22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/1

22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist ning neljandat kuni seitsmendat taanet,

—

võttes muu hulgas arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6, 7 ja 9,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168 ja eelkõige selle lõiget 7,

—

võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „ELi harta“), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepinguid ja ÜRO lepingu alusel loodud organite praktikat,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis võeti vastu New Yorgis 13. detsembril 2006 ja mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

—

võttes arvesse järgnevaid ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldisi märkusi: nr 7 (2005) lapse õiguste kohaldamise kohta varases lapsepõlves, nr 9 (2006) puuetega laste õiguste kohta, nr 10 (2007) laste õiguste kohta alaealiste kohtus, nr 12 (2009) lapse õiguse kohta olla ära kuulatud, nr 13 (2011) lapse õiguse kohta mitte kannatada vägivalla mitte ühegi vormi käes, nr 14 (2013) lapse õiguse kohta seada tema huvid esikohale,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Pekingi tegevusprogrammi, oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta (1) ning oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada“ (2) ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi „Naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine“,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu sõltumatu eksperdi Cephas Lumina aruannet riikide välisvõla ja muude seonduvate rahvusvaheliste finantskohustuste mõju kohta kõigi inimõiguste, eelkõige majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täielikule teostamisele (Addendum, missioon Kreekasse, ÜRO A/HRC/25/50/Add.1),

—

võttes arvesse 2013. aasta aprillis avaldatud ÜRO eriraportööri aruannet sisserändajate inimõiguste kohta pealkirjaga „ELi välispiiride haldamine ja selle mõju sisserändajate inimõigustele“,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni, millega kutsuti üles moodustama valitsustevahelist avatud töörühma, kelle mandaadiks on „töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv dokument riikidevaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega“,

—

võttes arvesse nõukogu 27. juunil 2014. aastal vastu võetud strateegilisi suuniseid, mis käsitlevad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—

võttes arvesse 1996. aastal muudetud Euroopa sotsiaalhartat ja Euroopa sotsiaalsete õiguste komitee kohtupraktikat,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,

—

võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (3),

—

võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta (4),

—

võttes arvesse direktiivide paketti menetluslike kaitseõiguste kohta ELis (5),

—

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (6),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. juunil 2012. aastal vastu võetud inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning sellega kaasnevat tegevuskava,

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (7),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide 16. detsembril 2014. aastal vastu võetud järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (8),

—

võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (11),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (12),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (13),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (COM(2008)0229),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja kohtupraktikat ning riiklike konstitutsioonikohtute kohtupraktikat, kus kasutatakse hartat viiteallikana riigisisese õiguse tõlgendamisel,

—

võttes arvesse president Junckeri 15. juulil 2014. aastal Euroopa Parlamendis esitatud uue Euroopa Komisjoni poliitilisi suuniseid,

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv üksikisikute kaitse kohta seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumise kohta (COM(2012)0010),

—

võttes arvesse inimkaubanduse kaotamist käsitlevat ELi strateegiat aastateks 2012–2016 (COM(2012)0286), eelkõige selle sätteid lastekaitsesüsteeme ja parimate tavade vahetamist käsitlevate suuniste väljatöötamise rahastamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ (14),

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020“ (COM(2011)0173) ja Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumine romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise suunas“ (COM(2013)0454),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet ELi korruptsioonivastase võitluse kohta (COM(2014)0038),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426),

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni edusammude kohta romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamisel (15),

—

võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta (16),

—

võttes arvesse oma resolutsioone soolise võrdõiguslikkuse kohta,

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (17),

—

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta,

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus (18),

—

võttes arvesse oma resolutsioone põhiõiguste ja inimõiguste kohta, eriti viimast, 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012) (19),

—

võttes arvesse oma rännet käsitlevaid resolutsioone, eriti kõige hilisemat, 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta (20),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas (21),

—

võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta (22),

—

võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ning ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ja nende mõju kohta ELi kodanike eraelu puutumatusele (23), milles Euroopa Parlament tegi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks teostada kõnealuses küsimuses põhjalik uurimine, ja oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele (24),

—

võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Luure Keskagentuuri (LKA) piinamisvõtteid käsitleva USA Senati raporti kohta (25),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus (26),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Kohtu arvamuse taotlemise kohta küsimuses, kas Kanada ja Euroopa Liidu vaheline leping, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja töötlemist, on kooskõlas aluslepingutega (27),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta (28) ja 10. oktoobri 2013. aasta (29) resolutsioone kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt,

—

võttes arvesse oma resolutsioone Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse kohta,

—

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis (30),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu esitatud arvamust 2/2013 lepingu eelnõu kohta, mis käsitleb ELi ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12 (Digital Rights Ireland ja Seitlinger jt), millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/24/EÜ, mis käsitleb üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste või üldkasutatavate sidevõrkude pakkujate tegevusega kaasnevate või nende töödeldud andmete säilitamist ja millega muudetakse direktiivi 2002/58/EÜ,

—

võttes arvesse volinik Frans Timmermansi kuulamist Euroopa Parlamendis 7. oktoobril 2014 ja 11. veebruari 2015. aasta istungil,

—

võttes arvesse volinik Dimitris Avramopoulose kuulamist Euroopa Parlamendis 30. septembril 2014,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 10. novembri 2014. aasta iga-aastast konverentsi teemal „Põhiõigused ja immigratsioon ELis“ ning eelkõige FRA keskset dokumenti „Rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ELi seadusliku sisenemise kanalid: töövahend“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevust, aastaaruandeid ja uuringuid ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti mahukaid uuringuid juutide diskrimineerimise ja nende vastu toime pandud vihakuritegude kohta ELi liikmesriikides, naistevastase vägivalla kohta ELis ning homo-, bi- ja transseksuaalsete ning transsooliste inimeste kogemuste kohta seoses diskrimineerimise, vägivalla ja ahistamisega,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti põhiõiguste platvormis osalevate vabaühenduste panust,

—

võttes arvesse vabaühenduste aruandeid ja uuringuid inimõiguste valdkonnas ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tellitud uuringuid kõnealuses valdkonnas, eriti poliitikaosakonna C uuringut selle kohta, kuidas mõjutab kriis põhiõiguseid ELi liikmesriikides,

—

võttes arvesse oma uuringuid kriisi mõjude kohta põhiõigustele ELi liikmesriikides,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioonile 48/134 lisatud põhimõtteid, mis käsitlevad inimõiguste edendamise ja kaitse riiklike institutsioonide staatust (Pariisi põhimõtted),

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2013. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra ning sellekohaste standardite ja tavade kohta Ungaris (vastavalt Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2012. aasta resolutsioonile) (31),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta rakendamiseks (COM(2010)0573) ja tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel (SEC(2011)0567),

—

võttes arvesse komisjoni teatist ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta (COM(2014)0158) ja nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi õigusriigi põhimõtte austamise tagamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta (COM(2014)0224) ja sellega seotud töödokumente,

—

võttes arvesse komisjoni 2013. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik“ (COM(2013)0269),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta (COM(2014)0209) ja nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitust romade tõhusaks integreerimiseks liikmesriikides võetavate meetmete kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0230/2015),

A.

arvestades, et Euroopa ülesehitamine on osaliselt sündinud soovist vältida Teise maailmasõja ning natsirežiimi poolt läbi viidud tagakiusamise ja repressioonide traagiliste tagajärgede kordumist ning hoida inimõiguste edendamise, austamise ja kaitsmise abil ära demokraatia ja õigusriigi taandumine või kadu;

B.

arvestades, et ELi aluslepingutes ja inimõigustega seotud rahvusvahelistes õigusaktides (inimõiguste ülddeklaratsioon, inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt jne) sätestatud inimõiguste, põhivabaduste, demokraatia ning väärtuste ja põhimõtete austamine ja edendamine kuuluvad liidu ja selle liikmesriikide kohustuste hulka ning need peavad olema Euroopa integratsioonis kesksel kohal;

C.

arvestades, et need õigused peavad olema tagatud kõikidele ELi territooriumil elavatele isikutele, sealhulgas reageerimisel kuritarvitustele ja vägivallale kõikide tasandite ametiasutuste poolt;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, sealhulgas vähemuste hulka kuuluvate inimeste õiguste austamine – kõikide liikmesriikidele ühistel väärtustel, mida peab järgima nii EL kui ka iga liikmesriik kõigis oma sise- ja välispoliitika valdkondades; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 17 kohaselt peab Euroopa Komisjon tagama aluslepingute kohaldamise;

E.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt on ELi ülesanne toetada ja tagada põhiõiguste austamine kõigi meetmete võtmisel, olenemata pädevusest asjaomases valdkonnas; arvestades, et liikmesriike kutsutakse üles tegema sedasama;

F.

arvestades, et ELi aluslepingud on vaja läbi vaadata, et suurendada demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitset;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu preambuli kohaselt on liikmesriigid kinnitanud oma pühendumust Euroopa sotsiaalhartas määratletud sotsiaalsetele õigustele; arvestades, et ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 sisaldab selget viidet sellistele sotsiaalsetele põhiõigustele, nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalhartas;

H.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega sai põhiõiguste harta aluslepingute täieõiguslikuks osaks ning sellest tulenevalt muutus harta ELi institutsioonidele, asutustele ja ametitele, samuti ka liikmesriikidele ELi õigusaktide kohaldamisel õiguslikult siduvaks; arvestades, et tõhusat põhiõiguste järgimise tava tuleb kujundada, edendada ja tugevdada nii ELi institutsioonides kui ka liikmesriikides, eelkõige liidu õiguse kohaldamisel liikmesriigisiseselt ning suhetes kolmandate riikidega;

I.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 2 ja 3 tunnustatakse õigust elule ja õigust isikupuutumatusele;

J.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 on sätestatud igasuguse ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld;

K.

arvestades, et nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 8, 9, 10, 19 ja 21 kui ka Euroopa Kohtu kohtupraktika tunnustavad sotsiaalsete põhiõiguste tähtsust, rõhutades seega, et neid õigusi, sealhulgas ametiühinguõigusi, streigiõigust ning ühinemis- ja kogunemisõigust tuleb kaitsta samal viisil nagu teisi hartas tunnustatud põhiõigusi;

L.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 22 kohustab liitu austama kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust ning artikkel 21 keelab diskrimineerimise keele ja/või rahvusvähemusse kuulumise alusel;

M.

arvestades, et põhiõiguste harta artikliga 33 tagatakse perekonna õiguslik, majanduslik ja sotsiaalne kaitse;

N.

arvestades, et harta artiklites 37 ja 38 tagatakse õigus kõrgetasemelisele keskkonnakaitsele, mis on lahutamatult seotud liidu poliitika teostamisega;

O.

arvestades, et liikmesriigid ei saa vähendada nende enda põhiseaduses teatavate õigustega seonduvaid tagatisi ettekäändel, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta või teised ELi õiguslikud vahendid tagavad nõrgema kaitse;

P.

arvestades, et hartas sätestatud õiguste ja vabaduste tegeliku jõustamise ülesanne lasub eelkõige liikmesriikide kohtu-, õiguskaitse- ja haldusasutustel;

Q.

arvestades, et ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rakendamine eeldab põhiõiguste täielikku austamist nii ELi kui ka iga liikmesriigi poolt;

R.

arvestades, et ELi keskmes peab olema inimene, kodanik või elanik ja et põhiõiguste hartas tunnustatud isiku-, kodaniku, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste eesmärk ei ole üksnes kaitsta ELi kodanikke ja elanikke võimalike sekkumiste, kuritarvituste ja vägivalla eest, vaid need on ka kodanike ja elanike täieulatusliku ja häirimatu eneseteostuse eeltingimus;

S.

arvestades, et õigusriik on Euroopa liberaalse demokraatia nurgakivi ja Euroopa Liidu üks aluspõhimõtetest, mis tugineb kõigi liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele;

T.

arvestades, et liikmesriikide ja nende õigussüsteemide vahelise vastastikuse usalduse tagamisel mängib väga tähtsat rolli viis, kuidas õigusriik on riiklikul tasandil rakendatud, ning seetõttu on väga oluline luua ELi toimimise lepingu V jaotises esitatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;

U.

arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et see on eriti oluline ELis, kuna see on ka aluslepingutest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate õiguste ja kohustuste järgimise eeltingimus;

V.

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on osalised ülemaailmses protsessis uute säästva arengu eesmärkide saavutamisel, mille kohaselt on inimõigused universaalsed, jagamatud ja võõrandamatud;

W.

arvestades, et nende väärtuste ja põhimõtete rakendamine peab samuti põhinema põhiõiguste hartas tagatud põhiõiguste austamise tõhusal järelevalvel, sealhulgas õigusaktide ettepanekute väljatöötamise ajal;

X.

arvestades, et ELis valitseb parajasti tõsine majandus- ja finantskriis, mis koos teatavate meetmetega, sealhulgas karmid eelarvekärped, mida mõned liikmesriigid kriisi ohjamiseks rakendavad, avaldab negatiivset mõju ELi kodanike elutingimustele – töötus ja vaesuse määr suureneb, ebavõrdsus ja ebakindlad töösuhted süvenevad ning teenuste kvaliteet ja kättesaadavus väheneb – ja sellest tingitult kodanike heaolule;

Y.

arvestades, et peaaegu kolmandik parlamendile edastatud petitsioonidest on seotud hartas sätestatud põhiõiguste väidetava rikkumisega ning neis käsitletakse kodakondsuse, nn nelja vabaduse, tööhõive, majandusliku olukorra, keskkonna- ja tarbijakaitse, õigussüsteemide, valimisõiguse ja demokraatliku osalemise, otsuste tegemise läbipaistvuse, puuete, laste õiguste, juurdepääsuga haridusele või keeleõigustega seotud probleeme; arvestades, et mõnedes petitsioonides tõstatatakse küsimusi seoses terviseprobleemide ning tervishoiu ja tervishoiuteenuste kättesaadavusega, kuid ka õigusega tööle, mis kõik on seotud majanduskriisi otseste tagajärgedega; arvestades, et tavaliselt annavad petitsioonid kõige varem tunnistust põhiõiguste olukorrast liikmesriikides;

Z.

arvestades, et ELi toimimise aluseks on eeldus ja vastastikune usaldus, et liikmesriigid austavad demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi, nagu need on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, sealhulgas vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisel ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte järgimisel;

AA.

arvestades, et töötusel, vaesuses elamisel või sotsiaalsel tõrjutusel on märkimisväärsed tagajärjed põhiõiguste saamisele ja nende kasutamisele, mis tähendab, et haavatavas olukorras olevatele inimestele tuleb tagada juurdepääs põhiteenustele, sealhulgas sotsiaal- ja finantsteenustele;

AB.

arvestades, et pärast viimaseid ELi territooriumil toimunud terrorirünnakuid võetud teatavad terrorismivastased poliitikameetmed võivad tõenäoliselt ohustada põhiõigusi ja -vabadusi ELis; arvestades, et äärmiselt oluline on tagada tasakaalu säilimine põhivabaduste ja -õiguste kaitse ja turvalisuse suurendamise vahel; arvestades, et ELil ja selle liikmesriikidel on kohustus ELi kodanikke kaitsta, tagades samal ajal kodanike põhiõiguste ja -vabaduste austamise julgeolekupoliitika kujundamisel ja selle elluviimisel; arvestades, et vajadusest lähtumise ja proportsionaalsuse põhimõtted peavad olema selles valdkonnas valdavad, et rakendatav poliitika ei kahjustaks kodanikuvabadusi;

AC.

arvestades, et Vahemerel hukkub ennenägematult tuhandeid inimesi, millest tulenevalt on ELil suur kohustus võtta meetmeid, et päästa elusid, lõpetada inimkaubitsejate tegevus, pakkuda sisserändajatele õiguspäraseid võimalusi ning abistada ja kaitsta varjupaigataotlejaid ja pagulasi;

AD.

tuletab meelde, et 2014. aastal hukkus või jäi teadmata kadunuks ligikaudu 3 500 Euroopa territooriumile jõuda üritanud rändajat, mistõttu kasvas viimase kahekümne aasta jooksul hukkunud või teadmata kadunud isikute arv ligikaudu 30 000 ni; arvestades, et rändetee Euroopasse on Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel muutunud rändajate jaoks kõige ohtlikumaks rändeteeks maailmas;

AE.

arvestades, et igal aastal on keskmiselt 1 000 varjupaigataotlust otseselt seotud suguelundite moonutamisega;

AF.

arvestades, et varjupaigaõigus on tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni (Genfi konventsioon) ja selle 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga;

AG.

arvestades, et äärmusliku natsionalismi, rassismi, ksenofoobia ja sallimatuse ilmingud ei ole meie kogukondadest veel kadunud; arvestades, et pärast hiljutisi terrorirünnakuid näivad need ilmingud olevat paljudes liikmesriikides hoopis tõusuteel, mõjutades nii traditsiooniliste kui ka uute rahvusvähemuste kogukondi;

AH.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 võib liidu liikmeks astumise avalduse esitada iga Euroopa riik, kes austab artiklis 2 osutatud väärtusi ning võtab endale kohustuse neid edendada; arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide täitmine on peamine eeltingimus ELiga ühinemiseks; arvestades, et lähtuvalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 ei ole kandidaatriikidele Kopenhaageni kriteeriumide alusel kehtivad kohustused ainult ühinemiseelsed põhinõuded, vaid neid tuleb täita ka pärast ELiga ühinemist; arvestades, et seda silmas pidades tuleks kõiki liikmesriike pidevalt hinnata, et kontrollida, kas nad jätkavad ELi põhiväärtuste – põhiõiguste austamise, demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi põhimõtte – järgimist; arvestades, et tuleb kasutusele võtta järgjärguline korrigeeriv mehhanism, mis võimaldaks vähendada poliitilise dialoogi ja Euroopa Liidu lepingu artikli 7 vahelist lõhet ja leida lahendus Kopenhaageni dilemmale kehtivate aluslepingute raames;

AI.

arvestades, et selgete ühiste näitajate puudumise tõttu seatakse liikmesriigis õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorra küsitavaks tegemine pidevalt poliitilistel ja institutsioonilistel kaalutlustel kahtluse alla; arvestades, et õiguslikult siduvate menetluste puudumine põhjustab sageli püsivat jõuetust ning ELi aluslepingute ja väärtuste mitteaustamist ELi institutsioonide kaassüül;

AJ.

arvestades, et õigus esitada petitsioone on loonud tugevad sidemed ELi kodanike ja Euroopa Parlamendi vahel; arvestades, et Euroopa kodanikualgatusega tekkis uus vahetu side ELi kodanike ja ELi institutsioonide vahel ning see võib soodustada põhiõiguste ja kodanike õiguste arengut; arvestades, et üks kodanike õigusi on õigus esitada petitsioone, mis aitab neil kaitsta oma põhiõigusi, nagu on sätestatud harta artiklis 44 ja ELi toimimise lepingu artiklis 227;

AK.

arvestades, et ELis diskrimineeritakse naisi endiselt palju ning et nad on liiga sageli rünnakute ja vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla ohvrid;

AL.

arvestades, et naistevastane vägivald on kõige levinum põhiõiguste rikkumine Euroopa Liidus ja kogu maailmas, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte, olenemata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust soolisele võrdõiguslikkusele;

AM.

arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt ei esita enamik vägivalla ohvriks sattunud naisi kogetud vägivalla kohta kaebust politseile;

AN.

arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused põhinevad peamistel inimõigustel ning on inimväärikuse oluline osa (32); arvestades, et elupäästva abordi keelamine on võrdne inimõiguste raske rikkumisega;

AO.

arvestades, et naiste ja laste inimkaubandus ja seksuaalne ärakasutamine on selge inimõiguste ja inimväärikuse ning õiguse ja demokraatia aluspõhimõtete rikkumine; arvestades, et käesoleval ajal on naised süvenenud majandusliku ebakindluse ja suurema töötuks jäämise riski tõttu nende ähvardavate ohtude suhtes haavatavamad;

AP.

arvestades, et naistevastast vägivalda kui soopõhise diskrimineerimise vormi ei ole sõnaselgelt ELi õigusaktidesse lisatud ning see on mõistena hõlmatud üksnes kolme riigi (Hispaania, Rootsi ja Saksamaa) õigussüsteemides, millest tulenevalt ei peeta naistevastast vägivalda oluliseks võrdõiguslikkuse probleemiks; arvestades, et liikmesriigid kasutavad naistevastase ja soopõhise vägivalla määratlemisel ad hoc käsitust, mistõttu on määratlused siseriiklikes õigusaktides väga erinevad ja andmed võrreldamatud;

AQ.

arvestades, et liikmesriigid ei ole suguelundite moonutamise julmast tavast puutumata jäänud, selle ohvriks on teadete kohaselt langenud 500 000 naist ELis ja ohus on veel 180 000 naist;

AR.

arvestades, et ELis ja liikmesriikides toimub endiselt palju põhiõiguste rikkumisi, nagu ilmneb Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsustest ja Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, vabaühenduste, Euroopa Nõukogu ja ÜRO aruannetest, näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide kogunemis- ja sõnavabaduse rikkumine, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste institutsiooniline diskrimineerimine, keelates neil abielluda ja kehtestades propagandavastaseid õigusakte, ning jätkuvalt kõrge on sellise diskrimineerimise ja selliste vihakuritegude määr, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest inimese puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; arvestades, et komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide reaktsioonid ei ole nende seaduserikkumiste raskusastme ja korduvusega vastavuses;

AS.

arvestades, et ühiskondadel, kus põhiõigusi kohaldatakse ja kaitstakse täiel määral, on paremad võimalused dünaamilise ja konkurentsivõimelise majanduse kujundamiseks;

AT.

arvestades, et romad, kes on Euroopa suurim etniline vähemus, on jätkuvalt tõsise diskrimineerimise, rassistlike rünnakute, vihkamist õhutavate avalduste, vaesuse ja tõrjutuse ohvrid;

AU.

arvestades, et ELi välistegevus tugineb samadele põhimõtetele, mille alusel EL loodi ja kujunes: need on demokraatia, solidaarsus, inimväärikus ja kõik põhiõigused; arvestades, et kuigi inimõigusi käsitlevad konkreetsed suunised on välja töötatud ELi välispoliitika raames, ei ole seda juhtunud sisepoliitika puhul, mis võib kaasa tuua süüdistused topeltstandardite järgimises; arvestades, et põhiõiguste edendamisega ELi poolt liidu välistegevuse raames peab ühtlasi kaasnema kindel ja järjepidev sisepoliitika põhiõiguste austamise jälgimiseks ELi territooriumil;

AV.

arvestades, et isikuandmete kaitset käsitlevad sätted peavad olema kooskõlas eesmärgi, vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, sealhulgas rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste ja sõlmimise ajal, ning et seda on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 6. aprilli 2014. aasta otsuses, millega tunnistati kehtetuks direktiiv 2006/24/EÜ, ja Euroopa Andmekaitseinspektori arvamustes;

