Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2019/C 54/01)

Viimane väljaanne

ELT C 44, 4.2.2019

Eelmised väljaanded

ELT C 35, 28.1.2019

ELT C 25, 21.1.2019

ELT C 16, 14.1.2019

ELT C 4, 7.1.2019

ELT C 455, 17.12.2018

ELT C 445, 10.12.2018

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 28. novembri 2018. aasta määrus (Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich’i eelotsusetaotlus – Poola) – Powszechna Kasa Oszczędności (PKO) Bank Polski S.A. versus Jacek Michalski

(Kohtuasi C-632/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 - Tarbijakaitse - Direktiiv 93/13/EMÜ - Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes - Direktiiv 2008/48/EÜ - Panga raamatupidamisdokumentide väljavõttel põhinev maksekäsumenetlus - Tarbija hagi puudumise korral kohtu võimetus hinnata lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast olemust))

(2019/C 54/02)

Kohtumenetluse keel: poola

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich

Põhikohtuasja menetluse pooled

Hageja: Powszechna Kasa Oszczędności (PKO) Bank Polski S.A.

Kostja: Jacek Michalski

Resolutsioon

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et niisugused riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis võimaldavad teha maksekäsu määruse panga raamatupidamisdokumentide väljavõtte kui tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude olemasolu tõendava tõendi alusel, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust hinnata selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, ega kontrollida, kas lepingus on esitatud eespool nimetatud artiklis 10 sätestatud teave, on nendega vastuolus, kuna sellisele määrusele vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimist.

---

(1)  ELT C 104, 19.3.2018.

Euroopa Kohtu (kuues koda) 13. novembri 2018. aasta määrus – Toontrack Music AB versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

(Kohtuasi C-48/18 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 181 - Euroopa Liidu kaubamärk - Sõnamärgi EZMIX registreerimise taotlus - Taotluse tagasilükkamine - Määrus (EÜ) nr 207/2009 - Artikli 7 lõike 1 punktid b ja c - Artiklid 65, 75 ja 76 - Kirjeldavus - Avalikkuse taju - Õigus olla ära kuulatud - Omal algatusel uurimise põhimõte - Põhjendamiskohustus - Moonutamine - Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid))

(2019/C 54/03)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Pooled

Apellant: Toontrack Music AB (esindaja: advokaat L.-E. Ström)

Vastustaja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindaja: A. Folliard-Monguiral)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Toontrack Music AB-lt.

---

(1)  ELT C 152, 30.4.2018.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 28. novembri 2018. aasta määrus – Jean-Marie Le Pen versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-303/18 P) (1)

((Apellatsioonkaebus - Vastuvõetavus - Euroopa Parlament - Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri - Parlamendiliikme assistendi hüvitis - Alusetult makstud summade sissenõudmine))

(2019/C 54/04)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Jean-Marie Le Pen (esindaja: advokaat F. Wagner)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament (esindajad: S. Seyr ja C. Burgos)

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Jean-Marie Le Pen’ilt.

---

(1)  ELT C 240, 9.7.2018.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesgericht Linz (Austria) 8. oktoobril 2018 – HK, IJ versus Deutsche Lufthansa AG

(Kohtuasi C-630/18)

(2019/C 54/05)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landesgericht Linz

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: HK, IJ

Kostja: Deutsche Lufthansa AG

Kohtuasi kustutati 15. novembri 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Specializat Mureş (Rumeenia) 7. novembril 2018 – SC Raiffeisen Bank SA versus JB

(Kohtuasi C-698/18)

(2019/C 54/06)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Specializat Mureş

Põhikohtuasja pooled

Apellant: SC Raiffeisen Bank SA

Vastustaja: JB

Eelotsuse küsimused

1.

Kas nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1), eelkõige põhjenduste 12, 21 ja 23, artikli 2 punkti b, artikli 6 lõike 1, artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 kohaselt on lubatud, kohaldades menetlusautonoomia põhimõtet koostoimes samaväärsuse ja tõhususe põhimõttega, kasutada kohtulike vahendite kogumit, mis koosneb hagist, mida aegumine ei puuduta ja mille eesmärk on tuvastada tarbijalepingutes sisalduvad teatavad ebaõiglased tingimused, ning isiklikust ja varalisest hagist, mida aegumine puudutab, ja millega järgitakse direktiivi eesmärki kõrvaldada kõigi kohustuste mõju, mis tekkisid ja täideti tingimuste alusel, mille ebaõiglus tarbija suhtes on tuvastatud?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas samade sätetega on vastuolus tõlgendus, mis tuleneb tsiviilõiguslike suhete kindluse põhimõtte rakendamisest, mille kohaselt objektiivne hetk, millest alates tarbija oli või oleks pidanud olema ebaõiglase tingimuse olemasolust teadlik, on selle krediidilepingu lõppemine, milles ta oli tarbija?

---

(1)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993 L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Specializat Mureş (Rumeenia) 7. novembril 2018 – BRD Groupe Societé Générale SA versus KC

(Kohtuasi C-699/18)

(2019/C 54/07)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Specializat Mureş

Põhikohtuasja pooled

Apellant: BRD Groupe Societé Générale SA

Vastustaja: KC

Eelotsuse küsimused

1.

Kas nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1), eelkõige põhjenduste 12, 21 ja 23, artikli 2 punkti b, artikli 6 lõike 1, artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 kohaselt on lubatud, kohaldades menetlusautonoomia põhimõtet koostoimes samaväärsuse ja tõhususe põhimõttega, kasutada kohtulike vahendite kogumit, mis koosneb hagist, mida aegumine ei puuduta ja mille eesmärk on tuvastada tarbijalepingutes sisalduvad teatavad ebaõiglased tingimused, ning isiklikust ja varalisest hagist, mida aegumine puudutab, ja millega järgitakse direktiivi eesmärki kõrvaldada kõigi kohustuste mõju, mis tekkisid ja täideti tingimuste alusel, mille ebaõiglus tarbija suhtes on tuvastatud?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas samade sätetega on vastuolus tõlgendus, mis tuleneb tsiviilõiguslike suhete kindluse põhimõtte rakendamisest, mille kohaselt objektiivne hetk, millest alates tarbija oli või oleks pidanud olema ebaõiglase tingimuse olemasolust teadlik, on selle krediidilepingu lõppemine, milles ta oli tarbija?

---

(1)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993 L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Timiş (Rumeenia) 13. novembril 2018 – Amărăşti Land Investment SRL versus Direcţia Generală a Finanţelor Publice Timişoara, Administraţia Judeţeană a Finanţelor Publice Timiş

(Kohtuasi C-707/18)

(2019/C 54/08)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Timiş

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Amărăşti Land Investment SRL

Vastustajad: Direcţia Generală a Finanţelor Publice Timişoara, Administraţia Judeţeană a Finanţelor Publice Timiş

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 2006/112 (1), eriti selle artikleid 24, 28, 167 ja artikli 168 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellise kinnisasja müügil, mis ei ole kantud riiklikusse kinnisasjade registrisse (kinnistusraamatusse) ja mis ei ole võõrandamise hetkel katastriüksus, osutab maksukohustuslasest ostja, kes võtab endale lepinguga kohustuse teha oma kulul vajalikud toimingud selle esmaseks kandmiseks kinnisasjade registrisse, müüjale teenuseid või ostab oma kinnisvarainvesteeringutega seotud teenuseid, mille puhul tekib tal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus?

2.

Kas direktiivi 2006/112 ja eelkõige selle artiklit 167 ja artikli 168 punkti a, võib tõlgendada nii, et kulusid, mille maksukohustuslasest ostja on kandnud kinnisasjade registrisse esmakande tegemisel kinnisasjade kohta, millele ostjal on omandiõiguse tulevase üleandmisega seotud väljanõudeõigus ja mille on müünud müüjad, kes ei ole omandiõigust kinnisasjadele kinnistusraamatusse kandnud, võib pidada ettevalmistavaks investeerimistegevuseks, millega seoses on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata?

3.

