Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sisserände ja integratsiooni puudumise kulud“

(omaalgatuslik arvamus)

(2019/C 110/01)

Raportöör:	Pavel TRANTINA
Kaasraportöör:	José Antonio MORENO DÍAZ

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	149/09/13

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee on seisukohal, et sisseränne avaldab head mõju elanikkonna ja tööjõu kasvule. Kui rahvastiku loomulik iive muutub negatiivseks, aitab sisseränne hoida kogu elanikkonna ja tööjõu stabiilsena. Sellegipoolest ei ole sisseränne parim lahendus Euroopa elanikkonna vananemise tagajärgedega tegelemiseks. See võib siiski leevendada tööjõu ja oskuste puudust, mis ei ole seotud demograafiliste protsessidega.

1.2.

Sisserände puudumine Euroopas tähendaks järgmist: — liikmesriikide majandus kannataks märkimisväärselt, tööturg võivad sattuda vastuolulise pinge alla, terved tööstusharud läheksid pankrotti, põllumajanduslik tootmine väheneks ja ehitussektor ei suudaks nõudlusega toime tulla; — demograafilised probleemid teravneksid, pensionisüsteemid muutuksid jätkusuutmatuks, tervishoiu- ja hoolekandesektor kukuks kokku, teatavatel aladel kiireneks rahvastikukadu, sotsiaalne ühtekuuluvus halveneks; — seadusliku rände täielik keelustamine viiks sisuliselt ebaseadusliku rände kiire tõusuni, mis tooks omakorda kaasa liigseid julgeoleku-, repressiooni- ja korrakaitsemeetmeid, põhjustades suuri kulusid. See suurendaks musta tööturu osakaalu, ärakasutamist ja kaasaegset orjandust ning meeleheitlikke perekonna taasühinemise püüdlusi; — praegusega võrreldes suureneks veelgi enam rassism ja ksenofoobia ning ajutise elaniku staatuse ja rändaja taustaga inimesed, sealhulgas teine ja kolmas põlvkond, muutuksid laialt levinud usaldamatuse ja pahameele sihtmärkideks.

1.3.

Seevastu saab vastuvõtvates riikides teha kindlaks järgmise rändepotentsiaali: kui kohapeal ei ole piisavalt noori, saab täita vabad töökohad ja oskuste erinevused ning säilitada majanduskasv ja elanikkonna vananemisega seotud teenused. Pensionilõhe saab kõrvaldada uute noorte võõrtöötajate panuse abil. Sisserändajad toovad endaga kaasa energia ja innovatsiooni. Vastuvõtvaid riike rikastab kultuuriline ja etniline mitmekesisus. saab taaselustada väheneva rahvaarvuga piirkondi, sealhulgas koolid, mida saab ümber kujundada; arengumaad saavad kasu rahasaadetistest (maksed, mille sisserändajad koju saadavad), mis ületavad nüüd sageli välisabi; Tagasipöörduvad rändajad toovad kaasa säästud, oskused ja rahvusvahelised kontaktid.

1.4.

Kogu rände potentsiaali ärakasutamine nõuab lähenemisviisi, mis aitab muu hulgas paremini sisserändajate oskusi kasutada. Komitee on veendunud, et seda peavad toetama asjakohane oskuste valideerimise poliitika ja mehhanismid ning kutsub ELi ja liikmesriike üles nende kiiret arengut toetama. Lisaks oleks oskuste partnerluste nõuetekohane rakendamine kolmandate riikidega kasulik nii ELile kui ka rändajate päritoluriikide jaoks.

1.5.

EL peaks võtma vastu poliitika- ja muud meetmed, et toetada turvalist, korrakohast ja seaduslikku rännet ning tugevdada ka kaasatust ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

1.6.

Integratsiooni puudumine toob kaasa majanduslikud, sotsiaal-kultuurilised ja poliitilised riskid ja kulud. Seega on investeerimine rändajate integreerimisse parim kindlustus võimalike tulevaste kulude, probleemide ja pingete vastu. Avalikus poliitikas tuleb tegeleda ELi ühiskonna eri elanikkonnarühmade hirmude, murede ja probleemidega, et vältida ELi vastaseid ja ksenofoobseid diskursusi. Selleks peab asjakohane poliitika sisaldama rändajate jaoks selgeid, järjepidevaid ja põhjendatud kohustusi, kuid ühtlasi ka rändevastase retoorika ja käitumise järjekindlat hukkamõistmist.

1.7.

Komitee rõhutab, et integratsiooni edendamine on oluline selleks, et tugevdada ELi põhiväärtusi ja põhimõtteid, kus mitmekesisus, võrdsus ja mittediskrimineerimine on otsustava tähtsusega. Integratsioon puudutab kogu ühiskonda, kaasa arvatud vastuvõtvasse riiki elama asuvaid rändajaid, olenemata nende staatusest või päritolust. Sellest hoolimata on eriti haavatavatele inimestele (nt pagulastele) vaja eraldi poliitikat ning kõigile sobiva ühtse lahenduse asemel võib parimaid tulemusi anda pigem kogukonnapõhine lähenemisviis ning kohandatud ja sihipärane toetus. Seetõttu on hädavajalik, et ELi liikmesriigid õpiksid üksteiselt ja püüdleksid ausalt sellise keskkonna edendamise poole, kus on võimalik saavutada rändajate integratsioon ja vältida riske.

2.   Arvamuse taust ja eesmärk

2.1.

Euroopasse jõudnud suurimad rändevood pärast Teist maailmasõda on tekitanud kodanikes muret edasiste kontrollimatute rändevoogude pärast ja on näidanud, kui oluline on ühine lähenemisviis, et võidelda ebaseadusliku rände vastu ja tagada ELi tegutsemisvõime. ELi liikmesriigid on seisnud silmitsi haldus-, finants- ja teabevahetusprobleemidega ning kodanike sellekohaste hirmudega. Kuigi osa poliitikuid on seda olukorda kuritarvitanud, on komitee veendunud, et kiiresti on vaja muuta rände narratiivi ja pöörduda tagasi faktidel põhineva mõistliku aruteluni. Pagulasi ja rändajaid ei tohiks käsitleda ohuna, vaid võimalusena edendada Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelit.

2.2.

Praegune poliitika, mis seab rändekontrolli välisasjade tegevuskavas kõige tähtsamale kohale, õõnestab ELi positsiooni välissuhetes ning muudab selle altiks väljapressimisele ja võib kaotada usaldusväärsuse inimõiguste valdkonnas. EL ja liikmesriigid peavad minema praeguse mudeli piiridest kaugemale ja tagama, et soodustataks seaduslikke sisenemisviise, mis hõlbustavad nõuetekohast rännet ja edukat kaasatust. Ohutud ja seaduslikud teed võivad leevendada survet ELi varjupaigasüsteemile.

2.3.

Niikaua kui ELi turud vajavad jätkuvalt tööjõudu, toimub ka ränne: kas seaduslik või muul viisil. Vähemasti osal kutsealadel nõudmine suureneb (hoolekandesektor, majapidamistööde valdkond, sotsiaalteenused, ehitussektor jne) (1).

2.4.

2017. aasta juunis toimunud kodanikuühiskonna päevadel esines liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini põhisõnavõtuga teemal „Globaalne Euroopa ning selle osatähtsus rahu ja stabiilsuse tagamisel“ (2). Selles märkis ta, et Euroopa vajab rännet majanduslikel ja kultuurilistel põhjustel. Ta tegi komiteele ettepaneku koostada uuring või esitada aruanne rände puudumise kulude kohta, sest leidis, et kui ühekorraga kaoksid ära kõik rändajad, kukuksid meie majandussektorid kokku. Kõnealune aruanne väljendaks majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate vaateid selle kohta, milline näeks Euroopa välja ilma rändajateta. Käesolev omaalgatuslik arvamus on tema idee järg.

2.5.

Rändel on mitu tahku: see võib olla seaduslik, ebaseaduslik või nii, nagu see on viimase kolme aasta jooksul olnud pärast sõda Süürias ja mujal maailmas – humanitaarränne. Samuti on rändevood segunenud ning tööjõuränne võib olla hooajaline ning seotud nii füüsilise kui ka suuri kutseoskusi nõudva tööga. Käesolevas dokumendis keskendutakse peamiselt ohutule, korrakohasele ja ELi toetatud tööjõurändele (ja seonduvale perekonna taasühinemisele). Siiski uuritakse ka teisi ELi rändamise viise ning nende rändajate potentsiaalset panust, kes tulevad (ajutise) humanitaarrände (varjupaigataotlejad) ja ebaseadusliku rände raames.

3.   Üldised märkused

3.1.   Demograafia – ELi elanikkonna vananemine ja vähenemine

3.1.1.

21. sajandi alguses seisab Euroopa silmitsi rahvastiku vananemisega, kohaliku elanikkonna muutumatuna püsimise või isegi vähenemisega, suure tööpuudusega ja – mõnes peamises liikmesriigis – ka aeglase majanduskasvuga. Samal ajal on Euroopa üks peamisi rahvusvahelise rände sihtkohti (3).

3.1.2.

Tööjõu hulga muutused on Euroopa Liidu üks peamisi probleeme. Kuigi tööjõupakkumine (tööjõu hulk) ei arene tööjõunõudlusest sõltumatult, saab tulevase tööjõu pakkumise suundumusi hinnata, kui kombineerida erinevaid tööjõus osalemise stsenaariume rahvastikuprognoosidega, nagu märgivad Euroopa demograafilise andmelehe 2018 autorid (4). Praegune tööjõud Euroopa Liidus koosneb ligikaudu 245 miljonist töötajast. Selleks, et hinnata tulevast tööjõupakkumist kuni 2060. aastani, määratlesid autorid kolm tööjõus osalemise stsenaariumi, mis on vahemikus 214, 227 või 245 miljonit töötajat.

3.1.3.

Muude prognooside kohaselt, näiteks Euroopa Komisjoni 2017. aasta Göteborgi sotsiaaltippkohtumise teabeleht, on 2060. aastal iga eaka inimese kohta kaks tööealist inimest. Praegu on iga eaka inimese kohta neli tööealist inimest. See ohustab märkimisväärselt praeguse Euroopa sotsiaalmudeli säilitamisele.

3.1.4.

Teisest küljest avaldab ränne head mõju elanikkonna ja tööjõu kasvule. Kui rahvastiku loomulik iive muutub negatiivseks, aitab sisseränne hoida kogu elanikkonna ja tööjõu stabiilsena. Sisseränne võib leevendada ka tööjõu- ja oskuste puudust, mis ei ole seotud demograafiliste protsessidega. Nagu väidab Hamburgi Majandusuuringute Instituut (HWWI) oma aruandes „Euroopa sisserände kulud ja tulud“ (5), ei ole sisseränne siiski lõplik lahendus Euroopa demograafilise vananemise tagajärgedega tegelemiseks (sest ka rändajad vananevad).

3.2.   Kolmandatest riikidest pärit tööjõu rände potentsiaal

Mõjud on järgmised (6):

3.2.1.

Vastuvõtvates riikides: — saab täita vabad ametikohad ja oskuste puudujäägid; — on võimalik saavutada jätkuv majanduskasv; — saab säilitada vananeva elanikkonnaga seotud teenuseid, kui ei ole piisavalt kohalikke noori; — saab kaotada pensionilõhe uute noorte töötajate panusega, kes maksavad ka makse; — sisserändajad toovad endaga kaasa energia ja innovatsiooni; — vastuvõtvaid riike rikastab kultuuriline ja etniline mitmekesisus; — saab taaselustada väheneva rahvaarvuga piirkondi, sealhulgas koolid.

3.2.2.

Päritoluriikides: — arengumaad saavad kasu rahasaadetistest (maksed, mille sisserändajad koju saadavad), mis ületavad nüüd sageli välisabi (7), aga ka kultuurivahetusest; — väheneb töötus ja paranevad noorte rändajate tulevikuväljavaated; — tagasipöörduvad rändajad toovad kaasa säästud, oskused ja rahvusvahelised kontaktid.

4.   Sisserände puudumise kulud

4.1.   Majanduskasvu säilitamine ja tööturuvajaduste täitmine

4.1.1.

Sisserändel väljastpoolt ELi on nii otsene kui ka kaudne mõju majanduskasvule: näib olevat selge seos sisserändest tingitud tööjõu kasvu ja SKP koondnäitaja vahel. Näiteks on Rootsi viimastel aastatel andnud tuhandeid töölubasid infotehnoloogia arendajatele, marjakorjajatele ja kokkadele. Tööjõu sisseränne toob Rootsi majandusele olulist väärtust: sisserändajatest tööjõudu värbavate ettevõtete arv suureneb võrreldes teiste ettevõtetega kiiremini. Aastas toob väljastpoolt ELi/EEAd sisse rännanud tööjõud üle 1 000 miljoni euro Rootsi SKPsse ja üle 400 miljoni maksutulu (8).

4.1.2.

Rändajad suurendasid aastatel 2004–2014 Euroopa tööjõudu 70 % (9). Selles ulatuses on tööjõupuuduse mõju Euroopa majanduses ja üksikutes liikmesriikides raske määratleda. Lisaks sellele integreeritakse välismaal sündinud elanikkond tavaliselt sellistesse turuniššidesse (segmentimine), mis kasvavad kiiresti või on languses, ning pakuvad sellega suuremat paindlikkust, et vastata ELi tööturu nõudmistele.

4.1.3.

Sarnaselt osalevad rändajad ka iga riigi tööhõives ning aitavad sellega kaasa tarbimisele ja uute töökohtade loomisele. Sisserändajatest ettevõtjad aitavad kaasa majanduskasvule ja uute töökohtade loomisele, äratades ellu sageli juba unarusse jäetud oskusi ja kutsealasid ning võttes üha rohkem osa lisaväärtusega kaupade ja teenuste pakkumisest (10). Kui sisserändajatest ettevõtjate loovust ja innovatsioonivõimet on vaja tugevdada, soovitab komitee võtta erimeetmed ELi, liikmesriikide ja kohalikul tasandil. See tähendab kaotada diskrimineerimine ja luua kõigile võrdsed tingimused, et nad saaksid anda oma panuse kaasavasse majanduskasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomisse (11).

4.1.4.

Komitee on samuti seisukohal, et arvestades nende erilist valmidust tegutseda hoolduse ning jagamis- ja ringmajanduse sektorites, võivad sotsiaalsed ettevõtted lisaks uutele töökohtadele julgustada ja toetada ka rändajate ja pagulaste ettevõtlust ning juurdepääsu majandustegevusele väljaspool ELi (12).

4.1.5.

Sisserände rahalise mõju mõõtmine on keeruline küsimus. Siiski väidab OECD (13), et rändajatel on viimase viiekümne aasta jooksul olnud neutraalne mõju eelarvele, s.o mis tahes kulud, mida nad võisid tekitada, kaeti kogutud maksude kaudu saadud kasumist.

4.1.6.

Oxford Economicsi uuringus (14) jõuti järeldusele, et võõrtöötajad olid aidanud säilitada piisava tööjõupakkumise, et soodustada 2004.–2008. aasta majandusbuumi. Näib, et võõrtööjõu olemasolu on aidanud osal ettevõtetel ellu jääda ning pole olnud vaja tootmist välismaale ümber paigutada (autorid tsiteerivad 600 ettevõttega uuringut, kus 31 % ütles, et sisserändajad olid olulised nende organisatsiooni ellujäämisel – näitaja, mis tõusis tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande ning põllumajanduse puhul 50 %ni).

4.1.7.

On selge, et sisseränne võib olla majanduslikult kasulik nii päritolu- kui ka vastuvõtvatele riikidele. Praeguste majandus- ja kaubandussüsteemide puhul saavad sellest aga kõige rohkem kasu rikkad ja võimsad riigid. Ränne võib ka kultuuriliselt inimesi lähendada ja edendada arusaamist, kuid kui ei tehta jõupingutusi kohalike inimeste, aga ka rändajate kogukondade seas esinevate arusaamatuste, eelarvamuste või müütide hajutamiseks, võib see tekitada pingeid.

4.2.   Oskuste erinevuste ületamine

4.2.1.

Komitee tellitud, Turumajanduse Instituudi (IME) 24. juulil 2018 avaldatud uuringu (15) kohaselt kaotab Euroopa majandus töötajate oskuste ja tööturu vajaduste erinevuse tõttu igal aastal üle 5 % tootlikkusest. Uuringus öeldakse, et see tähendab 80 eurosenti kaotust iga töötatud tunni kohta. Kutsealadest mõjutab see kõige teravamalt IT ja kommunikatsioonivaldkonda, arste ning üldisemalt ka teadus-, tehnoloogia- ja insenerivaldkonda. See nähtus mõjutab samuti õpetajaid, meditsiiniõdesid ja ämmaemandaid. Autorite sõnul süveneb see trend demograafilise languse ja tehnoloogia arengu tõttu. Oskuste erinevusi saab osaliselt vähendada tööjõu sisserände abil.

4.2.2.

Küll aga nõuab kogu rändepotentsiaali ärakasutamine selles valdkonnas lähenemisviisi, mis muu hulgas aitab paremini kasutada rändajate oskusi ja kutsealasid. Sisserändajad on tavaliselt pakutud ametikoha jaoks ülekvalifitseeritud (16).

4.2.3.

Oskuste erinevusest võib osaliselt saada üle ainult siis, kui sisserändajad saavad oma oskusi ja kutsealasid valideerida. ELi valideerimismehhanismid on siiski veel välja kujunemas ja sõltuvad liikmesriikidest. ELi kutsekirjelduse koostamise vahendit ei kasuta liikmesriigid ega kohalikud tegutsejad piisavalt. Sellest hoolimata on olemas ka valitsusvälised algatused, näiteks Bertelsmann Stiftungi pädevuskaardid või kutsealane enesehindamine internetis (17).

4.2.4.

Oskuste partnerluste nõuetekohane rakendamine kolmandate riikidega oleks kasulik nii ELile kui ka sisserändajate päritoluriikide jaoks.

4.3.   Hooldussektori säilitamine

4.3.1.

Tervishoiusektori tööjõupuudus on „tiksuv pomm“ Kriis (18) jätkub ning tööjõupuudus suureneb, kui ei võeta kohaseid poliitikameetmeid. Juba 1994. aastal nimetas komisjon hooldussektorit strateegiliseks valdkonnaks. 2010. aastal hoiatas ta, et 2020. aastaks on puudu kaks miljonit tervishoiutöötajat, kui ei võeta kiireid meetmeid tööjõu nappuse (kuni miljon töötajat pikaajalise hoolduse sektoris) leevendamiseks (19).

4.3.2.

Paljudes liikmesriikides valitseb hooldustöötajate puudus. Nii seaduslike kui ka dokumentideta hooldustöötajate värbamine leevendab tööjõupuudust pikaajalise hoolduse sektoris. Eelkõige sõltuvad väga suurel määral peredes elavatest hooldustöötajatest Lõuna-Euroopa riikide hoolekandesüsteemid. Näiteks Itaalias moodustavad peredes elavad hooldustöötajatena töötavad rändajad ligikaudu kolm neljandikku koduhoolduse valdkonna tööjõust (20).

4.3.3.

Kesk- ja Ida-Euroopa riike mõjutab tööjõupuudus hooldussektoris samamoodi kui suurenev nõudlus hooldusteenuste järele Lääne-Euroopas. Näiteks pakub Poola vaatamata tööjõupuudusele kodumaises hooldussektoris arvukalt peredes elavaid hooldustöötajaid teistele riikidele. Kõnealust nappust leevendatakse Ukrainast ja teistest ELi-välistest riikidest Poolasse saabuvate töötajate abil (21).

4.3.4.

Samuti on oluline märgata naissoost rändajate märkimisväärset majanduslikku panust perekondadesse ja kogukondadesse tasustatud töö kaudu ning vajadust tegeleda naiste ja meeste ebavõrdsusega tööturul (22). Uuringud näitavad, et enamik sisserändajatest naistöötajaid töötab teenustesektoris (nt toitlustus- majapidamis- ja tervishoiuvaldkonnas). Ebakorrapärane töö, vaegtööhõive ja ajutise töölepinguga töö võivad asetada naissoost rändajat ELi tööturul ebasoodsasse olukorda, ja edasi tuleks arendada meetmeid võrdse kohtlemise tagamiseks ja haavatavate inimeste kaitsmiseks.

4.4.   Maapiirkondade ja äärealade rahvastiku vähenemisega tegelemine

4.4.1.

Maapiirkondade, mäestike ja saarte rahvaarv väheneb, vallandades majandusliku ja sotsiaalse allakäiguspiraali, mis kogub aina hoogu, kui linnadesse rändab veel rohkem inimesi. Rahvastiku vähenemine vähendab kogukonnas liikuva raha hulka, mis omakorda mõjutab kohalike ettevõtete, kaupluste ja transpordiühenduste elujõulisust ning hädavajalike vahendite ja teenuste kättesaadavust.

4.4.2.

Mõnes ELi piirkonnas, näiteks Iirimaal või Brandenburgis, lahendatakse see sisserändajate asustamisega. Näiteks põllumajanduse puhul on Põhja-Iirimaal võõrtööjõu panus olnud otsustava tähtsusega, sest hoolimata tööjõupakkumisest ja vananevast tööjõust tingitud tõsistest probleemidest on sektor siiski püsima jäänud. Sisserännanud elanikkond on valmis võtma vastu töökohad, mille palgad ja tingimused on kohalik elanikkond tagasi lükanud, ning elama külades, kus on suur rahvastiku vähenemise oht, hoolimata asjaolust, et see võib olla äärmiselt reguleerimata sektor, kus on tööjõu ärakasutamise risk (23).

4.4.3.

Euroopa Liidu maaelu arengu poliitika raames pakutakse võimalusi aidata kohalikke maakogukondi rändajate saabumisel. Osa maaelu arengu organisatsioone on juhtinud tähelepanu võimalikule abile, mida maapiirkonnad saavad pakkuda rändajatele, kelle saabumine võib aidata taaselustada vähese rahvaarvuga ja/või majanduslangusega kimpus olevaid alasid. Euroopa Parlament on oma 2017. aasta uuringus (24) rõhutanud, kui tähtis on toetada rändajate sotsiaalset kaasamist ja integratsiooni tööturule.

4.5.   Kultuurilise mitmekesisusega tegelemine

4.5.1.

Võõrtööjõu puudus kahjustaks ELi riikide mitmekesisust ning tooks kaasa ksenofoobse ja enesega rahuloleva diskursuse, mis on vastuolus ELi juhtpõhimõtetega. Lisaks kaotaksime panuse selliste väärtuste laiendamisse nagu võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine, kus sisserändaja taustaga elanike nähtaval olek on aidanud viimastel aastatel edu saavutada.

4.6.

Seda kõike arvesse võttes tuleb ELi suunatud sisserände puudumist pidada ebarealistlikuks, teostamatuks ja äärmiselt kahjulikuks.

5.   Integratsiooni puudumise kulud (ja kuidas neid vältida)

5.1.

Eespool märgitud rände täieliku potentsiaali ärakasutamiseks Euroopas ning samal ajal sellega seotud pikaajaliste riskide ning välditavate sotsiaal-majanduslike kulude minimeerimiseks on ülitähtis kehtestada tingimused sisserändajate edukaks integratsiooniks.

5.2.

Põhipunktid kõnealuse mõiste ELi käsitusest on loetletud 2004. aastal nõukogus vastu võetud ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühistes aluspõhimõtetes (25). Selles käsitletakse integratsiooni kui dünaamilist, liikmesriikide kõikide sisserändajate ja alaliste elanike vastastikusel kohandumisel põhinevat kahesuunalist protsessi. See on vastuolus laialt levinud eksiarvamusega, mille kohaselt on integratsioon nagu assimilatsioon – ühesuunaline protsess, mille käigus inimesed hülgavad oma rahvuslikud ja kultuurilised tunnused ning vahetavad need uue elukohariigi omade vastu (26). Sellegipoolest, nagu on korratud kolmandate riikide kodanike lõimimise ELi 2016. aasta tegevuskavas, on ELis elamise ja osalemise hädavajalik eeldus mõista ja järgida selle põhiväärtusi (27).

5.3.

Tuleb rõhutada, et integratsioon puudutab kõiki vastuvõtvas riigis elavaid rändajaid, olenemata nende staatusest või päritolust. Sellest hoolimata on eriti haavatavatele inimestele (nt pagulastele) vaja eraldi poliitikat, ning kõigile sobiva ühtse lahenduse asemel võib parimaid tulemusi anda pigem kogukonnapõhine lähenemine.

5.4.

Tööhõive on integreerimisprotsessi esmatähtis osa. Liikmesriigid ning majandus- ja sotsiaalpartnerid käsitlevad seega rändajate tööturule integreerimist prioriteedina. Võõrtööjõuvajadus on tõepoolest endiselt sisserände peamine liikumapanev jõud.

5.5.

Muude oluliste muutujate hulgas, mis määravad vastuvõtva riigi sisserändajate integratsiooni, on rändestaatuse kindlus ja prognoositavus, kodakondsuse saamise võimalused ja takistused, perekonna taasühinemise võimalused, keelekursuste kättesaadavus, keele- ja kultuuriteadmiste nõuded, poliitilised õigused ja iga ühiskonna üldine avatus ning tahe võtta sisserändajad vastu, neid abistada ja nendega suhelda, ning vastupidi.

5.6.

Lisaks sellele on sisserändajate integratsioon tihedalt seotud eri poliitikavaldkondadega, mis on seotud kaitse töökohal, eluaseme, tervishoiu, hariduse, naiste õiguste, võrdsuse ja mittediskrimineerimisega – kui nimetada vaid mõnda neist.

5.7.

Selleks, et olemasolevat poliitikat hinnata, loodi sisserändajate integratsioonipoliitika indeks (MIPEX), mis pakub võrreldavaid andmeid ELi liikmesriikide ja mitme teise riigi kohta (28). Selle tulemused rõhutavad olemasolevaid lahknevusi liikmesriikide vahel, sealhulgas jätkuvat ida ja lääne lõhet.

5.8.

Sisserändajate integratsiooni puudumise stsenaariumi loogika järgi saab tuvastada järgmised riskid ja/või kulud.

5.8.1.   Majanduslikud

—	Sisserändajate väljajätmine ametlikust tööjõust (ja deklareerimata töö suurenemine);

—	selliste kulude suurenemine, mis on tingitud sotsiaalsetete probleemidega tegelemisest pärast nende ilmnemist, mitte neid ennetades;

—	sisserändajate suutmatus oma potentsiaali täiel määral ära kasutada (kandub sageli üle järgmistele põlvkondadele).

5.8.2.   Sotsiaal-kultuurilised

—	Vastuvõtva riigi väärtuste ja normidega mittesamastumine ega vastuvõtmine;

—	sisserändajate ja vastuvõtvate kogukondade sotsiaal-kultuuriliste erinevuste süvenemine;

—	sisserändajate struktuurne diskrimineerimine, kaasa arvatud teenuste piisava kättesaadavuse puudumine;

—	suurenenud ksenofoobia ja vastastikune usaldamatus;

—	keelebarjääride mitmekordistumine;

—	ruumiline eraldatus, mis viib lõpuks getostumiseni;

—	üldise sotsiaalse ühtekuuluvuse lagunemine.

5.8.3.   Turvalisusega seotud

—	Vihakõnede ja vihakuritegude sagenemine;

—	õiguskaitse vähenemine ja kuritegude määra võimalik tõus, ennekõike sotsiaalselt tõrjutud piirkondades;

—	võimalik radikaliseerumine ja äärmuslike ideoloogiate suurem toetamine (nii sisserändajate kogukondades kui ka vastuvõtvas ühiskonnas).

5.9.

Ülaltoodut arvesse võttes on investeerimine sisserändajate integreerimisse parim kindlustus võimalike tulevaste kulude, probleemide ja pingete vastu.

5.10.

Asjakohane poliitika peaks sisaldama sisserändajate jaoks selgeid, järjepidevaid ja põhjendatud kohustusi, kuid ühtlasi ka rändevastase retoorika ja käitumise järjekindlat hukkamõistmist.

5.11.

Seetõttu on hädavajalik, et ELi liikmesriigid õpiksid üksteiselt ja püüdleksid ausalt sellise keskkonna edendamise poole, kus on võimalik saavutada sisserändajate integratsioon ja vältida eespool kirjeldatud riske.

5.12.

Tuleks selgelt välja öelda, et valitsuse juhitud jõupingutused sisserändajate kriminaliseerimiseks või muul viisil kõrvalejätmiseks, etnilise natsionalismi hoogustamine ja integratsioonimeetmete rahastamise vähendamine (sealhulgas ELi eraldatud vahendite jaotamata jätmine) – nagu hiljuti teatavates liikmesriikides täheldatud – on otseses vastuolus nende eesmärkidega ja võib pikas perspektiivis pöördumatut kahju tekitada.

5.13.

Integratsiooni edendamine on suure tähtsusega, et tugevdada ELi põhiväärtusi ja põhimõtteid, ennekõike mitmekesisust, võrdsust ja mittediskrimineerimist.

---

(1)  Näiteks oli 2016. aastal 4,3 miljonist sisserändajast hinnanguliselt 2,0 miljonit kolmandate riikide kodanikud, 1,3 miljonit neid, kellel oli vastuvõtva ELi liikmesriigist erineva ELi liikmesriigi kodakondsus, umbes 929 000 inimest, kes rändasid ELi liikmesriiki, mille kodakondsus oli neil olemas (näiteks tagasipöörduvad välismaal sündinud kodanikud) ja umbes 16 000 kodakondsuseta inimest.

(2)  Federica Mogherini põhisõnavõtt 2017. aasta kodanikuühiskonna päevadel.

(3)  Rändeandmete portaal.

(4)  Euroopa demograafiline andmeleht 2018.

(5)  „The costs and benefits of European immigration“ (Euroopa sisserände kulud ja tulud), Econstor.

(6)  Ajendatuna „Rände plussidest ja miinustest“ (EMBRACE) ning lähtudes nende järeldustest.

(7)  Perspectives on Global Development 2017, OECD.

(8)  DAMVAD Analytics (2016): Labour immigration contributes to Swedish economic development (Tööjõu sisseränne aitab kaasa Rootsi majandusarengule).

(9)  OECD (2014): „Is migration good for the economy?“ (Kas ränne on majanduse jaoks hea?) Migratsioonipoliitika arutelud.

(10)  Rath, J., Eurofound (2011), „Promoting ethnic entrepreneurship in European cities“, Euroopa Liidu väljaannete talitus, Luxembourg.

(11)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 16.

(12)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 1.

(13)  International Migration Outlook 2013, OECD.

(14)  Tööhõive- ja koolitusministeerium, Ühendkuningriik: „The Economic, Labour Market and Skills Impacts of Migrant Workers in Northern Ireland“ (Põhja-Iirimaa võõrtöötajate majanduslikud, tööturu ja oskuste mõjud).

(15)  Komitee (2018): „Skills Mismatches – An Impediment to the Competitiveness of EU Businesses“ (Oskuste mittevastavus – ELi ettevõtete konkurentsivõime takistused)“, (ISBN: 978-92-830-4159-7).

(16)  LABOUR-INT: „Integration of migrants and refugees in the labour market through a multi-stakeholder approach“ (Rändajate ja pagulaste integeerimine tööturule paljusid sidusrühmi hõlmava lähenemisviisi abil).

(17)  Meine Berufserfahrung zählt.

(18)  UNI Europa UNICARE (2016).

(19)  Euroopa Komisjon (2013).

(20)  Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (2016).

(21)  ELT C 487, 28.12. 2016, lk 7.

(22)  Report „Migrant women in the EU labour force. Summary of findings“ (Aruanne „Naissoost rändajad ELi tööjõu hulgas. Tulemuste kokkuvõte), Euroopa Komisjon.

(23)  Nori, M. (2017). „The shades of green: migrants' contribution to EU agriculture: context, trends, opportunities, challenges“ (Rohelised varjundid: sisserändajate panus ELi põllumajandusse: kontekst, suundumused, võimalused ja probleemid).

