15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/1

1.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni dokumendi „Valge raamat Euroopa tuleviku kohta „Mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EL 27 jaoks aastaks 2025“ kui ühe olulise panuse liidu edasise arengu üle käimasolevasse aruteluvooru, mis peab andma reaalseid tulemusi enne ja pärast 2019. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi;

2.

tunneb heameelt Rooma deklaratsiooni üle, milles allakirjutanud sedastavad: „töötame koos tasandil, millel on tagatud parimate tulemuste saavutamine, olgu selleks siis Euroopa Liidu, liikmesriigi, piirkondlik või kohalik tasand, ning usalduse ja lojaalse koostöö vaimus, nii liikmesriikide puhul kui ka liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel, kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega“;

3.

kohustub tingimusteta austama põhiväärtusi, milleks on inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdõiguslikkus, õigusriik ja inimõiguste austamine, samuti ELi eesmärkide järgimine, sh soov luua Euroopa rahvaste vahel üha tihedam liit, nagu on sätestatud ELi aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepinguga detsentraliseeritud kohaliku ja piirkondliku tasandi omavalitsustele antud väidetavalt oluline roll ei ole subsidiaarsuse põhimõtet ja tõelist osalemist ELi õigusloomeprotsessis silmas pidades veel tegelikkuseks saanud. Nii ongi omavalitsused jätkuvalt peaaegu alati ELi poliitika sihtrühm, aga mitte oluline osaline selle kujundamises – sealhulgas ja iseäranis õigusaktide osas;

5.

tuletab meelde, et ELi poliitikat ja institutsioone ei loodud eesmärgina omaette, vaid need peavad olema kodanike teenistuses, et saavutada Euroopa Liidu üldised eesmärgid ja väärtused. Komitee rõhutab, et need institutsioonid ja meetmed põhinevad kompromissidel, mis on vajalikud eri huvide ja seisukohtade tasakaalustamiseks ning peegeldavad demokraatlike protsesside tulemusi. Seepärast ootab komitee, et võimalikult suure üksmeele otsimisel ei saaks valdavaks mitte minimalistlikud kompromissid, vaid püüeldaks poliitiliste lahenduste poole, mis tuginevad ühisele solidaarsusele – ühinenud Euroopa aluspõhimõttele, sealhulgas selleks, et võidelda praeguse skeptitsismi vastu ja taastada seega kodanike usk Euroopa projekti;

6.

on ELi kohalike ja piirkondlike esindajate poliitilise koguna seisukohal, et oluline on langetada otsuseid kodanikele võimalikult lähedal ja jagatud suveräänsusega ELi tasandil, et suurendada iga ELi kodaniku suutlikkust kujundada oma saatust;

7.

rõhutab, et majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ELis on oluline ning et tõhusal ja tasakaalustatud majandus- ja sotsiaalarengul on keskne tähtsus erinevuste vähendamiseks ELi piirkondade vahel. Sellega seoses on ühtekuuluvuspoliitika see poliitika, mis võimaldab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kõige otsesemalt osaleda Euroopa integratsiooniprotsessis ja edendada solidaarsust, tuues samuti esile ELi liikmesuse eelised kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Ühtekuuluvuspoliitika on ELi poliitika vältimatu osa, mida iseloomustab eriline Euroopa lisaväärtus. Seepärast avaldab komitee tugevat vastuseisu ELi tuleviku mis tahes stsenaariumile, mis kitsendaks ühtekuuluvuspoliitikat või kaotaks selle täielikult, ning väljendab hämmeldust selle üle, et komisjoni ametlikus dokumendis sellist hüpoteetilist võimalust üldse kaalutakse;

8.

mõistab, et valges raamatus esitatud stsenaariumid on häirekell, mis toonitab ELi võimalusi ja ohte ning hoiatab, et ühtki osa liidu õigustikust (acquis) ei saa käsitleda iseenesestmõistetavana. Komitee rõhutab, et arutelu ELi integratsiooni kiiruse või intensiivsuse üle ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et tegelik väljakutse seisneb mitmesuunalise Euroopa vältimises. Komitee on veendunud, et tähelepanu keskpunktis peab olema ühtsus ning mitmekesisuse ja kohaliku eripära austamine, mis on vajalik jätkusuutliku tuleviku kindlustamiseks kõigile ELi kodanikele;

9.

rõhutab, et üks Euroopa Liidu ainulaadne aspekt on mitmetasandiline valitsemisstruktuur, ning peab kahetsusväärseks, et seda aspekti ei tunnustata valges raamatus. Lisaks on komiteel kahju, et valges raamatus ei esitata erinevate kavandatud stsenaariumite territoriaalset mõju. Komitee toob esile tõsiasja, et linnu ja piirkondi tervikuna saadab kodanike suurem usaldus, ning on seepärast seisukohal, et kodanikud ja nende lootused, ootused ja mureküsimused peavad olema kõigi poliitiliste meetmete keskmes. Komitee toonitab, et kõik Euroopa Liidu tuleviku üle peetavad arutelud ja neist tulenevad reformid peavad suunduma alt üles ja hõlmama kõiki valitsustasandeid. Sellegipoolest märgib komitee, et liidu otsustusprotsessi kõigis etappides tuleb valitsustevahelisest meetodist tähtsamaks pidada ühenduse meetodit ja ühise tegutsemise vaimu;

10.

nõustub valges raamatus ja Rooma deklaratsioonis määratletud peamiste prioriteetsete valdkondadega ning on kindlalt veendunud, et Euroopa Komisjon kui ELi aluslepingute täitmise riigiülene järelevalvaja ja institutsioon, kelle ülesandeks on edendada liidu üldisi huve, peaks esitama neis küsimustes üksikasjalikud ettepanekud. Komitee on valmis andma oma poliitilised vastused ja soovitused kohalikust ja piirkondlikust vaatepunktist;

11.

kutsub üles Euroopa kodanikualgatust läbi vaatama ja lihtsustama, et võimaldada tugevamat Euroopa esindus- ja osalusdemokraatiat. Komitee rõhutab vajadust kehtestada Euroopa Komisjonile õiguslik kohustus mitte ainult analüüsida edukaid Euroopa kodanikualgatusi, mis koguvad 1 miljon allkirja, vaid käivitada nende üle arutelu, millele järgneb hääletus nõukogus ja Euroopa Parlamendis. Komitee soovitab uurida ka muid vahendeid, mis lihtsustavad ELi otsustusprotsessis osalemist (1);

12.

toob esile mõningad elemendid, mis on keskse tähtsusega Euroopa Liidu tuleviku jaoks usaldusväärse ja kaugeleulatuva stsenaariumi koostamisel linnade ja piirkondade seisukohast:

12.1

Euroopa kodanikuaktiivsus, mis innustab teabevahetust ja koostööd kodanikega ja nende vahel, et edendada Euroopa identiteeti ja Euroopa projekti omaksvõttu;

12.2

partnerluse, mitmetasandilise valitsemise ja subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine kõigis poliitikavaldkondades ning koostöö edendamine ühiskonna kõigi sektorite vahel, et saavutada demokraatlikum, tulemuslikum ja reformitud Euroopa Liit;

12.3

ELi ning majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamine. Komitee ootab, et seadusandlik ettepanek Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta võimaldaks käsitleda töötajate õigusi ja tööjõu liikuvust muutuval tööturul, järgides seejuures subsidiaarsuse põhimõtet. Kõnealune ettepanek ei tohiks seisneda pehmes õiguses, mis täiendaks olemasolevat õigustikku, vaid peaks sisaldama sama jõulisi meetmeid kui majandus- ja rahaliiduga seoses võetud meetmed, sest see aitaks tugevdada kodanike arusaama sotsiaalsemast EList, mis on võimeline lahendama nende probleeme;

12.4

täielikult vastutav ja läbipaistev Euroopa Liit, kus kodanikud saavad üheselt aru, kellel lasub poliitiline vastutus ja aruandekohustus Euroopa Liidus langetatavate otsuste eest ning kus kõik valitsemistasandid jagavad vastutust otsuste langetamise ja rakendamise eest;

12.5

terviklik, pikaajaline, piisavalt rahastatud ja usaldusväärne strateegia, et saavutada ELis majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alused ja piirkondadevaheline lähenemine ning neid tugevdada ja ühtlasi tagada ülespoole suunatud sotsiaalne lähenemine, mille nurgakivi on inimeste turvalisus, hõlmates ÜRO kestliku arengu eesmärgid ELi enda lühikese ja keskpika perioodi programmidesse ning rakendades meetmeid kooskõlas tegevuskava 2030 parameetritega;

12.6

piirkondade ulatuslikum kaasamine ELi otsuste tegemisse – nii seadusloome- ja poliitilisse otsustusprotsessi kui ka rakendus- ja levitamisprotsessi – on Euroopa positiivse ja tõelise integratsiooni ning ELi kodanike usalduse suurendamise vältimatu eeltingimus. Seepärast tuleks uuendatud Euroopa poliitilise ja institutsioonilise raamistiku kavandamisel kaaluda ka võimalust luua piirkondi ja kohalikke omavalitsusi esindav seadusandlik koda;

12.7

sotsiaalne EL, mis edendab naiste ja meeste võrdõiguslikkust, samuti kõigi võrdseid õigusi ja võimalusi; EL, mis võitleb töötuse, diskrimineerimise, sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu; EL, kus noored saavad parima hariduse ja väljaõppe ning võivad õppida ja töötada kogu kontinendil; EL, mis hoiab meie kultuuripärandit ja edendab kultuurilist mitmekesisust;

12.8

innovatiivne, digitaalne ja ettevõtlik Euroopa, kus linnad ja piirkonnad toimivad katalüsaatoritena ning võimaldavad luua uusi töökohti ja jätkusuutlikku majanduskasvu iseäranis noortele;

12.9

ELi eelarve, mis rajaneb tõelistel omavahenditel ja on ELi ambitsioonide seisukohast piisav ning tugevdab avaliku ja erasektori investeeringute rolli, et edendada majanduskasvu ja töökohti ELi kodanikele;

12.10

sügavam, õiglasem ja kaasavam majandus- ja rahaliit, mille käsutuses on vajalikud poliitikavahendid, et ennetada asümmeetrilisi šokke ning edendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, sh fiskaalset võimekust, mis täiendab ELi eelarvet;

12.11

vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev täielikult integreeritud ala, mille aluseks on põhiõigused, täielik liikumisvabadus, välispiiride ühine kaitse ja ühine rände- ja varjupaigapoliitika, mis põhineb inimõigustel ja ühtlasi ühistel kohustustel iseäranis seoses jõupingutustega praeguse sisserändeolukorra käsitlemiseks;

12.12

täieliku läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli tagamine kõigil valitsustasanditel õiglaste ja tasakaalustatud rahvusvaheliste kaubanduslepingute väljatöötamisel;

12.13

ühine välis-, naabrus- ja kaitsepoliitika, et saavutada ülemaailmne stabiilsus ning pühendumine ELi väärtuste kaitsele; avatus tingimustele vastavale laienemisele, austades samas ELi integratsioonivõimet;

12.14

EL, mis on oma kodanikele lähedal ning suudab neile selgitada oma saavutusi ja tulevasi väljakutseid selgel ja arusaadaval viisil;

13.

on pühendunud osalemisele alt üles suunduvas protsessis koos kodanike ja ELi piirkondade, linnade ja külade valitud esindajate ning teiste asjaomaste sidusrühmadega, et selgitada välja nende vajadused ja ootused seoses ELiga eelseisvatel kuudel. Komitee rõhutab, et selle protsessi tulemused lisatakse koos konkreetsete soovitustega komitee arvamusse „Mõttevahetus Euroopa teemal: kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hääl usalduse taastamisel Euroopa Liidu vastu“;

14.

kutsub Euroopa Parlamenti üles kordama Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimistel esikandidaatide protsessi ning pakub abi teadlikkuse suurendamisel asjaomasest protsessist ja selle tähtsusest oma kohalike ja piirkondlike poliitikute võrgustiku abil;

15.

on kindlalt otsustanud panustada aegsasti institutsioonilise ja poliitilise reformi läbipaistvasse ja demokraatlikku protsessi, mille keskmes on ELi kodanikud ja milles võetakse arvesse ELi, riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku valitsemistasandit, et Euroopa Parlamendi valimistel 2019. aastal saaks Euroopa kodanikele esitleda tulemusi;

16.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, mis on kodanikele kõige lähem valitsustasand ja põhiline avalike teenuste osutaja, peab olema olulisem roll ELi otsuste tegemise protsessis, kui EL jätkab tegutsemist kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse pädevusvaldkondades. Seetõttu kutsub komitee üles kehtestama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi mõjutavate õigusaktide suhtes komitee nõusoleku nõude;

17.

meenutab, et mõned muutused, mida kodanikud võivad pidada esmatähtsateks, võivad vajada aluslepingute muutmist, ja nõuab, et sellisel juhul tuleb kasutada artikli 48 lõikes 3 sätestatud konvendimeetodit ning et komiteel peab olema selles konvendis täisesindatus.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/5

—

võttes arvesse komitee arvamust „Mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamine“;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. märtsi 2017. aasta resolutsiooni 2018. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – komisjon (2016/2323(BUD));

1.

tervitab asjaolu, et vastuvõetud ELi 2017. aasta eelarves on arvestatud komitee soovitusi suurendada investeeringuid teadustegevusse, innovatsiooni ja taristusse ning see sisaldab piisavaid kulukohustusi ja maksete assigneeringuid noorte tööhõive algatusele ja enam vahendeid puuduvatele transpordiühendustele piirialadel (1); kuid märgib samuti, et endiselt on palju valdkondi, kus komitee nõudmised on jäänud tähelepanuta, mis on esmajoones tingitud ELi eelarve piiratusest ja nõuab täiendavaid jõupingutusi;

2.

rõhutab vajadust pakkuda ELi 2018. aasta eelarves Euroopa Liidule vahendeid, mis on vajalikud Euroopa ühiste kiireloomuliste probleemidega toimetulekuks, eelkõige sellistes valdkondades nagu ränne, turvalisus, kliimamuutused ning majanduslik ja sotsiaalne taastumine, et luua seejuures Euroopa kodanikele reaalset lisaväärtust;

3.

kordab, et ELi eelarves puudub ikka veel teatud paindlikkuse tase, et reageerida mitmetele ettenägematutele sündmustele samaaegselt ning et kõnealuse probleemi lahendamiseks tehti ettepanek mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamiseks;

4.

avaldab kahetsust, et nõukogul kulus nii palju aega komisjoni vahehindamise teemalise ettepaneku osas oma seisukoha kujundamiseks ning et eelarvepädev institutsioon ei saanud 2017. aasta eelarvemenetluses ära kasutada kõiki komisjoni pakutud meetmeid; tervitab siiski asjaolu, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid 5. aprillil 2017 lõpuks kokkuleppele eraldada täiendavaid vahendeid 6 009 miljoni euro (15 % ümberpaigutused, 85 % jaotamata vahendid) ulatuses, millest 3,9 miljardit eurot suunatakse rändega seonduvatele meetmetele ELis (2,55 miljardit eurot) ja rände algpõhjustega tegelemiseks väljaspool ELi (1,39 miljardit eurot), 2,1 miljardit eurot eraldatakse töökohtade ja majanduskasvu heaks, millest 1,2 miljardit eurot läheb noorte tööhõive algatusele;

5.

tervitab pagulas- ja rändekriisiga tegelemiseks mõeldud vahendite suurendamist 2017. aastal; kutsub üles eraldama veelgi rohkem vahendeid, et võimaldada süstemaatilist ja kestlikku lähenemisviisi rändehaldusele ja piirikontrollile – asutustele nagu näiteks Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond (AMIF), Sisejulgeolekufond (ISF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ning Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF); kordab oma üleskutset lihtsustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsest juurdepääsu rände ja integratsiooni juhtimiseks mõeldud vahenditele; soovitab eraldada piisavalt vahendeid vabatahtliku tagasipöördumise toetamiseks ning päritoluriikide abistamiseks tagasivõetud kodanike taasintegreerimisel; on seisukohal, et selle eesmärgi jaoks on olulised ka olemasolevate fondide võimalikku koostoimet käsitlevad suunised;

6.

märgib murega, et ELi 2017. aasta eelarves ilmneb ühtekuuluvuspoliitika programmide jaoks kavandatud makseteks ettenähtud assigneeringute enneolematult järsk langus ning ainult 2016. aasta paranduseelarve projektiga nr 4 hoiti ära veelgi äkilisem vähenemine; rõhutab, et kõik asjaomased osalejad peavad kindlasti tegema maksimaalseid jõupingutusi rakendamise kiirendamiseks, ning muude täitmata maksekohustuste kuhjumise vältimiseks on väga oluline tagada 2018. aastal makseteks ettenähtud piisavad assigneeringud; tervitab selles osas maksete prognoosi 2020. aastani, mille komisjon esitas mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise ettepaneku raames; püüab määratleda senised parimad tavad ühtekuuluvuspoliitika programmide kasutamise määra kiirendamiseks ning teavitada nendest tavadest eelarvepädevat institutsiooni;

7.

pidades silmas maapiirkondade tähendust Euroopas, viitab taas vajadusele suurendada ELi rahalist toetust maaelu arengule ja kutsub üles looma looduskatastroofide ja eri kriiside all kannatanud Euroopa põllumajandustootjatele otse ligipääsetavad rahalised vahendid (2). Eriti rõhutab komitee, kui oluline on tõhustada meetmeid, millega tagada toiduga kindlustatus ning toetus neile põllumajandustootjatele, keda mõjutab kriis eelkõige piimasektoris, aga ka liha-, puu- ja köögiviljasektoris;

8.

nõuab, et eraldataks piisavad vahendid territoriaalse koostöö meetmete edendamiseks eesmärgiga tagada nende panus harmoonilise majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu saavutamisse kogu Euroopa Liidus;

9.

tervitab komisjoni ettepanekut pikendada EFSI kestust aastani 2020, aga nõuab, et täiendavalt täpsustataks ja tugevdataks selle koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega; tuletab meelde, et EFSI 2.0 eesmärk ei ole asendada seniseid ELi fonde ning nõuab täiendavuse põhimõtte määratluse selgitamist ja geograafilise tasakaalu edendamist, tugevdades piirkondlike investeerimisstrateegiate arengut ja investeerimisplatvormide kasutust; taaskinnitab oma kindlat vastuseisu EFSI pikendamise rahastamisele Euroopa ühendamise rahastu vahenditest;

10.

nagu märgitakse Euroopa Regioonide Komitee arvamuse SEDEC-VI/008 „ELi vastus demograafilistele väljakutsetele“ punktis 25, peaks EL komitee arvates püüdma integreerida demograafilised kaalutlused kõikidesse poliitikavaldkondadesse, lisama oma eelarvesse rubriike, mille eesmärk on võimaldada nende poliitikavaldkondade ja meetmete väljakujundamist, ning looma eelismehhanismid nende piirkondade jaoks, kus demograafilistel muutustel on eriti suur mõju;

11.

kutsub üles eraldama 2018. aastal programmile „Horisont 2020“ piisavas ulatuses kulukohustuste assigneeringuid, märgib aga murega, et vahendite nappus takistab paljudel huvitatud osapooltel, sh VKEdel, projektitaotluste esitamist programmi „Horisont 2020“ raames;

12.

rõhutab vajadust suurendada COSME assigneeringuid, et tagada VKEdele asjakohane juurdepääs rahastamisele ja stimuleerida ELis töökohtade loomist;

13.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle lisada noorte tööhõive algatuse kulukohustuste assigneeringutesse 500 miljonit eurot; rõhutab lisaks noortegarantii jätkuva arendamise olulisust, sest programmi raames saavutatud tulemusi ei saa veel lugeda täiesti rahuldavateks;

14.

tuletab meelde, et 2018. aastal toimub Euroopa ühendamise rahastu (CEF) ja programmi „Horisont 2020“ vahehindamine ning esitatakse ettepanekud järgmiseks raamprogrammiks (FP9); kuna kogu see protsess on seotud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimistega, siis rõhutab komitee, et Ühendkuningriigi lahkumist EList käsitlevatel kõnelustel tuleb tegeleda mitmete kriitiliste küsimustega;

15.

tõstab esile Erasmuse programmi ülimalt suurt edu tegelemisel noorte probleemidega, mis on seotud juurdepääsuga sobilikule haridusele ja väljaõppele või töövõimaluste leidmisega; kutsub üles eraldama Euroopa solidaarsuskorpusele asjakohased vahendid. Avalikule ja erasektorile tuleb kasuks, kui noortel inimestel on võimalus töö ja vabatahtliku tegevuse kaudu omandada täiendavaid oskusi. Seetõttu rõhutab komitee erasektoriga tehtava koostöö tähtsust, et koondada avaliku ja erasektori vahendeid selliste algatuste jaoks nagu Euroopa solidaarsuskorpus (3);

16.

rõhutab, et EL peaks aktiivselt tegelema oma keskkonnaalaste kohustuste täitmisega, rakendades konkreetset ja usaldusväärset kliimapoliitikat, mis toetub sidusale õigusraamistikule ja piisavatele rahastamisvahenditele; kutsub seetõttu komisjoni üles eraldama 2018. aasta eelarve projektis piisavalt assigneeringuid ning esitama vahekokkuvõtte edusammudest, mis on saavutatud seoses eesmärgiga suunata mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames 20 % vahenditest kliimaalastele projektidele;

17.

märgib murelikult, et ilma oluliste täiendavate jõupingutusteta ei ole võimalik saavutada ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärke; rõhutab seetõttu, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsega tuleb arvestada kogu ELi eelarve ulatuses, et vastavalt LIFE määruse artikli 9 lõikele 4 on vaja käimasoleva programmi LIFE raames suurendada Natura 2000 võrgustikule eraldatavaid vahendeid ning et on vaja eraldada täiendavaid vahendeid uutele meetmetele, mis kaasnevad loodusalaste direktiivide tõhusamat rakendamist 2020. aastani käsitleva tegevuskavaga; toonitab selles kontekstis, et Euroopa Komisjoni vastastikuse hindamise vahendi kasutuselevõtmine seoses keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamisega nõuab 2018. aastal asjakohaste eelarvevahendite eraldamist, mis lisanduvad olemasolevatele, ELi keskkonnaalaste õigusaktide tõhusat rakendamist toetavatele eelarvevahenditele, seda kooskõlas parema õigusloome kavaga;

18.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut tõsta rahastamismäära toetamaks ERFi investeeringuprioriteetide raames loodusõnnetustega seonduvate prognoosimis-, ennetus- ja ülesehitusmeetmete jaoks kuni 90 %;

19.

eeldab, et 2017. aastal võetakse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamise raames kasutusele Euroopa Komisjoni vastastikuse hindamise vahend ning loodab, et 2018. aastal eraldatakse sellele vahendile piisavad assigneeringud, ilma et see mõjutaks teisi eelarveridasid, millest toetatakse ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamist;

20.

kutsub üles suunama Euroopa naabruspoliitika raames koostööks mõeldud rahalised vahendid järk-järgult riigi tasandist madalama tasandi projektide rahastamiseks, et viia ELi rahalised vahendid kooskõlla kohalike ja piirkondlike sidusrühmade vajadustega;

21.

rõhutab, et oluline on kasutada ära selliste olemasolevate fondide koostoimet, nagu Türgi pagulasrahastu (3 miljardit eurot), ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks (1,8 miljardit eurot), Süüria kriisile reageerimiseks loodud ELi piirkondlik usaldusfond (1 miljard eurot), aga ka muid rahastamisvahendeid, mis võiksid ajavahemikus 2016–2020 anda kokkulepete täitmiseks kuni 8 miljardit eurot. Uurida tuleks ka võimalikku koostoimet struktuurifondidega;

22.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust võtta uuesti kasutusele varasem läbirääkijariikide poolt kasutatud kohalike omavalitsuste programm ning laiendada seda Euroopa naabruspoliitika riikidele võttes kasutusele rangemad hüvituseeskirjad, milles lähtuvalt tuleks ellu viia konkreetsemaid ja jätkusuutlikumaid projekte;

23.

toetab ühenduse stabiliseerimise rahastu rajamist, et võimaldada suutlikkuse suurendamise programmide kaudu näiteks Liibüa kohalikel omavalitsustel suurendada oma suutlikkust kodanikele teenuste osutamisel ning territoriaalse arengu edendamisel ja töökohtade loomisel. Sellega seoses võib pidada väärtuslikuks vahendiks usaldusfondi, mida hallatakse koostöös Euroopa linnade ja piirkondadega ning mille puhul kasutatakse uuenduslikke õiguslikke vahendeid;

24.

nõuab programmi „Erasmus kohalikul ja piirkondlikul tasandil valitud esindajatele“ rahastamist; et pakkuda neile võimalust oma partneritega ideede ja parimate tavade vahetamiseks, et edendada kohalikku ja piirkondlikku kestlikku arengut;

25.

juhib tähelepanu võrdsete võimaluste nõuetele eelarve koostamisel ning nõuab asjaomasest põhimõttest kinnipidamist 2018. aasta eelarves;

26.

juhib tähelepanu vajadusele, et sooline käsitlus oleks ELi 2018. aasta eelarve projekti selge tegelikkus, järgides Euroopa sotsiaalset mudelit toetavaid põhimõtteid võitluses meeste ja naiste võrdõiguslikkuse eest.

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Kontrollikojale ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/8

1.

juhib tähelepanu sellele, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise poliitika on ELi üks tähtsamaid ja ulatuslikumaid poliitikaid, sest selle sihtrühma moodustavad kõik ELi inimesed kõigis oma igapäevaelu aspektides. Kõnealune poliitikavaldkond on ka aluslepingute lahutamatu osa ning Euroopa integratsiooniprotsessi ja majanduskasvu alustala – samamoodi nagu siseturg või majandus- ja rahaliit. Ühtekuuluvuspoliitika loob siseturu eeskirjade vajaliku täiendusena õiglased võimalused ja annab reaalmajandusse tehtavate strateegiliste investeeringute kaudu panuse olemasolevate töökohtade kindlustamiseks ja uute töökohtade loomiseks, iseäranis seal, kus tavapärase turu toimimine on puudulik. See tagab, et nõrgemad liikmesriigid, piirkonnad ja omavalitsused saaksid üleüldse osa ELi integratsiooni eelistest. Seeläbi annab ühtekuuluvuspoliitika olulise solidaarse panuse ELi kui terviku tugevdamiseks ja suurendab märkimisväärselt Euroopa lisaväärtust, mis on kõigile ELi kodanikele konkreetselt nähtav;

2.

tõdeb, et 2007. aastal puhkenud kriisi järel on piirkondadevahelised erinevused jälle suurenenud ja veelgi ebaproportsionaalsemalt kui riikidevahelised erinevused. Seda asjaolu analüüsiti kuuendas ühtekuuluvusaruandes ning seejärel kinnitasid seda ka OECD värskeimad näitajad, mistõttu on ühtekuuluvuspoliitika kolm aspekti – majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne – aktuaalsemad kui iial enne. Samas vajab ühtekuuluvuspoliitika ka uut hoogu, et olla suuteline tulemuslikult tegelema üksikute piirkondade konkreetsete probleemidega, seejuures territoriaalset lähenemisviisi kasutades;

3.

on samuti seisukohal, et tulevases ühtekuuluvuspoliitikas tuleb tugevdada solidaarsust kodanikega, et taastada ELi nõrgenenud legitiimsus. Meie ühiskonda piinavad umbusk, sallimatus ja kogukondlik isoleerumine, millega tuleb võidelda, vähendades igasugust ebavõrdsust, millega eurooplased kohalikul tasandil iga päev kokku puutuvad. Ühtekuuluvuspoliitika pakubki sellist mitmel tasandil kooskõlastatud tegevust, mida on vaja võitluseks ebavõrdsusega, inimväärsete elutingimuste tagamiseks ja õiguste kaitsmiseks. Ühtekuuluvuspoliitikat ei tohi kasutada ainult tehnoloogiaarengu või kliimamuutustega seotud võimalustest kinnihaaramiseks, vaid see peab võimaldama kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ka luua võimalusi oma inimeste jaoks;

4.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegiline kasutamine vastavalt detsentraliseeritud alt üles lähenemisviisile on paljudes ELi piirkondades aidanud märkimisväärselt kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele arengule. Arvukad uuringud tõendavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lisandväärtust ja selle olulisust töökohtade loomisel, jätkusuutliku majanduskasvu ja kaasaegse taristu edendamisel, struktuuriliste takistuste ületamisel, inimkapitali tugevdamisel ja elukvaliteedi parandamisel. Oma positiivse arenguga ja asjaomastes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavades kokkulepitud strateegiliste eesmärkide saavutamisega aitavad ühtekuuluvuspoliitika raames abi saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasa ka üleeuroopaliste majanduskasvu eesmärkide saavutamisele ja Euroopa integratsiooni positiivse mõju esiletoomisele;

5.

on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise tulemused kinnitavad, et ühtekuuluvuspoliitika on võimeline paindlikult reageerima strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidele või uutele väljakutsetele, nii nagu need hetkel kujunevad näiteks energiajulgeoleku, demograafia, rände ja välispiiride valdkonnas või ka pagulaste vastuvõtmisest tingituna. Tugev ja tulemuslik ühtekuuluvuspoliitika on ühtlasi kriisiprotsessidest üle saamise eeltingimus. Et see ka nii jääks, peab uus arengustrateegia peab olema raamistikuks järgmisele programmitöö perioodile. Lisaks on vaja tagada, et ühtekuuluvuspoliitika pakuks oma strateegilise suunitluse säilitamiseks ka tulevikus stabiilse investeerimisraamistikuna riikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele programmitöös pikaajalist planeerimiskindlust ning annaks ühtlasi võimaluse muuta rakenduskavu nii, et nad vastaksid paremini majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele muutustele. Oluline on ka see, et ühtekuuluvuspoliitika käsutuses oleks piisavalt rahalisi vahendeid, see tähendab, et ka pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust, järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jooksul, jääks ühtekuuluvuspoliitikale liidu eelarvest eraldatud summa protsentuaalselt samaks;

6.

rõhutab, et 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas planeerimiskindluse suurendamiseks on oluline tagada ka strateegiline suunitlus, mis võib olla lähtealus jätkusuutlike edusammude tegemisele majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse elluviimisel ning milles võetakse vajaduse korral arvesse ka rahvusvahelist konteksti (nagu näiteks ÜRO säästva arengu eesmärgid ja ÜRO HABITAT III kokkuleppe) ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadusi territoriaalse lähenemisviisi tagamiseks;

