9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/1

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/2

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/3

1.

Kas määruse nr 2201/2003 (1) artikli 19 lõigetes 2 ja 3 sätestatud, pooleliolevaid kohtuasju reguleerivate eeskirjade rikkumine mõjutab ainult kohtualluvuse kindlaksmääramist – mille tulemusena kohaldatakse määruse nr 2201/2003 artiklit 24 – või võib see vastupidi kujutada endast põhjust, mis takistab liikmesriigis, mille kohtu poole pöörduti varem, tunnustamast kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis, mille kohtu poole pöörduti hiljem, ning seda menetlusõigusliku avaliku korraga seotud põhjustel, võttes arvesse et määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklis 24 on viidatud ainult artiklites 3–14 toodud kohtualluvuse eeskirjadele, mitte järgnevale artiklile 19?

2.

Kas määruse nr 2201/2003 artikli 19 tõlgendus, mille kohaselt kujutab see endast ainult kohtualluvuse kindlaksmääramise kriteeriumi, on vastuolus Euroopa Liidu õiguse mõistega „pooleliolevad kohtuasjad“ ning selle menetlusõigusliku avalikku korra normi otstarbe ja eesmärgiga, millega püütakse kehtestada eeskirjade kogum, millest ei saa teha erandit, et tagada niisuguse ühise ala loomine, mida iseloomustab liikmesriikidevaheline usaldus ja menetluslik lojaalsus ning milles saab valitseda kohtuotsuste automaatne tunnustamine ja vaba liikumine?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/3

a)

kõnealuse abi kvalifitseerimisel („olemasolevaks“, seega mitte „uueks“) tuleb kohaldada 1999. aasta määruse nr 659 (1) artikli 1 punkti b alapunkti v, kus on sätestatud: „v) abi, mida peetakse olemasolevaks abiks, kuna on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud. Kui teatavad meetmed muutuvad abiks pärast tegevuse liberaliseerimist ühenduse õiguses, ei käsitleta neid meetmeid pärast liberaliseerimise kuupäeva enam olemasoleva abina“, ja kui, siis mis tingimustel seda sätet kohaldada; või tuleb kohaldada põhimõtet (mille ulatus on formaalselt teistsugune kui eelkirjeldatud positiivsel õigusel) – mille on sõnastanud Üldkohus oma 15. juuni 2000. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-298/97 jt (Alzetta jt vs. komisjon, punkt 143) ning mida on käesoleva kohtuasja jaoks olulises lahendis, nimelt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuses C-298/00 P (punktid 66–69) kinnitanud Euroopa Kohus – mille kohaselt „[…] tuleb algselt konkurentsile suletud turul kehtestatud abikava selle turu liberaliseerimisel käsitada kui olemasolevat abikava, kuna selle kehtestamise ajal ei kuulunud see asutamislepingu artikli 92 lõike 1 [hiljem asutamislepingu artikli 87 lõige 1] kohaldamisalasse, mida kohaldatakse üksnes konkurentsile avatud sektorites, võttes arvesse selles sättes toodud tingimusi, mis on seotud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise ja tagajärgedega konkurentsile“, ning kui, siis mis tingimustel seda põhimõtet tuleb kohaldada;

b)

kõnealuse abi kvalifitseerimisel tuleb kohaldada 1999. aasta määruse nr 659 artikli 1 punkti b alapunkti iv, mille kohaselt loetakse „olemasolevaks“ abiks „abi, mida peetakse olemasolevaks abiks vastavalt artiklile 15“ – tähendab, vastavalt sättele, mis omakorda näeb ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks ette kümneaastase aegumistähtaja –, ning kui, siis mis tingimustel seda kohaldada; või tuleb kohaldada õiguspärase ootuse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet, mida Euroopa Kohus on mitu korda kinnitanud, ning kui, siis mis tingimustel (kas samasugustel tingimustel nagu eelviidatud positiivses õigusnormis väljendatud põhimõtet või mitte)?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/4

