21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/1

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 228,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 24,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikleid 8 ja 20, milles rõhutatakse valitsuste kohustust kaitsta lapse identiteeti, sh lapse perekondlikke suhteid,

—

võttes arvesse 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni, eriti selle artikli 37 punkti b,

—

võttes arvesse 29. mai 1993. aasta Haagi konventsiooni lastekaitse ja rahvusvahelises lapsendamises tehtava koostöö kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (1) (Brüssel IIa),

—

võttes arvesse lapse õigusi käsitlevat ELi tegevuskava (COM(2011)0060),

—

võttes arvesse lapse õiguste Euroopa foorumi üheksanda koosoleku jaoks koostatud aruteludokumendis sisalduvaid suuniseid,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt läbi viidud lastekaitsesüsteemide kaardistamist,

—

võttes arvesse arvukaid petitsioone laste heaolu küsimustega tegelevate asutuste tegevuse ning laste õiguste kaitse, lapse isikuhooldusõiguse, lapseröövi ja lastehoolduse kohta, mis petitsioonikomisjon on aastate jooksul saanud mitmesugustest ELi liikmesriikidest, ning soovitusi, mis on esitatud aruannetes teabekogumisvisiitide kohta Saksamaale (23.-24. november 2011, Jugendamt), Taani (20.-21. juuni 2013, sotsiaalamet) ja Ühendkuningriiki (5.-6. november 2015, lapsendamised vanemliku nõusolekuta),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi vahendaja (vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral) rolli ja tegevust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 216 lõiget 2,

A.

arvestades, et lapse parimad huvid peavad olema ülimuslikud kõikides otsustes, mis on seotud lastehoolduse küsimustega kõikidel tasanditel;

B.

arvestades, et EL võib võtta perekonnaõiguse piiriülest toimet käsitlevaid meetmeid (ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 3), sh lapsendamise valdkonnas;

C.

arvestades, et suurem liikuvus ELis on põhjustanud üha arvukamaid piiriülese lastekaitse probleeme, mis hõlmavad isikuhooldusõiguse äravõtmist;

D.

arvestades, et lapse isikuhooldusõigusega seotud probleemid mõjutavad märkimisväärselt kõigi asjaomaste elu ja ühiskonda tervikuna, ja arvestades, et Brüsseli IIa määruses on nõrku kohti, ja et selle eelseisev läbivaatamine on hea võimalus määruse sätete tõhustamiseks;

E.

arvestades, et sellise põhivabaduse nagu liikumis- ja elukohavabaduse kasutamine ei tohiks suurendada ohtu lapse pereelu õigusele;

F.

arvestades, et lastel, kelle vanemad kasutavad vaba liikumise õigust, on kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24 õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma vanematega, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus;

1.

tuletab meelde, et paljudest lastega seotud juhtumite kohta esitatud petitsioonidest ilmneb, et Brüsseli IIa määruse rakendamine on probleemne;

2.

on arvamusel, et kõik lastekaitsesüsteemid peaksid hõlmama rahvusvahelisi ja piiriüleseid mehhanisme, mis arvestaksid piiriüleste konfliktide eripäraga;

3.

palub liikmesriikidel kehtestada lastega seotud piiriüleste juhtumite riiklikes koordineerimisraamistikes järelevalve- ja hindamissüsteemid (koos asjakohase sotsiaal-majandusliku ja kodakondsuse alusel liigitatud statistikaga); soovitab komisjonil koordineerida teabe edastamist asjaomaste liikmesriikide asutuste seas;

4.

palub nõukogul anda aru liikmesriikides rakendatavate konkreetsete meetmete kohta, et luua koostoime 28 liikmesriigi lastekaitsesüsteemide vahel;

5.

nõuab mõiste „alaline elukoht“ selgemat määratlust läbivaadatud Brüsseli IIa määruses;

6.

toonitab Brüsseli IIa määruses sätestatud riiklike asutuste kohustust tunnustada ja täita kohtuotsuseid, mis on tehtud lastega seotud kohtuasjades teises liikmesriigis; palub liikmesriikidel tihendada ja parandada kohtute koostööd lastega seotud kohtuasjades;

7.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaasrahastada ja edendada platvormi loomist, mis pakub abi muude ELi riikide kodanikele perekonnaga seotud kohtumenetlustes, ja ühtse Euroopa abitelefoni loomist lapseröövi või laste väärkohtlemise juhtumiteks, samuti nõustamist, mis puudutab hooldust ja lapsendamist käsitlevaid kohtumenetlusi;

8.

palub komisjonil välja anda selged ja hõlpsasti kättesaadavad juhised, milles antakse ELi kodanikele praktilist teavet lastekaitse institutsioonilise korralduse kohta, keskendudes eelkõige lapsendamisele või paigutamisele [hooldeasutusse/kasuperekonda] vanemliku nõusolekuta ja vanemate õigustele eri liikmesriikides;

9.

palub, et liikmesriigid võtaksid kasutusele ennetava lähenemisviisi ning tagaksid asjakohase ja piisavate vahenditega poliitika, et vältida võimaluse korral hooldusmenetluste algatamist varajase hoiatamise menetluste ja järelevalvemehhanismide abil ning pakkudes piisavat toetust perekondadele esmaste hooldajatena, eelkõige haavatavates kogukondades, mida ohustab sotsiaalne tõrjutus;

10.

toonitab, et iga juhtumi puhul eraldi nõuetekohast hindamist perekonnaga seotud probleemide puhul ei tohiks takistada kokkuhoiumeetmetest tulenevad eelarvekärped, eelkõige juhul, kui need võivad mõjutada sotsiaalteenuste kvaliteeti;

11.

palub, et komisjon ja liikmesriigid näeksid ette spetsialiseeritud koolituse ja hariduse sotsiaaltöötajatele ja kõikidele teistele töötajatele, kes tegelevad lapsi puudutavate piiriüleste kohtuasjadega;

12.

palub, et selle liikmesriigi asjakohased asutused, kus otsustatakse saata sotsiaaltöötajad uurima lapsendamise või [hooldeasutusse/kasuperekonda] paigutamise juhtumit teise liikmesriiki, teavitaksid tolle liikmesriigi asutusi uurimise läbiviimisest;

13.

palub liikmesriikidel määrata perekonnakohtutes või piiriülestes vahendamisasutustes erikojad, kes tegeleksid lastega seotud piiriüleste asjadega; toonitab, et kohtuotsusele järgneva olukorra nõuetekohane järelevalve on määrava tähtsusega, sealhulgas ka siis, kui see hõlmab kontakti lapsevanematega;

14.

palub, et liikmesriigid rakendaksid järjepidevalt 1963. aasta Viini konventsiooni sätteid ning tagaksid, et saatkondi või konsulaaresindusi teavitataks algusest peale kõikidest lastekaitsega seotud menetlustest, mis puudutavad nende riikide kodanikke, ja et neil oleks täielik juurdepääs kõikidele asjaomastele dokumentidele; teeb ettepaneku lubada konsulaarasutustel võtta osa kohtumenetluse kõikidest etappidest;

15.

palub, et liikmesriigid tagaksid lapsevanematele regulaarse külastuse õigused, välja arvatud juhul, kui see kahjustaks lapse parimaid huve, ning võimaldaksid lapsevanematel rääkida oma lastega külastuste ajal emakeeles;

16.

soovitab, et liikmesriigid annaksid lapsevanematele lastega seotud kohtumenetluste algusest peale ja igas etapis täielikku ja selget teavet menetluste ning võimalike tagajärgede kohta; palub neil teavitada lapsevanemaid õigusabi ja -nõustamise eeskirjadest, andes neile näiteks loetelu kakskeelsetest spetsialiseerunud advokaatidest ja pakkudes tõlkevõimalusi, et vältida juhtumeid, kus lapsevanemad annavad nõusoleku, saamata täielikult aru võetud kohustuste tähendusest; soovitab samuti pakkuda vajalikku toetust lapsevanematele, kellel on raskusi kirjaoskusega;

17.

soovitab kehtestada tsiviilkohtumenetluse käigus lapse ärakuulamise miinimumstandardid kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24;

18.

teeb ettepaneku kuulata lapsevanemad ja lapsed kohtuniku, eksperdi või sotsiaaltöötaja ees eraldi ära, et vältida laste mõjutamist või lojaalsusega seotud konfliktide ohvriks langemist;

19.

soovitab kehtestada piirmäärad piiriülese lastekaitsega seotud kohtumenetluste iga etapi kestuse jaoks, et lapse laiendatud perekonna liikmetel oleks piisavalt aega esitada lapsendamistaotlus või lapsevanematel oma probleemid lahendada ja esildada jätkusuutlikke alternatiive enne lõpliku lapsendamisotsuse tegemist; on arvamusel, et enne mis tahes alalise lahenduse, näiteks lapsendamise kindlakstegemist tuleb uuesti nõuetekohaselt hinnata bioloogilise perekonna olukorda;

20.

kutsub liikmesriike üles andma alkoholi- või uimastisõltlastest lapsevanematele aega, et neil oleks tegelik võimalus taastuda, enne kui kohus teeb lõpliku otsuse nende lapse lapsendamise kohta;

21.

palub, et komisjon pööraks erilist tähelepanu kõikidelt asjaomastelt riikliku ja Euroopa tasandi huvirühmadelt saadud soovitustele piiriülese vahendamise kohta;

22.

sedastab, et ELis ei ole mehhanismi, mis võimaldaks teistes liikmesriikides väljastatud riigisisese lapsendamiskorralduse automaatset tunnustamist; palub, et liikmesriigid ja komisjon reguleeriksid riigisisese lapsendamise tunnustamist, võttes arvesse lapse parimaid huve ning järgides nõuetekohaselt mittediskrimineerimise põhimõtet;

23.

kutsub liikmesriike üles innustama 1993. aasta Haagi konventsiooniga veel mitte ühinenud riike seda tegema, sest see tagaks, et kõikide laste suhtes kohaldataks samu standardeid, ja aitaks ära hoida väiksema õiguskaitsega paralleelsüsteemi; palub, et liikmesriigid väldiksid teises liikmesriigis juba tunnustatud rahvusvahelise lapsendamise juhtumite käsitlemisel koormavat bürokraatiat;

24.

toonitab, kui oluline on paigutada lapsed mis tahes hooldamis- või lapsendamiskorra puhul sellisesse kohta, mis võimaldab kõige paremini säilitada sidemeid lapse kultuurilise taustaga ning õppida ja kasutada oma emakeelt; palub lastekaitsemenetlustega seotud liikmesriikide ametiasutustel teha kõik selleks, et õdesid-vendi ei lahutataks;

25.

palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu lapsevanematele ja eriti naistele, kes on kas laste või täiskasvanutena olnud koduvägivalla ohvrid, ja neid toetada, et nad ei satuks jälle ohvri seisundisse laste isikuhooldusõiguse automaatse äravõtmise tõttu;

26.

palub, et komisjon avaldaks lapserööve puudutava piiriülese koostöö edendamisel saavutatud tulemused, olles lapse õigusi käsitlevas ELi tegevuskavas kuulutanud sellise koostöö esmatähtsaks;

27.

palub, et nõukogu annaks aru lapseröövide piiriülese toimega hoiatussüsteemide loomisel saadud tulemustest ning sõlmiks komisjoni suuniste põhjal asjakohased koostöölepingud, mis käsitlevad piiriülese röövi juhtumite lahendamist;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/6

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga 2014. aasta tegevusaruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga 2014. aasta finantsaruannet ja 2014. aasta statistilist aruannet,

—

võttes arvesse 2014. aasta jätkusuutlikkuse aruannet, aruannet EIP ELi-sisese tegevuse 3 samba alusel hindamise kohta ja 2014. aasta aruannet Euroopa Investeerimispanga tulemuste kohta väljaspool ELi,

—

võttes arvesse EIP auditikomisjoni aastaaruandeid 2014. aasta kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga grupi (edaspidi „EIP grupp“) aastaaruannet pettustevastase tegevuse kohta 2014. aastal,

—

võttes arvesse EIP grupi tegevuskava aastateks 2014–2016 (17. detsember 2013), Euroopa Investeerimisfondi (edaspidi „EIF“) strateegilist tegevuskava aastateks 2014–2016 (detsember 2013) ja EIP grupi tegevuskava aastateks 2015–2017 (21. aprill 2015),

—

võttes arvesse aruannet EIP läbipaistvuspoliitika rakendamise kohta 2014. aastal,

—

võttes arvesse EIP kõrgeima järelevalveametniku büroo 2014. aasta tegevusaruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artikleid 3 ja 9,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 15, 126, 174, 175, 208, 209, 271, 308 ja 309 ning sellele lisatud protokolli nr 5 Euroopa Investeerimispanga põhikirja kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga kodukorda,

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2012. aasta aruande kohta (1),

—

võttes arvesse oma 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2013. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta (3) ja komisjoni 27. märtsi 2014. aasta teatist Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta (COM(2014)0168),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta otsust nr 1080/2011/EL EIP välisvolituse kohta aastateks 2007–2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta otsust nr 466/2014/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2012. aasta määrust (EL) nr 670/2012, millega muudetakse otsust nr 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013), ning määrust (EÜ) nr 680/2007, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste transpordi- ja energiavõrkude valdkonnas (seoses „Euroopa 2020“ projektivõlakirjade algatuse katseetapiga),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2014. aasta oktoobri järeldusi, milles osutatakse selgesõnaliselt EIP osalusele uues fondis madala sissetulekuga liikmesriikides energiatõhususe parandamiseks ja energiasüsteemide moderniseerimiseks,

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 (4),

—

võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2015. aasta teatist „Koostöö töökohtade loomise ja majanduskasvu nimel: riiklike tugipankade roll Euroopa investeerimiskava toetamisel“ (COM(2015)0361),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8-0050/2016),

A.

arvestades, et EIP kui ELi panga peamine ülesanne on toetada rahaliselt liidule huvi pakkuvaid projekte, mis aitavad kaasa siseturu tasakaalustatud arengule ning sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele ning seega Euroopa integratsiooni tugevdamisele, aitavad suurendada tööhõivet ning liidu konkurentsivõimet;

B.

arvestades, et EIP rahastatavad tegevused peavad olema kooskõlas ELi aluslepingutega ja strateegia „Euroopa 2020“ ning majanduskasvu ja tööhõive rahastuga määratletud ELi üldiste eesmärkide ja prioriteetsete valdkondadega;

C.

arvestades, et oma ülesande täitmiseks annab EIP kasumit taotlemata laene ja garantiisid, mis hõlbustavad projektide rahastamist kõigis majandussektorites;

D.

arvestades, et 2008. aasta finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on toonud kaasa tõsise investeeringute puudujäägi ning väga kõrged tööpuuduse tasemed, eriti noorte seas, koos tõenäolise pikaajalise majandusseisakuga Euroopas;

E.

arvestades, et praegu seisavad nii üksikud liikmesriigid kui ka EL tervikuna silmitsi kogu ELi ajaloos pretsedenditu tohutu väljakutsega hallata massilist rändajate sissevoolu maailma eri piirkondadest;

F.

arvestades, et praeguses olukorras iseloomustab EIP kui majanduskasvu ja inimväärsete töökohtade loomise ning liidu piires sotsiaalsete ja territoriaalsete lõhede ületamise peamise vahendi keskset rolli Euroopa investeerimiskava tulemuslikus rakendamises ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tõhusas toimimises kvalitatiivselt uus kiireloomulisuse tase;

G.

arvestades, et Euroopa Investeerimisfondil (EIF) on väga oluline roll EIP grupi reageeringus seoses kriisi pikemaajaliste tagajärgedega tegelemisega ning VKEdele antava toetuse kaudu annab ta panuse ka Euroopa majanduse elavdamisse;

H.

arvestades, et EIP ei peaks olema mitte ainult finantseerimisasutus, vaid ka teadmiste ja heade tavade pank, mis annab liikmesriikidele ja majanduslikele sidusrühmadele nõu ning aitab kaasa ELi vahendite lisaväärtuse maksimeerimisele;

I.

arvestades, et väljaspool ELi toimuva tegevuse EIP-poolse rahastamise eesmärk on toetada ELi välispoliitika eesmärke, tehes seda kooskõlas liidu väärtustega ning järgides jätkusuutlikke sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid;

J.

arvestades, et EIP ees praegu seisvate ülesannete ulatus ja keerukus nõuavad, et uuendataks kohustust vältida rangelt selliste projektide rahastamist, mille puhul rikutakse usaldusväärse finantsjuhtimise põhinõudeid ja mis kahjustavad seeläbi EIP usaldusväärsust AAA-krediidireitingu ja laitmatu reputatsiooniga avaliku finantseerimisasutusena;

1.

väljendab heameelt EIP 2014. aasta aruannete ja neis esitatud saavutuste üle ning soovitab tungivalt, et EIP teeks jätkuvaid pingutusi investeeringute madalast tasemest üle saamiseks ELis;

2.

väljendab erilist heameelt asjaolu üle, et 2014. aastal rahastas EIP 285 000 väikest ja keskmise suurusega ettevõtjat, aidates sellega kaitsta 3,6 miljonit töökohta, ning sõlmis lepingud 413 projekti rahastamiseks ELis väärtusega 69 miljardit eurot ja 92 uue projekti rahastamiseks väljaspool ELi kokku 7,98 miljardi euro väärtuses; väljendab samuti heameelt asjaolu üle, et samal aastal eraldas EIF omakapitali- ja tagatistehingute kaudu 3,3 miljardit eurot väiksematele ettevõtetele, viies nii ellu EIP ühe kõigi aegade ambitsioonikama tegevuskava, milles EIP grupi finantseeringute maht oli kokku 80,3 miljardit eurot; tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP poolt alla kirjutatud lepingute arv oli 2014. aastal suurim pärast 2009. aastat, kuid rõhutab, et seda arvu on võimalik veelgi suurendada; toetab EIP kapitali suurendamist 10 miljardi euro võrra, milles kõik liikmesriigid 2012. aastal kokku leppisid;

3.

märgib siiski, et 2014. aastal eraldati 59,4 % kõigist EIP sõlmitud projektidest ELi viiele kõige tugevama majandusega riigile, samal ajal kui ülejäänud 23 liikmesriigi osakaal oli ainult 30,3 %; julgustab EIP-d viima liikmesriikide suhtes ellu tasakaalustatumat laenupoliitikat, võttes arvesse liidu ees seisvate nii praeguste kui ka pikaajaliste probleemide tõsidust;

4.

kutsub EIPd üles toetama projektide heakskiitmise etapis tehniliselt rohkem neid liikmesriike, kus projektide kinnitamise edukuse määr on väiksem, ja julgustab EIPd hõlbustama parimate tavade vahetust liikmesriikide vahel seoses eduka projektiarendusega;

5.

palub EIP-l keskenduda reaalmajandusse investeerimisele, et stimuleerida ELis töökohtade loomist ja majanduskasvu;

6.

juhib tähelepanu ülikõrgetele tööpuuduse määradele paljudes liikmesriikides, eriti noorte hulgas, ja nõuab tungivalt, et EIP võtaks seda olukorda oma poliitika elluviimisel arvesse;

7.

juhib tähelepanu, et tehingud peavad olema suunatud selliste investeeringute tegemisele, millega soodustatakse majanduse elavdamist ja produktiivset tööhõivet, ning nendega peab kaasnema järjepidev toetus liikmesriikidele eesmärgiga suurendada vajaduse korral suutlikkust abi ära kasutada ning pidev püüd vältida territoriaalse killustatuse riski, võttes seejuures arvesse rahaliste vahendite kättesaadavust;

8.

märgib, et ebapiisav projektide koostamise võime avalikus ja erasektoris ning madal laenuvõtmisvõime tase mõnes liikmesriigis koos praeguste turutingimustega põhjustavad EIP laenuprogrammi jaoks märkimisväärseid probleeme; nõuab palju suurema majanduskasvu ergutamise võime saavutamiseks seetõttu tungivalt, et EIP suurendaks oluliselt oma tehnilist abi ja finantsnõustamist kõigis peamistes tegevusvaldkondades, tehes seda hõlpsasti kättesaadaval viisil ja kõigi liikmesriikide suhtes;

9.

väljendab heameelt 3 samba alusel hindamise raamistiku ja tulemuste mõõtmise raamistiku kasutamise üle EIP poolt nii ELis kui ka väljaspool seda ellu viidavate investeerimisprojektide eeldatavate tulemuste eelhindamiseks;

10.

kutsub EIPd üles seadma projektide hindamisel ja neile reitingu määramisel otsustavaks prioriteediks investeeringute pikaajalist mõju, pidades silmas mitte üksnes finantsnäitajaid, vaid eelkõige projektide panust jätkusuutlikku arengusse ja elukvaliteedi parandamisse, tehes seda tööhõive, sotsiaalsete standardite ja keskkonna valdkonna edasise parandamise kaudu;

11.

toonitab, et projekti rahastamise heakskiitmine peaks tuginema asjakohasele finants- ja riskianalüüsile, rahalisele teostatavusele ning usaldusväärsele eelarve haldamisele; on seisukohal, et EIP rahastamise saamiseks heaks kiidetud projektid peaksid andma Euroopa majandusele selget lisandväärtust;

12.

avaldab kahetsust, et 3 samba alusel hindamise aruandes ei ole ei 3 samba alusel hindamise ega muude asjakohaste vahendite alusel esitatud mingit teavet ELi-sisese tegevuse 2014. aasta tegelike tulemuste kohta (erinevalt väljaspool ELi saavutatud tulemustest), hoolimata tõsiasjast, et 3 samba alusel hindamine on välja töötatud spetsiaalselt selleks, et suurendada EIP suutlikkust jälgida elluviimist, teostades mõju seiret kogu projektitsükli jooksul; loodab, et 3 samba alusel hindamise ja tulemuste mõõtmise raamistiku käimasoleva ühtlustamise tulemusena kehtestatakse 2016. aasta algul uus ühtlustatud raamistik, mis sobib paremini nii ELis kui ka väljaspool seda teostatavate projektide tulemuste järelhindamise ja aruandluse jaoks ning on täielikult kooskõlas EFSI tegevuse tulemustabeliga, ning et seda kasutatakse EIP 2015. aasta aruandluse puhul; nõuab konkreetsete projektide kohta koostatud hinnangute süstemaatilist avaldamist;

13.

võtab teadmiseks EIP tegevuskava aastateks 2015–2017; väljendab rahuolu asjaoluga, et selles tunnistatakse liikmesriigiti erinevat taastumiskiirust ning et selles on seatud valdkonnaüleseks poliitiliseks eesmärgiks majanduslik ja sotsiaalne sidusus;

14.

võtab arvesse tõsiasja, et EIP on korraldanud ümber EIP grupi ajavahemiku 2015–2017 peamiste avaliku poliitika eesmärkide klassifikatsiooni (innovatsioon ja inimkapital, VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete rahastamine, tõhus taristu ning keskkond) viisil, mis erineb ajavahemiku 2014–2016 avaliku poliitika eesmärkide sõnastusest (majanduskasvu ja tööhõive potentsiaali suurendamine, keskkonnasäästlikkus, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning lähenemine ning kliimameetmed); märgib, et avaliku poliitika eesmärgid on viidud kooskõlla majandusolude arenguga, ja kutsub sellega seoses EIP-d üles tagama, et kaht horisontaalset eemärki, milleks on majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ELis ning kliimameetmed, ning nendesse panustavate lepinguosaliste kavandatavat osakaalu tõhustatakse veelgi;

15.

on siiski seisukohal, et EIP tegevuse esitlus 2014. aasta tegevusaruandes ei ole täielikult kooskõlas 2014. aasta avaliku poliitika eesmärkidega; peab ka kahetsusväärseks teabe puudumist 2014. aastal kasutusel olnud EIP eri finantsinstrumentide ja algatuste abil saavutatud tulemuste kohta; soovitab, et EIP peaks oma tegevuse kohta teabe andmisel keskenduma peamiselt mitte tehtud investeeringute mahule, vaid nende mõjule;

16.

loodab, et EIP annab panuse strateegia „Euroopa 2020“ vahehindamisse, esitades teavet oma tegevuse ning selle panuse kohta strateegia eesmärkide saavutamisse;

17.

kutsub EIPd üles kaaluma 2015. aastal sellise ulatuslikuma ja analüütilisema aruande koostamist oma aastase tegevuse kohta, milles võetakse piisavalt kokku temaatilistes aruannetes sisalduv teave ja mis vastab täielikumalt EIP põhikirja artikli 9 nõuetele;

18.

peab tervitatavaks eelarveprojektile lisatud rahastamisvahendeid käsitlevas töödokumendis esitatud uut teavet; peab siiski kahetsusväärseks üldise ülevaate puudumist aasta kulukohustuste ja EIP-le tehtud maksete kohta ning ootab täiendavaid üksikasju;

19.

rõhutab, et üldise strateegia hulka peavad kuuluma investeerimine, struktuurireformid ja usaldusväärne eelarvepoliitika;

20.

tervitab EIP algatuse „Oskused ja töökohad – noortesse investeerimine“ elluviimist 2014. aastal ja julgustab EIPd jätkama investeerimist noorte haridusse, oskuste arendamisse ja neile mõeldud töökohtadesse; kutsub EIPd üles andma põhjalikult aru noortesse investeerimise algatuse abil saavutatud tulemustest, kasutades muu hulgas sellist näitajat nagu konkreetse tegevuse tulemusel saavutatud kestlikud töökohad;

21.

tervitab uue tootesarja turule toomist 2014. aastal igas suuruses Euroopa novaatoritele avatud algatuse InnovFin (ELi rahastamisalgatus novaatoritele) raames ning InnovFini nõustamisteenuste käivitamist suurte teadus- ja arendustegevuse projektide jaoks; võtab samuti teadmiseks, et 2014. aastal võeti kasutusele EIP grupi uus suurema riski võtmise volitus;

22.

võtab teadmiseks, et 2014. aastal sõlmis EIP ELi-siseselt kokku 225 tehingut innovatsiooni ja oskuste edendamiseks (62 innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse projekti väärtusega 9,6 miljardit eurot ning 25 hariduse ja oskuste edendamise projekti väärtusega 4,4 miljardit eurot) ning VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete toetamiseks (138 projekti väärtusega 22,2 miljardit eurot);