(24)  „EU rural development policy and the integration of migrants“ (ELi maaelu arengu poliitika ja rändajate integreerimine), Euroopa Parlament.

(25)  ELi sisserändajate integreerimise poliitika ühised põhimõtted.

(26)  Kontseptuaalse erinevuse kohta vt nt „Assimilation vs integration, Centre for the Study of Islam in the UK, RE teachers Resource Area“ (Assimilatsioon vs. integratsioon, Islami uuringukeskus Ühendkuningriigis, usuõpetuse õpetajate ressursivaldkond).

(27)  Kolmandate riikide kodanike integreerimise tegevuskava.

(28)  Migrant Integration Policy Index 2015: How countries are promoting integration of immigrants (Sisserändajate poliitikaindeks 2015: kuidas riigid edendavad sisserändajate integratsiooni).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jätkusuutlik ja kaasav biomajandus — Euroopa majanduse uued võimalused“

(omaalgatuslik arvamus)

(2019/C 110/02)

Raportöör:

Mindaugas MACIULEVIČIUS

Kaasraportöör:

Estelle BRENTNALL

Täiskogu otsus	15.2.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 – omaalgatuslik arvamus
Vastutav tööorgan	tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI)
Vastuvõtmine CCMIs	25.9.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	205/3/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Luua biomajanduse edendamiseks pikaajaline, sidus ja läbipaistev poliitika ning stimuleeriv raamistik. Praeguste paljude valdkonnaüleste ühiskondlike probleemidega tegelemiseks on vaja kõrgetasemelist poliitilist osalemist ning ELi poliitiline keskkond võiks olla uuenduslike bioressursipõhiste toodete ja kestlikult toodetud ELis kasvatatud tooraine suhtes soosivam. Kuna nendes valdkondades omavad pädevust pigem liikmesriigid ja piirkonnad kui EL, siis võivad rahalised stiimulid ja maksustiimulid aidata edendada vajalikke investeeringuid. Klasterorganisatsioonid, kuhu kuuluvad VKEde rühmad ja kestliku biomassi esmatootjad, täidavad olulist rolli tarneahela osalejate suhete arendamisel. Pidev ajakohastav kaardistamine (1) koos biomajanduse mõjude hindamisega võib aidata tuvastada bioressursipõhises valdkonnas tegutsevad klastrid, samuti tuleks võtta meetmeid uute klastrite loomise hõlbustamiseks Euroopa, piirkondlikul ja kohalikul tasandil seal, kus esineb puudujääke.

1.2.

Põllumajandustootjate, metsaomanike ja nende ühistute roll on loodusvarade tõhusa kasutamise ning ring- ja biomajanduse seisukohalt määrava tähtsusega. On vaja tugevat mitmeaastast finantsraamistikku, ühist põllumajanduspoliitikat ja Euroopa metsastrateegiat, selleks et toetada nõustamist, koolitust ja teadmiste vahetamist, et paremini käsitleda põllumajandustootjate ja põllumajandusühistute vajadusi. On vaja tutvustada konkreetseid näiteid teadlikkuse suurendamiseks ja biomajanduse eeliste näitamiseks kogu väärtusahelale. See meelitaks noori põllumajandustootjaid ja uustulnukaid asutama uusi ettevõtteid selles valdkonnas. Samuti tuleks edendada tootjate organisatsioone ja kooperatiive kui olulisi vahendeid olemasoleva biomassi kasutamise ja lisaväärtuse suurendamiseks ELis. Seepärast on ELi põllumajandus- ja metsandussektori toetamine äärmiselt oluline investeeringuteks ja uuendusteks biomassi kestliku tootmise alal.

1.3.

Toetada turgude loomist ning aidata tarbijatel ja üldsusel teha teadlikke valikuid selle kohta, milliseid tooteid ja majandusharusid nad oma igapäevaste ostudega toetavad. Tarbijate teadlikkuse suurendamiseks ning bioressursipõhiste toodete kohta sidusa ja õige teabe edastamiseks tuleb Euroopa Liidul luua teabevahetusstrateegia, mis hõlmab kõiki väärtusahela partnereid ja ka kõiki teisi sidusrühmi. Oluline esimene samm on olnud kogu ELi hõlmavate selgete standardite loomine bioressursipõhiste toodete jaoks, mis võib sillutada teed turu loomise meetmeteks, et edendada veelgi tarbijate ja avaliku sektori hankijate huvi ELis toodetud bioressursipõhiste toodete kasutuselevõtu vastu.

1.4.

Tagada investeeringutele jätkusuutlik rahaline tasuvus ühtse fondi kaudu. Arukas reguleerimine ja järjepidev mitmetasandiline rakendamine kogu ELis peaksid olema esmatähtsad, et kõrvaldada takistused ning vähendada halduskoormust, tagades samal ajal jätkusuutlikkuse. Näiteks võib veebipõhine abivahend aidata leida olemasolevaid rahastamisvahendeid ning teha kindlaks, kas taotleja vastab kõnealuse mehhanismi rahastamiskõlblikkuse kriteeriumidele. Samuti võiks süsteem anda vajalikud lingid ja allikad rahastuse taotlemiseks otse rahastamismehhanismist. See võiks toimida ka turuna, tehes rahastamist puudutava teabe kättesaadavaks ning viies rahastuse soovijad kokku võimalike rahastajatega (nagu ühisrahastamise saidid). Biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte (BBI JU 2.0) jätkumine pärast praegust mitmeaastast finantsraamistikku on oluline selleks, et toetada uusi ja olemasolevaid bioressursipõhiste toodete väärtusahelaid, suurendada olemasolevate tootmisrajatiste konkurentsivõimet ning aidata kaasa maaelu arengule, luues töökohti ja edendades ettevõtlust.

1.5.

ELi regionaalarengu poliitika pärast 2020. aastat peaks pakkuma piisavalt vahendeid maapiirkondade täiendavaks arendamiseks. Tuleks keskenduda peamiselt investeeringute toetamisele taristusse ja teenustesse, mida on vaja tõhusa ja jätkusuutliku maapiirkondade biomajanduse jaoks.

1.6.

Kasutada ära teaduse võimalusi ja toetada innovatsiooni kasutuselevõttu paindliku, proportsionaalse ja stabiilse õigusraamistiku abil. Teadusuuringud on biomajanduses äärmiselt olulised innovatsiooni võimaldamiseks, rakendamiseks ja hindamiseks. Ärilistel eesmärkidel kasutamine ei sõltu ainult tipptasemel teadustegevust, vaid ka asjakohasest strateegilisest, õiguslikust ja sotsiaalsest raamistikust, et tagada kiire teadmiste siire tööstusesse. Eestvedajatele tuleks õiguslikes piirides anda innovatsiooni teostamiseks ja kiirendamiseks vajalikku tegutsemisruumi ja tuge. Olukordades, kus reguleerimine võiks biomajanduse üldist arengut paremini toetada ja kus on vaja leidlikke lahendusi, tuleks sidusrühmadega sõlmida innovatsioonikokkuleppeid ja keskkonnahoidlikke kokkuleppeid. Lisaks etendab innovatsioon ka olulist rolli ELi biomassi tootmise jätkusuutlikkuse edendamisel.

1.7.

Tõhustada haridus-, koolitus- ja oskuste arendamise programme uute talentide ja olemasolevate töötajate jaoks. Biomajanduse potentsiaali vallapäästmine võib viia uute töökohtade loomiseni. Samas tekitab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt suuri probleeme, mis on seotud töökorralduse ning töötajatele vajalike oskustega. Seetõttu on väga oluline tagada inimeste oskuste jätkuv arendamine ja kohandamine kogu nende elu jooksul. Haridussüsteemide ja tööturgude seoste tugevdamiseks, et vähendada oskuste mittevastavust tööturu nõuetele, on väga oluline, et kõik asjakohased sidusrühmad – biomassitootjad, haridusasutused, ettevõtjad, ametiühingud, avalikud tööturuasutused ja valitsused – oleksid pühendunud hariduse ja kutsehariduse kvaliteedi ja tööturu vajadustele vastavuse parandamisele. Üldine oskuste arendamise ja tööturu nõudlusele vastavuse poliitika peaks siiski olema laiema meetmete paketi lahutamatu osa, hõlmates tööhõive-, tööstus-, investeerimis-, innovatsiooni- ja keskkonnapoliitikat.

1.8.

Uurida biomassi kasutusvõimalusi. Olemasoleva biomassipakkumise tõhusam kasutamine peab olema prioriteet, et rahuldada kasvavat nõudlust lähteaine järele. Lisaks tuleb parandada tootliku pinnase kvaliteeti ja kvantiteeti põllumajanduses ning luua stiimuleid mahajäetud, vähetähtsa või alakasutatud maa kasutamiseks. Lähteaine tootjatel, põhiliselt põllumajandustootjatel ja metsaomanikel, on biomajanduse arengus oluline roll. Selleks on vaja suurendada teadlikkust (erinevate põllumajanduskultuuride kasutamisel) potentsiaalsetest võimalustest ning arendada biomassi kogumise, ladustamise ja transportimise taristut. Oluline osa võib olla ka kestlikkuse aruandluskavade lihtsustamisel ning biomassi tootmise ja töötlemise suutlikkuse elavdamisel. Jäätmed ja jääkained biomassi allikate alternatiividena ning Euroopa metsade säästev majandamine pakuvad võimalusi biomajanduse ja bioenergia jaoks. On vaja kestlike jäätmevoogude hindamist ning täiendavaid investeeringuid puidu ja jääkainete kasutamisse. Lisaks on vaja välja töötada tehnoloogiad sedalaadi toodetele omase mitmekesisusega toimetulekuks. Mõnel juhul võib osutuda vajalikuks kohandada riiklikku poliitikat, et võimaldada jäätmete kasutamist bioressursipõhistes toodetes.

2.   Üldised märkused

2.1.

Biomajandus hõlmab taastuvate bioloogiliste ressursside tootmist ning muundamist toiduaineteks, loomasöödaks, bioressursipõhisteks toodeteks ja bioenergiaks. See hõlmab põllumajandust, metsandust, kalandust, toiduainetetööstust, paberimassi ja paberi tootmist, samuti osaliselt keemia-, biotehnoloogia- ja energeetikatööstust. Käesoleva arvamuse koostamisel ei võetud konkreetselt arvesse teadusuuringuid genoomide, rakuprotsesside ega bioinformaatika alal. ELi 2012. aasta biomajanduse strateegia eesmärk oli „rajada innovatiivsemat, ressursitõhusamat ja konkurentsivõimelisemat ühiskonda, milles toiduga kindlustatus on hästi ühendatud biootiliste taastuvate loodusvarade jätkusuutliku tööstusliku kasutamisega ja tagatud on ka keskkonna kaitse“. 2017. aastal vaatas Euroopa Komisjon oma 2012. aasta biomajanduse strateegia läbi, jõudes järeldusele, et strateegia on osutunud oma eesmärkide suhtes asjakohaseks ning et biomajanduse võimaluste tähtsust tunnistatakse järjest enam nii Euroopas kui ka sellest väljaspool.

2.2.

Ehkki 2012. aasta biomajanduse strateegia eesmärgid on jätkuvalt asjakohased toiduga ja toitumisalase kindlustatusega seotud probleemidega tegelemiseks ning strateegiaga kaasnevas tegevuskavas seatud eesmärgid on saavutatud, peetakse hiljutiste poliitiliste arengute, sh ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja kliimamuutuste raamkonventsiooni (COP21 kohustused) valguses siiski vajalikuks strateegia meetmete rõhuasetuse muutmist ning selle kohaldamisala hindamist. 2050. aastaks kasvab maailma rahvastik oletatavasti peaaegu 10 miljardini ning bioloogilisi ressursse tuleb kasutada tõhusamalt, et suurema hulga inimeste jaoks oleks ohutut, toitainerikast, kvaliteetset ja taskukohase hinnaga toitu, mis tekitaks toodetava ühiku kohta vähem keskkonna- ja kliimamõju, ning samuti on vaja piisavalt taastuvat bioloogilist materjali, et toota küllalt suurt osa toodetest, mida praegu saadakse toornaftast, kombinatsioonis tuule- ja päikseenergia ning teiste taastuvenergia liikidega.

2.3.

Selle taustal hõlmab jätkusuutlik biomajandus eri sektoreid ja on kestliku majandusarengu strateegiates kesksel kohal kõikjal maailmas. Biomajandusel võib olla Euroopa konkurentsivõimes võtmeroll ning just praegu on tähtis selle pakutavad võimalused kindlaks teha ning neid kasutada, seda nii Euroopa kui ka liikmesriikide/piirkondlikul tasandil. Näiteks kolmandates riikides piirkondades, nagu USAs, on biomajanduse arengut juhitud ülevalt allapoole, kusjuures selle majandusharu väärtus on peaaegu 400 miljardit USA dollarit ning sellega on otseselt, kaudselt ja seonduvalt loodud enam kui neli miljonit töökohta (2).

2.4.

Biomajandus pakub võimalusi, mis võivad aidata vähendada nii CO2-heiteid kui ka sõltuvust imporditavatest fossiilsetest ressurssidest. Näiteks ELi metsad seovad süsinikku mahus, mis vastab 10 %-le ELi aastasest heitkogusest, pakkudes samas jätkusuutlikult ja püsivalt biomassi taastuvenergia jaoks. Lisaks sellele näitavad hinnangud, et praegu toodetavast 100 000 kemikaalist võib igaüht teoreetiliselt valmistada taastuvatest toorainetest. See ei tähenda, et kõiki neid peaks tootma taastuvatest toorainetest, kuid see on teoreetiliselt võimalik. See võimaldab toota meie igapäevaseid majapidamiskaupu kohtadel ja taastuval viisil, ning aitab samas luua töökohti ja majanduskasvu Euroopas, kus tehnoloogiline edumaa on endiselt suur.

2.5.

Sellegipoolest seisab ELi biomajanduse laiaulatuslikuma innovatsiooni teel endiselt suuri takistusi. Oluline takistus on seotud toote kulupõhise konkurentsivõimega, seda nii võrreldes fossiilsete alternatiivide kui ka sarnaste toodetega, mis on pärit mujalt maailmast. Kulupõhist konkurentsivõimet mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas tehnoloogia valmisoleku määr, tööjõukulu, fossiilkütuste toetused ja amortisatsioon, samuti bioressursipõhiste toodete turutoetuse madal tase. Konkurentsivõime probleemi süvendavad raskused rahastusele juurdepääsul innovatiivsete projektide ja tootmisrajatiste puhul ning sageli lõppkasutaja jätkuvalt vähene teadlikkus bioressursipõhistest toodetest, samuti sektori edendamiseks vajalike oskuste ja koostöösuhete puudumine. Lisaks muutuvad loamenetlused uute bioressusripõhiste projektide jaoks pikaks ja koormavaks, mis tekitab majandustegevuses osalejatele märkimisväärset õiguslikku ebakindlust ning finantsriske.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.

Hinnanguliselt on ELi biomajanduse sektorite aastakäive ligikaudu 2 triljonit eurot ning neis töötab umbes 19,5 miljonit inimest, (3) kellest enamik elab maa- ja rannikuäärsetes piirkondades ning moodustab ligikaudu 8,5 % 28-liikmelise ELi tööjõust. Eeldatakse, et metsandussektor ja maapiirkondade kogukonnad saavad kogu ELis arenevast bioressursipõhisest sektorist kasu tööhõive ja sissetulekute loomise näol. Biomassi töötlemine ja bioressursipõhiste toodete tootmine pakub erinevate põllumajanduskultuuride kasvatamise ja turustamisega seotud uusi ettevõtlusvõimalusi. Tavapäraste põllumajanduskultuuride kõrval, nagu teravili, raps, kartul ja suhkrupeet, nähakse maa- ja rannikupiirkondades tulevase võimaliku sissetulekuallikana ka uusi põllumajanduskultuure, nagu heintaimed, metsapõhised kultuurid, vetikad ja mikrovetikad.

3.2.

Olemasolevad biokütuste rafineerimistehased pakuvad juba nüüd maapiirkondade perekondadele ja kogukondadele elatist ja võimaldavad neil oma majanduslikku suutlikkust suurendada. Biomajanduse keskmes on biokütuste rafineerimistehased, s.o tehased, mis kasutavad fossiilsete ressursside asemel taastuvaid tooraineid (nt biomassi, kõrval- ja ühendsaadusi ning jäätmeid). Need tehased paiknevad maa- ja rannikuäärsetes piirkondades, asuvad töödeldavate taastuvate toorainete lähedal ning toidu, sööda, tööstuse, puidu ja energiatootmise keskmes.

3.3.

Biokütuste rafineerimistehased suurendavad töödeldava taime iga osa väärtust, tekitades minimaalselt jäätmeid. Tõhusate ja/või innovaatiliste tehnoloogiate abil toodavad ELis asuvad biokütuste rafineerimistehased mitmesuguseid tooteid, nagu toiduained, loomasööt, kemikaalid, kiud ja kütused, mida iseloomustab see, et need on toodetud taastuvatest allikatest, need on korduskasutatavad, ringlussevõetavad, komposteeritavad või biolagunevad. Bioressursipõhiste toodete ja koostisosade mitmekesisus võimaldab neid kasutada väga erinevatel eesmärkidel, nagu kalasööt, ehitusmaterjalid, kosmeetikatooted, papp, pesuained, kütused, määrdeained, värv, paber, ravimid, plast ja muud tööstustooted, asendades fossiilidel põhinevad koostisosad seega taastuvate koostisosadega.

3.4.

Uute biokütuste rafineerimistehaste rajamine ning olemasolevate biokütuste rafineerimistehaste arendamine ja laiendamine on investeering esimestesse sedalaadi tehastesse. Biokütuste rafineerimistehased on kapitalimahukad, neil on pikk tasuvusaeg ning neid ohustavad tehnoloogia- ja tururiskid. Seetõttu on Euroopas nende investeeringute edendamiseks vaja selget, stabiilset ja toetavat reguleerivat ja finantsraamistikku. Praegu on võimalik kasutada mitmesuguseid rahastamisvahendeid, sealhulgas programmi „Horisont 2020“ (uus kavandatud programm „Euroopa horisont“ on tervitatav ja ambitsioonikas innovatsiooni- ja teadusprogramm) ning biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtet, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), rahastut InnovFin, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, samuti Euroopa Investeerimispanga antavaid laene ja tagatisi. Kuid juurdepääs nendele vahenditele võib olla keeruline. Neid probleeme aitaks lahendada ettevõtjatele mõeldud ühtne kontaktpunkt, kus oleks võimalik saada nende vajadustele vastavat põhjalikku ja kohandatud teavet.

3.5.

Seda silmas pidades on hädavajalik kaasata kodanikuühiskond, põllumajandustootjad, metsaomanikud ja tööstus, et soodustada arutelu Euroopa jaoks konkurentsivõimelisema ja kõigile kasu toova biomajanduse kujundamise üle. Biomajandusest saadava kasu kohta teabe edastamine on ülioluline selleks, et saavutada paradigmanihe vähese CO2-heitega ning taastuvatel energiaallikatel põhineva majanduse suunas. Sellega seoses võivad sertifitseerimis- ja märgisesüsteemid olla olulised vahendid jätkusuutliku ja usaldusväärse biomajanduse tööstuse loomiseks ning tööstustarbijatele, riigiasutustele ja tarbijatele kindlustunde pakkumiseks.

3.6.

EL, liikmesriigid ja piirkondlikud ametiasutused saavad anda biomajanduse kasvamisse märkimisväärse panuse, ergutades turunõudlust taastuvatel energiaallikatel põhinevate, arukate ja ressursitõhusate toodete ja teenuste järele. Liikmesriigid peaksid lisama ühise põllumajanduspoliitika tulevastesse strateegilistesse tegevuskavadesse konkreetsed meetmed, millega arendatakse ja/või toetatakse investeeringuid ja edendatakse jätkusuutlikke lahendusi ELi põllumajandustootjatele, metsaomanikele ja nende ühistutele, et suurendada nende konkurentsivõimet ja tõhusust. Kui on olemas võimalus kestlikult asendada fossiilsel süsinikul põhinevad tooted bioressursipõhiste alternatiividega, tuleks seda võimaldada nii uute õigusaktide (nagu ringmajanduse pakett) väljatöötamise kui ka muude olemasolevate asjakohaste õigusaktide võimaliku läbivaatamisega, et edendada traditsiooniliste fossiilsel süsinikul põhinevate toodete asendamist kohalikul tasandil toodetud bioressursipõhiste alternatiividega. Kasutada saab olemasolevaid standardimistegevusi nagu TC411 ning kehtivaid sertifitseerimiskavasid ja/või uusi vabatahtlikke märgisesüsteeme, nagu bioressursipõhisuse osakaal protsentides.

3.7.

Riiklikul ja piirkondlikul tasandil peaksid riigihangete läbiviijad viitama rohkem kõnealustele usaldusväärsetele bioressursipõhise sisu sertifikaatidele ja märgistele. Näiteks Madalmaade standardiorganisatsioon NEN käivitas 2016. aastal uue bioressursipõhise sertifitseerimiskava „Biobased%“ (http://www.biobasedcontent.eu/). Sellega määratakse kindlaks tootes sisalduva biomassi kogus ning see aitab ettevõtetel anda nii ettevõtjatevahelises kui ka ettevõtja ja tarbija suhtluses toote bioressursipõhise sisu kohta läbipaistvat ja usaldusväärset teavet. Sertifitseerimiskava põhineb Euroopa standardil EN 16785-1:2015 (millega nähakse ette tahkete, vedelate ja gaasiliste toodete biopõhise materjali sisalduse kindlaksmääramise meetod, kasutades radioaktiivsüsiniku- ja elementanalüüsi). Vastavushindamisi teevad sertifitseerimisasutused, kellel on sõlmitud NENiga leping. Nüüd, kus kõnealune sertifitseerimine on kasutusele võetud, on oluline suurendada teadlikkust taastuvate toorainete kasutamise kohta ja ergutada seda praegustes ja tulevastes ELi õigusaktides.

3.8.

Metsamajanduses on sertifitseerimiskavadel oluline roll, tagamaks biomassi säästva kasutuselevõtmise. Näiteks on 60 % ELi metsadest sertifitseeritud vastavalt metsade sertifitseerimise toetusprogrammile (PEFC) ja/või metsahoolekogu süsteemile (FSC). Lisaks toimub ELi metsanduses tootmine vastavalt kõrgeimatele keskkonnastandarditele kogu maailmas, toetudes sellistele õigusaktidele nagu ELi puidumäärus, maakasutuse eeskirjad, maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse eeskirjad (LULUCF), linnu- ja elupaikade direktiiv ning ringmajanduse pakett.

3.9.

Seetõttu on väga oluline parandada ettevõtetevahelist ning ettevõtete ja tarbijate teabevahetust. Üldsuse teadlikkuse suurendamine vastavalt täpsele, asjakohasele ja kättesaadavale teabele on ülimalt oluline, tagamaks aruka, jätkusuutliku ja kaasava biomajanduse, et luua turg kestlikele bioressursipõhistele toodetele ning edendada säästvamat tarbimist ja tootmist. Üldsuse teadlikkuse suurendamise meetmeid on eeskätt vaja võtta piirkondlikul ja kohalikul tasandil, muu hulgas auhindade või autasude näol ning korraldades näitusi tehnoloogia ja teaduse rolli kohta biomajanduses.

3.10.

Seetõttu on väga oluline edastada üldsusele selgeid ja täpseid sõnumeid. Kuna biomajandus pakub mitmeid võimalusi ühiskondlike probleemide lahendamiseks, siis tuleb sealjuures arvesse võtta põhjalikku majanduslikku hindamist. See annab teavet biomajanduse suurusest eri sektorite lõikes, samuti selle panusest majanduskasvu ja selle mõjust tööturule. Sellega seoses on keskne roll teadusringkondadel. See on ka põhjus, miks on oluline säilitada investeeringud valdkondadevahelistesse ja alusuuringutesse, et EL täidaks oma potentsiaali, aidates kaasa ülemaailmsele teadustööle ja innovatsioonile toidu ja toitumisalase kindlustatuse, konkurentsivõime ja teadmistepõhise biomajanduse alal. On eluliselt tähtis, et EL seadusandjad oleksid täielikult kursis kõige värskemate teadusandmete ja kogemustega kogu maailmast ning et regulatiivse järelevalve üle otsustamise protsessid oleksid läbipaistvad.

3.11.

Eriti oluline on anda teadmisi alg- ja keskkooliõpilastele, et kujundada välja põlvkond, kes mõistab biomajandusega seotud väljakutseid ning soovib ära kasutada selle pakutavaid võimalusi. Näiteks aitab ringlussevõtu ning üheaegselt globaalselt ja kohalikult tegutsemise põhimõtete õpetamine ning uurimistegevuse vastu huvi tekitamine valmistada uut põlvkonda ette oma tee leidmiseks. Ülikoolides on juba loodud uusi õppekavasid, mis ühendavad näiteks bioteadused, inseneriõppe ja turunduse. Sellised valdkondadevahelised seosed ning idufirmade jaoks soodsa keskkonna loomine võivad aidata õpilastel saada biomajanduse ettevõtjateks. Arendada tuleb kutseõpet, et viia oskused vastavusse esmatootmises, tootmises, transpordis ja muudes asjakohastes sektorites nõutavaga. Samuti tuleb töötajatel täiendada oma oskusi ja pädevust ka hilisemas eas. Seda saavad toetada elukestva õppe programmid, mis seovad haridusasutused tootjate, tööandjate ja töötajate, teadlaste ning innovaatoritega.

---

(1)  https://biconsortium.eu/news/mapping-european-biorefineries.

(2)  Vt USDA’s Fact Sheet: An Economic Impact Analysis of the U.S. Biobased Products Industry: 2016 Update at: https://www.biopreferred.gov/BPResources/files/BiobasedProductsEconomicAnalysis2016FS.pdf.

(3)  Kõik andmed pärinevad Teadusuuringute Ühiskeskuse 2016. aasta biomajanduse aruandest („JRC science for policy report: 2016 Bioeconomy Report“), mis on kättesaadav aadressil: http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC103138/kjna28468enn.pdf.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valitsusväliste osalejate juurdepääsu lihtsustamine kliimamuutustega seotud rahastamisele“

(omaalgatuslik arvamus)

(2019/C 110/03)

Raportöör:

Cillian LOHAN (IE-III)

Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Täiskogu otsus	15.2.2018
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	27.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	114/6/7

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Kliimamuutustega seotud rahastamise pakettidele on lubatud eraldada palju rahalisi vahendeid, kuid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et väiksematel valitsusvälistel osalejatel on probleeme nende vahendite kasutamisel, et tagada potentsiaalselt pöördeliste algatuste toetamine ja elluviimine.

1.2.

Kliimamuutustega seonduvaid rahavooge on oluline kiiremas korras jälgida ja kaardistada. See aitab mõõta mõju valitsusvälistele kliimameetmetes osalejatele ja tagada selle hindamise, kui edukas on majanduse ulatuslikum ümberkujundamine vähese CO2-heitega mudelile üleminekul.

1.3.

Rahastamisallikad on erinevad, samuti alt üles suunatud algatused, mis vajavad juurdepääsu vahenditele. Selle ebakõlaga tegelemise mehhanismid pole paigas. Sellega tuleks tegeleda, luues ELi tasandil kaasava kliimamuutustega seotud rahastamise foorumi.

1.4.

Komitee pakub välja, et kliimamuutustega seotud rahastamise foorumil võiks käsitleda põhiküsimusi, ühendades peamisi sidusrühmi, et tuvastada tõkkeid, töötada välja lahendusi ja määrata kindlaks kõige tõhusamad mehhanismid rahaliste vahendite paremaks jagamiseks, sh teatud liiki kontaktiloomise teenus, mis viib kokku projektid ja asjakohased kliimamuutustega seotud rahastamisallikad.

1.5.

Vaja on luua mehhanism (ja seejärel tõhusalt sellest üldsust teavitada), mis aitab jõuda väiksemaid summasid vajavate algatusteni, mis tähendab: — lihtsustatud taotlemisprotsessi; — lihtsustatud aruandlusnõudeid; — kombineeritud rahastamist; — toetusi kavandamisetapis projektidele, rahastamise eeltaotlust; — suutlikkuse suurendamise, võrgustike loomise, teabevahetuse ja platvormide arendamise toetamist kohalikul, piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil.

1.6.

Kliimamuutustega seotud rahastamisele keskendumine ei tohiks tähendada vastutustundliku rahastamise välistamist teistes valdkondades. Kogu rahastamine peaks olema kliima seisukohast korrektne, tagamaks et konkreetselt kliimamuutustega mitteseotud toetused ja rahastamine ei töötaks kliimakohustuste ja -eesmärkide vastu. Seda põhimõtet tuleb järgida Pariisi kliimakokkuleppe artikli 2 lõike 1 punkti c kontekstis, mille järgi rahastamisvood peavad olema kooskõlas arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele.

1.7.

On vaja välja töötada selge teabevahetusstrateegiaga töövahend, mis suurendab kõigi tasandite valitsusväliste osalejate suutlikkust mõista ja kasutada kliimameetmetega seotud rahalisi vahendeid. See töövahend peaks aitama projektijuhtidel luua projekte, mis aitavad kaasa vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise majanduse saavutamisele.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Käesolev arvamus toetub komitee varasematele arvamustele „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“ (1) ja „Valitsusvälised osalejad kliimameetmete hoogustajatena“ (2) ning hiljutisel komitee uuringule, (3) milles juhitakse tähelepanu takistustele, mis raskendavad valitsusväliste osalejate aktiivsemat osalemist kliimameetmetes.

2.2.

2018. aastal kutsus komitee üles pidama Euroopa dialoogi valitsusväliste osalejate võetavate kliimameetmete teemal, et tugevdada ja suurendada Euroopa valitsusväliste kliimameetmete ulatust ja haaret. Komitee märkis, et dialoogi eesmärk peaks lisaks meetmete esiletõstmisele olema ka valitsusväliste osalejate vajadustele vastamine, innustades looma uusi partnerlusi riiklike ja valitsusväliste osalejate seas, soodustades vastastikust õppimist, koolitamist ja nõuannete jagamist valitsusväliste osalejate hulgas ning suurendades saadaolevaid rahalisi vahendeid ja hõlbustades juurdepääsu neile.

2.2.1.

Termin „valitsusvälised osalejad“ tähistab osalejaid, kes ei ole ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised. See lai mõiste hõlmab eri tüüpi ettevõtjaid, sh väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning mikroettevõtjaid, investoreid, ühistuid, linnu ja piirkondi, ametiühinguid, kogukondi ja kodanike rühmitusi, usuorganisatsioone, noorterühmitusi ja muid valitsusväliseid organisatsioone.

2.2.2.

Kavandatav Euroopa dialoog valitsusväliste osalejate võetavate kliimameetmete teemal peaks toetama valitsusväliste kliimameetmete rahastamise võimalusi. See peaks hõlmama järgmist: — rahastamisvõimaluste kaardistamine; — nõustamine rahastatavate kavade alal; — selle uurimine, kuidas praegune finantsväärtusahel (nii avalikus kui ka erasektoris) pakub rahalisi vahendeid kliimainvesteeringutele, mida valitsusvälised osalejad soovivad teha; — tõhusate toetus-/rahastamisvõimaluste analüüsimine väikesemahuliste projektide puhul, millel on potentsiaali viia muutusi ellu; — valitsusväliste osalejatega praegu peetavate dialoogi- ja konsultatsioonimenetluste analüüsimine, et luua uusi meetodeid ja parimaid tavasid olemasolevate ELi ja rahvusvaheliste fondide kasutamise parandamiseks; — selle nõudmine, et ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus toetataks valitsusväliste osalejate ambitsioonikamaid kliimameetmeid ning stimuleeritaks nende sellealast tegevust; — uuenduslike rahastamisvõimaluste uurimine (vastastikune, ühis- ja mikrorahastus, rohelised võlakirjad jne).

