20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/1

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/2

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni 2177(2014) rahu ja julgeoleku kohta Aafrikas,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2014. aasta resolutsiooni 69/1 meetmete kohta hiljuti Lääne-Aafrikas puhkenud Ebola viiruse epideemia ohjeldamiseks ja sellega võitlemiseks,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni pärast Ebola viiruse epideemiat käsitleva peaassamblee resolutsiooni 69/1 ja julgeolekunõukogu resolutsiooni 2177(2014) vastuvõtmist tehtud otsust luua ÜRO ajaloo esimene tervishoiualane hädaabimissioon, ÜRO Ebola viirushaiguse hädaolukorrale reageerimise missioon (UNMEER),

—

võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2005. aasta rahvusvahelisi tervise-eeskirju (IHR) (WA 32.1),

—

võttes arvesse WHO 5. mai 2004. aasta zoonooside teemalise konsultatsiooni soovitusi,

—

võttes arvesse WHO 8. augusti 2014. aasta deklaratsiooni, mille kohaselt on Ebola viiruse epideemia näol tegemist rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealase hädaolukorraga,

—

võttes arvesse WHO 28. augusti 2014. aasta Ebola viiruse vastu võitlemise tegevuskava ja selle ajakohastamist,

—

võttes arvesse WHO peadirektori raportit täitevnõukogu Ebola-teemalise erakorralise istungi kohta, mis toimus 25. jaanuaril 2015. aastal Genfis,

—

võttes arvesse WHO 9. mai 2015. aasta deklaratsiooni Ebola viirushaiguse puhangu lõppemise kohta Libeerias,

—

võttes arvesse WHO suuniseid immuniseerimisprogrammide kohta Aafrika piirkonnas Ebola viiruse kontekstis,

—

võttes arvesse Maailmapanga Grupi ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) 17.–19. aprillil 2015 Washingtonis toimunud kevadkohtumise deklaratsiooni,

—

võttes arvesse 3. märtsil 2015. aastal Brüsselis korraldatud rahvusvahelist Ebola-teemalist konverentsi „Hädaolukorrast taastumiseni“,

—

võttes arvesse 21. augustil 2014. aastal moodustatud Aafrika Liidu missiooni „Aafrika Liidu toetus Ebola viiruse puhangu ohjeldamiseks Lääne-Aafrikas“ (ASEOWA),

—

võttes arvesse 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020,

—

võttes arvesse komisjoni teatist COM(2010)0128 ja SEC(2010)0380, 0381 ja 0382 ELi rolli kohta ülemaailmses tervishoius,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. oktoobri 2014. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse 10. mail 2010. aastal toimunud välisasjade nõukogu 3011. istungil Brüsselis vastu võetud järeldusi ELi rolli kohta tervise edendamisel maailmas,

—

võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 15. augusti 2014. aasta, 20. oktoobri 2014. aasta, 17. novembri 2014. aasta ja 12. detsembri 2014. aasta ning 16. märtsi 2015. aasta järeldusi Ebola kriisi kohta Lääne-Aafrikas,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogule esitatud aruandeid, mille koostas 2014. aasta novembris ja 2015. aasta märtsis Euroopa Komisjoni volinik ja ELi Ebola viiruse koordinaator Christos Stylianides,

—

võttes arvesse Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoni koostatud ELi laiaulatuslikku raamistikku Ebola viiruse puhangule reageerimiseks Lääne-Aafrikas,

—

võttes arvesse mäetööstuse läbipaistvuse algatust (EITI) ja mäetööstuse läbipaistvuse algatuse 2011. aasta Sierra Leone eduaruannet, mäetööstuse läbipaistvuse algatuse 2012. aasta Libeeria eduaruannet ja mäetööstuse läbipaistvuse algatuse 2012. aasta Guinea eduaruannet,

—

võttes arvesse prantsuse RIPOSTi Lääne-Aafrika rahvatervise instituutide võrgustikku käsitlevat programmi,

—

võttes arvesse 3. detsembril 2014 Prantsusmaal Strasbourgis vastu võetud AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsiooni Ebola viiruse puhangu kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni ELi reageerimise kohta Ebola viiruse puhangule (1),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0281/2015),

A.

arvestades, et Libeeria, Sierra Leone ja Guinea tervishoiusüsteemides esinevad suured puudujäägid ning need kolm riiki olid juba enne epideemia puhangut ÜRO Arenguprogrammi inimarengu indeksi poolest viimaste hulgas ja et umbes 80 % nende kodanikest elab äärmises vaesuses ning nad olid täiskasvanute enneaegse suremuse ja alla viieaastaste laste suremuse määra poolest maailmas esikohal peamiselt ravitavate haiguste puhul;

B.

arvestades, et Ebola kriis on süsteemne nii kohalikul ja piirkondlikul tasandil kui ka riigi ja ülemaailmse juhtimise seisukohast;

C.

arvestades, et katastroofi ulatusel on mitu põhjust, nende hulgas: kannatanud riikide poliitiline läbikukkumine anda puhangust märku, rahvusvahelise kogukonna ebasobiv reageerimine, piiride sulgemise ja inimestele suunatud piirangute laastav mõju, järelevalve- ja häiremehhanismide ebaefektiivsus, aeglane ja halvasti kohandatud reageerimine, kui abi oli lõpuks kasutusele võetud, WHO poolne tõsine juhtimise puudumine, teadusuuringute ja ravimite, diagnostika ja vaktsiinide väljatöötamise puudumine;

D.

arvestades, et kolm uut kinnitatud Ebola viiruse juhtumit registreeriti 2015. aasta 18. oktoobriga lõppenud nädalal, kõik neist Guineas; arvestades, et eelneva kahe nädala jooksul ei teatanud see riik ühestki juhtumist; arvestades, et Sierra Leone ei teatanud viie järjestikuse nädala jooksul ühestki juhtumist; arvestades, et WHO kuulutas 3. septembril 2015 Libeeria Ebola viiruse elanikkonnas edasikandumise vabaks; arvestades, et aset on leidnud 28512 kinnitatud juhtumit, sealhulgas 11313 kinnitatud surmajuhtumit;

E.

arvestades, et endiselt teatakse liiga vähe Ebola viiruse levimusest, edasikandumisest ja mutatsiooni võimest; arvestades, et viiruse levikut on soodustanud üldine segadus ja levinud valearusaamad Ebola viirushaiguse põhjustest ja tagajärgedest; arvestades, et etnograafilised uurimused on kasulikud selleks, et mõista, kuidas kogukonnad toimivad ja kuidas jõuda erineva kultuurilise taustaga inimesteni;

F.

arvestades, et Ebola viirushaigust on leitud haigusest toibuvate inimeste spermast ja silmavedelikust; arvestades, et sugulisel teel ülekandumise üksikjuhud näitavad, et viiruse likvideerimine on raske ning keeruline on määrata kindlaks ajahetke, kui riiki võib tõesti pidada Ebola viiruse vabaks;

G.

arvestades, et IMFi ja Maailmapanga kehtestatud struktuurilise kohandamise programmide ajal, mis eeldasid eelarvekärpeid avalikus sektoris, on tervishoiu- ja haridussüsteemide olukord paljudes Aafrika riikides halvenenud;

H.

arvestades, et Ebola viiruse puhang Lääne-Aafrikas on näidanud, et madala sissetulekuga riikide kohalikel ja piirkondlikel tervishoiusüsteemidel puuduvad vahendid või paindlikkus reageerida nakkushaiguse puhangule, nagu seda on Ebola viirus; arvestades, et globaalsete tervishoiusüsteemide tugevdamisest on seetõttu saanud tervishoiu ülemaailmse juhtimise lahutamatu osa;

I.

arvestades kultuuri ja traditsiooniliste tavade tähtsust Ebola kriisi ohjamisel (2);

J.

arvestades, et lapsed, teismelised tütarlapsed ja noored naised on sellise kriisi ajal kõige tõrjutumad ja haavatavamad, mis ohustab tõsiselt naiste osalemist majandustegevuses ja on suurendanud soolist ebavõrdsust hariduses; arvestades, et orbudele võib osaks saada tõrjumine ja häbimärgistamine;

K.

arvestades, et Lääne-Aafrikas vallandunud Ebola viiruse epideemia on ajaloos kõige suurem ja keerulisem selle viiruse puhang; arvestades, et WHOd teavitati Ebola viiruse puhangust esmakordselt 23. märtsil 2014, kuid alles 8. augustil 2014 kuulutas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade alane kriisikomitee selle rahvusvahelise ulatusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks; arvestades, et enne seda puhangut ei peetud Ebola viirust rahvatervise valdkonnas oluliseks probleemiks;

L.

arvestades, et ligikaudu 500 tervishoiutöötajat on surnud Ebola viirusesse Guineas, Libeerias ja Sierra Leones, riikides, mis kannatasid tõsise personali puuduse käes juba enne Ebola kriisi puhkemist; arvestades, et haiglatel ja tervishoiutöötajatel ei olnud Ebola viiruse epideemia vastu võitlemiseks eraldatud vahendite tõttu suutlikkust tegeleda muude haigustega; arvestades, et vaja on kaitsta tervishoiurajatisi ja -töötajaid, et võimaldada jätkusuutlikku arstiabi andmist;

M.

arvestades, et paljudele tervenenud patsientidele on osaks saanud nii nende sugulaste kui ka ühiskonna poolne häbimärgistamine; arvestades, et see olukord mõjutab eriti lapsi, kes on kaotanud ühe või kaks vanemat ning paljude nende laste ellujäänud sugulased on nad nakatumisohu tõttu hüljanud;

N.

arvestades, et vaja on ühendada epidemioloogia, rahvatervis ja sotsiaalteadused, et teha Ebola viiruse puhangust asjakohased järeldused;

O.

arvestades, et Ebola kriisi esimestel kuudel olid valitsusvälised humanitaarabiorganisatsioonid, sealhulgas Piirideta Arstid ja Punane Rist, kõige tõhusamad osalejad, kõige paremini informeeritud, kõige suurema kogemusega ja seetõttu tegutsesid esirinnas esialgses võitluses selle viiruse vastu;

P.

arvestades, et koolide sulgemine ja tendents muuta orbunud lapsed kodus hooldajateks võivad tekitada nn kadunud põlvkonna pikaks ajaks ametliku hariduseta jäetud lastest;

Q.

arvestades, et oma oskusteabega, rääkimata suutlikkusest tegutseda koos, on humanitaarabiorganisatsioonid tõestanud, et vajaduse korral võivad nad kriisi puhkedes olla efektiivsemad kui institutsioonilised osalejad;

R.

arvestades, et Ebola kriisi ohjamine on toonud esile teise nähtuse, nn kriisi kriisis, nagu seda nimetas organisatsioon Piirideta Arstid, mistõttu paljud inimesed, kes põevad muid haigusi kui Ebola, ei lähe viirusega nakatumise hirmus enam haiglasse;

S.

arvestades, et EL on koos oma liikmesriikidega suurim arenguabi andja maailmas ning ta on eraldanud Lääne-Aafrikas vallandunud Ebola viiruse puhangu kontrolli alla saamiseks üle 1,39 miljardi euro; arvestades, et see summa võimaldab ELil pidada läbirääkimisi partnerriikide ja teiste abiandjatega, et toetada terviklike riiklike tervishoiusüsteemide arendamist, mille aluseks on ühtne, kaasav ja vajaduspõhine strateegia;

T.

arvestades, et ÜRO Maailma Toiduprogramm on tõestanud suutlikkust panna paika tõhus logistika, mis võiks ka tulevikus olla kasulik häireolukorras vastulöögi andmiseks;

U.

arvestades, et hooldajate ohutus on tervishoiutöötajate rahvusvahelise mobiliseerimise seisukohalt esmatähtis;

V.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu nimetas 23. oktoobril 2014. aastal ametisse ELi Ebola viiruse koordinaatori, kelleks on Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kriisiohjamise volinik hr Stylianides; arvestades, et alates 12. novembrist 2014 on ta koos tervisevolinik hr Andriukaitisega külastanud enim kannatanud riike;

W.

arvestades, et ÜRO, WHO ja Euroopa Komisjon on töötanud välja protsessi epideemia ohjamise hindamiseks;

X.

arvestades, et WHO 2015. aasta aprilli deklaratsioonis tunnistatakse, et maailm ja WHO on pikaajalise epideemiaga võitlemiseks halvasti ette valmistatud;

Y.

arvestades, et rahvusvahelise juhtimise parandamine tervishoiualaste kriisiolukordade ohjamise valdkonnas on möödapääsmatu;

Z.

arvestades, et juurdepääs ravimitele on oluline osa õigusest tervisele;

AA.

arvestades, et 2 miljardit inimest üle kogu maailma ei oma juurdepääsu vaktsiinidele või ravile, mida neil on vaja selleks, et jääda ellu ja olla terve;

AB.

arvestades, et nii juurdepääs ravimitele kui ka teadus- ja arendustegevus peavad vastama prioriteedina Euroopas ja arenguriikides elavate haigete vajadustele;

AC.

arvestades, et innovaatiliste ravimite algatus on maailma suurim avaliku ja erasektori partnerlus bioteaduste valdkonnas ja selle eelarve on ajavahemikul 2014–2020 3 miljardit eurot, millest 1,638 miljardit eurot tuleb programmist „Horisont 2020;

AD.

arvestades, et Ebola viiruse põhjustatud trauma tagajärjel suhtuvad inimesed umbuslikult tervishoiuasutustesse, tervishoiutöötajad kardavad taas tööd alustada ning kogukonnad on vaesunud ja umbusklikud; arvestades, et esmatasandi tervishoiuteenuste pakkumine tuleb viivitamata taastada; arvestades, et sama hädavajalik on rakendada kõikides arenguriikides tugev ja tõhus tervishoiusüsteem, sh riskide jagamine, mis hõlmab ka kohalike meditsiinitöötajate korralikku koolitamist;

AE.

arvestades, et Ebola kriis on viinud kriisipiirkonna majanduse sügavasse langusesse, ning arvestades, et Maailmapanga andmetel ulatub ainuüksi 2015. aastal kriisist tulenev mõju enim kannatanud kolme riigi SKPle kahe miljardi USA dollarini;

AF.

arvestades, et kõik kolm riiki on palunud IMFilt ja Maailmapangalt 7 500 miljoni euro suurust nn Marshalli plaani, mis aitaks neil majandusraskustest üle saada;

AG.

arvestades, et mõned valitsusvälised organisatsioonid on kutsunud Maailmapanka üles eraldama umbes 1,7 miljardit USA dollarit, et aidata neil riikidel tervishoiu infrastruktuuri püsivalt parandada;

AH.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus peab olema jätkuvalt valvas ja et eesmärgiks on jõuda ebolajärgsesse etappi, kus pika aja jooksul ei esine enam ühtki uut nakatumisjuhtu;

AI.

arvestades, et head hügieenitavad on hädavajalikud; arvestades siiski, et nendes kolmes riigis ei ole piisavalt toimivaid vee- ja kanalisatsioonisüsteeme;

AJ.

arvestades, et iga uue haiguspuhangu puhul on oht, et suremus oleks jälle sama suur;

AK.

arvestades, et komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini, Euroopa Komisjoni humanitaarabi volinik ja ELi Ebola viiruse koordinaator Christos Stylianides, Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu volinik Neven Mimica, Euroopa Parlamendi liikmed ning liikmesriikide valitsused ja parlamendiliikmed on korduvalt nõudnud tervishoiusüsteemide tugevdamist;

AL.

arvestades, et tervishoiusüsteemi ning vee- ja kanalisatsiooniteenuste tugevdamine 11. Euroopa Arengufondi raames kuulub üksnes Guinea, mitte Libeeria ega Sierra Leone sihtvaldkondade hulka;

AM.

arvestades, et komisjoni teatises „ELi roll ülemaailmses tervishoius“ (COM(2010)0128) esitatakse kõikehõlmav, terviklik ja vajaduspõhine globaalne tervishoiustrateegia, mille liikmesriigid heaks kiitsid;

AN.

arvestades, et kõik riigid ei ole rahvusvahelisi tervise-eeskirju täielikult rakendanud; arvestades, et rahvusvahelised tervise-eeskirjad tuleks hiljutisest Ebola viiruse epideemiast saadud kogemuste põhjal uuesti läbi vaadata;

AO.

arvestades, et potentsiaalselt ohtlike zoonooside kohta teatakse vähe; arvestades, et toidu- ja põllumajandustavad, raadamine ning loomade ja loomsete saadustega kauplemine tõi kaasa hiljuti esilekerkinud zoonootiliste haiguste nagu lindude gripi, Ebola ja HIV tekkimise;

AP.

arvestades, et WHO soovitab rahvatervise ja veterinaarvaldkonna vahelist koordineerimist;

AQ.

arvestades, et arengukomisjoni delegatsioon külastab 2015. aasta novembris Sierra Leonet;

1.

avaldab kahetsust aeglase rahvusvahelise reageerimise pärast kriisi esimeste kuude jooksul; rõhutab siiski, et EL ja selle liikmesriigid on reageerinud ja osalenud Ebola viiruse leviku piiramises alates 2014. aasta märtsist; võtab teadmiseks ELi ja selle liikmesriikide panuse jätkuvat suurendamist humanitaar- ja arenguabi, logistika ja teadusuuringute valdkonnas, et kriisile reageerida;

2.

väljendab heameelt uue vaktsiini väljatöötamise üle (rekordilise aja jooksul), mis on alates 23. märtsist 2015 osutunud 100-protsendiliselt tõhusaks Guineas, ning nõuab, et kiiresti kindlustataks juurdepääs sellele vaktsiinile, mis peaks olema taskukohane kõigile inimestele Libeerias ja Sierra Leones;

3.

arvestades, et mõningate uute Ebola viiruse juhtumite suhtes, mille edasikandumise viis on veel uurimise all, ei tohiks valvsust kaotada;

4.

kutsub kõiki asjaosalisi, eelkõige arenguriikide valitsusi, ELi institutsioone ja rahvusvahelisi organisatsioone õppima sellest kriisist, sh IMFi ja Maailmapanga struktuurilise kohandamise meetmetega seotud tingimuste negatiivsest mõjust arenguriikide tervishoiusektoritele, ning töötama välja tõhusad vahendid, et tulla toime rahvusvahelise ulatusega tervishoiualaste kriisiolukordadega;

5.

võtab sellega seoses teadmiseks WHO direktori poolt 18. mail 2015. aastal väljakuulutatud reformi, eelkõige uue hädaabiprogrammi ja kiiresti kohalpeale saadetavate töötajate ülemaailmse reservi loomise ning 100 miljoni USA dollari suuruse uue reservfondi loomise eriolukordade tarvis; tunneb heameelt võetud kohustuse üle suurendada WHO eelarvet 10 % võrra 4,5 miljardi USA dollarini kahe aasta jooksul;

6.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles edendama asjaomastes riikides teavitus- ja koolituskampaaniaid; rõhutab ennetus- ja teavitamiskampaaniate otsustavat tähtsust kriisi ohjamisel, eelkõige selleks, et piirata nakatumist ja suurendada teadlikkust ohtlikest tegevustest, mida saaks vältida; rõhutab alternatiivsete teabe levitamise viiside tähtsust;

7.

rõhutab kindlalt vajadust võidelda Ebola viiruse puhangu tagajärjel elanikkonnarühmade vahel teravnenud pingetega, kuna võivad tekkida müüdid, milles süüdistatakse Ebola viiruse puhangus teatavaid etnilisi rühmi;

8.

on seisukohal, et kui hädaabi andmine ei ole enam vajalik, peaks ELi pikaajaline lahendus keskenduma kõigepealt arenguabile, kuhu kuuluvad investeeringud tervishoiuvaldkonda paindlikkuse edendamiseks, eelkõige tervishoiusüsteemi korraldamisse ja juhtimisse, tervisekontrolli ja teabesse, ravimite varustussüsteemidesse, riigi haldamisse ja ülesehitamisse suunatud investeeringud, ja siis keskenduma kolme riigi majanduse elavdamiseks hädavajalikule abile;

9.

palub ametiasutustel võtta arvesse häbimärgistamisega seoses saadud teadmisi ja rakendada neid võimalike samalaadsete humanitaarkriiside puhul;

10.

tuletab meelde konfliktide ennetamise tähtsust, kuna konfliktidel ja ebakindlusel on väga negatiivne mõju tervishoiusüsteemidele;

11.

nõuab, et moodustataks alaline Euroopa kiirreageerimisrühm, mis koosneb ekspertidest, laborimeeskondadest, epidemioloogidest, ja logistiline infrastruktuur, sh mobiilsed laborid, mille saaks kiiresti kasutusele võtta; rõhutab eelkõige, et ELi kogemused tervisekontrollide läbiviimisel võiks tulla kasuks nii maismaa- kui ka merepiiril, samas kui USA tervisekaitseametkonnad paistavad silma kontrolliga lennujaamades, nende oskustest võiks õppida ja neist kasu lõigata ka EL;

12.

palub ka ELil toetada seirepunktide võrgustiku loomist arenguriikides, et uusi nakkushaigusjuhtusid, mis võivad areneda pandeemiaks, saaks tuvastada võimalikult kiiresti, ja luua nendes riikides järelevalvevõrgustik;

13.

tunnistab vajadust toetada ELi ja selle liikmesriikide ning arenguriikide, eriti Lääne-Aafrika riikide, vahelise koostöö loomist meditsiinitöötajate koolitamise valdkonnas;

14.

rõhutab, kui oluline on tugevdada rahvusvaheliste meditsiinitöötajate kaitset ja kiiret evakuatsioonisüsteemi;

15.

taunib asjaolu, et varasemad kohandused ja reformid ning ebaõiglane arengupoliitika on osalt põhjustanud tervishoiusüsteemide ebatõhususe; nõuab tungivalt, et komisjon aitaks neil kolmel riigil välja arendada oma riikliku tervishoiusüsteemi, mis rahuldaks nende põhilisi tervishoiuvajadusi, ja infrastruktuuri, mis tagaks kõigile nende kodanikele juurdepääsu riiklikele raviteenustele; on eelkõige seisukohal, et paindliku tervishoiusüsteemi ülesehitamine pikas perspektiivis eeldab muu hulgas i) vahendite investeerimist põhilistesse riiklikesse tervishoiuteenustesse, ii) ohutu ja heal tasemel ravi tagamist, suurendades vahendeid, mille abil koolitatakse ja jälgitakse tervishoiutöötajaid ja makstakse neile piisavalt, ja võimaldades juurdepääsu ohututele ravimitele ja iii) kohalike sidusrühmade ja kogukondade kaasamist kriisidele reageerimisse ja arengu kavandamisse; kutsub rahvusvahelisi abiandjaid üles suurendama nendele riikidele ametliku arenguabi andmist riiklike süsteemide kaudu, nagu näiteks eelarvetoetus; palub komisjonil koostöös partnerriikide, WHO, Maailmapanga ja teiste abiandjatega luua ühtsed ja vajaduspõhised tervishoiukavad ja järelevalvemenetlused;

16.

rõhutab, et lahendustes tuleks käsitleda naiste esindatuse, tervishoiule ja teenustele juurdepääsu ja elatise kaotamisega seotud puudusi; rõhutab eriti vajadust pakkuda kvaliteetseid põhi- ja raviteenuseid, eelkõige emade tervise ja sünnitusabiteenuste ning günekoloogilise abi puhul;

17.

väljendab heameelt komisjoni teatise „ELi roll ülemaailmses tervishoius“ (COM(2010)0128) üle ja selles esitatud terviklikke tervishoiusüsteeme käsitleva ühtse nägemuse, horisontaalse lähenemisviisi ja püüdluse üle võtta kasutusele üldine tervisekindlustus; ergutab komisjoni vaatama käesoleva teatise läbi Ebola kriisi käigus saadud uusi teadmisi arvesse võttes, säilitades tervikliku ja horisontaalse lähenemisviisi, ning esitama tegevusprogrammi ja rakendama selle õigeaegselt;

18.

rõhutab üldiselt vajadust, et arenguriigid koostaksid eelarve tugevate ja paindlike riiklike sotsiaalkindlustus- ja tervishoiusüsteemide, piisava hulga hästi varustatud tervishoiu infrastruktuuride (eelkõige laborite, vee- ja kanalisatsioonirajatiste) loomiseks ning pakuksid kvaliteetseid põhi- ja raviteenuseid; rõhutab vajadust, et tervishoiutöötajate arv oleks elanikkonna kohta piisav, ning palub kriisist mõjutatud riikide valitsustel tagada, et tervishoiutöötajatele makstaks palka ja et tervishoiule mõeldud raha jõuaks inimesteni; tunnistab siiski, et selliseid kriise nagu praegune kriis ei saa lahendada ainult tervishoiusüsteemid ja et vaja on terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab eri sektoreid (nagu haridus ja koolitus, sanitaartingimused, toiduohutus ja joogivesi), et kõrvaldada olulised puudujäägid kõigi hädavajalike teenuste puhul; rõhutab samal ajal, et taastumise oluliseks osaks on haridus, mis hõlmab ka kultuurilist mõõdet ja uskumusi;

19.

juhib tähelepanu, et investeerimine tervishoiuvaldkonda on majandusarengu oluline liikumapanev jõud ja aitab vähendada vaesust arenguriikides; väljendab heameelt asjaolu üle, et 3. eesmärk tagada tervislik elu ja edendada igas vanuses inimeste üldist heaolu lisati tulevasi säästva arengu eesmärke käsitlevasse ettepanekusse;

20.

rõhutab, et pikaajalised rahastamiskavad, mida paindlike ja terviklike tervishoiusüsteemide ülesehitamine eeldab, peavad sisaldama lisaks piisavalt väljaõppinud tervishoiutöötajaid, ravimite piisavat kättesaadavust ja töökindlaid tervishoiu infosüsteeme;

21.

nõuab teadusuuringute infrastruktuuride tõhustamist nakkushaiguste uuringute piirkondliku keskuse loomisega Lääne-Aafrikas ja ülikoolidevahelise koostöö loomist ELi ja selle liikmesriikide osalusel;

22.

rõhutab vajadust kaotada sotsiaalne ebavõrdsus, et ehitada üles paindlik ja jätkusuutlik riiklik tervishoiusüsteem; toetab sel eesmärgil avaliku sektori vahenditest rahastatud üldise tervisekindlustuse sisseviimist, mis on kasutamise kohas tasuta, ja nõuab tungivalt, et komisjon esitaks koos partnerriikide ja teiste abiandjatega võimalikult kiiresti kava üldise tervisekindlustuse kehtestamise kohta, mis tagaks riskide jagamise;

23.

palub kõigil riikidel siduda end üldise tervisekindlustusega ning koostada kava selle eesmärgi täitmiseks vajalike riigisiseste ja võimalike rahvusvaheliste rahaliste vahendite kindlakstegemiseks; toetab eesmärki suurendada kõigi riikide tervishoiukulusid vähemalt 86 USA dollarini inimese kohta peamiste tervishoiuteenuste puhul;

24.

tunneb heameelt selle ülle, et 3. märtsil 2015 toimus ELi ja peamiste partnerite egiidi all Ebola viiruse teemaline kõrgetasemelise rahvusvaheline konverents, mille raames käsitleti nii Ebola viiruse likvideerimist kui ka hinnati mõju viiruse all kannatavatele riikidele eesmärgiga tagada, et arenguabiga edendatakse humanitaarabi alaseid jõupingutusi;

25.

toetab nn Marshalli plaani koostamist majandustegevuse elavdamiseks neis riikides; teeb ettepaneku pakkuda juhtstruktuuridele tehnilist abi suutlikkuse suurendamiseks ja selle tagamiseks, et raha jõuab inimesteni ega kao korruptsiooni tagajärjel või muudel põhjustel;

26.

tunneb heameelt rahvusvaheliste jõupingutuste üle, et vähendada Ebola viiruse all kannatavate riikide rahvusvahelisi võlakohustusi;

27.

on veendunud, et ELi ja kriisipiirkonna partnerlused on tagatud üksnes siis, kui Libeeria, Guinea ja Sierra Leone suudavad oma arengut võimalikult kiiresti ise juhtida;

28.

on veendunud, et 11. Euroopa Arengufondi programmitöö tuleks läbi vaadata selleks, et tagada, et investeerimine tervishoidu ja heasse valitsemistavasse on esmatähtis valdkond kõigis riikides, kus avaliku sektori infrastruktuur on nõrk; on mures, et tervishoid, vesi ja kanalisatsioon ei kuulu Libeeria ja Sierra Leone riiklikes soovituskavades sihtvaldkondade hulka; kutsub komisjoni üles looma mehhanisme, millega abi tähelepanelikumalt jälgida;

29.

on veendunud, et mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõttes ei saa eirata ELi humanitaarabi meetmete struktuursest alarahastamisest tulenevat ohtu;

30.

tunnustab humanitaarabitöötajate ja kohapeal tegutsenud meditsiinitöötajate tegevust, kes eluga riskides andsid suure panuse ulatusliku tervishoiukriisi ohjeldamisse;

31.

