15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/1

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/2

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ja selle kahte rakenduskokkulepet: XI osa rakenduskokkulepet ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkulepet,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni rahvusvaheliselt siduva õigusakti väljatöötamise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni raames, milles käsitletakse merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutamist riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades,

—

võttes arvesse 2012. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi lõppdokumenti „Soovitud tulevikuvisioon“,

—

võttes arvesse ÜRO ajutise avatud mitteametliku töörühma aruandeid,

—

võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärke, mille bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalised on vastu võtnud, eelkõige eesmärke 6, 10 ja 11,

—

võttes arvesse 2009. aasta Assooride teaduslikke kriteeriume ja suuniseid ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste merealade kindlaksmääramiseks ja merekaitsealade representatiivse võrgustiku loomiseks bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis sätestatud ookeanide ja süvamere elupaikades,

—

võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni protsessi ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste merealade kirjeldamiseks, mille tulemusel on juba kirjeldatud 204 kriteeriumidele vastavat ala, millest paljud asuvad riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades,

—

võttes arvesse asjaolu, et ökoloogiliselt või bioloogiliselt olulisi merealasid on kirjeldatud India ookeani lõunaosas, Vaikse ookeani troopilises ja parasvöötme idaosas, Vaikse ookeani põhjaosas, Atlandi ookeani kaguosas, Arktika piirkonnas, Atlandi ookeani loodeosas, Vahemere piirkonnas, Vaikse ookeani edelaosas, laiemas Kariibi mere piirkonnas ja Lääne-Atlandi keskosas, ent muud piirkonnad ei ole veel kaetud,

—

võttes arvesse Rio keskkonna- ja arengudeklaratsiooni, programmi Agenda 21, Agenda 21 edasist rakendusprogrammi, ülemaailmse säästva arengu tippkohtumise rakenduskava (säästva arengu Johannesburgi deklaratsiooni ja rakenduskava),

—

võttes arvesse 1995. aasta oktoobris ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) konverentsil vastu võetud vastutustundliku kalapüügi juhendit ja sellega seotud õigusakte, eelkõige 1995. aasta kokkulepet, millega ergutatakse avamerel tegutsevaid kalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju,

—

võttes arvesse ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030 (ÜRO Peaassamblee 2015. aasta resolutsioon A/RES/70/1) ning säästva arengu 14. eesmärki kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mereressursse,

—

võttes arvesse ÜRO säästva arengu programmi 14. eesmärki,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8-0042/2016),

A.

arvestades, et meri katab 71 % Maa pindalast ja sisaldab 97 % planeedi veest; arvestades, et meredesse on koondunud suur hulk maailma bioloogilisest mitmekesisusest, millest suurt osa ei ole siiani uuritud;

B.

arvestades, et hinnanguliselt 64 % merest, eelkõige avameri ja süvamerepõhi kuuluvad riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade hulka ja nende suhtes kohaldatakse rahvusvahelist õigust;

C.

arvestades, et ookeanidel on oluline roll paljudes Maa süsteemides, sealhulgas kliima ja ilmastiku puhul ning ookeaniga on seotud suur hulk inimtegevusi ja valdkondi, nagu kalapüük, energeetika, transport ja kaubandus;

D.

arvestades, et vähem kui 1 % riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävatest piirkondadest on merekaitsealade loomise tulemusena kaitstud ning arvestades, et valdavas osas ookeanipiirkondades ei ole kehtestatud majandamisraamistikku, millel oleksid õiguslikud volitused luua merekaitsealasid;

E.

arvestades, et mere elurikkuse kaitse ja säilitamine on kogu inimkonna ühine mure ning selliselt tuleks neid ka käsitada;

F.

arvestades, et mereelupaikade hea seisundi ja jätkusuutlike kalavarude säilitamine on kalavarude pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline;

G.

arvestades, et 2014. aastal hõlmasid kaitsealused ökosüsteemid 15,2 % maismaa- ja üksnes 8,4 % merealadest;

H.

arvestades, et kliimamuutused ja hapestumine süvendavad ülekasutamise, saaste, mereprügi ning mereelupaikade ja -ökosüsteemide hävimise negatiivset mõju;

I.

arvestades, et Rio de Janeiros 2012. aastal toimunud ÜRO säästva arengu konverentsi lõppdokumendis „Soovitud tulevikuvisioon“ rõhutatakse, et majandusliku ja sotsiaalse arengu aluseks olevate loodusvarade kaitsmine ja haldamine on säästva arengu üldine eesmärk ja põhinõue;

J.

arvestades, et meredel ja ookeanidel on suur sinise majanduskasvu potentsiaal, mis on suures osas veel kasutamata, näiteks taastuvenergia ja ravimite valdkonnas, mida võiks pidada mõistlikuks arengusuunaks praeguste arengumaade jaoks; arvestades, et merekeskkonna arendamise ja selle sinise majanduskasvu potentsiaali eeltingimus on mereliikide ja merekeskkonna ning merepõhja koostise alaste teadmiste parandamine ja ohualdiste mereökosüsteemide kaardistamine;

K.

arvestades, et mere elurikkuse kaitse ja säästev kasutamine on otseselt seotud pikaajalise säästva arenguga, mistõttu on need sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkonnaalaselt olulised kõikide riikide ja piirkondade jaoks;

L.

arvestades, et riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävaid piirkondi käsitlevat kehtivat asjaomast õigusraamistikku, mis töötati välja rohkem kui 30 aastat tagasi ning mis põhineb avamerevabaduse doktriinil, tuleb edasi arendada, et edukalt edendada riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitset ja säästvat kasutamist;

M.

arvestades, et merekeskkonnas teostatavate tegevuste hulk on viimaste aastakümnete jooksul kasvanud; arvestades, et on aru saadud dünaamikast, mis valitseb avamerel teostatavate tegevuste ja selle vahel, kuidas nimetatud tegevused mõjutavad mere elurikkust;

N.

arvestades, et on aru saadud avamerel teostatavate tegevuste koostoimest ja kumulatiivsest mõjust ning arvestades, et nimetatud tegevused mõjutavad mere elurikkust;

O.

arvestades, et 2004. aastal asutas ÜRO Peaassamblee ajutise avatud mitteametliku töörühma, mille eesmärk on uurida ja analüüsida riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitset ja säästvat kasutamist;

P.

arvestades, et 2011. aastal soovitas töörühm algatada protsessi puudujääkide ja lahendusvõimaluste kindlakstegemiseks, sealhulgas võimaliku mitmepoolse kokkuleppe väljatöötamiseks ÜRO mereõiguse konventsiooni raames, ning et nimetatud protsessi raames tuleks käsitleda üheaegselt selliseid küsimusi, nagu merelist päritolu geneetilised ressursid (sh tulu jaotamisega seotud küsimused), sellised meetmed nagu piirkonnapõhised (sh merekaitsealad) majandamisvahendid, keskkonnamõju hindamise protsessid, suutlikkuse suurendamine ja meretehnoloogia edasiandmine;

Q.

arvestades, et töörühma kaasjuhtide 2011. aasta kokkuvõttes tunnistati lõhet ökoloogiliselt ja bioloogiliselt oluliste alade kirjeldamise teaduslike protsesside ja selliste alade tegeliku tuvastamise/määramise vahel, kuna ühelgi ülemaailmsel foorumil ei olnud sel ajal ametlikku mandaati ning olemasolevatel piirkondlikel ja valdkonnapõhistel foorumidel tekkisid selles vallas tegutsedes probleemid legitiimsusega;

R.

arvestades, et töörühma kaasjuhtide 2011. aasta kokkuvõttes tunnistati üldiselt praeguse olukorraga seotud piiranguid ja puudujääke;

S.

arvestades, et 2012. aasta juunis avaldatud Rio+20 lõppdokumendis võtsid riigi- ja valitsusjuhid kohustuse jätkata kiiremas korras töörühma tööd ning käsitleda enne ÜRO Peaassamblee 69. istungjärgu lõppu mere elurikkuse säilitamist ja säästvat kasutamist väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel, võttes muu hulgas vastu otsuse töötada mereõiguse konventsiooni raames välja rahvusvaheline õigusakt;

T.

arvestades, et kalapüügil iseenesest ja koostoimes kliimamuutustega, merereostusel või muul merega seotud inimtegevusel on oluline mõju veeorganismide biomassile ja mere elurikkusele, mistõttu kalapüügi mõju mere elurikkusele riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades tuleks igakülgselt käsitleda kõikide merega seotud kaitse- ja majandamismeetmete puhul, et sellist mõju vältida või minimeerida; arvestades, et peale selle ei ole kalapüük ainukene inimtegevusest tingitud ookeaniressursside suremuse põhjus ning see ei tohiks olla rahvusvahelisel tasandil võetavate meetmete ainukeseks ajendiks;

U.

arvestades, et mineraalide kaevandamine, energiaallikate puurimine ja maa kasutamine linnaplatvormide poolt on hetkel muud kalavarude suremuse põhjused ning merekeskkonna tulevase arendamisega võivad kaasneda ootamatud suremuse tegurid, mida tuleb valvsalt jälgida;

V.

arvestades, et mere elurikkus on juba märkimisväärselt vähenenud; arvestades, et tulevaste põlvkondade jaoks kalapüügivõimaluste säilitamine ning mere elurikkuse kaitse ja mereökosüsteemide säilitamine on omavahel tihedalt seotud;

W.

arvestades, et säästvad ja valikulised kalapüügimeetodid on kalavarude säästva majandamise ja juhupüügi vähendamise seisukohalt väga olulised, mistõttu need aitavad säilitada mere elurikkust;

X.

arvestades, et kõikide merendustegevuses osalejate vaheline kooskõlastamine ja nendega konsulteerimine on väga oluline mere elurikkuse kaitse ja ressursside säästva kasutamise seisukohalt;

Y.

arvestades, et ELi äärepoolseimad piirkonnad on oma olemuselt geograafilise asukoha ja mõnikord geopoliitilistest oludest tingitult erilises olukorras ning nad on integreeritud spetsiaalsetesse piirkondlikesse koostöömehhanismidesse;

Z.

arvestades, et kalapüük on väga oluline tegevus, millega tegeletakse nii riikliku jurisdiktsiooni alla kuuluvates piirkondades kui ka riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

AA.

arvestades, et ELil on juhtroll merede ja ookeanide ülemaailmses juhtimises ning tal on rahvusvaheliselt kalapüügi seisukohalt suur mõju muu hulgas ka seetõttu, et ta osaleb 17 piirkondlikus kalandusorganisatsioonis; arvestades, et juhtroll eeldab, et ELil on kohustus kujundada mere elurikkuse kaitse osas ülemaailmselt aktiivset poliitikat;

AB.

arvestades, et ÜRO mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkulepe, milles sätestatakse konventsiooniosaliste riikide õigused ja kohustused piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitse ja majandamise osas, on põhjalik ja tulevikku suunatud dokument, mida ei tohiks muuta, hägustada või leebemaks muuta ning selle täielik rakendamine tuleb tagada tõhustatud koostööprotsessidega, mis tuleb integreerida uude rahvusvahelisse õigusakti;

AC.

arvestades, et ELi hiljutistest erimeelsustest Fääri saarte ja Islandiga tuleb õppust võtta, et võimaldada varude säästvat majandamist kogu maailmas;

AD.

arvestades, et igal riigil on õigus saada kasu oma ressursside kaitsest ja säästvast kasutamisest, nagu on sätestatud ÜRO mereõiguse konventsioonis;

AE.

arvestades, et tunnistatakse riikide kohustust kaitsta ja säilitada oma merekeskkonda, sealhulgas kohustust kaitsta haruldasi ja hapraid ökosüsteeme ning ohualdiste, kahanenud varudega, ohustatud ja väljasuremisohus liikide elupaiku ning muid mere eluvorme;

AF.

arvestades, et ÜRO mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppega on tagatud raamistik ettevaatusprintsiibi ja ökosüsteemipõhise kalavarude majandamise lähenemisviisi kohaldamiseks, piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate meetmete rakendamiseks, piirkondlike ja allpiirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu toimuvaks rahvusvaheliseks koostööks ja kokkulepeteks; arvestades, et rakenduskokkuleppe tulemuslikku rakendamist tuleks parandada;

AG.

arvestades, et ÜRO Peaassamblee resolutsioonidega 61/105 ja 64/72 kutsutakse riike ja piirkondlikke kalandusorganisatsioone üles võtma rida meetmeid, et tagada süvamereressursside tulemuslik kaitse ning vältida, et põhjapüügil on riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades asuvatele ohualdistele mereökosüsteemidele negatiivne mõju;

AH.

arvestades, et suutlikkuse suurendamise raames tunnustatakse ja toetatakse arenguriikide õigusi ja erinõudeid, et võimaldada neil saada kasu ressursside ning piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitsest ja säästvast kasutamisest;

AI.

arvestades, et nn Kobe protsessi raames võetavate meetmetega tunnistatakse jõupingutusi, mida on teinud tuunivarude majandamisega tegelevad ja sõltumatuid tulemuslikkuse hindamisi teostanud piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, ning kutsub nimetatud piirkondlikke kalandusorganisatsioone üles selliseid hindamisi korrapäraselt läbi viima ja nende tulemusi avalikustama ning palub, et nimetatud organisatsioonide tehtud soovitused viiakse ellu täies ulatuses; arvestades, et sellised organid, nagu ÜRO Peaassamblee ja FAO kalanduskomisjon, on samuti kutsunud teisi piirkondlikke kalandusorganisatsioone üles sedasama tegema ning arvestades, et sellised tulemuslikkuse hindamised on läbi viidud;

AJ.

arvestades, et piirkondlikud kalandusorganisatsioonid eksisteerivad ning mõned neist on seadnud eesmärgiks merekaitsealade loomise, et säilitada kalavarud jätkusuutlikul tasemel või need selliselt taastada;

AK.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsioon on võimaldanud läbi viia mitu seminari ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste merealade (sh riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades) kirjeldamise teemal ning nende seminaride tulemused on nüüd bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni veebilehel majandamisteemalise konsultatsiooni eesmärgil üldsusele laialdaselt kättesaadavaks tehtud;

AL.

arvestades, kui oluline on teaduslike andmete ja teadmiste kogumine ja jagamine, et teha otsuseid heas usus, tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele;

AM.

arvestades, et merre kogunenud plastikprügiga seotud keskkonnaprobleem kujutab endast otsest ohtu mere elurikkusele ning arvestades, et nimetatud probleemiga võitlemise ulatust ja võimalusi ei ole piisavalt uuritud ning et probleemi lahendamine võib osutuda majanduslikult tulutoovaks;

AN.

arvestades, et töörühm rõhutas oma 23. jaanuari 2015. aasta dokumendis vajadust tervikliku ülemaailmse korra järele, et paremini tegeleda riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja majandamise küsimusega;

AO.

arvestades, et EL töötab aktiivselt välja ja edendab parimaid tavasid kalavarude säästva kasutamise saavutamiseks ning edendab ja finantseerib selliste programmidega nagu Horisont 2020 andmete kogumist, teadusuuringuid ja säästvat arengut;

AP.

arvestades, et töörühm väljendas 23. jaanuaril 2015. aastal toetust soovitusele töötada konventsiooni raames välja siduv õigusakt;

AQ.

arvestades, et 19. juunil 2015. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni rahvusvaheliselt siduva õigusakti väljatöötamise kohta ÜRO mereõiguse konventsiooni raames, milles käsitletakse merekeskkonna bioloogilist mitmekesisust ja säästvat kasutamist riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

1.

tunneb heameelt ÜRO Peaassamblee otsuse üle töötada mereõiguse konventsiooni raames välja rahvusvaheliselt siduv õigusakt, milles käsitletakse muu hulgas merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutamist riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades, eesmärgiga likvideerida praegused puudujäägid; rõhutab, et see protsess ei nõrgenda kehtivaid asjakohaseid õigusakte või raamistikke ega asjakohaseid ülemaailmseid, piirkondlikke või valdkondlikke organeid (nt piirkondlikke kalandusorganisatsioone); rõhutab, kui oluline on teha kiireid, ent läbimõtestatud edusamme selle uue õigusakti väljatöötamisel, et saavutada eesmärk saada esialgne tekst valmis 2017. aasta lõpuks;

2.

juhib tähelepanu riikidevaheliste heade suhetega ja ÜRO mereõiguse konventsioonist lähtuva ressursside säästva kasutamisega kaasnevatele perspektiividele, võimalustele ja nende tagajärgedele, tunnistades ühtlasi, et uued survetegurid ja võimalused eeldavad kohanduste tegemist;

3.

rõhutab ookeanide ja merede ja nende ressursside kaitse ja säästva kasutamise tähtsust; kutsub ELi ja rahvusvahelist kogukonda üles edendama mere elurikkuse kaitset ja säästvat kasutamist, rakendades muude meetmete hulgas mere ökosüsteemide majandamise nüüdisaegseid ja säästlikke viise, ookeanide majandamise põhimõtteid, juhtides mereressursside kasutamist (olgu tegu siis mineraalide kaevandamise, energiaallikate puurimise või muuga) ja püügipiirkondade majandamist, lähtudes teaduspõhisest merede majandamisest, kalavarude hoidmisest tasemel, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse, mere elurikkuse ökosüsteemipõhisest majandamisest ja kaitsest, kehtivate õigusaktide jõustamisest ning ettevaatusprintsiibi kohaldamisest;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et mere elurikkusele 2020. aastaks avalduva surve leevendamiseks peavad liikmesriigid võtma meetmeid majandamiskavade rakendamiseks, eeskirjade kohaldamise üle järelevalve teostamiseks, suurendama oma teadmusbaasi ning tõhustama teadusvõrgustikke ja mere elurikkuse alase teabe koordineerimist;

5.

tunnustab ja toetab ELi ja komisjoni positiivset juhtrolli, võttes seejuures arvesse ELi kalatööstuse ja -turu võtmeosaleja positsiooni ning seda, et Euroopa kalanduspoliitika juhindub säästlikkusest;

6.

tunnistab ELi olulist rolli mere elusressursside säästvas majandamises, eelkõige võitluses ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga; rõhutab, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük kujutab endast ohtu mere elurikkusele ning kahjustab tõsiselt mere ökosüsteemide kaitset; juhib tähelepanu asjaolule, et EL on ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemise prioriteediks seadnud ning rahvusvaheline koostöö on äärmiselt oluline selleks, et see võitlus annaks tulemusi; ergutab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning piirkondlikke kalandusorganisatsioone suurendama pingutusi mitmepoolse koostöö tugevdamiseks;

7.

tõstab esile keskkonnamärgisega varustamise positiivset rolli mereandide tootmise sektoris, mis annab tarbijale teadliku valiku tegemisega võimaluse kaitsta ressursside jätkusuutlikkust ja mere elurikkust;

8.

ergutab komisjoni täiendavalt edendama, kooskõlastama ja tagama, et nimetatud uue rahvusvahelise kokkuleppe raames käsitletakse tulemuslikult küsimust, milline on inimtegevuse, sealhulgas kalapüügi ning merepõhja ja ookeanide uurimise mistahes vormide mõju riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävate piirkondade bioloogilisele mitmekesisusele; võtab seepärast teadmiseks vajaduse edendada täiendavalt kehtivate õigusaktide jõustamist ning töötada välja vajalikud majandamisvahendid sidususe ja järjepidevuse tagamiseks;

9.

ergutab piirkondlikke kalandusorganisatsioone tagama oma soovituste täies ulatuses rakendamise, jätkama korrapäraste sõltumatute hindamiste teostamist ning tagama selliste hindamiste nõuetekohase elluviimise;

10.

nõuab tungivalt, et komisjon toetaks ja edendaks merekaitsealade suhtes tervikliku ja ulatusliku lähenemisviisi kasutamist, sest kaitsealaste jõupingutuste tegelik kooskõlastamine ja nendeteemaline koostöö on võimalik üksnes mitmesugustes mere ja ookeaniga seotud inimtegevustes osalevate sidusrühmade võimalikult suures ulatuses osalemise abil;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles edendama ökoloogiliselt või bioloogiliselt oluliste merealade kindlaksmääramist ja rakendamist riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

12.

kutsub komisjoni tungivalt üles tegema koostööd kõikide asjaomaste sidusrühmadega, et jätkata ÜRO mereõiguse konventsiooni raames väljatöötatud uue rahvusvahelise kokkuleppega tööd, millega toetatakse ja edendatakse sellise institutsionaalse mehhanismi väljatöötamist, mis tegeleb ühendatud, sidusaid, toimivaid ja representatiivseid merekaitsealade võrgustikke käsitlevate vajalike sätete kindlaksmääramise, haldamise ja kehtestamisega, sest sellised võrgustikud on ökoloogilise ja bioloogilise ühendatuse tagamiseks esmatähtsad;

13.

kutsub komisjoni üles koguma Euroopa merepiirkondades põhjalikke andmeid mere elurikkuse kohta; on arvamusel, et selliste andmete kogumine on vajalik, kuna 80 % merestrateegia raamdirektiivis hõlmatud liikidest ja elupaikadest peetakse tundmatuteks;

14.

nõuab, et EL võtaks juhtrolli merre kogunenud plastikprügi vastu võitlemisel ning et sinise majanduse raames finantseeritaks asjaomaseid teadusuuringuid;

15.

rõhutab, et see uus rahvusvaheline kokkulepe peaks tagama kõikide sidusrühmade jaoks võrdsed tingimused; on arvamusel, et uus rahvusvaheline kokkulepe peaks peale selle tegelema arenguriikide, eelkõige väikeste saareriikide erivajaduste küsimusega suutlikkuse suurendamise aspektist lähtuvalt, et saavutada muu hulgas rahvusvahelise kogukonna püstitatud eesmärgid merekaitsealade osas;

16.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks süvendatud koostööd, kooskõlastamist, läbipaistvust ja aruandekohustust kõikide asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas läbiräägitavate uute õigusaktide puhul, kehtivate ÜRO mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkuleppe ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja muude selliste valdkondlike organite, nagu Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni vahendite puhul;

17.

kutsub ÜROd tegema riikidega koostööd, et tagada kehtivate eeskirjade tulemuslikum rakendamine ning vajaduse korral kehtestada täiendavaid eeskirju, mis võiksid kaudselt aidata kaitsta avamere bioloogilist mitmekesisust ning parandada sotsiaalseid ning ohutuse ja järelevalvega seotud tingimusi, võttes kasutusele sellised ülemaailmseid juhtimisvahendid nagu laevade registreerimise tsentraliseeritud vahend (nt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni alluvuses välja töötatud ülemaailmne kalapüügilaevade register), ent vältides samas kalurite halduskoormuse suurendamist;

18.

rõhutab, et piirkondlike kalandusorganisatsioonide mandaat peab hõlmama kalapüügi mõju mere elurikkusele riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid ja edendaksid ÜRO mereõiguse konventsiooni raames väljatöötatud uue rahvusvahelise kokkuleppe mandaadi raames sellise institutsionaalse mehhanismi väljatöötamist, millega teostada eelnevat keskkonnamõju hindamist tegevuste puhul, millel võib olla märkimisväärne mõju merekeskkonnale, nagu on sätestatud mereõiguse konventsiooni artiklis 206, sealhulgas mereressursside kasutamise puhul, tuginedes võimaluse korral kindlatele teaduslikele andmetele, ning et nimetatud tegevuste üle teostataks põhjalikku keskkonnaalast ja sotsiaalmajanduslikku järelevalvet;

20.

kutsub komisjoni uue rahvusvahelise kokkuleppe raames üles nõudma merel tekitatud keskkonnakahju tunnistamist ning sellise kahju tekkimise vastutusahela tuvastamiseks;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks riike, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerima ÜRO mereõiguse konventsiooni või sellega ühinema;

22.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ÜRO Peaassambleele ja tulevase rahvusvahelise kokkuleppe teksti koostamise eest vastutavale ettevalmistuskomiteele.