7.

on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika tulevik on lahutamatult seotud ELi kui terviku tulevikuga. Tugeva ja toimiva liidu jaoks ning saavutatud tulemustest kodanike tõhusaks teavitamiseks on vältimatu tugev ja tõhus ühtekuuluvuspoliitika. Ühtekuuluvuspoliitikal on konkreetne ja tuntav mõju kodanike elukvaliteedile, kuna see arvestab muu hulgas piirkondade ja kohalike omavalituste konkreetsete vajadustega ja on aidanud leevendada kriisi mõju – seda kinnitavad sajad tuhanded edukalt rakendatud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektid üle Euroopa. Komitee rõhutab seepärast tungivalt vajadust tagada ühtekuuluvuspoliitikale oluline koht ELis ka pärast 2020. aastat ning julgustab selle eesmärgi saavutamiseks looma kõigi oluliste ELi, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi sidusrühmade tugeva liidu;

8.

peab vajalikuks, et ühtekuuluvuspoliitika eelseisva reformi käigus leitaks tasakaal järjepidevuse ja vajaliku uuendamise vahel. Tuginedes seniste rahastamisperioodide kogemustele, tuleb välja tuua praeguse ühtekuuluvuspoliitika tugevad ja nõrgad küljed ning leida viise poliitika mõjususe suurendamiseks. Seejuures on keskse tähtsusega nii aluslepingutega antud ülesannete täitmine kui ka püüdlemine aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu pikaajaliste strateegiliste eesmärkide poole. Ühtekuuluvuspoliitika paindlik rakendamine kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes peaks suurendama nende tõhusust ja kodanikulähedust ning aitama kaasa ELi nähtavuse suurendamisele kohalikul tasandil. Ühtekuuluvuspoliitika kui ühe kõige nähtavama ELi tegevusvaldkonna potentsiaali tuleb edaspidigi kasutada eelkõige paindliku rakendamise kaudu kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes. Piirkondlikku lähenemist käsitlev Fabrizio Barca aruanne teemal „Ühtekuuluvuspoliitika reformikava“ on endiselt kehtiv;

9.

näeb ühtekuuluvuspoliitika erilist tähtsust selles, et see seob strateegilised sihid probleemide lahendamiseks Euroopa ja maailma tasandil pikaajaliste arengustrateegiatega liikmesriikide kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning nende rakendamisega kohapeal. Nii on ühtekuuluvuspoliitika – erinevalt riiklikest struktuuripoliitilistest meetmetest – Euroopa reaalse solidaarsuse väljendus ja tagab ELi kui terviku harmoonilise territoriaalse arengu;

10.

on seisukohal, et Euroopa aluslepingutes sätestatud ühtekuuluvuspoliitika peamised ülesanded ja põhieesmärgid ning aluslepingutes sisalduv Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kirjeldus jäävad kehtima ja tagavad ühtekuuluvuspoliitika ülesannete täitmise ka tulevikus ning võimaldavad paremat õigusalast ühtlustamist ja sisulist kooskõlastamist, et saavutada koostoime, vältida tühimikke, kattuvusi ja vastuolusid ja et tagada kõigi linna- ja maapiirkondade harmooniline areng. Sel eesmärgil tuleb parandada ühise raammääruse integreerivat ülesannet (vt punkt 71);

11.

on seisukohal, et maaelu arendamine ÜPP raames tuleb viia paremasse kooskõlla ESIFiga, et tagada territoriaalsete mõõdete tasakaalustatud käsitlemine kodanike huvidest lähtuvalt ja seejuures tuleb arvestada eri piirkondade vahelist vastastikkust lõimumist;

12.

leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole piiratud üksnes piirkondlike erinevuste ja arengupuudujääkide tasandamisega – ehkki see jääb ELi toimimise lepingu artikli 174 kohaselt (eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades) prioriteetseks ülesandeks –, vaid see peab olema samaaegselt strateegia innovatsiooni, konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks Euroopa vähem arenenud, ülemineku- ja tugevamates piirkondades. Suurte investeeringutega kohaliku ja piirkondliku tasandi majanduslikku ja sotsiaalsesse tulevikku peaks see poliitika ka tulevikus aitama kaasa kõrge tööhõive taseme, tootlikkuse, jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele ELis. Strateegia „Euroopa 2020“ raames püstitatud prioriteetidega aidatakse käimasoleval rahastamisperioodil kaasa ühtekuuluvuspoliitika valdkondlikule keskendumisele ja tulemustele orienteerituse parandamisele. Oluline on, et olemas oleks Euroopa õigusraamistik. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhus kasutamine nõuab ka tulevikus strateegilist lähenemisviisi, mis tagab ühtekuuluvuspoliitika planeerimiskindluse ja moodustab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitöö raamistiku kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Sellest tulenevalt peaks ühtekuuluvuspoliitika programmitöö periood kestma edaspidigi seitse aastat eeldusel, et see vastab mitmeaastase finantsraamistiku perioodi kestusele;

13.

juhib aga tähelepanu sellele, et strateegiline lähenemisviis ELi tasandil ei tohi olla liiga jäik ega tuua endaga kaasa ühekülgset keskendumist ELi eesmärkidele, mis ei aita lahendada iga piirkonna tegelikke kohapealseid probleeme. Ühtekuuluvuspoliitika peab suutma ka tulevikus pakkuda kohalikul ja piirkondlikul tasandil kohapeal integreeritud, paindlikke ja liigendatud lahendusi eri poliitikavaldkondades ilmnevatele ja eri teemalistele probleemidele, see on oluline ka selleks, et olla suuteline reageerima uutele probleemidele. Nagu kõik ELi poliitikavaldkonnad, peab ka ühtekuuluvuspoliitika andma oma panuse ELi peamiste eesmärkide saavutamiseks aluslepingutes sisalduvate ülesannete raames. Teisalt peavad ka ülejäänud ELi poliitikavaldkonnad aitama kaasa aluslepingujärgsete ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele. Selleks peaks regionaalpoliitika rakendamise eest vastutavate ametiasutuste ja teiste poliitikavaldkondade vahel (pidades eelkõige silmas koostoimet selliste ELi valdkondlike programmidega nagu „Horisont 2020“, COSME jne) leidma õigeaegselt, enne uue rahastamisperioodi algust, territoriaalse lähenemisviisi tugevdamiseks kooskõlas mitmetasandilise valitsemisega aset koostööle suunatud dialoog teemal, kuidas saaks kavandatud lähenemisviise omavahel siduda;

14.

innustab koostama uue ühise strateegilise raamistiku, mis hõlmaks kõiki ELi poliitikavaldkondi ja territoriaalse mõõtmega fonde. Eelkõige puudutab see Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, kuid ka Euroopa ühendamise rahastu ning programmide „Life“ ja „Horisont 2020“ järglasi, samuti laenuvahendeid, täpsemalt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa Investeerimispanga laenupoliitikat. Raamistik peaks tagama eesmärkide ja vahendite strateegilise kooskõla, et vältida dubleerimist ja koordineerimise puudumist nende vahendite osas ELi ja liikmesriigi tasandil;

15.

on seisukohal, et õige suhe ühtekuuluvuspoliitika erinevate eesmärkide, suuniste ja vahendite vahel tuleks lõpuks leida tõelise kolmepoolse partnerluse raames, milles komisjon, liikmesriigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused teevad koostöös toimuva vahendite haldamise raames parimate lahenduste otsimisel kompromisse. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks määrustes sätestatud tegutsemisvõimalusi tuleb kasutada parimal võimalikul viisil ning neid ei tohi loa andmise menetluses jälle piirata. Lisaks tuleb korraldusasutuste ja komisjoni vahelisi suhteid kujundada selliselt, et nende kahe vahel tekib tõeline usaldussuhe. Komitee soovib, et komisjon osaleks aktiivsemalt koostöös liikmesriikidega toimuvas vahendite haldamises; komisjonist peab ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel saama tõeline partner ja see ei tohi piirduda vaid korraldusasutuste järelevaataja rolliga;

16.

nõuab programmide koostamise protsessi arendamist nii, et see kujuneks subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades komisjoni, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste – kes rakenduskavasid peavad haldama – vaheliseks partnerluseks. Selleks tuleb pädevatele avaliku halduse tasanditele anda sõnaõigus läbirääkimistel rahastamiseesmärkide ja -prioriteetide üle. Need partnerluse käitumisjuhendis leiduvad elemendid peaksid seega moodustama uute määruste õiguslikult siduva osa ja neis määrustes sisalduma, mitte eksisteerima eraldi käitumisjuhendina, mis võib tekitada küsimusi selle õigusliku staatuse osas;

17.

tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika stabiliseeriv mõju on strateegilisest vaatepunktist suure tähtsusega, seda eelkõige kesksete, kõiki liikmesriike puudutavaid jõupingutuste toetamisel investeeringute tegemiseks jätkusuutlikusse majanduskasvu, tööhõivesse ja uuendustegevusse;

18.

toetab seega põhimõtteliselt, et ELi vahendid suunataks lisaks märkimisväärsete üleeuroopaliste probleemidega (nagu seda on praegu näiteks migratsioon) tegelemisele struktuurilise mõjususe tõstmisele partnerluse raames liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kokkulepitud pikaajaliste poliitiliste strateegiate eesmärkide saavutamisele. Komitee viitab siiski taas sellele, et Euroopa poolaasta raames toimuv iga-aastane liikmesriikidele suunatud riigipõhiste soovituste esitamise kord ei ole senini kooskõlas pikaajalise ja keskpika perspektiivi kavandamisega, nagu nõutakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides. Lisaks ei ole riigipõhised soovitused sageli mingil moel seotud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmidega;

19.

on seetõttu veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika kaasamine riiklikesse reformikavadesse tuleb ELi tasandil uuesti kavandada nii, et säiliksid piirkondlik mõõde ning partnerlusel põhinev ja detsentraliseeritud lähenemisviis. Lähtealusena võiks Euroopa poolaastasse lõimida iga-aastase „struktureeritud dialoogi ühtekuuluvuse seisu kohta Euroopas“. Tagada tuleb samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite kaasatus, nagu ka paindlikkus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel kohapeal. Sama kehtib ka tähtaegade, valitud hääletusmenetluste ning heakskiidetud kavade ja programmide õiguskindluse suhtes. Komitee kordab oma kindlat vastuseisu makromajandusliku tingimuslikkuse negatiivsele mehhanismile, millega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja majanduspoliitilise juhtimise vahelise seose tulemusena „karistataks“ kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi riikide keskvalitsuste tegematajätmiste eest. Ühtekuuluvuspoliitikat ei tohi siduda kohustustega, mille täitmist ei saa kohalik ja piirkondlik tasand ega muud toetusesaajad mitte mingil viisil mõjutada;

20.

palub komisjonil teavitada ühtekuuluvuspoliitika kaasamisest majandusjuhtimisse, kuna hetkel puudub veel piisav teave selle kohta, kas ja kuivõrd õnnestub rakenduskavade kooskõlastamine riiklike reformikavadega;

21.

on veendunud, et otsused ELi tuleviku, majandus- ja rahaliidu süvendamise, majandusjuhtimise, ELi rahastamise ja muude küsimuste kohta mõjutavad tuleviku ühtekuuluvuspoliitikat samamoodi nagu käimasolevad arutelud subsidiaarsuse, parema õigusloome, vahendite tõhusama kasutamise ja mõjuhinnangute teemadel. Sellele lisanduvad kriisiohje, üleilmastumise, rände, demograafilise arengu, majanduses, tööelus ja hariduses toimuvate muutustega ning jätkuva digiteerimisega seonduvad probleemid;

22.

pooldab seetõttu ühtekuuluvuspoliitika paindlikkuse suurendamist järgmisel rahastamisperioodil, ilma et seejuures kahjustataks piirkondlike ja kohalike omavalitsuste mitmeaastaste programmide strateegilist suunitlust ja planeerimiskindlust. Samuti peaks seda soovivatel korraldusasutustel olema võimalik kiirelt ja paindlikult reageerida kriisiprotsessidele ja ettenägematutele sündmustele, loobumata seejuures strateegilisest suunitlusest;

23.

rõhutab, et ELi mitmeaastase finantsraamistiku suurem paindlikkus ei tohi viia selleni, et ümberjaotamisi või uusi algatusi rahastatakse juba heaks kiidetud programmide arvelt. Komitee on vastu ühtekuuluvusvahendite kasutamisele ühtekuuluvuspoliitika väliste lühiajaliste rahastamisvajaduste katteks, eelkõige julgeoleku, terrorismivastase võitluse, rändevoogude haldamise, piirikontrolli jms valdkonnas;

24.

leiab, et ühtekuuluvuspoliitika paindlikkuse ja reageerimisvõime parandamiseks on otsustava tähtsusega teha tõeline samm edasi struktuurifondide haldus-, järelevalve-, hindamis-, kinnitamis- ja kontrollimenetluste tõelise lihtsustamise poole, vältides fondide suhtes kehtestatud sätete ja eeskirjade vohamist. Sellest tulenevalt tuleb tagada lihtsustatud menetlused rakenduskavade, mehhanismide (integreeritud territoriaalsed investeeringud jne) ja vahendite muutmiseks. Selleks on vaja partnerlusel põhinevat ja usalduslikku suhet erinevatel tasanditel programmide, mehhanismidevõi vahendite haldajate vahel. Tulevased kavad ja programmid peaksid lisaks sisaldama „reservfondi“ katsemeetmete ja ettenägematute ülesannete jaoks – eeldusel, et need vastavad ühtekuuluvuspoliitika vajadustele –, mille kasutamine otsustatakse alles rahastamisperioodi jooksul;

25.

palub komisjonil esitada järgmiseks rahastamisperioodiks ettepanek kavade ja programmide muutmise lihtsustatud menetluseks, mis võimaldaks paindlikult ja sihipäraselt reageerida kriisiilmingutele või ettenägematutele sündmustele ning mis lihtsustaks ja kiirendaks eelkõige ka komisjonisisest koordineerimist;

26.

peab mitmetasandilise valitsemise ja alt üles lähenemisviisi toimimise tagamist koostöös toimuva vahendite haldamise kaudu vältimatuks ka uute probleemide ja ettenägematute sündmuste korral ning austades subsidiaarsuse põhimõtet ning toetab tsentraliseerimise ilmingute takistamist, et kohapeal oleks võimalik leida tõhusaid sobivaid lahendusi;

27.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika on üks ELi poliitikavaldkondi, mida on juba pikemat aega mõõdetud kõige täpsemini ja analüüsitud kõige paremini. Komisjoni korrapärased aruanded annavad üksikasjaliku ülevaate ühtekuuluvuspoliitika saavutustest. Komitee viitab paljudele piirkondadele, mis tänu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamisele on suutnud vähendada oma konkreetseid arengupuudujääke, jõudnud ELi keskmisele tasemele ning ei kuulu tänu oma positiivsele arengule enam kõrgeimasse toetuste kategooriasse. Ka Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi 2007.–2013. aasta tegevuse järelhindamises kinnitati, et ühtekuuluvuspoliitika saavutab edukalt oma eesmärke;

28.

leiab, et ühtekuuluvuspoliitika põhistruktuur koos kolme piirkonnakategooriaga – enam arenenud piirkonnad, üleminekupiirkonnad ja vähem arenenud piirkonnad – õigustab end ja tuleks seetõttu säilitada. See on konkreetne ja samas piisavalt paindlik, et tulla toime uute probleemide, prioriteetide, vahendite ja näitajatega. Piirkonnakategooriate jaotus vastab ühtekuuluvuspoliitika ülesandele siduda mahajäänud ja probleemsemate alade abistamine kõikide piirkondade toetamisega, et edendada ELi kui terviku harmoonilist arengut;

29.

kordab seega oma seisukohta, et kõige vähem arenenud ja kõige ebasoodsamas olukorras olevad alad ning äärepoolseimad piirkonnad vajavad ka edaspidi suuremat rahastamist, et kõrvaldada keskpikas ja pikas perspektiivis oma struktuursed ja majanduslikud arengupuudujäägid. See peaks olema ka tulevikus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise prioriteediks. Samal ajal on vaja näha kõrgeimast toetuste kategooriast välja langenud piirkondadele üleminekukategooria raames ette asjakohased eeskirjad, et saavutatut mitte ohustada. Tuleks otsida lahendust, mis hoiaks ära dramaatilise muutuse ühtekuuluvuspoliitika meetmete mahus piirkondadele, kes ületavad vaevu üleminekukategooria künnise. Enam arenenud piirkondi tuleb nende regionaalarengu kasvumootorite rollis samuti tugevdada ja jätkuvalt edendada, et ka need alad saaksid edaspidi oma olemasolevaid võimalusi kasutada ja maailma tasandil konkureerida. Üldmudel peaks seega toetama ühtekuuluvuse, lähenemise ja konkurentsivõime tasakaalustatud suhet;

30.

juhib tähelepanu – viidates oma arvamusele ja komisjoni dokumentidele SKP täiendamise teemal – vajadusele kavandada ja viia ühtekuuluvuspoliitikat ellu usaldusväärse, võrreldava ning üldise statistika alusel. Piirkondlik sisemajanduse koguprodukt, mis on mõõdetud ostujõu pariteetides võrreldes ELi keskmisega, on end õigustanud piirkondade määratlemise peamise näitajana ja tuleks säilitada. Komitee on seetõttu rõhutanud, et uue põlvkonna Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide väljatöötamisel järgmiseks mitmeaastaseks finantsperioodiks on vaja kaasata SKPd täiendavaid meetmeid. Seejuures tuleb 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas, tuginedes täiendavatele ühtsetele ja ühtlustatud kriteeriumitele, enam arvestada demograafiliste probleemidega kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning ka teiste konkreetsete probleemidega (nt sotsiaalsed, keskkonnaalased, geograafilised ja looduslikud), nii nagu on sätestatud ELi toimimise lepingus; Seejuures tuleb 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas, tuginedes täiendavatele ühtsetele ja ühtlustatud kriteeriumitele, enam arvestada demograafiliste probleemidega kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning ka teiste konkreetsete probleemidega (nt sotsiaalsed, keskkonnaalased, geograafilised ja looduslikud), nii nagu on sätestatud ELi toimimise lepingus;

31.

juhib tähelepanu sellele, et üksnes statistiline mõju, mis tekib Ühendkuningriigi lahkumisega EList, ei tohi viia selleni, et mõni 27-liikmelise ELi piirkond kaotab oma määratluse vähem arenenud või üleminekupiirkonnana, kuna seeläbi ei muutu tegelikkuses asjaomaste piirkondade sotsiaal-majanduslik olukord. Seepärast peaks Euroopa Komisjon kaasama oma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde pärast aastat 2020 käsitlevatesse määrustesse tugevat statistilist mõju või nn turvavõrke puudutavad ettepanekud;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõnedes riikides võivad piirkondlikud abikõlblikkuse kriteeriumid NUTS II tasandi sageli varjata sotsiaal-piirkondlikke, piirkondadevahelisi ja isegi piirkondadeüleseid ebavõrdsusi. ELi kaardid peavad kasutama asjakohast, kohtadel esinevaid probleeme peegeldavat mõõtkava, mis aitaks suunata toetust neis piirkondades;

33.

kutsub Ühendkuningriiki ja ELi üles kokku leppima, et Ühendkuningriigi piirkonnad ja kohalikud omavalitsused tohivad jätkata osalemist Euroopa territoriaalses koostöös ja teistes Euroopa Liidu ülestes programmides sarnaselt ELi mittekuuluvate riikidega, nagu Norra või Island;

34.

rõhutab valdkondliku keskendumise vajadust, et tagada Euroopa lisandväärtus ja tegelik mõju kohapeal. Siiski ei pea valdkondlike eesmärkide konkreetne valik olema ühtne kõikjal ELis tagamaks, et need on olulised ja nendega vastatakse iga piirkonna tegelikele väljakutsetele ja piiriülese koostöö vajadustele;

35.

nõuab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide aluseks peab olema kohapõhine lähenemisviis. ELi poliitika ja meetmed peaksid keskenduma kohapealsetele probleemidele, hoolimata sellest, kas on tegemist linna-, maa- või mis tahes muude geograafiliste iseärasustega piirkonnaga või eriomadustega piirkonnaga, nagu äärepoolseimad piirkonnad, mille sotsiaalne, majanduslik ja struktuuriline olukord põhjendab vastavalt ELi toimimise lepingule erimeetmete võtmist;

36.

meenutab, et üks peamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide edu takistav tegur paljudes kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes on piisava suutlikkuse ja kindla valitsemise puudumine. Seepärast nõuab komitee uut suutlikkuse suurendamise lähenemisviisi kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames kõigile ametiasutustele, kellele on usaldatud fondide vahendite haldamine või kasutamine. Sellega tagatakse usaldusväärne finantsjuhtimine ning avaliku hanke ja riigiabi eeskirjade nõuetekohane rakendamine, samuti lihtsustatakse sellega teadmussiiret korraldus- ja rakendusasutuste vahel;

37.

tunnistab, et ka tulevikus tuleb parandada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise tõhusust ja mõjusust. Komitee pooldab valdkondliku keskendumise säilitamist. 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika osas vastuvõtmist ootavad temaatilised eesmärgid ei tohi takistada vajadusel rahalise toetuse andmist taristutele prioriteetsetes valdkondades ning need peaksid sisaldama vajalikku paindlikkust, eeskätt uusi väljakutseid, ühtekuuluvuse territoriaalse mõõtme tugevdamist ja mitmetasandilist valitsemist programmide kujundamisel. See peaks aitama kaasa sellele, et projektide rahastamiskõlblikkust puudutavad otsused on kodanike jaoks mõistetavad;

38.

toetab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhususe mõõtmist eelkõige fonde käsitlevates määrustes kokkulepitud ja kogu liidus kehtivate kriteeriumide alusel. Kavade ja programmide koostamiseks ja teostamiseks tuleks õigeaegselt, enne uue rahastamisperioodi algust koos Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise eest vastutajatega arendada välja ülevaatlik majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnanäitajate ning eeltingimuste kogum, mis on sobiv ühtekuuluvuspoliitika arengu ja programmide elluviimisel saavutatud tulemuste adekvaatseks kirjeldamiseks, et programmitöös tehtavates uutes valikutes juhindutaks eelmisel perioodil saadud õppetundidest. Kõnealuses protsessis tuleb võtta lisaks riiklikele oludele arvesse ka erinevaid kohalikke ja piirkondlikke tingimusi. Komitee viitab sellega seoses komisjoni hiljutisele aruandele (SWD(2017) 127 final), mille kohaselt on siiani täidetud 86 % eeltingimustest ning need andsid vajalike reformide elluviimisele selge lisandväärtuse ja parandasid vahendite kasutamist; Komitee viitab sellega seoses komisjoni hiljutisele aruandele (SWD(2017) 127 final), mille kohaselt on siiani täidetud 86 % eeltingimustest ning need andsid vajalike reformide elluviimisele selge lisandväärtuse ja parandasid vahendite kasutamist;

39.

soovitab näitajate alusel ja läbirääkimiste tulemusel koostada rakenduskavad, mis oleksid oma olemuselt eeskätt strateegilised dokumendid. Komisjon peaks tulevikus hoolitsema selle eest, et nende programmide rakendamist saadaks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega peetav strateegiline ja partnerlusel põhinev dialoog, milles on esikohal siduvate eesmärkide ja nendega seotud tulemusnäitajate kindlaksmääramine ning milles võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kooskõlas mitmetasandilise valitsemisega valida kõige sobivamad rakendusmeetmed ja need ellu rakendada;

40.

tervitab Euroopa Komisjoni käivitatud algatust „Mahajäänud piirkonnad“, mille eesmärk on kõnealuste piirkondade arengu kiirendamine, pakkudes neile toetust takistuste ületamisel ja nende kasvupotentsiaali vallandamisel; kutsub üles kaaluma selliseid algatusi uuel programmitöö perioodil;

41.

tunnistab, et Euroopa lisaväärtus on kahtlemata üks olulisemaid kriteeriume ELi vahendite eduka kasutamise ning seega ka ühtekuuluvuspoliitika edu seisukohast. Siiski puudub sellel siiani ühtne määratlus. Seega oleks kasulik, kui erikriteeriume, mille alusel peaks mõõdetama ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisaväärtust, arutataks ja nende üle otsustataks tulevikus koos fonde käsitlevate määrustega;

42.

kutsub bürokraatia vähendamiseks komisjoni üles vabastama korraldusasutused eeltingimuste kontrollimise ülesandest, andma rohkem kaalu subsidiaarsusele ja proportsionaalsusele ning arendama eelkõige tulemustele keskendunud käsitluslaadi;

43.

pooldab seetõttu kooskõlastatud lähenemisviisi välja töötamist, mille alusel saaks mõõta ühtekuuluvuspoliitika meetmete Euroopa lisaväärtust ning viitab siinkohal oma uuringule „The EU Added Value Test to Justify EU Spending: What Impact for Regions and Local Authorities?“  (1). Olulisteks kriteeriumideks võiksid olla ELi vahendite kasutamisega saavutatavad stiimulid aluslepingu järgsete ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide täitmiseks, kestlikuks majanduskasvuks, tööhõiveks ja sotsiaalseks ühtekuuluvuseks ning nende panus ühiste probleemide lahendamisele. Seejuures tuleks arvesse võtta ka seda, et eespool määratletud aladel on mõjusam territoriaalne lähenemisviis, mis tekitab tänu oma detsentraalsele lähenemisviisile lisandväärtust võrreldes sektoripõhiste või siis kesksete toetus- ja rahastamisvahenditega;

44.

teeb selles kontekstis ettepaneku, et asjaomane lähenemisviis võtaks lähtepunktiks ühtekuuluvuspoliitika tugevdamise. Komitee mõistab selle all nt sotsiaal-majanduslike erinevuste ületamist, antitsüklilist mõju majanduskasvu stabiliseerimisele ja stimuleerimisele ja avalike investeeringute kaudu toimuvale kriisiohjele, olulist rolli ELi ühiste eesmärkide saavutamisel, tulemuspõhiseid stiimuleid ja mehhanisme, positiivset mõju haldussuutlikkuse kvaliteedile kohapeal, Euroopa ja piiriülest mõõdet ning teostamist mitmetasandilise valitsemise ja alt üles lähenemisviisi raames;

45.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika territoriaalne mõõde võimaldab meetmete rakendamist, mille teostamiseks liikmesriigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused ei ole subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades üksi võimelised, nagu nt piiriülene, riikide- ja piirkondadevaheline koostöö;

46.

märgib, et õigusnõuete üha keerulisemaks muutumine tekitab sidusrühmadele, sh projektijuhtidele, suure halduskoormuse. Komitee soovitab keskenduda ühtekuuluvuspoliitika juhtimisel tõhususele, väärtustades tulemusi. Lisaks on komiteel kahtlusi seoses tulemusreservi asjakohasusega, sest selle rakenduskorras ei võeta arvesse tulemusi ja mõju pikas perspektiivis;

47.

kordab selles kontekstis oma seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamine keerulisemas olukorras olevates liikmesriikides ja piirkondades võimaldab neil saada osa integratsiooni Euroopa lisandväärtusest, võimaldades samal ajal tugevamatel piirkondadel tulla paremini toime ülemaailmsete väljakutsetega. Ühtekuuluvuspoliitika aitab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi paremini siduda Euroopa projektiga ning tugevdab ELi legitiimsust kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

48.

soovitab seepärast oluliselt parandada ühtekuuluvuspoliitika meetmete nähtavust asjakohaste teabevahetusmeetmete abil, kuna need on ELi integratsiooni vaieldamatu eelis kodanike jaoks kohalikul tasandil. Ka piirkonnad ja linnad saavad anda sellesse olulise panuse. Rõhutada tuleb ühtekuuluvuspoliitika majanduslikke, sotsiaalseid, ruumilisi, keskkonnaalaseid, kultuurilisi ja poliitilisi saavutusi. Pikaajalisi tulemusi ja tõendatud lisandväärtust silmas pidades tuleks ühtekuuluvuspoliitika pakutavaid võimalusi kasutada ka ELi identiteedikriisi ületamiseks;

49.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika toetab oma territoriaalse lähenemisviisiga Euroopa piirkondi ja omavalitsusi tulevikuinvesteeringute tegemisel konkurentsivõime, tööhõive ja elukestva õppe tugevdamiseks, nagu ka võrgustike loomisel, piirkondadevahelises koostöös ja üleeuroopalisel kogemuste vahetamisel. See on ainus piirkondlikule tasandile keskendunud ELi poliitika, mis põhineb mitmetasandilisel valitsemisel. Seega tuleb ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet ja piirkondlike asutuste rolli selle juhtimises jätkuvalt tugevdada;

50.

on seisukohal, et ühtekuuluvuse – ka piiriüleseks – tugevdamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil on vaja enam mänguruumi kohapeal vajalike sobivate lahenduste arendamiseks. Ühtekuuluvuspoliitika peab sisaldama paindlikke võimalusi, millest sihtrühmad saavad Euroopa eeskirjade raames välja otsida nende piirkonna ja munitsipaliteedi jaoks kõige eesmärgipärasemad lahendused;

51.

nõuab tungivalt piiriülese, riikide- ja piirkondadevahelise koostöö, sh olemasolevate ja tulevaste makropiirkondlike ja merendusstrateegiate, saarte, merepiiridel asuvate piirkondade ja äärepoolseimate piirkondade toetamise jätkamist ja lihtsustamist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames. Euroopa lisandväärtus on siinkohal eriti nähtav. See tuleneb integratsioonipoliitika eesmärkide vahetust saavutamisest ning heanaaberliku kooseksisteerimise edendamisest. Erinevate liikmesriikide projektipartnerite koostöö, üleeuroopalise teadmiste vahetamise võimalikkus ning uute lahenduste ühine väljatöötamine avalike haldusteenuste ja erasektori arendusteenuste optimeerimiseks on ELi integratsiooni olulised osad. Arvestades territoriaalse koostöö nähtavat Euroopa lisandväärtust, tuleks selle koostöö toetamist suurendada asjakohaste eelarvevahendite piires;

52.

