1.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi („käibemaksudirektiiv“), eesmärke, eriti põhjendustes 17 ja 62 osutatud liikmesriikide vahel pädevuskonfliktide ja topeltmaksustamise ennetamise nõudeid, ja nõukogu määrust (EL) nr 904/2010 (2), eriti põhjendusi 5, 7 ja 8 ning artikleid 28-30, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi maksuhalduri praktika, mis seetõttu, et selles antakse tehingule kvalifikatsioon, mis erineb nii selle sama tehingu ja samade faktiliste asjaolude õiguslikust tõlgendusest, mille on andnud teise liikmesriigi maksuhaldur, kui ka selle tõlgenduse põhjal siduvale päringule viimase antud vastusest, nagu ka mõlemat kinnitavast järeldusest, millele see maksuhaldur tehtud maksukontrolli käigus jõuab, põhjustab maksukohustuslase topeltmaksustamist?

2.

Kui vastusest esimesele küsimusele nähtub, et niisugune praktika ei ole ühenduse õigusega vastuolus, kas liikmesriigi maksuhaldur võib – võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi ja liidu õigust – määrata maksukohustuse kindlaks ühepoolselt, võtmata arvesse, et teise liikmesriigi maksuhaldur on esiteks maksukohustuslase nõudmisel ja seejärel kontrolli käigus tehtud otsustes juba korduvalt kinnitanud selle maksukohustuslase tegevuse õiguspärasust?

Kas muul juhul peavad mõlema liikmesriigi maksuhaldurid neutraalse maksustamise ja topeltmaksustamise vältimise põhimõtte huvides tegema koostööd ja jõudma kokkuleppele, selleks et maksukohustuslane peaks maksma [käibemaksu] ainult ühes nendest riikidest?

3.

Kui vastusest teisele küsimusele nähtub, et liikmesriigi maksuhaldur võib maksu kvalifitseerimist ühepoolselt muuta, siis kas [käibemaksudirektiivi] sätteid tuleb tõlgendada nii, et teise liikmesriigi maksuhaldur on kohustatud tagastama käibemaksu maksma kohustatud maksukohustuslasele maksu, mille see haldur on kindlaks määranud vastuses siduvale päringule ja mis on tasutud maksukontrolliga lõpetatud perioodi kohta, et sellega oleksid nii topeltmaksustamise vältimise kui ka neutraalse maksustamise põhimõte tagatud?

4.

Kuidas tuleb tõlgendada käibemaksudirektiivi artikli 33 lõike 1 esimese lause väljendit, mille järgi teostab vedu „tarnija või tema eest tegutsev isik“? Kas see väljend hõlmab juhtumit, kus maksukohustuslane pakub veebimüügiplatvormil müüjana võimalust, et ostja sõlmib lepingu logistikaettevõtjaga, kellega see müüja teeb koostööd müügist erinevate tehingute puhul, kui ostja võib ka vabalt valida teise, pakutavast erineva veoettevõtja, ning ostja ja veoettevõtja sõlmivad veolepingu ilma müüja sekkumiseta?

Kas tõlgendamise seisukohast on oluline — võttes arvesse eriti õiguskindluse põhimõtet —, et liikmesriigid peavad aastaks 2021 muutma õigusnormi, millega on [käibemaksudirektiivi] nimetatud säte üle võetud, nii et selle direktiivi artikli 33 lõiget 1 tuleb kohaldada ka kaudse koostöö korral veoettevõtja valimisel?

5.

Kas liidu õigust, konkreetselt [käibemaksudirektiivi] tuleb tõlgendada nii, et selle kontrollimisel, kas maksukohustuslane on tekitanud sõltumatute kauba tarnimise, saatmise või veo ettevõtjate vahel [käibemaksudirektiivi] artiklist 33 kõrvalehoidmiseks ja sellega õiguse kuritarvitamiseks sellise õigussuhete skeemi, millega ta püüab ära kasutada asjaolu, et teises liikmesriigis on käibemaksukoormus väiksem, on koos või eraldivõetuna asjassepuutuvad järgnevalt loetletud faktilised asjaolud:

1.

