11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/1

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/2

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega (1),

—

võttes arvesse komisjoni määrust (EL) nr 454/2011 üleeuroopalise raudteesüsteemi allsüsteemi „reisijateveoteenuste telemaatilised rakendused“ koostalitluse tehnilise kirjelduse kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Tegevuskava intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtuks Euroopas“ (COM(2008)0886),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Kogu ELi hõlmavate mitmeliigiliste reisiteabe-, planeerimis- ja piletimüügiteenuste osutamise tegevuskava suunas“ (SWD(2014)0194),

—

võttes arvesse linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava (COM(2009)0490),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8-0183/2015),

A.

arvestades, et hoolimata tehtavatest jõupingutustest ei ole veel saavutatud 2011. aasta valge raamatu (5) algatuses nr 22 esitatud eesmärki võimaldada tõrgeteta mitmeliigilist liikuvust uksest ukseni intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtuga koostalitluslike ja mitmeliigiliste sõiduplaanide koostamisel, veebipõhisel broneerimisel ja arukate piletimüügisüsteemide rakendamisel;

B.

arvestades, et enamik reisijaid eelistab jätkuvalt isiklikku transpordivahendit, ja arvestades, et kogu ELi hõlmavate reisiplaneerimisteenuste loomisest üksi ei piisa, et saavutada eri transpordiliikide parem integreerimine, vaid iga transpordiliik peab muutuma tõhusamaks, säästvamaks ja kasutajasõbralikumaks ning sellele protsessile aitavad märkimisväärselt kaasa muu hulgas neljanda raudteepaketi vastuvõtmine, kuna sellega tagataks võrdne juurdepääs infrastruktuurile ka väiksemate ettevõtjate, VKEde ja idufirmade jaoks, ning lennureisijate õigusi käsitleva määruse ja Euroopa veeteede strateegia vastuvõtmine ning ühtse Euroopa taeva ja üleeuroopalise transpordivõrgu prioriteetsete projektide rakendamine;

C.

arvestades, et hoolimata asjaolust, et komisjon on määratlenud integreeritud piletimüügisüsteemi eri transpordimeetodite koondamisena ainult ühte sõidupiletisse, ei nõustu ettevõtjad alati niisuguse määratlusega ning teatavad teenuseosutajad püüavad ainult pakkuda koostalituslikke pileteid, mis takistab sektori edasist arengut;

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et kogu ELi hõlmav mitmeliigiline reisiteave ning piiriülese integreeritud lähenemisviisi rakendamine reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenuste suhtes, eelkõige kaugreiside puhul, moodustavad osa reageeringust Euroopa transpordisektori peamistele väljakutsetele, mille hulka kuuluvad ka säästvus, mitmeliigilisus, kõikide transpordiliikide turvalisuse suurendamine, tõhusus ja majanduslik elujõulisus, kvaliteetsete töökohtade loomine ja töötajate liikuvus, ning on seetõttu ühteviisi kasulikud ühiskonnale, majandusele, keskkonnale, sotsiaalsele sidususele ja turismindusele;

2.

rõhutab, et kogu ELi hõlmavad mitmeliigilise transpordi integreeritud reisiteabe-, reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenused pakuvad Euroopa ettevõtjatele, eelkõige VKEdele ja idufirmadele, võimalusi innovatsiooniks ning kujutavad endast seeläbi suurt panust ülemaailmselt konkurentsivõimelisse Euroopa ühtsesse turgu ja Euroopa ühtse transpordipiirkonna väljakujundamisse;

3.

rõhutab, et kogu ELi hõlmav personaalne liikuvus on põhivabaduste teostamise eeldus ning seepärast peaks tarbijatel olema võimalik saada nii sõiduplaane kui ka ümberistumisvõimalusi käsitlevat laialdast, täpset ja neutraalset teavet mitmeliigiliste ja piiriüleste transpordiühenduste kohta tõrgeteta ja hõlbustatud uksest ukseni reisimise raames, millele on omased kõrged mugavusstandardid, ning teha vajalikke broneeringuid veebipõhiselt ja nende eest veebipõhiselt maksta; tunneb heameelt stiimulite üle, mille eesmärk on julgustada reisijaid kombineerima mitmeid olemasolevaid transpordiliike; märgib, et enamikus liikmesriikides puudub endiselt võimalus osta siseriiklike või ELi-siseste piiriüleste reiside pileteid interneti või mobiilirakenduse kaudu; on arvamusel, et asukohapõhine piiramine (geo-blocking) ei tohiks olla lubatud;

4.

rõhutab, kui oluline on kasutajate jaoks saada üks pilet ühe mitmeliigilise reisi jaoks, ning näeb mitmeliigilistele reisi- ja liiklusandmetele õiglase ja võrdse juurdepääsu võimaldamises ning seetõttu reisijatele ulatusliku, kergesti kättesaadava, neutraalse, usaldusväärse ja reaalajas saadava teabe andmises integreeritud piletisüsteemide eeltingimust ning rõhutab, et asjaomaste meetmete õigluse tagamiseks on esmatähtis, et nendega kaasneks kõigi transpordiliikide puhul väliskulude sisestamine ja eri liikide keskkonnatoimest teavitamine;

5.

märgib, et tarbijatele tuleks kogu aeg anda läbipaistvat hinnakujundusteavet; rõhutab seetõttu, et broneerimis- ja maksesüsteemid peaksid selgelt näitama valitud reisi kogu piletihinda, kaasa arvatud niisugused kohustuslikud osad nagu maksud ja tasud; rõhutab, kui olulised on innovatiivsed IT-põhised platvormid, mis vähendavad broneeringu- ja tehingutasusid üldiselt, ning toonitab, kui oluline on võimaldada sõidupiletite ostmiseks mitmesuguseid makseviise; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema rohkemat, et piirata avalike transporditeenuste puhul tasusid, mida võetakse krediitkaardi kasutamise eest või muude põhjendatavate makseviiside kasutamise eest;

6.

rõhutab, et andmekihtide ühildamatus ja ebajärjepidevus ning andmevormingute ja andmevahetusprotokollide mitmekesisus ja puuduv koostalitlusvõime kahjustavad mitmeliigilise transpordi integreeritud teabe-, planeerimis- ja piletimüügiteenuste pakkumist ELis ning tekitavad lisakulusid; kutsub komisjoni üles tagama, et mis tahes regulatiivne meede peab sammu transpordisektori kiire arenguga ega loo tarbetut koormust;

7.

tunneb heameelt nii avaliku kui ka erasektori püüdluste üle reisiplaneerimisteenuste loomisel koos nõutavate avatud standardite ja liidestega, kuid märgib, et paljud sellised teenused hõlmavad ainult konkreetseid piirkondi või riike ja et vaid vähesed neist on mitmeliigilised; nõuab seetõttu esimese sammuna, et transporditeenuste osutajad ja reisiplaneerimisteenuste osutajad tugineksid juba loodud sünergiale ning keskenduksid tugevamalt selliste mitmeliigilise transpordi piiriüleste reisiplaneerimisteenuste pakkumisele, mis sisaldavad kohandatud piletimüügilahendusi, pööraksid erilist tähelepanu keelele, milles teenuseid osutatakse, võtaksid arvesse vähemuskeelte kasutamist ning ühendaksid omavahel kaug- ja lähitranspordi, mis hõlmab ka nn esimest ja viimast miili, tehes seda eri süsteemide ajakohastamise abil, et arendada nende koostalitlusvõimet ja võimaldada nendevahelist teabevahetust; kutsub komisjoni üles kasutama üleeuroopalise transpordivõrgu koridore katseprojektina reisijatevoogude ning mitmeliigilise transpordi teabe-, reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenuste potentsiaali tuvastamiseks;

8.

palub, et komisjon töötaks välja heade tavade repositooriumi kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil teostatavate projektide jaoks, et see oleks aluseks viimati mainitute rakendamisele kogu ELis;

9.

rõhutab, et mitmeliigilise transpordi integreeritud piletisüsteemide abil piletite ostmise lihtsus ja mugavus meelitab rohkem reisijaid kasutama avalikku transporditeenust ning see omakorda suurendab reisijate rahulolu ja tuleb kasuks avalikku transporditeenust pakkuvatele ettevõtjatele;

10.

kutsub komisjoni üles võtma mitmeliigilise transpordi integreeritud piletimüügiteenuste puhul meetmeid, mis on vajalikud sellise selge raamistiku loomiseks, millega toetatakse ja hõlbustatakse sidusrühmade ja pädevate asutuste jõupingutusi, nende poolt juba sõlmitud kokkuleppeid ning pakutavate toodete ja teenuste innovatiivsust, ning juhul, kui mitmeliigilise transpordi integreeritud koostalitlusvõimeliste piiriüleste piletimüügisüsteemide loomisel ei ole 2020. aastaks tehtud märkimisväärseid edusamme, kutsub komisjoni üles võtma juba tehtud edusammudele ja juba käivitatud vabatahtlikele algatustele tuginedes seadusandlikke meetmeid miinimumeeskirjade ja ajakava kehtestamisega;

11.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset rolli ja vastutust seoses reiside esimese ja viimase miiliga; peab ülimalt oluliseks, et nad kaasataks individuaalsete meetmete rakendamisse, nende elluviimise järelevalvesse ja süsteemi kui terviku tulemusliku toimimise tagamisse; palub eespool esitatud punkte arvesse võttes liikmesriikide pädevatel asutustel

12.

jagab komisjoni arvamust, et kogu ELi hõlmavate mitmeliigilise transpordi reisiteabe-, reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenuste eeltingimuseks on kõikide teabe-, reisiplaneerimis- ja piletimüügiteenuse osutajate, sealhulgas VKEde ja idufirmade õiglane, avatud ja võrdne juurdepääs ulatuslikele mitmeliigilistele reaalajas saadavatele transpordi- ja reisiandmetele, ning palub komisjonil esitada ettepaneku, mis kohustab kõiki asjaomaseid ettevõtjaid tegema õiglastel ja võrdsetel tingimustel kättesaadavaks kogu teabe, mis on vajalik selleks, et seada sisse ulatuslikumad teenused ning anda seega reisijatele tõeline ja kättesaadav valikuvõimalus kõige säästvamate, soodsamate või kiiremate ühenduste vahel, ohustamata asjaomaste teenuseosutajate ärihuve;

13.

rõhutab, et kooskõlas ELi konkurentsipoliitikaga on komisjoni ülesanne teha kindlaks mitmeliigilise transpordi teabe- ja piletimüügiteenuse osutajate poolse teabe monopoliseerimise võimalik oht ning seda takistada; lisab, et komisjon peab ühtlasi tagama, et elektroonilise piletimüügi teenuse eest makstava tasu osakaal ei muutuks nii suureks, et see kahjustaks reisijateveoettevõtjaid;

14.

nõuab tungivalt niisuguse dialoogiplatvormi loomist, millesse on kaasatud kõik transpordisektori esindajad ning pädevad asutused kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning mille eesmärk on töötada välja teostatavad lahendused niisuguste koostalitluslike elektrooniliste piletimüügisüsteemide järkjärguliseks kasutuselevõtmiseks kogu ELis, milles võetakse arvesse kogu reisitsüklit alates planeerimisest kuni piletite ostmiseni, ning tuvastada ja lahendada probleemid, mis on seotud piletimüügitulu proportsionaalse jagamisega ja lepinguosaliste vaheliste vaidluste korral kulude jagamisega; on arvamusel, et need lahendused tuleks töötada välja turupõhiselt ning ettevõtjaid ja reisijaid ebaproportsionaalsete kuludega koormamata; palub komisjonil ELi kaasrahastamise kaudu tugevalt edendada üleeuroopaliste telekommunikatsiooni- ja transpordivõrkude vahelist sünergiat selles valdkonnas;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa reisijaõigused on piiratud sellel määral, et neid kohaldatakse iga veolepingu suhtes eraldi, kuid kui reis hõlmab piiriülest osa või mitmeliigilist transporti, ei ole võimalik reisijaõigusi tagada tavapärasel viisil, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon täidaks nõudmise, mille Euroopa Parlament esitas oma resolutsioonis 2011. aasta tegevuskava kohta (6) ning mille kohaselt tuleks luua kõiki transpordiliike hõlmav reisijate õiguste harta, esitades 2017. aasta lõpuks ettepaneku niisuguse harta loomiseks, mis sisaldab eraldi osa mitmeliigiliste reiside kohta koos selge ja läbipaistva reisijate õiguste kaitsega mitmeliigilises kontekstis, milles arvestatakse iga transpordiliigi eripära, ning mitmeliigilise transpordi integreeritud piletimüügisüsteemi kohta;

16.

rõhutab, et transpordi võrdsel ja takistustevabal juurdepääsetavusel kõikide ja eelkõige haavatavate isikute jaoks on sotsiaalse liikuvuse seisukohast ja Euroopa demograafilist muutust arvesse võttes otsustav tähtsus, ning nõuab suurema tähelepanu pööramist puudega või piiratud liikumisvõimega inimeste vajadustele, samuti eakate erivajadustele reisiteabe kättesaadavuse osas enne reisi ja reisi ajal, piletiostuvõimaluste ning broneerimis- ja maksesüsteemide osas, sealhulgas ratastooli kohtade broneerimise võimalikkus; tunneb heameelt komisjoni Euroopa juurdepääsetavuse akti tegevuskava üle ning seadusandlike meetmete potentsiaali üle kõrvaldada majanduslikud ja sotsiaalsed tõkked, millega seisavad silmitsi puudega inimesed; nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks transporditõkete kõrvaldamisega oma niisuguste jõupingutuste osana, mida ta teeb juurdepääsu parandamiseks;

17.

rõhutab, kui tähtis on säilitada eri hinnakujundusmudelid ja maksevõimalused (toetused, allahindlused jne), et tagada teatavate ühiskonnarühmade (töötud, pensionärid, üliõpilased, suurpered, madala sissetulekuga inimesed ja muud ebasoodsas olukorras sotsiaalsed rühmad) võimalus saada kasu mitmeliigilise transpordi piletimüügisüsteemidest ELis;

18.

märgib, et mitmeliigilise transpordi teabesüsteemid peaksid olema kasutajasõbralikud ning seetõttu tuleks neid täiendada ajakohaste kartograafiliste ja geograafiliste andmetega;

19.

nõuab, et sidusrühmi toetataks ka edaspidi probleemidele innovatiivsete lahenduste väljatöötamisel ning et seepärast mitte üksnes ei säilitataks, vaid ka arendataks lisaks struktuurifondidele asjaomaseid ELi-poolse rahastamise allikaid, nagu Shift2Rail-uuendusprogramm 4 programmi „Horisont 2020“ raames ja Euroopa ühendamise rahastu; nõuab tungivalt, et Euroopa Investeerimispank kasutaks sellega seoses asjakohaselt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi;

20.

palub, et komisjon avaldaks hõlpsasti ligipääsetava loetelu ühendvedude integreeritud piletimüügi alastest ELi kaasrahastatavatest projektidest koos korrapärase hindamisega;

21.

rõhutab globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) ja eelkõige Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemi Galileo elutähtsat rolli selliste dünaamiliste andmete kogumisel, millega saab teavitada reisijaid nii enne reisi algust kui ka reisi ajal võimalikest häiretest ja alternatiivsetest reisivõimalustest; rõhutab, et satelliitsüsteemidest tulenev kasu peab alati olema vastavuses piisavate andmekaitsesätetega;

22.

juhib tähelepanu vajadusele vähendada linnaaladel liiklusummikuid ja õhusaastet ning nõuab stiimulite loomist kogu Euroopas säästvate transpordiliikide kasutamiseks, lisades selleks reisiteabe- ja reisiplaneerimisteenustesse teabe eri liikuvusteenuste kohta, nt ühisauto kasutamise, koossõidu, süsteemide „Pargi ja sõida“, jalgratta laenutussüsteemide ning jalgratta- ja jalgteede kohta;

23.

tunneb heameelt asjaolu üle, et linnades ja muudel linnaaladel on suurenenud niisuguste integreeritud elektrooniliste piletimüügisüsteemide kättesaadavus nagu kaasavad digitaalsed kiipkaarditehnoloogiad, mida on võimalik kasutada eri transpordiliikide puhul ja ka piiriüleseks reisimiseks, kuid rõhutab, et tehnilised lahendused tuleks jätta turu otsustada ja neid ei tohiks määrata kindlaks Euroopa tasandil;

24.

märgib, et püsivalt head võrguühendused on niisuguse reisijasõbraliku aruka süsteemi loomise eeltingimuseks, mis on võimeline pakkuma reaalajas dünaamilist teavet liiklusolukorra kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles pidama esmatähtsaks kõikide transpordiliikide puhul ja kõikides transpordisõlmedes tasuta või madala hinnaga kiirete digitaalsete infrastruktuuride ulatusliku kättesaadavuse hõlbustamist, edendamist ja toetamist Euroopa ühendamise rahastu, programmi „Horisont 2020“, EFSI ja muude asjaomaste rahastamisallikate kaudu;

25.

rõhutab andmekaitse tähtsust, nõuab tungivalt vastavust direktiivile 95/46/EÜ ning nõuab selgete tingimuste kehtestamist andmete kasutamiseks ja edastamiseks, pidades eelkõige silmas isikuandmeid, mida tuleks töödelda ja kasutada ainult anonüümseks muudetud kujul ja ainult ühendvedude piletimüügi hõlbustamiseks; tõstab esile, et piletite ostmine ja nende eest maksmine mobiiltelefoni ja internetirakenduste teel peaks eelistatavalt olema võimalik ilma süsteemis registreerumise vajaduseta;

26.

rõhutab, kui tähtsad on reisiplaneerimine, kättesaadav mitmeliigiline teave ning selge ja läbipaistev piletimüük, mis toimub muu hulgas digitaalsete ja veebiplatvormide kaudu, ning vajadus avalike transporditeenuste parema kättesaadavuse järele ELis välismaal reisides ja säästvate transporditeenuste ajakohastamise edendamise järele, et meelitada ligi turiste nii ELis kui ka väljastpoolt ELi, sest see hõlbustab kogu reisiplaneerimisprotsessi; rõhutab ühtlasi integreeritud piletimüügisüsteemi võimalikku positiivset mõju kõikide piirkondade, eelkõige niisuguste kõige kaugemate piirkondade nagu äärepoolseimate piirkondade paremale ühendatusele;

27.

rõhutab, et rohkem kui sadat ELis linnades, piirkondades ja riiklikul tasandil juba olemasolevat mitmeliigilise transpordi reisiplaneerimisteenust tuleb rohkem ja paremini edendada ja tutvustada, ning nõuab ka niisuguste jõupingutuste tegemist, millega edendatakse kõnealuste teenuste omavahelist ühenduvust;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/7

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 261/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses lepinguliste suhetega piima- ja piimatootesektoris (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (2),

