18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/2

P8_TA(2017)0245

Partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises (2016/2304(INI))

(2018/C 331/01)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 177,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—	võttes arvesse komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 240/2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend (2),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohase aruande hindamine (3),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavade täitmisega hilinemise ning sellest ühtekuuluvuspoliitikale ja edasiliikumisele tuleneva mõju kohta (4),

—	võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng (5),

—	võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta (6),

—	võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2016. aasta järeldusi ühtekuuluvuspoliitika ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuste ja uute elementide kohta (7),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtekuuluvuspoliitika nähtavuse tagamine: Teavitamis- ja kommunikatsioonieeskirjad 2014–2020“ (8),

—	võttes arvesse komisjoni poolt tellitud 2015. aasta septembri Eurobaromeetri kiiruuringut 423 „Citizens’ awareness and perceptions of EU: Regional Policy“ („Kodanike teadlikkus ja arusaam ELi regionaalpoliitikast“) (9),

—	võttes arvesse 2014. aasta oktoobri Van den Brande aruannet „Multilevel Governance and Partnership“ („Mitmetasandiline valitsemine ja partnerlus“), mis koostati regionaal- ja linnapoliitika voliniku Johannes Hahni palvel (10),

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 2016. aasta teabevahetuskava „Piirkondade ja linnade ühendamine tugevama Euroopa nimel“ (11),

—	võttes arvesse komisjoni tellitud 2016. aasta juuli uuringut „Implementation of the partnership principle and multi-level governance in the 2014-2020 ESI Funds“ („Partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise valitsemise rakendamine 2014.–2020. aasta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides“) (12),

—	võttes arvesse Interreg Europe’i sekretariaadi ettekannet „Designing a project communication strategy“ („Projekti kommunikatsioonistrateegia väljatöötamine“) (13),

—

võttes arvesse Poola majandusarenguministeeriumi tellitud aruannet „How do EU-15 Member States benefit from the Cohesion Policy in the V4?“ (14) („Kuidas saavad EL-15 liikmesriigid kasu ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides“), mis koostati ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides EL-15 riikidele tuleneva kasu järelhindamise ja prognoosi raames,

—

võttes arvesse Euroopa vaesusevastase võrgustiku (EAPN) 2014. aasta käsiraamatut „Giving a voice to citizens: Building stakeholder engagement for effective decision-making – Guidelines for Decision-Makers at EU and national levels“ („Anda kodanikele sõna: sidusrühmade kaasatuse suurendamine tulemusliku otsustusprotsessi nimel – Suunised ELi ja riigi tasandi otsusetegijatele“) (15),

—	võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2014. aasta novembri uuringut „Euroopa kodanike teavitamine Euroopa küsimustest: praegune olukord ja tulevikuväljavaated“,

—

võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2016. aasta aprilli ülevaadet „Research for REGI Committee: Mid-term review of the MFF and Cohesion Policy“ („Uuring regionaalarengukomisjoni jaoks: mitmeaastase finantsraamistiku ja ühtekuuluvuspoliitika läbivaatamine“),

—	võttes arvesse komisjoni 19. septembri 2016. aasta töödokumenti ERFi ja Ühtekuuluvusfondi 2007.–2013. aasta tegevuse järelhindamise kohta (SWD(2016)0318),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0201/2017),

A.	arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on aidanud märkimisväärselt edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning vähendada erinevusi ELi piirkondade vahel;

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamine avaldab positiivset mõju nii majandusele kui ka kodanike elukvaliteedile, nagu on näidanud mitmed aruanded ja sõltumatud hindamised, kuid tulemustest ei teavitata alati piisavalt ning teadlikkus selle positiivsest mõjust on üsna väike; arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus ulatub kaugemale tõendatud positiivsest majanduslikust, sotsiaalsest ja territoriaalsest mõjust, sest see tähendab ka liikmesriikide ja piirkondade pühendumist Euroopa integratsiooni tugevdamisele;

C.	arvestades, et teadlikkus ELi rahastatud kohalikest programmidest lõppkasutajate ja kodanikuühiskonna seas on otsustava tähtsusega, olenemata rahastamistasemest konkreetses piirkonnas;

D.	arvestades, et partnerluse põhimõte ja mitmetasandilise valitsemise mudel, mis põhinevad tõhustatud koordineerimisel avaliku sektori asutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna vahel, võivad aidata tulemuslikult parandada teavitamist ELi poliitika eesmärkidest ja tulemustest;

E.	arvestades, et pidev dialoog ja kodanikuühiskonna kaasamine on väga oluline avaliku sektori poliitika vastutuse ja legitiimsuse tagamiseks, kuna see loob otsustusprotsessis jagatud vastutuse ja läbipaistvuse tunde;

F.	arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada arusaama ühtekuuluvuspoliitika tõhususest ning võita tagasi kodanike usaldust ja huvi Euroopa projekti vastu;

G.	arvestades, et oluline on sidus teavitamine, mitte üksnes lõppetapis seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide konkreetsete tulemustega, vaid ka algusetapis, et anda projekti algatajatele teada rahastamisvõimalustest ja suurendada üldsuse kaasamist rakendamisprotsessi;

H.	arvestades, et tuleks suurendada teabe andmise ja teavitamiskanalite mitmekesistamise meetodite arvukust ja neid täiustada;

Üldised kaalutlused

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on üks peamisi avaliku sektori vahendeid majanduskasvu elavdamiseks ning tagab viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kaudu investeeringud kõikidesse ELi piirkondadesse ja aitab vähendada erinevusi, toetada konkurentsivõimet ja arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti;

märgib murelikult, et avalikkuse üldine teadlikkus ja arusaam ELi regionaalpoliitika tõhususest on aastate jooksul vähenenud; viitab 2015. aasta septembri Eurobaromeetri uuringule 423, mille kohaselt vaid veidi üle kolmandiku (34 %) eurooplastest väitsid, et nad on kuulnud ELi kaasrahastatavatest projektidest, millega parandatakse elukvaliteeti piirkonnas, kus nad elavad; märgib, et enamik vastanutest nimetas oluliste valdkondadena haridus-, tervishoiu-, sotsiaaltaristu- ja keskkonnapoliitikat; on seisukohal, et positiivse teavitamise eeltingimus on mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alusel rahastatavate projektide hulk, vaid eelkõige nende kvaliteet ja lisaväärtus käegakatsutavate tulemuste näol; rõhutab seetõttu, et projektide hindamisel, väljavalimisel, rakendamisel ja lõpuleviimisel tuleb keskenduda oodatud tulemuste saavutamisele, et vältida ebatõhusat kulutamist, mis võib ühtekuuluvuspoliitika jaoks kaasa tuua negatiivse reklaami; juhib tähelepanu asjaolule, et teavitamismeetmete valimisel tuleb võtta eriti arvesse nende sisu ja kohaldamisala, korrates seejuures, et parim reklaamivorm on selgitada elluviidud projektide tähtsust ja kasulikkust;

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavuse tagamine peaks jääma komisjoni ja liikmesriikide ühiseks kohustuseks, et sõnastada tulemuslikud Euroopa teavitamisstrateegiad, millega püütakse tagada ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavus; märgib sellega seoses ära eriti korraldusasutuste ning pädevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli institutsioonilise teavitamise ja toetusesaajate kaudu, kuna nad on kõige tõhusam liides suhtlemisel kodanikega ning annavad teavet kohapeal ja toovad Euroopa neile lähemale; tuletab lisaks meelde, et need asutused tunnevad kõige paremini kohalikke ja piirkondlikke olusid ja vajadusi ning nähtavuse parandamine nõuab rohkem jõupingutusi parema teabe ja läbipaistvuse saavutamiseks rohujuure tasandil;

rõhutab, et poliitika nähtavuse tagamiseks on vaja kaheosalist protsessi: teavitamist ja suhtlust partneritega; toonitab lisaks, et keerukate väljakutsete kontekstis ning selleks, et tagada legitiimsus ja tõhusad pikaajalised lahendused, peavad avaliku sektori asutused kooskõlas partnerluse põhimõttega kaasama asjakohased sidusrühmad kõigil partnerluslepingu ja rakenduskavade läbirääkimise ja rakendamise etappidel; rõhutab lisaks vajadust suurendada avaliku sektori asutuste ja partnerite institutsioonilist suutlikkust ning tõstab esile rolli, mida Euroopa Sotsiaalfond (ESF) saab sellega seoses täita;

toonitab sellega seoses, et haldusmenetluste ühtlustamine piirkondike ja kohalike partnerite, sealhulgas majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonda esindavate organite ulatuslikumaks mobiliseerimiseks ja kaasamiseks edeneb liikmesriikides ebaühtlaselt; tuletab sellega seoses meelde sotsiaalse dialoogi tähtsust;

Lahendamist vajavad probleemid

juhib tähelepanu euroskeptitsismi ja Euroopa-vastase populistliku propaganda kasvule, mis moonutab teavet liidu poliitikameetmete kohta, ning palub komisjonil ja nõukogul analüüsida selle algpõhjuseid ja nendega tegeleda; rõhutab seetõttu tungivat vajadust töötada välja tõhusamad teavitamisstrateegiad, millega tagatakse kodanikulähedane keelekasutus ja püütakse ületada lõhe ELi ja tema kodanike (sealhulgas töötud ja need, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus) vahel, kasutades erinevaid meediaplatvorme kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, millega suudetakse edastada kodanikele tõepärane ja sidus sõnum Euroopa projekti lisaväärtusest nende elukvaliteedi ja heaolu jaoks;

palub komisjonil ja nõukogul analüüsida nii ühtekuuluvuspoliitika praeguse raamistiku kui ka 2020. aasta järgse reformi mõju sellele, kuidas tajutakse ELi poliitikameetmeid, mille eesmärk on tugevdada sidet Euroopa poolaastaga ning viia ellu struktuurireforme Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate programmide abil;

tunnistab õigusraamistiku piiranguid ühtekuuluvuspoliitika piisava nähtavuse tagamisel; rõhutab, et seetõttu ei ole teavitamine selle käegakatsutavatest saavutustest olnud alati eri sidusrühmade jaoks prioriteet; on arvamusel, et käegakatsutavate saavutuste alaseid soovitatud teavitamismeetmeid tuleks pidevalt ajakohastada; märgib sellega seoses ära asjaolu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tehniline abi ei hõlma eriotstarbelist teavitamise rahastamispaketti ei liidu ega liikmesriigi tasandil; rõhutab siiski korraldusasutuste ja toetusesaajate kohustust kontrollida korrapäraselt vastavust teabe- ja teavitamistegevusele, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 115 ja XII lisas;

kordab, et tingimata on vaja leida sobiv tasakaal ühtekuuluvuspoliitika rakendamise eeskirjade lihtsustamise vajaduse ning vajaduse vahel säilitada usaldusväärne ja läbipaistev finantsjuhtimine ning võidelda pettusega, teavitades samal ajal sellest nõuetekohaselt üldsust; tuletab sellega seoses meelde vajadust teha selget vahet eeskirjade eiramise ja pettuse vahel, et mitte tekitada üldsuses umbusaldust korraldusasutuste ja kohalike omavalitsuste vastu; rõhutab lisaks vajadust lihtsustada ja vähendada toetusesaajate halduskoormust, ilma et see mõjutaks vajalikke kontrolle ja auditeid;

10.

rõhutab, et oluline on suurendada isevastutust poliitikas kohapeal nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil, tagamaks tõhusa tulemuste saavutamise ja nendest teavitamise; märgib tunnustavalt, et partnerluse põhimõte annab lisaväärtust Euroopa avaliku poliitika rakendamisele, nagu kinnitas hiljutine komisjoni uuring; juhib siiski tähelepanu sellele, et partnerite kaasamine on mõnel juhul ikka veel üsna raske, kuna partnerluse põhimõtet ametlikult küll rakendatakse, kuid see ei võimalda tegelikku osalemist juhtimisprotsessis; tuletab meelde, et rohkem jõupingutusi ja vahendeid tuleb investeerida partnerite kaasamisse ja kogemuste vahetamisse partnerite dialoogiplatvormide kaudu, et muuta nad lisaks ELi rahastamisvõimaluste ja edulugude levitajateks;

11.

tuletab peale selle meelde, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute pikaajalise strateegilise laadi tõttu ei ole mõnikord tulemused vahetud – olukord, mis vähendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite nähtavust, eelkõige võrreldes liidu muude vahenditega, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI); nõuab seetõttu tungivalt, et teavitamistegevus jätkuks vajaduse korral veel neli aastat pärast projekti lõpetamist; rõhutab, et teatavate investeeringute (eelkõige inimkapitali tehtud investeeringute) tulemused on vähem nähtavad ja neid on raskem kvantifitseerida kui nn füüsiliste investeeringute puhul, ning nõuab, et üksikasjalikumalt ja eristavalt hinnataks ühtekuuluvuspoliitika pikaajalist mõju kodanike elule; on lisaks arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata järelhindamisele ja teavitamistegevusele, mis käsitleb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panust liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiasse kui pikaajalisse Euroopa arengustrateegiasse;

12.

märgib ära meedia olulise rolli kodanike teavitamisel ELi eri poliitikavaldkondadest ja ELi asjadest üldiselt; tunneb siiski kahetsust ELi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute üsna piiratud kajastamise pärast meedias; rõhutab vajadust töötada välja teabekampaaniad ja teavitamisstrateegiad, mis on suunatud meediale, milles võetakse arvesse praeguseid teabealaseid probleeme ning antakse teavet juurdepääsetavas ja atraktiivses vormis; rõhutab vajadust kasutada sotsiaalmeedia kasvavat mõju ja digitaalse arengu pakutavaid eeliseid ning kättesaadavaid eri liiki teavitamiskanaleid, et kasutada neid paremini ära Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide pakutavate võimaluste ja saavutatud tulemuste reklaamimisel;

Teavitamise parandamine ja partnerite kaasamine perioodi 2014–2020 teisel poolel

13.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ELi tasandil olemasolevate teavitamisvahendite ja -instrumentide koordineerimist ja kättesaadavust, et tegeleda küsimustega, millel on mõju ELi tegevusele; rõhutab sellega seoses, et oluline on anda juhiseid, milles määratakse kindlaks tehnika ja meetodid tulemuslikuks teavitamiseks sellest, kuidas ühtekuuluvuspoliitika annab käegakatsutavaid tulemusi ELi kodanike igapäevaelus; kutsub korraldusasutusi ja toetusesaajaid üles teavitama aktiivselt ja süstemaatiliselt poliitika tulemustest, kasust ja pikaajalisest mõjust, võttes seejuures arvesse projektide arendamise eri etappe;

14.

märgib, et võttes arvesse traditsioonilistes ja tänapäevastes meediakanalites edastatava teabe hulka ja kvaliteeti, ei piisa enam lihtsalt komisjoni logo projekti kirjeldusse paigutamisest; kutsub komisjoni üles töötama välja tõhusamaid tuvastusvahendeid;

15.

tervitab käimasolevaid konkreetseid teavitustegevusi, nagu kampaania „Euroopa minu piirkonnas“, tulemuskeskset ELi eelarvet käsitlevat komisjoni veebirakendust „EU Budget for Results“, koostöö regionaalvõrguga CIRCOM Regional (16), programm „Kodanike Euroopa“ ning võimalused, mida pakub vastloodud Euroopa solidaarsuskorpus; rõhutab lisaks Europe Directi teabekeskuste tähtsat rolli detsentraliseeritud teavitamises, et suurendada teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika mõjust kohapeal nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil; rõhutab lisaks vajadust suunata jõupingutused suhtlemisele õpilaste ja ajakirjanikega kui potentsiaalsete teabe vahendajatega, samuti teavitamiskampaaniate geograafilise tasakaalu tagamisele;

16.

rõhutab vajadust kohandada ühissätete määruses sätestatud teavitamiskorda; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikku lisaväärtust, mida pakub tehnilise abi raames spetsiaalse teavitamise rahastamispaketi ettenägemine ning vajaduse korral ühtekuuluvuspoliitika projektide siduvate avalikustamis- ja teabenõuete arvu suurendamine; kutsub komisjoni üles andma 2017. aastal selgeid juhiseid selle kohta, kuidas saaks praegusel rahastamisperioodil tehnilist abi kasutada teavitamiseks, et tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning muudele toetusesaajatele õiguskindlus; kordab lisaks, et tavapärased teavitamis- ja reklaamistandardid, mis on küll sobivad struktuuriliste ja tehnoloogiliste investeeringute puhul, ei ole sama tõhusad inimkapitali tehtavate immateriaalsete investeeringute puhul;

17.

rõhutab vajadust seada teavitamine ELi ühtekuuluvuspoliitika prioriteetide hierarhias selgemalt esikohale, eriti haldustöötajate seas, kes ei vastuta otseselt teavitamise eest, ning integreerida teavitamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tavamenetlusse; nõuab rohkem professionaalsust teavitamise valdkonnas, eeskätt kohalikule tasandile suundumise ja ELi žargooni vältimise teel;

18.

väljendab heameelt 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamise üle komisjoni poolt, kuna need on suurepärased allikad saavutatud tulemustest ja elluviidud mõjust teavitamiseks; võtab teatavaks Visegrádi riikide algatuse, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika mõjusid EL-15 riikides (17), ning kutsub komisjoni üles koostama laiema objektiivse uuringu EL-28 tasandil; kutsub lisaks komisjoni tungivalt üles eristama oma teavitamisstrateegiates netomaksjatest ja netotoetusesaajatest liikmesriike ning rõhutama ühtekuuluvuspoliitika konkreetset kasu: reaalmajanduse toetamine, ettevõtluse ja innovatsiooni edendamine, majanduskasvu ja töökohtade loomine kõigis ELi piirkondades ning kogukonna- ja majandustaristu parandamine nii otseinvesteeringute kui ka otsese ja kaudse ekspordi (välismõjud) kaudu;

19.

kutsub komisjoni ja korraldusasutusi üles selgitama välja viise, kuidas hõlbustada ja standardida juurdepääsu teabele, vahetada teadmisi ja häid tavasid teavitamisstrateegiate teemal, et kasutada paremini ära olemasolevaid kogemusi ning suurendada rahastamisvõimaluste läbipaistvust ja nähtavust;

20.

peab tervitatavaks, et käimasoleval programmitöö perioodil võetakse kasutusele e-ühtekuuluvuse vahend, mille eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamist; rõhutab selle suutlikkust aidata tõhusalt parandada teabele juurdepääsu, programmide arengu jälgimist ning kasulike sidemete loomist sidusrühmade vahel;

21.

on arvamusel, et on vajadus tõhustatud teavitamise järele uute meediakanalite kaudu, mis eeldab sellise digitaal- ja sotsiaalmeediaplatvormide jaoks mõeldud strateegia väljatöötamist, mille eesmärk on teavitada kodanikke ja anda neile võimalus väljendada oma vajadusi, keskendudes lõppkasutajateni jõudmisele erinevate vahendite nagu interaktiivsete veebipõhiste vahendite kaudu, töötades välja juurdepääsetavamad mobiilsidepõhised sisu ja rakendused ning tagades teabe kohandamise eri vanuserühmadele ja kättesaadavuse eri keeltes, kui see on asjakohane; kutsub korraldusasutusi üles esitama asjaomastele peadirektoraatidele ajakohast teavet finantsandmete ja saavutuste ning investeeringute kohta, selleks et pakkuda ajakirjanikele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide avatud andmete platvormil kergesti loetavat andmeid ja graafikuid; nõuab, et RegioStarsi eeskujul käivitataks algatused parimatele projektidele piirkondlike auhindade andmiseks;

22.

soovitab lisaks parandada käimasolevate teavitamistegevuste jälgimist ja hindamist ning teeb ettepaneku luua mitme tasandi osalejaid hõlmavad piirkondlikud teavitamise rakkerühmad;

23.

rõhutab, kui oluline on Euroopa partnerluse käitumisjuhend ja partnerluse põhimõtte roll ühtekuuluvuspoliitikale ühise pühendumise ning selle isevastutuse suurendamisel; nõuab, et tugevdataks avaliku sektori asutuste, võimalike toetusesaajate, erasektori, kodanikuühiskonna ja kodanike vahelisi sidemeid avatud dialoogi kaudu ning rakendamise ajal muudetaks vajaduse korral partnerluste koosseisu, et tagada kogukonna huve esindavate partnerite õige tasakaal protsessi igas etapis;

24.

väljendab heameelt ELi linnaarengu tegevuskavas välja pakutud mitmetasandilise ja paljusid sidusrühmi hõlmava koostöö uuendusliku mudeli üle ning soovitab kasutada seda võimaluse korral ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel;

25.

rõhutab vajadust tugevdada piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö (sealhulgas käimasolevate makropiirkondlike strateegiate – mis tuleks muuta ELi kodanikele nähtavamaks – tasandil) teavitamismõõdet heade tavade ja investeeringutega seotud edulugude ja võimaluste levitamise abil;

2020. aasta järgse teavitamise edendamine ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendite atraktiivsust täiendava lihtsustamise ja ülemääraste nõuete kehtestamise piiramise teel ning kaaluma eeskirjade ja juhiste keerukuse ja vajaduse korral nende arvu vähendamist, arvestades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetusesaajate huvides toimuva lihtsustamise jälgimiseks loodud kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide rühma hiljutist soovitust;

27.

võttes arvesse seda, kuidas ELi ühtekuuluvuspoliitika aitab kaasa Euroopa integratsiooni projekti positiivsele omaksvõtmisele, palub komisjonil kaaluda kohustusliku teavitamisvälja lisamist projektide taotlusvormidesse teavitamiseks eraldatud rahastamispaketi kaudu tehnilise abi laialdasema kasutamise raames programmi tasandil, vältides seejuures piirangute suurendamist ja tagades vajaliku paindlikkuse; kutsub lisaks korraldusasutusi ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles parandama projektide lõpptulemustest teavitamise kvaliteeti;

28.

rõhutab, et tingimata tuleb laiendada liidu dialoogi kodanikega, kujundada ümber teavitamiskanalid ja -strateegiad ning – võttes arvesse sotsiaalvõrgustike ja uute digitaaltehnoloogiate pakutavaid võimalusi – kohandada sõnumid kohaliku ja piirkondliku taustaga; rõhutab lisaks kodanikuühiskonna sidusrühmade võimalikku rolli teavitajatena; kordab siiski, et haridussisu on sama tähtis kui meediastrateegiad ja edendamine eri platvormide abil;

29.

rõhutab teavitamise ja nähtavuse kontekstis vajadust poliitika edasise lihtsustamise järele pärast 2020. aastat, muu hulgas seoses ühise halduse ja auditisüsteemidega, et leida õige tasakaal poliitika tulemustele suunatuse ja kontrollide sobiva arvu ning lihtsustatud menetluste vahel;

30.

nõuab partnerluse põhimõtte edasist tugevdamist 2020. aasta järgse programmitöö perioodi raamistikus; on veendunud, et sidusrühmade, nende seas kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide aktiivne kaasamine partnerluslepingu ja rakenduskavade üle läbirääkimiste pidamise ning nende rakendamise protsessi võib aidata suurendada isevastutust ja läbipaistvust poliitika rakendamisel ning samuti tuua kaasa poliitika parema elluviimise ELi eelarve seisukohast; kutsub liikmesriike seetõttu üles kaaluma olemasolevate kaasava juhtimise mudelite rakendamist, millega tuuakse kokku kõik asjaomased sotsiaalpartnerid ja hõlmatakse sidusrühmi kaasavasse eelarvestusprotsessi, et määrata kindlaks eraldatud vahendid riikliku, piirkondliku ja kohaliku kaasrahastamise jaoks juhtudel, kui see on asjakohane, et suurendada vastastikust usaldust ja kodanike kaasamist avaliku sektori kulutusi käsitlevatesse otsustesse; soovitab lisaks kaasata tulemuste hindamisse toetusesaajad ja eri sidusrühmad, et koguda asjakohaseid andmeid, mis võivad aidata edendada aktiivset osalust tulevastes meetmetes ja nende nähtavust;

31.

nõuab lisaks linna- ja maapiirkondade koostöö tihendamist, et töötada välja territoriaalsed partnerlused linnade ja maapiirkondade vahel, kasutades täiel määral ära ELi rahaliste vahendite koostoime potentsiaali ning tuginedes linnapiirkondade eksperditeadmistele ja nende suuremale suutlikkusele rahaliste vahendite haldamisel;

32.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid keskenduksid lisaks oma teavitamise tegevuskavades eri peadirektoraatide, ministeeriumide ja eri tasandite teabeedastajate vahelise koostöö tugevdamisele ning sihtrühmadest ülevaate koostamisele, et töötada välja kohandatud sõnumid eri sihtrühmade jaoks ja need edastada eesmärgiga jõuda vahetumalt kodanikeni kohapeal ja teavitada neid paremini;

33.

rõhutab sellega seoses kultuurilise muutuse tähtsust, kuna teavitamine on kõigi asjaomaste osalejate kohustus ning toetusesaajad ise on muutumas peamisteks teabeedastajateks;

34.

palub lisaks komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada juba olemasolevate teavitamis- ja teabevõrgustike rolli ja positsiooni ning kasutada ühtekuuluvuspoliitika rakendamise valdkonnas ELi e-side platvormi, et koguda kõik asjakohased andmed Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide kohta, mis võimaldab lõppkasutajatel anda rakendamisprotsessi ja saavutatud tulemuste kohta tagasisidet, mis ei piirduks projekti ja tehtud kulutuste napi kirjeldusega; on seisukohal, et selline platvorm lihtsustaks ka ühtekuuluvuspoliitikast teavitamise tõhususe hindamist;

o o

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide rahvus- ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 74, 14.3.2014, lk 1.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0055.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.

(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.

(7) http://www.consilium.europa.eu/press-releases-pdf/2016/11/47244650399_et.pdf

(8) http://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/brochures/2014/ensuring-the-visibility-of-cohesion-policy-information-and-communication-rules-2014-2020.

(9) http://ec.europa.eu/COMMFrontOffice/publicopinion/index.cfm/ResultDoc/download/DocumentKy/67400.

(10) http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/informing/dialog/2014/5_vandenbrande_report.pdf.

(11) http://cor.europa.eu/en/about/Documents/CoR-communication-plan-2016.pdf.

(12) http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/policy/how/studies_integration/impl_partner_report_en.pdf.

(13) http://www.interregeurope.eu/fileadmin/user_upload/events/Rotterdam/pdf/Designing_communication_strategy.pdf.

(14) https://www.strukturalni-fondy.cz/getmedia/fdc8a04e-590d-47ac-9213-760d4ac76f75/V4_EU15_manazerske-shrnuti.pdf?ext=.pdf.

(15) http://www.eapn.eu/images/stories/docs/EAPN-position-papers-and-reports/2014-eapn-handbook-Give-a-voice-to-citizens-Guidelines-for-Stakeholder-Engagement.pdf.

(16) Euroopa piirkondlike avalik-õiguslike telekanalite kutseliit.

(17) Poola majandusarenguministeeriumi tellitud aruanne „How do EU-15 Member States benefit from the Cohesion Policy in the V4?“ („Kuidas saavad EL-15 liikmesriigid kasu ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides“), mis koostati ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides EL-15 riikidele tuleneva kasu järelhindamise ja prognoosi raames.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/10

P8_TA(2017)0246

Teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvus

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvuse kohta (2015/2318(INI))

(2018/C 331/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) XIX jaotist,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (1),

—	võttes arvesse protokolli (nr 1) riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

—	võttes arvesse protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju (3) (finantsmäärus),

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2014 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega (4),

—	võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 2/2013 „Kas komisjon on taganud teadustegevuse seitsmenda raamprogrammi tõhusa rakendamise?“,

—	võttes arvesse Ühendkuningriigi alamkoja teaduse ja tehnika komisjoni 16. novembri 2016. aasta aruannet „Leaving the EU: implications and opportunities for science and research“ (EList lahkumise mõju teadus- ja uurimistegevusele ning sellega kaasnevad võimalused) (5),

—	võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta otsust Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – komisjon (6),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0194/2017),

A.	arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik (2007–2013) on lõppenud, kuid teadusuuringute ja innovatsiooni seitsmenda raamprogrammi rakendamine kestab veel;

B.	arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) teadusuuringute ja innovatsiooni projektide suhtes kehtib programmi „Horisont 2020“ määrus;

C.	arvestades, et parlamendi andmetel ei ole põhjalikku analüüsi seitsmenda raamprogrammi kulutasuvuse kohta koostatud;

D.	arvestades, et ideaalsel juhul oleks seitsmenda raamprogrammi põhjalik hindamine pidanud eelnema programmi „Horisont 2020“ jõustumisele;

E.	arvestades, et programmi veamäärad ja järelhindamine ei anna ammendavat teavet kulutasuvuse kohta;

Seitsmes raamprogramm

toob esile asjaolu, et seitsmenda raamprogrammi raames vastu võetud eelarve on 55 miljardit eurot, mis moodustab hinnanguliselt 3 % kogu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuludest Euroopas või 25 % konkurentsipõhisest rahastamisest; seitsmenda raamprogrammi seitsme aasta pikkuse kestuse jooksul esitati üle 139 000 teadusuuringutega seotud taotluse, mille seast valiti välja ja sai rahastuse 25 000 kvaliteetseimat projekti; seitsmendas raamprogrammis osalenud 29 000 organisatsioonist olid peamised toetusesaajad muu hulgas ülikoolid (44 % seitsmenda raamprogrammi vahenditest), teadus- ja tehnoloogiaasutused (27 %), suured eraettevõtjad (11 %) ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) (13 %), samal ajal kui avaliku sektori (3 %) ja kodanikuühiskonna organisatsioonide (2 %) osa jäi vähemtähtsaks;

on teadlik, et seitsmenda raamprogrammi raames on toetusesaajaid kõigist ELi liikmesriikidest, assotsieerunud ja kandidaatriikidest, nagu Šveits, Iisrael, Norra, Island, Liechtenstein, Türgi, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Serbia, Albaania, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Fääri saared ja Moldova, ning rahvusvahelise koostöö partnerriikidest;

juhib tähelepanu sellele, et kõrgetasemeline eksperdirühm pidas seitsmendat raamprogrammi oma asjaomases järelhindamises (7) edukaks; kõrgetasemeline eksperdirühm rõhutas eelkõige, et seitsmenda raamprogrammiga

—	soodustati teaduse tipptaseme arengut üksikisikute ja institutsioonide tasandil,

—	edendati murrangulisi teadusuuringuid seitsmenda raamprogrammi uudse programmi „Ideed“ (Euroopa Teadusnõukogu) kaudu,

—	kaasati strateegiliselt tööstussektor ja VKEd,

—	tugevdati uut koostööviisi ja avatud innovatsiooniraamistikku;

—	edendati Euroopa teadusruumi koostöökultuuri toetamise ja kõikehõlmavate võrgustike loomise kaudu valdkondlike probleemide lahendamiseks;

—	seitsmenda raamprogrammi programmi „Koostöö“ abil käsitleti teatavaid sotsiaalseid probleeme teadusuuringute, tehnoloogia ja innovatsiooni kaudu,

—	toetati riikide teadus- ja innovatsioonisüsteemide ning -poliitika ühtlustamist,

—	soodustati teadlaste liikuvust kogu Euroopas – seitsmenda raamprogrammi programmiga „Inimesed“ loodi teadustöötajate avatud tööturu jaoks vajalikud tingimused,

—	suurendati investeerimist Euroopa teadustaristusse,

—	tagati teadustegevuse kriitiline mass Euroopas ja kogu maailmas;

märgib, et 2015. aasta veebruaris ja märtsis seitsmenda raamprogrammi hindamise raames sidusrühmadega toimunud avalikus konsultatsioonis osutati järgmistele nõrkadele külgedele:

—	suur halduskoormus ning koormavad õigusnormid ja finantseeskirjad,

—	kõrge ületaotlemise määr,

—	ühiskondliku mõju ebapiisav käsitlemine,

—	liialt kitsas teemade ja projektikonkursside ulatus,

—	tööstussektori ebapiisav kaasamine,

—	kõrge künnis uutele osalejatele; madal keskmine edumäär taotluste ja taotlejate puhul (vastavalt 19 % ja 22 %),

—	nõrk teabevahetus;

väljendab muret seoses asjaoluga, et Euroopa Komisjoni voliniku väite kohaselt ei täideta ega hinnata seitsmendat raamprogrammi täies ulatuses enne 2020. aastat, mis võib põhjustada viivitusi tulevastes jätkuprogrammides; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks hindamisaruande nii kiiresti kui võimalik ning hiljemalt enne programmile „Horisont - 2020“ järgneva teadusprogrammi esitamist;

Euroopa Kontrollikoja auditi järeldused

rõhutab murega, et kontrollikoja hinnangul on teadustegevuse ja muu sisepoliitika valdkondade järelevalve- ja kontrollisüsteemid „osaliselt tõhusad“;

kutsub komisjoni üles teavitama parlamendi pädevat komisjoni üksikasjalikult 10 tehingust, mis moodustasid 77 % vigadest 2015. aastal, ja võetud parandusmeetmetest;

märgib murega, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni veamäär on viimaste aastate eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlustes pidevalt ületanud 5 %;

märgib, et 2015. aastal oli kontrollikoja auditeeritud 150 tehingust 72 (48 %) mõjutatud vigadest; kontrollikoja kvantifitseeritud 38 vea alusel on hinnanguline veamäär 4,4 %; peale selle oli 16 kvantifitseeritud vea puhul komisjonil, liikmesriikide ametiasutustel või sõltumatutel audiitoritel piisavalt teavet nende vigade vältimiseks või avastamiseks ja parandamiseks enne kulude heakskiitmist; kui kogu teavet oleks kasutatud vigade parandamiseks, oleks asjaomase peatüki hinnanguline veamäär olnud 0,6 % väiksem;

10.

peab taunimisväärseks, et kümne puhul neist 38 tehingust, mille puhul esines kvantifitseeritud vigu, olid kontrollikoja hinnangul vigased enam kui 20 % uuritud elementidest; need 10 tehingut (üheksa teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis ning üks perioodi 2007–2013 konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis) moodustavad 77 % alamrubriigi „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks“ 2015. aasta üldisest hinnangulisest veamäärast;

11.

peab kahetsusväärseks, et suurem osa kontrollikoja leitud kvantifitseeritud vigadest (33 viga 38st) oli seotud toetusesaajate deklareeritud rahastamiskõlbmatute personali- ja kaudsete kulude hüvitamisega ning peaaegu kõik kontrollikoja poolt kuluaruannetes leitud vead olid tingitud sellest, et toetusesaajad tõlgendasid valesti keerulisi rahastamiskõlblikkuse eeskirju või arvestasid oma rahastamiskõlblikke kulusid valesti, mis tähendab, et ilmselgelt on neid eeskirju vaja lihtsustada;

12.

tunnistab, et komisjoni arvutuste kohaselt oli 2014. aastal jääkvigade määr (programmi lõpus ja pärast paranduste tegemist) 3 % (2015. aastal 2,88 %);

13.

tuletab meelde oma seisukohta, mille ta esitas komisjoni 2012. ja 2014. aasta eelarvete täitmisele heakskiidu andmisel: „on endiselt veendunud, et komisjonil tuleb püüda viia õigesse tasakaalu programmide atraktiivsus osalejate jaoks ning õigustatud vajadus vastutuse ja finantskontrolli järele; tuletab siinkohal meelde peadirektori 2012. aastal tehtud avaldust selle kohta, et menetlus, mille kohaselt tuleb igal juhul saavutada jääkvigade määr 2 %, ei ole elujõuline“;

14.

väljendab kahetsust, et vigade allikad on peamiselt ebakorrektselt arvutatud personalikulud ning rahastamiskõlbmatud otsesed ja kaudsed kulud;

15.

juhib tähelepanu kontrollikoja eriaruandele nr 2/2013, milles kontrollikoda järeldab, et komisjoni protsesside eesmärk on tagada, et rahalisi vahendeid investeeritakse kvaliteetsetesse teadusuuringutesse, kuid vähem on pööratud tähelepanu tõhususele, ning on mures nende järelduste pärast;

—	olemasolevad infotehnoloogiavahendid ei võimaldanud projekte tõhusalt rakendada ja kaheksas komisjoni talituses on seitsmenda raamprogrammi rakendamiseks tööle võetud rohkem kui 2 500 töötajat, kellest 1 500 (60 %) on otseselt määratud juhtima eriprogrammi „Koostöö“ rakendamist;

—	toetuse määramiseni kuluvat aega tuleks veelgi lühendada, ja

—	seitsmenda raamprogrammi finantskontrolli mudelis ei võeta vigade tekkimise riski piisaval määral arvesse;

16.

viitab komisjoni kontrollikoja järeldustele antud vastustele, milles komisjon märgib, et allkirjastati siiski 4 324 toetust, mis hõlmab peaaegu 20 000 osalejat, et toetuse määramiseni kuluvat aega on juba lühendatud ja et kontrollisüsteem on kavandatud nii, et toetutakse enim järelkontrollidele;

Seitsmenda raamprogrammi kulutasuvus

17.

rõhutab, et kulutasuvust poliitikaeesmärkide täitmisel tuleks mõõta säästlikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse (usaldusväärse finantsjuhtimise) (8) alusel;

18.

märgib, et teadusuuringute raamprogrammide rakendamise eest vastutasid eri peadirektoraadid, rakendusametid, ühisettevõtted, nn artiklis 185 viidatud asutused, Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat kiitis 2015. aastal heaks 3,8 miljardi euro ulatuses makseid, millest 67,4 % tehti peadirektoraadi otsesel vastutusel, 12,6 % tegid ühisettevõtted, 10,7 % tegid Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond ning 2,4 % rakendusametid;

20.

märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi 2015. aasta tegevusaruande kohaselt oli Euroopa Liidu osa seitsmendas raamprogrammis 44,56 miljardit eurot, millest 58 % said Saksamaa (16 %), Ühendkuningriik (16 %), Prantsusmaa (11 %), Itaalia (8 %) ja Hispaania (7 %);

21.

märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat on kehtestanud kontrolliraamistiku, mille eesmärk on maandada toetuste otsese ja kaudse haldamise protsessi eri etappidega kaasnevaid riske; peale selle on teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat kehtestanud järelevalvestrateegia rahastamisvahendite suhtes, mida rakendavad Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond;

22.

märgib seoses seitsmenda raamprogrammiga (2007–2013), et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat oli 2015. aasta lõpuks viinud lõpule ja sulgenud 3 035 toetuslepingut 4 950st ja 1 915 projekti ning maksta tuleb veel 1,6 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat tegi 2015. aastal 826 lõppmakset; julgustab peadirektoraati tegema põhjalikuma statistilise ülevaate kõnealuse valdkonna kohta järgnevatel eelarveaastatel;

23.

juhib eriti tähelepanu asjaolule, et sellised näitajad nagu toetuse määramiseni, toetusest teatamiseni ja toetuse maksmiseni kuluv aeg on näidanud positiivset suundumust ning neid peeti rahuldavaks (vastavus 93–100 %);

24.

võtab teadmiseks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat tegi 1 550 auditit, mis hõlmasid 1 404 toetusesaajat ja 58,7 % seitsmenda raamprogrammi programmitöö perioodi eelarvest;

25.

märgib, et vastavalt teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi seisukohale tegeles 9,4 täistööajale taandatud töötajat rakendusametitega seotud tegevuse järelevalve ja koordineerimisega; see kulu moodustab 1,26 miljonit eurot ehk 1,35 % kõigist halduskuludest; lisaks täitsid Teadusuuringute Rakendusamet ja Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet 2015. aastal 1,94 miljardi euro suurust tegevuseelarvet ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet ja Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet tegi 480,5 miljoni euro ulatuses maksete assigneeringuid;

26.

märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi kulud moodustasid 1,67 miljonit eurot ehk 0,35 % ühisettevõtetele nende tegevuse järelevalve eest makstavast 479,9 miljonist eurost; märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi kulud moodustasid 0,7 miljonit eurot ehk 0,78 % artiklis 185 viidatud asutustele nende tegevuse järelevalve eest makstud summast;

27.

rõhutab, et ühisettevõtted ja artiklis 185 viidatud asutused on kohustatud oma auditeid ise läbi viima, mille tulemused teatatakse teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadile;

28.

märgib murega, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi hinnangul on tuvastatud vigade üldine määr 4,35 %; samal ajal oli peadirektoraat veendunud, et jääkvigade määr (pärast programmi lõppu ja paranduste tegemist) on 2,88 %;

29.

märgib, et 2016. aasta lõpus oli sissenõutav summa 68 miljonit eurot, millest 49,7 miljonit eurot tegelikult sisse nõuti;

30.

märgib siiski, et seitsmenda raamprogrammi eeskirjad ei olnud üldise äritavaga piisavalt vastavuses, et kontrollisüsteem vajas paremat riski ja kontrolli vahelist tasakaalustatust, et toetusesaajad vajasid kava keerukusega toimetulemiseks paremaid suuniseid ning et hüvitamismeetodeid oli vaja muuta tõhusamaks;

31.

peab murettekitavaks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi iga-aastasest tegevusaruandest nähtus, et 2015. aasta lõpuks oli ikka veel lõpule viimata 1 915 teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi projekti, mille koguväärtus oli 1,63 miljardit eurot, ja see võib põhjustada programmi „Horisont 2020“ rakendamisel viivitusi;

32.

märgib, et koostoime tagamine teadusuuringute ja innovatsiooni sektori ning struktuurifondide vahel on Euroopa Liidu huvides;

33.

märgib, et komisjon peaks tagama, et seitsmenda raamprogrammi ja liikmesriikide teadusuuringute rahastamine on kooskõlas ELi riigiabi eeskirjadega, et vältida nii ebajärjepidevust rahastamises kui ka topeltrahastamist; rõhutab, et arvesse tuleks võtta konkreetseid riiklikke eripärasid;

34.

rõhutab rahastamisvahendite tähtsust teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas; rõhutab teadusuuringute konkurentsivõimet silmas pidades, et rahastamisvahendite kasutamine kõrgema tehnoloogilise valmiduse astme projektide puhul võib tagada piisava avaliku investeeringu tasuvuse; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et „riskijagamisrahastu (2007–2013) pakub laene ja hübriid- või vahefinantseerimist, et parandada riskikapitali kättesaadavust teadusuuringute ja innovatsiooniprojektide jaoks. Liidu 961 miljoni euro suuruse panusega 2007.–2015. aasta riskijagamisrahastusse toetati tegevust, mille maksumus moodustas enam kui 10,22 miljardit eurot kavandatud 11,31 miljardist eurost; märgib, et VKEdele ette nähtud riskijagamisvahendi alusel tagati vahendeid rohkem kui 2,3 miljardi euro ulatuses, millest liidu vahendid olid 270 miljonit eurot (9); on arvamusel, et need arvud näitavad ettevõtjate ja muude toetusesaajate suur huvi riskifinantseerimise vastu;

35.

täheldab seitsmenda raamprogrammi rahastamisvahendite parema suunamise vajadust tagamaks rahastamisele piiratud juurdepääsuga uute osalejate toetamist teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas;

36.

märgib, et teatavaid välisaudiitori ja/või komisjoni siseauditi talituse soovitatud meetmeid, nimelt kahte meedet seoses väliste asutuste järelevalve kontrollisüsteemiga ja kolme meedet seoses osalejate tagatisfondiga, ei ole kaasatud;

37.

soovitab liikmesriikides tulemustest paremini teavitamist ning paremaid programmi teabekampaaniaid;

Tulevikuväljavaated programmi „Horisont 2020“ raames

38.

rõhutab asjaolu, et 2015. aasta lõpuks oli programmi „Horisont 2020“ raames avalikustatud 198 projektikonkurssi, mille taotluste esitamise tähtaeg oli hiljemalt nimetatud kuupäev; nendel projektikonkurssidel esitati kokku 78 268 taotlust, millest 10 658 lisati põhi- või varunimekirja; selle kohaselt on edukuse määr ligikaudu 14 %, arvestades vaid rahastamiskõlblikke taotlusi; samal perioodil allkirjastati toetusesaajatega 8 832 toetuslepingut, millest 528 allkirjastas teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat;

39.

tunnistab, et võrreldes kuuenda raamprogrammiga moodustas seitsmendas raamprogrammis kulude kokkuhoid 551 miljonit eurot ning et komisjon püüdis programmi „Horisont 2020“ rakendamist võrreldes seitsmenda raamprogrammiga lihtsustada; rõhutab kõigi lihtsustamisest kasu saavate poliitikavaldkondade, sealhulgas struktuurifondide olulisust, et tagada kõigi Euroopa rahalise abi saajate võrdne kohtlemine;

40.

märgib rahuloluga, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat püüab vähendada üldkulusid lepingu haldamise teenuse ostmisega rakendusametitelt ja muudelt asutustelt; rõhutab sellega seoses, et 55 % programmi „Horisont 2020“ eelarvest haldavad rakendusametid;

41.

rõhutab, et kuna poliitilisi osalejaid on palju – sealhulgas komisjoni peadirektoraadid, rakendusametid, ühisettevõtted ja artiklis 185 viidatud asutused –, siis see eeldab märkimisväärset koordineerimist, mille tõhusus on esmatähtis;

42.

toob esile ühelt poolt Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi ja komisjoni ning teiselt poolt kontrollikoja eri arvamused maksete seaduslikkuse suhtes; on seisukohal, et seda vaidlust ei tohi lahendada toetusesaajate kahjuks, sest nad tegutsesid heas usus;

43.

peab seoses programmiga „Horisont 2020“ kiiduväärseks järgmisi asjaolusid:

—	programmi struktuur on lihtsam ja aitab tagada eri osade koostalitlusvõime,

—	kehtivad ühtsed eeskirjad,

—	kehtestatud on üks rahastamismäär projekti kohta,

—	kaudseid kulusid käsitletakse kindla määra alusel (25 %),

—	kontrollitakse vaid projekti koordinaatorite rahalist elujõulisust,

—	tulemuste suhtes on kehtestatud paremini mõõdetav lähenemisviis,

—	teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas kohaldatakse ühtset auditistrateegiat,

—	toetuste ja ekspertide haldamiseks on loodud ühtne osalejate portaal,

—	toetusi, ekspertidega sõlmitud lepinguid ja arhiveerimist hallatakse elektrooniliselt;

44.

väljendab heameelt ühise tugikeskuse loomise üle, sest see aitab programmi Euroopa Komisjoni seitsme peadirektoraadi, nelja rakendusameti ja kuue ühisettevõtte vahel tõhusalt ja ühtsel viisil koordineerida ja ellu viia; märgib, et alates 1. jaanuarist 2014 osutab ühine tugikeskus programmi „Horisont 2020“ rakendamises osalevatele teadusuuringutega seotud peadirektoraatidele, rakendusametitele ja ühisettevõtetele õigusabi-, järelauditi-, IT-süsteemide ja käitamis-, äriprotsesside alaseid ja programmist teavitamise teenuseid ning edastab andmeid;

45.

teeb ettepaneku, et siseriiklike kontaktpunktide rolli tuleks suurendada, et tagada kohapeal kvaliteetne tehniline tugi; iga-aastane tulemuste hindamine, koolitused ja tõhusalt tegutsevate siseriiklike kontaktpunktide premeerimine parandab programmi „Horisont 2020“ edumäära;

46.

väljendab heameelt selle üle, et programmist „Horisont 2020“ väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele eraldatud rahaliste vahendite osakaal kasvas 19,4 %-lt 2014. aastal 23,4 %-ni 2015. aastal, ning soovitab seda suundumust aktiivselt toetada;

47.

peab vastuvõetamatuks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat ei ole järginud parlamendi taotlust, et komisjoni peadirektoraadid peaksid avaldama kõik oma riigipõhised soovitused oma aasta tegevusaruannetes;

48.

palub komisjonil võtta meetmeid tagamaks sama tasu teadlastele, kes teevad sama projekti raames sama tööd, ning esitada riikide lõikes nimekirja kõigist ettevõtetest, mis on noteeritud börsil ja/või mille iga-aastasest raamatupidamisaruandest nähtub kasum ning mida rahastatakse programmi „Horisont 2020“ raames;

49.

tunnistab, et uued programmi „Horisont 2020“ raames kasutusele võetud elemendid peegeldavad ka kontrollikoja tähelepanekuid;

50.

tuletab meelde, et koostamisel on üheksas teadusuuringute raamprogramm; rõhutab vajadust tagada, et programmi määratlemisel kasutataks programmi „Horisont 2020“ parimaid tavasid; soovitab rohkem rahastada innovatsiooni, mis on ettevõtlussektori jaoks majanduslikult tõhus, ning suuremat paindlikkust erinevate allprogrammide eelarvete vahel, et vältida rahastamise vähesusest „suurepärase“ määratlusega programmide puhul;

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumisest tingitud tagajärjed seitsmendale raamprogrammile

51.

tunnustab 23. juunil 2016. aastal toimunud Ühendkuningriigi kodanike hääletuse tulemust, millega nad väljendasid poliitilist tahet Euroopa Liidust lahkuda;

52.

väljendab heameelt Ühendkuningriigi alamkoja töö üle, mida ta on teinud selle hääletuse tulemuste tagajärgede hindamisel teadustegevuse valdkonnale (10) ja püüdlustes minimeerida negatiivset mõju Euroopa konkurentsivõimele;

53.

juhib tähelepanu sellele, et Ühendkuningriigis asuvad organisatsioonid said 2014. aastal projektikonkursside kaudu toetusena 1,27 miljardit eurot, mis moodustab kogusummast 15 %, ja 2015. aastal projektikonkursside kaudu 1,18 miljardit eurot, mis moodustab kogusummast 15,9 % – see oli sellel aastal suurim ELi rahastamise osakaal liikmesriikide seas (11);

Järeldused

54.

järeldab, et komisjon haldas seitsmendat raamprogrammi üldiselt kulutasuvalt; märgib, et vaatamata korduvate vigade esinemisele ning viivitustele programmi rakendamises paranes ka selle tõhusus;

55.

väljendab heameelt asjaolu üle, et kontrollikoja tähelepanekuid on arvesse võetud;

56.

kutsub komisjoni üles tagama, et programmi „Horisont 2020“ ajakohastamiseks kehtestatud tegureid, nagu kindel määr kaudsete kulude suhtes, ühtne auditistrateegia, ühtne osalejate portaal jms, kohaldataks samamoodi ka teistes poliitikavaldkondades, näiteks struktuurifondides; rõhutab, et kõiki toetusesaajaid tuleks kohelda õiglaselt ja võrdselt;

57.

kutsub liikmesriike üles tegema täiendavaid jõupingutusi, et saavutada eesmärk investeerida 3 % SKPst teadusuuringutesse; leiab, et see suurendaks tipptaseme arengut ja innovatsiooni; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama võimalust kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil teaduspakti ettepaneku tegemiseks, tuginedes juba linnapeade paktiga loodud dünaamikale;

58.

väljendab muret asjaolu pärast, et nii Teadusuuringute Rakendusamet kui ka Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet on oma hindamisaruandes juhtinud tähelepanu sellele, et puudulikku tagasisidet ning komisjoni ja rakendusametite vahelist suhtlust tuleks parandada;

o o

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Kontrollikojale ja komisjonile.

(1) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.

(3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(4) ELT C 373, 10.11.2015, lk 1.

(5) http://www.parliament.uk/business/committees/committees-a-z/commons-select/science-and-technology-committee/inquiries/parliament-2015/leaving-the-eu-inquiry-16-17/publications/

(6) ELT L 246, 14.9.2016, lk 25.

(7) „Commitment and Coherence, ex-post evaluation of the 7th EU Framework Programme“ (Kohustuste võtmine ja sidusus: ELi seitsmenda raamprogrammi järelhindamine), november 2015. https://ec.europa.eu/research/evaluations/pdf/fp7_final_evaluation_expert_group_report.pdf

(8)

(9) COM(2016)0675, lk 18 ja 19.

(10) Vt Ühendkuningriigi alamkoja teaduse ja tehnika komisjoni 16. novembri 2016. aasta aruannet.

(11) Programmi „Horisont 2020“ 2015. aasta seirearuanne, lk 21 jj.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/17

P8_TA(2017)0247

Kodakondsusetus Lõuna- ja Kagu-Aasias

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kodakondsusetuse kohta Lõuna- ja Kagu-Aasias (2016/2220(INI))

(2018/C 331/03)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse inimõigusi käsitlevate ÜRO õigusaktide – nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon, 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokoll, puuetega inimeste õiguste konventsioon, konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning lapse õiguste konventsioon – sätteid, sh sätteid, mis puudutavad õigust kodakondsusele,

—

võttes arvesse ÜRO muid kodakondsusetust ja õigust kodakondsusele käsitlevaid õigusakte, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti järeldus nr 106 kodakondsusetuse kindlakstegemise, ärahoidmise ja vähendamise ning kodakondsuseta isikute kaitsmise kohta (1), mis kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 2006. aasta resolutsiooniga 61/137,

—

võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaaniat kodakondsusetuse likvideerimiseks 2024. aastaks (2) ja ülemaailmset kampaaniat võrdsete õiguste kohta kodakondsusele, mida toetavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuur ja teised ning mille on heaks kiitnud ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 15. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta ja meelevaldse kodakondsuse äravõtmise kohta (A/HRC/RES/32/5),

—	võttes arvesse 25. juunil 1993 ÜRO inimõiguste ülemaailmsel konverentsil vastu võetud Viini deklaratsiooni ja tegevuskava (3),

—	võttes arvesse naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee üldsoovitust nr 32 pagulasseisundi, varjupaiga, kodakondsuse soolise mõõtme ja naiste kodakondsusetuse teemal (4),

—	võttes arvesse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) inimõiguste deklaratsiooni (5),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5, mille kohaselt peab liit „suhetes maailmaga“ toetama „vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist“,

—	võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta (6),

—	võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava (7),

—	võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2015. aasta järeldusi kodakondsusetuse kohta (8),

—	võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016 aasta järeldusi ELi Myanmari/Birma-strateegia kohta (9),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides (10),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni Myanmari/Birma, eriti rohingjade olukorra kohta (11),

—	võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2013. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (12),

—	võttes arvesse välispoliitika peadirektoraadi 2014. aasta novembris avaldatud uuringut kodakondsusetuse inimõigustele avalduva mõjuga tegelemise kohta ELi välistegevuses,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8-0182/2017),

arvestades, et Lõuna- ja Kagu-Aasia hõlmab järgmisi riike: Afganistan, Bangladesh, Bhutan, Brunei, Filipiinid, India, Indoneesia, Kambodža, Laos, Malaisia, Maldiivid, Myanmar, Nepal, Pakistan, Singapur, Sri Lanka, Tai, Ida-Timor ja Vietnam, kes kõik on Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) või Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni (SAARC) liikmed või omavad seal vaatleja staatust;

arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis kinnitatakse, et kõik inimesed „sünnivad võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt“; arvestades, et sama deklaratsiooni artiklis 15 ning teistes rahvusvahelistes inimõiguseid käsitlevates õigusaktides ja konventsioonides on sätestatud õigus kodakondsusele ning õigus mitte olla meelevaldselt kodakondsusest ilma jäetud; arvestades aga, et rahvusvahelised õigusaktid ei ole veel saavutanud oma peamist eesmärki: tagada igale inimesele õigus kodakondsusele;

C.	arvestades, et inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; arvestades, et inimõigused ja põhivabadused on kõigi inimeste sünnipärased õigused ning nende kaitsmine ja edendamine on valitsuste tähtsaim ülesanne;

arvestades, et lapse õiguste konventsioonis, mille on ratifitseerinud kõik Lõuna- ja Kagu-Aasia riigid, sätestatakse, et laps tuleb registreerida kohe pärast sündi ning tal on õigus saada kodakondsus; arvestades, et hinnanguliselt pool maailma kodakondsuseta isikutest on lapsed ning et paljud neist on kodakondsuseta sünnist saadik;

E.	arvestades, et Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsioonis kinnitatakse, et igal inimesel on õigus kodakondsusele, nagu see on seadusega ette nähtud, ja kelleltki ei tohi kodakondsust ega õigust seda vahetada meelevaldselt ära võtta;

arvestades, et kodakondsuseta isik on 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonis määratletud kui isik, keda ükski riik ei pea oma õiguse kohaselt oma kodanikuks; arvestades, et kodakondsusetusel võivad olla mitmesugused põhjused, sealhulgas (kuid mitte ainult) riikide õigusjärglus ja riikide likvideerimine, teatavatel juhtudel põgenemisega seotud sündmused, ränne ja inimkaubandus, samuti muudatused ja lüngad kodakondsusseadustes, kodakondsuse kehtivuse lõppemine pikaajalise välismaal elamise tõttu, meelevaldne kodakondsuse äravõtmine, diskrimineerimine soo, rassi, rahvuse tõttu või muul põhjusel, haldus- ja bürokraatlikud takistused, sh takistused sünnitunnistuse saamisel või registreerimisel; arvestades, et enamikku neist põhjustest või koguni neid kõiki võib täheldada Lõuna- ja Kagu-Aasias esinevate kodakondsusetuse juhtumite puhul;

G.	arvestades, et oluline on märkida, et kodakondsuseta isiku puhul on küsimus teistsugune kui pagulase puhul; arvestades, et enamik kodakondsuseta inimestest ei ole oma sünnipaigast kunagi lahkunud ega rahvusvahelist piiri ületanud;

arvestades, et kodakondsusetus on mitmetahuline probleem, mis toob kaasa mitmesuguseid inimõiguste rikkumisi, muu hulgas (kuid mitte ainult) probleeme, mis on seotud sünnitunniste ja muude perekonnaseisuaktidega, ja muid probleeme, mis on seotud omandiõigustega, laste väljajätmisega tervishoiuprogrammidest ja riiklikest koolisüsteemidest, ettevõtete omamisega, poliitilise esindatusega ja hääletamisel osalemisega ning juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ja avalikele teenustele; arvestades, et kodakondsusetus võib aidata kaasa inimkaubandusele, meelevaldsele kinnipidamisele, liikumisvabaduse rikkumisele, laste ärakasutamisele ja väärkohtlemisele ning naiste diskrimineerimisele;

arvestades, et kodakondsusetus pälvib jätkuvalt vähe rahvusvahelist tähelepanu, hoolimata selle probleemi murettekitavatest üleilmsetest ja piirkondlikest mõjudest inimõigustele, ning seda nähakse endiselt riikide siseküsimusena; arvestades, et kodakondsusetuse vähendamine ja seejärel kaotamine peaks saama rahvusvahelise tasandi inimõigustealaseks prioriteediks;

J.	arvestades, et Lõuna- ja Kagu-Aasia riikides, nagu Nepal, Malaisia ja Brunei, esineb endiselt seadusandlusest tulenevat soolist diskrimineerimist, näiteks kodakondsuse omandamisel või kodakondsuse lastele või abikaasale edasiandmisel;

K.	arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on piirkonnas 135 miljonit alla viieaastast last, kelle sünd on registreerimata ning keda ohustab kodakondsusetuks jäämine;

L.	arvestades, et kodakondsusetuse kaotamine suurendab ka demokraatiat, kuna endised kodakondsuseta isikud kaasatakse ning neil on võimalik anda oma panus demokraatlikku protsessi;

M.	arvestades, et kodakondsusetuse keeruline probleem jääb sageli rahvusvahelise õiguse ja poliitika äärealadele, kuigi see ei ole marginaalne teema;

N.	arvestades, et kodakondsusetus pärsib sellest mõjutatud elanikkonna arenguvõimalusi ja kestliku arengu tegevuskava (aastani 2030) tulemuslikku rakendamist;

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse likvideerimise ülemaailmse tegevuskava (aastateks 2014–2024) eesmärk on toetada valitsusi peamiste olemasolevate kodakondsusetuse olukordade lahendamisel, hoida ära uute juhtumite tekkimist ning teha paremini kindlaks kodakondsusetud inimrühmad; arvestades, et tegevuskava 10. meetmes osutatakse ka sellele, et kodakondsusetuse kohta on vaja paremaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid; arvestades, et EL on otsustanud tegevuskava aktiivselt toetada;

arvestades, et nõukogu järeldustes inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (aastateks 2015–2019) kohta kinnitatakse, et tähtis on käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning keskenduda sellele, et välditaks kodakondsuseta rahvarühmade tekkimist konflikti, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel;

arvestades, et 20. septembri 2016. aasta dokumendis „ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal – Konkreetsete riikide ja piirkondadega seotud küsimused“ kinnitatakse ELi eesmärki suurendada inimõiguste sidusust, tõhusust ja nähtavust ELi välispoliitikas ning eesmärki laiendada ELi koostööprofiili ÜRO ja piirkondlike inimõiguste mehhanismidega, et soodustada piirkondlikku isevastutust ning edendada inimõiguste universaalsust, ning mainitakse konkreetselt, et see hõlmab esimese inimõigustealase poliitikadialoogi alustamist Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste mehhanismidega;

R.	arvestades, et EL on otsustanud muuta inimõigused keskseks teemaks suhetes kolmandate riikidega;

S.	arvestades, et kodakondsusetus soodustab elanikkonna liikumist, väljarännet ja inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist, muutes ebastabiilseks terveid allpiirkondi;

arvestades, et suur osa maailma 10 miljonist kodakondsuseta isikust elab Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Myanmari rohingjad on maailma suurim kodakondsuseta rahvusrühm, kellest üle ühe miljoni inimese kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, kuid suured kodakondsuseta isikute kogukonnad paiknevad ka Tais, Malaisias, Bruneis, Vietnamis, Filipiinidel ja mujal; arvestades, et tiibetlasi elab sellistes riikides nagu India ja Nepal; arvestades, et osa neist rühmadest kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, osa aga mitte; et kogu maailma ulatuses on statistika ja aruandlus kodakondsuseta elanikerühmade kohta mittetäielik, kuna mitte kõik riigid ei tee selleteemalist statistikat; arvestades, et Lõuna- ja Kagu-Aasias on nii pikaleveninud ja lahendamata juhtumeid kui ka juhtumeid, mille puhul on edu saavutatud;

arvestades, et Lõuna- ja Kagu-Aasias on viimastel aastatel edu saavutatud riikide kodakondsusseaduste muutmisega, kuna neisse seadustesse on võetud sätted kodakondsusetuse ärahoidmiseks ja kodakondsuseta isikutele kodakondsuse saamise võimaldamiseks; arvestades, et neid meetmeid tuleb tugevdada ning vastuvõetud õigusnorme tuleb ka tegelikult järgida;

arvestades, et rohingjad on maailma üks tagakiusatumaid rahvusvähemusi, nad moodustavad maailma kõige suurema kodakondsusetute rühma ja on olnud ametlikult kodakondsusetud alates 1982. aasta Birma kodakondsusseaduse vastuvõtmisest; arvestades, et rohingjad on Myanmari ametivõimude ja naaberriikide jaoks soovimatud isikud, kuigi mõned naaberriigid on vastu võtnud suurel hulgal pagulaste kogukondi; arvestades, et Arakani osariigis jätkuvad kokkupõrked; arvestades, et tuhanded pagulased, kes on jõudnud üle piiri Bangladeshi ning vajavad hädasti humanitaarabi, saadetakse rahvusvahelist õigust rikkudes jõuga tagasi; arvestades, et rohingjad põgenevad kollektiivse karistamise poliitika eest Arakani osariigis, kus julgeolekujõud sooritavad valimatult kättemaksurünnakuid, teadete kohaselt tulistavad külaelanikke rünnakuhelikopteritelt, süütavad kodusid, teevad meelavaldseid kinnipidamisi ning vägistavad naisi ja tütarlapsi; arvestades, et seniajani on siseriiklikud ja rahvusvahelised reaktsioonid rohingjade üha halvenevale inimõiguste olukorrale ja humanitaarkriisile olnud suuresti ebapiisavad ning et mitmeid probleemi lahendamise vahendeid ei ole veel uuritud;

arvestades, et sadu tuhandeid nn bihaare ei koheldud pärast Bangladeshi iseseisvussõda, kui Pakistan keeldus neid repatrieerimast, Bangladeshi kodanikena; arvestades siiski, et mitmed alates 2003. aastast tehtud kohtuotsused on kinnitanud, et bihaarid on Bangladeshi kodanikud; arvestades, et suur osa bihaaridest ei ole endiselt Bangladeshi ühiskonda ega arenguprogrammidesse täielikult integreeritud ning paljudel ei ole olnud võimalik oma uuesti kinnitatud õigusi täielikult kasutada;

arvestades, et Lõuna- ja Kagu-Aasias on palju muid kodakondsusetuid elanikerühmi; arvestades, et viimastel aastatel on siiski toimunud positiivseid muutusi, näiteks Indoneesias, kus kaotati sooline diskrimineerimine kodakondsuse omandamise menetluses ja kus 2006. aastal reformiti kodakondsusseadust nii, et rohkem kui viis aastat välismaal viibinud indoneeslastest migrantidelt ei saa enam kodakondsust ära võtta, kui nad selle tulemusena muutuvad kodakondsuseta isikuteks; samuti Kambodžas, kus sünni registreerimine on 30 päeva jooksul pärast lapse sündi tasuta; Vietnamis, kus 2008. aastal lihtsustati naturalisatsiooni kõikidele Vietnamis üle 20 aasta elanud kodakondsuseta isikutele; ning Tais, kus alates 2011. aastast on kodakondsust ja elanike registreerimist reguleerivate seaduste reformi tulemusena kodakondsuse saanud 23 000 kodakondsuseta isikut;

Y.	arvestades, et ülimalt tähtis on, et kõigi selle piirkonna riikide valitsused ja asjaomased asutused järgiksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet ning kaitseksid pagulasi kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustuste ja rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

Z.	arvestades, et kodakondsuseta rühmadel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele, millega antakse tervishoiuabi, teadmisi toiduainete kohta ja toitumisalast abi;

on mures miljonite kodakondsusetuse juhtumite pärast kogu maailmas, eelkõige Lõuna- ja Kagu-Aasias, ja väljendab oma solidaarsust kodakondsuseta inimestega;

on äärmiselt mures rohingja vähemuse olukorra pärast Myanmaris; on vapustatud teadetest massiliste inimõiguste rikkumiste ning rohingjade jätkuva rõhumise, diskrimineerimise ja Myanmari ühiskonna osana mittetunnustamise kohta, mis jätab mulje koordineeritud etnilise puhastamise kampaaniast; rõhutab, et rohingjad on elanud Myanmari territooriumil mitme põlvkonna jooksul ja neil on täielik õigus Myanmari kodakondsusele, sest neil oli see minevikus, ning kõigile õigustele ja kohustustele, mida see hõlmab; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus ja ametiasutused taastaksid rohingja vähemusele Myanmari kodakondsuse; lisaks nõuab tungivalt Arakani osariigi viivitamatut avamist humanitaarorganisatsioonidele, rahvusvahelistele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjanikele; on veendunud, et on vaja korraldada erapooletud uurimised, eesmärgiga võtta inimõiguste rikkujad vastutusele; on ühtlasi veendunud, et tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid, et hoida edaspidi ära vähemuste vastu suunatud diskrimineerimine, vaenulikkus ja vägivald või sellele õhutamine; loodab, et Nobeli rahupreemia ja Sahharovi auhinna laureaat Aung San Suu Kyi kasutab oma erinevaid ametiposte Myanmari valitsuses selleks, et jõuda lahendusele lähemale;

väljendab kahetsust selle üle, et kodakondsusetuse seisundit kasutatakse mõnel juhul selleks, et marginaliseerida konkreetseid kogukondi ja võtta neilt võimalus kasutada oma õigusi; on veendunud, et vähemuste juriidiline, poliitiline ja sotsiaalne kaasamine on demokraatliku ülemineku põhielement ja et kodakondsusetuse probleemide lahendamine aitaks kaasa paremale sotsiaalsele sidususele ja poliitilise stabiilsusele;

juhib tähelepanu tõsiasjale, et kodakondsusetus võib põhjustada märkimisväärseid humanitaarkriise, ja rõhutab veel kord, et kodakondsuseta inimestel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele; rõhutab asjaolu, et kodakondsusetuse tagajärjeks on sageli juurdepääsu puudumine haridusele, terviseteenustele, tööle, liikumisvabadusele ja julgeolekule;

väljendab muret puudulike andmete pärast kodakondsusetuse kohta Lõuna- ja Kagu-Aasia riikides, näiteks ei ole üldse andmeid või on neid väga vähe Bhutani, India, Nepali ja Ida-Timori kohta; väljendab lisaks muret selle pärast, et isegi kui on olemas üldine statistika, puuduvad eristatud andmed näiteks naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise puudujäägi tõttu on raske kavandada sihipäraseid meetmeid, sealhulgas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaania raames kodakondsusetuse kaotamiseks 2024. aastaks; julgustab jõuliselt Lõuna- ja Kagu-Aasia riike esitama usaldusväärseid ja avalikke eristatud andmeid kodakondsusetuse kohta;

juhib tähelepanu ka positiivsetele eeskujudele, nagu Filipiinide 2016. aasta mai algatus võtta meetmeid selliste andmete saamiseks, mis käsitlevad kodakondsuseta laste arvu ja olukorda piirkonnas; kutsub ELi üles pakkuma omapoolset koostööd ja toetust, et kaardistada laiahaardeliselt kodakondsusetus ja selgitada välja projektid kodakondsusetuse likvideerimiseks piirkonnas;

väljendab sügavat muret selle üle, et Bruneis, Malaisias ja Nepalis kehtivad diskrimineerivad soopõhised õigusaktid; rõhutab vajadust vaadata läbi kodakondsusseadustega seotud sätted, eriti lapse õiguste konventsioonis ja konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

väljendab heameelt positiivsete arengusuundumuste üle piirkonnas ja jõupingutuste üle Filipiinidel, Vietnamis ja Tais ning julgustab piirkonna riike tegema koostööd ja jagama häid tavasid ja jõupingutusi, et likvideerida kodakondsusetus kogu piirkonnas;

tuletab meelde kodakondsusetusejärgset olukorda piirkonnas ja inimõiguste hulka kuuluvat osaluspõhimõtet; pooldab kodakondsusetusest mõjutatud kogukondade ja endiste kodakondsuseta inimeste kaasamist arenguprojektidesse ja arengu kavandamisse; julgustab valitsusi ja arenguprojekte käsitlema kodakondsusetusejärgset diskrimineerimist, lähtudes naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikli 4 lõikest 1, mille eesmärk on kiirendada faktilise võrdsuse saavutamist;

10.

tunnistades riikide suveräänsust sellistes küsimustes nagu kodakondsus, kutsub samas kodakondsuseta elanikerühmi hõlmavaid riike üles võtma selle probleemi lahendamiseks konkreetseid meetmeid kooskõlas rahvusvahelistes konventsioonides (mille nad on kõik ratifitseerinud) ja eelkõige lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõtetega; märgib mitmeid piirkonnas toimunud positiivseid arenguid;

11.

nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus võtaks endale kohustuse viia ellu konkreetne tegevuskava 1997. aasta Chittagongi mägipiirkonna rahulepingu täielikuks rakendamiseks, mis võimaldaks praegu Indias elava ja kodakondsuseta ümberasustatud džumma rahva rehabiliteerimist;

12.

julgustab jõuliselt riike rakendama garantiid, mis on sätestatud ka 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioonis, et riigis sündinud inimesele antakse kodakondsus, kui see inimene oleks muidu kodakondsusetu;

13.

rõhutab, et kodakondsusetus ning sotsiaalne ja majanduslik haavatavus on omavahel seotud; nõuab tungivalt, et arenguriikide valitsused väldiksid kodakondsuse andmisest keeldumist, selle kaotamist või äravõtmist diskrimineerivatel alustel, võtaksid vastu õiglased kodakondsusseadused ning rakendaksid kergesti kättesaadavaid, taskukohaseid ja mittediskrimineerivaid kodakondsusdokumentide käsitlemise menetlusi;

14.

väljendab heameelt nõukogu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) järeldustes võetud kohustuse üle käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning väljendab lisaks heameelt ka nõukogu soovi üle tihendada suhteid Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga; soovitab laiendada jõupingutuste fookust konfliktide, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel tekkinud kodakondsusetutelt elanikerühmadelt nii, et need hõlmaksid ka muid asjakohaseid tahke, nagu kodakondsusetus diskrimineerimise tagajärjel ning sünni mitteregistreerimise ja kodanikuregistri puudumise tõttu;

15.

tuletab meelde ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) lubatud meedet töötada välja komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisraamistik kodakondsusetuse küsimuste tõstatamiseks suhetes kolmandate riikidega; rõhutab, et ametliku raamistiku väljatöötamine ja levitamine oleks väga oluline osa Euroopa Liidu toetusest ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti eesmärgile likvideerida maailmas kodakondsusetus 2024. aastaks;

16.

kutsub ELi üles edendama kodakondsusetusele ülemaailmsete lahenduste väljatöötamist koos konkreetsete piirkondlike või kohalike strateegiatega, sest kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine ei ole kodakondsusetuse probleemi lahendamiseks piisavalt tõhus;

17.

on veendunud, et EL peaks tugevamalt rõhutama kodakondsusetuse olulist mõju ülemaailmsetele küsimustele, nagu vaesuse kaotamine, kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide rakendamine, lapse õiguste edendamine ning vajadus tegeleda ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse probleemidega;

18.

väljendab heameelt kestliku arengu eesmärgi nr 16.9 vastuvõtmise üle, mille kohaselt tuleb kõigile inimestele tagada õiguslikult määratletud identiteet ja registreerida kõik sünnid; peab siiski kahetsusväärseks, et kodakondsusetust ei ole kestliku arengu tegevuskavas 2030 eraldi välja toodud diskrimineerimise põhjusena ega ka seoses vaesuse vähendamise eesmärgiga; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid kodakondsusetuse näitajate arvessevõtmist kestliku arengu eesmärkide täitmise üle teostatavas järelevalves ja aruandluses;

19.

rõhutab, kui oluline on tulemuslik teabevahetusstrateegia teadlikkuse suurendamiseks kodakondsusetuse küsimusest; kutsub ELi üles rohkem ja paremini teavitama kodakondsusetuse probleemidest koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ja oma asjaomastes kolmandates riikides asuvate delegatsioonide kaudu ning keskenduma inimõiguste rikkumisele, mis on leidnud aset kodakondsusetuse tagajärjel;

20.

nõuab, et EL töötaks välja tervikliku kodakondsusetuse strateegia, mis põhineb kahel meetmete paketil; leiab, et esimeses paketis tuleks käsitleda kiireloomulisi olukordi ja teises tuleks määratleda pikaajalised meetmed kodakondsusetuse likvideerimiseks; on veendunud, et see strateegia peaks keskenduma piiratud arvule prioriteetidele ja et EL peaks võtma juhtrolli kiireloomuliste olukordade puhul, et suurendada teadlikkust kodakondsusetusest rahvusvahelisel tasandil;

21.

rõhutab, et ELi terviklikku kodakondsusetuse strateegiat peaks saama kohandada konkreetsetele olukordadele, millega kodakondsusetud inimesed silmitsi seisavad; rõhutab, et asjakohaste meetmete kindlaksmääramiseks tuleb eristada kodakondsusetust haldussuutlikkuse puudumise tagajärjel ja kodakondsusetust teatavate kogukondade või vähemuste vastu suunatud diskrimineeriva riikliku poliitika tagajärjel;

22.

soovitab, et liikmesriigid võiksid Lõuna- ja Kagu-Aasia kodakondsusetuse probleemiga tegeledes seada endale esmatähtsaks ülesandeks positiivsete arengute toetamise, ning teeb ettepaneku võtta kasutusele uus terviklik poliitiline lähenemisviis, mis hõlmab järgmist:

—	julgustada riike ühinema kodakondsusetust käsitlevate konventsioonidega, rõhutades sellest saadavat kasu kahepoolsetel kohtumistel parlamentide, ministeeriumide jm tasanditel;

—	aidata Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni valdkondlikke asutusi ja Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni toetada oma vastavaid liikmesriike kodakondsuse õiguse edasisel teostamisel ja kodakondsusetuse likvideerimisel;

—	rõhutada kodakondsusetust käsitlevate konventsioonide väärtust mitmepoolsetel foorumitel;

—

juhtida koostöös riikidega tähelepanu sellele, kuidas on kodakondsuseta ja määratlemata kodakondsusega isikute kohta valdkonnaüleste, liigitatud ja kontrollitavate riiklike andmete kogumine kasulik, sest kodakondsuseta isikute tuvastamine on asjaomaste riikide jaoks esimene samm kodakondsusetuse lõpetamiseks vajalike meetmete võtmiseks; kogutud andmeid kasutatakse seejärel registreerimise, dokumenteerimise, avalike teenuste pakkumise, avaliku korra säilitamise ja arengu kavandamise jaoks;

—	pidevalt toonitada, et sündide registreerimine peab olema tasuta, kergesti kättesaadav ja toimuma diskrimineerimiskeelu põhimõttel;

—	pidevalt toonitada, et riiklikud identiteedi haldamise korrad peavad hõlmama ja tagama identiteedi tõendamise kõigile inimestele oma territooriumil, sealhulgas raskesti ligipääsetavatele ja tõrjutud rühmadele, keda võib ohustada kodakondsusetus või kellel puudub kodakondsus;

—	toetada Lõuna- ja Kagu-Aasia riike haridusele juurdepääsu tagamisel kõigile, sealhulgas kodakondsuseta lastele, sest kodakondsusetus on märkimisväärne takistus, mis ei võimalda lastele juurdepääsu võrdsetele haridusvõimalustele;

—	ergutada innovatiivse tehnoloogia olulist rolli, kasutades digitaalseid sündide registreerimise programme, et parandada andmete registreerimist ja arhiveerimist;

—	käsitleda kodakondsusseaduste sisu ja kohaldamise küsimust ja kodakondsuse saamise õiguse meelevaldset äravõtmist või sellest ilmajätmist etnilise kuuluvuse põhjal, mis on piirkonnas peamine kodakondsusetuse põhjus;

—	julgustada piirkonna riike käsitlema naiste vajadusi ja küsimusi, mis on seotud seksuaalse ja soopõhise vägivallaga, inimõiguste ja kogukonnapõhiste lähenemisviiside abil, eelkõige inimkaubanduse ohvrite jaoks;

—	tegeleda probleemiga „kodakondsusseadused ja sooline diskrimineerimine“, kuna mõned riigid raskendavad emal oma kodakondsuse edasiandmist lastele või muudavad selle koguni võimatuks;

—	tagada, et kõik arenguprojektid ja kogu humanitaarabi, mida EL rahastab, kujundataks nii, et kodakondsusetuse küsimused oleks igal asjaomasel juhul hõlmatud;

—

parandada asjaomaste ELi institutsioonide ja toimijate suutlikkust, et nad suudaksid kodakondsusetuse probleeme mõista, hinnata ja kavandada ning neist aru anda, kehtestades korrapärase aruandluse ELi saavutuste kohta võitluses kodakondsusetuse vastu, sealhulgas lisades „ELi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas“ eraldi jaotise kodakondsusetuse kohta;

—

tagada, et kodakondsusetus ja kodakondsus oleks asjakohaselt hõlmatud riikide inimõiguste ja demokraatia strateegiates ning et viimased tugineksid põhimõttele, et igaühel, sõltumata soost, rassist, nahavärvist, usust või usutunnistusest, rahvuslikust päritolust või rahvus- või etnilisse vähemusse kuulumisest, on õigus kodakondsusele; käsitleda kodakondsusetuse küsimust iga poliitilise ja inimõiguste alase dialoogi ajal asjaomaste riikidega;

—	kehtestada ELi inimõiguste suunised kodakondsusetuse kohta, et tagada konkreetsed mõõdetavad eesmärgid ELi jõupingutustele likvideerida kodakondsusetus kogu maailmas;

—	tõhustada asjaomaste piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning Lõuna- ja Kagu-Aasia riikide naabrite ning teiste piirkonnas aktiivsete riikidega dialoogi kodakondsusetuse üle Lõuna- ja Kagu-Aasias;

—	tagada, et valimisvaatlusmissioonidel osalejad oleksid teadlikud kodakondsusetusega seotud probleemidest, kui see on asjakohane;

—	toonitada vajadust suurendada piirkondlikke inimõigustega tegelevate organite volitusi, et neil oleks võimalik etendada aktiivsemat rolli kodakondsusetuse tuvastamisel ja likvideerimisel;

—

eraldada arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi eelarvetest piisavad vahendeid vabaühendustele ja muudele organisatsioonidele, kes töötavad kodakondsuseta kogukondadeni jõudmise nimel; edendada partnerlusi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodakondsuseta inimeste kogukondadega, et võimestada neid, nii et nad saaksid oma õiguste eest võidelda;

—	julgustada riikidevahelist koordineerimist võitluses kodakondsusetuse vastu, eelkõige juhul, kui sellel on piiriülene mõju, sealhulgas kodakondsusetuse vastase võitluse rahvusvaheliste standardite rakendamise parimate tavade vahetamise abil;

—

tagada järelmeetmed, näiteks teadlikkuse tõstmine ja tehniline toetus avalikele haldusasutustele suutlikkuse suurendamise vahendina, sealhulgas kohalikul tasandil, kui on toimunud positiivseid arenguid, mis tuleb praktikasse rakendada, näiteks Tais, Filipiinidel, Vietnamis ja Bangladeshis, kus taastati bihaaride kodakondsus, sealhulgas nende hääleõigus;

23.

kutsub Brunei, Malaisia ja Nepali valitsusi üles kaotama oma kodakondsust käsitlevates õigusaktides sisalduvad soolise diskrimineerimise vormid ja edendama laste õigust kodakondsusele;

24.

märgib, et kodakondsusetus ja sundränne on omavahel seotud, eriti konfliktipiirkondades; tuletab meelde, et vähemalt 1,5 miljonit maailma kodakondsuseta isikut on pagulased või endised pagulased, kelle seas on palju noori naisi ja tütarlapsi;

25.

tuletab meelde, et kodakondsusetus on maailmas suures osas kaardistamata ja sellest ei ole piisavalt teavitatud ning et olemasolevad andmed põhinevad erinevatel määratlustel; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond võtaks vastu ühtse määratluse ja lahendaks andmete kogumise puudulikkuse probleemi, et määrata kindlaks kodakondsusetuse ulatus arengumaades, eelkõige aidates kohalikel ametiasutustel võtta kasutusele asjakohased meetodid kodakondsuseta isikute arvu kindlakstegemiseks, nende isiku tuvastamiseks ja registreerimiseks ning suurendades kõnealuste asutuste statistikaalast võimekust;

26.

kutsub komisjoni üles algatama liikmesriikide seas heade tavade vahetamise, ergutab riiklike kodakondsusetuse kontaktpunktide aktiivset koordineerimist ning peab tervitatavaks kampaaniat #IBelong;

27.

toonitab, kui olulist rolli etendavad 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, mis nõuavad õigusraamistiku kehtestamist kodakondsuseta isikute kindlakstegemiseks ja kaitsmiseks ning kodakondsusetuse ärahoidmiseks ning mis võivad olla tähtsaks lähtepunktiks riikidele, kes soovivad kodakondsusetuse probleemi lahendamisel edu saavutada;

28.

peab tervitatavaks ELi poolt eri vahendite abil antud toetust Lõuna- ja Kagu-Aasia kodakondsuseta isikutele ning palub ELil jätkata oma arengukoostöö programmide ja laiemalt liidu välistegevuse lahutamatu osana tegelemist kodakondsusetuse mõjuga arengule, rahule ja stabiilsusele;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

(1) http://www.unhcr.org/excom/exconc/453497302/conclusion-identification-prevention-reduction-statelessness-protection.html

(2) http://www.unhcr.org/protection/statelessness/54621bf49/global-action-plan-end-statelessness-2014-2024.html

(3) http://www.ohchr.org/Documents/ProfessionalInterest/vienna.pdf

(4) http://www.refworld.org/docid/54620fb54.html

(5) http://www.asean.org/wp-content/uploads/images/ASEAN_RTK_2014/6_AHRD_Booklet.pdf

(6) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/sites/antitrafficking/files/council_conclusions_on_the_action_plan_on_human_rights_and_democracy_2015_-_2019.pdf

(7) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf

(8) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2015/12/04-council-adopts-conclusions-on-statelessness/

(9) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2016/06/20-fac-conclusions-myanmar-burma/

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0404.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0316.

