Ainus artikkel

Määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 50 lõike 2 punktis a osutatud koonddokument ja tootespetsifikaadi avaldamise viide, mis on seotud nimetusega „Istra“ (KPN), on esitatud käesoleva otsuse lisas.

Vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artiklile 51 annab käesoleva otsuse avaldamine õiguse esitada vastuväiteid käesoleva artikli esimeses lõigus osutatud nimetuse registreerimise suhtes kolmekuulise tähtaja jooksul alates käesoleva otsuse avaldamise kuupäevast Euroopa Liidu Teatajas.

LISA

KOONDDOKUMENT

„ISTRA“

ELi nr: HR-PDO-0005-01358 – 30.7.2015

KPN ( X ) KGT ( )

1.   Nimetus(ed)

„Istra“

2.   Liikmesriik või kolmas riik

Horvaatia

Sloveenia

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus

3.1.   Toote liik

Klass 1.5. Õlid ja rasvad (või, margariin, õli jne)

3.2.   Punktis 1 esitatud nimetusele vastava toote kirjeldus

Nimetusega „Istra“ tähistatakse ekstra-neitsioliiviõli, mis on saadud vahetult hariliku õlipuu (Olea europaea L.) üksnes mehaaniliselt koristatud viljadest.

Turule lastud tootel peavad olema järgmised füüsikalis-keemilised ja organoleptilised omadused:

—	oleiinhappena väljendatud vabade rasvhapete sisaldus: ≤ 0,4 %;

—	peroksiidiarv: ≤ 12 meq O2/k

—	K232: ≤ 2,25;

—	K270: ≤ 0,20;

—	Delta-K: ≤ 0,01;

—	aroom: värskete oliivide, puuvilja, köögivilja või muude taimede (värsked lehed, haljas rohi jne) mõõdukalt kuni tugevalt markantne aroom (keskmine puuviljasus pideval lineaarskaalal > 3,0);

—	maitse: tervetele ja värsketele oliividele omaselt veidi mõrkjas ja terav, järgmiste näitajatega: — mõrudus: veidi, mõõdukalt või tugevalt markantne (keskmine lineaarskaalal ≥ 2,0). — teravus: veidi, mõõdukalt või tugevalt markantne (keskmine lineaarskaalal ≥ 2,0).

3.3.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul) ja tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul)

Oliiviõli „Istra“ tootmiseks võib kasutada järgmisi oliivisorte: „buga“ (sünonüüm: „črna“), „buža“, „črnica“, „drobnica“, „istarska belica“ (sünonüüm: „istrska belica“, „istarska bjelica“, „bianchera“), „karbonaca“, „mata“, „plominka“, „puntoža“, „rošinjola“, „štorta“, „žižolera“, „frantoio“, „leccino“, „maurino“, „moraiolo“, „pendolino“ ja „picholine“. Toote „Istra“ kindlaksmääratud koguses peab vähemalt 80 % olema saadud ühest või mitmest eespool nimetatud oliivisordist.

Ühest sordist toodetud õli puhul peab vähemalt 80 % õlist olema saadud ühe sordi oliividest.

3.4.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas

Toote „Istra“ kõik tootmisetapid (oliivide kasvatamisest nende töötlemiseni) peavad toimuma geograafilises piirkonnas, mis on määratletud punktis 4.

3.5.   Sellise toote viilutamise, riivimise, pakendamise jm erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

Selleks et õli iseloomulikud omadused ja kvaliteet säiliksid, tuleb toode pakendada geograafilises piirkonnas, mis on määratletud punktis 4. Õli pakendamisega geograafilises piirkonnas vähendatakse ohtu, et toote kvaliteet kahjustuks transportimisel või mitmekordsel dekanteerimisel, mille käigus oleks õli paratamatult temperatuurikõikumiste, atmosfäärihapniku ja valguse mõju käes. Kui toodet võib pakendada üksnes määratletud piirkonnas, on asjaomastel kontrolliasutustel võimalik teha vastavuskontrolle asjast huvitatud, traditsiooniliselt ise oma õli villiva tootja juuresolekul. Vastavussertifikaadi ja päritolunimetuse kasutamise õigus on kõnealuste tootjate jaoks suurima tähtsusega, kuna tänu neile dokumentidele suurendatakse tarbijate usaldust, tagatakse konkurentsieelis ning saadakse kokkuvõttes ka suuremat tulu.

Õli pakendamine tootmispiirkonnas hõlbustab oluliselt ka jälgitavuse ja kvaliteedikontrolli, mida oleks keeruline teha väljaspool tootmispiirkonda.