viitab aruka spetsialiseerumise olulisele rollile piirkondlike innovatsioonisüsteemide tugevdamisel, piirkondadevahelisel teadmiste vahetamisel ja koostoimete edendamisel, seda eelkõige Euroopa poolse teadustegevuse edendamise abil ning juhib lisaks veel tähelepanu komitee arvamusele „Aruka spetsialiseerumise strateegiad (RIS3): mõju piirkondadele ja piirkondadevahelisele koostööle“ (SEDEC-VI/021);

53.

juhib tähelepanu asjaolule, et koostööd ELi välispiiridel tuleks rohkem toetada ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse mõõtme ja naabruspoliitika koosmõju ära kasutades. Seejuures tuleks ELi välispiiridel tehtavat koostööd toetada naabruspoliitika vahenditest ja see peaks toimuma kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika eeskirjadega;

54.

on sellega seoses veendunud, et makropiirkondlikud ja merendusstrateegiad strateegiad kujutavad endast osalevatele piirkondadele ja nende kodanikele olulist lisandväärtust, seda tingimusel, et olemasolevaid ja tulevasi toetusvahendeid saab strateegiate huvides kasutada koordineeritult, ning kutsub seepärast Euroopa institutsioone üles tagama, et makropiirkondlike strateegiate eesmärgid oleksid kooskõlas ühtekuuluvuspoliitika tulevaste toetusvahendite ja ka teiste ELi toetusvahenditega (Euroopa ühendamise rahastu, raamprogramm „Horisont 2020“, EFSI);

55.

toetab kohalike omavalitsusüksuste peamistele probleemidele (nt keskkonnakaitse, sotsiaalne kaasatus, ränne, digitaalsed ümberkorraldused, säästev transport, kliimamuutused, taaselustamine) ka tulevikus ühtekuuluvuspoliitika raames erilise tähelepanu pööramist. Ühtekuuluvuspoliitika peaks olema tähtsaim Euroopa vahend, et käivitada koostöö majanduskasvu, inimsõbraliku keskkonna ja Euroopa omavalitsusüksuste innovatsiooni nimel, luua selleks vajalikud eeltingimused nagu nt lairibataristu või ringmajanduse valdkonnas ning kasutada optimaalselt omavalitsusüksuste kasvupotentsiaali. Omavalitsusüksuste kestliku arengu jaoks tuleks ette näha võimalikult lai toetuste skaala, millest lähtuvalt arendatakse kohapeal välja parimad meetmete kogumid. Kõnealused probleemid puudutavad lisaks linnadele ka kõiki kohalikke omavalitsusi erineval viisil. Seetõttu peaks ka tulevikus olema võimalik kasutada integreeritud mehhanisme (nt kogukonna juhitav kohalik areng, integreeritud territoriaalsed investeeringud) kohandatud lahenduste väljatöötamiseks. Selleks aga tuleb programmitöö kavandamise käigus luua piisavalt mänguruumi, et võimaldada tõesti nende paindlikku kohandamist;

56.

soovitab harmoonilise regionaalarengu huvides tugevdada suurlinnapiirkondade ja linnade rolli; need seisavad silmitsi arvukate konkreetsete probleemidega keskkonnakvaliteedi, vaeglinnastumise, sotsiaalse tõrjutuse, transpordi ja elamumajanduse valdkonnas. Linna- ja maapiirkondade vaheliste suhete parandamiseks peab olema võimalik ka väiksemate linnade ja maapiirkondade kaasamine. Lisaks tuleb radikaalselt lihtsustada selleks kohaldatavaid eeskirju. Kooskõlas oma arvamusega „Konkreetsed sammud ELi linnade tegevuskava rakendamiseks“ (COTER-VI/010) märgib komitee, et ELi poliitikameetmed ei tohiks soodustada konkureerivaid suhteid linna-, maa- ja rannikuelu mõõtme vahel. Oluline on taotleda terviklikku territoriaalset visiooni, mille kohaselt tuleks linna- ja maapiirkondi vaadelda üksteist täiendavate funktsionaalsete aladena. Euroopa eri fondidest rahastatud kohaliku kogukonna juhitava kohaliku arengu meetmete puhul on vaja fondide paremat omavahelist integratsiooni;

57.

soovitab tungivalt laiendada ja lihtsustada uute vahendite käsitsemist, millega soovitakse tugevdada alt üles suunatud lähenemisviisi ja mitmetasandilist valitsemist, nagu ka kogukonna juhitavat kohaliku arengu meetodit (Community-Led Local Development) ja integreeritud territoriaalseid investeeringuid eesmärgiga saavutada veelgi suurem integratsioon kohalikul ja piirkondlikul tasandil vastavalt piirkondliku arengu integreeritud ja terviklikule lähenemisviisile. Kõnealuse eesmärgi saavutamine nõuab otsustuspädevuse vastavat nihet ja ka kõigi asjaomaste osalejate laiaulatuslikku kaasamist kohapeal;

58.

soovitab toetada maapiirkondade arengut ja edendada terviklikke strateegiaid kõnealuste piirkondade tugevdamiseks ühenduvuse parandamise kaudu transpordi ja lairibataristu osas kooskõlas looduskeskkonna kaitsega vastavalt teisele Corki deklaratsioonile. Komitee kordab ka oma üleskutset, nagu ta märkis arvamuses teemal „Innovatsioon ja maapiirkondade majanduse ajakohastamine“ (NAT-VI/004), koostada maaelu valge raamat, milles käsitletakse maapiirkondade ees seisvaid probleeme ja maapiirkondade potentsiaali eesmärgiga säilitada rikkalik kultuuri-, arhitektuuri-, loodus-, sotsiaal-, toidu- ja majanduslik pärand, mille eest nende elanikud hoolitsevad ja millest saab kasu Euroopa ühiskond tervikuna;

59.

kutsub üles äärepoolseimate piirkondade erikohtlemisele ühtekuuluvuspoliitika raames pärast 2020. aastat, võttes arvesse nende konkreetseid piiranguid, mis on Euroopa ruumis ainulaadsed. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 tunnistatakse kõnealuseid piiranguid ja nähakse sõnaselgelt ette erimeetmed nende piirkondade jaoks, eelkõige seoses struktuurifondidele ligipääsu tingimustega;

60.

tunnistab samuti, et tasakaalustatud territoriaalse arengu raames on vaja tagada maapiirkondade ja sisemaa linnalähedaste alade ning ebasoodsamates tingimustes olevate piirkondade (nt mägi-, piiri- või muud ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega piirkonnad) piisav toetamine, et kindlustada seal vajalikud investeeringud majanduskasvu, töökohtade loomise, sotsiaalse kaasatuse ja keskkonnasäästlikkuse nimel. Asjaomased piirkonnad peaksid osalema selliste vahendite väljatöötamisel, mis loovad eeltingimused valdkonnaülesteks tulemuslikeks projektideks ning toovad kaasa funktsionaalsete linna- ja maapiirkondade tugevama integreerimise piirkondlikku majandusse;

61.

leiab, et arvestades väheasustatud piirkondade nõudeid ja nõudmisi seoses suurema nähtavusega, tuleks Euroopa tasandil luua foorum, mis võiks koguneda kord aastas ning tänu millele ei saaks kõnealused piirkonnad mitte ainult jälgida konkreetsete poliitikameetmete rakendamist oma territooriumil, vaid ka teha ettepanekuid ja vahetada omavahel häid tavasid. See ei oleks kasulik mitte ainult nende nähtavuse suurendamiseks, vaid ka selleks, et tuua nad välja isolatsioonist ja teha nende hääl kuuldavaks vahetult ELi institutsioonides. Foorumil tuleks arvestada iga piirkonna eripäraga ning tagada õiglane esindatus;

62.

on seisukohal, et tulevane ühtekuuluvuspoliitika peab muu hulgas olema peamine vahend raskete ja püsivate ebasoodsate looduslike või demograafiliste tingimustega, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimate piirkondade, saarte, piiriüleste ja mäestikualade kestliku arengu tagamiseks; selleks tuleb kehtestada integreeritud territoriaalsest lähenemisviisist lähtudes spetsiaalsed meetmed, et kompenseerida kulude erinevusi, mis on seotud elanikele ja ettevõtetele ebasoodsate asukohatingimustega. Samuti tuleb võidelda elanikkonna vähenemise suundumusega, tagades põhiteenuste kättesaadavuse ja kvaliteetse taristu. Erilist tähelepanu tuleb pöörata põllumajanduse tugevdamisele, sest sellel tegevusel on keskne tähtsus teiste majandustegevuste säilimiseks mägialadel ja – sealhulgas ka tasandikualade – kaitses hüdrogeoloogiliste ohtude eest;

63.

kutsub üles töötama välja täpsemad meetmed Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohaliku ja piirkondliku aruandluse ja nähtavuse suurendamiseks kohapeal, sh tagama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide piirkondlike või riiklike programmide demokraatliku kontrolli asjakohasel tasandil;

64.

tunnistab, et ELi tasandil on pikas perspektiivis suur vajadus liidu vahendite järele, et edendada investeeringuid. Selleks saadaolevad rahalised vahendid jäävad ka edaspidi balansseerima riikide eelarvete konsolideerimise ja liikmesriikide valmisoleku vahel rahastada ELi tasandi ülesannete täitmist. Ühtekuuluvuspoliitika jaoks on väga oluline täita majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ülesannet nii, et sellest kujuneks veenev panus Euroopa piirkondade ja ELi kui terviku tugevdamiseks ning et vahendeid kasutataks tõhusalt. Selleks on otsustava tähtsusega ka ühtekuuluvuspoliitika piisav rahastamine, milles võetakse arvesse piirkondade ja omavalitsusüksuste konkreetseid nõudmisi. Lisaks juhib komitee tähelepanu Brexiti negatiivsele mõjule ELi eelarves. Eelarve ja eelkõige ühtekuuluvuspoliitika võimalikult heaks säilitamiseks kordab komitee oma nõudmist, et Ühendkuningriik peab täitma kõik seadusega sätestatud kohustused, mis on talle pandud seoses käimasoleva keskpika finantsraamistikuga. Komitee viitab sellega seoses oma 22. märtsil 2017 vastu võetud resolutsioonile (RESOL VI/022) ja kutsub komisjoni üles viima ellu kõrgetasemelise omavahendite töörühma ettepanekud, mida mainitakse ELi edasist rahastamist käsitlevas aruandes;

65.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ei ole võrreldavad keskselt hallatavate algatustega, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond. Kui Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond rahastab investeeringuid ilma territoriaalse komponendita üksikute projektide vormis Euroopa ja riikide tasandil, tagab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamine koos piirkondliku innovatsiooni strateegiatega majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kestliku tugevdamise piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes ning sellega ELi kui terviku tasakaalustatud ja harmoonilise arengu. Seda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eripära tuleb ka edaspidi tugevdada strateegilise, koostoimet edendava lähenemisviisi raames, mis loob asjakohase järelevalve- ja hindamissüsteemi ning sihipäraste valikumeetodite abil selgeid stiimuleid tõhususele ja mõjususele orienteeritusele. Mõlemad instrumendid – Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond – täiendavad üksteist ega tohi sattuda üksteisega vastuollu. Samuti ei saa viimane esimest asendada;

66.

viitab selles kontekstis oma arvamusele „EFSI 2.0“, 7.–8. detsember 2016 (COTER-VI/019);

67.

on seisukohal, et rahastamisvahendid on otstarbekad ja need võivad olla alternatiiviks või täienduseks toetustele ning saavad aidata tõsta ühtekuuluvuspoliitika tõhusust tänu oma erakordsele võimendavale mõjule toetustele. Kuid need ei tohi kaasa tuua Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamistoetuste järkjärgulist lõpetamist laenude kasuks. Rahastamisvahendite kasutamine peaks ka sellega seotud suuri halduskulusid arvesse võttes leidma aset vaid seal, kus seda kohapeal mõistlikuks peetakse. Rahastamisvahendite laialdasem kasutamine ei tohi ohustada avaliku sektori asutuste ja eeskätt piirkondade, linnade ja kohalike omavalitsuste finantsstabiilsust. Komitee on seega vastu võimalikule kohustusele suurendada eelseisval rahastamisperioodil veelgi rahastamisvahendite osakaalu. Nõuded, mis seonduvad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisega rahastamisvahendites, on väga ranged ja keerulised ning annavad tunnistust rahastamisvahendite kasutamisel tekkivatest raskustest. Seetõttu tuleks asjaomaseid rakenduseeskirju põhjalikult lihtsustada võrreldes programmitöö perioodiga 2014–2020. Komitee leiab samuti, et koostoime toetuste ja rahastamisvahendite vahel tuleks muuta atraktiivsemaks ning et rahastamisvahendite kasutamise tingimused tuleks võimalikult tihedalt siduda turumajanduslike tingimustega;

68.

toetab ühtekuuluvuspoliitika ning muude toetusvahendite ja programmide vahelise vastastikuse koostoime tugevdamist ühiste strateegiliste eesmärkide ja hindamiskriteeriumite kaudu. Ilma vahendite erinevaid eesmärke nõrgendamata oleks võimalik paremini kooskõlastada omavahel haldus- ja kontrollisüsteemide menetlusi ja nõudeid, et optimeerida läbipaistvust ja juurdepääsu erinevatele rahastamisvõimalustele. Sellega tuleks arvestada ka ELi finantsmääruse läbivaatamisel ja anda näiteks programmi „Horisont 2020“ raames uurimisprojektide hindamisel rohkem punkte sellistele projektidele, mis näevad ette Euroopa partnerluse, hõlmates ka struktuurifondide ressursse, et tõepoolest tagada eri Euroopa programmide tõhusam integreerimine;

69.

viitab ELi finantsmääruse läbivaatamise osas lisaks komitee arvamusele „Üldeelarve suhtes kohaldatavad finantseeskirjad“, 11./12. mai 2017 (COTER VI/20);

70.

kardab, et ühtekuuluvuspoliitika ohustab enda püstitatud eesmärke, kuna haldus- ja kontrollisüsteemi keerukus ei ole enam mingil määral proportsioonis kavandatava lisaväärtusega. Tulemuseks on oht, et ka kodanikud ega toetusesaajad ei pea ühtekuuluvuspoliitikat enam edukaks, vaid näevad selles kodanikest kaugenenud ELi järgmist sümbolit. Seda tuleks kõigi huvides vältida. Radikaalselt tuleb vähendada kavandamise, haldamise, kontrollimise ja rakendamisega kaasnevat tarbetut bürokraatlikku/halduskoormust nii kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui ka lõpptoetusesaajate jaoks;

71.

toetab edasistes reformikaalutlustes rõhu asetamist bürokraatlike takistuste vähendamisele nii ühtekuuluvuspoliitika üldiste eeskirjade kujundamisel kui ka üksikute programmide ja projektide rakendamisel ja ellu viimisel. Eelkõige tuleb meelde tuletada, et kõik kaasatud komisjoni peadirektoraadid ja talitused peavad andma oma panuse ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamisse. Seejuures tuleb subsidiaarsuse põhimõtet kohaldada varasemaga võrreldes järjekindlamalt. Olulised aspektid on siinkohal uue õigusraamistiku õigeaegne esitamine enne uue rahastamisperioodi algust (hiljemalt 2019. aasta keskpaigaks), uute normide tagasiulatuvast kohaldamisest loobumine, stabiilse ja kasutatava õiguspraktika väljatöötamine, sisulistele, täpsetele ja usaldusväärsetele eeskirjadele keskendumine, kasutades samal ajal võimaluse korral riiklikke õigusnorme. Seeläbi tegeletaks raskustega, millega ametkonnad puutuvad kokku iga programmiperioodi alguses, lisaks oleks see ühtekuuluvuse ja järjepidevuse huvides ning hoiaks ära ka makseviivitusi. Läbipaistvuse parandamiseks ja õigusaktide keerukuse vähendamiseks peaksid ELi eri fondide suhtes kehtima samad eeskirjad kui tegu on samasuguste olukordadega, ja üleüldse võimalikult suures ulatuses ühised eeskirjad. Vähendada tuleb lugematuid järgmise tasandi õigusakte ja suuniseid. Õiguskindluse huvides peavad load kehtima kogu perioodi jooksul;

72.

juhib tähelepanu sellele, et bürokraatlikke nõudeid koostööprojektidele Euroopa territoriaalse koostöö raames tuleb märkimisväärselt vähendada, et koostööd soodustada, mitte seda takistada. Selleks on ka tulevikus tarvis eraldiseisvat määrust. See peaks aga oluliselt rohkem toetuma Euroopa Komisjoni ja piirkondade vahelisele usaldusele ja partnerlusele, mitte niivõrd kontrollimisele ja vigade vältimisele. Lisaks sellele tuleks seoses Euroopa territoriaalse koostöö mitmepoolse olemusega loobuda eeltingimustest. Ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisavääruse mõõtmise konkreetsete kriteeriumide väljatöötamisel tuleks arvestada ka seda, et Euroopa territoriaalne koostöö annab tiheda koostöö kaudu juba iseenesest panuse ühtekuuluvusse ELi liikmesriikide vahel ning ELi liikmesriikide ja väljaspool ELi asuvate piirkondade vahel;

73.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama ühtekuuluvuspoliitika kujundamise tulevaste ettepanekute kohta ulatuslik territoriaalne mõju hindamine, mis hõlmab ka halduskoormuse arvutamist. Komitee teeb ettepaneku teha komitee ja komisjoni koostööprotokolli punktist 23 lähtuvalt asjaomases valdkonnas koostööd;

74.

juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika rakendamine on seoses Euroopa ja riiklike õiguskordade omavahelise põimumisega praeguseks tugevalt ülereguleeritud ning rakenduskavade kohaldamise mõistliku kontrolli- ja halduskoormuse piir on juba ületatud. Seetõttu on ühelt poolt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide positiivne mõju ja teiselt poolt selle rakendamise kulud üha enam tasakaalust väljas;

75.

peab seetõttu hädavajalikuks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldus- ja kontrollisüsteemidele kehtestatud nõuete ulatuslikku läbivaatamist. Lisaks on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel vaja suuremat õiguskindlust ja -selgust ning ülereguleerimise vältimist. Seda arvestades tervitab komitee iga algatust toetuste lihtsustamiseks ja asjaomases kontekstis kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide rühma kokkukutsumist (High Level Group on Simplification), mille ülesandeks on haldusprotsesside lihtsustamine. Komitee teeb näiteks ettepaneku leevendada järelevalve, aruandluse ja hindamise nõuet. Samuti tuleks luua usaldusväärne suhe komisjoni ja korraldusasutuste vahel, et kontrolle paremini kohandada ning tagada korraldusasutustele ja projektijuhtidele suurem turvalisus. Selleks on kindlasti vaja võtta ühisjuhtimises kasutusele diferentseerimise põhimõte, eristada pettust ja tahtmatut viga ning tõsta aktsepteeritavat veamäära 5 %-le;

76.

märgib, et subsidiaarsuse põhimõtte järjepidev kohaldamine ei eelda mitte üksnes halduskoormuse ja õigusaktide keerukuse vähendamist, vaid ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetamist nende haldus- ja juhtimissuutlikkuse suurendamiseks programmide kavandamisel ning asjaomaste meetmete ja programmide rakendamisel;

77.

tuletab aga ka meelde, et senised katsed keerukuse ja liigse haldus- ja kontrollikoormuse põhjuste tuvastamiseks ja süstemaatiliseks vähendamiseks tõid osaliselt endaga kaasa lausa täiendavaid takistusi administratsioonile ja toetusesaajatele. Sageli tõid nõuded suurema õiguskindluse järele endaga kaasa komisjonis ja liikmesriikides täiendavate rakenduseeskirjade, rakendussätete ja suuniste vastuvõtmise ning see suurendas lõppude lõpuks veelgi programmide rakendamise keerukust. Sellega seoses tõusid veelgi vigade tekkimise tõenäosus ja veamäärad;

78.

teeb seepärast ettepaneku kontrollida, kas on võimalik teostada programmi kavandamise ja rakendamise põhimõttelist ümberkorraldamist. Liikmesriikidel ja korraldusasutustel peaks olema võimalus otsustada, kas nende programmide haldusalane rakendamine toimub tulevikus täielikult Euroopa või riikliku õiguse alusel. Vastavad eeskirjad tuleks lisada ELi finantsmäärusesse. Sellega lõpetataks riiklike ja Euroopa eeskirjade omavaheline segunemine;

79.

nõuab lisaks tulevikus järjepideva kontseptsiooni järgimist kontrolli- ja auditimenetluste kasutuselvõtul, et vältida mitmekordseid hindamisi ja topeltkontrolle, mille puhul küsitakse toetusesaajatelt sama teavet rohkem kui ühe korra, välistada kontrollorganite vahelisi vastuolulisi tõlgendusi ning vähendada kulusid. ELi institutsioonide teostatavad auditid peaksid piirduma eesmärgi saavutamise kontrollimise ning pettuste ja korruptsiooni vastu võitlemisega;

80.

toetab seoses tulevase riigiabi korraga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide põhimõttelist määratlemist riigiabi sätetega kooskõlas olevaks, aluslepingu artikli 107 ja sellele järgnevate artiklite mittekohaldamise – mida on tunnustatud EAFRDs ja EMKFis – laiendamist kõigile fondidele või siis riigiabi eeskirjade kohaldamise olulist lihtsustamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel, nt võttes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastuse puhul kasutusele lihtsad kriteeriumid (nt kooskõla heakskiidetud rakenduskavadega) riigiabi eeskirjadega vastavuse tuvastamiseks. Otse hallatavate ELi fondide, nagu nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa ühendamise rahastu ja programm „Horisont 2020“ ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel riigiabiõiguse valdkonnas vahetegemine ei ole õigustatud, see suurendab halduskoormust, takistab rahastamisvahendite vahelist koostoimet ning tekitab õiguslikku ebakindlust ühtsete kriteeriumide puudumise tõttu selliste kesksete aspektide puhul nagu ergutav mõju;

81.

leiab, et reguleerimise kaudu tuleb innustada ja stimuleerida lahenduste leidmist programmide ühiseks kavandamiseks eri korraldusasutuste vahel, et lihtsustada makropiirkondliku, sh mereliste makropiirkondade tasandi, ja üleeuroopalise ulatusega meetmeid;

82.

kutsub lisaks komisjoni üles kaaluma ELi eelarvest rahastatavate hangete lihtsustamist. Selline meede hõlbustaks lõppkasutajate juurdepääsu ühtsele riigihangete keskkonnale ning lihtsustaks hankemenetlust ja kohtupraktikat;

83.

palub programmi koostamise nõuete puhul Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise ja kontrollimise valdkonnas järgida tulevikus eristamise põhimõtet, sest täiesti erinevad raamtingimused vajavad ka erinevat rakendamise struktuuri. Eelkõige programmide maht, riskiprofiil, haldustegevuse kvaliteet, avaliku sektori kulutuste osakaal ning omaosaluse suurus võiksid olla kesksed kriteeriumid, mida tuleks pärast 2020. aastat arvestada haldus- ja kontrollisüsteemide proportsionaalse ja eristatud kujundamise juures. See kehtib eelkõige ka territoriaalse koostöö kohta;

84.

viitab haldusprotsesside lihtsustamise ja rakendamise osas lisaks 10.–12. oktoobril 2016 toimunud täiskogu istungjärgul vastu võetud arvamusele „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast“ (COTER VI/12).

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/20

1.

rõhutab, et hoolimata püüdlustest vähendada noorte töötust, kujutab see probleem endast jätkuvalt mitte ainult suurt sotsiaal-majanduslikku väljakutset, vaid õõnestab ka õiglust, võrdsust ja solidaarsust, millel Euroopa projekt põhineb;

2.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni jõupingutuste üle, mis lähtuvad Euroopa Komisjoni presidendi murest seoses keerulise olukorraga, mida praegu kogeb märkimisväärne osa noori, keda kriis valusalt tabas, ja mille tulemusel sündis kaks algatust – „Investeerimine Euroopa noortesse“ ja „Euroopa solidaarsuskorpus“;

3.

rõhutab, et oluline on kaasata nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka teised osalejad, sh erasektor ja kolmanda sektori organisatsioonid, selliste meetmete rakendamisse, mille eesmärk on tagada noorte integreerimine tööturule;

4.

kutsub ELi institutsioone üles tegema koostööd erasektori ja kolmanda sektori organisatsioonidega ja nõuab, et programmid, mille eesmärk on tagada, et töötajatele antavad oskused on paremini kohandatud tööturu vajadustele, töötataks välja era- ja kolmanda sektori osalusel;

5.

rõhutab, et noorte töötus mõjutab nii kohalikku kui ka riigi ja Euroopa tasandit ja et üld- ja kutseharidus ning noorteküsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusalasse ning et ELi toimimise lepingu artikli 6 kohaselt peab Euroopa Liit liikmesriikide meetmeid toetama, koordineerima ja täiendama, kuna tööhõive edendamine on ühist huvi pakkuv küsimus. Komitee juhib tähelepanu sellele, et seepärast sõltub asjaomaste, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist eeldavate ELi meetmete edu koostööst kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

6.

kordab, et võrdsete võimaluste tagamine, sotsiaalse kaasatuse edendamine ning noorte konkurentsivõime parandamine tööturul, koos noorte osaluse ja oma haridustee ja karjääri eest vastutamise edendamise, noorsootöö tugevdamise, diskrimineerimisvastase poliitika ja kultuuridevahelise mõistmise edendamisega peaksid jääma ELi noortepoliitika põhieesmärkideks. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et juurdepääs transpordivahenditele ja teabe kättesaadavus on samuti olulised tegurid, mis võimaldavad tagada võrdsed võimalused, ja seda tuleb arvesse võtta;

7.

pooldab integreeritud stiimuleid aktiivseks partnerluseks kõigil valitsus- ja haldustasanditel, kes vastutavad koostöö eest noorte ja nende organisatsioonidega;

8.

on lisaks veendunud, et meetmeid tuleb võtta selleks, et võimaldada noortele parem lähtepunkt tööelu alustamiseks, tehes investeeringuid nende tehnilistesse ja käitumuslikesse teadmistesse, kutsealastesse ja sotsiaalsetesse oskustesse ja kogemustesse, aidates neil siseneda tööturule, luues ise endale töö või asudes tööle oma profiilile vastaval töökohal; investeerida tuleb ka mudelisse, mis soodustab uute tööhõivevõimaluste avamist ümberõppe kaudu;

9.

teeb ettepaneku, et erimeetmena tuleks arendada ja toetada noorte õpikodasid, mille raames saavad noored proovida erinevaid elukutseid ja võivad leida uue, noortele huvi pakkuva kutseala;

10.

on arvamusel, et erinevad noortesse investeerimise vormid – nii formaalses kui ka mitteformaalses hariduses – panevad aluse õiglase, avatud, kaasava ja toimiva demokraatliku ühiskonna loomisele, mida iseloomustab sotsiaalne liikuvus ja kultuuridevaheline integratsioon, samuti kestlik areng ja jätkuv majanduskasv. Komitee on samuti veendunud, et oluline on luua meie noortele võimalused, mis tagaksid neile nõuetekohase juurdepääsu ELi loodud ühistele hüvedele ning võimaldaksid neil aktiivsemalt osaleda solidaarsusprojektides ja Euroopa tuleviku kujundamisel;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et noorte tööturuolukord on viimastel aastastel paljudes liikmesriikides küll märkimisväärselt paranenud, kuid 4 miljonit noort töötut annavad endiselt põhjust tõsiselt muretseda, seejuures valitsevad märkimisväärsed erinevused mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka sama riigi sees. Komitee tõdeb, et vaatamata meetmetele ja projektidele, mida on viimastel aastatel Euroopa ja riigi tasandil rakendatud noorte erialase aktiivsuse suurendamiseks ja tööhõivemäära tõstmiseks, on oluline jätkata liikmesriikide ja ELi meetmete elluviimist;

12.

tunneb eriti suurt muret selle pärast, et oluline osa noori omandab hariduse, mis ei vasta kaasaegse tööturu väljakutsetele, et puudub piisav toetus ettevõtlusprojektide, innovatsiooni- ja teadustegevuse arendamiseks ning et liikmesriikide haridussüsteemid ei pea oma arengus sammu dünaamiliste majanduslike ja ühiskondlike muutustega. Selle tulemusel ei täida paljud noored tööturule sisenemisel sotsiaalseid ega isiklikke ootusi;

13.

on arvamusel, et tõsiseks muretsemiseks annavad põhjust ka uuringutulemused, millest nähtub, et enam kui pool noortest eurooplastest tunneb, et nad on sotsiaalsest, majanduslikust ja poliitilisest elust kõrvale jäetud, kuigi nad väljendavad samas selget valmisolekut oma koduriigis neis valdkondades osaleda. Lisaks märgib komitee, et samal ajal on noored üha passiivsemad sotsiaalsete probleemide, majandusliku olukorra ja poliitika suhtes;

14.

nendib rahuloluga, et Euroopa Komisjon mõistab, et eelnimetatud valdkonnas tuleb meetmed suunata esmajoones liikmesriikidele. Komitee ühineb seisukohaga, et asjakohaste meetodite ja vahendite otsimine seatud eesmärkide saavutamiseks on peaasjalikult liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne. Seepärast peaks komisjon neid meetmeid võimalikult ulatuslikult toetama ning konkreetsete liikmesriikide jõupingutusi tõhusalt ja tulemuslikult koordineerima, et tagada kogu Euroopa Liidus nende positiivne mitmekordistav mõju;

15.

juhib sellega seoses eritähelepanu asjaolule, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks kavandatud meetmete rakendamisel konkreetsetes liikmesriikides olema põhjapanev roll;

16.

on eelnimetatud seisukohal seepärast, et omavalitsused tunnevad tänu oma lähedusele pakilistele ühiskondlikele probleemidele kõige paremini konkreetseid olusid kohalikul, kohaliku tasandi ülesel või piirkondlikul tasandil. Samal ajal on neil juba olemas reeglina hästi toimivad institutsioonid, kes tegelevad juba aastaid selle valdkonna väljakutsetega. Komitee on arvamusel, et jõupingutuste ja vahendite koondamine nende ennast tõestanud ja kohalike kogukondade poolt demokraatlikult legitiimseks tunnistatud institutsioonide abiga kujutab endast kõige tõhusamat võimalust kavandatud meetmete võimalikult kiireks ja mõjusaks elluviimiseks;

17.