(12) ELT C 316, 30.8.2016, lk 141.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/25

P8_TA(2017)0248

Piiriülesed ühinemised ja jagunemised

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon piiriülese ühinemise ja jagunemise rakendamise kohta (2016/2065(INI))

(2018/C 331/04)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 49, 54 ja 153,

—	võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1982. aasta kuuendat direktiivi 82/891/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside jagunemist lähtuvalt asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktist g (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/56/EÜ piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise kohta (2),

—	võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (3),

—	võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (5),

—	võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava: Euroopa äriühinguõigus ja äriühingu üldjuhtimine – ajakohane õigusraamistik kaasatumate aktsionäride ja jätkusuutlike äriühingute jaoks“ (COM(2012)0740),

—	võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni Euroopa äriühinguõiguse tuleviku kohta (6),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu registrijärgse asukoha piiriülese muutmise kohta (7),

—	võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta teatist „Õiglase, konkurentsivõimelise ja stabiilse äriühingute tulumaksu süsteemi loomine ELis“ (COM(2016)0682),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, mis käsitlevad asutamisvabadust, eelkõige kohtuasjades SEVIC Systems AG (8), Cadbury Schweppes plc ja Cadbury Schweppes Overseas Ltd vs. Commissioners of Inland Revenue (9), CARTESIO Oktató és Szolgáltató bt. (10), VALE Építési kft. (11), KA Finanz AG vs. Sparkassen Versicherung AG Vienna Insurance Group (12), Kamer van Koophandel en Fabrieken voor Amsterdam vs. Inspire Art Ltd. (13), Überseering BV vs. Nordic Construction Company Baumanagement GmbH (NCC) (14), Centros Ltd vs. Erhvervs- og Selskabsstyrelsen (15) ning The Queen vs. H. M. Treasury and Commissioners of Inland Revenue, ex parte Daily Mail and General Trust plc. (16),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta oktoobri tagasiside aruannet, milles tehakse kokkuvõte ajavahemikus 8. septembrist 2014 kuni 2. veebruarini 2015 toimunud piiriülest ühinemist ja jagunemist käsitlenud avaliku konsultatsiooni käigus saadud vastustest (17),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C: kodanike õigused ja põhiseadusküsimused 2016. aasta juunis tehtud uurimust pealkirjaga „Cross-border mergers and divisions, transfers of seat: is there a need to legislate?“ (Piiriülesed ühinemised ja jagunemised, asukoha üleviimine – kas on vajadust õigusloomeks?) (18);

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2016. aasta detsembri uurimust „Ex-post analysis of the EU framework in the area of Cross-border mergers and divisions“ (Piiriülest ühinemist ja jagunemist käsitleva ELi raamistiku järelanalüüs) (19),

—	võttes arvesse komisjoni 2017. aasta tööprogrammi „Luues Euroopat, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi“ ja selle II peatüki punkti 4 (COM(2016)0710),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0190/2017),

A.	arvestades äriühinguõiguse laiaulatusliku reformi olulist mõju Euroopa konkurentsivõimele ning tõkkeid, mis takistavad piiriülese ühinemise direktiivi täielikku rakendamist;

B.	arvestades, et äriühingute piiriülest jagunemist ei ole seni veel reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega; arvestades, et praegune olukord toob asjaomastele äriühingutele kaasa selged menetluslikud, haldus- ja rahalised raskused ning kuritarvitamise ja dumpinguga seotud ohud;

C.	arvestades, et Euroopa Parlament on kindlalt ja pidevalt nõudnud Euroopa õigusakti kehtestamist äriühingute registrijärgse või tegeliku asukoha piiriülese muutmise kohta; arvestades, et suurem osa sidusrühmadest toetavad üldiselt Euroopa Parlamendi nõudmisi;

D.	arvestades, et ettevõtjate liikuvuse suurendamiseks ELis on oluline, et äriühingute ühinemiste, jagunemiste ja üleviimiste jaoks oleks ühtne õigusraamistik;

arvestades, et mitte kõikides liikmesriikides, kus tehakse piiriüleseid ühinemis- ja jagunemistoiminguid või registrijärgse või tegeliku asukoha muutmise toiminguid, ei ole olemas eeskirju, millega tagatakse töötajatele õigus teavitamisele ja nendega konsulteerimisele ning osalemisele ühises otsustamises;

arvestades, et registrijärgse asukoha üleviimine ei tohiks võimaldada Euroopa Liidu ja päritoluliikmesriigi õigusaktidega ette nähtud õiguslikest, sotsiaalsetest ja rahanduslikest nõuetest kõrvale hoida, vaid selle eesmärk peaks olema kehtestada ühtne õigusraamistik, mis tagab maksimaalse läbipaistvuse ja menetluste lihtsustamise ning mille abil saab võidelda maksupettuste vastu;

arvestades, et asjakohases ELi õigustikus on töötajatele ette nähtud mitmesugused teavitamis-, konsulteerimis- ja osalemisõigused; arvestades, et direktiiviga 2009/38/EÜ (20) ja direktiiviga 2005/56/EÜ tagatakse piiriüleste töötajate osalemine ja kehtestatakse olemasolevate õiguste põhimõte; arvestades, et eeldatakse nende töötajate õiguste kaitset ka asukoha üleviimise korral;

arvestades, et kõik uued algatused Euroopa äriühinguõiguses peaksid põhinema kehtivate äriühinguõiguse vormide põhjalikul hindamisel, Euroopa Liidu Kohtu asjakohastel otsustel äriühingute piiriülese liikuvuse kohta ning mõjuhinnangutel, mis kajastavad kõikide sidusrühmade huve, kelle hulka kuuluvad aktsionärid, võlausaldajad, investorid ja töötajad, eesmärgiga tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimine;

Horisontaalsed küsimused

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kehtestada raamistik, millega reguleeritakse põhjalikult äriühingute liikuvust Euroopa tasandil, et lihtsustada üleviimis-, jagunemis- ja ühinemismenetlusi ja -nõudeid ning vältida kuritarvitamist ja sotsiaalse või maksudumpingu eesmärgil toimuvat fiktiivset üleviimist;

kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu ajavahemikus 8. septembrist 2014 kuni 2. veebruarini 2015 toimunud avaliku konsultatsiooni tulemustele seoses direktiivi 2005/56/EÜ võimaliku läbivaatamisega ja piiriülest jagunemist reguleeriva õigusraamistiku võimaliku kehtestamisega; tuletab meelde, et konsultatsiooni tulemused näitasid piiriülese ühinemise ja jagunemisega seotud õigusloome prioriteetide suhtes valitsevat teatavat üksmeelt selles osas, mis puudutab siseturu tugevdamise ja töötajate õiguste edendamise eesmärke;

peab oluliseks, et tulevastes õigusakti ettepanekutes äriühingute liikuvuse kohta nähakse ette sätted maksimaalseks ühtlustamiseks eelkõige menetlusnõuete alal, äriühingu üldjuhtimises osalejate ja eriti väiksemate osalejate õiguste alal ning kohaldamise kõigile ELi toimimise lepingu artikli 54 mõistes määratletud äriühingutele laiendamise alal, millele järgnevad muud valdkonnaspetsiifilised eeskirjad, näiteks töötajate õiguste kohta;

on arvamusel, et uued eeskirjad ühinemise, jagunemise ja asukoha üleviimise kohta peaksid hõlbustama ettevõtjate liikuvust liidus, võttes arvesse nende ärialaseid vajadusi restruktureerimise järele, et kasutada paremini ära siseturu võimalusi, ning selleks, et pakkuda ettevõtetele suuremat tegevuse korraldamise vabadust, austades samas töötajate esindusõigust; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, kui oluline on kõrvaldada tõkked, mille põhjuseks on õigusaktide konflikt, et määrata kindlaks kohaldatav siseriiklik õigus; on seisukohal, et töötajate õiguste kaitset tuleks käsitleda erinevates ELi õigusaktides, eelkõige ettepanekus direktiivi kohta, mis käsitleb miinimumnõudeid töötajatele ning töötajate osalemist Euroopa äriühinguõiguse vormides ja Euroopa õiguse alusel loodud nõukogudes;

Piiriülene ühinemine

rõhutab positiivset mõju, mida avaldab piiratud vastutusega äriühingute piiriülest ühinemist käsitlev direktiiv 2005/56/EÜ, mis on aidanud hõlbustada piiratud vastutusega äriühingute piiriülest ühinemist Euroopa Liidus – nagu nähtub ametlikest andmetest, mille kohaselt on viimastel aastatel piiriüleste ühinemist arv märgatavalt kasvanud – ning vähendada seotud halduskulusid ja -menetlusi;

peab vajalikuks direktiivi 2005/56/EÜ läbivaatamist, et parandada selle rakendamist ja võtta arvesse äriühingute asutamisvabadust käsitlevas Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikas ja Euroopa äriühinguõiguses toimunud hiljutist arengut; on seisukohal, et tulevane seadusandlik ettepanek, millega muudetakse direktiivi 2005/56/EÜ, peaks sisaldama uusi eeskirju äriühingute jagunemise kohta ja kehtestama suunised ettevõtjate liikuvust käsitlevate täiendavate õigusaktide väljatöötamiseks;

kutsub komisjoni üles võtma arvesse 2015. aasta oktoobri konsultatsiooni tulemusi, milles eelkõige ilmneb vajadus ühtlustada maksimaalselt kriteeriume, mis määravad ühinemise mõju äriühingu eri sidusrühmadele;

peab esmatähtsaks, et sätestatakse äriühingute üldjuhtimises osalejate ja selle kategooriate rühmi käsitlevad täpsemad eeskirjad ning et neid eeskirju saaks kasutada ka piiriülese jagunemise ja registrijärgse või tegeliku asukoha muutmise tulevaste ühiste mudelite jaoks; peab ülioluliseks lihtsustada piiriülese ühinemise toiminguid juriidiliste dokumentide normide parema määratlemise abil – alustades aktsionäre puudutava teabe teemast ja ühinemisdokumentide kogumisest – ning uute digiteerimistavade kasutuselevõtmisega, tingimusel et peetakse kinni direktiivis 2005/56/EÜ sätestatud põhilistest menetluslikest normidest ja nõuetest (kaasa arvatud ühinemiseelse tõendi väljastamine ja ühinemise õiguspärasuse kontrollimine kooskõlas direktiivi artiklitega 10 ja 11) ning et säilitatakse avalikku huvi pakkuvad nõuded, nagu õiguskindlus ja äriregistrite usaldusväärsus;

eeldab, et töötajate õiguste sätted määratletakse nii, et on võimalik vältida piiriülese ühinemise direktiivi kasutamist teatavate äriühingute poolt üksnes eesmärgiga viia registrijärgne või tegelik asukoht üle vääratel maksualastel, sotsiaalsetel või õiguslikel põhjustel; rõhutab vajadust vältida ebamäärasust riiklike karistuste kohaldamisel töötajate õiguste alaste õigusaktide mittejärgimise korral;

10.

peab tähtsaks paranduste tegemist teatavates olulistes aspektides:

—	varade ja kohustuste haldamine;

—	varade hindamismeetod;

—	võlausaldajate kaitse eeskirjad;

—	võlausaldajate kaitse ajavahemiku alguskuupäev ja kestus kooskõlas üldkoosolekule vastutuse panemise põhimõttega;

—	äriühinguteabe edastamine liikmesriikide ühendatud ja standarditud registrite kaudu;

—	vähemusaktsionäride õigused;

—	miinimumnõuete kehtestamine töötajate teavitamisele, nendega konsulteerimisele ja töötajate osalemisele ühises otsustamises;

—	teatavad konkreetsed erandid menetlusnõuetest;

11.

peab väga oluliseks kaitsta vähemusaktsionäride teatavaid õigusi, nagu õigust uurida ühinemist, aktsionäri õigust hüvitisele äriühingust lahkumise korral ühinemisele vastuseisu tõttu ning õigust vaidlustada vahetuskursi täpsust;

12.

toetab võimalust kehtestada kiirendatud piiriülesed menetlused kõigi aktsionäride nõusoleku, töötajate puudumise või võlausaldajatele kaduvväikese mõju korral;

Piiriülene jagunemine

13.

tuletab meelde, et direktiiviga 82/891/EMÜ reguleeritakse ainult äriühingute jagunemist ühe liikmesriigi piires; märgib, et kuigi äriühingute jagunemised eri liikmesriikide vahel on haruldasemad, nagu ilmneb komisjoni 2015. aasta konsulteerimises, näitavad riigisiseste jagunemiste andmed tõelist vajadust kehtestada eraldi ELi raamistik piiriülese jagunemise kohta; rõhutab, et ühtki uut direktiivi ei tohiks kasutada ametliku vahendina äriühingu jagunemiseks meelepärase kohtualluvuse valimise eesmärgil, et vältida siseriiklike õigusaktide kohaseid juriidilisi kohustusi;

14.

kutsub komisjoni üles kaaluma piiriülese jagunemise reguleerimisest tulenevat märkimisväärset majanduslikku mõju, nagu organisatsiooni struktuuri lihtsustumine, kohanemisvõime paranemine ja uued võimalused siseturul;

15.

võtab teadmiseks pikad ja keerukad menetlused, mida on praegu vaja piiriüleseks jagunemiseks, mida tavaliselt rakendatakse kahes etapis: esialgne riigisisene jagunemine ja sellele järgnev piiriülene ühinemine; on veendunud, et ELi tasandil ühtlustatud standardite kehtestamine piiriülese jagunemise valdkonnas lihtsustaks toiminguid ja vähendaks menetluste kestust ja kulusid;

16.

juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on kõrvaldada tõkked, mille põhjuseks on õigusaktide konflikt, et määrata kindlaks kohaldatav siseriiklik õigus;

17.

tuletab meelde, et mõnes liikmesriigis puuduvad siseriiklikud eriõigusaktid selle kohta, kuidas piiriülene jagunemine peaks toimuma;

18.

on seisukohal, et tulevases piiriülest jagunemist käsitlevas seadusandlikus algatuses tuleks toetuda põhimõtetele ja nõuetele, mis on esitatud piiriülese ühinemise direktiivi kontekstis:

—

menetlus küsimused ja lihtsustamisega seotud aspektid, sealhulgas kõik tänapäeval kasutatavad äriühingute jagunemise vormid („split-up“ (äriühingu jagumine üheks või mitmeks eraldi äriühinguks), „spin-off“ (äriühingust eraldumine võrsefirmana) ja „hive-down“ (äriühingu äritegevuse täielik või osaline suunamine tütarettevõtjasse või uude äriühingusse);

—	võlausaldajate ja vähemusaktsionäride õigused, rõhutades kaitsmise ja tõhususe põhimõtet;

—	töötajate osaluse ja esindatuse ning nende kaitse nõuete järgimine eesmärgiga tõhustada töötajate kaitset, eelkõige kaitset sotsiaalse dumpingu vastu;

—	raamatupidamisküsimused;

—	varad ja kohustused;

—

eeskirjade ja menetluste ühtlustamine näiteks järgmistes küsimustes: aktsiatega seotud õigused, registreerimisnõuded ja äriregistrite vahelise teabevahetuse nõuded, tehingu lõpetamise kuupäev, jagunemise tingimuste minimaalne sisu, enamusnõuded ning tehingu seaduslikkuse ja korrektsuse järelevalve eest vastutav asutus;

o o

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele.

(1) EÜT L 378, 31.12.1982, lk 47.

(2) ELT L 310, 25.11.2005, lk 1.

(3) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.

(4) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22.

(5) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29.

(6) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 78.

(7) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 5.

(8) Kohtuasi C-411/03, SEVIC Systems AG, 13.12.2005, ECLI:EU:C:2005:762.

(9) Kohtuasi C-196/04, Cadbury Schweppes plc ja Cadbury Schweppes Overseas Ltd vs. Commissioners of Inland Revenue, 12.9.2006, ECLI:EU:C:2006:544.

(10) Kohtuasi C-210/06, CARTESIO Oktató és Szolgáltató bt., 16.12.2008, ECLI:EU:C:2008:723.

(11) Kohtuasi C-378/10, VALE Építési kft., 12.7.2012, ECLI:EU:C:2012:440.

(12) Kohtuasi C-483/14, KA Finanz AG vs. Sparkassen Versicherung AG Vienna Insurance Group, 7.4.2016, ECLI:EU:C:2016:205.

(13) Kohtuasi C-167/01, Kamer van Koophandel en Fabrieken voor Amsterdam vs. Inspire Art Ltd., 30.9.2003, ECLI:EU:C:2003:512.

(14) Kohtuasi C-208/00, Überseering BV vs. Nordic Construction Company Baumanagement GmbH (NCC), 5.11.2002, ECLI:EU:C:2002:632.

(15) Kohtuasi C-212/97, Centros Ltd vs. Erhvervs- og Selskabsstyrelsen, 9.3.1999, ECLI:EU:C:1999:126.

(16) Kohtuasi 81/87, The Queen vs. H. M. Treasury and Commissioners of Inland Revenue, ex parte Daily Mail and General Trust plc., 27.09.1988, ECLI:EU:C:1988:456.

(17) http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/2014/cross-border-mergers-divisions/docs/summary-of-responses_en.pdf

(18) PE 556.960, http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/556960/IPOL_STU(2016)556960_EN.pdf

(19) PE 593.796,

(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (ELT L 122, 16.5.2009, lk 28).

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/30

P8_TA(2017)0253

Programmi „Horisont 2020“ rakendamise hindamine

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon programmi „Horisont 2020“ rakendamise hindamise kohta seoses selle vahehindamise ja 9. raamprogrammi ettepanekuga (2016/2147(INI))

(2018/C 331/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 (1),

—	võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2013. aasta määrust (Euratom) nr 1314/2013 Euroopa Aatomienergiaühenduse teadus- ja koolitusprogrammi (2014–2018) kohta, millega täiendatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1290/2013, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad (3),

—	võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2013. aasta otsust 2013/743/EL, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta raamprogrammi „Horisont 2020“ rakendamise eriprogramm (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1292/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 294/2008, millega asutatakse Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta otsust nr 1312/2013/EL Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) strateegilise innovatsioonikava kohta: EIT panus innovaatilisemasse Euroopasse (6),

—	võttes arvesse nõukogu 6. mai 2014. aasta määrusi (EL) nr 557/2014, 558/2014, 559/2014, 560/2014 ja 561/2014 (7) ning nõukogu 16. juuni 2014. aasta määrusi (EL) nr 642/2014 (8) ja 721/2014 (9), millega luuakse programmi „Horisont 2020“ raames rahastatavad ühisettevõtted,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta (10) otsuseid nr 553/2014/EL, 554/2014/EL, 555/2014/EL ja 556/2014/EL, millega rajatakse artiklil 185 põhinevad avaliku sektori partnerlused, mida rahastatakse programmi „Horisont 2020“ raames,

—	võttes arvesse ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide mõju maksimeerimise kõrgetasemelise töörühma jaoks koostatud 3. veebruari 2017. aasta aruteludokumente (11),

—	võttes arvesse komisjoni 2014. ja 2015. aasta seirearuandeid programmi „Horisont 2020“ kohta,

—	võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa teadusruumi elluviimine ja edusammude seire“ (COM(2017)0035),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rahvusvahelise teadus- ja innovatsioonikoostöö strateegia rakendamine“ (COM(2016)0657),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“ (COM(2016)0178) ja sellega seotud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0106),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vastuste kohta aruandele, mille kõrgetasemeline eksperdirühm esitas seitsmenda raamprogrammi järelhindamise kohta“ (COM(2016)0005),

—	võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 2014. aasta aruanne“ (COM(2015)0401),

—	võttes arvesse komisjoni 2014. ja 2015. aasta aruandeid „Integration of Social Sciences and the Humanities in Horizon 2020; participants, budgets and disciplines“ (Sotsiaal- ja humanitaarteaduste integreerimise kohta programmis „Horisont 2020“: osalejad, eelarved ja teadusharud),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Parem õigusloome innovatsioonipõhisteks investeeringuteks ELi tasandil“ (SWD(2015)0298),

—	võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa teadusruum: 2014. aasta eduaruanne“ (COM(2014)0575),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Teine aruanne tuumaenergia valdkonna hariduse ja koolituse olukorra kohta Euroopa Liidus“ (SWD(2014)0299),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate juhtalgatused: uus partnerlustel põhinev lähenemisviis suurte teaduslike väljakutsete ületamiseks ja innovatsiooni edendamiseks Euroopas“ (SWD(2014)0283),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühiste tehnoloogiaalgatuste raames asutatud ühisettevõtte Clean Sky, kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte ning innovatiivsete ravimite algatuse ühisettevõtte teine vahehindamine“ (COM(2014)0252),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori partnerluste rolli ja mõju programmi „Horisont 2020“ rakendamisel jätkusuutlike tööstuse muutuste nimel“ (12),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa pilvandmetöötluse algatuse kohta (13),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi vahendite kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks (14),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel (15),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta (16),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0209/2017),

A.	arvestades, et „Horisont 2020“ on ELi suurim tsentraalselt juhitav ja maailma suurim avalikest vahenditest rahastatav teadus- ja innovatsiooniprogramm;

arvestades, et läbirääkimiste käigus programmi „Horisont 2020“ ja praeguse mitmeaastase finantsraamistiku teemal palus Euroopa Parlament 100 miljardit eurot, mitte 77 miljardit eurot, nagu kokku lepiti; arvestades, et eelarve näib olevat väga piiratud selleks, et programmis „Horisont 2020“ täielikult ära kasutada tipptaseme teaduspotentsiaali ning käsitleda asjakohaselt probleeme, millega Euroopa ja maailma ühiskond praegu kokku puutuvad;

C.	arvestades, et ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide mõju maksimeerimise kõrgetasemelise töörühma aruande ja 2017. aasta kolmandaks veerandiks kavandatud vahehindamisega seatakse 9. raamprogrammi ülesehituse ja sisu alused, mille kohta avaldatakse ettepanek 2018. aasta esimesel poolel;

D.	arvestades, et finants- ja majanduskriis oli programmi „Horisont 2020“ kujundamisel üks määravaid tegureid; arvestades, et uued probleemid, uued poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud paradigmad ja jätkuvad ülemaailmsed suundumused kujundavad tõenäoliselt järgmise raamprogrammi;

E.	arvestades, et raamprogramm peab põhinema Euroopa väärtustel, teaduslikul sõltumatusel, avatusel, mitmekesisusel, Euroopa kõrgetel eetikastandarditel, sotsiaalsel ühtekuuluvusel ning kodanike võrdsel ligipääsul programmi pakutavatele lahendustele ja vastustele;

arvestades, et investeeringud teadus- ja arendustegevusse on Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu ja ülemaailmse konkurentsivõimelisuse jaoks otsustavalt tähtsad; arvestades, et tipptasemel teaduse olulisus innovatsiooni ja pikaajaliste konkurentsieeliste jaoks peab kajastuma 9. raamprogrammi rahastamises;

Programmi „Horisont 2020“ ülesehitus, põhimõtted ja rakendamine

on seisukohal, pärast kolme aasta möödumist programmi „Horisont 2020“ käivitamisest on Euroopa Parlamendil aeg kujundada seisukoht programmi vahehindamise kohta ja nägemus tulevasest 9. raamprogrammist;

meenutab, et programmi „Horisont 2020“ eesmärk on aidata rajada teadmus- ja innovatsioonipõhine ühiskond ja majandus ning tugevdada teadus- ja tehnoloogiabaasi ja kokkuvõttes Euroopa konkurentsivõimet, võimendades teadus- ja arendustegevuse täiendavat rahastamist riiklikest ja erasektori vahenditest ning aidates saavutada eesmärki, et investeeringud teadus- ja arendustegevusse moodustaksid 2020. aastaks 3 % SKPst; peab kahetsusväärseks, et EL investeeris 2015. aastal teadus- ja arendustegevusse ainult 2,03 % SKPst, kusjuures eri riikide konkreetsed näitajad jäid vahemikku 0,46–3,26 % (17), samas kui peamised rahvusvahelised konkurendid kulutavad teadus- ja arendustegevusele EList rohkem;

tuletab meelde, et Euroopa teadusruum konkureerib otseselt parimate tulemustega teaduspiirkondadega maailmas ja et Euroopa teadusruumi tugevdamine on seetõttu Euroopa ühine kohustus; ergutab asjaomaseid liikmesriike piisavalt panustama, et täita eesmärk eraldada 3 % ELi SKPst teadus- ja arendustegevusele; juhib tähelepanu asjaolule, et üldine suurendamine 3 % võrra annaks Euroopas teadus- ja innovatsioonivaldkonnale aastas lisaks üle 100 miljardi euro;

rõhutab, et 7. raamprogrammi hindamise ja programmi „Horisont 2020“ seire põhjal on ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm olnud väga edukas ning loob ELile selget lisaväärtust (18); sedastab, et endiselt on võimalusi raamprogrammi ja tulevaste programmide parendamiseks;

on seisukohal, et edu aluseks on valdkondadevaheline ja koostööpõhine keskkond ning tipptasemele ja mõjule seatud nõuded;

tõdeb, et raamprogrammi eesmärk on ergutada tööstussektorit osalema, et suurendada tööstuse investeeringuid teadus- ja arendustegevusse (19); märgib, et tööstuse, sealhulgas VKEde osalus, on oluliselt suurem kui 7. raamprogrammi puhul; tuletab sellegipoolest meelde, et töötus ei ole üldiselt piisavalt suurendanud oma osalust teadus ja arendustegevuses, nagu Barcelonas Euroopa Ülemkogu järeldustes kokku lepiti (20); palub komisjonil hinnata Euroopa lisaväärtust ja mõju üldsusele selliste tööstuspõhiste rahastamisvahendite puhul nagu ühised tehnoloogiaalgatused (21), mis moodustavad suure osa eelarvest, ning kõigi ühisalgatuste (22) sidusust, avatust ja läbipaistvust;

nendib, et programmi eelarve, juhtimine ja rakendamine on hajutatud üle 20 erineva ELi asutuse vahel; tõstatab küsimuse, kas see toob kaasa liigsed raskused kooskõlastamisel, keerulise halduskorra ja dubleerimise; palub komisjonil töötada selle lihtsustamise nimel;

nendib, et teine ja kolmas sammas keskenduvad liialt kõrgematele tehnoloogilise valmisoleku tasemetele ja see võib piirata suutlikkust võtta vastu murrangulisi uuendusi, mis on madalama tehnoloogilise valmisoleku tasemega teadusprojektide jaoks alles ees; nõuab hoolikat tasakaalustatust tehnoloogilise valmisoleku tasemete vahel, et edendada kogu väärtusahelat; on seisukohal, et tehnoloogilise valmisoleku tasemed võivad välistada mittetehnoloogilised innovatsioonivormid, mis luuakse alus- ja rakendusuuringute käigus, eelkõige sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas;

palub komisjonil pakkuda tasakaalustatud kombinatsiooni väikestest, keskmise suurusega ja suurtest projektidest; märgib, et programmi „Horisont 2020“ projektide keskmine eelarve on suurenenud ning et suuremate projektide puhul on ettepaneku koostamine ja projektijuhtimine koormavam, see aga soosib osalejaid, kellel on raamprogrammide valdkonnas suurem kogemus, tekitab takistusi uute osalejate jaoks ning koondab rahastuse piiratud arvu institutsioonide kätte;

Eelarve

10.

rõhutab, et praegune madal edukuse määr, alla 14 % (23), tähendab 7. raamprogrammiga võrreldes negatiivset suundumust; rõhutab, et taotluste kuhjumine ei võimalda rahastada suurt arvu väga kvaliteetseid projekte, ning peab kahetsusväärseks, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kärpimine on seda probleemi süvendanud; kutsub komisjoni üles vältima täiendavate kärbete tegemist programmi „Horisont 2020“ eelarves;

11.

rõhutab, et liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide eelarve on surve all; avaldab kahetsust negatiivse mõju pärast, mida ELi eelarve maksekriis avaldas programmi rakendamisele praeguse mitmeaastase finantsraamistiku esimeste aastate jooksul; märgib muu hulgas, et 2014. aastal toimus seoses konkursikutsetega kunstlik viivitamine 1 miljardi euro ulatuses, ning et uute programmide eelmaksete tase on oluliselt vähenenud; toonitab sellega seoses, et kooskõlas mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikliga 15 rakendati programmi „Horisont 2020“ (2014–2015) puhul rahaliste vahendite varasemat eraldamist; rõhutab, et varem eraldatud rahalised vahendid on programmis täielikult ära kasutatud, mis näitab kõrget tulemuslikkust ja valmisolekut kasutada ära isegi suuremaid summasid; rõhutab, et selline vahendite varasem eraldamine ei muuda programmide üldist rahastamispaketti, mistõttu eraldatakse mitmeaastase finantsraamistiku kestuse teises pooles vastavalt vähem assigneeringuid; kutsub eelarvepädevat institutsiooni ja komisjoni üles tagama tulevateks aastateks piisaval tasemel maksete assigneeringuid ja tegema kõik endast oleneva, et hoida kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku viimastel aastatel ära uue maksekriisi tekkimist;

12.

rõhutab, et programm „Horisont 2020“ peab olema esmajoones toetuspõhine ja suunatud eelkõige alusuuringute ja teadusalaste koostööprojektide rahastamisele; toonitab, et teadusuuringud võivad olla erainvestorite jaoks riskantne investeering ja et teadusuuringute rahastamine toetuste kaudu on vajalik; rõhutab sellega seoses, et paljud avalikud asutused ei ole sageli õiguslikult võimelised laenu võtma; peab kahetsusväärseks suundumust, et mõnel juhul kasutatakse toetuste asemel pigem laenusid; tõdeb, et rahastamisvahendid peaksid olema kättesaadavad kõrge tehnoloogilise valmisoleku tasemega turulähedaste tegevuste jaoks InnovFini rahastamisvahendite raames ja väljaspool raamprogrammi (nt Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi kavade raames);

13.

rõhutab, et mitmed liikmesriigid ei pea kinni oma teadus- ja arendustegevuse investeeringutega seotud kohustustest; rõhutab, et eesmärk 3 % SKPst tuleb täita, ning loodab, et see eesmärk tõstetakse nii kiiresti kui võimalik samale tasemele, kui on ELi suurimatel konkurentidel maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles juhtima riiklikke strateegiaid selle eesmärgi saavutamiseks ning nõuab struktuurifondide konkreetsete osade määramist teadus- ja arendustegevusele ja programmidele, eelkõige investeeringuteks suutlikkuse suurendamisse, teadustaristusse ja palkadesse ning raamprogrammi ettepanekute ettevalmistamist ja projektide haldamist toetavasse tegevusse;

Hindamine

14.

kinnitab, et tipptase peaks jääma oluliseks hindamiskriteeriumiks raamprogrammi kõigis kolmes sambas, kuid samal ajal tuleks tähelepanu pöörata olemasolevatele „mõju“ ja „rakendamise kvaliteedi ja tõhususe“ kriteeriumidele, mis võivad aidata kindlaks määrata projekti ELi lisaväärtust; kutsub komisjoni seetõttu üles kaaluma viise, kuidas võtta „mõju“ ja „rakendamise kvaliteedi ja tõhususe“ kriteeriumide puhul arvesse ELi alaesindatud piirkondade vähest kaasatust, selliste alaesindatud teadusvaldkondade nagu sotsiaal- ja humanitaarteaduste kaasamist ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatud teadustaristu kasutamist, mis on oluline Euroopa teadusruumi edukaks rakendamiseks ning raamprogrammide ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelise sünergia loomiseks;

15.

nõuab hindajatelt paremat ja läbipaistvat hindamist ja kvaliteedikontrolli; rõhutab vajadust parandada kogu hindamisprotsessi vältel osalejatele antavat tagasisidet ning asjaolu, et arvesse tuleb võtta mitteedukate taotlejate kaebuseid selle kohta, et hindamiskokkuvõtted ei ole piisavalt põhjalikud ja neis pole selgelt öeldud, mida peaks edu saavutamiseks teisiti tegema; kutsub seetõttu komisjoni üles avaldama koos konkursikutsega üksikasjalikke hindamiskriteeriume, esitama osalejatele üksikasjalikumaid ja informatiivsemaid hindamiskokkuvõtteid ning korraldama projektikonkursse ülemäärast taotlemist vältival viisil, kuna see mõjub negatiivselt teadlaste motivatsioonile ja programmi mainele;

16.

kutsub komisjoni üles mõistet „mõju“ laiemalt määratlema, võttes arvesse nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid tagajärgi; rõhutab, et alusuuringute projektide mõju hindamine peaks jääma paindlikuks; palub komisjonil säilitada alt üles ja ülalt alla konkursside tasakaal ning analüüsida, milline hindamismenetlus (ühe- või kaheastmeline) on taotluste liiga suure arvu vältimiseks ja kvaliteetsete teadusuuringute teostamiseks kasulikum;

17.

palub komisjonil jätkusuutlikkuse kontekstis hinnata, millises ulatuses oleks mõistlik suurem keskendumine konkreetsele valdkonnale;

18.

palub komisjonil muuta osalejate portaal lihtsamini kättesaadavaks ja laiendada siseriiklike kontaktpunktide võrgustikku, eraldades selle tarbeks rohkem vahendeid, et tagada projekti ettepanekute esitamise ja hindamise etapis tõhusalt toimiv tugiteenus eelkõige mikro- ja väikestele ettevõtjatele;

19.

on seisukohal, et Euroopa Teadusnõukogu peaks osalema enam koostööprojektides kõikjal Euroopas ning eelkõige kaasama väikese suutlikkusega piirkondi ja asutusi, et levitada ELi teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikat ja oskusteavet kogu ELis;

Valdkonnaülesed küsimused

20.

märgib, et sidusrühmad kiidavad laialdaselt heaks programmi „Horisont 2020“ struktuuri ja konkreetselt ühiskondlike probleemide lahendamise käsituse; palub komisjonil jätkuvalt edendada ühiskondlike probleemide lahendamise käsitust ja rõhutab ülikoolide, teadusorganisatsioonide, tööstusharude (eriti VKEde) ja muude osalejate vaheliste teadusalaste koostööprojektide tähtsust; palub komisjonil hinnata ühiskonnaprobleemide asjakohasust ja individuaalseid eelarveid raamprogrammi rakendamise ajal valitsevas majandus-, sotsiaal- ja poliitilises kontekstis ja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga;

21.

tunnustab komisjoni jõupingutusi halduskorra lihtsustamisel ning konkursikutse avaldamise ja toetuse eraldamise vahelise aja vähendamisel; palub komisjonil jätkata jõupingutusi bürokraatia vähendamiseks ja halduskorra lihtsustamiseks; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta kasutusele kindlasummalised maksed, et lihtsustada haldus- ja auditeerimiskorda;

22.

palub komisjonil hinnata, kas programmi „Horisont 2020“ jaoks kasutusele võetud uue, lihtsustatud toetusmudeliga on kaasnenud ettenähtud viisil tööstusharude suurem osalemine; nõuab sellega seoses rahastamismudeli tõhususe hindamist;

23.

kutsub komisjoni üles kontrollima, millises ulatuses võib osalemiseeskirjades kindlaksmääratud süsteemi asemel riiklike ja omaarveldussüsteemide kasutamisega kaasneda oluliselt lihtsam kontrollimenetlus ning seega Euroopa toetusprojektide puhul väljamaksete tegemisel veamäära alanemine; kutsub seetõttu üles tegema Euroopa Kontrollikojaga tihedamat koostööd ning viima võimaluse korral läbi ühtse auditi;

24.

tõdeb, et koostoime fondide vahel on investeeringute tõhustamiseks ülioluline; rõhutab, et aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiad on oluline vahend koostoime suurendamiseks, et luua riiklikke ja piirkondlikke raamistikke investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, ning neid tuleb seetõttu edendada ja tugevdada; peab kahetsusväärseks, et koostoime täielikule optimeerimisele on olulisi takistusi (24); soovib seetõttu struktuuri- ja investeerimisfondidest ja raamprogrammist rahastatavate teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooniprojektide eeskirjade ja menetluste ühtlustamist ning märgib, et kvaliteedimärgise kava tõhus kasutamine on võimalik ainult juhul, kui eespool nimetatud tingimused on täidetud; kutsub komisjoni üles eraldama osa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate koostoimeks programmiga „Horisont 2020“; palub komisjonil riigiabi eeskirjad läbi vaadata ja tagada, et struktuurifondidest rahastatavad teadus- ja arendustegevuse projektid oleksid raamprogrammi korra kohaselt õigustatud, kindlustades samal ajal läbipaistvad menetlused; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada täiendavuse põhimõtte korrektne kohaldamine, mis praktikas tähendab, et ELi vahendid ei tohiks asendada riiklikke või samaväärseid kulutusi liikmesriigi piirkondades, kus see põhimõte kehtib;

25.

märgib, et Euroopa teadusruumi edukaks rakendamiseks on vaja ära kasutada kõigi liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kogu potentsiaali; tunnistab programmiga „Horisont 2020“ seoses osalemislõhet, millega tuleb tegeleda nii ELi kui ka riiklikul tasandil, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohandama olemasolevaid vahendeid või võtma vastu uusi meetmeid selle lõhe kõrvaldamiseks, näiteks looma teadustöötajate võrgustikke; kiidab heaks tipptasemel teadmiste levitamise ja osalemise laiendamise poliitika; kutsub komisjoni üles hindama, kas kolm laiendamisvahendit on saavutanud oma konkreetsed eesmärgid: tagada piisav eelarve ja tasakaalustatud vahendid, et kõrvaldada olemasolev ebavõrdsus ELi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja selged eeskirjad, mis võimaldavad kvaliteedimärgise kava täielikult rakendada ja uurima koostoime loomise rahastamist; kutsub komisjoni üles looma mehhanisme, mis võimaldaksid kaasata teadusuuringute raamprogrammi projektidesse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu rahastatud teadustaristut; nõuab, et vaadataks läbi näitajad, millega määratletakse „alaesindatud“ riigid ja piirkonnad, ning nende riikide ja piirkondade loetelu korrapärast kontrollimist raamprogrammi rakendamise ajal;

26.

märgib, et komisjoni programmi „Horisont 2020“ rakendamist 2014. ja 2015. aastal käsitlevate aastaaruannete kohaselt eraldati EL 15-le kokku 88,6 % rahalistest vahenditest ning rahastus EL 13-le oli kõigest 4,5 %, st isegi väiksem kui assotsieerunud riikidele eraldatud vahendid (6,4 %);

27.

tunneb heameelt jõupingutuste üle kindlustada paremad sidemed Euroopa teadusruumi ja Euroopa kõrgharidusruumi vahel, et lihtsustada teadlaste uue põlvkonna koolitamist; tõdeb, kui tähtis on kaasata loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkond ning teadustöö ja ettevõtluse alased oskused liikmesriikide põhi- ja keskkoolihariduse süsteemidesse, et julgustada noori neid oskusi arendama, kuna teadus- ja arendustegevust tuleks käsitleda pigem struktuurselt, mitte tsükliliselt ega ajaliselt; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama noorte teadlaste tööhõive stabiilsust ja atraktiivsust;

28.

rõhutab tööstuse ning ülikooli- ja teadusasutuste vahelise tihedama koostöö olulisust, et edendada ülikoolides ja teaduskeskustes eristruktuuride moodustamist, mille ülesandeks on luua tihedamad suhted tootmissektoriga;

29.

rõhutab, et üleilmne koostöö on oluline vahend Euroopa teadustegevuse tugevdamiseks; kinnitab, et 7. raamprogrammi käigus saavutatud 5 %-line rahvusvahelise osaluse määr langes programmi „Horisont 2020“ puhul 2,8 %-le; meenutab, et raamprogramm peaks aitama tagada, et Euroopa jääb üleilmses ulatuses oluliseks toimijaks, ning rõhutab ühtlasi teadusliku diplomaatia tähtsust; palub komisjonil raamprogrammis läbi vaadata rahvusvahelise koostöö tingimused ja võtta kasutusele konkreetsed ja viivitamatud meetmed ning pikaajaline strateegiline visioon ja struktuur selle eesmärgi toetamiseks; tunnustab sellega seoses selliseid algatusi nagu BONUS ja PRIMA;

30.

rõhutab vajadust tugevdada 9. raamprogrammi raames rahvusvahelist koostööd ja levitada teadusdiplomaatiat;

31.

tuletab meelde, et sotsiaal- ja humanitaarteaduste integreerimine tähendab sotsiaal- ja humanitaarteadusuuringuid valdkondadevahelistes projektides, mitte tagantjärele lisandusi muus osas tehnoloogilistele projektidele, ning et ELi kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks on tarvis metoodilisi teadusuuringuid, mis keskenduksid sotsiaal- ja humanitaarteadustele sisulisemalt; märgib, et sotsiaal- ja humanitaarteadused on praeguses raamprogrammis alaesindatud; kutsub komisjoni üles tugevdama sotsiaal- ja humanitaarteadlaste võimalusi osaleda raamprogrammi valdkondadevahelistes projektides ning tagama sotsiaal- ja humanitaarteaduslike teemade piisava rahastamise;

32.

tõstab programmi „Horisont 2020“ puhul esile teadusuuringute ja innovatsiooni tasakaalustatust ja nõuab samalaadse lähenemisviisi rakendamist järgmises raamprogrammis; tunnustab Euroopa innovatsiooninõukogu loomist (25), kuid toonitab, et see ei tohiks põhjustada teadusuuringute lahutamist innovatsioonist ega rahastamise edasist killustumist; rõhutab asjaolu, et programm „Horisont 2020“ ei keskendu vajalikul määral madalseisust – nn surmaorust ülesaamisele ja see on peamine takistus prototüüpide masstootmisse viimisel;

33.

palub komisjonil täpsustada Euroopa innovatsiooninõukogu eesmärke, instrumente ja toimimist ning rõhutab innovatsiooninõukogu katseprojektide tulemuste hindamise vajadust; palub komisjonil Euroopa innovatsiooninõukogu vastutusvaldkonna jaoks välja pakkuda tasakaalustatud instrumentide kombinatsiooni; rõhutab, et innovatsiooninõukogu ei tohiks mingil juhul asendada teist sammast ning et teist sammast ei tohiks välja arendada eraldiseisvaks toetusvahendiks, vaid see peaks jätkuvalt keskenduma teaduskoostööle; rõhutab vajadust säilitada ja tugevdada VKEde vahendit ja vahendit „Innovatsiooni kiirtee“; kutsub komisjoni üles kavandama mehhanisme VKEde paremaks kaasamiseks 9. raamprogrammi suurematesse valdkondadevahelistesse projektidesse, et nende potentsiaali täies ulatuses rakendada; palub komisjonil jätta teadmis- ja innovaatikakogukonnad Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi olemasolevasse struktuuri, rõhutades sellega läbipaistvuse ja sidusrühmade ulatusliku kaasamise tähtsust, ning palub analüüsida, kuidas Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut ning teadmis- ja innovaatikakogukonnad võiksid suhestuda Euroopa innovatsiooninõukoguga; palub komisjonil koostöös Euroopa innovatsiooninõukoguga kavandada erariskikapitali investeeringute raamistiku, et soodustada Euroopas riskikapitali investeeringuid;

34.

tunnustab algatusi, mis ühendavad era- ja avalikku sektorit teadusuuringute ja innovatsiooni stimuleerimise eesmärgil; rõhutab vajadust tõhustada ELi-poolset juhtimist avaliku sektori teadusuuringute vajaduste prioriseerimiseks ja vajadust tagada programmi „Horisont 2020“ investeeringute piisav läbipaistvus, jälgitavus ja õiglane tasuvus avaliku sektori jaoks, pidades silmas lõpptoodete vastuvõetavat hinda, kättesaadavust ja sobivust eelkõige teatavates tundlikes valdkondades, nagu tervishoid, ning kaitstes avalikke huve ja õiglast sotsiaalset mõju; kutsub komisjoni üles jätkama mehhanismide uurimist, jälgides eelkõige kõigi raamprogrammist toetatavate projektide pikaajalist ärakasutamist, kus oleks ühendatud õiglane tasuvus avaliku sektori jaoks ja tööstuse osalust soodustavad stiimulid;

35.

on rahul, et avatud juurdepääs on nüüd programmi „Horisont 2020“ üldpõhimõte; toonitab, et programmi „Horisont 2020“ projektidega seotud väljaannete arv kuni 2016. aasta detsembrini (26) näitab, et vaja on uusi andmete ja teadmiste levitamise meetmeid, et võimalikult palju uurimistulemusi ja teaduslikku informatsiooni kättesaadavaks teha; palub komisjonil läbi vaadata paindlikkuskriteeriumid, mis võivad selle eesmärgi saavutamist takistada, ning tõhustada teadmisi ja arengut;

36.

kiidab heaks avatud teadusandmete katseprojekti rahastuse kui esimese sammu nn avatud teaduse pilve suunas; tunnustab e-taristu ja superarvutite asjakohasust ja potentsiaali, avaliku ja erasektori sidusrühmade ning kodanikuühiskonna kaasatuse vajadust ja kodanike teadusalgatuste tähtsust selle tagamisel, et ühiskond etendaks probleemide määratlemisel ja käsitlemisel ning ühiselt lahenduste leidmisel aktiivsemat osa; kutsub komisjoni ning avaliku ja erasektori teaduskogukonda üles uurima uusi mudeleid, mis ühendavad erasektori pilve- ja võrguressursse ja avaliku sektori e-taristuid, ning kodanikukesksete tegevuskavade käivitamist teaduse ja innovatsiooni valdkonnas;

37.

tunnustab komisjoni hiljuti kasutusele võetud innovatsioonikeskuste kava, kuna need tugevdavad veelgi Euroopa innovatsioonimaastikku, aidates ettevõtetel, eelkõige VKEdel, parandada oma ärimudelit ja tootmisprotsessi;

38.

kutsub riiklikke kontaktpunkte üles aktiivsemalt osalema kvaliteedimärgise saanud projektide edendamises ja aitama nende jaoks leida teisi avaliku- ja erasektori rahastamisallikaid, milleks tuleks tugevdada riiklike kontaktpunktide võrgustiku sisest koostööd selles valdkonnas;

Soovitused 9. raamprogrammi kohta

39.

on veendunud, et ELil on potentsiaali saada maailma juhtivaks üleilmseks teadusuuringute ja teaduse keskuseks; on ka veendunud, et majanduskasvu, töökohtade loomise ja innovatsiooni soodustamiseks tuleks 9. raamprogramm võtta üheks Euroopa prioriteediks;

40.

tunnustab programmi „Horisont 2020“ edu ja võimendustegurit 1:11; palub komisjonil teha ettepaneku suurendada 9. raamprogrammi eelarvet 120 miljardi euroni; leiab, et peale eelarve suurendamise on vaja innovatsiooni siduvat raamistikku, ja kutsub seoses sellega komisjoni üles täpsustama innovatsiooni ja selle eri liikide mõistet;

41.

märgib, et ELi ees on palju olulisi ja dünaamilisi ülesandeid, ja kutsub komisjoni üles tagama koos Euroopa Parlamendiga kolmanda samba jaoks tasakaalustatud ja paindlik vahendite kogum, mis vastaks esilekerkivate probleemide dünaamilisele olemusele; juhib tähelepanu vajadusele tagada piisav eelarve konkreetsete ülesannete jaoks 3. samba raames, samuti vajadusele hinnata korrapäraselt nende ülesannete asjakohasust;

42.

kutsub komisjoni üles säilitama 9. raamprogrammis piisava tasakaalu alusuuringute ja innovatsiooni vahel; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada teaduskoostööd; rõhutab, et oluline on koostööprojektidesse ja innovatsiooni paremini kaasata VKEd;

43.

soovitab komisjonil tugevdada 9. raamprogrammi ning teiste Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni toetamise vahendite koostoimet ning nende vahendite puhul nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ja tihedas koostöös liikmesriikidega kasutusele võtta ühtlustatud instrumendid ja reeglid; palub komisjonil võtta ka tulevastes raamprogrammides arvesse standardimise olulist osa innovatsiooni valdkonnas;

44.

märgib, et 9. raamprogrammiga tuleks lahendada võimalik taotluste kuhjumise ja väikese edukuse määraga seonduv probleem, millega puututi kokku programmi „Horisont 2020“ puhul; soovitab kaaluda kahest etapist koosneva hindamissüsteemi taastamist, mille esimene etapp on ühtne ja teine etapp individuaalne, keskendunud konkreetsetele taotlejatele; kutsub komisjoni üles tagama piisavalt täielikud hindamiskokkuvõtted, kus näidatakse ka, kuidas saaks ettepanekut parandada;

45.

rõhutab, et Euroopa lisaväärtus peab jääma teadusuuringute raamprogrammi üheks vaieldamatuks põhielemendiks;

46.

palub komisjonil järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kaitse- ja tsiviilotstarbelised teadusuuringuid lahus hoida, et tagada kaks eraldiseisvat programmi, millel mõlemal on omaette eelarve, nii et see ei mõjutaks 9. raamprogrammi tsiviilotstarbeliste uuringute eelarvelisi eesmärke; palub komisjonil sellega seoses esitada parlamendile võimalikud moodused, kuidas kooskõlas aluslepingutega rahastada tulevast kaitseuuringute programmi, millel peaks olema eraldi eelarve uute vahenditega ja erireeglitega; rõhutab sellega seoses parlamentaarse järelevalve tähtsust;

47.

leiab, et tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate programmil on suurepärased tulevikuväljavaated ja see on hea vahend uuenduslike ideede ja oskusteabe levitamiseks riikide ja piirkondade tasandil;

48.

rõhutab seoses Pariisi kokkuleppe ja ELi kliimaeesmärkidega vajadust seada prioriteediks kliimamuutusi käsitlevate teadusuuringute ja kliimaandmete kogumise süsteemi rahastamine, eelkõige seetõttu, et USAs vähendatakse märkimisväärselt keskkonnauuringutega tegelevate teadusasutuste eelarvet;

49.

rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsiooni 9. raamprogramm peaks aitama tugevdada ELi ühiskonna arengut ja konkurentsivõimet, edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning genereerida uusi teadmisi ja innovatsiooni, et leida lahendusi Euroopa peamistele probleemidele ja liikuda edasi Euroopa kestliku teadusruumi väljaarendamise suunas; hindab sellega seoses positiivselt raamprogrammi praegust sammastest koosnevat struktuuri ja kutsub komisjoni üles seda struktuuri järjepidevuse ja prognoositavuse tagamiseks säilitama; palub komisjonil seetõttu jätkata tööd, et suurendada programmi sidusust, lihtsust, läbipaistvust ja selgust, täiustada hindamisprotsessi, vähendada killustatust, dubleerimist ja vältida tarbetut halduskoormust;

50.

tunnistab, et haldusülesanded ja teadusuuringud on suures osas teineteist välistavad; rõhutab seetõttu, et oluline on hoida aruandekohustused minimaalses mahus, et liigne bürokraatia ei takistaks innovatsiooni ning oleks tagatud 9. raamprogrammi vahendite tulemuslik kasutamine ja samal ajal ka teadusuuringute sõltumatus; kutsub komisjoni üles võtma tõhusamaid meetmeid lihtsustamiseks;

51.

märgib, et komisjon räägib üha sagedamini toodangupõhisest toetusest; palub komisjonil täpsemalt määratleda mõiste „toodang“;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama sünergiat raamprogrammi ja muude fondide vahel ning tegelema teadusuuringute puudujääkide probleemiga teatavate liikmesriikide lähenemispiirkondades, rakendades täiendavuse põhimõtet; peab kahetsusväärseks, et rahaeraldised struktuuri- ja investeerimisfondidest võivad viia teadus- ja arendustegevuse riiklike kulutuste vähendamiseni piirkondades, kus neid fonde rakendatakse, ja rõhutab, et fondidest eraldatavad vahendid peavad olema täienduseks riiklikele kulutustele; palub ka komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et teadusuuringute ja innovatsiooni riiklikku rahastamist käsitataks investeeringuna tulevikku ja mitte kuluna;

53.

märgib, et tulemuslik investeerimine teadusuuringutesse ja innovatsiooni struktuurifondide raames on võimalik üksnes siis, kui liikmesriikides on ettevalmistused korralikult tehtud; nõuab seetõttu riigipõhiste struktuurireformide soovituste ning teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute tihedamat seostamist;

54.

rõhutab vajadust uute tippkeskuste ja -piirkondade järele ning Euroopa teadusruumi jätkuva arendamise tähtsust; rõhutab, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tagada raamprogrammi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide parem koostoime; nõuab poliitikat, mis aitaks kõrvaldada selliseid takistusi nagu madalamad palgad ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides, et vältida ajude äravoolu; nõuab, et projekti tipptaset peetaks tähtsamaks kui juhtivate nn eliitkeskuste tipptaset;

55.

on seisukohal, et on tarvis tugevamaid stiimuleid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks investeeringuteks teadusuuringutesse ja innovatsiooni, kui selle kohta on tehtud riigipõhised soovitused või on välja selgitatud puudused; märgib, et aastatel 2014–2020 suunatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu teadusuuringutesse ja innovatsiooni 65 miljardit eurot; teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemusreservi liikmesriikides kasutataks nii, et oluline osa struktuurifondidest saadavast tulust investeeritakse teadusuuringutesse ja innovatsiooni;

56.

tunnustab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmi „Horisont 2020“ heatasemelist koostoimet tõendava kvaliteedimärgise põhimõtet ja potentsiaali, kuid märgib, et ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu liikmesriikides ei rakendata seda praktikas piisavalt; on seisukohal, et programmi „Horisont 2020“ kaudu rahastamiseks esitatud projekte, mis on hinnatud rangetele valiku- ja hindamiskriteeriumidele vastavaks, kuid mida ei olnud võimalik rahastada eelarvepiirangute tõttu, tuleks rahastada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest, kui need vahendid on selleks kättesaadavad; rõhutab, et selline mehhanism tuleks luua ka ühiste teadusprojektide jaoks;

57.

kutsub komisjoni üles pakkuma 9. raamprogrammi kaudu noortele teadlastele rohkem toetust, näiteks üleeuroopaliste suhtlusvõrgustike loomise vahendeid, ja tugevdama rahastamiskavasid karjääri alustavatele teadlastele, kellel on pärast doktorikraadi saamist töökogemust alla kolme aasta;

58.

märgib, et Marie Skłodowska-Curie meetmed on teadlaste hulgas laialt tuntud rahastamisallikas, mis soodustab teadlaste liikuvust ja noorte teadlaste arengut; on seisukohal, et järjepidevuse huvides oleks soovitatav jätkata Marie Skłodowska-Curie meetmete rahastamist 9. raamprogrammi kaudu;

59.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles veelgi soodustama erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, kusjuures need peavad avaliku sektori investeeringuid täiendama, mitte asendama; tuletab meelde, et kaks kolmandikku SKP 3 %-st, mis on kavas rakendada teadus- ja arendustegevuse vajadusteks, peaks tulema erasektorist (27); tunnustab tööstuse senist panust ning kutsub erasektorit üles – võttes arvesse üldiselt nappe ressursse avaliku sektori investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse – suurendama investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning avatud juurdepääsu ja avatud teadusse, palub komisjonil kindlaks määrata suurtööstuse osalemise määr (laenude või toetuste kaudu või omal kulul), sõltuvalt konkreetse projekti Euroopa lisaväärtuse ulatusest ja projekti potentsiaalist toimida VKEsid hoogustava jõuna, ning võttes samal ajal arvesse iga sektori iseärasusi ja vajadusi; palub komisjonil jälgida mitterahalisi makseid, tagamaks, et tegemist on tegelike ja uute investeeringutega;

60.

kutsub komisjoni üles parandama 9. raamprogrammi projektide puhul era- ja avaliku sektori koostööreeglite läbipaistvust ja selgust, järgides hindamise tulemusi ja sellel põhinevaid soovitusi; palub komisjonil kontrollida ja hinnata praeguseid avaliku ja erasektori partnerluse tarbeks mõeldud vahendeid;

61.

rõhutab asjaolu, et vaatamata VKE instrumendile tuleks tööstuse kaasamist jätkuvalt toetada, kuna tööstusel on vajalikud teadmised paljudes valdkondades ja tööstuse rahaline panus on suur;

62.

peab kahetsusväärseks programmi „Horisont 2020“ soolise võrdõiguslikkuse mõõtme vallas saavutatud vahelduvaid tulemusi, kuna ainsa eesmärgina suudeti kindlustada naiste osakaal nõuanderühmades, samas kui naiste osa projekti hindamiskomisjonides ja koordinaatorite hulgas ning teadus- ja innovatsioonitegevuse sisu sooline mõõde jäävad allapoole eesmärgiks seatud taset; rõhutab vajadust parandada 9. raamprogrammis naiste osalemist ja soolise aspekti arvestamist ja saavutada programmi „Horisont 2020“ käsitlevas määruses sätestatud sihttasemed ning palub komisjonil teha uuringu tõkete või raskuste kohta, mis võivad tingida naissoo alaesindatuse programmis; kutsub liikmesriike üles looma Euroopa teadusruumi eesmärkidele vastavalt sooliselt tasakaalustatud õiguskeskkonda ja poliitilist keskkonda ning pakkuma muutusteks stiimuleid; tunnustab komisjoni soolise võrdõiguslikkuse suuniseid seoses programmiga „Horisont 2020“ (28); tuletab meelde, et vastavalt nendele suunistele on sooline tasakaalustatus üks määrav tegur, et teha eelistus võrdse tulemusega künnise ületanud ettepanekute hulgast;

63.

märgib, et järgmises raamprogrammis tuleb arvesse võtta Ühendkuningriigi EList väljaastumist ja selle mõju; nendib, et teadusuuringute ja innovatsiooni edendamisele tulevad kasuks selged ja stabiilsed pikaajalised raamistikud ning et Ühendkuningriik on teaduse valdkonnas ühel juhtival kohal; soovib, et Ühendkuningriigi ja ELi vahelised võrgustikud ja koostöö teadusuuringute vallas jätkuksid ning et teatavatest tingimustest sõltuvalt leitaks kiiresti stabiilne ja rahuldav lahendus, millega tagataks, et EL ei kaota programmiga „Horisont 2020“ ja 9. raamprogrammiga saadud teaduslikke tulemusi;

o o

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 948.

(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 81.

(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 965.

(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 174.

(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 892.

(7) ELT L 169, 7.6.2014, lk 54-178.

(8) ELT L 177, 17.6.2014, lk 9.

(9) ELT L 192, 1.7.2014, lk 1.

(10) ELT L 169, 7.6.2014, lk 1-53.

(11) http://ec.europa.eu/research/evaluations/pdf/hlg_issue_papers.pdf.

(12) ELT C 34, 2.2.2017, lk 24.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0052.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0075.

(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311.

(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0320.

(17) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta veebruari uuring „Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“. Hinnang rakendamisele Euroopas.“

(18) Vastu võeti üle 130 000 projektitaotluse, kinnitati 9 000 toetust, osalejaid oli 50 000 ja ELi rahastus 15,9 miljardit eurot.

(19) Kaks kolmandikku SKP 3 % osast, mis on ette nähtud teadus- ja arendustegevuseks, peaks tulema tööstuselt. Vt Eurostati erasektori teadus- ja arendustegevuse kulud: http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tsc00031&plugin=1

(20) http://ec.europa.eu/invest-in-research/pdf/download_en/barcelona_european_council.pdf

(21) Kokku hõlmavad seitse ühist tehnoloogiaalgatust programmi „Horisont 2020“ rahalistest vahenditest üle 7 miljardi euro suuruse osa, mis on ligikaudu 10 % kogu „Horisont 2020“ eelarvest ja enam kui 13 % raamprogrammi taotlusvoorude jaoks tegelikult saadaolevatest rahalistest vahenditest (seitsme aasta jooksul u 8 miljardit eurot aastas).

(22) Vt nõukogu 29. mai 2015. aasta järeldusi.

(23) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta veebruari uuring „Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“. Hinnang rakendamisele Euroopas.“

(24) Suur teadustaristu kuulub Euroopa Regionaalarengu Fondi kohaldamisalasse ja vastab fondi eesmärkidele, kuid riiklikult jaotatavaid ERFi rahalisi vahendeid ei saa selle kaasrahastamiseks kasutada; uue teadustaristu rajamise kulud on ERFist rahastatavad, kuid tegevus- ja personalikulud mitte.

(25) Komisjoni teatis „Euroopa uued liidrid: idu- ja kasvufirmade algatus“ (COM(2016)0733).

(26) OpenAIRE aruanne: programmi „Horisont 2020“ kokku 10 684 projektist on lõpetatud 2 017 (19 %) ja pooleli 8 667. OpenAIRE on tuvastanud 6 133 väljaannet, mis on seotud programmi „Horisont 2020“1 375 projektiga.

(27) Vt nõukogu 29. mai 2015. aasta järeldusi.