1.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ (1) eesmärgiga, mis on tarbijate kaitseks loodud „turvavõrk“, ning eelkõige direktiivi põhjendusega 10, artikli 3 lõikega 4 ja artikli 5 lõikega 3 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis seovad sektoridirektiivides 2009/72/EÜ (2) ja 2009/73/EÜ (3) ette nähtud konkreetsete kasutaja kaitse kohustuste täitmise hindamise ülddirektiivi 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohaldamisalaga, välistades sellega vastava sektori järelevalveasutuse sekkumise – käesoleval juhul AEEGSI –, et sanktsioneerida sektoridirektiivi rikkumise eest igal konkreetsel juhul, kus see rikkumine võib endast kujutada ka ebaausat kaubandustava?

2.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud erinormi põhimõtet tuleb mõista nii, et see põhimõte reguleerib õigusaktide vahelisi seoseid (üldaktid ja sektoriaktid) või normide vahelisi seoseid (üldnormid ja erinormid) või seoseid sõltumatute ametiasutuste vahel, kellele on tehtud ülesandeks teostada vastavates valdkondades järelevalvet?

3.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljendit „vastuolus“ võib käsitada viitavana vaid konfliktile ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate normide ja muude liidu õigusnormide vahel, mis reguleerivad kaubandustavade eri aspekte, või on piisav, kui kõnealused normid näevad ette regulatsiooni, mis kaldub ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest normidest kõrvale konkreetsete faktiliste asjaolude korral?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljend puudutab vaid liidu määruste ja direktiivide sätteid ning neid ülevõtvaid õigusnorme või hõlmab see ka liidu õiguse põhimõtteid rakendavad õigus- ja haldusakte?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2009/72/EÜ artiklis 37 ja direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 41 toodud erinormi põhimõttega on vastuolus see, kui vastavaid siseriiklikke ülevõtmisnorme tõlgenda nii, et iga kord, kui mõnes reguleeritud sektoris, mille suhtes on kehtestatud ka sektoraalsed tarbijakaitsenormid, mis annavad sektori ametiasutustele reguleerimis- ja sanktsioneerimispädevuse, leiab aset toiming, mida võib käsitada „ebaausa kaubandustavana“ direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses või „ebaausana kõigil tingimustel“ direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses, tuleb alati kohaldada ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid üldnorme ja seda isegi siis, kui on olemas sektoraalne normistik, mis on vastu võetud (nende samade) tarbijate kaitseks ja tugineb liidu õigusnormidele, mis reguleerivad „ebaausaid kaubandustavasid“ või igal juhul samu „ebaseaduslikke või ebaausaid kaubandustavasid“?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/5

1.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ (1) eesmärgiga, mis on tarbijate kaitseks loodud „turvavõrk“, ning eelkõige direktiivi põhjendusega 10, artikli 3 lõikega 4 ja artikli 5 lõikega 3 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis seovad sektoridirektiivides 2009/72/EÜ (2) ja 2009/73/EÜ (3) ette nähtud konkreetsete kasutaja kaitse kohustuste täitmise hindamise ülddirektiivi 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohaldamisalaga, välistades sellega vastava sektori järelevalveasutuse sekkumise – käesoleval juhul AEEGSI –, et sanktsioneerida sektoridirektiivi rikkumise eest igal konkreetsel juhul, kus see rikkumine võib endast kujutada ka ebaausat kaubandustava?

2.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud erinormi põhimõtet tuleb mõista nii, et see põhimõte reguleerib õigusaktide vahelisi seoseid (üldaktid ja sektoriaktid) või normide vahelisi seoseid (üldnormid ja erinormid) või seoseid sõltumatute ametiasutuste vahel, kellele on tehtud ülesandeks teostada vastavates valdkondades järelevalvet?