avaldab tunnustust ÜRO Ebola viirushaiguse hädaolukorrale reageerimise missioonile (UNMEER), partnerorganisatsioonidele ja sellistele valitsusvälistele humanitaarabiorganisatsioonidele nagu Piirideta Arstid, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsioon, Emergency jt nende kohapeal tehtud töö eest ning väljendab suurt heameelt nende ulatusliku panuse ja abi üle puhangu kontrolli alla saamisel; peab kahetsusväärseks meditsiinitöötajate ja teiste Ebola viiruse puhangu vastases võitluses osalenud töötajate sobimatu kohtlemise juhtumeid pärast nende Aafrikast naasmist;

32.

on veendunud, et juurdepääs ravimitele ei tohiks põhimõtteliselt sõltuda patsiendi ostujõust, vaid peaks vastama haige vajadustele, nii nagu ei tohiks ainult turu huvide järgi otsustada, milliseid ravimeid toota;

33.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid austaksid ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 208, edendades õiglast ja ausat rahvusvahelist kaubandust, meditsiinialast teadus- ja innovatsioonipoliitikat, mis toetab ja hõlbustab üldist juurdepääsu ravimitele;

34.

palub komisjonil uurida alternatiive patendimonopolidel põhinevatele mudelitele avaliku ja erasektori partnerluse toodetavate ravimite ja vaktsiinide väljatöötamiseks, nagu innovaatiliste ravimite algatus, mis tagab patsientide juurdepääsu ravile, tervishoiu eelarve jätkusuutlikkuse ja tõhusa reageerimise kriisidele, nagu Ebola viirusest põhjustatud kriis või sarnased ohud;

35.

rõhutab teadussuutlikkuse arendamise tähtsust ülemaailmses epidemioloogilises võitluses, nn kiirtestide väljatöötamise ja vaktsiinidele juurdepääsu tagamise olulisust; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et Ebola viiruse vastases võitluses on kasutatud paljusid ELi teadusuuringute rahastamisvahendeid, sh innovaatiliste ravimite algatuse, programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ja arenguriikide vahelise kliiniliste uuringute partnerlusprogrammi kaudu; rõhutab, et kuigi vaktsiine on vaja, ei sobi nad tõenäoliselt Ebola viiruse likvideerimiseks, kuna viirus muteerub; rõhutab seetõttu, et rahastamisel tuleks keskenduda üldise tervishoiusüsteemi tugevdamisele, hügieenile, leviku piiramisele, troopilistes oludes usaldusväärsele kiirtestimisele ning viiruse ja selle põhjustatud sümptomite vastu suunatud ravimitele;

36.

nõuab tungivalt, et kõik asjaosalised edendaksid üldsuse hulgas tervishoiualast koolitust, kus keskendutaks traditsioonilistele tavadele, mis ei sobi kokku haiguse leviku vastase võitlusega;

37.

rõhutab, et EL peaks edendama teadusuuringute tõhusat ja õiglast rahastamist, mis oleks kasulik kõigi tervisele ja tagaks, et uuenduste ja meetmete abil saavutataks taskukohased ja kättesaadavad lahendused; kordab, et eelkõige tuleks uurida mudeleid, mis kaotavad seose teadus- ja arendustegevuse kulude ning ravimite hindade vahel, sealhulgas võimalusi tehnoloogia siirdamiseks arengumaadesse;

38.

kordab vajadust investeerida unarusse jäänud haigustesse; palub komisjonil sellega seoses jätkata selleteemalist arutelu ning algatada avaliku ja erasektori laialdane koostöö, eeldusel et kehtestatakse mõjusad kaitsemeetmed, et avaliku ja erasektori partnerlused ei kahjustaks haavatavas olukorras olevaid inimesi reguleerimata turul, eesmärgiga tugevdada riiklikke tervishoiusüsteeme ja hõlbustada tulemuste ülekandmist asjaomasele elanikkonnale; tunneb sellega seoses heameelt, et selleks, et käsitleda kiireloomulist vajadust teha uusi ravimeetodeid puudutavaid teadusuuringuid, on EL eraldanud programmi „Horisont 2020“ ja innovaatiliste ravimite algatuse raames 138 miljonit eurot projektidele, millega töötatakse uute vaktsiinide jaoks välja kliinilisi uuringuid, diagnostilisi kiirteste ja ravimeetodeid; avaldab tunnustust Euroopa ravimitööstusele, kes on samuti eraldanud teadusuuringute toetuseks olulised vahendid;

39.

rõhutab, et Ebola ja teiste epideemiate puhul on tegemist piiriüleste ohtudega, mis nõuavad rahvusvahelist koostööd; palub WHO-l vaadata läbi rahvusvahelised tervise-eeskirjad, et lisada nendesse vastastikune vastutus ja rahaline toetus, sh selleks, et tegeleda probleemi algpõhjustega;

40.

rahvusvaheliste tervise-eeskirjade pealiskaudset rakendamist ja epidemioloogilise järelevalve puudumist arvesse võttes tervitab prantsuse RIPOSTi Lääne-Aafrika rahvatervise instituutide võrgustikku käsitlevat programmi;

41.

rõhutab, et viiruspuhangu taandudes säilib viirus veel siiski kuid pärast tervenemist sugunäärmetes, mistõttu tuleb tervishoiusüsteemi ja haridusmeetmete raames pakkuda seksuaal- ja pereplaneerimise alast nõustamist;

42.

rõhutab, et üha tõenäolisem on toidukriisi järgnemine epideemiale, mis on väikepõllumajandustootjad laastanud; kutsub liikmesriike, komisjoni ja rahvusvahelist üldsust üles investeerima nende pikaajalisse arengusse, millega tagatakse, et talumajapidamised ja Lääne-Aafrika edaspidine toiduga kindlustatus ei satuks ohtu;

43.

palub oma vastutaval komisjonil enne kindlatel kriteeriumitel põhineva lõpliku hinnangu andmist jälgida tähelepanelikult kriisi ohjamist tihedas koostöös ELi Ebola viiruse koordinaatoriga ning esitada hinnang pärast Euroopa Parlamendi lähetust Sierra Leonesse;

44.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu riikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Maailma Terviseorganisatsioonile.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/11

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust heitkoguste mõõtmise kohta autotööstuses (O-000113/2015 – B8-0764/2015),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 333/2014, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 443/2009, et määrata kindlaks meetodid uute sõiduautode CO2-heite vähendamise 2020. aasta sihttaseme saavutamiseks (5),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et 18. septembril 2015 esitasid Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitseamet (EPA) ja California osariigi õhuressursside komitee (California Air Resources Board – CARB) firmadele Volkswagen AG, Audi AG ja Volkswagen Group of America (keda ühiselt tähistatakse lühendiga VW) hoiatuse kehtivate saaste-eeskirjade rikkumise kohta; arvestades, et uurimist alustati pärast seda, kui üks valitsusväline organisatsioon koostöös ülikoolide teadlastega oli viinud läbi diiselsõidukite lämmastikoksiidide (NOx) heitkoguste uuringu ning selle uuringu tulemused esitati 2014. aasta mais keskkonnakaitseametile ja CARBile;

B.

arvestades, et õhusaaste põhjustab ELis igal aastal enam kui 430 000 inimese enneaegse surma ning selle tervisemõjust tulenevad kulud on hinnanguliselt kuni 940 miljardit eurot aastas; arvestades, et NOx on peamine õhusaasteaine, mis põhjustab muu hulgas kopsuvähki, astmat ja mitmeid hingamisteede haigusi, samuti keskkonnaseisundi halvenemist, näiteks eutrofeerumist ja hapestumist; arvestades, et diiselsõidukite heitgaasid on peamiseks NOx allikaks Euroopa linnaaladel; arvestades, et kuni kolmandik ELi linnaelanikkonnast puutub jätkuvalt kokku heitkoguste tasemetega, mis ületavad ELi kehtestatud piir- või sihtväärtusi; arvestades, et transport on jätkuvalt halva õhukvaliteedi ja sellega seotud tervisemõjude peapõhjustaja linnades; arvestades, et rohkem kui 20 liikmesriiki ei pea praegu kinni ELi õhukvaliteedi piirnormidest, seda eelkõige linnasaaste tõttu;

C.

arvestades, et alates 2012. aastast klassifitseerib Maailma Terviseorganisatsiooni Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus (IARC) diiselmootorite heitgaasid kantserogeenideks ning on soovitanud, et arvestades diisliosakeste täiendavat mõju tervisele, peaks kokkupuudet selle kemikaalide seguga vähendama kogu maailmas;

D.

arvestades, et autotööstus on üks tähtsamaid panustajaid majanduskasvu ja innovatsiooni ning annab oma panuse tööhõivesse märkimisväärses arvus liikmesriikides; arvestades, et otsustavate meetmete võtmata jätmise korral võib praegune skandaal õõnestada kogu sektori mainet ja konkurentsivõimet;

E.

arvestades, et autotööstuse tarnesektoris tegutsevad peamiselt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle abil toimub 50 % sektori teadus- ja arendustegevusest; arvestades, et paljud Euroopa piirkonnad on saavutanud oma majandusliku tugevuse tänu autotööstusele ja autotööstuse tarnesektorile;

F.

arvestades, et aus konkurents, sealhulgas sõidukitootjate seas, tähendab seda, et kliendil on võimalik toode välja valida talle esitatud põhjalike ja erapooletute tehniliste näitajate alusel;

G.

arvestades, et EL on teinud arvukaid jõupingutusi selleks, et leevendada majanduskriisi mõju autotööstusele, kasutades selleks olemasolevaid riigiabi vahendeid;

H.

arvestades, et määruses, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikesõidukite heitmetega (määrus (EÜ) nr 715/2007, milles Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid kokku 2006. aasta detsembris) ja millega kehtestatakse Euro 5 ja Euro 6 heitkoguste normid, nõutakse, et tootjad varustaksid oma sõidukid selliselt, et need vastavad „normaalse kasutamise korral“ heitkoguste nõuetele (artikli 5 lõige 1);

I.

arvestades, et määrusega (EÜ) nr 715/2007 (artikli 5 lõige 2) keelatakse sõnaselgelt kasutada katkestusseadmeid, mis on määratletud kui „konstruktsioonielement, mille abil mõõdetakse temperatuuri, sõiduki kiirust, mootori pöörlemiskiirust, ülekandemehhanismi, sisselasketorustiku rõhku või muid parameetreid, mis aktiveerivad, muudavad, lükkavad edasi või deaktiveerivad saastekontrollisüsteemi mis tahes osade toimet, vähendades nii saastekontrollisüsteemi tõhusust olukorras, mis võib kergesti tekkida sõiduki tavapärasel töötamisel ning kasutamisel“; arvestades, et liikmesriikidel on kohustus see keeld jõustada; arvestades, et määruses palutakse ühtlasi sõnaselgelt, et komisjon kehtestaks katsed ja võtaks vastu meetmed katkestusseadmete kasutamise kohta;

J.

arvestades, et tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavaid aspekte käsitleva direktiivi (1999/44/EÜ) kohaselt on tarbijatel õigus vähemalt kaheaastasele garantiile pärast toote ostmist, ning arvestades, et müüja peab andma tarbijale üle kaubad, mis on vastavuses müügilepinguga; arvestades, et sellise vastavuse puudumise korral on tarbijal õigus tasuta parandamisele või ümbervahetamisele või hinna alandamisele;

K.

arvestades, et tarbija õiguste direktiivis (2011/83/EL) nõutakse, et teavet toote põhiomaduste kohta antaks enne äriruumides või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute või kauglepingute sõlmimist, ning et liikmesriikidel oleks eeskirjad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kohta juhuks, kui direktiivi sätteid ei järgita;

L.

arvestades, et ebaausate kaubandustavade direktiiviga (2005/29/EÜ) keelatakse eelkõige tava, mis „seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud“, nähakse ette, et kõigil tingimustel ebaausateks loetavate kaubandustavade hulka kuulub „[v]äide, et ettevõtja (sealhulgas tema kaubandustavad) või toode on heaks kiidetud, kinnitatud või lubatud avalik-õigusliku või eraõigusliku asutuse poolt, kuigi ta seda ei ole, või sellise väite esitamine ilma heakskiiduks, kinnitamiseks või loa saamiseks vajalikele tingimustele vastamata“, ning nõutakse, et liikmesriigid võtaksid vastu tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused;

M.

arvestades, et diiselsõidukite Euro 5 kohane NOx heitkoguste piirväärtus on 180 mg/km ja seda kohaldatakse sõidukite suhtes, mis on saanud tüübikinnituse ajavahemikul 1. septembrist 2009 kuni 1. septembrini 2014, ning kõigi ajavahemikus 1. jaanuarist 2011 kuni 1. septembrini 2015 müüdud sõidukite suhtes, ning arvestades, et vastav Euro 6 piirväärtus on 80 mg/km ja seda kohaldatakse alates 1. septembrist 2014 uute tüüpide suhtes ja alates 1. septembrist 2015 kõigi müüdud sõidukite suhtes; arvestades, et Euro 6 normile vastavate sõidukite puhul, mis registreeriti enne selle normi kehtestamist õigusliku piirnormina, võimaldati paljudes liikmesriikides maksuvähendusi; arvestades, et sõltumatute katsete tulemused kinnitavad mõlema normi puhul märkimisväärseid erinevusi piirnormide ja sõidukite tegelike heitkoguste vahel normaalse kasutamise korral;

N.

arvestades, et komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2011. aasta analüüsis (6) jõuti järeldusele, et diiselsõidukite NOx heitkogused, mida mõõdeti kaasaskantavate heitkoguste mõõtmise süsteemide (PEMS) abil, ületasid tunduvalt vastavaid Euro 3–5 heitkoguste piirväärtusi, olles kogu marsruudi keskmiste NOx heitkoguste puhul neist 2–4 korda ja üksikutes katseetappides kuni 14 korda suuremad; arvestades, et Teadusuuringute Ühiskeskuse ühes teises, 2013. aastal avaldatud aruandes (7) osutati järeldustele, et Euro 6 normidele vastavate sõidukite heitetasemed võivad isegi ületada Euro 5 normidele vastavate sõidukite heitetasemeid; arvestades, et 2014. aastal teostatud sõltumatutest analüüsidest nähtus, et kontrollitud diiselsõidukite teedel tekkivad NOx heitkogused ületasid Euro 6 normidega ette nähtud tasemeid keskeltläbi seitsmekordselt;

O.

arvestades, et VW on tunnistanud katkestusseadmete paigaldamist vähemalt 11 miljonile üle kogu maailma müüdud diiselsõidukile; arvestades, et VW on teatanud, et tal on Saksamaa transpordiameti (Kraftfahrt-Bundesamt) otsuse alusel kavas ELis tagasi kutsuda 8,5 miljonit diiselsõidukit;

P.

arvestades, et see dokumenteeritud heitkoguste erinevus võib tuleneda nii praegu ELis kasutatava tavapäraseid sõidutingimusi mitte esindava katsemenetluse ebapiisavusest kui ka katkestusseadmete kasutamisest; arvestades, et sõidukite katsemenetluse usaldusväärsus ja stabiilsus on ülimalt oluline heitkoguste piirnormide saavutamiseks ning seega rahvatervise ja keskkonna kaitsmiseks ELis;

Q.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 14 lõikega 3 kohustatakse komisjoni jälgima heitkoguste mõõtmiseks kasutatavaid katsetsükleid ja, juhul kui leitakse, et need katsed ei ole enam piisavad, kohandama neid nii, et nad peegeldaksid piisavalt tegelikus liikluses tekkivaid heitkoguseid; arvestades, et niisugust kohandamist ei ole veel teostatud; arvestades, et komisjon tegeleb praegu siiski uue, tegelikes sõidutingimustes tekkivatel heitkogustel põhineva katsetsükli vastuvõtmise ettevalmistamisega;

R.

arvestades, et toodangu nõuetele vastavuse katsete ja kasutusel olevate sõidukite nõuetele vastavuse katsete suhtes ei ole ELi tasandil ühiseid standardeid kehtestatud, kuigi komisjonile on antud volitused kehtestada selliste menetluste jaoks komiteemenetluse teel konkreetsed nõuded; arvestades, et selle tulemusena ei jõustata toodangu vastavuse ja kasutusel olevate sõidukite vastavuse nõudeid üldjuhul piisavalt; arvestades, et puudub nõue avalikustada komisjonile, teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustele või muudele huvitatud isikutele teavet pädevate tüübikinnitusasutuste kasutatavate katsete ja nende tulemuste kohta;

S.

arvestades, et praegune ELi tüübikinnituskord ei võimalda komisjonil või teiste liikmesriikide ametiasutustel sõidukite tüübikinnitusi või vastavustunnistusi uuesti hinnata, sõidukeid tagasi kutsuda või peatada nende turule laskmist, kui sõidukid on saanud tüübikinnituse teises liikmesriigis; arvestades, et kehtivas süsteemis puudub riiklike tüübikinnitusasutuste teostatavate katsete järelevalve, mille eesmärk oleks tagada olukord, kus kõik ametiasutused austavad ühiseid ELi eeskirju ega tegele kõlvatu konkurentsiga standardite alandamise teel;

T.

arvestades, et komisjon tegeleb praegu tüübikinnituse raamistiku läbivaatamisega; arvestades, et see läbivaatamine on äärmiselt tähtis selleks, et võita tagasi tarbijate usaldus heitkoguste ja kütusekulu katsete vastu;

U.

arvestades, et diiselmootoriga sõiduautode NOx heitkoguste kontrollimise praegused süsteemid tuginevad kolmele peamisele tehnoloogiale: mootorisisene modifitseerimine koos heitgaasitagastusega (EGR), lahja põlemisrežiimi NOx absorberid (lahja NOx püüdurid ehk LNTd) ning valikuline katalüütiline redutseerimine (SCR); arvestades, et Euro 6 piirväärtustele vastamiseks varustatakse enamik sõidukeid vähemalt kahe tehnoloogiaga kolmest; arvestades, et kõiki neid tehnoloogiaid on võimalik deaktiveerida tarkvara katkestusseadmete abil;

V.

arvestades, et heitkoguste normidele vastavuse tagamiseks tuleb katkestusseadmetega varustatud sõidukitelt eemaldada seade, saastekontrollisüsteemi tarkvara muudatused ja, sõltuvalt mootoritehnoloogiast, riistvara muudatused; arvestades, et sõidukitesse juba paigaldatud saastekontrollisüsteemide toimivust võib olla võimalik parandada katkestusseadmete eemaldamise, ümberprogrammeerimise ja ümberkalibreerimise abil;

W.

arvestades, et lahknevused katsetulemuste ja sõidukite normaalse kasutamise tulemusnäitajate vahel ei piirdu vaid lämmastikoksiididega (NOx), vaid esinevad ka muude saasteainete ja CO2 puhul; arvestades, et sõltumatute uuringute kohaselt oli 2014. aastal sõiduautode ametlike ja tegelike CO2 heitkoguste erinevus Euroopas 40 %;

X.

arvestades, et üleminek kergsõidukite ülemaailmsele ühtlustatud katsemenetlusele (WLTP) ELis eeldab autotootjatele kehtivate autopargi keskmiste CO2 heitkoguste sihttasemete kohandamist uuele katsele;

1.

mõistab teravalt hukka autotootjate poolt toime pandud mis tahes pettuse ning nõuab tungivalt, et äriühingud võtaks oma tegude eest täieliku vastutuse ja teeksid ametiasutustega kõigis uurimistes täieulatuslikku koostööd; peab kahetsusväärseks asjaolu, et miljoneid tarbijaid on petetud ja eksitatud väärteabe esitamisega nende sõidukite heitkoguste kohta;

2.

on arvamusel, et kui väärteo tõendid leiavad kinnitust, tuleks tarbijatele suunatud heastamist hästi tutvustada ja see kiiresti läbi viia ning see ei tohiks olla täiendavalt tarbija kahjuks;

3.

peab kahetsusväärseks, et ülemäärased heitkogused põhjustavad enneaegseid surmi, kahjulikku mõju inimtervisele ja keskkonnakahjustusi;

4.

peab hädavajalikuks, et komisjon ja liikmesriigid taastaksid kiiresti tarbijate usalduse konkreetsete meetmete abil ning teeksid olukorra leevendamiseks kõikvõimalikke jõupingutusi; rõhutab oma solidaarsust asjaomaste töötajatega, ning väljendab muret mõju pärast kogu tarneahelale ja eriti VKEdele, kes kannatavad praegu süütult pettuse tõsiste tagajärgede all; rõhutab, et lõppkokkuvõttes ei tohiks töötajad olla need, kes maksavad heitkoguste mõõtmise manipuleerimise eest kallist hinda;

5.

rõhutab, et enne seda, kui kaaluda mis tahes koondamisi, peavad tootjad seaduserikkumisest põhjustatud kahjude võimalikult suuremaks korvamiseks kasutama omaenda rahalisi ressursse, sh jättes dividendide jagamise asemel pigem kasumi jaotamata;

6.

on sügavalt mures liikmesriikide ametiasutuste ja komisjoni viivituste pärast reageerimisel tõenditele ELi õiguses sõidukitele normaalse kasutamise korral ette nähtud heite piirnormide tõsiste ja pidevate ületamiste kohta;

7.

tuletab meelde, et diiselsõidukite CO2-heide kilomeetri kohta on väiksem kui bensiinimootoriga sõidukitel ning et diiselsõidukid on sõidukitootjatele tähtsad ELi autopargi 2021. aasta keskmiste CO2 sihttasemete saavutamiseks; tuletab meelde, et diiselsõidukid aitavad edaspidi saavutada ka 2021. aasta järgseid sihttasemeid, kuid rõhutab, et tootjad peavad NOx, tahkete osakeste ja muude saasteainete vähendamiseks kasutama olemasolevat puhast tehnoloogiat;

8.

nõuab tungivalt täielikku läbipaistvust komisjonilt ja liikmesriikidelt seoses oma informeeritusega kõnealustest rikkumistest ja seoses meetmetega, mida nad on probleemi lahendamiseks võtnud; nõuab komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste rolli ja vastutuse põhjalikku uurimist, pidades muu hulgas silmas komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2011. aasta aruandes tuvastatud probleeme;

9.

kutsub komisjoni üles tugevdama maanteetranspordi ja muude transpordiliikide jätkusuutlike ja ressursitõhusate transpordisüsteemide loomise ELi strateegia rakendamist, loobudes järk-järgult praegusest fossiilkütustel põhinevast süsteemist ning kasutades uusi tehnoloogiaid ja energiaallikaid, nagu vesinik, elekter ja suruõhk;

10.

peab tervitatavaks mitmes liikmesriigis ja mitmes kolmandas riigis toimuvaid uurimisi seoses sõidukite heitkoguste katsete tulemuste manipuleerimisega; toetab komisjoni üleskutset riiklikele järelevalveasutustele jätkata eri sõidukimarkide ja -mudelite ulatuslikku kontrollimist; on seisukohal, et igasse sellisesse uurimisse tuleks kaasata komisjon; nõuab kindlalt, et uurimised viidaks läbi läbipaistvalt ja tulemuslikult, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust hoida kursis tarbijaid, keda avastatud vastavuse puudumine otseselt puudutab;

11.

nõuab, et komisjon esitaks parlamendile 31. märtsiks 2016 kirjaliku aruande nimetatud uurimiste tulemuste kohta;

12.

nõuab, et katkestusseadmete tuvastamise korral võtaksid liikmesriikide ametiasutused kõik vajalikud meetmed olukorra parandamiseks ning kohaldaksid asjakohaseid sanktsioone vastavalt direktiivi 2007/46/EÜ artiklile 30 ja määruse (EÜ) nr 715/2007 artiklile 10;

13.

juhib tähelepanu Girlingi raportile (teatavate saasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta) (A8-0249/2015), mille Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjon võttis vastu 15. juulil 2015, ning eriti nõudmisele, et komisjon ja liikmesriigid vormistaksid kiiresti lõplikult uue Euro 6 tegelikes sõidutingimustes tekkivaid heitkoguseid käsitleva määruse ettepaneku, mis on praegu arutamisel;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks ilma igasuguse täiendava viivituseta vastu uue tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katsetsükli, rakendaks seda ja jõustaks selle regulatiivsetel eesmärkidel; tervitab parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni poolt 23. septembril 2015. aastal vastu võetud maanteesõidukite saasteainete heitkoguste vähendamist käsitlevat raportit (Deßi raport, A8-0270/2015) ning eriti nõudmist, et komisjon kehtestaks „tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste mõõtmise testi kõigile alates 2015. aastast tüübikinnituse saanud või registreeritud sõidukitele, et tagada saastekontrollisüsteemide tulemuslikkus ja võimaldada viia sõiduk vastavusse käesoleva määruse ja selle rakendusmeetmetega, vastavusteguriga, mis kajastab ainult 2017. aastaks kehtestatud heitkoguste mõõtmise korra võimalikke tolerantse“; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon lepiksid selle alusel kiiresti kokku katsetsükli raamistiku;

15.

märgib, et komisjoni praeguste kavade kohaselt kasutataks tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katseid vaid NOx heitkoguste puhul; nõuab tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katsete rakendamist kõikide saasteainete puhul;

16.

taunib läbipaistvuse puudumist aruteludes, mida peetakse komiteemenetluse raames tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katset käsitleva ettepaneku üle, ja eelkõige seda, et komisjon ei edasta teavet Euroopa Parlamendile samaaegselt liikmesriikide esindajatega; palub, et komisjon avalikustaks Euroopa Parlamendile kogu asjaomase dokumentatsiooni võrdsetel alustel liikmesriikidega, ning avaldaks eelkõige mootorsõidukite tehnilise komitee tarbeks koostatud ettevalmistavad dokumendid uue tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katse vastuvõtmise kohta;

17.

rõhutab vajadust ELi kehtiva tüübikinnituskorra märkimisväärse tugevdamise, sealhulgas ELi järelevalve suurendamise järele, eriti mis puudutab liidus müüdavate sõidukite turujärelevalvet, koordineerimist ja järelmeetmete korda, volitusi nõuda liikmesriikidelt tõendite alusel kontrollimenetluste algatamist ja võimekust võtta asjakohaseid meetmeid ELi õiguse rikkumiste korral;

18.

palub komisjonil kehtiv tüübikinnituskord ümber kujundada, tagamaks et komisjon saaks riiklike pädevate asutuste väljastatud tüübikinnitusi ja tunnistusi sõltumatult kontrollida ja need vajaduse korral ümber hinnata ning et kindlustada ELi piires kõikidele võrdsed võimalused ja et ELi õigusakte oleks võimalik tulemuslikult rakendada ja rakendusmeetmete puudujääke kõrvaldada, ilma seejuures halduskoormust tarbetult suurendamata;

19.

nõuab seetõttu, et kaalutaks ELi tasandil järelevalveasutuse loomist;

20.

peab äärmiselt oluliseks, et komisjonil ja kõikidel liikmesriikide pädevatel asutustel oleks õigus tüübikinnitusi ja vastavustunnistusi ümber hinnata, nõuda sõidukite tagasikutsumist või peatada nende turule laskmine juhul, kui neil on tõendid selle kohta, et sõidukite puhul ei ole järgitud Euro 5 ja Euro 6 määruse kohaseid ELi heitkoguste piirväärtusi või muid tüübikinnituskorra kohaseid nõudeid;

21.

on seisukohal, et tüübikinnituse raamdirektiivi eelseisval läbivaatamisel tuleb kaaluda toodangu vastavuse nõuete laiendamist ja täpsustamist, et tagada uute mudelite piisava ja esindusliku valimi (mis võetakse tootmisliinidelt juhuvaliku alusel) iga-aastane testimine tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste katsete abil, et kontrollida nende vastavust ELi saasteainete ja CO2 piirväärtustele; nõuab lisaks liikluses juba kasutusel olevate sõidukite vastavuskontrolli parandamist (samamoodi tegelikes sõidutingimustes tekkivate heitkoguste mõõtmise alusel), et kontrollida erineva läbisõiduga kasutusel olevate sõidukite vastavust, nagu asjaomases õigusaktis nõutud; nõuab maanteel toimuva järelevalve parandamist korraliste tehnoülevaatuste abil, et tuvastada ja parandada sõidukeid, mille puhul leitakse, et need ei vasta ELi õigusaktide nõuetele;

22.

palub riiklikel asutustel suhtuda sallimatult nn sõidukikatsete optimeerimisse, mille puhul on harilikud sellised tavad nagu rehvide liiga täis pumpamine, küljepeeglite eemaldamine, kere paneelide vaheliste lõhede kinniteipimine aerodünaamilise takistuse vähendamiseks, spetsiaalsete mootori ja käigukasti määrdeainete kasutamine, mida muidu mootorites ei kasutata, lisaseadmete, näiteks stereosüsteemide eemaldamine ning katsetamine maksimaalsel lubatud ümbritseva õhu temperatuuril, kuna nii suurendatakse vastuvõetamatult erinevust laborikatsete ja tarbija sõidukogemuse vahel;

23.

rõhutab, et tarbijatel peab olema võimalik hõlpsasti kasutada oma õigusi, mis on sätestatud direktiivides 1999/44/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL;

24.

palub komisjonil ELi siseturu konkurentsi eest vastutajana tagada koostöös riikide järelevalveasutustega kõikidele turgu teenindavatele konkurentidele võrdsed võimalused;

25.