(28) Vt soolise võrdõiguslikkuse suuniseid seoses programmiga „Horisont 2020“. http://eige.europa.eu/sites/default/files/h2020-hi-guide-gender_en.pdf

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/41

P8_TA(2017)0254

ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielemendid pärast 2020. aastat

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat (2016/2326(INI))

(2018/C 331/06)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti artiklit 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013 aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006 (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006 (6),

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (7),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (8),

—	võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine – Tulemustele keskenduv ELi eelarve“ (COM(2016)0603),

—	võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele (9),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta (10),

—	võttes arvesse oma 11. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta (11),

—

võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni ELi Doonau piirkonna strateegia kohta (12), 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ELi Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas (13), 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta (14), 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Alpi piirkonna strateegia kohta (15),

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel (16),

—	võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng (17),

—	võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta (18),

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus (19),

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta (20),

—

võttes arvesse komisjoni teatisi ja oma resolutsioone äärepoolseimate piirkondade kohta, eelkõige 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis (21) ja 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil (22),

—	võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta (23),

—	võttes arvesse toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi,

—	võttes arvesse nõukogu järeldusi 2016. aasta Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 31 kohta „Vähemalt iga viies euro ELi eelarvest kliimameetmetele: plaanid on kõrgelennulised, kuid ebaõnnestumise oht suur“, mis võeti vastu 21. märtsil 2017,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust (24) ELi toimimise lepingu artikli 349 tõlgendamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“,

—	võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta aruannet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa strateegiliste investeeringute fondi kombineerimise kohta, mis tagab koordineerimise, koostoime ja vastastikuse täiendavuse,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A8-0202/2017),

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika loodi ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu alusel ning väljendab ELi solidaarsust kui üht liidu aluspõhimõtet, järgides aluslepingul põhinevat eesmärki vähendada piirkondade ebavõrdsust ja edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kõigis ELi piirkondades;

arvestades, et pärast 2008. aastat on ELi kui „lähendamismasina“ toimimine seiskunud, mis on põhjustanud piirkondade ja liikmesriikide vaheliste erinevuste suurenemist ning sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemist kogu ELis, tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on eelkõige territoriaalse koostöö erinevate vormide edendamise osas Euroopa tasandil väga tõhus ja on seepärast jätkuvalt oma majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse mõõtme tõttu hädavajalik poliitika, mis ühendab territooriumi konkreetsed vajadused ELi prioriteetidega ja toob kohapeal käegakatsutavad tulemused kõigi kodanike jaoks;

arvestades, et pärast 2020. aastat jääb ühtekuuluvuspoliitika peamiseks väga tulemuslikuks ja väärtuslikuks kogu ELi hõlmavaks investeerimispoliitikaks jätkusuutlike töökohtade loomisel ja aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning konkurentsivõime saavutamisel, pidades eelkõige silmas avaliku ja erasektori investeeringute järsku vähenemist paljudes liikmesriikides ning üleilmastumise tagajärgi; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on etendanud olulist rolli ning näidanud üles märkimisväärset vastuvõtlikkust makromajanduslike piirangute suhtes;

arvestades, et viimane ühtekuuluvuspoliitika reform 2013. aastal oli põhjalik ja ulatuslik ning sellega seati poliitikas kesksele kohale ühelt poolt tulemustele suunatud lähenemisviis, temaatiline keskendumine, tulemuslikkus ja tõhusus ning teiselt poolt põhimõtted, mis hõlmavad partnerlust, mitmetasandilist valitsemist, arukat spetsialiseerumist ja kohapõhist lähenemist;

E.	arvestades, et uuendatud ühtekuuluvuspoliitika tulemusena nihkus kese peamistelt taristuga seotud projektidelt järk-järgult teadmistepõhise majanduse ja innovatsiooni edendamisel põhinevate projektide suunas;

F.	arvestades, et neid põhimõtteid tuleks järgida ka pärast 2020. aastat, et tagada järjepidevus, nähtavus, õiguskindlus, juurdepääsetavus ja poliitika rakendamise läbipaistvus;

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika edu jaoks pärast 2020. aastat on hädavajalik vähendada toetusesaajate ja korraldusasutuste halduskoormust, leida õige tasakaal poliitika tulemustele orienteerituse ja kontrollide vahel, suurendada proportsionaalsust, viia sisse eristamine programmide rakendamisel ja lihtsustada eeskirju ja menetlusi, sest neid peetakse praegu liiga keeruliseks;

H.	arvestades, et need elemendid, kombineerituna integreeritud poliitilise lähenemisviisi ja partnerluse põhimõttega, näitavad ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust;

I.	arvestades, et ELi ja liikmesriikide suurenevad eelarvepiirangud ega Brexiti tagajärjed ei tohi nõrgendada ELi ühtekuuluvuspoliitikat; nõuab sellega seoses, et ELi/UK läbirääkijaid kaaluksid eeliseid ja puudusi seoses Ühendkuningriigi jätkuva osalemisega Euroopa territoriaalse koostöö programmides;

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika raames käsitletakse juba praegu paljusid erinevaid probleeme, mis on seotud aluslepingus sätestatud eesmärkidega, ning ei tohiks eeldada, et selle kaudu hakatakse käsitlema kõiki uusi probleeme, millega EL silmitsi seisab 2020. aasta järel sama või isegi väiksema eelarve juures, kuigi tulemus võib olla parem, kui liikmesriikidele, piirkondadele ja linnadele võimaldatakse suuremat paindlikkust, et toetada uusi poliitilisi väljakutseid;

ELi ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus

on tugevalt vastu mis tahes 27 ELi liikmesriigi stsenaariumile 2025. aastaks, mida sisaldab valge raamat tuleviku Euroopa kohta, mis piiraks ELi jõupingutusi seoses ühtekuuluvuspoliitikaga; kutsub komisjoni sellele vastupidiselt üles esitama kõikehõlmavat seadusandlikku ettepanekut tugeva ja tõhusa 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks;

rõhutab, et majanduskasvu ja piirkondlikku, majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ei saavutata ilma hea valitsemistava, koostöö, kõikide sidusrühmade vahel valitseva vastastikuse usalduse ja tõhusa kaasamiseta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, nagu on sätestatud partnerluse põhimõttes (ühissätete määruse artikkel 5); kordab taas, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ühise juhtimise korraldus annab ELile ainulaadse vahendi tegeleda otse kodanike probleemidega, mis on seotud sise- ja välisprobleemidega; on seisukohal, et ühine juhtimine, mis põhineb partnerluse põhimõttel, mitmetasandilisel valitsemisel ja eri haldustasandite kooskõlastamisel, on märkimisväärse väärtusega suurema isevastutuse ning vastutustunde tagamiseks poliitika rakendamise eest kõikide sidusrühmade seas;

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika katalüütilist mõju ja õppetunde, mida ametiasutused, toetusesaajad ja sidusrühmad saavad õppida; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui aruka, jätkusuutliku ja kaasava poliitika horisontaalset ja valdkondadevahelist lähenemisviisi, mis loob raamistiku riiklike ja piirkondlike osalejate mobiliseerimiseks ja koordineerimiseks ning kaasab neid töötama koos ELi prioriteetide saavutamise nimel kaasrahastatavate projektide kaudu; nõuab sellega seoses optimaalset koordineerimist ja koostööd ühtekuuluvuspoliitika eest vastutava komisjoni peadirektoraadi ja teiste peadirektoraatide vahel ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutustega;

väljendab kahetsust mitmete rakenduskavade hilise vastuvõtmise ja korraldusasutuste hilise määramise üle mõnes liikmesriigis kehtiva programmitöö perioodi raames; tunneb heameelt rakenduskavade kiirendatud rakendamise esimeste märkide üle, mida täheldati 2016. aasta jooksul; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks parema rakendamise rakkerühmaga, et toetada rakendamist ja teha kindlaks viivituste põhjused ning pakkuda praktilisi viise ja meetmeid selliste probleemide vältimiseks järgmise programmitöö perioodi alguses; julgustab tugevalt kõiki kaasatud osalisi jätkama rakendamise parandamist ja kiirendamist ilma kitsaskohti tekitamata;

märgib puudusi finantsplaneeringus ja eelarve täitmise süsteemis, mis tõid kaasa maksmata arvete kuhjumise ja maksete enneolematu hilinemise, mis kandus eelmisest mitmeaastasest finantsraamistikust praegusesse üle; kutsub komisjoni üles leidma struktuurset lahendust, mis lahendaks sellised probleemid enne praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu ja hoiaks ära nende ülekandumise järgmise finantsraamistiku aega; toonitab, et maksete assigneeringute tase peab vastama varem võetud kohustustele, eriti perioodi lõpupoole, kui liikmesriikide maksenõuete hulk oluliselt kasvab;

tunnistab, et mõnes liikmesriigis on partnerluse põhimõte suurendanud koostööd piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, kuid on veel palju arenguruumi, selleks et tagada kõigi sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna sidusrühmade tegelik ja õigeaegne kaasamine, et tagada ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel suurem vastutustunne ja nähtavus, seejuures suurendamata halduskoormust ja põhjustamata viivitusi poliitika rakendamisel; toonitab, et sidusrühmade kaasamine peaks ka edaspidi toimuma kooskõlas mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga; on arvamusel, et partnerluse põhimõtet ja tegevusjuhendit tuleks tulevikus veelgi tugevdada, näiteks kehtestades selged miinimumnõuded partnerluse kaasamiseks;

rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on hiljutise majandus- ja finantskriisi ja kasinusmeetmete mõju ELis leevendanud, on piirkondlik ning konkurentsialane ja sotsiaalne ebavõrdsus endiselt suur; nõuab tugevamaid meetmeid nende erinevuste vähendamiseks ja uue ebavõrdsuse tekkimiseks igat liiki piirkonnas, säilitades ja tugevdades piirkondade toetamist, et hõlbustada omavastutust poliitika eest igat liiki piirkonnas ja saavutada ELi eesmärgid kogu ELis; on sellega seoses seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata piirkondade vastupidavuse suurendamisele ootamatute šokkide suhtes;

juhib tähelepanu sellele, et kõik territoriaalse koostöö vormid, sh makropiirkondlikud strateegiad, mille kõiki võimalusi ei ole veel täielikult ära kasutatud, muudavad kogu ELi piirkondade ja kodanike vahelise poliitilise koostöö ja kooskõlastamise mõistet; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika väärtust selliste probleemide lahendamisel, mis on iseloomulikud saartele, piiriülestele piirkondadele ja põhjapoolseimate hõredalt asustatud piirkondadele, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 174, äärepoolseimatele piirkondadele, mis on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 349 ja 355, millel on eriline seisund ja mille konkreetsed vahendid ja rahastamine tuleks säilitada pärast 2020. aastat, ning äärealadele;

märgib, et Euroopa territoriaalne koostöö (ETK) on ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020 üks oluline eesmärk, mis lisab olulise lisaväärtuse ELi eesmärkidele, edendab solidaarsust ELi piirkondade vahel ja naaberriikidega ning hõlbustab kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist, nt standardsete dokumentide abil; rõhutab vajadust edendada jätkuvalt piiriülest, riikidevahelist ja piirkondadevahelist koostööd osana territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgist kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174; on seisukohal, et see peaks pärast 2020. aastat jääma oluliseks vahendiks, rõhutab siiski, et praegune Euroopa territoriaalse koostöö eelarve ei suuda lahendada suuri probleeme, millega Interregi programmid kokku puutuvad, ning ei toeta tõhusalt piiriülest koostööd; nõuab palju suuremat eelarvet Euroopa territoriaalse koostöö jaoks järgmisel programmitöö perioodil;

10.

rõhutab, et Euroopa avaliku sektori asutustele on oluline praegune Euroopa piirkondade vahelise koostöö programm Interreg Europe, et lihtsustada kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist; soovitab laiendada rahastamisvõimalusi järgmises programmis Interreg pärast 2020. aastat, et võimaldada investeeringute tegemist füüsilistesse katseprojektidesse ja näidisprojektidesse, võttes arvesse ka neisse kaasatud sidusrühmi kogu Euroopas;

Ühtekuuluvuspoliitika struktuur pärast 2020. aastat – järjepidevus ja täiustamist vajavad valdkonnad

11.

toonitab, et praegune piirkondade kategoriseerimine, läbi viidud reformid, näiteks temaatiline keskendumine, ja tulemusraamistik on tõestanud ühtekuuluvuspoliitika väärtust; palub komisjonil esitada ideid suurema paindlikkuse saavutamiseks ELi eelarve kui terviku rakendamisel; peab reservi loomist sellega seoses huvitavaks võimaluseks, et lahendada programmitöö perioodi jooksul suuri ettenägematuid asjaolusid ja soodustada rakenduskavade ümberprogrammeerimist, et kohandada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeerinuid iga piirkonna muutuvate vajadustega ning samuti tegelda globaliseerumise mõjuga piirkondlikul ja kohalikul tasandil ilma, et see mõjutaks negatiivselt investeeringuid ühtekuuluvuspoliitikasse või avaldaks mõju strateegilisele suunitlusele, pikaajalistele eesmärkidele ja kavandamiskindlusele ja mitmeaastaste programmide stabiilsusele piirkondlike ja kohalike asutuste jaoks;

12.

tunnustab eeltingimuste, eelkõige aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) väärtust, mis võimaldavad toetada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilist programmitööd ning on aidanud suurendada tulemustele suunatust kohapeal; märgib, et eeltingimused võimaldavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil tõhusalt toetada Euroopa eesmärke pärast 2020. aastat, ilma et see piiraks aluslepingus sätestatud ühtekuuluvuseesmärke;

13.

on vastu makromajanduslikele tingimustele ja rõhutab, et seos ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta majanduse juhtimise protsesside vahel peab olema tasakaalustatud, vastastikune ja mittekaristav kõigi huvitatud isikute jaoks; toetab territoriaalse mõõtme suurem tunnustamist, mis võiks olla Euroopa poolaasta, st majanduse juhtimise ja ühtekuuluvuspoliitika majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide ning jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja keskkonnakaitse jaoks kasulik ning seda tuleks kaaluda tasakaalustatud lähenemisviisi abil;

14.

leiab, et kuna ühtekuuluvuspoliitika vahendite eesmärk on hoogustada investeerimist, majanduskasvu ja tööhõivet liidu tasandil, peaks komisjon uurima seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ja tihedas koostöös liikmesriikide valitsustega seda, kuidas tegeleda nende investeeringute mõjuga nende valitsemissektorite eelarvepuudujäägile;

15.

juhib tähelepanu, et haldus- ja institutsioonilise suutlikkuse suurendamine ja seepärast siseriiklike ja piirkondlike asutuste tugevdamine, et toetada investeeringuid rakenduskavade kavandamise, rakendamise ja hindamise ning ametialase koolituse kvaliteedi valdkonnas liikmesriikides ja piirkondades on esmatähtis ühtekuuluvuspoliitika eduka toimimise jaoks ja lähenemise saavutamiseks kõrgemate normide nimel; rõhutab sellega seoses algatuse TAIEX REGIO PEER 2 PEER tähtsust, mis parandab haldus- ja institutsioonilist suutlikkust ja annab ELi investeeringute jaoks paremaid tulemusi;

16.

rõhutab vajadust lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika üldist juhtimissüsteemi kõigil valitsemistasanditel, lihtsustades rakenduskavade planeerimist, juhtimist ja hindamist, et muuta see juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks; rõhutab sellega seoses, kui oluline on võidelda ülemääraste nõuete kehtestamise vastu liikmesriikides; palub komisjonil suurendada võimalusi e-ühtekuuluvuse ja kulude eriliikide jaoks, nagu ühissätete määruses kehtestatud ühikukulude astmestik ja kindla suurusega summad ning kehtestada taotlejatele ja toetusesaajatele teabe andmiseks digitaalne platvorm või ühtne kontaktpunkt; toetab toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi ning ergutab liikmesriike neid soovitusi rakendama;

17.

palub komisjonil kaaluda lahendusi vastavalt proportsionaalsusele ja eristamisele programmide rakendamises, lähtudes riskist, objektiivsetest kriteeriumitest ja positiivsetest stiimulitest programmide jaoks, nende ulatusest ja haldussuutlikkusest, eelkõige seoses mitmekordse auditiga, mis peaks keskenduma eeskirjade eiramisele, eelkõige pettuse ja korruptsiooniga võitlemisele, ja kontrollide arvule, et saavutada suurem ühtlustamine ühtekuuluvuspoliitika, konkurentsipoliitika ja muude liidu poliitikavaldkondade, eelkõige riigiabi eeskirjade vahel, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, kuid mitte EFSI ega programmi „Horisont 2020“ suhtes, seda ka seoses võimalusega kehtestada kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes ühtsed eeskirjad, et muuta rahastamine tulemuslikumaks ja võtta samal ajal arvesse iga fondi eripära;

18.

palub komisjonil, pidades silmas tegelikku lihtsustamist ja koordineerimist riiklike ja piirkondlike programmide haldusasutustega, koostada teostatav lihtsustatud kulude laiendamise kava Euroopa Regionaalarengu Fondile kooskõlas määruse eelnõu sätetega, millega muudetakse finantseeskirju, mis on kohandatavad eelarvele (koonddirektiiv);

19.

usub, et rahalised toetused tuleks ka edaspidi jagada ühtekuuluvuspoliitika alusel; võtab siiski teadmiseks finantsinstrumentide üha suureneva kasutamise; rõhutab, et laenud, omakapital või tagatised võivad etendada täiendavat rolli, kuid neid tuleb kasutada ettevaatlikult ja asjakohase eelhindamise alusel ning toetusi tuleks täiendada ainult seal, kus sellised rahastamisvahendid on lisaväärtus ja need võivad avaldada soodustavat mõju, meelitades ligi täiendavat rahalist toetust, võttes seejuures arvesse piirkondade ebavõrdsust ning erinevaid tavasid ja kogemusi;

20.

rõhutab, et on tähtis, et komisjon, Euroopa Investeerimispank ja liikmesriigid aitavad kohalikke ja piirkondlikke asutusi innovaatiliste rahastamisvahendite puhul selliste platvormide abil nagu fi-compass või nähes toetusesaajatele ette stiimuleid; tuletab meelde, et need vahendid ei sobi igasuguseks sekkumiseks ühtekuuluvuspoliitika raames; on arvamusel, et kõigil piirkondadel peaks olema vabatahtlikkuse alusel võimalik teha otsuseid rahastamisvahendite rakendamise kohta vastavalt oma vajadustele; on siiski vastu siduvatele kvantitatiivsetele sihtidele rahastamisvahendite kasutamiseks ning rõhutab, et rahastamisvahendite suurem kasutamine ei tohi kaasa tuua ELi eelarve üldist vähendamist;

21.

kutsub komisjoni üles tagama paremat koostoimet ja teabevahetust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude liidu fondide ja programmide, sealhulgas EFSI vahel ja nende suhtes, ning lihtsustama mitme rahastajaga meetmete rakendamist; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ei tohi õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust, territoriaalset koondumist ega pikaajalisi väljavaateid ning nendega ei tohi asendada ega välja tõrjuda toetusi ning asendada või vähendada ESIFi eelarvet; rõhutab selle vahendite tõelist täiendavust; nõuab, et võetaks kasutusele selged piirangud EFSI ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, mille kõrval pakutaks võimalusi nende ühendamiseks ja lihtsamaks kasutamiseks ilma neid ühendamata, mis võib muuta rahastamisstruktuuri atraktiivsemaks, et kasutada tulemuslikult ELi nappe vahendeid; on veendunud, et on vaja mitme rahastajaga toiminguid käsitlevate eeskirjade ühtlustamist ning selge kommunikatsioonistrateegiat olemasolevate rahastamisvõimaluste kohta; julgustab komisjoni seoses sellega välja töötama toetusesaajate töövahendid;

22.

kutsub komisjoni üles kaaluma täiendava näitajate kogumi väljatöötamist, mis täiendab SKP-näitajat, mis jääb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võrdse jagamise peamiseks õiguslikuks ja usaldusväärseks meetodiks; usub, et selles kontekstis tuleks hinnata ja võtta arvesse sotsiaalse arengu indeksit või demograafilisi näitajaid, et saada piirkondlikust arengust terviklikku ülevaadet; on seisukohal, et sellised näitajad võiksid paremini vastata esile kerkivale uut liiki ebavõrdsusele ELi piirkondade vahel; rõhutab peale selle tulemusnäitaja asjakohasust, et tugevdada poliitika tulemusi ja tulemustele suunatust;

23.

kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, mille eesmärk on lahendada ühtekuuluvuspoliitika projektide riikliku rahastamise küsimus, pidades silmas probleemi, mida kohtavad kohalikud ja piirkondlikud asutused kõrgelt tsentraliseeritud liikmesriikides, kellel ei ole piisavalt eelarve- ja finantssuutlikkust ning kes kogevad suuri raskusi projektide kaasrahastamisel ja sageli isegi projekti dokumentatsiooni koostamisel, mis viib ühtekuuluvuspoliitika vähesema kasutamiseni;

24.

ergutab komisjoni kaaluma võimalust kasutada Euroopa piirkondliku klassifikaatori NUTS III taset piirkondade liigitamiseks ühtekuuluvuspoliitikas mõnede valitud prioriteetide jaoks;

Ajakohastatud ühtekuuluvuspoliitika peamised poliitikavaldkonnad pärast 2020. aastat

25.

rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, eelkõige võitluses pikaajalise ja noorte töötuse vastu liidus, mis on enneolematult kõrgel tasemel, eelkõige vähem arenenud piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja neis piirkondades, mida on kriis kõige enam mõjutanud; rõhutab VKE-de põhirolli töökohtade loomisel – nad loovad 80 % liidu töökohtadest – ja innovatiivsete valdkondade, nagu digitaalsed ja vähese CO2-heitega majandusharud, edendamisel;

26.

on veendunud, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jätkama haavatavate ja marginaliseeritud rühmade eest hoolitsemist, tegelema suureneva ebavõrdsusega ja suurendama solidaarsust; märgib samuti haridusse, koolitusse ja kultuuri tehtud investeeringute positiivset mõju sotsiaalse ja tööhõivealase lisaväärtuse näol; rõhutab lisaks vajadust säilitada sotsiaalne kaasatus, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi kulutused, mida täiendavad Euroopa Regionaalarengu Fondi investeeringud selles valdkonnas;

27.

teeb ettepaneku kasutada paremini Euroopa struktuuri ja investeerimisfonde, et tegeleda demograafilise muutusega ja selle tagajärgedega piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on arvamusel, et piirkondades, mis seisavad silmitsi selliste probleemidega nagu rahvastikukadu, tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid paremini suunata, et luua töökohti ja majanduskasvu;

28.

juhib tähelepanu sellele, et järjest tähtsamaks muutub territoriaalne tegevuskava ja edukas maa- ja linnapiirkondade partnerlus, nagu ka arukate linnade eeskuju mikrokosmide ja katalüsaatoritena, et leida innovaatilisi lahendusi piirkondlikele ja kohalikele probleemidele;

29.

tunneb heameelt Amsterdami pakti üle ja selle üle, et teadvustatakse paremini linnade ja linnapiirkondade rolli Euroopa poliitika väljatöötamisel ja nõuab paktiga sätestatud koostöömeetodi tõhusat rakendamist partnerluse kaudu; eeldab, et tulemused liidetakse tulevasse ELi 2020. aasta järgsetesse poliitikasse;

30.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika tõhustatud linnamõõdet jätkusuutliku linnaarengu erisätete ja linna innovaatiliste meetmete kujul; on seisukohal, et seda tuleks ka tulevikus arendada ja 2020. aasta järel rahaliselt kindlustada ning et tuleks tugevdada pädevuste edasidelegeerimist madalamatele valitsemistasanditele; kutsub komisjoni suurendama linnadele suunatud eri meetmete kooskõlastamist, et tugevdada ühtekuuluvuspoliitika rahastamise raames kohalike omavalitsuste otsest toetamist, pakkudes rahastamist ja eesmärgipäraseid vahendid territoriaalseks arenguks; rõhutab selliste uute territoriaalse arengu vahendite tulevast rolli nagu kohalikel vajadustel põhinev kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud;

31.

toetab ELi kohustusi Pariisi kliimakokkuleppe raames; tuletab sellega seoses meelde kõigi ELi institutsioonide võetud kohustuse kulutada vähemalt 20 % ELi eelarvest kliimamuutustega seotud tegevusele ning rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel on selles oluline osa ja neid tuleks ka edaspidi kasutada nii tõhusalt kui võimalik kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja nendega kohanemiseks, samuti keskkonnahoidliku majanduse ja taastuvenergia jaoks; peab vajalikuks parandada kliimamuutustega seotud kulutuste järelevalve- ja jälgimissüsteemi; rõhutab sellega seoses Euroopa territoriaalse koostöö pakutavaid võimalusi ning linnade ja piirkondade rolli linnade tegevuskava raames;

32.

märgib, et RIS3 tugevdab piirkondliku innovatsiooni ökosüsteeme; rõhutab, et ka teadusuuringud, innovatsioon ja tehnoloogia arendamine peavad olema tulevases ühtekuuluvuspoliitikas jätkuvalt tähtsal kohal, nii et EL oleks nendes valdkondades üleilmselt konkurentsivõimeline; on seisukohal, et aruka spetsialiseerumise strateegia peaks saama 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika peamiseks juhtpõhimõtteks, ergutades koostööd eri piirkondade, linna- ja maapiirkondade vahel ja tugevdades ELi majandusarengut ning tekitades koostoimet riigiüleste aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) ja maailmatasemel klastrite vahel; tuletab meelde ELi eelarve katseprojekti „Teaduse tipptaseme saavutamine“ (S2E), millega jätkuvalt toetatakse piirkondi 13 liikmesriigis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ja ELi muude rahastamisprogrammide vahelise koostoime arendamisel ja kasutamisel; on seisukohal, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi koostoime maksimeerimiseks, et jätkata arukat spetsialiseerumise ja innovatsiooni tugevdamist pärast 2020. aastat;

33.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika suurem nähtavus on esmatähtis, et võidelda euroskeptitsismi vastu ja aidata taastada kodanike kindlustunne ja usaldus; rõhutab tõsiasja, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse parandamiseks tuleb pöörata rohkem tähelepanu nende programmide sisule ja tulemustele, kasutades ülalt alla ja alt üles lähenemisviisi, mis võimaldab sidusrühmade ja lõplike vahendite saajate kaasamist, kes võivad olla ühtekuuluvuspoliitika tulemuste levitamise tõhusaks vahendiks; nõuab tungivalt, et komisjoni, liikmesriigid, piirkonnad ja linnad annaksid tõhusamalt teavet ühtekuuluvuspoliitika saavutuste kohta, mis pakuvad lisaväärtust ELi kodanike igapäevaelule; nõuab tungivalt, et vajaduse korral tuleks tehnilise abi all konkreetse eelarvereaga hõlmatud kommunikatsioonimeetmetega jätkata kuni projekt on lõppenud, mil selle tulemused muutuvad nähtavaks;

Väljavaade

34.

teeb ettepaneku seada ELi päevakorras esikohale majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse edendamise ELis ning ELi vahendite suunamise majanduskasvule, tööhõivele ja konkurentsivõimele; nõuab samuti, et jätkataks võitlust piirkondliku ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning diskrimineerimisega; on seisukohal, et peale aluslepingutes sisalduvate eesmärkide peaks ühtekuuluvuspoliitika olema jätkuvalt vahend, mille abil saavutada ELi poliitilisi eesmärke, edendades sellega suuremat teadlikkust tema saavutustest, ja hoides seda Euroopa Liidu peamise investeerimispoliitikana, mis on kättesaadav kõikidele piirkondadele;

35.

kordab veel, et on viimane aeg valmistada ette 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika, et käivitada see tõhusalt kohe uue programmitöö perioodi alguses; nõuab seepärast, et komisjon alustaks uue õigusraamistiku ettevalmistamisega piisavalt vara, täpsemalt viivitamata pärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku esitamist ja komisjoni ettepaneku ametlikesse keeltesse tõlkimist; nõuab lisaks kõikide tulevast ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevate seadusandlike ettepanekute ajakohast vastuvõtmist ning selliseid haldus- ja kontrollisuuniseid enne uue programmitöö perioodi algamist, millel ei ole tagasiulatuvat mõju; rõhutab, et rakenduskavade rakendamise edasilükkumine võib mõjutada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust;

36.

märgib, et praeguse ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistiku tuum tuleks pärast 2020. aastat säilitada koos täiustatud, tõhustatud, hõlpsalt juurdepääsetava ja tulemustele orienteeritud poliitika ja lisaväärtusega, mida selgitatakse kodanikele paremini;

37.

rõhutab seoses komisjoni ettepanekuga 2016/0282(COD), et rahvusvahelise kaitse all olevate rändajate ja pagulaste vastuvõtmine ja nende sotsiaalne ja majanduslik integreerimine nõuab ühtset riikidevahelist lähenemisviisi, mida tuleb samuti käsitleda praeguse ja tulevase ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu;

38.

juhib tähelepanu eeskirjade stabiilsuse tähtsusele; palub komisjonil teha järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ühtekuuluvuspoliitikat puudutavate rakendussätete koostamisel võimalikult vähe muudatusi; on veendunud vajaduses piisava ühtekuuluvuspoliitika eelarve järele pärast 2020. aastat nõuetekohasel tasemel, kui mitte kõrgemal, mis võtab arvesse keerukaid sise- ja välisprobleeme, millega poliitika peab oma eesmärke silmas pidades tegelema; on seisukohal, et seda poliitikat ei või mingil juhul, ka mitte Brexiti tingimustes nõrgestada, ning et selle osakaalu ELi kogueelarves ei tohiks vähendada, suunates vahendeid uute probleemide lahendamisele; toonitab lisaks ühtekuuluvuspoliitika mitmeaastast iseloomu, ja kutsub üles säilitama 7-aastast programmitöö perioodi või kehtestama 5+5 aastase programmitöö perioodi koos kohustusliku vahekokkuvõttega;

39.

nõuab tulemusreservi kiiret eraldamist; märgib, et reservi avamise ja kasutamise vaheline aeg on liiga pikk, mis vähendab selle reservi tõhusust; soovitab seetõttu komisjonile, et see lubaks liikmesriikidel käivitada tulemusreservi kasutamine kohe, kui läbivaatamine on lõpetatud;

40.

juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et digitaalne tegevuskava, sealhulgas vajaliku taristu ja kõrgetasemeliste tehnoloogiliste lahenduste pakkumine, peab olema ühtekuuluvuspoliitika raamistikus, eelkõige järgmisel rahastamisperioodil prioriteet; märgib, et arenguga telekommunikatsiooni sektoris peab igal juhul kaasnema asjakohane koolitamine, mida peaks ühtlasi toetama ühtekuuluvuspoliitika;

o o

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele, nende parlamentidele ja Regioonide Komiteele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.

(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.

(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.

(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.

(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.

(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.

(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.

(8) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.

(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321.

(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0217.

(12) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 14.

(13) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 1.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0383.

(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0336.

(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311.

(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.

(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.

(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.

(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0307.

(21) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 1.

(22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.

(23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.

(24) ECLI:EU:C:2015:813.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/50

P8_TA(2017)0255

Kalavarude seisund ja kalandussektori sotsiaal-majanduslik olukord Vahemerel

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kalavarude seisundi ja kalandussektori sotsiaal-majandusliku olukorra kohta Vahemerel (2016/2079(INI))

(2018/C 331/07)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (1) (Ühine kalanduspoliitikat käsitlev määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (2),

—	võttes arvesse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (3),

—

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (4) (ETR-kalapüügi määrus),

—	võttes arvesse Vahemere üldise kalanduskomisjoni vahestrateegiat (2017-2020), mille eesmärk on säästlik kalapüük Vahemerel ja Mustal merel,

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist (5),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Transforming our World: the 2030 agenda for sustainable development“ (Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“),

—	võttes arvesse piirkondlikku konverentsi „Building a future for sustainable small-scale fisheries in the Mediterranean and the Black Sea“ (Kavandades säästva väikesemahulise kalapüügi tulevikku Vahemerel ja Mustal merel), mis toimus Alžiiris (Alžeeria) 7.–9. märtsil 2016,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0179/2017),

A.	arvestades, et Vahemeri on oma 17 000 mereliigiga üks peamisi bioloogilise mitmekesisuse paiku maailmas, mistõttu peetakse vajalikuks mitme liigi põhist lähenemisviisi majandamise määratlemisel;

arvestades, et oma teatises „Arutelu 2017. aasta kalapüügivõimaluste üle ühise kalanduspoliitika raames“ (COM(2016)0396) on komisjon seisukohal, et ülepüük Vahemerel on endiselt laialt levinud ja et olukorra muutmiseks on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid; arvestades, et kõnealuses dokumendis väljendab komisjon muret selle pärast, et paljusid hinnatavaid liike püütakse märkimisväärselt rohkem, kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga seotud prognoosides ette nähtud;

arvestades, et hiljemalt 2020. aastaks tuleb Vahemerel lahendada oluline probleem, milleks on saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja säilitada kalaliikide populatsioonide selline biomassi tase, mille puhul on võimalik saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus kõikide liikide puhul; arvestades, et selleks on vajalik ka ELi mittekuuluvate riikide osalemine ja pühendumus; arvestades, et Vahemere piirkonnas ületab ülepüügi üldine tase ligikaudu kaks kuni kolm korda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärke; arvestades, et vaatamata märkimisväärsetele jõupingutustele, mida on tehtud nii ELi tasandil kui ka liidust väljaspool, et tagada õigusaktide rakendamine ja järgimine kalandussektori poolt, on üle 93 % hinnatavatest liikidest Vahemeres endiselt ülepüütud;

arvestades, et kalandusel on selle piirkonna rannikuelanikkonna jaoks suur sotsiaal-majanduslik tähtsus; arvestades, et selles sektoris, sh teisese töötlemise sektoris, töötab sadu tuhandeid inimesi ja eelkõige väga paljude naiste tööhõive sõltub kalandusest; arvestades, et Vahemeri annab olulise panuse toiduga kindlustatuse tagamisse, eelkõige seoses piirkonna kõige haavatavamate inimestega; arvestades, et kalandus pakub võimaluse täiendada sissetulekuid ja toiduvarusid, mis aitab kaasa piirkonna stabiilsusele;

E.	arvestades, et Vahemerd mõjutavad mitmesugused tegurid – näiteks meretranspordi põhjustatud reostus –, mis koos kalapüügiga võivad mõjutada kalavarude olukorda;

arvestades, et Vahemere piirkonnas on väikesemahulise kalapüügiga seotud 80 % kalalaevadest ja 60 % töökohtadest; arvestades, et on väga kahetsusväärne, et Euroopa tasandil pole kokku lepitud termini „väikesemahuline kalapüük“ ühtset määratlust, kuigi seda on väga raske saavutada, arvestades mere ökosüsteemi ja kalandussektori mitmekülgseid eripärasid ja omadusi; arvestades, et vaid „väikesemahuline rannapüük“ on ametlikult määratletud Euroopa Kalandusfondi jaoks (nõukogu määrus (EÜ) nr 1198/2006) kui kalapüük kalalaevadega, mille üldpikkus on alla 12 meetri ja mis ei kasuta veetavaid püügivahendeid (nt traale); arvestades, et väikesemahulise kalapüügi määratlemisel tuleks arvesse võtta riiklikke ja piirkondlikke eripärasid;

arvestades, et Vahemere kalavarude seisundit käsitleval kõrgetasemelisel kohtumisel, mis toimus 2016. aasta veebruaris Catanias, jõuti kokkuleppele, et selliseid negatiivseid suundumusi tuleb kiiremas korras muuta, ning tunnistati olulist ülesannet hiljemalt 2020. aastaks taastada ja säilitada kalaliikide populatsioonide selline biomassi tase, mille puhul on võimalik ühise kalanduspoliitika kohustustest kinni pidades saavutada kõigi liikide puhul maksimaalne jätkusuutlik saagikus;

arvestades, et peale ülepüügi seisab Vahemeri silmitsi veel mitmete teiste probleemidega, millest suurem osa on põhjustatud rannikuala tihedast asustusest (liigsed toitained, saasteained, elupaikade ja rannajoone muutused), kuid ka meretranspordist ja ressursside (muu hulgas õli- ja gaasivarude) üleekspluateerimisest; arvestades, et ühtlasi on Vahemeri väga tundlik kliimamuutuste suhtes, mis koos intensiivse mereliiklusega soodustavad invasiivsete võõrliikide sissetungi ja kohandumist;

arvestades, et võimatus kasutada spetsiaalseid püügivahendeid ja -meetodeid (mis oleksid vastuvõetavamad ja avaldaksid vähem mõju ohustatud kalavarude olukorrale) kahjustab tõsiselt juba niigi kõrvalejäetud ranniku- ja saarekogukondi, takistab arengut ja põhjustab ühe suuremat rahvastiku vähenemist;

J.	arvestades, et kõigi Vahemere-äärsete liikmesriikide rannikukogukonnad sõltuvad suurel määral kalandusest, eelkõige väikesemahulisest kalapüügist, ja seega on kalavarude jätkusuutlikkuse puudumine neile ohuks;

K.	arvestades, et paljud ELi rannikukogukonnad on suurel määral sõltuvad traditsioonilisest, käsitöönduslikust ja väikesemahulisest kalapüügist Vahemerel;

L.	arvestades harrastuskalapüügi sotsiaal-majanduslikku väärtust paljudes Vahemere piirkondades ning selle otsest ja kaudset mõju tööhõivele;

M.	arvestades, et ei tohiks unustada harrastuskalapüügi osatähtsust seoses kalavarude seisundiga Vahemere piirkonnas;

rõhutab, kui oluline on jõustada ühise kalanduspoliitika eesmärgid ja meetmed terviklikult ja võimalikult kiiresti ning koostada õigeaegselt mitmeaastased majandamiskavad ja rakendada neid tõhusalt kooskõlas piirkondadeks jaotamisele ja liikide mitmekesisusele keskenduva lähenemisviisiga; rõhutab eelkõige vajadust saavutada hea keskkonnaseisundi eesmärk, mis on sätestatud ELi merestrateegia raamdirektiivis 2008/56/EÜ, pidades silmas, et kalavarude majandamise meetmete üle tuleks otsustada üksnes ühise kalanduspoliitika raames;

on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika raames tuleks Vahemerd jätkuvalt käsitleda teistest merepiirkondadest erinevalt, kuna suure osa sellest moodustavad rahvusvahelised veed, kus asuvate kalavarude seisundi puhul on kolmandatel riikidel otsustav roll;

peab äärmiselt vajalikuks kollektiivset lähenemist, mis põhineb erinevate tasandite, st rahvusvahelise, Euroopa, riikliku ja piirkondliku tasandi koostööl; on veendunud, et kõik sidusrühmad, sh elukutselised ja harrastuskalurid, kalatööstus, traditsiooniline ja käsitöönduslik väikesemahuline kalapüük, teadlased, piirkondlikud organisatsioonid, merekaitsealade haldajad, ametiühingud ja vabaühendused, tuleks hõlmata kaasavasse ja altpoolt üles suunatud protsessi; rõhutab Vahemere nõuandekomisjoni strateegilist rolli selles küsimuses;

rõhutab, et rannikukogukondi tuleb teavitada, kuidas kalavarude ja -liikide vähenemine ohustab nende sotsiaal-majanduslikku tulevikku, sest ilma nende teadlikkuse, täie toetuse ja osaluseta ei saavuta majandamismeetmed ja eeskirjad oma täit potentsiaali;

märgib, et puuduvad ühtsed üksikasjalikud määratlused väikesemahulise ja käsitööndusliku kalapüügi kohta; rõhutab, et edasiseks poliitikakujundamiseks on viivitamata vaja selliseid määratlusi ELi tasandil;

on seisukohal, et kalandusvaldkonna poliitikakujundamisel tuleks otsustusprotsessi kaasata ja integreerida kalurid ja nende ühendused ja tootjate organisatsioonid, ametiühingud, rannikualade algatusrühmad ja kohalikud kogukonnad vastavalt ühtse kalanduspoliitika piirkondadeks jaotamise põhimõttele, kusjuures kaasata tuleks ka kolmandad riigid Vahemere ida- ja lõunarannikult; rõhutab, et kalavarude hea seisundi ning jätkusuutliku ja kasumliku kalapüügi tagamine ning seega ka kalapüügisektoris praeguse tööhõivetaseme säilitamine ja ideaaljuhul uute töökohtade loomine on võimalik vaid juhul, kui kõigile asjaomastele Vahemere piirkonna riikidele ja kalandusettevõtjatele luuakse õiglased, tasakaalustatud ja võrdsed tingimused; rõhutab, et kalandussektoris on oluline roll tugevatel ja sõltumatutel sotsiaalpartneritel, institutsionaliseeritud sotsiaaldialoogil ja töötajate osalemisel ettevõtet puudutavates küsimustes;

märgib, et ühise kalanduspoliitikaga nähakse ette stiimulid, sealhulgas püügivõimalused, selektiivsele kalapüügile, millel on väiksem mõju mereökosüsteemile ja selle ressurssidele; rõhutab, et sellega seoses peaksid liikmesriigid kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskriteeriume (ühist kalanduspoliitikat käsitleva määruse artikkel 17); nõuab tungivalt, et kõnealuses suunas tuleb teha jõupingutusi, tagamaks, et stiimulid ja eelisjuurdepääs rannapüügipiirkondadele oleksid tagatud väikesemahulise (käsitööndusliku ja traditsioonilise) kalapüügiga tegelevatele laevadele, mis kasutatavad selektiivseid püügimeetodeid ja mille mõju on piiratud; rõhutab, et on oluline konsulteerida asjaomaste rannikukogukondadega;

märgib, et harrastuskalapüügi mõju kalavarudele ja selle sotsiaal-majanduslikku potentsiaali Vahemere piirkonnas ei ole piisavalt uuritud; on seisukohal, et edaspidi tuleks koguda andmeid harrastuskalurite arvu, nende püügimahu ja loodud lisandväärtuse kohta rannakogukondades;

märgib, et harrastuskalapüük annab kohalike kogukondade jaoks suurt majanduslikku tulu, näiteks seoses turismiga, harrastuskalapüügi mõju keskkonnale on väike ja seega tuleb seda soodustada;

10.

peab äärmiselt vajalikuks määratleda rannapüük, väikesemahuline rannapüük ja traditsioonilised kalapüügimeetodid lähtuvalt sotsiaal-majanduslikest omadustest, rakendades samal ajal piirkondlikku lähenemisviisi;

11.

rõhutab, et rannapüügis kasutatakse peamiselt traditsioonilisi püügivahendeid ja võtteid, mis oma eripärade tõttu määratlevad rannikupiirkondade identiteedi ja eluviisi, ning et seetõttu on ülioluline säilitada nende kasutamine ja kaitsta neid kultuuri-, ajaloo- ja traditsioonide pärandi osana;

12.

arvab, et piirkondadeks jaotamise kontekstis ja iga kalastusliigi eripära arvesse võttes võiks teha teatavaid õigustatud mööndusi spetsiifilise kalapüügivarustuse ja meetodite kasutamise vallas;

13.

rõhutab, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel tuleb mereressursside säilitamisel, majandamisel ja kasutamisel rakendada ettevaatusprintsiipi, milles võetakse arvesse sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi, et saavutada säästev kalapüük, kaitstes ja säilitades merekeskkonda kui tervikut; rõhutab, et teaduslike andmete puudumine ei tohiks olla vabandus, et jätta rakendamata merekeskkonna hoidmise ja majandamise meetmeid; leiab, et on oluline lahendada viivitamata kalavarude seisundit käsitlevate konkreetsete andmete ja teaduslike tõendite puudumise küsimus; rõhutab, et selles protsessis tuleb konsulteerida kõikide sidusrühmadega ning kõik nad sellesse protsessi kaasata;

14.

on seisukohal, et selleks, et kaitsta Vahemere kalavarusid ja loodusressursse, peavad tõhusat kalavarude majandamise poliitikat toetama resoluutsed, laiaulatuslikud ja kiireloomulised poliitikameetmed ning vastumeetmed võitluseks nendele ressurssidele negatiivset mõju avaldavate teguritega, nagu kliimamuutused (globaalne soojenemine, hapestumine, sademed), saaste (keemiline, orgaaniline, makro- ja mikroskoopiline), kontrollimatu gaasi- ja naftavarude otsimine ja kaevandamine, laevaliiklus, invasiivsed liigid, looduslike elupaikade hävitamine või muutmine, eelkõige rannikualadel; peab seetõttu oluliseks mõista paremini nende tegurite mõju kalavarudele; nõuab, et seoses sellega kasutataks jõulisemalt olemasolevaid Vahemere vaatlemise ja jälgimise Euroopa vahendeid, nagu Euroopa merevaatlus- ja andmevõrk (EMODnet) ning programm Copernicus ja selle merekomponent;

15.

leiab, et Vahemere piirkonna kalavarude ja mereressursside kaitse ja säilitamine ei tohiks tugineda üksnes kalandussektori meetmetele, vaid peab hõlmama ka teisi tegevusvaldkondi, mis merekeskkonda mõjutavad;

16.

peab vajalikuks suurendada jõupingutusi merekeskkonna ja eelkõige ärieesmärgil kasutatavate kalavarude alaste teadmiste valdkonnas ning kavandada asjaomaste teadmiste põhjal nende säästev kasutamine;

17.

rõhutab tungivalt, et Vahemerel, sealhulgas ELi riikides, on endiselt probleemiks ulatuslik ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük (ETR-kalapüük); leiab, et ükski meede ressursside ning eriti väikesemahulise kalapüügi sektori kaitsmiseks ei ole tõhus, kui ei võidelda kindlalt ja otsustavalt ETR-kalapüügi vastu; on seisukohal, et ETR-kalapüügi vastu võitlemisel peab EL tagama ka Vahemerega piirnevate kolmandate riikide toetuse; on ka seisukohal, et vastavalt sellele tuleks ühtlustada kontrollimenetlused kogu Vahemere piirkonnas, võttes arvesse suuri erinevusi kontrolli- ja karistusmenetluste kohaldamisel,

18.

rõhutab veel kord, et rannikukogukonnad mõjutavad suurel määral seda, kui tõhusad on ETR-kalapüügi ennetamis-, avastamis- ja tuvastamismeetmed;

19.

peab esmatähtsaks kontrollitegevuse tõhustamist nii maismaal, kogu turustusahela (turud ja toitlustusettevõtted) ulatuses, kui ka merel, eelkõige piirkondades, kus kalapüük on ajutiselt peatatud või keelatud;

20.

on seisukohal, et sotsiaalse ebavõrdsuse vältimiseks tuleb püügivõimalused eraldada objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide, sh keskkondlike, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumite alusel, pöörates nõuetekohast tähelepanu väiksema mõjuga püügimeetoditele; leiab, et püügivõimalused tuleks õiglaselt jaotada ka eri kalandussektorite vahel (sh traditsiooniline ja väikesemahuline kalapüük); on ka seisukohal, et tuleks pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivsemaid püügivahendeid või keskkonda vähem mõjutavaid püügimeetodeid kooskõlas ühist kalanduspoliitikat käsitleva määruse artikliga 17;

21.

on seisukohal, et Vahemere kalavarude ammendumise probleem tuleks lahendada tööndus- ja harrastuskalapüügile kehtestatud kalavarude majandamise ning kaitsemeetmete abil, mis hõlmavad peamiselt kalapüügile kehtestatud ala- ja ajapõhiseid piiranguid ning päeva ja nädala piirnorme, samuti vastavalt vajadusele kvoote; leiab, et see tagaks võrdsed tingimused kolmandate riikidega ühiste kalavarude osas; on seisukohal, et nimetatud meetmed tuleks kavandada tihedas koostöös asjaomase sektoriga, et tagada nende tõhus rakendamine;

22.

väljendab heameelt, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti kontrollkäikude hulk on suurenenud, ja rõhutab vajadust tugevdada jõupingutusi võitluses kahe suure probleemiga, mis ilmnesid 2016. aastal seoses nõuetele vastavusega: valeandmete esitamine dokumentides (logiraamatud, lossimis- ja ümberlaadimisdeklaratsioonid, müügiarved jne) ning keelatud või nõuetele mittevastavate püügivahendite kasutamine;

23.

rõhutab, et reformitud ühises kalanduspoliitikas kehtestatud lossimiskohustusest tulenev vastutus ei tohi mingil juhul langeda kaluritele;

24.

palub uurida, millised on saagi tagasiheite lõpetamise tagajärjed mereorganismide ja teiste liikide, näiteks kajakate toitainete puuduse seisukohast;

25.

märgib, et Vahemere merekaitsealade süsteem ei hõlma piisavalt suurt pindala ning et eri merepiirkondade hõlmatus on väga erinev; juhib tähelepanu majandusressursside üldisele nappusele; leiab, et on oluline tunnustada ja tugevdada merekaitsealade rolli teadusuuringute, konkreetsete meetmete rakendamise ning kaluritega koostöö ja jagatud haldamise tipptasemel laboritena, ning optimeerida merekaitsealade kasutamist, võttes arvesse teaduslikke arvamusi ja kaitse-eesmärke; peab seoses sellega oluliseks kindlustada süsteemi rahastamise stabiilne kasv; peab ülimalt tähtsaks teha tõhusamat koostööd Vahemere üldise kalanduskomisjoni ja kolmandate riikidega, et määrata kindlaks piirkonnad, mille suhtes kohandada kaitsemeetmeid, ning luua merekaitsealade tõhususe kontrollimiseks efektiivne järelevalve- ja kontrollisüsteem;

26.

rõhutab, kui tähtis on tagada, et kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärgiga nr 14.5 hõlmaksid merekaitsealad 2020. aastaks vähemalt 10 % Vahemerest; teeb selle eesmärgi saavutamiseks Vahemere üldisele kalanduskomisjonile ettepaneku võtta oma 2018. aasta istungjärgul vastu järkjärguline ajakava koos vastavate eesmärkidega; rõhutab, et olemasolevaid merekaitsealasid ei majandata sageli nõuetekohaselt; on seetõttu veendunud, et lisaks tõhusa järelevalve- ja kontrollisüsteemi kasutuselevõtmisele on vajalik välja töötada ja kohaldada majandamismeetmeid, mis oleksid kooskõlas ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga, et saaks kontrollida kaitsemeetmete tõhusust;

27.

rõhutab eriti vajadust kaitsta koostööd selliste tundlike piirkondade majandamises, mis kujutavad endast majanduse seisukohast kõige tähtsamate liikide olulisi kudemispaiku (nt Jabuka Pomo süvik Aadria meres);

28.

rõhutab, et Vahemerele on iseloomulik bioloogiliselt ainulaadne liikide populatsioon, mida kasutavad eri riikide kalalaevastikud, ja seega on äärmiselt tähtis kõigi sidusrühmade vaheline tihe koostöö ja kalapüüki reguleerivate meetmete kooskõlastamine igal tasandil;

29.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid mereprügi ja merre sattunud plasti probleemiga tegelemiseks, sest see põhjustab tõsiseid keskkonna-, ökoloogilisi, majanduslikke ja tervisekahjustusi;

30.

peab majandamiskavade puhul oluliseks mitmekesist ja diferentseeritud lähenemisviisi koos erinevate kriteeriumitega, mis põhinevad liikide bioloogilistel tunnustel ja kalapüügimeetodite tehnilistel näitajatel; on samuti veendunud, et iga mitmeaastase majandamiskava osaks peaks olema asjakohane ruumiline (roteeruvad kalastuskeelu piirkonnad ning teatavate kalapüügimeetodite täielik või osaline keelustamine) ja ajaline (bioloogilise taastumise periood) kavandamine, samuti tehniliste meetmete edendamine, mille eesmärk on saavutada püügivahendite võimalikult suur selektiivsus; rõhutab vajadust näha ette piisavad rahalised hüvitised;

31.

väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuste üle Vahemere mitmeaastase majandamiskava koostamiseks; rõhutab ühise kalanduspoliitika põhise piirkondadeks jaotamise olulisust Vahemerel toimuva kalapüügi haldamiseks; nõuab, et Vahemere nõuandekomisjon (MEDAC) oleks kaasatud mitmeaastase majandamiskava ja piirkondlike meetmete koostamise ja kasutuselevõtmise protsessi kõikidel etappidel;

32.

rõhutab, et kalavarude bioloogilise taastumise perioodidel tuleb kaluritele tagada piisav sissetulek;

33.

toonitab, et Vahemere piirkonnas tuleks iga kaubandusliku ja harrastuskalapüügi sihtmärgiks oleva liigi puhul kehtestada lubatud alammõõt vastavalt suguküpsusele, tuginedes parimatele teaduslikult põhjendatud teadmistele; juhib tähelepanu vajadusele võtta meetmeid nende lubatud alammõõtude rangemaks jõustamiseks;

34.

peab vajalikuks soodustada koordineeritud meetmete rakendamist ELi mittekuuluvate Vahemere riikidega, tugevdades eri osapoolte vahelist poliitilist ja tehnilist koostööd piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste institutsioonide egiidi all; väljendab heameelt seoses hiljuti käivitatud komisjoni programmiga MedFish4Ever, milles kutsutakse üles tegutsema, et peatada Vahemere kalavarude seisundi halvenemine; rõhutab vajadust teha selle programmi raames kõik võimalik, et edendada Vahemere-äärsetes riikides säästvat kalapüüki;

35.

rõhutab vajadust töötada välja ja kehtestada ruumilisi ja ajalisi keelde käsitlev kokkulepe, millega kehtestatakse ajutised piirangud teatavate liikide kudemisaladel kogu aasta vältel; juhib tähelepanu asjaolule, et selline püügikoormuse periodiseerimine ja täpsustamine on äärmiselt kasulik ning et selle kavandamine tuleb kooskõlastada kalastuskogukondade ja teadlastega;

Meetmed seoses kolmandate riikidega

36.

kutsub komisjoni üles toetama Vahemere üldise kalanduskomisjoni kaudu meetmeid nende kalavarude olukorra parandamiseks, mida jagatakse kolmandate riikidega, toetudes loodud koostööle kalandusvaldkonna esindusorganisatsioonide, kalandussektoris tegutsevate ettevõtjate ning asjaomaste kolmandate riikide vastavate asutuste või organisatsioonide vahel;

37.

märgib, et Vahemerel tegutsevate ELi ja kolmandate riikide laevu käsitleva ühise reguleeriva raamistiku puudumine põhjustab ebaausat konkurentsi kalurite vahel ning samal ajal seab ohtu jagatud liikide püügi pikaajalise jätkusuutlikkuse;

38.

juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on koostöö ja vajadus edendada nõuetele vastavust ja võrdseid tingimusi kolmandate riikide ja piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonidega, samuti on vaja tugevdada merepiirkondade ja kalavarude majandamise horisontaalset koordineerimist väljaspool riiklikke jurisdiktsioone;

39.

kutsub komisjoni üles aitama ELi mittekuuluvatel riikidel saavutada säästvat kalandust, toetades väikesemahulist rannapüüki, jagades parimaid tavasid ja hoides suhtluskanaleid avatuna, ning seada sisse vajalik dialoog asjaomaste eri riikide valitsustega, et nõuetekohaselt toetada üldise kalanduskomisjoni vahestrateegia (2017-2020) rakendamist ja pöörata Vahemere kalavarude seisundi murettekitav suundumus vastupidiseks; kutsub komisjoni üles korraldama Vahemere-äärsete kolmandate riikidega tõhusa teabevahetuse nende riikide Vahemerel tegutsevate püügilaevastike tegevuse üle;

40.

nõuab piirkondliku kava kehtestamist üldise kalanduskomisjoni egiidi all, et tagada võrdsed tingimused kõigile Vahemere piirkonnas kalastavatele alustele ning kindlustada tasakaal kalavarude ja kõigi rannikuriikide laevastike püügivõimsuse vahel; nõuab ka piirkondliku keskuse loomist laevaseire satelliitsüsteemi (VMS) ja ühiste inspekteerimistoimingute jaoks;

41.

soovitab, et komisjon katkestaks impordi sellistest kolmandatest riikidest, kes ei võta vajalikke meetmeid ETR-kalapüügi ennetamiseks, takistamiseks või kaotamiseks, mis on vastavalt rahvusvahelisele õigusele nende kui lipuriikide, sadamariikide, rannikuriikide või kaubandusriikide kohus;

42.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama ja igal viisil abistama kolmandaid riike ning tegema nendega koostööd, et võidelda paremini ETR-kalapüügiga kogu Vahemere piirkonnas;

43.

kutsub rannikupiirkonna riike tungivalt üles tegema koostööd, et luua kalapüügipiiranguga alad ja merekaitsealad, sh rahvusvahelistes vetes;

44.

juhib tähelepanu vajadusele kehtestada kogu Vahemere piirkonnas harrastuskalapüügi majandamise põhireeglid;

Sotsiaal-majanduslikud aspektid

45.

juhib tähelepanu sellele, et 250 000 inimest töötab otseselt laevade pardal ja et kalandussektorist sõltuvate inimeste arv on kordades suurem, kui arvestada perekondi, kelle elatis tuleneb piirkondlikust kalapüügist ja kes töötavad kalandusega seotud tööstusharudes, nagu töötlemine, laevade hooldamine ning turism, sh harrastuskalapüügiga seotud turism; märgib, et 60 % kalandusega seotud töökohtadest asuvad Vahemere lõuna- ja idapiirkonna arengumaades, mis näitab, kui oluline on väikesemahulise (käsitööndusliku ja traditsioonilise) ja harrastuskalapüügi roll nende piirkondade ja eriti kõige haavatavamate rannikukogukondade jätkusuutlikus arengus;

46.

peab oluliseks kalurite töötingimuste parandamist, alustades väärikast töötasust ja ausast konkurentsist, pöörates erilist tähelepanu õnnetusjuhtumite kõrgele määrale selles sektoris ning suurele kutsehaigustesse haigestumise ohule; teeb liikmesriikidele ettepaneku luua sissetulekutoetuse vahendid vastavalt iga liikmesriigi seadustele ja tavadele; lõpuks soovitab liikmesriikidel luua stabiilse tulu hüvitusfondi, millest kaetakse ajavahemikud, kui kalapüüki ei toimu seda võimatuks muutvate ebasoodsate ilmastikuolude, püütavate liikide kaitseks kehtestatud keeluaegade (bioloogilise taastumise aeg), keskkonnakatastroofide, pikaajalise keskkonnasaaste või mereliste biotoksiinidega saaste tõttu;

47.

märgib, et ELi kalandussektoris kestab juba mitmeid aastaid raske periood, mille põhjuseks on tootmiskulude suurenemine ning kalavarude, saagikuse ning sissetuleku pidev vähenemine;

48.

märgib, et sektori sotsiaal-majanduslik olukord on halvenenud mitmesugustel põhjustel, näiteks kalavarude kahanemise, kalade esmamüügihinna languse (mis ei kajastu jaehinnas, kuna enamiku vahendajate puhul jaguneb lisaväärtus sektori väärtusahelas ebaõiglaselt ja mõnes piirkonnas valitsevad turustamist monopolid) ning kütusehinna tõusu tõttu; märgib, et need raskused on soodustanud püügikoormuse kasvu, mis tekitab eriti suuri probleeme väikesemahulisele kalapüügile ning võib tõesti ohustada selle traditsioonilise eluviisi tulevikku ning kalapüügist suurel määral sõltuvate kohalike kogukondade püsimajäämist;

49.

rõhutab, kui tähtis on töötada välja algatusi, millel võiks olla soodne mõju tööhõivele ja mis haakuvad püügikoormuse vähendamisega, nagu näiteks kalastusturism või teadustegevus;

50.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tegema kõigile kalandussektori töötajatele kättesaadavaks inimväärsed töötingimused ja piisava sotsiaalkaitse, sõltumata nende tööandjaks oleva äriühingu liigist ja suurusest, töötamise kohast või selle aluseks olevast töölepingust, kasutades ka piirkonnas sõlmitud säästva kalapüügi partnerluslepinguid selleks, et võidelda sotsiaalse dumpingu vastu ning parandada juurdepääsu turgudele ja rahastamisele, parandada koostööd ametiasutuste ja institutsioonidega ning mitmekesistada elatise teenimise võimalusi; toonitab tulemusliku tööinspektsiooni ja -kontrollide tähtsust;

51.

rõhutab vajadust parandada kalurite töötingimusi, võttes arvesse õnnetusjuhtumite kõrget määra selles sektoris ja ebaproportsionaalselt suurt nii füüsilist kui ka vaimset laadi kutsehaigustesse haigestumise ohtu; rõhutab vajadust tagada kaluritele nõuetekohane töö- ja eraelu tasakaal; rõhutab, et nii laevadel kui ka maal on tähtis tagada piisavad sanitaartingimused, inimväärne majutus ja vaba aja veetmise võimalused; rõhutab vajadust tagada sadamate ja veeteede pidev laevatatavus ja kasutamisohutus;

52.

rõhutab vajadust tagada, et kõik ELi imporditavad kalad ja kalasaadused oleksid kooskõlas rahvusvaheliste keskkonna-, tööõiguse ja inimõiguste nõuetega; kutsub komisjoni ja liikmesriike töökohtade ja majanduskasvu kaitsmiseks tagama kalandussektoris ausa konkurentsi ja jätkusuutlikkuse; rõhutab, et see ei ole oluline mitte ainult liidusisese konkurentsi seisukohast, vaid samuti ja eelkõige kolmandates riikides asuvate konkurentide suhtes;

53.

leiab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist eraldatavate rahaliste vahendite täielikku ärakasutamist; on seisukohal, et komisjon peaks tegema kõik endast oleneva, et aidata nii liikmesriikidel kui ka ELi mittekuuluvatel riikidel kasutada kõiki olemasolevaid rahalisi vahendeid tõhusaimal viisil, eelkõige selleks et:

—	parandada töötingimusi ja -ohutust laevadel;

—	tõsta noorte töölevõtmise, hariduse ja multidistsiplinaarse koolituse kaudu töö ja kutseõppe staatust ning toetada uute majandustegevuse vormide tekkimist ja arengut sektoris;

—	väärtustada naiste rolli kalanduses ja sellega otseselt seotud tootmissektorites, arvestades, et naised moodustavad 12 % kogu sektori töötajatest;

54.

tuletab meelde, et EMKFi ülesanne on aidata väikesemahulise kalapüügi valdkonnas püügiseadmeid uuendada, et täita eelkõige lossimiskohustusega seotud märkimisväärseid piiranguid;

55.

kutsub komisjoni üles julgustama kalanduse kohalike algatusrühmade moodustamist ja tegevust, mis toetab säästva kalanduse mudelit;

56.

leiab, et oluline on edendada, väärtustada ja soodustada sama piirkonna kalurite, eelkõige väikekalurite koostööd, et ühiselt kavandada ja majandada kohalikke kalavarusid, pidades silmas tõhusate ja konkreetsete kriteeriumite alusel piirkondadeks jaotamist kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega; leiab, et kutsealade, eesmärkide, tehniliste näitajate ja kasutatavate püügivahendite tohutu killustatus ja diferentseeritus on Vahemere kalanduse eripära ning et seetõttu ei pöörataks valdkonnaülese ja ühtse lähenemisviisiga sellistele kohalikele eripäradele tähelepanu;

57.

märgib, et hoolimata hiljutistest edusammudest on endiselt palju kalavarusid, mille seisundi kohta puudub usaldusväärne hinnang, ning et kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) kurdab, et hindamiste arv on koguni vähenenud 44-lt 2012. aastal kõigest 15-le 2014. aastal; rõhutab, et kalavarude säästva majandamise saavutamiseks on oluline tagada kiire ja nõuetekohane andmete kogumine ning julgustada ja toetada suurema hulga uuringute algatamist, mis käsitleksid rohkem kalaliike, mis võimaldaks saada rohkem teadmisi kalavarude kohta ja selle kohta, millist mõju avaldavad harrastuskalapüük ja välised tegurid, nagu reostus;

58.

arvab, et ressursside mõistlik ja säästev majandamine sõltub selliste tegurite kohta, nagu püügivõimsus, toimunud püügitegevus, kalanduse sotsiaal-majanduslik olukord ja püütud kalavarude bioloogiline seisund, kogutud andmete mahust ja nende teaduslikust kasutamisest;

59.

märgib, et Vahemere üldise kalanduskomisjoni kohaldamisalal lossitud kalast pärineb vaid 40 % kalavarudest, mille kohta on komisjonile esitatud teaduslik hindamine, ning et kalavarude puhul, mille kohta on koostatud majandamiskava, on see protsent veelgi väiksem; juhib tähelepanu vajadusele parandada kalavarude olukorda käsitlevate teaduslike hindamiste ulatust ning suurendada sellise lossitud kala osakaalu, mis pärineb mitmeaastase majandamiskavaga reguleeritud kalastustegevuse liikidest;

60.

peab oluliseks harrastuskalapüügi püügikoormuse hindamist ning püügiandmete registreerimist igal merealal eraldi ja Vahemere piirkonnas tervikuna;

61.

rõhutab, kui oluline on integreeritud lähenemisviis, millega võetakse samaaegselt arvesse merekeskkonna mitmekesisust, nii püütavate kui ka mittepüütavate mereliikide komplekssust, kalapüügi eripärasid ja eri teostusviise, kala hinna langust esmamüügi korral ja mõnede piirkondade turustusmonopole ning kõiki muid tegureid, mis mõjutavad kalavarude olukorda;

62.

tunnistab, et olemasolevaid andmeid väikesemahulise kalapüügitegevuse ulatuse ja mõju mõõtmiseks on vähe ja need võivad riigiti erineda; tunnistab, et selliste andmete puudumise tõttu kiputakse mittetööstuslikku kalapüüki alahindama;

63.

juhib tähelepanu sellele, et parimate majandamismeetmete kindlaksmääramiseks tuleks paremini mõista eri liiki kalapüügi, eelkõige väikesemahulise ja harrastuskalapüügi majanduslikku ja sotsiaalset mõju;

64.

toetab kindlalt Vahemere üldise kalanduskomisjoni ettepanekut luua püügitegevuse kataloog, kuhu lisatakse teave püügivahendite ja -tegevuse kohta, püügipiirkondade kirjeldus ning teave sihtliikide ja juhupüügi kohta, et anda täielik ülevaade piirkonna püügitegevusest ning koostoimest teiste valdkondadega, nagu harrastuspüük;

65.

leiab, et harrastuskalapüügi suhtes tuleks kohaldada uusi eeskirju ja et lisaks tuleks koostada harrastuskalapüügiga seotud tegevuste kataloog, mis hõlmaks teavet kalapüügivahendite ja -tegevuse kohta ning kalapüügipiirkondade, sihtliikide ja juhupüügi kirjeldust;

66.

kutsub komisjoni üles edendama intensiivset teaduskoostööd ja parandama andmete kogumist kõige olulisemate kalavarude kohta, lühendades andmete kogumise ja lõpphindamise vahele jäävat aega, ning taotlema kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt uute kalavarude hindamisi; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et suurema osa Vahemerel lossitud saagi puhul on tegu liikidega, mille kohta on vähe andmeid (nn data deficient fisheries);

67.

rõhutab tungivat vajadust jagada andmeid ning võidelda nende kättesaamatuse ja hajumise vastu, võttes kasutusele ühise andmebaasi, mis sisaldab põhjalikke ja usaldusväärseid andmeid kalavarude kohta, ning luues ekspertide ja teadusasutuste võrgustiku, mis tegeleb eri kalandusvaldkondadega; rõhutab, et see ELi vahenditest rahastatav andmebaas peaks sisaldama kõiki andmeid kalaliikide ja kalanduse, sealhulgas harrastuskalapüügi kohta, geograafiliste alapiirkondade lõikes, et hõlbustada kvaliteedikontrolli, koguda sõltumatuid ja põhjalikke andmeid ja seega hinnata paremini varusid;

68.

märgib, et ETR-kalapüügi mõju, omadusi ja ulatust ei hinnata praegu piisavalt, nende suhtes rakendatakse Vahemere piirkonda kuuluvates riikides erinevaid hinnanguid ning seetõttu ei ole need riigid kalapüügi hetkeseisu ja suundumusi käsitlevates andmetes korrektselt esindatud; rõhutab, et neid riike tuleks kalavarude majandamise eesmärgil teostatavate teaduslike hindamiste väljatöötamisel asjakohaselt arvesse võtta;

69.

kutsub liikmesriike üles toodete märgistamise ja jälgitavuse abil võitlema mereandide võltsimise vastu ning tõhustama ebaseadusliku kalapüügi vastaseid jõupingutusi; väljendab kahetsust seoses puuduliku teabega enamiku kalavarude seisundi kohta (nn puudulike andmetega kalavarud) ning asjaoluga, et umbes 50 % püügist jääb ametlikult deklareerimata ja lossitud saagist pärineb umbes 80 % puudulike andmetega kalavarudest;

70.

kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult rakendama kõiki asjaomaseid ILO konventsioone, mis puudutavad kalandussektori töötajaid, eesmärgiga tagada neile head töötingimused, ning tugevdama kollektiivläbirääkimiste institutsioone, et merendusvaldkonna töötajad, sh füüsilisest isikust ettevõtjad, saaksid kasutada oma õigusi;

71.

kutsub komisjoni üles julgustama ja toetama investeeringuid kalandussektori mitmekesistamisse ja innovatsiooni, arendades vastastikku täiendavaid tegevusi;

Teadlikkus

72.

rõhutab, et olulisi tulemusi ja täielikku elluviimist on võimalik saavutada kalandussektori ettevõtjate vastutustundliku tegevuse ja teadlikkuse abil, arendades kõikide kalurite (nii elukutseliste kui ka harrastuskalurite) oskusi, koolitades neid ning kaasates nad otsustusprotsessi, kasutades lisaks erimeetmeid heade tavade levitamiseks;

73.

peab oluliseks edendada tarbijate asjakohast teavitamist, et võimaldada täpselt teada pakutava toote päritolu ning püügimeetodit ja -kuupäeva iseärasusi, kusjuures asjaomase teabe esitamine tarbijale peab olema kohustuslik; samuti on vaja analüüsida ja hinnata, kas uues ühises turukorralduses ette nähtud meetmed on aidanud kaasa tarbijatele esitatava teabe parandamisele;

74.

peab oluliseks suurendada ka tarbijate teadlikkust ja harida neid vastutustundlikult kala tarbima, et eelistataks kohalikke kalaliike, mis on püütud säästvaid tehnikaid kasutades ning mis võimaluse korral ei pärineks ülepüütud ega laialdaselt turustatud kalavarudest; peab seetõttu vajalikuks luua koostöös asjaomaste sidusrühmadega tõhus ja usaldusväärne jälgitavuse ning märgistamise süsteem, et teavitada tarbijaid ja võidelda muu hulgas toidupettuste vastu;

75.

on veendunud, et ausa konkurentsi, tarbijate nõudmiste, kalapüügisektori jätkusuutlikkuse ja töökohtade säilitamise vahel tuleb leida õige tasakaal; rõhutab, et probleemide lahendamiseks ja Vahemere seisundi parandamiseks on vaja terviklikku lähenemisviisi ja kõigi Vahemeremaade tugevat poliitilist tahet;

76.

väljendab heameelt seoses kampaaniaga MedFish4Ever, mille komisjon algatas eesmärgiga suurendada üldsuse teadlikkust Vahemere olukorra kohta;

77.

on seisukohal, et koolidesse ja haiglatesse ning muudesse avalikesse keskustesse tuleb tarnida kohalikku kala;

78.

rõhutab asjaolu, et uue olukorra ning kõigi uute omavahel läbipõimunud tegurite tõttu Vahemere piirkonnas tuleks määrus (EÜ) nr 1967/2006 Vahemere osas läbi vaadata, et viia see vastavusse hetkeolukorraga;

79.

juhib tähelepanu sellele, et määrus (EÜ) nr 1967/2006 tuleb läbi vaadata, eelkõige see osa, mis käsitleb teatavate traditsiooniliste kalapüügivahendite kasutamise keeldu (nt nakkevõrgu kasutamise keeld väljaspool töönduskalapüügi kategooriat), ja sätted, mis on seotud kalapüügivahendite konkreetsete omadustega, nt kalavõrkude kõrgus ja võrgusilma suurus, ja sellega, kui sügaval ning kui kaugel kaldast võib neid püügivahendeid kasutada;

o o

80.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.

(2) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.

(3) ELT L 409, 30.12.2006, lk 11.

