Teadaanne seoses Ühtse Kriisilahendusnõukogu 2. augusti 2018. aasta teatega oma eelotsuse kohta, kas on vaja anda hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele seoses Banco Popular Español S.A. suhtes võetud kriisilahendusmeetmetega, ning arvamuse avaldamise menetluse algatamise kohta (SRB/EES/2018/132) (edaspidi „teade“)

(2018/C 277 I/01)

Teatega teeb Ühtne Kriisilahendusnõukogu eelotsuse, et ei nõuta määruse (EL) nr 806/2014 (1) artikli 76 lõike 1 punkti e kohast hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda mõjutavad Banco Popular Español S.A. suhtes võetud kriisilahendusmeetmeid (edaspidi „mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad“). Lõpliku otsuse tegemiseks algatab Ühtne Kriisilahendusnõukogu arvamuse avaldamise menetluse.

Ühtse Kriisilahendusnõukogu teate kokkuvõte

7. juunil 2017 otsustas Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) võtta Banco Popular Español S.A. (edaspidi „asutus“) suhtes vastu kriisilahenduskava, (2) mida toetas Euroopa Komisjon (3). Otsuse artiklite 5 ja 6 kohaselt seisnes asutuse suhtes võetav kriisilahendusmeede ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamises, et anda asutuse aktsiad üle asutusele Banco Santander S.A. (määruse (EL) nr 806/2014 artikli 24 lõike 1 punkti a kohaselt) pärast seda, kui oli kasutatud asutuse kapitaliinstrumentide allahindamise ja konverteerimise õigust (sama määruse artikli 21 kohaselt).

Pärast nimetatud kriisilahendusmeetme rakendamist kriisilahendusasutuse FROB poolt paluti kooskõlas määruse (EL) nr 806/2014 artikli 20 lõigetega 16 ja 17 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2018/344 (4) artikliga 3 Ühtsel Kriisilahendusnõukogul tagada, et sõltumatu hindaja hindaks, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui asutuse suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus (edaspidi „kohtlemise erinevuse hindamine“ või „3. hindamine“).

Sõltumatu hindaja, kes teeb nõutavad hindamised seoses asutuse kriisilahendusega, on Deloitte. 14. juunil 2018 (5) sai Ühtne Kriisilahendusnõukogu postiga Deloitte’i lõpliku aruande asutuse kriisilahendusmenetluse korral kohtlemise erinevuse kohta (edaspidi „3. hindamise aruanne“), mis on lisatud teatele 1. lisana.

3. hindamise aruandest järeldub, et puudub erinevus mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegeliku kohtlemise ning selle kohtlemise vahel, mida nad oleksid saanud, kui asutuse suhtes oleks algatatud kriisilahendusmenetluse kuupäeval tavaline maksejõuetusmenetlus. Eelnevat arvestades teeb Ühtne Kriisilahendusnõukogu teates eelotsuse, et ei nõuta määruse (EL) nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punkti e kohase hüvitise tasumist aktsionäridele ja võlausaldajatele.

Et Ühtne Kriisilahendusnõukogu saaks teha lõpliku otsuse, kas hüvitist on vaja anda, kutsub ta mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid teatega üles väljendama huvi kasutada arvamuse avaldamise õigust seoses selle Ühtse Kriisilahendusnõukogu eelotsusega, järgides konsultatsioonimenetlust ja eelkõige registreerudes vastava veebivormi kaudu, nagu on kirjeldatud allpool.

Konsultatsioonimenetluses on kaks etappi:

i)	esimeses etapis kutsutakse mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid üles väljendama huvi kasutada arvamuse avaldamise õigust ning

ii)	teises etapis saavad need mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad, kes esimeses etapis väljendasid huvi kasutada arvamuse avaldamise õigust ning kelle staatust on Ühtne Kriisilahendusnõukogu kontrollinud, esitada arvamusi teate kohta, millele on lisatud 3. hindamise aruanne.

Huvitatud mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid kutsutakse üles väljendama huvi kasutada arvamuse avaldamise õigust, registreerudes vastava veebivormi abil, mis on avatud kuni 14. septembrini 2018 (kell 12.00 Brüsseli aja järgi). Huvi väljendamist muude vahenditega või pärast nimetatud tähtpäeva ei võeta arvesse.