—

võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2014. aasta aruannet „Piimaturu olukorra arengu ja piimasektori meetmepaketi (nn piimapakett) sätete toimimise kohta“ (COM(2014)0354),

—

võttes arvesse komisjoni 2014. aasta detsembri aruannet ELi põllumajandusturgude ja -tulu väljavaadete kohta aastateks 2014–2024,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, milles käsitletakse ELi äärepoolseimaid piirkondi,

—

võttes arvesse komisjoni 10. detsembri 2012. aasta aruannet „Turuolukorra muutumine ja seejärel piimakvootide süsteemi sujuva järkjärgulise kaotamise tingimused – teine „pehme maandumise“ aruanne“ (COM(2012)0741),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni piimatootmise säilitamise kohta mägipiirkondades, ebasoodsamates piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades pärast piimakvootide süsteemi lõppemist (3),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni proteiini nappuse ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste kohta Euroopa Liidus (4),

—

võttes arvesse oma 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni piimakarjakasvatuse sektori kriisi kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2014. aasta teatist „Ebaausate kauplemistavade vastu võitlemine ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas“ (COM(2014)0472),

—

võttes arvesse määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (7),

—

võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (COM(2015)0010),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Piimasektori tulevik“,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga vahel 23. märtsil 2015. aastal allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit ELis põllumajanduse ja maaelu arengu alase koostöö valdkonnas,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A8-0187/2015),

A.

arvestades, et nn piimapakett jõustus 3. oktoobril 2012 ning seda kohaldatakse kuni 30. juunini 2020;

B.

arvestades, et vastavalt 2003. aasta ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) vahehindamise raames tehtud otsusele kaotab piimakvootide süsteem kehtivuse 31. märtsil 2015;

C.

arvestades, et 11. detsembri 2013. aasta resolutsioonis piimatootmise säilitamise kohta mägipiirkondades, ebasoodsamates piirkondades ja liidu äärepoolseimates piirkondades pärast piimakvootide süsteemi lõppemist välja toodud meetmed on olulised ja ajakohased;

D.

arvestades, et ülemaailmne piimaturg on üha ebakindlam – 2014. aasta jaanuaris pandi kirja dokumenteerimise algusest saadik kõige kõrgem hind ning sellele järgnes märkimisväärne hinnalangus kogu 2014. aasta jooksul; arvestades, et loomakasvatus ja piimatootmises kasutatavad sisendtooted on hinnavolatiilsusest tulenevate probleemide suhtes eriti tundlikud, mis toob kaasa tootmiskuludest madalamad põllumajandustootja hinnad;

E.

arvestades, et jätkusuutlikku põllumajandust kui kvaliteetse toidu allikat on võimalik tagada ainult siis, kui põllumajandustootjatele makstakse piisavat tootjahinda, mis katab kõik jätkusuutliku tootmise kulud;

F.

arvestades, et Venemaa poolt 2014. aasta augustis kehtestatud keeld Euroopa piimatoodetele on avaldanud kahjulikku mõju ELi siseturule, tuues välja vajaduse olla valmis kriisiga seotud turumeetmete kohaldamiseks sõltumata nende iseloomust, ning näidanud, kui oluline on kindlustada ELi toodete jaoks mitmekesised eksporditurud – eriti kuna ennustatakse piimatoodete ülemaailmse nõudluse kasvu – koos stabiilse ja maksujõulise siseturu tagamisega;

G.

arvestades, et piimapakett võimaldas liikmesriikidel võtta kasutusele kohustuslikud lepingud, et aidata tootjatel ja töötlejatel kavandada tootmismahtu ning pehmendada tarneahelate ümberkujundamist seoses piimakvootide kaotamisega, ning arvestades, et seni on seda eesõigust kasutanud üksnes paar liikmesriiki;

H.

arvestades, et piimapakett kohustas liikmesriike tunnustama tootjaorganisatsioone ja nende ühendusi ning ühistute etendatavat jätkuvalt olulist rolli, pidades silmas vajadust parandada tarnete koondamist, et anda tootjatele tugevam läbirääkimispositsioon;

I.

arvestades, et 2014. aasta aprillis loodi piimaturu vaatluskeskus, parandamaks piimasektori järelevalvet nii komisjoni kui ka piimatööstuse jaoks, ning arvestades, et selle funktsiooni tuleb täiustada, et luua sektoris eri suuruse, geograafilise asukoha ning erinevate tootmis- ja levitusmeetoditega piimafarmide jaoks tõhus kriisihoiatussüsteem;

J.

arvestades, et praegune turvavõrk on liiga nõrk, et pakkuda kaitset piimahinna languse korral;

K.

arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) üks peamisi eesmärke on majanduslikus, sotsiaalses ja keskkonnaalases mõttes tasakaalustatud territoriaalne areng; arvestades, et see eeldab, et põllumajandus on ebasoodsamates, äärepoolseimates, kõrvalisemates või mägipiirkondades jätkuvalt tootlik ja jätkusuutlik;

L.

arvestades, et kvootide kaotamisel on märkimisväärne negatiivne mõju äärepoolseimatele piirkondadele, eriti Assooridele, kus piimakarjakasvatus on peamine majandustegevus ja moodustab ligikaudu 46 % piirkonna majandusest;

M.

arvestades, et arvukate ebasoodsamates, äärepoolseimates, saare-, kõrvalisemates ja mägipiirkondades asuvate piimafarmide piima ja piimatoodete tootmise, kogumise ja väljaspool nende tootmispiirkonda turustamise kulud on palju suuremad kui muudes piirkondades, ning arvestades, et nende piirkondade looduslike piirangute tõttu ei saa nad samas ulatuses kasutada kvootide kaotamisest tekkivat kasvupotentsiaali; seetõttu võib selliseid põllumajandustootjaid ohustada tootjate suurem kontsentratsioon ELi kõige paremate eeldustega majanduspiirkondades;

N.

arvestades, et alates 1. aprillist 2015 kohaldatakse üleantud piimakoguste kohustusliku deklareerimise nõuet;

O.

arvestades, et toimiva ja jätkusuutliku Euroopa piimasektori jaoks on üliolulised põlvkondade vahetumine, kaasajastamine ja investeeringud;

P.

arvestades, et piim ning eriti kogu ELis toodetud „kaitstud päritolunimetuse“, „kaitstud geograafilise tähise“ ja „garanteeritud traditsioonilise toote“ märgisega tooted aitavad märkimisväärselt kaasa ELi põllumajandusliku toidutööstuse edule ja maapiirkondade majanduse õitsengule piirkondades, kus domineerivad väikesed ja keskmise suurusega põllumajanduslikud pereettevõtted ja kus tuleb säilitada ekstensiivne piimatootmine, kuna see annab toorainet arvukatele era- ja ühistusektori töötlejatele, säilitab Euroopa toidukultuuri mitmekesisuse ja etendab olulist rolli Euroopa territoriaalses ja keskkonnaalases konfiguratsioonis ning sotsiaalsfääris, omades mitmekordistavat mõju muudele ärisektoritele, nagu turism;

Q.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on määratud põllumajandustootjatele ja piimatootjatele kahe viimase kvoodiaasta jooksul piimakvootide ületamise eest märkimisväärseid trahve;

1.

tuletab meelde, et piimapaketi eesmärgiks on piimatootjatele õiglast tasu võimaldavate paindlike vahenditega elujõuline, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline piimasektor kogu ELis; toonitab, et piimapaketis kindlaks tehtud probleemid takistavad jätkusuutlikku, konkurentsivõimelist ja võrdset piimaturgu ning põllumajandustootjatel õiglase tulu saamist;

2.

tuletab meelde piimakarjakasvatuse olulist rolli maa majandamise, maapiirkondade tööhõive ning Euroopa arvukate põllumajanduspiirkondade majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse arengu mõttes;

3.

rõhutab tõsiasja, et piimatootjad ja eriti väiketalunikud on sissetulekute kõikumise ja riskide suhtes suurte kapitalikulude, toodangu riknevuse, piimatoodete kõikuvate hindade ning muutuvate sisendi- ja energiakulude tõttu eriti tundlikud, ja et kestliku elatise teenimine piimakarjakasvatusest on pidev probleem, sest tootmiskulud on sageli peaaegu sama suured või suuremadki kui piima tootjahind;

4.

rõhutab, et tootmiseks vajalike sisendite, nt loomasööda hindade tõttu tuleb Euroopa põllumajandustootjatel toime tulla suurte kuludega ning et loomade heaolu ja toiduohutuse alaste rangete Euroopa eeskirjade tõttu on nende konkurentsivõime teiste riikidega võrreldes väiksem;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon analüüsiks kriisi põhjuseid ja meetmeid, mida tuleb võtta tulevaste kriiside ärahoidmiseks, nagu on kirjas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013 (millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) artiklites 219, 221 ja 222;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks täiendavate sihipäraste turumeetmete abil praegu kodumaiseid piimatoodete turgusid mõjutava kriisiga, mis tuleneb piisavate kriisivahendite puudumisest tulenevast survest hindu alandada, ülemaailmse nõudluse langusest, ülemaailmsest hindade kõikumisest ja Venemaa embargost, tunnustades samal ajal seni Venemaa embargo mõju vähendamiseks astutud esimesi samme;

7.

juhib tähelepanu sellele, et piimatoodete ülejääk teatavates liikmesriikides, millel on traditsioonilised kaubandussuhted Venemaaga, tekitab suurt tasakaalustamatust nende siseturgudel, tuues kaasa hindade järsu languse ja põhjustades kohalike tootjate konkurentsivõimetuks muutumist; kutsub seda silmas pidades komisjoni üles analüüsima uut tekkinud olukorda ja võtma prioriteetseid meetmeid;

8.

tuletab meelde, et 2009. aasta piimasektori kriis leidis aset kvoodisüsteemi ajal ja piimatoodete väärtusahela mittetoimimise tõttu, tuues kaasa surve tootjatele makstavate hindade vähendamiseks; tuletab komisjonile meelde, et kriisiga tegelemisega viivitamine sundis paljusid piimatootjaid sellest ärist loobuma, ja väljendab muret komisjoni suutlikkuse pärast reageerida turukriisidele kiiresti ja tulemuslikult; rõhutab tõsiasja, et tootjahindade langus, mis mõjutas loomakasvatajaid, ei kajastunud tarbijahindades, mis näitab suurt tasakaalustamatust piimatoodete tarneahela eri sidusrühmade vahel;

9.

peab kahetsusväärseks, et parlamendi taotlus, mille eesmärk oli pakkuda tõsiste kriiside korral subsiidiume põllumajandustootjatele, kes oma toodangut vabatahtlikult vähendasid, lükati nõukogus tagasi; rõhutab, kui oluline on avada uuesti arutelu selle kriisiohjamisvahendi üle;

10.

rõhutab, et kvootide kaotamine võib tuua kaasa piimatootmise täiendava kontsentreerumise, mis annaks eelise suurimatele piimatootjatele ja seaks kõige väiksemad talupidajad halvemasse olukorda, ilma et see tagaks tõhusust või sissetulekut;

11.

märgib, et piimasektori väljavaated keskpikas ja pikas perspektiivis nii kodumaistel kui ka ülemaailmsetel turgudel on muutuva nõudluse tõttu muutlikud, kuid rõhutab samal ajal, et põllumajandusliku toidutööstuse olulise osana on piimasektoril maapiirkondades pikas perspektiivis märkimisväärne kasvu ja töökohtade loomise ning arendamise potentsiaal, mida tuleks uues investeerimiskavas samuti käsitleda;

12.

rõhutab, kui oluline on teadusuuringute ja innovatsiooni ergutamine selleks, et võimaldada kõigil tootjatel ja töötlejatel kohandada oma seadmeid ja tootmismeetodeid vastavalt majanduslikele, keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele ootustele;

13.

rõhutab põlvkondade vahetumise olulist rolli piimasektori tuleviku jaoks ja noorte põllumajandustootjate märkimisväärseid võimalusi piimakarjakasvatuses;

14.

kutsub komisjoni üles looma liikmesriikidele uusi rahastamisvõimalusi, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga (EIP) toetusel, mille abil oleks võimalik piimatööstust reformida; peab ülioluliseks rahalist toetust, nagu tagatisfondid, käibefondid ja investeerimiskapital, koos EIP pakutavate vahenditega, et sekkuda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tasandil, eelkõige kooskõlas maaelu arenguga; see võimaldaks saavutada mitmekordistava mõju kasvu ja sissetuleku mõttes ning lihtsustada piimakarjakasvatajate juurdepääsu rahastamisele; väljendab sellega seoses heameelt rahastamisvõimaluste üle, mida esitles piimasektori põllumajandustootjatele EIP uus fond, mis pakub kõige madalamaid intressimäärasid, et lihtsustada põllumajandusettevõtetesse investeerimist ja nende kaasajastamist, pakkudes samal ajal noortele põllumajandustootjatele rahastamisvõimalusi oma ettevõtte laiendamiseks; toonitab lisaks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rahastamise täiendavat olemust, mis aitaks piimasektorit arendada, meelitades ligi erakapitali, lootes suurendada aruandekohustust kulude suhtes ja investeeringute tulemuslikkust;

15.

märgib, et piimasektori peamisteks väljakutseteks on suur hinnavolatiilsus ja korduvad kriisid, mis ei soodusta suuri investeeringuid kariloomadesse ja uute tootjate tekkimist; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon kaaluks meetmete võtmist suurenevast maailmaturule avatusest tulenevate riskide leevendamiseks, jälgiks tähelepanelikumalt ühtse piima- ja piimatooteturu nõuetekohast toimimist ning koostaks tegevuskava, et näidata, kuidas ta kavatseb neid riske leevendada;

16.

pühendub piimatootmise säilitamisele, kuna piimakarjakasvatus annab olulise sotsiaal-majandusliku panuse põllumajanduse ja maaelu arengusse kogu ELis, ning rõhutab selle erilist olulisust ebasoodsamates, mägi-, saare- ja äärepoolseimates piirkondades, kus see on mõnikord ainus võimalik põllumajanduse liik; lisab, et neis piirkondades tagab see sektor sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse, paljude perede elatise, territooriumi korraldamise, hõivamise ja kaitse ning kultuuritavade ja traditsioonide säilimise ning – kuna piimakarjakasvatus on kujundanud nende piirkondade sajanditevanust kultuurmaastikku – paneb olulise aluse turismile; rõhutab tõsiasja, et nendes piirkondades võrdub piimatootmisest loobumine põllumajandusest loobumisega;

17.

rõhutab, et äärepoolseimates piirkondades on oluline luua kvootide kõrvaldamise ja turgude liberaliseerimise vahel üleminekumehhanism, mis võimaldab nende regioonide põllumajandustootjaid ja sektorit kaitsta;

18.

nõuab, et mägipiirkondade piimatootmise ja -tootjate jaoks aktiveeritaks turvavõrgu meetmed konkreetsete näitajatena, võttes arvesse tootmise erinevust mägiste piimakarjakasvatuspiirkondade ja muude territooriumide vahel;

19.

väljendab pettumust piimapaketi meetmete rakendamise madala taseme üle äärepoolseimates, mägi-, saare- ja ebasoodsamates piirkondades ning rõhutab, et see on vältimatu piimafarmide säilitamiseks elujõuliste ja konkurentsivõimeliste ettevõtetena kõigil liidu territooriumidel; on sellega seoses seisukohal, et neile piirkondadele tuleb pöörata erilist tähelepanu ning komisjon ja liikmesriigid peavad seal läbi viima eriuuringuid ning et neil erijuhtudel tuleb ergutada kohalikke tooteid eelistavate lühikeste tarneahelate kasutamist, et tagada nendes piirkondades tootmise jätkumine ning vältida sektori tegevuse lõpetamist; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid ja tugevdaksid piimajaotuskavasid koolides, eelistades lühikesi tarneahelaid ja võimaldades nii toodangu jaotamist nendes piirkondades; rõhutab tõsiasja, et nendes piirkondades on tootmiskulud tavaliselt peaaegu sama suured või suuremadki kui piima tootjahind, ja on seisukohal, et tarneahela praegune ebakindlus on neis piirkondades eriti kahjulik, kuna seal on suurimad takistused ja väiksemad võimalused mastaabisäästu saavutamiseks; tuletab meelde, et oma geograafilise eraldatuse tõttu sõltuvad nende piirkondade põllumajandustootjad otseselt ja eranditult väikesest arvust sisenditarnijatest ja nende põllumajandustoodangu ostjatest; rõhutab, et toetus tootjaorganisatsioonide loomiseks ja nende tegevusele peaks paremini kajastama nende piirkondade tegelikkust; rõhutab, et nende piirkondade toetuseks tuleb ellu viia ambitsioonikas poliitika koos maaelu arengu poliitika abiga, investeerimiskavaga ning ÜPP abi propageerimise ja kohandamisega, nagu viimane reform seda võimaldas; kutsub komisjoni seetõttu üles ergutama liikmesriike selliseid meetmeid ellu viima, et võimaldada piimatootmise säilitamist nendes piirkondades; kutsub komisjoni üles piimatootmist nendes piirkondades tähelepanelikult jälgima ja hindama kvootide kaotamise majanduslikku mõju piimafarmidele; usub, et programmile POSEI on vaja eraldada täiendavaid ressursse, et abistada piimatootjaid turgude dereguleerimise mõjudega kohanemisel ning võimaldada neil säilitada elujõuline ja Euroopa ülejäänud piirkonna suhtes konkurentsivõimeline piimatootmine;

20.

rõhutab, kui oluline on kasutada määruse (EL) nr 1151/2012 kohast vabatahtlikku kvaliteedimõistet „mägipiirkonna toode“; kutsub komisjoni üles toetama seda tähist müügiedendusel;

21.

rõhutab kohalikku tõugu mägiveiste olulisust mägipiirkondades piima tootmisel; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid nende mägiveisetõugude suuremaks propageerimiseks;

22.

on seisukohal, et ELi piimanduspoliitika pärast piimakvootide kaotamist peab sisaldama vahendeid ELi majanduse laienemisvõimaluste täielikuks ärakasutamiseks, et muuta piimatootmine põllumajandustootjate jaoks atraktiivseks, ning leiab, et kõik edasised meetmed peavad tugevdama selle konkurentsivõimet ja stabiilsust, et soodustada põllumajandussektori jätkusuutlikku kasvu ja innovatsiooni ning elukvaliteeti maapiirkondades;

23.

tunnustab otsust jaotada põllumajandustootjate poolt kvoodirežiimi alusel makstavate lõplike summade maksed kolme aasta peale, kuid märgib, et viimase kvoodiaasta jooksul on piimasektorilt lisamaksude rakendamise tulemusel ära võetud märkimisväärsed summad, ning soovitab seetõttu jätta see tulu ÜPP eelarvesse, et suurendada piimasektori konkurentsivõimet;