hindab kõrgelt meetmete hulka, mida noorte tööhõive algatuse, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi raames võetakse. Komitee ootab, et mitmeaastase finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus pööratakse ELi arvukatele sotsiaalsetele väljakutsetele, sh haridusele, noorte tööhõivele ja sotsiaalsele kaasatusele, nõuetekohast tähelepanu ka pärast aastat 2020. Samuti ootab komitee, et eritähelepanu pööratakse kõige ebasoodsamatele piirkondadele, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 174;

18.

on arvamusel, et Euroopa Investeerimispanga (EIP) noortele ettevõtjatele suunatud meetmed on samuti tervitatavad, ja toonitab rahastamise kättesaadavuse tähtsust ning kutsub üles selliseid meetmeid jätkama;

19.

kordab oma toetust noortegarantii süsteemile. Mõningate kohalike ja piirkondlike väljakutsete valguses kutsub komitee nõukogu üles töötama selle nimel, et luua lihtsustatud menetlused praktika tasustamiseks, tagamaks, et need menetlused ei toimi takistava tegurina;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma 2018. aasta järgse Euroopa noortestrateegia läbivaatamisel arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohti;

21.

toonitab lisaks, et oma püüdlustes tagada kvaliteetne kutseharidus ja töötada välja kutseharidussüsteemid, mis aitavad noortel tööturule siseneda, peaks Euroopa Komisjon arvesse võtma ka noortepoolse teadmiste ja (eelkõige praktiliste) oskuste omandamise küsimust mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu. Komitee kordab sellega seoses oma ülekutset töötada välja partnerluspõhine koostöö riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutuste, ettevõtjate, töötajate ja nende esindusorganisatsioonide ning kodanikuühiskonna esindajate vahel, et mitteformaalse ja informaalse õppe käigus saadud teadmisi ja kvalifikatsioone paremini ära kasutada (1). Samuti on komitee veendunud, et oluline on võtta kasutusele ühtsed valideerimissüsteemid, millega mitteformaalsest haridusest tulenevaid valdkonnaüleseid oskusi tunnustada ja need ametlikuks muuta ning tagada, et tööturg tunnustaks nende väärtust formaalse hariduse kõrval;

22.

võtab erilise rahuoluga teadmiseks, et Euroopa Komisjon tunnustab programmi Erasmus+ tähtsust ühe olulisima vahendina noorte piiriülese tööhõive suurendamiseks ja nende üldiseks ja isikuoskuste alaseks harimiseks ning teadlikkuse kujundamiseks Euroopast ja üleilmastunud turust. Komitee tunneb heameelt kõigi nende kesksete osaliste rahvusvahelise tegevuse üle, kes on kaasatud selle vahetuse edendamisse, sh koolid ja kutseõppeasutused. Komitee toonitab, et see programm tuleb veelgi põhjalikumalt välja töötada ja seda muu hulgas ka selleks praeguses eelarveraamistikus ettenähtud vahendite suurendamise kaudu. Seoses sellega juhib komitee tähelepanu asjaolule, et liikuvuse ja (formaalse ja mitteformaalse) hariduse vahendite mõju suurendamiseks programmi Erasmus+ raames tuleb tugevdada ka ülikoolide ja kolmanda sektori organisatsioonide rolli institutsioonidena, kes vastutavad vahetult nende programmide elluviimise eest. Komitee toetab seetõttu lahendusi, mis võimaldavad ülikoolidel ja valitsusvälistel organisatsioonidel töötada välja veelgi mõjusamaid vahendeid rahvusvahelise liikuvuse ja hariduse vahendite laiendamiseks;

23.

hindab kõrgelt Euroopa solidaarsuskorpuse loomise ettepanekut ja peab eriti kiiduväärseks, et Euroopa solidaarsuskorpuse tegevusest huvitatud inimeste registreerimiseks valiti ajakohane vorm selleks eesmärgiks loodud internetiportaali näol. Seda registreerimisviisi peab saama täiendada teiste vahenditega, millega tagatakse kõigi, eriti kõige haavatavamas olukorras noorte osalemine ja hõlbustatakse seda. See peaks tagama Euroopa solidaarsuskorpuse käsituse ja eelkõige solidaarsuse kui Euroopa kogukonna olulisima ühenduslüli tähtsuse ulatusliku levimise. Sellega seoses tõstab komitee esile asjaolu, et tuleb valida lahendused, mis võimaldavad noortel Euroopa solidaarsuskorpuse tegevuses osaleda nende sotsiaal-majanduslikust olukorrast ja haridustasemest sõltumata. Lisaks tuleb tagada, et Euroopa solidaarsuskorpuse tegevuses saavad osaleda ka need noored, kellel on internetile vaid piiratud juurdepääs;

24.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama Euroopa solidaarsuskorpusele kiiresti õigusliku aluse ja esitama ettepaneku korpuse tegevuse jätkusuutlikuks rahastamiseks pärast 2017. aastat, et vältida olemasolevate rahastamisprogrammide, nagu näiteks Erasmus+, ülekoormamist ning olla suuteline reageerima ootustele, mille kohaselt kasvab kiiresti Euroopa solidaarsuskorpusesse kandideerivate noorte arv;

25.

juhib tähelepanu sellele, et see algatus ei tohi luua ebavajalikku bürokraatiat osalemisest huvitatud noorte jaoks ning see peaks hõlmama liikmesriikides tegutsevaid noorteorganisatsioone ning eelkõige kohalikul, kohaliku tasandi ülesel ja piirkondlikul tasandil eksisteerivaid institutsioone, kes vastutavad noortepoliitika ja noorteorganisatsioonide toetamise eest;

26.

juhib tähelepanu vajadusele luua Euroopa solidaarsuskorpuse edendamiseks haldussüsteem, mis lihtsustaks vabatahtlikes tegevustes osalemist nii osalejate kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks;

27.

rõhutab, et Euroopa solidaarsuskorpuse mõlemad tegevusliinid (kutsealane ja vabatahtlik) peaksid küll teineteist täiendama, ent teineteisest siiski selgelt lahus olema, et oleks võimalik rakendada varjatud tööhõive vältimiseks vajalikke mehhanisme; samas ei tohiks Euroopa solidaarsuskorpust kasutada tasustatud töö asendamiseks tasustamata vabatahtliku tööga;

28.

märgib, et Euroopa solidaarkorpuse hartas tuleks erilist tähelepanu pöörata Euroopa solidaarsuse praktilisele aspektile, st alaliste suhete ülesehitamisele rahvaste vahel, kellest Euroopa kogukond koosneb, ning Euroopa identiteedi tugevdamisele;

29.

võtab rahuoluga teadmiseks, et esile tõstetakse piirkondadevahelise ja piiriülese koostöö eeliseid, ent juhib eelkõige tähelepanu sellele, et Euroopa solidaarsuskorpuse raames tuleks keskenduda ka vabatahtlikule tegevusele kohalikul tasandil. Suur osa vabatahtlikust tegevusest tehakse vabatahtlike elukohas. Keskendudes seda liiki vabatahtlikule tegevusele, mis toob kasu kohalikule elanikkonnale, aitab see ka tugevdada tööturgu, ära hoida sotsiaalset tõrjutust ning ennetada elanikkonna väljarännet;

30.

toetab Euroopa solidaarsuskorpuse eesmärki aidata abivajajaid. Komitee on seisukohal, et kohaliku elanikkonna vajadused ja ootused peaksid olema oluline kriteerium projektide kvaliteedi hindamisel;

31.

juhib tähelepanu sellele, et tuleb luua ühine raamistik koostööle Euroopa solidaarsuskorpuse ja ÜRO vabatahtlike programmi, Ameerika Ühendriikide rahukorpuse ja teiste sarnaste organisatsioonide vahel;

32.

toonitab, et Euroopa solidaarsuskorpuse tegevus tuleb üles ehitada selliselt, et oleks võimalik kasutada Euroopa noorteorganisatsioonide olemasolevat potentsiaali ning nende organisatsioonide liikmete vabatahtlikku tööd. Komitee on seisukohal, et Euroopa solidaarsuskorpuse mõte ja eesmärk ei saa olla nende organisatsioonide tegevuse ülevõtmine või asendamine, vaid ainuüksi täiendamine. Komitee märgib, et Euroopa solidaarsuskorpuse edu seisukohalt on otsustav see, kas korpusel õnnestub Euroopas tegutsevaid noorteorganisatsioone koostöösse kaasata. Komitee rõhutab lisaks, kui oluline on, et Euroopa solidaarsuskorpuse strateegia koostamisel tunnustataks Euroopa noorteorganisatsioonide aastakümnete jooksul vabatahtliku tegevuse juhtimise ja kogukonna arengu valdkonnas kogutud kogemuste äärmiselt tähtsat rolli ja lähtutaks sellest teadmistebaasist;

33.

rõhutab vajadust võtta kasutusele vahendid osalevate noorte tegevuse jälgimiseks ja toetamiseks, et tagada Euroopa solidaarsuskorpuse pakutavate tegevuste kvaliteet ning noorte koolitamine ja valmisolek mitmesugustes korpuse pakutavates tegevustes osalemiseks. Lisaks peaksid kutsealases tegevusliinis (iseäranis praktikas ja õpipoisiõppes) osalevad vastuvõtvad organisatsioonid järgima põhimõtteid ja standardeid, mis on kindlaks määratud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartas, et tagada tööle suunamise kvaliteet;

34.

on seisukohal, et samuti tuleb selgitada, millised on suhted Euroopa solidaarsuskorpuse ja Euroopa vabatahtliku teenistuse vahel, et vältida dubleerimist ja tagada Euroopa Liidu pakutavate võimaluste järjepidevus ja tõhusus;

35.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa solidaarsuskorpuse loomise kõrval tuleb välja töötada ka tunnustamissüsteem nende oskuste jaoks, mida on võimalik omandada korpuses tehtava vabatahtliku tegevuse raames – seda nii avalikus ja erasektoris kui ka kõrgharidusasutustes. Need on osa mitteformaalsest haridusest, mis ei kajastu praegu kvalifikatsioonide ametliku tunnustamise asjakohases süsteemis;

36.

rõhutab, et meetmed, mis võimaldavad noortel omandada täiendavaid oskusi töö või vabatahtliku tegevuse kaudu, mõjutavad positiivselt nii avalikku kui ka erasektorit, kuna need tugevdavad noorte tööalast konkurentsivõimet, luues neile noorte värbamiseks konkurentsivõimelisema talendipagasi. Komitee kutsub üles tegema koostööd erasektoriga et uurida, kuidas on võimalik omandatud oskused viia paremini vastavusse tööturu vajadustega.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/24

1.

märgib, et Euroopa poolaasta on peamine majandus-ja eelarvepoliitika koordineerimise vahend ELi tasandil, mille raames viivad liikmesriigid oma eelarve- ja majanduspoliitilised meetmed vastavusse ELi tasandil kokkulepitud soovitustega. Euroopa poolaasta mõjutab ametiasutuste poliitikaloomet ELi, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil aastase tsükli vältel. Komitee rõhutab samuti Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika seost, kuna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditele reguleeritakse ELi majandusjuhtimise eeskirjadega;

2.

on seisukohal, et Euroopa poolaasta edu sõltub ka ELi, riiklike ja kohalike avaliku sektori rahastamisvahendite vastastikusest täiendavusest;

3.

tõdeb, et Euroopa poolaasta ei täida oma lubadusi, nagu näitab riigipõhiste soovituste puudulik rakendamine ja vähene pühendumine riigi tasandil. Vaatamata komisjoni jõupingutustele siduda see strateegiaga „Euroopa 2020“, kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, heitleb Euroopa poolaasta lisaks eri võrdlusraamistike keerukuse ja suure hulgaga;

4.

on lisaks seisukohal, et üleminek uuele Euroopa strateegilisele raamistikule, mis on strateegia „Euroopa 2020“ jätk, oleks sobiv hetk Euroopa poolaasta juhtimise reformimiseks. Mis tahes tulevane pikaajaline arengustrateegia nõuaks ka poliitilist sidusust ja sidusat juhtimisraamistikku. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 ei ole sellist raamistikku veel ette nähtud;

5.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning neid esindavad organisatsioonid asjaomaste riikide valitsustes ei ole lihtsalt järjekordsed sidusrühmad, vaid kesksed institutsioonilised osalejad poliitikaloome protsessis igale liikmesriigile omase volituste ja pädevuste tegeliku jaotuse valguses. Komitee rõhutab, et rohkem kui 40 % 2016. aasta riigipõhistest soovitustest ei oleks võimalik täielikult ellu viia ilma, et selles osaleksid aktiivselt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes vastutavad enam kui 50 % avaliku sektori investeeringute eest. Samuti vastutavad nad osaliselt ELi poliitikameetmete ja investeerimiskava rakendamise eest;

6.

toonitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kodanikele kõige lähemal asuv valitsustasand ja et nende territoriaalsete võimaluste ja väljakutsete tundmine ning nende suutlikkus pidada dialoogi kodanike, ettevõtete, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga on eluliselt tähtsad ajal, mida iseloomustab kasvav skeptitsism avaliku sektori asutuste ja esindusdemokraatia suhtes ELi ja riigi tasandil. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et hiljutisest Eurobaromeetri uuringust nähtus, et kohalikud ja piirkondlikud poliitikud võivad täita olulist rolli sidemete tugevdamisel Euroopa ja tema kodanike vahel (1);

7.

peab kahetsusväärseks, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine Euroopa poolaastas, sh riiklike reformikavade väljatöötamisel ja elluviimisel ei ole kõigis ELi liikmesriikides struktureeritud ega selgelt tunnustatud. Komitee märgib, et praegune tava, mis erineb riigiti märkimisväärselt, põhineb peaasjalikult sidusrühmade konsulteerimisel, milles kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad võrdsetel alustel teiste sidusrühmadena tunnustatud organitega, võtmata nõuetekohaselt arvesse nende volitusi, pädevusi ja rolli asendamatu valitsustasandina;

8.

väljendab kahetsust selle üle, et Euroopa poolaasta põhineb analüüsidel, milles alati ei eristata territoriaalselt liikmesriikide väljakutseid ja võimalusi, mis tulenevad piirkondade ja linnade erinevatest lähtepunktidest ja rahalistest võimalustest, sh avaliku halduse institutsioonilisest ja haldussuutlikkusest;

9.

on seisukohal, et Euroopa poolaastale territoriaalse mõõtme andmine – nii analüütilisel tasandil (rikastades iga-aastast majanduskasvu analüüsi, riiklikke reformikavasid ja riigipõhiseid soovitusi territoriaalseid suundumusi ja ELi poliitikameetmete territoriaalset mõju käsitlevate analüüsidega) kui ka tegevustasandil (tagades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsema ja süstemaatilisema osalemise, tuginedes partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisidele) – aitab tõhustada Euroopa poolaastat ja suurendada sellele pühendumist kohapeal. Samuti aitaks see tugevdada seost ELi poliitika ja investeerimiskava vahel. Komitee märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba esitavad ulatuslikke andmeid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide osana ning et muu teave on hõlpsasti kättesaadav ja seda on võimalik kasutada territoriaalse mõõtme lisamiseks Euroopa poolaastasse;

10.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsem osalemine Euroopa poolaastas peaks tähendama, et nad oleksid algusest peale kaasatud muu hulgas riiklike reformikavade väljatöötamisse ülalt alla ja alt üles suunduvate kombineeritud kavandamisprotsesside kaudu. Komitee usub, et riiklike reformikavade rakendamine peaks hõlmama kõigi valitsustasandite koordineeritud meetmeid mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi alusel (2). Komitee rõhutab, et läbipaistvus ja aruandekohustus tuleks tagada kogu protsessi vältel ja et protsess peaks rohkem põhinema tõenditel ja kasutama ulatuslikumalt territoriaalse mõju hindamist;

11.

on lisaks seisukohal, et riiklike reformikavade ulatuse tugevdamiseks ja mõnede praeguste piirangute kaotamiseks on äärmiselt oluline, et piirkondlikud/riiklikud investeeringud, sh Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaasrahastamine, jäetaks stabiilsuse ja kasvu pakti arvutustest välja. Komitee usub, et see võimaldab viia riiklikud reformikavad järjekindlalt vastavusse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, pidades silmas nende ühiseid eesmärke;

12.

soovitab võtta vastu käitumisjuhendi, et anda Euroopa poolaastale territoriaalne mõõde nii territoriaalsete analüüside lisamisega selle kesksetesse dokumentidesse kui ka tagades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osaleksid struktureeritult ja pidevalt selle kavandamisel ja elluviimisel;

13.

teeb ettepaneku, et sellises käitumisjuhendis tuleks kindlaks määrata põhinõuded, mida kõik asjaomased valitsustasandid peavad täitma. Komitee märgib, et käitumisjuhendis tuleks arvesse võtta asjaomast kogemust, mis saadi Euroopa partnerluse käitumisjuhendist ühtekuuluvuspoliitikas kasutatavate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames (3), samuti mõnes riigis käibivaid häid tavasid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsest osalemisest Euroopa poolaastas;

14.

märgib, et riigi ja riigi tasandist madalamate valitsustasandite vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused institutsioonilise korralduse, pädevuste, tavade ja vahendite osas ning toonitab, et käitumisjuhendis tuleks austada liikmesriikidevahelisi erinevusi seoses põhiseadusliku ülesehituse ja pädevuste jaotusega riigi ja riigi tasandist madalamate valitsustasandite vahel. Seepärast on komitee seisukohal, et käitumisjuhendi riigi tasandi sätete konkreetne elluviimine peaks jääma liikmesriikidele;

15.

nõuab, et käitumisjuhendis austataks täielikult subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Komitee on arvamusel, et käitumisjuhend peab lähtuma ja moodustama osa hea valitsemistava lähenemisviisist ja üldistest jõupingutustest sujuvama ja vähem keeruka poolaasta nimel, mis keskendub arusaadavamalt vähemale arvule põhiteemadele. See tähendab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevuste austamist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks ebavajaliku halduskoormuse vältimist, samuti olemasolevate, muu hulgas ühtekuuluvuspoliitika määrustega loodud struktuuride ja protsesside võimalikult ulatuslikku ärakasutamist;

16.

tunneb heameelt, et Euroopa Parlament tunnustas komitee ettepanekut käitumisjuhendi koostamise kohta oma 26. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis 2016. aasta Euroopa poolaasta rakendamise kohta, ning et oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsioonis 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta tunnistab Euroopa Parlament, et riigipõhiste soovituste parem rakendamine nõuab prioriteetide selget väljaütlemist Euroopa tasandil ja tõelist avalikku arutelu riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste struktureeritud kaasamist;

17.

tunnustab hiljutisi jõupingutusi parandada Euroopa poolaasta protsessi igas liikmesriigis tegutsevate Euroopa poolaasta eest vastutavate komisjoni spetsialistide kaudu ning rõhutab nende spetsialistide lisaväärtust kõigi valitsustasandite ja sidusrühmade kontaktpunktina. Komitee toonitab vajadust täiendada neid jõupingutusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslikuma kaasamisega nende pädevusalasse kuuluvates Euroopa poolaasta valdkondades;

18.

teeb ettepaneku, et käitumisjuhend sisaldaks kahte osa ja põhielemente, mis oleksid suunatud asjaomastele institutsioonilistele osalejatele kõigil valitsustasanditel. Komitee soovitab, et käitumisjuhendi tegelik sisu töötataks välja partnerluses vastavate ELi institutsioonidega tagades, et on olemas kõik võimalused kohandada riigi tasandi sätted konkreetsele riiklikule ja kohalikule ja piirkondlikule kontekstile kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

19.

soovitab, et Euroopa poolaastale usaldusväärse territoriaalse aluse tagamiseks, mis võimaldaks selgemalt keskenduda iga valitsustasandi tähtsaimate probleemidele, nähakse käitumisjuhendis ette järgmist:

20.

soovitab, et riigi tasandist madalamate valitsustasandite osalemise kohta nähakse käitumisjuhendis ette järgmist:

21.

on arvamusel, et käitumisjuhend tuleks ellu viia ELi tasandil kohe pärast selle vastuvõtmist ja riigi tasandil kahe aasta jooksul, et võimaldada riikide valitsustel ja madalamatel valitsustasanditel see kasutusele võtta, olles seda sobivalt kohandanud oma konkreetsele kontekstile;

22.

teeb ettepaneku, et ELi institutsioonid võtaksid – praegu kehtivas õigusraamistikus – käitumisjuhendi kasutusele esimesel võimalusel institutsioonidevahelise kokkuleppe kaudu, milles osaleb ka Euroopa Regioonide Komitee;

23.

soovitab, et vahepeal teeks komisjon üldiselt ELi toimimise lepingu artikli 121 alusel ettepaneku muuta Euroopa poolaastat reguleerivat õiguslikku korraldust, et luua selge õiguslik alus, mille najal muuta käitumisjuhend tulevikus õiguslikult siduvaks;

24.

rõhutab, et käitumisjuhendi rakendamist saaks lihtsustada, kasutades ja tõhustades olemasolevaid struktuure ja tegevusi, milleks võivad olla näiteks Euroopa piirkondade ja linnade nädal, territoriaalse dialoogi taaskäivitamine komitee, piirkondade ja linnade esindajate ning ELi institutsioonide vahel ning juba saadaolevate Eurostati või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste andmete kasutamine;

25.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles vastama haldus- ja institutsioonilise suutlikkuse väljakutsele kõigil valitsustasanditel ja eelkõige riigi tasandist madalamal tasandil, kuna tegemist on riigipõhiste soovituste täielikku elluviimist takistava teguriga. Selleks kordab komitee oma üleskutset Euroopa Komisjonile koostada ühtne strateegiline dokument, milles sätestatakse suunised ja koordineerimispõhimõtted kõigile ELi rahastatud ja suutlikkuse suurendamiseks mõeldud tehnilise abi rahastamisvoogudele;

26.

kutsub üles kaaluma meetmeid, millega julgustada liikmesriike käitumisjuhendit kasutusele võtma;

27.

kutsub Euroopa Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles alustama koostöös Euroopa Regioonide Komiteega käitumisjuhendi koostamist, võttes arvesse eelnimetatud struktuuri ja keskset sisu ning järgides subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/28

1.

tunnetab, et Euroopat ootavad ees suured ühiskondlikud probleemid: meie elanikud on oma tuleviku suhtes ebakindlad, töötuse, eriti noorte töötuse määr on ikka veel kõrgem kui see oli enne finants- ja majanduskriisi puhkemist, kliimamuutuste mõjud muutuvad üha tajutavamaks, elanikkond vananeb ning pagulaste, varjupaigataotlejate ja sisserändajate saabumine tõstatab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks uusi küsimusi;

2.

märgib, et komitee liikmed näevad ühiskonda muutumas. Meie kodanikel on nüüd suuremad nõudmised ja samas ka kõrgem kvalifikatsioon. See viib selleni, et nad tahavad üha enam ise oma elu suunata, oma elustaset parandada ning näitavad suuremat huvi aktiivsema osalemise vastu sotsiaalselt oluliste teemadega tegelemisel. Samal ajal oleme meie kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatena teadlikud sellest, et meie kodanike huvid võivad olla vägagi erinevad;

3.

nendib, et lisaks kasvab ühiskondlike probleemide keerukus: neid probleeme ei ole võimalik lahterdada konkreetsete poliitikavaldkondade alla, need ei peatu omavalitsusüksuste piiridel ega lõppe ametiaja lõppemisel. Need nõuavad kohest tegutsemist ning pikaajalist nägemust ja lähenemisviisi, samuti ka paradigma muutust ELi poliitika sotsiaalse mõõtme ning muu hulgas majandus- ja rahandusliidu suhtes, mille eesmärk oleks jõuda kõigi kodanikeni ja tugevdada kodanike ja liikmesriikide vahelist solidaarsust;

4.

sedastab, et samas on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutuses vähem rahalisi vahendeid, et tulla kiiresti muutuvas ühiskonnas toime nende uute ja keerulisemate probleemidega. Mistahes tegutsemine kõnealuses valdkonnas vajab seetõttu objektiivset, pragmaatilist ja tõhusat kooskõlastamist eri valitsemistasandite vahel;

5.

toob välja praeguse lähenemisviisi ja praeguste poliitikavahendite piiratud võimalused tänapäeva ühiskondlikele probleemidele lahenduste leidmisel. Samas pakuvad asjaomased arengusuunad moodsale ja innovaatilisele Euroopale ka võimalusi;

6.

näeb sotsiaalses innovatsioonis olulist vahendit, mis kaasab avalikku, era- ja kolmandat sektorit, et tegeleda tänapäeva ühiskondlike probleemidega ja parandada meie kodanike elukvaliteeti. Sotsiaalselt uuenduslikel projektidel on suurem mõju ühiskonnale ja majandusele üldiselt, kui nende kombineerimine tehnoloogilise toetusega toob meie kodanikele kaasa paremad lahendused;

7.

nõustub sotsiaalse innovatsiooni määratlusega, mille kohaselt see kujutab endast uusi ideid (tooted, teenused ja mudelid), mis vastavad ühiskondlikele vajadustele (on alternatiividest tõhusamad) ning loovad samas uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööpartnerlusi (1);

8.

märgib, et sotsiaalne innovatsioon võib olla oluline vahend kõigi ühiskondlike probleemide leevendamiseks. Näiteks noorte töötuse vastu võitlemisel, eakate eest hoolitsemisel ja nende sõltumatuse soodustamisel, inimeste integreerimisel, kellel on raske tööturule pääseda ning kaugemate, mitmesuguste demograafiliste probleemidega silmitsi seisvate piirkondade ja puuduses vaevlevate linnapiirkondade taaselustamisel;

9.

märgib, et komitee jaoks on sotsiaalse innovatsiooni tunnused alt ülespoole suunatud lähenemine, ühiselt ja loominguliselt lahenduste otsimine inimeste lähedal (2), vajadusest lähtuvate lahenduste pakkumine, omavalitsuste, ettevõtete, teadus- ja haridusasutuste, ühiskondlike organisatsioonide ja kodanike huvirühmade (3) vahelised uued suhted ja nendevaheline koostöö;

10.

soovib alt üles suunatud lähenemisviisi hea näitena nimetada tarbijarühmitusi. Tarbijarühmitus loob konkreetse kontakti teenuseid tundvate tarbijatega. Tarbijarühmitused sobivad tarbijate tagasiside (nt kasutajakogemus) kogumiseks, teenuste ja toodete arendamiseks ning samuti uute ideede genereerimiseks ja katsetamiseks (alt üles suunatud lähenemise alusel). Tarbijarühmitused edendavad kaasatust ja annavad tarbijatele tõelise võimaluse kaasa rääkida;

11.

rõhutab, et sotsiaalne innovatsioon tähendab avaliku halduse jaoks teistsugust töötamise viisi. See nõuab kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt avatud suhtumist kodanike, ettevõtete, teadus- ja haridusasutuste ning ühiskondlike organisatsioonide esitatud algatustesse ja ideedesse. Seejuures on oluline mõista, et paljudele tänapäevastele küsimustele ei ole võimalik leida vastust üksnes avaliku halduse tasandil. Avatud suhtumine ei tähenda siiski passiivset suhtumist. Sotsiaalse innovatsiooni edendamine nõuab tihti kohalikelt omavalitsustelt juhtrolli ja koordineerimise oma õlule võtmist partnerluste vahendamisel, osapoolte kokkuviimisel, innovaatiliste ökosüsteemide loomisel, kohalike ja piirkondlike kogukondade heade algatuste innustamisel, paindlike õigusraamistike loomisel, teadmiste vahetamise eest hoolitsemisel ja dialoogi õhutamisel;

12.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et EL peab pakkuma konkreetseid tulemusi, mis tulevad vastu meie kodanike vajadustele ja soovidele. Toetades ja edendades sotsiaalset innovatsiooni juba ettevalmistavas etapis, poliitika ja otsustusprotsesside väljakujundamisel, saavutame me paremad ja laiema kandepinnaga lahendused;

13.

on seisukohal, et ajal, mil usaldus meie demokraatlike institutsioonide vastu on surve all, on kodanike toetus määrava tähtsusega. Sotsiaalne innovatsioon saab alguse kodanikest ja kohalikest kogukondadest – alates kodanikega nõu pidamisest ühiskondlike vajaduste väljaselgitamiseks ja lahenduste sõnastamisest kuni rakendusfaasini välja kaasamise, jagamise ja kaasvastutuse, vastastikkuse ning tunnustatud ja mitmeid sidusrühmi liitvate võrgustike loomise kaudu. See mõõde tuleb lõimida territoriaalse mõõtmega ja peab vastama nii hästi kui võimalik üksikisikute, perekondade ja kogukonna vajadustele;

14.

väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon tunnustab sotsiaalse innovatsiooni olulisust, eelkõige sotsiaalse innovatsiooni kogukonna portaali ja iga-aastase Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi võimalusi. rõhutab, et sotsiaalne innovatsioon ei puuduta mitte ainult majanduskasvu ja töökohtade loomist. Oluline on, et sotsiaalset innovatsiooni tunnustataks kui vahendit ning tunnistataks, et see on rakendatav eri valdkondades, muu hulgas võitluses vaesuse ja majandusliku tõrjutuse vastu, mille abil saab parandada ELi elanike elukvaliteeti;

15.

märgib, et sotsiaalse innovatsiooni projektide abil saab tõepoolest tagada, et sotsiaalse kaasatuse ja solidaarsuse tugevdamine ning majanduskasvu ja töökohtade loomine üksteist täiendavad. Seepärast nõuab komitee sotsiaalse innovatsiooni kaasamist kohaliku ja piirkondliku arengu strateegiatesse;

16.

märgib, et lisaks viib sotsiaalne innovatsioon parema innovatsioonini. Tehnoloogiline areng leiab aset üha kiiremini ning suundumused nagu näiteks digiteerimine ja automatiseerimine, muudavad linnades ja piirkondades põhjalikult tööturgu ja majandust laiemalt – ühelt poolt kaovad töökohad seoses autmatiseerimise ja robotiseerimisega, teiselt poolt tekivad uued, teistsugused töökohad; suurandmed puudutavad meie kodanike privaatsust ja mitte igaüks ei ole suuteline tehnoloogilist arengut võrdselt hästi jälgima ja sellega toime tulema. Sotsiaalne innovatsioon võib aidata suurendada meie ühiskonna vastupanuvõimet; Komitee näeb kõikjal ELis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste sotsiaalse innovatsiooni suurepäraseid näiteid (4);