3.6.   Sellise toote märgistamise erieeskirjad, millele registreeritud nimetus viitab

Etiketil on märke „Istra“ KPN kõrvale lubatud lisada põllumajandusettevõtte nimi või oliivisalu asukoht, kuid seda üksnes juhul, kui toode on saadud ainult asjaomases põllumajandusettevõttes kasvatatud oliividest.

Lisaks võib märkida õli valmistamisel kasutatud oliivisordid, kuid ainult juhul, kui seda saab dokumentaalselt tõendada. Ühest sordist toodetud õli puhul võib kasutada punktis 3.3 osutatud ametlikku sordinime.

Kui toode lastakse turule, peab kõikidele pakenditele olema selgelt märgitud nimetus „Istra“, mis on muudest pealiskirjadest selgelt eristatav tähtede suuruse, liigi ja värvuse osas (tüpograafia).

Etiketile tuleb märkida ka saagikoristusaasta.

Kui toode lastakse turule peab igal pakendil olema kleepmärk, millel on esitatud ühine sümbol ja pakendi kordumatu number. Kõigil kaitstud päritolunimetuse „Istra“ kasutajail, kes lasevad toote turule vastavalt selle spetsifikaadile, on õigus kasutada märki samadel tingimustel.

Ühisel sümbolil on kaks versiooni – üks Horvaatia ja teine Sloveenia jaoks. Ühisel sümbolil on kujutatud püstises asendis stiliseeritud oliivi tumeda ringi sees. Oliivi keskelt voolab välja õlitilk. Õlitilga all on trükitähtedes kiri ISTRA. Sõna ISTRA A tähe alla on väiksemas kirjas märgitud horvaadikeelses versioonis ZOI ja sloveenikeelses versioonis ZOP.

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus

„Istra“ tootmispiirkond hõlmab osa Istria poolsaarest.

Oliiviõli „Istra“ tootmispiirkonna geograafiline piir algab Port Preluki lähistelt, Preluki puhkekülast põhjas, Rijeka ja Opatija asulate vahelisest piirist. Edasi kulgeb piir piki Rijeka ja Opatija asulate vahelist piiri ümber puhkeküla kuni põhja pool asuva kolme asula – Opatija, Matulji ja Kastavi – piiride ristumiskohani. Seejärel läheb piir läbi Baredi asula kuni raudteeni kolme asula – Opatija, Matulji ja Kastavi – piiride ristumiskohas. Edasi kulgeb see piki raudteeliini mööda Rijeka ja Kastavi vahelist halduspiiri. Vratani Jadrana kiirtee teeninduspiirkonnast idas pöördub piir põhja ning kulgeb läbi Bačići ja Murini küla, möödub Tuhtanist ida poolt ning jõuab Rijeka, Viškovo ja Kastavi asula piiride ristumiskohani. Sejärel jätkub tootmispiirkonna piir piki Viškovo ja Kastavi vahelist piiri läbi Duževo (triangulatsioonipunkt 281), kuni jõuab Ranjevaci juures Kastavi–Viškovo maanteeni ning järgib seda lühidalt kuni Viškovoni, kus pöördub põhja poole, jookseb Jardasi ja Kosi külade vahelist piiri pidi ja jõuab Viškovo, Kastava ja Klana piiride ristumiskohani Sohi asulast idas (triangulatsioonipunkt 452). Tootmispiirkonna piir pöördub seejärel läände ja siis edelasse läbi Sohi asula, mööda Prkačine ja Plasi vahelist piiri ning jõuab Majevi mäeni (411 m) Kastavi, Matulji ja Klana piiride ristumiskohas. Seejärel kulgeb piir põhja poole piki Matulji omavalitsusüksuse piiri kuni Stanići mäe jalamini (465 m), kus pöördub pisut läände ja seejärel tagasi põhja poole, möödub Mučići külast ida poolt, läbi Kapužnjaki asula, möödub Ružići külast ja Vela Rebra mäest (446 m) ida poolt, üle Pišćevati Bregi, Turinski Doli, Raspravica ja Popenaci, üle 738 meetrise mäetipu, Liskovaci kaudu kuni Visoči mäeni (756 m). Seal pöördub piir läände, möödub Klanacist põhja poolt, läbib triangulatsioonipunkti 547, ületab 657 meetrise tipu, möödub Rupa linnast põhja poolt, läbib Lešćina ja jõuab triangulatsioonipunktini 447, kus pöördub põhja. Seejärel möödub piir Gradina mäest (562 m) lääne poolt, kulgeb piki raudteeliini kuni triangulatsioonipunktini 519 Velika Reberis, pöördub seejärel esmalt läände ja siis lõunasse, läbib Barišča ja Kališča (triangulatsioonipunkt 602) ning jõuab Buričinesse. Buričine mäe juures pöördub piir läände, ületab Kovnica mäe (901 m), kulgeb Jankovaci ja Osiki mägede vahelt üle Surinova Glavica ja Strahovica mägede (771 m). Seejärel kulgeb Ravni Kotist lõuna poolt üle Ribniku mäe (1 023 m) ja läbi triangulatsioonipunkti 1 028,5, kus pöördub loodesse, läbib Vinćarija ning jõuab lõunas Glavičorkani (triangulatsioonipunkt 1083). Seejärel pöördub piir lühiajaliselt läände ja siis taas loodesse, jõuab Lipicani, möödub triangulatsioonipunktidest 979 (Lipica) ja 953 (Mala Plešivica) loode poolt ning liigub edasi loode suunas kuni triangulatsioonipunktini 695 (Mala Vrata). Mala Vrata juures pöördub piir läände, jõuab Jelovščinani, liigub edelasse ja ületab Mali Grižani mäe (triangulatsioonipunkt 851), teeb kagusuunalise looke ja möödub Blažinovi mäest loode poolt, pöördub taas läände ning möödub Stružnjakist (781 m) ja Gnojinast (776 m) põhja poolt, pöördub seejärel edelasse ja jõuab Jelovica–Podgorje maanteeni. Seejärel kulgeb piir piki maanteed loode suunas läbi Podgorje, Praproče ja Črnotiče külade, kuni jõuab Gaberi mäest (447 m) lõnasse. Siit kulgeb piir edasi põhja suunas läbi Kasteleci küla kuni Socerbi linnani, läbi triangulatsioonipunkti 447, kuni jõuab Sloveenia–Itaalia piirini.