Ühtse Kriisilahendusnõukogu teade ja 3. hindamise aruanne on avaldatud Ühtse Kriisilahendusnõukogu ametlikul veebilehel https://srb.europa.eu/en/content/banco-popular

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2)  SRB/EES/2017/08 (ELT C 222, 11.7.2017, lk 3).

(3)  Komisjoni 7. juuni 2017. aasta otsus (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Popular Español S.A. kriisilahenduse skeem (ELT L 178, 11.7.2017, lk 15).

(4)  Komisjoni 14. novembri 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2018/344, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL regulatiivsete tehniliste standardite osas, millega määratakse kindlaks kriisilahendusmenetluse korral kohtlemise erinevuse hindamise lähtealused (ELT L 67, 9.3.2018, lk 3).

(5)  Ühtne Kriisilahendusnõukogu sai 3. hindamise aruande elektroonilise koopia e-postiga 13. juunil 2018. Lisatud 3. hindamise aruanne kajastab muudatusi, mida tehti selles ainult tehnilisi vigu parandanud Deloitte’i addendumiga, mille Ühtne Kriisilahendusnõukogu sai e-postiga 31. juulil 2018.

Eelnõu: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eesmärgiga toetada liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet (esimene lugemine) – Seadusandliku akti vastuvõtmine

(2018/C 277 I/02)

Euroopa Parlamendi toetusel esitatav komisjoni avaldus programmi rakendamise kohta

Selleks et rakendada tõhusalt Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi ning tagada täielik kooskõla liidu muude algatustega, kavatseb komisjon programmi rakendada eelarve otsese täitmise raames vastavalt finantsmääruse artikli 62 lõike 1 punktile a.

Komisjoni avaldus, mis käsitleb Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi tööprogrammi koostamist ja vastuvõtmist

Vastavalt määruse (EL) nr 1268/2012 artiklile 188 vastutab tööprogrammi koostamise eest komisjon. Sellega seoses märgib komisjon, et loetelu prioriteetidest, mis on kindlaks määratud määruses, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, ei tohiks olla ammendav, ja seetõttu ei usu komisjon, et käesolev juhtum kujutaks endast pretsedenti seoses komisjonile antud rakendusvolituste ulatusega.

Komisjoni avaldus projekte hindavate ekspertide valiku kohta programmi toetuse andmise menetluse raames

Komisjon tagab, et artiklis 15 osutatud sõltumatute ekspertide andmebaasi valitud ekspertidel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud oskused, kogemused ja teadmised. Komisjon võib selleks kasutada mis tahes asjaomast allikat, sealhulgas liikmesriikide asjakohast teavet, järgides samal ajal täielikult finantsmäärust.

Komisjon tagab, et liikmesriikide esitatud tagasisidet sõltumatute ekspertide andmebaasi valitud ekspertide volituste kohta võetakse võimalikult palju arvesse.

Suunis

Küsimused ja vastused: blokeerimisseaduse ajakohastatud versiooni vastuvõtmine

(2018/C 277 I/03)

Märkus: komisjon vaatab käesoleva suunise läbi ja ajakohastab seda vastavalt vajadusele, ka juhul, kui kerkib uusi küsimusi.

7. augustil jõustus komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2018/1100 (1). Selle delegeeritud määrusega muudeti nõukogu 22. novembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2271/96 (mis käsitleb kaitset kolmanda riigi vastuvõetud õigusaktide eksterritoriaalse kohaldamise mõju ja nendel õigusaktidel põhinevate või neist tulenevate meetmete eest; nn blokeerimisseadus) (2) lisa.

Muudetud määrus kohaldub ettevõtjate suhtes vahetult ning seda rakendavad ja kohaldavad riikide ametiasutused ja kohtud.

Blokeerimisseaduse eesmärk on kaitsta kehtivat õiguskorda, liidu huve ja selliste füüsiliste ja juriidiliste isikute huve, kes kasutavad oma Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevaid õigusi, selliste õigusaktide eksterritoriaalse kohaldamise ebaseadusliku mõju eest.

Käesoleva dokumendi eesmärk on pakkuda suuniseid blokeerimisseaduse teatavate sätete rakendamise kohta. Siin ei käsitleta ammendavalt kõiki nimetatud õigusakti sätteid ega looda mingeid uusi eeskirju. Siduv on üksnes Euroopa Liidu Teatajas avaldatud blokeerimisseaduse õigustekst.

Komisjon teeb liidu õiguse kohaldamise üle järelevalvet Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all. Aluslepingutest tulenevalt on liidu institutsioonide õigusaktide kohta õiguslikult siduvate tõlgenduste esitamise õigus ainult Euroopa Liidu Kohtul.