17.

leiab, et me jätaksime kasutamata suurepärase võimaluse, kui me ei jaga edukaid sotsiaalseid uuendusi ja need jäävad tuntuks vaid kohapeal. Uuendused saavad tihti alguse kohapeal ja on väikese ulatusega, aga need võivad olla väärtuslikud ja rakendatavad kõikide Euroopa kodanike suhtes. Sotsiaalse innovatsiooni kogu potentsiaali ärakasutamiseks on vaja keskkonda, mis muudab võimalikuks selle laiendamise ja levitamise;

18.

märgib, et on palju näiteid sotsiaalse innovatsiooni headest tavadest, millega aidatakse nii ohuolukorras naisi kui ka noori. Neid tavasid tuleks esile tõsta, et neid saaks laiendada üle Euroopa teistele sellises olukorras inimestele, hõlbustades vajaduse korral nende rahastamist struktuurifondide kaudu;

19.

märgib, et sotsiaalse innovatsiooni kogu potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on vaja lihtsustada ja vähendada ühtekuuluvuspoliitikaga kaasnevat halduskoormust. Ühtekuuluvuspoliitika reguleeriva raamistiku praegune keerukus ja ulatus peletab paljud taotlejad eemale. Komitee on juba mitmel korral kutsunud ELi institutsioone üles lihtsustama oluliselt ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketti (5);

20.

nendib, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika muudab keeruliseks sotsiaalse innovatsiooni kasutamise vahendina. Sotsiaalse innovatsiooni projektide rahastamist ELi vahenditest takistavad asjaolud, et tegu on väikesemahuliste projektide, väikeste ja mittetraditsiooniliste partneritega ning et sotsiaalne innovatsioon ei ole alati kriteeriumiks Euroopa fondidest toetuse taotlemisel;

21.

märgib, et seetõttu ei ole mitte kõik Euroopa fondid ja programmid sotsiaalse innovatsiooni rahastamiseks sobivad. Nii nagu tehnoloogilise innovatsiooni puhul, vajab ka sotsiaalne innovatsioon ruumi eksperimenteerimiseks ja valmidust ebaõnnestunud uuenduste aktsepteerimiseks;

22.

tõstab esile, et sotsiaalset innovatsiooni saab edendada muu hulgas sotsiaalmajanduse kaasabil. Tuletab sellega seoses meelde, kuidas sotsiaalmajanduse algatused, mis põhinevad kogukondi moodustavate inimeste koostööl ja ühiskondlikul osalemisel, aitavad suurendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ning usaldust kogu Euroopa Liidus. Komitee leiab, et sotsiaalset innovatsiooni tuleb toetada selleks, et vabastada sotsiaalmajanduse potentsiaal, parandades sotsiaalse ettevõtluse juurdepääsu rahastamisele eri rahastamisvõimaluste kaudu ja mobiliseerides piisavaid rahastamisvahendeid kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil (6);

23.

rõhutab innovatsiooni olulisust Euroopa Liidu jaoks, et meie kodanikud saaksid parima hariduse, et oleks piisavalt tööd, et me tuleks toime ühiskondlike probleemidega ning et säiliks kõrgetasemeline heaolu ja elukvaliteet. Selles kontekstis tõstab komitee esile algatuse „Innovatiivne liit“ olulisust ELi veelgi innovatsioonisõbralikumaks muutmisel. Algatus võimaldab häid ideid kiiremini toodeteks ja teenusteks ümber vormistada;

24.

toetab Euroopa Komisjoni sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas tehtavaid erinevaid jõupingutusi, mille eesmärk on edendada sotsiaalset innovatsiooni sellistes valdkondades nagu ELi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, jagamismajanduse mudel, programm „Horisont 2020“, kultuuritundmise platvormid ja VKEde rahastamisvahendi programmid;

25.

leiab siiski, et kuigi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi abil üritatakse muu hulgas võidelda pikaajalise töötuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, ei ole Euroopa tasandil veel olemas mehhanisme, mille kaudu saaks kõnealustele ühistele probleemidele tõhusalt vastata;

26.

arvab, et nendele jõupingutustele vaatamata on strateegias „Euroopa 2020“ pandud rõhk liiga ühekülgselt innovatsiooni tehnoloogilisele poolele ja selle sotsiaalne külg ei tule piisavalt esile. Komitee rõhutab tõika, et sotsiaalne innovatsioon ja tehnoloogiline innovatsioon täiendavad teineteist ning et nende vastastikust täiendavust edendades on võimalik saavutada ühiskondliku mõjuga tulemusi;

27.

märgib, et tänapäevased ühiskondlikud probleemid on piiriülesed ning sageli peavad neid lahendama Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Sotsiaalsel innovatsioonil võib olla tähtis roll sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse loomisel. Soovitav on, et ELil oleks seejuures hoogustav, lihtsustav ja ühendav roll;

28.

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama poliitika kujundamisel suuremal määral selle rakendatavusega kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seda kooskõlas ELi linnade tegevuskava elluviimisega, mille puhul komisjon, liikmesriigid ja linnad määratlevad ELi poliitika ja õigusaktide rakendatavuse kohalikul tasandil. Eriti oluline on see sotsiaalse innovatsiooni projektide puhul, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused toetavad sageli kogu innovatsiooniprotsessi vältel (loomine, katsetamine, levitamine ja hindamine);

29.

palub Euroopa Komisjonil tunnustada sotsiaalset innovatsiooni kui vahendit ning tunnistada seda vahendina, mis võimaldab tegeleda väga erinevate ühiskondlike probleemidega ja parandada elanike elukvaliteeti;

30.

leiab, et Euroopa Komisjon peaks võtma juhtrolli sotsiaalse innovatsiooni edasisel arendamisel, teadmiste jagamisel ja heade tavade levitamisel; näiteks sotsiaalmajanduslike ettevõtete jaoks peaks komisjon tagama sotsiaalset innovatsiooni edendavate ning tervishoiu-, eluaseme- ja aktiivse tööotsimise valdkonda integreeritud poliitikameetmete rakendamise eri valitsemistasanditel, toetades tõelise sotsiaalse innovatsiooni kogukonna loomist Euroopas;

31.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kõrvaldama esile toodud takistused ja kehtestama sotsiaalse innovatsiooni kriteeriumina Euroopa fondidest toetuse taotlemisel, avama fondid ja programmid ebatraditsioonilistele asutustele või rühmitustele ning andma ruumi eksperimenteerimisele, mille puhul oleks aktsepteeritav ka eksperimendi ebaõnnestumine;

32.

palub Euroopa Komisjonil töötada sotsiaalse innovatsiooni protsesside arengu jälgimiseks liikmesriikides välja selgete näitajatega järelevalve- ja mõju mõõtmise mehhanism, eeskätt sotsiaalmajanduse osas. Seeläbi muutuksid sotsiaalse innovatsiooni tulemused mõõdetavaks, oleks võimalik kindlaks teha sotsiaalse innovatsiooni mõju, levitada asjaomast teavet ja tutvustada edulugusid. See muudab lihtsamaks rahaliste vahendite ligimeelitamise;

33.

vaatleb sotsiaalse innovatsiooni potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ka rõhutatult iseenda tegemisi. Komitee kutsub oma liikmeid üles eksperimenteerima kohalikul tasandil sotsiaalse innovatsiooniga, kaasama sellesse teisi omavalitsusüksusi, ettevõtteid, teadusasutusi ja elanikke ning jagama üksteisega kogemusi;

34.

toonitab sotsiaalklauslite tähtsust riigihankepakkumuste hindamisel ja palub Euroopa Komisjonil tagada nende sätete korrektne ülevõtmine ja rakendamine liikmesriikides. Komitee soovib ka kehtivate riigiabi eeskirjade paindlikumaks muutmist, et niiviisi edendada sotsiaalset innovatsiooni. Täiendavalt võiks analüüsida liikmekapitali ja osalusinnovatsiooni võimalusi olemasolevate sotsiaalse innovatsiooni ja sotsiaalinvesteeringute programmide puhul, mille aluseks on tavaliselt investoripõhine mudel.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/32

1.

tunneb heameelt komisjoni, liikmesriikide ja piirkondade seniste jõupingutuste üle edendada biomajandust piirkondlikul tasemel loodusvarade, sh mullastiku ning sise- ja merevete jätkusuutliku majandamise abil ja soovib nende jõupingutuste edasist tugevdamist;

2.

näeb biomajanduse väljaarendamisel arenguvõimalusi eelkõige ELi maa- ja sobivate metsapiirkondade majanduskasvu ja tööhõive jaoks ning märgib, et neid võimalusi saab rakendada vaid siis, kui piirkondade sidusrühmad teevad kohapeal tihedalt koostööd ja järgivad ühiseid eesmärke;

3.

teeb seetõttu ettepaneku, et biomajanduse strateegia ja tegevuskava ajakohastamisel keskendutakse edaspidi biomajanduse, sh ka biotehnoloogia ja biomassi potentsiaali ja kasutegurite realiseerimisele kohalikus ja piirkondlikus arengus nii linna- kui ka maapiirkondades;

4.

on veendunud, et on vaja suuremat sünergiat Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike biomajanduse algatuste vahel kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega, et saavutada optimaalsed tingimused biomajanduse arenguks;

5.

nõuab eelkõige piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiate loomist rõhuasetusega biomajandusel ja nende järgimist biomajanduse strateegia läbivaatamisel;

6.

soovitab seoses biomajanduse väljaarendamisega läbi vaadata kehtiva õigusraamistiku, pidades silmas parema õigusloome algatust, et vajaduse korral kõrvaldada ELi õigusnormidest investeerimistõkked;

7.

innustab looma aktiivseid kommunikatsioonistrateegiaid komisjoni, liikmesriikide ja Euroopa piirkondade vahel, et suurendada piirkondades teadlikkust biomajanduse pakutavatest võimalustest; teeb sellega seoses ettepaneku kasutada mõisteid „biopiirkond“ ja „biokogukonnad“ selliste maapiirkondade, linnade ja piirkondade tähistamiseks, kes biomajanduse väljaarendamisele erilist tähelepanu pööravad;

8.

pühendub ülesandele tugevdada biomajanduse edendamise algatust tihedalt koos jätkusuutliku ringmajanduse arendamisega piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja kutsub üles kaitsma biopiirkondi ja biokogukondi ning samuti ettevõtteid ja ühendusi, et kasutada nende kohalikke bioloogilisi ressursse uute väärtusahelate loomiseks. Seda tuleks teha ka piirkondlike teaduskeskuste otserahastamise kaudu ja biomajanduse eri sektorites, sh ka põllumajanduslikus toidutööstuses;

9.

teeb ettepaneku EL-le ja liikmesriikidele muuta ELi toetuspoliitikat nii, et esiplaanil oleksid kohapealsed lahendused tekkinud probleemidele ja mureküsimustele, ning tagada, et EL sõnastaks biomajanduse edendamise tingimused selliselt, et toetataks piirkondlikke kohandatud lahendusi, võttes samuti arvesse erilisi väljakutseid, millega seisavad silmitsi saared ja äärepoolseimad piirkonnad;

10.

rõhutab, et biomajanduse valdkonda investeerimist on võimalik arendada üksnes siis, kui on parem juurdepääs ELi tähtsamatele rahastamisvahenditele, nagu muu hulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, programm „Horisont 2020“ ja ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm;

11.

teeb ettepaneku muuta võimalikuks uued kombineerimisvõimalused ELi eri toetusprogrammide vahel, mis vastaks biomajanduse arendamise integreeritud strateegia vajadustele (innovatsiooni edendamine, investeeringute edendamine, tagatised);

12.

püüdleb lihtsustamise poole piirkondade huvide kaitsmiseks biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte näol eesmärgiga parandada meetmete kooskõla, kasutada optimaalselt sünergiat ja parimate tavade vahetamist ning seega edendada investeerimist biomajandusse;

13.

nõuab, et Euroopa Investeerimispank kasutaks EFSI 2.0 raames pakutavaid võimalusi biomajanduse rahastamiseks ja otsiks ennetavalt tegutsedes kontakti biopiirkondade ja biokogukondadega;

14.

soovib tungivalt, et toetataks piirkondadevahelise koostöö ning biopiirkondade ja biokogukondade vahelise võrdleva õppimise edendamist programmide „Horisont 2020“, INTERREG ja muude programmide abil; sellega seoses teeb ettepaneku kasutada koostööks biopiirkondade ja biokogukondadega ka Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse instrumenti kui õiguslikku vahendit;

15.

nõuab, et komisjon võtaks juba varakult enne järgmise programmitöö perioodi meetmed, et toetada ELi vahendite kooskõlastatud kasutamist eelkõige põllumajanduspoliitikas, sh põllumajanduslikus toidutööstuses, metsanduses ja ühtekuuluvuspoliitikas vastavate sätete ja sisuliste kokkulepete abil Euroopa biopiirkondade töökavade jaoks;

16.

soovitab töötada välja ajaliselt piiratud ettepanekud asjaomasele nõudlusele suunatud ja biopõhiste toodete jaoks mõeldud soodustussüsteemi kasutuselevõtmiseks, et tasakaalustada esialgselt suuremaid kulusid turule sisenemisel; julgustab selles kontekstis liikmesriike ja ELi piirkondi eelistama riigihangetes biopõhiseid materjale;

17.

on veendunud, et neid paljusid võimalusi, mida biomajandus pakub Euroopa piirkondadele, on võimalik paremini ära kasutada, nii et linnadel ja piirkondadel ja nende piirkondade vahelistel ühendustel oleks biomajanduse sidusrühmade ringis suurem osakaal, ja soovitab korraldada ühe korra aastas iga kord eri biopiirkonnas või biokogukonnas „Euroopa biopiirkondade, biokogukondade ja bioomavalitsuste foorumi“, millest peaksid osa võtma ka liikmesriikide, Euroopa Regioonide Komitee ja Euroopa parlamentide esindajad;

18.

rõhutab, et biomajanduse väljaarendamiseks tuleks kohandada liikmesriikide haridussüsteemid uute nõudmistega ning koolituspakkumised, täiendkutseõpe, kutsekvalifikatsioonid ja kõrgharidusprogrammid võiksid anda inimestele võimaluse kohandada uute vajadustega oskuste osas; teeb seega ettepaneku, et neid nõudmisi võetaks arvesse ka Euroopa haridusvaldkonna tegevuskavas;

19.

juhib tähelepanu sellele, et biomajandus kujutab endast võimalust ka tervishoiusektori jaoks, sest tänu edasijõudnud uurimis- ja teadustehnoloogiatele on tänapäeval komplekssetest looduslikest ainetest võimalik välja töötada uuenduslikke terapeutilisi tooteid, mille tulemused on julgustavad, sh ka ökosüsteemi vaatenurgast; Ka kvaliteetsete toiduainete ja funktsionaalse toidu tootmine aitab parandada elanikkonna tervist;

20.

teeb ettepaneku võtta biomajandust suuremal määral arvesse järgmises raamprogrammis, samuti ühise põllumajanduspoliitika ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika arendamisel ja tunnustada biomajanduse panust ELi territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

21.

on seisukohal, et biomajanduse tegevuskava läbivaatamisel on tähtis laiaulatuslik territoriaalne mõjuhindamine ja et järgmise tegevuskava raames tuleb regulaarselt läbi vaadata saavutatud tulemused rakendamisaruande kujul;

22.

on seisukohal, et pidades silmas ülemaailmseid probleeme, nagu rahvastiku juurdekasv, ressursside kahanemine või ammendumine ja kliimamuutused, tuleb kasutada uusi viise, kuidas ka tulevikus tagada jätkusuutlik majanduskasv ning inimeste ning Euroopa ja tema piirkondade konkurentsivõime jaoks hädavajalike ressursside tõhus kasutus. Keskkonnasõbralike põllumajandustavade arendamine mängib selles osas olulist rolli. Euroopa Regioonide Komitee on veendunud, et teadmistel põhinev biomajandus, mis austab keskkonda täiel määral, saab anda omalt poolt tähtsa panuse. Biomajandus on keskse tähtsusega tulevikuteema, mille eriline potentsiaal seisneb keskkonnasäästlikkuse arendamises fossiilkütustest sõltumatuse edendamise kaudu ja CO2-neutraalsuse abil kliimamuutuse vastu võitlemises. Bioloogilisi ressursse kasutades jätkusuutlikult toodetud tooted ja teenused võivad ühendada kestliku arengu kolm aspekti, st majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja keskkonnakaitse;

23.

ei eita, et biotehnoloogiliste meetodite kasutamisega kaasnevad ka riskid. Nii võib biomassi kasutamine lähteainena biopõhiste toodete valmistamisel tekitada suure konkurentsi maa ja vee pärast (nn kütusepaagi ja toidulaua diskussioon). Just seetõttu tuleb olemasolevaid tooraineid kasutada säästvalt, raiskamata ja mitmekülgselt. Sellele aitab kaasa arukas biomassi mitmekordne ja võimalikult sage ringlussevõtt kaskaadmehhanismi alusel. Seda tuleb edasiste biomajanduse edendamisstrateegiate puhul arvesse võtta; Biotehnoloogia kasutamine võib kaasa tuua ka bioloogilise mitmekesisuse vähenemise, muu hulgas seoses GMOde kasutamisega. Seetõttu on tarvis kõikide projektide puhul rangelt kohaldada ettevaatuspõhimõtet kooskõlas liidu õigusega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191;

24.

märgib, et biopõhiste toodete võimalikult suur kasutamine võimalikult paljudes tööstussektorites aitab kaasa ka sellele, et luua ja tagada töökohti uutel, jätkusuutlikel turgudel, eelkõige siiani tööstuslikult vähem arenenud piirkondades, samuti maa-, mägi ja rannikupiirkondades. Lisaks sellele, et biopõhise keemiatööstuse ja biotehnoloogilise farmaatsiatööstuse kõrgtehnoloogilised komponendid suudavad taaselavdada deindustrialiseeritud või tõsises kriisi olevaid piirkondi, pakuvad nad eeliseid ka inimeste tervisele ja elukvaliteedile. Seega lisandub biomajandusele ka sotsiaalne mõõde, kuna see võib anda hoogu ja pakkuda võimalusi kohalikele ja piirkondlikele struktuurimuutustele;

25.

seab eesmärgiks suurendada järgmise kümnendil märgatavalt innovatiivsete biopõhiste tööstusharude osakaalu sisemajanduse koguproduktis ja on veendunud, et seda eesmärki on võimalik saavutada vaid koostöös piirkondadega;

26.

märgib, et biomajanduse väljakujundamise jaoks on otsustava tähtsusega nii piirkondlikud tingimused (looduslike ressursside olemasolu, majandusliku kasutuse ulatus, uuenduslike keskkondade olemasolu) kui ka strateegilised otsused, mille teevad sidusrühmad kohapeal. See tähendab, et biomajanduse edasiarendamise võimalused on konkreetselt järgnevates valdkondades: teadusuuringud, tehnoloogia, esmatootmine ja tööstustaristu, nõudlus ja motivatsioonisüsteemid, tarbimisharjumused ja teadlikkus, kultuur, poliitika ja õigusaktid, ja neid peaks kasutama;

27.

tunneb heameelt, et paljudes ELi piirkondades tehakse jõupingutusi biomajanduse väljaarendamiseks, märgib aga samas, et piirkonniti on see väga erinev ja näeb siin veel suurt arengupotentsiaali. ELi piirkondades saadakse biotehnoloogia mõistest väga erinevat moodi aru. Komitee arvab seega, et on vaja vastavaid kommunikatsioonistrateegiaid, mille abil selgitada biomajanduse potentsiaali ja saavutada vajalik teadlikkus. Komitee palub komisjonil, aga ka liikmesriikidel ja ELi piirkondadel olla selles küsimuses aktiivne ja jõupingutusi suurendada. Vaja on avatud ja läbipaistvat dialoogi kõigi kohapealsete asjaomaste sidusrühmadega biomajanduse eesmärkide, probleemide ja rakendamisvõimaluste üle, samuti biomajanduse mittekasutamise tagajärgede ja kahjuliku mõju üle. Ka kodanikke tuleks teavitada biomajandusest ja – erinevalt biotehnoloogiast – anda neile võimalused aktiivseks osalemiseks;

28.

näeb järgnevaid biomajanduse arengut takistavaid tegureid: ebakindel turu- ja tehnoloogiaarendus, sellega seotud suured projektiriskid ja taristu väljaarendamise pikk tasuvusperiood, teadusuuringute ja arendustegevusega kaasnevad suured kulud, veel suuremad kulud biopõhiste toodete puhul, mida on hoolimata jätkusuutlikkusest raske lõpptarbijani toimetada, paljud erinevad tegurid (tootja, poliitika, majandus), õigusraamistik ning sellise pikaajalise strateegia puudumine, millega toetada arengu kõiki etappe ja luua soodne keskkond, mille abil piirata kõnealuse sektori suurt äririski;

29.

tunneb heameelt, et programmist „Horisont 2020“ eraldati 3,85 miljardit eurot biomajandusega seotud teadusuuringuteks ja arendustegevuseks, otsustati luua biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtteid ja EFSI 2.0 rahastusest piisab ka biomajandusega seotud projektide jaoks;

30.

rõhutab, et biomajanduse loomiseks ja arendamiseks on vaja täiendavaid investeeringuid, ja pooldab lihtsamat juurdepääsu erinevatele olemasolevatele rahastamisvahenditele (ESIF, ESFI, Horisont 2020, ÜPP), taotledes sünergiat ja kasutades ära üksteist täiendavaid aspekte; julgustab looma uusi ja paremaid ELi toetusprogrammide kombineerimisvõimalusi (innovatsiooni ja investeeringute edendamine, tagatised), et vähendada erainvestorite riske ning aidata väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd) biopõhiseid tooteid turule tuua;

31.

pooldab paremaid edendamisvõimalusi ja piisavat riski- ja innovatsioonikapitali, mille abil arendada turukõlblikke lahendusi seeriatootmiseks, et vähendada VKEde majanduslikku riski eelkõige turule sisenemise ja turustamise etapis;

32.

märgib, et piirkondlikud biomajanduse arengutingimused on heterogeensed, ja palub komisjonil teha ettepanek, kuidas hõlmata piirkondlikud lähenemisviisid varakult edendamisvõimalusi käsitleva poliitika kavandamisse. Eesmärk on luua sellised edendamisvõimalused, mida saab heterogeensetes piirkondades edukalt rakendada, et ületada saarelise asendi ja äärepoolsusega seotud geograafilisi väljakutseid ning riiklike, piirkondlike ja kohalike toetusprogrammidega paremini siduda;

33.

palub uurida, milliseid nõudluspõhiseid toetusi saaks luua biomajandusele ja milliseid nõudluspõhiseid vahendeid biopõhiste toodete jaoks; on seisukohal, et turusoodustusprogrammid biopõhiste toodete jaoks võivad olla kasulikud sel moel, et ebasoodsad kulud hüvitatakse tarbijale osaliselt ja nii toetatakse pikaajaliselt biopõhiste jätkusuutlike toodete turulepääsu;

34.

rõhutab, et piirkondadel ja kohalikel omavalitsustel on biomajanduse arendamisel eriline ja üha tähtsam osa, sest kohalikud olemasolevad toorained on biomajandusliku väärtusahela lähtepunkt;

35.

märgib, et ELi piirkonnad vajavad piirkondliku biomajandusstrateegia väljatöötamisel ja selle rakendamisel suuremat toetust ja sellega seoses tunnustab selliseid algatusi nagu „Euroopa säästlike kemikaalide tugiteenus“; teeb ettepaneku laiendada neid algatusi ka muudesse biomajandusega seotud majandusvaldkondadesse (nt ravimitööstus, autotööstus, ehitus, energiamajandus, biotehnoloogia, põllumajanduslik toidutööstus, metsandus, seadmete ehitus, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia);

36.

peab vajalikuks külade, linnade ja piirkondade ja nendevaheliste alade ühenduste suuremat osakaalu, et määratleda biomajanduspiirkondade vaheliste parimate tavade mudelid ja saavutada biomajanduspiirkondade vahelise võrdleva õppimise mõju; nõuab asjakohaste meetmete võtmist, et tugevdada linnade rolli biomajanduse arengus, kaasa arvatud linnades korraldatavate tegevuste raames; Tasub meeles pidada, et biomajandusliku protsessid käivituvad sageli on just kohalikul tasandil ja väikesemahulistena, et ning seetõttu on oluline selliseid algatusi toetada;

37.

rõhutab, et tähtsa panuse biomajandusse annavad piirkondadevahelised võrgustikud, nagu Euroopa biomajanduse klaster 3BI, Vanguardi algatus või Euroopa keemiapiirkondade võrgustik ECRN, ning teised põllumajanduse ja maakeskkonnaga seonduvad võrgustikud (nt Euromontana, AREPO, ERIAFF). Need on tähtsad vahendid strateegiate arendamiseks ja teadmiste vahetamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Samal ajal toimivad need tihti ühenduslülina kohaliku, piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi vahel;

38.

toetab selliseid algatusi nagu Łódźi biopiirkondade deklaratsioon (1) (mille sõlmisid Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonnad ning ettevõtete, kõrgkoolide, VKEde ja põllumajandustootjate sidusrühmad Euroopa biomajanduse kongressil Łódźis 2016. aastal) ja tunneb heameelt biopiirkondadevahelise suurenenud võrgustiku üle piiriülese väärtusahela raames ja makropiirkondliku koostöö üle;

39.

on veendunud, et biopõhise majanduse väljakujundamisel on vaja terviklikku lähenemisviisi, mis liidab eri poliitikavaldkonnad, ning on vaja rohkem toetada üleilmsete võimaluste, võrgustike ja muude platvormide klastrit, et toimuks teadmiste edasiandmine ja dialoog kogu väärtusahela ulatuses;

40.

usub, et parem kooskõlastamine eri poliitikavaldkondade ja valitsustasandite vahel biomajanduse edendamiseks on hädavajalik, eelkõige seoses õiguslike raamtingimustega. Praegu rakendavad 28 liikmesriiki biomassi kasutamisel biomajanduse väärtusahelate lähtepunktina erinevaid eeskirju. Samuti käsitletakse ELi liikmesriikides erinevalt biomajanduse lõpptooteid. Komitee arvates on vaja õigusakte ühtlustada ja lihtsustada kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

41.

rõhutab, et biomajanduse väljaarendamisel on oluline teadmiste levitamine biomassi jätkusuutliku kasutuse kui biomajandusliku väärtusahela lähtepunkti kohta. Teadusuuringute tugevdamine, uute toodete väljatöötamine ja nende turuleviimine kujutab endast pikaajalist protsessi, mis hõlmab palju personali- ja finantsressursse;

42.

soovitab jätkuvalt rohkem edendada teadusvõrgustikke ja eri väärtusahelatesse kuuluvate ettevõtjate omavahelist koostööd, samuti koostööd kõrgkoolide ja kõrgkooliväliste uurimisasutustega ning ühendada kõik teaduse, tootva sektori ja tööstuse poolt pakutavad potentsiaalsed hüved; Eelkõige tuleks tugevdada riiklikke ja piirkondlikke klastreid, milledest kantakse innovatsioonitulemused üle turule, arendades välja tootjate, teadlaste, ettevõtjate, investorite ja poliitikute interaktiivse ja sünergiapõhise võrgustiku;

43.

soovib, et koostataks laiahaardeline ülevaade biomajandusega seotud algatustest. Vaja on üha rohkem stiimuleid ELi piirkondades olemasolevate biomajanduse katsetehaste, näidis- ja toomisjaamade rahastamiseks, et arendada vähese CO2-heitega tootmis- ja tööstusprotsesse, vahetada kogemusi ja oskusteavet. Sellise strateegia eesmärk on vältida dubleerimist ja muuta protsesside ja toodete arendamine odavamaks;

44.

märgib, et biomajanduse väljaarendamisega kaasneb koolitusstruktuuride muutus, vaja on hariduse suuremat interdistsiplinaarsust ja õppekavades tuleb suuremat tähelepanu pöörata uutele õppesuundadele.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/37

1.

tunnistab, et tervis on ühiskonna heaolu seisukohalt äärmiselt oluline. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratluse kohaselt ei seondu tervise mõiste mitte ainult füüsilise ellujäämise või haiguste puudumisega, vaid hõlmab ka psühholoogilisi aspekte, loodus-, keskkonna-, kliima- ja elutingimusi, töö-, majandus-, sotsiaal- ja kultuuriolusid;

2.

rõhutab, et linnadel on tähtis tervist edendav roll tulenevalt linnastumisest, mille käigus koondub nende territooriumile 70 % kogu maailma rahvastikust;

3.

kordab, et ELi meetmed, rahastamismehhanismid ja prioriteedid on sageli suunatud suurtele linnadele ning et suuremat tähelepanu tuleks pöörata olulisele koondmõjule, mis on väikestel ja keskmise suurusega linnadel, mille elanikkond jääb vahemikku 5 000 kuni 100 000 ja kus elab üle poole ELi elanikkonnast (1), ning nende linnade märkimisväärsele potentsiaalile kujundada ja rakendada eeskirju rahvatervise parandamiseks ELis;

4.

juhib tähelepanu sellele, et termini „tervislik linn“ (vt WHO) eelduseks on idee kogukonnast, mis on teadlik tervise kui avaliku hüve tähtsusest ning on suuteline innustama ja ellu viima selgeid poliitikameetmeid abistavas rollis sotsiaalhoolduse praeguste vormide ja ennetamise kaitsmiseks ja parandamiseks, et suurendada vastupanuvõimet, pikendada eeldatavaid tervena elatavaid eluaastaid ja vähendada puuete tekkimise ohtu, edendades samas kestliku arengu eesmärke;

5.

märgib, et kuigi paljud neist 12 partnerlusest, mis käivitati ELi linnade tegevusekava rakendamist käsitleva 2016. aasta Amsterdami paktiga, on seotud tervise küsimustega, ei ole tervisele seni pühendatud eraldi partnerlust. Lisaks peab komitee kahetsusväärseks, et ELi linnade tegevuskavas ei ole ette nähtud eri haldustasandite vahelist horisontaalset koostööd tervisele avalduva mõju varajaseks hindamiseks. Seepärast kutsub komitee üles hõlmama tervise, tervisekontrolli ja tervise edendamise määratluse ELi linnade tegevuskavva, rõhutades selle tervisemõju;