3.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljendit „vastuolus“ võib käsitada viitavana vaid konfliktile ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate normide ja muude liidu õigusnormide vahel, mis reguleerivad kaubandustavade eri aspekte, või on piisav, kui kõnealused normid näevad ette regulatsiooni, mis kaldub ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest normidest kõrvale konkreetsete faktiliste asjaolude korral?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljend puudutab vaid liidu määruste ja direktiivide sätteid ning neid ülevõtvaid õigusnorme või hõlmab see ka liidu õiguse põhimõtteid rakendavad õigus- ja haldusakte?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2009/72/EÜ artiklis 37 ja direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 41 toodud erinormi põhimõttega on vastuolus see, kui vastavaid siseriiklikke ülevõtmisnorme tõlgenda nii, et iga kord, kui mõnes reguleeritud sektoris, mille suhtes on kehtestatud ka sektoraalsed tarbijakaitsenormid, mis annavad sektori ametiasutustele reguleerimis- ja sanktsioneerimispädevuse, leiab aset toiming, mida võib käsitada „ebaausa kaubandustavana“ direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses või „ebaausana kõigil tingimustel“ direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses, tuleb alati kohaldada ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid üldnorme ja seda isegi siis, kui on olemas sektoraalne normistik, mis on vastu võetud (nende samade) tarbijate kaitseks ja tugineb liidu õigusnormidele, mis reguleerivad „ebaausaid kaubandustavasid“ või igal juhul samu „ebaseaduslikke või ebaausaid kaubandustavasid“?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/7

1.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ (1) eesmärgiga, mis on tarbijate kaitseks loodud „turvavõrk“, ning eelkõige direktiivi põhjendusega 10, artikli 3 lõikega 4 ja artikli 5 lõikega 3 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis seovad sektoridirektiivides 2009/72/EÜ (2) ja 2009/73/EÜ (3) ette nähtud konkreetsete kasutaja kaitse kohustuste täitmise hindamise ülddirektiivi 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohaldamisalaga, välistades sellega vastava sektori järelevalveasutuse sekkumise – käesoleval juhul AEEGSI –, et sanktsioneerida sektoridirektiivi rikkumise eest igal konkreetsel juhul, kus see rikkumine võib endast kujutada ka ebaausat kaubandustava?

2.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud erinormi põhimõtet tuleb mõista nii, et see põhimõte reguleerib õigusaktide vahelisi seoseid (üldaktid ja sektoriaktid) või normide vahelisi seoseid (üldnormid ja erinormid) või seoseid sõltumatute ametiasutuste vahel, kellele on tehtud ülesandeks teostada vastavates valdkondades järelevalvet?

3.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljendit „vastuolus“ võib käsitada viitavana vaid konfliktile ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate normide ja muude liidu õigusnormide vahel, mis reguleerivad kaubandustavade eri aspekte, või on piisav, kui kõnealused normid näevad ette regulatsiooni, mis kaldub ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest normidest kõrvale konkreetsete faktiliste asjaolude korral?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljend puudutab vaid liidu määruste ja direktiivide sätteid ning neid ülevõtvaid õigusnorme või hõlmab see ka liidu õiguse põhimõtteid rakendavad õigus- ja haldusakte?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2009/72/EÜ artiklis 37 ja direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 41 toodud erinormi põhimõttega on vastuolus see, kui vastavaid siseriiklikke ülevõtmisnorme tõlgenda nii, et iga kord, kui mõnes reguleeritud sektoris, mille suhtes on kehtestatud ka sektoraalsed tarbijakaitsenormid, mis annavad sektori ametiasutustele reguleerimis- ja sanktsioneerimispädevuse, leiab aset toiming, mida võib käsitada „ebaausa kaubandustavana“ direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses või „ebaausana kõigil tingimustel“ direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses, tuleb alati kohaldada ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid üldnorme ja seda isegi siis, kui on olemas sektoraalne normistik, mis on vastu võetud (nende samade) tarbijate kaitseks ja tugineb liidu õigusnormidele, mis reguleerivad „ebaausaid kaubandustavasid“ või igal juhul samu „ebaseaduslikke või ebaausaid kaubandustavasid“?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/8

