Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2018/C 285/01)

Viimane väljaanne

ELT C 276, 6.8.2018.

Eelmised väljaanded

ELT C 268, 30.7.2018.

ELT C 259, 23.7.2018.

ELT C 249, 16.7.2018.

ELT C 240, 9.7.2018.

ELT C 231, 2.7.2018.

ELT C 221, 25.6.2018.

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 21. juuni 2018. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Malta Vabariik

(Kohtuasi C-557/15) (1)

((Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Direktiiv 2009/147/EÜ - Loodusliku linnustiku kaitse - Elusisendite püük ja pidamine - Vintlaste sugukonda kuuluvad liigid - Keeld - Riigisisene erandsüsteem - Liikmesriikide õigus kehtestada erandeid - Tingimused))

(2018/C 285/02)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: K. Mifsud-Bonnici ja C. Hermes)

Kostja: Malta Vabariik (esindajad: A. Buhagiar, advocaat J. Bouckaert ja avukat L. Cassar Pullicino)

Resolutsioon

1.

Kuna Malta Vabariik on kehtestanud erandsüsteemi, mis võimaldab seitset liiki looduslikult elavate vintlaste isendite (metsvint (Fringilla coelebs), kanepilind (Carduelis cannabina), ohakalind (Carduelis carduelis), rohevint (Carduelis chloris), suurnokk-vint (Coccothraustes coccothraustes), koldvint (Serinus serinus) ja siisike (Carduelis spinus)) eluspüüki, on Malta Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta artikli 5 punktidest a ja e ning artikli 8 lõikest 1 koostoimes IV lisa punktiga a ja artikli 9 lõikega 1.

2.	Mõista kohtukulud välja Malta Vabariigilt.

---

(1)  ELT C 7, 11.1.2016.

Euroopa Kohtu (teine koda) 21. juuni 2018. aasta otsus – Poola Vabariik versus Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

(Kohtuasi C-5/16) (1)

((Tühistamishagi - Otsus (EL) 2015/1814 - Õigusliku aluse kindlaksmääramine - Akti mõju arvestamine - Puudumine - ELTL artikli 192 lõige 1 - ELTL artikli 192 lõike 2 esimese lõigu punkt c - Meetmed, mis mõjutavad oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri - Lojaalse koostöö põhimõte - ELL artikkel 15 - Euroopa Ülemkogu pädevus - Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtted - Proportsionaalsuse põhimõte - Mõjuhinnang))

(2018/C 285/03)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Hageja: Poola Vabariik (esindajad: B. Majczyna, K. Rudzińska, keda abistab ekspert I. Tatarewicz)

Kostjad: Euroopa Parlament (esindajad: A. Tamás ja A. Pospíšilová Padowska), Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Simm, A. Sikora ja K. Pleśniak)

Kostjate toetuseks menetlusse astujad: Taani Kuningriik (esindajad: M. Wolff, J. Nymann-Lindegren ja C. Thorning), Saksamaa Liitvabariik (esindaja: T. Henze), Hispaania Kuningriik (esindajad: A. Gavela Llopis ja M. A. Sampol Pucurull), Prantsuse Vabariik (esindajad: D. Colas, G. de Bergues, J. Traband, T. Deleuil ja S. Ghiandoni), Rootsi Kuningriik (esindajad: A. Falk, C. Meyer-Seitz, U. Persson, N. Otte Widgren ja L. Swedenborg), Euroopa Komisjon (esindajad: K. Herrmann, A. C. Becker, E. White ja K. Mifsud-Bonnici)

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

3.	Jätta Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Rootsi Kuningriigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

---

(1)  ELT C 98, 14.3.2016.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. juuni 2018. aasta otsus (Bundesverwaltungsgericht’i eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht versus Ewald Baumeister

(Kohtuasi C-15/16) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õigusaktide ühtlustamine - Direktiiv 2004/39/EÜ - Artikli 54 lõige 1 - Liikmesriigi finantsjärelevalveasutuste ametisaladuse hoidmise kohustuse ulatus - Mõiste „konfidentsiaalne teave“))

(2018/C 285/04)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Bundesanstalt für Finanzdienstleistungsaufsicht

Vastustaja: Ewald Baumeister

menetluses osales: Frank Schmitt, Phoenix Kapitaldienst GmbH pankrotihaldur

Resolutsioon

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, artikli 54 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kogu teave järelevalve all oleva ettevõtja kohta, mille ta on saatnud pädevale asutusele, ning kõik järelevalvetoimikus sisalduvad järelevalveasutuse avaldused, sealhulgas kirjavahetus muude ametiasutustega, ei ole tingimusteta konfidentsiaalne teave, mida selles sättes ette nähtud ametisaladuse hoidmise kohustus seetõttu hõlmaks. See määratlus hõlmab liikmesriikide poolt direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks määratud asutuste valduses olevat teavet, mis esiteks ei ole avalik ja mille avalikustamine võib teiseks kahjustada informatsiooni esitanud füüsilise või juriidilise isiku või kolmanda isiku huve või investeerimisühingute tegevuse kontrollisüsteemi nõuetekohast toimimist, mille liidu seadusandja direktiivi 2004/39 vastuvõtmisega kehtestas.

2.

Direktiivi 2004/39 artikli 54 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda, kas järelevalve all oleva ettevõtja kohta liikmesriikide poolt direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks määratud asutustele saadetud teave on konfidentsiaalne, tuleb hinnata selle kuupäeva seisuga, mil need asutused vaatavad otsuse tegemiseks läbi teabe avalikustamise taotlust, sõltumata sellest, kuidas teavet määratleti asutustele edastamise ajal.

3.

Direktiivi 2004/39 artikli 54 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide poolt direktiivis sätestatud ülesannete täitmiseks määratud asutuste valduses olevat teavet, mis võis olla ärisaladus, kuid on vähemalt viis aastat vana, peetakse põhimõtteliselt aja möödumise tõttu vananenuks ja seepärast enam mitte salajaseks, välja arvatud juhul, kui sellele tuginev isik tõendab erandkorras, et vaatamata teabe vanusele on see endiselt oluline tema või mõne kolmanda isiku ärialase seisundi jaoks. Need kaalutlused ei kehti nende asutuste valduses oleva teabe kohta, mille konfidentsiaalsust võib põhjendada muude põhjustega kui nende tähtsus asjaomaste äriühingute ärialase seisundi jaoks.

---

(1)  ELT C 111, 29.3.2016.

Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. juuni 2018. aasta otsus (Conseil d'État’ eelotsusetaotlus – Belgia) – Sadikou Gnandi versus État belge

(Kohtuasi C-181/16) (1)

((Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine - Direktiiv 2008/115/EÜ - Artikli 3 punkt 2 - Mõiste „ebaseaduslik riigisviibimine“ - Artikkel 6 - Tagasisaatmisotsuse vastuvõtmine enne, kui on lahendatud kaebus vastutava asutuse otsuse peale jätta rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata - Euroopa Liidu põhiõiguste harta - Artikkel 18, artikli 19 lõige 2 ja artikkel 47 - Mittetagasisaatmise põhimõte - Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile - Luba jääda liikmesriiki))

(2018/C 285/05)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d’État

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Sadikou Gnandi

Vastustaja: État belge

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – koostoimes nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta ning lähtudes mittetagasisaatmise põhimõttest ja õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 18, artikli 19 lõikes 2 ja artiklis 47 – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui direktiivi 2008/115 artikli 6 lõike 1 alusel tehakse tagasisaatmisotsus kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, juba alates sellest, kui vastutav asutus jätab selle taotluse rahuldamata, või kumuleeruvalt koos sellega samas haldusaktis, ja seega enne selle rahuldamata jätmise peale esitatud kaebuse üle otsuse tegemist, eelkõige tingimusel, et asjaomane liikmesriik tagab, et kõik tagasisaatmisotsuse õiguslikud tagajärjed oleksid peatatud kuni selle õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni, et taotlejal oleksid sellel ajavahemikul kõik need õigused, mis tulenevad nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivist 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ning et ta saaks tugineda kõigile pärast tagasisaatmisotsuse tegemist aset leidnud asjaolude muudatustele, mis oma olemuselt võivad oluliselt mõjutada huvitatud isiku olukorra hindamist seoses direktiiviga 2008/115, eelkõige direktiivi artikliga 5, kuid selle asjaolu kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne.

---

(1)  ELT C 191, 30.5.2016.

Euroopa Kohtu (viies koda) 21. juuni 2018. aasta otsus (Østre Landsreti eelotsusetaotlus – Taani) – Fidelity Funds jt versus Skatteministeriet

(Kohtuasi C-480/16) (1)

((Eelotsusetaotlus - Kapitali vaba liikumine ja maksete vabadus - Piirangud - Vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjatele (eurofondid) makstud dividendide maksustamine - Liikmesriigi residendist äriühingute poolt mitteresidendist eurofondidele makstavad dividendid - Liikmesriigi residendist äriühingute poolt residendist eurofondidele makstavate dividendide maksuvabastus - Põhjendused - Maksustamispädevuse tasakaalustatud jaotus liikmesriikide vahel - Maksustamissüsteemi ühtsus - Proportsionaalsus))

(2018/C 285/06)

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Østre Landsret

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Fidelity Funds jt

Vastustaja: Skatteministeriet

menetluses osales: NN (L) SICAV

Resolutsioon

ELTL artiklit 63 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjades ja mille kohaselt kohaldatakse selle liikmesriigi residendist äriühingu poolt mitteresidendist vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjale (eurofond) välja makstud dividendidele kinnipeetavat maksu, samas kui selle liikmesriigi residendist eurofondile tehtud dividendide väljamaksed on kinnipeetavast maksust vabastatud, tingimusel et see fond teeb oma osakuomanikele minimaalse jaotatava kasumi väljamakse või määrab minimaalse jaotatava kasumi tehniliselt kindlaks ning peab tegeliku või teoreetilise minimaalse jaotatava kasumi pealt maksu kinni osakuomanikele väljamakse tegemisel.

---

(1)  ELT C 419, 14.11.2016.

Euroopa Kohtu (üheksas koda) 21. juuni 2018. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(Kohtuasi C-543/16) (1)

((Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Direktiiv 91/676/EMÜ - Artikli 5 lõiked 5 ja 7 - Lisa II A punktid 1 – 3 ja 5 - Lisa III lõike 1 punktid 1 – 3 ja lõige 2 - Veekogude kaitsmine põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest - Kehtivate meetmete ebapiisavus - Täiendavad meetmed või tõhusam tegevus - Tegevusprogrammi läbivaatamine - Kasutamispiirang - Tasakaalustatud väetamine - Laotamisaeg - Sõnniku ladustamiseks ette nähtud mahutite suurus - Laotamine järsul pinnasel ja külmunud või lumega kaetud pinnasel))

(2018/C 285/07)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja E. Manhaeve)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: T. Henze ja J. Möller)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Taani Kuningriik (esinadajd: C. Thorning ja M. Wolff)

Resolutsioon

1)

Saksamaa Liitvabariik on rikkunud oma kohustusi, mis talle tulenevad nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest artikli 5 lõigetest 5 ja 7 koostoimes direktiivi lisa II A punktidega 1–3 ja 5 ning lisa III lõike 1 punktidega 1–3 ja lõikega 2, kuna liikmesriik ei võtnud täiendavalt või tõhusamalt meetmeid, niipea kui sai selgeks, et Saksa tegevusprogrammi meetmetest direktiivi eesmärkide saavutamiseks ei piisa, ning liikmesriik ei töötanud tegevusprogrammi ümber.