Viimane osa piirist kulgeb piki riigipiiri lääne suunas kuni San Bartolomeoni, seejärel piki rannajoont edelasse tagasi lähtepunkti Port Prelukis.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga

Geograafilise piirkonna eripära

Geoloogiliste, topograafiliste ja teatud määral kliimatingimuste poolest koosneb Istria piirkond neljast eristatavast osast: väike mäeahelik poolsaare põhja- ja kirdeosas, karbonaatse flüššiga looderannik, flüšilasunditest moodustunud küngastega keskosa ning paekiviplatoo, mis kulgeb piki lõuna- ja läänerannikut. Oliivikasvatuse jaoks on kõige olulisemad vahemerelise kliimaga loode-, lääne-, lõuna- ja keskosa. Istria poolsaar asub küll oliivikasvatuse jaoks sobiva laiuskraadi servas, aga tänu poolsaare kujule ja asendile on seal pehmem kliima kui muudes sama laiuskraadi kasvatuspiirkondades. Istria poolsaare lõunaosas on Euroopa–Vahemere piirkonnale omased kliimatingimused, mida iseloomustavad tugeva merelise mõjuga väga kuivad suved, aasta keskmine temperatuur on ligikaudu 16 °C ja aasta sademete koguhulk ligikaudu 820 mm. Lääne- ja loodeosa piirkondi iseloomustab lähisvahemereline kliima, mille puhul suved ei ole liiga kuivad, aasta keskmine temperatuur on ligikaudu 14 °C ja aasta sademete koguhulk tipneb ligikaudu 1 000 mm juures.

Juba Vana-Rooma ajal leiti, et Istria poolsaare mulla- ja kliimatingimused on soodsad oliivikasvatuse jaoks. Seega on oliivid ja oliiviõli olnud rohkem kui 2 000 aasta jooksul mitte üksnes oluline majandusfaktor, vaid ka Istria kaubamärk. Mõnel leitud amforal on siiani säilinud pealiskiri „Olei Histrici“ (Istria õli) ja „Olei flos“ (esmapressitud õli), millest nähtub, et kvaliteetõli märgised olid olemas juba Rooma ajal. Istria oliiviõli veeti kaubateid pidi Põhja-Itaaliasse ja Rooma riigile allunud Noricumi ja Pannoonia provintsidesse.

Istria poolsaarel hoogustus oliivikasvatus 20. sajandi teisel poolel. Teadus- ja kutsealaste asutuste toel rajati uusi oliivisalusid, laienes kaubavalik ning kasutusele võeti uued oliivitootmise ja -töötlemise meetodid. Tänu oliivikasvatuse põlisele traditsioonile ja esilekerkinud uutele suundumustele said Istria oliivikasvatajad ja -töötlejad aja jooksul üha rohkem spetsialiseeruda. Kustutamatust uudishimust, kalduvusest uuendusele ja konkurentsihoost ajendatuna kasutasid nad peatselt uut võimalust täiustada oma teadmisi ja oskusi, mida oli põlvest põlve edasi antud.