tuletab meelde vajadust võtta siseturu toimimist käsitlevad ELi eeskirjad kõikides liikmesriikides täielikult üle ja neid täielikult rakendada, ning nõuab, et ELi ja riikide turujärelevalveasutused uuriksid pettusesüüdistusi põhjalikult;

26.

palub komisjonil tagada, et ELi autode märgistamist käsitleva direktiivi (1999/94/EÜ) alusel tarbijatele antav teave oleks täpne, asjakohane ja võrreldav; on seisukohal, et märgised peaksid põhinema heitkoguste väärtustel ja kütusetõhususel, mis vastavad tegelikele sõidutingimustele;

27.

väljendab muret ametlikes katsetulemustes esitatud ja tegelikes sõidutingimustes mõõdetud CO2 heitkoguste erinevuse pärast; nõuab seetõttu kiiret kokkulepet WLTP korrelatsiooni suhtes autopargi keskmiste CO2 sihttasemete jaoks, võttes nõuetekohaselt arvesse võrreldava ranguse põhimõtet, kuid tunnustamata ebaõiglast paindlikkust praeguses katsemenetluses, et mitte nõrgendada 2021. aasta eesmärki;

28.

kutsub komisjoni üles võtma praegu avalikuks tulnud asjaolusid arvesse uue poliitika kujundamisel säästva transpordi valdkonnas; palub komisjonil võtta täiendavaid meetmeid, et tugevdada ELi strateegiat maanteetranspordi ja muude transpordiliikide jätkusuutlike ja ressursitõhusate süsteemide loomiseks; osutab lähenemisviisile, mis on esitatud komisjoni 2011. aasta valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“, ning juhib tähelepanu asjaolule, et see võib anda suure panuse transpordist tulenevate tegelike heitkoguste tulemuslikku vähendamisse ja linnaliikuvuse parandamisse; nõuab tungivalt, et komisjon teeks suuremaid jõupingutusi valges raamatus soovitatud meetmete esitamiseks, ning ergutab liikmesriike seda toetama;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/17

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõiget 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 24 lõiget 1,

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta (A7-0350/2010),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta,

—

võttes arvesse 26. veebruaril 2015 toimunud avalikku kuulamist kodanikualgatuse kohta, mille korraldas põhiseaduskomisjon koos petitsioonikomisjoniga,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C 2014. aastal avaldatud uuringut „Euroopa kodanikualgatus – rakendamise esimesed õppetunnid“,

—

võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 4. märtsi 2015. aasta otsust lõpetada Euroopa Komisjoni puudutav omaalgatuslik uurimine (OI/9/2013/TN),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta veebruaris valminud uuringut „Euroopa kodanikualgatuse rakendamine“,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 31. märtsi 2015. aasta aruannet Euroopa kodanikualgatuse kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning petitsioonikomisjoni ja väliskomisjoni arvamusi (A8-0284/2015),

A.

arvestades, et Euroopa kodanikualgatus on kodanike uus poliitiline õigus ja ühtlasi Euroopa Liidu osalusdemokraatias kasutatav tegevuskava koostamise eripärane ja uuenduslik vahend, mis võimaldab kodanikel neid mõjutavates projektides ja protsessides aktiivselt osaleda ja mille potentsiaali tuleb kindlasti maksimaalselt ära kasutada ja arvestatavalt suurendada, et saavutada võimalikult häid tulemusi ja ergutada võimalikult paljusid ELi kodanikke Euroopa integreerimise protsessi edasises arengus kaasa lööma; arvestades, et seda peab käsitama ELi institutsioonide demokraatliku õiguspärasuse tugevdamise ühe peamise vahendina;

B.

arvestades, et kuna määruse (EL) nr 211/2011 jõustumisest 1. aprillil 2012 on möödunud kolm aastat, tuleb selle rakendamist põhjalikult hinnata, et tuvastada võimalikud puudused ja esitada sobivad lahendused selle koheseks läbivaatamiseks;

C.

arvestades, et kogemuste kohaselt on enamik Euroopa kodanikualgatuste korraldajatest kogenud algatuse organiseerimisel mitmeid raskusi, nii praktilisest kui ka õiguslikust küljest, ning arvestades, et mitmete tagasilükatud kodanikulagatuste korraldajad on komisjoni otsuse nende kodanikualgatust mitte registreerida hiljem Euroopa Kohtusse kaevanud või esitanud kaebuse Euroopa Ombudsmanile; arvestades, et seetõttu tuleb eeskirjad kavandada nii, et kodanikualgatused oleksid kodanike ja korraldajate jaoks võimalikult teostatavad;

D.

arvestades, et Euroopa Parlament on Euroopa Liidu ainus otse valitud organ, mis esindab sellisena juba oma olemuselt ELi kodanikke;

E.

arvestades, et mitu institutsiooni, vabaühendust, mõttekoda ja kodanikuühiskonna rühma on tegelenud Euroopa kodanikualgatust käsitleva määruse (EL) nr 211/2011 puuduliku rakendamise ja kodanikualgatuste puuduliku korraldamisega ning esitanud ettepanekud arvukate täiustuste kohta, osutades mitmel eri juhul ka sellele, milliseid määruse aspekte on vaja kiiremas korras reformida;

F.

arvestades, et määruse artiklis 6 sätestatud praktiline kord, eelkõige veebipõhiste allkirjade kogumise süsteemide kasutuselevõtt ja nende kohta liikmesriigi pädevalt asutuselt tõendi saamine jätab korraldajatele vajalike allkirjade kokkusaamiseks enamasti vähem kui 12 kuud;

G.

arvestades, et pärast allkirjade kogumise perioodi lõppu ei ole eduka algatuse komisjonile esitamiseks konkreetset tähtaega ette nähtud ning see põhjustab segadust ja ebakindlust nii institutsioonide kui ka kodanike jaoks;

1.

väljendab heameelt Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 24 lõikes 1 määratletud Euroopa kodanikualgatuse üle, mis on esimene rahvusvahelise osalusdemokraatia vahend ning annab kodanikele võimaluse osaleda aktiivselt ELi institutsioonide tegevuses ning ELi poliitika ja õigusloome kujundamises, kusjuures kodanikualgatusega täiendatakse kodanike õigust esitada Euroopa Parlamendile petitsioone ning pöörduda kaebustega Euroopa Ombudsmani poole;

2.

rõhutab tõsiasja, et Euroopa kodanikualgatus on esimene osalusdemokraatia vahend, mis annab ELi kodanikele vähemalt veerandist liikmesriikidest saadud vähemalt ühe miljoni toetusavalduse alusel õiguse näidata initsiatiivi – tugevdades seejuures oma uut poliitilist eelisõigust – ning paluda komisjonilt tema volituste piires asjakohase ettepaneku esitamist küsimustes, milles kodanikud peavad aluslepingute rakendamiseks vajalikuks seadusandliku õigusakti vastuvõtmist;

3.

rõhutab, et kodanikualgatus on kodanike jaoks eriline võimalus määratleda ja väljendada oma soove ning nõuda ELilt tegutsemist, nii et seda tuleb igal võimalikul viisil julgustada ja toetada; tunnistab siiski, et Euroopa kodanikualgatuse tõhusamaks muutmiseks tuleb kõrvaldada ja lahendada arvestatavad puudused; rõhutab, et kõnealuse vahendi kõikide uute hindamiste käigus tuleks võtta eesmärgiks maksimaalse kasutajasõbralikkuse saavutamine, kuna see on Euroopa kodanike ja ELi lähendamiseks ülitähtis vahend; rõhutab lisaks, et emakeele kasutamine on iga inimese kodanikuõigus, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles kaaluma alternatiivseid lahendusi selle võimaldamiseks kõikides Euroopa kodanikualgatusega seotud meetmetes, sest see ergutab kodanike osalust; juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on kodanike teadlikkus kodanikualgatusest, ning peab kahetsusväärseks, et ELi kodanike teadmised selle vahendi kohta on piiratud; nõuab, et EL korraldaks seepärast reklaami- ja tutvustuskampaaniad, mille eesmärk on muuta Euroopa kodanikualgatus meedias nähtavamaks ja üldsuse seas tuntumaks;

4.

rõhutab veel, et noorte kodanikuaktiivsus on demokraatia tuleviku jaoks äärmiselt oluline, ning kutsub komisjoni üles võtma õppust tõeliselt edukate kodanikualgatustega saadud riiklikest kogemustest;

5.

peab erakordselt oluliseks, et kodanikud saaksid kaasa aidata liidu seadusandlike eelisõiguste kasutamisele ja osaleda otseselt seadusandlike ettepanekute algatamises;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, kodanike teadlikkus kodanikualgatusest on oluline, et see toimiks demokraatliku osalemise tõhusa vahendina; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kõnealuse vahendi kohta maksimaalset teavitustööd, et juhtida sellele võimalikult paljude kodanike tähelepanu ja ergutada neid seda aktiivselt kasutama;

7.

palub komisjonil kasutada teadlikkuse suurendamiseks kõiki avalikke kommunikatsioonikanaleid ning võtta vajalikud meetmed selleks, et tagada Euroopa kodanikualgatuse läbipaistvus ja hõlbustada käimasolevate Euroopa kodanikualgatustega seonduvat teabevahetust, luues näiteks teabe edastamist, teavitamist ja veebiallkirjastamist võimaldavad rakendused; rõhutab, et aktiivne üldine osalemine Euroopa kodanikualgatustes sõltub suuresti ka sellele liikmesriikides pööratavast tähelepanust, ning soovitab seepärast liikmesriikide parlamentidel mainida Euroopa kodanikualgatusi oma ametlikul veebisaidil;

8.

võtab teadmiseks, et kodanikualgatustes on osalenud üle kuue miljoni ELi kodaniku ja et algatuse käivitamiseks on esitatud 51 taotlust, millest vastuvõetavaks on tunnistatud vaid kolm: „Right2Water“, „One of Us“ ja „Stop Vivisection“; märgib, et kuus Euroopa kodanikualgatuse korraldajat (kes esindavad 30 % kõikidest tagasilükatud algatustest) on kaevanud komisjoni tagasilükkava otsuse Euroopa Kohtusse, mis näitab, et Euroopa kodanikualgatuse potentsiaali täieliku ärakasutamise tagamiseks on vaja teha veel palju tööd; juhib tähelepanu mitmesugustele praktilistele raskustele, millega korraldajad on pärast määruse jõustumist 2012. aasta aprillis kokku puutunud, ning algatuste vähenevale arvule;

9.

palub, et komisjon annaks Euroopa kodanikualgatuse korraldajatele kontaktkeskuse Europe Direct kaudu võimalikult varakult asjakohaseid ja põhjalikke juhiseid, eriti õigusküsimustes, et nad oleksid oma võimalustest teadlikud ega esitaks nurjuma määratud kodanikualgatust, mis ei kuulu komisjoni pädevusvaldkonda või ei vasta õiguslikele vastuvõetavuskriteeriumidele; nõuab, et kaalutaks võimalust luua uus sõltumatu nõuandev organ; märgib siiski, et vastavalt Lissaboni lepingule ei pruugi Euroopa kodanikualgatustes tõstatatud teemad olla täielikult komisjoni pädevuses; leiab lisaks, et komisjon peaks kaaluma spetsiaalse Euroopa kodanikualgatuse büroo avamist oma liikmesriikides asuvates esinduses, et pakkuda kodanikualgatuste edendamiseks vajalikku teavet, nõu ja tuge;

10.

rõhutab lisaks, et nimetatud Euroopa kodanikualgatuse büroo võiks aidata suurendada üldsuse teadlikkust Euroopa kodanikualgatuse kohta ning juhtida meedia tähelepanu; kutsub seetõttu komisjoni üles tutvustama selle eesmärgi saavutamiseks Euroopa kodanikualgatust ametliku ELi vahendina; rõhutab, et see meede võib aidata saada üle ka kodanike tõrksusest kodanikualgatuse toetamiseks vajalike isikuandmete esitamisel;

11.

nõuab detailsemaid juhiseid õigusliku aluse tõlgendamiseks ja rohkem teavet andmekaitsealaste nõuete kohta igas liikmesriigis, kus korraldajad oma kampaaniat läbi viivad, et tagada neile õiguskindlus, ning nõuab samuti juhiseid ja teavet korraldajate jaoks taskukohase kindlustuse sõlmimise võimaluste kohta;

12.

peab kahetsusväärseks, et varajastes etappides ei antud Euroopa kodanikualgatuse kohta selget teavet, mis tekitas algatuse olemuse kohta üldise eksiarvamuse ning nördimust, kui komisjon esimesed Euroopa kodanikualgatused tagasi lükkas; tuletab meelde, et vahend peaks olema lihtne, selge, kasutajasõbralik ja laia kõlapinnaga; rõhutab, et komisjon peaks ergutama riigi ja kohaliku tasandi valitud esindajaid Euroopa kodanikualgatustele rohkem tähelepanu juhtima ning toetama neid selles küsimuses;

13.

toetab ühtlasi ELi kodanike aktiivset osalemist kõnealuse vahendi asjakohases kasutamises tegevuskava kujundamise vahendina; väljendab muret võimaliku huvide konflikti pärast, kuna vastuvõetavuse kontrolli teostamise eest on ainuvastutus komisjonil endal, ning palub, et seda küsimust käsitletaks tulevikus nõuetekohaselt; märgib samal ajal, et kõikide sidusrühmade eesmärgiks peaks olema läbipaistvus ja vastutus, et säilitada kodanike tegevuse selgus;

14.

palub sellega seoses, et komisjon kaaluks ka parlamendile otsustava rolli andmist – iseäranis seetõttu, et parlament on ainus institutsioon, mille liikmed on ELi kodanike poolt otse valitud;

15.

rõhutab, et määruse (EL) nr 211/2011 artiklis 4 on sätestatud, et „kui komisjon keeldub kavandatud kodanikualgatust registreerimast, peab ta korraldajaid teavitama keeldumise põhjustest ja kõigist neile kättesaadavatest võimalikest kohtulikest ja kohtuvälistest õiguskaitsevahenditest“; tunnistab sellega seoses, et paljud korraldajad on kaevanud, et nad ei ole saanud oma kodanikualgatuse tagasilükkamise kohta üksikasjalikke ja ammendavaid põhjendusi; kutsub komisjoni üles selgitama juhul, kui esitatud kodanikualgatus ei kuulu komisjoni meelest üldse komisjoni pädevusvaldkonda, üksikasjalikult kodanikualgatuse tagasilükkamise põhjuseid ning teavitama samal ajal korraldajaid kirjalikult ja korraldajate tööd lihtsustaval viisil asjakohastest õiguslikest kaalutlustest (mis tuleks läbipaistvuse huvides täielikult avalikustada), et nende aspektide kehtivust ja täielikku objektiivsust oleks võimalik õiguslikult kontrollida, et komisjoni otsustusvabadus algatuse vastuvõetavuse hindamisel oleks võimalikult väike ning et korraldajatel oleks võimalik oma kodanikualgatus läbi vaadata ja teatavate muudatuste järel uuesti esitada;

16.

palub komisjonil kaaluda algatuse osalise registreerimise võimalust juhul, kui Euroopa kodanikualgatus ei kuulu täielikult komisjoni pädevusvaldkonda; kutsub komisjoni üles andma korraldajatele kodanikualgatuse registreerimise ajal suuniseid selle kohta, millist osa oleks võimalik registreerida ja millist mitte, võttes arvesse, et dialoog ja kodanikualgatuse korraldajatega suhtlemine on kogu protsessi jooksul äärmiselt olulised, ning kutsub komisjoni üles teavitama kodanikualgatuse registreerimise suhtes tehtud otsusest ka Euroopa Parlamenti; kutsub komisjoni üles uurima võimalust edastada komisjoni pädevusvaldkonda mittekuuluvad algatused (või algatuste osad) tegelemiseks riikliku või piirkondliku tasandi pädevatele asutustele;

17.

juhib tähelepanu tehnoloogia olulisele rollile kodanike osaluse suurendamise vahendina; palub komisjonil muuta oma allkirjade veebipõhise kogumise tarkvara kasutajasõbralikumaks ja puudega inimestele kättesaadavaks, pakkuda veebiallkirjade talletamiseks alaliselt ja tasuta oma servereid, kasutades selleks ELi eelarvevahendeid, ning lihtsustada allkirjade veebipõhise kogumise süsteemi tehnilist kirjeldust ja vaadata see läbi, et koos toetusavaldusega oleks võimalik samal ekraanil vabatahtlikkuse alusel koguda ka e-posti aadresse, mida talletatakse eraldi andmebaasis;

18.

usub, et kõnealusel vahendil on selle läbivaatamise korral üldsuse kaasamise potentsiaal ning et see võib edendada dialoogi nii kodanike endi seas kui ka kodanike ja ELi institutsioonide vahel; rõhutab, et veebipõhine allkirjade kogumise süsteem tuleb siduda uute asjaomaste sotsiaal- ja digitaalmeedia kampaaniavahenditega, järgides muude edukate veebipõhiste kampaaniaplatvormide eeskuju;

19.

palub komisjonil kaaluda võimalust mitte siduda Euroopa kodanikualgatuse registreerimist automaatselt toetusallkirjade kogumiseks ette nähtud 12-kuulise perioodi algusega, et kodanikualgatuse korraldajad saaksid ise valida, millal nad tahavad hakata toetusavaldusi koguma;

20.

kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt tungivalt, et nad kasutaksid Euroopa kodanikualgatuse toetusavalduste valideerimise vahendit, mis on välja töötatud programmi „Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alased lahendused“ raames;

21.

rõhutab, et arvestades kogu liidus kättesaadavate osalusdemokraatiat edendavate vahendite kohaldamisala, tuleks IT-vahendid muuta kättesaadavaks ka piirkondadele, võimaldades seega kodanikel osaleda rohkem avalikku elu puudutavates küsimustes;

22.

peab äärmiselt tervitatavaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekut pakkuda Euroopa kodanikualgatuse tekstide tasuta tõlget, et vähendada kodanikualgatuse organiseerimisega kaasnevaid kulusid;

23.

nõuab, et Euroopa kodanikualgatuste osas tehtaks rohkem institutsioonidevahelist koostööd nii ELi kui ka riigi ja kohalikul tasandil ning et Euroopa kodanikualgatuse korraldajatele jagataks teavet ja neid toetataks; nõuab komisjoni hallatava Euroopa kodanikualgatuse mitmekeelse veebisaidi täiustamist ning ühtsete suuniste kehtestamist kõikides ELi ametlikes keeltes Euroopa kodanikualgatuse korraldajate õiguste ja kohustuste ja kogu Euroopa kodanikualgatuse protsessi haldusmenetluse kohta;

24.

nõuab füüsiliselt olemasoleva ja internetipõhise ühtse kontaktpunkti loomist, mis pakub kodanikualgatuste korraldamiseks alaliselt teavet ja tõlketeenuseid, samuti tehnilist, õiguslikku ja poliitilist tuge, ning on seisukohal, et see võiks kasutada liikmesriikides asuvate kontaktkeskuse Europe Direct kontaktpunktide ning Euroopa Komisjoni esinduste ja Euroopa Parlamendi infobüroode olemasolevaid vahendeid; on seisukohal, et selline korraldus tooks Euroopa kodanikualgatuse projekti kodanikele lähemale;

25.

leiab, et korraldajate jaoks on liiga keeruline esitada kodanikualgatuse toetuseks 28 liikmesriigis eri siseriiklike sätete alusel erinevaid isikuandmeid, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 211/2011, ning nõuab toetusavalduse esitamise ühtlustatud korra kehtestamist, mille jaoks tuleb muuta määruse (EL) nr 211/2011 III lisa ja ühtlustada liikmesriikides kogutavate andmete kohta kehtestatud tingimusi; ergutab komisjoni pidama liikmesriikidega uusi läbirääkimisi, et leevendada andmete suhtes kehtestatud tingimusi, kaotada sellest lähtuvalt isikukoodi nõue ja muuta tingimused kasutajasõbralikumaks, ning tuletab meelde, et Euroopa kodanikualgatuse eesmärk on osalemine ja tegevuskava kujundamine, mitte siduvad ettepanekud; soovitab kaaluda võimalust luua ELi e-kodakondsus ning teeb ettepaneku võtta selle kehtestamiseni kasutusele ajutine lahendus, et lahendada praegu mitmekordsest registreerimisest tingitud probleemid; palub seepärast komisjonil seda võimalust digitaalarengu tegevuskavas kiiremas korras uurida;

26.

palub komisjonil muuta määruse (EL) nr 211/2011 artiklit 3 ja soovitada liikmesriikidel alandada Euroopa kodanikualgatuse toetamiseks ja selles osalemiseks kehtestatud valimisõiguslikku vanust 18. eluaastalt 16. aastale ning siduda selle lahti õigusest osaleda Euroopa Parlamendi valimistel, eesmärgiga anda eelkõige noortele võimalus osaleda aktiivselt Euroopa projekti edasiviimises;

27.

tunnistab, et korraldajate isiklik vastutus seoses andmekaitsega allakirjutanute isikuandmete kogumisel on tundlik probleem, ning teeb ettepaneku vähendada nõutavate andmete ulatust ja muuta määruse (EL) nr 211/2011 vastutust käsitleva artikli 13 sõnastust, täpsustamaks, et isiklik vastutus ei ole piiramatu; soovitab selleks lubada kodanikekomiteede registreerimist juriidilise isikuna ning juhinduda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ (keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu) artiklist 3, sätestamaks, et korraldajad vastutavad üksnes selliste õigusvastaste tegude eest, mis „on toime pandud tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tagajärjel“;

28.

ergutab komisjoni ja liikmesriike töötama välja kasutajasõbralikumad ja ühtlustatumad andmekogumisnõuded; palub pädevatel riiklikel asutustel teavitada liikmesriigi parlamendi Euroopa asjade komisjoni korrapäraselt selliste käimasolevate Euroopa kodanikualgatuste seisust, mille toetuseks on juba antud arvestataval hulgal allkirju; nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku määruse (EL) nr 211/2011 läbivaatamiseks, et tagada kodanikele võimalus anda kodanikualgatuse toetuseks allkiri oma elukohariigis;

29.

peab murettekitavaks, et alates 2012. aastast on 31st registreeritud Euroopa kodanikualgatusest jõudnud viimasesse etappi vaid kolm; juhib tähelepanu asjaolule, et uute algatuste arvu järsu vähenemise üheks otseseks põhjuseks on ebaproportsionaalsed nõuded ja tarbetult keeruline süsteem; peab kahetsusväärseks, et algatustel ei ole tulemusi õigusaktide näol ja et komisjon ei võta edukate algatuste puhul piisavalt järelmeetmeid; ei ole nõus komisjoni arusaamaga määruse edukast rakendamisest Euroopa kodanikualgatuse kogu potentsiaali ärakasutamiseks; rõhutab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed Euroopa kodanikualgatuse edendamiseks ja kodanike usalduse suurendamiseks selle vahendi vastu;

30.

kutsub komisjoni üles vaatama läbi määruse (EL) nr 211/2011 artikli 10 punkti c sõnastus, et võimaldada eduka Euroopa kodanikualgatuse nõuetekohaseid järelmeetmeid; nõuab tungivalt, et komisjon alustaks edukate Euroopa kodanikualgatuste alusel õigusakti koostamist 12 kuu jooksul pärast positiivse arvamuse saamist;

31.

on seisukohal, et Euroopa kodanikualgatuse poliitilise mõõtme rõhutamiseks peaks määruse (EL) nr 211/2011 artikli 11 alusel toimuv avalik kuulamine olema organiseeritud nii, et korraldajad saaksid pidada Euroopa Parlamendi liikmete ja komisjoni asjaomaste esindajatega dialoogi; rõhutab, et Euroopa kodanikualgatusi puudutavad kuulamised tuleks korraldada sõltumatu komisjoni egiidi all, kusjuures see komisjoni ei tohi olla peamine asjaomase teemavaldkonna eest vastutaja, ning lisaks tuleb igal ajal kaasata ka välisasjatundjaid;

32.

nõuab tungivalt, et parlament ja selle komisjonid kasutaksid juhul, kui komisjon ei esita 12 kuu jooksul seadusandlikku ettepanekut, vajaduse korral oma õigust taotleda vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225 komisjonilt asjaomase ettepaneku esitamist; on arvamusel, et selle õiguse kasutamisel peaks parlamendi pädev komisjon võtma arvesse eduka Euroopa kodanikualgatuse sisu ning konsulteerima Euroopa kodanikualgatuse korraldajatega eraldi kuulamise käigus; nõuab kodukorra vastavat muutmist;

33.

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi rahastada Euroopa kodanikualgatusi, sh võimalikku raadio- ja telereklaami ELi eelarvest selliste Euroopa programmide kaudu nagu programm „Kodanike Euroopa“ ning õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programm, võttes arvesse vajadust tagada kodanike võrdsus ning arvestades reaalset vajadust rahalise toetuse järele kodanikualgatuste korraldamisel ning asjaolu, et sellega seoses on esitatud arvukalt ELi eelarve muutmise ettepanekuid;

34.

palub komisjonil võtta kõik võimalikud meetmed allakirjutanuid puudutava tundliku teabe varguste vältimiseks, muu hulgas veebipõhiste vahendite abil ja eelkõige olukordades, kus teavet hallatakse koondandmetena;

35.

väljendab heameelt komisjoni 31. märtsi 2015. aasta aruande üle Euroopa kodanikualgatuse kohta ja Euroopa Ombudsmani otsuse OI/9/2013/TN üle ning palub komisjonil kõnealuse vahendi läbivaatamisel tagada, et kui Euroopa kodanikualgatus on tunnistatud edukalt lõpule viiduks, rakendataks selle nõuetekohaste järelmeetmete võtmise tagamiseks kõiki vajalikke õigusmeetmeid; kutsub mitmesuguseid ilmnenud puudusi silmas pidades komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepaneku vaadata läbi määrus (EL) nr 211/2011 ja komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 1179/2011;

36.

palub ELi institutsioonidel võtta ette oluline teavitustöö ja korraldada selleks Euroopa kodanikualgatust käsitlev teabekampaania;

37.

kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru käimasolevate Euroopa kodanikualgatuste suundumuste kohta, et Euroopa kodanike ees vastutav parlament saaks kontrollida, kas seda vahendit kasutatakse võimalikult tõhusalt; rõhutab, et Euroopa kodanikualgatuse protsessi tuleb pidevalt täiustada, võttes arvesse saadud praktilisi kogemusi, ning see peab lisaks olema kooskõlas ka Euroopa Kohtu otsustega;

38.

soovitab kasutada kõiki kättesaadavaid suhtluskanaleid, eriti kõikide asjaomaste ELi institutsioonide sotsiaal- ja digitaalmeedia platvorme, ja korraldada pidevaid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, kaasates ELi ameteid ja esindusi, samuti liikmesriikide ametiasutusi; kutsub komisjoni üles toetama Euroopa kodanikualgatusele mõeldud avatud lähtekoodiga tarkvara arendamist mobiilsidevahenditele; peab kiiduväärseks asjaolu, et mõned Euroopa kodanikualgatused on suutnud avaldada mõju kohalikul tasandil;

39.

on seisukohal, et kõnealuse osalusdemokraatia vahendi nõuetekohase kasutamise tagamiseks kodanike poolt ja selle võimalike kuritarvituste vältimiseks erahuvide eesmärgil on väga oluline suurendada Euroopa kodanikualgatuste rahastamise ja spondeerimise kontrollide kvaliteeti ja läbipaistvust;

40.

võtab teadmiseks Euroopa Ombudsmani tähtsa ülesande uurida Euroopa kodanikualgatuse taotluste menetlemist komisjonis ning iseäranis Euroopa kodanikualgatuste registreerimisest keeldumise juhtumeid;

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/23

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu strateegia kohta Aadria ja Joonia mere piirkonnas (COM(2014)0357) ning sellele lisatud tegevuskava ja toetavat analüütilist dokumenti,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (2),

—

võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2014. aasta järeldusi Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kohta (COM(2013)0468) ning nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta asjaomaseid järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. septembri 2014. aasta arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu strateegiat Aadria ja Joonia mere piirkonnas (COM(2014)0357) ning Euroopa Liidu strateegiat Aadria ja Joonia mere piirkonnas: teadusuuringud, areng ja innovatsioon VKEdes (ELi eesistuja Itaalia tellitud ettevalmistavat arvamust),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2014. aasta arvamust Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta (EUSAIR) (ettevalmistav arvamus),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 26. juuni 2014. aasta arvamust Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 11. oktoobri 2011. aasta omaalgatuslikku arvamust „Territoriaalne koostöö Vahemerel Aadria ja Joonia mere makropiirkonna kaudu (ettevalmistav arvamus),

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi makropiirkondlike strateegiate arengu, selle praeguste tavade ja tulevikuväljavaadete kohta, sealhulgas Vahemere piirkonnas (3),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Aadria ja Joonia mere merestrateegia“ (COM(2012)0713),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (COM(2014)0284),

—

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias“ (COM(2011)0017),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsust 2005/370/EÜ keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (Århusi konventsioon),

—

võttes arvesse Ancona deklaratsiooni, mis võeti vastu 19.–20. mail 2000. aastal toimunud Aadria ja Joonia mere piirkonna arengu ja julgeoleku konverentsil,