AW.

arvestades, et õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele ning isikuandmete kaitse on sätestatud põhiõiguste hartas ning moodustavad seega ELi esmaste õigusaktide lahutamatu osa;

AX.

arvestades, et uued tehnoloogiad võivad mõjutada põhiõigusi ja eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitset, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8;

AY.

arvestades, et massiline juurdepääs internetile on suurendanud veelgi võimalusi naiste füüsiliseks ja moraalseks kuritarvitamiseks, sealhulgas internetis kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil;

AZ.

arvestades, et kiiresti muutuv digitaalne maailm (sealhulgas suurenenud interneti, rakenduste ja sotsiaalvõrgustike kasutamine) nõuab suuremaid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitseabinõusid, et tagada konfidentsiaalsus ja kaitse;

BA.

arvestades, et põhivabadused, inimõigused ja võrdsed võimalused tuleb tagada kõigile Euroopa Liidu kodanikele, sealhulgas isikutele, kes kuuluvad rahvus- ja keelelistesse vähemustesse;

BB.

arvestades, et WHO andmetel sureb Euroopas igal aastal väärkohtlemise tagajärjel vähemalt 850 alla 15-aastast last;

BC.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringule lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimesed) vastu suunatud diskrimineerimise ja vihakuritegude kohta olid ligikaudu pooled küsitletud LGBTI-inimestest lisaks kogetud diskrimineerimisele ja vägivallale seisukohal, et „solvav keelekasutus LGBTI-inimeste suhtes on nende elukohaks oleva riigi poliitikas laialdaselt levinud“;

BD.

arvestades, et LGBTI-inimesed on institutsioonilise diskrimineerimise ohvrid, kuna neil on keelatud sõlmida tsiviilpartnerlusi või on olemas seadused, mis keelavad neil väljendada oma seksuaalset sättumust;

BE.

arvestades, et puuetega inimesed kogevad mitmeid erinevaid diskrimineerimise vorme, mis takistavad neil oma põhiõigusi täielikult kasutada;

BF.

arvestades, et puuetega inimeste vaesuse määr on keskmisest 70 % kõrgem, osaliselt piiratud juurdepääsu tõttu tööhõivele;

BG.

arvestades, et riigi ilmalikkus ja erapooletus on tõhusaimad tagatised selleks, et riigis esindatud erinevad usulised kogukonnad ei kannataks diskrimineerimise all;

BH.

arvestades, et ajakirjandusvabadus ja selliste kodanikuühiskonna rühmituste nagu vabaühenduste tegutsemisvabadus on demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste jaoks keskse tähtsusega; arvestades, et mitmetes liikmesriikides on neid vabadusi ohustatud seaduste vastuvõtmisega või ametiasutuste otsese sekkumisega;

BI.

arvestades, et eakatel on põhiõiguste harta kohaselt tunnustatud õigus „elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus“;

BJ.

arvestades, et kuritegude toimepanijate karistamine toime pandud kuritegudele vastavate karistustega on kindlasti heidutav põhiõiguste rikkujate jaoks, kuid põhieesmärgiks peab siiski jääma pigem kuritegude ennetamine (haridus- ja kultuurialaste meetmete abil) kui tagantjärele sekkumine;

BK.

arvestades, et selliste spetsialiseeritud institutsioonide nagu riiklikud inimõiguste institutsioonid või võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevad asutused tulemuslikkus on tähtis, et aidata kodanikel paremini jõustada oma põhiõigusi, niivõrd kuivõrd liikmesriigid ELi õigust kohaldavad;

BL.

arvestades, et harta artiklitega 39 ja 40 on tagatud õigus hääletada ja kandideerida oma elukohaliikmesriigis toimuvatel kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel; arvestades, et vaba liikumise õiguse kasutamine ei tohiks seda õigust piirata;

BM.

arvestades komisjoni ja liikmesriikide nõrka reaktsiooni Edward Snowdeni avalikustatud ulatuslikule luuramisele interneti ja telekommunikatsioonivõrgustiku abil USA Riikliku Julgeolekuagentuuri programmi PRISM raames, mis hõlmas ka Euroopa riike, ning komisjoni ja liikmesriikide suutmatust jõustada meetmeid, et kaitsta ELi kodanikke või ELi elavaid kolmandate riikide kodanikke;

1.

peab äärmiselt oluliseks tagada Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud ELi ühiste väärtuste täielik austamine ELi ja liikmesriikide õiguses, avalikus poliitikas ja selle rakendustes, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

2.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõiki ELi õigusakte, sealhulgas majanduslikke ja finantsalaseid kohandamisprogramme, rakendataks kooskõlas põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalhartaga (ELi toimimise lepingu artikkel 151);

3.

tuletab meelde liidu kohustust ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 6; võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/2013; kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kasutusele vajalikud vahendid, et tagada aluslepingutes sätestatud eespool osutatud kohustuse viivitamatu täitmine; on seisukohal, et seda tuleb teha täieliku läbipaistvusega, kuna see annab täiendava mehhanismi põhiõiguste tõeliseks kaitseks ja üksikisikute tõhusamaks kaitseks nende põhiõiguste rikkumise eest, sealhulgas õiguse tõhusatele õiguskaitsevahenditele, samuti suurendab see ELi institutsioonide vastutust oma tegevuse või tegevusetuse eest põhiõiguste vallas;

4.

tervitab komisjoni asepresidendi koha loomist, kelle pädevusse kuuluvad õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste harta järgimisega seotud küsimused, ning võtab teadmiseks tema võetud kohustuse jõustada nõuetekohaselt kehtiv raamistik; ootab lähiajal põhiõigusi käsitleva ELi sisese strateegia vastuvõtmist, tihedas koostöös teiste institutsioonidega ja konsulteerides ulatuslikult esindatud kodanikuühiskonna ja teiste huvirühmadega; on seisukohal, et kõnealune strateegia peab põhinema Euroopa Liidu lepingu artiklitel 2, 6 ja 7 ning olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 8 ja 10 sätestatud põhimõtete ja eesmärkidega; peab kahetsusväärseks, et puudub poliitiline tahe kasutada Euroopa Liidu lepingu artiklit 7 karistuse ja heidutava meetmena põhiõiguste rikkumises vastutavate liikmesriikide vastu;

5.

rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme on vaja täiel määral ära kasutada, et tagada ELi lepingu artiklis 2 ja põhiõiguste hartas osutatud liidu põhiõiguste ja -väärtuste austamine, kaitse ja edendamine; rõhutab, et sel eesmärgil tuleb viivitamata kohaldada ja rakendada kõiki vahendeid, mis on aluslepingutega praegu ette nähtud;

6.

rõhutab, et olemasolevaid mehhanisme tuleb täiel määral ära kasutada, käivitada objektiivsed hindamised ja uurimised ning algatada põhjendatud juhul rikkumismenetlus;

7.

rõhutab võimalikku vajadust aluslepinguid muuta, et ELi aluslepingutes veelgi tugevdada põhiõiguste kaitset;

8.

võtab teadmiseks komisjoni teatise ELi uue õigusriigi tugevdamise raamistiku kohta, mis on esimene katse ületada praegused lüngad liikmesriikides põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite ennetamises ja lahendamises; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse teavitada Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt igas etapis tehtud edusammudest; on sellegipoolest seisukohal, et ettepanekuna esitatud raamistik ei pruugi olla piisavalt tõhus ja hoiatav, et ennetada ja lahendada põhiõiguste rikkumisi ELis, kuna komisjon esitas selle raamistiku mittesiduva teatisena, milles ei täpsustata, millal tuleks raamistik kasutusele võtta;

9.

kutsub komisjoni kõnealust raamistikku praktikas rakendama ja edasi täiustama, et:

10.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et eespool osutatud sisestrateegiale lisanduks selge ja üksikasjalik uus mehhanism, mis põhineb rahvusvahelisel ja ELi õigusel ja hõlmab kõiki ELi lepingu artikliga 2 kaitstud väärtusi, et tagada sidusus ELi välissuhetes juba kohaldatava inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistikuga ja teha ELi institutsioonid ja liikmesriigid vastutavaks oma tegude või tegematajätmiste eest põhiõiguste valdkonnas; usub, et see mehhanism peaks võimaldama teostada järelevalvet põhiõiguste austamise üle kõikides ELi liikmesriikides ja andma võimaluse süstemaatiliseks ja institutsiooniliseks dialoogiks põhiõiguste rikkumise korral ühe või mitme liikmesriigi poolt; on seisukohal, et aluslepingute sätete täiel määral ära kasutamiseks peaks komisjon:

11.

tervitab asjaolu, et nõukogu korraldab õigusriigi teemal arutelusid; on siiski seisukohal, et sellised arutelud ei ole kõige tulemuslikum viis Euroopa Liidu põhiväärtustega seotud rikkumiste lahendamiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Parlamenti ei ole teavitatud selliste arutelude korraldamisest ega nendesse kaasatud; kutsub nõukogu üles tuginema oma aruteludes Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, Euroopa Nõukogu ja selle Veneetsia komisjoni ning teiste institutsiooniliste või muude sidusrühmade iga-aastaste ja eriaruannete tulemustele;

12.

palub komisjonil ja liikmesriikidel viia põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste väidetavate rikkumiste korral läbi uurimine ning võtta meetmeid, kui need süüdistused leiavad kinnitust; ergutab eelkõige komisjoni algatama rikkumismenetluse juhul, kui liikmesriiki kahtlustatakse nimetatud õiguste rikkumises;

13.

kutsub komisjoni üles panema rohkem rõhku liidu ettevalmistamisele, et liituda Euroopa sotsiaalhartaga, millele kirjutati alla Torinos 18. oktoobril 1961. aastal ja mis vaadati läbi Strasbourgis 3. mail 1996. aastal;

14.

kutsub liikmesriike üles looma ja tugevdama riiklikke inimõiguste institutsioone kooskõlas Pariisi põhimõtetega, et tagada inimõiguste sõltumatu edendamine ja kaitsmine riigi tasandil;

15.

nõuab parema kooskõlastamise ja sidususe tagamist Euroopa Parlamendi, Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi tegevuse vahel;

16.

tunneb muret murettekitavate suundumuste pärast seoses inimõiguste rikkumistega Euroopa Liidus, eelkõige seoses sisserände ja varjupaiga taotlemise, teatavate elanikerühmade vastu suunatud diskrimineerimise ja sallimatuse ning nende rühmade õigusi kaitsvate vabaühenduste vastu suunatud rünnakute või surveavaldustega; märgib liikmesriikide vastumeelsust nende põhivabaduste ja -õiguste austamise tagamisel, eelkõige seoses romade, naiste, LGBTI-inimeste, varjupaigataotlejate, rändajate ja muude haavatavate inimrühmadega;

17.

kutsub nõukogu üles jõudma ühisele arusaamisele õigusriigist tulenevate põhimõtete ja standardite täpse sisu osas, mis erineb riiklikul tasandil, ning kaaluma arutelu lähtepunktina Euroopa Kohtu olemasolevat õigusriigi määratlust, sealhulgas: seaduslikkus, sealhulgas õigusaktide kehtestamise läbipaistev, aruandekohustuslik, demokraatlik ja pluralistlik protsess, õiguskindlus, täidesaatva võimu omavoli keelamine, sõltumatud ja erapooletud kohtud, tõhus kohtulik kontroll, sealhulgas põhiõiguste austamise üle, ja võrdsus seaduse ees;

18.

tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus ja et julgeolekumeetmed ei tohiks seda rikkuda, kooskõlas harta artikliga 52; tuletab samuti meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 6 on igaühel õigus isikuvabadusele ja turvalisusele;

19.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama, et põhiõigused ja nendega seotud põhimõtted – nagu need on sätestatud aluslepingutes, hartas ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis – oleksid algusest peale sisejulgeoleku poliitikas ja meetmetes arvesse võetud, nagu on soovitatud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti dokumendis „Põhiõiguste arvessevõtmine julgeoleku tegevuskavas“; nõuab, et EL ja liikmesriigid süvalaiendaksid tulevastesse sisejulgeoleku strateegiatesse sotsiaalse kaasamise ja diskrimineerimisvastased meetmed;

20.

kutsub komisjoni üles tõhustama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toetuse abil põhiõiguste alaseid teadlikkuse suurendamise, haridus- ja koolitusmeetmeid ning programme; need programmide eesmärk peaks olema suurendada ühtekuuluvust ja usaldust kõikide sotsiaalpartnerite vahel ja kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone, riikide inimõigustealaseid institutsioone ja riikide võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise küsimustega tegelevaid ameteid;

21.

rõhutab, et komisjoni roll aluslepingute täitmise järelevalvajana ei piirdu vaid selle tagamisega, et liikmesriigid võtaksid õigusaktid üle riiklikku õigusse, vaid laieneb ka seaduste täieliku ja nõuetekohase kohaldamise tagamisele, eelkõige kodanike põhiõiguste kaitsmise eesmärgil; kahetseb asjaolu, et harta kohaldamisala sisuliselt piirab selle artikli 51 liialt piirav tõlgendamine, mille kohaselt see klausel takistab hartat hõlmamast ELi õiguse jõustamist; on seisukohal, et sellist käsitust tuleks muuta, et täita ELi kodanike ootusi seoses nende põhiõigustega; tuletab meelde, et kodanikud ootavad enamat kui vaid harta ranget tõlgendamist ning et eesmärk peaks olema nende õiguste maksimaalne realiseerimine; peab seepärast kahetsusväärseks, et paljudes oma vastustes petitsioonidele, milles kaevatakse põhiõiguste võimalike rikkumiste üle, väidab komisjon, et tal puudub pädevus antud küsimuses; sellega seoses ja põhiväärtuste paremaks järgimiseks liikmesriikides nõuab, et loodaks mehhanism järelevalveks, süstemaatiliseks hindamiseks ja soovituste andmiseks;

22.

tuletab meelde, kui oluline on ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine, eriti kui see mõjutab ja arendab põhiõigusi;

23.

tuletab meelde, et väljendus-, teabe- ja meediavabadus on demokraatia ja õigusriigi tagamisel põhilise tähtsusega; mõistab kindlalt hukka ajakirjanike ja meediakanalite vastu suunatud vägivalla, surveavaldused ja ähvardused, mille on toime pannud valitsused ja riigid seoses nende allikate ja põhiõiguste rikkumisega seotud teabe avalikustamisega; kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste meetmete kohaldamisest, mis takistavad nende vabaduste kasutamist; kordab oma üleskutset komisjonile vaadata läbi audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv vastavalt Euroopa Parlamendi 22. mai 2013. aasta resolutsioonis esitatud suunistele ja teha vastavad muudatused;

24.

rõhutab, et avalik, sõltumatu, vaba, mitmekesine ja pluralistlik online- ja offline-meedia ning ajakirjanikud on demokraatia vundament; usub, et meedia omandisuhted ja juhtimine ei tohiks olla koondunud; rõhutab, et meedia omandisuhete läbipaistvus on äärmiselt oluline, et jälgida investeeringuid, mis võivad teabe esitamist mõjutada; nõuab asjakohaste ja õiglaste majanduseeskirjade väljatöötamist, et tagada ka online-meedia mitmekesisus; palub komisjonil töötada välja tegevuskava tagamaks, et kogu meedia vastab sõltumatuse ja kvaliteedi miinimumstandarditele;

25.

väljendab muret repressiivsete meetmete pärast, mida mõnedes liikmesriikides üha sagedamini võetakse ühiskondlike liikumiste ja meeleavalduste, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse vastu, eelkõige seoses ebaproportsionaalse jõukasutusega meeleavaldustel osalevate rahumeelsete osalejate suhtes ning politsei ja õigusasutuste uurimiste vähesuse pärast selles valdkonnas; kutsub liikmesriike üles kaitsma kogunemisvabadust ja mitte võtma vastu meetmeid, mis ohustavad või koguni kriminaliseerivad põhivabadusi ja –õigusi, nagu õigus meelt avaldada, streikida, koguneda ja ühineda ning sõnavabaduse õigus; väljendab suurt muret mitme liikmesriigi siseriiklike seaduste pärast, mis mõjutavad põhiõigusi avalikus ruumis ja piiravad kogunemisvabadust; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet ja tegelema tõsiste põhiõiguste rikkumistega, mida põhjustavad riiklikud seadused, millega kehtestatakse turvalisuse kaalutlustel piirangud avalikus ruumis;

26.

märgib, et terrorismijuhtumite tõttu on EL ja liikmesriigid tugevdanud terrorismi ja radikaliseerumise vastaseid meetmeid; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriikide ametiasutused austaksid selliste meetmete vastuvõtmisel demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja põhiõigusi, sealhulgas õigust kaitsele, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumenetlusele, õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele; palub liikmesriikidel ja komisjonil hinnata täieliku läbipaistvusega kõikide terrorismivastase võitluse raames koostatud riiklike õigusaktide ja seaduste eelnõude või ettepanekute vastavust Euroopa Liidu lepingu artikli 2 ja põhiõiguste harta sätetele;

27.

sedastab, et rahvusvahelise küberkuritegevuse ja küberterrorismi laiaulatuslik levik toob kaasa tõsised probleemid ja mured seoses põhiõiguste kaitsmisega internetikeskkonnas; on seisukohal, et on äärmiselt oluline, et EL arendaks tipptasemel teadmisi küberjulgeoleku valdkonnas, et tõhustada põhiõiguste harta artiklite 7 ja 8 sätete austamist küberruumis;

28.

toetab Ameerika Ühendriikide Senati raportit Luure Keskagentuuri (LKA) kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta; palub liikmesriikidel mitte näidata üles sallivust piinamise ning ebainimlikul ja alandaval moel kohtlemise suhtes oma territooriumil; kordab uuesti oma üleskutset liikmesriikidele tagada vastutusele võtmine põhiõiguste rikkumiste eest olukorras, kus Euroopa riike kasutatakse LKA vangide vedamiseks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid läbi avatud ja läbipaistva uurimise tõe väljaselgitamiseks liikmesriikide territooriumi ja õhuruumi kasutamise osas ning teeksid kõnealuses küsimuses igakülgset koostööd Euroopa Parlamendi poolt hiljuti taasalustatud uurimise raames ja selle järelmeetmete võtmisel; nõuab selliste rikkumiste paljastajate, näiteks ajakirjanike ja rikkumisest teatajate kaitsmist;

29.

väljendab muret korduvate teadete pärast ELi põhiõiguste ja eelkõige ELi andmekaitsealaste õigusaktide väidetava rikkumise kohta liikmesriikide ja kolmandate riikide luureteenistuste tegevuse käigus, mis võimaldab ELi kodanike elektroonilise side andmete säilitamist ja kasutamist; mõistab teravalt hukka alates 2013. aastast toimunud massilise jälgimistegevuse, mis paljastati, ning taunib asjaolu, et seda tegevust ei ole lõpetatud; nõuab selgitusi sellise tegevuse ja eelkõige mitmete liikmesriikide osalemise kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma täielikult arvesse nõudeid ja soovitusi, mis Euroopa Parlament esitas oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsioonis USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes; kutsub veel kord liikmesriike üles tagama, et nende julgeolekuteenistuste tegevus oleks kooskõlas põhiõigustega ja et nende suhtes kohaldatakse parlamentaarset ja kohtulikku kontrolli;

30.

väljendab muret selliste siseriiklike õigusaktide vastuvõtmise pärast liikmesriikides, mis lubavad massilist jälgimist, ning kordab uuesti, et vaja on selliseid julgeolekuvahendeid, mis on demokraatlikule ühiskonnale kohaselt sihipärased, rangelt vajalikud ja proportsionaalsed; kordab üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele võtta kasutusele rikkumistest teatajate kaitsesüsteem;

31.

väljendab muret selle pärast, et kodanikud ei ole täielikult teadlikud oma õigustest isikuandmete kaitsele ja eraelu puutumatusele ning neile kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest; rõhutab sellega seoses riiklike andmekaitseasutuste rolli nende õiguste edendamisel ja tutvustamisel; peab väga oluliseks, et kodanikele ja eelkõige lastele tutvustataks võimalusi oma isikuandmete kaitsmiseks, sealhulgas küberruumis, ning ohtusid, millega nad võivad kokku puutuda; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; rõhutab, et tehnoloogia kiire arengu ja küberrünnete sagenemise kontekstis on vaja pöörata erilist tähelepanu isikuandmete kaitsele internetis, keskendudes eelkõige andmete töötlemise ja säilitamise turvalisusele; rõhutab, et kuigi õigus olla unustatud ei ole absoluutne ja seda on vaja tasakaalustada teiste põhiõigustega, tuleb anda üksikisikutele õigus lasta oma isikuandmeid internetis parandada; väljendab sügavat muret seoses sellega, et valdaval osal arvutikasutajatest on raskusi oma õiguste austamise tagamisega internetis ja digitaalses maailmas; kutsub nõukogu üles tegema kiireid edusamme andmekaitsepaketi vallas, et tagada andmekaitse kõrge tase kogu ELis;

32.

tuletab meelde liikmesriikide kohustust tagada, et nende luureteenistused tegutseksid seaduslikul viisil ning täielikult aluslepinguid ja põhiõiguste hartat järgides; kutsub liikmesriike sellega seoses üles tagama, et siseriiklik õigus lubaks isikuandmeid (kaasa arvatud nn metaandmeid) koguda ja analüüsida ainult asjaomase isiku nõusolekul või kohtu korraldusel, mis põhineb mõistlikul kahtlusel, et sihtisik on seotud kuritegevusega;

33.

rõhutab, et ebaseaduslikku andmete kogumist ja töötlemist tuleks karistada samal viisil nagu traditsioonilise kirjavahetuse konfidentsiaalsuse rikkumist; nõuab, et nn tagaukse poliitikat või muid meetodeid, mille eesmärk on julgeolekumeetmete nõrgendamine või nendest kõrvalehoidumine või nende olemasolevate nõrkade kohtade ärakasutamine, rangelt karistataks;

34.

mõistab hukka avaliku ja erasektori osalejate poolt eraettevõtjatele avaldatavad surveavaldused, et pääseda ligi arvutikasutajate andmetele, kontrollida internetis levivat sisu või õõnestada võrguneutraalsuse põhimõtet;

35.

rõhutab, et põhiõiguste tagamine on tänapäeva infoühiskonnas ELi jaoks keskne küsimus, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise suurenemine tekitab küberruumis uued põhiõigusi ähvardavad ohud, ja et põhiõiguste kaitset tuleks tugevdada, tagades nende edendamise ja kaitsmise internetis samasugusel viisil ja samasuguses ulatuses nagu seda tehakse väljaspool internetti;

36.