Toote eripära

Oliiviõli „Istra“ hinnatakse ja eristatakse tänu selle kõrgele kvaliteedile ja organoleptilistele omadustele, mis on saavutatud mitme aspekti tulemusena. Oliiviõli on värskete oliivide mõõduka kuni tugeva lõhnaga, mis on sageli ühendatud puuvilja, köögivilja või muude taimede (värsked lehed, haljas rohi jne) eri tugevusastmega lõhnanüanssidega. Oliiviõli „Istra“ on tavaliselt mõõdukalt mõru ja terava harmoonilise maitsega, mis meenutab terveid ja värskeid oliive.

Toode „Istra“ on rikas lenduvate koostisosade C6 ja C5 poolest, millest on tingitud oliiviõli värske lõhn, mõrudus ja teravus. Oliiviõli „Istra“ mõrudus ja teravus ei ole aga seotud vaid lenduvate koostisosad suure sisaldusega, vaid ka fenoolide suure osaga, mis on tugevalt mõjutanud nii õli organoleptilisi omadusi kui ka avaldanud positiivset mõju toote toiteväärtuse ja püsivusega seotud omadustele, tänu millele on õli vastupidavam oksüdeerumise suhtes.

Lisaks sellele on Istria ekstra-neitsioliiviõliga seotud aastatepikkuse teadusliku uurimustöö tulemusena tõendatud selle toote toiteväärtus, ning kinnitust leidnud õli suur fenoolide ja ka oleiinhappe sisaldus. Oliiviõli „Istra“ on üldiselt suure oleiinhappe sisaldusega (enamasti üle 74 %), seevastu linoleenhappe sisaldus on alla 10 %. Tänu toote „Istra“ erilisele keemilisele koostisele (st suur oleiin- ja linoleenhappe (> 7) ning suur fenoolide sisaldus) on õli suurema oksüdeerumiskindlusega.

Oliiviõli „Istra“ veel üks iseloomulik omadus on väga väike vabade rasvhapete sisaldus ja väike peroksiidiarv.

Põhjuslik seos piirkonna ja toote vahel

Kuna Istria poolsaar asub oliivikasvatusala kõige põhjapoolsemal piiril, võiks arvata, et kohalikud tingimused ei sobi selle kultuuri kasvatamiseks. Aga juba Rooma riigi ajast alates peetakse Istriat oliivide ja kvaliteetse oliiviõli tootmise jaoks ideaalseks paigaks. Sellest asjaolust annab otsest tunnistust piirkonnas kasvatatavate oliivisortide mitmekesisus. Asjaolust, et olenemata sordilisest koostisest vastab toode „Istra“ alati punktis 3.2 esitatud organoleptilistele ja keemilistele kriteeriumidele, nähtub tõsiasi, et tänu Istria poolsaare mulla- ja kliimatingimustele kasvavad seal kvaliteetsed ja iseloomulike tunnustega oliivid, millest saab suurepäraste keemiliste ja organoleptiliste omadustega õli.

Istria eriliste kliimatingimuste tulemusena on oliiviõlis „Istra“ sisalduvate kõigi rasvhapete hulgas suur hulk monoküllastamata oleiinhappeid. See on tingitud asjaolust, et külmema kliimaga kohanedes moodustavad oliivipuud rohkem oleiinhapet (Pannelli et al., 1993, O. Koprivnjak, I. Vrhovnik, T. Hladnik, Ž. Prgomet, B. Hlevnjak ja V. Majetić Germek: Obilježja prehrambene vrijednosti djevičanskih maslinovih ulja sorti Buža, Istarska bjelica, Leccino i Rosulja, Hrvatski časopis za prehrambenu tehnologiju, biotehnologiju i nutricionizam nr 7, 2012, lk 174).

Toote „Istra“ lenduvate koostisosade mitmekesine keemiline koostis, millest on tingitud toote värske lõhn ning mõnel juhul ka selle mõrudus ja teravus, ei tulene mitte ainult sortimendist ja kliimatingimustest, vaid ka oliivitootjate kasutatud tootmisprotsessidest, sest nad korjavad vaevu valminud oliive ning kasutavad häid tavasid viljade säilitamisel ja töötlemisel ning õli ladustamisel. Seega on kohalike oliivikasvatajate ja - töötlejate põlvest põlve edasi antud ja lihvitud oskusteave oliivikasvatuse ning õlitootmise ja ladustamise kohta väga olulise tähtsusega toote kvaliteedi tagamisel.