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/9

—

võttes arvesse 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle lisaprotokolli, ja eelkõige õigust mitte saada tagasi ja välja saadetud,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta (1),

—

võttes arvesse ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni, 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel ning 1979. aasta rahvusvahelist mereotsingute ja -pääste konventsiooni muudetud kujul,

—

võttes arvesse 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Saatjata alaealisi käsitlev tegevuskava (2010–2014)“ (COM(2010)0213) ja Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus (2),

—

võttes arvesse oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta (3),

—

võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 2015. aasta 14. aprilli arutelu volinik Avramopoulose osalusel; 6. mai arutelu solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise, sealhulgas otsingu- ja päästekohustuste teemal; 26. mai arutelu kolmandate riikidega tehtava koostöö strateegia teemal; 4. juuni arutelu ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele turvaliste ja seaduslike rändeteede loomise ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamise teemal; 25. juuni arutelu ebaseaduslike rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise, asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise ning piirihalduse ja viisapoliitika teemal; 2. juuli arutelu siseküsimuste jaoks eraldatud rahaliste vahendite rände ja arengu valdkonnas kasutamise teemal; 6. juuli arutelu rände tegevuskava järel esitatud komisjoni esimese ettepanekute paketi ning solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise, sealhulgas otsingu- ja päästekohustuste ning ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele turvaliste ja seaduslike rändeteede loomise teemal; 16. juuli arutelu ekspertide osalusel rändepoliitika jaoks ette nähtud ELi vahendite, saatjata alaealisi käsitlevate ELi liikmeriikide ja Norra poliitika, tavade ja andmete, rände valdkonnas kolmandate riikidega tehtava ELi koostöö ning majandusliku rände alaste õigusaktide jaoks uute võimaluste otsimise teemal; 22. septembri arutelu rände tegevuskava järel esitatud komisjoni teise ettepanekute paketi teemal; 23. septembri arutelu riikide parlamentidega esmase vastuvõtu süsteemi ning rändeküsimusega riigi ja kohalikul tasandil tegelemise teemal; 19. oktoobri arutelu ebaseaduslike rändajate salaja üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise teemal; 10. novembri arutelu komisjoni teatise „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510) teemal; 19. novembri arutelu rände- ja varjupaigapoliitikaga seotud ELi sise- ja välisrahastamise vahendite teemal; 10. detsembri arutelu rände valdkonnas kolmandate riikidega tehtava ELi koostöö teemal; 21. detsembri arutelu piirihalduse ja viisapoliitika, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemusliku rakendamise ning asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise teemal,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning arengukomisjoni 1. aprilli 2015. aasta ühisel koosolekul toimunud arutelu arengu ja rände vahelise seose teemal ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni 15. septembri 2015. aasta ühisel koosolekul toimunud arutelu Vahemere piirkonna rändevoogude kontekstis inimõiguste austamise teemal,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aruandeid komisjoni delegatsioonide 2015. aasta septembris toimunud lähetuse kohta Lampedusale otsingu- ja päästeoperatsioonide küsimuses ning 2015. aasta oktoobris toimunud lähetuse kohta Tuneesiasse kolmandate riikidega rände, varjupaiga ja piirikontrolli valdkonnas tehtava koostöö küsimuses, ning võttes arvesse eelarvekomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aruannet ühise delegatsiooni 2015. aasta juulis toimunud lähetuse kohta Sitsiiliasse asjaomases piirkonnas rändesurvega toimetuleku küsimuses, sealhulgas eelkõige eelarve seisukohast,

—

võttes arvesse komisjoni kümnest meetmest koosnevat rändeteemalist tegevuskava, mis esitati 20. aprillil 2015 Luxembourgis toimunud välisasjade ja siseküsimuste nõukogu ühisistungil,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa rände tegevuskava“ (COM(2015)0240),

—

võttes arvesse nõukogu 18. mai 2015. aasta otsust (ÜVJP) 2015/778 Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni kohta Vahemere lõunapiirkonna keskosas,

—

võttes arvesse poliitika- ja julgeolekukomitees kokku tulnud ELi suursaadikute otsust (5) käivitada operatsiooni EUNAVFOR MED teine etapp, mis nimetati ümber operatsiooniks Sophia, ja võttes arvesse NATO juhitud operatsioone Egeuse merel,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 9. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni 2240 (2015),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020)“ (COM(2015)0285),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti Eurodaci määruse rakendamise kohta sõrmejälgede võtmise kohustuse osas (SWD(2015)0150),

—

võttes arvesse komisjoni soovitust Euroopa ümberasustamiskava kohta (C(2015)3560) ning nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil, mis esitati justiits- ja siseküsimuste nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil,

—

võttes arvesse komisjoni selgitavat märkust esmase vastuvõtu süsteemi kohta ning 10. veebruari 2016. aasta aruandeid olukorra kohta Kreekas ja Itaalias, samuti 4. märtsi 2016. aasta eduaruannet Kreeka kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 14. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1523, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks,

—

võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks,

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriisiolukorras ümberpaigutamise mehhanism ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (COM(2015)0450),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) kohaldamise eesmärgil ELi ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri ja muudetakse direktiivi 2013/32/EL (COM(2015)0452),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi tagasisaatmisalane tegevuskava“ (COM(2015)0453),

—

võttes arvesse komisjoni soovitust tagasisaatmise käsiraamatu kohta, mis on mõeldud liikmesriikide pädevatele asutustele tagasisaatmisega seotud küsimuste lahendamisel (C(2015)6250), ja selle lisa,

—

võttes arvesse komisjoni teatist riigihanke-eeskirjade kohta seoses praeguse varjupaigakriisiga (COM(2015)0454),

—

võttes arvesse komisjoni ja kõrge esindaja ühisteatist „Pagulaskriisi lahendamine Euroopas: ELi välistegevuse roll“ (JOIN(2015)0040),

—

võttes arvesse komisjoni otsust Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta (C(2015)7293),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisiga toime tulekuks Euroopa rände tegevuskava alusel kohe võetavad operatiiv-, eelarve- ja õigusmeetmed“ (COM(2015)0490) ja selle lisasid,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pagulaskriisi haldamine: ülevaade Euroopa rände tegevuskava raames võetud prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast“ (COM(2015)0510) ja selle lisasid,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa piiri- ja rannikuvalveamet ning Euroopa välispiiride tõhus haldamine“ (COM(2015)0673) ning ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2007/2004, määrus (EÜ) nr 863/2007 ja nõukogu otsus 2005/267/EÜ (COM(2015)0671), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa reisidokumendi kohta ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (COM(2015)0668), ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 562/2006 seoses asjaomastes andmebaasides tehtavate kontrollide tugevdamisega välispiiridel (COM(2015)0670), komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Rootsi toetamiseks vastavalt nõukogu otsuse (EL) 2015/1523 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) artiklile 9 ja nõukogu otsuse (EL) 2015/1601 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) artiklile 9 (COM(2015)0677), ning komisjoni soovitust, mis käsitleb Türgiga kokkulepitavat vabatahtliku humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise kava (C(2015)9490),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles antakse ülevaade Euroopa rände tegevuskava prioriteetsete meetmete rakendamise olukorrast (COM(2016)0085),

—

võttes arvesse komisjoni soovitust, mis on adresseeritud Kreeka Vabariigile ja milles käsitletakse kiireloomulisi meetmeid, mida Kreeka peab võtma üleandmiste taasalustamiseks määruse (EL) nr 604/2013 kohaselt (C(2016)0871),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu rakendusotsus, mis käsitleb 30 % nõukogu otsusega (EL) 2015/1601 (millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks) Austriale määratud taotlejate ümberpaigutamise ajutist peatamist (COM(2016)0080),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Tegevuskava „Tagasi Schengeni juurde““ (COM(2016)0120),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Teine aruanne Türgi edusammude kohta viisanõude kaotamise tegevuskava nõuete täitmisel“ (COM(2016)0140) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0097),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus erakorralise toetuse andmise kohta liidus (COM(2016)0115) ja eelseisvat paranduseelarvet nr 1/2016 kõnealusele vahendile eelarverea loomiseks,

—

võttes arvesse järeldusi, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu oma 23. aprilli 2015. aasta erakorralisel kohtumisel, 25. ja 26. juuni 2015. aasta kohtumisel, ELi riigipeade ja valitsusjuhtide 23. septembri 2015. aasta mitteametlikul rändeteemalisel kohtumisel, oma 15. oktoobri 2015. aasta kohtumisel, 17. ja 18. detsembri 2015. aasta kohtumisel ning 18. ja 19. veebruari 2016. aasta kohtumisel,

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi turvaliste päritoluriikide kohta, 20. juuli 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 8. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi tagasisaatmispoliitika tuleviku kohta, 12. oktoobri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi rände kohta, 9. novembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi pagulas- ja rändekriisiga toimetulemiseks võetavate meetmete kohta, 4. detsembri 2015. aasta istungil vastu võetud järeldusi kodakondsusetuse kohta ning 10. märtsi 2016. aasta istungil vastu võetud järeldusi rändajate smugeldamise kohta,

—

võttes arvesse eesistujariigi järeldusi, mis võeti vastu 14. septembril 2015,

—

võttes arvesse järeldusi, mille oma 20. juuli 2015. aasta kohtumisel võtsid vastu nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad 20 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku ümberasustamise kohta mitmepoolsete ja riigi tasandi kavade abil,

—

võttes arvesse 15. oktoobri 2015. aasta ELi-Türgi ühist tegevuskava ja selle 10. veebruari ja 4. märtsi 2016. aasta rakendusaruandeid,

—

võttes arvesse ELi liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide 7. märtsi 2016. aasta avaldust,

—

võttes arvesse Vahemere idaosa ja Lääne-Balkani rändetee teemalise kõrgetasemelise konverentsi 8. oktoobril 2015 vastu võetud deklaratsiooni ning 25. oktoobri 2015. aasta kohtumisel vastu võetud juhtide avaldust Lääne-Balkani rändeteel kulgevate pagulasvoogude kohta ning selle 10. veebruari 2016. aasta eduaruannet,

—

võttes arvesse tegevuskava ja poliitilist deklaratsiooni, mis võeti vastu 11. ja 12. novembril 2015 Vallettas toimunud Euroopa Liidu ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel,

—

võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) tööd ja aruandeid ning eelkõige 2014. aasta aruannet varjupaigaküsimuste olukorra kohta Euroopa Liidus ning igakuiseid ülevaateid varjupaigaalaste suundumuste kohta,

—

võttes arvesse Frontexi tööd ja aruandeid ning eelkõige 2015. aasta riskianalüüsi ja riskianalüüsi võrgustiku kvartaliaruandeid,

—

võttes arvesse Europoli tööd ja aruandeid ning eelkõige ühist operatiivrühma MARE ning sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse (EMSC) asutamist Europoli juurde,

—

võttes arvesse Eurojusti tööd ja aruandeid ning eelkõige aruandeid inimkaubanduse kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) tööd, iga-aastaseid aruandeid ja uuringuid ning eelkõige uuringuid tööalase ärakasutamise tõsiste vormide kohta ja ebaseaduslike rändajate ja nendega seotud isikute kriminaliseerimise kohta,

—

võttes arvesse poliitikaosakonna C uuringuid ELi toimimise lepingu artikli 80 rakendamise kohta, uute lähenemisviiside, alternatiivsete juurdepääsuvõimaluste ja vahendite kohta seoses varjupaigamenetlustega rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute jaoks, ELi-suunalist tööalast rännet käsitlevate õigusaktidega seoses uute võimaluste otsimise kohta, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja Dublini süsteemi alternatiivide edendamise kohta, ELi koostöö kohta kolmandate riikidega rände valdkonnas ning naissoost pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtu kohta ELi, samuti võttes arvesse poliitikaosakonna D uuringut, mis käsitleb ELi vahendeid rändepoliitika jaoks ning tõhususe ja parimate tavade analüüsi tuleviku huvides, ning välispoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna uuringut, mis käsitleb rändajaid Vahemerel ja inimõiguste kaitsmist,

—

võttes arvesse Euroopa rändevõrgustiku uuringuid ning eelkõige uuringut saatjata alaealisi puudutavate poliitikate, tavade ja andmete kohta,

—

võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu tööd, aruandeid ja resolutsioone,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo tööd ja aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust teemal „Euroopa rände tegevuskava“, mis võeti vastu 3.–4. detsembril 2015 toimunud täiskogu 115. istungjärgul,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusi Euroopa rände tegevuskava kohta ja ELi tegevuskava kohta rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks,

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta (6),

—

võttes arvesse töödokumenti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 kohta – solidaarsus ja vastutuse õiglane jagamine, sealhulgas otsingu- ja päästekohustused,

—

võttes arvesse töödokumenti ebaseaduslike rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemise kohta,

—

võttes arvesse töödokumenti piirihalduse ja viisapoliitika, sealhulgas Frontexi ja teiste asjaomaste ametite rolli kohta,

—

võttes arvesse töödokumenti, milles käsitletakse turvaliste ja seaduslike teede väljatöötamist Euroopa Liitu varjupaigataotlejatele ja pagulastele, sealhulgas ka liidu ümberasustamispoliitikat ja vastavaid integratsioonimeetmeid,

—

võttes arvesse töödokumenti asjakohaste legaalse majandusrände kanalite väljatöötamise kohta,

—

võttes arvesse töödokumenti rände- ja varjupaigapoliitikaga seotud ELi sise- ja välisrahastamise vahendite kohta,

—

võttes arvesse töödokumenti Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulemusliku rakendamise ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti rolli kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0066/2016),

A.

arvestades, et oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsioonis andis parlament kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesande kaaluda mitmesuguseid asjaomaseid poliitilisi strateegiaid, töötada välja soovitused ja anda nende kohta strateegilise algatusraportiga täiskogule aru;

B.

arvestades, et Frontexi andmetel (7) tuvastati 2015. aastal 1,83 miljonit inimest, kes üritasid ebaseaduslikult ületada ELi välispiiri, kusjuures see on rekordiline võrreldes 282 500 rändajaga, kes saabusid ELi kogu 2014. aasta jooksul; arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni/UNICEFi andmetel on ligikaudu 20 % kõigist meritsi saabuvatest rändajatest lapsed (8);

C.

arvestades, et EASO andmetel (9) esitati 2015. aastal EL+is (10) üle 1,4 miljoni rahvusvahelise kaitse taotluse ning taotluste arv on pidevalt suurenenud alates aprillist, samas on korduvate taotluste osakaal vähenenud; arvestades, et ligikaudu 6 % taotlejatest on väidetavalt saatjata alaealised; arvestades, et 2016. aasta veebruaris olid meritsi Kreekasse saabujatest 22 % naised ja 40 % lapsed (11);

D.

arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsioonis mõistetakse lapse all iga alla 18-aastast inimolendit;

E.

arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel (12) hukkus 2015. aastal Vahemerel või jäi kadunuks teadete kohaselt rohkem kui 3 771 inimest; arvestades, et 8. märtsini 2016 on Vahemeres uppunuks kuulutatud 444 inimest; arvestades, et 2016. aasta esimese üheksa nädala jooksul hukkus 77 last, keskmiselt rohkem kui üks iga päeva kohta; arvestades, et Europoli hiljutiste andmete kohaselt on pärast Euroopasse jõudmist kadunuks jäänud vähemalt 10 000 last;

F.

arvestades, et 3. oktoober tuleks kuulutada mälestuspäevaks, et mälestada kõiki mehi, naisi ja lapsi, kes on oma koduriigis valitseva tagakiusamise, konflikti ja sõja eest põgeneda püüdes hukkunud, samuti kõiki selliseid mehi ja naisi, kes neid päästes iga päev oma elu ohtu seavad;

G.

arvestades, et mõnes maailmaosas käib sõda ja valitseb vägivald, ning inimesed kannatavad äärmise vaesuse, keskkonnaseisundi halvenemise ning noortele mõeldud võimaluste puuduse koosmõju tõttu, mis võib tekitada veelgi rohkem vägivalda ja ebastabiilsust ning põhjustada täiendava rahvastiku liikumise;

H.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 80 seatakse solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõte kogu liidu süsteemi keskmesse ja see artikkel annab õigusliku aluse nende põhimõtete rakendamiseks varjupaika, rännet ja piirikontrolli käsitlevas liidu poliitikas;

I.

arvestades, et solidaarsus võib olla nii sisemine kui ka väline; arvestades, et ümberpaigutamine, varjupaigaotsuste vastastikune tunnustamine, operatiivtoe meetmed ning kehtiva Dublini määruse ja ajutise kaitse direktiivi ennetav tõlgendamine on kõik sisemise solidaarsuse vahendid, samas kui ümberasustamine, humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine ning otsingu- ja päästetegevus merel edendavad välist solidaarsust, ning liidu kodanikukaitse mehhanismiga saaks täita mõlemat eesmärki;

J.

arvestades, et 3. märtsil 2016 suunati 39 600 varjupaigataotlejast, kes ootab Itaalia vastuvõturajatistest teistesse liikmesriikidesse suunamist, ümber üksnes 338 inimest, ja et Kreeka puhul leidis 66 400 kavandatud ümberpaigutamisest tegelikult aset 322;

K.

arvestades, et rändajate ebaseaduslik üle piiri toimetamine, nendega toimuv inimkaubandus ja nende tööalane ärakasutamine on eraldiseisvad õiguslikud nähtused, millega tegelemiseks on välja töötatud eri õigusraamistikud liidu ja rahvusvahelisel tasandil, kuigi tegelikkuses need sageli kattuvad, ja nendele tuleb sihipäraselt reageerida; arvestades, et kuritegelikud ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustikud võivad oma tegutsemismeetodeid väga kiiresti muuta ning seega tuleb reageeringuid kiiresti kohandada, tuginedes kõige uuematele ja täpsematele andmetele; arvestades, et rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu võitlemiseks tehtavad pingutused ei tohiks mõjutada ebaseaduslikele rändajatele humanitaarabi andmisega seotud tegevust;

L.

arvestades, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise, nendega toimuva inimkaubanduse ja nende tööalase ärakasutamise vastu võitlemisel on vaja lahendusi nii lühikeses, keskpikas kui ka pikas perspektiivis, sealhulgas on vaja meetmeid, mille abil lõhkuda kuritegelikud võrgustikud ja võtta kurjategijad vastutusele, koguda ja analüüsida andmeid, kaitsta ohvreid ja saata tagasi liikmesriikides ebaseaduslikult viibivad rändajad, samuti on vaja koostööd kolmandate riikidega ja pikemaajalisi strateegiaid, et kõrvaldada nõudlus inimkaubanduse teel ja ebaseaduslikult üle piiri toimetatud inimeste järele ning rände algpõhjused, mis sunnivad inimesi andma end kuritegelike üle piiri toimetajate meelevalda;

M.

arvestades, et seadusandliku tavamenetluse raames käsitletakse praegu mitut komisjoni ettepanekut piiride ja viisapoliitika valdkonnas, eelkõige ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb liidu viisaeeskirja (uuesti sõnastatud) (2014/0094(COD)), ettepanekut võtta vastu määrus, millega võetakse kasutusele ringreisiviisa (2014/0095(COD)), ja ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb ühtse viisavormi turvalisust (2015/0134(COD)); arvestades, et komisjon esitas selles valdkonnas hiljuti uued ettepanekud, mida käsitletakse kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega;

N.

arvestades, et piirikontrolli kaotamisega sisepiiridel peab kaasnema tõhus välispiiride haldamine, mille puhul järgitakse kõrgeid ühiseid standardeid, toimub tulemuslik teabevahetus liikmesriikide vahel ning austatakse täielikult kõigi põhiõigusi;

O.

arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti suutlikkuse suurendamist, et tegeleda põhiõiguste võimalike rikkumistega, sealhulgas kolmandate riikide pädevate asutustega kokku lepitud töökorra raames, ning arvestades, et komisjoni ettepanek uue Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti kohta sisaldab kaebuste esitamise mehhanismi;

P.

arvestades, et kehtiv viisaeeskiri võimaldab liikmesriikidel viisataotluse tavapärastest vastuvõetavuse kriteeriumitest humanitaarkaalutlustel kõrvale kalduda (artiklid 19 ja 25);

Q.

arvestades, et 86 % kogu maailma pagulastest viibib industrialiseerimata riikides; arvestades, et kuritegelikud võrgustikud ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad kasutavad ära nende inimeste meeleheidet, kes tagakiusamise või sõja eest põgenedes soovivad jõuda ELi;

R.

arvestades, et turvalisi ja seaduslikke rändeteid, mille kaudu pagulased saavad ELi jõuda, on vähe, ning paljud riskivad jätkuvalt ja võtavad ette ohtliku tee; arvestades, et ELi saabuvatele varjupaigataotlejatele ja pagulastele uute turvaliste ja seaduslike rändeteede loomine, tuginedes olemasolevatele õigusaktidele ja tavadele, võimaldaks ELil ja liikmesriikidel omada paremat ülevaadet kaitsevajadustest ja ELi saabuvast rändevoost ning nõrgestada ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ärimudelit;

S.

arvestades, et ELi koostööd kolmandate riikidega arendatakse selliste poliitiliste vahendite kaudu nagu piirkondlikud dialoogid, kahepoolsed dialoogid, rände ja liikuvuse ühised kavad ning liikuvuspartnerlused, selliste õiguslike vahendite kaudu nagu rändeklauslid nn üldistes lepingutes, tagasivõtulepingud, viisalihtsustuslepingud ja viisanõudest loobumise lepingud, samuti selliste operatiivsete vahendite kaudu nagu piirkondlikud kaitseprogrammid, piirkondlikud arengu- ja kaitseprogrammid, Frontexi töökorraldus ja EASO koostöö kolmandate riikidega;

T.

arvestades, et liikmesriigid eraldi jätkavad rände valdkonnas intensiivse välistegevuse arendamist kahepoolsel tasandil;

U.

arvestades, et EL on tõhustanud oma väliskoostööd kolmandate riikidega rände ja varjupaiga küsimustes, et reageerida asjakohaselt praegusele pagulaskriisile, ning on käivitanud uued koostööalgatused, nagu ELi-Türgi ühine tegevuskava, Lääne-Balkani rändeteede valdkonnas võetud kohustused ja Valletta tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava;

V.

arvestades, et prognooside kohaselt väheneb tööealine elanikkond ELis 2020. aastaks 7,5 miljoni inimese võrra; arvestades, et ELi tööturu vajaduste arengut käsitlevad prognoosid näitavad tekkivat ja tulevast tööjõunappust konkreetsetes valdkondades; arvestades, et kolmandate riikide kodanikud kogevad palju raskusi seoses välismaal omandatud kvalifikatsioonide tunnustamisega, mistõttu nad on sageli oma töö jaoks ülekvalifitseeritud;

W.

arvestades, et praegune ELi lähenemisviis tööjõurändele on killustatud ning seejuures käsitlevad mitmed direktiivid konkreetseid töötajate kategooriaid ja kolmandate riikide kodanikke, kellel on teatavatel tingimustel lubatud töötada; arvestades, et selline lähenemisviis saab aidata rahuldada üksnes lühiajalisi spetsiifilisi vajadusi;

X.

arvestades, et on olemas mitu ELi rahastamisvahendit liikmesriikide ja kolmandate riikide meetmete rahastamiseks rände, varjupaiga ja piirihalduse valdkonnas; arvestades, et eelkõige liikmesriikidele ette nähtud vahendeid eraldatakse peamiselt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist ning Sisejulgeolekufondist, kuid arvestades, et rändega seotud meetmeteks saab kasutada paljusid teisi programme ja fonde; arvestades, et kuigi kolmandatele riikidele eraldatakse vahendeid peamiselt arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu, haldavad rahastamist mitu komisjoni peadirektoraati ja Euroopa välisteenistus;

Y.

arvestades, et eelarveridade ja vastutuse praeguse killustatuse tõttu võib olla keeruline anda terviklikku ülevaadet sellest, kuidas vahendeid kasutatakse, ja isegi täpselt hinnata, kui palju EL rände peale kulutab;

Z.

arvestades, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem hõlmab ühiseid eeskirju, mis käsitlevad ühist varjupaigapoliitikat, ühtset varjupaigastaatust ja ühiseid varjupaigamenetlusi, mis kehtivad kogu liidus; arvestades, et siiski on palju hoiatusi ja sealhulgas komisjoni poolt vastu võetud otsuseid rikkumiste kohta, mis näitavad, et Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ei ole paljudes liikmesriikides täielikult rakendatud; arvestades, et rakendamine on väga oluline riikide õigusaktide ühtlustamiseks ja solidaarsuse edendamiseks liikmesriikide vahel, ning arvestades, et liikmesriigid võivad taotleda Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti abi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi nõutavatele standarditele vastamiseks; arvestades, et vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetluste ühtlustamine võib aidata vältida survet nendel riikidel, kes pakuvad paremaid tingimusi ja on vastutuse jagamise seisukohast keskse tähtsusega;

AA.

arvestades, et Dublini süsteemi praegused mehhanismid ei ole olnud objektiivsed, nendega ei ole kehtestatud õiglaseid kriteeriume rahvusvahelise kaitse taotlustega seotud vastutuse jagamiseks ning need ei ole andnud kiiret juurdepääsu kaitsele; arvestades, et tegelikkuses süsteemi ei kohaldata ning ajutist ümberpaigutamist käsitleva kahe nõukogu otsusega on vastu võetud selgesõnalised erandid; arvestades, et komisjon oli teatanud ettepanekust Dublini III määrus 2016. aasta märtsiks põhjalikult läbi vaadata;