1. JAGU. ÜLDTEAVE

1.   Mis on blokeerimisseadus?

EL võttis blokeerimisseaduse kasutusele 1996. aastal vastuseks Ameerika Ühendriikide (USA) eksterritoriaalsete sanktsioonide õigusaktidele, mida kohaldati Kuuba, Iraani ja Liibüa suhtes. See kujutab endast olulist saavutust – ELi üksmeelset sammu kolmandate riikide eksterritoriaalsete õigusaktide ebaseadusliku mõju vastu.

Blokeerimisseadusega soovitakse tõrjuda ebaseaduslikku mõju, mida kolmandate riikide eksterritoriaalsed sanktsioonid avaldavad seaduse artiklis 11 osutatud füüsilistele ja juriidilistele isikutele (edaspidi „ELi ettevõtjad“). Selle peamine eesmärk on seega kaitsta ELi ettevõtjaid, kes tegelevad seadusliku rahvusvahelise kaubanduse ja/või kapitaliliikumisega ning ajavad sellega seotud äri kolmandate riikidega.

Blokeerimisseadust kohaldatakse selle lisas nimetatud eksterritoriaalsete õigusaktide suhtes (edaspidi „loetletud eksterritoriaalsed õigusaktid“), mis praegu koosnevad USA meetmetest Kuuba ja Iraani suhtes.

Blokeerimisseaduse põhiprintsiip on see, et ELi ettevõtjad ei või täita loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide või neil põhinevate otsuste, kohtuotsuste või vahekohtuotsuste nõudeid, arvestades et EL ei tunnusta nende kohaldatavust ELi ettevõtjate suhtes või mõju nendele ettevõtjatele (artikli 5 esimene lõik).

Samuti näeb blokeerimisseadus ette, et ELi ettevõtjad teatavad Euroopa Komisjonile 30 päeva jooksul kõikidest loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide või nendel põhinevate või neist tulenevate meetmete tõttu tekkivatest olukordadest, mis mõjutavad otseselt või kaudselt nende majandus- või finantshuve (artikli 2 esimene lõik). Nad võivad seda teha otse (3) või liikmesriigi pädevate asutuste kaudu. Euroopa Komisjon teatab sellisest laekunud teabest selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus teavet esitav isik on resident või kus ta on registreeritud (artikli 2 kolmas lõik).

Juriidiliste isikute puhul käib see kohustus direktorite, juhatajate ja muude juhtimisvastutusega isikute kohta.

2.   Kelle suhtes blokeerimisseadus kehtib?

Blokeerimisseaduse artikkel 11 näeb ette, et see kehtib nende suhtes, keda komisjon nimetab käesolevas dokumendis „ELi ettevõtjateks“, nimelt:

1.	kõikide liidus elavate füüsiliste isikute suhtes, kes on liikmesriigi kodanikud,

2.	kõikide liidus registreeritud juriidiliste isikute suhtes,

3.	kõikide liikmesriikide kodanike suhtes, kes elavad või on asutatud väljaspool liitu, ja kõikide laevandusettevõtjate suhtes, kes on asutatud väljaspool liitu, kuid on liikmesriigi kodanike kontrolli all, kui nende laevad on registreeritud selles liikmesriigis sealsete õigusaktide kohaselt (4),

4.	kõikide muude füüsiliste isikute suhtes, kes elavad liidus, kui nad ei viibi riigis, mille kodanikud nad on,

5.	kõikide muude tööülesandeid täitvate füüsiliste isikute suhtes liidu territooriumil, sealhulgas liidu territoriaalvetes ja õhuruumis ning liikmesriigi jurisdiktsiooni või kontrolli all oleva õhusõiduki või laeva pardal.

Filiaalide ja tütarettevõtete olukorra kohta vt küsimus 21.

3.   Millal hakatakse blokeerimisseadust kohaldama?

Ajakohastatud blokeerimisseadus kehtib kõigi eespool määratletud ELi ettevõtjate suhtes alates selle jõustumise kuupäevast, st 7. augustist 2018. Lepinguliste kohustuste puhul kohaldatakse seda hoolimata sellest, kas leping on sõlmitud enne eespool nimetatud ajakohastatud blokeerimisseaduse jõustumiskuupäeva.

4.   Kuidas kaitseb blokeerimisseadus ELi ettevõtjaid?

Blokeerimisseadus toimib alljärgnevalt.