2)	Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

---

(1)  ELT C 6, 9.1.2017.

Euroopa Kohtu (teine koda) 21. juuni 2018. aasta otsus (Landgericht Düsseldorf’i eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Pfizer Ireland Pharmaceuticals, Operations Support Group versus Orifarm GmbH

(Kohtuasi C-681/16) (1)

((Eelotsusetaotlus - Intellektuaal- ja tööstusomand - Patendiõigus - 2003., 2005. ja 2012. aasta Euroopa Liiduga ühinemise aktid - Erimehhanism - Kohaldatavus paralleelimpordile - Määrus (EÜ) nr 469/2009 - Liikmesriigis täiendava kaitse tunnistusega kaitstud toode, mida turustab aluspatendi omanik teises liikmesriigis - Intellektuaal- ja tööstusomandi õiguste lõppemine - Aluspatendi puudumine uutes liikmesriikides - Määrus (EÜ) nr 1901/2006 - Kaitseperioodi pikendamine))

(2018/C 285/08)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Pfizer Ireland Pharmaceuticals, Operations Support Group

Kostja: Orifarm GmbH

Resolutsioon

1.

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta IV lisa 2. peatükis, akti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta V lisa 1. peatükis, ja akti Horvaatia Vabariigi ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus tehtavate muudatuste kohta IV lisa 1. peatükis ette nähtud erimehhanisme tuleb tõlgendada nii, et need võimaldavad muus liikmesriigis kui neis aktides nimetatud uutes liikmesriikides väljastatud täiendava kaitse tunnistuse valdajal tõkestada nendest uutest liikmesriikidest pärit ravimi paralleelimporti olukorras, kus viimati nimetatud liikmesriikide õiguskordades oli ette nähtud võimalus saada samaväärne kaitse mitte aluspatendi taotlemise kuupäeval vaid kuupäeval, kui avaldati aluspatendi taotlus ja/või esitati täiendava kaitse tunnistuse taotlus impordiliikmesriigis, mistõttu oli tunnistuse valdajal võimatu saada ekspordiliikmesriikides samaväärset patenti ja täiendava kaitse tunnistust.

2.

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta IV lisa 2. peatükis, akti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta V lisa 1. peatükis, ja akti Horvaatia Vabariigi ühinemistingimuste ning Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus tehtavate muudatuste kohta IV lisa 1. peatükis ette nähtud erimehhanisme tuleb tõlgendada nii, et need kohalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1901/2006 pediaatrias kasutatavate ravimite ning määruse (EMÜ) nr 1768/92, direktiivi 2001/20/EÜ, direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta artikli 36 lõikes 1 ette nähtud kehtivuse pikendamisele.

---

(1)  ELT C 104, 3.4.2017.

Euroopa Kohtu (kolmas koda) 21. juuni 2018. aasta otsus (Corte di Appello di Torino eelotsusetaotlus – Itaalia) – Petronas Lubricants Italy SpA versus Livio Guida

(Kohtuasi C-1/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Määrus (EÜ) nr 44/2001 - Kohtualluvus töölepingute puhul - Artikli 20 lõige 2 - Tööandja, kelle vastu on esitatud hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline asukoht - Tööandja vastuhagi - Kohtualluvuse kindlaksmääramine))

(2018/C 285/09)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte di Appello di Torino

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Petronas Lubricants Italy SpA

Kostja: Livio Guida

Resolutsioon

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 20 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas, annab see säte tööandjale õiguse esitada kohtule, kellele töötaja on nõuetekohaselt esitanud põhihagi, vastuhagi, mis põhineb nõude loovutamise lepingul, mille tööandja ja isik, kelle nõue see algul oli, sõlmisid pärast seda, kui põhihagi oli juba esitatud.

---

(1)  ELT C 112, 10.4.2017.

Euroopa Kohtu (teine koda) 21. juuni 2018. aasta otsus (Kammergericht Berlini eelotsusetaotlus – Saksamaa) – menetluses, mille algatamist taotles Vincent Pierre Oberle

(Kohtuasi C-20/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Määrus (EL) nr 650/2012 - Artikkel 4 - Liikmesriigi kohtu üldine pädevus pärimisasja tervikuna lahendamiseks - Riigisisesed õigusnormid, mis reguleerivad rahvusvahelist kohtualluvust riiklike pärimistunnistuste väljaandmisel - Euroopa pärimistunnistus))

(2018/C 285/10)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Kammergericht Berlin

Põhikohtuasja pool

Hageja: Vincent Pierre Oberle

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm – nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas –, mis näeb ette, et kuigi surnud isiku surma hetkel ei olnud tema alaline elukoht selles liikmesriigis, on piiriülese mõjuga pärimisasjades riikliku pärimistunnistuse väljastamiseks pädevad selle viimase liikmesriigi kohtud, kui mõni pärandvara ese asub nimetatud liikmesriigis või kui surnud isik oli sama liikmesriigi kodanik.

---

(1)  ELT C 112, 10.4.2017.

Euroopa Kohtu (neljas koda) 20. juuni 2018. aasta otsus (Vilniaus apygardos administracinis teismas’e eelotsusetaotlus – Leedu) – UAB „Enteco Baltic“versus Muitinės departamentas prie Lietuvos Respublikos finansų ministerijos

(Kohtuasi C-108/17) (1)

((Eelotsusetaotlus - Ühine käibemaksusüsteem - Direktiiv 2006/112/EÜ - Artikli 143 lõike 1 punkt d ja artikli 143 lõige 2 - Impordi käibemaksuvabastused - Import, millele järgneb ühendusesisene tarne - Tingimused - Tõend kaupade lähetamise või vedamise kohta teise liikmesriiki - Vedamine aktsiisi peatamise korra alusel - Kaupade käsutusõiguse üleminek soetajale - Maksupettus - Pädeva asutuse kohustuse puudumine abistada maksukohustuslast maksuvabastuse tingimuste täitmise tõendamiseks vajaliku teabe kogumisel))

(2018/C 285/11)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Vilniaus apygardos administracinis teismas

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: UAB „Enteco Baltic“

Vastustaja: Muitinės departamentas prie Lietuvos Respublikos finansų ministerijos

Resolutsioon

1.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (muudetud nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiiviga 2009/69/EÜ), artikli 143 lõike 1 punkti d ja artikli 143 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused keelavad liikmesriigil kohaldada impordikäibemaksu vabastust üksnes seetõttu, et pärast importimist asjaolude muutumise järel tarniti asjaomane kaup teisele maksukohustuslasele kui see, kelle käibemaksukohustuslasena registreerimise number oli märgitud impordideklaratsiooni, samas kui importija esitas kogu teabe uue soetaja kohta impordiliikmesriigi pädevatele asutustele, kui on tõendatud, et järgneva ühendusesisese tarne maksuvabastuse sisulised tingimused olid täidetud.

2.

Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2009/69) artikli 143 lõike 1 punkti d koostoimes selle direktiivi (muudetud) artikliga 138 ja artikli 143 lõike 2 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et: — dokumente, mis kinnitavad kauba vedu impordi liikmesriigi maksulaost sihtkohta mitte soetajale, vaid teises liikmesriigis asuvasse maksulattu, saab käsitada piisavate tõenditena selle kauba lähetamise või vedamise kohta teise liikmesriiki; — selliseid dokumente nagu 19. mail 1956 Genfis allkirjastatud rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonil (muudetud 5. juuli 1978. aasta protokolliga) põhinevad saatelehed, samuti elektroonilised haldusdokumendid, mis on kaasas aktsiisikauba liikumisega aktsiisi peatamise korra alusel, võib arvesse võtta, tõendamaks, et importimise hetkel ühes liikmesriigis oli kõnealune kaup mõeldud lähetamises või vedamiseks teise liikmesriiki direktiivi 2006/112 (muudetud) artikli 143 lõike 2 punkti c tähenduses, kui need dokumendid esitatakse sellel hetkel ja need sisaldavad kõiki nõutavaid andmeid. Nimetatud dokumentidega nagu ka kauba kättetoimetamise elektroonilised kinnitused ja vastuvõtmise kinnitus, mis on väljastatud aktsiisi peatamise korra alusel aktsiisikauba liikumise lõpus, võib tõendada, et kaup ka tegelikult lähetati või veeti teise liikmesriiki vastavalt direktiivi 2006/112 (muudetud) artikli 138 lõikele 1.

3.

Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2009/69) artikli 143 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi asutus keeldub importijale selles sättes ette nähtud käibemaksuvabastuse õigust kohaldamast seoses kauba impordiga, mis toimus nimetatud riigis ja millele järgnes ühendusesisene tarne, põhjusel et seda kaupa ei saadetud mitte otse soetajale, vaid see liikus viimase määratud veoettevõtjate ja maksuladude kaudu, juhul kui selle kauba omanikuna käsutamise õigus oli importijalt üle läinud soetajale. Sellega seoses tuleb mõistet „kaubatarne“ nimetatud direktiivi (muudetud) artikli 14 lõike 1 tähenduses tõlgendada samamoodi nagu selle direktiivi (muudetud) artikli 167 kontekstis.

4.

Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2009/69) artikli 143 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus halduspraktika, mille kohaselt sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas keeldutakse heas usus tegutsevale importijale impordi käibemaksust vabastamise õiguse kohaldamisest, kui järgneva ühendusesisese tarne tingimused ei ole täidetud soetaja maksupettuse tõttu, välja arvatud siis, kui on tõendatud, et importija teadis või oleks pidanud teadma, et see tehing on osa soetaja poolsest pettusest ja kui ta ei võtnud kõiki tema võimuses olevaid asjakohaseid meetmeid, et ära hoida enda osalemist sellises pettuses. Ainuüksi asjaolu, et importija ja soetaja suhtlesid elektrooniliste sidevahendite kaudu, ei anna alust eeldada, et importija teadis või oleks pidanud teadma, et ta osaleb sellises pettuses.

5.	Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2009/69) artikli 143 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi pädevad asutused ei ole kohustatud vara omanikuna käsutamise õiguse ülemineku analüüsimisel koguma teavet, millele on juurdepääs üksnes ametivõimudel.