6.

märgib, et rahvatervis on liikmesriikide vastutusala ja ELi roll seisneb peamiselt liikmesriikide meetmete täiendamises, aidates valitsusel saavutada ühiseid eesmärke ja luua mastaabisäästu;

7.

rõhutab vajadust uurida ja analüüsida tervist mõjutavaid tegureid, pidades iseäranis silmas tervist linnades, ning hinnata oodatava eluea tõusust tulenevaid võimalusi ja küsitavusi;

8.

märgib, et sotsiaalkaitsemehhanismid tuleb läbi vaadata, võttes aluseks andmed eri rahvastikurühmade erinevate vajaduste ja olukorra kohta, millest ilmneb vanemaealiste vanuserühmade suurenemine, mis on kooskõlas oodatava eluea tõusuga, ja ühiskonna eri rühmade vahelise ebavõrdsuse suurenemine ning samal ajal ka ränne, mis kujutab endast veel üht väljakutset sotsiaal- ja tervishoiuteenuste jaoks;

9.

märgib, et just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tagavad võrdsuse ja mitmetasandilise koostööpõhise juhtimise võrgustiku, kus asutused, ettevõtted, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kodanikud saavad anda panuse ühise, õiglase ja harmoonilise linnasüsteemi kavandamisse;

10.

märgib, et järgmistes esmatähtsates poliitilise sekkumise valdkondades võiks teha ettepanekuid konkreetsete vahendite kohta tervise kui ühise hüve jaoks linnades ja neid rakendada:

11.

kutsub hõlmama tervise ja selle mõiste ELi linnade tegevuskavva, pannes alguse uuele koosplaneerimise kultuurile, mis võib aidata ruumilisel planeerimisel edendada tervist ja pakkuda tervist toetavat keskkonda;

12.

kutsub kohalikke omavalitsusi üles kasutama linnadega seotud uuenduslikke meetmeid, s.o Euroopa Komisjoni algatust, mille kogueelarve ERFi raames on 372 miljonit eurot 2014.–2020. aastaks (tegelikult ei ole selles tervist prioriteetse valdkonnana konkreetselt nimetatud), et anda linnapiirkondadele vahendid uute ja läbiproovimata lahenduste katsetamiseks, et tegeleda linnade ees seisvate väljakutsetega ja kaaluda innovaatilisi meetmeid, mille abil võiks käsitleda ka mõnd nende ees seisvat tervisealast väljakutset;

13.

kutsub üles viima ellu poliitikat, mis on suunatud sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integreerimisele ning sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnatingimuste parandamisele puudustkannatavates või ebasoodsas olukorras linnaosades;

14.

juhib tähelepanu kõige nõrgemate elanikkonnarühmade, iseäranis emade ja laste, samuti selliste elanikkonnarühmade heaolu kaitsmisele, kelle tervislik seisund on ohustatud nt vaimse tervise probleemide, haiguste ja puuete tõttu. See on esmatähtis sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks linnakeskkonnas võitluses sotsiaal-majandusliku lõhe ja kasvava ebavõrduse vastu. Tegelikult näitavad eelkõige seosed tervishoiu- ja sotsiaalsete näitajate vahel (üldine suremus, puuded, subjektiivsed tervisenäitajad), et see ebavõrdsus ilmneb astmeliselt (Gini koefitsient): s.t et igale sotsiaalse skaala positsioonile vastab tervislik seisund, mis on vähem soodne kõrgema positsiooni ja soodsam madalama positsiooni suhtes. See viitab sellele, et saavutamaks seda tõkestavate poliitikameetmetega järjepidevaid tulemusi tervise alal, ei piisa rahuldumisest valikuliste lähenemisviisidega, mis keskenduvad kõrge haigestumise riskiga isikutele, vaid tuleb hoolitseda kõigi sotsiaalse skaala astmete korrigeerimise eest;

15.

peab väga oluliseks arendada poliitikameetmeid, mis võimaldavad tagada kvaliteetse terve ja aktiivsena vananemise (healthy and active ageing) füüsilise ja vaimse heaolu ning sotsiaalsest ja inimsuhete aspektist, edendades osalemist linna vaba aja tegevustes ja põlvkondadevahelistes programmides muu hulgas üksinduse ja isoleerituse vältimiseks;

16.

rõhutab vajadust tugevdada rändajatele mõeldud poliitikameetmeid terviseedenduse, ennetuse, sotsiaalse kaasatuse ja tervishoiu valdkonnas sotsiaalse kaasamise alase prioriteedina, sealhulgas linnas tegutsevaid kultuurivahendajaid kasutades (nt RE-HEALTH (2)) ja pöörates erilist tähelepanu traumaatiliste kogemuste ohvritele, iseäranis lastele;

17.

soovitab hinnata, millised eelised ja kulud võiksid kaasneda vaatluskeskuse asutamisega peamiste linnakeskuste juurde selliste tervist mõjutavate tegurite jälgimiseks, mis vastavad Euroopa ühtlustatud määratlustele ja metoodikatele, või siis teabekeskuse (focal point on HiAP) asutamisega, mis võimaldaks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele selles valdkonnas juurdepääsu headele tavadele ja juhtuuringutele, suhete loomist, rahastamisvõimalusi jne;

18.

soovitab linnades, kus selline teenus veel puudub, hinnata, millised eelised ja kulud võiksid kaasneda tervisliku linna juhi (health city manager) positsiooni loomisega – tervisliku linna juht tõlgendaks linnas väljendatud vajadusi ja juhiks paranduste protsessi koostoimes kohalike haldusasutustega, koordineerides nende poliitikameetmeid ja tagades nende rakendamise;

19.

leiab, et asjakohane ruumiline planeerimine elanikkonna tervisele kaasaaitamiseks peaks sisaldama nii rohealade pakkumist kui ka linnade ja piirkondade ökosüsteemi üldist hindamist;

20.

toonitab, kui oluline on arendada kohalikke poliitikameetmeid linnas ühistranspordi, aktiivsete transpordiviiside ja linnalise liikumiskeskkonna planeerimiseks, lähtudes kestlikkusest ja kodanike tervisest. Komitee juhib seoses sellega tähelepanu läbivaadatud programmi „Horisont 2020“ 2016.–2017. aasta tööprogrammile aruka, keskkonnahoidliku ja integreeritud transpordi valdkonnas (eelarve 2014.–2020. aastaks on üle 6,3 miljardi euro) ja iseäranis selle rubriigile „Linnaline liikuvus“ ning soovitab poliitikakujundajatel uurida võimalusi, mida pakub programm nende kohalikesse liikuvusprojektidesse investeerimiseks;

21.

kinnitab oma toetust kestliku linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamisele ja innustab kujundama poliitikameetmeid transpordi- ja kavandamise/maakasutuse poliitika valdkonnas kooskõlas kestliku liikumise hierarhiaga, mis seab esikohale stiimulid ja meetmed, mille eesmärk on muuta aktiivsed liikumisviisid, s.t kõndimine või rattasõit, turvalisemaks ja atraktiivsemaks ning edendada mitmeliigilist ühistransporti. Komitee palub end kaasata kestliku linnalise liikumiskeskkonna kavade Euroopa platvormi koordineerimisrühma;

22.

julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi toetama Euroopa poliitikat, milles stimuleeritakse elektriliste ja elektripõhiste era- ja ühissõidukite järjest suuremat kasutamist fossiilkütuse kasutamise arvel ja motiveeritakse kasutama puhast kütust;

23.

toonitab, et tervislike linnadeni on võimalik jõuda üksnes siis, kui linnad on kestlikud. Komitee rõhutab, et linnakeskkonna seisund mõjutab nii elukvaliteeti kui ka ülemaailmseid keskkonnatingimusi, ning toonitab seepärast, et tulevase linnaarengu eeltingimuseks on terviklik ja kestlik lähenemisviis (3);

24.

taotleb uusi ulatuslikke transpordipoliitika meetmeid, et kõik linnad joonduksid kohtade juurdepääsetavuse ning linnateenuste kättesaadavuse ja kasutatavuse osas puuetega inimeste jaoks kõrgeimate standardite järgi;

25.

kutsub üles kavandama tegevust kodanike teadlikkuse suurendamiseks sellest, millised on majanduslikust, keskkonna- ja tervisemõju seisukohast tõhusamad valikud linnalises liikuvuses;

26.

kutsub Euroopa Komisjoni üles hõlmama kestlike transpordivahendite kasutuse ELi keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide läbivaatamisse transpordisektoris või soosima transpordisektoris tehnoloogilise innovatsiooni vahendite arendamist ja nende levitamist liikmesriikides;

27.

väljendab väga suurt rahulolu järgmiste heade tavade suhtes: EUROOPA LIIKUVUSNÄDAL, mis on hästi väljakujunenud kampaania, millega tehti algust 2002. aastal ja mis jõudis suurima osalejate arvuni 2016. aastal, mil 2 427 linna korraldas – nagu igal aastal – 16.–22. septembril tegevusi teadlikkuse suurendamiseks, ELi rahastatav projekt PASTA (Physical Activity Through Sustainable Transport Approaches) (4) – aktiivsusprojekt, milles tunnistatakse selgesõnaliselt seost tervise ja liikuvuse vahel linnades; avaliku ja erasektori partnerlused pendelreisijatele mõeldud teenuste arendamiseks;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on õiguslikud volitused määrata kindlaks kaitsealad, toetada ELi Natura 2000 võrgustikke ja lõimida bioloogilise mitmekesisusega seotud kaalutlused linna- ja ruumilisse planeerimisse, ning viitab järjest arvukamatele teadusuuringutele, mis näitavad, kuidas loodus saab kaasa aidata tervise- ja sotsiaalprobleemide lahendamisele, leevendades kliimamuutuste mõju, edendades kehalist aktiivsust ja sotsiaalset lõimumist ning vähendades stressi;

29.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsuse koostada tegevuskava linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi paremaks rakendamiseks ning asjaolu, et komisjon tunnustab linnade integreeritud juhtimise ja planeerimise tähtsust, et saavutada linnades bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eesmärk (5);

30.

kordab oma taotlust ja pühendumust suurendada pärast 2020. aastat programmi LIFE toetatava valdkonna „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus“ eelarvet. See programm on suunatud linnades rohelise taristu ja roheliste lahenduste arendamisele, millele omistatakse aluseline tähtsus kliimamuutusi, ELi 2020.–2030. aasta tegevuskava kliima- ja energiaeesmärke, Pariisi kokkuleppeid, ÜRO ja FAO tegevuskavu ning kestliku arengu eesmärke arvestades. Seda silmas pidades kutsub komitee üles osutama suuremat toetust kohaliku ja piirkondliku tasandi algatustele kliimamuutustega kohanemiseks Euroopa linnalises kontekstis, (6) pidades silmas kaheksandat keskkonnaalast tegevusprogrammi aastateks 2020–2027;

31.

kutsub üles tegelema keskkonna- ja kliimateguritega, et edendada tervist linnades. Käimasolevates uuringuprojektides tõendati linnastumise mõju selliste haiguste levimusele nagu südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigused, aga ka rasvumine ja II tüüpi diabeet. Seepärast kutsub komitee üles koostama kulude ja tulude analüüse olukorra kohta, kui jäetakse võtmata meetmed õhusaaste ja müra vastu, mis mõjutavad ja määravad tervislikku seisundit linnades, et suurendada teadlikkust ja valida majanduslikult kõige teostatavamad avaliku sektori poliitikameetmed (7);

32.

ärgitab tegema algatusi, mille abil edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning tervise- ja loodussektori koostööd ning pürgida kodanike tervise ja heaolu parandamise poole, tuues nad looduse juurde, võimaldades neile regulaarse ligipääsu läheduses asuvatele loodusaladele, propageerides korrapärast kehalist tegevust ja kasutades loodusalasid koos teiste tervishoiuteenustega ravi otstarbel;

33.

väljendab suurt rahulolu järgmiste heade tavade suhtes: Euroopa rohelise pealinna auhind ja sündiv Euroopa solidaarsuskorpus, mis pakub noortele eurooplastele võimalusi aidata vabatahtliku tegevuse kaudu vahetult kaasa Natura 2000 alade majandamisele ja toob nad seega looduse juurde, suurendades keskkonnateadlikkust ja kasutades ära looduse ja bioloogilise mitmekesisuse tervisekasu;

34.

kutsub üles pöörama tähelepanu eluasemega seotud terviseküsimustele ja elamistingimustele, samuti tervislikkusele ja ohutusele üldkasutatavate hoonete (nt koolid ja päevahoiud) ehitamisel ja haldamisel muu hulgas siseõhu kvaliteedi küsimustes;

35.

soovitab pöörata võimalikult suurt tähelepanu tervisliku toitumise tähtsusele, võttes vastu täpsed suunised, milles on arvesse võetud erinevaid kontekste ja sihtrühmi (sobiv toitlustamine koolides, ettevõtetes, sotsiaalasutuste sööklates). Sellega seoses tervitab komitee tehnilise aruande avaldamist koolides pakutava tervisliku toidu riigihangete kohta ja soovitab kõigil kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes ostavad toiduaineid ja toiduainetega seotud teenuseid kas koolides või koolide jaoks, kasutada asjaomast tugidokumenti selleks, et hõlmata tervis ja toitumine paremini toiduhanketingimustesse;

36.

soovitab edendada poliitikameetmeid, mille eesmärk on premeerida keskkonnavastutust tootmissektoris, pidades silmas nii tootjaid kui ka tooteid, sh jäätmesektoris;

37.

soovitab pöörata eritähelepanu toitumishäirete, alkoholi ja tubaka kuritarvitamise ning teiste sõltuvuste ennetamisele, pakkudes välja konkreetseid lahendusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil, mitte ainult innovaatilisi ja kvaliteetseid teadusuuringuid edendades, andmeid jagades ja reguleerivaid meetmeid hinnates, vaid ka avaliku ruumi ja avalike kohtade jaoks kontrolli- ja ennetusmeetmeid võttes;

38.

kinnitab, et kehaline aktiivsus on üks tõhusamaid viise mittenakkuslike haiguste ennetamiseks ja rasvumisega võitlemiseks ning tervisliku eluviisi säilitamiseks. Arvestades positiivset seost kehalise aktiivsuse ning vaimse tervise ja kognitiivsete protsesside vahel, kutsub komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi siinkohal üles koguma ja jagama oma heade tavade näiteid inspireerimise, juhtimise ja õppimise eesmärgil;

39.

kutsub Euroopa Komisjoni üles suurendama kohalike omavalitsuste ja piirkondade rolli tervist tugevdava kehalise aktiivsuse (HEPA) valdkonnas selliste paremate meetmete rakendamisel, mis võimaldavad kaasa aidata kehalise aktiivsuse kultuurile inimeste kõigis eluvaldkondades alates koolist kuni töökoha, vaba aja veetmise ja transpordivahenditeni ning vastata nõukogu ja parlamendi hiljutistele üleskutsetele teha algatusi tervislike eluviiside edendamiseks;

40.

rõhutab vajadust edendada haridust ja tervisealase suutlikkuse suurendamist haridusasutustes, sest on tõendatud, et koolides pakutav terviseharidus annab tõhusaid tulemusi noorte tervistohustavate käitumisviiside esinemissageduse vähendamisel;

41.

toetab Euroopa Komisjoni vastu võetud esimest aruannet tervist tugevdava kehalise aktiivsuse sektoritevahelist edendamist käsitleva nõukogu soovituse rakendamise kohta, mis avaldati 2016. aasta detsembris, (8) ja soovitab Euroopa Komisjonil seada eesmärgiks vähendada kehalise tegevuse puudumise kulusid, mis küünivad ELi 28 liikmesriigis enam kui 80 miljardi euroni aastas, (9) intensiivistades püüdlusi kehalise aktiivsuse edendamiseks ja istuva eluviisi vähendamiseks, ning toetades tulemuslikkuse näitajate väljatöötamist nii kohalikul, piirkondlikul kui ka ELi tasandil;

42.

väljendab väga suurt rahulolu järgmiste heade tavade suhtes ja innustab neid jagama kohalikul tasandil: tingimuste loomine, et suurendada jalgratta- ja kõnniteede arvu, mida lisaks linnas liikumisele saab kasutada ka jooksu ja kõnni harrastamiseks, tagades vajaliku turvalisuse; avalike haljasalade sisseseadmine nn vabaõhu spordisaalidena; kõigile mõeldud spordiõpetusele pühendatud koolitundide hulga ja kvaliteedi suurendamine; koolide sporditaristu kasutamine teiste kodanikerühmade poolt väljaspool koolitunde. Komitee toetab samuti selliseid algatusi nagu igal aastal Euroopa spordipealinna ja spordilinnade nimetamine, mida koordineerib Euroopa spordipealinna ja -linnade liit ACES Europe; Euroopa spordinädal, mis 2017. aastal toimub peakirja all „Sport ja tervis“; programm „Erasmus+ sport“, tervist tugevdava kehalise aktiivsuse (Health-Enhancing Physical Activity – HEPA) paremini propageerimine;

43.

tunnistab finants- ja majanduskriisi tugevat mõju riiklike tervishoiusüsteemide suutlikkusele osutada asjakohaseid teenuseid, muu hulgas ka vananeva elanikkonna tõttu kasvava nõudluse valguses. Komitee tuletab meelde, et IKT võib osutuda võimsaks vahendiks kulutõhusa ja kvaliteetse tervishoiu säilitamisel, sest see võimaldab igas vanuses inimestel, ühtviisi nii linnades kui ka maapiirkondades, oma tervise ja elukvaliteedi eest hoolitseda;

44.

teeb ettepaneku uurida koos Euroopa Komisjoniga konkreetseid vahendeid, et kutsuda kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi osalema sellistes võrkudes nagu nutikad linnad või linnapeade pakt või WHO edendatavates ennetamise ja tervise edendamise võrkudes (WHO Healthy Cities Network, WHO Healthy Ageing Task Force, WHO Age-Friendly Cities Project, WHO Regions for Health Network, Schools for Health in Europe Network jne) ning juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa“ (10) seisukohalt aluselise tähtsusega kohaldamisaladel, milleks on bioloogiline mitmekesisus ja maakasutus, jäätmekäitlus ja veemajandus või õhusaaste;

45.

kutsub üles senisest ulatuslikumalt toetama kohalikke algatusi, mille abil edendada kodanike teavitamist ja nende liitumist esmase ennetuse programmidega, pidades iseäranis silmas elustiilihaigusi, kroonilisi, nakkus- ja mittenakkushaigusi, mis kujutavad endast praegu suurimat ohtu inimeste tervisele ja arengule. Komitee kutsub üles toetama teaduslikult katsetatud teisese ennetuse programme institutsioonilise osaluse ja kodanikele suunatud haridustegevuse kaudu;

46.

kutsub üles seadma linnatasandil inimeste tervist mõjutavate tegurite uurimiseks ja jälgimiseks sisse tiheda koostöö omavalitsusüksuste, piirkondade, ülikoolide, tervishoiuasutuste, uurimiskeskuste, ettevõtete, valdkonna spetsialistide, vabatahtlike ühenduste ja kogukonnaorganisatsioonide vahel, et luua tervishoiupoliitika parandamiseks tõhusam ja reageerimisvõimelisem mitmetasandiline juhtimine;

47.

rõhutab, et kõigil juhtimistasanditel ja ka kodanikel endil on kohustus anda oluline panus nakkushaiguste mõju vähendamisse, edendades ja stimuleerides vaktsineerimiskavasid, profülaktikat ja tervislikke eluviise ning uurides, milline linnakeskkond on kõige sobivam kodanikeni jõudmiseks, sellal kui nad sooritavad oma igapäevatoiminguid (ravikohad, töökohad, kohad vaba aja tegevusteks, sporditaristu, virtuaalkohad, nt haldusasutuste endi veebilehed), et inimesi teavitada ja motiveerida;

48.

juhib tähelepanu sellele, et ringmajanduse tervisemõjude hindamine on seni olnud suhteliselt tagasihoidlik. Komisjoni ringmajanduse paketi elluviimisel ja edasisel käsitlemisel ning ringmajandust edendavates riiklikes projektides tuleks laiendada ringmajanduse tervisemõjude hindamist ning süvendada dialoogi jäätmekäitluse, keskkonnakaitse ja tervisekaitse eest vastutavate ametiasutuste vahel (nt jäätmete kasutamine pinnasetöödes, vee korduskasutamine jne);

49.

teeb ettepaneku, et heaolu ja tervise edendamine kaastaks kohalikesse ja piirkondlikesse strateegiatesse, et edendada seeläbi teema arvessevõtmist eri valdkondade otsustusprotsessis. Elluviimist oleks võimalik jälgida näiteks elektroonilise heaoluaruande kaudu, milles kasutatakse riiklikult kindlaks määratud näitajaid.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/43

1.

on seisukohal, et laienemisstrateegia ja uute liikmete ühinemine tagab ELi poliitikate realiseerumise ja Euroopa kui terviku edu, ning kinnitab, et laienemine on ELi kõige jõulisem välispoliitiline vahend;

2.

tõdeb, et praeguse Euroopa Komisjoni nägemus – tema ametiajal (2014-2019) ei toimu Euroopa Liidu edasist laienemist, ent käimasolev laienemisprotsess jätkub – on nüüd jõudnud seisu, kus laienemiskõnelused Türgiga on erinevatel poliitilistel põhjustel sisuliselt külmutatud. Samas on ELi liikmesriikidest ümbritsetud Lääne-Balkani riigid alustanud vahetut osalemist Euroopa Komisjoni poliitikas, sest on laienemisprotsessi tegevuste kõrval otseselt kaasatud ELi rändepoliitikasse (Lääne-Balkani rändetee) ja sellega seotud poliitikavaldkondadesse, k. a. julgeolek;

3.

sedastab, et ELiga ühinemise poole püüdlevad Lääne-Balkani riigid on koostöös ELi institutsioonidega tegutsenud asjalikult eesseisnud ülesannete (sh väljastpoolt tulevad intensiivsed katsed muuta ELi liikmesuse poole liikumist) lahendamisel, ning tervitab nende valmisolekut osaleda ka Euroopa Liidu rände, samuti julgeoleku valdkonnas tekkinud probleemide lahendamises;

4.

rõhutab, et uus töine vahekord Euroopa Komisjoni ja Lääne-Balkani riikide suhetes tähendab vastutusrikast käitumist ELi laienemiseks antud lubaduste ja esitatud tingimuste täitmise osas. Komitee toonitab, et enne läbirääkimisi tuleb objektiivselt hinnata kandidaatriikide valmisolekut ning edusamme poliitiliste ja majanduslike kriteeriumide täitmisel ning et tingimusi ei tohi protsessi käigus muuta ühe või teise poole tundlikele küsimustele vastamiseks;

5.

peab oluliseks avalikult väärtustada kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide tegevust ja edusamme laienemisprotsessis kui kinnitust, et Euroopa Liidu uksed on endiselt avatud kõigile, kes soovivad saavutada samu eesmärke ja jagada samu väärtusi;

6.

tervitab asjaolu, et komisjon tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli; kordab üle, et teatised ja aruanded peaksid rohkem ja üksikasjalikumalt keskenduma kohalikule ja piirkondlikule valitsemisele, ehkki liidu õigustikus ei ole selle kohta eraldi peatükki ning detsentraliseerimise ja mitmetasandilise valitsemise küsimuses puudub kinnistunud ELi mudel;

7.

sedastab, et seoses uute globaalsete probleemide tekkimisega ja suurte muutustega rahvusvahelises olukorras ja seda just Lääne-Balkani riikide vahetus läheduses, on euroopaliku perspektiivi päevakorras hoidmiseks vajalik ELi laienemise pidev ja avalik käsitlemine (kohtumised, konverentsid jmt) nii piirkondlikul kui ka üleeuroopalisel tasandil;

8.

leiab, et nii nagu komisjoni Euroopa Liitu puudutavates otsustes, tuleb ka laienemisstrateegia aruteludel ja otsustes eraldi esile tõsta noorte perspektiivide käsitlust teavitamaks uut põlvkonda sellest, et tänane kodu ja tulevane kodu – Euroopa Liit – tagavad kõigile noortele võimalused hariduse omandamiseks ja kultuuri tarbimiseks ning tööhõiveks;

9.

tervitab piirkondliku noortevaldkonna koostöötalituse asutamist Pariisi tippkohtumisel (4. juuli 2016) ja selle tööleasumist ning soovitab selle töösse kaasata ka noorsooametid ELi uutest ja edukatest liikmesriikidest;

10.

toetab igati iga-aastaste majandusreformikavade koostamist ja nende koostamise käigus omandatud kogemusi arvestades soovitab nii kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui ühtaegu ka kodanike kaasamist eelarvete ja projektide koostamisse, mille haare ja tulemuslikkus on hoomatav just neil tasanditel;

11.

rõhutab kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes toimuva kajastamise olulisust laienemisprotsessist kui tervikust teavitamisel, sest teadasaamine laienemise hüvede kasutamisest ühiskonna esmatasandil tagab laia avalikkuse toetuse kogu protsessile;

12.

tõdeb, et laienemise oluliste eelduste hulka kuuluvad toimiv õigusriik ja toimivad põhiõigused ning aus ja läbipaistev poliitika, ning ootab kandidaatriikidelt ja potentsiaalsetelt kandidaatriikidelt otsustavaid jõupingutusi nende saavutamiseks;

13.

nõustub laienemisstrateegia rõhuasetusega „põhialused enne“ saavutamaks kiiremat edu õigusriigi ja kohtusüsteemi ülesehitamises, samuti põhiõiguste, vabaduse ja turvalisuse tagamisel ning vähemuste kaitse ja soolise võrdõiguslikkuse juurutamisel kõigis kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides; toonitab vajadust teha põhiõiguste, õigusriigi ja kohaliku demokraatia küsimustes koostööd Euroopa Nõukoguga ja Euroopa Nõukogus, samuti Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressiga;

14.

tervitab keskendumist sõnavabadusele, kuid rõhutab, et sellega peavad kaasnema üldise poliitilise kultuuri kõrgemad standardid, milles edu suurimaks tagatiseks on liidrite, eeskätt kohaliku ja piirkondliku tasandi juhtide eeskuju näitav käitumine (naabreid vastandavate, nende suhtes väljakutsuvate sammude või negatiivsete avalduste tegemise lõpetamine, tähelepanu juhtimine haavatavate ja ebasoodsas olukorras inimrühmade ja vähemuste olukorrale jmt);

15.

leiab, et ajakirjandusvabadus on väga oluline pluralismi tagamiseks demokraatlikus ühiskonnas. Meediavahendite omandistruktuur on tõsine probleem. Kui kodanikele ei tagata sõltumatut teavet, on raske vähendada avaliku halduse depolitiseeritust, suurendada selle läbipaistvust ja üldse edendada demokraatiat;

16.

kiidab Montenegro korruptsioonivastase võitluse ameti loomist kui eeskuju kõigile piirkonna riikidele ning rõhutab avaliku ja erasektori korruptsiooni vastu võitlemise tähtsust kõigil valitsus- ja ühiskonnatasanditel;

17.

rõhutab vajadust võidelda rassismi, ksenofoobia, äärmuspoliitika, radikaliseerumise ja terrorismiga, mis seavad kahtluse alla üldinimlikud väärtused ja õigused. Oluline on ennetustöö noorte keskel saavutamaks neilt mõistmist, et ELi liikmesriigid pingutavad selle nimel, et noori ootaks turvaline maailm heade väljavaadetega hariduse ja tööhõive alal;

18.

kiidab abi ja vahendite eraldamist kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele, kuid samas on oluline jälgida, et abi oleks piisav ning selle kasutamine ja haldamine efektiivne ja läbipaistev;

19.

tervitab ELi ühenduvust käsitlevale tegevuskavale keskendumist ja piirkondlikke algatusi, mis peaksid olema kaasavamad (Berliini protsess jne), rõhutades vajadust kaasata senisest enam kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja riigi ametiasutusi kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides; kutsub üles huvituma ka uute liikmesriikide kogemustest ja kaasama iseäranis nende ELi asjatundjaid investeeringute kavandamisel ja jätkamisel (transpordi, energia, digitaalse telekommunikatsiooni, hariduse ja noorsootöö valdkondades seotult e-arendustega);

20.

toetab riiklike investeerimiskomiteede tööd Lääne-Balkani abisaajates riikides ühtse projektide registri loomisel, kutsub üles struktuuripoliitika vahendeid paremini koordineerima ja näeb selles ühte võimalust alustada e-arenguprojektide juurutamist Lääne-Balkanil;

21.

tervitab ja tunnustab kõiki positiivseid arenguid kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide omavahelistes suhetes, eriti leppimisi ja usaldusliku õhkkonna loomist, kuid nõuab silmnähtavat edasiminekut seni veel lahendamata küsimustes ja jätkusuulikke tulemusi, pidades kinni heanaaberlike suhete põhimõttest; kutsub kohalikke ja piirkondlikke kogukondi üles suurendama oma edusammude ja algatuste nähtavust selles protsessis ning tervitab kasulike praktikate ja kogemuste propageerimist;

22.

juhib tähelepanu võimalusele juurutada ka kõnealuses piirkonnas sääraseid kogukondade ja riikideüleseid ühistegevuse vorme nagu „Teeme ära“ kampaaniad puhta looduskeskkonna säilitamiseks;

23.

julgustab kandidaatriike ja potentsiaalseid kandidaatriike kasutama olemasolevaid mestimis- ja TAIEX-programme ning välja mõtlema ja algatama uusi koostöövorme;

24.

väljendab heameelt Euroopa Regioonide Komitee nende riikidega loodud ühiste nõuandekomiteede ja töörühmade hiljutiste kohtumiste positiivsete tulemuste üle; hindab kõrgelt teise laienemispäeva (1.–2. juuni 2016) tulemusi ja soovitab muuta säärased kogunemised traditsiooniks;

25.

tervitab komisjoni algatatud „Räägi“ konverentside korraldamist ja piirkonna meediapäevade kampaaniat kui võimalusi arendada nii meediat kui ka sotsiaalmeediat nii rahvuslikult kui ka piirkondlikult, operatiivselt kõrvutada riikide edusamme laienemisprotsessis ja ammutada parim naabrite saavutustest;

26.