AB.

arvestades, et 1951. aasta Genfi konventsiooni artikli 3 kohaselt ei tohi osalisriigid diskrimineerida pagulasi nende rassi, usu või päritolumaa pärast;

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et liidu meetmed rände valdkonnas peavad tuginema solidaarsuse põhimõttele; märgib, et ELi toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse põhimõte hõlmab varjupaiga-, sisserände- ja piirikontrolli poliitikat; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikkel 80 koos artiklitega 77–79 annab õigusliku aluse solidaarsuse põhimõtte rakendamiseks nendes valdkondades;

2.

lähtub eeldusest, et elude päästmine peab olema kõige tähtsamal kohal ning otsingu- ja päästeoperatsioonide piisav rahastamine liidu ja liikmesriikide tasandil on hädavajalik; märgib, et meritsi ebaseaduslikult saabuvate inimeste hulk on suurenenud ja murettekitaval määral on kasvanud merel hukkunute arv, ning endiselt on vaja, et Euroopa reageeriks tõhusamalt;

3.

tuletab meelde, et elude päästmine on solidaarsuse näitamine ohus olevate isikute suhtes, kuid see on ka rahvusvahelisest õigusest tulenev juriidiline kohustus, kuna kõigi liikmesriikide ja ka liidu enda ratifitseeritud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artikliga 98 nõutakse abi osutamist kõigile merehädas olevatele isikutele;

4.

on seisukohal, et püsiv, otsustav ja tõhus liidu reageerimine merel toimuvate otsingu- ja päästeoperatsioonide raames on ülimalt oluline, et hoida ära Vahemerd ületada püüdes hukkuvate rändajate arvu suurenemine;

5.

soovitab sellega seoses, et suurendataks otsingu- ja päästesuutlikkust ning et liikmesriikide valitsused võtaksid kasutusele rohkem ressursse – nii rahalist abi kui ka muid vahendeid – kogu liitu hõlmava humanitaaroperatsiooni kontekstis, mille eesmärk on leida, päästa ja abistada ohtu sattunud rändajaid ja viia nad lähimasse turvalisse kohta;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, et eralaevakapteneid või vabaühendusi, kes tõesti aitavad merehädas olevaid inimesi, ei tohiks ohustada karistamine abi osutamise eest; on veendunud, et kaubanduslik meresõit ei tohiks olla liikmesriikide ja liidu otsingu- ja päästetegevusega seotud kohustusi asendavaks võimaluseks;

7.

nõuab, et selgelt eristataks neid inimesi, kes toimetatakse ebaseaduslikult üle piiri Euroopa Liitu, ning neid, kes saabuvad liitu inimkaubanduse teel, kuna poliitikameetmed peavad lisaks asjakohasele integreeritusele olema ka sihipäraselt suunatud; märgib, et üldiselt aidatakse rändajate kuritegeliku üle piiri toimetamisega kaasa isikute ebaseaduslikule liikmesriiki sisenemisele, samas kui inimkaubandus hõlmab isiku värbamist, transporti või vastuvõtmist vägivalla, pettuse või kuritarvitamise abil, et teda ära kasutada;

8.

on seisukohal, et terviklik rändekäsitus peab tingimata hõlmama meetmeid, mille eesmärk on peatada inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate kuritegelike võrgustike tegevus;

9.

tervitab mereväe laevade senist positiivset rolli elude päästmisel merel ja kuritegelike võrgustike tõkestamisel; toetab selliste mereväe operatsioonide nagu operatsioon Sophia eesmärke ning rõhutab vajadust kaitsta inimeste elu, toonitades, et operatsiooni kõik aspektid peaksid tagama, et rändajate elu oleks kaitstud;

10.

rõhutab, et sõjalised operatsioonid ei tohiks olla tervikliku rändekäsituse peamine aspekt, ning kordab veel kord, et operatsioon Sophia ei tohi toimuda nende vahendite arvel, mida juba kasutatakse Vahemerel elude päästmiseks;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna kurjategijad võivad muuta ja ka muudavad oma tegutsemismeetodeid väga kiiresti, tuleb poliitikameetmeid kohandada vastavalt kõige uuematele ja täpsematele andmetele; märgib positiivse sammuna seda, et komisjon võttis 27. mail 2015 vastu liidu tegevuskava rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks, milles nähakse ette liidu ametitest koosneva kontaktrühma loomine rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamise küsimuses, et tõhustada ametite operatiivkoostööd ja teabevahetust;

12.

rõhutab, et täies ulatuses tuleks ära kasutada olemasolevad vahendid, näiteks ametite riskianalüüsid; märgib, et liidu ametid peaksid omavahel täielikku koostööd tegema, kuid samuti peaksid nad tõhustama koostööd liikmesriikidega; märgib, et jõupingutuste parem koordineerimine peaks võimaldama koguda andmeid liikmesriigi tasandil ja edastada neid liidu ametitele;

13.

tuletab meelde, et ümberpaigutamise protsess ehk rahvusvahelise kaitse taotleja või rahvusvahelise kaitse saaja üleandmine ühelt liikmesriigilt teisele on praktiline näide solidaarsusest liidus; tuletab lisaks meelde, et Euroopa Parlament on 2009. aastast alates nõudnud siduvat mehhanismi varjupaigataotlejate jaotamiseks kõigi liikmesriikide vahel;

14.

märgib, et viimase aasta jooksul on nõukogu vastu võtnud kaks otsust, mis käsitlevad ajutisi ümberpaigutamismeetmeid liidus (edasipidi „ümberpaigutamisotsused“) (13), ning need puudutavad rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmist Kreekalt ja Itaalialt teistele liikmesriikidele; märgib, et kuigi ümberpaigutamisotsustega jäävad kehtima praegused Dublini eeskirjad vastutuse jagamise kohta, on siiski tegemist n-ö ajutise erandiga Dublini eeskirjadest;

15.

on seisukohal, et kiireloomuliste ümberpaigutamismeetmete kehtestamine on samm õiges suunas, ning kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi seoses asjaomaste meetmetega võimalikult kiiresti;

16.

tuletab meelde, et ümberpaigutamisotsuste raames kohaldatakse ümberpaigutamist üksnes sellise kodakondsusega isikutele, mille puhul Eurostati andmetel on eelneva kolme kuu jooksul rahvusvahelise kaitse andmist käsitlevate positiivsete otsuste osakaal liidus olnud 75 % või üle selle; märgib, et ümberpaigutamisotsused puudutavad suhteliselt väikest arvu inimesi ning otsuste kohaldamisalast jääb välja suur hulk taotlejaid, kes on pärit muudest kolmandatest riikidest ja keda ei saa asjaomaste otsuste alusel ümber paigutada;

17.

märgib lisaks, et praeguste ümberpaigutamisotsuste kohaselt peavad esmase saabumise liikmesriigid ikka tegelema keerukamate rahvusvahelise kaitse taotlustega (ja kaebustega), peavad korraldama pikemad vastuvõtuperioodid ning korraldama ja kooskõlastama nende isikute tagasisaatmise, kellel lõppkokkuvõttes ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele; kordab uuesti, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi mis tahes uus juhtimissüsteem peab põhinema solidaarsusel ja vastutuse õiglasel jagamisel;

18.

on arvamusel, et lisaks ümberpaigutamisotsustes sisalduvatele kriteeriumitele, nagu liikmesriigi SKP, liikmesriigi rahvaarv, liikmesriigi töötuse määr ja varjupaigataotlejate varasem arv liikmesriigis, tuleks kaaluda ka kahte täiendavat kriteeriumit, täpsemalt liikmesriigi territooriumi suurust ja liikmesriigi rahvastikutihedust,

19.

usub, et ümberpaigutamise läbiviimisel tuleks taotleja eelistusi arvesse võtta nii palju kui praktikas võimalik; tunnistab, et see on üks võimalus hoida ära teisest rännet ja ergutada taotlejaid ümberpaigutamisotsustega nõustuma, kuid see ei tohiks ümberpaigutamisprotsessi peatada;

20.

on seisukohal, et ümberasustamine on üks eelistatud võimalusi, kuidas tagada pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste turvaline ja seaduslik ELi jõudmine, juhul kui pagulased ei saa päritoluriiki naasta, neile ei pakuta tõhusat kaitset või nad ei saa vastuvõtvasse riiki integreeruda;

21.

märgib lisaks, et ümberasustamine ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti egiidi all on väljakujunenud humanitaarabiprogramm ning kasulik vahend, mille abil hallata rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste nõuetekohast saabumist liikmesriikide territooriumile;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et arvestades liidu välispiiridele jõudnud ja jätkuvalt jõudvate rändajate enneolematut voogu ning rahvusvahelist kaitset taotlevate inimeste arvu pidevat kasvu, on liidul vaja siduvat ja kohustuslikku seadusandlikku lähenemisviisi ümberasustamisele, nagu on ette nähtud komisjoni rände tegevuskavas; soovitab, et mõju tagamiseks tuleb lähenemisviisiga ette näha arvestatava hulga pagulaste ümberasustamine, võttes arvesse liidus rahvusvahelist kaitset taotlevate pagulaste koguarvu ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti igal aastal avaldatud globaalseid ümberasustamise vajadusi;

23.

rõhutab vajadust kogu liitu hõlmava püsiva ümberasustamisprogrammi järele, milles osalemine on liikmesriikidele kohustuslik ja mille raames tagatakse olulise hulga pagulaste ümberasustamine, pidades silmas liidus kaitset taotlevate pagulaste koguarvu;

24.

juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist saab kasutada lisaks ümberasustamisele, et pakkuda vajaduse korral ja sageli ajutiselt kiireloomulist kaitset kõige haavatavamatele isikutele, nagu saatjata alaealistele, puudega pagulastele või kiireloomuliste meditsiinilise vajadustega inimestele;

25.

rõhutab, et kui kolmandate riikide kodanike puhul ei saa kasutada ümberasustamist, tuleks kõiki liikmesriike ergutada kehtestama ja rakendama humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise programme;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et humanitaarviisad annavad rahvusvahelist kaitset vajavatele inimestele võimaluse pääseda kolmandasse riiki, et taotleda varjupaika; kutsub liikmesriike üles kasutama olemasolevaid võimalusi humanitaarviisade andmiseks eelkõige haavatavatele isikutele päritoluriikides või transiidiriikides asuvates liidu saatkondades ja konsulaaresindustes;

27.

on seisukohal, et rahvusvahelist kaitset taotlevatel isikutel peaks olema võimalik Euroopa humanitaarviisat taotleda otse, liikmesriikide igas saatkonnas või konsulaadis, ning pärast hindamist oleks sellise humanitaarviisa saanud isikul õigus siseneda viisa andnud liikmesriigi territooriumile ainsa eesmärgiga esitada seal taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks; on seetõttu veendunud, et liidu viisaeeskirja tuleb muuta ja lisada sellesse erisätteid humanitaarviisade kohta;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on täiendavaid samme, millega tagatakse, et Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist saab tõeliselt ühtne süsteem;

29.

tuletab meelde, et ühtlustamise tõhustamiseks on hädavajalik selle paketi rakendamise põhjalik hindamine (komisjoni hindamisaruannete kujul), millele järgneb kiire järelmeetmete võtmine, kui rakendamine ei ole teatavates liikmesriikides rahuldav;

30.

märgib, et näiteks vastuvõetamatud taotlused, korduvad taotlused, kiirendatud menetlused ja piirimenetlused on kõik konkreetsed juhtumid, mille puhul uuesti sõnastatud varjupaigamenetluste direktiivis püüti leida habras tasakaal süsteemi tõhususe ja taotlejate õiguste vahel, eelkõige haavatavate isikute puhul, rõhutab, et asjaomast tasakaalu on võimalik saavutada üksnes juhul, kui õigusakte rakendatakse täielikult ja nõuetekohaselt;

31.

rõhutab, kui oluline on kohtulik kontroll rände- ja varjupaigaalastes õigusaktides ette nähtud kinnipidamise kõikide vormide üle; tuletab meelde, et nii rahvusvahelises õiguses kui ka liidu põhiõiguste hartas nõutakse, et liikmesriigid uuriksid kinnipidamise alternatiive; nõuab, et liikmesriigid kohaldaksid juurdepääsu suhtes kinnipidamiskeskustele korrektselt varjupaigamenetlusi ning vastuvõtutingimuste direktiivi;

32.

tuletab meelde, kui oluline on vähendada kodakondsuseta isikute arvu, ja ergutab liikmesriike võtma kasutusele kodakondsusetuse kindlaksmääramise korra ja jagama omavahel häid tavasid, mis puudutavad usaldusväärsete andmete kogumist kodakondsuseta isikute ning kodakondsusetuse kindlaksmääramise korra kohta;

33.

täheldab, et Dublini III määruse (14) rakendamisel on tekkinud palju küsimusi seoses sellega, kui õiglaselt ja solidaarselt toimub rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutava liikmesriigi määramine; märgib, et praegune süsteem ei võta piisavalt arvesse asjaolu, et liidu välispiiridel asuvad liikmesriigid on rändajate erilise surve all; usub, et liikmesriikidel on vaja tunnistada jätkuvaid raskusi Dublini eeskirjade loogikaga ja liidul tuleks luua võimalusi näidata üles solidaarsust nii oma liikmesriikide kui ka asjaomaste rändajate seas;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et liitu saabuvate rändajate üha suurem arv avaldab Dublini määrusega loodud süsteemile survet ja seetõttu on ilmnenud, et süsteem ei suuda praegusel kujul täita oma kahte peamist eesmärki – kehtestada objektiivsed ja õiglased kriteeriumid ülesannete jaotamiseks ning anda kiiresti juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele; kordab oma reservatsioone, mis on seotud kriteeriumiga, mille kohaselt peetakse praegu esmase saabumise liikmesriiki vastutavaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ja leiab, et see kriteerium tuleks läbi vaadata;

35.

juhib tähelepanu ka sellele, et samal ajal esineb kogu liidus jätkuvalt palju teisest rännet; peab seda enesestmõistetavaks, kuna Dublini süsteemi ei loodud vastutuse jagamiseks liikmesriikide vahel, vaid selle peaeesmärk oli teha varjupaigataotluse läbivaatamine kiiresti ülesandeks konkreetsele liikmesriigile;

36.

soovitab, et kriteeriumid, mille alusel ümberpaigutamise otsuseid tehakse, oleksid otseselt lisatud liidu standardeeskirjadesse vastutuse jaotuse kohta rahvusvahelise kaitse taotluste käsitlemisel; rõhutab, et Dublini määruse läbivaatamisel tuleb läbi vaadata mõiste „taotlejad, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset“, kuna nende rändajate ja pagulastega, kes sellesse kategooriasse ei kuulu, peab ikkagi tegelema liikmesriik, kuhu nad kõigepealt jõudsid;

37.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks toetama enim varjupaigataotlusi saavaid liikmesriike proportsionaalse ja piisava rahalise ja tehnilise abiga; leiab, et solidaarsuse ja vastutuse jagamise meetmete eesmärk on parandada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kvaliteeti ja toimimist;

38.

juhib tähelepanu sellele, et üks võimalus Dublini süsteemi põhjalikuks reformimiseks oleks luua taotluste vastuvõtmise keskne süsteem liidu tasandil, nii et iga varjupaigataotlejat käsitletaks kui isikut, kes taotleb varjupaika Euroopa Liidus, mitte konkreetses liikmesriigis, ning luua keskne süsteem ülesannete jaotuseks iga isiku osas, kes liidus varjupaika taotleb; märgib, et niisuguses süsteemis võiks iga liikmesriigi jaoks ette näha teatud künnise, mis on seotud saabujate arvuga ja võiks aidata ära hoida teisest rännet, kuna kõik liikmesriigid kuuluksid täielikult tsentraliseeritud süsteemi ning neil ei oleks enam individuaalseid kohustusi seoses taotlejate jaotusega teistele liikmesriikidele; usub, et selline süsteem võiks toimida teatud arvu liidu vastuvõtu keskuste baasil, kus toimuks esmane jaotamine; toonitab, et mis tahes uus ülesannete jaotamise süsteem peaks arvestama selliseid juhtpõhimõtteid nagu perekonna ühtsuse säilitamine ja lähtumine lapse parimatest huvidest;

39.

märgib, et praegu tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide varjupaigaotsuseid ainult siis, kui need on negatiivsed; kordab, et positiivsete varjupaigaotsuste vastastikune tunnustamine liikmesriikide poolt on loogiline samm ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 punkti a nõuetekohase rakendamise suunas, milles nõutakse kogu liidus kehtivat ühetaolist varjupaigaseisundit;

40.

märgib, et massilise sissevoolu korral võib komisjon omal algatusel või pärast liikmesriigi taotluse läbivaatamist teha ettepaneku võtta kasutusele nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ ajutise kaitse kohta (ajutise kaitse direktiiv) (15); tõdeb, et selle kasutuselevõtuks on vaja nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetud otsust; märgib, et direktiiv tuleks kasutusele võtta juhul, kui tekib oht, et liidu varjapaigasüsteem ei tule põgenike (ilmse) massilise sissevooluga toime; toonitab siiski, et ajutise kaitse direktiivi ei ole alates selle vastuvõtmisest 2001. aastal kordagi kasutatud;

41.

märgib, et ajutise kaitse direktiiv näeb ette ka võimaluse põgenike evakueerimiseks kolmandast riigist ning et niisugune evakueerimine võimaldaks kasutada koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga humanitaarkoridore ja kohustaks liikmesriike looma kõik võimalused viisa saamiseks, kui see on vajalik;

42.

usub, et mõne piiriäärse liikmesriigi varjupaigasüsteem on juba selgelt ülekoormatud ning et ajutise kaitse direktiiv oleks tulnud selle loogikast lähtuvalt kasutusele võtta; nõuab, et selle direktiivi läbivaatamise järel lepitaks igal juhul kokku termini „massiline sissevool“ selges määratluses; leiab, et ajutise kaitse direktiivi seesugune läbivaatamine võib olla osa Dublini süsteemi läbivaatamisest;

43.

märgib, et kõigi ühiskonda kaasatud osaliste osalemine on äärmiselt oluline, ja soovitab seepärast tugevdada parimate tavade vahetamist selles valdkonnas, austades samal ajal liikmesriikide pädevust integratsioonimeetmete osas; toonitab, et integratsioonimeetmed kõikide riigist seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit kodanike jaoks peaksid edendama kaasatust, mitte tõrjutust; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, k.a linnad, etendavad integratsiooniprotsessides keskset osa;

44.

rõhutab, et vastuvõtvad liikmesriigid peavad pakkuma pagulastele tuge ja võimalusi uude ühiskonda integreerumiseks ja seal elu sisseseadmiseks; märgib, et see peaks tingimata hõlmama peavarju, kirjaoskuse ja keelekursusi, kultuuridevahelist dialoogi, haridust ja kutsekoolitust, samuti tõhusat juurdepääsu ühiskonna demokraatlikele struktuuridele, nagu nähakse ette kvalifitseerumise direktiivis (16); märgib, et nii nagu liidu kodanikelgi on pagulastel vastuvõtvas liikmesriigis õigused ja kohustused; rõhutab seepärast, et integratsioon on kahesuunaline protsess ning et ELi põhiväärtuste austamine peab olema integratsiooniprotsessi lahutamatu osa, nii nagu ka pagulaste põhiõiguste austamine;

45.

tuletab meelde, et vastavalt vastuvõtutingimuste direktiivi artiklile 15 peavad liikmesriigid määrama kindlaks, millistel tingimustel saavad rahvusvahelise kaitse taotlejad juurdepääsu nende tööturule, tingimusel, et juurdepääs oleks tegelik ja kooskõlas nimetatud artikli lõikes 1 sätestatud ajakavaga; märgib, et artikli 15 lõikes 2 sätestatud tööturupoliitikaga seotud põhjustel võivad liikmesriigid eelistada liidu kodanikke ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanikke ning seaduslikult nende territooriumidel elavaid kolmandate riikide kodanikke;

46.

on seisukohal, et kui liidus rahvusvahelise kaitse saanud isikule pakutakse tööd mõnes teises liikmesriigis kui see, kus anti rahvusvaheline kaitse, peaks isik saama sellist pakkumist kasutada;

47.

kinnitab, et välismaiste kvalifikatsioonide parem tunnustamine on üks praktiline võimalus, kuidas tagada juba liidus viibivate kolmandate riikide kodanike paremat integreerumist, ning palub komisjonil esitada sellega seoses ettepanekuid;

48.

julgustab kasutama ümberasustatavate isikute osas eraviisilisi ja kogukonna integratsiooniprogramme, sealhulgas tuginedes liikmesriikide ja kohalike omavalitsuste parimatele tavadele ja tehes nendega koostööd;

49.

julgustab liikmeriike püüdma perekondi koos hoida, kuna see võib pikas perspektiivis edendada integratsiooni, kuna põhitähelepanu suunatakse siis uue elu ülesehitamisele, mitte endiselt ebaturvalises olukorras olevate pereliikmete pärast muretsemisele;

50.

toonitab, et liikmesriigid peaksid ületama õiguslikud ja praktilised takistused, et langetada kiiremaid otsuseid perekonna taasühinemise kohta;

51.

märgib, et kuni Dublini määrust ei ole põhjalikult läbi vaadatud, on oluline, et liikmesriigid kasutaksid paremini kaalutlusõiguse klauslit, et austada perekonna ühtsuse säilitamise põhimõtet;

52.

toonitab liitu saabuvate laste haavatavat olukorda ning kordab, et igal lapsel on eelkõige õigus olla koheldud lapsena; palub liikmesriikidel täielikult kohaldada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi saatjata alaealisi käsitlevaid sätteid, sh õigust õigusabile, eestkostele, juurdepääsu tervishoiule, eluasemele ja haridusele, õigust olla kõnetatud keeles, millest nad aru saavad ning õigust vestelda nõuetekohaselt koolitatud ametnikega; kordab, et liikmesriigid ei peaks pidama lapsi kinni põhjusel, et nad on rändajad;

53.

tuletab meelde, et tuge, teavet ja kaitset tuleks laiendada saatjata ja eraldatud lastele, lähtudes sealjuures nende parimatest huvidest, ning et saatjata ja eraldatud laste esitatud perekonna taasühinemise taotlused tuleks läbi vaadata kiirkorras;

54.

märgib, et tõhus eestkoste ja lapsi arvestav kaitsesüsteem on peamised eeldused vanemliku hoolitsuseta jäänud laste väärkohtlemise, hooletusse jätmise ja ärakasutamise vältimiseks; rõhutab, kui oluline on kindlaks määrata liidu suunised eestkostesüsteemile, mille eesmärk on pakkuda piisavat toetust ja kaitset ning tagada, et omast riigist ja välismaalt pärit lapsi koheldaks võrdselt;

55.

on veendunud, et vanust tuleks hinnata viisil, mis on võimalikult vähe invasiivne, arvestab kõiki aspekte ja on ohutu, milles võetakse arvesse lapse füüsilist terviklikkust ja inimväärikust, pöörates erilist tähelepanu tütarlastele, ning et seda peaksid tegema sõltumatud ja kvalifitseeritud spetsialistid ja eksperdid;

56.

palub liikmesriikidel koguda liigitatud andmeid pagulaste ja rändajate laste olukorra kohta, et parandada pagulaste ja rändajate laste integratsiooniga tegelevate süsteemide suutlikkust;

57.

sedastab, et nende inimeste turvaline tagasisaatmine, kelle varjupaigataotluse individuaalsel läbivaatamisel leitakse, et neil ei ole õigust liidus varjupaika saada, peab toimuma Euroopa ühise varjupaigasüsteemi nõuetekohase rakendamise raames;

58.

võtab teadmiseks tõsiasja, et liidu tagasisaatmissüsteemi tõhusust tuleb parandada, arvestades, et 2014. aastal saadeti kolmandate riikide kodanikest, kellele anti korraldus liidust lahkuda, tegelikult tagasi 36 %;

59.

on seisukohal, et tagasivõtmise tõhususe suurendamiseks ning tagasisaatmise järjepidevuse tagamiseks Euroopa tasandil tuleb võtta vastu uued ELi tagasivõtulepingud, mis oleksid ülimuslikud liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete lepingute suhtes;

60.