Kas EL toimimise lepingu sätetega, milles on sätestatud diskrimineerimiskeelu (ELTL artiklid 18 ja 26), asutamisvabaduse (ELTL artikkel 49), võrdse kohtlemise (ELTL artikkel 54), ELTL artikli 54 tähenduses äriühingute kapitalis omatavate osaluste võrdsuse (ELTL artikkel 55), teenuste osutamise vabaduse (ELTL artikkel 56), kapitali vaba liikumise (ELTL artiklid 63 ja 65) ja ettevõtjate võrdse maksustamise (ELTL artikkel 110) põhimõtted, on kooskõlas asjaolu, et väliskapitalil põhinevad maksukohustuslased, kes käitavad ühe ainsa äriühingu kaudu mitut kauplust ja tegutsevad jaemüügiga kauplustes, peavad tegelikult maksma erimaksu märkimisväärselt progresseeruva maksumäära ülemises astmes, samas kui kodumaisel kapitali põhinevad maksukohustuslased, kes tegutsevad frantsiisi korras ühe ainsa ärinime all — kaupluste kaudu, mis tavaliselt kujutavad endast sõltumatuid äriühinguid — kuuluvad tegelikult maksuvabasse astmesse või neile kohaldatakse ühte sellele astmele järgnevatest madalamatest maksumääradest, nii et väliskapitalil põhinevate äriühingute makstava maksu osakaal erimaksust saadavas kogu maksutulus on oluliselt suurem kui kodumaisel kapitalil põhinevate maksukohustuslaste puhul?

2.

Kas EL toimimise lepingu sätetega, milles on sätestatud riigiabi keelu põhimõte (ELTL artikli 107 lõige 1), on kooskõlas asjaolu, et maksukohustuslased, kes käitavad ühe ainsa äriühingu kaudu mitut kauplust ja tegutsevad jaemüügiga kauplustes, peavad tegelikult maksma erimaksu märkimisväärselt progresseeruva maksumäära ülemises astmes, samas kui kodumaisel kapitali põhinevad maksukohustuslased, kes on nende otsesed konkurendid ja kes tegutsevad frantsiisi korras ühe ainsa ärinime all — kaupluste kaudu, mis tavaliselt kujutavad endast sõltumatuid äriühinguid — kuuluvad tegelikult maksuvabasse astmesse või neile kohaldatakse ühte sellele astmele järgnevatest madalamatest maksumääradest, nii et väliskapitalil põhinevate äriühingute makstava maksu osakaal erimaksust saadavas kogu maksutulus on oluliselt suurem kui kodumaisel kapitalil põhinevate maksukohustuslaste puhul?

3.

Kas ELTL artiklit 107 ja ELTL artikli 108 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nende mõju laieneb maksumeetmele, mis on lahutamatult seotud maksuvabastusega (mis kujutab endast riigiabi), mida rahastatakse maksumeetmega teenitava maksutuluga, kui seadusandja on saavutanud kavandatud eelarvetulude summa, mis määrati kindlaks enne jaemüügi erimaksu kehtestamist (vastavalt turu ettevõtjate käibele), vastavalt käibele progresseeruva maksumäära kohaldamise ja mitte üldise maksumäära kehtestamise teel, nii et õigusnormidega tahetakse tahtlikult anda osale turu ettevõtjatest maksuvabastus?

4.

Kas menetluste võrdväärsuse põhimõtte ja liidu õiguse tõhususe ja ülimuslikkuse põhimõtetega on kooskõlas õigust kohaldavate liikmesriigi organite praktika, mille kohaselt omal algatusel algatatud maksukontrollides või järgnevates kohtumenetlustes — vaatamata tõhususe põhimõttele ja kohustusele vastuolus olevat õigusnormi mitte kohaldada —, ei ole võimalik liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste maksuõigusnormide alusel deklareeritud maksu tagastamist taotleda põhjusel, et maksuhaldur või kohus kontrollivad liidu õigusega vastuolu ainult poole algatusel algatatud erimenetlustes, mida võib algatada ainult enne omaalgatuslikku menetlust, samas kui maksu puhul, mis on deklareeritud vastuolus riigisisese õigusega, ei takista miski tagastamistaotlust esitada maksuametis või kohtus toimuvas menetluses?

1.

Kas määruse (EL) nr 1215/2012 (1) artiklit 53 tuleb tõlgendada nii, et kui üks pooltest seda taotleb, siis peab otsuse teinud liikmesriigi kohus automaatselt väljastama kohtuotsuse kohta tunnistuse, kontrollimata, kas [kohtuasi] kuulub määruse (EL) nr 1215/2012 kohaldamisalasse?

2.