—	Tühistab loetletud eksterritoriaalsetel õigusaktidel või nende alusel vastu võetud aktidel ja sätetel põhinevate võõrriigi otsuste, sh kohtuotsuste või vahekohtuotsuste mõju ELis (artikkel 4).

See tähendab, et ELis ei tunnustata ühtegi otsust, olgu haldusotsust, kohtuotsust, vahekohtuotsust või muud laadi otsust, mille on teinud kolmanda riigi ametiasutus ja mille aluseks on blokeerimisseaduse lisas loetletud sätted või neid sätteid täpsustavad või rakendavad aktid. Samamoodi ei täideta ELis ühtegi otsust, millega nõutakse eespool nimetatud aktide alusel näiteks ELi ettevõtja vara konfiskeerimist või mis tahes majanduskaristuse täideviimist. See kaitseb ELi ettevõtjaid nimetatud otsuste mõju eest liidus.

Riikide ametiasutused, sealhulgas riikide kohtud ja vahekohtud peavad blokeerimisseadust kohaldama ja rakendama ning eelkõige tagama, et eelnimetatud kohustust, mis sellest vahetult tuleneb, täidetakse täielikult.

—	Võimaldab ELi ettevõtjatel nõuda neile loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt või üksustelt, kelle tõttu kahju tekkis (artikkel 6).

See tähendab, et ELi ettevõtjatel on seaduslik õigus nõuda hüvitist kantud kahju eest neilt, kes on selle kahju põhjustanud. Selle võimaluse kohta vt täpsemalt küsimusi 12–15.

—	Võimaldab ELi ettevõtjatel küsida luba täita loetletud eksterritoriaalseid õigusakte, kui mittetäitmine kahjustaks tõsiselt nende või ELi huve (artikli 5 teine lõik).

See tähendab, et nõuetekohaselt põhjendatud eriasjaoludel võib komisjon anda ELi ettevõtjatele erandkorras loa tegutseda loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide kohaselt. Selle võimaluse kohta vt täpsemalt küsimusi 16–20.

5.   Kas blokeerimisseadus kohustab ELi ettevõtjaid Iraani või Kuubaga äri tegema? Millisele seisukohale peaksid nad loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide ja blokeerimisseaduse vahel asuma?

ELi ettevõtjatel on vabadus ajada äri nii, nagu nad sobivaks peavad, järgides ELi õigust ja kohaldatavat siseriiklikku õigust. See tähendab, et nad võivad vabalt valida, kas alustada või jätkata äritegevust Iraanis või Kuubas või lõpetada see äritegevus ning kas osaleda mingis majandusvaldkonnas või mitte, lähtudes oma hinnangust majanduslikule olukorrale. Blokeerimisseadus ongi mõeldud tagama, et selliseid äriotsuseid saaks teha vabalt, s.t et ELi ettevõtjad ei teeks neid otsuseid loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide sunnil, mida liit ei tunnusta ELi ettevõtjate suhtes kohaldatavana.

6.   Miks blokeerimisseadust ajakohastatakse?

Ajakohastamise tingis USA 8. mai 2018. aasta ühepoolne otsus kehtestada uuesti eksterritoriaalsed sanktsioonid Iraani vastu samaaegselt taganemisega ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast, millele 2015. aastal kirjutasid ühe osapoolena alla Iraan ja teiste osapooltena Hiina, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, USA ja Euroopa Liit. Teatavate Iraaniga seotud sanktsioonide kõrvaldamine on kokkuleppe oluline osa. Eksterritoriaalsete sanktsioonide taaskehtestamine USA poolt võib mõjutada ELi ettevõtjate seaduslikku äritegevust Iraaniga. Sellised õigusnormid taaskehtestatakse 7. augustil 2018 ja 5. novembril 2018.

7.   Mis on blokeerimisseaduses muutunud?

Euroopa Komisjon on ajakohastanud blokeerimisseaduse lisa, et laiendada eksterritoriaalsete õigusaktide loetelu, mille suhtes rakendatakse blokeerimisseaduse kaitsemeetmeid. Lisa sisaldab nüüd USA eksterritoriaalseid sanktsioone, mille USA ühise laiaulatusliku tegevuskava alusel kõrvaldas või peatas ja mis on nüüd taaskehtestatud või taaskehtestamisel. Oluline on märkida, et siia hulka kuuluvad ka neil põhinevad või neist tulenevad meetmed.