24.

kutsub komisjoni üles pakkuma välja üht või mitut reguleerimisvahendit, et uusi kriise piimasektoris ära hoida ja tõhusalt hallata, eelkõige lihtsustades piimatootmise korraldamist pakkumise juhtimise mõttes; nõuab tungivalt, et selle saavutamiseks alustaks komisjon ametlikke kõnelusi sektori kõigi sidusrühmadega;

25.

on seisukohal, et tugevamat konkurentsi tuleks kasutada territoriaalse tasakaalu tagamise ja piimatoodete väärtusahela tootjate tasakaalustatuma tasustamise vahendina;

26.

toonitab tõsiasja, et piimapaketi rakendamine on alles algstaadiumis; väljendab sellegipoolest pettumust kohustuslike lepingute rakendamise madala taseme üle ja nõuab seetõttu tungivalt nende laiendamist kõikidesse liikmesriikidesse; palub, et komisjon viiks läbi piimapaketi rakendamise takistuste ning liikmesriikidele kättesaadavaks tehtud vahendite optimaalset kasutamist tagavate meetmete põhjaliku uuringu;

27.

avaldab kahetsust tõsiasja üle, et piimapaketti ei peetud komisjoni 2015. aasta töökavas prioriteetseks, ja nõuab, et komisjon selle prioriteedi kiiremas korras lisaks;

28.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et aruandest ei selgu, kas komisjon on uue reguleerimisvahendi rakendamisega rahul, ning samuti selle üle, et komisjon ei ole kvantifitseerinud uute tootjaorganisatsioonide, osalevate liikmesriikide ega kollektiivläbirääkimiste eeldatavat hulka; märgib, et samuti ei ole selge uute vahendite mõju piimahinnale; nõuab sellega seoses konkreetse nimekirja koostamist mõjudest piima hinnale ja osalevate tootjaorganisatsioonide täpset loendit;

29.

soovitab komisjonil võtta vastu selged eesmärgid tootjaorganisatsioonide, lepingute ja kollektiivläbirääkimiste osas;

30.

tuletab meelde, et määruses (EL) nr 1308/2013 on sätestatud, et „tootmise elujõulise arengu ja sellest tuleneva piimatootjatele rahuldava elatustaseme tagamiseks tuleks parandada nende läbirääkimispositsiooni töötlejatega, mille tulemusel jaguneks lisandväärtus tarneahelas ühtlasemalt“;

31.

märgib, et lepingumudelit ei ole veel kavandatud viisil rakendatud, kuna piimakarjakasvatajate turupositsioon on endiselt nõrk, lepingutes puuduvad miinimumstandardid ja ühistud on neist välja jäetud;

32.

rõhutab, et lepinguliste suhete tugevdamine ja parandamine, laiendades neid kogu sektorile ja eelkõige suurtele jaemüügikettidele, aitab tagada tulude õiglase jaotuse tarneahelas, võimaldades suuremat lisaväärtust, ning suurendab huvirühmade vastutust turuolukorraga arvestamise ning sellekohase reageerimise eest; rõhutab riskijuhtimisalase koolituse ja hariduse tähtsust põllumajandusliku õppekava lahutamatu osana, et aidata põllumajandustootjatel volatiilsusega toime tulla ning kättesaadavaid riskijuhtimisvahendeid tulemuslikult kasutada;

33.

rõhutab riski, et mis tahes liikmesriigi tööstus võib viia lepingutesse sisse ebaõiglasi klausleid, et hiilida mööda tarnete stabiilsuse eesmärgist, mis on oluline piimafarmide jätkuva elujõulisuse tagamiseks;

34.

märgib, et sektor võiks edasi uurida võimalusi, mida pakuvad pikemaajalised integreeritud tarneahela lepingud, forvardlepingud ja kindla marginaaliga lepingud, ning võimalust kinnistada tootmiskulusid kajastav piimahind kindlaksmääratud ajavahemikuks; usub, et uute instrumentide kasutamise võimalus peaks olema kättesaadav ka lepingulistes suhetes ning et samuti tuleb kättesaadavaks teha lepingute vahendamise vahendid;

35.

toonitab tootjaorganisatsioonide ja nende ühenduste olulist rolli tootjate läbirääkimispositsiooni parandamisel ja nende mõjuvõimu suurendamisel tarneahelas ning teadusuuringute ja innovatsiooni alal ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et tootjaorganisatsioonide loomiseks on tehtud vähe ja piiratud samme, eriti uutes liikmesriikides; on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide tunnustamise eeskirju tuleks rangemaks muuta, et suurendada tulemuslikumalt tootjate mõju lepingute üle peetavatel läbirääkimistel; toonitab, et tootjaorganisatsioonid võivad samuti saada kasu II samba rahalisest toetusest, ning nõuab tungivalt edasiste stiimulite loomist ELi ja liikmesriikide tasandil, näiteks tehes kättesaadavaks rohkem teavet ja vähendades selliste huvirühmade halduskoormust, kes soovivad tootjaorganisatsioone luua ja nendega ühineda ning nende tegevuses erineval viisil osaleda ja viia tootjate hulgas läbi koolitusi tootjaorganisatsioonide kui tarneahela tasakaalustamatusega tegeleda aitamise vahendi kohta; peab vajalikuks parandada tootjaorganisatsioonide võimet turgu reguleerida ja korraldada;

36.

toonitab vajadust parandada piimapaketi sätteid peamiselt selleks, et luua turul suurema haldus- ja läbirääkimissuutlikkusega tootjaorganisatsioone;

37.

märgib, et tootjaorganisatsioonide loomist saaks edendada, pakkudes ennetavat poliitilist toetust, et julgustada põllumajandustootjaid tootjaorganisatsioone asjakohasteks vahenditeks pidama;

38.

rõhutab tootjate ja tootjaorganisatsioonidega toimuva teabevahetuse ja dialoogi lihtsustamise olulisust, et võimaldada neil turuarenguid arvesse võtta ja kriise ette näha;

39.

toonitab, et tootjaorganisatsioonid peavad olema asjakohase suurusega ja oma liikmeks olevate põllumajandustootjate väljundiga õiguslikult seotud, kuna pelgalt esinduslikel tootjaorganisatsioonidel puudub tegelik võime tagada lepingus sätestatud kvaliteedi- ja kvantiteeditingimustele vastavus ning neil puudub huvi toimida tööstusega tõsiste läbirääkijatena;

40.

nõuab sõltumatute tootjaorganisatsioonide loomise suuremat toetamist ulatuslikumate teavitusmehhanismide abil ja haldustegevuse toetamist, et ergutada põllumajandustootjaid pidama neid tulemuslikeks vahenditeks ja neis osalema;

41.

kutsub komisjoni üles propageerima määruses (EL) nr 1308/2013 (millega kehtestatakse ühine turukorraldus) sätestatud valdkondadevahelisi haldusvahendeid;

42.

tõstab esile ühistute rolli oma liikmetele pikaajalise stabiilsuse pakkumisel; palub komisjonil parimate tavade jagamist lihtsustada;

43.

märgib tootmisharudevaheliste organisatsioonide loomise tähtsust läbipaistvuse tagamisel ja parimate tavade jagamisel;

44.

tuletab komisjonile meelde, kui tähtis on läbipaistvus kogu tarneahela ulatuses, et sektor saaks ergutada huvirühmi turusignaalidele reageerima; märgib, et pärast kvootide süsteemi lõppemist on täpne ja õigeaegne teave turul üha olulisem;

45.

väljendab heameelt piimaturu vaatluskeskuse loomise üle, rõhutab selle olulisust turuandmete levitamisel ja analüüsimisel ning nõuab keskusele suurema rolli omistamist; soovitab määratleda turuindeksi, mis hõlmab toodete hinnakujunduse, piimahinna ja tootmiskulude suundumusi; soovitab komisjonil võtta vajalikud meetmed, et tagada piimaturu vaatluskeskusele võimekus ühelt poolt koostada täpseid reaalajas andmeid ning teiselt poolt edastada komisjonile, liikmesriikidele ja asjakohastele huvirühmadele varem ja sagedamini turuanalüüsil ja prognoosivahenditel põhinevaid hoiatusi, kriisiprognoose ja soovitatavaid meetmeid, kui turuindeks langeb allapoole teatavat taset ning kui turuolukord seda nõuab; on seisukohal, et piimaturu vaatluskeskuse edastatav teave peaks hõlmama ajakohast teavet turu- ja hinnasuundumuste kohta, andmeid tootmiskulude ning veiseliha- ja piimatootmise vastasmõjude, tarbimise, varude olukorra ning Euroopa tasandil imporditud või eksporditud piima hindade ja sellega kauplemise kohta; märgib, et samuti on kasulik integreerida tootmiskulude ja rahvusvaheliste turgude seire, et teha kindlaks mis tahes suundumused ja haarata kinni ekspordivõimalustest; rõhutab, et andmed peaksid olema kõigi huvirühmade jaoks lihtsasti juurdepääsetavad ja kasutajasõbralikud;

46.

rõhutab, kui tähtis on kõigi huvirühmade jaoks see, et liikmesriigid annaksid piimaturu vaatluskeskusele asjakohast teavet ning keskus avaldaks igakuiselt saadud andmed õigeaegselt, ning soovitab komisjonil kaaluda lisameetmete võtmist, et tagada kõnealuse teabe saamine õigel ajal; palub komisjonil täpsustada liikmesriikidepoolse andmeedastuse eeskirjad, et tagada teabe võrreldavus Euroopa tasandil;

47.

palub komisjonil luua põhjalikult varustatud eraldi struktuurid andmete kogumiseks kõigist põllumajandussektoritest;

48.

märgib, et I samba raames on piimasektori abistamiseks olemas täiendav vahend – vabatahtlik seotud toetus –, samas kui II samba raames võivad tootjad ise saada nõu äriotsuste tegemisel ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta, ning et vajaduse korral võivad liikmesriigid kasutada kindlustusmeetmeid, näiteks sissetuleku stabiliseerimise vahendit, ning võivad samuti määrata sektori piires kindlaks suurema toetusmääraga maaelu arengu meetmete rühmitamise ja suunamise;

49.

palub sektoril uurida täiendavate kindlustusvahendite väljatöötamist, kui turg on tõusuteel, et vähendada piimahinna volatiilsust ja teha seda nii, et Euroopa piimafarme sissetulekust mitte ilma jätta; rõhutab vajadust uurida võimalust riskijuhtimiseks mõeldud vahendite, näiteks marginaalide kaitsel põhinevate programmide kaasamiseks ÜPP I sambasse;

50.

rõhutab, et määruse (EL) nr 1307/2013 kohaldamisel valis terve rida liikmesriike mittetäieliku ja aeglase sisemise ühtlustamise protsessi, eelistades veel kord madalikel toimuvat põllumajandust, kus valitsevad head töötingimused;

51.

toonitab vajadust vaadata läbi maaelu arengu raames kättesaadava sissetuleku stabiliseerimise mehhanismi käivitamise nõuded, kuna ta on seisukohal, et 30 % suuruse kahju nõue ühenduse abi saamiseks on ülemäärane;

52.

juhib tähelepanu asjaolule, et prognooside kohaselt peaks ülemaailmne nõudlus piima järele kasvama 2 % aastas, mis pakub võimalusi ELi päritolu toodetele, kuid rõhutab, et neid ekspordivõimalusi peab tasakaalustama stabiilne siseturg, mis moodustab üle 90 % piimatoodete turust Euroopas; märgib siiski, et turul on üha enam ülekaalus piimapulbritooted;

53.

rõhutab, et EL on endiselt peamine põllumajandustoodete importija maailmas ja et ekspordiks toodetava piima tootmise kasv sõltub sööda impordist;

54.

rõhutab, et kahepoolsed kaubandusläbirääkimised võivad pakkuda ELi piimasektorile strateegilisi võimalusi, millega seoses ta kutsub komisjoni üles tegema rohkem ära uute turgude avamiseks kolmandates riikides ja kaubandustõkete kõrvaldamiseks ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kaubandusläbirääkimiste käigus nõuetekohaselt arvesse „kaitstud päritolunimetuse“, „kaitstud geograafilise tähise“ ja „garanteeritud traditsioonilise toote“ märgisega seotud muresid, eeldusel et tootmisel ja tarbijate toodetega varustamisel kaitstakse ja edendatakse Euroopa kvaliteedi- ning tervishoiu- ja ohutusnorme;

55.

toonitab jätkuvat vajadust uute turgude kindlakstegemise ja arendamise, ELi ülemaailmse turuosa suurendamise, ELi eksportijatele õiglase juurdepääsu kindlustamise ja jätkusuutliku ekspordi kasvu stimuleerimise järele; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma vajalikke meetmeid ja osalema aktiivsemalt uute eksporditurgude kindlakstegemisel; on seisukohal, et tuleb uurida tulevasi võimalusi, parandades kaubandussuhteid kolmandate riikidega ja muutes piimatööstust dünaamilisemaks, ning rõhutab, kui oluline on olla teadlik tarbimissuundumustest neil turgudel, et arendada välja suutlikkus tulevastele muutustele õigeaegseks reageerimiseks;

56.

märgib lisaks, et ELi ettevõtted peavad konkureerima paari jõulise ülemaailmse eksportijaga (sh Uus-Meremaa, Ameerika Ühendriigid ja Austraalia), kellel on ajalooliselt olnud juurdepääs Aasia turgudele ja kellel on otsustav mõju piimatoodete hinnale maailmaturul;

57.

juhib tähelepanu asjaolule, et piimasektor võiks saada kasu suurematest müügiedendusalgatustest kodumaistel ja kolmandate riikide turgudel uute müügiedendusmeetmete abil, ning nõuab tungivalt, et tootjad osaleksid uutes kampaaniates pärast seda, kui 2016. aastal jõustuvad uued eeskirjad müügiedendusmeetmete kohta, võttes arvesse, et ELi rahalist toetust on kavas suurendada;

58.

rõhutab, et sektori suurim väärtusloomepotentsiaal ei seisne üksnes töötlemata toodete tootmises, ning on arvamusel, et uurimismeetmeid tuleks täielikult ära kasutada selleks, et töötada välja innovaatilised väärtuslikud piimatooted kiire kasvuga turgudele, näiteks meditsiinilised toiduained ja toiduained väikelaste, eakate ja sportlaste jaoks;

59.

märgib, et programmi „Horisont 2020“ alla kuuluva põllumajanduse tootlikkust ja jätkusuutlikkust käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse kaudu saab toetada innovatiivseid projekte, mis aitavad kaasa jätkusuutlikule ja kõrge tootlikkusega piimasektorile, et aidata rahuldada ülemaailmset nõudlust väärtuslike piimatoodete järele;

60.

rõhutab, kui oluline on tugevdada abikava piima jagamiseks haridusasutustes, ergutades tootjaorganisatsioonide osalemist ning eelistades kohalikke piimatooteid ja lühikesi tarneahelaid, et anda panus Euroopa tarbijate seas tervislike toitumisharjumuste edendamisse;

61.

märgib, et kõigis liikmesriikides ei osale sektor „kaitstud päritolunimetuse“, „kaitstud geograafilise tähise“ ja „garanteeritud traditsioonilise toote“ süsteemides senini piisavalt ja võrdsel määral; kutsub komisjoni üles lihtsustama väiketootjate ja -ettevõtete juurdepääsu sellistele kavadele ja haldusnõudeid nende heakskiitmiseks, vähendama taotlemise protsessiga seotud halduskoormust, seades need Euroopa toodete kvaliteedi võrdkujuks, mida ELi eksporditurgudel kahtluse alla ei seata, ning edendama sihipäraselt selliste toodete turustamist;

62.

kutsub komisjoni üles lihtsustama eeskirju, millega reguleeritakse „kaitstud päritolunimetuse“ või „kaitstud geograafilise tähisega“ juustude pakkumist, eriti mis puudutab selliste süsteemide heakskiitmiseks nõutavaid miinimumtingimusi;

63.

nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks võimalikult kiiresti määruse (EL) nr 1169/2011 (milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele) artiklis 26 osutatud aruande seoses piima ja piimatoodete päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise rakendamise mõju analüüsiga; peab kahetsusväärseks, et ühenduse täitevasutus ei ole seda aruannet – mis oleks tulnud esitada 31. detsembriks 2014 – veel ette valmistanud;

64.

toonitab, et olemasolevad „turvavõrgu“ meetmed nagu riiklik sekkumine ja eraladustusabi üksi ei ole piisavad vahendid jätkuva volatiilsuse või piimasektori kriisiga tegelemiseks; lisab, et sekkumishinnad on liiga madalad, neil ei ole enam mingit seost praeguste turuhindadega ning need on osutunud pikas perspektiivis piisavate ja stabiilsete tootjahindade garanteerimisel ebaefektiivseteks;

65.

tuletab komisjonile meelde, et määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 219 kohaselt on tal kohustus mitte üksnes reageerida tekkinud turuhäiretele, vaid võtta viivitamatult meetmeid turuhäire ärahoidmiseks, sealhulgas juhtudel, kui need meetmed hoiaksid ära selliste turuhäire ohtude realiseerumise, jätkumise või nende muutumise raskemaks või pikaajalisemaks häireks või kui viivitamatute meetmete edasilükkamine põhjustaks turuhäire ohu või suurendaks turuhäiret, laiendaks hiljem turuhäirele või selle ohule reageerimiseks vajalike meetmete ulatust või halvendaks tootmise või turu tingimusi;

66.

palub komisjonil teha sektori sidusrühmadega koostööd ning rakendada paremat reageerimist võimaldavaid ja tegelikkusele rohkem vastavaid turvavõrgusätteid, mis põhinevad piimaturu vaatluskeskuse soovitustel ja mis pakuvad kindlust kriiside korral, mille puhul piima hinna märkimisväärsel langusel ja toorainehindade samaaegsel märkimisväärsel tõusul on tõsine mõju põllumajandustootjate tulumarginaalile; nõuab sekkumise ajakohastamist, et see kajastaks tootmiskulusid, ning selle kohandamist vastavalt turumuutustele;

67.

palub komisjonil rakendada paremat reageerimist võimaldavaid ja tegelikkusele rohkem vastavaid turvavõrgusätteid, ning nõuab, et sekkumishind kajastaks paremini tegelikke tootmiskulusid ja tegelikke turuhindasid ning et seda kohandataks vastavalt turumuutustele; palub komisjonil seetõttu sekkumishindasid koheselt kohandada; tunnistab lisaks, et objektiivsetel kriteeriumidel põhineva turukriisi puhul tuleks eksporditoetus ajutiselt taastada;

68.

