Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2019/C 112/01)

Viimane väljaanne

ELT C 103, 18.3.2019

Eelmised väljaanded

ELT C 93, 11.3.2019

ELT C 82, 4.3.2019

ELT C 72, 25.2.2019

ELT C 65, 18.2.2019

ELT C 54, 11.2.2019

ELT C 44, 4.2.2019

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 31. jaanuari 2019. aasta otsus – International Management Group versus Euroopa Komisjon

(Liidetud kohtuasjad C-183/17 P ja C-184/17 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Arengukoostöö - Liidu eelarve kaudne täitmine - Tühistamishagi - Vastuvõetavus - Vaidlustatavad aktid - Otsus usaldada eelarve täitmise ülesanne muule isikule kui see, kes oli esialgu välja valitud - Otsus mitte enam usaldada uusi eelarve täitmise ülesandeid sellele üksusele, kes oli esialgu välja valitud - Määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 - Artikkel 43 - Delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012 - Artikkel 43 - Mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ - Tingimused - Kahju hüvitamise nõue))

(2019/C 112/02)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: International Management Group (esindajad: advokaadid L. Levi ja J.-Y. de Cara)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Castillo de la Torre ja J. Baquero Cruz)

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. veebruari 2017. aasta otsus International Management Group vs. komisjon (T-29/15, ei avaldata, EU:T:2017:56) ja 2. veebruari 2017. aasta kohtuotsus International Management Group vs. komisjon (T-381/15, ei avaldata, EU:T:2017:57).

2.	Tühistada komisjoni 16. detsembri 2014. aasta rakendusotsus C(2014) 9787 final, millega muudetakse rakendusotsust C(2013) 7682 2013. aasta iga-aastase tegevuskava kohta, milles soodustatakse Myanmari/Birma rahastamist Euroopa Liidu üldeelarvest.

3.	Tühistada Euroopa Komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduv otsus mitte enam sõlmida International Management Groupiga uusi delegeerimislepinguid kaudse eelarve täitmise kohta.

4.	Saata kohtuasi T-381/15 Euroopa Liidu Üldkohtule, et see teeks otsuse International Management Groupi nõude kohta hüvitada kahju, mis talle on käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud komisjoni otsusega väidetavalt tekitatud.

5.	Jätta vastuapellatsioonkaebused rahuldamata.

6.	Mõista kohtukulud kohtuasjades C-183/17 P, C-184/17 P ja T-29/15 välja komisjonilt.

7.	Otsustada kohtukulude kandmine kohtuasjas T-381/15 edaspidi.

---

(1)  ELT C 221, 10.7.2017.

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 31. jaanuari 2019. aasta otsus – Georgios Pandalis versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), LR Health & Beauty Systems GmbH

(Kohtuasi C-194/17) (1)

((Apellatsioonkaebus - Euroopa Liidu kaubamärk - Määrus (EÜ) nr 207/2009 - Artikli 51 lõike 1 punkt a ja lõige 2 ning artikkel 75 - Euroopa Liidu kaubamärk Cystus - Ravitoimeta toidulisand - Osaline tühistuse tuvastamine - Kaubamärgi tegelikult kasutusele võtmata jätmine - Sõna „cystus“ tajumine asjaomaste toodete peamist koostisosa kirjeldava tähisena - Põhjendamiskohustus))

(2019/C 112/03)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Georgios Pandalis (esindaja: Rechtsanwältin A. Franke)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: S. Hanne ja D. Walicka), LR Health & Beauty Systems GmbH (esindajad: Rechtsanwalt N. Weber ja Rechtsanwalt L. Thiel)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Georgios Pandaliselt.

---

(1)  ELT C 300, 11.9.2017.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 30. jaanuari 2019. aasta otsus (Verwaltungsgericht Berlini eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Planta Tabak-Manufaktur Dr. Manfred Obermann GmbH & Co. KG versus Land Berlin

(Kohtuasi C-220/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õigusaktide ühtlustamine - Direktiivi 2014/40/EL kehtivus - Tubakatoodete valmistamine, esitlemine ja müük - „Koostisosi“ käsitlevad õigusnormid - Maitse- või lõhnaainega tubakatoodete keeld))

(2019/C 112/04)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Verwaltungsgericht Berlin

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Planta Tabak-Manufaktur Dr. Manfred Obermann GmbH & Co. KG

Vastustaja: Land Berlin

Resolutsioon

1.

Esimese eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ, artikli 7 lõigete 1, 7 ja 14 kehtivust.

2.

Direktiivi 2014/40 artikli 7 lõiget 14 tuleb tõlgendada nii, et esiteks hõlmab mõiste „tootekategooria“ selle sätte tähenduses sigarette ja isevalmistatavate sigarettide tubakat, ja teiseks tuleb menetlus, mis võimaldab kindlaks teha, kas konkreetse tubakatoote osas on selles õigusnormis sätestatud 3 % piir saavutatud, kehtestada vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusele.

3.	Direktiivi 2014/40 artikleid 8–11 tuleb tõlgendada nii, et need ei luba liikmesriikidel kehtestada täiendavaid üleminekutähtaegu lisaks nendele, mis on sätestatud direktiivi artiklites 29 ja 30.

4.	Teise eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 2014/40 artikli 9 lõike 1 teise lõigu, lõike 4 punkti a teise lause ja lõike 6, artikli 10 lõike 1 punktide b, e ja f ning artikli 11 lõike 1 esimese lõigu esimese lause kehtivust.

5.

Direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see direktiiv teeb liikmesriikidele ülesandeks keelata maitsele, lõhnale, maitse- ja lõhnaainele või muudele lisaainetele osutava teabe kasutamine ka juhul, kui tegemist ei ole reklaamiga ja koostisosade kasutamine on endiselt lubatud.

6.	Kolmanda eelotsuse küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c ja lõike 3 kehtivust.

---

(1)  ELT C 239, 24.7.2017.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 31. jaanuari 2019. aasta otsus – Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt versus Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-225/17 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Ühine välis- ja julgeolekupoliitika - Iraani Islamivabariigi vastu võetud piiravad meetmed - Rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine - Loetellu kandmise tühistamine Euroopa Liidu Üldkohtu poolt - Selliste isikute ja üksuste, kelle vara külmutatakse, loetellu kandmise kriteeriumide muutmine - Uuesti loetellu kandmine - Tõendid, mille kuupäev on varasem esmakordsest loetellu kandmisest - Enne esmakordset loetellu kandmist teadaolevad faktilised asjaolud - Seadusjõud - Ulatus - Õiguskindlus - Õiguspärase ootuse kaitse - Ne bis in idem põhimõte - Tõhus kohtulik kaitse))

(2019/C 112/05)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Islamic Republic of Iran Shipping Lines, Hafize Darya Shipping Lines (HDSL), Khazar Sea Shipping Lines Co., IRISL Europe GmbH, Qeshm Marine Services and Engineering Co., Irano Misr Shipping Co., Safiran Payam Darya Shipping Lines, Marine Information Technology Development Co, Rahbaran Omid Darya Ship Management Co., Hoopad Darya Shipping Agency ja Valfajr 8th Shipping Line Co. (esindajad: M. Lester, QC, ja solicitor M. Taher)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: J. Kneale ja M. Bishop ja Euroopa Komisjon (esindajad: D. Gauci ja T. Scharf)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Jätta Islamic Republic of Iran Shipping Lines’i, Hafize Darya Shipping Lines’i (HDSL), Khazar Shipping Lines’i, IRISL Europe GmbH, Qeshm Marine Services & Engineering Co., Irano Misr Shipping Co., Safiran Payam Darya Shipping Lines’i, Marine Information Technology Development Co., Rahbaran Omid Darya Ship Management Co., Hoopad Darya Shipping Agency ja Valfajr 8th Shipping Line Co. kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.	Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 231, 17.7.2017.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 30. jaanuari 2019. aasta otsus – Belgia Kuningriik versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-587/17 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF) - Määrus (EÜ) nr 1290/2005 - Määrus (EL) nr 1306/2013 - Kulutused, mida Euroopa Liit ei rahasta - Alusetult makstud eksporditoetused - Sissenõudmine - Kõik õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud - Pärast ebasoodsa arvamuse saamist juristilt, kellel on õigus esineda Cour de cassation’is (Belgia kassatsioonikohus), ei ole esitatud kassatsioonkaebust - ELTL artikkel 267 - Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamata jätmine - Liikmesriigi hooletus))

(2019/C 112/06)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Belgia Kuningriik (esindajad: J.-C. Halleux, M. Jacobs ja C. Pochet, keda abistasid advokaadid E. Grégoire ja J. Mariani)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Bouquet ja B. Hofstötter)

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon (T-287/16, ei avaldata, EU:T:2017:531).

2.	Saata kohtuasi T-287/16 tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule.

3.	Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

---

(1)  ELT C 412, 4.12.2017.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 31. jaanuari 2019. aasta otsus – Kreeka Vabariik versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-6/18 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF) - Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) - Määrus (EÜ) nr 1290/2005 - Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine - Välja jäetud kulud - Kulud, mida tegi Kreeka Vabariik))

(2019/C 112/07)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Apellant: Kreeka Vabariik (esindajad: G. Kanellopoulos, I. Pachi ja A. Vasilopoulou)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Triantafyllou ja A. Sauka)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

---

(1)  ELT C 63, 19.2.2018.

Euroopa Kohtu (kuues koda) 31. jaanuari 2019. aasta otsus (Tribunal da Relação de Lisboa eelotsusetaotlus – Portugal) – Agostinho da Silva Martins versus Dekra Claims Services Portugal SA

(Kohtuasi C-149/18) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus - Määrus (EÜ) nr 864/2007 (Rooma II) - Artiklid 16 ja 27 - Imperatiivsed sätted - Direktiiv 2009/103/EÜ - Sõidukite tsiviilvastutuskindlustus - Artikkel 28))

(2019/C 112/08)

Kohtumenetluse keel: portugali

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal da Relação de Lisboa

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Agostinho da Silva Martins

Kostja: Dekra Claims Services Portugal SA

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et sellist riigisisest sätet, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis näeb ette, et kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju hüvitamise hagi aegumistähtaeg on kolm aastat, ei saa käsitada selle artikli tähenduses imperatiivse sättena, välja arvatud juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab selle sätte sõnastuse, üldise ülesehituse, eesmärkide ja vastuvõtmise konteksti üksikasjaliku analüüsi põhjal, et see on riigisiseses õiguskorras sedavõrd oluline säte, et see õigustab kõnealuse määruse artikli 4 kohaselt kohaldamisele kuuluvast õigusest kõrvale kaldumist.

2.

Määruse nr 864/2007 artiklit 27 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikkel 28 sellisena, nagu ta on riigisisesesse õigusesse üle võetud, ei kujuta endast liidu õiguse sätet, milles on sätestatud lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormid kõnealuse artikli 27 tähenduses.

---

(1)  ELT C 161, 7.5.2018.

Euroopa Kohtu (teine koda) 17. jaanuari 2019. aasta määrus (Giudice di pace di Roma eelotsusetaotlus – Itaalia) – Pina Cipollone versus Ministero della Giustizia

(Kohtuasi C-600/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikli 52 lõige 2 - Sotsiaalpoliitika - Tähtajaline töö - Rahukohtu kohtunikud - Ilmselge vastuvõetamatus))

(2019/C 112/09)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Giudice di pace di Roma

Põhikohtuasja menetluse pooled

Hageja: Pina Cipollone

Kostja: Ministero della Giustizia

menetluses osales: Unione Nazionale Giudici di Pace (Unagipa)

Resolutsioon

Giudice di pace di Roma (Rooma rahukohtu kohtunik, Itaalia) 25. augusti 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

---

(1)  ELT C 437, 18.12.2017.

Euroopa Kohtu (teine koda) 17. jaanuari 2019. aasta määrus (Giudice di Pace di Roma eelotsusetaotlus – Itaalia) – Alberto Rossi versus Ministero della Giustizia

(Kohtuasi C-626/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõige 2 - Sotsiaalpoliitika - Tähtajaline töö - Rahukohtunikud - Ilmselge vastuvõetamatus))

(2019/C 112/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Giudice di Pace di Roma

Põhikohtuasja menetluse pooled

Hageja: Alberto Rossi

Kostja: Ministero della Giustizia

menetluses osalesid: Unione Nazionale Giudici di Pace (Unagipa), Associazione Nazionale Guidici di Pace, Coordinamento Nazionale Giustizia di Pace, Organismo Unitario della Magistratura Onoraria – Magistrati Onorari Riuniti, Maria Maddalena Acernese ja 656 teist rahukohtunikku, Angela Abbondandolo ja 139 aseauprokuröri, Santina Adelfio ja 101 teist aukohtunikku

Resolutsioon

Giudice di pace di Roma (Rooma rahukohtunik, Itaalia) 17. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on ilmselgelt vastuvõetamatu.

---

(1)  ELT C 52, 12.2.2018.

Euroopa Kohtu (esimene koda) 10. jaanuari 2019. aasta määrus (Court of Appeali eelotsusetaotlus – Iirimaa) – Atif Mahmood jt versus Minister for Justice and Equality

(Kohtuasi C-169/18) (1)

((Eelotsusetaotlus - Otsuse tegemise vajaduse äralangemine))

(2019/C 112/11)

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Court of Appeal

Põhikohtuasja menetluse pooled

Kaebuse esitajad: Atif Mahmood, Shabina Atif, Mohammed Ahsan, Mohammed Haroon, Nik Bibi Haroon, Noor Habib jt

Vastustaja: Minister for Justice and Equality

Resolutsioon

Vajadus lahendada Court of Appeali (apellatsioonikohus, Iirimaa) 23. veebruari 2018. aasta eelotsusetaotlus kohtuasjas C-169/18 on ära langenud.