(4) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0343.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/60

P8_TA(2017)0260

Vajadus koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks

Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (2016/2061(INI))

(2018/C 331/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 8, 151, 153 ja 157,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle sotsiaalseid õigusi ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust käsitlevaid sätteid,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 22 ja 25,

—

võttes arvesse ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldist märkust nr 16 meeste ja naiste võrdse õiguse kohta kasutada kõiki majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi (majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 3) (1) ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldist märkust nr 19 õiguse kohta sotsiaalkaitsele (majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 9) (2),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalharta artikli 4 lõikeid 2 ja 3 ning artikleid 12, 20 ja 23,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste komitee 5. detsembri 2014. aasta järeldusi (3),

—	võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (4),

—	võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (5),

—	võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (7),

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aasta augustis avaldatud tegevuskava „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“,

—	võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278) ja eelkõige selle eesmärki 3.2,

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni pensionieale lähenevate naiste olukorra kohta (8),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni üksikemade olukorra kohta (9),

—	võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta (10),

—	võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni majanduskriisi mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste õigustele (11),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta (12),

—	võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (13),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (14),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul (15),

—	võttes arvesse nõukogu 18. juuni 2015. aasta järeldusi „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“,

—	võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

—

võttes arvesse oma kodanike õiguste ja põhiseadusküsimustega tegeleva poliitikaosakonna uuringut „The gender pension gap: differences between mothers and women without children“ (2016) (Sooline pensionilõhe: erinevused lastega ja lasteta naiste vahel) ning komisjoni uuringut „The Gender Gap in Pensions in the EU“ (2013) (Sooline pensionilõhe Euroopa Liidus),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0197/2017),

arvestades, et 2015. aastal oli ELis sooline pensionilõhe (mida võib määratleda kui naiste keskmise pensioni (enne maksude mahaarvamist) erinevust võrreldes meeste pensioniga) 65-aastaste ja vanemate hulgas 38,3 %, ning pooltes liikmesriikides on see viimase viie aasta jooksul suurenenud; arvestades, et finantskriis on mõne viimase aasta jooksul avaldanud negatiivset mõju paljude naiste sissetulekutele; arvestades, et mõnes liikmesriigis ei ole 11-36 % naistest üldse mingit võimalust pensioni saada;

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 3, ELi toimimise lepingu artiklis 8 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 23 sätestatud ühistest aluspõhimõtetest; arvestades, et soolist võrdõiguslikkust tuleks samuti arvesse võtta kõigis ELi poliitikavaldkondades, algatustes, programmides ja meetmetes;

C.	arvestades, et enamikus ELi liikmesriikides on naiste pensioniõigused ja -maksed väiksemad kui meestel ning naised on ühelt poolt kõige vaesemate pensionäride hulgas üleesindatud ja teiselt poolt kõige varakamate pensionäride hulgas alaesindatud;

arvestades, et need erinevused on vastuvõetamatud ja neid tuleks vähendada ning kõiki pensionimakseid ELis tuleks arvutada ja koguda sooneutraalsel viisil, kuna sooline võrdõiguslikkus on üks ELi aluspõhimõtetest ning kõigi inimeste õigus väärikale elule üks põhiõigustest, mis on sätestatud ELi põhiõiguste hartas;

E.	arvestades, et ELi 28 liikmesriigis on pension iga neljanda inimese peamine sissetulekuallikas, pensioniikka jõudnud inimeste arv kasvab oodatava eluea pikenemise ja rahvastiku üldise vananemise tõttu kiiresti ning 2060. aastaks on neid inimesi praegusega võrreldes kaks korda rohkem;

F.	arvestades, et demograafilise muutuse tulemusel peab tulevikus üha väiksem arv aktiivseid töötajaid ülal pidama üha rohkem pensionäre, mis tähendab, et erasektori ja tööandjate pensioniskeemid muutuvad aina olulisemaks;

arvestades, et pensionipoliitika eesmärk on tagada majanduslik iseseisvus, mis on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse seisukohast oluline, ning et liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid annavad kõigile ELi kodanikele pensionipõlveks inimväärse ja piisava sissetuleku ja rahuldava elatustaseme ning kaitsevad neid eri teguritest või sotsiaalsest tõrjutusest tuleneva vaesusriski eest, et tagada eakatele aktiivne sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline osalemine ja väärikas elu, võimaldades neil jätkuvalt ühiskonda kuuluda;

arvestades, et kasvav isiklik vastutus eri riske hõlmavate säästmisotsuste eest tähendab ka seda, et üksikisikuid tuleb olemasolevatest võimalustest ja nendega seotud riskidest selgelt teavitada; arvestades, et nii naisi kui ka mehi, kuid iseäranis naisi tuleb toetada nende finantskirjaoskuse parandamisel, et nad saaksid selles järjest keerulisemaks muutuvas valdkonnas teadlikke otsuseid teha;

arvestades, et pensionilõhe suurendab naiste majanduslikku haavatavust ja seab nad sotsiaalse tõrjutuse, püsiva vaesuse ning eelkõige oma abikaasast või teistest pereliikmetest majanduslikku sõltuvusse sattumise ohtu; arvestades, et pensionilõhe on veelgi märgatavam mitmekordselt ebasoodsas olukorras või rassi-, etnilisse, usu- või keelevähemusse kuuluvate naiste puhul, sest nad teevad sageli tööd, mis eeldab vähem oskusi ja millega kaasneb väiksem vastutus;

J.	arvestades, et pension, mis on seotud pigem individuaalsete kui tuletatud õigustega, võiks aidata tagada kõigi üksikisikute majandusliku sõltumatuse, vähendada ametlikul tööturul osalemist pärssivaid tegureid ning minimeerida soostereotüüpe;

K.	arvestades, et kuna naiste oodatav eluiga on pikem, vajavad naised oma pensioniaja katmiseks tõenäoliselt keskmiselt suuremat pensionitulu kui mehed; arvestades, et sellist täiendavat tulu võivad nad saada toitjakaotuspensioni mehhanismidest;

L.	arvestades, et kuna puuduvad võrreldavad, täielikud, usaldusväärsed ja korrapäraselt ajakohastatavad andmed, mille abil oleks võimalik pensionilõhe ulatust ja seda soodustavate tegurite kaalu hinnata, on raske kindlaks teha, kuidas selle lõhe vastu kõige tõhusamini võidelda;

M.	arvestades, et lõhe on suurem 65–74-aastaste seas (üle 40 %) võrreldes kõigi üle 65-aastastega keskmiselt, ja selle põhjuseks on eelkõige teatavates liikmesriikides ette nähtud õiguste, näiteks lesestumisega seotud õiguste ülekandmine;

arvestades, et pensionide kärpimine ja külmutamine suurendab vanaduspõlve vaesusriski, eriti naiste seas; arvestades, et 2014. aastal oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate vanemate naiste osakaal 20,2 % (võrreldes 14,6 %ga meeste puhul) ning et 2050. aastaks võib üle 75aastaste vaesusohus inimeste osakaal tõusta enamikus liikmesriikides 30 %ni;

O.	arvestades, et üle 65aastaste inimeste sissetulek moodustab peaaegu 94 % kogu rahvastiku keskmisest, arvestades, et sellele vaatamata elab ligikaudu 22 % üle 65aastastest naistest allpool vaesuspiiri;

P.	arvestades, et 2014. aastal peitusid ELi kui terviku keskmise pensionilõhe varjus liikmesriikide suured erinevused; arvestades võrdluseks, et kõige väiksem sooline pensionilõhe on 3,7 % ja kõige suurem 48,8 %, kuid 14 liikmesriigis on lõhe suurem kui 30 %;

Q.	arvestades, et pensioni saava elanikkonna osakaal on liikmesriikides väga erinev, näiteks 2013. aastal Küprosel 15,1 % ja Leedus 31,8 %, samas kui suurem osa pensionisaajatest on enamikus ELi liikmesriikides naised;

arvestades, et mitmesugustest teguritest tulenev pensionilõhe kajastab meeste ja naiste ebavõrdset olukorda töö- ja pereelus, pensionimaksete tegemise võimaluste ja positsiooni poolest perekonnas ning pensionisüsteemis pensionide arvutamiseks kasutatava korra poolest; arvestades, et see kajastab ka tööturu segregatsiooni ning osalise tööajaga, väiksema tunnitasu eest, karjääripausidega ja väiksema arvu aastate jooksul töötavate naiste suuremat osakaalu, mis tuleneb naiste tasustamata tööst emana ja perekonna eest hoolitsemisel; arvestades, et seetõttu tuleks pensionilõhet lugeda peamiseks soolise ebavõrdsuse näitajaks tööturul, seda enam, et soolise pensionilõhe praegune tase on väga lähedane kogu palgalõhele (39,7 % 2015. aastal);

arvestades, et pensionilõhe kogu ulatus, mis tuleneb kuhjunud soolisest tasakaalustamatusest ja ebavõrdsusest (näiteks seoses eluaegse juurdepääsuga võimule ja rahalistele vahenditele), mis tekib inimeste tööelu jooksul ja kajastub esimese ning teise samba pensionides, võib parandusmehhanismide kasutamise tõttu varjatuks jääda;

T.	arvestades, et mis tahes ajahetkel mõõdetuna kajastab see lõhe tingimusi, mis on ühiskonnas ja tööturul valitsenud mitme aastakümne jooksul; arvestades, et need tingimused võivad mõnikord oluliselt muutuda, mis omakorda avaldab mõju eri põlvkondade naispensionäride vajadustele;

U.	arvestades, et pensionilõhe on erinev, sõltuvalt naise isiklikust ja sotsiaalsest staatusest, perekonnaseisust ja/või perekondlikust olukorrast; arvestades, et seetõttu ei pruugi ühtne lahendus anda parimaid tulemusi;

arvestades, et üksikvanemaga leibkonnad on eriti haavatavad, sest need moodustavad 10 % kõigist ülalpeetavate lastega leibkondadest ja 50 % neist on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, mis on kogu rahvastikuga võrreldes kaks korda rohkem; arvestades, et pensionilõhe ja kasvatatavate laste arvu vahel valitseb positiivne seos ja arvestades, et abielus naiste ja emade puhul on sooline pensionilõhe on palju suurem üksikute lasteta naiste puhul; arvestades, et seetõttu võib ebavõrdsus, mille all emad ja eriti üksikemad kannatavad, pensioniikka jõudes veelgi suureneda;

arvestades, et rasedus- ja vanemapuhkus sunnib sageli emasid – kes moodustavad 79,76 % kõigist isikutest, kes alla kaheksa-aastaste laste eest hoolitsemiseks oma tööaega vähendavad – madalapalgalisele või osalise tööajaga tööle või vastu tahtmist karjääripausi tegema, et laste eest hoolitseda; arvestades, et ema-, isa- ja vanemapuhkus on vajalikud ja olulised vahendid, et hooldusega seotud ülesandeid paremini jagada, töö ja eraelu tasakaalu parandada ning naiste karjääripause võimalikult vähendada;

X.	arvestades, et isade palgataset ja seega pensioniõigusi laste arv ei vähenda, vaid võib neid isegi suurendada;

Y.	arvestades, et naiste töötuse määra on alahinnatud, arvestades asjaolu, et paljud naised ei ole töötuna registreeritud, eelkõige need, kes elavad maapiirkondades või äärealadel ja kellest paljud on pühendunud ainult majapidamisele ja lastele; arvestades, et see põhjustab pensionide ebavõrdsust;

Z.	arvestades, et traditsioonilise tööajakorralduse juures on lastega paaril, kellest mõlemad soovivad täisajaga töötada, raske pere- ja tööelu sujuvalt ühitada;

AA.

arvestades, et naistele ja meestele mõeldud pensionitoetused kui laste või pereliikmete hooldamise eest antav hüvitise vorm võiksid aidata vältida seda, et hoolduskohustustest põhjustatud karjäärikatkestuste tõttu väheneb pension, ning arvestades, et kõik liikmesriigid peaksid sellised skeemid kasutusele võtma või neid tugevdama;

AB.	arvestades, et erinevatele töövormidele kohaldatavad pensionitoetused võivad aidata kõikidel töötajatel saada pensionitulu;

AC.

arvestades, et kuigi olukorra parandamiseks on mõningaid jõupingutusi tehtud, on naiste tööhõive määr endiselt madalam kui strateegia „Euroopa 2020“ eesmärk ja palju madalam kui meeste tööhõive määr; arvestades, et naiste suurem tööturul osalemine aitab ELis soolist pensionilõhet vähendada, sest tööturul osalemine ja pensioni määr on otseselt seotud; arvestades siiski, et tööhõive määr ei sisalda teavet tööhõive liigi ja kestuse kohta ja annab seega palga- ja pensionitaseme kohta vaid piiratud teavet;

AD.	arvestades, et aktiivsete tööaastate arv mõjutab otseselt pensioni suurust; arvestades, et naiste karjäär on meestest keskmiselt üle 10 aasta lühem ja naistel, kes on töötanud vähem kui 14 aastat, on pensionilõhe kaks korda suurem (64 %) kui pikemat aega töötanud naistel (32 %);

AE.

arvestades, et naised teevad meestest tõenäolisemalt karjääripause, nõustuvad mittestandardsete tööhõivevormidega, töötavad osalise tööajaga (32 % naistest, võrreldes 8,2 % meestega) või palgata, eriti kui nad hoolitsevad laste ja sugulaste eest ja vastutavad püsiva soolise ebavõrdsuse tõttu peaaegu ainsana hoolduse ja majapidamistööde eest ning kõik see kahjustab nende pensioni;

AF.

arvestades, et investeerimine koolidesse, koolieelsesse haridusse, ülikoolidesse ja vanurite hooldamisse võib aidata töö- ja eraelu tasakaalu parandada ning kaugemas perspektiivis mitte üksnes töökohti luua, vaid ka aidata naistel kvaliteetseid töökohti leida ning kauemaks tööturule jääda, millel on pikema aja jooksul positiivne mõju nende pensionile;

AG.	arvestades, et mitteametlik hooldamine on meie ühiskonna alustala, sellega tegelevad suures osas naised ja selline tasakaalustamatus kajastub soolises pensionilõhes; arvestades, et sellist nähtamatut tööd ei tunnustata piisavalt, eriti pensioniõiguste määramisel;

AH.

arvestades, et ELis püsib suur sooline palgalõhe; arvestades, et seda lõhet, mis oli 2014. aastal 16,3 %, põhjustab eelkõige diskrimineerimine ja segregatsioon, mille tulemusel naised on üleesindatud sektorites, kus palgatase on madalam, samas kui teistes sektorites domineerivad mehed; arvestades, et soolist palgalõhet soodustavad ka muud tegurid, näiteks karjääripausid või sunnitult osalise tööajaga töötamine, et tööd ja perekohustusi ühitada, samuti stereotüübid, naiste töö alahindamine ning haridustaseme ja kutsekogemuste erinevused;

AI.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 151 on sätestatud, et liidu eesmärgiks on saavutada piisav sotsiaalkaitse; arvestades, et selleks peaks liit toetama liikmesriike soovitustega, mis käsitlevad selliste eakamate inimeste kaitse parandamist, kellel vanuse või isikliku olukorra tõttu on õigus pensioni saada;

AJ.	arvestades, et sissemaksete ja töötasu seose tugevdamisega, millega kaasneb pensionisüsteemide teise ja kolmanda samba osakaalu suurenemine, nihkub pensionilõhes soopõhiste tegurite ilmnemise oht rohkem erasektorile;

AK.	arvestades, et pensione käsitlevas komisjoni 2012. aasta valges raamatus ette nähtud pensionisüsteemide reformide kohta ei ole tehtud soolise mõju eel- ega järelhindamisi;

AL.	arvestades, et liikmesriikidele kuulub ainuvastutus avalike sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide korraldamise eest; arvestades, et Euroopa Liidul on pensioniskeemide valdkonnas peamiselt toetav pädevus, eriti vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 153;

Üldised märkused

nõuab, et komisjon koostaks tihedas koostöös liikmesriikidega Euroopa Liidu soolise pensionilõhe kaotamise strateegia (edaspidi „strateegia“) ja aitaks liikmesriikidel koostada sellealaseid suuniseid;

kiidab heaks ja toetab nõukogu nõudmist, et komisjon esitaks uue algatuse, mis käsitleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat ajavahemikuks 2016–2020, et see oleks vormistatud teatisena, nagu eelnevategi strateegiate puhul, ning et tõhustataks ELi strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, sidudes selle tihedalt strateegiaga „Euroopa 2020“;

on veendunud, et see strateegia ei peaks üksnes püüdma käsitleda pensionilõhe mõju liikmesriigi tasandil, eriti kõige haavatavamatele rühmadele, vaid ka seda lõhet tulevikus ennetada, võideldes selle algpõhjustega, nagu naiste ja meeste ebavõrdne positsioon tööturul palga, karjääri edenemise ja täistööajaga töötamise võimaluste poolest, samuti tööturu segregatsioon; ergutab sellega seoses liikmesriikide valitsustevahelist dialoogi ja parimate tavade jagamist;

rõhutab, et strateegia edu tagamiseks on vaja mitmekülgset lähenemist, kombineerides eri poliitikavaldkondade meetmeid, mille eesmärk on parandada soolist võrdõiguslikkust, samuti tuleb pensioni käsitleda elukäigupõhiselt, võttes arvesse kogu inimese tööelu, ning käsitleda meeste ja naiste erinevusi tööhõive taseme, karjääri ja pensioni sissemaksete tegemise võimaluste vallas, samuti pensionisüsteemide korraldusest tulenevaid erinevusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma järelmeetmeid nõukogu 18. juuni 2015. aasta järeldustele „Naiste ja meeste võrdsed sissetulekuvõimalused: soolise pensionilõhe kaotamine“;

juhib tähelepanu sotsiaalpartnerite tähtsale rollile arutelus miinimumpalga küsimuste üle, mille puhul järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet; rõhutab, kui tähtis on ametiühingute ja kollektiivläbirääkimiste roll selle tagamisel, et vanemaealistel inimestel oleks juurdepääs riiklikule pensionile, mis on kooskõlas põlvkondadevahelise solidaarsuse ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetega; rõhutab sotsiaalpartneritega nõuetekohase arvestamise tähtsust selliste poliitiliste otsuste tegemisel, mis muudavad pensioniõiguste saamisega seotud peamisi õiguslikke aspekte; kutsub ELi ja liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja soolise võrdõiguslikkuse organisatsioonidega üles kehtestama ja rakendama poliitikameetmeid soolise palgalõhe kaotamiseks; soovitab liikmesriikidel kaaluda lisaks nimetatud jõupingutustele ka korrapäraste palgauuringute läbiviimist;

kutsub liikmesriike üles kehtestama väärikad ja vaesuse vältimist võimaldavad meetmed töötajatele, kel ei ole tervislikel põhjustel võimalik töötada kuni seadusliku pensionieani; pooldab ennetähtaegse pensionile jäämise säilitamist nende töötajate puhul, kes töötavad rasketes või ohtlikes tingimustes; on arvamusel, et tööhõivemäärade tõstmine kvaliteetsete töökohtade kaudu võib aidata oluliselt vähendada tulevikus nende inimeste arvu suurenemist, kes ei suuda seadusliku pensionieani töötada, ja seeläbi vähendada vananemisega kaasnevat rahalist koormust;

on väga mures kokkuhoiul põhinevate riigipõhiste soovituste mõju pärast pensioniskeemidele ja nende jätkusuutlikkusele ning juurdepääsu pärast sissemaksepõhistele pensionidele üha arvukamates liikmesriikides, ning riigipõhiste soovituste negatiivse mõju pärast sissetulekute tasemele ja sotsiaalsetele siiretele, mis on vajalikud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks;

rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõtet tuleb rangelt kohaldada ka pensioniküsimustes;

Hindamine ja teadlikkuse suurendamine pensionilõhe tulemuslikumaks vähendamiseks

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama soolise pensionilõhe uurimist ning tegema koostööd Eurostati ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga (EIGE), et koostada ametlikud ja usaldusväärsed soolise pensionilõhe näitajad, samuti tuvastada eri tegurid, mis seda lõhet põhjustavad, et olukorda jälgida ja seada selged vähendamiseesmärgid, ning kutsub üles selle kohta Euroopa Parlamendile aru andma; kutsub liikmesriike üles esitama Eurostatile igal aastal statistikat soolise palgalõhe ja pensionilõhe kohta, et oleks võimalik kogu ELi ulatuses olukorda hinnata ning lahendusi leida;

10.

kutsub komisjoni üles põhjalikult hindama, millist mõju on kõige haavatavamatele rühmadele, eriti naistele, avaldanud pensione käsitlevas 2012. aasta valges raamatus esitatud soovitused, mille eesmärk on võidelda soolise pensionilõhe põhjustega, ning kutsub üles kehtestama ametlikku soolise pensionilõhe näitajat ja olukorda süstemaatiliselt jälgima; nõuab seniste soovituste ja meetmete nõuetekohast hindamist ja nende soolise mõju järelevalvet; kutsub komisjoni üles toetama soopõhise statistika koostamist ja teadusuuringute edendamist, et paremini jälgida ja hinnata pensionireformide mõju naiste jõukusele ja heaolule;

11.

ergutab liikmesriike edendama pensionilõhe kaotamisele suunatud tegevust sotsiaalpoliitika kaudu, juhtides sellele valdkonna otsustajate tähelepanu ja töötades välja programmid, millega suurendada naiste teadlikkust pensionilõhe tagajärgedest ja anda neile oma pensioni rahastamise strateegiate koostamiseks püsivad, kindlad ja naiste erivajadustele kohandatud vahendid, samuti anda neile juurdepääs teise ja kolmanda samba pensionidele, eelkõige naiste ülekaaluga sektorites, kus nende sammaste kasutamine võib olla vähene; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama ja suurendama avalikkuse teadlikkust võrdsest töötasust ja pensionilõhest, samuti naiste otsesest ja kaudsest diskrimineerimisest tööl;

12.

rõhutab selgete ühtlustatud määratluste vajalikkust, et lihtsustada selliste mõistete nagu „sooline palgalõhe“ ja „sooline pensionilõhe“ võrdlemist ELi tasandil;

13.

kutsub liikmesriike ja liidu institutsioone üles edendama uuringuid, mis käsitlevad soolise lõhe mõju naiste pensionidele ja majanduslikule iseseisvusele, võttes arvesse selliseid tegureid nagu rahvastiku vananemine, terviseseisundi ja eeldatava elueaga seotud soolised erinevused, muutunud perestruktuurid ja ühe elanikuga kodude arvu suurenemine ning erinevused naiste isiklikus olukorras; nõuab ühtlasi, et liikmesriigid ja liidu institutsioonid kavandaksid võimalikud strateegiaid soolise pensionilõhe kaotamiseks;

Ebavõrdsuse vähendamine pensioni sissemaksete puhul

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et otsest ja kaudset soolist diskrimineerimist käsitlevad ELi õigusaktid oleksid nõuetekohaselt rakendatud ning rakendamise edenemine süstemaatiliselt jälgitud, ning juhul, kui nõudeid ei täideta, alustataks rikkumismenetlust, ja vajaduse korral neid õigusakte muudetaks, et tagada, et mehed ja naised on võimelised tegema pensioni sissemakseid võrdselt;

15.

mõistab ühemõtteliselt hukka meeste ja naiste palgaerinevused ja nende „seletamatu“ osa, mis tuleneb diskrimineerimisest töökohal, ja kordab oma nõudmist, et direktiivi 2006/54/EÜ, mis on selgelt ja piisavalt üle võetud ainult kahes liikmesriigis, tuleb muuta, et tagada meeste ja naiste võrdsem kohtlemine tööhõive ja töötasu küsimustes, kohaldades meeste ja naiste võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet, mis on asutamislepinguga tagatud EMÜ asutamisest alates;

16.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kindlustama mittediskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse põhimõtte kohaldamise tööturul ja töökohtadele juurdepääsul ning võtma eelkõige vastu sotsiaalkaitse meetmed tagamaks, et naiste töötasu ja sotsiaalkindlustusõigused, sh pensionid, on kooskõlas võrdset või võrdväärset tööd tegevate meeste ja naiste töötasu suhtes kehtiva võrdse tasustamise põhimõttega; kutsub liikmesriike üles kehtestama asjakohased meetmed, et piirata naistele ja meestele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rikkumisi;

17.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, tööandjad ja ametiühingud töötaksid välja konkreetsed ja tarvilikud töökohtade hindamise vahendid, millega saaks kindlaks määrata võrdväärtusliku töö ning seega tagada meeste ja naiste võrdväärse palga ja seeläbi tulevikus ka võrdsed pensionid, ja neid rakendaksid; ergutab ettevõtteid viima läbi iga-aastaseid võrdõigusliku tasustamise auditeid, avaldama andmeid võimalikult läbipaistvalt ning vähendama soolist palgalõhet;

18.

palub, et komisjon ja liikmesriigid võitleksid tööturul horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni vastu, kaotades soolise ebavõrdsuse ja diskrimineerimise tööhõives ning innustades eelkõige hariduse abil ning tütarlaste ja naiste teadlikkust suurendades neid asuma õppima, tööle ja tegema karjääri uuendustegevust ja majanduskasvu soodustavates sektorites, kus praegu domineerivad endiselt püsivate stereotüüpide tõttu mehed;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma naistele rohkem ajendeid kauem töötamiseks lühemate katkestustega, et suurendada nende majanduslikku sõltumatust praegu ja edaspidi;

20.

juhib tähelepanu sellele, et kuna pensionisüsteemide ülesandeid kantakse järjest rohkem üle riiklikult pensionisüsteemilt isikliku rahastamise süsteemidele, on oluline tagada, et direktiiviga 2004/113/EÜ hõlmatud finantsteenustele juurdepääsul ei esineks diskrimineerimist ning et see põhineks sooliselt neutraalsetel aktuaarsetel kriteeriumitel; märgib, et meeste ja naiste ühtse kohtlemise reegli kohaldamine aitab vähendada soolist pensionilõhet; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama läbipaistvust, teabe kättesaadavust ja kindlustunnet tööandjapensioni skeemiga hõlmatud isikutele ja pensionisaajatele, võttes arvesse ELi mittediskrimineerimise ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid;

21.

rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus on selgelt öelnud, et tööandjapensioni skeeme tuleb pidada töötasuks ja et võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb seetõttu kohaldada ka nende suhtes;

22.

kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu naistele, kes sageli pole saanud pensioniõigusi, mistõttu puudub neil majanduslik sõltumatus, eriti lahutuse korral;

Meeste ja naiste tööalase ebavõrdsuse vähendamine

23.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon reageeris tema üleskutsele parandada töö- ja eraelu ühitamist muude kui seadusandlike ning seadusandlike ettepanekutega, millega luuakse mitu puhkuse liiki, et vastata 21. sajandi nõudmistele; rõhutab, et komisjoni esitatud ettepanekud on hea alus Euroopa kodanike ootuste täitmiseks; kutsub kõiki institutsioone üles viima selle paketi käsitlemine lõpule niipea kui võimalik;

24.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emakssaamine nende tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi, ja nõuaksid nende järgimist;

25.

kutsub liikmesriike üles kaaluma, kas töötajatele võiks anda võimaluse pidada läbirääkimisi vabatahtliku paindliku töökorralduse üle, sealhulgas nn arukas töötamine kooskõlas riiklike tavadega ning sõltumata laste vanusest või perekondlikust olukorrast, mis võimaldaks naistel ja meestel töö- ja eraelu paremini tasakaalustada, nii et nad ei peaks eelistama hoolduskohustuste täitmisel üht teisele;

26.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku hoolduspuhkuse kohta vanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu käsitlevas direktiivis, ja tuletab meelde oma piisava tasustamise ja sotsiaalkaitse nõudmist; innustab liikmesriike võtma heade tavade vahetuse alusel naiste ja meeste hüvanguks kasutusele nn hoolduskrediidi, mille eesmärk on hüvitada tööstaaži katkemine pereliikme mitteametliku hooldamise tõttu ja ametlike hoolduspuhkuste, näiteks rasedus- ja sünnituspuhkuse, isa- ja vanemapuhkuse tõttu, ning võtta seda pensioniõiguste arvutamisel õiglaselt arvesse; on seisukohal, et sellist krediiti tuleks anda lühikeste, kindlaksmääratud perioodide eest, et mitte veelgi enam tugevdada stereotüüpe ja ebavõrdsust;

27.

palub liikmesriikidel töötada välja strateegiad, milles tunnustatakse pereliikmete ja muude ülalpeetavate mitteametlikku hooldust ja nende õiglast jagamist naiste ja meeste vahel, mille puudumine võib põhjustada karjäärikatkestusi ja naiste ebakindlat tööd, mis seab ohtu nende pensioniõigused; rõhutab sellega seoses, kui oluline on pakkuda meestele stiimuleid vanema- ja isapuhkuse kasutamiseks;

28.

palub liikmesriikidel võimaldada rasedus- ja sünnitus- või vanemapuhkuselt naasnud töötaja üleviimist tagasi võrdväärsele töökorrale;

29.

juhib tähelepanu sellele, et naiste ja meeste nõuetekohast era- ja tööelu tasakaalustamist ei ole võimalik saavutada, kui pole kohalikke, kvaliteetseid, taskukohase hinnaga ja kättesaadavaid hooldusasutusi laste, eakate ja ülalpeetavate jaoks ning kui ei jagata võrdselt kohustusi, kulusid ja hooldust; kutsub liikmesriike üles suurendama investeeringuid lastele suunatud teenustesse, rõhutab vajadust lastehoiuasutuste kättesaadavuse järele kõikjal maapiirkondades, ning nõuab tungivalt, et komisjon toetaks liikmesriike, sealhulgas eraldades ELi olemasolevaid vahendeid, et luua sellised asutused vormis, mis on kõigile kättesaadav; kutsub liikmesriike üles jätkama pingutusi, et saavutada Barcelona eesmärgid nii pea kui võimalik, kuid hiljemalt 2020. aastaks, ning kehtestama sarnased eesmärgid pikaajaliste hooldusteenuste puhul, pakkudes samal ajal valikuvabadust peredele, kes eelistaksid teistsugust lapsehooldusmalli; õnnitleb neid liikmesriike, kes on juba täitnud mõlemad eesmärgid;

Pensionisüsteemide mõju pensionilõhele

30.

kutsub liikmesriike üles hindama usaldusväärsete ja võrreldavate andmete alusel oma pensionisüsteemide mõju pensionilõhele ja seda põhjustavatele teguritele, et võidelda diskrimineerimise vastu ja luua liikmesriikide pensionisüsteemides läbipaistvust;

31.

toonitab, et pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse puhul tuleb arvesse võtta demograafiliste muutustega seotud probleeme, rahvastiku vananemist, sündimuse määra ning majanduslikult aktiivsete ja pensioniealiste inimeste suhet; tuletab meelde, et viimaste olukord sõltub suuresti töötatud aastate arvust ning makstud sissemaksetest;

32.

kutsub liikmesriike üles tegema kiiremas korras pensionisüsteemide ülesehituses vajalikke muudatusi, et tagada jätkusuutlik sotsiaalkindlustus, arvestades keskmise eeldatava eluea pikenemist ELis;

33.

palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida põhjalikumalt, kuidas võiks pensionilõhet mõjutada see, kui kohustuslikelt pensioniskeemidelt minnakse üle pensioni sissemaksete osas paindlikumatele tööandja- ja erapensioni skeemidele, võttes pensioniõiguste ja -tulu kindlaksmääramisel arvesse pensionisüsteemi sissemaksete kestuse arvutamist ja tööturult lahkumise progressiivsust;

34.

hoiatab soolist võrdõiguslikkust ohustavate riskide eest, mida põhjustab üleminek sotsiaalkindlustuspensionidelt isiklikult rahastatavatele pensionidele, kuna erapensionisüsteemid põhinevad isiklikel sissemaksetel ning nende puhul ei maksta hüvitist aja eest, mil inimene on hoolitsenud laste või teiste ülalpeetavate sugulaste eest, olnud töötu, haiguspuhkusel või invaliidsuse tõttu tööturult eemal; juhib tähelepanu asjaolule, et pensionisüsteemi reformid, mis seovad sotsiaalhüvitised majanduskasvu ning töö- ja finantsturgude olukorraga, keskenduvad ainult makromajanduslikele külgedele ning eiravad pensionide sotsiaalset eesmärki;

35.

palub, et liikmesriigid kõrvaldaksid oma pensionisüsteemidest ja elluviidud reformidest sellised elemendid, mis suurendavad pensionide tasakaalustamatust (eriti soolist tasakaalustamatust, nagu olemasolev pensionilõhe), võttes arvesse tulevaste pensionireformide soolise võrdõiguslikkuse mõju, ja rakendaksid meetmeid sellise diskrimineerimise kaotamiseks; rõhutab, et igasuguseid pensionidega seotud poliitilisi muudatusi tuleks hinnata nende soolise ebavõrdsuse mõju seisukohast, võrreldes konkreetse analüüsi käigus esitatud muudatuste mõju naistele ja meestele, ning see peaks kuuluma avaliku poliitika kavandamise, koostamise, rakendamise ja hindamise juurde;

36.

palub komisjonil innustada heade tavade vahetust, et teha kindlaks parandusmehhanismid, mis on kõige tõhusamad ja mis aitavad võidelda pensionilõhet suurendavate tegurite vastu;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma pensionisüsteemides ning hoolduskrediidi ja tuletatud hüvitiste puhul kasutusele sooliselt neutraalsed eluea tariifid, et naised saaksid võrdse panuse eest võrdväärse väljateenitud pensioni, isegi kui nende eeldatav eluiga on meeste omast pikem, ja tagama, et naiste keskmist eeldatavat eluiga ei kasutataks diskrimineerimise ettekäändena, eriti pensioni arvutamisel;

38.

nõuab, et vaadataks läbi kõik maksustamis- ja pensionisüsteemide raames kättesaadavad stiimulid ning nende mõju soolisele pensionilõhele, pöörates erilist tähelepanu üksikemade majapidamistele; nõuab samuti kahjulike stiimulite ja õiguste individualiseerimise kaotamist;

39.

toonitab, kui olulist osa täidab toitjakaotuspension paljude eakate naiste kaitsmisel neid eakate meestega võrreldes rohkem ohustava vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse eest; palub liikmesriikidel reformida vajaduse korral oma toitjakaotus- ja lesepensionide süsteeme, et vältida vallaliste naiste karistamist; kutsub liikmesriike üles uurima komisjoni toetusel, millist mõju avaldavad erinevad toitjakaotuspensionide süsteemid, arvestades kõrgeid lahutuse määrasid, vabaabielus paaride seas esinevat vaesust ja eakate naiste sotsiaalset tõrjutust, ning kaaluma selliste õigusaktide ettenägemist, mis tagaksid ühised pensioniõigused lahutuse korral;

40.

toonitab asjaolu, et kõigil on õigus saada universaalselt kättesaadavat riiklikku pensioni ning tuletab meelde Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 25, milles sätestatakse eakate õigus inimväärsele elule ja iseseisvusele, ja et harta artiklis 34 tunnustatakse õigust pääseda ligi sotsiaalhüvitistele ja kasutada sotsiaalteenuseid, mis tagavad kaitse emaduse, haigestumise, tööõnnetuste, puude, pikaajalisest hooldusest sõltuvaks jäämise, eakuse või töökoha kaotuse korral; osutab riiklike jooksvalt rahastatavate sotsiaalkindlustussüsteemide tähtsusele piisava pensioni tagamisel;

41.

kutsub liikmesriike üles tagama, et nii meestel kui ka naistel on võimalus saavutada täielik sissemakseperiood, ja ühtlasi tagama kõigi õigused pensionile, et kaotada pensionilõhe, võideldes soolise diskrimineerimise vastu tööhõives, kohandades haridust ja karjääri kavandamist, parandades töö- ja eraelu tasakaalu ning tõhustades investeeringuid lastehoidu ja eakate hooldusesse; on arvamusel, et toimivate töötervishoiu ja tööohutuse eeskirjade kehtestamine, mis võtaksid arvesse soopõhiseid kutsealaseid riske ja psühhosotsiaalseid riske, investeerimine avalikesse tööturuasutustesse, kes suudaksid juhendada igas vanuses naisi töökoha otsingul, ja paindlike eeskirjade kehtestamine töölt pensionile üleminekuks on samuti oluline;

42.

osutab asjaolule, et ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldises märkuses nr 16 (2005) meeste ja naiste võrdse õiguse kohta kasutada kõiki majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi tuuakse esile, et majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 3 koostoimes pakti artikliga 9 nõutakse muu hulgas, et meeste ja naiste kohustuslik pensioniiga oleks sama ning et mehed ja naised saaksid võrdväärseid pensionihüvitisi nii riiklike kui ka erapensioniskeemide puhul;

o o

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) 11. august 2005, E/C.12/2005/4.

(2) 4. veebruar 2008, E/C.12/GC/19.

(3) XX-3/def/GRC/4/1/EN.

(4) EÜT L 6, 10.1.1979, lk 24.

(5) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(6) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(7) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

(8) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 9.

(9) ELT C 131 E, 8.5.2013, lk 60.

(10) ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 75.

(11) ELT C 36, 29.1.2016, lk 6.

(12) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.

(13) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0351.

(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0338.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/71

P8_TA(2017)0261

2016. aasta Serbia aruanne

Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Serbia aruande kohta (2016/2311(INI))

(2018/C 331/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 19.–20. juunil 2003 Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/213/EÜ, millega sätestatakse Serbiaga loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/56/EÜ (1),

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta arvamust, mis käsitleb Serbia taotlust Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta (SEC(2011)1208), Euroopa Ülemkogu 2. märtsi 2012. aasta otsust anda Serbiale kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 27.–28. juuni 2013. aasta otsust alustada Serbiaga läbirääkimisi,

—	võttes arvesse Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahel sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. septembril 2013,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise kooskõla rahvusvahelise õigusega, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni 64/298, milles võeti teadmiseks Rahvusvahelise Kohtu arvamus ning tunnustati ELi valmisolekut hõlbustada Serbia ja Kosovo vahelist dialoogi,

—	võttes arvesse ELi–Serbia parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee 22.–23. septembril 2016 toimunud viiendal kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni ja soovitusi,

—	võttes arvesse ELi ja Serbia kodanikuühiskonna ühise nõuandekomitee 7. oktoobril 2016 vastu võetud aruannet ettevõtlus- ja tööstuspoliitika kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) piiratud valimisvaatlusmissiooni 29. juuli 2016. aasta lõpparuannet Serbia ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembril 2016 esitatud 2016. aasta Serbia aruannet (SWD(2016)0361),

—	võttes arvesse komisjoni hinnangut Serbia majandusreformiprogrammile (2016–2018) (SWD(2016)0137),

—	võttes arvesse ELi ning Lääne-Balkani riikide ja Türgi vahelise majandus- ja rahandusteemalise dialoogi 26. mai 2016. aasta ühiseid järeldusi (9500/16),

—	võttes arvesse eesistujariigi 13. detsembri 2016. aasta järeldusi,

—	võttes arvesse ELi ja Serbia stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu 13. detsembril 2016 toimunud kolmandat kohtumist,

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Serbia 2015. aasta aruande kohta (2),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0063/2017),

A.	arvestades, et Serbiat, nagu ka kõiki teisi riike, kes soovivad ELi liikmeks saada, tuleb hinnata samade kriteeriumide täitmisel, rakendamisel ja järgimisel saavutatud tulemuste alusel, ning arvestades, et ühinemise ajakava määrab vajalikele reformidele keskendumine ja nende kvaliteet;

B.	arvestades, et kooskõlas läbirääkimisraamistikuga on Serbia edusammud õigusriigi põhimõtteid käsitleva 23. ja 24. peatüki osas ning 35. peatüki kohasel suhete normaliseerimisel Kosovoga läbirääkimisprotsessi üldise tempo hoidmiseks endiselt väga olulised;

arvestades, et Serbia on teinud olulisi samme suhete normaliseerimiseks Kosovoga, mille tulemusel sõlmiti 19. aprillil 2013 esimene kokkulepe suhete normaliseerimise põhimõtete kohta ja 2015. aasta augusti kokkulepped, kuid sellel alal on veel palju teha; arvestades, et kõikide kahe riigi vaheliste lahendamata küsimustega tegelemiseks, nende edendamiseks ja lahendamiseks on kiiresti vaja astuda uusi samme;

D.	arvestades, et Serbia on endiselt keskendunud toimiva turumajanduse loomisele ning jätkab stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu elluviimist;

E.	arvestades, et täielikult tuleb tagada vähemuste kaitse õigusraamistiku rakendamine, eelkõige hariduse, keelekasutuse, meedia ja usutalituste vähemuskeeltes kättesaadavuse ning rahvusvähemuste kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil asjakohase poliitilise esindatuse valdkonnas;

tunnustab läbirääkimiste alustamist 23. peatüki (kohtusüsteem ja põhiõigused) ja 24. peatüki (õigus, vabadus ja turvalisus) üle, mis on olulised peatükid ELi käsitlusviisis õigusriigi põhimõttele tugineva laienemise kohta, kuna nende peatükkide puhul saavutatud edu on püsivalt oluline läbirääkimisprotsessi üldise tempo hoidmiseks; kiidab heaks 32. peatüki (finantskontroll) ja 35. peatüki (muud küsimused) avamise, läbirääkimiste alustamise 5. peatüki (avalikud hanked) üle ning 25. peatüki (teadus ja uurimistegevus) avamise ja ajutise sulgemise, läbirääkimiste alustamise 20. peatüki (ettevõtlus- ja tööstuspoliitika) üle ning 26. peatüki (haridus ja kultuur) avamise ja ajutise sulgemise; ootab täiendavate tehniliselt ettevalmistatud peatükkide avamist;

tunneb heameelt Serbia jätkuva pühendumise üle ELiga integreerumisele ning tema konstruktiivse ja hästi ettevalmistatud läbirääkimiste käsitluse üle, mis on selge märk sihikindlusest ja poliitilisest tahtest; kutsub Serbiat üles seda strateegilist otsust Serbia elanikkonna seas aktiivselt edasi edendama ja selle kohta teavet edastama, edendades sealhulgas ka Serbia kodanike suuremat teadlikkust ELi eelarvest Serbiale suunatud rahastamisest; kutsub Serbia ametiasutusi üles hoiduma avalikkusele suunatud ELi-vastasest propagandast ja sõnumitest; rõhutab, et ELi, selle institutsioonide ja ELi liikmesusega kaasneva üle on vaja pidada teadlikke, läbipaistvaid ja konstruktiivseid arutelusid; võtab teadmiseks edusammud dialoogide ja avalike konsultatsioonide pidamisel asjaomaste sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga ning nende kaasamisel ELiga integreerumise protsessi;

rõhutab, et integratsiooniprotsessi edukuse peamine näitaja on endiselt reformide ja poliitikameetmete põhjalik rakendamine; kiidab heaks liidu õigustiku vastuvõtmist käsitleva läbivaadatud riikliku programmi vastuvõtmise; kutsub Serbiat üles parandama uute õigusaktide ja poliitika kavandamist, kooskõlastamist ning rakendamise järelevalvet, luues asjakohase ja tõhusa haldussuutlikkuse, ning tegema rohkem jõupingutusi, et tagada kodanikuühiskonna süstemaatiline kaasamine poliitilistesse dialoogidesse, sealhulgas ühinemisprotsessi, kasutades seda võimalust demokraatliku valitsemistava standardite parandamise vahendina; kiidab heaks valitsuse kodanikuühiskonnaga koostöö tegemise büroo jätkuvad algatused, mille eesmärk on parandada riigi ja kodanikuühiskonna vahelist koostööd;

võtab teadmiseks ühinemiseelse abi kasutamises tekkinud viivitused, mille põhjuseks on muu hulgas puudulik institutsionaalne raamistik; nõuab tungivalt, et ametiasutused otsiksid liikmesriikidest positiivseid näiteid ja parimaid tavasid; rõhutab, et riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil tuleb luua tõhusam ja ulatuslikum institutsiooniline süsteem ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) ja muude kättesaadavate vahendite kasutamiseks;

tunneb heameelt Serbia edusammude üle toimiva turumajanduse väljaarendamises ja riigi üldise majandusliku olukorra paranemise üle; rõhutab, et Serbia on teinud suuri edusamme mõne oma poliitilise puuduse parandamisel, pidades eelkõige silmas valitsemissektori eelarvepuudujääki, mis on nüüd väiksem Maastrichti kriteeriumides sätestatud tasemest; toonitab, et majanduskasvu väljavaated on paranenud ning sisemine ja väline tasakaalustamatus on vähenenud; kiidab heaks asjaolu, et riigiettevõtete restruktureerimises on tehtud edusamme, eelkõige energeetika ja raudteetranspordi valdkonnas, ning rõhutab, kui tähtis on nende professionaalne juhtimine, et muuta need tõhusamaks, konkurentsivõimelisemaks ja ökonoomsemaks; rõhutab, kui suure tähendusega on Serbias avaliku sektori tööhõive ja kui tähtis on austada töötajate õiguseid;

võtab teadmiseks 2. aprillil 2017 toimunud presidendivalimiste tulemused; mõistab kindlalt hukka valitsusametnike ja valitsusmeelsete meediaväljaannete poolt presidendivalimiste kampaania ajal teiste presidendikandidaatide vastu kasutatud retoorika; peab kahetsusväärseks, et kandidaatide juurdepääs meediale oli valimiskampaania ajal ebaühtlane ja et parlamendi tegevus oli kampaania ajaks peatatud, mistõttu opositsioonipoliitikud jäid ilma avalikust foorumist; kutsub ametivõime üles uurima nõuetekohaselt väiteid, mis puudutavad mitmesuguseid valimiste ajal toimunud õigusnormide rikkumisi ning vägivalla- ja ähvardamisjuhtumeid; võtab teadmiseks mitmes Serbia linnas sel ajal toimunud protestid ja ergutab ametiasutusi võtma protesteerijate nõudmisi arvesse kooskõlas demokraatlike standarditega ja demokraatia vaimus;

rõhutab, et väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd) on Serbia majanduse jaoks ülioluline roll, ning kutsub Serbiat üles erasektori ettevõtluskeskkonda veelgi parandama; nõuab, et Serbia valitsus ja ELi institutsioonid laiendaksid VKEdele mõeldud rahastamisvõimalusi, eelkõige IT- ja digitaalmajanduse valdkonnas; kiidab heaks Serbia jõupingutused duaalse ja kutsehariduse alal, et käsitleda noorte töötuse probleemi, ning rõhutab, et koolitusi on tähtis korraldada suuremas kooskõlas tööturu nõudlusega; julgustab Serbiat edendama ettevõtlusvaimu, eelkõige noorte seas; võtab teadmiseks ebasoodsad demograafilised protsessid ja nn ajude väljavoolu nähtuse ning kutsub Serbiat üles looma riiklikke programme noorte tööhõive edendamiseks;

väljendab rahulolu 24. aprillil 2016 parlamendivalimiste korraldamise üle, mida rahvusvahelised vaatlejad positiivselt hindasid; kutsub ametiasutusi üles võtma täielikult arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) valimisvaatlusmissiooni soovitusi, eelkõige seoses meediakajastuse erapoolikusega, ametisolevate erakondade ebaõiglaste eelistega, riigi ja erakonna tegevuste vahelise piiri hägususega, registreerimisprotsessiga ning poliitiliste parteide ja valimiskampaaniate rahastamise puuduliku läbipaistvusega; rõhutab, et erakondade rahastamine peab olema kooskõlas rangeimate rahvusvaheliste normidega; palub ametiasutustel nõuetekohaselt uurida väiteid valimisprotsessi ajal aset leidnud rikkumiste, vägivaldsete vahejuhtumite ning hirmutamise kohta; kutsub Serbiat üles tagama 2017. aasta aprillis õiglased ja vabad valimised;

võtab teadmiseks, et peaminister Aleksandar Vučić sai 2. aprillil 2017. aastal toimunud presidendivalimistel 55,08 % häältest; rõhutab, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee mitmepoolne delegatsioon jälgis valimisi ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) lähetas valimiste hindamise missiooni;

10.

kutsub uuesti Serbiat üles viima oma välis- ja julgeolekupoliitika, sealhulgas Venemaaga seotud poliitika, kandidaatriigi staatusest tulenevate nõuete kohaselt järk-järgult vastavusse ELi poliitikaga; peab Serbia ja Venemaa ühiseid sõjaväeõppuseid kahetsusväärseks; on mures Venemaa lennukipargi kohaloleku pärast Nišis; peab kahetsusväärseks, et Serbia oli detsembris 2016 üks 26 riigist, kes ei toetanud ÜROs resolutsiooni Krimmi kohta, millega nõuti rahvusvahelise inimõiguste olukorra vaatlemise missiooni korraldamist poolsaarel; tunneb heameelt Serbia olulise panuse üle mitmetesse ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse ja operatsioonidesse (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUNAVFOR Atalanta, EUTM RCA) ja tema jätkuva osalemise üle rahvusvahelistes rahuvalveoperatsioonides; julgustab ja toetab Serbiat tugevalt Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemise läbirääkimistes;

11.

avaldab Serbiale tunnustust konstruktiivse ja humanitaarse käsitlusviisi eest rändekriisiga tegelemisel; kutsub Serbiat üles edendama sellist konstruktiivset suhtumist ka oma naaberriikides; väljendab heameelt asjaolu üle, et Serbia on teinud märkimisväärseid pingutusi tagamaks, et kolmandate riikide kodanikele antakse ELi ja rahvusvahelise toe abil peavarju ja humanitaarabi; rõhutab, et Serbia peaks võtma vastu uue varjupaigaseaduse ja seda rakendama; kutsub Serbia ametiasutusi üles pakkuma kõikidele pagulastele ja rändajatele ka edaspidi põhiteenuseid, nagu asjakohast majutust, toitu, sanitaartingimusi ja tervishoiuteenuseid; kutsub komisjoni ja nõukogu üles Serbiat rändeprobleemidega tegelemisel jätkuvalt toetama ning jälgima tähelepanelikult rändevoogude korraldamiseks ja nendega toimetulemiseks mõeldud rahaliste toetuste kasutamist; julgustab Serbiat jätkama suunda, mille tulemusena Serbiast ELi tulevate varjupaigataotlejate arv väheneb; kutsub Serbiat üles austama täielikult varjupaigataotlejate õigusi Serbias ning tagama, et saatjata ja vanematest eraldatud alaealised oleks tuvastatud ja kaitstud; kutsub komisjoni üles jätkama rändega seotud küsimustes tööd kõikide Lääne-Balkani riikidega, et tagada Euroopa ja rahvusvaheliste normide ja standardite järgimine;

Õigusriigi põhimõte

12.

märgib, et kuigi kohtusüsteemiga seotud valdkonnas on tehtud teatud edusamme, eelkõige on võetud meetmeid kohtupraktika ühtlustamiseks ja veelgi edendatud tulemuspõhist värbamissüsteemi, ei ole kohtusüsteemi sõltumatus tegelikkuses tagatud ning see takistab kohtunikke ja prokuröre vastuvõetud õigusakte rakendamast; kutsub ametiasutusi üles viima põhiseadusliku ja õigusraamistiku vastavusse Euroopa standarditega, et vähendada poliitilist mõju kohtunike ja prokuröride töölevõtmisel ja ametisse nimetamisel; rõhutab, et kohtusüsteemi kvaliteet ja tõhusus ning õiguskaitse kättesaadavus on endiselt piiratud, kuna töökoormus jaguneb ebaühtlaselt, kohtuasjade kuhjumine mõjub koormavalt ja puudub tasuta õigusabi süsteem, mis tuleb luua; nõuab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste rakendamist;

13.

on mures asjaolu pärast, et korruptsioonivastases võitluses ei ole saavutatud edu, ja nõuab tungivalt, et Serbia näitaks selle probleemi lahendamisel selget poliitilist tahet ja otsusekindlust, muu hulgas õigusraamistikku parandades ja täielikult jõustades; kutsub Serbiat üles kiirendama riikliku korruptsioonivastase strateegia ja tegevuskava rakendamist ning nõuab suurkorruptsiooni uurimise, selle eest süüdistuste esitamise ja süüdimõistmiste valdkonnas esmaste tulemuste saavutamist; tunneb heameelt edusammude üle korruptsioonivastast ametit käsitleva seaduseelnõu lõpuleviimisel ning selle üle, et vastloodud ELi mestimisprojekti raames kavandatud meetmeid korruptsiooni ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks on rakendatud; nõuab tungivalt, et Serbia ametiasutused muudaksid ja rakendaksid karistusseadustiku majandus- ja korruptsioonikuritegusid käsitlevat jagu, et tagada usaldusväärne ja ettearvatav kriminaalõiguse raamistik; on mures asjaolu pärast, et pooleliolevate uurimiste üksikasjad on korduvalt lekkinud meediasse; kutsub Serbia ametiasutusi üles uurima tõsiselt mitut tähelepanuväärset juhtumit, mille puhul ajakirjanikud on esitanud tõendeid väidetavate rikkumiste kohta; kordab oma nõudmist reformida asjakohaselt ametiseisundi kuritarvitamise ja võimu kuritarvitamise süütegusid, et ennetada võimalikku kuritarvitamist või meelevaldset tõlgendust; rõhutab, et ametiseisundi kuritarvitamist erasektoris käsitleva sätte liiga laiaulatuslik kasutamine on kahjulik ettevõtluskeskkonnale ja vähendab õiguskindlust; kutsub Serbiat üles tagama avaliku teenistuse neutraalsuse ja järjepidevuse;

14.

tunneb heameelt Serbia aktiivse rolli üle rahvusvahelises ja piirkondlikus politsei- ja õigusalases koostöös ning edusammude üle organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning Serbia esimese riikliku raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangu vastuvõtmise üle; kutsub Serbiat üles suurendama jõupingutusi laiemate kuritegelike võrgustike uurimiseks, parandama finantsuurimist ja teabepõhist politseitegevust ning saavutama arvestatavaid tulemusi lõplike süüdimõistmiste alal; kutsub Serbiat üles rakendama täiel määral 2016. aasta veebruari politseiseadust, tagama kooskõla kuritegeliku vara arestimist käsitlevate ELi õigusnormidega ning looma turvalise platvormi, mis võimaldab vahetada luureteavet õiguskaitseasutuste vahel; väljendab heameelt riigivara käsitleva seaduse hiljutiste muudatuste üle ning rõhutab, et tagada tuleb selle läbipaistev ja mittediskrimineeriv rakendamine ning et omandiõigustesse täieliku õigusselguse toomiseks tuleb võtta täiendavaid meetmeid; nõuab täiendavaid jõupingutusi riigiasutuste korraldust ja pädevust sõjakuritegude kohtuprotsessides käsitleva seaduse kohaldamisala, rakendamise ja mõju küsimusega tegelemiseks; kutsub ametiasutusi üles käsitlema juhtumeid, kus politsei on kasutanud kodanike vastu ülemäärast jõudu; on võtnud murega teadmiseks Belgradi Savamala linnaosas toimunud vastuolulised sündmused, pidades eelkõige silmas eraomandi lammutamist; on mures selle pärast, et terve aasta on möödunud, ilma et uurimisega oleks edasi liigutud, ning nõuab selle kiiret lahendamist ja uurimises õigusasutustega täieliku koostöö tegemist, et kuritegude toimepanijad vastutusele võtta; kutsub Serbia siseministeeriumit ja Belgradi linnaametnikke üles tegema selle juhtumi puhul prokuratuuriga tihedat koostööd; palub ametivõimudel hoiduda kodanikuliikumise „Let’s not drown Belgrade“ liikmete süüdistamisest, survestamisest ja ründamisest;

15.

tunneb heameelt Serbia aktiivse rolli üle terrorismivastases võitluses ning tuletab meelde, et Serbia kriminaliseeris juba 2014. aastal välisvõitlejate tegevuse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2178 (2014); nõuab tungivalt 2016. aasta märtsis valminud terrorismi ennetamist ja selle vastu võitlemist käsitleva riikliku strateegia vastuvõtmist; kutsub Serbiat üles rakendama täielikult Euroopa Nõukogu rahapesu tõkestamise meetmeid hindava eksperdikomitee (Moneyval) hindamisaruandes toodud soovitusi, eelkõige rahapesuvastase töökonna soovitusi, mis käsitlevad terrorismi rahastamist ja rahapesu; tunneb heameelt Serbia jätkuva rahvusvahelise ja piirkondliku koostöö üle narkootikumidevastase võitluse valdkonnas, kuid rõhutab, et täiendavaid jõupingutusi on vaja inimkaubandusega seotud võrgustike tabamiseks ja vastutusele võtmiseks; on seisukohal, et korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamiseks on kindlasti vaja piirkondlikku strateegiat ja tõhustatud koostööd kogu piirkonnas;

Demokraatia

16.

tunneb heameelt läbipaistvuse parandamiseks võetud meetmete üle ja parlamendi konsultatsioonimenetluse üle, sealhulgas avalike arutelude ning Euroopa integratsiooni riikliku konvendiga korrapäraselt toimunud kohtumiste ja konsultatsioonide üle, eriti kuna need moodustavad läbirääkimismenetluse olulise osa; on endiselt mures seaduste vastuvõtmisel kiirmenetluste laialdase kasutamise pärast; rõhutab, et kiirmenetluste sage kasutamine ja parlamendi ajakava viimasel hetkel muutmine ohustab parlamendi tõhusust ning õigusloomeprotsessi kvaliteeti ja läbipaistvust, kuna see ei võimalda alati sidusrühmade ja laiema üldsusega piisavalt konsulteerida; rõhutab, et parlamendi järelevalvet täitevvõimu üle tuleb veelgi tugevdada; nõuab paremat koordineerimist kõikidel tasanditel ja parlamendi käitumisjuhendi viivitamatut vastuvõtmist; peab kahetsusväärseks, et segavate asjaolude tõttu ei saanud ELi delegatsiooni juht Serbias tutvustada Serbia parlamendi Euroopaga integreerumise komisjonis Euroopa Komisjoni aruannet; rõhutab, et ELi delegatsiooni juht peaks saama oma aruannet esitleda ilma põhjendamatute takistusteta ning see võimaldab ka Serbia parlamendil saada ühinemisprotsessist õige ülevaate;

17.

märgib, et põhiseadus tuleb läbi vaadata, et see kajastaks täielikult Veneetsia komisjoni soovitusi, eelkõige seoses parlamendi rolliga kohtunike ametissenimetamisel, erakondade kontrolliga parlamendiliikmete mandaadi üle, olulisemate institutsioonide sõltumatusega ja põhiõiguste kaitsmisega;

18.

tunneb heameelt avaliku sektori finantsjuhtimise reformikava, e-valitsuse strateegia, õigusreformi ja poliitikakujundamise strateegia üle ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste riigiametnikke, riigiametnike palkasid ja üldisi haldusmenetlusi käsitlevate uute õigusaktide vastuvõtmise üle; märgib, et avaliku halduse reformi tegevuskava elluviimine on teatud valdkondades olnud aeglane ja keskvalitsuse ametnikke käsitleva õigusraamistiku muutmine ei ole edenenud; rõhutab, et täiendavaid jõupingutusi on vaja selleks, et muuta haldusasutused professionaalsemaks, need depolitiseerida ning muuta töölevõtmine ja töölt vabastamine läbipaistvamaks;

19.

rõhutab veel kord, kui oluline on sõltumatute reguleerivate asutuste, nagu ombudsmani, riikliku tähtsusega teabe ja isikuandmete kaitse eest vastutava voliniku, riikliku auditeerimisasutuse, korruptsioonivastase ameti ja korruptsioonivastase nõukogu olemasolu täitevvõimu järelevalve ja vastutuse tagamisel; rõhutab, et riigiasutuste puhul on tähtis läbipaistvus ja vastutus; palub ametiasutustel kaitsta täiel määral nende reguleerivate asutuste sõltumatust, pakkuda nende tööle täielikku poliitilist ja halduslikku toetust ning tagada, et nende soovitusi nõuetekohaselt järgitaks; kutsub ametivõime üles hoiduma ombudsmani vastu suunatud süüdistustest ja põhjendamatutest poliitilistest rünnakutest;

20.

rõhutab vajadust tagada kättesaadav, täieliku ja tasakaalustatud õppekavaga haridussüsteem, milles rõhutatakse muu hulgas inimõiguste ja mittediskrimineerimise, noorte töö- ja koolitusvõimaluste ning Euroopa õppeprogrammide, näiteks Erasmuse programmi edendamise tähtsust;

Inimõigused

21.

rõhutab, et rahvusvahelise inimõigustealase õiguse järgimiseks on olemas õiguslik ja institutsiooniline raamistik; toonitab, et seda tuleb kogu riigis järjepidevalt rakendada; märgib, et haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste, sealhulgas romade, puudega inimeste, HIVi/AIDSi nakatunud inimeste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste, rändajate, varjupaigataotlejate ja etniliste vähemuste olukorra parandamiseks on veelgi vaja teha pidevaid jõupingutusi; rõhutab, et Serbia ametiasutustel, kõikidel erakondadel ja avaliku elu tegelastel tuleb Serbias edendada sallivat ja kaasavat ühiskonda; palub ametiasutustel tagada vastuvõetud diskrimineerimisvastaste õigusaktide, eelkõige vihakuritegudega seotud õigusaktide nõuetekohane rakendamine; väljendab muret sõja tsiviilohvrite õigusi käsitleva seaduse pärast, millega jäetakse seaduse kohaldamisalast välja mõned konfliktide ajal aset leidnud vägivalla ohvrite rühmad, ning palub ametiasutustel see seadus läbi vaadata;

22.

väljendab taas muret asjaolu pärast, et mingil moel ei ole paranenud olukord seoses väljendusvabadusega ja meedia enesetsensuuriga, mis on süvenev nähtus; rõhutab, et poliitiline sekkumine, ajakirjanike ähvardamine ja hirmutamine ning nende vastu suunatud vägivald, sealhulgas füüsilised rünnakud, verbaalsed ja kirjalikud ähvardused ning vara kahjustamine, on jäänud muret tekitavaks küsimuseks; kutsub ametivõime üles kõik rünnakud avalikult ja ühemõtteliselt hukka mõistma, eraldama piisavaid vahendeid kõikide ajakirjanike ja meediaväljaannete vastu suunatud rünnakujuhtumite ennetavamaks uurimiseks ning tooma rikkumiste toimepanijad kohtu ette; väljendab muret asjaolu pärast, et kriitiliste meediaväljaannete ja ajakirjanike suhtes on põhjendamatult palju algatatud laimu käsitlevaid tsiviilkohtuasju ja laimukampaaniaid, ning selle pärast, millist mõju võivad kohtute otsused laimu küsimuses avaldada meediavabadusele; on mures selle pärast, et korruptsioonijuhtumeid kajastavate uurivate ajakirjanike vastu korraldatakse negatiivseid kampaaniaid, ning kutsub valitsusametnikke üles sellistest kampaaniatest hoiduma; nõuab meediat käsitlevate õigusaktide täielikku rakendamist; väljendab heameelt, et prokurörid ja politsei ning ajakirjanikud ja meediaühendused allkirjastasid koostöö ja ajakirjanike kaitse lepingu, ning ootab selle rakendamist; rõhutab, et meedia omandisuhetes ja rahastamises on vaja täielikku läbipaistvust; ergutab valitsust tagama mõlema avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni sõltumatuse ja rahalise jätkusuutlikkuse ning vähemuskeeltes pakutava meediasisu rahalise elujõulisuse ning suurendama avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide rolli selles valdkonnas;

23.

on mures, et reklaamiseadus võeti 2015. aastal vastu ilma nõuetekohase avaliku konsultatsioonita, kuigi sellega tühistati tähtsad sätted, nagu riigiasutuste reklaamimise keeluga ja väljaspool valimiskampaaniaid poliitiliste reklaamide näitamise keeluga seotud sätted;

24.

taunib ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kasutamiseks kehtestatud nõuet, mille kohaselt peavad kodanikuühiskonna organisatsioonid oma taotlustele positiivse vastuse saamiseks hakkama riigi partneriks;

25.

mõistab hukka valitsuse ja valitsuse juhitava meedia negatiivse kampaania kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu; on mures selle pärast, et valitsus on sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu tegutsemiseks loonud näilikud kodanikuühiskonna organisatsioonid; peab vastuvõetamatuks, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendist toetuse saamiseks peavad kodanikuühiskonna organisatsioonid saama valitsuse partneriks;

Vähemuste austamine ja kaitse

26.

kordab, et inimõiguste, sealhulgas rahvusvähemuste õiguste edendamine ja kaitse on ELiga ühinemise peamine eeltingimus; tunneb heameelt rahvusvähemuste õiguste tagamiseks loodud tegevuskava vastuvõtmise üle ning dekreedi vastuvõtmise üle, millega luuakse rahvusvähemuste fond, mis tuleb toimivaks muuta; nõuab tegevuskava ja selle lisa täielikku rakendamist terviklikul ja läbipaistval viisil ja kõigi poolte konstruktiivsel osavõtul; kutsub Serbiat uuesti üles tagama vähemuste kaitset käsitlevate õigusaktide järjepideva rakendamise ja pöörama erilist tähelepanu rahvusvähemuste mittediskrimineerivale kohtlemisele kogu riigis, pidades sealhulgas silmas haridust, keelte kasutamist, piisavat esindatust kohtuasutustes, avaliku halduse asutustes, riigi parlamendis ning kohalikes ja piirkondlikes asutustes ning meedia ja usutalituste vähemuskeeltes kättesaadavust; väljendab heameelt serbia keele kui võõrkeele õppe uute haridusstandardite vastuvõtmise üle ja kooliõpikute vähemuskeeltesse tõlkimise edenemise üle ning palub, et Serbia ametiasutused tagaksid nende protsesside jätkusuutlikkuse; kutsub Serbiat üles rakendama täiel määral kõiki vähemuste õigusi käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid;

27.

märgib, et Vojvodina paljurahvuseline, multikultuurne ja mitmeusuline olemus kuulub samuti Serbia identiteedi juurde; rõhutab, et Vojvodina on säilitanud vähemuste kaitse kõrge taseme ja rahvusrühmade vaheline olukord on endiselt hea; rõhutab, et Vojvodina autonoomiat ei tohiks nõrgestada ning et viivitamata tuleks vastu võtta Vojvodina vahendeid käsitlev õigusakt, nagu on ette nähtud põhiseaduses; väljendab heameelt, et Serbia linna Novi Sad saavutuste tulemusel on see linn valitud 2021. aasta Euroopa kultuuripealinnaks;

28.

võtab teadmiseks, et vastu on võetud uus romade sotsiaalse kaasamise strateegia (2016–2025), mis hõlmab haridust, tervishoidu, majutust, tööhõivet, sotsiaalkaitset, diskrimineerimisvastast võitlust ja soolist võrdõiguslikkust; nõuab uue romade kaasamist käsitleva strateegia täielikku ja kiiret rakendamist, kuna romad on kõige nõrgem, tõrjutum ja diskrimineeritum rühm Serbias, ning tegevuskava kiiret vastuvõtmist ja tegevuskava rakendamist koordineeriva organi loomist; mõistab hukka, et ametiasutused lammutasid mitteametlikud roma asulad sellest ette teatamata ja pakkumata alternatiivset majutust; on sügavas mures selle pärast, et romadele ei väljastata isikut tõendavaid dokumente, mis piirab nende põhiõigusi; on arvamusel, et kõigi eelnimetatud probleemide tõttu tuleb suur hulk Serbiast pärit romasid ELi varjupaika taotlema;

Piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted

29.

kiidab heaks asjaolu, et Serbia on endiselt konstruktiivselt keskendunud kahepoolsete suhete hoidmisele teiste laienemisprotsessis osalevate riikide ja naabruses asuvate ELi liikmesriikidega; ergutab Serbiat jätkama ennetavat ja positiivset suhtlust oma naabrite ja laiema piirkonnaga, edendama heanaaberlikke suhteid ning tegema naaberriikidega suuremaid jõupingutusi kahepoolsete vaidlusküsimuste lahendamiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega; kutsub ametivõime uuesti üles muutma Jugoslaavia endiste vabariikidega seotud arhiivid hõlpsamini kättesaadavaks; kutsub Serbiat üles rakendama täielikult naaberriikidega sõlmitud kahepoolseid lepinguid; rõhutab, et lahendamata kahepoolsed vaidlused ei tohiks kahjustada ühinemisprotsessi; julgustab Serbiat suurendama eelkõige piirialadel koostööd naabruses asuvate ELi liikmesriikidega, et hõlbustada majandusarengut;

30.

kiidab heaks asjaolu, et Serbia on üha konstruktiivsemalt kaasatud piirkondliku koostöö algatustesse, nagu Doonau strateegia, Kagu-Euroopa koostööprotsess, piirkondlik koostöönõukogu, Kesk-Euroopa vabakaubandusleping, Aadria mere ja Joonia mere algatus, Brdo-Brijuni protsess, kuue Lääne-Balkani riigi algatus ning selle ühenduvust käsitlev tegevuskava ja Berliini protsess; väljendab heameelt Bulgaaria, Rumeenia ja Serbia peaministrite vahelise kohtumise üle energeetika ja transporditaristu koostöö teemal ning toetab nn Craiova rühma kohtumiste alalise formaadi mõtet; rõhutab Lääne-Balkani piirkondliku noorte koostööameti tähtsust leppimise edendamisel; kutsub Serbiat üles rakendama ühenduvust käsitleva tegevuskavaga seotud ühenduvuse reformi meetmeid ning 2016. aastal Pariisis toimunud Lääne-Balkani riikide teemalise konverentsi järeldusi ja TEN-T määrust; kiidab Serbia kaubandus- ja tööstuskoja rolli piirkondliku koostöö edendamisel ja Lääne-Balkani riikide investeerimisfoorumi koja loomisele kaasaaitamisel;

31.

tunneb heameelt sõjakuritegude uurimise ja nende eest süüdistuse esitamise riikliku strateegia vastuvõtmise üle; palub Serbial edendada lugupidamise ja sallivuse õhustikku ning mõista hukka kõik vihakõne vormid, genotsiidi avalik heakskiitmine ja genotsiidi eitamine, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod; märgib, et endise sõjakuritegude prokuröri volitused lõppesid 2015. aasta detsembris; rõhutab, et tema ametijärglase nimetamine on ülimalt oluline; nõuab selle riikliku strateegia rakendamist ja operatiivse prokuratuuri strateegia vastuvõtmist kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste standardite põhimõtete ja eeskirjadega; nõuab suurema piirkondliku koostöö tegemist sõjakuritegude käsitlemisel ning kõikide sellega seotud probleemide lahendamist, tuginedes muu hulgas piirkonna sõjakuritegude prokuratuuride koostööle ühiste probleemide lahendamises; nõuab täielikku koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga ja peab seda endiselt hädavajalikuks; nõuab sõjakuritegude käsitlemist ilma diskrimineerimiseta, karistamatuse probleemiga tegelemist ja vastutuse tagamist; nõuab tungivalt, et ametivõimud jätkaksid tööd teadmata kadunud inimeste saatuse väljaselgitamiseks, massihaudade asukohtade kindlakstegemiseks ning ohvrite ja nende pereliikmete õiguste tagamiseks; avaldab uuesti toetust algatusele luua sõjakuritegude ja muude endises Jugoslaavias toimepandud tõsiste inimõiguste rikkumistega seotud faktide kindlakstegemise piirkondlik komisjon ning nõuab tungivalt, et Serbia valitsus võtaks selle loomisel juhtrolli;

32.

väljendab muret mõningate Serbia kõrgete ametnike osalemise pärast 9. jaanuaril 2017. aastal toimunud Serblaste Vabariigi päeva pidustustel, mille korraldamisega eirati Bosnia ja Hertsegoviina konstitutsioonikohtu otsuseid; rõhutab, et nii kandidaatriik Serbia kui ka potentsiaalne kandidaatriik Bosnia ja Hertsegoviina peaksid oma tegudega kaitsma ja edendama õigusriigi põhimõtet; palub Serbia ametivõimudel toetada põhiseadusreforme Bosnias ja Hertsegoviinas, et suurendada riigi suutlikkust toimida ja osaleda ELiga ühinemise läbirääkimistel;

33.

peab kolme uue piiriületuspunkti avamist Serbia ja Rumeenia vahel heaks suundumuseks ning soovitab avada Bulgaariaga kolm viivitusi kaasa toonud piiriületuspunkti: Salaš – Novo Korito, Bankja – Petačinci ja Trekljano – Bosilegrad;

34.

tunnustab Serbiat ja Albaaniat nende jätkuva panuse eest kahepoolsete suhete parandamisse ja piirkondliku koostöö tugevdamisse poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil, näiteks piirkondliku noorsookoostöö talituse kaudu, mille peakorter asub Tiranas; kutsub mõlemat riiki üles jätkama selles piirkonnas lepitamise edendamiseks oma heal tasemel koostööd;

35.

tunneb heameelt Serbia jätkuva osalemise üle suhete normaliseerimises Kosovoga ning tema võetud kohustuse üle rakendada ELi vahendatud dialoogis saavutatud kokkuleppeid; kordab, et dialoogi edukust tuleks mõõta selle kohapealse rakendamise põhjal; seetõttu palub mõlemal poolel jätkuvalt rakendada heas usus ja õigel ajal täielikult kõiki juba sõlmitud kokkuleppeid ning jätkata otsustavalt suhete normaliseerimise protsessi, kaasates ka Serbia omavalitsuste ühenduse küsimuse; julgustab Serbiat ja Kosovot määrama kindlaks dialoogi uusi aruteluvaldkondi, et parandada inimeste elu ja normaliseerida põhjalikult suhteid; kordab oma üleskutset Euroopa välisteenistusele hinnata mõlema poole tulemuslikkust oma kohustuste täitmisel;

36.

peab sellegipoolest kahetsusväärseks Serbia ametivõimude otsust mitte lubada endisel Kosovo presidendil Atifete Jahjagal osaleda Mirëdita, Dobar Dan festivalil Belgradis, kuhu teda kutsuti kõnet pidama sõja ajal Kosovos seksuaalse vägivalla ohvriks langenute teemal; peab sama kahetsusväärseks sellele järgnenud Kosovo ametivõimude vastumeedet, mille kohaselt keelati Serbia tööministril Aleksandar Vulinil Kosovosse siseneda; rõhutab, et sellised otsused on vastuolus liikumisvabadust käsitleva Brüsseli kokkuleppega, mille Serbia ja Kosovo sõlmisid kahe riigi vaheliste suhete normaliseerimise protsessi raames;

37.

väljendab tõsist muret hiljutiste pingete pärast Serbia ja Kosovo vahel seoses esimese rongireisiga Belgradist Põhja-Mitrovicasse, sealhulgas viha õhutavate avalduste ja ELi-vastase propaganda pärast; rõhutab, et nii Belgrad kui ka Priština peavad hoiduma tegudest, mis võivad seada ohtu seni tehtud edusammud, ning vältima provokatiivseid samme ja kasutut propagandat, mis võib takistada suhete normaliseerimise protsessi;

38.

tunneb heameelt, et Serbia ametivõimud aitasid Montenegrol uurida Montenegro 2016. aasta valimiste päevale kavandatud ebaõnnestunud rünnakuid; märgib, et pärast seda, kui Montenegro andis välja vahistamismääruse, on Serbia ametivõimud vahistanud kaks kahtlusalust; ergutab Serbia ametivõime jätkama koostööd Montenegroga, et korraldada kahtlustatavate isikute väljaandmine Montenegrole kooskõlas riikide kahepoolse väljaandmislepinguga;

39.

kutsub komisjoni üles tegema täiendavaid pingutusi, et toetada tõelist lepitusprotsessi kõnealuses piirkonnas, toetades eelkõige lähiminevikku käsitlevaid kultuuriprojekte ja edendades ühist jagatud ajalookäsitust ning sallivuse, kaasatuse ja leppimise ühist poliitilist kultuuri;

Energeetika

40.

kutsub Serbiat üles täielikult rakendama ühenduvuse reformi meetmeid energeetikasektoris; julgustab Serbiat arendama konkurentsi gaasiturul ning võtma meetmeid, et parandada oma õigusaktide vastavust liidu õigustikule energiatõhususe, taastuvenergia ja kliimamuutustega võitlemise valdkonnas, sealhulgas võtma vastu tervikliku kliimapoliitika; nõuab Pariisi kliimakokkuleppe ratifitseerimist; nõuab kogu Lääne-Balkani piirkonda hõlmava hüdroenergia strateegia koostamist kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktidega ning palub ametiasutustel kasutada 50 miljoni euro väärtuses ELi lisavahendeid piirkonna hüdroenergia potentsiaali arendamiseks; kiidab Serbiat keskkonna rahastamissüsteemi loomise eest Rohelise Fondi kaudu; rõhutab vajadust arendada Serbia gaasi- ja elektriühendusi naabritega; innustab Serbiat kiirendama tehnilisi ja eelarve koostamisega seotud ettevalmistusi Bulgaaria ja Serbia vahelise gaasiühenduse rajamiseks;

41.

juhib tähelepanu asjaolule, et Serbia ei ole veel ametlikult vastu võtnud veemajanduse strateegiat ega vaadanud läbi veeseadust ega riiklikku Doonau veemajanduskava; rõhutab, et need dokumendid on äärmiselt tähtsad ELi õigustikuga täiendava vastavuse saavutamiseks ja veesektorit käsitlevate ELi direktiivide paremaks rakendamiseks;

o o

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Serbia valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 80, 19.3.2008, lk 46.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0046.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/80

P8_TA(2017)0262

2016. aasta Kosovo aruanne

Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Kosovo aruande kohta (2016/2314(INI))

(2018/C 331/10)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

—	võttes arvesse ELi ja Kosovo vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. aprillil 2016. aastal,

—	võttes arvesse Kosovoga liidu programmides osalemist käsitleva raamlepingu allkirjastamist,

—	võttes arvesse 19. aprillil 2013. aastal peaministrite Hashim Thaçi ja Ivica Dačići allkirjastatud esimest kokkulepet, mis käsitleb suhete normaliseerimise põhimõtteid, ning 22. mail 2013. aastal vastu võetud rakendamise tegevuskava,

—	võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2016. aasta otsust (ÜVJP) 2016/947, millega muudetakse ühismeedet 2008/124/ÜVJP Euroopa Liidu õigusriigimissiooni kohta Kosovos (EULEX KOSOVO),

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruandeid ÜRO Kosovo missiooni (UNMIK) käimasolevate tegevuste ja nendega seotud arengu kohta, sealhulgas kõige hiljutisemat aruannet, mis avaldati 26. oktoobril 2016, ning ÜRO Julgeolekunõukogu 16. novembril 2016. aastal toimunud arutelu UNMIKi teemal,

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2016. aasta teatist ELi laienemispoliitika kohta (COM(2016)0715),

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembril 2016. aastal avaldatud 2016. aasta aruannet Kosovo kohta (SWD(2016)0363),

—	võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2016. aasta hinnangut Kosovo 2016.–2018. aasta majandusreformiprogrammi kohta (SWD(2016)0134),

—	võttes arvesse ELi ning Lääne-Balkani riikide ja Türgi vahelise majandus- ja rahandusteemalise dialoogi 26. mai 2016. aasta ühiseid järeldusi (9500/2016),

—	võttes arvesse 11. novembril 2016. aastal Prištinas algatatud Euroopa reformikava,

—	võttes arvesse eesistujariigi 13. detsembri 2016. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta,

