodiks ei jätku;

Paindlikkus

26.

rõhutab, et kehtiva finantsraamistiku ajal on eelarvepädevad institutsioonid kiitnud heaks finantsraamistiku määruses sisalduvate paindlikkusmehhanismide ja erivahendite ulatusliku kasutuselevõtmise, et tagada lisaassigneeringud, mida on olnud vaja ränkade kriiside korral tegutsemiseks või uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks;

27.

on seetõttu seisukohal, et kehtiva finantsraamistiku paindlikkussätted on hästi toiminud ja tänu nendele on olnud võimalik eraldada suuri rahasummasid, mida on olnud vaja eelkõige rände- ja pagulasprobleemidega toimetulemiseks ning investeerimislõhe vähendamiseks; tuletab meelde, et neist mitmete sätete algataja oli parlament, kes neid eelmise finantsraamistiku üle peetud läbirääkimistel kindlameelselt kaitses;

28.

on seisukohal, et neid sätteid on vaja veel rohkem tugevdada, et sellise pikaajalise kava nagu finantsraamistik rakendamisel tekkivate uute ülesannete, ettenägematute sündmuste ja uute poliitiliste prioriteetidega paremini toime tulla; nõuab, et järgmine finantsraamistik oleks paindlikum, et finantsraamistiku kulukohustuste ja maksete üldisi ülemmäärasid saaks maksimaalselt ära kasutada;

Finantsraamistikus ette nähtud paindlikkusmehhanismid

29.

on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku ülemmäärad tuleks kehtestada selliselt, et oleks võimalik mitte ainult rahastada ELi meetmeid, vaid luua ka igas rubriigis piisav kulukohustuste varu;

30.

on veendunud, et kõik mittesihtotstarbelised varud tuleks ilma piiranguteta järgnevatesse eelarveaastatesse üle kanda ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid saama neid iga-aastase eelarvemenetluse käigus vajalikuks peetaval eesmärgil kasutada; nõuab seetõttu, et kulukohustuste koguvaru säilitataks, piiramata selle kohaldamisala ja kasutusaega;

31.

tuletab meelde, et kulukohustuste koguvarust saab kasutada vaid kuni aasta N-1 mittesihtotstarbelisi varusid, mis on eelarveprojekti esitamisele eelneva tehnilise kohanduse kaudu heaks kiidetud; on aga seisukohal, et tuleb uurida, kuidas saaks kasutada ka aasta N mittesihtotstarbelisi varusid, et oleks võimalik rahastada lisavajadusi, mis vastaval aastal võivad tekkida;

32.

on kindlalt veendunud, et eelarvepädevate institutsioonide poolt heakskiidetud kulukohustusi tuleks kasutada nende esialgsel eesmärgil ning tuleks teha kõik tagamaks, et see oleks nii kõigis poliitikavaldkondades; palub eelkõige komisjonil selle nimel aktiivselt tööd teha; on samas veendunud, et kui assigneeringud vabastatakse kulukohustustest seetõttu, et meetmed, milleks need olid ette nähtud, jäid täielikult või osaliselt ellu viimata, tuleks need ELi eelarves uuesti kättesaadavaks teha ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid need iga-aastase eelarvemenetluse raames kasutusele võtma; on seisukohal, et vabastatud assigneeringud tuleks kanda otse kulukohustuste koguvarusse, mitte eraldada mõnele erivahendile ega paigutada reservi;

33.

tuletab meelde, et kulukohustustest vabastatakse sellised kulukohustuste assigneeringud, mille eelarvepädevad institutsioonid on juba heaks kiitnud ning mille alusel oleks tehtud makseid, kui meetmed, mille rahastamiseks need olid mõeldud, oleks plaanipäraselt ellu viidud; rõhutab seetõttu, et vabastatud assigneeringute uuesti kasutamine ELi eelarves on igati õigustatud, kuid seejuures ei tohiks eirata valdkondlikes õigusaktides sätestatud kulukohustustest vabastamise eeskirju;

34.

juhib tähelepanu sellele, et tuleb tagada, et kogu mitmeaastase finantsraamistiku raames kantakse maksete varud maksete koguvaru kaudu täissummas üle järgmisse eelarveaastasse; on selle vastu, et seada ülekantavate varude suurusele piiranguid või ülemmäärasid, nagu see on kehtivas finantsraamistikus, ning tuletab meelde, et neid varusid saab kasutada ainult siis, kui eelarvepädevad institutsioonid niimoodi otsustavad, ja nende poolt kindlaks määratud ulatuses; rõhutab, et maksete koguvaru võib olla vaja, et tulla toime võimalike uute maksekriisidega;

35.

rõhutab, et finantsraamistiku määruses tuleks ka edaspidi ette näha võimalus ülemmäärasid ettenägematute asjaolude korral muuta, kui rahastamisvajadused on nii suured, et kasutada olevad varud ja erivahendid ammenduksid, või isegi suuremad; nõuab, et finantsraamistiku määruses nähtaks ette lihtsustatud menetlus, mille kohaselt saaks kokkulepitud künnise piires teha kindlaid muudatusi;

36.

on selle poolt, et ka edaspidi oleks võimalik koondada ELi programmide rahastamisvahendid varasematele või hilisematele aastatele, sest tänu sellele saab võtta vastutsüklilisi meetmeid, mis vastavad tegeliku rakendamise tempole, ning võtta suurte kriiside korral mõistlikke vastumeetmeid; nõuab peale selle seadusandlikku paindlikkust – praegu on see sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 17 –, mis võimaldab kohandada seadusandliku tavamenetluse alusel vastu võetud programmide kogueelarvet +/- 10 % asemel +/- 15 %;

37.

juhib tähelepanu paindlikkusele, mida on võimalik saavutada, kui paigutada assigneeringuid ümber finantsraamistiku ühe ja sama rubriigi piires, st paigutada rahalised vahendid just sinna, kus neid on vaja, ja tagada ELi eelarve parem täitmine; leiab, et rubriikide väiksem arv muudab finantsraamistiku paindlikumaks; palub aga, et komisjon annaks eelarvepädevatele institutsioonidele ette teada ja konsulteeriks nendega, kui ta kavatseb teha suuri omaette ümberpaigutusi;

Finantsraamistiku erivahendid

38.

kiidab heaks finantsraamistiku erivahendite üldise koosseisu, eelkõige paindlikkusinstrumendi, hädaabireservi, ELi Solidaarsusfondi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), ning juhib tähelepanu sellele, et kehtiva finantsraamistiku puhul on neid kasutatud väga palju; nõuab, et nende rahastamispakette suurendataks ja rakendussätteid parandataks;

39.

nõuab eelkõige, et paindlikkusinstrumendi rahastamispaketti suurendataks märkimisväärselt, nii et iga-aastane eraldis oleks vähemalt 2 miljardit eurot; tuletab meelde, et paindlikkusinstrument ei ole seotud ühegi konkreetse poliitikavaldkonnaga ja selle võib seetõttu kasutusele võtta igal vajalikuks peetaval eesmärgil; on seetõttu seisukohal, et sellest vahendist võib katta kõiki uusi rahastamisvajadusi, mis finantsraamistiku kestuse ajal tekivad;

40.

juhib tähelepanu sellele, et hädaabireservist on võimalik anda kolmandatele riikidele ettenägematute sündmuste korral kiiresti spetsiifilist abi, ning rõhutab, et praegustes oludes on see eriti tähtis; nõuab, et sellele nähtaks ette palju suurem rahastamispakett: igal aastal kuni 1 miljard eurot;

41.

märgib eelkõige, et ELi Solidaarsusfondist on antud suures summas abi paljude suurte loodusõnnetuste korral, mille mõju eelarvele on olnud väga suur; rõhutab ühtlasi, et see vahend on avalikku arvamust parandanud; teeb ettepaneku suurendada selle vahendi rahastamispaketti nii, et igal aastal võiks sellest eraldada kuni 1 miljard eurot;

42.

on seisukohal, et EGFi puhul, millega väljendatakse ELi solidaarsust ja toetatakse töötajaid, kes on kaotanud töö maailmakaubanduses globaliseerumise või üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ei ole kõiki võimalusi ära kasutatud ja seda vahendit saaks parandada ja selle saaks integreerida pikaajalisse strateegiasse, et jõuda kõigis liikmesriikides koondatud töötajateni ja aidata nad uuesti tööturule; on seisukohal, et kui EGFi hakatakse läbi vaatama, tuleks analüüsida selle kohaldusala ja seda muude vahenditega paremini koordineerida; on seisukohal, et läbivaadatud EGFile tuleks uues finantsraamistikus tagada vähemalt praegusega samaväärne iga-aastane eraldis;

43.

teeb ettepaneku luua finantsraamistikku erireserv, kuhu paigutatakse kõikide erivahendite rahastamispakettidest kasutamata jäänud assigneeringud; on seisukohal, et seda reservi peaks olema võimalik kasutada ajaliste piiranguteta; nõuab, et seda reservi kasutataks eelarvepädevate institutsioonide otsuse alusel ükskõik millise finantsraamistiku erivahendi jaoks, millest tuleb vahendeid eraldada rohkem, kui vastava erivahendi rahastamispaketis on raha ette nähtud;

44.

märgib, et praegu kohaldatakse tähtaja suhtes, mille jooksul võib kasutamata jäänud assigneeringuid üle kanda, iga finantsraamistiku erivahendi puhul erinevaid eeskirju; on seisukohal, et neid tuleks ühtlustada, et kõigi vahendite suhtes saaks kohaldada ühte N+1 reeglit;

45.

on seisukohal, et ettenägemata kulude varu peaks viimase abinõuna alles jääma; rõhutab, et see on erivahend, mida saab kasutusele võtta samuti üksnes maksete assigneeringute jaoks, ja selle kasutuselevõtmine oli 2014. aasta maksekriisi lahendamiseks väga vajalik; nõuab seetõttu, et selle vahendi iga-aastast maksimaalset eraldist suurendataks 0,05 %ni ELi kogurahvatulust;

46.

rõhutab, et finantsraamistiku erivahendeid ei tohiks arvestada ei finantsraamistiku kulukohustuste ega ka maksete assigneeringute ülemmäärade sisse; on seisukohal, et sellele, kuidas nende vahendite maksed eelarvesse kanda, leiti 2014.–2020. aasta finantsraamistiku muutmisel ühemõtteline lahendus, millega tehti lõpp pikka aega kestnud konfliktile, mis nõukoguga oli erineva tõlgendamise tõttu tekkinud; pooldab seda, et lisada finantsraamistiku määrusesse selge säte, mille kohaselt ei tohiks makseid, mis tulenevad finantsraamistiku erivahendite kulukohustuste kasutuselevõtmisest, arvestada finantsraamistikus maksete jaoks seatud iga-aastaste ülemmäärade sisse;

47.

märgib, et kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on kolme finantsraamistiku erivahendi kasutuselevõtuks vaja parlamendi koosseisu häälteenamust; on seisukohal, et see säte on aegunud, sest sellega nõutakse erihäälteenamust, mida oli ELi eelarve vastuvõtmiseks vaja enne Lissaboni lepingut; nõuab, et nende rahastamisvahendite kasutuselevõtuks kehtestataks ühtsed hääletusnõuded, mis peaksid olema samad nagu ELi eelarve vastuvõtmisel;

Tulureserv

48.

kordab, et on alati olnud seisukohal, et kogu tulu, mis laekub ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest äriühingutele määratud trahvidest või seetõttu, et liikmesriigid jäävad ELi eelarvesse kantavate osamaksude tasumisega hiljaks, peaks olema ELi eelarve jaoks lisatulu, mille võrra ei vähendata osamaksu, mille liikmesriigid peavad tasuma kogurahvatulu alusel;

49.

nõuab seetõttu, et ELi eelarves loodaks erireserv, kuhu hakatakse järjest kandma kõikvõimalikke ettenägematuid tulusid, mis kantakse nõuetekohaselt üle, et tagada vajaduse tekkimise korral kulutuste tegemiseks lisavahendid; on seisukohal, et see reserv tuleks sihtotstarbeliselt ette näha mitmeaastase finantsraamistiku erivahendite jaoks ja sellest tuleks vastavalt eelarvepädevate institutsioonide otsusele eraldada täiendavaid lisatoetusi nii kulukohustuste kui ka maksetena;

ELi vahendite tõhus ja tulemuslik kasutamine

50.

märgib, et üks peamisi põhimõtteid, mille alusel ELi institutsioonid otsustavad, milliseid kulutusi järgmise finantsraamistiku kohaselt teha, peaks olema Euroopa lisaväärtuse loomine; juhib aga tähelepanu sellele, et Euroopa lisaväärtusel on arvukaid tõlgendusi, ja nõuab, et selle kriteeriumide jaoks kehtestataks ühene, selge ja kergesti arusaadav määratlus, mille puhul tuleks võtta arvesse piirkondlikke iseärasusi ja mis peaksid võimaluse korral sisaldama mõõdetavaid tulemusnäitajaid; hoiatab, et määratlust ei tohi kasutada ettekäändena, et seada ELi poliitika ja programmide tähtsus puhtalt kvantitatiivsetel kaalutlustel või lühiajalise majandusliku kasu nimel kahtluse alla;

51.

märgib, et Euroopa lisaväärtust on nimetatud mitmes komisjoni dokumendis; kordab, et parlament koostas selleks oma eespool nimetatud 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis näitajate loetelu; tuletab meelde, et ELi vahendeid tuleks kasutada selleks, et rahastada ELi avalikke hüvesid ja kiirendada arengut, innustades kõiki liikmesriike võtma kõigil haldustasanditel meetmeid, et täita asutamislepingu eesmärgid ja saavutada ELi ühised sihid, mis muidu jääksid täitmata; nõustub, et ELi eelarvest tuleks rahastada meetmeid, millest võib olla kasu ELile tervikuna, mida ükski liikmesriik ei saa üksi tulemuslikult võtta ning millega kaasnevad väiksemad kulud kui üksnes riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavate meetmete puhul; on peale selle veendunud, et ELi eelarve abil tuleks aidata luua ja toetada ELi naabruses ja kaugemalgi rahu ja stabiilsust; on seisukohal, et Euroopa lisaväärtust luuakse nii nende programmidega, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, kui ka nendega, mille eelarve täitmine toimub otse – ELi eesmärke aitavad saavutada need mõlemad üksteist täiendavad meetodid; loodab seetõttu, et liikmesriigid hoiduvad järgimast järgmise finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel n-ö õiglase vastutasu põhimõtet, mille puhul võetakse arvesse ainult netosaldot, st ainult riigi enda huve;

52.

on seisukohal, et raha saab paremini kasutada, st iga ELi eelarves olevat eurot tulemuslikult ja diskrimineerimata kulutada mitte ainult sellega, et eraldada ELi vahendeid meetmetele, mille lisaväärtus on suurim ning mis aitavad ELi poliitikavaldkondade ja programmide tulemuslikkust suurendada kõige rohkem (vastavalt jooksvate kulude põhjalikule hinnangule), vaid ka sellega, et luua ELi ja liikmesriikide eelarve vahel suurem koostoime ning teha kulutuste struktuuris selgesti nähtavaid parandusi; toetab Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta aruandes toodud soovitusi, mis käsitlevad näitajatest koosnevat tõhusat mõõtmisraamistikku, tulemuslikkusest ühtsemat ja tasakaalustatumat aru andmist ning hindamistulemuste lihtsamat kättesaamist;

53.

nõuab, et järgmises finantsraamistikus muudetaks ELi eelarvesüsteem päriselt lihtsamaks, et eelarvevahendeid oleks hõlpsam kasutada; rõhutab, et eelkõige tuleb vähendada tarbetut kattuvust vahendite vahel, millest rahastatakse ühesuguseid meetmeid, näiteks innovatsiooni-, VKEde või transpordivaldkonnas, kuid seejuures ei tohi ära kaotada eri programmide tähtsaid osi, ning eri rahastamisvormide ja -allikate vahel tuleb lõpetada konkurents, et täiendavus oleks suurim ja finantsraamistik sidus; on veendunud, et nii saaks kodanikud ELi prioriteetidest paremini aru;

54.

rõhutab, et ELi kulude mõistlikkuse kontrollimine ei tohi viia selleni, et EL teeb püüdlustes järeleandmisi või ELi meetmeid ja programme hakatakse reguleerima valdkondlikult, samuti ei tohiks see põhjustada seda, et toetuste asemel hakatakse mõningase kokkuhoiu nimel kasutama rahastamisvahendeid, sest suurem osa ELi eelarvest toetatavast meetmetest ei sobi selleks, et neid rahastataks rahastamisvahenditest; on seisukohal, et kulude sellise kontrollimise käigus tuleks hoopis kindlaks teha, kuidas saaks ELi kuluprogramme paremini täita;

55.

nõuab, et eeskirju ühtlustataks põhjalikult, et luua kõigi ELi eelarvevahendite jaoks ühtsed eeskirjad, mille puhul on arvesse võetud eelarvevahendite ja sektorite eripärasid; innustab komisjoni käsitlema eri rahastamisallikate kombineerimist ning esitama selle kohta selged suunised ja tagama, et kõigis liikmesriikides on kõikide rahastamisvahendite kasutamiseks võrdsed võimalused;

56.

on ühtlasi selle poolt, et muuta sektoripõhised rakenduseeskirjad toetusesaajate jaoks lihtsamaks ja vähendada halduskoormust, muutes menetlused ja programmitöö dokumendid veel ühtlasemaks ja lihtsamaks; juhib peale selle tähelepanu sellele, et toetusesaajate suutlikkust tuleb suurendada ja neile tuleb anda rohkem tehnilist abi; nõuab, et hakataks kasutama riskipõhist hindamist;

Eelarve ühtsus, õigsus ja läbipaistvus

57.

tuletab meelde, et ühtsuse põhimõte, mille kohaselt tuleb eelarves esitada kõik liidu tulud ja kulud, on aluslepingu nõue ja ka peamine demokraatlik tingimus, mis peab olema täidetud, et eelarve oleks läbipaistev, legitiimne ja et selle eest oleks võimalik vastutus võtta; peab kahetsusväärseks, et seda põhimõtet on järgitud üha vähem, kuigi rahandussüsteem on muutunud keerulisemaks: alates Euroopa Arengufondi ajaloolisest pärandist ja Euroopa stabiilsusmehhanismi loomisest kuni hiljuti loodud arvukate spetsiifiliste eelarveväliste mehhanismideni, mille puhul on tegemist uuenduslike rahastamisvahendite ja välistegevuse usaldusfondide või rahastamisvahenditega, mis ei sisaldu liidu bilansis;

58.

kahtleb, kas vahendite loomine liidu eelarvest väljaspool on põhjendatud ja loob lisaväärtust; on seisukohal, et selliste vahendite loomise või säilitamisega soovitakse varjata tegelikku rahavajadust ning vältida finantsraamistiku ja omavahendite ülemmääradest tulenevaid piiranguid; peab kahetsusväärseks, et seetõttu minnakse sageli mööda ka parlamendist, kellel on seadusandliku, eelarvepädeva ja kontrolliorganina kolmekordne vastutus, ning tegutsetakse vastupidiselt eesmärgile tagada üldsuse ja toetusesaajate jaoks suurem läbipaistvus;

59.

kordab seetõttu oma pikaajalist seisukohta, et Euroopa Arengufond ja teised väljaspool finantsraamistikku loodud rahastamisvahendid tuleks integreerida liidu eelarvesse, et suurendada selle legitiimsust ning liidu arengupoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab aga, et vastavad rahastamispaketid tuleks finantsraamistiku lisada nii, et need liidetakse kokkulepitud ülemmääradele, sest nii ei kahjusta nende vahendite kandmine eelarvesse ei nende enda rahastamist ega muid ELi meetmeid ja programme; kiidab üldjoontes heaks ettepaneku integreerida Euroopa stabiilsusmehhanism liidu rahandussüsteemi Euroopa Valuutafondina, ilma et sellega piirataks fondi tulevast ülesehitust;

60.

on seisukohal, et ELi usaldusfondidel võib olla lisaväärtus, kui nendesse koondada spetsiaalsete olukordade jaoks eri rahastajatelt saadud vahendid, kuid nende kasutamine ei tohiks tähendada seda, et kavandatud ELi vahendid nimetatakse lihtsalt ümber või ELi rahastamisvahendite algseid eesmärke muudetakse; rõhutab, et parlament peab nende loomist ja rakendamist rohkem kontrollima; rõhutab, et ELi usaldusfondidest tuleks toetada üksnes väljaspool liitu võetavaid meetmeid;

61.

on ühtlasi seisukohal, et kui leitakse, et teatavate eesmärkide saavutamiseks tuleb toiminguid teha ka väljaspool eelarvet, näiteks rahastamisvahendite või usaldusfondide kasutamise abil, tuleks toimingute mahtu ja kestust piirata ning need peaksid olema täiesti läbipaistvad, nende täiendavus ja lisaväärtus peab olema tõendatud ning need peavad tuginema rangetele otsustusprotsessidele ja vastutust käsitlevatele sätetele;

62.

on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks liidu eelarves täpsemini esile tuua, kui suur on sihtotstarbeline tulu ja kuidas see mõjutab tegelikke kulusid, eelkõige tulude puhul, mis laekuvad kolmandate riikide osamaksudest; rõhutab, et see on veelgi olulisem, kui arvestada, et Ühendkuningriik on liidust väljaastumist käsitlevatel läbirääkimistel teada andnud, et ta soovib liitu mittekuuluva riigina osaleda teatavates 2020. aasta järgse finantsraamistiku alla kuuluvates liidu eelarveprogrammides;

Maksete maht

63.

tuletab meelde, et maksete assigneeringud on kulukohustuste assigneeringute loogiline ja seaduspärane jätk, ning nõuab, et maksete ülemmäärad kehtestataks asjakohaselt, jättes kulukohustuste ja maksete vahele minimaalse ja realistliku vahe; loodab, et maksete jaoks uute ülemmäärade kehtestamisel võetakse arvesse, et ühelt poolt tuleb täita kulukohustused, mis on küll võetud praegusel rahastamisperioodil, kuid millega seotud maksed tuleb teha alles pärast 2020. aastat, ja et teiselt poolt tuleb täita 2020. aasta järgsete programmide ja vahendite kulukohustused;

64.

tuletab meelde, et eelmise finantsraamistiku lõpus tekkis suur summa maksmata arveid, mis on mõjutanud kehtivat finantsraamistikku, ja hoiatab, et järgmisele finantsraamistikule üleminekul võib tekkida samasugune maksekriis, millel oleksid toetusesaajate jaoks, nagu üliõpilased, ülikoolid, VKEd ja teadlased, rängad tagajärjed; juhib tähelepanu sellele, et kuna 2014.–2020. aasta programmide rakendamisel on tekkinud viivitusi, on maksed praegu pigem alakasutatud, mille tagajärjel tekib rohkem täitmata kulukohustusi, mille eest tuleb arveid tasuda järgmise finantsraamistiku ülemmäärade piires; palub, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid muu hulgas rahandusministrite tasandil, miks viivitused tekivad, ja esitaksid meetmed, millega muuta rakendamine edaspidi lihtsamaks;

65.

võtab teadmiseks esialgsed tulemused, mis on saavutatud Ühendkuningriigi liidust väljaastumise rahalist korraldust puudutavatel läbirääkimistel ja mille kohaselt seadustatakse Ühendkuningriigi täielik osalemine 2014.–2020. aasta programmide rahastamises ja elluviimises koos kõigi rahaliste tagajärgedega;

Rahastamisvahendid

66.

rõhutab, et ELi eelarves on kasutada palju eri vahendeid, millega rahastatakse ELi tasandil toetatavaid meetmeid ja mille võib rühmitada kahte kategooriasse: ühelt poolt toetused ja teiselt poolt rahastamisvahendid, st tagatised, laenud, riskijagamis- või omakapitalivahendid; juhib ühtlasi tähelepanu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile, mille eesmärk on kaasata kogu ELi era- ja avalikust sektorist kapitali, et täiendada piiratud rahasummasid ja toetada niimoodi ELi majanduse jaoks olulisimate valdkondade projekte;

67.

tunnistab, et rahastamisvahendite kaudu on võimalik liidu eelarve majanduslikku ja poliitilist mõju suurendada; rõhutab aga, et neid saab kasutada ainult selliste tulutoovate projektide jaoks, mis viiakse ellu ebaoptimaalsetes investeerimisoludes või turutõrgete korral, ja seega on nende eesmärk ainult täiendada, kuid mitte asendada toetusi; rõhutab, et rahastamisvahenditega ei tohiks püüda asendada olemasolevaid avaliku ega erasektori rahastamisprogramme ning need peaksid olema kooskõlas nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste kohustustega;

68.

tuletab meelde, et komisjon peab kindlaks tegema, milliste valdkondade puhul on kõige parem kasutada toetusi, milliste puhul rahastamisvahendeid ja milliste puhul oleks võimalik toetusi rahastamisvahenditega kombineerida ja milline on nende vahel õige tasakaal; on veendunud, et ka järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks ELi projekte rahastada peamiselt toetustest; rõhutab, et laene, tagatisi, riskijagamis- ja omakapitalivahendeid tuleks kasutada ettevaatlikult, tuginedes eelhinnangutele ja tehes seda üksnes siis, kui nende kasutamisel on näha selge lisaväärtus ja võimendav mõju; märgib, et finantsinstrumentide kasutamist ja koos toetustega tekkivat toimet on võimalik parandada; nõuab suuri pingutusi, millega muuta rahastamisvahenditest raha saamine toetusesaajate jaoks lihtsamaks ning eri rahastamisvahendite kasutamine sektorite vahel paindlikumaks, et kaotada piiravatest õigusaktidest tingitud takistused, mis ei võimalda vahendite saajatel kasutada ühesuguste eesmärkidega projektide jaoks korraga mitut programmi;

69.

palub komisjonil lihtsustada ja ühtlustada eeskirju, millega reguleeritakse rahastamisvahendite kasutamist järgmise finantsraamistiku kestuse ajal, et luua eri rahastamisvahendite vahel koostoimet ja neid võimalikult tõhusalt kohaldada; võtab teadmiseks võimaliku ettepaneku, mida tuleb põhjalikult arutada, kuid millega loodaks ühtne fond, mis koondaks ELi tasandil tsentraalselt hallatavaid rahastamisvahendeid; on seisukohal, et eri poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks sobiva rahastamisvahendi valimiseks on vaja selget süsteemi ning rahastamisvahendid peaksid ka edaspidi olema eelarves eraldi ridadel, et investeeringute puhul valitseks selgus; rõhutab aga, et eeskirjade ühtlustamine ei tohi mõjutada rahastamisvahendeid, mida liikmesriigid kasutavad ühtekuuluvuspoliitikas või välistegevuses;

70.

tuletab meelde, et on korduvalt nõudnud, et liidu eelarvest toetatavate rahastamisvahendite kasutamine peab olema läbipaistvam ja selle üle peab tegema hoolikamat demokraatliku kontrolli;

Ülesehitus

71.

on seisukohal, et finantsraamistiku ülesehitus peaks olema selline, et ELi poliitilised ja eelarveprioriteedid on kodanikele paremini näha, ja nõuab kõigi ELi kuluvaldkondade selgemat esitust; on veendunud, et käesolevas resolutsioonis esitatud ELi tulevaste kulutuste põhisambaid tuleks vastavalt arvesse võtta;

72.

usub seetõttu, et rubriikide senist esitust tuleb küll mõneti parandada, kuid ei poolda põhjendamatuid radikaalseid muudatusi; teeb seetõttu ettepaneku kasutada 2020. aasta järgses finantsraamistikus järgmist liigendust;

Rubriik 1. Tugevam ja jätkusuutlik majandus

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

otsese eelarve täitmise raames

—	teadus- ja uuendustegevust

—	tööstust, ettevõtlust ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid

—	majanduse ja ühiskonna digiüleminekut

—	suuri taristuprojekte

—	transporti, energiat, kosmost

—	keskkonda ja kliimamuutuste leevendamist ning nendega kohanemist

Rubriik 2. Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

—

majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames):

—	investeeringud uuendus- ja teadustegevusse, digiteerimisse, tööstussektori ümberkujundamisse, VKEdesse, transporti, kliimamuutustega kohanemisse ja nende leevendamisse, energiasse ja keskkonda

—	tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasamine, sooline võrdõiguslikkus, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamine

—	haridust, noori ja pidevõpet

—	kultuuri, kodakondsust, meediat ja teabevahetust

—	demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi

—	tervist ja toiduohutust

—	varjupaiga andmist, rännet ja integratsiooni, õiguskaitset ja tarbijaid

—	haldusasutusi ja nendevahelist koordineerimist

Rubriik 3. Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

—	põllumajandust ja maaelu arengut

—	merendust ja kalandust

Rubriik 4. Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

—	rahvusvahelist koostööd ja arengut

—	naaberriike

—	laienemist

—	humanitaarabi

—	demokraatiat, õigusriiki, põhiõigusi ja soolist võrdõiguslikkust

—	kaubandust

Rubriik 5. Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

—	julgeolekut, sealhulgas küberturvalisust

—	kriiside korral tegutsemist ja stabiilsust, sealhulgas kodanikukaitset

—	ühist välis- ja julgeolekupoliitikat

—	kaitsevaldkonda, sealhulgas teadus- ja uuendustegevust

Rubriik 6. Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus

—	ELi institutsioonide töötajatega seotud kulud

—	ELi institutsioonide hoonete ja sisseseadega seotud kulud

73.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ELi eelarve lisas kõik ELiga seotud kulud, mis tekivad väljaspool ELi eelarvet valitsustevaheliste kokkulepete ja menetluste alusel; usub, et selline teave, mis tuleb esitada igal aastal, annaks parema ülevaate kõigist investeeringutest, milleks liikmesriigid on ELi tasandil kohustunud;

III. Tegevussuunad

Tugevam ja jätkusuutlik majandus

74.

rõhutab, kui tähtis on Euroopa teadusruumi, energialiidu, Euroopa ühtse transpordipiirkonna ja digitaalse ühtse turu kui Euroopa ühtse turu põhielementide väljakujundamine;

75.

on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal tuleks koondada rohkem eelarveressursse valdkondadesse, millel on selge Euroopa lisaväärtus ning mis ergutavad majanduskasvu, konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja tööhõivet kõikides ELi piirkondades; rõhutab sellega seoses, kui olulised on teadusuuringud ja innovatsioon maailmas juhtpositsiooni omava ja teadmistepõhise kestliku majanduse loomisel, ning peab kahetsusväärseks, et piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu eraldati kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames ELi rahalisi vahendeid vaid väikesele osale selle valdkonna kõrgetasemelistest projektidest;

76.

nõuab seepärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames 9. raamprogrammi jaoks eraldatava üldise eelarve olulist suurendamist, nii et see oleks vähemalt 120 miljardit eurot; peab seda summat Euroopa ülemaailmse konkurentsivõime ning teadusliku, tehnoloogilise ja tööstusliku juhtpositsiooni, ühiskondlikele probleemidele reageerimise, aga ka ELi kliimaeesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide saavutamise seisukohalt asjakohaseks; nõuab eelkõige jõupingutuste tegemist, et ergutada murrangulist ja turgu loovat innovatsiooni, eelkõige VKEde jaoks;

77.

nõuab lisaks suurema tähelepanu pööramist teadusuuringute ja innovatsiooni kasutamisele ühisettevõtete ja muude vahendite kaudu ning põhitehnoloogiatesse investeerimise ergutamisele, et vähendada innovatsiooni investeerimispuudujääki; toonitab, et rahaliste vahendite suurendamine peab käima käsikäes rahastamismenetluste lihtsustamisega; tunneb heameelt komisjoni sellealaste pingutuste üle ja rõhutab, et neid tuleks järgmisel programmitöö perioodil jätkata, et tagada taotlejatele taotluste hindamise uue süsteemi abil parem juurdepääs ja võrdsed võimalused; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, mille abil stimuleerida tasakaalustatud osalemist kõikidest ELi liikmesriikidest;

78.

tunneb heameelt komisjoni hiljutise ettepaneku üle, mis tagaks eelseisvatel aastatel söe ja terase teadusfondi rahastamise; rõhutab, kui oluline on see fond kõnealuse tööstussektori teadusuuringute rahastamiseks; usub seepärast, et vaja on pikaajalist lahendust, mis tagaks rahastamise ka pärast 2020. aastat ja mille kohaselt kuuluks fond liidu eelarvesse, et võimaldada parlamendil täita eelarvekontrolli ülesannet;

79.

rõhutab, et VKEd ja mikroettevõtjad on majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive peamiseks tõukejõuks ning nemad loovad 85 % kõigist uutest töökohtadest; tunnustab nende olulisust majanduse elavdamise tagamisel ja ELi kestliku majanduse ergutamisel; tuletab meelde, et ELis on üle 20 miljoni VKE ning need moodustavad kõigist ettevõtetest 99 %; on seisukohal, et VKEde rahastamisvõimaluste parandamine kõikides liikmesriikides peaks jääma järgmises mitmeaastases finantsraamistikus endiselt oluliseks poliitiliseks eesmärgiks, et suurendada veelgi nende konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust; rõhutab seetõttu vajadust edendada ettevõtlust ja parandada VKEde jaoks ettevõtluskeskkonda, et võimaldada neil realiseerida praeguses maailmamajanduses oma täielik potentsiaal;

80.

tunneb heameelt kehtivasse mitmeaastasesse finantsraamistikku kuuluva sihipärase ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) edu üle; tõstab esile selle programmi rakendamise kõrget määra ja märgib, et seda suudetaks täita veel suuremas mahus; nõuab seetõttu COSME programmi rahastamise kahekordistamist, et see vastaks ELi majanduse tegelikele vajadustele ja märkimisväärsele nõudlusele programmis osaleda;

81.

kordab oma kindlat toetust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile (EFSI), mille eesmärk on kaasata praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames reaalmajandusse uute investeeringutena 500 miljardit eurot; usub, et EFSI on juba andnud tugeva ja sihipärase tõuke majandussektoritele, mis soodustavad kestlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist; rõhutab, et EFSI mõju VKEde rahastamisele on olnud kogu liidus positiivne; väljendab seetõttu heameelt selle üle, et komisjon kavatseb esitada seadusandliku ettepaneku kõnealuse investeerimiskava jätkamiseks ja parandamiseks uue mitmeaastase finantsraamistiku raames koos sihipärase eelarvega, mida ei tohiks rahastada olemasolevate poliitikavaldkondade ega programmide arvelt; rõhutab, et mis tahes seadusandlik ettepanek peaks põhinema komisjonipoolse läbivaatamise ja sõltumatu hindamise järeldustel; ootab, et uues ettepanekus tegeletakse tulemuslikult ka kõikide EFSI rakendamise probleemidega ja suurendatakse muu hulgas fondi geograafilist hõlmavust, et sellest saadav kasu oleks tuntav kogu liidus;

82.

rõhutab mitmeaastase finantsraamistiku tähtsust pikaajalistest investeeringutest sõltuvate sektorite, näiteks säästva transpordi jaoks; rõhutab, et transporditaristu on ühtse turu selgroog ning kestliku majanduskasvu ja töökohtade loomise alus; märgib, et naaberriikidega ühendatud Euroopa ühtse transpordipiirkonna saavutamiseks on vaja laialdast transporditaristut ja seda tuleb pidada ELi konkurentsivõime ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse keskseks prioriteediks, sh äärepoolseimate piirkondade ja saarte jaoks; on seetõttu seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks eelkõige tagama piisava rahastamise projektidele, mis aitavad viia lõpule TEN-T põhivõrgu ja selle koridoride loomise, kusjuures neid tuleks veelgi pikendada; tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) transpordi valdkonnale kehtestatud eesmärke, mille abil kavatsetakse võidelda kliimamuutuste vastu, ning ergutab liikmesriike investeerima arukasse, säästvasse ja integreeritud ühistransporti;

83.

rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu ajakohastatud ja tõhusam programm peaks hõlmama kõiki transpordiliike, sealhulgas maantee- ja raudteetaristut ning siseveeteid; on seisukohal, et selle raames tuleb tähtsustada suurte võrkude paremaid omavahelisi ühendusi ja transpordiliike, mis aitavad vähendada CO2-heidet, ning leiab, et keskenduda tuleks ühendustele ja võrgu väljakujundamisele äärepoolseimatel aladel; kordab, kui tähtis on suurendada koostalitlusvõimet (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi kaudu) ja võimaldada kasutada täielikult ära ühtse Euroopa taeva algatust; nõuab Euroopa lennuliikluse korraldamise digitaalse süsteemi lõplikku väljatöötamist;

84.

nõuab järgmises finantsraamistikus konkreetse eelarverea loomist turismi jaoks, et jõuda lähemale Euroopa tõelise turismipoliitika väljatöötamisele, mis võib majanduskasvule ja töökohtade loomisele arvestatavalt kaasa aidata;

85.

kutsub komisjoni üles ergutama investeerimist järgmise põlvkonna tehnoloogiate väljatöötamisse ning nende kasutuselevõtmise edendamisse; rõhutab, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, mis tähendab spektri täielikku ärakasutamist, püsivõrkude ajakohastamise ja mobiilsidevõrkude tihendamise tagamist, 5G kasutuselevõtu ja gigabitiühenduvuse edendamist ning täiendavate edusammude tegemist ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua kogu liidus internetiühenduse parandamiseks vajalik reguleeriv raamistik; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu telekommunikatsiooniharust peaks jätkama digitaalteenuste taristu ja kiire lairibaühenduse võrkude toetamist, et muuta need kättesaadavaks, sealhulgas äärepoolseimates ja maapiirkondades, ning parandada digitaalset kirjaoskust, omavahelist ühendatust ja koostalitlusvõimet; toonitab vajadust toetada Euroopa majanduse ja ühiskonna digiüleminekut ning investeerida olulistesse tehnoloogiatesse, nagu suurandmed, tehisintellekt või kõrgjõudlusega andmetöötlus, aga ka infrastruktuuri ja digitaalsetesse oskustesse, et suurendada ELi konkurentsivõimet ja parandada eurooplaste elukvaliteeti;

86.

on seisukohal, et Euroopas on ülioluline tagada kestlik ja taskukohane energiavarustus; nõuab seetõttu jätkuvat toetust, sealhulgas Euroopa ühendamise rahastu energiavahenditest, investeeringutele, mille abil tagada energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamine, energiajulgeoleku ja -sõltumatuse tugevdamine ning energiatõhususe suurendamine ja taastuvenergia suurem kasutamine; rõhutab eelkõige, kui oluline on pakkuda eeskätt suurt CO2-heidet tekitavatele piirkondadele mitmekülgset toetust energiasüsteemi ümberkujundamiseks, üleminekuks vähese CO2-heitega majandusele, energiatootmise moderniseerimiseks, piiriüleste ühenduste parandamiseks, arukate võrkude kasutuselevõtuks, süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning kasutamise tehnoloogiate arendamiseks ning kaugküttesüsteemide ajakohastamiseks; on seisukohal, et vajalikku toetust tuleks anda ka energeetikasektori kujundamisele kliimaeesmärkidele vastavaks, eelkõige söest sõltuvates piirkondades ja riikides, et vähese heitega majandusele üleminekule reaalselt kaasa aidata, kuna see on strateegiliselt oluline; kutsub üles looma laiahaardelist fondi, mille abil toetada õiglast üleminekut, eelkõige arendades ja kasutades taastuvaid energiaallikaid, energiatõhususe lahendusi, energia salvestamist, elektromobiilsuse lahendusi ja taristut, elektri tootmise ja -võrkude ajakohastamist, täiustatud elektritootmistehnoloogiaid, sh süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine ning söe gaasistamine, kaugküttesüsteemide ajakohastamist, sh suure tõhususega koostootmist, varajast kohandamist tulevaste keskkonnastandarditega, energiamahukate sektorite restruktureerimist ning samuti ühiskondliku, majandusliku ja keskkonnaalase mõjuga tegelemist;

87.

rõhutab, kui suur strateegiline tähtsus on ELi tulevase konkurentsivõime, julgeoleku ja poliitilise mõjuvõimu jaoks sellistel suuremahulistel taristuprojektidel nagu rahvusvaheline katsetermotuumareaktor (ITER), Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS), ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem (Galileo), Maa seire programm (Copernicus) ja tulevane riiklik satelliitside programm (Govsatcom); juhib tähelepanu sellele, et nende suuremahuliste projektide rahastamine on vaja ELi eelarves küll tagada, kuid samas tuleks see valdkond hoida muudest vahenditest lahus, et võimalik kulude ületamine ei seaks ohtu muude liidu poliitikavaldkondade rahastamist ja projektide edukat teostamist, nagu tuli mõnel juhul ette eelmises mitmeaastases finantsraamistikus; tuletab meelde, et nende projektide maksimaalne toetus on seetõttu praeguses mitmeaastase finantsraamistiku määruses kindlaks määratud, ja nõuab uues määruses sarnaseid sätteid;

88.

rõhutab, et oluline on säilitada, kaitsta ja parandada keskkonnakvaliteeti ning võidelda kliimamuutuste, ökosüsteemide hävimise ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise vastu, ja toonitab, kui tähtis on, et EL oleks neis protsessides juhtrollis; on seisukohal, et stabiilne ja piisav rahastamine on esmatähtis, et täita ELi rahvusvahelised kohustused, pidades silmas näiteks Pariisi kokkulepet; tuletab meelde, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks aitama liidul need eesmärgid saavutada ning see peaks aitama kaasa ka üleminekule vähese CO2-heitega majandusele aastaks 2050; rõhutab, et EL ei tohiks rahastada projekte ja investeeringuid, mis on nende eesmärkide saavutamisega vastuolus; nõuab ELi tulevastes kulutustes põhjalikku kliimaküsimustega arvestamist; nõuab sellega seoses, et asjaomaseid programme, nagu „LIFE+“, sobivalt rahastataks ja nende rahalisi vahendeid kahekordistataks ning et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja Natura 2000 võrgustiku haldamiseks nähtaks ette omaette rahastamispaketid;

Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa

89.

rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kõiki ELi piirkondi hõlmavaks Euroopa Liidu peamiseks investeerimispoliitika valdkonnaks, et tegeleda keeruliste sotsiaal-majanduslike probleemidega, suunates seejuures suurema osa ressursse kõige kaitsetumatele piirkondadele; usub, et lisaks eesmärgile vähendada erinevusi arengutasemete vahel ja edendada lähenemist, nagu on sätestatud aluslepingus, peaks ühtekuuluvuspoliitikas tegelema eelkõige ELi üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamisega, ning teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames keskendutaks ühtekuuluvuspoliitika kolme fondi (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond) puhul peamiselt kasvu ja konkurentsivõime, teadusuuringute ja innovatsiooni, digiülemineku, tööstussektori ümberkujundamise, VKEde, transpordi, kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, keskkonnasäästlikkuse ja energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise, tööhõive, sotsiaalse kaasamise, soolise võrdõiguslikkuse, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamise toetamisele; rõhutab, et need kolm fondi on ELi ühtekuuluvuspoliitika lahutamatuks osaks ja need saavad toimida ainult üheskoos ning nimetatud poliitika ühtses raamistikus; nõuab selles poliitikavaldkonnas lisaks ka suuremat territoriaalset koostööd ning piiriülese ja linnaliku mõõtme arvestamist, aga ka konkreetseid sätteid maa-, mägi- ja äärepoolseimate piirkondade ning saarte jaoks;

90.

on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika rahastamise säilitamine ELi 27 liikmesriigis vähemalt aastate 2014–2020 eelarve tasemel (püsivhindades) on äärmiselt oluline; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamise üheks parameetriks peaks jääma SKP, kuid on arvamusel, et seda tuleks täiendada sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste lisanäitajatega, et võtta kõikides liikmesriikides paremini arvesse uut liiki ebavõrdsust ELi piirkondade vahel ja nende sees; toetab uuel programmitöö perioodil ka selliste elementide säilitamist, mis on muutnud ühtekuuluvuspoliitika praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames tänapäevasemaks ja rohkem tulemustele orienteerituks (nt temaatiline suunitlus, eeltingimused, tulemusraamistik ja seotus majanduse juhtimisega);

91.

on kindlalt pühendunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 9 tulenevale kohustusele saavutada sotsiaalne Euroopa ja rakendada Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mis põhineb väga konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse jätkusuutlikul kasvul ning mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, edendades samas naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja laste õiguste kaitset, mis on sätestatud aluslepingus; toonitab, et selliseks rakendamiseks tuleb sotsiaalpoliitikat piisavalt rahastada, ja rõhutab, et sellest tulenevalt tuleb suuremal määral rahastada olemasolevaid vahendeid, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad, nagu Euroopa Sotsiaalfond, noorte tööhõive algatus, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm; nõuab, et need järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitataks ja et neid rakendataks jätkuvalt peamiselt toetuste kaudu;

92.

kordab oma nõudmist, et komisjon ja kõik liikmesriigid looksid spetsiaalse lastegarantii fondi, mis asetab lapsed vaesuse leevendamise poliitika laiendamise keskmesse ja tagab vastavad vahendid vajalike poliitikameetmete täielikuks rakendamiseks, sh vanemate sotsiaalsest tõrjutusest ja töötusest välja aitamiseks sihtotstarbeliste sekkumiste abil;

93.

rõhutab, et eelkõige peaks Euroopa Sotsiaalfond suurendama toetust sotsiaaldialoogi kujundamisele, parandades selleks sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist, sh Euroopa valdkondlikel ja valdkonnaülestel tasanditel, ning see peaks olema kohustuslik kõigi ELi piirkondade liikmesriikidele;

94.

tõstab üleliidulise tervikliku noorsoopoliitika seisukohast esile eelkõige pidevat vajadust võidelda noorte töötuse ja tõrjutuse vastu, eriti mittetöötavate ja mitteõppivate noorte puhul; nõuab sellega seoses järgmisel programmitöö perioodil noorte tööhõive algatuse vahendite kahekordistamist ning ELi noortegarantii täielikku rakendamist, samuti vahendite kiire ja lihtsa kasutuselevõtu tagamist ning püsivat ja stabiilset rahastamist; rõhutab vajadust parandada reguleerimist, et tagada ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga noortele programmis võrdväärne osalemine; on seisukohal, et hariduse ja koolituse edendamisse tehtavad investeeringud, eelkõige digitaalse kirjaoskuse arendamiseks, on endiselt üks ELi peamisi prioriteete; kordab, et selle programmiga ei tohi asendada kulutusi, mis varemalt kaeti riikide eelarvest;

95.

avaldab toetust kultuuri-, haridus-, meedia-, noorsoo-, spordi-, demokraatia-, kodakondsus- ja kodanikuühiskonna programmidele, mis on selgelt tõestanud oma Euroopa lisaväärtust ja on toetusesaajate hulgas jätkuvalt populaarsed; soovitab seetõttu jätkata hariduse ja koolituse valdkonna 2020. aasta raamistikku investeerimist selliste programmide kaudu nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ja „Kodanike Euroopa“, et püüda jõuda igas vanuses inimeste ja eelkõige noorteni; kordab oma toetust programmide „Erasmus+“ja „Loov Euroopa“välismõõtme tugevdamisele; soovitab lisaks jätkata Euroopa solidaarsuskorpusega, millele tuleks anda piisavad vahendid, mis ei tuleks teiste ELi programmide arvelt; tõstab samuti esile kultuuri- ja loomemajanduse arvestatavat osatähtsust ELis majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks;

96.

soovitab luua komisjoni hallatava liidusisese Euroopa Demokraatia Fondi, et kodanikuühiskonda ning demokraatia ja inimõiguste valdkonnas töötavaid vabaühendusi rohkem toetada;

97.

nõuab eelkõige programmi „Erasmus+“eelarve vähemalt kolmekordistamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et jõuda kogu Euroopas rohkemate noorte, noorteorganisatsioonide, kooliõpilaste ja praktikantideni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste, eelkõige vabatahtliku töö ja noorsootöö kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga ja puudega inimestele, et võimaldada neil programmis osaleda;

98.

palub komisjonilt projekti „Interraili Euroopa sõidukaart 18. sünnipäevaks“kohta järelmeetmeid ja järgmises mitmeaastases finantsraamistikus spetsiaalse programmi loomist, millest eraldada igaks aastaks piisavalt assigneeringuid, et katta kõigi konkreetsel aastal 18. aastaseks saavate noorte eurooplaste taotlused tasuta rongikaardi saamiseks; rõhutab, et selline projekt on eurooplaste ühtsustunde ja identiteedi tugevdamisel keskse tähtsusega, seda eelkõige selliste ohtude tõttu nagu populism ja valeinfo levitamine; kordab, et sellise programmi eesmärgi saavutamiseks oodatakse komisjonilt ettepanekut asjakohase õigusliku aluse kohta;

99.

eeldab, et Euroopa Liit läheb pärast 2020. aastat kriisiohjamise režiimilt üle alalisele ühisele Euroopa varjupaiga- ja rändepoliitikale; rõhutab, et selle valdkonna meetmed peaksid olema tagatud eriotstarbelise rahastamisvahendiga, milleks on Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond; rõhutab, et sellele tulevasele fondile ning asjaomastele justiits- ja siseküsimustega tegelevatele asutustele tuleb selle valdkonna ulatuslikele probleemidele reageerimiseks tagada kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vältel piisaval tasemel rahastamine; on ühtlasi veendunud, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi tuleks täiendada lisakomponentidega, eelkõige ELi struktuuri- ja investeerimisfondide ja välismeetmete rahastamise vahenditega, et tegeleda valdkonna probleemidega ka muudes poliitikavaldkondades, sest vajaduste ulatust ja keerukust arvestades ei saa jääda lootma üheleainsale vahendile; tunnistab ka kultuuri-, haridus-, noorte- ja spordiprogrammide tähtsust pagulaste ja rändajate integreerimisel Euroopa ühiskonda; palub komisjonil hinnata, kas Euroopa linnade rolli saaks Euroopa varjupaigapoliitikas tugevdada, luues stiimulite skeemi, mis pakub pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmise eest otse linnadele pagulaste majutamiseks ja majanduslikuks arenguks rahalist toetust;