2.3.

Kliimamuutustega seotud rahastamist saab tõlgendada mitmel viisil, kuid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alaline rahanduskomitee määratleb seda kui rahastamist, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja suurendada nende sidumist ning vähendada inim- ja ökosüsteemide haavatavust ning säilitada ja suurendada nende vastupidavust kliimamuutuste negatiivsetele tagajärgedele.

2.4.

Käesolevas arvamuses käsitletakse kliimamuutustega seotud rahastamist seoses ELi liikmesriikidega ja nendes riikides asuvate osalejatega, kes ei ole ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised, võimaldades kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja kohalikel omavalitsustel juurdepääsu rahastamisvahenditele, mis on vajalikud selleks, et aidata kavandada ja rakendada projekte, algatusi ja tegevusi, mis aitavad kaasa heitkoguste vähendamisele ja tagavad kliimamuutustele vastupanuvõime kogukondades.

2.5.

Oluline on vaadata seda arvamust kliimaõigluse kontekstis (4), tagamaks et kliimameetmete kulusid ei asetataks ühiskonnas ebaproportsionaalses mahus kõige vaesemate ja haavatavamate õlule.

2.6.

Vähese CO2-heitega majandusele ülemineku esimeste sammude rahastamisel ning nii kliimamuutustega kohanemise kui ka nende leevendamise meetmete puhul on oluline tagada õiglane üleminek ja kiirendada kliimameetmeid kohalikul tasandil.

2.7.

Mikro- ja väikeprojektidel võib olla raske saavutada rahastamist 2 000–250 000 euro suuruses summas. Vaja on tõhusaid mehhanisme selleks, et väiksemaid kogukonna juhitud meetmeid ei jäetaks kõrvale kliimamuutustega seotud rahastamise ümberkujundavast potentsiaalist.

2.8.

EL on viimasel aastakümnel töötanud edukalt välja mitmeid sellistele vajadustele vastavaid rahastamismehhanisme – demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, ülemaailmne kliimamuutuste liit, valitsusväliste organisatsioonide kaasrahastamise ja detsentraliseeritud koostöö rahastamisvahendid –, mis võiksid olla eeskujuks asjakohaste kliimamuutustega seonduvate vahendite väljatöötamisel.

3.   Leitud probleemid

Taust

3.1.

Komitee toetab kindlalt ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja Pariisi kliimakokkulepet. Sellegipoolest võimaldaks meie praegune arengusuund parimal juhul hoida temperatuuri tõusu 3 oC juures või sellest kõrgemal, mis on palju suurem tõus, kui Pariisi kokkuleppega ette on nähtud. Suunamuutus kestlikkuse poole nõuab suuri pingutusi ja olulisi investeeringuid. 2015.–2050. aastal kuluks energiavaldkonnas kliimamuutuste leevendamise investeeringuteks aastas keskmiselt 900 miljardit USA dollarit, et tagada arengusuund, mille puhul kliima soojenemine piirdub 1,5 oC-ga, selgus valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandest, milles käsitletakse mõju, mis kaasneb üleilmse temperatuuri tõusuga 1,5 oC võrra, võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega.

3.2.

Kuigi kliimamuutuste probleemiga tegelemiseks vajalik investeering on suur, ei ole see nii suur kui investeering, mida oli hiljuti vaja kokkuvariseva finantssektori päästmiseks. Selleks tehti investeeringuid 2,5 triljoni euro suuruses summas. Inimkonna elulisi vajadusi rahuldavate ökosüsteemide potentsiaalne kokkuvarisemine peaks väärima vähemalt samaväärset reaktsiooni.

3.3.

Sageli keskendutakse kliimameetmetega seotud rahastamise üle peetavates aruteludes uute konkreetsete rahastamismeetodite loomisele, samal ajal kui Pariisi kliimakokkuleppes kutsutakse üles tagama kõigi rahastamisvoogude kooskõla arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele.

3.4.

Valitsusvälised osalejad on võimalik kaasata ametlikku ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi Marrakechi partnerluse ja ülemaailmse kliimamuutuste tegevuskava abil. Rahastamispakettide kavandamisel ei keskenduta meetmete kindlakstegemisele ELis ega nende potentsiaalset mõju maksimeerivate meetmete rahastamisele.

3.5.

Kuigi üleilmse soojenemise ja selle tagajärgede vastase võitluse rahastamises on tehtud edusamme, ei ole need olnud piisavad. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hiljutises aruandes (5) öeldakse selgelt, et läbime kriitilist perioodi, kus järgmisel kümnendil on vaja võtta radikaalseid meetmeid, et hoida mõju hallataval tasemel. Poliitiline prioriteet peab olema jätkusuutlik rahandus ja majandus, eeskätt selgete, stabiilsete ja innustavate õigusaktide kaudu.

3.6.

Sellest ei piisa, et kindel osa eelarvest nähakse ette kliimamuutustega seotud rahastamise jaoks, kui eelarve muud osa kulutatakse kliimat kahjustavale tegevusele. Kõikide kulutamisvajaduste puhul tuleb arvestada kliimamõjuga. Rahvusvahelise Valuutafondi töödokumendis hinnatakse fossiilkütustele pakutavate ülemaailmsete otseste ja kaudsete toetuste kogusummaks 5,3 triljonit USA dollarit aastas, mis tähendab enam kui 15 miljardit USA dollarit päevas. Isegi kavandatud Rohelise Kliimafondiga, mis hõlmab 100 miljardit USA dollarit aastas, ei ole võimalik tasakaalustada nimetatud toetustest tulenevat negatiivset mõju.

3.7.

Energiasüsteemi ümberkujundamist ei suudeta õigeks ajaks ja kooskõlas Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi kohustustega edukalt lõpule viia, kui energiaostuvõimetuse probleem jääb poliitilise tähelepanuta. Kestlikule energiale üleminekuga seonduvad nii rahalised kui ka sotsiaalsed kulud ja tulud on vaja õiglaselt jaotada kõigi valitsustasandite ja turuosaliste vahel, sh kodanikud. Heat Roadmap Europe’i (6) teadusuuringus näidatakse, et Euroopa suudaks olemasoleva tehnoloogiaga vähendada taskukohasel ja kulutõhusal viisil oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 86 %, võrreldes 1990. aastaga.

3.8.

Käesoleva arvamuse tarbeks tehtud uurimistöö käigus selgus teabe puudumine kliimamuutustega seotud rahaliste vahendite voogude kaardistamise kohta liikmesriikides. Raske on hinnata, kas rahalisi vahendeid jagatakse väiksemateks lihtsamini kasutatavateks rahasummadeks või milline on rahastamise muutusi tekitav mõju. See järelevalve ja aruandluse puudumine suurendab tajutava probleemi ebamäärasust ning takistab kõige tõhusamate lahenduste väljatöötamist.

Ettevõtjate ja VKEde juurdepääs

3.9.

Rahaliste vahendite kättesaadavus on endiselt suur probleem kõigi valitsusväliste osalejate jaoks, sealhulgas VKEde ja suuremate ettevõtjate ees seisvad mitmesugused raskused. See probleem ei hõlma üksnes rohkemate ja lisavahendite kättesaadavust, vaid ka olemasolevate rahastamismehhanismide selgust.

3.10.

Lisaks on raske määratleda, milline täpselt on keskkonnahoidlik investeering. Investorid mõtlevad peamiselt riski ja tulu peale ning neil on keeruline hinnata kavandatava projekti potentsiaalset kliimamõju ja mõõta selle eduvõimalusi. Erasektori laenuandjad ei taha rahastada projekti, kui neil ei ole selget arusaama investeerimisriskidest ja riskimaandamise mehhanismidest – teisisõnu ilma tagatisteta.

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääs

3.11.

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu rahastamisele piiravad järgmised tegurid: madal krediidireiting, vähene suutlikkus mobiliseerida eravahendeid, sest vähese CO2-heitega taristusse investeerimise turg on väike ning riski ja tootluse profiilid kehvad; riigivalitsuse seatud piirid sellele, kas ja kui palju kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad erasektori vahendeid laenata.

Kogukonna algatuste juurdepääs

3.12.

Praegu on Euroopas kliimamuutuste ja kestlikkuse valdkonnas mitmeid tuhandeid rohujuuretasandi algatusi. Need algatused võivad aidata märkimisväärselt kaasa ELi kliima-, energia- ja kestlikkuse eesmärkide saavutamisele, kuid need sõltuvad enamasti vabatahtlikest ning nende arengu ja laiendamise peamiseks takistuseks on rahastamise ja professionaalse toetuse puudumine. Sageli on vaja väga tagasihoidlikke vahendeid, ilma milleta on algatustel keeruline edasi minna ja projekte käivitada. Nende algatuste muutuste tekitamise potentsiaali ei kasutata ära.

3.13.

Paljudel juhtudel on kohalikel rohujuuretasandi algatusel raske tavapärastele rahastamisallikatele ligi pääseda. Sageli on rahaliste vahendite alammäär, mida taotlemisel nõutakse, liiga kõrge ning väikesemahuliste kohalike algatuste vajadused ja haldussuutlikkus ei ulatu selleni. Lisatakistusi tekitavad ka kaasrahastamise nõuded.

3.14.

Rahaliste vahendite kättesaadavuse juures on väiksemate rühmade tuvastatud probleemide hulgas kombineeritud rahastamise nõuded, ülemäärane paberimajandus ja keerulised protsessid. Kuigi sellist liiki projektid/algatused on üksikult väikesed, võib nende kogumõju olla suur. Kui väikeseid kogukonnapõhiseid programme toetatakse piisavate rahaliste vahenditega, on neil kohalikul tasandil lisaks ka mitmeid kaudseid hüvesid ja eeliseid.

3.15.

Osa rahastamisest või peaaegu kogu rahastamine on projektipõhine ega vasta vajadusele ressursside järele, millega toetada protsesse eri tasanditel alates kogukonna organiseerimisest ja suutlikkuse suurendamisest kohalikul tasandil kuni võrgustike loomiseni, teabevahetuseni ja platvormide arendamiseni piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil. Rahaline toetus selles valdkonnas aitaks suuresti edendada kodanike ja kogukonna kliimameetmetes osalemise määra ning samuti aitaks see tagada piisava korralduse ja koostöö, et toetada tegevuse laiendamist ja poliitikakujundamist.

Juurdepääs innovatsiooni rahastamisele

3.16.

Ka tegevust alustavatel ettevõtjatel on mitmeid probleeme rahastamisele juurdepääsemisel, sest neil on puudu teadmistest ja kogemustest, neil on raske turule pääseda ja algusetapist kaugemale laieneda. Innovatsiooni rahastamine on kliimakriisi lahendamise oluline osa, kuid samavõrra on uuenduslikkus vajalik ka rahastamismehhanismide ja nende jaotamise puhul. Sellised algatused nagu Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi Climate-KIC püüavad nende probleemidega tegeleda, võttes kliimaküsimusi arvesse finantsturgudel, parandades ligipääsu teabele kliimaohtudest ja toetades investeerimist uuenduslikesse idufirmadesse.

4.   Lahendusettepanekud

4.1.

Komitee teeb ettepaneku luua ELi tasandil detsentraliseeritud võrgustikuga foorum kliimamuutustega seotud rahastamise käsitlemiseks. See tooks kokku kõik asjaomased osalejad ja hõlbustaks siinkohal kirjeldatud probleemide kooskõlastatud lahendamist. See oleks käesolevas arvamuses kirjeldatud vajalike mehhanismide väljatöötamise kanal.

4.2.

Kliimamuutustega seotud rahastamise foorumi üks ülesanne peaks olema toimida dialoogiplatvormina, et aidata luua kontakte eriti paljutõotavate ja tõhusate valitsusväliste lahenduste ning era- ja institutsionaalsete investorite vahel. Lisaks on mõju maksimeerimiseks vaja kõigis ELi liikmesriikides ja mujalgi keskenduda süvendatult tegevuse laiendamise ja kordamise potentsiaalile. Komitee, kellel on organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustik kogu Euroopas, on tugeval positsioonil, et osaleda kliimamuutustega seotud rahastamise foorumil häälena, mis saab esindada rohujuuretasandi probleeme juurdepääsul rahalistele vahenditele.

4.3.

Igasuguse eduka kliimamuutustega seotud rahastamise probleemide lahendamise strateegia üks oluline osa peab olema tõhus teabevahetus. Teabevahetus peab käima igas suunas, määrates selgelt kindlaks publiku ning edastades tõhusas, täpses ja asjakohases keeles teavet rahastamisvõimaluste ja nende kättesaadavuse kohta.

4.4.

Euroopa Komisjon ja teised ELI institutsioonid peavad töötama valitsusväliste osalejate jaoks välja juhenddokumendid olemasolevate rahastamismehhanismide kasutamise kohta. On vaja süsteemi, mis tuvastaks, analüüsiks, koondaks ja levitaks teavet valitsusväliste osalejate võetavate kliimameetmete jaoks kättesaadavate rahastamisallikate kohta. Seejuures võiks lähtuda Euroopa Regioonide Komitee tehtavast tööst, mille käigus määratakse kindlaks, kuidas toimida, et töötada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks välja juhend lihtsalt mõistetava teabega kliimameetmete tarbeks olemasolevate toetus- ja rahastamisvahendite kohta.

4.5.

Kliimamuutustega seotud rahastamise voogude selgeks kaardistamiseks on vaja järelevalvesüsteemi, mis aitaks tuvastada tõkked ja keskenduks praktilistele lahendustele nende tõkete eemaldamisel. See on pakiliselt vajalik esimene samm. Kaardistamine oleks samuti oluline samm väikeste valitsusväliste osalejate juurdepääsutõkete mõistmisel. Rahastamise kaardistamine aitab ka tuvastada puudujääke selliste positiivsete kliimameetmete integreerimisel, mis peaksid olema osa ülemaailmsest kliimamuutuste tegevuskavast.

4.6.

Komitee kutsub ELi üles võtma juhirolli ja andma eeskuju selles, kuidas arvestada valitsusväliste osalejate panusega kliimaeesmärkide saavutamisel. Euroopa valitsusvälised kliimameetmetes osalejad – eriti väiksemad – loodavad ELi institutsioonide abile, et võtta kasutusele sihtotstarbelisi kliimamuutustega seotud rahalisi vahendeid ning saavutada lihtsamate menetluste ja aruandluse abil parem juurdepääs rahastamisele. See hõlbustaks mitmete selliste meetmete arvessevõtmist, mis jäävad kliimamuutustega võitlemisel tähelepanuta. Näiteks võiks projektidel, mis on alla teatud rahalise piirmäära, näiteks 50 000 eurot, olla lihtsustatud üheleheküljeline taotlus ja üheleheküljeline aruandevorm.

4.7.

Vaja on lisavahendeid väikesemahuliste toetuste näol koos lihtsustatud taotlus- ja aruandlusmenetlustega, mis on suunatud konkreetselt kohalikele rohujuuretasandi kliimamuutuste ja kestlikkusega seotud meetmetele ning seda ilma piiravate kaasrahastamise määradeta. Võiks luua mehhanisme, mis võimaldavad projektidel klastritesse koguneda, et parandada rahastamise mõju ja hõlbustada sellele juurdepääsu. Need vahendid tuleb kiiresti välja töötada.

4.8.

Tuleks välja töötada toetusmehhanism, mis võimaldab projektijuhtidel küsida rahastamise eeltaotluse koostamise ajal nõu, et projekte kavandataks tõhusalt ja esitataks sobivalt.

4.9.

ELi tasandil on vaja luua üldine arutelu uuenduslike rahastamismehhanismide üle. Sellesse arutellu tuleks algusest peale kaasata ka valitsusväliseid osalejaid, et tagada jaotuskriteeriumide lihtsus ja selgus.

4.10.

Üldiselt tuleks luua tihedam koostöö olemasolevate kliima- ja kestlikkuse fondide ja rahastamisprogrammide ning valitsusväliste osalejate võrgustike vahel. See on teadmiste jagamise, suhtlemise ja dialoogi küsimus. Seda saaks hõlbustada kliimamuutustega seotud rahastamise foorum.

4.11.

Finantsmeetmed võiksid ka stimuleerida valitsusvälist tegevust või valitsusväliste osalejate kliimasõbralikku käitumist. Näiteks võiksid riiklikud maksusoodustused aidata vähese CO2-heitega tootmist ja ergutada valitsusväliste osalejate osalemist kliimameetmetes.

4.12.

ELi uue mitmeaastase finantsraamistiku väljatöötamisel võib olla võimalik soodustada alt üles suunatud valitsusväliseid kliimameetmeid, et tõhusalt täita Pariisi kliimakokkuleppest tulenevaid ELi kohustusi. Sellega seoses nõuab komitee, et ELi kliimaeesmärkide täitmisega seonduvaid kulusid suurendataks vähemalt 40 % (7). Lisaks kutsub komitee üles kaotama kiiresti järk-järgult fossiilkütuste toetused ning mitte pakkuma ELi fondidest otsest ega kaudset (kaas)rahastamist ühelegi fossiilenergia liigile.

4.13.

Tuleb välja töötada kliimahoidlikkuse tagamise vahend, et olla kindel, et ükski avaliku sektori kulutus ei toeta kliimakriisi süvendavat tegevust. Seda vahendit tuleks kohaldada ka erasektori rahastamisprogrammide suhtes. Konkreetsete rahaliste vahendite ettenägemine kliimamuutustega seotud rahastamise jaoks ei tohi tähendada seda, et eelarve või vahendite muu osa eraldatakse meetmetele, mis töötavad kliimaga seotud eesmärkidele vastu. Tuleb täita Pariisi kliimakokkuleppe artikli 2 lõike 1 punktis c kehtestatud eesmärki.

4.14.

ELi peamine alt üles suunatud kohaliku arengu toetamise rahastamisvahend on kogukonna juhitud kohaliku arengu meetod. See sobib suurepäraselt kõnealuste alt üles suunatud algatuste toetamiseks, võimaldades pakkuda kohalikele oludele kohandatud toetusi ja abi. Komitee võttis 2017. aasta detsembris vastu arvamuse „Kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi eelised integreeritud kohaliku ja maaelu arengu jaoks“, (8) milles ta kutsus komisjoni üles põhjalikult uurima ja analüüsima võimalusi luua ELi tasandil kogukonna juhitud kohaliku arengu reservfond. Sellest sõltumatult soovitas komitee komisjonil tagada, et igal liikmesriigil oleks riiklik kogukonna juhitud kohaliku arengu fond, kuhu tehakse makseid kõigist neljast Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondist (EAFRD, ERF, ESF ja EMKF). See kogukonna juhitud kohaliku arengu struktuur võiks olla üks kanaleid, mille kaudu toetada punktis 2.7 mainitud mikro- ja väikeprojekte.

4.15.

Selleks et muuta finantsväärtusahel tervikuna kestlikumaks, toetab komitee 2018. aasta märtsis vastu võetud komisjoni jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise tegevuskava (9). Komitee on esitanud konkreetseid soovitusi selle tegevuskava kohta oma vastavates arvamustes (10).

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Koalitsiooni loomine Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks“ (ELT C 389, 21.10.2016, lk 20).

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Valitsusvälised osalejad kliimameetmete hoogustajatena“ (ELT C 227, 28.6.2018, lk 35).

(3)  Komitee uuring „Toolbox for multi-stakeholder climate partnerships. A policy framework to stimulate bottom-up climate actions“ („Mitmeid sidusrühmi ühendavate kliimapartnerluste töövahendid: alt üles suunatud kliimameetmeid soodustav poliitikaraamistik“).

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kliimaõiglus“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 22).

(5)  IPCC eriaruanne mõjust, mis kaasneb üleilmse temperatuuri tõusuga 1,5 oC võrra, võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega (oktoober 2018).

(6)  Programmi „Horisont 2020“ teadus- ja innovatsiooniprogramm toetuslepingu nr 695989 alusel – Heat Roadmap Europe.

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa rahastamis- ja kliimapakt“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 8).

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kogukonna juhitud kohaliku arengu lähenemisviisi eelised“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 36).

(9)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Tegevuskava: jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine“.

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Jätkusuutliku majanduskasvu rahastamise tegevuskava“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 73), „Jätkusuutlik rahandus: taksonoomia ja võrdlusalused“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 103), „Institutsionaalsete investorite ja varahaldurite kohustused seoses jätkusuutlikkusega“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 97).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roma naiste olukord“

(ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)

(2019/C 110/04)

Raportöör:

Ákos TOPOLÁNSZKY

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 30.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 304 lõige 1
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	196/2/5

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Suur osa roma naisi (ja tüdrukuid) puutub kokku mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimisega, mis hoiab neid olukorras, kus neil on keeruline oma õigusi täielikult kasutada. Roma naised on kõige haavatavam vähemusrühm ELis. Selle olukorra lõpetamine on Euroopa demokraatlike riikide jaoks esmatähtis ülesanne ja kohustus.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab tänu paljudele roma naistele nende praeguse või varasema kindlameelsuse eest võidelda julgelt diskrimineerivate struktuuride ja institutsioonilise vägivalla vastu, et elada koos täielikus vabaduses Euroopas, kus ei ole diskrimineerimist.

1.3

Viivitamata tuleks teha lõpp segregeeritud õppele, mille nõrk tase on põhjustatud seda iseloomustavast diskrimineerimisest, tagades, et kõik kvaliteetse avaliku sektori hariduse võimalused on kättesaadavad ka roma tüdrukutele. Erikoolidega seotud korraldus ja õppesuunamismenetlused tuleks kiiremas korras rangelt läbi vaadata.

1.4

Komitee soovib, et liikmesriigid pööraksid eritähelepanu sellele, et tervishoiusüsteemis kaotataks tavad, mis rikuvad mõistlikel eetilistel normidel põhinevaid teenusestandardeid ja asjaomaseid õigusakte, ning kriminaliseeriksid sellised ebaseaduslikud tavad nagu sundsteriliseerimine, tervishoiuteenuste pakkumisest keeldumine etnilise päritolu tõttu või kehva kvaliteediga teenuste pakkumine.

1.5

Liikmesriigid peaksid kohe kaotama diskrimineerivad töövormid ning rakendama samal ajal struktureeritud poliitikameetmeid, mis suurendavad roma naiste võimalusi tööd leida.

1.6

Tuleks määratleda, vastu võtta ning põhiõigusena jõustada avalike teenuste ja elamispindade minimaalsed vastuvõetavad standardid, sätestades need vajaduse korral liikmesriikide põhiseaduses.

1.7

Kõigi inimkaubanduse ning vihakuritegude vormide vastu, mille ohvriteks on romad ja täpsemalt selle kogukonna naised, tuleb võidelda otsustavalt ja diskrimineerimiseta.

1.8

Roma naistel on väga vähe võimalusi nende saatust mõjutada võivate poliitikameetmete kujundamiseks ja hindamiseks. Tuleks tagada nende piisavas ulatuses osalemine sellistes programmides.

1.9

Vastupidiselt praegu enamikus liikmesriikides valitsevatele suundumusele tuleks erilist tähelepanu pöörata roma naiste probleemidele ja huvidele 2020. aasta järgsetes ELi ja liikmesriikide strateegiates olukorra parandamiseks.

2.   Roma naiste olukord Euroopa Liidus

2.1

Suur osa roma naisi (ja tüdrukuid) puutub kokku mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimisega, mis hoiab neid olukorras, kus neil on keeruline oma õigusi täielikult kasutada. Roma naised on kõige haavatavam vähemusrühm ELis. Seda olukorda tuleks käsitada demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste süsteemse kahjustamisena, mis nõrgendab oluliselt Euroopa ideed, mis toetub Euroopa Liidu lepingu (1) artiklis 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (2) sätestatud väärtustele. Viimaste aastatega on selles valdkonnas tehtud vähe edusamme.

2.2

Vaatamata sellele, et enamikus liikmesriikides etnilise kuuluvuse või soo lõikes esitatud andmed puuduvad, annab Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (iseäranis EU-MIDIS II uuringu (3) raames) üksikasjaliku ülevaate roma naiste ebasoodsast olukorrast. Ilmneb, et roma naised on kõigis ühiskonnasektorites ebasoodsamas olukorras mitte üksnes võrreldes elanikkonnaga üldiselt, vaid ka võrreldes nende enda kogukonna meestega.

2.3

Komitee on veendunud, et eespool nimetatud Euroopa idee tugevus on vastavuses sellega, mil määral saavad sellest kasu kõige nõrgemad ELi kodanike seas. Sel põhjusel ei ole roma naiste ja tüdrukute olukorra parandamiseks ja nende võimestamise edendamiseks vajalike meetmete võtmine mitte ainult ELi institutsioonide ja liikmesriikide kohustus, vaid ka nende demokraatliku korralduse ja õigusriigi küpsuse kvaliteediproov.

3.   Üldised märkused

3.1

Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatakse Euroopa idee aluseks olevate peamiste väärtuste hulgas võrdsust ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamist. Nende õiguste tulemuslikust rakendamisest saab rääkida ainult juhul, kui reaalsed muudatused tagatakse teiste hulgas ka kõige enam tõrjutud ja diskrimineeritud sotsiaalsetele rühmadele. Diskrimineerimine, segregatsioon ja romavastasus kujutavad endast nende väärtuste selget tagasilükkamist.

3.2

Roma naiste majanduslik võimestamine ning sellele aluseks olevate poliitika-, majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja tsiviilvaldkonnas kasutatavate inim- ja põhiõiguste rakendamine, milleks neil on õigus ja mis tuleb tagada põhiseadusega, eeldab, et roma meestel ja naistel on võrdsed õigused.

3.3

Selles kontekstis toetab komitee kooskõlas oma varasemate arvamustega (4) ELi raamstrateegia eesmärke, juhtides samas eriti tähelepanu sidusa rakendamise vajadusele ning tehtud edusammude ebapiisavusele.

3.4

Samuti märgib komitee, et romavastasust esineb pea kõigil liikmesriikide tegevustasanditel, nii haldusaasutustes kui ka institutsioonides. See jätab romad ilma võrdsest juurdepääsust avalikele teenustele, ei võimalda neil kasutada oma võrdseid õigusi ega osa saada nende kohustuslikust võrdsest kohtlemisest, takistab neid osalemast proportsionaalselt nende osakaaluga elanikkonnas neid puudutavate poliitiliste otsuste tegemises ning kaitsmast end diskrimineerimise tagajärgede vastu. Kõik see kehtib veelgi enam roma naiste puhul.

3.5

Komitee kutsub üles kataloogima roma naiste õiguste süstemaatilised rikkumised, koostades nn valgeid raamatuid ning tegema seejuures koostööd sõltumatute ja usaldusväärsete roma organisatsioonidega. Nendega tuleks konsulteerida ja neid ametlikult tunnustada, et panna alus ajaloolisele leppimisele.

3.6

Komitee avaldab tänu paljudele roma naistele nende praeguse või varasema kindlameelsuse eest võidelda julgelt diskrimineerivate struktuuride ja institutsioonilise vägivalla vastu, et elada koos täielikus vabaduses Euroopas, kus ei ole diskrimineerimist.

4.   Konkreetsed avaliku poliitika valdkonnad (5)

4.1   Haridus

4.1.1

Segregeeritud õpe on alati ebaseaduslik ja annab paratamatult kehva tulemuse. Haridusliku segregatsiooni negatiivsed tagajärjed on eriti tõsised roma tütarlaste jaoks ning sulgevad nende sotsiaalse liikuvuse võimalused. Seetõttu tuleks kasutada kõiki seaduslikke vahendeid ja avaliku poliitika sihttoetusi ning tagada vajalikud täiendavad kulud, et vastavalt ELi ootustele tegeleda segregeeritud hariduse diskrimineerimisest tingitult madala tasemega. Samal ajal tuleb jälgida, et kõik kvaliteetse avaliku sektori hariduse võimalused on kättesaadavad ka roma tüdrukutele. Valitsused peavad tagama asjakohaste inimressursside, koolituste ja õppekavade olemasolu.

4.1.2

Põhjendamatu vaimse mahajäämuse diagnoosi panekut ning hariduslikku segregatsiooni, mille ohvriteks roma lapsed võivad olla, tuleb pidada üheks nende õiguste kõige raskemaks rikkumiseks, mis rikub nende tuleviku. Sõltumatud eriasutused peavad neid hinnanguid regulaarselt kontrollima. Tuleks tagada, et kontrollimenetluse saaks takistusteta algatada mis tahes asjaosalise, eelkõige lapsevanema, eestkostja või kooli taotlusel.

4.1.3

Kui kahtlustatakse korduvaid (ja eeskätt süstemaatilisi) hindamisvigu, mille eesmärk või tulemus on segregatsioon, tuleb tagada, et liikmesriigid on kohustatud viima võimalikult kiiresti läbi põhjaliku uuringu põhjuste kohta, avaldama vastavad järeldused, hindama neid segregatsiooni vastu võitlemise riiklike mehhanismide raames ning võtma asjakohaseid seadusandlikke ja rakendusmeetmeid.

4.1.4

Seni tuleks eriklasside õppetase viia paremasse kooskõlla üldhariduse õppetasemega, nii et tegemist ei oleks üksnes pedagoogiliste tupikteedega.

4.1.5

Riikide puhul, kus hariduslik segregatsioon mitte ei vähene, vaid isegi suureneb, soovitab komitee piirata ELi rahalisi vahendeid või need külmutada või süstemaatiliste probleemide korral need täielikult tagasi võtta. Komitee loodab, et sellistes olukordades rakendatakse kiirelt ja tõhusalt Euroopa Liidu õiguskaitsemehhanisme (artikkel 7 ning õigusriigi tugevdamise mehhanism).

4.1.6

Roma naiste haridusvõimaluste suurendamiseks ja koolist väljalangemise ärahoidmiseks tuleks nende jaoks sisse seada teist võimalust pakkuv täiendusõpe ja koolitusprogrammid, et neil oleks lootust pääseda ka muudele kui avaliku sektori asutuste subsideeritud töökohtadele või teisejärgulistele, osaliselt deklareerimata või ebatüüpilistele töökohtadele, mis jätavad nad ilma sotsiaalse liikuvuse võimalustest.

4.2   Tervishoid

4.2.1

Roma naised, kes elavad sageli getostunud või raskesti ligipääsetavates piirkondades, puutuvad tervishoiuteenuste raames sageli kokku tagasilükkamise, halvustamise või isegi füüsilise ja vaimse vägivallaga. Reproduktiivtervishoiu puhul on neil üldjuhul ainult väga piiratud juurdepääs oma õigustele. Komitee nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid segregatsioonis elavate elanikkonnarühmade heaks piisavalt varustatud ja suutlikud mobiilsed üksused ning kasutaksid neid. Samuti kutsub komitee üles vaatama läbi emaduse ja rasedusega seotud teenuste toimimise ning tegema seejärel vajalikud parandused.

4.2.2

Komitee soovib, et liikmesriigid peaksid esmatähtsaks mõistlikke eetilisi norme ja asjaomaseid õigusakte rikkuvate tervisealaste tavade kaotamist ning algataksid vajaduse korral süstemaatiliselt kohtumenetlusi. Tuleks tagada hõlpsasti juurdepääsetavad tasuta õiguskaitsevahendid tervishoiuga seotud õiguste maksma panemiseks ning eriteenused, mis vastavad asjaomaste isikute tegelikele vajadustele. See hõlmab tervisealaste teabepunktide loomist, tervisenõustajate väljakoolitamist ja kasutamist ning getostunud elanikkonda hõlmavate rahvatervisealgatuste elluviimist.

4.2.3

Valitsused peavad kiiremas korras selgelt ja avalikult lubama järgida põhimõtet, et tagatakse võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele, ja viia seda konkreetselt ellu, samuti võidelda selle eesmärgiga vastuolus olevate tavade vastu ning näha kõigi seotud isikute jaoks ette teadlikkuse suurendamise programmid. Tuleb kasutada vajalikke seadusandlikke meetmeid tagamaks, et roma naised ja lapsed, kellel pole baastervisekindlustust, oleksid kindlustusega kaetud.