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 7. detsembri 2009. aasta, 14. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta istungite järeldusi, milles rõhutati ja kinnitati taas, et ka Kosovo peaks – ilma et see mõjutaks liikmesriikide seisukohta tema staatuse kohta – saama kasutada viisanõude kaotamise võimalust, kui kõik tingimused selleks on täidetud,

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta ettepanekut võtta vastu määrus Kosovost pärit isikute viisanõude kaotamise kohta (COM(2016)0277) ja komisjoni 4. mai 2016. aasta neljandat aruannet Kosovo edusammude kohta viisanõude kaotamise tegevuskava nõuete täitmisel (COM(2016)0276),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Kosovo 28.–29. mail 2008, 6.–7. aprillil 2009, 22.–23. juunil 2010, 20. mail 2011, 14.–15. märtsil 2012, 30.–31. oktoobril 2013 ja 29.–30. aprillil 2015 toimunud parlamentidevaheliste kohtumiste ühisavaldusi, ELi ja Kosovo parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee vastavalt 16.–17. mail 2016 ja 23.–24. novembril 2016 toimunud esimese ja teise kohtumise ajal vastu võetud deklaratsioone ja soovitusi ning stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu 25. novembril 2016 toimunud esimest kohtumist,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0062/2017),

A.	arvestades, et Kosovo iseseisvust tunnustab 114 riiki ÜRO 193 liikmesriigist, sealhulgas 23 riiki ELi 28 liikmesriigist;

B.	arvestades, et (potentsiaalseid) kandidaatriike hinnatakse nende saavutuste põhjal ning ühinemise ajakava määrab vajalike reformide kiirus ja kvaliteet;

C.	arvestades, et EL on korduvalt rõhutanud, et ta on selge Euroopa väljavaate kaudu valmis aitama kaasa Kosovo majanduslikule ja poliitilisele arengule kooskõlas kõnealuse piirkonna Euroopa väljavaatega, ning et Kosovo on näidanud oma teel Euroopa integratsiooni suunas üles indu;

D.	arvestades, et ELi laienemispoliitika keskmes on õigusriigi põhimõte, põhiõigused, demokraatlike institutsioonide tugevdamine, sealhulgas avaliku halduse reform, ning heanaaberlikud suhted, majandusareng ja konkurentsivõime;

E.	arvestades, et enam kui 90 % kosovlastest kardab töötust ja enam kui 30 % teenib kuus 0–120 eurot;

tunnustab ELi ja Kosovo vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu jõustumist 1. aprillil 2016. aastal kui esimest lepingulist suhet ja olulist etappi Kosovo ELiga integreerimise protsessi jätkamisel; tunneb heameelt, et 11. novembril 2016. aastal algatati Euroopa reformikava ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu rakendamiseks võeti vastu riiklik tegevuskava kui platvorm, mille abil lihtsustada stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu rakendamist, ning palub Kosovol jätkata selge poliitilise tahte ja otsustavuse näitamist, et rakendada kokkulepitud tegevuskava, mis hõlmab stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu rakendamiseks kooskõlastamismehhanismi loomist, ning kasutada ära stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu loodud positiivset hoogu reformide rakendamiseks ja institutsionaliseerimiseks ning Kosovo sotsiaal-majandusliku arengu parandamiseks, panna alus mitmesugustes valdkondades koostööle ELiga, mis edendaks ka Kosovo kaubanduse ja investeeringute integratsiooni, edendada suhteid naaberriikidega ning anda panus piirkonna stabiilsusesse; palub Kosovo valitsusel keskenduda laiaulatuslike reformide elluviimisele, mis on vajalikud selleks, et Kosovo saaks täita stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevaid kohustusi; väljendab heameelt parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee teise koosoleku toimumise üle 23.–24. novembril 2016 ning ELi-Kosovo stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu esimese koosoleku toimumise üle 25. novembril 2016; märgib, et vabad, ausad ja läbipaistvad ennetähtaegsed üldvalimised ja kohalikud valimised 2017. aasta teisel poolel on olulised Kosovo demokraatliku tuleviku ning tema ELiga integreerumise protsessi jaoks;

väljendab heameelt selle üle, et ennetähtaegsed üldvalimised viidi 11. juunil 2017 läbi üldjoontes rahulikult ja korralikult; peab siiski kahetsusväärseks, et osaliselt ajapuuduse tõttu ei arvestatud mõnesid OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) 2014. aasta soovitusi; väljendab muret probleemide pärast, mida ELi vaatlejad täheldasid valimiskampaania ajal seoses eelkõige mõnede erakondade häiriva sekkumisega nii era- kui ka avalik-õigusliku meedia sõltumatusse ning seoses Kosovo serbia kogukonna liikmete ja nimekirjas Srpska Lista konkureerivate kandidaatide vastu suunatud ähvarduste ja hirmutamisega; nõuab tungivalt, et erakonnad moodustaksid kiiresti valitsuse, et jätkata Kosovo teed ELi, kohustuksid ratifitseerima piiride mahamärkimise lepingu Montenegroga ning jätkaksid järjepidevat süüdimõistmist kõrgel tasemel korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse eest, et luua tingimused Kosovo kodanike viisavabaks reisimiseks;

väljendab muret selle pärast, et poliitiline maastik on jätkuvalt äärmiselt polariseerunud; palub kõikidel pooltel näidata üles vastutustunnet ja isevastutust ning luua tingimused viljakaks ning lahendustele ja tulemustele suunatud dialoogiks eesmärgiga leevendada pingeid ja jõuda jätkusuutliku kompromissini, et soodustada riigi edusamme teel Euroopasse;

nõuab tungivalt, et Kosovo serblaste kogukonna juhid võtaksid täieliku vastutuse oma koha ja osa eest riigi institutsioonides, tegutsedes Belgradist sõltumatult ning konstruktiivselt kõikide Kosovo inimeste huvides, ning nõuab seejuures tungivalt, et Kosovo edendaks jätkuvalt Kosovo serblaste juurdepääsu Kosovo institutsioonidele; väljendab sellega seoses heameelt Kosovo serblaste kohtuametnike, politsei ja kodanikukaitse Kosovo süsteemi integreerimise üle; kutsub Kosovo ametiasutusi üles jätkama kogukondade vastastikuse usalduse loomist, edendades seejuures nende majanduslikku integratsiooni;

mõistab teravalt hukka Kosovo parlamendi tegevuse vägivaldse katkestamise mõnede opositsiooniliikmete poolt 2016. aasta esimesel poolel ning kiidab heaks selle, et opositsioon osaleb taas enamiku küsimuste raames assamblee tegevuses ning et kõik Euroopa Parlamendi ja Kosovo assamblee ühisdelegatsiooni liikmed on konstruktiivselt kaasatud lõppeva ametiaja viimases osas; rõhutab, kui tähtsad on poliitiline dialoog, kõigi erakondade aktiivne ja konstruktiivne osalemine otsustusprotsessides ning takistusteta parlamenditöö, kuna need on ELi integreerumise protsessi edenemise olulised eeltingimused;

rõhutab, et teel ELiga integreerumise poole on vaja strateegilist pikaajalist käsitust ning jätkusuutlikku tegevust vajalike reformide vastuvõtmise ja elluviimise nimel;

märgib, et viis liikmesriiki ei ole Kosovot tunnustanud; rõhutab, et tunnustamine aitaks kaasa Kosovo ja Serbia suhete normaliseerumisele ning suurendaks ELi usaldusväärsust tema enda välispoliitikas; märgib positiivsena ära kõigi ELi liikmesriikide konstruktiivse lähenemisviisi ELi ja Kosovo vaheliste suhete edendamisel ja tugevdamisel, mille eesmärk on edendada sotsiaal-majanduslikku arengut, õigusriigi põhimõtet ja demokraatlikku konsolideerimist Kosovo rahva hüvanguks; ergutab lähenema positiivselt Kosovo osalemisele rahvusvahelistes organisatsioonides;

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kaotada viisanõue, mis oleks Kosovo jaoks väga positiivne samm Euroopa integratsiooni teel; märgib positiivsena ära Kosovo kodanike varjupaigataotluste hulga vähenemise nii ELis kui ka Schengeniga ühinenud riikides ning väljendab heameelt reintegratsioonifondi ja tagasipöördunud Kosovo kodanike taasintegreerimise programmide kasutuselevõtu üle; väljendab muret ametist lahkuva assamblee ummikseisu pärast Montenegroga sõlmitava piirilepingu ratifitseerimise küsimuses ning rõhutab, et viisanõude kaotamine saab toimuda ainult siis, kui Kosovo on täitnud kõik kriteeriumid, sealhulgas taganud selle, et korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse eest mõistetakse järjepidevalt kõrgel tasemel süüdi, millele on väga palju kaasa aidanud suurt tähelepanu pälvivate juhtumite IT-jälgimise mehhanism, mida Kosovo kasutab kõrge taseme kuritegude puhul ja mida tuleks laiendada ka muudele kriminaalasjadele; kutsub seetõttu ametiasutusi üles tõhustama jõupingutusi, et lahendada rahapesu, uimastite salakaubaveo, inimkaubanduse, relvakaubanduse ja relvade ebaseadusliku omamisega seotud probleemid;

peab oluliseks Kosovo välis- ja julgeolekupoliitika kooskõlastamist ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga;

10.

tunneb heameelt, et on tehtud edusamme erinevate alates 2016. aasta augustist Serbiaga suhete normaliseerimise protsessi raames sõlmitud lepingute rakendamisel pärast mitu kuud kestnud väheseid edusamme või seisakut; rõhutab, et kokkulepete täielik elluviimine on oluline Priština-Belgradi dialoogi edasiseks edukaks arenguks; palub, et nii Kosovo kui ka Serbia näitaksid üles rohkem otsustavust ja püsivat poliitilist tahet suhete normaliseerimise suhtes ning hoiduksid igasugusest tegevusest, mis ohustaks selles protsessis seni saavutatud edu; tuletab meelde, et see on ELiga ühinemise eeltingimus; märgib, et on tehtud mõningaid edusamme teistel tehnilistel teemadel, näiteks kataster, ülikoolidiplomid ja registreerimismärgid, ning Mitrovicë silla kohta sõlmitud lepingu rakendamisel; on jälginud Mitrovicë silla küsimuse arengut murelikult ja toetab hiljutist kokkulepet; kiidab heaks iseseisva rahvusvahelise telefonikoodi eraldamise Kosovole; kordab oma nõudmist, et Euroopa välisteenistus hindaks korrapäraselt poolte saavutusi oma kohustuste täitmisel ja annaks hinnangu tulemustest aru Euroopa Parlamendile; rõhutab, et saavutatud kokkulepped peaksid parandama tavakodanike igapäevaelu; märgib, et dialoogist saadav kasu ei ole Kosovo ja Serbia kodanike jaoks ilmne, ning rõhutab vajadust suurima võimaliku läbipaistvuse järele dialoogi tulemustest teavitamisel, eelkõige Põhja-Kosovos; rõhutab, kui tähtsad on heanaaberlikud suhtes kõigi Lääne-Balkani riikidega;

11.

mõistab teravalt hukka Serbia natsionalistliku rongi saatmise Belgradist Põhja-Kosovosse; väljendab tõsist muret sõda õhutavate avalduste ja ELi-vastase propaganda pärast; võtab teatavaks Colmari (Prantsusmaa) kohtu otsuse keelduda Serbiale välja andmast ja vabastada Ramush Haradinaj, kelle endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus 2008. ja 2012. aastal õigeks mõistis ja kes võeti 4. jaanuaril 2017 Prantsusmaal vahi alla rahvusvahelise vahistamismääruse alusel, mille Serbia väljastas 2004. aastal vastavalt riigi seadusele, mis käsitleb riigiasutuste korraldust ja pädevust sõjakuritegusid käsitlevates protsessides; peab kahetsusväärseks, et seda seadust on seni kuritarvitatud endisesse Jugoslaaviasse kuulunud riikide kodanike jälitamiseks, nagu tõendab see hiljutine juhtum; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled hoiduksid provotseerivatest sammudest ja kasutust propagandast, mis võib normaliseerumisprotsessi takistada; kutsub ELi, Kosovot ja Serbiat üles arutama neid küsimusi konstruktiivselt ELiga ühinemise läbirääkimiste raames;

12.

võtab teadmiseks, et Serbia omavalitsusüksuste ühendust ei ole veel loodud, vastavat põhikirja ei ole veel koostatud ning ühenduse loomine on Kosovo valitsuse ülesanne; nõuab tungivalt, et Kosovo looks selle ühenduse edasise viivituseta kooskõlas kokkuleppega, milleni jõuti ELi vahendatud dialoogi raames, ja Kosovo konstitutsioonikohtu otsusega; ergutab sellega seoses Kosovo ametiasutusi nimetama ametisse selge ja tähtajalise mandaadiga kõrgetasemelist töörühma, et esitada põhikiri üldsuse arvamuse saamiseks ja parlamendile läbivaatamiseks; väljendab muret Serbia paralleelsete struktuuride jätkuva olemasolu pärast, sealhulgas jätkuva rahalise toetuse kaudu, ning nõuab nende kõrvaldamist; ergutab kõiki sidusrühmi otsima vastuvõetavat ja vastastikku sobivat pikaajalist lahendust Trepča kaevanduskompleksi staatuse probleemile;

13.

kutsub poliitilisi jõude üles tagama, et austataks Serbia kogukonna kodanikuvabadusi ja turvalisust ning selle kultuskohtade turvalisust;

14.

tunnustab Kosovo erikohtu kodade ja eriprokuratuuri loomist Haagis kui vajalikku sammu õigusemõistmise ja lepitamise tagamiseks; rõhutab, et tunnistajakaitse on erikohtu edu jaoks määrava tähtsusega, ning kutsub seetõttu ametiasutusi üles võimaldama kodanikel seda süsteemi kättemaksu kartmata kasutada; kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama kohtu toetamist, muu hulgas nõuetekohase rahastamise kaudu; väljendab heameelt Madalmaade valmiduse üle pakkuda kohtule asukohta oma riigis;

15.

palub, et Kosovo tegeleks kadunud inimeste küsimusega, sealhulgas tagades tõhusalt omandiõigused, takistades omandi ebaseaduslikku omastamist ning tagades ümberasustatud isikute tagasipöördumise ja taasintegreerimise; palub Kosovol tagada tulemuslik hüvitis sõja ajal toimunud vägistamise ohvritele, nagu on sätestatud riiklikus tegevuskavas; võtab murelikult teadmiseks aeglase edasimineku sõjakuritegude uurimisel, nende eest vastutusele võtmisel ja süüdimõistmisel, sealhulgas 1998.–1999. aasta Kosovo sõja ajal toime pandud seksuaalse vägivallaga seotud kohtuasjade puhul, ning nõuab tungivalt, et Kosovo tõhustaks jõupingutusi neis küsimustes;

16.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kodanikuühiskonnaga ei konsulteerita otsustusprotsessis korrapäraselt; rõhutab vajadust suurendada veelgi kodanikuühiskonna mõjuvõimu ja nõuab kodanikuühiskonnaga suhtlemiseks poliitilise tahte näitamist, rakendades avaliku konsulteerimise miinimumstandardeid;

17.

palub, et poliitilised jõud tagaksid, austaksid, toetaksid ja tugevdaksid jõupingutusi õigusriigi olukorra parandamiseks, sealhulgas kohtuvõimu sõltumatuse parandamiseks, ja tehes selget vahet Kosovo inimeste õiguspärase vabadus- ja õigluspüüdluse ning nende isikute tegevuse vahel, kes on väidetavalt toime pannud sõjakuritegusid, mille eest peavad pädevad õigusasutused nad nõuetekohaselt vastutusele võtma;

18.

märgib, et ombudsman hakkas rakendama 2015. aasta ombudsmani seadust suurema ja parema aruandlusega, ning nõuab tungivalt seotud teiseste õigusaktide vastuvõtmist; kutsub Kosovo assambleed ja valitsust üles tagama ombudsmani rahaline, funktsionaalne ja korralduslik sõltumatus kooskõlas riiklikke inimõiguste institutsioone käsitlevate rahvusvaheliste standarditega; nõuab tungivalt, et valitsus järgiks riigikontrolli ja ombudsmani aruandeid ja soovitusi;

19.

rõhutab vajadust, et ombudsmani institutsioon toimiks nõuetekohaselt, ja vajadust tagada, et see saab oma ülesannete täitmiseks kõik vajalikud vahendid;

20.

märgib, et kuigi on tehtud mõningaid edusamme õigusaktide vastuvõtmisel kohtuvõimu nõuetekohaseks toimimiseks, on õigusemõistmine endiselt aeglane ja ebatõhus ning seda takistavad lahendamata puudujäägid kriminaalõiguses, poliitiline ja majanduslik otstarbekus, poliitiline sekkumine, vastutuse puudumine ning piiratud rahalised ja inimressursid, sealhulgas eriprokuratuuris; ergutab Kosovot nende küsimustega esmajärjekorras tegelema, et tagada õiguskindlus välisinvestorite omandiõiguste valdkonnas; võtab teadmiseks politsei ja prokuratuuri jõupingutused organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel; tunnustab pädevate asutuste püüdlusi uurida Astrit Dehari surma vanglas ja nõuab tungivalt, et pädevad asutused viiksid uurimise lõpule;

21.

tunneb heameelt selle üle, et allkirjastati raamleping Kosovo osalemiseks ELi programmides, ning ergutab lepingu võimalikult kiiret jõustumist ja nõuetekohast rakendamist pärast Euroopa Parlamendi heakskiidu saamist;

22.

väljendab tõsist muret edusammude puudumise pärast väljendus- ja meediavabaduse kaitsmisel ning suurenenud poliitilise sekkumise ja meedia survestamise ja hirmutamise pärast; on sügavalt mures sagenenud ajakirjanikevastaste otseste ähvarduste ja rünnakute pärast ning laialt levinud enesetsensuuri pärast; nõuab tungivalt, et Kosovo ametiasutused tunnustaksid täiel määral väljendusvabadust ja kaitseksid seda kooskõlas ELi standarditega, teeksid lõpu karistamatusele ajakirjanike vastu toime pandud rünnakute eest ning annaksid nende eest vastutavad isikud kohtu alla; nõuab tungivalt, et valitsus tagaks avalik-õigusliku meediakanali RTK sõltumatuse ja jätkusuutlikkuse ning kehtestaks asjakohase rahastamiskava; nõuab, et võetaks vastu autoriõigust käsitlevad tõhusad õigusaktid ja tagataks meedia omandisuhete läbipaistvus;

23.

kutsub Kosovo valitsust üles tagama, et viivitamata uuritaks füüsilisi rünnakuid ajakirjanike vastu ja muid surve avaldamise vorme, ning kiirendama ja tugevdama juhtumite lahendamist kohtutes, et mõista jätkuvalt selgelt hukka kõik rünnakud ajakirjanike ja meediakanalite vastu ning tagada meediakanalite omandisuhete läbipaistvus, et võidelda toimetajatele ja ajakirjanikele avaldatava lubamatu surve suureneva ohuga;

24.

tunneb heameelt Kosovo ja Serbia vahel 30. novembril 2016. aastal allkirjastatud lepingu üle kohtusüsteemi lepingu rakendamise viimaste sammude kohta, milleni jõuti 9. veebruaril 2015. aastal toimunud dialoogi raames ja mis võimaldab riigi õigusasutustel alustada tööd kogu Kosovo territooriumil;

25.

rõhutab, et süsteemne korruptsioon on vastuolus kohtusüsteemi läbipaistvust ja sõltumatust käsitlevate ELi põhiväärtustega; kordab oma muret väga aeglase edasimineku pärast võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning nõuab uusi jõupingutusi ja selget poliitilist tahet, et tegeleda nende küsimustega, mis takistavad olulisi tulevasi majanduslikke edusamme; peab kahetsusväärseks, et korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus jäävad teatavates Kosovo piirkondades ja eelkõige põhja pool karistuseta; tunneb muret selle pärast, et uurimiste, süüdistuste esitamise ja lõplike süüdimõistmiste tase on jätkuvalt madal, kuritegeliku vara konfiskeerimist ja arestimist kasutatakse harva, kuigi see on oluline vahend võitluses korruptsiooniga, ning seetõttu soovitab külmutada varad viivitamatult ja suurendada lõplike konfiskeerimiste arvu; innustab Kosovo korruptsioonivastase võitluse ametit tegutsema uurimisel ennetavamalt; väljendab muret, et erakondade ja kampaaniate rahastamine ei ole regulatiivse järelevalvega nõuetekohaselt kaetud; on seisukohal, et huvide konflikti käsitlev seadus tuleb viia vastavusse Euroopa standarditega ning rasketes või korruptsiooniga seotud kuritegudes süüdistatavate või süüdi mõistetud riigiametnike tegelikku ametist tagandamist tuleb rakendada praktikas; väljendab muret korruptsioonijuhtumite avastamise, uurimise ja nende eest vastutusele võtmise eest vastutavate institutsioonide tulemusliku koostöö puudumise pärast; väljendab tõsist muret relvastatud kuritegelike rühmituste osalemise pärast piiriüleses kuritegevuses ning nõuab otsest ja tõhusat koostööd Kosovo ja Serbia ning kõikide selle piirkonna riikide vahel võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu; rõhutab, et Kosovo liikmesus Interpolis ja koostöö Europoliga aitaks nendele jõupingutustele kaasa;

26.

väljendab muret selle pärast, et Kosovo on jätkuvalt tugevatoimeliste narkootikumide ladustamis- ja transiidiriik; märgib murelikult, et puudub turvaline koht konfiskeeritud narkootikumide ladustamiseks enne hävitamist; väljendab tõsiseid kartusi seoses süüdimõistvate otsuste väikese arvuga inimkaubandust käsitlevates kohtuasjades, kuigi Kosovo on inimkaubanduse ohvriks langenud naiste ja laste päritolu-, transiidi- ja sihtriik; võtab murelikult teadmiseks relvastatud rühmituste olemasolu ja nende seotuse organiseeritud kuritegevusega, nagu relvade salakaubavedu, ning ilmse karistamatuse, mis võimaldab neil tegutseda piiriüleselt;

27.

palub Kosovol teha rohkem jõupingutusi, et peatada sooline vägivald ja tagada naistele õiguste täielik kasutamine; palub, et Kosovo institutsioonid eraldaksid piisavalt rahalisi vahendeid koduvägivalda käsitleva riikliku strateegia rakendamiseks, mis hõlmab rahvusvahelisi mehhanisme, näiteks Istanbuli konventsiooni; tunnustab kõrge tasemega poliitilist tuge LGBTI-inimeste õigustele; tunnustab teise geiparaadi toimumist, ent kordab, et LGBTI-kogukonnas tuntakse endiselt ulatuslikult hirmu;

28.

palub, et Kosovo ametiasutused tegeleksid esmajärjekorras soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega ning tagaksid, et valitsusorganid ja -asutused näitavad selles eeskuju; tunneb muret struktuuriprobleemide pärast, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist, ning on endiselt mures naiste alaesindatuse pärast otsuseid tegevatel ametikohtadel; nõuab tungivalt, et Kosovo julgustaks naisi kandideerima kõrgetele ametikohtadele; väljendab muret asjaolu pärast, et naiste omandis on vähe vara, ning kutsub ametiasutusi üles aktiivselt tagama, et naiste omandiõigused, sealhulgas pärimisõigused, oleksid kindlustatud; tunneb heameelt koduvägivalda käsitleva riikliku strateegia vastuvõtmise üle ning nõuab selle täielikku rakendamist, et saavutada edu võitluses koduvägivalla ja soolise vägivalla vastu; kordab, et sõja- ja konfliktiaegne seksuaalne vägivald on seotud soolise vägivalla tavaliseks muutumise ja suure esinemissagedusega konfliktijärgsetes riikides, kui nende probleemidega ei tegeleta nõuetekohaselt; nõuab tungivalt, et ametiasutused looksid kaitsemehhanismid ja -meetmed naiste jaoks, kes teevad oma hääle kuuldavaks ja annavad koduvägivallast teada, ning ergutaksid seda avalikult; julgustab valitsusväliste organisatsioonide tööd selles küsimuses;

29.

tunnustab küll ministeeriumidevahelise inimõigustealase koordineerimisrühma loomist 2016. aastal, kuid märgib vajadust teha asjaomaste õigusaktide täieliku rakendamise ja piisavate vahendite eraldamise abil suuremaid pingutusi kõikide vähemuste, sealhulgas romade, aškalite, egiptlaste ja goranide kogukondade õiguste kaitsmiseks Kosovos; palub pädevatel riiklikel ja kohalikel asutustel võtta esmajärjekorras kõik vajalikud õiguslikud ja praktilised meetmed, et piirata diskrimineerimist ja kinnitada erinevate etniliste vähemuste õigusi, sealhulgas kultuurilised, keelelised ja omandiõigused, et aidata kaasa mitmerahvuselise ühiskonna arengule; palub Kosovol tagada, et tagasipöörduvad pagulased, kellest paljud on romad, integreeritaks täielikult ja nende kodanikuõigused taastataks, nii et kaoks kodakondsusetus; palub Kosovol võtta vastu uus strateegia ja tegevuskava romade, aškalite ja egiptlaste kogukondade integreerimiseks;

30.

tunneb heameelt suuremate jõupingutuste üle, mille eesmärk on astuda vastu vägivaldsele äärmuslusele ja radikaliseerumisele, seda ennetada ja sellega võidelda, ning tunnustab Kosovo tehtud olulist tööd selles vallas; märgib, et paljud välisvõitlejad on Kosovosse tagasi pöördunud, ning palub, et ametiasutused tagaksid, et neid jälgitakse ja võetakse vastutusele, ning kehtestaksid tervikliku lähenemisviisi koos tõhusa poliitikaga ennetamiseks, deradikaliseerimiseks ja vajaduse korral taasintegreerimiseks; nõuab välisvõitlejate voogude ja radikaliseerimiseks ette nähtud jälitamatute rahavoogude täiendavat kindlakstegemist, ennetamist ja katkestamist; rõhutab vajadust tõhusate kogukonnaprogrammide järele, et tegeleda väärnähtustega, mis õhutavad vägivaldset äärmuslust ja radikaliseerumist, ning et luua suhteid, mis edendavad sallivust ja dialoogi;

31.

tunneb heameelt majandusliku olukorra paranemise ja maksutulu suurenemise pärast, mis annab valitsusele oma poliitikasuundade elluviimiseks rohkem vahendeid; väljendab siiski muret Kosovo eelarve jätkusuutlikkuse pärast, pidades eelkõige silmas sõjaveteranidele eraldatavate toetuste summat, ning nõuab sellega seoses asjaomase seaduse reformimist, nagu on kokku lepitud Rahvusvahelise Valuutafondiga; kordab, et sotsiaal-majanduslikud struktuurireformid on pikaajalise majanduskasvu toetamiseks otsustava tähtsusega; rõhutab vajadust toetada kiiremas korras kohalikku tööstust, keskendudes ühtlasi kohapeal valmistatud toodete konkurentsivõimele, et need vastaksid ELi impordistandarditele; on mures rändajate rahasaadetistest sõltuvuse pärast; väljendab muret tehtud ajutiste rahastamisotsuste pärast, mis kahjustab ettevõtjate vajatavat stabiilsust; kordab vajadust kiirendada uute ettevõtjate registreerimist, mida praegu takistavad vastutusvõimetu haldus, väljaarendamata taristu, nõrk õigusriik ja korruptsioon; nõuab tungivalt, et Kosovo järgiks ELi väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ läbiviidud hindamisel antud soovitusi ja võtaks kasutusele regulatiivsed mõjuhindamised, et vähendada VKEde halduskoormust, ning kutsub komisjoni üles suurendama VKEdele antavat toetust; palub Kosovol viia täielikult ellu 2016.–2018. aasta majandusreformiprogrammi ja 11. novembril 2016 käivitatud Euroopa reformikava soovitused;

32.

võta murelikult teadmiseks töötuse kõrge taseme, eriti noorte töötuse, ning väljendab muret naiste diskrimineerimise pärast tööturul, eriti töölevõtmisprotsessis; kutsub Kosovot üles suurendama jõupingutusi tööhõive taseme tõstmiseks ja tööturu tingimuste parandamiseks; rõhutab vajadust keskenduda hariduse kvaliteedi parandamisele, sealhulgas õpetajakoolituse parandamise, koolist tööle ülemineku toetamise ja hariduspädevuse tööturu vajadustega kokkusobitamise teel, mis on oluline samm noorte töötuse väga kõrge tasemega võitlemisel; nõuab täiendavaid jõupingutusi kõigi Kosovo ühiskonna osade ühise hariduse edendamiseks; rõhutab vajadust parandada jõustamismehhanisme, eelkõige tööinspektsioone ja töövaidluskomisjone ning tugevdada Kosovo majandus- ja sotsiaalnõukogu kaudu dialoogi avaliku sektori asutuste ja sotsiaalpartnerite vahel; väljendab heameelt 2016. aasta Pariisi tippkohtumise järelduste üle ja esimese piirkondliku noorte koostööameti asutamise üle;

33.

tunneb kahetsust, et Kosovo jõupingutused piisava ja tõhusa haldussuutlikkuse loomiseks edenevad aeglaselt, mis takistab riigil vastuvõetud seadusi täiel määral rakendamast ja ELi vahendeid tõhusalt kasutamast; väljendab kahetsust endeemilise korruptsiooni, poliitilise sekkumise ja avaliku halduse töötajate politiseerimise pärast kõikidel tasanditel, samuti mitmetesse sõltumatutesse institutsioonidesse ja ametitesse nimetamiste pärast poliitiliste vaadete, mitte piisavalt professionaalsete kriteeriumide alusel; nõuab täiendavaid jõupingutusi, et tagada tulemustel põhinev töölevõtmine, mis on vajalik tulemusliku, tõhusa ja professionaalselt sõltumatu avaliku halduse tagamiseks; nõuab, et uuritaks hiljutist väidetavat poliitilist sekkumist avaliku sektori asutuste töölevõtmis- ja otsustusprotsessidesse;

34.

märgib, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames on igat liiki lepingute taotlemise tehnilised kirjeldused nii keerulised, et Kosovo või piirkondlikud ettevõtjad ei saa sageli isegi neid taotleda, ning nõuab sellega seoses erilise tähelepanu pööramist huvitatud sidusrühmade juhendamisele ja õpetamisele; nõuab tungivalt, et ametiasutused suunaksid järelejäänud abi, mida ei ole veel programmidesse määratud, projektidele, millel on Kosovo majandusele otsesem mõju;

35.

kiidab heaks EULEX Kosovo volituste pikendamise ning nõuab tungivalt, et Kosovo jätkaks aktiivset koostööd, et EULEX saaks oma volitused täielikult ja takistamatult ellu viia; nõuab ELi jõupingutuste jätkamist, et tugevdada veelgi sõltumatut kohtusüsteemi, politseid ja tollisüsteemi pärast 2018. aastat selle eesmärgiga, et Kosovo võtaks need ülesanded täiel määral enda vastutusele; nõuab EULEXi prokuröride käsitletavate kohtuasjade tõhusat ja sujuvat üleandmist riiklike prokuröride pädevusse koos asjakohaste kaitsemeetmetega selle tagamiseks, et minevikus toime pandud rikkumiste ohvrid saaksid juurdepääsu tõele, õigusele ja heastamisele;

36.

märgib, et lõpetati kriminaaluurimine väidetava korruptsiooni kohta EULEXi missiooni raames; väljendab heameelt, et asjaomased ELi ametnikud vabastati väärkäitumise süüdistustest; palub, et EULEX tagaks seoses missiooniga oma ametiajaks parema tõhususe, täieliku läbipaistvuse ja suurema vastutuse ning rakendaks täiel määral kõiki sõltumatu eksperdi Jean Paul Jacqué soovitusi, mis on esitatud tema 2014. aasta aruandes;

37.

märgib, et Kosovo ei ole seni muutunud mööda Lääne-Balkani rändeteed liikuvate pagulaste ja rändajate peamiseks transiiditeeks; nõuab tungivalt, et Kosovo ametiasutused tagaksid, et läbirändajaid koheldaks vastavalt Euroopa ja rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas ELi põhiõiguste hartale ja 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonile; kordab, et rahastamine, sealhulgas IPA II rubriigis ette nähtud vahendid, peaks olema kättesaadav ja kasutamiseks valmis ning seda tuleks kriisi ajal ja vajaduse korral kiiresti ja tulemuslikult rakendada;

38.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2004. aastal kahetsusväärselt hävitatud mitmed usu- ja kultuuriobjektid, näiteks õigeusu katedraal, on Kosovo riiklikest vahenditest rahastamise abil renoveeritud; tunnustab Kosovo pühendumist kultuuripärandiobjektide kaitsmisele ja palub, et ametiasutused rakendaksid kõiki ÜRO kultuuripärandi konventsioone kõikidel tasanditel, sõltumata Kosovo staatusest UNESCO suhtes, võttes vastu asjakohase strateegia ja siseriiklikud õigusaktid, ning tagaksid kultuuripärandiobjektide piisava kaitse ja haldamise kogu Kosovos; tunnustab sellega seoses ELi rahastatavat programmi, mille eesmärk on kaitsta ja taastada väikeseid kultuuripärandiobjekte, et edendada kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi kõigis mitmerahvuselistes omavalitsustes; kordab tõsiasja, et tuleb vastu võtta usuvabadust käsitleva seaduse eelnõu ja see peaks sisaldama Veneetsia komisjoni selleteemalisi soovitusi;

39.

tunneb suurt heameelt Euroopa Nõukogu otsuse üle anda Kosovole oma parlamentaarses assamblees 2017. aasta jaanuarist alates vaatleja staatus Kosovoga seotud istungite jaoks; toetab Kosovo jõupingutusi rahvusvahelise kogukonnaga integreerumiseks; nõuab selles kontekstis Kosovo osalemist kõikides asjaomastes piirkondlikes ja rahvusvahelistes organisatsioonides ning nõuab tungivalt, et Serbia lõpetaks sellesse protsessi sekkumise;

40.

nõuab tungivalt, et Kosovo ametiasutused võtaksid kasutusele usaldusväärse pikaajalise energiastrateegia ja õigusraamistiku, mis põhineks energiatõhususel, energiaallikate mitmekesistamisel ja taastuvate energiaallikate arendamisel; rõhutab vajadust töötada edasi usaldusväärsete elektrivõrkude suunas ja muuta energiasektor jätkusuutlikumaks, seda nii julgeoleku kui ka keskkonnastandardite seisukohast; kutsub ametiasutusi üles allkirjastama Lääne-Balkani riikide kuuiku vastastikuse mõistmise memorandum piirkondliku elektrituru arendamise ja raamistiku loomise kohta tulevaseks koostööks teiste riikidega; rõhutab, et 2017. aastal on Kosovo energiaühenduse asutamislepingu eesistujariik, ja tuletab ametiasutustele meelde Kosovo sellest lepingust tulenevat juriidilist kohustust tagada, et 2020. aastaks saadakse 25 % kogu elektrienergiast taastuvatest energiaallikatest; palub, et valitsus austaks kokkulepet lõpetada Kosovo A elektrijaama tegevus ja renoveerida Kosovo B elektrijaam, kasutades selleks ELi ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames eraldatud 60 miljonit eurot; nõuab kogu Lääne-Balkani piirkonda hõlmavat hüdroenergia strateegiat;

41.

väljendab muret ärevusttekitava õhusaaste taseme pärast Kosovos, eelkõige Priština linnapiirkonnas, ja palub kohalikel ametiasutustel võtta kiiremas korras piisavaid meetmeid selle hädaolukorra lahendamiseks; rõhutab, et õhukvaliteedi riiklik strateegia tuleb nõuetekohaselt jõustada; on mures, et jäätmekäitluse probleem on jätkuvalt üks kõige nähtavamaid probleeme Kosovos ja kehtivad õigusaktid ei lahenda probleemi täielikult;

42.

väljendab heameelt ida/Vahemere idaosa transpordikoridori uue raudteeühenduse projekti käivitamise üle, mis hõlmab uut raudteed ja jaamu Kosovos ning kujutab endast Kosovo ainsat ühendust laiema piirkonnaga; palub Kosovo valitsusel projekti elluviimist täielikult toetada;

43.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni tehtud jõupingutuste üle, mille eesmärk on taastada Albaania ja Kosovo vahelise elektrivõrgu ühendus, mida Serbia on mitu kuud blokeerinud, ning nõuab Serbia ja Kosovo elektrisektori asutuste konstruktiivset koostööd; tuletab meelde, et energiaühenduse seatud tähtaeg blokeeringu kaotamiseks oli hiljemalt 31. detsember 2016;

44.

kutsub komisjoni üles jätkama tööd rändeküsimuste valdkonnas kõigi Lääne-Balkani riikidega, tagamaks, et järgitakse Euroopa ja rahvusvahelisi norme ja standardeid; on rahul seni selles osas tehtud tööga;

45.

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ning Kosovo valitsusele ja rahvusassambleele.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/88

P8_TA(2017)0263

2016. aasta aruanne endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohta

Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta aruande kohta, milles käsitletakse endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki (2016/2310(INI))

(2018/C 331/11)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut (1),

—	võttes arvesse Ohridis sõlmitud ja 13. augustil 2001 Skopjes allkirjastatud Ohridi raamkokkulepet,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ELi kandidaatriigi staatus, Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juunis avaldatud järeldusi, nõukogu 2008. aasta detsembri, 2012. aasta detsembri, 2014. aasta detsembri ja 2015. aasta detsembri järeldusi ning eesistujariigi 13. detsembri 2016. aasta järeldusi, mis pälvisid delegatsioonide valdava enamuse toetuse ja milles kinnitatakse selget ja kindlat pühendumust selle riigi ELiga ühinemise protsessile,

—	võttes arvesse 15. juunil 2016 Skopjes riigi ja komisjoni vahel toimunud ELi stabiliseerimis- ja assotsiatsieerimiskomitee 13. istungit,

—	võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2016. aasta teatist „ELi laienemisstrateegia“ (COM(2016)0715) ning selle juurde kuuluvat komisjoni talituste töödokumenti „Endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi 2016. aasta aruanne“ (SWD(2016)0362),

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta juuni eriaruannet endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 2015. aasta juunis avaldatud kiireloomulisi reformiprioriteete endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi jaoks,

—	võttes arvesse süsteemseid õigusriigi probleeme käsitlenud vanemekspertide rühma soovitusi seoses 2015. aasta kevadel avalikuks tulnud sidevahendite pealtkuulamisega,

—	võttes arvesse 2. juunil ja 15. juulil 2015 Skopjes saavutatud nelja erakonna poliitilist kokkulepet ning 20. juulil ja 31. augustil 2016 saavutatud nelja erakonna kokkulepet selle poliitilise kokkuleppe rakendamise kohta,

—	võttes arvesse 4. juulil 2016 Pariisis toimunud Lääne-Balkani riikide tippkohtumise eesistuja lõppdeklaratsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonide soovitusi 2016. aasta Pariisi tippkohtumiseks,

—	võttes arvesse OSCE/ODIHRi esialgseid tähelepanekuid ja järeldusi ning lõpparuannet 11. detsembri 2016. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 817 (1993) ja 845 (1993), samuti ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 47/225 ning 13. septembril 1995. aastal saavutatud ajutist kokkulepet,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu otsust 13. septembri 1995. aasta ajutise kokkuleppe kohaldamise kohta,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone selle riigi kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0055/2017),

arvestades, et endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ennetähtaegsed parlamendivalimised, mida oli kaks korda edasi lükatud, toimusid 11. detsembril 2016 korrapärases ja rahulikus õhkkonnas kooskõlas rahvusvaheliste standardite ja OSCE/ODIHRi soovitustega; arvestades, et valimised kulgesid ilma suuremate vahejuhtumiteta, olid hästi korraldatud ja valimisaktiivsus oli kõrge;

arvestades, et poliitiline lõhestatus, sügav vastastikune usaldamatus ja tõelise dialoogi puudumine erakondade vahel pidurdavad reforme ja ettevalmistusi ELiga ühinemiseks; arvestades, et mõnes olulises valdkonnas võib jätkuvalt täheldada tagasikäiku; arvestades, et demokraatia ja õigusriik on pidevalt olnud löögi all, eelkõige erahuvide tungimise tõttu riigi struktuuridesse, mis mõjutab demokraatlike institutsioonide toimimist ja ühiskonna tähtsamaid valdkondi;

arvestades, et 27. aprillil 2017 valiti Makedoonia parlamendi uueks spiikriks Talat Xhaferi; arvestades, et 17. mail 2017 tegi Makedoonia Vabariigi president uue valitsuse moodustamise ülesandeks SDSM-i juhile Zoran Zaevile; arvestades, et 31. mail 2017 kinnitas Makedoonia parlament peaminister Zoran Zaevi juhitud uue valitsuse ametisse;

D.	arvestades, et reformiprotsessi kõige olulisemate teemade hulka kuuluvad kohtureform, avaliku halduse ja meedia reformimine, võitlus noorte tööpuuduse vastu ja Ohridi raamkokkuleppe kohaldamise läbivaatamine;

arvestades, et riigi ELiga ühinemise ja Euro-Atlandi kursil hoidmiseks on vaja kõikide poliitiliste jõudude tugevat pühendumist; arvestades, et uus valitsus peab heaks kiitma ja täies ulatuses ellu viima jõulised reformid, mis peaksid andma tuntavaid tulemusi eelkõige õigusriigi, õigusemõistmise, korruptsioonivastase võitluse, põhiõiguste, siseasjade ja heanaaberlike suhete valdkonnas;

F.	arvestades, et komisjon, nõukogu ja parlament on ühisel arvamusel, et riigiga ühinemisläbirääkimiste alustamise soovitamine sõltub Pržino kokkuleppe rakendamise edenemisest ja olulistest edusammudest kiireloomuliste reformiprioriteetide järgimisel;

G.	arvestades, et nõukogu on edasised sammud peatanud, kuna riigil on lahendamata nimevaidlus Kreekaga; arvestades, et kahepoolseid probleeme ei tohiks kasutada ettekäändena ELiga peetavate läbirääkimiste kiire alustamise takistamiseks;

arvestades, et kahepoolseid vaidlusi ei tohiks kasutada ELiga ühinemise protsessi ega ühinemisläbirääkimiste avamise tõkestamiseks, vaid vaidlused tuleks lahendada konstruktiivses vaimus ning kooskõlas ELi ja ÜRO standarditega; arvestades, et heanaaberlike ja heade rahvustevaheliste suhete säilitamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik;

arvestades, et (potentsiaalseid) kandidaatriike hinnatakse nende saavutuste põhjal ning ühinemise ajakava määrab vajalike reformide kiirus ja kvaliteet; arvestades, et nõutavate tingimuste täitmise korral peaks ühinemisläbirääkimiste alustamine olema tagatud; arvestades, et riigi seaduste liidu õigustikuga kooskõlla viimise poolest on endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki aastaid peetud üheks kõige edukamaks riigiks;

arvestades, et ELiga ühinemise protsess on oluline stiimul edasiste reformide tegemiseks, eelkõige seoses õigusriigi põhimõtte, kohtusüsteemi sõltumatuse ja korruptsioonivastase võitluse ja meediavabaduse tagamisega; arvestades, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on liidu laienemisprotsessi, stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi ning riigi liiduga ühinemise protsessi olulised komponendid;

arvestades, et 20. juulil ja 31. augustil 2016 jõudsid nelja tähtsama erakonna juhid kokkuleppele Pržino kokkuleppe elluviimise asjus, sealhulgas ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamise suhtes 11. detsembril 2016 ja oma toetuse avaldamise suhtes eriprokuröri tööle; arvestades, et nad kinnitasid ka oma kohustust järgida kiireloomulisi reformiprioriteete;

L.	arvestades, et hiljutine poliitiline kriis on näidanud toimiva kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi puudumist Makedoonia institutsioonides ning vajadust suurendada läbipaistvust ja avalikku vastutust;

M.	arvestades, et organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastane võitlus on endiselt otsustava tähtsusega, et tõkestada kuritegevuse sissetung poliitilisse, õigus- ja majandussüsteemi;

väljendab rahulolu seoses uue valitsuse moodustamisega 31. mail 2017; nõuab, et kõik poliitilised parteid toimiksid leppimise vaimus ja kõigi kodanike ühistes huvides ning teeksid valitsusega koostööd usalduse taastamiseks riigi ja tema institutsioonide vastu, täites muu hulgas täielikult Prizo kokkulepet ning viies ellu pakilised esmatähtsad reformid;

märgib tunnustavalt, et 11. detsembril 2016 toimunud ennetähtaegsetel valimistel järgiti põhiõigusi, valimised olid hästi korraldatud, läbipaistvalt ja kaasavalt organiseeritud ning kulgesid suuremate vahejuhtumiteta; märgib, et OSCE/ODIHRi hinnangul olid valimised tõelist konkureerimist võimaldavad; peab õigeks, et erakonnad kiitsid valimistulemused riigi stabiilsuse huvides heaks ja rõhutab, et erakonnad peavad kandma hoolt selle eest, et riik ei langeks uuesti poliitilisse kriisi; kutsub kõiki erakondi üles hoiduma parlamendi edukat toimimist takistamast; nõuab, et uus valitsus jätkaks kiiresti vajalikke reforme, et tagada riigi Euro-Atlandi integratsioon ja edendada ELiga ühinemise väljavaateid oma kodanike hüvanguks; peab erakondade ja rahvusrühmade omavahelist koostööd oluliseks teguriks kiireloomuliste riigisiseste ja ELiga seotud probleemide lahendamisel, samuti selleks, et säiliks soovitus avada läbirääkimised riigi ühinemiseks ELiga;

tunnustab valimisprotsessi, sealhulgas valimiste õigusraamistiku, valijate nimekirjade ja meediakajastuse paremaks muutmist; märgib tunnustavalt, et valdavas enamikus valimisjaoskondades vaatlesid valimisi kodanikuühiskonna esindajad; kutsub pädevaid ametiasutusi üles – ka 2017. aasta mais toimuvaid kohalikke valimisi silmas pidades – tõsiselt tegelema valimistega seotud väidetavate rikkumiste ja puudustega, mille hulka kuuluvad valijate hirmutamine, häälte ostmine ja halduslike vahendite kuritarvitamine, poliitiline surve meediale, samuti ässitav retoorika ja ajakirjanike verbaalne ründamine; kutsub pädevaid ametiasutusi üles tegelema OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni soovitustega ning seadma sisse tõhusa kontrolli erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise üle; rõhutab, et vaja on suurendada valimisasutuste töö läbipaistvust ja jätkata nende töö depolitiseerimist, et suurendada üldsuse usaldust tulevaste valimiste vastu;

peab oluliseks rahvaloenduse läbiviimist (viimane rahvaloendus toimus 2002. aastal) tingimusel, et rahvaloenduse meetodi osas jõutakse üleriigiliselt üksmeelele, et saada Makedoonia rahvastiku koostisest värske ja tõene pilt, et paremini täita Makedoonia kodanike vajadusi ja osutada neile paremaid teenuseid, ning jätkata valijate nimekirjade täpsustamist ja edaspidi minimeerida rikkumised ja puudused;

ootab, et uus valitsus kiirendaks koostöös teiste erakondadega esmajärjekorras ELiga seotud reformide läbiviimist; kordab, et toetab ühinemisläbirääkimiste avamist eeldusel, et jätkuvalt tehakse edusamme Pržino kokkuleppe rakendamisel, eesmärgiga tagada selle täielik, tuntav ja püsiv täitmine, ning et tehakse sisulisi edusamme kiireloomuliste reformiprioriteetide järgimisel süsteemsetes reformides; palub nõukogul ühinemisläbirääkimiste küsimust käsitleda esimesel võimalusel; on jätkuvalt veendunud, et läbirääkimised võivad kaasa aidata hädavajalike reformide alustamisele, anda uut jõudu, elavdada ELiga ühinemise perspektiive ja avaldada positiivset mõju kahepoolsete vaidluste lahendamisele, et ELiga ühinemise protsess ei takerduks;

rõhutab ELiga ühinemise protsessis tehtavate edusammude strateegilist tähtsust ja nõuab veel kord, et kõik asjaosalised tõendaksid oma poliitilist tahet ja vastutust, järgides täiel määral kiireloomulisi reformiprioriteete ja Pržino kokkulepet; rõhutab, et Pržino kokkuleppe järgimine on oluline ka väljaspool valimisi, et tagada poliitiline stabiilsus ja jätkusuutlikkus tulevikus; palub, et komisjon hindaks esimesel võimalusel, ent hiljemalt 2017. aasta lõpuks riigi edusamme nende järgimisel ning annaks selle kohta aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule; tuletades meelde, et pikalt hilinenud reformidega tuleb algust teha ja need ellu viia, toetab kõrgetasemelise ühinemisdialoogi jätkamist eesmärgiga toetada riiki reformipüüetes; avaldab kahetsust, et kõrgetasemelise ühinemisdialoogi raames ei ole toimunud ühtegi kohtumist ning varasemaid eesmärke ei ole kuigi edukalt täidetud; juhib tähelepanu sellele, et kui viivitused riigi Euro-Atlandi integratsiooniprotessis jätkuvad, võib neil olla negatiivne poliitiline, julgeolekualane ja sotsiaalmajanduslik mõju; palub ka komisjonil ja Euroopa välisteenistusel muuta ELi rahastatavad projektid riigis nähtavamaks, et Euroopa Liitu sealsetele kodanikele lähemale tuua;

rõhutab märkimisväärseid edusamme, mida riik on teinud ELiga ühinemise protsessis, ning rõhutab ühinemisprotsessi edasilükkamise negatiivseid tagajärgi, sealhulgas ohtu ELi laienemispoliitika usaldusväärsusele ning ebastabiilsuse ohtu kogu piirkonnas;

juhib tähelepanu sellele, et praegu Euroopa Liidu ees seisvad probleemid (Brexit, ränne, radikaliseerumine jne) ei tohiks takistada laienemisprotsessi, pigem on need probleemid näidanud vajadust integreerida Lääne-Balkan ELi struktuuridega, et parandada ja tihendada partnerlust rahvusvaheliste kriiside ületamiseks;

peab tervitatavaks riigi õigusaktide liidu õigustikuga ühtlustamise kõrget taset ning tunnustab, et esmatähtsaks peetakse olemasoleva õigusliku ja poliitilise raamistiku tulemuslikku rakendamist ja järgimist, nagu riikide puhul, kes on juba ühinemisläbirääkimisi alustanud;

10.

avaldab riigile tunnustust stabiliseerimis- ja assotsieerimislepinguga võetud kohustuste jätkuva täitmise eest; kutsub nõukogu üles võtma vastu komisjoni 2009. aasta ettepaneku liikuda stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu teise etappi, järgides asjakohaseid sätteid;

11.

nõuab, et kõik erakonnad ilmutaksid poliitilist tahet ja vastutustunnet, et üle saada lõhestunud poliitilisest keskkonnast, polariseerumisest ja kompromissivalmiduse puudumisest ning taasalustada dialoogi; rõhutab veel kord parlamendi keskset rolli riigi demokraatlikus arengus ning poliitilise dialoogi ja esindatuse foorumina; nõuab, et tugevdataks parlamendi järelevalvefunktsioone ning piirataks sagedast ilma piisava konsulteerimise ja mõjuhinnanguta seadusemuudatuste tegemist ja lühimenetluste kasutamist nende vastuvõtmiseks; nõuab, et sidevahendite pealtkuulamise, julgeoleku ja vastuluure küsimustega tegelevatele asjaomastele parlamendikomisjonidele tagataks tõrgeteta toimimine ning takistusteta juurdepääs vajalikele andmetele ja tõenditele, et tagada usaldusväärne parlamentaarne kontroll asjaomaste teenistuste üle; tunnustab kodanikuühiskonna konstruktiivset rolli demokraatlike protsesside toetamisel ja täiustamisel;

12.

märgib, et avaliku halduse reformimisel, sh personalijuhtimise uue õigusraamistiku rakendamisel on tehtud mõningaid edusamme; nõuab, et jätkataks komisjoni soovituste rakendamist; on endiselt mures avaliku halduse politiseerumise ning ametnikele avaldatava poliitilisse surve pärast; nõuab, et uus valitsus näitaks tugevat poliitilist tahet edendada kõigil tasanditel professionaalsust, tulemuslikkust, neutraalsust ja sõltumatust ning võtaks selleks kasutusele uue, tulemuslikkusel põhineva töölevõtmis- ja hindamiskorra; rõhutab, et vaja on lõpule viia avaliku halduse reformimise strateegia aastateks 2017–2022, mis hõlmaks ka piisavate eelarveliste vahendite eraldamist selle elluviimiseks, ning tugevdada sellekohast haldussuutlikkust; nõuab, et tulevane valitsus looks läbipaistvad ja toimivad vastutusliinid asutuste sees ja vahel; peab soovitavaks, et kõik kogukonnad oleksid kõigil avaliku halduse tasanditel õiglaselt esindatud;

13.

soovitab tulevasel valitsusel töötada välja tervikliku e-valitsemise strateegia ning samal ajal arendada e-teenuseid kodanike ja ettevõtjate jaoks, et vähendada riigi, kodanike ja ettevõtjate bürokraatiakoormust; rõhutab, et e-valitsemine ja e-teenused parandaksid riigi majandustulemusi ning suurendaksid avaliku halduse ja avalike teenuste läbipaistvust ja tõhusust; rõhutab, et kodanikel on õigus avalikule teabele, ja nõuab lisameetmete rakendamist tagamaks, et seda õigust kuidagi ei takistata; soovitab otsida uuenduslikke e-lahendusi, et tagada avalikule teabele lihtne juurdepääs ja vähendada sellega seotud bürokraatiat;

14.

peab kahetsusväärseks püsivat tagasilangust kohtusüsteemi reformimisel, kuna vaja oleks soodustada kohtusüsteemi sõltulmatut toimimist; peab taunitavaks korduvat poliitilist sekkumist kohtu töösse, sh sekkumist kohtunike ja prokuröride ametisse nimetamisel ja edutamisel, samuti vähest vastutust ja valikulise õigusemõistmise juhtumeid; kutsub pädevaid asutusi veel kord üles tõhusalt tegelema lahendamata probleemidega, mis on nimetatud kiireloomulistes reformiprioriteetides, ja ilmutama poliitilist tahet kohtureformi edendamisel, sh suurendama nii seaduses kui ka tegelikkuses kohtunike ametisse nimetamise ja edutamise läbipaistvust ning lühendama kohtuprotsesside kestust; tunnistab, et läbipaistvuse suurendamiseks on teatavaid pingutusi tehtud; nõuab peale selle, et ametivõimud tagaksid kohtunõukogu ja prokuröride nõukogu professionaalsuse ning kogu kohtusüsteemi sõltumatu toimimise;

15.

kordab taas, et oluline on põhjalikult ja sõltumatult ning takistusteta uurida väiteid pealtkuulamisega seonduvate ilmsiks tulnud väärtegude ja sellekohase kontrolli puudulikkuse kohta; tuletab meelde, kui tähtsad on eriprokuröri ja parlamendi uurimiskomisjoni volitused ja töö – vastavalt õigusliku ja poliitilise vastutuse analüüsimiseks; märgib, et eriprokurör on esitanud esimesed kriminaalsüüdistused pealtkuulamisega seonduvates õigusrikkumistes;

16.

tunneb muret eriprokuröri büroo vastu suunatud poliitiliste rünnakute ning halduslike ja kohtulike takistuste pärast, samuti teiste institutsioonide vähese koostöövalmiduse pärast; meenutab kriminaalkohtutele, kes eriprokuröri büroo ametlikele taotlustele ei vasta, et neil on juriidiline kohustus eriprokuröri bürood abistada; peab demokraatliku protsessi seisukohast tähtsaks, et eriprokuröri büroo täidaks kõiki oma ülesandeid ja teeks põhjalikke uurimisi täiesti sõltumatult, takistamatult ja tööks vajalike vahenditega; nõuab, et eriprokuröri büroo saaks täieliku toetuse, tingimused ja aja, mis on vajalik selle tähtsa töö lõpuleviimiseks; nõuab, et kohtutes lõpetataks takistuste tegemine eriprokurörile tõendite esitamisel, ja nõuab, et toetataks seadusemuudatusi, mis tagaksid eriprokurörile iseseisvad volitused tunnistajate kaitsmiseks tema pädevusse kuuluvates asjades; on kindlalt veendunud, et uurimiste tulemused kujutavad endast olulist sammu usalduse taastamisel riiklike institutsioonide vastu; rõhutab lisaks vajadust võtta vastu tunnistajakaitse seaduse muudatused;

17.

peab endiselt murettekitavaks, et korruptsioon on jätkuvalt raske probleem ja et poliitiline sekkumine nõrgendab korruptsioonivastast võitlust; rõhutab, et korruptsiooniga võitlemiseks on vaja tugevat poliitilist tahet; rõhutab vajadust suurendada politsei, prokuratuuri ja riikliku korruptsioonivastase komisjoni sõltumatust; nõuab läbipaistvuse suurendamist ning riikliku korruptsioonivastase komisjoni liikmete valimisel ja nimetamisel tulemuslikkuse kriteeriumi arvessevõtmist; nõuab, et viivitamatult rakendataks meetmeid, millega tagada huvide konfliktide vältimine ja nende eest karistamine, samuti meetmeid kõrgema tasandi korruptsiooni ja sellevastase võitluse usaldusväärseks dokumenteerimiseks, mis hõlmaksid õigusraamistiku rakendamist rikkumistest teatajate kaitseks, järgides Euroopa standardeid, kiireloomulisi reformiprioriteete ja Veneetsia komisjoni soovitusi; kutsub sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone ja meediat veel kord üles paljastama korruptsiooni ning toetama sõltumatut ja erapooletut uurimist; kutsub ametivõime üles toetama ombudsmani tööd vajaliku personali ja eelarvevahenditega;

18.

on mures meedia ning poliitilise tegevuse ja valitsuse tegevuse segunemise pärast, eelkõige seoses avaliku sektori kulutustega; mõistab teravalt hukka ebaseaduslikud majanduslikud, poliitilised ja perekondlikud suhted seoses avaliku sektori vahendite kasutamisega; kutsub valitsust üles korruptsioonivastase võitluse lisameetmena võtma vastu õigusraamistiku huvide konfliktide reguleerimiseks ja kõrgetel riiklikel ametikohtadel töötavate inimeste varade avalikustamiseks;

19.

peab tervitatavaks asjaolu, et nüüd on olemas õigusraamistik ja strateegiad võitluseks organiseeritud kuritegevuse vastu; väljendab rahulolu kuritegelike võrgustike ning inimkaubanduse ja narkokaubanduse marsruutide likvideerimise üle ja nõuab, et veelgi tõhustataks pingutusi organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses; kutsub üles veelgi parandama õiguskaitseasutuste koostööd nii riigisiseselt kui ka naaberriikidega ning suurendama kohtute volitusi ja vahendeid; peab väga tähtsaks, et jätkuvalt suurendataks õiguskaitseasutuste suutlikkust uurida finantskuritegusid ja konfiskeerida varasid;

20.

tunnustab jätkuvaid jõupingutusi võitluses radikaliseerumise ja terroristlike välisvõitlejate vastu; peab tervitatavaks, et vastu on võetud terrorismivastane strateegia aastateks 2013–2019, milles määratletakse ka mõisted vägivaldne ekstremism, radikaliseerumine, ennetamine ja reintegreerimine; nõuab, et strateegia rakendamiseks tihendataks julgeolekuasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, usujuhtide, kohalike kogukondade ning teiste hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonna riigiasutuste vahelist koostööd radikaliseerumise eri etappidega tegelemisel ning taasintegreerimise ja rehabiliteerimise vahendite väljatöötamisel; nõuab samuti, et julgeolekuteenistused pidevalt jälgiksid tagasipöörduvaid välisvõitlejaid, tegeleksid nende taasintegreerimisega ühiskonda ning vahetaksid järjekindlalt teavet ELi ja naaberriikide ametiasutustega;

21.

peab murettekitavaks kodanikuühiskonna organisatsioonidelt saabuvaid signaale, mis viitavad nende tegevuskeskkonna halvenemisele, on jätkuvalt mures poliitikute ja meedia äärmuslike avalike rünnakute pärast kodanikuühiskonna organisatsioonide ja välisriikide esindajate vastu; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsat rolli demokraatlike protsesside, sealhulgas valimisprotsessi järelevalves, toetamises ja edendamises ning kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi kindlustamisel; peab murettekitavaks, et valitsuse seotus kodanikuühiskonna kõigi tasandite organisatsioonidega on piiratud ja valitsuse koostöö nende organisatsioonidega on ebapiisav; rõhutab, kui tähtis on korrapärane ja konstruktiivne dialoog ja koostöö kodanikuühiskonnaga, ja nõuab, et pädevad asutused kaasaksid kodanikuühiskonna organisatsioone regulaarselt ja struktureeritult poliitikakujundamisse; kutsub ametiasutusi üles mitte diskrimineerima kodanikuühiskonna organisatsioone nende poliitiliste seisukohtade, usuliste vaadete või rahvusliku koosseisu tõttu ega mis tahes muul alusel; on seisukohal, et kogunemis- ja ühinemisvabadust ei tohiks ilma tõsise põhjenduseta keelata ühelegi rühmale;

22.

kutsub ametiasutusi üles taasalustama katkenud tööd rahvaloenduse korraldamiseks, mis annaks elanikkonna kohta usaldusväärseid statistilisi andmeid, mida saaks kasutada valitsuse arenguprogrammide ja adekvaatse eelarve planeerimise alusena;

23.

tuletab valitsusele ja erakondadele meelde nende vastutust kaasava ja salliva kultuuri kujundamisel nii seaduses kui ka praktikas; peab tervitatavaks võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase riikliku strateegia vastuvõtmist aastateks 2016–2020; on mures diskrimineerimisvastase kaitse komisjoni erapooletuse ja sõltumatuse pärast ning nõuab, et selle liikmete valimise protsess oleks läbipaistev; mõistab taas hukka vihakõne diskrimineeritud rühmade vastu; peab murettekitavaks sallimatuse püsimist lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) vastu; kordab oma nõudmist, et diskrimineerimisvastane seadus ühtlustataks seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise osas liidu õigustikuga; rõhutab veel kord vajadust võidelda eelarvamuste vastu romade suhtes ja nende diskrimineerimise vastu ning hõlbustada nende integreerumist, nende juurdepääsu haridussüsteemile ja tööturule; peab murettekitavaks asjaolu, et vanglate eelarve märkimisväärsest suurendamisest hoolimata valitsevad vanglates ebainimlikud tingimused ja ülerahvastatus; nõuab, et järgitaks ombudsmani soovitusi;

24.

nõuab uusi meetmeid, et edendada soolist võrdõiguslikkust ja suurendada naiste osalemist poliitilises elus ja tööhõives, parandada nende sotsiaalmajanduslikku olukorda ning tugevdada naiste õigusi üldiselt; kutsub pädevaid ametiasutusi üles paremini rakendama võrdseid võimalusi käsitlevat seadust, tegelema naiste alaesindatuse probleemiga, mis puudutab otsuste tegemise seisukohast tähtsaid ametikohti kõigil tasanditel, ja tugevdama institutsiooniliste mehhanismide toimivust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks; nõuab, et pädevad ametiasutused eraldaksid piisavalt eelarvelisi vahendeid seaduse rakendamiseks; peab murettekitavaks, et osa põhilisi tervishoiuteenuseid on naistele halvasti kättesaadavad ja imikute suremus on püsivalt suur;

25.

nõuab, et valitsus võtaks meetmeid, et vaadata läbi koduvägivalla ennetamise ja selle eest kaitsmise seadus ning muud asjaomased seadused, et anda piisavat kaitset kõigile perevägivalla ja soolise vägivalla ohvritele ning parandada koduvägivalla ohvritele osutatavaid tugiteenuseid, sealhulgas tagada piisav hulk varjupaiku; nõuab peale selle, et valitsus tagaks koduvägivalla juhtumite põhjaliku uurimise ja süüdlaste vastutuselevõtmise ning et jätkuvalt suurendataks teadlikkust koduvägivalla probleemist;

26.

kordab, et rahvustevaheliste suhete olukord riigis on jätkuvalt ebakindel; nõuab, et kõik erakonnad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid edendaksid aktiivselt kaasavat ja sallivat paljurahvuselist, mitmekultuurilist ning eri usunditega ühiskonda ning tugevdaksid kooseksisteerimist ja dialoogi; on veendunud, et mitmesuguste etniliste, rahvus- ja usukogukondade sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks on vaja rakendada erilisi meetmeid; tuletab valitsusele ja parteijuhtidele meelde nende lubadust rakendada Ohridi raamkokkulepet täies ulatuses kaasaval ja läbipaistval viisil, viia lõpule selle kokkuleppe pikaleveninud läbivaatamine, mis hõlmaks ka poliitilisi soovitusi, ning tagada piisavad eelarvelised vahendid selle täitmiseks; mõistab hukka irredentismi kõik vormid ja kõik katsed tekitada lõhe eri sotsiaalsete rühmade vahele; rõhutab, kui oluline on viivitamata alustada kauaoodatud rahvaloendust;

27.

kutsub komisjoni üles tegema lisapingutusi, et toetada piirkonnas tõelist lepitusprotsessi, toetades eelkõige lähiminevikku käsitlevaid kultuuriprojekte ja edendades ühist jagatud ajalookäsitust ning sallivuse, kaasatuse ja leppimise ühist poliitilist kultuuri;

28.

kordab, et ametisutused ja kodanikuühiskond peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et saavutada ajalooline leppimine ning ületada lõhe etniliste ja rahvusrühmade (sh bulgaaria päritolu kodanike) vahel ja sees;

29.

nõuab, et valitsus annaks üldsusele ja meediale selgelt teada, et rahvuse alusel diskrimineerimine (muu hulgas seoses õigussüsteemi, meedia, tööhõive ja ühiskondlike võimalustega) on riigis lubamatu; rõhutab, kui tähtsad on sellised meetmed eri etniliste rühmade integreerimise, stabiilsuse ning riigi Euroopaga integreerumise seisukohast;

30.

soovitab ametivõimudel Serbialt tagasi nõuda asjakohased Jugoslaavia salateenistuse arhiivid; on seisukohal, et totalitaristliku mineviku läbipaistev käsitlemine, sh salateenistuse arhiivide avamine, on samm suurema demokraatia, vastutuse ja institutsionaalse tugevuse suunas;

31.

rõhutab, kui oluline on meediavabadus ja meedia sõltumatus, mis kuuluvad ELi põhiväärtuste ja demokraatia alustugede hulka; peab seoses sõna- ja meediavabadusega murettekitavaks vihakõne, hirmutamisjuhtumeid ja enesetsensuuri ning süstemaatilise poliitilise mõjutamise ja surve kasutamist toimetuste hoiakute suhtes, uuriva, objektiivse ja täpse ainekäsitluse puudumist ning valitsuse tegevuse tasakaalustamatut kajastamist; kordab oma nõuet, et peavoolumeedias, eelkõige avalik-õiguslikus ringhäälinguorganisatsioonis tuleb arvesse võtta mitmesuguseid vaatenurki;

32.

palub, et valitsus tagaks ajakirjanike vastu suunatud hirmutamis- ja vägivallajuhtumite ärahoidmise ja nõuetekohase uurimise ninge nende eest vastutavate isikute vastutuselevõtmise; rõhutab, et on vaja tagada jätkusuutlik ning poliitiliselt ja rahaliselt sõltumatu avalik-õiguslik ringhääling, et kindlustada selle finants- ja toimetuslik sõltumatus ning õigus saada erapooletut informatsiooni; nõuab, et loodaks esinduskogud, mis hõlmavalt esindaksid meedia huve; nõuab, et võetaks kasutusele kutsealane käitumisjuhend, mida aktsepteeriks nii avalik-õiguslik kui ka erameedia; kutsub valitsusametnikke, kodanikuühiskonna organisatsioone ja ajakirjanike organisatsioone üles tegema koostööd meedia reformimiseks;

33.

peab jätkuvalt murettekitavaks asjaolu, et poliitiline olukord kujutab endast tõsist ohtu Makedoonia majandusele; peab jätkuvalt murettekitavaks olukorda, kus lepingute täitmine on nõrk, mitteametliku majanduse osakaal suur ja juurdepääs rahalistele vahenditele raskendatud; rõhutab, et laialdane varimajandus on oluline ettevõtluse takistaja; rõhutab, et erasektori konkurentsivõime ja töökohtade loomise parandamiseks on vaja võtta meetmeid, ning palub pädevatel ametiasutustel pöörata tähelepanu ka kohtu tõhususele;

34.

hindab positiivselt makromajandusliku stabiilsuse säilimist, töötuse määra vähendamist ning valitsuse jätkuvaid püüdeid soodustada majanduskasvu ja tööhõivet turupõhiste majanduspoliitiliste meetmetega, peab aga murettekitavaks valitsemissektori võla jätkusuutlikkuse probleemi ja asjaolu, et töötuse määr on jätkuvalt kõrge ning tööhõive, eelkõige noorte, naiste ja puudega inimeste hulgas, on väga madal; nõuab, et pädevad ametiasutused tegeleksid pikaajalise ja struktuurse tööpuuduse probleemiga, edendaksid majanduspoliitilist koostööd, viiksid hariduse paremini vastavusse tööturu vajadustega ja töötaksid välja sihipärase strateegia noorte ja naiste paremaks integreerimiseks tööturule; peab murettekitavaks hea haridusega noorte spetsialistide väljavoolu riigist ning nõuab tungivalt, et valitsus töötaks välja programmid, mis võimaldaksid kõrgelt haritud noortel spetsialistidel kodumaale tagasi pöörduda ning poliitilistes ja otsustusprotsessides osaleda; nõuab, et rakendataks meetmeid eelarvedistsipliini ja läbipaistvuse parandamiseks ning eelarve planeerimise suutlikkuse suurendamiseks; soovitab rakendada tasakaalus eelarve põhimõtet; märgib, et usaldusväärne ja prognoositav regulatiivne ettevõtluskeskkond soodustab makromajanduslikku stabiilsust ja kasvu; nõuab, et neis küsimustes konsulteeritaks korralikult kõigi sidusrühmadega;

35.

tunnustab transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkude ajakohastamisel saavutatud edu ning eriti jõupingutusi Euroopa X koridori lõpuleviimiseks (2); pidades silmas raudteeühenduste tähtsust jätkusuutlikus transpordisüsteemis, väljendab rahulolu valitsuse kavatsuse üle ajakohastada või rajada raudteeühendused Skopjest naaberriikide pealinnadesse ning nõuab suuremaid edusamme, eelkõige Euroopa VIII transpordikoridori kuuluvate raudtee- ja maanteeühenduste lõpuleviimisel (3);

36.

tunnustab head valmisoleku taset elektroonilise side ja infoühiskonna valdkonnas; nõuab edasiliikumist küberjulgeoleku alal ning toonitab vajadust töötada välja ja võtta vastu riiklik küberjulgeoleku strateegia, et tõsta kübervastupidavusvõimet;

37.

peab murettekitavaks olulisi keskkonnaalaseid puudujääke, eelkõige tööstussaaste ning õhu- ja veesaaste osas; märgib, et praegune veevarustussüsteemi seisukord on valdavalt kehv ning sellest on tingitud suur veekadu ja vee kvaliteedi probleemid; rõhutab, et tuleb välja töötada jätkusuutlik jäätmepoliitika ja seda rakendada, ning nõuab kliimameetmete ulatusliku poliitilise strateegia väljatöötamist, mis oleks ooskõlas ELi 2030 kliimapoliitika raamistikuga, samuti Pariisi kliimakokkuleppe ratifitseerimist ja rakendamist;

38.

tunnustab riigi konstruktiivset rolli piirkondlikus koostöös, eeskätt Lääne-Balkani kuuiku algatuses ja ühenduvust käsitlevas tegevuskavas; märgib aga, et transpordi- ja energiataristu ühendused piirkondlike naabritega ning ühendus TEN-T võrguga on jätkuvalt piiratud; väljendab rahulolu edusammude üle energiavarustuskindluse alal, samuti elektriülekande võrkudevaheliste ühenduste ja gaasivõrkude vaheliste ühenduste valdkonnas; märgib, et Lääne-Balkani riikidega on sõlmitud kokkulepe piirkondliku elektrituru väljakujundamise kohta; rõhutab vajadust liikuda edasi elektrituru avamise suunas ning arendada konkurentsi gaasi- ja energiaturul, võttes sihiks energiaettevõtjate üksteisest eraldamise kooskõlas ELi kolmanda energiapaketiga; nõuab, et oluliselt parandataks energiatõhusust, taastuvenergia tootmist ning kliimamuutuste vastu võitlemist; nõuab Pariisi kliimakokkuleppe ratifitseerimist;

39.

nõuab, et ametiasutused tugevdaksid haldussuutlikkust ja rahastamisvõimet, et tagada läbipaistev, tõhus ja tulemuslik avalike hangete kord, hoida ära eeskirjade rikkumised ning nõuetekohaselt ja õigeaegselt rakendada ELi vahendeid, ning et nad samal ajal esitaksid perioodilised üksikasjalikud aruanded ELi vahendite kavandamise ja kasutamise kohta; märgib murega, et komisjon on veel kord kahandanud ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames määratavat rahalist toetust ja seda ligi 27 miljoni euro võrra, tulenevalt riigi puuduvast poliitilisest tahtest oma rahanduse juhtimist reformida; kutsub komisjoni üles lisama oma aruannetesse teavet endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile IPA raames antud toetuse ning rakendatud meetmete tulemuslikkuse, eeskätt peamiste prioriteetide ja nendega seotud projektide elluviimiseks eraldatud IPA toetuste kohta;

40.

avaldab riigile tunnustust konstruktiivse tegevuse ja koostöö ning erakordsete ponnistuste eest rändekriisi probleemidega tegelemisel, millega riik on märkimisväärselt toetanud Euroopa Liidu julgeolekut ja stabiilsust; kutsub sellega seoses komisjoni üles võimaldama riigile kõiki vajalikke vahendeid kriisi leevendamiseks; soovitab riigil rahvusvahelist humanitaarõigust järgides võtta lisameetmeid, et parandada oma varjupaigasüsteemi, tagada vajalik suutlikkus, et tõkestada ja tõrjuda inimkaubandust ja migrantide ebaseaduslikku vedu, rakendades kuritegevuse vastu võitlemiseks muu hulgas koostöölepinguid naaberriikidega, ning tagada hästitoimiv piirihaldus;

41.

märgib, et riik asub nn Lääne-Balkani marsruudil ja et seni on teel Euroopasse riigist läbi rännanud umbes 600 000 põgenikku ja migranti, nende hulgas kaitsetumaid inimrühmi, nagu lapsed ja eakad; nõuab, et riigi ametiasutused tagaksid, et riigis varjupaika taotlevaid või läbi selle territooriumi reisivaid migrante ja pagulasi koheldakse vastavalt rahvusvahelisele ja ELi õigusele, sealhulgas 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja ELi põhiõiguste hartat järgides;

42.

palub komisjonil jätkata kõigi Lääne-Balkani riikidega koostööd rändeküsimustes, et tagada Euroopa ja rahvusvaheliste normide ja standardite järgimine;

43.

rõhutab piirkondliku koostöö tähtsust ELiga ühinemise protsessi soodustava vahendina ning tunnustab riigi konstruktiivseid pingutusi kahepoolsete suhete edendamisel kõigi piirkonna riikidega ja aktiivset panust sellesse;

44.

on veendunud, et piirkondlik koostöö on ELiga ühinemise protsessi oluline osa, mis toob piirkonda stabiilsust ja jõukust ning peaks olema valitsuse üks prioriteete; tunnustab riigi jätkuvalt konstruktiivset osa ja aktiivset panust kahepoolse, piirkondliku ja rahvusvahelise koostöö edendamises ning osalemist tsiviil- ja sõjaliste kriiside ohjamise operatsioonidel; tunnustab riigi välispoliitika suurenenud ühitumist ELi välispoliitikaga (73 %); kutsub Makedoonia ametivõime üles viima oma poliitika vastavusse ka piiravate meetmetega, mida EL kohaldab Venemaa suhtes pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist; kinnitab veel kord, kui oluline on Bulgaariaga sõpruse ja heanaaberlike suhete lepingut käsitlevate läbirääkimiste lõpuleviimine; kutsub ametivõime üles respekteerima end bulgaarlasteks pidavate riigi kodanike poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

45.

soovitab moodustada naaberriikidega ühiseid ajaloo ja hariduse ekspertkomisjone, et edendada objektiivset, faktidel põhinevat ajaloo tõlgendamist, tugevdada akadeemilist koostööd ja aidata noortes kujundada positiivset suhtumist naabritesse;

46.

väljendab rahulolu selle üle, et endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja Kreeka vaheline usaldust suurendavate meetmete algatus on andnud konkreetseid tulemusi ning võib aidata parandada vastastikust mõistmist ja tugevdada kahepoolseid suhteid, valmistades ette pinna riigi nime probleemi lahendamiseks mõlemale poolele vastuvõetavalt, ning tunnustab meetmete rakendamisel täheldatavaid positiivseid suundumusi; rõhutab, et oluline on hoiduda igasugustest žestidest, vaieldavatest sammudest ja avaldustest, mis võiksid heanaaberlikke suhteid negatiivselt mõjutada; nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja töötaks välja uued algatused, et ületada veel püsivad erimeelsused, ning püüaks koostöös kõnealuse kahe riigi ja ÜRO eriesindajaga leida mõlemat poolt rahuldava lahenduse nime küsimuses ja annaks sellest aru parlamendile;

47.

väljendab rahulolu Berliini protsessi raames tehtud algatuste üle, mis annavad tunnistust tugevast poliitilisest toetusest Lääne-Balkani riikide Euroopa Liiduga integreerumise perspektiivile; juhib tähelepanu selle protsessi tähtsusele riikide majandusliku arengu jaoks, kuna selle raames tehakse investeeringuid põhivõrkudesse ja kahepoolsetesse projektidesse infrastruktuuri, majanduse ja vastastikuste ühenduste vallas; kordab, et oluline on osaleda piirkondlikes noortealastes algatustes, näiteks Lääne-Balkani noorte piirkondliku koostööbüroo algatuses; kiidab heaks Lääne-Balkani fondi loomise ning nõuab, et komisjon võtaks arvesse esitatud algatusi ja projekte;

48.

avaldab riigile tunnustust Kesk-Euroopa algatuse eesistujariigina tehtud töö eest, kus 2015. aastal keskenduti majanduskoostööle ja ärivõimalustele, infrastruktuurile ja üldisele majanduslikule arengule, sealhulgas maapiirkondade arengule ja turismile ning makropiirkondade sidumisele;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning asjaomase riigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 84, 20.3.2004, lk 13.