Kui vastus esimesele eelotsuse küsimusele on eitav, siis kas määruse (EL) nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et registreerimata vabaabielupaari poolte vaheline võla sissenõudmise hagi on seotud sellisest suhtest tuleneva varalise õigusega, mida tuleb lugeda abieluga sarnase (õigusliku) toimega suhteks?

1.

Kas liidu õiguse aluspõhimõtteid ja norme (eriti ELL artikli 4 lõiget 3 ja ühetaolise tõlgendamise nõuet), nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, eriti kohtuasjas Köbler tehtud kohtuotsuses, tuleb tõlgendada nii, et sellise liikmesriigi kohtu vastutuse, kes on lahendanud asja viimases astmes kohtuotsusega, mis rikub liidu õigust, saab tuvastada ainult liikmesriigi õiguse või liikmesriigi õiguses sätestatud kriteeriumide alusel? Kui vastus on eitav, siis kas liidu õiguse aluspõhimõtteid ja norme, eriti Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Köbler „riigi“ vastutuse tuvastamiseks kehtestatud kolme kriteeriumi, tuleb tõlgendada nii, et seda, kas nõuded selleks, et liikmesriik vastutaks liidu õiguse rikkumise eest selle riigi kohtute poolt, on täidetud, tuleb hinnata riigisisese õiguse alusel?

2.

Kas liidu õiguse norme ja aluspõhimõtteid (eriti ELL artikli 4 lõiget 3 ja tõhusa kohtuliku kaitse nõuet), eelkõige liikmesriigi vastutuse kohta Euroopa Kohtu tehtud kohtuotsuseid muu hulgas kohtuasjades Francovich jt, Brasserie du pêcheur ja Factortame ning Köbler, tuleb tõlgendada nii, et viimases astmes asja lahendavate liikmesriigi kohtute niisuguste kohtuotsuste seadusjõud, mis rikuvad liidu õigust, välistab kahju eest liikmesriigi vastutuse tuvastamise?

3.

Kas direktiividega 89/665/EÜ (1), 92/13/EÜ (2) ja 2007/66/EÜ (3) ning Euroopa Kohtu otsustes Kühne & Heitz, Kapferer, Impresa Pizzarotti ja Transportes Urbanos ja Servicios Generales kehtestatud „tõhususe“ ja võrdväärsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et teistmismenetluses ei saa pool enam tugineda hinnangutele, mille on andnud Euroopa Kohus põhikohtuasja teises astmes lahendanud kohtu algatatud eelotsusemenetluse kohta tehtud kohtuotsuses, arvestades, et põhikohtuasjas neid hinnanguid arvesse ei võetud, eriti juhul, kui liikmesriigi kohus, kes lahendab asja kõige kõrgemas astmes, on põhikohtuasjas tehtud kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse jätnud rahuldamata seetõttu, et pool ei tuginenud ettenähtud ajal Euroopa Kohtu otsuses antud hinnangutele?

4.

Kas kolmandas eelotsuse küsimuses viidatud direktiive, Euroopa Kohtu praktikat, mis tuleneb eelkõige kohtuotsustest Impresa Pizzarotti (C-213/13), Kapferer (C-234/04), Kühne & Heitz (C-453/00) ja Transportes Urbanos ja Servicios Generales (C-118/08) teistmisavalduse vastuvõetavuse kohta ja Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades C-470/99, C-327/00 ja C-241/06 riigisiseses õiguses riigihangete asjus teistmismenetluste jaoks kehtestatud tähtaegade kohta välja töötatud aluspõhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide kohtud toimivad õigesti, kui nad jätavad arvesse võtmata Euroopa Kohtu otsuse, mis on tehtud kohtuasja arutanud teise astme kohtu taotlusel, või Euroopa Kohtu otsuse, mille tõlge liikmesriigi ametlikku keelde ei olnud kuni menetluse teise astmeni kättesaadav, seetõttu, et pool tugines nendele teise kohtuastme menetluses pärast ettenähtud tähtaja möödumist, ning jätavad sellegipoolest menetlusse võtmata selle poole esitatud teistmisavalduse, milles tuginetakse Euroopa Kohtu otsustele, millele see pool oli tuginenud, ilma et neid kohtuotsuseid oleks arvesse võetud, ja nende kohtuotsuste seisukohast olulistele faktilistele asjaoludele?

5.