100.

tunnistab rahvatervist ähvardavate ühiste ohtudega võitlemisel tehtava koostöö Euroopa lisaväärtust; märgib, et ükski liikmesriik ei suuda võidelda piiriüleste terviseohtude vastu üksi, ning nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastaks ELi kohustust täita rahvatervist, tervishoiusüsteeme ja keskkonnaga seotud terviseprobleeme puudutavat kestliku arengu eesmärki ning toetada liikmesriike tervisealase ebavõrdsuse kaotamisel; on seisukohal, et selle valdkonna pooleliolevate meetmete esimestest positiivsetest tulemustest lähtuvalt peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik sisaldama jõulist järgmise põlvkonna terviseprogrammi, mille raames tegeletakse nende küsimustega piiriüleselt, luues eelkõige tervishoiuteenuste osutamiseks innovaatilisi lahendusi (nt Euroopa tugivõrgustikud), sh digitervishoiu vallas, ning toetatakse liikmesriike eriteabe ning andmete, tõendusmaterjalide ja heade tavade jagamise abil; tuletab meelde, et hea tervis on muude ELi seatud eesmärkide saavutamise eeltingimus ning et eurooplaste tervist mõjutavad ka põllumajandus-, keskkonna-, tööhõive-, sotsiaal- ja kaasamispoliitika; nõuab seetõttu, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus nähtaks ette tervisemõju hindamise tugevdamine ja sellealane valdkondadevaheline koostöö;

Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus

101.

kinnitab, et ajakohastatud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on toiduga kindlustatuse ja toiduga varustamise sõltumatuse, maapiirkondade elanikkonna ja tööhõive säilitamise, kestliku arengu, keskkonna, põllumajanduse ja metsanduse jätkusuutlikkuse ning eurooplastele tervislike, kvaliteetsete ja taskukohaste toiduainete pakkumise alus; juhib tähelepanu sellele, et vajadus toiduainete järele on kasvanud ja tervishoiunõuded on karmistunud, samamoodi nagu on kasvanud vajadus toetada põllumajandustootjate üleminekut keskkonnahoidlikumatele põllumajandustavadele ja võidelda kliimamuutuste vastu; toonitab vajadust tagada põllumajandustootjate sissetulekute kindlus ning tugevdada ÜPP ja avalike hüvede pakkumise vahelisi seoseid; rõhutab, et ÜPP on üks kõige integreeritumaid poliitikaharusid ja seda rahastatakse peamiselt ELi tasandil, mistõttu asendab see riiklikke kulutusi;

102.

toonitab, et ELi 27 liikmesriigi jaoks ette nähtud ÜPP eelarve tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätta vähemalt praegusele tasemele (püsivhindades); rõhutab, et järgmise ÜPP ees seisvad uued probleemid nõuavad vastavalt praeguse poliitika ja tulevaste vajaduste analüüsile piisavate rahaliste vahendite eraldamist; rõhutab, et otsetoetused loovad selget ELi lisaväärtust ja tugevdavad ühtset turgu, hoides ära liikmesriikidevahelised konkurentsimoonutused; on vastu igasugusele taasriigistamisele ja sellega seoses ka igasugusele otsetoetuste riiklikule kaasrahastamisele; rõhutab vajadust jätkata meetmeid, mille abil säilitada tootmine kaitsetute piirkondade jaoks üliolulistes sektorites, reformida põllumajanduse kriisireservi, suurendada rahastamist kooskõlas tundlike sektorite mitmesuguste tsükliliste kriiside lahendamisega, luua uusi vahendeid, mis võiksid vähendada hindade volatiilsust, ning suurendada kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmide (POSEI) rahastamist; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks otsetoetuste ühtlustamist ja tagaks toiduainete tarneahela jaoks vajaliku finants- ja õigusraamistiku, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi maapiirkondades on suured probleemid ja need vajavad seetõttu konkreetset toetust;

103.

rõhutab kalandussektori, merekeskkonna ja sinise majanduse sotsiaal-majanduslikku ja ökoloogilist tähtsust ning nende osatähtsust ELi säästva toiduga varustatuse sõltumatuse jaoks, pidades silmas, et need aitavad tagada Euroopa vesiviljeluse ja kalanduse jätkusuutlikkust ja leevendada keskkonnamõju; juhib tähelepanu sellele, et ühine kalanduspoliitika kuulub ELi ainupädevusse; rõhutab sellega seoses vajadust säilitada selle poliitika elluviimiseks eraldiseisev, suure mahuga, sõltumatu ja kättesaadav kalandusfond; kutsub üles taastama kalanduspoliitikas kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmi, kuna see on Euroopa äärepoolseimate piirkondade jaoks väga oluline; nõuab, et rahalised eraldised kalandussektorile säilitataks vähemalt praeguse mitmeaastase finantsraamistiku tasemel ja et assigneeringuid merendusele suurendataks, kui kerkivad esile uued vajadused; hoiatab nn karmi Brexiti võimaliku kahjuliku mõju eest sellele sektorile; märgib, et täiendavaid rahastamisvõimalusi võivad lisaks tagastamatule abile pakkuda ka muud rahastamisvahendid;

Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine

104.

rõhutab, et maailm seisab silmitsi arvukate probleemidega, mille hulka kuuluvad konfliktid, küberrünnakud, terrorism ja radikaliseerumine, valeinformatsiooni levitamine, loodusõnnetused, kliimamuutused, keskkonnaseisundi halvenemine, inimõiguste rikkumine ja sooline ebavõrdsus; on veendunud, et liidul on eriline poliitiline ja rahaline vastutus, mis põhineb päriselt euroopalikul ning kindlatel reeglitel ja väärtustel põhineval välispoliitikal, aga ka partnerriikide stabiilsuse, julgeoleku, demokraatliku juhtimise ja säästva arengu toetamisel ning vaesuse kaotamisel ja kriisidele reageerimisel;

105.

rõhutab, et välistegevusele eraldatud vahendeid tuleb märkimisväärselt suurendada, kui liit kavatseb täita ülesandeid, mille ta on endale võtnud üldise strateegia ning laienemis-, naabrus- ja arengupoliitika raames ja reageerida ka hädaolukordadele; eeldab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastab lõuna- ja idanaabruse riikide enneolematuid vajadusi, pidades silmas, et nad seisavad vastamisi konfliktidega ning rände ja pagulastega seotud probleemidega; nõuab suuremate vahendite eraldamist humanitaarabile, mille järele on loodusõnnetuste ja inimese põhjustatud katastroofide tõttu üha suurem vajadus, kusjuures vältida tuleks kulukohustuste ja maksete assigneeringute summade lahknevusi; on veendunud, et liit peab suurendama eraldisi ka ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis-Idas; rõhutab ühtlasi vajadust eraldada lisavahendeid Aafrika investeeringute kavale, et toetada kaasavat majanduskasvu ja kestlikku arengut ning tegeleda niiviisi mõnede ebaseadusliku rände algpõhjustega;

106.

tuletab meelde, et ELi arengupoliitika aluseks on eri kohustused, st eelkõige kestliku arengu eesmärgid, arengu rahastamist käsitlev Addis Abeba tegevuskava, Pariisi kliimakokkulepe ning Euroopa arengukonsensus, aga ka poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja abi tõhususe printsiip; juhib tähelepanu sellele, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud suurendada ametlikku arenguabi 2030. aastaks 0,7 %-ni SKPst, kusjuures 20 % ELi ametlikust arenguabist peab minema sotsiaalse kaasatuse ja inimarengu edendamiseks ja 0,2 % ELi kogurahvatulust tuleb ametliku arenguabi raames eraldada vähim arenenud riikidele;

107.

märgib, et arenguabi võib mängida olulist rolli rände algpõhjuste kõrvaldamisel ja aidata kaasa stabiilsuse tagamisele, kuid on seisukohal, et ametlikku arenguabi ei tohiks kasutada pagulaste kulude katmiseks doonorriigis; tõstab esile ametliku arenguabi võimalikku osatähtsust muudest allikatest pärinevate rahaliste vahendite kaasamise hõlbustamisel ning rõhutab, et erasektorit on vaja rohkem kaasata välisinvesteeringute kava võimaliku jätkamise kaudu, võttes aluseks selle hindamise;

108.

toetab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate otsest rahastamist, eelkõige kolmandates riikides, kus demokraatia ja õigusriigi põhimõte on ohus; rõhutab sellega seoses, et välistegevuse rahastamisvahendite abil peab olema võimalik poliitilistele arengutele kiiresti reageerida ja tugevdada põhimõtte „rohkem rohkema eest“järgimist;

109.

on valmis kaaluma välistegevuse rahastamisvahendite jaoks lihtsustatud ja ühtse struktuuri kasutamist, tingimusel et seeläbi suurendatakse läbipaistvust, vastutust, tõhusust, sidusust ja paindlikkust ning järgitakse aluseks olevaid poliitikaeesmärke; nõuab, et ühinemiseelse abi, naabruspoliitika, arengupoliitika ja humanitaarabi jaoks säilitataks eraldiseisvad ja sihipärased rahastamisvahendid, sest neil on kindlad poliitilised eesmärgid ja rahastamisnõuded; märgib, et sellisesse struktuuri peaks kuuluma ka eelarvesse kantud ja kokkulepitud ülemmääradest väljaspool asuv Euroopa Arengufond (ilma Aafrika rahutagamisrahastuta) ning läbipaistvamalt esitatud asjaomased usaldusfondid ja rahastamisvahendid;

110.

rõhutab, et väga tähtis on suurem paindlikkus, mis võimaldab võtta kasutusele lisavahendeid ja kasutada raha kiiresti; on nõus kaaluma – välistegevuse rahastamisvahenditele eraldatava rahasumma üldise suurendamise tõttu – võimalust luua paindlikkuse parandamiseks suurem jaotamata reserv; rõhutab siiski, et paindlikkus ei tohiks tulla pikaajaliste poliitikaeesmärkide või geograafiliste ja temaatiliste prioriteetide arvelt ega ka pikaajalise rahastamise prognoositavuse, parlamentaarse kontrolli või partnerriikide ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimise arvelt;

Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine

111.

usub, et kui luua uus rubriik „Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine“, tõestaks liit, et ta peab seda uut poliitilist ülesannet väga tähtsaks ja mõistab selle eripära, ning sellega loodaks ka sise- ja välismõõtme vahel sidusus;

112.

rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks sisejulgeolekule eraldatavaid rahasummasid suurendada ja rahastamismehhanisme tugevdada kohe algusest peale ning kogu raamistiku kestuse ajaks, et vältida olukorda, kus igal aastal on pidevalt vaja kasutada raamistiku paindlikkussätteid; nõuab, et õiguskaitseasutustele (Europol, Eurojust ja CEPOL) eraldataks piisavad vahendid ning Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Ametile (eu-LISA) antaks vahendid uute ülesannete täitmiseks ja korraldamiseks; tõstab esile Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli selliste nähtuste mõistmisel nagu radikaliseerumine, tõrjumine, vaenu õhutamine ja vihakuriteod, ja nende vastu võitlemisel;

113.

on veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleb toetada Euroopa kaitsekoostöö liidu loomist; ootab komisjoni avalduste põhjal selles valdkonnas asjaomaseid seadusandlikke ettepanekuid, muu hulgas ka ELi kaitseuuringute programmi ja tööstusliku arendamise programmi kohta, mida täiendaksid liikmesriikide investeeringud ühisesse varustusse; kinnitab sellega seoses oma kindlat veendumust, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad; tuletab meelde, et kui teha tihedamat kaitsekoostööd, ühendada teadusuuringud, kasutada varustust ühiselt ja lõpetada kattuv tegevus, parandab see Euroopa kaitsetööstuse strateegilist autonoomsust ja konkurentsivõimet ning aitab oluliselt säästa, sagedaste hinnangute kohaselt koguni ligikaudu 26 miljardit eurot aastas;

114.

nõuab kõigi välisjulgeolekuga seotud kulude uuesti hindamist, kuna liidus pööratakse julgeolekule ja kaitsele üha suuremat tähelepanu; ootab pärast Euroopa Arengufondi kandmist eelarvesse eelkõige Athena mehhanismi ja Aafrika rahutagamisrahastu reformi; tunneb heameelt lubaduste üle, mis liikmesriigid on hiljuti alalise struktureeritud koostöö raames andnud, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil selgitada, kuidas seda koostööd edaspidi rahastatakse; nõuab, et stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendile töötataks välja jätkuprogramm, milles pööratakse põhitähelepanu kriisidele reageerimisele ning julgeoleku ja arengu toetamiseks vajaliku suutlikkuse suurendamisele, ning sõjalise suutlikkuse suurendamiseks leitaks juriidiliselt korrektne lahendus;

115.

rõhutab, kui ääretult oluline on ELi kodanikukaitse mehhanism, mis on võimaldanud anda loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral nii liidus kui ka väljaspool liitu koordineeritult ELi abi; juhib tähelepanu kodanikukaitse operatsioonide vaieldamatule lisaväärtusele, pidades silmas, et need aitavad tõhusalt võidelda järjest sagedasemaks ja keerulisemaks muutuvate katastroofide vastu, suurendades samal ajal rasketel aegadel ELi kodanike seas Euroopa solidaarsustunnet; tervitab hiljutisi komisjoni ettepanekuid edendada ELi kodanikukaitset, tugevdades ennetus- ja valmisolekumeetmeid ning luues muu hulgas liidu tasandil sihtotstarbelise operatiivvõime reservi; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus lisataks selles valdkonnas tugevdatud meetmetele piisav rahastus;

Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus

116.

on seisukohal, et liidu poliitikat on võimalik ellu viia ning usaldus taastada ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanikega kõigil tasanditel sisukamat arutelu pidada ainult siis, kui avalik haldus on tugev, tõhus ja kvaliteetne; rõhutab, kui suur roll on selles institutsioonidel, mille liikmed on demokraatlikult valitud; tuletab meelde, et kontrollikoja hinnangul on ELi institutsioonid, organid ja ametid töötajate arvu 5 % suuruse vähendamise eesmärgi täitnud, nagu nähtub ametikohtade loeteludest; on seisukohal, et nende suhtes ei tohiks sellist horisontaalset vähendamist enam kohaldada; väljendab ägedat vastuseisu nn ametite ümberpaigutamisreservi süsteemi uuesti kasutuselevõtmisele;

117.

tunneb heameelt algatuste üle, millega institutsioonid, organid ja ametid soovivad teha veel suurema tõhususe nimel tihedamat halduskoostööd ja ühendada teatavad funktsioonid, et hoida liidu eelarves raha kokku; rõhutab, et teatavate ametite tegevust saaks veelgi tõhustada, kui sarnaste ülesannetega ametid (näiteks finantsturgude järelevalvega tegelevad ametid ja mitme asukohaga ametid) teeksid rohkem koostööd; nõuab üldisemalt põhjalikku hinnangut võimaluse kohta rühmitada ametid vastavalt nende ülesannete strateegilisele olemusele ja saavutatavatele tulemustele, et luua ametitevahelist sünergiat, näiteks Euroopa Pangandusjärelevalve ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vahel Pariisis;

118.

leiab, et ELi institutsioonid ja ametid peaksid austama nii geograafilist kui ka soolist tasakaalu;

119.

palub, et komisjon esitaks ettepaneku mehhanismi kohta, mis võimaldaks trahvida liikmesriike, kes ei austa Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; hoiatab siiski, et liidu eelarvevahendite lõplikke saajaid ei tohi mõjutada rikkumised, mille eest nemad vastutavad ei ole; on seega veendunud, et liidu eelarve ei ole õige vahend Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste mittejärgimise eest karistamiseks, ning on seisukohal, et võimalikud rahatrahvid tuleks liikmesriigile määrata eelarve täitmise menetlusest eraldiseisvalt;

120.

toonitab, et diskrimineerimise, soolise ebavõrdsuse ja soolise vägivalla kaotamine on ülitähtis, et täita ELi eesmärk luua kaasav Euroopa; toetab seega soolise aspekti arvestamist ja soolise võrdõiguslikkuse alaste kohustuste võtmist kõikides ELi poliitikavaldkondades järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse ajal ning eelarvevõimaluste suurendamist, et võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu, pöörates erilist tähelepanu soolistele aspektidele rände- ja varjupaigapoliitikas ning ELi välispoliitikas;

121.

rõhutab vajadust tagada naiste juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ja pöörata tähelepanu selliste kaitsetute isikute erivajadustele nagu alaealised ja muud rühmad, sh LGBTI kogukond;

122.

pooldab sihipärase toetuse andmist ebasoodsas olukorras sihtrühmadele, välistades kindlalt igasuguse segregatsiooni, ning eelkõige puudega inimestele ja romadele, ja leiab, et romad peavad jääma ESFi ja ERFi toetusesaajate hulka;

123.

märgib, et kuna äärepoolseimad piirkonnad ning ülemeremaad ja -territooriumid on Euroopa maismaast isoleeritud, peavad nad võitlema eriliste looduslike, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega; on seisukohal, et nende jaoks tuleks välja töötada neile kohandatud meetmed ja põhjendatud juhtudel tuleks neile teha erandeid; nõuab, et ELi rahaline toetus äärepoolseimatele piirkondadele ning ülemeremaadele ja -territooriumitele jätkuks ka uue mitmeaastase finantsraamistiku jooksul, äärepoolseimate piirkondade puhul eelkõige ühtekuuluvuspoliitika raames ning ülemeremaade ja -territooriumide puhul konkreetsete instrumentide raames, et võimaldada neil osaleda uurimisprogrammides ja võidelda just neid ohustavate kliimamuutustest tingitud probleemidega;

124.

nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks Euroopa Liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse huvides sobivate tingimuste kehtestamist, et ennetada ELi rahaliste vahenditega seotud korruptsiooni ja finantspettust; väljendab muret eelkõige seoses tollipettustega, mis on põhjustanud liidu eelarvele märkimisväärset kahju; palub liikmesriikidel, kes olid tollieeskirjade rikkumist ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku vastu, oma seisukohta muuta, et nimetatud probleem kiiresti lahendada;

IV. Menetlus ja otsustusprotsess

125.

tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut; rõhutab peale selle, et iga-aastase ELi eelarve vastuvõtmisel on Euroopa Parlament ja nõukogu kaks võrdset eelarvepädevat institutsiooni ning valdkondlikud õigusaktid, millega kehtestatakse valdav osa ELi programmidest, sealhulgas nende rahastamispaketid, võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt; loodab seetõttu, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle otsustamisel on Euroopa Parlamendile tagatud võimalus kasutada aluslepingutes sätestatud rolli ja õigusi; toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku määrus ei ole see koht, kus hakata muutma ELi finantsmäärust; nõuab tungivalt, et kui tekib vajadus muuta ELi finantsmäärust, esitaks komisjon selle läbivaatamise kohta eraldi ettepaneku;

126.

väljendab valmisolekut alustada komisjoni ja nõukoguga viivitamata 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle struktuurset arutelu, et hõlbustada edasisi läbirääkimisi ja jõuda kokkuleppele enne Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõppu; on valmis käesolevas resolutsioonis esitatud seisukohti nõukoguga arutama, et nõukogu mõistaks paremini, mida parlament järgmiselt mitmeaastaselt finantsraamistikult ootab;

127.

rõhutab, et kuna komisjon lubas esitada oma ettepanekud 2018. aasta maiks, siis tuleks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta teha ametlik otsus ühe aasta jooksul; on seisukohal, et kuigi komisjon esitab ettepanekud hiljem, kui tegelikult ette nähtud, tuleks 2020. aasta järgset raamistikku käsitlev kokkulepe saavutada õigeaegselt, et näidata, et liit on jätkuvalt suuteline jõudma ELi tuleviku ja vastavate rahaliste vahendite osas üksmeelele, pidades silmas, et see on poliitiliselt oluline sõnum; rõhutab, et selline ajakava võimaldaks muu hulgas kiiresti vastu võtta kõik valdkondlikud õigusaktid, et hakata uusi programme ellu viima kohe 1. jaanuarist 2021; tuletab meelde, et varasemate finantsraamistike ajal alustati uute programmide elluviimist alles mitu aastat pärast perioodi algust;

128.

on seisukohal, et järgmine parlamendikoosseis võib kuue kuu jooksul pärast Euroopa Parlamendi valimisi nõuda parlamendiliikmete absoluutse häälteenamusega, et komisjon esitaks ettepaneku vaadata läbi valdkondlikud õigusaktid, millega luuakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jaoks ELi jätkuprogrammid ja mille võttis vastu eelmine parlamendikoosseis;

129.

rõhutab seetõttu, et kolme institutsiooni vahel tuleb viivitamata alustada sisukaid arutelusid; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel hakatakse arutama kõiki raamistiku määruse elemente, sealhulgas ülemmäärasid, ja neid peaks saama muuta seni, kuni jõutakse lõpliku kokkuleppeni; tuletab sellega seoses meelde, et parlament on kriitiline nii selles suhtes, kuidas võeti vastu kehtiv mitmeaastase finantsraamistiku määrus, kui ka domineeriva rolli suhtes, mille selles protsessis võttis Euroopa Ülemkogu, kes tegi paljude elementide, sealhulgas ülemmäärade ja mitme valdkondliku poliitikaga seotud meetme kohta pöördumatu otsuse;

130.

on seisukohal, et Bulgaaria eesistumise ajal ja enne mitmeaastase finantsraamistikuga seotud ettepanekute esitamist tuleks kokku leppida, millised menetlused on eesseisvate mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistega seotud ja kuidas Euroopa Parlament protsessi eri etappides osaleb; loodab sellega seoses, et komisjon annab parlamendile aegsasti sama palju teavet kui nõukogule; on seisukohal, et vastav kord tuleks ette näha institutsioonidevahelises kokkuleppes, nagu tehakse iga-aastase eelarvemenetluse puhul;

131.

leiab, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse ühehäälselt vastuvõtmise nõue on protsessis tõeliseks takistuseks; palub sellega seoses Euroopa Ülemkogul võtta kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikes 2 sätestatud sillaklausel, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse saaks vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega; tuletab ühtlasi meelde, et kasutusele saab võtta ka ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud üldise sillaklausli, mis võimaldab kohaldada seadusandlikku tavamenetlust; rõhutab, et kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks oleks kooskõlas peaaegu kõigi ELi mitmeaastaste programmide otsustusprotsessidega ja ka ELi eelarve vastuvõtmise iga-aastase menetlusega;

o o

132.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(2) ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.

(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.

(8) ELT L 282, 19.10.2016, lk 1.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0076.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/71

P8_TA(2018)0076

Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimine

Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta (2017/2053(INI))

(2019/C 162/07)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 311 ja artikli 332 lõiget 2,

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikleid 106a ja 171,

—	võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (1),

—	võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 608/2014, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed (2),

—	võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“(COM(2017)0547),

—	võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (4),

—	võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (5),

—	võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbirääkimiste kohta: saadud kogemused ja edasised sammud (6),

—	võttes arvesse oma 16. aprilli 2014. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (7),

—	võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta seisukohta (8) ühenduste omavahendite süsteemi kohta,

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni (9) mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise kohta,

—	võttes arvesse kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuannet ja soovitusi teemal „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“,

—	võttes arvesse esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artiklit 1,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A8-0041/2018),

A.	arvestades, et 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingus oli ette nähtud, et Euroopa Majandusühendust rahastatakse liikmesriikide osamaksudest vaid üleminekuperioodil, misjärel hakkab kehtima omavahendite süsteem;

arvestades, et 1970. aasta aprillis Luxembourgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel otsustati kehtestada omavahendite süsteem, millega lõpetatakse liikmesriikidelt osamaksu kogumine ja võetakse kasutusele kaks päris oma vahendit – põllumajandusmaks ja tollimaks –, mida täiendab kolmas, käibemaksupõhine vahend;

C.	arvestades, et kuna juba loodud omavahendite tulust ei piisanud, et katta kõik ELi eelarves ette nähtud kulud, otsustas Euroopa Ülemkogu oma 1988. aasta juuni kohtumisel, et kasutusele võetakse omavahend, mis põhineb kogurahvatulul;

arvestades, et kogurahvatulul põhineva osamaksu osakaal on kasvanud väga palju (umbes 11 %-lt 1988. aastal 69 %-le 2014. aastal) ning seetõttu on esialgu täiendama ja tasakaalustama pidanud tuluallikast saanud praeguseks ELi eelarve jaoks tegelikult suurim tuluallikas; arvestades, et käibemaksupõhine omavahend moodustab ELi eelarvest praegu umbes 12 %, traditsioonilised omavahendid (tollimaksud, põllumajandusmaksud ning suhkru- ja isoglükoosimaksud) ligikaudu 13 % ning ülejäänud osa kaetakse muudest tuludest, sh maksudest, mida maksavad ELi institutsioonide ja asutuste töötajad, ja trahvidest, mis määratakse ettevõtjatele konkurentsiõiguse rikkumise eest;

arvestades, et sestsaadik, kui Euroopa Ülemkogu kehtestas 1984. aasta Fontainebleau kohtumisel Ühendkuningriigi tagasimakse (mis tähendab, et Ühendkuningriik saab 66 % oma netomaksest tagasi), on aja jooksul kehtestatud mitmeid muidki tagasimakseid ja korrigeerimismehhanisme, mille mõte on parandada teatavate liikmesriikide eelarvemaksete ja -laekumiste jooksevsaldot; arvestades, et korrigeerimine tähendab praegu seda, et riigi jaoks vähendatakse kas summat, millega riik peab osalema Ühendkuningriigi tagasimakse rahastamises, või kogurahvatulul või käibemaksul põhinevat iga-aastast brutomakset;

arvestades, et Euroopa Parlament on paljudes viimase kümnendi resolutsioonides esile toonud, millised probleemid ELi omavahendite süsteemis valitsevad ja kui keeruline see on, ning on korduvalt nõudnud põhjalikku reformi, millega muuta süsteem lihtsamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks ning võtta kasutusele uued ja päris oma vahendid, mis peaksid järk-järgult ja niivõrd, kui see on võimalik, kogurahvatulul põhinevad vahendid välja vahetama;

arvestades, et 2011. aastal koostas komisjon omavahendite kohta mahuka seadusandlike aktide paketi (COM(2011)0510), mis esitati koos 2014.–2020. aasta finantsraamistiku ettepanekutega ja millega sooviti liikmesriikide osamaksusid lihtsustada, kehtestada uued omavahendid – reformitud käibemaksuvahend ja finantstehingute maks – ning reformida korrigeerimismehhanisme; arvestades, et nõukogu jättis need ettepanekud tähelepanuta;

arvestades, et 2014.–2020. aasta finantsraamistiku läbirääkimiste tulemusel moodustati kõrgetasemeline omavahendite töörühm, kuhu muu hulgas kuuluvad kõigi kolme peamise ELi institutsiooni esindajad ja mida juhib Mario Monti; arvestades, et töörühm esitas 2016. aasta detsembris oma lõpparuande ja soovitused, mille alusel töötas Euroopa Parlament välja käesolevas resolutsioonis esitatud seisukoha; rõhutab, et see aruanne võeti kõigi töörühma liikmete poolt vastu ühehäälselt, sealhulgas nõukogu nimetatud liikmete poolt;

märgib, et komisjon esitab 2018. aasta maiks 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku; nõuab, et ettepanek, mille komisjon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta koostab, sisaldaks ammendavaid ettepanekuid selle kohta, kuidas omavahendite otsust ja kõiki sellega seotud seadusandlikke akte muuta ning millised uued omavahendid luua; rõhutab, et läbirääkimistel, mida nõukogu ja Euroopa Parlament hakkavad järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle pidama, käsitletakse kulu- ja tulupoolt ühtse küsimusena; märgib, et mitmeaastase finantsraamistiku suhtes ei lepita ilma edasiminekuta omavahendite osas mitte midagi kokku;

esitab käesoleva resolutsiooni, et anda teada oma seisukoht ELi omavahendite süsteemi reformi peamiste elementide kohta, sh selle kohta, milliseid uusi omavahendeid on vaja ja millised praeguse süsteemi elemendid tuleks alles jätta; palub komisjonil võtta ELi omavahendeid käsitlevate seadusandlike ettepanekute koostamisel parlamendi seisukohta arvesse ning on seisukohal, et ettepanekud peaksid olema kaugeleulatuvad ja tuleks esitada koos 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku käsitletavate ettepanekutega; on veendunud, et ELi eelarve tulupoolel tuleb kindlasti märkimisväärseid edusamme teha, sest siis on järgmises mitmeaastases finantsraamistikus lihtsam kokku leppida;

I. ÕIGUSRAAMISTIK JA OTSUSTUSPROTSESS

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 311 on sätestatud, et „liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega. Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid.“; rõhutab sellega seoses, et juriidiline nõue näha ELi eelarve jaoks ette päris omavahendid tuleneb otse aluslepingust;

tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 310 on sätestatud, et „eelarve tulud ja kulud peavad olema tasakaalus“; märgib, et tulud peaksid seega katma kõik kulud, mille eelarvepädevad institutsioonid igal aastal heaks kiidavad; rõhutab, et ELi eelarves ei tohi ühelgi aastal puudujääki tekkida ja seda ei tohi rahastada finantsturgudelt laenatud rahaga;

märgib, et peamine seadusandlik akt, mis sisaldab omavahendite süsteemiga seotud sätteid, on omavahendeid käsitlev otsus, mille nõukogu võtab pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist vastu ühehäälselt, ja selle otsuse peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid; rõhutab, et see on üks keerulisimaid seadusandlikke menetlusi, mis aluslepinguga on ette nähtud;

märgib, et selles seadusandlikus aktis kehtestab nõukogu muu hulgas omavahendite ülemmäära ja ta võib ette näha uusi omavahendeid või tunnistada mõne olemasoleva kehtetuks; rõhutab, et omavahendeid käsitleval otsusel ei ole küll kehtivuse lõppemise kuupäeva, kuid see on otseselt seotud vastava mitmeaastase finantsraamistikuga, milles on sama perioodi jaoks, mida otsus hõlmab, sätestatud ülemmäär kulutustele;

tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga kehtestati uued sätted, mis puudutavad omavahendeid käsitlevaid rakendusakte ja mille kohaselt on nõukogul õigus võtta kvalifitseeritud häälteenamusega vastu määrus, kui Euroopa Parlament on selleks nõusoleku andnud; peab siiski kahetsusväärseks, et mitu rakendussätet, eelkõige need, mis puudutavad kogurahvatulul põhinevate maksete arvutamist, sisalduvad endiselt omavahendeid käsitlevas otsuses; nõuab seetõttu omavahendeid käsitleva otsuse vastuvõtmiseks sujuvamat menetlust; kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama aluslepingu tulevase läbivaatamise raames Euroopa Parlamendi nõuet muuta ELi toimimise lepingu artiklit 311, et tugevdada parlamendi rolli omavahendite vastuvõtmise menetluses;

tuletab meelde, et oma fiskaalpoliitika eest vastutavad liikmesriigid ise, ja rõhutab, et maksude kehtestamise õigus on liikmesriikide suveräänsuse põhielemente; rõhutab, et ELi omavahendite reform ei tähenda seda, et riigid peavad selles valdkonnas suveräänsuse liidule andma, vaid viib pigem praeguse süsteemi kooskõlla ELi aluslepingute mõtte ja sätetega;

II. PRAEGUSE OMAVAHENDITE SÜSTEEMI REFORMIMISE PÕHJUSED

i. Süsteemi puudused tuleb kõrvaldada

rõhutab, et praegune omavahendite süsteem on väga keeruline, ebaõiglane, läbipaistmatu ja ELi kodanikele täiesti arusaamatu; rõhutab eelkõige, et riikide tagasimaksete arvutamise süsteem ja korrigeerimismehhanismid, mida omavahendite süsteemi suhtes kohaldatakse, ning statistika alusel arvutatav käibemaksupõhine makse on segased; rõhutab peale selle, et Euroopa Parlament ei saa süsteemi ELi tasandil tõhusalt kontrollida ning üldiselt ei ole süsteem demokraatlikult legitiimne ja selles eest ei võeta demokraatlikku vastutust;

10.

rõhutab, et see, kuidas omavahendite süsteem on kujunenud – päris omavahendite asemele on aegamööda tulnud liikmesriikide maksed –, on viinud selleni, et liiga palju tähtsustatakse liikmesriikidevahelist netosaldot, jättes suuresti tähelepanuta ELi eelarve tegeliku panuse ühiste Euroopa eesmärkide saavutamisse kõikide ELi kodanike hüvanguks; peab seetõttu kahetsusväärseks, et kokku annavad liikmesriikide poolt ELi eelarvesse tehtavad maksed, mis arvutatakse kas kogurahvatulu alusel või moodustavad teatava protsendimäära statistilisest käibemaksubaasist, ELi tuludest umbes 83 %;

11.

on veendunud, et kuna suurim tuluallikas on kogurahvatulul põhinev vahend, on eelarvekaalutlustes hakanud domineerima nn õiglase vastutasu põhimõte, mida nõukogus nii ELi eelarve tulu- kui ka kulupoole üle peetud aruteludes liigagi sageli rõhutatakse; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et ühelt poolt on tulupoolel kehtestatud Ühendkuningriigi tagasimakse, mitme riigi jaoks on tagasimakse rahastamise osa vähendatud ning loodud on muud korrigeerimismehhanismid, kuid teiselt poolt ei suudeta iga-aastases eelarvemenetluses kokku leppida ELi eelarve jaoks piisavas assigneeringute summas; on seisukohal, et EL peab loobuma maksete ja laekumiste saldo arvestamisest, sest tegelikult saavad ELi eelarvest kasu kõik liikmesriigid;

12.

on eelkõige seisukohal, et ELi aastaeelarve suuruse üle otsustamist mõjutavad sageli liikmesriikide enda poliitilised ja rahalised kaalutlused ning see asetab piirangud eelarveläbirääkimistele, mis lõpevad nõukogus sageli sellega, et ühed (netosaajad) võidavad ja teised (netomaksjad) kaotavad, eirates liidu võetud kohustusi, sealhulgas nõukogu poolt võetud kohustusi; on seisukohal, et selle tagajärjel soovitakse sageli kulusid kokku hoida paljude selliste ELi meetmete arvel, mille Euroopa lisaväärtus on suurim, ja nõrgestatakse nii ELi projekti tervikuna;

13.

märgib et, maksed, mida liikmesriigid ELi eelarvesse teevad, on riikide eelarves selgelt kantud kulupoolele ja nendes maksetes nähakse tihti kulu, mis ületab kasu, kuna kasu saadakse sellistes ELi kuluvaldkondades, mida on sageli vähem näha; rõhutab sellega seoses, et üldsusele tuleb ELi eelarve kasulikkusest rohkem teada anda;

14.

on seetõttu veendunud, et praegune omavahendite süsteem on aluslepingu sätete ja mõttega suuresti vastuolus; kordab, et on pikka aega olnud seisukohal, et ELi vahendeid tuleb tingimata põhjalikult reformida, rahastamaks ELi eelarvet nii, et see vastab aluslepingu nõuetele ja kogu liidu vajadustele;

ii. Liidul peab olema võimalik rahastada oma poliitikameetmeid ja lahendada uusi probleeme

15.

rõhutab, et 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistikuga tuleb tagada, et selge Euroopa lisaväärtusega ELi meetmetele ja programmidele eraldatakse piisavalt raha, kuid ette tuleb näha ka lisaraha, mida on vaja juba kindlaks tehtud probleemide lahendamiseks sellistes valdkondades nagu majanduskasv ja tööhõive, kliimamuutused, keskkonnakaitse, konkurentsivõime, ühtekuuluvus, innovatsioon, ränne, ELi välispiiride kontroll, julgeolek ja kaitse;

16.

rõhutab peale selle, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku puudusi tuleb vältida ja algusest peale tuleb ette näha sellised rahasummad, mille abil on liidul võimalik täita oma poliitilised eesmärgid piisavate vahenditega ning reageerida järgmise finantsraamistiku kestuse ajal võimalikele ettenägematutele sündmustele või kriisidele tulemuslikult; rõhutab vajadust lahendada iga-aastases eelarvemenetluses pidevalt korduv probleem, et maksete assigneeringud on ebapiisavad; tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkussätteid on juba ainuüksi rände- ja pagulaskriisi tõttu olnud vaja kasutada väga suures summas;

17.

arvab, et Ühendkuningriigi lahkumine EList on suur probleem ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja kõigi sellega seotud eelarveotsuste seisukohast, olenemata sellest, kuidas see rahaliselt korraldatakse; on veendunud, et enne 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmist tuleks katta Brexiti tõttu tekkiv rahapuudus, tagades samas, et ELi vahendid ei väheneks ja et see ei mõjuks kahjulikult ELi programmidele;

18.

peab tervitatavaks ettepanekut, mille kohaselt tuleks ELi eelarves luua spetsiaalne euroalale mõeldud eelarverida ja mille komisjoni president Jean-Claude Juncker tegi Euroopa Parlamendis peetud, liidu olukorda käsitlenud kõnes ning mida komisjon arendas edasi oma 6. detsembri 2017. aasta teatises „Uued liidu raamistikku kuuluvad stabiilse euroala eelarvelised toetusvahendid“(COM(2017)0822); nõuab seepärast, et ELi eelarves loodaks reserv, mida ei arvestata praeguste ülemmäärade sisse;

III. KUIDAS LUUA VASTUVÕETAV JA TASAKAALUSTATUD OMAVAHENDITE SÜSTEEM?

i. Uue omavahendite süsteemi loomise põhimõtted ja eeldused

19.

on selle poolt, et luua ELi tasandil stabiilsema rahanduse tagamiseks läbipaistvam, lihtsam ja õiglasem uus omavahendite süsteem, mis põhineb praeguse süsteemi tulemuslikel elementidel; on seisukohal, et omavahendite süsteemi reform peab põhinema mitmel juhtpõhimõttel;

20.

rõhutab, et tulud peavad olema seotud poliitiliste eesmärkidega, milleks on eelkõige ühtne turg ja energialiit, ning keskkonna-, kliima- ja transpordipoliitikaga; on sellega seoses veendunud, et ELi eelarve peaks keskenduma poliitikavaldkondadele, mis annavad Euroopa lisaväärtust, nagu Euroopa Parlament on määratletud oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta (10);

21.

rõhutab, et korralduslikust seisukohast lähtudes ei saa kõiki uusi omavahendeid kasutusele võtta korraga, vaid seda tuleb teha järk-järgult; peab seetõttu omavahendite süsteemi reformi saavutatavaks kaheastmelise lähenemisviisiga: kõigepealt tuleks võtta kasutusele tehniliselt lihtsamad omavahendid, mille kogumist on mõistlike kuludega lihtne korraldada, ning teiseks hakata ükshaaval kasutusele võtma kõiki muid uusi omavahendeid, võttes aluseks kindla ajakava, mis kehtib seni, kuni kõik omavahendid on tõrgeteta kasutusel;

22.

on seisukohal, et uute omavahendite kasutuselevõtmisel peaks olema kaks eesmärki: esiteks peaks tänu nendele jääma kogurahvatulul põhinevate maksete osa palju (eesmärk on 40 %) väiksemaks, mis aitab liikmesriikide raha kokku hoida; teiseks peaks see võimaldama ELil teha 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt rohkem kulutusi ja katta muu hulgas Ühendkuningriigi lahkumise tagajärjel tekkiva puudujäägi; tuletab sellega seoses meelde, et uute omavahendite mõte ei ole suurendada ELi maksumaksjate üldist maksukoormust, keda uute omavahendite kasutuselevõtmine ei tohiks mõjutada;

23.

nõuab, et kõik tagasimaksed ja korrigeerimismehhanismid kaotataks ning tagataks liikmesriikide õiglane kohtlemine; rõhutab sellega seoses, et Brexiti tõttu muutuvad kehtetuks ja kaovad nii Ühendkuningriigi tagasimakse kui ka sätted, millega teatavate liikmesriikide osa selle tagasimakse rahastamises vähendatakse, ja samas muutub statistilise käibemaksupõhise omavahendi reform möödapääsmatuks;

24.

on seisukohal, et traditsioonilised omavahendid, st tollimaksud, põllumajandusmaksud ning suhkru- ja isoglükoosimaksud on ELi tuluallikana usaldusväärsed ja ehtsad, sest need tulenevad otseselt sellest, et EL on tolliliit, ning sellega seotud õiguspädevusest ja ühisest kaubanduspoliitikast; on seetõttu seisukohal, et traditsioonilised omavahendid tuleks ELi eelarve tuluallikana alles jätta; on seisukohal, et kui vähendada seda osa maksude kogumise kuludest, mille liikmesriigid jätavad endale, saab maksutulust ELi eelarvesse kanda suurema osa;

25.

tunnistab, et kogurahvatulul põhinevad maksed on ELi eelarve jaoks usaldusväärne, stabiilne ja õiglane tuluallikas ning suur enamik liikmesriikidest pooldab seda vahendit igati; on seetõttu veendunud, et see vahend tuleks alles jätta, kuid üksnes ELi eelarvet tasakaalustava ja täiendava vahendina – sellega kaotataks eelarvekaalutlustest õiglase vastutasu põhimõte; rõhutab, et sellega seoses tuleb tagada, et kogurahvatulul põhinevad maksed oleksid kõigi liikmesriikide eelarves liigitatud ühtmoodi: ELile mõeldud tulu (mitte liikmesriikide valitsuse kulu);

ii. Kriteeriumid, mida uute omavahendite kindlaksmääramisel kasutada

26.

pooldab kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandes esitatud arvamust, mille kohaselt tuleks võimalike uute omavahendite kindlaksmääramisel arvesse võtta järgmisi kriteeriume: võrdsus/õiglus, tõhusus, piisavus ja stabiilsus, läbipaistvus ja lihtsus, demokraatlik vastutus ja eelarvedistsipliin, põhitähelepanu pööramine Euroopa lisaväärtusele, subsidiaarsuse põhimõte ja liikmesriikide maksusuveräänsus ning poliitilise kokkuleppe saavutamise kulude piiramine;

27.

palub komisjonil analüüsida ülaltoodu põhjal järgmiste uute omavahendite kasutuselevõtmist;

iii. Võimalikud uued omavahendid

a. eesmärk: tugevdada ühtset turgu, muuta see läbipaistvamaks ja võimalused võrdsemaks

– käibemaks

28.

tuletab meelde, et sestsaadik, kui käibemaks peaaegu 50 aasta eest kehtestati, on selle alusel arvutatud üht ELi eelarve omavahendit, ja praegu moodustab see tulu ELi tuludest umbes 12 %;

29.

märgib, et praegusel süsteemil on siiski suuri puudusi: eelarvetulu arvutatakse statistilisel alusel; see on tarbetult keerukas ja kodanike jaoks puudub sel otsene seos; see tähendab seda, et liikmesriikidele laekunud tulust kantakse lihtsalt teatav osa ELi eelarvesse, ilma et sel oleks kogurahvatulul põhineva vahendiga võrreldes mingi lisaväärtus; ning makse arvutamise alus ei ole läbipaistev ja maksumaksjaid ei kohelda võrdselt;

30.

peab kahetsusväärseks tõsiasja, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) on liikmesriikides korduvalt avastanud suure tollipettuse juhtumeid, mis on olulisel määral vähendanud liidu eelarvetulu; juhib tähelepanu Euroopa Kontrollikoja eriaruandele nr 19/2017 pealkirjaga „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“ning väljendab muret selle pärast, et petturid võivad jätkata liikmesriikide seast selle nn nõrgima lüli otsimist, kelle kaudu tolliliitu siseneda, ning et tulu võib jääda liidu eelarvesse saamata ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vajalikke meetmeid võtma, et nendele liidu eelarvet kahjustavatele tegevustele lõpp teha;

31.

tuletab meelde, et uue käibemaksupõhise vahendi kohta tehti 2011. aastal seadusandlik ettepanek, mille tulemusel oleks hakatud kogu ELis kohaldama kindla määraga maksu, mis oleks põhinenud selliste tarnitud kaupade ja osutatud teenuste või imporditud kaupade netohinnal, mida oleks maksustatud ühtse standardse käibemaksumääraga; märgib, et kuigi see ettepanek ei läinud läbi, soovitas 2013. aastal veebruaris kohtunud Euroopa Ülemkogu, et nõukogu peaks selle ettepanekuga tööd jätkama; usub, et praeguses olukorras on võib olla võimalik saavutada selles küsimuses läbimurre;

32.

tunnustab kõrgetasemelise töörühma ettepanekut käibemaksupõhise omavahendi kohta, mille eesmärk on muuta see lihtsamaks, vähendada selle halduskulusid ning tugevdada seost ELi käibemaksupoliitika ja tegelike käibemaksutulude vahel;

33.

võtab teadmiseks komisjoni käibemaksu tegevuskava „Ühtse ELi käibemaksuala suunas – On aeg otsustada”), mis avaldati 7. aprillil 2016 (COM(2016)0148), ning sellele järgnenud 4. oktoobri 2017. aasta ettepaneku ELi käibemaksuala mitme aluspõhimõtte ja peamiste reformide kohta; toetab ELi käibemaksusüsteemi põhjalikku reformimist, mille eesmärk peaks olema laiendada maksubaasi, vähendada pettusvõimalusi ja eeskirjade täitmise kulusid ning luua uut tulu; on seisukohal, et teatav väike osa sellest uuest tulust tuleks kanda ELi eelarvesse;

34.

on seisukohal, et lihtsustatud käibemaksuvahend peaks põhinema ELi käibemaksusüsteemide ühisel nimetajal, ja märgib, et tänu sellele ei kaotataks kõiki riikide erikordi, mida on eri põhjustel vaja;

35.

on selle poolt, et kehtestada reformitud käibemaksust laekunud tulule ühtne maksumäär (1–2 %), mille kogumine liidu omavahendina oleks täielikult liikmesriikide ametiasutuste ülesanne; on veendunud, et sellise süsteemiga tagataks ELi jaoks üsna suur ja stabiilne tulu, ilma et tekiks liiga suur halduskulu;

36.

rõhutab, et komisjon on juba esitanud ELi käibemaksueeskirjade põhjalikuks reformimiseks seadusandlikud ettepanekud ning 2018. aastal on oodata uusi algatusi; rõhutab, et käibemaksusüsteemi reform on vaja viia lõpule võimalikult kiiresti – igal juhul enne järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kehtivusaja algust;

37.

palub, et seni kuni käibemaksu käsitlevad õigusaktid vastu võetakse, teeks komisjon peagi esitatavas ELi omavahendeid käsitlevas seadusandlikus paketis ettepaneku uue reformitud käibemaksupõhise omavahendi kohta; on seisukohal, et selles ettepanekus tuleks arvesse võtta peamisi tulemusi, mida praegu arutatav käibemaksusüsteemi reform annab;

– äriühingu tulumaks

38.

tuletab meelde, et oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (11) nõudis Euroopa Parlament, et komisjon esitaks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta ettepaneku „koos asjakohaste ja õiglaste jaotamispõhimõtetega, et luua terviklik lahendus liidus kahjulike maksutavadega võitlemiseks, muuta olukord ettevõtete jaoks selgemaks ja lihtsamaks ning hõlbustada piiriülest majandustegevust liidus“;

39.

võtab teadmiseks ettepanekud, mille komisjon on äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta teinud, ja tuletab meelde oma nõudmist, et konsolideeritud maksubaasi tuleks üleminekuperioodi lõppedes kohaldada kõikide äriühingute suhtes; rõhutab, et praegustes konsolideeritud maksubaasi ettepanekutes tuleks käsitleda ka digitaalsektori ettevõtteid; soovitab nende ettepanekute põhjal suhtuda äriühingu digitaalsesse majandustegevusse samamoodi nagu füüsilisse ning seetõttu tuleb määratleda ja teha kindlaks digitaalne püsiv tegevuskoht;

40.

nõustub kõrgetasemelise omavahendite töörühma hinnanguga, mille kohaselt sobib konsolideeritud maksubaas uue omavahendi aluseks, sest see vastab kõigile töörühma kehtestatud kriteeriumidele; rõhutab, et konsolideeritud maksubaas on väga oluline ühtse turu arenguks, mis on Euroopa avalik hüve, sest see aitab liikmesriikide vahel vältida kõlvatut maksukonkurentsi ja maksude optimeerimist, mille tagajärjel ei kehti enam kõigile võrdsed võimalused;

41.

tuletab meelde, et maksudest kõrvalehoidumise tõttu kõigis selle vormides jääb ELil komisjoni hinnangul saamata 1 triljon eurot aastas; rõhutab, et saamata jäänud maksutulu on vaja pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase kooskõlastatud poliitika ning läbipaistvusel, koostööl ja kooskõlastamisel põhineva raamistiku kaudu tagasi saada;

42.

palub komisjonil võtta arvesse äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi direktiivi läbivaatamise järeldusi ja teha nende põhjal ettepanek luua liidu eelarve jaoks uus omavahend, mis arvutatakse liikmesriikide äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadava tulu põhjal; pooldab äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadavale tulule ühtse määra kehtestamist ja omavahendina kogumist; on veendunud, et sellise süsteemiga tagataks ELi jaoks üsna suur ja stabiilne tulu, ilma et tekiks liiga suur halduskulu;

– emissioonitulud

43.

on arvamusel, et Euroopa Keskpanga kasumist saadavat tulu (raha käibelelaskmisega teenitud EKP tulu), mis on otseselt seotud Euroopa rahaliiduga, ei tuleks mitte riigikassadele välja maksta, vaid see peaks hoopis olema uue omavahendi aluseks; on arvamusel, et see ressurss peaks olema otseselt seotud spetsiaalselt euroalale mõeldud reaga ELi eelarves;

b. eesmärk: vähendada finantsspekulatsioone ja suurendada maksumaksjatevahelist õiglust sektorites, kus kasutatakse agressiivset maksuplaneerimist või agressiivset maksuoptimeerimist