23.

võtab teadmiseks, et 2014. aastal suurendati EIFi kapitali 1,5 miljardi euro võrra ning fond eraldas riskifinantseeringute andmiseks VKEdele rekordilised 3,3 miljardit eurot, mille abil kaasati 14 miljardit eurot kapitali; nõuab EIFi tegevuse kohta põhjaliku ja läbipaistva ülevaate lisamist EIP aastaaruandesse;

24.

võtab teadmiseks, et EIP grupp vahendab laene VKEdele ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtetele terve rea finantsvahendajate kaudu, et parandada rahastamise tingimusi ja rahastamise kättesaadavust; kutsub EIPd seetõttu üles tegema liikmesriikide finantsvahendajatega palju tihedamat koostööd ning nõudma tungivalt, et viimased levitaksid asjakohast teavet võimalikele toetusesaajatele eesmärgiga luua ettevõtjasõbralik keskkond, mis võimaldab VKEdele lihtsamat juurdepääsu rahastamisele;

25.

märgib, et VKEdel on paljudes Euroopa piirkondades äärmiselt keeruline vajalikku rahastamist saada; tunneb seetõttu heameelt, et EIP paneb suuremat rõhku VKEde toetamisele; toonitab EIP tähtsust partnerluste hõlbustamisel ning toetusvahendite tugevdamisel mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tegevuse ning innovatiivsete idufirmade rahastamiseks; kutsub EIPd ühtlasi üles tegema tihedamat koostööd piirkondlike avalik-õiguslike asutustega, et optimeerida VKEde rahastamisvõimalusi;

26.

tunneb heameelt kaubanduse lihtsustamisele suunatud EIP programmide üle, eelkõige VKEde kaubanduse rahastamise süsteemi üle, millega pakutakse garantiisid välispankadele, kes osutavad VKEdele kaubanduse rahastamise teenuseid, ning antakse ühtlasi panus kaubavoogude elavdamisesse ja leevendatakse rahalise tagatisega seotud probleeme, ning teiste uute kaubanduse rahastamise projektide üle, mis on suunatud majanduskriisist tugevalt mõjutatud riikidele, või selliste spetsiaalsete finantslahenduste üle nagu rahalise kaasamisega tegelev Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“;

27.

palub EIP-l arendada nõustamisfunktsiooni lahutamatu osana välja võimalikele eraõiguslikele toetusesaajatele suunatud tulemuslik kommunikatsioonipoliitika; ergutab EIPd tugevdama ja laiendama oma büroode võrgustikku ELis;

28.

avaldab kahetsust, et 2014. aasta tegevusaruandes puudub teave 2014. aasta juulis komisjoni ja EIFi vahel ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) raames sõlmitud kokkuleppe rakendamise kohta;

29.

märgib, et ELis 2014. aastal sõlmitud 84-st keskkonnaprojektist koguväärtusega 12,6 miljardit eurot moodustasid 5,1 miljardit eurot säästva transpordi projektid, 3,7 miljardit eurot taastuvenergia ja energiatõhususe projektid ning 3,8 miljardit eurot keskkonnakaitseprojektid; märgib ühtlasi, et kliimameetmete horisontaalse eemärgi raames sõlmitud tehingute maht oli 16,8 miljardit eurot ehk 24 % kogu EIP ELi-sisesest rahastamisest;

30.

võtab teadmiseks, et 2014. aastal keskendus suurem osa EIP toetusest taastuvenergia võimsuse arendamiseks viiele ELi suurima majandusega riigile, kusjuures ELi 28 liikmesriigis taastuvenergia projektidele eraldatud 4,5 miljardist eurost üksnes 42 miljonit eurot kasutati ära 13-s uues liikmesriigis lisab, et sarnast keskendumist võib täheldada ka energiatõhususe valdkonnas, kus 2 miljardist eurost üksnes 148 miljonit eurot eraldati 13-le uuele liikmesriigile; julgustab seadma eesmärki, mille kohaselt taastuvenergia võimsuse arendamiseks ja energiatõhususe valdkonnas edaspidi tehtavate investeeringute osakaal uutes liikmesriikides suureneks aastaks 2020 järk-järgult, kuni see jõuab 30 %-ni kõigist selles valdkonnas tehtavatest investeeringutest; nõuab tugevamaid pingutusi, et anda täiendavat tehnilist abi riiklikele ja piirkondlikele ametiasutustele ning suurendada nende suutlikkust valmistada ette teostatavaid projekte, mis võimaldavad enamate investeeringute suunamist energiasektorisse;

31.

peab tervitatavaks, et 2014. aastal võeti kasutusele uued innovaatilised rahastamisvahendid kliimameetmete toetamiseks, nt energiatõhususe vahendi erasektori-poolne rahastamine ja looduskapitali rahastamisvahend, ning loodab, et EIP annab tulevastes tegevusaruannetes aru nende elluviimise kohta;

32.

ergutab EIPd võtma endale kohustust toetada algatusi, mis aitavad ELil jääda nii liidriks kui ka täita endale võetud kauaaegsed CO2-turu alased ambitsioonid 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika, vähese CO2-heitega majandusele üleminekut 2050. aastaks käsitleva strateegia ning uue ülemaailmse kokkuleppe sõnastamiseks peetavate ÜRO kliimakõneluste raames; nõuab EIP kliimameetmete investeeringute osakaalu läbivaatamist, kuna 25 %-line osakaal on juba saavutatud;

33.

võtab teadmiseks edasimineku keskkonnavõlakirjade turu arendamisel ning EIP juhtiva rolli tema enda keskkonnavõlakirjade ja kliimateadlikkusvõlakirjade osas, mis annab tunnistust investorite huvist finantstoodete vastu, millega edendatakse jätkusuutlikku, vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelist majanduskasvu; kutsub EIPd üles vaatama vähese CO2-heitega majandusele üleminekut 2050. aastaks käsitlevat ELi strateegiat arvestades 2016. aastal läbi oma heitenormi;

34.

tervitab dokumendi „EIP kliimastrateegia – rahaliste vahendite mobiliseerimine üleminekuks vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele“ ning ELis aastatel 2010–2014 kliimameetmete (leevendamine) rahastamise alase EIP tegevuse hindamise kokkuvõtva aruande avaldamist 2015. aasta septembris; nõuab nn SMART-põhimõtte (konkreetne, mõõdetav, saavutatav, realistlik ja tähtajaline) kohaldamist konkreetsete tegevuskavade suhtes aastaks 2017, järgides EIP kliimastrateegiat;

35.

märgib, et 2014. aastal eraldati 19,9 miljardit eurot ehk 29 % kogu EIP ELi-sisesest rahastamisest ühtekuuluvust toetavale tegevusele; väljendab siiski kahetsust, et puudub teave EIP grupi poolt asjaomastes sektorites toetatud projektide arvu või selle horisontaalse poliitikaeesmärgiga seotud finantsinstrumentide või kohaldatud algatuste kohta;

36.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika otsustavat rolli Euroopa piirkondade vahelise tasakaalustamatuse vähendamisel ja Euroopa integratsiooni tugevdamisel ning rõhutab sellega seoses tulemuspõhise lähenemisviisi üliolulisust; nõuab tungivalt, et EIP kaasaks oma tulevastesse aastaaruannetesse üksikasjaliku teabe EIP tegevuse panuse kohta ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide rakendamisse ning saavutatud tulemuste kohta;

37.

tunneb heameelt suurema rolli üle, mida EIP grupp etendab ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel programmitöö perioodil 2014–2020; on veendunud, et tegemist on õiges suunas astutud sammuga, mille eesmärk on parandada EIP ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelist sünergiat; nõuab EIP tegevuse parandamist kooskõlas ELi toimimise lepingu protokolliga (nr 28) majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta; on arvamusel, et tugevdada tuleb komisjoni, EIP ning kohalike ja piirkondlike organite vahelist koostööd, et tagada rahastamisvahendite tulemuslik kasutamine territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuse edendamiseks; tunneb heameelt komisjoni ja EIP partnerluse üle nõuandva platvormi fi-compass väljatöötamisel; on veendunud, et on vaja lihtsustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest EIP finantsinstrumentidele antavat toetust reguleerivaid eeskirju;

38.

tunneb eriti heameelt EIP rahastamistegevuse üle, mis on suunatud Euroopa piirkondade taristu ja transpordiprojektide toetamisele; rõhutab, et selline rahaline toetus suurendab oluliselt kaubanduse arengupotentsiaali, soodustades majanduskasvu ja konkurentsivõimet, eriti ebasoodsate geograafiliste tingimustega piirkondades;

39.

märgib, et 2014. aastal kirjutas EIP ELis sotsiaal- ja majandustaristu arendamiseks alla 104 projektile koguväärtusega 20,2 miljardit eurot, millest strateegilistele transpordiprojektidele (sh TEN-T) eraldati 8,2 miljardit eurot, konkurentsivõimelise ja turvalise energia projektidele 7,5 miljardit eurot ning linnade uuendamise projektidele (sh terviseprojektid) 4,5 miljardit eurot;

40.

rõhutab, et jätkusuutlikesse taristuprojektidesse investeerimine on peamine tegur Euroopas konkurentsivõime parandamisel ning majanduskasvu ja tööhõive taastamisel; nõuab seetõttu, et EIP raha kasutataks piirkondade jaoks, mida suur tööpuudus kõige rohkem mõjutab, ja rohkemate sotsiaaltaristu projektide jaoks; rõhutab, et EIP rahastamise peaks olema eeskätt suunatud nendele riikidele, kel on kõige halvema kvaliteediga taristu ja kus ollakse selle arendamises maha jäänud, võttes siiski arvesse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet ja projektide elujõulisust;

41.

võtab murega teatavaks suundumuse rahastada taristuid, nt maanteid, mis soodustab fossiilkütuste tarbimist ja on seega vastuolus liidu pikaajaliste eesmärkidega liikuda CO2-vaba majanduse suunas; nõuab, et EIP lisaks ELis ja väljaspool ELi rahastatavate projektide valimise protsessi kohustusliku keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse lisaväärtusega seotud eelhindamise ning et kõik eel- ja järelhindamised toimuksid sidusrühmade, kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna esindajate osalusel; nõuab ühtlasi nende hindamiste tulemuste ja kasutatud näitajate avalikustamist ja täielikult juurdepääsetavaks tegemist;

42.

toonitab, et suurte projektide rahastamine soodustab sageli organiseeritud kuritegevusega seotud äriühingute infiltreerumist; kritiseerib asjaolu, et EIP on rahastanud Passante di Mestre maantee ümbersõitu, mille suhtes on algatatud maksupettust käsitlevad uurimised; märgib murega, et EIP ei ole vastanud sellega seoses päringutele, mis esitati Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevat 2013. aasta aruannet puudutavas raportis; kutsub EIP-d veel kord üles peatama selle projekti igasugune rahastamine;

43.

rõhutab regionaalarengu tähtsust ning palub EIP-l edendada arutelusid ja koostööd piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, pankade ja ametitega; on seisukohal, et selles raamistikus tuleks toetada ka piiriülest koostööd;

44.

palub EIP-l suurendada toetust ELi makropiirkondlike strateegiatega hõlmatud projektidele; rõhutab, kui oluline on toetada jätkuvalt ELis jätkusuutlikke innovatiivseid ja ka traditsioonilisi majandussektoreid; rõhutab vajadust ühendada Euroopa ühendvedude ja asukohapõhiste investeeringute abil; nõuab lisaks finants- ja investeerimisplatvormide loomist, et võimaldada eri allikatest pärit vahendite ühendamist ja selliste makropiirkondlike projektide jaoks vajalike investeeringute kaasamist;

45.

väljendab rahulolu uue Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) asutamise üle; rõhutab, et EFSI peab tegutsema tulemuslikult, täiesti läbipaistvalt ja õiglaselt kooskõlas oma volituste ja määrusega, ning soovitab Euroopa Parlamendil ja Euroopa Kontrollikojal teha fondiga tihedat koostööd ning teostada järelevalvet tema tegevuse üle; rõhutab, et fondi vahendid peaksid andma tõelist lisaväärtust EIP rahastatavate tavapäraste tehingutega võrreldes; tuletab meelde, et EFSI peab aitama kaasa ka ühtekuuluvusele, ning kutsub EIPd üles tagama järjepidevus ja vastastikune täiendavus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ning muudest avalikest rahalistest vahenditest rahastatavate investeeringutega; palub EIP-l fondi rakendada ja edasi arendada, tehes tihedat koostööd kaasseadusandjatega, mis eeldab ka Euroopa Parlamendi ja EIP vahelise lepingu õigeaegset ja kohustuslikku sõlmimist;

46.

loodab, et EFSI eesmärgid on kooskõlas EIP avaliku poliitika eesmärkidega ning et EIP investeeringute taset kohandatakse 2016. aastal nii, et see kajastaks ka EFSI tegevust;

47.

rõhutab, et EFSIst peaksid kasu saama kõik liikmesriigid ilma eelneva sektoripõhise või piirkondliku jaotuseta ning eraldised peaksid olema samuti kooskõlas käimasolevate piirkondlike või kohalike investeerimisalgatustega; rõhutab, et EFSI rahalisi vahendeid peaksid saama ka väikesemahulised projektid;

48.

tunnistab EFSI strateegiliste projektide registri loomisel ja kiirel toimima panemisel esinevaid probleeme; peab tervitatavaks, et EIP on loonud Euroopa investeerimisnõustamise keskuse, mille eesmärk on pakkuda võimalikele projektiarendajatele tehnilist abi ja eksperditeadmisi; ootab, et tehnilise abi mehhanism toimiks kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulemuslikult;

49.

soovitab liikmesriikidel määrata riiklikud tugipangad ja teha EIP ning riiklike tugipankade, finantseerimisasutuste ja investeerimisplatvormide vahel tihedamat koostööd, et koondada ja jagada eksperditeadmisi ja oskusteavet ning viia EIP tegevus paremini kooskõlla liikmesriikide poliitiliste prioriteetidega; tuletab meelde, et seoses riiklike tugipankade ja asutuste osalemisega EFSI projektides on vaja täielikku läbipaistvust ja tulemustele suunatuse esmatähtsaks pidamist;

50.

nõuab, et EIP tagaks selle, et EFSI rahastamist ei kasutataks kaudselt EIP kapitali suurendamiseks; nõuab seetõttu, et EIP vaataks korrapäraselt läbi oma osalemise EFSIs ja näitaks, et määruse (EL) nr 2015/1017 artikli 5 lõikes 1 kehtestatud täiendavuse tingimused on täidetud ning eelkõige, et erasektori rahastamisallikaid ei tõrjuta välja;

51.

tunneb muret asjaolu pärast, et paljudel vaheetapis (warehousing phase) välja valitud projektidel oleks olnud juurdepääs tavatingimustes antavale rahastamisele ja need ei vasta täiendavuse nõudele; tuletab meelde, et EFSI tagatis oli mõeldud selleks, et võimaldada EIP-l võtta suuremaid riske ja säilitada samas AAA-reiting; rõhutab, et Euroopa Parlament on selle kriteeriumi täitmise jälgimisel äärmiselt valvas;

52.

eeldab, et EIP grupp on eriti valvas finantsmääruse artikli 140 lõike 6 järgimise suhtes, milles on sätestatud, et rahastamisvahendid „ei tohi anda põhjendamatuid eeliseid, eelkõige põhjendamatuid dividende või kasumit kolmandatele isikutele“, arvestades kartust, et EFSI võib teataval viisil aidata kaasa „riskide sotsialiseerimisele ja kasumi privatiseerimisele“, pidades silmas rahastamiskogemusi selliste juhtumite puhul nagu Castori projekt Hispaanias või Passante di Mestre projekt Itaalias;

53.

on seisukohal, et projektivõlakirjade algatuse finants-, sotsiaalset ja keskkonnamõju tuleks põhjalikult hinnata; nõuab tungivalt, et komisjon korraldaks Euroopa Parlamendi esindajate aktiivsel osalemisel ELi tasandil kaasava ja avatud konsultatsiooniprotsessi projektivõlakirjade tuleviku üle ajavahemikus 2016–2020, enne kui praegune projektivõlakirjade algatuse katseetapp täielikult käivitatakse;

54.

tervitab EIP uuendatud välislaenude andmise volitust ajavahemikuks 2014–2020, millega antakse EIP välistehingutele ELi garantii kuni 30 miljardi euro suuruses summas, samuti selle peamisi eesmärke, milleks on kohaliku erasektori arendamine, sotsiaal- ja majandustaristu arendamine ning kliimamuutustega kohanemine ja nende leevendamine;

55.

palub EIP-l pöörata tähelepanu konfliktide ja äärmise vaesuse käes kannatavatele kolmandatele riikidele ning ELi-välistele piirkondadele, võttes peamiseks eesmärgiks arenguerinevuste vähendamise ELi ja nende piirkondade vahel, ning aidata ühtlasi kaasa VKEde tugiprogrammidele kaubanduspartneriteks olevates riikides, sh VKEdele mõeldud põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna rahastu piisava rahastamise kaudu, keskendudes eriti Vahemere lõunapiirkonnas ja Ida-Euroopas asuvatele naaberriikidele; palub EIP-l teha koostööd Aafrika Arengupangaga, et rahastada majandusarengut edendavaid pikaajalisi investeeringuid; tunneb heameelt asjaolu üle, et saavutamaks ELi partnerriikides projektidega paremaid tulemusi, on ELi toetus üha rohkem ühendatud EIP laenudega;

56.

nõuab tungivalt, et EIP jätkaks jätkusuutliku majanduskasvu aktiivset edendamist nii arenenud majandusega riikides kui ka arengumaades, et toetada säästvat arengut kogu maailmas; rõhutab, et EIP peab andma liidu rahastamisorganina oma panuse ÜRO säästva arengu eesmärkide täitmisesse; nõuab, et EIP välislaenude andmise volituse vahehindamise käigus 2016. aastal pöörataks erilist tähelepanu 2015. aasta järgsele arengukavale;

57.

tuletab meelde, et Euroopa Investeerimispank on suurim välismaine rahastaja Türgis ning pärast ühinemisläbirääkimiste alustamist 2004. aastal on EIP intensiivistanud oma laenutegevust selles riigis ning viimase aastakümnega on kättesaadavaks tehtud ligikaudu 23 miljardit eurot; peab kahetsusväärseks, et vaatamata jätkuvale majanduskriisile ELis on Türgi praegu EIP vahendite saajate loetelus väljaspool ELi esikohal ning kõigist EIP antud laenudest on sinna läinud ligikaudu 3,5 % (2015); nõuab rahastamisele rangemate tingimuste seadmist seoses inimõiguste ja sõnavabaduse austamisega;

58.

ergutab EIPd töötama välja ja rakendama terviklikku käsitust, mis on vajalik reageerimiseks rändevoost Euroopasse tulenevatele tõsistele probleemidele, kaasa arvatud tõhustatud tegevus rändevoogude päritoluriikides ning riikides, mis päritoluriikidega otseselt piirnevad;

59.

palub EIP-l sellega seoses keskenduda oma tegevuses linna-, tervishoiu-, haridus- ja sotsiaaltaristuga seotud investeerimisvajaduste toetamisele ja uusi töövõimalusi loova majandustegevuse stimuleerimisele ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise piiriülese koostöö edendamisele;

60.

juhib tähelepanu, et EIP on tähtis osaline ELi välispoliitika prioriteetide ja eesmärkide edendamisel; soovitab tõhustada koordineerimist ja koostööd EIP ning ELi välispoliitika teenistuste ja vahendite vahel; nõuab jätkuvaid süstemaatilisi eel- ja järelhinnanguid EIP poolt toetatud projektide majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju kohta Euroopa välisteenistuse eesmärkide ja liidu välistegevuse üldpõhimõtetega võrreldes, millele osutatakse ELi lepingu artiklis 21 ning ELi inimõiguste strateegilises raamistikus ja tegevuskavas, ning nende hinnangute täiustamist; nõuab väljaspool ELi tehtavate investeeringute kohta põhjalikku aruannet, milles käsitletakse võimalikku kahjumit ning seda, kuidas ja millistel juhtudel on kasutatud tagatisvahendit; tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP on korraldanud rea seminare äritegevuse ja inimõiguste teemal;

61.

palub EIP-l anda Euroopa Parlamendile ja üldsusele üksikasjalikku teavet EIP-poolse rahastamise ja ettevõtlusombudsmani tegevuse tulemuste kohta Ukrainas;

62.

tunneb heameelt koos Maailmapangaga leitud lahenduse üle, mis võimaldab EIP-l aidata Ukrainal gaasitarnete eest tasuda;

63.

väljendab kavatsust kontrollida enne vahehindamist põhjalikult EIP välisvolituste rakendamist, pidades samal ajal meeles täiendava 3 miljardi euro võimalikku kasutusele võtmist; kordab lubadust uurida põhjalikult esimesi projektide lõpuleviimise aruandeid, mis avaldatakse välislaenude andmise volituse alusel ajavahemiku 2014–2020 kohta; palub Euroopa Kontrollikojal koostada eriaruande EIP välislaenutegevuse tulemuslikkuse ja ELi poliitikaga kokkusobivuse kohta;

64.

väljendab heameelt EIP varade hea kvaliteedi üle, kuna vähenenud väärtusega laenude määr on kogu laenuportfellis 0 % lähedal (0,2 %), ning likviidsuse usaldusväärse juhtimise üle; peab väga oluliseks, et EIP säilitaks AAA-krediidireitingu, et tal säiliks juurdepääs rahvusvahelistele kapitaliturgudele parimate võimalike rahastamistingimustega;

65.

soovitab EIP-l suurendada valdkondliku analüüsi suutlikkust ja avaldada statistilised koondandmed ning teave allprojektide kohta, hõlbustades sellega sihtotstarbelise lähenemise kujundamist teatavate valdkondade või VKEde liikide suhtes; rõhutab vajadust lisada EIP aastaaruannetesse põhjalikum ja üksikasjalikum analüüs eri sektorite investeerimisvajaduste kohta ELis, et oleks võimalik selgitada välja valdkonnad, kus investeeringud ei ole piisavad ELi prioriteetide täitmiseks; on veendunud, et EIP peaks hindama oma investeerimisvahendite suutlikkust niisuguseid ebapiisavusi kõrvaldada.