Varajane koristamine ajal, mil oliivid on veel rohelised või laigulised ja kõvad, mõjutab suurel määral õli omadusi. Sellisest tootmistavast on saanud Istria oliivikasvatajate tegutsemise alustala. Lisaks sellele, et varajase koristamisega välditakse madalaid temperatuure, mille käes võiksid oliivid külmuda, ennetatakse sellise meetodiga oliivipuude tabandumist oliivikärbse teise ja kolmanda põlvkonna isenditest – need mõlemad negatiivsed nähtused võivad oluliselt kahjustada oliiviõli kvaliteeti. Tänu oliivide varajasele koristamisele paranevad otseselt toote „Istra“ keemilised kvaliteedinäitajad ning maitse ja lõhna erilised tunnused; see on seotud vabade rasvhapete väikese sisaldusega, väikese peroksiidiarvu ja madalate K-väärtustega ning positiivsete organoleptiliste omaduste (maitse, lõhn) suure intensiivsusega (K. Brkić Bubola, O. Koprivnjak, B. Sladonja, D. Škevin, I. Belobrajić: Chemical and sensorial changes of Croatian monovarietal olive oils during ripening, European Journal of Lipid Science and Technology, kd 114 (2012), lk 1400).

Eespool nimetatud kohalike looduslike ja inimfaktorite koostoimel kujuneb kaitstud päritolunimetusega toote „Istra“ eripära, nimelt selle harmooniline maitse ning tasakaal oliivivilja teravuse, mõruduse ja puuviljasuse vahel.

Viide tootespetsifikaadi avaldamisele

(viitemääruse artikli 6 lõike 1 teine lõik)

http://www.mps.hr/datastore/filestore/87/2017-03-29_-_ZOI_Istra_2017_03_08.pdf

http://www.mkgp.gov.si/fileadmin/mkgp.gov.si/pageuploads/podrocja/Kmetijstvo/zascita_kmetijskih_pridelkov_zivil/ZOI_Istra_2017.pdf

„Selle rubriigi mittealkohoolsed joogid on vedelikud, mis on mõeldud inimestele tarbimiseks ja on vahetult joomiskõlblikud, olenemata nende tarbimiskogusest või eriotstarbest, milleks eri liiki vedelikke võidakse tarbida, eeldusel, et need ei kuulu mingisse muusse spetsiifilisemasse rubriiki. Puhtalt subjektiivsed, muutuvad tegurid, nagu selliste jookide tarbimise viis või otstarve, nt janu kustutamine või tervise parandamine, ei oma nende klassifitseerimisel tähtsust (vt Euroopa Liidu Kohtu otsus kohtuasjas 114/80).

Sellesse rubriiki kuuluvad muu hulgas väikelastele mõeldud vedelad valmistoidud.“

„2.

Termin „samalaadsed õlid“ hõlmab muu hulgas järgmisi süsivesinike segusid: — sünteetilised parafiinsed diislikütused, eelkõige vesiniktöödeldud taimeõlid (Hydrotreated Vegetable Oils, HVO) ja gaasist saadavad vedelkütused (Gas to Liquid, GTL); — taastuvatest loodusvaradest tooted järgmiste protsesside tulemusena: biomassi (Biomass to Liquid, BTL) või biogaasi (Biogas to Liquid, Bio-GTL) muundamine vedelkütuseks; — taastuvate lähteainete ja nafta lähteainete koostöötlemisel rafineerimistehastes saadavad tooted. „Samalaadsete õlide“ tootmisel kohaldatakse järgmisi mõisteid: — „vesiniktöötlus“ – alkaanide tootmine triglütseriidide termokeemilisel muundamisel vesinikuga; see käib kütuse töötlemise kohta. Triglütseriidide allikad on tavaliselt rasvad ja õlid, sobivad jäätmed, rasvafraktsioonide jäägid ja vetikatest pärinev rasv; — „gaasist saadavad vedelkütused“, „biomassist saadavad vedelkütused“ ja „biogaasist saadavad vedelkütused“ – gaasi muundamine vedelkütuseks Fischer-Tropschi protsessis või samaväärsete protsessidega. Biomassist saadavate vedelkütuste puhul muundatakse biomass eelnevalt gaasiks.“

„Sellesse alamrubriiki kuuluvad polü(akrüülnitriil) ja polüakrüülelastomeerid (ACM) algkujul (vulkaniseerimata).“