---

(1)  ELT C 161, 22.5.2017.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 26. mail 2017 – EUflight.de GmbH versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-307/17)

(2018/C 285/12)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: EUflight.de GmbH

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 8. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 29. mail 2017 – Jeannine Wieczarkowiecz versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-311/17)

(2018/C 285/13)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Jeannine Wieczarkowiecz

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 8. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 30. mail 2017 – Rainer Hadamek jt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-316/17)

(2018/C 285/14)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Rainer Hadamek, Heike Hadamek, Florian Hadamek, Carina Hadamek

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 30. mail 2017 – Gerhard Schneider ja Christa Schneider versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-317/17)

(2018/C 285/15)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Gerhard Schneider, Christa Schneider

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Iris Michardt ja Detlef Michardt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-353/17)

(2018/C 285/16)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Iris Michardt, Detlef Michardt

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Birgit Förg versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-354/17)

(2018/C 285/17)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Birgit Förg

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Lutz Leupolt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-355/17)

(2018/C 285/18)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Lutz Leupolt

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Johannes Büker ja Ursula Münsterteicher versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-356/17)

(2018/C 285/19)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Johannes Büker, Ursula Münsterteicher

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Lydia Wieczorek ja Paul Wieczorek versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-357/17)

(2018/C 285/20)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Lydia Wieczorek, Paul Wieczorek

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Walter Langguth ja Elke Langguth versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-358/17)

(2018/C 285/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Walter Langguth, Elke Langguth

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Marcel Lutz jt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-359/17)

(2018/C 285/22)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Marcel Lutz, Janine Lutz, Michelle Lutz, Sarah Lutz

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 18. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Nicole Hofmann versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-360/17)

(2018/C 285/23)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Nicole Hofmann

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Ole Feuser versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-361/17)

(2018/C 285/24)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Ole Feuser

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 9. juunil 2017 – Boris Feuser versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-362/17)

(2018/C 285/25)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Boris Feuser

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 30. juunil 2017 – Ines Ewen versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-394/17)

(2018/C 285/26)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Ines Ewen

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 4. juulil 2017 – Petra Nünemann versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-403/17)

(2018/C 285/27)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Petra Nünemann

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 17. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Hannover (Saksamaa) 7. juulil 2017 – Barbara Yvette Müller jt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-409/17)

(2018/C 285/28)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Hannover

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Barbara Yvette Müller, Stefanie Müller, Michelle Müller

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Düsseldorf (Saksamaa) 17. juulil 2017 – Bially jt versus TUIfly GmbH

(Kohtuasi C-429/17)

(2018/C 285/29)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Bially jt

Kostja: TUIfly GmbH

Kohtuasi kustutati Euroopa Kohtu 28. mai 2018. aasta määrusega Euroopa Kohtu registrist.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Arbeits- und Sozialgericht Wien (Austria) 23. aprillil 2018 – Minoo Schuch-Ghannadan versus Medizinische Universität Wien

(Kohtuasi C-274/18)

(2018/C 285/30)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Arbeits- und Sozialgericht Wien

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Minoo Schuch-Ghannadan

Kostja: Medizinische Universität Wien

Eelotsuse küsimused

1.

Kas pro rata temporis põhimõtet, mis on esitatud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta (1) direktiivi 97/81/EÜ (osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta) lisas sisalduva raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 seoses diskrimineerimiskeelu põhimõttega, mis on esitatud klausli 4 punktis 1, tuleb kohaldada õigusnormide suhtes, mille puhul on Austrias asuvas ülikoolis välisrahastusega projektide või teadusprojektide raames töötava töötaja üksteisele vahetult järgnevate töösuhete kogukestus täistööajaga töötamise puhul kuus aastat, kuid osalise tööajaga töötamise puhul kaheksa aastat, ning lisaks on juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud, eelkõige teadusprojektide või publikatsioonide jätkamiseks või lõpuleviimiseks lubatud nimetatud kestust ühekordselt pikendada täistööajaga töötajate puhul kokku kuni kümne aastani, osalise tööajaga töötajate puhul kokku kuni kaheteistkümne aastani?

2.

Kas esimeses eelotsuse küsimuses kirjeldatud õigusnormid kujutavad endast kaudset soolist diskrimineerimist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses, kui kõigi töötajate hulgas, kellele kõnealuseid õigusnorme kohaldatakse, mõjutavad need oluliselt suuremat hulka naistöötajaid kui meestöötajaid?

3.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta (2) direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) artikli 19 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui naine, kes kuulub selliste õigusnormide kohaldamisalasse, mida on kirjeldatud esimeses eelotsuse küsimuses, tugineb sellele, et teda on tema soo tõttu kaudselt diskrimineeritud, kuna osalise tööajaga töötab tunduvalt rohkem naisi kui mehi, peab selleks, et seda asjaolu – eelkõige seda, et statistiliselt mõjutab see oluliselt rohkem naisi kui mehi – tõendada, esitama konkreetsed statistilised andmed või konkreetsed asjaolud ning asjakohased tõendid?

---

(1)  EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267.

(2)  ELT 2006, L 204, lk 23.

The Green Effort Ltd 25. aprillil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 23. veebruari 2018. aasta määruse peale kohtuasjas T-794/17: The Green Effort Ltd versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

(Kohtuasi C-282/18 P)

(2018/C 285/31)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: The Green Effort Ltd (esindaja: Rechtsanwalt A. Ziehm)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu (teine koda) 23. veebruari 2018. aasta määrus kohtuasjas T-794/17 tervikuna;

—	tühistada vaidlusalused otsused;

—	tühistada ELi kaubamärgi 9 528 001 kehtetuks tunnistamine;

—	lükata kehtetuks tunnistamise taotlus tagasi;

—	rahuldada hageja tähtaja ennistamise taotlus;

—	taotleda EUIPO tühistamismenetluse dokumendid 12343 C, 10757 C, 10524 C ja vastulausemenetluse dokumendid B 002165119; B 002199274; B 002344565; B 002367038; B 002513086 ja B 002513151 ning tugineda neile;

—	jätta EUIPO ja kehtetuks tunnistamise taotleja kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja hageja kulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kuue väitega, mille kohaselt Üldkohtu määrus põhines esimesel väitel ning väidetega kaks kuni kuus soovitakse osutada, et see määrus on ebaõige muudel alustel.

1.

apellatsioonkaebuse alus: EUIPO tegevdirektori 16. augusti 2017. aasta otsuse nr EX 17-4 elektrooniliste sidevahendite abil suhtlemise kohta artikli 3 lõike 4 rikkumine. Apellatsioonkaebust toetavad argumendid: Üldkohus ei arvestanud asjaoluga, et teavitamine loetakse toimunuks viiendal kalendripäeval pärast dokumendi loomist EUIPO süsteemi poolt. Seetõttu arvutas Üldkohus vääralt ajavahemikku, mille jooksul saab EUIPO teise apellatsioonikoja 11. septembri 2017. aasta otsuse peale esitada hagi.

2.	apellatsioonkaebuse alus: apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuna vaidlusalused EUIPO otsustega on rikutud apellatsioonkaebuse esitaja õigust, sest kehtetuks tunnistamise taotleja esitatud kehtetuks tunnistamise taotlus oli pahausksuse ja faktide moonutamise tõttu vastuvõetamatu.

3.	apellatsioonkaebuse alus: apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuna vaidlustatud EUIPO otsused rikuvad apellandi õigusi, sest omanik esitas EUIPO-le tegeliku kasutamise kohta tõendid komisjoni määruses (EÜ) nr 2868/95 (1) ettenähtud tähtaja jooksul.

4.	apellatsioonkaebuse alus: apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuna vaidlustatud EUIPO on rikutud apellandi õigusi, sest omanik esitas EUIPO-le tegeliku kasutamise kohta tõendid EUIPO ettenähtud tähtaja jooksul.

5.	apellatsioonkaebuse alus: apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuna vaidlustatud EUIPO otsustega on rikutud apellandi õigusi, kuna kui EUIPO ei saanud tõendeid tegeliku kasutamise kohta kätte elektrooniliste sidevahendite või faksi teel, siis oli see tingitud tehnilistest puudustest neis süsteemides.

6.	apellatsioonkaebuse alus: apellatsioonkaebus on põhjendatud, kuna vaidlustatud EUIPO otsustega on rikutud apellandi õigusi, kuna EUIO ja teine apellatsioonikoda jätsid hageja tähtaja ennistamise taotluse ebaõigesti rahuldamata.

---

(1)  Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien (Austria) 26. aprillil 2018 – KAMU Passenger & IT Services GmbH versus Türk Hava Yollari A.O. – T.H.Y. Turkish Airlines

(Kohtuasi C-289/18)

(2018/C 285/32)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Handelsgericht Wien

Põhikohtuasja pooled

Hageja: KAMU Passenger & IT Services GmbH

Kostja: Türk Hava Yollari A.O. – T.H.Y. Turkish Airlines

Eelotsuse küsimus

Kas eelneva lennu sihtlennujaamast toimuvat edasilendu, mille reisija broneeris koos esimese lennuga ja mille jaoks ta sai ainult ühe pileti ühe piletinumbriga, tuleb kahe lennu vahel kavandatud veidi üle 13 tunni pikkust ajavahemikku arvestades pidada „vahetu ümberistumisega lennuks“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 2 punkti h tähenduses?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1, ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Düsseldorf (Saksamaa) 2. mail 2018 – Stefan Neldner versus Eurowings GmbH

(Kohtuasi C-299/18)

(2018/C 285/33)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Düsseldorf

Põhikohtuasja pooled

Hageja ja apellatsioonkaebuse esitaja: Stefan Neldner

Kostja ja vastustaja apellatsioonimenetluses: Eurowings GmbH

Eelotsuse küsimused

1.	Kas määruse (1) artikli 7 alusel antud hüvitise võib liikmesriigi õiguse alusel antavast kahjuhüvitisest, millega hüvitatakse broneeritud lennu tühistamise tõttu tekkinud täiendavad reisikulud, maha arvata, kui lennuettevõtja on täitnud talle määruse artikli 8 lõikega 1 pandud kohustused?

2.	Kas siis, kui mahaarvamine on võimalik, kehtib see ka asenduslennu kulude kohta teise kohta kui lennureisi lõppsihtkoht, kui lennureisija loobub lennuettevõtja poolt pakutud asenduslennust lennureisi lõppsihtkohta?

3.	Kas juhul, kui mahaarvamine on võimalik, võib lennuettevõtja seda alati teha või sõltub mahaarvamine sellest, millises ulatuses on see lubatud liikmesriigi õiguse alusel või millises ulatuses peab seda kohaseks liikmesriigi kohus?