Kas direktiivi 2006/112 sätteid, eriti selle artikleid 24, 28, 167 ja artikli 168 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kuna maksukohustuslasest ostja kulud, mille ta on kandnud kinnisasjade registrisse esmakande tegemisel kinnisasjade kohta, mis on talle müüdud ja millele ostjal on võlaõiguslepingust tulenev omandiõiguse tulevase üleandmisega seotud väljanõudeõigus müüjate suhtes, kes ei ole kinnistusraamatusse kandnud oma omandiõigust nendele kinnisasjadele, tuleb kvalifitseerida müüjatele teenuse osutamisena olukorras, kus müüja ja ostja on omavahel kokku leppinud, et kinnisasjade hind ei sisalda kinnistusraamatuga seotud tehingute väärtust?

4.

Kas direktiivi 2006/112 tähenduses peab kindlasti just müüja kandma halduskulud, mis on seotud kinnisasjadega, mis on müüdud ja millele ostjal on omandiõiguse tulevase üleandmisega seotud väljanõudeõigus, sealhulgas, kuid mitte ainult kulud, mis tulenevad esmakande tegemisest kinnisasjade registrisse? Või kas pooltevahelise kokkuleppe alusel võib sellised kulud kanda ostja või muu tehingu pool, nii et sellel isikul on õigus käibemaksu maha arvata?

---

(1)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1).

16. novembril 2018 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(Kohtuasi C-718/18)

(2019/C 54/09)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Noll-Ehlers, O. Beynet)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik

Hageja nõuded

Hageja palub Euroopa Kohtul:

1.

tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivist 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivist 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (2), sest ta ei ole nõuetekohaselt üle võtnud — direktiivi 2009/72/EÜ artikli 2 punkti 21 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 20; — direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ artikli 19 lõiget 3 koostoimes artikli 19 lõikega 8; — direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ artikli 19 lõiget 5; — direktiivi 2009/72/EÜ artikli 37 lõike 1 punkti a ja lõike 6 punkte a ja b ning direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõike 1 punkti a ja lõike 6 punkte a ja b;

2.	mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi puudutab elektrienergia ja maagaasi siseturgu käsitlevate direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ puudulikku ülevõtmist Saksa õigusesse energiamajanduse seadusega (Energiewirtschaftsgesetz, edaspidi EnWG). Komisjoni hinnangul on ülevõtmine EnWG-ga olnud puudulik neljas punktis. Esiteks on mõiste „vertikaalselt integreeritud ettevõtja“ määratlus – mis määrab kindlaks, millistele ettevõtjatele laienevad direktiivide eraldamiseeskirjad – võetud Saksa õigusesse üle vaid piiratult. Teiseks ei ole täielikult üle võetud vertikaalselt integreeritud ettevõtjas ametikoha vahetusega seotud järelemõtlemisaegu puudutavaid eeskirju. Kolmandaks on vaid osaliselt üle võetud eeskirjad, mis keelavad teatud osalused vertikaalselt integreeritud ettevõtjas või sellest rahalise kasu saamise. Neljandaks rikub EnWG-s ette nähtud pädevuse jaotus direktiivides sätestatud riiklike reguleerivate asutuste ainupädevust.

Komisjoni hinnangul tähendab see, et rikutud on direktiivi 2009/72/EÜ artikli 2 punkti 21 ja direktiivi 2009/73/EÜ artikli 2 punkti 20, direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ artikli 19 lõiget 3 koostoimes artikli 19 lõikega 8, direktiivide 2009/72/EÜ ja 2009/73/EÜ artikli 19 lõiget 5 ning direktiivi 2009/72/EÜ artikli 37 lõike 1 punkti a ja lõike 6 punkte a ja b ning direktiivi 2009/73/EÜ artikli 41 lõike 1 punkti a ja lõike 6 punkte a ja b.

---

(1)  ELT 2009, L 211, lk 55.

(2)  ELT 2009, L 211, lk 94.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Saksamaa) 16. novembril 2018 – Ferrari S.p.A. versus DU

(Kohtuasi C-720/18)

(2019/C 54/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Ferrari S.p.A.

Vastustaja apellatsioonimenetluses: DU

Eelotsuse küsimused

1.

Kas hinnates küsimust, kas kaubamärgi kasutamise viisi ja ulatuse põhjal on tegemist selle tegeliku kasutamisega direktiivi 2008/95/EÜ (1) artikli 12 lõike 1 tähenduses, tuleb olukorras, kus kaubamärk on registreeritud laia valiku kaupade jaoks – käesoleval juhul maismaasõidukid, eelkõige autod ja nende varuosad –, aga tegelikult kasutatakse seda ainult teatud turulõigu jaoks – käesoleval juhul: kallihinnalised luksussportautod ja nende varuosad –, lähtuda registreeringus märgitud kaupade koguturust või võib lähtuda konkreetsest turulõigust? Kas juhul, kui kasutamine konkreetse turulõigu jaoks on piisav, tuleb kaubamärgi tühisuse tõttu selle registrist kustutamise menetluses säilitada kaubamärgist tulenevad õigused selles turulõigus?

2.	Kas olukorras, kus kaubamärgi omaniku poolt Euroopa Majanduspiirkonnas juba turule lastud kasutatud kaupu turustab kaubamärgi omanik, on tegemist kasutamisega direktiivi 2008/95/EÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses?

3.

Kas kaubamärki, mida ei ole registreeritud mitte üksnes teatud kauba, vaid ka selle kauba osade jaoks, kasutatakse kaubamärgist tulenevaid õigusi säilitavalt ühtlasi nende kaupade jaoks, mida enam ei turustata, kuid turustatakse kaubamärgiga tähistatud lisatarvikuid ja varuosi varem turustatud ja sama kaubamärgiga tähistatud kauba jaoks?

4.	Kas hinnates küsimust, kas on tegemist tegeliku kasutamisega, tuleb arvesse võtta ka seda, kas kaubamärgi omanik pakub teatud teenuseid seoses varem turustatud kaubaga, kuid ei paku neid teenuseid asjaomase kaubamärgi all?

5.

Kas hinnates seda, kas kaubamärki on kasutatud asjaomases liikmesriigis (käesoleval juhul: Saksamaa) direktiivi 2008/95/EÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses, tuleb vastavalt 13. aprillil 1892 [Berliinis] allkirjastatud Šveitsi ja Saksamaa patentide, disainilahenduste ja kaubamärkide vastastikuse kaitse konventsiooni artiklile 5 arvesse võtta ka kaubamärgi kasutamist Šveitsis?

6.	Kas direktiiviga 2008/95/EÜ on kooskõlas olukord, kus kaubamärgi omanikule, kelle vastu on esitatud kaubamärgi tühistamise nõue, pannakse küll ulatuslik kohustus tõendada kaubamärgi kasutamist, kuid nende asjaolude ümberlükkamise kohustus pannakse kaubamärgi registrist kustutamise taotlejale?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Düsseldorf (Saksamaa) 16. novembril 2018 – Ferrari S.p.A. versus DU

(Kohtuasi C-721/18)

(2019/C 54/11)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Ferrari S.p.A.

Vastustaja apellatsioonimenetluses: DU

Eelotsuse küsimused

1.

Kas hinnates küsimust, kas kaubamärgi kasutamise viisi ja ulatuse põhjal on tegemist selle tegeliku kasutamisega direktiivi 2008/95/EÜ (1) artikli 12 lõike 1 tähenduses, tuleb olukorras, kus kaubamärk on registreeritud laia valiku kaupade jaoks – käesoleval juhul maismaasõidukid, eelkõige autod ja nende varuosad –, aga tegelikult kasutatakse seda ainult teatud turulõigu jaoks – käesoleval juhul: kallihinnalised luksussportautod ja nende varuosad –, lähtuda registreeringus märgitud kaupade koguturust või võib lähtuda konkreetsest turulõigust? Kas juhul, kui kasutamine konkreetse turulõigu jaoks on piisav, tuleb kaubamärgi tühisuse tõttu selle registrist kustutamise menetluses säilitada kaubamärgist tulenevad õigused selles turulõigus?

2.	Kas olukorras, kus kaubamärgi omaniku poolt Euroopa Majanduspiirkonnas juba turule lastud kasutatud kaupu turustab kaubamärgi omanik, on tegemist kasutamisega direktiivi 2008/95/EÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses?

3.