leiab, et rändajate tagasisaatmine peaks toimuma ainult turvalisel viisil, järgides täielikult kõnealuste rändajate põhi- ja menetlusõigusi, ning ainult juhul, kui riik, kuhu nad tagasi saadetakse, on nende jaoks turvaline; kordab sellega seoses, et sunniviisilistele tagasisaatmistele tuleks eelistada vabatahtlikke tagasipöördumisi;

61.

märgib, et kui liikmesriigid püüavad rändajaid tagasi tõrjuda, andmata neile võimalust varjupaigataotlust esitada, on see vastuolus liidu ja rahvusvahelise õigusega, ning et komisjon peaks võtma vajalikke meetmeid iga liikmesriigi suhtes, kes niiviisi tõrjuda püüab;

62.

võtab teadmiseks komisjoni hiljutise ettepaneku koostada turvaliste päritoluriikide nimekiri, muutes sellega varjupaigamenetluse direktiivi (17); leiab, et kui selline liidu tasandi nimekiri oleks liikmesriikide jaoks kohustuslik, võiks sellest põhimõtteliselt saada oluline vahend varjupaigamenetluse, kaasa arvatud tagasisaatmise hõlbustamiseks;

63.

peab kahetsusväärseks kujunenud olukorda, kus liikmesriigid kohaldavad erinevaid nimekirju, milles on turvaliseks märgitud erinevad riigid, pidurdades sellega ühetaolist kohaldamist ja andes põhjust teiseseks rändeks;

64.

rõhutab, et ükski turvaliste päritoluriikide nimekiri ei tohiks mingil juhul kahjustada põhimõtet, mille kohaselt iga inimese rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb asjakohaselt individuaalselt läbi vaadata;

65.

märgib, et 2015. aasta septembris pidi komisjon võtma vastu 40 rikkumist käsitlevat otsust, mis olid seotud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamisega 19 liikmesriigis, ning lisaks sellele on 34 juhtumit pooleli; kordab, et Euroopa Parlamenti tuleb hoida kursis menetlustega, mida komisjon on alustanud liikmesriikide vastu, kes ei ole liidu õigust selles valdkonnas rakendanud või ei ole seda rakendanud nõuetekohaselt;

66.

rõhutab veel kord, kui oluline on, et kui liidu õigusaktis on kokku lepitud ja see on vastu võetud, täidaksid liikmesriigid omalt poolt lubadusi ja rakendaksid õigusakti;

67.

märgib lisaks, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teatud osade eeliseid ja puudusi ei saa korralikult hinnata, kuna paljud liikmesriigid ei ole vastavat õigusakti veel täielikult rakendanud;

68.

teeb ettepaneku, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametist võiks pikemas perspektiivis saada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi põhikoordineerija, et tagada selle süsteemi ühtne kohaldamine; kordab, et kui Euroopa ühine varjupaigasüsteem hakkab tõeliselt Euroopa tasandil toimima, peab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet muutuma liikmesriikide ekspertide rühmast tõeliseks Euroopa Liidu ametiks, mis pakub liikmesriikides ja välispiiridel operatiivtuge; rõhutab, et selleks tuleb talle anda lühemas, keskpikas ja pikas perspektiivis vajalikud rahalised vahendid ja personal;

69.

märgib, et tugiameti ümberpaigutamise, ümberasustamise ja välismõõtme 2015. aasta eelarve oli kõigest 30 000 eurot; kordab, et seda väga väikest eelarvet ei saa võtta tõsiselt, arvestades praegusi sündmusi Vahemere piirkonnas ja pidades silmas ümberpaigutamise otsustes tugiametile tehtud mitmeid viiteid; tuletab meelde, et lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis on vaja märkimisväärselt suurendada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti eelarvet, personali ja summasid, mida amet eraldab ümberpaigutamise ja ümberasustamise küsimustele;

70.

võtab teadmiseks Frontexi uue rolli – aidata kõiki merel hätta sattunud laevu ja isikuid, ning avaldab tunnustust selle panuse eest Tritoni ja Poseidoni ühisoperatsioonidesse, mille käigus on Vahemerel päästetud palju elusid;

71.

saab aru, et Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, mille loomiseks hiljuti ettepanek tehti, peaks asuma Frontexi asemele ja tagama Euroopa integreeritud piirihalduse välispiiridel, et rännet tõhusalt hallata ning kindlustada liidus kõrgel tasemel sisejulgeolek, kaitstes samal ajal isikute vaba liikumist liidu piirides; kooskõlas aluslepingute ja nende protokollidega märgib, et liikmesriigid, kes on ühinenud Schengeni lepinguga, kuid ei kuulu veel sisepiiride kontrollideta Schengeni alasse, võivad osaleda kõikides uue ettepaneku raames võetud meetmetes ja/või neist kasu saada;

72.

ootab, et kaasseadusandjad peaksid selle ettepaneku üle läbirääkimisi vastavalt seadusandlikule tavamenetlusele kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 294;

73.

tuletab meelde, et alates Schengeni ala loomisest on Euroopa Liit olnud ilma sisepiirideta, et Schengenisse kuuluvad liikmesriigid on töötanud järk-järgult välja ühise poliitika selle ala välispiiride suhtes ning et see süsteem on alati põhinenud loogikal, et kontrolli kaotamine sisepiiridel peab käima käsikäes vastukaaluks võetavate meetmetega, mis tugevdavad Schengeni ala välispiire ja teabe jagamist Schengeni infosüsteemis (SIS);

74.

tunnistab, et Schengeni ala terviklikkuseks ja sisepiiridel kontrolli kaotamiseks on vaja, et välispiire hallataks tõhusalt, et kõik liikmesriigid kohaldaksid välispiiridel kõrgeid standardeid ning et nende vahel toimuks tõhus teabevahetus;

75.

on nõus sellega, et liit peab oma välispiiride kaitset tugevdama ja Euroopa ühist varjupaigasüsteemi edasi arendama ning et on vaja meetmeid, et edendada Schengeni ala suutlikkust tulla toime Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega ning kaitsta selliseid aluspõhimõtteid nagu turvalisus ja isikute vaba liikumine;

76.

juhib tähelepanu sellele, et juurdepääsu Schengeni ala territooriumile kontrollitakse üldiselt välispiiridel vastavalt Schengeni piirieeskirjadele, ning et lisaks on paljudel kolmandate riikide kodanikel vaja Schengeni alale sisenemiseks viisat;

77.

kordab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti meeldetuletust, et põhiõiguste austamist ja rahvusvaheliste kohustuste täitmist saab tagada üksnes siis, kui töökord ja kavad kajastavad neid kohustusi praktiliste ja selgete suuniste näol piirivalve personalile nii maismaa-, mere- kui ka õhupiiridel; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada veelgi liidu kodanikukaitse mehhanismi, et reageerida laiaulatusliku mõjuga sündmustele, mis mõjutavad paljusid liikmesriike;

78.

rõhutab veel kord, et mis puudutab varjupaiga ja rände valdkonda, on sise- ja välispiire käsitlevate õigusaktide tõhususe huvides hädavajalik, et liikmesriigid liidu tasandil kokku lepitud meetmeid nõuetekohaselt rakendaksid; toonitab, et on ülitähtis, et liikmesriigid rakendaksid suurema surve järel meetmeid välispiiridel paremini, mis aitaks leevendada kodanike hirmu julgeoleku pärast;

79.

võtab teadmiseks, et komisjon esitas 15. detsembril 2015 ettepaneku Schengeni piirieeskirjad sihipäraselt läbi vaadata ja kehtestada Schengeni ala välispiiridel süstemaatiline kontroll, nii et vastavate andmebaaside põhjal kontrollitaks kõiki liidu kodanikke, mitte ainult kolmandate riikide kodanikke;

80.

on arvamusel, et Schengeni ala on üks suurimaid Euroopa integratsiooni saavutusi; märgib, et konflikt Süürias ja muud konfliktid selles piirkonnas on põhjustanud erakordselt arvukalt liitu saabuvaid põgenikke ja rändajaid, mis omakorda on paljastanud puudujäägid liidu mõningatel välispiiridel; tunneb muret asjaolu pärast, et mõned liikmesriigid on pidanud seepärast vajalikuks sulgeda sisepiirid või võtta kasutusele ajutise piirikontrolli, mis seab küsitavaks Schengeni ala nõuetekohase toimimise;

81.

tuletab meelde, et vastavalt esmase vastuvõtu süsteemile, mille komisjon esitas Euroopa rände tegevuskavas, peavad Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, Europol ja Eurojust oma volituste kohaselt liikmesriikidele operatiivabi andma;

82.

juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et liidu ametitel on neile määratud ülesannete täitmiseks vaja piisavalt ressursse; nõuab, et liidu ametid ja liikmesriigid hoiaksid Euroopa Parlamenti esmase vastuvõtu keskuste tööga täielikult kursis;

83.

märgib, et mõlemas ümberpaigutamisotsuses on sätestatud, et Itaalia ja Kreeka esmase vastuvõtu keskustele tuleb anda tegevustoetust rändajate kontrollimiseks nende saabumisel, nende rahvusvahelise kaitse taotluste registreerimiseks, taotlejatele teabe andmiseks ümberpaigutamise kohta, nende isikute tagasisaatmiseks, kes ei ole taotlenud rahvusvahelist kaitset ega kvalifitseeru muul moel varjupaiga saamiseks või kelle taotlust ei rahuldatud, samuti reaalse ümberpaigutamise hõlbustamiseks selle kõikides etappides;

84.

nõuab esmase vastuvõtu keskuste loomist nii kiiresti kui võimalik, et anda neile liikmesriikidele konkreetset operatiivabi; nõuab tehniliste ja rahaliste vahendite eraldamist ja toetust liikmesriikidele, kuhu saabutakse esimesena, näiteks Itaaliale ja Kreekale, et võimaldada kõikide liitu saabuvate rändajate kiiret ja tõhusat registreerimist ning suunamist pädevatesse asutustesse, austades samal ajal täielikult nende põhiõigusi; on arvamusel, et liidu kiire ja tõhus abi liikmesriikidele ja sellise abi vastuvõtmine on oluline vastastikuse usalduse seisukohast;

85.

märgib, et esmase vastuvõtu keskuste üks peaeesmärk on võimaldada Euroopa Liidul anda kiiresti kaitset ja humanitaarabi neile, kes seda vajavad; rõhutab, et väga hoolikalt tuleb tagada, et rändajate kategooriatesse jagamisel esmase vastuvõtu keskustes austataks täielikult kõigi rändajate õigusi; tunnistab siiski, et rahvusvahelise kaitse taotlejate korralik identifitseerimine esmase vastuvõtu keskuses liitu saabumisel peaks aitama lihtsustada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi toimimist selle reformide järel;

86.

märgib, et komisjon on inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist käsitlevas tegevuskavas teatanud, et kaalub võimalust vaadata läbi nõukogu direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud;

87.

usub, et selle läbivaatamine on vajalik ning et tuleks kaaluda süsteemi, mis võimaldab inimkaubanduse ja kuritegeliku üle piiri toimetamise ohvritel sõna võtta ja aidata kaasa kohtumõistmisele inimkaubitseja või -smugeldaja üle, ilma et nad peaksid kartma ise kohtu alla sattumist;

88.

märgib, et komisjon plaanib vaadata läbi direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele; on seisukohal, et inimest, kes hädasolijatele eri viisil humanitaarabi osutab, ei tohiks kriminaalvastutusele võtta, ja ELi õigus peaks seda põhimõtet kajastama;

89.

rõhutab, et veel üks oluline samm kuritegeliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustike hävitamisel on finantsuurimiste seadmine prioriteediks, kuna kuritegelike võrgustike kasumile jälile saamine ja selle konfiskeerimine on nende nõrgestamiseks ja hävitamiseks hädavajalik; kutsub sellega seoses liikmesriike üles neljanda rahapesuvastase direktiivi kiiresti ja tõhusalt üle võtma;

90.

tuletab meelde, et kriminaaluurimise tulemuslikkuse tagamiseks on tähtis töötajaid koolitada, et nad mõistaksid täielikult nähtust, mida püüavad tõkestada, ja oskaksid seda varakult ära tunda;

91.

juhib tähelepanu asjaolule, et rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi (GAMM) kui varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse sammast tuleks edasi arendada ning kaasata sellesse senisest enam kolmandaid riike; märgib, et praegu keskendub tegevus selles valdkonnas piirkondlike kaitseprogrammide ning piirkondlike arengu- ja kaitseprogrammide alusel suutlikkuse suurendamisele, et võidelda kuritegeliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse võrgustikega kolmandates päritolu- ja transiidiriikides; märgib samas, et ümberasustamist käsitlev osa on nendes programmides jätkuvalt nõrk; usub, et jõupingutusi suutlikkuse suurendamiseks ja ümberasustamist tuleks hoogustada ning viia ellu koos kolmandate riikidega, kus asuvad suured pagulaste kogukonnad;

92.

tunnistab, et GAMM on peamine vahend, mis kehtestab liidu välispoliitika eesmärgid rände, varjupaiga ja piiride osas; märgib, et GAMM on raamistik, mis koondab erinevaid vahendeid, nagu piirkondlikud dialoogid, kahepoolsed dialoogid, liikuvuspartnerlused, rände ja liikuvuse ühised tegevuskavad, tagasivõtulepingud, viisalihtsustuslepingud, viisavabaduse lepingud, piirkondlikud kaitseprogrammid ning piirkondlikud arengu- ja kaitseprogrammid;

93.

on seisukohal, et välismõõde peaks keskenduma kolmandate riikidega tehtavale koostööle, et tegeleda Euroopasse saabuvate ebaseaduslike rändevoogude algpõhjustega; leiab, et tähelepanu keskmes peaks jätkuvalt olema partnerlused ja koostöö peamiste päritolu-, transiidi- ja sihtriikidega, näiteks Hartumi ja Rabati protsesside, Aafrika-ELi rände ja liikuvuse dialoogi, Budapesti protsessi ning Praha protsessi kaudu;

94.

märgib, et EL ja selle liikmesriigid peavad olema kolmandate riikide õiguskaitseasutuste toetamisel valivad ja arvesse võtma seda, kas need asutused on varem rändajate inimõigusi rikkunud;

95.

soovitab kolmandate riikidega tehtava koostöö raames hinnata nende riikide varjupaigasüsteemi, pagulaste toetamist neis ning nende võimet ja valmisolekut võidelda neisse suunduva või neid läbiva inimkaubanduse ja inimeste kuritegeliku üle piiri toimetamise vastu;

96.

kutsub liitu üles aitama kolmandatel riikidel koostada varjupaiga- ja integratsioonistrateegiaid, et kolmanda riigi kodanikud, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, võiksid seal kaitset taotleda; leiab, et EL peab kolmandate riikidega koostöö tegemisel kindlasti lähtuma kõigi osaliste kasust, mis tähendab, et koostööst peab kasu olema nii ELile, kõnealusele kolmandale riigile kui ka selles kolmandas riigis viibivatele pagulastele ja rändajatele;

97.

tuletab meelde, et liit on tõhustanud oma väliskoostööd kolmandate riikidega rände ja varjupaiga küsimustes, et reageerida asjakohaselt praegusele pagulaskriisile, ning on käivitanud uusi koostööalgatusi, nagu ELi-Türgi ühine tegevuskava; rõhutab sellega seoses, et kõik osalised peavad täitma ühisest tegevuskavast tulenevaid kohustusi, sealhulgas tegelema süürlaste massilise rändevoo algpõhjustega, tugevdama koostööd, et toetada ajutise kaitse saanud süürlasi ja neid vastu võtvaid kogukondi Türgis, ning et Türgi peab täitma oma lubadused hoida ära ebaseadusliku rände vood oma territooriumilt Euroopa Liitu;

98.

märgib, et paljud ebaseaduslikult üle piiri toimetatavad inimesed on neid riskantsel Euroopa reisil ootavatest ohtudest mingil määral teadlikud, kuid otsustavad teekonna siiski ette võtta, kuna hindavad neid ohte väiksemaks ohtudest, mis ähvardavad neid siis, kui nad välja ei rända;

99.

tunneb heameelt asjaolu üle, et inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist käsitlevas tegevuskavas seotakse uute teadlikkuse suurendamise kampaaniate käivitamine olemasolevate kampaaniate hindamisega; teeb ettepaneku, et sellised kampaaniad peaksid selgitama, milliseid kriteeriume kasutatakse kaitseseisundi kindlaksmääramiseks liidus, sest see teave võib veenda mõningaid rändajaid eluohtlikku teekonda mitte ette võtma, kui on oht, et nad kaitset ei saa, vaid saadetakse tagasi;

100.

kinnitab, et EL peab vastu võtma pikaajalise strateegia, mis aitaks võidelda kolmandates riikides rännet ajendavate teguritega (konflikt, tagakiusamine, etniline puhastus, üldine vägivald ja muud tegurid, nagu äärmine vaesus, kliimamuutused või loodusõnnetused), mis sunnivad inimesi andma end ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate kuritegelike võrgustike meelevalda, kuna selles nähakse ainsat Euroopa Liitu jõudmise võimalust;

101.

tuletab meelde, et rändajate inimõigustega tegelev ÜRO eriraportöör on samuti palunud ELil avada seaduslikud rändekanalid, et rändajad saaksid kasutada seaduslikke sisenemis- ja väljumissüsteeme selle asemel, et pöörduda kuritegelike üle piiri toimetajate poole;

102.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et liitu saabuvate pagulasvoogude suurenemine viimasel ajal on näidanud, et ennetusmeetmed iseenesest ei ole praeguse rändeolukorraga toimetulekuks piisavad;

103.

tõdeb, et pikemas perspektiivis on vaja jõulisemalt lahendada rände algpõhjuseid mõjutavaid geopoliitilisi probleeme, kuna sõda, vaesus, korruptsioon, nälg ja võimaluste puudus tähendavad, et inimesed tunnevad jätkuvalt vajadust põgeneda Euroopasse, kui Euroopa Liit ei aita neid riike uuesti üles ehitada; märgib, et see tähendab, et komisjon ja liikmesriigid peavad eraldama rohkem raha kolmandate riikide suutlikkuse suurendamiseks, näiteks toetama investeerimist ja haridust, tugevdama ja jõustama varjupaigasüsteeme, aitama piire paremini hallata ning tugevdama sealseid õigus- ja kohtusüsteeme;

104.

märgib, et peamine vahend kolmandate riikide rahaliseks abistamiseks on arengukoostöö rahastamisvahend, mis hõlmab ainukest liidu globaalset temaatilist rände rahastamist üleilmsete avalike hüvede ja probleemide programmi raames ja mida haldab rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraat; märgib lisaks, et nii nagu otse liikmesriikidele eraldatavate vahendite puhul, on arengukoostöö rahastamisvahendi haldamisega seotud ka muud komisjoni peadirektoraadid ja liidu asutused, näiteks liidu abi naabruskonna riikidele annab naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu, humanitaarabi annab humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat ning Euroopa välisteenistus haldab stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendit; tuletab meelde, et kuna ka kahel rände ja siseasjade peadirektoraadi hallataval fondil, nimelt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondil ning Sisejulgeolekufondil on välismõõde, lisab see välisrahastamise areenile veel ühe osaleja;

105.

väljendab heameelt hiljuti loodud Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi üle ja sellele lubatud 1,8 miljardi euro üle, mis on täiendav element kolmandate riikide rahastamisel; kutsub liikmeriike üles jätkama selle fondi toetamist;

106.

leiab, et vastavalt rände ja liikuvuse suhtes võetud üldisele lähenemisviisile peaksid neli temaatilist sammast – i) seaduslik ränne ja liikuvus, ii) ebaseaduslik ränne ja inimkaubandus, iii) rahvusvaheline kaitse ning iv) rände mõju arengule – olema liidu välispoliitikas ja rahastamises võrdselt tähtsad;

107.

märgib, et liidu rändepoliitikat rakendatakse eri poliitiliste instrumentide kaudu, millest igaühel on oma eesmärgid, mis ei ole omavahel tingimata seotud, ning et eri osalejate rahastamise koordineerimine on ebapiisav; juhib tähelepanu sellele, et eelarveridade ja vastutuse killustatus on loonud niisuguse juhtimisstruktuuri, mille tõttu võib olla keeruline anda terviklikku ülevaadet sellest, kuidas eri vahendeid eraldatakse ja lõpuks kasutatakse; märgib lisaks, et killustatuse tõttu on keerukam hinnata, kui palju EL kokku rändepoliitika peale kulutab;

108.

on arvamusel, et täielik ülevaade liidu rahaliste vahendite eraldamisest rände valdkonnale nii ELis kui ka väljaspool on vajalik, kuna selle puudumine vähendab ilmselgelt läbipaistvust ja takistab tõhusat poliitikakujundamist; märgib sellega seoses, et üks võimalus oleks luua veebisait, mis kujutaks endast andmebaasi kõikide rändepoliitikaga seotud projektide kohta, mida liit rahastab; rõhutab, et läbipaistvuse nõue laieneb ka eelarveridadele, et tagada liidu rändepoliitika kõikide eesmärkide piisav rahastamine;

109.

tuletab meelde, et ELi rändefondide positiivne mõju sõltub riikliku ja ELi tasandi protsessidest läbipaistvuse, tõhusa järelevalve ja aruandluse tagamiseks, usub, et tuleks kaaluda, kuidas muuta järelevalve ja hindamine pidevaks protsessiks, nii et see ei toimuks ainult tagantjärele, ja et kontrollikoja rolli tuleks selles osas tugevdada; märgib, et tuleks kehtestada võrreldavad kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, et mõõta ELi rahastamise mõju ning aidata hinnata, kas fondid on oma eesmärgid saavutanud;

110.

peab tervitatavaks lisavahendite eraldamist liidu 2016. aasta eelarvest, et alustada praeguse rändeprobleemi lahendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et lisavahendid on enamasti eraldatud mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 alusel, mida on toodud ettepoole, ja see tähendab, et liit kulutab täna seda, mis oli mõeldud homseks;

111.

on nõus, et kuigi hiljutisi eelarvega seotud ettepanekuid ja lisavahendeid liidu 2016. aasta eelarvest, sh paindlikkusinstrumendi kasutamist tuleks tervitada, teeb rahastamine keskpikas ja pikas perspektiivis jätkuvalt muret; peab murettekitavaks, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi eelarveridade summade kavandatava suurendamisega 2016. aastal ei ole kaasnenud ettepanekut vaadata läbi fondis aastatel 2014–2020 kasutada olevad koguvahendid; sedastab, et nii jätkates saavad Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahendid otsa ammu enne 2020. aastat;

112.

julgustab liikmesriike täielikult ära kasutama nende fondide võimalusi, mis ei ole otseselt rändepoliitikaga seotud, kuid mida võib kasutada selle valdkonna meetmete (näiteks integratsioonimeetmete) rahastamiseks, nagu Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, „Horisont 2020“, Euroopa Regionaalarengu Fond ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm;

113.

soovitab, et 2016. aasta lõpuks kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus lisataks liidu eelarve rubriiki 3 „Kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus“ oluliselt lisaressursse, nii et oleks kasutada piisavad vahendid, arvestades rände suundumusi ning sellega seoses ELi ja liikmesriikide rahalisi vajadusi varjupaiga-, rände- ja integratsioonipoliitika valdkonnas;

114.

juhib tähelepanu asjaolule, et tegevuse rahastamine on vabaühendustele suur probleem, sest rahastamine on enamasti projektipõhine; kinnitab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama ja vajaduse korral rahastama vabatahtlike ja kodanikuühiskonna algatusi, mille eesmärk on pakkuda rändajatele abi; palub, et liikmesriigid ja komisjon püüaksid vajaduse ja võimaluse korral rahastada rände, integratsiooni ja varjupaiga valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide juhitud projekte;

115.

kordab, et tuleb tagada kodanikuühiskonna kaasamine liidu meetmete ja riiklike kavade väljatöötamisse, nagu näeb ette Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis sätestatud partnerluspõhimõte; teeb ettepaneku, et ELi tasandil kaalutaks komisjoni regulaarseid konsultatsioone rände, varjupaiga ja integratsiooni valdkonnas tegutsevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

116.

märgib, et vastavalt OECD ja komisjoni 2014. aasta uurimusele, mis viidi läbi enne rändevoogude suurenemist 2015. aastal, väheneb ELi tööealine (vanuses 15–64) elanikkond aastatel 2013–2020 7,5 miljoni inimese võrra, ning kui rändesaldo sellest ennustusest kõrvale jätta, on tööealise rahvastiku kahanemine veelgi suurem – 11,7 miljonit;

117.

märgib aga, et 2015. aasta novembris oli noorte töötuse määr kõikide liikmesriikide arvestuses 20 %;

118.