4.	Kas juhul, kui määrav on liikmesriigi õigus või kui kohus peab tegema kaalutlusotsuse, tuleb määruse artikli 7 alusel antava hüvitisega heastada ainult ebamugavus ja lennureisijatele lennu tühistamisega põhjustatud ajakaotus, või tuleb hüvitada ka varaline kahju?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Bonn (Saksamaa) 4. mail 2018 – Thomas Leonhard versus DSL Bank

(Kohtuasi C-301/18)

(2018/C 285/34)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Landgericht Bonn

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Thomas Leonhard

Kostja: DSL Bank

Eelotsuse küsimus

Kas direktiivi 2002/65/EÜ (1) artikli 7 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb pärast sidevahendi abil sõlmitud tarbijalaenulepingust taganemisest teatamist ette, et teenuse osutaja maksab tarbijale lisaks summale, mille ta on tarbijalt sidevahendi abil sõlmitud lepingu alusel saanud, ka hüvitise selle summa kasutamise eest?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 90/619/EMÜ ning direktiive 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (EÜT 2002, L 271, lk 16; ELT eriväljaanne 06/04, lk 321).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 14. mail 2018 – Schiaffini Travel SpA versus Comune di Latina

(Kohtuasi C-322/18)

(2018/C 285/35)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Schiaffini Travel SpA

Vastustaja: Comune di Latina

Eelotsuse küsimused

1.	Kas määruse (EÜ) nr 1370/2007 (1) artikli 5 lõiget 2 (eelkõige mis puudutab selle punktides b ja d sõltuvale teenusepakkujale sätestatud keeldu osaleda hangetes extra moenia) tuleb kohaldada ka otselepingutele, mis on sõlmitud enne selle määruse jõustumist?

2.

Kas teoreetiliselt on võimalik kvalifitseerida „sõltuvaks teenusepakkujaks“ selle määruse tähenduses ja võimaliku eesmärgi analoogia alusel kohtupraktikaga, mis käsitleb in house providing’i instituuti, avalik-õiguslik juriidiline isik, kellega riigiasutus on sõlminud otselepingu kohaliku transporditeenuse osutamiseks, kui esimene on teisega organisatoorsest ja kontrolli seisukohast otseselt seotud ning tema kapitali esindab (täielikult või osaliselt, viimasel juhul koos teiste riigiasutustega) riik ise?

3.

Kas määruse (EÜ) nr 1370/2007 kohaldamisalasse kuuluvate teenuste kohta otselepingu sõlmimise korral kujutab asjaolu, et pärast seda asutab see riigiasutus avalik-õigusliku haldusasutuse, kellel on asjaomaste teenuste korraldamise volitused (kusjuures kontsessiooni andmise volitused jäävad ikka ainult riigile), asutuse, kes ei teosta mingit „sarnast kontrolli“ isiku üle, kellele on teenuste osutamine otse usaldatud, endast asjaolu, mille tõttu jääb kõnesolev teenuste osutamise teatavale isikule usaldamine väljapoole määruse artikli 5 lõike 2 kohaldamisala?

4.

Kas asjaolu, et sõlmitud otselepingu esialgne lõpp ületab 30-aastase tähtaja lõpu, mis saabub 3. detsembril 2039 (tähtpäev, mis tuleneb määruse (EÜ) nr 1370/2007 jõustumise kuupäevast), kujutab endast siiski asjaolu, mille tõttu on see otselepingu sõlmimine vastuolus põhimõtetega, mis on sätestatud selle määruse artiklis 5 koostoimes selle artikli 8 lõikega 3, või tuleb asuda seisukohale, et selle mittevastavuse parandab automaatselt kõikidel õiguslikel eesmärkidel vähendamine „ex lege“ (artikli 8 lõike 3 teine lõik) selle 30-aastase tähtajani?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT L 315, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 15. mail 2018 – Sicilville Srl versus Comune di Brescia

(Kohtuasi C-324/18)

(2018/C 285/36)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Sicilville Srl

Vastustaja: Comune di Brescia

Eelotsuse küsimus

Kas käesolevas kohtuasjas käsitletavate sätete taolised liikmesriigi õigusnormid, mis küll käsitades „rasket eksimust ametialaste käitumisreeglite vastu“ ettevõtja kohustusliku kõrvaldamise alusena, näevad ette, et kui ametialaste käitumisreeglite vastu eksimise tõttu on hankeleping enne tähtaega üles öeldud, siis tohib ettevõtjat menetlusest kõrvaldada ainult juhul, kui ülesütlemist ei ole kohtus vaidlustatud või seda on kohtumenetluse tulemusel kinnitatud, on Euroopa Liidu õigusega, täpsemalt riigihankedirektiivi 2014/24/EL (1) artikli 57 lõikega 4 koostoimes sama direktiivi põhjendusega 101 ja proportsionaalsuse põhimõtte ning võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, lk 65).

Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseoni 21. mail 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 13. märtsi 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-542/13 RENV: Alouminion tis Ellados VEAE versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-332/18 P)

(2018/C 285/37)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Apellant: Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon (esindajad: dichigori N. Korogiannakis, N. Keramidas, E. Chrysafis ja D. Diakopoulos ja Rechtsanwalt K. Struckmann)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI)

Apellandi nõuded

Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Mytilinaios Anonymos Etairia – Omilos Epicheiriseon Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu (viies koda) 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Τ-542/11 RENV (EU:T:2018:132);

—	teha ise kohtuasjas uus otsus;

—	tühistada komisjoni 13. juuli 2011. aasta otsus; ning

—	jätta kõik apellandi kohtukulud Euroopa Komisjoni kanda.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab apellatsioonkaebust järgmise kolme väitega:

1)

Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta hindas, kas vaidlusalune meede kujutab endast riigiabi ja konkreetsemalt, kas see meede kujutas endast „eelist“, ja samuti selle eelise hindamisel; veel rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, sest ta keeldus läbi vaatamast majanduslike põhjenduste küsimust, ning seetõttu, et ta kohaldas tõendamiskoormist valesti, kuivõrd Kreeka Vabariik ei ole sellega seoses haldusmenetluses argumente esitanud; ka rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta vaatas läbi apellandi argumente „erainvesteerija kriteeriumi“ kohta;

2)	õigusnormi rikkumine eelise „valikulisuse“ hindamisel;

3)	õigusnormi rikkumine ja tõendite moonutamine, mis puudutab vaidlusaluse meetme mõju ärilist ja konkurentsialast mõju.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. mail 2018 – Lombardi Srl versus Comune di Auletta jt

(Kohtuasi C-333/18)

(2018/C 285/38)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Lombardi Srl

Vastustajad: Comune di Auletta, Delta Lavori SpA ja Msm Ingegneria Srl

Eelotsuse küsimus

Kas nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (1) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (2)) artikli 1 lõike 1 kolmandat lõiku ja lõiget 3 saab tõlgendada nii, et kui hankemenetluses on osalenud rohkem ettevõtjaid ja neid ei ole kohtumenetlusse kaasatud (ning igatahes ei ole neist ühegi pakkumuse kohta kaebust esitatud), siis võib selle hindamise, kas huvi, millele tugineb oma algses kaebuses pakkuja, kelle vastu on esitatud põhjendatuks loetud välistav vastukaebus, on konkreetne, jätta liikmesriikidele antud menetlusautonoomia alusel ülesandeks kohtule, kes kasutab selles õiguskorras ette nähtud menetlusvahendeid ning ühitab niiviisi selle subjektiivse olukorra kaitsmise liikmesriigis väljakujunenud põhimõtete, nimelt ne ultra petita põhimõtte (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codice di procedura civile) artikkel 112), väidetava huvi tõendamise põhimõtte (tsiviilseadustiku (Codice civile) artikkel 2697) ja kohtuotsuse seadusjõu isikuliste piiride põhimõtte järgimisega, mille kohaselt see on siduv ainult menetlusosalistele ega või puudutada vaidlusesse kaasamata isikute olukorda (tsiviilseadustiku artikkel 2909)?

---

(1)  EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiv 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas (ELT 2007, L 335, lk 31).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. mail 2018 – Via Lattea Scrl jt versus Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

(Kohtuasi C-337/18)

(2018/C 285/39)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: Via Lattea Scrl, Alba Gilberto, Antonio Barausse, Gabriele Barausse, Azienda Agricola Benvegnù Gianni Battista e Giangaetano s.s., Domenico Brogliato s.s., Cesare Filippi, Michele Filippi, Fontana Fidenzio e Fabrizio s.s., Giovanni Gastaldello, Tiziano Giaretta, Azienda Agricola Guadagnin Gianni ed Emanuele s.s., Il Moretto di Martinazza Laura s.s., Marini Alessandro e Domenico s.s., Azienda Agricola Milan Sergio & C. s.s., Matteo Mosele, Luciano Mosele, Ennio Mosele, Renato Munaretto, Azienda Agricola Pain di Gazzola Luigi, Azienda Agricola Parise Luigi, Angelo, Francesco e Giancarlo, Sillo Zefferino Maurizio s.s., Storti Danilo e Nicoletta s.s., Tosatto Paolo e Federico s.s., Vivaldo Emilio e Pierino s.s., Giuseppe Zanettin

Vastustajad: Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

Eelotsuse küsimused

1.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb liidu õigust tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormi vastuolu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (1) artikli 2 lõike 2 punktiga 3 toob tagajärjena kaasa selle, et tootjatel ei ole kohustust tasuda lisamaksu, kui on täidetud selles määruses sätestatud tingimused?

2.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb Euroopa Liidu õigust ja eelkõige õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõtet tõlgendada nii, et ei saa kaitsta niisuguste isikute õiguspärast ootust, kes täitsid liikmesriigi kehtestatud kohustust ning kes said kasu selle kohustuse täitmisega kaasnevatest tagajärgedest, kui ilmnes, et see kohustus on Euroopa Liidu õigusega vastuolus?

3.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, on 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001 (2) artikli 9 ja mõistega „prioriteetne kategooria“ vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 157/2004 artikli 2 lõige 3, mille Itaalia Vabariik on heaks kiitnud ning milles on sätestatud enammakstud lisamaksu tagastamise erinev kord, mille puhul eristatakse tähtaegades ja tagastamiskorras tootjaid, kellel oli õiguspärane ootus, et järgitakse riigisisest õigusnormi, mis osutus liidu õigusega vastuolus olevaks, ja tootjaid, kes ei järginud seda õigusnormi?

---

(1)  Nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3950/92, millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks (EÜT L 405, lk 1).

(2)  Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1392/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/033, lk 104).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. mail 2018 – Cooperativa Novalat Scrl jt versus Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

(Kohtuasi C-338/18)

(2018/C 285/40)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: Cooperativa Novalat Scrl, Antico Giuseppe e Figli s.s., Impresa Barutta Livio, Impresa Cusinato Giulio, Impresa Danesa Cisino, Impresa Faggian Rudi, Furlan Diego e Stefano s.s., Impresa Furlan Marco, Impresa Massaro Leo Valter, Impresa Reginato Guido, Impresa Sachespi Lucio, Impresa Salmaso Luigi, Impresa Schiavon Denis, Impresa Zanetti Narciso

Vastustajad: Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

Eelotsuse küsimused

1.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb liidu õigust tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormi vastuolu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (1) artikli 2 lõike 2 punktiga 3 toob tagajärjena kaasa selle, et tootjatel ei ole kohustust tasuda lisamaksu, kui on täidetud selles määruses sätestatud tingimused?

2.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb Euroopa Liidu õigust ja eelkõige õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõtet tõlgendada nii, et ei saa kaitsta niisuguste isikute õiguspärast ootust, kes täitsid liikmesriigi kehtestatud kohustust ning kes said kasu selle kohustuse täitmisega kaasnevatest tagajärgedest, kui ilmnes, et see kohustus on Euroopa Liidu õigusega vastuolus?