4.3   Sunniviisiline steriliseerimine

4.3.1

Paljudes riikides, kus varem süstemaatiliselt rikuti naiste reproduktiivseid õigusi või kus rakendati massiliselt sunniviisilist või tahte vastast steriliseerimist, kasutades seda riigipoliitika vahendina, ei ole poliitiline tasand isegi vabandanud ega vastutust võtnud. Seal, kus seda tehti, ei ole toimunud õiguslikku ega rahalist hüvitamist. Komitee teeb ettepaneku, et ELi seadusandja teeks kõik tagamaks, et ELi kriminaalõiguse ühtlustamise raames pikendavad liikmesriigid märkimisväärselt seda liiki õigusrikkumiste – mis on sisult võrreldavad inimsusevastaste kuritegudega – aegumistähtaega või kaotavad selle täielikult ning võtavad vastu konkreetsed õigusaktid, et ohvritel oleks võimalik taotleda tegelikku õiguslikku hüvitist ning rahalist kompensatsiooni.

4.3.2

Neid teemasid tuleks täielikku läbipaistvust tagades ausalt ja täielikult selgitada, et toetada leppimist ja muuta sedalaadi rikkumine avaliku sektori asutuste poolt tulevikus võimatuks. Seepärast soovitab komitee, et asjaomastes liikmesriikides uuriksid sõltumatud ajaloolaste komisjonid koostöös ohvrite ja nende esindajatega minevikus selles valdkonnas toime pandud rikkumisi ning avaldaksid tulemused ühiskondliku lepitusprotsessi osana, nagu tehti Rootsis valge raamatu puhul.

4.4   Tööhõive

4.4.1

Tööturul on roma naised roma meestest veel halvemas olukorras. Kõik neid puudutavad tööhõivenäitajad on madalaimal tasemel.

4.4.2

Komitee kutsub liikmesriike üles võtma sihtotstarbelisi ja ulatuslikke meetmeid, millega edendada roma naiste majanduslikku võimestamist ning anda neile selleks vajalikud oskused. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel on eriti oluline edendada sotsiaalseid ettevõtteid, luua mikrolaenuprogramme ning anda vaba ja diskrimineerimiseta juurdepääs tööturuga seotud hüvitistele.

4.4.3

Ettevõtjatest on saanud olulised töövõimaluste pakkujad ja tähtsad tegurid kohalike ja piirkondlike kogukondade heaolus. See aspekt on eriti asjakohane roma kogukondade puhul. Poliitika, mis on suunatud roma naisettevõtjate ja VKEde vajadustele, nõuab erimeetmeid mitte ainult roma naiste võimestamiseks, vaid ka nende kogukonnaprojektide algatuste ja uute ettevõtete loomise toetamiseks. Kuna selline konkreetne poliitika, mis on eraldi välja töötatud roma naiste toetamiseks, puudub enamikes liikmesriikides täielikult, kutsub komitee üles tegutsema, et kasutada ära kõiki selle raames pakutavaid võimalusi.

4.4.4

Komitee ärgitab kõigi ühiskonnatasandite avaliku sektori asutusi korraldama tööturukoolitusi, looma piisaval hulgal töökohti ja subsideeritud tööhõivevorme. Need asutused peavad ette nägema sõidukulude hüvitamise ja toetused täiendusõppeks ja kutsealaseks täiendamiseks ning kasutama avaliku poliitika sihtmeetmeid, millega toetada haavatavas olukorras olevate roma naiste võimalusi tasakaalustada töö- ja pereelu.

4.4.5

Liikmesriigid peaksid tegema kõik võimaliku selleks, et aidata roma naised välja nende haavatavast olukorrast tööturul ning kaotada kõik (peaaegu) sunniviisilise töö, deklareerimata või ebaseadusliku töö vormid, mille ohvrid nad on.

4.4.6

Sel eesmärgil ning võttes arvesse nende naiste tööturule integreerimise tähtsust, tuleks sisse seada tööhõivealase teise võimaluse programmid ning näha nende jaoks ette tugiisikute abi, sõidukulude hüvitamine ja täiendusõppe toetused. Lisaks tuleks teha kõik võimalik, et kaotada diskrimineerimine töökohal ning parandada tööandjate teadlikkust.

4.5   Eluase, avalikud teenused

4.5.1

Segregatsiooni olukorras kannatavad just naised ja lapsed kõige enam selle kohutavate tagajärgede tõttu igapäevaelus. Seepärast rõhutab komitee vajadust luua nendes piirkondades ühtlasi minimaalne vastuvõetav eluaseme, avalike teenuste ja taristu standard, mida tuleks kohaldada kui põhiõigust ning mis oleks soovitav sätestada liikmesriikide põhiseaduses.

4.5.2

Komitee teeb ettepaneku, et nende vajaduste rahuldamine (näiteks puhta joogivee olemasolu, elektri, kanalisatsiooni või reovee töötlemise, asfalteeritud teede, jäätmete kogumise, avalike teenuste kättesaadavuse kaudu jne) peaks olema linnapiirkondade arengusse investeerimise ning toetuste saamise ja kasutamise eeltingimus.

4.5.3

Tuleks teha lõpp põhjendamatutele ja ebaseaduslikele väljatõstmismenetlustele ning tagada, et nende ohvriks olevad roma naised saavad kasu konkreetsest, olemasolevast ja kättesaadavast õiguskaitsest. Sunniviisilistest väljatõstmistest traumeeritud naistel peaks olema võimalik saada hüvitist.

4.6   Vägivallastruktuuride kaotamine

4.6.1

Roma naised ja tüdrukud on diskrimineerimise ja segregatsiooni olukorras eriti haavatavad ning neist saavad kergesti vägivalla ja muude süütegude ohvrid. Kõik teadaolevad ärakasutamise ja inimkaubanduse vormid mõjutavad neid ebaproportsionaalsel määral.

4.6.2

Komitee on seisukohal, et igasugune inimkaubandus ning roma naiste vastu suunatud vägivald kujutab endast põhiõiguste rasket rikkumist, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga selgelt keelatud, ning et liikmesriigid peaksid seda aluseks võttes tegutsema (6). Tegemist on raskete kuritegudega, mille järele on nõudlus ja mis oma väga erinevates vormides on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse jaoks äärmiselt tulusad ning mis puudutavad ebaproportsionaalsel määral roma naisi ja lapsi.

4.6.3

Komitee loodab, et liikmesriigid kriminaliseerivad viivitamata need uued ja pidevalt muutuvad rikkumiste vormid oma riiklikus karistusõiguses ning võtavad nende vastu kooskõlastatud ja sihipäraseid õiguslikke meetmeid ning peatavad või võimalusel sulgevad jõu abil omandatud tulu saamise kanalid. Tuleb uurida laiemat sotsiaal-majanduslikku konteksti, milles kõnealuseid rikkumisi toime pannakse, piiritleda vaesuse, diskrimineerimise ja haavatavuse olukorrad ning võtta kasutusele sidusad (strateegilised, seadusandlikud, rahalised, hariduslikud, teaduslikud ja muud) sotsiaalpoliitilised vahendid, mis võimaldavad neid olukordi lahendada.

4.6.4

Vägivald, mille all roma naised kannatavad, tuleneb nii ühiskonnast üldiselt kui ka nende enda kogukonnast. Igal juhul on vaja iga üksiku ja organiseeritud vägivallavormi vastu sihikindlalt tegutseda ohvrile keskenduva ja soospetsiifilise lähenemisviisi raames, mis võtab arvesse naiste ja laste erilist haavatavust ja vajadust erikaitse järele, mida neile tuleks pakkuda, ning mille keskmes on inimõigused.

4.6.5

Komitee tunneb heameelt, et Euroopa Komisjoni antud allkirjaga sai EList Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (üldiselt tuntud Istanbuli konventsiooni nime all) osaline. Ta kutsub kõiki ELi liikmesriike tungivalt üles selle ratifitseerima ning alustama selle tingimusteta ja kindlameelset elluviimist, võttes arvesse roma naiste erilist haavatavust selles valdkonnas.

4.6.6

Roma naised ja tüdrukud on samavõrd ebaproportsionaalsel määral ka vihakuritegude ja eriti vihakõne sihtmärgid ja ohvrid. Tuleks võtta meetmeid, et hõlbustada asjaomaste isikute juurdepääsu õiguskaitsele ning näha kodanikuühiskonna organisatsioonide toel ette vahendid, mis võimaldavad suurendada teadlikkust seda laadi õigusrikkumiste tuvastamisest.

4.6.7

Komitee pooldab Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni ühisprogrammi JUSTROM geograafilise ulatuse laiendamist ja asjaomase programmi rakendamist, et tagada roma naiste juurdepääs õiguskaitsele.

4.6.8

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et kõiki romavastasuse ja segregatsiooni institutsioonilisi vorme võib ühtlasi pidada vägivallakuritegudeks. Komitee toonitab ühtlasi, et oluline on tagada seda laadi rikkumiste vastu kaitse riigi rahastatavates ametlikes talitustes (lastekaitsekeskused, sotsiaal- ja tervishoiutalitused) ning riiklikes korrakaitse- ja seonduvates struktuurides (politsei, kriminaalõigussüsteem ja karistusasutused) – kõigis neis kontekstides on roma naised iseäranis haavatavad. Komitee juhib tähelepanu sellele, kui oluline on sellistel juhtudel tagada lihtne juurdepääs tasuta õiguskaitsele.

4.6.9

Riiklikus ja rahvusvahelises õiguses tuleks varajase sundabielu mõistet käsitleda kui inimkaubanduse vormi ning toimida sellele vastavalt. Kõik inimkaubanduse vastase võitluse raames ette nähtud ennetavad ja kaitset pakkuvad vahendid ja programmid tuleb teha laste sundabielude ohvritele kättesaadavaks.

4.7   Kaasamine ja osalus

4.7.1

Roma naistel on väga vähe võimalusi nende saatust mõjutada võivate poliitikameetmete kujundamiseks ja hindamiseks. Seetõttu toonitab komitee, et tuginedes põhimõttele „meie kohta ei otsustata midagi ilma meieta“, on tingimata vaja kaasata roma naised asjakohases ulatuses kõigi neid või nende kogukondi puudutavate programmide kavandamisse, planeerimisse, rakendamisse ja hindamisse. Komitee ettepanekul võiksid aktiivsed roma naised olla konkreetselt roma naisi käsitlevate programmide puhul vähemalt enamuses ning roma kogukondi käsitlevate programmide puhul võiks nende osalus olla vähemalt 30 %. Kõnealuse suhte mõõtmiseks tuleks ette näha usaldusväärne hindamissüsteem.

4.7.2

Komitee teeb ettepaneku rakendada neid osalusmäärasid kontrollimist võimaldaval viisil riikliku ja piirkondliku kaasamispoliitika eest vastutavates organites (riiklikud, piirkondlikud ja maakonna tasandi koordineerimisnõukogud, segregatsioonivastase võitluse komisjonid jne).

4.7.3

Komitee kutsub valitsusi ja ametiasutusi üles algatama kõigil ühiskonna korralduslikel tasanditel tõeliselt sisuka poliitilise dialoogi roma naiste esindajatega ning nägema selle jaoks ette vajalikud ametlikud struktuurid. Selleks soovitab komitee luua eraldi õigusasutused, nagu romade kaasamise riiklike platvormide raames loodavad naiste komiteed, millega tagataks roma naiste sihipärane esindatus, või roma naiste sõltumatu ombudsman.

4.7.4

Komitee märgib, et nii praeguses ELi raamstrateegias kui ka riiklikes romade integreerimise strateegiates sageli puudub roma naiste vaatepunkt või on see väheesindatud. Roma naiste esindajate arvamusele tuleks pöörata tunduvalt enam tähelepanu, seda nii 2020. aasta järgsetes protsessides kui ka tulevaste sotsiaalse kaasamise strateegiate väljatöötamisel.

---

(1)  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A12012M%2FTXT.

(2)  https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:12012P/TXT&from=et.

(3)  http://fra.europa.eu/en/project/2015/eu-midis-ii-european-union-minorities-and-discrimination-survey/publications.

(4)  ELT C 248, 25.8.2011, lk 16; ELT C 67, 6.3.2014, lk 110, ELT C 11, 15.1.2013, lk 21.

(5)  Romade kogukonna, romade õiguste eest võitlevate kodanikuühiskonna organisatsioonide, teadusringkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonide paljudest praeguseks esitatud ettepanekutest nimetatakse käesolevas arvamuses vaid neid, mis puudatavad roma naiste õiguste kohaldamist.

(6)  Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 5 lõige 3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sooline võrdõiguslikkus Euroopa tööturgudel“

(ettevalmistav arvamus Euroopa Parlamendi taotlusel)

(2019/C 110/05)

Raportöör:

Helena DE FELIPE LEHTONEN

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 3.5.2018
Õiguslik alus	kodukorra artikli 29 lõige 1
Täiskogu otsus	DD/MM/YYYY
Vastutav sektsioon	tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	7.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	151/2/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks tööturgudel on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnangul vaja koostada integreeritud ja põhjalik Euroopa strateegia , et tegeleda süsteemsete ja struktuursete takistustega ja rakendada sobivat poliitikat, meetmeid ja ELi rahastamisprogramme, mis parandaksid naiste ja meeste vahelist võrdõiguslikkust ja soodustaksid seeläbi „naiste ja meeste võrdsemat majanduslikku sõltumatust“. See aitaks kaasa ka Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele.

1.2.

Käesoleva arvamusega korratakse vajadust tegeleda rohkem teatavate hästi määratletud probleemidega, nagu sooline palgalõhe ja lastevanemate töö- ja eraelu tasakaal, mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba arvamusi esitanud (1).

1.3.

Komitee leiab, et järjepideva soolise palgalõhega võitlemiseks on vaja rohkem jõupingutusi. Komitee toetab täielikult rahvusvahelise võrdse töötasu koalitsiooni eesmärki teha tööd selle nimel, et kaotada sooline palgalõhe aastaks 2030. Komitee peab kahetsusväärseks, et Euroopa Komisjoni 2014. aasta tasustamise läbipaistvuse soovitust ei ole piisavalt rakendatud, ning innustab liikmesriike ja ELi võtma asjakohaseid meetmeid rakendamise kiirendamiseks.

1.4.

Komitee leiab, et tasustamise läbipaistvus ja palgaauditid etendavad oma osa võitluses soolise palgalõhega (2). Ta soovitab sooneutraalseid tasustamissüsteeme kui vahendit kasutada erapooletut lähenemisviisi tasustamisele ja värbamisele.

1.5.

Komitee nõustub vajadusega tõhustada meetmeid horisontaalse soolise segregatsiooni vähendamiseks hariduses, koolituses ja tööturul. Vaja on korraldada teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja võtta muid meetmeid, et vähendada soolisi stereotüüpe ja soolist segregatsiooni hariduses, koolituses ja karjäärivalikutes, kasutades täielikult ära uut tehnoloogiat. Paremad palga- ja töötingimused naiste ülekaaluga sektorites võivad julgustada ka rohkem mehi neisse ametitesse asuma.

1.6.

Rohkem jõupingutusi tuleb pühendada tööturu integratsioonile ja haavatavatesse rühmadesse kuuluvate naiste võimestamisele, võttes arvesse valdkonnaülest lähenemisviisi (3).

1.7.

Komitee hindab komisjoni jõupingutusi lapsehoiu ja pikaajalise hoolduse tähelepanelikumaks jälgimiseks osana Euroopa poolaastast. See peaks jääma keskpikas ja pikas perspektiivis prioriteediks. Komitee pooldab uue arutelu alustamist liikmesriikidega 2002. aasta lastehoiuteenuseid käsitlevate Barcelona eesmärkide üle, et muuta eesmärgid nõudlikumaks ja laiendada lähenemisviisi muude ülalpeetavate hooldamisele.

1.8.

Komitee palub Euroopa Parlamendil ja nõukogul luua liikmesriikide jaoks uued ja sobivad näitajad tulevastes Euroopa struktuurifondides, et paremini jälgida ELi rahalist panust eri hooldeteenustesse ja soolisesse võrdõiguslikkusesse.

1.9.

Komitee väljendab heameelt ESF+ ettepaneku üle mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames, mille eesmärk on toetada meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning edendada naiste osalemist tööturul töö- ja eraelu tasakaalu ning lapsehoiuteenuste ja muude hooldusteenuste kättesaadavuse parandamise meetmete abil. Siiski on komitee seisukohal, et ELi rahalisi vahendeid tuleb eraldada sootundlikumal viisil ning et sooline võrdõiguslikkus tuleks kehtestada eraldiseisva eesmärgina, mitte liita soolise võrdõiguslikkuse, mittediskrimineerimise ja rassismivastasuse eesmärgid üheks eesmärgiks.

1.10.

Komitee pooldab ka InvestEU programmi perioodiks 2021–2027, millega toetatakse investeeringuid sotsiaalsesse taristusse. Komitee palub Euroopa Parlamendil ja nõukogul toetada tugevalt seda uut võimalust ka selleks, et käivitada vajalikud investeeringud lapsehoidu (ka koolijärgsesse hoidu).

1.11.

Naisettevõtluse areng on maha jäänud ja seda tuleb edendada viisil, et kasutada ära digitaalmajanduse ja tehnoloogilise innovatsiooni tohutut potentsiaali. Parandada tuleb juurdepääsu rahastusele ja soodustada üleminekut ühest tööturu positsioonist teise.

2.   Taust ja väljakutsed

2.1.

Käesolev komitee arvamuse eelnõu on koostatud vastusena Euroopa Parlamendi taotlusele koostada ettevalmistav arvamus soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa tööturgudel. Parlamendi taotlusel käsitletakse käesolevas arvamuses komisjoni soovituses, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamist läbipaistvuse suurendamise kaudu, kirjeldatud meetmete mõju ja vajadust täiendavate meetmete järele soolise palgalõhega võitlemiseks.

2.2.

Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatakse, et õigus naiste ja meeste võrdõiguslikkusele on üks liidu põhiväärtustest, ning peaks seega olema oluline ülesanne. Euroopa sotsiaalõiguste sambas on sooline võrdõiguslikkus ja õigus saada võrdväärse töö eest võrdset tasu sätestatud ühena 20 põhimõttest õiglaste ja hästi toimivate tööturgude ja heaolusüsteemide saavutamiseks.

2.3.

Euroopa Liit ja liikmesriigid on edendanud tööturgudel soolist võrdõiguslikkust seadusandlike ja mitteseadusandlike vahendite, soovituste, poliitikasuuniste ja rahaliste toetuste kombinatsiooni abil. Oma dokumendis „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ kinnitas Euroopa Komisjon prioriteete, millega tuleb tegeleda: võrdne majanduslik sõltumatus naiste ja meeste jaoks, võrdne palk võrdse väärtusega töö eest ning võrdsus otsustusprotsessis, väärikus, ausameelsus ja soopõhise vägivalla lõpetamine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine väljaspool ELi.

2.4.

2017. aastal kasvas naiste tööhõive määr, nagu ka meeste oma, endiselt aeglaselt, kuid stabiilselt ning saavutas rekordilise 66,5 % taseme, samas kui meeste puhul oli vastav näitaja 78,1 %. Kuid sooline tööhõivelõhe on püsinud alates 2013. aastast muutumatuna, olles 11,5 protsendipunkti. Lisaks on ebatõenäoline, et õnnestub jõuda ELi 2020. aasta eesmärgini saavutada naiste ja meeste tööhõive tasemeks 75 %. Soolise võrdõiguslikkuse indeksi tulemus tõusis 62 punktilt 2005. aastal 65 punktini 2012. aastal ja 66,2 punktini 2015. aastal, osaliselt majanduskriisi tõttu. Mitmes liikmesriigis ei võetud majanduskriisi ohjamiseks rakendatud meetmete puhul piisavalt arvesse nende negatiivset mõju soolisele võrdõiguslikkusele.

2.5.

Vaatamata üldisest edust soolise võrdõiguslikkuse alal Euroopa tööturgudel on ebavõrdsus naiste ja meeste vahel alles jäänud. Horisontaalne ja vertikaalne segregatsioon on olulised tegurid, mis panustavad bruto töötunnitasu korrigeerimata soolisesse lõhesse, mis praegu moodustab umbes 16 %. Lõhet süvendab asjaolu, et osalise tööajaga töökohtadel ja ka vähemtasustatavates sektorites töötavad peamiselt naised ning et vanemapuhkust kasutavad rohkem naised kui mehed, mis viib karjäärikatkestusteni, vähemate karjääritõusudeni ja vähemate pensioniõiguste kogunemiseni.

2.6.

Praegune sooline tööhõive määra lõhe kujutab endast ELi jaoks märkimisväärset majanduslikku ja sotsiaalset kaotust, mida hinnatakse aastas 370 miljardi euro suuruseks. Arvestades demograafilisi väljakutseid ja tööealise elanikkonna vähenemist, peab Euroopa täielikult ära kasutama kõigi naiste tööturupotentsiaali, võttes arvesse rassi, etnilise päritolu, ühiskonnaklassi, vanuse, seksuaalse sättumuse, rahvuse, usutunnistuse, soo, puude, pagulas- või sisserändaja seisundi jne kombinatsioone, mis võivad endast kujutada konkreetset takistust nende osalemisel tööturul.

2.7.

Samal ajal kui naised töötavad peamiselt madalamalt tasustatud ja vähem oskusi nõudvatel töökohtadel ja sellistes sektorites nagu tervishoid, sotsiaalteenused, haridus, avalik haldus ja jaekaubandus, on mehed rohkem esindatud inseneeria, ehitus- ja transpordisektorites. Meeste vähene esindatus hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste sektorites on suurenemas ning seda süvendavad eeskujude puudus ja sageli vähematraktiivsed töötingimused ja palk. Sama kehtib naiste kohta, kes on alaesindatud teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonnas. 2016. aastal moodustasid naised vaid 17 % ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistidest.

2.8.

Samal ajal kui Euroopa Ülemkogu arutab ELi õigusakte (töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiv), saavad naised endiselt töökohal emaduse eest nö karistada, kaasa arvatud raseduse ajal ja pärast sünnitust, mis on paljudes liikmesriikides jätkuvalt probleem. Tööhõive erinevus on eriti suur emade ja hoolduskohustustega naiste puhul. 2016. aastal oli üle 19 % mitteaktiivsetest naistest mitteaktiivsed sellepärast, et vaja oli hoolitseda laste või täiskasvanute eest. Alla 6aastase lapsega naiste tööhõive määr on keskmiselt 9 % võrra madalam kui lasteta naiste oma ning mõnedes riikides on see erinevus kuni 30 %.

2.9.

Komitee väljendab suurt muret töökohal toimuva naiste seksuaalse ahistamise ulatuse pärast ning selle pärast, et levimas on naistevastane küberkiusamine. Ta meenutab vajadust jõustada paremini Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/54/EÜ (4) meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (5).

2.10.

Komitee kutsub üles võtma süvalaiendatud ja konkreetseid meetmeid, mis on suunatud haavatavatesse rühmadesse kuuluvate naiste kaitsmisele, sest sageli on neil raskem tööturule siseneda. Komitee rõhutab, et on vaja valdkonnaülest lähenemisviisi, et suurendada mitme diskrimineerimisvormiga kokkupuutuvate naiste võimalusi tööturul.

2.11.

Naiste ettevõtlus on ikka veel vähe arenenud. Naised moodustavad 52 % Euroopa elanikkonnast, kuid ainult 34,4 % ELi füüsilisest isikust ettevõtjatest ning 30 % iduettevõtjatest. Naised, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad, on halvemas seisus kui füüsilisest isikust ettevõtjatest mehed. 76,3 % ELi 28 riigi füüsilisest isikust ettevõtjatest naistest on ilma töötajateta iseenda tööandjad, samas kui meeste puhul on vastav näitaja 69 %. Seega omavad mehed sagedamini töötajatega ettevõtet, samas kui naised on pigem ilma töötajateta füüsilisest isikust ettevõtjad, kellel on suurem risk saada madalat sissetulekut. Naiste loovus ja ettevõtjapotentsiaal on piisavalt ära kasutamata majanduskasvu ja töökohtade loomise allikas, mida tuleks edukate ettevõtete loomiseks rohkem arendada.

2.12.

Osaline tööaeg võib olla oluline vahend töö- ja eraelu tasakaalu saavutamiseks nii meeste kui ka naiste jaoks. Siiski töötavad naised osalise tööajaga rohkem kui mehed (moodustades osalise tööajaga töötajatest rohkem kui 70 %) ning täheldada võib nende osakaalu suurenemist madalapalgalistel ametikohtadel (jaekaubandus, puhastus ja abistamine). Jätkuvalt valmistab muret nii naiste kui ka meeste mittevabatahtlikult osalise tööajaga töötamise määr. 2020. aastaks ELi eesmärgiks seatud 75 % tööhõive taset on võimalik saavutada vaid integreeritud strateegia abil, mis koosneb sidusast poliitikavaldkondade ja meetmete kombinatsioonist, mis edendaksid osalemist tööturul, kvaliteetseid töökohti, tagaksid võrdse kohtlemise tööl ning soodustaksid hoolduskohustuste tasakaalustatumat jagamist lapsevanemate ja teiste ülalpeetavate sugulaste hooldajate vahel.

3.   Täiendavate meetmete valdkonnad soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks Euroopa tööturgudel

3.1.   Tasustamise läbipaistvusega tegelemine soolise palgalõhe kõrvaldamiseks

3.1.1.

Sooline palgalõhe on üks püsivamaid takistusi tööturgudel ja ühiskonnas soolise võrdõiguslikkuse ja majanduskasvu saavutamisel. Komitee toetab täielikult rahvusvahelist võrdse töötasu koalitsiooni (EPIC), mis on ILO, ÜRO naiste õiguste agentuuri ja OECD juhitav üleilmne algatus, milles osalevad valitsused, tööandjad, ametiühingud ja kodanikuühiskond ning mille eesmärk on kaotada sooline palgalõhe aastaks 2030. Komitee kutsub ELi üles tõhustama oma meetmeid, et tagada soolise palgalõhe kaotamine ELis aastaks 2030.

3.1.2.

Komitee kordab oma soovitusi seoses Euroopa tegevuskavaga palgalõhe vähendamiseks (6). Komitee tunnistab, et uuesti sõnastatud meeste ja naiste võrdse kohtlemise direktiiv 2006/54/EÜ ning meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamist käsitlev liikmesriikidele suunatud komisjoni soovitus 2014/124/EL on olnud olulised vahendid palgalõhe vähendamises ning on jätkuvalt asjakohased. Siiski on rakendamise osas vaja rohkem jõupingutusi. Komisjoni 2013. aasta aruandes direktiivi 2006/54/EÜ rakendamise kohta järeldati, et võrdset tasustamist käsitlevate õigusnormide praktiline rakendamine liikmesriikides on üks direktiivi kõige problemaatilisemaid osasid.

3.1.3.

EPIC on öelnud, et palga läbipaistmatus etendab olulist rolli naiste ja meeste palga erinevuses ning palga suurem läbipaistvus võib aidata vähendada palgalõhet. Palga läbipaistvus etendab tähtsat osa võimaliku diskrimineerimise vastu võitlemises. Komitee väljendab muret 2014. aasta tasustamise läbipaistvuse soovituse rakendamise nõrga taseme üle. Kuigi enamikus liikmesriikides on võetud tasustamise läbipaistvuse suurendamise meetmeid, puuduvad kolmandikus liikmesriikidest need meetmed täielikult. Komitee palub liikmesriikidel aktiivsemalt rakendada nimetatud soovitust, näiteks nähes üksikisikutele ette võimaluse küsida teavet palgatasemete kohta või võimaluse kohustada teatud suurusega ettevõtete töötajaid esitama palgaaruandeid või viima läbi palgaauditeid, kuna see soodustaks neutraalset lähenemisviisi värbamisele ja tasustamisele. Arvesse tuleb ka võtta vajadust austada täielikult töötajate (andmete) privaatsust ja sotsiaalpartnerite vahelisi suhteid.

3.1.4.

Selleks et rakendada võrdse tasustamise põhimõtet ja võidelda soolise palgalõhe vastu, on vaja paremaid sünergiaid erinevate võimalike meetmete vahel. Nende seast võib tungivalt soovitada sooneutraalseid tasustamissüsteeme kui vahendit kasutada erapooletut lähenemisviisi tasustamisele ja värbamisele.

3.1.5.

Sotsiaalpartnerid on kõige paremas positsioonis oskuste ja elukutsete väärtuse ümberhindamiseks. Sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on vahendiks selle eesmärgi saavutamise ja soolise palgalõhega tegelemise juures.

3.1.6.

Euroopa tasandil tegeletakse palgalõhega ka Euroopa poolaasta kaudu. 2017. aastal juhiti palgalõhele tähelepanu üheksa liikmesriigi riigiaruannetes. 12 liikmesriigile esitati riigipõhised soovitused, mis keskenduvad investeeringutele lapsehoiuteenustesse ja negatiivsetele maksustiimulitele ning muudele soolise palgalõhega seotud meetmetele.

3.1.7.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata teadlikkuse suurendamisele alateadlikest kallutatud hoiakutest, mis süvendavad palgalõhet värbamise ja edutamise protsessides. Samuti on soolise palgalõhe vähendamise puhul asjakohane toetus äriorganisatsioonidelt ning sotsiaalpartnerite, ametiasutuste ja võrdõiguslikkuse organisatsioonide omavaheline koostöö sobivate lahenduste leidmiseks.

3.2.   Haridus, segregatsioon ja stereotüübid

3.2.1.

Järjepidev horisontaalne segregatsioon hariduses, koolituses ja tööturul, mida soodustavad stereotüübid ja tööturu takistused, vajab tähelepanu varajasest lapsepõlvest alates. Sellise segregatsiooni ja soolise palgalõhe vahel on tugev seos. Selgemalt tuleks rõhutada suundumust alaväärtustada teatavaid ameteid, sealhulgas juhtivatel ametikohtadel. Paremad palga- ja töötingimused naiste ülekaaluga sektorites võivad toimida stiimulitena, mis meelitavad rohkem mehi neisse ametitesse, aidates seeläbi tegeleda ka ametialase soolise segregatsiooni probleemiga.

3.2.2.

Kuigi naistel on hariduses paremad tulemused, seisavad naised vastamisi mitmete takistustega, kui tahavad teha karjääri teatavates sektorites, kus domineerivad mehed, nagu näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor. Isegi kui mõned tüdrukud valivad hariduse teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonnas, teeb nendes valdkondades hiljem karjääri üksnes 10 % naistest. See nõuab suuremat rõhku segregatsiooni ja stereotüüpide vastu võitlemisele hariduses ja selle sektori paremat edendamist naiste seas.

3.2.3.

Meeste vähesus hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste sektoris on omandamas murettekitavaid mõõtmeid. Komitee nõuab teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamist ja eeskujude edendamist ELi ja liikmesriikide tasandil, et edendada naiste seas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonna ameteid ning meeste seas hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonna ameteid.

3.3.   Hooldusteenused töö- ja eraelu tasakaalu parandamiseks

3.3.1.

Töö-, era- ja pereelu ühildamine on lapsevanemate ja teiste hoolduskohustusega inimeste jaoks üks peamisi väljakutseid. Naistel on ebaproportsionaalne koormus, kuna tavaliselt vastutavad nad ülalpeetavate sugulaste hooldamise eest. Parema töö- ja eraelu tasakaalu saavutamine on eriti suur väljakutse üksikvanemate ja haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste jaoks. Komitee pooldas komisjoni algatust lastega lapsevanemate, tööturul osalemise suurendamiseks, et aidata neil saavutada paremat töö- ja eraelu tasakaalu.

3.3.2.