---

(1)  ELT C 166, 14.5.2018.

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 30. jaanuari 2019. aasta määrus (Sofiyski gradski sad, Apelativen sad – Sofia eelotsusetaotlus – Bulgaaria) – Kriminaalasjad järgmiste isikute suhtes: AK (C-335/18), EP (C-336/18)

(Liidetud kohtuasjad C-335/18 ja C-336/18) (1)

((Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - Kontroll Euroopa Liitu sisse toodava või liidust välja viidava sularaha üle - Määrus (EÜ) nro1889/2005 - Artikli 3 lõige 1 - Deklareerimiskohustuse rikkumine - Artikli 4 lõige 2 - Kinnipidamismeede - Artikli 9 lõige 1 - Liikmesriigi õiguses ette nähtud karistused - Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad süüteo eest lisaks vangistusele või deklareerimata summast ühe viiendiku moodustavale rahatrahvile ette selle summa konfiskeerimise riigi omandisse - Proportsionaalsus))

(2019/C 112/12)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sofiyski gradski sad, Apelativen sad – Sofia

Põhikohtuasja menetluse pooled

AK (C-335/18), EP (C-336/18)

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1889/2005 ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta artikli 4 lõiget 2 ja artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis näevad nimetatud määruse artiklis 3 sätestatud deklareerimiskohustuse rikkumise eest lisaks maksimaalselt viieaastasele vangistusele või deklareerimata summast ühe viiendiku moodustavale rahatrahvile ette selle summa konfiskeerimise riigi omandisse.

---

(1)  ELT C 276, 6.8.2018.

Euroopa Kohtu 30. jaanuari 2019. aasta määrus – Verein Deutsche Sprache eV versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-440/18) (1)

((Apellatsioonkaebus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 181 - Õigus dokumentidega tutvuda - Määrus (EÜ) nr 1049/2001 - Dokumendid komisjoni otsuse kohta, mis käsitles Berlaymonti hoone pressiruumi ümberkujundamist nii, et keelte kuvamisel piirdutakse üksnes inglise ja prantsuse keelega - Kõigi dokumentidega tutvumisest keeldumine))

(2019/C 112/13)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Verein Deutsche Sprache eV (esindaja: Rechtsanwalt W. Ehrhardt)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Erlbacher ja F. Clotuche-Duvieusart)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

2.	Jätta Verein Deutsche Sprache eV kulud tema enda kanda ja mõista talt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

---

(1)  ELT C 294, 20.8.2018.

Adrian Iordăchescu, Florina Iordăchescu, Mihaela Iordăchescu, Cristinel Iordăchescu 26. juunil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 18. aprilli 2018. aasta määruse peale kohtuasjas T-298/17: Iordăchescu jt versus parlament jt

(Kohtuasi C-426/18 P)

(2019/C 112/14)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Pooled

Apellandid: Adrian Iordăchescu, Florina Iordăchescu, Mihaela Iordăchescu, Cristinel Iordăchescu (esindaja: advokaat A. Cuculis)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon

Euroopa Kohus (üheksas koda) jättis 31. jaanuari 2019. aasta määrusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowychi 3. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 10. juuli 2018. aasta määruse peale kohtuasjas T-514/15: Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych versus komisjon

(Kohtuasi C-560/18 P)

(2019/C 112/15)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych (esindaja: adwokat P. Hoffman)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Rootsi Kuningriik, Poola Vabariik

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. juuli 2018. aasta määrus kohtuasjas T-514/15, Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon;

—

tühistada Euroopa Komisjoni 12. juuni 2015. aasta otsus GESTDEM 2015/1291, milles keelduti andmast apellandile luba tutvuda Euroopa Komisjoni üksikasjaliku arvamusega teatamismenetluses 2014/537/PL, ja Euroopa Komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsus GESTDEM 2015/1291, milles keelduti andmast apellandile luba tutvuda Malta Vabariigi üksikasjaliku arvamusega teatamismenetluses 2014/537/PL, ning jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud; või

—	teise võimalusena – juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et kohtuasi ei ole sellises seisus, mis võimaldaks teha lõplikku otsust – saata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse ja teha kohtukulude kohta otsus edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonikaebus tugineb järgmistele asjaoludele:

—

Üldkohus rikkus õigusnormi (i) kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 30 ja 32 otsustas, et on ebatõenäoline, et hagi raames apellandi väidetud ebaseaduslikkus korduks tulevikus ning et apellandil puudub hagi esitamiseks huvi, ja (ii) kui ta samades punktides otsustas, et selles kontekstis asjakohane küsimus on see, kas on tõenäoline, et tulevikus esineb olukord, kus komisjonile teavitatakse seaduseelnõust, mis vastab tema muredele seoses olemasolevate õigusnormidega teavitavas liikmesriigis, mille suhtes on käimas kohustuste rikkumise menetlus, ja milles komisjon keeldub andmast luba tutvuda direktiivi 98/34 (1) alusel esitatud üksikasjaliku arvamusega, mis seondub selle seaduseelnõuga, õigustades seda üldise mitteavalikustamise eeldusega, mis tuleneb vajadusest kaitsta selle rikkumismenetluse eesmärki, samas kui õiguslikult ei ole asjakohane küsimus mitte selles, kas niisugune konkreetne olukord võib esineda, vaid hoopis selles, kas komisjon võib tulevikus kohaldada määruse 1049/2001 (2) või direktiivi 98/34 tõlgendust, millele ta tugineb ja millele apellant on oma kaebuses vastu vaielnud.

—

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 otsustas, et vajadus arutada kohtuasja, mis puudutab komisjoni keeldumist avalikustada dokumendid, kuna nende ja käimasoleva rikkumismenetluse vahel, milles suuline menetlus oli lõpetatud, oli väidetavalt „lahutamatu seos“, ei saa tuleneda vajadusest tagada apellandile tõhus kohtulik kaitse, ega asjaolust, et väljakuulutatud kohtuotsuse puudumisel on komisjonil võimalik vältida oma otsuste kohtulikku läbivaatamist, kuna vastasel juhul võiks iga apellant, kelle dokumentidega tutvumise taotlus on algselt tagasi lükatud, nõuda õigust vaidluses komisjoniga, isegi kui see taotlus rahuldati enne hagi esitamist Üldkohtusse.

—

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas – kuigi apellandi kaebust vaidlustatud otsuste peale oli menetletud ligi 3 aastat ja see hõlmas mitmeid menetlusdokumente ja ka ühte kohtuistungit –, et menetluse lõpetamine ja nõue, et apellant või tema liikmed veelkord – seekord komisjoni vastu kahju hüvitamise hagi raames – tõendaksid vaidlustatud otsuste ebaseaduslikkust, ei pane neile põhjendamatut koormist.

—

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas, et puudub vajadus arutada apellandi või tema liikmete nõudeid hüvitada vaidlustatud otsustega tekitatud kahju, pelgalt kuna (i) apellant jättis täpsustamata, kas ta ise või tema liikmed „tõesti“ kavatsevad niisugused hagid esitada, (ii) ta ei tuginenud täpsetele, konkreetsetele ja kontrollitavatele tõenditele vaidlustatud otsuste mõju kohta, ja (iii) ta ei esitanud üksikasju tagajärgede kohta, mis kaasnesid dokumentidega tutvumisest keeldumisega, ja isegi kui (iv) Üldkohus samal ajal kohustas apellanti kandma ise enda kohtukulud, mis moodustasid konkreetse ja kindla kahju, mida vaidlustatud otsused apellandile tekitasid.

—

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas, et apellandil puudub hagi esitamiseks huvi, kuigi vaidlustatud otsuste tühistamine on vajalik selleks, et heastada apellandile kui kutselisele organisatsioonile tekitatud mittevaraline kahju, ja sellise kahju heastamiseks puuduvad igasugused muud vahendid.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

SC 23. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 19. septembri 2018. aasta määruse peale kohtuasjas T-242/17: SC versus Eulex Kosovo

(Kohtuasi C-730/18 P)

(2019/C 112/16)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: SC (esindajad: Rechtsanwältin A. Kunst, avvocato L. Moro)

Teine menetlusosaline: Eulex Kosovo

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada vaidlustatud kohtumäärus;

—	rahuldada hagi, välja arvatud viiendat väidet puudutav osa, ja

sellest tulenevalt:

—

tunnistada, et EULEX jättis täitmata oma lepingulised kohustused lepingu täitmisel ning tegevusplaani (OPLAN), operatsioonide kontseptsiooni (CONOPS) ning ümberkorraldamist ja personalivalikut puudutavate standardsete tegevuskavade (SOP) kohaldamisel, ning rikkus õigluse ja hea usu põhimõtet, mis annab hagejale õiguse hüvitisele;

—

tunnistada, et EULEX jättis täitmata oma lepinguväised kohustused hageja suhtes, mille hulka kuulub ka hageja õigus headele ja õiglastele töötingimustele (EL põhiõiguste harta artikkel 31), hageja õigus heale haldusele ning erapooletuse põhimõte (EL põhiõiguste harta artikkel 41), mis annab hagejale õiguse hüvitisele;

—	kuulutada otsus 2016. aasta sisekonkursi ja hageja töölepingu pikendamata jätmise kohta ebaseaduslikuks;

—	mõista EULEXilt hageja kasuks varalise kahjuga seoses välja maksmata jäänud töötasule vastav summa kuni 19 kuu brutopalga ulatuses, millele lisanduvad päevarahad ja palgatõus, ja lisaks mittevaralise kahjuga seoses 50 000 eurot EULEXi ebaseaduslike otsuste/tegude tõttu;

teise võimalusena:

—	saata asi tagasi Üldkohtule sisuliseks arutamiseks;

—	mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetluse kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Oma apellatsioonkaebuses väidab hageja, et Üldkohus oli pädev tema asja arutama. See kohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis tema kaebuse rahuldamata osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt ilmselgelt õigusliku põhjendamatuse tõttu.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant viis väidet.

Esimene väide, et rikuti ELTL artiklit 272, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris kolmanda nõude (st hageja ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi otsuse 2016. aasta sisekonkursi ja töölepingu pikendamata jätmise kohta ebaseaduslikuks tunnistamiseks) ümber ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagiks ja jättis selle hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

Üldkohtul puudus pädevus ümberkvalifitserimiseks, mis oli hageja sõnaselge tahtega vastuolus. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta keeldus andmast talle võimalust esitada oma seisukohad ümberkvalifitserrimise küsimuses.

Teine väide, et rikuti ELTL artiklit 272, hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt EL põhiõiguste harta artiklile 47, ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis kolmanda nõude osas tunnistamast oma pädevust ELTL artikli 272 alusel ja keeldus asja sisuliselt arutamast.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et ELTL artikli 272 kohane nõue tunnistada ebaseaduslikuks otsus 2016. aasta sisekonkursi ja töölepingu pikendamata jätmise kohta, on tegelikult ELTL artikli 263 kohane tühistamishagi; ja kui ta otsustas, et need otsused ei põhine lepingulisi suhteid reguleerivatel normidel, vaid need on olemuselt haldusaktid ja neid ei saa vaidlustada ELTL artikli 272 alusel.

Kolmas väide, et (i) rikuti ümberkorraldamist ja personalivalikut puudutavaid standardseid tegevuskavasid, õigust heale haldusele, seal hulgas erapooletuse põhimõtet, ja (b) jäeti nõuetekohaselt põhjendamata, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et hageja töölepingu pikendamata jätmine oli õigustatud sellega, et ta ei läbinud 2016. aasta sisekonkurssi.

Üldkohus jättis tähelepanuta hageja hagiavalduse esimese, teise ja kolmanda väite kohta esitatud argumendid, st et ta ei läbinud 2016. aasta sisekonkurssi seetõttu, et valikukomisjoni esimees keeldus ennast taandamast ja teda ei kõrvaldatud vaatamata ilmsele huvide konfliktile ja erapoolikkusele hageja suhtes.

Neljas väide, et rikuti ELTL artikleid 268 ja 340.2, kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et 2016. aasta sisekonkurssi ja lepingu pikendamist puudutava otsusega seotud lepinguvälise vastutuse eest kahju hüvitamise nõue on vastuvõetamatu. Hageja esitas rikkumise tuvastamise hagi, mis on vastuvõetav, mistõttu on vastuvõetav ka sellega seotud kahju hüvitamise hagi.

Viies väide, et rikuti (i) ELTL artikleid 268 ja 340.2 ning hageja õigusi EL põhiõiguste harta artiklite 31 ja 41 alusel (lepinguväline vastutus), ja (ii) ELTL artikleid 272 ja 340.1, ning 2014. aasta toetusetaotluste esitamise kutses sätestatud tingimusi (lepinguline vastutus), kuna Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et kahju hüvitamise hagid, mis põhinesid lepinguvälisel ja lepingulisel vastutusel seoses korduvate hagejat ahistanud nõuetega sooritada sõidueksam, on õiguslikult põhjendamata.

EULEXi korduvad nõuded, millega hagejat sunniti uuesti ja uuesti sõidueksamit sooritama, vaatamata sellele, et ta oli hageja parema käega seotud puudest teadlik, olid ebaseaduslikud. selle tagajärjel kannatas ta mittevaralist kahju, mis annab talle õiguse hüvitisele.

Gugler France’i 26. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 25. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-238/17: Gugler versus EUIPO

(Kohtuasi C-736/18 P)

(2019/C 112/17)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Gugler France (esindaja: advokaat S. Guerlain)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet, Alexander Gugler

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 25. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-238/17 põhjusel, et rikutud on Euroopa Liidu kaubamärgimääruse artikli 8 lõiget 4 seoses segiajamise tõenäosusega vastavalt Euroopa Liidu kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punktis b olevatele mõistetele;

—	mõista apellandi kohtukulud käesolevas menetluses välja Alexander Gugler’ilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et rikutud on Euroopa Liidu kaubamärgimääruse artikli 8 lõiget 4 ja sellest tulenevalt Prantsuse intellektuaalomandi seadustiku artiklit L711-4, kuna jäeti tuvastamata majanduslik seos varasema õiguse omaniku (apellant) ja vaidlusaluse kaubamärgi taotleja (vastustaja) vahel ning samuti võimalik segiajamise tõenäosus.