Kas kolmandas eelotsuse küsimuses viidatud direktiive ja Euroopa Kohtu praktikat, mis tuleneb eelkõige kohtuotsustest Impresa Pizzarotti (C-213/13), Kapferer (C-234/04), Kühne & Heitz (C-453/00) ja Transportes Urbanos ja Servicios Generales (C-118/08), tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui kohtuvaidluse pool viitab Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Kempter (C-2/06) – mille kohaselt ei ole vaja, et ta tugineks Euroopa Kohtu otsustele, sest kohus peab neid kohaldama omal algatusel –, toimivad liikmesriigi kohtud õigesti, kui nad jätavad riigisisestele menetlusnormidele tuginedes ja vastuolus kohtuotsuses [Kempter] tuvastatuga Euroopa Kohtu otsused arvesse võtmata, nii et seda asjaolu kohtumenetlust lõpetavas resolutsioonis või selle põhjenduses isegi ei mainita, ja jätavad sellegipoolest menetlusse võtmata selle poole esitatud teistmisavalduse, milles tuginetakse Euroopa Kohtu otsustele, millele ta oli tuginenud, ilma et neid kohtuotsuseid oleks arvesse võetud, ja nende kohtuotsuste seisukohast olulistele faktilistele asjaoludele?

6.

Kas kohtuotsustes Köbler ja Traghetti del Mediterraneo välja töötatud nõuet, et rikkumine peab olema piisavalt selge, tuleb tõlgendada nii, et kui viimases astmes asja lahendav kohus jätab väga üksikasjalikult viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga – mida on pealegi põhjendatud eri õiguslike arvamustega – selgelt vastuollu minnes teistmisavalduse menetlusse võtmata, sellele kohtupraktikale üldse viitamata ja oma otsuse liidu õiguse seisukohast üldse põhjendamata ning ilmselgelt ka ei analüüsi ega isegi nimeta vajadust esitada kohtuasi Euroopa Kohtule, vaatamata sellele, et selle vajaduse põhjendamiseks on ka väga üksikasjalikult viidatud asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat, siis rikkumist ei ole? Kas Euroopa Kohtu otsust CILFIT (C-283/81) arvestades peab liikmesriigi kohus oma otsust põhjendama, kui ta Euroopa Kohtu antud siduvast õiguslikust tõlgendusest kõrvale kaldudes jätab teistmisavalduse menetlusse võtmata ja põhjendusi esitamata keeldutakse selle kohta eelotsusetaotlust esitamast?

7.

Kas ELL artiklis 19 ja artikli 4 lõikes 3 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse ja võrdväärsuse põhimõtteid, ELTL artiklis 49 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid ning nõukogu direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, ning direktiive 89/665/EÜE, 92/13/EÜE ja 2007/66/EÜ tuleb tõlgendada nii, et [nendega ei ole vastuolus see, kui] pädevad asutused ja kohtud jätavad kohaldatavat liidu õigust ilmselgelt eirates kaebaja riigihankemenetlusest kõrvaldamise tõttu tema esitatud kaebused, mille jaoks on olenevalt olukorrast vaja koostada palju dokumente, milleks kulub märkimisväärselt aega ja raha, või osaleda kohtuistungitel, üksteise järel rahuldamata, ja – kuigi on kindel, et teoreetiliselt on võimalus tuvastada vastutus õigusemõistmise funktsioonide täitmisel tekitatud kahju eest – asjassepuutuvad õigusnormid jätavad kaebaja ilma võimalusest nõuda kohtult õigusvastaste meetmete tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist?

8.

Kas kohtuotsustes Köbler, Traghetti del Mediterraneo ja San Giorgio kehtestatud põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et kahju, mis tekitati asjaoluga, et asja viimases astmes lahendav liikmesriigi kohus jättis vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga menetlusse võtmata poole õigeaegselt esitatud teistmisavalduse, mille raames ta oleks saanud nõuda tekitatud kulude hüvitamist, ei hüvitata?

9.

Kui liikmesriigi õiguse kohaselt peab siis, kui on olemas uus konstitutsioonikohtu otsus, ja põhiseaduslikkuse taastamise huvides olema teistmismenetlus lubatud, kas siis ei pea võrdväärsuse põhimõtet ja kohtuasjas Transportes Urbanos ja Servicios Generales (C-118/08) Euroopa Kohtu tehtud otsuse sisu arvestades olema teistmismenetlus lubatud ka juhul, kui põhikohtuasjas jäeti menetlustähtaegu käsitlevatele riigisisestele õigusnormidele tuginedes arvesse võtmata ühes teises kohtuasjas Euroopa Kohtu tehtud varasem kohtuotsus, kohtu taotlusel põhikohtuasjas Euroopa Kohtu tehtud kohtuotsus ja nende kohtuotsuste seisukohast asjassepuutuvad faktilised asjaolud?