66.

rõhutab, et EIP omistab suurt tähtsust nulltolerantsi poliitikale pettuste, korruptsiooni ja sobingute suhtes ning rangele ausameelsusele ja eetikanõuetest kinnipidamisele; on seetõttu rahul, et EIP nõukogu kiitis heaks ajakohastatud pettustevastase poliitika, ning avaldab heameelt EIP grupi aastaaruande üle pettustevastase tegevuse kohta 2014. aastal; ootab, et EIP peataks edasised laenuväljamaksed projektidele, mille suhtes on käimas riikliku või Euroopa tasandi korruptsiooniuuringud;

67.

väljendab heameelt EIP grupi läbivaadatud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse raamistiku vastuvõtmise üle 2014. aasta juulis; ergutab EIPd jätkama kodanikuühiskonnaga arutelusid koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide suhtes kohaldatava poliitika parandamise üle; palub EIP-l töötada välja uus vastutustundlik maksupoliitika, alustades koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide suhtes kohaldatava poliitika läbivaatamisest 2016. aastal; kutsub EIPd üles seadma nii otserahastamine kui ka vahendajate kaudu toimuv rahastamine sõltuvusse krediidiasutustele mõeldud kapitalinõuete direktiivi IV paketi sätete kohaste riigipõhiste maksuandmete ja tulusaavate omanike andmete avaldamisest;

68.

kutsub EIPd üles ajakohastama rahapesu tõkestamise ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse rahastamise vastase võitluse poliitikat seoses selliste ettevõtete eelhindamisega, kelle suhtes on käimas kohtumenetlus;

69.

võtab teadmiseks aruande EIP läbipaistvuspoliitika elluviimise kohta 2014. aastal; rõhutab vajadust saavutada kõrgeim läbipaistvuse ja institutsioonilise vastutuse tase, tagades põhjaliku ja usaldusväärse eelarvealase teabe ennetava avalikustamise ning juurdepääsu EIP rahastatud projektidega seotud finantsandmetele;

70.

nõuab, et hangete ja allhangete süsteem oleks maksimaalselt läbipaistev ja avalikustatud ning et Euroopa Parlamendil oleks igal juhul võimalik teabe ja finantsdokumentidega tutvuda;

71.

ergutab EIPd järgima rangelt Århusi määruse (määrus (EÜ) nr 1367/2006) kohaseid keskkonnaalaste dokumentide avaliku registriga seotud nõudeid ning jätkama korrapärast aruannete esitamist oma laenutegevuse kohta väljaspool ELi vastavalt rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatuse standarditele;

72.

kordab, et EIP peaks tugevdama oma hoolsusmeetmeid, et parandada lõplike maksesaajate kohta esitatava teabe kvaliteeti ning tulemuslikumalt vältida tehinguid finantsvahendajatega, kellel on olnud probleeme seoses läbipaistvuse, pettuste, korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, rahapesu või kahjuliku sotsiaalse ja keskkonnamõjuga või kes on registreeritud offshore-finantskeskustes või maksuparadiisides, kus tegeldakse agressiivse maksuplaneerimisega; kutsub EIP-d üles mitte kasutama projektivõlakirjade algatust tegevuse rahastamiseks, millesse on infiltreerunud organiseeritud kuritegelikud rühmad; rõhutab veel kord, et EIP peab koostama koos komisjoniga range avaliku loetelu kriteeriumidest, mida kasutatakse finantsvahendajate valimiseks;

73.

kutsub EIP-d üles koostama huvide konfliktide kohta rangemad eeskirjad ning selged, ranged ja läbipaistvad kriteeriumid rahastatavate avaliku ja erasektori partnerluste suhtes, millega tagatakse, et nii avaliku kui ka erasektori partnerid jagavad õiglaselt mitte ainult projektide investeeringute osa, vaid ka investeeringutega kaasnevaid riske, et kaitsta avalikku huvi; palub EIP-l tugevdada oskusteabebaasi valitsuste, piirkondade ja kohalike omavalitsuste avaliku ja erasektori partnerluse struktuurides osalemiseks, andes neile muu hulgas suuniseid;

74.

palub EIP-l tagada, et EIPga kaasrahastatavates projektides osalevatelt ettevõtjatelt nõutaks võrdse tasustamise ja töötasude läbipaistvuse põhimõtte ning meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist, nagu see on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivis 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes; juhib ühtlasi tähelepanu, et otsustades, milliseid projekte rahastada, peaks EIP võtma arvesse seda, milliseid meetmeid on kandidaatettevõtja võtnud ettevõtja sotsiaalse vastutusega seoses;

75.

on veendunud, et kasulik oleks korrapäraselt ajakohastatav teave EIP juhtimiskulude ja tasude kohta ning rahastatud projektide mõju kohta tööhõivele ja majanduslikule lisandväärtusele;

76.

soovitab avaldada EIP veebisaidil dokumendid, mis ei ole konfidentsiaalsed, nagu varasemate aastate strateegilised tegevuskavad, institutsioonidevahelised kokkulepped ja memorandumid ning muud asjakohased kokkulepped, ka on soovitav avalikustada alates 2016. aasta jaanuarist korrapäraselt EIP haldusorganite koosolekute protokollid; on seisukohal, et üldsusele paremate võimaluste andmine dokumentidega tutvumiseks on asutuse läbipaistvuse, aruandekohusluse ja ausameelsuse keskne element;

77.

peab tervitatavaks EIP kaebuste esitamise mehhanismi läbivaatamise protsessi, mis käivitati 2015. aasta septembris, ning asjaomaste sidusrühmade jaoks avatud avalikke konsultatsioone; avaldab lootust, et kaebuste esitamise mehhanismi käimasolev läbivaatamine parandab ja suurendab selle sõltumatust ning tulemuslikkust ning parandab ühtlasi kaebuste käsitlemise büroo tulemuslikkust ja tõhusust; palub EIP halduskomiteel võtta selle büroo soovitusi arvesse ning tegutseda Euroopa Ombudsmani arvamuste kohaselt; nõuab teabe pidevat liikumist EIP kaebuste käsitlemise büroo ja EIP direktorite nõukogu vahel; usub, et EIP ja Euroopa Ombudsmani vaheline vastastikuse mõistmise memorandum vajab ajakohastamist, et ombudsman saaks teha aktiivsemat väliskontrolli EIP tegevuse üle ning täiustada järelevalvemenetlusi ja EIP aruandekohuslust;

78.

tervitab EIP auditikomisjoni aastaaruandeid 2014. aasta kohta ning nõuab tungivalt, et EIP vastutavad organid tagaksid parimate usaldusväärsete pangandustavade täieliku järgimise valdkondades, kus 2014. aastal täielikku nõuetele vastavust ei saavutatud; võtab teadmiseks EIP juhtkonna kavatsuse panga kontrollifunktsioonid reorganiseerida; toetab auditikomisjoni taotlust vastava rakenduskava koostamiseks ning tema kavatsust edasisi arenguid hoolikalt jälgida; kiidab heaks, et auditikomisjon on hoiatanud EIP juhtkonda ja teenistusi, et EIP peaks säilitama suutlikkuse, nõrgendamata samal ajal praegust sisekontrolli raamistikku;

79.

on seisukohal, et EIP aastaaruannetes tuleks panna suuremat rõhku lõpuleviidud projektide tulemustele; kutsub sellega seoses EIP-d üles koostama koostöös projektipartneritega tulemusi koondavad dokumendid iga lõpuleviidud projekti kohta, milles hinnatakse EIP rahastamise tulemuslikkust;

80.

märgib, et 27. oktoobril 2015 aegus ELi toimimise lepingu artikli 287 lõikes 3 osutatud kolmepoolne kokkulepe EIP, komisjoni ja kontrollikoja vahelise koostöö kohta seoses meetoditega, mida kontrollikoda kasutab, et kontrollida EIP tegevust liidu ja liikmesriikide rahaliste vahendite haldamisel; kutsub kolme institutsiooni üles tegema nimetatud lepingu uuendamise ja ajakohastamise protsessis koostööd ning tagama, et uuendatud leping hõlmaks EIP olemasolevaid ja mis tahes uusi instrumente või algatusi, millesse on kaasatud ELi või Euroopa Arengufondi avalikud vahendid; kutsub sellega seoses üles andma Euroopa Kontrollikojale suuremad õigused hinnata EIP laenutegevust, vahendeid ja algatusi ning anda nende kohta põhjalikumalt aru, kui need on otseselt seotud ELi eelarveassigneeringute kasutamisega;

81.

on seisukohal, et EIP tegevuse üha keerukamaks muutumine ja kasvav maht koos ebakindluse jätkumisega finantsturgudel teevad veelgi vajalikumaks lahenduste leidmise usaldatavusnõuete täitmist puudutava tulemusliku pangandusjärelevalve sisseseadmiseks EIP üle; väljendab seetõttu kahetsust, et ei komisjon ega ka EIP ei ole võtnud arvesse Euroopa Parlamendi poolt seni tehtud ettepanekuid regulatiivse välise usaldatavusnõuete täitmise järelevalve sisseviimiseks;

82.

julgustab osalisi püüdlustes koostada institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi ja EIP vahel, milles nähakse ette mõlema institutsiooni vaheline tõhustatud koostöö; nõuab korrapärase struktureeritud arutelu korraldamist EIP presidendi ja Euroopa Parlamendi vahel, et tagada tugevam parlamentaarne kontroll EIP tegevuse üle; palub EIP-l ühtlasi nõustuda institutsioonidevahelise kokkuleppe raames Euroopa Parlamendiga kokkuleppe sõlmimisega, mis võimaldaks Euroopa Parlamendi liikmetel EIP presidendile otse küsimusi esitada, millele tuleb vastata kokku lepitud aja jooksul, nagu see juba toimib EKP presidendi puhul;

83.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/17

—

võttes arvesse Genfi konventsioone ja muid rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevaid õigusakte,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja muid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõigustealaseid dokumente,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

—

võttes arvesse nõukogu 10.–11. detsembri 2015. aasta järeldusi ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise ettevalmistusprotsessi kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles käsitletakse poliitikavaldkondade arengusidusust,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ajakohastatud suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (1),

—

võttes arvesse 12. juuli 2007. aasta partnerluspõhimõtteid (mida on toetanud humanitaarorganisatsioon Global Humanitarian Platform),

—

võttes arvesse ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud ÜRO peasekretäri 2. veebruari 2016. aasta aruannet „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. juulil 2011. aastal vastu võetud resolutsiooni 1998 ja 7. märtsil 2014. aastal vastu võetud resolutsiooni 2143, mis käsitlevad relvastatud konfliktidest mõjutatud laste kaitset,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2010. aasta resolutsiooni 64/290, mis käsitleb õigust haridusele hädaolukordades,

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Jeemenis (2), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt (3), 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni laste hariduse kohta hädaolukordades ja pikaajalistes kriisides (4), 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta (5) ning 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta (6),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1502 (2003) humanitaartöötajate vastu suunatud vägivalla kohta ning resolutsiooni 2175 (2014) tsiviilisikute kaitsmise kohta relvakonfliktides,

—

võttes arvesse 2015. aasta mai ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati heakskiitmiseks Norra välisministeeriumi poolt 2015. aasta mais kokku kutsutud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil, ning sellega seotud suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvakonfliktides,

—

võttes arvesse juhendit abiks kõigile, kes osalevad seire-, teavitus- ja eestkostetegevuses seoses koolide ja haiglate ründamisega, mille andis 21. mail 2014 välja ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvakonfliktide küsimuses,

—

võttes arvesse Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil 10. detsembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamise kohta,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti Komitee aruannet projekti „Tervishoid ohuolukorras“ kohta ning selle aruannet tervishoiuasutuste ja -töötajate vastu suunatud vägivalla kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus on olnud viimastel aastatel tunnistajaks hirmsale suundumusele, et kogu maailma relvakonfliktides rünnatakse haiglaid ja koole, nagu hiljutised rünnakud Piirideta Arstide tervisekeskuste vastu Kunduzis (Afganistan) 3. oktoobril 2015, Razahis (Jeemen) 10. jaanuaril 2016 ja mitmetes Süüria linnades käimasoleva konflikti ajal; arvestades, et enneolematult tihti keeldutakse humanitaarabist ja takistatakse sellele juurdepääsu, hukatakse tsiviilisikuid ja humanitaartöötajaid, hoitakse kinnipeetuid äärmiselt viletsates tingimustes ning kasutatakse tsiviilisikuid pantvangidena või sunnitakse orjatööle; arvestades, et üha suurenevad vajadused ja probleemid, püsivate kohustuste puudumine ning humanitaarabi andmise kasvavad kulud on viinud olukorrani, kus praegune humanitaarsüsteem on jõudnud oma piirideni, ning arvestades, et see on sundinud paljusid organisatsioone ajutiselt peatama toiduabi ja peavarju andmise ning muud elupäästvad humanitaaroperatsioonid;

B.

arvestades, et esimene ülemaailmne humanitaarabiteemaline tippkohtumine toimub 23.–24. mail 2016 Istanbulis; arvestades, et ÜRO peasekretär juhib ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise puhul koostatud aruandes „One humanity, shared responsibility“ (Üks inimkond, ühine vastutus) tähelepanu sellele, mida ta nimetab „rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimise jultunud ja julmaks õõnestamiseks relvakonflikti olukorras, mis ähvardab viia meid tagasi piiranguteta sõja ajastusse“; arvestades, et aruandes märgitakse, et sellele õõnestamisele aitab kaasa suutmatus nõuda ja edendada nende normide järgimist ning toetada olemasolevaid rakendamise, järelevalve ja vastutuse mehhanisme;

C.

arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse – mida tuntakse ka relvakonflikti õigusena – ülesandeks on leevendada relvakonfliktide tagajärgi, kaitstes neid, kes konfliktis ei osale, ning reguleerides sõjapidamise vahendeid ja meetodeid;

D.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogul on selge roll kõikide humanitaartöötajate kaitset käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide järgimise tagamisel;

E.

arvestades, et on vaja tugevdada humanitaartöötajate kaitset, kohaldades rahvusvaheliste ja kohalike töötajate suhtes samu julgeolekumeetmeid;

F.

arvestades, et valitsusväliste jõudude, terrorirühmituste ja muude relvakonfliktides osalejate suurenev arv raskendab rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaldamist; arvestades, et kõik konfliktide osalised, sealhulgas riikide relvajõud ja riigivälised relvajõud peavad tagama humanitaartöötajatele vajaliku juurdepääsu, et oleks võimalik abistada kaitsetuid, konflikti tõttu kannatavaid tsiviilelanikke;

G.

arvestades, et kogu humanitaartegevuse keskmes peavad olema humaansuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtted, rahvusvahelise humanitaarõiguse alusnormid ning Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega sätestatud inimõigused; arvestades, et põgenike kaitse peab olema tagatud, ja arvestades, et abi peab olema sõltumatu;

H.

arvestades, et haiglad ja meditsiinitöötajad on rahvusvahelise humanitaarõigusega eriliselt kaitstud, ning arvestades, et tahtlikult tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu suunatud rünnakud on rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt selgelt keelatud ning neid loetakse selle õiguse raskeks rikkumiseks;

I.

arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis määratletakse humanitaartöötajate vastu suunatud rünnakuid sõjakuritegudena; arvestades, et selles rõhutatakse ka, et usulisel, hariduslikul, kunstilisel, teaduslikul või heategevuslikul eesmärgil kasutatavate ehitiste või ajalooliste mälestusmärkide tahtlik ründamine on sõjakuritegu;

J.

arvestades, et ÜRO hooned ja varad, sealhulgas koolid ja tervisekeskused on puutumatud ja neid kaitstakse 1946. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooniga;

K.

arvestades, et Rahvusvahelise Punase Risti Komitee on samuti märkinud, et kohustus uurida võimalikke sõjakuritegusid on üks rahvusvahelise humanitaaralase tavaõiguse norme, mida kohaldatakse nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste relvakonfliktide puhul;

L.

arvestades, et mõned relvarühmitused on ilmaliku hariduse ja tütarlastele hariduse andmise vastu või selle vastu, et tütarlapsi ravivad meessoost meditsiinitöötajad, ning takistavad seetõttu nendele teenustele juurdepääsu; arvestades, et ka konfliktidest tingitud üldine ebakindlus takistab õpilastel ja õpetajatel koolis õppimist ja õpetamist ning meditsiinitöötajatel arstiabi osutamist; arvestades, et naised ja lapsed on ümberasustamise ning tavapäraste kaitse- ja tugistruktuuride hävimise tõttu suuremas ohus kui teised; arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõigusega nõutakse vajaliku arstiabi tingimusteta andmist sõjas vägistatud tütarlastele ja naistele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon on ohtlikku aborti nimetanud ühena kolmest peamisest emasuremuse põhjusest; arvestades, et emade tervis, vägistamise ohvriks langenud naiste nõustamine ning põgenike laste õpetamine ja harimine on põgenikelaagrites peamised probleemid;

M.

arvestades, et 14. märtsil 2016. aastal kiitsid 52 riiki (nende hulgas mitmed, kuid mitte kõik ELi liikmesriigid) heaks ohutute koolide deklaratsiooni, mis esitati 2015. aasta mais toimunud ohutute koolide teemalisel Oslo konverentsil;

N.

arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamist käsitlevate ELi suuniste vastuvõtmisel rõhutas välisasjade nõukogu, kui tähtis on tõhusalt tegeleda tõsiste rikkumiste taagaga, toetades asjakohaseid vastutuselevõtmise mehhanisme, ning rõhutas olulist rolli, mida Rahvusvaheline Kriminaalkohus saab täita juhtudel, kui asjaomane riik või asjaomased riigid ei saa või ei taha oma kohtualluvust rakendada; arvestades, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel meetmeid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks (punkti 15 alapunkt a);

O.

arvestades, et aastatel 2012–2015 korraldas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ulatusliku konsulteerimise küsimuses, kuidas tugevdada relvakonfliktide ohvrite õiguskaitset ja suurendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise mehhanismide tõhusust;

P.

arvestades, et Euroopa Liidu ajakohastatud suunistes rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks viidatakse mitmesugustele tegutsemisvahenditele, mis on ELi käsutuses sellealastes suhetes kolmandate riikidega, sh poliitiline dialoog, üldised avalikud seisukohavõtud, piiravad meetmed, koostöö teiste rahvusvaheliste institutsioonidega, kriisiohjeoperatsioonid, individuaalne vastutus, koolitus ja relvaekspordi kontroll;

Q.

arvestades, et 2015. aasta detsembris Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumise 32. rahvusvahelisel konverentsil osalenud riigid ei suutnud lõpuks kokku leppida Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ja Šveitsi valitsuse esitatud uues mehhanismis rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise tugevdamiseks; arvestades, et osalenud riigid leppisid kokku, et käivitatakse uus valitsustevaheline protsess uute võimaluste leidmiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise parandamiseks, ja seadsid eesmärgiks esitleda tulemusi järgmisel rahvusvahelisel konverentsil 2019. aastal;

R.

arvestades, et ELi humanitaarabi rubriigi assigneeringud, mille kogumaht 2015. aastal oli 909 miljonit eurot, moodustavad alla 1 % kogu ELi eelarvest; arvestades, et hädaabi ja pikaajalise abi parem seostamine on üks moodus, kuidas vähendada praegust lahknevust tohutute humanitaarvajaduste ja olemasolevate vahendite vahel;

1.

kinnitab taas rahvusvahelise humanitaarõiguse olulist tähtsust inimkonna uusimas ajaloos ning kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles kasutama ülemaailmse humanitaarabiteemalise tippkohtumise võimalust, et kinnitada taas rahvusvahelise humanitaarõiguse keskset tähtsust ja sellega pakutavat kaitset;

2.

avaldab sügavat kahetsust rahvusvahelise humanitaarõiguse mittejärgimise pärast ning on vapustatud ja sügavalt mures haiglate, koolide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu suunatud surmatoovate rünnakute pärast, mida maailma relvakonfliktides üha sagedamini, hirmutavalt suureneval määral toime pannakse ning mille sihtmärgiks ja ohvriteks on patsiendid, õpilased, arstid ja õpetajad, humanitaarabitöötajad, lapsed ja pereliikmed; on seisukohal, et rahvusvahelisele hukkamõistule peab järgnema sõltumatu uurimine ja süüdlaste tegelik vastutusele võtmine; nõuab, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ning komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tunnistaksid selle hädaolukorra tõelist ulatust ning kasutaksid kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid selle lahendamiseks;

3.

mõistab hukka haiglate ja koolide vastu suunatud rünnakud, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud, tunnistades, et need võivad kujutada endast 1949. aasta Genfi konventsioonide raskeid rikkumisi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt sõjakuritegusid; on veendunud, et selleks, et hoida tervishoiu- ja haridusasutusi erapooletute ja kaitstud aladena relvakonflikti olukorras, tuleb toimepandud jõhkraid rünnakuid läbipaistvalt, sõltumatult ja erapooletult uurida ning süüdlased kõigi osaliste kuritegude puhul tegelikult vastutusele võtta; rõhutab, kui tähtis on teha jätkuvalt vahet humanitaarabi- ja militaarvaldkonna jõududel ning et on vaja hoiduda humanitaarabi kasutamisest sõjalistel või poliitilistel eesmärkidel, mis kahjustab tegelikke humanitaarabimeetmeid ja asjaomaseid töötajaid ning seab need ohtu;

4.

mõistab hukka haiglate ja koolide kasutamise relvakonflikti osaliste poolt, mis muudab need rünnakute sihtmärgiks; tuletab meelde, et ka need, kes kasutavad kaitsealuseid inimesi või rajatisi inimkilbina või maskeeringuks, on süüdi rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumises;

5.

kutsub konfliktiosalisi üles austama rahvusvahelise humanitaarõiguse aluspõhimõtteid ja hoiduma tsiviiltaristu tahtlikult sihtmärgiks võtmisest; rõhutab, kui oluline on parandada abitöötajate turvalisust, et rünnakutele tulemuslikumalt reageerida; nõuab seepärast, et EL ja selle liikmesriigid kutsuksid ÜRO-d ja ÜRO Julgeolekunõukogu üles tagama nii kohalike kui ka rahvusvaheliste humanitaartöötajate kaitse;

6.

avaldab austust konfliktipiirkondades tegutsevatele rahvusvahelistele ja kohalikele meditsiinitöötajatele, õpetajatele ja humanitaarabitöötajatele nende imetlusväärse julguse ja pühendumuse eest;

7.

rõhutab, et õigus tervisele on üks inimõigusi, ning nõuab, et kõik relvakonfliktide osalised tagaksid relvakonflikti ajal meditsiiniteenuste olemasolu, kättesaadavuse, vastuvõetavuse ja kvaliteedi; nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale, tõrjudes seksuaalse ja soopõhise vägivalla ohtu teadlikkuse suurendamise ja vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmise abil ning kindlustades humanitaarkriisi olukorras naiste ja tütarlaste juurdepääsu kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele, kaasa arvatud ohutu abort, et mitte võimaldada praeguse ebainimliku kohtlemise jätkumist ja viia olukord vastavusse rahvusvahelise humanitaarõiguse ning Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide nõuetega;

8.

rõhutab, et tulemuslikkuse ja humanitaarabi küsimuste lahendamiseks on vaja suurendada humanitaar- ja arenguabi vastastikust täiendavust ning et sellega peaks kaasnema arengu- ja humanitaarabi suurem rahastamine; kutsub ELi, selle liikmesriike ja teisi rahvusvahelisi rahastajaid üles kinnitama ülemaailmsel humanitaarabiteemalisel tippkohtumisel kõikide selliste võetud kohustuste täielikku täitmist, mis on lisatud humaansuse tegevuskavasse (Agenda for Humanity), mis keskendub vaenutegevuse läbiviimise humanitaarmõjule ja humanitaartegevuse võimalustele;

9.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles nõudma tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu kasutaks kõiki kättesaadavaid vahendeid, näiteks sihipäraseid meetmeid, teabekogumismissioonide või uurimiskomisjonide asutamist või kohtumehhanisme, näiteks küsimuse suunamist Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; nõuab, et Julgeolekunõukogus ei kasutataks vetot humanitaartegevusega seotud küsimuste puhul, et humanitaartöötajate kaitset sätestavate rahvusvaheliste õigusnormide järgimist tugevdataks, et tegusid, mis võivad olla nende normidega vastuolus, uuritaks süstemaatiliselt ning nende tegude väidetavad toimepanijad antaks kohtu alla;

10.

taunib asjaolu, et mitmed ELi ja selle liikmesriikide partnerid on seotud rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumistega; nõuab, et EL kasutaks kõiki oma käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tõhusalt tagada, et selle partnerid järgiksid rahvusvahelist humanitaarõigust (sealhulgas kasutades muu hulgas poliitilist dialoogi) ning juhul, kui selline dialoog ei peaks tulemusi andma, kaaluma muid meetmeid kooskõlas ELi suunistega rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks;

11.

kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles käivitama algatus, mille eesmärk on kehtestada ELi relvaembargo riikide suhtes, keda süüdistatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsistes rikkumistes, eelkõige tsiviiltaristu tahtlikus ründamises; rõhutab, et sellistele riikidele relvamüügi jätkuv lubamine on nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP (7) rikkumine;

12.

kutsub välisasjade nõukogu ning komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles nõudma, et ELi missioonide juhid ja asjaomased ELi esindajad (ELi tsiviiloperatsioonide juhid, ELi sõjaliste operatsioonide ülemad ja ELi eriesindajad) annaksid teada rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumiste juhtudest;

13.

ergutab ELi ja selle liikmesriike täielikult toetama ÜRO peasekretäri poolt ÜRO liikmesriikidele tehtud üleskutset kasutada ülemaailmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist võimalusena, et kinnitada taas kohustust kaitsta tsiviilisikuid ja tagada humanitaarõigused kõigi jaoks, järgides, rakendades ja edendades sel eesmärgil juba kokku lepitud eeskirju; rõhutab, et ÜRO peasekretär on tunnistanud rahvusvaheliste uurimis- ja kohtusüsteemide, sealhulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tugevdamise tähtsust riikide vastavate raamistike täiendamise eesmärgil, et teha lõpp süüdlaste karistamatusele rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste korral;

14.

tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist käsitlevate ELi suuniste tähtsust, sest ükski teine riik ega organisatsioon ei ole vastu võtnud samaväärset dokumenti; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid ELi suuniseid tulemuslikult;

15.

palub välisasjade nõukogul ning komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitika ja meetmete väljatöötamine toimuks järjepidevalt ja tulemuslikult ning et rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevate suuniste rakendamine kuuluks esmajoones nõukogu eesistujariigi juhitava nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma pädevusvaldkonda; rõhutab sellega seoses, et ELi suunistega kohustatakse nõukogu asjaomaseid töörühmi jälgima olukordi, mille puhul võib rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldada, ning soovitama sellistel juhtudel meetmeid, mis edendaksid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist; nõuab ELilt ja liikmesriikidelt üksikasjalikumat aruandlust suuniste rakendamise kohta konkreetsetes konfliktiolukordades, seda eelkõige ELi aastaaruandes inimõiguste ja demokraatia kohta;

16.

tuletab meelde ELi suunistes võetud seisukohta, et vajaduse korral kaalutakse 1949. aasta Genfi konventsioonide I lisaprotokolli alusel asutatud Rahvusvahelise Humanitaarfaktide Kogumise Komisjoni (IHFFC) kasutamist, mille faktikogumisvõimekus ja vahendustegevus võivad aidata edendada rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist; peab kahetsusväärseks, et IHFFC teenuseid ei ole kasutatud, ning kutsub osalisi üles kaaluma nende kasutamist; kutsub kõiki ELi liikmesriike üles tunnustama IHFFC pädevust;

17.

nõuab rahvusvahelisele üldsusele suuremat institutsioonilist tegevusruumi rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamisega seotud ühiste probleemidega tegelemiseks; kiidab heaks ELi ja selle liikmesriikide poolt Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele (RPRK) antud lubaduse toetada kindlalt rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimist tugevdava tõhusa mehhanismi loomist, kuid palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teavitada parlamenti oma eesmärkidest ja strateegiast seoses selle lubaduse täitmisega eelseisvas valitsustevahelises protsessis, et leida võimalusi rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise tugevdamiseks, nagu lepiti kokku 2015. aasta detsembris toimunud Punase Risti ja Punase Poolkuu 32. rahvusvahelisel konverentsil, et sellega tugevdada rahvusvahelise humanitaarõiguse juhtimissüsteemi;

18.

kiidab heaks ELi ja liikmesriikide tava anda RPRK konverentsil lubadusi; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal nende lubaduste täitmisest korrapäraselt aru anda, lisades eelkõige nõukogu inimõiguste aastaaruandes rahvusvahelist humanitaarõigust käsitlevasse peatükki vastava üksikasjaliku jao;

19.

palub ÜRO peasekretäril edendada kampaaniaid, et tagada, et kõik osalised, sealhulgas valitsusvälised relvastatud rühmitused, on teadlikud oma rahvusvahelise õiguse kohastest kohustustest ning täidavad oma kohustusi soodustada humanitaarabi andmist ja nende mõjualas olevate isikute kaitset;

20.

palub liikmesriikidel eeskuju näidata ja täita oma kohustust ratifitseerida peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse alased õigusaktid ning muud asjakohased õiguslikud vahendid, mis mõjutavad rahvusvahelist humanitaarõigust;

21.

kordab oma tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku ning rõhutab nõukogule esitatud üleskutset võtta vastu ELi ühine seisukoht relvastatud droonide kasutamise kohta;

22.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/23

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 1, 10, 11 ja 16 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15 ja 298,

—

võttes arvesse ELi põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (2),

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (uuesti sõnastatud) (3),

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (kodukorra artikli 104 lõige 7) aastatel 2011–2013 (4),

—

arvestades Euroopa Kohtu 17. oktoobri 2013 aasta otsust kohtuasjas C-280/11 P, Euroopa Liidu Nõukogu vs. Access Info Europe,