OPS Újpesti Csökkentmunkaképességűek Ipari és Kereskedelmi Kft. (OPS Újpest Kft.) 27. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-708/17, OPS Újpest versus komisjon

(Kohtuasi C-741/18 P)

(2019/C 112/18)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Apellant: OPS Újpesti Csökkentmunkaképességűek Ipari és Kereskedelmi Kft. (OPS Újpest Kft.) (esindaja: ügyvéd L. Szabó)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

OPS Újpest Kft palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul

—

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja tuvastada, et see on põhjendatud, ning järelikult tühistada Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-708/17, OPS Újpesti Csökkentmunkaképességűek Ipari és Kereskedelmi Kft. versus Euroopa Komisjon, millest teatati apellandile 2. oktoobril 2018;

—	saata asi seoses teises, kolmandas ja neljandas vastuvõetamatuse väites nimetatud vaidlustatud otsusega tagasi Üldkohtule;

—

mõista esimese astme kohtukulud välja esimese astme menetluse kostjalt, kuid juhul kui asi saadetakse tagasi Üldkohtule, siis otsustada, et esimese astme menetluse kohtukulud ja apellatsioonimenetluse kohtukulude jaotuse kohta käesolevas asjas otsust ei tehta, vaid tehakse see lõplikus kohtuotsuses.

Väited ja peamised argumendid

1.

Esimene väide Kaebaja väitel nõuab õiguskindluse põhimõte, et puudutatud isikutele oleks täpselt teada asjaomastes õigusnormides nendele kehtestatud kohustuste ulatus, mis on tagatud ainult siis, kui asjaomased õigusnormid tehakse selle adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tema ametlikus keeles. Kui õigusaktist ei ole nõuetekohaselt teatatud, siis saab selle kättetoimetamiseks ette nähtud tähtaja algust kindlaks teha tulenevalt esimesest nõuetekohaselt teatavakstegemise kuupäevast.

2.

Teine väide Juhul kui vastustaja viitab sellele, et apellatsioonkaebus ei ole vastuvõetav seetõttu, et otsused, mille tühistamist taotletakse, ei ole lõplikud otsused seetõttu, et uurimismenetlus on alles pooleli, siis selline kohtuotsus tuleb teha enne teisi vastuvõetavuse küsimuses tehtud otsuseid.

Lux-Rehab Foglalkoztató Non-Profit Kft. (Lux-Rehab Non-Profit Kft.) 30. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-710/17, Lux-Rehab Non-Profit versus komisjon

(Kohtuasi C-747/18 P)

(2019/C 112/19)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Apellant: Lux-Rehab Foglalkoztató Non-Profit Kft. (Lux-Rehab Non-Profit Kft.) (esindaja: ügyvéd L. Szabó)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Lux-Rehab Non-Profit Kft. palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul

—	tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja tuvastada, et see on põhjendatud, ning järelikult tühistada Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-710/17, Lux-Rehab Non-Profit Kft. versus Euroopa Komisjon, millest teatati apellandile 2. oktoobril 2018;

—	saata asi seoses teises ja neljandas vastuvõetamatuse väites nimetatud vaidlustatud otsusega tagasi Üldkohtule;

—

mõista esimese astme kohtukulud välja esimese astme menetluse kostjalt, kuid juhul kui asi saadetakse tagasi Üldkohtule, siis otsustada, et esimese astme menetluse kohtukulud ja apellatsioonimenetluse kohtukulude jaotuse kohta käesolevas asjas otsust ei tehta, vaid tehakse see lõplikus kohtuotsuses.

Väited ja peamised argumendid

1. Esimene väide

Apellandi väitel on põhjendatud tema tuginemine oma menetluslike õiguste kaitsele, mistõttu tuleb teda lugeda puudutatud isikuks, kui tema kaebuse ese on tühistada määruse 659/1999 (1) artikli 4 lõike 3 alusel tehtud vastuväidete esitamata jätmise otsus, ning kaebus sisaldab vaikimisi, selle viitamise tasandil, tuginemist õiguste kaitsele.

2. Teine väide

Osas, milles Üldkohus tõlgendas hagiavalduse lisa ning tegi selle tõlgenduse alusel ka sisulise otsuse, siis ei saa ta tugineda põhjendatult sellele, et ta ei ole kohustatud leidma ja tuvastama kaebaja poolt hagiavalduse lisas viidatud õiguslikke aluseid.

Kui Üldkohus nõuab, et kaebaja näitaks konkurentsi kahjustavat mõju, mis on „konkreetne ja käegakatsutav“, tema olukorrale, ning tõendaks seeläbi, et ta on vaidlustatud õigusaktist otseselt puudutatud, siis on tegemist juba olukorra faktiliste asjaolude hindamisega. Nii moonutab ta aga tingimusi, mis on kehtestatud selleks, et hinnata, kas isik on õigusaktist otseselt puudutatud.

3. Kolmas väide

Juhul kui vastustaja tugineb sellele, et vaidlustatud otsuseid ei ole võimalik vaidlustada, kuna need ei ole lõplikud otsused sel põhjusel, et uurimismenetlus on alles pooleli, siis kohtu otsus selles küsimuses tuleb teha enne teisi vastuvõetavuse küsimuses tehtavaid otsuseid.

---

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

Motex Ipari és Szolgáltató Rehabilitációs Kft. (Motex Kft.) 30. novembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-713/17, Motex versus komisjon

(Kohtuasi C-748/18 P)

(2019/C 112/20)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Apellant: Motex Ipari és Szolgáltató Rehabilitációs Kft. (Motex Kft.) (esindaja: ügyvéd L. Szabó)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Motex Kft. palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul

—

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja tuvastada, et see on põhjendatud, ning järelikult tühistada Üldkohtu (seitsmes koda) 28. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-713/17, Motex Ipari és Szolgáltató Rehabilitációs Kft. (Motex Kft.) versus Euroopa Komisjon, millest teatati apellandile 1. oktoobril 2018;

—	saata asi seoses teises ja neljandas vastuvõetamatuse väites nimetatud vaidlustatud otsusega tagasi Üldkohtule;

—

mõista esimese astme kohtukulud välja esimese astme menetluse kostjalt, kuid juhul kui asi saadetakse tagasi Üldkohtule, siis otsustada, et esimese astme menetluse kohtukulud ja apellatsioonimenetluse kohtukulude jaotuse kohta käesolevas asjas otsust ei tehta, vaid tehakse see lõplikus kohtuotsuses.

Väited ja peamised argumendid

1.

Esimene väide Apellandi väitel on põhjendatud tema tuginemine oma menetluslike õiguste kaitsele, mistõttu tuleb teda lugeda puudutatud isikuks, kui tema kaebuse ese on tühistada määruse 659/1999 (1) artikli 4 lõike 3 alusel tehtud vastuväidete esitamata jätmise otsus, ning kaebus sisaldab vaikimisi, selle viitamise tasandil, tuginemist õiguste kaitsele.

2.

Teine väide Osas, milles Üldkohus tõlgendas hagiavalduse lisa ning tegi selle tõlgenduse alusel ka sisulise otsuse, siis ei saa ta tugineda põhjendatult sellele, et ta ei ole kohustatud leidma ja tuvastama kaebaja poolt hagiavalduse lisas viidatud õiguslikke aluseid. Kui Üldkohus nõuab, et kaebaja näitaks konkurentsi kahjustavat mõju, mis on „konkreetne ja käegakatsutav“, tema olukorrale, ning tõendaks seeläbi, et ta on vaidlustatud õigusaktist otseselt puudutatud, siis on tegemist juba olukorra faktiliste asjaolude hindamisega. Nii moonutab ta aga tingimusi, mis on kehtestatud selleks, et hinnata, kas isik on õigusaktist otseselt puudutatud.

3.	Kolmas väide Juhul kui vastustaja tugineb sellele, et vaidlustatud otsuseid ei ole võimalik vaidlustada, kuna need ei ole lõplikud otsused sel põhjusel, et uurimismenetlus on alles pooleli, siis kohtu otsus selles küsimuses tuleb teha enne teisi vastuvõetavuse küsimuses tehtavaid otsuseid.

---

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania) 5. detsembril 2018 – Ayuntamiento de Pamplona versus Orange España S.A.U.

(Kohtuasi C-764/18)

(2019/C 112/21)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Supremo

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Ayuntamiento de Pamplona

Vastustaja: Orange España S.A.U.

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), (1) mida Euroopa Kohus on tõlgendanud seoses ettevõtjatega, kes tegutsevad mobiiltelefoniteenuste sektoris, ja konkreetselt selle direktiivi artiklites 12 ja 13 liikmesriikide maksustamispädevuse teostamisele ette nähtud piirangud on kohaldatavad tavatelefoniside- ja internetiteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele?

2.

Kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt (ja see direktiiv tunnistatakse tavatelefoniside- ja internetiteenuste osutajatele kohaldatavaks), siis kas direktiivi 2002/20/EÜ artiklitega 12 ja 13 on liikmesriikidel lubatud kehtestada tasu või kasutustasu, mille suurus määratakse kindlaks ainult brutotulu alusel, mida ettevõtja – kes on paigaldatud seadmete omanik – on aastas teeninud tavatelefoniside- ja internetiteenuste osutamisega vastaval territooriumil?

---

(1)  EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Koblenz (Saksamaa) 6. detsembril 2018 – Stadtwerke Neuwied GmbH versus RI

(Kohtuasi C-765/18)

(2019/C 112/22)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Koblenz

Põhikohtuasja pooled

Hageja ja kostja vastuhagi menetluses: Stadtwerke Neuwied GmbH

Kostja ja vastuhagi esitaja: RI

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ (1) kehtetuks tunnistamise kohta artikli 3 lõiget 3 koostoimes A lisa punktidega b ja c tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus gaasitarbijatele jäetakse õigel ajal ja otseselt teatamata gaasitarnete eelseisva tariifimuudatuse tingimustest, põhjusest ja ulatusest, on vastuolus sellise tariifimuudatuse kehtivusega?

2.

Kui sellele küsimusele vastatakse jaatavalt: Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 3 lõige 3 koostoimes A lisa punktidega b ja c on eraõigusliku juriidilise isikuna (Saksa osaühinguna) tegutseva tarneettevõtja suhtes alates 1. juulist 2004 vahetult kohaldatav, kuna selle direktiivi nimetatud sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja seega ei tule nende kohaldamiseks vastu võtta uut rakendusakti, ning need annavad kodanikule õigusi organisatsiooni suhtes, mis on hoolimata eraõiguslikust vormist riigi kontrolli all, sest riik on majandusüksuse ainuosanik?

---

(1)  ELT 2003, L 176, lk 57; ELT eriväljaanne 12/2, lk 230.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Halle (Saksamaa) 10. detsembril 2018 – TK versus Land Sachsen-Anhalt

(Kohtuasi C-773/18)

(2019/C 112/23)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Verwaltungsgericht Halle

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: TK

Vastustaja: Land Sachsen-Anhalt

Eelotsuse küsimused

1.

Kas diskrimineeriva töötasusüsteemi raames tagantjärele toimuv töötasu protsentuaalne tõstmine kujutab endast uut diskrimineerimist, kui ühe palgaastme kõigi palgajärkude tõusu protsent on ühesugune ja seetõttu muutub küll absoluutne, kuid mitte suhteline vahe diskrimineeritute ja mittediskrimineeritute vahel?

2.	Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, kas siis on töötasu selline protsentuaalne tõstmine kõikides vanuserühmades põhjendatud, kui tõstmine põhineb sellel, et algne töötasu jääb alla liikmesriigi põhiseaduses ette nähtud miinimumi?

3.

Kas liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2000/78/EÜ (1) artikliga 9, on vastuolus õigusnorm, mis näeb ette, et õigus saada vanuse alusel diskrimineeriva töötasu tõttu hüvitist, lõpeb kahe kuu möödumisel, kui — 8. septembril 2011. aastal kuulutatud kohtuotsuse C-297/10 ja C-298/10, ECLI:EU:C:2011:560 (Hennigs ja Mai) alusel hakkab tähtaeg sellele vaatamata kulgema, et asjaomase isiku suhtes ei kohaldata Saksamaa avaliku sektori töötajate kollektiivlepingut (Bundesangestelltentarifvertrag), vaid tema isiklik olukord vastab 9. septembri 2015. aasta kohtuotsuses C-20/13, ECLI:EU:C:2015:561 (Unland) esinenud olukorrale, — asjaomastel ametnikel ja kohtunikel (töötajatel) on eespool nimetatud kohtuotsust võimalik leida üksnes üldistest avalikest allikatest, — pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tegemist on tööandjad eitanud selle ülekantavust ametnikele ning vaielnud seejuures vastu vanuselise diskrimineerimise olemasolule, kusjuures seda õiguslikku seisukohta on vähemalt osaliselt levitatud ka väljapoole, — esimese astme halduskohtute praktikas on nimetatud tähtaja jooksul ja ka pärast seda, kuni 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuseni C-501/12–C-506/12, C-540/12 ja C-541/12, ECLI:EU:C:2014:2005 (Specht) ülekaalukalt eitatud vanuselise diskrimineerimise olemasolu, — selle tähtaja jooksul puudus kõrgemate kohtute praktika ja esimene kõrgeima astme kohtu otsus tehti alles pärast otsuse tegemist kohtuasjas Specht, — ametniku või kohtuniku teenistussuhtes (töösuhtes) kehtib õigust lõpetav tähtaeg ainult erikulutuste hüvitamise kohta ja sellised tähtajad ei ole lühemad kui kuus kuud, — tasustamise (töötasu) nõuete suhtes kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega, mis algab aasta lõppemisel, mil nõue on muutunud sissenõutavaks, ja soodustatud isik teab või peaks nõudest teadma, vastasel juhul on aegumistähtaeg kümme aastat, — riigisisesed tasustamise (töötasu) nõuded, mis ei ole seadusega kindlaks määratud, tuleb aegsasti esitada, st eelarveaasta jooksul, mille eest töötasu taotletakse?