Konkreetselt lisatakse lisasse järgmised loetletud eksterritoriaalsed õigusaktid:

—	„Iran Sanctions Act of 1996“ (5);

—	„Iran Freedom and Counter-Proliferation Act of 2012“;

—	„National Defense Authorization Act for Fiscal Year 2012“;

—	„Iran Threat Reduction and Syria Human Rights Act of 2012“; ning

—	„Iran Transactions and Sanctions Regulations“.

Ülalnimetatud seaduste ja määruste sätted, millel on ebaseaduslik eksterritoriaalne mõju, on ülevaatlikkuse huvides lisas kokku võetud. Täieliku ülevaate saamiseks vaadake asjaomaseid sätteid.

8.   Kas blokeerimisseadust on praeguseks kasutatud?

Alates 1996. aastast on blokeerimisseadust kohaldatud peamiselt USA Kuubaga seotud eksterritoriaalsete sanktsioonide suhtes. 1998. aastal sõlmisid liit ja USA vastastikuse mõistmise memorandumi, millega USA valitsus peatas teatavate Kuuba eksterritoriaalsete sanktsioonide sätete kohaldamise seniks, kuni EL ja teised liitlased jätkavad suurendatud jõupingutusi demokraatia edendamiseks Kuubal.

9.   Kuidas veel saab blokeerimisseadus ELi ettevõtjaid aidata?

Blokeerimisseadus kehtib kõikide ELi ettevõtjate suhtes sõltumata nende suurusest ja tegutsemisvaldkonnast.

Lisaks küsimuses 4 loetletud kaitsemeetmetele on blokeerimisseadus ka kasulik abivahend, mis aitab tuvastada kolmandate riikide eksterritoriaalseid õigusakte ja nende peamisi sätteid, mille kohaldamine võib avaldada ELi ettevõtjatele ebaseaduslikku mõju. Need sätted on kokkuvõtlikult esitatud lisas. Sellest võib eriti abi olla väikestel ja keskmistel ettevõtjatel (VKEd), kuna neil on piiratumad ressursid selle väljaselgitamiseks, millistel loetletud eksterritoriaalsetel õigusaktidel võiks nende tegevusele mõju olla, ja nii on neil näiteks võimalik anda komisjonile artikli 2 esimese lõigu kohaselt asjakohast teavet (vt küsimus 1).

10.   Kes vastutab blokeerimisseaduse rakendamise eest? Kas liikmesriigid on kohustatud blokeerimisseaduse võimaliku rikkumise korral kohtusse pöörduma?

Blokeerimisseaduse rakendamise eest vastutavad liikmesriigid ja nende ülesanne on ka kehtestada karistused võimalike rikkumiste eest ja rakendada need oma õiguskorras. Karistused on sätestatud liikmesriikide siseriiklikus õiguses ja võivad seetõttu liikmesriigiti erineda. Kuid erinevustest hoolimata peavad kõik karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad (artikkel 9).

Samuti peavad liikmesriigid oma siseriikliku korra kohaselt tagama blokeerimisseadusega kehtestatud korra järgimise, sealhulgas kohaldades neid karistusi, kui see on vajalik ja asjakohane.

11.   Milline on Euroopa Komisjoni roll selles?

Blokeerimisseaduse puhul on Euroopa Komisjoni peamised ülesanded järgmised:

—	muuta delegeeritud õigusaktide kaudu blokeerimisseaduse lisas avaldatud eksterritoriaalsete sanktsioonide loetelu (artikli 1 teine lõik);

—	koguda ELi ettevõtjatelt teavet loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide võimalike rakendamisjuhtumite kohta (artikkel 2);

—

anda ELi ettevõtjatele nõuetekohaselt põhjendatud eriasjaolude korral lube, kui on vaja täielikult või osaliselt järgida loetletud eksterritoriaalseid sanktsioone, et vältida tõsist kahju ettevõtjate või liidu huvidele; võtta rakendusaktidega vastu kriteeriumid, mille alusel hinnatakse taotlusi (artikli 5 teine lõik koostoimes artikli 7 punktiga b) (6);

Ülejäänud protseduurilised ülesanded on nimetatud artikli 7 punktides a, d ja e ning artiklis 10.

Lisaks sellele vastutab komisjon aluslepingute täitmise järelevalvajana ELi õiguse korrektse ja ühetaolise rakendamise eest, tegutsedes Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all.