märgib lisaks, et vastavalt Eurostati hinnangutele suureneb 65-aastaste ja vanemate isikute määr võrreldes 15–64-aastastega 27,5 %-lt 2013. aasta alguses peaaegu 50 %-ni 2050. aastal; nendib, et kui praegu on iga 65-aastase või vanema isiku kohta tööealisi isikuid neli, siis tulevikus oleks neid ainult kaks;

119.

sedastab, et õiguslik alus seadusliku rände haldamiseks liidu tasandil on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 79;

120.

nendib, et artikli 79 lõige 5 annab liikmesriikidele konkreetselt õiguse määrata kindlaks, kui palju kolmandatest riikidest tööotsimise eesmärgil saabuvaid kolmandate riikide kodanikke liikmesriik vastu võtab;

121.

juhib tähelepanu asjaolule, et strateegias „Euroopa 2020“ on märgitud, et liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkide saavutamiseks on vaja terviklikku töörände poliitikat ning rändajate paremat lõimimist;

122.

märgib, et ELi praegune õigusraamistik, mis reguleerib kolmandate riikide kodanike juurdepääsu tööle ELis, on üsna killustatud, kuna see keskendub pigem konkreetsetele töötajate kategooriatele kui kõikide võõrtöötajate reguleerimisele üldiselt;

123.

on seisukohal, et pikas perspektiivis peab liit kehtestama üldisemad eeskirjad, mis reguleeriksid liidus tööd otsivate kolmandate riikide kodanike sisenemist ja elamist, et kõrvaldada liidu tööturul tuvastatud puudujäägid;

124.

nõuab, et liidu tööturust loodaks terviklik visioon, mis on tööturupoliitika arendamise eeltingimuseks; märgib, et tuleb töötada välja vahendid, millega liidu tööturu praeguseid ja tulevasi vajadusi paremini hinnata; leiab sellega seoses, et olemasolevaid vahendeid, näiteks neid, mille on välja töötanud Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop) või OECD, võiks täiendada või koguni ühendada rahvusvahelise statistikaga võimaliku tööjõu pakkumise kohta kolmandatest riikidest, et saada olukorrast täpsem ülevaade;

125.

usub, et ainult paremad andmed ja paremad vahendid nende andmete analüüsimiseks aitavad poliitikakujundajatel töötada välja tulevast tööjõurändepoliitikat, ning et liit ja liikmesriigid peaksid tuvastama puudujäägid oma tööturul, võimaldamaks täita töökohti, mis vastasel juhul jääksid täitmata;

126.

märgib, et tööalane ärakasutamine võib leida aset inimkaubanduse või ebaseadusliku üle piiri toimetamise tagajärjel või ka mõlema puudumisel, mistõttu võivad karistuseta jääda ebaseaduslikke rändajaid ära kasutavad isikud nendes liikmesriikides, kus sellist ärakasutamist ei loeta kuriteoks;

127.

mõistab hukka tõsiasja, et tööjõu ärakasutamise tähtsa tegurina on välja toodud asjaolu, et ebaseaduslike rändajate tööalase ärakasutamise ilmsikstuleku ja/või selle eest vastutuselevõtmise oht on väga väike, eriti majandussektorites, kus ekspluateerimise oht on kõige suurem (põllumajandus, ehitus, hotelli- ja restoranitöö, koduabilise töö ja hooldusteenused); soovitab, et sellise karistamatuse lõpetamiseks tuleb esiteks tagada, et kõik tööjõu tõsise ärakasutamise juhtumid kriminaliseeritaks ja nende eest kehtestataks riiklikus seaduses piisavad karistused, ja teiseks suurendada tööjärelevalvet riskisektorites;

128.

võtab teadmiseks asjaolu, et praegu loetakse paljudes liikmesriikides tööalast ärakasutamist kuriteoks ainult siis, kui see toimub inimkaubanduse vormis, kuid see jätab suure lünga kõikide nende juhtumite osas, kui tööalased ärakasutajad ei ole inimkaubandusega seotud või kui nende seotust ei saa tõestada;

129.

kordab, et direktiiviga 2009/52/EÜ (millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (tööandjate karistusi käsitleva direktiiviga)) ette nähtud kaebuste esitamise hõlbustamise erikord tuleb täielikult rakendada ja seda tuleb õigesti kohaldada; peab vajalikuks paremini kaitsta inimkaubanduse ohvreid ja ebaseaduslikult liitu toimetatud inimesi, kes teevad koostööd ja hõlbustavad inimkaubitsejate ja/või inimeste kuritegelikult üle piiri toimetajate vastutusele võtmist; on seisukohal, et lisaks tuleb toetada ka inimkaubanduse vastase Euroopa ettevõtluskoalitsiooni loomist (vastav ettepanek tehti ELi 2014. aasta inimkaubanduse vastases strateegias), mille eesmärk oleks kujundada välja sellised tarneahelad, millega ei kaasne inimkaubandust;

130.

on seisukohal, et tööalase ärakasutamise likvideerimisel tuleb alati silmas pidada kahte eesmärki – võtta kuritarvitavad tööandjad tulemuslikult vastutusele ja kaitsta ärakasutamise ohvreid;

131.

tuletab meelde, et komisjon teatas rände tegevuskavas oma kavatsusest vaadata läbi direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (sinise kaardi direktiiv), keskendudes eelkõige kohaldamisalale (võib-olla laiendada ettevõtjatele, kes soovivad Euroopasse investeerida) ning ELi-sisese liikuvuse eeskirjade täiustamisele;

132.

kordab, et komisjoni aruandes praeguse sinise kaardi direktiivi rakendamise kohta on juhitud tähelepanu selle puudustele, sealhulgas asjaolule, et direktiiviga saavutatakse ühtlustamist väga piiratud ulatuses, kuna liikmesriikidel on selle rakendamisel suur otsustusõigus, eelkõige õigus säilitada paralleelsed skeemid riigi tasandil;

133.

on lisaks seisukohal, et direktiiv peaks kindlasti keskenduma mitte ainult kõrge kvalifikatsiooniga tööjõule, vaid ka teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele ametikohtadele, kus tööjõu nappus on tõestatud; usub, et sinise kaardi direktiivi läbivaatamine peaks olema ambitsioonikas ja sihipärane ning tuleks püüda kõrvaldada praeguse direktiivi ebakõlad, eriti paralleelsete riigi tasandi skeemide osas; soovitab kaaluda kohaldamisala läbivaatamist, nii et see hõlmaks ka kolmandate riikide kodanikke, kes võiksid aidata täita ELi tööturul tuvastatud tühimikke;

134.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile, Frontexile, Europolile, Eurojustile, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, eu-LISAle, Euroopa Nõukogule, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/33

—

võttes arvesse paremat õigusloomet käsitlevat institutsioonidevahelist kokkulepet (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevate talituste 22. juulil 2011. aastal kokku lepitud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 4 rakendamise praktilist korda esimese lugemise kokkulepete korral,

—

võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õigusloome kvaliteedi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta seoses 19. aruandega „Parem õigusloome“, mis käsitleb aastat 2011 (2),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist (2010) käsitleva 18. aruande „Parem õigusloome“ kohta (3),

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 2012. aasta aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (COM(2013)0566) ning komisjoni 2013. aasta aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (COM(2014)0506),

—

võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2014. aasta järeldusi aruka reguleerimise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi 21. aprilli 2015. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSACi) 27. septembri 2012. aasta, 17. mai 2013. aasta, 4. oktoobri 2013. aasta, 19. juuni 2014. aasta ja 14. novembri 2014. aasta poolaastaaruandeid parlamentaarse kontrolliga seotud Euroopa Liidu menetluste ja tavade arengu kohta,

—

võttes arvesse halduskoormust käsitleva sõltumatute huvirühmade kõrgetasemelise töörühma 14. oktoobri 2014. aasta lõplikku aruannet „Bürokraatia vähendamine Euroopas – pärand ja tulevikuväljavaated“ (5),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 52 ja 132,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0301/2015),

A.

arvestades, et komisjon sai 2012. aastal põhjendatud arvamusi, milles käsitleti 83 seadusandlikku ettepanekut; arvestades, et 2012. aastal esitati kokku 292 dokumenti, sh sellised, mis ei kvalifitseerunud põhjendatud arvamuseks;

B.

arvestades, et komisjon sai 2013. aastal põhjendatud arvamusi, milles käsitleti 99 seadusandlikku ettepanekut; arvestades, et 2013. aastal esitati kokku 313 dokumenti, sh sellised, mis ei kvalifitseerunud põhjendatud arvamuseks;

C.

arvestades, et 2012. aastal esitasid liikmesriikide parlamendid Monti II ettepaneku (6) kohta 12 põhjendatud arvamust, mis kujutas endast 19 häält (künniseks on 18 häält), ja seega võeti esimest korda kasutusele nn kollane kaart, mis nõuab, et ettepaneku teinud institutsioon vaatab selle läbi ning põhjendab oma otsust kas selle tagasivõtmise, muutmise või säilitamise kohta;

D.

arvestades, et komisjon võttis Monti II ettepaneku küll tagasi, kuid sedastas, et peab ettepanekut subsidiaarsuse põhimõttele vastavaks ning et ettepanek võeti tagasi, kuna see ei leidnud piisavat toetust Euroopa Parlamendis ja ministrite nõukogus (7);

E.

arvestades, et 2013. aastal esitasid liikmesriikide parlamendid 13 põhjendatud arvamust Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva ettepaneku (8) kohta, mis kujutas endast 18 häält, käivitades seega teise kollase kaardi menetluse;

F.

arvestades, et komisjon leidis, et tema ettepanek vastas subsidiaarsuse põhimõttele ning ettepanekut ei olnud vaja tagasi võtta ega muuta; arvestades, et komisjoni väitel pidavat ta seadusandlikus protsessis võtma põhjendatud arvamusi nõuetekohaselt arvesse (9);

G.

arvestades, et mitme liikmesriigi parlamendid väljendasid muret komisjoni lähenemisviisi pärast, pidades komisjoni esitatud põhjendusi ja argumente ebapiisavaks; arvestades, et Euroopa Parlamendi õiguskomisjon ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon korraldasid sellel teemal arutelusid;

H.

arvestades, et selle järgnevalt nõukoguga peetud Euroopa Prokuratuuri käsitlevate läbirääkimiste käigus kitsendati võrreldes algse ettepanekuga kohaldamisala ja töömetoodikat, mille kohta esitati põhjendatud arvamused;

I.

arvestades, et algatusõiguse tõttu on komisjonil kohustus tagada, et õiged valikud selle kohta, kas ja kuidas kavandada Euroopa meetmeid, tehtaks poliitika kujundamise varases etapis;

J.

arvestades, et komisjon vaatab läbi mõjuhindamise protsessi suhtes kohaldatavaid suuniseid, mis hõlmab arvestamist subsidiaarsuse ja proportsionaalsusega;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament moodustas oma mõju hindamise üksuse, mis esitas 2013. aastal komisjoni mõjuhinnangute kohta 50 esialgset hinnangut ja kaks üksikasjalikku hinnangut;

L.

arvestades, et liikmesriikide parlamendid on täheldanud, et oluliste ja arvukate delegeeritud volituste lisamise tõttu on raske tulemuslikult hinnata, kas lõplikud eeskirjad järgivad subsidiaarsuse põhimõtet;

M.

arvestades, et nii subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontroll kui ka mõju hindamine viiakse läbi alles õigusloomeprotsessi alguses;

1.

on seisukohal, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted on Euroopa Liidu juhtpõhimõtted;

2.

rõhutab, et ELi pädevuse kasutamist reguleerib subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2012. ja 2013. aastal kontrollisid ELi institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid hoolikalt nendest kahest põhimõttest kinnipidamist;

3.

peab tervitatavaks viimastel aastatel ilmnenud liikmesriikide parlamentide suuremat kaasamist ja osalemist ELi õigusloome protsessis, mille tulemusena on kasvanud teadlikkus ELi aluspõhimõtetest, sealhulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest institutsioonidevahelises kontekstis; märgib siiski, et selles osas tuleb veel tööd teha; soovitab seetõttu komisjonil esimese sammuna korraldada igal aastal kõigi liikmesriikide parlamentidega arutelu, et intensiivistada dialoogi liikmesriikide parlamentidega;

4.

on ka arvamusel, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted on poliitika kujundamise lähtealus; rõhutab seepärast, kui tähtis on hinnata õigusloomeprotsessi alguses seda, kas poliitikaeesmärke saab saavutada riiklike või piirkondlike algatuste asemel paremini Euroopa tasandil;

5.

rõhutab parlamentide, nende territoriaalse mõju ja kodanikuläheduse tähtsust ning nõuab vajaduse korral nende laialdasemat kaasamist varajase hoiatamise süsteemi;

6.

märgib siiski, et üksikud parlamendid esitavad suurema osa liikmesriikide parlamentide arvamustest; julgustab teisi parlamente üleeuroopalises arutelus rohkem osalema;

7.

rõhutab, et Euroopa institutsioonid peavad järgima Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu protokollis nr 2 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, mis on üleüldised ning institutsioonide jaoks liidu pädevuste teostamisel siduvad; välja arvatud liidu ainupädevusse kuuluvates valdkondades, kus subsidiaarsuse põhimõtet ei kohaldata;

8.

on seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõtte kontrollimise mehhanism täidab Euroopa Liidu ja riiklike institutsioonide vahelises koostöös tähtsat rolli;

9.

märgib, et komisjoni koostatud iga-aastased aruanded ei ole väga põhjalikud ning kutsub komisjoni seetõttu üles kaaluma üksikasjalikumate aruannete koostamist selle kohta, kuidas järgitakse ELi poliitika kujundamisel subsidiaarsust ja proportsionaalsust;

10.

võtab teadmiseks komisjoni 2012. ja 2013. aasta aruannete metoodika, mille raames kasutatakse statistikat liikmesriikide parlamentide poolt ettepanekute paketi kohta esitatud põhjendatud arvamuste liigitamiseks ainult üheks põhjendatud arvamuseks, mitte põhjendatud arvamusteks iga üksiku ettepaneku kohta;

11.

märgib, et põhjendatud arvamuste osakaal on esitatud dokumentide koguarvu protsentidena 2010. ja 2011. aastaga võrreldes märkimisväärselt kasvanud ja et kui 2012. aastal moodustasid põhjendatud arvamused 25 % kõigist esitatud dokumentidest, siis 2013. aastal moodustasid need juba 30 % kõigist protokolli nr 2 raames toimuvas protsessis liikmesriikide parlamentide poolt esitatud dokumentidest; võtab sellega seoses teadmiseks liikmesriikide parlamentidega konsulteerimise õigusloomeprotsessis;

12.

juhib tähelepanu, et 2012. aastal kasutasid liikmesriikide parlamendid esimest korda kollase kaardi menetlust subsidiaarsuse põhimõtte küsimuses vastusena komisjoni ettepanekule võtta vastu määrus kollektiivse tegutsemise õiguse kasutamise kohta asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kontekstis (Monti II); märgib, et kuigi komisjoni hinnangul ei olnud subsidiaarsuse põhimõtet rikutud, võttis ta ettepaneku poliitilise toetuse puudumise tõttu tagasi; märgib, et teist korda kasutati nn kollase kaardi menetlust 2013. aastal seoses komisjoni ettepanekuga võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta; märgib, et komisjoni järelduse kohaselt oli ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning ta otsustas sellest mitte taganeda;

13.

märgib, et liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamustes juhitakse tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte erinevatele tõlgendustele; tuletab sellega seoses meelde, et aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõte võimaldab liidul võtta valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, meetmeid ainult „juhul, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ja ulatuses, milles liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke, ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil“; tuletab samuti meelde, et „kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale“; innustab liikmesriike lähtuma subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise hindamisel Euroopa Liidu lepingust; soovitab tungivalt liikmesriikide parlamentidel ja ELi institutsioonidel vahetada arvamusi ja tavasid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontrolli valdkonnas.

14.

märgib, et liikmesriikide parlamentide esitatud põhjendatud arvamused erinevad esitatud väidete vormi ja kuju osas tugevalt; peab kahetsusväärseks ühiste mustrite puudumist, mis raskendab liikmesriikide parlamentide sekkumise aluse hindamist;

15.

tuletab meelde mureküsimusi, mida on tõstatatud Euroopa Parlamendi varasemates raportites juhtudel, kui komisjoni ettevalmistatud mõjuhinnangutes ei oldud subsidiaarsust nõuetekohaselt käsitletud; tuletab samuti meelde, et seda küsimust on tõstatatud ka mõjuhindamiskomitee aastaaruannetes; võtab teadmiseks, et mõjuhindamiskomitee arvates sisaldas 2012. ja 2013. aastal läbivaadatud mõjuhinnangutest enam kui 30 % subsidiaarsuse põhimõtte mitterahuldavat analüüsi; väljendab muret asjaolu pärast, et see protsent tõusis 2014. aastal 50-ni, ning nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks seda küsimust oma mõjuhinnangute suhtes kohaldatavate suuniste läbivaatamisel ning pööraks selle suundumuse uuesti langusele;

16.

märgib mõjuhinnangute kui otsustamisprotsessi abivahendi otsustavat tähtsust õigusloomeprotsessis ja juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse alaseid küsimusi nõuetekohaselt kaaluda;

17.

toonitab, et põhjalikud mõjuhinnangud, milles hinnatakse igakülgselt vastavust subsidiaarsuse põhimõttele, on olulised, et suurendada kodanike usaldust, kes leiavad sageli, et subsidiaarsuse põhimõte on demokraatliku protsessi keskne osa; rõhutab seepärast, et subsidiaarsuse tõhustatud kontrolli võib seega pidada nn demokraatia defitsiidi vähendamise vahendiks;

18.

kordab oma ülalmainitud 14. septembri 2011. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekut kasutada kavandatava õigusakti toetamiseks lisaks komisjoni poolt läbiviidatavatele mõjuhinnangutele –mille reform on arutamisel – ka liikmesriikide mõjuhinnanguid; on seisukohal, et parlamendi hiljuti loodud mõjuhindamise üksused täiendavad komisjoni tegevust positiivselt;

19.

väljendab pettumust komisjoni vastusega liikmesriikide parlamentidele nn kollase kaardi menetluse algatamise juhtudel; leiab, et komisjon peaks andma tervikliku vastuse mis tahes liikmesriikide parlamentide tõstatatud mureküsimustele, ja tegema seda lisaks avaldatud arvamuse korral iga juhtumi puhul eraldi, osana dialoogist; on arvamusel, et komisjon peab tulema ja selgitama oma seisukohta üksikasjalikult parlamendi asjaomase komisjoni või komisjonide ees;

20.

juhib tähelepanu sellele, et nn kollase kaardi menetlust ELi otsustusprotsesside mõjutamise vahendina saaks mõjusalt tugevdada liikmesriikide parlamentide seisukohtade varasema tutvustamisega, ja ergutab seetõttu liikmesriikide parlamente vahetama arvamusi vastava kohaldamisala ja kasutatavate hindamismeetodite kohta, et hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist;

21.

usub, et poliitiline dialoog on üha olulisem subsidiaarsuse järgimise tagamisel; leiab, et poliitilist dialoogi tuleks parandada mitte ainult kollaste või oranžide kaartide korral, vaid üldreeglina; tunneb sellega seoses heameelt Junckeri komisjoni püüdluse üle esineda rohkem liikmesriikide parlamentide ees, ja kutsub parlamenti üles kaaluma samalaadse algatuse tegemist; on arvamusel, et raportööre võiks julgustada tegema suuremat koostööd liikmesriikide parlamentidega, eriti kuna videokonverentsid ja muud võrgupõhised kommunikatsiooniviisid on üha hõlpsamad ja tõhusamad;

22.

toonitab, et Euroopa institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid peaksid jätkama tööd subsidiaarsuse kultuuri edendamiseks kogu ELis; soovitab eelkõige kahte algatust, mis aitaksid praegu kaasa subsidiaarsuse paremale arvessevõtmisele õigusloome protsessis, nimelt liikmesriikide parlamentide esitatud seisukohtade, nägemuste ja muude soovituste suuremat kaasamist poliitilisse dialoogi, eelkõige sellise ettevalmistava töö käigus nagu komisjoni koostatavad rohelised või valged raamatud ning subsidiaarsuse kontrolli raames liikmesriikidega konsulteerimise perioodi pikendamise kaalumist, kui liikmesriigi parlament taotleb seda ajapiirangute tõttu põhjendatud objektiivsetel põhjustel, nagu loodusõnnetused ja töös tehtavad vaheajad, milles liikmesriikide parlamendid ja komisjon peavad kokku leppima; arvab, et seda oleks võimalik saavutada, kui institutsioonid ja liikmesriikide parlamendid lepiksid esimeses etapis kokku vastavasisulises poliitilises kohustuses, ilma et see põhjustaks viivitusi asjakohaste õigusaktide vastuvõtmises;

23.

kui liikmesriigid otsustavad pikendada liikmesriikide parlamentidele subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise protokolli artiklis 6 põhjendatud arvamuse esitamiseks ette nähtud kaheksanädalast ajavahemikku, tuleks see lisada järgmisesse aluslepingu läbivaatamisse; pikendamise ajavahemiku saab seejärel kindlaks määrata ka teisestes õigusaktides;

24.

on seisukohal, et nn kollase kaardi menetlus oleks parlamentides hõlpsasti rakendatav, kinnitades seejuures veel kord subsidiaarsuse põhimõtet kooskõlas aluslepingutega;

25.

märgib, et mitmed COSACi liikmesriikide parlamendid on näidanud üles huvi rohelise kaardi poliitilise dialoogi parandamise vahendina kehtestamise üle, mis annaks liikmesriikide parlamentidele võimaluse esitada komisjonile kaalumiseks konstruktiivseid ettepanekuid, võttes nõuetekohaselt arvesse komisjoni algatusõigust;

26.

märgib, et seadusandlikud ettepanekud võivad enne nende institutsioonide poolt vastuvõtmist oluliselt muutuda; tuletab meelde, et subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kontrolli viiakse läbi ainult seadusandliku protsessi alguses, ja mitte selle lõpus; tuletab lisaks meelde, et ka mõjuhinnanguid valmistatakse enamasti ette pigem seadusandliku protsessi alg- kui lõppetapis; rõhutab vajadust viia pärast vastuvõtmismenetluse algatamist vastu vahehindamine ning võimaldada pärast õigusloomeprotsessi lõppemist esitada teatavatel juhtudel hoiatus liikmesriikidele, kes ei järgi subsidiaarsuse põhimõtet;

27.

nõuab seetõttu, et seadusandlike läbirääkimiste lõppedes ja enne lõpliku teksti vastuvõtmist viidaks läbi täiendav subsidiaarsuse kontroll ja täielik mõjuhinnang, et tagada vastavus subsidiaarsuse põhimõttele ning et koostatud hinnangud hõlmaksid ka proportsionaalsust; usub, et selline järelemõtlemisaeg aitaks poliitikakujundajatel hinnata, kas seadusandlus vastab liidu põhimõtetele, ning suurendaks sageli üsna intensiivsete läbirääkimisperioodide tulemuste läbipaistvust;

28.

võtab teadmiseks komisjoni uued, ELi õigusaktide algatustes ja ettepanekutes toodud poliitikaeesmärgid, nagu võimalikult väikesed kulud, kasu kodanikele, ettevõtjatele ja töötajatele ning tarbetu regulatiivse koormuse vältimine;

29.

on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku programmide puhul tuleks hinnata ja tõendada subsidiaarsuse põhimõttele vastavust, võttes arvesse tõendatavat lisaväärtust kasu saavates liikmesriikides;

30.

palub komisjonil kooskõlas proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega lihtsustada ELi vahenditest toetuste taotlemist, et muuta taotlemise menetlus tõhusamaks ja tulemustele orienteerituks;

31.

rõhutab oma pühendumust tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamine, hinnates selleks oma seadusandlikke algatusraporteid, tehes eelhindamised komisjoni mõjuhinnangutele ning hinnates pidevalt võimalikku ELi lisandväärtust ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid;

32.

võtab teadmiseks hiljutised arutelud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise teemal ning komisjoni ettepanekud praeguse mudeli asendamiseks; tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 3 määratletakse ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevuses oleva tervikliku valdkonnana, mis põhineb ühtsetel eeskirjadel; märgib seetõttu, et subsidiaarsuse põhimõtet ühise kaubanduspoliitika suhtes ei kohaldata;

33.