nõuab, et komisjon teostaks põhjalikku järelevalvet ELi kehtivate õigusaktide rakendamise üle kõnealuses valdkonnas, ja on seisukohal, et liikmesriigid peaksid praktikas kohaldama tõhusa uurimise ja kohtulikule vastutusele võtmise kaudu kriminaalõiguse sätteid, et tagada ohvrite põhiõiguste austamine;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suhtuma äärmise ettevaatlikkusega mõjusse, mida teatavad uued tehnoloogiad, nagu droonid, võivad avaldada kodanike põhiõigustele ja eelkõige õigusele eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

38.

rõhutab hariduse äärmiselt olulist rolli radikaliseerumise ning sallimatuse ja äärmusluse sagenemise ennetamisel noorte hulgas;

39.

taunib diskrimineerimise ja isegi vägivalla juhtumeid, mida teatavate liikmesriikide politseijõud on toime pannud vähemuste, sealhulgas rändajate, romade, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste või ka puuetega inimeste suhtes; palub liikmesriikidel neid juhtumeid uurida ja nende eest karistused määrata; on seisukohal, et tuleks parandada politseijõudude teadlikkust diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite kohta, mille ohvriteks on nimetatud vähemuste esindajad, ja neid selles vallas koolitada; kutsub liikmesriike üles taastama vähemuste usaldust politseijõudude vastu ja julgustama neid sellistest juhtumitest teatama; kutsub samuti liikmesriikide ametiasutusi üles võitlema diskrimineeriva, etnilise päritolu alusel profileerimise vastu, mida praktiseerivad teatavad politseijõud;

40.

tuletab meelde põhiõiguste harta artiklit 10, mis kaitseb mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, sealhulgas vabadust praktiseerida enda valitud usku ning usku või veendumusi muuta; on seisukohal, et see hõlmab ka mitteusklike vabadust; mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise või sallimatuse ja nõuab nimetatud alusel toimuva mis tahes diskrimineerimise keelamist; taunib sellega seoses hiljutisi diskrimineerimise ning antisemiitliku ja islamivastase vägivalla juhtumeid; kutsub liikmesriike ja sealhulgas piirkondlikke asutusi üles kaitsma kõigi saadaolevate vahenditega usu- ja veendumusvabadust ning edendama sallivust ja kultuuridevahelist dialoogi tulemusliku poliitikakujundamise kaudu, tõhustades vajaduse korral diskrimineerimisvastast poliitikat; tuletab meelde, et vaid ilmalik ja erapooletu riik suudab ära hoida diskrimineerimise erinevate usu-, ateistide või agnostikute kogukondade suhtes, tagades kõikide religioonide ja veendumuste võrdse kohtlemise; väljendab muret pühaduseteotust ja usulist solvamist käsitlevate seaduste kohaldamise pärast Euroopa Liidus, millel võib olla sõnavabadusele tõsine mõju, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid need tühistaksid; mõistab kindlalt hukka rünnakud pühapaikadele ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei jätaks nende kuritegude eest karistamata;

41.

nõuab tungivalt usu- ja veendumusvabaduse austamist Küprose okupeeritud osas, kus enam kui 500 usu- ja kultuurimälestist on kokkuvarisemise äärel;

42.

tunneb muret antisemitismi kasvu pärast Euroopas ning üha laialdasemate püüete pärast eitada või alatähtsustada holokausti; tunneb sügavat muret selle pärast, et paljud juudi kogukonna liikmed kavatsevad Euroopast lahkuda antisemiitliku õhkkonna süvenemise ning juudi kogukonna vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite tõttu;

43.

tunneb sügavat muret islamivastaste meeleavalduste sagenemise, mošeede vastu suunatud rünnakute ning laialt levinud suundumuse pärast seostada islamiusku väga väikese vähemuse usufanatismiga; mõistab hukka diskrimineerimise ja vägivalla juhtumid, mille ohvriteks on moslemikogukonna liikmed; kutsub liikmesriike üles selliseid tegusid süstemaatiliselt hukka mõistma ja rakendama sellega seoses nulltolerantsi;

44.

mõistab kindlalt hukka selle, et nõukogu ei ole endiselt vastu võtnud 2008. aastal esitatud ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on seadnud selle direktiivi esmatähtsale kohale; kordab oma üleskutset nõukogule võtta see ettepanek vastu võimalikult kiiresti;

45.

juhib tähelepanu asjaolule, et pluralism, mittediskrimineerimine ja sallivus on liidu alusväärtused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 2; on seisukohal, et sidusat ühiskonda saab edendada ainult poliitikaga, millega edendatakse nii vormilist kui ka sisulist võrdõiguslikkust ja võideldakse mis tahes erapoolikuse ja diskrimineerimise vastu, kaotades igasugused sotsiaalset integratsiooni kahjustavad eelarvamused; mõistab hukka asjaolu, et isegi tänapäeval esineb ELis diskrimineerimise, tõrjumise ja koguni vägivalla ja kuritarvitamise juhtumeid eelkõige soo, rassi, nahavärvi, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või isiklike veendumuste, poliitilise või muu arvamuse, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

46.

on seisukohal, et liit ja liikmesriigid peaksid tugevdama oma meetmeid, mille abil võidelda diskrimineerimise vastu ja kaitsta kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust, ning edendama meetmeid soolise võrdõiguslikkuse, lapse õiguste ning eakate, puudega inimeste, lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õiguste ja rahvusvähemusse kuuluvate inimeste õiguste kaitseks; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid lisaksid võrdõiguslikkuse poliitikasse mitmekordse diskrimineerimise küsimuse;

47.

mõistab hukka igasuguse Euroopa Liidu territooriumil toimepandud vägivalla ja diskrimineerimise ning tunneb muret nende sagenemise pärast; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konkreetsed poliitilised kohustused võitluseks igasuguse rassismi, kaasa arvatud antisemitismi, islamofoobia, afrofoobia ja romavastasuse vastu;

48.

palub komisjonil ja nõukogul tunnistada, et diskrimineerimise hindamiseks on vaja usaldusväärseid ja võrreldavaid, diskrimineerimise aluste järgi liigitatud võrdõiguslikkust käsitlevaid andmeid, mille järgi kujundada poliitikat, hinnata ELi diskrimineerimisvastaste õigusaktide rakendamist ja neid paremini jõustada; palub komisjonil määratleda ühtsed võrdõiguslikkust käsitlevate andmete kogumise standardid, mis põhinevad enesemääramisel, ELi andmekaitsestandarditel ning konsulteerimisel asjaomaste kogukondadega; kutsub liikmesriike üles koguma andmeid kõigi diskrimineerimise aluste kohta;

49.

nõuab tungivalt, et EL võtaks vastu direktiivi, millega mõistetakse hukka sooline diskrimineerimine ning võideldakse sooliste eelarvamuste ja klišeede vastu hariduses ja meedias;

50.

nõuab Euroopa Liidult vähemuste kaitse valdkonnas rohkem järjepidevust; on kindlalt seisukohal, et kõigile liikmesriikidele ja kandidaatriikidele peaksid olema siduvad samad põhimõtted ja kriteeriumid, et vältida topeltstandardite kohaldamist; nõuab seetõttu tõhusa mehhanismi loomist igasuguste vähemuste põhiõiguste järelevalveks ja austamise tagamiseks nii kandidaatriikides kui ka ELi liikmesriikides;

51.

rõhutab, et Euroopa Liit peab olema piirkond, kus valitseb austus etnilise, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse vastu; kutsub ELi institutsioone üles töötama välja rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste kõikehõlmava ELi kaitsesüsteemi, et tagada nende võrdne kohtlemine, võttes arvesse asjaomaseid rahvusvahelisi õigusnorme ja kehtivaid häid tavasid, ning kutsub liikmesriike üles tagama nende vähemuste tegelik võrdõiguslikkus, eelkõige keele, hariduse ja kultuuri valdkonnas; julgustab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, seda tegema; tuletab ka meelde vajadust rakendada OSCE raames välja töötatud põhimõtteid;

52.

mõistab hukka igasuguse kasutataval keelel põhineva diskrimineerimise ning kutsub üles liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ega tõhusalt rakendanud Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, seda tegema; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid kõik vajalikud meetmed, et mis tahes ebaproportsionaalsete haldus- või õiguslike tõketega, mis võivad takistada keelelist mitmekesisust Euroopa või riiklikul tasandil;

53.

rõhutab, et inimväärikus, võrdsus seaduse ees ja mis tahes alusel diskrimineerimise keeld on õigusriigi aluseks olevad põhimõtted; palub liikmesriikidel võtta vastu riiklik õigusraamistik, et käsitleda diskrimineerimise kõiki vorme ning tagada kehtiva ELi õigusraamistiku tõhus rakendamine;

54.

mõistab hukka kasvava suundumuse romade vastasele hoiakule Euroopa Liidus ja tunneb muret romade olukorra pärast ELis ning arvukate tagakiusamise, vägivalla, häbimärgistamise, diskrimineerimise ja ebaseadusliku väljasaatmise juhtumite pärast, mis on vastuolus põhiõiguste ja Euroopa Liidu õigusega; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks meetmete võtmist liikmesriikide vastu, kes lubavad institutsioonilist diskrimineerimist ja segregatsiooni; kutsub liikmesriike veel kord üles tõhusalt rakendama tegeliku kaasamise edendamise strateegiaid, võtma jõulisemaid ja asjakohaseid meetmeid lõimumise edendamiseks, eeskätt põhiõiguste kaitse, hariduse, tööhõive, eluasemete ja tervishoiuvaldkonnas, ning võitlema vägivalla, vihkamist õhutavate avalduste ja romade diskrimineerimise vastu kooskõlas nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovitusega romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta;

55.

rõhutab, et oluline on nõuetekohaselt rakendada romasid käsitlevaid riiklikke integratsioonistrateegiaid, töötades välja integreeritud poliitika, kuhu on jätkuva dialoogi raames kaasatud kohalikud asutused, valitsusvälised organisatsioonid ja roma kogukonnad; kutsub komisjoni üles jälgima rakendamist ning seda paremini koordineerima; kutsub liikmesriike üles tegema romade esindajatega nende kogukondi mõjutavate projektide juhtimise, järelevalve ja hindamise vallas koostööd, kasutades saadaolevaid vahendeid, kaasa arvatud ELi vahendeid, jälgides seejuures rangelt romade põhiõiguste ja sealhulgas liikumisvabaduse austamist vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

56.

taunib romade praegust diskrimineerimist riiklikes haridussüsteemides ja tööturul; rõhutab roma naiste ja laste suuremat haavatavust eeskätt põhiõiguste mitmekordse ja samaaegse rikkumise suhtes; kordab, et oluline on kaitsta ja edendada roma laste võrdset juurdepääsu kõigile õigustele;

57.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu vajalikud õigusaktide muudatused seoses steriliseerimisega ja maksaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvesse võttes rahalist hüvitist sundkorras steriliseeritud roma naistele ja vaimse puudega naistele;

58.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võitleksid igasuguse naistevastase vägivalla ja diskrimineerimise vastu ning võtaksid selle eest vastutusele; palub liikmesriikidel eeskätt tegeleda tulemuslikult igasuguse koduvägivalla ja seksuaalse ärakasutamise tagajärgedega, muu hulgas pagulaste ja sisserändajate laste puhul, ning varajase või sundabielu küsimustega;

59.

väljendab muret naistevastase vägivalla ulatuse ja vormide pärast Euroopa Liidus, nagu on dokumenteeritud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kogu liitu hõlmavas uuringus, mis näitas, et iga kolmas naine on alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ja et hinnanguliselt 3,7 miljonit naist ELis kogevad üheaastase ajavahemiku jooksul seksuaalset vägivalda; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles vaatama kehtivaid õigusakte läbi ja hoidma naistevastase vägivalla küsimust päevakorras esikohal, kuna soolist vägivalda ei tohiks sallida; palub komisjonil ergutada Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides ja algatada võimalikult kiiresti menetlus ELi ühinemiseks kõnealuse konventsiooniga; märgib, et kõikide liikmesriikide viivitamatu ühinemine Istanbuli konventsiooniga viiks tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla, sealhulgas nii veebis kui ka veebiväliselt toimuva seksuaalse ahistamise vastu võitlemisel;

60.

kutsub liikmesriike üles looma tugikeskuste ja varjupaikade võrgustikud inimkaubanduse ja prostitutsiooni ohvriks langenud naiste jaoks, tagades neile psühholoogilise, arsti-, sotsiaal- ja õigusabi ning julgustuse stabiilsete ja õigustega töökohtade leidmiseks;

61.

on väga mures selle pärast, et ikka veel püsivad suguelundite moonutamise tavad, mis on raske naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm ning millega lubamatult rikutakse nende õigust füüsilisele puutumatusele; nõuab tungivalt, et liit ja liikmesriigid näitaksid üles äärmist valvsust seoses nende tavadega oma territooriumil ja kaotaksid need võimalikult kiiresti; kutsub eelkõige liikmesriike üles võtma kasutusele kindlameelse ja keelava lähenemisviisi, koolitades rändajatega töötavaid inimesi ning võttes süstemaatiliselt ja tõhusalt vastutusele ja karistades isikuid, kes panevad toime suguelundite moonutamist, mille suhtes tuleb rakendada nulltolerantsi; rõhutab, et samal ajal tuleks läbi viia teabe- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis on suunatud asjaomastele rühmadele; väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta;

62.

kutsub komisjoni üles tagama naistevastase vägivalla esinemise ja iseloomu kohta järjepideva andmete kogumise, mis on aluseks vägivalla ärahoidmise ja ohvrite vajaduste rahuldamise jõulisele poliitikale, kaasa arvatud ohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) rakendamise hindamisele ning seksuaalse ahistamise vastaste teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisele; on seisukohal, et andmete kogumine peaks tuginema Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esimesele kogu liitu hõlmavale uuringule ning põhinema komisjoni (kaasa arvatud Eurostat), Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi vahelisel koostööl; kordab palvet komisjonile, mille parlament esitas oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta, esitada õigusakti ettepanek, millega luuakse meetmed liikmesriikide tegevuse edendamiseks ja toetamiseks naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla ennetamise, sh naiste suguelundite moonutamise valdkonnas; kutsub komisjoni üles nimetama 2016. aasta naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks;

63.

kutsub ELi ja liikmesriike üles võitlema igasuguse naistevastase vägivalla vastu ning selle eest vastutusele võtma; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku algatuse naistevastase vägivalla keelustamiseks ELis;

64.

palub komisjonil suurendada teadlikkust vajadusest edendada austus- ja sallivuskultuuri eesmärgiga kaotada igasugune naiste diskrimineerimine; palub liikmesriikidel lisaks tagada riiklike strateegiate rakendamine seoses naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste austamise ja kaitsmisega; rõhutab liidu rolli selles valdkonnas teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel, arvestades et tervis on põhiline inimõigus, mis on väga oluline teiste inimõiguste kasutamiseks;

65.

tunneb muret naiste alaesindatuse pärast otsustusprotsessides, ettevõtetes ja nende juhatustes, teaduses ja poliitikas nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil (suurettevõtted, riiklikud ja Euroopa Parlamendi valimised), kuid eriti kohalikul tasandil; nõuab, et toetataks naiste tööalast arengut ja püüdlusi jõuda juhtivatele ametikohtadele, ning kutsub ELi institutsioone üles pöörama suuremat tähelepanu andmetele, mille kohaselt ainult 17,8 % ELi suurimate börsiettevõtete juhatuse liikmetest on naised;

66.

nõuab, et nõukogu lõpetaks rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi blokeerimise, kuna see õigusakt teeb võimalikuks reaalse ja praktilise soolise võrdõiguslikkuse ning ühtlustamise ELi tasandil;

67.

juhib tähelepanu asjaolule, et rohkem kui pooled kõigist kraadiõpet sooritavatest õppuritest on naised ning need andmed ei kajastu tööturul, eelkõige kõrgematel otsustustasandi ametikohtadel; palub seetõttu liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada meeste ja naiste võrdne osalemine tööturul ja aidata naistel liikuda kõrgetele ametikohtadele ning eelkõige jõuda võimalikult kiiresti kokkuleppele seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid; taunib asjaolu, et ELis on naiste palk samaväärse töö eest endiselt keskmiselt 16 % madalam kui meestel; kutsub seetõttu ELi üles jätkama tööd naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamisel palga (kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 157), pensionide ja tööturul osalemise, kaasa arvatud kõrgemas juhtkonnas töötamise valdkonnas; on seisukohal, et see meede peaks aitama võidelda vaesuse vastu ja tagada, et Euroopa kasutab täielikult kogu olemasolevat võimekusressurssi; mõistab hukka asjaolu, et naiste töötuse määr on endiselt oluliselt kõrgem kui meestel, ning rõhutab, et naiste majandusliku iseseisvuse aspekt peab olema osa vaesusevastasest võitlusest;

68.

palub komisjonil tugevdada järelevalvet selle üle, kas ELi õigusaktides järgitakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet; kutsub liikmesriike üles viima läbi sarnast analüüsi oma siseriiklike õigusaktide kohta;

69.

tunnistab, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on põhiõigused ning inimväärikuse, soolise võrdõiguslikkuse ja enesemääramise oluline osa; nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks oma järgmisse ELi tervisestrateegiasse seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused kui põhilised inimõigused, et tagada põhiõigusi käsitleva ELi sise-ja välispoliitika sidusus, nagu Euroopa Parlament nõudis 10. märtsil 2015;

70.

tunnistab, et elupäästva abordi keelamine on võrdne põhiõiguste raske rikkumisega;

71.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tunnustama õigust ohutute ja nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusele ja seksuaalharidusele koolides; nõuab tungivalt, et komisjon täiendaks siseriiklikke poliitikameetmeid rahvatervise parandamiseks, hoides samal ajal Euroopa Parlamenti asjade käiguga täielikult kursis;

72.

mõistab karmilt hukka igasuguse lastevastase vägivalla ja laste väärkohtlemise; kutsub liikmesriike kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsiooni osalisi üles võtma vajalikke meetmeid laste kaitsmiseks igasuguse füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas füüsilise ja seksuaalse kuritarvitamise, sundabielude, laste tööjõu kasutamise ja seksuaalse ärakasutamise eest;

73.

mõistab karmilt hukka laste seksuaalse ärakasutamise ja eelkõige internetis oleva lasteporno leviku sagenemise; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid ühendaksid oma jõupingutused asjaomaste lapse õiguste raskete rikkumiste vastases võitluses ning võtaksid nõuetekohaselt arvesse soovitusi, mille Euroopa Parlament esitas oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsioonis laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis (33); kordab oma üleskutset, et liikmesriigid, kes veel ei ole seda teinud, võtaksid üle direktiivi, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust; palub lisaks ELil ja liikmesriikidel, kes veel ei ole seda teinud, ratifitseerida Euroopa Nõukogu konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest;

74.

kutsub liikmesriike üles rakendama direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning palub neil suurendada õiguskaitseasutuste juriidilisi õigusi, tehnilist võimekust ja rahalisi vahendeid, et tihendada koostööd (sh Europoliga), mille eesmärk on uurida ja tõhusamalt lõhkuda laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud rikkujate võrgustikke, tähtsustades samal ajal asjaomaste laste õigusi ja turvalisust;

75.

rõhutab lastega töötavate spetsialistide, nagu õpetajate, noorsootöötajate ja lastearstide rolli laste vastu toime pandud füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas küberkiusamise märkide tuvastamisel; kutsub liikmesriike üles suurendama sellega seoses nende spetsialistide teadlikkust ja neid koolitama; kutsub samuti liikmesriike üles looma abitelefone, kuhu lapsed saavad teatada nende suhtes toime pandud väärkohtlemise, seksuaalse vägivalla, hirmutamise või ahistamise juhtumitest;

76.

on seisukohal, et laste isikuandmeid tuleb veebis nõuetekohaselt kaitsta ning lapsi tuleb isikuandmete veebis kasutamise ohtudest ja tagajärgedest lapsesõbralikul viisil teavitada; kutsub liikmesriike üles viima koolides läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid; toonitab, et laste kohta veebis profiilide koostamine peaks olema keelatud;

77.

mõistab hukka kõik laste diskrimineerimise vormid ning palub komisjonil ja liikmesriikidel astuda laste diskrimineerimise kaotamiseks ühiseid samme; palub liikmesriikidel ja komisjonil eeskätt seada lapsed selgelt esmatähtsale kohale regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel;

78.

palub liikmesriikidel tagada kõikidele lastele tegelik õiguskaitse kättesaadavus, seda nii kahtlustatavate, kuriteo toimepanijate, ohvrite kui ka menetlusosalistena; kinnitab, kui oluline on tugevdada kriminaalmenetlusega seotud laste menetluslikke tagatisi, eeskätt võttes arvesse jätkuvat arutelu direktiivi üle, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste eritagatisi;

79.

tunneb muret vanema sooritatud rahvusvaheliste lapseröövide juhtumite sagenemise pärast; rõhutab, et sellega seoses on tähtis roll Euroopa Parlamendi vahendajal vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral; rõhutab, kui oluline on rakendada ühist ELi lähenemisviisi kadunud laste leidmiseks ELis; palub liikmesriikidel suurendada kadunud lastega seotud piiriülestes juhtumites politsei- ja õigusalast koostööd ning luua kadunud laste otsimiseks abitelefonid;

80.

tuletab meelde, et lapse parimad huvid vastavalt põhiõiguste harta artiklile 24 peavad alati olema esmane kaalutlus, mida tuleb lastega seotud mis tahes poliitika ja meetmete vastuvõtmisel arvesse võtta; tuletab meelde, et õigus haridusele on sätestatud põhiõiguste hartas ning haridus on esmatähtis nii lapse heaolu ja isikliku arengu kui ka ühiskonna tuleviku jaoks; on seisukohal, et madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus on peamine tingimus, mis võimaldab nendel lastel vaesusest pääseda; kutsub seetõttu liikmesriike üles edendama kõigile kvaliteetse hariduse pakkumist;

81.

rõhutab, et ELi kodanike laste huvid ja õigused peavad olema nõuetekohaselt kaitstud nii liidus kui ka väljaspool selle piire, ning sellega seoses nõuab tõhustatud koostööd laste heaolu küsimustega tegelevate institutsioonidega ELi mittekuuluvates Põhjamaades; on seisukohal, et kõik ELi partnerid, sealhulgas EMP riigid, peaksid ratifitseerima vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitleva 1996. aasta Haagi konventsiooni;

82.

tunnistab, et finants- ja majanduskriis on avaldanud laste õiguste kasutamisele ja heaolule tõsist negatiivset mõju; palub liikmesriikidel teha laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks suuremaid jõupingutusi, rakendades tulemuslikult komisjoni soovitust „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ integreeritud strateegiate abil, millega toetatakse asjakohaste ressursside kättesaadavust, võimaldatakse taskukohaseid kvaliteetseid teenuseid ja edendatakse laste osalemist neid mõjutavate otsuste tegemises; palub komisjonil võtta soovituse rakendamise jälgimiseks täiendavaid meetmeid;