1.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ (1) eesmärgiga, mis on tarbijate kaitseks loodud „turvavõrk“, ning eelkõige direktiivi põhjendusega 10, artikli 3 lõikega 4 ja artikli 5 lõikega 3 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis seovad sektoridirektiivides 2009/72/EÜ (2) ja 2009/73/EÜ (3) ette nähtud konkreetsete kasutaja kaitse kohustuste täitmise hindamise ülddirektiivi 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohaldamisalaga, välistades sellega vastava sektori järelevalveasutuse sekkumise – käesoleval juhul AEEGSI –, et sanktsioneerida sektoridirektiivi rikkumise eest igal konkreetsel juhul, kus see rikkumine võib endast kujutada ka ebaausat kaubandustava?

2.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud erinormi põhimõtet tuleb mõista nii, et see põhimõte reguleerib õigusaktide vahelisi seoseid (üldaktid ja sektoriaktid) või normide vahelisi seoseid (üldnormid ja erinormid) või seoseid sõltumatute ametiasutuste vahel, kellele on tehtud ülesandeks teostada vastavates valdkondades järelevalvet?

3.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljendit „vastuolus“ võib käsitada viitavana vaid konfliktile ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate normide ja muude liidu õigusnormide vahel, mis reguleerivad kaubandustavade eri aspekte, või on piisav, kui kõnealused normid näevad ette regulatsiooni, mis kaldub ebaausaid kaubandustavasid käsitlevatest normidest kõrvale konkreetsete faktiliste asjaolude korral?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 toodud väljend puudutab vaid liidu määruste ja direktiivide sätteid ning neid ülevõtvaid õigusnorme või hõlmab see ka liidu õiguse põhimõtteid rakendavad õigus- ja haldusakte?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2009/72/EÜ artiklis 37 ja direktiivi 2009/73/EÜ artiklis 41 toodud erinormi põhimõttega on vastuolus see, kui vastavaid siseriiklikke ülevõtmisnorme tõlgenda nii, et iga kord, kui mõnes reguleeritud sektoris, mille suhtes on kehtestatud ka sektoraalsed tarbijakaitsenormid, mis annavad sektori ametiasutustele reguleerimis- ja sanktsioneerimispädevuse, leiab aset toiming, mida võib käsitada „ebaausa kaubandustavana“ direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses või „ebaausana kõigil tingimustel“ direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses, tuleb alati kohaldada ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid üldnorme ja seda isegi siis, kui on olemas sektoraalne normistik, mis on vastu võetud (nende samade) tarbijate kaitseks ja tugineb liidu õigusnormidele, mis reguleerivad „ebaausaid kaubandustavasid“ või igal juhul samu „ebaseaduslikke või ebaausaid kaubandustavasid“?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/9

1)

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 (1) art 93 lg-ga 1, art-ga 94 ja selle määruse II lisas sätestatud miinimumstandarditega on kooskõlas ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejale liikmesriigi kehtestatud nõue säilitada kivikalmeid, mille rikkumise eest kohaldatakse komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 (2) art-s 39 sätestatud halduskaristusena toetuse vähendamist 3 %?

2)

Kui esimesele küsimusele on vastus ei, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 art 72 lg 1 punkti a, art 91 lg-te 1 ja 2 ning art 93 lg 1 ja art 94 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 1307/2013 (3) art 4 lg 1 punktide b, c ja e kohaselt tuleb ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejal häid põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõudeid järgida kogu enda põllumajanduslikus majapidamises või üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse selleks, et välistada halduskaristuse kohaldamist?