—

võttes arvesse komisjoni poolt 2015. aasta mais esitatud parema õigusloome paketti,

—

võttes arvesse president Junckeri komisjonile esitatud poliitikasuuniseid,

—

võttes arvesse komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi aruandeid määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kohta 2013. ja 2014. aastal,

—

võttes arvesse komisjoni 2007. aasta rohelist raamatut üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Ühenduse institutsioonide valduses olevatele dokumentidele,

—

võttes arvesse ombudsmani 2014. aasta aruannet,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 116 lõiget 7,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8-0141/2016),

A.

arvestades, et täielik läbipaistvus on aluseks kodanike usaldusele ELi institutsioonide vastu ja see aitab saada teada liidu õigussüsteemist tulenevatest õigustest ning ELi otsustamisprotsessist, sealhulgas haldus- ja seadusandlike menetluste nõuetekohasest läbiviimisest;

B.

arvestades, et dokumentidega tutvumise õigus on põhiõiguste harta ja aluslepingutega kaitstud põhiõigus, mida viiakse ellu määrusega (EÜ) nr 1049/2001, et eelkõige tagada kõnealuse õiguse võimalikult lihtne kasutamine ja edendada head haldustava seoses dokumentidele juurdepääsuga, kindlustades demokraatliku kontrolli institutsioonide tegevuse üle ja nende vastavuse aluslepingus sätestatud nõuetele;

1.

juhib tähelepanu sellele, et kolm institutsiooni ei ole võtnud nõuetekohaseid järelmeetmeid paljude soovituste suhtes, mis on esitatud resolutsioonis üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele aastatel 2011–2013; peab eriti kahetsusväärseks asjaolu, et ELi institutsioonid ja asutused ei ole nimetanud oma olemasolevas juhtimisstruktuuris ametisse läbipaistvuse ametnikku, kes vastutaks nõuete järgimise ja tavade täiustamise eest; nõuab tungivalt, et institutsioonid teeksid seda võimalikult kiiresti;

2.

juhib tähelepanu sellele, et ELi institutsioonide tegevus ja poliitika peavad põhinema esindusdemokraatial, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 10 lõikes 1, ja tagama seeläbi täieliku läbipaistvuse, jagamise ning kodanike korrektse ja õigeaegse teavitamise põhimõtete järgimise; rõhutab, et ELi lepingu artikli 10 lõikes 3 tunnustatakse osalusdemokraatiat ühe ELi peamise demokraatliku põhimõttena ja rõhutatakse, et otsused tuleb teha nii kodanikulähedaselt kui võimalik; rõhutab, et kui kodanikud osalevad otsustusprotsessis avalike konsultatsioonide kaudu, peavad institutsioonid nende konsultatsioonide tulemusi arvesse võtma;

3.

tuletab meelde, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 peab läbipaistvus ja täielik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele olema reegel ning et, nagu Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga on juba sätestatud, tuleb erandeid sellest reeglist korrektselt tõlgendada, võttes arvesse ülekaalukat avalikku huvi avaldamise vastu ja demokraatia nõuete vastu, sealhulgas kodanike tugevam kaasamine otsustusprotsessi, valitsemise legitiimsus, tulemuslikkus ja vastutus kodanike ees;

4.

on arvamusel, et Euroopa Liidu institutsioonid, ametid ja muud asutused ei võta määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamisel ikka veel täielikult arvesse ega täida Lissaboni lepingu ja põhiõiguste hartaga sätestatud eeskirju ja muudatusi eelkõige osalusdemokraatia valdkonnas; võtab teadmiseks Euroopa Kohtu suurkoja hiljutised otsused kohtuasjades Digital Rights Ireland (5) ja Schrems (6), mille mõlema puhul võttis kohus andmete säilitamise direktiivi (7) ja programmi Safe Harbor käsitleva otsuse (8) kehtetuks tunnistamise aluseks harta, ning tunneb nende üle heameelt; toonitab, et tegelik üldsuse juurdepääs dokumentidele ja dokumendiregistrite haldamine peavad põhinema standarditel, mis järgivad nõuetekohaselt harta artikleid 41 ja 42;

5.

rõhutab, et läbipaistvuse tagamisel tuleks austada eraelu puutumatust ja andmekaitset;

6.

tuletab meelde, et otsused, millega keelatakse üldsuse juurdepääs dokumentidele, peavad põhinema selgelt ja rangelt määratletud õiguslikel eranditel, mida täiendavad põhjendatud ja üksikasjalikud selgitused, et kodanikel oleks võimalik keeldumisest aru saada ning kasutada tõhusalt nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid;

7.

rõhutab, et selleks, et luua õigusriigi põhimõtteid järgiv õiguspärane, aruandekohustuslik ja demokraatlik poliitiline süsteem, peab kodanikel olema õigus saada vastavat teavet ja kontrollida

peab seetõttu vajalikuks avaldada elektrooniline register, milles on esitatud kõik eespool nimetatud elemendid;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon nimetaks voliniku, kes vastutab läbipaistvuse ja üldsuse juurdepääsu eest dokumentidele; palub komisjoni asepresidendil seni ja võimalikult kiiresti esitada läbipaistvust ja üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlev ambitsioonikas tegevuskava, tunnistades tõsiasja, et läbipaistvus on parema õigusloome nurgakivi;

9.

peab kahetsusväärseks, et juurdepääs ELi institutsioonide valduses olevale teabele on kodanike jaoks jätkuvalt raskendatud, kuna institutsioonidel puudub ühine lähenemisviis, mis oleks suunatud kodanikele dokumentidele juurdepääsu lihtsustamisele ning mis tugineks täielikule läbipaistvusele, teabevahetusele ja otsedemokraatiale; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid, asutused ja ametid arendaksid edasi ennetavamat lähenemisviisi läbipaistvuse küsimuses, st avaldaksid ennetavalt võimalikult palju oma dokumentidest võimalikult lihtsal, kasutajasõbralikul ja kättesaadaval viisil, tõlgiksid dokumente taotluse alusel teistesse ELi ametlikesse keeltesse ning looksid sobiva, lihtsa ja vähekuluka teabele juurdepääsu, sealhulgas digitaalselt ja elektrooniliselt, mis arvestaks puudega inimeste vajadustega; on eelkõige arvamusel, et teabe kättesaadavust tuleks parandada hõlpsalt kasutatavate liideste ja otsingusüsteemide abil; nõuab, et loodaks ühine juurdepääsupunkt kolme institutsiooni portaalidele, toetudes ELi institutsioonide dokumentide ennetava avaldamise veebiplatvormi katseprojektile, ning ühtlustataks sama institutsiooni eri osakondade (sealhulgas komisjoni peadirektoraatide) vahelisi otsinguportaale; kutsub samuti institutsioone üles jätkama ja tõhustama ELi õigusaktide ja poliitika alast teavitustegevust; on arvamusel, et EL peaks selleks kasutama täiel määral uute tehnoloogiate (sotsiaalvõrgustikud, nutitelefonide rakendused jne) pakutavaid võimalusi, et tagada täielik ja lihtne juurdepääs teabele;

10.

peab kahetsusväärseks, et ametlikud dokumendid on sageli liigselt salastatud; kordab oma seisukohta, et dokumentide salastamiseks ja salastatuse kustutamiseks tuleks kehtestada selged ja ühtsed eeskirjad; peab kahetsusväärseks, et institutsioonid nõuavad kinniseid koosolekuid ilma piisava põhjenduseta; kordab oma üleskutset institutsioonidele hinnata ja avalikult põhjendada kinniste koosolekute taotlusi kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1049/2001; on seisukohal, et kinniste koosolekute taotlusi Euroopa Parlamendis peaks parlament hindama igal üksikjuhul eraldi; on arvamusel, et salastamise ja salastatuse kustutamise protsesside üle peaks teostama järelevalvet sõltumatu järelevalveasutus;

11.

palub ELi institutsioonidel, asutustel ja ametitel võtta vastu kiiremad, vähem keerukad ja kättesaadavamad menetlused juurdepääsu andmisest keeldumisega seotud kaebuste käsitlemiseks; on seisukohal, et ennetavam lähenemisviis aitaks kindlustada tegeliku läbipaistvuse ning vältida asjatuid õigusvaidlusi, mis võivad põhjustada tarbetuid kulusid ja koormust nii institutsioonidele kui ka kodanikele;

12.

nõuab tungivalt, et kõik institutsioonid kohaldaksid kuni selle kavandatud läbivaatamiseni määrust (EÜ) nr 1049/2001 ja sellest tulenevat kohtupraktikat täielikult ning järgides selle sätteid ja mõtet, ning võtaksid arvesse Lissaboni lepingust ja põhiõiguste hartast tingitud muudatusi; palub eriti nõukogul, sealhulgas selle ettevalmistavatel organitel avaldada nõukogu töörühmade koosolekute protokollid ja muud dokumendid, võttes arvesse Access Info Europe’i kohtuasja, sekkuvaid liikmesriike ja nende ettepanekuid; palub Euroopa Parlamendil teha kättesaadavaks komisjonide koordinaatorite, juhatuse ja esimeeste konverentsi koosolekute päevakorrad ja tagasisideteated ning põhimõtteliselt kõik dokumendid, millele nendes päevakordades viidatakse, vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 sätetele, avaldades need parlamendi veebisaidil;

13.

nõuab tungivalt, et kõik institutsioonid kohaldaksid määruses (EÜ) nr 1367/2006 sisalduvaid rangemaid läbipaistvussätteid, kui nõutav teave on seotud keskkonnaga, ning täidaksid oma kohustusi avaldada keskkonnateavet ennetavalt;

14.

palub kõigil institutsioonidel hinnata ja vajaduse korral läbi vaadata rikkumistest teatamise sisekord ning nõuab rikkumisest teatajate kaitsmist; palub eelkõige komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti oma kogemustest 2012. aastal vastu võetud ELi personali suhtes kohaldatavate rikkumisest teatamist käsitlevate uute eeskirjadega ja nende rakendusmeetmetega;

15.

rõhutab, et pärast ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu jõustumist hõlmab dokumentidega tutvumise õigus kõiki ELi institutsioone, asutusi ja ameteid; peab seetõttu vajalikuks ajakohastada ja muuta viivitamatult aluslepingute sätete ning Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomase kohtupraktika valguses määrust (EÜ) nr 1049/2001; peab eelkõige oluliseks laiendada selle kohaldamisala, et see hõlmaks kõiki ELi institutsioone, mida see praegu veel ei hõlma, nagu Euroopa Ülemkogu, Euroopa Keskpank, Euroopa Liidu Kohus ning kõik ELi asutused ja ametid;

16.

peab kahetsusväärseks, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on ikka veel nõukogus blokeeritud, ja loodab, et edasiminek toimub nii kiiresti kui võimalik; palub, et nõukogu võtaks vastu konstruktiivse seisukoha, milles võetakse arvesse eespool nimetatud Euroopa Parlamendi seisukohta, mis on vastu võetud esimesel lugemisel 15. detsembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus millega määratletakse Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele juurdepääsu üldpõhimõtted ja piirangud;

17.

soovitab luua muu hulgas määruse (EÜ) nr 1367/2006 ja määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel ühtsed põhimõtted, mis käsitlevad dokumentidele juurdepääsu ja võimaldaksid kodanikele suuremat selgust;

18.

peab kahetsusväärseks väheseid edusamme määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamisel, mis puudutab institutsioonide, ametite ja muude asutuste kohustust pidada täielikke dokumendiregistreid, nagu on sätestatud määruse artiklites 11 ja 12 ning lõppkokkuvõttes Lissaboni lepingus ja põhiõiguste hartas; nõuab registrite küsimuses ühise lähenemisviisi väljatöötamist ning palub ELi institutsioonidel luua dokumendiregistrid, kui seda veel tehtud ei ole, ja rakendada meetmeid, millega ühtlustatakse institutsioonide dokumentide salastamine ja esitamine; kordab sellega seoses – lisaks ELi dokumentidele ühisele juurdepääsupunktile kolme institutsiooni portaalide kaudu – nõudmist, et ELi dokumentidel oleks ühised registreerimismenetlused ja -kriteeriumid ning et igale dokumendile määrataks institutsioonidevaheline kood, et lõpptulemusena saaks luua ühise institutsioonidevahelise registri, sealhulgas spetsiaalse ühise andmebaasi seadusandlike ettepanekute menetlemise seisu kohta;

19.

tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 1 punktis c ja artikli 15 lõikes 1 nõutakse, et institutsioonid peavad soodustama „head haldustava dokumentidele juurdepääsu tagamisel“ ning arendama välja „head haldustavad, et hõlbustada käesoleva määrusega tagatud juurdepääsuõiguse kasutamist“; rõhutab, et läbipaistvus on tihedalt seotud õigusega heale haldusele, nagu on osutatud ELi toimimise lepingu artiklis 298 ja põhiõiguste harta artiklis 41, ning kordab nõudmist võtta vastu määrus ELi haldusasutuste haldusõigusmenetluste kohta (9);

20.

tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga eemaldati viide seadusandliku otsustusprotsessi tõhususe tagamisele;

21.

tuletab meelde, et läbipaistev õigusloome on kodanike jaoks äärmiselt oluline; palub institutsioonidel seadusandlike menetluste raamesse kuuluvad või nendega seotud dokumendid kättesaadavaks teha; on eelkõige seisukohal, et ELi institutsioonid peaksid tegema oma veebisaitide kaudu üldsusele kättesaadavaks võimalikult palju dokumente ja kaaluma dokumentidega tutvumise hõlbustamiseks Teie Euroopa kasutamist ühtse üldsusele juurdepääsetava ELi portaalina;

22.

võtab teadmiseks, et ombudsman on uurinud kolmepoolseid kohtumisi, mis kujutavad endast väljakujunenud tava, mille abil võetakse vastu suurem osa ELi õigusaktidest; soovitab ombudsmanil tungivalt kasutada aluslepingute ja ombudsmani ametijuhendi kohaselt oma pädevusse kuuluvates valdkondades oma uurimisõigusi täiel määral ära;

23.

tuletab meelde, et kolmepoolsete kohtumiste kasutamine, ehkki seda ei ole aluslepingutes ametlikult ette nähtud, on muutunud kaasseadusandjate vahel üksmeelele jõudmise ja aluslepingus sätestatud seadusandliku menetluse kiirendamise tunnustatud viisiks; märgib, et sellest tulenevalt kasutatakse lepituskomiteesid üksnes kolmanda lugemise ajal viimase abinõuna;

24.

peab kahetsusväärseks, et kodanikel puudub igasugune võimalus kolmepoolseid läbirääkimisi kontrollida; väljendab muret võimalike kuritarvitamiste pärast, mida sellise seadusandliku menetluse kasutamine võib kaasa tuua, eelkõige seoses ilma komisjoni ettepaneku või parlamendi muudatusettepanekuta kolmepoolsete kohtumiste käigus uute seadusandlike elementide lisamisega, mis võimaldab mööda hiilida seadusandlikust tavamenetlusest ja avalikust kontrollist;

25.

mõistab hukka asjaolu, et ametlike ja mitteametlike kolmepoolsete kohtumiste dokumentide lekkimise tõttu saavad ebavõrdsest juurdepääsust dokumentidele ja seega ka õigusloomeprotsessile kasu teadlikud ja heade kontaktidega huvirühmad; märgib, et dokumente lekiks vähem, kui kolmepoolsete kohtumiste dokumendid avaldataks ennetavalt ja viivitamata kergesti juurdepääsetaval platvormil;

26.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika tunnistab välise surve ohtu ning et see võib olla õiguspärane põhjus juurdepääsu piiramiseks otsustusprotsessiga seotud dokumentidele tingimusel, et niisuguse surve olemasolu on kindlalt tuvastatud ja on esitatud tõendid, mis näitavad mõistlikkuse piires ettenähtavat ohtu, et see väline surve mõjutaks oluliselt tehtavat otsust (10); tunneb muret, et praeguse praktika kohaselt saavad lobistid õigusloomeprotsessi otsustavatele etappidele ulatuslikuma juurdepääsu kui üldsus;

27.

märgib, et kolmepoolsete kohtumiste olulisusele ja tõhususele vaatamata tekitavad praegu nende suhtes kohaldatavad menetlused muret seoses seadusandliku menetluse avatusega; palub osalevatel institutsioonidel tagada mitteametlike kolmepoolsete kohtumiste suurem läbipaistvus, et tugevdada demokraatiat, võimaldades kodanikel kontrollida seadusandliku akti aluseks olnud teavet, nagu selle sõnastas Euroopa Liidu Kohus liidetud kohtuasjades Rootsi ja Turco vs. nõukogu, tagades samal ajal kaasseadusandjatele piisava mõtlemisruumi; kutsub ELi institutsioone üles andma pädevas parlamendikomisjonis põhjalikumalt aru kolmepoolsete läbirääkimiste seisust; on arvamusel, et kui kolmepoolsete kohtumiste raames koostatakse dokumente, näiteks päevakordi, tulemuste kokkuvõtteid, protokolle ja üldisi lähenemisviise nõukogus (kui need on kättesaadavad), siis on need dokumendid seotud seadusandliku menetlusega ja neid ei saa põhimõtteliselt käsitleda muudest seadusandlikest dokumentidest erinevalt; on seisukohal, et kolmepoolsete kohtumiste ja eelnimetatud dokumentide loetelu tuleks teha vahetult kättesaadavaks Euroopa Parlamendi veebisaidil; tuletab meelde, et tulevane institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta sisaldab sätteid seadusandlike ettepanekute andmebaasi kohta ja puudutaks vastuvõtmise korral ka kolmepoolsete kohtumiste asjakohast käsitlemist;

28.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et täiskogu istungil vähemalt 40 parlamendiliikme ühiselt allkirjastatud muudatusettepanekute registreerimisel avalikustatakse ainult mõnede allkirjastajate nimed; on arvamusel, et kõigi allkirjastajate nimed tuleks avalikustada;

29.

palub komisjonil esitada ilma edasise viivituseta ettepanek institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta, millega luuakse kohustuslik institutsioonidevaheline register institutsioonides tegutsevate huvirühmade ning kohalike asutuste ja piirkonlike organisatsioonide registreerimiseks, ning nõuab, et seda teemat käsitletaks esmatähtsana; nõuab, et register sisaldaks üksikasjalikke andmeid selle kohta, kes esindab millist huvirühma, millisel eesmärgil ning milliste ressursside ja rahaliste vahenditega;

30.

ergutab Euroopa Parlamendi liikmeid ja nõukogu esindajaid järgima komisjoni eeskuju tema 25. novembri 2014. aasta otsuse osas ning avaldama teabe enda või oma töötajate kohtumiste kohta sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga;

31.

kutsub Euroopa Parlamenti üles esimese sammuna selles suunas tegema nende parlamendiliikmete jaoks, kes soovivad aru anda oma kontaktidest lobistidega, kättesaadavaks raportööride vormi, mille nad saavad lisada oma raportitele, ning nägema parlamendi veebilehtedel, mis viitavad üksikutele parlamendiliikmetele, ette koha sellise teabe jaoks;

32.

tuletab meelde, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 ja täieliku demokraatliku ja läbipaistva parlamentaarse kontrolli tagamiseks tuleks võimaldada juurdepääs ka delegeeritud volituste menetluse raames koostatud dokumentidele (delegeeritud õigusaktid), kuna need moodustavad olulise osa Euroopa Liidu õigusaktidest, seetõttu tuleks täielikult tagada asjakohane ja läbipaistev parlamentaarne ja demokraatlik kontroll; taunib sellega seoses eelkõige läbipaistvuse puudumist Euroopa järelevalveasutustes (EBA, EIOPA, ESMA), kuna need ei kaasa kaasseadusandjaid piisavalt oma tegevusse; märgib pettunult, et seni ei ole loodud ühtset registrit, mis koondaks kõik teise tasandi õigusaktid, ja palub komisjonil see viivitamata luua;

33.

tuletab meelde rahvusvaheliste lepingute siduvat toimet ja mõju ELi õigusaktidele ning rõhutab vajadust tagada läbirääkimiste läbipaistvus kogu protsessi vältel, mis tähendab, et institutsioonid peaksid avaldama ELi läbirääkijale antud läbirääkimisvolitused, ilma ELi läbirääkimispositsiooni kahjustamata; on arvamusel, et rahvusvaheliste lepingutega seotud dokumendid peaksid põhimõtteliselt olema avalikud, ilma et see piiraks õiguspäraste erandite kohaldamist või kahjustaks asjaomaste osaliste vahel tulemuslike läbirääkimiste pidamiseks vajalikku usaldust; peab kahetsusväärseks, et komisjon ja nõukogu salastavad tavapäraselt kõik läbirääkimistega seotud dokumendid ja piiravad sellega kodanike juurdepääsu teabele; rõhutab, et üldsusele tuleks anda juurdepääs kõigile asjaomastele läbirääkimisdokumentidele, sealhulgas dokumentidele, mille osas on juba kokkuleppe saavutatud, välja arvatud dokumentidele, mida peetakse tundlikuks, kusjuures tuleb esitada selge põhjendus igal üksikjuhul eraldi vastavalt määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklile 9;

34.

tuletab komisjonile meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt teavitatakse Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult kõigil läbirääkimisetappidel; palub komisjonil hinnata igas etapis, milliseid dokumente ja teavet saab ennetavalt avalikustada;

35.

tuletab meelde, et läbipaistvus tugevdab ja aitab jõustada hea halduse põhimõtet vastavalt põhiõiguste harta artiklile 41 ja ELi toimimise lepingu artiklile 298; palub seepärast ELi institutsioonidel tagada, et nende sisemistes haldusmenetlustes saavutatakse see eesmärk;

36.

palub ELi institutsioonidel koostada ühised eeskirjad haldustoimingute tegemise ning haldusdokumentide esitamise, salastamise, salastatuse kustutamise, registreerimise ja avaldamise kohta; loodab, et selleteemaline seadusandlik ettepanek on võimalik esitada viivitamata;

37.

peab kahetsusväärseks liikmesriikide vastu algatatud märgukirja- ja rikkumismenetluste vähest läbipaistvust; nõuab eelkõige, et komisjoni poolt liikmesriikidele saadetud nimetatud menetlustega seotud dokumendid ja vastavad vastused tehtaks üldsusele kättesaadavaks; nõuab lisaks, et Euroopa Liidu Kohtu otsuste täitmist käsitlev teave avaldataks ennetavalt;

38.

palub liikmesriikidel tagada riiklike ja piirkondlike rakenduskavade läbirääkimistega seotud teabe täielik kättesaadavus ja tegelik läbipaistvus;

39.

on veendunud, et võimalike rikkumiste ja pettuste vältimiseks ja tõkestamiseks on tähtis andmete täielik läbipaistvus ja kättesaadavus; kutsub sellega seoses komisjoni üles muutma kohustuslikuks kõigi struktuurifondidest toetuse saajate, sealhulgas alltöövõtjate andmete avalikustamise; kordab, et ELi avaliku sektori kulutuste täielik läbipaistvus on väga oluline, et tagada vastutus ja võidelda korruptsiooniga;

40.

palub komisjonil jälgida, et liikmesriigid täidaksid määruses (EL) nr 1303/2013 sätestatud teavitamis- ja aruandluskohustusi, ning kohaldada vajaduse korral sanktsioone nimetatud kohustuste rikkumise eest;

41.

juhib tähelepanu sellele, et kuigi on tehtud edusamme seoses Euroopa Parlamendi veebisaidil teabe andmisega erinevate toetuste kohta, millele parlamendiliikmetel on õigus, ja reeglite kohta, millega neid reguleeritakse, tuleks seda poliitikat järgida, võttes arvesse liikmesriikide parlamentide parimaid tavasid ja üksikute parlamendiliikmete poolt juba võetud meetmeid; soovitab seetõttu kõigil parlamendiliikmetel selles protsessis osaleda ja avalikustada ennetavalt oma konkreetse tegevuse ja vahendite kasutamisega seotud teavet, et parlament oleks jätkuvalt esirindel võitluses selle nimel, et saavutada ELis läbipaistvus ja avatus ning parandada aruandlust üldsusele avaliku sektori vahendite kasutamise kohta;

42.

võtab teadmiseks, et EKP läbipaistvuspoliitika muutmise tulemusel avaldatakse nüüd EKP nõukogu koosolekute protokolle, kuid peab kahetsusväärseks, et EKP on selles osas maailma teiste keskpankadega võrreldes ikka veel maha jäänud; ootab muude meetmete võtmist selleks, et suurendada tema sidekanalite läbipaistvust;

43.

loodab samuti, et tulevikus avaldatakse kõik dokumendid varade kvaliteedi läbivaatamise menetluse raames tehtud otsuste kohta, et tagada ELi tasandil võrdsed tingimused; loodab, et läbipaistvuse nõudeid kohaldatakse ka tulevase ühtse kriisilahenduskorra puhul vastavalt kriisilahenduskorra määruse asjakohastele sätetele, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2016;

44.

palub, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 15 lõike 2 alusel moodustatud institutsioonidevaheline komitee teeks aktiivsemalt tööd ning annaks arutatud küsimustest pädevatele parlamendikomisjonidele aru; kutsub komiteed üles kohtuma korrapärasemalt ning muutma sisearutelud ja -nõupidamised avatuks, paludes kodanikuühiskonnalt, Euroopa Ombudsmanilt ja Euroopa Andmekaitseinspektorilt ettepanekuid ning võttes neid arvesse; palub komiteel kiiremas korras tegeleda käesolevas resolutsioonis käsitletud küsimustega;

45.

peab äärmiselt oluliseks, et ELi ametid kohaldavad huvide konfliktide korral ühist poliitikat; märgib, et teatavatel juhtudel näeb seni kohaldatud poliitika ette sätted direktori ja kõrgema juhtkonna elulookirjelduste ja huvide deklaratsiooni avalikustamise kohta; märgib siiski murega, et kohustus avaldada elulookirjeldus ja huvide deklaratsioon ei kehti ekspertide puhul; palub ametitel laiendada kõnelaust kohustust ka ekspertidele;

46.