83.

kutsub komisjoni üles esitama 2015. aastal ambitsioonikat ja kõikehõlmavat järelprogrammi lapse õigusi käsitlevale ELi tegevuskavale; palub komisjonil tagada laste õiguste tõhus integreerimine kõikidesse ELi õigusaktidesse, poliitikameetmetesse ja finantsotsustesse; palub komisjonil anda igal aastal aru laste õiguste austamisel ning laste õigusi käsitleva ELi õigustiku täielikul rakendamisel tehtud edusammudest; palub komisjonil tagada, et lapse õiguste koordinaatori volituste ja ressursside puhul on võetud piisavalt arvesse ELi kohustust laste õigusi süsteemselt ja tulemuslikult arvestada; palub komisjonil võtta vastu integreeritud lastekaitsesüsteeme käsitlevad ELi suunised, millest on teada antud;

84.

tervitab liikmesriikide suundumust kriminaliseerida sundabielu; palub liikmesriikidel seda valvsalt jälgida ning koolitada lastega kokkupuutuvaid töötajaid, näiteks õpetajaid ja noorsootöötajaid, ning suurendada nende teadlikkust, et nad oskaksid tuvastada lapsi, keda ohustab röövimine eesmärgiga viia nad päritoluriiki sundabielu sõlmimiseks;

85.

mõistab karmilt hukka ELi territooriumil lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla, mida toetavad nende inimeste põhiõigusi piiravad seadused ja poliitika; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu homofoobia ja transfoobia vastased õigusaktid ja poliitikameetmed; palub komisjonil sellega seoses esitada seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinev võrdõiguslikkuse ELi tasandi tegevuskava või strateegia, nagu parlament on korduvalt nõudnud ja nagu lubas volinik Jourová komisjoni kuulamiste käigus; tuletab sellega seoses meelde oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta; rõhutab siiski, et selles laiaulatuslikus poliitikavaldkonnas tuleb arvestada Euroopa Liidu, selle asutuste ja liikmesriikide pädevusi;

86.

on seisukohal, et lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste põhiõigusi on võimalik palju paremini kaitsta, kui neil on juurdepääs sellistele õiguslikele institutsioonidele nagu vabaabielu, registreeritud partnerlus või abielu; tervitab asjaolu, et praegu pakuvad neid võimalusi 19 liikmesriiki, ning kutsub teisi liikmesriike üles kaaluma samade võimaluste andmist; kordab lisaks oma üleskutset komisjonile esitada ettepanek kaugeleulatuva määruse kohta, millega tagatakse perekonnaseisuaktide (sealhulgas soo- ja abielutunnistuste ning registreeritud partnerlust käsitlevate dokumentide) ja nende õigusmõju vastastikune tunnustamine, et vähendada diskrimineerivaid õiguslikke ja haldustakistusi vaba liikumise õigust kasutavatele kodanikele;

87.

palub liikmesriikidel olla valvas ja kindlameelne ning määrata karistused nendele riigiametnikele, kes avalikus sfääris solvavad või häbimärgistavad lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi;

88.

julgustab liikmesriike toetama ametiühinguid ja tööandjate organisatsioone nende jõupingutustes võtta vastu mitmekesisust ja mittediskrimineerimist käsitlev poliitika, mille keskmes on lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed;

89.

on seisukohal, et liikmesriikide asutused peaksid lihtsustama menetluskorda, mis võimaldab sugu vahetanud isikutel nende uue soo tunnustamist ametlikes dokumentides; mõistab jätkuvalt hukka soo tunnustamise sellise õigusliku menetluse, mis hõlmab transsooliste inimeste kohustuslikku steriliseerimist;

90.

taunib asjaolu, et transsoolisi inimesi peetakse endiselt enamikus liikmesriikides vaimselt haigeteks, ja kutsub liikmesriike üles vaatama läbi riiklikud vaimse tervise kataloogid, tagades samal ajal, et meditsiiniliselt vajalik ravi jääks kättesaadavaks kõikidele transsoolistele inimestele;

91.

kiidab heaks komisjoni algatuse toetada Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) läbivaatamisel transsoolise identiteedi depatologiseerimist; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et hoida ära lapsena esineva soolise variatiivsuse muutumine uueks RHK kohaseks diagnoosiks;

92.

peab äärmiselt kahetsusväärseks, et intersooliste imikute suguelundite kirurgiliselt n-ö normaalseks muutmine on laialt levinud, kuigi see ei ole meditsiiniliselt vajalik; kiidab sellega seoses heaks Malta 2015. aasta aprilli sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste akti, millega keelatakse kõnealune intersooliste imikute opereerimine ja rõhutatakse intersooliste inimeste enesemääramise põhimõtet, ning kutsub teisi riike üles Malta eeskuju järgima;

93.

taunib diskrimineerimist ja tõrjumist, mille all jätkuvalt kannatavad puudega inimesed; palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel rakendada puudega inimesi käsitlevat Euroopa strateegiat ning jälgida asjaomaseid Euroopa Liidu õigusakte ja neid kohaldada; kutsub sellega seoses komisjoni üles taaskäivitama seadusandlikku algatust juurdepääsetavuse akti kohta valdkonnaülese vahendi kujul, mille abil suurendatakse puudega inimeste kaitset ja tagatakse, et kõik ELi poliitikameetmed oleksid sellest aspektist sidusad; palub komisjonil ühtlasi viia maksimumini koostoime puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni sätete vahel, et tagada tunnustatud õiguste sisuline kasutamine ja tegelik teostamine, sh õigusraamistiku ühtlustamise ja rakendamise ning kultuuriliste ja poliitiliste meetmete abil;

94.

nõuab tungivalt, et komisjon juhendaks liikmesriike, kuidas Euroopa vahendeid parimal viisil kasutada kooskõlas ELi kohustustega puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt, ning toetaks valitsusväliseid organisatsioone ja teeks nendega tihedat koostööd konventsiooni nõuetekohase rakendamise tagamiseks; kutsub ELi ja liikmesriike üles parandama puudega inimeste, sh psühhosotsiaalse puudega inimeste juurdepääsu tööhõivele ja koolitusele ning toetama iseseisvat eluviisi võimaldavaid tingimusi ja deinstitutsionaliseerimisprogramme kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 26;

95.

rõhutab, et tuleb austada puudega inimeste õigust poliitilisele osalemisele valimistel; kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama puuetega inimeste õiguste konventsioonile vastavust käsitleva hinnangu oma aruannetesse nõukogu direktiivide 93/109/EÜ ja 94/80/EÜ (millega kehtestati õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel) rakendamise kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudelt ELi puudega inimestelt, kellelt on ära võetud õigus- ja teovõime, on ära võetud ka hääleõigus; kutsub seetõttu liikmesriike üles muutma siseriiklikke õigusakte, et mitte võtta süstemaatiliselt ära hääleõigust puudega inimestelt, kellelt on ära võetud nende õigus- ja teovõime, vaid pigem viima läbi analüüse juhtumipõhiselt ja nägema ette puudega inimeste abistamise hääletamisprotseduuri käigus;

96.

kutsub komisjoni üles hindama ELi õigusaktide kooskõla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud nõuetega ning koostama kõikide tulevaste ettepanekute kohta mõjuhinnangu seda konventsiooni silmas pidades;

97.

mõistab hukka vaimse puudega inimeste füüsilise ja ravimite abil sundimise ning kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vastu sotsiaalse integratsiooni poliitikameetmeid;

98.

taunib asjaolu, et puudega inimesed puutuvad endiselt kokku takistustega seoses nende juurdepääsuga kaupade ja teenuste turule Euroopa Liidus; on seisukohal, et need takistused võivad piirata nende osalemist ühiskonnas ja rikuvad nende õigusi, mis tulenevad eelkõige liidu kodakondsusest; kutsub komisjoni üles tegema kiireid edusamme seoses juurdepääsetavuse tagamisega ELis, nii et vastava õigusakti saaks võimalikult kiiresti vastu võtta;

99.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles aktiivselt kaasama puudega inimesi, sealhulgas nende esindusorganisatsioonide kaudu, otsustusprotsessidesse nende asjaomastes pädevusvaldkondades kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõikega 3;

100.

kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles tagama, et konsulteerimisprotsessides osalemise võimalused avaldatakse juurdepääsetavaid kommunikatsioonivahendeid kasutades selgelt ja laialdaselt, et arvamusi saab esitada muudes vormingutes, näiteks Braille kirjas või kergelt loetavana, ja et avalikud kuulamised ja kohtumised, kus arutatakse kavandatavaid õigusakte ja poliitikameetmeid, tehakse juurdepääsetavaks;

101.

kutsub komisjoni üles ühtlustama puudeid käsitlevate andmete kogumist ELi sotsiaaluuringute kaudu kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 31 nõuetega; rõhutab, et kõnealuste andmete kogumisel tuleks kasutada metoodikaid, mis hõlmavad kõiki puudega inimesi, sealhulgas raske puudega ja vastavates asutustes elavaid inimesi;

102.

mõistab hukka asjaolu, et paljud vanemad inimesed puutuvad iga päev kokku diskrimineerimise ja oma põhiõiguste rikkumisega, eelkõige seoses juurdepääsuga piisavale sissetulekule, tööhõivele, tervishoiule ning vajalikele kaupadele ja teenustele; tuletab meelde, et põhiõiguste harta artiklis 25 kinnitatakse eakate õigust elada inimväärset ja iseseisvat elu ning osaleda sotsiaal- ja kultuurielus; palub komisjonil töötada põhiõiguste harta artikli 25 jõustamiseks välja demograafilise muutuse strateegia;

103.

väljendab muret asjaolu pärast, et eakate halb kohtlemine, hooletussejätmine ja väärkohtlemine on liikmesriikides ulatuslik; palub liikmesriikidel võtta vastu meetmed, et võidelda eakate väärkohtlemise ja nende vastu suunatud vägivalla kõikide vormidega ning edendada eakate iseseisvust, toetades eluasemete renoveerimist ja juurdepääsetavust; tuletab meelde, et eakad naised elavad soolise palgalõhe ja hilisema pensionilõhe tõttu sagedamini allpool vaesuspiiri;

104.

kutsub liikmesriike üles kindlustama, et nooremad töötajad ja eelkõige need, keda on mõjutanud majanduskriis, kaasatakse tööturule muu hulgas noorte sotsiaalse toimetuleku parandamiseks ettenähtud koolituste korraldamise ja pakkumise abil;

105.

nõuab, et elu lõpul austataks inimeste väärikust, eeskätt tagades elutestamendis väljendatud otsuste tunnustamise ja austamise;

106.

väljendab muret, et liikmesriikide avaliku sektori kulude ja pensionide vähendamine soodustab suuresti eakate vaesust, vähendades nende kasutatavat sissetulekut, halvendades nende elamistingimusi, tekitades ebavõrdsust teenuste taskukohasuse vallas ja suurendades veidi üle vaesuspiiri küündiva sissetulekuga eakate arvu;

107.

mõistab hukka vihkamist õhutavad avaldused ja vihakuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes ning mida esineb ELis iga päev; kutsub liikmesriike üles kaitsma põhiõigusi ning edendama oma territooriumil eri kogukondade vahelist mõistmist, tunnustamist ja sallivust; kutsub ELi üles käsitama Euroopa diskrimineerimisvastast ja õigusalast poliitikat kujundades esmatähtsana võitlust vihakuritegude vastu; palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda jõulisemalt vihakuritegude ning diskrimineerivate hoiakute ja käitumise vastu, töötades vihakuritegude, eelarvamustest tingitud vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemiseks välja laiaulatusliku strateegia;

108.

väljendab muret vihkamist õhutavate avalduste sagenemise pärast internetis ja kutsub liikmesriike üles kehtestama lihtsa korra, mis võimaldab kodanikel teatada viha õhutava sisu olemasolust internetis;

109.

väljendab muret vihakuritegudega seotud uurimiste ja süüdimõistmiste pärast liikmesriikides; palub liikmesriikidel võtta kõik asjakohased meetmed, et soodustada sellistest kuritegudest teatamist, sealhulgas piisava kaitse tagamise abil, kuna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ulatuslike uuringute tulemused on järjepidevalt näidanud, et kuriteoohvrid ei taha avalikkuse ette tulla ja politseile endast teada anda;

110.

väljendab muret asjaolu pärast, et mitmes liikmesriigis ei ole nõuetekohaselt üle võetud raamotsuse 2008/913/JSK sätteid, ning palub liikmesriikidel võtta täiel määral üle ELi standardid ja neid rakendada ning tagada vihakuritegude, viha õhutamise ja ahistamise kõikide vormide eest karistavate ning asjaomaste kuritegude eest süsteemse vastutusele võtmise tagavate siseriiklike õigusaktide jõustamine; palub komisjonil jälgida raamotsuse nõuetekohast ülevõtmist ja algatada rikkumismenetlus liikmesriikide suhtes, kes seda üle ei võta; nõuab lisaks raamotsuse läbivaatamist, et integreerida täielikult kõik vihakuritegude ning eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude vormid ning selgelt määratleda ühtsed uurimis- ja vastutusele võtmise standardid;

111.

palub komisjonil toetada õiguskaitseasutustele, kohtuorganitele ja asjaomastele ELi ametitele ettenähtud koolitusprogramme diskrimineeriva kohtlemise ja vihakuritegude ärahoidmise ja nende vastu võitlemise teemal; palub liikmesriikidel tagada uurimise ja vastutusele võtmise eest vastutavatele ametiasutustele praktilised vahendid ja oskused, mis võimaldaksid neil tuvastada raamotsusega hõlmatud õiguserikkumised ja neid käsitleda ning suhelda ohvritega;

112.

täheldab murega selliste erakondade esilekerkimist, mille poliitilistes programmides tuginetakse etnilise päritolu, seksuaalse sättumuse või usutunnistuse alusel tõrjumisele;

113.

tunneb sügavat muret rassistlike ja ksenofoobsete juhtumite ja avalduste üha triviaalsemaks muutumise pärast, mis on tingitud sellest, et avalikus sfääris on aina suurem nähtavus rassistlikel ja ksenofoobsetel rühmitustel, millest mõned on omandanud erakonna staatuse või üritavad seda saada;

114.

peab äärmiselt murettekitavaks selliste erakondade tõusu, mis on praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi ettekäändel rassistlikud, ksenofoobsed ja islamivastased;

115.

mõistab karmilt hukka vähemuste, eelkõige romade ja sisserändajate hirmutamise ja tagakiusamise paramilitaarsete rühmituste poolt, millest osad on otseselt seotud mõne erakonnaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid sellise tegevuse keelustaksid ja selle eest karistaksid;

116.

väljendab muret majanduskriisi tagajärjel oma kodu kaotanud inimeste arvu pärast; on seisukohal, et tuleb säilitada kodutute ühiskonda integreeritus, st tuleb võidelda nende isoleerimise ja tõrjumise vastu; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma vastu ambitsioonikaid poliitikameetmeid nende inimeste aitamiseks; rõhutab, et kodutud inimesed on haavatav elanikerühm, ja kordab oma üleskutset liikmesriikidele, et nad hoiduksid nende õigusrikkujatena häbimärgistamisest; palub liikmesriikidel tühistada kõik seadused või poliitikameetmed, mis neid sellistena kujutavad; kutsub liikmesriike üles koostama riiklikke strateegiaid, mille eesmärk on võidelda kodutuse vastu nende territooriumil; palub komisjonil toetada liikmesriike kodutuse vastu võitlemise ülesande täitmisel, lihtsustades parimate tavade vahetamist ja täpset andmekogumist; palub komisjonil jälgida liikmesriikides kodutusest tingitud inimõiguste rikkumisi; tuletab meelde, et põhiõiguste harta kohaselt on ühiskonna kõige vaesematel liikmetel õigus eluasemetoetusele;

117.

mõistab hukka asjaolu, et endiselt hukkuvad Vahemeres paljud varjupaigataotlejad ja rändajad, kes püüavad pääseda Euroopa Liitu, ning inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate rolli, kuna nad ei taga rändajatele põhiõigusi; juhib tähelepanu asjaolule, et EL ja liikmesriigid peaksid võtma kohustuslikus korras aktiivselt meetmeid edasiste tragöödiate ärahoidmiseks merel; palub ELil ja liikmesriikidel seada solidaarsus ning rändajate ja varjupaigataotlejate põhiõiguste austamine ELi rändepoliitika keskmesse ning eelkõige:

118.

palub liidul ja liikmesriikidel kohandada vajaduse korral õigusakte, et viia ellu solidaarsuse põhimõte, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80;

119.

mõistab kindlalt hukka ELi piiride kindlustava kaitse, mida nüüd esineb kohati lausa tarade ja okastraadi kujul, ning Euroopa Liitu sisenemist võimaldavate seaduslike kanalite puudumise, mis tähendab seda, et paljud varjupaigataotlejad ja rändajad on sunnitud kasutama üha ohtlikumaid teid ja usaldama end inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate kätesse;

120.

nõuab põhiõigustega arvestavat piirikontrolli ning rõhutab, et Frontexi operatsioonide suhtes tuleks rakendada Euroopa Parlamendi demokraatlikku järelevalvet;

121.

nõuab kõikide tegevuste lõpetamist, mille puhul on tehtud kindlaks, et need rikuvad ELi õiguse või Frontexi volituste raames põhiõigusi;

122.

rõhutab Dublini määruse negatiivset mõju seoses tõhusa juurdepääsuga rahvusvahelisele kaitsele tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi puudumisel, eriti võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat; mõistab hukka asjaolu, et kõnealuse määruse läbivaatamine ei toonud kaasa selle määruse kehtivuse peatamist või vähemalt esimesse ELi sisenemise riiki tagasisaatmise tühistamist, ning samuti mõistab hukka komisjoni ja liikmesriikide tegevusetuse seoses alternatiivse võimalusega, mis põhineb liikmesriikidevahelisel solidaarsusel;

123.

kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;

124.

mõistab hukka ebaseaduslike rändajate, sh varjupaigataotlejate, saatjata alaealiste ja kodakondsuseta isikute valimatu ebaseadusliku kinnipidamise; palub liikmesriikidel täita tagasisaatmisdirektiivi, sealhulgas järgida õigust inimväärikusele, lapse parimate huvide põhimõtet ning rahvusvahelist ja ELi õigust; tuletab meelde, et rändajate kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid alternatiivseid meetmeid; mõistab hukka kohutavad kinnipidamistingimused mõnes liikmesriigis ja nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks seda küsimust viivitamata; kordab, et ebaseaduslikele rändajatele on vaja tagada õigus tõhusale õiguskaitsevahendile juhul, kui nende õigusi rikutakse;

125.

palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et tagada teave ja läbipaistvus seoses rändajate ja varjupaigataotlejate kinnipidamisega paljudes liikmesriikides, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku määruse (EÜ) nr 862/2007 läbivaatamiseks, et määrus hõlmaks statistilisi andmeid kinnipidamissüsteemide ja -asutuste toimimise kohta;

126.

rõhutab, kui oluline on demokraatlik kontroll vangistamise kõikide vormide üle rände- ja varjupaigaalaste õigusaktide kohaselt; kutsub Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmeid üles külastama regulaarselt rändajate ja varjupaigataotlejate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskusi ning kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles lihtsustama valitsusväliste organisatsioonide ja ajakirjanike juurdepääsu nendesse keskustesse;

127.

nõuab tõhusamat järelevalvet rändajate vastuvõtu- ja kinnipidamiskeskuste, rändajate kohtlemise ja menetluste üle, mida liikmesriigid kohaldavad varjupaiga andmisel; väljendab muret koheste väljasaatmismenetluste ja vägivaldsete vahejuhtumite pärast, mis leiavad aset erinevates Lõuna-Euroopa nn kriisikolletes, ning seetõttu peab komisjon selles raamistikus viivitamata alustama poliitilist dialoogi, et kaitsta sellist tegevust harrastavates riikides õigusriigi põhimõtteid;

128.