4.	Kas see mõjutab vastust kolmandale küsimusele, kui õiguslik olukord on ebaselge või keeruline?

5.	Kas õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamiseks piisab sellest, kui ebasoodsas olukorras olev isikute kategooria teab erinevast kohtlemisest, või peab ka erineva kohtlemise alus, seega eristamiskriteerium teada olema?

---

(1)  Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Halle (Saksamaa) 10. detsembril 2018 – UL versus Land Sachsen-Anhalt

(Kohtuasi C-774/18)

(2019/C 112/24)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Verwaltungsgericht Halle

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: UL

Vastustaja: Land Sachsen-Anhalt

Eelotsuse küsimused

1.

Kas diskrimineeriva töötasusüsteemi raames tagantjärele toimuv töötasu protsentuaalne tõstmine kujutab endast uut diskrimineerimist, kui ühe palgaastme kõigi palgajärkude tõusu protsent on ühesugune ja seetõttu muutub küll absoluutne, kuid mitte relatiivne vahe diskrimineeritute ja mittediskrimineeritute vahel?

2.	Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, kas siis on töötasu selline protsentuaalne tõstmine kõikides vanuserühmades põhjendatud, kui tõstmine põhineb sellel, et algne töötasu jääb alla liikmesriigi põhiseaduses ette nähtud miinimumi?

3.

Kas liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2000/78/EÜ (1) artikliga 9, on vastuolus õigusnorm, mis näeb ette, et õigus saada vanuse alusel diskrimineeriva töötasu tõttu hüvitist, lõpeb kahe kuu möödumisel, kui — 8. septembril 2011. aastal kuulutatud kohtuotsuse C-297/10 ja C-298/10, ECLI:EU:C:2011:560 (Hennigs ja Mai) alusel hakkab tähtaeg sellele vaatamata kulgema, et asjaomase isiku suhtes ei kohaldata Saksamaa avaliku sektori töötajate kollektiivlepingut (Bundesangestelltentarifvertrag), vaid tema isiklik olukord vastab 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuses C-501/12–C-506/12, C-540/12 ja C-541/12, ECLI:EU:C:2014:2005 (Specht) esinenud olukorrale, — asjaomastel ametnikel ja kohtunikel (töötajatel) on eespool nimetatud kohtuotsust võimalik leida üksnes üldistest avalikest allikatest, — pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tegemist on tööandjad eitanud selle ülekantavust ametnikele ning vaielnud seejuures vastu vanuselise diskrimineerimise olemasolule, kusjuures seda õiguslikku seisukohta on vähemalt osaliselt levitatud ka väljapoole, — esimese astme halduskohtute praktikas on nimetatud tähtaja jooksul ja ka pärast seda kuni kohtuotsuse Specht kuulutamiseni eitatud vanuselise diskrimineerimise olemasolu, — selle tähtaja jooksul puudus kõrgemate kohtute praktika ja esimene kõrgeima astme kohtu otsus tehti alles pärast otsuse tegemist kohtuasjas Specht, — ametniku või kohtuniku teenistussuhtes (töösuhtes) kehtib õigust lõpetav tähtaeg ainult erikulutuste hüvitamise kohta ja sellised tähtajad ei ole lühemad kui kuus kuud, — tasustamise (töötasu) nõuete suhtes kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega, mis algab aasta lõppemisega, mil nõue on muutunud sissenõutavaks ja soodustatud isik teab või peaks nõudest teadma, vastasel juhul on aegumistähtaeg kümme aastat, — riigisisesed tasustamise (töötasu) nõuded, mis ei ole seadusega kindlaks määratud, tuleb aegsasti esitada, st eelarveaasta jooksul, mille eest töötasu taotletakse?

4.	Kas see mõjutab vastust kolmandale küsimusele, kui õiguslik olukord on ebaselge või keeruline?

5.	Kas õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamiseks piisab sellest, kui ebasoodsas olukorras olev isikute kategooria teab erinevast kohtlemisest, või peab ka erineva kohtlemise alus, seega eristamiskriteerium teada olema?

---

(1)  Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Halle (Saksamaa) 10. detsembril 2018 – VM versus Land Sachsen-Anhalt

(Kohtuasi C-775/18)

(2019/C 112/25)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Verwaltungsgericht Halle

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: VM

Vastustaja: Land Sachsen-Anhalt

Eelotsuse küsimused

1.

Kas diskrimineeriva töötasusüsteemi raames tagantjärele toimuv töötasu protsentuaalne tõstmine kujutab endast uut diskrimineerimist, kui ühe palgaastme kõigi palgajärkude tõusu protsent on ühesugune ja seetõttu muutub küll absoluutne, kuid mitte relatiivne vahe diskrimineeritute ja mittediskrimineeritute vahel?

2.	Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, kas siis on töötasu selline protsentuaalne tõstmine kõikides vanuserühmades põhjendatud, kui tõstmine põhineb sellel, et algne töötasu jääb alla liikmesriigi põhiseaduses ette nähtud miinimumi?

3.

Kas liidu õigusega, eelkõige direktiivi 2000/78/EÜ (1) artikliga 9, on vastuolus õigusnorm, mis näeb ette, et õigus saada vanuse alusel diskrimineeriva töötasu tõttu hüvitist, lõpeb kahe kuu möödumisel, kui — 8. septembril 2011. aastal kuulutatud kohtuotsuse C-297/10 ja C-298/10, ECLI:EU:C:2011:560 (Hennigs ja Mai) alusel hakkab tähtaeg sellele vaatamata kulgema, et asjaomase isiku suhtes ei kohaldata Saksamaa avaliku sektori töötajate kollektiivlepingut (Bundesangestelltentarifvertrag), vaid tema isiklik olukord vastab 19. juuni 2014. aasta kohtuotsuses C-501/12–C-506/12, C-540/12 ja C-541/12, ECLI:EU:C:2014:2005 (Specht) esinenud olukorrale, — asjaomastel ametnikel ja kohtunikel (töötajatel) on eespool nimetatud kohtuotsust võimalik leida üksnes üldistest avalikest allikatest, — pärast eespool nimetatud kohtuotsuse tegemist on tööandjad eitanud selle ülekantavust ametnikele ning vaielnud seejuures vastu vanuselise diskrimineerimise olemasolule, kusjuures seda õiguslikku seisukohta on vähemalt osaliselt levitatud ka väljapoole, — esimese astme halduskohtute praktikas on nimetatud tähtaja jooksul ja ka pärast seda kuni kohtuotsuse Specht kuulutamiseni eitatud vanuselise diskrimineerimise olemasolu, — selle tähtaja jooksul puudus kõrgemate kohtute praktika ja esimene kõrgeima astme kohtu otsus tehti alles pärast otsuse tegemist kohtuasjas Specht, — ametniku või kohtuniku teenistussuhtes (töösuhtes) kehtib õigust lõpetav tähtaeg ainult erikulutuste hüvitamise kohta ja sellised tähtajad ei ole lühemad kui kuus kuud, — tasustamise (töötasu) nõuete suhtes kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega, mis algab aasta lõppemisega, mil nõue on muutunud sissenõutavaks ja soodustatud isik teab või peaks nõudest teadma, vastasel juhul on aegumistähtaeg kümme aastat, — riigisisesed tasustamise (töötasu) nõuded, mis ei ole seadusega kindlaks määratud, tuleb aegsasti esitada, st eelarveaasta jooksul, mille eest töötasu taotletakse?

4.	Kas see mõjutab vastust kolmandale küsimusele, kui õiguslik olukord on ebaselge või keeruline?

5.	Kas õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamiseks piisab sellest, kui ebasoodsas olukorras olev isikute kategooria teab erinevast kohtlemisest, või peab ka erineva kohtlemise alus, seega eristamiskriteerium teada olema?

---

(1)  Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Roma (Itaalia) 12. detsembril 2018 – Società Italiana degli Autori ed Editori (S.I.A.E.) versus Soundreef Ltd

(Kohtuasi C-781/18)

(2019/C 112/26)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale ordinario di Roma

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Società Italiana degli Autori ed Editori (S.I.A.E.)

Kostja: Soundreef Ltd

Eelotsuse küsimus

Kas direktiivi 2014/26/EL (1) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis jätavad autoriõiguste vahendamise või vähemalt kasutajatele litsentside andmise turule pääsemise võimaluse ainult isikutele, keda saab sama direktiivi määratluse kohaselt kvalifitseerida kollektiivse esindamise organisatsioonideks, jättes sellest võimalusest ilma isikud, keda saab kvalifitseerida sõltumatuteks esindamise üksusteks, olenemata sellest, kas nad on asutatud samas riigis või teistes liikmesriikides?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/26/EL autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateoste internetiõiguste multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturul (ELT 2014, L 84, lk 72).

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti 12. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 3. oktoobri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-313/17: Wajos GmbH versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

(Kohtuasi C-783/18 P)

(2019/C 112/27)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindaja: D. Hanf)

Teine menetlusosaline: Wajos GmbH

Apellandi nõuded

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista EUIPO kohtukulud välja Wajos GmbH-lt.

Väited ja peamised argumendid

EUIPO väidab, et vaidlustatud otsus on vastuolus määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 7 lõike 1 punktiga b. Üldkohus eksis vastandatud kaubamärgi eristusvõime hindamisel, jättis kaubamärgi asjakohaste kriteeriumide alusel hindamata ja kohaldas lisaks vääraid hindamiskriteeriume.

Vaidlustatud otsus on vastuolus ka Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 36 ja artikli 53 lõikega 1, kuna see ei võimalda ei hagejal ega Euroopa Kohtul mõista põhjusi, miks Üldkohus asus seisukohale, mis on kõnealuse otsuse resolutsiooni seisukohast määrav, et vaidlusaluse kaubamärgi kuju on „erandlik, silmas pidades asjaomaste sektorite tavasid“.

---

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 14. detsembril 2018 – ratiopharm GmbH versus Novartis Consumer Health GmbH

(Kohtuasi C-786/18)

(2019/C 112/28)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Kostja ja kassatsioonkaebuse esitaja: ratiopharm GmbH

Hageja ja vastustaja kassatsioonimenetluses: Novartis Consumer Health GmbH

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 2001/83/EÜ (1) artikli 96 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ravimitootja võib anda valmisravimite tasuta näidiseid ka apteekritele, kui näidiste pakenditel on märge „tootetutvustuseks“; näidised on mõeldud selleks, et apteekrid saaksid ravimeid proovida; ei ole ohtu, et (avamata pakendis) näidised antakse edasi lõpptarbijatele, ning on täidetud raviminäidiste andmise lisatingimused, mis on sätestatud sama direktiivi artikli 96 lõike 1 punktides a–d, f ja g?

2.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas direktiivi 2001/83/EÜ artikli 96 lõige 2 lubab kehtestada sellise riigisisese õigusnormi nagu ravimiseaduse (Gesetz über den Verkehr mit Arzneimitteln, Arzneimittelgesetz; edaspidi „AMG“) § 47 lõige 3, kui seda tõlgendatakse nii, et ravimitootja ei või anda valmisravimite tasuta näidiseid apteekritele, kui näidiste pakenditel on märge „tootetutvustuseks“; näidised on mõeldud selleks, et apteekrid saaksid ravimeid proovida; ei ole ohtu, et (avamata pakendis) näidised antakse edasi lõpptarbijatele, ning on täidetud näidiste andmise lisatingimused, mis on sätestatud sama direktiivi artikli 96 lõike 1 punktides a–d, f ja g ning AMG § 47 lõikes 4?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69), viimati muudetud määrusega (EL) nr 2017/745 (ELT 2017, L 117, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione tributaria provinciale di Parma (Itaalia) 14. detsembril 2018 – Stanleyparma Sas, Stanleybet Malta Ltd versus Agenzia delle Dogane e dei Monopoli UM Emilia Romagna – SOT Parma

(Kohtuasi C-788/18)

(2019/C 112/29)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione tributaria provinciale di Parma

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Stanleyparma Sas, Stanleybet Malta Ltd

Vastustaja: Agenzia delle Dogane e dei Monopoli UM Emilia Romagna – SOT Parma

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 56, 57 ja 52, Euroopa Kohtu praktikat hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas, eriti kohtuotsuseid Gambelli (kohtuasi C-243/01), Placanica (kohtuasi C-338/04), Costa ja Cifone (liidetud kohtuasjad C-72/10 ja C-77/10) ning Laezza (kohtuasi C-375/14), ja maksualase diskrimineerimise valdkonnas, eriti kohtuotsuseid Lindman (kohtuasi C-42/02), komisjon vs. Hispaania (kohtuasi C-153/08), ning Blanco ja Fabretti (liidetud kohtuasjad C-344/13 ja C-367/13), ning selliseid liidu õiguse põhimõtteid nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimiskeelu põhimõte, võttes sealjuures arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust, tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad Itaalia normid, mis seavad 23. detsembri 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 artiklites 1–3 – redaktsioonis, mis sisaldab 2011. aastat puudutava stabiilsusseaduse (Legge di Stabilità 2011) artikli 1 lõike 66 punktis b tehtud muudatusi – ette nähtud ühtse totomaksu tasumise kohustuse Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu Stanleybet Malta Ltd laadsete korraldajate nimel, ning mille kohaselt võivad samad totokorraldajad olla maksu tasumise eest nende Itaalia vahendajatega solidaarselt vastutavad, on nende liidu õigusnormidega vastuolus?