kutsub liikmesriike üles lõpetama UNCITRALi konventsiooni (lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse kohta) blokeerimist, et allkirjastada konventsioon kogu liidu nimel; taunib praegu valitsevat olukorda, kui mõned liikmesriigid on konventsiooni osalised ja mõned liikmesriigid mitte; on seisukohal, et see näide rõhutab vajadust, et kõik pooled saaksid suurema selguse liidu ainupädevuse ulatusest välismaiste otseinvesteeringute puhul; tuletab meelde, et liikmesriikide poolt investeeringute kaitseks rakendatavad erinevad poliitikad on põhjustanud praeguse olukorra, kus liikmesriigid on osalised umbes 1 400 kahepoolses investeerimislepingus, mis sisaldavad kohati erinevaid sätteid, mis võivad põhjustada ELi investorite erinevat kohtlemist liidust väljaspool, sõltuvalt kõnealuse investeeringu päritolust;

34.

nõuab muudele riikidele antava ELi finantsabi (konkreetselt makrofinantsabi) puhul kavandatavate abimeetmete proportsionaalsuse mõju põhjalikumat eel- ja järelhindamist, et abi oleks seda vajavate partnerite jaoks tõhus ja tõeliselt vajalik; kordab oma nõudmist kehtestada abi väljamaksmisele täpsemad tingimused ja vahendite kasutamise üle nõuetekohane kontroll, sh pettuse ja korruptsiooni ennetamise ning nendevastase võitlusega seotud meetmed ning parlamendi põhjalik kontroll; nõuab ELi välisvahendite tugevat integreerimist, ühendades omavahel kaubandus-, arengu- ning välis- ja julgeolekupoliitika; rõhutab, et liikmesriigid peavad näitama selle suhtes üles suuremat pühendumust;

35.

juhib tähelepanu sellele, kui suure tähtsusega on nõuetekohane konsulteerimine ja dialoog ning kodanike, ettevõtete (eelkõige VKEde) ja kodanikuühiskonna kaasamine ELi kaubanduspoliitika alaste otsuse tegemisse;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/39

—

võttes arvesse institutsioonidevahelisi kokkuleppeid parema õigusloome kohta (1),

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 294 lõike 4 rakendamise praktilist korda esimese lugemise kokkulepete korral, milles Euroopa Parlamendi ja nõukogu pädevad talitused leppisid kokku 22. juulil 2011. aastal,

—

võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õigusloome kvaliteedi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta seoses 19. aruandega „Parem õigusloome“, mis käsitleb aastat 2011 (2),

—

võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise ja VKE-testi tähtsuse kohta (3),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seadusandlike volituste delegeerimise järelmeetmete ja liikmesriikide kontrolli kohta komisjoni rakendamisvolituste teostamise üle (4),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist (2010) käsitleva 18. aruande „Parem õigusloome“ kohta (5),

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2014. aasta järeldusi aruka reguleerimise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) kohta: hetkeseis ja tulevikuväljavaated (COM(2014)0368),

—

võttes arvesse komisjoni varasemaid teatisi ELi õigusloome kvaliteedi kohta (COM(2012)0746 ja COM(2013)0685),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (19. aruanne „Parem õigusloome“, mis hõlmab aastat 2011) (COM(2012)0373),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine – väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajaduste rahuldamine“ (COM(2013)0122),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti VKEde aruka reguleerimise järelevalve ja konsulteerimise kohta (SWD(2013)0060),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus“ (COM(2010)0543),

—

võttes arvesse komisjoni sidusrühmadega konsulteerimise 2014. aasta suuniseid,

—

võttes arvesse halduskoormust käsitleva sõltumatute huvirühmade kõrgetasemeline töörühma 24. juuli 2014. aasta lõpparuannet „Bürokraatia vähendamine Euroopas – pärand ja tulevikuväljavaated“, eelkõige 12. lisas olevat eriarvamust, mille esitasid kõrgetasemelise rühma neli liiget, kellel on töötajate, rahvatervise, keskkonna ja tarbijate kaitse taust,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2014. aasta arvamust (8),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ettepanek institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe kohta“ (COM(2015)0216),

—

võttes arvesse komisjoni otsust REFITi platvormi loomise kohta (C(2015)3261) ja teatist komisjonile „REFITi platvorm – struktuur ja toimimine“ (C(2015)3260),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi otsust sõltumatu õiguskontrollikomitee loomise kohta (C(2015)3263), komisjoni teatist „Õiguskontrollikomitee – missioon, ülesanded ja personal“ (C(2015)3262) ja komisjoni teatist „Standardseletuskiri“ (C(2015)3264/2),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti parema õigusloome suuniste kohta (SWD(2015)0111),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A8-0208/2015),

A.

arvestades, et REFITi programm on komisjoni uue parema õigusloome strateegia põhikomponent;

B.

arvestades, et REFITi programmi eesmärk on konsolideerida parema õigusloome menetlusi, lihtsustada ELi õigusakte, vähendada haldus- ja/või regulatiivset koormust ning sillutada teed headele valitsemistavadele, mis tuginevad tõenditel põhinevale poliitikakujundamisele, milles on tähtsal kohal mõjuhinnangud ning järelhindamine, ilma et see asendaks poliitilisi otsuseid;

C.

arvestades, et komisjon on loonud uue REFITi platvormi, mis toetaks tema tööd REFITi programmi raames ja mis koosneb kahest rühmast: valitsusrühm, mis hõlmab kõrgetasemelisi eksperte iga riigi avalikust teenistusest, ja sidusrühmade rühm, mis hõlmab kuni 20 eksperti, kellest kaks esindavad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ja Regioonide Komiteed, ülejäänud eksperdid aga ettevõtteid, sh VKEsid, tööturu osapooli ja kodanikuühiskonna organisatsioone;

D.

arvestades, et iga-aastane REFITi tulemustabel võimaldab hinnata igas poliitikavaldkonnas ja igas komisjoni määratletud algatuses, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu võetud meetmetes saavutatud edu;

E.

arvestades, et 2003. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta on praeguses, Lissaboni lepinguga loodud õiguskeskkonnas aegunud;

F.

arvestades, et möödunud aastatel on parema reguleerimise tegevuskava õigustavade paranemisele siiski kaasa aidanud; arvestades, et komisjoni selles valdkonnas algatatud rohked eri nimetused ja programmid, näiteks parem reguleerimine, parem õigusloome, arukas reguleerimine, õigusloome kvaliteet, põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“, toimivuskontroll ja halduskoormuse vähendamine ei anna eelkõige kodanikele piisavat selgust ja läbipaistvust meetmete eesmärkide kohta ja peaksid olema seepärast paremini omavahel ühendatud;

G.

arvestades, et oma 19. mai 2015. aasta teatisega „Parem õiguslik reguleerimine paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ on komisjon nüüd teinud ettepaneku sidusa ja tervikliku parema õigusloome käsituse kohta, milles võetakse arvesse õigusloome kogu poliitilist tsüklit ja milles on vaja kõigi institutsioonide kindla suunitlusega koostoimet, ning arvestades, et parlament käsitleb seda teatist just sel põhjusel hoolikalt, et saavutada liidu kodanike huvides parimad võimalikud tulemused;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sõnastatud liidu eesmärgid on kõik võrdse tähtsusega; arvestades, et komisjon rõhutab, et REFITi programm ei sea kahtluse alla praeguseid poliitikaeesmärke ega tohiks avaldada negatiivset mõju kodanike, tarbijate ja töötajate tervisele ja ohutusele ega keskkonnale;

I.

arvestades, et komisjon viis 2014. aasta teises pooles läbi avaliku arutelu enda välja antud mõju hindamise suuniste ja sidusrühmadega konsulteerimise suuniste kohta;

J.

arvestades, et 2015. aasta tööprogrammi koostamisel rakendati esimest korda nn poliitilise katkevuse põhimõtet, õigustamaks sellega suure arvu menetluses olevate seadusandlike ettepanekute tagasivõtmist;

K.

arvestades, et komisjon kavatses oma 2015. aasta tööprogrammis keskenduda suurimatele majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele ning tema uue struktuuri eesmärk on tagada sidusam poliitiline käsitus, misläbi oleks võimalik suurendada läbipaistvust ELis ja seega vastuvõetavust kodanike poolt;

1.

märgib komisjoni presidendi Junckeri otsust usaldada komisjoni asepresidendile parema õigusloome portfell, mis vastab Euroopa Parlamendi üleskutsetele ja rõhutab selle teema suurt poliitilist tähtsust; eeldab, et see määramine toob kaasa ELi õigusaktid, mis on parima võimaliku kvaliteediga, vastavad kodanike ja sidusrühmade ootustele ja tagavad, et avaliku poliitika eesmärke, sh tarbija-, keskkonna-, sotsiaal- ning töötervishoiu ja -ohutuse standardeid ei seata ohtu;

2.

juhib tähelepanu sellele, et parem õigusloome peaks hõlmama avaliku halduse kultuuri kõigil Euroopa Liidu tasanditel, pidades silmas üleliigset bürokraatiat kogu ELis ja vajadust õigusakte lihtsustada, ning sisaldama liidu aktide rakendamist ja kohaldamist nii Euroopa kui ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, tagamaks hea halduse ja Euroopa-sõbraliku asjaajamise kõigil tasanditel;

3.

toonitab, et komisjon peaks esmatähtsale kohale seadma teatavate meetmete väljatöötamise ja keskenduma pigem seaduste kvaliteedile ja kehtivate õigusaktide parema täitmise tagamisele, mitte aga õigusaktide arvule; rõhutab sellega seoses, et otsustavaks teguriks ei tohiks olla mitte kulud, vaid et õigusloome kvaliteet peaks olema ainus võrdlusalus ning et REFITi programmi ei tohi kasutada sotsiaal-, tööhõive-, keskkonna- ja tarbijakaitsevaldkonnas kehtivate nõuete õõnestamiseks;

4.

soovitab komisjonil kaaluda aegumisklauslite kehtestamist ajaliselt piiratud seadusandlikes algatustes tingimusel, et see ei tekita õiguskindlusetust, ja lisada asjakohased läbivaatamise klauslid vajaduse korral õigusaktidesse, et korrapäraselt uuesti hinnata, kas seadusandlikud meetmed on Euroopa tasandil jätkuvalt asjakohased;

5.

rõhutab, et üks Euroopa standard asendab reeglina 28 riiklikku standardit, tugevdades nii siseturgu ja vähendades bürokraatiat;

6.

peab tervitatavaks 19. mai 2015. aasta parema õigusloome meetmete paketti; toetab komisjoni raugematut tahet pingutada parema õigusloome nimel; rõhutab, et REFITit käsitlevas teatises ette nähtud tööd tuleb käsitada katkematu protsessina, mis tagab Euroopa tasandil kehtivate õigusaktide eesmärgipärasuse, täidab seadusandjate ühist eesmärki ning vastab kodanike, äriringkondade ja muude sidusrühmade ootustele;

7.

võtab teadmiseks komisjoni võetud kohustuse uue, paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, mille juures võetakse arvesse Lissaboni lepinguga kaasnenud muutusi ning parlamendi ja komisjoni vahelist raamlepingut ning milles konsolideeritakse parimad tavad sellistest valdkondadest nagu õigusloome kavandamine, mõjuhinnangud, ELi õigusaktide süstemaatiline järelkontroll ning delegeeritud ja rakendusaktide rakendamine ja käsitlemine, ning märgib läbirääkimiste lõppemist;

8.

peab tervitatavaks komisjoni kinnitust, et tema parema õigusloome strateegia eesmärk ei ole dereguleerida teatavaid poliitikavaldkondi või seada kahtluse alla väärtusi, mida me peame tähtsaks, nagu sotsiaalkaitse, keskkonnakaitse ja põhiõigused, sh õigus tervishoiule;

9.

tunnustab pikaajalist intensiivset tööd, mida on teinud sõltumatute huvirühmade kõrgetasemeline töörühm, kes on esitanud Euroopa Komisjonile ettepanekud halduskoormuse vähendamiseks ja teinud kindlaks parimad tavad, et rakendada ELi õigusakte liikmesriikides nii vähese bürokraatiaga kui võimalik; märgib, et sõltumatute huvirühmade kõrgetasemelise töörühma neli liiget ei ole mitme rühma lõpparuandes halduskoormuse kohta esitatud järeldusega nõus ning on esitanud eriarvamuse; ootab, et Euroopa Komisjon võtaks arvesse kõigi protsessis osalevate sidusrühmade muresid;

10.

rõhutab sotsiaaldialoogi ja tööturu osapoolte sõltumatuse austamise tähtsust; toonitab eelkõige seoses ELi toimimise lepingu artikliga 9, et tööturu osapooled võivad vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 155 sõlmida kokkuleppeid, mis allakirjutanute ühisel taotlusel võivad viia ELi õigusakti vastuvõtmiseni; eeldab, et komisjon austab osapoolte autonoomiat ja nende läbi räägitud kokkuleppeid ning võtab nende muresid tõsiselt, ja rõhutab, et parema õigusloome kava ei tohiks olla ettekääne tööturu osapoolte vahel saavutatud kokkulepete eiramiseks või neist mööda minemiseks, ning on seetõttu vastu igasugusele tööturu osapoolte kokkulepete mõju hindamisele;

11.

märgib, et parlamendi eelmisel ametiajal põhjustas rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide vaheline valikuvõimalus palju institutsioonidevahelisi vaidlusi; peab seepärast tähtsaks, et koostataks konkreetsed suunised, nagu nõudis parlament oma 25. veebruaril 2014. aastal vastuvõetud resolutsioonis;

12.

peab tervitatavaks komisjoni avaldust, et ta kavatseb lihtsustada ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP), Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning „Horisont 2020“ raames antavate toetuste haldamist;

13.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon tunnustab konsultatsioonide tähtsust REFITi programmis; juhib tähelepanu sellele, et kooskõlas ELi lepingu artikli 11 lõikega 2 on kõik ELi institutsioonid kohustatud säilitama esindusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistva ja regulaarse dialoogi; kutsub institutsioone üles pöörama erilist tähelepanu kohustuslikule ja regulaarsele dialoogile esindusorganisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga;

14.

märgib, et suurema läbipaistvuse kaudu saab ELi toimimise muuta tõhusamaks ja tugevdada kodanikuühiskonna kindlustunnet ELi suhtes;

15.

väljendab seoses sellega heameelt komisjoni kinnituse üle, et dialoog kodanike, tööturu osapoolte ning ettevõtlussektori ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega aitab tagada ELi õigusloome läbipaistvuse, mõjususe ja sidususe, ning toetab komisjoni kavatsust näidata täpsemalt, kuidas ta oma ettepanekuid koostab, näiteks seadusandlike tekstide või komisjoni teatiste vormis;

16.

märgib, et komisjon suurendab oma parema õigusloome strateegias märkimisväärselt avaliku konsultatsiooni rolli; märgib, et tulevikus viib komisjon läbi 12-nädalase avaliku konsultatsiooni a) enne uute seadusandlike ettepanekute koostamist, b) kui hinnatakse olemasolevaid seadusandlikke ettepanekuid ja kontrollitakse nende sobivust ning c) tegevuskavade ja mõju eelhinnangute kohta; märgib ka, et pärast ettepaneku vastuvõtmist annab komisjon kodanikele ja sidusrühmadele võimaluse kaheksa nädala jooksul komisjoni ettepaneku kohta kommentaare esitada ja edastab need seisukohad nõukogule ja parlamendile;

17.

palub komisjonil eelnevast lähtudes anda kõigi konsultatsioonimenetluses osalejate seisukohtadele ja tagasisidele tasakaalustatud ja läbipaistev hinnang ning tagada eelkõige, et hästi rahastatud ja organiseerunud sidusrühmade organisatsioonid ei saaks avalikke konsultatsioone oma huvides väärkasutada; palub komisjonil oma konsultatsioonide järeldused avaldada;

18.

märgib, et mõjuhinnangud tuleks avaldada ainult siis, kui komisjon on asjaomase poliitilise algatuse vastu võtnud; peab komisjoni otsuste läbipaistvuse huvides vajalikuks, et mõjuhinnangud tuleks avaldada ka siis, kui komisjon on teinud otsuse seadusandlikku ettepanekut mitte esitada;

19.

nendib, et nõuandev Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kodanikuühiskonna oluline esindaja; märgib, et Regioonide Komiteel, mis samuti on nõuandva iseloomuga, on keskne roll ELi piirkondlike ja kohalike asutuste esindamisel ja ELi õigusaktide rakendamise hindamisel; märgib, et kehtiva õiguse järgi võivad parlament, nõukogu ja komisjon mõlema nõuandva organiga konsulteerida kõikidel juhtudel, kui parlament ja nõukogu peavad seda asjakohaseks; on seisukohal, et kui nendega konsulteeritakse konkreetsetes küsimustes nõuetekohaselt ja piisavalt varakult ning kasutatakse ära nende asjatundlikkust konkreetsetes valdkondades, siis võib see paremale õigusloomele kaasa aidata;

20.

leiab, et piirkondlike ja kohalike võimude osalus ELi poliitikakujunduses peaks olema suurem, eelkõige tuleks liikmesriikide piirkondliku ja kohaliku tasandi teadmisi ja kogemusi kasutada õigusaktide ettevalmistamise varajastes faasides; märgib, et kõik institutsioonid peavad oma seadusandlikus töös subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgima;

21.

peab tervitatavaks komisjoni kavatsust muuta õigusloomeprotsess läbipaistvamaks ning kaasata avalikkuse ja sidusrühmade esindajaid kogu protsessi suuremal määral;

22.

peab tervitatavaks komisjoni otsust viia ka tulevikus läbi neljanädalasi avalikke konsultatsioone delegeeritud õigusaktide eelnõude ja peamiste rakendusaktide kohta, enne kui liikmesriigid vastutavas komisjonis vastavalt oma seisukohale hääletavad;

23.

kutsub komisjoni üles oma hindamissuunised läbi vaatama, hoogustama sidusrühmade kaasamist ja nendega konsulteerimist ning kasutama kõige otsesemat meetodit, et võimaldada ELi kodanikel otsuste tegemises osaleda;

24.

märgib ära uut rubriiki „Lighten the Load – Have Your Say“ („Koormuse vähendamine – öelge oma arvamus“) komisjoni parema õigusloome veebisaidil ja nõuab, et komisjon ja uus REFITi platvorm vaataksid sinna laekunud kommentaarid tasakaalustatult ja läbipaistvalt läbi; on siiski veendunud, et REFITi platvorm ei peaks olema oma protsessides ja otsustustes liiga koormav, vaid kujutama endast organit, kes suudab kiiresti reageerida ja Euroopa õigusloomeprotsessis ka üksikasjalikumat tööd teha; on arvamusel, et komisjoni veebisaidi kaudu pakutava konsultatsiooniga ei saa asendada avalikku konsultatsiooni sidusrühmade esindajatega,

25.

märgib, et mõjuhinnangud on oluline vahend, mille abil toetada otsuste tegemist kõigis ELi institutsioonides ja millel on paremas reguleerimises oluline roll; palub komisjonil ja liikmesriikidel sellega seoses olla rangem oma kohustuste täitmises ning tulevaste ja kehtivate eeskirjade mõju hindamisel; rõhutab siiski, et selline hindamine ei asenda poliitilisi hinnanguid ja otsuseid ning et Euroopa Parlamendi liikmete vabadust oma poliitilist tööd teha ei tohi mitte mingil kombel piirata;

26.

on veendunud, et konkurentsivõime hindamine peaks olema mõjuhindamisprotsessi oluline osa; on seisukohal, et läbivaadatud suuniste eelnõu peaks sisaldama juhiseid selle kohta, kuidas hinnata konkurentsivõimele avalduvat mõju ja millist kaalu anda sellele lõppanalüüsis; toetab senist eeldust, et komisjon ei tohiks vastu võtta ettepanekuid, millel on konkurentsivõimele negatiivne mõju, välja arvatud juhul, kui esitatakse tõendid märkimisväärse mittemõõdetava kasu kohta;

27.

on veendunud, et parema õigusloome põhimõtteid tuleks kohaldada nii teiseseid kui ka esmaseid õigusakte käsitlevate otsuste suhtes; palub komisjonil vajaduse korral lisada delegeeritud ja rakendusaktidesse mõjuhinnang, sh konsulteerimine huvitatud osapoolte ja sidusrühmadega;

28.

on veendunud, et mõjuhinnangud peavad olema põhjalikud, nendes tuleb hinnata tasakaalustatult eelkõige majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonna-alaseid tagajärgi ning hinnata tuleb mõju kodanike põhiõigustele ning soolisele võrdõiguslikkusele; rõhutab, et kulude-tulude analüüs on ainult üks paljudest kriteeriumidest;

29.

märgib, et paljudes liikmesriikides, nagu Rootsi, Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Ühendkuningriik ja Saksamaa, annavad sõltumatud organid konstruktiivse panuse õigusloomeprotsessi, eesmärgiga vähendada bürokraatiat ettevõtetele ja kodanikele ning mõõdetavalt ja kontrollitavalt vähendada teabe andmise kohustusega seotud kulusid; märgib, et arvesse tuleks võtta olemasolevate parema õigusloome organite tavasid ja kogemusi; võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjoni mõjuhindamiskomitee on nimetatud ümber sõltumatuks õiguskontrollikomiteeks, ning loodab, et sõltumatute ekspertide kaasamine avaldab komisjonis mõjuhindamisprotsessile positiivset mõju; nõuab, et õiguskontrollikomiteel oleks ainult nõuandev roll ja ta ei saaks välja anda siduvaid arvamusi; nõuab, et mõjuhinnanguid tehtaks pidevalt, et nendes võetaks arvesse talitustevahelistes konsultatsioonides tehtud muudatusi ning et need põhineksid muu hulgas prognoosil, millised oleksid lisakulud liikmesriikide jaoks, kui Euroopa tasandil lahendust ei leita; on seisukohal, et õiguskontrollikomitee arvamus tuleks lisada seadusandlikule ettepanekule; teeb ettepaneku arutada eelseisvatel institutsioonidevahelise kokkuleppe läbirääkimistel ideed, kas õiguskontrollinõukogu oleks üksnes nõuandva organina institutsioonide jaoks ühiselt huvipakkuv;

30.

peab tervitatavaks asjaolu, et nõukogu töörühmad kaaluvad praegu, konkreetsete seadusandlike ettepanekute üle toimuva arutelu varajases etapis esialgse nimekirja põhjal komisjoni asjaomaseid mõjuhinnanguid; väljendab siiski kahetsust selle üle, et nõukogu peasekretariaadil puudub oma mõjuhindamisüksus, ja on veendunud, et eespool nimetatud lahendus võiks aidata kaasa sellele, et nõukogu täidab oma kohustuse hinnata komisjoni ettepanekutes tehtud olulisi muudatusi;

31.

märgib, et parlament on loonud mõjuhinnangute ja Euroopa lisaväärtuse direktoraadi, mis osutab parlamendikomisjonidele mõju eel- ja järelhindamise teenust, hindab tulevaste või olemasolevate ELi poliitikameetmete lisaväärtust ning annab hinnangu teadus- ja tehnoloogiapoliitika valikutele; märgib, et komisjonilt saadud teabe kohaselt on seoses muudatustega komisjoni ettepanekutes tehtud parlamendis umbes kakskümmend mõjuhinnangut; tuletab parlamendi erikomisjonidele meelde, et nad kasutaksid järjepidevamalt parlamendisiseseid mõju hindamise vahendeid, eriti kui komisjoni algsesse ettepanekusse kavandatakse olulisi muudatusi; märgib siiski, et see ei tohi viia Euroopa Parlamendi liikmete manööverdamisruumi piiramiseni;

32.

rõhutab vajadust võtta arvesse kõiki põhimõtteid, millele liit on rajatud, sh subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; kutsub ELi institutsioone üles alati kaaluma õigusaktide lühi- ja pikaajalist mõju;

33.

märgib, et pärast läbirääkimiste lõppemist ja enne lõpphääletust võetavat ooteaega – mida praegu kasutavad jurist-lingvistid läbivaatamiseks – võiks kasutada ka mõjuhinnangu ja subsidiaarsuse kontrolli lõpuleviimiseks;

34.

on seisukohal, et kõik ELi institutsioonid peaksid välja töötama mõjuhinnangute kohta ühtse metoodilise käsituse; rõhutab asjaolu, et parlamendi ja nõukogu seadusandlikku eelisõigust muuta komisjoni ettepanekuid ei tohi vähendada;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon korraldaks delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide ettevalmistamisel tihedamini nii avalikke kui ka erakonsultatsioone kõikide sidusrühmadega, sealhulgas tarbijatega, et kaaluda, kuidas paremini suurendada teadlikkust ettepanekutest esialgses etapis;

36.