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel kehtestada konkreetsed meetmed ja parimad tavad, mille eesmärk on edendada võrdset kohtlemist ja sotsiaalset kaasamist, et parandada rändajate lõimimist ühiskonda; tuletab sellega seoses meelde, et on hädavajalik võidelda rändajatega seotud negatiivsete stereotüüpide ja eksitava teabe vastu, töötades rände positiivse mõju suurendamiseks välja vastuargumente, eeskätt koolides ja noorte seas;

129.

on seisukohal, et rändajatest lapsed on eriti haavatavad, eelkõige kui nad on saatjata; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada Euroopa Parlamendi 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni saatjata alaealiste olukorra kohta Euroopa Liidus; palub liikmesriikidel täiel määral rakendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi paketti, et parandada saatjata alaealiste olukorda ELis; peab kiiduväärseks Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-648/11, milles märgiti, et kui saatjata alaealine on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine laps pärast sellele riigile taotluse esitamist asub; tuletab meelde, et saatjata alaealised on esmajoones lapsed ning nendega tegelemisel peavad liikmesriigid ja EL juhinduma eeskätt lastekaitsest, mitte sisserändepoliitikast;

130.

nõuab, et hinnataks, kuidas kulutatakse siseasjadeks eraldatud ja kasutatavaid vahendeid, eelkõige vahendeid, mis on eraldatud varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks; kutsub ELi üles võtma meetmeid, kui selgub, et neid vahendeid on kasutatud põhiõigusi rikkuva tegevuse rahastamiseks;

131.

nõuab, et ELi välispiiridel asuvatele liikmesriikidele pakutaks abi, et aidata neil käsitleda süstemaatilisi puudujääke vastuvõtutingimustes ja varjupaigamenetluses, mida süvendab veelgi varjupaigataotlejate arvu suurenemine;

132.

palub ELil tagada oma teenistujate vastutus nende toime pandud põhiõiguste rikkumise eest; nõuab, et eelkõige pärast seda, kui on tulnud ilmsiks süüdistused Frontexi koordineeritud operatsioonidega seotud rikkumiste kohta, antaks kinnitus uurimise algatamise kohta ning asjakohaste distsiplinaar- või muude meetmete võtmise kohta isikute vastu, kelle puhul tõendatakse, et nad panid nimetatud rikkumisi toime; nõuab sel eesmärgil Frontexile sisemise õiguskaitsemehhanism loomist, nagu palus Euroopa Ombudsman juhtumit OI/5/2012/BEH-MHZ käsitlevas uurimuses, ning inimõiguste rikkumise süüdistuste alusel läbiviidud uurimiste järelduste avalikustamist; nõuab samuti vastavalt määruse (EL) nr 1168/2011 artikli 3 lõikele 1a Frontexi operatsioonide peatamist juhul, kui nende käigus on rikutud inimõigusi;

133.

kutsub liikmesriike üles viivitamata ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

134.

palub liikmesriikidel tagada soolise tagakiusamise ohvriks langenud naistele tegelik juurdepääs rahvusvahelisele kaitsele; palub liikmesriikidel järgida komisjoni suuniseid, mis käsitlevad direktiivi 2003/86/EÜ (perekonna taasühinemise õiguse kohta) rakendamist, muu hulgas anda eriti keeruliste olukordade, nagu perevägivalla juhtumite korral, viivitamata sõltumatu elamisluba pereliikmetele, kes on sisenenud ELi perekonna taasühinemise eesmärgil;

135.

väljendab heameelt selle üle, et ELi varjupaigaalastes õigusaktides käsitletakse suguelundite moonutamise ohvreid haavatavate isikutena ja loetakse suguelundite moonutamist kriteeriumide hulka, mida tuleb varjupaigataotluse puhul arvesse võtta; kutsub liikmesriike üles koolitama rändajatega kokkupuutuvaid töötajaid selleks, et tuvastada naisi ja tütarlapsi, keda võib nende päritoluriigis ähvardada suguelundite moonutamine;

136.

rõhutab, et aluslepingutes sätestatud ja vaba liikumise direktiiviga 2004/38/EÜ tagatud Euroopa kodanike ja nende perekondade õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil on Euroopa kodanike üks kõige konkreetsemaid põhiõigusi; mõistab hukka kõik katsed see õigustik läbi vaadata, eelkõige Schengeni piirikontrollide taaskehtestamise väljaspool Schengeni piirieeskirju, ja nõuab, et kõikide nende eeskirjade rikkumiste kohta esitataks hagi Euroopa Kohtusse; väljendab muret kasvava suundumuse pärast saata ELi kodanikud kiiresti elukohariigist välja, kui nad on kaotanud töö ja sissetuleku, kuna sellega rikutakse kehtivat raamistikku; on seisukohal, et see läheb liikumisvabaduse ideega vastuollu;

137.

taunib seda, kuidas finants-, majandus- ja võlakriis koos kehtestatud eelarvepiirangutega on majanduslikke, kodaniku-, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi negatiivselt mõjutanud, millega sageli kaasneb kasvav tööpuudus, vaesus, ebakindlad töö- ja elamistingimused ning tõrjutus ja isolatsioon, eelkõige liikmesriikides, kus on vastu võetud makromajanduslik kohandamisprogramm, ning rõhutab, et hiljutises Eurostati teatises juhitakse tähelepanu asjaolule, et iga neljas eurooplane on nüüd vaesuse ja tõrjutuse ohus;

138.

märgib, et majanduskriis ja sellega toimetulekuks rakendatud meetmed on mõjutanud õigust rahuldada põhivajadusi, näiteks hariduse, eluaseme, tervishoiuteenuste ja sotsiaalkindlustuse kättesaadavust, ühtlasi on need mõjutanud negatiivselt mõne liikmesriigi elanikkonna üldist tervislikku seisundit; rõhutab vajadust austada Euroopa sotsiaalharta artiklis 30 sätestatud õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest; kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama toetusmeetmeid kooskõlas siseriiklike tavadega, et pakkuda oma kodanikele inimväärseid elamistingimusi ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu;

139.

rõhutab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid, kes rakendavad oma sotsiaal- ja majandussüsteemides struktuurireforme, on alati kohustatud järgima põhiõiguste hartat ja rahvusvahelisi kohustusi ning seetõttu vastutavad tehtud otsuste eest; kordab oma üleskutset viia makromajanduslikud kohandamisprogrammid vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 sätestatud ELi eesmärkidega, sealhulgas tööhõive edendamise ning elu- ja töötingimuste parandamise eesmärgiga; kordab vajadust tagada, et meetmete suhtes, mida ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtavad kriisile reageerimiseks, kohaldatakse täielikku demokraatlikku järelevalvet parlamentide tõhusa kaasamise teel;

140.

palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel analüüsida sootundlikul viisil, missugust mõju on avaldanud põhiõigustele kavandatud või rakendatud kokkuhoiumeetmed, võttes arvesse kokkuhoiumeetmete ebaproportsionaalset mõju naistele; palub ELi institutsioonidel võtta kohe parandusmeetmeid olukorras, kus kokkuhoiumeetmed on kahjustanud naiste majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

141.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles hindama kriisi lahendamiseks kavandatud või rakendatud meetmete mõju põhiõigustele ja -vabadustele, sh sotsiaalsetele ja tööõigustele, ning võtma vajaduse korral parandusmeetmeid, kui selgub, et õiguste kaitsmises toimub tagasiminek või rahvusvahelist õigust, sh Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone ja soovitusi rikutakse;

142.

palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel viia parandusmeetmete ja eelarvekärbete vastuvõtmise ja rakendamise ajal läbi põhiõigusi käsitlev mõjuhindamine ning kindlustada, et endiselt eraldatakse piisavalt ressursse, mille abil tagada põhiõiguste austamine ning kodanike majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste minimaalne vajalik tase, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele;

143.

palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tunnistada, et pikaajaline investeerimine sotsiaalsesse kaasamisse toob kasu ja lahendab diskrimineerimise ja ebavõrdsuse kõrge hinna probleemi; palub liikmesriikidel näha ette asjakohased avaliku sektori investeeringud hariduse ja tervishoiu toetamiseks ning tagada, et võrdõiguslikkust edendavate asutuste rahastamise oluline vähendamine ei sea ohtu õiguskaitse kättesaadavust ja hüvitamist diskrimineerimise juhtumite korral; palub ELil ja riiklikel institutsioonidel mitte kahjustada sotsiaalset kaasamist eelarvemeetmetega, mis mõjutavad võrdõiguslikkuse nimel töötavate kogukondlike organisatsioonide toimimist;

144.

palub komisjonil kaaluda Euroopa sotsiaalhartaga ühinemise ettepaneku esitamist, et kaitsta tõhusalt liidu kodanike sotsiaalseid õigusi; kutsub liikmesriike üles edendama Euroopa Liidu põhiõiguste harta sotsiaalsete õiguste laiendamist muudele Euroopa Nõukogu muudetud sotsiaalhartas nimetatud sotsiaalsetele õigustele, nagu õigus teha tööd, õigus saada õiglast töötasu ning õigus olla kaitstud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest;

145.

kordab, et korruptsioonikuritegude ja eelkõige organiseeritud kuritegevusega rikutakse oluliselt põhiõigusi ja ohustatakse demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid; rõhutab, et korruptsioon, mis juhib avalikkuse tarbeks mõeldud riiklikud vahendid kõrvale, vähendab avalike teenuste taset ja kvaliteeti, kahjustades seega tõsiselt kõigi kodanike õiglast kohtlemist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid töötaksid välja tõhusad vahendid korruptsiooni ja kuritegevuse ärahoidmiseks, nende vastu võitlemiseks ja nende eest karistamiseks ning jätkaksid avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamise korrapärast jälgimist; kutsub liikmesriike ja institutsioone seetõttu üles toetama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist, et anda seega piisavad sõltumatuse ja tõhususe tagatised;

146.

rõhutab, et korruptsioon kujutab endast olulist põhiõiguste rikkumist; kutsub liikmesriike ja institutsioone üles töötama välja tõhusad vahendid korruptsiooni vastu võitlemiseks ja korrapäraselt jälgima avalike (nii Euroopa kui ka riiklike) vahendite kasutamist; rõhutab, et suurem läbipaistvus ning kodanike ja ajakirjanike parem juurdepääs avalikele dokumentidele on tõhus vahend korruptsiooni paljastamiseks ja sellega võitlemiseks;

147.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu korruptsioonivastase strateegia, mida täiendavad tõhusad vahendid; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles ühinema avatud valitsemise partnerlusega ning töötama välja konkreetsed strateegiad läbipaistvuse edendamiseks, kodanike õiguste suurendamiseks ja korruptsiooni vastu võitlemiseks; palub liikmesriikidel võtta järelmeetmeid seoses Euroopa Komisjoni korruptsioonivastase võitluse aruande soovituste ja Euroopa Parlamendi 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooniga organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks (34), ning tihendada korruptsiooniga võitlemisel politsei- ja õigusalast koostööd;

148.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võitleksid tõhusamalt raskete organiseeritud kuritegude kõikide liikide, sealhulgas inimkaubanduse, seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise, piinamise ja sunniviisilise töö vastu, eeskätt juhul, kui need mõjutavad naisi ja lapsi;

149.

kutsub komisjoni üles sätestama süüteod, et võidelda üksikisiku või organiseeritud kuritegeliku rühmituse toime pandud keskkonnaalaste kuritegude vastu, mis mõjutavad inimeste õigusi – õigust tervisele, elule ja tervisliku keskkonna nautimisele –, samuti majandust ja riiklike vahendite kasutamist; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks õiguskaitse kättesaadavust käsitleva õiguse tõhusat rakendamist ELis seoses praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade iga liikme õigusega elada keskkonnas, mis soodustab tema tervist ja heaolu;

150.

teeb ettepaneku luua Euroopa korruptsioonivastane koodeks ja läbipaistev näitajate süsteem, mis kajastab korruptsiooni taset liikmesriikides ja korruptsiooni likvideerimisel tehtud edusamme, ning koostada võrdlev aastaaruanne selle tõsise probleemi ulatuse kohta Euroopa tasandil;

151.

palub komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada maksukonkurents ja tõhusalt võidelda ELis esinevate kahjulike maksutavade, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimisega, mis õõnestavad liikmesriikide suutlikkust rakendada maksimaalselt olemasolevaid ressursse, et teostada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi täiel määral;

152.

mõistab hukka üha laialdasemalt leviva inimkaubanduse, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, ning palub ELil ja selle liikmesriikidel võtta meetmeid vastavalt ELi direktiivile, et võidelda ärakasutamise nõudluse vastu, mis soodustab inimkaubandust selle kõikides vormides;

153.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide asutused peavad tagama vangide õigused; taunib mitmete liikmesriikide vanglate ja teiste kinnipidamisasutuste tingimusi, sh vanglate ülerahvastatust ja vangide halba kohtlemist; peab oluliseks, et EL võtaks vastu vahendi, mis tagab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee soovituste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmise;

154.

tuletab meelde, et vabaduskaotuslike meetmete kuritarvitamine tekitab kõikjal Euroopas vanglate ülerahvastatuse, millega rikutakse isikute põhiõigusi ja seatakse ohtu Euroopa õigusalase koostöö toetamiseks vajalik vastastikune usaldus; kinnitab veel kord, et liikmesriigid peavad täitma rahvusvahelistel ja Euroopa foorumitel võetud kohustusi, et sagedamini kasutada vangistusele alternatiive pakkuvaid tingimuslikke meetmeid ja mõjutusvahendeid ning muuta kinnipidamisaja lõppeesmärgiks sotsiaalne taasintegreerimine; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma vastu strateegiaid, mille eesmärk on soodustada isikute koolitamist ja töötamist vangistuses viibimise ajal;

155.

kordab oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsioonis Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta komisjonile esitatud soovitusi (35), eeskätt proportsionaalsuse kontrolli kehtestamise ning põhiõigustel põhineva erandi kohta Euroopa vahistamismääruses või vastastikuse tunnustamise meetmete kohta üldisemalt;

156.

peab kahetsusväärseks, et vangide üleviimist, tingimisi karistamist ja alternatiivseid mõjutusvahendeid ning Euroopa järelevalvekorraldust käsitlevat kolme raamotsust, mis võiksid suurel määral vähendada vanglate ülerahvastatust, on rakendatud üksnes mõnes liikmesriigis;

157.

palub komisjonil hinnata kinnipidamispoliitika ja kriminaalõigussüsteemide mõju lastele; juhib tähelepanu asjaolule, et kui ELi lapsed elavad koos vanematega kinnipidamisasutustes, mõjutab see otseselt nende õigusi; toonitab asjaolu, et igal aastal lahutatakse ELis vanglakaristust kandvatest vanematest hinnanguliselt 800 000 last ning see mõjutab laste õigusi mitmel viisil;

158.

juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikusel tunnustamisel ja õiguslikel tagatistel ning seega liikmesriikide eri õigussüsteemide ühtlustamisel – eeskätt kriminaalasjades – põhineva Euroopa õigusruumi arendamine peaks jääma Euroopa institutsioonide jaoks üheks prioriteediks ELi õigusalases tegevuskavas aastaks 2020; on seisukohal, et põhiõiguste harta ja põhiõigusi käsitlevate ELi teiseste õigusaktide tõhus kohaldamine on hädavajalik, et Euroopa õigusruumi nõuetekohane toimimine oleks kodanike silmis usaldusväärne;

159.

juhib tähelepanu asjaolule, et õigus õiguskaitse kättesaadavusele ning sõltumatule ja erapooletule kohtule on vältimatult vajalik, et kaitsta põhiõigusi, mis on tõhusad üksnes siis, kui need on kohtulikult kaitstud, ning demokraatia ja õigusriigi seisukohast; kordab, et on oluline tagada nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ning kohtunike sõltumatus;

160.

on rahul komisjoni hallatava Euroopa e-õiguskeskkonna portaaliga, mis annab spetsialistidele ja üldsusele teavet kohtusüsteemide kohta, on praktiline vahend õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks ja sisaldab põhiõigustele pühendatud eraldi jaotist, milles teavitatakse kodanikke sellest, kuhu pöörduda oma põhiõiguste rikkumise korral;

161.

tunneb heameelt Euroopa tasandil juba tehtud töö üle, mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide tagatised kriminaalmenetluste raames ja nendest saadav kasu kodanike jaoks; kordab, et on oluline võtta vastu menetlusõigusi käsitlevad ELi õigusaktid, mis on kooskõlas põhiõiguste hartas, rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates lepingutes ja liikmesriikide riigiõiguses sätestatud kõrgeima kaitsetasemega;

162.

taunib õigusabi kättesaadavuse puudumist mitmes liikmesriigis ning tõsiasja, et see mõjutab nende isikute õigust õiguskaitse kättesaadavusele, kellel ei ole piisavaid vahendeid; peab hädavajalikuks, et EL võtaks vastu jõulise ja põhjaliku direktiivi õigusabi kohta;

163.

kutsub ELi ja liikmesriike üles sätestama toetus- ja kaitsemeetmed rikkumisest teatajatele, kuna nad annavad teada ebaseaduslikust tegevusest;

164.

on seisukohal, et aktiivset ja osalusel rajanevat ELi kodakondsust tuleks ergutada dokumentide ja teabe kättesaadavuse, läbipaistvuse, heade valitsemis- ja haldustavade, demokraatliku osaluse ja esindatuse abil ning tuua otsustusprotsess liidu kodanikele nii lähedale kui võimalik; juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonnal tuleb võimaldada täielikult osaleda Euroopa tasandi otsustusprotsessides vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatule, ning rõhutab läbipaistvuse põhimõtete ja dialoogi olulisust; märgib, et kodanike õigus tutvuda avaliku sektori institutsioonide säilitatavate dokumentidega suurendab kodanike mõjuvõimu ning võimaldab neil kontrollida ja hinnata avaliku sektori ametiasutusi ja võtta neid vastutusele; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on ummikseisus ning kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule tööd jätkata ja võtta parlamendi esitatud ettepanekuid arvesse;

165.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et korraldatakse teabekampaaniad Euroopa kodakondsuse ja sellega kaasnevate õiguste kohta: õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele, petitsiooniõigus, õigus esitada kaebusi Euroopa Ombudsmanile, õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ning õigus esitada kodanikualgatusi;

166.

tunnustab Euroopa ombudsmani tema meelekindluse eest, et tagada hea haldus ning läbipaistvus ELi institutsioonides ja organites;

167.

mõistab hukka asjaolu, et rohkem kui 15 miljonit kolmanda riigi kodanikku ja 500 000 kodakondsuseta isikut on nende kodakondsuse tunnustamisest keeldumisega seotud diskrimineerimise ohvrid; palub ELil ja selle liikmesriikidel austada põhiõigust kodakondsusele ning kutsub eelkõige liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult jõustama 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni ja 1997. aasta kodakondsuse Euroopa konventsiooni;

168.

tuletab meelde, et kodanike teavitamine nende põhiõigustest on lahutamatu osa õigusest heale valitsemistavale, mis on sätestatud põhiõiguste hartas; palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu enim puudust kannatavatele isikutele ja kanda hoolt selle eest, et nende õigusi selgitatakse neile, ning neid toetada ja tagada, et neid õigusi austatakse;

169.

taotleb, et komisjon astuks sammu, mis tugevdab õigust heale haldusele sellega, et muudaks ELi hea haldustava eeskirja õiguslikult siduvaks määruseks;

170.

palub, et komisjon ja liikmesriigid oma poliitikaga tagaksid ELis põhiõiguste nõuetekohase austamise, kindlustamise, kaitsmise ja edasiarendamise; palub liikmesriikidel uuesti püüelda selle poole, et petitsiooniõigust ja ombudsmani poole pöördumise õigust tunnustataks kui abinõud kodanike õiguste kaitse tagamiseks;

171.

väljendab muret puudujääkide pärast selles, kuidas liikmesriigid tegelikult rakendavad ELi keskkonnaalaste õigusaktide, näiteks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivide sätteid ja põhimõtteid, kuna igal aastal laekub sadu petitsioone; palub komisjonil selliste menetluste sisu paremini kontrollida, eriti kui petitsioonides käsitletakse konkreetseid juhtumeid;

172.

rõhutab, kuivõrd tähtis on Euroopa kodanikualgatus – kodanike uus õigus, mis on ette nähtud Lissaboni lepinguga ja mille eesmärk on suurendada ELis osalusdemokraatia osakaalu; märgib, et Euroopa kodanikualgatus on võimas abivahend, mis annab Euroopa kodanikele vahetu demokraatliku õiguse osaleda ELi otsustusprotsessides ja lisandub nende õigusele esitada Euroopa Parlamendile petitsioone ja õigusele pöörduda Euroopa Ombudsmani poole;

173.

kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa kodanikualgatuste tähtsust ja kasutama kodanikusõbralikku käsitusviisi kõigi selle vahendi puuduste kõrvaldamisel määruse (EL) nr 211/2011 eelseisva läbivaatamise käigus ning samal ajal täiustama kodanike teavitamise kampaaniaid kodanikualgatuse kasutamise ja selle võime kohta mõjutada ELi poliitika kujundamist;

174.

peab kuriteoohvrite kaitsmist esmatähtsaks; palub liikmesriikidel viivitamata nõuetekohaselt rakendada kuriteoohvreid käsitlevat ELi direktiivi (2012/29/EL), et pidada kinni ülevõtmise tähtajast (16. november 2015), ühtlasi palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kooskõlas direktiivi artikliga 28 võrreldavate andmete kogumine direktiivi ülevõtmise ja eelkõige selle kohta, kuidas ohvrid, sh diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud; on seisukohal, et veel on vaja teha palju jõupingutusi kuriteoohvrite toetamiseks, teavitades neid nende õigustest ja tagades tõhusad suunamissüsteemid ning politseinike ja õigustöötajate koolitamise, mis aitab luua ohvritega usalduslikud suhted, nagu on näidanud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringud ohvriabi kohta; tunneb heameelt selle üle, et 2013. aastal võeti vastu määrus tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta;

175.

palub komisjonil ja ELi liikmesriikidel tagada, et kuriteoohvreid käsitleva ELi direktiivi (2012/29/EL) ülevõtmise ja selle kohta, kuidas ohvrid, sh eelarvamuse või diskrimineerimise ajendil toime pandud kuritegude ohvrid, on oma õigusi kasutanud, kogutakse kvaliteetseid võrreldavaid andmeid, nagu on ette nähtud direktiivi artiklis 28;

176.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta oma poliitika kujundamisel arvesse demograafilist arengut ja muutusi leibkondade suuruses ja koosseisus; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nende sotsiaal- ja tööhõivepoliitika ei diskrimineeri leibkondade suuruse ja koosseisu alusel;

177.

juhib tähelepanu õiguslikule tühimikule seoses õiguskaitse kättesaadavusega kodanikele juhul, kui liikmesriigid ei ole neid vahetult puudutavaid ELi õigusakte veel üle võtnud või on teinud seda hilinemisega; rõhutab vajadust kooskõlastada põhiõiguste kaitse ja edendamise meetmeid igal tasandil – see hõlmab ELi institutsioone, liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda;

178.

rõhutab vajadust tugevdada institutsioonide läbipaistvust, demokraatlikku vastutust ja avatust ELis ning nõuab tungivalt ELi pädevatelt institutsioonidelt ja kõigilt liikmesriikidelt järgmist:

179.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõiget 7,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 246,

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Komisjoni heakskiitmise suuniste kohta (1),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta otsust Euroopa Parlamendi kodukorra artiklite 106 ja 192 ning XVII lisa muutmise kohta (3),

—

võttes arvesse volinike käitumisjuhendit, eriti selle artikleid 1.3 kuni 1.6,

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 52 ja 118 ning XVI lisa,

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A8-0197/2015),

A.

volinikukandidaatide kuulamised, mida korraldati esmakordselt 1994. aastal, on praegu hästi juurdunud tava, mis suurendab Euroopa Liidu institutsioonide demokraatlikku legitiimsust ja lähendab asjaomaseid institutsioone liidu kodanikele;

B.

kuulamised on äärmiselt olulised selleks, et parlament saaks teha teadliku otsuse komisjoni kohta, kui ta korraldab usaldushääletuse, mille tulemusel komisjon saab tööd alustada;

C.

kuulamised annavad parlamendile ja liidu kodanikele võimaluse saada ülevaade kandidaatide isikust, pädevustest, ettevalmistusest, prioriteetidest ja nende teadmistest kavandatud vastutusalal ning neid hinnata;

D.

kuulamised suurendavad läbipaistvust ja komisjoni kui terviku demokraatlikku legitiimsust;

E.

naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõives; arvestades, et see nõue peab kajastuma Euroopa Komisjoni koosseisus; arvestades, et valitsused esitasid palju rohkem mees- kui naiskandidaate, vaatamata Jean-Claude Junckeri korduvatele palvetele 2014. aastal; arvestades, et naiskandidaate esitasid peamiselt väiksema elanikkonnaga liikmesriigid ja paljud suuremad liikmesriigid eirasid seda nõuet; arvestades, et ainus õiglane lahendus on paluda igal liikmesriigil esitada kaks kandidaati, üks mees ja üks naine, nii et presidendikandidaat saaks esitada ettepaneku kõrgetasemelise volinike kolleegiumi kohta, milles on võrdne arv mehi ja naisi;

F.

kuigi kuulamised on tõestanud oma tõhusust, saab seda alati parandada, eelkõige voliniku ja kuulamise eest vastutava komisjoni liikmete vahelise paindlikuma ja dünaamilisema teabevahetuse abil;

G.

komisjoni asepresidendi kandidaadi Frans Timmermansi kuulamine tõi esile vajaduse kohandada parlamendi menetlusi juhuks, kui komisjoni tulevaste koosseisude puhul on ühel või enamal asepresidendil eristaatus;

H.