Lisateabe saamiseks Euroopa Komisjoni rolli kohta võtke palun ühendust: relex-sanctions@ec.europa.eu.

2. JAGU. KAHJU HÜVITAMINE

12.   Milliseid kahjusid ELi ettevõtjatele hüvitatakse?

Vastavalt artiklile 6 on ELi ettevõtjatel „õigus nõuda selliste kahjude, sealhulgas kohtukulude hüvitamist, mida on kõnealusele isikule põhjustanud lisas nimetatud seaduste või neil põhinevate või neist tulenevate meetmete kohaldamine“. Seega on hüvitise nõudmist võimaldavad kahjud määratletud väga laialt, mis on kooskõlas blokeerimisseaduse eesmärgiga kaitsta ettevõtjaid.

13.   Kellelt võivad ELi ettevõtjad nende kahjude eest hüvitist nõuda? Kas ELi ettevõtjad võivad USA ametivõimude vastu kohtusse pöörduda, et kahju eest hüvitist saada?

ELi ettevõtjad võivad kahjusid sisse nõuda „füüsiliselt või juriidiliselt isikult või muult kahju põhjustanud üksuselt või mis tahes isikult, kes tegutseb nende nimel või nende vahendajana“.

Kes täpselt oleks kohtuasjas kostja, sõltub iga juhtumi puhul üksikasjadest, tekitatud kahju laadist, tegelikult kahju tekitanud isikust või üksusest, võimalikust jagatud vastutusest sellise kahju tekitamise eest jne. Selle üle otsustab pädev kohus (vt küsimus 14). Ei ole võimalik eelnevalt ja üldiselt kindlaks teha, kellelt kahju sisse nõutakse.

Artikli 6 sõnastus on siiski väga lai ja hõlmab mitte üksnes vastutavaid isikuid ja üksusi, vaid ka nende esindajaid, võimaldades seega ELi ettevõtjatele laiema ulatusega kaitset.

14.   Kuidas saab kahjusid sisse nõuda? Kas komisjon või riikide ametiasutused sekkuvad ELi ettevõtjate kasuks?

Artikli 6 kolmanda lõigu kohaselt saab kahjusid sisse nõuda kohtus. Milline kohus on pädev, sõltub juhtumi üksikasjadest, kohaldatavatest kohtualluvuse eeskirjadest, riigi tsiviilkohtumenetlusest jne. Üldpõhimõtteks tuleb artikli 6 kolmandas lõigus esitatud viite kohaselt pidada Brüsseli konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (7) („Brüsseli konventsioon“).

Lisaks täpsustatakse artikli 6 viimases lõigus, et kahjude sissenõudmine võib toimuda kahju põhjustanud füüsiliste või juriidiliste isikute või üksuste, nende vahendajate või nende nimel tegutsevate isikute liidus asuva vara, sealhulgas liidus registreeritud ettevõtete aktsiate või osade konfiskeerimise ja müümise vormis. Hüvitamine toimub kooskõlas kohaldatava seadusega ja ilma et see piiraks muude asjakohaste vahendite kasutamist.

15.   Mida Brüsseli konventsioon ette näeb?

Blokeerimisseadus võeti vastu 1996. aastal. Selle artiklis 6 olevat viidet Brüsseli konventsioonile käsitatakse nüüd viitena Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusele (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (8).

Selle artiklis 68 on ette nähtud, et kõnealune määrus asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 1968. aasta Brüsseli konventsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide territooriumide puhul, mis kuuluvad nimetatud konventsiooni territoriaalsesse kohaldamisalasse, kuid mis jäävad ELi toimimise lepingu artikli 355 kohaselt väljapoole kõnealuse määruse territoriaalset kohaldamisala.

Kõnealust määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes, kuid see ei laiene riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel.

3. JAGU. LOAD

16.   Millal võivad ELi ettevõtjad blokeerimisseaduse artikli 5 teise lõigu alusel luba taotleda?

Blokeerimisseaduse artikli 5 teise lõiguga võimaldatakse ELi ettevõtjatel küsida luba täita loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide nõudeid, kui mittetäitmine põhjustaks nende või liidu huvidele olulist kahju.

Blokeerimisseaduses ei määratleta, mida tähendab „oluline kahju“, kuid on selge, et mitte iga häiring või kahju, mille all ELi ettevõtjate tegevus kannatab, ei anna neile õigust luba saada. See tuleneb asjaolust, et liidu seisukoha kohaselt ei tohiks loetletud eksterritoriaalsed õigusaktid reguleerida ELi ettevõtjate toimimist tema territooriumil ning võimalus, et nad seda siiski reguleerivad, peab jääma erandiks.