märgib komisjoni võetud kohustust VKE-testi veelgi parandada, arvestades eelkõige asjaolu, et rohkem kui 20 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet moodustavad 99 % kõikidest ELi ettevõtetest ja et VKEd on majandustegevuse, majanduskasvu ja tööhõive nurgakivi; toetab kohandatud kokkulepete kaalumist ja paindlikumaid VKEde mõjuhindamiste eeskirju, kui on võimalik tõestada, et need ei ohusta õigussätete mõju ning erandid või paindlikumad sätted ei soodusta siseturu killustumist ega takista sellele juurdepääsu; peab seetõttu tervitatavaks komisjoni lubadust kaaluda veelgi paindlikumaid eeskirju VKEdele, sh otsest erandit mikroettevõtetele, kui see on asjakohane ja teostatav ega takista kavandatavate õigussätete sotsiaalsete, ökoloogiliste ja majanduslike eesmärkide tulemuslikku saavutamist;

37.

kutsub komisjoni üles mitte järele andma oma ambitsioonides luua VKEde halduskoormuse vähendamise teel alus kvaliteetsete töökohtade loomisele ning rõhutab, et avalike huvidega seotud eesmärgid, sh tarbijasõbralikud, ökoloogilised, sotsiaalsed ning töötervishoiu- ja -ohutuse ning soolise võrdõiguslikkuse standardid ei tohi ohtu sattuda; rõhutab, et halduskoormuse vähendamine ei tohi viia tööga seotud standardite vähendamiseni või ebakindlate töölepingute arvu suurenemiseni ning et VKEde ja mikroettevõtete töötajaid tuleb kohelda samamoodi kui töötajaid suuremates ettevõtetes ja neil peab olema samasugune kõrgetasemeline kaitse;

38.

rõhutab, et uute eeskirjade mõju hindamine VKEdele ei tohi kuidagi kahjustada töötajate õigusi;

39.

rõhutab vajadust selgemalt sõnastatud eeskirjade järele, mida saaks hõlpsalt rakendada ja mis aitaksid kõikidel osalejatel toimida õigusriigi põhimõtete kohaselt; rõhutab, et lihtsam ja arukam reguleerimine võib soodustada õigusaktide järjepidevat ülevõtmist ning tõhusamat ja ühtsemat täitmise tagamist liikmesriikides;

40.

peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon muudab järelanalüüsi parema õigusloome lahutamatuks osaks; rõhutab, et kodanike ja ettevõtete õiguskindluse huvides tuleks selliseid analüüse viia läbi piisava ajavaruga, eelistatavalt mitu aastat pärast siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaega; tuletab siiski meelde, et mõju järelhindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesannet jälgida liidu õiguse kohaldamist liikmesriikide poolt tulemuslikult ja õigeaegselt ning astuda kõik vajalikud sammud liidu õiguse kohaldamise nõuetekohaseks tagamiseks;

41.

rõhutab järelhindamise ja poliitika tulemuslikkuse hindamise tähtsust ELi õigusaktide ja poliitika rakendamise ja tõhususe hindamise jaoks õiguslooja kavandatud tulemuste valguses;

42.

leiab, et riikide parlamendid tuleks kaasata uute õigusaktide järelhindamisse, sest see mõjuks hästi ka komisjoni aruannetele ja aitaks teha kindlaks, millised raskused on eri riikidel mitmesuguste õigusaktide ja eeskirjade rakendamisel tekkinud;

43.

märgib, et komisjoni sõnul tuleneb üks kolmandik ELi õigusaktide regulatiiv- ja halduskoormusest liikmesriikide poolt võetud ülevõtmismeetmetest;

44.

nõustub sellega, et direktiivide puhul on liikmesriikidel õigus otsustada, kas võtta riiklikul tasandil vastu sotsiaalsed ning keskkonna- ja tarbijakaitsenõuded, mis on rangemad kui ELi tasandil kokkulepitud minimaalsed nõuded, ning peab nende mis tahes otsust seda teha tervitatavaks; kinnitab, et selliseid kõrgemaid standardeid ei tohi pidada ülemääraseks; kutsub sellegipoolest riikide pädevaid ametiasutusi üles olema teadlik võimalikest tagajärgedest, mida toob kaasa nn ülemääraste nõuete kehtestamise tava, kus ELi õigusaktidele lisatakse ebavajalik bürokraatlik koormus, sest see võib kaasa tuua ELi õigusloometegevuse vääritimõistmise, mis omakorda võib soodustada euroskeptitsismi; palub liikmesriikidel kasutajasõbralikkuse huvides loobuda direktiivide ja määruste rakendamisel tarbetutest kohapealsetest halduseeskirjadest;

45.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama parimate tavade vahetamist ELi direktiivide rakendamisel ja kohaldamisel; leiab, et see innustaks sidusrühmi ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi osalema raskuste määratlemisel, mis tekivad ELi poliitika rakendamisel kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

46.

rõhutab, et parlament kui üks eelarvepädevatest institutsioonidest sooviks teada, milline on ELi õigusaktide tegelik mõju pärast nende rakendamist; palub komisjonil seetõttu anda parlamendile täielik juurdepääs kõikidele sellega seotud hinnangutele, sh kohapeal kogutud andmetele ja ettevalmistavatele dokumentidele;

47.

kutsub komisjoni üles, pidades silmas tõsiseid ja püsivaid probleeme (sh konkurentsi moonutamise probleemid), mis on tekkinud määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) rakendamisel, läbi vaatama selle määruse teaduslikku alust ja seda, kui kasulik ja realistlik see määrus on, ning kaotama vajaduse korral toitainelise koostise mõiste; on seisukohal, et määruse (EÜ) nr 1924/2006 eesmärgid, näiteks toiduga seotud teabe õigsuse tagamine ja konkreetsete andmete esitamine rasva-, suhkru- ja soolasisalduse kohta, on tänaseks saavutatud määrusega (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele;

48.

juhib tähelepanu liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta ja Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta ning palub komisjonil tagada, et parlamendil on selgitavatele dokumentidele juurdepääs;

49.

märgib, et uus komisjon kavatseb poliitilise katkevuse põhimõtet rakendades oma 2015. aasta töökavas esmakordselt üle kontrollida kõik pooleliolevad õigusaktide algatused;

50.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus kinnitas oma 14. aprilli 2015. aasta otsuses (9), et komisjon võib võtta liidu õigusakti vastuvõtmismenetluse käigus igal ajal tagasi ükskõik millise ettepaneku, mille kohta nõukogu ei ole veel otsust teinud; palub komisjonil seetõttu institutsioonidevahelise tasakaalu huvides ettepaneku tagasivõtmise korral kõigepealt konsulteerida parlamendiga, eriti pärast esimest lugemist, ja parlamendi seisukohti nõuetekohaselt arvesse võtta; viitab sellega seoses eelkõige parlamendi 15. jaanuari 2015. aasta resolutsioonidele;

51.

märgib ka, et Euroopa Kohus arvestab samas kohtuotsuses nõukogu argumente, et komisjon peab seadusandliku ettepaneku tagasivõtmise korral järgima pädevuse andmise põhimõtet, institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet ja lojaalse koostöö põhimõtet, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikes 2, ja demokraatia põhimõtet, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 1;

52.

rõhutab, et tähtis on vältida õigusaktide dubleerimist;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/48

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2014. aasta teatist „2015. aasta majanduskasvu analüüs“ (COM(2014)0902),

—

võttes arvesse oma 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ühtse turu juhtimise kohta (1) ja komisjoni 8. mail 2013. aastal selle kohta vastu võetud järelmeetmeid,

—

võttes arvesse komisjoni 8. juuni 2012. aasta teatist „Ühtse turu parem juhtimine“ (COM(2012)0259),

—

võttes arvesse komisjoni 18. juuni 2014. aasta teatist „Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programm (REFIT): hetkeseis ja tulevikuväljavaated“ (COM(2014)0368),

—

võttes arvesse komisjoni 7. märtsi 2013. aasta teatist „Arukas reguleerimine – väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vajaduste rahuldamine“ (COM(2013)0122),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse konkurentsivõime nõukogu 4. detsembri 2014. aasta järeldusi aruka reguleerimise kohta,

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni ühtse turu juhtimise kohta Euroopa 2015. aasta poolaasta raames (2),

—

võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni siseturu probleemide lahendamise võrgustiku SOLVIT kohta (3) ning komisjoni 28. mail 2014. aastal selle kohta vastu võetud järelmeetmeid,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud uuringut ühtse turu aruka reguleerimise kohta,

—

võttes arvesse veebis avaldatava ühtse turu tulemustabeli 2015. aasta aprilli väljaannet,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A8-0278/2015),

A.

arvestades, et ühtne turg on liidu majanduskasvu ja töökohtade loomist elavdav keskne vahend;

B.

arvestades, et rohkem kui 20 aastat pärast ühtse turu ametlikku loomist on selle raamistik endiselt killustunud, eelkõige seetõttu, et liikmesriigid ei ole ELi õigusakte täielikult üle võtnud või nõuetekohaselt rakendanud;

C.

arvestades, et ühtse turu juhtimist on vaja tugevdada kogu poliitikatsükli haldamise kaudu;

D.

arvestades, et tulevase siseturu strateegia eesmärk peaks olema ühtse turu parem reguleerimine, võttes arvesse varasemaid kogemusi sellistes valdkondades nagu kaupade ja teenuste vaba liikumine, digitaalne ühtne turg, kutsekvalifikatsioonid ja avalikud hanked;

E.

arvestades, et liit peaks püüdma ühtse turu reguleerimist parandada just ühise vastutuse kontseptsiooni kaudu;

F.

arvestades, et vastutus subsidiaarsuse eest läheb komisjonist, nõukogust ja parlamendist kaugemale ning hõlmab riikide ja – kus see on asjakohane – ka piirkondlike parlamentide rolli; arvestades, subsidiaarsuse põhimõte tähendab, et poliitika üle tuleks otsustada kõige sobivamal – kas kohalikul, piirkondlikul, riiklikul või Euroopa – institutsioonilisel tasandil;

G.

arvestades, et meil on küll ühtne turg kaupadele, kuid puudub ühtne turg teenustele;

H.

arvestades, et konkreetseid vahendeid tuleks tõhustada, läbi vaadata või paremini edendada, et kaasa aidata meie ettevõtetele konkurentsivõimelise regulatiivse keskkonna pakkumisele, mis toetaks majanduskasvu ja töökohtade loomist ning suurendaks tarbijate usaldust Euroopa õigusaktide vastu;

I.

arvestades, et nii kodanike kui ka ettevõtjate teadmised ja teadlikkus erinevatest tugiteenustest, nagu „Teie Euroopa“ või SOLVIT, on puudulikud;

J.

arvestades, et ühtse turu eri valdkondade õigusaktide eduka rakendamise mõõtmiseks puuduvad piisavad näitajad ja andmed;

K.

arvestades, et sellised näitajad ja andmed võiksid muuta selgemaks kõnealuste õigusaktide eesmärgi ja otstarbe;

L.

arvestades, et digitaalne innovatsioon on kiirem kui poliitika ning et digitaalarengu tegevuskava edasiviijateks on ettevõtjad; arvestades, et väga tähtis on pakkuda tulevikukindlaid eeskirju, mis on vaikimisi digitaalsed;

M.

arvestades, et liidu tarbijakaitse kõrge taseme saavutamiseks on oluline tarbijaõiguste ja tarbijakaitseseaduste nõuetekohane ülevõtmine, rakendamine ja jõustamine;

N.

arvestades, et Euroopa tarbijaküsimusi käsitleva 2015. aasta tippkohtumise kui Euroopa ja rahvusvahelisi poliitikakujundajaid ning sidusrühmi koondava iga-aastase foorumi üheks põhiprioriteediks oli õiguse parem rakendamine ja täitmine;

1.

palub komisjonil võtta oma uue siseturu strateegia rakendamisel arvesse käesolevas resolutsioonis sisalduvaid soovitusi;

2.

on seisukohal, et ühtse turu reguleerimise parandamine peaks olema ELi institutsioonide jaoks nii prioriteet kui ka ühine ülesanne; on veendunud, et head õigusaktid on kodanike huvides ning peaksid kaasa aitama konkurentsivõime edendamisele, töökohtade loomisele, majanduskasvule ja VKEde arengule, pakkudes samal ajal kõrgetasemelist tarbijakaitset, ning tegema seda nii, et see oleks Euroopa majandusele stimuleeriv, mitte pärssiv;

3.

vaatab paremat reguleerimist kogu poliitikatsükli kontekstis, kus kõik elemendid aitavad tõhusale ja mõjusale reguleerimisele kaasa; on seetõttu seisukohal, et asjakohaste õigusaktide tulemuslikkust mõõta aitavad kindlad näitajad peaksid sisalduma juba esmases mõjuhinnangus ning et neid tuleks kasutada kogu poliitikatsükli vältel, sealhulgas õigusaktide rakendamisel pärast nende jõustumist;

4.

tuletab sellega seoses meelde läbipaistva ja kättesaadava teabe tähtsust; peab kahetsusväärseks, et samal ajal kui parlamendi dokumendid on üldsusele kättesaadavad, nõukogu dokumendid seda ei ole ning jäävad ametialaseks kasutamiseks;

5.

on seisukohal, et subsidiaarsuse põhimõte peab olema poliitikakujundamise lähtepunkt, et rõhutada ühtse turu juhtimisel Euroopa lisaväärtust;

6.

märgib, et subsidiaarsusmehhanismiga seotud tähtajad ei jäta riikide parlamentidele alati piisavalt aega kaaluda üksikasjalikult aspekte, mis käsitlevad rakendamist, kooskõla kehtivate õigusaktidega ja muid praktilisi küsimusi; on seepärast seisukohal, et parlamendid võiksid ise olla aktiivsemad, eriti konsulteerimisprotsessides;

7.

on veendunud, et institutsioonid peaksid koos tagama, et asjakohaste õigusaktide eelnõude koostamisel peetakse kinni proportsionaalsuse põhimõttest; on lisaks veendunud, et protsessis tuleks saavutada lihtsuse, läbipaistvuse ja sidususe ning põhiõiguste austamise eesmärgid;

8.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles koos parlamendiga kaaluma, kuidas kõige paremini tagada jätkuv lihtsustamine, sest sellealastest jõupingutustest on kasu tarbijatele ja VKEdele;

9.

on seisukohal, et ühtse turu reguleerimisel tuleks arvesse võtta digitaalse revolutsiooni pakutavaid uusi võimalusi ja see peaks olema täielikult ühitatav e-valitsuse mõõtmega;

10.

palub komisjonil tugevdada ühtse turu rolli Euroopa poolaasta eraldi sambana, mida tuleks iga-aastase majanduskasvu analüüsi jaoks toetada ühtse turu integratsiooni käsitleva aastaaruandega;

11.

on veendunud, et ühtse turu õigusaktide eesmärgiks peaks olema ühtse turu parem toimimine, neid tuleks arendada kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikega 3 ning need peaksid edendama konkurentsi, innovatsiooni, majanduskasvu ja töökohtade loomist; näeb mõjuhinnanguid kui olulist vahendit, mille abil teavitada poliitikuid sellest, kuidas töötada paremini välja nimetatud eesmärkide ja ühtse turu eesmärkide saavutamiseks vajalikke õigusakte ning millist mõju võib avaldada võimalik koostoime kehtivate õigusaktidega;

12.

peab kahetsusväärseks, et ligikaudu 40 % mõjuhinnangute kavanditest, mille komisjoni mõjuhindamiskomitee vaatas aastatel 2010–2014 läbi, loeti kvaliteedi poolest ebapiisavaks ning saadeti paranduste tegemiseks tagasi;

13.

on seisukohal, et selleks, et mõjuhinnang oleks tulemuslik vahend, tuleks see koostada tervikliku, objektiivse ja täieliku teabe ja tõendite põhjal ning peaks sisaldama kõiki märkimisväärse mõjuga või poliitiliselt tähtsaid valikuid; on seisukohal, et mõju hindamine tuleks läbi viia, võttes ühtlasi arvesse sama sektori suhtes kehtivate õigusaktide järelhindamise tulemusi, ning selles tuleks arvestada uue seadusandliku algatuse kokkusobivust Euroopa Liidu muu poliitika ja üldiste eesmärkidega;

14.

peab kahetsusväärseks, et koos õigusakti eelnõudega parlamendile esitatud mõjuhinnangud sisaldavad endiselt puudusi, nagu tõestas näiteks parlamendi mõju eelhindamise üksuse analüüs raadioseadme turul kättesaadavaks tegemist käsitlevale ettepanekule lisatud mõjuhinnangu kohta;

15.

on veendunud, et teaduslike nõuannete hoolikas kaalumine peaks olema mõju hindamise protsessi osa ning eelkõige andma põhjenduse, kuidas ja miks on ettevalmistusetappides tehtud poliitilist protsessi edasiviivaid poliitilisi valikuid; on lisaks seisukohal, et mõjuhinnangute puhul tuleb võtta arvesse digitaalse innovatsiooni ja arengu kiirust ning vajadust, et õigusaktid oleksid tehnoloogiliselt neutraalsed ja võimalikult tulevikukindlad;

16.

juhib tähelepanu selgete juhiste puudumisele selle kohta, kas õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi ettepanekute võimalikku mõju tuleks mõõta või mitte; rõhutab, et õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi ettepanekud tuleks muuta sihipärasemaks, tuues iga ettepaneku puhul selgelt välja võimaliku kasu ja kokkuhoiu suuruse;

17.

märgib, et õigusakti ettepanekuga kaasnevat mõjuhinnangut tuleks täiendada mõjuhinnanguga kaasseadusandjate vastu võetud oluliste muudatusettepanekute kohta; rõhutab, et tingimuste kohta, millal sellised täiendavad mõjuhinnangud tuleks koostada, tuleks kehtestada selged ja läbipaistvad eeskirjad; tuletab näiteks meelde, et parlament on põhjalikult hinnanud mõningate kahe riigihankedirektiivi kohta esitatud muudatusettepanekute võimalikku mõju VKEdele; nõuab seepärast tungivalt, et nõukogu, kes ei ole oma muudatusettepanekute mõju hinnanud alates 2007. aastast, osaleks protsessis aktiivsemalt;

18.

tuletab meelde, et vastutus subsidiaarsuse eest ulatub komisjonist, nõukogust ja parlamendist kaugemale ning selles on oma osa ka riikide parlamentidel;

19.

märgib, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud uuringus ühtse turu aruka reguleerimise kohta juhitakse tähelepanu sellele, et parlamendil ja nõukogul võib olla komisjoni mõjuhinnangute jaoks väärtuslikku teavet; palub komisjonil uurida viise, kuidas kaasata parlament ja nõukogu mõju hindamise protsessi;

20.

tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 11 lõike 2 kohaselt on kõik ELi institutsioonid kohustatud pidama esindusorganisatsioonide, kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi;

21.

on seisukohal, et konsulteerimisetapp peaks alati hõlmama nn vaikimisi digitaalset osa, millega komisjon püüaks täpselt aru saada, mida kasutajad vajavad ning mida see tähendab teenuse kujundamisele;

22.

kordab oma seisukohta, et konsulteerimisprotsessid peaksid olema avatud, läbipaistvad ja kaasavad ning neid tuleks laiendada, et kaasata nendesse ka kõikide sidusrühmade mõjuhinnangute kavandite esitamine; on veendunud, et see on sama tähtis ka teiseste õigusaktide puhul, millel on suur mõju ühtse turu õigusaktide rakendamisele ja mis vajavad seetõttu suuremat läbipaistvust ja kontrolli; on seisukohal, et liidu tolliseadustik on üks valdkond, kus korrapärane konsulteerimine sidusrühmadega võiks parandada teiseste õigusaktide rakendamist;

23.

võtab teadmiseks ettepanekud parema õigusloome paketi laiendatud strateegilise kavandamisetapi, kuhu on kaasatud näiteks esialgsed mõjuhinnangud; on siiski seisukohal, et komisjoni tööprotsessist puudub jätkuvalt täielik ülevaade; palub komisjonil koostada tegevuskavad, milles tuuakse nähtavamalt esile konkreetsete sektorite poliitilised algatused, ja soodustada nende kasutamist;

24.

peab kodanike ja ettevõtjate panust eri tugiteenustesse, nagu „Teie Euroopa“ või SOLVIT, äärmiselt tähtsaks õigusloome jaoks ning palub seepärast komisjonil hinnata nendest teenustest saadavaid andmeid ning võtta seda asjaomaste õigusaktide läbivaatamisel arvesse;

25.

on veendunud, et laialdane, tõeline ja tasakaalustatud konsulteerimine on õigusloomeprotsessi väga oluline osa; on seisukohal, et dokumentide ja tõendite avaldamine ning kutse kõikidele sidusrühmadele selle valdkonna arengule tulemuslikult kaasa aidata annab olulise tõuke innovatsioonile ja ühtse turu tugevdamisele, eelkõige seoses digitaalse ühtse turu tegevuskavaga;

26.

rõhutab, et väikeettevõtjatel ei ole sageli aega ega vahendeid korrapärastel konsultatsioonidel osaleda; on seisukohal, et komisjon peaks leidma kasutajasõbralikke ja uuenduslikke viise VKEde ja idufirmadeni jõudmiseks;

27.

on seisukohal, et sidusrühmadega konsulteerimisele tuleks läheneda terviklikult ning konsulteerimine peaks olema pigem kogu õigusloometsüklit läbiv jätkuv protsess kui ühekordne tegevus; kordab sellega seoses oma üleskutset komisjonile kaaluda parema õigusloome ja vähema bürokraatia teemalise Euroopa sidusrühmade foorumi loomist;

28.

rõhutab, et sellised konsultatsioonid sidusrühmadega peaksid olema võimalikult kaasavad ning nendesse peaksid eelkõige olema kaasatud VKEd, mikroettevõtjad ning kodanikuühiskonna organisatsioonid;

29.

on veendunud, et kui avalikud konsultatsioonid muuta kättesaadavaks kõigis ametlikes keeltes ning suurendada nende kättesaadavust ja arusaadavust, saavutatakse vastav osaluse suurenemine ja läbipaistvam juurdepääs konsultatsiooniprotsessile;

30.

on veendunud, et ühtse turu õigusaktide täielik ja nõuetekohane rakendamine on väga oluline ning et selged, terviklikud ja mitmemõõtmelised näitajad on kasulikud selleks, et ühtsest turust saadav kasu oleks täielikult tuntav; väljendab muret asjaolu pärast, et rakendamisega seotud eesmärke alati ei saavutata; nõuab eeskätt teenuste direktiivi täielikku ja nõuetekohast rakendamist; tuletab meelde liikmesriikide ja sektorite vahelist jätkuvalt suurt ebaühtlust;

31.

leiab, et kuna komisjon püüab vähendada oma väljatöötatavate õigusaktide hulka, võimaldab see rohkem keskenduda poliitilistele algatustele ning jätab rohkem aega sügavamalt järele mõelda, mida saab kasutada huvitatud sidusrühmade suurema kaasatuse edendamiseks;

32.

rõhutab vastavustabelite tähtsust nõuetekohase rakendamise jälgimisel; palub liikmesriikidel koostada ja avaldada enda vastavustabelid;

33.

peab kahetsusväärseks, et vaatamata ühtse turu aktis komisjoni poolt esitatud 0,5 % eesmärgile on mõned liikmesriigid ikkagi maha jäänud; rõhutab, et tähtsad ei ole mitte ainult ülevõtmise ja rakendamisega seotud formaalsed eesmärgid, vaid ka ülevõtmise kvaliteet, praktiline rakendamine kohapeal ning probleemid ja ülesanded, mis võivad asjaomaste sidusrühmade jaoks tegelikus elus kaasneda;

34.

on seisukohal, et täielikult toimiva ühtse turu hüvede realiseerimiseks peaksid komisjon ja parlamendid tegema koostööd, et õppida ELi õigusaktide rakendamise parimatest tavadest ja selle käigus saadud kogemustest, et konkreetsete õigusaktide eesmärgid ja sihid ei läheks puuduliku või ebajärjekindla rakendamise tõttu liikmesriikides kaduma;

35.

on veendunud, et on vaja suuremat selgust ülereguleerimise osas ning tugevamaid meetmeid, et teha kindlaks selle esinemise juhtumid, mis tekitavad raskusi ja lisakulu inimestele ja ettevõtetele, kes püüavad ELi tasandilt pärinevaid õigusakte mõista ja kohaldada; kutsub liikmesriike üles rakendusdokumentides selgitama ja kindlaks tegema, mis on liidu õigusaktide ja mis riiklike nõuete tulemus; tuletab meelde, et liikmesriikidel on võimalik kohaldada rangemaid nõudeid, kui ELi õigusega on sätestatud ainult minimaalne ühtlustamine;

36.