2.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 56, 57 ja 52, Euroopa Kohtu praktikat hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas, eriti kohtuotsuseid Gambelli (kohtuasi C-243/01), Placanica (kohtuasi C-338/04), Costa ja Cifone (liidetud kohtuasjad C-72/10 ja C-77/10) ning Laezza (kohtuasi C-375/14), ja maksualase diskrimineerimise valdkonnas, eriti kohtuotsuseid Lindman (kohtuasi C-42/02), komisjon vs. Hispaania (kohtuasi C-153/08), ning Blanco ja Fabretti (liidetud kohtuasjad C-344/13 ja C-367/13), ning selliseid liidu õiguse põhimõtteid nagu võrdse kohtlemise põhimõte ja diskrimineerimiskeelu põhimõte, võttes sealjuures arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust, tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid nagu käesolevas kohtuasjas käsitletavad Itaalia normid, mis seavad 23. detsembri 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 artiklites 1–3 – redaktsioonis, mis sisaldab 2011. aastat puudutava stabiilsusseaduse artikli 1 lõike 66 punktis b tehtud muudatusi – ette nähtud ühtse totomaksu tasumise kohustuse üksnes sellistele Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu Stanleybet Malta Ltd laadsete korraldajate nimel, kuid mitte sellistele Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid sama tegevusalaga tegelevate oma riigi ettevõtjate nimel, on nende liidu õigusnormidega vastuolus?

3.

Kas sellised liikmesriigi õigusnormid nagu Itaalia normid, mis on sätestatud seaduse 190/2014 artikli 1 lõike 644 punktis g ning mis seavad seadusandlikus dekreedis 504/1998 ette nähtud ühtse totomaksu kohustuse Itaalia vahendajatele, kes edastavad hasartmänguandmeid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis asuvate totokorraldajate nimel, eriti äriühingu Stanleybet Malta Ltd laadsete korraldajate nimel, ning mille kohaselt võivad samad totokorraldajad olla maksu tasumise eest nende Itaalia vahendajatega solidaarselt vastutavad, kusjuures see maks kuulub tasumisele kindla suurusega maksustatavalt summalt, mis on kolm korda suurem kui ettevõtte või kogumispunktide asukohaprovintsis kogutud panuste keskmine summa, mis leitakse andmete põhjal, mis on riiklikus hasartmänguandmete infosüsteemis registreeritud asjaomasele maksustamisperioodile eelneval perioodil, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 52, 56 jj, Euroopa Kohtu praktikaga hasartmängu- ja tototeenuste valdkonnas ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus, võttes ka arvesse Corte Costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsust?

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. detsembril 2018 – AQ jt versus Corte dei Conti jt

(Kohtuasi C-789/18)

(2019/C 112/30)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: AQ jt

Vastustajad: Corte dei Conti, Presidenza del Consiglio dei Ministri, Ministero dell’Economia e delle Finanze, Inps-Gestione

Eelotsuse küsimused

1.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2 ja 3, ELTL artiklitega 9, 45, 126, 145, 146, 147 ja artikli 151 esimese lõiguga, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 3 ja 5 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489 osas, milles selle sättega julgustatakse Itaalia avalik-õiguslikke asutusi eelistama tööle võtmisel või lepingute sõlmimisel töötajaid, kellele Itaalia riiklikud sotsiaalkindlustusasutused juba pensioni maksavad?

2.

Kas ELTL artikli 106 lõikega 1 ja artikliga 107 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, mis lubab Itaalia avalik-õiguslikel asutusel, kes tegelevad majandustegevusega ja kes on kohustatud järgima ELTL artiklis 101 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud nõudeid, võtta tööle isikuid, kes on nõustunud täies ulatuses või osaliselt loobuma vastavast töötasust, saavutades seeläbi kulude kokkuhoiu, millega võidakse nendele asutustele teiste ettevõtjate ees konkurentsieelis anda?

3.

Kas ELL artiklitega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artikliga 3 ja artikli 7 punktiga a on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on töötajal õiguspäraselt lubatud täies ulatuses või osaliselt loobuda oma töötasust, isegi kui sellise loobumise ainus eesmärk on vältida töökoha kaotust?

4.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 14, artikli 15 lõikega 1, artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 1 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 5, 6 ja 10 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on töötajal lubatud töötada Itaalia avalik-õigusliku asutuse teenistuses, loobudes täies ulatuses või osaliselt vastavast töötasust, isegi kui sellise loobumisega ei kaasne ühtegi muudatust töökorralduses ei seoses tööajaga ega nõutuava töö kvantiteedi või kvaliteediga ja sellest tuleneva vastutusega, ning seega, isegi kui töötasust osaline loobumine tähendab sünalagmaatilise töösuhte olulist muutmist nii töötasu kui tehtud töö kvaliteedi ja kvantiteedi vahelise proportsionaalsuse aspektist kui ka seetõttu, et töötaja on seeläbi sunnitud töötama mitteoptimaalsetes töötingimustes, mille tõttu panustab ta vähem oma töösse ja mis vähendab asutuse tegevuse tõhusust?

5.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artikliga 6 on kooskõlas seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489 ja seadusega nr 214/2011 kehtestatud dekreetseaduse nr 201/2011 artikli 23ter lõige 1 nende sätete koostoimes osas, milles need sätted võimaldavad Itaalia avalik-õiguslikul asutusel või panevad talle kohustuse ka töösuhte või muus vormis koostöösuhte ajal vähendada töötajale makstavat töötasu vastavalt seadusega nr 214/2011 kehtestatud dekreetseaduse nr 201/2011 artikli 23ter lõikes 1 ette nähtud töötasu ülemmääradele ja seega ettenägematu sündmuse tagajärjel ning igal juhul sellist mehhanismi rakendades, mis ei ole esmapilgul arusaadav, hoolimata teabest, mis töötajale töösuhte alguses anti?

6.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artiklitega 8 ja 126, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 10 ja 15 on kooskõlas seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on Itaalia avalik-õiguslikud asutused kohustatud vähendama sellistele töötajatele makstavat töötasu, kellele riiklik sotsiaalkindlustusasutus pensioni maksab, ning kes kohtlevad seega neid töötajaid halvemini põhjusel, et neil on muu sissetulekuallikas, pärssides sellega tööelu pikendamise soovi, ettevõtlusvabadust ning erasissetuleku loomist ja kogumist, mis on aga riigi jaoks väärtuslikud tuluallikad?

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. detsembril 2018 – ZQ versus Corte dei Conti jt

(Kohtuasi C-790/18)

(2019/C 112/31)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: ZQ

Vastustajad: Corte dei Conti, Presidenza del Consiglio dei Ministri, Ministero dell’Economia e delle Finanze

Eelotsuse küsimused

1.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2 ja 3, ELTL artiklitega 9, 45, 126, 145, 146, 147 ja artikli 151 esimese lõiguga, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 3 ja 5 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489 osas, milles selle sättega julgustatakse Itaalia avalik-õiguslikke asutusi eelistama tööle võtmisel või lepingute sõlmimisel töötajaid, kellele Itaalia riiklikud sotsiaalkindlustusasutused juba pensioni maksavad?

2.

Kas ELTL artikli 106 lõikega 1 ja artikliga 107 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, mis lubab Itaalia avalik-õiguslikel asutusel, kes tegelevad majandustegevusega ja kes on kohustatud järgima ELTL artiklis 101 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud nõudeid, võtta tööle isikuid, kes on nõustunud täies ulatuses või osaliselt loobuma vastavast töötasust, saavutades seeläbi kulude kokkuhoiu, millega võidakse nendele asutustele teiste ettevõtjate ees konkurentsieelis anda?

3.

Kas ELL artiklitega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artikliga 3 ja artikli 7 punktiga a on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on töötajal õiguspäraselt lubatud täies ulatuses või osaliselt loobuda oma töötasust, isegi kui sellise loobumise ainus eesmärk on vältida töökoha kaotust?

4.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 14, artikli 15 lõikega 1, artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 1 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 5, 6 ja 10 on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on töötajal lubatud töötada Itaalia avalik-õigusliku asutuse teenistuses, loobudes täies ulatuses või osaliselt vastavast töötasust, isegi kui sellise loobumisega ei kaasne ühtegi muudatust töökorralduses ei seoses tööajaga ega nõutuava töö kvantiteedi või kvaliteediga ja sellest tuleneva vastutusega, ning seega, isegi kui töötasust osaline loobumine tähendab sünalagmaatilise töösuhte olulist muutmist nii töötasu kui tehtud töö kvaliteedi ja kvantiteedi vahelise proportsionaalsuse aspektist kui ka seetõttu, et töötaja on seeläbi sunnitud töötama mitteoptimaalsetes töötingimustes, mille tõttu panustab ta vähem oma töösse ja mis vähendab asutuse tegevuse tõhusust?

5.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artikliga 126 ja artikli 151 esimese lõiguga 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikega 2 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artikliga 6 on kooskõlas seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489 ja seadusega nr 214/2011 kehtestatud dekreetseaduse nr 201/2011 artikli 23ter lõige 1 nende sätete koostoimes osas, milles need sätted võimaldavad Itaalia avalik-õiguslikul asutusel või panevad talle kohustuse ka töösuhte või muus vormis koostöösuhte ajal vähendada töötajale makstavat töötasu vastavalt seadusega nr 214/2011 kehtestatud dekreetseaduse nr 201/2011 artikli 23ter lõikes 1 ette nähtud töötasu ülemmääradele ja seega ettenägematu sündmuse tagajärjel ning igal juhul sellist mehhanismi rakendades, mis ei ole esmapilgul arusaadav, hoolimata teabest, mis töötajale töösuhte alguses anti?

6.

Kas ELL artikli 3 lõigetega 2, 3 ja 6, ELTL artiklitega 8 ja 126, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21 ning Euroopa sotsiaalõiguste samba artiklitega 10 ja 15 on kooskõlas seaduse nr 147/2013 artikli 1 lõige 489, milles sätestatud tingimuste kohaselt on Itaalia avalik-õiguslikud asutused kohustatud vähendama sellistele töötajatele makstavat töötasu, kellele riiklik sotsiaalkindlustusasutus pensioni maksab, ning kes kohtlevad seega neid töötajaid halvemini põhjusel, et neil on muu sissetulekuallikas, pärssides sellega tööelu pikendamise soovi, ettevõtlusvabadust ning erasissetuleku loomist ja kogumist, mis on aga riigi jaoks väärtuslikud tuluallikad?

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Judical da Comarca de Faro (Portugal) 28. detsembril 2018 – Rolibérica, Lda versus Autoridade para as Condições do Trabalho

(Kohtuasi C-834/18)

(2019/C 112/32)

Kohtumenetluse keel: portugali

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal Judical da Comarca de Faro

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Rolibérica, Lda

Vastustaja: Autoridade para as Condições do Trabalho

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006 (1) tuleb tõlgendada nii, et sellega kehtestatakse kohustus, mille kohaselt kauba- ja reisijateveoga tegelevate juhtide iganädalane puhkeperiood peab algama ja lõppema perioodil, mis jääb ajavahemikku alates kell 00.00 esmaspäeval ja lõpetades kell 24.00 pühapäeval, või tuleb seda hoopis tõlgendada nii, et iganädalast puhkeaega võib terviklikult ja katkematult kasutada kahe töönädala vahel?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa) 11. jaanuaril 2019 – WM versus Stadt Frankfurt am Main

(Kohtuasi C-18/19)

(2019/C 112/33)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: WM

Menetluses osalev asutus: Stadt Frankfurt am Main

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (1) artikli 16 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt võib väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine toimuda vanglas, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu kolmandate isikute elule ja tervisele või sisejulgeoleku olulistele õigushüvedele, kusjuures väljasaatmise eesmärgil kinnipeetav paigutatakse ka niisugusel juhul teistest kinnipeetavatest eraldi?

---

(1)  ELT 2008, L 348, lk 98.

25. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Portugali Vabariik

(Kohtuasi C-49/19)

(2019/C 112/34)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: P. Costa de Oliveira ja L. Nicolae)

Kostja: Portugali Vabariik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et kuna Portugali Vabariik kehtestas erakorralise sissemakse selleks, et jagada universaalteenuse kohustuse netokulu alates 2007. aastast kuni ajani, mil seaduse nr 5/2004 artikli 99 lõike 3 alusel määratud teenuseosutajad hakkavad universaalteenust osutama, nagu on ette nähtud hüvitisfondi käsitleva seaduse nr 35/2012 artiklites 17 ja 18, siis rikkus nimetatud liikmesriik kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (1) artikli 13 lõikest 3 ja IV lisa B osast;

—	mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Vastavalt universaalteenuse direktiivi artikli 13 lõikele 3 koostoimes IV lisa B osaga peab elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkujate universaalteenuse kohustuse kulu jagamise mehhanism järgima läbipaistvuse, minimaalse turumoonutuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Portugali seadusega nr 35/2012 on loodud elektroonilisi sideteenuseid puudutava universaalteenuse hüvitisfond, mille eesmärk on rahastada universaalteenuse kohustuste täitmisega kaasnevat netokulu ja tagada selle kulu jagamine ettevõtjate vahel, kes peavad tegema sissemakseid.