3.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, on 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001 (2) artikli 9 ja mõistega „prioriteetne kategooria“ vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 157/2004 artikli 2 lõige 3, mille Itaalia Vabariik on heaks kiitnud ning milles on sätestatud enammakstud lisamaksu tagastamise erinev kord, mille puhul eristatakse tähtaegades ja tagastamiskorras tootjaid, kellel oli õiguspärane ootus, et järgitakse riigisisest õigusnormi, mis osutus liidu õigusega vastuolus olevaks, ja tootjaid, kes ei järginud seda õigusnormi?

---

(1)  Nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3950/92, millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks (EÜT L 405, lk 1).

(2)  Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1392/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/033, lk 104).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. mail 2018 – Veneto Latte Scrl jt versus Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

(Kohtuasi C-339/18)

(2018/C 285/41)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellandid: Veneto Latte Scrl, Bovolenta Luca e Matteo s.s., Greco Andrea e Alessando s.s., Ruzza Vanel e Gloriano s.s., Azienda Agricola Marangona di Tamiso Rossano

Vastustajad: Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (AGEA), Regione Veneto

Eelotsuse küsimused

1.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb liidu õigust tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormi vastuolu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (1) artikli 2 lõike 2 punktiga 3 toob tagajärjena kaasa selle, et tootjatel ei ole kohustust tasuda lisamaksu, kui on täidetud selles määruses sätestatud tingimused?

2.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, tuleb Euroopa Liidu õigust ja eelkõige õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõtet tõlgendada nii, et ei saa kaitsta niisuguste isikute õiguspärast ootust, kes täitsid liikmesriigi kehtestatud kohustust ning kes said kasu selle kohustuse täitmisega kaasnevatest tagajärgedest, kui ilmnes, et see kohustus on Euroopa Liidu õigusega vastuolus?

3.

Kas niisuguses olukorras nagu kirjeldatud olukord, mida põhikohtuasjas käsitletakse, on 9. juuli 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1392/2001 (2) artikli 9 ja mõistega „prioriteetne kategooria“ vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 157/2004 artikli 2 lõige 3, mille Itaalia Vabariik on heaks kiitnud ning milles on sätestatud enammakstud lisamaksu tagastamise erinev kord, mille puhul eristatakse tähtaegades ja tagastamiskorras tootjaid, kellel oli õiguspärane ootus, et järgitakse riigisisest õigusnormi, mis osutus liidu õigusega vastuolus olevaks, ja tootjaid, kes ei järginud seda õigusnormi?

---

(1)  Nõukogu 28. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3950/92, millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks (EÜT L 405, lk 1).

(2)  Komisjoni 9. juuli 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1392/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EMÜ) nr 3950/92 (millega piima- ja piimatootesektoris kehtestatakse lisamaks) üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 187, lk 19; ELT eriväljaanne 03/033, lk 104).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Milano (Itaalia) 28. mail 2018 – Advokaat Alessandro Salvoni versus Anna Maria Fiermonte

(Kohtuasi C-347/18)

(2018/C 285/42)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale di Milano

Põhikohtuasja pooled

Hageja: advokaat Alessandro Salvoni

Kostja: Anna Maria Fiermonte

Eelotsuse küsimus

Kas määruse (EL) nr 1215/2012 (1) artiklit 53 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud määruse (EL) nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamise taotlus selle liikmesriigis jõustunud kohtulahendi suhtes, võib kasutada omaalgatusliku tegutsemise pädevust, et kontrollida, kas Brüssel Ia määruse II peatüki 4. jao sätteid on rikutud, et teavitada tarbijat võimalikult täheldatud rikkumisest ja võimalda tal kõikidest asjaoludes teadlikuna kaaluda selle määruse artiklis 45 ette nähtud õiguskaitsevahendi kasutamist?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia de Reus (Hispaania) 30. mail 2018 – Jaime Cardus Suárez versus Catalunya Caixa S.A.

(Kohtuasi C-352/18)

(2018/C 285/43)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de Primera Instancia de Reus

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Jaime Cardus Suárez

Kostja: Catalunya Caixa S.A.

Eelotsuse küsimused

1)

1.1 Kas direktiivi 93/13 (1) artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et lepingutingimusele, millega lisatakse lepingusse õigusnormiga reguleeritud ametlik indeks IRPH, direktiivi ei kohaldata, isegi kui selle indeksi kohaldamine ei ole kohustuslik, välja arvatud, kui pooled on selle ise valinud, ja kui see ei kuulu ka automaatselt kohaldamisele juhul, kui pooltevaheline vastav kokkulepe puudub? 1.2 Kas direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi sätteid kohaldatakse niisuguse lepingutingimuse suhtes, millega lisatakse lepingusse ametlik indeks IRPH, isegi kui see indeks on reguleeritud õigusnormiga – juhul, kui nimetatud lepingutingimuses kaldutakse kõrvale hüpoteeklaenu baasindeksi kindlaks määravas haldusnormis sätestatust, osas, mis puudutab negatiivset marginaali, mida tuleb kohaldada siis, kui nimetatud indeksit kasutatakse lepingulise intressimäärana, et võrdsustada hüpoteegitehingu krediidi kulukuse määr turu omaga, nii et siis võib eeldada, et liikmesriigi seadusandja kehtestatud lepinguline tasakaal on paigast nihkunud?

2)

2.1. Kas asjaolu, et baasindeks, s.o hüpoteeklaenu baasindeks, mille on teenuseosutaja sätestanud laenulepingu tingimuses, on reguleeritud õigus- või haldusnormidega, välistab kohtu kohustuse kontrollida, kas tarbijale on esitatud kõik andmed selle indeksi kohta, mis võivad mõjutada tema kohustuse ulatust, et asuda seisukohale, et lepingutingimus on koostatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses selgelt ja arusaadavalt? 2.2. Kas direktiiviga 93/13 on vastuolus kohtupraktika, milles loetakse, et läbipaistvuskohustus on täidetud sellega, et varem koostatud klauslis lihtsalt viidatakse ametlikule indeksile, ilma et teenuseosutajalt, kes on tingimuse kehtestaja, nõutaks selle kohta mingit muud teavet, või kas läbipaistvuskohustuse täitmiseks on, vastupidi, vaja, et tingimuse kehtestaja annaks teavet selle baasindeksi konkreetse mehhanismi ülesehituse, ulatuse ja toimimise kohta? 2.3. Kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et tarbijale hüpoteeklaenu baasindeksi ülesehituse, toimimise ning varasema ja tulevikus vähemalt keskpikas perspektiivis prognoositava kujunemise kohta teabe andmata jätmine, võttes arvesse teenuseosutaja teadmisi nende andmete kohta lepingu sõlmimise ajal, võimaldab arvestada, et lepingutingimus, mis sisaldab seda indeksit, ei ole koostatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses selgelt ja arusaadavalt? 2.4 Kas direktiivi artikli 4 lõike 2 nõuet, et lepingutingimus peab olema läbipaistev, tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et tarbijat oleks teavitatud haldusnormidest, mis reguleerisid baasindeksit ja selle sisu, kui olulisest teabest, selleks et tarbija oleks mõistnud niisugust indeksit sisaldava lepingutingimuse majanduslikku ja juriidilist tähtsust? 2.5. Kas tingimuse kehtestaja poolt niisuguse reklaami ja teabe avaldamine ja pakkumine, mis võib tarbijat eksitada baasindeksiga indekseeritud hüpoteeklaenulepingu kooskõlastamise ajal, võib olla element, mille põhjal võib kohus hinnata, et lepingutingimus on vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 ebaõiglane?

3)

3.1. Kas juhul, kui tuvastatakse, et lepingutingimus on ebaõiglane –, nii et laen tuleb tagasi maksta ilma intressita, mis tähendab, et vaid panga perspektiivist oleks lepingu sõlmimise alus muutuvintressi ette nägeva lepingutingimuse tühisuse ja kõrvaldamise tõttu ära langenud – tuleks lubada võimalust seda lepingut täiendada, muutes ebaõiglase lepingutingimuse sisu nii, et tühiseks tunnistatud indeksi asemel kohaldatakse mingit muud baasindeksit? Kas sel juhul oleks niisugune tõlgendus ja lepingu täiendamine vastuolus direktiivi 93/13 artikliga 6?

---

(1)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Justice de paix du troisième canton de Charleroi (Belgia) 5. juunil 2018 – Frank Casteels versus Ryanair DAC, varem Ryanair Ltd

(Kohtuasi C-368/18)

(2018/C 285/44)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Justice de paix du troisième canton de Charleroi

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Frank Casteels

Kostja: Ryanair DAC, varem Ryanair Ltd

Eelotsuse küsimused

Eelotsusetaotlus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (1), artikli 5 lõike 3 tõlgendamise küsimuses, mis on sõnastatud järgmiselt.

—

Kas käesolevas kohtuvaidluses käsitletav asjaolu ehk asjaomase lennu väljumiskoha lennujaama käitlusettevõtte töötajate streik kuulub mõiste „sündmus“ alla 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse Wallentin-Hermann (C-549/07, EU:C:2008:771) punkti 22 tähenduses, või mõiste „erakorraline asjaolu“ alla nimetatud määruse põhjenduse 14 tähenduses, nii nagu seda mõistet on tõlgendatud 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses McDonagh (C-12/11, EU:C:2013:43), või on need kaks mõistet omavahel kattuvad?

—

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et niisugust sündmust nagu käesolevas asjas käsitletav sündmus ehk asjaomase lennu väljumiskoha lennujaama käitlusettevõtte töötajate streik tuleb pidada lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omaseks sündmuseks, ning sellest tulenevalt ei saa seda kvalifitseerida „erakorraliseks asjaoluks“, mis vabastab lennuettevõtja kohustusest maksta reisijatele hüvitist selle lennukiga toimunud lennu tühistamise eest?

—

Kui niisugust sündmust nagu käesolevas asjas käsitletav sündmus ehk asjaomase lennu väljumiskoha lennujaama käitlusettevõtte töötajate streik tuleb pidada „erakorraliseks asjaoluks“, siis kas sellest tuleb järeldada, et lennuettevõtja jaoks on tegemist „erakorralise asjaoluga“, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed?

—

Kas asjaolu, et streigist oli ette teatatud, tuleb käsitada nii, et selle tagajärjeks on see, et niisugune sündmus nagu käesolevas kohtuvaidluses käsitletav sündmus ehk asjaomase lennu väljumiskoha lennujaama käitlusettevõtte töötajate streik ei kuulu „erakorraliste asjaolude“ mõiste alla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõike 3 tähenduses?

---

(1)  EÜT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/001, lk 306.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Justice de paix du troisième canton de Charleroi (Belgia) 5. juunil 2018 – Giovanni Martina versus Ryanair DAC, varem Ryanair Ltd

(Kohtuasi C-369/18)

(2018/C 285/45)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Justice de paix du troisième canton de Charleroi

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Giovanni Martina

Kostja: Ryanair DAC, varem Ryanair Ltd

Eelotsuse küsimused

Eelotsusetaotlus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (1), artikli 5 lõike 3 tõlgendamise küsimuses, mis on sõnastatud järgmiselt.