Kas kaubamärki, mida ei ole registreeritud mitte üksnes teatud kauba, vaid ka selle kauba osade jaoks, kasutatakse kaubamärgist tulenevaid õigusi säilitavalt ühtlasi nende kaupade jaoks, mida enam ei turustata, kuid turustatakse kaubamärgiga tähistatud lisatarvikuid ja varuosi varem turustatud ja sama kaubamärgiga tähistatud kauba jaoks?

4.	Kas hinnates küsimust, kas on tegemist tegeliku kasutamisega, tuleb arvesse võtta ka seda, kas kaubamärgi omanik pakub teatud teenuseid seoses varem turustatud kaubaga, kuid ei paku neid teenuseid asjaomase kaubamärgi all?

5.

Kas hinnates seda, kas kaubamärki on kasutatud asjaomases liikmesriigis (käesoleval juhul: Saksamaa) direktiivi 2008/95/EÜ artikli 12 lõike 1 tähenduses, tuleb vastavalt 13. aprillil 1892 [Berliinis] allkirjastatud Šveitsi ja Saksamaa patentide, disainilahenduste ja kaubamärkide vastastikuse kaitse konventsiooni artiklile 5 arvesse võtta ka kaubamärgi kasutamist Šveitsis?

6.	Kas direktiiviga 2008/95/EÜ on kooskõlas olukord, kus kaubamärgi omanikule, kelle vastu on esitatud kaubamärgi tühistamise nõue, pannakse küll ulatuslik kohustus tõendada kaubamärgi kasutamist, kuid nende asjaolude ümberlükkamise kohustus pannakse kaubamärgi registrist kustutamise taotlejale?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rēzeknes tiesa (Läti) 28. novembril 2018 – Elme Messer Metalurgs versus Latvijas Investīciju un attīstības aģentūra

(Kohtuasi C-743/18)

(2019/C 54/12)

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Rēzeknes tiesa

Põhikohtuasja pooled

Hageja: SIA Elme Messer Metalurgs

Kostja: Latvijas Investīciju un attīstības aģentūra

Eelotsuse küsimus

Kas nõukogu määruse nr 1083/2006 (1) artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et olukorda, kus toetusesaaja ei suuda saavutada asjaomasel ajavahemikul ette nähtud käibe taset põhjusel, et sel ajal tema ainsa partneri äritegevus peatati või äripartner muutus maksejõuetuks, tuleb pidada ettevõtja (toetusesaaja) teoks või tegevusetuseks, millel on või oleks Euroopa Liidu üldeelarvet kahjustav mõju?

---

(1)  Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25).

Eelotsusetaotlus, mille esitas Riigikohus (Eesti) 29. novembril 2018 – H. K. versus Prokuratuur

(Kohtuasi C-746/18)

(2019/C 54/13)

Kohtumenetluse keel: eesti keel

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Riigikohus

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: H. K.

Vastustaja: Prokuratuur

Eelotsuse küsimused

1)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. a direktiivi 2002/58/EÜ (1) artikli 15 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 8, 11 ja artikli 52 lõikega 1 tõlgendada nii, et kriminaalmenetluses riigiasutuste juurdepääs andmetele, mis võimaldavad kindlaks teha kahtlustatava telefoni ja mobiiltelefoni side lähte- ja sihtkoha, kuupäeva, kellaaja ja kestuse, sideteenuse liigi, kasutatud seadme ja mobiilsideseadme kasutamise asukoha, kujutab endast harta viidatud artiklitega tagatud põhiõiguste sedavõrd rasket riivet, et sellist juurdepääsu tuleb kuritegude ennetamisel, uurimisel, avastamisel ja menetlemisel piirata võitlusega raske kuritegevuse vastu, sõltumata sellest, millise ajavahemiku kohta säilitatud andmetele on riigiasutustel juurdepääs?

2)

Kas direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada Euroopa Kohtu asjas C-207/16 tehtud 2. oktoobri 2018. a otsuse punktides 55-57 väljendatud proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes nii, et kui esimeses küsimuses viidatud andmete hulk, millele riigiasutustel on juurdepääs, ei ole suur (nii andme liikide kui ka ajalise ulatuse mõttes), on sellega kaasnev põhiõiguste riive õigustatav üldiselt kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja menetlemise eesmärgiga ning mida rohkematele andmetele on riigiasutustel juurdepääs, seda raskemad peavad olema kuriteod, mille vastu võitlemine on riive eesmärgiks?

3)

Kas Euroopa Kohtu liidetud kohtuasjades C-203/15 ja C-698/15 tehtud 21. detsembri 2016. a otsuse resolutsiooni punktis 2 toodud nõue, et riigi pädevate asutuste juurdepääs andmetele peab olema allutatud kohtu või sõltumatu haldusasutuse eelnevale kontrollile, tähendab, et direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sõltumatu haldusasutusena võib olla käsitatav prokuratuur, kes juhib kohtueelset menetlust, olles seejuures seadusega kohustatud tegema seda sõltumatult, alludes ainult seadusele ja selgitades kohtueelses menetluses süüdistatavat nii süüstavad kui ka õigustavad asjaolud, kuid kes esindab hiljem kohtumenetluses riiklikku süüdistust?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bayerischer Verwaltungsgerichtshof (Saksamaa) 3. detsembril 2018 – Deutsche Umwelthilfe e.V. versus Freistaat Bayern

(Kohtuasi C-752/18)

(2019/C 54/14)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bayerischer Verwaltungsgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Deutsche Umwelthilfe e.V.

Vastustaja: Freistaat Bayern

Eelotsuse küsimused

Kas

1.	Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud nõuet, mille kohaselt kasutavad liikmesriigid kõiki asjakohaseid meetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine,

2.	põhimõtet liidu õiguse tõhusa rakendamise kohta liikmesriikides, mis on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 197 lõikes 1,

3.	Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile,

4.	keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artikli 9 lõike 4 esimesest lausest osalisriikidele tulenevat kohustust tagada keskkonnaasjades tõhus õiguskaitse,

5.	ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus liikmesriikidele seatud kohustust näha tulemusliku õiguskaitse tagamiseks ette vajalik kaebeõigus liidu õigusega hõlmatud valdkondades,

tuleb tõlgendada nii, et Saksa kohtul on õigus – ja teatavatel juhtudel isegi kohustus – kohaldada Saksamaa Liitvabariigi liidumaa ametiisikute suhtes aresti, et sundida seda liidumaad täitma oma kohustust koostada uus teatava miinimumsisuga õhukvaliteedi kava Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT 2008, L 152, lk 1) artikli 23 tähenduses, kui sellele liidumaale on jõustunud kohtuotsusega seatud kõnealust miinimumsisu sisaldava uue õhukvaliteedi kava koostamise kohustus, ja

—	liidumaa suhtes korduvalt tehtud sunniraha määramise hoiatused ja sunniraha määramise otsused on jäänud tulemusetuks,

—

sunniraha määramise hoiatustel ja sunniraha määramise otsustel ei ole ka juhul, kui sunniraha hoiatusega ja sunniraha määramise otsusega nõutaks sisse senisest suurem summa, märkimisväärset mõjutuslikku toimet, kuna sunniraha tasumisest ei teki liidumaal, kelle suhtes on tehtud jõustunud kohtuotsus, varalist kahju, vaid konkreetsel juhul sissenõutud summa kantakse lihtsalt riigieelarve ühelt kontolt üle teisele kontole,

—	liidumaa, kelle suhtes on tehtud jõustunud kohtuotsus, on nii kohtutes kui ka avalikult kuulutanud, et ta ei täida kohustusi, mille on kohus määranud seoses õhukvaliteedi kavaga, kusjuures sellise avalduse on muu hulgas esitanud liidumaa kõrgeim poliitiline ametiisik liidumaa parlamendi ees,

—	kohtulahendite täitmise tagamiseks on liikmesriigi õiguses aresti instituut põhimõtteliselt ette nähtud, kuid liikmesriigi konstitutsioonikohtu praktika ei luba kohaldada asjaomast sätet sedalaadi olukorras, nagu on kujunenud käesolevas asjas, ja

—	liikmesriigi õigus ei paku sedalaadi olukorras, nagu on kujunenud käesolevas asjas, sunnivahendeid, mis oleksid sunniraha määramise hoiatustest ja sunniraha määramise otsustest tõhusamad, kuid vähem ranged kui arest, ja selliste sunnivahendite kasutamine ei tule ka objektiivselt kõne alla?