– Euroopa tasandi finantstehingute maks

44.

julgustab jätkama pingutusi, mida 11 liikmesriigist koosnev rühm on pärast komisjoni 2011. aasta ettepanekut tihedas koostöös finantstehingute maksu kehtestamiseks teinud; nõuab tungivalt, et kõik teised liikmesriigid ühineksid eespool nimetatud rühmaga, et vältida häireid finantsturgudel ja tagada ühtse turu sujuv toimimine;

45.

nõustub kõrgetasemelise omavahendite töörühma hinnanguga, mille kohaselt sobib finantstehingute maks liidu eelarve uue omavahendi aluseks, kuid märgib, et finantstehingute maksustamiseks tuleks uurida ka muid võimalusi;

46.

nõuab seetõttu, et liidu eelarve jaoks loodaks uus omavahend, mis arvutatakse vastavalt finantstehingute maksustamiseks valitud meetodile;

– digitaalsektori ettevõtete maksustamine

47.

kiidab heaks järeldused, milleni jõuti rahandusministrite nõukogu 16. septembri 2017. aasta mitteametlikul kohtumisel ja milles nõuti, et vastavalt nelja rahandusministri kirjale (milles sooviti, et komisjon analüüsiks tulemuslikke lahendusi, mis põhinevad ideel kehtestada digitaalettevõtete poolt ELis loodud käibele nn tasandusmaks) koostataks digitaalmajanduse jaoks uued maksustamiseeskirjad; rõhutab, et oma 21. septembri 2017. aasta teatises „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“kinnitab komisjon veel kord, et äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas annab raamistiku, mis soodustab eeskirjade läbivaatamist, et korraldada digitaalsete ettevõtete maksustamine tänapäevaselt ja stabiilselt ning tegeleda digitaalmajandusest tingitud maksustamisprobleemidega; nõuab, et isegi lühiajalisi lahendusi kooskõlastataks ELi tasandil, et vältida ühepoolsest tegevusest põhjustatud ühtse turu moonutamist ning hoida ära digitaalsete ettevõtete maksuparadiiside teke;

48.

nõustub, et digitaalmajanduse jaoks peaks kehtima tänapäevane ja stabiilne maksuraamistik, millega soodustada innovatsiooni, võidelda turu killustumise ja ebaausa konkurentsi vastu ning anda kõigile asjaosalistele võimalus kasutada ära uusi võrdseid ja tasakaalustatud tingimusi, tagades samal ajal, et digitaalplatvormid ja -ettevõtjad maksavad nõuetekohase osa maksudest seal, kus nad oma kasumi saavad; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et ettevõtete investeeringutele tuleb kindlasti tagada maksukindlus, et kaotada praegused puudused ja vältida ühtsel turul maksusüsteemide vaheliste uute lünkade tekkimist;

49.

peab väga tähtsaks, et digitaalse turu suhtes võetaks meetmeid, millega piirata maksudest kõrvalehoidumist, maksumoonutusi, agressiivse maksuplaneerimise või maksude optimeerimise süsteeme ning Euroopa mehhanismide kuritarvitamist maksude maksmise vältimiseks; on seisukohal, et selliste tavade tagajärjel tekivad ühtsel turul konkurentsimoonutused ja liikmesriikidel jääb ettenähtud maksutulu saamata;

50.

nõuab, et liidu eelarve jaoks loodaks uus omavahend, millega maksustatakse digitaalmajanduses tehtud tehinguid; on aga seisukohal, et kuna nii ELi kui ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) tasandil on tähtsad läbirääkimised pooleli, on praegu liiga vara otsustada, kuidas sellise vahendi loomine täpselt peaks toimuma;

51.

usub aga vaatamata sellele, et kõikide mehhanismide abil, mille ELi ametid on loonud, nagu registreerimis- või seiresüsteemid või reguleerivad mehhanismid, peaks olema võimalik hakata koguma liidu eelarvesse makse ja lõive otse selle alusel, milline on nende Euroopa lisaväärtus; on seisukohal, et need on ELi avalikud hüved, mille alusel on kõrgetasemelise omavahendite töörühma sõnul võimalik kehtestada maks, mis kuulub tänu liidu meetmetele saadavate muude tulude hulka;

c. eesmärk: toetada energiasüsteemi ümberkujundamist ja võitlust globaalse soojenemise vastu

– keskkonnamaksud

52.

kinnitab, et kliimamuutustevastane võitlus, aga ka säästvale, ring- ja vähese CO2-heitega majandusele üleminek ning ühiselt kokkulepitud energialiidu eesmärgid on ELi meetmete hulgas väga olulisel kohal;

53.

kordab oma veendumust, et õiglast konkurentsi ettevõtete vahel ja ühtse turu tõrgeteta toimimist saab tagada ainult siis, kui ELi tasandil kehtivad ühtsed energia- või keskkonnamaksud, mis annavad tõuke progressiivsema ja säästvama arengumudeli suunas liikumiseks;

54.

rõhutab, et keskkonnahoidlik maksustamine on Euroopa omavahendite suurendamiseks eriti sobilik mehhanism; palub, et komisjon teeks ettepanekuid muudegi keskkonnahoidlike omavahendite kohta, nagu on osutatud kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandes ja nagu on osutanud ELi eelarvevolinik, ning märgib, et need peavad olema kooskõlas liidu teatavate poliitikameetmetega, näiteks meetmed energeetika (energiamaks), keskkonna ja kliima (mehhanism, millega korrigeeritakse imporditavate kaupadega seotud süsinikdioksiidiheite maksustamist, plastimaks ja heitkogustega kauplemise süsteem) ning transpordi valdkonnas (maanteeveo kütusemaks ja lennupiletite maks), et toetada liidu uusi täiendavaid omavahendeid;

55.

nõuab, et heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumisel saadavast tulust arvestataks alates 4. etapist (aastast 2021) suur osa ELi uue omavahendi hulka; tuletab meelde, et seda võimalust arutas kõrgetasemeline omavahendite töörühm ja soovitas selgesõnaliselt komisjon oma 14. veebruari 2018. aasta teatises „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“(COM(2018)0098); nõuab, et paralleelselt kehtestataks mehhanism, millega korrigeeritakse imporditavate kaupadega seotud süsinikdioksiidiheite maksustamist, mis oleks ELi eelarves uus omavahend ja peaks ühtlasi aitama tagada rahvusvahelises kaubanduses võrdseid tingimusi ja vähendada tootmise viimist liidust välja, samas kui imporditavate kaupade hinnas võetakse arvesse kliimamuutuste kulusid;

56.

palub komisjonil uurida võimalust võtta ELi tasandil kasutusele plastimaks ja ühekordselt kasutatavate esemete maks, et julgustada kasutama säästvamaid alternatiive;

57.

on kindel, et elektrienergiamaksul põhinevad omavahendid kattuksid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) kohaldamisalaga ning tekitaksid mure investeerimistingimuste stabiilsuse ja kodumajapidamistele langeva finantskoormuse pärast;

58.

on seisukohal, et juhul, kui mingi omavahend tekitab ühele liikmesriigile liigse koormuse, võiks seda leevendada ELi programmide kaudu antava lisatoetusega, mille kasutamisaeg ja summa on piiratud ja mis on kooskõlas liidu eesmärkide ja sihtidega; rõhutab, et sellist toetust ei saa anda ELi eelarve tulupoolel uute tagasimaksete või korrektsioonide kehtestamise kaudu;

59.

rõhutab, et keskkonnaga seotud maksude või tasude kehtestamine ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust otsustada oma energiavarude kasutamise tingimuste, erinevate energiaallikate valiku ja oma energiavarustuse üldise struktuuri üle;

iv. Muud tuluallikad

60.

tuletab meelde, et kuigi ELi eelarve tulud peaksid peamiselt koosnema omavahenditest, tuleb neile lisaks koguda ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 311 nimetatud muid tulusid, mille hulka kuuluvad: maks, mida ELi institutsioonide ja ELi asutuste töötajad maksavad oma töötasult; institutsioonide haldustegevusest saadav tulu, nt kaupade müügist saadav tulu, üüritulu, osutatud teenustest laekuv tulu ja pangainstressid; summad, millega ELi mittekuuluvad riigid osalevad teatavates ELi programmides; viivised; trahvid, mida ettevõtted maksavad enamasti ELi konkurentsiõiguse rikkumise tõttu; ja tulu, mis laekub ELi laenuvõtmis- ja laenuandmistehingutest;

61.

märgib, et iga eelarveaasta saldo kantakse järgneva aasta eelarvesse ja kui saldo puhul on tegemist ülejäägiga, siis kantakse see eelarvesse tuluna, ning et muud tulud, saldod ja tehnilised kohandused, sh eelnenud aasta ülejääk, moodustavad kogutulust umbes 6 %; rõhutab, et viimastel aastatel on suurem osa muudest tuludest laekunud trahvidest, mis moodustavad kogutulust lausa 2,5 % (v.a sihtotstarbeline tulu);

62.

peab kahetsusväärseks, et sedalaadi muude tulude potentsiaali ei ole ELi kulude rahastamist puudutanud aruteludel seni käsitletud; usub, et isegi kui seda tuluallikat ei saa mahu, ebastabiilsuse ja prognoosimatuse tõttu kasutada teiste omavahendite alternatiivina, on see ometi üks võimalikke allikaid, millest katta järgmise mitmeaastase finantsraamistiku suuremat rahavajadust;

63.

tuletab meelde, et sellise tulu ja võimalike muudatusettepanekute menetlemisel rakendatavad õigusmenetlused on paindlikumad kui omavahendite omad, sest need tuluallikad ei ole loodud omavahendeid käsitleva otsusega, vaid teiseste õigusaktidega ja seetõttu ei kehti nende puhul ühehäälsusnõue;

64.

kordab, et on juba pikka aega olnud seisukohal, et tulu, mis saadakse trahvidest, mis on äriühingutele määratud ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest, või mis on seotud sellega, et liikmesriigid on ELi eelarvesse maksete tegemisega hiljaks jäänud, peaks ELi eelarve jaoks olema lisatulu, mille arvelt kogurahvatulul põhinevaid osamakse vastavalt vähendada ei saa;

65.

nõuab seetõttu, et ELi eelarves loodaks erireserv, millesse kantakse vastavalt laekumisele kõik võimalikud ettenägematud muud tulud, mis kantakse nõuetekohaselt üle, et tagada vajaduse tekkimise korral kulutuste tegemiseks lisavahendid; on seisukohal, et see reserv tuleks määrata sihtotstarbeliselt mitmeaastase finantsraamistiku erivahendite jaoks ja sellest tuleks vastavalt eelarvepädevate institutsioonide otsusele tagada täiendavad lisatoetused nii kulukohustuste kui ka maksete osas;

66.

rõhutab, kui suured võimalused peituvad ELi eelarve jaoks tasudes, mida nõutakse Euroopa poliitikameetmete ja eelkõige Euroopa süsteemide (nt tulevane kolmandate riikide kodanikele mõeldud ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS)) rakendamise eest; on seisukohal, et teatavatel juhtudel võiks selle tulu eraldada samale poliitikale või eesmärgile; on seisukohal, et pärast 2020. aastat välja töötatavate ELi programmide ja poliitikameetmete huvides tuleks põhjalikumalt analüüsida, kas selle võimaliku tulu võiks võtta ELi eelarve jaoks kasutusele lisatuluallikana;

67.

rõhutab, et 2016. aastal küündisid ELi detsentraliseeritud asutuste sihtotstarbelised tulud, nagu ettevõtjatelt laekunud maksud ja tasud ning riikide eelarvetest tehtud maksed, ligikaudu 1 miljardi euroni; palub, et komisjon esitaks järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seoses ettepaneku ühtse meetodi kohta, mille alusel rahastada ameteid tasudest;

o o

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105..

(2) ELT L 168, 7.6.2014, lk 29..

(3) ELT L 168, 7.6.2014, lk 39..

(4) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 214..

(5) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89..

(6) ELT C 443, 22.12.2017, lk 11..

(7) ELT C 443, 22.12.2017, lk 994..

(8) ELT C 294, 12.8.2016, lk 82..

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/80

P8_TA(2018)0077

Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta: 2018. aasta majanduskasvu analüüs

Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (2017/2226(INI))

(2019/C 162/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ning artikleid 136 ja 148,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta) (1),

—	võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta (3),

—	võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta) (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta (7),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel (8),

—	võttes arvesse Euroopa Eelarvenõukogu 20. juuni 2017. aasta aruannet „Euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamine“,

—	võttes arvesse 25.–26. märtsi 2010. aasta ja 17. juuni 2010. aasta Euroopa Ülemkogu järeldusi ning samuti komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“(COM(2010)2020),

—	võttes arvesse nõukogu 14. juuli 2015. aasta soovitust (EL) 2015/1184 liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017 (mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond) (10),

—	võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“(COM(2015)0012),

—	võttes arvesse oma 24. juuni 2015. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise kohta: ülevaade ja probleemid (11),

—	võttes arvesse aruannet „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“(edaspidi „viie juhi aruanne“),

—	võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

—	võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatist majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta (COM(2015)0600),

—	võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2017. aasta teatist majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise edasiste sammude ja tegevuskava kohta (COM(2017)0821),

—	võttes arvesse komisjoni 2017. aasta sügise Euroopa majandusprognoosi,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni jaoks koostatud uuringuid ja analüüse euroala majanduspoliitika koordineerimise kohta Euroopa poolaasta raames (november 2015),

—	võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2015. aasta teatist 2016. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2015)0690), häiremehhanismi aruannet 2016 (COM(2015)0691) ja ühise tööhõivearuande projekti (COM(2015)0700),

—	võttes arvesse ELi institutsioonide ühist teadaannet Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, mis allkirjastati ja kuulutati välja 17. novembril 2017 Göteborgis,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/825, millega luuakse struktuurireformi tugiprogramm ajavahemikuks 2017–2020 ning muudetakse määrusi (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1305/2013,

—	võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta (12),

—	võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel (13),

—	võttes arvesse 22. novembri 2017. aasta komisjoni soovitust nõukogu soovituse kohta, mis käsitleb euroala majanduspoliitikat (COM(2017)0770),

—	võttes arvesse liikmesriikide parlamentide esindajatega peetud arutelu 2018. aasta Euroopa poolaasta prioriteetide üle,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendis toimunud arutelu komisjoniga Euroopa poolaasta paketi ja 2018. aasta majanduskasvu analüüsi üle,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit, eelarvekomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8-0047/2018),

arvestades, et komisjoni prognooside kohaselt Euroopa majanduse laienemine eeldatavasti jätkub, ehkki töökohtade loomise ja leibkondade ostujõu suurenemise tempo järgmise kahe aasta jooksul tõenäoliselt veidi aeglustub, seejuures on ELi majanduskasv 2017. aastal 2,4 % ning aeglustub seejärel 2018. aastal veidi (2,2 %-ni) ning 2019. aastal veel mõnevõrra (2,0 %-ni); arvestades, et täiendavaid poliitilisi meetmeid on siiski vaja, et tegeleda ülemaailmse majanduskriisi veel lahendamata tagajärgedega;

B.	arvestades, et praegune olukord ELi majanduses nõuab kaugeleulatuvaid ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme ja investeeringuid liikmesriikides, et saavutada kestlik majanduskasv, tööhõive ja konkurentsivõimelisus ning jõuda suurema lähenemiseni;

C.	arvestades, et eratarbimise kasv peaks prognooside kohaselt sel aastal mõnevõrra vähenema, enne kui see 2019. aastal taastub, kuna inflatsioon on 2017. aastaga võrreldes suurem, see jääb alla EKP eesmärgiks seatud 2 %, kuid on selle lähedal;

arvestades, et Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) on lisaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele pakkunud olulist toetust ELi investeerimisel; arvestades aga, et erasektori investeeringud on ikka veel alla 2008. aasta taseme ning see mõjutab negatiivselt potentsiaalset majanduskasvu, töökohtade loomist ja tootlikkust;

arvestades, et eelduste kohaselt suureneb tööhõive jätkuvalt ja jõuab rekordilise 235,4 miljoni töötava inimeseni 2017. aasta teises kvartalis; kuigi osa tööturu näitajaid viitavad püsivatele probleemidele, nagu suurenev tööturu killustatus, mis suurendab ebavõrdsust, eelkõige noorte ja madala haridustasemega inimeste seas; arvestades, et tööpuudus on ELis 7,5 % ja euroalal 8,9 %, mis, kuigi see on vastavalt üheksa ja kaheksa aasta madalaim tase, on endiselt liiga kõrge, eelkõige noorte seas; arvestades, et paljude liikmesriikide vahel valitsevad endiselt väga suured lahknevused ning tööhõive määrad peavad veel tõusma, et kriisist taastuda ja ühtlasi täita strateegia „Euroopa 2020“riiklikud eesmärgid; arvestades, et varjatud tööpuuduse (töötud, kes sooviksid töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd) määr oli 2016. aastal 20 %;

arvestades, et teatavatele suurtele korporatsioonidele ja üksikisikutele kasuliku maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuse tulemusel on mitmetel liikmesriikidel jäänud saamata miljardite eurode ulatuses tulu riigi rahanduse juhtimiseks, ning seda VKEde ja teiste maksumaksjate arvelt;

arvestades, et paranenud majandusolukord pakub võimalusi kaugeleulatuvate ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide, eelkõige selliste meetmete rakendamiseks, millega soodustatakse investeeringuid, kuna investeeringute määr osakaaluna SKPst on endiselt väiksem kui vahetult finantskriisile eelnenud perioodil, ning parandatakse riikide rahanduse olukorda, võttes arvesse survet, mida demograafilised muutused nende võla jätkusuutlikkusele avaldavad;

võtab teadmiseks 2018. aasta majanduskasvu analüüsi paketi avaldamise ja kavandatud poliitikameetmete kombinatsiooni, mis hõlmab investeerimist, kaugeleulatuvaid ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme ja vastutustundlikku riigi rahandust ning mille eesmärk on veelgi edendada suuremat majanduskasvu ja tõhustada Euroopa majanduse elavdamist, suuremat lähenemist ja konkurentsivõimet; nõustub, et struktuursete reformide elluviimisel on vaja teha täiendavaid edusamme, et saavutada majanduskasv ja töökohtade loomine ning jätkata võitlust ebavõrdsusega, mis majanduskasvu pidurdab;

1. peatükk – Investeeringud ja majanduskasv

rõhutab potentsiaalsete majandustulemuste, tootlikkuse ja konkurentsivõime ebapiisava kasvuga seotud püsivat struktuurset probleemi, millele lisandub avaliku ja erasektori investeeringute madal tase ning kaugeleulatuvate ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide puudumine mõnes liikmesriigis;

tuletab meelde, et mõnedes liikmesriikides on endiselt suur jooksevkonto ülejääk, mida võiks kasutada selleks, et toetada avaliku ja erasektori investeeringuid ja edendada majanduskasvu;

tuletab meelde, kui oluline on avaliku ja erasektori investeeringute ühendamine struktuurireformidega, et hoogustada ja võimendada majanduskasvu;

rõhutab, kui tähtis on edendada avaliku sektori investeeringuid ELis, et leevendada praegust avaliku sektori investeeringute vähenemist; nõuab lisaks kapitaliturgude liidu väljakujundamist, et suurendada erasektori investeeringuid kogu ühtsel turul; on seisukohal, et erainvesteeringute reguleerivat raamistikku tuleks veelgi parendada;

rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, samuti tehnoloogilisse kaasajastamisse, et suurendada tootlikkust; tuletab meelde, et investeerimine sellistesse valdkondadesse nagu taristud, lapsehoid, sotsiaalkorterid, haridus, koolitus, tervishoid, teadusuuringud, digitaalne innovatsioon ja ringmajandus võib suurendada tootlikkust ja/või tööhõivet; kutsub komisjoni üles käsitlema riigipõhistes soovitustes energiatõhusust ja ressursside tarbimist, ning tagama, et riigipõhised soovitused on täielikult kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega;

palub komisjonil hinnata praeguseid takistusi märkimisväärselt majanduskasvu soodustavatele taristuprojektidele selliste investeeringute eluiga arvestades ning arutada Euroopa Parlamendi ja nõukoguga võimalusi selliste takistuste kõrvaldamiseks kehtivas õigusraamistikus;

2. peatükk – Vastutustundlik riigi rahandus

võtab teadmiseks euroala käsitlevates soovitustes esitatud üldiselt neutraalse eelarvepoliitika, märkides, et 2018. aastal on eelarvepoliitika paljudes liikmesriikides eelduste kohaselt veidi ekspansiivsem; tuletab meelde, et liidu eelarve-eeskirjade järjepidev rakendamine ja järgimine, sh austades täielikult kehtivaid paindlikkusklausleid, on majandus- ja rahaliidu nõuetekohaseks toimimiseks otsustavalt tähtis;

rõhutab, et riikide ja euroala tasandi eelarvepoliitikas peavad riigi rahanduse ja investeeringute pikaajaline jätkusuutlikkus ning lühiajaline makromajanduslik stabiliseerimine olema tasakaalus, vastates täielikult stabiilsuse ja kasvu paktile;

10.

väljendab heameelt riigi rahanduse olukorra paranemise üle, mis on äärmiselt tähtis kindlama, kestlikuma ja tõhusama majanduskasvu saavutamiseks ning eelkõige selleks, et vähendada valitsemissektori võla suhet SKPsse ELis ja euroalal ning nominaalset eelarvepuudujääki, rõhutades samas, et valitsemissektori võla suhe SKPsse on euroalal endiselt ligikaudu 90 %, kusjuures mitmes liikmesriigis on see tunduvalt kõrgem; rõhutab, et need liikmesriigid peaksid vähendama oma suurt valitsemissektori võla suhet SKPsse kiiresti, sest seda on majanduse elavnemise ajal tunduvalt lihtsam teha; tuletab meelde, et vananev elanikkond ja muud demograafilised muutused seavad riigi rahanduse jätkusuutlikkuse suure surve alla; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma tulevaste põlvkondade ees vastutust;

11.

rõhutab vajadust keskenduda rohkem riigieelarvete sisule ja juhtimisele; väljendab seetõttu heameelt kulutuste hindamise tava levimise üle ja ergutab liikmesriike oma eelarve kvaliteeti hindama;

3. peatükk – Struktuurireformid

12.

tuletab meelde, et mõned liikmesriigid peavad jätkama sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlike ning majanduskasvu toetavate struktuurireformide rakendamist, eriti arvestades paranenud majanduslikku olukorda kogu ELis, kus SKP on kasvanud peaaegu kõigis liikmesriikides, eesmärgiga suurendada konkurentsivõimet, töökohtade loomist, majanduskasvu ja suuremat lähenemist;

13.

nõuab kindlalt teadus- ja arendustegevuse kulude paremini kooskõlla viimist strateegia „Euroopa 2020“eesmärkidega; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele asjakohase poliitika ja tegema investeeringud, et tagada või säilitada võrdne juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele, võttes arvesse muutusi tööturul, sealhulgas uute kutsealade tekkimist;

14.

rõhutab, et digiteerimine, globaliseerumine ja tehnoloogilised muutused muudavad radikaalselt meie tööturgu, nt toimuvad suured muutused tööhõive vormis ja staatuses, millega on vaja kohanduda; rõhutab seetõttu, kui tähtis on kujundada dünaamiline tööturg koos kättesaadavate ja kvaliteetsete sotsiaalkindlustussüsteemidega, mis võimaldab reageerida uutele olukordadele tööturul;

15.

leiab, et investeerimisega seotud kitsaskohti kaotavad reformid võimaldaksid kohe toetada majandustegevust ja samal ajal luua tingimused pikaajaliseks majanduskasvuks;

16.

nõuab maksustamise läbivaatamist, et saavutada kapitali, tööjõu ja tarbimise maksustamisel õiglane tasakaal;

4. peatükk – Lähenemine ja kaasatus

17.

toonitab, et Euroopa poolaasta ja riigipõhised soovitused peaksid aitama saavutada strateegia „Euroopa 2020“eesmärgid, sealhulgas need, mis on sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste sambas, ning edendama majanduskasvu ja töökohtade loomist; pooldab seetõttu nn sotsiaalse tulemustabeli kasutamist vahendina, mille abil jälgida Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist;

18.

rõhutab asjaolu, et reaalpalga kasv on viimasel ajal tootlikkuse kasvust maha jäänud, samal ajal on olukord tööturul paranenud; rõhutab selles kontekstis, et teatavates sektorites ja valdkondades on paralleelselt tootlikkuse eesmärkidega olemas võimalus palgakasvuks, et tagada hea elatustase, võttes seejuures arvesse konkurentsivõimet ja vajadust võidelda ebavõrdsuse vastu;

19.

rõhutab, et eelarvepoliitikas tuleb võtta arvesse rahapoliitikat, austades EKP sõltumatust;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja kõikehõlmava strateegia, et toetada keskkonnasäästlikkust suurendavaid investeeringuid ning tagada asjakohane seos ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa poolaasta vahel;

21.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2018. aasta majanduskasvu analüüsis tõdetakse vajadust tõhusate ja õiglaste maksusüsteemide järele, mis annavad majandustegevusele adekvaatsed stiimulid; toetab komisjoni algatusi suurema läbipaistvuse ja reformitud käibemaksusüsteemi kujundamiseks ning võtab teadmiseks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi saavutamiseks tehtud töö; tunnustab jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil võitluses maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu; märgib, et riiklike maksusüsteemide tõhusamaks muutmine aitab märkimisväärselt suurendada valitsemissektori tulusid;

22.

kutsub liikmesriike üles võtma asjakohased meetmed, et aidata mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori (NEET-noored) ja pagulasi ning nad integreerida, nähes varases etapis ette nõuded nende sujuva tööturule siirdumise hõlbustamiseks, et takistada nende varimajandusse suundumist, samuti tagama, et avalikeks teenusteks oleks piisavalt vahendeid; rõhutab, et sotsiaalpartneritel peaks olema keskne roll NEET-noorte ja pagulaste integreerimise hõlbustamisel ja tagamisel, et neid tööturul ei diskrimineerita;

23.

on mures selle pärast, et mõnedes liikmesriikides esineb tööturul endiselt ebavõrdsust ja diskrimineerimist, mis süvendab meeste ja naiste erinevat töötasu, pensioni ja osalemist otsuste tegemisel;

5. peatükk – Euroopa poolaasta raamistik: isevastutus ja rakendamine

24.

kiidab heaks suurema tähelepanu pööramise euroala üldisele eelarvepoliitikale, juhtides samas tähelepanu iga liikmesriigi kohustusele järgida stabiilsuse ja kasvu pakti, sealhulgas austades täielikult kehtivaid paindlikkusklausleid; rõhutab, et üldine eelarvepoliitika ei tähenda seda, et eri liikmesriikide eelarveülejääki ja -puudujääki saab üksteisega tasaarvestada;

25.

peab murettekitavaks riigipõhiste soovituste vähest täitmise määra, sealhulgas soovitused, mille eesmärk on edendada lähenemist, suurendada konkurentsivõimet ja vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust; on arvamusel, et suurem riikide isevastutus tõelise avaliku arutelu kaudu riigi tasandil tooks kaasa riigipõhiste soovituste parema rakendamise; peab oluliseks tagada, et liikmesriikide parlamendid arutaksid riigiaruandeid ja riigipõhiseid soovitusi; on seisukohal, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peaksid olema Euroopa poolaasta protsessi paremini kaasatud; kutsub komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et tõhustada riigipõhiste soovituste täitmist, mille eesmärk on lahendada need probleemid, mis kujutavad ohtu rahaliidu kestlikkusele;

26.

rõhutab, et kõikide täiendavate majandus- ja rahaliidu süvendamise meetmetega peab kaasnema tugevam demokraatlik kontroll; rõhutab, et selleks tuleb kooskõlas vastutuse põhimõttega tugevdada nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentide rolli; kutsub üles kaasama sotsiaalpartnereid läbirääkimistesse nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil;

27.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon tõdeb, et mõnes liikmesriigis takistab investeeringuid endiselt korruptsioon ning et tõelise majandusliku arengu tagamiseks tuleb järgida õigusriigi põhimõtet ja austada kohtusüsteemi ja õiguskaitseasutuste sõltumatust; taunib aga seda, et komisjon lõpetas iga-aastase korruptsioonivastase aruande koostamise ning kutsub komisjoni üles alustama uuesti iga-aastase analüüsi koostamist korruptsiooni kohta liikmesriikides ning esitama mehhanismid sellega võitlemiseks;

2018. aasta majanduskasvu analüüsi aruande sektoripõhine jaotus

Eelarve

28.

on seisukohal, et ELi eelarve peab stimuleerima kestlikku majanduskasvu, lähenemist, investeeringuid ja reforme riikide eelarvelahenduste ja koostoime abil; on seetõttu veendunud, et iga-aastasest majanduskasvu analüüsist tuleb juhinduda nii liikmesriikidel kui ka riiklike ja ELi eelarvete koostamisel, eelkõige arvestades 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamist;

29.

kordab sellega seoses, et liikmesriikide eelarvete ja ELi eelarve vahel peaks olema suurem sünergia; rõhutab, et Euroopa Komisjonil, arvestades tema seotust Euroopa poolaastaga ning osalust ELi eelarve ettevalmistamisel ja täitmisel, on selles kontekstis täita oluline roll;

30.

väljendab heameelt kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuande „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“soovitustes esitatud ettepaneku üle suurendada ELi eelarve sünergiat ja vähendada selle killustatust;

Keskkond, rahvatervis ja toiduohutus

31.

kiidab heaks komisjoni algatuse luua tervise edendamise ja haiguste ennetamise alane veebiportaal, mis pakub ajakohast teavet tervise ja heaolu edendamist käsitlevatel teemadel ning on kodanikele oluline selge ja usaldusväärse teabe allikas; rõhutab, et portaal peaks olema täielikult juurdepääsetav kõigile ELi kodanikele, sealhulgas neile, kellel on düsleksia või muud sarnased probleemid;

32.

nõuab suuremat sidusust muude ELi poliitikameetmetega, mis käsitlevad katastroofide ennetamist ja nendeks valmisolekut, nagu kliimamuutustega kohanemise ELi strateegia, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, keskkonnaalased õigusaktid, teadusuuringud või innovatsioonipoliitika;

o o

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Keskpangale.

(1) ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.

(2) ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.

(3) ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.

(4) ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.

(5) ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.

(6) ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.

(7) ELT L 140, 27.5.2013, lk 11.

(8) ELT L 140, 27.5.2013, lk 1.

(9) ELT L 192, 18.7.2015, lk 27.

(10) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.

(11) ELT C 407, 4.11.2016, lk 86.

(12) ELT C 399, 24.11.2017, lk 149.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0491.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/87

P8_TA(2018)0078

Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektid

Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (2017/2260(INI))

(2019/C 162/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 5,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 145, 148, 152, 153, 174 ja 349;

—	võttes arvesse 13. aprillil 2016. aastal Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet (1),

—	võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

—	võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

—	võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eriti 1., 3., 4., 5., 8. ja 10. eesmärki,

—	võttes arvesse 17. novembril 2017. aastal Göteborgis vastu võetud institutsioonide ühist teadaannet Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „2018. aasta majanduskasvu analüüs“(COM(2017)0690),

—	võttes arvesse komisjoni ja nõukogu 22. novembri 2017. aasta ühise tööhõivearuande projekti, mis on lisatud komisjoni teatisele 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2017)0674),

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2017)0677),

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta soovitust võtta vastu nõukogu soovitus euroala majanduspoliitika kohta (COM(2017)0770),

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „Häiremehhanismi aruanne 2018“(COM(2017)0771),

—	võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „2018. aasta eelarvekavad: üldine hinnang“(COM(2017)0800),

—	võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2017. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine“(COM(2017)0250),

—	võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2017. aasta teatist „Algatus lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamiseks“(COM(2017)0252),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 26. aprilli 2017. aasta töödokumenti, milles tehakse kokkuvõte 2013. aasta soovituse „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“tulemustest (SWD(2017)0258),

—	võttes arvesse komisjoni avaldatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu seitsmendat aastaaruannet (2017), milles keskendutakse põlvkondadevahelisele õiglusele ja solidaarsusele Euroopas,

—	võttes arvesse komisjoni 4. oktoobri 2016. aasta teatist „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“(COM(2016)0646),

—	võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2016)0604),

—	võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Euroopa investeeringute tugevdamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu saavutamiseks: Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi teine etapp ning uus Euroopa välisinvesteeringute kava“(COM(2016)0581),

—	võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava. Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“(COM(2016)0381),

—	võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“(COM(2016)0356),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa investeerib taas: Euroopa investeerimiskava täitmise ülevaade“(COM(2016)0359),

—	võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2016. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamine“(COM(2016)0127) ja selle lisasid,

—	võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2016)0071) ja Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta sellekohast seisukohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti, kaasa arvatud soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist” (3),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“(COM(2010)2020) ning Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (4),

—	võttes arvesse viie juhi 22. juuni 2015. aasta aruannet Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldusi sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamise kohta,

—	võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni ebavõrdsusevastase võitluse kohta töökohtade loomise ja majanduskasvu hoogustamiseks (5),

—	võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni euroala majanduspoliitika kohta (6),

—	võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta (7),

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa uue oskuste tegevuskava kohta (8),

—	võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (9),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal (10),

—	võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2017. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (11),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (12),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (13),

—	võttes arvesse oma 2. veebruari 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise kohta (14),

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta (15),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine (16),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele (17),

—	võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (18),

—	võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee lõppjäreldusi seoses Euroopa Liidu esialgse aruandega (september 2015),

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta märtsi eriaruannet nr 5/2017 „Noorte töötus: kas ELi poliitika on midagi muutnud? Hinnang noortegarantiile ja noorte tööhõive algatusele“,

—	võttes arvesse Eurofoundi 25. septembri 2017. aasta aruannet „Developments in working life in Europe: EurWORK annual review 2016“(Suundumused Euroopa tööelus: EurWORKi 2016. aasta aruanne), eriti selle palgalõhet käsitlevat peatükki „Pay inequalities: Evidence, debate and policies“,

—

võttes arvesse Eurofoundi 18. juuli 2017. aasta päevakajalist aruannet „Pay inequalities experienced by posted workers: Challenges to the „equal treatment”principle“(Lähetatud töötajate erinev tasustamine: võrdse kohtlemise põhimõtte kahtluse alla seadmine), milles antakse üksikasjalik ülevaade valitsuste ja sotsiaalpartnerite seisukohtadest kogu Euroopas seoses võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttega,

—	võttes arvesse Eurofoundi 26. juuni 2017. aasta aruannet „Occupational change and wage inequality: European Jobs Monitor 2017“(Kutsealased muutused ja palkade ebavõrdsus: Euroopa töökohtade uuring 2017),

—	võttes arvesse Eurofoundi 19. aprilli 2017. aasta aruannet „Social mobility in the EU“(Sotsiaalne liikuvus ELis),

—	võttes arvesse Eurofoundi 13. märtsi 2017. aasta aruannet „Income inequalities and employment patterns in Europe before and after the Great Recession“(Sissetulekute ebavõrdsus ja tööhõiveolud Euroopas enne ja pärast suurt majanduslangust),

—	võttes arvesse Eurofoundi 24. veebruari 2017. aasta aruannet sotsiaalpartnerite Euroopa poolaasta protsessi kaasamise ja 2016. aasta andmete kohta ning 16. veebruari 2016. aasta aruannet sotsiaalpartnerite rolli kohta Euroopa poolaasta protsessis, milles käsitletakse ajavahemikku 2011–2014,

—	võttes arvesse Eurofoundi 17. novembri 2016. aasta aruannet kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 12. märtsi 2015. aasta aruannet uute töövormide kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 29. oktoobri 2013. aasta aruannet naiste, meeste ja töötingimuste kohta Euroopas,

—	võttes arvesse liikmesriikide parlamentide esindajatega peetud arutelu 2018. aasta Euroopa poolaasta prioriteetide üle,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8-0052/2018),

arvestades, et tööhõive määr ELis kasvab ja jõudis 2017. aasta teises kvartalis 72,3 %ni, mis tähendab, et 235,4 miljonil inimesel on töökoht, ning see on edasiminek strateegias „Euroopa 2020“seatud eesmärgi ehk 75 % tööhõivemäära saavutamisel; arvestades, et väga paljudes riikides on endiselt märkimisväärseid erinevusi tööhõive määras, alustades 65 %st Kreekas, Horvaatias, Itaalias ja Hispaanias, mis on tublisti alla ELi keskmise, ja ulatudes üle 75 % Madalmaades, Taanis, Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Rootsis, ehkki see jääb veidi alla kriisieelse taseme ja allapoole eeskätt strateegias „Euroopa 2020“liikmesriikidele seatud eesmärkidest; arvestades, et tööhõive on jõudsamalt kasvanud eakamate töötajate, kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ja meeste hulgas ning vähem on kasvanud noorte, madala kvalifikatsiooniga töötajate ja naiste tööhõive; arvestades, et ühe töötaja töötatud tundides arvestatud tööhõive näitaja on ELis endiselt 3 % ja euroalal 4 % väiksem kriisieelsest tasemest, mis on tingitud osaajaga töötamise suurenemisest ja täisajaga töötajate töötundide arvu vähenemisest; arvestades, et praegu on ELis tööta 18,9 miljonit inimest, investeeritakse ikka veel vähe, palgakasv on aeglane ja palgavaesus suureneb endiselt; tuletab meelde, et ELi lepingu artiklis 3 on sätestatud, et liidu eesmärk on saavutada täielik tööhõive;

arvestades, et 18,9 miljonit inimest on ELis endiselt töötud, kuigi ELi ja euroala töötuse määrad on üheksa aasta madalaimal tasemel ehk vastavalt 7,5 % ja 8,9 %; arvestades ühtlasi, et taastumine on liikmesriigiti endiselt väga erinev ning töötuse määr ulatub ligikaudu 4 %st Saksamaal kuni peaaegu 20 %ni Hispaanias ja 23,6 %ni Kreekas; arvestades, et varjatud töötus (töötud, kes soovivad töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd) oli 2016. aastal 20 %, samas kui pikaajalise töötuse määr on ELis endiselt muret tekitavalt kõrge – üle 46,4 % (vastav euroala näitaja on 49,7 %); arvestades, et mõnes liikmesriigis on töötuse määr endiselt kõrge majanduskasvu puudumise ja struktuurse nõrkuse tõttu; arvestades, et üks suure tööpuuduse põhjusi on ebapiisavad tööturu reformid; arvestades, et pikaajaliste töötute toetamine on hädavajalik, sest vastasel juhul hakkab see olukord mõjutama nende enesekindlust, heaolu ja edasist arengut, seades nad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu ning vähendades sotsiaalkindlustussüsteemide ja Euroopa sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkust;

C.	arvestades, et osaajaga töötamine on alates 2008. aastast suurenenud 11 % ja täisajaga töötamine on samal perioodil vähenenud 2 % ning sunnitud osaajaga töötamine on vähenenud 29,3 %-lt 2013. aastal 27,7 %-le 2016. aastal, kuid moodustab ikkagi ühe neljandiku seda liiki lepingutest;

arvestades, et tööturu killustumine alalisteks ja ebatüüpilisteks töökohtadeks on endiselt muret tekitav, kusjuures mõnes liikmesriigis on ajutiste töölepingute osakaal vahemikus 10–20 % ning alalistele töölepingutele ülemineku määr on iseäranis madal ja ajutised töökohad on olemuselt tupiktee, mitte alalise töökohani viiv vaheetapp; arvestades, et selline suundumus takistab suure arvu töötajate juurdepääsu kindlale ja suhteliselt hästi tasustatud tööhõivele ja headele väljavaadetele ning tekitab alaliste ja ajutiste töötajate vahel palgalõhe;

arvestades, et kuigi noorte töötuse puhul võib täheldada mõningast paranemist, on see määr endiselt muret tekitavalt kõrge 16,6 % (euroalal 18,7 %); arvestades, et ühise tööhõivearuande projekti kohaselt töötavad noored sagedamini mittestandardse töölepingu alusel ja ebatüüpilise tööhõivevormiga, näiteks tähtajaline tööleping, sunnitud osalise tööajaga töösuhe ja madalapalgaline töö; arvestades, et 2016. aastal oli 6,3 miljonit noort vanuses 15–24 ikka veel ilma tööta ega õppinud (NEET-noored); arvestades, et liikmesriigid saavad võidelda noorte tööpuuduse vastu, töötades välja ja rakendades tööturgu reguleerivaid raamistikke, haridus- ja koolitussüsteeme ning aktiivseid tööturupoliitika meetmeid, mis põhinevad diskrimineerimise lubamatusel vanuse tõttu vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 19 ja tööhõivealast võrdõiguslikkust käsitlevale nõukogu direktiivile 2000/78/EÜ;

arvestades, et kuigi töötuse määra erinevused liikmesriikide vahel on väiksemad, on need endiselt kriisieelsest tasemest kõrgemad; arvestades, et pikaajaline töötus moodustab mõnes liikmesriigis kogutöötusest endiselt enam kui 50 %, ELis 46,6 % ja euroalal keskmiselt 49,7 %; arvestades, et töötuse määr hõlmab ainult inimesi, kellel ei ole töökohta ja kes on otsinud aktiivselt tööd viimase nelja nädala jooksul, ning pikaajalise töötuse määra puhul võetakse arvesse ainult majanduslikult aktiivseid 15–74aastaseid inimesi, kes on olnud töötud 12 kuud või kauem;

arvestades, et ELis on endisel olemas sooline tööhõivelõhe ja see on ELis 11,6 %, kuna meeste soospetsiifilise tööhõive määr on 76,9 % ja naistel 65,3 % ning lõhe on veelgi suurem EList väljaspool sündinud ja roma naiste puhul; arvestades, et osaajaga töö puhul on sooline tööhõivelõhe veelgi suurem: 2016. aastal oli erinevus 23 protsendipunkti, neljas liikmesriigis ületas see 30 protsendipunkti ja naiste sunnitud osaajaga töö moodustas 23,5 %; arvestades, et vähemalt ühe alla kuueaastase lapsega naiste tööhõive määr on 9 protsendipunkti väiksem kui lasteta naiste vastav näitaja ning 2016. aastal oli 19 % ELi potentsiaalsest naissoost tööjõust mitteaktiivsed, sest nad hoolitsesid laste või töövõimetute täiskasvanute eest; arvestades, et täistööajale taandatud tööhõive madalama määra tõttu oli 2015. aastal ELi keskmine palgalõhe naiste kahjuks 16,3 %, ulatudes 26,9 %st Eestis 5,5 %ni Itaalias ja Luksemburgis;

arvestades, et mõnesid liikmesriike kimbutavad tööturul sellised struktuurilised probleemid nagu osalejate vähesus ning oskuste ja kvalifikatsiooni nõudlusele mittevastavus; arvestades, et aina rohkem on vaja konkreetseid meetmeid mitteaktiivse tööjõu integreerimiseks ja taasintegreerimiseks, et vastata tööturu nõudlusele;

arvestades, et Euroopa Liidu ühiskond vananeb (peaaegu 20 % Euroopa elanikest on üle 65 aasta vana ja hinnangute kohaselt jõuab see 2050. aastaks 25 %ni) ning ülalpeetavate eakate inimeste suhtarv suureneb, mis tekitab liikmesriikidele lisaprobleeme ja võib vajada kohanduste tegemist, et tagada hästi rahastatud ja tugevad sotsiaalkindlustus-, tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse süsteemid ning vastata ametliku ja mitteametliku hoolduse vajadusele; arvestades, et mitteametlikud hooldajad on ühiskonnas äärmiselt vajalikud; arvestades, et eeldatav eluiga sünnil vähenes veidi 28 ELi liikmesriigis 2015. aastal, kui hinnangute kohaselt oli see keskmiselt 80,6 aastat (0,3 aastat vähem kui 2014. aastal), sealhulgas naistel 83,3 aastat (0,3 aastat vähem kui 2014. aastal) ja meestel 77,9 aastat (0,2 aastat vähem kui 2014. aastal); arvestades, et see oli 28 ELi liikmesriigi eeldatava eluea esimene langus alates 2002. aastast, mil said kättesaadavaks kõigi ELi liikmesriikide eeldatava eluea andmed, ning seda on täheldatud valdava osa liikmesriikide puhul; arvestades, et Eurostati andmetel ei ole veel võimalik öelda, kas ajavahemikus 2014–2015 täheldatud eeldatava eluea langus on vaid ajutine või jätkub järgnevatel aastatel;

J.	arvestades, et demograafilised probleemid hõlmavad selliseid tegureid nagu rahvastikukadu ja elanikkonna hajutatus, mis piiravad nendest mõjutatud piirkondades majanduskasvu ning seavad ohtu ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe;

arvestades, et madala haridustasemega noorte osakaal on ligikaudu 20 % mitmes liikmesriigis, sealhulgas Maltas, Hispaanias ja Rumeenias, ning endiselt üle ELi 10 % eesmärgi Portugalis, Bulgaarias, Itaalias, Ungaris, Ühendkuningriigis ja Kreekas; arvestades, et haridussüsteemist varakult lahkumine on keeruline probleem üksikisiku, riigi ja Euroopa tasandil; arvestades, et kehvade õpitulemuste ja varakult haridussüsteemist lahkumisega seostatakse kõige rohkem õpilaste ebasoodsat sotsiaal-majanduslikku olukorda, sisserändaja tausta ja erivajadusi, võttes arvesse, et kehvade loodusteadusalaste oskustega õpilaste osakaalu keskmine näitaja 2015. aasta PISA uuringus osalenud ELi õpilaste alumises sotsiaal-majanduslikus kvartiilis oli 34 %, mis on 26 protsendipunkti rohkem kui kõrgeimas sotsiaal-majanduslikus kvartiilis;

arvestades, et sotsiaalmajandussektor hõlmab 2 miljonit ettevõtet (ligikaudu 10 % ELi kõikidest ettevõtetest) ja annab tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele (ligikaudu 6,5 % ELi töötajatest); arvestades, et sellel sektoril on oluline osa tänapäeva ühiskonna ees seisvate arvukate küsimuste, eeskätt elanikkonna vananemise probleemi lahendamisel;

M.	arvestades, et 80 miljonit eurooplast on puudega; arvestades, et neile suunatud juurdepääsetavuse meetmete rakendamine on ikka ajakavast maas;

arvestades, et kuigi võib täheldada teatavaid edusamme vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel, on ühiskonnas endiselt ebasoodsas olukorras elanikkonnarühmi ja ELis on lubamatult palju vaesusriskis või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavaid inimesi, nimelt 119 miljonit, kellest üle 25 miljoni on lapsed (rohkem kui üks neljast lapsest ELis), samuti püsib piirkondlik ebavõrdsus nii liikmesriikides kui ka kogu liidus, mistõttu jääb EL kaugele maha ELi 2020. aasta eesmärgi saavutamisest; arvestades, et sissetulekute ebavõrdsus on kasvanud kahes kolmandikus ELi liikmesriikides; arvestades, et kogu ELis oli 20 % kõige rikkama leibkonna sissetulek 5,1 korda suurem kui 20 %-l kõige vaesemal leibkonnal, kusjuures erinevus võib olla 6,5 ja üle selle mõnes Ida- ja Lõuna-Euroopa riigis, mis on peaaegu kaks korda rohkem kui mõnes parimate tulemustega Kesk-Euroopa riigis ja Põhjamaades; arvestades, et suur ebavõrdsus takistab endiselt võrdsete võimaluste tagamist juurdepääsul haridusele, koolitusele ja sotsiaalkaitsele ning on seetõttu kahjulik sotsiaalse õigluse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kestliku majandusarengu seisukohast;

arvestades, et komisjoni koostatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2017. aasta aruande kohaselt oli 2015. aastal suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 118,8 miljonit inimest ehk 1,7 miljonit inimest rohkem kui 2008. aastal, mis on kaugel strateegia „Euroopa 2020“eesmärgist vähendada suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse määra 20 miljoni võrra, ning arvestades, et liikmesriikide näitajad on väga erinevad, alustades 5 %st või väiksemast näitajast Tšehhis ja Saksamaal ning lõpetades ligikaudu 20 %ga Kreekas ja Hispaanias; arvestades, et 2016. aastal oli laste (0–17aastased) suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määr 26,4 %, mis on täiskasvanute (16–64aastased) 24,2 %st kõrgem ja peaaegu 10 protsendipunkti kõrgem kui eakatel (65aastased ja vanemad – 18,3 %); arvestades, et Euroopas vaesuses elavate laste arv – praegu üle 25 miljoni – on muret tekitavalt suur, ning arvestades, et vaesus lapsepõlves võib mõjutada inimest terve elu ja suurendab võimalust, et ebasoodne olukord kandub eelmiselt põlvkonnalt järgmisele; arvestades, et sotsiaalpoliitika on oluline, et saavutada ühtekuuluvus ja tuua EL kodanikele lähemale;

arvestades, et palgavaesus püsib kogu Euroopas ning kõrgeim määr on tuvastatud Hispaanias (13,1 %), Kreekas (14 %) ja Rumeenias (18,6 %), mis näitab, et inimeste vaesusest päästmiseks ei piisa alati ainult tööhõivest ning seda põhjustavad mitmesugused tööturu suundumused, sealhulgas osaajaga ja/või ajutised töökohad, palgatase, leibkondade tööhõive ja halvad töötingimused; arvestades, et ELis on palgakasv jätkuvalt tagasihoidlik ja oli viimase kahe aasta jooksul väiksem kui 1 % ning töötasu on ELis üsna erinev, alates 4,6 eurost tunnis Bulgaarias ja lõpetades 43,3 euroga Luksemburgis; arvestades, et 28 liikmesriigist 18 riigis jäi tegelik palgakasv alla keskmisele tootlikkuse kasvule ja on väiksem isegi töötuse vähenemise määrast; arvestades, et palgakujundus kuulub liikmesriikide pädevusse;

arvestades, et haridus on otsustav tegur noorte tööturule integreerimisel ja on eelkõige liikmesriikide vastutusalas, ehkki komisjon seda toetab; arvestades, et kvaliteetne haridus ja koolitus peab olema kättesaadav kõigile, võttes arvesse tõsiasja, et ELis on kõrgharidusega noorte (20–34aastased) tööhõive määr 82,8 %, mis on üle 10 protsendipunkti võrra suurem kui keskharidusega noortel; arvestades, et kutseõpe on muutumas usaldusväärsemaks nii noorte eurooplaste kui ka ettevõtjate jaoks, kes nende oskusi tunnustavad; arvestades, et mitteametlikult läbitud koolitus pakub eurooplastele samuti esmatähtsaid vahendeid tööturu jaoks;