palub komisjonil ja Euroopa Parlamendi peasekretäril teavitada Euroopa Parlamenti käesolevas resolutsioonis esitatud soovituste rakendamisest;

47.

kutsub komisjoni üles ühtlustama struktuurifondidest toetuse saajate avaldamise kriteeriumid;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ombudsmanile, andmekaitseinspektorile ja Euroopa Nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/30

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle preambulit ning artikleid 3 ja 6,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 3, 5, 27, 31, 32, 33 ja 47,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ning nende vastu võitlemise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige selle artikli 4 lõiget 1, millega keelatakse orjus ja sundus, ning artiklit 14, millega keelatakse diskrimineerimine,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I osa ja II osa artiklit 3,

—

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2014. aasta teatist ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014-2020 (COM(2014)0332),

—

võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta (1),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ebatüüpiliste lepingute, kaitstud töökarjääri, turvalise paindlikkuse ja sotsiaalse dialoogi uute vormide kohta (2),

—

võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal (3),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2013. aasta aruannet „Naised, mehed ja töötingimused Euroopas“;

—

võttes arvesse Eurofoundi 2008. aasta aruannet „Meetmed deklareerimata töö tõkestamiseks Euroopa Liidus“ ning 2013. aasta aruannet „Võitlus deklareerimata töö vastu 27 Euroopa Liidu liikmesriigis ja Norras. Aastast 2008 rakendatud meetmed ja käsitusviisid“,

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (4),

—

võttes arvesse komisjoni 24. mai 2006. aasta teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks – Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas“ (COM(2006)0249),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2015. aasta aruannet „Ränk tööjõu ärakasutamine: töötajad, kes liiguvad Euroopa Liitu või selle sees. Riikide kohustused ja ohvrite õigused“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2011. aasta aruannet „Koduabilistena töötavad ebaseaduslikud sisserändajad: põhiõigustega seotud väljakutsed Euroopa Liidu ja liikmesriikide jaoks“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (5),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. oktoobri 2014. aasta arvamust peredele suunatud teenuste arendamise kohta tööhõivemäära suurendamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töökohal,

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (6),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta (7),

—

võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta (8),

—

võttes arvesse Eurofoundi 2007. aasta aruannet „Töötingimused Euroopa Liidus: sooline perspektiiv“,

—

võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Hooldusasutuste sektor: töötingimused ja töö kvaliteet“,

—

võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ebaseaduslikult sisserännanud naiste kohta Euroopa Liidus (9),

—

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

—

võttes arvesse 24. novembri 1977. aasta võõrtöötajate õigusliku seisundi Euroopa konventsiooni,

—

võttes arvesse 18. aprilli 1961. aasta diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO 13. detsembri 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „Ettevõtete algatused töötajate jaoks, kellel on puudega laste või täiskasvanute hooldamise kohustus“,

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni pensionieale lähenevate naiste olukorra kohta (10),

—

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta ühist aruannet „Piisav pikaajalise hoolduse vajadust arvestav sotsiaalkaitse vananevas ühiskonnas“,

—

võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Töö ja hooldus: ühitavad meetmed demograafiliste muutuste ajal,“

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni 26. mai 2010. aasta arvamust teemal „Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine“ (11),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 189 ja soovitust nr 201 koduabiliste inimväärse töö kohta, mis võeti vastu 16. juunil 2011 ILO Rahvusvahelisel Töökonverentsil,

—

võttes arvesse nõukogu otsust 2014/51/EL, millega antakse liikmesriikidele luba ratifitseerida Euroopa Liidu huvides Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsioon (konventsioon nr 189) (12),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni koduabilisi käsitleva ILO konventsiooni eelnõu ja lisatud soovituse kohta (13),

—

võttes arvesse ILO aruandeid IV(1) ja IV(2) koduabiliste inimväärse töö kohta, mis koostati Rahvusvahelise Töökonverentsi 99. istungiks 2010. aasta juunis, ning aruandeid IV(1) ja IV(2) (avaldatud kahes osas) koduabiliste inimväärse töö kohta, mis koostati Rahvusvahelise Töökonverentsi 100. istungiks 2011. aasta juunis,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0053/2016),

A.

arvestades, et vastavalt ILO konventsioonile nr 189 on koduabiline isik, kes teeb majapidamises või majapidamistes majapidamistöid töösuhte raames, kuid isik, kes teeb majapidamistöid üksnes aeg-ajalt või sporaadiliselt, mitte kutseliselt, ei ole koduabiline;

B.

arvestades, et hooldus tähendab avalikes või eraõiguslikes institutsioonides või eramajapidamises või -majapidamistes tehtavat tööd eesmärgiga pakkuda lastele, eakatele, haigetele või puudega inimestele isiklikku hooldust, ning arvestades, et hooldustööd võivad teha kutselised hooldajad, keda võivad palgata avaliku või erasektori üksused või pered, ning nad võivad olla füüsilisest isikust ettevõtjad;

C.

arvestades, et termin „koduabilised ja hooldajad“ hõlmab erinevaid töötajate rühmi, kaasa arvatud – kuid mitte ainult – majapidamises elavaid koduabilisi, väljastpoolt töötajaid, tunnitöö tegijaid mitmetes majapidamistes, perekonnas töötajaid, päeva- või ööhooldajaid, lapsehoidjaid, au pair'e ja aednikke, kelle olud ja tingimused võivad märkimisväärselt erineda;

D.

arvestades, et majapidamistööde sektoris töötas ILO andmetel 2010. aastal üle maailma rohkem kui 52 miljonit inimest, lisaks 7,4 miljonit alla 15aastast koduabilist, mis moodustab 5–9 % kõikidest töökohtadest tööstusriikides; arvestades, et ILO andmetel on enamik selle sektori töötajaid naised, nimelt oli 2010. aastal kõigist koduabilistest ja hooldajatest naisi 83 %, ning ELis on selliseis töötajaid 2,5 miljonit, kellest 88 % on naised; arvestades, et kõnealust sektorit iseloomustab märkimisväärne naiste osakaal; arvestades, et koduabilised ja hooldajad aitavad suuresti kaasa strateegia „Euroopa 2020“ soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide saavutamisele, pakkudes tõhusat taristut, mille abil saavad arvukad ELi perekonnad saavutada töö- ja eraelu tasakaalu;

E.

arvestades, et elukutseks muutmine tähendab seda, et teatavate sektorite töötajatele antakse tööalased ja sotsiaalkaitsega seotud õigused; arvestades, et majapidamistööde ja hooldussektori saab muuta ametlikult tunnustatud kutsealaks, ühendades avaliku sektori finantseeringud (maksusoodustused), sotsiaalsed finantseeringud (peretoetused, ettevõtetele antav abi, vastastikused ühingud ja tervisekindlustus, töönõukogud jms) ja erasektori finantseeringud (teenuse eest tasuvad eraisikud);

F.

arvestades, et mõlemas sektoris on laialt levinud mitteametlik töö ja ärakasutamine;

G.

arvestades, et koduabilise ja hooldaja tööle on valdavalt iseloomulikud järgmised jooned: töösuhete ebastabiilsus, liikuvus, paindlikkus, hooajalisus, vahetustega töö, töösuhete ebakindlus, ajutisus ja valdavalt mitteametlik töötamine;

H.

arvestades, et ILO andmetel on 29,9 % koduabilistest siseriiklikust tööõigusest täiesti kõrvale jäetud ning siiani on koduabiliste ja hooldajate töö ELi liikmesriikides väga harva ja ebaühtlaselt reguleeritud, mille tulemusena ei peeta koduabilisi sageli tüüpilisteks või tavalisteks töötajateks ja seetõttu on nende tööõigused ja sotsiaalne kaitse tugevasti piiratud (14);

I.

arvestades, et tööõigusest välja jäetud koduabilistele ja hooldajatele ei saa tagada ohutut ja tervislikku töökeskkonda ning riigi üldiste standarditega võrreldes diskrimineeritakse koduabilisi ja hooldajaid seoses õiguste ja nende suhtes kehtiva kaitse tasemega olulisel määral; arvestades lisaks, et neil töötajatel ei ole õigust osaleda ametiühingutes või kollektiivläbirääkimistes muul viisil, või ei oska nad seda või on see neile raske, mis muudab nad eriti haavatavaks, eriti piiratud sotsiaalse kaitse tõttu (eelkõige töötukindlustus, haiguskindlustus ja õnnetusjuhtumite hüvitamine, samuti emapuhkus, vanemapuhkus ja muud hoolduspuhkuse vormid), ning sageli ei kehti neile vallandamise eest kaitsevad eeskirjad;

J.

arvestades, et liikmesriikide juba kehtivate seaduste järjepidev järgimine ja rakendamine naissoost koduabiliste ja hooldajate tööõiguste kaitsmiseks on mõnes liikmesriigis veel reguleerimata küsimus;

K.

arvestades, et asjaomase sektori piisav reguleerimine aitaks võidelda mitteametliku töö probleemiga;

L.

arvestades, et mõned selle sektori toetavad meetmed, nt Rootsis maksusoodustused majapidamisteenustelt, Prantsusmaal teenustöötaja vautšer või Belgias teenusevautšer on aidanud deklareerimata tööd vähendada, parandada töötingimusi ja tagada koduabilistele ja hooldajatele tavalisi tööõigusi;

M.

arvestades, et hinnanguliselt teevad ELis valdava osa hooldajatööst praegu mitteametlikud, tasustamata hooldajad, keda võib pidada haavatavaks rühmaks, kuna suureneb surve pakkuda keerulisemaid ja tehnilisel tasemel hooldusteenuseid; arvestades, et 80 % kõigist hooldajatest on naised ning see mõjutab tööhõive taset naiste hulgas, töö ja eraelu tasakaalu, soolist võrdõiguslikkust ning tervena vananemist;

N.

arvestades, et majapidamistööde sektoris, kus enamik töötajaid on naised, on lihtne töötajaid ära kasutada; arvestades, et selline ärakasutamine kujutab endast tõsist põhiõiguste rikkumist, mille eest tuleb kaitsta nii dokumentideta töötajaid kui ka ELi kodanikke;

O.

arvestades, et Põhiõiguste Ameti hinnangul on koduabilise ja hooldaja töö sektor üks suurima ärakasutamise ohuga sektoreid ELis; arvestades, et ärakasutamine väljendub sageli ametliku lepingu puudumises või lepingutes, mis ei vasta tegelikult täidetavatele tööülesannetele, madalas palgas, ebaregulaarsetes maksete või isegi palgata töötamises, liiga pikas tööajas, puhkuse puudumises ning seksuaalses ja/või seksistlikus väärkohtlemises;

P.

arvestades, et koduabilistel tuleb sageli teha ületunde ja 45 % neist ei anta nädalas puhkepäevi või tasulist iga-aastast puhkust (15); arvestades, et eelkõige majapidamises elavatel koduabilistel ja hooldajatel on kohustusi ja ülesandeid, mis ei võimalda neile piisavat järjestikust puhkeaega;

Q.

arvestades, et enam kui kolmandikul naissoost koduabilistest ei ole õigust emaduspuhkusele ning sellega seotud õigustele ja toetustele (16) ning mõnes liikmesriigis ei ole koduabilistel ja hooldajatel õigust töötu abirahale;

R.

arvestades, et paljud tervishoiu- ja hooldussektori töökohad on mõnes liikmesriigis ikka madalalt tasustatud ning sageli ei pakuta ametlikke lepinguid ega muid peamisi tööõigusi, samuti iseloomustab neid suure füüsilise ja emotsionaalse stressi ohu, läbipõlemisohu ja määratletud karjääri puudumise tõttu vähene ligitõmbavus; arvestades, et sektoris pakutakse vähe täiendõppe võimalusi, peale selle on nimetatud valdkonna töötajad peamiselt eakad, naised ja võõrtöötajad;

S.

arvestades, et koduabilised töötavad sageli kahetsusväärsetes või ohtlikes tingimustes või puudub neil vajalik väljaõpe teatud ülesannete täitmiseks, mistõttu võib tekkida töövigastusi; arvestades, et samasugused tervishoiu ja ohutuse sätted tuleks töö juures tagada kõikidele koduabilistele ja hooldajatele, olenemata nende tööhõive liigist, st nii ametlikult palgatud töötajatele kui ka töötajatele, kelle on eramajapidamised otse palganud;

T.

arvestades, et selle töökoha eripära, kus need isikud oma tööd teevad, ei vabasta tööandjat kohustusest täita töötervishoiu ja -ohutuse ning riskiennetuse nõudeid ega kliendi kodus ööbivate töötajate eraelu puutumatuse austamisest;

U.

arvestades, et au pair’id on koduabiliste rühm, keda sageli ei peeta alalisteks töötajateks; arvestades, et paljudest aruannetest nähtub, et see võib viia näiteks au pair’ide ületunnitööle sundimisele; arvestades, et au pair’idele tuleb tagada muude koduabilistega samaväärne kaitse;

V.

arvestades, et enamik koduabilistest ja hooldajatest on sisserännanud naised, kellest suur osa on ebaseaduslikus olukorras, paljud on alaealised, juhutöötajad või töötajad, kelle õigusi ja kutsekvalifikatsiooni ei ole tunnustatud, ning sageli ei ole nad teadlikud oma õigustest, neil on piiratud juurdepääs avalikele teenustele või on raskusi nende teenuste kasutamisega, nad ei oska piisavalt kohalikku keelt ega ole ühiskonda kaasatud;

W.

arvestades, et võõrtöötajad, nt koduabilised võivad kogeda mitmekordset diskrimineerimist ja on eriti kaitsetud soolise vägivalla ja diskrimineerimise eest, kuna sageli töötavad nad kehvades, ebaseaduslikes tingimustes; arvestades, et tuleks teha konkreetseid jõupingutusi, et hoida ära selliste töötajate väärkohtlemist, ebaseaduslikku vallandamist ja seksuaalset kuritarvitamist või nende vastast vägivalda ning neile ebaseadusliku tasu maksmist;

X.

arvestades, et koduabilise tööd tegevatel dokumentideta rändajatel on eriti suur oht sattuda diskrimineerimise ja ärakasutamise ohvriks; arvestades, et dokumentide puudumine ei võimalda neil enda eest seista ja abi otsida, kuna nad kardavad kinnipidamist ja väljasaatmist; arvestades, et jultunud tööandjad kasutavad seda olukorda ära;

Y.

arvestades murettekitavat diskrimineerimist, mille all kannatavad naissoost võõrtöötajad, kes hoiduvad kaebamast kuritarvitamise, ebaõiglase vallandamise, palga maksmata jätmise ning vägivalla üle oma õiguste mittetundmise pärast, selliste takistuste tõttu nagu keelebarjäär, või kartusest, et nad vahistatakse või nad kaotavad oma töö;

Z.

arvestades, et naissoost sisserändajad otsustavad sageli otsida või on sunnitud otsima tööd koduabilisena või hooldajana, kuna selliseid ametikohti peetakse ajutiseks tööks, mis ei nõua palju oskusi;

AA.

arvestades, et kasvav nõudlus koduabiliste ja lastehoiu, puuetega inimeste ning eakate hoolduse järele on toonud kaasa naiste osakaalu suurenemise Euroopasse sisserändajate hulgas;

AB.

arvestades, et naissoost rändajaid sunnitakse sageli töötama ebaseaduslikult;

AC.

arvestades, et mõnikord on kolmandate osapoolte agentuurid seotud naistega kaubitsemisega ning sunnitöö võrgustikega või muu kriminaalse tegevusega, mis hõlmab naiste ebaseaduslikku tööle värbamist ja nende mitmel moel ärakasutamist; arvestades, et Eurostati andmetel on 80 % inimkaubanduse ohvritest naised, kellest 19 % kogevad tööalast ärakasutamist, kaasa arvatud koduabilisena töötades;

AD.

arvestades, et tähelepanu tuleb pöörata majapidamistööde sektoris kasutatavale lapstööjõule, seal esinevale ahistamisele ja laialdasele tööalaste õiguste rikkumisele;

AE.

arvestades, et rändajate integreerimine tööturule on oluline samm sotsiaalse ja kultuurilise kaasamise suunas;

AF.

arvestades, et kodutööde vastutuskoorem on naistel suurem kui meestel ja seda ei hinnata rahaliselt ega tunnustata selle väärtust; arvestades, et naiste tööhõive määr on otseses seoses nende perekondlike kohustustega; arvestades, et rohkem kui 20 miljonit eurooplast (neist kaks kolmandikku naised) tegelevad täiskasvanud abivajajate hooldamisega, mistõttu neil ei ole võimalik täistööajaga töötada, see omakorda suurendab soolist palgalõhet ja toob pensionieale lähenevate naiste jaoks kaasa suurema vaesusriski vanaduses;

AG.

arvestades, et vaatamata hästi teada suundumusele, et ligi 20 % Euroopa elanikest on üle 65-aastased ja hinnangute kohaselt on see määr 2050. aastaks juba 25 %, hooldavad eakaid ja puuetega inimesi 80 % vajaminevast ajast, st mitu päeva nädalas või kogu nädala, endiselt mitteametlikud hooldajad või pereliikmetest hooldajad, ning ehkki hooldajate arv ELis kasvab, tegelevad mitteametliku hooldamisega peamiselt naised (enamasti abikaasad või keskealised tütred või miniad) vanuses 45 kuni 75;

AH.

arvestades, et kriis on vähendanud riiklikke investeeringuid hooldussektorisse, mis on sundinud paljusid inimesi, valdavalt naisi, lühendama oma tööpäeva või jääma koduseks, et võtta sõltuvate inimeste, eakate, haigete ja laste hooldamine enda peale;

AI.

arvestades, et üha arvukamad eakad, kahanev tööealiste inimeste arv ning riigi eelarve piirangud mõjutavad oluliselt sotsiaalteenuseid, ja arvestades, et see mõjutab samuti inimesi, kes peavad ühitama tööd ja hoolduskohustusi, sageli keerukates olukordades;

AJ.

arvestades, et finants- ja majanduskriis on kodanikke ja elanikke tugevasti mõjutanud: töökohad on muutunud ebakindlamaks, töötus ja sotsiaalne tõrjutus on kasvanud ning avalikud ja sotsiaalteenused on muutunud raskemini või üldse mitte kättesaadavaks;

AK.

arvestades, et enamikus liikmesriikides ei vasta pikaajalise hoolduse praegused poliitikamudelid meie vananeva ühiskonna vajadustele, ning arvestades, et enamik liikmesriike ei ole demograafilisi muutusi oma poliitikas veel käsitlenud;

AL.

arvestades, et perekondade harjumused, tavad ja vormid on oluliselt muutunud, mistõttu on kodumajapidamistes vaja rohkem töötajaid ja see on paratamatult toonud kaasa uued vajadused hoolduse ja tugiteenuste järele kaasaegsetes majapidamistes, eriti peredes, kus naised tööl käivad, ning üksikvanemaga peredes;

AM.

arvestades, et paljud ülalpeetavad elavad ka piirkondades, mida mõjutab avaliku sektori teenuste puudumine, isolatsioon või muud asjaolud, mis muudavad keeruliseks juurdepääsu kutseliste hooldajate teenustele või avaliku või erasektori hooldusasutustele, ning arvestades, et võib esineda olukordi, kus nende sõltuvate inimeste eest hoolitsevad üksnes mittekutselised hooldajad, kes on sageli, kuid mitte alati, pereliikmed;

AN.

arvestades, et paljudes liikmesriikides ei ole kvaliteetseid hooldusteenuseid, mis oleksid kättesaadavad sõltumata sissetulekust, kusjuures teenused peavad olema ligipääsetavad ja taskukohased kõikidele kasutajatele ja nende peredele;

AO.

arvestades, et tugi- ja hooldusteenuste pikk ooteaeg suurendab sõltuvust koduabilistest ja hooldajatest, tõugates nendest teenustest sõltuvad inimesed sageli vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse;

AP.

arvestades, et puudega inimeste, eakate, haigete, ülalpeetavate või alaealiste piisav kaitse on liidu aluspõhimõte ning et majapidamistööde ja hoolduse sektor on selle põhimõtte järgimiseks väga tähtis;

AQ.

arvestades, et õigus mitmesugustele kodustele, elukohajärgsetele ja muudele kogukonna tugiteenustele, kaasa arvatud isiklikule abile, on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklites 19 ja 26;

AR.

arvestades, et taskukohased naissoost koduabilised etendavad olulist rolli nii majanduses kui ka ühiskonnas, sest nad võimaldavad peamiselt teistel naistel karjääri edendada ja ühiskonnaelus osaleda, samuti võimaldavad oma tööandjatele paremat töö- ja eraelu tasakaalu ning paljudel inimestel tööl käia;

AS.

arvestades, et majapidamisteenused, pere juures töötamine ja koduhooldus võivad suurendada ELis majanduslikku ja sotsiaalset sidusust;

AT.

arvestades, et see on majanduslikult oluline sektor, mis pakub töövõimalusi suurele osale tööjõust, eriti madala kvalifikatsiooniga töötajatele;

AU.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on levinud tava palgata koduabilisi ja hooldajaid kahepoolsete kokkulepete alusel töötaja ja majapidamise omaniku või abivajaja vahel, mitte aga ametlikult, nt riiklike struktuuride või firmade ja ettevõtete kaudu;

AV.

arvestades, et koduabilistel ja hooldajatel on õigus inimväärsele elule, nii et oleks võetud arvesse nende vajadust töö- ja pereelu ning vaba aja tasakaalu järele, eriti majapidamises elavate koduabiliste puhul, ning neil peavad olema samad sotsiaalsed ja tööõigused nagu teistel töötajatel;

AW.

arvestades, et ILO konventsioon nr 189 ja soovitus nr 201 koduabiliste inimväärse töö kohta kujutab endast ajaloolist rahvusvaheliste standardite paketti, mille eesmärk on parandada kümnete miljonite koduabiliste töötingimusi kogu maailmas; arvestades, et enamik koduabilisi on naised, ja ILO konventsioonis nr 189 kehtestatud uued standardid on oluline samm soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töömaailmas ning naiste võrdsete õiguste ja seadusjärgse kaitse tagamiseks; arvestades siiski, et 22 riigi seas, kes on praeguseks konventsiooni ratifitseerinud, on ainult kuus liikmesriiki (Belgia, Iirimaa, Itaalia, Portugal, Saksamaa ja Soome);

AX.

arvestades, et ILO konventsioonis nr 189 soovitakse majapidamistöö õiguslikku tunnustamist, õiguste laiendamist kõikidele töötajatele ning rikkumiste ja ahistamise ärahoidmist;

AY.

arvestades, et juba 48 riiki on ratifitseerinud 1990. aasta rahvusvahelise konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta ning 18 riiki on selle allkirjastanud, kuid praeguseks ei ole seda allkirjastanud ega ratifitseerinud ükski ELi liikmesriik;

AZ.

arvestades, et koduabilised ja hooldajad annavad olulise panuse sotsiaalkaitsesüsteemi, kuid selle valdkonna reformide aruteludes on nende roll on sageli alaesindatud, vääriti mõistetud, esindamata või ignoreeritud;

BA.

arvestades, et koduabiliste ja hooldajate töösuhted on liikmesriigiti väga erinevad alates alamakstud, mitteametlikest, dokumentideta, töölepinguta rändajatest kuni majapidamis- ja hooldusteenuste pakkumiseni avaliku sotsiaalteenusena või ettevõtete, asutuste, ühenduste ja ühistute eraviisiliste sotsiaalteenustena või erasektori üksuste otsese tööhõiveni;

BB.

arvestades, et ELi majapidamistööde sektoris ja eriti hooldussektoris töötab ka mehi ning et seega vajavad nemadki sama kaitset ja toetust, mis väldiks igasuguse diskrimineerimise soo alusel ja tagaks võrdõiguslikkuse seoses võimalustega tööturul, vastavalt ELi toimimise lepingu artiklite 19 ja 153 sätetele;

BC.

arvestades, et enamik majapidamises töötavaid isikuid või koduabilisi ei tea oma kohustusi ega õigusi;

BD.

arvestades, et tööinspektsioon ei hõlma sageli koduabilise tööd, kuna enamikus liikmesriikides ei ole selles sektoris järelevalvet;

BE.

arvestades, et tööõiguse rikkumise korral ning väärkohtlemise või ärakasutamise ohvritele on ligipääs õiguskaitse mehhanismidele sageli raske; arvestades, et ebaseaduslikus olukorras võõrtöölistest koduabiliste ja hooldajate jaoks võivad otsustavad takistused olla hirm, isoleeritus töökohal ning keeruline juurdepääs õigusabile;

BF.

arvestades, et kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse direktiiv (direktiiv nr 89/391/EMÜ) hõlmab ametlikult palgatud koduabilisi ja hooldajaid, välja arvatud töötajad, kelle on eramajapidamised otse tööle võtnud;

1.

on seisukohal, et EL peaks ühiselt tunnistama koduabilise ja hooldaja töö päristööks, kuna selle kutsevaldkonna tunnustamine vähendaks tõenäoliselt deklareerimata tööd ja edendaks sotsiaalset integratsiooni, ning kutsub seepärast ELi ja liikmesriike üles kehtestama koduabilise ja hooldaja töö kohta ühised eeskirjad;

2.

palub, et komisjon esitaks koduabilise ja hooldaja töö kohta poliitikavahendeid, kehtestades mõlema sektori jaoks kvaliteedisuunised; on seisukohal, et nende algatustega tuleks eelkõige:

3.

tunneb heameelt komisjoni pühendumuse üle algatusele „Uus algus töötavatele lapsevanematele ja hooldajatele“;

4.

kutsub liikmesriike üles nõudma piisavat kutsekvalifikatsiooni teatud tüüpi koduabilise töö jaoks, mis nõuab erioskusi (eakate hooldus, lastehoid ja puuetega inimese hooldamine);

5.

on seisukohal, et koduabilise ja hooldustöö sektor ning selle tunnustamine kutsealana võib luua töökohti ja majanduskasvu ning seepärast on vajalik õiglane tasustamine; leiab, et lahendused võiksid olla osa sotsiaalse innovatsiooni mudelist;

6.

usub, et kui koduabilise tööd tunnustatakse kutsealana, muudab see antud sektori atraktiivsemaks ning parandab pakutavate teenuste kvaliteeti, samuti edendab inimäärset ja tunnustatud tööd;