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/9

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik kiitis heaks Białowieża metskonna metsamajandamiskava lisa, ilma et ta oleks kontrollinud, et lisa ei kahjusta ühenduse tähtsusega ala ja erikaitseala PLC200004 Puszcza Białowieska terviklikkust, siis on Poola Vabariik rikkunud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (1) (edaspidi: „direktiiv 92/43/EMÜ“) artikli 6 lõikest 3 tulenevaid kohustusi;

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik ei ole võtnud nõutavaid kaitsemeetmeid, mis vastavad mis vastavad direktiivi 92/43/EMÜ I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ja direktiivi 2009/147/EÜ I lisa lindude ja I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ökoloogilistele vajadustele, milleks on määratud ühenduse tähtsusega ala ja erikaitseala PLC200004 Puszcza Białowieska, siis on Poola Vabariik rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikest 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (2) (edaspidi: „direktiiv 2009/147/EÜ“) artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi;

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik ei ole taganud direktiivi 92/43/EMÜ IV lisas loetletud saproksüülsete mardikate (väike punalamesklane (Cucujus cinnaberinus), Buprestis splendens, Phryganophilus ruficollis ja Pytho kolwensis) ranget kaitset, see tähendab keelanud nende tahtlikku tapmist ja häirimist ning paljunemis- või puhkepaikade kahjustamist või hävitamist Białowieża metskonnas, siis on Poola Vabariik rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 punktidest a ja d tulenevaid kohustusi, ning

—

tuvastada, et kuna Poola Vabariik ei ole taganud direktiivi 2009/147/EÜ artiklis 1 viidatud linnuliikide, eelkõige valgeselg-kirjurähni (Dendrocopos leucotos), laanerähni (Picoides tridactylus), värbkaku (Glaucidium passerinum) ja karvasjalg-kaku (Aegolius funereus) kaitset ega taganud seda, et neid Białowieża metskonnas ei tapetaks, pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal ei häiritaks ning nende pesi ja mune tahtlikult ei hävitataks, kahjustataks või kõrvaldataks, siis on Poola Vabariik rikkunud direktiivi 2009/147/EÜ artikli 5 punktidest b ja d tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/11

a)

Kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (1) (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et Natura mõjuhindamise aruandes tuleb kindlaks teha nende elupaikade ja liikide kogu ulatus, mille pärast ala on loetelusse kantud;

b)

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et Natura mõjuhindamise aruandes tuleb käsitleda kavandatud arenduse võimalikku mõju kõikidele liikidele (mitte ainult kaitsealustele liikidele), mis on kaitsealusele elupaigale olulised ja selle osad;

c)

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et Natura mõjuhindamise aruandes tuleb sõnaselgelt käsitleda kavandatud arenduse mõju nii erikaitsealal ehk loodusalal asuvatele kaitsealustele liikidele ja elupaikadele kui ka väljaspool selle piire asuvatele liikidele ja elupaikadele;

d)

kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (2) (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et keskkonnamõju hindamise aruandes tuleb sõnaselgelt märkida, kas kavandatud arendusel on aruandes nimetatud liikidele oluline mõju või mitte;

e)

kas võimalus, mida arendaja kaalus ja keskkonnamõju hinnangus käsitles ja/või mõned sidusrühmad toetasid ja/või pädev asutus kaalus, on „muu peamine lahendusvõimalus“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõike 3 punkti d tähenduses, isegi kui arendaja selle varakult kõrvale heitis;

f)

kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et keskkonnamõju hinnang peaks sisaldama piisavalt teavet iga lahendusvõimaluse keskkonnamõju kohta, et võimaldada eri lahendusvõimaluste keskkonnaalase soovitavuse võrdlemist, ning/või kas keskkonnamõju hindamise aruandes tuleb sõnaselgelt märkida, kuidas võeti arvesse eri lahendusvõimaluste keskkonnamõju;

g)

kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud redaktsioonis) artikli 5 lõike 3 punktis d sätestatud nõue, et arendaja peab oma valiku tegema „võttes arvesse projekti keskkonnamõju“, kehtib ainult valitud võimaluse või ka muude peamiste uuritud lahendusvõimaluste kohta, nii et tuleb analüüsida nende võimaluste keskkonnamõju;

h)

kas [elupaikade direktiivi] eesmärkide saavutamisega on kooskõlas, et ehitusetapi üksikasjalikud andmed (nagu ehitusplatsi asukoht ja veomarsruudid) võib otsustada pärast loa andmise otsust, ja kui jah, siis kas pädev asutus võib lubada, et need asjaolud mis tahes teostusloa puhul määrab kindlaks arendaja ühepoolse otsusega, millest pädevale asutusele pigem teatatakse kui sellele tema heakskiitu taotletakse;

i)