R.	arvestades, et kuigi digiüleminek eeldab töötajatelt vähemalt algtasemel digitaaloskusi, puuduvad hinnanguliselt 44 % ELi elanikest need oskused (19);

arvestades, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 168 tuleks tagada kogu liidu asjaomase poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse; arvestades, et see aitab kaasa sotsiaalse kaasatuse, sotsiaalse õigluse ja võrdsuse tagamisele; arvestades, et teaduse ja tehnika areng, mida 2018. aasta majanduskasvu analüüsis tunnustatakse, võimaldab välja töötada paremaid, tõhusamaid ja sobivama hinnaga ravimeetodeid ja ravimeid; arvestades, et see areng aitab tagada, et teatavaid kroonilisi haigusi põdevatel inimestel on võimalik tööturule siseneda või töötamist kauem jätkata; arvestades, et selle eesmärgi saavutamist takistab praegu mõnede ravimite kõrge hind;

T.	arvestades, et liikmesriikide eelarvepoliitika on tähtis makromajandusliku keskkonna stabiliseerimisel, kuid sellel on ka teisi eesmärke, nagu rahanduse jätkusuutlikkuse ja ümberjagamise tagamine;

U.	arvestades, et sotsiaalkindlustussüsteemide tagamine ja haldamine on liikmesriikide pädevuses ning liit küll koordineerib, kuid ei ühtlusta neid süsteeme;

V.	arvestades, et eri liikmesriikide leibkonna reaalne kasutada olev kogutulu (GDHI) elaniku kohta ei ole ikka veel taastunud kriisieelse tasemeni ja mitu liikmesriiki on täheldanud 2008. aasta tasemest 20–30 protsendipunkti võrra väiksemat taset;

W.	arvestades, et ELi majandus ei suuda tagada pikaajaliselt sama suurt majanduskasvu kui tema suurimad konkurendid; arvestades, et komisjoni hinnangul on ELi potentsiaalne majanduskasv ligikaudu 1,4 % võrreldes USA 2 %ga;

arvestades, et deklareerimata töö jätab töötajad ilma nende õigustest ning soodustab sotsiaalset dumpingut, tuues kaasa tõsist eelarvemõju, ning avaldab ebasoodsat mõju tööhõivele, tootlikkusele, töö kvaliteedile ja oskuste arendamisele ning pensioniõiguste süsteemide tõhususele ja tulemuslikkusele; arvestades, et jätkuvalt tuleb teha jõupingutusi, et muuta deklareerimata töö deklareeritud tööks;

arvestades, et äärepoolseimatel piirkondadel on suuri raskusi eripära tõttu, mis piirab nende kasvupotentsiaali; arvestades, et nende piirkondade töötuse määr jääb 11,2 % ja 27,1 % vahele ning pikaajalise töötuse määr 54,5 % ja 80,9 % vahele; arvestades, et nendes piirkondades on noorte töötuse määr üle 40 %;

arvestades, et Eurofoundi uuringute kohaselt suureneb enamikus liikmesriikides sotsiaalpartnerite kaasatus riiklike reformikavade väljatöötamisse, kuigi liikmesriikide sotsiaalpartnerite osalemist Euroopa poolaasta protsessis iseloomustavad endiselt märkimisväärsed erinevused kvaliteedis ja tulemuslikkuses;

AA.

arvestades, et Eurofoundi peatselt avaldatavas uuringus, milles käsitletakse sotsiaalpartnerite kaasamist Euroopa poolaasta protsessi, antakse ülevaade kaasamise ja teadlikkuse suurendamise protsessist kooskõlas tööturgude toimimise parandamist käsitleva tööhõivesuunisega nr 7; arvestades siiski, et sotsiaalpartnerid toonitavad vajadust tagada nõuetekohane kaasatus, aidates korraldada sisukat ja õigeaegset arutelu ja arvamuste ja tagasiside vahetamist ning muutes nende seisukohad nähtavamaks;

tunneb heameelt 2018. aasta majanduskasvu analüüsi ja integreeritud Euroopa sotsiaalõiguste samba üle, sest need on oluline osa üldisest kvaliteetsete töökohtade, jätkusuutliku majanduskasvu ja investeeringute tagamise poliitikast, mille eesmärk on suurendada tootlikkust ja palku, luua töökohti, vähendada ebavõrdsust ja vaesust ning parandada sotsiaalkaitset ja avalike teenuste kättesaadavust ning kvaliteeti; märgib, et iga-aastane majanduskasvu analüüs põhineb investeeringute, struktuurireformide ja vastutustundlikul riigi rahanduse strateegial, millega peaksid kaasnema vastav poliitika ja meetmete võtmine, et täita Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid ja eesmärke; rõhutab, et komisjon peaks Euroopa poolaasta raames edendama poliitika koordineerimise protsessi, et paremini seirata, ennetada ja korrigeerida ebasoodsaid suundumusi, mis võivad suurendada ebavõrdsust ja nõrgestada sotsiaalset arengut; märgib, et nii on võimalik seostada majanduse koordineerimist ning tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna arengut; kutsub liikmesriike järgima analüüsis ja sellele lisatud ühises tööhõivearuandes kindlaks määratud prioriteete ja võtma neid arvesse oma riigi poliitikas ja strateegiates, millega edendatakse majanduskasvu, kestlikku majandusarengut, kvaliteetset tööhõivet, sotsiaalset ühtekuuluvust, sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust; märgib, et oluline on kaitsta töötajate õigusi ja parandada töötajate läbirääkimispositsiooni;

rõhutab vajadust sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireformide järele, mille eesmärk on saavutada sotsiaalvaldkonna AAA-reiting ja edendada kaasavat tööturgu ning töötajate ja haavatavate rühmade vajadusi arvestavat sotsiaalpoliitikat, et suurendada investeeringuid, luua kvaliteetseid töökohti, aidata töötajatel omandada vajalikke oskusi, edendada võrdseid võimalusi tööturul ja õiglasi töötingimusi, suuremat tööjõu tootlikkust, toetada palgakasvu ja jätkusuutlikke ja piisavaid sotsiaalkaitsesüsteeme ning tõsta kõigi inimeste elatustaset; rõhutab vajadust tugevdada nii ettevõtjatele kui ka töötajatele soodsat keskkonda, et suurendada stabiilsemat tööhõivet, samas tasakaalustades sotsiaalset ja majanduslikku mõõdet ning tehes otsuseid ühiselt ja üksteist täiendades; palub liikmesriikidel nihutada maksukoormus järk-järgult tööjõult muudele allikatele, kuid seadmata ohtu sotsiaalkindlustust; kutsub liikmesriike võtma meetmeid, et parandada sotsiaalseid standardeid ja vähendada ebavõrdsust;

rõhutab, et sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on tööandjate ja ametiühingute jaoks tähtsad vahendid, et kehtestada õiglased palgad ja töötingimused, ning et tugev kollektiivläbirääkimiste süsteem suurendab liikmesriikide vastupanuvõimet majanduskriisi ajal; tuletab meelde, et kollektiivläbirääkimiste õigus on teema, mis puudutab kõiki Euroopa töötajaid ning sellel on oluline mõju demokraatiale ja õigusriigile, sealhulgas põhiliste sotsiaalsete õiguste austamisele, ning et kollektiivläbirääkimised on Euroopa põhiõigus, mida Euroopa Liidu institutsioonid on kohustatud järgima vastavalt põhiõiguste harta artiklile 28; nõuab sellega seoses poliitikat, millega austatakse, edendatakse ja tugevdatakse kollektiivläbirääkimisi ja töötajate seisukohta palgakujundussüsteemides, millel on otsustava tähtsusega roll töötingimuste kõrge standardi saavutamises; on veendunud, et seda kõike tuleb teha, et toetada kogunõudlust ja majanduse elavdamist, vähendada palkade ebavõrdsust ja võidelda palgavaesusega;

nõuab suuremate jõupingutuste tegemist, et võidelda vaesuse ja süveneva ebavõrdsuse vastu ning suurendada sotsiaalseid investeeringuid, arvestades nende majanduslikku tulusust ja sotsiaalset kasu; tuletab meelde, et riigid, mille majanduses tehakse rohkem sotsiaalseid investeeringuid, on kriiside suhtes vastupidavamad; kutsub liikmesriike ja komisjoni kehtivate stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade raames jätma ruumi avaliku sektori sotsiaalsetele investeeringutele ning vajaduse korral investeerima rohkem sotsiaalsesse infrastruktuuri ja toetama kõige raskemas olukorras olijaid, et nõuetekohaselt võidelda ebavõrdsuse vastu eeskätt sotsiaalkaitsesüsteemide kaudu, et tagada piisav ja hästi suunatud sissetulekutoetuse andmine; kutsub komisjoni vajaduse korral põhjalikumalt hindama, mis liiki kulutusi võib kindlalt lugeda sotsiaalseks investeeringuks;

on veendunud, et kultuuridevahelise dialoogi edendamine on tähtis, et muuta rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks tööturule sisenemine ja ühiskonda lõimumine lihtsamaks; väljendab muret etniliste vähemuste vähese osaluse pärast tööturul; kutsub sellega seoses liikmesriike üles nõuetekohaselt rakendanud direktiive 2000/78/EÜ ja 2000/43/EÜ; tuletab meelde, et uued tulijad toovad kaasa uusi oskusi ja teadmisi, ning nõuab, et arendataks ja edendataks vahendeid, millega pakkuda mitmekeelset teavet olemasolevate võimaluste kohta formaalse ja informaalse õppimise, kutseõppe, praktika ja vabatahtliku töö valdkonnas;

kutsub komisjoni üles tegema jõupingutusi, et aidata teatavate haiguste, näiteks kroonilise valu all kannatavatel isikutel tööturule siseneda või seal püsida; väidab, et tööturgu tuleb selliste olukordadega kohandada ning et seda tuleb muuta paindlikumaks ja mittediskrimineerivamaks, et ka asjaomased isikud saaksid ELi majandusarengule kaasa aidata, leevendades seeläbi survet sotsiaalkindlustussüsteemidele;

tunneb heameelt, et komisjon toetab investeerimist keskkonnasäästlikkuse edendamisse ja tunnistab selle potentsiaali kogu majanduses; nõustub, et ring- ja rohemajandusele ülemineku toetamisel on suur tööhõivepotentsiaal;

väljendab heameelt institutsioonide ühise teadaande üle Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning on veendunud, et Euroopa poolaasta peaks toetama selle 20 põhimõtte arendamist, mis käsitlevad võrdseid võimalusi ja juurdepääsu tööturule, õiglaseid töötingimusi ning sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust, peaksid olema lähtepunktiks ja soovituseks Euroopa poolaasta poliitika koordineerimise tsükli rakendamisel, et saavutada tõeline sotsiaalvaldkonna AAA-reiting ning luua majanduskasvu ning prognoositav ja jätkusuutlik rahaline olukord, mis aitab saavutada majandus- ja tööhõivepoliitika eesmärke ning seeläbi ka strateegia „Euroopa 2020“peamisi ja prioriteetseid eesmärke; märgib, et Euroopa poolaasta koordineerimise protsess on peamine vahend, mille abil konsolideerida Euroopa sotsiaalset mõõdet, millele Euroopa sotsiaalõiguste sammas tugineb; rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas on esimene samm ühise lähenemisviisi suunas sotsiaalõiguste kaitsele ja arendamisele kogu ELis, mida tuleks kajastada liikmesriikide võetavates meetmetes; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama konkreetseid ettepanekuid, et tugevdada sotsiaalõigusi konkreetsete ja spetsiifiliste vahendite abil (õigusaktid, poliitika kujundamise mehhanismid ja finantsinstrumendid) ning saavutada konkreetseid tulemusi; rõhutab põhiõiguste ülimuslikkust;

tunnustab jõupingutusi Euroopa poolaasta sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks; nõuab lisameetmeid, et tasakaalustada sotsiaalseid ja majanduslikke prioriteete ning parandada sotsiaalvaldkonna järelevalve ja soovituste kvaliteeti;

10.

väljendab heameelt uue tulemustabeli üle, milles nähakse ette 14 põhinäitajat tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna tulemuste jälgimiseks liikmesriikides koos kolme ulatusliku mõõtmega, mis on kindlaks määratud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames;

11.

rõhutab asjaolu, et 14 põhinäitajast 11 puhul täheldati ELis keskmiselt viimase olemasolevate andmetega aasta jooksul paranemist, mis kinnitab, et majanduse taastumisega on tööturu ja sotsiaalne olukord paranenud; märgib siiski, et nagu komisjon on öelnud, on sotsiaalses sambas määratletud mõõtmetes tugevama majandusliku ja sotsiaalse lähenemisviisi saavutamiseks vaja võtta meetmeid ning et põhinäitajate analüüs näitab 28st liikmesriigis 17s vähemalt ühte „kriitilist olukorda“;

12.

tunnistab, et hoolimata sellest, et majanduslik ja tööhõive olukord on kogu ELis viimaste aastate jooksul paranenud, ei ole loodud tulu alati jaotunud ühtlaselt ning vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv on endiselt liiga suur; on mures selle pärast, et ebavõrdsus ELis ja selle liikmesriikides kasvab ning vaesuse ohus olevate töötajate osakaal suureneb, mitte üksnes osaajaga töötajate, vaid ka täisajaga töötajate puhul; palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata jõupingutusi nende inimeste elutingimuste parandamiseks ning tunnustada rohkem valitsusväliste organisatsioonide, vaesusevastase võitluse organisatsioonide ja vaesuses elavate üksikisikute tööd ja teadmisi, toetades nende osalemist heade tavade vahetamises; juhib tähelepanu asjaolule, et suur ebavõrdsus vähendab majanduse tootlikkust ja jätkusuutliku majanduskasvu võimalusi; rõhutab tõsiasja, et pikaajaliste töötute integreerimine individuaalselt väljatöötatud meetmete abil on üks olulisematest teguritest võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning see aitab suurendada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust; nõuab, et loodaks ja arendataks partnerlusi, mis hõlmavad kõiki asjaomaseid sidusrühmi, et anda vajalikud vahendid tõhusamaks reageerimiseks tööturu vajadustele, pakkuda tõhusaid lahendusi ja vältida pikaajalist töötust; rõhutab, et on vaja viia ellu tulemuslikku tööturupoliitikat, vähendamaks pikaajalist töötust; leiab, et liikmesriigid peaksid veelgi abistama neid, kes on tööta, pakkudes töö otsimise, koolituse ja ümberkvalifitseerumise taskukohaseid, juurdepääsetavaid ja kvaliteetseid tugiteenuseid, kaitstes samas neid, kes ei ole võimelised osalema;

13.

palub, et Euroopa poolaasta raames poliitiliste soovituste tegemisel võtaks komisjon arvesse sotsiaalseid arengueesmärke;

14.

kordab, et on mures tööhõive ja töötuse määrade erinevuste pärast eri liikmesriikides ning hoiatab eriti vaeghõive ja varjatud töötuse murettekitava taseme eest; on eriti mures noorte töötuse kõrge taseme pärast ELis – see on üle 11 % –, seejuures on erandiks mõned liikmesriigid (Austria, Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Ungari, Malta ja Saksamaa); leiab, et mittetöötavate ja mitteõppivate ning haridussüsteemist varakult lahkunud noorte suur osakaal mitmes riigis on eriti murettekitav; tunneb sellega seoses heameelt, et ajavahemikuks 2017–2020 suurendati noorte tööhõive algatuse rahastamist 2,4 miljardi euro võrra; rõhutab, et vajaduse korral tuleks kaaluda ELi tasandil lisavahendite eraldamist sellele algatusele ning et liikmesriigid peaksid tagama, et noortegarantii oleks täielikult avatud kõikidele rühmadele, kaasa arvatud haavatavatele isikutele; tuletab meelde Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2017 „Noorte töötus: kas ELi poliitika on midagi muutnud?“;

15.

nõustub komisjoni seisukohaga, et „sotsiaalkaitsesüsteemid peaksid tagama õiguse saada miinimumsissetulekut“; palub liikmesriikidel kehtestada piisav miinimumsissetulek ülevalpool vaesuspiiri, kooskõlas riiklike õigusaktide ja tavadega ning kaasates sotsiaalpartnereid, ja tagada, et see oleks kättesaadav kõigile inimestele ja suunatud neile, kes seda kõige rohkem vajavad; leiab, et selleks, et vaesusevastane võitlus oleks tulemuslik, peaks miinimumsissetuleku kavadega kaasnema juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele avalikele teenustele ja meetmetele, mis edendavad võrdseid võimalusi ja lihtsustavad haavatavas olukorras olevate inimeste jaoks sisenemist või taassisenemist tööturule, kui nad suudavad töötada;

16.

palub komisjonil luua Euroopa sotsiaalkindlustusnumber, et lihtsustada teabevahetust ning anda inimestele andmeid nende praeguste ja varasemate õiguste kohta ning vältida kuritarvitamist;

17.

tuletab komisjonile meelde, et sotsiaalkaitse kättesaadavus on õiglaste töötingimuste loomiseks ülioluline ja et pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist tuleb esitada konkreetseid ettepanekuid selleks, et tagada kõikidele inimestele sõltumata töövormist sotsiaalkindlustusõigused, sealhulgas õigus piisavale pensionile;

18.

palub komisjonil tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa poolaasta kaudu jõupingutusi, et toetada liikmesriikides terviklikku avalikku poliitikat, keskendudes sujuvama ülemineku tagamisele haridussüsteemist ja (pikaajalisest) töötusest tööle, ning nõuab konkreetsemalt pikaajaliste töötute tööturule integreerimist käsitlevas nõukogu soovituses esitatud riigi tasandi meetmete täielikule rakendamist (20); palub liikmesriikidel ja komisjonil edendada elukestvat õpet, eeskätt eakamate töötajate jaoks, et aidata neil oskusi kohandada ja suurendada nende tööalast konkurentsivõimet;

19.

tunneb muret, et peaaegu kümme aastat pärast kriisi puhkemist püsib vaesus Euroopas kõrgel tasemel ja sellest on tekkinud põlvkondadevaheline lõhe, kaasa arvatud nendes liikmesriikides, kus vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste osakaal on väiksem; on eriti mures, et vaatamata makromajanduslikule taastumisele viimastel aastatel on laste vaesus ja palgavaesus mitmes liikmesriigis suurenenud; märgib, et alushariduses ja lapsehoius osalevate laste osakaal on rohkem kui kolmandikus liikmesriikidest kriitiline; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike struktuurireformide väljatöötamisel ja elluviimisel ning hindama nende sotsiaalset ja jaotuslikku mõju;

20.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et oluliselt vähendada Euroopas vaesust, eriti laste vaesust, ning esitada konkreetseid ettepanekuid, kuidas seada lapsed praeguses vaesuse leevendamise poliitikas kesksele kohale, vastavalt komisjoni soovitusele lastesse investeerimise kohta ning võttes nõuetekohaselt arvesse ELi 2017. ja 2018. aasta eelarves kehtestatud ettevalmistavaid meetmeid ja Euroopa Parlamendi asjaomaseid resolutsioone, tagades meetmed, et iga vaesuse ohus olev laps saaks juurdepääsu tasuta tervishoiule, haridusele ja lapsehoiule ning inimväärsele eluasemele ja piisavale toidule; rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma vastu riiklikud kavad laste vaesuse vähendamiseks, pöörates erilist tähelepanu sotsiaalsete siirete piiratud mõjule vaesusriski vähendamisel;

21.

väljendab heameelt, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis keskendutakse asjakohasele sotsiaalmajutusele ja muule majutusabile kui olulistele teenustele, sealhulgas haavatavas olukorras olevate inimeste kaitsmine põhjendamatu sundväljatõstmise ja sundvõõrandamise eest, ning võitlusele kodutuse vastu; nõuab, et Euroopa poolaasta raames jälgitaks tõhusamalt kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutust ja vajaduse korral esitataks soovitusi;

22.

tervitab komisjoni direktiivi ettepanekut läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, mis asendaks praegust kirjaliku teavitamise direktiivi;

23.

rõhutab, et noorte ja madala kvalifikatsiooniga töötajate töötuse määr on suurem kui kõrge kvalifikatsiooniga täiskasvanud töötajatel; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada kiiremini Euroopa uus oskuste tegevuskava, mille eesmärk on tõsta konkreetsete kvalifikatsiooniprobleemidega inimeste kvalifikatsiooni, aitamaks neil naasta tööturule;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi investeerimisel taskukohasesse, kättesaadavasse ja kvaliteetsesse haridusse ja koolitusse, innovatsiooni, mis toetab tootlikkuse kasvu, aktiivsesse tööturupoliitikasse ja sotsiaalsesse kaasamisse ja tööturule integreerimisse, tõhusamatesse ja kohandatud avaliku ja erasektori tööturuasutustesse – võttes arvesse demograafilisi, geograafilisi ja sissetulekute erinevusi piirkondade ja riikide vahel, – tagamaks, et omandatud oskused vastaksid tööturu nõudlusele, et julgustada inimesi ja integreerida neid tööturule ning vähendada koolist väljalangejate arvu; rõhutab sellega seoses, et nõudlus digitaalsete ja muude ülekantavate oskuste järele kasvab ning seega on nende arendamine eriti vajalik ja kiireloomuline ning see peaks hõlmama kõiki ühiskonnarühmi, erilise tähelepanuga madala kvalifikatsiooniga töötajatele ja noortele; rõhutab, et üliõpilaste ja õppeasutuse või kutsekooli lõpetanute pikaajalise liikuvuse toetamise algatused on olulised, tehes võimalikuks kvalifitseeritud ja liikuva tööjõu arendamise heade väljavaadetega sektorites;

25.

on seisukohal, et kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine aitaks kõrvaldada Euroopa tööturul ja tööotsijate, eelkõige noorte hulgas valitsevat oskuste puudujääki; juhib tähelepanu sellele, et mitteformaalse ja informaalse õppe kontekstis omandatud kvalifikatsioonid ja oskused on olulised, kuna need parandavad tööalast konkurentsivõimet noorte ja nende isikute jaoks, kes on tööturult eemal olnud, kuna neil on tulnud tegutseda hooldajana; rõhutab seetõttu, et on oluline luua mitteformaalse ja informaalse õppe vormis omandatud teadmiste ja kogemuste valideerimissüsteem, eelkõige kui need teadmised ja kogemused on omandatud vabatahtliku tegevuse kaudu; tunneb heameelt asjaolu pärast, et komisjon on iga-aastases majanduskasvu analüüsis arvesse võtnud nende oskuste tunnustamise tähtsust Euroopa uue oskuste tegevuskava eesmärgil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama kutseõpet ja tõhustama töökohal toimuvat väljaõpet, sealhulgas kvaliteetsete praktikakohtadega;

26.

palub liikmesriikidel toetada õpipoisiõppe kavasid ja kasutada täiel määral ära praktikantide jaoks eraldatud programmi „Erasmus+“vahendeid, et tagada selle koolitusliigi kvaliteet ja atraktiivsus; juhib komisjoni tähelepanu vajadusele suurendada selle programmi kasutamist äärepoolseimate piirkondade noorte poolt, nagu on rõhutatud komisjoni teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“;

27.

soovitab liikmesriikidel suurendada jõupingutusi hariduse ja noorsoo valdkonnas antud riigipõhiste soovituste järgimisel ning soodustada heade tavade vahetamist;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama algatustega, mille eesmärk on parandada juurdepääsu paremale haridusele, oskustele ja tööhõivele, ning tagada tugevam keskendumine rohelisele ja ringmajandusele kogu nende oskustealases töös;

29.

on arvamusel, et tulevikukindel oskuste tegevuskava peaks hõlmama jätkusuutlikkust käsitlevat õppimist ja olema osa ametialase kirjaoskuse laiemast käsitlusest Euroopa ühiskondade suureneva digiteerimise ja robotiseerimise tingimustes, keskendudes mitte ainult majanduskasvule, vaid ka õppijate isiklikule arengule, paremale tervisele ja heaolule;

30.

tervitab komisjoni 14. novembri 2017. aasta teatist Euroopa identiteedi tugevdamise kohta hariduse ja kultuuri kaudu (COM(2017)0673), mis sisaldab julgeid eesmärke hariduse valdkonnas, eelkõige seoses Euroopa haridusruumi loomisega ja keeleõppe parandamisega Euroopas;

31.

tuletab meelde, et loomemajandus on üks ettevõtlikumaid sektoreid ja et loomevaldkonnas omandatud haridus aitab arendada valdkonnaüleseid oskusi, nagu loovmõtlemist, probleemide lahendamise oskust, meeskonnatööd ja leidlikkust; nõuab, et loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika alasesse haridusse lisataks kunsti- ja loovõpe, arvestades tihedat sidet loovuse ja innovatsiooni vahel; rõhutab lisaks kultuuri- ja loomesektori potentsiaali Euroopa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja edendamisel ning majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive, eelkõige noorte tööhõive suurendamisel; rõhutab, et kultuuri- ja loomesektori edendamine ja sellesse investeerimine võib aidata märkimisväärselt suurendada investeeringuid, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõivet; seetõttu kutsub komisjoni üles võtma arvesse kogu kultuuri- ja loomesektori, sh eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja väikeste ühenduste pakutavaid võimalusi, näiteks noorte tööhõive algatuse raames;

32.

tuletab meelde, et tüdrukuid ja noori naisi on vaja julgustada läbima IKT õpingud ja kutsub liikmesriike üles ergutama tüdrukuid ja noori naisi õppima STEM-õppeaineid, kaasates sellesse ka kunsti- ja humanitaarteadused, ja suurendama naiste esindatust STEM-valdkondades;

33.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega kõik vajalikud meetmed, et parandada teenuseid ja õigusakte, mis on olulised töö- ja eraelu nõuetekohase tasakaalu ja soolise võrdõiguslikkuse jaoks; nõuab kättesaadava, kvaliteetse ja taskukohase lastehoiu, ülalpeetavate isikute hoolduse ja alushariduse arendamist ning soodsate tingimuste loomist vanematele ja hooldajatele, mis võimaldavad soodsat perepuhkust ja paindlikku töökorraldust, kasutades ära uute tehnoloogiate potentsiaali, tagades sotsiaalse kaitse ja vajadusel piisava koolituse; rõhutab siiski, et on vaja leevendada pereliikmete kohustusliku hooldamise koormat ja palub luua koduabiliste ja hooldajate reguleeritud valdkonna, mis lihtsustab töö- ja eraelu tasakaalustamist, soodustades samas töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses avaliku ja erasektori partnerluste potentsiaali ning sotsiaalteenuste osutajate ja sotsiaalsete ettevõtete olulist rolli; rõhutab tungivalt vajadust jälgida sotsiaalse ja soolise võrdõiguslikkuse edenemist, arvestada soolist aspekti ning võtta arvesse reformide mõju pikema aja jooksul;

34.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama eakate, puuetega inimeste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisega seotud eesmärke, mis sarnanevad Barcelona eesmärkidega, koos seirevahenditega, et tagada nende eesmärkide täitmine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles liikuma kõigi hooldusteenuste kvalitatiivsete standardite suunas, sealhulgas nende kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse valdkonnas; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) järeldusi iseseisva elu kogukonnapõhise toetamise ja hoolduse edendamise kohta ning töötada välja selge strateegia ja tugevad investeeringud, et arendada nüüdisaegseid kvaliteetseid kogukonnapõhiseid teenuseid ning suurendada toetust hooldajatele, eriti perekonnaliikmest hooldajatele;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama töö kvaliteeti nii töötingimuste, tervishoiu ja ohutuse osas kui ka palkade osas, mis võimaldaks inimväärset elu ja pere planeerimist; rõhutab, kui tähtis on tulemuslikult tõkestada deklareerimata tööd, kaasates sotsiaalpartnereid ja kehtestades asjakohased trahvid; kutsub liikmesriike üles kahekordistama oma jõupingutusi, et muuta deklareerimata töö deklareeritud tööks, toetades oma tööjärelevalvemehhanisme ja kehtestades meetmeid, mis võimaldavad töötajatel mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele üle minna; tuletab liikmesriikidele meelde, et on olemas deklareerimata tööga tegelev platvorm, milles nad peaksid aktiivselt osalema, kasutades seda parimate tavade vahetamiseks ja eesmärgiga võidelda deklareerimata töö, varifirmade ja näiliste füüsilisest isikust ettevõtjatega, sest need ohustavad nii töö kvaliteeti kui ka töötajate juurdepääsu sotsiaalkaitsesüsteemidele ning riigi rahandust, tekitades Euroopa ettevõtete vahel ebaõiglast konkurentsi; avaldab heameelt komisjoni esitatud uute algatuste, näiteks Euroopa tööhõiveameti teemal avaliku konsulteerimise käivitamise ja Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri üle; palub, et liikmesriigid eraldaksid tööinspektsioonidele või muudele asjaomastele riiklikele asutustele piisavad vahendid, et tegeleda deklareerimata töö probleemiga, kavandaksid meetmeid, varimajanduses osalevate töötajate üleminekut ametlikku majandusse ja parandaksid ka piiriülest koostööd kontrolliteenistuste vahel ning teabe ja andmete elektroonilist vahetamist, et parandada sotsiaalpettuste ja deklareerimata töö vastu võitlemiseks ja ennetamiseks ette nähtud kontrollide tõhusust, ning vähendaksid halduskoormust;

36.

palub liikmesriikidel tagada, et aktiivne tööturupoliitika on tõhus ja tulemuslik ning on töötatud välja sektoritevahelise liikuvuse toetamiseks ja töötajate ümberõppeks, mis muutub üha olulisemaks, sest meie tööturud kohanduvad majanduse digitaalse ümberkujundamise järgi;

37.

rõhutab VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete potentsiaali töökohtade loomise ja majanduse jaoks tervikuna; peab oluliseks hinnata idufirmade ebaõnnestumise kõrget määra, et teha järeldusi edaspidiseks, ning toetada ettevõtlust, sh ka sotsiaal- ja ringmajanduse mudelite väljatöötamise ja toetamise abil; peab lisaks hädavajalikuks parandada ettevõtluskeskkonda halduskoormuse vähendamise abil, parandades juurdepääsu rahastamisele ning toetades selliste maksustamismudelite väljatöötamist ja maksumenetluste lihtsustamist, mis soosivad VKEsid, ettevõtjaid, FIEsid, mikroettevõtteid, idufirmasid ja sotsiaalseid ettevõtteid, samuti vältida maksudest kõrvalehoidumist ja usaldusväärse teabe puudumist maksubaasi ja tegelike omanike kindlaksmääramiseks; palub liikmesriikidel töötada välja poliitika, mis soodustab vastutustundliku ja tulemusliku ettevõtluskultuuri tekkimist noorte hulgas alates varasest east, pakkudes neile praktika- ja äriühingute külastamise võimalusi ning teadmisi selle kohta, kuidas hoida ära ebaõnnestumisi; kutsub sellega seoses komisjoni üles jätkama programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“; palub, et liikmesriigid toetaksid ühendusi ja algatusi, mis aitavad noori ettevõtjaid uuenduslike projektide väljatöötamisel;

38.

rõhutab, et sotsiaalne ettevõtlus on kasvav valdkond, mis võib ühtaegu edendada majandust ning vähendada puudust, sotsiaalset tõrjutust ja muid sotsiaalseid probleeme; on seepärast seisukohal, et ettevõtlusharidus peaks hõlmama sotsiaalset mõõdet ja selle raames tuleks käsitleda selliseid teemasid nagu õiglane kaubandus, sotsiaalne ettevõtlus ja alternatiivsed ärimudelid, sh ühistud, et püüelda sotsiaalsema, kaasavama ja jätkusuutlikuma majanduse poole;

39.

juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalmajanduse ettevõtted aitasid oluliselt kaasa kriisi mõju vähendamisele; rõhutab seetõttu vajadust neid ettevõtteid rohkem toetada, eeskätt erinevatele rahastamisvormidele, sealhulgas Euroopa fondidele juurdepääsemise seisukohast, ning vähendada nende halduskoormust; rõhutab, et neile on vaja tagada õigusraamistik, milles tunnustatakse nende tegevust ELis ja ennetatakse ebaausat konkurentsi; tunneb kahetsust asjaolu pärast, et nende tegevuste hindamist ei kajastata iga-aastases majanduskasvu analüüsis, nagu Euroopa Parlament on palunud;

40.

tunnistab, et naised on tööturul jätkuvalt alaesindatud; on sellega seoses veendunud, et paindlikud töölepingud, sealhulgas vabatahtlikud ajutised ja osalise tööajaga lepingud, võivad täita olulist rolli nende rühmade osalemise suurendamisel, kes oleksid muidu tööturult kõrvale jäetud, sealhulgas naised;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima teadusuuringutesse ning edendama uute tootmistehnoloogiate ja teenuste arendamist õiglase ülemineku raamistikus; rõhutab, et neil on potentsiaal suurendada tootlikkust jätkusuutlikkust, luua uusi kvaliteetseid töökohti ja stimuleerida pikaajalist arengut;

42.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“teadus- ja arendustegevusse; on seisukohal, et sellesse sektorisse investeerimine aitab muuta majandust konkurentsivõimelisemaks ja suurendada tootlikkust, mis omakorda toetab stabiilsete töökohtade loomist ja töötasude tõusu;

43.

toonitab, et on tähtis tagada lairibaühendus kõigile piirkondadele, sealhulgas maapiirkondadele ning raskete ja püsivate looduslike või demograafiliste probleemidega piirkondadele, et toetada ühtset arengut kogu ELis;

44.

on arvamusel, et elanikkonna kahanemine, mis mõjutab ELi piirkondi erineval määral, on üks nendest tõsistest takistustest, mis pidurdavad arengut ning mille puhul on vaja erinevaid lähenemisviise ja kohustusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid selle probleemiga tegelemiseks; rõhutab asjaolu, et elanikkonna kahanemine nõuab terviklikku lähenemisviisi, mis peaks hõlmama vajaliku taristu kohandamist, inimväärsete palkadega kvaliteetseid töökohti ning avalike teenuste ja paindliku töökorralduse edendamist, millega peaks kaasnema piisav töökohakindlus ning kättesaadav sotsiaalkaitse;

45.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon lisas oma Euroopa statistikaprogrammi vajaduse pakkuda statistilisi andmeid selliste demograafiliste probleemide kohta nagu rahvastikukadu ja elanikkonna hajutatus; leiab, et need andmed annavad usaldusväärse ülevaate nende piirkondade probleemidest, võimaldades nii leida paremaid lahendusi; palub, et komisjon võtaks seda statistikat tulevase mitmeaastase finantsraamistiku väljatöötamisel arvesse;

46.

tuletab meelde, et eluea pikenemine nõuab pensionisüsteemide kohandamist, et tagada nende jätkusuutlikkus ja eakate elukvaliteet; rõhutab, et seda on võimalik saavutada, vähendades majandusliku sõltuvuse määra, sealhulgas pakkudes sobivaid töötingimusi, nii et need, kes soovivad, saaksid kauem töötada, ning hinnates – liikmesriikide tasandil ja koos tööturu osapooltega – vajadust siduda nii kohustuslik kui ka tegelik pensioniiga jätkusuutlikult oodatava eluea pikenemisega ja sotsiaalkindlustusmaksete aastatega ning vältides varajast lahkumist tööturult, samuti noorte, pagulaste ja rändajate vastuvõtmisega tööturule; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike riigi- ja tööandjapensioni süsteemide tugevdamisel ja hooldusosakute kasutuselevõtmisel, et hüvitada meeste ja naiste lapsehoolduse ja pikaajaliste hoolduskohustuste tõttu kaotatud sissemakseid soolise pensionilõhe vähendamiseks ning tagada pensionieaks piisav sissetulek, mis oleks ülalpool vaesuspiiri ning võimaldaks elada väärikalt ja iseseisvalt;

47.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama aktiivsena vananemise poliitikat, eakate inimeste sotsiaalset kaasamist ja põlvkondadevahelist solidaarsust; tuletab meelde, et tootlikkuse jaoks on ülimalt tähtsad ka kulutõhusamad tervishoiusüsteemid ja pikaajaline hooldus, mis tagab õigeaegse juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele ennetusele ja ravile;

48.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika kui Euroopa Liidu peamine investeerimispoliitika on tõestanud oma tõhusust ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisel ning kaasamise edendamisel, mistõttu tuleks selle rahastamist tulevases mitmeaastases finantsraamistikus suurendada; leiab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks ka edaspidi olema peamine ELi vahend töötajate integreerimiseks ja taasintegreerimiseks tööturule, samuti sotsiaalse kaasamise, vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmete toetamiseks ning Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise toetamiseks; kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa Sotsiaalfondi, et järgmises mitmeaastases finantsraamisikus toetada Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist;

49.

rõhutab, et EFSI vahenditega tuleb toetada majanduskasvu ja tööhõivet kõrge riskitasemega investeerimisprojektides ning lahendada noorte ja pikaajalise töötuse probleemi; tunneb siiski muret selle pärast, et fondi kasutamises on ülisuur erinevus EL15 ja EL13 vahel; rõhutab lisaks Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi rolli tööhõive kõrge taseme ja kvaliteedi edendamisel, piisava ja inimväärse sotsiaalkaitse tagamisel ning sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemisel;

50.

kutsub liikmesriike üles hindama, kas neil oleks võimalik vähendada makse hädavajalike elementide, eeskätt toidu puhul, mis on üks põhilistest sotsiaalse õigluse meetmetest;

51.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama jõupingutusi puudega inimeste kaasamiseks tööturule, kõrvaldades seadusandlikud takistused, võideldes diskrimineerimise vastu ja kohandades töökohti ning luues stiimuleid nende tööhõiveks; tuletab meelde, et väga olulised meetmed on puudega inimeste jaoks kohandatud töökeskkond, integreerimine haridusse kõikidel tasanditel ning sihtotstarbeline rahaline toetus, et aidata neil täiel määral osaleda tööturul ja ühiskonnas tervikuna; kutsub komisjoni üles lisama sotsiaalvaldkonna tulemustabelisse puudega inimeste tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse näitajaid;

52.

tunneb heameelt, et 2018. aasta majanduskasvu analüüsile lisatud liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste ettepanekus on arvestatud puuetega inimeste õigusi; nõuab siiski, et need sätted sisaldaksid konkreetseid meetmeid, et saavutada seatud eesmärgid, mis on kooskõlas ELi ja liikmesriikide kohustustega tulenevalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist;

53.

julgustab liikmesriike rakendama vajalikke meetmeid pagulaste ning etnilise vähemuse või rändaja taustaga inimeste sotsiaalseks kaasamiseks;

54.

rõhutab asjaolu, et tööjõu nõudluse ja pakkumise ebakõla on probleem, mis puudutab töötajaid kõikides ELi piirkondades, kaasa arvatud kõige rohkem arenenud piirkondades, ning seda ei saa lahendada ebakindla või ebastabiilse tööhõivega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, et hõlbustada töötajate liikuvust töökohtade, sektorite ja asukohtade vahel, et vastata tööturu nõudlusele nii vähemarenenud kui ka arenenud piirkondades, tagades samal ajal stabiilsuse ja korralikud töötingimused ning võimaldades kutsealast arengut ja edendamist; tunnistab, et ELi-sisene tööjõu liikuvus liikmesriikide vahel aitab rahuldada pakkumist ja nõudlust; kutsub komisjoni ja liikmesriike samuti üles pöörama erilist tähelepanu piiriüleste töötajate ja äärealade ja äärepoolseimate piirkondade töötajate eriolukorrale;

55.

mõistab hukka asjaolu, et vaatamata Euroopa Parlamendi arvukatele taotlustele ei ole äärepoolseimad piirkonnad endiselt iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi kaasatud; selleks et tagada võrdsus piirkondade vahel ja edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, mida on palju arutatud, kutsub komisjoni üles kiirendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamist, et hoogustada äärepoolseimate piirkondade ELi integreerimist; rõhutab, et jätkuvalt on vaja pöörata erilist tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele mitte üksnes vahendite eraldamise seisukohast, vaid arvestades ka Euroopa poliitika võimalikku mõju nende sotsiaalsele olukorrale ja tööhõivele;

56.

rõhutab asjaolu, et reaalpalga kasv on aastatel 2014–2016 tootlikkuse kasvust maha jäänud, kuigi olukord tööturul on paranenud; tuletab meelde, et ebavõrdsuse kaotamiseks on väga oluline reaalpalkade kasv suurenenud tootlikkuse tulemusena;

57.

rõhutab sotsiaalpartnerite kui oluliste sidusrühmade, riikide sotsiaaldialoogi tavade ja kodanikuühiskonna rolli reformiprotsessis ja nende aktiivsest kaasamisest tulenevat lisandväärtust reformide väljatöötamisel, järjestamisel ja elluviimisel; rõhutab, et tegelik osalemine poliitika kujundamises võimaldab sotsiaalpartneritel tunda end rohkem kaasatuna riiklikesse reformidesse, mis on võetud vastu Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste tulemusena, ja seetõttu suureneb nende vastutustunnet tulemuste suhtes; kutsub seepärast komisjoni üles esitama suuniseid kõigi asjaomaste sidusrühmade asjakohaseks kaasamiseks; toetab arvamust, et globaliseerunud turu uued tööhõivevormid nõuavad uusi sotsiaalse ja kodanikega peetava dialoogi vorme, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama nende uute sotsiaaldialoogi vormide loomist ning nende uute tööhõivevormide kaitsmist; rõhutab, et töötajaid tuleb nende õigustest teavitada ja neid kaitsta, kui nad teavitavad kuritarvituslike tavade kasutamisest; leiab, et kui soovime edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, tuleks jätkata sotsiaalset dialoogi Euroopa poolaasta protsessi igas etapis; kinnitab, et liikmesriigid peavad aitama inimestel arendada tööturul nõutavaid oskusi;

58.

rõhutab, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) ja ELi 2020. aasta tulemustabeli kohaselt vastas 2016. aastal oskuste jaotus tööjõu hulgas üldiselt tööturu kvalifikatsiooninõuetele ning et tööjõu pakkumine ületas nõudluse kõigis kvalifikatsiooni liikides ja oli eriti suur madala ja keskmise taseme kvalifikatsioonide puhul; rõhutab, et Cedefopi prognoosid näitavad kuni 2025. aastani paralleelset oskuste suurenemist nii nõudluse kui ka pakkumise poolel ning et oskuste tase muutub eeldatavasti kiiremini tööjõu kui tööturul nõutava puhul; seetõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tööturule juurdepääsul esinevaid raskusi hoolikalt ümber hindama; on mures ülekvalifitseerituse määra tõusu pärast (2014. aastal 25 %);

59.

rõhutab, et selline sooline diskrimineerimine nagu sooline palgalõhe või meeste ja naiste tööhõive määra erinevus on endiselt väga suur, sest meestöötajate keskmine brutotunnitasu on umbes 16 % suurem kui naistöötajate tasu; rõhutab, et need erinevused on tingitud asjaolust, et naisi töötab hästi tasustatud sektorites vähem, samuti diskrimineerimisest tööturul ja naiste suurest arvust osalise tööajaga töötajate hulgas; rõhutab, et nende erinevuste vähendamiseks on vaja täiendavaid edusamme; tuletab sellega seoses komisjonile meelde võtta kasutusele strateegia „Euroopa 2020“soolise võrdõiguslikkuse sammas ja kehtestada soolise võrdõiguslikkuse üldeesmärk;

60.

palub liikmesriikidel lisada oma riiklikesse reformikavadesse ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammidesse sooline mõõde ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõte, kehtestades selleks kvalitatiivsed eesmärgid ja kavandades meetmed, mis käsitlevad püsivat soolist ebavõrdsust;

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0355.

(3) ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.

(4) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0451.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0418.

(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0403.

(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0360.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0260.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0039.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0338.

(14) ELT C 35, 31.1.2018, lk 157.

(15) ELT C 366, 27.10.2017, lk 19.

(16) ELT C 265, 11.8.2017, lk 48.

(17) ELT C 75, 26.2.2016, lk 130.

(18) ELT C 65, 19.2.2016, lk 40.

(19) Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks, Euroopa Komisjon.

(20) ELT C 67, 20.2.2016, lk 1.