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal d'instance d'Aulnay-Sous-Bois (Prantsusmaa) 3. detsembril 2018 – LC, MD versus easyJet Airline Co. Ltd

(Kohtuasi C-756/18)

(2019/C 54/15)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal d'instance d'Aulnay-Sous-Bois

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: LC, MD

Kostja: easyJet Airline Co. Ltd

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (1) (edaspidi „määrus nr 261/2004“), artikli 3 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et määruse sätetele tuginemiseks peavad reisijad tõendama oma ilmumist registreerimisele?

Kas jaatava vastuse korral on määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 3 lõike 2 punktiga a vastuolus, kui lihtsalt eeldada, et reisija registreerimisele ilmumise tingimust peetakse täidetuks juhul, kui reisijal on olemas tegutseva lennuettevõtja tunnustatud ja registreeritud broneering artikli 2 punkti g tähenduses?

---

(1)  ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rayonen sad Haskovo (Bulgaaria) 4. detsembril 2018 – QH versus Bulgaaria Vabariigi Varhoven kasatsionen sad

(Kohtuasi C-762/18)

(2019/C 54/16)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Rayonen sad Haskovo

Põhikohtuasja pooled

Hageja: QH

Kostja: Bulgaaria Vabariigi Varhoven kasatsionen sad

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ (1) tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja/või kohtupraktika, mille kohaselt ei ole töötajal, kellega sõlmitud töölepingu ülesütlemine on tühiseks tunnistatud ja kes on seejärel kohtuotsusega tööle ennistatud, õigust tasustatud põhipuhkusele ajavahemiku eest alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni?

2.

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja/või kohtupraktika, mille kohaselt ei ole asjaomasel töötajal töölepingu uuesti lõpetamise korral õigust nõuda kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitamist rahas ajavahemiku eest alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni?

---

(1)  EÜT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa) 7. detsembril 2018 – Caisse d’assurance retraite et de la santé au travail d’Alsace-Moselle versus SJ, Ministre chargé de la Sécurité sociale

(Kohtuasi C-769/18)

(2019/C 54/17)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour de cassation

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Caisse d’assurance retraite et de la santé au travail d’Alsace-Moselle

Vastustajad: SJ, Ministre chargé de la Sécurité sociale

Eelotsuse küsimused

1.	Kas Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustiku (Sozialgesetzbuch) VIII raamatu § -s 35a sätestatud puudega seotud kulude vähendamiseks antav abi kuulub määruse nr 883/2004 (1) esemelisse kohaldamisalasse?

2.

Jaatava vastuse korral: kas puudega lapse kasvatamise toetus, selle lisa või selle puudumisel puude kompenseerimise hüvitis ühelt poolt ja Saksamaa sotsiaalkindlustusseadustiku (Sozialgesetzbuch) VIII raamatu § -s 35a ette nähtud vaimse puudega laste ja noorukite rehabilitatsiooniabi teiselt poolt on määruse nr 883/2004 artikli 5 punkti a tähenduses samaväärsed, arvestades Prantsuse sotsiaalkindlustusseadustiku (code de la sécurité sociale) artikli L351-4-1 eesmärki võtta puudega lapse kasvatamisega seotud kulusid arvesse sellise kindlustusstaaži kindlaksmääramisel, mis annab õiguse saada vanaduspensioni?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa) 11. detsembril 2018 – Association française des usagers de banques versus Ministre de l’Économie et des Finances

(Kohtuasi C-778/18)

(2019/C 54/18)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d’État

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Association française des usagers de banques

Vastustaja: Ministre de l’Économie et des Finances

Eelotsuse küsimused

—

Kas 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL (1) elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta artikli 12 lõike 2 punkt a, eelkõige arvestades eesmärki, mis sellega on antud arveldus- või hoiukontole, mille avamist või säilitamist sellega on lubatud, või sama artikli lõige 3, lubavad esiteks krediidiandjal nõuda krediidisaajalt individuaalse soodustuse vastusooritusena, et kogu tema töötasu või sellega samastatud tulu laekuks teatud maksekontole krediidilepingus kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, olenemata summast, tähtaegadest ja laenu kestusest, ning teiseks lubavad seda, et nõnda määratud ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või sama kaua kui lepingu kestus, kui see on lühem?

—

Kas sel ajal kohaldatava 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ (2) artikliga 45, mis on nüüd üle võetud 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2366 (3) artiklis 55, ning 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/92/EL (4) artiklitega 9-14, mis käsitlevad pangakontode liikuvuse soodustamist ning maksekonto sulgemise tasu, on vastuolus see, et selle konto sulgemine, mille krediidisaaja avas krediidiandja juures, et sinna laekuks tema tulu, vastusooritusena krediidilepingu raames kokku lepitud individuaalse soodustuse eest, toob juhul, kui see sulgemine toimub enne selles lepingus määratud ajavahemiku lõppemist, kaasa selle soodustuse kaotamise, sealjuures enam kui aasta pärast konto avamist, ning teiseks, kas nende samade sätetega on vastuolus see, et kõnealune ajavahemik võib kesta kuni kümme aastat või kogu krediidilepingu kestusaja?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2015, L 337, lk 35).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT 2014, L 257, lk 214).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal d’instance Épinal (Prantsusmaa) 13. detsembril 2018 – Cofidis versus YP

(Kohtuasi C-782/18)

(2019/C 54/19)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal d’instance Épinal

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Cofidis

Kostja: YP

Eelotsuse küsimused

Kas kaitse, mille Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, (1) tarbijatele tagab, ei võimalda kehtestada riigisisest õigusnormi, mis keelab hagi puhul, mille müüja või teenuseosutaja on esitanud tarbija vastu ja mis põhineb nendevahelisel lepingul, riigisisesel kohtul viieaastase aegumistähtaja möödumisel, mida hakatakse arvestama alates lepingu sõlmimisest, tuvastada omal algatusel või tarbija esitatud vastuväite tulemusena, et on rikutud selle direktiivi artiklis 8 sätestatud õigusnorme, mis käsitlevad kohustust kontrollida tarbija maksevõimet, õigusnorme, mis käsitlevad selle direktiivi artiklis 10 jj ette nähtud teavet, mis peab olema laenulepingutes selgelt ja lühidalt ära toodud, ning üldisemalt kõiki selles direktiivis ette nähtud tarbijakaitsenorme, ning reageerida tuvastatud rikkumisele?

---

(1)  ELT L 133, lk 66.

Mellifera eV, Vereinigung für wesensgemäße Bienenhaltung 12. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 27. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-12/17 P: Mellifera eV versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-784/18 P)

(2019/C 54/20)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Mellifera eV, Vereinigung für wesensgemäße Bienenhaltung (esindaja: advokaat A. Willand)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

tühistada Üldkohtu 27. septembri 2018. aasta otsus kohtuasjas T-12/17: Mellifera e. V. vs. Euroopa Komisjon osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata hageja nõude 1 (vaidlustatud kohtuotsuse punkti 18 esimene taane) – tühistada kostja 8. novembri 2016. aasta otsus Ares(2016)6306335 – ning mõistis kohtukulud välja hagejalt;

—	tühistada esimeses taandes nimetatud kostja otsus;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks sisuliselt kaks väidet.

Esimene väide: rikutud on määruse (EÜ) nr 1367/2006 (1) artikli 10 lõiget 1 koostoimes artikli 2 lõike 1 punktiga g ning Århusi konventsiooniga.

Vastupidi Üldkohtu seisukohale on toimeaine glüfosaat heakskiidu pikendamine haldusakt, mida saab kontrollida määruse (EÜ) nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 alusel läbiviidud menetluses. Määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punktis g nimetatud koosseisuline tunnus „üksikmeede“ on eelkõige seotud materiaalse kohaldamisalaga, mitte aga regulatsioonist puudutatud isikute arvu või määratletusega.

Teine väide: Rikutud on põhimõtet, et EL teisest õigust tuleb tõlgendada rahvusvahelisi konventsioone arvestades.