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus on kohustatud arvamuse tähenduse ja tagajärgede suhtes igasuguse kahtluse hajutamiseks piisavalt üksikasjalikult ja selgelt dokumenteerima, mil määral toetab talle esitatud teaduslik arvamus lisateabe hankimist enne teostusloa andmist;

j)

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus peab põhjendama või üksikasjalikult põhjendama, miks ta lükkab tagasi oma inspektori järelduse, et enne teostusloa andmist on vaja esitada lisateavet või teha teadusuuring, ning

k)

kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud redaktsioonis) tuleb tõlgendada nii, et pädev asutus peab asjakohase hindamise tegemisel oma otsuse iga osa üksikasjalikult ja sõnaselgelt põhjendama.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/12

—

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole kooskõlas nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (ELT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228) artikli 7 punktiga g ja artikliga 13 võtnud kõiki vajalikke meetmeid niisuguste prügilate võimalikult kiireks sulgemiseks, mis ei ole vastavalt selle direktiivi artiklile 8 saanud tegutsemise jätkamiseks prügilaluba, või kuna ta ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid tagamaks niisuguste prügilate vastavuse selle direktiivi nõuetele, mis on saanud tegutsemise jätkamiseks prügilaloa, arvestades selle direktiivi I lisa punktis 1 sätestatud tingimusi, on ta rikkunud selle direktiivi artikli 14 punkti b teisest lausest ja artikli 14 punktist c tulenevaid kohustusi seoses järgmiste prügilatega: 1) Avigliano (Loc. Serre Le Brecce), 2) Ferrandina (Loc. Venita), 3) Genzano di Lucania (Loc. Matinella), 4) Latronico (Loc. Torre), 5) Lauria (Loc. Carpineto), 6) Maratea (Loc. Montescuro), 7) Moliterno (Loc. Tempa La Guarella), 8) Potenza (Loc. Montegrosso-Pallareta: prügila, mille sulgemine oli ette nähtud 2016. aasta septembris), 9) Potenza (Loc. Montegrosso-Pallareta), prügila, mida väidetavalt ei ole kunagi kasutusse võetud, 10) Rapolla (Loc. Albero in Piano), 11) Roccanova (Loc. Serre), 12) Sant’Angelo Le Fratte (Loc. Farisi), 13) Campotosto (Loc. Reperduso), 14) Capistrello (Loc. Trasolero), 15) Francavilla (Valle Anzuca), 16) L’Aquila (Loc. Ponte delle Grotte), 17) Andria (D’Oria G.& C. s.n.c), 18) Canosa (CO.BE.MA), 19) Bisceglie (CO.GE.SER), 20) Andria (F.lli Acquaviva), 21) Trani (BAT-Igea s.r.l.), 22) Torviscosa (Società Caffaro);

—

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole kooskõlas nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta artikli 7 punktiga g ja artikliga 13 võtnud kõiki vajalikke meetmeid niisuguste prügilate võimalikult kiireks sulgemiseks, mis ei ole vastavalt selle direktiivi artiklile 8 saanud tegutsemise jätkamiseks prügilaluba, on ta rikkunud selle direktiivi artikli 14 punkti b teisest lausest tulenevaid kohustusi seoses järgmiste prügilatega: 23) Atella (Loc. Cafaro), 24) Corleto Perticara (Loc. Tempa Masone), 25) Marsico Nuovo (Loc. Galaino), 26) Matera (Loc. La Martella), 27) Pescopagano (Loc. Domacchia), 28) Rionero in Volture (Loc. Ventaruolo), 29) Salandra (Loc. Piano del Governo), 30) San Mauro Forte (Loc. Priati), 31) Senise (Loc. Palomabara), 32) Tito (Loc. Aia dei Monaci), 33) Tito (Loc. Valle del Forno), 34) Capestrano (Loc. Tirassegno), 35) Castellalto (Loc. Colle Coccu), 36) Castelvecchio Calvisio (Loc. Termine), 37) Corfinio (Loc. Cannucce), 38) Corfinio (Loc. Case querceto), 39) Mosciano S. Angelo (Loc. Santa Assunta), 40) S. Omero (Loc. Ficcadenti), 41) Montecorvino Pugliano (Loc. Parapoti), 42) San Bartolomeo in Galdo (Loc. Serra Pastore), 43) Trivigano (ex Cava Zof), 44) Torviscosa (Loc. La Valletta);