—

Kas käesolevas kohtuvaidluses käsitletav asjaolu ehk kütuse voolamine lennurajale, mille tõttu see rada suleti, kuulub mõiste „sündmus“ alla 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsuse Wallentin-Hermann (C-549/07, EU:C:2008:771) punkti 22 tähenduses, või mõiste „erakorraline asjaolu“ alla nimetatud määruse põhjenduse 14 tähenduses, nii nagu seda mõistet on tõlgendatud 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses McDonagh (C-12/11, EU:C:2013:43), või on need kaks mõistet omavahel kattuvad?

—

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et niisugust sündmust nagu käesolevas asjas käsitletav sündmus ehk kütuse voolamine lennurajale, mis põhjustas selle raja sulgemise, tuleb pidada lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omaseks sündmuseks, ning sellest tulenevalt ei saa seda kvalifitseerida „erakorraliseks asjaoluks“, mis võib lennuettevõtja vabastada selle lennukiga toimunud lennu pikaajalise hilinemise eest reisijatele hüvitise maksmise kohustusest?

—

Kui niisugust sündmust nagu käesolevas asjas käsitletav sündmus ehk kütuse voolamine lennurajale, mis põhjustas selle raja sulgemise, tuleb pidada „erakorraliseks asjaoluks“, siis kas sellest tuleb järeldada, et lennuettevõtja jaoks on tegemist „erakorralise asjaoluga“, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed?

---

(1)  EÜT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/001, lk 306.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour administrative d’appel de Nancy (Prantsusmaa) 7. juunil 2018 – Ministre de l’Action et des Comptes publics versus Raymond Dreyer abikaasaga

(Kohtuasi C-372/18)

(2018/C 285/46)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour administrative d’appel de Nancy

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Ministre de l’Action et des Comptes publics

Vastustaja: Raymond Dreyer abikaasaga

Eelotsuse küsimus

Kas kindlustusmaksetel, mis tasutakse eakate ja puuetega inimeste iseseisvuse heaks loodud solidaarsuskassasse, millest rahastatakse vaidlusaluseid hüvitisi, on otsene ja piisavalt asjassepuutuv seos teatavate määruse (EÜ) nr 883/2004 (1) artiklis 3 loetletud sotsiaalkindlustusharudega ja need kuuluvad seega selle määruse kohaldamisalasse ainuüksi seetõttu, et need hüvitised seonduvad ühega mainitud artiklis 3 loetletud riskidest ja neid antakse seaduses määratletud olukorra alusel ilma igasuguse kaalutlusõiguseta?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovakkia) 7. juunil 2018 – Slovenské elektrárne, a.s. versus Daňový úrad pre vybrané daňové subjekty

(Kohtuasi C-376/18)

(2018/C 285/47)

Kohtumenetluse keel: slovaki

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Najvyšší súd Slovenskej republiky

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Slovenské elektrárne, a.s.

Vastustaja: Daňový úrad pre vybrané daňové subjekty

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (1), mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (kolmas elektridirektiiv), tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi eesmärgi ja eelkõige artikliga 3 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja millega on kehtestatud erimeede, mis seisneb kohustuslikus maksus, mida tasuvad reguleeritud üksused, kaasa arvatud asjaomase liikmesriigi pädeva reguleeriva asutuse poolt väljastatud elektrienergia tarnimise loa omanikud (edaspidi „reguleeriv asutus“ ja „reguleeritud üksus“), kusjuures maks määratakse kindlaks majandustulemuste põhjal mitte ainult riigi tasandil, vaid ka välismaal tegutsemise tulemusena, mistõttu see maks: i) mõjutab reguleeritud üksuste vabadust määrata igati konkurentsivõimeline hind elektrienergia tarnimise eest välisturgudel ja seega ka neil turgudel konkureerimise protsessi; ii) vähendab reguleeritud üksuste konkurentsivõimet võrreldes Slovakkia elektriturul tegutsevate välismaiste elektritarnijatega, kui mõlemad tarnivad elektrienergiat ka konkreetsel välisturul, kuna välismaine ettevõtja ei ole kohustatud tasuma sellist kohustuslikku maksu elektrienergia tarnimise eest välismaal; iii) takistab uute konkurentide pääsu elektriturule nii Slovaki Vabariigis kui ka välismaal, kuna sellist kohustuslikku maksu tuleb tasuda ka reguleerimata tegevusega teenitud tulult ja seda isegi siis, kui hiljem, pärast teatava ajavahemiku möödumist, on neil küll elektrienergia tarnimise luba, kuid sellelt teenitud tulu võrdub nulliga; iv) võib sundida Slovakkia reguleeritud üksusi taotlema [Slovakkia] reguleerivalt asutuselt loa tühistamist või välismaiseid elektritarnijaid taotlema oma päritoluriigi reguleerivate asutuste väljastatud elektrienergia tarnimise loa tühistamist, kuna selle loa tühistamine on isiku jaoks, kes ei soovi tasuda nimetatud maksu ka oma muult tegevuselt, ainus võimalus vabaneda vaidlusaluste õigusnormidega ette nähtud reguleeritud üksuse staatusest?

2.

Kas kolmandat elektridirektiivi tuleb tõlgendada nii, et nende meetmete hulka, mida see direktiiv lubab liikmesriikidel kehtestada, isegi kui need oleksid vastuolus direktiivi eesmärkidega, ei kuulu selline erimeede, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja mis seisneb kohustuslikus maksus, mida tasuvad reguleeritud üksused, kaasa arvatud asjaomase liikmesriigi pädeva reguleeriva asutuse poolt väljastatud elektrienergia tarnimise loa omanikud, kusjuures maks määratakse kindlaks majandustulemuste põhjal, kaasa arvatud välismaal tegutsemise tulemusena saadud tulem, kuna see meede ei ole kliimamuutuste vastu võitlemise vahend, ei taga energiavarustuskindlust ega teeni ka ühtki muud elektridirektiiviga taotletavat eesmärki?

3.

Kas kolmandat elektridirektiivi tuleb tõlgendada nii, et sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on arutusel põhikohtuasjas ja millega on kehtestatud erimeede, mis seisneb kohustuslikus maksus, mida tasuvad reguleeritud üksused, kaasa arvatud asjaomase liikmesriigi pädeva reguleeriva asutuse poolt väljastatud elektrienergia tarnimise loa omanikud, kusjuures maks määratakse kindlaks majandustulemuste põhjal, kaasa arvatud välismaal tegutsemise tulemusena saadud tulem, ei vasta läbipaistvuse, diskrimineerimiskeelu ja direktiivi artiklis 3 sätestatud tarbijaskonnale võrdse juurdepääsu nõuetele, kuna need koormavad reguleeritud üksust ja (elektri tarnimiselt või muult tegevuselt) välismaal saadud tulu, samas kui isik, kes on saanud elektrienergia tarnimise loa oma päritoluriigis väljastatud loadokumendi alusel, on kohustatud seda tasuma ainult Slovaki Vabariigis teenitud tulult?

---

(1)  ELT 2009, L 211, lk 55.

8. juunil 2018 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Belgia Kuningriik

(Kohtuasi C-384/18)

(2018/C 285/48)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: H. Tserepa-Lacombe, L. Malferrari)

Kostja: Belgia Kuningriik

Hageja nõuded

—	tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud talle direktiivi 2006/123/EÜ (1) artiklist 25 ja ELTL artiklist 49 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Kuna Belgia Kuningriik (i) keelas esiteks raamatupidajate ühised tegevused ja teiseks vahendajate, kindlustusagentide ning kinnisvaramaaklerite tegusemise ühiselt, samuti ühise tegutsemise kõigi pangandus- ja finantsteenuste valdkonnas ning (ii) lubas keelata Institut professionnel des comptables et Fiscalistes agrées’ (akrediteeritud raamatupidajate ja maksuekspertide kutseinstituut; IPCF) kodadel raamatupidajate ühised tegevused ja kogu põllumajandusalase käsitöö- või äritegevuse, on Belgia Kuningriik rikkunud talle direktiivi 2006/123/EÜ artiklist 25 ja ELTL artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).

29. juunil 2018 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-434/18)

(2018/C 285/49)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Patakia, G. Gattinara)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole komisjonile edastanud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise riiklikku programmi, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 19. juuli 2011. aasta direktiivi 2011/70/Euratom, millega luuakse ühenduse raamistik kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikuks ja ohutuks käitlemiseks (1), artikli 15 lõikest 4 koostoimes artikli 13 lõikega 1;

—	mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Nõukogu 19. juuli 2011. aasta direktiivi 2011/70/Euratom, millega luuakse ühenduse raamistik kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete vastutustundlikuks ja ohutuks käitlemiseks, artikli 15 lõikes 4 koostoimes artikli 13 lõikega 1 on sätestatud, et liikmesriigid teatavad komisjonile „võimalikult kiiresti“, kuid mitte hiljem kui 23. augustil 2015, esimest korda oma kõiki artiklis 12 nimetatud punkte hõlmava riikliku programmi sisu.

Komisjon väidab, et dokumentidest, mille Itaalia Vabariik esitas menetluse kohtueelses etapis, ilmneb, et teatamist ei ole kunagi toimunud, kuna Itaalia ametivõimud ei ole veel komisjonile edastanud kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks vastu võetud riikliku programmi lõplikku teksti.

---

(1)  ELT L 199, lk 48.

17. mail 2018 esitatud hagi – Adis Higiene versus EUIPO – Farecla Products (G3 EXTRA PLUS)

(Kohtuasi T-309/18)

(2018/C 285/50)

Hagiavalduse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Adis Higiene, SL (Pozuelo de Alarcón, Hispaania) (esindaja: advokaat M. Sanmartín Sanmartín)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine pool apellatsioonikoja menetluses: Farecla Products Ltd (Ware, Ühendkuningriik)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: teine pool apellatsioonikoja menetluses

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk G3 EXTRA PLUS – ELi kaubamärk nr 15 064 207

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 2. märtsi 2018. aasta otsus asjas R 2134/2017-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Määruse nr 207/2009 artiklit 42 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirjaga 22 on rikutud.

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 2017/1001 artiklite 94, 95 ja 107 rikkumine.

—	Põhjendamiskohustuse rikkumine.