palub komisjonil jätkata oma jõupingutusi ning ajakohastada regulaarselt õigusakte käsitlevaid suuniseid; nõuab eeskätt tihedas koostöös parlamendiga direktiivi 2005/29/EÜ (ebaausate kaubandustavade kohta) kohaldamist käsitlevate 2009. aasta suuniste kiiret ajakohastamist, et tagada suuniste sobivus digitaalajastusse; peab kahetsusväärseks, et teenuste kvaliteet erineb liikmesriigiti tohutult, mis on tingitud puudustest nii prioriteetide seadmise kui ka vahendite valdkonnas; nõuab seetõttu tugevamat täitmisele kuuluvat ELi tasandi juhtimisraamistikku, et parandada nende vahendite ja teenuste toimimist;

37.

on seisukohal, et vaidluste kohtuväline lahendamine ja vaidluste veebipõhine lahendamine on väga tähtsad vahendid kaupade ja teenuste ühtse turu tõhustamiseks; rõhutab, et need võimaldavad tarbijatel ja kauplejatel lahendada oma vaidlused kulutõhusal ja lihtsal viisil, kohtusse pöördumata; julgustab komisjoni ja liikmesriike tõstma teadlikkust nendest tähtsatest vahenditest;

38.

rõhutab, et konfliktide lahendamist toetavad ühtsed kontaktpunktid, nagu SOLVIT, Euroopa tarbijakeskuste võrgustik (ECC-Net) või finantsteenustega seotud kaebuste võrgustik (FIN-Net), on teenused, mis võimaldavad siseturul paremini toimida; palub komisjonil võtta kasutusele vahendid, et tutvustada neid võimalusi ja parandada nende omavahelist täiendavust;

39.

väljendab heameelt projektide SOLVIT ja EU Pilot üle, millega püütakse vältida komisjoni poolt liikmesriikide suhtes rikkumismenetluste algatamist; peab siiski vajalikuks, et EU Piloti raames pakutavaid teenuseid täiustataks saadud märguannetele reageerimise kiiruse osas;

40.

on seisukohal, et siseturu infosüsteemi tuleks jätkuvalt laiendada ka teistele ühtse turu vahenditele, et sellest saaks keskne teabeallikas; rõhutab, et see oleks kooskõlas „ainult ühe korra“ põhimõttega vastavalt komisjoni hiljutistele algatustele;

41.

peab tähtsaks digitaalplatvorme, näiteks ühtsed kontaktpunktid, siseturu infosüsteem (IMI) ja koostalitlusvõime alaste lahenduste programm (ISA2), et parandada ühtse turu toimimist, hõlbustades liikmesriikide ametiasutuste piiriülest teabevahetust;

42.

tunneb muret eurooplaste vähese teadlikkuse ja arusaamise pärast olemasolevatest teenustest, nagu „Teie Euroopa“, „Teie Euroopa Nõuanne“, Euroopa tööturuasutuste süsteem, tarbijakaitsealase koostöö võrgustik, ühtsed kontaktpunktid, SOLVIT ning vaidluste kohtuväline ja internetipõhine lahendamine;

43.

on seisukohal, et sellised teenused nagu „Teie Euroopa“, „Teie Euroopa Nõuanne“, Euroopa tööturuasutuste süsteem, tarbijakaitsealase koostöö võrgustik, ühtsed kontaktpunktid, SOLVIT ja SOLVIT+ ning vaidluste kohtuväline ja internetipõhine lahendamine on kasulikud ja soodsad alternatiivid kohtumenetlusele; märgib, et ainult 4 % tarbijatest ja ettevõtjatest on teadlikud sellistest vahenditest ning et praegu kasutatakse neid teenuseid väga vähe; palub komisjonil ja liikmesriikidel selle probleemi lahendamiseks parandada teadlikkust sellistest vahenditest ja uurida, kas nendega saavutatud tulemused ja lahendused on kasutajate jaoks piisavad; kutsub komisjoni lisaks üles tegema tööd selle nimel, et eri tugiteenuste, nagu „Teie Euroopa“ või SOLVIT, vahel toimuks tihedam koostöö, et suurendada kasutajate rahulolu;

44.

palub komisjonil teha nende teenuste koostoime kohta süvaanalüüs ning uurida võimalust asendada need ühe tarbijatele mõeldud kontaktpunktiga, mis suunaks tarbijad vastavalt vajadusele edasi teiste vahenditeni;

45.

on seisukohal, et see analüüs peaks tagama asjaomaste teenuste parema määratlemise, et saavutada tegevuste parem lahushoidmine ja vältida seeläbi kattuvust;

46.

palub komisjonil välja töötada kommunikatsiooni- ja koolitusstrateegia, et tõsta kodanike ja igas suuruses ettevõtjate teadlikkust tugiteenustest; soovitab sellega seoses välja töötada ühtse portaali, mille kaudu on kättesaadavad kõik tugiteenused;

47.

on seisukohal, et tarbijakaitsealase koostöö määruse tulevasel läbivaatamisel tuleks täielikult arvesse võtta vajadust parandada teabe liikumist erinevate ühtse turu vahendite vahel;

48.

toonitab komisjoni jälgimisvahendi – ELi lauskontrollide – tähtsat rolli, eriti seoses hästi toimiva digitaalse ühtse turuga;

49.

tunnustab positiivset rolli, mida täidavad ELi lauskontrollid, mille algatas komisjon jõustamise parandamiseks, kasutades internetikeskkonnas koordineeritud kontrollimeetmeid; usub, et ELi lauskontrolle võiks laiendada ka internetivälisesse sektorisse;

50.

märgib murega, et „Teie Euroopa“ aruannete kohaselt esineb valdkondi, näiteks e-kaubandus ja kvalifikatsioonide tunnustamine, mille kohta saabub pidevalt päringuid inimestelt, kes püüavad oma õigusi kasutada; on seisukohal, et komisjon peaks sellele koos riiklike ja piirkondlike asutustega reageerima, et edendada arusaamist nendest õigustest;

51.

peab asjakohaseks rakendamise nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset hindamist – ja mitte pelgalt arvnäitajaid selle kohta, kas direktiivid on vormiliselt üle võetud või ei –, et saada täielik ülevaade sellest, kuidas ühtse turu õigusaktid tarbijatele ja ettevõtetele tegelikult mõjuvad;

52.

palub komisjonil kaaluda, kas tuleks luua varajase hoiatamise süsteem, mis annaks teada ELi õiguse rakendamise või kohaldamisega seotud probleemide esinemisest;

53.

on veendunud, et ELi tasandil tarbijaturgude süstemaatiline jälgimine aitaks kiiremini tuvastada arengusuundumused ning tarbijaid ja ettevõtteid ähvardavad ohud; rõhutab sellega seoses kõikide kaasatud sidusrühmade, sh tarbijaorganisatsioonide positiivset rolli;

54.

palub komisjonil hinnata 2009. aasta vastastikuse tunnustamise määruses ja 2011. aasta ehitustoodete määruses ette nähtud toodete kontaktpunktide toimimist;

55.

rõhutab vajadust tihedama koostöö järele ühest küljest ühtse turu juhtimise vahendite, kuhu saabuvad kodanike kaebused ELi õigusaktide rikkumiste kohta kauplejate poolt, ning teisest küljest riiklike täitevasutuste vahel, kasutades ametlikke menetlusi ja paremat teabevahetust;

56.

palub komisjonil tõsiselt hinnata rakendamise – ja vajaduse korral rikkumismenetluste – järjepidevust ja tulemuslikkust, eelkõige kui need puudutavad ühtse turu reguleerimist;

57.

peab kahetsusväärseks, et parlamendi juurdepääs asjakohastele rikkumiseelsete ja rikkumismenetlustega seotud andmetele on piiratud, ning nõuab selles valdkonnas suuremat läbipaistvust, austades sealjuures konfidentsiaalsusnõudeid;

58.

nõuab tungivalt, et komisjon algataks õigeaegsed ja kiiremad rikkumismenetlused, kui on olemas tõendid mitterakendamise kohta ja kui mõistlikud jõupingutused lahendada probleemid selliste vahendite abil nagu vahendamine (vaidluste kohtuväline ja veebipõhine lahendamine, EU Pilot või SOLVIT) on ebaõnnestunud; rõhutab, et liikmesriikidel on ELi õiguse jõustamisel võrdne vastutus ja et neil tuleks tagada õiguse tulemuslik ja tõhus jõustamine, et kaitsta tarbijate huve ja luua kõikjal Euroopas ettevõtetele võrdsed võimalused;

59.

võtab kohustuse täita ELi õigusaktide jõustamisel oma rolli, muu hulgas õigusaktide rakendamise järelevalve ja komisjoni kontrollimise kaudu, eeskätt parlamendi osalemise abil komisjoni iga-aastaste aruannete või vähemalt selliste üksikasjalikumate aruannete ettevalmistamises, mis puudutavad konkreetselt jõustamist käsitlevaid tööprogramme;

60.

tuletab meelde, et oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsioonis ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ (4) kohaldamise kohta kutsus parlament komisjoni üles koguma ja analüüsima andmeid liikmesriikide kohaldatavate karistuste kohta ning jõustamissüsteemide tõhususe kohta, eriti seoses jõustamismenetluste keerukuse ja pikkusega; on korduvalt palunud komisjonil esitada parlamendile nende analüüside tulemused;

61.

on seisukohal, et ELi õigusaktide jõustamise tugevdamiseks tuleks turujärelevalve vahendeid kasutada koos ühtse turu vahenditega;

62.

juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et riikide ametiasutused ei kasuta turujärelevalve info- ja teavitussüsteemi (ICSMS) alati õigesti või siis ei võta vajalikke meetmeid õigeaegselt; rõhutab eeskätt vajadust parandada riigiasutuste vahelist juhtumite üleandmist;

63.

tunneb muret, et vastavalt komisjoni 2014. aasta näidisanalüüsile ei antud 60 % juhtudest uurimisaluste toodete puhul teada päritoluriiki, 32 % juhtudest puudus teave uurimisaluste mehaanikatoodete riskiklassifikatsiooni kohta ning 5 % sisestatud kirjetest puudus viide rikutud ELi määrusele või direktiivile; palub nõukogul ja liikmesriikidel selle probleemi üle tõsiselt järele mõelda ning teavitada parlamenti sellega seoses võetavatest järelmeetmetest;

64.

väljendab heameelt korrapärase läbivaatamise ajavahemiku üle ja sektoripõhise analüüsi sisseviimise üle õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames, mille lõppeesmärk peaks olema parandada ELi õigusaktide kvaliteeti ja neid lihtsustada, viies need sel viisil paremini vastavusse kodanike ja ettevõtete vajadustega, pöörates erilist tähelepanu mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

65.

on siiski seisukohal, et analüüsi tuleks täiustada selles osas, kas seni astutud seadusandlikud sammud on aidanud tulemuslikult kaasa eesmärgi saavutamisele ja kas need on kooskõlas praeguste poliitiliste eesmärkidega; rõhutab ka läbipaistvuse olulisust õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmis; on sellega seoses veendunud, et haldus- ja regulatiivse koormuse järkjärgulise vähendamise eesmärk võiks aidata tagada, et eesmärgid saavutatakse kõige tõhusamal viisil ning vähimate võimalike kuludega inimestele ja ettevõtetele;

66.

märgib, et reguleerimise kumulatiivne maksumus on ühtsel turul osalejate, eelkõige VKEde jaoks sageli takistuseks; peab seepärast tervitatavaks komisjoni võetud kohustust seda küsimust uurida; rõhutab, et sellise analüüsi eesmärk peaks olema eemaldada turule sisenemise tõkked ja tagada kõikidele osalejatele aus konkurents;

67.

palub komisjonil parandada arusaamist poliitikaeesmärkide saavutamist mõjutavatest teguritest, nt ELi või riiklikul tasandil vastu võetud üksteist täiendavate või vastuoluliste poliitikameetmete mõju, kuid samuti ka tegevusetuse mõju ja kulusid, selleks et parandada poliitika kujundamist ja lõppkokkuvõttes aidata kaasa ühtse turu paremale reguleerimisele;

68.

on seisukohal, et aegumisklausleid või tõhustatud läbivaatamisklausleid võib kaaluda erandkorras, eelkõige ajutiste nähtuste puhul, et institutsioonid võtaksid kohustuse õigusakte ajakohastada ja ainult vajalikke õigusakte kehtivana hoida; leiab, et kaitsemeetmed on vajalikud vahendid tagamaks, et olulised õigusaktid ei aeguks;

69.

rõhutab, et ühtse turu parem reguleerimine ei tähenda kogu reguleerimise kõrvaldamist ega näiteks keskkonnakaitse, turvalisuse, julgeoleku, tarbijakaitse ja sotsiaalsete standardite osas reguleerimise eesmärkide vähendamist, vaid pigem ebavajaliku reguleerimise, bürokraatia ja negatiivsete mõjude kaotamist, saavutades samal ajal poliitilised eesmärgid ning pakkudes tööhõivet ja ettevõtlust toetavat ja konkurentsivõimelist regulatiivset keskkonda Euroopas;

70.

rõhutab, et ühtne turg, mis tootmist, innovatsiooni ja kaubandust liigselt ei koorma ega takista, on vahend, mis toob Euroopasse tagasi majanduskasvu ning töökohad, mis varem oleks viidud väljapoole Euroopat;

71.

rõhutab seepärast, et ühine vastutus ühtse turu parema reguleerimise eest toob ka ühist kasu: tugeva ja elujõulise ühtse turu, mis aitab Euroopas kaasa pikaajalisele majanduskasvule ja tema kodanike jõukusele;

72.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Ülemkogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.2.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 58/57

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklit 2,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklit 165,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta otsust nr 1093/2012/EL Euroopa kodanike aasta 2013 kohta (2),

—

võttes arvesse nõukogu 14. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 390/2014, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 programm „Kodanike Euroopa“ (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (4),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu haridusministrite 17. märtsi 2015. aasta mitteametliku kohtumise deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu (Pariisi deklaratsioon),

—

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (HK 2020) (5),

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2015. aasta teatist pealkirjaga „Nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruande projekt hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) rakendamise kohta“ (COM(2015)0408),

—

võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2015. aasta rakendusotsust ELi haridus-, koolitus-, noorsoo- ja spordiprogrammi „Erasmus+“ 2016. aasta tööprogrammi vastuvõtmiseks (C(2015)6151),

—

võttes arvesse nõukogu 28. ja 29. novembri 2011. aasta järeldusi õpirände sihttaseme kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2015. aasta teatist pealkirjaga „Kavand: nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruanne Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta“ (COM(2015)0429),

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2009. aasta teatist pealkirjaga „ELi noorsoostrateegia: investeerimine ja mobiliseerimine – Uuendatud avatud koordineerimismeetod noortega seotud väljakutsete ja võimaluste tarvis“ (COM(2009)0200),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja kogemusõppe valideerimise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 15. mai 1992. aasta resolutsiooni haridus- ja koolituspoliitika kohta 1993. aasta perspektiivis (9),

—

võttes arvesse oma 26. septembri 2006. aasta resolutsiooni algatuste kohta täiendada koolide õppekavasid ja võimaldada Euroopa mõõtme lisamiseks vajalikke toetusmeetmeid (10),

—

võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni õpetajahariduse kvaliteedi parandamise kohta (11);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8-0021/2016),

A.

arvestades, et haridus on põhiline inimõigus ja avalik hüve, mis peaks olema kõikidele võrdselt kättesaadav;

B.

arvestades, et hariduse peamine roll on kujundada täielikult teadlikke kodanikke ja seepärast ei piirdu see ELi majanduseesmärkide ja riiklike strateegiate täitmisega;

C.

arvestades, et hariduse eesmärgid hõlmavad ka inimeste ettevalmistamist eluks ja tegevuseks aktiivse kodanikuna üha keerukamas, nõudlikumas, mitmekultuurilisemas ja integreeritumas ühiskonnas;

D.

arvestades, et vastavalt 2014. aasta Eurobaromeetri arvamusküsitlusele tunneb 44 % Euroopa Liidu kodanikest, et neil on puudulik arusaamine sellest, kuidas EL toimib, ja 52 % eurooplastest arvab, et nende hääl ELis ei loe (12);

E.

arvestades, et viimastel Euroopa Parlamendi valimistel osales vaid 42,61 % ELi kodanikest ja vaid 27,8 % 18–24 aasta vanustest valijatest, mis kujutab endast madalaimat valimisaktiivsust aastast 1979 (13);

F.

arvestades, et ebapiisavad teadmised EList ja halb arusaam selle konkreetsest lisaväärtusest võivad tugevdada demokraatia defitsiidi tunnet ja põhjustada euroskeptitsismi laienemist liikmesriikides ja kandidaatriikides; arvestades, et Euroopa kodanike hääle ja ELi institutsioonide vahelise kasvava lõhe vähendamiseks tuleb tegeleda demokraatia defitsiidi probleemiga;

G.

arvestades, et 2015. aasta Eurobaromeetri eriuuringu nr 437 andmetel nõustub suur osa eurooplastest sellega, et koolitunnid ja õppematerjal peaksid sisaldama teavet religiooni või usuliste veendumuste, etnilise päritolu, seksuaalse sättumuse ja sooidentiteediga seotud mitmekesisuse kohta (14);

H.

arvestades, et teadlikkus Euroopa poliitika pakutavast kasust, näiteks inimeste ja teenuste vaba liikumine liidu piires, ja ELi liikuvusprogrammid võivad aidata luua ELi kuulumise tunnet, kogukonnatunnet ning mitmekultuuriliste ja -rahvuseliste ühiskondade aktsepteerimist;

I.

arvestades, et edukad haridussüsteemid ja õppekavad koos eurooplaste suurema mõju ja osalemisega ELi poliitika otsustusprotsessis võivad tekitada suurema huvi ELi asjade vastu ning luua mõistmise ja kuuluvuse tunnet, aidates samas võidelda sotsiaalse lõhestumise, kultuurilise segregatsiooni ja ilmajäetuse tundega;

J.

arvestades, et enamik liikmesriike on oma õppekavadesse ja õpetajaõppe programmidesse integreerinud ELi teemade õpetamise; arvestades, et erinevused liikmesriikides ja nende vahel on jätkuvalt olemas;

K.

arvestades, et kuigi ELi teemasid õpetatakse üldiselt eri haridustasemetel ja kohustusliku hariduse eri õppeainete raames, siis mõnes liikmesriigis moodustavad need eelkõige väikese osa õppekavast, mille järgi asjaomane õpetaja peab õpetama;

L.

arvestades, et õpetajate ja muu pedagoogilise personali ELi teemalisi teadmisi ja oskusi tuleb põhi- ja jätkukoolituse kaudu täiendada ja ajakohastada, ning arvestades, et haridusasutused ja õpetajad vajavad sellega seoses tõhusat abi, mis on kohandatud nende konkreetsete vajadustega ja on asjakohane;

M.

arvestades, et vastavalt uuringule „Euroopat käsitlev õpe koolides“, mille eraõiguslik konsultatsioonifirma ICF GHK koostas hariduse ja kultuuri peadirektoraadi jaoks (15), tegelevad ELi asju käsitleva õpetajakoolitusega peamiselt kõrgharidussüsteemist väljapoole jäävad asutused ja ühendused;

N.

arvestades, et komisjoni poolt 2014. aastal esitatud Erasmuse programmi mõju uuring näitab haridusega seotud liikuvuse ja õpingute rahvusvaheliseks muutumise positiivset mõju mitte ainult õppekavale ja tööhõivele, aga ka Euroopa Liidu alastele teadmistele, Euroopa kodaniku tunde arengule ja Euroopa-meelsusele ning Euroopa Parlamendi valimistel osalemise aktiivsusele;

1.

rõhutab Euroopa mõõtme kasvavat olulisust hariduses eri õppeainete, haridustasandite ja -vormide lõikes, toonitades vajadust selle kontseptsiooni avaramaks ja sügavutiminevaks mõistmiseks, mis võtab arvesse selle keerukat, dünaamilist ja mitmekihilist olemust, mille oluline osa on ELi käsitlev õpe koolides;

2.

rõhutab, et Euroopa mõõde hariduses on ülioluline, aitamaks kodanikel paremini mõista ELi ja taasühenduda liiduga, ning see võib süvendada ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste rolli ja tugevdada liidu häält vastastikku sõltuvas maailmas;

3.

rõhutab vajadust mõista ja edendada Euroopa Liidu põhiväärtuste järgimist; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi ja liikmesriikide ühise ajaloo ja väärtuste tundmine ja mõistmine on peamine viis, kuidas saavutada vastastikune mõistmine, rahumeelne kooselamine, sallivus ja solidaarsus ning mõista Euroopa Liidu aluspõhimõtteid;

4.

juhib tähelepanu, et arvestades ELi mõju kodanike igapäevaelule, peaks EL olema õppematerjalides ja tunnivälises tegevuses silmatorkavamal kohal ja neisse paremini integreeritud; on seisukohal, et selgesõnaliselt ELiga seotud õppesisu võib kooli õppekavale ja õppijate isiklikule arengule ja kasvamisele olulist väärtust lisada;

5.

rõhutab vajadust kasutada aktiivseid ja osalevaid õpimeetodeid vastavalt õppijate vanusele, tasemele, vajadustele ja huvidele ning kasutada täiel määral ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavaid võimalusi ja meediat, sealhulgas sotsiaalmeediat;

6.

rõhutab, et Euroopa mõõde hariduses peaks aitama õppijatel mitte ainult teadmisi koguda ning arendada Euroopa ühtekuuluvustunnet ja kodanikuaktiivsuseks vajalikke oskusi, vaid ka õpetama kriitiliselt arutlema ELi üle, sealhulgas õppides tundma õigusriigi põhimõttele ja inimõigustele tuginevaid ELi põhiväärtusi, ELi juhtimist ja otsustusprotsesse ning seda, kuidas need mõjutavad õppija liikmesriiki ja tema demokraatlikku osalust; julgustab kasutama Euroopa Noorteparlamendi rollimänge, et aidata lastel ja õpilastel mõista Euroopa protsesse ja suurendada nende teadlikkust Euroopa küsimustest;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi kujundavad liikmesriigid oma ajaloo ja kultuuriga ning et liidu areng jääb liikmesriikidega lahutamatult seotuks; rõhutab samal ajal eri kultuuride panust Euroopa ühiskondadesse ja pärandisse;

8.

märgib, et ELi mõju liikmesriikidele on märkimisväärne ja et ELi käsitlev õpe koolides peaks peegeldama nii liikmesriikide rolli ELi arengus kui ka ELi mõju liikmesriikide arengule;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid ja EL peavad olema eeskujuks kõikidele osalistele, kes on seotud ELi teema õpetamise ja selle õppimisega koolides, järgides Euroopa põhiväärtusi, milleks on sotsiaalne kaasamine ning Euroopa ja rahvusvaheline solidaarsus;

10.

tuletab meelde vajadust kindlustada, tõhustada ja laiendada õpetajate ja haridustöötajate elukestvaid kutsealaseid arenguvõimalusi alusõppe ja jätkukoolituste kaudu ning pakkuda neile asjakohast toetust ja ressursse, et aidata neil õppesse kaasata Euroopa mõõde, eriti seoses ajaloo ja kodanikuharidusega, lisaks rakendada õppijakeskseid strateegiaid ja kohandada oma õpetusmeetodid õppijate vajadustega;

11.

rõhutab vajadust edendada ja soodustada haridustöötajate mitmekeelset ja kultuuridevahelist suhtlemisoskust ning nende liikuvusvõimalusi, üksteiselt õppimist ja parimate tavade vahetamist õpetajaskonna seas, korraldades näiteks Euroopa tasandi seminare;

12.

rõhutab ülikoolide rolli kõrgelt kvalifitseeritud ja motiveeritud õpetajate ja haridustöötajate ettevalmistamisel ja koolitamisel; nõuab liikmesriikide julgustamist ja toetamist nende püüdlustes pakkuda ülikoolides võimalust osaleda erialase kvalifikatsiooni kursustel, mis on avatud ja kättesaadavad nii registreeritud üliõpilastele kui ka töötavatele õpetajatele ja haridustöötajatele;

13.

rõhutab ajaloo õpetamise Euroopa käsitlusviisi olulisust ja potentsiaali, võttes samas arvesse liikmesriikide pädevust selles valdkonnas, sest mõni ajaloosündmus on Euroopa ideaalide ja väärtuste esiletõusus määrava tähtsusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike toetama ajalooühinguid ja ajaloolise uurimistöö keskusi, et suurendada nende teaduslikku panust Euroopa ajaloo uurimisse ja kooliõpetajate rolli teadmiste ajakohastamisel;