—

võttes arvesse 30. juunil 2006. aastal Pulas toimunud Aadria ja Joonia mere europiirkonna asutamiskonverentsi ning 22. oktoobril 2009. aastal Splitis Aadria ja Joonia mere europiirkonna assambleel vastu võetud Aadria mere strateegia käivitamise deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2015. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Makropiirkondade uus roll Euroopa territoriaalses koostöös“,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi (A8-0279/2015),

A.

arvestades, et makropiirkondlikud strateegiad kujutavad endast mitmetasandilise juhtimise uut mudelit, kus eduka rakendamise ja eesmärkide täitmise eelduseks on ELi, riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku tasandit esindavate sidusrühmade, sealhulgas majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamine, samuti eri poliitikasuundade ja programmide täiendavus; arvestades, et piirkondlikel ja kohalikel asutustel on tähtis roll demokraatia, detsentraliseerimise ning suurema kohaliku ja piirkondliku autonoomia edendamisel;

B.

arvestades, et varasemad Läänemere piirkonna ja Doonau piirkonna strateegiad on toonud asjaomastele piirkondadele märgatavat kasu, kinnitanud ELi koostöömehhanismide edu ja andnud kasulikke kogemusi uute makropiirkondlike strateegiate väljatöötamiseks;

C.

arvestades, et piirkondade huvi selle uudse piirkondliku koostöö vormi ja sellega kaasneva valitsemismudeli vastu kasvab, ning arvestades, et viimasel ajal on see eelkõige nii olnud mägipiirkondade, nt Karpaatide ja Alpide puhul, kus looduslikud takistused nõuavad konkreetse regionaalpoliitika järgimist;

D.

arvestades, et makropiirkondlik strateegia kui integreeritud raamistik, mis käsitleb samas geograafilises piirkonnas asuvaid liikmesriike ja ELi mittekuuluvaid riike ning mille Euroopa Ülemkogu heaks kiidab, on ELi strateegia;

E.

arvestades, et strateegias osalevate riikide, eriti ELi liikmesriikide ja liitu mittekuuluvate riikide vahel on suured sotsiaal-majanduslikud erinevused;

F.

arvestades, et Aadria ja Joonia mere piirkonna riikide suurenenud huvi koostöö ning kogu piirkonna potentsiaali kasutamise kaudu probleemide lahendamiseks ühiste meetmete kindlaksmääramise vastu, samuti nende pidevad püüded saavutada koostoime, on viinud ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia vastuvõtmiseni;

G.

arvestades, et makropiirkondlikke strateegiaid võib pidada Euroopa integratsiooni ja suurema territoriaalse ühtekuuluvuse vahendiks, mis põhinevad liikmesriikide ja naaberriikide vahelisel vabatahtlikul koostööl ühiste probleemidega tegelemiseks; arvestades, et ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia on uus piirkondliku koostöö vorm, mis võib aidata osalevaid kandidaatriike ja potentsiaalseid kandidaatriike teel ELi liikmesuse poole; samuti on see oluline osa ELi laiemas Vahemere piirkonna poliitikas, mida viiakse ellu Vahemere Liidu kaudu; arvestades, et ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia on ELi regionaalpoliitika osana majandusliku ja sotsiaalse sidususe edendamise vahend, mille peamine eesmärk on vähendada piirkondlikku ebavõrdsust, edendada tegelikku lähenemist ning hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet;

H.

arvestades, et Aadria meri on poolkinnine ning seetõttu saaste suhtes eriti tundlik, ning et merel on ebaharilikud hüdrograafilised omadused, näiteks on põhja- ja lõunapiirkond sügavuse ja rannikujoone poolest oluliselt erinevad; arvestades, et kalavarud on kõikidel rannikuriikidel ühised, mis seab varude taastamise pideva surve alla; arvestades, et reformitud ühise kalanduspoliitika tehnilisi meetmeid käsitleva tulevase raammääruse meetmed tuleks töötada välja piirkondlikul alusel ning arvestada tuleks kõnealuse piirkonna ja selle mereressursside ja kalavarude eripära;

1.

väljendab heameelt ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiat käsitleva komisjoni teatise ning sellele lisatud tegevuskava üle; peab seda vajalikuks sammuks kõnealuse Euroopa piirkonna arengus; rõhutab, et ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia loodi selleks, et anda ELi, riiklike või piirkondlike asutuste või erasektori meetmetele sellist lisaväärtust, millega oluliselt tugevdatakse makropiirkonna toimimist; tõstab esile väljavaateid, mida strateegia piirkonna kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele pakub; rõhutab, kui oluline on, et strateegia tugineks integratsiooni, kooskõlastamise, koostöö ja partnerluse põhimõtetele; kordab, kui oluline on kolme eituse põhimõte, millega ei pooldata uusi õigusakte, uusi institutsioone ega uusi rahalisi vahendeid, kuna makropiirkonnad on raamistikud koostööalgatustele, mille aluseks on koostoime, mis saavutatakse ELi eri poliitikavahendite, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kooskõlastamisega;

2.

väljendab heameelt kõigi huvitatud sidusrühmade pingutuste üle ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia rakendamiseks institutsioonilise struktuuri loomisel olemasolevas institutsioonilises raamistikus; julgustab kõiki riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke sidusrühmi võtma täielikku vastutust asjaomase makropiirkondliku strateegia raames projektide rakendamise eest; rõhutab, et on oluline tugevdada institutsioonilist võimekust ning avaliku halduse ja avalike teenuste tõhusust ning et igas osalevas riigis tuleb tagada piisav ja pädev halduspersonal, kes tegeleb konkreetselt ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia rakendamisega;

3.

rõhutab, et koostöömeetmete puhul tuleb kasutada kohapõhist lähenemisviisi ning tõstab esile mitmetasandilise valitsemismudeli lisaväärtust, mis peab tegelema haldussuutlikkuse suurendamisega ja mida võib kasutada ressursside koondamiseks makropiirkonnas; rõhutab sellega seoses, et kohalikud ja piirkondlikud võimuorganid tuleb kaasata poliitilistesse juhtimisorganitesse ning strateegia operatiivsetesse, tehnilistesse ja rakenduslikesse organitesse, kuid säilitada samas komisjoni roll koordineerimisprotsessis; rõhutab, et kogukonna juhitud kohalik areng võib kohalikke osalejaid mobiliseerida ja kaasata neid otsustusprotsessi ning aidata tugevdada kodanike isevastutust projektide eest;

4.

toonitab, kui tähtis on läbipaistvus strateegia vastuvõtmise, järelevalve ja hindamise protsessis, samuti avatus ja kodanikuühiskonna ning kõikide asjaomaste sidusrühmade kaasamine; rõhutab, et sidusrühmade osalemiseks otsustusprotsessis ning elanike toetuse saavutamiseks on ülimalt oluline teabevahetus ja teadlikkuse suurendamine kõikides valdkondades; julgustab liikmesriike tagama strateegia küllaldane nähtavus nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, eesmärgiga arendada asjakohast kommunikatsiooni strateegia eesmärkide ja tulemuste üle, et edendada koostööd ja parimate tavade vahetamist teiste olemasolevate ning tulevaste makropiirkondlike strateegiatega;

5.

rõhutab, et ELi mittekuuluvatel riikidel on vaja ühtlustada oma seadused strateegiaga seotud konkreetse valdkondliku acquis'ga, et tagada ELi eesmärkide täitmine ning korrapärane, seaduslik ja õigeaegne rakendamine, mis tugineb ELi standarditele ja õigusaktidele; julgustab kõiki osalevaid riike looma eksperdirühmasid ning korraldama korrapäraseid kohtumisi parimate tavade vahetamiseks, et seda protsessi tugevdada ja tulemuslikumaks muuta;

6.

märgib, et erainvesteeringute järsk langus piirkonna riikides koos eelarve konsolideerimise ja avaliku sektori piiratud investeerimissuutlikkusega võib põhjustada probleeme projektide rahastamisel strateegia raames; kutsub osalevaid riike üles säilitama kõrgel tasemel vastutuse, pühendumuse ja juhtimisvõime, mis on vajalik strateegia edukaks elluviimiseks;

7.

rõõmustab selle üle, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning ühinemiseelse abi rahastamisvahend (2014–2020), eelkõige aga Aadria ja Joonia mere piirkonna koostööprogramm 2014–2020 (ADRION) pakuvad strateegia elluviimiseks märkimisväärseid rahastamisvõimalusi ja arvukalt vahendeid ning tehnilisi lahendusi; kiidab heaks asjaolu, et strateegia eri sammaste jaoks on saadaval ka muid vahendeid, eelkõige programm „Horisont 2020“ ja Erasmus Plus programmid kõigi sammaste jaoks, Euroopa ühendamise rahastu II samba jaoks, programm LIFE III samba ja kliimamuutuse leevendamise ning sellega kohanemise jaoks, samuti programmid COSME ja „Loov Euroopa“, mis on mõeldud IV sambaga seotud VKEde jaoks, ja programm „InnovFin“ innovatsiooni rahastamiseks; julgustab piirkonna territoriaalse koostöö programmide järelevalvekomiteesid, EUSAIRi juhatust ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide korraldusasutusi tegema koostööd, et saavutada kasutadaolevate vahendite koostoime; rõhutab, et strateegia peaks võimaldama olemasolevaid vahendeid ja fonde tõhusamalt ja tulemuslikumalt kasutada;

8.

palub, et Euroopa Komisjon ning riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused, mis vastutavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ettevalmistamise, juhtimise ja rakendamise eest, rõhutaksid makropiirkondlike projektide ja meetmete olulisust;

9.

rõhutab, kui oluline on määrata makropiirkondlikul tasandil kindlaks rakendamisstruktuur ja koordineerimismehhanismid, et lihtsustada koostööd, sh ühist planeerimist, rahastamisvõimaluste vastavusse viimist ning alt üles lähenemisviisi; toonitab, et riiklikud ja piirkondlikud rakenduskavad tuleb viia vastavusse strateegia eesmärkidega ning võimaluse korral lisada kavadesse ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia; leiab, et Aadria ja Joonia mere piirkonda puudutavaid algatusi, ettepanekuid ja projekte tuleb kooskõlastada ja ühtlustada;

10.

julgustab komisjoni, Euroopa Investeerimispanka (EIP) ja osalevaid riike äsjaasutatud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames avanevaid võimalusi täielikult ära kasutama, et rahastada piirkonnas projekte, mis annavad makropiirkonna tasandil lisaväärtust, edendavad säästvat arengut ning majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, hoogustavad majanduskasvu ja suurendavad tööhõivet ning aitavad saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke; julgustab sellega seoses andma projektivaliku etapis n-ö boonuspunkte makropiirkondlikele projektidele nende rahvusvahelise olemuse tõttu;

11.

juhib tähelepanu sellele, et ei ole eraldatud spetsiaalseid vahendeid üksnes makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks ning et edu eeltingimus on tugev poliitiline tahe, partnerlus ja kooskõlastamine riikide vahel; palub seetõttu piirkonna riikidel koondada rahastamisvahendid (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, IPA, EFSI) ja maksed riiklikest allikatest EIP alla, mis oleks finants- ja investeerimisplatvormiks selliste projektide rahastamise toetamisel, mis aitavad saavutada strateegia eesmärke; palub, et loodaks läbipaistev ja avalikult kättesaadav Aadria ja Joonia mere piirkonna projektide register, mis tõstaks praegused ja kavandatavad investeeringuvajadused ja projektid esile, et julgustada investoreid nendesse projektidesse investeerima;

12.

nõuab tungivalt, et sidusrühmad vahetaksid parimaid tavasid, kasutaksid omandatud kogemusi ning tuvastaksid teiste ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kitsaskohad ning suurendaksid koostööd oma kolleegidega Läänemere, Doonau ja Alpi makropiirkonnast;

13.

palub komisjonil kõrvaldada haldus- ja mitterahalised takistused, mis sageli vähendavad investorite huvi investeerida sellistesse projektidesse;

14.

peab vajalikuks leida vähemalt üksikprojektide ja eriprojektide baasil võimalusi nende riikide kaasamiseks, kes ei ole strateegiaga hõlmatud, kuid on piirkonnaga geograafiliselt ja majanduslikult seotud; toonitab sellega seoses piiriülese ja riikidevahelise koostöö olulisust ühtekuuluvuspoliitika raames ning kutsub asjaomaseid liikmesriike ja piirkondi üles kasutama parimaid tavasid, mis on selles valdkonnas olemas;

15.

tuletab meelde majanduskriisi olulist mõju piirkonnale ja rõhutab vajadust hinnata korrapäraselt majandusliku taastamise saavutamiseks kujundatud strateegiaid; juhib tähelepanu sellele, et piirkonna riikide arengutase on erinev ja neil on erinevad vajadused; palub komisjonil rõhutada, kui oluline on luua tingimused sotsiaal-majanduslike erinevuste vähendamiseks nende riikide vahel; toetab reforme vähem arenenud riikides ning julgustab riike vahetama selles kontekstis teadmisi, kogemusi ja tavasid;

16.

juhib tähelepanu vajadusele julgustada, uuendada ning süvendada kultuuri-, teadus- ja haridusalast koostööd ning kasutada ulatuslikumalt üliõpilaste ja ülikooli töötajate akadeemilist liikuvust; rõhutab, et teadus ja innovatsioon on aruka, kaasava ning jätkusuutliku majanduskasvu eeltingimused; peab oluliseks tihedat seost teadus- ja kultuurikoostöö ning piirkonna majandusdünaamika kasvu ja turismi mitmekesisuse ning jätkusuutlikkuse taseme vahel;

17.

kiidab heaks asjaolu, et Euroopa Parlament on ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia juhtorganites esindatud; palub komisjonil analüüsida piirkonna riikide (ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide) ühiseid jõupingutusi ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tõhusat osalemist strateegia eesmärkide saavutamisel;

18.

viitab pretsedentidele seoses teiste ELi makropiirkondlike strateegiatega ning kutsub üles toetama katseprojekti ja ettevalmistustegevuse raames eri meetmete liike alates uuringutest stardiraha saamiseks prioriteetsete valdkondade projektide ettevalmistamisel;

19.

peab oluliseks, et strateegia algatamise perioodil võetaks kõigi nelja samba puhul arvesse strateegia üldpõhimõtteid ning eelkõige keskkonnakaitsemeetmeid, et rakendada makropiirkonna keeruliste ja erinevate probleemide lahendamisel terviklikku lähenemisviisi;

20.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata ELi toimimise lepingu artiklis 174 osutatud piirkondadele, nagu saared, mägi- ja maapiirkonnad, et tuvastada ja rakendada nende erilist potentsiaali, eriti turismi valdkonnas, ning suhtuda austusega antud aruandes määratletud tegevusvaldkondadesse ja prioriteetidesse; palub lisaks, et komisjon teeks ettepaneku kuulutada välja Euroopa saarte ja mägede aasta;

21.

peab oluliseks leida osalevatele riikidele võimalus teiste sammaste kaasamiseks, mis võiks luua arengueelised näiteks eriliste geoklimaatiliste tingimustega või bioloogiliselt mitmekesistele põllumajanduspiirkondadele, ning võimaldaks luua sünergiliselt koordineeritud mõjus ja tuua kaasa täiendava majanduskasvu; puhta energia projektide ja tervislike toiduainete tootmise vahel sünergia saavutamiseks soovitab tihedat koostööd sisemaa, rannikupiirkonna ja saarte vahel;

22.

juhib tähelepanu asjakohase aruandluse tähtsusele strateegia rakendamisel ning hindamisel; palub sellega seoses osalevatel riikidel koos komisjoniga koguda iga samba osas usaldusväärsed võrdlusandmed ning seada konkreetsed eesmärgid, mida hinnataks ja avalikustataks kord aastas;

23.

nõuab ulatuslikku ja terviklikku Euroopa lähenemisviisi rändele; rõhutab, et piirkonnas on seoses sisserändega väga tõsine olukord ja peab kahetsusväärseks kõiki Vahemere piirkonnas toimunud tragöödiaid; rõhutab, et nende probleemide lahendamisel on otsustava tähtsusega, et toimuks märkimisväärne muutus varjupaigapoliitikas seoses liikmesriikide solidaarsusega; juhib tähelepanu vajadusele arutada kolmandate riikidega tehtava koostöö üldist strateegiat; peab kahetsusväärseks, et ELi liikmesriigid ei tee rändeprobleemide valdkonnas omavahel piisavalt koostööd; julgustab piirkondi vahetama häid tavasid sisserändajate vastuvõtmise teemal ning nõuab kiiremas korras erilise tähelepanu pööramist piirkonda mõjutavatele sotsiaalsetele ja humanitaarprobleemidele, et määratleda ümber ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia tulevased prioriteedid, kui see on vajalik;

24.

loodab, et rahu ja julgeoleku tugevdamisele Kagu-Euroopas antakse uus arenguimpulss;

25.

kutsub riike üles vahetama parimaid tavasid rahvusvähemuste õiguste austamise valdkonnas, et järgida kõrgeimaid standardeid, arvestades et seoses keeleliste probleemidega on tegemist eriti tundliku piirkonnaga;

26.

rõhutab, et rakendamise eri etappidel tuleb riigi- ja eraettevõtjatele, ühiskonnaliikmetele ja organiseeritud kodanikuühiskonna eri komponentidele pakkuda spetsiaalsete programmide kaudu asjakohast koolitust, sh korralduslikku ja tehnilist tuge;

27.

palub, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga kahe aasta järel aruande ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia rakendamise kohta, et hinnata selle toimimist ja lisaväärtust majanduskasvu ja töökohtade loomise, ebavõrdsuse vähendamise ning säästva arengu toetamise osas;

28.

julgustab võtma erimeetmeid sotsiaalse mõõtme edendamiseks; rõhutab ühendatud prioriteetide ja meetmete vajadust, mille eesmärk on toetada puudega inimeste kaasamist ja vältida mis tahes diskrimineerimist;

29.

rõhutab, et piirkonna ainulaadne geograafiline asend ja eripärane rannikustruktuur koos väga mitmekesise mereelustikuga pakub suuri võimalusi meremajanduse töökohtade loomiseks ning uuenduslikuks ja kestlikuks majandusarenguks ja -kasvuks, sealhulgas meremajanduse tehnoloogia, kalanduse ja vesiviljeluse valdkonnas ning merenduse juhtimise, merede majandamise ja sellega seotud teenuste parandamisel;

30.

propageerib meremajandust majanduskriisi lahendusena, sest see ergutab uute töökohtade loomist ja majandusarengut, eelkõige töökohtade loomist ranniku- ja saareriikide naistele ja noortele; on veendunud, et ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiat ei ole võimalik teostada, kui ei võeta arvesse meremajanduse kontseptsiooni, mis seostab merede ja ookeanide, vesiviljeluse, mere- ja jõetranspordi ning turismiga seotud majandusvaldkondi keskkonnakaitsega;

31.

palub, et komisjon ja strateegiaga seotud riigid looksid stiimuleid, et muuta kalandus ja vesiviljelus Aadria ja Joonia mere piirkonna noortele ligitõmbavaks ning julgustada neid sellega tegelema;

32.

nõuab poliitika kooskõlastamist ja strateegia eesmärkide ühtlustamist, samuti ühiseid projekte, mis vastaksid ühise kalanduspoliitika väärtustele, põhimõtetele ja eesmärkidele; julgustab lisaks toetama säästliku kalandussektori arengut ning traditsiooniliste ja tervislike toiduainete tootmist; nõuab, et komisjon propageeriks aktiivselt kalanduse kohalike tegevusrühmade loomist, mis oleks loomulik vahend kalandustegevuse mitmekesistamiseks; tuletab meelde tõsiasja, et säästvaks ja tulusaks kalapüügiks ja vesiviljeluseks on vaja sidusrühmade suuremat osalemist üldises juhtimises, samuti täiendatud ja mitmekesisemat püügitegevust;

33.

on seisukohal, et meremajanduse kasv hõlmab väga erinevaid sektoreid ja ettevõtteid ning seetõttu nõuab selle arendamine kõigis neis sektorites kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu; kutsub EUSAIRi kaasatud liikmesriike edendama meremajanduse eri sektoreid oma koolitusprogrammides ning arvestama elukestva õppe süsteeme ja töötajate koolitust; rõhutab meremajandusega hõlmatud sotsiaalmajanduslikes süsteemides sisalduvate meetmete, sektorite ja distsipliinide komplekssust ning seetõttu peab äärmiselt oluliseks, et EUSAIRi strateegiasse kaasatud liikmesriigid kiidaksid heaks tööturupoliitika, et oleks suurem võimalus teha muudatusi, tagada innovatiivsus ja multidistsiplinaarsus, kohandada personali koolitust ja suurendada naiste osalemise määra;

34.

rõhutab suurema ja reaalsema ühenduvuse tähtsust strateegia „Euroopa 2020“ ja kolme samba vahel ning, eelkõige meremajanduse samba jaoks Euroopa Komisjoni tegevuskaval põhineva EUSAIRi strateegia tähtsust; peab tegevuskava üheks strateegia lähenemisviisi väljundiks, mis määratleb makropiirkonna konkreetsed prioriteedid; rõhutab, et selle alusel valitakse iga meede või projekt laiaulatusliku alt üles põhimõttel konsulteerimisprotsessi raames, millesse on hõlmatud Aadria ja Joonia mere piirkonna erineva taseme sidusrühmad, kes esindavad riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi, sotsiaalpartnereid, aga ka erasektorit, sotsiaalmajanduse, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna esindajad;

35.

ergutab avaõiguslikke ja eraettevõtteid, ülikoole, teadusinstituute ja muid mere- ja merendusvaldkonna sidusrühmi klastrite moodustamisele ja koostööle, et stimuleerida uuenduslikkust ja koostoimest täielikult kasu saada; leiab, et meremajanduse kasvu vallas tuleks lähtuda riiklikest ja piirkondlikest aruka spetsialiseerumise teemalistest teadus- ja innovatsioonistrateegiatest, et suurendada investeeringute tõhusust ja tulemuslikkust; kutsub riike ja piirkondi üles osalema komisjoni S3-platvormis, et saada abi aruka spetsialiseerumise strateegiate väljatöötamisel, rakendamisel ja läbivaatamisel; peab antud kontekstis vajalikuks parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele ning olemasoleva ärivõrgustiku (klastrite) parandamist rahvusvahelistumise protsessis, et luua uut kvaliteeti ja jätkusuutlikke töökohti;

36.

toetab ühise kvaliteedimärgise kasutuselevõttu piirkonna kvaliteetsete mereandide jaoks, et suurendada nende konkurentsivõimet;

37.

rõhutab sotsiaaldialoogi tähtsust ning peab vajalikuks kaasata suutlikkuse suurendamise meetmetesse lisaks ametiasutustele ka kodanikuühiskonna esindajad; leiab, et seda oleks võimalik saavutada püsiva platvormi loomisega makropiirkondlikul tasandil, samuti piirkondlikul tasandil igas liikmesriigis, et esindada sotsiaal- ja majanduspartnereid, kooskõlas sellega, mis on juba tehtud ülikoolide, kaubanduskodade ja linnade jaoks;

38.

rõhutab mere- ja merendusuuringute tähtsust ning teadlaste, liikmesriikide ja EUSAIRi strateegiasse kaasatud piirkondade koostöö tugevdamise olulisust nendes valdkondades, et ületada lõhed nende liikmesriikide vahel ning edendada rannikualade konkurentsivõimet ja kvaliteetsete ning jätkusuutlike kohalike töökohtade loomist;

39.

juhib murelikult tähelepanu Aadria ja Joonia mere kalavarude kiirele vähenemisele ülepüügi tõttu ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ja muude mereelustikku oluliselt ohustavate tegurite tagajärjel; rõhutab, et kalandusel on rannikualade ja saarte majanduses tähtis roll; peab seepärast vajalikuks pidada strateegia ülimaks eesmärgiks kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist ja säilitamist, järgides ühises kalanduspoliitikas sätestatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse põhimõtet; rõhutab, et üleminekuperioodil on vaja toetada püügipiirangutega kohanemist, kasutades selleks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) toetusi varustuse ostmiseks; nõuab otsustavaid meetmeid, milleks oleks kolmandate riikide kalandusalaste õigusaktide vastavusse viimine ELi õigusaktidega, andmete jagamine, ühised seireplatvormid ja kalavarude majandamise mitmeaastased kavad; nõuab ka, et kaalutaks, kuidas arendada säästvat vesiviljelussektorit, millel on suur potentsiaal taastuvate energiaallikate kasutamiseks;

40.

tuletab meelde, et kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavad kala ja karploomade populatsioonid peaksid olema ohututes bioloogilistes piirides, et saavutada hea keskkonnaseisund ning tagada kalanduse pikaajaline jätkusuutlikkus;

41.

palub, et komisjon registreeriks harrastuspüügi mahu, reguleeriks seda tegevust ja kohaldaks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärke nii harrastuspüügile kui ka kutselisele kalapüügile;

42.

palub koostada põhjalikud uuringud kalavarude, eelkõige ohustatud liikide ja nende bioloogiliste seoste kohta, mis muudab hindamised umbmääraseks ja ebausaldusväärseks nõuab tungivalt looduslike koelmute kaitset;

43.

nõuab, et hinnataks ja edendataks projekte, mis on suunatud kaitsealuste liikide kaudse kalapüügi (kummitusvõrgud, rannakarplaste kasvatamise võrgud) ja kaaspüügi mõju hindamisele, kuna ainuüksi Aadria meres püütakse kaaspüügina hinnanguliselt üle 40 000 merikilpkonna; peab äärmiselt vajalikuks keskkonnauuringuid ja uuringuid võimalike lahenduste leidmiseks sellele probleemile (nt kilpkonnade tõkkevahendid);

44.

palub kindlalt toetada laevaehitussektorit, sealhulgas lõbusõidulaevanduse sektorit, keskendudes selle moderniseerimisele ja spetsialiseerimisele, et luua töökohti ja kohanduda nõuetega säästvaks ja konkurentsivõimeliseks majanduskasvuks, mis on kooskõlas meremajanduse tehnoloogiaga;

45.

nõuab tootmisvaldkondade tugevat toetamist, mestimist ja koostööd makropiirkonna eri osade tootmisvaldkondade vahel; julgustab vahetama häid tavasid, kaasates sektori kõige olulisemaid kogemusi, samuti teiste piirkondade kogemusi, kes püüavad järgida sama lähenemisviisi, et edendada tootmisvaldkondade asutamist;

46.

rõhutab, et tähtis on toetada ja edendada harrastusõngesporti ja kalapüügiga tegelevaid pereettevõtteid, samuti integreeritud kalapüügi- ja turismipoliitikat (kalapüük ja kalapüügiturism, marikultuur), eelkõige saartel, et kaitsta kohalikke kultuuritraditsioone ja saarlaste ning väikeste rannikuasulate merega seotud eluviisi; julgustab säästvat, väikesemahulist ja rannapüüki ning veisviljelust, samuti mitmekesisemat toiduvalikut ning kohalike kalaturgude edendamist, mis on parim viis jätkusuutlikkuse tagamiseks ja mis pakub rannikualade turismitegevustele rohkem tuge;

47.

palub, et komisjon toetaks ja edendaks kalandusettevõtete ja -töötajate kaasamist projektidesse, mis on seotud kultuuri- ja pärimusturismiga, ning selliste projektide laiendamist kalandusele, meresõidu taasavastamisele ning traditsioonilistele kaluripiirkondadele ja -tegevustele;

48.

rõhutab sotsiaalse ettevõtluse ja naiste ettevõtluse tähtsust, et saavutada kasv meremajanduse vallas, ja kutsub ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiaga (EUSAIR) seotud liikmesriike üles soodustama ja toetama naiste osalemist kõigis asjaomastes sektorites; tuletab meelde asjaomaste piirkondade ja territooriumide väike- ja mikroettevõtete väga olulist rolli ja palub EUSAIRiga seotud liikmesriikidel rakendada aktiivset poliitikat sellise majandustegevuse liikide edendamiseks;

49.

toetab meetmeid, et vähendada hüdrogeoloogilist riski ja rannikuerosiooni ohtu;

50.

rõhutab teadusuuringute tähtsust ja nõuab tugevat toetust mere- ja merenduspiirkondadele;

51.

rõhutab, et vesiviljeluse ja kalakasvatuse arendamisel võib olla tähtis roll mitte ainult liigilise mitmekesisuse taastamisel, vaid ka Aadria ja Joonia mere piirkonna majanduskasvu toetamisel;

52.

palub komisjonil tõhustada heade tavade vahetamist (nt rannikualade algatusrühmade poolt välja töötatud projektide jätkusuutlikkus);

53.

märgib, et on tungivalt vaja paremaid transpordi- ja energiaühendusi osalevate riikide vahel, samuti nende riikide ja teiste naabrite vahel, sealhulgas on olulised meretransport, mitmeliigilised transpordiühendused sisemaaga ja energiavõrgustikud, mis on ühtlasi majandusliku ja sotsiaalse arengu eeltingimuseks; juhib tähelepanu ühenduse puudumisele Aadria mere kahe ranniku vahel ning võrgutaristu lõhele Aadria ja Joonia mere piirkonnas;

54.