peab võimalikuks, et tulenevalt kogu piirkonna osalemisest ühes ja samas protsessis vallandub ka Lääne-Balkanil kampaania ja juurdub mõttelaad „ühe riigi edu on kõigi edu“, mis seni on kõikjal soosinud suuremat huvitumist naabritest ja läbikäimist ning tervet konkurentsi ja üksteise abistamist eesmärgile jõudmiseks;

27.

tunnustab komisjoni operatiivsust rändeküsimuse käsitlemisel ja otsuste langetamisel 2015–2016, kuna pagulaste ja majanduslikel põhjustel rändajate praegune olukord mõjutab kogu piirkonda ja eriti kiirelt väljakujunenud Lääne-Balkani rändeteed ning lahendus pole ühiste jõupingutuste, solidaarsuse ja vastastikuste kohustuste võtmiseta võimalik;

28.

hindab kõrgelt komisjoni eestvedamisel toimunud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi (teine pakett, 13. juuli 2016), mis pakkus täpsustatud lahendusi (turvaline kolmas riik, esimene varjupaigariik, turvaline päritoluriik) kõigile rändekriisiga kokkupuutujaile, tõstes seejuures värsketest lahendustest esile garantiid saatjateta lastest varjupaigataotlejatele ja varjupaigataotlejate juriidilise abistamise süsteemi loomist;

29.

on rahul liikmesriikides ja eelkõige kandidaatriikides tehtud jõupingutustega nii kriisiga toimetulemisel kui ka ressursside eraldamisel; rõhutab ELi abi jätkumise vajalikkust ja vajadust teha rändajate ja pagulaste hõlmamise ja kaasamisega seotud investeeringuid Lääne-Balkani riikidesse suurendamaks sealseid tööhõivevõimalusi;

30.

komitee tänab kõiki rändemarsruudi äärde jäävaid kogukondi senise hindamatu kaasabi ja koostöö eest ning innustab neid talletama ja vahetama teavet, tutvustama parimaid tavasid ja oskusteavet, mida kasutada ootamatute hädaliste saabumisel; kutsub kohalikke omavalitsusi üles toetama võitlust ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu; toonitab samas, et kohalike omavalitsuste võimekus on piiratud ja ebaühtlane ning on vaja ette näha võimalused nende operatiivseks täiendavaks abistamiseks;

31.

kinnitab jätkuvalt Euroopa Ülemkogu 2015. aasta järeldustes sätestatud prioriteetidele ja meetmetele tuginedes vajadust teha ennetustööd ja keskendada jõupingutused neile pagulastele, kelle rahvusvahelise kaitse vajadus on põhjendatud;

32.

samuti ootab ELilt suuremat ja operatiivsemat kaasarääkimist ja kaasatust algatustes ja poliitikameetmetes, mis keskenduvad rändajate päritolupiirkondadele, pidades silmas eesmärki järsult vähendada oma koduriigist lahkuma sunnitud pagulaste ja majanduslikel põhjustel rändajate sissevoolu Euroopasse; samuti on vaja tõhusamat diplomaatilist sekkumist, et toetada rahuprotsesse konfliktiriikides;

33.

võtab teadmiseks 16. aprillil 2017 Türgi põhiseaduse muutmise üle toimunud rahvahääletuse tulemused ning rahvusvahelise referendumi vaatlusmissiooni järeldused, mille kohaselt ei olnud kampaania osapooltel võrdseid võimalusi ja valijad ei saanud erapooletut teavet;

34.

tuletab meelde väljakujunenud rahvusvahelist kohaliku tasandi tava, mille kohaselt saab häälte lugemise üle peetavad vaidlused lahendada häälte osalise ülelugemise teel, ning soovitab selle meetme kasutamist seal, kus see on asjakohane ja kasulik;

35.

väljendab kahetsust, et hiljutised poliitilised sündmused Türgis tekitavad kahtlusi selles osas, kas Türgi valitsus on täielikult pühendunud ELi alusväärtustele ja -põhimõtetele ja eelkõige Euroopa põhiõiguste hartale, ning märgib, et ühinemisprotsessi jätkumine on seetõttu kahtluse all;

36.

kutsub Türgi valitsust üles selgelt ja ühemõtteliselt kaotama surmanuhtluse ning kinnitama ja esitama selgeid tõendeid selle kohta, et ta austab täielikult õigusriigi põhimõtet ja Türgi opositsiooni liikmete inimõigusi ning Türgi ja rahvusvahelise meedia vabadust ja sõltumatust;

37.

kutsub Türgi ametivõime üles tagama, et võimalike tulevaste põhiseaduse muudatustega ei kahjustata subsidiaarsuse põhimõtet ega Türgi kohalike omavalitsuste autonoomiat ja suutlikkust;

38.

võttes arvesse Türgi ametlikku staatust ELi kandidaatriigina, tuletab meelde oma paljusid üleskutseid Türgi valitsusele luua komiteega ühine nõuandekomitee, kus mõlema poole kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valitud esindajad, esindades tasakaalustatult mehi-naisi, geograafilisi piirkondi ja poliitilisi seisukohti, saavad korrapäraselt kohtuda ja säilitada alalise dialoogi; leiab, et ühinemisprotsessi jätkudes oleks Türgi ja ELi kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ühise nõuandekomitee kaudu sõlmitud ametlikest sidemetest palju kasu;

39.

tuletab meelde peaaegu kolme miljoni praegu Türgis viibiva Süüria pagulase olukorda ning väljendab tunnustust kodanikele ja linnapeadele eelkõige Türgi Süüria piiri ääres, kes peavad leidma praktilisi lahendusi väga märkimisväärse hulga pagulaste vastuvõtmiseks, mis vastab sageli omavalitsusüksuse enda elanike arvule, ning on nendega solidaarne. Komitee toonitab, et sellistel probleemidel on kõigis omavalitsusüksustes tohutu mõju erinevatele teenustele, nagu vee- ja jäätmemajandus, koolid, tervishoiuteenused, transport ja äritegevus, ning samuti kohalikule taristule, ning rõhutab, et selline olukord ei ole jätkusuutlik;

40.

võtab teadmiseks Türgi valitsuse kaebused, et EL ei ole omalt poolt täitnud 2016. aastal sõlmitud kokkulepet Türgi kaudu Euroopasse liikuvate rändajate ja pagulaste voogude haldamiseks, ning juhib ka tähelepanu sellele, et paljud provintsid ja omavalitsused on pidanud rändajaid ja pagulasi abistama ilma ELi abita. Komitee juhib siiski tähelepanu ka sellele, et EL on humanitaarabi partnerorganisatsioonide kaudu eraldanud Türgis asuvatele Süüria pagulastele väga märkimisväärset rahalist toetust ning et vahendeid eraldatakse tegeliku vajaduse ja võetud kohustuste täitmise alusel. Komitee võtab teadmiseks kohaliku tasandi integratsiooniprobleemid ning toonitab oskustealase koolituse võimalikku olulist rolli integratsiooni hõlbustamisel;

41.

väljendab kahetsust, et Küprose üle peetavad paljulubavad kõnelused on takerdunud, ning leiab, et nende kõneluste edukas lõpuleviimine annaks olulise panuse, et aidata taastada Türgi ja ELi vahelist usaldust;

42.

on veendunud, et mõlema poole kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhusad tööalased suhted ja praktilisi küsimusi puudutavate parimate tavade tutvustamine võivad samuti aidata taastada Türgi ja ELi vahelist usaldust;

43.

kinnitab oma kavatsust jätkata dialoogi arendamist Türgi linnapeadega komitee asjaomastes tööorganites eesmärgiga tutvustada parimaid tavasid ja kaitsta subsidiaarsuse põhimõtet;

44.

peab kahetsusväärseks riigipöördekatset ja inimeste hukkumist ning väljendab solidaarsust demokraatlike institutsioonidega; väljendab siiski muret riigipöördekatse järel võetud meetmete mastaapsuse pärast, nagu ulatuslikud töösuhte peatamised, vahistamised ja kinnipidamised, eriti valitud linnapeade kinnipidamine ja ametist kõrvaldamine ning nende asendamine mittevalitud „keskvalitsuse määratud linnapeadega“, mis nõrgendab oluliselt mitmeparteilist demokraatiat kohalikul tasandil;

45.

ootab Türgilt – eriti kandidaatriigina – kõrgeimate demokraatiastandardite, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste austamist; on eriti mures kohtuvõimu sõltumatuse ja toimimise ning väljendusvabaduse jätkuva vähenemise pärast, samuti ajakirjanikele, teadlastele ja inimõiguste kaitsjatele suunatud piirangute ja meetmete ning meediaväljaannete ja sotsiaalmeedia sagedase ja ebaproportsionaalse keelustamise pärast;

46.

nõuab ELi ja Türgi assotsieerimislepingu lisaprotokolli täielikku ja mittediskrimineerivat rakendamist kõigi ELi liikmesriikide, kaasa arvatud Küprose Vabariigi suhtes; kutsub Türgit üles hoidma üheselt heanaaberlikke suhteid kõigi oma naabritega ning lahendama vaidlused rahumeelselt vastavalt ÜRO põhikirjale; väljendab sellega seoses tõsist muret ning kutsub Türgit üles vältima liikmesriikide vastu suunatud mis tahes ähvardusi või tegevust; rõhutab vajadust austada kõigi liikmesriikide õigust kooskõlas ELi õigustiku ja rahvusvahelise õigusega, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooniga, sõlmida kahepoolseid lepinguid ning uurida ja kasutada oma loodusvarasid; rõhutab lisaks vajadust austada liikmesriikide suveräänsust ja suveräänseid õigusi oma majandusvööndi, territoriaalmere ja õhuruumi üle;

47.

kutsub Türgit üles alustama oma vägede väljatoomist Küproselt ja tagastama Famagusta isoleeritud piirkonna ÜRO-le kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 550 (1984); rõhutab, et sellised usalduse suurendamise meetmed tähendaksid majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku arengu võimalust mõlema kogukonna jaoks; märgib, et kohalike kogukondade kodanikuühiskonna dialoog võib aidata kaasa kokkuleppe saavutamisele;

48.

tervitab Montenegro pühendumust ja edusamme ELiga ühinemise poole ning NATOga liitumise protokolli allakirjutamist, mis teeb Montenegrost 2017. aastal NATO liikmesriigi; tervitab ka piirilepingute allakirjutamist Bosnia ja Hertsegoviinaga ja Kosovoga;

49.

tõstab esile valijate ja erakondade suurt aktiivsust pingelises olukorras oktoobris 2016 toimunud parlamendivalimistel, mille eduka toimumise taga oli õigusriigi normide järjekindel juurutamine ja mille tulemused kinnitasid toetust riigi senisele sise- ja välispoliitikale;

50.

rõhutab vajadust tagada nüüd õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste usaldusväärne järgimine kohalikul tasandil; ootab, et korruptsioonivastase võitluse ameti loomine stimuleerib korruptsiooni ennetamiseks koostatud kohalike tegevuskavade elluviimist asjakohase kontrollisüsteemi loomise juures;

51.

tervitab kohaliku tasandi riigiametnike ametialaseks koolituseks tehtavaid jõupingutusi, rõhutades samas vajadust suuremate edusammude järele (nt koolitus ja pädevusel põhinevad läbipaistvamad värbamistoimingud); tervitab kohalike omavalitsuste rahastamise seaduse muudatusi ning innustab tegema edasisi jõupingutusi kohalike omavalitsuste isemajandavaks muutmiseks;

52.

nendib, et 2016. aastal toimusid Serbias lisaks kohalikele ja piirkondlikele valimistele ka erakorralised parlamendivalimised, mis kinnitasid ühiskonna suurenenud poliitilist mitmekesisust ja samas vajaliku enamuse tagatust võimu teostavale parteile, kes keerulises välispoliitilises olukorras kinnitas valimiste võitjana jätkuvalt prioriteediks ühinemise ELiga;

53.

julgustab Serbiat jätkama ühinemiseks vajalike reformide elluviimist, pöörates erilist tähelepanu õiguskorra tagamisele ja võitlusele korruptsiooniga; tervitab konkreetsete tegevuskavade koostamist peatükkide täitmiseks ja kiidab senise töö ühte üldist tähelepanu äratanud tulemust – Serbia võttis esimese laienemisprotsessi riigina kasutusele ELi soolise võrdõiguslikkuse indeksi;

54.

tunnustab saavutusi valitsuse rahvusvähemuste tegevuskava elluviimises; tervitab asjaolu, et valitsuse kõrgeimad esindajad toetavad oma seisukohavõttudes etnilisi ja muid vähemusi;

55.

tunnustab Serbia-Horvaatia suhete normaliseerimiseks ja Belgradi-Pristina dialoogi raames (Mitrovica silla taasavamine) tehtut, mis annab inimeste jaoks tuntavaid tulemusi; julgustab jätkama võetud kohustuste täitmist ja kokkulepete elluviimist, et tugevdada koostööd ja usaldust; kutsub ametiasutusi ja arvamusliidreid üles edendama aktiivselt olukorra normaliseerimist;

56.

tervitab avaliku halduse reformi strateegiat ja kohalike omavalitsuste koolitusstrateegiat; kiidab samuti Euroopa integratsiooni rahvuskonvendi tööd ja kohaliku tasandi konsultatsioone;

57.

tuletab meelde, et see riik allkirjastas esimesena stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu, ning väljendab sellega seoses muret integreerumisprotsessis ning võetud kohustuste täitmisel ja reformide elluviimisel tekkinud seisaku pärast. Komitee on mures pikaajalise poliitilise kriisi pärast endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis ja kutsub üles leidma riigis uue poliitilise tahte ELiga ühinemiseks, täites oma kohustusi;

58.

nendib, et rahvusvahelise vahenduse abil 2015. aasta juunis-juulis saavutatud poliitilise lepingu ja juulis-augustis 2016 tehtud uute kokkulepete alusel toimusid detsembris 2016 erakorralised parlamendivalimised (ja ümbervalimised kahes ringkonnas, mis oli suur samm usalduse taastamise poole); siinkohal on ootuspärane senise poliitika jätkumine, eeskätt kokkulepitud kiireloomuliste prioriteetsete reformide elluviimine. Endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik peab täielikult täitma 2015. aasta juuni/juuli poliitilist kokkulepet ning võtma kiireid ja konkreetseid meetmeid kiireloomuliste poliitiliste reformide edendamiseks ja rakendamiseks;

59.

rõhutab, et seni saavutatu loogiliseks lõpuleviimiseks vajaliku soovituse saamine alustada ühinemisläbirääkimisi sõltub ELi seatud kriteeriumide täitmisest kooskõlas ELi Nõukogu 2015. aasta detsembri järeldustega ja eesistujariigi Slovakkia juhtimisel toimunud üldasjade nõukogu järeldustega (13.12.2016);

60.

võtab teadmiseks riigi senised jõupingutused rändekriisiga toimetulekul ja tähtsustab vajadust lahendada kõik sellega seotud probleemid koostöös ELi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega; peab vajalikuks meenutada, et on jätkuvalt ülitähtis säilitada heanaaberlikud suhted, sh mõlemale poolele vastuvõetava lahenduse saavutamine riigi nime küsimuses ÜRO egiidi all toimuvate läbirääkimiste raames;

61.

tervitab Albaania suhtelisi edusamme prioriteetsete põhireformide elluviimisel. Albaania peab siiski liikuma edasi reformide elluviimisega, eelkõige viit põhiprioriteeti hõlmavates sektorites, jätkusuutlikul, ühtsel ja kaasaval viisil, keskendudes eelkõige sektorile, mis hõlmab õigusriiki ja inimõiguste kaitset, sh vähemuste õigused. Sellega seoses oli suursündmuseks õigussüsteemi reformi üksmeelne ja täiskoosseisus heakskiitmine parlamendis 22. juulil 2016. See avab võimalused inimõiguste, sealhulgas ka diskrimineerimisvastase poliitika, vähemuste õiguste kaitse ja kogu Albaanias kehtivate majanduslike õiguste tõhustamiseks, omandisuhete täpsustamiseks, ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna parandamiseks ja võitluseks varimajandusega; tervitab samuti korruptsioonivastast strateegiat ja tegevuskava; innustab uusi edusamme poliitika- ja seadusandlike meetmete alal ja kohast rakendamist, koos organiseeritud kuritegevuse, eelkõige narkootikumide, eriti kanepi tootmise ja sellega kauplemise vastase võitluse meetmetega, ning rõhutab, et Albaania peab saavutama kõnealustes valdkondades reaalseid ja jätkusuutlikke tulemusi;

62.

sedastab, et Albaania edusamme laienemisprotsessis soosib tema kuulumine NATOsse alates maist 2009, mis mõjutab positiivselt siseriiklike reformide kulgu ja ka Albaania ja Kreeka suhete paranemist;

63.

märgib, et haldusreformi järgsed 2015. aasta kohalikud valimised möödusid suuremate probleemideta, kuid kutsub üles suurendama erapooletust ja professionaalsust; väljendab samuti heameelt selle üle, et parlament on moodustanud valimisreformiga tegeleva ajutise komitee ning juhib tähelepanu sellekohastele OSCE/ODIHRi soovitustele ning ka Euroopa Nõukogu Kongressi ja Regioonide Komitee valimisvaatlusmissioonide soovitustele, milles kutsuti üles avaliku halduse depolitiseerimisele ja erapooletuse tagamisele; ootab eespool mainitud soovituste rakendamist järgmistel parlamendivalimistel, mis peavad olema vabad, ausad ja usaldusväärsed ning mis tuleb läbi viia vastavalt rahvusvahelistele standarditele;

64.

soovib, et reformiprotsess oleks jätkuvalt kaasav, hõlmates kõiki asjasse puutuvaid poliitilisi ja kodanikuühiskonna jõude – sh ka vähemusi –, sh opositsiooni ja asjaomaseid sidusrühmi, ja tõstab sellega seoses positiivse eeskujuna esile riikliku Euroopa integratsiooni nõukogu tööd;

65.

tervitab samuti kodanikuühiskonna rahvusnõukogu liikmete valimist ja nõukogu tööleasumist;

66.

väljendab rahulolu, et riik on integratsiooniprotsessis tagasi õigel teel ja Euroopa perspektiiv on riigi jaoks peamine stiimul; julgustab jätkama reformikava elluviimist, kuna stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu jõustumine näitab, et võetud kohustusi saab täita;

67.

tunneb heameelt, et Bosnia ja Hertsegoviina esitas 15. veebruaril 2016 avalduse Euroopa Liiduga ühinemiseks, mis innustab nii riiki kui ka laienemisprotsessi; rõhutab sellest tulenevalt vajadust hoogsalt edasi minna, et teha reformikava rakendamisel sisulisi edusamme, mis on vajalikud selles suunas liikumiseks;

68.

tõdeb, et oktoobris 2013 toimunud rahvaloenduse tulemuste avalikustamine 30. juunil 2016 aitas avalikkusel paremini mõista septembris 2016 toimunud kohalikel valimistel ilmnenud muutusi poliitilisel maastikul, mida jätkuvalt pingestatakse ka väljastpoolt piirkonda;

69.

kutsub kõiki Bosnia ja Hertsegoviina juhtpoliitikuid kasutama valimistejärgset aega alustamaks uut mõttevahetust ELi ja vastavate rahvusvaheliste institutsioonidega, et lahendada ajaloo pärandina saadud probleemid ja luua uus, positiivne õhkkond etnilistes suhetes; rõhutab, et riiklikust korraldusest tulenevalt saavad piirkondade juhtpoliitikud ja arvamusliidrid arengu kiirendamiseks kohapeal palju ära teha isikliku eeskuju ja algatustega;

70.

rõhutab kõigi valitsustasandite tegevuse koordineerimise olulisust, et kõrvaldada riigi toimimist, reformikava tõhusat elluviimist, liikuvust, investeeringuid, eri poliitikavaldkondade ühendamist ja ühtse majanduspiirkonna loomist takistavad tegurid. Komitee märgib, et detsentraliseerimine ei tähenda killustumist ning et reformide elluviimiseks on kõigil tasanditel vaja koordineeritud raamstrateegiaid; innustab igaühe huvidega kooskõlas olevate, kuid neist kaugemale ulatuvate ühiste eesmärkide väljatöötamist;

71.

on kindel, et augustis 2016 loodud koordineerimismehhanism ELi küsimustes aitab parendada riigi ja tema tööorganite koostööd ELi ja selle institutsioonidega ning saada täiel määral kasu ELi vahenditest;

72.

tervitab stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkirjastamist ja ratifitseerimist ning selle jõustumist 1. aprillil 2016, mis võib märkida uue ajajärgu algust Kosovo ja ELi suhetes; tervitab samuti eriasjade kabinettide loomist; julgustab Kosovot jätkama ELiga seotud reformide elluviimist (nt inimõiguste seaduspaketi vastuvõtmine, Euroopa reformikava jõustumine) ja muid positiivseid samme (sh normaliseerimise protsess);

73.

tunnustab viisanõuete kaotamiseks saavutatud tulemusi, rõhutab kõigi asjaomaste tingimuste täitmise olulisust ja kutsub üles jätkuvatele edusammudele;

74.

rõhutab, kui oluline on Kosovo jaoks arendada rahumeelset ja mitmepoolset poliitilist dialoogi parlamendis ja kohalikes võimuorganites selleks, et kiiresti parandada riigi mainet rahvusvahelisel areenil;

75.

tervitab ja toetab positiivseid arenguid Belgradi-Pristina dialoogis (Mitrovica silla taasavamine, telekommunikatsiooni leping), mis annavad inimeste jaoks tuntavaid tulemusi; julgustab jätkama võetud kohustuste täitmist ja kokkulepete elluviimist, et tugevdada koostööd ja usaldust; kutsub ametiasutusi, juhtpoliitikuid ja arvamusliidreid üles näitama eeskuju olukorra normaliseerimisel, et siis sujuvalt siseneda ühinemisprotsessi.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/51

1.

tervitab eesistujariigi Malta komiteele esitatud taotlust osaleda saarte ettevõtluse edendamiseks ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu hoogustamiseks võimalike lahenduste leidmisel;

2.

tuletab meelde Euroopa Liidu kohustust tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174;

3.

meenutab, et ELi toimimise lepingu artiklis 174 määratletakse saared piirkondadena, mis vajavad Euroopa Liidu erilist tähelepanu, mille eesmärk peab olema vähendada erinevusi eri piirkondade arengutasemetes liikmesriikide sees ja nende vahel;

4.

tuletab meelde, et Euroopa Liidus on 362 üle 50 elanikuga saart elanike koguarvuga 17,7 miljonit (kellest 3,7 miljonit elavad äärepoolseimates piirkondades), saarte SKP elaniku kohta moodustab (2010. aasta andmete kohaselt) ligikaudu 79,2 % Euroopa Liidu keskmisest ning märkimisväärne osa neist kuulub endiselt vähem arenenud piirkondade kategooriasse;

5.

märgib, et EUROISLANDi uuringu (ESPON 2013) kohaselt ei toimunud 2000. aastatel suuremas osas neist saarepiirkondadest majanduslikku lähenemist ning et paljude saarepiirkondade olukord on sellest ajast isegi halvenenud nii finants- ja rändekriisi kui ka turistide arvus toimunud kõikumiste ja innovatsiooni puudumise tõttu;

6.

rõhutab, et kõnealuseid saarepiirkondi iseloomustavad geograafilised, majanduslikud, demograafilised ja sotsiaalsed iseärasused, mis eristavad neid mandripiirkondadest, kuid on erinevate saarte jaoks ühised. Neist iseärasustest tulenevad ainulaadsed väljakutsed, millele tuleb vastata asjaomaste Euroopa poliitikameetmete rakendamisega. Nimetatud väljakutsed on:

7.

toonitab, et need kolm parameetrit loovad ELi toimimise lepingu artiklis 174 nimetatud ebasoodsad territoriaalsed, majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused, mis takistavad saarte õiglast integreerumist ühtsele turule ning samuti saarte elanike täielikku territoriaalset integreerumist. Eelkõige võivad need tingimused kaasa tuua järgmise olukorra:

8.

tunnustab Euroopa Parlamendi merede, jõgede, saarte ja rannikualade laiendatud töörühma tööd, samuti Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi (CPMR) tegevust;

9.

tõdeb, et ettevõtjad ja ettevõtlus täidavad olulist rolli töökohtade loomisel ja Euroopa Liidu majandusdünaamikas. Ettevõtlus saartel seisab siiski silmitsi spetsiifiliste struktuursete probleemidega;

10.

meenutab, et paljudes saareriikides on rakendatud majanduskasvu strateegiaid, mis tuginevad majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja looduslike eeliste ärakasutamisele, nt

11.

rõhutab, et need strateegiad, mille raames määratletakse ja kasutatakse ainulaadseid majanduslikke hüvesid, on sageli saarte ettevõtjate loovuse, riskide võtmise ja vastupanuvõime tulemus, ning kutsub üles saarte ettevõtlust toetava avaliku poliitika väljatöötamisel vajalikku paindlikkust arvesse võtma;

12.

märgib, et saarte majandust iseloomustab suhteliselt ühekülgne majandusstruktuur, milles on suur osakaal VKEdel või isegi mikroettevõtjatel ning kus märkimisväärne hulk ettevõtjaid tegutsevad mitmes valdkonnas, ning et see ökosüsteem eksisteerib koos üksikute monopoliseisuses suurettevõtetega spetsialiseerunud sektorites (turism, transport, mäetööstus, kalandus jne);

13.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu vaba turu säilitamisele saarepiirkondade erinevates sektorites, tagades samas turutõrgete kõrvaldamise;

14.

meenutab, et saarte tooteid – sh toorained – on võimalik müüa nišiturgudel kindlatele sihtrühmadele ja kõrge müügihinnaga. Toodete eristumine võimaldab piisavat kasumimarginaali, et tagada tegevuse elujõulisus saarepiirkonnas. Toote väärtus põhineb eelkõige kvaliteedisümbolite ja kultuuriliste viidete äratuntavusel toodete ja teenuste ülemaailmsel areenil;

15.

rõhutab siiski, et saarte ettevõtjad peavad kandma erinevaid lisakulusid, mis tulenevad eelkõige saarelisusest (toorained, teenuste osutamine, logistika jne) ja mis kokkuvõtteks nõrgendavad toodete ja teenuste konkurentsivõimet;

16.

rõhutab, et isegi kui tooted on konkurentsivõimelised ja kvaliteetsed, seisavad ettevõtjad silmitsi teadus- ja arendustegevuse suutlikkuse, saartele kohandatud tehnoloogia ning nende tegevuse rahastamise nõuetekohase korralduse puudumisega. Samuti on ulatusliku väljarände tõttu puudu kvalifitseeritud tööjõust, eriti juhul, kui alaliste elanike arv on väike;

17.

tervitab seetõttu Euroopa Liidu tasandil astutud samme neis valdkondades, kuid nõuab tungivalt kohandatud meetmeid põhitingimuste parandamiseks, mis võimaldaks saartel panustada kaasavasse majanduskasvu Euroopa Liidus. See tähendab, et igasuguses ettevõtlust toetavas ELi poliitikas tuleb õigluse ja tõhususe tagamiseks arvesse võtta saarte iseärasusi ja spetsiifilisi väljakutseid;

18.

tunnistab ühtekuuluvuspoliitika keskset tähtsust tasakaalustatud regionaalarengu saavutamisel ELis: see kujutab endast kõige asjakohasemat poliitikavaldkonda saarte ja teiste Euroopa piirkondade arenguerinevuste käsitlemiseks. Komitee rõhutab siiski, et saarepiirkondadel ei ole ühtekuuluvuspoliitikas selle praegusel kujul erisaatust;

19.

juhib lisaks tähelepanu äärepoolseimate piirkondade (neist kaheksa on saared) iseärasustele. Need piirkonnad seisavad silmitsi probleemidega, mida süvendavad neile omased konkreetsed piirangud, mida tunnistatakse esmastes õigusaktides ning mis mõjutavad oluliselt nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Neid iseärasusi tuleks arvesse võtta;

20.

teeb seetõttu ettepaneku, et saartele pöörataks 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas erilist tähelepanu ELi toimimise lepingu artiklite 174 ja 175 kohaselt. Esimene samm selle eesmärgi saavutamise suunas oleks kaasata saared täiendava kategooriana Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekusse, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1059/2003 territoriaalsete tüpoloogiate (Tercet) osas;

21.

soovitab luua Euroopa Komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraati saarte küsimusi käsitleva ühtse kontaktpunkti (Island Desk), nagu soovitas Euroopa Parlament oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsioonis, sest praegu on saarte osalejatel – ettevõtjatel ja kogukondadel – vaid piiratud ülevaade ELi rahastamisvahenditest ja -võimalustest, mis on hajutatud mitme peadirektoraadi vahel ja mida reguleerivad mitmed eri määrused;

22.

tervitab linnadega seotud uuenduslike meetmete algatust ja soovitab seda näidet silmas pidades luua veebilehe ja Euroopa meetmed, mis on pühendatud ELi saarte võrgustiku loomisele, et oleks võimalik vahetada kogemusi ning jagada haldusalaseid ja innovatsiooniga seotud oskusi;

23.

rõhutab, et tuleb maksimaalselt ära kasutada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ja liidu teiste vahendite (eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, ESIF) koosmõju, et kompenseerida ebasoodsate looduslike tingimuste majanduslikku mõju saartele;

24.

tõdeb siiski, et paljude saareprojektide väiksuse tõttu puudub mikroettevõtjatel ja kohalikel saarekogukondadel praktikas juurdepääs EFSI rahastamisele ja Euroopa Investeerimispanga laenudele. Seega soovitab komitee töötada välja spetsiaalselt saartele kohandatud tehnilise abi programmid, et suurendada teadlikkust ELi rahastamisahenditest ja edendada nendele ligipääsu;

25.

kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles uurima, kas JASPERSi pakutavat tehnilist abi võiks laiendada saartele ja väiksemamahulistele projektidele;

26.

rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse määruse (1302/2013) kasulikkust ja eeliseid Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja saarte jaoks, kuna selle määrusega võivad eri liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide saared luua ühise juriidilise isiku, mis võimaldab neil järgida ühist eesmärki ja tagada neile juurdepääsu ELi rahastamisele, kergendades samas halduskoormust, mida selline koostöö tavapäraselt sisaldaks;

27.

teeb ettepaneku luua saarte ettevõtete jaoks tegevustoetuste süsteem, et kompenseerida liigsed transpordikulud. Sellised toetused peavad olema lubatud ja eeskirjadest vabastatud regionaalabi suuniste ja üldise grupierandi määruse raames samamoodi nagu äärepoolseimatele piirkondadele ja hõredalt asustatud aladele suunatud toetused;