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et liit edendab naiste ja meeste võrdõiguslikkust, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 23 on sätestatud, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk;

1.

on seisukohal, et volinikukandidaatide avalikud kuulamised annavad Euroopa Parlamendile ja liidu kodanikele olulise võimaluse hinnata iga volinikukandidaadi prioriteete ning nende erialast sobivust ametikohale;

2.

on seisukohal, et oleks kasulik määrata kindlaks tähtaeg, milleks kõik liikmesriigid peavad esitama oma kandidaadid, et komisjoni ametisseastuval presidendil jääks piisavalt aega vastutusalade määramiseks kandidaatide töökogemuse ja tausta alusel ning parlamendil kuulamiste ja hindamiste korraldamiseks, ning palub presidendil alustada arutelu teiste institutsioonidega kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

3.

on ühtlasi seisukohal, et iga liikmesriik peaks edaspidi esitama komisjoni ametisseastuvale presidendile kaalumiseks vähemalt kaks kandidaati – mees- ja naiskandidaat võrdsetel alustel; peab oluliseks, et ka liit saavutaks oma institutsioonides soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid, mille ta on seadnud;

4.

on seisukohal, et õiguskomisjoni läbiviidavat volinikukandidaatide majanduslike huvide deklaratsioonide kontrollimist tuleks tõhustada; on seisukohal, et selleks peaksid majanduslike huvide deklaratsioonid hõlmama perehuvisid, nagu on ette nähtud volinike käitumisjuhendi artiklis 1.6; on seisukohal, et huvide konflikti puudumist käsitlev õiguskomisjoni kinnitus, mis põhineb majanduslike huvide deklaratsioonide sisulisel analüüsil, on oluline eeltingimus kuulamise korraldamiseks vastutavas komisjonis;

5.

tuletab meelde, et parlamendikomisjonid vastutavad kuulamiste läbiviimise eest; on siiski seisukohal, et kui komisjoni asepresidendi ülesanded on peamiselt horisontaalsed, võib kuulamise erandkorras korraldada eri vormis, näiteks esimeeste konverentsi koosoleku või komisjonide esimeeste konverentsi koosoleku kujul, tingimusel et koosolek võimaldab pidada dialoogi ja sellel osalevad vastavad vastutavad komisjonid, et nad saaksid oma volinikukandidaati kuulata;

6.

on seisukohal, et enne iga kuulamist saadetav kirjalik küsimustik peaks võimaldama esitada viie küsimuse asemel seitse küsimust, kuid iga küsimuse all ei tohiks olla mitut alaküsimust;

7.

on seisukohal, et oleks asjakohasem esitada ligikaudu 25 küsimust, aga nii, et igal küsijal oleks võimalik esitada viivitamatult lisaküsimusi ning sellega suurendada kuulamiste tõhusust ja uurivat iseloomu;

8.

on seisukohal, et menetlused kuulamiste ajal volinikukandidaatide antud vastustega seotud järelevalveks aitaksid tõhustada kontrolli ja suurendada komisjoni vastutust tervikuna; nõuab seetõttu volinikukandidaatide esitatud prioriteetide korrapärast läbivaatamist pärast nende ametiaja algust;

9.

on seisukohal, et kuulamiste järel toimuval koordinaatorite hindamiskoosolekul tuleks lähtuda järgmistest suunistest:

10.

märgib, et 2014. aasta kuulamised pakkusid meediale ja avalikkusele senisest rohkem huvi, osaliselt sotsiaalmeedia arengu tõttu; usub, et sotsiaalmeedia mõju ja tähtsus kasvavad tõenäoliselt veelgi; on seisukohal, et ette tuleks näha sotsiaalmeedia ja võrgustike kasutamine, et kaasata liidu kodanikke kuulamiste protsessi veel tõhusamalt;

11.

on seisukohal, et:

12.

on seisukohal, et horisontaalsed küsimused, mis puudutavad komisjoni kui terviku koosseisu, struktuuri ja töömeetodeid ning mida ei saa asjakohaselt käsitleda üksik volinikukandidaat, kuuluvad komisjoni ametisseastuva presidendi pädevusse; on seisukohal, et selliseid küsimusi tuleks käsitleda ametisseastuva presidendi ja esimeeste konverentsi ühistel koosolekutel (üks enne kuulamiste algust ja teine pärast nende lõppu);

13.

on seisukohal, et volinike huvide deklaratsioonide kontrollimine peaks jääma õiguskomisjoni pädevusse; on siiski arvamusel, et volinike huvide deklaratsiooni ulatus on praegu liiga piiratud, ja kutsub komisjoni üles oma eeskirjad võimalikult kiiresti läbi vaatama; peab seetõttu oluliseks, et õiguskomisjon esitaks eelseisvate kuude jooksul soovituse või algatusraporti kujul suunised, et hõlbustada volinike huvide deklaratsioonidega seotud menetluste reformimist; on seisukohal, et volinike huvide deklaratsioonides ja majanduslike huvide deklaratsioonides tuleks käsitleda ka nendega ühes leibkonnas elavaid pereliikmeid;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/40

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 19,

—

võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat strateegilist raamistikku, mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012 (1),

—

võttes arvesse ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille välisasjade nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal (2),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2013. aasta juunis avaldatud IKT-sektori juhendit ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 15. detsembri 2011. aasta aruannet „Väljendusvabadus internetis“ (3) ja OSCE meediavabaduse eriesindaja 27. novembri 2014. aasta korralist aruannet OSCE alalisele nõukogule (4),

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 23. septembril 2014 esitatud aruannet inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta terrorismiga võitlemisel (A/69/397) (5),

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 30. juuni 2014. aasta aruannet „Õigus eraelu puutumatusele digitaalajastul“ (6),

—

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 17. aprilli 2013. aasta aruannet sõna- ja arvamusvabaduse õiguse kohta (A/HRC/23/40), milles analüüsitakse sidekanalite riikide poolt jälgimise mõju eraelu puutumatuse ning arvamus- ja sõnavabaduse inimõiguste teostamise suhtes,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 26. jaanuari 2015. aasta aruannet massilise jälgimistegevuse kohta (7),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes (8),

—

võttes arvesse John Ruggie (ÜRO peasekretäri eriesindaja inimõiguste, rahvusvaheliste kontsernide ja muude äriettevõtetega seonduvates küsimustes) 21. märtsi 2011. aasta aruannet „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada“ elluviimine“ (9),

—

võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele (10) ja 2014. aasta aruannet OECD rahvusvahelisi ettevõtteid puudutavate suuniste kohta (11),

—

võttes arvesse interneti nimede ja numbrite määramise korporatsiooni 2013. aasta aruannet (12),

—

võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2014. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Internet – põhimõtted ja juhtimine. Euroopa roll interneti haldamise tuleviku kujundamisel“ (13),

—

võttes arvesse NETmundiali sidusrühmade kohtumisel 24. aprillil 2014. aastal vastuvõetud avaldust (14),

—

võttes arvesse 2.–5. septembril 2014. aastal Istanbulis toimunud üheksanda Interneti Haldamise Foorumi juhataja kokkuvõtet,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu kehtestatud piiravaid meetmeid, mille hulgas on ka embargo telekommunikatsiooniseadmetele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele (IKT) ja jälgimisvahenditele,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 599/2014, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks (15),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 16. aprilli 2014. aasta ühisavaldust kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi kontrollisüsteemi läbivaatamise kohta (16),

—

võttes arvesse 3.–4. detsembril 2013. aastal Viinis toimunud Wassenaari kokkuleppe (tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta) 19. plenaarkohtumisel vastu võetud otsuseid,

—

võttes arvesse komisjoni 24. aprilli 2014. aasta teatist nõukogule ja parlamendile „Ekspordikontrolli poliitika läbivaatamine: julgeoleku ja konkurentsivõime tagamine muutuvas maailmas“ (17),

—

võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2014. aasta järeldusi ekspordikontrolli poliitika läbivaatamise kohta,

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas (18),

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni ajakirjandus- ja meediavabaduse kohta (19),

—

võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tõsiste rikkumiste kohta, milles väljendatakse muret seoses digitaalsete vabadustega,

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2015 resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2015. aasta istungjärguks (20),

—

võttes arvesse oma 11. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Interneti Haldamise Foorumi mandaadi pikendamise kohta (21),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2013. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (22),

—

võttes arvesse Edward Snowdeni kirjalikku avaldust kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile 2014. aasta märtsis (23),

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0178/2015),

A.

arvestades, et tehnoloogilisel arengul ja juurdepääsul avatud internetile on üha olulisem roll inimõiguste ja põhivabaduste soodustamisel ning nende õiguste ja vabaduste kasutamise ja täieliku austamise tagamisel, kuna need avaldavad soodsat mõju, laiendades kogu maailmas sõnavabadust, teabe kättesaadavust, õigust eraelu puutumatusele ning kogunemis- ja ühinemisvabadust;

B.

arvestades, et tehnoloogilisi süsteeme on võimalik väärkasutada tsensuuri, jälgimise, seadmetele lubamatu juurdepääsu, segamise, infopüügi ning informatsiooni ja isikute asukoha kindlakstegemise ja jälitamise kaudu inimõiguste rikkumise vahendina;

C.

arvestades, et avaliku ja erasektori osalejad, sealhulgas valitsused ja õiguskaitseasutused, samuti kuritegelikud organisatsioonid ja terrorivõrgustikud teevad seda, rikkudes inimõigusi;

D.

arvestades, et IKT kasutamise kontekst määrab suuresti selle, kui suur on selle inimõigusi edendav või rikkuv mõju; arvestades, et infotehnoloogia, eelkõige tarkvara, on inimõiguste rikkumise potentsiaali arvestades harva ühesuguse kasutusega ja tavapäraselt pigem kahesuguse kasutusega, kuid arvestades samas, et tarkvara on samuti väljendusviis;

E.

arvestades, et IKT on olnud erinevates, eelkõige autoritaarse riigikorraga riikides ühiskondlike liikumiste ja meeleavalduste organiseerimisel olulisteks vahendiks;

F.

arvestades, et tehnoloogiate kasutamise konteksti mõju inimõigustele määrab riiklike ja piirkondlike õigusraamistike tugevus tehnoloogiate kasutuse reguleerimisel ning poliitiliste ja õigusorganite võime sellise kasutuse üle järelvalvet teostada;

G.

arvestades, et digitaalvaldkonnas mängivad erasektori osalejad üha olulisemat rolli ühiskondliku tegevuse kõigis valdkondades, kuid endiselt pole kehtestatud kaitsemeetmeid, mis takistaksid neid põhiõiguste ja -vabaduste suhtes liigseid piiranguid kehtestamast; arvestades, et erasektori osalejatel on aktiivsem roll sisu seaduspärasuse hindamises ning küberjulgeolekusüsteemide ja järelevalvesüsteemide väljatöötamises, mis võib avaldada kahjustavat mõju inimõigustele kõikjal maailmas;

H.

arvestades, et internet pakub enneolematuid võimalusi vahetada mis tahes liiki andmeid, teavet ja teadmisi;

I.

arvestades, et krüpteerimine on oluline meetod, mis aitab kaitsta kommunikatsioonivahendeid ja neid kasutavaid inimesi;

J.

arvestades, et interneti haldamisele on kasuks tulnud mitmeid sidusrühmi hõlmav otsustamismudel ehk protsess, millega tagatakse kõigi sidusrühmade, sealhulgas valitsuste, kodanikuühiskonna, tehniliste ja akadeemiliste ringkondade, erasektori ja kasutajate sisukas, kaasav ja aruandekohustusega osalemine;

K.

arvestades, et luureasutused on korrapäraselt krüptograafilisi protokolle ja tooteid kahjustanud, et infopüük oleks võimalik; arvestades, et USA Riiklik Julgeolekuagentuur on kogunud suure arvu turvapaigata nõrkusi (zero-day exploits) ehk IT turvaauke, mis ei ole üldsusele või toote müüjale veel teada; arvestades, et sellised tegevused õõnestavad ülemaailmseid püüdlusi parandada IT-turvalisust;

L.

arvestades, et ELis asuvad luureteenistused osalevad tegevustes, mis kahjustavad inimõigusi;

M.

arvestades, et tehnoloogia kiire arengu tõttu ei jõuta välja töötada piisavat kohtulikku ja demokraatlikku järelevalvet ning kaitsemeetmeid;

N.

arvestades, et IKT valdkonnaga seotud (küber)julgeoleku- ja terrorismivastased meetmed ning interneti jälgimine võib avaldada märkimisväärset kahjustavat mõju inimõigustele ja isikuvabadustele kõikjal maailmas, sealhulgas ELi kodanike inimõigustele ja isikuvabadustele, kui nad välisriigis elavad või reisivad, eriti juhul, kui puudub õiguslik alus, mis põhineb vajaduse, proportsionaalsuse ning demokraatliku ja kohtuliku järelevalve sätetel;

O.

arvestades, et internetifiltrid ja side jälgimine õõnestab inimõiguste kaitsjate võimet kasutada ära internetti ja edastada tundlikku teavet, samuti rikutakse sellega inimõiguste ülddeklaratsiooni mitut artiklit, mis tagavad kõigi inimeste õiguse eraelu puutumatusele ja sõnavabadusele;

P.

arvestades, et digitaalne turvalisus ja digitaalne vabadus on mõlemad hädavajalikud ega saa teineteist asendada, vaid peavad teineteist tugevdama;

Q.

arvestades, et Euroopa Liit saab digitaalsete vabaduste osas juhina eeskuju näidata vaid siis, kui need on ELis endas kaitstud ning arvestades, et seetõttu on ülioluline ELi andmekaitsepaketi vastuvõtmine;

R.

arvestades, et kaalul on ulatuslikud ühiskondlikud huvid, näiteks põhiõiguste kaitse, mida ei tohi jätta üksnes turu hooleks, vaid on vaja reguleerida;

S.

arvestades, et põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine ning digitaalseid jälgimistehnoloogiaid kasutavate luureteenistuste tulemuslik parlamentaarne järelevalve on rahvusvahelise koostöö olulised elemendid;

T.

arvestades, et ELis asuvatele ettevõtetele kuulub oluline osa IKT-de ülemaailmsest turust, eelkõige järelevalve-, jälitamis-, sekkumis- ja jälgimistehnoloogia ekspordi valdkonnas;

U.

arvestades, et ekspordikontrollimeetmete kehtestamine ei tohiks kahjustada IT-turvalisuse probleemide seaduslikku uurimist ja IT-turvalisuse vahendite kuritegeliku tahtluseta väljatöötamist;

1.

tõdeb, et inimõigused ja põhivabadused on universaalsed ja neid tuleks kaitsta kogu maailmas nende kõigis väljendusvormides; rõhutab, et selline sidekanalite jälgimine rikub õigust eraelu puutumatusele ja sõnavabadust, kui seda teostatakse väljaspool asjakohast õigusraamistikku;

2.

palub komisjonil tagada ELi välis- ja sisepoliitika sidusus IKT valdkonnas;

3.

usub, et teatavate ELi liikmesriikide aktiivne osalemine USA Riikliku Julgeolekuagentuuri poolt teostatavas kodanike massilises järelevalves ja poliitiliste juhtide järele luuramises, nagu selle paljastas Edward Snowden, on põhjustanud olulist kahju ELi inimõiguspoliitika usaldusväärsusele ja on õõnestanud ülemaailmset usaldust IKT eeliste suhtes;

4.

tuletab asjaomastele liikmesriikidele ja ELi ametitele, sh Europol ja Eurojust, meelde nende kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste hartast, inimõigusi käsitlevast rahvusvahelisest õigusest ja ELi välispoliitilistest eesmärkidest, mis keelavad neil jagada luureandmeid, mis võivad viia inimõiguste rikkumisteni kolmandas riigis või kasutada sellise inimõiguste rikkumise nagu ebaseadusliku jälgimise teel hangitud teavet väljaspool ELi;

5.

rõhutab, et tehnoloogia mõju inimõiguste parandamisele tuleks integreerida kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja kõikidesse programmidesse, kui see on kohaldatav, et edendada inimõiguste kaitset ja demokraatiat, õigusriiklust ja head valitsemistava ning konfliktide rahumeelset lahendamist;

6.

nõuab sellise tehnoloogia aktiivset arendamist ja levitamist, mis aitab kaitsta inimõigusi, hõlbustab inimeste digitaalseid õigusi ja vabadusi ja nende turvalisust ning edendab häid tavasid ja asjakohaseid õigusraamistikke, tagades seejuures isikuandmete turvalisuse ja terviklikkuse; nõuab eelkõige, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid aktiivselt avatud standardite ning tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja krüptograafiliste tehnoloogiate kasutamist ja arendamist kõikjal maailmas;

7.

palub ELil suurendada oma toetust osalejatele, kes töötavad selle nimel, et tugevdada julgeoleku ja eraelu puutumatuse kaitse standardeid IKT kõigil tasanditel, sealhulgas riistvara-, tarkvara- ja sidestandardid, ning arendavad riist- ja tarkvara lõimitud eraelukaitse raamistikes;

8.

nõuab inimõiguste ja tehnoloogia fondi loomist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames;

9.

nõuab tungivalt, et EL ise ja eelkõige Euroopa välisteenistus kasutaks krüpteerimist oma suhtluses inimõiguste kaitsjatega, et vältida nende ohtu seadmist ja kaitsta oma sidet väliste osapooltega jälgimise eest;

10.

palub ELil võtta kasutusele tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara ja julgustada ka muid osalejaid seda tegema, kuna selline tarkvara võimaldab suuremat turvalisust ja paremini järgida inimõigusi;

11.

juhib tähelepanu konfliktipiirkondades IKT arendamise tähtsusele, et edendada rahutagavaid tegevusi ja võimaldada turvalist sidet konfliktide rahumeelses lahendamises osalevate osapoolte vahel;

12.

palub rakendada tingimusi, võrdlusaluseid ja aruandluskorda, tagamaks et ELi finants- ja tehnilist abi uute tehnoloogiate arendamiseks kolmandates riikides ei kasutataks viisil, mis rikub inimõigusi;

13.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema aktiivset koostööd kolmandate riikide valitsustega ja rohkem toetama ja koolitama olemasolevate Euroopa toetusmehhanismide ja vahendite abil IKTd oma tegevuses kasutavaid inimõiguslasi, kodanikuühiskonna aktiviste ja sõltumatuid ajakirjanikke, suurendama nende mõjukust ning edendama IKTga seotud põhiõigusi, nagu takistamatu juurdepääs infovoogudele internetis, eraelu puutumatus ja andmekaitse, sõna- ja kogunemisvabadus, ühinemisvabadus ning ajakirjandus- ja avaldamisvabadus internetis;

14.

juhib tähelepanu informaatorite ja nende toetajate, sealhulgas ajakirjanike raskele olukorrale pärast kolmandates riikides toimuvast jälgimistavade kuritarvitamisest teatamist; usub, et selliseid isikuid tuleks käsitleda inimõiguste kaitsjatena ja seetõttu väärivad nad ELi kaitset, nagu on sätestatud ELi suunistes inimõiguste kaitsjate kohta; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele kaaluda põhjalikult informaatoritele vastutuselevõtmise suhtes rahvusvahelise kaitse andmise võimalust;

15.

taunib asjaolu, et julgeolekumeetmeid, sealhulgas terrorismivastaseid meetmeid, kasutatakse üha sagedamini ettekäändena eraelu puutumatuse õiguse rikkumiseks ning inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja poliitiliste aktivistide seadusliku tegevuse takistamiseks; väljendab veel kord oma kindlat veendumust, et riiklik julgeolek ei saa ühelgi juhul olla suunamata, salajase või massilise järelevalve programmide õigustuseks; rõhutab, et selliseid meetmeid tuleb rakendada ainult rangelt kooskõlas õigusriigi põhimõttega ja inimõigusstandarditega, sealhulgas õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele;

16.

palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil edendada julgeoleku- ja luureteenistuste demokraatlikku järelevalvet oma poliitilise dialoogi raames kolmandate riikidega ja ka oma arengukoostöö programmide raames; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks kodanikuühiskonna organisatsioone ja seadusandlikke organeid kolmandates riikides, kes soovivad parandada siseriiklike julgeolekuteenistuste läbipaistvust ja vastutust ning nende üle teostatavat järelevalvet; nõuab sellekohaste konkreetsete kohustuste lisamist tulevasse ELi inimõiguste ja demokratiseerimise alasesse tegevuskavasse;

17.

palub nõukogul ja komisjonil edendada digitaalseid vabadusi ja piiramatut juurdepääsu internetile mis tahes suhtluses kolmandate riikidega, sealhulgas ühinemisläbirääkimised, kaubandusläbirääkimised, inimõigustealased dialoogid ja diplomaatiline suhtlus;

18.

tõdeb, et internet on muutunud avalikuks ruumiks ning samuti ka turuks, mille jaoks teabe vaba liikumine ja IKT kättesaadavus on hädavajalikud; rõhutab seetõttu, et digitaalset vabadust ja vabakaubandust tuleb samaaegselt edendada ja kaitsta;

19.

nõuab kõigisse kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepetesse klauslite lisamist, milles viidatakse sõnaselgelt vajadusele edendada, tagada ja austada digitaalseid vabadusi, võrgu neutraalsust, tsenseerimata ja piiranguteta juurdepääsu internetile, eraelu puutumatusega seotud õigusi ja andmekaitset;

20.

nõuab tungivalt, et EL võitleks inimõiguste kaitsjate kriminaliseerimise vastu selle eest, et nad kasutavad krüpteerimist ning tsenseerimise vältimise ja eraelu puutumatuse kaitsmise vahendeid, keeldudes ELi sees krüpteerimist piiramast ja vaidlustades kolmandate riikide valitsuste otsused, kes kasutavad selliseid süüdistusi inimõiguslaste vastu;

21.

nõuab tungivalt, et EL võitleks krüpteerimise, tsenseerimisvastaste ja eraelu puutumatuse kaitse vahendite kasutamise kriminaliseerimise vastu, keeldudes ELi sees krüpteerimist piiramast ja vaidlustades kolmandate riikide valitsuste otsused, kes selliste vahendite kasutamist kriminaliseerivad;

22.