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/119

P8_TA(2018)0090

Olukord Süürias

Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Süürias (2018/2626(RSP))

(2019/C 162/14)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta, eelkõige 18. mai 2017. aasta resolutsiooni ELi Süüria strateegia kohta (1),

—	võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente, sealhulgas ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

—	võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolle,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini avaldusi, eelkõige 9. juuli 2017. aasta avaldust relvarahu kohta Süürias, 25. novembri 2017. aasta avaldust Süüria opositsiooni Ar-Riyādis toimuva konverentsi kohta ja 23. veebruari 2018. aasta avaldust tapatalgute kohta Ida-Ghoutas, ning tema kommentaare välisasjade nõukogu 26. veebruari 2018. aasta kohtumisele saabumisel,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning volinik Christos Stylianidese 3. oktoobri 2017. aasta ühisavaldust Süürias viimati toimunud rünnakute kohta, 20. veebruari 2018. aasta ühisavaldust humanitaarolukorra kohta Süürias Ida-Ghoutas ja Idlibis ning 6. märtsi 2018. aasta ühisavaldust olukorra kohta Ida-Ghoutas ja mujal Süürias,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 6. veebruaril 2018 Euroopa Parlamendi täiskogu istungil tehtud avaldust inimõiguste olukorra kohta Türgis ja olukorra kohta Süürias Afrinis,

—	võttes arvesse nõukogu 9. mai 2011. aasta otsust 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (2) ja nõukogu 26. veebruari 2018. aasta järeldusi kahe ministri lisamise kohta sanktsioonide nimekirja,

—

võttes arvesse komisjonis ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. märtsi 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi Süüria strateegia alused“(JOIN(2017)0011) ja nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Süüria kohta, mis koos moodustavad ELi uue Süüria strateegia,

—	võttes arvesse Süüria ja selle lähipiirkonna tuleviku toetamisele pühendatud konverentsi kaasjuhatajate 5. aprilli 2017. aasta deklaratsiooni ning võttes arvesse varasemaid Süüria olukorra teemalisi konverentse Londonis, Al-Kuwaytis, Berliinis ja Helsingis,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini inimõiguste nõukogule Genfis tehtud avaldusi olukorra kohta Süürias, eelkõige 26. veebruari 2018. aasta ja 2. märtsi 2018. aasta avaldust, ning 7. märtsil 2018 antud suulist ülevaadet oma büroo tegevuse ning viimatiste inimõiguste vallas toimunud muutuste ja sündmuste kohta,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 20. ja 24. veebruari 2018. aasta avaldusi Süüria Araabia Vabariigi Ida-Ghouta piirkonna kohta,

—	võttes arvesse ÜRO põhikirja ja kõiki ÜRO konventsioone, milles Süüria on osaline,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Süüria kohta, eelkõige 18. detsembri 2015. aasta resolutsiooni 2254 (2015), 19. detsembri 2017. aasta resolutsiooni 2393 (2017) Süürias piiriülese ja rindejooneülese abi kohaletoimetamiseks loa andmise kohta ning 24. veebruari 2018. aasta resolutsiooni 2401 (2018) vaenutegevuse lõpetamise kohta 30 päevaks, et võimaldada kohale toimetada humanitaarabi,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu (UNHRC) moodustatud Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruandeid ja UNHRC resolutsioone Süüria Araabia Vabariigi kohta, eelkõige 5. märtsi 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra halvenemise kohta Ida-Ghoutas,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2016. aasta resolutsiooni A-71/248 rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi kohta, mis aitaks kaasa nende isikute uurimisele ja vastutusele võtmisele, kes on olnud osalised alates 2011. aasta märtsist Süüria Araabia Vabariigis toime pandud eriti rasketes kuritegudes, mille kohta kehtivad rahvusvahelise õiguse sätted,

—	võttes arvesse Rooma statuuti ja Rahvusvahelise Kohtu asutamisdokumente, samuti ajutiste erikohtute, sh endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu, Rwanda asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ja Liibanoni erikohtu tegevust,

—	võttes arvesse memorandumit Süüria Araabia Vabariigis pingelõdvendusalade loomise kohta, mille Iraan, Venemaa ja Türgi allkirjastasid 6. mail 2017,

—	võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2017. aastal avaldatud aruannet „Voices from Syria 2018 – Assessment Findings of the Humanitarian Needs Overview“(„2018. aasta hääled Süüriast. Humanitaarvajaduste hindamise tulemused“),

—

võttes arvesse Carnegie Middle East Centeri 5. märtsi 2018. aasta avaldust Süüria riikliku julgeoleku büroo juhataja Ali Mamlouki (kes on kantud ELi sanktsioonide nimekirja) väidetava Roomas toimunud kohtumise kohta Itaalia siseministri ning teabe- ja välisjulgeoleku ameti direktoriga, mis tähendab, et jämedalt on rikutud nõukogu 9. mai 2011. aasta otsust 2011/273/ÜVJP Süüria-vastaste piiravate meetmete kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

arvestades, et Süürias juba seitse aastat väldanud kodusõda jätkub hoolimata mitmest rahvusvahelisest pingutusest, mida on tehtud relvarahu saavutamiseks ja läbirääkimistel põhinevale lahendusele aluse loomiseks; arvestades, et seetõttu on humanitaarolukord Süürias endiselt äärmiselt halb; arvestades, et ühes või teises vormis humanitaarabi vajajateks loetakse 13 miljonit inimest, sealhulgas 6 miljonit last; arvestades, et riigisiseseid põgenikke on 6,1 miljonit, sissepiiratud aladel elab 3 miljonit tsiviilisikut ja üle 5 miljoni on registreeritud pagulastena Süüria naaberpiirkondades; arvestades, et konflikti kestel on surma saanud vähemalt 400 000 süürlast;

arvestades, et sellised piirkonnad ja linnad nagu Idlib, Ida-Ghouta, Yarmouk, Foua ja Kefraya on kaua aega kannatanud blokaadide all, millel on rasked tagajärjed tsiviilelanikkonnale ning mille tõttu ei ole võimalik anda püsivalt humanitaarabi, kuna Süüria režiim jätkab Venemaa ja Iraani toetusel omaenda rahva vastu sõjalisi rünnakuid ja pommitamisi; arvestades, et Ida-Ghouta on viis aastat olnud Süüria armee ja selle liitlaste piiramisrõngas, mis tähendab olukorda, kus tsiviilisikud, sealhulgas lapsed kannatavad pommirünnakute, tulistamiste ja keemiarelva kasutamise all, mille tõttu selles piirkonnas on surma saanud sadu inimesi; arvestades, et Ida-Ghouta terrorirühmitusi on süüdistatud Damaskuse elurajoonide pommitamises;

arvestades, et Ida-Ghouta olukord on sedavõrd kriitiline, et ÜRO peasekretär António Guterres on seda nimetanud „maapealseks põrguks“; arvestades, et Ida-Ghouta elanikud on alates 14. veebruarist 2018 olnud blokaadi tõttu ära lõigatud igasugusest abist ning selle aja sees on sinna jõudnud üksainus abikonvoi, mis tõi leevendust vaid 7 200 inimesele (piirkonnas elab kokku 400 000 inimest); arvestades, et 5. märtsil 2018 õnnestus ühel ÜRO abikonvoil lõpuks siseneda Douma linna ning toimetada sinna toitu ja meditsiinitarbeid 27 500 abivajajale; arvestades, et Süüria režiim kõrvaldas sellest konvoist meditsiinitarbeid;

arvestades, et 24. veebruaril 2018 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 2401, milles nõutakse kõigilt konfliktiosalistelt, et nad vaenutegevuse viivitamata vähemalt 30 järjestikuseks päevaks lõpetaksid, et kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega oleks tagatud kindel, takistamatu ja pidev humanitaarabi kohaletoimetamine ning raskelt haigete ja haavatute meditsiiniline evakueerimine; arvestades, et vaatamata rahvusvahelise üldsuse korduvatele nõudmistele ei ole Süüria režiim ning Venemaa ja Iraani relvajõud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2401 täitnud; arvestades, et sõjavägi kasutab piirkonna „vabastamist“tsiviilelanike vastaste rünnakute jätkamise ettekäändena; arvestades, et Venemaa on viimastel aastatel pannud veto 11-le ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, sealhulgas 2017. aasta novembris resolutsioonile, millega oli kavas uuendada ÜRO ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) ühise uurimismehhanismi mandaati, ning on etendanud aktiivset rolli resolutsioonide sisu kärpimisel;

arvestades, et niisugused rünnakud ning see, et sõjataktikana kasutatakse tsiviilisikute näljutamist asustatud alade sissepiiramise teel ning elanike sundümberasustamist, mida tehakse ka demograafiliste muutuste tekitamise eesmärgil, kujutavad endast rahvusvahelise humanitaarõiguse selget rikkumist; arvestades, et evakuatsiooni ning humanitaar- ja esmaabi takistamine tähendab rahvusvahelise humanitaarõiguse ja mitme ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni jõhkrat rikkumist;

arvestades, et Türgi operatsioon „Oliivioks“kurdide kontrolli all olevas Afrini provintsis on Süüria konfliktile andnud uue mõõtme, tekitades humanitaarseid lisaprobleeme ning mureküsimusi seoses operatsiooni negatiivse mõjuga Süüria keerulisele sisemisele tasakaalule ja/või läbirääkimiste teel lahenduse saavutamiseks tehtavatele pingutustele; rõhutab, et juba on teatatud suurest hulgast tsiviilohvritest ja ohus on veel sadade tsiviilisikute elu; arvestades, et ELi nimel on komisjoni asepresident ja kõrge esindaja neid mureküsimusi selgelt väljendanud, kutsunud Türgi valitsust üles pealetungi lõpetama ning rõhutanud vajadust keskenduda võitlusele ÜRO nimekirja kantud terroriorganisatsioonide vastu;

arvestades, et Süüria konflikti kestel Assadi režiimi, tema liitlaste ning terrorirühmituste toime pandud rikkumiste seas on olnud nii kindlasihilisi kui ka valimatuid tsiviilelanike vastaseid rünnakuid, sealhulgas keemiarelvarünnakuid, kohtuväliseid tapmisi, piinamise ja väärkohtlemise juhtumeid, sunniviisilisi kadumisi, massilisi ja meelevaldseid vahistamisi, kollektiivseid karistamisi, meditsiinitöötajate vastaseid rünnakuid ning toidust, veest ja meditsiiniabist ilmajätmisi; arvestades, et need kuriteod on siiani jäänud karistuseta;

arvestades, et ISIS/Daesh ja teised džihaadirühmitused on pannud toime julmusi ja rahvusvahelise õiguse ränki rikkumisi, sealhulgas jõhkraid hukkamisi ja seksuaalvägivallategusid, röövimisi, piinamisi, usuvahetusele sundimisi ning naiste ja tütarlaste orjastamist; arvestades, et lapsi värvatakse osalema ja kasutatakse terroritegevuses; arvestades tõsist muret, et tsiviilelanikke kasutatakse ekstremistide valduses olevatel aladel inimkilbina; arvestades, et need kuriteod kujutavad endast sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja genotsiidi;

I.	arvestades, et praeguses olukorras on demokraatlik opositsioon nõrgestatud ning tsiviilisikud on jäänud lõksu ühelt poolt džihaaditerroristide ja islamiäärmuslaste ning teistelt poolt Assadi režiimi toetajate vahele;

J.	arvestades, et Süürias valitsevat rasket olukorda arvesse võttes lisas nõukogu 26. veebruaril 2018 Süüria valitsuse tööstusministri ja teabeministri nende isikute ja üksuste nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse Süüria režiimi vastaseid ELi piiravaid meetmeid;

arvestades, et rahvusvahelise üldsuse ja konkreetsete riikide kohus on võtta vastutusele need isikud, kes on vastutavad Süüria konflikti käigus toime pandud rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste eest, rakendades sealjuures nii üldise jurisdiktsiooni põhimõtet kui ka riigi seadusi; arvestades, et seda võib teha kas olemasolevate riiklike ja rahvusvaheliste õiguskaitsevahendite, sh riigi tasandi ja rahvusvaheliste kohtute abil, või kasutades ajutisi rahvusvahelisi kriminaalkohtuid, mis tuleks selleks alles asutada; arvestades, et lisaks isikute kriminaalvastutusele võtmisele saab teatavatel tingimustel vastutusele võtta ka riike, kes on rikkunud rahvusvahelistest lepingutest ja konventsioonidest – kaasa arvatud 1984. aastal vastuvõetud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon ning 1948. aastal vastuvõetud genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioon – tulenevaid kohustusi, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni alla;

arvestades, et EL toetab endiselt kindlalt edu saavutamist ÜRO Süüria erisaadiku juhtimisel toimuvatel läbirääkimistel, mida tuntakse ka Genfi protsessi nime all; arvestades, et EL toetab jätkuvalt seda protsessi ning korraldab muu hulgas Süüria ja kogu piirkonna tuleviku toetamisele pühendatud teise Brüsseli konverentsi, mis peaks toimuma 24.–25. aprillil 2018;

arvestades, et Genfi läbirääkimistel Süüria kriisile rahumeelse lahenduse leidmise küsimuses ei ole pärast 25. ja 26. jaanuaril 2018 Viinis toimunud üheksandat läbirääkimistevooru seniajani edasiminekut toimunud; arvestades, et Venemaa, Iraan ja Türgi jõudsid 4. mail 2017. aastal Kasahstanis kokkuleppele luua neli pingelõdvendustsooni, kuid kokkuleppe garanteerijad ei ole neid seni respekteerinud ega kaitsnud; arvestades, et 30. jaanuaril 2018 Sotšis toimunud Süüria riikliku dialoogi kongressil teatati, et luuakse põhiseaduskomisjon, kuid kõik asjaosalised ei ole seda heaks kiitnud;

N.	arvestades, et Süürias valitsev olukord ning kõikehõlmava, tõsise ja kaasava poliitilise ülemineku puudumine takistavad jätkuvalt ELi Süüria strateegia täielikku rakendamist ja eelkõige sisulist abi, mida liit saaks Süüria ülesehitamiseks anda;

arvestades, et alates sõja algusest on EL ja selle liikmesriigid eraldanud Süüria kriisist tingitud humanitaarvajaduste rahuldamiseks nii Süürias endas kui ka selle naaberpiirkondades üle 10,4 miljardi euro, millega EL on seal suurim abiandja; arvestades, et EL on tugevalt toetanud ja tunnustanud ka pagulasi vastuvõtvaid naaberriike;

mõistab veel kord teravalt hukka kõik julmused ning laialdased inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida eelkõige Assadi režiimi jõud, sealhulgas oma liitlaste Venemaa ja Iraani toel, aga ka ÜRO nimekirja kantud terroriorganistatsioonid on konflikti käigus toime pannud; väljendab hukkamõistu, et Süürias on seitse aastat väldanud konflikti kestel hukkunud vähemalt 400 000 inimest ning tuhandeid inimesi on pommitamistes, tulistamistes ja muus sõjategevuses vigastada saanud ning miljoneid inimesi on põgenenud ja palju on tsiviilisikuid, kellel tihedalt asustatud alade kauakestvate ümberpiiramiste tagajärjel ei ole võimalik saada toitu, vett, hügieeni- ja tervishoiuteenuseid; väljendab sügavat muret üha süveneva vägivalla pärast riigi paljudes piirkondades, sealhulgas Ida-Ghoutas, Afrinis ja Idlibis;

peab ülimalt kahetsusväärseks, et korduvad piirkondlikud ja rahvusvahelised pingutused sõja lõpetamiseks on nurjunud, ning kutsub üles uuele ja intensiivsele ülemaailmsele koostööle, et jõuda konflikti rahumeelse ja püsiva lahendamiseni; toonitab, et rahvusvaheline üldsus ei ole piisavalt toetanud demokraatlikku opositsiooni; kinnitab ÜRO juhitud Genfi protsessi ülimuslikkust ning toetab ÜRO Süüria erisaadiku Staffan de Mistura pingutusi kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2254 tõelise ja kaasava poliitilise ülemineku saavutamiseks, mis peaks toimuma kõigi Süüria asjaosalistega läbirääkimisi pidades ning peamiste rahvusvaheliste ja piirkondlike toimijate toel; rõhutab, et tähtis on leida konfliktile poliitiline lahendus; kinnitab oma jätkuvat kindlat toetust Süüria ühtsusele, suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja sõltumatusele;

mõistab kõige karmimalt hukka vägivalla Ida-Ghoutas, mis jätkub vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2401 ühehäälsele vastuvõtmisele, ning kutsub tungivalt kõiki osapooli ning eriti Assadi režiimi, Venemaad ja Iraani üles resolutsiooni täielikult ja viivitamata rakendama ja järgima, tagades viivitamatu, turvalise, takistamatu ja pideva humanitaarabi kohaletoimetamise, raskelt haigete ja haavatute evakueerimise ning Süüria rahva kannatuste leevendamise; toetab täielikult kõikidele konflikti osalistele esitatud üleskutset lõpetada vaenutegevus viivitamatult vähemalt 30 järjestikuseks päevaks; kordab üleskutset kõikidele osalistele ja eelkõige Süüria võimudele täita oma kohustust kaitsta Süüria elanikkonda ning lõpetada viivitamata kõik rünnakud tsiviilelanike vastu Süürias; palub vaherahu garanteerijatel täita pingelõdvenduspiirkondades oma kohustusi, et lõpetada vägivald ja kuriteod ning võimaldada ja tagada piiramatu juurdepääs nendele piirkondadele; võtab teadmiseks Astana protsessi kolme osalisriigi otsuse korraldada 2018. aasta aprillis uus tippkohtumine, et arutada Süüria küsimust ja piirkonnas võetavaid võimalikke meetmeid; rõhutab, et need meetmed ei tohiks mingil viisil olla vastuolus ega kahjustada ÜRO egiidi all toimuvaid kõnelusi ehk Genfi protsessi;

tuletab Süüria, Venemaa ja Iraani režiimidele meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt vastutavad nad koletuslike kuritegude eest, mida nad Süürias jätkuvalt toime panevad, ning et selliste kuritegude sooritajad, olgu riigid või isikud, võetakse vastutusele;

peab äärmiselt kahetsusväärseks Venemaa korduvaid vetosid ÜRO Julgeolekunõukogus ning tõsiasja, et ei jõutud kokkuleppele OPCW ja ÜRO ühise uurimismehhanismi (JIM) volituste pikendamises enne selle kehtivusaja lõppemist 17. novembril 2017; on seisukohal, et selline suhtumine ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme puhul, kellel on eriline vastutus rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest, on häbiväärne; rõhutab, et kogu maailma silmis on rahvusvaheliste uurimiste takistamine pigem märk süüst kui millestki muust;

väljendab sügavat muret Türgi sekkumise pärast Süüria aladel, mida kontrollivad kurdi relvajõud; on jätkuvalt tõsiselt mures teravneva olukorra pärast Afrinis, sealhulgas võimaliku vastasseisu pärast Türgi vägede ning Assadi või Vene vägede vahel ning kasvavate pingete pärast Ameerika Ühendriikidega; palub Türgi valitsusel oma väed välja viia ja etendada Süüria konfliktis konstruktiivset rolli, mis on ka Türgi riigi enda huvides; jagab asepresidendi ja kõrge esindaja seisukohta, et Süürias uute rinnete avamine ei ole Türgi julgeoleku huvides, ja hoiatab humanitaarkriisi edasise süvenemise eest riigis; nõuab, et peetaks täielikult kinni rahvusvahelisest humanitaarõigusest, sealhulgas tsiviilisikute kaitsest, ning nõuab relvarahu kogu Süürias, seega ka Afrinis;

kinnitab taas toetust ülemaailmse Daeshi-vastase koalitsiooni tegevusele; rõhutab, et koalitsioon ja selle Süüria partnerjõud on Daeshi-vastases kampaanias Süürias märkimisväärset edu saavutanud; tuletab meelde, et kõigis meetmetes, mida võetakse võitluseks Daeshi ja teiste ÜRO Julgeolekunõukogu poolt terroristlikeks peetavate rühmituste vastu, tuleb rangelt järgida rahvusvahelist õigust; palub, et liikmesriigid ja nende liitlased tagaksid läbipaistvuse ja vastutuse ning järgiksid täielikult inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

nõuab taas tungivalt humanitaarabile ohutu, õigeaegse ja takistamatu läbipääsu võimaldamist kogu Süüria territooriumil ning väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2393 üle, millega uuendati volitusi Süürias piiri- ja rindejooneülese abi kohaletoimetamiseks veel 12 kuu võrra (kuni 10. jaanuarini 2019); kutsub ÜROd ja tema partnereid üles jätkama meetmete võtmist, et suurendada humanitaarabi kättetoimetamist raskesti ligipääsetavates piirkondades ja ümberpiiratud aladel, kasutades sealhulgas võimalikult tõhusalt piiriületuskohti vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2165 (2014); toetab nõudmist, et kogu Süürias tuleb viivitamata kiirendada humanitaaraktsioone miinide kõrvaldamiseks, ning tuletab kõigile konflikti osapooltele meelde, et haigla- ja meditsiinitöötajad on sõnaselgelt rahvusvahelise humanitaarõiguse kaitse all; mõistab hukka mitmed rahvusvahelistes abiorganisatsioonides aset leidnud seksuaalvägivalla ja väärkäitumise juhtumid, sealhulgas Süüria pagulaste seksuaalse ärakasutamise ÜRO ja tuntud rahvusvaheliste organisatsioonide antava abi kohaletoimetajate poolt; kinnitab otsustavalt, et selliseid tegusid ei tohi sallida; nõuab põhjalikku uurimist ning rõhutab, et kõiki selliste tegude eest vastutavaid isikuid tuleb karistada;

rõhutab, et Süürias toime pandud kohutavate kuritegude, sealhulgas usuliste, etniliste ja muude rühmade ning vähemuste vastaste kuritegude puhul ei tohi lubada karistamatust ega sallivust; kordab oma nõudmist kuritegude sooritamise eest vastutavate isikute sõltumatuks, erapooletuks, põhjalikuks ja usaldusväärseks uurimiseks ja vastutusele võtmiseks ning toetab Süüria Araabia Vabariigis alates märtsist 2012 toime pandud rahvusvahelisi kuritegusid uuriva rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi (IIIM) tööd; võtab rahuloluga teadmiseks ELi otsuse anda IIIM-ile stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi (IcSP) kaudu 1,5 miljonit eurot rahalist toetust; rõhutab siiski, et toetus on vajalik ka pärast 18 kuud kestva programmi lõppemist; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, ja loodab, et IIIMi rahastamise küsimus tõstatatakse ja lahendatakse Süüria ja piirkonna tuleviku toetamist käsitleval teisel Brüsseli konverentsil; nõuab samuti toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, kes koguvad ja aitavad säilitada tõendeid inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste kohta;

10.

on jätkuvalt veendunud, et konflikti tulemuslik lahendamine ega püsiv rahu Süürias ei ole võimalik ilma toimepandud kuritegude eest vastutusele võtmiseta, ning nõuab, et võetaks vastu ELi strateegia Süürias toime pandud jõhkrate massikuritegude eest vastutuse kandmise kohta; kordab oma toetust üldise jurisdiktsiooni põhimõttele võitluses karistamatuse vastu ja tervitab mitme ELi liikmesriigi samme selles suunas; väljendab ühtlasi heameelt seoses liikmesriikide algatustega sätestada rahvusvahelise õiguse rasked rikkumised oma siseriiklikus õiguses süüteona; palub veel kord, et EL ja selle liikmesriigid uuriksid tihedas koostöös samu seisukohti jagavate riikidega võimalust luua Süüria sõjakuritegude tribunal, kuni asi õnnestub anda Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; märgib ELi kontaktpunktide võrgustiku olulist tööd seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraati üles võrgustikku toetama ja kaasama selle tulevastesse jõupingutustesse seoses Süüriat puudutavate vastutuselevõtmise meetmetega;

11.

nõuab, et kõik austaksid Süüria etniliste ja usuliste rühmade ning vähemuste, sealhulgas kristlaste ja kõigi põgenike õigust edaspidigi elada inimväärikalt, võrdõiguslikult ja turvaliselt oma traditsioonilisel ajaloolisel kodumaal või sinna tagasi pöörduda ning järgida täies ulatuses ja vabalt, ilma igasuguse sunni, vägivalla ja diskrimineerimiseta, oma usukombeid ja veendumusi; toetab religioonidevahelist dialoogi, et edendada vastastikust mõistmist ja võidelda fundamentalismiga;

12.

väljendab endiselt muret, et alates 2013. aasta detsembrist on kadunud inimõiguste kaitsja ja Sahharovi auhinna laureaat Razan Zeitouneh, kelle väidetavalt 2013. aasta detsembris röövis Doumas relvarühmitus Jaysh al-Islam; nõuab, et loodaks ELi rakkerühm, et koordineerida ja suurendada jõupingutusi tema asukoha kindlakstegemiseks ja tagada tema vabastamine;

13.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles tegema kõik selleks, et elavdada ÜRO vahendusel toimuvaid rahukõnelusi, ning nõuda endale nendel kõnelustel aktiivsemat rolli, kasutades ELi rahalist võimekust ja valmisolekut eraldada märkimisväärseid vahendeid Süüria ülesehitamiseks; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal oma tegevusse Süüria rahva tuleviku heaks tihedamalt kaasata Süüria kodanikuühiskonda ja neid, kelle eesmärk on demokraatlik, pluralistlik ja kaasav Süüria, ning neid aktiivselt toetada, alustades 24.–25. aprillil 2018 toimuvast teisest Brüsseli konverentsist; ergutab asepresidenti ja kõrget esindajat tegema koostööd Süüria rahvaga, et töötada välja kohalikud ülesehitamisstrateegiad Süüria eri piirkondade jaoks; rõhutab, et EL peaks kaaluma kõiki olemasolevaid võimalusi koostööks rahvusvaheliste partneritega, sh õhusildade loomist ja lennukeelutsoonide kehtestamist vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile;

14.

tervitab ELi võõrustatava teise Brüsseli konverentsi korraldamist, mille eesmärk on väljendada rahvusvahelise üldsuse kogu poliitilist ja majanduslikku toetust Genfi protsessile abivajavate süürlaste ning Süüria pagulasi vastuvõtvate riikide heaks ning anda sellele toetusele praktiline väljund; tunnustab muljetavaldavat solidaarsust, mida Jordaania, Liibanon ja Türgi on näidanud üles pagulaste suhtes, ning nõuab, et suurendataks ELi ja liikmesriikide rahalist abi, mille eesmärk on reageerida pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade pakilistele vajadustele; hoiatab mistahes ülesehitamistegevuse alustamise eest enne, kui pole saavutatud ÜRO raames peetavate läbirääkimiste teel kõiki pooli hõlmavat poliitilist kokkulepet; palub asepresidendil ja kõrgel esindajal kaasata sellele konverentsile täielikumalt kodanikuühiskonna organisatsioone; kutsub sellega seoses üles suurendama toetust rahumeelsetele ja demokraatlikele Süüria kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas Madadi fondi, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu; kutsub rahvusvahelist üldsust üles täitma oma seni täitmata lubadusi humanitaarabi andmiseks Süürias ja selle naaberriikides;

15.

rõhutab, et ELi jõupingutused humanitaarabi andmisel ning Süüria tuleviku kavandamisel on kiiduväärt; tuletab meelde, et kooskõlas ELi strateegiaga on EL võtnud kohustuse mitte anda Süüria ülesehitamiseks abi tingimusteta, vaid alles siis, kui kõikehõlmav, tõeline ja kaasav poliitiline üleminek, mis on kokku lepitud Süüria konflikti osapoolte peetud läbirääkimistel vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2254 ning Genfi kommünikeele, on kindlalt käima läinud; rõhutab, et Assadi režiimil, Putini Venemaal ja Iraanil lasub esmane vastutus oma sõjalise sekkumise majanduslike tagajärgede eest; märgib, et mis tahes ülesehitamise kohustusi, mis põhinevad alt-üles-lähenemisviisil ja kohalike toimijate edukal võimestamisel, välistades seega teadaolevad terrorirühmitised, tuleb kasutada rahu ja vastutuse võimendamiseks;

16.

mõistab karmilt hukka laste kasutamise sõjategevuses ja terrorirünnakutes; rõhutab, et äärmiselt oluline on kaitsta lapsi ja seada esmatähtsaks nende juurdepääs haridusele, sealhulgas naabermaades viibivate pagulaste laste jaoks, ning pakkuda traumeeritud lastele psühholoogilist rehabilitatsiooni;

17.

väljendab muret teadete üle, et Süüriasse saadeti 2017. aastal tagasi 66 000 pagulast, ning rõhutab vajadust täielikult järgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; rõhutab, et Süüria ei ole põgenike tagasipöördumiseks ohutu koht ning et EL ei tohiks sellist tagasisaatmist toetada; kordab oma üleskutset liikmesriikidele täita võetud kohustusi, sealhulgas neid, mis on sätestatud New Yorgi deklaratsioonis, ning tagada vastutuse jagamine, võimaldades Süüria sõja eest põgenevatel pagulastel leida kaitset ka kaugemal kui vahetult naaberpiirkondades, muu hulgas ümberasustamise ja humanitaarpõhjustel vastuvõtmise kavade abil;

18.

peab tervitatavaks kahe Süüria ministri lisamist 26. veebruaril 2018 nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid Süüria režiimi vastu, kuna need ministrid nimetati ametisse jaanuaris 2018 ja nad kannavad vastutust Süüria rahva vastu suunatud repressiivsete meetmete eest; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tagaksid täieliku vastavuse nõukogu otsusele 2013/255/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta, eelkõige seoses selles loetletud isikute varade külmutamisega ning Süüria režiimist kasu saavate või seda toetavate isikute vastuvõtmisele kehtestatud piirangutega; väljendab nördimust seoses hiljutiste teadetega nimetatud otsuse rikkumiste kohta ja tuletab liikmesriikidele meelde nende rahvusvahelise õiguse kohast kohustust tagada jõhkrates massikuritegudes kahtlustatavate isikute vahistamine ja kinnipidamine oma territooriumil; nõuab suunatud sanktsioonide kehtestamist Venemaale ja Iraani ametiisikute suhtes tulenevalt nende sihipärastest ja tahtlikest rünnakutest tsiviilelanikkonna vastu Ida-Ghoutas ja mujal Süürias;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, rahvusvahelise Süüria toetusrühma liikmetele ning kõigile konfliktiosalistele ja tagada selle teksti tõlkimine araabia keelde.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0227.

(2) ELT L 121, 10.5.2011, lk 11..

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/152

P8_TA(2018)0087

Äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas *

Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (COM(2016)0683 – C8-0471/2016 – 2016/0336(CNS))

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

(2019/C 162/29)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0683),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0471/2016),

—

võttes arvesse Taani Folketingi, Iirimaa Esindajatekoja ja Senati, Luksemburgi Saadikutekoja, Malta Esindajatekoja, Madalmaade Parlamendi Esimese ja Teise Koja ning Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8-0051/2018),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Äriühingud, kes soovivad Euroopa Liidu sees teha piiriüleselt äri, seisavad silmitsi tõsistele takistuste ja turumoonutustega, mis on tingitud 28 erinevast äriühingu tulumaksu süsteemist ja nendevahelisest koostoimest. Lisaks on maksuplaneerimise struktuurid aja jooksul muutunud keerukamaks, kuna need arenevad erinevate maksujurisdiktsioonide üleselt ja kasutavad äriühingute maksukohustuse vähendamiseks tõhusalt ära maksusüsteemides olevaid nüansse või kahe või enama maksusüsteemi omavahelisi ebakõlasid. Kuigi niisugused olukorrad toovad välja puudused, mis on oma olemuselt täiesti erinevad, loovad need ka tõkkeid, mis takistavad siseturu nõuetekohast toimimist. Nimetatud probleemide kõrvaldamiseks tuleks seega käsitleda mõlemat liiki turu puudujääke .

(1)

Äriühingud, kes soovivad Euroopa Liidu sees teha piiriüleselt äri, seisavad silmitsi tõsistele takistuste ja turumoonutustega, mis on tingitud 28 erinevast äriühingu tulumaksu süsteemist ja nendevahelisest koostoimest. Globaliseerumise ja digiteerimise ajastul muutub eelkõige finants- ja intellektuaalse kapitali allikapõhise maksustamise jälgimine üha raskemaks ja sellega manipuleerimine üha lihtsamaks. Lisaks on maksuplaneerimise struktuurid aja jooksul muutunud keerukamaks, kuna need arenevad erinevate maksujurisdiktsioonide üleselt ja kasutavad äriühingute maksukohustuse vähendamiseks tõhusalt ära maksusüsteemides olevaid nüansse või kahe või enama maksusüsteemi omavahelisi ebakõlasid. Mitmete majandussektorite üldine digiteerimine ning digitaalmajanduse kiire areng seavad kahtluse alla traditsiooniliste majandusharude jaoks mõeldud liidu äriühingute maksumudelite sobivuse, muu hulgas seoses sellega, et tuleb võib-olla välja töötada uued hindamis- ja arvutuskriteeriumid, mis peegeldaksid 21. sajandi äritegevust. Kuigi niisugused olukorrad toovad välja puudused, mis on oma olemuselt täiesti erinevad, loovad need kõik ka tõkkeid, mis takistavad siseturu nõuetekohast toimimist ja tekitavad moonutusi suurte äriühingute ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vahel . Seetõttu peaks liidu äriühingu tulumaksu maksubaasi uus standard käsitlema sedalaadi turuprobleeme, austades samal ajal pikaajalise õigusliku selguse ja kindluse ning maksualase neutraalsuse põhimõtte eesmärke. Liikmesriikide maksusüsteemide suurem ühtlustamine vähendab oluliselt liidus piiriüleselt tegutsevate äriühingute kulusid ja halduskoormust. Ehkki maksupoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 115 selgelt sätestatud, et nõukogu peaks seadusandliku erimenetluse kohaselt tegutsedes ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega andma ühehäälselt direktiive liikmesriikide niisuguste maksuseaduste ning õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist .

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Selleks et toetada siseturu nõuetekohast toimimist, tuleks ELi äriühingute maksustamise keskkonna kujundamisel lähtuda põhimõttest, et äriühingud maksavad õiglase osa maksudest selles maksujurisdiktsioonis, kus nad kasumit saavad. Seepärast on vaja ette näha mehhanismid, mis aitavad vältida seda, et äriühingud kasutavad oma maksukoormuse vähendamiseks ära siseriiklike maksusüsteemide vahelisi ebakõlasid. Samavõrd oluline on edendada siseturul majanduskasvu ja majanduse arengut, lihtsustades piiriülest kaubandust ja ettevõtjate investeeringuid. Selleks on vaja kõrvaldada liidus nii topeltmaksustamine kui ka kahekordse maksustamata jätmise risk, kaotades lahknevused riiklike äriühingu tulumaksu süsteemide vahel. Samal ajal on äriühingutel vaja hõlpsalt kasutatavat maksu- ja õigusraamistikku, et arendada oma äritegevust ja laiendada seda ELis piiriüleselt. Seetõttu tuleks ka allesjäänud diskrimineerimise juhtumid kõrvaldada.

(2)

Selleks et toetada siseturu nõuetekohast toimimist, tuleks ELi äriühingute maksustamise keskkonna kujundamisel lähtuda põhimõttest, et äriühingud maksavad õiglase osa maksudest selles maksujurisdiktsioonis, kus nad kasumit saavad ja kus äriühingutel on püsiv tegevuskoht . Arvestades digitaalseid muutusi ärikeskkonnas, on vaja tagada, et äriühinguid, kes teenivad liikmesriigis tulu, omamata selles liikmesriigis füüsilist püsivat tegevuskohta, kuid omades seal digitaalset püsivat tegevuskohta, koheldakse samal viisil kui äriühinguid, kellel on liikmesriigis füüsiline püsiv tegevuskoht. Seepärast on vaja ette näha mehhanismid, mis aitavad vältida seda, et äriühingud kasutavad oma maksukoormuse vähendamiseks ära siseriiklike maksusüsteemide vahelisi ebakõlasid. Samavõrd oluline on edendada siseturul majanduskasvu ja majanduse arengut, lihtsustades piiriülest kaubandust ja ettevõtjate investeeringuid. Selleks on vaja kõrvaldada liidus nii topeltmaksustamine kui ka kahekordse maksustamata jätmise risk, kaotades lahknevused riiklike äriühingu tulumaksu süsteemide vahel. Samal ajal on äriühingutel vaja hõlpsalt kasutatavat maksu- ja õigusraamistikku, et arendada oma äritegevust ja laiendada seda ELis piiriüleselt. Seetõttu tuleks ka allesjäänud diskrimineerimise juhtumid kõrvaldada. Konsolideerimine on CCCTB süsteemi oluline element, kuna ELis piiriüleselt tegutsevate sama grupi äriühingute ees olevaid olulisi maksutõkkeid saab kõrvaldada üksnes sel viisil. Konsolideerimisega kõrvaldatakse siirdehindadega seotud formaalsused ja grupisisene topeltmaksustamine.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Nagu on märgitud 16. märtsi 2011. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingute tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (1), lihtsustaks äriühingute maksustamise süsteem, milles käsitatakse liitu äriühingute maksubaasi arvutamisel ühtse turuna, liidu residendist äriühingute piiriülest tegevust ja aitaks saavutada eesmärki muuta liit rahvusvaheliste investeeringute jaoks konkurentsivõimelisemaks. 2011. aasta ettepanekus CCCTB kohta keskenduti eesmärgile hõlbustada ettevõtjate äritegevuse laiendamist liidu siseselt. Lisaks nimetatud eesmärgile tuleks arvesse võtta ka seda, et CCCTB võib olla väga tõhus siseturu toimimise parandamisel, võideldes maksudest hoidumise skeemidega. Seetõttu tuleks CCCTB algatus uuesti käivitada, et oleks võimalik võrdsetel alustel käsitleda nii ettevõtlustegevuse soodustamist kui ka algatuse eesmärki võidelda maksudest kõrvalehoidumisega. Niisugune lähenemisviis on parim vahend siseturu toimimise moonutuste kõrvaldamiseks.

(3)

Nagu on märgitud 16. märtsi 2011. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingute tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (2), lihtsustaks äriühingute maksustamise süsteem, milles käsitatakse liitu äriühingute maksubaasi arvutamisel ühtse turuna, liidu residendist äriühingute piiriülest tegevust ja aitaks saavutada eesmärki muuta liit rahvusvaheliste investeeringute jaoks konkurentsivõimelisemaks, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks . 2011. aasta ettepanekus CCCTB kohta keskenduti eesmärgile hõlbustada ettevõtjate äritegevuse laiendamist liidu siseselt. Lisaks nimetatud eesmärgile tuleks arvesse võtta ka seda, et CCCTB võib olla väga tõhus siseturu toimimise parandamisel, võideldes maksudest hoidumise skeemidega. Seetõttu tuleks CCCTB algatus uuesti käivitada, et oleks võimalik võrdsetel alustel käsitleda nii ettevõtlustegevuse soodustamist kui ka algatuse eesmärki võidelda maksudest kõrvalehoidumisega. Kui CCCTBd on hakatud rakendama kõikides liikmesriikides, tagaks see maksude maksmise seal, kus tekib kasum ja kus on äriühingu püsiv tegevuskoht. Niisugune lähenemisviis on parim vahend siseturu toimimise moonutuste kõrvaldamiseks. Siseturu täiustamine on kõige olulisem majanduskasvu ja töökohtade loomist soodustav tegur. CCCTB kehtestamine aitaks suurendada majanduskasvu ja luua liidus rohkem töökohti, vähendades kahjulikku maksukonkurentsi äriühingute vahel.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Arvestades vajadust tegutseda kiiresti, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, muutes selle ühelt poolt kaubanduse ja investeeringute jaoks soodsamaks ja teiselt poolt maksustamise vältimise skeemide suhtes vastupidavamaks, tuleb mahukas CCCTB algatus jagada kaheks eraldi ettepanekuks . Esimeses etapis tuleb kokku leppida äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi käsitlevates ühistes eeskirjades , enne kui teises etapis konsolideerimisega seotud küsimusi käsitleda .

(4)

Arvestades vajadust tegutseda kiiresti, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, muutes selle ühelt poolt kaubanduse ja investeeringute jaoks soodsamaks ja teiselt poolt maksustamise vältimise skeemide suhtes vastupidavamaks, on väga tähtis tagada äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi direktiivi ja äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi direktiivi üheaegne jõustumine. Kuna süsteemi selline muutus kujutab endast märkimisväärset sammu siseturu väljakujundamisel, on vaja paindlikkust, et seda saaks algusest peale nõuetekohaselt rakendada. Seega, kuna siseturg hõlmab kõiki liikmesriike, tuleks CCCTB kehtestada kõigis liikmesriikides. Kui nõukogu ei võta CCCTB loomise ettepaneku kohta ühehäälset otsust vastu, peaks komisjon esitama uue ettepaneku, mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 116, mille kohaselt Euroopa Parlament ja nõukogu tegutsevad vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele, et esitada vajalikud õigusaktid. Viimase võimalusena peaksid liikmesriigid algatama tõhustatud koostöö, millega mitteosalevad liikmesriigid peaksid saama igal ajal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule ühineda. Siiski on kahetsusväärne, et ei CCTB ega CCCTB ettepaneku kohta ole tehtud piisavalt üksikasjalikku hindamist seoses nende mõjuga liikmesriikide äriühingu maksutulule riikide kaupa.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Paljusid agressiivse maksuplaneerimise skeeme kasutatakse just piiriüleselt, mis tähendab, et neis osalevatel äriühingute gruppidel on olemas teatavad minimaalsed vahendid. Eeltoodust lähtudes peaksid CCCTB eeskirjad proportsionaalsuse huvides olema kohustuslikud üksnes olulise suurusega gruppide jaoks . Seetõttu tuleks konsolideeritud finantsaruandeid esitava grupi konsolideeritud kogutulu alusel kehtestada grupi suurusel põhinev piirmäär. Lisaks peaks siseturul kaubanduse ja investeerimise hõlbustamise eesmärgi saavutamise tõhustamiseks olema ettevõtjatel, kes grupi suurusel põhineva piirmäärani ei küündi, olema võimalik sellekohase valiku korral CCCTB eeskirjadele tugineda .

(5)

Paljusid agressiivse maksuplaneerimise skeeme kasutatakse just piiriüleselt, mis tähendab, et neis osalevatel äriühingute gruppidel on olemas teatavad minimaalsed vahendid. Eeltoodust lähtudes peaksid ühtse maksubaasi eeskirjad proportsionaalsuse huvides olema kohustuslikud üksnes äriühingutele, mis kuuluvad olulise suurusega gruppi . Seetõttu tuleks konsolideeritud finantsaruandeid esitava grupi konsolideeritud kogutulu alusel kehtestada grupi suurusel põhinev 750 miljoni euro suurune alumine piirmäär. Kuna käesoleva direktiiviga kehtestatakse uus äriühingu tulumaksubaasi standard kõigile liidu äriühingutele, tuleks piirmäära seitsme aasta jooksul nullini vähendada. Selleks et paremini täita siseturul kaubanduse ja investeeringute hõlbustamise eesmärki, peaksid äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi eeskirjad olema esimeses etapis soovi korral kättesaadavad ka äriühingutele, mis nendele kriteeriumidele ei vasta .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5a)

Kõigi muude tingimuste võrdsuse korral võib üleminek äriühingu tulumaksu ühtsele konsolideeritud maksubaasile tuua kaasa liikmesriikide maksutulu vähenemise või suurenemise. Maksutulude vähenemise kompenseerimiseks tuleks luua ajutine kompensatsioonimehhanism, mida rahastatakse uuest süsteemist tulenevate suurenenud maksutuludega liikmesriikide eelarveülejäägist. Kompensatsiooni suurust tuleks igal aastal kohandada, et võtta arvesse enne käesoleva direktiivi jõustumist tehtud võimalikke riigi või piirkonna tasandi otsuseid. Komisjon peaks olema kohustatud esitama kompensatsioonisüsteemi kaotamise või muutmise ettepaneku seitse aastat pärast selle kasutuselevõttu ning kehtestama kompensatsiooni ülemmäärad.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5b)

Selleks et vältida maksukoormuse praegust jaotust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) ja hargmaiste korporatsioonide vahel, nagu on mainitud Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, on äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi eesmärk mitte seada VKEsid ebasoodsasse konkurentsiolukorda, vaid luua neile võrdsed võimalused. Peamine maksuhaldur võib pakkuda VKEdele vajalikke vahendeid, et aidata neil täita haldus- ja korralduslikke nõudeid, mida vabatahtlik ühinemine CCCTBga kaasa toob.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

See, kas tegemist on konsolideeritud maksugrupiga, peaks määratama kindlaks vastavalt kaheosalisele kriteeriumile, mis põhineb i) kontrollil (üle 50 % hääleõigusest) ja ii) omandiõigusel (üle 75 % omakapitalist) või kasumiosalusel (üle 75 % õigustest saada osa kasumist). Nende kriteeriumide kohaldamine tagaks grupi liikmete vahelise majandusliku integratsiooni kõrge taseme. Süsteemi terviklikkuse tagamiseks peavad kontrolli ja omandiõiguse või kasumiosaluse kriteeriumid olema täidetud kogu maksuaasta jooksul; vastasel juhul peaks kriteeriumidele mittevastav äriühing kohe grupist lahkuma. Lühikese aja jooksu äriühingute grupiga liitumise ja grupist lahkumise tulemusel tekkiva maksutulemuste moonutamise ärahoidmiseks tuleks ette näha ka gruppi kuulumise ajaline miinimumnõue, mis on üheksa järjestikust kuud.

(6)

On vaja määratleda püsiva tegevuskoha mõiste, mis asub liidus ja kuulub maksumaksjale, kes on liidus maksuresident. Hargmaised ettevõtjad kasutavad liiga tihti skeeme kasumi viimiseks maksuparadiisidesse makse tasumata või makstes neid väga madalate maksumääradega. Püsiva tegevuskoha mõiste võimaldaks täpselt ja siduvalt määrata kindlaks kriteeriumid, mille täitmine tõendab hargmaise ettevõtja asumist asjaomases riigis. See sunnib hargmaised ettevõtjaid õiglaselt makse maksma. Eesmärk on tagada, et kõigil asjaomastel maksumaksjatel oleks ühine arusaam, ning välistada erinevatest määratlustest tulenevad ebakõlad. Samuti on vaja ühist määratlust selliste püsivate tegevuskohtade puhul, mis asuvad kolmandas riigis, või asuvad liidus, kuid kuuluvad maksumaksjale, kes on maksuresident mõnes kolmandas riigis. Kui siirdehinnad põhjustavad kasumi ülekandmist madalate maksumääradega riiki, tuleb eelistada kasumi arvestamist jaotusvalemi põhjal. Sellise süsteemi vastuvõtmisega võib liit kehtestada äriühingute kaasaegse ja tõhusa maksustamise rahvusvahelise standardi. Komisjon peaks koostama suunised üleminekuperioodi ajaks, mil suhetes kolmandate riikidega kasutatakse nii jaotusvalemit kui ka muid kasumi jaotamise viise, kuid lõpuks peaks normiks kujunema jaotusvalemi kasutamine. Komisjon peaks tegema ettepaneku luua maksulepingu liidu mudel, mis võiks lõpuks asendada tuhanded kahepoolsed lepingud, mida iga liikmesriik on sõlminud.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6a)

Digitaalsed kaubad on äärmiselt liikuvad ja immateriaalsed. Uuringud on näidanud, et digitaalsektor on tihedalt seotud agressiivse maksuplaneerimise tavadega, kuna paljud ärimudelid ei vaja füüsilist taristut, et klientidega tehinguid teha ja kasumit teenida. See võimaldab suurimatel digitaalsetel äriühingutel maksta oma tuludelt nullilähedasi makse. Liikmesriikide riigikassad kaotavad miljardeid eurosid maksutulu, kuna nad ei saa digitaalseid hargmaiseid ettevõtjaid maksustada. Selle tõelise ja kiiret sekkumist vajava sotsiaalse ebaõigluse lahendamiseks tuleb praegust äriühingu tulumaksu käsitlevat õigust laiendada, et see hõlmaks uut digitaalset püsivat tegevuskohta, mis põhineb märkimisväärsel digitaalsel kohalolekul. Sarnaste ärimudelite jaoks on vaja võrdseid võimalusi, et lahendada digiteerimise kontekstist tulenevad maksuprobleemid ilma digitaalsektori potentsiaali pärssimata. Sellega seoses tuleks eriti arvesse võtta OECD tehtud tööd rahvusvaheliselt sidusate reeglite kogumi osas.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10)

Konsolideeritud maksubaasi jaotusvalem peaks koosnema kolmest võrdse kaaluga tegurist: tööjõud, vara ja sihtkohajärgne käive . Need võrdse kaaluga tegurid peaks peegeldama tasakaalustatud lähenemisviisi maksustatava kasumi jaotamisele asjaomaste liikmesriikide vahel ja tagama, et kasumit maksustatakse seal, kus see saadi. Tööjõu- ja varategur tuleks seetõttu omistada sellele liikmesriigile, kus tööd tehakse või vara asub, mis võimaldab kohaselt arvesse võtta päritoluliikmesriigi huve, ning käive tuleks omistada kaupade või teenuste sihtliikmesriigile. Selleks et oleks võimalik arvesse võtta palgaerinevusi kogu liidus ja võimaldada nii ühtse konsolideeritud maksubaasi õiglasemat jaotamist, peaks tööjõutegur hõlmama nii palgafondi kui ka töötajate arvu (st kumbki aspekt moodustab sellest tegurist poole). Varategur peaks aga hõlmama kogu materiaalset põhivara, kuid mitte immateriaalset vara ja finantsvara nende mobiilse laadi ja ohu tõttu, et käesoleva direktiivi sätetest võidakse mööda hiilida . Kui erakorralistest asjaoludest tulenevalt ei kajasta jaotamise tulemus õiglaselt äritegevuse ulatust, nähakse kaitseklausliga ette tulude jaotamise alternatiivne meetod.

(10)

Konsolideeritud maksubaasi jaotusvalem peaks koosnema neljast võrdse kaaluga tegurist: tööjõud, vara, sihtkohajärgne käive ning internetiplatvormide ja - teenuste kasutajate isikuandmete kogumine ja kasutamine (edaspidi „andmetegur“) . Need võrdse kaaluga tegurid peaks peegeldama tasakaalustatud lähenemisviisi maksustatava kasumi jaotamisele asjaomaste liikmesriikide vahel ja tagama, et kasumit maksustatakse seal, kus see saadi. Tööjõu- ja varategur tuleks seetõttu omistada sellele liikmesriigile, kus tööd tehakse või vara asub, mis võimaldab kohaselt arvesse võtta päritoluliikmesriigi huve, ning käive tuleks omistada kaupade või teenuste sihtliikmesriigile. Selleks et oleks võimalik arvesse võtta palgaerinevusi kogu liidus ja võimaldada nii ühtse konsolideeritud maksubaasi õiglasemat jaotamist, peaks tööjõutegur hõlmama nii palgafondi kui ka töötajate arvu (st kumbki aspekt moodustab sellest tegurist poole). Varategur peaks aga hõlmama ainult materiaalset vara. Kui erakorralistest asjaoludest tulenevalt ei kajasta jaotamise tulemus õiglaselt äritegevuse ulatust, nähakse kaitseklausliga ette tulude jaotamise alternatiivne meetod.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10a)

Konsolideeritud maksubaasi jaotusvalem peab täielikult kajastama igas liikmesriigis toimunud majandustegevust, võttes nõuetekohaselt arvesse nende majanduse võimalikke olulisi erinevusi. Kui valem toob kaasa tasakaalustamata jaotuse, mis ei kajasta majandustegevust, võib sellist olukorda parandada vaidluste lahendamise mehhanism. Eespool öeldut silmas pidades peaks komisjon hindama vaidluste lahendamise mehhanismi võimalikku loomist, et tagada eri liikmesriikide osalemise puhul vaidluste nõuetekohane lahendamine.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)	Teatavad tegevusvaldkonnad nagu finants- ja kindlustussektor, nafta- ja gaasisektor ning mere- ja lennutransport vajavad oma eripärade tõttu konsolideeritud maksubaasi jaotamise kohandatud valemit.

välja jäetud

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14)

Käesolev direktiiv põhineb nõukogu direktiivil 2016/xx/EL äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta (millega kehtestatakse äriühingu tulumaksu ühtsed eeskirjad maksubaasi arvutamiseks) ja keskendub maksutulemuste konsolideerimisele kogu grupi ulatuses. Seetõttu on vaja käsitleda seost kahe õigusakti vahel ning näha ette maksubaasi teatavate komponentide ülevõtmine gruppide jaoks ette nähtud uude raamistikku. Selliste komponentide hulka kuuluvad eelkõige intresside mahaarvamise kord, asendamisklausel, välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevad eeskirjad ja hübriidsed ebakõlad.

(14)

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 16

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(16)

Selleks et täiendada või muuta käesoleva direktiivi teatavaid vähemolulisi osasid, tuleks komisjonile anda volitus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, et (i) võtta arvesse siseriiklikes õigusnormides tehtud muudatusi seoses äriühingute liikide ja äriühingu tulumaksuga ning muuta vastavalt I ja II lisa; (ii) kehtestada uusi mõisteid; ja (iii) täiendada intresside maksustatavast tulust mahaarvamise piiramise eeskirja killustatuse vältimise eeskirjadega, et paremini käsitleda maksugrupis tekkida võivat maksustamise vältimise ohtu. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, seahulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(16)

Selleks et täiendada või muuta käesoleva direktiivi teatavaid vähemolulisi osasid, tuleks komisjonile anda volitus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, et (i) võtta arvesse siseriiklikes õigusnormides tehtud muudatusi seoses äriühingute liikide ja äriühingu tulumaksuga ning muuta vastavalt I ja II lisa; (ii) kehtestada uusi mõisteid; (iii) täiendada intresside maksustatavast tulust mahaarvamise piiramise eeskirja killustatuse vältimise eeskirjadega, et paremini käsitleda maksugrupis tekkida võivat maksustamise vältimise ohtu, ning (iv) avaldada suunised üleminekuperioodiks, mil suhetes kolmandate riikidega kasutatakse nii jaotusvalemit kui ka muid kasumi jaotamise viise . On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja võtaks seejuures arvesse Euroopa Parlamendi iga-aastast resolutsiooni . Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 17

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17)

Et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda järgmised rakendusvolitused: (i) kehtestada igal aastal nimekiri kolmandate riikide äriühingute liikidest, mis on sarnased I lisas loetletud äriühingu liikidega; (ii) kehtestada üksikasjalikud eeskirjad tööjõu-, vara- ja käibeteguri arvutamise ning töötajate ja palgafondi ning vara ja käibe jaotamise kohta vastava teguri alla ning varade hindamise kohta; (iii) võtta vastu õigusakt, millega kehtestatakse grupi loomise kohta esitatava teate standardvorm; ning (iv) näha ette eeskirjad konsolideeritud maksudeklaratsiooni elektroonilise esitamise ja konsolideeritud maksudeklaratsiooni vormi kohta ning üksikisikust maksumaksja maksudeklaratsiooni vormi ja nõutavate täiendavate dokumentide kohta. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (3).