7.

rõhutab, kui tähtis on soodustada koduabiliste ja hooldajate oskuste ja kvalifikatsiooni kutsealast tunnustamist, et anda neile rohkem võimalusi kutsealaseks arenguks ning pakkuda eakate ja lastega töötajatele erikoolitust, et soodustada kvaliteetsete töökohtade loomist, mis viib kvaliteetse tööhõive ja paremate töötingimusteni, k.a ametlike lepingute sõlmimine, koolituse kättesaadavus ja parem sotsiaalne tunnustus; tunnistab, kui tähtis on omandatud oskuste, kvalifikatsioonide ja kogemuste valideerimise ja sertifitseerimise tagamine ning karjäärivõimaluste edendamine; leiab, et selleks on ülioluline luua koolitus- ja ümberõppekursusi;

8.

kutsub komisjoni üles innustama liikmesriike seadma sisse naissoost koduabiliste ja hooldajate töö professionaalseks muutmise, tööalase väljaõppe, pideva oskuste arendamise ja kvalifikatsioonide tunnustamise mehhanismid, mis hõlmaks vajaduse korral nende kirjaoskuse parandamist, et parandada nende isikliku, kutse- ja tööalase arengu võimalusi;

9.

palub, et liikmesriigid reguleeriksid senikaua kõiki töösuhteid tööandjatest majapidamise omanike ja töötajate vahel, kes pakuvad selles majapidamises tasulisi teenuseid;

10.

palub liikmesriikidel töötada välja selge õigusraamistik, mis võimaldab koduabiliste ja hooldajate seaduslikku ja organiseeritud tööhõivet ning milles on sätestatud osaliste õigused ja kohustused, et tagada nii asjaomase sektori töötajatele kui ka nende võimalikele tööandjatele õiguskindlus; palub arvesse võtta töölepingu eripärasid ja asjaolu, et paljud tööandjad on eraisikud, kes ei tunne õigustoiminguid;

11.

kutsub liikmesriike üles võtma otsustavaid meetmeid majapidamistöö ja hoolduse sektorites, mis annavad majandusele suurt lisaväärtust, tunnustades koduabiliste ja hooldajate tööd kutsealana ning tagades neile tõelised töötajate õigused ja sotsiaalkaitse tööõiguse või kollektiivlepingute abil;

12.

toetab ILO konventsiooni nr 189 koduabiliste inimväärse töö kohta ja seda täiendavat soovitust nr 201, kuna see käsitleb üldiselt vajadust, et töötajad oleksid tööseadusega hõlmatud, ning nõuab sotsiaalseid õigusi, mittediskrimineerimist ja võrdset kohtlemist;

13.

kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kiiresti ILO konventsiooni nr 189 ja tagama selle range kohaldamise, et parandada töötingimusi ning tagada kõnealuse ILO konventsiooni artiklite ning ILO 2011. aasta soovituse nr 201 järgimine; tuletab meelde, et valitsustel on kooskõlas ILO põhikirjaga kohustus esitada konventsioon ja soovitus riiklikele seadusandjatele, et edendada meetmeid nende õigusaktide rakendamiseks, ning et konventsiooni puhul püütakse esitamismenetlusega edendada ka ratifitseerimist;

14.

on seisukohal, et kui kõik liikmesriigid õigusakti ratifitseeriksid, oleks see inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel oluline edasiminek ning edastaks jõulise poliitilise signaali kõikide töötajate, eriti naissoost koduabiliste väärkohtlemise, ahistamise ja nende vastu suunatud vägivalla kõikide vormide vastu;

15.

kutsub liikmesriike üles laiendama riiklikke tööseadusi, tervishoiu, sotsiaalhoolekande, kindlustuse seadusi ja diskrimineerimisvastaseid seadusi ka koduabilistele ja hooldajatele, tunnustades nende panust majandusse ja ühiskonda; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks kõigi niisuguste ELi direktiivide läbivaatamist, mis jätavad koduabilised ja hooldajad ilma õigustest, mis on muude kategooriate töötajatel;

16.

võtab teadmiseks mõne liikmesriigi vastumeelsuse reguleerida eraelu valdkonda; leiab siiski, et tegevusetusel on nii ühiskonna kui ka asjaomaste töötajate jaoks kõrge hind; rõhutab, et prognoositud kasvav nõudlus hooldajate järele eeskätt eramajapidamistes tähendab, et asjaomaste töötajate täielikuks kaitsmiseks muutub reguleerimine hädavajalikuks; palub seepärast liikmesriikidel koos sotsiaalpartneritega võtta meetmeid, et näha ette piisav ja nõuetekohane kontrollisüsteem, mis on kooskõlas ILO konventsiooni nr 189 artikliga 17, ja piisavad karistused töötervishoidu ja -ohutust käsitlevate õigusaktide ja -normide rikkumise eest;

17.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada ja jõustada nõuetekohast töötervishoiu ja -ohutuse taset, nt emaduse kaitset, ja võtta meetmeid, et hoida ära tööõnnetusi, töö käigus saadavaid vigastusi ja haigusi; toonitab, et selles sektoris juba töötavate inimeste puhul tuleb parandada standardeid praktikale suunatud koolituse ja ümberõppe süsteemide kaudu; on seisukohal, et niisugune koolitus peaks hõlmama hoiaku ja liikumisega seotud ülesannetega kaasnevate riskide ning bioloogiliste ja keemiliste riskide juhtimist ning tugitehnoloogia kasutamist;

18.

peab hädavajalikuks võidelda ebakindla ja mitteametliku töö vastu, kuna see nähtus mõjutab tugevasti koduabilisi ja eriti sisserännanud naistöötajaid, raskendades nende niigi haavatavat seisundit; rõhutab, kui oluline on kaotada sellised tavad, kaasa arvatud laste töö, ja nende eest süüdistusi esitada; toetab sellega seoses koduabiliste ja hooldajate ebakindla olukorra lahendamist deklareerimata töö vastu võitlemise Euroopa platvormi raamistikus; tuletab meelde, et mitteametlik töötamine jätab need inimesed ilma sotsiaalkindlustusest ja kahjustab nende töötervishoiu- ja ohutustingimusi; loodab seepärast, et deklareerimata töö vastu võitlemise Euroopa platvorm hoiab deklareerimata tööd ära ja vähendab selle stiimuleid, sest varimajandus muudab töö ebakindlaks, mõjutab hoolduse kvaliteeti ja paljude deklareerimata töötavate hooldajate töötingimusi, ohustab sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkust ja vähendab maksulaekumist riigikassasse;

19.

palub liikmesriikidel investeerida deklareerimata töövõtu ennetamise, tuvastamise ja selle vastu võitlemise vahendite suurendamisse ja parandamisse, eriti seoses inimkaubanduse ja tööjõu ärakasutamise juhtumitega ning deklareerimata tööjõudu ja näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjaid kasutavate majapidamis- ja hooldusteenuseid pakkuvate ettevõtetega seotud juhtumitega, et kaitsta töötajaid ja edendada üleminekut deklareerimata töölt deklareeritud tööle parema kaitse ning paremate ja kiiremate kontrollimehhanismide ja tööjärelevalve abil;

20.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid seaduslikud sisserändeteed ELi ning võtaksid kasutusele suunatud seadusliku rände programmid; rõhutab, et liikmesriigid peavad sõlmima kahepoolsed lepingud nende riikidega, kust statistika kohaselt saabub koduabilisi ja hooldajaid, et reguleerida nende saatmise ja vastuvõtmise voogu, aidates sel viisil võidelda inimkaubanduse ja sunnitöö võrgustikega, kuid takistades siiski sotsiaalset dumpingut; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 18. detsembril 1999. aastal;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama mineviku õppetundidele tuginevaid reguleerimise skeeme, et vähendada ebaseaduslikus olukorras olevate võõrtööliste ärakasutamist ja väärkohtlemist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid ja kaitseksid deklareerimata tööd tegevaid koduabilisi või hooldajaid, kui nad otsustavad varjatud töö nõiaringist välja tulla;

22.

palub, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse, täpsemalt koduabilistega seotud inimkaubanduse juhtumite uurimist, parandaksid ohvrite avastamise ja kaitsmise mehhanisme ning kaasaksid vabaühendusi, ametiühinguid, riiklikke asutusi ja kõiki kodanikke inimkaubanduse ning ränga ärakasutamise juhtumite avastamisse;

23.

palub, et komisjon ja liikmesriigid laiendaksid inimkaubanduse vastaseid vahendeid ja mehhanisme, nagu suunamismehhanismid või ajutised elamisload, ning vaataksid need läbi, et laiendada nende kohaldamisala ränga tööalase ärakasutamise juhtumitele, mis ei ole seotud inimkaubandusega;

24.

kutsub liikmesriike üles looma kooskõlas ILO konventsiooni nr 189 artikliga 17 tõhusaid ja kättesaadavaid kaebuste esitamise mehhanisme ja vahendeid, et tagada kooskõla siseriiklike õigusaktide ja -normidega, mis käsitlevad koduabiliste kaitset; kutsub lisaks liikmesriike üles töötama välja tööjärelevalve, jõustamise ja karistamise meetmed ja neid rakendama, võttes nõuetekohaselt arvesse majapidamistööde eripära, vastavalt riiklikele õigusnormidele; palub, et kooskõlas riiklike õigusnormidega määratletaks selliste meetmetega, millistel tingimustel lubada pääsu eluruumidesse, austades nõuetekohaselt eraelu puutumatust; palub, et liikmesriigid kaaluksid väärkohtlemisega tegelemiseks siseriiklike õigusnormide kohaste mehhanismide kasutuselevõtmist – näiteks kohapealsed kontrollid juhuks, kui esineb väärkohtlemise kahtlusi;

25.

tunneb muret, et naissoost koduabiliste ja hooldajate töölevõtmist ettevõtete või tööbüroode poolt ei kontrollita ega jälgita ning selle üle puudub järelevalve; märgib, et on vaja rohkem riiklikke inspektoreid ja inspektsioone, et seaduste täitmist kontrollida;

26.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid kontrolli ning leiaksid innovaatilisi kontrollimisviise, mis austavad eraelu puutumatust, eriti kodudes, kuhu kontrollijad ei saa siseneda ilma kohtu loata, ning teavitaksid ja koolitaksid kontrollijaid asjakohaselt, et kaotada koduabiliste väärkohtlemine, rahaline ärakasutamine ning vägivald või seksuaalne ahistamine;

27.

palub liikmesriikidel korraldada kampaaniaid, et suurendada avalikus ja erasektoris teadlikkust reguleeritud koduabilise ja hooldaja töö eelistest ning muuta see nähtavamaks, et suurendada selle kutse väärikust ning tunnustada koduabiliste ja hooldajate tähtsat tööd ja panust meie ühiskonna toimimisse; palub ka, et liikmesriigid suurendaksid teadlikkust eramajapidamistes toimuvast rängast ärakasutamisest ning seaksid eesmärgiks täissallimatuse töötajate niisuguse ärakasutamise suhtes;

28.

kutsub liikmesriike üles algatama kampaaniaid, et suurendada teadlikkust koduabiliste ja hooldajate ning tööandjate õigustest ja kohustustest, samuti selle sektori ohtudest ja ärakasutamise tagajärgedest, ning edendama koduabilise ja hooldaja töö tunnustamist; soovitab liikmesriikidel töötada välja tegevuskavad;

29.

palub liikmesriikidel seada koostöös sotsiaalpartneritega sisse koduabiliste ja hooldajate õigusi käsitlevad teabekanalid ja neid parandada ning tagada, et kõik töötajad pääseksid teabele ligi; soovitab selleks luua teabepunktid, võttes aluseks liikmesriikide, piirkondade ja kohalikud parimad tavad, abitelefonid ja veebisaidid, kus pakutakse abi, samuti anda igas liikmesriigis riigikeeles ja muudes sobivates keeltes teavet koduabiliste ja hooldajate õigusi käsitlevate kampaaniate kujul; toonitab, et niisugused kodanikuühiskonna organisatsioonid nagu naiste ja rändajate eest seisvad organisatsioonid peaksid samuti saama sellist teavet anda; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealused vahendid tuleb ühtlasi töötada välja viisil, mis võimaldab potentsiaalsetele tööandjatele parimate tavade, asjakohaste nõuannete ja suuniste andmist, ja et tuleks pakkuda töölepingu näidiseid, tagamaks tööandjate kohustuste täitmist;

30.

nõuab visa võitlust kõikide sektorite selliste ettevõtetega, mille ärimudel tugineb ebaseaduslike töötajate ärakasutamisele eesmärgiga hoida tegevuskulud võimalikult madalad, saada maksimaalne kasum ja tõrjuda ausad ettevõtted konkurentsist välja;

31.

rõhutab, et ametiühingutel võib olla oluline roll töötajate organiseerimisel ja teavitamisel nende õigustest ja kohustustest; märgib, et see on üks viis, kuidas koduabilised saaksid olla ühiselt esindatud, pidada lepingute üle kollektiivläbirääkimisi ning kaitsta oma õigusi ja huve;

32.

nõuab, et Euroopa Liidu ja riigi tasandil oleksid sotsiaalpartnerid, eriti ametiühingud hästi esindatud, et soodustada riiklikele tavadele vastavaid valdkondlikke kollektiivläbirääkimisi, edendamaks ja jõustamaks neis sektoreis inimväärseid töötingimusi; nõuab, et hästi oleksid esindatud ka kutseorganisatsioonid, koduabiliste ja hooldajate nimel ja nendega koos töötavad organisatsioonid ning muud asjaomased kodanikuühiskonna organisatsioonid, ja et tagataks nende täielik teadlikkus koduabiliste või hooldajatena töötavate naiste tööõiguste kaitsmisega seotud probleemidest;

33.

peab kahetsusväärseks, et naissoost koduabilised ja hooldajad on endiselt liikmesriikide ametiühinguorganisatsioonides vähe esindatud, ja innustab hõlbustama nende naistöötajate osalemist ametiühingutes;

34.

juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et on oluline koondada töötajaid liitudesse või muudesse organisatsioonidesse riigi tasandil, kuna leiab, et ilma töötajate organisatsioonideta ei ole jõupingutused majapidamistöö ja hooldamise õiguslikuks reguleerimiseks ning töötingimuste parandamiseks ja töö atraktiivsuse suurendamiseks tulemuslikud;

35.

märgib, et eramajapidamistel on tööandjatena esmatähtis roll õiglaste töönormide ja õiguste järgimisel; palub liikmesriikidel tagada, et asjaomane teave oleks tööandjatele ja töötajatele kättesaadav;

36.

kutsub komisjoni üles astuma vajalikke samme, et paremini jälgida ja dokumenteerida koduabiliste ja hooldajate kaitsetut ja alahinnatud elukutset, ning esildama meetmeid selle nähtusega tegelemiseks;

37.

palub, et komisjon ja pädevad Euroopa ametid viiksid läbi uuringu, milles võrdleksid seadustatud majapidamistöö erinevaid süsteeme ja koguksid andmeid olukorra kohta liikmesriikides; on seisukohal, et neid andmeid tuleks kasutada heade tavade vahetamisel liikmesriikide vahel, eelkõige selleks, et võidelda koduabiliste ärakasutamise vastu kõige optimaalsemalt; palub ka, et komisjon viiks läbi uuringu koduabiliste ja hooldajate panuse kohta liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemidesse ja majandusse;

38.

julgustab meetmete ja mõjude tõhustamiseks liikmesriikide vahel parimate tavade vahetamist;

39.

usub, et teatud liikmesriikide parimate tavade kohaldamine ja kohandamine võib viia koduabiliste ja hooldajate seadusliku vormistamiseni;

40.

palub komisjonil ja liikmesriikidel koguda, analüüsida ja avaldada usaldusväärseid andmeid, mis on liigitatud vanuse, soo ja kodakondsuse alusel, et võimaldada teadlikke arutelusid, otsides samal ajal parimaid lahendusi küsimusele, kuidas muuta majapidamistööde sektor kutsealaks, ning taotleb, et Eurofoundile ja OSHA-le tehtaks ülesandeks kaitse-, kaebuste esitamise ja teadlikkuse suurendamise meetodite väljatöötamine;

41.

palub komisjonil lisada koduabiliste ja hooldajate sektori olukorda käsitlevad arutelud tööhõivekomitee tegevuskavasse;

42.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asjakohaste õigusaktide ja siseriikliku seadusandluse läbivaatamisel ja kavandamisel tagama, et võetakse arvesse koduabiliste ja hooldajate huve ning austatakse samal ajal ka riiklikku pädevust;

43.

tunnistab hooldusega tegelevate lähikondlaste ja vabatahtlike (mitteametlik hooldamine) tohutut sotsiaalset ja majanduslikku panust ja nende suurenevat vastutust, mis tuleneb teenuste osutamise vähenemisest või nendega seotud kulude suurenemisest;

44.

märgib, et pikaajaliselt hoolekandeasutuses elavate inimeste arv kasvab ja ELis elavate puuetega isikute sotsiaalne tõrjutus süveneb, mis on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010-2020 kohaselt ELi kohustuste otsene rikkumine;

45.

leiab, et tuleks julgustada toetatud koduhoolduse korra väljatöötamist, mis võimaldaks puuetega inimestel elada iseseisvalt ning valida kvalifitseeritud töötajaid, kes neid nende oma kodus hooldaks, eelkõige raske puude korral;

46.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peavad sobiva rahastamisega tagama laialdasema juurdepääsu kergesti kättesaadavale ja taskukohasele kvaliteetsele ja kaasavale lastehoiule, puuetega inimeste hooldusele ja eakate hoolekandeasutustele, viies sellega miinimumini põhjused teha neid töid mitteametlikult või ebakindlal alusel ja väärtustades rohkem professionaalsete hooldajate tööd; toonitab, et liikmesriigid peavad töötama välja teenused, mis toetavad perekonda, ametlikke ja mitteametlikke hooldajaid;

47.

palub liikmesriikidel edendada värbamist sotsiaalhooldussektoris ning püüda suurendada sektori ligitõmbavust elujõulise karjäärivõimalusena;

48.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid investeeriksid stabiilsete, kvaliteetsete töökohtade loomisesse koduabilise ja hooldaja töö sektoris, kasutades selleks ka ELi fonde, nt Euroopa Sotsiaalfondi ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi;

49.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama ja edendama innovaatilisi lahendusi ja investeeringuid sotsiaal- ja tervishoiuteenustesse, millel on suur potentsiaal luua töökohti, mis on olulised meie vananeva ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja demograafiliste muutuste üldises kontekstis ning mis aitavad vältida kriisi negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi;

50.

palub komisjonil vahetada teavet ja parimaid tavasid, mis pärinevad koduabiliste ja hooldajate liitudelt ja ühendustelt ELi sotsiaalmajanduslikes mudelites;

51.

palub liikmesriikidel edendada hooldus- ja majapidamistöö teenuste sektorites töötajate ühistute moodustamist, pöörates erilist tähelepanu maapiirkondadele, võttes arvesse positiivseid mõjusid, mida see avaldab kvaliteetsete ja jätkusuutlike töökohtade loomisele, eeskätt töötajate jaoks, kel on keeruline tööturule integreeruda;

52.

kutsub liikmesriike üles kindlustama, et noored koduabilised ei jätaks kooli pooleli, et tööle asuda;

53.

palub, et komisjon vaataks läbi direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes; kutsub liikmesriike üles seda direktiivi järjekindlalt rakendama;

54.

palub liikmesriikidel kaaluda stiimuleid, et julgustada ametlikult töötavate koduabiliste ja hooldajate palkamist; julgustab liikmesriike rakendama lihtsaid deklareerimissüsteeme, et mitte soodustada deklareerimata tööd ja võidelda selle vastu, nagu on soovitanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses teemal „Peredele suunatud teenuste arendamine tööhõivemäära suurendamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töökohal“ (SOC/508); soovitab komisjonil edendada parimate tavade jagamist liikmesriikide vahel edumudelitega, mis on avaldanud sektorile positiivset sotsiaalset ja tööalast mõju, nagu nn teenusevautšerite süsteem (service voucher), mida rakendatakse Belgias, või muud, nagu nn universaalne teenuse kasutamise tšekk (CESU) Prantsusmaal;

55.

usub, et on kasulik kohandada õigusakte, et luua koduabiliste ja hooldajate ning tööd andvate majapidamiste vahel paindlikud lepingulised suhted, aitamaks mõlemal osapoolel kasutada/pakkuda majapidamisteenuseid oma parema äranägemise järgi, tagades samal ajal töötajate kaitse;

56.

soovitab liikmesriikidel toetada koduabiliste ja hooldajate seadusliku tööhõive selget reguleerimist, pakkudes nii koduabilistele kui ka nende võimalikele tööandjatele stiimuleid seadusliku tööhõive valimiseks; kutsub liikmesriike üles kaotama õiguslikud takistused, mis praegu vähendavad oluliselt töötajate deklareeritud, otsest palkamist perekondade poolt;

57.

kordab Euroopa Parlamendi nõuet, et hooldussektoris on vaja struktuurset valdkondlikku dialoogi (17);

58.

palub, et liikmesriigid kehtestaksid EList ja kolmandatest riikidest pärit au pair'idele võrdsed tingimused, andes neile kombineeritud elamis/tööloa, milles on täpsustatud tööaeg, lepingu tüüp ja palgatingimused; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima Euroopa Nõukogu kokkuleppe au pair’ina töötamise kohta; nõuab, et liikmesriigid parandaksid au pair'e vahendavate agentuuride akrediteerimissüsteemi ja kontrollimehhanisme;

59.

tuletab meelde, et au pair'e tuleb ametlikult tunnustada kooskõlas Euroopa kokkuleppega, mis käsitleb töötamist au pair'ina, ja et on vaja rohkem kontrollkäike, et neist ei saaks koduabiliste ja hooldajate mitteametlikud ja odavad asendajad;

60.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et koduabilisi ja hooldajaid väärtustataks Euroopas inimestena ning neil oleks võimalik saavutada töö- ja eraelu tasakaal, muu hulgas hõlmates nad tööaja direktiiviga (2003/88/EÜ), et töötajatele võimaldataks hädavajalikku puhkeaega ja neid ei sunnitaks tegema liigseid ületunde;

61.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid töö ja pereelu ühitamiseks, kuna see aitab naistel jääda tasustatud töökohtadele ja vähendab hilisemat palgalõhet;

62.

palub liikmesriikidel tagada, et koduabilised ja hooldajad saaksid pensionimakseid kooskõlas siseriiklike õigusaktidega;

63.

palub riikliku miinimumpalga kehtestanud liikmesriikidel tagada, et kõikidele kodustele hooldajatele ja koduabilistele tasutaks vähemalt selle määra ulatuses;

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/44

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis neljandal ülemaailmsel naiste konverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava, eriti teemal „Naised ja meedia“,

—

võttes arvesse 2000. aastal toimunud ÜRO Peaassamblee 23. eriistungi lõppdokumenti, milles tunnistati, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) on saavutus, mis annab naiste mõjuvõimu suurendamiseks uusi võimalusi, kuid kätkeb ka ohtusid,

—

võttes arvesse 2003. aastal Genfis infoühiskonna maailma tippkohtumise (WSIS) esimese etapi ajal vastu võetud põhimõtete deklaratsiooni ja Genfi tegevuskava,

—

võttes arvesse Tunise kokkulepet ja infoühiskonna tegevuskava, milles on täpsustatud rahalised ja rahvusvahelised mehhanismid, millega rakendada Tuneesias 16.–18. novembril 2005 infoühiskonna maailma tippkohtumise teises etapis vastu võetud tegevuskavasid,

—

võttes arvesse viiteid naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele infoühiskonna tippkohtumise tulemuste rakendamise avalduses ning sellega seotud dokumendis WSIS+10 Vision for WSIS Beyond 2015,

—

võttes arvesse 25.–29. mail 2015 Genfis peetud infoühiskonna tippkohtumise foorumi „Koos uuenduste poole: IKT kasutamine säästvaks arenguks“ tulemusi (foorumil osales ka naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni delegatsioon),

—

võttes arvesse infoühiskonna maailma tippkohtumise 2014. aasta tegevussuundi, mis ühendati säästva arengu eesmärkidega, et suurendada nende ülemaailmsete strateegiate koostoimet, kaasa arvatud tegevus, mille sihiks on suurendada 2030. aastaks kõigi inimeste mõjuvõimu ning sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist kaasamist, vaatamata vanusele, puuetele, geneetilistele omadustele, soole, seksuaalsele sättumusele, rassile, sotsiaalsele või etnilisele päritolule, usule või veendumustele, majanduslikule või muule staatusele,

—

võttes arvesse komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2010–2015 (SEC(2010)1079), mis sisaldab mitmeid naiste ja internetiga, peamiselt IKTga seotud meetmeid, ning strateegia vahekokkuvõtet,

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks (1),

—

võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis (2),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) 2014. aasta mai järeldusi teemal „Naised ja majandus: osalise tööajaga ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisest tulenev majanduslik sõltumatus“, milles märgitakse, et „strateegias „Euroopa 2020“ määratakse kindlaks mitmed esmatähtsad kasvuvaldkonnad, sealhulgas nn valges majanduses, teadus- ja tehnoloogiavaldkonnas. Selleks et kasutada täielikult ära Euroopa majanduskasvu potentsiaali, on tähtis saada üle soolistest stereotüüpidest ning võidelda segregatsiooni vastu hariduses ja kutsetöös“,

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) kohaldamise kohta (3),

—

võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (5),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni kasvu, liikuvuse ja tööhõive digitaalarengu tegevuskava kohta (6) ning eelkõige digitaaloskuste ja töökohtade edendamise suurt koalitsiooni,

—

võttes arvesse digitaalarengu tegevuskava artiklit 60, milles julgustatakse naisi valima IKTga seotud elukutseid ning soovitakse suurendada naiste osakaalu IKT sektoris,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“ (COM(2015)0192),