Kõnealuse seaduse artikli 6 kohaselt on hüvitisfondi eesmärk rahastada universaalteenuse netokulu, mis on kindlaks määratud pakkumismenetlustes, millele viitab 10. veebruari 2004. aasta seaduse nr 5/2004 artikli 99 lõige 3, ja mille on tunnistanud ülemääraseks ICP-ANACOM. Lisaks on selle eesmärk rahastada erakorralise sissemakse kaudu, mis puudutab aastaid 2013, 2014 ja 2015 ning mida peavad tegema kohustatud ettevõtjad, universaalteenuse netokulu, mis tekib ajani, mil universaalteenust hakkavad osutama ettevõtjad, kes määratakse selle sätte alusel.

Komisjon leiab, et kehtestades erakorralise sissemakse, mille eesmärk on katta enne seaduse nr 35/2012 vastuvõtmist osutatud universaalteenuse kulu, rikub Portugali Vabariik läbipaistvuse, minimaalse turumoonutuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, mille järgimist nõuavad universaalteenuse direktiivi artikli 13 lõige 3 ja IV lisa B osa.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).

Sigma Alimentos Exterior, S.L. 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-239/11: Sigma Alimentos Exterior versus komisjon

(Kohtuasi C-50/19 P)

(2019/C 112/35)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Sigma Alimentos Exterior, S.L. (esindaja: advokaat M. Muñoz Pérez)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	Rahuldada käesolev apellatsioonkaebus;

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus T-239/11 (1);

—	Tühistada komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsuse 2011/282/EL (2) artikli 1 lõige 1;

—	Teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 4;

—	Mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus tugineb kahele väitele, millest teine koosneb kolmest osast:

—	Kohtuotsust World Duty Free (3) on valesti tõlgendatud, kuna kehtestati ekslikud võrdluskriteeriumid, mis viivad omakorda valikulisuse olemasolu vale hindamiseni ja seega õigusvastase abi olemasolu tuvastamiseni, rikkudes nii ELTL artiklit 107.

—

On tehtud viga, järeldades et piiriülestele äriühendustele seatud õiguslike takistuste võimalik hindamine ei sea kahtluse alla seda, et vaidlustatud meede oli valikuline, tuginedes ekslikule analüüsile kolme-etapilise meetodi kohta, mida komisjon järgis, et määrata kindlaks õigusvastse abi olemasolu. Kohtuotsuses on tehtud vead järgmistes punktides: — Viga üldise riigisisese maksukorra tuvastamisel, rikkudes ELTL artiklis 107 sätestatut seoses õigusvastaseks riigiabiks kvalifitseerimisega. — Viga, kuna analüüsitud meedet ei loetud üldist laadi meetmeks, rikkudes jällegi ELTL artiklit 107. — Viga hinnangus sellele, et võrdlusraamistikuks olevas üldises riigisiseses maksukorras on erand, rikkudes artiklit 107.

Apellant leiab, et Üldkohus on mitmes põhjenduses rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja maksustamise neutraalsuse põhimõtet ning on mitmes aspektis sisuliselt täiendanud komisjoni poolt vaidlustatud otsuses esitatud arutluskäiku või seda lausa asendanud enda omaga, mis on iseenesest põhjus vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon (T-239/11, ei avaldata, EU:T:2018:781).

(2)  Komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2010) 9566 all) (ELT 2011, L 135, lk 1).

(3)  21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt (C-20/15 P ja C-21/15 P, EU:C:2016:981).

World Duty Free Group, S.A., varem Autogrill España, S.A. 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-219/10 RENV: World Duty Free Group versus komisjon

(Kohtuasi C-51/19 P)

(2019/C 112/36)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: World Duty Free Group, S.A., varem Autogrill España, S.A. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero, ja A. Lamadrid de Pablo)

Esimeses astmes hageja toetuseks menetlusse astujad: Hispaania Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Iirimaa

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus;

—	Rahuldada tühistamishagi ja tühistada lõplikult vaidlusalune otsus; ja

—	Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

15. novembril 2018 tegi Üldkohtu kohtuotsuse asjas T-219/10 RENV, World Duty Free Group, S.A. vs. Euroopa Komisjon, (1) mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. Kohtuotsusega jäetakse rahuldamata apellandi hagi Euroopa Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse (2) peale, mis käsitleb „firmaväärtust“, mida reguleeritakse Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant ühe väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud õigusnormi rikkumisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses „valikulisuse“ mõistega.

Eelkõige on kassatsioonkaebuses väidetud, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga:

—	kui määrati kindlaks valikulisuse analüüsi esimese faasi võrdlussüsteemi;

—	kui määrati kindlaks eesmärk, millest lähtuvalt võrrelda erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi valikulisuse analüüsi teises faasis;

—	seetõttu on tehtud viga ka tõendamiskoormise määramisel ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel;

—	teise võimalusena analüüsis, mis puudutas väidetavat tõendi puudumist põhjusliku seose kohta ühelt poolt selle, et ettevõtjad ei saa välismaal ühineda, ja teiselt poolt välismaal osaluse omandamise vahel; ja

—	kolmanda võimalusena, kuna lükati tagasi võimalus eraldada meede seoses kontrolliprotsendiga.

—	Peale õiguslikult väära arutluskäigu kasutamise on vaidlustatud kohtuotsuses ka asendatud vaidlusaluse otsuse arutluskäigu mitu punkti kohtu enda omadega, mis on erinevad, pannes nii toime täiendavad õigusnormi rikkumised.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus World Duty Free Group vs. komisjon (T-219/10 RENV, EU:T:2018:784).

(2)  Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2009) 8107 all) (ELT 2011, L 7, lk 48).

Banco Santander, S.A. 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-227/10: Banco Santander, S.A. versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-52/19 P)

(2019/C 112/37)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Banco Santander, S.A. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero ja A. Lamadrid de Pablo)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus;

—	Rahuldada tühistamishagi ja tühistada lõplikult vaidlusalune otsus; ja

—	Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

15. novembril 2018 tegi Üldkohtu kohtuotsuse asjas T-227/10, Banco Santander, S.A. vs. Euroopa Komisjon (1), mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. Kohtuotsusega jäetakse rahuldamata apellandi hagi Euroopa Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse (2) peale, mis käsitleb „firmaväärtust“, mida reguleeritakse Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant ühe väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud õigusnormi rikkumisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses „valikulisuse“ mõistega.

Eelkõige on kassatsioonkaebuses väidetud, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga:

—	kui määrati kindlaks valikulisuse analüüsi esimese faasi võrdlussüsteemi;

—	kui määrati kindlaks eesmärk, millest lähtuvalt võrrelda erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi valikulisuse analüüsi teises faasis;

—	seetõttu on tehtud viga ka tõendamiskoormise määramisel ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel;

—	teise võimalusena analüüsis, mis puudutas väidetavat tõendi puudumist põhjusliku seose kohta ühelt poolt selle, et ettevõtjad ei saa välismaal ühineda, ja teiselt poolt välismaal osaluse omandamise vahel; ja

—	kolmanda võimalusena, kuna lükati tagasi võimalus eraldada meede seoses kontrolliprotsendiga.

—	Peale õiguslikult väära arutluskäigu kasutamise on vaidlustatud kohtuotsuses ka asendatud vaidlusaluse otsuse arutluskäigu mitu punkti kohtu enda omadega, mis on erinevad, pannes nii toime täiendavad õigusnormi rikkumised.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander vs. komisjon (T-227/10, EU:T:2018:785).

(2)  Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2009) 8107 all) (ELT 2011, L 7, lk 48).

Banco Santander, S.A. ja Santusa Holding, S.L.-i 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-399/2011 RENV: Banco Santander ja Santusa versus komisjon

(Kohtuasi C-53/19 P)

(2019/C 112/38)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellandid: Banco Santander, S.A. ja Santusa Holding, S.L. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero, ja A. Lamadrid de Pablo)

Esimeses astmes hageja toetuseks menetlusse astujad: Hispaania Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik ja Iirimaa

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus;

—	Rahuldada tühistamishagi ja tühistada lõplikult vaidlusalune otsus; ja

—	Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

15. novembril 2018 tegi Üldkohtu kohtuotsuse asjas T-399/11 RENV, Banco Santander, S.A.ja Santusa Holding, S.L. vs. Euroopa Komisjon, (1) mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. Kohtuotsusega jäetakse rahuldamata apellandi hagi Euroopa Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse (2) peale, mis käsitleb „firmaväärtust“, mida reguleeritakse Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant ühe väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud õigusnormi rikkumisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses „valikulisuse“ mõistega.

Eelkõige on kassatsioonkaebuses väidetud, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga:

—	kui määrati kindlaks valikulisuse analüüsi esimese faasi võrdlussüsteemi;

—	kui määrati kindlaks eesmärk, millest lähtuvalt võrrelda erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi valikulisuse analüüsi teises faasis;

—	seetõttu on tehtud viga ka tõendamiskoormise määramisel ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel;

—	teise võimalusena analüüsis, mis puudutas väidetavat tõendi puudumist põhjusliku seose kohta ühelt poolt selle, et ettevõtjad ei saa välismaal ühineda, ja teiselt poolt välismaal osaluse omandamise vahel; ja

—	kolmanda võimalusena, kuna lükati tagasi võimalus eraldada meede seoses kontrolliprotsendiga.

—	Peale õiguslikult väära arutluskäigu kasutamise on vaidlustatud kohtuotsuses ka asendatud vaidlusaluse otsuse arutluskäigu mitu punkti kohtu enda omadega, mis on erinevad, pannes nii toime täiendavad õigusnormi rikkumised.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Santusa vs. komisjon (T-399/11 RENV, EU:T:2018:787).

(2)  Komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2010) 9566 all) (ELT 2011, L 135, lk 1).

Axa Mediterranean Holding, S.A. 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-405/11: Axa Mediterranean versus komisjon

(Kohtuasi C-54/19 P)

(2019/C 112/39)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Axa Mediterranean Holding, S.A. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero, ja A. Lamadrid de Pablo)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus;

—	Rahuldada tühistamishagi ja tühistada lõplikult vaidlusalune otsus; ja

—	Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

15. novembril 2018 tegi Üldkohtu kohtuotsuse asjas Axa Mediterranean Holding, S.A. vs. Euroopa Komisjon (1), mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. Kohtuotsusega jäetakse rahuldamata apellandi hagi Euroopa Komisjoni 12.jaanuari 2011. aasta otsuse (2) peale, mis käsitleb „firmaväärtust“, mida reguleeritakse Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant ühe väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud õigusnormi rikkumisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses „valikulisuse“ mõistega.

Eelkõige on kassatsioonkaebuses väidetud, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga:

—	kui määrati kindlaks valikulisuse analüüsi esimese faasi võrdlussüsteemi;

—	kui määrati kindlaks eesmärk, millest lähtuvalt võrrelda erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi valikulisuse analüüsi teises faasis;

—	seetõttu on tehtud viga ka tõendamiskoormise määramisel ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel;

—	teise võimalusena analüüsis, mis puudutas väidetavat tõendi puudumist põhjusliku seose kohta ühelt poolt selle, et ettevõtjad ei saa välismaal ühineda, ja teiselt poolt välismaal osaluse omandamise vahel; ja

—	kolmanda võimalusena, kuna lükati tagasi võimalus eraldada meede seoses kontrolliprotsendiga.

—	Peale õiguslikult väära arutluskäigu kasutamise on vaidlustatud kohtuotsuses ka asendatud vaidlusaluse otsuse arutluskäigu mitu punkti kohtu enda omadega, mis on erinevad, pannes nii toime täiendavad õigusnormi rikkumised.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Axa Mediterranean vs. komisjon (T-405/11, ei avaldata, EU:T:2018:780).

(2)  Komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2010) 9566 all) (ELT 2011, L 135, lk 1).

Prosegur Compañía de Seguridad, S.A. 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-406/11: Prosegur Compañía de Seguridad versus komisjon

(Kohtuasi C-55/19 P)

(2019/C 112/40)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Prosegur Compañía de Seguridad, S.A. (esindajad: advokaadid J. Buendía Sierra, E. Abad Valdenebro, R. Calvo Salinero, ja A. Lamadrid de Pablo)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	Tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus;

—	Rahuldada tühistamishagi ja tühistada lõplikult vaidlusalune otsus; ja

—	Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

15. novembril 2018 tegi Üldkohtu kohtuotsuse asjas T-406/11, Prosegur Compañía de Seguridad, S.A. vs. Euroopa Komisjon (1), mille peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. Kohtuotsusega jäetakse rahuldamata apellandi hagi Euroopa Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse (2) peale, mis käsitleb „firmaväärtust“, mida reguleeritakse Hispaania äriühingu tulumaksu seaduse artikli 12 lõikes 5.

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant ühe väite, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud õigusnormi rikkumisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tõlgendamisel seoses „valikulisuse“ mõistega.

Eelkõige on kassatsioonkaebuses väidetud, et vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga:

—	kui määrati kindlaks valikulisuse analüüsi esimese faasi võrdlussüsteemi;

—	kui määrati kindlaks eesmärk, millest lähtuvalt võrrelda erinevaid faktilisi ja õiguslikke olukordi valikulisuse analüüsi teises faasis;

—	seetõttu on tehtud viga ka tõendamiskoormise määramisel ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel;

—	teise võimalusena analüüsis, mis puudutas väidetavat tõendi puudumist põhjusliku seose kohta ühelt poolt selle, et ettevõtjad ei saa välismaal ühineda, ja teiselt poolt välismaal osaluse omandamise vahel; ja

—	kolmanda võimalusena, kuna lükati tagasi võimalus eraldada meede seoses kontrolliprotsendiga.

Peale õiguslikult väära arutluskäigu kasutamise on vaidlustatud kohtuotsuses ka asendatud vaidlusaluse otsuse arutluskäigu mitu punkti kohtu enda omadega, mis on erinevad, pannes nii toime täiendavad õigusnormi rikkumised.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Prosegur Compañía de Seguridad vs. komisjon (T-406/11, avaldamata, EU:T:2018:793).