(17)

Et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda järgmised rakendusvolitused: (i) kehtestada igal aastal nimekiri kolmandate riikide äriühingute liikidest, mis on sarnased I lisas loetletud äriühingu liikidega; (ii) kehtestada üksikasjalikud eeskirjad tööjõu-, vara-, käibe - ja andmeteguri arvutamise ning töötajate ja palgafondi, kogutud ja kasutatud isikuandmete ning vara ja käibe jaotamise kohta vastava teguri alla ning varade hindamise kohta; (iii) võtta vastu õigusakt, millega kehtestatakse grupi loomise kohta esitatava teate standardvorm; ning (iv) näha ette eeskirjad konsolideeritud maksudeklaratsiooni elektroonilise esitamise ja konsolideeritud maksudeklaratsiooni vormi kohta ning üksikisikust maksumaksja maksudeklaratsiooni vormi ja nõutavate täiendavate dokumentide kohta. Komisjon peaks kujundama need ühtsed maksudeklaratsiooni vormid koostöös liikmesriikide maksuhalduritega. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (4).

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 18

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(18)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, parandada siseturu toimimist rahvusvaheliste maksustamise vältimise tavadega võitlemise ning ELis ettevõtluse piiriülese laienemise hõlbustamisega, ei ole võimalik piisaval määral saavutada, kui liikmesriigid tegutsevad eraldi ja eri viisil, sest nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kooskõlastatud tegevust, on neid eesmärke võimalik paremini saavutada liidu tasandil, kuna direktiivis käsitletakse siseturu puudusi, mis tulenevad lahknevustest siseriiklikes maksueeskirjades, mis mõjutavad siseturgu ja takistavad piiriülest tegevust. Seetõttu võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, võttes eriti arvesse seda, et direktiivi kohustuslik kohaldamisala on piiratud teatavat suurust ületavate gruppidega.

(18)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, parandada siseturu toimimist rahvusvaheliste maksustamise vältimise tavadega võitlemise ning ELis ettevõtluse, eelkõige VKEde , piiriülese laienemise hõlbustamisega, ei ole võimalik piisaval määral saavutada, kui liikmesriigid tegutsevad eraldi ja eri viisil, sest nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kooskõlastatud tegevust, on neid eesmärke võimalik paremini saavutada liidu tasandil, kuna direktiivis käsitletakse siseturu puudusi, mis tulenevad lahknevustest siseriiklikes maksueeskirjades, mis mõjutavad siseturgu ja takistavad piiriülest tegevust. Seetõttu võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale, võttes eriti arvesse seda, et direktiivi kohustuslik kohaldamisala on piiratud teatavat suurust ületavate gruppidega.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 20

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20)	Komisjon hindab käesoleva direktiivi rakendamist viie aasta möödumisel pärast direktiivi jõustumist ja esitab selle kohta nõukogule aruande. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti,

(20)

Kuna käesolev direktiiv hõlmab äriühingute maksustamise eeskirjade olulist muutmist, peaks komisjon olema kohustatud hindama käesoleva direktiivi rakendamist põhjalikult viie aasta möödumisel direktiivi jõustumisest ja esitama selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. See rakendamisaruanne peaks sisaldama vähemalt järgmisi punkte: käesolevas direktiivis sätestatud maksusüsteemi mõju liikmesriikide tuludele, süsteemi eelised ja puudused VKEde jaoks, mõju õiglasele maksukogumisele liikmesriikide vahel, mõju siseturule tervikuna, pidades eelkõige silmas võimalikke konkurentsimoonutusi äriühingute vahel, kelle suhtes kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud uued eeskirjad, ning nende ettevõtete arv, mis kuuluvad kohaldamisalasse üleminekuperioodi jooksul. Komisjon peaks hindama käesoleva direktiivi rakendamist 10 aasta möödumisel direktiivi jõustumisest ning esitama selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti,

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 20 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20a)

Selleks, et saavutada täielik ja järjepidev konsolideerimine ning vältida liikmesriikidevaheliste raamatupidamisalaste ebakõlade tõttu tekkivaid uusi arbitraaživõimalusi, tuleb konsolideeritud maksubaasi arvutamiseks vastu võtta selged, sidusad ja objektiivsed kriteeriumid. Selleks peaks komisjon tegema ettepaneku vajalike kohanduste tegemiseks käesoleva direktiivi asjakohastes sätetes, mis käsitlevad konsolideeritud maksubaasi määratlemist ja arvutamist.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 20 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20b)

Komisjon peaks kaaluma täiendavaid uuringuid, mis analüüsivad CCCTB potentsiaalset mõju üksikute liikmesriikide äriühingu maksutulule ja liidu võimalikule ebasoodsale konkurentsiolukorrale kolmandate riikidega võrreldes.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse direktiivis 2016/xx/EU , (5) osutatud maksubaaside konsolideerimise kord selliste äriühingute jaoks, kes on grupi liikmed , ning kehtestatakse eeskirjad selle kohta , kuidas äriühingu tulumaksu ühtset konsolideeritud maksubaasi liikmesriikide vahel jaotatakse ja riiklike maksuhaldurite poolt hallatakse .		1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse liidus teatavate äriühingute ühtse maksubaasi süsteem ning sätestatakse eeskirjad kõnealuse baasi arvutamiseks , sealhulgas eeskirjad maksustamise vältimise ärahoidmise meetmete ja väljapakutud maksusüsteemi rahvusvahelise mõõtmega seotud meetmete kohta .

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse sellise äriühingu suhtes, mis on asutatud liikmesriigi õigusnormide alusel, kaasa arvatud kõnealuse äriühingu teistes liikmesriikides asuvate püsivate tegevuskohtade suhtes, kui äriühing vastab järgmistele tingimustele:		1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse sellise äriühingu suhtes, mis on asutatud liikmesriigi õigusnormide alusel, kaasa arvatud kõnealuse äriühingu teistes liikmesriikides asuvate püsivate ja digitaalsete püsivate tegevuskohtade suhtes, kui äriühing vastab järgmistele tingimustele:

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)	äriühing kuulub finantsaruandluse eesmärgil konsolideerimisgruppi, mille konsolideeritud kogutulu on asjaomasele eelarveaastale eelnenud eelarveaastal enam kui 750 000 000 eurot;

c)	äriühing kuulub finantsaruandluse eesmärgil konsolideerimisgruppi, mille konsolideeritud kogutulu on asjaomasele eelarveaastale eelnenud eelarveaastal enam kui 750 000 000 eurot. Seda piirmäära tuleks maksimaalselt seitsme aasta jooksul vähendada nullini.

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 3

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
3. Äriühing, mis vastab lõike 1 punktides a, b ja d esitatud tingimustele, kuid mitte lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele, võib otsustada kohaldada viie maksuaasta jooksul käesoleva direktiivi sätteid, ning seda ka oma püsivate tegevuskohtade suhtes, mis asuvad teistes liikmesriikides. Nimetatud ajavahemik pikeneb automaatselt viie maksuaasta võrra, välja avatud juhul, kui esitatakse artikli 47 teises lõigus osutatud teade lõpetamise kohta. Lõike 1 punktides a, b ja d sätestatud tingimused peavad olema täidetud iga pikendamise puhul.		3. Äriühing, mis vastab lõike 1 punktides a, b ja d esitatud tingimustele, kuid mitte lõike 1 punktis c ette nähtud tingimustele, võib otsustada kohaldada käesoleva direktiivi sätteid, ning seda ka oma püsivate tegevuskohtade suhtes, mis asuvad teistes liikmesriikides.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 4

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata selliste laevandusettevõtjate suhtes, keda maksustatakse maksustamise erikorra alusel. Laevandusettevõtjad, keda maksustatakse maksustamise erikorra alusel, võetakse arvesse, et määrata kindlaks äriühingud, kes kuuluvad samasse gruppi vastavalt artiklitele 5 ja 6.		välja jäetud

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõik 1 – punkt 23

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(23)	„konsolideeritud maksubaas“– grupi kõigi liikmete maksubaasi summa , mis on arvutatud vastavalt direktiivile 2016/xx/EL;

(23)	„konsolideeritud maksubaas“– grupi liikmete konsolideeritud maksustatav netotulu , mis on arvutatud järjepideva arvestusbaasi alusel, mida kohaldatakse kõigi grupi liikmete suhtes vastavalt direktiivile 2016/xx/EL;

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõik 1 – punkt 28 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

28a)	„andmetegur“– internetiplatvormide ja -teenuste kasutajate isikuandmete kogumine ja kasutamine ärilistel eesmärkidel ühes või mitmes liikmesriigis.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 3

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
3. Kui laevanduse või siseveetranspordiga tegeleva grupiliikme tegeliku juhtimise asukoht on laeva või paadi pardal, peetakse grupiliiget laeva või paadi kodusadama liikmesriigi maksuresidendiks, või kui selline kodusadam puudub, selle liikmesriigi maksuresidendiks, kus laeva või paadi operaator on maksuresident.		välja jäetud

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 4

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
4. Residendist maksumaksja peab tasuma äriühingu tulumaksu kogu tulult, mis on saadud mis tahes allikast , sõltumata sellest, kas tulu saadi selles liikmesriigis või väljaspool seda liikmesriiki, kus ta on maksuresident.		4. Residendist maksumaksja peab tasuma äriühingu tulumaksu kogu tulult, mis on saadud mis tahes tegevusest , sõltumata sellest, kas tulu saadi selles liikmesriigis või väljaspool seda liikmesriiki, kus ta on maksuresident.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõige 5

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
5. Mitteresidendist maksumaksja peab tasuma äriühingu tulumaksu tulult, mis on saadud tegevusest, mida teostati liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu.		5. Mitteresidendist maksumaksja peab tasuma äriühingu tulumaksu tulult, mis on saadud tegevusest, mida teostati liikmesriigis asuva püsiva tegevuskoha, sealhulgas digitaalse püsiva tegevuskoha kaudu. Maksumaksja digitaalne püsiv tegevuskoht määratakse kindlaks vastavalt nõukogu … direktiivi (äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta) (1) artiklis 5 loetletud tingimustele ja kriteeriumidele.

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(a)	õigus kasutada üle 50 % hääleõigusest ; ning

a)	õigus kasutada hääleõigust, mis ületab 50 %; ning

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 6 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		2a. Püsiv tegevuskoht hõlmab digitaalset püsivat tegevuskohta vastavalt nõukogu … direktiivi (äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta)1a artiklis 5 loetletud tingimustele ja kriteeriumidele. (2) .

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Kõigi grupiliikmete maksubaasid liidetakse kokku konsolideeritud maksubaasiks .		1. Konsolideeritud grupi maksubaas määratakse nii, nagu oleks tegemist üheainsa üksusega. Selleks töödeldakse grupi koondmaksubaasi nii, et kõrvaldatakse kõik kasumid ja kahjumid, sealhulgas need, mis tulenevad kahe või enama samasse gruppi kuuluva üksuse vahelistest tehingutest, olenemata nende iseloomust.

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 7 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Kui konsolideeritud maksubaas on negatiivne, kantakse kahjum edasi ja tasaarvestatakse järgmise positiivse konsolideeritud maksubaasiga. Kui konsolideeritud maksubaas on positiivne, jagatakse see VIII peatüki kohaselt.		2. Kui konsolideeritud maksubaas on negatiivne, kantakse kahjum edasi ja tasaarvestatakse järgmise positiivse konsolideeritud maksubaasiga maksimaalselt viie aasta jooksul . Kui konsolideeritud maksubaas on positiivne, jagatakse see VIII peatüki kohaselt.

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Grupid kohaldavad grupisiseste tehingute kohta andmete säilitamiseks kindlat ja nõuetekohaselt dokumenteeritud meetodit. Grupid võivad meetodit vahetada üksnes tegelikel ärilistel põhjustel ja ainult maksuaasta alguses.		2. Grupid kohaldavad grupisiseste tehingute kohta andmete säilitamiseks kindlat ja nõuetekohaselt dokumenteeritud meetodit. Grupid võivad meetodit vahetada üksnes tegelikel ärilistel põhjustel ja ainult maksuaasta alguses. Kõik sellised tehingud kõrvaldatakse vastavalt artikli 7 lõikele 1 tehtava konsolideerimise tulemusena maksubaasist.

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
3. Grupisiseste tehingute kohta andmete säilitamise meetod peab võimaldama kõiki grupisiseseid ülekandmisi ja müügitehinguid kirjendada mitteamortiseeritava põhivaraga seoses madalaima kuluga või amortiseeritava varaga seoses selle maksustamisväärtuses.		välja jäetud

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 4

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
4. Grupisisesed ülekanded ei muuda omaloodud immateriaalse põhivara seisu.		välja jäetud

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 23 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Kui majandustegevuse ümberkorraldamise tulemusel saavad üks või mitu gruppi või kaks või enam grupiliiget mõne teise grupi liikmeks, kantakse kogu varasema grupi või varasemate gruppide tasaarvestamata kahjum kooskõlas VIII peatükiga ja majandustegevuse ümberkorraldamise maksuaastal kohaldatavate tegurite alusel grupi kõigi liikmete arvele. Varasema grupi või varasemate gruppide tasaarvestamata kahjum kantakse edasi järgmistesse aastatesse.		Kui majandustegevuse ümberkorraldamise tulemusel saavad üks või mitu gruppi või kaks või enam grupiliiget mõne teise grupi liikmeks, kantakse kogu varasema grupi või varasemate gruppide tasaarvestamata kahjum kooskõlas VIII peatükiga ja majandustegevuse ümberkorraldamise maksuaastal kohaldatavate tegurite alusel grupi kõigi liikmete arvele. Varasema grupi või varasemate gruppide tasaarvestamata kahjum kantakse edasi järgmistesse aastatesse maksimaalselt viie aasta jooksul .

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 23 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Kui kaks või enam peamist maksumaksjat ühinevad nõukogu direktiivi 2009/133/EÜ (6) artikli 2 punkt a alapunktide i) ja ii) tähenduses, siis jagatakse grupi mis tahes tasaarveldamata kahjum grupi liikmete vahel vastavalt VIII peatükile tegurite alusel selle maksuaasta lõpu seisuga, mil ühinemine toimub. Tasaarvestamata kahjum kantakse edasi järgnevatesse aastatesse.		2. Kui kaks või enam peamist maksumaksjat ühinevad nõukogu direktiivi 2009/133/EÜ (7) artikli 2 punkt a alapunktide i) ja ii) tähenduses, siis jagatakse grupi mis tahes tasaarveldamata kahjum grupi liikmete vahel vastavalt VIII peatükile tegurite alusel selle maksuaasta lõpu seisuga, mil ühinemine toimub. Tasaarvestamata kahjum kantakse edasi järgnevatesse aastatesse maksimaalselt viie aasta jooksul .

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Konsolideeritud maksubaas jaotatakse igal maksuaastal grupiliikmete vahel jaotusvalemi alusel. Grupiliikmele A jaotatud osa kindlaksmääramiseks kasutatakse valemit järgmisel kujul, omistades võrdse tähtsuse käibe-, tööjõu- ja varategurile :		Konsolideeritud maksubaas jaotatakse igal maksuaastal grupiliikmete vahel jaotusvalemi alusel. Grupiliikmele A jaotatud osa kindlaksmääramiseks kasutatakse valemit järgmisel kujul, omistades võrdse tähtsuse käibe-, tööjõu-, vara - ja andmetegurile :

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 1 – valem

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 1 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Kui ühte või mitut tegurit ei saa maksumaksja tegevuse iseloomu tõttu kohaldada, tuleks kõigi ülejäänud kohaldatavate tegurite osakaalu valemis proportsionaalselt muuta, et säilitada iga kohaldatava teguri absoluutselt võrdne osakaal.

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 5

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
5. Grupiliikmele jaotatud osa kindlaksmääramisel omistatakse käibe-, tööjõu- ja varategurile võrdne tähtsus.		5. Grupiliikmele jaotatud osa kindlaksmääramisel omistatakse käibe-, tööjõu-, vara - ja andmetegurile võrdne tähtsus.

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 5 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		5a. Andmetegur koosneb pooles ulatuses suhtarvust, milles grupiliikme poolt kogutud internetiplatvormide ja -teenuste kasutajate isikuandmete kogumaht ühe liikmesriigi kohta on lugeja ja kogu grupi poolt kogutud internetiplatvormide ja -teenuste kasutajate isikuandmete kogumaht ühe liikmesriigi kohta on nimetaja, ning teise poole ulatuses suhtarvust, milles grupiliikme poolt kasutatud internetiplatvormide ja -teenuste kasutajate isikuandmete kogumaht ühe liikmesriigi kohta on lugeja ja kogu grupi poolt kasutatud internetiplatvormide ja -teenuste kasutajate isikuandmete kogumaht ühe liikmesriigi kohta on nimetaja.

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 5 b (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		5b. Andmeteguri kohaselt kogutud isikuandmete mahtu mõõdetakse maksuaasta lõpus igas liikmesriigis.

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 28 – lõige 5 c (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		5c. Isikuandmete kogumise ja ärilistel eesmärkidel kasutamise määratlus seoses andmeteguriga määratakse kindlaks vastavalt määrusele (EL) 2016/679.

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 29

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 29 Kaitseklausel Kui peamine maksumaksja või pädev asutus leiab, et grupiliikmele konsolideeritud maksubaasist jaotatud osa ei peegelda õiglaselt selle grupiliikme äritegevuse ulatust, võib peamine maksumaksja või pädev asutus erandina artiklis 28 sätestatud eeskirjast nõuda iga grupiliikme maksuosa arvutamiseks alternatiivse meetodi kasutamist. Alternatiivset meetodit võib kasutada üksnes siis, kui kõik pädevad asutused nõustuvad nende asutuste vaheliste konsultatsioonide ja vajaduse korral ka artikli 78 kohaselt peetud arutelude tulemusena sellise alternatiivse meetodi kasutamisega. Peamise maksuhalduri liikmesriik teavitab komisjoni kasutatud alternatiivsest meetodist.		välja jäetud

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 38 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Kaupade müük arvestatakse selles liikmesriigis asuva grupiliikme käibeteguri hulka, kus kaupade saajale lähetamine või vedu lõpule viidi. Kui sellist kohta ei ole võimalik kindlaks teha, kantakse kaupade müük selle grupiliikme arvele, kes asub liikmesriigis, kus kaupade asukoht oli võimalik viimast korda kindlaks teha.		1. Kaupade müük arvestatakse selles liikmesriigis asuva grupiliikme käibeteguri hulka, kus kaupade saajale lähetamine või vedu lõpule viidi. Kui sellist kohta ei ole võimalik kindlaks teha või grupiliikmel ei ole maksustatavat tegevuskohta , kantakse kaupade müük selle grupiliikme arvele, kes asub liikmesriigis, kus kaupade asukoht oli võimalik viimast korda kindlaks teha.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 43

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 43 Laevandus, siseveetransport ja õhutransport Selle grupiliikme tulusid, kulusid ja muid mahaarvamisi, kelle põhitegevusvaldkond on laevade või lennukite käitamine rahvusvahelises liikluses või siseveetranspordi laevade käitamine, jäetakse konsolideeritud maksubaasist välja ega jaotata vastavalt artiklis 28 osutatud korrale. Need tulud, kulud ja muud mahaarvamised kantakse kõnealuse grupiliikme arvele tehingupõhiselt ja nende suhtes tehakse hinnakorrektsioon vastavalt direktiivi 2016/xx/EL artiklile 56. Osalust grupiliikme kapitalis ja grupiliikme osalust võetakse arvesse, et määrata kindlaks, kas tegemist on artiklites 5 ja 6 osutatud grupiga.		välja jäetud

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 46 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Lõikes 1 nimetatud teade hõlmab kõiki grupiliikmeid, välja arvatud artikli 2 lõikes 4 osutatud laevandusettevõtjad .		2. Lõikes 1 nimetatud teade hõlmab kõiki grupiliikmeid.

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 48 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Komisjon võib vastu võtta õigusakti, millega kehtestatakse grupi asutamise kohta esitatava teate standardvorm. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu vastavalt artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele.		Komisjon võtab vastu õigusakti, millega kehtestatakse grupi asutamise kohta esitatava teate standardvorm. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu vastavalt artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusele.

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 55 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Komisjon võib vastu võtta õigusakte maksudeklaratsiooni elektroonilise esitamise ja konsolideeritud maksudeklaratsiooni vormi kohta ning üksikisikust maksumaksja maksudeklaratsiooni vormi ja nõutavate täiendavate dokumentide kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.		Komisjon võtab vastu õigusakte maksudeklaratsiooni elektroonilise esitamise ja konsolideeritud maksudeklaratsiooni vormi kohta ning üksikisikust maksumaksja maksudeklaratsiooni vormi ja nõutavate täiendavate dokumentide kohta. Komisjon kujundab need ühtsed maksudeklaratsiooni vormid koostöös liikmesriikide maksuhalduritega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 77 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 65 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Kui selle liikmesriigi pädev asutus, kus grupiliige on maksuresident või kus asub tema püsiv tegevuskoht, ei nõustu peamise maksumaksja poolt artikli 49, artikli 56 lõigete 2 või 4 või lõike 6 teise lõigu kohaselt tehtud otsusega, võib ta kõnealuse otsuse kolme kuu jooksul peamise maksuhalduri liikmesriigi kohtutes vaidlustada.		1. Kui selle liikmesriigi pädev asutus, kus grupiliige on maksuresident või kus asub tema püsiv tegevuskoht, kaasa arvatud digitaalse püsiva tegevuskoha kujul , ei nõustu peamise maksumaksja poolt artikli 49, artikli 56 lõigete 2 või 4 või lõike 6 teise lõigu kohaselt tehtud otsusega, võib ta kõnealuse otsuse kolme kuu jooksul peamise maksuhalduri liikmesriigi kohtutes vaidlustada.

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 65 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		2a. Komisjon analüüsib, kas vaidluste lahendamise mehhanismi loomine suurendaks liikmesriikide vahel tekkivate erimeelsuste lahendamise tulemuslikkust ja tõhusust. Komisjon esitab selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ja vajaduse korral seadusandliku ettepaneku.

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 67 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Kaebusi muudetud maksuteadete ja artikli 54 kohaselt väljastatud maksuteadete peale vaatab läbi haldusorgan, kes on peamise maksuhalduri liikmesriigi õiguse kohaselt pädev kaebusi esimeses astmes lahendama. See haldusorgan peab olema peamise maksuhalduri liikmesriigi maksuametist sõltumatu. Kui kõnealuses liikmesriigis sellist haldusasutust ei ole, võib peamine maksumaksja esitada kaebuse otse kohtule.		1. Kaebusi muudetud maksuteadete ja artikli 54 kohaselt väljastatud maksuteadete peale vaatab läbi haldusorgan, kes on peamise maksuhalduri liikmesriigi õiguse kohaselt pädev kaebusi esimeses astmes lahendama. See haldusorgan peab olema peamise maksuhalduri liikmesriigi maksuametist sõltumatu. Kui kõnealuses liikmesriigis sellist haldusasutust ei ole või kui peamine maksumaksja seda eelistab, võib ta esitada kaebuse otse kohtule.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 67 – lõige 5

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
5. Lõikes 1 osutatud haldusorgan teeb kaebuse kohta otsuse kuue kuu jooksul. Kui peamine maksumaksja kõnealuse ajavahemiku jooksul otsust ei saa, loetakse peamise maksuhalduri otsus kinnitatuks.		5. Kui ta on saanud kaebuse, teeb lõikes 1 osutatud haldusorgan kaebuse kohta otsuse kuue kuu jooksul. Kui peamine maksumaksja kõnealuse ajavahemiku jooksul otsust ei saa, loetakse peamise maksuhalduri otsus kinnitatuks.

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 69 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Kui kohaldatakse lõiget 1, arvutatakse ülejäänud laenukasutuse kulu ning intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelne kasum konsolideerimisgrupi tasandil, hõlmates kõik grupiliikmeid. Direktiivi 2016/xx/EL artiklis 13 osutatud summat 3 000 000 eurot suurendatakse 5 000 000 euroni.		2. Kui kohaldatakse lõiget 1, arvutatakse ülejäänud laenukasutuse kulu ning intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelne kasum konsolideerimisgrupi tasandil, hõlmates kõik grupiliikmeid. Direktiivi 2016/xx/EL artiklis 13 osutatud summat 1 000 000 eurot suurendatakse 5 000 000 euroni.

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 71

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 71 Kahjumi mahaarvamine ja taas arvesse võtmine 1. Direktiivi 2016/xx/EL artikli 41, mis käsitleb kahjumi mahaarvamist ja taas arvesse võtmist, kohaldamine lõpeb automaatselt niipea, kui käesolev direktiiv jõustub. 2. Ülekantud kahjum, mida ei ole käesoleva direktiivi jõustumise ajaks taas arvesse võetud, jääb maksukohustuslasele, kellele see üle kanti.		välja jäetud

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 72 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei kuulu kohaldamisele viide seadusjärgsele äriühingute maksustamise määrale, mis kuuluks maksumaksja suhtes kohaldamisele direktiivi 2016/xx/EL artikli 53 lõike 1 esimese lõigu alusel, ja see asendatakse kõigis liikmesriikides kehtiva seadusjärgse äriühingu tulumaksumääraga .		Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse direktiivi 2016/xx/EL artiklis 53 sätestatud asendamisnorme .

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 73 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Käesoleva direktiivi kohaldamisel on direktiivi 2016/xx/ 2016 artiklis 59 sätestatud välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade kohaldamisala piiratud grupiliikmete ja kolmanda riigi residendist üksuste või kolmandas riigis asuvate püsivate tegevuskohtade vaheliste suhetega.		Käesoleva direktiivi kohaldamisel on direktiivi 2016/xx/ EL artiklis 59 sätestatud välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevate eeskirjade kohaldamisala piiratud grupiliikmete ja kolmanda riigi residendist üksuste või kolmandas riigis asuvate püsivate tegevuskohtade, sealhulgas digitaalsete püsivate tegevuskohtade vaheliste suhetega.

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 74 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Käesoleva direktiivi kohaldamisel on direktiivi 2016/xx/EL artiklis 61 sätestatud hübriidseid ebakõlasid käsitlevate eeskirjade kohaldamisala piiratud grupiliikmete ja gruppi mittekuuluvate 2016/xx/EL artiklis 56 osutatud sidusettevõtjate vaheliste suhetega .		Käesoleva direktiivi kohaldamisel vastab hübriidseid ebakõlasid käsitlevate eeskirjade ja nendega seotud korra kohaldamisala sellele, mis on määratletud direktiivi 2016/xx/EL artiklis 61 .

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 76

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 76 Euroopa Parlamendile teatamine		Artikkel 76 Euroopa Parlamendile teatamine
		1. Euroopa Parlament korraldab parlamentidevahelise konverentsi, et hinnata CCCTB korda, võttes arvesse Euroopa poolaasta menetluse raames toimunud maksupoliitika arutelude tulemusi. Euroopa Parlament edastab selle kohta oma arvamuse ja järeldused resolutsioonina, mis on adresseeritud komisjonile ja nõukogule.
Euroopa Parlamenti teavitatakse komisjoni poolt delegeeritud õigusakti vastuvõtmisest, delegeeritud õigusakti suhtes esitatud vastuväidetest või volituste delegeerimise tagasivõtmisest nõukogu poolt.		2. Euroopa Parlamenti teavitatakse komisjoni poolt delegeeritud õigusakti vastuvõtmisest, delegeeritud õigusakti suhtes esitatud vastuväidetest või volituste delegeerimise tagasivõtmisest nõukogu poolt.

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 78 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 78a Kompensatsioonimehhanism Selleks et kompenseerida liikmesriikide maksutuludega seotud ootamatuid šokke, mis on tingitud fiskaalkasumist ja -kahjumist, mis tuleneb otseselt ja eranditult käesoleva direktiiviga kehtestatud uuele korrale üleminekust, kehtestab komisjon spetsiaalse kompensatsioonimehhanismi, mis toimib alates käesoleva direktiivi jõustumisest. Kompensatsiooni suurust kohandatakse igal aastal, et võtta arvesse enne direktiivi jõustumist tehtud riigi või piirkonna tasandi otsuseid. Kompensatsioonimehhanismi rahastatakse nende liikmesriikide eelarveülejäägist, kelle eelarvetulud on suurenenud, ja see mehhanism kehtestatakse esialgu seitsmeks aastaks. Pärast seda tähtaega hindab komisjon, kas on vaja, et kompensatsioonimehhanism edasi toimiks, ja otsustab vastavalt selle kas lõpetada või seda üks kord kuni kaheks aastaks pikendada.

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 79

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 79 Läbivaatamine Komisjon vaatab viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist läbi selle kohaldamise ja esitab nõukogule aruande käesoleva direktiivi toimimise kohta. Aruanne hõlmab eelkõige mõjuhinnangut käesoleva direktiivi peatükiga VIII ettenähtud mehhanismi kohta, mis käsitleb maksubaaside jaotamist liikmesriikide vahel.		Artikkel 79 Rakendamisaruanne ja läbivaatamine Komisjon hindab viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist selle kohaldamist ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi toimimise kohta. Rakendamisaruanne hõlmab eelkõige mõjuhinnangut käesoleva direktiivi peatükiga VIII ettenähtud mehhanismi kohta, mis käsitleb maksubaaside jaotamist liikmesriikide vahel. Komisjon esildab rakendamisaruande järelduste põhjal või seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tingimused äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadud maksutulust ühe osa eraldamiseks liidu üldeelarvesse, et proportsionaalselt vähendada liikmesriikide osamaksusid samasse eelarvesse. Komisjon vaatab 10 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist selle kohaldamise läbi ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi toimimise kohta aruande.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 80 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2020 . Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.		Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2019 . Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 80 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Liikmesriigid kohaldavad neid õigusnorme alates 1. jaanuarist 2021 .		Liikmesriigid kohaldavad neid õigusnorme alates 1. jaanuarist 2020 .

(1) 3. oktoobri 2011. aasta nõukogu direktiivi ettepanek COM(2011)0121 äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta.

(2) 3. oktoobri 2011. aasta nõukogu direktiivi ettepanek COM(2011)0121 äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(5) [direktiivi täispealkiri] (ELT L [ ], [ ], lk [ ])].

(1) Nõukogu direktiiv ... äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta (ELT L …, …, lk …).

(2) Nõukogu direktiiv … äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta (ELT L …, …, lk …).

(6) Nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/133/EÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise ning Euroopa äriühingute (SE) või Euroopa ühistute (SCE) registrijärgse asukoha teise liikmesriiki üleviimise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 310, 25.11.2009, lk 34).

(7) Nõukogu 19. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/133/EÜ eri liikmesriikide äriühingute ühinemise, jaotumise, eraldumise, varade üleandmise ja osade või aktsiate vahetamise ning Euroopa äriühingute (SE) või Euroopa ühistute (SCE) registrijärgse asukoha teise liikmesriiki üleviimise puhul rakendatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT L 310, 25.11.2009, lk 34).

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/182

P8_TA(2018)0088

Äriühingu tulumaksu ühtne maksubaas *

Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta (COM(2016)0685 – C8-0472/2016 – 2016/0337(CNS))

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

(2019/C 162/30)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0685),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 115, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0472/2016),

—

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8-0050/2018),

kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(1)

Äriühingud, kes soovivad liidu sees teha piiriüleselt äri, seisavad silmitsi tõsiste takistuste ja turumoonutustega, mis on tingitud 28 erinevast äriühingu tulumaksu süsteemist. Lisaks on maksuplaneerimise struktuurid aja jooksul muutunud keerukamaks, kuna need arenevad erinevate maksujurisdiktsioonide üleselt ja kasutavad äriühingute maksukohustuse vähendamiseks tõhusalt ära maksusüsteemides olevaid nüansse või kahe või enama maksusüsteemi ebakõlasid. Kuigi niisugused olukorrad toovad välja puudused, mis on oma olemuselt täiesti erinevad, loovad need ka tõkkeid, mis takistavad siseturu nõuetekohast toimimist. Nimetatud probleemide kõrvaldamiseks tuleks seega käsitleda mõlemat liiki turu puudujääke .

(1)

Äriühingud, kes soovivad liidu sees teha piiriüleselt äri, seisavad silmitsi tõsiste takistuste ja turumoonutustega, mis on tingitud 28 erinevast äriühingu tulumaksu süsteemist. Globaliseerumise ja digiteerimise ajastul muutub eelkõige finants- ja intellektuaalse kapitali allikapõhise maksustamise jälgimine üha raskemaks ja sellega manipuleerimine üha lihtsamaks. Lisaks on maksuplaneerimise struktuurid aja jooksul muutunud keerukamaks, kuna need arenevad erinevate maksujurisdiktsioonide üleselt ja kasutavad äriühingute maksukohustuse vähendamiseks tõhusalt ära maksusüsteemides olevaid nüansse või kahe või enama maksusüsteemi ebakõlasid. Mitmete majandussektorite üldine digiteerimine ning digitaalmajanduse kiire areng seavad kahtluse alla traditsiooniliste majandusharude jaoks mõeldud liidu äriühingute maksumudelite sobivuse, muu hulgas seoses sellega, et tuleb võib-olla välja töötada uued hindamis- ja arvutuskriteeriumid, mis peegeldaksid 21. sajandi äritegevust. Kuigi niisugused olukorrad toovad välja puudused, mis on oma olemuselt täiesti erinevad, loovad need kõik ka tõkkeid, mis takistavad siseturu nõuetekohast toimimist ja tekitavad moonutusi suurte äriühingute ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vahel . Seetõttu peaks liidu äriühingu tulumaksu maksubaasi uus standard käsitlema sedalaadi turuprobleeme, austades samal ajal pikaajalise õigusliku selguse ja kindluse ning maksualase neutraalsuse põhimõtte eesmärke. Liikmesriikide maksusüsteemide suurem ühtlustamine vähendab oluliselt liidus piiriüleselt tegutsevate äriühingute kulusid ja halduskoormust. Ehkki maksupoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 115 selgelt sätestatud, et nõukogu peaks seadusandliku erimenetluse kohaselt tegutsedes ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega andma ühehäälselt direktiive liikmesriikide niisuguste maksuseaduste ning õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(2)

Selleks et toetada siseturu nõuetekohast toimimist, tuleks ELi äriühingute maksustamise keskkonna kujundamisel lähtuda põhimõttest, et äriühingud maksavad õiglase osa maksudest selles maksujurisdiktsioonis, kus nad kasumit teenivad. Seepärast on vaja ette näha mehhanismid, mis aitavad vältida seda, et äriühingud kasutavad ära siseriiklike maksusüsteemide erinevusi, et vähendada oma maksukoormust. Samavõrd oluline on edendada siseturul majanduskasvu ja majanduse arengut, lihtsustades piiriülest kaubandust ja ettevõtjate investeeringuid. Selleks on vaja kõrvaldada liidus nii topeltmaksustamine kui ka kahekordse maksustamata jätmise risk, kaotades lahknevused riiklike äriühingu tulumaksu süsteemide vahel. Samal ajal on äriühingutel vaja hõlpsalt kasutatavat maksu- ja õiguslikku raamistikku, et arendada oma äritegevust ja laiendada seda ELis piiriüleselt. Seetõttu tuleks ka allesjäänud diskrimineerimise juhtumid kõrvaldada.

(2)

Selleks et toetada siseturu nõuetekohast toimimist, tuleks ELi äriühingute maksustamise keskkonna kujundamisel lähtuda põhimõttest, et äriühingud maksavad õiglase osa maksudest selles maksujurisdiktsioonis, kus nad kasumit teenivad ja kus äriühingutel on püsiv tegevuskoht . Arvestades digitaalseid muutusi ärikeskkonnas, on vaja tagada, et äriühinguid, kes teenivad liikmesriigis tulu, omamata selles liikmesriigis füüsilist püsivat tegevuskohta, kuid omades seal digitaalset püsivat tegevuskohta, koheldakse samal viisil kui äriühinguid, kellel on liikmesriigis füüsiline püsiv tegevuskoht. Seepärast on vaja ette näha mehhanismid, mis aitavad vältida seda, et äriühingud kasutavad ära siseriiklike maksusüsteemide erinevusi, et vähendada oma maksukoormust. Samavõrd oluline on edendada siseturul majanduskasvu ja majanduse arengut, lihtsustades piiriülest kaubandust ja ettevõtjate investeeringuid. Selleks on vaja kõrvaldada liidus nii topeltmaksustamine kui ka kahekordse maksustamata jätmise risk, kaotades lahknevused riiklike äriühingu tulumaksu süsteemide vahel. Samal ajal on äriühingutel vaja hõlpsalt kasutatavat maksu- ja õiguslikku raamistikku, et arendada oma äritegevust ja laiendada seda ELis piiriüleselt. Seetõttu tuleks ka allesjäänud diskrimineerimise juhtumid kõrvaldada. Konsolideerimine on CCCTB süsteemi oluline element, kuna liidus piiriüleselt tegutsevate sama grupi äriühingute ees olevaid olulisi maksutõkkeid saab kõrvaldada üksnes sel viisil. Konsolideerimisega kõrvaldatakse siirdehindadega seotud formaalsused ja grupisisene topeltmaksustamine.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Nagu on märgitud 16. märtsi 2011. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingute tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta (1), lihtsustaks äriühingute maksustamise süsteem, milles käsitatakse liitu äriühingute maksubaasi arvutamisel ühtse turuna, liidu residendist äriühingute piiriülest tegevust ja aitaks saavutada eesmärki muuta liit rahvusvaheliste investeeringute jaoks konkurentsivõimelisemaks. 2011. aasta ettepanek CCCTB kohta keskendus eesmärgile hõlbustada ettevõtjate äritegevuse laiendamist liidu siseselt. Lisaks sellele eesmärgile tuleks arvesse võtta ka seda, et CCCTB võib olla väga tõhus siseturu toimimise parandamisel, võideldes maksudest hoidumise skeemide kasutamisega. Seetõttu tuleks CCCTB algatus uuesti käivitada, et oleks võimalik võrdsetel alustel käsitleda nii ettevõtlustegevuse soodustamist kui ka algatuse eesmärki võidelda maksudest kõrvalehoidumisega. Niisugune lähenemisviis on parim vahend siseturu toimimise moonutuste kõrvaldamiseks.

(3)

Nagu on märgitud 16. märtsi 2011. aasta ettepanekus võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingute tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (2), lihtsustaks äriühingute maksustamise süsteem, milles käsitatakse liitu äriühingute maksubaasi arvutamisel ühtse turuna, liidu residendist äriühingute piiriülest tegevust ja aitaks saavutada eesmärki muuta liit rahvusvaheliste investeeringute jaoks konkurentsivõimelisemaks, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks . 2011. aasta ettepanek CCCTB kohta keskendus eesmärgile hõlbustada ettevõtjate äritegevuse laiendamist liidu siseselt. Lisaks sellele eesmärgile tuleks arvesse võtta ka seda, et CCCTB võib olla väga tõhus siseturu toimimise parandamisel, võideldes maksudest hoidumise skeemide kasutamisega. Seetõttu tuleks CCCTB algatus uuesti käivitada, et oleks võimalik võrdsetel alustel käsitleda nii ettevõtlustegevuse soodustamist kui ka algatuse eesmärki võidelda maksudest kõrvalehoidumisega. Kui CCCTBd on hakatud rakendama kõikides liikmesriikides, tagaks see maksude maksmise seal, kus tekib kasum ja kus on äriühingu püsiv tegevuskoht. Niisugune lähenemisviis on parim vahend siseturu toimimise moonutuste kõrvaldamiseks. Siseturu täiustamine on kõige olulisem majanduskasvu ja töökohtade loomist soodustav tegur. CCCTB kehtestamine aitaks suurendada majanduskasvu ja luua liidus rohkem töökohti, vähendades kahjulikku maksukonkurentsi äriühingute vahel.

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3a)	Komisjon väljendab oma 21. septembri 2017. aasta teatises „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“veendumust, et CCCTB loob aluse digitaalmajanduse põhjustatud maksustamisprobleemidega tegelemiseks.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)

Arvestades vajadust tegutseda kiiresti, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, muutes selle ühelt poolt kaubanduse ja investeeringute jaoks soodsamaks ja teiselt poolt maksustamise vältimise skeemide suhtes vastupidavamaks, tuleb mahukas CCCTB algatus jagada kaheks eraldi ettepanekuks. Esimeses etapis tuleb kokku leppida äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi käsitlevates ühistes eeskirjades , enne kui teises etapis tegelda konsolideerimisega .

(4)

Arvestades vajadust tegutseda kiiresti, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, muutes selle ühelt poolt kaubanduse ja investeeringute jaoks soodsamaks ja teiselt poolt maksustamise vältimise skeemide suhtes vastupidavamaks, on väga tähtis tagada äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi direktiivi ja äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi direktiivi üheaegne jõustumine. Kuna süsteemi selline muutus kujutab endast märkimisväärset sammu siseturu väljakujundamisel, on vaja paindlikkust, et seda saaks algusest peale nõuetekohaselt rakendada. Seega, kuna siseturg hõlmab kõiki liikmesriike, tuleks CCCTB kehtestada kõigis liikmesriikides. Kui nõukogu ei võta CCCTB loomise ettepaneku kohta ühehäälset otsust vastu, peaks komisjon esitama uue ettepaneku, mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 116, mille kohaselt Euroopa Parlament ja nõukogu tegutsevad vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele, et esitada vajalikud õigusaktid. Viimase võimalusena peaksid liikmesriigid algatama tõhustatud koostöö, millega mitteosalevad liikmesriigid peaksid saama igal ajal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule ühineda. On kahetsusväärne, et CCTB ega CCCTB ettepanekut ei ole piisavalt üksikasjalikult hinnatud seoses nende mõjuga liikmesriikide äriühingu maksutulule riikide kaupa .

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Paljud agressiivse maksuplaneerimise struktuurid toimuvad üldiselt piiriüleses kontekstis, millest järeldub, et osalevatel gruppidel on olemas minimaalsed vahendid. Lähtudes sellest eeldusest ning proportsionaalsuse huvides peaksid ühtset maksubaasi käsitlevad eeskirjad olema kohustuslikud ainult äriühingutele, mis kuuluvad olulise suurusega gruppi. Seetõttu tuleks kehtestada suurusega seotud lävi, lähtudes selle grupi konsolideeritud kogutulust, kes konsolideeritud finantsaruande esitab. Et tagada ühtsus CCCTB algatuse kahe etapi vahel, tuleks ühtset tulumaksubaasi käsitlevad eeskirju kohaldada ka äriühingute suhtes, keda käsitatakse grupina siis, kui algatus täielikult ellu viiakse . Selleks et paremini täita siseturul kaubanduse ja investeeringute hõlbustamise eesmärki, peaksid äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi eeskirjad olema ühe valikuna kättesaadavad ka äriühingutele, mis nendele kriteeriumidele ei vasta.

(5)

Paljud agressiivse maksuplaneerimise struktuurid toimuvad üldiselt piiriüleses kontekstis, millest järeldub, et osalevatel gruppidel on olemas minimaalsed vahendid. Lähtudes sellest eeldusest ning proportsionaalsuse huvides peaksid ühtset maksubaasi käsitlevad eeskirjad olema esialgu kohustuslikud ainult äriühingutele, mis kuuluvad olulise suurusega gruppi. Seetõttu tuleks konsolideeritud finantsaruandeid esitava grupi konsolideeritud kogutulu alusel kehtestada grupi suurusel põhinev 750 miljoni euro suurune alumine piirmäär. Kuna käesoleva direktiiviga kehtestatakse uus äriühingu tulumaksubaasi standard kõigile liidu äriühingutele, tuleks piirmäära seitsme aasta jooksul nullini vähendada . Selleks et paremini täita siseturul kaubanduse ja investeeringute hõlbustamise eesmärki, peaksid äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi eeskirjad olema esimeses etapis soovi korral kättesaadavad ka äriühingutele, mis nendele kriteeriumidele ei vasta.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6)

On vaja määratleda püsiva tegevuskoha mõiste, mis asub liidus ja kuulub maksumaksjale, kes on ELis maksuresident. Eesmärk on tagada, et kõigil asjaomastel maksumaksjatel oleks ühine arusaam, ning välistada erinevatest määratlustest tulenevad ebakõlad. Vastupidiselt ei peetud ühise määratluse esitamist oluliseks selliste püsivate tegevuskohtade puhul, mis asuvad kolmandas riigis, või asuvad liidus, kuid kuuluvad maksumaksjale, kes on maksuresident mõnes kolmandas riigis. See mõõde jäetakse kahepoolsete maksulepingute ja riiklike õigusaktide käsitleda , kuna sellel on keeruline koostoime rahvusvaheliste lepingutega .

(6)

On vaja määratleda püsiva tegevuskoha mõiste, mis asub liidus ja kuulub maksumaksjale, kes on ELis maksuresident. Hargmaised ettevõtjad kasutavad liiga tihti skeeme kasumi viimiseks maksuparadiisidesse makse tasumata või makstes neid väga madalate maksumääradega. Püsiva tegevuskoha mõiste võimaldaks täpselt ja siduvalt määrata kindlaks kriteeriumid, mille täitmine tõendab hargmaise ettevõtja asumist asjaomases riigis. See sunnib hargmaised ettevõtjaid õiglaselt makse maksma. Eesmärk on tagada, et kõigil asjaomastel maksumaksjatel oleks ühine arusaam, ning välistada erinevatest määratlustest tulenevad ebakõlad. Samuti on vaja ühist määratlust selliste püsivate tegevuskohtade puhul, mis asuvad kolmandas riigis, või asuvad liidus, kuid kuuluvad maksumaksjale, kes on maksuresident mõnes kolmandas riigis. Kui siirdehinnad põhjustavad kasumi ülekandmist madalate maksumääradega riiki, tuleb eelistada kasumi arvestamist jaotusvalemi põhjal. Sellise süsteemi vastuvõtmisega võib liit kehtestada äriühingute kaasaegse ja tõhusa maksustamise rahvusvahelise standardi. Komisjon peaks koostama suunised üleminekuperioodi ajaks, mil suhetes kolmandate riikidega kasutatakse nii jaotusvalemit kui ka muid kasumi jaotamise viise, kuid lõpuks peaks normiks kujunema jaotusvalemi kasutamine. Komisjon peaks tegema ettepaneku luua maksulepingu liidu mudel, mis võiks lõpuks asendada tuhanded kahepoolsed lepingud, mida iga liikmesriik on sõlminud .

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 6 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(6a)

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 8

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(8)

Maksustatavaid tulusid tuleks vähendada ärikulude ja teatavate muude kulude võrra. Mahaarvatavad tegevuskulud peaksid tavaliselt hõlmama kõiki kulusid, mis on seotud müügi ja kuludega, mis on seotud tulu loomise, säilitamise ja tagamisega. Et toetada innovatsiooni majanduses ja ajakohastada siseturgu, tuleks kehtestada teadus - ja arenduskulude mahaarvamine, sealhulgas suuremahuline mahaarvamine , ja need tuleks teha kulude kandmise aastal (välja arvatud kinnisasjad). Väikeseid alustavaid äriühinguid, kellel ei ole sidusettevõtjaid, mis oleks eriti innovaatilised (kategooria, mis eelkõige hõlmab idufirmasid), tuleks toetada ka tõhustatud suuremahuliste mahaarvamistega teadus- ja arenduskulude puhul. Õiguskindluse tagamiseks tuleks koostada loetelu mittemahaarvatavatest kuludest.

(8)

Maksustatavaid tulusid tuleks vähendada ärikulude ja teatavate muude kulude võrra. Mahaarvatavad tegevuskulud peaksid tavaliselt hõlmama kõiki kulusid, mis on seotud müügi ja kuludega, mis on seotud tulu loomise, säilitamise ja tagamisega. Et toetada innovatsiooni majanduses ja ajakohastada siseturgu, tuleks kehtestada mahaarvamised ja maksumaksjad peaksid saama maksusoodustust tõeliste teadus - ja arenduskulude eest, mis on seotud töötajate, alltöövõtjate, renditöötajate ja vabakutselistega seotud kulutustega , ja mahaarvamised tuleks teha kulude kandmise aastal (välja arvatud kinnisasjad). Mahaarvamiste kuritarvitamise vältimiseks on vaja tõeliste teadus- ja arenduskulude selget määratlust. Õiguskindluse tagamiseks tuleks koostada loetelu mittemahaarvatavatest kuludest.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9)

Hiljutised arengud rahvusvahelises maksustamises on näidanud, et üldise maksukohustuse vähendamiseks kasutavad piiriülesed grupid üha enam maksustamise vältimise viise, mis toovad kaasa maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise ülemääraste intressimaksete kaudu. Sellise tegevuse tõkestamiseks on vaja piirata intresside (ja muude finantskulude) mahaarvamist. Intresside (ja muude finantskulude) mahaarvamine peaks piiranguteta olema lubatud ainult niivõrd, kuivõrd neid kulusid on võimalik tasaarvestada maksustatava intressitulu (ja muu finantstulu) puhul. Intressikulude ülejäägi suhtes tuleks kohaldada mahaarvamise piiranguid, mis tehakse kindlaks lähtuvalt maksumaksja intressi-, maksu- ja amortisatsioonieelsest kasumist (EBITDA).