(2) X koridor on üks üleeuroopalisi transpordikoridore; kulgeb Salzburgist (Austria) Thessalonikisse (Kreeka).

(3) VIII koridor on üks üleeuroopalisi transpordikoridore; kulgeb Durrësist (Albaania) Varnasse (Bulgaaria). Läbib ka Skopjet.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/100

P8_TA(2017)0265

Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseis

Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseisu kohta (2017/2636(RSP))

(2018/C 331/13)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni sõnavabaduse kohta Bangladeshis (1),

—	võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Rana Plaza hoone varingu teise aastapäeva ja Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe seniste tulemuste kohta (2),

—	võttes arvesse oma 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Bangladeshis (3),

—	võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni rõivasektorit käsitleva ELi juhtalgatuse kohta (4),

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 16. jaanuari 2014. aasta (5), 21. novembri 2013. aasta (6) ja 14. märtsi 2013. aasta (7) resolutsioone,

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioone inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (8) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (9),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsioone ettevõtja sotsiaalse vastutuse, usaldusväärse, läbipaistva ja vastutustundliku ettevõtluse ning jätkusuutliku majanduskasvu kohta (10) ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (11),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 24. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Sustainable garment value chains through EU development action“ (Jätkusuutlikud rõivatööstuse väärtusahelad ELi arengumeetmete abil) (SWD(2017)0147),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“ (COM(2011)0681) ja komisjoni 2014. aasta järgse ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika suundumustega seotud töö üle peetud avaliku konsultatsiooni tulemusi,

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta (12),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

—	võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi Rahvavabariigi vahel sõlmitud partnerlus- ja arengualase koostöö lepingut,

—	võttes arvesse jätkusuutlikkuse kokkulepet tööõiguste ja vabrikute ohutuse pidevaks parandamiseks valmis- ja silmkoerõivaste tööstuses Bangladeshis,

—	võttes arvesse komisjoni 2016. aasta juuli ja 24. aprilli 2015. aasta aruandeid Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe tehnilise olukorra kohta,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni 23. jaanuari 2017. aasta aruannet 15.–17. novembril 2016 toimunud ajutise delegatsiooni lähetuse kohta Dhakasse Bangladeshi,

—	võttes arvesse Bangladeshi parema töö programmi, mille Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) käivitas 2013. aasta oktoobris,

—	võttes arvesse ILO kõrgetasemelise kolmepoolse lähetuse aruannet ning ILO konventsioonide ja soovituste kohaldamise eksperdikomisjoni 2017. aasta tähelepanekuid konventsioonide nr 87 ja nr 98 kohta,

—	võttes arvesse ILO 2016. aasta konverentsi standardite kohaldamise komitee aruandes sisalduvat eraldi punkti,

—	võttes arvesse 2017. aastal ILO ühinemisvabaduse komiteele esitatud kaebust seoses valitsuse 2016. aasta detsembri repressioonidega tööliste vastu Ashulia rõivavabrikus ja ÜRO erimenetluste volitatud esindajale esitatud kaebust samuti seoses repressioonidega Ashulias,

—	võttes arvesse ÜRO Johannesburgi deklaratsiooni säästva tarbimise ja tootmise kohta sotsiaalse ja majandusliku arengu toetamiseks,

—	võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) kestliku arengu investeerimispoliitika raamistikku (2015),

—	võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2011. aasta juunis heaks kiidetud ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, millega kehtestatakse valitsustele ja äriühingutele inimõiguste kaitse ja järgimise raamistik,

—	võttes arvesse ÜRO globaalset kokkulepet inimõiguste, tööstandardite, keskkonnakaitse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas,

—	võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele,

—	võttes arvesse Bangladeshi lepingu kvartali koondaruannet parandamismeetmete edusammude kohta valmisrõivavabrikutes, mis on hõlmatud 31. oktoobri 2016. aasta lepinguga,

—	võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseisu kohta (O-000037/2017 – B8-0217/2017),

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.	arvestades, et Bangladeshist on saanud maailma suuruselt teine rõivatootja ja tekstiilisektor annab ligi 81 % riigi koguekspordist; arvestades, et 60 % Bangladeshi rõivatoodangust läheb ELi, mis on selle riigi peamine eksporditurg;

arvestades, et Bangladeshi valmisrõivaste tööstuse 5 000 vabrikus töötab 4,2 miljonit inimest ning see tööstus toetab kaudselt ligi 40 miljoni inimese toimetulekut (ligikaudu neljandik Bangladeshi elanikkonnast); arvestades, et valmisrõivaste tööstus on andnud olulise panuse vaesuse vähendamisse ja naiste mõjuvõimu suurendamisse; arvestades, et naised, kes pärinevad eelkõige maapiirkondadest, moodustavad 80 % Bangladeshi valmisrõivaste sektori töötajatest; arvestades, et 80 % töötajatest töötab siiski mitteametlikus sektoris; arvestades, et rõivatööstuse tarneahela keerukas olemus ja selle vähene läbipaistvus hõlbustavad inimõiguste rikkumist ja suurendavad töötajate ärakasutamist; arvestades, et valmisrõivaste sektori miinimumpalk jääb endiselt allapoole Maailmapanga määratud vaesuspiiri;

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on arengu tõukejõud; arvestades, et naiste õigused kuuluvad inimõiguste hulka; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 8 on selgelt sätestatud, et „kõigi oma asjaomaste meetmete puhul on liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine“, ning arvestades, et EL on seetõttu kohustatud integreerima soolise võrdõiguslikkuse kõigisse oma poliitikavaldkondadesse, tagades, et mehed ja naised saaksid sotsiaalsetest muutustest, majanduskasvust ning inimväärsete töökohtade loomisest võrdväärselt kasu, kaotades diskrimineerimise ja edendades kogu maailmas naiste õiguste austamist;

arvestades, et ligikaudu 10 % valmisrõivaste sektori tööjõust töötab eksportkauba tootmise eritsoonides; arvestades, et eksportkauba tootmise eritsoonide tööseadus ei taga töötajatele piisavalt põhiõigusi võrreldes mujal Bangladeshis töötajatele tagatavate õigustega; arvestades, et eksportkauba tootmise eritsoone kavatsetakse ulatuslikult laiendada;

arvestades, et ELi suuremeelsed ühepoolsed kaubandussoodustused vähim arenenud riikidele algatuse „Kõik peale relvade“ raames, mis on sätestatud ELi üldise soodustuste süsteemi (GSP) määruses ja mis annavad paindlike päritolureeglite alusel Bangladeshi tekstiilitoodetele tariifivaba juurdepääsu ELi turule, on Bangladeshi ulatusliku rõivaekspordi ja tööhõive kasvu eduloole oluliselt kaasa aidanud;

arvestades, et need kaubandussoodustused tulenevad ELi põhimõttest edendada õiglast ja vaba kaubandust ja seetõttu on ELil lubatud GSP soodustused inimõiguste rikkumise kõige tõsisemate juhtumite korral peatada, lähtudes GSP määruse V peatüki artikli 19 lõike 1 punktist a, milles sätestatakse, et sooduskorra kohaldamise võib ajutiselt peatada mitmel põhjusel, sealhulgas VIII lisa A osas loetletud konventsioonides (mille hulka kuulub kaheksa ILO peamist konventsiooni) sätestatud põhimõtete raske ja süstemaatilise rikkumise korral;

G.	arvestades, et komisjon ja Euroopa välisteenistus käivitasid nende sätete kohaselt 2017. aasta alguses tööga seotud õiguste ja inimõiguste alase põhjalikuma dialoogi, et saavutada parem vastavus nimetatud konventsioonide põhimõtetele;

arvestades, et oma 2016. aasta konverentsi standardite kohaldamise komitee aruandes on ILO pühendanud Bangladeshile eraldi punkti, milles märgitakse, et Bangladesh on tõsiselt rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad konventsioonist nr 87 (ühinemisvabadus); arvestades, et 2015. aastal teatas ILO, et 78 % ametiühingu registreerimise taotlustest lükati tagasi, kuna vabrikute juhtkonnad ja teatavad poliitikud suhtuvad ametiühingutesse vaenulikult ja puudub haldusssuutlikkus neid registreerida;

arvestades, et eri teadete kohaselt on Bangladeshi vabrikupõlengutes alates 2006. aastast hukkunud sadu töötajaid ning kahjuks ei ole süüdlastest vabrikuomanikke ja -direktoreid kohtu ette toodud; arvestades, et kõigis sektorites kokku hukkub igal aastal surmaga lõppevates õnnetustes hinnanguliselt umbes 11 700 töötajat ja 24 500 inimest sureb tööga seotud haigustesse;

J.	arvestades, et praegune miinimumpalk 5 300 takat (67 USA dollarit) kuus ei ole tõusnud pärast 2013. aastat ja miinimumpalga nõukogu ei ole kokku kutsutud;

arvestades, et alates 21. detsembrist 2016 ehk pärast seda, kui Bangladeshi rõivatööstuse töötajad korraldasid suurema palga nõudmiseks streike ja meeleavaldusi, on ametivõimude poolt meelevaldselt vahistatud ja kinni peetud vähemalt 35 ametiühingujuhti või -toetajat, suletud ametiühingute ja vabaühenduste büroosid või pandud need politsei järelevalve alla ning saadetud töölepingu peatamise tõttu koju või vallandatud ligikaudu 1 600 töötajat, kes protesteerisid rõivatööstuse madalate palkade vastu;

L.	arvestades, et Bangladesh on läbipaistvuse indeksis 177 riigi hulgas 145. kohal; arvestades, et korruptsioon on ülemaailmses rõivatööstuse tarneahelas ülimalt levinud ning hõlmab nii poliitilist klassi kui ka kohalikke omavalitsusi;

M.	arvestades, et mitmed paljulubavad algatused erasektoris, näiteks Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepe, on viimase 20 aasta jooksul aidanud mõõdukalt parandada tarneahela standardeid ja töötajate ohutust, suurendades rõivatööstuse tarneahela töötajate õigusi;

arvestades, et jätkusuutlikkuse kokkuleppe 2014., 2015. ja 2016. aasta järjestikuste läbivaatamiste järeldustes räägitakse konkreetsetest edusammudest, mida Bangladeshi ametivõimud on mõnes valdkonnas teinud, ning tunnustatakse kokkuleppe mõõdukat panust tervise ja ohutuse parandamisse vabrikutes ning töötingimuste parandamisse valmisrõivaste tööstuses; arvestades, et keerulisem on olnud edu saavutada töötajate õiguste osas ja viimaste aastate jooksul ei ole selles valdkonnas olulist arengut täheldatud; arvestades, et ILO andmete kohaselt on puudused Bangladeshi 2013. aasta tööseaduse muutmisel ja rakendamisel põhjustanud tõsiseid takistusi ühinemisvabaduse ja ametiühingute registreerimise vabaduse õiguse kasutamisele, eelkõige eksportkauba tootmise eritsoonide valmisrõivaste sektoris; arvestades, et eksportkauba tootmise eritsoonide töötajatel ei ole õigust liituda ametiühinguga;

arvestades, et pärast katastroofi on enneolematult suurenenud Euroopa tarbijate nõudlus ulatuslikuma teabe järele selle kohta, kust on tooted pärit ja millistes tingimustes need on toodetud; arvestades, et Euroopa kodanikud on esitanud arvukalt petitsioone ja korraldanud kampaaniaid, nõudes rõivakaubamärkidelt suuremat vastutust tagamaks, et nende tooted on toodetud eetikapõhimõtteid järgides;

Vastutustundlik ettevõtlus Bangladeshis – peamiselt riigi enda ülesanne

toonitab, et vaatamata viimaste aastate muljetavaldavatele tulemustele majanduskasvu ja arengu vallas on Bangladeshil vaja teha suuri pingutusi, et pikemas perspektiivis saavutada jätkusuutlik ja kaasavam majanduskasv; rõhutab, et seoses sellega omaksid suurt tähtsust struktuurireformid, mis toovad kaasa tootlikkuse kasvu, ekspordi mitmekesistamise, sotsiaalse õigluse, töötajate õigused, keskkonnakaitse ja korruptsioonivastase võitluse;

palub, et Bangladeshi valitsus tõhustaks kõrgeima prioriteedina oma tegevust seoses ohutuse ja töötingimuste parandamise ning töötajate õiguste suurendamisega rõivasektoris ning parandaks hoonete ja vabrikute ohutust käsitlevate õigusaktide rakendamist, jätkaks tööinspektsiooni riigipoolse rahastamise suurendamist ning suurema arvu vabrikute inspektorite töölevõtmist ja koolitamist, looks tingimused tööinspektorite kaadrivoolavuse vähendamiseks, koostaks iga-aastase töökava parandusmeetmeid vajavate vabrikute järelinspekteerimiseks ning laiendaks hoonete ja vabrikute inspekteerimist muudele sektoritele;

kutsub Bangladeshi valitsust üles muutma 2013. aasta tööseadust nii, et selles käsitletaks tulemuslikult ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste õigust, edendataks sotsiaalset dialoogi, tagataks kiire ja mittemeelevaldne ametiühingute registreerimine, tagataks väidetava ametiühingutevastase diskrimineerimise ja ebaõiglaste töötavade tulemuslik uurimine ja süüdistuse esitamine, tagataks tööd puudutavate küsimuste õiguslik raamistik, mis on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, eelkõige täielikult vastav ILO konventsioonidele nr 87 ja nr 98 ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste kohta, ning et seda tulemuslikult rakendataks; nõuab ka tungivalt, et valitsus tagaks, et eksportkauba tootmise eritsoone käsitlev õigus võimaldaks täielikku ühinemisvabadust vastavalt samadele rahvusvahelistele standarditele, ning et ta uuriks aktiivselt kiiremas korras kõiki ametiühingutevastaseid diskrimineerimise juhtumeid;

nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus, tööstusliidud ja vabrikuomanikud jätkaksid parandustöid kõigis ekspordile suunatud valmisrõivaste vabrikutes ning tagaksid remontimise ja inspektsioonijärgsete meetmete võtmise ning läbipaistva järelevalve teostamise asjaomaste riigiasutuste poolt, tunnistades seejuures rahastajate kogutud vahenditest saadavat kasu ja mõjusa rahalise toetuse tähtsust;

nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus kutsuks viivitamata uuesti kokku miinimumpalga nõukogu ja kehtestaks lühema palga suuruse läbivaatamise ajavahemiku;

Erasektori algatused – tulemuslik ja väärtuslik panus

kutsub rahvusvahelisi kaubamärke ja jaemüüjaid ning Bangladeshi erasektorit üles jätkama tööõiguse järgimist ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmete rakendamist ning parandama oma vastutustundlikke äritavasid, kaasa arvatud inimväärsete töötingimuste tagamine Bangladeshi rõivatööstuse töötajatele, ning soodustama läbipaistva teabe andmist selle kohta, millistes vabrikutes on kaup toodetud, ning asjakohaste algatuste vahelisi koordineerimise mehhanisme; julgustab ülemaailmseid jaemüüjaid ja kaubamärke jätkama tööd vabrikukontrollide ühtse tegevusjuhendi vastuvõtmiseks Bangladeshis;

rõhutab edu, mida Bangladeshis on tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe abil valitsuse ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöös erasektori ettevõtete kaasamisel saavutatud; märgib siiski, et tule- ja ehitusohutuse valdkonna edusammudest hoolimata tunnevad kokkuleppe osapooled ikka veel muret selle pärast, et ohutuse seisukohast kesksete probleemide lahendamine edeneb aeglaselt; kutsub Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe osapooli pikendama oma kokkuleppe kohast tegevust veel viieks aastaks, enne kui lõpeb praegune leping, mis kehtib kuni 12. maini 2018; kutsub Bangladeshi valitsust ning Bangladeshi ettevõtlussektorit tunnustama tule- ja ehitusohutuse kokkuleppe kaudu Bangladeshis jaemüüjatele seatud kohustuse kasulikkust ja toetama kokkuleppe osapoolte volituste pikendamist Bangladeshis;

palub Bangladeshi valitsusel ja erasektoril jätkata algatusi, mille eesmärk on pakkuda kannatanutele rahalist hüvitist ja rehabilitatsiooni, töötada välja tulemuslik tööturule naasmise strateegia ja pakkuda toetust ettevõtluse ja toimetulekuoskuste arendamiseks;

ELi ja rahvusvahelise üldsuse jagatud vastutus

toetab Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe järelmeetmeid ning komisjoni ja Euroopa välisteenistuse tõhustatud dialoogi Bangladeshiga tööiguse ja inimõiguste teemal, et parandada GSP määruses loetletud konventsioonide põhimõtete järgimist;

10.

toetab seda, et komisjon uurib võimalikku üleeuroopalist rõivasektori algatust, mille peamisteks põhimõteteks on vabatahtlikud algatused ja ranged tegevusjuhendid; võtab teadmiseks komisjoni 24. aprilli 2017. aasta töödokumendi pealkirjaga „Jätkusuutlikud rõivaste tarneahelad ELi arengumeetmete kaudu“ ning kordab oma nõudmist mitte piirduda üksnes selle töödokumendiga, vaid lisada ka võimalus kaaluda nõuetekohast hoolsust käsitlevaid siduvaid õigusakte; rõhutab ühtlasi, et kooskõlastamine, teabevahetus ja parimate tavade vahetamine ning valitsuste võetav kohustus luua asjakohased raamtingimused võivad aidata tõhustada era- ja avaliku sektori väärtusahela algatusi ja saavutada säästva arengu vallas positiivseid tulemusi; rõhutab, kui oluline on suurendada tarbijate teadlikkust, et suurendada läbipaistvust, ning toetada jõupingutusi paremate töö- ja keskkonnastandardite, tooteohutuse ja säästva tarbimise edendamiseks;

11.

on seisukohal, et Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet, milles EL on tähtis osaleja, võiks käsitada eeskujuna samalaadsete partnerlussuhete loomisel kolmandate riikidega; kutsub ELi üles jätkama ja intensiivistama oma koostööd rahvusvahelisel tasandil säästva arengu ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas selliste organisatsioonidega nagu ILO, OECD ja ÜRO;

12.

toetab pingutusi, mida teeb ÜRO tähtajata töörühm, mis loodi selleks, et koostada siduv ÜRO leping äritegevuse ja inimõiguste kohta; palub komisjonil ja liikmesriikidel nimetatud lepingu üle peetavatel tulevastel läbirääkimistel aktiivselt osaleda;

13.

rõhutab, et suutmatusel parandada julgeolekuolukorda ja seista süstemaatiliselt vastu Bangladeshi äärmuslastest tulenevale ohule on otsene mõju riiki tehtavatele investeeringutele, mis lõppkokkuvõttes takistab pikaajalist arengut ja tavainimeste elu;

Järeldused

14.

rõhutab, et kõrge kvaliteediga rõivasektor on Bangladeshi majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks ülioluline ning et selle laienemine on võimaldanud paljudel töötajatel (eelkõige naistel) siirduda mitteametlikust majandusest ametlikku majandusse; hoiatab algatuste eest, mis võivad viia ELi ja teiste riikide ettevõtjate tagasitõmbumiseni Bangladeshist ning millel oleks kahjulik mõju mitte ainult riigi mainele, vaid – mis on palju olulisem – riigi edasistele arenguperspektiividele;

15.

rõhutab, et vastutustundliku ettevõtluse kui üldeesmärgi saavutamine on Bangladeshi valitsuse, kohaliku erasektori, rahvusvahelise kogukonna ja äripartnerite ühine ülesanne;

o o

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Bangladeshi valitsusele ja parlamendile ning ILO peadirektorile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0414.

(2) ELT C 346, 21.9.2016, lk 39.

(3) ELT C 234, 28.6.2016, lk 10.

(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0196.

(5) ELT C 482, 23.12.2016, lk 149.

(6) ELT C 436, 24.11.2016, lk 39.

(7) ELT C 36, 29.1.2016, lk 145.

(8) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.

(9) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.

(10) ELT C 24, 22.1.2016, lk 28.

(11) ELT C 24, 22.1.2016, lk 33.

(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0299.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/116

P8_TA(2017)0270

Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamine

Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamine (2016/2064(INI))

(2018/C 331/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (1) (Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi määrus),

—	võttes arvesse komisjoni 31. mai 2016. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Kontrollikojale pealkirjaga „Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi tagatisfondi valitsemise kohta 2015. aastal“ (COM(2016)0353),

—	võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa investeerib taas: Euroopa investeerimiskava täitmise ülevaade“ (COM(2016)0359),

—	võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga aastaaruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Investeerimispanga grupi 2015. aasta rahastus- ja investeerimismeetmete kohta Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames (2),

—	võttes arvesse komisjoni talituste töödokumendi hinnangut SWD(2016)0297, Euroopa Investeerimispanga hinnangut Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) toimimise kohta (3), määruse (EL) 2015/1017 rakendamise ad-hoc auditit Ernst and Young poolt (4) ning Euroopa Kontrollikoja arvamust (5),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1316/2013 ja (EL) 2015/1017 Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kestuse pikendamise ning kõnealuse fondi ja Euroopa investeerimisnõustamise keskuse tehnilise täiustamise osas (COM(2016)0597),

—	võttes arvesse 2015. aasta detsembris Prantsusmaal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud Pariisi kokkulepet,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (6),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (7),

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni aruannet ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A8-0200/2017),

võtab teadmiseks suure investeeringute puudujäägi Euroopas, mis komisjoni hinnangul on vähemalt 200–300 miljardit eurot aastas; rõhutab eelkõige sellega seoses, et Euroopa vajab suure riskiga rahastust, eriti VKEde rahastamise, teadus- ja arendustegevuse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate ning transpordi, side ja energiataristu valdkonnas, mis on vajalik kaasava majandusarengu tagamiseks; väljendab muret asjaolu pärast, et kõige uuemad andmed rahvamajanduse arvepidamise kohta ei näita Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (edaspidi EFSI) asutamisest saati mingit investeeringute tõusu, mis põhjustab muret, et ilma muutusteta ootab ees aeglase majanduskasvu ja kõrge töötuse määra jätkumine, eeskätt noorte ja järgmiste põlvkondade hulgas; rõhutab, et majanduskasvu elavdamiseks, töötuse vähendamiseks, tugeva, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise tööstuse edendamiseks ning ELi pikaajaliste poliitikaeesmärkide saavutamiseks on vaja nimetatud investeeringute puudujääk kaotada, luues teatavates strateegilistes piirkondades investeeringutele soodsa keskkonna;

rõhutab EFSI rolli rahastusega seotud raskuste lahendamisel ja takistuste kõrvaldamisel ning strateegiliste, muutusi toovate ja tootlike investeeringute rakendamisel, mis annavad majandusele, keskkonnale ja ühiskonnale palju lisaväärtust, samuti liikmesriikide majandusvaldkonna reformimisel ja ajakohastamisel, majanduskasvu ja töökohtade loomisel, mille puhul turupõhist rahastamist vaatamata majanduslikule teostatavusele ei toimu, ja erainvesteeringute edendamisel kõigis ELi piirkondades;

tuletab meelde määrusega ette nähtud Euroopa Parlamendi rolli, eelkõige seoses EFSI rakendamise järelevalvega; tunnistab siiski, et EFSI toimimise ja ELi majandusele avalduva mõju põhjalikuks tõenduspõhiseks hindamiseks on veel liiga vara, kuid on arvamusel, et tuleb anda esialgne hinnang valitud ja tagasilükatud projekte ning nendega seotud otsuseid käsitlevate kõikehõlmavate andmete alusel, et teha kindlaks EFSI 2.0 ja järgnevate variantide võimalikud parandusi vajavad valdkonnad; palub komisjonil esitada põhjalik hinnang kohe, kui kogu teave muutub kättesaadavaks;

Täiendavus

tuletab meelde, et EFSI eesmärk on tagada täiendavus, aidates tegeleda turutõrgete või mitteoptimaalsete investeerimisolukordadega ning toetades toiminguid, mida ei oleks saanud ellu viia või ei oleks saanud seda teha samas ulatuses liidu olemasolevate rahastamisvahendite raames või erasektori allikatest ilma EFSI osaluseta; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et täiendavuse mõistet on vaja täpsustada;

tuletab meelde, et EFSIst toetatud projekte, millega püütakse luua töökohti, edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning majanduslikku, territoriaalset ja sotsiaalset sidusust kooskõlas EFSI määruse artiklis 9 kindlaksmääratud üldeesmärkidega, peetakse täiendavateks, kui nad hõlmavad riske, mis on iseloomulikud EIP eritegevusele, nagu on sätestatud EIP põhikirja artiklis 16 ja EIP krediidiriski hindamise põhimõtetes; tuletab meelde, et EFSI raames toetatud projektide riskiprofiil on üldjuhul kõrgem kui EIP tavatoimingutega toetatud projektidel; rõhutab, et EIP eritegevuse miinimumriskist väiksemat riski kätkevaid EIP projekte võib samuti EFSIst toetada, kui ELi tagatise kasutamine on vajalik täiendavuse tagamiseks;

märgib, et kuigi kõiki EFSI raames heakskiidetud projekte esitletakse eritegevustena, on sõltumatus hinnangus leitud, et osa projektidest oleks saanud rahastada ilma ELi tagatise kasutamiseta;

palub komisjonil koostada koostöös EIP ja EFSI juhtimisstruktuuridega loetelu kõikidest ELi toetatavatest ja EIP rahastatavatest meetmetest, mis on hõlmatud täiendavuse kriteeriumidega, ning esitada selged ja põhjalikud seletused tõendite kohta, et neid projekte ei oleks saanud teostada muude vahendite abil;

juhib tähelepanu asjaolule, et EFSI kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete eesmärkide vahel võib olla vastuolu selles mõttes, et erainvesteeringute kaasamise eesmärgi täitmiseks võib juhtuda, et EIP rahastab väiksema riskiga projekte, mille vastu investorid juba huvi tunnevad; nõuab, et EIP ja EFSI juhtimisstruktuurid rakendaksid tõelist täiendavust vastavalt EFSI määruse artiklile 5 ning tagaksid turutõrgete kõrvaldamise ja mitteoptimaalsete olukordade täieliku lahendamise;

palub EIP-l tagada läbipaistvus fondide haldamisel ja seoses mis tahes osaleva avaliku või erasektori või kolmanda osapoole vahendite päritoluga ning esitada konkreetsed andmed, muu hulgas konkreetsete projektide ja välisinvestorite kohta; juhib tähelepanu EFSI määruse sätetele, milles nõutakse parlamendile aru andmist; rõhutab taas asjaolu, et kõik potentsiaalsed tulevased kolmandate riikide osalejad peavad täitma kõiki ELi avalike hangete, tööõiguse ja keskkonnaeeskirju, ning eeldab, et EIP projektidele kehtivaid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud nõudeid kohaldatakse täielikult ka EFSI projektide rahastamisotsuste puhul;

Tulemustabel ja projektide valimine

10.

märgib, et nagu on sätestatud määruses, peab projekt enne EFSI toetuse jaoks valituks osutumist läbi tegema hoolsuskohustuse ja otsustusmenetluse nii EIPs kui ka EFSI juhtimisstruktuurides; võtab teadmiseks, et projektide arendajad on väljendanud soovi saada kiiret tagasisidet ja suuremat läbipaistvust seoses nii valikukriteeriumide kui ka sellega, kui palju ja mis liiki EFSI toetust / osamakseid sellest on võimalik saada; nõuab suuremat selgust, et julgustada projektide arendajaid EFSI toetust taotlema, sealhulgas avalikustades tulemustabeli EFSI rahastuse taotlejatele; nõuab otsustamisprotsessi läbipaistvamaks muutmist valikukriteeriumide ja rahalise toetuse osas ning selle kiirendamist, tagades samal ajal jätkuvalt põhjaliku hoolsuskohustuse menetluse, et kaitsta ELi vahendeid; rõhutab, et hindamisprotsessi lihtsustamiseks, eelkõige investeerimisplatvormide jaoks, tuleks julgustada EIPd kohaldama ühist hoolsuskohustuse menetlust koos riiklike tugipankadega või delegeerima selle täielikult neile;

11.

on seisukohal, et projektide ja rahastamiskõlblike üksuste hindamise kriteeriumeid tuleks selgemaks muuta; palub EFSI juhtorganeid esitada vastavalt täiendavat teavet kõikidele EFSI raames heakskiidetud projektidele antud hinnangute kohta, eelkõige seoses nende täiendavuse ja panusega jätkusuutlikku majanduskasvu ning nende töökohtade loomise suutlikkusega, nagu see on määruses sätestatud; nõuab kõlblike vastaspoolte suhtes rangemaid ühingujuhtimise eeskirju, et sellist liiki üksused oleksid vastuvõetavad EFSI partnerid seoses ELi põhimõtete ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) standarditega;

12.

tuletab meelde, et tulemustabel on vahend investeeringute komitee jaoks, mis võimaldab tal ELi tagatise kasutamisel eelistada paremate näitajatega ja lisaväärtust loovaid toiminguid, ning et investeeringute komitee peab seda vastavalt kasutama; kavatseb kontrollida tulemustabeli ja selle näitajate järgimist, kohaldamist ja kasutamist; nõuab projektide valikukriteeriumide asjakohast kohaldamist ja selle menetluse läbipaistvamaks muutmist; tuletab meelde, et kehtiva määruse lisa kohaselt peab investeeringute komitee projektide prioriseerimisel andma igale tulemustabeli sambale võrdse tähtsuse, sõltumata sellest, kas sambale antakse numbriline punktisumma või see koosneb hindeta kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest näitajatest; peab kahetsusväärseks, et projekti tehnilisi aspekte käsitlevat kolmandat sammast peetakse praeguses tulemustabelis sama tähtsaks kui esimest ja teist sammast, mis on seotud palju olulisemate soovitud tulemustega; kritiseerib asjaolu, et EIP ise tunnistab, et investeeringute komitee eksperdid kasutavad neljandat sammast vaid teabe pakkumise eesmärgil, mitte otsustamiseks; nõuab, et tulemustabelid – välja arvatud tundlik äriteave – avalikustataks pärast seda, kui projekti suhtes on vastu võetud lõplik otsus;

13.

tunnistab, et uute innovaatiliste projektide ettevalmistamine võib võtta paar aastat, kuid et EIP-le avaldatakse survet saavutada 315 miljardi euro eesmärk ja seega pidi ta EFSI tegevused kohe käivitama; väljendab siiski muret, et EIP toetub seega suures osas oma olemasolevale madalama riskiga projektide esitamise süsteemile, vähendades nii oma tavapärast rahastust; kardab, et EFSI ei paku kõrge riskiga innovatiivsetele projektidele täiendavat rahastust; rõhutab, et projekti eritegevusena klassifitseerimine ei tähenda tingimata, et see on riskantne; projekt võib aga eritegevuseks liigituda ka seetõttu, et selle rahastamine on üles ehitatud kunstlikult riskantsel viisil, mis tähendab, et ka väga väikese riskiga projekte on lihtne muuta suure riskiga projektideks; rõhutab, et projekti kriteeriume ei tohiks mingil juhul leevendada üksnes selleks, et saavutada poliitiline eesmärk võtta kasutusele 315 miljardit eurot investeeringuid;

14.

palub, et EIP hindaks oma potentsiaalset aastast laenuandmisvõimet keskpikas perioodis, võttes arvesse EFSIt ja võimalikke muudatusi õigusaktides, ning jätkaks omavahenditest laenu andmist 70–75 miljardit eurot aastas, kasutades kasumit, programmide tagasimakseid jms, ning kasutaks EFSId täiendava vahendina; märgib, et see tähendab, et EIP tegevusmaht ulatuks kokku vähemalt 90 miljardi euroni, mitte 75 miljardi euroni;

15.

peab oluliseks arutada, kas kavandatav finantsvõimendus 15 on asjakohane, et võimaldada EFSIst toetada kvaliteetseid suure riskiga projekte, ning kutsub komisjoni üles selle kohta hindamist läbi viima; tuletab meelde, et mainitud finantsvõimendus 15 on portfellipõhine ja kajastab EIP rahastamiskogemust, et kõrvaldada turutõrkeid; nõuab, et kaalutaks avalike eesmärkide saavutamist EFSI abil täiendusena mahu nõudele; soovitab võtta arvesse ka liidu poolt Pariisi kliimakonverentsil (COP21) seatud eesmärke; palub EIP-l avalikustada juba saavutatud finantsvõimenduse ning selle aluseks oleva arvutusmetoodika;

16.

juhib tähelepanu asjaolule, et väikesemahulistel projektidel esineb vajamineva rahastuse saamisel tihti raskusi; märgib murega, et oma väiksuse tõttu ei söanda väikesed projektid EFSI rahastust taotleda või peetakse neid selleks koguni kõlbmatuks; juhib tähelepanu asjaolule, et väikesel projektil võib sellest hoolimata olla riiklikul või piirkondlikul tasandil märkimisväärne mõju; rõhutab, et tuleb suurendada Euroopa investeerimisnõustamise keskuse antavat tehnilist abi, mida saab kasutada selleks, et nõustada ja toetada väikesemahuliste projektide arendajaid projektide koostamisel ja ühendamisel investeerimisplatvormide või raamlepingute kaudu; kutsub juhatust üles seda probleemi käsitlema ja tegema ettepanekuid selle olukorra parandamiseks;

Sektoripõhine hajutamine

17.

rõhutab, et EFSI on nõudlusel põhinev vahend, mida peaksid siiski suunama määruses sätestatud ja juhatuse kindlaksmääratud poliitilised eesmärgid; nõuab selliste sektorite paremat teavitamist, mille investeerimisnõudlus on täitmata, kuid mis ei ole suutnud EFSIt veel täielikult ära kasutada, ja neile teabe edastamist; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et investeerimisnõudluse suurendamiseks tuleks võtta rohkem meetmeid ELi makromajanduslikul tasandil;

18.

väljendab heameelt, et EFSI rahastus hõlmab kõiki EFSI määruses nimetatud sektoreid; juhib tähelepanu, et teatud sektorid on siiski liiga vähe esindatud, eelkõige sotsiaaltaristu, tervise ja haridussektor, kuhu on suunatud vaid 4 % EFSI raames heakskiidetud rahastamisest; märgib, et sellel võib olla mitmesuguseid põhjuseid, näiteks asjaolu, et mõnes sektoris võivad EFSIst vahendite taotlemise kogemused ja tehnilised teadmised olla piiratud, või asjaolu, et nad pakkusid juba EFSI käivitamisel paremaid investeerimisvõimalusi ehk n-ö kohe alustatavaid ja rahastamiskõlblikke projekte; kutsub EIPd sellega seoses arutama, kuidas parandada sektoripõhist hajutamist, sidudes selle määruses sätestatud eesmärkidega ning küsimusega, kas EFSI toetust peaks laiendama muudesse sektoritesse;

19.

tuletab meelde, et ELi poolt heaks kiidetud COP21 kliimakokkulepe eeldab olulist üleminekut kestlikule investeerimisele, mida EFSI peaks täiel määral toetama; rõhutab, et EFSI investeeringud peavad olema nende kohustustega kooskõlas; toonitab vajadust tõhustada kliimamuutust käsitlevat aruandlust;

20.

juhib tähelepanu vajadusele suurendada sellistele pikaajalistele projektidele antavate vahendite osakaalu nagu telekommunikatsioonivõrgud või suhteliselt suure riskiga projektid, mis on üldjuhul seotud kõrgetasemelisema, kujunemisjärgus ja uue tehnoloogiaga; märgib, et investeerimine lairibataristusse ja 5Gsse, küberjulgeolekusse, traditsioonilise majanduse digiteerimisse, mikroelektroonikasse ja kõrgjõudlusega andmetöötlusse võib aidata digilõhet vähendada;

21.

peab kahetsusväärseks koondumise piirmäärade puudumist algses käivitamisetapis; tuletab meelde, et transpordisektor on andnud EFSIsse kõige suurema panuse, 2,2 miljardit eurot 8 miljardist eurost, mis moodustab üle 25 % kogu tagatisfondist; märgib murelikult, et transpordisektor on saanud vaid ligikaudu 13 % kõikidest EFSI taristu- ja innovatsioonikomponendi raames praeguseks kasutusele võetud ja kättesaadavaks tehtud investeeringutest, mis jääb kaugele maha iga konkreetse sektori jaoks kehtestatud 30 % suurusest piirmäärast; palub investeeringute komiteel pöörata erilist tähelepanu transpordisektori projektidele, kuna neid esineb investeerimisportfellis endiselt väga vähe ning transport täidab majanduskasvu ja tarbijaohutuse puhul märkimisväärset rolli;

Juhtimine

22.

märgib, et EFSI juhtimisstruktuurid on täies ulatuses sisse seatud EIPs; on seisukohal, et EFSI tõhususe ja vastutuse parandamiseks tuleks arutada võimalust muuta EFSI juhtimisstruktuur EIP omast täielikult eraldiseisvaks;

23.

tuletab meelde, et EFSI tegevdirektor vastutab EFSI igapäevase juhtimise, investeeringute komitee koosolekute ettevalmistamise ja juhatamise eest ning esindamise eest välissuhetes; tuletab meelde, et tegevdirektorit abistab tegevdirektori asetäitja; peab kahetsusväärseks, et tegelikult ei ole vastavad ametikohad, eelkõige tegevdirektori asetäitja ametikoht, selgelt kindlaks määratud; kutsub EIPd üles kaaluma tegevdirektori ja tegevdirektori asetäitja ülesannete selgemat sätestamist, et tagada läbipaistvus ja vastutus; peab tähtsaks, et tegevdirektor, keda abistab tegevdirektori asetäitja, jätkaks investeeringute komitee koosolekute päevakorra koostamist; soovitab veel, et tegevdirektor peaks välja töötama menetlused, mis aitaksid lahendada investeeringute komitee liikmete võimalikke huvide konflikte, andma juhatusele aru ning tegema ettepanekuid sanktsioonide kohaldamiseks rikkumiste korral ja nende rakendamise vahendite kohta; usub, et tegevdirektoril ja tegevdirektori asetäitjal oleks nende ülesannete täitmisel suurem autoriteet, kui nad oleksid EIPst rohkem iseseisvad; kutsub sellega seoses EIPd üles uurima võimalusi, kuidas suurendada tegevdirektori ja tegevdirektori asetäitja sõltumatust;

24.

tuletab meelde, et investeeringute komitee eksperdid vastutavad EFSI projektide valiku, ELi tagatise andmise ning investeerimisplatvormide, riiklike tugipankade või -institutsioonidega tehtavate tehingute heakskiitmise eest; tuletab veel kord meelde, et nad on sõltumatud; väljendab seetõttu muret investeeringute komitee ekspertide dokumenteeritud huvide konfliktide pärast, mida edaspidi tuleks igal juhul vältida;

25.

on seisukohal, et projektide valimine ei ole piisavalt läbipaistev; toonitab, et EIP peaks parandama EFSI raames heakskiidetud projekte käsitleva teabe avalikustamist ning põhjendama nõuetekohaselt täiendavust ja tulemustabelit, samuti projektide panust EFSI eesmärkide saavutamisse, rõhutades eriti EFSI toimingute oodatavat mõju investeeringute puudujäägile liidus;

26.

kutsub EIPd kaaluma, kuidas oleks tegevdirektori ja juhatuse abil võimalik parandada investeeringute komitee liikmete vahelist koostööd; peab tähtsaks tegevdirektori osalemist juhatuse koosolekutel, mis annaks tegevdirektorile võimaluse teavitada juhatust tulevastest tegevustest;

27.

teeb ettepaneku arutada, kuidas suurendada EFSI juhtimisstruktuuride läbipaistvust Euroopa Parlamendi jaoks, ja Euroopa Parlamendi nimetatava ühe täiendava täisliikme lisamist juhatusse; nõuab tungivalt, et EFSI juhtimisorganid annaksid Euroopa Parlamendile ennetavalt teavet;

Riiklikud tugipangad

28.

tuletab meelde, et tänu oma oskusteabele on riiklikud tugipangad EFSI edu jaoks hädavajalikud, kuna nad tunnevad kohalikke turge ja on nendega lähedalt seotud; leiab, et siiani ei ole sünergiaid vajalikul määral ära kasutatud; märgib, et on oht, et EIP tõrjub kohalikud institutsioonid välja, ja kutsub EIPd üles suurendama oma suutlikkust kaasata riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke partnereid; nõuab, et EIP toetaks olemasolevate avalike pangastruktuuride tõhustamist, et hõlbustada aktiivselt heade tavade ja turualaste teadmiste vahetamist nende asutuste vahel; on seisukohal, et selle eesmärgi nimel peaksid riiklikud tugipangad sõlmima EIFiga koostöölepinguid; tunnistab, et EFSI ja EIP on üha rohkem nõus võtma madalama järguga / allutatud osamakseid koos riiklike tugipankadega ning nõuab tungivalt, et nad seda jätkuvalt teeksid; kutsub komisjoni ja EIPd üles arutama, kas oleks kasulik kaasata riiklike tugipankade oskusteavet juhatusse;

Investeerimisplatvormid

29.

tuletab meelde, et tuleks muuta võimalikuks geograafilise või temaatilise fookusega hajutatud investeeringud, aidates rahastada ja ühendada erinevatest allikatest tulevaid projekte ja fonde; märgib murega, et esimene investeerimisplatvorm käivitati alles 2016. aasta kolmandas kvartalis ja et see viivitus vähendab märkimisväärselt väikesemahuliste projektide võimalust saada EFSI-lt toetust ning piiriüleste projektide arendamist; rõhutab vajadust lihtsustada investeerimisplatvormide loomise eeskirju; palub, et EIP ja Euroopa investeerimisnõustamise keskus edendaksid investeerimisplatvormide kui investeeringute geograafilise ja temaatilise mitmekesistamise vahendi kasutamist;

30.

nõuab tungivalt, et EFSI juhtorganid pööraksid investeerimisplatvormidele rohkem tähelepanu, et maksimeerida nende võimalikku kasu investeerimistõkete kõrvaldamiseks, eelkõige vähem arenenud finantsturgudega liikmesriikides; kutsub EIPd üles andma sidusrühmadele, sh riiklikele, kohalikele ja piirkondlikele organitele platvormide ning nende loomise tingimuste ja kriteeriumide kohta rohkem teavet; tunnustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust strateegiliste projektide kindlakstegemisel ning osalemise ergutamisel;

31.

teeb ettepaneku arutada, milliseid vahendeid on veel võimalik kasutada investeerimisplatvormide edendamiseks, näiteks prioriseerides platvormide kaudu esitatud projektide heakskiitmist, koondades väiksemaid projekte ja rühmalepinguid ning luues mehhanisme lepingute rühmade rahastamiseks; usub, et eelkõige tuleks edendada riigiüleseid platvorme, kuna paljudel energia- ja digitaalvaldkonna projektidel on riigiülene mõõde;

Rahastamisvahendid

32.

tuletab meelde, et EIP on EFSI jaoks välja töötanud uued rahastamisvahendid, et pakkuda suure riskiga finantseerimiseks kohandatud tooteid; nõuab, et EIP suurendaks veelgi oma lisaväärtust, keskendudes riskantsematele finantstoodetele, nagu allutatud rahastamine ja kapitalituru instrumendid; väljendab muret projektide arendajate kriitika pärast, et pakutavad rahastamisvahendid ei vasta nende projektide vajadustele (suure riskiga projektid vajavad tihti ettemaksu, et anda investeeringutele tõuget, ja mitte väikeseid summasid igal aastal), ning investorite seisukoha pärast, et nad ei ole praegu võimelised EFSI rahastamises osalema, kuna ei ole piisavalt sobivaid omakapitali vahendeid; kutsub EIPd üles hindama seda koostöös projektide arendajate ja investoritega; lisaks kutsub EIPd üles uurima, kuidas võib roheliste võlakirjade väljatöötamine maksimeerida EFSI potentsiaali selliste projektide rahastamisel, millel on positiivne mõju keskkonnale ja/või kliimale;

Geograafiline hajutamine

33.

väljendab heameelt, et 2016. aasta lõpuks olid kõik 28 riiki saanud EFSI-lt rahastust; märgib siiski murega, et 30. juuni 2016. aasta seisuga olid nn vanad liikmesriigid (EL-15) saanud 91 % EFSI toetusest ning uued liikmesriigid (EL-13) vaid 9 % toetusest; peab kahetsusväärseks, et EFSI toetusest on peamiselt kasu saanud piiratud arv riike, kus investeeringute puudujääk on juba niigi ELi keskmisest väiksem; märgib, et toetust saavates riikides on sageli EFSI rahastatavate projektide geograafiline jaotus ebavõrdne; juhib tähelepanu territoriaalse kontsentratsiooni riskile ning rõhutab vajadust pöörata rohkem tähelepanu vähem arenenud piirkondadele kõigis 28 liikmesriigis; nõuab, et EIP annaks täiendavat tehnilist abi EFSIst vähem toetust saanud riikidele ja piirkondadele;

34.

tunnistab, et SKP ja heakskiidetud projektide arv on omavahel seotud; tunnistab, et suuremad liikmesriigid saavad ära kasutada arenenumaid kapitaliturge ja seega on neil suurem tõenäosus saada kasu sellistest turupõhistest instrumentidest nagu EFSI; rõhutab, et EFSI toetuse väiksemat mahtu ELi 13 liikmesriigis võivad põhjustada ka muud asjaolud, nagu projektide väiksus, asjaomase piirkonna perifeerne geograafiline asukoht ning konkureerimine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega; toob siiski murega esile teatud riikide ebaproportsionaalset kasu ja rõhutab, et geograafilist jaotust on vaja veelgi hajutada, eelkõige sellistes eluliselt vajalikes sektorites nagu ajakohastamine ning majanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse parandamine, põhitähelepanuga tehnoloogia arengul; palub komisjonil täiendavalt uurida praeguse geograafilise jaotuse põhjuseid ja need kaardistada;

Euroopa investeerimisnõustamise keskus

35.

peab Euroopa investeerimisnõustamise keskuse tegevust väga oluliseks; on seisukohal, et selle ülesanne anda kõikidel projekti elluviimise etappidel ulatuslikku nõu ja tehnilist abi ühest kohast vastab suures osas ametiasutuste ja projektide arendajate üha suuremale vajadusele tehnilise abi järele;

36.

väljendab heameelt, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus tegutseb juba 2015. aasta septembrist, olles läbinud kiiresti kasutuselevõtmise etapi; tunnistab, et kuna Euroopa investeerimisnõustamise keskus on olnud olemas lühikest aega ja alguses oli töötajatest puudus, ei ole kõik keskuse teenused täielikult välja arendatud ning et tegevus on peamiselt keskendunud projektide väljatöötamise ja koostamise toetamisele, poliitilise nõu andmisele ning projektide läbivaatamisele; rõhutab, et Euroopa investeerimisnõustamise keskusesse tuleks värvata eri valdkondade eksperte, et suunata paremini nõuandeid, teabevahetust ja tuge sektoritele, kes ei kasuta EFSI potentsiaali täiel määral ära;

37.

on veendunud, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus võib olla väga kasulik paljude EFSI rakendamise puudujääkide kõrvaldamiseks; usub kindlalt, et selleks peab ta võtma rohkem initsiatiivi abi andmisel sellistes valdkondades nagu investeerimisplatvormide loomine, samuti pidades silmas viimaste tähtsust väiksemate projektide rahastamises; rõhutab ka Euroopa investeerimisnõustamise keskuse osa nõu andmises muude liidu rahastusallikate kombineerimise kohta EFSIga;

38.

on samuti seisukohal, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus võib aktiivselt kaasa aidata geograafilise ja sektoripõhise hajutamise edendamisele, hõlmates mitte ainult kõik piirkonnad ja rohkem sektoreid oma teenuste pakkumisel, vaid abistades ka EIPd tegevuste käivitamisel; usub, et Euroopa investeerimisnõustamise keskusel võib olla tähtis osa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe eesmärgi saavutamises;

39.

tuletab meelde, et EFSI määruses antakse Euroopa investeerimisnõustamise keskusele volitused võimendada kohalikke teadmisi, et hõlbustada EFSI toetust kogu liidus; usub, et selles valdkonnas on vaja teha märkimisväärseid täiustusi, eeskätt suurendada koostööd asjakohaste riiklike institutsioonidega; peab teenuste pakkumist kohalikul tasandil väga oluliseks, muu hulgas selleks, et võtta arvesse konkreetset olukorda ja kohalikke vajadusi, eelkõige sellistes riikides, kus ei ole kogemustega riiklikke tugiinstitutsioone või -panku; on seisukohal, et selle arvesse võtmiseks tuleks tugevdada sidemeid muude kohalike pakkujatega;

40.

ootab, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus viiks viivitamatult oma värbamismenetlused lõpule ja võtaks tööle kõik vajalikud töötajad; väljendab siiski kahtlust, kas ettenähtud töötajate arv on piisav selleks, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus saaks pakkuda vajalikke nõustamisteenuseid ja toime tulla suurema töömahuga, sealhulgas suuremate volitustega;

41.

rõhutab, et Euroopa investeerimisnõustamise keskus peab parandama oma teenuste profiili, täiustama teabevahetust ning suurendama Euroopa investeerimisnõustamise keskuse sidusrühmade teadlikkust ja mõistmist tema tegevuste kohta; on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks kasutada kõiki asjaomaseid teabekanaleid, sealhulgas riiklikul ja kohalikul tasandil;

Euroopa investeerimisprojektide portaal

42.

peab kahetsusväärseks, et komisjon käivitas Euroopa investeerimisprojektide portaali alles 1. juunil 2016, s.o peaaegu üks aasta pärast EFSI määruse vastuvõtmist; märgib, et nüüd portaal toimib ja praegu on esitletud 139 projekti, kuid on seisukohal, et see on siiski väga kaugel EFSI määruse vastuvõtmisel eeldatud potentsiaalist;

43.

on seisukohal, et Euroopa investeerimisprojektide portaal on projektide arendajate jaoks kasutajasõbralik platvorm, mis aitab suurendada investeerimisprojektide nähtavust läbipaistval viisil; usub siiski, et oluliseks teguriks portaali edu jaoks on selle nähtavuse märkimisväärne parandamine, et seda tunnustataks üldiselt kasuliku, usaldusväärse ja tõhusa vahendina nii investorite kui ka projektide arendajate hulgas; nõuab tungivalt, et komisjon teeks tugevate kommunikatsioonitegevuste abil selles suunas jõupingutusi;

44.

märgib, et Euroopa investeerimisprojektide portaali käivitamise ja arendamise, juhtimise, toetamise, hooldamise ja veebimajutamisega seotud kulud kaetakse praegu ELi eelarvest Euroopa investeerimisnõustamise keskusele ette nähtud 20 miljoni euro suurusest iga-aastasest eraldisest; tuletab siiski meelde, et eraõiguslikelt projektide arendajatelt oma projekti portaalis registreerimise eest võetav tasu moodustab Euroopa investeerimisprojektide portaali sihtotstarbelise välistulu ja on tulevikus selle peamine rahastusallikas;

Tagatis

45.

tuletab meelde, et liit annab EIP-le lõpliku ja tingimusteta tagatise EFSI raames võetavatele rahastus- ja investeerimismeetmetele; on veendunud, et ELi tagatis on võimaldanud EIP-l võtta taristu ja innovatsioonikomponendi puhul suuremaid riske ning VKEde komponendi toel suurendada ja kiirendada VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate rahastamist COSME ja InnovFini raames; usub, et 25 miljoni euro künnist, mida EIP tundub kasutavat oma tavapärastes laenutehingutes, ei tuleks kohaldada EFSI suhtes, et suurendada väiksemate projektide rahastamist ning hõlbustada juurdepääsu rahastamisele VKEde jt potentsiaalsete kasusaajate jaoks;

46.

rõhutab, et tänu väga ulatuslikule rakendamisele, mis annab tunnistust suurest turunõudlusest, tugevdati VKEde komponenti kehtiva õigusraamistiku raames täiendava 500 miljoni euroga taristu ja innovatsioonikomponendi võlaportfellist; väljendab heameelt, et tänu EFSI määruse paindlikkusele anti VKEdele ja väikestele keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele täiendavat rahastust; kavatseb tähelepanelikult jälgida tagatise andmist kahe komponendi raames; märgib ühtlasi, et 30. juuni 2016. aasta seisuga saavutasid taristu ja innovatsioonikomponendi raames sõlmitud tehingud üksnes 9 % eesmärgiks seatud kogumahust;

47.

tuletab meelde, et ELi tagatisfondi rahastatakse peamiselt ELi eelarvest; võtab arvesse kõiki asjakohaseid hinnanguid, mille kohaselt tagatisfondi praegune eraldise määr 50 % tundub olevat ettevaatlik ja mõistlik seoses võimalike kahjude katmisega ning liidu eelarve oleks kaitstud juba siis, kui kohandatud sihtmäär oleks 35 %; kavatseb hinnata, kas madalamat sihtmäära käsitlevad ettepanekud kahjustaksid valitud projektide kvaliteeti ja olemust; rõhutab, et siiani ei ole EIP või Euroopa Investeerimisfondi tehingute puudujääkide põhjustatud realiseerimisi toimunud;

Tulevane rahastamine, fondi suutlikkus

48.

märgib, et komisjon on teinud ettepaneku laiendada EFSIt nii ajalises kui ka finantssuutlikkuse mõttes ning see mõjutaks ELi eelarvet; väljendab kavatsust esitada alternatiivseid rahastamisettepanekuid;

49.

tuletab meelde, et liikmesriike kutsuti üles EFSIsse panustama, et laiendada selle suutlikkust ja võimaldada toetada rohkem suurema riskiga investeeringuid; peab kahetsusväärseks, et kuigi selliseid investeeringuid peetakse ühekordseks meetmeks nõukogu 7. juuli 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1466/97 (eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta) (8) artikli 5 ning nõukogu 7. juuli 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1467/97 (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta) (9) artikli 3 tähenduses, ei läinud liikmesriigid selle algatusega kaasa; palub EIPlt ja komisjonilt teavet selle kohta, kas nad on vahepeal teinud pingutusi liikmesriikide veenmiseks EFSIt toetama ning kas nad suudaksid ligi meelitada muid investoreid; kutsub komisjoni ja EIPd suurendama oma jõupingutusi selles suunas;

Täiendavus teiste ELi rahastamisallikatega

50.

märgib, et komisjoni ja EIP teadlikkus EFSI ja ELi eelarve rahastamisvahendite kattumisest ja nendevahelisest konkurentsist on viinud suuniste vastuvõtmiseni, milles soovitatakse kombineerida EFSI ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastust; rõhutab, et mis tahes EFSI ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastuse kombineerimine ei tohi kahjustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi toetuste rahastuse taset ega suunitlust; juhib siiski tähelepanu püsivatele erinevustele rahastamiskõlblikkuse kriteeriumides, eeskirjades, aruandluse tähtaegades ja riigiabi eeskirjade kohaldamises, mis takistab kombinatsioonide kasutamist; väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon on hakanud nende küsimustega tegelema oma ettepanekus vaadata läbi finantsmäärus, ja loodab, et kõnealune läbivaatamine on õigeaegne, et lihtsustada vahendite kombineeritud kasutamist ning vältida konkurentsi ja kattumist; usub, et tuleb teha rohkem ning et selleks on väga olulised investeerimiskava teine ja kolmas sammas;

51.

teeb komisjonile ettepaneku esitada oma korrapärastes aruannetes selliste projektide loetelu, mis saavad kasu Euroopa ühendamise rahastust antavate toetuste ühendamisest EFSIga;

52.

märgib, et avaliku ja erasektori partnerlusel põhinevad transporditaristu projektid peaks tavaliselt lähtuma põhimõttest „kasutaja maksab“, et vähendada taristu ehitamiseks ja käitamiseks riigieelarvele ja maksumaksjatele pandud koormust; märgib, et on oluline koordineerida erinevaid ELi rahastamisvahendeid, et tagada ELi transpordipoliitika eesmärkide täitmine kogu ELis, ja mitte edendada avaliku ja erasektori partnerluse liiki vahendeid struktuurifondide arvelt;

Maksustamine

53.

on väga mures, et mõnel juhul on EIP EFSI kaudu edendanud selliste projektide toetamist, mis on üles ehitatud maksuparadiisis asuvaid ettevõtteid kasutades; nõuab tungivalt, et EIP ja Euroopa Investeerimisfond hoiduksid maksustamise vältimise struktuuride, eelkõige agressiivsete maksukavandamisskeemide, või liidu õigusaktides ja sealhulgas komisjoni soovitustes ja teatistes sätestatud ELi maksualaste hea valitsemistava põhimõtetega vastuolus olevate praktikate kasutamisest või end nendega sidumisest; rõhutab, et ükski projekt ega arendaja ei saa olla sõltuv ühestki isikust ega äriühingust, kes tegutseb riigis, mis on lisatud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ühisesse ELi loetellu;

Teabevahetus ja nähtavus

54.

märgib, et paljud projektide arendajad ei ole EFSI olemasolust teadlikud või neil ei ole piisavalt selget ettekujutust sellest, mida EFSI võib neile pakkuda, mis on konkreetsed rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid ja konkreetsed sammud rahastamise taotlemisel; rõhutab, et tuleb teha rohkem, sealhulgas pakkuda sihipärast tehnilist tuge EFSIst vähem toetust saanud liikmesriikides nende oma ametlikus keeles, et suurendada teadlikkust EFSI olemusest, selle konkreetsetest toodetest ja teenustest ning investeerimisplatvormide ja riiklike tugipankade rollist;

55.

nõuab, et tõlgitaks kogu teabematerjal ja andmed, mis on osa rahastamisprotsessist, kõigi liikmesriikide keeltesse, et hõlbustada teavitamist ja juurdepääsu kohalikul tasandil;

56.

väljendab muret, et ELi rahastuse eraldamise eest vastutavatele finantsvahendajatele otse antav toetus võib kaasa tuua olukorra, kus lõplik toetuse saaja ei ole teadlik EFSIst toetuse saamisest, ning nõuab lahenduste leidmist EFSI nähtavuse parandamiseks; kutsub seetõttu EIPd üles lisama EFSI lepingutesse konkreetse klausli, mis selgitab projekti arendajale, et saadud rahastus tuleb EFSI/ELi eelarvest;

Laiendamine

57.

tunnistab, et piiratud ulatusega EFSI ei suuda ilmselt üksi Euroopa investeeringute puudujääki katta, kuid EFSI on siiski ELi investeerimiskava keskne sammas ja see annab tunnistust ELi sihikindlusest selle probleemi lahendamisel; kutsub üles tegema veel ettepanekuid, kuidas Euroopasse investeerimist püsivalt suurendada;

o o

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.

(2) http://www.eib.org/attachments/strategies/efsi_2015_report_ep_council_en.pdf

(3) http://www.eib.org/attachments/ev/ev_evaluation_efsi_en.pdf, September 2016.

(4) 14. novembri 2016. aasta aruanne, https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/ey-report-on-efsi_en.pdf

(5) ELT C 465, 13.12.2016, lk 1.

(6) ELT C 268, 14.8.2015, lk 27.

(7) ELT C 195, 12.6.2015, lk 41.

(8) EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1.