23. mail 2018 esitatud hagi – Carvalho jt versus parlament ja nõukogu

(Kohtuasi T-330/18)

(2018/C 285/51)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Armando Carvalho (Santa Comba Dão, Portugal) ja 36 teist hagejat (esindajad: professor G. Winter, advokaat R. Verheyen ja barrister H. Leith)

Kostjad: Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada „kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktid“ (1) õigusvastaseks selles osas, milles need võimaldavad aastatel 2021–2030 lasta keskkonda kasvuhoonegaase koguses, mis vastab 2021. aastal 80 %-le 1990. aasta heitkogustest ja väheneb 2030. aastaks 60 %ni 1990. aasta heitkogustest;

—

tühistada kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktid selles osas, milles on seatud eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks 40 % võrra võrreldes 1990. aasta kogustega, ning eeskätt direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9 lõige 2, mida on viimati muudetud direktiiviga 2018/410, määruse 2018/842 artikli 4 lõige 2 ja I lisa ning määruse 2018/841 artikkel 4;

—	kohustada kostjaid võtma kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktidega meetmed, millega nõutakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist 2030. aastaks 50–60 % võrreldes 1990. aasta kogustega või Euroopa Kohtu äranägemisel veelgi ulatuslikumat vähendamist;

—

teise võimalusena, kui Euroopa Kohus ei pea õigeks kohaldada esialgset õiguskaitset ja tema otsus tühistada vähendamisel eesmärgiks võetud kogused tuleb liiga hilja, et asjakohaseid sätteid saaks enne 2021. aastat muuta, paluvad hagejad Euroopa Kohtul määrata, et kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktide vaidlustatud sätted jääksid jõusse, kuni lõpeb kindlaksmääratud tähtaeg, mille jooksul tuleb neid muuta vastavalt kõrgemalseisvatele õigusnormidele;

—	mõista kohtukulud välja kostjatelt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kümme väidet.

1.

Esimene väide seoses tühistamisnõudega, et liit on kõrgemalseisvate õigusnormide kohaselt kohustatud hoidma ära kliimamuutusest tekkivat kahju vastavalt rahvusvahelisest tavaõigusest tulenevale normile, mis keelab riikidel põhjustada kahju, ja ELTL artikli 191 kohaselt kahju ära hoidma. Samamoodi on liit kohustatud ära hoidma liidu põhiõiguste hartaga kaitstud põhiõiguste rikkumisi, mida kliimamuutus põhjustab. Nende õiguste hulka kuulub õigus elule ja kehalisele puutumatusele, õigus teha kutsealast tööd, õigus omandile, laste õigused ja õigus võrdsele kohtlemisele.

2.

Teine väide seoses tühistamisnõudega, et kasvuhoonegaaside keskkonda laskmise ja ohtliku kliimamuutuse vahelise põhjusliku seose tõttu on liidul kohustus võtta meetmeid liidu territooriumilt keskkonda lastavate kasvuhoonegaaside heitkoguste reguleerimiseks, et hoida ära seda kahju ja põhiõiguste rikkumisi.

3.

Kolmas väide seoses tühistamisnõudega, et kliimamuutus on juba põhjustamas kahju ja põhiõiguste rikkumisi ning teeb seda jätkuvalt. Edasine kasvuhoonegaaside keskkonda laskmine, mis nendele tagajärgedele kaasa aitab, on seetõttu õigusvastane, kui see ei ole objektiivselt põhjendatav ja kui liit on püüdnud seda vähendada oma tehnoloogilise ja majandusliku võimekuse ulatuses.

4.

Neljas väide seoses tühistamisnõudega, et liit ei saa kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktides seatud eesmärke vastu võttes niisuguseid põhjendusi kasutada, ja seda järgmistel põhjustel: — Need eesmärgid võimaldavad lasta keskkonda heitkoguseid, mis oluliselt ületavad liidu õiglast osa heitkoguste eelarves, mis kaudselt tuleneb Pariisi lepinguga seatud eesmärgist hoida keskmise temperatuuri tõus maailmas 1,5 oC piires või tublisti alla 2 oC. — Nende eesmärkide seadmisel ei analüüsinud kostjad liidu tehnoloogilist ja majanduslikku võimekust heitkoguseid vähendada. Valitud eesmärgid valiti välja pigem kui kulutõhusad vahendid varasema pikaajalise heitkogustega seotud eesmärgi täitmiseks, mis on hiljem asendatud Pariisi lepinguga. — Kostjatele kättesaadavatest tõenditest nähtub, et tegelikult oli liidul võimekus võtta meetmed, millega vähendatakse kasvuhoonegaase 2030. aastaks vähemalt 50–60 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemetega.

5.

Viies väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et kõrgemalseisvad õigusnormid kohustavad liitu ära hoidma kliimamuutusest tekkivat kahju vastavalt rahvusvahelisest tavaõigusest tulenevale normile, mis keelab riikidel põhjustada kahju, ja ELTL artikli 191 kohaselt kahju ära hoidma. Samuti on liit vastavalt liidu põhiõiguste hartale kohustatud hoidma ära kliimamuutusest põhjustatavaid põhiõiguste rikkumisi.

6.

Kuues väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et liit on – tulenevalt oma vastutusest kasvuhoonegaaside keskkonda laskmise eest – neid kohustusi varemgi rikkunud: — Ta on rikkunud kohustust mitte tekitada kahju alates 1992. aastast, mil võeti vastu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ja teadmised kliima muutumise kohta said üldlevinuks. — Liidu kohustuste rikkumine süvenes 2009. aastal, mil olid jõus nii ELTL artikkel 191 kui ka liidu põhiõiguste harta. — Nendel ajahetkedel oli kasvuhoonegaaside jätkuv keskkonda laskmine keelatud, kui selline käitumine ei olnud objektiivselt põhjendatud. Liit ei ole väitnud ega saakski väita, et heitkoguste tase, mida ta selle ajavahemiku vältel jätkuvalt lubas, vastas tema tehnoloogilisele ja majanduslikule võimekusele heitkoguseid vähendada.

7.

Seitsmes väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et liit jätkab praegugi oma kohustuste rikkumist, võttes kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktides vastu heitkogustega seotud eesmärke. Nagu tühistamishagi väidetes on märgitud, ei vähenda kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusaktid heitkoguseid ja võimaldavad jätkuvalt lasta keskkonda heitkoguseid määral, mis on õigusvastane ja põhjendamatu.

8.

Kaheksas väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et liidu kohustuste rikkumine kujutab endast piisavalt rasket isikutele õigusi andva õigusnormi rikkumist. Liidul ei ole kaalutlusõigust keelduda kaalumast või võtmast meetmeid heitkoguste vähendamiseks oma tehnoloogilise ja majandusliku võimekuse piires.

9.	Üheksas väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et kohustuste rikkumisega on põhjustatud ohtlik kliimamuutus, mis on põhjustanud teatavatele hagejatele varalist kahju ja põhjustab seda veelgi ning põhjustab hagejatele tulevikus mitut muud liiki varalist kahju.

10.

Kümnes väide seoses esialgse õiguskaitse taotlusega, et liit on kohustatud tagama oma tegevuse vastavuse õiguslikule kohustusele vähendada heitkoguseid vastavalt oma tehnoloogilisele ja majanduslikule võimekusele, millega on tõenditest nähtuvalt võimalik vähendada heitkogused 2030. aastaks vähemalt 50–60 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Hagejad paluvad Euroopa Kohtul kohaldada selles suhtes esialgset õiguskaitset.

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/410, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ eesmärgiga hoogustada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja süsinikdioksiidiheite vähendamist toetavaid investeeringuid, ning otsust (EL) 2015/1814 (ELT 2018, L 76, lk 3); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 156, lk 26); ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT 2018, L 156, lk 1). (Hagejad viitavad hagiavalduses määrustele 2018/842 ja 2018/841 selles redaktsioonis, milles nõukogu need enne allakirjutamist ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamist vastu võttis.)

1. juunil 2018 esitatud hagi – Laboratoire Pareva versus komisjon

(Kohtuasi T-337/18)

(2018/C 285/52)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Laboratoire Pareva (Saint Martin de Crau, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid K. Van Maldegem ja S. Englebert)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada hagiavaldus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—	tühistada Euroopa Komisjoni 20. aprilli 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/619 (1), millega jäetakse heaks kiitmata olemasoleva toimeaine PHMB (1415; 4.7) kasutamine tooteliiki 1, 5 või 6 kuuluvates biotsiidides vastavalt määrusele 528/2012 (2) („vaidlustatud otsus“); ja

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kolm väidet.

Hageja väidab, et kostja võttis vaidlustatud otsuse vastu Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELTL), ELi teisest õigust ja ELi põhimõtteid rikkudes. Seetõttu palub hageja vaidlustatud otsus tühistada järgneval kolmel põhjusel.

1.

Esimese väite kohaselt on oluliselt rikutud menetlusnorme: — kostja ei ole järginud menetlusetappe, mis olid nõutavad enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Kostja on oluliselt rikkunud komisjoni 4. augusti 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1062/2014 (3) artikli 6 lõike 7 punktides a ja b sätestatud menetlusnorme, mille järgimine oleks võinud kaasa tuua teistsuguse tulemuse.

2.	Teise väite kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu: — kostja on teinud ilmse hindamisvea, kuna võttis PHMB-le hinnangu andmisel arvesse asjassepuutumatuid faktoreid ega kaalunud piisavalt ja nõuetekohaselt hageja PHMB-le spetsiifilisi ja asjaomaseid faktoreid.

3.	Kolmanda väite kohaselt on rikutud ELi õiguse aluspõhimõtteid ja kaitseõigusi: — kostja ei taganud hagejale täielikku, asjakohast ja tõhusat võimalust esitada menetluse käigus oma märkusi.

---

(1)  Komisjoni 20. aprilli 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/619, millega jäetakse heaks kiitmata olemasoleva toimeaine PHMB (1415; 4.7) kasutamine tooteliiki 1, 5 või 6 kuuluvates biotsiidides (ELT 2018, L 102, lk 21).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT 2012, L 167, lk 1).

(3)  Komisjoni 4. augusti 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1062/2014 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 528/2012 osutatud tööprogrammi kohta, milles käsitletakse kõigi biotsiidides sisalduvate olemasolevate toimeainete süstemaatilist läbivaatamist (ELT 2014, L 294, lk 1).

1. juunil 2018 esitatud hagi – Laboratoire Pareva ja Biotech3D versus komisjon

(Kohtuasi T-347/18)

(2018/C 285/53)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Laboratoire Pareva (Saint Martin de Crau, Prantsusmaa) ja Biotech3D Ltd & Co. KG (Gampern, Austria) (esindajad: advokaadid K. Van Maldegem ja S. Englebert)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tunnistada hagiavaldus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—	tühistada Euroopa Komisjoni 20. aprilli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/613 (1), millega kiidetakse heaks olemasoleva toimeaine PHMB (1415; 4,7) kasutamine tooteliikidesse 2 ja 4 kuuluvates biotsiidides vastavalt määrusele 528/2012 (2) („vaidlustatud määrus“); ja

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad esitavad oma hagi põhjenduseks kolm väidet, mis on sisuliselt samad või sarnased nendega, mis esitati kohtuasjas T-337/18: Laboratoire Pareva vs. komisjon.

---

(1)  Komisjoni 20. aprilli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/613, millega kiidetakse heaks olemasoleva toimeaine PHMB (1415; 4,7) kasutamine tooteliikidesse 2 ja 4 kuuluvates biotsiidides (ELT 2018, L 102, lk 1).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (ELT 2012, L 167, lk 1).