nõuab stiimulite pakkumist kestlike transpordiühenduste loomiseks, mis vähendavad sõiduaega, transpordi- ja logistikakulusid ning välismõjusid; nõuab merd ja maad ühendavaid strateegiliselt olulisi rajatisi, et luua võimalused ühendvedudeks riikide vahel, suurendada ühtekuuluvust, edendada üldist võrgustikku ning vähendada maanteeummikuid ja seega süsinikuheidet; juhib tähelepanu vajadusele parandada Aadria mere kahe ranniku vahelise (nii põhja-lõuna kui ka läbivatel ida-lääne liinidel) kabotaaži, meremagistraalide ja kruiiside mere- ja sadamamõõdet; märgib, et on vaja paremat koordineerimist, et hoida ära mereliikluse ülekoormust ning parandada selle juhtimist ja kontrolli;

55.

ergutab kasutama meretranspordist pärit süsinikdioksiidi heitkoguste seiret, aruandlust ja kontrolli käsitlevat määrust (EL) 2015/757 innovatsiooniks ning säästva meretranspordi kasutuselevõtmiseks makropiirkonnas, kasutades alternatiivseid ujuvvahendite käitureid ja kütuseid, et vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning parandada transpordisektori energiatõhusust;

56.

rõhutab, et oluline on ühendada mereteed ja sadamad muude Euroopa piirkondadega ning siduda need üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) koridoridega; kutsub osalevaid riike üles olemasolevaid vahendeid kasutades koondama jõudu nende projektide rakendamisele, mida hõlmab praegune TEN-T võrk ja muud algatused selle kavandatavaks laiendamiseks Kagu-Euroopasse/Aadria mere idarannikule, ning mis kaotaksid Aadria – Joonia mere piirkonna võrgulõhe; palub seepärast, et asjaomased riigid määraksid kindlaks piirkondliku ja Euroopa lisaväärtusega prioriteetsed taristuprojektid ning soovitab pöörata tähelepanu muu hulgas järgmisele:

57.

nõuab olemasoleva taristuvõrgu võimsuse optimeerimist, pidades eelkõige silmas makropiirkonna olemasolevaid maantee- ja raudteeühendusi, kaasa arvatud viimase etapi ühendused; rõhutab vajadust võimalikult kiiresti lõpule viia piki Aadria ja Joonia mere rannikut kulgeva kiirtee ehitus, mis annaks makropiirkonna majanduslikule ja sotsiaalsele arengule uut hoogu; tuletab meelde, kui tähtsad on uued koridorid, mis hõlmavad kiirteid, raudteid ja muid taristuid Aadria – Joonia piirkonna mõlemal poolel; märgib, et on vaja paremat koordineerimist, et hoida ära ummikuid mereliikluses ning parandada selle juhtimist ja kontrolli;

58.

nõuab kiirraudtee taristu väljaarendamist, mis ühendaks makropiirkonnad ning võimaldaks paremat ühendust ELiga ja selle sees; rõhutab, kui oluline on parandada Aadria ja Joonia mere piirkonna raudteetranspordi ühenduvust, samuti ühendusi Türreeni mere ja Aadria/Joonia mere ranniku vahel;

59.

nõuab, et osalevad riigid täiustaksid oma mere-, maismaa- ja õhutransporditaristut, arendaksid makropiirkonnas meremagistraale ja ühendvedusid, eelkõige sisemaaga ühenduste loomiseks, ja parandaksid transpordilogistikat, kasutades parimal võimalikul viisil ära kõige kaasaegsemaid tehnoloogiaid, tagades igal pool kõrge turvalisuse ja keskkonnasäästlikkuse taseme; palub ka, et osalevad riigid uuriksid võimalusi ühenduvuse parandamiseks elektromobiilsuse vahendite abil, mis võivad hõlbustada rahvusvahelist elektroonilise piletisüsteemi teenust;

60.

rõhutab, et puudub tõhus ühendus saartega; palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid ühenduste parandamist, uurides uusi koordineeritud ja lisaväärtusega võimalusi, optimeerides kauba- ja reisijateveo liinide kasutamist ja kaasates era- ja avaliku sektori sidusrühmi, et suurendada nende piirkondade elukvaliteeti, peatada rahvastiku kahanemine ning muuta võimalikuks sotsiaalmajanduslike võimaluste kasutamine neis piirkondades; rõhutab vajadust parandada saaresiseseid sidesüsteeme ja transporditaristut, mis võimaldavad kestlikku sisemaist mobiilsust; rõhutab ka vajadust tagada saareelanikele aastaringselt piisav tervishoid ja haridusprogrammid;

61.

nõuab suurprojektide käivitamist, et arendada saartel mitmeliigilise transpordi ühendusi, ning eelkõige soovib näha tugevat toetust strateegiliselt tähtsate lennujaamade edendamist, seda nii taristu ja kui ka uute liinide osas makropiirkonna teistele aladele;

62.

nõuab tungivalt, et osalevad riigid jätkaksid jõupingutusi energiaallikate mitmekesistamiseks, mis mitte üksnes ei paranda makropiirkonna energiajulgeolekut, vaid aitab ka suurendada konkurentsi ja võidelda kütteostuvõimetusega, toetades oluliselt piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset arengut; rõhutab, et sekkumistele energiasektoris tuleb teha põhjalikud keskkonnamõju hinnangud; rõhutab, kui tähtis on ühiselt kavandada investeerimist veeldatud maagaasi terminalide ja puuduolevate gaasivõrkude väljaarendamisse makropiirkonnas, aidates sellega saavutada suuremat sõltumatust ja energiajulgeolekut; pooldab ka meetmeid energia- ja ressursitõhususe suurendamiseks, mis omakorda aitab parandada konkurentsivõimet;

63.

pooldab sellise energiataristu väljaarendamist, mis aitaks vähendada ökoloogilist jalajälge, suurendada energiatõhusust ning tagada energiajulgeolek makropiirkonnas ja mujal; rõhutab lisaks, et on oluline arendada ja edendada arukate linnade kontseptsiooni, andmaks lisandväärtust makropiirkonna praegusele üldisele energiataristule;

64.

võtab teadmiseks makropiirkonna alakasutatud taastuvenergiaallikate suure potentsiaali; nõuab, et energiatootmises võetaks kasutusele kättesaadavad taastuvenergiaallikad, nagu päikese-, tuule-, tõusu- ja mõõna- (kui see on tehniliselt võimalik) ning laineenergia; rõhutab potentsiaalsete veejõujaamade kestlikkust ja konkurentsivõimet kõigis osalevates riikides; kutsub osalevaid riike üles toetama makropiirkonnas hästitoimiva ja vastastikku seotud elektri- ja gaasituru loomist, mis tagab võrdse juurdepääsu odavale ja taskukohasele energiale; rõhutab, et on oluline tugevdada piiriüleseid energiaühendusi, toetades energiasektorisse investeerimist, mis on peamine eeltingimus ELi energiavõrku integreerumiseks, ning kaotada piiriülese investeerimise takistused energiasektoris;

65.

toetab makropiirkonnas energiataristu ühist kavandamist ja sellesse investeerimist nii elektri ja gaasi tootmise kui ka transpordi vallas kooskõlas üleeuroopalise energiavõrguga (TEN-E), rakendades energiaühenduse huviprojektide loetelusse kuuluvaid konkreetseid projekte;

66.

väljendab muret uute impulsside pärast nafta ja gaasi leukohtade otsimiseks ja kasutuselevõtmiseks nii avamerel kui ka maismaal, mis võib tekitada makropiirkonnas katastroofide ohtu ning tuua kaasa väga tõsiseid tagajärgi keskkonna, majanduse ja inimeste tervise jaoks; rõhutab, et selline tegevus peab olema kooskõlas liidu kliima ja taastuvenergia alaste eeskirjade ja juhistega; rõhutab, et Aadria meri on suletud, madal meri, mis ei suuda reostust hajutada ja mille mõlemal kaldal õitseb turism, ning et makropiirkonna majanduskasv peaks eelkõige tulenema turismist ja piirkonna keskkonnaomaduste ning ökosüsteemidega seotud majandustegevusest; rõhutab, et ELi õigusakte ja rahvusvahelisi konventsioone keskkonnasäästlikkuse ja merendustegevuse ohutuse kohta tuleb järjepidevalt rakendada; nõuab merestrateegia raamdirektiivi (2008/56/EÜ) ning avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutuse direktiivi (2013/30/EL) täielikku rakendamist;

67.

nõuab, et Aadria – Joonia mere makropiirkonnas kehtestataks ühtsed Euroopa liiklusohutuse standardid;

68.

rõhutab, et on vaja edendada piiriüleseid lennuteenuseid ühisprojektide kaudu, mis on kavandatud makropiirkonnasiseste ühenduste tagamiseks ja tõhustamiseks;

69.

tuletab meelde osalevate riikide mere-, ranniku- ja maismaaökosüsteemide rikkust; märgib, et Aadria meres elab ligi pool (49 %) kõikidest Vahemeres registreeritud mereliikidest ning see Vahemere alampiirkond on oma madaluse, piiratud voolude ja jõgede suure mõju tõttu väga ebatavaline; nõuab ühiseid jõupingutusi, et võtta kõik võimalikud meetmed (nt puhaste kütuste kasutamine meretranspordis ja -logistikas) merekeskkonna ja piiriüleste maismaaelupaikade bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, samuti merereostuse ennetamiseks ja vähendamiseks ning muude ranniku- ja merealade elurikkust ähvardavate ohtude leevendamiseks; rõhutab, et on oluline kaitsta selliseid mere- ja maismaaliike nagu Vahemere munkhüljes, koopaolm, ilves, kaeluskotkas jt, ning kutsub osalevad riike üles rakendama selle eesmärgi täitmiseks proportsionaalseid meetmeid;

70.

nõuab osalevate riikide vahel heade tavade vahetamist loodus- ja kultuuripärandi haldamise valdkonnas, sealhulgas Natura 2000 alad ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad objektid, et luua säästvad turismilahendused;

71.

nõuab tungivalt, et kõik osalevad riigid ühisel jõul rakendaksid mereala ruumilist planeerimist kooskõlas direktiiviga 2014/89/EL (millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise raamistik) ning rannikualade integreeritud haldamist, kaasates eri sidusrühmi (riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, kohalikku elanikkonda, teaduskogukondi, vabaühendusi jne); on seisukohal, et merealade hea ühine haldamine loob olulise raamistiku mereressursside säästvaks ja läbipaistvaks kasutamiseks;

72.

rõhutab, et oluline on kaitsta ja säilitada jõgesid ja järvi Aadria ja Joonia mere valgalas;

73.

juhib tähelepanu vajadusele vähendada vastutustundlikult ajaloolistest tingimustest tulenevat ja piiriülest reostust ning puhastada tööstuslikust pinnase-, vee- ja õhureostusest, samuti sõjaliste konfliktide tagajärjel tekkinud reostusest mõjutatud alad; toetab kõiki aktiivseid meetmeid keemia- ja tavarelvastuse tekitatud merereostuse vähendamiseks; toetab kooskõlas merestrateegia raamdirektiiviga mereprahi vähendamist eesmärgiga see kaotada, eelkõige Aadria mere saarte reostuse osas;

74.

on mures plastjäätmete tekitatava kahju pärast merel; palub, et komisjon toetaks algatusi selliste jäätmete kogumiseks ja ringlussevõtuks; rõhutab, kui oluline on kaasata sellesse kalureid;

75.

kutsub riike üles töötama välja ja rakendama põhjalikke kavasid iganenud ja kasutuseta jäänud tööstus- ja militaarobjektide uuesti kasutusele võtmiseks; rõhutab, et need objektid ei ole mitte üksnes keskkonnaohtlikud, vaid neil on ka märkimisväärne majanduslik potentsiaal, mida ei kasutata;

76.

nõuab, et ergutataks tööstuse ümberpaigutamist eemale linnakeskustest ja rannikualadelt, et parandada elukvaliteeti;

77.

nõuab, et kasutataks kõiki olemasolevaid vahendeid parimate jäätme- ja reoveekäitluse lahenduste rakendamiseks piirkonnas, kooskõlas nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiviga 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta;

78.

juhib tähelepanu asjaolule, et viimastel aastatel on piirkonda tabanud mitmed inimeste põhjustatud õnnetused ja loodusõnnetused; juhib tähelepanu raadamise probleemile ja muudele kliimamuutusega seotud ohtudele; rõhutab, et iga valdkonna tegevuskava ja prioriteetide rakendamisel tuleb kohaldada looduskatastroofide riski juhtimise ja kliimamuutusega kohanemise horisontaalseid põhimõtteid; julgustab riikide hüdrometeoroloogiainstituute koostööle, et tulla toime äärmuslike ilmastikunähtustega, kliimamuutuse tagajärgede ja õnnetuste riski juhtimisega; möönab, et veevarustus, põllumajandus ja turism on kliimamuutuse suhtes kõige tundlikumad sektorid, ning seetõttu ergutab riikide ametiasutusi koostööle, et luua raamistik ja tugimehhanism kohandumis- ja leevendusmeetmete rakendamiseks;

79.

rõhutab vajadust vähendada kasvuhoonegaaside heiteid, eelkõige meretranspordisektoris;

80.

rõhutab, et veevarude kättesaadavuse osas on probleemiks geograafilised ja ajalised erinevused – suvel on saartel ja rannikualadel märkimisväärne veenappus, sest nõudlus vee järele mitmekordistub arvukate turistide saabudes;

81.

nõuab tungivalt, et loodaks katastroofideks valmisoleku keskus ning ühine hädaolukorra lahendamise plaan naftareostuste ja muude suure ulatusega reostuste puhuks, et luua eelhoiatussüsteem, mille abil ennetada loodusõnnetusi ning muid õnnetusi, mis on tingitud tööstus-, transpordi- ja muust tegevusest, nagu üleujutused, tulekahjud ning loodusvarade kasutamine Aadria merel; rõhutab, et keskus peaks olema otseselt seotud ELi kodanikukaitse mehhanismiga; rõhutab, kui tähtis on kaitsta piirkonna ökosüsteemi ja elurikkust parema mõistmise ja parimate tavade vahetamise kaudu;

82.

Kutsub ELi mittekuuluvaid riike üles kiirendama valdkondliku õigustiku (nt veepoliitika raamdirektiivi) rakendamist, pidades silmas nende tulevast liitumist Euroopa Liiduga;

83.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid konsulteeriksid naaberriikide pädevate asutustega ja makropiirkonna kohalike kogukondadega, eelkõige seoses majandustegevusega, mille suhtes kohaldatakse keskkonnamõju hindamist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivile 2014/52/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta;

84.

rõhutab turismi otsustavat tähtsust Euroopa majanduse jaoks ja ELi sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks, eelkõige Vahemere riikide ja kogu kõnealuse piirkonna puhul; rõhutab vajadust töötada välja uued käsitused, et võidelda turismi hooajalisuse vastu, lähtudes turismi mõjust keskkonnale ja jätkusuutlikkusest; nõuab suuremat toetust turismiprojektide rahastamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ning muudest allikatest;

85.

nõuab turismi konkurentsivõime parandamise nimel tungivalt piiriülese maanteeühenduse parandamist, kuna kehvad ühendusteed tekitavad liikluses kitsaskohti ja pikki viivitusi; rõhutab, et turismi eesmärgil on vaja parandada olemasolevaid lennuliinide taristuid ja mereühendusi Aadria mere rannikualade vahel;

86.

rõhutab vajadust ergutada makropiirkonnas olemasolevate lennujaamade kasutamist, et vältida reisijate liigset koondumist vähestesse sõlmlennujaamadesse ning edendada jätkusuutlikku ja tasakaalustatud turistide voogu mitmetesse kohtadesse;

87.

möönab, et piirkonna rikas kultuuri- ja looduspärand (sealhulgas selline kultuuritegevus nagu kino, teater ja muusika) on tähtis vara, millele turismimajandus võib toetuda; juhib tähelepanu sellele, et kõigis osalevates riikides leidub arvukalt UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvaid objekte ja Natura 2000 alasid; on seisukohal, et kuigi turism annab majanduse arengusse suure panuse, ei ole selle potentsiaali veel täielikult kasutusele võetud, eelkõige turismi hooajalisuse tõttu, kuid samuti ka vähese innovatsiooni ja kestlikkuse ning transporditaristu, turismipakkumiste kvaliteedi, sidusrühmade oskuste ja turismi vastutustundliku juhtimise puuduste tõttu; kutsub osalevaid riike üles võtma vastu poliitikat, millega tagada piisavad ühendused ja turismirajatised nii suvehooaja vältel kui ka väljaspool suvehooaega, et mitmekesistada turistide voogu ja kindlustada turistide saabumine kõigil hooaegadel; rõhutab, kui oluline on ühendada turism loodus-, kultuuri- ja kunstipärandiga;

88.

ergutab liikmesriike edendama turismisektoris säästvaid lahendusi liikuvuse valdkonnas et parandada seeläbi turismiteenuste kvaliteeti ja suurendada nende ulatust;

89.

sedastab, et rahvus- ja looduspargid ning kaitsealad on aluseks kodanike harimisele keskkonnakaitse ja kliimamuutuste vastu võitlemise valdkonnas;

90.

toonitab, et turismi edasise arengu tagamiseks piirkonnas on vaja osalevate riikide koostööd; ergutab koostama Aadria ja Joonia mere turismistrateegiaid, mis põhineksid kestlikkusel ja võimaldaksid riikidel koostoimest kasu saada ning ühiseid probleeme makropiirkondlikul tasandil lahendada; peab vajalikuks koostööd, et parendada Aadria ja Joonia mere piirkonna sihtkohtade profiili;

91.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon, osalevad riigid ja kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtaksid meetmeid, mis ergutaksid sidusrühmi turismitaristut parandama;

92.

rõhutab, kui oluline on toetada kultuuri- ja loomingulist tegevust ning eelkõige äritegevuse arendamist ja selle integreerimist sellistes valdkondades nagu muusika, teater, tants ja film; nõuab integratsiooni edendavate festivalide, konventide ja kultuuriürituste korraldamist;

93.

juhib tähelepanu vajadusele võimaldada VKEdele lihtsam juurdepääs rahastusele ja toetusele, sest VKEd on turismisektori jaoks vältimatult olulised; ergutab piirkonna sidusrühmi osalema Euroopa ettevõtlusvõrgustikus, et jagada kogemusi, suhelda ja leida piiriüleseid partnereid;

94.

rõhutab aruka spetsialiseerumise ja arukate kogukondade projektide olulisust olemasolevate innovatsiooniplatvormide kasutamisel, et luua Aadria ja Joonia mere piirkonna loovusala;

95.

toetab mitmekesise turismipakkumise arendamist, mis hõlmaks temaatilisi turismiparke ja -trasse, kultuuri-, maapiirkondade, tervise-, ravi-, mere-, toidu- ja veiniturismi, konverentsi- ja sporditurismi, kaasa arvatud jalgrattasõit, golf, sukeldumine, matkamine, suusatamine, mägironimine ja vabaõhusport, et edendada aastaringset turismi ning turismisihtkohtade konkurentsivõimet kestlikult suurendada; toetab maaturismi arendamist, et vähendada survet suurtele turismikeskustele ja kitsale rannikupiirkonnale ning aidata tasakaalustada hooajalisust; toetab turismitegevuse laiendamist sisemaale, luues integreeritud turismitooted, mis sisaldavad makropiirkondade ja nende pealinnade peamisi vaatamisväärsusi;

96.

rõhutab, et oluline on sidusus turismijuhtimise ja taristu vahel ning vaja on suurendada teenuste ja võimaluste kvaliteeti ja mitmekesisust, võttes arvesse piirkonna konkreetseid eripärasid; rõhutab lisaks, et oluline on edendada ja säilitada kohalikke ja piirkondlikke traditsioone;

97.

rõhutab, et oluline on kaaluda alternatiivseid võimalusi ja ärimudeleid ning siduda kruiisireiside pakkumine paremini kohalike inimeste ja toodetega, et tõhusamalt kõrvaldada jätkusuutmatu ülekoormus ja kasutada paremini ära kogu potentsiaali, nii et see tooks kohalikule majandusele kestvamat kasu; sedastab, et oluline on olemasolevate teede kaardistamise ja jätkuva edendamise abil töötada välja makropiirkondlikud turismimarsruudid ja neid kaubamärgi abil turustada;

98.

pooldab piirkonna kõige iseloomulikumate varade kasutamist turismi eesmärgil ning edendus- ja turundusprogrammide väljatöötamist;

99.

rõhutab vajadust tõeliselt mitmeliigilise transpordi järele, mis kasutab integreeritud teenuste ja ristumispunktide võrgustikku, et arendada välja kvaliteetne ökoturism;

100.

nõuab Aadria ja Joonia mere piirkonna harta koostamist, mis sisaldaks kriteeriume, põhimõtteid ja juhiseid säästva turismi edendamiseks, rakendades Euroopa turisminäitajate süsteemi, et hinnata turismisihtkohti eesmärgiga soodustada nende säästvat arengut;

101.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegias osalevate riikide (Horvaatia, Kreeka, Itaalia, Sloveenia, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia) valitsustele ja parlamentidele.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162 ja 174–178,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (edaspidi „ühissätete määrus“) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006 (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006 (6),

—

võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (7),

—

võttes arvesse komisjoni 23. juulil 2014 avaldatud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja tööhõivesse. Arengu ja hea juhtimistava soodustamine ELi piirkondades ja linnades“ (edaspidi „kuues ühtekuuluvusaruanne“),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (8),

—

võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2013. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kaheksandat eduaruannet „Kriisi piirkondlik ja linnamõõde“,

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni aruka spetsialiseerumise ja toimivaks ühtekuuluvuspoliitikaks vajaliku tippkeskuste võrgustiku loomise kohta (9),

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni ELi liikmesriikide valmisoleku kohta uue ühtekuuluvuspoliitika programmitöö perioodi tõhusaks ja õigeaegseks alustamiseks (10),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013 (11),

—

võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni viivituste kohta 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika käivitamisel (12),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2011. aasta teatist „Järgmise põlvkonna uudsete rahastamisvahendite raamistik: ELi omakapitali- ja võlaplatvorm“ (COM(2011)0662),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/760 Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide kohta (13),

—

võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“ (COM(2015)0012),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta: investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu, mis võeti üldasjade (ühtekuuluvuse) nõukogus vastu 19. novembril 2014,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 3. detsembri 2014. aasta arvamust majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta (14),

—

võttes arvesse töödokumenti „Läbivaadatud strateegia „Euroopa 2020“ tegevuskava: Regioonide Komitee juhtkomitee panus strateegia „Euroopa 2020“ järelevalveplatvormi (15),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. jaanuari 2015. aasta arvamust komisjoni kuuenda ühtekuuluvuspoliitika aruande kohta (16),

—

võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2015. aasta teatist „Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ üle peetud avaliku konsultatsiooni tulemused“ (COM(2015)0100),

—

võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“ (COM(2015)0012),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0277/2015),

A.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on ajavahemikul 2014–2020 ELi peamine majanduskasvu ja arengusse investeerimise poliitika, mis järgib strateegia „Euroopa 2020“ aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu alaseid eesmärke, on suunatud piirkondade vaheliste erinevuste vähendamisele ja lähenemise edendamisele ning mille eelarve 2020. aasta lõpuni on 351,8 miljardit eurot; arvestades, et EL seisab jätkuvalt silmitsi majandus- ja finantskriisi tagajärgedega – tööpuuduse ning ebaühtlase ja aeglase majanduse elavdamisega; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikaga püütakse tagada kogu energia ja võimete suunamine strateegia „Euroopa 2020“ jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise alaste prioriteetide saavutamisele;

B.

arvestades, et on äärmiselt tähtis, et majanduskasvu ja tööhõivega ning keskkonna- ja kliimakaitsega seotud erinevates ELi algatustes järgitaks ühtset lähenemisviisi; arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ juhtalgatused täidavad tähtsat rolli ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kooskõlastamise edendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil; arvestades, et programmitöö või aruandluse sätetesse ei ole integreeritud selget mehhanismi, mis oleks konkreetselt suunatud juhtalgatustele seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panusega nende elluviimisse; arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamisel tuleb tegeleda juhtalgatuste rakendamisega ja püüelda tasakaalu saavutamise poole ühelt poolt rahaliste, maksu- ja majandusmeetmete ning teiselt poolt sotsiaalsete, haridus-, keskkonna- ja võrdõiguslikkuse (eriti soolise võrdõiguslikkuse) aspektide vahel;

C.

arvestades, et järjest suureneb vajadus, et eri valitsemistasandid ja erinevad kaasatud osalejad võtaksid tugevamalt ühiselt vastutuse strateegia eest, ning vajadus jagatud vastutuse järele koos sellega seotud õiguste ja kohustustega kõikidel projekti rakendamise tasanditel; arvestades, et mitmetasandilist valitsemist ja partnerlust tuleb edendada, sest need põhimõtted võivad aidata kaasa haldussuutlikkuse puudumise probleemi lahendamisele;

D.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid on aja jooksul vaieldamatult laienenud, et toetada investeerimist ELi peamistesse prioriteetidesse, näidates oma kohandatavust ja tõhusust, jätkates samal ajal keskse eesmärgina eri piirkondade arengutasemete erinevuste vähendamist, piirkondade potentsiaali tugevdamist ja jätkusuutliku arengu edendamist; arvestades, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond lisab innovaatilise, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tekitamisele ning kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomisele suunatud ELi üldstrateegiale uusi elemente;

E.

arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamisel tuleks võtta arvesse majandus- ja finantskriisi tõsist ja ebaühtlast mõju liikmesriikidele ja piirkondadele ning et läbivaatamine peaks olema sidususe ja tõhususe saavutamiseks arukas ja tasakaalustatud; arvestades, et läbivaatamisel tuleks siiski kaaluda muid meetmeid, näiteks infrastruktuuri, siseturu ja haldussuutlikkuse meetmeid; arvestades, et tuleb võtta arvesse erinevaid territoriaalseid omadusi, pöörates erilist tähelepanu ELi toimimise lepingu artiklites 174 ja 349 nimetatud ELi piirkondadele;

F.

arvestades, et strateegia „Euroopa 2020“ vahehindamine, mis lükati siiski edasi 2015. aastale, pakub eelkõige võimalust hinnata (ja tunnistada) ühtekuuluvuspoliitika panust strateegia eesmärkide saavutamisse ning parandada koostoimeid ja seoseid, mis eksisteerivad ELi eri poliitikavaldkondade vahel ja ELi eelarvega. et need toimiksid strateegia rakendamisel tõhusa edasiviiva jõuna; arvestades, et see etapp on edasise ühtekuuluvuspoliitika kui kogu ELi hõlmava investeerimispoliitika kujundamisel esmatähtis, seades seejuures esikohale arenguerinevuste vähendamise ja taaskiirendades lähenemisprotsessi;

1.

tuletab meelde, et strateegia „Euroopa 2020“ on Euroopa Liidu üldine pikaajaline majanduskasvu ja tööhõive strateegia, mille keskmes on viis kaugeleulatuvat eesmärki: tööhõive, innovatsioon, kliimamuutused ja energiasäästvus, haridus ning võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; märgib, et nendele eesmärkidele lisanduvad seitse juhtalgatust, ja märgib, et 2010. aastal tuvastatud probleemidega on ebaühtlaselt tegeletud ja et ELi tasandil tehtud edusammud nende lahendamiseks, näiteks tööpuudusega võitlemiseks, on endiselt tagasihoidlikud; rõhutab, et EL peaks keskenduma jätkusuutlikule majanduskasvule ja arengule, samuti inimväärsele tööle, et saada oma investeeringutest pikaajalist kasu;

2.

rõhutab asjaolu, et edusammud soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas võivad samuti aidata kaasa majanduskasvule, jätkusuutlikule arengule ja sotsiaalsele sidususele;

3.

juhib tähelepanu sellele, et majanduse juhtimise ELi raamistik ja selle rakendamismehhanism – Euroopa poolaasta – kehtestati 2010. aastal, et tagada liikmesriikide eelarvepoliitika ja struktuurireformide kooskõlastamine ning majanduskasvule ja töökohtadele suunatud riikliku eelarvepoliitika suurem kooskõlastamine ELi ja riikide tasandil, et toetada strateegia elluviimist; juhib tähelepanu asjaolule, et jätkuvalt tuleb tegeleda edasise koordineerimise ja kooskõlastamise küsimustega;

4.

rõhutab, et 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika, mis järgis kõnealusele strateegiale eelnenud Lissaboni strateegiat ning millel olid sarnased põhilised eesmärgid, oli strateegia „Euroopa 2020“ algatamise ajal juba rakendamisetapis, ning ühtekuuluvuspoliitika ümberkujundamine vastavalt uue strateegia eesmärkidele oleks olnud nii keeruline kui ka vastunäidustatud; juhib sellele vaatamata tähelepanu sellele, et ülemaailmse majanduskriisi ajal ei ole ühtekuuluvuspoliitika olnud üksnes ainus investeeringute rahastamise allikas paljude liikmesriikide jaoks, vaid on kuuenda ühtekuuluvusaruande ning mitmete komisjoni teatiste ja uuringute kohaselt strateegia rakendamisele märkimisväärselt kaasa aidanud ja sellesse panustanud, kuna selle vahendeid kasutati sihtotstarbeliselt Lissaboni eesmärkide saavutamiseks; tuletab meelde, et liikmesriikide, piirkondade ja linnade pühendumus Lissaboni strateegia elluviimisele kadus aja jooksul ning et strateegia „Euroopa 2020“ juhtimine on eriti sidus ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete ja vahenditega, millega suudetakse tagada kohustus vastutada ühiselt strateegia rakendamise eest;