palub komisjonil teha sidusrühmadega koostööd, et määrata kindlaks tootmiskulude näitajad, mille puhul võetakse arvesse energiakulusid, väetisi, loomasööta, palku, renti ja muid peamisi sisendikulusid, ning võrdlushinnad sellele vastavalt läbi vaadata; palub komisjonil lisaks sellele teha sidusrühmadega koostööd, et määratleda toodete hinnakujunduse, piimahinna ja tootmiskulude suundumusi hõlmav turuindeks;

69.

rõhutab, et praegused kogemused Venemaa embargoga näitavad, et soovitav on omada suuniseid, mis on liikmesriikide, komisjoni ja parlamendi vahel kokku lepitud ja mis toimivad juhistena meetmete aktiveerimiseks;

70.

toonitab, kui oluline on paremat reageerimist võimaldav ja tegelikkusele rohkem vastav kriisivahend, ning soovitab komisjonil koos parlamendi kui kaasseadusandjaga arutada sektoriga selliste riskijuhtimisvahendite kasutamise võimalust nagu futuuriturud, et kasutada ära sektori volatiilsust selle konkurentsivõime suurendamiseks; on seisukohal, et samuti tuleks uurida uusi sissetuleku stabiliseerimise vahendeid, nagu sissetulekukindlustus või piimatootjate marginaalide kaitse programm;

71.

nõuab, et komisjon arendaks koostöös liikmesriikidega ja piimasektori osalejatega välja tulemuslikud ja asjakohased vahendid kaitseks piimahinna äkilise järsu languse vastu;

72.

toonitab, et piimatootjad – eriti väiketootjad – on eriti tundlikud tarneahela tasakaalustamatuse suhtes, eelkõige muutuva nõudluse, kasvavate tootmiskulude ja vähenevate tootjahindade tõttu, kuid ka majandusalaste prioriteetide tõttu igas liikmesriigis; on arvamusel, et jaemüüjate surve hindade langetamiseks, mis tuleneb nende oma kaubamärgi kasutamisest ja jätkuvast vedelpiima kahjumiga müügist, õõnestab piimasektori tootjate tööd ja investeeringuid ning vähendab lõpptoote väärtust tarbija jaoks; toonitab vajadust võtta toiduainete tarneahela eri osaliste seas kasutusele hea tava juhis; rõhutab vajadust leida mehhanismid, mille abil kaitsta põllumajandustootjaid tulemuslikult tööstuse ja turustajate poolse kuritarvitamise ning nende turgu valitseva seisundi eest jaemüügiturul, ning palub komisjonil esitada oma ettepanek ebaausate kauplemistavade ohjeldamise kohta niipea kui võimalik ja kaaluda sektoripõhist lähenemisviisi konkurentsiõiguse ja ebaausate kauplemistavade suhtes;

73.

on seisukohal, et ebaausad kaubandustavad piiravad tõsiselt sektori investeerimis- ja kohanemisvõimet ning et nende vastu on vaja võidelda nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

74.

märgib, et ilma kriisiprogrammita on piimatootjad isegi nõrgemas olukorras, samal ajal kui piimatööstuse ja suurte toiduainekontsernide mõjuvõim suureneb;

75.

nõuab piimakarjakasvatajate ja nende organisatsioonide laialdasemat kaasamist toiduainete tarneahela juhtimismehhanismidesse, -rühmadesse ja -algatustesse;

76.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/17

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (3),

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta (COM(2011)0896), ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid (COM(2011)0895) ning ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (COM(2011)0897),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Era- ja avaliku sektori investeeringute kasutamine majanduse elavdamiseks ja pikaajalise struktuurimuutuse saavutamiseks: avaliku ja erasektori partnerluse arendamine“ (COM(2009)0615), teatist „Erasektori rolli tugevdamine kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel arenguriikides“ (COM(2014)0263), teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020), teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika – Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema“ (COM(2010)0612), teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine“ (COM(2012)0173) ning teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“ (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames (4), 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele (5) ning 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori partnerluse kohta ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal (6),

—

võttes arvesse EIMi 2010. aasta aruannet komisjonile pealkirjaga „Euroopa VKEde rahvusvahelistumine“,

—

võttes arvesse komisjoni teatise „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015“ (COM(2010)0491) lõiget 5, 2010. aasta märtsis avaldatud ÜRO naiste mõjuvõimu suurendamise põhimõtteid, ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ELi välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi ning ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) lõppdokumendi punkti 46,

—

võttes arvesse OECD 2012. aasta mai soovitust avaliku halduse põhimõtete kohta avaliku ja erasektori partnerluste puhul (7), OECD 1997. aasta konventsiooni, mis käsitleb võitlust välisriigi ametnikele rahvusvahelistes äritehingutes antava altkäemaksu vastu ning OECD 2011. aasta mais ajakohastatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele (8),

—

võttes arvesse asjaomaseid ILO konventsioone,

—

võttes arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2008. aasta suuniseid heade valitsemistavade edendamise kohta avaliku ja erasektori partnerluste puhul (9),

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) 2001. aasta õigussuuniseid taristuprojektidesse tehtavate erainvesteeringute kohta (10) ning Viinis 2. ja 3. mail 2013 toimunud UNCITRALi avaliku ja erasektori partnerlusi käsitleval rahvusvahelisel kollokviumil esitletud uurimusi,

—

võttes arvesse CAFi 2010. aasta aruannet „Infraestructura pública y participación privada: conceptos y experiencias en América y España“,

—

võttes arvesse 2014. aasta juuli „Avaliku ja erasektori partnerluste lühijuhendit: versioon 2.0“, mille koostasid Aasia Arengupank (ADB), Ameerika Riikide Arengupank (IDB), Maailmapanga Grupp ning Public-Private Infrastructure Advisory Facility (PPIAF) (11),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A8-0182/2015),

A.

arvestades, et riikide ühiskondadele ja majanduse ülesehitusele ning selle dünaamikale tuleb kasuks keskkond, mis võimaldab avaliku ja erasektori koostoimet ning avaliku ja erasektori üksuste koostööd näiteks ühiste algatuste ja ühisettevõtete abil;

B.

arvestades, et kuigi avaliku ja erasektori partnerlused on pikaajaline vahend, mida kasutatakse valitsuse poliitikas rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, puudub nende puhul rahvusvaheliselt tunnustatud määratlus ja laiaulatuslik õigusraamistik; arvestades, et praktikas peetakse avaliku ja erasektori partnerlusi laiaks ja mitmekesiseks avaliku sektori osaliste (valitsuste, ametite ja rahvusvaheliste organisatsioonide või nende kombinatsioonide) ja erasektori osaliste (ettevõtete või mittetulundusühingute) koostöö suhete spektriks ning harilikult tähendab see, et erasektor pakub sellist taristut või vara, mida tavapäraselt on pakkunud valitsused;

C.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlus on oluline majanduskasvu, uuenduslikkust, konkurentsivõimet ja töökohtade loomist soodustava vahendina nii ühtsel turul kui ka välisriikides, ning sel on strateegiline roll taristute, eelkõige energia-, vee-, maantee- ja digitaalse taristu kaasajastamisel; arvestades, et ELi ettevõtted on partnerlusse astumise konkurentsiks ja partnerluse teostamiseks hästi ette valmistatud;

D.

arvestades, et kuigi avaliku ja erasektori partnerlus võib võtta erinevaid vorme, on selle kohta ühtset turgu käsitlevates õigusaktides sätestatud ranged menetlusstandardid; arvestades, et neid õigusakte muudeti ja need sõnastati uuesti direktiividega 2014/24/EL ja 2014/25/EL riigihangete kohta, direktiiviga 2014/23/EL kontsessioonilepingute kohta ning institutsioonilise avaliku ja erasektori partnerluse suunistega;

E.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerluse kasutamine taristu, kaupade ja põhiteenuste pakkumiseks on tehniliselt keeruline;

F.

arvestades, et üleilmne majanduskriis on tõsiselt kahjustanud kõiki arenenud, tärkava majandusega ja arenguriike alates 2007. aastast ning mõjutanud eelarvepoliitikat ning institutsiooniliste ja erasektori üksuste, eriti VKEde juurdepääsu projektide elluviimiseks vajalikule rahastamisele, mis omakorda mõjutab taristute ja teiste kapitalimahukate projektide arengut ning põhiteenuste osutamist;

G.

arvestades, et üha rohkem valitsusi võtavad avaliku sektori eelarve piirangute tõttu, mida süvendab majandus- ja võlakriis, kasutusele uuenduslikke lahendusi, nagu avaliku ja erasektori partnerlus, mis nõuetekohase rakenduse korral saab aidata parandada avalike teenuste kulusid, tulemuslikkust, tõhusust ja kvaliteeti ning tagada avalike taristute õigeaegse valmimise avaliku ja erasektori osaliste nõuetekohase kaasamise abil;

H.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerluse hea mõju tuleneb projektide paranenud elluviimisest, kulude ja tulude heast vahekorrast, kulude pikaajalise rahastamise võimalusest, innovatsiooni ja teadusuuringute ergutamisest ning paindlikumast ja oskuslikumast halduskeskkonnast;

I.

arvestades, et kaubanduse ja investeeringute liberaliseerimine ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis peaks aitama luua jõukust ning parandada maailma rahvastiku elukvaliteeti, ning arvestades, et sellega seoses antakse võimalus töötada välja uuenduslikke poliitikapõhimõtteid – koos uute vahenditega, nagu äsja loodud rahastamisvahendid, ja vabakaubanduslepingute võrgustikuga, mis on kasulikud kolmandate riikide valitsustele, kuna nendega tagatakse üldist huvi pakkuvad taristud, kaubad ja teenused –, andes ELi ettevõtetele võimalusi või sillutades neile samal ajal teed ulatuslikumaks osalemiseks välismaistes investeerimisprojektides, mis ühendavad eraettevõtteid ja avaliku sektori üksuseid;

J.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlust iseloomustab pikk kestus, mis mõnikord ulatub 10–30 aastani, ning arvestades, et avaliku ja erasektori partnerluse kestus peaks olema mõttekas ja taotletavate töö, kaupade ning teenusteosutamise eesmärkidega kooskõlas, nii et ei tekitataks konkurentsimoonutusi ega suurendataks asjatult haldusasutuste ja maksumaksjate kulusid ja koormust;

K.

arvestades, et ELi kaubanduspoliitikaga ei tohiks sõltumatut otsust avaliku ja erasektori partnerluse kasutamise kohta toetada ega pidurdada, kuid kui otsus on tehtud, on ELil kohustus tagada suurtele, keskmise suurusega ja väikestele ettevõtetele ning mikroettevõtetele parim võimalik juurdepääs partnerriigi avalike hangete turule, tuues kohalikule kogukonnale lisaväärtust kooskõlas avatuse, osalemise, vastutuse, tulemuslikkuse ja poliitikavaldkondade sidususe põhimõtetega;

L.

arvestades asjaolu, et erasektor võib alahinnata sotsiaalseid taristuid ja nende pakutavat katet, tähendavad taristute loomisega seotud märkimisväärsed kulud, mõningate sektorite loomulik monopol ja nende strateegiline tähtsus, et paljudel juhtudel ei ole avatud konkurents ja erastamine kõige sobivam poliitika, kui esikohal peab olema avalik huvi;

M.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerluste otstarve on seega mõlema maailma parimate külgede ühendamine – üldist huvi pakkuvate teenuste osutamine ja taristute loomine, kuid pigem erasektori tõhustatud osaluse kui erastamise abil;

N.

arvestades, et paljudel tärkava majandusega ja arengumaadel on probleeme mittevastavusega ühelt poolt eraettevõtete dünaamilisuse ja teiselt poolt usaldusväärsete avalike taristute nappuse vahel; arvestades, et sellised ebakõlad (mis torkavad silma nt Indias ja Brasiilias) kahandavad võimalikku kasvu, piirates ekspordi/impordi suutlikkust või segades tootmisliine, kuna puudub piisav sadamataristu, sisetranspordis (raudtee, kaubavedu või maanteed) on puudujääke või energiatootmisüksused ja energiajaotusvõrgud ei toimi; arvestades, et need ebakõlad mõjutavad ebasoodsalt ka inimeste heaolu (kuna ei ole piisavalt kanalisatsiooni- ja veevõrke); arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlused võimaldavad integreeritud lahendusi, mille puhul partner või konsortsium pakub ehitust (ehitus-, inseneri- ja arhitektiteenused), rahastamist (erasektori vahendite kasutamine vähemalt projekti eelrahastamiseks) ning käitamist (hooldus-, järelevalve- ja haldusteenused);

O.

arvestades, et valitsustevahelised organisatsioonid on kasutanud avaliku ja erasektori partnerlusi, et anda abi vähim arenenud riikidele nende partnerluste abil, mis tegutsevad arengu ja koostöö valdkonnas: avaliku ja erasektori partnerlusi on meetmete rakendamiseks kasutanud Maailmapank, piirkondlikud rekonstruktsioonipangad, Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Maailma Terviseorganisatsioon ja ÜRO Lastefond (UNICEF), kui nimetada vaid mõnda; arvestades, et geograafilise asukoha poolest on avaliku ja erasektori partnerluste vallas kogemusi USA-l, Austraalial, Jaapanil, Malaisial, Singapuril, Araabia Ühendemiraatidel ning teistel Aasia ja Ladina-Ameerika riikidel (eesotsas Tšiiliga); arvestades, et ka OECD riikidel (Hispaania, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa ja Soome) on asjakohased õigusaktid; arvestades, et Ühendkuningriigil on kõige arenenum avaliku ja erasektori partnerlusi käsitlev programm (kus erasektori rahastamisalgatus moodustab ligi 20 % avaliku sektori rahastamisest); arvestades, et EL juhib avaliku ja erasektori partnerluste taristute turgu, kuhu on koondunud enam kui 45 % avaliku ja erasektori partnerluste nominaalväärtusest;

P.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlusi on kasutatud seoses struktuurifondide, laienemise, üleeuroopaliste võrkude, ühiste tehnoloogiaalgatuste, strateegia „Euroopa 2020“, teadus- ja arendustegevuse (tuleviku tehased, energiatõhusad ehitised, keskkonnahoidlike autode algatus, jätkusuutlik töötlev tööstus, fotoonika, robootika, kõrgjõudlusega andmetöötlus ning 5G võrgud), e-õppe, ülikoolidega koostöös läbiviidavate teadusprojektide ja teiste tervishoiuvaldkonna programmidega (nt innovatiivsete ravimite algatus); arvestades, et Euroopa Investeerimispank ja Euroopa avaliku ja erasektori partnerluste ekspertkeskus on viinud ellu projekte ELis, selle naabruses ja kaugemalgi; arvestades, et EL on samuti aidanud kaasa ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi abil; arvestades, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond kavatseb ELis toetada teatavaid avaliku ja erasektori partnerlusi, kus võivad osaleda ka kaubanduspartnerite ettevõtted;

Q.

arvestades, et EL on seni hoidnud avaliku hangete turud rahvusvahelise konkurentsi jaoks täiesti avatud ning on kehtestanud eeskirjad, mille eesmärk on tagada ühtsel turul tõeline ja õiglane konkurents ning võimaldada rahvusvahelistel investoritel konkureerida võrdsetel alustel; arvestades, et ELis välismaist osalust või kontrolli ei diskrimineerita ning arvestades, et välisriikide ettevõtted võivad alustada kohalikku äritegevust, eesmärgiga osaleda avaliku ja erasektori partnerluses;

R.

arvestades, et ELi vabakaubanduslepingud hõlmavad sätteid, mis võimaldavad avaliku ja erasektori partnerlustes osalevatel ettevõtetel teha pakkumisi turulepääsu ja eelneva asutamise abil; arvestades, et Korea, Colombia/Peruu, Kesk-Ameerika, Singapuri ja Kanadaga seotud kohtlemine ja avanevad võimalused on diferentseeritult ja konkreetselt kindlaks määratud; arvestades, et eri partneritega peetavate läbirääkimiste suhtes tuleb kohaldada suhteliselt paindlikku lähenemisviisi; arvestades, et eesmärk peab ikkagi jätkuvalt olema sotsiaal- ja majandusarengu, keskkonnasäästlikkuse, demokraatia ja hea valitsemistava edendamine, inimõiguste järgimine, kaitse rahvusvaheliselt tunnustatud standardite toetamine ning inimväärsete töökohtade loomine; arvestades, et mitmepoolsel tasandil kehtestatakse riigihangete osas mitmesuguseid kohustusi ka teenustekaubanduse üldlepingu ja mõnepoolse lepinguga ning teiste mõnepoolsete aktidega, näiteks teenustekaubanduse lepinguga; arvestades, et ELi keskkond on seetõttu muutumas konkurentsivõimelisemaks;

1.

toonitab, et ELis ja kolmandates riikides tuleb ergutada töökohtade loomist, konkurentsivõimet ja tootlikkust uuenduslike poliitikapõhimõtete ja vahendite abil, mille eesmärk on stimuleerida majandusosaliste aktiivsust kasvu taaskäivitamiseks, sealhulgas investeeringute abil väljaspool ühtset turgu; on seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerlus võiks ühena paljudest võimalustest aidata kaasa ELi ettevõtete kasvule ning olla samal ajal kasulik kolmanda riigi partnerile, kuna avaliku ja erasektori partnerluse abil saaks tagada üldist huvi pakkuvad taristud, kaubad ja teenused;

2.

tuletab meelde, et avaliku ja erasektori partnerlus peaks andma kodanikele ja tarbijatele suurt lisaväärtust, tagama teenuste ja/või kaupade kvaliteedi ning andma avalikule haldusele nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil konkreetseid konkurentsivõimelisi ja majanduslikke eeliseid, vältides samal ajal avalikule sektorile lisakoormuse või kahjumi tekitamist;

3.

nõuab komisjonilt avaliku ja erasektori partnerluse määratluse edendamist, et seda saaks tunnustada rahvusvaheliselt kui pikaajalist suhet avaliku sektori üksuste ja erainvestorite vahel, mille eesmärk on kvaliteetsete ja kättesaadavate avalike teenuste ja taristute pakkumine lepingutes selgelt määratletud tingimustel, mille järgimist on lihtne hinnata näitajate abil, tagades, et järgimist tunnustatakse õiglase ja nõuetekohase tasustamisega;

4.

märgib, et nii VKEd kui ka suuremad ettevõtted võivad pakkuda ainulaadset erasektori oskusteavet, kogemusi ja häid tavasid ning võrgustikke, mis hõlmavad avaliku sektori asutusi kolmandates riikides, aidates viia tulemuslikult läbi jätkusuutliku arengu poliitikat; on arvamusel, et VKEd võivad kõige paremini saavutada oma potentsiaali, kui nad loovad võrgustikke ja toimivad ülemaailmsel tasandil ning sisenevad Euroopast väljapoole jäävatele turgudele, muu hulgas avaliku ja erasektori partnerluste abil; kutsub sellega seoses komisjoni üles edendama ja toetama konsortsiumide moodustamist ja muude koostöövormide väljatöötamist suurte ettevõtete ja VKEde vahel, et lihtsustada viimaste juurdepääsu avaliku ja erasektori ühistele projektidele;