(2)  Komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsus firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (teatavaks tehtud numbri K(2010) 9566 all) (ELT 2011, L 135, lk 1).

29. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-63/19)

(2019/C 112/41)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: R. Lyal, F. Tomat)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik alandas aktsiise Friuli-Venezia Giulia maakonna vastu võetud õigusnormide alusel, millega nähti ette mootorkütusena kasutatava bensiini ja diislikütuse maksustamise süsteem, seoses nende toodete müümisega Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele, siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad talle nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (1) artiklitest 4 ja 19;

—	mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Friuli-Venezia Giulia maakonna vastu võetud õigusnormidega kehtestati mootorkütusena kasutatava bensiini ja diislikütuse maksustamise süsteem, seoses nende toodete müümisega Friuli-Venezia Giulia maakonna elanikele. Nimetatud süsteem näeb sisuliselt ette, et hetkel, mil tanklas kütust ostetakse, arvestavad tankla käitajad maha fikseeritud summa (liitri kohta), vähendades kütuse hinda. Maakondlik haldur maksab tankla käitajatele tagasi summa, mille nad on kütuse ostjate ostu kohta maha arvestanud.

Direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, ülesehitusest tulenevalt on nõutud, et iga liikmesriigi kogu territooriumil kehtiks ühetaoline maksustamistase toote ja kasutuskorra kohta. Niisugune põhimõte tuleneb direktiivi üldisest mõttest ja eesmärgist ning konkreetsemalt põhjendustes 5 ja 15 öeldust, direktiivi enda sätete sõnastusest ja tema kõigi sätete süsteemsest kogumina tõlgendamisest. Põhimõttest, mille kohaselt iga liikmesriik peab nägema ette ühetaolise maksustamistaseme toote ja kasutuskorra kohta, võib teha erandeid ainult kõnealuses direktiivis sõnaselgelt ettenähtud juhtudel. Direktiivis 2003/96 sisaldub rida sätteid, mis lubavad liikmesriikidel kohaldada teatud kindlate toodete või teatud kindlal eesmärgil kasutamise suhtes maksustamistaseme alandamist, maksuvabastusi või erisusi. Eelkõige on kõne all direktiivi artiklites 5, 7, 15, 16 ja 17, aga ka direktiivi artiklites 18 ja 19 sätestatu. Liikmesriigid võivad selliseid maksustamistaseme alandamisi, maksuvabastusi või erisusi kohaldada kooskõlas direktiivi artiklis 6 ettenähtud korraga. Viimatinimetatud normis on sätestatud, et liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga ettenähtud maksuvabastuse anda või maksustamistaset alandada otse, erinevate määrade kohaldamise kaudu või makstes tagasi kogu maksusumma või osa sellest.

Komisjoni hinnangul kujutab kõnesolev juhtum mootorkütuse aktsiisi alandamist, mis on vastuolus energiatoodete maksustamise direktiiviga 2003/96/EÜ.

Komisjon leiab seega, et kõnealusel juhtumil on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad talle nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik.

---

(1)  ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405.

Hispaania Kuningriigi 29. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-219/10 RENV: World Duty Free Group versus komisjon

(Kohtuasi C-64/19 P)

(2019/C 112/42)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Hispaania Kuningriik (esindaja: M. A. Sampol Pucurull)

Teised menetlusosalised: World Duty Free Group, S.A., varem Autogrill España, SA, ja Euroopa Komisjon

Esimeses astmes hageja toetuseks menetlusse astujad: Saksamaa Liitvabariik ja Iirimaa

Apellandi nõuded

—	Rahuldada käesolev apellatsioonkaebus ja tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-219/10 RENV, World Duty Free Group, S.A. vs. Euroopa Komisjon (1);

—

Tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 1, kuna komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuses 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas, (2) järeldatakse, et kõnealune maksumeede on riigiabi, ja

—	Mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks on esitatud üks väide, mis peaks viima vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Hispaania väidab, et Üldkohus on liidu õigusnormi rikkunud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 tähenduses, kuna on valesti tõlgendatud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja eelkõige selles artiklis esitatud riigiabi valikulisuse mõistet. See üks apellatsioonkaebuse väide koosneb neljast osast:

—	Esiteks leiab Hispaania, et Üldkohus on eksinud, määratledes maksumeetme võrdlusraamistiku, mis ei kattu vaidlusaluses otsuses esitatuga;

—	Teiseks märgib Hispaania, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud, kuna ei järeldatud, et firmaväärtuse maksualane käsitlemine kujutab endast üldist laadi meedet või autonoomset või iseseisvat võrdlusraamistikku;

—

Kolmandaks väidab Hispaania, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud, kuna seal ei ole nõuetekohaselt määratletud võrdlusraamistiku eesmärki ja on valesti tehtud võrdlev hinnang, mida on nõutud apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses World Duty Free (3) (kohtuasi C-20/15 P ja C-21/15 P);

—	Neljandaks tähendab viga võrdlusraamistiku koostisosa tuvastamises ka õigusnormi rikkumist tõendamiskoormise määramisel.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus World Duty Free Group vs. komisjon (T-219/10 RENV, EU:T:2018:784).

(2)  ELT 2011, L 7, lk 48.

(3)  21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt (C-20/15 P ja C-21/15 P, EU:C:2016:981).

Hispaania Kuningriigi 29. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda laiendatud koosseisus) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-399/11 RENV: Banco Santander ja Santusa versus komisjon

(Kohtuasi C-65/19 P)

(2019/C 112/43)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Hispaania Kuningriik (esindaja: M. A. Sampol Pucurull)

Teised menetlusosalised: Banco Santander, S.A. ja Santusa Holding, S.L. ning Euroopa Komisjon

Esimeses astmes hageja toetuseks menetlusse astujad: Saksamaa Liitvabariik ja Iirimaa

Apellandi nõuded

—	Rahuldada käesolev apellatsioonkaebus ja tühistada Üldkohtu 15. novembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-399/11 RENV, Banco Santander, S.A. ja Santusa Holding, S.L. vs. Euroopa Komisjon (1);

—

Tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõige 1, kuna komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuses 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas, (2) järeldatakse, et kõnealune maksumeede on riigiabi, ja

—	Mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks on esitatud üks väide, mis peaks viima vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Hispaania väidab, et Üldkohus on liidu õigusnormi rikkunud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 tähenduses, kuna on valesti tõlgendatud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja eelkõige selles artiklis esitatud riigiabi valikulisuse mõistet. See ainuke kassatsioonkaebuse väide koosneb neljast osast:

—	Esiteks leiab Hispaania, et Üldkohus on eksinud, määratledes maksumeetme võrdlusraamistiku, mis ei kattu vaidlusaluses otsuses esitatuga;

—	Teiseks märgib Hispaania, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud, kuna ei järeldatud, et firmaväärtuse maksualane käsitlemine kujutab endast üldist laadi meedet või autonoomset või iseseisvat võrdlusraamistikku;

—

Kolmandaks väidab Hispaania, et vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnormi rikutud, kuna seal ei ole nõuetekohaselt määratletud võrdlusraamistiku eesmärki ja on valesti tehtud võrdlev hinnang, mida on nõutud apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses World Duty Free (3) (kohtuasi C-20/15 P ja C-21/15 P);

—	Neljandaks tähendab viga võrdlusraamistiku koostisosa tuvastamises ka õigusnormi rikkumist tõendamiskoormise määramisel.

---

(1)  15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Santusa vs. komisjon (T-399/11 RENV, EU:T:2018:787).

(2)  ELT 2011, L 135, lk 1.

(3)  21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt (C-20/15 P ja C-21/15 P, EU:C:2016:981).

11. veebruaril 2019 esitatud hagi – Itaalia Vabariik versus Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-106/19)

(2019/C 112/44)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri, S. Fiorentino, C. Colelli)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament

Hageja nõuded

—	Tühistada määrus (EL) 2018/1718, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004 Euroopa Ravimiameti asukoha osas, avaldatud Euroopa Liidu Teatajas 16. novembril 2018, nr L 291 (1).

—	Mõista kohtukulud välja nõukogult ja parlamendilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjendamiseks on esitatud kaks väidet.

—

On rikutud ELL artikleid 10, 13 ja 14. On rikutud ELTL artiklit 114, artikli 168 lõike 4 punkti c ning artikleid 289 ja 294: vaidlustatud määruses on Amsterdami määramisel Euroopa Ravimiameti asukohaks piirdutud viitega nõukogu 20. novembri 2017. aasta istungil tehtud valikule, milles Euroopa Parlament ei osalenud. Sellest järeldub, et vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal jäeti parlament, kes ei saanud tehtud otsuse sisu üldse mõjutada, sisuliselt ilma eesõigustest, mida oleks aga tulnud täies ulatuses järgida vastavalt aluslepingute sätetele, mis käsitlevad valitud seadusandlikku menetlust.

—

Vaidlustatud määrus on õigusvastane tulenevalt sellest, et 20. novembri 2017. aasta otsus 14559/17 on õigusvastane. Tegemist on võimu kuritarvitamisega, kuna uurimisel esineb puudusi ja on moonutatud faktilisi asjaolusid: kui leitakse, et määrusega saab tegelikult üksnes kajastada 20. novembri 2017. aasta otsust ja et parlamendi eesõigusi ei ole seega rikutud, tuleb lähtuda sellest, et määrusel endal on samad puudused, mis on nimetatud otsusel ja millele Itaalia Vabariik on juba osutanud hagis kohtuasjas C-59/18.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1718, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004 Euroopa Ravimiameti asukoha osas (ELT 2018, L 291, lk 3).

Euroopa Kohtu presidendi 11. jaanuari 2019. aasta määrus (Verwaltungsgerichtshofi eelotsusetaotlus – Austria) – Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl, menetluses osalesid: Clinton Osas Alake alias Klenti Solim jt

(Kohtuasi C-577/17) (1)

(2019/C 112/45)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 22, 22.1.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 11. jaanuari 2019. aasta määrus (Svea hovrätt’i eelotsusetaotlus – Rootsi) – Dacom Limited versus IPM Informed Portfolio Management AB

(Kohtuasi C-313/18) (1)

(2019/C 112/46)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 268, 30.7.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 11. jaanuari 2019. aasta määrus (Handelsgericht Wieni eelotsusetaotlus – Austria) – Austrian Airlines AG versus MG, NF

(Kohtuasi C-566/18) (1)

(2019/C 112/47)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 455, 17.12.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 16. jaanuari 2019. aasta määrus (Juzgado de primera Instancia de Albacete eelotsusetaotlus – Hispaania) – Los prestatarios versus Globalcaja S.A.

(Kohtuasi C-617/18) (1)

(2019/C 112/48)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 455, 17.12.2018.

Üldkohtu 8. veebruari 2019. aasta otsus – Serendipity jt versus EUIPO – CKL Holdings (CHIARA FERRAGNI)

(Kohtuasi T-647/17) (1)

((Euroopa Liidu kaubamärk - Vastulausemenetlus - Euroopa Liidu kujutismärgi CHIARA FERRAGNI taotlus - Varasem Beneluxi sõnamärk Chiara - Suhteline keeldumispõhjus - Segiajamise tõenäosuse puudumine - Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b))

(2019/C 112/49)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Serendipity Srl (Milano, Itaalia), Giuseppe Morgese (Barletta, Itaalia), Pasquale Morgese (Barletta) (esindajad: advokaadid C. Volpi, L. Aliotta ja F. Garbagnati Lo Iacono)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindaja: L. Rampini)

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses: CKL Holdings NV (Bussum, Madalmaad)

Ese

Hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 17. juuli 2017. aasta otsuse (asi R 2444/2016-4) peale, mis käsitleb ühelt poolt CKL Holdings’i ning teiselt poolt Serendipity ja G. Morgese ning P. Morgese vahelist vastulausemenetlust.

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 17. juuli 2017. aasta otsus (asi R 2444/2016-4).

2.	Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Serendipity Srl-i, Giuseppe Morgese ja Pasquale Morgese kohtukulud.

---

(1)  ELT C 392, 20.11.2017.

16. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Orkla Foods Danmark versus EUIPO (PRODUCED WITHOUT BOILING SCANDINAVIAN DELIGHTS ESTABLISHED 1834 FRUIT SPREAD)

(Kohtuasi T-34/19)

(2019/C 112/50)

Kohtumenetluse keel: taani

Pooled

Hageja: Orkla Foods Danmark (Taastrup, Taani) (esindaja: advokaat S. Hansen)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusalune kaubamärk: sõnalisi osi „PRODUCED WITHOUT BOILING SCANDINAVIAN DELIGHTS ESTABLISHED 1834 FRUIT SPREAD“ sisaldav ELi kujutismärk – registreerimistaotlus nr 16 930 241

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 1. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 309/2018-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 3 rikkumine.

23. jaanuaril 2019 esitatud hagi – MSI Svetovanje versus EUIPO – Industrial Farmaceutica Cantabria (nume)

(Kohtuasi T-41/19)

(2019/C 112/51)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: MSI Svetovanje marketing, d.o.o (Vrhnika, Sloveenia) (esindaja: advokaat M. Maček)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Industrial Farmaceutica Cantabria, SA (Madrid, Hispaania)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi nume taotlus – registreerimistaotlus nr 15 120 355

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 8. novembri 2018. aasta otsus asjas R 722/2018-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 95 lõike 1 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 296 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 5 rikkumine.