5.

kutsub komisjoni üles programmitöö perioodi 2007–2013 järelhindamise raames andma teavet ühtekuuluvuspoliitika sisendi ja tulemuste suunitluse ning konkreetse panuse kohta strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisse; rõhutab, kui tähtis on mõista reaalsust ja piiranguid seoses kättesaadavate tõenditega ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta strateegia üldeesmärkide saavutamisse ning võttes arvesse Euroopa majanduses toimunud järske kannapöördeid, eelkõige kriisi all kõige rohkem kannatanud riikides; leiab, et need järeldused võivad olla strateegia praeguse elluviimise jaoks kasulikud;

6.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on ELi peamine kõiki piirkondasid hõlmav vahend investeerimiseks reaalmajandusse ning väljendab Euroopa solidaarsust, suurendades majanduskasvu ja jõukust ning vähendades majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid erinevusi; juhib tähelepanu, et ühtekuuluvuspoliitika on täielikus kooskõlas strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega ning pakub vajalikku investeerimisraamistikku, olles samal ajal rohkem kui lihtsalt strateegia rakendamise vahend; rõhutab sellega seoses, et temaatilise suunitluse kaudu on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid uue korra kohaselt suunatud otse strateegiast „Euroopa 2020“ tuletatud 11 temaatilisele eesmärgile ning et on kehtestatud nende temaatiliste eesmärkidega otseselt seotud eeltingimused, et tagada investeeringute tegemine nende tulemuslikkust maksimeerival viisil; rõhutab, et toetab täielikult seda uut lähenemisviisi, mis aitab suurendada kulutuste tulemuslikkust;

7.

rõhutab asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika tekitab koostoimet teiste ELi poliitikavaldkondadega, näiteks digitaalse ühtse turu, kapitali ühtse turu ja sotsiaalpoliitikaga, ning et aitab oma vahendite ja eesmärkide, sealhulgas makropiirkondlike strateegiate, linnade tegevuskava, territoriaalse tegevuskava, VKEdesse investeerimise, aruka majanduskasvu ja arukate spetsialiseerumise strateegiate kaudu märkimisväärselt kaasa ühtse turu tugevdamisele ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele; kutsub sellega seoses Euroopa riiklikke ja kohalikke ametiasutusi üles töötama välja aruka spetsialiseerumise strateegiad ja kasutama ära erinevate ELi, riiklike ja piirkondlike nii avaliku kui ka erasektori vahendite koostoimet;

8.

juhib tähelepanu ka laiema majanduse juhtimise protsessiga tihedama seose loomisele meetmete abil, millega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusus seotakse usaldusväärse majandusjuhtimisega; kutsub liikmesriike üles tegutsema äärmiselt vastutustundlikult, et vältida võimalikult suurel määral nende kohaldamist ning vältida negatiivset mõju Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisele ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele; rõhutab lisaks, et tuleks anda abi ajutisi eelarveraskusi kogevatele liikmesriikidele; tunneb heameelt stabiilsuse ja kasvu pakti (COM(2015)0012) kehtivates eeskirjades sätestatud paindlikkusmehhanismi üle, mille eesmärk on tugevdada investeeringute, struktuurireformide ja vahendite kasutamise seost, et edendada pikaajalist jätkusuutlikku majanduskasvu ja soodustada edusammude tegemist strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamise poole;

9.

rõhutab murelikult, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel praeguse programmitöö perioodil esineb viivitusi; juhib tähelepanu, et kuigi enamuse rakenduskavade kohta on kokkulepe saavutatud, on nende rakendamine alles väga varajases etapis; rõhutab siiski, et on võimalik hinnata poliitikavahendite suunamist prioriteetidele, mis aitavad kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule ja tööhõivele; märgib sellega seoses, et komisjoni avaldatud esimese hinnangu kohaselt on teadusuuringutele ja innovatsioonile, VKEde toetamisele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, vähese CO2-heitega majandusele, tööhõivele, sotsiaalsele kaasamisele, haridusele ja suutlikkuse suurendamisele eraldatud summad võrreldes varasemate programmitöö perioodidega märkimisväärselt suurenenud, samal ajal kui toetus transpordi- ja keskkonnainfrastruktuurile on vähenenud; juhib tähelepanu asjaolule, et strateegia „Euroopa 2020“ vahehindamise ajaks ei ole veel andmeid 2014.–2020. aasta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise kohta, mistõttu ei pruugi olla võimalik viia läbi konkreetne hindamine nimetatud fondide panuse kohta strateegia eesmärkide saavutamisse; väljendab heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on võtnud meetmeid, et tagada 20 % ressursside kulutamine kliimameetmetele;

10.

märgib, et täitmisraamistiku ja eeltingimuste täitmise nõude kehtestamine, samuti seostamine riigipõhiste soovitustega ühtekuuluvuspoliitika programmiperioodil 2014–2020 võiks luua parema investeerimiskeskkonna ühtekuuluvuspoliitika panuse maksimumini viimiseks strateegia „Euroopa 2020“ peamiste eesmärkide saavutamisel;

11.

tuletab meelde, et komisjon algatas 2014. aastal teatise „Ülevaade tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ rakendamise edusammudest“ avaldamisega strateegia läbivaatamise protsessi ning peab kahetsusväärseks, et kõnealuses dokumendis viidati ebapiisaval määral ühtekuuluvuspoliitikale ja sellega seotud õigusaktidele; peab kiiduväärseks asjaolu, et protsess jätkus maist kuni oktoobrini 2014 läbi viidud avaliku konsultatsiooniga, mille eesmärk oli koguda läbivaatamisprotsessi jaoks andmeid, ning tunneb heameelt asjaolu üle, et strateegia asjakohasus ning selle eesmärkide ja prioriteetide tähenduslikkus sai kinnitust;

12.

märgib, et juhtalgatuste suhtes ollakse seisukohal, et need täidavad oma eesmärki, kuid rõhutab ka asjaolu, et nende nähtavust peetakse küllaltki madalaks; peab kahetsusväärseks, et majandus- ja finantskriis on süvendanud erinevusi Euroopa Liidus ja et on tehtud ebapiisavaid edusamme mitme strateegia peamiste eesmärkide, eriti tööhõivealaste, teadus- ja arendustegevuse ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisega seotud eesmärkide saavutamise poole; tunneb heameelt järelduse üle, et strateegia elluviimise parandamiseks on vaja suurendada isevastutust ja kohapealset osalemist, tugevdades vertikaalseid ja horisontaalseid partnerlusi; rõhutab, et strateegia peaks ergutama üleminekut protsessile ja tulemustele orienteeritud lähenemisviisilt tegelikele tulemustele orienteeritud lähenemisviisile, et tagada sellega seotud ELi poliitikavaldkondade maksimaalne tõhusus ja tulemuslikkus;

13.

tunneb heameelt selle üle, et Eurostat avaldab korrapäraselt edunäitajaid strateegia „Euroopa 2020“ rakendamise kohta; nõuab sellele vaatamata NUTS II ja NUTS III tasandite puhul üksikasjalikumate ja täpsemate piirkondlike andmete esitamist, mis on veelgi olulisem seetõttu, et ELi eri piirkondades, olenemata nende arengutasemest, esineb ettenägematuid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme; juhib lisaks sellele tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika kolmele mõõtmele – majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele mõõtmetele, ning on sellega seoses seisukohal, et seda ei peaks hindama ainult majanduslike näitajate põhjal; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles jätkama arutelu ja osalema tulemuslikumas koostöös SKPd täiendavate ja kaasavamate näitajate väljatöötamiseks, et need oleksid strateegia „Euroopa 2020“ prioriteetsete eesmärkide saavutamise hindamisel asjakohasemad;

14.

võtab teadmiseks, et komisjon peab esitama ettepaneku strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta enne 2015. aasta lõppu ning peab seda viivitust kahetsusväärseks, pidades silmas, et see pidi algselt toimuma 2015. aasta alguses; rõhutab, et see toimub taas ühtekuuluvuspoliitika tsükli küllaltki ebasobivas etapis, kui tulemuslik rakendamisprotsess alles kestab; rõhutab lisaks seda, et varajane ümberkujundamine oleks ühtekuuluvuspoliitika pikaajalise strateegilise planeerimise jaoks täielikult vastunäidustatud;

15.

kiidab heaks ELi fondide parema rakendamise rakkerühma loomise; kiidab heaks ka struktuurireformi toetava teenistuse, mis alustas ametlikult tööd 1. juulil 2015 ja mis annab tehnilist abi liikmesriikidele, et neil oleks võimalik struktuurireforme ja riigipõhiseid soovitusi tõhusamalt rakendada;

16.

tunnistab samal ajal vajadust võtta arvesse majandusväljavaate kujunemist, uute õigusaktide kasutamist, strateegiliste eesmärkide saavutamise suunas tehtud edusamme ning pidevat vajadust kohandada tegevusi;

17.

kutsub seepärast üles keskenduma strateegia „Euroopa 2020“ vahehindamise käigus arukalt ja tasakaalustatult strateegia viie eesmärgi ja juhtalgatuste paremale omavahelisele sidumisele ning meetodite leidmisele nende paremaks edasikandmiseks ja hindamiseks, ilma seejuures keerukust ja ülemäärast halduskoormust suurendamata; rõhutab, et vahehindamise puhul tuleks võtta arvesse ELi majanduse tugevusi ja nõrkusi, suurenevat ebavõrdsust (jõukuse valdkonnas), kõrget tööpuudust ja suurt avaliku sektori võlakoormust; rõhutab, et samaaegselt keskendumisega eelarvepoliitika ja majanduse juhtimise makromajanduslikele kriteeriumitele tuleks teha edusamme kõigi strateegia „Euroopa 2020“ peamiste eesmärkide saavutamise poole; on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata ka suuremale sotsiaalsele ja keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele, suuremale sotsiaalsele kaasamisele ja soolisele võrdõiguslikkusele; rõhutab, kui oluline on Euroopa Komisjoni talituste jätkuv toetus liikmesriikide ametiasutustele haldussuutlikkuse parandamiseks;

18.

kordab oma üleskutset edendada strateegia kohustuse, isevastutuse, läbipaistvuse ja osalemise alaseid mõõtmeid, kaasates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning kõiki asjakohaseid kodanikuühiskonna sidusrühmi ja huvitatud osapooli alates eesmärkide väljatöötamisest kuni strateegia rakendamise, järelevalve ja hindamiseni; rõhutab, kui väga tähtis on mitmetasandilisel valitsemisel, ergutusmehhanismidel, tulemuslikult ühendatud ülevalt allapoole ja alt ülespoole lähenemisviisil, ühtekuuluvuspoliitika partnerlusmudelil ning avaliku ja erasektori partnerlusel põhinev tugevdatud juhtimisstruktuur, mis võimaldab konsulteerimist ja koostööd kõikide sidusrühmadega, et tagada pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks tulemuslik suutlikkus; tuletab meelde, et vastavalt liikmesriikide institutsionaalsele ja õiguskorrale on ka piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused vastutavad avaliku sektori investeeringute eest ning neid tuleks seepärast käsitada strateegia peamiste rakendajatena;

19.

soovitab lisaks uuendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sidusrühmade kohustusi strateegias „Euroopa 2020“ partnerite, liikmesriikide ja komisjoni vahelises kokkuleppena, et tagada isevastutus ja osalus, ning et vastu tuleks võtta käitumisjuhend, mis on sarnane ajavahemiku 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika raames partnerluse kohta vastu võetud käitumisjuhendiga;

20.

rõhutab vajadust tõeliselt territoriaalse lähenemisviisi järele strateegia „Euroopa 2020“ puhul, et viia riiklikud sekkumised ja investeeringud erinevate territoriaalsete eripäradega ja konkreetsete vajadustega vastavusse; on seisukohal, et on äärmiselt tähtis siduda strateegia „Euroopa 2020“ üldkäsitus Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava 2020 territoriaalse käsitusega; on lisaks sellele arvamusel, et strateegia „Euroopa 2020“ sihipärased vabatahtlikud piirkondlikud eesmärgid peaksid olema võimalikud ja et neid tuleks arutada piirkondlikul tasandil ning need ei tohi põhjustada kohapeal bürokraatlikku lisakoormust; rõhutab, et niisugused kohalikke vajadusi arvestavad piirkondlikud eesmärgid peaksid kajastama strateegia üldeesmärke ning peaksid sisalduma eelnevalt määratletud eesmärkides; tuletab sellega seoses meelde kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegia tähtsuse;

21.

tunnistab linnade ja linnastute olulist tähtsust majanduskasvu ja töökohtade loomise mootoritena ning nõuab, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamisel võetaks arvesse laiemat terviklikku lähenemist linnade kui üksuste edasisele arengule, kes täidavad olulist rolli strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisel; palub komisjonil pöörata vajalikku tähelepanu hiljutisele Riia deklaratsioonile linnade tegevuskava kohta, pidades silmas suurte, väikeste kui ka keskmise suurusega linnapiirkondade üliolulist rolli; rõhutab eriti sellise strateegia vajalikkust, milles võetakse arvesse väikeste ja keskmise suurusega linnapiirkondade vajadusi sellise käsituse baasil, mis rajaneb koostoimel digitaalarengu tegevuskava ja Euroopa ühendamise rahastuga;

22.

kutsub komisjoni üles andma teavet majanduskasvu, töökohtade loomise ja säästva arengu teguritena toimivate territoriaalsete aspektide kohta ning nõuab, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamisel käsitletaks territoriaalseid tagajärgi ning antaks suuniseid nendega tegelemiseks; kinnitab kui tähtis on kohalike ja piirkondlike omavalitsustega sellel teemal konsulteerimine, sest nemad täidavad territoriaalsete arengustrateegiate rakendamisel otsustavat rolli; rõhutab ka rolli, mida makropiirkondlikud strateegiad ja Euroopa territoriaalne koostöö tervikuna võivad täita strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide tulemuslikus rakendamises, pidades silmas, et paljud arenguprojektid hõlmavad piiriüleseid alasid, sealhulgas mitmeid piirkondi ja riike, ning on võimelised pikaajaliste probleemide jaoks välja töötama asukohapõhiseid lahendusi;

23.

rõhutab ELi uue investeerimisvahendi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tähtsust, kes toetab 315 miljardi euro väärtuses investeeringute mobiliseerimist, et kaotada investeerimislõhe ELis ja maksimeerida avaliku sektori kulutuste mõju; rõhutab, et EFSI peab olema täiendus ja lisa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et EFSI ei ole strateegiaga „Euroopa 2020“ otseselt seotud, kuid on arvamusel, et see aitab oma eesmärkide ning elujõuliste ja jätkusuutlike projektide valimise kaudu kaasa strateegia rakendamisele konkreetsetes valdkondades;

24.

rõhutab lisaks pakilist vajadust tagada kõikide ELi vahendite täielik kooskõla ja nendevaheline koostoime, et vältida nende kattumist või vastuolusid nende vahel või poliitika rakendamise erinevatel tasanditel sellega, et investeerimisvahendite keskmesse seatakse aruka spetsialiseerumise strateegia; seetõttu nõuab, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamisega kinnitataks strateegia seisundit ELi majanduskasvu ja tööhõive pikaajalise strateegilise raamistikuna ning püütaks tegevuspoliitikate abivahendite, sealhulgas EFSI kasutamise kooskõlastamise küsimust lahendada, et kasutada kõiki eraldatud vahendeid tulemuslikult ning saavutada üldiste strateegiliste eesmärkide osas oodatud tulemused;

25.

palub komisjonil, pidades silmas ELi üldist harmoonilist arengut ja ühtekuuluvuspoliitika tähtsat rolli strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisel, võtta strateegia sihtide ja eesmärkide läbivaatamisel kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 174 ja 349 arvesse selliste konkreetsete territooriumite eripära ja piiranguid nagu maapiirkonnad, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkonnad, piirkonnad, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, saared, piiriülesed ja mäestikualad ning ELi äärepoolseimad piirkonnad; juhib sellega seoses tähelepanu eelnimetatud piirkondade potentsiaalile biotehnoloogia, taastuvenergia ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas;

26.

rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsiooni ulatuse, kvaliteedi ja mõju suurendamisel saavutatakse strateegia „Euroopa 2020“ vahehindamise raames ühtekuuluvuspoliitika vahendite ja programmi „Horisont 2020“ kooskõlastatud kasutamise abil üha paremaid tulemusi; palub komisjonil sellega seoses strateegia „Euroopa 2020“ sihtide ja eesmärkide läbivaatamisel tugevdada nende kahe tähtsa poliitikaraamistiku kõiki omavahelisi seoseid ja koostoimeid ning luua veebipõhine jälgimissüsteem, et teha kindlaks juhud, mil Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamist kombineeriti programmiga „Horisont 2020“, EFSI ja muude ühenduse rahastatavate programmidega; tervitab ka kava juurutada nn kvaliteedimärk taotlejate jaoks, kelle taotlused hinnati kvaliteetseteks, kuid keda programmi „Horisont 2020“ raames ei rahastata, et neil oleks lihtsam Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetust taotleda;

27.

kutsub komisjoni üles kehtestama ühtset ja katkematut hindamismenetlust, et korrapäraselt hinnata strateegia „Euroopa 2020“ sihteesmärkide saavutamiseks tehtud edusamme, pakkuda välja asjakohaseid meetmeid nende eesmärkide täitmiseks ja anda soovitusi 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks; rõhutab Euroopa Parlamendi rolli järelevalve teostamisel strateegia „Euroopa 2020“ ja ühtekuuluvuspoliitika rakendamise üle, kooskõlastades seda nii parlamendi siseselt kui ka kõigi asjaomaste institutsioonidega; sellega seoses nõuab Euroopa Parlamendi õigeaegset kaasamist kõigisse asjaomastesse aruteludesse, mis puudutavad kõnealuse strateegia alla kuuluvate poliitikavaldkondade kavandamist, rakendamist ja hindamist; tuletab meelde, et tähtis on kaasata sellistesse aruteludesse ka Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, riiklikud ja piirkondlikud parlamendid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, muud sidusrühmad ja huvitatud osapooled;

28.

on seisukohal, et strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamine, millele järgneb ettepanek algatada mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 vahehindamine, peaks juba andma vihjeid nii 2020. aasta järgse tulevase ühtekuuluvuspoliitika kui ka muude mitmeaastase finantsraamistiku vahendite ülesehituse kohta; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on tegeleda kõigi eelnimetatud mureküsimustega ning tagada samal ajal strateegilise lähenemisviisi järjepidevus; tuletab meelde ka kogu ELi hõlmava ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust, mis peab jätkuvalt olema ELi peamiseks vahendiks investeerimisel majanduskasvu, töökohtade loomisesse ja kliimakaitsesse, tagades samal ajal kogu ELis tasakaalustatud ja harmoonilise arengu, mis on muutuste katalüsaatoriks ja jõukuse simulaatoriks, sealhulgas vähem arenenud piirkondades; rõhutab sellega seoses vajadust tagada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jätkusuutlik rahastamine ka pärast 2020. aastat;

29.

juhib tähelepanu sellele, et nii tulevane ühtekuuluvuspoliitika kui ka ELi tulevane pikaajaline strateegia tuleks välja töötada enne komisjoni praeguse koosseisu ametiaja lõppemist, pidades silmas Euroopa Parlamendi valimisi 2019. aastal, mis seab nii kaasseadusandjate jaoks läbirääkimiste ajakava osas kui ka uuele komisjonile ja liikmesriikidele uute partnerluslepingute ja rakenduskavade ettevalmistamise ja vastuvõtmise osas enne uue mitmeaastase finantsraamistiku algust konkreetsed ajapiirangud; märgib, et samal ajal alustatakse ka läbirääkimistega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku teemal; kutsub komisjoni seepärast üles võtma arvesse kõiki omavaheliste seoste ja ajastuse kooskõlastamisest tingitud konkreetseid piiranguid ning töötama välja ühtse lähenemisviisi tulevasele Euroopa Liidu pikaajalise jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive strateegiale, ELi eelarvele, eriti ühtekuuluvuspoliitikale, ja mitmeaastase finantsraamistiku vahenditele;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele ja nende piirkondadele.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/45

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised selle kohta, kuidas rakendada määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 23 kohaseid meetmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega“ (COM(2014)0494) (edaspidi „suunised“),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 1303/2013 lisatud avaldustes sisalduvat komisjoni avaldust artikli 23 kohta (2),

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides (3),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (4),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa Komisjoni seitsmendat ja kaheksandat eduaruannet ELi ühtekuuluvuspoliitika kohta ja 2013. aasta strateegilist aruannet programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013 (5),

—

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2014. aasta prioriteetide rakendamise kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu. Arengu ja hea juhtimistava soodustamine ELi piirkondades ja linnades“,

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Ühtekuuluvuspoliitika: 2013. aasta strateegiline aruanne programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013“ (COM(2013)0210),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 12. veebruari 2015. aasta arvamust „Suunised selle kohta, kuidas rakendada meetmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2014. aasta jaanuari uuringut „Euroopa majanduse juhtimine ja ühtekuuluvuspoliitika“ (Liidu sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2014. aasta detsembri infotundi teemal „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, usaldusväärne majandusjuhtimine ning ühissätete määruse artikli 23 rakendamise suunised“ (Liidu sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0268/2015),

A.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika Euroopa Liidu toimimise lepingul põhinev poliitika ja Euroopa solidaarsuse väljendus, mille eesmärk on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe tugevdamine ELis ja eelkõige ebavõrdsuse vähendamine piirkondade vahel tasakaalustatud ja ühtlase sotsiaal-majandusliku arengu edendamise abil; arvestades, et see on ühtlasi investeerimispoliitika, mis aitab kaasa aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele;

B.

arvestades, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika praegune õigusraamistik loob seoseid ELi aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia, Euroopa poolaasta ja strateegia „Euroopa 2020“ koondsuuniste ning asjaomaste riigipõhiste soovituste ja nõukogu soovituste vahel, lähtub see siiski väga konkreetsetest ülesannetest, eesmärkidest ja horisontaalsetest põhimõtetest;

C.

arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide praeguse õigusraamistiku eesmärk on tugevdada kooskõlastamist, täiendavust ja koostoimet muude ELi poliitikavaldkondade ja vahenditega;

D.

arvestades, et on tõendeid selle kohta, et hea valitsemistava ja tõhusad avalikud asutused on väga olulised jätkusuutliku ja pikaajalise majanduskasvu, töökohtade loomise ning sotsiaalse ja territoriaalse arengu jaoks, kuigi vähem tõendeid on saadaval makromajanduslike tegurite kohta, mis avaldavad mõju ühtekuuluvuspoliitika toimimisele;

E.

arvestades, et majanduslik ja rahanduslik prognoosimatus ja õiguskindlusetus võivad põhjustada avaliku ja erasektori investeeringute vähenemise, seades ohtu ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise;

F.

arvestades, et suunised käsitlevad ühissätete määruse artikli 23 kohaste meetmete esimest tegevussuunda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe sidumiseks usaldusväärse majandusjuhtimisega; arvestades, et see puudutab ümberjaotamist ja selliste maksete peatamist, mis ei ole kohustuslikud, erinevalt ühissätete määruse artikli 23 kohasest teisest tegevussuunast, mille raames nõutakse kulukohustuste või maksete peatamist, kui liikmesriigid ei võta majanduse juhtimise protsessis parandusmeetmeid;

G.

arvestades, et riigipõhiste soovituste rakendamine liikmesriikides on olnud aeglane ning soovituste rakendamisel tehtud edusamme käsitlevate komisjoni hinnangutest, mis puudutavad 2012. ja 2013. aastal esitatud 279 riigipõhist soovitust, nähtub, et 28 riigipõhist soovitust on täielikult ellu viidud või nende puhul on tehtud märkimisväärseid edusamme (10 %) ja 136 (48,7 %) soovituse puhul on tehtud mõningaid edusamme, kuid 115 (41,2 %) soovituse puhul on tehtud ainult piiratud edusamme või ei ole neid üldse tehtud;

1.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika vahendite ja ressursside tähtsust Euroopa lisaväärtusega investeeringute taseme säilitamisel liikmesriikides ja piirkondades, et tõhustada töökohtade loomist ja parandada sotsiaal-majanduslikke tingimusi, eriti seal, kus investeeringud on majandus- ja finantskriisi tõttu oluliselt vähenenud;

2.

usub, et majanduse juhtimismehhanismid ei tohiks takistada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide poliitikaeesmärkide ja -sihtide saavutamist, tunnistades samas nende olulisust stabiilse makromajandusliku keskkonna ning tõhusa, mõjusa ja tulemustele suunatud ühtekuuluvuspoliitika soodustamisel;

3.

on seisukohal, et ühissätete määruse artiklit 23 tuleb kasutada üksnes viimase abinõuna, et aidata kaasa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusale rakendamisele;

4.

toonitab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide ja eesmärkide mitmeaastast ja pikaajalist olemust, mis erineb Euroopa poolaasta iga-aastasest tsüklist; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele tagada viimati nimetatu rakendamise mehhanismide selgus ning nõuab tihedat kooskõlastamist kahe asjaomase protsessi ja nende rakendamise eest vastutavate organite vahel;

5.

rõhutab, et komisjon peab esitama valge raamatu, milles võetakse arvesse avaliku sektori investeeringute mõju pikas perspektiivis ning määratakse kindlaks kvaliteetsete investeeringute liigid, et oleks võimalik selgelt kindlaks teha need investeeringud, mis annavad pikas perspektiivis kõige paremaid tulemusi;

6.

tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitikal on olnud praeguse kriisi kontekstis oluline roll ja sellega on märkimisväärselt reageeritud makromajanduslikele ja eelarvepiirangutele, jaotades ümber enam kui 11 % olemasolevatest eelarvevahenditest aastatel 2007–2012, et rahuldada kõige pakilisemaid vajadusi ja tugevdada teatavaid meetmeid; toonitab sellega seoses, et aastatel 2007–2013 tehti mitmes liikmesriigis ühtekuuluvuspoliitika raames enam kui 80 % avaliku sektori investeeringutest;

7.

palub komisjonil esitada täiendavaid analüütilisi andmeid makromajanduslike mehhanismide mõju ja tähtsuse kohta piirkondlikule arengule, ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele ning Euroopa majanduse juhtimise raamistiku ja ühtekuuluvuspoliitika omavahelisele koostoimele ning esitada konkreetset teavet selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika toetab asjaomaseid riigipõhiseid soovitusi ja nõukogu soovitusi;

8.

kutsub liikmesriike üles kasutama võimalikult hästi ära stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjades sisalduvat paindlikkust;

9.

tuletab meelde, et kõiki ühissätete määruse artikli 23 kohast ümberjaotamist või peatamist puudutavaid otsuseid tuleb kasutada erakorralistes olukordades ning need peavad olema hästi kaalutletud ja ammendavalt põhjendatud, ühtlasi tuleb neid rakendada ettevaatusega, viidates asjaomastele programmidele või prioriteetidele, et tagada läbipaistvus ning võimaldada kontrolli ja läbivaatamist; toonitab lisaks, et sellised otsused ei tohiks suurendada probleeme, millega piirkonnad ja liikmesriigid seisavad silmitsi sotsiaal-majandusliku keskkonna või oma geograafilise asukoha ja eripärade tõttu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 174 ja 349 tähenduses;

10.

on arvamusel, et käesoleval programmitöö perioodil heakskiidetud partnerluslepingutes ja programmides on arvesse võetud asjakohaseid riigipõhiseid soovitusi ja nõukogu soovitusi, mis tagavad head võimalused ümberjaotamise vältimiseks keskpikas perspektiivis, kui majandustingimused oluliselt ei halvene;

11.

rõhutab, et sage ümberjaotamine oleks kahjulik ning seda tuleks vältida, et mitte häirida fondide haldamist ega kahjustada mitmeaastase investeerimisstrateegia stabiilsust ja prognoositavust ning vältida igasugust negatiivset mõju, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite kasutamisele;

12.

peab tervitatavaks komisjoni ettevaatlikku lähenemisviisi ümberjaotamisele ja tema kavatsust piirduda seejuures minimaalselt vajalikuga; nõuab nn varajase hoiatamise lähenemisviisi, et teavitada asjaomaseid liikmesriike ühissätete määruse artikli 23 kohase ümberjaotamismenetluse käivitamisest, ning rõhutab, et kõigile ümberjaotamise taotlustele peaks eelnema seirekomisjoniga konsulteerimine;

13.

palub komisjonil tihedas koostöös asjaomase liikmesriigiga põhjalikult analüüsida kõiki olemasolevaid võimalusi peale ühissätete määruse artikli 23 kohaldamise, et käsitleda küsimusi, mis võivad tuua kaasa ümberjaotamisnõude;

14.