Üldkohus rikub põhimõtet – mille kohaselt peab tõlgendus olema võimalikult suurel määral kooskõlas rahvusvahelise õigusega – sellega, et ta ei tõlgendanud määruse (EÜ) nr 1367/2006 artikli 10 lõiget 1 koostoimes artikli 2 lõike 1 punktiga g kooskõlas Århusi konventsiooniga, kuigi see oli üldiselt kooskõlas asjas tähtsust omavate õigusnormidega määruses (EÜ) nr 1367/2006.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13).

Euroopa Kohtu presidendi 15. novembri 2018. aasta määrus (Raad van State eelotsusetaotlus – Madalmaad) – Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie versus D, I versus Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie

(Kohtuasi C-586/17) (1)

(2019/C 54/21)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 5, 8.1.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 16. oktoobri 2018. aasta määrus (Finanzgericht Hamburgi eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Kreyenhop & Kluge GmbH & Co. KG versus Hauptzollamt Hannover

(Kohtuasi C-593/17) (1)

(2019/C 54/22)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 32, 29.1.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 8. novembri 2018. aasta määrus – Euroopa Komisjon versus Iirimaa

(Kohtuasi C-678/17) (1)

(2019/C 54/23)

Kohtumenetluse keel: inglise

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 22, 22.1.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 7. novembri 2018. aasta määrus (Tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i eelotsusetaotlus – Belgia) – Edward Reich, Debora Lieber, Ella Reich, Ezra Bernard Reich, Zoe Reich versus Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV

(Kohtuasi C-730/17) (1)

(2019/C 54/24)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 104, 19.3.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 26. oktoobri 2018. aasta määrus (Bundesgerichtshofi eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Logistik XXL GmbH versus CMR Transport & Logistik, menetluses osales: Rudolph Spedition und Logistik GmbH

(Kohtuasi C-135/18) (1)

(2019/C 54/25)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 190, 4.6.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 26. oktoobri 2018. aasta määrus (Supreme Court’i eelotsusetaotlus – Iirimaa) – KN versus Minister for Justice and Equality

(Kohtuasi C-191/18) (1)

(2019/C 54/26)

Kohtumenetluse keel: inglise

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 190, 4.6.2018.

Euroopa Kohtu seitsmenda koja presidendi 8. novembri 2018. aasta määrus (Budai Központi Kerületi Bírósági eelotsusetaotlus – Ungari) – VE versus WD

(Kohtuasi C-227/18) (1)

(2019/C 54/27)

Kohtumenetluse keel: ungari

Euroopa Kohtu seitsmenda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 231, 2.7.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 22. novembri 2018. aasta määrus (Audiencia Provincial de Almería eelotsusetaotlus – Hispaania) – Banco Popular Español SA versus María Ángeles Díaz Soria, Miguel Ángel Góngora Gómez, José Antonio Sánchez González, Dolores María del Águila Andújar

(Kohtuasi C-232/18) (1)

(2019/C 54/28)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 240, 9.7.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 15. novembri 2018. aasta määrus (Juzgado de lo Social no 33 de Barcelona eelotsusetaotlus – Hispaania) – Magdalena Molina Rodríguez versus Servicio Público de Empleo Estatal (SEPE)

(Kohtuasi C-279/18) (1)

(2019/C 54/29)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 259, 23.7.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 26. oktoobri 2018. aasta määrus (Handelsgericht Wien’i eelotsusetaotlus – Austria) – KAMU Passenger & IT Services GmbH versus Türk Hava Yollari A.O. – T.H.Y. Turkish Airlines

(Kohtuasi C-289/18) (1)

(2019/C 54/30)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 285, 13.8.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 7. novembri 2018. aasta määrus (Landesgericht Linzi eelotsusetaotlus – Austria) – DS versus Porsche Inter Auto GmbH & Co KG

(Kohtuasi C-466/18) (1)

(2019/C 54/31)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 408, 12.11.2018.

Euroopa Kohtu kuuenda koja presidendi 23. oktoobri 2018. aasta määrus (Förvaltningsrätten i Göteborgi eelotsusetaotlus – Rootsi) – AA versus Migrationsverket

(Kohtuasi C-526/18) (1)

(2019/C 54/32)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Euroopa Kohtu kuuenda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 381, 22.10.2018.

Euroopa Kohtu presidendi 8. novembri 2018. aasta määrus (Landgericht Hamburg’i eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Eurowings GmbH versus JJ, KI

(Kohtuasi C-557/18) (1)

(2019/C 54/33)

Kohtumenetluse keel: saksa

Euroopa Kohtu president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 436, 3.12.2018.

Üldkohtu 28. novembri 2018. aasta määrus – Euronet Consulting versus komisjon

(Kohtuasi T-350/18) (1)

((Teenuste hanked - Pakkumismenetlus - Ühe pakkuja pakkumuse tagasilükkamine - Vaidlustatud akti osaline tühistamine - Muutmisotsus - Vaidluse eseme äralangemine - Otsuse tegemise vajaduse äralangemine))

(2019/C 54/34)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euronet Consulting EEIG (Brüssel, Belgia) (esindajad: advokaadid P. Peeters ja R. van Cleemput)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Estrada de Solà, T. Ramopoulos ja A. Aresu)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles palutakse tühistada komisjoni 26. märtsi 2018. aasta kirjaga hagejale teatavaks tehtud otsus, millega lükati tagasi hageja juhitud konsortsiumi poolt hankemenetluses EuropeAid/138778/DH/SER/MULTI „Framework contract for the implementation of external aid 2018 (FWC SIEA 2018) 2017/S 128-260026“ 2. hankeosa suhtes tehtud pakkumus ja leping sõlmiti kümne ülejäänud pakkujaga.

Resolutsioon

1.	Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.	Jätta poolte kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, nende enda kanda.

---

(1)  ELT C 259, 23.7.2018.

Üldkohtu presidendi 28. novembri 2018. aasta määrus – ZU versus komisjon

(Kohtuasi T-671/18 R)

((Ajutiste meetmete kohaldamine - Avalik teenistus - Kohaldamise peatamise taotlus - Kiireloomulisuse puudumine))

(2019/C 54/35)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ZU (esindaja: advokaat C. Bernard-Glanz)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Berscheid ja R. Striani)

Ese

ELTL artiklite 278 ja 279 esitatud nõue peatada komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi (DG HR) 12. oktoobri 2018. aasta otsuse (Ares(2018)5241886 – 12/10/2018) hageja üleviimise kohta ja komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi (DG HR) 29. oktoobri 2018. aasta otsuse kohaldamine osas, mis puudutas tema tagasipöördumist asukohta.

Resolutsioon

1.	Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.	Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

27. novembril 2018 esitatud hagi – Poola versus komisjon

(Kohtuasi T-703/18)

(2019/C 54/36)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Hageja: Poola Vabariik (esindaja: B. Majczyna)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Euroopa Komisjoni 17. septembri 2018. aasta otsus, millega kehtestatakse kohustus rakendada lõplikus auditiaruandes sisalduvad meetmed ja soovitused, niivõrd kuivõrd see puudutab soovituse 04.01 punkti g, mis puudutab käibemaksusummade finantskorrektsioone juhtudel, kui toetusesaajad olid kohustatud tasuma käibemaksu ja järelikult võisid käibemaksu tagasi nõuda, kuid ei teinud seda abikavade puhul, mis viidi ellu kõigi selliste Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastatud rakenduskavade raames, mille kulud Euroopa Komisjon luges tagastamisele kuuluvaks;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väide ja peamine argument

Hagi põhjenduseks esitab hageja üheainsa väite, mis puudutab määruse nr 1303/2013 (1) artikli 65 lõike 2 ja artikli 69 lõike 3 punkti c koostoimes artikli 2 punktiga 10 rikkumist, kuna komisjon tõlgendas neid sätteid valesti ning leidis ekslikult, et määruse nr 1303/2013 artikli 69 lõike 3 punkt c on kohaldatav Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest toetuse saajatele, kuigi nad ei ole toetusesaajad selle määruse artikli 2 punkti 2 tähenduses.