(9)

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 10

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10)

Asjaolu, et laenuintressid on maksumaksja maksubaasist mahaarvatavad, kuid see ei kehti kasumi jaotamise korral, tekitab laenuvahenditega rahastamisele selge eelise omakapitali kaudu rahastamise ees. Võttes arvesse, et selline olukord tekitab ettevõtjatele võlgu, on oluline sätestada meetmed, mis neutraliseerivad praeguse kallutatuse, mis pärsib omakapitaliga rahastamist. Seoses sellega on kavas maksumaksjatele anda toetust majanduskasvuks ja investeeringuteks, mille kohaselt võib omakapitali suurendamise teatavatel tingimustel oma maksubaasist maha arvata. Seega on oluline tagada, et süsteem ei saa kahju kaskaadiefektist ning seetõttu oleks vajalik jätta välja maksustamisväärtus maksumaksja osalustes sidusettevõtjates. Et muuta toetuste süsteem piisavalt kindlaks, tuleks kehtestada ka maksustamise vältimise vastased eeskirjad.

(10)

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 12

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12)

Selleks et tõkestada kõrgelt maksustatud äriühingute passiivse tulu (peamiselt finantstulu) ümbersuunamist, tuleks mis tahes kahjum, mida need äriühingud võivad maksuaasta lõpus kanda, pidada kauplemistegevuse tulemustele vastavaks. Sellest tulenevalt peaks maksumaksjal olema lubatud kanda kahjumit edasi piiramatult, kehtestamata piiranguid aastas mahaarvatavale summale. Kuna kahjumi edasikandmine peaks tagama, et maksumaksja maksab makse tegelikult tulult, ei ole edasikandmisele ajalise piirangu kehtestamine põhjendatud. Kahjumi tagasikandmisega seoses ei tuleks eeskirju kehtestada, kuna selline praktika on liikmesriikides üsna tavatu ja võib kaasa tuua põhjendamatu keerukuse. Lisaks tuleks kehtestada kuritarvituste vastased sätted , et vältida, takistada või tõkestada katseid hoida kõrvale kahjumi mahaarvamise eeskirjadest kahjumlike ettevõtjate ostmise kaudu.

(12)

Selleks et tõkestada kõrgelt maksustatud äriühingute passiivse tulu (peamiselt finantstulu) ümbersuunamist, tuleks mis tahes kahjum, mida need äriühingud võivad maksuaasta lõpus kanda, pidada kauplemistegevuse tulemustele vastavaks. Sellest tulenevalt peaks maksumaksjal olema lubatud kanda kahjumit edasi viie aasta jooksul nii , et aastas mahaarvatav summa on piiratud . Kahjumi tagasikandmisega seoses ei tuleks eeskirju kehtestada, kuna selline praktika on liikmesriikides üsna tavatu ja võib kaasa tuua põhjendamatu keerukuse. Nõukogu direktiivis (EL) 2016/1164 (3) on sätestatud üldine kuritarvituste vastane reegel , et vältida, takistada või tõkestada katseid hoida kõrvale kahjumi mahaarvamise eeskirjadest kahjumlike ettevõtjate ostmise kaudu. Seda üldist reeglit tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel süsteemselt arvesse võtta.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13)

Hõlbustamaks ettevõtjate rahavoosuudet (näiteks kompenseerides idufirmade kahjumi liikmesriigis teises liikmesriigis teenitud kasumiga) ja innustamaks piiriülest laienemist Euroopa Liidus, peaks maksumaksjatel olema õigus ajutiselt võtta arvesse kahjumit, mis tekkis nende vahetutes tütarettevõtjates ja teistes liikmesriikides asuvates püsivates tegevuskohtades. Emaettevõtja või liikmesriigis asuv peakontor peaks seetõttu asjaomasel maksuaastal saama maksubaasist maha arvata samal maksuaastal oma vahetute tütarettevõtjate või teistes liikmesriikides asuvate püsivate tegevuskohtade tekitatud kahjumi proportsionaalselt oma osalusega. Emaettevõtja peaks seejärel kandma oma maksubaasi mis tahes kasumi oma tütarettevõtjalt või püsivalt tegevuskohalt, võttes arvesse varem maha arvatud kahjumi summat. Kuna oluline on kaitsta liikmesriikide maksutulusid, tuleks maha arvatud kahjum automaatselt reinkorporeerida, kui see ei toimu teatud arvu aastate möödudes või kui vahetu tütarettevõtjana või püsiva tegevuskohana kvalifitseerumise nõudeid enam ei täideta.

välja jäetud

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15)

On väga oluline kehtestada asjakohased maksustamise vältimise vastased meetmed, et tugevdada ühtse maksubaasi eeskirju agressiivse maksuplaneerimise vastu. Eelkõige peaks süsteem sisaldama üldist kuritarvituse vastast eeskirja, mida täiendaks meetmed, mille eesmärk on ohjata maksustamise vältimise teatavaid liike. Arvestades, et üldiste kuritarvitamise vastaste eeskirjade eesmärk on võidelda nende kuritarvitavate maksutavadega, mida ei ole veel käsitletud konkreetsete sätetega, täidavad need lünki, mis ei tohiks mõjutada konkreetsete maksude vältimise vastaste eeskirjade kohaldamist. Üldisi kuritarvitamise vastaseid eeskirju peaks liidu sees kohaldama skeemide suhtes, mis ei ole tegelikud. Lisaks on oluline tagada, et kuritarvituste vastast eeskirja kohaldatakse ühtsel viisil siseriiklike olukordade, liidusiseste piiriülestele olukordade ja kolmandate riikide äriühinguid hõlmavate piiriüleste olukordade puhul, nii et nende kohaldamisala ja kohaldamise tagajärjed ei erineks.

(15)

On väga oluline kehtestada asjakohased maksustamise vältimise vastased meetmed, et tugevdada ühtse maksubaasi eeskirju agressiivse maksuplaneerimise vastu. Eelkõige peaks süsteem sisaldama tugevat ja tõhusat üldist kuritarvituse vastast eeskirja, mida täiendaks meetmed, mille eesmärk on ohjata maksustamise vältimise teatavaid liike. Arvestades, et üldiste kuritarvitamise vastaste eeskirjade eesmärk on võidelda nende kuritarvitavate maksutavadega, mida ei ole veel käsitletud konkreetsete sätetega, täidavad need lünki, mis ei tohiks mõjutada konkreetsete maksude vältimise vastaste eeskirjade kohaldamist. Üldisi kuritarvitamise vastaseid eeskirju peaks liidu sees kohaldama skeemide suhtes, mis ei ole tegelikud. Lisaks on oluline tagada, et kuritarvituste vastast eeskirja kohaldatakse ühtsel viisil siseriiklike olukordade, liidusiseste piiriülestele olukordade ja kolmandate riikide äriühinguid hõlmavate piiriüleste olukordade puhul, nii et nende kohaldamisala ja kohaldamise tagajärjed ei erineks.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 17

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17)

Võttes arvesse, et hübriidse ebakõla tulemuseks on tavaliselt topeltmahaarvamine (st mahaarvamine mõlemas riigis) või olukord, kus tulu arvatakse maha ühes riigis ilma maksubaasi kaasamiseta teises riigis, kahjustavad sellised olukorrad selgelt siseturu toimimist, moonutades selle mehhanisme ning tekitades õiguslikud lüngad, mis võimaldavad maksustamise vältimise tavadel õilmitseda. Arvestades ebakõlade tekkimist sellest, et liikmesriigid kvalifitseerivad õiguslikult erinevalt teatavat liiki üksusi või finantsmakseid, siis ei toimus see tavaliselt ettevõtjate puhul, kes kohaldavad ühiseid eeskirju maksubaasi arvutamiseks. Siiski esineb ebakõlasid ka ühtse maksubaasi raamistiku ning liikmesriikide või kolmandate riikide äriühingute maksustamise süsteemide vahel. Hübriidsete ebakõlade mõju likvideerimiseks on vaja kehtestada eeskirjad juhtudeks, kui üks kahest jurisdiktsioonist, kelle vahel ebakõla tekkis, keeldub makse mahaarvamisest või tagab, et vastav tulu sisaldub äriühingu tulumaksubaasis .

(17)

Võttes arvesse, et filiaalidega seotud ja hübriidse ebakõla tulemuseks on tavaliselt topeltmahaarvamine (st mahaarvamine mõlemas riigis) või olukord, kus tulu arvatakse maha ühes riigis ilma maksubaasi kaasamiseta teises riigis, kahjustavad sellised olukorrad selgelt siseturu toimimist, moonutades selle mehhanisme ning tekitades õiguslikud lüngad, mis võimaldavad maksustamise vältimise tavadel õilmitseda. Arvestades ebakõlade tekkimist sellest, et liikmesriigid kvalifitseerivad õiguslikult erinevalt teatavat liiki üksusi või finantsmakseid, siis ei toimus see tavaliselt ettevõtjate puhul, kes kohaldavad ühiseid eeskirju maksubaasi arvutamiseks. Siiski esineb ebakõlasid ka ühtse maksubaasi raamistiku ning liikmesriikide või kolmandate riikide äriühingute maksustamise süsteemide vahel. Hübriidsete ebakõlade või seonduvate süsteemide mõju likvideerimiseks on direktiivis (EL) 2016/1164 sätestatud hübriidseid ebakõlasid ja ümberpööratud hübriidseid ebakõlasid käsitlevad eeskirjad. Neid eeskirju tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel süsteemselt arvesse võtta .

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 17 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17a)

Liikmesriike ei tohiks takistada kehtestamast täiendavaid maksustamise vältimise vastaseid meetmeid, et vähendada negatiivset mõju, mis tuleneb kasumi suunamisest madala maksumääraga kolmandatesse riikidesse, mis ei pruugi liidu standarditele vastavalt automaatselt maksuteavet vahetada.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 17 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17b)

Juhuks, kui ettevõtjad rikuvad käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklikke õigusnorme, peaks liikmesriikidel olema oma seaduste alusel kehtestatud karistuste süsteem ning nad peaksid komisjoni sellest teavitama.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 19

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(19)

Komisjonile tuleks anda volitused võtta vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290, et täiendada või muuta käesoleva direktiivi teatavaid mitteolemuslikke elemente seoses järgmisega: i) võtta arvesse liikmesriikide seaduste muudatusi seoses äriühingu liikide ja äriühingu tulumaksuga ning muuta I ja II lisa vastavalt; ii) kehtestada uusi mõisteid; iii) kehtestada üksikasjalikud eeskirjad maksustamise vältimise vastu mitmes spetsiifilises valdkonnas, mis on olulised majanduskasvu ja investeeringute seisukohast; iv) määratleda üksikasjalikumalt liisitud varade õigusliku ja majandusliku omandi mõiste; v ) arvutada liisingumaksete kapitali- ja intressiosa ning liisitud varade amortisatsioonibaas; ning vi ) täpsemalt määratleda põhivara kategooriad, millelt arvestatakse amortisatsiooni. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, seahulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(19)

Komisjonile tuleks anda volitused võtta vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290, et täiendada või muuta käesoleva direktiivi teatavaid mitteolemuslikke elemente seoses järgmisega: i) võtta arvesse liikmesriikide seaduste muudatusi seoses äriühingu liikide ja äriühingu tulumaksuga ning muuta I ja II lisa vastavalt; ii) kehtestada uusi mõisteid; iii) määratleda üksikasjalikumalt liisitud varade õigusliku ja majandusliku omandi mõiste; iv ) arvutada liisingumaksete kapitali- ja intressiosa ning liisitud varade amortisatsioonibaas; v ) täpsemalt määratleda põhivara kategooriad, millelt arvestatakse amortisatsiooni; ning vi) avaldada suunised üleminekuperioodiks, mil suhetes kolmandate riikidega kasutatakse nii jaotusvalemit kui ka muid kasumi jaotamise viise . On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, seahulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 19 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(19a)

Komisjon peaks teostama käesoleva direktiivi ühetaolise rakendamise üle järelevalvet, et vältida olukordi, kus liikmesriikide pädevad asutused kehtestavad igaüks erineva korra. Ka ei tohiks liidu ühtsete raamatupidamiseeskirjade puudumine tekitada uusi maksuplaneerimis- ja arbitraaživõimalusi. Seepärast võiks raamatupidamiseeskirjade ühtlustamine ühtset korda tugevdada, eriti juhul, kui see hõlmab kõiki liidu äriühinguid.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Põhjendus 23

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(23)	Komisjon peaks käesoleva direktiivi rakendamist hindama viie aasta möödumisel pärast direktiivi jõustumist ja esitama selle kohta nõukogule aruande. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti,

(23)

Kuna käesolev direktiiv hõlmab äriühingute maksustamise eeskirjade olulist muutmist , peaks komisjon olema kohustatud hindama käesoleva direktiivi rakendamist põhjalikult viie aasta möödumisel direktiivi jõustumisest ja esitama selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. See rakendamisaruanne peaks sisaldama vähemalt järgmisi punkte: käesolevas direktiivis sätestatud maksusüsteemi mõju liikmesriikide tuludele, süsteemi eelised ja puudused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, mõju õiglasele maksukogumisele liikmesriikide vahel, mõju siseturule tervikuna, pidades eelkõige silmas võimalikke konkurentsimoonutusi äriühingute vahel, kelle suhtes kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud uued eeskirjad, ning nende ettevõtete arv, mis kuuluvad kohaldamisalasse üleminekuperioodi jooksul. Komisjon peaks hindama käesoleva direktiivi rakendamist 10 aasta möödumisel direktiivi jõustumisest ning esitama selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti,

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 1 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse teatavate äriühingute ühtse maksubaasi süsteem ning sätestatakse eeskirjad kõnealuse baasi arvutamiseks.		1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse liidus teatavate äriühingute ühtse maksubaasi süsteem ning sätestatakse eeskirjad kõnealuse baasi arvutamiseks, sealhulgas eeskirjad maksustamise vältimise ärahoidmise meetmete ja väljapakutud maksusüsteemi rahvusvahelise mõõtmega seotud meetmete kohta .

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse äriühingute suhtes, kes on asutatud liikmesriigi seaduste alusel, sealhulgas nende püsivate tegevuskohtade suhtes teistes liikmesriikides, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:		1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse äriühingute suhtes, kes on asutatud liikmesriigi seaduste alusel, sealhulgas nende püsivate ja digitaalsete püsivate tegevuskohtade suhtes teistes liikmesriikides, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

c)	äriühing kuulub finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud gruppi, mille konsolideeritud kogutulu ületab 750 000 000 eurot eelneva aasta jooksul, mis eelneb asjaomasele majandusaastale;

c)	äriühing kuulub finantsaruandluse eesmärgil konsolideeritud gruppi, mille konsolideeritud kogutulu ületab 750 000 000 eurot eelneva aasta jooksul, mis eelneb asjaomasele majandusaastale. Seda piirmäära tuleks maksimaalselt seitsme aasta jooksul vähendada nullini.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 3

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
3. Äriühing, mis vastab lõike 1 punktidele a ja b, kuid ei vasta punktidele c või d, võib kohaldada käesoleva direktiivi eeskirju viie maksuaasta jooksul , sealhulgas ka oma teistes liikmesriikides asuvate püsivate tegevuskohtade suhtes. Kõnealust ajavahemikku pikendatakse automaatselt viie maksuaasta võrra, välja arvatud juhul, kui esitatakse teade direktiivi kohaldamise lõpetamise kohta, nagu on osutatud artikli 65 lõikes 3. Lõike 1 punktides a ja b sätestatud tingimused peavad olema täidetud iga kord, kui pikendamine toimub.		3. Äriühing, mis vastab lõike 1 punktidele a ja b, kuid ei vasta punktidele c või d, võib kohaldada käesoleva direktiivi eeskirju, sealhulgas ka oma teistes liikmesriikides asuvate püsivate tegevuskohtade suhtes.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 2 – lõige 4

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata laevandusettevõtja suhtes, keda maksustatakse erikorra alusel. Laevandusettevõtja maksustamise erikorda võetakse arvesse, et määrata kindlaks äriühingud, kes kuuluvad samasse gruppi, nagu on osutatud artiklis 3.		välja jäetud

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt a

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

a)	õigus kasutada üle 50 % hääleõigusest ; ning

a)	õigus kasutada hääleõigust, mis ületab 50 %; ning

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 12

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12)

„laenukasutuse kulu“– intressikulu igasuguse võlakohustuse puhul, muud kulud, mis on majanduslikult samaväärsed rahaliste vahendite kaasamisega seoses tekkinud intressi ja kuluga, nagu on määratletud riigi õigusaktides, sealhulgas maksed kasumiosaluslaenude alusel, sellistelt instrumentidelt nagu vahetusvõlakirjad ja nullkupongvõlakirjad kogunenud arvestuslik intress, alternatiivsete rahastamiskokkulepete alusel saadud summad, kapitalirendi maksete rahastamiskulude osa, seotud vara bilansilise väärtusega hõlmatud kapitaliseeritud intress, kapitaliseeritud intressi amortisatsioon, asjakohasel juhul siirdehindade kohase rahastamise tootluse põhjal arvutatud summad, tingliku intressi summad üksuse laenukasutusega seotud tuletisinstrumentide või riskimaanduskokkulepete alusel, netokapitali suurenemise määratud tootlus, nagu on osutatud käesoleva direktiivi artiklis 11 , teatav vahetuskursikasum või -kahjum seoses laenukasutuse ja rahaliste vahendite kaasamisega seotud instrumentidega, rahastamiskokkulepete garantiitasud, korraldustasud ja samalaadsed rahaliste vahendite laenamisega seotud kulud;

(12)

„laenukasutuse kulu“– intressikulu igasuguse võlakohustuse puhul, muud kulud, mis on majanduslikult samaväärsed rahaliste vahendite kaasamisega seoses tekkinud intressi ja kuluga, nagu on määratletud riigi õigusaktides, sealhulgas maksed kasumiosaluslaenude alusel, sellistelt instrumentidelt nagu vahetusvõlakirjad ja nullkupongvõlakirjad kogunenud arvestuslik intress, alternatiivsete rahastamiskokkulepete alusel saadud summad, kapitalirendi maksete rahastamiskulude osa, seotud vara bilansilise väärtusega hõlmatud kapitaliseeritud intress, kapitaliseeritud intressi amortisatsioon, asjakohasel juhul siirdehindade kohase rahastamise tootluse põhjal arvutatud summad, tingliku intressi summad üksuse laenukasutusega seotud tuletisinstrumentide või riskimaanduskokkulepete alusel, teatav vahetuskursikasum või -kahjum seoses laenukasutuse ja rahaliste vahendite kaasamisega seotud instrumentidega, rahastamiskokkulepete garantiitasud, korraldustasud ja samalaadsed rahaliste vahendite laenamisega seotud kulud;

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 30 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

30a)

„koostööd mittetegev maksujurisdiktsioon“– jurisdiktsioon, millel on mõni järgmistest omadustest:

a)	jurisdiktsioon ei vasta rahvusvahelistele läbipaistvuse standarditele;

b)	jurisdiktsioonis kehtivad võimalikud soodusrežiimid;

c)	jurisdiktsioonis kehtib maksusüsteem, kus äriühingu tulumaks puudub või on nullilähedane;

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 30 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

30b)

„majanduslik sisu“– faktilised kriteeriumid, sh digitaalmajanduses, mida saab kasutada ettevõtja maksukohustuslasena kohaloleku määratlemiseks, nt üksusele iseloomulike inim- ja materiaalsete ressursside olemasolu, iseseisev juhtimine, õiguslik reaalsus, teenitav tulu ja vajaduse korral varade laad;

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 30 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

30c)	„varifirma“– mis tahes juriidiline isik, millel puudub majanduslik sisu ja mis on loodud ainult maksustamise otstarbel;

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 30 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

30d)

„litsentsikulu”– igasugused kulud, mis tekivad seoses maksetega kirjandus- või kunstiteose või teadustöö, kaasa arvatud kinofilmide ja tarkvara autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disainilahenduse või mudeli, kava, salajase valemi või protsessi või tööstus-, äri- või teaduskogemusi käsitleva teabe või mis tahes muu immateriaalse vara kasutamise või kasutusõiguse eest; maksed tööstuslike, kaubanduslike või teaduslike seadmete kasutamise või kasutusõiguse eest loetakse litsentsikuludeks;

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 30 e (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

30e)	„siirdehinnad“– hinnad, millega ettevõtja annab sidusettevõtjatele üle materiaalset või immateriaalset vara või osutab neile teenuseid;

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 31

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(31)

„hübriidne ebakõla“– maksumaksja ja sidusettevõtja vaheline olukord või eri maksujurisdiktsioonide osapoolte vaheline struktureeritud kokkulepe, mille puhul erinevused finantsinstrumendi või üksuse õiguslikus kvalifitseerimises või kaubandusliku kohaloleku käsitamine püsiva tegevuskohana toovad kaasa mis tahes järgmise olukorra:

(a)	sama makse, kulu või kahjum arvatakse maksustatavast väärtusest maha nii selles jurisdiktsioonis, kust makse pärineb, kus kulu kanti või kahjum tekkis, kui ka teises jurisdiktsioonis (edaspidi „topeltmahaarvamine“);

(b)	makse arvatakse maksustatavast väärtusest maha jurisdiktsioonis, kust makse pärineb, ilma et sedasama makset teises jurisdiktsioonis maksustamisel arvesse võetaks (edaspidi „mahaarvamine ilma arvesse võtmiseta“);

(c)

kui kaubandusliku kohaloleku käsitamisel püsiva tegevuskohana esineb erinevusi ja ühe jurisdiktsiooni tuluallikast pärit tulu jäetakse maksustamise eesmärgil teises jurisdiktsioonis maksustamata ilma seda sama tulu teises jurisdiktsioonis vastavalt arvesse võtmiseta (edaspidi „maksustamata jätmine ilma arvesse võtmiseta“).

Hübriidne ebakõla tekib üksnes siis, kui sama mahaarvatud makse, samad kantud kulud või sama tekkinud kahjum ületab kahes jurisdiktsioonis tulu, mida võetakse mõlemas jurisdiktsioonis arvesse ja mida saab seostada sama allikaga. Hübriidne ebakõla hõlmab ka maksumaksjat kaasava struktuurse kokkuleppega hõlmatud finantsinstrumendi ülekandmist, kui rohkem kui üks kokkuleppe osapooltest, kes on eri maksujurisdiktsioonide residendid, käsitlevad ülekantud finantsinstrumendi aluseks olevat kasumit maksustamise eesmärgil samaaegselt saaduna, mis tekitab mis tahes järgmise olukorra:

(a)	aluseks oleva kasumiga seotud makse mahaarvamine ilma selle makse maksustamise eesmärgil arvesse võtmiseta, v.a juhul, kui aluseks olev kasum lisatakse ühe osapoole maksustatava tulu hulka;

(b)	maksuvabastus kinnipeetavast maksust, mida võetakse rohkem kui ühele osapoolele üle kantud finantsinstrumendilt saadud makselt;

31)	„hübriidne ebakõla“– hübriidne ebakõla direktiivi (EL) 2016/1164 artikli 2 punkti 9 tähenduses ;

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 32

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(32)

„struktureeritud kokkulepe“– hübriidset ebakõla hõlmav kokkulepe, mille puhul ebakõla on kokkuleppe tingimustesse arvestatud, või kokkulepe, mis on kavandatud nii, et tekiks hübriidne ebakõla, v.a juhul, kui põhjendatult ei saa eeldada, et maksumaksja või sidusettevõtja oleks pidanud ebakõlast teadlik olema, ning nad ei jaganud hübriidsest ebakõlast tulenevat väärtust;

välja jäetud

Muudatusettepanek 35

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 33 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

33a)	„digitaalne püsiv tegevuskoht“– sellise maksumaksja märkimisväärne digitaalne kohalolek, kes osutab mingis jurisdiktsioonis vastavalt artikli 5 lõikes 2a sätestatud kriteeriumidele kõnealuse jurisdiktsiooni tarbijatele või ettevõtjatele suunatud teenuseid;

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 1 – punkt 33 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

33b)	„Euroopa maksukohustuslasena registreerimise number“– number, mille määratlus on esitatud komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatises, mis sisaldab tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tugevdamiseks.

Muudatusettepanek 37

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 4 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Komisjon võib artikli 66 kohaselt võtta vastu delegeeritud õigusakte, et sätestada rohkemate mõistete määratlused.		Komisjon võib artikli 66 kohaselt võtta vastu delegeeritud õigusakte, et ajakohastada olemasolevaid määratlusi või sätestada rohkemate mõistete määratlused.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1.	Maksumaksjal loetakse olevat püsiv tegevuskoht teises liikmesriigis kui see liikmesriik , kus ta on maksuresident, kui tal on äritegevuse kindel koht kõnealuses teises riigis , läbi mille toimub kogu äritegevus või osa sellest, sealhulgas eelkõige:

Maksumaksjal loetakse olevat püsiv tegevuskoht, mis hõlmab digitaalset püsivat tegevuskohta , teises liikmesriigis kui see jurisdiktsioon , kus ta on maksuresident, kui tal on kõnealuses teises liikmesriigis äritegevuse kindel koht või digitaalne kohalolek , läbi mille toimub kogu äritegevus või osa sellest, sealhulgas eelkõige:

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 1 – punkt f a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

fa)	digitaalplatvorm või mis tahes muu digitaalne ärimudel, mis põhineb andmete kogumisel ja kasutamisel ärilisel eesmärgil.

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 5 – lõige 2 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2a. Kui mingi jurisdiktsiooni maksuresident pakub sellist digitaalset platvormi nagu elektrooniline rakendus, andmebaas, internetipõhine kauplemiskoht või mäluruum või pakub neile juurdepääsu, või siis pakub otsingumootorit või reklaamiteenuseid veebisaidil või elektroonilises rakenduses, loetakse, et sellise maksumaksja digitaalne püsiv tegevuskoht on teises jurisdiktsioonis kui see, mille maksuresident ta on, kui maksumaksja või sidusettevõtja eespool nimetatud digitaalplatvormidelt lähtuvatest kaugtehingutest saadav aastane kogutulu teises jurisdiktsioonis on üle 5 000 000 euro ning täidetud on üks järgmistest tingimustest:

a)	maksumaksja digitaalsele platvormile on ühe kuu jooksul sisse loginud või seda on külastanud vähemalt 1 000 registreeritud üksikkasutajat, kelle elukoht on teistes liikmesriikides kui see, mille maksuresident maksumaksja on;

b)	klientide või kasutajatega, kelle elukoht on teises jurisdiktsioonis, sõlmiti maksuaasta jooksul vähemalt 1 000 digitaalset lepingut;

maksumaksja poolt maksuaasta jooksul kogutud digitaalse infosisu maht ületab 10 % grupi salvestatud digitaalse infosisu kogumahust.

Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 66 vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat direktiivi, kohandades rahvusvaheliste lepingute edusammude põhjal käesoleva lõike punktides a, b ja c sätestatud tegureid. Kui asjaomases liikmesriigis on maksumaksja suhtes lisaks käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud tulupõhisele piirmäärale kohaldatavad ka üks või rohkem käesoleva lõike punktides a, b ja c sätestatud digitaalset tegurit, loetakse, et maksumaksjal on selles liikmesriigis püsiv tegevuskoht. Maksumaksja on kohustatud edastama maksuhaldurile kogu teabe, mis on seotud püsiva tegevuskoha või digitaalse püsiva tegevuskoha määramisega vastavalt käesolevale artiklile.

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Lisaks summadele, mis on mahaarvatavad teadus- ja arenduskuludena vastavalt lõikele 2, võib maksumaksja iga maksuaasta kohta maha arvata täiendavad 50 % sellistest kuludest, välja arvatud materiaalse põhivaraga seotud kulud, mis tekkisid kõnealusel aastal. Nende teadus- ja arenduskulude puhul, mis ületavad 20 000 000 eurot, võivad maksumaksjad ületavast summast maha arvata 25 %.		Uurimis- ja arenduskuludeks, mis ei ületa 20 000 000 eurot ja on seotud töötajatega, sh palgad, alltöövõtjad, renditöötajad ja vabakutselised, saab maksumaksja maksusoodustust 10 % ulatuses kantud kuludest.

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 9 – lõige 3 – lõik 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Erandina esimesest lõigust võib maksumaksja täiendavalt maha arvata 100 % oma teadus- ja arenduskuludest kuni 20 000 000 euroni, kui maksumaksja vastab kõigile järgmistele tingimustele:

(a)	see on noteerimata ettevõte, kus töötab vähem kui 50 töötajat ja selle aastakäive ja/või aastane bilansimaht ei ületa 10 000 000 eurot;

(b)	see ei ole olnud registreeritud rohkem kui viis aastat. Kui maksumaksjat ei ole vaja registreerida, võib viieaastast perioodi lugeda hetkest, kui ettevõtja kas alustab majandustegevust või hakkab maksukohustuslaseks;

(c)	see ei ole moodustatud ühinemise teel;

(d)	sel ei ole ühtki sidusettevõtjat.

välja jäetud

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 11

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
[…]		välja jäetud

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(b)	50 % esinduskuludest sellise summa ulatuses, mis ei ületa [x] % maksuaasta tuludest;

b)	50 % tavalistest ja vajalikest esinduskuludest, mis on otseselt seotud või mida seostatakse maksumaksja äritegevusega , sellise summa ulatuses, mis ei ületa [x] % maksuaasta tuludest;

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 – punkt c

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(c)	jaotamata kasumi ülekandmine reservi, mis moodustab osa äriühingu omakapitalist;

c)	jaotamata kasumi ülekandmine reservi, mis moodustab osa äriühingu omakapitalist, v.a ühistute ja ühistukonsortsiumide jaotamata kasumi reserv, kooskõlas riiklike maksueeskirjadega nii äriühingu praeguse tegevuse ajal kui ka pärast selle lõppemist ;

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 12 – lõik 1 – punkt a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

ja)	maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide (nn maksuparadiisid) ELi loetellu kantud riikides asuvate toetusesaajatega seotud kulud;

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Ülejäänud laenukasutuse kulu võib maha arvata sellel maksustamisaastal, mil need kanti, kuid maksimaalselt 30 protsendini maksumaksja EBITDAst või kuni 3 000 000 euro suuruses summas, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.		Ülejäänud laenukasutuse kulu võib maha arvata sellel maksustamisaastal, mil need kanti, kuid maksimaalselt 10 protsendini maksumaksja EBITDAst või kuni 1 000 000 euro suuruses summas, olenevalt sellest, kumb summa on suurem.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 2 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Kui maksumaksjal lubatakse või temalt nõutakse grupi nimel tegutsemist, nagu on määratletud riiklikus grupi maksustamise süsteemis, käsitatakse käesoleva artikli kohaldamisel maksumaksjana kogu gruppi. Sellisel juhul arvutatakse ülejäänud laenukasutuse kulu ja EBITDA kogu grupi kohta. 3 000 000 euro suurune summa võetakse samuti arvesse kogu grupi kohta.		Kui maksumaksjal lubatakse või temalt nõutakse grupi nimel tegutsemist, nagu on määratletud riiklikus grupi maksustamise süsteemis, käsitatakse käesoleva artikli kohaldamisel maksumaksjana kogu gruppi. Sellisel juhul arvutatakse ülejäänud laenukasutuse kulu ja EBITDA kogu grupi kohta. 1 000 000 euro suurune summa võetakse samuti arvesse kogu grupi kohta.

Muudatusettepanek 49

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 13 – lõige 6

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
6. Ülejäänud laenukasutuse kulu, mida ei saa konkreetsel maksuaastal maha arvata, kantakse edasi ilma ajaliste piiranguteta .		6. Ülejäänud laenukasutuse kulu, mida ei saa konkreetsel maksuaastal maha arvata, kantakse edasi viie aasta jooksul .

Muudatusettepanek 50

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 14 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 14a Spetsiifilised erandid Ühistute ja konsortsiumide reservi jäetud jaotamata kasum nii äriühingu praeguse tegevuse ajal kui ka pärast selle lõppemist ning ühistute ja konsortsiumide poolt oma liikmetele makstavad hüvitised on lubatud maksustatavast tulust maha arvata, kui seda lubab siseriiklik fiskaalõigus.

Muudatusettepanek 51

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 29

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 29

Maksustamine riigist lahkumisel

1. Summat, mis on võrdne ülekantud varade turuväärtusega riigist lahkumise hetkel, millest on maha arvatud selle vara maksustamisväärtus, käsitatakse tekkinud tuluna mis tahes järgmistel asjaoludel:

(a)	maksumaksja kannab vara oma registrijärgsest asukohast teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvasse püsivasse tegevuskohta;

(b)	maksumaksja kannab vara oma liikmesriigis asuvast püsivast tegevuskohast teises liikmesriigis või kolmandas riigis asuvasse peakontorisse või püsivasse tegevuskohta niivõrd, kuivõrd püsiva tegevuskoha liikmesriigil ei ole ülekandmisest tulenevalt enam õigust ülekantud vara maksustada;

(c)	maksumaksja viib oma maksuresidentsuse üle teise liikmesriiki või kolmandasse riiki, välja arvatud sellise vara osas, mis jääb tegelikult seotuks esimeses liikmesriigis asuva püsiva tegevuskohaga;

(d)	maksumaksja viib oma püsiva tegevuskoha majandustegevuse ühest liikmesriigist üle teise liikmesriiki või kolmandasse riiki niivõrd, kuivõrd püsiva tegevuskoha liikmesriigil ei ole üleviimisest tulenevalt enam õigust ülekantud vara maksustada.

2. Liikmesriik, kuhu vara, maksuresidentsus või äritegevus üle viiakse, peab maksustamise tarbeks vara väärtuse kindlaksmääramisel lähtuma maksumaksja või tema püsiva tegevuskoha liikmesriigi poolt kindlaksmääratud vara väärtusest.

3. Kui vara paigutatakse 12 kuu jooksul tagasi vara ülekandja liikmesriiki, ei kohaldata käesolevat artiklit väärtpaberite rahastamisega seotud vara ülekandmise suhtes, tagatiseks antud vara suhtes või juhul, kui vara kantakse üle usaldatavusnormatiivide kapitalinõuete täitmiseks või likviidsuse juhtimiseks.

Artikkel 29

Maksustamine riigist lahkumisel

Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse direktiivis (EL) 2016/1164 sätestatud lahkumismaksu eeskirju.

Muudatusettepanek 52

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 41 – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
1. Maksumaksja või mitteresidendist maksumaksja püsiva tegevuskoha maksuaastal saadud kahjumi võib edasi kanda ja maha arvata järgmistel maksuaastatel, välja arvatud juhul, kui käesoleva direktiiviga on ette nähtud teisiti .		1. Maksumaksja või mitteresidendist maksumaksja püsiva tegevuskoha maksuaastal saadud kahjumi võib edasi kanda ja maha arvata järgmistel maksuaastatel maksimaalselt viie aasta jooksul .

Muudatusettepanek 53

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 42

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 42

Kahjumi mahaarvamine ja taas arvesse võtmine

1. Residendist maksumaksja, kes on pärast oma kahjumi artikli 41 kohast mahaarvamist jätkuvalt kasumlik, võib samal maksuaastal maha arvata oma artikli 3 lõikes 1 osutatud vahetute tütarettevõtjate või teistes liikmesriikides asuvate püsivate tegevuskohtade kahjumi. See mahaarvamine antakse piiratud ajaks vastavalt käesoleva artikli lõigetele 3 ja 4.

2. Mahaarvamine on proportsionaalne residendist maksumaksja osalusega oma artikli 3 lõikes 1 osutatud tütarettevõtjas ning täielik püsivate tegevuskohtade puhul. Mingilgi juhul ei tohi residendist maksumaksja maksubaasi vähendamise tulemuseks olla negatiivne summa.

3. Residendist maksumaksja lisab maksubaasi tagasi varasemalt kahjumina maha arvatud summa ulatuses mis tahes oma artikli 3 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja või oma püsiva tegevuskoha edasise kasumi.

4. Lõigete 1 ja 2 kohaselt maha arvatud kahjumid reinkorporeeritakse automaatselt residendist maksumaksja maksubaasi järgmistel juhtudel:

(a)	kui pärast viiendat maksuaastat, kui kahjumid muutusid mahaarvatavateks, ei ole reinkorporeeritud mingit tulu või reinkorporeeritud tulu ei vasta maha arvatud kahjumi kogusummale;

(b)	kui artikli 3 lõikes 1 osutatud tütarettevõtja müüakse, likvideeritakse või muudetakse püsivaks tegevuskohaks;

(c)	kui püsiv tegevuskoht müüakse, likvideeritakse või muudetakse tütarettevõtjaks;

(d)	kui emaettevõtja ei täida enam artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõudeid.

välja jäetud

Muudatusettepanek 54

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 45 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 45a Tegelik maksukoormus Niikaua kui artikli 2 lõike 1 punktis c sätestatud piirmäär kehtib, peavad liikmesriigid jälgima väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja hargmaiste ettevõtjate tegelikku maksukoormust kõigis liikmesriikides ja selle avaldama, et liikmesriigid saaksid tagada sarnastele äriühingutele liidus võrdsed tingimused ning leevendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate halduskoormust ja kulusid.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 53 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Erandina artikli 8 punktidest c ja d ei vabastata maksumaksjat maksust välisriigist saadud tulu puhul, mille maksumaksja on saanud kasumieraldisena kolmandas riigis asuvalt üksuselt või selliste aktsiate võõrandamisest, mida hoitakse kolmandas riigis asuvas üksuses, kui kõnealune üksus on oma maksuresidentsuse riigis kohustatud maksma seadusega ettenähtud äriühingu tulumaksu, mis on alla poole seadusjärgsest maksumäärast, mida oleks maksumaksja suhtes kohaldatud seoses sellise välismaise tuluga liikmesriigis, mille maksuresident ta on.		Erandina artikli 8 punktidest c ja d ei vabastata maksumaksjat maksust välisriigist saadud tulu puhul, mis ei ole saadud aktiivsest äritegevusest ja mille maksumaksja on saanud kasumieraldisena kolmandas riigis asuvalt üksuselt või selliste aktsiate võõrandamisest, mida hoitakse kolmandas riigis asuvas üksuses, kui kõnealune üksus on oma maksuresidentsuse riigis kohustatud maksma seadusega ettenähtud äriühingu tulumaksu, mille määr on alla 15 % seoses sellise välismaise tuluga liikmesriigis, mille maksuresident ta on

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 53 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Lõike 1 kohaldamise korral on maksumaksja kohustatud maksma välisriigist saadud tulult maksu, arvates maksuresidentsuse liikmesriigis maksustatavast summast maha maksu, mille ta tasus kolmandas riigis. Maha ei või arvata suuremat summat kui selle tuluga seotud maksusumma enne mahaarvamist, millelt maksu võib nõuda.		2. Lõike 1 kohaldamise korral on maksumaksja kohustatud maksma välisriigist saadud tulult maksu, arvates maksuresidentsuse liikmesriigis maksustatavast summast maha maksu, mille ta tasus kolmandas riigis. Maha ei või arvata suuremat summat kui selle tuluga seotud maksusumma enne mahaarvamist, millelt maksu võib nõuda. Mahaarvamise kasutamiseks peab maksumaksja oma maksuhaldurile tõendama, et välisriigist saadav tulu tekkis aktiivse äritegevuse tulemusena, ning seda võib teha välisriigi maksuhalduri väljastatud vastava tõendi abil.

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 58

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 58 Üldine kuritarvituse vastane eeskiri 1. Maksubaasi arvutamisel käesoleva direktiivi eeskirjade alusel ei võta liikmesriigid arvesse skeemi või skeemide ahelat, mis, olles loodud põhieesmärgiga saada maksueelis, mis on vastuolus käesoleva direktiivi sisu või eesmärgiga, ei ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja asjaolusid arvesse võttes tegelik. Need skeemid võivad koosneda rohkem kui ühest vaheastmest või osast. 2. Lõike 1 kohaldamisel peetakse skeemi või skeemide ahelat fiktiivseks, kui see ei ole loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis kajastavad tegelikku majanduslikku sisu. 3. Skeemi või skeemide ahelat, mida lõike 1 kohaselt arvesse ei võeta, käsitletakse maksubaasi arvutamisel vastavalt nende majanduslikule sisule.		Artikkel 58 Üldine kuritarvituste vastane reegel Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse direktiivis (EL) 2016/1164 sätestatud üldist kuritarvituste vastast reeglit .

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 1 – lõik 1 – sissejuhatav osa

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Üksust või püsivat tegevuskohta, mille tulu ei maksustata või mis on maksust vabastatud selles liikmesriigis, kus asub peakontor , käsitatakse välismaise kontrollitud äriühinguna, kui on täidetud järgmised tingimused:		Maksumaksja liikmesriik käsitab üksust või püsivat tegevuskohta, mille tulu ei maksustata või mis on selles liikmesriigis maksust vabastatud , välismaise kontrollitud äriühinguna, kui on täidetud järgmised tingimused:

Muudatusettepanek 59

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 1 – lõik 1 – punkt b

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

üksuse või püsiva tegevuskoha poolt oma kasumilt tegelikult tasutud äriühingu tulumaks on väiksem kui erinevus selle äriühingu tulumaksu summa , mis oleks üksusele või püsivale tegevuskohale määratud käesoleva direktiivi eeskirjade kohaselt, ja üksuse või püsiva tegevuskoha poolt oma kasumilt tasutud tegeliku äriühingu tulumaksu summa vahel.

üksuse kasumile kehtestatud äriühingu tulumaksu määr on alla 15 %; seda maksumäära hinnatakse kasumi põhjal, mis on saadud enne selliste meetmete rakendamist, mida need riigid on võtnud, et vähendada maksubaasi, millele seda määra kohaldatakse; määr vaadatakse igal aastal läbi, võttes arvesse majanduslikku arengut maailmakaubanduses ;

Muudatusettepanek 60

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Esimese lõigu punkti b kohaldamisel, kui tulumaksu arvutamisel oleks üksuse kasumit maksustatud vastavalt käesoleva direktiivi eeskirjadele maksumaksja liikmesriigis, siis selle üksuse mis tahes tegevuskoha tulu, mis ei kuulu maksustamisele või mis on maksust vabastatud välismaise kontrollitava äriühingu maksujurisdiktsioonis, ei võeta arvesse.		välja jäetud

Muudatusettepanek 61

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kui üksust või püsivat tegevuskohta peetakse lõike 1 kohaselt välismaiseks kontrollitavaks äriühinguks, siis üksuse või püsiv tegevuskoha jaotamata tulu on maksustatav, kui see tuleneb järgmistest kategooriatest :

(a)	finantsvaralt saadud intress või muu tulu;

(b)	intellektuaalomandist tulenevad litsentsitasud või muu tulu;

(c)	dividendid ja aktsiate või osade müügist saadud tulu;

(d)	kapitalirendist saadud tulu;

(e)	kindlustusest, pangandusest ja muust finantstegevusest saadud tulu;

(f)

tulu, mis on saadud arveid väljastavalt ettevõttelt, kes saavad müügi- ja teenuste osutamise tulu sidusettevõtjatelt ostetud ja neile müüdud kaupadelt ja teenustelt, lisamata mingit või lisades üksnes vähest majanduslikku väärtust.

Esimest lõiku ei kohaldata välismaise kontrollitava äriühingu suhtes , mis resideerub või asub liikmesriigis või kolmandas riigis , mis on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguosaline , kui välismaine kontrollita äriühing on loodud paikapidavatel ärilistel põhjustel, mis kajastavad majanduslikku tegelikkust. Käesoleva artikli kohaldamisel loetakse välismaise kontrollitava äriühingu tegevust majanduslikku tegelikkust kajastavaks niivõrd , kuivõrd sellist tegevust toetavad vastavad töötajad, seadmed , vara ja ruumid.

2. 2. Kui üksust või püsivat tegevuskohta peetakse lõike 1 kohaselt välismaiseks kontrollitavaks äriühinguks, arvab maksumaksja liikmesriik maksubaasi hulka :

(a)

üksuse jaotamata tulu või püsiva tegevuskoha tulu, mis kuulub järgmistesse kategooriatesse:

i)	finantsvaralt saadud intress või muu tulu;

ii)	intellektuaalomandist tulenevad litsentsitasud või muu tulu;

iii)	dividendid ja aktsiate või osade müügist saadud tulu;

iv)	kapitalirendist saadud tulu;

v)	kindlustusest, pangandusest ja muust finantstegevusest saadud tulu;

vi)

Käesolevat punkti ei kohaldata, kui välismaine kontrollitav äriühing tegeleb märkimisväärse majandustegevusega , mida toetavad töötajad, seadmed , vara ja ruumid ning mida kinnitavad asjakohased faktid ja asjaolud. Kui välismaine kontrollitav äriühing resideerub või asub kolmandas riigis, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepinguosaline , võivad liikmesriigid otsustada eelmist lõiku mitte kohaldada , või

üksuse või püsiva tegevuskoha jaotamata tulu, mis on saadud fiktiivsetest skeemidest, mis on loodud peamise eesmärgiga saada maksusoodustust.

Käesoleva punkti kohaldamisel peetakse skeemi või skeemide ahelat fiktiivseks niivõrd, kuivõrd asjaomasel üksusel või püsival tegevuskohal ei oleks vara, millelt ta kogu või osa oma tulust saab, ja ta ei oleks võtnud vastavaid riske, kui teda ei kontrolliks äriühing, kus täidetakse selle vara ja nende riskidega seotud võtmetöötajate funktsiooni, mis on kontrollitava äriühingu tulu loomisel määrava tähtsusega.

Muudatusettepanek 62

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 3 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Üksust või püsivat tegevuskohta ei käsitata lõikes 1 osutatud välismaise kontrollitava äriühinguna, kui mitte rohkem kui üks kolmandik üksuse või püsiva tegevuskoha tulust kuulub lõike 2 punktides a–f sätestatud kategooriatesse.		Kui liikmesriik arvutab maksumaksja maksustatava summa liikmesriigi eeskirjade alusel vastavalt lõike 2 punktile a, võib liikmesriik otsustada mitte käsitada üksust või püsivat tegevuskohta lõikes 1 osutatud välismaise kontrollitava äriühinguna, kui üksuse või püsiva tegevuskoha tulust üks kolmandik või alla selle kuulub lõike 2 punktis a sätestatud kategooriatesse.

Muudatusettepanek 63

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 3 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Finantsettevõtjat ei käsitata lõikes 1 osutatud välismaise kontrollitava äriühinguna , kui mitte rohkem kui üks kolmandik üksuse või püsiva tegevuskoha tulust lõike 2 punktides a–f sätestatud kategooriates tuleneb tehingutest maksumaksja või tema sidusettevõtjatega.		Kui liikmesriik arvutab maksumaksja maksustatava summa liikmesriigi eeskirjade alusel vastavalt lõike 2 punktile a , võib liikmesriik otsustada mitte käsitada finantsettevõtjat välismaise kontrollitava äriühinguna, kui üksuse tulust lõike 2 punktis a sätestatud kategooriates üks kolmandik või alla selle tuleneb tehingutest maksumaksja või tema sidusettevõtjatega.

Muudatusettepanek 64

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 59 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3a. Liikmesriigid võivad jätta lõike 2 punkti b kohaldamisalast välja üksuse või püsiva tegevuskoha ,

a)	mille bilansiline kasum ei ületa 750 000 eurot ja kaubandustegevusega mitte seotud tulu ei ületa 75 000 eurot või

mille bilansiline kasum ei ületa maksustamisperioodi jooksul 10 protsenti tegevuskuludest.

Esimese lõigu punkti b kohaldamisel ei või tegevuskulud hõlmata sellise kauba maksumust, mis on müüdud väljaspool riiki, mille resident üksus on või kus on püsiva tegevuskoha asukoht maksustamise eesmärgil, ega sidusettevõtjatele tehtud makseid.

Muudatusettepanek 65

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 61

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 61

Hübriidne ebakõla

Kui liikmesriikidevaheliste hübriidsete ebakõlade tulemuseks on sama makse, samade kulutuste või sama kahjumi topeltmahaarvamine, lubatakse mahaarvamine teha üksnes selles liikmesriigis, kust makse on pärit, kus kulud tekkisid või kus kanti kahjumit.

Kui kolmandat riiki kaasav hübriidse ebakõla tulemuseks on sama makse, samade kulutuste või sama kahjumi topeltmahaarvamine, ei lubata asjaomases liikmesriigis selliselt makselt, sellistelt kulutustelt või selliselt kahjumilt mahaarvamist teha, v.a juhul, kui kolmas riik on seda juba teinud.

Niivõrd, kuivõrd liikmesriikidevahelise hübriidse ebakõla tulemuseks on mahaarvamine ilma arvesse võtmiseta, ei lase maksja liikmesriik sellist makset maha arvata.

Niivõrd, kuivõrd kolmandat riiki hõlmava hübriidse ebakõla tulemuseks on mahaarvamine ilma arvesse võtmiseta:

(a)	kui makse on pärit liikmesriigist, ei luba see liikmesriik mahaarvamist teha või

(b)

kui makse on pärit kolmandast riigist, nõuab asjaomane liikmesriik, et maksumaksja võtaks selle makse maksubaasi puhul arvesse, v. a juhul, kui kolmas riik on juba keelanud mahaarvamise tegemise või on nõudnud selle makse arvessevõtmist.