Vanemliku ja muu hoolduskohustuse jagamine on oluline eesmärk selleks, et saavutada võrdne osalemine tööturul (7). Isad kasutavad isa- ja vanemapuhkust üldiselt vähe ning tavaliselt lähevad nad puhkusele vaid siis, kui selle eest makstakse. On oluline võtta meetmeid, et julgustada mehi pereelus rohkem osalema, võttes arvesse võimalikke kaasnevaid kulutusi ja korralduslikke jõupingutusi ettevõtjate, eelkõige VKEde ja mikroettevõtjate jaoks.

3.3.3.

Kuna hoolduskohustused on üks peamiseid põhjuseid, miks naiste osalemine tööturul on madal, on Barcelona eesmärgid äärmiselt olulised, kuid neid ei ole piisaval määral saavutatud. Tõendid näitavad positiivset korrelatsiooni lapsehoiuteenuste ja naiste tööhõive määra vahel. Komitee väljendab muret asjaolu pärast, et 15 aasta jooksul pärast nende vastuvõtmist on Barcelona eesmärgid saavutanud vaid vähesed riigid. Komitee nõuab võimalikku läbivaatamist, et kehtestada nõudlikumad eesmärgid stiimulina soolise võrdõiguslikkuse soodustamiseks.

Lapsehoiu ja muude hooldusteenuste taskukohasus ja kättesaadavus on jätkuvalt väljakutse, eelkõige madalama sissetulekuga perekondade jaoks. Seega on hea kombinatsioon kvaliteetsetest avalikest ja erasektori hooldusteenustest oluline. Peale selle on töötavate lapsevanemate jaoks reaalne takistus ka lastesõimede ja lasteaedade lahtiolekuajad.

3.3.4.

Komitee juhib tähelepanu ka vajadusele kooliväliste lapsehoiuteenuste järele töötavate lapsevanemate laste jaoks. Need peaksid olema kättesaadavad riikides, kus koolipäev lõpeb vara ja vanemad tavatsevad lünga täitmiseks valida osalise tööajaga töö. Vaja on rohkem andmeid, et mõista selle struktuurse probleemi ulatust ja selle tagajärgi soolisele võrdõiguslikkusele tööturul.

3.3.5.

Hooldussektori kasv, mis pakub olulist kasutamata töökohtade potentsiaali, vajab pideva soolise segregatsiooni ning paljudel juhtudel kehvade töötingimuste ja madala töötasu tõttu erilist tähelepanu. Nagu komitee on juba väljendanud, on vaja koguda adekvaatseid andmeid tasuliste hoiusüsteemide eri aspektide ja eelistuste kohta Euroopas. See peaks hõlmama kiiresti laienevaid majapidamisteenuseid ning konkreetsemalt peredes elavaid hooldustöötajaid, (8) kellest paljud osalevad EL-siseses liikuvuses või on sisserändajad kolmandatest riikidest ja annavad teada halbadest töötingimustest ja töötasust. Komitee palub Euroopa Komisjonil võtta hooldussektori jaoks integreeritud meetmeid.

3.3.6.

Komitee hindab komisjoni jõupingutusi lapsehoiu ja pikaajalise hoolduse tähelepanelikumaks jälgimiseks osana Euroopa poolaastast ja liikmesriikidele suunatud riigipõhiseid soovitusi.

3.4.   Soolise võrdõiguslikkuse rahastamine: mitmeaastane finantsraamistik

3.4.1.

Komitee väljendab heameelt ESF+ ettepaneku üle mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames, mille eesmärk on toetada meeste ja naiste võrdõiguslikkust, võrdseid võimalusi ja mittediskrimineerimist ning edendada naiste osalemist tööturul töö- ja eraelu tasakaalu ning lapsehoiuteenuste kättesaadavuse parandamise meetmete abil. Komitee julgustab nii ELi institutsioone kui ka liikmesriike rakendama soovitusi Euroopa Sotsiaalfondi toetuse kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamisel (9).

3.4.2.

Komitee on seisukohal, et ELi rahalisi vahendeid tuleb eraldada sootundlikumal viisil. Komitee on mures, et soolise võrdõiguslikkuse, mittediskrimineerimise ja rassismivastasuse eesmärkide liitmine üheks eesmärgiks võib vähendada nende nähtavust ja igale neist eraldatavate vahendite selgust. Tuleks mõelda, kuidas oleks kõige parem seda käsitleda.

3.4.3.

Komitee rõhutab vajadust investeerida kvaliteetsetesse, taskukohastesse ja kättesaadavatesse lapsehoiu- ja hooldusteenustesse ja asutustesse kõigi jaoks. Komisjoni ettepanek ESF+ kohta on samm õiges suunas, et investeerida lapsehoidu rohkem. Rahastust tuleks rohkem edendada, tuginedes Euroopa Komisjoni poolt kogutavadele headele tavadele.

3.4.4.

Komitee tervitab samuti programmi InvestEU osana mitmeaastasest finantsraamistikust aastateks 2021–2027, ning selle üle, et programmi prioriteet on suurendada investeeringuid sotsiaalsesse taristusse, millel võib olla positiivne mõju soolisele võrdõiguslikkusele.

3.4.5.

Komitee tunneb muret selle üle, et ei ole hindamist selle kohta, kuidas liikmesriikides on kasutatud ELi vahendeid lapsehoiu-ja hooldusteenuste edendamise toetamiseks. Sellega tuleb tegeleda järgmiste rahastamisprogrammidega seoses, luues liikmesriikide jaoks sobivad näitajad tulevastes Euroopa struktuurifondides, sealhulgas ESF+, et paremini tuvastada ja jälgida ELi rahalist panust eri hooldeteenustesse ja soolisesse võrdõiguslikkusesse.

3.5.   Maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemid

3.5.1.

Olemasolevad andmed viitavad, et naisi mõjutavad sageli tugevad negatiivsed majanduslikud stiimulid, kui nad tööturule sisenevad või rohkem töötada tahavad; maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide ülesehitus võib toimida heidutusena leibkonna teise palgasaaja jaoks, kes on väga tihti naine. Selle otsesed tagajärjed on väiksemad sissemaksed pensionisüsteemi või nende puudumine, mille tulemuseks on hiljem madalam pensionisissetulek või isegi vaesus.

3.5.2.

Euroopa poolaasta raames on juba rõhutatud vajadust muuta maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteeme nii, et vältida tugevaid negatiivseid stiimuleid leibkonna teiste palgasaajate jaoks, kes soovivad tööd leida või rohkem töötada. Liikmesriikides toimuvaid protsesse tuleb tähelepanelikult jälgida.

3.6.   Naiste ettevõtlus

3.6.1.

Ettevõtlus võib suurendada naiste majandusliku sõltumatuse võimalusi, pakkudes kvaliteetseid töökohti, edukaid karjääre, aidates naised vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest välja ning andes panuse tasakaalustatumasse soolisesse esindatusesse otsuste langetamises. Naiste ettevõtlust tuleb toetada, parandades sotsiaalkaitse meetmetele (10) ligipääsu ja nende kvaliteeti ning süvalaiendades ettevõtluse alaseid teadmisi hariduses ja koolituses.

3.6.2.

Mis puudutab füüsilisest isikust ettevõtjaid, siis naised on sagedamini vaid iseenda tööandjad, keda ähvardab palgavaesus, samas kui mehed omavad sagedamini töötajatega ettevõtteid. Naised puutuvad ka kokku struktuursete tõketega, mis piiravad juurdepääsu rahastusele, stereotüüpide ja enesekindluse puudumisega. Sellised takistused tuleb kõrvaldada. Takistuse kõrvaldamiseks võivad olla kasulikud mentorlus, äriinglid ja uued rahastamisvormid. Äriorganisatsioonide olemasolevaid võrgustikke tuleb aktiivsemalt edendada ja levitada nende kohta teavet.

3.7.   Digitaalmajandus

3.7.1.

Muutused tööturul, mida on põhjustanud globaliseerimine, tehnoloogia areng ja demograafilised muutused, pakuvad uusi perspektiive nii töötajatele kui ka ettevõtjatele. Arenevad ja kasvavad sektorid (näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, roheline majandus, tööstus 4.0, e-kaubandus) pakuvad naistele palju võimalusi saada hästi tasustatud töökohti. Komitee on ka juhtinud tähelepanu soolisele digilõhele, mis tekitab palju lahendamist nõudvaid probleeme. Komitee on esitanud soovitusi, et kõrvaldada haridussüsteemi ja tööturuga seotud tasakaalustamatus (11).

3.7.2.

Tagamaks, et naised ja mehed saavad digitaalmajanduses kindlalt osaleda, on vaja riiklikul tasandil suuremat selgust õiguste, sotsiaalkindlustusõiguste ja kohustuste kohta nii töölepingutes kui ka ettevõtetevahelistes lepingutes. Haridus ja koolitus peaks täitma keskset rolli strateegiates, millega edendatakse naiste seas karjääre info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonnas ning rohelisi karjääre ning soolist perspektiivi tuleks võtta arvesse digitaalse ühtse turu strateegias.

3.8.   Tõhustatud koostöö kõigi osapoolte vahel

3.8.1.

Tööturu osapoolte roll kollektiivsete läbirääkimiste protsessis on oluline vahend selleks, et tegeleda soolise võrdõiguslikkuse eri mõõtmetega ning võrdse tasustamise põhimõttega Euroopa tööturgudel. ELi tasandil võtsid tööturu osapooled 2005. aastal vastu võrdõiguslikkuse tegevusraamistiku, millele järgnesid ühismeetmed riiklikul tasandil eesmärgiga tegeleda soorollide küsimusega, edendada naiste rolli otsustusprotsessides, toetada töö- ja eraelu tasakaalu ning vähendada soolist palgalõhet. 2008. aastal vaatasid nad läbi 1996. aasta vanemapuhkuse lepingu (nõukogu direktiiv 2010/18/EL (12)) ning 2012. aastal arendasid nad välja töövahendi soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks praktikas.

3.8.2.

Kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad kasulikul moel kaasa aidata soolise võrdõiguslikkuse edendamisele tööturul, eriti seoses haavatavate rühmadega.

3.8.3.

Komitee kutsub üles koostama uuendatud ja edasipüüdliku strateegia ELi tasandil, et saavutada sooline võrdõiguslikkus Euroopa tööturgudel, mis tuleks sidusalt integreerida kõikidesse tulevastesse Euroopa tööhõivestrateegiatesse, Euroopa sotsiaalõiguste sambasse ja ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 Euroopa mõõtmesse.

---

(1)  ELT C 129, 11.4.2018, lk 44; ELT C 262, 25.7.2018, lk 101.

(2)  ELT C 129, 11.4.2018, lk 44.

(3)  ELT C 367, 10.10.2018, lk 20.

(4)  ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(5)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 12; ELT C 242, 23.7.2015, lk 9, ELT C 367, 10.10.2018, lk 20.

(6)  ELT C 262, 25.7.2018, lk 101.

(7)  ELT C 129, 11.4.2018, lk 44.

(8)  ELT C 487, 28.12.2016, lk 7.

(9)  Vt EMSK arvamus „Euroopa Sotsiaalfond+“ (ELT C 62, 15.2.2019, lk 165).

(10)  ELT C 173, 31.5.2017, lk 45.

(11)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 37.

(12)  ELT L 68, 18.3.2010, lk 13.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine“

(ettevalmistav arvamus)

(2019/C 110/06)

Raportöör:

Arnaud SCHWARTZ

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 3.5.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
	ettevalmistav arvamus
Juhatuse otsus	17.4.2018 (konsulteerimistaotluse esitamise ootel)
Vastutav sektsioon	põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	27.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	117/2/6

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise (Environmental Implementation Review, EIR) eesmärgi üle, mis seisneb täieliku ülevaate andmises iga liikmesriigi olukorrast, tehes kindlaks nende peamised puudused ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, samuti soovituste esitamises parandusmeetmete võtmiseks ning nimetatud õiguse ülevõtmises maha jäänud liikmesriikide toetamises eelkõige vastastikuse tehnilise abi andmise vahendi kaudu.

1.2.

Komitee leiab siiski oma selleteemalises arvamuses, (1) et ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise käigus on selgunud, et ELi keskkonnaalaste õigusaktide puudulik, killustatud ja ebaühtlane rakendamine on paljudes ELi liikmesriikides tõsine probleem. Üks selle käigus tuvastatud puuduliku rakendamise algpõhjuseid näib olevat nii praegu kui ka varem olnud see, et paljude liikmesriikide valitsustel puudub jätkuvalt poliitiline tahe seada olulised parandused poliitiliseks prioriteediks ja eraldada selleks piisavalt rahalisi vahendeid (nt mitmeaastase finantsraamistiku kaudu). Seepärast tuletab komitee meelde, et ELi keskkonnaalase õigustiku nõuetekohane rakendamine on Euroopa kodanike huvides ning toob suurt majanduslikku ja sotsiaalset kasu.

1.3.

Samuti kordab komitee eespool nimetatud arvamuses (2) väljendatud seisukohta, et keskkonnakaitsemeetmete tõhus rakendamine sõltub osaliselt sellest, kas kodanikuühiskonnale (tööandjad, töötajad ning muud ühiskonnarühmade esindajad) antakse aktiivne roll. Seega rõhutab komitee veel kord üleskutset kodanikuühiskonda ulatuslikumalt ja struktuursemalt kaasata, mis võib tugevdada keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist. Komitee arvates tuleb riigi tasandil tegutsevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele anda võimalus panustada oma asjatundmuse ja teadmistega riigipõhistesse aruannetesse ning struktureeritud dialoogi riikidega ja selle järelmeetmetesse. Seepärast on komitee valmis hõlbustama kodanikuühiskonna dialoogi ELi tasandil tõeliselt kestliku ringmajanduse raames.

1.4.

Komitee rõhutab oma arvamuses „ELi meetmed keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks“ (3) uuesti, et praegused puudujäägid õõnestavad kodanike usaldust ELi õigusaktide tõhususe vastu, ning kutsub seega liikmesriike ja komisjoni uuesti üles koondama olulisi rahalisi vahendeid täiendavate töötajate palkamiseks, et kontrollida keskkonnanõuete täitmist ja keskkonnaalase juhtimise tagamist.

1.5.

Komitee rõhutab, et mõnel juhul on tarvis ka keskkonnainvesteeringuid, avalikkuse teadlikkuse suurendamist või tugevat jõustamisahelat ning et isegi kui keskkonnainspektorid on juba ametis, vajavad Euroopa ja liikmesriigid ka spetsialiseerunud kohtunikke ja prokuröre.

1.6.

Komitee tuletab samuti meelde oma arvamuses (4) esitatud seisukohta, et lisaks asjaomastele liikmesriikidele ja üldsusele suunatud meetmetele, mille eesmärk on teavitada järgimist nõudvatest eeskirjadest ja tõsta nende kohta teadlikkust, tuleb võtta meetmeid Euroopa Komisjoni kui aluslepingu täitmise järelevalvaja tehtava järelevalve või nõuete täitmise kontrollimiseks ELi tasandil. Tegevuskavas (5) jäetakse tähelepanuta sellised eeskirjade mittejärgimise põhjused nagu oportunism ja poliitilise tahte puudumine. Kuigi liikmesriike on vaja toetada, täpsustab komitee veel kord, et asjaomase tegevuskava pehmed meetmed ei saa olla ainus strateegia keskkonnanõuete täitmise parandamiseks.

1.7.

Nii keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamises kui ka tegevuskavas järgitakse kaheaastast tsüklit. Komitee rõhutab samuti, et tal peaks nende järelevalves ja sisu kujundamises olema aktiivne roll, et teha Euroopa Liidu keskkonnapoliitika pideva täiustamise protsessis kuuldavaks kodanikuühiskonna hääl.

1.8.

Lisaks nähtub Euroopa Komisjoni mitmetest dokumentidest, et suur osa puudustest tuleneb koostöö puudumisest keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise eest vastutavate eri haldustasandite (riiklik, piirkondlik, kohalik) vahel, ning seetõttu kutsub komitee ELi samuti üles kaasama kodanikuühiskonda õigusaktide rakendamise pidevasse jälgimisse ja hindamisse.

1.9.

ELi kodanike hinnangul on keskkonnakaitse äärmiselt tähtis. Enamik eurooplasi arvab, et EL ja liikmesriikide valitsused ei tee keskkonna kaitsmiseks piisavalt. Seega peaksid nõukogu, parlament ja komisjon tegema komitee abil rohkem koostööd, et täita kodanike ootusi. Täpsemalt võiks sel eesmärgil paluda komiteel koostada ettevalmistava arvamuse selle kohta, kuidas kodanikuühiskond võiks ELi keskkonnaalaste õigusaktide koostamist ja rakendamist paremini toetada.

1.10.

Praegu palub komitee komisjonil jagada nimekirja kõigist iga liikmesriigi puhul õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamises leitud puudustest. Loetelu peaks osalt põhinema komisjonile esitatud teadetel ja konsultatsioonil organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Samuti palub komitee komisjonil määrata kindlaks ja võtta parandusmeetmed nende puuduste kõrvaldamiseks. Komitee on valmis parandusmeetmete kindlaksmääramist toetama ning osalema tulevikus nende parandusmeetmete rakendamise hindamises.

1.11.

Komitee leiab, et komisjon peaks lisaks õigusakti ettepanekute esitamisele lihtsustama ja toetama ka õigusaktide rakendamist, samuti peaks komisjon olemasolevaid tekste ühtlustama ning viima need paremini kooskõlla teaduse arengu ja rahvusvaheliste kohustustega, mille eesmärk on kaitsta elanikkonna tervist ja taastada ökosüsteemide hea toimimine. Ökosüsteemideta pole võimalik ei majanduslik areng ega sotsiaalne õiglus. Keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine on ülimalt vajalik iseäranis ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ja kliimakokkulepete elluviimiseks. Seega juhib komitee pädevate asutuste tähelepanu mitmele käesolevas arvamuses esitatud näitele õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate keskkonnaalaste õigusaktide täiustamise kohta.

1.12.

Hiljutise ühekordselt kasutatava plasti direktiivi käsitleva ettepaneku valguses tundub olevat kindel, et väljapakutud meetmetega nõustumise määr oli kõrge tänu ookeanide plastsaaste teemal korraldatud teavitustegevusele ja meediakampaaniatele, mille abil seda probleemi kodanikele teadvustati. Komitee hinnangul on see samamoodi paljude teiste meetmetega, mis suudavad pakkuda ELi elanikele tervet elukeskkonda, kohandada keskkonda kliimamuutustega ning peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimise. Komitee kordab sellega seoses vajadust kodanikuühiskonna pühendunud osalemiseks, et toetada inimeste harimist, ning vajadust kahekordistada Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi ametiasutuste jõupingutusi, et suurendada kodanike ning avaliku ja erasektori otsustajate (iseäranis VKEde ning väikese ja keskmise suurusega tööstusettevõtjate) teadlikkust nendest suurtest 21. sajandi probleemidest.

2.   Üldised märkused

2.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab kiiduväärseks Euroopa Parlamendi koostöövalmidust, mida näitab parlamendi taotlus koostada käesolev ettevalmistav arvamus õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise kohta.

2.2.

Õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine on seotud eelkõige ökosüsteemide kaitsega, samuti rajatakse sellega teed uutele majanduslikele võimalustele ja eurooplaste tervist soodustavatele arengusuundadele. Rakendamise puhul ei ole küsimus mitte ainult direktiivide siseriiklikku õigusse ülevõtmises, mis on pelgalt esimene samm, vaid see tähendab ka vajalike haldusasutuste loomist või olemasolevate inimressursside, oskuste ja vastutuse, oskusteabe ja rahaliste vahendite kättesaadavaks tegemist. Paljudel juhtudel on vajalikud (riiklikud ja/või erasektori) keskkonnainvesteeringud (näiteks veepuhastuse ja jäätmekäitluse valdkonnas) ja muudel juhtudel tuleb reguleerida keskkonda kahjustavaid tegevusi (näiteks õhukvaliteedi säilitamiseks).

2.3.

ELi keskkonnaalaste õigusaktide parem rakendamine tuleks kõigis liikmesriikides esmatähtsale kohale seada ning selle valdkonna eest vastutavaid ametiasutusi tuleks tugevdada. Paljudes varasemates komitee arvamustes on juba selleks soovitusi antud, samuti on antud soovitusi üldisemalt õhukvaliteeti, vett ja jäätmeid käsitlevate kehtivate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise kohta. Seepärast juhib komitee tähelepanu nimetatud arvamustele, milles käsitletakse konkreetselt õhku, (6) vett (7) ja jäätmeid (8).

2.4.

Lisaks neile temaatilistele arvamustele sisaldavad ka mõned üldisemad komitee arvamused soovitusi, mis võivad olla asjakohased käesoleva taotluse seisukohast. Sellised arvamused on näiteks arvamus õiguskaitse kättesaadavuse kohta (9) või kehtivate õigusaktide rakendamise ja keskkonnalase juhtimise kohta (10) ning tarbijate ühishuvide kaitse kohta, (11) strateegilised arvamused (12) ja arvamused, milles käsitletakse Euroopa Liidust väljapoole jäävaid piirkondi ja eelkõige nt kestliku arengu eesmärke, (13) vabakaubanduslepinguid (14) või kliimat (15).

2.5.

Loomulikult on vaja rakendada kehtivaid õigusakte. See hõlbustab vaba ja moonutamata konkurentsi soodustava ühtse turu loomist, mis väärib kodanike usaldust sõltumata sellest, kas nad on tootjad või tarbijad – õigus, mis suudab tagada elanikkonna ja keskkonna kaitse valdkonnas kõrged kvaliteedi- ja ohutusstandardid. Lisaks sellele tundub hädavajalik püüda leevendada kehtivate õigusaktide puudusi, veendudes samas, et ELi tagab süstemaatiliselt kahe- või mitmepoolsete läbirääkimiste raames imporditud toodete vastavuse samaväärsetele sotsiaal- ja keskkonnaalaste õigusaktidele.

2.6.

Seda silmas pidades tuleb käesolevas ettevalmistavas arvamuses esitatud tähelepanekuid, järeldusi ja soovitusi pidada mitte ohuks, vaid võimaluseks juhtida oma tegevust selliselt, et see loob kas konkurentsi või koostöö kaudu eeliseid, mis annavad majanduse, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnale suuna ja tuleviku.

2.7.

Lõpetuseks olgu öeldud, et vältida tuleks liikmesriikide vahelisi erinevusi Euroopa õiguse kohaldamisel nii õhu, vee kui ka jäätmete valdkonnas. Vastasel juhul võib see tuua kaasa konkurentsimoonutused, sotsiaalse ja keskkonnast tingitud ebavõrdsuse või kunstlikud piirid, mis takistavad ühiste ja oma olemuselt piiriüleste ressursside haldamist. Seega tuleb olemasolevate ja tulevaste meetmete tugevdamiseks näha ette vahendid saaste ja ressursside maksustamise ühtlustamiseks ning täita paremini vajadus kalibreerida olemasolevaid vahendeid vastavalt katmist vajavatele väliskuludele. Keskkonnapoliitika ei peaks enam olema kohandamismuutuja, vaid sellest peab saama inimtegevuse, käsitöö, põllumajanduse ja tööstuse valdkonna strateegiliste ümberkorralduste peamine tõuketegur ELis ning positiivse ülekanduva mõju kaudu ka teistes piirkondades, kus asuvad ELi poliitilised ja kaubanduspartnerid.

3.   Konkreetsed märkused

3.1.   Õhukvaliteeti käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine

Koos vee, looduse ja jäätmetega on õhukvaliteet üks sektoritest, kus rikkumisi on kõige rohkem. 2018. aasta mais tugevdas komisjon sunnimeetmeid kuue liikmesriigi vastu, kes rikkusid ELi õhukvaliteedi norme, kaevates need riigid Euroopa Kohtusse (16). Komitee võtab teadmiseks, et komisjon teostab praegu õhukvaliteedi direktiivi toimivuskontrolli, hinnates välisõhu kvaliteedi direktiivide tulemusi 2008.–2018. aastal. Pingutused välisõhu kvaliteeti käsitlevate õigusaktide parandamiseks annaksid panuse iseäranis kestliku arengu eesmärki nr 11 „säästvad linnad ja kogukonnad“.

Õhukvaliteedi puhul tuleks samuti meeles pidada, et õhusaastel on kolme laadi mõju:

1)

tervisemõju, mis on nii ulatuslik, et sise- ja välisõhu saastatus on jätkuvalt suur riskitegur nii Euroopa Liidus (17) kui ka väljaspool seda. Tegemist on isegi peamise tervise- ja keskkonnaohuga maailmas, (18) mis põhjustab igal aastal 6,5 miljonit enneaegset surma ning läheb kalliks maksma ühiskonnale, tervishoiusüsteemidele, majandusele ja kõigile neile, kelle tervist see mõjutab. Euroopa Kontrollikoja hiljutises õhusaastet käsitlevas aruandes hinnatakse enneaegsete surmade esinemist umbes 400 000 juhtumile aastas ning täheldatakse, et Euroopa kodanike tervis ei ole alati piisavalt kaitstud ning et ELi tegevus ei ole andnud loodetud tulemusi;

2)	mõju bioloogilisele mitmekesisusele (põllukultuuridele, metsadele jne);

3)	mõju kaasaegsetele ja muidugi ka ajaloolistele hoonetele, mis on seotud turismiga.

3.1.1.   Siseõhk

a)

Siseõhu kvaliteedi parandamiseks tuleks näiteks ehitusmaterjalide, sisustuskaupade, mööbli või majapidamistarvete korral tarbijaid märgistuse kaudu teavitada ostetud toodete heitkogustest. EL peaks selleks võrdlema liikmesriikide seadusandlust ning looma seejärel praeguste parimate tavade põhjal sidusa raamistiku.

b)	Tuleks kehtestada kohustus pärast hoone valmimist ja üleandmist ventilatsiooni kvaliteeti säilitada ja korrapäraselt jälgida. Hoonete pikaajaline jälgimine mõjuks ilmselgelt positiivselt mitte ainult tervise, vaid ka energeetilisest seisukohast.

c)	Et kaitsta haavatavaid rahvastikurühmi, sh kahjustunud või alles väljakujunemata hingamisteedega ja parema kvaliteediga õhku vajavad inimesed, tuleks sel eesmärgil tegevuskavu rakendada ka üldkasutatavates hoonetes ja eelkõige hoonetes, mida külastavad väiksed lapsed.

d)	Lõpuks oleks kasulik ühtlustada õhupuhastamise tavad. EL peaks määrama kindlaks nende tõhususe ja ohutuse mõõtmise kriteeriumid, et vältida näiteks tervise ja kaubanduse valdkonnas igasuguseid kõrvalekaldeid, mis tulenevad sellest, et hetkel eeskirjad põhimõtteliselt puuduvad.

3.1.2.   Välisõhk

a)

Selleks, et saavutada parem õhukvaliteet ning suurem usaldus kodanike ja Euroopa institutsioonide vahel, on lisaks kehtivate eeskirjade rangemale rakendamisele ja nende rikkumise eest karmimate karistuste määramisele vaja, et ka Euroopa direktiivides kehtestatud standardites võetaks lõpuks arvesse neis puuduvaid Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi, kui need kaitsevad elanikkonna tervist paremini.

b)

Hetkel jälgitakse ainult PM10 ja PM2,5 osakeste (mikromeetri skaalal) sisaldust. Siiski mõjutavad mõned ülipeened osakesed tervist palju suuremal määral (nanoskaalal), sest need tungivad inimkehas sügavamale ja võivad koguneda elutähtsatesse organitesse. Seega tuleb Euroopa õigusaktides selle olukorraga arvestada ja näha ette selliste osakeste jälgimine, et järk-järgult vähendada ka nende sisaldust õhus.

c)

Ka polütsükliliste aromaatsete süsivesinike ja teiste saasteainete osas, mida veel ei jälgita, tuleks sama teha, sealhulgas jäätmepõletusseadmete, laevade, maismaasõidukite, ehitusmasinatega jne seotud saasteainete korral, seda enam, et pidev teadusalaste teadmiste ja tehnilise võimekuse areng võimaldab juba praegu tervist ja ökosüsteeme paremini kaitsta.

d)

Siinkohal on hädavajalik õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiiv, (19) et liikmesriigid oma õhusaasteainete heitkoguseid vähendaksid. Ent selles kavandatakse vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele üksnes soovituslikke meetmeid eesmärgiga, et liikmesriigid täidaksid heitkoguste vähendamise kohustusi. Direktiivis sätestatud rakendamine on nii paindlik, et muudab selle reguleeriva mõju kaugelt liiga nõrgaks.

e)	Parandusteks on ruumi ka seetõttu, et direktiivis ei pakutud välja metaaniheite vähendamise eesmärki, kuigi tegemist on olulise õhusaaste allikaga, sest see on osooni eelaste ja ühtlasi võimas kasvuhoonegaas.

f)

Selleks et tagada ELi mitmesuguste eeskirjade ühtlustamine, tuleb ühises põllumajanduspoliitikas kehtestada põllumajandussektorist pärinevale õhusaastele sihtmäärad. Sellest sektorist pärineb näiteks 95 % ammoniaagiheitest – ammoniaak on saasteaine, mis on hõlmatud ka õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi. Ühine põllumajanduspoliitika peaks pakkuma sobivaid vahendeid, et liikmesriigid saavutaksid selles valdkonnas oma vähendamiseesmärgid.

g)

Lõpetuseks tasuks meelde tuletada, et hetkel kvantifitseeritakse saasteaineid nende massi põhjal (μg/m3), kuigi toksikoloogid on teadusfoorumitel aastaid rõhutanud, et neid oleks parem kvantifitseerida osakeste arvu põhjal. Selline lähenemine on seda loogilisem, et tegemist on sissehingatavate ülipeente elementidega (20).

3.2.   Vett käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine

Vee valdkonnas tuleb rõhutada, et kuigi veepoliitika raamdirektiiviga võib üldiselt rahul olla, on selle rakendamine endiselt nõrk ning enamik liikmesriike ei ole suutnud saavutada 2015. aastal loodetud head keskkonnaseisundit. Sama võib öelda Natura 2000 kohta, sest lepinguline vahend on laialdaselt ebaõnnestunud. Võimalik oleks teha erinevaid täiustusi ja lisandusi, pidades eelkõige silmas ühest küljest pinnase toimimise ja teisest küljest teatavate saasteainete levimise ja vastasmõjude valdkonnas toimunud teaduse arengut. Seda käsitletakse allpool. Vett käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel tehtud edusammud aitaksid täita mitmeid puhast vett ja kanalisatsiooni käsitleva kestliku arengu eesmärgiga nr 6 seotud sihteesmärke.

Üks olulisimaid veega seotud valdkondi on asulareovee puhastamise direktiivi rakendamine, sest tulenevalt juhtimis- ja rahastamisküsimuste kombinatsioonist on liikmesriikide vahel suuri erinevusi selle nõuete täitmises. Kuigi komisjon on praegusel ametiajal teinud suuri jõupingutusi, on selles valdkonnas ikka veel märkimisväärne rahastamisvajadus ja lahendamist ootavad juhtimisega seotud küsimused. Tahkete jäätmete käitlemise tõendatud kogemuse põhjal tuleks arendada uusi viise, kuidas panna tootjatele vastutus rahastada reovee täiendavat puhastamist uute saasteainete – nt ravimite ja mikroplastide – kõrvaldamiseks.