(9) EÜT L 209, 2.8.1997, lk 6.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/125

P8_TA(2017)0271

Euroopa jagamismajanduse tegevuskava

Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta (2017/2003(INI))

(2018/C 331/18)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks (1),

—	võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtse turu strateegia kohta (2),

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni väikeste transpordiettevõtjate uute võimaluste ja koostööl põhinevate ärimudelite kohta (3),

—	võttes arvesse nõukogu kõrgetasemelise konkurentsivõime ja majanduskasvu töörühma 12. septembri 2016. aasta kohtumist ja eesistujariigi aruteludokumenti sellel teemal (4),

—	võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta (COM(2016)0356),

—	võttes arvesse komisjoni 25. mai 2016. aasta teatist „Veebiplatvormid ja digitaalne ühtne turg. Euroopa võimalused ja probleemid“ (COM(2016)0288),

—	võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2015. aasta teatist „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele“ (COM(2015)0550),

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192),

—	võttes arvesse konkurentsivõime nõukogu 29. septembri 2016. aasta kohtumist ja selle tulemusi,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (5) (teenuste direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (8),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 25. mai 2016. aasta töödokumenti ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise suuniste kohta (SWD(2016)0163),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (9),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 7. detsembri 2016. aasta arvamust „Jagamismajandus ja veebiplatvormid: linnade ja piirkondade ühine seisukoht“ (10),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. detsembri 2016. aasta arvamust jagamismajanduse kohta (11),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ja transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8-0195/2017),

A.	arvestades, et jagamismajandus on kasutajate, tehingute ja tulu poolest viimastel aastatel kiiresti kasvanud, muutnud seeläbi toodete ja teenuste pakkumise viisi ja pannud proovile paljudes valdkondades kinnistunud ärimudelid;

B.	arvestades, et jagamismajandus on Euroopa Liidu kodanikele sotsiaalselt kasulik;

C.	arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on Euroopa majanduse peamine tõukejõud ning nende osakaal kõikide mittefinantssektori ettevõtjate hulgas oli 2014. aasta andmetel 99,8 % ning nende arvele langes kaks kolmandikku kõigist töökohtadest;

D.	arvestades, et vaid 1,7 % ELi ettevõtetest kasutab täiustatud digitaaltehnoloogia kõiki võimalusi ning 41 % ei kasuta neid üldse; arvestades, et kõigi majandussektorite digiteerimine on ELi konkurentsivõime säilitamise ja suurendamise seisukohalt kriitilise tähtsusega;

E.	arvestades, et komisjoni hiljutine uuring näitab, et 17 % Euroopa tarbijatest on kasutanud teenuseid, mida pakub jagamismajandus, ja 52 % on pakutavatest teenustest teadlikud (12);

F.	arvestades, et jagamismajanduse tööhõivemahu kohta ei ole ametlikke statistilisi andmeid;

G.	arvestades, et jagamismajandus pakub noortele, rändajatele, osaajaga töötajatele ja eakatele võimalusi tööturule pääsemiseks;

H.	arvestades, et jagamismajanduse mudelid võivad aidata suurendada naiste osalust tööturul ja majanduses, pakkudes võimalusi paindlikeks ettevõtlus- ja tööhõivevormideks;

arvestades, et kuigi komisjoni hiljutine teatis Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta on hea lähtealus selle valdkonna tulemuslikuks edendamiseks ja reguleerimiseks, tuleb tulevastesse valdkonna analüüsidesse ja soovitustesse lisada soolise võrdõiguslikkuse mõõde ja kajastada asjakohaste diskrimineerimisvastaste õigusaktide sätteid;

J.	arvestades, et sotsiaalse õigluse ja kaitse edendamine, mis on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9, on ka ELi siseturu eesmärk;

Üldised märkused

väljendab heameelt Euroopa jagamismajanduse tegevuskava käsitleva teatise üle ja rõhutab, et see peaks olema esimene samm tasakaalustatud, kõikehõlmavama ja põhjapanevama ELi jagamismajanduse strateegia suunas;

usub, et kui jagamismajandust arendatakse vastutustundlikult, loob see olulisi võimalusi kodanikele ja tarbijatele, kes saavad kasu tihedamast konkurentsist, kohandatud teenusest, laienenud valikust ja madalamatest hindadest; rõhutab, et majandus kasvab asjaomases sektoris tarbijate toel ja see annab tarbijatele aktiivsema rolli;

rõhutab, et ettevõtetel tuleb võimaldada kasvada, kaotades takistused, dubleerimise ja killustatuse, mis pidurdab piiriülest arengut;

ergutab liikmesriike tagama õigusselguse ning mitte pidama jagamismajandust ohuks traditsioonilisele majandusele; rõhutab, et jagamismajanduse reguleerimisel on oluline hõlbustada ja anda võimalusi, mitte piirata;

nõustub, et jagamismajandus loob uusi ja huvitavaid ettevõtlusvõimalusi, töökohti ja majanduskasvu ning täidab sageli olulist osa majandussüsteemi muutmisel nii tõhusamaks kui ka sotsiaalselt jätkusuutlikumaks ja keskkonnasäästlikumaks, võimaldades jagada paremini ressursse ja vahendeid, mis on muidu alakasutatud, ning aidates sellega kaasa ringmajandusele üleminekule;

tunnistab samal ajal, et jagamismajandus võib olulisel määral mõjutada väljakujunenud reguleeritud ärimudeleid paljudes strateegilistes sektorites, nagu transport, majutus, toitlustus, teenused, jaekaubandus ja rahandus; mõistab, millised probleemid kaasnevad olukorraga, kus sarnastele ettevõtjatele kehtivad eri õigusnormid; usub, et jagamismajandus suurendab tarbijate mõjuvõimu, pakub uusi töövõimalusi ja võib parandada maksukuulekust, kuid rõhutab siiski, kui oluline on tagada kõrgel tasemel tarbijakaitse, kaitsta täielikult töötajate õigusi ning tagada maksukuulekus; tunnistab, et jagamismajandus mõjutab nii linna- kui ka maakeskkonda;

juhib tähelepanu asjaolule, et ettevõtjatel, tarbijatel ja ametiasutustel ei ole selge, kuidas kehtivaid norme mõnes valdkonnas rakendada, ning seega on vaja tegeleda õiguslikult reguleerimata küsimustega; tunneb muret ühtse turu killustumise ohu pärast; on teadlik, et asjakohase reguleerimiseta võivad need muutused põhjustada õiguskindlusetust kehtivate normide suhtes ja takistada üksikisikute õiguste ning tarbijakaitse kasutamist; on seisukohal, et normid peavad vastama digitaalajastu eesmärgile ning on sügavalt mures selle pärast, et õiguskindlusetus ja liiga keerulised normid mõjuvad jagamismajanduses osalevatele Euroopa idufirmadele ja mittetulundusühendustele negatiivselt;

on seisukohal, et jagamismajanduse õitsenguks ELis tuleb välja töötada dünaamilise, selge ja vajaduse korral ühtlustatud õiguskeskkond ning luua võrdsed konkurentsitingimused;

Jagamismajandus ELis

rõhutab, et jagamismajandust tuleb käsitleda mitte ainult uute ärimudelite kogumina kaupade ja teenuste pakkumiseks, vaid ka majanduse ja ühiskonna integreerimise uue vormina, kus pakutavad teenused põhinevad mitmesugustel ühendatud majandus- ja sotsiaalsetel suhetel ning luuakse uusi kogukonnavorme ja ettevõtlusmudeleid;

10.

märgib, et Euroopas on jagamismajandusel mõned eriomadused ja need kajastavad ka Euroopa ettevõtlusstruktuuri, mis koosneb peamiselt VKEdest ja mikroettevõtjatest; rõhutab, et on vaja tagada ettevõtluskeskkond, kus jagamisplatvormid saaksid kasvada ja kujuneda maailmaturul ülimalt konkurentsivõimeliseks;

11.

märgib, et Euroopa ettevõtjatel on kalduvus luua koostööplatvorme sotsiaalsetel eesmärkidel, ja tunnistab üha suurenevat huvi koostööpõhistele ettevõtlusmudelitele tugineva jagamismajanduse vastu;

12.

rõhutab, kui oluline on hoida ära mis tahes vormis diskrimineerimist ning tagada jagamisteenuste tegelik ja võrdne kättesaadavus;

13.

on seisukohal, et jagamismajanduse raames pakutavad teenused, mida avalikkusele reklaamitakse ja osutatakse kasumi teenimise eesmärgil, kuuluvad nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) (13) kohaldamisalasse ning peaks seetõttu olema kooskõlas naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõttega;

ELi õigusraamistik: kasutajalt kasutajale suunatud teenuseosutajad, tarbijad ja koostööplatvormid

14.

tunnistab, et kui teatud osad jagamismajandusest on normidega reguleeritud, seda ka kohalikul ja riiklikul tasandi, siis teised osad võivad jääda õiguslikult reguleerimata valdkondadesse, kuna alati ei ole selge, missuguseid ELi määruseid kohaldatakse, ja see võib põhjustada riiklike, piirkondlike ja kohalike normide ning kohtupraktika tõttu liikmesriikide vahel olulisi erinevusi, killustades ühtset turgu;

15.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle praegust killustatust vähendada, kuid peab kahetsusväärseks, et komisjoni teatis ei aidanud luua piisavat selgust kehtivate ELi õigusaktide kohaldatavuse suhtes erinevatele jagamismajanduse mudelitele; rõhutab, et liikmesriigid peavad tugevdama kehtivate õigusaktide jõustamist ning palub komisjonil mõelda jõustamisraamistiku loomisele, et liikmesriike selles aidata, eelkõige seoses teenuste direktiivi ja tarbijaõigustikuga; palub komisjonil kasutada selles kontekstis kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas rikkumismenetlusi juhul, kui tuvastatakse õigusaktide ebaõige või ebapiisav rakendamine;

16.

rõhutab, et turulepääsunõuded jagamismajanduse platvormide ja teenusepakkujate jaoks peavad olema vajalikud, põhjendatud ja proportsionaalsed, nagu on sätestatud aluslepingutes ja teisestes õigusaktides, samuti lihtsad ja selged; toonitab, et seda hinnates tuleks võtta arvesse, kas on tegemist kutselise teenuseosutajaga või kasutajalt kasutajale pakutava teenusega, ning viimastele peaksid kehtima kergemad õiguslikud nõudmised, samal ajal tuleks aga tagada kvaliteedinormid ja kõrgel tasemel tarbijakaitse, võttes arvesse ka erinevusi sektorite vahel;

17.

tunnistab, et nii juhtivad kui ka uued ettevõtted ning digitaalsete platvormidega ja jagamismajandusega seotud teenused vajavad arenguks ettevõtlussõbralikku keskkonda, kus valitseb terve konkurents ja õigusaktides tehtavad muudatused on läbipaistvad; nõustub, et hinnates teenuste direktiivi kontekstis turulepääsunõudeid, peaksid liikmesriigid võtma arvesse jagamismajanduse ärimudelite eriomadusi;

18.

palub komisjonil töötada koos liikmesriikidega välja täiendavad suunised, et näha ette tõhusad kriteeriumid kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajate ja kutseliste teenuseosutajate eristamiseks, mis on jagamismajanduse õiglaseks arendamiseks väga tähtis; märgib, et need suunised peaksid andma selguse ja õiguskindluse ning võtma muu hulgas arvesse liikmesriikide erinevaid õiguskeskkondi ja erinevusi majanduslikus olukorras, näiteks sissetulekute tasemes, sektorite eripära, mikro- ja väikeettevõtete olukorda ning tegevuse suunatust tulu saamisele; on seisukohal, et olukorda võiks aidata parandada üldpõhimõtete ja kriteeriumite kogum ELi tasandil ja künniste kogum riiklikul tasandil ning palub komisjonil viia läbi vastav uurimus;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui künniste kehtestamine võib aidata ettevõtjaid ja kasutajalt kasutajale teenuse osutajaid selgelt eristada, võib see samal ajal ka tekitada ebavõrdsust ühelt poolt mikro- ja väike-ettevõtete ning teiselt poolt kasutajalt kasutajale teenuse osutajate vahel; peab ülimalt soovitatavaks, et võrreldavate kategooriate teenuseosutajatel oleks võrdsed konkurentsitingimused; nõuab, et kaotataks tarbetu halduskoormus ja põhjendamatud turulepääsunõuded kõikide ettevõtjate, eelkõige mikro- ja väikeettevõtjate jaoks, kuna see raskendab ka innovatsiooni;

20.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle tagada tarbijaõiguse piisavus ja hoida ära jagamismajanduse kuritarvitamist seadustest kõrvalehoidmiseks; on seisukohal, et tarbijad peaksid saama kasutada kõrgel tasemel ja tõhusat kaitset, sõltumata sellest, kas teenuseid osutavad kutselised või kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajad; rõhutab eelkõige seda, kui tähtis on kaitsta tarbijaid tehingute puhul, mida tehakse kasutajalt kasutajale, tunnistades samal ajal, et teatavat kaitset saab anda iseregulatsioon;

21.

nõuab meetmete võtmist tagamaks, et aeg-ajalt teenuseid osutavad teenuseosutajad kasutaksid täielikult ja pidevalt tarbijakaitsealaseid nõudeid kutseliste teenuseosutajatega samaväärsel või võrreldaval viisil;

22.

märgib, et tarbijatel peaks olema juurdepääs teabele selle kohta, kas teenuseosutaja ei või olla teiste teenusekasutajate hinnangutele mõju avaldanud, näiteks kinnimakstud reklaami vormis;

23.

juhib tähelepanu vajadusele anda tarbijatele vaidluste puhul suuremat selgust ning kutsub koostööplatvorme üles tagama kaebuste menetlemise ja vaidluste lahendamise efektiivsete süsteemide rakendamise, mille abil tarbijad saaksid oma õigusi paremini kasutada;

24.

rõhutab, et jagamismajanduse ärimudelid põhinevad suures osas mainel, ning toonitab, et sellega seoses on läbipaistvus suure tähtsusega; on veendunud, et paljudel juhtudel aitavad jagamismajanduse ärimudelid suurendada tarbijate mõju ja lubavad neil tehnoloogia toel etendada aktiivsemat rolli; rõhutab, et tarbijakaitsenormid on jagamismajanduses endiselt vajalikud, eriti kui teatavatel toimijatel on turul valitsev seisund, kui teave on ühekülgne või kui puudub valik või konkurents; rõhutab, kui oluline on tagada tarbijatele adekvaatne teave igale tehingule kohaldatava õiguskorra ning sellest tulenevate õiguste ja juriidiliste kohustuste kohta;

25.

palub komisjonil võimalikult kiiresti veelgi täpsustada koostööplatvormide vastutuskorda, et suurendada vastutustundlikku käitumist, läbipaistvust ja õiguskindlust ning suurendada sealjuures kasutajate usaldust; tunnistab, et eelkõige puudub kindlus selles, kas konkreetne platvorm osutab alusteenust või üksnes e-kaubanduse direktiivile vastavat infoühiskonna teenust; palub seetõttu komisjonil anda lisasuuniseid nende aspektide kohta ning kaaluda edasiste meetmete vajalikkust, et muuta õigusraamistik paremini toimivaks; kutsub koostööplatvorme üles rakendama samal ajal sellega seoses vabatahtlikke meetmeid;

26.

palub komisjonil täpsemalt uurida ka ELi õigusakte, et vähendada ebakindlust ja tagada suurem õiguskindlus jagamismajanduse ärimudelitele kohaldatavate nõuete osas ja hinnata, kas on kohane kehtestada uued reeglid või kehtivaid muuta, eelkõige mis puudutab aktiivseid vahendajaid ning nende kohta kehtivaid teabe- ja läbipaistvusnõudeid, kohustuste rikkumist ja vastutust;

27.

on kindlalt seisukohal, et võimalik uus õigusraamistik peaks aitama tugevdada platvormide enesejuhtimisvõimet ja vastastikuse hindamise mehhanisme, kuna need tegurid on osutunud efektiivseks ning neis võetakse arvesse tarbijate rahulolu jagamisteenustega; on veendunud, et koostööplatvormid peaksid niisuguse uue regulatiivse keskkonna loomises ise aktiivselt osalema – parandama moonutatud teavet, kasutades eelkõige mainet toetavate digitaalsete mehhanismide võimalusi, et suurendada kasutajate usaldust; märgib samas, et koostööplatvormide enesereguleerimise võime ei asenda vajadust kehtivate reeglite järele, mis sisalduvad näiteks teenuste direktiivis ja e-kaubanduse direktiivis, ELi tarbijaõiguses ja teistes võimalikes õigusaktides;

28.

on sellega seoses kindlalt seisukohal, et digitaalsed usalduse suurendamise mehhanismid on jagamismajanduse väga oluline osa; tunnustab kõiki koostööplatvormide rakendatud meetmeid ja algatusi, mis on suunatud moonutuste vältimisele, reitingu- ja hindamismehhanismide usaldatavuse ja läbipaistvuse suurendamisele, usaldusväärsete mainekriteeriumide kujundamisele, tagatiste või kindlustuse kasutuselevõtule, kasutajalt kasutajale suunatud teenuse osutajate ja tootvate tarbijate identsuskontrollile ning turvaliste ja läbipaistvate maksesüsteemide väljatöötamisele; peab niisuguseid uusi tehnoloogilisi suundumusi, näiteks kahesuunalisi reitingusüsteeme, hindamiste sõltumatut kontrollimist ja sertifitseerimissüsteemide vabatahtlikku vastuvõtmist, headeks näideteks selle kohta, kuidas takistada kuritarvitusi, manipulatsioone, pettust ja võltstagasisidet; soovitab koostööplatvormidel õppida parimatest tavadest ja suurendada teadlikkust kasutajate juriidilistest kohustustest;

29.

juhib tähelepanu sellele, et ülimalt oluline on täpsustada meetodeid, mille alusel algoritmidel põhinevad otsustussüsteemid toimivad, et tagada algoritmide õiglus ja läbipaistvus; palub komisjonil uurida seda küsimust ka ELi konkurentsiõiguse seisukohast; kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikide, erasektori ja asjaomaste reguleerivate asutustega koostööd, et kindlaks määrata sektoripõhised kriteeriumid, mille alusel saaks välja töötada algoritmide vastutuspõhimõtted teabepõhiste koostööplatvormide jaoks;

30.

rõhutab, et vaja on hinnata andmete kasutamist, kui sel võib olla mitmetine mõju ühiskonna eri sektoritele, et vältida diskrimineerimist ja teha kindlaks võimalik suurandmete tekitatud kahju eraelu puutumatusele; tuletab meelde, et EL on isikuandmete kaitse üldmäärusega juba loonud tervikliku andmekaitseraamistiku, ning palub jagamismajanduse platvormidel andmekaitse küsimust mitte hooletusse jätta, vaid anda teenuseosutajatele ja kasutajatele läbipaistvat teavet kogutud isikuandmete ja selle kohta, kuidas neid andmeid töödeldakse;

31.

märgib, et paljusid ELi õigustikus sisalduvaid norme juba kohaldatakse jagamismajandusele; palub komisjonil hinnata ELi õigusraamistiku täiendamise vajadust eesmärgiga takistada ühtse turu edasist killustumist, järgides parema õigusloome põhimõtteid ja arvestades liikmesriikide kogemusi; on kindlalt seisukohal, et seda raamistikku tuleks vajaduse korral ühtlustada ning see peaks olema paindlik, tehnoloogianeutraalne ja tulevikukindel ning sisaldama üldpõhimõtete ja konkreetsete normide kombinatsiooni, ning sellele võivad vajaduse korral lisanduda sektoripõhised normid;

32.

rõhutab, kui olulised on sidusad õigusaktid, et tagada kõigile siseturu hea toimimine, ning kutsub komisjoni üles kaitsma kehtivaid norme ja õigusakte töötajate ja tarbijate õiguste valdkonnas enne selliste uute õigusaktide kehtestamist, mis võivad siseturgu killustada;

Konkurents ja maksukuulekus

33.

väljendab rahulolu selle üle, et jagamismajanduse tõus on suurendanud konkurentsi ja sundinud olemasolevaid majandustegevuses osalejaid keskenduma tarbijate tegelikele nõudmistele; soovitab komisjonil edendada nii koostööplatvormide endi vahel kui ka nende ja traditsiooniliste ettevõtete vahel võrreldavate teenuste puhul võrdseid konkurentsitingimusi; rõhutab, kui oluline on teha kindlaks ja kõrvaldada tõkked, mis takistavad jagamisettevõtete, eriti idufirmade tekkimist ja laienemist; rõhutab sellega seoses vajadust tagada andmete vaba liikumine, andmete ülekantavus ja koostalitlusvõime, kuna need aitavad hõlbustada platvormide vahetamist ja vältida kinnistamist ning on avatud ja ausa konkurentsi ning koostööplatvormide kasutajate mõjuvõimu suurendamise põhitegurid, samal ajal tuleb aga arvesse võtta kõigi turul osalejate õigustatud huve ning kaitsta kasutajaid puudutavat teavet ja isikuandmeid;

34.

väljendab rahulolu selle üle, et veebiplatvormid võimaldavad majandustehinguid paremini jälgida, et tagada maksukuulekus ja maksunõuete täitmine, peab aga murettekitavaks praeguseks mõnes sektoris ilmnenud raskusi; rõhutab, et jagamismajandust ei tohiks kunagi kasutada maksukohustuste vältimise moodusena; rõhutab peale selle, et pädevatel asutustel ja koostööplatvormidel on tingimata vaja maksukuulekuse ja maksude kogumise tagamiseks koostööd teha; märgib, et mõnes liikmesriigis on nende küsimustega tegeletud ning selles vallas on avalik ja erasektor edukalt koostööd teinud; kutsub komisjoni üles hõlbustama parimate tavade vahetust liikmesriikide, sealhulgas nende pädevate asutuste ja sidusrühmade vahel eesmärgiga töötada välja efektiivseid ja innovaatilisi lahendusi maksukuulekuse ja maksunõuete täitmise parandamiseks, samuti ka piiriülese maksupettuse ohu kõrvaldamiseks; kutsub koostööplatvorme üles selles aktiivselt osalema; soovitab liikmesriikidel täpsustada teavet, mida erinevad jagamismajanduses osalejad peavad vastavalt siseriiklikele õigusaktidele maksualase teabe kohustuste raames maksuhalduritele avaldama, ning teha selles vallas üksteisega koostööd;

35.

jagab seisukohta, et samaväärseid teenuseid osutavatele ettevõtjatele, tegutsegu nad traditsioonilises majanduses või jagamismajanduses, tuleks kohaldada samalaadseid maksukohustusi, ning on veendunud, et makse tuleks maksta seal, kus teenitakse tulu ja kus tegemist ei ole pelgalt kulude kandmises osalemisega, kusjuures järgida tuleb subsidiaarsuse põhimõtet ning ka riigi ja kohaliku tasandi maksuseadusi;

Mõju tööturule ja töötajate õigustele

36.

rõhutab, et digipööre avaldab tööturule suurt mõju ja et jagamismajanduses esilekerkivad suundumused on osa praegusest ühiskonna digitaliseerumisega seotud arengusuunast;

37.

märgib, et samas avab jagamismajandus uusi võimalusi ja uusi paindlikke töötamismooduseid kõigile kasutajatele, eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjatele, töötutele ning inimestele, kes on hetkel tööturult eemal või kes muidu ei saa tööturul osaleda, ning seega võiks jagamismajandus toimida tööturule sissepääsuna, seda eriti noorte ja marginaliseeritud rühmade jaoks; märgib aga, et selline areng võib mõnel juhul tekitada ka ebakindla olukorra; rõhutab ühelt poolt vajadust tööjõuturu paindlikkuse järele ning teiselt poolt vajadust töötajate majandusliku ja sotsiaalse turvalisuse järele, lähtudes liikmesriikides kujunenud tavadest ja traditsioonidest;

38.

kutsub komisjoni üles uurima, mil määral saab liidu kehtivaid norme kohaldada digitaalse tööturu suhtes, ning tagama piisava rakendamise ja jõustamise; kutsub liikmesriike koostöös sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste sidusrühmadega üles hindama proaktiivselt ja ennetavale loogikale tuginedes vajadust ajakohastada olemasolevaid õigusakte, sh sotsiaalkindlustussüsteeme, et pidada sammu tehnoloogia arenguga ning tagada samal ajal töötajate kaitse; palub, et komisjon ja liikmesriigid kooskõlastaksid sotsiaalkindlustussüsteeme, et tagada hüvitiste ülekantavus ja tööperioodide kokkuliitmine vastavalt liidu ja riikide õigusaktidele; ergutab sotsiaalpartnereid kollektiivlepinguid vajaduse korral ajakohastama, et kehtivad kaitsestandardid oleksid tagatud ka digitaalse töö vallas;

39.

rõhutab, et jagamisteenuste puhul on ülimalt tähtis tagada töötajate õigused – eelkõige õigus organiseeruda, õigus pidada kollektiivläbirääkimisi ja ühisaktsioone korraldada vastavalt riigis kehtivatele õigusaktidele ja tavadele; tuletab meelde, et kõik jagamismajanduses töötajad on kas palgatöötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad ja neid tuleks sellele vastavalt liigitada; palub liikmesriikidel ja komisjonil vastavalt oma pädevusvaldkondadele tagada kõigile jagamismajanduses töötajatele, sõltumata nende staatusest, õiglased töötingimused ning piisav õigus- ja sotsiaalkaitse;

40.

palub komisjonil avaldada suunised selle kohta, kuidas kohaldada liidu õigust platvormimajanduse mitmesuguste ärimudelite suhtes, et täita vajaduse korral regulatiivsed lüngad tööhõive ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas; on seisukohal, et platvormimajanduse suur läbipaistvuspotentsiaal võimaldab head jälgitavust, mis on kooskõlas olemasolevate õigusaktide jõustamise eesmärgiga; palub liikmesriikidel kindlustada piisav tööjärelevalve veebiplatvormide üle ning näha normide rikkumise korral ette sanktsioonid, eelkõige seoses töö- ja tööhõivetingimustega ning kvalifikatsiooni puudutavate konkreetsete nõuetega; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles pöörama selles valdkonnas erilist tähelepanu deklareerimata töö ja näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise probleemile ning võtma platvormimajanduse küsimuse deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi tegevuskavasse; palub liikmesriikidel tagada järelevalve jaoks piisavad vahendid;

41.

toonitab, et oluline on tagada füüsilisest isikust ettevõtjatele, kelle hulk üha suureneb ja kes on jagamismajanduses kesksed osalised, põhiõigused ja piisav sotsiaalkaitse, sealhulgas õigus kollektiivläbirääkimisi pidada ja ühisaktsioone korraldada, seda ka seoses töötasuga;

42.

soovitab liikmesriikidel tunnistada, et jagamismajandus tekitab ka tõrkeid, ning valmistada seetõttu teatavatele sektoritele ette meetmed koolituse ja töökohavahetuse toetamiseks;

43.

rõhutab, et oluline on, et koostööplatvormide töötajad saaksid kasutada reitingute ja hinnangute ülekantavust, mille puhul on tegemist nende digitaalturuväärtusega, ning oluline on lihtsustada reitingute ja hinnangute ülekantavust eri platvormide vahel, austades samas andmekaitsenõudeid ja kõigi osapoolte eraelu puutumatust; juhib tähelepanu veebipõhiste hinnangutega seotud võimalikele ebaausatele ja meelevaldsetele tavadele, mis võivad mõjutada platvormimajanduse töötajate töötingimusi ja hüvitisi ning võimalusi tööd saada; on kindlalt seisukohal, et reitingu- ja kontrollimehhanismid tuleks välja töötada läbipaistval viisil ning töötajaid tuleks nende mehhanismide väljatöötamisel kasutatavatest üldistest kriteeriumitest teavitada ja nendega konsulteerida asjakohastel tasanditel ning kooskõlas liikmesriikides kehtivate õigusaktide ja tavadega;

44.

rõhutab, et muutuvas töömaailmas on olulised ajakohased oskused ja oluline on tagada, et kõigil töötajatel oleksid digitaalühiskonna ja -majanduse jaoks nõutavad oskused; kutsub komisjoni, liikmesriike ja jagamismajanduse ettevõtteid üles võimaldama elukestvat õpet ja digitaaloskuste arendamist; on seisukohal, et elukestva õppe ja koolituse rahastamiseks on vaja avalikke ja erainvesteeringuid ning rahastamisvõimalusi, eriti mikro- ja väikeettevõtete jaoks;

45.

rõhutab kaugtöö ja nutitöö (smartworking) tähtsust jagamismajanduse puhul ja toonitab sellega seoses vajadust võrdsustada need töövormid traditsiooniliste töövormidega;

46.

palub komisjonil uurida, mil määral on renditöö direktiivi (2008/104/EÜ (14)) võimalik kohaldada konkreetsete veebiplatvormide suhtes; leiab, et paljud vahendusega tegelevad veebiplatvormid sarnanevad struktuuri poolest rendiagentuuridega (kolmepoolne lepinguline suhe: rendiagentuuri töötaja / veebiplatvormi töötaja, rendiagentuur / veebiplatvorm, kasutajaettevõte / klient);

47.

palub riiklikel tööturuasutustel ja Euroopa tööturuasutuste võrgustikul EURES jagada paremini teavet jagamismajanduse pakutavate võimaluste kohta;

48.

palub komisjonil, liikmesriikidel ja sotsiaalpartneritel anda veebiplatvormide töötajatele piisavalt teavet töö- ja tööhõivetingimuste ning töötajate õiguste kohta, samuti nende töösuhete kohta nii platvormide kui ka kasutajatega; on seisukohal, et platvormid peaksid õiguslike nõuete täitmise tagamiseks andma kohaldatava õigusraamistiku kohta ennetavalt teavet nii kasutajatele kui ka töötajatele;

49.

juhib tähelepanu sellele, et teave töömaailmas jagamismajanduse tõttu toimunud muutuste kohta on puudulik; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles koguma – ka koostöös sotsiaalpartneritega – usaldusväärsemaid ja terviklikumaid andmeid selle kohta ning soovitab liikmesriikidel määrata üks juba olemasolev pädev riigi tasandi üksus, kes jälgiks ja hindaks tõusvaid suundumusi jagamismajanduse tööturul; rõhutab, et sellega seoses on tähtis teabe ja parimate tavade vahetus liikmesriikide vahel; rõhutab, et oluline on jagamismajanduse tööturgu ja töötingimusi hoolikalt jälgida, et võidelda ebaseadusliku tegevuse vastu;

Jagamismajanduse kohalik mõõde

50.

märgib, et järjest rohkem kohalikke asutusi tegeleb juba aktiivselt jagamismajanduse reguleerimise ja arendamisega ning käsitleb koostöötavasid nii oma poliitika reguleerimisesemena kui ka koostööl põhineva valitsemismudeli ja osalusdemokraatia uute vormide korralduspõhimõttena;

51.

märgib, et riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel on palju tegutsemisruumi kontekstist lähtuvate meetmete vastuvõtmiseks, et käsitleda selgelt kindlaksmääratud avaliku huvi eesmärke proportsionaalsete meetmetega, mis on täielikus kooskõlas ELi õigusaktidega; palub seetõttu komisjonil toetada liikmesriike nende poliitika kujundamisel ja normide vastuvõtmisel kooskõlas ELi õigusega;

52.

märgib, et liikumise eesotsas on olnud linnad, kus sellised linnale omased tingimused nagu rahvastiku tihedus ja füüsiline lähedus soodustavad jagamistavade omaksvõtmist, minnes arukatelt linnadelt üle jagamislinnadele ja lihtsustades üleminekut kodanikusõbralikumatele taristutele; on samuti veendunud, et jagamismajandus võib pakkuda märkimisväärseid võimalusi sisemistele äärealadele, maapiirkondadele ja ebasoodsas olukorras olevatele territooriumitele, võib luua uusi ja kaasavaid arendamisvorme, sellel võib olla positiivne sotsiaal-majanduslik mõju ja see võib aidata marginaliseeritud kogukondi turismisektori saadava kaudse kasu kaudu;

Jagamismajanduse edendamine

53.

juhib tähelepanu sellele, kui olulised on piisavad pädevused ja oskused ning koolitus, et võimalikult paljud isikud saaksid osaleda aktiivselt jagamismajanduses ja kasutada ära selle potentsiaali;

54.

rõhutab, et IKT võimaldab jagamismajanduse uuenduslikel ideedel kiiresti ja tõhusalt areneda ning samas ühendab osalejaid (kasutajaid või teenuseosutajaid) ja annab neile mõjuvõimu, hõlbustab nende turulepääsu ja turul osalemist ning muudab äärepoolseimad piirkonnad ligipääsetavamaks;

55.

palub komisjonil ennetavalt julgustada avaliku ja erasektori koostööd, eelkõige seoses e-isikutunnistuste kasutuselevõtmisega, et suurendada tarbijate ja teenuseosutajate usaldust veebipõhiste tehingute vastu, tuginedes e-isikutunnistuste vastastikuse tunnustamise ELi võrgustikule, ning kõrvaldada teised jagamismajanduse kasvu takistused, nagu tõkked piiriüleste kindlustussüsteemide tagamisel;

56.

juhib tähelepanu sellele, kuidas 5G kasutuselevõtt muudab põhjalikult meie majanduse loogikat ning muudab seeläbi teenused mitmekesisemaks ja kättesaadavamaks; rõhutab sellega seoses, kui oluline on luua konkurentsivõimeline turg uuenduslikele ettevõtjatele, kelle edukus määrab lõppkokkuvõttes meie majanduse tugevuse;

57.

juhib tähelepanu sellele, et jagamismajandus on üha olulisem energiasektoris, võimaldades tarbijatel, tootjatel, üksikisikutel ja kogukondadel tõhusalt osaleda taastuvenergia tsükli mitmetes detsentraliseeritud etappides, sealhulgas oma tarbeks tootmine ja tarbimine, salvestamine ja jagamine, kooskõlas liidu kliima- ja energiaeesmärkidega;

58.

juhib tähelepanu asjaolule, et jagamismajandus õitseb eelkõige kogukondades, kus on tugevad teadmiste ja hariduse jagamise mudelid, edendades ja tugevdades seeläbi avatud innovatsiooni kultuuri; rõhutab, kui olulised on sidusad poliitikameetmed ning lairiba- ja ultralairibaühenduse kasutuselevõtmine jagamismajanduse täieliku potentsiaali arendamise ja koostööpõhise mudeli pakutavatest eelistest kasusaamise eeltingimusena; tuletab seega meelde vajadust võimaldada asjakohane võrgujuurdepääs kõigile kodanikele ELis ja eelkõige hõredamalt asustatud piirkondades, äärealadel või maapiirkondades, kus piisav ühenduvus ei ole veel kättesaadav;

59.

rõhutab, et jagamismajanduse kiire areng ja laienemine vajab toetust ning see peab jääma avatuks teadusuuringutele, innovatsioonile ja uutele tehnoloogiatele, et meelitada ligi investeeringuid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi õigusaktid ja poliitika oleksid tulevikukindlad, ning eriti tuleks sellega seoses pakkuda kõigile avatud, katsetamiseks ettenähtud võimalusi, et soodustada digitaalset ühenduvust ja digikirjaoskust, toetada Euroopa ettevõtjaid ja idufirmasid ning ergutada neljanda tööstusrevolutsiooni (Industry 4.0) innovatsioonikeskusi, klastreid ja ettevõtlusinkubaatoreid, arendades koostoimet samal ajal toimivate traditsiooniliste ärimudelitega;

60.

rõhutab transpordisektori keerulist olemust nii jagamismajanduse raames kui ka väljaspool seda; märgib, et see sektor on tugevalt reguleeritud; märgib jagamismajanduse mudelite potentsiaali parandada märkimisväärselt transpordisüsteemi tõhusust ja säästvat arengut (sh võimaldada jagamismajanduse rakenduste abil kasutajatele tõrgeteta mitmeliigilise transpordi piletimüügisüsteemid ja ühtsed teekonnad), selle ohutust ja turvalisust ning muuta äärepoolseimad piirkonnad ligipääsetavamaks ja vähendada liiklusummikute soovimatuid välismõjusid;

61.

kutsub asjaomaseid ametiasutusi üles edendama jagamismajanduse transporditeenuste ja tavatranspordisüsteemi kasulikku kooseksisteerimist; kutsub komisjoni üles integreerima jagamismajanduse oma töösse, mis käsitleb transpordisektori uusi tehnoloogiaid (ühendatud sõidukid, autonoomsed sõidukid, integreeritud digitaalne piletisüsteem ja intelligentsed transpordisüsteemid), nende tugevate vastastikuste seoste ja loomuliku koostoime tõttu;

62.

rõhutab vajadust pakkuda platvormidele ja nende kasutajatele õiguskindlust ning tagada jagamismajanduse areng ELi transpordisektoris; märgib, et liikuvusvaldkonnas on oluline selgelt eristada ühelt poolt i) koossõitu ja kulude jagamist sellise reisi ajal, mille juht kavandas enda otstarbeks, ning teiselt poolt ii) reguleeritud reisijateveoteenuseid;

63.

tuletab meelde, et komisjoni hinnangute kohaselt on kasutajalt kasutajale majutus jagamismajanduse suurim sektor kauplemise mahu alusel, samal ajal kui kasutajalt kasutajale transport on suurim sektor platvormi tulu arvestades;

64.

toonitab, et turismisektoris on kodujagamise puhul tegemist ressursside ja alakasutatud ruumi suurepärast kasutamisega, eelkõige piirkondades, mis traditsiooniliselt turismist kasu ei saa;

65.

mõistab sellega seoses hukka mõnede avaliku sektori asutuste poolt selliste normide kehtestamise, mille eesmärk on piirata majutusvõimaluste pakkumist jagamismajanduse kaudu;

66.

juhib tähelepanu raskustele, mida Euroopa koostööplatvormid kogevad riskikapitalile juurdepääsul ja seoses oma laienemisstrateegiatega ning mida teravdavad siseturgude väiksus ja killustatus ning piiriüleste investeeringute kriitiline vähesus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama täiel määral ära olemasolevaid rahastamisvahendeid, et investeerida jagamisettevõtetesse ning edendada algatusi, millega hõlbustatakse juurdepääsu rahastamisele, eelkõige idufirmade, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja ettevõtete jaoks;

67.

rõhutab, et koostööl põhinevad rahastamissüsteemid, nagu ühisrahastamine, on oluline täiendus tavapärastele rahastamiskanalitele osana tõhusast rahastamise ökosüsteemist;

68.

märgib, et VKEde osutatavad teenused jagamismajanduse sektoris ei ole alati piisavalt kohandatud puudega inimeste ja eakate vajadustele; nõuab vahendeid ja programme, mille eesmärk on toetada neid ettevõtteid, et nad võtaksid arvesse puudega inimeste vajadusi;

69.

kutsub komisjoni üles hõlbustama ja edendama jagamismajanduse sektoris tegutsevate Euroopa ettevõtjate juurdepääsu asjakohastele eelarveridadele, ka ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ raames;

70.

märgib uuenduslike tehnoloogiate ja digitaalsete vahendite, nagu plokiahelad ja hajusandmebaasi tehnoloogiad, kiiret arengut ja kasvavat levikut, ka finantssektoris; rõhutab, et asjaomase detsentraliseeritud tehnoloogia kasutamine võib jagamismajanduses võimaldada tõhusaid kasutajalt kasutajale tehtavaid tehinguid ja kasutajatevahelisi ühendusi, millega kaasneb sõltumatute turgude või võrgustike tekkimine ja mis asendavad tulevikus koostööplatvormide rolli vahendajana;

o o

71.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0009.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0237.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0455

(4) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11834-2016-INIT/en/pdf

(5) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(6) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.

(7) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(8) ELT L 337, 18.12.2009, lk 11.

(9) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(10) ECON-VI/016.

(11) ELT C 75, 10.3.2017, lk 33.

(12) Eurobaromeetri kiiruuring 438 (märts 2016) koostööplatvormide kasutamise kohta.

(13) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

(14) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/135

P8_TA(2017)0272

Veebiplatvormid ja digitaalne ühtne turg

Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta (2016/2276(INI))

(2018/C 331/19)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 25. mai 2016. aasta teatist „Veebiplatvormid ja digitaalne ühtne turg. Euroopa võimalused ja probleemid“ (COM(2016)0288) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0172),

—	võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016)0356) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0184),

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „ELi e-valitsuse tegevuskava 2016–2020. Valitsussektori digitaalse arengu kiirendamine“ (COM(2016)0179) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente (SWD(2016)0108 ja SWD(2016)0109),

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa tööstuse digitaliseerimine. Kuidas kasutada ühtse digitaalse turu kõiki võimalusi“ (COM(2016)0180) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0110),

—	võttes arvesse komisjoni 6. mai 2015. aasta teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2015)0100),

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“ (COM(2016)0178) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0106),

—	võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2017. aasta teatist „Euroopa andmepõhise majanduse rajamine“ (COM(2017)0009) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2017)0002),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa pilvandmetöötluse algatuse kohta (1),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks (2),

—	võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrust (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (4),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 531/2012 rändluse hulgiturgude eeskirjade osas (COM(2016)0399),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (COM(2016)0590),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv autoriõiguste kohta digitaalsel ühtsel turul (COM(2016)0593),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (5) (elektroonilise kaubanduse direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (7) (võrgu- ja infoturbe direktiiv),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta, et võtta arvesse muutuvat turuolukorda (COM(2016)0287) (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (COM(2016)0283),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv digitaalse sisu üleandmise lepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta (COM(2015)0634),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 25. mai 2016. aasta töödokumenti pealkirjaga „Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise juhendid“ (SWD(2016)0163),

—	võttes arvesse komisjoni 2013. aasta juunis avaldatud IKT sektori suuniseid ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta,

—	võttes arvesse komisjoni talituste 15. septembri 2016. aasta töödokumenti pealkirja „Esialgne aruanne e-kaubanduse sektori uuringu kohta“ (SWD(2016)0312),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Veebiplatvormid ja digitaalne ühtne turg. Euroopa võimalused ja probleemid“ (8),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ühiseid arutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A8-0204/2017);

A.	arvestades, et digitaalse ühtse turu mõte on vältida liikmesriikide õigusnormide killustatust ning kaotada tehnilised, õiguslikud ja maksutõkked, et ettevõtjad, kodanikud ja tarbijad saaksid digitaalsetest vahenditest ja teenustest täiel määral kasu;

B.	arvestades, et digiteerimine ja uus tehnoloogia muudab pidevalt sideliike, juurdepääsu teabele ja kodanike, tarbijate ning ettevõtjate käitumist, ning arvestades, et neljas tööstusrevolutsioon toob kaasa kõigi majanduse ja ühiskonna aspektide digiteerimise;

C.	arvestades, et interneti ja mobiilside muutuv kasutamine pakub uusi ärivõimalusi igas suuruses ettevõtjatele ning kujunevad uued ja alternatiivsed ettevõtlusmudelid, kus kasutatakse ära uut tehnoloogiat ja juurdepääsu maailmaturule, kuid ühtlasi tekib ka uusi probleeme;

D.	arvestades, et internetiplatvormide areng ja kasutamine väga mitmesugustel eesmärkidel, kaasa arvatud äritegevuse ning kaupade ja teenuste jagamise eesmärgil, on muutnud tarbijate ja ettevõtjate suhtlemisviise sisupakkujate, kauplejate ja muude kaupu ning teenuseid pakkuvate isikutega;

arvestades, et elektroonilise kaubanduse direktiiv vabastab vahendajad vastutusest sisu eest üksnes juhul, kui nad ei ole edastatud ja/või hostitud teabest teadlikud ega kontrolli seda, kuid kui vahendaja on rikkumisest, ebaseaduslikust tegevusest või teabest teadlik, peab ta otsekohe kiiresti tegutsema, et kõrvaldada või blokeerida juurdepääs ebaseaduslikule teabele;

F.	arvestades, et paljud veebiplatvormid ja infoühiskonna teenused pakuvad hõlpsamat juurdepääsu kaupadele, teenustele ja digitaalsele sisule ning on laiendanud oma tegevust seoses tarbijate ja teiste osalistega;

G.	arvestades, et komisjonil on käsil rida hindamisi tarbijakaitse-eeskirjade ja ettevõtjatevaheliste tavade kohta, mida veebiplatvormid oma ettevõtjatest kasutajate suhtes rakendavad;

H.	arvestades, et loovus ja innovatsioon on digitaalmajanduse tõukejõud ning arvestades, et seetõttu on ülimalt oluline tagada intellektuaalomandiõiguste kõrgetasemeline kaitse;

Üldine sissejuhatus

kiidab heaks teatise „Veebiplatvormid ja digitaalne ühtne turg. Euroopa võimalused ja probleemid“;

peab tervitatavaks mitmesuguseid Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia raames juba esitatud algatusi; kahetseb siiski kooskõla ja järjepidevuse puudumist nende algatuste vahel; on seisukohal, et digitaalse ühtse turu saavutamine on ELi konkurentsivõime edendamiseks, kvaliteetsete ja kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomiseks ning Euroopa digitaalmajanduse kasvu edendamiseks väga oluline;

möönab, et veebiplatvormid rikastavad tänapäeva digitaalmajandust ja ühiskonda, suurendades tarbijate valikuvõimalusi ning luues ja kujundades uusi turge; juhib siiski tähelepanu sellele, et veebiplatvormid toovad kaasa ka poliitikameetmete ja õigusliku reguleerimisega seonduvaid probleeme;

tuletab meelde, et paljud ELi poliitikameetmed kohalduvad ka veebiplatvormidele, kuid märgib, et mõnikord ei jõustata õigusakte asjakohaselt või tõlgendavad liikmesriigid neid erinevalt; rõhutab, et tähtis on ELi õigusakte nõuetekohaselt rakendada ja jõustada, enne kui asutakse kaaluma, kas olukorra parandamiseks oleks vaja kehtivat õigusraamistikku täiendada;

kiidab heaks käimasoleva töö kehtiva õigusraamistiku ajakohastamiseks ja täiendamiseks, et see digitaalajastul oma eesmärke täidaks; on veendunud, et tõhus ja atraktiivne õiguskeskkond on Euroopa internetipõhise ja digitaalse ettevõtluse arenguks hädavajalik;

Platvormide määratlus

tunnistab, et oleks väga keeruline leida ELi tasandil ühtne, asjakohane ja tulevikukindel veebiplatvormide määratlus, sest leidub suurel hulgal eri liiki ja eri tegevusvaldkondadega veebiplatvorme ning digitaalmaailm muutub kiiresti; on lisaks veendunud, et ühtne ELi tasandil määratlus või kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine ei aitaks ELil platvormimajanduses edu saavutada;

teab samas, kui tähtis on vältida ELi siseturu killustumist piirkondlike või riiklike eeskirjade ja määratluste paljususe tulemusel, ning mõistab, et nii ettevõtetele kui ka tarbijatele on vaja tagada õiguskindlus ja võrdsed tingimused;

on seetõttu veendunud, et veebiplatvorme tuleks vastavates valdkondlikes ELi tasandi õigusaktides eristada ja määratleda vastavalt nende omadustele, liigitusele ja põhimõtetele ning lähtudes probleemipõhisest käsitlusest;

peab tervitatavaks komisjonis käimasolevat tööd veebiplatvormide küsimuses, sealhulgas sidusrühmadega konsulteerimist ja mõjuhinnangu koostamist; on seisukohal, et selline tõendipõhine lähenemisviis on vajalik, et luua valdkonnast terviklik arusaam; palub, et komisjon pakuks selle süvaanalüüsi alusel vajaduse korral välja reguleerivaid või muid meetmeid;

10.

märgib, et ettevõtjalt tarbijale ning tarbijalt tarbijale suunatud veebiplatvorme kasutatakse väga mitmekesiseks tegevuseks, nagu e-kaubandus, meedia, otsingumootorid, side, maksesüsteemid, tööjõupakkumine, operatsioonisüsteemid, transport, reklaam, kultuurisisu levitamine, jagamismajandus ja suhtlusvõrgustikud; märgib lisaks, et kuigi teatavad ühised omadused võimaldavad veebiplatvorme kindlaks teha, võivad need esineda mitmekesisel kujul ja nende määratlemiseks võib olla palju erinevaid lähenemisviise;

11.

märgib, et internetipõhiseid ettevõtjalt tarbijale ning tarbijalt tarbijale suunatud platvorme iseloomustavad suuremal või vähemal määral teatavad ühised tunnused, nagu näiteks (kuid mitte ainult): tegutsemine mitmetahulistel turgudel; kahte või enamasse eri kasutajarühma kuuluvate osaliste otsekontaktide võimaldamine elektroonilisel teel; eri tüüpi kasutajate kokkuviimine; kasutajate eelistustega kohandatud ja kasutajate andmetel põhinevate võrguteenuste pakkumine; sisu liigitamine või ristviidetega varustamine, näiteks kasutades algoritme, kaupu või teenuseid, mida kolmandad isikut pakuvad või võrku riputavad; mitme osalise kokkuviimine kauba müümise, teenuse osutamise või sisu, teabe, kaupade või teenuste vahetamise või jagamise eesmärgil;

12.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on selgitada meetodeid, mille alusel võetakse vastu algoritmidel põhinevad otsused, ja edendada läbipaistvust nende algoritmide kasutamisel; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles uurima vigade ja kõrvalekallete võimalust algoritmide kasutamisel, et vältida mis tahes diskrimineerimist, ebaausaid tavasid või eraelu puutumatuse rikkumist;

13.

leiab siiski, et tuleks selgelt eristada ettevõtjalt tarbijale suunatud ja ettevõtjatevahelisi platvorme, võttes arvesse ettevõtjatevaheliste veebiplatvormide esilekerkimist, mis on tööstusliku interneti arengu alus, nagu pilvepõhised teenused või andmete jagamise platvormid, mis võimaldavad teabevahetust asjade interneti toodete vahel; kutsub komisjoni üles uurima ühtse turu tõkkeid, mis takistavad selliste platvormide kasvu;

Euroopa veebiplatvormide jätkusuutliku kasvu soodustamine

14.

märgib, et veebiplatvormid kasutavad internetti suhtlusvahendina ja toimivad osaliste vahendajana, hõlbustades juurdepääsu ülemaailmsele turule ning tuues kasu kasutajatele, tarbijatele ja äriühingutele; arvestades, et võrguplatvormid võivad aidata kaupade ja teenuste pakkumist ja nõudlust kohandada, lähtudes kogukonna arvamusest, jagatud juurdepääsust, mainest ja usaldusest;

15.

märgib, et internetipõhised platvormid ja rakendused, millest paljude autoriks on Euroopa arendajad, saavad kasu mobiilseadmete, personaalarvutite, sülearvutite ja muude arvutiseadmete tohutust ja järjest kasvavast arvust ning on nendel seadmetel aina paremini kättesaadavad;

16.

juhib tähelepanu sellele, et peamiseks prioriteediks tuleb pidada piisavaid investeeringuid kiire lairibaühenduse ja muu digitaalse taristu kasutuselevõtuks, et saavutada gigabitiühiskonna ühenduvuseesmärgid, kuna see on äärmiselt oluline, et võimaldada kodanikel ja ettevõtjatel 5G tehnoloogia arengust kasu saada ning tagada kõigis liikmesriikides üldine ühenduvus;

17.

toonitab, et üha laialdasem nutiseadmete, sealhulgas nutitelefonide ja tahvelarvutite kasutamine on veelgi suurendanud ja parandanud juurdepääsu uutele teenustele, sealhulgas veebiplatvormidele, seega suurendades nende majanduslikku ja ühiskondlikku tähtsust, eelkõige noorte hulgas, kuid üha enam ka kõigis teistes vanuserühmades; märgib, et digiteerimine suureneb veelgi internetitehnoloogia ja asjade interneti arenguga, mis eeldatavasti ühendab 2020. aastaks 25 miljardit objekti;

18.

on seisukohal, et kvaliteetse tehnoloogia abil veebiplatvormidele juurdepääsemine on oluline kõigile kodanikele ja ettevõtjatele, mitte ainult neile, kes juba internetis tegutsevad; rõhutab, kui oluline on vältida lünki, mis võivad tekkida digitaalsete oskuste puudumisest või ebavõrdsest juurdepääsust tehnoloogiale; rõhutab, et nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil on vaja pühenduda digitaalsete oskuste arendamisele;

19.

juhib tähelepanu kiiresti arenevatele veebiplatvormiturgudele, mis pakuvad uusi toodete ja teenuste müügivõimalusi; tunnistab selliste turgude globaalset ja piiriülest iseloomu; juhib tähelepanu sellele, et üleilmsed veebiplatvormiturud pakuvad tarbijatele suurt valikuvõimalust ja tõhusat hinnakonkurentsi; märgib, et kokkulepe „rändle nagu kodus“ toetab veebiplatvormide piiriülest mõõdet, muutes internetiteenuste kasutamise taskukohasemaks;

20.

märgib veebiplatvormide suurenevat rolli uudiste ja muu kodanike jaoks ja demokraatia toimimiseks väärtusliku teabe jagamisel ning sellele juurdepääsu tagamisel; on veendunud, et internetiplatvormid võivad toimida ka e-valitsuse võimaldajana;

21.

soovitab tungivalt, et komisjon jätkaks Euroopa veebiplatvormide ja idufirmade kasvu edendamist ja nende kasvu- ning üleilmse konkurentsivõime tugevdamist; kutsub komisjoni üles jätkama veebiplatvormide suhtes innovatsiooni soodustavat poliitikat, et hõlbustada turule sisenemist; kahetseb, et ELi osakaal veebiplatvormide turukapitalisatsioonis on väike; rõhutab, et tähtis on kõrvaldada tõkked, mis takistavad veebiplatvormide tõrgeteta piiriülest toimimist ja Euroopa digitaalse ühtse turu toimimist; rõhutab mittediskrimineerimise tähtsust ja vajadust hõlbustada võrreldavaid teenuseid pakkuvate platvormide vahetamist;

22.

rõhutab, et oluline on avatud keskkond, ühtsed eeskirjad, piisava ühenduvuse kättesaadavus, olemasolevate rakenduste koostalitlusvõime ja avatud standardite kättesaadavus;

23.

tunnistab veebiplatvormide märkimisväärset kasulikkust VKEdele ja idufirmadele; märgib, et veebiplatvormid on tihti lihtsaim ja sobilikem esimene samm väikeettevõtjatele, kes soovivad internetti minna ja veebiturustuskanalitest kasu saada; märgib, et veebiplatvormid võimaldavad VKEdel ja idufirmadel maailmaturgudele pääseda, tegemata ülemääraseid investeeringuid kuluka digitaalse taristu ülesehitamisse; rõhutab, kui oluline on läbipaistvus ja õiglane juurdepääs platvormidele, ja tuletab meelde, et mõnede veebiplatvormide valitseva seisundi tugevnemine ei tohiks kahandada ettevõtlusvabadust;

24.

soovitab tungivalt, et komisjon seaks esikohale meetmed, mis soodustavad Euroopa idufirmade ja veebiplatvormide tekkimist ja arengut; rõhutab, et idufirmade rahastamise ja neisse investeerimise hõlbustamine, kasutades kõiki olemasolevaid rahastamisvahendeid, on otsustavalt tähtis Euroopa päritoluga veebiplatvormide arenguks, eelkõige võimaldades juurdepääsu riskikapitalile ja eri kanalitele, näiteks pangandus- või avaliku sektori vahendid, või alternatiivseid rahastamisvõimalusi, nagu ühisrahastamine ja ühisinvesteeringud;

25.

märgib, et mõned veebiplatvormid võimaldavad jagamismajandust ja toetavad selle kasvu Euroopas; tervitab komisjoni teatist jagamismajanduse kohta ja rõhutab, et see peaks olema esimene samm antud valdkonnas põhjalikuma ELi strateegia väljakujundamiseks, mis toetab uute ärimudelite arengut; rõhutab, et need uued ärimudelid loovad töökohti, edendavad ettevõtlust ja pakuvad kodanikele ning tarbijatele uusi teenuseid, suuremat valikut ja paremaid hindu, samuti loovad paindlikkust ja uusi võimalusi, kuid võivad samas põhjustada töötajatele probleeme ja riske;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid on viimastel aastakümnetel parandanud töö- ja sotsiaalseid standardeid ja sotsiaalkaitsesüsteeme ja rõhutab, et sotsiaalse mõõtme areng peab olema tagatud ka digitaalajastul; märgib, et digiteerimine mõjutab tööturgu, töökohtade ümberkujundamist ning töötajate ja ettevõtjate lepingulisi suhteid; märgib, kui oluline on tagada töö- ja sotsiaalsete õiguste austamine ja kehtivate õigusaktide nõuetekohane jõustamine, et veelgi tugevdada sotsiaalkindlustusskeeme ja tööhõive kvaliteeti; samuti kutsub liikmesriike üles koostöös sotsiaalpartnerite ja muude asjaomaste sidusrühmadega hindama vajadust ajakohastada olemasolevaid õigusakte, sh sotsiaalkindlustussüsteeme, et pidada sammu tehnoloogia arenguga ning tagada samal ajal töötajate kaitse, samuti tagada inimväärsed töötingimused ja kogu ühiskonnale üldist kasu tuua;

27.

palub liikmesriikidel tagada piisav sotsiaalkindlustus füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on digitaalsel tööturul tähtsad osalejad; samuti kutsub liikmesriike üles vajaduse korral välja töötama uusi kaitsemehhanisme, et tagada veebiplatvormide töötajate piisav kaitse, mittediskrimineerimine ja sooline võrdõiguslikkus ning Euroopa tasandil parimaid tavasid jagada;

28.

märgib, et tervisevaldkonna veebiplatvormid võivad toetada innovatiivset tegevust, luues ja edastades asjaomaseid teadmisi kaasatud tervishoiuteenuste tarbijatelt tervishoiukeskkonna uuendamisse; rõhutab, et uute innovatsiooniplatvormide kaudu kavandatakse ja luuakse ühiselt innovaatiliste tervishoiutoodete järgmine põlvkond, nii et need vastavad täpselt praegu rahuldamata vajadustele;

Vahendajate vastutuse selgitamine

29.

märgib, et vahendajate praegune piiratud vastutus ELis on üks küsimusi, mille teatud sidusrühmad on veebiplatvormide teemalises arutelus tõstatanud; märgib, et konsulteerimine platvormide regulatiivse keskkonna teemal on näidanud suhtelist toetust e-kaubanduse direktiiviga sätestatud praegusele raamistikule, kuid ka vajadust kõrvaldada teatavad puudused selle rakendamises; on seetõttu veendunud, et vastutust tuleks veelgi täpsustada, sest sellel on ELi digitaalmajanduses keskne tähtsus; on veendunud, et on vaja komisjoni suuniseid vahendaja vastutuse raamistiku rakendamiseks, et võimaldada internetiplatvormidel oma kohustusi ja vastutuseeskirju täita, suurendada õiguskindlust ning kasutajate kindlustunnet; kutsub komisjoni üles selleks täiendavaid meetmeid koostama, tuletades meelde, et platvormid, mis ei täida e-kaubanduse direktiivis ette nähtud neutraalset rolli, ei saa taotleda vastutusest vabastamist;

30.

rõhutab, et hoolimata asjaolust, et tänapäeval tarbitakse loovsisu rohkem kui kunagi varem, eriti selliseid teenuseid nagu kasutajate poolt üles laetud sisu platvormid ja sisu koondavad teenused, ei ole loovsektorid kogenud selle tarbimise kasvuga võrreldavat tulude kasvu; rõhutab, et selle olukorra üheks peamiseks põhjuseks peetakse nn väärtuse ülekandmist, mis tekkis sellest, et puudus selgus nende veebiteenuste staatuses autori- ja e-kaubanduse õiguse seisukohast; arvestades, et on loodud ebaõiglane turg, mis ohustab digitaalse ühtse turu ja selle peamiste osaliste, nimelt kultuuri- ja loomemajanduse arengut;

31.

tunneb heameelt, et komisjon on võtnud kohustuse avaldada suunised vahendaja vastutuse kohta, kuna valitseb teatud segadus seoses kehtivate eeskirjade ja nende rakendamisega mõningates liikmesriikides; on veendunud, et suunised tugevdavad tarbijate usaldust internetipõhiste teenuste vastu; kutsub komisjoni üles oma ettepanekuid esitama; kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu regulatiivsetele erinevustele veebikeskkonna ja muu maailma vahel ja looma võrdseid võimalusi samaväärsete teenuste osutamiseks internetis ja väljaspool seda, kui see on vajalik ja võimalik, võttes arvesse iga valdkonna eripära, ühiskonna arengut ja vajadust suurendada läbipaistvust ja õiguskindlust ning mitte takistada uuendustegevust;

32.

on seisukohal, et digitaalsed platvormid võimaldavad laiemat juurdepääsu kultuuri- ja loometeostele ning pakuvad loome- ja kultuurisektorile suurepäraseid võimalusi uute ärimudelite kujundamiseks; toonitab vajadust kaaluda, kuidas see protsess võiks toimida nii, et seejuures oleks tagatud suurem õiguskindlus ja austus õiguste omajate vastu; rõhutab, kui oluline on läbipaistvus ja võrdsete võimaluste tagamine; on sellega seoses seisukohal, et õiguste omajaid on vaja autoriõiguse ja intellektuaalomandi raames kaitsta, et tagada väärtuste tunnustamine ning innovatsiooni, loovuse, investeeringute ja sisutootmise stimuleerimine;

33.

kutsub veebiplatvorme üles tugevdama meetmeid ebaseadusliku ja kahjuliku infosisu tõkestamiseks; võtab teadmiseks käimasoleva töö seoses audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga ja komisjoni kavatsuse teha ettepanek videote jagamise platvormidele kehtivate meetmete kohta, mis käsitlevad alaealiste kaitset ning vihakõnega seotud sisu kõrvaldamist; märgib, et puuduvad viited terrorismile õhutamisega seotud sisu kohta; nõuab erilise tähelepanu pööramist sellele, et vältida kiusamist ja vägivalda haavatavate inimeste vastu;

34.

on seisukohal, et veebiplatvorme käsitlev vastutuskord peaks võimaldama lahendada ebaseadusliku sisu ja kaupadega seotud küsimused tõhusal viisil, näiteks hoolsuskohustuse kohaldamise teel, säilitades samas tasakaalustatud ja uuendussõbraliku lähenemise; nõuab tungivalt, et komisjon määratleks ja veelgi täpsustaks teatamis- ja kõrvaldamismenetlusi ning annaks suuniseid vabatahtlikeks meetmeteks sellise sisu suhtes;

35.

rõhutab, kui tähtis on võtta meetmeid võltsuudiste levitamise vastu; kutsub internetiplatvorme üles pakkuma kasutajatele vahendeid võltsuudiste vaidlustamiseks nii, et teised kasutajad saaksid teada, et sisu on vaidlustatud; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et vaba arvamustevahetus on demokraatia alus ja eraelu puutumatuse õigus kehtib ka sotsiaalmeedia valdkonnas; rõhutab vaba ajakirjanduse väärtust kodanikele usaldusväärse teabe jagamisel;

36.

kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima praegust olukorda ja õigusraamistikku seoses võltsuudistega ja kontrollima õigusliku sekkumise võimalust, et piirata võltsinfosisu levitamist ja levimist;

37.

toonitab, et veebiplatvormid peavad võitlema ebaseaduslike toodete ja sisu ning ebaausate kaubandustavade vastu (nt meelelahutusürituste piletite ülikõrge hinnaga edasimüümine) regulatiivsete meetmetega, mida täiendavad tõhusad isereguleerimismeetmed (nt selged kasutustingimused ja asjakohased mehhanismid korduvrikkujate kindlakstegemiseks või spetsiaalsed sisu modereerimise töörühmad ja ohtlike toodete seire) või hübriidmeetmetega;

38.

kiidab heaks ettevõtjatele mõeldud tegevusjuhendi veebis leviva ebaseadusliku vihakõne vastu võitlemiseks, milles lepiti kokku 2016. aastal ja mida toetas komisjon, ning palub komisjonil koostada internetiplatvormide jaoks asjakohased ja mõistlikud vahendid ebaseaduslike toodete ja sisu kindlakstegemiseks ja kõrvaldamiseks;

39.

on veendunud, et isikuandmete kaitse üldmääruse ja võrgu- ja infoturbe direktiivi täitmine on andmete omandiõiguse valdkonnas olulise tähtsusega; märgib, et kasutajatele pakutakse sageli stiimuleid oma isikuandmete jagamiseks veebiplatvormidele; rõhutab vajadust teavitada kasutajaid kogutud andmete täpsest laadist ja kasutusviisist; rõhutab, et tarbijate jaoks on äärmiselt oluline, et neil oleks kontroll oma isikuandmete kogumise ja kasutamise üle; toonitab, et samuti peaks olema võimalik isikuandmeid mitte anda; märgib, et reegel „õigus olla unustatud“ kehtib ka veebiplatvormidel; kutsub internetiplatvorme üles tagama anonüümsust, kui isikuandmeid töötlevad kolmandad isikud;

40.

palub komisjonil kiiresti lõpule viia ametliku teavitamise ja meetmete võtmise menetluste vajaduse hindamine, sest sellised menetlused võimaldaksid tugevdada vastutuskorda kogu ELis ühetaolisel viisil;

41.

ergutab komisjoni võimalikult kiiresti esitama praktilist juhendit internetis müüdavate kaupade turujärelevalve kohta;

Võrdsete tingimuste loomine

42.

soovitab tungivalt, et komisjon tagaks võrdsed tingimused veebiplatvormide teenuseosutajatele ja teistele teenustele, millega nad konkureerivad, kaasa arvatud ettevõtjatevahelised ja tarbijatevahelised teenused; rõhutab, et õiguskindlusel on eduka digitaalmajanduse loomisel väga oluline roll; märgib, et konkurentsisurve on eri sektorites ja ühe sektori eri osaliste vahel erinev; tuletab meelde, et kõigile ühe mõõduga mõõtmine annab harva häid tulemusi; leiab, et vajadustega kohandatud lahenduste või reguleerivate meetmete kavandamisel arvestada platvormide erijooni, et tagada võrdsel alusel aus konkurents;

43.

juhib tähelepanu asjaolule, et veebiplatvormide suurus ulatub hargmaistest ettevõtjatest mikroettevõtjateni; rõhutab, et tarbija valiku edendamiseks ning turge moonutavate monopolide või valitsevate positsioonide tekke vältimiseks on tähtis veebiplatvormide õiglane ja tulemuslik konkurents; rõhutab, et veebiplatvormide või sidusteenuste vahel liikumise hõlbustamine on oluline meede, millega ennetada turutõrkeid ja vältida klientide sidumise olukordi;

44.

märgib, et veebiplatvormid muudavad traditsioonilist ülireguleeritud ärimudelit; rõhutab, et võimalikud kehtiva õigusraamistiku reformid peaksid keskenduma eeskirjade ühtlustamisele ja õigusliku killustatuse vähendamisele, et kindlustada veebiplatvormidele ja uutele teenustele avatud ja konkurentsivõimeline turg, tagades samas kõrgetasemelise tarbijakaitse; rõhutab vajadust vältida ülereguleerimist ja jätkata õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi ning parema õigusloome põhimõtte rakendamist; rõhutab, et oluline on tehnoloogiline neutraalsus ning veebis ja väljaspool seda kohaldatavate eeskirjade sidusus võrdväärsetes olukordades, niivõrd kui see on vajalik ja võimalik; rõhutab, et õiguskindlus soodustab konkurentsi, investeeringuid ja innovatsiooni;

45.

rõhutab taristusse investeerimise tähtsust nii linna- kui ka maapiirkondades; rõhutab, et aus konkurents tagab investeeringud kvaliteetse kiire lairibaühenduse teenustesse; rõhutab, et veebiplatvormiteenuste pakkumise ja kasutamise eelduseks on usaldusväärse ja kiire taristu, nagu ülikiire lairibaühenduse ja telekommunikatsioonivõrkude täielik kasutuselevõtmine ja taskukohane juurdepääs neile; rõhutab, et võrk peab olema neutraalne ning juurdepääs veebiplatvormidele võrdne ja mittediskrimineeriv, sest see on innovatsiooni ja tõeliselt konkurentsivõimelise turu eeltingimus; nõuab tungivalt, et komisjon ühtlustaks digiteerimisprotsessi hõlbustavate seotud algatuste rahastamisskeeme, et kasutada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde (ESIF), programmi „Horisont 2020“ ja liikmesriikide panust riiklikest eelarvetest; palub komisjonil hinnata avaliku ja erasektori partnerluste ning ühiste tehnoloogiaalgatuste potentsiaali;

46.

kutsub komisjoni üles kaaluma ühtlustatud lähenemisviisi loomist platvormide kasutajate õigusele andmeid parandada ja vastuväiteid esitada ning teost hoidumise õigusele;

47.

palub komisjonil luua võrdsed võimalused seoses platvormidele kahju hüvitamise nõuete esitamisega, mis tulenevad kasutajat püsivalt kahjustavate halvustavate faktide levitamisest;

Kodanike ja tarbijate teavitamine ja nende mõjuvõimu suurendamine

48.

rõhutab, et tuleviku internet ei saa olla edukas, kui kasutajatel puudub veebiplatvormide vastu usaldus, kui ei ole rohkem läbipaistvust, võrdseid võimalusi, isikuandmete kaitset, paremat kontrolli reklaami ja muude automatiseeritud süsteemide üle ning kui veebiplatvormid ei järgi kõiki kehtivaid õigusakte ja kasutajate õigustatud huve;

49.

rõhutab läbipaistvuse tähtsust andmete kogumisel ja kasutamisel ning on seisukohal, et veebiplatvormidel tuleb asjakohaselt reageerida kasutajate muredele, taotledes isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt nende nõusolekut ja teavitades neid tõhusamalt ja selgemalt sellest, milliseid andmeid kogutakse ning kuidas neid ELi andmekaitseraamistiku kohaselt jagatakse ja kasutatakse, jättes samas võimaluse nõusolek üksikute sätete suhtes tagasi võtta, kaotamata täielikku juurdepääsu teenusele;

50.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, et täielikult tagada kodanike õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele digitaalkeskkonnas; rõhutab, kui tähtis on isikuandmete kaitse üldmääruse nõuetekohane rakendamine, millega tagatakse lõimitud ja vaikimisi eraelukaitse põhimõtte täielik kohaldamine;

51.

märgib, et tähtis on selgitada andmete kättesaadavuse, andmete omandiõiguse ja vastutusega seotud küsimusi, ning palub komisjonil hinnata kehtivat õigusraamistikku nende probleemide seisukohast;

52.

rõhutab, et veebiplatvormide piiriülene iseloom kujutab endast digitaalse ühtse turu arendamisel tohutut eelist, kuid nõuab ka paremat koostööd riiklike ametiasutuste vahel; palub tarbijakaitseametitel ja mehhanismidel koostööd teha ja seoses veebiplatvormide tegevusega tõhusat tarbijakaitset pakkuda; märgib lisaks ka piiriülese jõustamise ja koostöö määruse tähtsust; avaldab heameelt komisjoni kavatsuse üle 2017. aastal ELi tarbija- ja turundusõiguse kontrollimisel õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames täpsemalt hinnata kehtivate tarbijakaitse-eeskirjade täiendava ajakohastamise vajadust seoses platvormidega;

53.

soovitab internetiplatvormidel pakkuda tarbijatele selgeid, kõikehõlmavaid ja õiglasi tingimusi, tagada tingimuste esitamisel ja andmete töötlemisel, õiguslike ja müügigarantiide ning võimalike kulude esitamisel tarbijasõbralikkus ning vältida keerukat terminoloogiat, et tugevdada tarbijakaitset ja suurendada tarbijate usaldust ning oma õiguste mõistmist, kuna see on veebiplatvormide eduks hädavajalik;

54.

juhib tähelepanu sellele, et ranged tarbijakaitsestandardid veebiplatvormide tegevuses ei ole vajalikud mitte ainult ettevõtjate-, vaid ka tarbijatevahelistes suhetes;

55.

nõuab kehtivate õigusaktide ja iseregulatsioonimehhanismide hindamist, et kindlaks teha, kas need pakuvad kasutajatele, tarbijatele ja ettevõtjatele piisavat kaitset, võttes arvesse kaebuste suurenevat arvu ning uurimisi, mida komisjon on mitme platvormide suhtes alustanud;

56.

rõhutab, kui tähtis on anda kasutajatele selget, erapooletut ja läbipaistvat teavet kriteeriumide kohta, mida kasutatakse neile esitatava teabe filtreerimisel, järjestamisel, spondeerimisel, isikupärastamisel ja arvustamisel; rõhutab, et spondeeritavat ja muud sisu tuleb selgelt eristada;

57.

palub komisjonil lahendada teatavad probleemid seoses platvormide arvustussüsteemidega, näiteks võltsitud arvustused või negatiivsete arvustuste kustutamine konkurentsieelise saamise eesmärgil; rõhutab vajadust arvustused tarbijatele usaldusväärsemaks ja kasulikumaks muuta ja tagada, et platvormid järgivad kehtivaid kohustusi ja võtavad kahjulike tavade vastu meetmeid, näiteks kasutades vabatahtlikke süsteeme; väljendab heameelt ebaausate kaubandustavade direktiivi rakendamise suuniste üle;

58.

kutsub komisjoni üles hindama kriteeriumide ja künniste vajalikkust, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt võib veebiplatvormide suhtes täiendavat turujärelevalvet rakendada, ja palub anda veebiplatvormidele suuniseid, et aidata neil kehtivaid kohustusi ja suuniseid õigeaegselt täita, eelkõige tarbijakaitse ja konkurentsi valdkonnas;

59.

rõhutab, et autorite ja loojate õigused peavad olema kaitstud ka digiajastul, ja tuletab meelde, kui tähtis on loomemajandus ELi tööhõivele ja majandusele; kutsub komisjoni üles hindama kehtivat intellektuaalomandiõiguste jõustamise direktiivi (IPRED) (9), et vältida aruandlusprotsesside sihilikku kuritarvitamist ja tagada, et kõik väärtusloomeahela osalised, sealhulgas internetiteenuse pakkujad, saaksid tõhusamalt võltsimise vastu võidelda, võttes aktiivseid, proportsionaalseid ja tõhusaid meetmeid, et tagada jälgitavus ja vältida võltsitud kaupade edendamist ja jaotamist, arvestades, et võltsimine ohustab tarbijaid;

60.

rõhutab vajadust taastada tasakaal intellektuaalomandi väärtuse jaotamisel, eelkõige kaitstud audiovisuaalset infosisu levitavatel platvormidel;

61.

nõuab edasist koostööd platvormide ja õiguste omajate vahel, et tagada nõuetekohane kasutusõiguse taotlemine ja võidelda intellektuaalomandi õiguste rikkumise vastu internetis; tuletab meelde, et sellised rikkumised võivad endast kujutada tõelist probleemi ja seda mitte ainult äriühingute jaoks, vaid ka tarbijate tervist ja ohutust silmas pidades, mistõttu tarbijaid tuleb ebaseaduslikust võltsitud toodetega kauplemisest teavitada; kordab seetõttu oma nõudmist kohaldada vastavate makseteenuste puhul nn rahavoo jälgimisel põhinevat lähenemisviisi, et võltsijad majandustegevuseks vajalikest vahenditest ilma jätta; toonitab, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivi (IPRED) läbivaatamine võiks olla sobiv vahend, millega tagada kõrgetasemeline koostöö platvormide, kasutajate ja kõigi teiste ettevõtjate vahel koos e-kaubanduse direktiivi nõuetekohase kohaldamisega;

62.

kutsub komisjoni üles veelgi edendama tarbijate internetioste puudutavate vaidluste lahendamiseks käivitatud platvormi, muuta seda kasutajasõbralikumaks ning jälgida, et ettevõtjad järgiksid kohustust esitada oma veebisaidil link sellele platvormile, et käsitleda aina arvukamaid kaebusi mitmete veebipõhiste platvormide vastu;

Usalduse suurendamine veebikeskkonnas ja innovatsiooni edendamine

63.

rõhutab, et tõhus isikuandmete ja tarbijaõiguste kaitse veebiturgudel kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse ning võrgu- ja infoturbe direktiiviga on prioriteetsed usalduse suurendamise meetmed nii avalikus poliitikas kui ka suhetes ettevõtjatega; rõhutab, et tarbija- ja andmekaitse eeldab mitmesuguseid meetmeid ja tehnilisi vahendeid eraelu puutumatuse kaitseks internetis, interneti turvalisuse ja küberjulgeoleku valdkonnas; rõhutab läbipaistvuse tähtsust seoses andmete kogumise ja maksete turvalisusega;

64.

märgib, et elektrooniliste maksete läbipaistvuse kõrge tase aitab kaitsta tarbijate ja ettevõtjate õigusi ning vähendada riske; tunneb samuti heameelt uute alternatiivsete makseviiside üle, nagu virtuaalvaluuta ja e-rahakott; märgib, et läbipaistvus aitab hindu ja tehingukulusid võrrelda ning muudab majandustehingud paremini jälgitavaks;

65.

rõhutab, et õiglane, ettenähtav ja innovatsioonisõbralik keskkond ning teadus- ja arendustegevusse ja tööjõu oskuste täiendamisse investeerimine on uute ideede ja innovatsiooni edendamise seisukohalt eriti tähtsad; rõhutab avatud andmete ja standardite tähtsust uute veebiplatvormide arendamisel ja innovatsioonitegevuses; tuletab meelde, et 2018. aastal tuleb läbi vaadata avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise direktiivi (10) rakendamine; märgib, et avatud, täiustatud ja ühised katsekeskkonnad ja avatud rakenduste programmeerimisliidesed võivad olla Euroopa jaoks väärtus;

66.

rõhutab, kui tähtis on komisjoni ja eelkõige liikmesriikide vastutustundlik suhtumine digitaalsete oskuste arendamisse, et luua kõrge kvalifikatsiooniga tööjõud, kuna see on tingimus, et tagada kogu ELis õiglastel tingimustel kõrge tööhõivetase ja kaotada digitaalne kirjaoskamatus, mis suurendab digitaalset lõhet ja digitaalset tõrjutust; rõhutab seetõttu, et digioskuste arendamine ja täiustamine on hädavajalik ja eeldab suuri investeeringuid haridusse ning pidevõppesse;

67.

on seisukohal, et platvormid, kuhu on talletatud märkimisväärses mahus kaitstud teoseid, mis tehakse üldsusele kättesaadavaks, sõlmiksid asjaomaste õiguste omajatega litsentsilepingud kasumi mõistlikuks jaotamiseks autorite, loojate ja õiguste omajate vahel, v.a juhul, kui viimased ei ole aktiivsed, mistõttu nende suhtes kohaldatakse e-kaubanduse direktiivi artiklis 14 ette nähtud erandit; rõhutab, et sellistes litsentsilepingutes ja nende rakendamisel tuleb austada kasutajate õigust oma põhiõigusi kasutada;

Ettevõtjatevaheliste suhete tunnustamine ja ELi konkurentsiõigus

68.

kiidab heaks komisjoni meetmed konkurentsiõiguse paremaks jõustamiseks digimaailmas ja rõhutab vajadust teha konkurentsi valdkonnas õigeaegseid otsuseid, võttes arvesse digitaalsektori kiiret arengut; märgib siiski, et ELi konkurentsiõigust on vaja mõneti kohandada, et see digimaailmas oma eesmärke täidaks;

69.

väljendab muret mõnedel veebiplatvormidel kasutatavate ebaausate ettevõtjatevaheliste kauplemistavade pärast, nagu vähene läbipaistvus (näiteks otsingutulemustes, andmete kasutamisel või hinnakujunduses), tingimuste ühepoolne muutmine, reklaami või sponsitud tulemuste esiletõstmine, vähendades samas mittemakstud tulemuste nähtavust, võimalikud ebaõiglased tingimused, näiteks makseviisides, ja võimalik kaksikrolli kuritarvitamine, kui platvormid on nii vahendajad kui ka konkurendid; märgib, et see kaksikroll võib luua veebiplatvormide jaoks majanduslikke stiimuleid oma toodete ja teenuste kasuks diskrimineerimist kasutada ja diskrimineerivaid ettevõtjatevahelise e-kaubanduse tingimusi kehtestada; kutsub komisjoni üles selles osas asjakohaseid meetmeid võtma;

70.

palub komisjonil esitada ettepanek majanduskasvu ja tarbijat soodustava sihtotstarbelise ettevõtjatevahelise e-kaubanduse õigusraamistiku kohta, lähtudes turujõu kuritarvitamise ennetamise põhimõttest ja tagades, et platvormid, mis toimivad väravana järgnevale turule, ei muutuks sisule juurdepääsu kontrollijateks; leiab, et selline raamistik peaks ennetama tarbija heaolu kahjustamist ning edendama konkurentsi ja innovatsiooni; soovitab lisaks, et see raamistik peaks olema tehnoloogiliselt neutraalne ja võimeline maandama riske, näiteks seoses mobiilsete operatsioonisüsteemide turuga, kuid ka tulevasi riske seoses uue internetipõhise tehnoloogiaga, nagu asjade internet või tehisintellekt, mis veelgi tugevdavad platvormide positsiooni veebiettevõtjate ja tarbijate vahel;

71.

avaldab heameelt sihtotstarbelise andmekogumise üle ettevõtjatevahelise e-kaubanduse tavade kohta, mille komisjon 2017. aasta kevadeks läbi viib, ning soovitab tungivalt võtta tõhusad meetmed ausa konkurentsi tagamiseks;

72.

toonitab, et ELi konkurentsiõigus ja ametiasutused peavad tagama võrdsed tingimused, kus see on asjakohane, kaasa arvatud tarbijakaitse ja maksuküsimuste valdkonnas;

73.

võtab teadmiseks hiljutised paljastused, mis hõlmavad muu hulgas digitaalseid suurettevõtteid ja nende maksuplaneerimistavasid ELis; väljendab siinjuures heameelt komisjoni jõupingutuste üle võitluses maksustamise vältimise vastu ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema ettepanekuid edasisteks reformideks, et ennetada maksustamise vältimise tavasid ELis; nõuab, et tagataks, et kõik ettevõtted, sealhulgas digitaalsed ettevõtted maksaksid oma makse liikmesriikides, kus toimub nende majandustegevus;

74.

osutab erinevustele 28 liikmesriigi õigusraamistikes ja digitaalse sektori eripärale, mis tihti ei eelda ettevõtja füüsilist kohalolu riigis, kus asub turg; kutsub liikmesriike üles kohandama oma käibemaksusüsteeme kooskõlas sihtriigi põhimõttega (11);

ELi koht maailmas

75.

juhib tähelepanu sellele, et ELi kohaolu maailmaturul on kahetsusväärselt väike, mille põhjuseks on eelkõige digitaalse turu praegune killustatus, õiguskindlusetus ning rahastamise ja suutlikkuse puudumine tehnoloogiliste uuenduste turustamiseks, mistõttu Euroopa ettevõtjatel on raske selles uues ülemaailmsel konkurentsil põhinevas majanduses konkureerida ja ülemaailmset liidripositsiooni haarata; ergutab idu- ja kasvufirmadele arengut ja töökohtade loomist soodustavat keskkonda looma;

76.

kutsub Euroopa institutsioone üles tagama Euroopa ja kolmandate riikide ettevõtjatele võrdseid tingimusi, näiteks maksustamises ja muudes sarnastes küsimustes;

77.

on veendunud, et Euroopal on võimalus digitaalmaailmas tähtsaks osalejaks saada ja leiab, et EL peaks kujundama Euroopas innovatsioonisõbraliku kliima, tagades vettpidava õigusraamistiku, mis kaitseb kõiki sidusrühmi;

o o

78.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Ülemkogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0052.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0009.

(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.

(4) ELT L 310, 26.11.2015, lk 1.

(5) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.

(6) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(7) ELT L 194, 19.7.2016, lk 1.

(8) ELT C 75, 10.3.2017, lk 119.

(9) Direktiiv 2004/48/EÜ (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).

(10) Direktiiv 2003/98/EÜ (ELT L 345, 31.12.2003, lk 90).

(11) Vt parlamendi 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni lõpliku käibemaksusüsteemi väljatöötamise ja käibemaksupettuste vastase võitluse kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0453).