rõhutab, et tulemuslik ELi arengu- ja inimõiguste poliitika eeldab IKT valdkonna peavoolustamist ja digitaalse lõhe ületamist elementaarse tehnoloogilise infrastruktuuri tagamise, digitaalseid oskusi edendavate teadmiste ja teabe kättesaadavuse soodustamise, dokumentides avatud standardite kasutamise ning tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamise abil, kui see on asjakohane, et tagada avatus ja läbipaistvus (eelkõige avaliku sektori asutustes), sealhulgas andmekaitse tagamine digitaalvaldkonnas kogu maailmas, ning IKT valdkonna potentsiaalsete ohtude ja hüvede parem mõistmine;

23.

kutsub komisjoni üles toetama puuetega inimeste digitaalsete takistuste eemaldamist; peab väga oluliseks seda, et ELi poliitikameetmed inimõiguste arendamise ja edendamise vallas maailmas seaksid eesmärgiks vähendada puuetega inimeste digitaalset lõhet ja pakkuda laiemat õiguste raamistikku, eelkõige seoses internetiga loodud juurdepääsuga teadmistele, digitaalse osalemise ning uutesse majanduslikesse ja sotsiaalsetesse võimalustesse kaasamisega;

24.

rõhutab, et inimõiguste rikkumiste kohta seaduslik digitaalne tõendite kogumine ja nende levitamine võib olla abiks ülemaailmses võitluses karistamatuse ja terrorismi vastu; on seisukohal, et sellist materjali tuleks rahvusvahelise (kriminaal)õiguse kohaselt põhjendatud juhtudel lugeda vastuvõetavaks kohtumenetluse tõenditena kooskõlas rahvusvaheliste, piirkondlike ja põhiseaduslike kaitsemeetmetega; soovitab mehhanismide loomist rahvusvahelise kriminaalõiguse valdkonnas menetluste kehtestamiseks, mille kaudu oleks võimalik selliseid andmeid autentida ja koguda kasutamiseks kohtumenetluse tõenditena;

25.

taunib asjaolu, et teatavat ELis arendatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ja -teenuseid müüakse kolmandates riikides ja neid võivad seal kasutada eraisikud, ettevõtted ja valitsusasutused konkreetse inimõiguste rikkumise eesmärgiga tsensuuri, massilise järelevalve, segamise, infopüügi, jälgimise ning kodanike ja nende tegevuse jälitamise kaudu (mobiil)telefonivõrkudes ja internetis; väljendab muret asjaolu pärast, et mõned ELis asuvad ettevõtted võivad teha kättesaadavaks nende rikkumisteni viivad tehnoloogiad ja teenused;

26.

märgib, et oht Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja kolmandate riikide julgeolekule tuleneb tihti üksikisikutelt või väikestelt rühmadelt, kes kasutavad digitaalsidevõrke rünnakute kavandamiseks ja teostamiseks ning et selliste ohtude kõrvaldamiseks vajalikke vahendeid ja taktikaid peab järjepidevalt läbi vaatama ja ajakohastama;

27.

on seisukohal, et massiline järelevalve, mille põhjuseks ei ole terrorirünnakute ja -ohu suurenemise võimalus, rikub vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ja seega ka inimõigusi;

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid täieliku demokraatliku järelevalve kohaldamist luureteenistuste operatsioonide suhtes kolmandates riikides, veendumaks et need teenistused tegutsevad õigusriigi põhimõtet täielikult austades ja et oleks tagatud ebaseaduslikul viisil toiminud teenistuste ja isikute vastutusele võtmine;

29.

ergutab liikmesriike, arvestades liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist suurenenud koostööd ja teabevahetust (sealhulgas digitaalse jälgimise kasutamise abil) tagama nende teenistuste tegevuse demokraatliku järelevalve asjakohase sisese, täitevvõimu, kohtuliku ja sõltumatu parlamentaarse järelevalve abil;

30.

rõhutab, et ELi õigusega tuleks sätestada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtted ja inimõiguste integreerimine inimõigusi kaitsvate tehnoloogiliste lahenduste ja innovatsiooni kaudu, tagamaks et internetiteenuse osutajad, tarkvaraarendajad, riistvara tootjad, suhtlusvõrguteenused/meedia, mobiilsideoperaatorid ja teised arvestavad lõppkasutaja inimõigustega kogu maailmas;

31.

nõuab tungivalt, et EL tagaks suurema läbipaistvuse mobiilsideoperaatorite või interneti-teenuse osutajate ja valitsuste vahelistes suhetes ning nõuaks seda oma suhetes kolmandate riikidega, nõudes, et mobiilsideoperaatorid ja internetiteenuse osutajad avaldaksid iga-aastaselt üksikasjaliku läbipaistvusaruande, sealhulgas aruanded ametivõimude poolt nõutud tegevuste kohta ja avalike asutuste ja mobiilsideoperaatorite/internetiteenuse osutajate vaheliste finantssuhete kohta;

32.

tuletab ettevõtetest osalejatele meelde nende vastutust seoses inimõiguste austamisega kogu nende ülemaailmses tegevuses, hoolimata sellest, kus nende kasutajad asuvad, ja sõltumata sellest, kas vastuvõttev riik täidab enda inimõigustega seotud kohustusi; kutsub IKT-ettevõtteid ja eelkõige ELis asuvaid IKT-ettevõtteid üles rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, sealhulgas hoolsuskohustusmeetmete ja riskijuhtimise kaitsemeetmete kehtestamise ning tõhusate õiguskaitsemeetmete ettenägemise abil, kui nende tegevused on põhjustanud või aidanud kaasa inimõigustega seotud kahjuliku mõju tekkimisele;

33.

rõhutab vajadust tulemuslikumalt rakendada ja jälgida ELi tasandil IKT valdkonnaga seotud ELi määruseid ja sanktsioone – sh kõikehõlmavate mehhanismide kasutamist – et kindlustada õigusaktide täitmine kõigi osaliste, sealhulgas liikmesriikide poolt ja võrdsete võimaluste säilimine;

34.

rõhutab asjaolu, et põhiõiguste asutamine on edukate terrorismivastaste meetmete, sh digitaalsete jälgimistehnoloogiate, oluline element;

35.

väljendab heameelt 2013. aasta detsembris Wassenaari kokkuleppe raames tehtud otsuse üle, mis käsitleb ekspordikontrolli jälgimise, õiguskaitse ja luureandmete kogumise vahendite ning võrkude jälgimissüsteemide valdkondades; tuletab meelde, et ELi kahesuguse kasutusega kaupu käsitlev kord, eelkõige ELi kahesuguse kasutusega kaupu käsitlev määrus on ikka veel väga puudulik selles osas, mis puudutab tõhusat ja süstemaatilist ekspordikontrolli kahjustavate IKT-vahendite mittedemokraatlikesse riikidesse eksportimisel;

36.

ergutab komisjoni eelseisva kahesuguse kasutusega kaupade poliitika läbivaatamise ja ajakohastamise raames esitama kiiresti ettepaneku aruka ja tõhusa poliitika kohta, et piirata ja reguleerida nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia rakendamise ja kasutamisega seotud teenuste kaubanduslikku eksporti ning lahendada probleem, mis on seotud IKT toodete ja teenuste potentsiaalselt kahjustava ekspordiga kolmandatesse riikidesse, nagu lepiti kokku Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduses aprillis 2014; palub komisjonil lisada tõhusad kaitsemeetmed, et need ekspordikontrollmeetmed ei tekitaks mis tahes kahju teadusuuringutele, sealhulgas kuritegeliku tahtluseta teaduslikud ja IT-turvalisuse uuringud;

37.

rõhutab, et komisjon peaks suutma kiiresti varustada ekspordiloa taotlemisel kõhklevaid ettevõtteid täpse ja ajakohastatud teabega võimalike kaubatehingute seaduslikkuse või võimaliku kahjuliku mõju kohta;

38.

palub komisjonil esitada ettepanekud, et vaadata läbi, kuidas ELi standardeid IKT valdkonnas saaks kasutada selleks, et hoida ära võimalik kahjulik mõju, mis kaasneb sellise tehnoloogia või muude teenuste ekspordiga kolmandatesse riikidesse, kus mõisteid nagu „seaduslik infopüük“ ei saa käsitleda võrdväärsetena Euroopa Liidus kasutatavate mõistetega või kus näiteks esineb probleeme inimõiguste järgimisega või puudub õigusriik;

39.

kinnitab veel kord, et ELi standardid, eelkõige ELi põhiõiguste harta, peaks olema ülimuslik, kui hinnatakse juhtumeid, mis hõlmavad kahesuguse kasutusega tehnoloogia kasutamist viisil, mis võib inimõiguseid piirata;

40.

nõuab turvapaigata turvaaukude (zero-day exploits) müüki reguleeriva poliitika väljatöötamist, et vältida selliste turvaaukude kasutamist küberrünnakuteks või lubamatuks juurdepääsuks seadmetele, mis viib inimõiguste rikkumiseni, arvestades seejuures, et sellised õigusaktid ei avaldaks olulist mõju akadeemilistele ja muudele heauskselt tehtavatele teadusuuringutele;

41.

taunib teatavate ELi ettevõtete ja ELis tegutsevate inimõigustele võimaliku kahjuliku mõjuga kahesuguse kasutusega tehnoloogiaga kauplevate rahvusvaheliste ettevõtete aktiivset koostööd riikidega, kus rikutakse inimõigusi;

42.

nõuab tungivalt, et komisjon jätaks sellises tegevuses osalevad ettevõtted avalikult kõrvale ELi hankemenetlustest, teadus- ja arendustegevuse rahastamisest ja mis tahes muust rahalisest toetusest;

43.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu inimõigustega seotud aspektidele tehnoloogiliste seadmete riigihankemenetlustes eelkõige riikides, kus on selles valdkonnas esinenud mitteusaldusväärseid tavasid;

44.

palub komisjonil ja nõukogul interneti haldamise foorumite kaudu aktiivselt kaitsta avatud internetti, mitmeid sidusrühmi hõlmavaid otsustamisprotsesse, võrgu neutraalsust, digitaalseid vabadusi ja andmekaitse tagatisi kolmandates riikides;

45.

mõistab hukka krüpteerimisprotokollide ja toodete nõrgestamise ja õõnestamise eelkõige luureteenistuste poolt, kes soovivad krüpteeritud suhtlust püüda;

46.

hoiatab õiguskaitse erastamise eest internetiettevõtete ja interneti-teenuse osutajate poolt;

47.

nõuab normide ja standardite täpsustamist, mida erasektori osalejad kasutavad oma süsteemide arendamiseks;

48.

tuletab meelde tehnoloogia kasutamise konteksti hindamise tähtsust, et täielikult mõista nende mõju inimõigustele;

49.

nõuab selgesõnaliselt vahendite edendamist, mis võimaldavad internetti anonüümselt ja/või pseudonüümselt kasutada, ning vaidlustab ühepoolse seisukoha, et sellised vahendid võimaldavad üksnes kuritegude sooritamist, mitte ei anna inimõiguslastele väljaspool ELi ja selle siseselt võimalusi tegutsemiseks;

50.

nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja Euroopa välisteenistus töötaksid välja nutikad ja tõhusad poliitikameetmed kahesuguse kasutusega tehnoloogiate ekspordi reguleerimiseks, pöörates tähelepanu IKT toodete ja teenuste võimalikule kahjulikule eksportimisele, rahvusvahelisel tasandil mitmepoolsete ekspordikontrollikordade raames ja muudes rahvusvahelistes organites;

51.

rõhutab, et mis tahes regulatiivsed muudatused, mille eesmärk on suurendada ekspordikontrolli tõhusust immateriaalse tehnoloogiasiirde korral, ei tohi takistada õiguspäraseid teadusuuringuid ning juurdepääsu teabele ja selle vahetust, ning et mis tahes võimalikel meetmetel, nagu ELi üldise ekspordiloa kasutamine kahesuguse kasutusega teadusuuringute puhul, ei tohiks olla jahutavat mõju üksikisikute ja VKEde tegevusele;

52.

palub liikmesriikidel tagada, et olemasolevad ja tulevased ekspordikontrollimeetmed ei piira seaduslike turbeuurijate tegevust ning et ekspordikontrolle kohaldatakse heas usus ja ainult selgelt määratletud tehnoloogia suhtes, mis on mõeldud massiliseks järelevalveks, tsenseerimiseks, segamiseks, infopüügiks või kodanike ja nende tegevuse jälgimiseks ja jälitamiseks (mobiil)telefonivõrkudes;

53.

tuletab meelde, et mesh-based ad hoc juhtmevabad tehnoloogiad pakuvad suurt potentsiaali varuvõrgustikeks piirkondades, kus internet pole saadavad või on blokeeritud, ning saavad aidata inimõiguste edendamisel;

54.

palub komisjonil nimetada ametisse sõltumatu ekspertide rühm, kes suudab teostada inimõiguste mõjuhindamist olemasolevate ELi IKT standardite põhjal, eesmärgiga esitada soovitusi kohanduste kohta, mis suurendavad inimõiguste kaitset eelkõige juhul, kui süsteeme eksporditakse;

55.

tunnistab, et tehnoloogiline areng on väljakutseks õigussüsteemide jaoks, mis peavad kohanema uute oludega; rõhutab, kui oluline on, et seadusandjad pööraks rohkem tähelepanu digitaalse majandusega seotud probleemidele;

56.

palub komisjonil kaasata kolmandates riikides IKT valdkonda kodanikuühiskond ja sõltumatud eksperdid, sealhulgas turbeuurijad, et tagada ajakohastatud oskusteave, mis peaks tagama tulevikukindla poliitika kujundamise;

57.

rõhutab vajadust vältida selliseid soovimatuid tagajärgi nagu piirangud ja jahutav mõju teadusuuringutele või muule heauskselt tehtavale teadus- ja arendustegevusele, teabevahetusele ja teabele juurdepääsule, turbeteadmiste arendamisele või tehnoloogia ekspordile, mis teenivad vajalike digitaalsete oskuste omandamise ja inimõiguste edendamise huve;

58.

on veendunud, et kõikjal maailmas nõuab valitsuste ja erasektori osalejate vaheline koostöö digitaalses valdkonnas selget kontrolli ja tasakaalu ning ei tohi viia demokraatliku ja kohtuliku järelevalve, sealhulgas Interneti Haldamise Foorumi kahjustamiseni;

59.

märgib, et vabatahtlikkus ei ole piisav, vaid vaja on siduvaid eeskirju, et sundida ettevõtjaid arvestama inimõiguste olukorraga riikides, enne kui nad oma tooteid sinna müüvad, ja koostama mõjuhinnangut selle kohta, milline on nende müüdava tehnoloogia mõju inimõiguste kaitsjatele ja valitsuse kritiseerijatele;

60.

leiab, et väga tundlike kaupade eksporti tuleb kontrollida enne, kui need EList välja liiguvad ja nõuete rikkumisel on vaja kohaldada sanktsioone;

61.

nõuab üksikisikutele krüpteerimise õiguse andmist ja krüpteerimise võimaldamiseks vajalike tingimuste loomist; on seisukohal, et kontroll peab jääma lõppkasutajale, kes vajab kontrolli asjakohaseks teostamiseks oskusi;

62.

nõuab otspunktkrüpteerimise standardite kehtestamist enesestmõistetavana kõigi sideteenuste puhul, et valitsustel, luureteenistustel ja järelevalvajatel oleks infosisu lugemine raskendatud;

63.

rõhutab riiklike luureteenistuste erilist vastutust usalduse loomisel ja nõuab massilise järelevalve lõpetamist; on seisukohal, et Euroopa kodanike järelevalvet oma- ja välismaiste luureteenistuste poolt tuleb käsitleda ja see tuleb lõpetada;

64.

on vastu sellele, et Euroopa jälgimistehnoloogiat ja tsenseerimisvahendeid müüakse ja levitatakse autoritaarsetele režiimidele, kus puuduvad õigusriigi põhimõtted;

65.

nõuab rikkumistest teatajate rahvusvahelise kaitse võimaluste suurendamist ja ergutab liikmesriikide võtma vastu seadusi rikkumisest teatajate kaitseks;

66.

nõuab ÜRO esindaja nimetamist digitaalsete vabaduste ja andmekaitse valdkonnas ning inimõiguste ülemvoliniku töövaldkonna laiendamist sel määral, et ka tehnoloogiat vaadeldakse inimõiguste aspektist;

67.

nõuab meetmete võtmist, et tagada aktivistide, ajakirjanike ja kodanike eraelu puutumatuse kaitse kõikjal maailmas ja võimalus interneti kaudu ühenduses olla;

68.

rõhutab, et internetile juurdepääsu õigust tuleks tunnustada inimõigusena ja nõuab meetmete võtmist digitaalse lõhe kõrvaldamiseks;

69.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Euroopa välisteenistusele.

22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/51

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 1/2012 teatavate perioodi 2014–2020 ühise põllumajanduspoliitikaga seotud määruste ettepanekute kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 2/2004 nn ühtse auditi mudeli kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 16/2013 „Kogemused ühtse auditi (single audit) rakendamisest ja komisjoni tuginemisest liikmesriikide auditeerimisasutuste poolt ühtekuuluvuse valdkonnas tehtud tööle“,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi 2013. aasta tegevusaruannet,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8-0240/2015),

A.

arvestades, et kahe ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformidevooru tulemusel on eeskirjad muutunud mitmekesisemaks ja keerulisemaks;

B.

arvestades, et keerukamad eeskirjad suurendavad kohapeal tehtavate vigade arvu;

C.

arvestades, et ÜPP eesmärgid tuleb täita ning ÜPP mõjusaks rakendamiseks tuleb tagada kõigi ELi institutsioonide ning riiklike ja piirkondlike asutuste vaheline vastastikune mõistmine ja usaldus;

D.

arvestades, et ÜPP tulemuslikum ja tõhusam reformimine eeldab lihtsustamist ja bürokraatia vähendamist, et täita ÜPP eesmärgid;

E.

arvestades, et kontrollide ning sidusrühmade ja põllumajandustootjate nõustamise kulud on liikmesriikide tasandil praegu hinnanguliselt neli miljardit eurot aastas ning viimase ÜPP reformi elluviimise ja eelkõige keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete kehtestamise tõttu need kulud ning veamäärad tõenäoliselt kasvavad;

F.

arvestades, et 2013. aasta reformi tulemusena on oluliselt muutunud andmed, mida põllumajandustootjad peavad taotluste ja põhjenduste juurde esitama, ning uute nõuetega võib esmases õppe- ja kohanemisetapis kaasneda suurem veamäär;

G.

arvestades, et tähtis on mitte koormata ettevõtjaid ebaproportsionaalse arvu kontrollkäikudega;

H.

arvestades, et ÜPP eesmärgid tuleb täita, tagades selle mõjusaks rakendamiseks kõigi ELi institutsioonide ning riiklike ja piirkondlike asutuste vahelise vastastikuse mõistmise ja usalduse;

I.

arvestades, et põllumajandustootjaid stimuleeritakse pakkuma selliseid teenuseid nagu maastikuhooldus, põllumajandusmaa bioloogiline mitmekesisus ja kliima stabiilsus, kuigi neil ei ole turuväärtust,

J.

arvestades, et praegu liikmesriikide tasandil teostatavate kontrollide ning sidusrühmade ja põllumajandustootjate nõustamise kulud võivad olla hinnanguliselt neli miljardit eurot, rõhutab vajadust viia miinimumini kontrollikulud ja sellega kaasnev bürokraatia;

K.

arvestades, et tulemuspõhine kontrollimine võib saada kasulikuks meetodiks, kuid lõplike abisaajate usalduse võitmiseks tuleb haldusasutustel tagada stabiilsus ja võimaldav lähenemisviis, tuletab siiski meelde, et ELi erisuguste ja eri suurusega põllumajandustootjate suhtes ei saa kohaldada ühesugust süsteemi;

L.

arvestades, et viimase ÜPP reformiga kehtestatud keskkonnasäästlikumaks muutmise meetmete eesmärk on saavutada põllumajanduse suurem jätkusuutlikkus selliste vahendite abil nagu:

M.

arvestades, et põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi hinnangul (1) tuleb mõningatele makseasutustele väljastada 51 reservatsiooni;

1.

jagab Euroopa Kontrollikoja arvamust, et ühise põllumajanduspoliitika aastate 2014–2020 kulutuste aluseks olevad põhimõtted on jätkuvalt keerukad (2); tuletab siiski meelde, et ÜPP keerukus tuleneb Euroopa riikide põllumajanduse mitmekesisusest et ning lihtsustamine ei tohi tuua kaasa kehtestatud vahendite kasutamise lõpetamist;

2.

veamäära vähendamiseks nõuab vähema bürokraatiaga ÜPPd ning vahendite kehtestamist, mis võimaldavad eristada vigu pettustest;

3.

nõuab, et kontrollitulemuste rakendamisel ja võimalike sanktsioonide määramisel eristataks ettekavatsemata tegematajätmisi pettusejuhtudest, kuna tegevusetusega maksumaksjale enamasti rahalist kahju ei tekitata;

4.

nõuab vähema bürokraatiaga ÜPPd, mida saab selgelt rakendada ja tõlgendada, et vähendada veamäära ja võtta kasutusele sellised vahendid, mis võimaldavad eristada vigu ja pettusi ning samas tagada, et põllumajandustootjad suudaksid endiselt toota elutähtsaid toiduaineid, kuna see on poliitika põhiküsimus; on veendunud, et ÜPP keerukuse jätkuv vähendamine ja selle ühtlustamine on üks peamisi tegureid, mis aitab meelitada põllumajandusse uusi tulijaid ning ühtlasi hoida neid ja nende oskusi, et tagada tulevikus ELis jõudsalt arenev põllumajandussektor; ootab sellega seoses parema reguleerimise programmi raames tõhusamate meetmete võtmist; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle pikendada ühe kuu võrra otsetoetuste taotluste esitamise tähtaega ja peab seda sammuks ÜPP veamäära vähendamise suunas;

5.

veamäära vähendamiseks nõuab tungivalt selgemate suuniste andmist nii liikmesriikide ametiasutustele kui ka põllumajandustootjatele;

6.

toetab komisjoni ÜPP lihtsustamise algatust, milleks viivitamata selgitatakse välja kiiresti rakendatavad meetmed, sest see tuleb kasuks põllumajandustootjatele, makseasutustele, ELi institutsioonidele ja maksumaksjatele; nõuab ka tungivalt, et vahearuandes esitataks alusõigusaktide muutmise ettepanekud, mida saaks reformi huvides järgmisel rahastamisperioodil kaaluda;

7.

kardab, et kontrollikoja nimetatud ühise põllumajanduspoliitika otsemaksete kõige tõenäolisem veamäär aastatel 2014–2020 suureneb, seda peamiselt asjaolu tõttu, et uus nõuetelevastavuse raamistik ei ole veel kooskõlas antud poliitikavaldkonna asjatu keerukuse vähendamisega korraldusasutuste või abisaajate jaoks;

8.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament ja kontrollikoda on sageli rõhutanud vajadust leida õige tasakaal väiksema halduskoormuse ja mõjusa finantskontrolli vahel;