Nagu on selgitatud komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/1101 (9) põhjenduses 9, on loa taotlemine asjakohane juhul, kui viis, kuidas taotleja soovib tegutseda, põhineb loetletud eksterritoriaalsel õigusaktil või on määratud sellise õigusaktiga. Taotleja peab ise kindlaks tegema, kas see on nii. Loamenetlust ei tohiks ELi ettevõtjad kasutada selleks, et hankida komisjonilt nn kinnituskirju selle kohta, et nende äriotsused on blokeerimisseadusega kooskõlas. Äriotsuste kohta blokeerimisseaduse kontekstis vt täpsemalt küsimust 5.

17.   Mida peavad ELi ettevõtjad tõendama, et luba saada?

Rakendusmääruse (EL) 2018/1101 artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaselt peavad luba taotlevad ELi ettevõtjad vähemalt selgitama, milliseid loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide sätteid neil on vaja järgida ja täpselt mil viisil toimimiseks nad luba soovivad. Nende ülesanne on ka näidata, miks ja mil viisil kahjustaks loetletud eksterritoriaalse õigusakti mittejärgimine tõsiselt nende huve või liidu huve, millest on tingitud vajadus teha nõuetekohaselt põhjendatud eriasjaoludel erand blokeerimisseadusega kehtestatud reeglist. Tuleb esitada asjakohased tõendid. See, millised tõendid asjakohased, sõltub iga juhtumi eripärast. Komisjon kaalub omandatud kogemuste põhjal siiski, kas on kohane töötada välja vormid või kontrollnimekirjad, mida kasutada tõendite esitamisel kõige sagedamini kasutatavate põhjenduste toetuseks.

Loataotluse võib esitada üksi või seda võivad teha mitu ELi ettevõtjat ühiselt, tingimusel et nende huvid on piisavalt ühtsed. Ühistaotluste korral peab komisjonil siiski olema võimalik hinnata iga taotleja puhul eraldi, kas loetletud eksterritoriaalse õigusakti mittejärgimine kahjustaks tõsiselt tema individuaalseid huve või liidu huve.

18.   Kes võib anda ELi ettevõtjatele loa täita loetletud eksterritoriaalseid õigusakte? Kuidas on menetlusse kaasatud liikmesriigid?

Artikli 5 teise lõigu, artikli 7 punkti b ja artikli 8 kohaselt annab selliseid lube komisjon, keda abistab eksterritoriaalse seadusandluse komitee. Load antakse samal viisil koostatud kriteeriumide põhjal. Need kriteeriumid on sätestatud rakendusmääruses (EL) 2018/1101. Komisjon vaatab kriteeriumid korrapäraselt läbi. Kui komisjon jõuab loataotluste käsitlemisel saadud kogemuste põhjal seisukohale, et kriteeriume on vaja muuta, võtab ta vajalikud meetmed.

Eksterritoriaalse seadusandluse komitee koosneb iga liikmesriigi esindajatest ja abistab komisjoni tema lubadega seotud ülesannete täitmisel nn komiteemenetluse kaudu.

Niipea kui komisjon saab loataotluse, peab ta rakendusmääruse (EL) 2018/1101 artikli 3 lõike 5 kohaselt sellest eksterritoriaalse seadusandluse komiteele teatama.

19.   Kuidas saavad ELi ettevõtjad luba taotleda ja kui kaua aega võtab Euroopa Komisjonilt vastuse saamine?

Loataotlus tuleks esitada komisjonile kirjalikult kas posti teel (European Commission, Service for Foreign Policy Instruments EEAS 07/99, 1049 Brussels, Belgia) või e-posti teel (EC-AUTHORISATIONS-BLOCKING-REG@ec.europa.eu).

Kuigi komisjon püüab taotlusi menetleda ja taotlejale vastata võimalikult kiiresti, sõltub selleks vajalik aeg mitmest tegurist, nagu juhtumi keerukus, taotluse täielikkus ja esitatud tõendid, taotleja kiire reageerimine komisjoni täiendavatele küsimustele, saadud taotluste hulk, eksterritoriaalse seadusandluse komiteel juhtumi kohta arvamuse esitamiseks kuluv aeg või vajadus tõlgete järele.