28.

teeb ettepaneku kasutada rohkem jagamismajanduse pakutavaid võimalusi, sealhulgas selleks, et lahendada probleeme, mis on seotud saarepiirkondade geograafilise eraldatusega;

29.

rõhutab, et oluline on suurendada riikliku sekkumise määra liidu programmide raames elluviidavates projektides ja muuta erainvestorite sekkumine atraktiivsemaks, kui projektidega luuakse saartel töökohti ja heaolu ja need on samas ökoloogiliselt jätkusuutlikud;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui näitajana kasutatakse SKPd inimese kohta, jäävad mitmed saarte arengut takistavad tegurid tähelepanuta. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku laiendada ühtekuuluvuspoliitikas kasutatavate täiendavate näitajate hulka, et hinnata paremini saarte sotsiaal-majanduslikku olukorda ja atraktiivsust;

31.

teeb ettepaneku, et kasutatavate näitajate hulgas võiks olla piirkondliku konkurentsivõime näitaja ja ligipääsetavusindeks, kuid soovitab jätkata tööd teiste näitajate otsimisel, mis võimaldaksid selgelt peegeldada saarelisusega kaasnevaid lisakulusid. Komitee nõuab, et komisjon viiks läbi võrdlevad uuringud saarte ettevõtete tulemuslikkuse kohta võrreldes mandril tegutsevate ettevõtetega, isegi kui mandriosa koosneb vaid ühest saareliikmesriigist;

32.

kutsub üles pöörama saarte elanike sotsiaal-majandusliku olukorra hindamisel ja kõnealuste piirkondade majandusliku atraktiivsuse määratlemisel tähelepanu mitterahalistele ja raskesti mõõdetavatele aspektidele, sh looduskeskkonnale (selle kvaliteet ja juurdepääsetavus);

33.

tunnistab siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi Euroopa VKEsid puudutava aastaaruande kasulikkust. Komitee nõuab siiski, et tulevased aruanded sisaldaksid piirkondlikke andmeid, et mõista paremini saarte VKEde ees seisvaid väljakutseid, samuti nende edukuse/ebaõnnestumise määrasid võrreldes mandril asuvate samalaadsete ettevõtetega;

34.

tunnistab territoriaalse mõju hindamiste taoliste vahendite kasulikkust, et hinnata Euroopa poliitikameetmete mõju saarepiirkondadele, ning soovitab Euroopa Komisjoni mõjuhindamise menetluses kasutada „saarelisuse“ klauslit, et ennetada nende poliitikameetmete võimalikke raskeid tagajärgi saarte jaoks;

35.

märgib, et samal ajal kui aruka spetsialiseerumise strateegiate kasutamine eeltingimusena Euroopa struktuurifondide (ESIF) vahendite jaotamisel võib aidata arendada strateegiaid riigi ja piirkondlikul tasandil, nõuab saarte majanduste eripära kohandatud lahendusi. Sellega seoses võib liigne sõltumine ühest konkreetsest sektorist või ühest konkreetsest tegevusest tuua kaasa suure ühele majandusharule keskendumise ja sellega kaasnevate majandust kahjustavate tagajärgede ohu (Dutch disease);

36.

on seisukohal, et komisjon peaks pöörama erilist tähelepanu aruka mitmekesistamise ja ümberkujundamise algatustele, nagu näiteks üleminek massiturismilt säästvale turismile, loomemajanduse arendamine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate integreerimine traditsioonilistesse tegevustesse ja sihtturundus, mis parandab saarte ressursside nähtavust;

37.

kutsub üles tegema jõupingutusi, et toetada meetmeid ELi liikmesriikide kodanike teadlikkuse suurendamiseks turismivõimalustest liidus, ning innustab looma ELi piirkondade vaheliste sidemete tugevamat võrgustikku, mis võimaldaks ELi suurlinnapiirkondade elanikel veeta aega looduslike vaatamisväärsustega saarepiirkondades;

38.

rõhutab partnerluspõhimõtte tähtsust, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 5, et määratleda territoriaalsed vajadused ühtekuuluvuspoliitika strateegilisel kavandamisel (alt-üles lähenemisviis). Sellega seoses nõuab Euroopa Regioonide Komitee, et Euroopa Komisjon seaks Euroopa partnerluse käitumisjuhendi tulemusliku rakendamise eeltingimuseks oma õigusakti ettepanekule 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika kohta;

39.

kutsub liikmesriike tungivalt üles tagama partnerluspõhimõtte täieliku rakendamise kindlustamaks, et partnerluslepingutes ja tegevusprogrammides võetakse arvesse saarepiirkondade erivajadusi;

40.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oleksid kaasatud neid puudutavate riiklike ja Euroopa poliitikameetmete väljatöötamisse, et viia meetmete õigusraamistikud vastavusse saarepiirkondade erivajadustega, järgides subsidiaarsuse põhimõtet;

41.

tunneb heameelt Euroopa ühendamise rahastu pakutavate rahastamisvõimaluste üle, mis võivad puudutada ka saari. Komitee märgib siiski, et meremagistraalide rahastamispakett keskendub kesksetele ja üldistele võrkudele ja võib jätta tähelepanuta ühendused saarte ja piirkondlike keskuste või eri saarte vahel. Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et meremagistraalide üldeelarve raames nähtaks ette eraldi rahastamisvahendid saarte jaoks;

42.

tunnustab komisjoni jõupingutusi ettevõtjate toetamisel selliste programmide kaudu nagu COSME ja InnovFin tegevuskava „Ettevõtlus 2020“ raames või programmi „Horisont 2020“ kaudu innovatsiooni valdkonnas ning kapitaliturgude liidu tööd. Komitee on siiski seisukohal, et oluline on lisada neisse programmidesse ja kavadesse territoriaalne mõõde (ja eelkõige saarelisus), et

43.

palub komisjonil töötada välja programm, et stimuleerida innovatsiooniprotsessi saareriikide majanduses, kasutada optimaalselt kohalikke ressursse, toetada taastuvate energiaallikate kasutamist, jäätmekäitlust ja veemajandust, edendada kultuuri- ja looduspärandit ja jätkata ringmajanduse elluviimist. Termin „innovatsioon“ hõlmab siin tehnoloogilist, organisatoorset, sotsiaalset ja keskkonnaalast innovatsiooni;

44.

toonitab riigiabi olulisust ELi saarepiirkondade väiksusest, kaugusest ja isoleeritusest tulenevate väljakutsetega toimetulekul. Need alalised looduslikud tingimused kahjustavad tulemuslikkust ja korraldust paljudes saarte jaoks strateegiliselt olulistes sektorites, nagu transport, energia ja digitaalne ühenduvus;

45.

meenutab, et usaldusväärne ning mandrialaga võrreldavate kuludega taristu ning sisemine ja väline transpordikorraldus on saarte majanduse arengu ja konkurentsivõime seisukohalt vältimatud tingimused;

46.

soovitab muuta abikõlblikkuse kriteeriumeid taristu ja transpordivõrkude valdkonnas (ehitus, ajakohastamine, varustus) saarte jaoks leebemaks, et võimaldada kõige tõhusamat ühendust mandri transpordisüsteemiga ning võimalikult ulatuslikku integreerumist Euroopa ala ja turuga;

47.

nõuab, et see abi lihtsustaks saartevahelisi ühendusi saarestike puhul või saaresiseseid ühendusi mägiste saarte puhul ning stimuleeriks investeeringuid vähese CO2 heitega transpordivahenditesse (veeldatud maagaasi kasutavad laevad, elektriautode laadimisjaamad jne);

48.

toonitab, et kuna saarte turud on sageli väikesed ja kauged, ei ole toodete ja teenuste sinna toimetamine mandriettevõtete jaoks kuigi atraktiivne. Seetõttu ei saa saarepiirkondade tarbijad ja ettevõtted ühtse turu konkurentsieelistest reaalselt kuigivõrd osa. See kehtib eelkõige transpordiühenduste ja energiavarustuse kohta, mis on saarte ettevõtete konkurentsivõime seisukohalt keskse tähtsusega. Seega soovitab komitee, et nende sektorite suhtes võiks saarte kontekstis kohaldada riigiabi eeskirjade erandeid;

49.

teeb samamoodi ettepaneku muuta vähese tähtsusega riigiabi eeskirjade kohaldamine saarepiirkondadele paindlikumaks ning riigihankeid puudutavad õigusaktid leebemaks, kuna paljudel juhtudel ei ole võimalik saada konsultatsioonimenetluse kohaldamisel rohkem kui ühte pakkumist;

50.

tunneb heameelt paindlikkuse üle, mida hetkel rakendatakse süsteemide suhtes, mis võimaldavad saartel kasutada spetsiaalseid fiskaalstiimuleid või äriühingute tulumaksumäära alandamist, et kompenseerida saarelisusega kaasnevaid lisakulusid. Komitee loodab, et see paindlikkus jätkub ning kutsub üles kehtestama stiimulite süsteemi innovatsioonile ja investeeringutele, mis võimaldab ergutada tootmist ja edendada lisaks kohalikule tarbimisele ka eksporditegevust;

51.

hindab Euroopa Komisjoni kavatsust lisada järgmisse ühtekuuluvusaruandesse saari puudutava peatüki. Euroopa Regioonide Komitee kutsub komisjoni tungivalt üles tooma selles peatükis välja, kuidas viiakse ellu käesolevas arvamuses sõnastatud soovitusi;

52.

kutsub eesistujariiki Maltat üles järgima neid poliitilisi soovitusi ja tegema tihedat koostööd Euroopa Regioonide Komiteega nende elluviimisel.

15.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 306/57

1.

kutsub Euroopa Liitu üles seadma Euroopa integratsiooniprotsessi uuendamise keskmesse uue ühiseesmärgina mere;

2.

kutsub Euroopa Liitu üles tegema merest kogu poliitika, mitte ainult konkreetse projekti eesmärgi. Merenduspoliitika keskmes peab olema toetus meremajandusele, mille käsitlus on laiaulatuslik ja ettenägelik, hõlmates kõik selle majanduse harud ja minnes kaugemale viiest teemast, mis algselt meremajanduse kasvu strateegias kindlaks määrati;

3.

kutsub Euroopa Liitu üles käivitama kiiresti algatuse, millega luuakse uusi poliitikameetmeid ja pannakse alus uuele, 2020. aasta järgsele merenduse käsitlusele. Võimaluse selleks võib anda ja ka peab andma ELi merenduspoliitikat käsitlev ministrite avaldus, mis võetakse vastu 20. aprillil 2017 Maltal;

4.

kutsub Euroopa Liitu üles kujundama välja ELi uue merenduspoliitika,

5.

rõhutab, et mered ja ookeanid on elu jätkumiseks Maal hädavajalikud. Nad toodavad 50 % hapnikust, neil on oluline roll kliima reguleerimisel ning nad kujutavad endast suurt bioloogilise mitmekesisuse ning inimeste toiduks ja tervishoiuks vajalike ressursside reservi;

6.

väljendab kahetsust, et mereökosüsteemide toimimine on tänapäeval häiritud kliimamuutuste, reostuse ja ülepüügi tõttu;

7.

meenutab, et meremajandusel on ainulaadne potentsiaal edendada majanduskasvu ja luua töökohti. Euroopa Komisjoni andmetel pakub meremajandus aina rohkem töökohti, mida praegu on Euroopas hinnanguliselt 5 miljonit. 2016. aastal avaldatud OECD aruandes „Ocean economy in 2030“ hinnati, et meremajanduse osa kogu maailma rikkusest aastal 2010 oli 1,3 triljonit eurot, ning prognoositakse, et see võib 2030. aastaks kahekordistuda;

8.

märgib, et merendusküsimused on rahvusvahelisel tasandil suure tähelepanu all. Ookeane käsitletakse sõnaselgelt ka ÜRO 2015. aasta septembris vastu võetud kestliku arengu eesmärkides. 2016. aasta mais leppisid G7 liidrid kokku rahvusvahelise koostöö tihendamises merendusuuringute valdkonnas. Ookeanide teema on ära märgitud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentside COP21 ja COP22 järeldustes;

9.

rõhutab, et Euroopa Liit on maailma merenduses juhtpositsioonil ja säilitab selle ka pärast Brexitit. Koos moodustavad ELi liikmesriigid maailma suurima majandusvööndi. Sellistes sektorites nagu mereenergia on ELi majandus maailma kõige võimsam ja täielikum. Keskkonnakaitsestandardid on ELis kõige rangemad;

10.

leiab, et EL peab end rahvusvahelisel areenil kehtestama ja muutma merenduspoliitika enda nähtavuse suurendamise vahendiks;

11.

leiab, et ELi uus merenduse käsitlus võib ärgitada kodanikke sellega ühinema, sest

12.

meenutab, et integreeritud merenduspoliitika ja meremajanduse kasvu poliitika on pannud aluse ELi merenduspoliitikale;

13.

tõdeb, et eesistujariik Malta pakub võimaluse anda ELi merenduspoliitikale uus hoog 20. aprillil 2017 vastu võetava ministrite avalduse abil;

14.

kutsub üles koostama valge raamatu „Meri ELi poliitika keskmes“, mis sisaldab merenduse tegevuskava ELi iga poliitikavaldkonna jaoks;

15.

leiab, et ELi integreeritud merenduspoliitika uus etapp peab aitama Euroopa Liidul leida lahendusi järgmistes küsimustes:

16.

rõhutab, et meremajandus saab konkreetse kuju piirkondades. Merenduspoliitika peab seega toetama piirkondade ja linnade aktiivset tegevust;

17.

on seisukohal, et ruumiline planeerimine on ülioluline ning peab hõlmama ka maa- ja merealade koostoimet, kaasama nii linnu ja piirkondi kui ka kõiki teisi osalejaid ning pidama kogu merendustegevuses silmas kestlikku arengut;

18.

leiab, et üks ELi prioriteet peab olema taristu arendamine rannikualadel, mis on juba määratluse kohaselt äärealad. Seepärast peaks olema kõigis piirkondades võimalik rannikualade jaoks kasutada ühtekuuluvuspoliitika ja Junckeri kava vahendeid, eeskätt sadamatesse ja ülikiiresse lairibaühendusse investeerimiseks;

19.

kutsub üles alustama arutelu Euroopa mereruumi tunnustamise üle, mis võimaldab suurendada selle sotsiaalset, keskkonnaalast ja julgeolekualast sidusust;

20.

leiab, et merealade strateegiad on hädavajalik võrdlusraamistik. Need on üks tegur, mida tuleb arvestada aruka spetsialiseerumise strateegiate väljatöötamisel ja ELi vahendite jaotamisel. Tervitatav on algatuse Westmed jätkuv arendamine;

21.

on seisukohal, et aruka spetsialiseerumise strateegiad peavad võimaldama samasse merealasse kuuluvatel piirkondadel koostada omal algatusel ühiseid aruka spetsialiseerumise strateegiaid;

22.

rõhutab, et piirkonnad ja linnad on meremajanduse arengus võtmetähtsusega. Suur hulk piirkondi on oma aruka spetsialiseerumise strateegiates käsitlenud meremajandusega seotud teemasid. Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ning ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamine on võimaldanud rahastada paljusid tööhõiveprojekte;

23.

teeb meremajanduse investeeringutele uue hoo andmiseks ettepaneku lisada aruka spetsialiseerumise strateegiatele ja rakenduskavadele meremajandust käsitlev lisa, milles kirjeldada esitatud suuniste mõju merendusküsimustele ning millega tagada asjaomaste projektide järelevalve;

24.

soovib, et saarte ja rannikualade kohalikud kogukonnad saaksid kasutada kõiki ELi vahendeid, sh Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi, et rahastada ühtses raamistikus oma merendusalaseid arengustrateegiaid, lähtudes programmi Leader mudelist;

25.

leiab, et aruka spetsialiseerumise strateegiates väljendatud valikuid, mis peegeldavad sidusrühmade ja sektorite koostoimel põhineva meremajanduse tegelikku olukorda, peab olema võimalik ajas jälgida ning need peavad moodustama aluse, millest lähtudes Euroopa Liit suunab oma meremajanduse kasvu toetuseks tehtavaid investeeringuid. Eelkõige tuleb ELi teaduspoliitikas võtta paremini arvesse kõnealuseid piirkondlikke meremajanduse heaks tehtavaid jõupingutusi;

26.

nõuab, et piirkondadevahelisi, riiklikke ja riikidevahelisi projekte, mis on kooskõlas merealade strateegiate ja aruka spetsialiseerumise strateegiatega, saaks rahastada piirkondlike, riiklike ja ELi vahendite koondamise abil ühte lihtsustatud raamistikku, ning et nad saaksid ühenduse abi, ilma et peaksid uuesti projektikonkurssi läbima;

27.

leiab, et äärepoolseimatele piirkondadele peab jätkuvalt olema kättesaadav nende arengut toetav eriraamistik. Need piirkonnad moodustavad suurepärase tugipunkti, millest lähtudes kehtestada Euroopa Liitu merevaldkonnas ja luua merealast koostööd maailmas;

28.

toonitab, et meri on leidnud järk-järgult uue koha programmis „Horisont 2020“. Euroopa mereuuringutele on aidanud kaasa ka sellised algatused nagu ookeanideteemaline ühise kavandamise algatus. Seda meetodit tuleb jätkuvalt kasutada ja laiendada kõigile meremajanduse harudele üldise teadus- ja arendustöö tegevuskava abil. Komitee peab oluliseks anda eritoetust VKEdele, kes kavatsevad välja töötada ja kohaldada uuenduslikke lahendusi eri sektorites, sh ranniku- ja mereturismi valdkonnas;

29.

kutsub üles kehtestama järgmises raamprogrammis eesmärgi, et 10 % projektidest peab andma märkimisväärse panuse mere- ja merendusuuringutesse. Programmi „Horisont 2020“ jätkuv elluviimine peaks juba praegu võimaldama selle eesmärgi poole liikuda;

30.

kutsub üles kujundama Euroopa oskuste tegevuskavas välja merenduse suuna;

31.

teeb ettepaneku alustada ELi tasandil arutelu eeliste üle, mida võiks anda katseprojekti rahastamine süvamere uurimiseks ja optimaalseks kasutamiseks;

32.

rõhutab, et meretööstuses saab uuendusi testida sageli alles esimese turustatud toote peal. ELi innovatsioonipoliitika meetmed peavad võimaldama neid näidisprojekte rahastada. Oluline on anda hoogu ka valdkonnaüleseid meretööstuse tehnoloogiaid käsitlevale avaliku ja erasektori partnerlusele;

33.

leiab, et selliseid algatusi nagu Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raames käivitatud algatus „Karjäär meremajanduses“ ning merendust käsitleva tegevuskava algatuse tulevane väljatöötamine tuleb laiendada, et

34.

soovitab tugevdada Euroopa kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi, et hõlbustada vaba liikumist ja pakkuda töötajate lähetamise raamistikku. Süsteemi peab täiendama samalaadne vahend selliste oskuste ja elukutsete tunnustamiseks, mille kohta ei ole antud kutsetunnistust (1);

35.

leiab, et EL peab väga palju investeerima sellistesse sektoritesse nagu meretööstus ja merebiotehnoloogia, mille puhul soovitakse saavutada maailmas juhtpositsioon;

36.

leiab, et EL peab samuti toetama meremajanduse digitaalset, keskkonnaalast ja energiaalast üleminekut ning edendama traditsiooniliste sektorite, nagu kalanduse ning laeva- ja rannikuturismi ajakohastamist (2);

37.

rõhutab, kui oluline on, et EL toetaks merebiotehnoloogia arengut, mis tugineb vetikate ja mikrovetikate, kalade, karpide, koorikloomade ja merebakterite kasutamisele. Merebiotehnoloogial on mitmete ELi piirkondade jaoks väga suur tärkav majanduspotentsiaal. Euroopa Liidu toetus peab hõlmama toetust teadustegevusele, teadustaristu projektidele ning asjaomaste projektide ja ettevõtjate võrgustiku loomisele, samuti tuleb toetada juurdepääsu kapitalile, uuenduste arendamist ja turustamist;

38.

rõhutab kalapüügi ja vesiviljeluse ning neist pärinevate toodete püüdmise, kasvatamise, töötlemise ja turustamise olulisust Euroopa piirkondade majanduse ja Euroopa inimeste toidulaua jaoks. Kalapüük ja vesiviljelus on ka tulevikusektorid ning Euroopa Liidu toetus neile peab lähtuma eriti noorte tööhõive ja koolituse osas positiivsest ja edasipüüdlikust käsitusest. Uue ühise kalanduspoliitika elluviimise meetmete raames peab EL tegema koostööd ettevõtjate ja ametiasutustega, eelkõige piirkondadega, et kiirendada ja soodustada Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakendamist, mis on oluliselt viibinud;

39.

rõhutab vajadust integreeritud lähenemisviisi järele kalandustoodete arendamisel, kujundades tootjaid kaasates välja lühikesed tarneahelad ja tugevdades rannikualadel tööstuslikku töötlemist. Selline rannikualadel kalandustoodete ümber väärtuse ja tööhõive loomise strateegia peab muutuma esmatähtsaks eesmärgiks, mida peab saama paremini rahastada nii Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kui ka ühtekuuluvuspoliitika vahenditest;

40.

teeb ettepaneku luua Euroopa merenduse idufirmade süsteem, mille abil toetada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse innovatsiooni projekte;

41.

rõhutab, et paljud tuleviku tegevusalad peavad toetuma uute taristute väljaarendamisele merel, rannikust eemal. Spetsiaalne programm võiks analüüsida uute eemaldatavate taristute eeliseid ning uurida nende mõju keskkonnale ja nende energiasõltumatusega seonduvaid küsimusi;

42.

leiab, et sadamad on meremajanduse arengu oluline alus. Neid tuleb toetada, et nad suudaksid vastata uute tegevusalade vajadustele, pakkudes seda toetust võimalikult sageli võrgustikus. Nende tasakaal sõltub samuti kaug- ja lähimerevedude dünaamikast ning meremagistraalide väljakujundamisest;

43.

toob välja selge positiivse mõju, mida meremajandus avaldab mere- ja rannikuturismile piirkondades. Eelkõige toetab komitee algatusi, millega püütakse majanduslikul, sotsiaalsel ja keskkonnatasandil edendada kestliku ja vastutustundliku turismi vorme;

44.

peab oluliseks rakendada meremajanduses ringmajanduse põhimõtet, eelkõige eesmärgiga vähendada meredes jäätmeid ja saasteaineid ning muuta need kasulikuks ressursiks;

45.

on seisukohal, et Euroopa Liit peab pidama esmatähtsaks taastuvenergia tööstuslikku arendamist. Seepärast peavad taastuvenergia toomise eesmärgid olema Euroopas suuremad kui komisjoni väljapakutud 27 % aastaks 2030. Tehnoloogianeutraalsuse põhimõte tuleb paindlikumaks muuta, et eelistada just taastuvenergiasektori tööstuslikku arendamist, mille puhul EL saab täita maailmas juhtrolli, luues seeläbi palju töökohti;

46.

soovib näha teadus- ja arendustegevuse ja näidisprojektide (nagu NER300) rahastamise jätkumist ning nõuab esimeste turustamisetappide paremat rahastamist;

47.

rõhutab, et mereenergia arendamine toetub valdkonnaülestele põhioskustele ja -tehnoloogiale, mis pärinevad suurtest traditsioonilistest majandusharudest, nagu nafta ja gaas ning laevaehitus. Neis majandusharudes tuleb senisest rohkem toetada innovatsiooni ja mitmekesistamist. Selles kontekstis tuleb laevaehitust ja meretööstust käsitleva juhenddokumendi „LeaderSHIP 2020“ alusel koostada ELi tegevuskava, mis hõlmab ELi eri poliitikavaldkondi;

48.

soovib, et järgmisel viiel aastal keskenduks Euroopa Liit oma tegevuses järgmistele eesmärkidele:

49.

väljendab heameelt, et Junckeri kava on juba võimaldanud rahastada paljusid meremajanduse projekte;

50.

peab vajalikuks laiendada toetuse ulatust, et kõrvaldada piirkondades investeeringute puudujääk paljude potentsiaalsete projektide puhul, ning kujundada sekkumisviisid riski paremaks rahastamiseks, sest risk võib sellises innovaatilises sektoris nagu meremajandus olla suur. Seejuures tuleb pidada esmatähtsaks VKEsid ja idufirmasid;

51.

teeb ettepaneku luua piirkondlikud või piirkondadevahelised meremajanduse platvormid. Need platvormid aitaksid projekte leida, nende elluviimist toetada ning kohalikke, riiklikke ja ELi rahastamisvahendeid rakendada. Platvorme juhiksid piirkonnad koos meremajanduse harude, liikmesriikide ja Euroopa Liiduga ning nende toimimist võiksid rahastada nii need kolm osalejat kui ka partnerid erasektorist. Need platvormid võiksid olla eelistatud partnerid Junckeri teise kava elluviimisel;

52.

kutsub üles looma ELi mehhanismi/fondi meremajandusse investeerimiseks. Sellel fondil, mis oleks Junckeri teise kava osa, võiks olla kaks üksteist täiendavat sekkumisviisi:

53.

on seisukohal, et EL peab otsesemalt oma kodanikega mereteemadel arutlema. Arutelud mereküsimuste üle korraldatakse Euroopa Regioonide Komitee kodanikedialoogi raames;

54.

soovitab luua teadus- ja teavitusprogrammi Euroopa ja selle rannikualade kultuuri- ja merepärandi uurimiseks ja tutvustamiseks;

55.

teeb ettepaneku luua Euroopa programm „Lapsed ja meri“, et kujundada välja ühine teadlikkus merendusprobleemidest ning korraldada ranniku- ja muude piirkondade laste vahetusprojekte;

56.

leiab, et tuleb taas alustada arutelu võimaluse üle rahastada ühte või mitut Euroopa ookeaniuuringute keskust, mis kujutaks endast ühtaegu teadusmissiooni ja sümbolit, koondades inimesi mereteemade ümber;

57.

rõhutab, et vajadus teadmiste järele rannikualade ja ookeanide kohta on väga suur. Need teadmised on hädavajalikud kestliku arengu edendamiseks merenduses, et suurendada nii majandus-, tehnoloogia-, keskkonna-, inim- kui ka sotsiaalkapitali;

58.

tuletab Euroopa Komisjonile meelde selle üleskutset luua meremajanduse alal teadmis- ja innovaatikakogukond, mis julgustaks ideede vahendamist mereuuringute valdkonnast erasektorile (3);

59.

teeb ettepaneku, et Euroopa Liit toetaks sellise Euroopa merendusnäituse loomist, kus ristuksid kultuuri, teaduse, keskkonna ja majanduse teed, võttes näiteks eeskujuks 2018. aastal Nantes’is toimuva projekti „La Mer XXL“;

60.

leiab, et programmi „Horisont 2020“ ja tulevasse raamprogrammi on vaja lisada Euroopa strateegia teadmiste suurendamiseks merede bioloogilisest mitmekesisusest ja ookeanipõhjast ning andmete, näiteks batümeetriliste andmete kogumiseks merede ja rannikualade kohta;

61.

rõhutab, et pärast Euroopa Komisjoni ja Euroopa Regioonide Komitee uuringuid meremajandusteadmiste puudulikkuse kohta tuleb koostöös liikmesriikide, piirkondade, Eurostati ja Teadusuuringute Ühiskeskusega luua Euroopa meremajanduse ressursikeskus;

62.

teeb ettepaneku lisada merendusküsimused komisjoni ühe asepresidendi vastutusalasse. Teda abistaks rakkerühm ning tema ülesanne oleks välja töötada ja valdkonnaüleselt ellu viia valge raamat „Meri ELi poliitika keskmes“;

63.

leiab, et merendusküsimustes tuleb korraldada kaks korda aastas nõukogu merendusteemalisi istungeid. Sellega kooskõlas peaksid ka Euroopa Parlament ja Euroopa Regioonide Komitee oma merendusküsimuste juhtimise läbi vaatama;

64.

leiab, et mere seadmine poliitiliseks prioriteediks peab väljenduma mitmeaastases finantsraamistikus, seda nii Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kalanduse, merenduspoliitika ja territoriaalse käsitluse osas, aga laiemalt ka teistes ELi poliitikameetmetes ja programmides;

65.

leiab, et ELi uue merenduspoliitika edendamiseks on vaja rohkem tunnustada merenduse sidusrühmi, kaasata nad ulatuslikumalt aruteludesse ja otsustusprotsessi ning vajadusel toetada nende raamistikku ELi tasandil. Tuleb toetada valdkonnaülest käsitlusviisi, mida kasutavad eelkõige piirkondlikud, riiklikud ja ELi klastrid;

66.

kutsub linnu ja piirkondi üles aktiivselt tegutsema selle nimel, et juhtida tähelepanu meremajanduse võimalustele ning paljudele realistlikele ja väärtust loovatele projektidele, mida tuleks lähiaastatel rahastada;

67.

rõhutab, et Ühendkuningriigi EList lahkumine avaldab otsest mõju ELi merenduspoliitikale. Tuleks täpselt mõõta kõige enam puudutatud linnadele ja piirkondadele ning ELi avalikule poliitikale avalduvat mõju ning töötada välja vajalikud kohanemismeetmed. ELi uute merepiiridega seoses tuleks eeskätt kohandada liikmesriikide ja ELi suveräänsus- ja julgeolekumehhanisme;

68.

soovib, et läbirääkimiste käigus kaitseks Euroopa Liit oma majanduse ja merepiirkondade huve. EL peaks ära hoidma sotsiaalse ja maksudumpigu ning dereguleerimise platvormi tekke oma külje alla, sest see mõjutaks majandust ja mereressursse. EL peab rahvusvahelise õiguse raames seisma oma kalurite huvide eest;

69.

leiab, et pärast nende põhimõtete kehtestamist ning kui seda võimaldab Ühendkuningriigi EList lahkumise üldraamistik ja kui on arvesse võetud kogu selle üldine terviklikkus, oleks väga kasulik, et Euroopa merenduse sidusrühmad jätkaksid tihedat koostööd ühise merepiirkonna osas ning ühise huvi nimel kaitsta ja säilitada mereökosüsteeme ning tegutseksid õiglase ja kõigile ligipääsetava globaalse turumajanduse nimel.