8. juunil 2018 esitatud hagi – Hispaania versus komisjon

(Kohtuasi T-355/18)

(2018/C 285/54)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: M. García-Valdecasas Dorrego)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada avalike konkursside teated;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud avalike konkursside EPSO/AD/340/18 ja EPSO/AD/341/18 teadete vaidlustamiseks; kõnesolevad konkursid kuulutati välja, et täita administraatorite ametikohad avaliku halduse valdkonnas (AD 6).

Hageja põhjendab oma hagi nelja väitega.

1.

Esimene väide, mille kohaselt rikuti määruse nr 1/58 artikleid 1 ja 2, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 22 ning personalieeskirjade artiklit 1d, kui EPSO ja hageja vahelise suhtluse keeli piirati muu hulgas kandideerimisvormi puudutavas üksnes inglise, saksa ja prantsuse keelega.

2.

Teine väide, mille kohaselt rikuti määruse nr 1/58 artikleid 1 ja 6, harta artiklit 22 ja personalieeskirjade artikli 1d lõikeid 1 ja 6, artiklit 27 ja artikli 28 punkti f, sest teise keele valikut piirati põhjendamatult ainult nelja keelega, milleks on inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keel, ja Euroopa Liidu ülejäänud ametlikud keeled jäeti kõrvale.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keele valimine on meelevaldne valik, põhjustades keele alusel diskrimineerimise, mis on keelatud vastavalt määruse nr 1/58 artiklile 1, harta artiklile 22, ning personalieeskirjade artikli 1d lõigetele 1 ja 6, artiklile 27 ja artikli 28 punktile f.

4.

Neljas väide, mille kohaselt asjaolu, et vaidlustatud konkursiteadetes ei ole sõnaselgelt täpsustatud, et 1. keel peab olema see keel, mida kandidaat valdab vähemalt C1 tasemel (ladusalt), toob kaasa rahvuse ja „kõneldava“ keele alusel diskrimineerimise, mis on vastuolus määruse nr 1/58 artikliga 1, harta artikliga 22, ning personalieeskirjade artikli 1d lõigetega 1 ja 6, artikliga 27 ja artikli 28 punktiga f.

19. juunil 2018 esitatud hagi – Labiri versus EMSK

(Kohtuasi T-374/18)

(2018/C 285/55)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Vassiliki Labiri (Brüssel, Belgia) (esindaja: advokaat J.-N. Louis)

Kostja: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	paluda kostjal esitada menetlust korraldavate meetmete raames EMSK peasekretäri 30. märtsi 2016. aasta otsus, millega otsustati hageja üksuse juhataja vastu mitte ühtegi süüdistust esitada;

—	tühistada EMSK peasekretäri 30. märtsi 2016. aasta otsus, millega otsustati hageja üksuse juhataja vastu mitte ühtegi süüdistust esitada ning jätta rahuldamata hageja 14. detsembri 2007. aasta abitaotlus/kaebus;

—	mõista kohtukulud välja EMSK-lt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.	Esimene väide, et on rikutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 25 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee 17. detsembri 2007. aasta halduskoostöölepingu põhimõtteid.

2.	Teine väide, on rikutud personalieeskirjade artikli 24 esimest lõiku ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, mis annab igaühele õiguse heale haldusele. Vaidlusalune otsus tehti, rikkudes eelkõige hageja õigust olla ära kuulatud ja kaitseõigusi.

3.

Kolmas väide, et EMSK on teinud ilmse hindamisvea, kui ta võttis vastu otsuse menetluse lõpetamise kohta, milles oli õigusvastaselt viidatud vaidluse lahendamise kokkuleppele Avaliku Teenistuse Kohtu asjas ja sellise haldusjuurdluse järeldustele, mille käigus kunagi ei uuritud, kas hageja kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud võisid endast objektiivselt kujutada psühholoogilist ahistamist.

25. juunil 2018 esitatud hagi – Aldi versus EUIPO – Crone (CRONE)

(Kohtuasi T-385/18)

(2018/C 285/56)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Aldi GmbH & Co. KG (Mülheim an der Ruhr, Saksamaa) (esindajad: advokaadid N. Lützenrath, U. Rademacher, C. Fürsen ja M. Minkner)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Christoph Michael Crone (Krefeld, Saksamaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Taotleja: apellatsioonikoja menetluse teine pool

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kaubamärgi CRONE registreerimistaotlus nr 14 854 533

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 14. märtsi 2018. aasta otsus asjas R 1100/2017-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

25. juunil 2018 esitatud hagi – Delta-Sport versus EUIPO – Delta Enterprise (DELTA SPORT)

(Kohtuasi T-387/18)

(2018/C 285/57)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Delta-Sport Handelskontor GmbH (Hamburg, Saksamaa) (esindaja: advokaat M. Krogmann)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Delta Enterprise Corp. (New York, New York, Ühendriigid)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärgi DELTA SPORT taotlus – registreerimistaotlus nr 14 327 911

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 17. aprilli 2018. aasta otsus asjas R 1894/2017-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kulud, kaasa arvatud viienda apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt;

—	teha muud nõuetekohased toimingud.

Väide

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

21. juunil 2018 esitatud hagi – Nonnemacher versus EUIPO – Ingram (WKU)

(Kohtuasi T-389/18)

(2018/C 285/58)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Klaus Nonnemacher (Karlsruhe, Saksamaa) (esindaja: advokaat C. Zierhut)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Paul Ingram (Birmingham, Ühendkuningriik)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk WKU – ELi kaubamärk nr 11 482 841

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 17. aprilli 2018. aasta otsus asjas R 399/2017-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 61 rikkumine.

21. juunil 2018 esitatud hagi – Nonnemacher versus EUIPO – Ingram (WKU WORLD KICKBOXING AND KARATE UNION)

(Kohtuasi T-390/18)

(2018/C 285/59)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Klaus Nonnemacher (Karlsruhe, Saksamaa) (esindaja: advokaat C. Zierhut)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Paul Ingram (Birmingham, Ühendkuningriik)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi omanik: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi kujutismärk WKU WORLD KICKBOXING AND KARATE UNION – ELi kaubamärk nr 11 523 958

Menetlus EUIPOs: kehtetuks tunnistamise menetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO esimese apellatsioonikoja 17. aprilli 2018. aasta otsus asjas R 409/2017-1

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 61 rikkumine.

28. juunil 2018 esitatud hagi – Innocenti versus EUIPO – Gemelli (Innocenti)

(Kohtuasi T-392/18)

(2018/C 285/60)

Hagiavalduse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Innocenti SA (Lugano, Šveits) (esindaja: advokaat N. Ferretti)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Filippo Gemelli (Torino, Itaalia)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärk Innocenti – registreerimistaotlus nr 7 502 181

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 19. aprilli 2018. aasta otsus asjas R 2336/2010-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada EUIPO viienda apellatsioonikoja otsus nr 2336/2010-5 ja lükata tagasi Filippo Gemelli vastulause kaubamärgile 007502181.

Väited

—	Tribunale di Torinole (Torino kohus) mittekasutamise tõttu tühistamise kohtulahendit tõendavate dokumentide esitamise tähtaja rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

25. juunil 2018 esitatud hagi – Pielczyk versus EUIPO – Thalgo TCH (DERMAEPIL SUGAR EPIL SYSTEM)

(Kohtuasi T-398/18)

(2018/C 285/61)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Radoslaw Pielczyk (Klijndijk, Madalmaad) (esindaja: advokaat K. Kielar)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Thalgo TCH (Roquebrune-sur-Argens, Prantsusmaa)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja Üldkohtus

Vaidlusalune kaubamärk: registreerimistaotlus nr 11 649 324

Menetlus EUIPOs: tühistamismenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO neljanda apellatsioonikoja 13. aprilli 2018. aasta otsus liidetud kohtuasjades R 979/2017-4 ja R 1070/2017-4

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda: a) jättis hageja kaebuse R 979/2017-4 rahuldamata; b) osaliselt rahuldas Thalgo TCH esitatud tühistamiskaebuse R 1070/2017-4 seoses Nizza klassifikatsiooni klassi 3 kuuluvate kaupadega; c) tunnistas ELi kaubamärgi nr 11 649 324 kehtetuks seoses kaupadega klassis 3; d) kinnitas EUIPO 21. märtsi 2017. aasta otsuse (tühistamismenetlus nr 11 974 C) osas, milles otsuse kohaselt on hageja kaubamärk tunnistatud klassi 3 kuuluvate kaupadega seoses kehtetuks;

—	mõista EUIPO tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud välja Thalgo TCH-lt;

—	mõista käesoleva menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 8 lõike 1 punktiga b rikkumine;

—	komisjoni määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 22 lõigete 3 ja 4 koostoimes eeskirja 40 lõikega 6 rikkumine;

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2017/1001 artikli 64 lõigete 2 ja 3 koostoimes artikli 18 lõike 1 punktiga rikkumine.

4. juulil 2018 esitatud hagi – Silgan Closures ja Silgan Holdings versus komisjon

(Kohtuasi T-410/18)

(2018/C 285/62)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: Silgan Closures GmbH (München, Saksamaa), Silgan Holdings Inc. (Stamford, Connecticut, Ameerika Ühendriigid) (esindajad: advokaadid H. Wollmann, D. Seeliger, R. Grafunder ja V. Weiss)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus ELTL artikli 264 alusel hagejaid puudutavas osas;

—	mõista hagejate kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis paluvad hagejad tühistada osaliselt komisjoni 19. aprilli 2018. aasta otsus C(2018) 2466 final menetluse algatamise kohta juhtumis AT.40522 – Pandora komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004 (1) artikli 2 lõike 1 alusel.

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad järgmised väited.

1.

Subsidiaarsuse põhimõtte rikkumine Hagejad väidavad esimeses väites, et komisjon võtab vaidlustatud otsusega õigusliku aluse Saksamaa Bundeskartellamtis (föderaalne konkurentsiamet) lahendamisel olevalt menetluselt, mis on praeguseks hetkeks olnud pooleli juba rohkem kui kolm aastat ja milles on jõutud otsuse tegemise staadiumisse.

2.	Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine Teises väites leiavad hagejad, et vaidlustatud otsus ei olnud vajalik selleks, et komisjon saaks läbi viia kavatsetud kontrolli, samuti ei ole see proportsionaalne, kui kaaluda mõlema poole huve ja arvestada negatiivseid tagajärgi hagejatele.

3.	Ebapiisav põhjendamine Kolmandas väites leiavad hagejad, et vastupidi ELTL artiklis 296 sätestatule ei ole komisjon vaidlustatud otsuses märkinud ühtegi põhjust, miks ta subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid arvestades peab menetluse algatamist vajalikuks ja põhjendatuks.

4.	Kaalutlusõiguse rikkumine Neljandas väites märgivad hagejad, et komisjon algatas menetluse selleks, et ta saaks hagejate suhtes rakendada sanktsioone määruse (EÜ) nr 1/2003 (2) sanktsioonisüsteemi alusel.

---

(1)  Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).

(2)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).