Selles väites kinnitab Poola Vabariik, et vastavalt määruse nr 1303/2013 artikli 65 lõikes 2 määratletud üldpõhimõttele, mis puudutab Euroopa Sotsiaalfondi abikavade kulude rahastamiskõlblikkust, kuuluvad selle määruse artiklist 69 tulenevad abi rahastamiskõlblikkuse tingimused selle toetusesaaja kohustuste valdkonda, kes selle kava läbi viib.

Hageja leiab, et abi puhul, mille väärtus on alla 200 000 euro, jäetakse määruse nr 1303/2013 artikli 2 punktiga 10 liikmesriikidele sõnaselgelt võimalus otsustada, kas lugeda toetusesaajaks üksus, kes toetust saab, või ka üksus, kes seda toetust annab.

Käesolevas kohtuasjas on Poola ametivõimude otsustuse järgi üksus, kes toetust annab, toetusesaaja, ja mitte see, kes toetust saab. Toetuse lõppadressaadid ei ole toetusesaajad ning järelikult ei ole hageja arvates määruse nr 1303/2013 artikli 69 lõike 3 punkt c neile kohaldatav.

Lisaks toonitab Poola Vabariik, et käesolevas kohtuasjas pannakse isikutele, kes saavad toetust – kelle puhul on tegemist töötutega –, toetuse saaja seisundi andmisega hulk kohustusi, mis on seotud saadud rahastuse väljakandmisega, aruannete koostamisega teostatud kavade edenemise kohta, kava kontrollimisega ja vajadusega täiendada andmeid infotehnoloogia süsteemides, millega viiakse ellu rakenduskavasid. Niisugune lahendus muudab määruse nr 1303/2013 eesmärkide saavutamise võimatuks.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320).

29. novembril 2018 esitatud hagi – Tilly-Sabco versus nõukogu ja komisjon

(Kohtuasi T-707/18)

(2019/C 54/37)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Tilly-Sabco (Guerlesquin, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid R. Milchior ja S. Charbonnel)

Kostjad: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada vastuvõetavaks hagi nõukogu 18. septembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1277, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused (ELT 2018, L 239, lk 1), tühistamise nõudes;

seetõttu,

—	tühistada nõukogu 18. septembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1277, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused (ELT 2018, L 239, lk 1);

—	esimese võimalusena tuvastada, et nõukogu vastutab tühistatava 18. septembri 2018. aasta määruse (EL) nr 2018/1277 vastuvõtmisel tehtud rikkumise eest;

—	teise võimalusena tuvastada, et komisjon vastutab rikkumise eest, kui ta tegi nõukogule ettepaneku võtta vastu tühistatav määrus (EL) nr 2018/1277, kui ja ainult siis, kui komisjoni vastutust ei ole tuvastatud menetluses kohtuasjas T-437/18;

—	kolmanda ja viimase võimalusena tuvastada, et nõukogu ja komisjon vastutavad rikkumise eest tühistatava 18. septembri 2018. aasta määruse (EL) nr 2018/1277 vastuvõtmisel, kui ja ainult siis, kui komisjoni vastutust ei ole tuvastatud menetluses kohtuasjas T-437/18;

—	tuvastada, et nõukogu ja/või komisjoni rikkumise tagajärg oli kahju tekkimine äriühingule Tilly-Sabco;

järelikult

—

esimese võimalusena — mõista nõukogult hageja kasuks välja põhisumma 3 238 000 eurot, millest: — 2 848 000 eurot vastab saamata jäänud tulule ajavahemikul 19. juuli – 31. detsember 2013 toimunud müügitehingutest; — 390 000 eurot on hüvitis saamata jäänud tulu eest seoses sellega, et samal ajavahemikul jäi individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametile täiendavalt müümata kogus 3550 tonni; — mõista nõukogult välja põhisumma 3 238 000 eurot, — millele lisaks mõista välja tasandusintress alates tühistatud määruse (EL) nr 689/2018 vastuvõtmisest kuni käesolevas menetluses tehtava kohtuotsuse kuulutamiseni vastavalt käsitletava ajavahemiku iga-aastasele inflatsioonimäärale, mille Eurostat (Euroopa Liidu statistikaamet) on kindlaks määranud kõne all oleva äriühingu asukohaliikmesriigis; — lisaks mõista välja viivis alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni täieliku tasumiseni Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute puhul kindlaks määratud määraga, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra;

—

teise võimalusena — mõista komisjonilt hageja kasuks välja põhisumma 3 238 000 eurot, millest: — 2 848 000 eurot vastab saamata jäänud tulule ajavahemikul 19. juuli – 31. detsember 2013 toimunud müügitehingutest; — 390 000 eurot on hüvitis saamata jäänud tulu eest seoses sellega, et samal ajavahemikul jäi individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametitele täiendavalt müümata kogus 3550 tonni; — mõista komisjonilt välja põhisumma 3 238 000 eurot, — millele lisaks mõista välja tasandusintress alates tühistatud määruse (EL) nr 689/2018 vastuvõtmisest kuni käesolevas menetluses tehtava kohtuotsuse kuulutamiseni vastavalt käsitletava ajavahemiku iga-aastasele inflatsioonimäärale, mille Eurostat (Euroopa Liidu statistikaamet) on kindlaks määranud kõne all oleva äriühingu asukohaliikmesriigis; — lisaks mõista välja viivis alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni täieliku tasumiseni Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute puhul kindlaks määratud määraga, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra; — otsustada, et komisjonilt käesolevas asjas välja mõistetavaid põhisummasid ja intresse on võimalik vähendada selle summa ulatuses, mida temalt on võimalik välja mõista kohtuasjas T-437/18; — mõista komisjonilt välja kahe rikkumise eest mittevaraline kahju, mille summa on ex aequo et bono hinnates 20 000 eurot;

—

kolmanda võimalusena — mõista nõukogult ja komisjonilt hageja kasuks välja põhisumma 3 238 000 eurot, Üldkohus jaotab nende kahe institutsiooni vahel need summad, millest: — 2 848 000 eurot vastab saamata jäänud tulule ajavahemikul 19. juuli – 31. detsember 2013 toimunud müügitehingutest; — 390 000 eurot on hüvitis saamata jäänud tulu eest seoses sellega, et samal ajavahemikul jäi individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametitele täiendavalt müümata kogus 3 550 tonni; — mõista nõukogult ja komisjonilt välja põhisumma 3 238 000 eurot ning Üldkohus jaotab summad nende kahe institutsiooni vahel, — lisaks esiteks nõukogu jaoks ja teiseks komisjoni jaoks kindlaksmääratud summale mõista välja tasandusintress alates tühistatud määruse (EL) nr 689/2018 vastuvõtmisest kuni käesolevas menetluses tehtava kohtuotsuse kuulutamiseni vastavalt käsitletava ajavahemiku iga-aastasele inflatsioonimäärale, mille Eurostat (Euroopa Liidu statistikaamet) on kindlaks määranud kõne all oleva äriühingu asukohaliikmesriigis; — lisaks mõista välja viivis alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni täieliku tasumiseni Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute puhul kindlaks määratud määraga, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra;

—	mõista käesoleva hagi kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt ning Üldkohus teeb otsuse menetluskulude võimaliku jaotamise kohta nende vahel.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi põhjenduseks kuus väidet.

1.

Esimene väide, et menetlust on kuritarvitatud osas, milles hageja leiab, et käesolevas asjas ei ole kinni peetud tühistatud õigusakti asendamise menetlusest, kuna tühistatud õigusakti, see on 18. juuli 2013. aasta määruse (EL) nr 689/2018, millega kehtestatakse kodulinnuliha eksporditoetused (ELT 2013, L 196, lk 13), võttis vastu komisjon, ning et uue määruse võttis nõukogu 18. septembril 2018 vastu erinevate õigustekstide alusel.

2.	Teine väide, et on rikutud vormilise paralleelsuse nõuet osas, milles esiteks võttis uue määruse vastu mitte komisjon, vaid nõukogu, ning teiseks oleks komisjoni pidanud abistama põllumajandusturgude ühise korralduse komitee.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud määrusel puudub õiguslik alus, kuna ELTL artikli 43 lõige 3, mida loeti ainsaks võimalikuks õiguslikuks aluseks vaidlustatud määruse vastuvõtmiseks, ei volitanud nõukogu sellist määrust vastu võtma. Seega puudub õiguslik alus, mis võimaldab nõukogul kindlaks määrata kodulinnuliha eksporditoetused.