5.

rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerluse arendamisel tuleb arvesse võtta eelkõige ELis asuvate VKEde probleeme partnerluse raames rahvusvahelisel turul konkureerimisel ja vajadust tagada VKEdele konkreetne, õiglane ja vastastikune juurdepääs, eelkõige kommunaalteenuste sektoris, nagu on sätestatud direktiivis 2014/25/EL; rõhutab sellega seoses, kui olulised on konkreetsed eeskirjad, millega VKEdele lubatakse klastri- või rühmaviisilist hankimist, ning läbipaistvate ja avatud allhankeahelate kasutamine;

6.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi EL on seni hoidnud oma riigihangete turge rahvusvahelistele konkurentidele suures osas avatuna, samal ajal kui ELi ettevõtted seisavad välismaal ikka veel silmitsi suurte takistustega; palub komisjonil tagada, et ELi kaubanduslepingud sisaldavad vahendeid ELi ettevõtete, eriti VKEde jaoks, et konkureerida välismaal riiklike ettevõtetega võrdsetel tingimustel; samuti nõuab pakkumuste ja pakkumuste hindamise kriteeriumide selget reguleerimist ning neid käsitleva teabe kerget kättesaadavust ning diskrimineerivate ja põhjendamatute kaubandustõkete (maksualane diskrimineerimine, regulatiivsed tõkked harukontorite või tütarettevõtete loomisel ning rahastamisvõimaluste piirangud) kaotamist riigihanke. teenuste või investeeringute valdkonnas; kutsub partnerriike üles kohaldama avatud valitsemise põhimõtteid, et tagada läbipaistvus ja vältida huvide konflikte, ning kasutama avaliku ja erasektori partnerlust ettevaatlikult, võttes arvesse mitte ainult kulutõhususe analüüse ja projektide elujõulisust, vaid ka avaliku sektori asutuste rahalist ja tehnilist suutlikkust, et korraldada järelevalvet teenuste või taristute toimimise üle vastavalt üldisele avalikule huvile;

7.

tunnistab, et avaliku ja erasektori partnerlusega seotud probleeme saab lahendada hea valitsemistava põhimõtete abil, nagu eeskirjade läbipaistvus ja selgus, mille puhul on peamised järgmised aspektid: projektidele toetuse määramine, projektide läbiviimine ja hindamine algetappidest alates; riski ülekandmise modelleerimine ja määratlemine (eelkõige keskmise ja pikema perioodi kulutõhususe hindamine), huvirühmade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine; võitlus korruptsiooni ja pettuse vastu; vastutava asutuse rahalised ja tehnilised võimalused lepingute rakendamise piisavaks planeerimiseks ja jälgimiseks ning õiguskindluse kindlustamine sellises raamistikus, kus tagatakse seadusliku võimu kasutamine avalike asutuste poolt; kutsub komisjoni ja liikmesriike (kes on sellega seoses kõige olulisemad osapooled) üles edendama neid põhimõtteid ning seonduvaid häid tavasid EList väljaspool;

8.

tuletab meelde, et avaliku ja erasektori partnerlust iseloomustab suur väärtus, tehniline keerukus ning partnerite pikaajaline seotus; märgib, et seetõttu on partnerluse eelduseks sobiv paindlikkuse ja menetluslike tagatiste tase, et tagada läbipaistvus, mittediskrimineerimine ja võrdne kohtlemine;

9.

tuletab meelde, et infrastruktuuriprojektidega kaasneb mitmeid riske (eelkõige ehituse, keskkonna, telekommunikatsiooni ja energiavõrkude valdkonnas) ning valitsus kannab avaliku ja erasektori partnerluse kaudu osa neist riskidest eraettevõtjale üle, nii et mõlemad saavad kasu ja samas jagavad projektidega seotud riski ja vastutust; rõhutab lisaks, et riski piisav jagamine on oluline projekti kulude vähendamiseks ning selle eduka rakendamise ja elujõulisuse tagamiseks;

10.

tuletab meelde, et kvaliteetsete, kättesaadavate ja kulutõhusate teenuste osutamine üldsusele nii ELi sees kui ka sellest väljaspool on väga oluline tingimus, et tagada avaliku ja erasektori partnerluse edukas rakendamine ja elujõulisus; tuletab meelde, et mudelite ja lepingute keerukas valik avaldab mõju projekti arengule; hoiatab, et mõnedes etappides on avaliku ja erasektori partnerlust kasutatud vaid selleks, et saavutada ametlikult eelarvepuudujäägiga seotud eesmärgid; toonitab vajadust nõuetekohase institutsioonilise raamistiku järele, mis ühendaks poliitilist pühendumist, head valitsemistava ning kõige aluseks olevat piisavat seadusandlust, tagamaks, et avaliku ja erasektori partnerluse abil pakkuda kodanikele kvaliteetsemaid ja suuremal hulgal teenuseid; rõhutab sellega seoses, kui oluline on osalevate ettevõtete profiili ja eelnevate kogemuste nõuetekohane hindamine, et määrata kindlaks nende poolt osutatud teenuste kvaliteet ning see, kas nende ärikäitumine on olnud vastutustundlik;

11.

rõhutab, et ELi kaubandus-, investeerimis- ja arengupoliitika on omavahel seotud ning et Lissaboni lepingu artiklis 208 on sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mis nõuab arengukoostöö eesmärkide arvesse võtmist sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arenguriike; rõhutab ka, kui oluline on tagada, et ELi investeerimispoliitika oleks suunatud finantsvalikutele, mis hõlmavad tegelikku sotsiaalse mõju hindamist;

12.

toonitab ühe valikuvõimalusena muu hulgas avaliku ja erasektori partnerluste üha suurenevat potentsiaali innovaatiliste lahenduste soodustamisel ning erasektori pikaajalise rahastamise ja kodumaiste ressursside kaasamisel arengu eesmärkide jaoks, arvestades, et arenguriigid vajavad tohutuid investeeringuid taristusse, veevarustusse ja energiasse, ning arvestades, et kuna avalik sektor ei suuda neid ise üksi pakkuda, peab enamik neist tulema erasektorist; on arvamusel, et avaliku ja erasektori partnerlused võivad samuti ärgitada innovatsiooni tehnoloogia ja ärimudelite valdkonnas ning luua mehhanisme erasektori vastutustunde suurendamiseks; juhib siiski tähelepanu juhtudele, mil erasektori osalemine avaliku ja erasektori partnerluses arenguriikides ei ole andnud oodatuid tulemusi; märgib, et selle tulemusena on vaja pakkuda tehnilist abi, et kindlustada avaliku ja erasektori partnerluse väljatöötamiseks õigus- ja institutsioonilised raamistikud, eriti seoses võimega hinnata, planeerida ja jälgida selliste projektide kohaldamist nõuetekohasel moel, ning anda avaliku sektori partneritele võimalus nõuda eraettevõtetelt lepingu rikkumise puhul hüvitist;

13.

märgib, et avaliku ja erasektori partnerlus on arengu tegevuskavas olulisel kohal ning seda edendatakse üha rohkem kui vahendit, mille abil kaotada erinevused taristute rahastamisel nii arenenud kui ka arenguriikides;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon, kes on teatanud, et soovib edaspidi segarahastamisvahendite kasutamist märkimisväärselt laiendada, viiks ellu Euroopa Kontrollikoja eriaruandes segarahastamisvahendite kasutamise kohta antud soovitused ning hindaks laenude ja toetuste ühendamise mehhanismi, eriti seoses arengu ning finantsilise täiendavuse, läbipaistvuse ja vastutusega;

15.

palub ELi organitel ergutada kolmandate riikide ja eriti vähem arenenud riikide avaliku ja erasektori partnerlustes osalevaid ELi äriühinguid töötama vastavalt poliitikavaldkondade sidususe põhimõttele ja kooskõlas OECD hargmaistele ettevõtetele suunatud suunistega, et võtta arvesse arengukoostöö eesmärke; kutsub komisjoni üles ergutama kestlikke investeeringuid, võttes arvesse arengueesmärke, seades esikohale eelkõige sisemajanduse pikaajalise arengu, ning edendama projekte, mille keskmes on näiteks keskkonnakaitse, vaesuse vähendamine, haridus, jäätmekäitlus või taastuvenergiate kasutamine;

16.

rõhutab, et arenguabi valdkonnas saab avaliku ja erasektori partnerluse abil kasutada tõhusalt ELi vahendeid, toetades samal ajal ELi prioriteete ja sidusust muude poliitikavaldkondadega; nõuab komisjoni suuremat osalust ja suuremaid investeeringuid avaliku ja erasektori partnerluses arenguvaldkonnas, ning et avaliku ja erasektori partnerlust kasutataks vahendina, mille abil saaks laiendada ELi piiratud arengueelarvet;

17.

toonitab asjaolu, et tõenäoliselt edendavad erasektori investeeringud ja erasektoripoolne rahastamine oluliselt majanduskasvu, mis on lähiaastatel prognooside kohaselt arenguriikides umbes 5 %; tunnistab, et erasektori vahenditest rahastamisega saab aidata toetada kohalikku majandust ja ettevõtteid ning luua inimväärseid töökohti, ning aidata seega kaasa vaesuse kaotamisele, juhul kui välismaised otseinvesteeringud on nõuetekohaselt reguleeritud ja seotud konkreetsete edusammudega partnerriikide majanduses, nt tehnosiirde ja kohalikule tööjõule koolitusvõimaluste loomise kaudu; on seda arvestades seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerlus võib olla vähim arenenud riikidele kasulik, kuna ebaproportsionaalne investeerimisrisk ei innusta piisavalt erainvesteeringute tegemist; rõhutab, et tulevased avaliku ja erasektori partnerlused peaksid olema suunatud 2015. aasta järgse arengukava raames vaesuse vähendamisele ja teistele säästva arengu eesmärkidele ning need peaksid olema kooskõlas partnerriikide riiklike arengukavadega;

18.

märgib, et nõuetekohaselt struktureeritud ja tõhusalt rakendatud avaliku ja erasektori partnerlustega võivad kaasneda mitmed eelised, sealhulgas innovatsioon, tõhusam ressursside kasutus, kvaliteedi tagamine ja kontroll; märgib samuti, et arenguriikides tuleb avaliku ja erasektori partnerlusi hinnata lähtuvalt nende suutlikkusest anda arenguga seotud tulemusi, ning et riskikoormus peaks olema avaliku ja erasektori vahel õiglaselt jagatud; rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerlused on arenguriikides seni koondunud peamiselt energia- ja telekommunikatsioonisektoritesse ning erasektori osalus sotsiaalinfrastruktuurides on endiselt haruldane; innustab seepärast neid avaliku ja erasektori partnerlusi, mis on suunatud eelkõige säästva arengu eesmärkide saavutamisele;

19.

nõuab, et partnerriikide valitsustele antaks rohkem tehnilist abi, sealhulgas tuleks koolitada kohalikke töötajaid ja toetada tehnosiiret, et nad suudaksid avaliku ja erasektori partnerlustes kindlamalt osaleda ja võtta vastutuse partnerlusprojektide juhtimise ees; selleks tuleks neil aidata luua pangandussüsteeme ja maksuameteid, mis on suutelised finantsjuhtimiseks ning avaliku ja erasektori vahendite haldamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et nagu kogemused näitavad, võivad puudulikult koostatud avaliku ja erasektori partnerluslepped riigi võlga mõningatel juhtudel suurendada, ning nõuab, et koostataks vastutustundliku rahastamise õigusraamistik; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust anda arengumaadele tehnilist abi ja nõu, kuidas oma turgudel ELi standardite kasutamiseks valmistuda ja neid rakendada;

20.

toetab kindlalt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusat ja ulatuslikku levitamist ja rakendamist nii ELis kui ka mujal ning rõhutab, et ÜRO juhtpõhimõtete tõhusas rakendamises esinevate puuduste kõrvaldamiseks tuleb võtta kõik vajalikud poliitilised ja seadusandlikud, sh õiguskaitse kättesaadavust puudutavad meetmed;

21.

rõhutab, et arenguasutused peavad tagama, et riiklikku arenguabi kasutataks arengumaades kohalike majandusvõrgustike toetamiseks, mitte aga doonorriikide eraettevõtete ja rahvusvaheliste ettevõtete edendamiseks; rõhutab eriti, et avaliku ja erasektori partnerlus peaks olema suunatud riigi mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suutlikkuse suurendamisele;

22.

tuletab meelde, et Euroopa Liit on pühendunud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele ja soolise aspekti arvestamisele kõigis oma meetmetes; nõuab tungivalt, et ka avaliku ja erasektori partnerluste kavandamisel ja elluviimisel võetaks arvesse soolist mõõdet, nt kasutades suunatud investeeringute puhul sooliselt eristatud andmeid ja analüüse ning lisades lepingutesse võtmetähtsusega tulemuslikkuse põhinäitajad, pidades silmas naiste huve; nõuab sellega seoses, et toetataks rohkem kohalikke VKEsid, eriti naisettevõtjaid, võimaldamaks neil erasektori juhitud majanduskasvust kasu saada;

23.

palub komisjonil teha tööd, et saavutada rahvusvaheliselt oluliste turulepääsuga seotud kohustuste võtmist Maailma Kaubandusorganisatsioonis ja jätkuvates kahepoolsetes läbirääkimistes kolmandate riikidega, kohaldades rahvusvahelist konkurentsi võimaldavat positiivset ja vastastikku toetavat lähenemisviisi, et kohandada asümmeetriat ELi riigihangete turgude avatuse taseme osas muude kaubanduspartneritega võrreldes; palub komisjonil kaotada haldus-, menetluslikud ja tehnilised tõkked, mis takistavad ELi ettevõtteid osalemast välismaistes avaliku ja erasektori partnerlustes;

24.

palub komisjonil muude riikidega kaubandus- ja investeerimislepingute üle peetavatel läbirääkimistel toetada ELi ettevõtete ja eriti VKEde teelt tõkete kõrvaldamist, et nad saaksid neis riikides avaliku ja erasektori partnerlusse astuda ja toetada ELi spetsialistide tööleasumist neisse riikidesse, ning et nad saaksid võrdsetel alustel konkureerida nii kodumaiste kui ka kolmandate riikide ettevõtetega;

25.

palub komisjonil jälgida ELi äriühinguid välismaal ning teha järeldusi edulugudest, mudelitest ja headest tavadest, et koostada suunised, ning kaaluda virtuaalsete dokumendikeskuste või võrgustike loomist, et hõlbustada ELi ettevõtete, eriti VKEde juurdepääsu avaliku ja erasektori partnerlusi hõlmavaid võimalusi käsitlevale teabele; kutsub komisjoni üles toetama kasutajasõbralike platvormide ja võrgustike loomist, et edendada sidusrühmade vahel struktureeritud dialoogi ning anda tehnilist tuge seoses õigusraamistiku ja eeldatavate probleemidega; palub komisjonil viia läbi uuringu ELi vabakaubanduslepingute ning nende rakendamise mõju kohta ELi ettevõtete juurdepääsule välismaistele avaliku ja erasektori partnerlustele; on arvamusel, et selline uuring võiks anda ülevaate vabakaubanduslepingute konkreetsest mõjust avaliku ja erasektori partnerlusele ning võimaldada lõpuks tuvastada tõkked, mida ei ole veel käsitletud;

26.

palub komisjonil edendada selgete ja terviklike raamatupidamiseeskirjade kasutamist rahvusvahelisel tasandil, et vähendada avaliku ja erasektori partnerlusega seotud ebakindlust, edendades ühtlasi usaldusväärset eelarvepoliitikat ja projektide jätkusuutlikkust;

27.

kutsub komisjoni üles tagama, et ELi toetatud asutused, näiteks Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet (EASME) ja Euroopa ettevõtlusvõrgustik (EEN), saaksid samuti kasutada ja VKEdele jagada teavet selle kohta, kuidas astuda avaliku ja erasektori partnerlusse väljaspool ELi asuvates riikides, ning kuidas edendada VKEde osavõttu avaliku ja erasektori partnerlusest kolmandates riikides;

28.

rõhutab, et piiriüleste erasektorite raha paigutamiseks avaliku ja erasektori partnerlustesse tuleb kindlasti pakkuda piisavaid tagatisi selle kohta, et pikaajalisi investeeringuid toetab selge, kindel ja turvaline keskkond, hea valitsemistava, õiguskindlus, läbipaistvus, võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine ja tõhus vaidluste lahendamine; palub komisjonil ja nõukogul teha selleks koostööd pädevate rahvusvaheliste foorumite raames ning rahvusvahelistest finantsasutustes, et tagada selles valdkonnas vajalik õiguslik baas, mis oleks läbipaistev, demokraatlik, kaasav, tulemuslik ja kulutõhus;

29.

on veendunud, et ELi äriühingute suurem osalemine laiaulatuslikes rahvusvahelistes avaliku ja erasektori partnerlustes võiks tuua Euroopa Liidus olulist kasu inimväärsete töökohtade loomise, tootlikkuse, konkurentsivõime, tehnoloogiliste võimaluste ja innovatsiooni arengu valdkonnas; tuletab meelde, et raportis Euroopa VKEde rahvusvahelistumise kohta rõhutati positiivset seost rahvusvahelistumise ja innovatsiooni vahel seoses toodete, teenuste ja protsessidega;

30.

rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerluse arendamisel tuleb arvesse võtta eelkõige ELis asuvate VKEde probleeme partnerluse raames rahvusvahelisel turul konkureerimisel ja vajadust tagada VKEdele konkreetne ja õiglane juurdepääs; rõhutab sellega seoses, kui olulised on konkreetsed eeskirjad, millega VKEdele lubatakse klastri- või rühmaviisilist hankimist, ning läbipaistvate ja avatud allhankeahelate kasutamine; on arvamusel, et VKEsid tuleks julgustada osalema nii alltöövõtjatena kui ka konsortsiumite liikmetena pakkumismenetlustes;

31.

tuletab meelde, et tänu avaliku ja erasektori partnerluste kasutamisele on ELis tehtud saavutusi taristu arengus ja juhtivates valdkondades, nagu tehnoloogia, teadusuuringud, e-õpe ja muud suure lisandväärtusega sektorid, ja ergutab komisjoni tegema kindlaks selliseid projekte, mis on andnud ELis parimaid tulemusi ning edendama ELi igat liiki äriühingute, eriti VKEde osalemist välismaal sarnastes ettevõtmistes;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Investeerimispangale.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/25