taunib kõigi haldustasandite halduskoormuse ebaproportsionaalset suurenemist ja sellega kaasnevaid kulusid, võttes arvesse ühissätete määruse artikli 23 kohase ümberjaotamismenetluse väga lühikesi tähtaegu ja keerukust; hoiatab ühissätete määruse artikli 23 kohaste ümberjaotamismenetluste ja tulevaste Euroopa poolaasta tsüklite kattumise eest; palub komisjonil kaaluda võimalust hinnata ümber tähtaegade kohaldamine vastavalt ühissätete määruse artikli 23 lõikes 16 ette nähtud läbivaatamisele;

15.

väljendab muret asjaolu pärast, et suunistes ei viidata selgesõnaliselt ühissätete määruse artiklites 4–8 sätestatud üld- ja horisontaalsetele põhimõtetele, ning tuletab meelde, et ühissätete määruse artikli 23 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ja järgida asjaomaseid põhimõtteid, eelkõige partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ning määrust ja ühist strateegilist raamistikku tervikuna; palub komisjonil sellega seoses selgitada, kuidas neid põhimõtteid ühissätete määruse artikli 23 kohaldamisel konkreetselt arvesse võetakse;

16.

rõhutab, et valitsemissektori võla suurenemine on peamiselt tingitud liikmesriikide valitsuste elluviidavast poliitikast, ning on tõsiselt mures, et võimetus riigi tasandil nõuetekohaselt tegeleda makromajanduslike küsimustega võib kahjustada piirkondlikke ametiasutusi ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetuse saajaid ja selle taotlejaid;

17.

tuletab meelde, et 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitikas ette nähtud temaatilise suunitluse eeskirjad pakuvad teatavat paindlikkust liikmesriikide ja piirkondade vajadustega tegelemisel, ning märgib, et ühissätete määruse artikli 23 kohaldamine võib seda paindlikkust piirata; tuletab meelde vajadust võtta arvesse peamisi territoriaalseid probleeme ning ühissätete määruse artikli 4 lõikes 3 ette nähtud subsidiaarsuse põhimõtet;

18.

palub komisjonil hinnata tihedas koostöös liikmesriikide ja partneritega, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 5, ühissätete määruse artikli 23 kohaselt võetavate meetmete mõju ja kulutõhusust piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

19.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused tuleb aktiivselt kaasata mis tahes ümberjaotamisse, ning on seisukohal, et kuna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on seotud usaldusväärse majandusjuhtimisega, tuleks Euroopa poolaastale anda territoriaalne mõõde, kaasates samuti asjaomased ametiasutused;

20.

palub komisjonil tõlgendada ühissätete määruse artiklit 23 kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse nende liikmesriikide ja piirkondade olukorda, kes on sotsiaal-majanduslikes raskustes ja kus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid moodustavad investeeringutest olulise osa, mis on kriisiolukorras veelgi ilmsem; rõhutab, et tuleks vältida täiendavat negatiivset mõju liikmesriikidele ja piirkondadele, eelkõige vähem arenenud liikmesriikidele ja piirkondadele;

21.

tuletab meelde, et jõuline institutsioonidevaheline kooskõlastamine on oluline selleks, et tagada asjakohane poliitikavaldkondade vastastikune täiendavus ja sünergia ning usaldusväärse majandusjuhtimise raamistiku nõuetekohane ja muutumatu tõlgendamine ja selle koostoime ühtekuuluvuspoliitikaga;

22.

nõuab piisavat teabevoogu komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahel ja avalikku arutelu asjakohasel poliitilisel tasandil, et tagada ühissätete määruse artikli 23 kohaldamise tingimuste tõlgendamisest ühine arusaam; tuletab sellega seoses meelde, et vaja on spetsiaalset nõukogu koosseisu, mis oleks pühendatud ühtekuuluvuspoliitikale ja vastutaks ühissätete määruse artikli 23 kohaste otsuste eest;

23.

peab ülitähtsaks läbipaistvuse ja vastutuse tagamist, andes parlamendile võimaluse demokraatliku järelevalve teostamiseks ühissätete määruse artikli 23 kohase juhtimissüsteemi üle, kuna määruses kehtestatakse olulised piirangud alt-üles-lähenemisviisis, mis on ühtekuuluvuspoliitika oluline eripära;

24.

tuletab meelde, et otsuse maksete peatamise kohta teeb nõukogu ettepaneku alusel, mille komisjon võib esitada juhul, kui asjaomane liikmesriik ei võta tulemuslikke meetmeid; juhib tähelepanu olulistele õiguslikele tagatistele, mis on sätestatud ühissätete määruse artiklis 23, et tagada peatamismehhanismi kasutamine vaid erandkorras;

25.

rõhutab maksete peatamise karistavat olemust ja palub komisjonil kasutada kaalutlusõigust peatamiseettepaneku tegemiseks äärmiselt ettevaatlikult ja rangelt kooskõlas ühissätete määruse artikli 23 lõikega 6, pärast kogu asjakohase teabe ja struktureeritud dialoogist tulenevate aspektide ja selle kaudu esitatud arvamuste põhjalikku kaalumist;

26.

peab seoses kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks esimese tegevussuuna raames peatatavad programmid ja peatamise ulatus, tervitatavaks suunistes võetud ettevaatlikku lähenemisviisi, mille kohaselt liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse olukorra arvesse võtmiseks kaalutakse samalaadseid pehmendavaid tegureid, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artikli 23 lõike 9 kohase maksete peatamise korral;

27.

palub komisjonil kehtestada tähtaeg ühissätete määruse artikli 23 lõike 8 kohase maksete peatamise lõpetamiseks;

28.

peab kahetsusväärseks, et suunised ei sisalda ühtegi viidet parlamendi rollile, hoolimata sellest, et ühissätete määrus võeti vastu seadusandliku tavamenetluse korras, ja vaatamata parlamendi pidevatele üleskutsetele tugevdada majandusjuhtimisega seoses demokraatlikku vastutust ja kontrolli;

29.

on seisukohal, et kuna parlament on ühissätete määruse artikli 23 lõike 15 nõuetekohasel kohaldamisel peamine demokraatia tagaja, tuleks parlamendi kaasamine ametlikult vormistada, kehtestades selge korra, mis võimaldab parlamendiga kõigis etappides konsulteerida ümberjaotamisnõuete heakskiitmise või kulukohustuste või maksete peatamist käsitlevate ettepanekute ja otsuste küsimuses;

30.

rõhutab vajadust püsiva, selge ja läbipaistva koostöö järele institutsioonide vahel ning on seisukohal, et selline kord peaks sisaldama vähemalt järgmisi etappe:

31.

palub komisjonil anda aru ühissätete määruse artikli 23 kohaldamisega saavutatud mõjust ja tulemustest asjaomase artikli lõike 17 kohase kohaldamise läbivaatamise raames, täpsustades üksikasjalikult, mil määral põhines iga ümberjaotamisnõue asjakohaste riigipõhiste soovituste või nõukogu soovituste rakendamisel või edendas kasutada olevate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mõju nende liikmesriikide majanduskasvule ja konkurentsivõimele, kelle suhtes kohaldatakse finantsabiprogramme, ning esitades andmed peatatud summade ja asjaomaste programmide kohta;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele ja nende piirkondadele.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/51

—

võttes arvesse õigusraamistikku, mis on kehtestatud Euroopa Liidu lepingus, eelkõige selle artiklites 2, 3, 4, 5, 6, 7, 10 ja 21, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle artiklites 1, 3, 6, 7, 8, 10, 11, 20, 21, 42, 47, 48 ja 52, Euroopa inimõiguste konventsioonis, eelkõige selle artiklites 6, 8, 9, 10 ja 13, ning Euroopa kohtute lahendites julgeoleku, eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse valdkonnas,

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes (1) (edaspidi „resolutsioon“),

—

võttes arvesse 19. jaanuari 2015. aasta töödokumenti kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni koostatud ELi kodanike massilist elektroonilist jälgimist käsitleva uurimuse järelmeetmete kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 21. aprilli 2015. aasta resolutsiooni massilise jälgimistegevuse kohta,

—

võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi ELi kodanike massilist elektroonilist jälgimist käsitleva Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni järelmeetmete kohta (O-000114/2015 – B8-0769/2015 ja O-000115/2015 – B8-0770/2015),

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Parlament kutsus oma resolutsioonis USA ametivõime ja liikmesriike üles keelustama kõikehõlmava massilise jälgimistegevuse ja kodanike isikuandmete suuremahulise töötlemise ning mõistis hukka luureteenistustepoolse teadaantud tegevuse, mis on tõsiselt kahjustanud ELi kodanike usaldust ja põhiõigusi; arvestades, et resolutsioonis osutati võimalikele muudele motiividele, nagu poliitiline ja majandusspionaaž, võttes arvesse teatatud massilise jälgimise programmide ulatust;

B.

arvestades, et resolutsiooniga käivitati „Euroopa digitaalne habeas corpus – põhiõiguste kaitsmine digitaalajastul“, mis hõlmab kaheksat konkreetset meedet, ning tehti kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks anda sellest ühe aasta jooksul Euroopa Parlamendile aru, et hinnata, millises ulatuses on soovitusi järgitud;

C.

arvestades, et 19. jaanuari 2015. aasta töödokumendis on antud ülevaade pärast resolutsiooni vastuvõtmist toimunud arengust, koos üha uute avalikuks tulevate väidetava massilise elektroonilise jälgimise juhtumitega, ning ülevaade esildatud Euroopa digitaalse habeas corpus’e rakendamise hetkeseisust, viidates piiratud reaktsioonile institutsioonide, liikmesriikide ja sidusrühmade poolt, keda on kutsutud üles tegutsema;

D.

arvestades, et Euroopa Parlament kutsus oma resolutsioonis komisjoni ja muid ELi institutsioone, organeid ja asutusi üles toimima soovituste kohaselt kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 265 („tegevusetus“);

E.

arvestades, et Wikileaks paljastas hiljuti Prantsusmaa kolme viimase presidendi ning Prantsusmaa valitsuse ministrite ja USAs tegutseva Prantsusmaa suursaadiku suhtluse sihipärase jälgimise; arvestades, et niisugust strateegilist ja majandusspionaaži on USA Riiklik Julgeolekuagentuur teostanud möödunud kümne aasta jooksul suures ulatuses, keskendudes kõikidele Prantsusmaa riigistruktuuridele ja suurimatele Prantsusmaa äriühingutele;

F.

arvestades, et arvamus- ja sõnavabaduse õiguse edendamise ja kaitsmise eriraportööri aruandes on märgitud, et krüpteerimine ja anonüümsus tagavad eraelu puutumatuse ja julgeoleku, mis on vajalikud arvamus- ja sõnavabaduse õiguse kasutamiseks digitaalajastul; arvestades, et aruandes on märgitud ka, et mis tahes krüpteerimis- ja anonüümsusalased piirangud peavad olema rangelt piiritletud vastavalt eesmärgi õiguspärasuse, vajalikkuse, proportsionaalsuse ja legitiimsuse põhimõtetele;

1.

tunneb heameelt Saksamaa Liidupäeva, Euroopa Nõukogu, ÜRO ja Brasiilia Senati uurimiste, paljude muude riikide parlamentides toimunud arutelude ning arvukate kodanikuühiskonna liikmete töö üle, mis on aidanud suurendada üldist teadlikkust massilisest elektroonilisest jälgimisest;

2.

kutsub ELi liikmesriike üles loobuma Edward Snowdenile esitatud mis tahes kriminaalsüüdistustest, pakkuma talle kaitset ja hoidma seega ära tema väljaandmist või üleandmist ülekuulamiseks kolmandate isikute poolt ning tunnustama seega tema kui rikkumisest teataja ja rahvusvahelise inimõiguste kaitsja staatust;

3.

on siiski äärmiselt pettunud asjaolus, et enamik liikmesriike ja ELi institutsioonid ei paista pidavat seda kiireloomuliseks küsimuseks ning ei ilmuta tahet käsitleda tõsiselt resolutsioonis tõstatatud küsimusi ega täita selles sisalduvaid konkreetseid soovitusi ning et puudub läbipaistvus Euroopa Parlamendi ja temaga dialoogi pidamise suhtes;

4.

tunneb muret mõnes liikmesriigis hiljuti vastu võetud teatavate seaduste pärast, millega suurendatakse luureorganite jälgimisalast võimekust, sealhulgas Prantsusmaal Prantsusmaa Rahvuskogu poolt 24. juunil 2015. aastal vastu võetud uue luureseaduse pärast, mille teatavad sätted tõstatavad komisjoni arvates olulisi õiguslikke küsimusi, Ühendkuningriigis vastu võetud 2014. aasta andmete säilitamise ja uurimisvolituste seaduse pärast ning sellele järgnenud kohtuotsuse pärast, mille kohaselt olevat selle teatavad artiklid ebaseaduslikud ega kuuluvat seega kohaldamisele, ning Madalamaades esitatud ettepanekute pärast võtta vastu uus õigusakt 2002. aasta luure- ja julgeolekuseaduse ajakohastamiseks; kutsub taas liikmesriike üles tagama, et nende kehtivad ja tulevased luureasutuste tegevust käsitlevad õigusraamistikud ja järelevalvemehhanismid oleksid kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni standarditega ja liidu kõikide asjaomaste õigusaktidega;

5.

tunneb heameelt uurimise üle, mille Saksamaa Liidupäev teostas massilise jälgimise teemal; on sügavalt mures Saksa välisluureteenistuse (BND) poolt koostöös USA Riikliku Julgeolekuagentuuriga liidus teostatud telekommunikatsiooni ja internetiliikluse massilise jälgimise alaste paljastuste pärast; peab seda Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 3 kohase lojaalse koostöö põhimõtte vastaseks;

6.

palub oma presidendil kutsuda Euroopa Nõukogu peasekretäri üles algatama artikli 52 kohase menetluse, mille kohaselt „Euroopa Nõukogu peasekretäri taotlusel esitab iga kõrge lepinguosaline selgituse, kuidas tema siseriiklik õigus kindlustab käesoleva konventsiooni mis tahes sätete tõhusa elluviimise“;

7.

on arvamusel, et siiani on komisjon reageerinud resolutsioonile äärmiselt ebapiisavalt, kui võtta arvesse paljastuste ulatust; palub komisjonil reageerida resolutsioonis esitatud üleskutsetele hiljemalt 2015. aasta detsembriks; jätab endale õiguse võtta tegevusetuse tõttu meetmeid või jätta teatavad komisjonile ette nähtud eelarvevahendid reservi, kuni kõiki soovitusi on nõuetekohaselt käsitletud;

8.

rõhutab, kui tähtis on Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsus, millega tunnistatakse kehtetuks andmete säilitamist käsitlev direktiiv 2006/24/EÜ; tuletab meelde, et kohus sätestas, et kõnealuse õigusakti eraelu puutumatuse põhiõiguse riive peab piirduma vältimatult vajalikuga; rõhutab asjaolu, et kõnealune kohtuotsus kujutab endast uut aspekti, sest Euroopa Kohus osutab eraldi ühele konkreetsele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile seoses üldiste jälgimisprogrammide küsimusega, ning sellega on nüüdseks samad põhimõtted, mis tulenevad nimetatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist, tulemuslikult inkorporeeritud sama valdkonna ELi õigusesse; rõhutab, et seetõttu on oodata, et Euroopa Kohus kohaldab tulevikus sama põhjendust ka harta alusel muude sellesama üldiste jälgimisprogrammide valdkonna ELi ja liikmesriikide õigusaktide kehtivuse hindamisel;

9.

tunneb heameelt mitteametlike institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alustamise üle isikuandmete kaitse üldmääruse eenõu teemal ning nõukogu poolt andmekaitsedirektiivi eelnõu suhtes üldise lähenemisviisi vastuvõtmise üle; kordab oma kavatsust viia andmekaitsepaketi üle peetavad läbirääkimised lõpule 2015. aastal;

10.

tuletab nõukogule meelde tema kohustust järgida komisjoni ettepanekutesse omapoolsete muudatuste tegemisel Euroopa Liidu põhiõiguste hartat; kordab eelkõige, et pakutav kaitsetase ei tohiks olla direktiivis 95/46/EÜ juba kehtestatust madalam;

11.

rõhutab, et nii andmekaitsemäärus kui ka andmekaitsedirektiiv on vajalikud üksikisikute põhiõiguste kaitsmiseks ja seetõttu tuleb neid käsitleda paketina, mis võetakse vastu üheaegselt, et tagada kõikide ELi andmetöötlustoimingute kõrgetasemeline kaitse igas olukorras; rõhutab, et paketi vastuvõtmisega tuleb saavutada eesmärk, milleks on üksikisikute õiguste ja kaitse tugevdamine nende isikuandmete töötlemisel;

12.

märgib, et pärast resolutsiooni vastuvõtmist on USAga ELi ja USA vahelise õiguskaitse eesmärgil edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitse raamlepingu (edaspidi „raamleping“) üle peetud läbirääkimised lõpule viidud ning lepingu eelnõu on parafeeritud;

13.

tunneb heameelt USA valitsuse pingutuste üle taastada raamlepingu abil usaldust ja tunneb eelkõige heameelt asjaolu üle, et 2015. aasta õiguskaitset käsitlev seadus võeti esindajatekojas 20. oktoobril 2015. aastal edukalt vastu, rõhutades olulisi ja positiivseid samme, mida USA on teinud ELi muredele reageerimiseks; peab ülimalt oluliseks tagada ELi kodanikele ja üksikisikutele, kelle isikuandmeid töödeldakse ELis ja edastatakse USA-le, samadel asjaoludel samasugused tõhusat õiguskaitset puudutavad õigused, ilma et toimuks ELi ja USA kodanike vahelist diskrimineerimist; kutsub USA Senatit üles võtma vastu seaduse, mis selle tagab; rõhutab, et õiguskaitset käsitleva seaduse vastuvõtmine USA Kongressi poolt on raamlepingu allkirjastamise ja sõlmimise üks eeltingimus;

14.

tuletab meelde, et resolutsioonis nõutakse programmi Safe Harbor puudutava otsuse kohaldamise viivitamatut peatamist, sest sellega ei tagata ELi kodanikele isikuandmete piisavat kaitset;

15.

tuletab meelde, et ELi sõlmitud mis tahes rahvusvaheline leping on ELi teisese õiguse suhtes ülimuslik, ning rõhutab seetõttu vajadust tagada, et raamleping ei piiraks andmesubjekti õigusi ja kaitsemeetmeid, mida kohaldatakse andmete edastamise suhtes ELi õiguse kohaselt; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks seetõttu üksikasjalikult ja täpselt, milline oleks raamlepingu koostoime ELi andmekaitsealase õigusraamistikuga, mis hõlmab vastavalt kehtivat nõukogu raamdirektiivi, andmekaitsedirektiivi (95/46/EÜ) ning tulevast andmekaitsedirektiivi ja määrust, ning millist mõju raamleping sellele avaldaks; palub komisjonil esitada enne ratifitseerimismenetluse algatamist Euroopa Parlamendile selle kohta õigusliku hindamise aruande;

16.

tuletab meelde, et komisjon esitas oma 27. novembri 2013. aasta teatises, mis käsitleb programmi Safe Harbor toimimist, USA-le 13 soovitust, et tagada piisaval tasemel kaitse;

17.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liidu Kohus kuulutas oma 6. oktoobri 2015. aasta otsuses komisjoni piisava kaitse otsuse 2000/520/EÜ USA programmi Safe Harbor kohta kehtetuks; rõhutab, et selle kohtuotsusega kinnitati Euroopa Parlamendi pikaajalist seisukohta, mille kohaselt ei pakuta kõnealuse õigusaktiga piisavat kaitsetaset; kutsub komisjoni üles võtma viivitamata vajalikke meetmeid, et tagada kõikide USA-le edastatavate isikuandmete kaitse tulemuslik tase, mis on oma olemuselt samaväärne ELis tagatuga;

18.

heidab ette asjaolu, et Euroopa Parlament ei ole komisjonilt saanud 13 soovituse rakendamise hetkeseisu kohta ühtegi ametlikku teatist, kuigi komisjon teatas oma kavatsusest teha seda 2014. aasta suveks; rõhutab, et pärast Euroopa Liidu Kohtu otsust tunnistada otsus 2000/520/EÜ kehtetuks peab komisjon nüüd kiiresti esitama põhjaliku ajakohastatud teabe seniste läbirääkimiste kohta ja selle kohta, milline on kohtuotsuse mõju edasistele väljakuulutatud läbirääkimistele; kutsub komisjoni üles kaaluma viivitamata programmi Safe Harbor alternatiive ja mõju, mida kohtuotsus avaldab mis tahes muudele isikuandmete USAle edastamiseks ette nähtud instrumentidele, ning andma sellest aru 2015. aasta lõpuks;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks Euroopa Kohtu poolt 6. oktoobril 2015. aastal Schremsi kohtuasjas (C362/14) langetatud otsuse õiguslikku mõju ja tagajärgi kolmandate riikidega sõlmitud lepingutele, mis võimaldavad isikuandmete edastamist, näiteks ELi ja USA vaheline terroristide rahastamise jälgimisprogrammi leping, broneeringuinfo lepingud, ELi ja USA vaheline raamleping ning muud ELi õigusest tulenevad instrumendid, mis on seotud isikuandmete kogumise ja töötlemisega;

20.

tunnustades küll täielikult riikide parlamentide täielikku pädevust riiklike luureteenistuste üle teostatava järelevalve valdkonnas, kutsub kõiki neid riikide parlamente üles, kes ei ole seda veel teinud, hindama põhjalikult luuretegevust ja seadma sisse selle üle teostatava otstarbeka järelevalve ning tagama niisugustele järelevalvekomiteedele või organitele piisavad vahendid, tehnilised teadmised ja õiguslikud vahendid ning juurdepääsu kõikidele asjakohastele dokumentidele, et nad suudaksid teostada tulemuslikku ja sõltumatut järelevalvet luureteenistuste üle ja muude välisriikide luureteenistustega toimuva teabevahetuse üle; väljendab taas oma pühendumust teha tihedat koostööd riikide parlamentidega, et tagada tulemuslike järelevalvemehhanismide olemasolu, muu hulgas parimate tavade ja ühiste standardite jagamise abil;

21.

kavatseb võtta järelmeetmeid 28.–29. mail 2015. aastal toimunud Euroopa Liidus luureteenistuste demokraatlikku järelevalvet käsitleva konverentsi suhtes ning jätkata oma pingutusi, mille eesmärk on tagada parimate tavade vahetamine luuretegevuse järelevalves, tehes seda tihedas koostöös riikide parlamentidega; tunneb heameelt kõnealuse konverentsi kaasesimeeste ühiste kokkuvõtvate märkuste üle, milles teatati oma kavatsusest korraldada kahe aasta pärast jätkukonverents;

22.

on seisukohal, et olemasolevaid järelevalveorganitevahelise koostöö vahendeid, mille näiteks on Euroopa riiklike luureasutuste järelevalvekomisjonide võrgustik (ENNIR), tuleks toetada ning nende kasutamist tuleks suurendada, kasutades selleks võimaluse korral ära IPEXi potentsiaali riikide parlamentide vaheliseks teabevahetuseks, võttes arvesse selle kohaldamisala ja tehnilist suutlikkust;

23.

nõuab taas terroristide rahastamise jälgimise programmi lepingu peatamist;

24.

rõhutab, et õiguskindluse tagamiseks on ELi ja liikmesriikide jaoks vaja „riikliku julgeoleku“ ühist määratlust; märgib, et selge määratluse puudumine võimaldab meelevaldsust ning põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte rikkumisi ELis täitevasutuste ja luurekogukondade poolt;

25.

ergutab komisjoni ja liikmesriike lisama Euroopa kodanike jälgimist või isikuandmete kogumist võimaldavatesse õigusaktidesse aegumis- ja pikendussätteid; rõhutab, et niisugused sätted on olulised kaitsemeetmed, millega tagatakse, et eraelu puutumatust riivavate instrumentide vajalikkust ja proportsionaalsust kontrollitakse demokraatlikus ühiskonnas korrapäraselt;

26.

rõhutab, et ELi ja USA vahelised toimivad suhted on mõlema osapoole jaoks jätkuvalt erakordselt olulised; märgib, et jälgimist puudutavad paljastused on vähendanud avalikkuse toetust nendele suhetele, ning rõhutab, et tuleb võtta meetmeid usalduse taastamise tagamiseks, eriti kui võtta arvesse praegust pakilist vajadust koostöö järele paljude ühist muret valmistavate geopoliitiliste probleemide lahendamisel; rõhutab sellega seoses, et USA ja ELi vahel tuleb läbirääkimiste teel leida terviklik põhiõigusi austav lahendus;

27.

peab tervitatavaks USAs hiljuti tehtud seadusandlikke ja kohtuotsuseid USA Riikliku Julgeolekuagentuuri poolt teostatava massilise jälgimise piiramiseks, sh USA Freedom Act seaduse vastuvõtmist kongressi poolt muudatusi tegemata tänu sellele, et kahe koja ja kahe erakonna vahel saavutati kompromiss, ning teise ringkonna apellatsioonikohtu otsust USA Riikliku Julgeolekuagentuuri telefoniside andmete kogumise programmi kohta; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et need otsused keskenduvad peamiselt USA elanikele, samas kui ELi kodanike olukord jääb samaks;

28.

on seisukohal, et mis tahes otsus kasutada jälgimistehnikat peaks põhinema põhjalikul vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel; peab tervitatavaks SURVEILLE’i uurimisprojekti tulemusi, millega pakutakse välja jälgimistehnikate hindamise metoodika, võttes arvesse õiguslikke, eetilisi ja tehnoloogilisi kaalutlusi;

29.

rõhutab, et EL peaks aitama ÜRO tasandil kaasa rahvusvaheliste standardite/põhimõtete väljatöötamisele vastavalt ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile, et luua andmekaitse ülemaailmne raamistik, mis hõlmaks ka eripiiranguid seoses andmete kogumisega riikliku julgeoleku kaalutlustel;

30.

on veendunud, et „võidurelvastumist jälgimisvaldkonnas“ saab vältida vaid siis, kui ülemaailmsel tasandil võetakse kasutusele usaldusväärsed normid;

31.

peab tervitatavaks erasektori IKT valdkonna algatusi eraelu puutumatust parandavate krüptograafiliste turvalahenduste ja internetiteenuste väljatöötamiseks; ergutab jätkama kasutajasõbralike rakenduste väljatöötamist, mis aitavad klientidel hallata, millist teavet nad kellega ja kuidas jagavad; märgib, et mitmed ettevõtted on massilise jälgimise paljastuste tõttu teatanud ka plaanidest võimaldada läbivat krüpteerimist;

32.

kordab, et direktiivi 2000/31/EÜ artikli 15 lõike 1 kohaselt ei kehtesta liikmesriigid edastamis-, talletamis- ja veebimajutusteenuste osutajatele üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid; tuletab eelkõige meelde, et Euroopa Kohus keelas kohtuasjades C-360/10 ja C-70/10 langetatud otsustes peaaegu kõikide asjaomaste teenuste kasutajate nn aktiivse jälgimise meetmed (ühel juhul oli tegemist internetiühenduse pakkujatega ja teisel juhul suhtlusportaaliga) ning märkis, et keelatud on igasugused ettekirjutused, millega nõutakse, et veebimajutusteenuse pakkuja tegeleks üldise jälgimisega;

33.

peab tervitatavaks asjaolu, et avaldatud on IT- ja telekommunikatsiooniettevõtete läbipaistvusaruanded valitsuste nõudmiste kohta esitada kasutajate andmeid; palub liikmesriikidel avaldada statistilisi andmeid nõudmiste kohta, mida nad on esitanud eraettevõtetele eraisikutest kasutajaid puudutava teabe saamiseks;

34.

väljendab pettumust, et komisjon eiras Euroopa Parlamendi selget nõuet peatada TFTP-lepingu kohaldamine, kuna ei ole antud selget teavet selle kohta, kas mõni muu USA valitsuse organ on saanud SWIFT-andmeid väljaspool TFTPd; kavatseb seda asjaolu arvesse võtta, kui kaalub nõusoleku andmist edaspidistele rahvusvahelistele lepingutele;

35.

rõhutab oma seisukohta, et isikuandmete vahetust kolmandate riikidega käsitlevate kõikide lepingute, mehhanismide ja piisava kaitse otsuste puhul peab komisjon kui aluslepingute täitmise tagaja tegema ranget järelevalvet ja võtma viivitamatult järelmeetmeid;

36.

peab tervitatavaks ELi ja USA vahelist Atlandi-ülese koostöö edendamist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal käsitlevat 3. juuni 2015. aasta Riia avaldust, millega allakirjutanud võtsid endale kohustuse edendada ELi ja USA vahelise vastastikuse õigusabi lepingu rakendamist, viia lõpule selle läbivaatamine, nagu lepingus ette nähakse, ja korraldada seminare asjaomaste küsimuste arutamiseks koos pädevate riiklike asutustega; rõhutab, et vastastikuse õigusabi lepingud on dokumendid, mille põhjal liikmesriikide õiguskaitseasutused peaksid tegema koostööd kolmandate riikide asutustega; kutsub sellega seoses liikmesriike ja USA valitsust üles täitma eespool nimetatud kohustusi, et viia ELi ja USA vahelise vastastikuse õigusabi lepingu läbivaatamine kiiresti lõpule;