4.

Neljas väide, et menetlust on kuritarvitatud osas, milles selleks et täita Euroopa Kohtu 20. septembri 2017. aasta kohtuotsust Tilly-Sabco vs. komisjon (C-183/16 P, EU:C:2017:704), oleks komisjonil tulnud ise vastu võtta tühistatud määrust asendav õigusakt, mitte aga teha nõukogule ettepanek võtta vastu „selle asemel“ uus õigusakt.

5.

Viies väide, et põhjendused on ebapiisavad või et neis on tehtud viga nii nende vormi osas, kuna vaidlustatud määruses ei ole selgitatud, miks nõukogule oleks tulnud teha ettepanek, et ta selle õigusakti vastu võtaks, ega ka miks ja kuidas ELTL artikli 43 lõige 3 on ainus õiguslik alus, mis võimaldab seda vastu võtta, kui ka tagastuste määra kehtestamise õigusliku aluse osas, kuna ei nõukogu ega komisjon enne teda ei ole läbi viinud mingit majanduslikku analüüsi.

6.	Kuues väide, et vaidlustatud määrus ei ole koherentne, kuna nõukogu on vastu võtnud selle ilma, et ta oleks sama määrust kaalunud ja analüüsinud, tuginedes valele ja kehtetule õiguslikule alusele ja ei ole seega arvesse võtnud eespool viidatud Euroopa Kohtu otsust.

Hageja väitel annab uue määruse (EL) nr 2018/1277 tühistamine võimaluse nõuda nõukogult esimese võimalusena sellise kahju hüvitamist, mis tal tekkis selle vastuvõtmise tagajärjel. Teise võimalusena on hagejal vastutuse tuvastamise hagi esitamise õigus komisjoni vastu, kes on selle uue määruse, mis tuleb tühistada, vastuvõtmise algataja. Viimaks ja kolmanda võimalusena palub ta Üldkohtul tuvastada, et nõukogul ja komisjonil on solidaarvastutus, võttes arvesse, et need kaks institutsiooni on toime pannud eraldi rikkumisi.

4. detsembril 2018 esitatud hagi – Adraces versus komisjon

(Kohtuasi T-714/18)

(2019/C 54/38)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Associação para o Desenvolvimento da Raia Centro Sul — Adraces (Vila Velha de Ródão, Portugal) (esindajad: advokaadid G. Anastácio, D. Pirra Xarepe, J. Whyte ja M. Barros Silva)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada komisjoni 26. septembri 2018. aasta otsus ARES(2018) 4940694, millega lõpetati partnerluse raamleping nr COM/LIS/ED/2018-2020_1, tühiseks ja kohustada komisjoni taastama hageja endine olukord.

—	Mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.	Esimene väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, kuna komisjon lõpetas halduslepingu ühepoolselt, esitamata mingeid põhjuseid ega põhjendusi.

2.

Teine väide, et rikutud on hea usu põhimõtet, kuna lisades kõnealusesse raamlepingusse lepingu lõpetamise üldtingimuse, mille kohaselt ta võib lepingu meelevaldselt lõpetada ilma mingi aluse või põhjenduseta, kuritarvitas komisjon võimu ja eiras huvide tasakaalu, millel põhineb iga leping, olgu selleks haldusleping või eraõiguslik leping.

3.	Kolmas väide, et rikutud on eraõiguslike isikute õiguste ja huvide kaitse põhimõtet, millega avalik võim on seotud halduslepingute valdkonnas, kuna komisjon lõpetas kõnealuse lepingu ühepoolselt, täiesti meelevaldselt ja ilma aluseta, mida aga keelab pacta sunt servana põhimõte.

4.	Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, kuna komisjon lõpetas viidatud lepingu, tuginedes üksnes ajaleheartiklile, jättes konkreetse juhtumi asjaolud piisavalt üksikasjalikult analüüsimata, toimides nii hea halduse vastaselt.

5.	Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon lõpetas viidatud lepingu ilma igasuguse aluse ja põhjenduseta vastusena ühe töötaja korduvas süüdimõistmises võltsimises ja pettuses, mis ei olnud kuidagi seotud ei tema tegevusega ega komisjoni volituste ja pädevustega.

5. detsembril 2018 esitatud hagi – B. D. versus EUIPO – Philicon 97 (PHILIBON)

(Kohtuasi T-717/18)

(2019/C 54/39)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: B. D. – Boyer Developpement (Moissac, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat E. Junca)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Philicon 97 AD (Plovdiv, Bulgaaria)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk PHILIBON – ELi kaubamärk nr 9 690 041

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 10. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 375/2018-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	tühistada tühistamisosakonna 21. detsembri 2017. aasta otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Apellatsioonikoda kohaldas määruse 2017/1001 sätteid, mis ei kehtinud EUIPO-le esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kuupäeval. Apellatsioonikoda ei järginud tingimusi, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 koostoimes artikliga 53;

—	rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punkti c.

5. detsembril 2018 esitatud hagi – Boyer versus EUIPO – Philicon 97 (PHILIBON DEPUIS 1957 www.philibon.com)

(Kohtuasi T-718/18)

(2019/C 54/40)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Boyer (Moissac, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat E. Junca)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Philicon 97 AD (Plovdiv, Bulgaaria)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: sinist, kollast ja valget värvi ELi kujutismärk – ELi kaubamärk nr 12 501 466

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 10. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 374/2018-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	tühistada tühistamisosakonna 21. detsembri 2017. aasta otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Apellatsioonikoda kohaldas määruse 2017/1001 sätteid, mis ei kehtinud EUIPO-le esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse kuupäeval. Apellatsioonikoda ei järginud tingimusi, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 koostoimes artikliga 53.

7. detsembril 2018 esitatud hagi – Apostolopoulou ja Apostolopoulou-Chrysanthaki versus komisjon

(Kohtuasi T-721/18)

(2019/C 54/41)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hagejad: Zoi Apostolopoulou (Ateena, Kreeka), Anastasia Apostolopoulou-Chrysanthaki (Ateena, Kreeka) (esindaja: advokaat D. Gkouskos)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	rahuldada hagi ja mõista kostjatelt solidaarselt iga hageja kasuks välja 500 000 eurot, mille osade suurust on hagiavalduses üksikasjalikult selgitatud;

—	kohustada kostjaid edaspidi hoiduma hagejate isikuõiguste mis tahes rikkumisest;

—

kohustada esimest kostjat taastama hagejate au ja maine, esitades avalduse Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus), kus on pooleli hagejate 11. septembri 2017. aasta kaebuse lahendamine kohtuasjas, mis on registreeritud üldnumbriga 572461/2017 ja erinumbriga 1898/2017 ning milles esimene kostja on teinud hagejate kohta ebaõigeid ja solvavaid avaldusi;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjatelt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu vastu. Kuna viimati nimetatud kostjat esindab Euroopa Kohtus alati see institutsioon, kelle õigusakt või tegevus on vaidlustatud, tuleb komisjoni pidada ainsaks kostjaks käesolevas kohtuasjas.

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad neli väidet.

1.	Esimese väite kohaselt on rikutud hagejate inimväärikust ja isikuõigusi, kuna komisjon tegi Monomeles Protodikeio Athinonis (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus) laimavaid avaldusi, samuti on rikutud hea halduse põhimõtet eesmärgiga pöörata täitmisele nõuded hagejate vastu.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud seaduslikkuse, hea usu ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, kuna komisjon väidab, et hagejad kui kaasosanikud on vastutavad ja et äriühingul ei olnud juriidilise isiku õigusi, kuigi komisjon oli mitme lepingu osapoolena teadlik, et Kreeka õiguse ja äriühingu põhikirja alusel hagejad ei vastuta äriühingu kohustuste eest isiklikult.

3.	Kolmanda väite kohaselt on rikutud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna hagejad ei osalenud menetlustes, mille tulemusena täitedokumendid välja anti.

4.	Neljanda väite kohaselt on täitemenetlust hagejate suhtes ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult kiirendatud.