1.

Kas põhiõiguste harta artiklit 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (1) (nn varjupaigamenetluse direktiiv) artiklit 31, võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste konventsiooni artiklites 6 ja 13 sätestatut, on võimalik tõlgendada selliselt, et liikmesriik on täitnud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tagamise kohustust ka siis, kui kohtul ei ole lubatud muuta pagulasseisundi andmise menetluses tehtud otsust, vaid ta võib selle ainult kehtetuks tunnistada, saates asja uue menetluse läbiviimiseks haldusasutusele tagasi?

2.

Kas põhiõiguste harta artiklit 47 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (nn varjupaigamenetluse direktiiv) artiklit 31, arvestades Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste konventsiooni artiklites 6 ja 13 sätestatut, on võimalik tõlgendada selliselt, et sellised liikmesriigi õigusnormid, milles – olenemata igasugustest muudest erilistest asjaoludest, juhtumi erisusi ja võimalikke tõendamisel tekkinud raskusi arvesse võtmata, on ette nähtud kõikide kohtulike varjupaigamenetluste jaoks ainult 60-päevane kohustuslik menetlusaeg?

1.

Kas direktiivi 2014/24/EL (1) artikli 10 punkti h ja põhjendust 28 tuleb tõlgendada nii, et

2.

Kas direktiivi 2014/24/EL tuleb tõlgendada nii, et see keelab kohaldada liikmesriigi õigusnorme, mis näevad ette, et isegi kui tegemist ei ole tegelikult erakorralist meditsiinilist abi nõudva olukorraga, usaldatakse

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Austria Vabariigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Komisjoni kohtukulud.

3.

Tšehhi Vabariik, Prantsuse Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Ungari, Poola Vabariik, Rumeenia, Slovaki Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannavad oma kohtukulud ise.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Consejo Regulador del Cavalt.

—

tühistada kostja poolt hagejatele 15. mail 2018 teatavaks tehtud otsus ASK-40399 avalikustada määruse nr 1049/2001/EÜ alusel teatavad dokumendid; ning

—

mõista hagejate kõik käesoleva menetlusega seotud kohtukulud ja muud kulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et määruse nr 1049/2001/EÜ artikli 4 lõike 2 „kohtumenetlust“ puudutav taane ei olnud käesolevas asjas kohaldatav, kuna dokumendid ei olnud „kohtumenetluse tarbeks ette valmistatud“. Õiguslikult oleks kostja pidanud järeldama, et kohaldatav on erand.

2.

Teine väide, mis on esitatud täiendavalt või teise võimalusena ja mille kohaselt oleks määruse nr 1049/2001/EÜ artikli 4 lõike 2 „ärihuve“ puudutava taande alusel tehtud kohase kaalumise ainus õiguslikult lubatav tulemus olnud otsus jätta dokumendid avalikustamata, arvestades: i) hagejate ülekaalukat erahuvi vältida avalikustamist; ja ii) üksnes nõrka ja üldist avalikku huvi avalikustamiseks.

—

tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 12. aprilli 2018. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi 2018. aasta eest tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2018/03);

—

teise võimalusena tühistada eelnimetatud vaidlustatud otsus ja asuda seisukohale, et komisjoni delegeeritud määrus 2015/63 (edaspidi „delegeeritud määrus“) (1) tuleb ELTL artikli 277 alusel osaliselt või täielikult kohaldamata jätta;

—

mõista käesoleva kohtumenetluse kulud igal juhul välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

1.

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud direktiivi 2014/59/EL (2) artikli 103 lõiget 2, määruse nr 806/2014 (3) artikli 70 lõiget 2 ja delegeeritud määruse artikli 4 lõiget 1, kasutades hageja netokohustuste kindlaksmääramiseks võrreldamatuid andmeid.

2.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mille kohaselt on rikutud direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikeid 2 ja 7 ning ELTL artiklit 290, sest delegeeritud määrus ületab Ühtse Kriisilahendusnõukogu poolt vaidlustatud otsuses kohaldatud kujul Euroopa Komisjonile antud volitusi, mis toob ELTL artikli 277 kohaselt kaasa delegeeritud määruse kohaldamata jätmise.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest hageja tagatud hoiuseid ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud.