20.   Milline on loa mõju?

Loataotlusel ei ole peatavat mõju. Luba komisjoni rakendusotsuse vormis jõustub kuupäeval, mil see taotlejale teatavaks tehakse. Seni on ELi ettevõtjad kohustatud blokeerimisseadust järgima.

4. JAGU. MUUD KÜSIMUSED

21.   Mis olukorras on USA äriühingute ELi tütarettevõtted ja ELi äriühingute USA tütarettevõtted?

Üldjoontes on kolm olukorda, mida tuleb käsitleda eraldi.

Kui USA äriühingute ELi tütarettevõtted asutatakse liikmesriigi õiguse kohaselt ja nende registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või põhitegevuskoht on liidus, käsitatakse neid ELi ettevõtjatena. See tähendab, et neil on kõik õigused ja kõik kohustused, mis tulenevad liidu õigusest, sealhulgas blokeerimisseadusest.

USA äriühingute filiaalid liidus ei kuulu eelmise lõigu alla, sest neil ei ole emaettevõttest eraldiseisvat juriidilise isiku staatust. Neid ei käsitata ELi ettevõtjatena. Seepärast nende suhtes blokeerimisseadust ei kohaldata.

ELi äriühingute USA tütarettevõtete suhtes kohaldatakse õigust, mille alusel nad on asutatud, mis on üldjuhul USA õigus. Seetõttu ei loeta neid ELi ettevõtjateks ja blokeerimisseadust nende suhtes ei kohaldata. Hoolimata sellest on nende liidus asutatud emaettevõte ELi ettevõtja ja sellest tulenevalt kohaldatakse tema suhtes blokeerimisseaduse sätteid.

22.   Kas blokeerimisseadus kehtib ELi kodanike suhtes, kes on ELi-väliste riikide, sealhulgas USA residendid?

Jah, blokeerimisseadus kehtib ka väljaspool liitu elavate liikmesriigi kodanike suhtes (vt küsimus 2).

23.   Kas ELi ettevõtjad võivad taotleda USA-lt luba, et saada vabastust loetletud eksterritoriaalsete sanktsioonide rakendamisest?

Ei. USA ametiasutustelt individuaalse loa taotlemine erandi/vabastuse saamiseks eksterritoriaalsete õigusaktide rakendamisest tähendaks kokkuvõttes nende nõuete täitmist. See tähendaks USA jurisdiktsiooni tunnistamist ELi ettevõtjate üle, kes peaksid kuuluma ELi/liikmesriikide jurisdiktsiooni alla.

ELi ettevõtjad võivad sellest hoolimata komisjonilt blokeerimisseaduse artikli 5 teise lõigu kohaselt taotleda, et neil lubataks USA ametiasutustelt sellist luba küsida.

Siiski ei pea komisjon loetletud eksterritoriaalsete õigusaktide täitmiseks ELi ettevõtjate lihtviisilist arutelu USA ametiasutustega, et saada aimu sätete mõjust neile ja selle ulatusest ning sellest, kas mittetäitmine põhjustaks nende huvidele olulist kahju artikli 5 teise lõigu tähenduses. Sellised arutelud võivad eelneda loataotlusele, mille ELi ettevõtjad ülalnimetatud artikli kohaselt komisjonile esitavad, aga pelgalt selliste arutelude pidamiseks ei ole luba vaja.

---

(1)  ELT L 199, 7.8.2018, lk 1.

(2)  ELT L 309, 29.11.1996, lk 1.

(3)  E-postiga aadressil relex-sanctions@ec.europa.eu.

(4)  Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4055/86 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (EÜT L 353, 17.12.1990, lk 16), artikli 1 lõige 2.

(5)  Seadus on olnud lisas juba 1996. aastast peale. Siiski on seda seadust aastate jooksul muudetud ja lisa kajastab nüüd selle praegu kehtivat sisu.

(6)  Nende ülesannete täitmisel abistab komisjoni blokeerimisseaduse artikli 8 esimese lõiguga ette nähtud eksterritoriaalse seadusandluse komitee. Komitee koosneb liikmesriikide esindajatest.

(7)  Tekstis viidatakse 1968. aasta konventsioonile; siiski tuleb seda mõista kui viidet 2007. aasta konventsioonile, millega see asendati: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:22007A1221(03)&from=EN.

(8)  ELT L 351, 20.12.2012, lk 1.

(9)  ELT L 199, 7.8.2018, lk 7.