—

võttes arvesse komisjoni aruannet puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone, rakendusfonde ja rakenduskavu käsitlevate sätete rakendamise kohta alates 2007. aasta reformist (COM(2014)0112),

—

võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2014. aasta järeldusi eespool nimetatud komisjoni aruande kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (1),

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa aiandussektori tuleviku ja kasvustrateegia kohta (2),

—

võttes arvesse ELi puu- ja köögiviljasektori hetkeseisu ja väljavaateid 2013. aasta järgse ÜPP raames käsitlevat uuringut „The EU fruit and vegetables sector: Overview and post 2013 CAP perspective“, mis viidi läbi 2011. aastal Euroopa Parlamendi toetusel,

—

võttes arvesse ELi puu- ja köögiviljasektoris uute eeskirjade kehtestamist käsitlevat kahte uuringut pealkirjaga „Towards new rules for the EU’s fruit and vegetables sector“, mille viisid 22. jaanuaril 2015 toimunud Euroopa Parlamendi õpikoja jaoks läbi Assemblée des Régions Européennes Légumières et Horticoles (AREFLH) ja Wageningeni ülikool,

—

võttes arvesse komisjoni teatist ebaausate kauplemistavade vastu võitlemise kohta ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas (COM(2014)0472),

—

võttes arvesse 2014. aastal Euroopa Parlamendi egiidi all teostatud uuringut pealkirjaga „USA 2014. aasta põllumajandusettevõtete seaduses ja aastate 2014–2020 ÜPPs ette nähtud riskijuhtimise vahendite võrdlev analüüs“,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A8-0170/2015),

A.

arvestades, et alates 1990. aastatest on puu- ja köögiviljasektorit käsitlevas liidu poliitikas keskendutud tootjaorganisatsioonide osatähtsuse suurendamisele;

B.

arvestades, et 2007. aasta reformi eesmärk oli suurendada puu- ja köögiviljasektoris tootjaorganisatsioonide osatähtsust, pakkudes neile muu hulgas ulatuslikumaid vahendeid turukriiside ennetamiseks ja leevendamiseks ning suurendades ja koondades tarneid, parandades kvaliteeti ja konkurentsivõimet, kohandades pakkumist turu nõuetega ning andes tehnilist abi keskkonnahoidlikuks tootmiseks;

C.

arvestades, et eraettevõtetega võrreldes kehtivad tootjaorganisatsioonide suhtes sellised piirangud nagu näiteks tulude struktuuriga seotud investeeringute kasutuspiirangud või müügivajadus;

D.

arvestades, et tähtis on toetada puu- ja köögiviljasektorit kogu liidu territooriumil, kuna see on oluline lisaväärtuse ja tööhõive allikas ning toob kasu tervisele tänu tervislikule ja tasakaalustatud toitumisele;

E.

arvestades, et liidu toetus tootjaorganisatsioonidele ja nende liitudele on suunatud sektori konkurentsivõime suurendamisele innovatsiooni toetamise, tootlikkuse tõstmise, reklaami edendamise, põllumajandusettevõtjate läbirääkimispositsiooni tugevdamise ja toidutarneahela tasakaalustamise kaudu, pidades samal ajal puu- ja köögiviljade tootmisel ja turustamisel silmas ka keskkonnaküsimusi ning pöörates vajalikku tähelepanu üksiktootjate olukorrale;

F.

arvestades, et töötati välja stiimulid, et ergutada tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ühinemist ja rahvusvahelist koostööd, et suurendada tootjaorganisatsioonide läbirääkimisjõudu turustusahelas;

G.

arvestades, et ELi tasandil on enamik puu- ja köögiviljatootjaid väikesed või keskmise suurusega majandid;

H.

arvestades, et Euroopa Parlamendi tellimusel 2011. aastal korraldatud puu- ja köögiviljakorda käsitleva uuringu kohaselt tuleks tootjaorganisatsioone toetada, sest „ühine tegutsemine tootjate tasandil ja tulemuslik koordineerimine tarneahelas näivad olevat igasuguse suhteliste tootjahindade languse peatamise strateegia edukuse eeltingimused“;

I.

arvestades, et puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonid ja nende liidud võivad moodustada rakendusfondi liikmesriikide heakskiidu saanud tegevusprogrammide rahastamiseks;

J.

arvestades, et neid fonde rahastatakse tootjaorganisatsioonide liikmete sissemaksetest või tootjaorganisatsioonide endi poolt ning ELi rahalisest abist, ning et selline kaasrahastamine tugevdab abisaajate pühendumust, aitab tagada abi mõistlikku kasutamist ja omab võimendavat mõju;

K.

arvestades, et eelmise ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames uute puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide investeeringute jaoks antud rahaline toetus, millele 2013. aasta reform lõpu tegi, oli väga vajalik, eriti Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa liikmesriikides, saartel ja ülemereterritooriumitel;

L.

märkides järgmist:

M.

arvestades, et eeltoodud on keskmised näitajad liidu kohta tervikuna, samal ajal kui liikmesriigiti või isegi liikmesriikide siseselt on olukord vägagi erinev; arvestades, et erinevused tulenevad erinevatest lähtepositsioonidest tootjaorganisatsioonide loomisel, ajaloolistest teguritest (põllumajandustootjate soov või soovimatus tootjaorganisatsioone luua), põllumajandite struktuurist, erinevatest turutingimustest ja haldustõketest, vähesest toetusest ning ka asjaolust, et paljudes liikmesriikides tegutsevad selles sektoris valdavalt väiketootjad;

N.

arvestades, et komisjoni poolt 4. juunist kuni 9. septembrini 2012. aastal korraldatud avalikud konsultatsioonid poliitikavalikute ja nende mõjude hindamise küsimustes seoses ELi puu- ja köögiviljakorra läbivaatamisega näitavad, et enamik vastanutest pooldab nimetatud korra jätkumist mõningate konkreetsete muudatustega;

O.

arvestades, et neis piirkondades, kus tootjad on kõige enam organiseerunud, on tootjate konkurentsivõime, rahvusvahelistumine, toodangu kvaliteet ning tootmise tulukus ja ökoloogiline jätkusuutlikkus kõige parem;

P.

arvestades, et teatavates liikmesriikides on tootjate organiseerituse keskmine tase endiselt madal ja tunduvalt alla ELi keskmise, kuigi see üldine tähelepanek vajab täpsustamist sõltuvalt tootmise ja turustamise kaasajastamise tasemest piirkondades; arvestades, et osaliselt põhjustab madalaid keskmisi näitajaid tootjaorganisatsioonide tegevuse peatamine ja nende mittetunnustamine, mis tekitab tootjates ebakindlust;

Q.

arvestades, et ehkki siseriiklik rahaline toetus (määrus (EL) nr 1308/2013) on olnud tarnete koondamise mõttes oluline rahastamisvahend, tuleb selle mõjusust suurendada;

R.

arvestades, et tootjaorganisatsioonide tegevus uute turgude avamisel, tarbimise edendamisel või innovatsiooni investeerimisel avaldab puu- ja köögiviljasektorile tervikuna väga positiivset mõju;

S.

arvestades, et ELis annab puu- ja köögiviljasektor 18 % põllumajandustoodangu koguväärtusest, kasutab ainult 3 % haritavast maast ja tema väärtus on üle 50 miljardi euro;

T.

arvestades, et puu- ja köögiviljade tarneahela käibeks arvestatakse üle 120 miljardi euro, selles töötab umbes 550 000 inimest ja see toimib Euroopa tasandil majandusliku võimendajana, stimuleerides teistes sektorites nii nõudlust kui ka lisaväärtuse loomist;

U.

arvestades, et ELis puu- ja köögivilja all oleva põllumajandusmaa pind vähenes aastatel 2003–2010 6 % võrra, mis näitab, et põllumajandustootjad on läinud üle teistele põllukultuuridele või tihtipeale ka lõpetanud põllumajandusega tegelemise; arvestades, et Euroopa puu- ja köögivilja tootvate piirkondade assamblee (AREFLH) 2015. aasta uuringu kohaselt oli vähenemine Lõuna-Euroopas suurem kui Põhja-Euroopas;

V.

arvestades, et puu-ja köögiviljatoodangu maht on ka viimastel aastatel vähenenud, samal ajal kui selle reaalväärtus on pigem püsinud stabiilsena, ulatudes 2012. aastal 48,25 miljardi euroni, kuid sellele vaatamata ei ole suudetud toodangut müüa tootmiskuludele ja töötasudele vastavate tootjahindadega;

W.

arvestades, et tarbimisdefitsiit on puu- ja köögiviljasektori jaoks tõsine probleem, mille tõttu on tootmine viimastel aastatel vähenenud; arvestades, et foorumi Freshfel Europe andmete kohaselt tarbiti 28 ELi liikmesriigis 2012. aastal 387 g värskeid puu- ja köögivilju inimese kohta päevas, mis on aastate 2007–2011 keskmisest 8,7 % vähem; arvestades, et selline vähenemine tundub kajastavat pikaajalist suundumust töödeldud toidu suurema tarbimise poole ja majanduskriisi mõju;

X.

arvestades, et Euroopa Liidus on 22 miljonit ülekaalulist last ning teismelised tarbivad vaid 30–50 % soovitatavast päevasest puu- ja köögiviljakogusest;

Y.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab süüa päevas vähemalt 400 g puu- ja köögivilju, et ennetada selliseid kroonilisi haigusi nagu südamehaigused, vähktõbi, diabeet ja rasvumine, viimast eriti laste puhul; arvestades, et siiani on ainult neli ELi liikmesriiki seda soovitust järginud;

Z.

arvestades, et 2012. aastal oli ELi puu- ja köögiviljade kaubandusbilanss negatiivne, suuresti seetõttu, et liitu imporditakse märksa rohkem puuvilja kui seda eksporditakse;

AA.

arvestades, et AREFLHi 2015. aasta uuringus viidatakse asjaolule, et ELi turg on impordile suhteliselt avatud, samas kui Euroopa ekspordile kehtestavad kaubanduspartnerid olulisi tariifseid ja mittetariifseid tõkkeid; arvestades, et kuigi import kolmandatest riikidest konkureerib otseselt samalaadsete ELi toodetega, ei rakendata mõnel juhul nende kasvatamisel samaväärseid keskkonna-, toiduohutuse ja sotsiaalseid norme;

AB.

arvestades, et puu- ja köögiviljasektoris esineb sageli turukriise, sest isegi väike ületootmine võib tootjahinda järsult langetada; arvestades, et puu- ja köögivili on enamjaolt kergesti riknev toode, mis tuleb ruttu maha müüa, mistõttu selle sektori põllumajandustootjatel ei ole suurte jaemüüjate ja töötlejatega võrreldes eriti läbirääkimisruumi;

AC.

arvestades, et Venemaa embargost põhjustatud kriis on juba avaldanud ja avaldab veelgi puu- ja köögiviljasektorile olulist negatiivset mõju ning et selle sektori tootjate kahjumid on ühed suurimatest; arvestades vajadust rõhutada, kui tähtis on tugevate tootjaorganisatsioonide olemasolu, mis on korraldatud nii, et suudavad ühisjõul ootamatuste ja raskustega toime tulla, kui neil on toeks iga kriisi tõsidusele vastavalt kohandatud piisavad ühenduse abivahendid või kui vajaduse korral käivitatakse määruses (EL) nr 1308/2013 ette nähtud erakorralised meetmed;

AD.

arvestades, et komisjoni aruandes tunnistatakse, et puu- ja köögiviljakorra kriisiennetusvahendeid on 2007. aasta reformi järgselt vähe kasutatud ning need ei ole suutnud leevendada tõsiste kriiside, näiteks E. coli või praeguse Venemaa kaubandusembargost põhjustatud kriisi tagajärgi; arvestades, et kui turult lahkumine välja arvata, on nende enamasti vahendite kohaldamine ebaselgete regulatsioonide tõttu halduslikult keeruline;

AE.

arvestades, et koolipuuvilja programm, mille raames kasutatakse mitmeid kohalikke ja hooajalisi puu- ja köögivilju, on huvi äratanud ja edu saavutanud;

AF.

arvestades, et kapitali ja ELi finantsabi alla kuuluvate kriisiennetus- ja kriisiohjamismeetmete rahastamiseks võetud laenude intressimaksete tagastamine on olnud tegevusprogrammides oluline vahend turgude ebakindluse leevendamiseks;

AG.

arvestades, et komisjoni aruandes on kehtiva puu- ja köögiviljakorra puudustena nimetatud eeskirjade keerukust ja õiguskindluse puudumist; arvestades, et volinik Hogan on võtnud eesmärgiks seda korda oma ametiaja esimesel aastal parandada, võttes arvesse eri liikmesriikide kultuurilisi iseärasusi ja turutingimuste erinevusi ning vajadust tõsta sektori konkurentsi- ja innovatsioonivõimet;

AH.

arvestades, et Wageningeni ülikooli uuringus leitakse, et ELi rakendusaktide erinev tõlgendamine on tekitanud liikmesriikide ametiasutuste ja tootjaorganisatsioonide jaoks õigusliku ebakindluse, mis pärsib tootjaorganisatsioonide loomist, suurendab halduskoormust ja vähendab riskijulgust;

AI.

arvestades, et puu- ja köögiviljakorra toimimise jaoks on olulised selged ja prognoositavad auditeerimismenetlused; arvestades, et vältida tuleks järjestikuste auditite dubleerimist ning järelauditeid ei tuleks läbi viia enne, kui raamatupidamise aastaaruande kontrolli ja heakskiitmise tulemusena on antud eelnenud auditi kohta lõplik otsus, tagamaks seda, et liikmesriigid ei peaks tegema suuremaid parandusi kui tarvis;

AJ.

arvestades, et määruses (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, on mitmeid komisjoni teatise punkte juba arvesse võetud, ning arvestades vajadust Euroopa Liidus praegu kehtivaid eeskirju stabiliseerida;

AK.

arvestades, et proportsionaalsuse põhimõte peaks oluliselt vähendama puu- ja köögiviljakorra õiguslikku ebakindlust ning tagama, et üksikute eeskirjade rikkujate teod ei takistaks kogu tootjaorganisatsiooni tegevust;

AL.

arvestades, et tootjaorganisatsioonidel on sageli raskusi selliste juhtide leidmise ja väljaõpetamisega, kellel oleksid agrotööstussektori konkurentsikeskkonnas äritegevuse korraldamiseks vajalikud oskused; arvestades, et komisjoni aruande kohaselt on tootjaorganisatsioonid teinud vähe kulutusi koolitus- ja nõustamisteenuste peale;

AM.

arvestades, et põllumajandustootmisega tegelev elanikkond ELi 28 liikmesriigis vananeb kiiresti ning et üheksa üle 55-aastase põllumajandustootja kohta tuleb vaid üks vähem kui 35 aasta vanune tootja;

1.

on rahul komisjoni aruandega, mis annab tasakaalustatud pildi puu- ja köögiviljakorra arengutest pärast 2007. aasta reformi, kinnitab sektori põhilise organisatsioonilise ülesehituse sobivust, näitab, millistes valdkondades on edu saavutatud (näiteks tootjaorganisatsioonide kasvav kontsentreerumine, mis parandab sektori seisundit toidutarneahelas), ning osutab samal ajal ka jätkuvatele probleemidele;

2.

on seisukohal, et toetus peab heastama tootjaorganisatsioonidele kehtestatud piirangute turu seisukohalt kahjuliku mõju;

3.

peab tervitatavaks ELi puu- ja köögiviljakorra meetmeid, mille eesmärk on suurendada ELi taimekasvatajate turusuunitlust, ergutada innovatsiooni, propageerida puu- ja köögivilja, tõsta kasvatajate konkurentsivõimet ja parandada toodangu turustamist, toodete kvaliteeti ja tootmise keskkonnaaspekte, toetades tootjaorganisatsioone ja nende liite ja tunnustades sektorisiseseid organisatsioone ning samuti edendades klastrite moodustamist, mis tekitavad uusi tuluvooge, mida saab suunata uutesse investeeringutesse;

4.

peab tervitatavaks asjaolu, et uues ÜPPs säilib puu- ja köögiviljakord, kuid tunnistab samas, et olemasolevad vahendid ei ole alati olnud tulemuslikud, mida möönab ka komisjon oma avaliku arutelu dokumendis „ELi puu- ja köögiviljasektori korra läbivaatamine“, ning toetab seepärast Newcastle’i rühma tööd puu- ja köögiviljakorra täiustamiseks, mille juures tuleks arvestada liikmesriikides ühistute tegevust reguleeriva õiguskorra erisusi, et mitte takistada uute tootjaorganisatsioonide loomist, ning samas ka tunnistada, et taimekasvatajad võivad otsustada tootjaorganisatsioonide süsteemiga mitte ühineda;

5.

palub komisjonil veelgi jõulisemalt võidelda toidutarneahelas esinevate ebaausate äritavade vastu, mis vähendavad tootjate tulu ja sissetulekut ning ohustavad kogu sektori elujõulisust ja jätkusuutlikkust; on seisukohal, et ebaausad äritavad ja suurte jaekettide poolt nii koondunud kui ka üksiktootjatele avaldatav surve on peamine põhjus, mis ei lase puu- ja köögiviljatootjatel inimväärset elatist teenida; juhib tähelepanu asjaolule, et tootjate turupositsiooni nõrkust süvendab nende toodangu kiire riknemine; on seisukohal, et loetletud probleemid, näiteks maa sööti jätmine ja aktiivsete põllumajandustootjate põlvkonna vananemine, leiavad lahenduse alles siis, kui tootmiskasumid on selle elukutse tuleviku tagamiseks ja noorte töötajate köitmiseks piisavad;

6.

palub komisjonil kehtestada toidutarneahela häid tavasid reguleerivad selged ELi eeskirjad, et tagada eeskirjade ühtemoodi tõlgendamine ebaausate äritavade küsimuses;

7.

palub komisjonil edendada meetmeid, mis soodustaksid tootjaorganisatsioonide toodangu otseturundust; on veendunud, et otseturundus on alternatiiv suurtele jaekettidele ja nende alusväärtustele – suhtumisele toidusse, põllumajandusse ja keskkonda; on seisukohal, et otseturunduse korral on hinnad suurte jaemüüjate hindadest madalamad just seetõttu, et langevad ära vahendajad ja transpordikulud; sellega seoses leiab, et lühem tarneahel tagab tootjatele õiglase tulu ja võimaldab võidelda ebaausate äritavade vastu;

8.

märgib, et paljud liikmesriigid on võtnud ebaausate äritavade vastu meetmeid, ning nõuab põllumajandustoodete siseturu tugevdamiseks kooskõlastatud meetmeid ELi tasandil;

9.

rõhutab, et on tähtis säilitada värskete puu- ja köögiviljatoodete Euroopa kvaliteedinõuded, et tagada lõpptarbija huvides tarneahelas püsivalt kõrge kvaliteet;