Kui püsivat tegevuskohta käsitleva liikmesriikidevahelise hübriidse ebakõla tulemuseks on maksustamata jätmine ilma arvesse võtmiseta, nõuab see liikmesriik, kus maksumaksja on maksuresident, et maksumaksja võtaks püsiva tegevuskohaga seotud tulu maksubaasi puhul arvesse. Kui kolmandas riigis asuvat püsivat tegevuskohta käsitleva hübriidse ebakõla tulemuseks on maksustamata jätmine ilma arvesse võtmiseta, nõuab asjaomane liikmesriik, et maksumaksja võtaks kolmandas riigis asuva püsiva tegevuskohaga seotud tulu maksubaasi puhul arvesse.

Artikkel 61

Hübriidne ebakõla

Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse direktiivi (EL) 2016/1164 artiklis 9 sätestatud hübriidseid ebakõlasid käsitlevaid norme.

4. Kui makse, mille maksumaksja tegi kolmandas riigis asuvale sidusettevõtjale, tasakaalustatakse otse või kaudselt maksega, kulutustega või kahjumiga, mis tulenevalt hübriidsest ebakõlast on mahaarvatavad liiduvälises kahes eri jurisdiktsioonis, ei luba maksumaksja liikmesriik maksumaksjal arvata kolmandas riigis asuvale sidusettevõtjale tehtud makset maksubaasist maha, v.a juhul, kui üks kaasatud kolmas riik on juba keelanud kahes eri jurisdiktsioonis mahaarvatavalt makselt, kulutustelt või kahjumilt mahaarvamise tegemise.

5. Kui arvessevõtmine, mis vastab mahaarvatavale maksele, mis maksumaksja tegi kolmandas riigis asuvale sidusettevõtjale, tasakaalustatakse otse või kaudselt maksega, mis tulenevalt hübriidsest ebakõlast ei ole maksja maksustatava väärtusega hõlmatud, ei luba maksumaksja liikmesriik maksumaksjal arvata kolmandas riigis asuvale sidusettevõtjale tehtud makset maksubaasist maha, v.a juhul, kui üks kaasatud kolmas riik on juba keelanud kõnealuselt arvessevõtmata makselt mahaarvamise tegemise.

6. Kui hübriidse ebakõla tulemuseks on maksuvabastus maksust, mis peetakse kinni rohkem kui ühele kaasatud osapoolele üle kantud finantsinstrumenti hõlmavalt makselt, piirab maksumaksja liikmesriik sellisest maksuvabastusest saadavat kasu proportsionaalselt selle maksega seotud maksustatava netotuluga.

7. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab „maksja“seda üksust või püsivat tegevuskohta, kust makse on pärit, kus kulutusi tehti või kahjumit kanti.

Muudatusettepanek 66

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 61 a – pealkiri

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Maksuresidentsusega seotud ebakõlad		Ümberpööratud hübriidsed ebakõlad

Muudatusettepanek 67

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 61 a – lõige 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Kui makse, kulutused või kahjum, mis on seotud maksumaksjaga, kes on maksuresident nii liikmesriigis kui ka kolmandas riigis, on kooskõlas asjaomase liikmesriigi ja kolmanda riigi seadustega maksubaasist mahaarvatav mõlemas jurisdiktsioonis ning seda makset, neid kulutusi või seda kahjumit saab maksumaksja liikmesriigis tasakaalustada maksustatava tuluga, mida ei ole kolmandas riigis arvesse võetud, ei luba maksumaksja liikmesriik sellelt makselt, nendelt kulutustelt või sellelt kahjumilt mahaarvamist teha, v.a juhul, kui kolmas riik on seda juba teinud.		Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitavad liikmesriigid ümberpööratud hübriidseid ebakõlasid vastavalt direktiivi (EL) 2016/1164 artiklile 9a.

Muudatusettepanek 68

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 65 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 65a Euroopa maksukohustuslasena registreerimise number Komisjon esitab 31. detsembriks 2018 seadusandliku ettepaneku ühtlustatud ühtse Euroopa maksukohustuslasena registreerimise numbri kohta, et muuta maksuteabe automaatne vahetamine liidus tõhusamaks ja usaldusväärsemaks.

Muudatusettepanek 69

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 65 b (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 65b Kohustuslik automaatne teabevahetus maksuküsimustes Täieliku läbipaistvuse ja käesoleva direktiivi nõuetekohase rakendamise tagamiseks on teabevahetus maksuküsimustes automaatne ja kohustuslik, nagu on sätestatud nõukogu direktiivis 2011/16/EL (4). Liikmesriigid eraldavad oma riiklikele maksuhalduritele piisavalt töötajaid, oskusteavet ja eelarvevahendeid ning vahendeid maksuhaldustöötajate koolitamiseks, keskendudes käesoleva direktiivi täieliku rakendamise tagamiseks piiriülesele koostööle maksuküsimustes ja automaatsele teabevahetusele.

Muudatusettepanek 70

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 66 – lõige 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
2. Õigus võtta vastu artikli 2 lõikes 5, artikli 4 lõikes 5, artikli 11 lõikes 6 , artikli 32 lõikes 5 ja artiklis 40 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast.		2. Õigus võtta vastu artikli 2 lõikes 5, artikli 4 lõikes 5, artikli 5 lõikes 2a , artikli 32 lõikes 5 ja artiklis 40 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast.

Muudatusettepanek 71

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 66 – lõige 3

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
3. Nõukogu võib artikli 2 lõikes 5, artikli 4 lõikes 5, artikli 11 lõikes 6 , artikli 32 lõikes 5 ja artiklis 40 osutatud delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.		3. Nõukogu võib artikli 2 lõikes 5, artikli 4 lõikes 5, artikli 5 lõikes 2a , artikli 32 lõikes 5 ja artiklis 40 osutatud delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

Muudatusettepanek 72

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 66 – lõige 5

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
5. Artikli 2 lõike 5, artikli 4 lõik 5, artikli 11 lõikes 6 , artikli 32 lõike 5 ja artikli 40 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et ta ei esita vastuväiteid. Nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega [kahe kuu] võrra.		5. Artikli 2 lõike 5, artikli 4 lõike 5, artikli 5 lõike 2a , artikli 32 lõike 5 ja artikli 40 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et ta ei esita vastuväiteid. Nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega [kahe kuu] võrra.

Muudatusettepanek 73

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 66 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 66a

Maksulepingute kuritarvitamise vastased meetmed

Liikmesriigid muudavad oma kahepoolseid maksulepinguid kooskõlas käesoleva direktiiviga, tagamaks, et sellised lepingud sisaldavad kõike järgmist:

a)	klausel, millega tagatakse, et mõlemad lepingupooled kohustuvad sätestama meetmed, mille järgi maksu makstakse seal, kus toimub majandustegevus ja kus luuakse väärtus;

b)	lisa, milles selgitatakse, et lisaks topeltmaksustamise vältimisele on kahepoolsete lepingute eesmärk võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu;

c)	klausel peamise eesmärgi kontrollimiseks üldise kuritarvituste vastase reegli alusel.

Muudatusettepanek 74

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 68 a (uus)

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 68a Järelevalve Komisjon teostab järelevalvet ning avaldab käesoleva direktiivi ühetaolise rakendamise kohta oma järeldused, et tagada liikmesriikides selle meetmete ühetaoline tõlgendamine.

Muudatusettepanek 75

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 69

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 69

Läbivaatamine

Komisjon vaatab viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist läbi selle kohaldamise ja esitab nõukogule aruande käesoleva direktiivi toimimise kohta.

Komisjon hindab viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist selle toimimist.

Olenemata esimeses lõigus sätestatust kontrollib komisjon kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist artikli 11 toimimist ning kaalub kohandusi AGI määratluses ja parameetrites. Komisjon teostab põhjalikku analüüsi selle kohta, kuidas AGI võib soodustada AGI äriühinguid, kellel on õigus otsustada kohaldada käesoleva direktiivi eeskirju, et rahastada oma tegevust omakapitali kaudu.

Artikkel 69

Rakendamisaruanne ja läbivaatamine

La Commission évalue le fonctionnement de la présente directive cinq ans après son entrée en vigueur

Komisjon teeb oma järeldused Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks rakendamisaruandes. Aruanne sisaldab muu hulgas kõigi järgmiste elementide analüüsi:

a)	selle süsteemi mõju liikmesriikide maksutuludele;

b)	süsteemi eelised ja puudused väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks;

c)	mõju õiglasele maksukogumisele liikmesriikide vahel;

d)	mõju siseturule tervikuna, pidades eelkõige silmas võimalikke konkurentsimoonutusi ettevõtjate vahel, kelle suhtes kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud uusi eeskirju;

e)	üleminekuperioodi alla kuuluvate ettevõtjate arv. Komisjon vaatab 10 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist selle kohaldamise läbi ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi toimimise kohta aruande.

Komisjon edastab oma järeldused liikmesriikidele, et neid võetaks arvesse äriühingute tulumaksu riiklike süsteemide kavandamisel ja rakendamisel.

Komisjon edastab oma järeldused Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele esitatavas aruandes , et neid võetaks arvesse äriühingute tulumaksu riiklike süsteemide kavandamisel ja rakendamisel, ning lisab sellele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku direktiivi muutmiseks .

Muudatusettepanek 76

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 70 – lõige 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2018 . Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.		Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembriks 2019 . Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Muudatusettepanek 77

Ettepanek võtta vastu direktiiv

Artikkel 70 – lõige 1 – lõik 2

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Liikmesriigid kohaldavad neid õigusnorme alates 1. jaanuarist 2019 .		Liikmesriigid kohaldavad neid õigusnorme alates 1. jaanuarist 2020 .

(1) 3. oktoobri 2011. aasta nõukogu direktiivi ettepanek COM(2011)0121 äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta.

(2) 3. oktoobri 2011. aasta nõukogu direktiivi ettepanek COM(2011)0121 äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta.

(3) Nõukogu 12. juuli 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (ELT L 193, 19.7.2016, lk 1).

(4) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

10.5.2019

Euroopa Liidu Teataja

C 162/217

P8_TA(2018)0089

2019. aasta eelarvemenetluse suunised – III jagu

Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon 2019. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (2017/2286(BUD))

(2019/C 162/31)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (1),

—	võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (3),

—	võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (4),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarvet (5) ja sellele lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldusi,

—	võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2018. aasta järeldusi 2019. aasta eelarve suuniste kohta (06315/2018),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 86a,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0062/2018),

arvestades, et liidu 2019. aasta eelarve üle peetavad läbirääkimised, mis on parlamendi praeguse koosseisu ametiajal viimased, toimuvad samaaegselt järgmise mitmeaastase finantsraamistiku määruse läbirääkimiste ja ELi omavahendite süsteemi reformiga; arvestades, et 2019. aasta on 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kuues aasta;

arvestades, et mõlemad eelarvepädevad institutsioonid peaksid püüdma saavutada lepituskomitees 2019. aasta eelarve suhtes ambitsioonika ja laiaulatusliku kokkuleppe, et mõjutada positiivselt samaaegselt toimuvaid läbirääkimisi ning võimaldada jõuda kokkuleppeni 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite suhtes parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõpuks;

arvestades, et Brexiti protsess ei tohiks avaldada 2019. aasta eelarvele otsest mõju, kuna läbirääkimiste teise etapi alustamises jõuti 2017. aasta detsembris kokkuleppele ning ELi ja Ühendkuningriigi ühisaruande (6) kohaselt aitab Ühendkuningriik liidu 2019. ja 2020. aasta eelarvet jätkuvalt täita ning osaleb selles nii, nagu ta kuuluks ikka veel liitu;

D.	arvestades, et kasvavad populistlikud ja äärmuslikud liikumised kõigis liikmesriikides on levitanud ELi ja selle eelarve kohta eksitavat teavet ja seda teavet õhutanud, mis toob välja vajaduse parema ja läbipaistvama teabe järele;

arvestades, et kodanikel on aastaid olnud negatiivne arusaam finants-, sotsiaal- ja majanduskriisi ohjamisest, aga praegused paranevad majanduslikud väljavaated, mis on Euroopa majanduse elavnemise teele viimiseks tehtud koordineeritud pingutuste tulemus, võimaldavad eelarvet heldekäelisemalt planeerida;

arvestades, et nõukogu on viimastel aastatel korduvalt iseendale vastu rääkinud, esitades ELi jaoks uusi poliitilisi prioriteete, olemata seejuures valmis nende rahastamiseks uusi assigneeringuid eraldama; arvestades, et uusi poliitilisi prioriteete ja ELi uusi suuri ülesandeid tuleks rahastada uutest assigneeringutest, mitte olemasolevaid edukaid programme kärpides;

G.	arvestades, et käesoleva finantsplaneerimise perioodi lõpu lähenedes saab mitmeaastaste programmide rakendamine täishoo sisse ja seetõttu suureneb vajadus piisavate rahastamisvahendite järele;

Reageering ELi ees seisvatele väljakutsetele ja kodanike ootused

võtab teadmiseks finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi tagajärgedest taastumise, mida on kiirendanud ELi ja liikmesriikide pingutused majanduskasvu saavutamiseks ja töökohtade loomiseks; on seisukohal, et neid pingutusi tuleb veelgi suurendada, et mõjutada positiivselt ELi kodanike igapäevaelu, kuna paljud neist on aastaid kriisi all rängalt kannatanud; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks noortele ja vaesuse või töötuse ohus inimestele, tagamaks seda, et nad tunnetaksid kasulikku mõju, vältides nii sotsiaalse ja piirkondliku ebavõrdsuse suurenemist; rõhutab seda silmas pidades, et erilist tähelepanu tuleks siiski pöörata eri piirkondade suutlikkusele senisest suurema kasvu eeliseid ära kasutada;

toonitab, et Eurostati andmetel ja vastupidiselt populistlikele väidetele on ELi kodanikud ELi tuleviku suhtes optimistlikud; rõhutab, et liit peaks täitma oma ülesandeid ja kohustusi ning tegema rohkem oma kodanike elujärje parandamiseks nii praegu kui ka tulevikus, ent samuti nende kaitsmiseks ebaausate kaubandus-ja äritavade eest ülemaailmsel turul, aidates neil samal ajal sellest kasu saada; rõhutab, et tegeleda tuleb kliimamuutuste ja rahvusvaheliste julgeolekuohtude põhjustatud probleemidega; usub, et nende ootuste ja kohustuste täitmiseks peab EL oma pädevuse piires tegutsema tulemuslikumalt, et toetada jätkusuutlikku majanduskasvu ja püsivate töökohtade loomist ning vähendada lõhet ELi kodanike elatustasemete vahel kõigis piirkondades, järgides samal ajal täielikult ELi 2020. aasta strateegiat, ÜRO kestliku arengu eesmärke ja Pariisi kokkulepet; rõhutab vajadust valmistada Euroopa majandus ja ELi kodanikud ette digiteerimisega seotud võimalusteks; on seisukohal, et rände algpõhjuste kõrvaldamine ning eri liiki diskrimineerimise, näiteks naiste ja LGBTI-inimeste diskrimineerimise lõpetamine on samuti 2019. aasta olulised eesmärgid;

Jätkusuutliku tuleviku ning nii liidus kui ka väljaspool liitu väljenduva suurema solidaarsuse ettevalmistamine

Jätkusuutlik tulevik

on seisukohal, et ELi 2019. aasta eelarves tuleks tugevdada kõiki asjakohaseid vahendeid noorte töötuse vastu võitlemiseks, eelkõige ELi majanduslikult mahajäänud piirkondades, pöörates erilist tähelepanu ettevõtlus- ja kutseoskuste ja liikuvuse parandamisele, kvalifikatsioonide tunnustamisele kõikidel haridus- ja kutseõppe tasemetel ning majanduskasvu, konkurentsivõime, töökohtade loomise ja taristusse, innovatsiooni, teadustegevusse ja VKEdesse tehtavate investeeringute toetamisele; rõhutab, et noorte töötus, millel on suur sotsiaalne mõju, on Euroopa tasandil üks tõsisemaid probleeme;

usub, et ELi 2019. aasta eelarve prioriteedid peaksid olema majanduskasv, innovatsioon, konkurentsivõime, julgeolek, kliimamuutuste vastu võitlemine, taastuvenergiale üleminek ja ränne;

toetab noortele rohkemate võimaluste loomist solidaarsustegevuses osalemiseks; nõuab Euroopa solidaarsuskorpuse kiiret käikulaskmist ja ulatuslikku rakendamist pärast selle 2018. aastaks kavandatud vastuvõtmist;

väljendab heameelt asjaolu üle, et parlamendi tungival nõudmisel suurendati ELi 2018. aasta eelarve lepitusmenetluse käigus noorte tööhõive algatusele algselt eraldatud vahendeid uute assigneeringute abil 116,7 miljoni euro võrra, seega on 2018. aastaks eraldatud kokku 350 miljonit eurot, kuid osutab vajadusele parandada vahendite kasutuselevõttu, milles on tekkinud viivitusi; on vastu 2018. aasta eelarve vastuvõtmisele järgnenud 2019.–2020. aasta finantsplaneeringu tehnilises kohanduses esitatud 2018. aasta finantsplaneeringu komisjonipoolsele tõlgendusele, mille kohaselt tähendaks see suurendamine tulevaste aastate assigneeringute varem kasutusele võtmist, ja loodab, et komisjon täidab 2017. aasta lepitusperioodi lõpul parlamendile antud lubadused; loodab, et 2019. aasta eelarveprojekt on noorte töötuse vastase võitluse osas ambitsioonikam, suutes leida õige tasakaalu selles valdkonnas toetuse ärakasutamise suutlikkuse tegeliku paranemise ja sellele küsimusele poliitilise toetuse väljendamise vahel; tuletab meelde, et komisjon võttis kohustuse teha ettepanek noorte tööhõive algatuse rahastamist paranduseelarve kaudu veelgi suurendada, kui algatuse suutlikkus 2018. aastal toetust ära kasutada sellist suurendamist võimaldab; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon viiksid töö-, hariduse või koolituse pakkumised vastavusse osalejate profiili ja tööturu nõudlusega, et tagada osalejatele jätkusuutlik tööhõive;

palub, et komisjon teeks 2019. aasta menetluse ajaks kättesaadavaks noorte tööhõive algatuse rakendamisega seotud finantsandmed, mis oleksid esitatud riikide lõikes, et täiendada kogukuludena näidatud andmeid, mis on juba avalikult juurdepääsetavad; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks noorte tööhõive algatuse, Euroopa Sotsiaalfondi ja liikmesriikide riigieelarvete vahelist koostoimet, tagamaks, et noorte tööhõive algatus ei hakkaks asendama mittetöötavate ja mitteõppivate noortega seotud riiklikke rahastamisvahendeid;

rõhutab, et 30. aastapäeva tähistav programm „Erasmus+“on koos ELi kultuuriprogrammidega jätkuvalt peamine noorte liikuvust edendav ning noortele Euroopa põhiväärtusi õpetav ja edasi andev programm, nagu on näidanud suur taotluste arv, mis ületab olemasolevate vahendite hulka; on arvamusel, et programmi „Erasmus+“2019. aasta eelarvet tuleks veelgi suurendada (vähemalt kahekordistada), et vastata selle programmi rahastamiskõlblikule nõudlusele, eelkõige sellele, mis on seotud elukestva õppega;

usub, et teadusuuringud, konkurentsivõime ja VKEd on majanduskasvu ja töökohtade loomist võimaldavad põhitegurid; rõhutab seetõttu, kui oluline on pakkuda ELi ettevõtetele, eriti VKEdele, innovatsiooni, teadusuuringuid ja investeeringuid toetavat keskkonda, et luua ELi majandus, mis on üleilmsel tasandil tõeliselt konkurentsivõimeline; rõhutab, kui tähtis on alamrubriigi 1a suurem eelarve ning rahastuse suurendamine selliste edukaks osutunud programmide puhul nagu „Horisont 2020“ja VKEsid toetavad programmid, sh ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME), kus taotlejaid on palju rohkem kui rahastamise saajaid; rõhutab, kui oluline on võtta VKEdele suunatud programmide väljatöötamisel arvesse nende erinõudeid ja nappe haldusressursse; on seisukohal, et see on vajalik, pidades silmas kiiresti muutuvat ja suurest konkurentsist kantud maailma ning digiteerimisest tingitud põhjalikke muutusi kõikides sektorites; tunnistab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid aitavad samuti kaasa kõigi nende prioriteetide saavutamisele;

10.

rõhutab, et investeeringud teadusuuringutesse ja innovatsiooni on ELi tegeliku konkurentsivõime saavutamise eeltingimus; peab kahetsusväärseks, et teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna taotluste murettekitavalt vähese edukuse tõttu saab vähem selle valdkonna kõrgetasemelisi projekte ELi toetust; rõhutab seda silmas pidades, et programmile „Horisont 2020“tuleb tagada piisavad assigneeringud;

11.

rõhutab tehnoloogia muutustest tulenevat majanduskasvu potentsiaali ning nõuab, et ELi eelarvel oleks asjakohane roll Euroopa tööstuse digiteerimise ning digitaaloskuste ja digitaalse ettevõtluse edendamise toetamisel;

12.

tunnistab, et VKEd moodustavad endiselt Euroopa majanduse selgroo ning neil on kogu ELis jätkuvalt määrava tähtsusega roll töökohtade loomisel ja majanduskasvu saavutamisel; nõuab sellega seoses COSME programmi assigneeringute suurendamist 2019. aastal, võttes arvesse selle programmi edukust;

13.

väljendab heameelt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tugevdamise ja selle kestuse pikendamise üle, kuna selle suurendatud tagatisfond mängib olulist rolli ELis investeeringute puudujäägi vähendamisel; tuletab meelde, et EFSI tagatisfondi on osaliselt rahastatud programmi „Horisont 2020“ja Euroopa ühendamise rahastu arvelt, kuigi mõlema puhul on tegemist pikaajaliste, tulevikule suunatud programmidega; toonitab parlamendi ammust seisukohta, et kõiki uusi algatusi tuleb rahastada uutest assigneeringutest, mitte vahendeid ümber paigutades, ning et olemasolevatele programmidele tehtud kahju tuleb heaks teha iga-aastase eelarvemenetluse kaudu; kordab, et nendes programmides tehtud kärbete mõju tuleks nii palju kui võimalik tagasi pöörata;

14.

rõhutab, et pikendatud kestusega EFSI peaks 2019. aastal märkimisväärselt suurendama oma geograafilist ulatust, et kõik piirkonnad saaksid võrdselt kasu ELi eelarvetagatise finantsvõimendusest; palub liikmesriikidel viia läbi struktuurireformid, mis parandavad investeerimiskeskkonda ja kohaliku tasandi suutlikkust EFSI toetust kõikides piirkondades tulemuslikult ära kasutada;

15.

väljendab heameelt liikmesriikide hiljuti võetud kohustuse üle võtta vastu uus ELi kaitse tegevuskava, mille eesmärk on suurendada nii tugevat kui ka pehmet jõudu, ning leiab, et see on kooskõlas kodanikele muret tekitavate julgeolekuküsimustega, pidades silmas suurenevat ülemaailmset ebastabiilsust, mida süvendavad uut liiki ohud; toetab komisjoni hiljutist algatust käivitada Euroopa Kaitsefondi esimese etapina Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm; nõuab Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi rahastamist üksnes mittesihtotstarbeliste varude ja/või erivahendite arvelt ning seega mitte olemasolevatest programmidest vahendeid ümber paigutades;

16.

rõhutab, et sisejulgeolekuga tegelemine peab jääma üheks liidu esmatähtsaks ülesandeks, ning nõuab selle pidevalt areneva poliitikavaldkonna suuremat rahastamist; on veendunud, et EL peab investeerima rohkem oma piiride tugevdamisse ja haldamisse, õiguskaitseasutuste ja riikide ametiasutuste vahelise koostöö tõhustamisse ning terrorismi, radikaliseerumise ja organiseeritud kuritegevuse vastasesse võitlusesse, kasutades selleks asjakohast ja kaasaegset digitaalset infosüsteemi; rõhutab sellega seoses Sisejulgeolekufondi ülesandeid ning seda, et piiride, julgeoleku ja õiguskaitse valdkonna asutusi tuleb piisavalt rahastada; tuletab meelde, et selle vahendi 2018. aasta rahastamispaketti vähendati märkimisväärselt;

17.

nõuab suuremaid rahalisi vahendeid, et võidelda radikaliseerumise nähtuse vastu, mis tekitab liidus vägivaldset äärmuslust; on seisukohal, et see eesmärk on saavutatav integratsiooni edendamise ning diskrimineerimise, rassismi, ksenofoobia, fundamentalismi ning nii suulise kui ka kirjaliku vaenu õhutamise vastu võitlemise abil;

18.

väljendab heameelt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi panuse üle; nõuab sellele fondile piisavate eelarvevahendite eraldamist 2019. aastal, et toetada varjupaigataotlejate väärikat vastuvõtmist liikmesriikides, õiglase tagasisaatmise strateegiaid, ümberasustamisprogramme, seadusliku rände poliitikat ja kolmandate riikide kodanike tulemusliku integreerimise edendamist ning tegeleda ebaseadusliku rändega; kinnitab veel kord, kui tähtis on, et rände- ja pagulaskriisi algpõhjustega tegelemiseks oleksid olemas sihtotstarbelised rahalised vahendid; rõhutab sellega seoses, et ELi eelarvest tuleb rahastada meetmeid nii rändajate päritolu- kui ka pagulaste vastuvõturiikides, sealhulgas, kuid mitte ainult, meetmeid vaesuse, töötuse, haridusalaste ja majanduslike raskuste ning ebastabiilsusega tegelemiseks;

19.

palub, et komisjon esitaks ettepaneku, milles nähakse ette ELi tasandil finantssolidaarsuse väljendamine terroriaktide ohvrite ja nende perekondadega;

20.

tuletab meelde ELi asutuste tähtsust ELi selliste seadusandlike prioriteetide elluviimise ja seeläbi ELi poliitikaeesmärkide saavutamise tagamisel, mis on seotud näiteks konkurentsivõime (tööhõive, jätkusuutlik kasv, energialiit), rände (varjupaik, piiriülene haldamine), põhiõiguste toetamise (andmekaitse) ja julgeolekuga (küberkuritegevus, uimastid, pettus, rahapesu, terrorism, õigusalane koostöö, politseikoostöö, suuremahuliste infosüsteemide toetamine); ootab, et 2019. aasta eelarve üle peetavate läbirääkimiste tulemusel oleksid ELi ametite ja muude ELi organite tegevus- ja halduskulud realistlikult ja piisavalt rahastatud, mis võimaldab neil asutustel täita oma kohustusi, sh lisanduvaid ülesandeid, ja tulla toime suureneva töökoormusega; nõuab piisavate vahendite eraldamist, et tagada Euroopa Prokuratuuri nõuetekohane tegevus ja toimimine; nõuab üldisemalt kõikide ametite strateegilise huvi ja ülesannete põhjalikku hindamist ning hinnangut selle kohta, kuidas oleks ameteid võimalik rühmitada vastavalt nende ülesannete ja töö tulemuste strateegilisele iseloomule; kordab, et 2018. aasta on töötajate arvu 5 %-lise vähendamise ja nn ümberpaigutamisreservi rakendamise viimane aasta; ootab, et komisjon ja nõukogu ei kärbiks 2019. aasta eelarves rohkem ametite vahendeid;

21.

on seisukohal, et ajal, mil sellised tähtsad osalised nagu USA ei soovi Pariisi kokkuleppe raames kliimamuutuste vastu võitlemiseks võetud kohustusi täita, peab 2019. aasta eelarve paigutama ELi selgelt esirinda selles meie põlvkonna jaoks ühes kõige olulisemas võitluses, andes täiendavat rahalist tuge sellistele algatustele nagu LIFE kliimameetmete programm, ECOPOTENTIAL ja ühisettevõte Clean Sky; toonitab, et sellega seotud kulutusi tuleks pidada pikaajaliseks investeeringuks, mitte kuludeks, ning et nii Euroopa Kontrollikoda kui ka majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu on kinnitanud, et ELi kliimavaldkonna rahastamise sihttase on jäänud saavutamata; kutsub komisjoni üles täitma Pariisi kokkuleppe eesmärke ja ELi enda seatud pikaajalisi kliimaeesmärke ja saavutama kehtiva (2014.–2020. aasta) mitmeaastase finantsraamistiku ajal eesmärgi eraldada kliimameetmeteks 20 % kulutustest; rõhutab sellega seoses, et 2019. aasta rahastamine peaks olema üldisest sihttasemest märkimisväärselt suurem, et kompenseerida kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku algusaastatel tehtud väiksemaid eraldisi, ning et kliimamuutuste poliitika süvalaiendamise mehhanism tuleks täies ulatuses optimeerida;

Suurem solidaarsus sotsiaalsete, territoriaalsete ja ülemaailmsete probleemidega tegelemiseks

22.

on seisukohal, et ELi eelarvest tuleks toetada liikmesriikide pingutusi sellistes valdkondades nagu töötus ja tervishoid, eraldades piisavaid rahalisi vahendeid programmidele, mille eesmärk on võidelda ebavõrdsuse vastu, leevendada vaesuse kõige raskemaid vorme, konkreetselt kõige haavatavamate ja rohkem eraldatud elanikkonnarühmade, eelkõige laste vaesust, ning võimaldada kodanikel omandada vajalikud oskused digiteerimisega kohanemiseks;

23.

toonitab vajadust suurendada toetust sellistele liidu programmidele, millega edendatakse majanduskasvu ja pikaajaliste kvaliteetsete töökohtade loomist, eriti noortele, et täiendada liikmesriikide pingutusi tagada noortele varase spetsialiseerumise asemel mitmekülgne kutsekvalifikatsioon, mis aitab suurendada toimetulekuvõimet ja võimaldab ühiskondlikku kohanemist, aidates seejuures võidelda rahvastiku vähenemise ja oskustööjõu puuduse vastu teatavates sektorites ning tagada sotsiaalhoolekande süsteemide jätkusuutlikkus; märgib, et konkreetsete kohandatud meetmete kaalumine võiks osutuda kasulikuks sektorite ja/või piirkondade puhul, mis on kõige rohkem mõjutatud või mis on muutunud palju haavatavamaks;

24.

tuletab meelde elanikkonna ulatuslikku vananemist ja erihooldust vajavate isikute, eriti eakate arvu kasvu; palub komisjonil võtta demograafiliste probleemidega tegelemiseks täiendavaid toetusmeetmeid ning kordab oma toetust sellistele algatustele nagu dementsust põdevate inimeste külad, kus nende eest kantakse vajalikku hoolt juba haiguse varajasest etapist alates;

25.

usub, et sooline diskrimineerimine, eelkõige tööturul, ei ole mitte ainult vastuolus ELi väärtustega, vaid kujutab endast ka tõsist takistust majanduskasvule, sest see vähendab naiste võimalusi leida mõttekat tööd; rõhutab, et naiste võimestamine on üks peamisi tegureid, mis aitab saavutada kaasavama, õiglasema, rahumeelsema ja jätkusuutlikuma majanduskasvuga ühiskonna; ootab, et 2019. aasta eelarvest toetatakse naiste ettevõtlikkust ning soodustatakse naiste juurdepääsu ELi rahastamisele, näiteks programmidele COSME ja „Horisont 2020“, ning et laiendatakse ühtekuuluvuspoliitikat, et toetada uute investeeringute tegemist hariduse, lastehoiu ja tervishoiu taristutesse, mis aitavad naistel era- ja tööelu ühitada;

26.

kordab oma muret ELi territoriaalse solidaarsuse väljenduseks ja peamiseks investeerimispoliitikaks oleva ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel tekkinud viivituste pärast, kuid tunnistab, et 2017. aasta oli esimene aasta, mil Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide rakendamine toimus kiiremini, ning ootab selle suundumuse jätkumist 2018. ja 2019. aastal; usub, et tõrgeteta rakendamiseks tuleks ette näha piisaval tasemel maksete assigneeringud;

27.

tuletab meelde, et liit aitas olulisel määral kaasa rahu ja lepituse soodustamisele Iirimaal, eelkõige programmide PEACE ja INTERREG kaudu, mis on suunatud Põhja-Iirimaale ja lõunapoolsetele piiriäärsetele krahvkondadele; nõuab õigusriigi ja demokraatia osas täielikku kinnipidamist varem võetud kohustuste raamistikust, nt suure reede kokkuleppest; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid rahuprotsessi toetamist programmi PEACE ja seonduvate programmide jätkuva rahastamise kaudu;

28.

juhib tähelepanu, et ühine põllumajanduspoliitika on Euroopa integratsiooni üks alustalasid, mis on taganud Euroopa kodanike varustamise ohutute ja kvaliteetsete toiduainetega, ühtse põllumajandusturu nõuetekohase toimimise ning maapiirkondade jätkusuutlikkuse paljude aastate jooksul; tuletab meelde, et ühise põllumajanduspoliitika rahalised vahendid aitavad eelkõige suurendada ELi põllumajanduse kasumlikkust ja stabiilsust;

29.

palub komisjonil jätkata põllumajandustootjate toetamist kogu Euroopas, et nad turu ootamatu volatiilsuse korral hakkama saaksid ning et tagada turvalised ja kvaliteetsed toiduvarud; soovitab pöörata asjakohast tähelepanu väikestele põllumajandusettevõtjatele ja väikesemahulisele kalapüügile;

30.

on seisukohal, et piirkondadeks jagamine ja sotsiaal-majanduslikud eesmärgid peavad olema ühises kalanduspoliitikas tähtsamal kohal ning et Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohaldamisala tuleb laiendada; kutsub komisjoni üles hõlbustama juurdepääsu rahastamisvahenditele ja lihtsustama rahastamisega seotud menetlusi; väljendab erilist muret Ühendkuningriigi EList lahkumisega kaasneda võiva kahjuliku mõju pärast kalandusele, eriti Ühendkuningriigi naabruses asuvatele rannikuäärsetele liikmesriikidele;

31.

väljendab heameelt ettepaneku üle laiendada liidu kodanikukaitse mehhanismi kohaldamisala ja seda tugevdada; on arvamusel, et kodanikukaitse mehhanismi tugevdamine on äärmiselt oluline kiirema ja sidusama liidu tasandil toimuva reageerimise tagamiseks kodanikukaitse valdkonnas ning selleks et ennetada, olla valmis ja reageerida loodusõnnetustele ja inimtegevusest tingitud katastroofidele nii liidusiseselt kui ka väljaspool liitu;

32.

ootab ressursside üha suuremat piiratust arvestades käimasolevate menetluste ja meetmete parandamist eelarve täitmisel ning nõuab ELilt suurema vastutuse võtmist, et tagada rahaliste kohustuste täitmine õigeaegselt ja kulutõhusalt;

33.

on arvamusel, et rände- ja pagulasvoogude ning piirikontrolli haldamisse kaasatud või sellega seotud ELi asutustele ning vastavateks programmideks ja poliitikameetmeteks tuleks eraldada piisavalt rahalisi ja inimressursse, et tulla toime praeguse pagulaskriisiga, mille osas peaksid liikmesriigid samuti võtma vastutuse vastavalt koormuse jagamise põhimõttele ning Genfi konventsioonidele; on veendunud, et EL peaks pikaajalise lahenduse leidmiseks näitama üles ka välist solidaarsust ja edendama tingimusi rahu ja heaolu saavutamiseks päritoluriikides, pannes suuremat rõhku investeeringutele ja arengupoliitikale, eelkõige Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD), arengukoostöö rahastamisvahendi (DCI) ja humanitaarabi rahastamisvahendi rakendamise kaudu; tunnistab arengupoliitika ja selle prioriteetide (vaesuse kaotamine ning hariduse, tervishoiu ja majanduse areng) tähtsust ja selget väärust; toonitab, et UNRWA meetmeid ja programme tuleb toetada; rõhutab, et stabiilsus ELi naabruses on ELis stabiilsuse ja heaolu säilimise üks tingimus; palub seetõttu komisjonil tagada ELi naabruspoliitikasse tehtavate investeeringute prioriteetsuse, et toetada püüdlusi lahendada selle valdkonna põhiprobleemid – rände- ja pagulaskriis ning arengud lõunapoolsetes naaberriikides ning ebastabiilsus idapoolsetes naaberriikides –, mis on osaliselt tingitud sellest, et Venemaa välispoliitika ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning demokraatia ja inimõiguste standarditega; rõhutab, et uusi poliitilisi prioriteete ja ELi ette kerkivaid suuri ülesandeid – nt julgeoleku ja kaitse osas – tuleks rahastada uutest assigneeringutest ning mitte kärpida olemasolevaid edukaid ja olulisi poliitikameetmeid ja programme, nagu arengu- ja humanitaarabi ning naabruspoliitika vahendid; rõhutab ühtlasi, et julgeoleku- ja arengupoliitika mõjutavad teineteist vastastikku ning et mõlemad on toimiva riigi ning toimivate korruptsioonivabade haldusstruktuuride ja sotsiaal-, tervise- ja majandussektoris miinimumstandardite ülesehitamise olulised tingimused;

34.

kordab oma seisukohta, et täiendavad eelarvemehhanismid, nagu usaldusfondid ja muud sarnased instrumendid, luuakse väljaspool eelarvemenetlust, need vähendavad eelarve haldamise läbipaistvust ja takistavad Euroopa Parlamendil teostamast õigust kulusid tulemuslikult kontrollida; on seetõttu seisukohal, et viimastel aastatel loodud kõnealused eelarvevälised instrumendid tuleb kanda liidu eelarvesse ning tuleb leida alternatiivseid lahendusi, et võimaldada liidul kiiresti reageerida hädaolukordadele ja hädaolukorra järgsetele olukordadele rahvusvahelisel tasandil;

35.

rõhutab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) peaks muude eesmärkide hulgas eelkõige hõlbustama poliitika- ja majandusreforme laienemisprotsessis osalevates riikides; palub, et komisjon hindaks sellega seoses oma ettepanekus 2019. aasta eelarve kohta täiendavalt IPAt, võttes arvesse nii halvenevat poliitilist olukorda Türgis kui ka tungivat vajadust võidelda üha suureneva radikaliseerumise vastu Balkani riikides;

2019. aasta menetlusega seotud ootused

36.

palub komisjonil tegutseda menetluse kõigis etappides jätkuvalt ausa vahendajana ning täita tõeselt ja täpselt eelarvepädevate institutsioonide otsuseid;

37.

tunneb heameelt asjaolu üle, et pärast mitmeaastase finantsraamistiku muutmist ja vastupidiselt nõukogu 20. veebruari 2018. aasta järeldustele 2019. aasta eelarvesuuniste kohta näitas 2018. aasta menetlus, et eelarvepädevad institutsioonid saavad neile ELi eelarve suuruse ja sisu kindlaksmääramiseks antud õigusi iga-aastase eelarvemenetluse kaudu täielikult kasutada;

38.

usub, et Euroopa Parlament kui kodanike poolt otse valitud eelarvepädev institutsioon peaks täitma oma poliitilist ülesannet ja esitama ettepanekuid selliste katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete kohta, mis väljendavad parlamendi poliitilist tulevikuvisiooni; võtab sellega seoses kohustuse esitada ettepanek katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete paketi kohta, mis on välja töötatud tihedas koostöös kõikide parlamendikomisjonidega, et leida õige tasakaal poliitilise tahte ja komisjoni poolt analüüsitud tehnilise teostatavuse vahel;

39.

ootab, et 2019. aasta eelarve üle peetavad läbirääkimised põhineksid jagatud poliitilistel püüdlustel ja solidaarsusel ning et neis võetaks arvesse ELi programmide ja poliitika lisaväärtust; on veendunud, et see eesmärk on saavutatav vaid juhul, kui läbirääkimiste osalisi teavitatakse viivitamata üksteise seisukohtadest ja läbirääkimisi alustatakse võimalikult varases etapis ning osalised on valmis saavutama kompromissi;

o o

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(2) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

(3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(4) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.

(5) ELT L 57, 28.2.2018, lk 1.

(6) Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse läbirääkijate 8. detsembri 2017. aasta ühisaruanne, milles käsitletakse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 alusel peetavate, Ühendkuningriigi korrakohast väljaastumist Euroopa Liidust käsitlevate läbirääkimiste esimese etapi edenemist (TF50 (2017) 19 – komisjonilt EL 27-le).

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 162

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	62. aastakäik 10. mai 2019

Sisukord		Lehekülg

2019/C 162/??	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2017‒2018 12. märtsi 2018. aasta istung Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 377, 18.10.2018 . VASTUVÕETUD TEKSTID ISTUNGJÄRK 2018‒2019 13.–15. märtsi 2018. aasta istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 377, 18.10.2018 . VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
2019/C 162/16	Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse otsust 2003/76/EÜ, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgi ning söe ja terase teadusfondi käsitleva protokolli rakendamiseks vajalikud meetmed (14532/2017– C8-0444/2017 – 2017/0213(APP))	127
2019/C 162/17	Résolution législative du Parlement européen du 13 mars 2018 sur le projet de décision du Conseil relative à la conclusion, au nom de l’Union européenne, de l’accord de coopération et d’assistance administrative mutuelle en matière douanière entre l’Union européenne et la Nouvelle-Zélande (07712/2016 – C8-0237/2017 – 2016/0006(NLE))	128
2019/C 162/18	P8_TA(2018)0064 Postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenused ***I Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste kohta (COM(2016)0285 – C8-0195/2016 – 2016/0149(COD))	129
	P8_TC1-COD(2016)0149Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13.märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendija nõukogu määrus (EL) 2018/… postipakkide piiriülese kättetoimetamiseteenuste kohta	130
2019/C 162/19	P8_TA(2018)0065 Teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõpe ning juhiload ***I Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (COM(2017)0047 – C8-0025/2017 – 2017/0015(COD))	131
	P8_TC1-COD(2017)0015Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13.märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendija nõukogu direktiiv (EL) 2018/…millega muudetakse direktiivi 2003/59/EÜreisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavatemaanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning direktiivi2006/126/EÜ juhilubade kohta	132
2019/C 162/20	P8_TA(2018)0070 Raudteeveo statistika ***I Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus raudteeveo statistika kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2017)0353 – C8-0223/2017 – 2017/0146(COD))	133
	P8_TC1-COD(2017)0146Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14.märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendija nõukogu määrus (EL) 2018/… raudteeveo statistika kohta (uuestisõnastatud)	134
2019/C 162/21	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta otsus nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga asepresident (N8-0053/2018 – C8-0040/2018 – 2018/0804(NLE))	135
2019/C 162/22	P8_TA(2018)0072 Meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks ***I Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/66/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks (COM(2017)0742 – C8-0431/2017 – 2017/0329(COD))	136
	P8_TC1-COD(2017)0329Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14.märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendija nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega muudetakse nõukogu direktiivi92/66/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse meetmedNewcastle’i haiguse tõrjeks	137
2019/C 162/23	P8_TA(2018)0073 Täiendav makromajanduslik finantsabi Gruusiale ***I Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale (COM(2017)0559 – C8-0335/2017 – 2017/0242(COD))	138
	P8_TC1-COD(2017)0242Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendija nõukogu otsus (EL) 2018/… täiendava makromajandusliku finantsabiandmise kohta Gruusiale	139
2019/C 162/24	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmise kohta (Saksamaa taotlus – EGF/2017/008 DE/Goodyear) (COM(2018)0061 – C8-0031/2018 – 2018/2025(BUD))	140
2019/C 162/25	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega denonsseeritakse Euroopa Ühenduse ja Komoori Liidu vaheline kalandusalane partnerlusleping (14423/2017 – C8-0447/2017 – 2017/0241(NLE))	143
2019/C 162/26	P8_TA(2018)0084 Europass: oskuste ja kvalifikatsioonide raamistik ***I Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, milles käsitletakse oskuste ja kvalifikatsioonidega seotud paremate teenuste pakkumise ühist raamistikku (Europass) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2241/2004/EÜ (COM(2016)0625 – C8-0404/2016 – 2016/0304(COD))	144
	P8_TC1-COD(2016)0304Euroopa Parlamendiseisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. märtsil2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi janõukogu otsus (EL) 2018/…, milles käsitletakse oskuste ja kvalifikatsioonidegaseotud paremate teenuste pakkumise ühist raamistikku(Europass) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2241/2004/EÜ	145
2019/C 162/27	P8_TA(2018)0085 Programm Loov Euroopa (2014–2020) ***I Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm Loov Euroopa (2014–2020) (COM(2017)0385 – C8-0236/2017 – 2017/0163(COD))	146
	P8_TC1-COD(2017)0163Euroopa Parlamendi seisukoht,vastu võetud esimesel lugemisel 15. märtsil2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi janõukogu määrus (EL) 2018/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 1295/2013,millega luuakse programm Loov Euroopa(2014–2020)	147
2019/C 162/28	Euroopa Parlamendi 15. märtsil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004 Euroopa Ravimiameti asukoha osas (COM(2017)0735 – C8-0421/2017 – 2017/0328(COD)) 11	148
2019/C 162/29	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta (COM(2016)0683 – C8-0471/2016 – 2016/0336(CNS))	152
2019/C 162/30	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta (COM(2016)0685 – C8-0472/2016 – 2016/0337(CNS))	182
2019/C 162/31	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon 2019. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (2017/2286(BUD))	217

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
2019/C 162/01	Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitleva Euroopa strateegia kohta (2017/2067(INI))	2
	RESOLUTSIOONID
2019/C 162/02	Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes (2017/2015(INI))	9
2019/C 162/03	Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi mahajäänud piirkondade kohta (2017/2208(INI))	24
2019/C 162/04	Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel (2017/2006(INI))	31
2019/C 162/05	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta (2018/2573(RSP))	40
2019/C 162/06	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (2017/2052(INI))	51
2019/C 162/07	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta (2017/2053(INI))	71
2019/C 162/08	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (2017/2226(INI))	80
2019/C 162/09	Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (2017/2260(INI))	87
2019/C 162/10	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Maldiividel (2018/2630(RSP))	102
2019/C 162/11	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon inimõiguste kaitsjate vahistamise kohta Sudaanis ja eelkõige Sahharovi auhinna laureaadi Salih Mahmoud Osmani juhtumi kohta (2018/2631(RSP))	107
2019/C 162/12	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon halastustapmiste kohta Ugandas (2018/2632(RSP))	112
2019/C 162/13	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega denonsseeritakse Euroopa Ühenduse ja Komoori Liidu vaheline kalandusalane partnerlusleping (14423/2017 – C8-0447/2017 – 2017/0241(NLE) – 2017/2266(INI))	116
2019/C 162/14	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Süürias (2018/2626(RSP))	119
2019/C 162/15	Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2018. aasta resolutsioon ÜPP raames makstavate ELi põllumajandustoetuste vastu suunatud USA meetmete kohta (seoses Hispaania oliividega) (2018/2566(RSP))	125

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Määrusele (EÜ) nr 726/2004 lisatakse artikkel 71 a:		Määrusele (EÜ) nr 726/2004 lisatakse artiklid 71a ja 71b :

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Artikkel 71 a Ameti asukoht on Amsterdam, Madalmaad.		Artikkel 71a Ameti asukoht on Amsterdam, Madalmaad. Komisjon ja Madalmaade pädevad asutused võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et amet saab kolida oma ajutisse asukohta hiljemalt 1. jaanuaril 2019 ning alalisse asukohta hiljemalt 16. novembril 2019. Komisjon ja Madalmaade pädevad asutused esitavad Euroopa Parlamendile ja nõukogule kirjaliku aruande ajutiste ruumide kohandamisel ja alalise hoone ehitamisel tehtud edusammude kohta kolme kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ning seejärel iga kolme kuu tagant, kuni amet on kolinud oma alalisse peakorterisse.

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		Artikkel 71b Peakorterileping, mis võimaldab ametil asuda täitma oma ülesandeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu heakskiidetud ruumides, sõlmitakse kolme kuu jooksul alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäev].

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
Käesolevat määrust kohaldatakse alates kuupäevast, mil lõppeb aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes, või alates 30. märtsist 2019, olenevalt sellest, kumb on varasem .		Käesolevat määrust kohaldatakse alates 30. märtsist 2019.

Komisjoni ettepanek		Muudatusettepanek
		„ MÄÄRUSE 2018/… LIIDE EUROOPA PARLAMENDI AVALDUS Euroopa Parlament peab kahetsusväärseks, et tema kui kaasseadusandja rolli ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud, sest ta ei osalenud Euroopa Ravimiameti uue asukoha valimise menetluses. Euroopa Parlament soovib meelde tuletada oma õigusi kaasseadusandjana ja nõuab kindlalt, et organite ja ametite asukohtade kindlaksmääramisel järgitaks täielikult seadusandlikku tavamenetlust. Liidu ainsa otse valitud institutsioonina ja liidu kodanike esindajana on parlament liidus demokraatliku põhimõtte järgimise peamine tagaja. Euroopa Parlament taunib uue asukoha valimiseks kasutatud menetlust, millega de facto võeti Euroopa Parlamendilt tema õigused, kuna ta ei olnud protsessi tegelikult kaasatud, aga nüüd oodatakse, et ta lihtsalt kinnitaks uue valitud asukoha seadusandliku tavamenetluse teel. Euroopa Parlament tuletab meelde, et ühine lähenemisviis, mis on lisatud 2012. aastal allkirjastatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisavaldusele detsentraliseeritud ametite kohta, ei ole õiguslikult siduv, nagu tunnistati avalduses endas, ning selle suhtes lepiti kokku ilma, et see piiraks institutsioonide seadusandlikke volitusi. Seetõttu nõuab Euroopa Parlament kindlalt, et ametite uue asukoha valimise menetlust muudetaks ja tulevikus enam sellisel kujul ei kasutataks. Viimaseks soovib Euroopa Parlament meelde tuletada, et 13. aprilli 2016 (2). aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes1 võtsid kolm institutsiooni endale kohustuse teha lojaalselt ja läbipaistvalt koostööd, tuletades sellega seoses meelde, et kaasseadusandjad on võrdväärsed, nagu on sätestatud aluslepingutes.