3.2.1.   Pinnavesi

a)

Pinnavee olukorra parandamiseks ning keskkonnaõiguse ja -juhtimise osas tagasimineku vältimiseks tuleks määratleda teatavad mõisted, näiteks ökoloogiline jätkusuutlikkus, vooluveekogu ja märgala. Väga oluline on kehtestada näiteks märgalade omaduste määratlemise eeskirjad Euroopa tasandil, sest ainult kaitse eesmärgil põhinev lähenemisviis on liiga keeruline, et seda – vähemalt teatud liikmesriikides – oleks võimalik siseriiklikku õigusesse tõhusalt üle võtta.

b)	Samuti oleks kasulik, kui hindamiste läbiviimiseks oleks olemas ühtne selge raamistik, mis on kõigi asjakohase seadusandluse rakendamisega tegelevate sidusrühmade jaoks ühine.

c)

Vähendada tuleks nii nanoosakeste, näiteks tekstiili ja toiduainetööstusest pärinevate osakeste, kui ka sisesekretsioonisüsteemi kahjustajate, näiteks farmaatsiatööstusest ja põllumajandusest pärinevate ainete keskkonda paiskamist ning panna paika piirmäärad, mida pinnavees ja põhjavees ületada ei tohi, arvestades nende mõju ökosüsteemidele ja eelkõige toiduahelale, mis hõlmab ka inimesi. Selleks tuleks võtta lõpuks meetmed, et määrata ka pikemas perspektiivis kindlaks võrdlustasemed nende ainete, juba jälgitavate eri ainete ning nende lagunemise kõrvalsaaduste koosesinemise korral.

3.2.2.   Põhjavesi

a)

Veealaste õigusaktide osas ei ole eri liiki kasutajate kantud kulude katmist, väliskulude sisestamist ning kuludega kooskõlas olevat maksuskeemi käsitlevad sätted – näiteks sätted, mis on määratletud direktiivis, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (21) – ei küllalt siduvad ega täpsed, et olla piisavalt tõhusad.

b)

Koos kliimamuutustega võib põhjavee taastootmine muutuda üha probleemsemaks. Seda seetõttu, et mõnes kohas lõhub linna- või põllumajandustegevus soovimatult veeringet, sest pinnas on kaetud või on bioloogilist tegevust liiga vähe ning see soodustab loodusliku nõrgumise, puhastamise ja ladestumise asemel hoopis pinnase äravoolu, erosiooni ja mudavoogusid. Selleks, et need nähtused tõsisemaks ei muutuks, peab EL võtma vastu eeskirjad, mis toetaksid elujõulist mullastikku. Selle eeliseks oleks see, et samas tegeletaks nii ökosüsteemidele ja inimtarbimiseks kui ka põllumajandus- ja tööstustegevuseks kättesaadava vee kvaliteedi ja kvantiteedi probleemiga.

c)

Arvestades nende rolli evapotranspiratsiooni kaudu vihma tekitamisel ning samuti vee filtreerimisel, puhastamisel ja ladustamisel pinnases ja põhjavees, tuleks pöörata rohkem tähelepanu metsadele ja hekkidele ning vähemal määral ka püsirohumaadele ja pikalt sööti jäetud põllumaale. Neid peaks olema kogu Euroopas kõikjal, kus võimalik, ja neid tuleks levitada, seda enam, et need on suureks abiks muudele elusolenditele, sh põllukultuuride toetajatele, üha sagedamini esinevate kuumaperioodide ja muude äärmuslike ilmastikuoludega toimetulemisel.

3.2.3.   Direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik

Veepoliitika raamdirektiivi paremaks rakendamiseks tuleks muuta direktiivi teksti teatavaid eespool osutatud aspekte järgmiselt:

a)	Vee staatus preambulas „vesi ei ole tavaline kaup“, tuleks asendada väljendiga „vesi ei ole kaup“.

b)	Võttes arvesse vee seisundit Euroopas, tuleb ennetamise ja ettevaatuspõhimõtet rakendades kaotada kõik erandid, näiteks artikli 4 lõikes 5 või artikli 7 lõikes 4 sätestatud erandid.

c)	Vee seisundi tõttu tuleb nõuda keskkonnamõju hindamist kõigi projektide korral, mis võivad vett ja veekeskkonda mõjutada. Kaotada tuleks lihtsustatud analüüsi menetlus (artikkel 16).

d)

Üle tuleks vaadata „saastaja maksab“ põhimõte ja eelkõige selle kohaldamise eeskirjad järgmistel juhtudel: — artikli 9 ümbersõnastamine: sõnastus „Liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõtet, arvestades III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning järgides eelkõige põhimõtet, et saastaja maksab.“ tuleks asendada järgmisega: „Liikmesriigid katavad inimtegevusest veele tulenevate mõjudega seotud otsesed ja kaudsed kulud, järgides põhimõtet, et saastaja maksab“; — artikli 9 lõikes 4 osutatud erandite kaotamine; — kõigi sektorite lisamine, määrates kindlaks kolm valdkonda (põllumajandus, tööstus, kodumajapidamised), mille puhul liikmesriigid peavad kehtestama eeskirjad kulude väljaviimise kaotamiseks. Aastaaruandes täpsustataks sektorite kaupa, kuidas seda protsessi rakendada.

e)	Samuti tuleb kõik „tagab, et“ tüüpi väljendid asendada tegeliku kohustusega (näiteks artikli 11 lõikes 5 või artikli 14 lõikes 1).

f)	Samuti tuleb alandada saasteainete läviväärtusi, sh kombineeritult muude direktiividega (näiteks nitraatide, kemikaalide jms kohta) ning ajakohastada prioriteetseid aineid (lisades näiteks perfluoritud ühendid, nanotehnoloogia jne).

g)	Tuleks tõhustada üldsuse kaasamist (artikkel 14), eelkõige kavandamise osas. Seda tuleks laiendada põhiliste ja täiendavate meetmete programmidele ning kõigile eelnevatele halduskontrollidele.

h)	Kohtumenetluste osas (artikkel 23) tuleb lisada, et Århusi konventsiooni kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama eeskirjad ja menetlused, mis soodustavad vee valdkonnas üldsuse õigust algatada kohtumenetlus.

3.3.   Jäätmeid käsitlevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamine

Mõjuhinnangus, millel põhinevad jäätmeid käsitlevad hiljuti vastu võetud õigusaktid, tuvastati mitmeid rakendamisprobleeme: õiguslikku ja regulatiivset laadi, samuti juhtimise ja teadlikkuse suurendamisega seotud probleeme. Puudujäägid jäätmete raamdirektiivi rakendamisel tulenevad sageli sellest, et puuduvad majandushoovad, nt muutmaks ringlusse võtmise prügilasse ladestamisest atraktiivsemaks. Ent selliste majandushoobade loomine võib olla probleem omavalitsusüksuste jaoks. Kohalikel omavalitsustel puudub sageli suutlikkus rakendada ELi meetmeid ja vahendeid kohalikul tasandil, mis viitab juhtimisprobleemile. Mitmes liikmesriigis on tõsiseid probleeme ka jõustamisega. Komitee on teadlik, et nende rakendamispuudujääkide käsitlemiseks on komisjon viimastel aastatel teinud koostööd liikmesriikidega, näiteks pakkudes tehnilist tuge ja konkreetseid suuniseid vajalike muudatuste kohta kahe nõuetele vastavuse edendamise menetluse käigus, mis toimusid 2012. ja 2015.aastal.

Jäätmeid käsitlevad hiljuti vastu võetud seadusandlikud ettepanekud peaksid lahendama mõne rakendamisprobleemi ja andma panuse kestliku arengu eesmärki nr 12 tagada säästev tarbimine ja tootmine, ent juhtimise ja jõustamisega seotud küsimustega tuleb endiselt tegeleda riiklikul tasandil. Komitee lõi koos komisjoniga Euroopa ringmajanduse sidusrühmade platvormi, mis on juba andnud märkimisväärseid tulemusi, lihtsustades sidusrühmades olemasoleva asjatundmuse ja hea tava koondamist, vahetamist ja levitamist. See platvorm on keskne vahend, mis väärib laialdasemat kasutamist eesmärgiga innustada ELi õigusaktide rakendamisele selles valdkonnas.

3.3.1.   Jäätmetekke vältimine

a)

Jäätmepoliitika hiljutine läbivaatamine (22) on sobiv võimalus toetada jõuliselt meetmeid, et vähendada meie vajadusi juba algallika juures (sh vajadus tooraine ja teisese tooraine järele) ning vähendada tulevikus jäätmete hulka, eelkõige ökosüsteemide ja inimtervise jaoks ohtlike jäätmete hulka. See tähendab, et peame endalt küsima, mida me vajame, mida toodame ja kuidas neid tooteid kujundame, et pikendada nende kasutusiga ning neid seejärel võimalikult väikese materjalikaoga uuesti töödelda – see kõik mõjutab keskkonda üldiselt, energiasõltumatust ja majanduse jätkusuutlikkust.

b)	Selleks et meil oleks võimalik rääkida jäätmete asemel kestlikest materjalidest ja ringmajandusest, tuleb juba toodete kujundamise etapis kõrvaldada koostisosad, mis on mürgised või ohtlikud ja muudavad tulevikus ringlusse võtmise keeruliseks.

c)	Pakendite osas tuleks lähtuda lihtsuse põhimõttest ning tuleks jätkata järk-järgult ja kohustuslikus korras võimalikult ulatuslikku edasiliikumist, et vältida igasuguseid eri tagastus- ja ringlussevõtu süsteemidega seotud konkurentsimoonutusi.

d)	Üks jäätmetekke vältimise viise on meie ühiskondade võimekus oma tooteid taaskasutada ja parandada. Selleks on vaja ambitsioonikaid õigusakte, mis sisaldaksid kohustuslikke eesmärke ega piirduks ainult vabatahtlike meetmetega.

e)	Selleks et siduda majanduslik areng loodusvarade tarbimisest ja sellest tulenevatest keskkonnamõjudest lahti, peab EL enesele seadma ambitsioonikamad eesmärgid ressursside tõhusamaks kasutamiseks tootmissüsteemides.

3.3.2.   Jäätmekäitlus

a)

Inimeste, sh nii tootjate kui tarbijate usalduse võitmiseks ja selle säilitamiseks tuleb ringmajanduses võtta korrapäraselt arvesse uusimaid teadusalaseid teadmisi, kaitstes ringmajandust sel teel eelkõige tervishoiu valdkonnas tulevikuskandaalide eest, mis on seotud saasteainete kontsentreerumise või hajumisega ringlusse võetud materjalides (näiteks broom või endokriinfunktsiooni kahjustavad kemikaalid) või keskkonnas (nanomaterjalid või mikroplastid).

b)	Selline lähenemine oleks usutavam ja tõhusam, kui iga tüüpi materjalide ringlusse võtmise määra tõstmiseks hakataks nende koostisosi jälgima materjali tootmisest alates ning tagataks võimalikult suur läbipaistvus kuni materjalide tarbijateni jõudmiseni.

c)

Inimtervist ja keskkonda tuleks Euroopa Liidus seega samaväärselt kaitsta nii ringlusse võetud materjalide kui ka uute materjalide korral. Ringlussevõtuks sobivates materjalides ei tohiks jätkuvalt lubada ohtlike kemikaalide suurtes kontsentratsioonides kasutamist. Seega peaks Euroopa Kemikaaliamet määrama kemikaalide piiramisel ja piirmäärade seadmisel REACH-määruse (23) alusel samad piirmäärad ringlusse võetud materjalide jaoks. Materjale, mille puhul ei ole piirmäärasid järgitud, tuleks töödelda selliselt, et aine eemaldatakse või siis muudetakse korduvkasutamise või ringlussevõtu jaoks kasutuskõlbmatuks.

d)	Lisaks ökodisainile, mida tuleks rakendada nutitelefonide ja muude elektri- ja elektroonikatoodete puhul, peaks EL töötama välja ka jäätmekäitluse poliitika, mis oleks selle nimetuse vääriline, ning jõustama seda oma territooriumil, mitte saatma jäätmeid EList väljapoole.

e)

Olelusringi hindamine näitab selgelt, et kõik ringlusse võtmise viisid on paremad kui jäätmete põletamine (eelkõige kasutatud energia tõttu, näiteks plastiku korral), välja arvatud mõnel konkreetsel juhul puidu puhul ja mõne ohtliku jäätme või materjali puhul. Põletamisest ja matmisest tuleb järk-järgult loobuda ning selleks tuleb panna paika ambitsioonikad eesmärgid.

---

(1)  Arvamus teemal „ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamine“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 114).

(2)  Vt joonalune märkus 1.

(3)  Arvamus teemal „ELi meetmed keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks“ (ELT C 283, 10.8.2018, lk 83).

(4)  Vt joonalune märkus 3.

(5)  COM(2018) 10 final.

(6)  Arvamus teemal „Euroopa puhta õhu programm“ (ELT C 451, 16.12.2014, lk 134) ja teemal „ELi vabastamine asbestist“, (ELT C 251, 31.7.2015, lk 13).

(7)  Arvamus teemal „Loodust, rahvast ja majandust käsitlev tegevuskava“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 90), teemal „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (ELT C 209, 30.6.2017, lk 60) ja teemal „Olmevee kvaliteet“ (ELT C 367, 10.10.2018, lk 107).

(8)  Arvamus teemal „Ohtlike ainete kasutamise piirangud“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 110), teemal „Kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide kokkupuuteala“ (ELT C 283, 10.8.2018, lk 56), teemal „Strateegia plasti kohta ringmajanduses“ (sh laevajäätmete käitlemine) (ELT C 283, 10.8.2018, lk 61), teemal „Jäätmetest energia tootmise roll ringmajanduses“ (ELT C 345, 13.10.2017, lk 102), teemal „Ringmajanduse pakett“ (ELT C 264, 20.7.2016, lk 98).

(9)  Arvamus teemal „Õiguskaitse kättesaadavus keskkonnaõiguse valdkonnas“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 65).

(10)  Vt joonealune märkus 1 ja joonealune märkus 3.

(11)  11 Arvamus teemal „Uus kokkulepe tarbijatega“ (ELT C 440, 6.12.2018, lk 66).

(12)  Arvamus teemal „Üleminek kestlikumale Euroopa tulevikule – strateegia aastaks 2050“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 44) ja teemal „Uued jätkusuutlikud majandusmudelid“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 57).

(13)  Arvamus teemal „Tegevuskava aastani 2030 – ülemaailmsele säästvale arengule pühendunud Euroopa Liit, vastu võetud 20. oktoobril 2016“ (ELT C 34, 2.2.2017, lk 58) ja teemal „Kaubanduse ja investeeringute keskne roll kestliku arengu eesmärkide taotlemisel ja saavutamisel“ (ELT C 129, 11.4.2018, lk 27).

(14)  Arvamus teemal „Kaubanduse ja kestliku arengu peatükid ELi vabakaubanduslepingutes“ (ELT C 227, 28.6.2018, lk 27).

(15)  Arvamus teemal „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020“ (ELT C 383, 17.11.2015, lk 74) ja teemal „Kliimaõiglus“ (ELT C 81, 2.3.2018, lk 22).

(16)  http://europa.eu/rapid/press-release_IP-18-3450_et.htm.

(17)  Euroopa Keskkonnaameti andmetel.

(18)  Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel.

(19)  Õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiiv – NEC.

(20)  https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0048969711005730?via%3Dihub.

(21)  Veepoliitika raamdirektiiv.

(22)  http://ec.europa.eu/environment/waste/target_review.htm.

(23)  REACH-määrus – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1, muudetud ELT L 136, 29.5.2007, lk 3).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi tingimustele vastav jaemüügisektor““

[COM(2018) 219 final]

(2019/C 110/07)

Raportöör:	Ronny LANNOO
Raportöör:	Gerardo LARGHI

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 18.6.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	171/3/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab komisjoni teatist jaemüügisektori ajakohastamise kohta. Komitee rõhutab taas, et jaemüügisektori majanduslikku ja sotsiaalset tähtsust kõigi sidusrühmade ja kogu ühiskonna jaoks (1). Komitee kordab juba oma eelmistes arvamustes antud soovitust luua avatud majanduskeskkond, mille eesmärk on tagada aus konkurents ning luua tingimused suurte, keskmise suurusega, väikeste ja mikroettevõtjate positiivseks kooseksisteerimiseks ja koostööks.

1.2.

Jaemüügisektori mitmekesisuse kaitsmine ja edendamine on vajalik tarbijate vajaduste rahuldamiseks ning Euroopa tootmissüsteemi kaitsmiseks ja edendamiseks. Seetõttu leiab komitee, ja see on ka teatises väga selgelt esile toodud, et suuri jaemüüjaid toetavaid meetmeid tuleb tasakaalustada ja tegeleda nendega, mis vastavad mikro- ja väikeste ettevõtjate vajadustele.

1.3.

Komitee märgib, et komisjoni ettepanekus keskendutakse liialt hinnale kui tarbijaid kõige rohkem huvitavale elemendile, jättes välja teised põhiaspektid, nagu teave, toote kvaliteet ja individuaalsus, ligidus, liikuvus, ringmajandus ja vastupidavus, hinna ja kvaliteedi suhe ning enne või pärast ostu sooritamist saadav teenindus. Komisjon peaks kõigi asjaosaliste huvides toodete mitmekesistamist korralikult kaitsma.

1.4.

Komitee on seisukohal, et asutamisvabadust tuleks käsitleda subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt ning et parim viis kõikide seotud sidusrühmade vajaduste rahuldamiseks on nendega kokkuleppe saavutamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

1.5.

Komitee juhib eelkõige tähelepanu sellele, et mõnes liikmesriigis on praegu mõned asutamisvabaduse tõkked ja tegutsemispiirangud, mis takistavad uute ettevõtete loomist, kuid täielik liberaliseerimine ei taga piisavat tasakaalu suurte, väikeste ja pereettevõtete vahel.

1.6.

Komitee arvates on väga tähtis osa kaupluste lahtioleku- ja tööaegu piiravatel õigusaktidel, et tagada eri suurusega ettevõttetele võrdsed tingimused ning ennekõike füüsilisest isikust ettevõtjate ja töötajate sotsiaalne kaitse, võttes samuti arvesse tarbijaharjumusi.

1.7.

Komitee kordab, et kokkuleppe saavutamine riiklikul ja piirkondlikul tasandil on parim viis kehtestada lahtiolekuaegu ja -päevi, tulla vastu tarbijate vajadusele konkreetsete toodete ja teenuste järele ning mõne ettevõtte soovile olla avatud pühapäeviti ja pühade ajal, tagades samal ajal ettevõtjate ja töötajate töö- ja pereelu tasakaalu ning pakkudes aegu koolituste korraldamiseks.

1.8.

Komitee rõhutab samuti seoses sotsiaalsambaga vajadust tagada kõigi sektori töötajate õiglane tasu ja töökvaliteet nii internetis kui ka internetiväliselt. Erilist tähelepanu osutab komitee tuhandete internetiettevõtetes töötavate inimeste töölepingutele, mida pole siiani kollektiivläbirääkimistes käsitletud, ning suurte jaeettevõtete lepingutele, mis on mõeldud ainult arvukate klientide teenindamiseks nädalavahetustel (mille tulemusena suureneb juhuslike lepingute arv) või milles ei arvestata nädalavahetusi ja öid ületunnitöö alla. Lõpetuseks leiab komitee, et tõhusa sotsiaalse dialoogi mehhanismi loomine, mis kaasab ka väikseid ja mikroettevõtteid, looks ettevõtetele paremad arenemistingimused ja töötajatele parema kaitsemeetmete süsteemi.

1.9.

Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga innustada ja toetada pikas perspektiivis jaekaubandussektori innovatsiooni, tööandjate ja töötajate elukestvat õpet ja tootearendust. Siiski leiab komitee, et komisjoni ettepanekuga peaks kaasnema tegevuskava, mis toetaks digiülemineku protsessi asjakohase rahastusega ja milles pööratakse eritähelepanu väikestele ja mikroettevõtetele koostöös VKEsid esindavate organisatsioonidega.

1.10.

Komitee kutsub kõigi tasandi ametiasutusi üles tegema tihedat koostööd kõigi sidusrühmadega, et koostada konkreetne tegevuskava Euroopa jaemüügi tuleviku kohta 21. sajandil (st teave, koolitus, rahastus, head tavad jne).

2.   Komisjoni dokumendi põhisisu

2.1.

Teatise eesmärk on aidata ELi majanduse tarbeks ära kasutada jaemüügisektori potentsiaali, määratledes selleks parimad tavad. ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad nägema jaekaubandussektori konkurentsivõime toetamisel vaeva, sest see on e-kaubanduse kiire arengu ja tarbijaharjumuste muutumise tõttu tugevas muutumises.

2.2.

Ühtse turu raames edu saavutamiseks tuleb võtta asjakohaseid meetmeid kõikidel tasanditel. ELi jaekaubandussektori tootlikkus on võrreldes teiste sektoritega maha jäänud. See on tingitud kõikidel tasanditel maksueeskirjade kuhjumisest ja digitaalsele turule ülemineku hilinemisest.

2.3.

Jaemüüjate tegevuse suhtes kaupluste avamisel on kehtestatud arvukalt piiranguid. Paljud nendest piirangutest on avaliku korra huvides põhjendatud, kuid need võivad ka tekitada tõkkeid idufirmadele ja tootlikkusele.

2.4.

Sektori elujõulisuse tagamiseks on vaja luua uusi turustamisvõimalusi. Oluline on, et oleks võimalik ellu viia turulepääsu strateegiaid, mis ühendaksid nii internetipõhise kui ka internetivälise kohalolu. Lihtne, läbipaistev ja tõhus asutamismenetlus pakub jaekaubandussektorile võimalusi oma tootlikkust suurendada.

2.5.

Komisjon soovitab, et liikmesriigid hindaksid ja uuendaksid vajaduse korral oma õigusraamistikke, võttes vajaduse korral eeskuju teistes liikmesriikides juba välja töötatud hästi toimivatest ja vähemate tõrgeteta lahendustest.

2.6.

Tegevuspiirangud mõjutavad tavaliselt traditsioonilisi jaemüüjaid. Ametiasutused peaksid hindama selliste piirangute tasakaalu, proportsionaalsust ja tõhusust, et tagada e-kaubandusega võrdsed tingimused.

2.7.

Õigusnormide täitmisega seotud kulu moodustab jaemüüjate aastakäibest 0,4–6 %. Mikroettevõtjate jaoks on tegemist eriti suure kuluga. Jaekaubandussektori tarbijate kasuks arendamise toetamine eeldab laiapõhjalist lähenemist: õigusraamistike lihtsustamine, tagades, et need on mitme müügikanaliga keskkonna jaoks sobilikud, ning jaemüüjate suhtes kehtestatud liiga koormavate ja kulukate meetmete vähendamine, et tagada nimetatud õigusnormide täitmine.

3.   Üldised märkused

3.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt komisjoni algatuse üle ajakohastada jaekaubandussektorit, et tegeleda digiteerimise ja e-kaubandusega seotud uute probleemidega.

3.2.

Oma varasemates arvamustes, eelkõige arvamuses INT/682 „Euroopa jaekaubanduse tegevuskava“, (2) on komitee juba teinud soovituse luua avatud majanduskeskkond, mille eesmärk on tagada sama suurusega ettevõtete vaheline aus konkurents. Eelkõige peaks EL looma tingimused, mis toetavad mitmekesisust, positiivset kooseksisteerimist ning internetis ja mujal tegutsevate suurte, keskmise suurusega, väikeste ja mikroettevõtjate vahelist koostööd. ELi jaemüügisektori mitmekesisuse edendamine on hea viis nii tarbijate eri vajaduste rahuldamiseks kui ka Euroopa tootmissüsteemi kaitsmiseks ja edendamiseks.

3.3.

Komitee märgib, et komisjon keskendub liialt hinnale kui tarbijaid kõige rohkem huvitavale elemendile, kuigi peamine eesmärk peaks olema tarbijatele õige teabe andmine (tarbijate teadlikkus). Tarbijad peaksid saama võtta toote ostmisel vabalt arvesse muid elemente, nagu selle kvaliteet, individuaalsus, vastupidavus, tarbijate liikuvus, ligidus, hinna ja kvaliteedi suhe, enne või pärast toote ostmist saadav teenindus, mõju ringmajandusele ja keskkonnaalased kriteeriumid. Toodete mitmekesistamine tõstab ELi tootlikkust ja jaekaubandussektori väärtust ning komisjon (3) peaks seda korralikult kaitsma.

3.4.

Komitee leiab, et komisjoni lähenemisviis on suurte jaemüüjate suunas kaldu ning peab vajalikuks selle tasakaalustamist väikeste ja mikroettevõtjate vajaduste käsitlemisega. Eelkõige usub komitee, et tagada tuleks suurte ettevõtete ning mikro- ja pereettevõtete kooseksisteerimine.

3.5.

Komitee nõustub, et mõnes liikmesriigis kehtestatud mõningad asutamisvabaduse tõkked ja tegutsemispiirangud võivad takistada uute ettevõtete loomist ja kasvu. Siiski on komitee seisukohal, et asutamisvabaduse täielik liberaliseerimine ei lahendaks kõiki probleeme. Samuti peaks sellega seoses austama subsidiaarsuse põhimõtet ning saavutama kokkuleppeid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et rahuldada kohalikke ja kõigi sidusrühmade vajadusi.

3.6.

Komitee ei nõustu komisjoni Visseri kohtuotsuse negatiivse tõlgendamisega. Komitee arvates kinnitab see kohtuasi seadusandja eesmärki teenuste direktiivis: see kodifitseerib Euroopa Liidu Kohtu praktikat seoses asutamisvabadusega ja keelustab ainult teatavad nõuded, näiteks majandusvajaduste testimine, tunnistades samas, et „linnakeskkonna kaitsmise eesmärk on käsitatav olulise avaliku huviga seotud põhjusena, mis õigustab territoriaalset piirangut“. On oluline tasakaalustada need vajadused proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt.

3.7.

Sellega seoses saab Euroopa ühtse turu rajamiseks palju ära teha, et lihtsustada ettevõtete loomist ning muuta need menetlused läbipaistvaks ja ühtseks, võttes samal ajal arvesse kehtivaid subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas olevaid piirkondliku tasandi piiranguid.

3.8.

Komitee peab ülimalt oluliseks hoida ja kaitsta teatavate majanduskeskkondade sotsiaal- ja kultuuripoliitika eesmärke, eriti kui need on seotud rahvusliku ajaloo- ja kunstipärandi säilitamisega. Teistsugune käsitlus võib kahjustada kohalikke kogukondi ja tarbijaid (4).

3.9.

Üldiselt on komitee seisukohal, et piiriülest laienemist, ettevõtete kasvu ja e-kaubandust tuleks võtta tõsiselt ning ettevõtteid kooskõlas nende organisatsioonidega selles protsessis aidata, kuid seda ei saa pidada kohustuslikuks ega ainukeseks viisiks, kuidas saavad ettevõtted seoses tarbijate peamise huviga kasvada (mitme müügikanaliga turustamine ja teenus). Seetõttu on oluline edendada ja toetada pikas perspektiivis innovatsiooniprotsessi, koolitamist ja tootearendust, sealhulgas toetada asjakohase rahastusega väikeseid ja mikroettevõtjaid ning neid esindavaid organisatsioone.

3.10.

Tõhusas jaekaubanduspoliitikas tuleb seoses asukohaga leida tasakaal kasumlikkuse ja tõhususe vahel. Arvesse tuleb võtta (kesk)pikaajalisi kaalutlusi eriti seoses traditsiooniliste asutuste ja nende olemasolevate ja võimalike edasiste arengutega (majutus, kättesaadavad teenused jne ning sellega seotud olemasolevate linnakeskuste ja linnaosade areng). Komitee on seisukohal, et komisjon peaks oma ettepanekut koostöös asjaomaste riiklike ja piirkondlike organisatsioonidega täiendama, kehtestades struktuurilisi meetmeid, milles võetakse arvesse kohalike kogukondade ja, linnakeskuste territoriaalse arengu tegureid (turismipiirkonnad, kohalik ruumiline planeerimine, ehituseeskirjad, tingimused jne).

3.11.

Komitee arvates on uusi tehnoloogilisi lahendusi arvesse võttes väga tähtis osa kaupluste lahtioleku- ja tööaegu piiravatel õigusaktidel, mis on olulised vahendid ennekõike füüsilisest isikust ettevõtjate ja töötajate sotsiaalseks kaitseks ning eri suurusega ettevõtetele võrdsete võimaluste tagamiseks.

3.12.

Komitee kordab, et parim viis lahtiolekuaegade ja -päevade kehtestamiseks on saavutada kokkulepe riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Eriti tähtis on ühendada tarbijate vajadused konkreetsete toodete ja teenuste järele teatavate ettevõtete sooviga olla avatud pühade ajal või õhtustel aegadel ning kaitsta mikroettevõtete omanike ja töötajate puhkamisvajadusi, tagades ka töö- ja pereelu tasakaalu ning pakkudes koolituseks ette nähtud aegu.

3.13.

Komitee rõhutab samuti seoses sotsiaalsambaga vajadust tagada kõigi sektori töötajate õiglane tasu ja töökvaliteet nii internetis kui ka internetiväliselt. Erilist tähelepanu osutab komitee tuhandete internetiettevõtetes töötavate inimeste töölepingutele, mida pole siiani kollektiivläbirääkimistes käsitletud, ning suurte jaeettevõtete lepingutele, mis on mõeldud ainult arvukate klientide teenindamiseks nädalavahetustel (mille tulemusena suureneb juhuslike lepingute arv) või milles ei arvestata nädalavahetusi ja öid ületunnitöö alla. Lõpetuseks leiab komitee, et tõhusa sotsiaalse dialoogi mehhanismi loomine, mis kaasab ka väikseid ja mikroettevõtteid, looks ettevõtetele paremad arenemistingimused ja töötajatele parema kaitsemeetmete süsteemi.

3.14.

Komitee kiidab heaks soovituse, et riigiasutused peaksid hõlbustama väikeste ettevõtete digitehnoloogia kasutuselevõttu. Siiski ei saa see olla ainuke lahendus. Traditsioonilised kauplused aitavad jätkuvalt suurel määral kaasa mitte ainult ELi majanduskasvule, vaid ka sotsiaalsele ühtekuuluvusele eelkõige kohalikes kogukondades ja mitte diginoorte seas. Seetõttu peaksid interneti- ja tavakaubandus eksisteerima koos. Sellega seoses on komitee arvamusel, et komisjon alahindab, kui raske on väikestel ja mikroettevõtjatel e-kaubandusest osa võtta ja sellest kasu saada.

3.15.

Komitee nõustub komisjoniga, et vaja on e-kaubandusega ühineda soovivate töötajate kvaliteetset koolitamist. Samas leiab komitee, et olukord on keerulisem ja VKEd, eriti väikesed ja mikroettevõtjad, seisavad silmitsi paljude probleemidega, näiteks: a) nende sisemise korralduse muutmine ja kohandamine, b) võõrkeelte oskus, c) õigus- ja haldusteabe omandamine ja mõistmine, d) tõhusa ja konkurentsivõimelise kohaletoimetamissüsteemi loomine, e) ELi tasandi maksu- ja sotsiaalse dumpingu ületamine (käibemaksupettused, võltsimine jne). Sel põhjusel kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles VKEsid ja nende organisatsioone e-kaubandusele ülemineku protsessis toetama, kasutades ulatuslikku lähenemisviisi, milles võetakse arvesse kõiki internetiettevõtete eduka loomise tingimusi.

3.16.

Komitee leiab, et e-kaubandus võib olla paljude VKEde jaoks märkimisväärne võimalus. Lisaks märgib komitee, et komisjon avaldas alles hiljuti esimese ettepaneku, mille eesmärk on reguleerida platvormide ja ettevõtete suhteid digiturul. See meede keskendub läbipaistvusele, kuid selles ei tegeleta mõne sagedase kuritarvitusliku tavaga (nt hinnaga seotud samaväärsuse klauslid, maksudumping, erinev maksustamine jne), mis takistab kommertskasutajate ja suurte veebiplatvormide ausat konkurentsi (5). Seetõttu soovitab komitee komisjonil luua digituru ausa konkurentsiga seoses võrdsed võimalused.

3.17.

Komitee arvates on jaekaubandusele vajalike tingimuste loomiseks ja eelkõige VKEde ja mikroettevõtjate ehk suurimate netotööhõive loojate oskuste ebakõlade lahendamiseks vaja võtta mitmesuguseid meetmeid: tugevdada oskuste vajaduste kindlakstegemist ja prognoosimist, sealhulgas juhendamist; parandada hariduse ja koolituse tulemusi tööturu vajaduste järgi, sealhulgas kutsehariduse ja -koolituse edendamine; parandada raamtingimusi pakkumise ja nõudluse paremini vastavusse viimiseks; pakkuda paremat toetust VKEde ja mikroettevõtjate koolitusvajaduste jaoks.