—

mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/14

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/14

1.

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/15

1.

Peatada Euroopa Komisjoni 13 juuli 2016. aasta otsuse, mis on vastu võetud määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel ja puudutab taotlust tutvuda dokumentidega, mis on registreeritud viitenumbri GestDem 2015/5711 all, kohaldamine osas, milles selle otsusega antakse õigus tutvuda Malta Vabariigilt pärinevate dokumentidega.

2.

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/15

—

tühistada 8. mai 2017. aasta vaidlustatud otsus, millega lükati tagasi hageja pakkumine pakkumismenetluses EIGE/2017/OPER/04 „Female Genital Mutilation: Estimating Girls at Risk“ ning hilisemad otsused, millega tunnistati edukaks teise pakkuja pakkumine ja otsustati leping sõlmida temaga;

—

mõista kostjalt välja hagejale tekitatud kahju ja kohustada teda maksma viimasele 8 % intressi või teise võimalusena kohustada teda maksma hüvitist ja 8 % intressi;

—

mõista käesoleva menetluse kulud välja kostjalt.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtet ning põhimõtet, mille kohaselt tuleb tegutseda teatava hoolsusega, samuti konfidentsiaalsuskohustust ning lisaks on tehtud ilmne hindamisviga.

2.

Teise väite kohaselt on põhjendused vastuolulised ja hageja pakkumise hindamisel on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

3.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/16

—

Tuvastada, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu on rikkunud Euroopa Liidu õigust, rakendades 7. juuni 2017. aasta täitevistungil vastu võetud otsust SRB/EES/2017/08, millega võeti vastu finantsasutuse Banco Popular Español, A.S. kriisilahendusskeem;

—

tühistada seejärel nimetatud otsus ning hilisemad rakendusaktid, mida Ühtne Kriisilahendusnõukogu ex tunc õigusmõjuga vastu võtab.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/17

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

tunnistada määruse (EL) nr 806/2014 artiklid 18 ja 29 õigusvastaseks ja kohaldamatuks;

—

mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/17

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b rikkumine.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/18

—

tühistada EUIPO esimese apellatsioonikoja 25. mai 2017. aasta otsus (asi R 1870/2016-1) ja paranduse korras tunnistada kehtetuks hageja kaubamärk;

teise võimalusena

—

tühistada EUIPO esimese apellatsioonikoja 25. mai 2017. aasta otsus (asi R 1870/2016-1) ja saata asi EUIPO-le uuesti läbivaatamiseks;

kolmanda võimalusena

—

tühistada EUIPO esimese apellatsioonikoja 25. mai 2017. aasta otsus (asi R 1870/2016-1);

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/19

—

tühistada komisjoni 12. juuni 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/993, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 329/2007, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 149, lk 67), ja nõukogu 12. juuni 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/994, millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2016/849, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 149, lk 75), osas, milles nende aktidega kantakse hageja nende üksuste loetellu, mille suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid;

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjatelt.

1.

Esimene väide, et kostjad ei ole esitanud hageja loetellu kandmise kohta asjakohaseid või piisavaid põhjendusi.

2.

Teine väide, et kostjad eksisid ilmselgelt, kui nad leidsid, et hageja puhul on täidetud mõni vaidlustatud aktide loeteludesse kandmise kriteeriumidest; hageja loetellu kandmiseks puudub faktiline alus.

3.