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/146

P8_TA(2017)0273

Humanitaarolukord Jeemenis

Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon humanitaarolukorra kohta Jeemenis (2017/2727(RSP))

(2018/C 331/20)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Jeemeni kohta, eelkõige 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis (1) ja 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Jeemenis (2),

—	võttes arvesse nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Jeemeni kohta,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. oktoobri 2016. aasta avaldust rünnaku kohta Jeemenis ja 19. oktoobri 2016. aasta avaldust relvarahu kohta Jeemenis,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Jeemeni kohta, eelkõige resolutsioone 2216 (2015), 2201 (2015) ja 2140 (2014),

—	võttes arvesse 25. aprillil 2017 Genfis toimunud kõrgetasemelist rahastajate konverentsi Jeemeni humanitaarkriisi leevendamiseks,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja rahvusvaheliste sanktsioonide eriraportööri Idriss Jazairy 12. aprillil 2017. aastal esitatud üleskutset lõpetada Jeemeni mereblokaad,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 10. oktoobri 2016. aasta avaldust häbiväärse rünnaku kohta matuselistele Jeemenis, 10. veebruari 2017. aasta avaldust sõdivate poolte vahele lõksu jäänud Jeemeni tsiviilisikute kohta ja 24. märtsi 2017. aasta avaldust ühe kuu jooksul tapetud enam kui 100 tsiviilisiku (sh kalurid ja põgenikud) kohta ajal, mil Jeemeni konflikt oli kestnud juba kaks aastat,

—	võttes arvesse ÜRO Jeemeni erisaadiku Ismaïl Ould Šeik Ahmedi 21. oktoobri ja 19. novembri 2016. aasta ning 30. jaanuari 2017. aasta avaldusi,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

arvestades, et humanitaarolukord Jeemenis on katastroofiline; arvestades, et 2017. aasta veebruaris kuulutas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) Jeemenis välja maailma kõige tõsisema toiduga kindlustatusega seotud hädaolukorra; arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) teatas 2017. aasta mais, et Jeemenis vajab toiduabi 17 miljonit inimest, kellest seitse miljonit on toiduvarude osas hädaolukorras; arvestades, et 2,2 miljonit last kannatab tõsise akuutse alatoitumuse all ja iga kümne minuti järel sureb üks laps põhjustel, mida oleks võimalik vältida; arvestades, et Jeemenis on kaks miljonit riigisisest põgenikku ja üks miljon tagasipöördujat;

arvestades, et jätkuval konfliktil on laastavad tagajärjed riigile ja selle elanikkonnale; arvestades, et vaatamata rahvusvahelistele üleskutsetele leida kriisile poliitiline lahendus ei ole vaenupooled suutnud kokkuleppele jõuda ja sõjategevus jätkub; arvestades, et kumbki pool ei ole saavutanud sõjalist võitu ega saavuta seda ilmselt ka tulevikus;

arvestades, et ÜRO andmetel on 2015. aasta märtsist saadik vägivallas hukkunud umbes 10 000 inimest ja üle 40 000 on saanud vigastada; arvestades, et nii maa peal kui ka õhus toimuvad kokkupõrked on muutnud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kohapealsetele vaatlejatele piirkonda sisenemise võimatuks ning nad ei saa hukkunud tsiviilisikute arvu kontrollida, mistõttu arvud kajastavad ainult neid surmajuhtumeid ja vigastusi, mida ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on suutnud tõendada ja kinnitada; arvestades, et sõda on Jeemeni tsiviiltaristuid ja institutsioone rängalt kahjustanud ning need on üha vähem suutelised põhiteenuseid osutama; arvestades, et tervishoiusüsteem on kokkuvarisemise äärel ning olulise tähtsusega esmatasandi tervishoiutöötajatele ei ole kuude kaupa palka makstud;

D.	arvestades, et Jeemenis on praegu teine koolera- ja ägeda vesise diarröa puhang, millega seoses on tuvastatud üle 100 000 arvatava koolerajuhtumi ja millesse on 27. aprillist kuni 8. juunini 2017 kogu riigis surnud ligi 800 inimest;

arvestades, et kaitsetumaid inimrühmi, naisi ja lapsi tabab jätkuv sõjategevus ja humanitaarkriis eriti rängalt, ning arvestades, et erilist muret tekitab naiste ja tütarlaste ohutus ja heaolu; arvestades, et lapsed on Jeemenis kasvava vägivalla ees eriti kaitsetud ning ÜRO andmetel on hukkunud 1 540 ja vigastada saanud 2 450 last;

F.	arvestades, et vägivalla tõttu ei saanud üle 350 000 lapse eelmisel õppeaastal oma haridusteed jätkata, mistõttu on UNICEFi andmetel Jeemenis kokku üle kahe miljoni lapse, kes ei käi koolis; arvestades, et lapsi, kes koolis ei käi, ähvardab relvarühmitustesse värbamise oht;

arvestades, et ligi 90 % riigi põhitoiduainetest imporditakse; arvestades, et ÜRO inimõiguste ja rahvusvaheliste sanktsioonide eriraportöör on rõhutanud, et koalitsioonivägede poolt 2015. aasta märtsist Jeemenile kehtestatud õhu- ja mereblokaad oli üks humanitaarkatastroofi peapõhjuseid ning et riigis valitsev vägivald ja üldine kütusepuudus on katkestanud riigisiseste toiduainete jaotusvõrkude tegevuse;

H.	arvestades, et toimiva valitsusega stabiilne ja turvaline Jeemen on ülimalt oluline rahvusvaheliste pingutuste seisukohast võitluses äärmusluse ja vägivalla vastu piirkonnas ja ka laiemalt, samuti Jeemeni enda rahu ja stabiilsuse jaoks;

arvestades, et olukord Jeemenis ohustab tõsiselt stabiilsust piirkonnas, eelkõige Aafrika Sarvel ja Punase mere ümbruses ning Lähis-Idas laiemalt; arvestades, et Araabia poolsaare Al Qaeda (AQAP) on suutnud ära kasutada poliitilise ja julgeolekuolukorra halvenemise Jeemenis ning laiendanud oma kohalolekut ja suurendanud terrorirünnakute arvu ja ulatust; arvestades, et AQAP ja nn Islamiriik (ISIS/Da’esh) on end Jeemenis sisse seadnud ja tapnud terrorirünnakutes sadu inimesi;

J.	arvestades, et Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2016. aasta resolutsioonis nõutakse, et EL algataks Saudi Araabia vastu relvaembargo kehtestamise kooskõlas nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP;

K.	arvestades, et nii al-Houthi kui ka liitlaste relvajõude on süüdistatud sõjaseaduste tõsistes rikkumistes, mis seisneb keelustatud jalaväemiinide paigaldamises, kinnipeetavate väärkohtlemises ning huupi rakettide tulistamises Jeemeni ja Saudi Araabia lõunaosa asustatud piirkondadesse;

arvestades, et 2015. ja 2016. aastal Jeemenile antud ELi humanitaarabi kogusumma ulatus 120 miljoni euroni; arvestades, et 2017. aastataks eraldatud abisumma on 46 miljonit eurot; arvestades, et vaatamata 2017. aasta aprillis Genfis toimunud kõrgetasemelisele rahastajate konverentsile Jeemeni humanitaarkriisi leevendamiseks, mille käigus eri riigid ja organisatsioonid andsid 1,1 miljardi USA dollarini küündivaid lubadusi, olid abiandjad 9. mai 2017. aasta seisuga eraldanud rahalisi vahendeid summas, mis moodustab vaid 28 % ÜRO esitatud üleskutsest anda Jeemenile 2017. aastal 2,1 miljardi dollari eest humanitaarabi; arvestades, et 2017. aastal kavatsetakse arenguabina eraldada veel 70 miljonit eurot;

väljendab sügavat muret Jeemenis valitseva humanitaarolukorra murettekitava halvenemise pärast, mida iseloomustab laialdane toiduga kindlustamatus ja tõsine alatoitlus, valimatud rünnakud tsiviilelanike ning meditsiini- ja abitöötajate vastu, tsiviil- ja meditsiinitaristu hävitamine, jätkuvad õhurünnakud, maapealne sõjategevuse ja mürsurünnakud, hoolimata korduvatest nõudmistest sõjategevus lõpetada;

väljendab sügavat kahetsust konflikti põhjustatud inimohvrite ja kõigi nende inimeste kannatuste pärast, kes on jäänud sõjategevusele jalgu, ning avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; kinnitab veel kord oma pühendumust Jeemeni ja jeemenlaste jätkuvale toetamisele; nõuab, et kõiki pooled püüaksid saavutada viivitamatu relvarahu ja naaseksid läbirääkimiste laua taha; kordab oma kindlat toetust Jeemeni territoriaalsele terviklikkusele, suveräänsusele ja sõltumatusele;

väljendab sügavat muret, et jätkuvad õhurünnakud ning maapealne sõjategevus on toonud kaasa tuhandete tsiviilisikute hukkumise ja sundrände, on võtnud inimestelt elatise, mis seab ohtu veel rohkem inimelusid, on Jeemenit veelgi destabiliseerinud ja hävitab riigi füüsilist taristut, on tekitanud ebastabiilsuse, mida on ära kasutanud terrori- ja äärmusorganisatsioonid, nagu ISIS/Da’esh ja AQAP, ning on teravdanud juba niigi kriitilist humanitaarolukorda;

mõistab teravalt hukka kõik terroriaktid ja vägivalla tsiviilelanike vastu, sh pommitamise, kobarlahingumoona kasutamise, raketi- ja mürsurünnakud, snaipritule ning jalaväemiinide väidetava kasutamise ning rünnakud, mille tagajärjel hävib tsiviiltaristu, sealhulgas koolid, meditsiiniasutused, elamurajoonid, turud, veevärgid, sadamad ja lennujaamad;

nõuab tungivalt, et Jeemeni valitsus täidaks oma kohustusi võitluses ISISe/Da’eshi ja AQAPi vastu, kes praegust ebastabiilset olukorda ära kasutavad; tuletab meelde, et igasugune terroriakt on õigustamatu ja kuritegelik, sõltumata selle motiividest, täideviijast ning täideviimise ajast ja kohast; rõhutab, et kõik konfliktiosalised peavad võtma otsustavaid meetmeid selliste rühmituste vastu, kelle tegevus kujutab tõsist ohtu kokkuleppe saavutamisele läbirääkimiste teel ning julgeolekule nii piirkonnas kui ka kaugemal;

kordab kõigile osapooltele ning nende piirkondlikele ja rahvusvahelistele toetajatele esitatud üleskutset järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist inimõigustealast õigust, tagada tsiviilelanike kaitse ja hoiduda tsiviiltaristu, eriti meditsiinirajatiste ja veesüsteemide võtmisest otseseks sihtmärgiks; tuletab meelde, et tsiviilisikute ja tsiviiltaristu, sealhulgas haiglate ja meditsiinitöötajate sihilik ründamine kujutab endast rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsist rikkumist; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus tagaks Jeemenis toimepandud rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest vastutavate isikute rahvusvaheliselt kriminaalvastutusele võtmise; toetab seoses sellega ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini üleskutset luua sõltumatu rahvusvaheline organ Jeemeni konfliktis sooritatud kuritegude põhjalikuks uurimiseks; rõhutab, et konfliktile püsiva lahenduse leidmiseks on ülimalt oluline tagada õiguserikkumiste eest vastutusele võtmine;

kordab, et Jeemeni konflikti ei ole võimalik sõjaliselt lahendada ja et seda kriisi saab lahendada ainult Jeemeni juhitavate kaasavate läbirääkimiste kaudu, millesse hõlmatakse kõik asjaomased pooled, milles täielikult ja sisuliselt osalevad ka naised ning mille tulemuseks on kaasav poliitiline lahendus; kinnitab oma toetust ÜRO peasekretäri, ÜRO Jeemeni erisaadiku ja Euroopa välisteenistuse püüdlustele aidata kaasa läbirääkimiste taasalustamisele ning kutsub konflikti kõiki osalisi tungivalt üles reageerima nendele pingutustele konstruktiivselt ja eeltingimusi esitamata; toonitab, et poliitilise lahenduse juurde tagasipöördumise lihtsustamiseks on väga oluline rakendada selliseid usaldust suurendavaid meetmeid nagu kohesed sammud püsiva relvarahu tagamiseks, mehhanism relvajõudude väljaviimiseks ÜRO kontrolli all, kaubandusliku ja humanitaarjuurdepääsu hõlbustamine ning poliitvangide vabastamine;

nõuab tungivalt, et Saudi Araabia ja Iraan tegutseksid kahepoolsete suhete parandamise nimel ja püüaksid teha koostööd sõjategevuse lõpetamiseks Jeemenis;

toetab ELi üleskutset kõikidele konflikti osapooltele võtta kõik vajalikud meetmed, et vältida relvastatud konfliktides vägivalla kõigi vormide, sealhulgas seksuaalse ja soolise vägivalla kasutamist ning neile reageerida; mõistab teravalt hukka laste õiguste rikkumise ja väljendab muret laste piiratud juurdepääsu pärast elementaarsetelegi tervishoiuteenustele ja haridusele; mõistab hukka lapssõdurite värbamise ja kasutamise vaenutegevuses; nõuab, et EL ja rahvusvaheline üldsus toetaksid demobiliseeritud laste rehabiliteerimist ja taasintegreerimist kogukonda;

10.

kutsub kõiki konflikti osapooli üles tegutsema selle nimel, et kõrvaldada kõik logistilised ja finantstakistused, mis mõjutavad toidu ja meditsiinitarvete importi ja jagamist abivajavatele tsiviilelanikele; nõuab eelkõige, et osapooled tagaksid oluliste kaubanduslike sisenemispunktide, nagu Hodeida ja Adeni sadama täieliku ja tulemusliku toimimise; rõhutab, et need on väga olulised humanitaarabi ja esmatähtsate kaubatarnete riiki pääsemise seisukohast; kutsub üles taasavama Sana’a lennujaama kommertslendudele, mis võimaldaks tuua riiki hädavajalikke ravimeid ja kaupu ning ravi vajavatel Jeemeni elanikel riigist lahkuda;

11.

nõuab, et nõukogu edendaks tulemuslikult rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist, nagu on sätestatud asjakohastes ELi suunistes; kordab eriti, et kõik ELi liikmesriigid peavad rangelt kohaldama nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (relvaekspordi kohta) sätestatud eeskirju; tuletab seoses sellega meelde oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni;

12.

rõhutab, kui tähtis on suurendada kohalike omavalitsuste mõjuvõimu ja parandada nende suutlikkust teenuste osutamisel, samuti kaasata Jeemeni diasporaa ja rahvusvahelised vabaühendused elutähtsate teenindussektorite toetamisse; rõhutab eelkõige, et EL ja teised rahvusvahelised osalised peavad tegelema kiiresti koolerapuhanguga ja toetama tervishoiusüsteemi, et vältida selle kokkuvarisemist, sealhulgas lihtsustades tarneid ja palkade maksmist esmatasandi meditsiinipersonalile, kes on üliolulised humanitaarabi andmise seisukohast;

13.

väljendab heameelt tõsiasja üle, et EL ja selle liikmesriigid on valmis suurendama elanikele humanitaarabi andmist kogu riigis, et reageerida suurenevatele vajadustele, ja mobiliseerima oma arenguabi, et rahastada projekte üliolulistes sektorites; väljendab heameelt seoses Jeemeni humanitaarkriisi leevendamisele pühendatud kõrgetasemelisel rahastamisüritusel võetud kohustustega ning rõhutab ÜRO juhitud kooskõlastatud humanitaaraktsioonide vajalikkust, et leevendada Jeemeni rahva kannatusi; nõuab ühtlasi, et kõik riigid täidaksid oma rahastamisüritusel antud lubadused humanitaarvajaduste rahuldamiseks;

14.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama viivitamata ettepaneku ELi integreeritud Jeemeni strateegia kohta ning andma uue tõuke Jeemeni rahualgatusele ÜRO egiidi all; nõuab sellega seoses ELi eriesindaja määramist Jeemenisse;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Pärsia lahe koostöönõukogu peasekretärile, Araabia Riikide Liiga peasekretärile ja Jeemeni valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0066.

(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0270.

18.9.2018

Euroopa Liidu Teataja

C 331/166

P8_TA(2017)0256

Liikmesriikide võetud siduvad eesmärgid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, et täita Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustused ***I

Euroopa Parlamendi 14. juunil 2017. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse liikmesriikide võetud siduvaid eesmärke kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021–2030, et tagada vastupidav energialiit ning täita Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustused, ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu teabe esitamise kohta (COM(2016)0482 – C8-0331/2016 – 2016/0231(COD)) (1)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2018/C 331/30)

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Pealkiri

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Ettepanek:	Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,
milles käsitletakse liikmesriikide võetud siduvaid eesmärke kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021–2030, et tagada vastupidav energialiit ning täita Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustused, ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu teabe esitamise kohta	milles käsitletakse kliimameetmeid Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustuste täitmiseks ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu teabe esitamise kohta („kliimameetmete määrus, millega rakendatakse Pariisi kokkulepe“)

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Volitus 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Volitus 1 b (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(3)

Komisjon esitas 10. juunil 2016 ettepaneku Pariisi kokkuleppe ratifitseerimiseks ELi poolt . Käesolev seadusandlik ettepanek on üks osa ELis Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustuste täitmisest. Liidu kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandusharudes kinnitati liidu ja selle liikmesriikide kavakohase riiklikult kindlaksmääratud vähendamiskohustusega, mis esitati ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) sekretariaadile 6. märtsil 2015.

(3)

Nõukogu ratifitseeris Pariisi kokkuleppe 5. oktoobril 2016, olles saanud Euroopa Parlamendilt nõusoleku 4. oktoobril 2016. Pariisi kokkulepe jõustus 4. novembril 2016 ning artikli 2 kohaselt on see suunatud „kliimamuutuste ohu suhtes võetavate ülemaailmsete meetmete tugevdamisele jätkusuutliku arengu ja vaesuse likvideerimise püüdluste kontekstis, muu hulgas a) hoides ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool 2 oC võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning püüdes piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, tunnistades, et see vähendaks märkimisväärselt kliimamuutustega seotud riske ja mõjusid; b) suurendades võimet kohaneda kliimamuutuste ebasoodsa mõjuga ja parandades vastupanuvõimet kliima muutumisele ning edendades vähese kasvuhoonegaaside heitega arengut viisil, mis ei ohusta toidutootmist; c) viies rahastamisvood kooskõlla arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele.“

Pariisi kokkuleppes nõutakse samuti, et kokkuleppeosalised võtaksid meetmeid, et säilitada ja vajaduse korral edendada kasvuhoonegaaside sidujaid ja reservuaare, sealhulgas metsi.

Käesolev seadusandlik ettepanek on üks osa ELis Pariisi kokkuleppe raames võetud kohustuste täitmisest. Liidu kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandusharudes kinnitati liidu ja selle liikmesriikide kavakohase riiklikult kindlaksmääratud vähendamiskohustusega, mis esitati ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) sekretariaadile 6. märtsil 2015.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 4

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4)	Pariisi kokkuleppega asendatakse lähenemisviis, mis võeti kasutusele 1997. aastal Kyoto protokolliga, mis kehtib kuni 2020. aasta lõpuni.

(4)

Pariisi kokkuleppega asendatakse lähenemisviis, mis võeti kasutusele 1997. aastal Kyoto protokolliga, mis kehtib kuni 2020. aasta lõpuni. Seetõttu lõpetatakse ka Kyoto protokolliga seotud roheliste investeeringute skeemid, millega antakse rahalist toetust heite vähendamise projektidele madalama sissetulekuga liikmesriikides.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(4a)	Keskkonnanõukogu toetas 21. oktoobril 2009. aastal toimunud istungil liidu eesmärki – rahvusvahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) teatel kõigi arenenud riikide poolse vajaliku vähendamise raames – vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 5

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(5)

Puhtale energeetikale üleminekuks on vaja muuta investeerimiskäitumist ja -stiimuleid kõigis poliitikavaldkondades. Liidu tähtsaim ülesanne on luua elujõuline energialiit, et tagada kodanikele turvaline, säästev, konkurentsivõimeline ja taskukohane energia. Selle saavutamiseks on vaja jätkata laiahaardeliste kliimameetmete võtmist ka HKSi mittekuuluvates sektorites ning edendada kõiki teisi energialiidu aspekte, nagu on ette nähtud komisjoni teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (16).

(5)

Puhtale energeetikale ja biomajandusele üleminekuks on vaja muuta investeerimiskäitumist kõigis poliitikavaldkondades ja luua ärimudelite muutmiseks stiimulid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), kellel on vähem kapitali, ja väiksematele põllumajandusettevõtetele . Liidu tähtsaim ülesanne on luua elujõuline energialiit, mille prioriteet on energiatõhusus ja eesmärk tagada kodanikele turvaline, säästev, konkurentsivõimeline ja taskukohane energia ning rakendada fossiilressursside asemel biotoorainel põhinevatele ressurssidele üleminekul ranget kestlikkuse ja heite vähendamise poliitikat . Selle saavutamiseks on vaja jätkata laiahaardeliste kliimameetmete võtmist käesoleva määrusega ning edendada kõiki teisi energialiidu aspekte, nagu on ette nähtud komisjoni teatises „Vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia“ (16).

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 9

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 406/2009/EÜ (19) kindlaks määratud iga-aastaste riiklike kohustuslike piirnormide suhtes kehtestatud lähenemisviisi kohaldamist tuleks jätkata aastatel 2021–2030, võttes 2018 . aastal kava lähtepunktiks kas kasvuhoonegaaside heite keskmise väärtuse igas liikmesriigis aastatel 2016–2018 või 2020. aastaks eraldatud heitkoguste väärtuse – sõltuvalt sellest, kumb väärtus on madalam – ja kava lõpp-punktiks liikmesriigis 2030. aastaks kehtestatud piirnormi. Selleks et premeerida varajast tegutsemist ja toetada liikmesriike, kellel on väiksem investeerimissuutlikkus, võivad need liikmesriigid, kelle SKP inimese kohta jääb alla ELi keskmise, ja kellel on ajavahemikus 2013–2020 vähem heiteid kui nendeks aastateks vastavalt otsusele 406/2009/EÜ eraldatud heitkogused, taotleda teatavatel tingimustel reservist täiendavaid heitkoguseid. 2021. aastal saavad oma heitkoguseid veel kohandada need liikmesriigid, kelle heite piirnorm on vastavalt otsusele 406/2009/EÜ positiivne ja mille puhul otsustega 2013/162/EL ja 2013/634/EL on ette nähtud heite suurenemine aastatel 2017–2020, et võtta arvesse heite suurenemist nendel aastatel. Euroopa Ülemkogu järeldas, et HKSi mittekuuluvates sektorites tuleks oluliselt parandada praeguste paindlikkusmeetmete kättesaadavust ja kasutamist, et tagada liidu ühiste jõupingutuste kulutasuvus ning ühe elaniku kohta arvestatud heitkoguste ühtlustumine 2030. aastaks.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(9a)

Selleks et aidata liidul liikuda vähese CO2-heitega majanduse suunas, nähakse käesoleva määrusega ette pikaajaline heitkoguste vähendamise trajektoor, et vähendada alates 2031. aastast käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Samuti aitab määrus kaasa Pariisi kokkuleppe eesmärgile saavutada tasakaal kasvuhoonegaaside inimtekkeliste heitkoguste ja sidujates kasvuhoonegaaside sidumise vahel käesoleva sajandi teisel poolel.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 10 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(10a)

Selleks et säilitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/1814 (1a) loodud turustabiilsusreservi täielik tõhusus, ei tuleks käesolevas määruses sätestatud paindlikkusmeetmete kasutamise tõttu pärast ELi HKSi lubatud heitkoguse ühikute vähendamist kehtetuks tunnistatud heitkoguseid võtta arvesse heitkogustena, mis on tühistatud vastavalt direktiivile 2003/87/EÜ, kui otsuse (EL) 2015/1814 kohaselt tehakse kindlaks ringluses olevate heitkoguste koguarvu asjaomasel aastal vastavalt kõnealusele otsusele.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11)

Liidu võetavad eri meetmed aitavad suurendada liikmesriikide suutlikkust täita kliimaalaseid kohustusi ning on ülimalt olulised, et saavutada vajalik heite vähendamine käesoleva määrusega hõlmatud sektoris. Need meetmed hõlmavad fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte, maanteesõidukite CO2-heite vähendamist, hoonete energiatõhusust , taastuvaid energiaallikaid , energiatõhusust ja ringmajandust ning liidu vahendeid kliimainvesteeringute rahastamiseks.

(11)

Liidu võetavad eri meetmed aitavad suurendada liikmesriikide suutlikkust täita kliimaalaseid kohustusi ning on ülimalt olulised, et saavutada vajalik heite vähendamine käesoleva määrusega hõlmatud sektorites. Need meetmed hõlmavad fluoritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte, maanteesõidukite CO2-heite vähendamist, hoonete energiatõhususe parandamist , taastuvate energiaallikate mitmekesistamist , energiatõhususe suurendamist ja ringmajanduse edendamist ning liidu vahendeid kliimainvesteeringute rahastamiseks.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11a)

Selleks et saavutada heite vähendamine ja tegemaks jõupingutusi põllumajandussektori osa maksimeerimiseks, on oluline, et liikmesriigid edendaksid kõige suurema potentsiaaliga uuenduslikke leevendavaid meetmeid, nagu põllumaa muutmine püsirohumaaks; hekkide, puhverribade ja puude majandamine põllumajandusmaal; uued agrometsanduse ja metsaalade rajamise kavad; puude mahavõtmise ja metsade hävitamise ärahoidmine; vähene maaharimine või selle puudumine ning katte- ja vahekultuuride ja põllumajanduskultuuride jääkide kasutamine maal; süsinikuaudit ning pinnase ja toitainete majandamise kavad; lämmastikukasutuse tõhususe parandamine ja nitrifikatsiooni inhibeerimine; märg- ja turbaalade taastamine ja kaitse ning vähem heidet tekitavate eluskarja aretamise, toitmise ja kasvatamise meetodite tõhustamine.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 b (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11b)

Käesolev määrus, sealhulgas kasutada olevad paindlikkusmeetmed, soodustab heite vähendamist kooskõlas muude liidu kliima- ja energiaalaste õigusaktidega käesoleva määrusega hõlmatud sektorites, sealhulgas energiatõhususe valdkonnas. Kuna üle 75 % kasvuhoonegaaside heitest on seotud energeetika valdkonnaga, on energia tõhusamal kasutusel ja energiasäästul oluline roll nimetatud heite vähendamisel. Kaugeleulatuvate eesmärkidega energiatõhususe poliitika ei ole seepärast oluline mitte ainult fossiilkütuste suurema impordisäästu seisukohalt, tagades energiajulgeoleku ja tarbijatele väiksemad arved, vaid ka energiasäästu tehnoloogiate suuremas ulatuses kasutuselevõtmise seisukohalt hoonetes ning tööstuses ja transpordis, suurendades majanduslikku konkurentsivõimet, kohalike töökohtade loomist ning parandades tervishoiutingimusi ja aidates üle saada kütteostuvõimetusest. Tasudes end aja jooksul ära, on käesoleva määrusega hõlmatud valdkondades võetavad meetmed kulutõhus viis aidata liikmesriikidel saavutada käesolevas määruses sätestatud eesmärgid. Seega peavad liikmesriigid käesolevat määrust riigi poliitikas rakendades pöörama erilist tähelepanu eri sektorite asjaomastele energiatõhususe suurendamise võimalustele ja investeerimispotentsiaalile.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 c (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11c)

Transpordisektor ei ole ainult üks peamisi kasvuhoonegaaside tekitajaid, vaid see on olnud alates 1990. aastast ka energiatarbimise seisukohalt kõige kiiremini kasvav sektor. Seetõttu on oluline, et komisjon ja liikmesriigid teeksid rohkem jõupingutusi energiatõhususe parandamiseks, säästvatele transpordiliikidele ülemineku soodustamiseks ja sektori suure süsinikusõltuvuse vähendamiseks. Energiaallikate jaotuse dekarboniseerimine, milleks edendatakse vähese heitega energia kasutamist transpordis, näiteks säästvaid biokütuseid ja elektrisõidukeid, aitab kaasa CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamisele kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega. Seda saaks hõlbustada, tagades sektorile selge ja pikaajalise raamistiku, mis annab kindluse ja millest lähtuvalt saab teha investeeringuid.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 11 d (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(11d)

Energiapoliitika ja valdkondlike poliitikameetmete mõju liidu ja liikmesriikide kliimaalastele kohustustele tuleks hinnata ühiste, arvuliselt väljendatud meetodite abil, et nende mõju oleks läbipaistev ja kontrollitav.

Muudatusettepanek 57

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 12

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12)

Määruses [], [millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest pärinevad kasvuhoonegaaside heited ja nende gaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku], on kehtestatud maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) pärit heite ja selle sidumise arvestamise eeskirjad. Kuna käesoleva määruse keskkonnatoimet kasvuhoonegaasi heite vähendamise saavutatud taseme osas mõjutab asjaolu, et arvesse võetakse kogust, mis on vähemalt võrdne kõikide netosidumiste ning raadatud maast, metsastatud maast, majandatavast põllumaast ja majandatavast rohumaast tulenevate kõikide netoheitkoguste summaga, nagu on kindlaks määratud määruses [], tuleks liikmesriikidel oma kohustuste täitmiseks lubada vajaduse korral kasutada täiendavat paindlikkusmeedet, mis hõlmab kuni 280 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõnealuseid sidumisi, mis jagatakse liikmesriikide vahel vastavalt III lisas esitatud andmetele. Kui vastu võetakse delegeeritud õigusakt, milles käsitletakse riiklikel metsaarvestuskavadel põhinevate metsade võrdlustasemete ajakohastamist vastavalt määruse [LULUCF] artikli 8 lõikele 6, tuleks komisjonile seoses artikliga 7 anda õigus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, et kajastada majandatavat metsamaad käsitleva arvestuskategooriaga osakaalu kõnealuses artiklis sätestatud paindlikkusmeetmes. Enne sellise delegeeritud õigusakti vastuvõtmist peaks komisjon olemasolevate andmete alusel hindama majandatava metsamaa arvestuse usaldusväärsust, eelkõige kavandatavate ja tegelike raiemäärade kooskõla. Lisaks tuleks käesoleva määrusega ette näha võimalus vabatahtlikult kustutada aastaks eraldatud heitkoguste ühikuid, et neid koguseid saaks arvesse võtta selle hindamisel, kuidas asjaomane liikmesriik on määruse [] nõudeid täitnud.

(12)

Määruses [], [millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest pärinevad kasvuhoonegaaside heited ja nende gaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku], on kehtestatud maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) pärit heite ja selle sidumise arvestamise eeskirjad. Kuna käesoleva määruse keskkonnatoimet kasvuhoonegaasi heite vähendamise saavutatud taseme osas mõjutab asjaolu, et arvesse võetakse kogust, mis on vähemalt võrdne kõikide netosidumiste ning raadatud maast, metsastatud maast, majandatavast põllumaast , majandatavast rohumaast ja vajaduse korral majandatavast märgalast tulenevate kõikide netoheitkoguste summaga, nagu on kindlaks määratud määruses [], tuleks liikmesriikidel oma kohustuste täitmiseks lubada vajaduse korral kasutada täiendavat paindlikkusmeedet, mis hõlmab kuni 280 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõnealuseid sidumisi, mis jagatakse liikmesriikide vahel vastavalt III lisas esitatud andmetele. Kui vastu võetakse delegeeritud õigusakt, milles käsitletakse riiklikel metsaarvestuskavadel põhinevate metsade võrdlustasemete ajakohastamist vastavalt määruse [LULUCF] artikli 8 lõikele 6, tuleks komisjonile seoses artikliga 7 anda õigus võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt vastu õigusakte, et kajastada majandatavat metsamaad käsitleva arvestuskategooriaga tasakaalustatud osakaalu kõnealuses artiklis sätestatud 280 miljonilises paindlikkusmeetmes. Enne sellise delegeeritud õigusakti vastuvõtmist peaks komisjon olemasolevate andmete alusel hindama majandatava metsamaa arvestuse usaldusväärsust, eelkõige kavandatavate ja tegelike raiemäärade kooskõla. Lisaks tuleks käesoleva määrusega ette näha võimalus vabatahtlikult kustutada aastaks eraldatud heitkoguste ühikuid, et neid koguseid saaks arvesse võtta selle hindamisel, kuidas asjaomane liikmesriik on määruse [] nõudeid täitnud.

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 12 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(12a)

Selleks et saavutada ühtsel viisil paljud liidu eesmärgid, mis on seotud põllumajandussektori, sealhulgas kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega, õhukvaliteedi, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja ökosüsteemiteenustega ning maapiirkondade majanduse toetamisega, on vaja muutusi investeeringutes ja stiimulites, mida toetatakse liidu meetmetega, näiteks ÜPPga. On ülimalt oluline, et käesolevas määruses võetaks arvesse eesmärki aidata kaasa liidu metsastrateegia eesmärkidele, et soodustada liidu biomajanduse konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku puiduga varustamist, liikmesriikide riiklikku metsapoliitikat, liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegiat ja liidu ringmajanduse strateegiat.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 13

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13)

Selleks et tagada tõhus, läbipaistev ja kulutasuv aruandlus ning et kontrollida kasvuhoonegaaside heite ja liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkoguste järgimisega seotud edusammude hindamiseks vajalikku muud teavet, lisatakse käesolevas määruses aastaaruannete ja hindamise kohta kehtestatud nõuded määruse (EL) nr 525/2013 asjakohastele artiklitele, mistõttu tuleb kõnealust määrust vastavalt muuta. Kõnealuse määruse muutmine aitab tagada, et liikmesriikides heite vähendamisel tehtud edusamme hinnatakse igal aastal ja et võetakse arvesse edasiminekut liidu poliitikameetmete rakendamisel ning liikmesriikides võetud meetmeid ja neilt saadud teavet. Iga kahe aasta tagant tuleb hinnangule lisada ülevaade sellest, missugused on liidu kavandatud edusammud heite vähendamisel ning liikmesriikide kavandatud edusammud kohustuste täitmisel. Mahaarvamist võiks siiski kohaldada vaid iga viie aasta tagant, nii et saaks arvesse võtta raadatud maa, metsastatud maa, majandatava põllumaa ja majandatava rohumaa võimalikku panust vastavalt määrusele []. See ei mõjuta komisjoni ülesannet tagada, et liikmesriigid täidaksid käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, ega komisjoni volitusi algatada asjakohane rikkumismenetlus.

(13)

Selleks et tagada tõhus, läbipaistev ja kulutasuv aruandlus ning et kontrollida kasvuhoonegaaside heite ja liikmesriikidele aastaks eraldatud heitkoguste järgimisega seotud edusammude hindamiseks vajalikku muud teavet, lisatakse käesolevas määruses aastaaruannete ja hindamise kohta kehtestatud nõuded määruse (EL) nr 525/2013 asjakohastele artiklitele, mistõttu tuleb kõnealust määrust vastavalt muuta. Kõnealuse määruse muutmine aitab tagada, et liikmesriikides heite vähendamisel tehtud edusamme hinnatakse igal aastal ja et võetakse arvesse edasiminekut liidu poliitikameetmete rakendamisel ning liikmesriikides võetud meetmeid ja neilt saadud teavet. Iga kahe aasta tagant tuleb hinnangule lisada ülevaade sellest, missugused on liidu kavandatud edusammud heite vähendamisel ning liikmesriikide kavandatud edusammud kohustuste täitmisel. Täieliku vastavuse kontroll tuleks teostada iga kahe aasta järel. Raadatud maa, metsastatud maa, majandatava põllumaa ja majandatava rohumaa võimalikku panust tuleks arvesse võtta vastavalt määrusele [] kõnealuses määruses sätestatud ajavahemike järel . See ei mõjuta komisjoni ülesannet tagada, et liikmesriigid täidaksid käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, ega komisjoni volitusi algatada asjakohane rikkumismenetlus.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 13 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(13a)

Kuna käesoleva määrusega hõlmatud sektorid tekitavad üle poole liidu kasvuhoonegaaside heitest, on heite vähendamise meetmed nendes sektorites ülimalt olulised selleks, et täita liidu kohustused vastavalt Pariisi kokkuleppele. Seepärast peaksid käesoleva määruse kohased seire-, aruandlus- ja järelkontrollimenetlused olema täiesti läbipaistvad. Liikmesriigid ja komisjon peaksid tegema teabe käesoleva määruse nõuete järgimise kohta avalikult kättesaadavaks ning tagama sidusrühmade ja üldsuse nõuetekohase kaasamise määruse läbivaatamisprotsessi. Komisjon peaks kindlasti looma tõhusa ja läbipaistva süsteemi, et jälgida kasutusele võetavate paindlikkusmeetmete tulemusi.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 14

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(14)

Selleks et parandada kogu vähendamise üldist kulutasuvust, peaks liikmesriikidel olema võimalik kanda osa neile aastaks eraldatud heitkogustest üle teistele liikmesriikidele. Tuleks tagada sellise ülekandmise läbipaistvus ja näha ette, et üle võib kanda vastastikku sobival viisil, kaasa arvatud enampakkumine, agendilepingu alusel tegutsevate turuvahendajate kasutamine või kahepoolsed kokkulepped.

(14)

Selleks et parandada kogu vähendamise üldist kulutasuvust, peaks liikmesriikidel olema võimalik osa neile aastaks eraldatud heitkogustest üle kanda või maha arvata. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik kanda osa neile aastaks eraldatud heitkogustest üle teistele liikmesriikidele. Tuleks tagada sellise ülekandmise läbipaistvus ja näha ette, et üle võib kanda vastastikku sobival viisil, kaasa arvatud enampakkumine, agendilepingu alusel tegutsevate turuvahendajate kasutamine või kahepoolsed kokkulepped.

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 15

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(15)

Euroopa Keskkonnaameti eesmärk on toetada säästvat arengut ning aidata Euroopa keskkonnaseisundit oluliselt ja mõõdetavalt parandada, pakkudes poliitiliste otsuste tegijatele, riigiasutustele ja üldsusele õigel ajal otstarbe- ja asjakohast ning usaldusväärset teavet. Euroopa Keskkonnaamet peaks komisjoni vastavalt iga-aastasele tööprogrammile nõuetekohaselt abistama.

(15)

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 17

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(17)	Selleks et tagada ühetaolised tingimused artikli 4 rakendamisel, mille kohaselt kehtestatakse liikmesriikide aastased heite piirnormid, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (21).

(17)	Komisjonile tuleks delegeerida õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte käesoleva määruse täiendamiseks ning liikmesriikidele aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramiseks .

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 19 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(19a)

Lisaks jõupingutustele, mida liit teeb oma heitkoguste vähendamiseks, on oluline, et kooskõlas eesmärgiga suurendada oma positiivset mõju ülemaailmsele nn CO2-käejäljele kavandaks liit koos kolmandate riikidega kliimalahendusi, viies ellu ühiseid projekte 2030. aasta kliimapoliitika kontekstis, võttes arvesse, et Pariisi kokkuleppega püütakse saavutada uut rahvusvahelist koostöömehhanismi võitluseks kliimamuutuste vastu.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 20

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

(20)	Käesolev määrus tuleks läbi vaadata 2024. aastal ja seejärel iga viie aasta tagant, et hinnata selle üldist toimimist. Läbivaatamisel tuleks arvesse võtta riikides kujunenud olukorda ja Pariisi kokkuleppe üleilmse rakendamise tulemusi.

(20)

Käesolev määrus tuleks läbi vaadata 2024. aastal ja seejärel iga viie aasta tagant, et hinnata selle üldist toimimist. Läbivaatamisel tuleks arvesse võtta riikides kujunenud olukorda ja Pariisi kokkuleppe üleilmse rakendamise tulemusi.

Pariisi kokkuleppe järgimiseks on vaja, et liit teeks järjest tõsisemaid jõupingutusi ning esitaks iga viie aasta tagant panuse, mis kajastab tema kõrgeimat võimalikku eesmärki.

Läbivaatamise käigus tuleks seetõttu võtta arvesse liidu eesmärki vähendada kõigis majandusharudes 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega ja Pariisi kokkuleppe eesmärki saavutada tasakaal kasvuhoonegaaside inimtekkeliste heitkoguste ja sidujates kasvuhoonegaaside sidumise vahel käesoleva sajandi teisel poolel. See peaks põhinema parimatel olemasolevatel teaduslikel andmetel ning toetuma Euroopa Keskkonnaameti ettevalmistavale aruandele.

2031. aastast algaval ajavahemikul toimuva liikmesriikide heite vähendamise läbivaatamisel tuleks võtta arvesse õigluse ja kulutõhususe põhimõtteid.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Käesolevas määruses on sätestatud liikmesriikide miinimumeesmärgid, mida nad peavad järgima, et täita liidu kohustus vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, aastaks eraldatud heitkoguste kindlaksmääramise eeskirjad ja eeskirjad, mille alusel hinnatakse liikmesriikide edusamme miinimumeesmärkide täitmisel. Sellega nõutakse, et liikmesriigid vähendaksid artiklis 2 osutatud kasvuhoonegaaside heidet, et täita liidu eesmärki vähendada 2030. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes kasvuhoonegaase vähemalt 30 % õiglasel ja kulutõhusal viisil.

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 1 – lõik 1 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Käesoleva määruse üldine eesmärk on aidata liidul liikuda vähese CO2-heitega majanduse suunas, kehtestades prognoositava pikaajalise arengutee, et saavutada eesmärk vähendada 2050. aastaks liidu kasvuhoonegaaside heidet 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – lõige 3

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3. Käesoleva määruse mõistes käsitatakse rahvusvahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) allikakategooria „1.A.3.A. Tsiviillennundus“ CO2-heite väärtust nulliga võrdsena.	3. Käesoleva määruse mõistes käsitatakse rahvusvahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) allikakategoorias „1.A.3.A. Tsiviillennundus“ tekkiva ja direktiiviga 2003/87/EÜ hõlmatud CO2-heite väärtust nulliga võrdsena.

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	3a. Käesolevat määrust kohaldatakse rahvusvahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) allikakategooria „1.A.3.D. Meretransport“ CO2-heite suhtes, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 2003/87/EÜ.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Artikkel 4	Artikkel 4
Iga-aastased heitetasemed ajavahemikuks 2021–2030	Iga-aastased heitetasemed ajavahemikuks 2021–2030
1. Iga liikmesriik vähendab kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 2005. aasta heitetasemega (mis on kindlaks määratud vastavalt käesoleva artikli lõikele 3) vähemalt sel määral, nagu kõnealuse liikmesriigi jaoks on sätestatud käesoleva määruse I lisas.	1. Iga liikmesriik vähendab kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks võrreldes 2005. aasta heitetasemega (mis on kindlaks määratud vastavalt käesoleva artikli lõikele 3) vähemalt sel määral, nagu kõnealuse liikmesriigi jaoks on sätestatud käesoleva määruse I lisas.
2. Iga liikmesriik tagab, võttes arvesse artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud paindlikkusmeetmeid ja artikli 10 lõike 2 kohast kohandamist ning kõiki otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 7 kohaldamisest tulenevaid mahaarvamisi, et kasvuhoonegaaside heide ei ületa ühelgi ajavahemikku 2021–2029 kuuluval aastal lineaarses kavas kindlaksmääratud taset, võttes aluseks 2020. aastaks ettenähtud heitetaseme , mis arvutatakse kasvuhoonegaaside heite 2016., 2017. ja 2018. aasta keskmise väärtuse põhjal , mis määratakse kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, ning lõpetades 2030. aastaks kehtestatud piirnormiga, mis kõnealuse liikmesriigi jaoks on sätestatud käesoleva määruse I lisas.	2. Iga liikmesriik tagab, võttes arvesse artiklites 5, 6 ja 7 sätestatud paindlikkusmeetmeid ja artikli 10 lõike 2 kohast kohandamist ning kõiki otsuse nr 406/2009/EÜ artikli 7 kohaldamisest tulenevaid mahaarvamisi, et kasvuhoonegaaside heide ei ületa ühelgi ajavahemikku 2021–2029 kuuluval aastal taset, mis on kindlaks määratud lineaarses kavas , mis algab 2018. aastal kas kasvuhoonegaaside heite 2016., 2017. ja 2018. aasta keskmisest väärtusest , mis määratakse kindlaks vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, või kui see on madalam, siis 2020. aastaks eraldatud heitkogusest, mis määratakse kindlaks vastavalt otsuse 406/2009/EÜ artikli 3 lõikele 2 ja artiklile 10, ning lõppeb 2030. aastal piirnormiga, mis on kõnealuse liikmesriigi jaoks kehtestatud käesoleva määruse I lisas.
3. Komisjon võtab vastu rakendusakti , milles määratakse kindlaks aastateks 2021–2030 eraldatud heitkogused CO2-ekvivalenttonnides, nagu on täpsustatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2. Kõnealuse rakendusakti kohaldamiseks vaatab komisjon põhjalikult läbi kõige värskemad riiklikud inventuuriandmed, mille liikmesriigid on esitanud 2005. aasta ja 2016.–2018. aasta kohta vastavalt määruse (EL) nr 525/2013 artiklile 7.	3. Komisjon võtab käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas artikliga 12 vastu delegeeritud õigusaktid , milles määratakse kindlaks aastateks 2021–2030 eraldatud heitkogused CO2-ekvivalenttonnides, nagu on täpsustatud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2. Kõnealuste delegeeritud õigusaktide kohaldamiseks vaatab komisjon põhjalikult läbi kõige värskemad riiklikud inventuuriandmed, mille liikmesriigid on esitanud 2005. aasta ja 2016.–2018. aasta kohta vastavalt määruse (EL) nr 525/2013 artiklile 7.
4. Rakendusaktis määratakse liikmesriikide poolt artikli 6 lõike 2 alusel teatatud andmete põhjal kindlaks kogused, mida võib arvesse võtta seoses artikli 9 nõuete täitmisega liikmesriikides aastatel 2021–2030. Kui kõikide liikmesriikide heitkoguste summa kokku on suurem kui 100 miljonit, vähendatakse iga liikmesriigi heitkoguseid proportsionaalselt nii, et 100 miljoni piiri ei ületata.	4. Delegeeritud õigusaktis määratakse liikmesriikide poolt artikli 6 lõike 2 alusel teatatud andmete põhjal kindlaks kogused, mida võib arvesse võtta seoses artikli 9 nõuete täitmisega liikmesriikides aastatel 2021–2030. Kui kõikide liikmesriikide heitkoguste summa kokku on suurem kui 100 miljonit, vähendatakse iga liikmesriigi heitkoguseid proportsionaalselt nii, et 100 miljoni piiri ei ületata.
5. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu artiklis 13 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Artikkel 4a
	Alates 2031. aastast rakendatav pikaajaline heite vähendamise kava
	Igal ajavahemikku 2031–2050 jääval aastal jätkavad kõik liikmesriigid käesoleva määrusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heite vähendamist, v.a juhul, kui esimesel või mõnel järgneval läbivaatamisel, millele on osutatud artikli 14 lõikes 2, otsustatakse teisiti. Iga liikmesriik tagab, et tema kasvuhoonegaaside heide ei ületa ühelgi ajavahemikku 2031–2050 jääval aastal taset, mis on kindlaks määratud lineaarses kavas, mis algab vastavale riigile 2030. aastaks eraldatud heitkogusest ja lõpeb 2050. aastal tasemega, mis on 80 % madalam kui sama liikmesriigi 2005. aasta tase.
	Komisjon võtab käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas artikliga 12 vastu delegeeritud õigusaktid, milles sätestatakse CO2-ekvivalenttonnides aastateks 2031–2050 eraldatud aastased heitkogused.

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Artikkel 5	Artikkel 5
Paindlikkusmeetmed iga-aastase piirnormi täitmiseks	Paindlikkusmeetmed iga-aastase piirnormi täitmiseks
1. Liikmesriigid võivad kasutada käesoleva artikli lõigetes 2–6 ning artiklites 6 ja 7 kindlaksmääratud paindlikkusmeetmeid.	1. Liikmesriigid võivad kasutada käesoleva artikli lõigetes 2–6 ning artiklites 6 ja 7 kindlaksmääratud paindlikkusmeetmeid.
2. Aastatel 2021–2029 võib liikmesriik maha arvata heitkoguseid kuni 5 % ulatuses talle järgmiseks aastaks eraldatud heitkogusest.	2. Aastatel 2021– 2025 võib liikmesriik maha arvata heitkoguseid kuni 10 % ulatuses talle järgmiseks aastaks eraldatud heitkogusest. Aastatel 2026– 2029 võib liikmesriik maha arvata heitkoguseid kuni 5 % ulatuses talle järgmiseks aastaks eraldatud heitkogusest.
3. Liikmesriik, kus kasvuhoonegaaside heide on talle teatavaks aastaks eraldatud heitkogusest väiksem, võib käesolevas artiklis ja artiklis 6 kindlaksmääratud paindlikkusmeetmeid silmas pidades asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägi üle kanda järgmistesse aastatesse kuni aastani 2030 .	3. Liikmesriik, kus kasvuhoonegaaside heide on talle teatavaks aastaks eraldatud heitkogusest väiksem, võib kuni 2025. aastani kanda talle aastatel 2021–2025 asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägist sellise osa, mis moodustab talle aastaks eraldatud heitkogustest maksimaalselt 10 %, käesolevas artiklis ja artiklis 6 kindlaksmääratud paindlikkusmeetmeid silmas pidades ülejärgmistesse aastatesse. Aastatel 2026–2029 asjaomaseks aastaks eraldatud heitkoguste ülejäägist võib liikmesriik kuni aastani 2030 järgmistesse aastatesse üle kanda sellise osa, mis moodustab talle aastaks eraldatud heitkogutsest maksimaalselt 5 %.
4. Liikmesriik võib kuni 5 % teatavaks aastaks eraldatud heitkogusest üle kanda teistele liikmesriikidele. Vastuvõttev liikmesriik võib seda kogust kasutada artikli 9 nõuete täitmiseks teataval aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030.	4. Liikmesriik võib aastatel 2021–2025 vastavaks aastaks eraldatud heitkogusest kuni 5 % ja aastatel 2026–2030 vastavaks aastaks eraldatud heitkogusest kuni 10 % üle kanda teistele liikmesriikidele. Vastuvõttev liikmesriik võib seda kogust kasutada artikli 9 nõuete täitmiseks teataval aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030.
5. Liikmesriik võib käesoleva artikli lõigete 2–4 ning artikli 6 kohaseid paindlikkusmeetmeid arvesse võttes kanda teistele liikmesriikidele üle teatavaks aastaks eraldatud heitkogustest selle osa, mis ületab kasvuhoonegaaside heidet kõnealusel aastal. Vastuvõttev liikmesriik võib kasutada seda kogust artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomasel aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030.	5. Liikmesriik võib käesoleva artikli lõigete 2–4 ning artikli 6 kohaseid paindlikkusmeetmeid arvesse võttes kanda teistele liikmesriikidele üle teatavaks aastaks eraldatud heitkogustest selle osa, mis ületab kasvuhoonegaaside heidet kõnealusel aastal. Vastuvõttev liikmesriik võib kasutada seda kogust artikli 9 nõuete täitmiseks asjaomasel aastal või sellele järgnevatel aastatel kuni aastani 2030.
	5a. Liikmesriik ei tohi aastaks eraldatud heitkogusest midagi üle kanda, kui ülekandmise ajal on liikmesriigi heitkogus suurem kui aastaks eraldatud heitkogus.
6. Liikmesriigid võivad artikli 9 nõuete täitmiseks kasutada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24a lõike 1 kohastest projektidest saadud ühikuid ilma koguselise piiranguta ja vältides topeltarvestust.	6. Liikmesriigid võivad artikli 9 nõuete täitmiseks kasutada direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24a lõike 1 kohastest projektidest saadud ühikuid ilma koguselise piiranguta ja vältides topeltarvestust. Selliste projektide jaoks võivad liikmesriigid soodustada erasektorisiseseid ning avaliku ja erasektori partnerlusi.

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6 – lõige 3 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3a. Käesolevas artiklis ja II lisas sätestatud paindlikkusmeetmeid võib kasutada tingimusel, et asjaomane liikmesriik kohustub võtma meetmeid muudes sektorites, kus seni ei ole piisavalt häid tulemusi saavutatud. Komisjon võtab käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas artikliga 12 hiljemalt 31. detsembriks 2019 vastu delegeeritud õigusakti, milles on sätestatud nende meetmete ja sektorite loetelu.

Muudatusettepanek 55

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – pealkiri

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Raadatud maast , metsastatud maast, majandatavast põllumaast ja majandatavast rohumaast tulenev täiendav kuni 280 miljoni tonni netosidumine	Maakasutusest , maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev täiendav kuni 280 miljoni tonni netosidumine

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmiseks võib iga liikmesriik vastavalt määruse [] [LULUCF] artiklile 2 talle asjaomaseks aastaks eraldatud heitkogust ületava heite puhul asjaomasel aastal arvesse võtta kõikide netosidumiste ja kõikide raadatud maad, metsastatud maad, majandatavat põllumaad ja majandatavat rohumaad hõlmavate kombineeritud arvestuskategooriate netoheite summat , kui on täidetud järgmised tingimused:

1. Käesoleva määruse artikli 9 nõuete täitmiseks vastaval aastal võib liikmesriik määral, mil ta ületab talle vastavaks aastaks eraldatud heitkogust , mille hulka on arvestatud ka artikli 5 lõike 3 kohaselt üle kantud heitkogused, võtta arvesse kogust, mille maksimaalne suurus on kõikide netosidumiste ning kõikide määruse [] [LULUCF] artiklis 2 osutatud raadatud maad, metsastatud maad, majandatavat põllumaad, majandatavat rohumaad , vajaduse korral majandatavat märgala ning, kui lõike 2 kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti, siis majandatavat metsamaad hõlmavate kombineeritud arvestuskategooriate netoheite summa , kui on täidetud järgmised tingimused:

-a)

liikmesriik esitab komisjonile hiljemalt 1. jaanuariks 2019 tegevuskava, milles on sätestatud kliimasäästliku põllumajandustootmise, maakasutuse ja metsandussektorite meetmed ja vajaduse korral liidu raha kasutamine, ning selgitab, kuidas need meetmed aitavad aastatel 2021–2030 vähendada käesoleva määruse kohaselt kasvuhoonegaaside heidet ja ületada määruse [] [LULUCF] artikli 4 kohaseid nõudeid;

a)	liikmesriigi poolt aastatel 2012–2030 arvesse võetud kumulatiivne kogus ei ületa asjaomase riigi jaoks käesoleva määruse III lisas kehtestatud taset;

a)	liikmesriigi poolt aastatel 2012–2030 arvesse võetud kumulatiivne kogus ei ületa asjaomase riigi jaoks käesoleva määruse III lisas kehtestatud taset;

b)	asjaomane kogus ületab määruse [][LULUCF] artiklis 4 asjaomase liikmesriigi jaoks kehtestatud nõudeid;

b)	tõendatakse, et asjaomane kogus ületab määruse [][LULUCF] artiklis 4 asjaomase liikmesriigi jaoks kehtestatud nõudeid määruse [][LULUCF] artiklis 12 sätestatud viieaastaste ajavahemike jooksul ;

c)	liikmesriik ei ole omandanud teistelt liikmesriikidelt määruse [][LULUCF] kohaselt rohkem netosidumisi, kui ta on üle kandnud; ning

c)	liikmesriik ei ole omandanud teistelt liikmesriikidelt määruse [][LULUCF] kohaselt rohkem netosidumisi, kui ta on üle kandnud; ning

d)	liikmesriik on täitnud määruse [][LULUCF] nõuded.

d)	liikmesriik on täitnud määruse [] [LULUCF] nõuded.

Komisjon võib liikmesriikide poolt kooskõlas punktiga -a esitatud tegevuskavade kohta arvamust avaldada.

Muudatusettepanek 56

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Kui vastu võetakse delegeeritud õigusakt, milles käsitletakse riiklikel metsaarvestuskavadel põhinevate metsade võrdlustasemete ajakohastamist vastavalt määruse [LULUCF] artikli 8 lõikele 6, tuleb komisjonile anda õigus võtta käesoleva artikli lõike 1 muutmiseks vastu delegeeritud õigusakt, et kajastada majandatavat metsamaad käsitleva arvestuskategooria panust vastavalt käesoleva määruse artiklile 12.

2. Kui vastu võetakse delegeeritud õigusakt, milles käsitletakse riiklikel metsaarvestuskavadel põhinevate metsade võrdlustasemete ajakohastamist vastavalt määruse [LULUCF] artikli 8 lõikele 6, tuleb komisjonile anda õigus võtta käesoleva artikli lõike 1 ja III lisas sätestatud arvestuskategooriate muutmiseks vastu delegeeritud õigusakt, et kajastada majandatavat metsamaad käsitleva arvestuskategooria tasakaalustatud panust vastavalt käesoleva määruse artiklile 12 , ilma et ületataks käesoleva artikli kohast 280 miljoni tonni suurust kogumahtu .

Muudatusettepanek 36

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Kui aastatel 2027 ja 2032 tehtava läbivaatamise tulemusel selgub, et liikmesriigi aastane kasvuhoonegaaside heide on kõnealuse ajavahemiku mis tahes aastal käesoleva artikli lõikest 2 ja artiklites 5–7 sätestatud paindlikkusmeetmete kohaldamisest lähtuvalt suurem kui talle aastaks eraldatud heitkogus, kohaldatakse järgmisi meetmeid:

1. Iga kahe aasta järel kontrollib komisjon, kas liikmesriigid täidavad käesolevat määrust. Kui läbivaatamise tulemusel selgub, et liikmesriigi aastane kasvuhoonegaaside heide on kõnealuse ajavahemiku mis tahes aastal käesoleva artikli lõikest 2 ja artiklites 5–7 sätestatud paindlikkusmeetmete kohaldamisest lähtuvalt suurem kui talle aastaks eraldatud heitkogus, kohaldatakse järgmisi meetmeid:

a)	vastavalt artikli 11 kohaselt vastu võetud meetmetele suurendatakse asjaomase liikmesriigi järgmise aasta heitkogust nii, et ülemäärane kasvuhoonegaaside heide CO2-ekvivalenttonnides korrutatakse koefitsiendiga 1,08 ; ning

a)	vastavalt artikli 11 kohaselt vastu võetud meetmetele suurendatakse asjaomase liikmesriigi järgmise aasta heitkogust nii, et ülemäärane kasvuhoonegaaside heide CO2-ekvivalenttonnides korrutatakse koefitsiendiga 1,08 ; ning

b)	asjaomasel liikmesriigil on ajutiselt keelatud kanda aastaks eraldatud heitkoguseid üle teistele liikmesriikidele seni, kuni ta tagab käesoleva määruse nõuete täitmise. Põhihaldaja kannab kõnealuse keelu artiklis 11 osutatud registrisse.

b)	asjaomasel liikmesriigil on ajutiselt keelatud kanda aastaks eraldatud heitkoguseid üle teistele liikmesriikidele seni, kuni ta tagab käesoleva määruse nõuete täitmise. Põhihaldaja kannab kõnealuse keelu artiklis 11 osutatud registrisse.

Muudatusettepanek 58

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 9 a (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

Artikkel 9a

Varase tegutsemise reserv

1. Et võtta arvesse 2020. aastale eelnevat varast tegutsemist, võetakse viimasel vastavuskontrollil, mis selle riigi kohta käesoleva määruse artikli 9 kohaselt tehakse, liikmesriigi taotlusel arvesse kogust, mis ei ületa aastateks 2026–2030 eraldatud aastaste heitkoguste 90 miljoni tonni suurust kogumahtu, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)	liikmesriigile aastateks 2013–2020 eraldatud aastased heitkogused, mis on kindlaks määratud vastavalt otsuse 406/2009/EÜ artikli 3 lõikele 2 ja artiklile 10, on suuremad kui selles liikmesriigis aastatel 2013–2020 tekkiv tõendatud aastane kasvuhoonegaaside koguheide;

b)	liikmesriigi SKP elaniku kohta (turuhindades) on 2013. aastal alla ELi keskmise;

c)	liikmesriik on artiklites 6 ja 7 osutatud paindlikkusmeetmed II ja III lisas sätestatud tasemeni maksimaalselt ära kasutanud;

d)	liikmesriik on artikli 5 lõigetes 2 ja 3 osutatud paindlikkusmeetmed maksimaalselt ära kasutanud ega ole kandnud heitkoguseid artikli 5 lõigete 4 ja 5 kohaselt mõnele teisele liikmesriigile üle; ning

e)	liit tervikuna peab artikli 1 esimese lõigus osutatud eesmärgist kinni.

2. Maksimaalne osa, mille liikmesriigi puhul nõuete täitmiseks lõikes 1 osutatud kogusummast arvesse saab võtta, arvutatakse suhtena ühest küljest liimesriigile aastateks 2013–2020 kokku eraldatud aastaste heitkoguste ja selles riigis samal ajavahemikul tekkinud tõendatud aastase kasvuhoonegaaside koguheite erinevuse ning teisest küljest kõikidele lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumi täitvatele liikmesriikidele aastateks 2013–2020 kokku eraldatud aastaste heitkoguste ja nendes riikides samal ajavahemikul tekkinud tõendatud kasvuhoonegaaside aastase koguheite erinevuse vahel.

Aastaks eraldatud heitkogused ja tõendatud aastased heitkogused määratakse kindlaks vastavalt lõikele 3.

3. Komisjon võtab käesoleva määruse täiendamiseks kooskõlas artikliga 12 vastu delegeeritud õigusaktid, milles määratakse CO2-ekvivalenttonnides kindlaks iga liikmesriigi lõigete 1 ja 2 kohane osa. Delegeeritud õigusaktide koostamisel kasutab komisjon vastavalt otsuse 406/2009/EÜ artikli 3 lõikele 2 ja artiklile 10 kindlaks määratud aastaks eraldatud heitkoguseid ja määruse (EL) nr 525/2013 kohaselt üle vaadatud 2013.–2020. aasta inventuuriandmeid.

Muudatusettepanek 38

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 10 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Käesoleva määruse IV lisas kindlaksmääratud kogused lisatakse kõikidele kõnealuses lisas loetletud liikmesriikidele 2021. aastaks eraldatud heitkogustele.	2. Käesoleva määruse IV lisas kindlaksmääratud kogused , mis kõikide liikmesriikide kohta moodustavad kokku 39,14 miljonit CO2-ekvivalenttonni, lisatakse kõikidele kõnealuses lisas loetletud liikmesriikidele 2021. aastaks eraldatud heitkogustele.

Muudatusettepanek 39

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – pealkiri

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Register	Euroopa register

Muudatusettepanek 40

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 1

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

1. Komisjon tagab, et käesoleva määruse alusel peetakse määruse (EL) nr 525/2013 artikli 10 kohaselt loodud liidu registri kaudu täpset arvestust aastaks eraldatud heitkoguste , artiklite 4–7 alusel kohaldatavate paindlikkusmeetmete , artikli 9 nõuete täitmise ja artikli 10 alusel kohaldamisalas tehtud muudatuste kohta . Põhihaldaja kontrollib automaatselt kõiki käesoleva määruse alusel tehtud tehinguid ja blokeerib vajaduse korral tehingud selle tagamiseks, et ei esineks eeskirjade eiramist. See teave on üldsusele kättesaadav.

1. Komisjon tagab, et käesoleva määruse alusel peetakse määruse (EL) nr 525/2013 artikli 10 kohaselt loodud liidu registri kaudu täpset arvestust . Komisjon võtab selleks kooskõlas artikliga 12 vastu käesolevat määrust täiendava delegeeritud õigusakti, milles käsitletakse eelkõige aastaks eraldatud heitkoguseid , artiklite 4–7 alusel kohaldatavaid paindlikkusmeetmeid , artikli 9 nõuete täitmist ja artikli 10 alusel kohaldamisalas tehtud muudatusi . Põhihaldaja kontrollib automaatselt kõiki käesoleva määruse alusel tehtud tehinguid ja blokeerib vajaduse korral tehingud selle tagamiseks, et ei esineks eeskirjade eiramist. Euroopa registri süsteem on läbipaistev ja sisaldab kogu asjakohast teavet, mis puudutab lubatud heitkoguse ühikute ülekandmist liikmesriikide vahel. See teave on üldsusele kättesaadav spetsiaalse veebisaidi kaudu, mida haldab komisjon .

Muudatusettepanek 41

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 2

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. Komisjonil on õigus võtta käesoleva määruse artikli 12 alusel vastu delegeeritud õigusakt käesoleva artikli lõike 1 rakendamiseks.	välja jäetud

Muudatusettepanek 42

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 a (uus)

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Artikkel 11a
	Liidu raha kliimamõju
	Komisjon koostab põhjaliku sektoritevahelise uuringu selle kohta, kuidas on liidu eelarvest või liidu õiguse kohaselt muul viisil eraldatud raha kliimamuutuste leevendamist mõjutanud.
	Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt 1. jaanuariks 2019 uurimuse leidude kohta aruande, millele on vajaduse korral lisatud seadusandlikud ettepanekud selle kohta, et raha eraldamine kõigile, mis ei ole liidu CO2 heite vähendamise eesmärkide või poliitikaga kooskõlas, lõpetatakse. See sisaldab ka ettepanekut hakata alates 1. jaanuarist 2020 enne iga uue investeeringu tegemist kohustuslikus korras kontrollima, kas see on kliimapoliitikaga kooskõlas, ja kohustust avaldada tulemused läbipaistvalt ja nii, et neile oleks võimalik ligi pääseda.

Muudatusettepanek 43

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 2

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

2. Õigus võtta vastu käesoleva määruse artikli 7 lõikes 2 ja artiklis 11 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks alates käesoleva määruse jõustumisest .

2. Õigus võtta vastu käesoleva määruse artikli 4 lõikes 3, artiklis 4a, artikli 6 lõikes 3a, artikli 7 lõikes 2 , artiklis 9a ja artiklis 11 osutatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäev] viieks aastaks. Komisjon esitab hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist delegeeritud volituste kohta aruande. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist vastuväite.

Muudatusettepanek 44

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 3

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7 lõikes 2 ja artiklis 11 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 4 lõikes 3, artiklis 4a, artikli 6 lõikes 3a, artikli 7 lõikes 2 , artiklis 9a ja artiklis 11 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

Muudatusettepanek 45

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 6

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

6. Artikli 7 lõike 2 ja artikli 11 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

6. Artikli 4 lõike 3, artikli 4a, artikli 6 lõike 3a, artikli 7 lõike 2 , artikli 9a ja artikli 11 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Muudatusettepanek 46

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 13

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
Artikkel 13	välja jäetud
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab määruse (EL) nr 525/2013 kohaselt moodustatud kliimamuutuste komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Muudatusettepanek 47

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 1

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	1. Kuue kuu jooksul pärast ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 2018. aastal alustatud hõlbustavat dialoogi avaldab komisjon teatise, milles hinnatakse, kas liidu kliima- ja energeetikavaldkonna seadusandlikud aktid vastavad Pariisi kokkuleppe eesmärkidele. Teatises uuritakse eelkõige, kuidas on käesolevas määruses sätestatud kohustused nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud ja kas kohustused on asjakohased, ning kas liidu kliima- ja energeetikavaldkonna seadusandlikud aktid, sh energiatõhusus- ja taastuvenergianõuded, ning põllumajandus- ja transpordivaldkonna seadusandlikud aktid on ELi kasvuhoonegaaside vähendamise kohustusega kooskõlas.
Komisjon esitab 28. veebruariks 2024 ja seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse toimimise kohta, oma panuse kohta 2030. aastaks seatud ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise üldeesmärgi täitmisel ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel ning võib vajaduse korral teha ettepanekuid .	2. Komisjon esitab 28. veebruariks 2024 , st pärast Pariisi kokkuleppe rakendamisest esimese ülemaailmse kokkuvõtte tegemist 2023. aastal, ja seejärel kuue kuu jooksul pärast iga järgmist üleilmset ülevaadet Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse toimimise kohta, oma panuse kohta 2030. aastaks seatud ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise üldeesmärgi täitmisel ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisel . Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud, mille eesmärk on suurendada liikmesriikide heite vähendamise koguseid.
	Kui liikmesriikidele alates 2031. aastast eraldatud heite vähendamise koguseid läbi vaadatakse, võetakse liikmesriikide vahel koguste jaotamisel arvesse õigluse ja kulutõhususe põhimõtet.
	Ühtlasi võetakse arvesse tulemusi, mida liit ja kolmandad riigid on Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmisel saavutanud, ja tulemusi, mida on saavutatud vähese CO2-heitega majandusele ülemineku toetamiseks erasektori poolt tehtud investeeringute kaasamisel ja säilitamisel.

Muudatusettepanek 48

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 15 a (uus)

Otsus (EL) 2015/1814

Artikkel 1 – lõige 4

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
	Artikkel 15a
	Otsuse (EL) 2015/1814 muutmine
	Otsuse (EL) 2015/1814 artikli 1 lõige 4 asendatakse järgmisega:
	„4. Komisjon avaldab igal aastal ringluses olevate LHÜde koguarvu järgmise aasta 15. maiks. Ringluses olevate LHÜde koguarv asjaomasel aastal on alates 1. jaanuarist 2008 emiteeritud LHÜde kumulatiivne arv, sealhulgas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 13 lõike 2 kohaselt kõnealusel perioodil väljastatud LHÜde arv ning käitiste õigused kasutada ELi HKSi kohaseid rahvusvahelisi ühikuid seoses enne kõnealuse aasta 31. detsembrit tekkinud heitkogustega; sellest arvatakse maha ELi HKSi kuuluvate käitiste tõendatud heitkoguste summa tonnides ajavahemikul 1. jaanuarist 2008 kuni sama aasta 31. detsembrini, kõik direktiivi 2003/87/EÜ artikli 12 lõike 4 kohaselt tühistatud LHÜd, v.a LHÜd, mis on tühistatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/… (*1) artikli 6 lõike 1 kohaselt, ning reservis olevate LHÜde arv. Arvesse ei võeta aastate 2005 ja 2007 vahelise kolmeaastase perioodi heitkoguseid ning kõnealuste heitkoguste jaoks väljastatud LHÜsid. Esimest korda avaldatakse koguarv hiljemalt 15. mail 2017.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile tagasi institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8-0208/2017).

(16) COM(2015)0080

(19) Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsus nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 136).

(1a) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1814, milles käsitletakse ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi loomist ja toimimist ning millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ (ELT L 264, 9.10.2015, lk 1).

(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 331

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	61. aastakäik 18. september 2018

	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Parlament
	Kolmapäev, 14. juuni 2017
2018/C 331/22	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta otsus Rolandas Paksase puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2016/2070(IMM))	151
2018/C 331/23	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta otsus Mylène Troszczynski puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2017/2019(IMM))	153
2018/C 331/24	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta otsus Jean-Marie Le Peni puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2017/2020(IMM))	155
	Neljapäev, 15. juuni 2017
2018/C 331/25	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta otsus Marine Le Peni puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2017/2021(IMM))	157

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
	Teisipäev, 13. juuni 2017
2018/C 331/26	P8_TA(2017)0249 Liidu osalemine teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna partnerluses Vahemere piirkonna riikidega (PRIMA) ***I Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühiselt algatatud partnerluses Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas (PRIMA) (COM(2016)0662 – C8-0421/2016 – 2016/0325(COD)) P8_TC1-COD(2016)0325 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/…, mis käsitleb liidu osalemist mitme liikmesriigi ühiselt algatatud partnerluses Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas (PRIMA)	159
2018/C 331/27	P8_TA(2017)0250 Erimeetmed loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks ***I Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses erimeetmetega loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks (COM(2016)0778 – C8-0489/2016 – 2016/0384(COD)) P8_TC1-COD(2016)0384 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses erimeetmetega loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks	162
2018/C 331/28	P8_TA(2017)0251 Energiamärgistus ***I Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (COM(2015)0341 – C8-0189/2015 – 2015/0149(COD)) P8_TC1-COD(2015)0149 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL	163
2018/C 331/29	P8_TA(2017)0252 Euroopa kultuuripealinnad aastatel 2020–2033 ***I Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede Euroopa kultuuripealinnad aastateks 2020–2033 (COM(2016)0400 – C8-0223/2016 – 2016/0186(COD)) P8_TC1-COD(2016)0186 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/…, millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede Euroopa kultuuripealinnad aastateks 2020–2033	165
	Kolmapäev, 14. juuni 2017
2018/C 331/30	Euroopa Parlamendi 14. juunil 2017. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse liikmesriikide võetud siduvaid eesmärke kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021–2030, et tagada vastupidav energialiit ning täita Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustused, ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 525/2013 kasvuhoonegaaside heite seire- ja aruandlusmehhanismi ning kliimamuutusi käsitleva muu teabe esitamise kohta (COM(2016)0482 – C8-0331/2016 – 2016/0231(COD))	166

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2017–2018 12.–15. juuni 2017. aasta istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELTs C 68, 22.2.2018 . VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 13. juuni 2017
2018/C 331/01	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises (2016/2304(INI))	2
2018/C 331/02	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvuse kohta (2015/2318(INI))	10
2018/C 331/03	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kodakondsusetuse kohta Lõuna- ja Kagu-Aasias (2016/2220(INI))	17
2018/C 331/04	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon piiriülese ühinemise ja jagunemise rakendamise kohta (2016/2065(INI))	25
2018/C 331/05	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon programmi Horisont 2020 rakendamise hindamise kohta seoses selle vahehindamise ja 9. raamprogrammi ettepanekuga (2016/2147(INI))	30
2018/C 331/06	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat (2016/2326(INI))	41
2018/C 331/07	Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kalavarude seisundi ja kalandussektori sotsiaal-majandusliku olukorra kohta Vahemerel (2016/2079(INI))	50
	Kolmapäev, 14. juuni 2017
2018/C 331/08	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks (2016/2061(INI))	60
2018/C 331/09	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Serbia aruande kohta (2016/2311(INI))	71
2018/C 331/10	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta Kosovo aruande kohta (2016/2314(INI))	80
2018/C 331/11	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon komisjoni 2016. aasta aruande kohta, milles käsitletakse endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki (2016/2310(INI))	88
2018/C 331/12	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis (2017/2703(RSP))	97
2018/C 331/13	Euroopa Parlamendi 14. juuni 2017. aasta resolutsioon Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseisu kohta (2017/2636(RSP))	100
	Neljapäev, 15. juuni 2017
2018/C 331/14	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Aserbaidžaani ajakirjaniku Afgan Muhtarli juhtumi kohta (2017/2722(RSP))	105
2018/C 331/15	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Pakistani, eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorra ja surmanuhtluse kohta (2017/2723(RSP))	109
2018/C 331/16	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Indoneesias (2017/2724(RSP))	113
2018/C 331/17	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamine (2016/2064(INI))	116
2018/C 331/18	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta (2017/2003(INI))	125
2018/C 331/19	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta (2016/2276(INI))	135
2018/C 331/20	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon humanitaarolukorra kohta Jeemenis (2017/2727(RSP))	146
2018/C 331/21	Euroopa Parlamendi 15. juuni 2017. aasta resolutsioon Euroopa tasandi erakondade ja poliitiliste sihtasutuste rahastamise kohta (2017/2733(RSP))	150