3.18.

Komitee avaldab heameelt, et komisjon pöörab tähelepanu eelkõige väikeste ettevõtete täitmiskuludele ja tõstab esile vähest teadlikkust sektori eripärast.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu linnakeskuste kõrbestumise kasvavale probleemile ning selle sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele tagajärgedele. Suurte ja väikeste linnade elamiskõlblikkus sõltub oluliselt paljude väikeste ja mikroettevõtete (kohalike kaupluste) ellujäämisest, mis rahuldavad paljude tarbijate vajadusi, kuid mida saadab oht jääda jalgu üha sagedamini ühinevatele suurtele jaemüügikontsernidele.

4.2.

Komitee avaldab kahetsust, et ühtegi viidet pole tehtud jätkusuutlikule jaekaubandussektorile ning väikeste ja mikroettevõtjate osatähtsusele selles protsessis. Vaja on paremat raamistikku, miks teeks neid teadlikuks jätkusuutlike valikute ja konkurentsivõime seosest ja pakuks neile kohandatud teavet ja tehnilist abi, samuti vajalikke krediidikavasid, et rakendada seda, mida tuleb parandada. Võttes arvesse, et väikestel ja mikroettevõtjatel ei ole võimalik tarbijaid ja tootjaid suuresti mõjutada, ei tohiks neile valikuid peale suruda.

4.3.

Teatises ei pöörata mingisugust tähelepanu ettevõtete lepingulistes suhetes esinevatele vastuoludele, nt tasakaalustamata frantsiisilepingud, makseviivitused ja ebaausad kaubandustavad. Eelkõige tekitab probleeme võimu jätkuv koondumine Euroopa suurte jaemüüjate kätte (6). Moonutanud konkurentsi probleemi lahendamiseks ja konkurentsivõime säilitamiseks tuleks teatises käsitleda mõlemat kõnealust küsimust.

4.4.

Komitee soovitab komisjonile, nagu juba märgitud komitee arvamuses „Uus kokkulepe tarbijatega“, kavandada tõhus vaidluste lahendamise menetlus ja rakendada seda, et tulla toime majandusliku võimu kuritarvitamisega ja konkurentsimoonutustega.

---

(1)  2016. aasta käive: 9 864 468,4 miljonit eurot, ettevõtete arv (2015. aastal): 6 205 080 miljonit eurot, toodangu väärtus (2015. aastal): 2 687 115 miljonit eurot. 2016. aastal töötas selles sektoris 33 399 447 inimest, kellest 27 892 082 inimest olid töötajad.

(2)  ELT C 327, 12.11.2013, lk 20.

(3)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 165.

(4)  Vt joonealune märkus 2.

(5)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 177.

(6)  Vt joonealune märkus 3.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2017. aasta konkurentsipoliitika aruanne““

[COM(2018) 482 final]

(2019/C 110/08)

Raportöör:

Baiba MILTOVIČA

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 5.9.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	188/1/9

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab 2017. aasta aruande sisutihedat stiili ja rõhuasetust ning seda täiendavat põhjalikku talituste töödokumenti. Tõhus ja tulemuslikult jõustatav konkurentsipoliitika on kestliku turumajanduse alustala. See saab tagada toodete ja teenuste tootjatele võrdsed tingimused, rahustada tarbijaid, ergutada konkurentsi ja aidata saavutada selliseid põhilisi sotsiaalseid eesmärke nagu tarbijate valikuvabadus, samuti poliitilisi eesmärke, nagu Euroopa kodanike heaolu ja Euroopa turu integreerimise edendamine. Samuti aitab see rahvusvahelises kaubanduses toetada soodsat ettevõtlust ning positiivset keskkonna- ja sotsiaalset dünaamikat kolmandate riikidega.

1.2.

2017. aasta aruandes on pandud olulist rõhku eeskirjade täitmisele ja jõustamisele ning on esitatud näiteid komisjoni jõulistest meetmetest. Suured ettevõtjad, kes võivad kuritarvitada oma domineerivat turupositsiooni, seavad tarbijad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad sageli ebasoodsasse olukorda, mistõttu meetmed konkurentsi kahjustava tegevuse vastu võitlemiseks on eriti oodatud.

1.3.

Ulatuslik konkurentsi kahjustav tegevus ELi turgudel toonud kaasa liikmesriikide konkurentsiasutuste kui konkurentsiõiguse oluliste jõustajate järjekindla kasvu. Liikmesriikide konkurentsiasutustele volituste andmise direktiiv (ECN+), mille eesmärk on suurendada nende asutuste tõhusust, suurendab riiklikku suutlikkust selles valdkonnas.

1.4.

Äärmiselt oluline on kindlustada liikmesriikide konkurentsiasutuste sõltumatus ja tagada piisavad vahendid. Tõhusa töö jaoks on vaja tõelist iseseisvust, oskusteavet ja koolitust ning ECN+ direktiivi rakendamist tuleks selle saavutamiseks hoolega jälgida. Tuleks soodustada ennetavaid meetmeid, et vältida konkurentsivastast käitumist, ja suurendada karistusi nii, et neil oleks tõhus tõkestav mõju.

1.5.

Komitee toetab komisjoni konkurentsieeskirjade eraviisilist jõustamist ja leiab, et kollektiivhagide esitamist tuleks kõigi liikmesriikide õigussüsteemides hõlbustada. Komisjon peaks jätkuvalt kontrollima konkurentsiõiguse rikkumiste korral rakendatavate kollektiivsete õiguskaitsemehhanismide tõhusust mitmes liikmesriigis ja võtma vajaduse korral lisameetmeid. Sellega seoses valmistab pettumust ettepanek esindushagi kohta, mis on lisatud uut kokkulepet tarbijatega käsitlevasse ettepanekusse.

1.6.

Kaaluda tuleks edasisi frantsiisialaseid ettepanekuid, mis lisataks grupierandi määrusesse, (1) et taastada frantsiisivõtjate ja frantsiisiandja kaubanduslik ja lepinguline tasakaal.

1.7.

Tuleks uurida kohalike ametiasutuste juhitavat ulatuslikku poolkaubanduslikku tegevust, mida saab riiklikult toetada ja mis tekitab seeläbi ebaausat konkurentsi, et näha, kas riigiabi eeskirju või muid õigusnorme on vaja kohandada.

1.8.

Rikkumistest teatajaid käsitleva direktiivi ülevõtmisel ja kohaldamisel on soovitatav, et riiklikus õiguses tagatakse rikkumistest teatajatele igal ajal juurdepääs ametiühingute esindajatele ja täielik kaitse igas olukorras.

1.9.

Konkurentsiõiguse jõustamisel on soovitatav, et komisjoni üksikasjalik analüüs energeetikasektorit reguleerivate asutuste tavade kohta kõigis liikmesriikides koostöös Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukogu (CEER) ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga (ACER võib aidata teha kindlaks meetmed tarbijatele jätkuvalt kahjuliku piirava tegevuse kaotamiseks.

1.10.

Toiduainete tarneahela toimimise uus läbivaatamine tulevastes konkurentsipoliitika aruannetes võib aidata leida ja kavandada meetmeid domineerivate jaemüüjate turuvõimu võimaliku kuritarvitamise vastu.

1.11.

Digitaalmajanduses esineb mitmesuguseid konkurentsivastaseid tegevusi ja neid tekib üha enam juurde. Komitee on mures, et ei ole eraldatud piisavaid vahendeid selle kiiresti areneva ja finantsiliselt elujõulise sektori jälgimiseks, ja nõuab tungivalt, et mitmeaastasesse finantsraamistikku lisatakse sellekohane konkreetne meede.

1.12.

On palju tegureid, mis ei kuulu otseselt konkurentsipoliitika alla, kuid mis tekitavad sellegipoolest turumoonutusi: suured äriühingute maksustamise erinevused liikmesriikides, tööhõivetavad, mida teatakse sotsiaalne dumpingu nime all, juhutöömajanduses esinev tegevus ning ringmajanduse ja üleilmse majandusliku jätkusuutlikkusega seotud probleemid. Komitee kutsub komisjoni üles kasutama täies ulatuses oma pädevusi ja suutlikkust võimaluse korral tagada, et neid konkurentsivastast tegevust hõlmavaid nn halle alasid jälgitakse, täpsustatakse ja kõrvaldatakse.

1.13.

Konkurentsiõigus on ühenduse õigustiku üks vanimaid osi, kuid see ei vasta alati praeguse sajandi probleemidele. Ennekõike oleks turu- ning sotsiaal- ja keskkonnamõõtme kunstliku eraldamise kõrvaldamiseks kasu ELi konkurentsiõiguse põhjalikust ja süsteemsest läbivaatamisest, milles võetakse arvesse majanduslikke, keskkondlikke ja sotsiaalseid eesmärke.

2.   2017. aasta konkurentsipoliitikat käsitleva aruande sisu

2.1.

Konkurentsipoliitika on ühtse turu alustala ning on kehtinud alates Rooma lepingust ja tänapäeva Euroopa Liidu loomisest. See tugineb raamistikule, mis on ette nähtud näiteks selliste sätetega nagu ELi toimimise lepingu artiklid 101 ja 102, kus on selgitatud selle sisu ja kohaldamisala.

2.2.

2017. aastal võeti tarbijate ja Euroopa tööstuse huvides konkreetseid meetmeid põhivaldkondades, nagu digitaalmajandus, energeetika, farmaatsia- ja agrokeemia valdkond, võrgutööstused ja finantsturud. Käesolevas kokkuvõttes on tõstetud esile aruande põhipunktid ja ka aruanne ise on kokkuvõte paljudes majandussektorites tehtud ulatuslikust tööst.

2.3.

Poliitika peab olema eeskirjade alus ja eeskirju tuleb jõustada. Euroopa Komisjon on Rahvusvahelise Konkurentsivõrgustiku asutajaliige ning on tegev ka kõikidel rahvusvahelistel konkurentsifoorumitel, mille hulka kuuluvad OECD, UNCTAD, WTO ja Maailmapank. Eelkõige teeb komisjon tihedat koostööd liikmesriikide konkurentsiasutustega ja on kavandanud direktiivi (2) vormis uued eeskirjad, mis võimaldavad liikmesriikide konkurentsiasutustel ELi konkurentsieeskirju tõhusamalt jõustada.

2.4.

On oluline, et isikutel, kes teavad kartelli tegutsemisest või muude konkurentsieeskirjade rikkumistest, oleks võimalus tuua sellised teod päevavalgele. Selle hõlbustamiseks on kasutusele võetud uus anonüümne rikkumistest teatamise vahend, mida kasutatakse aktiivselt.

2.5.

Väiksematest ja vähem probleemsetest riigiabimeetmetest teatamise nõudeid on lihtsustatud ja kehtestatud on erandid ning 24 liikmesriiki on ühinenud läbipaistvusmooduliga, mille kaudu esitatakse teavet riigiabi kohta.

2.6.

Kontsentreeritud turgudel on hakatud konkurentsieeskirju rangelt jõustama. Farmaatsiasektoris korraldas komisjon esimese uurimise seoses liiga kõrgete hindade kehtestamise tavadega farmaatsiatööstuses; agrokeemia sektoris kontrolliti paljusid ühinemisi ja tsemenditööstuses keelati ühinemine, mis oleks konkurentsi vähendanud.

2.7.

Energiasektoris hakati rakendama jõustamismeetmeid seoses riigiabi ja reservvõimsuse mehhanismidega; jätkus Gazpromi äritavade uurimine Kesk- ja Ida-Euroopas ning esialgse järelduse kohaselt ELi konkurentsieeskirju rikuti.

2.8.

Transpordi valdkonnas uuriti ülevõtmisi lennundussektoris ja Leedu raudteetranspordisektoris tuvastati konkurentsivastane tegevus, mis tõi kaasa trahvid ja parandusmeetmed. Samal ajal toetati sellele sektorile suunatud riigiabi andmist Kreekas ja Bulgaarias. Maanteetranspordi valdkonnas võeti kartellivastased meetmed Scania vastu ja mitmele autovaruosade sektori firmale määrati suured trahvid.

2.9.

Üldise grupierandi määruse laiendamine sadamatele ja lennujaamadele hõlbustas asjakohase riigiabi andmist.

2.10.

Komisjon uuris Deutsche Börse ja London Stock Exchange Groupi kavandatavat ühinemist ja leidis, et see oleks monopolistlik; seetõttu ühinemine keelati.

2.11.

Juhitakse tähelepanu sellele, et ELi konkurentsipoliitikas peab reageerima konstruktiivselt ja loominguliselt probleemidele, mille toob kaasa Ühendkuningriigi EList väljaastumine. Nagu Euroopa Ülemkogu on märkinud, tuleks mis tahes tulevase kaubanduslepinguga tagada võrdsed tingimused, eelkõige konkurentsi ja riigiabi puhul.

3.   Üldised tähelepanekud

3.1.

Komitee kiidab heaks 2017. aasta aruande, milles kirjeldatakse arvukate näidete abil, kuidas on komisjon keskendunud tarbijate heaolu edendamisele ja tarbijate kahju ennetamisele. Selle käsitlusviisiga ei parandata mitte ainult ühtse turu integratsiooni, vaid ka majanduslikku arengut ja sellega seonduvaid sotsiaalpoliitika eesmärke.

3.2.

Viimase aasta jooksul on komitee arvamustes sageli rõhutatud, kui oluline on elluviidava konkurentsipoliitika tõhusus. Tarbijate heaolu sihttasemed koos tõhusa konkurentsivõimelise struktuuri säilitamisega aitavad tegeleda ärakasutamise, väljatõrjumise ja piiravate kokkulepetega. Kindel konkurentsipoliitika soodustab parimaid majanduslikke tavasid, edendades tiheda konkurentsiga maailmaturul Euroopa ettevõtluse tugevdamist ja selle aluseks olevaid sotsiaalseid eesmärke.

3.3.   Mootorsõidukite heitkogused

3.3.1.

Komitee arvamuses ELi meetmete kohta keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise parandamiseks (3) märgiti, et keskkonnanõuete täitmise ja keskkonnaalase juhtimise tagamise mehhanismide ebapiisav järgimine on kahetsusväärne tegur, mis aitab kaasa ebaausa konkurentsi ja majandusliku kahju tekkimisele. Komitee nendib, et õigusriigi põhimõtte järgimine ja sellest lähtumine on tugeva konkurentsipoliitika alus.

3.3.2.

Selles kontekstis on komisjonil hea meel, et konkurentsivastane rühm on algatanud ametliku uurimise pärast komisjoni eeluurimist, milles käsitleti võimalikku kartelli, kuhu kuuluvad BMW, Daimler, Volkswagen, Audi ja Porsche, et teha kindlaks, kas need äriühingud piirasid selektiivse katalüütilise taandamise süsteemide ja tahmafiltrite arendamist, võides sellega takistada keskkonnahoidlikumate tehnoloogiate väljalaskmist.

3.4.   Kollektiivsed õiguskaitsemehhanismid

3.4.1.

Komitee võtab teadmiseks kahju hüvitamise direktiivi (4) lõpliku ülevõtmise, mis käsitleb osaliselt kollektiivhagide jaoks õigusliku mehhanismi tagamise küsimust. Küll aga näitab konkurentsipoliitika peadirektoraadi 2009. aasta direktiivi ettepaneku tagasivõtmine ja hiljuti paketti „Uus kokkulepe tarbijatega“ lisatud ettepanek, et puudub poliitiline tahe teha märkimisväärseid samme tõeliselt tõhusa esindushagiraamistiku loomiseks ELi tasandil. Komitee palub seega tungivalt, et komisjon kontrolliks jätkuvalt konkurentsiõiguse rikkumiste korral rakendatavate kollektiivsete õiguskaitsemehhanismide tõhusust mitmes liikmesriigis ja võtaks vajaduse korral lisameetmeid.

3.5.   Frantsiisid jaemüügisektoris

3.5.1.

Komitee märgib, et jaemüügisektoris on frantsiisilepingud üha suurenev probleem, mis võib konkurentsi oluliselt mõjutada. Näiteks Madalmaades lõppes frantsiisiandja HEMA ja mitme frantsiisivõtja vaheline vaidlus olemasolevate lepingute ja e-müügist saadava tulu osa kohta sellega, et frantsiisilepingud lõpetati. Komitee kutsub komisjoni üles seda olukorda analüüsima ja esitama frantsiiside kohta edasisi ettepanekuid, mille võiks lisada grupierandi määrusesse, et taastada äriline ja lepinguline tasakaal frantsiisivõtjate ja -andja vahel.

3.6.   Kohaliku omavalitsuse tasandi toetused

3.6.1.

Mitmes liikmesriigis on kohalikud asutused hakanud välja töötama äritegevusi, kasutades selleks avalikke vahendeid või rajatisi. Toetuse olemasolu võib tuua kaasa ebaõiglase konkurentsi. Näiteks toidutööstuse ja turismi sektori VKEd puutuvad toetatud tegevusega kokku spordiklubide, puhkekeskuste jms sööklates. Need klubid ja ühendused saavad kohalikelt asutustelt avaliku sektori vahendeid või kuuluvad kohalikele asutustele ning on tihtipeale vabastatud käibemaksu maksmisest ja saavad kasu sotsiaalsest toetusest, näiteks vabatahtlike tööst. Sellist poolkaubanduslikku tegevust korraldatakse sageli (käibe ja kasumi mõttes) tavapärase äriettevõtte vormis. Komitee kutsub komisjoni üles seda nähtust jälgima ja kaaluma, kas ELi tasandil saaks kohandada riigiabi eeskirju või muid vahendeid, millega reguleerida sellist kohalikku tegevust, mida toetatakse mõnel juhul lausa ELi vahenditest.

3.7.   Riigiabi käsitlev teave

3.7.1.

Läbipaistvusmooduli kättesaadavus ja kasutamine on eriti kiiduväärt, kuna see võimaldab huvitatud sidusrühmadel (komisjonil, konkurentidel ja laiemal avalikkusel) kinnitada vastavust riigiabi eeskirjadele. Praeguseks on antud abi umbes 30 000 korral.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   ECN+ direktiiv

4.1.1.

Komitee tunneb heameelt, et aruandes on rõhutatud jõustamist, ning kasutab võimalust esitada uuesti oma seisukohad (5) liikmesriikide konkurentsiasutustele volituste andmise (ECN+) direktiivi (6) kohta, millega muudetakse liikmesriikide konkurentsiasutused tõhusamaks.

4.1.2.

Komitee on varem väljendanud oma seisukohta, et määrus oleks tulevikus selles valdkonnas tõhusam seadusandlik vahend, kuid tunnistab vajadust proportsionaalsuse järele. Lisaks peaks konkurentsipoliitikaga tagama võrdsed võimalused nii, et liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid kasutada õiguslikke meetmeid ja vahendeid, mida on vaja salakartellidega tegelemiseks.

4.1.3.

Kuigi ECN+ direktiiv peaks tagama jõustamiseks vajaliku iseseisvuse, vahendid ja tõhusa töövahendi, on jäänud õhku küsimused liikmesriikide konkurentsiasutuste sõltumatuse ja suutlikkuse kohta. Tõhusa töö jaoks on vaja tõelist iseseisvust, oskusteavet ja koolitust. Tuleks soodustada ennetavaid meetmeid, et vältida konkurentsivastast käitumist, ja suurendada karistusi nii, et neil oleks tõhus tõkestav mõju. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema ka iseseisev menetlemisõigus.

4.2.   Rikkumisest teatajate kaitse

4.2.1.

Veel tuleb teha tööd avalikkuse teavitamiseks konkurentsieeskirjadest. See parandaks selliste uute vahendite tõhusust, mida saab kasutada rikkumistest teada andmiseks, näiteks rikkumisest teatajate vahend. Kuigi komiteel on hea meel näha, et seda vahendit kasutatakse regulaarselt, on tal kahtlusi direktiivi ettepaneku kohta, mille eesmärk on parandada rikkumisest teatajate kaitset (7).

4.2.2.

Komitee palub komisjonil tutvuda oma arvamusega selle direktiivi kohta, (8) milles komitee soovitab, et direktiivi kohaldamisala ei peaks piirduma ainult ELi õigustiku järgimisega, vaid seda peaks laiendama, et see hõlmaks ka riikliku õiguse järgimist.

4.2.3.

Samuti on oluline, et viidataks töötajate õiguste hõlmamisele ning et juriidiliste isikute näidetena toodaks välja ametiühingute esindajad ja valitsusvälised organisatsioonid. Rikkumistest teatajatel peaks protsessi igas etapis olema juurdepääs ametiühingute esindajatele.

4.3.   Digitaalmajandus

4.3.1.

Komitee võtab teadmiseks, et 2017. aasta lõpus võeti vastu uus tarbijakaitsealase koostöö määrus, (9) mis peaks tagama tarbijavõrgustike hulgas parema koordineerimise, et jõustada meetmeid piiriülesete konkurentsivastaste tavade vastu. Näiteks on määruses toodud esile asukohapõhine tõkestus e-kaubanduse sektoris, mis on oma olemuselt piiriülene küsimus. Euroopa tarbijakeskused on selle küsimusega aastaid tegelenud ning kogunud piiriüleseid näiteid ja tavasid. Nüüd oodatakse koos Euroopa konkurentsivõrgustiku ja tarbijakaitsealase koostöö võrgustikuga paremini koordineeritud jõustamismeetmeid.

4.3.2.

Kiiresti kasvavas digitaalmajanduse valdkonnas luuakse pidevalt mitmesuguseid konkurentsivastaseid tavasid. Näiteks võivad keerukad algoritmid kohandada hindu paljudest internetiallikatest kogutud isikuandmete põhjal ning see aitab ettevõtetel teha veebipõhist koostööd. Komisjoni käsutuses peavad olema piisavad eelarvevahendid, et neid tavasid jälgida ja need kõrvaldada.

4.4.

Komitee on veendunud, et parem koostöö liikmesriikide konkurentsiasutuste ja tarbijaorganisatsioonide vahel tooks kasu mõlemale poolele, eriti kuna riiklikel tarbijaorganisatsioonidel on head võimalused teavitada konkurentsiasutusi kahtlustatavatest rikkumistest. Tegelikult võivad nad anda ametiasutustele väärtuslikku teavet isegi selle kohta, kuidas nad ise kaebusi menetlevad.

4.5.

Energialiit võib soodustada ELi energeetikasektorisse õiglase konkurentsi toomist. See on endiselt valdkond, kus tarbijatele ja tööstusele kehtivad väga erinevad hinnad ja kus turuvalikuid saab piirata. Komitee on seisukohal, et seadusandlike tavade (mis on liikmesriigiti märkimisväärselt erinevad) üksikasjalik analüüs võimaldab pidada konstruktiivse dialoogi ebakõlade lahendamiseks. Seda peaksid tegema liikmesriikide konkurentsiasutused, riiklikud energeetikasektorit reguleerivad asutused ja komisjon ühiselt. See võib anda selgust valikute puudumise ja konkurentsi piirava tegevuse kohta näiteks kaugküttesüsteemide puhul.

4.6.

Endiselt tekitab probleemi ka turuvõimu kuritarvitamine toiduainete jaekaubandussektoris. Komisjon tõstatas küsimuse, kas suured jaemüügiketid on saanud endale liiga suure läbirääkimisvõimu (kahepoolsetes läbirääkimistes oma tarnijatega) ja ostja jõu (turul üldisemalt), kuna nad on samal ajal oma tarnijate konkurendid (oma kaubamärgi kaudu) ja kliendid (10). Komitee kutsub üles võtma meetmeid kooskõlas oma hiljutise selleteemalise arvamusega (11) ja kordab oma soovitust, et komisjon näeks tulevastes konkurentsipoliitika aruannetes ette toiduainete tarneahela toimimise jälgimise.

4.7.   Konkurentsiõigus ja avalik huvi

4.7.1.

Turumoonutusi võivad põhjustada mitmesugused tegurid, mis ei kuulu rangelt konkurentsipoliitika alla. Nende hulka kuuluvad suured äriühingute maksustamise erinevused liikmesriikides, tööhõivetavad, mida teatakse sotsiaalne dumpingu nime all, juhutöömajanduses esinev tegevus ning ringmajanduse ja üleilmse majandusliku jätkusuutlikkusega seotud probleemid.

4.7.2.

20. sajandi keskpaiga majanduslikele põhimõtetele tuginevat konkurentsiõigust tuleb nüüd ajakohastada 21. sajandi probleemidele vastavaks. Sotsiaal- ja keskkonnamõõtme kunstliku eraldamise lahendamiseks tuleks alustada ELi konkurentsiõiguse põhjaliku ja süsteemse läbivaatamisega, võttes arvesse majanduslikke, keskkondlikke ja sotsiaalseid eesmärke.

4.7.3.

Komitee leiab, et konkurentsiõiguse kohaldamisel tuleb lisaks olemasolevatele aluslepingutega võetud kohustustele võtta arvesse ELi kohustusi seoses kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kliimakokkuleppega, käsitledes neid sarnaselt tarbijahuvidega avaliku huvi eesmärkidena.

4.7.4.

Tunnistada tuleb turu kontsentratsiooni mõju tulevastele tarbijate ja tootjate põlvkondadele. Vaja on hinnata kahjuliku pikaajalise mõju eri arvutusmudeleid, näiteks on seda juba tehtud avalike hangete valdkonnas olelusringi kogumaksumuse hindamisel.

4.8.

Komitee on mitmes oma hiljutises arvamuses (12) nõudnud, et Euroopa Komisjoni võetavaid õiglase maksustamisega seotud meetmeid (seoses hargmaiste ettevõtjate ja üksikisikutega) tugevdataks, sest hulk küsimusi on endiselt lahendamata. Need hõlmavad võitlust maksupettuse vastu, maksuparadiise, agressiivset maksuplaneerimist ja ebaõiglast maksukonkurentsi liikmesriikide vahel.

4.9.

Täpsemalt on olemas jätkuvad ja märkimisväärsed turumoonutused, mille on põhjustanud väga erinevad riiklikud äriühingute maksustamiskorrad liikmesriikides, kus äriühingute maksumäärad on 9–35 % ja mõnes riigis on teatavates kategooriates (nt intellektuaalomandi õiguse vallas) olemas isegi madalamad maksumäärad. Kuna maksupoliitika on liikmesriikide pädevuses, on ELi konkurentsipoliitikas alati raskusi sellest tingitud moonutuste tasakaalustamisega.

4.10.

Maksustamise vältimise vastases direktiivis, mida tuleb liikmesriikide seaduste kaudu hakata rakendama alates 1. jaanuarist 2019, sätestatakse eeskirjad selliste maksustamise vältimisega seotud tavade vastu, mis mõjutavad otseselt siseturu toimimist. Lisaks on kiiduväärt, et direktiiv sisaldab elemente, mis peaks aitama vältida erinevaid riiklikke käsitlusi.

---

(1)  Komisjoni määrus (EL) nr 330/2010 (ELT L 102, 23.4.2010, lk 1); https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32010R0330

(2)  http://ec.europa.eu/competition/antitrust/proposed_directive_et.pdf.

(3)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 69.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL kahju hüvitamise hagide kohta (ELT L 349, 5.12.2014, lk 1).

(5)  ELT C 345, 13.10.2017, lk 70.

(6)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (COM/2017/0142 final).

(7)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu õiguse rikkumisest teatavate isikute kaitse kohta (COM(2018) 218 final).

(8)  Komitee arvamus „Rikkumisest teatajate kaitse tugevdamine ELi tasandil“. Raportöör: Franca Salis-Madinier (ELT C 62, 15.2.2019, lk 155).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/2394 (ELT L 345, 27.12.2017, lk 1)..

(10)  Komisjoni talituste töödokument, SWD(2018) 349 final.

(11)  ELT C 283, 10.8.2018, lk 69.

(12)  ELT C 262, 25.7.2018, lk 1; ELT C 197, 8.6.2018, lk 29; ELT C 81, 2.3.2018, lk 29.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrust (EL) 2015/1588, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes“

[COM(2018) 398 final – 2018/0222 (NLE)]

(2019/C 110/09)

Raportöör:

Jorge PEGADO LIZ

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Komisjon, 12.7.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 304
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	205/3/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Komitee võtab teadmiseks ettepaneku võtta vastu määrus, millega muudetakse nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrust (EL) 2015/1588, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (COM(2018) 398 final) ja mille eesmärk on lisada võimaldamismäärusesse kaks uut abiliiki, võimaldades komisjonil vastu võtta grupierandeid (nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1588 (1)).

1.2.

Komitee leiab, et see ettepanek on vajalik ja asjakohane mitmete uute ettepanekute kontekstis, milles käsitletakse eeskätt järgmist mitmeaastast finantsraamistikku, kuna see on oluline vahend nendes uutes algatustes ette nähtud arvukate meetmete tõhusa toimimise tagamiseks. Ettepanekuga aidatakse otsustavalt kaasa sellele, et komisjonil oleks oluline roll rahaliselt toetatavate projektide väljavalimisel ELi ühistest huvidest lähtudes ning et avaliku sektori toetus täiendaks läbipaistval viisil erasektori investeeringuid.

1.3.

Seepärast nõustub komitee komisjoni kõnealuse uue ettepanekuga ja toetab seda. Komitee leiab lisaks, et asjaomaseid sidusrühmi tuleb ärgitada järgima parimate tavade juhendi suuniseid.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1.

6. juunil 2018. aastal esitas komisjon ettepaneku võtta vastu määrus, millega muudetakse nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrust (EL) 2015/1588, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes; (2) seda tehti mitmete uute ettepanekute raames, milles käsitletakse eeskätt järgmist mitmeaastast finantsraamistikku (3).

2.2.

Kuna selle ettepaneku eesmärk on parandada koostoimet ELi teatavate rahastamisprogrammide vahel, eeskätt COSME programmi ja programmi „Euroopa horisont“ või digitaalse Euroopa programmi, uue InvestEU fondi ning Euroopa territoriaalse koostöö edendamise ja riigiabieeskirjade raames, võimaldab see muuta sihipäraselt kehtivaid riigiabi eeskirju, et liikmesriikide avalikku rahastust, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu riiklikul tasandil hallatud rahastust, ja komisjoni poolt keskselt hallatavaid liidu vahendeid saaks võimalikult sujuvalt ühendada, moonutamata ELi turul konkurentsi.

2.3.

Ettepaneku eesmärk on seega lisada võimaldamismäärusse kaks uut abiliiki, võimaldades komisjonil vastu võtta grupierandeid (13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1588), mille aluseks on selged vastavuskriteeriumid, mis tagavad, et mõju liikmesriikidevahelisele konkurentsile ja kaubandusele on piiratud. Selliste grupierandite vastuvõtmisega oleks võimalik liikmesriikide ja komisjoni haldusmenetlusi oluliselt lihtsustada eelnevalt kindlaksmääratud siseturuga kokkusobivuse tingimuste alusel.

2.4.

Kokkuvõttes teeb komisjon seega ettepaneku lisada määruse (EL) 2015/1588 artikli 1 lõike 1 punkti a järgmised kaks punkti: „xv) ELi keskselt hallatavate rahastamisvahendite või eelarvetagatiste kaudu suunatavale või toetatavale rahastusele, kus abi seisneb riigi ressurssidest antavas täiendavas rahastamises; xvi) ELi Euroopa territoriaalse koostöö programmide kaudu toetatavatele projektidele.“

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee on komisjoni uusi kavandatavaid algatusi oma hiljuti vastu võetud arvamustes toetanud, eelkõige järgmistes arvamustes: a) InvestEU (4); b) Programm „Euroopa horisont“ (5); c) Tehisintellekt Euroopa huvides (6); d) Euroopa uus teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava (7); e) Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfondi määrus (8); f) Euroopa territoriaalse koostöö määrus 2021–2027 (9); g) Euroopa ühendamise rahastu (10); h) TEN-T projektide rakendamine (11); i) Ühendatud ja automatiseeritud liikuvus (12); j) Digitaalse Euroopa programm (13).