28. jaanuaril 2019 esitatud hagi – AH versus Eurofound

(Kohtuasi T-52/19)

(2019/C 112/52)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: AH (esindaja: advokaat N. de Montigny)

Kostja: Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 22. märtsi 2018. aasta otsus, mis tehti hagejale teatavaks seda asutust nõustava advokaadibüroo Beauchamps kirja teel, osas milles sellega jäetakse rahuldamata nii hageja õigusnõustaja poolt 2. veebruaril 2018 esitatud kaebus, milles heidetakse ette isikut ja eraelu puudutavate andmete kaitset käsitlevate õigusnormide rikkumist, kui ka tema nõue viia sellel teemal läbi uurimine ja tema hüvitisenõue;

—	mõista kostjalt välja 30 000 eurot hüvitisena „data breach’i“ ja 2. veebruari 2018. aasta nõude tagasilükkamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.	Esimene väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest seda ei võtnud vastu pädev ametisse nimetav asutus, vaid väline advokaadibüroo, kellel puudub sellekohane pädevus ja volitus.

2.	Teine väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, abistamiskohustust ja Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikleid 22 ja 24, sest kostja lükkas tema nõude ilma haldusuurimist läbi viimata tagasi.

3.	Kolmas väide, mis eelkõige tuleneb põhjendamiskohustuse, kaitseõiguste ja eriti õiguse olla ärakuulatud ning hoolitsemiskohustuse rikkumisest.

4.	Neljas väide, et rikutud on personalieeskirjade artiklit 26 ja õiguse isikuandmete kaitsele valdkonnas kohaldatavaid õigusnorme.

5.	Viies väide, et esineb huvide konflikt ning rikutud on administratsiooni objektiivsuse, erapooletuse ja sõltumatuse kohustust.

6.	Kuues väide, et võimu on kuritarvitatud.

7.	Seitsmes väide, et rikutud on personalieeskirjade artiklit 17 ja konfidentsiaalsuskohustust seoses ametiühingu tegevusega, millest kõigil töötajatel on õigus osa võtta.

29. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Nosio versus EUIPO (BIANCOFINO)

(Kohtuasi T-54/19)

(2019/C 112/53)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Nosio SpA (Mezzocorona, Itaalia) (esindajad: advokaadid J. Graffer ja A. Ottolini)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärgi BIANCOFINO taotlus – registreerimistaotlus nr 16 376 758

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 22. novembri 2018. aasta otsus asjas R 2434/2017-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus ja

—	mõista käesoleva menetlusega seonduvad kulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

31. jaanuaril 2019 esitatud hagi – Küprose Vabariik versus EUIPO – Filotas Bellas & Yios (Halloumi Vermion grill cheese M BELAS PREMIUM GREEK DAIRY SINCE 1927)

(Kohtuasi T-60/19)

(2019/C 112/54)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Küprose Vabariik (esindajad: S. Malynicz, QC ja Solicitor V. Marsland)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Filotas Bellas & Yios AE (Alexandreia Imathias, Kreeka)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärk „Halloumi χαλλούμι Vermion grill cheese/grill est/grill kase M BELAS PREMIUM GREEK DAIRY SINCE 1927“ – ELi kaubamärk nr 12 172 276

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 20. novembri 2018. aasta otsus asjas R 2296/2017-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista hageja kohtukulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt, jättes viimaste kohtukulud nende endi kanda.

Väited

—	Apellatsioonikoda andis kaupade sarnasusele vale hinnangu;

—	apellatsioonikoda otsustas valesti, et Üldkohtu varasemast kohtupraktikast tuleneva põhjenduse ülevõtmine on õige;

—	apellatsioonikoda otsustas valesti, et varasemal riigisisesel kaubamärgil puudus täielikult võime eristada sertifitseeritud kaupu sertifitseerimata kaupadest;

—	apellatsioonikoda tegi vea kaubamärkide võrdlemisel ja segiajamise tõenäosuse hindamisel;

—	apellatsioonikoda jättis arvestamata riigisiseste sertifitseerimismärkide ulatust ja mõju käsitlevate riigisiseste õigusnormidega ja kohtupraktikaga.

4. veebruaril 2019 esitatud hagi – ECSEL Joint Undertaking versus Personal Health Institute International

(Kohtuasi T-64/19)

(2019/C 112/55)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ECSEL Joint Undertaking (esindajad: advokaadid G. Kuyper and P. Brochier)

Kostja: Personal Health Institute International (Amsterdam, Madalmaad)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	mõista kostjalt ECSELi kasuks välja summa 25 513,84 eurot, millele lisandub lepingus kokku lepitud intress 3,5 % alates 15. detsembrist 2014 kuni täieliku tasumiseni.

Väited ja peamised argumendid

Hageja põhjendab oma hagi ainsa väitega, mille kohaselt kostja on lepingut rikkunud, kuna ta hageja sõnul jättis üksikasjad või teabe kõnealuse projekti kohta asjaomasele liikmesriigi rahastusasutusele esitamata ja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, mis põhjendab lepingu lõpetamist kostjat puudutavas osas toetuslepingu lisa 2 artikli II.20.1 tingimuste kohaselt.

5. veebruaril 2019 esitatud hagi – Sixsigma Networks Mexico versus EUIPO – Dokkio (DOKKIO)

(Kohtuasi T-67/19)

(2019/C 112/56)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Sixsigma Networks Mexico, SA de CV (México, Mehhiko) (esindaja: advokaat C. Casas Feu)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Dokkio, Inc. (San Mateo, California, Ameerika Ühendriigid)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: sõnamärgi DOKKIO ELi nimetav rahvusvaheline registreering – ELi nimetav rahvusvaheline registreering nr 1 308 971

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 21. novembri 2018. aasta otsus asjas R 1187/2018-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus, millega lükatakse tagasi vastulause B 2800087;

—	mõista Sixsigma Networks Mexico, SA de CV kohtukulud välja EUIPO-lt;

—	mõista Sixsigma Networks Mexico, SA de CV kohtukulud välja Dokkio, Inc-lt.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

6. veebruaril 2019 esitatud hagi – Südwestdeutsche Salzwerke versus EUIPO (Bad Reichenhaller Alpensaline)

(Kohtuasi T-69/19)

(2019/C 112/57)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Südwestdeutsche Salzwerke AG (Heilbronn, Saksamaa) (esindaja: advokaat M. Douglas)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi Bad Reichenhaller Alpensaline taotlus – registreerimistaotlus nr 17 126 517

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 4. detsembri 2018. aasta otsus asjas R 412/2018-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus ja rahuldada ELi kaubamärgi registreerimistaotlus nr 17 126 517 osas, milles registreerimistaotlus tagasi lükati;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine.

7. veebruaril 2019 esitatud hagi – DK Company versus EUIPO – Hunter Boot (DENIM HUNTER)

(Kohtuasi T-74/19)

(2019/C 112/58)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: DK Company A/S (Ikast, Taani) (esindaja: advokaat S. Hansen)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Hunter Boot Limited (Edinburgh, Ühendkuningriik)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi DENIM HUNTER taotlus – registreerimistaotlus nr 14 649 891

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 16. novembri 2018. aasta otsus asjas R 849/2018-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	muuta vaidlustatud otsus;

—	mõista hageja kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Apellatsioonikoda eksis, kui tuvastas kaubamärkide segiajamise tõenäosuse.

8. veebruaril 2019 esitatud hagi – Comune di Milano versus parlament ja nõukogu

(Kohtuasi T-75/19)

(2019/C 112/59)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Comune di Milano (esindajad: advokaadid F. Sciaudone, M. Condinanzi ja A. Neri)

Kostjad: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrus (EL) nr 2018/1718, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004 Euroopa Ravimiameti (EMA) asukoha osas;

—	tuvastada, et nõukogu 20. novembri 2017. aasta otsus on kehtetu tulenevalt 22. juuni 2017. aasta menetluseeskirjade punktist 6;

—	mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja nõukogult ja Euroopa Parlamendilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et on rikutud esindusdemokraatia (ELL artikkel 10), institutsioonidevahelise tasakaalu ja lojaalse koostöö (ELL artikkel 13) põhimõtteid ning olulisi menetlusnorme, samuti ELTL artiklit 14. — Hageja väitel on neid põhimõtteid rikutud, kuna: (i) EMA asukoha valis üksainus institutsioon ehk nõukogu menetluses, mille tulemusena on vastu võetud 20. novembri 2017. aasta otsus, mis määras kindlaks vaidlustatud määruse sisu (st Amsterdami valimine EMA asukohaks) väljaspool seadusandlikku tavamenetlust ja enne selle menetluse algatamist; (ii) EMA asukoha valiku menetluses, mille käigus otsustamisprotsessi kärbiti, jätsid kaks valikumenetluses osalenud institutsiooni – nõukogu ja komisjon – parlamendi kaasamata; (iii) seadusandlikus tavamenetluses panid nõukogu ja komisjon parlamendi fakti ette, et asukohaks on (juba valitud) Amsterdam; (iv) nõukogu ja komisjon ei jätnud parlamendile vähimatki võimalust sekkuda selle otsuse hindamisse või arutamisse ja püüdsid hoopis seadusandlikku menetlust võimalikult kiiresti lõpule viia; (v) parlament seati olukorda, kus tal oli võimatu täita oma ülesandeid, mis on ette nähtud aluslepingutes, ja ta oli seadusandlikus menetluses sunnitud „heaks kiitma“ otsuse, mille oli teinud nõukogu.

2.

Teine väide, et on tegemist võimu kuritarvitamisega ning on rikutud läbipaistvuse, hea halduse ja õigluse põhimõtteid. — Hageja sõnul oli valikumenetluse eesmärk teha kindlaks parim pakkumus EMA asukoha üleviimiseks, lähtudes hanketeatega eelnevalt määratletud objektiivsetest kriteeriumidest. Ent käesoleval juhul ei võimaldanud asukoha valik loosi võtmise teel ja ilma täiendava uurimiseta kontrollida, kas Milano ja Amsterdami pakkumused olid võrdväärsed, ega valida parimat pakkumust. Lisaks osutusid 20. novembri 2017 aasta hääletustulemused, mis olid soodsad Amsterdamile, võimalikuks põhjusel, et komisjon ei viinud läbi tegelikku uurimist ja et Madalamaade pakkumust mõisteti valesti (pealegi veel mitmes sisulises aspektis). Selle tagajärjel hääletasid liikmesriigid Amsterdami pakkumuse poolt, leides ekslikult, et see vastab hanketeates ette nähtud tingimustele ja ameti erivajadustele. Peale selle on Madalmaade pakkumust tagantjärele muudetud (halvemaks) pärast 20. novembri 2017. aasta hääletust. Pakkumuse muutmise üle peeti läbirääkimisi salaja ja kahepoolselt. 20. novembri 2017. aasta otsuse puudused toovad kaasa vaidlustatud määruse õigusvastasuse.

3.

Kolmas väide, et on rikutud hea halduse põhimõtet. — Sellega seoses väidetakse, et otsustamisprotsessil, mille tulemusena määrati kindlaks EMA uus asukoht, ei olnud struktuuri ja meetodeid, mis taganuks vajaliku läbipaistvuse. Uurimise tegemata jätmine ja Madalmaade pakkumuse teatavate oluliste tingimuste üle hiljem korraldatud salajased ja kahepoolsed läbirääkimised tähendavad muudavad läbipaistvuse põhimõtte rikkumise veelgi raskemaks. Peale selle ei ole võetud arvesse paljusid otsuse tegemiseks olulisi asjaolusid. Hea halduse põhimõtte rikkumine on seda raskem, et pakkumusi tegelikult ei hinnatud ja et komisjon moonutas Madalmaade pakkumuse kolme olulist osa (ajutise asukoha pindala, rahastamistingimused, sobimatus ameti töö järjepidevuse tagamiseks).

4.

Neljas väide, et on rikutud nõukogu 11. septembri 2009. aasta otsust tema kodukorra vastuvõtmise kohta, samuti nõukogu 31. oktoobri 2017. aasta töökorra nõudeid. — Selles osas väidetakse, et hääletamise korraldamise võtted ja tulemused on vastuolus konkreetsete nõuetega, mida nõukogu oleks pidanud järgima, mis tähendab, et 20. novembri 2017. aasta otsus ja vaidlustatud määrus on õigusvastased.

12. veebruaril 2019 esitatud hagi – Apostolopoulou ja Apostolopoulou-Chrysanthaki versus komisjon

(Kohtuasi T-81/19)

(2019/C 112/60)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hagejad: Zoi Apostolopoulou (Ateena, Kreeka), Anastasia Apostolopoulou-Chrysanthaki (Ateena) (esindaja: advokaat D. Gkouskos)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	liita käesolev kohtuasi kohtuasjaga, milles samad hagejad esitasid hagi 25. oktoobril 2018 ja mis on registreeritud numbriga T-721/2018;

—	rahuldada hagi ja mõista kõigilt kostjatelt solidaarselt välja iga hageja kasuks kokku üks miljon sada tuhat eurot – selle summa koosseisu on hagiavalduses üksikasjalikult kirjeldatud – hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on tekitatud nende isiklike õiguste kahjustamisega;

—	kohustada kostjaid edaspidi hoiduma hagejate isiklike õiguste mis tahes rikkumisest;

—	kohustada esimest kostjat tegema avalduse, millega seatakse hagejate au ja väärikus uuesti jalule;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjatelt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu tegevuse peale. Kuna viimasena nimetatut esindab Euroopa Kohtus alati institutsioon, kes on vaidlustatud akti või tegevuse eest vastutav, peetakse käesolevas kohtuasjas ainsaks kostjaks komisjoni.

Hagejad põhjendavad oma hagi kolme väitega.

—	Esimese väite kohaselt on rikutud lojaalsuskohustust ja poolte võrdsust, hea õigusemõistmise aluspõhimõtet ja hagejate õigust õiglasele menetlusele.

—	Teise väite kohaselt on rikutud hagejate inimväärikust ja isiklikke õigusi ning hea halduse põhimõtet.

—	Kolmanda väite kohaselt on rikutud seaduslikkuse, hea usu ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.