10.

nõuab komisjonilt selgitust selle kohta, kuidas ta kavatseb kohaldada määruse (EL) nr 1308/2013 (millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus) artikli 209 lõiget 1 eesmärgiga suurendada õiguslikku selgust ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkide saavutamise viiside osas, mille juures tuleb seoses konkurentsiküsimustega rangelt täita ELi toimimise lepingu artiklit 101;

11.

märgib, et sektori organiseerituse tase (mõõdetuna tootjaorganisatsioonide poolt turustatud puu- ja köögivilja osakaaluna toodangu koguväärtuses) liidus keskmiselt on viimastel aastatel järjekindlalt tõusnud, kuid see tõus on toimunud vaid mõne üksiku liikmesriigi arvel;

12.

rõhutab, et nimetatud tõusule vaatamata on keskmine tootjate organiseerituse tase endiselt madal ning mõnes liikmesriigis tublisti alla ELi keskmise, ning et selle probleemiga tegelemine on puu- ja köögiviljakorra tuleviku seisukohast otsustava tähtsusega, mitte just viimases järjekorras ka eri piirkondade ebaühtluse vähendamiseks; rõhutab lisaks, et organiseerituse taseme tõusu ei soodusta ka tootjaorganisatsioonide suhtes kehtivate eeskirjade keerukus, mis on viinud mõnes liikmesriigis tootjaorganisatsioonide tegevuse peatamise ja nende mittetunnustamiseni; palub seepärast komisjonil niisuguse suundumuse vääramiseks puu- ja köögiviljakorra eeskirju lihtsustada, et muuta tootjaorganisatsioonidesse astumine atraktiivsemaks;

13.

juhib tähelepanu vajadusele suurendada selles sektoris organiseerituse taset, pidades silmas, et see on kindlasti suurem piirkondades, kus tootmist ja turundust on rohkem moderniseeritud ja suunatud ekspordile, kuid madalaim nendes riikides, mis ei ole paljude aastate jooksul saanud rakendusfonde kasutada;

14.

leiab, et tingimata tuleb kaaluda kriisijuhtimise vahendite rakendamist ning teatud tootjaorganisatsioonide sellealaseid edukaid algatusi peab olema võimalik selgelt vahendada, selleks et kasutada neid kõikjal, kus võimalik; sel eesmärgil kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust ja teadmisi selliste algatusvõimeliste tootjaorganisatsioonide kohta;

15.

tuletab meelde, et tootjaorganisatsioonid on töökeskkonnad, mis on tehtud tootjatele kättesaadavaks, et aidata neil turul kollektiivselt organiseeruda, nii et neil oleks võimalik kindlustada oma tulud, ning et tootjaorganisatsioonid on eriti kasulikud neis tootmispiirkondades, mis saadavad oma toodangut tarbimispiirkondadesse, kuid teatavad üksiktootjad ning teatavad kohalikud või nišiturud neid eriti palju ei kasuta;

16.

rõhutab, et sellega seoses on oluline pakkuda tootjaorganisatsioonidele rohkem tuge ja stiimuleid nii olemasolevate tootjaorganisatsioonide ühendamiseks tootjaorganisatsioonide liitudesse kui ka uute loomiseks nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, ning nõuab samal ajal uute tootjaorganisatsioonide loomiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutuse jälgimist, et neid vahendeid tõesti kasutataks liikmeks olevate tootjate sissetulekute suurendamiseks;

17.

peab kahetsusväärseks, et teatud liikmesriikides on tootjaorganisatsioonide osakaal äärmiselt väike ning soovitab liikmesriikidel nõuda eeskätt tootjate ühenduste edendamist; kutsub komisjoni üles analüüsima nende liikmesriikide eripära, kus põllumajandustootjate organiseeritus on madal;

18.

nõuab sellega seoses, et komisjon taastaks hiljuti asutatud puuvilja- ja juurviljatootjate organisatsioonide investeeringuteks antava rahalise toetuse; leiab, et asutamisfaasis olevatel organisatsioonidel on ilma selle toetuseta ülimalt raske saavutada oma tegevuseks vajalikku riiklikku tunnustust; on seepärast arvamusel, et toetus on üks kõige olulisemaid vahendeid organisatsioonide arendamiseks ja organisatsioonide arvu suurendamiseks;

19.

kutsub komisjoni üles ÜPP lihtsustamise ühe osana jätkuvalt tugevdama tootjaorganisatsioonide mõjusust tarnete koondamise osas, eelkõige seoses nende keskse turustamistegevusega puu- ja köögiviljade tarneahelas;

20.

leiab, et on oluline võimaldada hüvesid tootjaorganisatsioonidele, mis otsustavad võtta vastu noori liikmeid; rõhutab, et tootjaorganisatsioonid võivad anda võimaluse põlvkondade vahetumise edendamiseks põllumajandussektoris;

21.

kutsub komisjoni üles tagama nende sätete kiire ja ühtlustatud rakendamise, mis käsitlevad ühelt poolt puu- ja köögivilju ning teisalt tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 1308/2013;

22.

väljendab sügavat kahetsust tõsiasja üle, et vaid 7,5 % ELi põllumajandustootjatest on praegu nooremad kui 35-aastased, ning usub, et noorte jaoks köitvad hästitoimivad tootjaorganisatsioonid võivad aidata sellist mittejätkusuutlikku demograafilist suundumust muuta;

23.

märgib, et on vaja stimuleerida teadusuuringute ja innovatsiooni taseme tõstmist tootjaorganisatsioonides; leiab, et ulatuslikumad aitavad tootjaorganisatsioonidel muutuda konkurentsivõimelisemaks ning võimeliseks võitlema surmavate haigustega, mis hävitavad Euroopa põllumajandust;

24.

rõhutab vajadust aidata tootjaorganisatsioonidel suurendada eksporti ja uurida uute välisturgude võimalusi;

25.

peab vajalikuks muuta tootjaorganisatsioonid atraktiivsemaks, vähendades bürokraatiat, suurendades neile antavat Euroopa Liidu toetust ja täiustades kriisijuhtimismehhanisme;

26.

nõuab tungivalt, et komisjon oma peatse rakendusaktide läbivaatamise käigus ja nn lihtsustamiskava raames suurendaks liikmesriikide ametiasutuste, tootjaorganisatsioonide ja nende liitude jaoks õiguskindlust ning leevendaks nende halduskoormust; rõhutab, et läbivaatamine ei tohiks muuta puu- ja köögiviljakorra põhistruktuuri ega kahjustada sektori tootjate huve ega tulusid;

27.

märgib murelikult, et komisjoni audiitorid võivad tootjaorganisatsioonide eeskirju väga erinevalt tõlgendada, mis põhjustab suurt ebakindlust ning võib liikmesriikidele kaasa tuua eraldistest ilmajäämise ja kohtuliku kontrolli ohu; rõhutab samuti, et auditeerimismenetlused ja finantskorrektsioonid tuleb teostada õigeaegselt ja kokkulepitud auditeerimisperioodi jooksul;

28.

palub komisjonil oluliselt vähendada menetlemisaega, mille vältel teostatakse eeskirjade täitmise kontrolli;

29.

palub komisjonil süsteemi õiguskindluse suurendamiseks muuta kontrollid ratsionaalsemaks ja keskendada need iga sellise tegevuse või meetme tegeliku elluviimise jälgimisele, mis on tööprogrammi osana heaks kiidetud, samuti nende jaoks eraldatud kulude jälgimisele, näidates selgelt, mida kontrollida ja kes kontrolli läbiviimise eest vastutab;

30.

palub, et komisjon tootjaorganisatsioonide ja nende liikmete jaoks õiguskindluse suurendamiseks taotleks karistuste proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist ja tagaks auditite lõpuleviimise sätestatud aja jooksul;

31.

juhib tähelepanu sellele, et abi taotlemise ja taotluste põhjendamise tingimused on liiga mahukad ja ebamäärased ning rida haldusorganeid kontrollib korduvalt nende tingimuste täitmist, mis ei ole sageli ei järjekindlad ega täpsed, mistõttu osa partnereid loobub sellest korrast ja osa tootjaorganisatsioone otsustab rakenduskavasid mitte esitada; peab sellega seoses hädavajalikuks täpsustada Euroopa õigusakte tootjaorganisatsioonide tunnustamise kohta, et tagada korra õiguskindlus ning vältida tootjate hulgas ebakindlust;

32.

nõuab tungivalt komisjonilt selguse loomist rahvusvaheliste tootjaorganisatsioonide (ja nende liitude) asutamise eeskirjades, eriti nende kohustuste ja vastutuse osas, et sellega anda õiguskindlus riikide haldusasutustele ja asjaomastele tootjaorganisatsioonidele;

33.

nõuab tootmisharudevaheliste organisatsioonide kohustuste laiendamist, eriti teabe ja teavitamise ning tarbijast kodanike harimise osas, eelkõige toiduga seotud küsimustes;

34.

rõhutab tootmisharudevaheliste organisatsioonide tähtsust sektorisiseste arutelude taseme tõstmisel;

35.

tunneb muret selle pärast, et kõige suuremad tootjaorganisatsioonid (umbes 18 % kõigist tootjaorganisatsioonidest, kogukäibega üle 20 miljoni euro) saavad umbes 70 % ELi finantsabist;

36.

on seisukohal, et keerukuse vähendamine, sealhulgas uute riigisiseste ja rahvusvaheliste tootjaorganisatsioonide asutamise eeskirjade lihtsustamine peaks olema esimene samm, et muuta neid põllumajandustootjate jaoks köitvamaks, kusjuures see ei tähenda sellist organisatsioonistruktuuride muutmist, mis kahjustaks organisatsioonide võimet turul tulemuslikult tegutseda; palub komisjonil leida lisameetmeid tootjaorganisatsioonide atraktiivsuse tõstmiseks, eelkõige madala organiseerituse tasemega liikmesriikides;

37.

palub komisjonil kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet ettevaatlikult ja tagada, et üksikisikute vigade eest ei peaks vastutama kõik tootjaorganisatsiooni liikmed;

38.

on seisukohal, et tunnustamismenetluste lihtsustamine ei tohiks kahjustada siseriiklikke eeskirju, millega kehtestatakse, sarnaselt ühistutega, puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide suhtes kehtivad nõuded;

39.

palub, et komisjon puu- ja köögiviljakorra läbivaatamisel vähendaks tootjaorganisatsioonide halduskoormust sellega, et teeb lõpu riigiasutuste korraldatavatele vahehindamistele; märgib, et neil hindamistel tihtipeale korratakse küsimusi, mis esinevad riigiasutustele esitatavates aastaaruannetes, ja need ei anna mingit käegakatsutavat kasu; lisaks palub, et komisjon bürokraatia vähendamiseks piiraks riigiasutustelt ja tootjaorganisatsioonidelt aastaaruannetes nõutava teabe hulka ning koguks üksnes neid andmeid, mida ta korra tulemuslikkuse jälgimisel tegelikult kasutab;

40.

nõuab tungivalt, et komisjon vaataks üle 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 499/2014, millega muudeti tootjaorganisatsioonide kontrollimine keerukamaks ja kehtestati ebaproportsionaalsed karistused keerukate tunnustamiskriteeriumite täitmatajätmise eest; rõhutab, et kui me tahame, et uued kasvatajad korraga ühineksid ja praegused liikmed sellest ei loobuks, peavad karistused olema proportsionaalsed;

41.

on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide konkurentsivõime sõltub suurel määral nende juhtimisest; nõuab tungivalt, et komisjon praegusi meetmeid edasi arendaks või valmistaks ette uued, sealhulgas koolitusmeetmed ja algatused kogemuste vahetamiseks, mis võivad parandada tootjaorganisatsioonide juhtimist ja nende konkurentsivõimet toidutarneahelas ning suurendada organisatsioonide siseselt turusuunitlusega käitumise tähtsust; rõhutab, et tootjaorganisatsioone peaksid juhtima turundust tundvad inimesed, kes oskavad põllumajandussektoris tekkivaid kriisiolukordi lahendada;

42.

soovitab komisjonil keskenduda tootjaorganisatsioonidega seotud tootmis- ja turundusmudelitele ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegema oma piirkondades nimetatud organisatsioonidele kättesaadavaks logistilise ja müügitoe;

43.

palub komisjoni võtta vajalikud meetmed, et tootjaorganisatsioonid saaksid täielikult täita oma ülesannet tootjate tulude suurendajatena;

44.

palub komisjonil kaaluda mõtet suurendada eraldisi kriisiennetus- ja kriisiohjamismeetmete rahastamiseks (kapitali ja laenuintresside tagastamiseks antav finantsabi) ning tootjaorganisatsioonide ja nende liitude tegevusprogrammide muude eesmärkide täitmiseks;

45.

nõuab komisjonilt tungivalt meetmeid tootjaorganisatsioonide korraldust puudutava haldusalase ja struktuurilise oskusteabe edasiandmiseks tootjaorganisatsioonide suure osakaaluga liikmesriikidelt neile liikmesriikidele, kus see osakaal on väike;

46.

märgib, et keskkonnahoidlikku tegevust tuleb katkematult ja rangelt jätkata, mistõttu tuleb soodustada sellise tegevuse jätkuvat rahastamist üksteisele järgnevates tegevusprogrammides ning laiendada sekkumismeetmete kohaldamist tootjatele, kelle maad piirnevad tootjaorganisatsioonide liikmete majandatavate maadega;

47.

on seisukohal, et tootjaorganisatsioonide liidud võiksid mängida olulist rolli põllumajandusettevõtjate läbirääkimispositsioonide tugevdamisel, ning nõuab tungivalt, et komisjon stimuleeriks nii riiklikult kui ka Euroopa tasandil jõulisemalt selliste liitude asutamist, tugevdaks nende õigusliku tegutsemise võimet, kavandaks võimalusi organisatsiooniväliste tootjate nende liitude egiidi alla toomiseks ja näeks ette nende suurema kaalukuse tulevikus; rõhutab, et tarnete mõjusa koondamise ja suurendamise kõrval suudavad tootjaorganisatsioonide liidud tänu neilt rakendustasandil nõutavale koordineerimistegevusele ilmutada suuremat tõhusust ka sekkumismeetmete haldamisel;

48.

on seisukohal, et puu- ja köögiviljasektori paremaks korraldamiseks tuleb julgustada tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust; leiab, et sellistel organisatsioonidel võib olla tähtis roll lisaväärtuse loomisel ja selle jagamisel sektori eri osade vahel, samuti seoses kvaliteedi, tootmise jätkusuutliku edendamise ning turukorralduse ja kriisiohjamisega;

49.

on arvamusel, et tootjaorganisatsioonide liidud võivad täita olulist rolli lühiajaliste kriiside ennustamisel ja ohjamisel; rõhutab, et tootjate veelgi tõhusama ühistegevuse huvides peaksid selliste liitudega saama vabatahtlikult liituda ka tootjad, kes ei kuulu tootjaorganisatsioonidesse;

50.

rõhutab, kui oluline on tagada, et tootjaorganisatsioonide ja nende liitude struktuur ja tegevus põhineks sõltumatuse ja demokraatia põhimõtetel, et edendada tootjate vastastikust usaldust ning võidelda ebaausate kaubandustavade ja oportunistliku käitumise vastu;

51.

on kindlalt veendunud, et kolmandates riikides toodetavate ja ELi eksporditavate toodete tootmismeetodid peavad andma Euroopa tarbijatele samad tagatised tervise, toiduohutuse, loomade heaolu, säästva arengu ja minimaalsete sotsiaalstandardite osas, nagu seda nõutakse ELi tootjatelt; tõlgendab seda nii, et EL peab igas kolmanda riigiga sõlmitud lepingus järgima tõelise vastastikkuse kriteeriumit, mis puudutab juurdepääsu turule ja ELi tootjatele kehtivate tootmiseeskirjade täitmist;

52.

rõhutab, et tuleb muuta lihtsamaks tootjate juurdepääsu kolmandate riikide turgudele; kutsub komisjoni üles suurendama oma jõupingutusi, et toetada puu- ja köögiviljade eksportijaid selliste üha arvukamate mittetariifsete tõkete ületamisel nagu mõne kolmanda riigi fütosanitaarnormid, mis muudavad ELi ekspordi keeruliseks, kui mitte võimatuks;

53.

selleks et konkurents ühenduse turule imporditava toodanguga oleks õiglasem ja pidades silmas vastastikkuse põhimõtete taimetervise normide osas, peab vajalikuks, et EL karmistaks kontrolli impordi üle, et see oleks samadel alustel enamiku liidu kaubanduspartnerite kohaldatava kontrolliga;

54.

väljendab heameelt hiljuti vastu võetud horisontaalsete eeskirjade üle põllumajandustoodete toetamiseks ja eesmärgi üle eraldada rohkem vahendeid uute turgude leidmiseks, peamiselt kolmandates riikides, ning julgustab komisjoni jätkama lähiaastatel toetusvahendi täiustamist;

55.

nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks kolmandate riikidega peetavatel kaubanduskõnelustel jõupingutusi, et kaotada Euroopa toodangule kehtestatud tariifsed ja taimetervist puudutavad kaubandustõkked, avades sellega ühenduse puu- ja köögivilja jaoks uusi turge;

56.

nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks välja põhjused, miks on kriiside ennetamise ja ohjamise vahendit (mida kasutatakse vaid väikeste hooajaliste kriisidega toime tulemiseks) kasutatud minimaalselt (seda vahendit kasutas ainult 16 % tootjaorganisatsioonidest ja see moodustas vaid 2,8 % kogu abist) ning kaaluks võimalusi olukorra parandamiseks, võttes arvesse näiteid olemasolevate tootjaorganisatsioonide parimatest tavadest;

57.

palub, et komisjon kasutaks alati kriisiohjamise esimese meetmena kohaliku toodangu eelistamist, et edendada ja kaitsta Euroopa ühtset turgu ning Euroopa oma toodangu tarbimist; soovitab komisjonil tegeleda aktiivselt riskijuhtimise vahenditega, mis on tootjaorganisatsioonide põllumajandustoodangu tagamiseks hädavajalikud;

58.

nõuab tungivalt, et komisjon koostaks kriisiolukordadeks paremini koordineeritud turult kõrvaldamise mehhanismi, et hoida ära kriiside kujunemise pikaks ja tõsiseks häireks, mis vähendaks oluliselt puu- ja köögiviljatootjate sissetulekut;

59.

rõhutab, et kõrvaldamise mehhanismide kasutamine on olnud piiratud ja leiab, et kriisijuhtimise meetmed tuleks läbi vaadata; sealhulgas tuleks teha järgmist: suurendada liidu rahalise abi protsenti, kohandada kõrvaldamishindasid, võttes arvesse tootmiskulusid; suurendada võimaliku kõrvaldamise mahtu, suurendada transpordi ja pakendite osas toetust puu- ja köögivilja tasuta jagamiseks, et toetust saaks paindlikumalt kohandada vastavalt iga kriisi vormile ja raskusele;