37.

kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile 2015. aasta lõpuks aru erinevates andmete rahvusvaheliseks edastamiseks kasutatud dokumentides tuvastatud puudustest, mis on seotud kolmandate riikide õiguskaitseasutuste ja luureteenistuste juurdepääsuga kõnealustele andmetele, ning viisidest, kuidas neid puudusi kõrvaldada, et tagada kolmandatele riikidele edastatavate ELi isikuandmetega seotud nõutava piisava kaitse jätkumine;

38.

on arvamusel, et ELi kodanike põhiõigused on jätkuvalt ohustatud ning massilise elektroonilise jälgimise puhul on nende täielikuks kaitsmiseks tehtud liiga vähe; peab kahetsusväärseks, et rikkumisest teatajate ja ajakirjanike kaitse tagamisel on tehtud vähe edusamme;

39.

taunib asjaolu, et paljud massilised ja ulatuslikud luureprogrammid näivad olevat ajendatud neid programme väljatöötavate ja kasutavate ettevõtete majanduslikest huvidest, nii nagu see juhtus programmi Thinthread lõpetamisega USA Riikliku Julgeolekuagentuuri poolt ja selle asendamisega ulatusliku jälgimisprogrammiga Trailblazer, mis telliti 2001. aastal SAICilt;

40.

kordab oma sügavat muret seoses tööga, mida tehakse Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsiooni komitees 23. novembri 2001. aasta küberkuritegevuse konventsiooni (Budapesti konventsioon) artikli 32 (milles käsitletakse piiriülest juurdepääsu salvestatud arvutiandmetele, mille puhul on vajalik nõusolek või mis on avalikult kättesaadavad) tõlgendamisel, ning on vastu mis tahes lisaprotokolli sõlmimisele või suunistele, mille eesmärk on laiendada selle sätte kohaldamisala kõnealuse konventsiooniga kehtestatud praegusest korrast kaugemale, mis on territoriaalsuse põhimõtte suhtes juba niigi suur erand, kuna see võib anda õiguskaitseasutustele tõkestamata kaugjuurdepääsu teistes jurisdiktsioonides paiknevatele serveritele ja arvutitele, ilma et nad peaks kasutama vastastikuse õigusabi lepinguid või muid õigusalase koostöö vahendeid, mis on kehtestatud üksikisiku põhiõiguste, sealhulgas andmekaitse ja nõuetekohase menetluse õiguse tagamiseks; rõhutab, et EL on kasutanud küberkuritegevuse valdkonnas oma pädevust ning et nii komisjoni kui ka parlamendi õigusi tuleks seepärast austada;

41.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et komisjon ei ole reageerinud Euroopa Parlamendi palvele korraldada uurimine seoses rikkumisest teatajate kõikehõlmava Euroopa kaitseprogrammiga, ning kutsub komisjoni üles esitama hiljemalt 2016. aasta lõpuks selle kohta teatise;

42.

peab tervitatavaks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 23. juunil 2015. aastal vastu võetud rikkumistest teatajate kaitset käsitlevat resolutsiooni, eelkõige selle punkti 9 rikkumisest teatajate tähtsuse kohta selle tagamisel, et jälgimise suhtes kehtestatud õiguslikest piiridest peetakse kinni, ning punkti 10, milles kutsutakse ELi üles jõustama rikkumistest teatajate kaitset käsitlevaid õigusakte, mida kohaldatakse ka riikliku julgeoleku ja luureteenistuste ning selles valdkonnas tegutsevate eraettevõtete töötajatele, ning andma, niivõrd kui riiklikud õigusaktid seda võimaldavad, varjupaika rikkumisest teatajatele, keda ähvardab kättemaks koduriigis, tingimusel et nad kuuluvad selle põhjal, mida nad on avaldanud, assamblee toetatavate põhimõtete kohaselt kaitse alla;

43.

rõhutab, et massiline jälgimine kahjustab tugevalt reguleeritud kutsealade (sh arstid, ajakirjanikud ja juristid) kutsesaladust; rõhutab eelkõige ELi kodanike õigust olla kaitstud oma kaitsjaga peetava konfidentsiaalse suhtluse jälgimise eest, sest sellega rikutaks Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eeskätt selle artikleid 6, 47 ja 48, ning direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale; palub komisjonil esitada hiljemalt 2016. aasta lõpuks teatise konfidentsiaalse suhtluse kaitsemise kohta kutsesaladusega kutsealadel;

44.

palub komisjonil koostada liikmesriikidele suunised selle kohta, kuidas viia dokumendid, mis käsitlevad isikuandmete kogumist kriminaalkuritegude, sh terrorismi ennetamise, avastamise, uurimise ja nende eest vastutusele võtmise eesmärgil, vastavusse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsusega andmete säilitamise kohta (liidetud kohtuasjad C-293/12 ja C-594/12) ning 6. oktoobri 2015. aasta otsusega programmi Safe Harbor kohta (kohtuasi C-362/14); osutab eelkõige andmete säilitamist käsitleva otsuse punktidele 58 ja 59 ning programmi Safe Harbor käsitleva otsuse punktidele 93 ja 94, milles nõutakse selgelt, et andmete kogumisel tuleb lähtuda pigem sihipärasest käsitusest ning mitte koguda kõiki andmeid;

45.

rõhutab asjaolu, et viimase aja kohtupraktikas, eelkõige Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsuses andmete säilitamise kohta on õigusliku nõudena selgelt välja toodud, et isikuandmete kogumise ja kasutamise mis tahes meetmete puhul, millega võidakse riivata era- ja pereelu puutumatuse õigust ja õigust andmekaitsele, tuleb näidata nende meetmete vajalikkust ja proportsionaalsust; peab kahetsusväärseks, et poliitilised kaalutlused kahjustavad nimetatud õiguspõhimõtete järgimist sageli otsustusprotsessis; palub komisjonil oma parema õigusloome tegevuskava raames tagada, et kõik ELi õigusaktid on kõrge kvaliteediga, vastavad kõigile õigusstandarditele ja kohtupraktikale ning on kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga; soovitab, et isikuandmete kasutamist ja kogumist hõlmavate kõikide õiguskaitse- ja julgeolekumeetmete mõjuhinnang sisaldaks alati vajalikkuse ja proportsionaalsuse kontrolli;

46.

väljendab pettumust, kuna komisjon ei ole võtnud resolutsioonis tehtud üksikasjalike soovitustega seotud järelmeetmeid, et parandada ELis infotehnoloogilist turvalisust ja eraelu puutumatust internetis;

47.

peab tervitatavaks Euroopa Parlamendi IT-turvalisuse tugevdamiseks seni võetud meetmeid, mis on ette nähtud tehnoloogiliste uuenduste ja tugiteenuste peadirektoraadi (DG ITEC) poolt välja töötatud Euroopa Parlamendi IKT turbe tegevuskavas; nõuab nende pingutuste jätkamist ning resolutsioonis tehtud soovituste täielikku ja kiiret elluviimist; nõuab uutmoodi mõtlemist ning vajaduse korral õigusalaste muudatuste tegemist riigihangete valdkonnas, et tõhustada infotehnoloogilist turvalisust ELi institutsioonides; nõuab, et kõikides ELi institutsioonides asendataks kommertstarkvara süstemaatiliselt kontrollitava ja tõendatava avatud lähtekoodiga tarkvaraga, et kõikides tulevastes IKT hankemenetlustes viidaks sisse kohustuslik avatud lähtekoodi valikukriteerium ning et krüpteerimisvahendid oleksid hõlpsasti kättesaadavad;

48.

kordab tungivalt oma nõudmist töötada uute algatuste (nagu digitaalne siseturg) raames välja Euroopa strateegia, mis käsitleb suuremat IT-sõltumatust ja eraelu puutumatust internetis ning millega edendatakse ELi infotehnoloogiatööstust;

49.

kavatseb esitada selles valdkonnas täiendavaid soovitusi pärast 2015. aasta lõpus toimuvat konverentsi „Eraelu puutumatuse kaitsmine internetis infotehnoloogilise turvalisuse ja ELi IT-sõltumatuse tõhustamise abil“, mille aluseks on IT-kasutajate massilist jälgimist käsitleva hiljutise STOA uuringu tulemused;

50.

kiidab heaks komisjoni eesmärgi teha EList keskne osaleja interneti haldamises ning komisjoni visiooni paljusid sidusrühmi hõlmavast internetihalduse mudelist, mis võeti uuesti kõne alla 2014. aasta aprillis Brasiilias toimunud ülemaailmsel paljude sidusrühmade kohtumisel, kus käsitleti interneti haldamise tulevikku (NETMundial); ootab jätkuva rahvusvahelise töö tulemusi selles valdkonnas, sealhulgas Interneti Haldamise Foorumi raames;

51.

hoiatab, et põhiõigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ootab ilmselge allakäiguspiraal, kui iga väiksematki teavet inimeste käitumise kohta peetakse tulevaste kuritegudega võitlemiseks potentsiaalselt kasulikuks – see toob kaasa massilise jälgimise kultuuri, milles iga kodanikku koheldakse potentsiaalse kahtlusalusena, ning selle tagajärjel kaovad sotsiaalne ühtekuuluvus ja usaldus;

52.

kavatseb võtta arvesse Põhiõiguste Ameti poolt läbi viidud, põhiõiguste kaitset seoses jälgimisega käsitleva põhjaliku uuringu tulemusi, eelkõige mis puudutab üksikisikute praegust õiguslikku olukorda seoses sellega, millised õiguskaitsevahendid on neile kasutatavaid tavasid arvestades kättesaadavad;

53.

teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks jätkata selles valdkonnas toimuvate muutuste ja resolutsioonis esitatud soovituste järgsete järelmeetmete jälgimist;

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/59

—

võttes arvesse komisjoni 17. septembri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu soovitus, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule (COM(2015)0462),

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2014. aasta teatist 2015. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2014)0902),

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2015. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (1),

—

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) 9. märtsi 2015. aasta järeldusi „2015. aasta majanduskasvu analüüs ja ühine tööhõivearuanne: poliitilised suunised tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta“ (2),

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 3/2015 „ELi noortegarantii: esimesed sammud on tehtud, kuid ees ootavad rakendamisega seotud riskid“,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalpoliitika võrgustiku (ESPN) aruannet „Integrated support for the long-term unemployed: A study of national policies – 2015“ (Pikaajalistele töötutele pakutav integreeritud toetus: riiklike poliitikasuundade uuring),

—

võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule (O-000121/2015 – B8-1102/2015),

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et majanduskriisi ja selle tagajärgede tõttu on pikaajaline töötus alates 2007. aastast kahekordistunud ning moodustab poole kogu töötusest ehk enam kui 12 miljonit inimest, s.o 5 % ELi aktiivsest elanikkonnast, on pikaajalised töötud; arvestades, et 2014. aastal oli üle 60 % pikaajalistest töötutest olnud tööta vähemalt kaks aastat järjest;

B.

arvestades, et pikaajalise töötuse määr erineb liikmesriigiti märkimisväärselt, ulatudes 1,5 %-st Austrias 19,5 %-ni Kreekas; arvestades, et kõige suurema pikaajalise töötuse määraga liikmesriigid on Itaalia, Portugal, Slovakkia, Horvaatia, Hispaania ja Kreeka; arvestades, et majandus peab hoogsamalt taastuma, sest praegu ei anna see piisavat impulssi suure struktuurse tööpuuduse tuntavaks vähendamiseks;

C.

arvestades, et ametliku statistika põhjal alahinnatakse olukorda, sest suur osa pikaajalistest töötutest on registreerimata ja andmete kogumise metoodikas esineb vigu;

D.

arvestades, et pikaajalise töötuse tagajärjeks on sageli vaesus, ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutus ning selle mõju on ebaproportsionaalselt tugev haavatavatele inimrühmadele, kes on tööturul ebasoodsas olukorras;

E.

arvestades, et pikaajaline töötus põhjustab inimeste järkjärgulist eemaldumist tööturust, sest nende oskused vähenevad, kutsealased võrgustikud lagunevad ja töörütm kaob, mis võib omakorda viia ühiskonnaelust kõrvalejäämiseni, tekitada koduseid pingeid ja võõrandumistunnet; arvestades, et igal aastal heitub edutute tööotsingute tõttu viiendik pikaajalistest töötutest, kes muutuvad seetõttu mitteaktiivseks;

F.

arvestades, et tööta leibkondades on pikaajalise töötuse tagajärjed eriti tõsised, kuna need põhjustavad sageli madalat haridustaset, eemaldumist tööelust, suuremaid vaimseid ja terviseprobleeme, sotsiaalset tõrjutust ning halvimal juhul vaesuse edasikandumist ühelt põlvkonnalt järgmisele;

G.

arvestades, et pikaajaline töötus mõjutab sageli pika aja vältel ja negatiivselt tööalaseid väljavaateid, karjääri, töötasuprofiili ja pensioni (pärssiv mõju);

H.

arvestades, et pikaajaline töötus on ühiskonnale väga kulukas oskuste kaotsimineku ja kasvavate sotsiaalkulutuste tõttu, millele lisanduvad mitterahalised kulud, mida tekitavad suure hulga inimeste enesekindluse kaotus ja isikliku potentsiaali rakendamata jätmine ning sotsiaalse ühtekuuluvuse kadu;

I.

arvestades, et pikaajalise töötuse jätkuvalt kõrge määr ohustab jõupingutusi saavutada strateegia „Euroopa 2020“ peamised eesmärgid, milleks on 20–64aastaste 75 %-ne tööhõive ning vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate või selle ohus olevate inimeste arvu vähendamine vähemalt 20 miljoni võrra;

J.

arvestades, et oskuste säilitamine töö kaotuse korral ja tulevikus vajaminevaid oskusi ette nägev haridus, koolitus ja ümberõpe on pikaajalise töötuse vältimise ja leevendamise oluline osa;

K.

arvestades, et see soovitus on sarnane noortegarantiile; arvestades, et noortegarantii rakendamisel saadud esmastest kogemustest tuleks õppust võtta;

1.

tunnustab komisjoni algatust teha ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule; rõhutab, et ettepaneku varasem avaldamine ja kokkulepe nõukogus oleks võinud ära hoida osa praegusest pikaajalisest töötusest; väljendab kahtlust, kas nõukogu soovitus on piisav vahend pikaajaliste töötute olukorra kiireks leevendamiseks, ning ergutab liikmesriike andma oma osa;

2.

toetab ettepaneku kolme peamist osa, milleks on i) suurendada märkimisväärselt pikaajaliste töötute tööturuasutustes registreerimist, et saavutada täielik hõlmatus, ii) hinnata pikaajaliste töötute personaalset potentsiaali, vajadusi ja tööeelistusi enne, kui isiku töötuks jäämisest möödub 18 kuud, ning iii) pakkuda pikaajalistele töötutele üksikisiku vajadustele kohandatud, tasakaalustatud ja kõikehõlmava tööturule integreerimise lepingu sõlmimist seotud asutusega hiljemalt siis, kui asjaomase isiku töötuks jäämisest on möödunud 18 kuud; rõhutab sellegipoolest, et personaalne hindamine peaks aset leidma enne, kui isiku töötuks jäämisest möödub 12 kuud, et tagada tööturule integreerimise lepingu sõlmimine enne, kui isiku töötuks jäämisest möödub 18 kuud; nõuab, et vajaduse korral kaasataks kolmeastmelise lähenemisviisi puhul kogu protsessi vältel valitsusvälised osalejad, näiteks sotsiaalvaldkonna valitsusvälised organisatsioonid, kes töötavad pikaajaliste töötutega;

3.

rõhutab vajadust tegelda mitte üksnes isikutega, kes on olnud töötud vähemalt 18 kuud, vaid kõigi pikaajaliste töötutega, sealhulgas ka registreerimata töötutega; peab äärmiselt oluliseks, et liikmesriikide poliitilised meetmed, mis on mõeldud leevendama lühiajalist töötust (< 12 kuud) ja noorte töötust (kaasa arvatud noortegarantii), sobituksid veatult pikaajalise töötusega võitlemise meetmetega;

4.

toetab nõudmist, et tuleb teha tihedat koostööd ja tõhusalt kooskõlastada pikaajalise töötu taasintegreerimise kõigi osaliste (sealhulgas vajaduse korral kodanikuühiskonna organisatsioonide) vahel, ning toetab ühtsete kontaktpunktide asutamist, kus töötul on oma juhtumikorraldaja (üks kontaktisik), nii et töötu hüvitiste saamise kava muutuse korral taasintegreerimine ei katkeks;

5.

rõhutab vajadust personaalse lähenemisviisi järele, mille raames hinnatakse pikaajaliste töötute tööturule taasintegreerimiseks nende võimeid ja vajadusi ning austatakse nende kehtivaid õigusi ja võetakse arvesse isiklikku olukorda üldisemalt ja sellega seotud vajadusi; toonitab vajadust piisava arvu kvalifitseeritud töötajate järele, kes suudaksid pakkuda pikaajaliste töötute ebaühtlasele rühmale personaalset lähenemisviisi;

6.

võtab teadmiseks soovituse võtta kasutusele kirjalik ja arusaadav tööturule integreerimise leping, milles kehtestatakse nii töötu kui ametiasutuse (mida esindab juhtumikorraldaja) õigused ja kohustused ning mis püstitab sel viisil kõigile osalistele selged ootused, on õiglane töötu suhtes ja võtab arvesse tema kui töötaja kutseoskuseid ja õigusi; nõuab, et seda lepingut ajakohastataks regulaarselt;

7.

peab ülioluliseks, et kõik pikaajaliste töötute taasintegreerimise kavad kohandataks tööturu vajadustele ja koostataks tihedas koostöös tööturu osapooltega; kutsub liikmesriike üles motiveerima tööandjaid aktiivselt pakkuma töövõimalusi pikaajalistele töötutele, rõhutades ka ettevõtja sotsiaalset vastutust, ning määrama vajaduse korral mentori, et hõlbustada pikaajalise töötu sujuvat naasmist tööellu; nõuab, et liikmesriikide tööturuasutused abistaksid VKEsid mentorite kasutamisel; tuletab meelde, et pikaajalised töötud ei vaja mitte üksnes töökohta, vaid ka põhjalikku nõustamist ja ettevalmistust edukaks tööturule naasmiseks;

8.

kutsub liikmesriike üles lisama piisava riikliku rahastamise ELi vahenditele, millega eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi kaudu rahastatakse nende riiklikku pikaajalise töötuse probleemi lahendamiseks mõeldud poliitikat; rõhutab, et mõnede liikmesriikide (eelkõige nende, kus rakendatakse makromajanduslikku kohandamisprogrammi) piiratud eelarvevõimalused ei tohi olla takistuseks soovituse kiirele rakendamisele; kutsub komisjoni üles selgitama välja võimalusi saada kiiresti ELi rahalisi vahendeid ning võtma võimaluse korral kasutusele lisavahendeid, nagu seda tehti noorte tööhõive algatuse puhul; rõhutab, et mitmes liikmesriigis on vaja eraldada piisavad rahalised vahendid tööturuasutuste haldussuutlikkuse suurendamiseks;

9.

nõuab eelkõige avalike tööturuasutuste finants- ja haldussuutlikkuse parandamist eesmärgiga tagada, et nad suudavad täita kõnealuse ettepaneku elluviimisel keskset rolli;

10.

palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalusi toetada töökohal toimuva koolituse konkreetseid kavu ning ettevõtete arengu- ja investeerimiskavu, mis on loonud pikaajalistele töötutele kvaliteetseid kestlikke töökohti;

11.

rõhutab, et soovituse tulemuslikuks rakendamiseks on väga oluline tihe koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel ning riigi tasandil (sektori) tööturu osapoolte, töötuid esindavate kodanikuühiskonna organisatsioonide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, avalike ja erasektori tööturuasutuste, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate, kohalike ja piirkondlike haridus- ja koolitusasutuste vahel, ning sama tähtis on tööandjate aktiivne kaasamine, mõistmaks paremini ärialaseid nõudeid ja vajadusi;

12.

tuletab meelde oma seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsust liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta ja milles nõutakse konkreetsete meetmete võtmist, et kaitsta pikaajalisi töötuid sotsiaalse tõrjutuse eest ja taasintegreerida nad tööturule, järgides nõuetekohaselt aluslepingute sätteid;

13.

palub liikmesriikidel võtta pikaajalise töötusega võitlemise riikliku lähenemisviisi välja töötamisel arvesse piirkondlikke erinevusi, sealhulgas erinevusi linna- ja maapiirkondade vahel;

14.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku seada sisse Euroopa poolaasta raames ja tööhõivekomitee kaudu soovituse rakendamise mitmepoolne järelevalve; nõuab, et järelevalve oleks põhjalik ja selle alusel esitataks vajaduse korral liikmesriikide riigipõhistes soovitustes juhtnöörid; palub komisjonil hõlbustada üksteiselt õppimist, mille raames viiakse kokku kõrge pikaajalise töötuse määraga liikmesriigid ja need liikmesriigid, mis on edukalt aidanud (pikaajalistel) töötutel naasta kiiresti tööturule;

15.

palub tööhõive- ja sotsiaalministritel enne soovituse suhtes kokkuleppele jõudmist kaaluda Euroopa Parlamendi esitatud seisukohti;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja nõukogule.

20.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 355/63

—

võttes arvesse komisjoni 8. aprilli 2014. aasta teatist „Uus ajastu lennunduses. Lennundusturu avamine kaugjuhitavate õhusõidukite süsteemide tsiviilkasutusse võtmiseks ohutul ja jätkusuutlikul viisil“ (COM(2014)0207),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 4 lõike 2 punkti g ja artiklit 16 ning VI jaotist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Uus ajastu lennunduses. Lennundusturu avamine kaugjuhitavate õhusõidukite süsteemide tsiviilkasutusse võtmiseks ohutul ja jätkusuutlikul viisil“,

—

võttes arvesse Euroopa RPA-süsteemide juhtrühma lõpparuannet „Õhusõidukisüsteemide Euroopa tsiviillennundussüsteemi integreerimist käsitlev tegevuskava“,

—

võttes arvesse Riia deklaratsiooni „Lennunduse tuleviku kujundamine“ kaugjuhitavate õhusõidukite (mehitamata õhusõidukite) kohta,

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi ülemkoja aruannet „Mehitamata õhusõidukite kasutamine ELi tsiviillennundussektoris“,

—

võttes arvesse Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) ettepanekut „Mehitamata õhusõidukite käitamise kontseptsioon – Mehitamata õhusõidukite reguleerimise riskipõhine käsitus“,

—

võttes arvesse 7. detsembri 1944. aasta Chicago konventsiooni,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8-0261/2015),

A.

arvestades, et asjaarmastajad on väikseid raadio teel juhitavaid mudellennukeid lennutanud juba mitu aastakümmet; arvestades, et viimase 15 aasta jooksul on RPA-süsteemide – mida rohkem tuntakse mehitamata õhusõidukite ehk droonide nime all – kasutamine kiiresti kasvanud; arvestades, et üha populaarsemaks on muutunud eelkõige väikesed RPA-süsteemid, mis on loodud asjaarmastajatele ja meelelahutuse eesmärgil;

B.

arvestades, et esmalt sõjaliseks kasutuseks välja töötatud tehnoloogiat rakendatakse nüüd seadusandlikke piire avardades ka kommertstegevuses; arvestades, et tänapäeval on kutsealastel eesmärkidel kasutatavad RPA-süsteemid mitmel moel väga kasulikud ka tsiviilsektoris, kusjuures nende lisaväärtust suureneb koos õhusõiduki ja kaugjuhtiva piloodi vahelise vahemaa suurenemisega (väljaspool nägemisulatust (BVLOS – beyond-visual-line-of-sight) toimuvad operatsioonid); arvestades, et RPA-süsteemide rakendusi, mis on äärmiselt varieeruvad ja mida tulevikus saaks laiendada veelgi rohkematele valdkondadele, saab kasutada näiteks taristu (raudtee, tammid ja elektrijaamad) ohutusülevaatustel ja järelevalves, loodusõnnetuste hindamisel, (keskkonnateadlik) täppispõllumajanduse operatsioonides ja meediatoodangu puhul, õhust toimuval termoanalüüsil või pakkide kättetoimetamiseks isoleeritud piirkondades; arvestades, et lähitulevikus võib ennustada uute rakenduste kiiret arengut, mis näitab RPA-süsteemide tööstuse innovatiivset ja dünaamilist olemust;

C.

arvestades, et, RPA-süsteemide tehnoloogia võib asendada otsest inimsekkumist ohtlikus keskkonnas;

D.

arvestades, et RPA-süsteemide rakendusi on kahte liiki, nimelt professionaalsed RPA-süsteemide rakendused ja meelelahutuseks kasutatavad RPA-süsteemide rakendused; arvestades, et nende kahe olemuslikult erineva kategooria suhtes peaksid kehtima ühe ja sama ELi õigusraamistiku piires eri nõuded;

E.

arvestades, et praegustes ELi õigusaktides on sätestatud, et RPA-süsteemidele, mille maksimaalne stardimass on üle 150 kg, annab üldjuhul kasutusloa Euroopa Lennundusohutusamet (EASA); arvestades, et 150 kg või väiksema stardimassiga RPA-süsteemid kuuluvad liikmesriikide pädevusse;

F.

arvestades, et RPA-süsteeme käsitlevad õigusaktid on olemas või väljatöötamisel Austrias, Horvaatias, Tšehhi Vabariigis, Taanis, Prantsusmaal (1), Saksamaal, Itaalias, Iirimaal, Poolas, Hispaanias ja Ühendkuningriigis (2); arvestades, et tunnustatud lennukoolid tegutsevad nii Taanis, Ühendkuningriigis kui ka Madalmaades ning et Madalmaades ja Ühendkuningriigis on juba üle 500 litsentsi omava RPA-süsteemi piloodi;

G.

arvestades, et kõik Euroopas kehtivad RPA-süsteemide eeskirjad põhinevad käitamisega seotud turvariskide hindamisel; arvestades, et sellised RPA-süsteemide eeskirjad on käitajakesksed ega järgi õhusõidukikeskset lähenemisviisi, mida kasutatakse mehitatud lennunduses; arvestades, et risk ei sõltu mitte ainult masina tüübist ja selle omadustest (mass, kiirus jne), vaid ka lisateguritest, nagu ala, mille kohal lennatakse, kõrgus, käitaja asjatundlikkus ja käitamistoimingu tüüp ning käitaja võime ettenägematus olukorras toime tulla;

H.

arvestades, et selles majandusharus peitub tootjast kuni lõpptarbijani tohutu majandusliku kasvu potentsiaal, seda nii suurte ettevõtjate kui ka tuhandetest VKEdest ja innovaatilistest idufirmadest koosneva tarneahela jaoks; arvestades, et tingimata tuleb säilitada maailmatasemel tootmis- ja käitamisstandardid, edendades samal ajal Euroopa juhtpositsiooni;

I.

arvestades, et kuna see turg areneb kiiresti, on õige, et RPA-süsteemid on lisatud olemasolevatesse lennundusprogrammidesse, nagu ühisettevõte Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamiseks ja „Horisont 2020“; arvestades, et ettevõtted on juba investeerinud märkimisväärseid rahalisi vahendeid ja neid julgustataks oma investeerimispüüdlusi mitmekordistama, kui VKEdel, mis moodustavad neist suurema osa, oleks võimalik lihtsamini rahastamist saada; arvestades, et edasise teadus- ja arendustegevuse täiendav rahastamine on ülioluline selle uue tööstusharu toetamiseks ning RPA-süsteemide ohutuks ja turvaliseks õhuruumi integreerimiseks;

J.

arvestades, et juba praeguses varajases etapis on nii liikmesriigid, tööstusharu kui ka komisjon tunnistanud selle turu potentsiaali ning ei väsi rõhutamast, et mis tahes poliitikaraamistik peab võimaldama Euroopa tööstusel kasvada, et üleilmselt konkurentsivõimeline olla;

K.

arvestades, et kõnealune kujunemisjärgus turg pakub suuri investeerimis-, innovatsiooni- ja töökohtade loomise võimalusi kogu tarneahelas ja toob ühiskonnale kasu, tunnistades samal ajal, et tuleb kaitsta avalikke huve, sealhulgas eelkõige eraelu puutumatuse, andmekaitse, aruandekohustuse ja tsiviilvastutusega seotud küsimustes;

L.

arvestades, et RPA-süsteemide majanduslikust potentsiaalist hoolimata on nende arendamine üheks kõige olulisematest tulevastest lennundustööstuse ohutuse ning inimeste ja ettevõtete ohutuse ja turvalisuse alastest väljakutsetest;

M.

arvestades, et EL peaks võimalikult kiiresti koostama õigusraamistiku üksnes RPA-süsteemide tsiviilotstarbelise kasutamise jaoks;

N.

arvestades, et ühelt poolt peab Euroopa õigusraamistik võimaldama tööstusel olla innovatiivne ja areneda optimaalsetes tingimustes ning teiselt poolt andma üldsusele tagatise, et nende elu ja vara ning isikuandmed ja eraelu puutumatus on tõhusalt kaitstud;