3.2.

Komisjoni kõnealune ettepanek on vajalik nendes uutes algatustes sätestatud mitmete meetmete tõhusaks toimimiseks, seejuures on nende meetmete loetelu esitatud näitlikult, kuna kaasseadusandjate vahelised arutelud on veel käimas. Ettepanek aitab otsustavalt kaasa sellele, et komisjonil oleks oluline roll toetatavate projektide ja kavade väljavalimisel ELi ühistest huvidest lähtudes ning et erasektori investeeringuid täiendav avaliku sektori toetus oleks läbipaistev.

3.3.

Konkurentsieeskirjade peatüki artiklid 107, 108 ja 109 on ELi alusseaduse (ELi toimimise leping) põhisätted riigiabi reguleerimise kohta..

3.4.

Kohaldamise eesmärgil nähti 13. juuli 2015. aasta määruses (EL) 2015/1588 ette Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamine teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes, olenemata sellest, kas nende puhul on tegu investeeringute või riigigarantiidega.

3.5.

Seda määrust tuleb kohandada, et oleks võimalik täita komisjoni ettepanekus sätestatud eesmärke, mida komitee toetab.

3.6.

Komitee annab seeläbi oma nõusoleku määruses (EL) 2015/1588 tehtavatele muudatustele nii, nagu need on esitatud komisjoni ettepanekus, kuna ta peab neid nimetatud eesmärkide täitmiseks oluliseks.

3.7.

Lisaks tunneb komitee heameelt, et komisjon avaldas mõni päev pärast kõnealuse ettepaneku avaldamist ka parimate tavade juhendi riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks, (14) millega tunnistatakse kehtetuks 2009. aastal avaldatud juhend ja kaasatakse teatis lihtsustatud korra kohta (15).

3.8.

Komitee tunneb heameelt selle algatuse pärast, mille eesmärk on kasutada parimal viisil ära ajakohastatud riigiabieeskirju, näiteks käesolevas ettepanekus sätestatud eeskirju, pakkuda liikmesriikidele, toetusesaajatele ja sidusrühmadele suuniseid riigiabimenetluste praktilise toimimise kohta ning tagada, et riigiabimenetlused oleksid võimalikult läbipaistvad, lihtsad, selged, ennustatavad ja õigeaegsed.

3.9.

Kõnealune 2018. aasta parimate tavade juhend ei ole mõeldud olema kõikehõlmav ning sellega ei looda ühtegi uut õigust. Selles kirjeldatakse menetlust ja antakse selle kohta suuniseid. Teksti kohaselt tuleb seda juhendit lugeda koos kõikide eelnevalt vastu võetud aktidega.

3.10.

Selle peamine eesmärk on soodustada sidusrühmade koostööd komisjoniga kontrollide ajal ning muuta menetlus ettevõtjatele ja riikidele mõistetavamaks.

3.11.

Sellega parandatakse ka riigiabi valdkonnas esitatud kaebuste käsitlemise menetlust, kohustades kaebuste esitajaid tõendama kaebuse vormi esitamisel huvisid, mida on mõjutatud, ja sätestades kaebuste käsitlemiseks soovituslikud tähtajad.

---

(1)  ELT L 248, 24.9.2015, lk 1.

(2)  COM(2018) 398 final.

(3)  COM(2018) 321 final, 2. aprill 2018.

(4)  ECO/474 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 131).

(5)  INT/858 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 33).

(6)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 51.

(7)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 73.

(8)  ECO/462 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 90).

(9)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 116.

(10)  ELT C 440 6.12.2018, lk 191.

(11)  TEN/669 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 269).

(12)  TEN/673 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 274).

(13)  TEN/677 (ELT C 62, 15.2.2019, lk 292).

(14)  Komisjoni 16. juuli 2018. aasta teatis C(2018) 4412 final.

(15)  ELT C 136, 16.6.2009, lk 13.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu tegevuse kohta pärast liidu ühinemist päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooniga“

[COM(2018) 365 final – 2018/0189 (COD)]

(2019/C 110/10)

Raportöör:

Arnold PUECH D’ALISSAC

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 10.9.2018 nõukogu, 17.10.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	21.11.2018
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	208/1/3

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Geograafilised tähised kujutavad Euroopa Liidu tootjate jaoks ainulaadset ja väärtuslikku ressurssi aina liberaalsemal maailmaturul.

1.2.

Euroopa Komisjon peab tegutsema alati selliste tootmismudelite ja kvaliteedisüsteemide kaitse huvides, mis on ülemaailmselt tunnustatud tarbijatele ja tootjatele avalduva kasuliku mõju poolest.

1.3.

Tähiste eripäraks on rõhuasetus toote kohalikule mõõtmele, tõstes nii esile kultuurilisi aspekte ja kohalikku oskusteavet, piirkonda ning selle agroökoloogilisi iseärasusi. Need omadused tuleb säilitada.

1.4.

Terves maailmas on täheldada ametlike kvaliteedimärkide ja päritolu tuvastustähiste (SIQO) arengu olulist elavnemist.

1.5.

Komitee rõhutab seda positiivset aspekti ja avaldab heameelt komisjoni ettepaneku üle kaitsta rahvusvahelisel tasandil registreeritud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid Genfi redaktsiooni ja selle õiguspraktika raames. Komitee peab äärmiselt oluliseks üritada luua rahvusvahelisel tasandil kvaliteedimärkide kaitse ühtlustatud raamistik. Siiski peab ta oluliseks tegutseda sellise tervikliku käsituse suunas, mille eesmärk on kaitsta ja edendada kvaliteedimärkide süsteemi tervikuna.

1.6.

On vaja süsteemi, mis tagab õiglase kohtlemise kõigile Euroopa tootjatele, kes soovivad, et nende geograafiline tähis oleks tunnustatud ka rahvusvahelisel tasandil.

1.7.

Komitee on seisukohal, et juba registreeritud ja Euroopa tasandil kaitstud geograafiliste tähistega omandatud õigusi tuleb säilitada halvemuse ja ebavõrdse kohtlemise vältimiseks.

2.   Määruse ettepanek

2.1.

Komisjoni ettepaneku eesmärk on tagada õigusraamistik Euroopa Liidu tõhusaks osalemiseks Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitlevas Lissaboni Liidus, kui liit on saanud Genfi redaktsiooni osaliseks.

2.2.

Genfi redaktsioonis on kehtestatud igale kokkuleppeosalisele kohustus kaitsta registreeritud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid oma territooriumil oma õigussüsteemi ja tavade piires. Seega on registreeritud päritolunimetus või geograafiline tähis kaitstud igas osalisriigis, eeldusel et kaitsest ei ole keeldutud.

2.3.

Euroopa Komisjon teeb ettepaneku, et pärast seda, kui Euroopa Liit on saanud Genfi redaktsiooni osaliseks, esitab EL oma geograafiliste tähiste loetelu (mis lepitakse kokku ELi liikmesriikidega), mida hakatakse Lissaboni süsteemi alusel kaitsma. Pärast Euroopa Liidu ühinemist Lissaboni Liiduga on võimalik liidus kaitstud ja registreeritud täiendavate geograafiliste tähiste rahvusvahelise registreerimise taotlusi esitada komisjoni algatusel või liikmesriigi või huvitatud tootjarühmade taotlusel.

2.4.

Tuleks kehtestada asjakohased menetlused, et komisjon saaks hinnata kokkuleppeosalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit ning rahvusvahelises registris registreeritud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid. Kokkuleppeosalisteks olevatest kolmandatest riikidest pärit ning rahvusvahelises registris registreeritud päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste liidupoolne jõustamine toimub kooskõlas Genfi redaktsiooni III peatükiga.

2.5.

Redaktsiooni kohaselt teevad kõik kokkuleppeosalised kättesaadavaks tõhusad õiguskaitsevahendid, et kaitsta registreeritud päritolunimetusi ja registreeritud geograafilisi tähiseid (vt Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooni artikkel 14) (1).

2.6.

Seitse ELi liikmesriiki on Lissaboni Liidu liikmed ja seega nõustunud kolmandate riikide nimetuste kaitsega. Selleks et tagada neile vahendid täitmaks oma rahvusvahelisi kohustusi, mis on võetud enne ELi ühinemist Lissaboni Liiduga, tuleks kehtestada üleminekukord, millel on õiguslikud tagajärjed üksnes riigi tasandil ja mis ei mõjuta liidusisest ega rahvusvahelist kaubandust.

2.7.

Genfi redaktsiooni ja ühiseeskirjade kohaselt tasutavad lõivud päritolunimetuse või geograafilise tähise rahvusvahelise registreeringu taotluse esitamise eest peaks tasuma liikmesriik, kust päritolunimetus või geograafiline tähis on pärit (vt Lissaboni kokkuleppe Genfi redaktsiooni artikkel 11) (2).

2.8.

EL on kehtestanud ühtse ja ammendava süsteemi põllumajandustoodete geograafilise tähise kaitseks. Nende süsteemide kaudu saavad neisse kuuluvate toodete kaitstud nimetused ühtse taotlusmenetluse alusel kaugeleulatuva kaitse kogu ELis. Ettepanek on kooskõlas ELi üldise poliitikaga toetada ja tugevdada geograafiliste tähiste kaitset kahepoolsete, piirkondlike ja mitmepoolsete lepingutega.

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee avaldab heameelt komisjoni ettepaneku üle kaitsta rahvusvahelisel tasandil registreeritud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid Genfi redaktsiooni ja selle õiguspraktika raames. Olukorras, mida iseloomustab pidevalt suurenev globaliseerumine, eriti kui tegemist on põllumajandusliku toiduainesektori kaubandusega, on äärmiselt oluline üritada luua rahvusvahelisel tasandil kvaliteedimärkide kaitse ühtlustatud raamistik.

3.2.

Euroopa Komisjon peab tegutsema alati selliste tootmismudelite ja kvaliteedikontrollisüsteemide kaitse huvides, mis on ülemaailmselt tunnustatud tarbijate tervisele ning majanduslikule ja keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele avalduva kasuliku mõju poolest.

3.3.

Geograafilised tähised kujutavad Euroopa Liidu tootjate jaoks ainulaadset ja väärtuslikku ressurssi (5,7 % põllumajandusliku toidutööstuse müügimahust, st üle 54 miljardi euro 2010. aastal) (3) aina liberaalsemal maailmaturul. Siiski on kvaliteedivaldkonnas konkureerimise jõupingutused kasutud, kui meie kvaliteettoodete puhul kasutatav peamine kandev jõud, st geograafilised tähised, pole rahvusvaheliste turgude eest piisavalt kaitstud.

3.4.

Komitee rõhutab, et geograafilised tähised on eraldusmärgid, mis võimaldavad eristada konkureerivaid tooteid ja teavitada tarbijat toote päritolust. Erinevalt kaubamärkidest on geograafilise tähise eesmärk rõhutada toote ja selle päritolupiirkonna vahelist seost, seega on tähiste eripäraks rõhuasetus toote kohalikule mõõtmele, tõstes nii esile kultuurilisi aspekte ja kohalikku oskusteavet, piirkonda ning selle agroökoloogilisi iseärasusi. Need omadused tuleb säilitada.

3.5.

Juba 2008. aastal rõhutas komitee oma arvamuses teemal „Geograafilised tähised ja päritolunimetused“ (4) järgmist: „Euroopa kodanikuühiskonnas on tarbijate teadlikkus põllumajandustoodete omadustest järjekindlalt tõusnud, mistõttu on tõusnud ka nõudlus kvaliteetsete toodete järele.“ See väide vastab tänapäeval tõele rohkem kui kunagi varem, sest Euroopa tarbija otsib üha enam kvaliteetseid tooteid, mis pärinevad konkreetsest kohast, piirkonnast või riigist ning mille kvaliteet, maine ja muud omadused on tihedalt seotud asjaomase geograafilise päritoluga (5).

3.6.

Prantsusmaa majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu hiljutise teatise „Ametlikud toiduainete kvaliteedimärgid ja päritolutähised“ kohaselt täheldatakse ülemaailmselt ametlike kvaliteedimärkide ja päritolu tuvastustähiste (SIQO) arengu olulist elavnemist. Geograafilised tähised arenevad, sest need reageerivad tarbijate kasvavale nõudlusele ning nendega väärtustatakse ka konkreetse piirkonnaga seotud ajalugu, pärandit ja esivanemate oskusteavet.

3.7.

Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et FAO (6) andmetel esineb geograafilistel tähistel väga hea mõju hinnale olenemata toote liigist, päritolupiirkonnast või registreeringu kestusest.

3.8.

Kõikides sõlmitud või sõlmimisel olevates kahepoolsetes lepingutes on geograafiliste tähiste kaitsega seotud aspektid üha olulisemad. Komitee rõhutab seda positiivset aspekti. Siiski peab ta oluliseks tegutseda sellise tervikliku käsituse suunas, mille eesmärk on kaitsta ja edendada kvaliteedimärkide süsteemi tervikuna.

3.9.

Selleks peab komitee vajalikuks uuesti läbi vaadata ettepanek kehtestada ELi tasandil positiivne nimekiri, sest see ei ole kooskõlas geograafiliste tähiste süsteemi üldise kaitse nõudega. Pigem on vaja süsteemi, mis tagab õiglase kohtlemise kõigile Euroopa tootjatele, kes soovivad, et nende geograafiline tähis oleks tunnustatud ka rahvusvahelisel tasandil. See kehtib seda enam, et valitud kriteeriumid ei hõlma teisi sotsiaal-majanduslikke kriteeriume, mis on olulised Euroopa Liidu teatud piirkondade majanduse arenguks. Geograafiliste tähiste ümber kujuneb tihti kohalik majandustegevus, mis loob töökohti, millel on väga oluline mõju teistele majandussektoritele, näiteks turismile, ning mis avaldab kasulikku mõju maakasutusele ja maakasutuse planeerimisele.

3.10.

Komitee kutsub komisjoni üles võtma arvesse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vaheliste tulevaste uute suhete tagajärgi ning samuti mõju, mida positiivse nimekirja kindlaksmääramine võib avaldada käimasolevatele läbirääkimistele, mis peaksid toimuma Euroopa Liidu kogu kvaliteedisüsteemi kaitset aluseks võttes. Pärast EList lahkumist peab Ühendkuningriik jätkuvalt tunnistama geograafilisi tähiseid, mis on tagatud süsteemiga, millest Ühendkuningriik seni kasu on saanud.

3.11.

Komitee rõhutab, et Euroopa põllumajanduslikku toiduainesektorit ohustab väga toodete võltsimine. Hiljuti avaldatud komisjoni aruandes (7) kinnitatakse, et kõige sagedamini võltsitavad tooted on põllumajanduslikud toiduained.

3.12.

Komitee meenutab, et tänaseks on seitse ELi riiki juba Lissaboni lepingu osalised (Bulgaaria, Itaalia, Portugal, Prantsusmaa, Slovakkia, Tšehhi Vabariik ja Ungari) ning et leping hõlmab nüüdseks juba üle tuhande registreeritud geograafilise tähise, mille puhul kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste rahvusvaheline kaitse on tagatud ühtse registreerimismenetluse kaudu.

3.13.

Komitee on seisukohal, et juba registreeritud ja Euroopa tasandil kaitstud geograafiliste tähistega omandatud õigusi tuleb säilitada halvemuse ja ebavõrdse kohtlemise vältimiseks.

3.14.

Lõpetuseks juhib komitee tähelepanu 2012. aasta uuringule geograafiliste tähiste kaubandusliku väärtuse kohta ELis (8). See on ainuke praegu kättesaadav taoline uuring. Näib siiski, et geograafiliste tähiste väärtuslisa määr (value premium rate) ei ole pärast seda palju muutunud.

---

(1)  http://www.wipo.int/edocs/pubdocs/en/wipo_pub_239.pdf.

(2)  Samas.

(3)  Vt hange nr AGRI-2011-EVAL-04.

(4)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 57.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1151/2012 (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1); https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1540542863415&uri=CELEX:32012R1151.

(6)  ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.

(7)  https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/report_on_eu_customs_enforcement_of_ipr_2017_en.pdf (praegu saadaval vaid inglise keeles).

(8)  https://ec.europa.eu/agriculture/external-studies/value-gi_en (praegu saadaval vaid inglise keeles).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), määrust (EL) nr 1094/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve), määrust (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), määrust (EL) nr 345/2013 Euroopa riskikapitalifondide kohta, määrust (EL) nr 346/2013 Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta, määrust (EL) nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta, määrust (EL) 2015/760 Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide kohta, määrust (EL) 2016/1011, mis käsitleb indekseid, mida kasutatakse võrdlusalustena finantsinstrumentide ja -lepingute puhul või investeerimisfondide tootluse mõõtmiseks, määrust (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti, ning direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist“

[COM(2018) 646 final – 2017/0230 (COD)]

(2019/C 110/11)

Pearaportöör:

Petr ZAHRADNÍK

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 4.10.2018 Euroopa Liidu Nõukogu, 12.11.2018
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon
Vastuvõtmine täiskogus	12.12.2018
Täiskogu istungjärk nr	539
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	121/0/4

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni paindlikkust pangandus- ja finantsasutustes tekkinud probleemidele reageerimisel ning täiendavate meetmete võtmisel, millega piirata rahapesu ja terrorismi rahastamist.

1.2.

Komitee leiab samas, et järelevalveasutuste tegevuse parem kooskõlastamine ja nendevahelise suhtluse tõhustamine peaks toimuma ühel samaaegselt tegevuste kooskõlastamisega muude asjaomaste üksustega, et see väga tõsine probleem tulemuslikult lahendada.

1.3.

Komitee hoiatab asjaolu eest, et tehnoloogia- ja teabevahetusvõimalused ei võimalda mitte üksnes luua uuenduslikke finantstooteid, mis toovad kasu hoiustajatele ja investoritele, vaid kujutavad endast ka suurt kiusatust kurjategijatele rahapesu ja terrorismi rahastamise valdkonnas. Seetõttu nõuab komitee, et vastu võetud strateegiate eesmärk oleks tulevaste ohtude võimalikult ulatuslik ennetamine.

1.4.

Komitee rõhutab selle probleemi kasvavat tähtsust kolmandate riikide jaoks geopoliitiliste, julgeolekuga seotud ja poliitiliste ohtude süvenemise kontekstis ning toonitab, et EL peab olema täielikult valmis selleks, et kõrvaldada rahapesu ja terrorismi rahastamisega seonduvad tegevused ning lõpetada liidu finantsturu ja -asutuste väärkasutamine.

1.5.

Komitee on teadlik asjaolust, et seadusandlikus ettepanekus esitatud meetmed on küll olulised, ent kooskõlastamise, korraldamise ja pädevuste valdkondi silmas pidades ei ole need piisavad, ning probleemi edukaks lahendamiseks tuleb võtta jätkumeetmeid. Samas nõustub komitee Euroopa Komisjoniga, et valitud tegevussuuna elluviidavuse ja jätkusuutlikkuse nimel on asjakohasem jätkata järk-järgult, et vältida kehtiva süsteemi stabiilsuse ja toimivuse märkimisväärset häirimist.

1.6.

Komitee on veendunud, et järelevalveasutuste pädevuste tulevase tasakaalustamise raames on soovitatav saavutada tasakaalustatud suhe uute ja laiendatud pädevustega Euroopa Pangandusjärelevalve ja riiklike järelevalveasutuste vahel, et kõik asjaomased üksused kasutaksid võimalikult hästi ära oma suutlikkust, et lahendada probleem asjakohaselt.

1.7.

Komitee rõhutab, et sisene ja väline teabevahetus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas on väga oluline, et jõuda kavandatud meetmete eesmärgini. Sisese teabevahetuse puhul on oluline optimeerida ja kaitsta infovoogusid pädevate järelevalveasutuste vahel ning välise teabevahetuse puhul on tähtis avalikkusele teabe pakkumine ja teadlikkuse suurendamine selles vormis, kuidas ennetada nimetatud kuritegusid ja nende toimepanemiseks valmistumist.

1.8.

Komitee tunneb huvi, millistel alustel määratleti pangandussektor kõige haavatavamaks sektoriks väärkasutamise suhtes rahapesu ja terrorismi rahastamise kuritegude eesmärgil, mistõttu tõhustati Euroopa Pangandusjärelevalve positsiooni ja pädevusi, kuid mitte liidu kahe teise järelevalveasutuse omi.

1.9.

Komitee sooviks, et suuremal määral täpsustataks uusi suhteid Euroopa Pangandusjärelevalve ja ELi teiste järelevalveasutuste, liikmesriikide järelevalveasutuste ja eelkõige kolmandate riikide järelevalveasutuste vahel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas tehtava kooskõlastamise ja ühistegevuse raames.

2.   Ettepaneku üldine taust ja olulised asjaolud

2.1.

Alates 2011. aastast kehtib ELis uus finantsjärelevalve süsteem, mis on oluliselt kaasa aidanud finantsturu stabiilsusele ja ohtude piiramisele. See viis ELi finantsturgude eeskirjade ühtlustamiseni ning nende järelevalvetoimingute lähendamiseni. Sellegipoolest on tehnoloogiliste ja finantsuuenduste kiire areng võimaldanud mitmesuguste kuritegude toimepanemist, mille puhul väärkasutatakse finantssektorit kuritegeliku tegevuse ja selle kaudu saavutatud kasumi seadustamise eesmärgil. Seda laadi tegevus ei ole ilmselgelt mitte üksnes ühiskonna seisukohast soovimatu ja hukkamõistetav, vaid samal ajal kahjustab see ka finantsturgude toimivust ja tõhusust, kuna selle esmane eesmärk ei ole saada võimalikult suurt kasu objektiivsetest võimalustest vara ja selle väärtustamist ära kasutada, vaid varjata, peita ja vältida igasugust avaldamist. Sellised protsessid on seejuures seotud asjaoluga, et rahalisi vahendeid ei eraldata võibolla optimaalsel viisil.

2.2.

Kavandatavate meetmete eesmärk ei ole järelikult mitte üksnes takistada või piirata võimalusi, mis soodustavad kuritegude toimepanemist või nende tulemuste seadustamist, vaid ka säilitada nende kuritegude toimepanemiseks kuritegelikult kasutatavate finantsasutuste nõuetekohane olukord ning tagada klientide ja investorite stabiilsus ja julgeolek. Seejuures on oluline küsimus ka poliitiliste ja mainega seotud riskide vähendamine, mis saavad osaks nii kõikidele liikmesriikidele kui ka Euroopa Liidule tervikuna.

2.3.

Võttes arvesse, et finantsturud ei ole kunagi olnud nii rahvusvahelised ja omavahel ühendatud kui praegu, on äärmiselt oluline luua süsteem, mis täidab oma ülesandeid piiriüleses kontekstis, kuna empiirilised analüüsid näitavad, et neid kuritegusid pannakse kõige sagedamini toime piiriüleselt, muu hulgas kaasates kolmandate riikide üksusi. Vaatamata selle tõhususele ei piisa nende kuritegude takistamise tegevusest lõpliku edu tagamiseks, kui see toimub üksnes ühe liikmesriigi tasandil. Seetõttu on väga oluline riiklike järelevalveasutuste tõhus ühistegevus rahapesu tõkestamise valdkonnas, nagu ka riiklike finantsjärelevalveasutuste ühistegevus sama valdkonna ELi asutustega ning lisaks ka kolmandate riikide järelevalveasutustega.

2.4.

Kavandatav meede, mis on kõnealuse arvamuse teemaks, on selle kava raames üksnes osalise tähtsusega. Nimetatud kava edu hindamiseks on äärmiselt oluline kooskõlastada seda muude elementidega, mis moodustavad kokku süstemaatilise ja sidusa käsitluse, mis takistab võimalikult tõhusalt kuritegude toimepanemist.

2.5.

Sisuliselt on ettepaneku eesmärk eeskätt: — optimeerida oskusteabe ja vahendite kasutamist, tsentraliseerides Euroopa Pangandusjärelevalve tasemele sellised ülesanded, mis on seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega kogu finantsturul, aga ka nendevastase võitlusega; — selgitada Euroopa Pangandusjärelevalvele usaldatud selliste ülesannete ulatust ja sisu, mis on seotud rahapesu tõkestamisega; — täiustada rahapesu tõkestamise ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid; — tõhustada Euroopa Pangandusjärelevalve kooskõlastavat rolli rahvusvahelistes suhetes, mis on seotud rahapesuga.

3.   Üldised märkused

3.1.

Komitee leiab, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine muutub üha olulisemaks lisaks tehnoloogilistele muutustele ja finantsuuendustele ka arvukate hiljuti avalikustatud juhtumite tõttu, mille käigus on mitmetes ELi liikmesriikides väärkasutatud panga- ja finantssüsteemi kuritegude toimepanemiseks. Selles kontekstis võib samuti pidada märkimisväärseks suurenenud geopoliitilist riski, sealhulgas terroristlikku tegevust.

3.2.

Komitee tunneb muret nimetatud probleemi süvenemise pärast, kuna sellised kuriteod ja katsed nendest tulenevat kasumit finantssektori kaudu seadustada, ei toimu mitte üksnes piiriüleselt ELis, vaid ka kolmandatesse riikidesse ulatuvate kuritegude kontekstis. Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjoni ettepanekuga soovitakse aktiivselt kaasa aidata olukorra lahendamisele.

3.3.

Komitee märgib kõnealuses kontekstis, et ehkki Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamist käsitleti 2017. aastal (1) ning komitee koostas selle kohta arvamuse, (2) mille täiskogu võttis vastu 15. veebruaril 2018, on uue teabe ja uute tingimuste tõttu ilmnenud vajadus ettepanekut ajakohastada, lisades sinna täiendavaid elemente, et suurendada selle tõhusust. Komitee nimetatud arvamus ei ole sellegipoolest oma kehtivust ega asjakohasust kaotanud. Samal ajal tervitab komitee Euroopa Komisjoni paindlikku reaktsiooni mitmetes ELi riikides aset leidnud arvukate pangandusskandaalide suhtes, mis näitasid, et kuritegude toimepanijad suudavad väärkasutada nii tehnoloogilisi ja teabevahetusvahendeid kui ka kehtivaid õigusakte. Seejuures toob see esile rahapesu tõkestamist käsitlevate ELi eeskirjade puudujäägid.

3.4.

Komitee märgib, et ettepaneku uued elemendid on enamasti tehnilise ja korraldusliku olemusega, ent lahendus, mis võimaldaks praegust olukorda parandada, peab olema laiem ja üldisem. Komitee lisab, et kõnealune ettepanek käsitleb kitsast kategooriat küsimustest, mis on seotud Euroopa Pangandusjärelevalve pädevuste suurendamisega ja selle kooskõlastamisega riiklike järelevalveasutustega rahapesu tõkestamise valdkonnas ning teataval määral ja teatavatel erijuhtudel ka teatava kontrolliga nende üle. Seejuures ei käsitleta kõnealuses ettepanekus finantsanalüüsi teenuste ja üksuste tegevust. Ettepanekus käsitletakse üldiselt tegevuste ja menetluste kooskõlastamist, ent mitte mingil määral rahapesu tõkestamist käsitlevat konkreetset sisu.

3.5.

Komitee viitab hoiatavalt ja rõhutavalt asjaolule, et rahapesu ei võimalda mitte ainult seadustada sellisest tegevusest saadud kasumit, mida peetakse seadusevastaseks ja karistatavaks, vaid viib samal ajal vahendite ebaratsionaalse eraldamiseni, arvestades, et nende tegevuste puhul soovitakse jääda varjatuks ja seadustada investeeritud vahendeid või kanda need üle kohta, kus pannakse toime muid kuritegusid, ning mitte tingimata kasumit saada. Samas võtab komitee teadmiseks ja rõhutab asjaolu, et esitatud ajakohastuse raames ei käsitleta ka uute suundumuste ja tingimuste analüüsi, mille puhul toimub rahapesu praegu. Seoses nende ebaausate tavade kõrvaldamisega on ettepanek rangelt ja sihipäraselt suunatud valitud valdkondadele, seejuures on valdavaks Euroopa Pangandusjärelevalve rolli tõhustamine Euroopa järelevalveasutuste hulgas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise probleemi lahendamise valdkonnas ning Euroopa Pangandusjärelevalve tõhustatud kooskõlastamine ja teavitamine suhetes riiklike järelevalveasutustega rahapesu tõkestamise valdkonnas, mis on suuremas osas pangandus- ja finantsturu järelevalveasutused.

3.6.

Komitee leiab, selles kontekstis on äärmiselt vajalik jaotada pädevused Euroopa Pangandusjärelevalve ja riiklike asutuste vahel nõuetekohaselt, austades subsidiaarsuse põhimõtet. Euroopa Pangandusjärelevalve pädevuste tugevdamine piiriüleste toimingute käsitlemisel on äärmiselt vajalik, seaduspärane ja põhjendatud. Teisalt lisab komitee siiski, et üksnes riiklike juhtumite lahendamiseks, mida Euroopa Pangandusjärelevalve ei suuda täiel määral tuvastada, tuleb jätta pädevus riiklikele asutustele.

3.7.

Arvestades, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine on otsustava tähtsusega nõuetekohase majandusliku ja finantskeskkonna tagamiseks kogu ELis, kaalub komitee, kas ei ole põhjendatud luua konkreetne organisatsioon ELi täidesaatva võimu raames, näiteks uus peadirektoraat, mis selles valdkonnas tegutseb. See teema on üha olulisem, arvestades uue Euroopa Komisjoni ametisseastumist 2019. aasta sügisel.

3.8.

Komitee küsib samuti, millistel alustel tehakse ettepanek, et Euroopa Pangandusjärelevalvel peaks olema otsustav kooskõlastav osa selle probleemi lahendamisel. Kas see tähendab seda, et Euroopa Komisjoni arvates on ELis rahapesu ja terrorismi rahastamise valdkonnas kõige enam manööverdamisruumi pangandussektoris?

3.9.

Komitee kiidab heaks asjaolu, et kõnealuse ettepaneku kontekstis peab toimuma tõhus teabevahetus probleemi käsitlemise kohta. Selle teabevahetuse raames ei tuleks mitte üksnes vahetada teavet kõikide osalevate järelevalveasutuste vahel (sisene teabevahetus), vaid tagada ka nõuetekohane teabevahetus avalikkusega (finantssektori kliendid ja üldsus).

4.   Konkreetsed märkused

4.1.

Komitee nõuab, et ettepanekus piiritletaks väga täpselt valdkonnad ja suhted, mille raames on Euroopa Pangandusjärelevalvel domineeriv roll võrreldes muude ELi järelevalveasutustega rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ning seda üldisema volituse näol kogu finantsturu jaoks.

4.2.

Samuti nõuab komitee, et selgitataks täpsemalt tingimusi, mis võimaldavad Euroopa Pangandusjärelevalvel teha järelevalvet riiklike järelevalveasutuste menetluste üle või teha otse ja individuaalselt otsuseid finantssektori osalejate kohta.

4.3.

Komitee on samal ajal väga huvitatud kolmandate riikide järelevalveasutustega tehatava koostöö olemusest.

4.4.

Komitee nõuab lisaks, et selgitataks seda, kuidas tuleks korraldada kõikide asjakohaste rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevate andmete tsentraliseerimist, mida edastavad riiklikud asutused, kui tegu on salastatud või äärmiselt salastatud allikatega, ning seda, kuidas neid andmeid kaitstakse.

---

(1)  Vt esialgne seadusandlik ettepanek COM(2017) 536 final, 20.9.2017. Ettepaneku eesmärk oli tõhustada Euroopa järelevalveasutuste suutlikkust, et tagada finantsjärelevalve lähendamine ja tõhusus, ilma et käsitletaks konkreetselt asutuste volituste tõhustamist rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise küsimustes.

(2)  ELT C 227, 28.6.2018, lk 63.