9.

märgib, et ühise põllumajanduspoliitika kontrollide kulud küündivad juba praegu 4 miljardi euroni aastas ning puudutavad 50 miljonit tehingut ja põllumajandusvaldkonna eelarvet mahuga ligikaudu 58 miljardit eurot;

10.

on rahul asjaoluga, et komisjon peab esmatähtsaks uue ÜPP lihtsustamist ning et ta teeb ettepaneku vähendada esmajoones delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide hulka;

11.

pooldab otsustavalt liikmesriikide, komisjoni ja kontrollikoja poolt põllumajanduses teostatavate kontrollide arvu suurendamise asemel nende kvaliteedi ja järjepidevuse tõstmist;

12.

rõhutab ka, et kontrollid tagavad selle, et ELi eelarves ÜPP vahendite rahastamiseks ettenähtud summad kulutatakse õigesti;

13.

tuletab meelde, et ühtse auditikava eesmärk on kehtestada lõplikest abisaajatest Euroopa Liidu institutsioonideni ulatuv ühtne auditite ahel;

14.

peab kahetsusväärseks, et ühtne auditikava ei ole veel tulemuslik ning et liikmesriikide kehtestatud kontrollisüsteemid ei ole veel oma täielikku potentsiaali saavutanud; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust viia läbi tulemuslikud esmatasandi kontrollid ning seejuures vähendada põllumajandustootjate koormust, samuti olemasolevaid võimalusi kontrollide paindlikuks korraldamiseks;

15.

suunisena soovitab komisjonil ja liikmesriikidel leida võimalusi ÜPPga seotud kontrollide optimeerimiseks ja kombineerimiseks selliselt, et väljavalitud kasusaajad allutataks, kui vähegi võimalik, vaid ühele kontrollitsüklile aastas;

16.

rõhutab, et Euroopa Kontrollikoja eelarveaastat 2013 käsitleva aastaaruande kohaselt:

17.

taunib asjaolu, et komisjon pidi ülespoole korrigeerima veamäärasid, mille edastasid 42 makseasutust 68st, kelle üldine jääkvigade määr oli üle 2 %, olgugi et peaaegu kõik otsetoetustega tegelevad makseasutused olid sertifitseerimisasutuste poolt akrediteeritud ja sertifitseeritud ning 82st makseasutuste koostatud kinnitavast avaldusest 79 kohta esitasid sertifitseerimisasutused 2013. aastal märkusteta arvamuse;

18.

ootab, et sertifitseerimisasutustele määrustega (EL, Euratom) nr 966/2012 ja (EL) nr 1306/2013 antud ülesannete tõttu paraneb liikmesriikide poolt edastatava ELi põllumajandusfondide haldamist käsitleva teabe usaldusväärsus;

19.

palub komisjonil muuta sertifitseerimisasutustele kehtestatud suuniseid, et statistiliste aruannete koostamist põhjalikumalt kontrollida;

20.

kordab oma nõudmist, et komisjon koostaks ettepanekud selle kohta, kuidas karistada makseasutusi valede või ebakorrektsete aruannete esitamise eest, mis hõlmaksid kolme järgmist mõõdet: kontrollistatistika, makseasutuste kinnitused ja sertifitseerimisasutuste tehtud töö; nõuab, et komisjonile antaks õigus olulise väärkajastamise korral makseasutuse akrediteering tühistada;

21.

ootab, et komisjon kiiresti ja täielikult kasutaks ära ÜPP lihtsustamise protsessi, eriti seoses nõuetelevastavust ja keskkonnasõbralikumaks muutmist reguleerivate koormavate ja keerukate eeskirjadega, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad kogu Euroopa põllumajandustootjaid;

22.

toetab komisjoni algatust ÜPP lihtsustamiseks seeläbi, et viivitamata kaaluda meetmeid, mida saab kiiresti rakendada, sest see tuleb kasuks põllumajandustootjatele, makseasutustele, ELi institutsioonidele ja maksumaksjatele; nõuab ka tungivalt ettepanekute esitamist põhiõigusakti muutmiseks; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid ÜPP lihtsustamiseks ja võtma sealjuures arvesse põllumajandussektori sidusrühmade tagasisidet;

23.

pooldab ühtse auditi tugevdamist ja rangemat rakendamist eri institutsioonide läbiviidavate kontrollitoimingute kooskõlastamise kaudu ning nõuab audititest tingitud halduskoormuse vähendamist, nii et mis tahes õigusnormide kohaselt ei kontrolliks põllumajandustootjaid ühe aasta jooksul vastutavad asutused mitme eraldi kontrollkäiguga või komisjon ja kontrollikoda ülemääraselt või mitmel korral, nii et kontrollkäikude arvu piiramine vähendaks põllumajandustootjate koormust; nõuab sertifitseerimisasutuste ja liikmesriikide muude asutuste auditeerimisülesannete ja kontrollide ühendamist; märgib, et nii liikmesriikide ametiasutuste kui ka komisjoni poolt ÜPP rakendamise suunistes põllumajandustootjatele antavad nõuanded on sageli vastuolus kontrollikoja hindamiskriteeriumidega, mille tagajärjeks on ebaproportsionaalsed ja ootamatud trahvid;

24.

toetab kontrollide puhul ühtset lähenemisviisi, mille kohaselt kõik ühes põllumajandusettevõttes nõutavad kontrollid viidaks läbi võimaluse korral ühel ajal, et vähendada nii kohalkäimiste arvu kui ka nendega kaasnevat raha- ja ajakulu ning ametiasutuste ja põllumajandustootjate koormust ja muuta kontrolliprotsess sujuvamaks;

25.

tuletab komisjonile meelde, et eeskirjade keerukusest tingitud tahtmatute vigade risk jääb lõppkokkuvõttes abisaajate kanda; nõuab selle käsituse toetamiseks mõistlikku, proportsionaalset ja tulemuslikku karistuspoliitikat, näiteks nii maksete kava kui ka nõuetelevastavuse osas tehtud sama vea puhul topeltkaristuste vältimist;

26.

on veendunud, et projektide sujuva rakendamise tagamiseks ei tohiks väiksemate ja/või tehniliste vigade tuvastamise korral makseid katkestada;

27.

nõuab, et komisjon, liikmesriigid ja kontrollikoda arendaksid edasi riskipõhiseid auditistrateegiaid, mille puhul võetakse arvesse kõik asjakohased andmed, näiteks tehakse eelnevalt kindlaks poliitikavaldkonna parimad/halvimad nõuete täitjad;

28.

rõhutab vajadust töötada välja kriteeriumid selle kindlaksmääramiseks, millised liikmesriigid on parimad või halvimad nõuete täitjad;

29.

tuletab meelde, et sõltuvalt poliitikavaldkonnast võib väga erinevaid liikmesriike lugeda ELi fondide haldamise osas halvimate näitajatega liikmesriigiks;

30.

rõhutab, et tulemuslikkuse määratlemine peaks kontrollide puhul tuginema kontrollnäitajatele ning eeskätt hõlmama liikmesriikide kontrollide ja haldussüsteemide kvaliteeti, st korraldus- ja sertifitseerimisasutuste tõhusust, järjepidevust ja usaldusväärsust;

31.

on seisukohal, et iga poliitikavaldkonna parimate näitajatega liikmesriike tuleks tasustada liidu kontrollide vähendamisega;

32.

on veendunud, et tulemuspõhiste kontrollimehhanismide väljatöötamine ja haldamine ei tohiks mingil juhul kahjustada ELis toiduga varustamise kindlust;

33.

kutsub parimate tulemustega liikmesriike üles jagama oma kogemusi halvimate näitajatega liikmesriikidega;

34.

palub komisjonil julgustada parimate tavade vahetamist, et tagada võimalikult sujuv kontrollimine ja põllumajandustootjate võimalikult vähene häirimine;

35.

märgib, et määruse (EL) nr 1306/2013 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta) artikli 59 lõike 5 kohaselt „liikmesriigid tagavad kohapealsete kontrollide miinimumtaseme, mis on vajalik tõhusaks riskijuhtimiseks, ja vajaduse korral tõstavad seda taset. Liikmesriigid võivad kõnealust miinimumtaset alandada, kui haldus- ja kontrollisüsteemid toimivad nõuetekohaselt ning veamäärad jäävad vastuvõetavale tasemele“;

36.

palub komisjonil täpsemalt määratleda määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 59 lõikes 5 osutatud vastuvõetav tase ning algatada Euroopa Parlamendi ja Euroopa Kontrollikojaga selleteemaline dialoog;

37.

ergutab liikmesriike arendama edasi e-valitsuse algatusi, mille eesmärk keskpikas kuni pikaajalises perspektiivis on vähendada veamäära vigade vältimisega rakendamisetapis; palub komisjonil ja liikmesriikidel kinni pidada ühissätete määruse artikli 122 lõikes 3 toodud sihtkuupäevast, mille ajaks tuleb projektide rakendamisel, juhtimisel ja kontrollimisel üle minna e-ühtekuuluvusele; on veendunud, et igasuguste rikkumiste vältimiseks ja tõkestamiseks on tähtis andmete täielik läbipaistvus ja kättesaadavus; sellega seoses palub komisjonil muuta kõigilt abisaajatelt saadud dokumentide avaldamine kohustuslikuks;

38.

on veendunud, et kõigile maapiirkondadele kiire lairibaühenduse tagamine koos teadlikkuse märkimisväärse suurendamise ja selle kasutama õpetamisega on oluline vahend, mis võimaldab kõigil põllumajandustootjatel ÜPPga seotud uusimatest taotluste ja nõuete esitamise süsteemidest kasu saada;

39.

nõuab lisapingutusi, et vähendada taotlussüsteemide ja -vormide keerukust põllumajandustootjate jaoks, ning soovitab liikmesriikidel taotlusprotsessis vigade ennetamiseks kasutada rohkem e-valitsuse tehnoloogiat, mille jaoks peab abisaajatel olema juurdepääs lairibainternetile; soovitab komisjonil luua programm, mille abil aidata koolitada vanema põlvkonna põllumajandustootjaid; rõhutab ulatuslikke investeeringuid maapiirkondade lairibavõrkudesse ja kutsub liikmesriike üles püüdma muuta taotlusprotsessi digitaalseks; tuletab meelde, et e-valitsuse tehnoloogiate usaldusväärne rakendamine eeldab, et liikmesriigid sellise tehnoloogia välja töötaksid ning seda rahastaksid või kaasrahastaksid;

40.

palub liikmesriikidel ellu viia haldusasutuste ja põllumajandustootjate vahelise suhtluse digitaliseerimise programmid, et oleks võimalik kasutada ühtset ettevõtjafaili, mis hõlmaks põllukultuuride andmete integreeritud ja sünkroonset haldamist; on seisukohal, et selline lihtsustamine võimaldaks koondada ühte need elemendid, mida praegu hallatakse eraldi (külviplaan, individuaalne kindlustuskava ja turustusaasta päevik), kuna põllumajandustootjad esitaksid ühe deklaratsiooni, mida jagatakse seejärel haldusasutuste vahel ning mis tõhustaks asjaomaste asutuste läbiviidavaid kontrolle ja vähendaks seega maksevigade ohtu ja võimaldaks kontrolle ratsionaliseerida;

41.

kutsub liikmesriike üles tagama, et uue ÜPP rakendamisega tegelevad riiklikud või piirkondlikud asutused suhtleksid ja teeksid omavahel tõhusalt koostööd, mis oleks kasulik poliitikat kohapeal rakendavatele põllumajandustootjatele;

42.

leiab, et nii põllumajandustootmisel kui ka kontrollimisel on pikemas perspektiivis palju võimalusi saada kasu tööstuslike internetipõhiste lahenduste väljatöötamisest ja kasutuselevõtmisest, eriti seoses nii kasusaajatele kui ka makseasutustele mõeldud integreeritud lahendustega; eeldab, et sellel on soodne mõju kontrollide järjepidevusele, usaldusväärsusele ja kulutõhususele; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu ja viiks ellu sellealaseid katseprojekte; tuletab meelde, et kõnealune käsitus sõltub liikmesriikide tegevusest maapiirkondadele kiire lairibaühenduse tagamisel kogu ELis;

43.

kutsub komisjoni üles tegema koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas kontrollikoja, liikmesriikide ja kasusaajate organisatsioonidega, pikaajalise strateegia koostamisel, mille eesmärk oleks leida mittepoliitilisi võimalusi, kuidas pärast tulevasi ÜPP reforme ja muudatusi alusaktides hoiduda veelgi tõstmast kasusaate ja kontrollijate koormust;

44.

palub, et komisjon, kui ta koostab määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 46 kohast seadusandlikku ettepanekut ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala kohta, järgiks maaelu arengu valdkonnas juba kehtivat kontrollitavuse põhimõtet;

45.

palub komisjonil tegeleda määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 59 nimetatud kontrollide miinimumtaseme alandamise küsimusega hindamisaruandes, millele osutatakse sama määruse artiklis 110 ühise põllumajanduspoliitika seire ja hindamise kohta;

46.

palub komisjonil koostada teatis, milles käsitletakse võimalust juurutada tulemuspõhised juhtimissüsteemid kõigis ÜPP valdkondades, eriti maaelu arengusse investeerimisel, et algatada kõigi sidusrühmadega dialoog selle põhimõtte sisseviimiseks ELi õigusaktidesse;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Ülemkogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

22.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/57

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni poolt 2003. aastal kindlaks määratud kriteeriumeid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) määratlemiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ (COM(2012)0795),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni eksperdirühma 2009. aasta aruannet „Ülevaade pereettevõtetega seotud probleemidest – teadusuuringud, poliitikameetmed ja läbiviidud uuringud“,

—

võttes arvesse oma 5. veebruari 2013. aasta resolutsiooni VKEde rahastamisvõimaluste parandamise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 15. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise kohta konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse edendamiseks (2),

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Kõigepealt mõtle väikestele. Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act““ (COM(2008)0394),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0223/2015),

A.

arvestades, et omand on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 alusel kaitstud;

B.

arvestades, et üldiselt on pereettevõtted aidanud oluliselt Euroopa majandust edendada ning nad on väga tähtsad majanduskasvu ja sotsiaalarengu, tööpuuduse ja eriti noorte tööpuuduse vähendamise ning inimkapitali investeerimise seisukohalt; arvestades, et pereettevõtete põlvkonnaülesus tugevdab majanduse stabiilsust; arvestades, et pereettevõtetel on tavaliselt väga suur osa piirkondade arengus seoses piirkonna tööhõive, teadmussiirde ja ülesehitusega; arvestades, et pereettevõtetele suunatud meetmed võivad soodustada ettevõtlust ja motiveerida Euroopa peresid oma pereettevõtteid asutama;

C.

arvestades, et vastavalt ettevõtte Ernst and Young 2014. aasta pereettevõtete aastaraamatule on 85 % kõigist Euroopa ettevõtetest pereettevõtted, mille arvele langeb 60 % erasektori töökohtadest;

D.

arvestades, et pereettevõtted on erineva suurusega, millest tulenevad nende mitmesugused raskused ja probleemid;

E.

arvestades, et enamik pereettevõtteid on VKEd, kuid esineb nii väikseid, keskmise suurusega kui ka suuri, nii börsil noteeritud kui ka noteerimata ettevõtteid; arvestades, et pereettevõtete ja VKEde vahele tõmmatakse sageli võrdusmärk, arvestamata asjaolu, et pereettevõtete hulgas on ka väga suuri rahvusvahelisi korporatsioone; arvestades, et mõnedes ELi liikmesriikides langeb mõningate väheste pereettevõtete arvele suur osa kõigi ettevõtete kogukäibest ning nad aitavad seega oluliselt kaasa töökohtade säilitamisele ka kriiside ajal ning töökohtade ja majanduskasvu loomisele ja riigi majandusedule; arvestades, et paljud pereettevõtted, mis ei kuulu enam VKEde määratluse alla, aga samas ei ole kaugeltki suurkontsernid, ei saa enam kasutada teatud rahastamisvõimalusi ja mõningatest haldusnõuetest vabastamist; arvestades, et see tekitab paratamatult tarbetut bürokraatiat, mis on eriti keskmise suurusega pereettevõtetele suureks koormaks;

F.

arvestades, et märkimisväärne osa pereettevõtetest tegutseb rohkem kui ühes riigis, mis tähendab, et pereettevõtte mudelil on piiriülene mõõde;

G.

arvestades, et otsesed maksud ja pärimist reguleerivad õigusaktid kuuluvad liikmesriikide pädevusse ning et mõningad liikmesriigid on võtnud meetmeid pereettevõtete toetamiseks ja nende murede leevendamiseks;

H.

arvestades, et pereettevõtteid peetakse ausateks ja oma äritegevuses teatavaid põhimõtteid järgivateks ning et nad ilmutavad kõrget sotsiaalset vastutust oma töötajate ja keskkonna suhtes, mis loob ka soodsad tingimused töö ja eraelu tasakaalustamiseks; arvestades, et pereettevõtted tagavad enamasti oskuste ja oskusteabe edasiandmise järgmistele põlvkondadele ning mõnel puhul on neil tähtis osa sotsiaalsete sidemete toimimises;

I.

arvestades, et põllumajanduses on pereettevõtted kõige levinum ärimudel, mis aitab oluliselt vältida maapiirkondade tühjenemist, ning sageli pakuvad ainult nemad töövõimalusi Euroopa kõige mahajäänumates, eelkõige tööstuslikult vähem arenenud piirkondades; arvestades, et peretalud on edukuse etalonid, kuna reeglina rakendavad nad ökoloogiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutliku ringmajanduse põhimõtet praktikas, ning sellistes oludes naised ettevõtete juhtidena edendavad lisaks ettevõtlikule mõtteviisile ka eriomaseid suhtlus- ja sotsiaalseid oskusi;

J.

arvestades, et pereettevõtetega tegelev komisjoni eksperdirühm lõpetas oma töö juba enam kui viis aastat tagasi ning sellest ajast saadik ei ole ELi tasandil käivitatud ühtegi uut üleeuroopalist algatust; arvestades, et liikmesriikide ja ELi tasandil ei piisa endiselt teadusuuringuid ja andmeid, mis võimaldaksid pereettevõtete erivajadustest ja struktuuridest aru saada;

K.

arvestades, et puudub õiguslikult siduv, konkreetne, lihtne ja ühtlustatud üleeuroopaline pereettevõtte määratlus;

L.

arvestades, et määratluse puudumise tõttu ei saa koguda ELi liikmesriikides võrreldavaid andmeid, mille abil juhtida tähelepanu pereettevõtete eriolukorrale, vajadustele ja majanduslikule suutlikkusele; arvestades, et usaldusväärsete ja võrreldavate andmete puudumine võib takistada poliitiliste otsuste tegemist ja see võib tähendada, et pereettevõtete vajadusi ei rahuldata;

M.

arvestades, et pereettevõtetel on lisaks nende majanduslikule tähtsusele ka oluline sotsiaalne roll;

N.

arvestades, et mitte kõigis ELi 28 liikmesriigis ei ole huvirühmade ühendusi või muid organisatsioone, kes tegeleksid konkreetselt pereettevõtete vajadustega;

O.

arvestades, et ELi tasandi tegevust ettevõtluse ja idufirmade stimuleerimiseks tuleks intensiivistada ning pöörata rohkem tähelepanu pereettevõtete pikaajalist püsimajäämist hõlbustavatele ja stimuleerivatele meetmetele;

P.

arvestades, et pereettevõtte ärimudel on ELi liikmesriikides ebaühtlaselt levinud; arvestades, et märkimisväärsel osal Euroopa pereettevõtetest on piiriülene mõõde ja nad tegutsevad mitmes liikmesriigis;

Q.

arvestades, et naiste tunnitasu on ELis keskmiselt 16 % väiksem kui meeste oma ning kõrgematel ja juhtivatel kohtadel napib naisi, ning arvestades, et meeste ja naiste suhtes kohaldatakse erinevaid töötavasid ja töötasusüsteeme, mistõttu naistel on raskem olla majanduslikult sõltumatu, tööturul täiel määral osaleda ning tööd ja eraelu tasakaalustada;

R.

arvestades, et naistel on sageli nähtamatu või variisiku roll ning neid ei tunnustata nende ametikohal ja palgas asjakohaselt, mis mõjutab tõsiselt sotsiaalkindlustusmakseid, pensione ja sotsiaaltoetusi, ja ka naiste oskusi ei tunnustata, nagu näitavad soolist palga- ja pensionilõhet iseloomustavad andmed (3);

1.

rõhutab, et pereettevõtted kalduvad näitama üles suurt sotsiaalset vastutust oma töötajate suhtes ning ressursse aktiivselt ja vastutustundlikult majandama, lähtuvad üldjuhul ettevõtte majandusliku tuleviku küsimuses püsiva mõjuga ja pikaajalistest kaalutlustest (toimivad vastutustundliku ettevõtjana) ning annavad seeläbi palju oma kogukondadele, aitavad oluliselt kaasa Euroopa konkurentsivõime suurendamisele ning loovad ja säilitavad kvaliteetseid töökohti;

2.

rõhutab, et pereettevõtted on oma tekkeloo tõttu konkreetse asukohaga tugevalt seotud ja seepärast loovad ja säilitavad töökohti ka maapiirkondades ja vähem soodsates piirkondades, aidates nii pidurdada elanikkonna vananemist ja rahvastikukadu, mis kahjustab paljusid Euroopa Liidu piirkondi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles tagama vajaliku kulutõhusa taristu, et kindlustada selliste ettevõtete, eelkõige idufirmade ja mikroettevõtete konkurentsivõime, uuenemine, kasv ja jätkusuutlikkus ning hõlbustada valdkonna- ja piiriülest koostööd, mis aitab neil kasvada ja rahvusvaheliseks muutuda;

3.

tunnistab, et pereettevõtted loovad erasektoris kõige rohkem töökohti ning järelikult see, mis soodustab pereettevõtete sektori järjepidevust, elavdamist ja kasvu, on soodne ka Euroopa majanduse järjepidevuse, elavdamise ja kasvu seisukohalt;

4.

sedastab, et eeskätt ülimalt spetsialiseerunud pereettevõtted, kes on tarnijateks ja novaatoriteks suurematele ettevõtetele, täidavad olulist rolli ning annavad oma pikaajalise ja põlvkondadeülese majandustegevusega varustatavatele ettevõtetele materiaalse kindluse ja soodustavad sellega oluliselt majanduskasvu;

5.

tuletab komisjonile meelde, et valdav osa pereettevõtetest on VKEd (4) ning seetõttu on äärmiselt oluline kohaldada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“, et viia ELi õigusaktid paremini vastavusse nende ettevõtete tegeliku olukorra ja vajadustega ning võimaldada neil saada kasu rahastamisprogrammidest ja bürokraatia vähendamisest;