—

võttes arvesse komisjoni digitaalse ühtse turu strateegia II sammast, mille eesmärk on luua sobivad tingimused ja võrdsed võimalused ning keskkond digivõrkude ja innovaatiliste teenuste arenguks, ning III sammast, mis toetab kaasavat digiühiskonda, kus kodanikel on vajalikud oskused, et kasutada internetiga kaasnevaid võimalusi ja suurendada oma väljavaateid töö saamiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C uuringut naiste mõjuvõimu suurendamise kohta internetis, mis avaldati 2015. aastal,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013 (7) artiklis 7 sätestatud põhimõtteid meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise ja mittediskrimineerimise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—

võttes arvesse Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava, täpsemalt selle eesmärke naiste ja meedia valdkonnas – suurendada naiste osalemist ideede väljendamises ja otsustamises meedias ning meedia ja uue kommunikatsioonitehnoloogia kaudu, samuti edendada naiste tasakaalustatud ja stereotüüpideta kujutamist meedias,

—

võttes arvesse komisjoni 2013. aastal avaldatud Euroopa parimate tavade juhendit info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas töötavatele naistele,

—

võttes arvesse oma 2012. aasta süvaanalüüsi „Naised IKTs“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aastal avaldatud aruannet „Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring. Peamised tulemused“ (Violence against women – an EU-wide survey. Main results),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (8),

—

võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 ning selle rakendamise vahearuannet,

—

võttes arvesse organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitlevat ELi poliitikatsüklit, mis algas 2014. aastal, ning inimkaubandust kui prioriteetset valdkonda,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0048/2016),

A.

arvestades, et digiteerimine on revolutsiooniliselt muutnud viisi, kuidas inimesed teabele ligi pääsevad ja seda jagavad, suhtlevad, õpivad ja töötavad, loonud uusi võimalusi osalemiseks avalikes ja poliitilistes aruteludes, hariduses ning tööturul, avanud uusi väljavaateid enesemääratud elu elamiseks ning sellel on tohutu majanduslik potentsiaal Euroopa Liidu ja muu maailma jaoks; arvestades, et digiteerimine ei mõjuta üksnes turgu, vaid kogu ühiskonda;

B.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toel tegutsev infoühiskond pakub tohutuid võimalusi jõukuse ja teadmiste loomiseks ning jaotamiseks, mille näiteks on tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara tootmine, mis on muutnud tarkvara tootmise, levitamise, toetamise ja kasutamise viise, võimaldades suuremat digitaalset kaasavust; arvestades, et digiteerimine annab võimalusi aja ja ruumi paindlikumaks ja mitmekesisemaks kasutamiseks ning õiglasemate ühiskonnamudelite kujundamiseks; arvestades, et samas võib tööturu digiteerimine tekitada uusi tõrjumisvõimalusi, näiteks majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja soolise eraldamise oht;

C.

arvestades, et Euroopa tarkvaraarendajate seas on naisi ainult 9 %, IKT ja kommunikatsioonisektori juhtivtöötajate seas ainult 19 % (võrreldes 45 %ga teistes teenustesektorites) ja naised moodustavad ainult 19 % sektori ettevõtjatest (võrreldes 54 %ga teistes teenustesektorites) (9);

D.

arvestades, et selline areng annab head võimalused suurendada naiste mõjuvõimu, võimaldades tavapäraste vahenditega võrreldes laiemat ligipääsu teabele ja teadmistele, samuti annab see võimaluse eneseväljenduseks, mis võib inimesi tegevusele õhutada, avades uusi võimalusi suhtluseks ja kampaaniate korraldamiseks, et kaitsta naiste, tüdrukute ja LGBTI-inimeste, samuti erivajadustega, näiteks puuetega inimeste õigusi ja vabadusi; arvestades, et naiste aktiivne osalemine teabeühiskonnas ei ole üksnes õigluse ja võrdsuse küsimus, vaid see aitab ühtlasi parandada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi ning ELi konkurentsivõimet;

E.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning arvutioskuste valdkonna kutse- ja haridusvõimaluste juurdepääsetavuses valitseb märkimisväärne sooline ebavõrdsus; arvestades, et digiteerimine mõjutab tugevasti meedia tarbimist ja levikut, eelkõige nooremate kasutajate seas, avades uusi kanaleid ja võimaldades vähendada meediamaastiku hierarhilisust; arvestades, et digiteerimine võib anda naistele uusi võimalusi, kuid tekitab ka uusi ohte, võimaldades levitada naiste kohta negatiivseid, alandavaid ja stereotüüpseid kujutisi;

F.

arvestades, et digitaalsed suhtluskanalid ja sotsiaalvõrgustikud on eriti tähtsad vanemapuhkusel olevatele lapsevanematele ja kodutöötajatele;

G.

arvestades, et digiteerimisel on tööturule tohutu mõju, kuna see muudab väärtusahelaid ja loob uusi töövõimalusi ning paindlikumat töökorraldust; arvestades, et digiteerimisega kaasnevad paindliku ja kaugtöö võimalused võivad olla oluline vahend nii naiste kui ka meeste töö- ja eraelu paremaks ühitamiseks; arvestades, et niisugune paindlik töökorraldus võib aidata ebasoodsas olukorras naisi tööturule kaasata; arvestades, et eelkõige naised kogevad võimalikke negatiivseid tagajärgi, nagu töötajate õiguste vähenemine ja tööaja piiride kadumine, samuti piiride kadumine töiste ja mittetöiste kohustuste vahel, mis suurendab madalapalgalist ja ebakindlamat tööhõivet;

H.

arvestades, et digioskuste ja digikirjaoskuse parandamine annab suurepärase võimaluse kaasata tööturule rohkem naisi ja tüdrukuid, aga ka erivajadustega, näiteks puuetega inimesi; arvestades, et naiste tööhõive suurendamine IKT sektoris, mis on üks paremini tasustatud sektoreid, võib toetada naiste rahandusalast mõjuvõimu ja rahalist sõltumatust, mis omakorda aitab vähendada kogu soolist palgalõhet;

I.

arvestades, et digiteeritud tööturul nihkub vastutus üha enam ettevõttelt isikule, mis muudab füüsilisest isikust ettevõtjate ja vabakutseliste sotsiaalkindlustuse tingimusi; arvestades, et poliitilistel otsustel on nende muutuste tulemustele selge mõju;

J.

arvestades, et arvukate üksiklepingute puhul eri ettevõtetes ja asutustes muutub raskemaks samas töökohas võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte järgimine, mis on tõeliselt võrdõiguslikus ühiskonnas ülimalt tähtis;

K.

arvestades, et naiste arvu suurenemine IKT sektoris aitaks elavdada turgu, mida ohustab tööjõupuudus ning kus naiste võrdne osalemine lisaks ELi SKP-le ligi 9 miljardit eurot aastas; arvestades, et naised on IKT kraadiõppe programmides suures vähemuses, moodustades ainult 20 % nende programmide lõpetajatest, ja et ainult 3 %-l ülikooli lõpetanud naistest on IKT valdkonna kõrgharidus; arvestades, et naistel on IKT sektorisse pääsemise ja seal püsimisega suuri raskusi; arvestades, et meeste domineerimise tõttu IKT sektoris, kus ainult 30 % töötajatest on naised, lahkuvad paljud naised sellest sektorist mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist;

L.

arvestades, et uuringu „Women active in the ICT sector“ („IKT sektoris töötavad naised“) kohaselt on Euroopa IKT sektoris 2020. aastaks 900 000 täitmata ametikohta; arvestades, et IKT sektor kasvab kiiresti ja seal luuakse igal aastal ligikaudu 120 000 uut töökohta;

M.

arvestades, et IKT sektorit iseloomustab eriti suur vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon, samuti lõhe naiste haridustaseme ja nende IKT sektori ametikoha vahel; arvestades, et vähem kui 20 % IKT ettevõtjatest on naised; arvestades, et enamik IKT sektoris töötavaid naisi (54 %) töötab väiksemapalgalistel ja vähem oskusi nõudvatel töökohtadel ning vaid väike osa (8 %) neist töötab kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel tarkvarainseneri ametikohtadel; arvestades, et naised on selles sektoris alaesindatud ka otsuste tegemise tasandil ja vaid 19,2 protsendil IKT sektori töötajatest on naisülemus, samas kui muudes sektorites on see osakaal 45,2 %;

N.

arvestades, et 55aastaste ja vanemate naiste seas on töötuksjäämise ja tööturult tõrjumise oht eriti suur, 55–64aastaste naiste keskmine tööhõive on ELis ainult 42 %, samaealiste meeste puhul on see aga keskmiselt 58 %; arvestades, et digikirjaoskuse ja arvutioskuste nappus suurendab seda ohtu veelgi; arvestades, et 55aastaste ja vanemate naiste digioskuste parandamine ja sellesse investeerimine suurendaks nende töövõimalusi ja pakuks kaitset tööturult väljatõrjumise eest;

O.

arvestades, et seksism ja soolised stereotüübid takistavad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse realiseerimist ning koormavad majandusarengut ja ELi konkurentsivõimet, süvendades niigi suurt soolist digilõhet IKT valdkonnas, meedias ja infoühiskonnas; arvestades, et soolised stereotüübid ei lase naistel oma võimeid kasutajate, uuendajate ja loojatena täielikult välja arendada; arvestades, et selle olukorra muutmiseks on vaja selget poliitilist tahet, konkreetseid meetmeid ja kodanikuühiskonna osavõttu;

P.

arvestades, et haridus ja koolitus on otsustavalt tähtis, et suurendada naiste mõjuvõimu digiajastul ning seega ühiskonna tulevast elujõulisust; arvestades, et 60 % ELi kooliõpilastest ei kasuta koolis kunagi digivahendeid; arvestades, et IKT kõrgharidusega naiste niigi väike osakaal on veelgi kahanenud; arvestades, et naised on loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadel suures vähemuses ja umbes pooled nendel erialadel ülikooli lõpetanud naistest ei asu erialasele tööle; arvestades, et naised on jätkuvalt alaesindatud sellistes algatustes nagu EU Code Week (ELi programmeerimisnädal), ICT for Better Education (IKT parema hariduse nimel), Startup Europe Leaders Club (juhtivate veebiettevõtjate klubi) ja digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suur koalitsioon, mille eesmärk on toetada e-oskusi ja e-haridust;

Q.

arvestades, et digitehnoloogia ja IKT edendamisel on säästva arengu eesmärkide kohaselt tähtis roll ELi arengukoostöö poliitikas, eelkõige naiste ja tüdrukute sotsiaalse ja majandusliku mõjuvõimu suurendamisel ja nende vaesusest väljaaitamisel;

R.

arvestades, et digiteerimine soodustab otsedemokraatia edendamist veebi kaudu, võimaldades naistel rohkem poliitikas osaleda ja suurendades nende juurdepääsu teabele;

S.

arvestades, et digiteerimise ja otsedemokraatia ühendamine annab naistele rohkem võimalusi tegutseda otse, täielikult, terviklikult ja väljaspool traditsioonilisi poliitilisi skeeme;

T.

arvestades, et IKTd, nagu iga tehnoloogiat, saab kasutada ja kuritarvitada naiste vastu, nende õiguste ja vabaduse ning kokkuvõttes nende mõjuvõimu vastu, näiteks küberkiusamise, küberjälitamise, inimkaubanduse, vihakõne, vihkamisele õhutamise, diskrimineerimise ja põhiõiguste rikkumise teel; arvestades, et interneti anonüümsus soodustab niisuguste naistevastase vägivalla vormide levikut; arvestades, et sellised uued probleemid ja ohud tuleb tuvastada ning poliitikud, ettevõtted ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad nendega asjakohaselt tegelema, jättes samas ruumi teabevahetuseks internetis;

U.

arvestades, et uut info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat kasutatakse kanalite ja platvormide loomiseks, mis hõlbustavad teatavaid naiste, sealhulgas alaealiste seksuaalse ärakasutamise vorme; arvestades, et digiplatvorme kasutatakse ka naisekeha kaubastamiseks; arvestades, et õiguskaitsespetsialistid peavad mõistma, kuidas digiteerimine niisuguseid kuriteovorme muudab; arvestades, et tuleb suurendada ka haridusspetsialistide teadlikkust nendest uutest digiohtudest ning teha kättesaadavaks ELi ja liikmesriikide rahastamine, et õpetada ohutut ja lugupidavat internetikäitumist, teavitada nii poisse kui tüdrukuid internetis ähvardavatest soolise vägivalla ohtudest ning kaasata mehi ja poisse võitlusse naiste ja tüdrukute vastase vägivalla vastu;

V.

arvestades, et digikommunikatsioon on suurendanud naistevastase vihakõne ja ähvarduste levikut, kusjuures 18 % Euroopa naistest on teismeeast alates internetituttavate poolt ahistamist tunda saanud, samuti on Euroopas üheksa miljonit internetivägivalla ohvrit; arvestades, et ähvarduste, sealhulgas tapmisähvarduste arv naiste vastu on kasvanud; arvestades, et ühiskonna teadlikkus digivägivalla vormidest nii üldsuse kui ka valdkonnaga seotud spetsialistide seas, nagu õiguskaitsetöötajad ja õpetajad, on endiselt liiga vähene, et tagada piisav ennetamine, seire ja ohvriabi; arvestades, et internetivägivalla eri vormid ei kajastu veel piisavalt kõigi liikmesriikide kriminaalõiguses ega mõnedes süüdistuste esitamise viisides ja menetlustes; arvestades, et õigussüsteem ei reageeri piisavalt; arvestades, et väga harva juhtub, et kuritarvitajatest ja vihalevitajatest teatatakse, nende juhtumeid uuritakse, neile esitatakse süüdistus ja määratakse karistus; arvestades, et internetis leviva kuritarvitamise ja vägivalla võimalikku piiriülest iseloomu tuleb ELi tasandil tunnustada;

W.

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks saab kasutada sooteadlikku eelarvestamist ja soolise aspekti arvessevõtmist; arvestades, et soopõhiseid vaatenurki tuleks arvesse võtta kõigis komisjoni Euroopa digiteerimist käsitleva töö etappides, tagamaks, et naisi mitte lihtsalt ei kaasata, vaid nad on digiarengus esiplaanil;

X.

arvestades, et naiste ja tüdrukute vähene osalemine IKT-hariduses ja hiljem tööhõives tuleneb sooliste stereotüüpide keerulisest koosmõjust, kusjuures neid stereotüüpe hakatakse kujundama juba varases eas ja hariduse varastel astmetel ning see jätkub tööelus; arvestades, et tegurid, mis takistavad naisi ja tüdrukuid IKT-hariduses ja -tööhõives osalemast, on muu hulgas järgmised: kogu elu kestev stereotüpiseerimine, toimingute, huvialade ja mänguasjade jagamine tüüpilisteks naiste ja meeste toiminguteks, huvialadeks ja mänguasjadeks, alates hariduse kõige varasematest astmetest, naiseeskujude suhteline puudumine ja naiste vähene nähtavus IKT sektoris, eriti juhtivatel ametikohtadel;

1.

nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu kasutaksid täielikult infoühiskonna, IKT ja interneti potentsiaali, et edendada naiste mõjuvõimu, naiste õigusi ja vabadusi ning soolist võrdõiguslikkust, sõltumata vanusest, puuetest, geneetilistest omadustest, soost, seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist, rassist, sotsiaalsest või etnilisest päritolust, usust, veendumustest või majanduslikust seisust;

2.

rõhutab, et juurdepääs internetile kujutab endast uut põhiteenust, mis on vajalik kõigile, nii meestele, naistele, poistele kui tüdrukutele, sest sellest on saanud inimeste igapäevaelu tähtis töövahend nii pere kui ka õpingute ja õppe kontekstis, ettevõtete juhtimisel, ametiasutustes, institutsioonides ja organisatsioonides, sotsiaalvõrgustike toimimisel ja võrdsete õiguste edendamisel;

3.

kutsub komisjoni üles digitaalarengu tegevuskava ja digitaalse ühtse turu strateegiat paremini ära kasutama, et kõrvaldada suur sooline lõhe IKT sektoris ja soodustada naiste täielikku lõimumist selles sektoris, eelkõige seoses tehniliste ja telekommunikatsiooni kutsealadega, et toetada naiste ja tütarlaste haridust ja koolitust IKT valdkonnas ja muudel loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadel, suurendada naiste nähtavust digitaalvaldkonnas, edendada soolist võrdõiguslikkust ja naiste osalemist parema juurdepääsu abil rahastamisele, süstemaatiliselt rakendada soolise mõju hindamist ja sooteadlikku eelarvestamist komisjoni töös digitaalarengu tegevuskava ja digitaalse ühtse turu strateegia koostamisel, et oleks võimalik nõuetekohaselt rakendada ELi aluspõhimõtet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ning et toetada kodanikuühiskonna ja naisteühenduste tegevust kaasava interneti edendamisel;

4.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma soolist aspekti arvesse kõigis digialgatustes ning tunnistama, et digiareng toob kaasa uue ja suurema teadlikkuse sooküsimustest ja soolisest võrdõiguslikkusest; juhib komisjoni tähelepanu interneti tõhususele kampaaniate ja foorumite korraldamisel ning naiseeskujude esiletõstmisel, mis aitab soolist võrdõiguslikkust suurendada; palub seetõttu komisjonil kaaluda naiste seadmist digitaalarengu tegevuskava esiplaanile, et uus digiajastu aitaks soolist võrdõiguslikkust edendada;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks tulevasse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiasse 2016–2020 konkreetsed meetmed, et toetada naiste integreerimist ja osalemist infoühiskonnas ja jõuliselt edendada naiste veebivõrgustikke, kuna need esindavad omaalgatuslikku, alt-üles lähenemisviisi naiste mõjuvõimu suurendamisel ning neid tuleb igati toetada, et nad kujuneksid pikaajaliseks;

6.

võtab teadmiseks komisjoni teatise Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia kohta, kuid peab kahetsusväärseks selle kitsast käsitlust, kuna selles alahinnatakse digiteerimise märkimisväärset potentsiaali kaasava, võrdse ja osaleva ühiskonna kujundamisel, samuti ei tunnustata piisavalt sihttoetuste ja rahastamise taristu võimalusi naiste mõjuvõimu suurendamisel;

7.

nõuab, et IKT sektoris ja digitaalturul pöörataks suuremat tähelepanu vabavarale ja avatud lähtekoodiga tarkvarale; peab vabavara ja avatud lähtekoodiga tarkvara tähtsaks soolise võrdõiguslikkuse jaa demokraatia edendamise vahendiks digiturul ning IKT sektoris; rõhutab, et soolist võrdõiguslikkust tuleb teadvustada ka avatud lähtekoodiga tarkvara sektoris;

8.

kutsub ELi ja liikmesriike üles arendama, toetama ja rakendama ÜRO ja selle organisatsioonide meetmeid, eelkõige Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning infoühiskonna maailma tippkohtumiste raames, et püüelda naiste mõjuvõimu suurendamisele digitaalajastul nii Euroopa kui ka ülemaailmsel tasandil; kutsub liikmesriike üles omavahel suhtlema ja jagama parimaid tavasid naiste võrdseks digiarengusse kaasamiseks kogu Euroopas;

9.

kutsub liikmesriike üles kehtestama infoühiskonnas ja IKT valdkonnas soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks mitmeaastaseid tegevuskavasid, mille eesmärgid on järgmised: suurendada naiste juurdepääsu infoühiskonnale, parandada ja suurendada IKT kasutamist naiste seas, anda naistele IKT sektoris silmapaistvam roll, edendada hariduse ja koolituse abil naiste IKT-teadmisi, edendada naiste tööhõivet ja ettevõtlust interneti ja digiteenuste korrapärase kasutamise abil, arendada soolist võrdõiguslikkust toetavat veebisisu, edendada võrdõiguslikkusega seotud väärtuste pidevat tutvustamist ja levitamist, soodustada juurdepääsu IKT vahenditele ja nende kasutamist soolise diskrimineerimise vastu näiteks soolise vägivalla puhul, rahvusvahelise koostöö edendamisel, töö- ja eraelu tasakaalustamisel ning võrdõiguslikkuse poliitika ja kavade kujundamisel, rakendamisel, levitamisel ja hindamisel;

10.

palub komisjonil ja liikmesriikidel paremini kasutada digiteerimise märkimisväärset potentsiaali kõigil poliitilise osaluse tasanditel ja naiste kaasamisel otsustusprotsessidesse, näiteks elektroonilise hääletamise abil; juhib tähelepanu digiteerimise ja e-halduse algatuste suurtele võimalustele seoses teabe juurdepääsetavuse, läbipaistvuse ja valitsuste suurema aruandekohustusega; rõhutab ühtlasi, et IKT võib oluliselt suurendada naiste võimalusi uuringutes ja arutelufoorumitel osaleda, samuti anonüümselt kaebusi ja teadaandeid esitada;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama poliitikas digiteerimist, et soodustada otsedemokraatiat, võimaldades kõigi kodanike aktiivsemat kaasamist ja ületades iganenud skeemid ning takistused, mis ei lase naistel ja alaesindatud rühmadel end valimiste- ja institutsioonilisel maastikul kehtestada; ühtlasi kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma ja edasi arendama veebihääletuse meetodite kasutamist valimiseelseteks konsultatsioonideks, millega kõrvaldatakse takistused, mis pahatihti mõjutavad eriti naisi;

12.

kutsub komisjoni üles kasutama täiel määral programmi „Kodanike Euroopa“, et tegeleda konkreetselt kodanikuühiskonna ja naiste organisatsioonidega digiteerimise ja IKT valdkonnas, parandamaks naiste võimalusi kodanikena demokraatlikult osaleda ja pööramaks eelseisval rakendamise hindamisel erilist tähelepanu soospetsiifilistele eesmärkidele;

13.

rõhutab, et uuel meedial võib olla tähtis roll naiste osaluse suurendamisel demokraatlikes protsessides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama naiste täielikku osalemist meedias, sealhulgas halduses, ning reguleerivates ja seireorganites, et püüelda sooliselt võrdõiguslikuma meediakeskkonna poole, võideldes sooliste stereotüüpide ja naiste moonutatud kujutamise vastu; lisaks nõuab tungivalt, et komisjon toetaks kodanikuühiskonna ühenduste ja meediaorganisatsioonide võrgustike loomist, et suurendada naiste võimalusi aktiivseks osalemiseks ja võtta meedias arvesse naiste spetsiifilisi vajadusi;

14.

rõhutab rahvusvahelise kodanikuühiskonna võtmerolli interneti haldamisel niisuguste foorumite kaudu nagu Interneti Haldamise Foorum; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama ja toetama kodanikuühiskonna digiorganisatsioone rohujuure- ja rahvusvahelisel tasandil ning edendama naiste ja tüdrukute osalemist kõigil neil foorumitel ja võrgustikes;

15.

on seisukohal, et üldine tasuta juurdepääs lairibaühendusele, vähemalt avalikes kohtades, suurendaks naiste võimalusi digivahendeid kasutada ning nende juurdepääsu tööturule, toetades ühtlasi sotsiaalset kaasamist ja positiivset arengut keskkonna- ja majandusvallas; palub komisjonil mõista, kui tähtis on digitaalarengu tegevuskava laiendamine maapiirkondadesse, et ükski kodanik, eelkõige naised, kõrvale ei jääks ning et digivõimalused oleksid kõigile kättesaadavad;

16.

palub komisjonil, liikmesriikidel ja sotsiaalpartneritel edendada soolist võrdõiguslikkust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtetes ning muudes asjakohastes valdkondades, esindusorganites ja koolitusasutustes, sealhulgas vastutavatel ametikohtadel, arengut tähelepanelikult jälgida ja järelmeetmeid võtta ning parimaid tavasid jagada;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema naiste tugeva alaesindatuse probleemiga IKT sektoris, eelkõige kõrgematel ametikohtadel ja juhatustes; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et direktiivi eelnõu, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid, annab reaalse võimaluse ettevõtete sisekultuuri muutmiseks, mis mõjutaks kõiki hierarhiatasandeid, ja seetõttu nõuab, et lõpetataks direktiivi blokeerimine nõukogus; tuletab tungivalt meelde, et komisjon on kohustatud võtma mis tahes meetmeid, mis võivad aidata nõukogu välja ummikseisust seoses ELi õigusaktiga, milles käsitletakse läbipaistvust ja suuremat tasakaalustatust otsustustasandi ametikohtade täitmisel;

18.

palub liikmesriikidel tegelda soolise ebavõrdsusega IKT sektoris, rõhutades mitmekesisust kui ärieelist ja luues nii ettevõtetele kui ka naistele rohkem ja paremaid stiimuleid, näiteks pakkuda eeskujusid ja karjäärivõimalusi, et naiste silmapaistvust suurendada;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid töötajate põhiõigused ja sotsiaalse kaitse ning võitleksid ebakindlate töötingimuste vastu; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ja liikmesriigid arendaksid edasi uusi kaitsemehhanisme, mis on kohandatud töökorraldusele ja karjääri kujunemisele digiteerimise tingimustes, pöörates erilist tähelepanu naiste olukorrale; rõhutab kollektiivläbirääkimiste tähtsust kõigil tasanditel, eriti valdkondades, mida digiteerimine suurel määral mõjutab, et tagada digitaalajastul võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ning kvaliteetne ja ohutu tööruum; juhib tähelepanu sellele, et vaja on kindlaks määrata üldised raamtingimused, et tagada töötajate isikuandmete kaitse;

20.

ergutab komisjoni ja liikmesriike teadmiseks võtma kogu paindlikkuspotentsiaali, mida digiteerimine töö ja eraelu tasakaalustamise valdkonnas pakub, rõhutades samas, et tööturu digiteerimine eeldab nii tööturupoliitika kui ka selle aluseks olevate sotsiaalkindlustussüsteemide kohandamist; palub, et seoses komisjoni tegevuskavaga „Uus algus töötavate perekondade töö ja eraelu tasakaalu saavutamiseks“ teeksid komisjon ja liikmesriigid kindlaks digiteerimise võimalused ja probleemid seoses töötingimuste ja töökoha kohandamise vajaduse, oskuste arendamise ja elukestva õppe võimalustega, eelkõige hoolduskohustustega töötajate jaoks; ühtlasi palub liikmesriikidel ja komisjonil sihipäraselt investeerida digitöötavade kujundamisse, et parandada kõigi inimeste töö ja eraelu tasakaalu;