7. detsembril 2018 esitatud hagi – Repsol versus EUIPO – Basic (BASIC)

(Kohtuasi T-722/18)

(2019/C 54/42)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Repsol, SA (Madrid, Hispaania) (esindajad: advokaadid J. Devaureix ja J. Erdozain López)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Basic AG Lebensmittelhandel (München, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: sinist, punast, oranži ja valget värvi ELi kujutismärk BASIC – ELi kaubamärk nr 5 648 159

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 22. augusti 2018. aasta otsus asjas R 178/2018-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	võtta hagiavaldus ja selle lisad vastu;

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja Basic Aktiengesellschaft Lebensmittelhandelilt ja EUIPO-lt.

Väited

—	Nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 72 lõike 2 rikkumine;

—	Nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 rikkumine.

7. detsembril 2018 esitatud hagi – Aurea Biolabs versus EUIPO – Avizel (AUREA BIOLABS)

(Kohtuasi T-724/18)

(2019/C 54/43)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Aurea Biolabs Pte Ltd (Cochin, India) (esindajad: barrister B. Brandreth, solicitor L. Oommen)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Avizel SA (Luxembourg, Luksemburg)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärk AUREA BIOLABS – registreerimistaotlus nr 15 836 737

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 11. septembri 2018. aasta otsus asjas R 814/2018-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista menetluskulud välja hageja kasuks.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

6. detsembril 2018 esitatud hagi – Brand IP Licensing versus EUIPO – Facebook (lovebook)

(Kohtuasi T-728/18)

(2019/C 54/44)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Brand IP Licensing Ltd (Road Town, Briti Neitsisaared) (esindaja: solicitor J. MacKenzie)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Facebook, Inc. (Menlo Park, California, Ühendriigid)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärgi lovebook taotlus – registreerimistaotlus nr 9 926 577

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO teise apellatsioonikoja 2. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 2279/2017-2

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	tühistada tervikuna vastulausete osakonna 24. augusti 2017. aasta otsus;

—	jätta vastulause rahuldamata;

—	mõista kohtukulud välja hageja kasuks.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 5 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

12. detsembril 2018 esitatud hagi – DQ jt versus parlament

(Kohtuasi T-730/18)

(2019/C 54/45)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: DQ ja 11 teist hagejat (esindaja: advokaat M. Casado García-Hirschfeld)

Kostja: Euroopa Parlament

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

sellest tulenevalt

—	tühistada sõnaselge otsus jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõue, mille hagejad esitasid 13. detsembril 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel („vaidlustatud otsus“);

—	tühistada vajalikus ulatuses 12. septembri 2018. aasta otsus jätta rahuldamata 23. mail 2018 esitatud kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses;

—	mõista välja mittevaraline kahju, mis tekitati kõigi parlamendi otsuste ja toimingutega, mida tuleb hinnata kogumis, ning mille suuruseks on hagejad ex aequo et bono hinnates määranud 192 000 eurot, kui seda ümber ei hinnata;

—	mõista parlamendilt välja vahepeal kogunenud intress ja viivis;

—	mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad tuginevad hagi põhjenduseks parlamendi kui tööandja toime pandud õigusvastastele tegudele, eelkõige hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumisele, hagejate väärikuse riivamisele, nende õiguse era- ja perekonnaelule rikkumisele, nende õiguse arstisaladusele rikkumisele ning nende õiguse tervist, ohutust ja väärikust kaitsvatele töötingimustele rikkumisele.

Hagejad väidavad, et nende poolt viidatud faktilised asjaolud ja toimingud kujutavad esmapilgul endast autentseid või vähemalt tõenäolisi faktilisi asjaolusid ja toiminguid, mis lubavad eeldada, et neid on psühholoogiliselt ahistatud, ning leiavad, et Euroopa Parlament on vastutav eelkõige oma passiivsuse tõttu nende abitaotluste käsitlemisel, mis hagejad Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artiklite 12 ja 24 alusel esitasid.

14. detsembril 2018 esitatud hagi – Dalasa versus EUIPO – Charité – Universitätsmedizin Berlin (charantea)

(Kohtuasi T-732/18)

(2019/C 54/46)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Dalasa Handelsgesellschaft mbH (Viin, Austria) (esindaja: advokaat I. Hödl)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Charité – Universitätsmedizin Berlin, Gliedkörperschaft Öffentlichen Rechts (Berlin, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärgi charantea taotlus – registreerimistaotlus nr 15 485 956

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 539/2018-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	rahuldada hagi, muuta EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 539/2018-4, mis käsitleb vastulausemenetlust nr B 2 758 830 (ELi kaubamärgitaotlus nr 15 485 956), lükata vastulause tagasi ja heaks kiita taotletud ELi kaubamärgi registreerimine;

teise võimalusena

—	tühistada EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 539/2018-4, mis käsitleb vastulausemenetlust nr B 2 758 830 (ELi kaubamärgitaotlus nr 15 485 956) ja saata asi tagasi EUIPO-le;

—	mõlemal juhul mõista kohtukulud välja EUIPO-lt; ja

—	mõista vastulause esitanud poolelt välja kõik kulud, mis tekkisid vastulausete osakonna ja apellatsioonikoja menetlustes.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

14. detsembril 2018 esitatud hagi – Dalasa versus EUIPO – Charité – Universitätsmedizin Berlin (charantea)

(Kohtuasi T-733/18)

(2019/C 54/47)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Dalasa Handelsgesellschaft mbH (Viin, Austria) (esindaja: advokaat I. Hödl)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Charité – Universitätsmedizin Berlin, Gliedkörperschaft Öffentlichen Rechts (Berlin, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi charantea taotlus – registreerimistaotlus nr 15 785 801

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 540/2018-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	rahuldada hagi, muuta EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 540/2018-4, mis käsitleb vastulausemenetlust nr B 2 815 978 (ELi kaubamärgitaotlus nr 15 785 801) lükata vastulause tagasi ja heaks kiita taotletud ELi kaubamärgi registreerimine; teise võimalusena

—	tühistada EUIPO neljanda apellatsioonikoja 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas R 540/2018-4 mis käsitleb vastulausemenetlust nr B 2 815 978 (ELi kaubamärgitaotlus nr 15 785 801) ja saata asi tagasi EUIPO-le;

—	mõlemal juhul mõista kohtukulud välja EUIPO-lt; ja;

—	mõista vastulause esitanud poolelt välja kõik kulud, mis tekkisid vastulausete osakonna ja apellatsioonikoja menetlustes.

Väide

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

17. detsembril 2018 esitatud hagi – Siberia Oriental versus CPVO (Siberia)

(Kohtuasi T-737/18)

(2019/C 54/48)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Siberia Oriental BV (‘t Zand, Madalmaad) (esindaja: advokaat T. Overdijk)

Kostja: Ühenduse Sordiamet

Andmed sordiameti menetluse kohta

Asjaomane ühenduse sordikaitse: ühenduse sordikaitse nr EU0404 (Lilium L. sort „Siberia“)

Vaidlustatud otsus: sordiameti apellatsiooninõukogu 15. oktoobri 2018. aasta otsus asjas A 009/2017

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus või tunnistada see kehtetuks;

—	kohustada sordiametit muutma registris kaitse lõppemise kuupäeva 30. aprilliks 2020.

Väited

—	Oluliste menetlusnormide rikkumine;

—	nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 või selle rakendamist puudutava mis tahes õigusnormi, sh Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu rikkumine.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Kibelisa versus nõukogu

(Kohtuasi T-139/17) (1)

(2019/C 54/49)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Kampete versus nõukogu

(Kohtuasi T-140/17) (1)

(2019/C 54/50)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Amisi Kumba versus nõukogu

(Kohtuasi T-141/17) (1)

(2019/C 54/51)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Kaimbi versus nõukogu

(Kohtuasi T-142/17) (1)

(2019/C 54/52)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Ilunga Luyoyo versus nõukogu

(Kohtuasi T-143/17) (1)

(2019/C 54/53)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Numbi versus nõukogu

(Kohtuasi T-144/17) (1)

(2019/C 54/54)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 7. detsembri 2018. aasta määrus – Kanyama versus nõukogu

(Kohtuasi T-145/17) (1)

(2019/C 54/55)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Üheksanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.