Kolmas väide, et hagejad kuritarvitasid oma võimu, kui nad üritasid nullida hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile seoses tema loetellu kandmisega vastavalt ELTL artiklile 230 ja/või nad rikkusid hageja õigust võrdsele kohtlemisele.

4.

Neljas väide, et kostjad rikkusid hageja kaitseõigusi, kuna nad ei esitanud tõendeid, millele nad tuginevad enne hageja uuesti loetellu kandmist.

5.

Viies väide, et kostjad on rikkunud andmekaitseõigust.

6.

Kuues väide, et kostjad on rikkunud põhjendamata ja ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, sealhulgas hageja õigust omandi, ettevõtte ja maine kaitsele.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/19

—

tühistada komisjoni 12. juuni 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/993, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 329/2007, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 149, lk 67), nõukogu 12. juuni 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/994, millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2016/849, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 149, lk 75), nõukogu 10. augusti 2017. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2017/1459, millega rakendatakse otsust (ÜVJP) 2016/849, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 208, lk 38), ja komisjoni 10. augusti 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1457, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 329/2007, mis käsitleb Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2017, L 208, lk 33), osas, milles nende aktidega kantakse hageja nende üksuste loetellu, mille suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.

—

mõista hageja kohtukulud välja kostjatelt.

1.

Esimene väide, et kostjad ei ole esitanud hageja loetellu kandmise kohta asjakohaseid või piisavaid põhjendusi.

2.

Teine väide, et kostjad eksisid ilmselgelt, kui nad leidsid, et hageja puhul on täidetud mõni vaidlustatud aktide loeteludesse kandmise kriteeriumidest; hageja loetellu kandmiseks puudub faktiline alus.

3.

Kolmas väide, et kostjad ei esitanud hagejale tõendeid, mis väidetavalt toetavad nende otsust kanda ta uuesti loetellu, enne kui ta ei olnud veel uuesti loetellu kantud, või mis väidetavalt toetavad seda, et Euroopa Liit viib ellu hageja määramist ÜRO poolt; eeltoodu tõttu on rikutud hageja kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

4.

Neljas väide, et kostjad ei täitnud oma kohustusi, kui otsustasid kanda hageja pärast ÜRO poolt määramist loetellu.

5.

Viies väide, et hagejad kuritarvitasid oma võimu, kui nad üritasid nullida hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile seoses tema loetellu kandmisega vastavalt ELTL artiklile 230 ja/või nad rikkusid hageja õigust võrdsele kohtlemisele.

6.

Kuues väide, et kostjad on rikkunud andmekaitseõigust.

7.

Seitsmes väide, et kostjad on rikkunud põhjendamata ja ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, sealhulgas hageja õigust omandi, ettevõtte ja maine kaitsele.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/20

—

tühistada komisjoni 29. mai 2017. aasta otsus C(2017) 3220 (final) Saksamaa poolt Jugendherberge Berlin Ostkreuz gGmbH (jt.)-le antud maksuväliste abimeetmete SA.43145 (2016/FC) (ABl. 2017, C 193, S. 1) kohta; ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

—

Hageja väidab, et komisjon rikkus hageja menetlusõigusi, kuna ta võttis vaidlustatud otsuse vastu juba üksnes esialgse uurimise järel, kuigi ta on kohustatud algatama ametliku uurimismenetluse. Hageja väidab selles osas, et kui komisjon oleks hinnanud tema käsutuses olevat teavet ja andmeid nõuetekohaselt, siis oleks tal pidanud tekkima kahtlus, kas Saksamaa poolt Jugendherberge Berlin Ostkreuz gGmbH (jt.)-le antud maksuvälised abimeetmed on kooskõlas liidu õigusega.

—

Kuna komisjon hindas vaidlustatud otsuses teavet ja andmeid, mis oleksid pidanud temas kahtlusi tekitama, ebapiisavalt ja suures osas vääralt, siis rikkus komisjon hageja väitel artikli 296 lõikest 2 tulenevat põhjendamiskohustust.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/21

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/22

9.10.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 338/23