21.

palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada pidevõpet, samuti koolitusi ja programme, mis aitavad valmistuda paremaks kohanemiseks või võimalikuks karjäärimuutuseks vastavalt kasvavale digitaaloskuste nõudlusele paljudes sektorites, pöörates erilist tähelepanu üle 55aastastele naistele, et kaitsta neid tööturult tõrjumise eest;

22.

nõuab, et kõigi selle valdkonna meetmete puhul oleks ettevõtjate halduskoormus võimalikult väike; on arvamusel, et liigne bürokraatia võib tekitada vastuseisu ja põhjustada töökohtade kadumist või ümberpaigutamist; peab kiiduväärseks toimivaid, konsensusel põhinevaid kompromisse, mille sektori sotsiaalpartnerid on saavutanud suure kaasotsustamise traditsiooniga liikmesriikides; on seisukohal, et kaasotsustamine on Euroopa riikide majanduse parima tava eeskuju;

23.

märgib, et sooline palgalõhe on endiselt üks peamisi soolise ebavõrdsusega seotud probleeme IKT sektoris, ning palub seepärast, et liikmesriigid asuksid lõpuks aktiivselt rakendama komisjoni soovitust meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte tugevdamise kohta läbipaistvuse ning jätkuvate positiivsete meetmete, eelistatavalt õigusaktide abil, võtaksid palkade läbipaistvuse meetmeid ja rakendaksid soolisel neutraalsusel põhinevat tööülesannete hindamist; palub komisjonil käsitleda oma 2016. aasta tööprogrammi algatuses „Uus algus töötavatele vanematele“ võrdse töötasu küsimust, sest lapsevanemaks saamisel kasvab palgalõhe veelgi;

24.

juhib tähelepanu sellele, et soolise palgalõhe tagajärjeks on veelgi suurem pensionilõhe; rõhutab, et tuleb tagada õige ja õiglase töötasu põhimõte, mille kohaselt tuleb samas töökohas maksta meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdset tasu, nagu on rõhutanud ka komisjoni president Juncker;

25.

ergutab liikmesriike kehtestama maksu- ja toetussüsteeme, milles ei oleks ebasoodsaid tingimusi leibkonna teisele liikmele, kes soovib töötada või rohkem töötada, sest leibkonna teine palgasaaja on sageli naine ja töötab sageli IKT sektoris;

26.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et IKT sektoris töötavatele naistele tekitab endiselt raskusi sooline palgalõhe ja karjäärivõimaluste ebavõrdsus; rõhutab, et ohus on põhimõte, mille kohaselt õige ja õiglase töötasu tagamiseks tuleb samas töökohas maksta meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdset tasu, kuigi see on üks tööturu sotsiaalse õigluse tugisambaid ja seda tuleks kaitsta enne kõike muud; kordab uuesti, et tasustamise ja karjäärivõimaluste ebavõrdsusel ei tohi lasta digitaalmajanduses kanda kinnitada; rõhutab, et naiste suurenev osalemine tööturul ja sellega seotud investeeringud sotsiaalse kaasamise poliitikasse aitavad tulevikus soolist pensionilõhet vähendada; rõhutab kollektiivläbirääkimiste tähtsust ka digiturumajanduse tingimustes, et kaitsta digiajastul kvaliteetseid ja kindlaid töökohti;

27.

tunneb heameelt, et digitaalajastu pakub töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele arvukaid võimalusi ja suuremat paindlikkust, sealhulgas võimalusi töö- ja eraelu paremaks ühitamiseks, võttes eriti arvesse väikeste lastega vanemate ja puudega inimeste olukorda tööturul; kutsub komisjoni ja liikmesriike tegelema IKT sektoris laialt levinud paindliku töö ja töökohakindluse probleemidega, kuid rõhutab ühtlasi, et areng toob kaasa ka uusi ülesandeid, ning palub liikmesriikidel tagada piisavate sotsiaalkindlustuse sätete kehtestamine; toetab töötajate õigust mitte olla kättesaadav väljaspool kokkulepitud tööaega;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et digiteerimisel tekkiv paindlik töökorraldus võib kaasa tuua ka ebakindlaid töötingimusi; rõhutab, et pidevast kättesaadavusest põhjustatud vaimse tervise probleemid, näiteks läbipõlemine, kujutavad endast tõsist ohtu; pooldab seepärast töötajatele ettenähtud puhkeajast täielikku kinnipidamist ja rõhutab, et paindliku tööajaga töölepingute puhul on vaja järgida tööaja korraldust, et säilitada tööaja piirid, nagu need on eri liikmesriikide tööõiguses kindlaks määratud;

29.

rõhutab, kui oluline on tagada soolise aspekti arvestamine haridussektoris, edendades digitaalset kirjaoskust ning naiste ja tütarlaste osalemist IKT-hariduses ja -koolituses, milleks kodeerimine, uus meedia ja tehnoloogia tuleb lisada kõigi tasandite õppekavadesse, samuti õppekavavälisesse tegevusse, kogemusõppesse ja vabaõppesse ning kõikidesse hariduse ja koolituse liikidesse, kaasa arvatud õpetajakoolitus, et digitaaloskuste lõhet vähendada ja kaotada ning ergutada tüdrukuid ja noori naisi teaduse ning IKT valdkonna karjääri valima; märgib sellega seoses, kui olulised on avatud õppematerjalid, mis tagavad kõikidele parema juurdepääsu haridusele, samuti rõhutab, et tähtis on levitada parimaid tavasid soolise aspekti arvessevõtmiseks IKT valdkonnas;

30.

soovitab liikmesriikidel lisada esimeste kooliastmete õppekavasse eakohane IKT-õpe, püüdes eriti äratada tüdrukute huvi ja avada nende andeid digivaldkonnas, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid varasest koolieast alates tüdrukute haridust loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas, arvestades sellega, et nende õppeainetega seotud soostereotüüpide, eeskujude puudumise ning tegevuse ja mänguasjade soopõhise eraldamise tõttu eemalduvad tüdrukud neist ainetest hariduse käigus varem, mille tulemuseks on naiste alaesindatus vastavatel erialadel ülikoolis ja hiljem ka tööelus; rõhutab seetõttu, et tuleks tähelepanu pöörata nii soostereotüüpidele kui ka digikoolitusele, alustades algharidussüsteemist ja jätkates liikumist läbi kõigi haridusastmete kuni täiskasvanuõppe ja tööturult tõrjutud inimeste koolitamiseni välja;

31.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid hõlbustaksid haridust ja pidevõpet, pöörates eelkõige tähelepanu eakamatele naistele nende tööelu kestel ja pärast seda, eelkõige hoolduskohustusega naistele ja neile, kes pärast karjääripausi tööturule tagasi pöörduvad, tagamaks, et nad aina kiireneva digiteerimise käigus kõrvale ei jääks;

32.

märgib, et varajases koolieas algav digitehnoloogia, IKT ja kodeerimise valdkonna haridus on eriti tähtis tüdrukute mõjuvõimu suurendamiseks, nende ergutamiseks valdkonnaga tegelema ja soosteretüüpide ületamiseks; rõhutab, et naiste esindatuse suurendamine kõrghariduse loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadel on tähtis viis suurendada nende esindatust digisektoris;

33.

palub liikmesriikidel tegeleda soolise ebavõrdsusega IKT sektoris, luues naistele rohkem stiimuleid ja tugistruktuure, näiteks pakkudes eeskujusid, juhendamiskavasid ja karjäärivõimalusi, et naiste nähtavust parandada; kutsub seetõttu liikmesriike üles vajaduse korral haridussüsteeme kohandama, et soodustada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna ainete õpetamist ja huvi nende vastu üldiselt ning eriti naisõppurite seas;

34.

rõhutab, kui tähtis on IKT ja eelkõige veebiõppekursused tüdrukute ja naiste jaoks, kuid ka erivajadustega, näiteks puuetega inimestele, samuti maapiirkondade ja äärealade elanikele, samuti rõhutab kaugtöövõimaluste tähtsust nende elanikkonnarühmade hariduse parandamisel ja nende rahalise sõltumatuse suurendamisel;

35.

märgib, et eriti oluline ja suure potentsiaaliga on nii formaalne, informaalne kui ka mitteformaalne kunsti- ja disainiharidus, samuti loovtööstus ja kultuurivaldkond naiste ja tüdrukute mõjuvõimu suurendamiseks ning nende suunamiseks digisektorisse; peab seetõttu tähtsaks ühendada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkond hariduse ja kunstiga seotud majandusvaldkondadega;

36.

kutsub komisjoni üles edendama digitaaltehnoloogiat kui vahendit, millega vähendada elukestva õppe raames tööturule sisenemise takistusi, ning kehtestama SKP protsentide näol oskustesse investeerimise ELi sihttasemeid avaliku ja erasektori jaoks;

37.

ergutab liikmesriike ja komisjoni edendama eelkõige teabe ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate abil naiste osalemist meeste pärusmaaks peetud ärisektorites, näiteks digiteerimise valdkonnas; rõhutab vajadust korraldada teadlikkuse suurendamise, koolituse ja soolise aspekti arvessevõtmise kampaaniaid kõigi digiteerimispoliitikas osalejate jaoks;

38.

peab kiiduväärseks Euroopa parimate tavade juhendit info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas töötavatele naistele ning nõuab selle ulatuslikku ja aktiivset rakendamist; peab kiiduväärseks üleeuroopalise digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suure koalitsiooni loomist ning julgustab selles osalevaid ettevõtjaid pöörama eriti tähelepanu naiste palkamisele ja neile võrdsete karjäärivõimaluste pakkumisele;

39.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama vanematele suunatud programme, et tutvustada neile IKTd, mida nende lapsed kasutavad ning sellega suurendada vanemate teadlikkust kohtumistest ja suhetest, mis võivad veebis aset leida, samuti vähendada põlvkondade vahet IKT-sektoris;

40.

rõhutab, et oluline on parandada digitaaloskusi ja digitaalset kirjaoskust, et hõlbustada nende naiste tööleasumist IKT ettevõtetes, kellel mitmesugustel põhjustel neid erioskusi ei ole; rõhutab, et kui see ei õnnestu, vähenevad veelgi naiste võimalused selles sektoris tööle asuda; tuletab meelde, et Euroopa Sotsiaalfond võib osaleda selliste koolituskursuste rahastamises;

41.

rõhutab, et oluline on integreerida kodeerimine, uus meedia ja tehnoloogia kõigi haridustasemete õppekavadesse, ning juhib tähelepanu võimalustele, mida pakuvad digitaaloskused tõkete vähendamiseks tööturule pääsul; märgib, et soolise lõhe ületamiseks selles valdkonnas on oluline pidev dialoog sotsiaalpartneritega;

42.

nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks digitaalse ühtse turu strateegia raames ja konkreetsemalt kaasava e-ühiskonna rajamise osas naiste nähtavust, luues Euroopa veebipõhistes ülikoolides IKT-le ja inseneriteadustele suunatud katseprojekti ning luues IKT ja uue meedia valdkonnas naistele mõeldud stipendiumide programmi;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike, samuti ettevõtteid edendama IKTs soolist võrdõiguslikkust, kogudes sooliselt eristatud andmeid IKT kasutamise kohta, määratledes eesmärke, näitajaid ja võrdlusaluseid, et jälgida edusamme naiste juurdepääsu parandamisel IKT-le ning edendada IKT-ettevõtete seas parimaid tavasid;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma toetust naiste mõjuvõimu suurendamisele digisektoris ja IKTs arengukoostöö ning ELi välissuhete valdkonnas, edendades digiharidust ja võimaldades naiste ettevõtlust mitmesuguste vahendite abil, kaasa arvatud mikrorahastamisskeemid ja toetusvõrgustikud;

45.

palub, et liikmesriigid ja komisjon teeksid rahalised vahendid kättesaadavaks, parandaksid juurdepääsu olemasolevatele vahenditele ja vajaduse korral teeksid naisettevõtjatele kättesaadavaks vahendid, et luua IKT-ettevõtteid ja digitaalvaldkonna idufirmasid, samuti naiste mentorlus- ja partnervõrgustikke, et tugevdada ELis innovatsiooni ja investeerimist; ergutab liikmesriike pakkuma naistele, kes kavatsevad digiteerimise valdkonnas karjääri alustada, sobivat rahalist toetust ja koolitust, et ergutada naisettevõtlust selles valdkonnas;

46.

leiab, et naiste juurdepääs rahastamisele vajab erilist tähelepanu, eriti arvestades digitaalse ühtse turu strateegia eesmärki luua tingimused innovaatilise ja konkurentsivõimelise IKT keskkonna jaoks ning parandada VKEde ja idufirmade rahastamisvõimalusi; märgib, kui tähtis on naiste ettevõtluse jaoks juurdepääs mikrorahastamisele;

47.

palub komisjonil seoses digitaalarengu tegevuskavaga hoolikalt jälgida ja hinnata soolise aspekti arvestamise ja sooteadliku eelarvestamise kohaldamist ELi rahaliste vahendite raamistikus kooskõlas Euroopa fonde käsitleva ühissätete määruse (17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013) artikliga 7, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naiste organisatsioonid oleksid kaasatud rahastamisprogrammide järelevalvekomisjonidesse, tagamaks sihipäraste meetmete rakendamist, mis tugevdavad naiste rolli IKTs; tuletab komisjonile meelde lubadust järgida sooteadlikku eelarvestamist;

48.

palub, et komisjon võtaks soolist mõõdet arvesse ka analüüsides partnerite osalemist digitaalarengu tegevuskavas ja selle kohta aru andes;

49.

palub, et komisjon koostaks koos Euroopa Investeerimispangaga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu IKTsse investeerimise tugiprogrammid, mis hõlmaksid soodsaid krediiditingimusi ja laene IKT sektori ettevõtetele, kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja idufirmadele, mille töötajatest vähemalt 40 % on naised;

50.

kutsub komisjoni üles toetama ja edendama naiste digiettevõtluskultuuri, edendama ja rahaliselt toetama naiste koostöövõrgustikke ja juhendamisprogramme ning veelgi tugevdama naiste rolli olemasolevates programmides; ergutab liikmesriike ja ettevõtteid kujundama mitmekesisuspoliitikat, mis hõlmab lisaks naiste palkamisele ka muid kestliku majandusarengu ja juhtimisega seotud küsimusi;

51.

juhib tähelepanu sellele, kui olulised on sotsiaalne ettevõtlus ja alternatiivsed ärimudelid (näiteks ühistud ja vastastikused ühingud) naiste mõjuvõimu suurendamiseks digiettevõtluses ja nende esindatuse suurendamiseks digisektorites; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama sotsiaalse ettevõtluse algatusi, mille eesmärk on suurendada naiste ja tüdrukute mõjuvõimu IKTs;

52.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki sidusrühmi digitaalvaldkonna töökohtade suurt koalitsiooni paremini ära kasutama, et toetada meetmeid, mille eesmärk on täiustada naiste ja tüdrukute digioskusi, edendada naiste tööhõivet IKT sektoris ning suurendada eri haridus- ja kutsekoolitusvõimaluste levikut;

53.

nõuab, et määrataks kindlaks probleemid, mida põhjustab IKT ja interneti kasutamine kuritegude toimepanemiseks, ähvarduste tegemiseks või ahistamise või vägivalla rakendamiseks naiste vastu misogüünia, homofoobia, transfoobia või mis tahes muu diskrimineerimisvormi alusel; nõuab tungivalt, et poliitikakujundajad neid teemasid nõuetekohaselt käsitleksid, võttes arvesse mitmekordselt ebasoodsas olukorras naisi, ning kutsub üles tagama raamistiku kehtestamist, mis võimaldab õiguskaitseasutustel digikuritegusid tõhusalt lahendada, võttes arvesse probleeme, mida põhjustab veebianonüümsus ja niisuguste kuritegude ning kuritarvituste võimalik piiriülene iseloom; kutsus liikmesriike üles eraldama vahendeid, mida on vaja õiguskaitseks, st kehtivate seaduste rakendamiseks kübervägivalla, -kiusamise, -ahistamise, -jälitamise ja vihakõne vastu;

54.

kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt suuremaid jõupingutusi internetis asetleidvate homo- või transfoobsete kuritegude eest süüdistuste esitamiseks, samuti kehtivate ELi õigusaktide nõuetekohaseks kohaldamiseks, sealhulgas seoses ohvrite õigustega;

55.

kutsub komisjoni üles võrdse kohtlemise direktiivi uuesti sõnastamise raames käsitlema seksismi ja soostereotüüpe hariduses ning meedias;

56.

palub komisjonil koostada käitumisjuhis oma teatiste ning ELi ametite teatiste jaoks, et edendada naiste mõjuvõimu suurendamist ja võidelda soostereotüüpide, seksismi ning naiste alaesindatuse või väärkujutamise vastu;

57.

palub, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid ELi tulevaste andmekaitse õigusaktide rakendamisel arvesse, et naiste ja tütarlaste olukord on digiteerimise tulemusel muutunud; rõhutab, et andmete kontrollijad võivad kasutada tundlikke andmeid üksnes piiratud eesmärkidel ega tohi mingil juhul neid andmeid jagada;

58.

palub, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kättesaadavaks vajalikud ressursid, et tagada veebisuhtluses sisalduvaid tundlikke andmeid käsitlevate eeskirjade täitmine;

59.

kutsub komisjoni üles suurendama rahalist toetust turvalisema interneti digiteenuste taristule, mida rahastab Euroopa ühendamise rahastu, ning palub liikmesriikidel suurendada küberkiusamise ohvrite tugiliinide rahastamist; rõhutab, et tüdrukute tõenäosus küberkiusamise ohvriks sattuda on kaks korda suurem kui poistel;

60.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu meetmed, millega kaitsta tüdrukuid digikeskkonnas leviva reklaami eest, mis võib neid õhutada oma füüsilist ja vaimset tervist ohustavale käitumisele; kutsub komisjoni üles eriti sooküsimust silmas pidades uuendama ja laiendama programmi Safer Internet, mis on üks vajalik meede tüdrukute turvalisuse suurendamiseks internetis;

61.

palub, et komisjon käivitaks ja toetaks e-kirjaoskuse ja koolituse programme, samuti teavituskampaaniad, suurendades sellega teadlikkust digitaalmaailma võimalikest ohtudest ja nendega toimetulemisest vastavate rühmade hulgas, nagu kõigi haridusastmete õppurid, õpetajad ning haridus- ja õiguskaitsetöötajad; kutsub komisjoni üles edendama seksismi ja soostereotüüpide vastaseid kampaaniaid sotsiaal- ja digitaalmeedias ning kasutama digimeedia potentsiaali stereotüüpide kaotamiseks;

62.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku kaasata 2016. aasta järgsesse inimkaubanduse vastasesse strateegiasse sätted ennetuse, ohvriabi, ohutu tagasipöördumise ja taaslõimimise kohta, samuti interneti rolli kohta; rõhutab, et käsitleda tuleks ka küberahistamise ja -jälitamise nähtust;

63.

kutsub ELi ja liikmesriike üles andma Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) kasutusse piisavalt ressursse ja rahalisi vahendeid, et võimaldada uuringuid ja andmete kogumist selle kohta, kuidas digiteenuseid paremini naiste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks rakendada;

64.

nõuab, et ELi institutsioonid, ametid ja asutused, samuti liikmesriigid ja nende õiguskaitseasutused teeksid koostööd ja kooskõlastaksid konkreetselt oma meetmeid, et võidelda IKT kasutamise vastu inimkaubanduse, küberkiusamise ja küberjälitamisega seotud kuritegude toimepanemiseks, arvestades sellega, et need kuriteod on sageli piiriülese iseloomuga ning nende eest süüdistuste esitamiseks on ELi tasandi koostöö hädavajalik; kutsub liikmesriike üles läbi vaatama jaa vajaduse korral muutma oma kriminaalõigust, tagamaks, et uued digivägivalla vormid määratletakse selgelt ja võetakse teadmiseks, ning et tagada sobivate süüdistuse esitamise viiside olemasolu; kutsub liikmesriike üles avama teatamisportaale, et kodanikel oleks internetis turvaline koht, kus internetiahistajatest teatada; nõuab, et ELi küberjulgeoleku strateegia ja küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskus neid teemasid käsitleksid; kutsub komisjoni üles edendama politsei- ja kohtuasutuste töötajate koolitamist ning nende suutlikkuse suurendamist ohvrite toetamiseks digitaalvaldkonnas, samuti pakkuma psühholoogilist tuge selle valdkonnaga seotud kohtuasjades;

65.

kutsub komisjoni üles võimalikult kiiresti ette valmistama vajalikke samme Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ratifitseerimiseks ELi poolt, ilma et see piiraks ELi vastutust kaaluda kõiki vajalikke meetmeid naistevastase vägivalla lõpetamiseks ja ennetamiseks kõigis liikmesriikides, ning kutsub liikmesriike üles ratifitseerima Istanbuli konventsiooni, mis on naistevastase vägivalla, sealhulgas selle digitaalsete vormide kõrvaldamiseks hädavajalik, sest sellega võetakse kasutusele ühtlustatud õiguslikud määratlused ja süüdistuse esitamise viisid uue kommunikatsioonitehnoloogia toel sooritatud kuritegude eest, nagu inimkaubandus ja jälitamine;

66.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult peatselt Euroopa soolise vägivalla vastast strateegiat, mis hõlmab õigusvahendit ning käsitleb naiste ja tüdrukute vastase vägivalla uusi vorme, nagu küberkiusamine, alandavate kujutiste kasutamine internetis või erafotode ja videote levitamine sotsiaalmeedias ilma asjaomaste isikute nõusolekuta jne;

67.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama järelevalvet terrorirühmituste üle, kes värbavad interneti vahendusel noori naisi, et sundida neid kolmandates riikides abielluma või prostitutsiooniga tegelema;

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/57

—

võttes arvesse Bolesław G. Piecha puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 29. oktoobril 2015. aastal Poola Vabariigi peaprokurör seoses Poola maanteetranspordi peainspektori algatatud menetlusega (Główny Inspektor Transportu Drogowego) (viitenumbriga CAN-PST-SCW.7421.653220.2014.13.A.0475) ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 23. novembril 2015. aastal,

—

võttes arvesse, et Bolesław G. Piecha loobus õigusest anda selgitusi kodukorra artikli 9 lõike 5 kohaselt,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklit 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid (1),

—

võttes arvesse Poola Vabariigi põhiseaduse artikli 105 lõiget 2 ja artiklit 108 ning parlamendiliikme või senaatori mandaadi täitmist käsitleva Poola 9. mai 1996. aasta seaduse artikli 7b lõiget 1 ja artikli 7c lõiget 1,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0152/2016),

A.

arvestades, et Poola Vabariigi peaprokurör edastas Poola maanteetranspordi peainspektori taotluse võtta Poolast valitud Euroopa Parlamendi liikmelt Bolesław G. Piechalt puutumatus seoses õigusrikkumisega 20. mai 1971. aasta väärteokoodeksi artikli 92a tähenduses koostoimes 20. juuni 1997. aasta liiklusseaduse artikli 20 lõikega 1; arvestades, et väidetava õigusrikkumise puhul on tegemist asulasisesel teel lubatud piirkiiruse ületamisega;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel oma liikmesriigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle liikmesriigi parlamendi liikmetel;

C.

arvestades, et Poola Vabariigi põhiseaduse artikli 105 lõike 2 ja artikli 108 kohaselt ei saa parlamendiliiget ega senaatorit võtta kriminaalvastutusele ilma Seimi või Senati nõusolekuta;

D.

arvestades, et sellest lähtuvalt peab Euroopa Parlament otsustama, kas Bolesław G. Piechalt tuleks puutumatus ära võtta või mitte;

E.

arvestades, et väidetav õigusrikkumine pandi toime enne seda, kui Bolesław G. Piecha sai Euroopa Parlamendi liikmeks; arvestades, et kõnealune väidetav õigusrikkumine pandi toime ajal, mil Bolesław G. Piecha oli Poola Senati liige; arvestades, et sellest tulenevalt ei ole õigusrikkumine vahetult või ilmselt seotud Bolesław G. Piecha poolt Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisega;

F.

arvestades, et Bolesław G. Piecha saatis Poola Maanteetranspordi Peainspektsioonile vastusena peainspektori algatatud menetlusele avalduse, milles nõustus tasuma trahvi väärteokoodeksi artiklis 92a osutatud õigusrikkumise toimepanemise eest; arvestades, et sellest tulenevalt on raske leida tõendeid fumus persecutionis’e kohta, st Euroopa Parlamendil puudub alus piisavalt tõsiseks ja täpseks kahtluseks, et taotluse esitamise eesmärk on tekitada asjaomasele parlamendiliikmele poliitilist kahju;

1.

otsustab Bolesław G. Piecha puutumatuse ära võtta;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Poola Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Bolesław G. Piechale.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/59

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12227/2014),

—

võttes arvesse protokolli eelnõu (12226/2014),

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0035/2015),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku, artikli 99 lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A8-0128/2016),

1.

annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Gruusia valitsusele ja parlamendile.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/60

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12265/2014),

—

võttes arvesse protokolli eelnõu (12264/2014),

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8-0102/2015),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõike 1 esimest ja kolmandat lõiku ja artikli 99 lõiget 2 ning artikli 108 lõiget 7,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A8-0129/2016),

1.

annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iisraeli Riigile.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/61

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2015)0556),

—

võttes arvesse Horvaatia Vabariigi ühinemisakti artikli 3 lõikeid 4 ja 5, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0376/2015),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A8-0054/2016),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

21.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 66/62

—

võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (10578/1/2015 – C8-0415/2015),

—

võttes arvesse Leedu parlamendi, Rumeenia Senati ja Rootsi parlamendi poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2013. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 8. oktoobri 2013. aasta arvamust (2),

—

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0027) suhtes,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 76,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A8–0073/2016),

1.

kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.

võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

3.

märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

4.

teeb ettepaneku, et seadusandlikule aktile viidatakse järgmiselt: määrus Zīle-Matīss, mis käsitleb Euroopa Liidu Raudteeametit ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 881/2004 (4);

5.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

6.

teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;