4.

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet, sest hageja tagatud hoiuseid ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud.

5.

Viies väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest hageja tagatud hoiuseid ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud.

—

tühistada Euroopa Keskpanga vastavalt 8. mai ja 9. veebruari 2018. aasta otsused LS/MD/18/141 ja LS/PT/2018/9 ning

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Keskpangalt.

1.

Esimene väide, et EKP vaidlustatud otsused, millega keelduti lubamast tutvuda taotletud dokumentidega, ei ole piisavalt põhjendatud, kuna neis ei ole nõuetekohaselt arvesse võetud ühenduse seadusandja poolt silmas peetud eesmärke füüsiliste ja juriidiliste isikute Euroopa institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse kehtestamisel läbipaistvas menetluses ja võttes arvesse hea halduse ja kodanikuosaluse põhimõtteid. Lisaks sellele on EKP kasutatud argumendid üldised. EKP ei võta arvesse, et taotletud dokumentide avalikustamine ei saa kuidagi mõjutada otsustusprotsessi nõuetekohast läbiviimist krediidiasutuste lõpetamise menetluse raamistikus. Lisaks sellele ei ole krediidiasutuste lõpetamine mitte ainult lõpetatud, vaid käimas on kohtulik läbivaatamismenetlus, mistõttu dokumentidega tutvumise lubamisest keeldumine muudab keeruliseks kohtu enda kontrollimenetlust. Viimaks, otsustes ei ole arvesse võetud seda, et dokumentidega tutvumise ainus eesmärk on tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsused rikuvad otsuse BCE/2004/3 artikli 4.1 punkti c, kuna neist on keeldutud lubamast hagejal tutvuda taotletud teabega põhjendusel, et dokumendid on kas tervikuna või osaliselt kaitstud üldise eeldusega juurdepääsu puudumise kohta, kuna need on konfidentsiaalsed dokumendid, mis on kaitstud institutsioonide suhtes kohaldatava ametisaladusega. Seda üldist eeldust juurdepääsu puudumise kohta ei ole sõnaselgelt ette nähtud kohaldatavates vastava valdkonna õigusnormides ning kui see eksisteeriks, siis see ei oleks kohaldatav, kuna dokumentidega tutvumise õiguse erandeid ei ole võimalik laialt ja analoogia alusel tõlgendada.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsused rikuvad otsuse BCE/2004/3 artikli 4.1 punkti c, kuna neist on keeldutud lubamast hagejal tutvuda taotletud teabega põhjendusel, et dokumendid on kas tervikuna või osaliselt kaitstud institutsioonidele kohaldatava ametisaladusega, kui need on vajalikud kohtumenetluse läbiviimiseks ning dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamine võib takistada õigustmõistva funktsiooni teostamist või muuta selle keeruliseks.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsused rikuvad otsuse BCE/2004/3 artikli 4.1 punkti a teist ja kuuendat lõiku, kui neis on väidetud, et teabe avalikustamine võib kahjustada pangandussüsteemi üldiselt.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsused rikuvad otsuse BCE/2004/3 artikli 4.2 esimest lõiku, kui neis on väidetud, et taotletavate dokumentide ja teabe avalikustamine võib kahjustada Banco Santanderi majanduslikke huve ning võivad mõjutada hilisemaid kontrollimisi.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4 koosmõjus Saksa seaduse kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen; edaspidi „MarkenG“) § 15 lõikega 2;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 punkti b koosmõjus MarkenG § 15 lõikega 3;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4;

—

rikutud on nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 63 koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 7 punktiga c.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4 koosmõjus Saksa seaduse kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen; edaspidi „MarkenG“) § 15 lõikega 2;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 punkti b koosmõjus MarkenG § 15 lõikega 3;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4;

—

rikutud on nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 63 koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 7 punktiga c.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4 koosmõjus Saksa seaduse kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen; edaspidi „MarkenG“) § 15 lõikega 2;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 punkti b koosmõjus MarkenG § 15 lõikega 3;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4;

—

rikutud on nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 63 koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 7 punktiga c.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4 koosmõjus Saksa seaduse kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen; edaspidi „MarkenG“) § 15 lõikega 2;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 4 punkti b koosmõjus MarkenG § 15 lõikega 3;

—

rikutud on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõiget 4;

—

rikutud on nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 63 koosmõjus komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 7 punktiga c.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.