60.

palub komisjonil kaaluda panustamist ühisfondidesse, mis toimivad kriiside ennetamise ja ohjamise meetmetena, et pakkuda põllumajandusettevõtjatele turukriisi olukorras sissetulekute kokkukuivamise korral rohkem kaitset, kuid on seisukohal, et neid fonde ei tohiks mingil juhul rahastada komisjoni poolt põllumajandusele ja maaelu arengule eraldatud eelarvevahenditest, kui kriisi on põhjustanud põllumajandusega mitteseotud tegurid, näiteks Venemaa kehtestatud keeld; usub, et sellistel juhtudel peaks komisjon otsima muid eelarvepunkte ja eraldama neid selleks, et leevendada negatiivset mõju puu- ja köögiviljasektorile;

61.

on seisukohal, et tootjad ei peaks kandma selliste kriiside kulusid, mis on põhjustatud põllumajandusega mitteseotud teguritest, nagu Venemaa keeld ELi ekspordile, mis on tugevasti mõjutanud paljusid Euroopa puu- ja köögiviljatootjaid ning veelgi halvendanud kriisiolukorda turul, nt luuviljade sektoris; palub, et sellistes olukordades kehtiksid komisjoni tugimeetmed nii kaua, kuni normaalne turuolukord on taastunud;

62.

rõhutab, et tootjaorganisatsioonid saaksid oma rakenduskavade kaudu aidata olulisel määral kaasa keskkonnaeesmärkide täitmisele ja toiduohutusnõuete täiustamisele; peab kiiduväärseks kava keskkonnaalaseid eesmärke, kuid palub, et komisjon lubaks tootjaorganisatsioonidel kohandada oma tegevuskavasid vastavalt nende küpsuse tasemele ning kasutada oma vahendeid laiema meetmete valiku jaoks, et parandada sektori üldist konkurentsivõimet; rõhutab, et innovatsioonile ja lisandväärtusele suunatud meetmetel on kõige suurem potentsiaal kasvatada tootjate sissetulekuid ja muuta tootjaorganisatsioonid seega atraktiivsemaks;

63.

nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks koolides puu- ja köögivilja ning piima jagamise kava, arvestades, kui tähtis on propageerida tervislikku ja tasakaalustatud toitumist juba väga varasest east alates ning tuua noori tarbijaid kohalikele tootjatele lähemale;

64.

leiab, et on hädavajalik muuta tõhusamaks kehtivaid ühenduse eeskirju taimede kaitsmise kohta väljastpoolt ELi pärinevate kahjulike organismide sissetoomise eest; juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid organisme on ELis kaubanduse kasvu tõttu üha rohkem ning väga sageli kahjustavad need puu- ja köögiviljasektorit;

65.

on seisukohal, et nii nagu teisteski sektorites (nt oliivikasvatus), võiks tootjaorganisatsioonidele anda õiguse tagada ja koordineerida ELi eri toetussüsteemide täiendavust ja sidusust, et kindlustada süsteemi suurem läbipaistvus ja hoida ära topeltrahastamist;

66.

nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks suunised või eeskirjad, et selgitada, millistel tingimustel saavad tootjaorganisatsioonid kasutada ajutiselt erandit Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 10 lõikest 1, lähtudes määruse (EL) nr 1308/2013 artiklist 222, mis lubab tootjaorganisatsioonidel võtta meetmeid, et sektorit turu tugeva tasakaalustamatuse perioodidel stabiliseerida;

67.

rõhutab, kui olulised on lühikesed tarneahelad, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama kohalike turgude arendamist puu- ja köögivilja jagamiseks;

68.

nõuab tungivalt, et komisjon intensiivistaks uuringuid ja järelevalvet seoses ohuga, mis tuleneb ELi puu- ja köögivilja tootmisele invasiivsetest võõrliikidest, nagu Drosophila suzukii;

69.

taunib järgmisi puudusi mõnede riiklike strateegiate koostamisel: liiga suur eesmärkide arv, konkreetsete eelnevalt määratletud sihtide puudumine, kriiside ennetamise ja ohjamise vahendite väga vähene kasutamine peamiselt seoses saagi kindlustamise, müügiedendamise, teabevahetuse ja toodete turult kõrvaldamisega, peamiselt seetõttu, et neid tuleb rahastada teiste struktuurimeetmete arvelt ja turult kõrvaldamise abi ei ole paljudel juhtudel piisav, lisaks on sageli tegemist märkimisväärse bürokraatiaga; mõistab hukka asjaolu, et need vahendid tulevad toime ainult üksiku turukriisiga, kuid ei ole piisavad suuremõõtmelise kriisi puhul, nagu praegune Venemaa embargost põhjustatud kriis;

70.

peab vajalikuks kehtestada ennetusmeetmed, mis aitaksid tootjaorganisatsioonidel mõista, õigesti arvutada ja kasutada teatud eelnevalt määratletud tulemuslikkuse näitajaid, ning rõhutab, et paljudel juhtudel on tulemuslikkuse näitajaid liiga palju, mis teeb menetluse raskeks nii tootjaorganisatsioonide kui ka haldusasutuste jaoks; usub, et selles kontekstis oleks kasulikum, kui näitajaid oleks vähem, kuid need oleksid olulisemad;

71.

usub, et tervislikumate toitumisharjumuste edendamine aitab ka suurendada teadmisi põllumajandusest ja toidu tootmisest ning toetab selles kontekstis koolipiima ja -puuviljakavade hariduslikke eesmärke; nõuab, et võetaks võimalikult kiiresti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1308/2013 ja määrus (EL) nr 1306/2013, milles käsitletakse toetuskavasid puu- ja köögivilja, banaanide ja piima jagamiseks haridusasutustes; rõhutab sellega seoses, kui oluline on tootjaorganisatsioonide osalemine koolipuuvilja kavades, et edendada lühikesi tarneahelaid ning laste harjumust tarbida kohalikku puu- ja köögivilja;

72.

on seisukohal, et puu- ja köögivilja sektori olukorra analüüsimisel tuleb vaadata eelkõige selle sektori põllumajandustootjate sissetuleku arengut, ning palub seepärast, et komisjon viiks sellele teemale keskendudes läbi uuringu, et teha kindlaks, kas vastuvõetud meetmed (nt tootjaorganisatsioonide tugevdamine) on olnud tegelikult tulemuslikud;

73.

palub, et komisjon koostaks põllumajandussektori jaoks kiireloomulise noorte tööhõive kava, hoidmaks ära selle elukutse vananemist ja sellest tulenevalt tootmisest loobumist ja maade mahajätmist;

74.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/35

—

võttes arvesse 14. juunil 2013 nõukogus ühehäälselt vastuvõetud ELi juhiseid läbirääkimiste pidamiseks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise transatlantilise kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle (1), mille salastatuse nõukogu kustutas ja mille ta avaldas 9. oktoobril 2014,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 168–191 ja eelkõige artikli 191 lõikes 2 nimetatud ettevaatusprintsiipi,

—

võttes arvesse 26. märtsil 2014 toimunud ELi ja USA tippkohtumisel tehtud ühisavaldust (2),

—

võttes arvesse volinik Cecilia Malmströmi ja USA kaubandusesindaja Michael Fromani 20. märtsi 2015. aasta ühisavaldust avalike teenuste väljajätmise kohta ELi ja USA kaubanduslepingutest,

—

võttes arvesse nõukogu 20. märtsi 2015. aasta järeldusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2014. aasta järeldusi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta (3),

—

võttes arvesse 16. novembri 2014. aasta ühisavaldust, mille tegid USA president Barack Obama, komisjoni president Jean-Claude Juncker, Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, Ühendkuningriigi peaminister David Cameron, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president François Hollande, Itaalia peaminister Matteo Renzi ja Hispaania peaminister Mariano Rajoy pärast kohtumist Austraalias Brisbane’is toimunud G20 tippkohtumise raames (4),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta järeldusi (5),

—

võttes arvesse president Junckeri 15. juuli 2014. aasta poliitilisi suuniseid uuele komisjonile „Euroopa uus algus: minu tegevuskava töökohtade loomiseks ning majanduskasvu, õigluse ja demokraatlike muutuste tagamiseks“ (6),

—

võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2014. aasta teatist komisjoni kolleegiumile Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimiste läbipaistvuse kohta (C(2014)9052) (7) ning komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsuseid komisjoni liikmete ning organisatsioonide ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahelisi kohtumisi käsitleva teabe avaldamise kohta (C(2014)9051) ning komisjoni peadirektorite ning organisatsioonide ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahelisi kohtumisi käsitleva teabe avaldamise kohta (C(2014)9048), Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja arvamusi (C-350/12 P, 2/13, 1/09) juurdepääsu kohta institutsioonide dokumentidele ning Euroopa Ombudsmani 6. jaanuari 2015. aasta otsust lõpetada omaalgatuslik uurimine (OI/10/2014/RA), mis puudutas seda, kuidas Euroopa Komisjon käsitleb teabenõudeid ja taotlusi dokumentidele juurdepääsuks (läbipaistvus),

—

võttes arvesse ELi-USA energianõukogu 3. detsembri 2014. aasta ühisavaldust (8),

—

võttes arvesse 2004. aastal kasutusele võetud ELi ühtset lähenemisviisi toiduohutusele („talust toidulauale“) (9),

—

võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta aruannet, milles käsitletakse veebipõhist avalikku konsultatsiooni investeeringute kaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses (SWD(2015)0003),

—

võttes arvesse kirjalikke ettepanekuid, mille EL esitas USAga peetavaks aruteluks Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimisvoorudes, eeskätt ettepanekuid, mille salastatuse on komisjon kustutanud ja mille ta on avaldanud, muu hulgas ELi kirjalikke seisukohti „TTIP regulatory issues – engineering industries“ (10), „Test–case on functional equivalence: proposed methodology for automotive regulatory equivalence“ (11) ja „Trade and sustainable development chapter/labour and environment: EU paper outlining key issues and elements for provisions in the TTIP“ (12), ning kirjalikke ettepanekuid tehniliste kaubandustõkete (13), sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete (14), tolli ja kaubanduse lihtsustamise (15), väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) (16), konkurentsivõimet käsitlevate võimalike sätete (17), riigiettevõtteid ja eri- või ainuõiguse või privileegidega ettevõtjaid käsitlevate võimalike sätete (18), toetusi käsitlevate võimalike sätete (19), vaidluste lahendamise kohta (20) ja regulatiivset koostööd käsitlevate esialgsete sätete kohta (21),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kohta, mis võeti vastu täiskogu 110. istungjärgul (11.–13. veebruar 2015), ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. juunil 2014 vastuvõetud arvamust „Atlandi-ülesed kaubandussuhted ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad seoses koostöö tõhustamise ning ELi ja USA võimaliku vabakaubanduslepinguga“,

—

võttes arvesse ECORYSi 28. aprillil 2014. aasta komisjonile esitatud algetapi lõpparuannet kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu kohta, millega toetatakse Euroopa Liidu ja USA laiaulatusliku kaubandus- ja investeerimislepingu läbirääkimisi („Trade Sustainability Impact Assessment on the Transatlantic Trade and Investment Partnership (TTIP) between the European Union and the United States of America“) (22),

—

võttes arvesse komisjoni 2015. aasta aruannet kaubandus- ja investeerimistõkete kohta (COM(2015)0127) (23),

—

võttes arvesse üksikasjalikku hinnangut ELi-USA Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust käsitleva Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohta („EU-US Transatlantic Trade and Investment Partnership. Detailed Appraisal of the European Commission's Impact Assessment“), mille Euroopa Poliitikauuringute Keskus avaldas Euroopa Parlamendi jaoks 2014. aasta aprillis,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eeskätt 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Ameerika Ühendriikidega (24), 23. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi kaubandus- ja investeerimisläbirääkimiste kohta Ameerika Ühendriikidega (25) ning 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani 2013. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (26),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 4 ja artiklit 52,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8-0175/2015),

A.

arvestades, et eksportkaubandus ja majanduskasv investeeringute kaudu on peamised töökohtade loomist ja majanduskasvu hoogustavad tegurid, mis ei nõua valitsustepoolseid investeeringuid;

B.

arvestades, et ELi sisemajanduse koguprodukt on suures osas sõltuv kaubandusest ja ekspordist ning SKPle tulevad kasuks kaubandus ja investeeringud, mis põhinevad kindlatel eeskirjadel, ning arvestades, et ambitsioonikas ja tasakaalustatud leping USAga peaks toetama Euroopa taasindustrialiseerimist ning aitama saavutada 2020. aastaks seatud eesmärki suurendada Atlandi-ülese kauba- ja teenustevahetuse tugevdamise kaudu ELi tööstuses loodava SKP osakaalu 15 %-lt 20 %-le; arvestades, et see võib luua võimalusi eelkõige VKEdele, mikroettevõtjatele (vastavalt komisjoni soovituses 2003/361/EÜ sisalduvale määratlusele), klastritele ja ettevõtlusvõrgustikele, kes kannatavad mittetariifsete tõkete tõttu ebaproportsionaalselt rohkem kui suuremad äriühingud, kuna viimased saavad mastaabisäästu, mis võimaldab neil kergemat juurdepääsu turgudele mõlemal pool Atlandi ookeani; arvestades, et leping maailma kahe suurima majandusbloki vahel võib aidata luua ülemaailmsel tasandil kasutusele võetavaid standardeid, norme ja eeskirju, millest võidaksid ka kolmandad riigid ning mis hoiaks ära maailmakaubanduse edasise killustumise; arvestades, et suutmatus jõuda läbirääkimiste teel lepinguni võimaldab teistsuguste standardite ja väärtustega kolmandatel riikidel selle rolli üle võtta;

C.

arvestades, et üheksa Euroopa Liidu liikmesriiki on juba allkirjastanud kahepoolsed lepingud USAga, mille tõttu TTIP puhul saab toetuda heale tavale ja paremini üle saada takistustest, mida need liikmesriigid kogesid;

D.

arvestades, et viimase aja kriisid ELi piiridel ja sündmused kogu maailmas tõendavad vajadust investeerida ülemaailmsesse juhtimisse ning reeglitel ja väärtustel põhinevasse süsteemi;

E.

arvestades, et ülemaailmsete turgude aina suuremat omavahelist seotust –, on hädavajalik, et poliitikakujundajad kavandaksid ja edendaksid turgude koostoimet; arvestades, et nõuetekohased kaubanduseeskirjad ja tarbetute tõkete kaotamine on lisandväärtuse loomise jaoks väga olulised ning aitavad samal ajal säilitada ja arendada tugevat, konkurentsivõimelist ja mitmekesist tööstusbaasi Euroopas;

F.

arvestades, et ELi püüded tegeleda kliimamuutuse, keskkonnakaitse ja tarbijaohutuse probleemide lahendamisega on ELi ettevõtjatele tekitanud suuri regulatiivseid kulusid ning sellega on kaasnenud energiatoorme ja elektrienergia kõrged hinnad, ning need asjaolud võivad – kui neid TTIPs arvesse ei võeta – kiirendada ümberpaiknemist, deindustrialiseerimist ja töökohtade kadu, mis seab ohtu ELi taasindustrialiseerimise ja tööhõive eesmärgid, pannes löögi alla ka poliitilised eesmärgid, mida ELi regulatsioonide abil püütakse saavutada;

G.

arvestades, et hästi väljatöötatud kaubandusleping võiks aidata globaliseerumise võimalusi ära kasutada; arvestades, et tugeva ja ambitsioonika kaubanduslepingu puhul ei tohiks keskenduda üksnes tariifide ja mittetariifsete tõkete vähendamisele, vaid see peaks olema ühtlasi vahend, mis aitab kaitsta töötajaid, tarbijaid ja keskkonda; arvestades, et tugev ja ambitsioonikas kaubandusleping annab võimaluse luua raamistiku, tugevdada kooskõlas meie ühiste väärtustega regulatsiooni kõrgeima tasemeni välja, hoida sellega ära sotsiaalse ja keskkonnaalase dumpingu ning tagada kõrgetasemelise tarbijakaitse, arvestades ühist eesmärki, milleks on avatud konkurents võrdsetes tingimustes;

H.

arvestades, et kuigi ühised kõrged standardid teenivad tarbijate huve, tuleks tunnistada, et nende lähendamine on mõistlik ka äriühingute vaatepunktist, sest kõrgematest standarditest tulenevaid suuremaid kulusid kompenseerib suurem mastaabisääst 850 miljoni tarbijaga potentsiaalsel turul;

I.

arvestades, et varasemad kaubanduslepingud on toonud Euroopa majandusele märkimisväärset kasu, kuid Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse tegelikku mõju nii ELi kui ka USA majandusele on raske hinnata ja prognoosida, kuna läbirääkimised alles käivad ja uuringud annavad vastuolulisi tulemusi; arvestades, et TTIP üksinda ei lahenda ELis pikaajalisi struktuurseid majandusprobleeme ja nende põhjusi ning selles tuleks näha pigem ühte elementi ulatuslikumas töökohtade ja majanduskasvu loomise Euroopa strateegias, kusjuures ootused TTIP suhtes peaksid vastama eesmärkidele, mida läbirääkimistel püütakse saavutada;

J.

arvestades, et Venemaa embargo tagajärjed on selgelt näidanud põllumajanduse püsivat geopoliitilist tähtsust ning seda, kui oluline on omada juurdepääsu paljudele eri põllumajandusturgudele ning kui vajalikud on tugevad ja strateegilised partnerlused usaldusväärsete kaubanduspartneritega;

K.

arvestades, et Euroopa põllumajanduse jaoks on oluline tagada vastastikku kasulik kaubanduslepe USAga, et parandada ELi positsiooni ühe peamise osalisena maailmaturul, ilma et sellega ohustataks Euroopa põllumajandustoodete praegusi kvaliteedinõudeid ja nende parandamist tulevikus, säilitades samas Euroopa põllumajandusmudeli ja tagades selle majandusliku ja sotsiaalse elujõulisuse;

L.

arvestades, et kauba- ja investeeringutevood ei ole omaette eesmärk ning kaubanduslepingu mõõdupuuks on tavakodanike, töötajate ja tarbijate heaolu ning majanduskasvu ja töökohtade loomist edendavatele äriühingutele pakutavad suuremad võimalused; arvestades, et TTIP peaks olema niisugustele nõuetele vastava hea kaubanduslepingu eeskuju, et me saaksime seda tulevikus kasutada näidisena muude kaubanduspartneritega peetavatel läbirääkimistel;

M.

arvestades, et kvaliteetse tulemuse saavutamiseks on läbirääkimistel nõutav teatav konfidentsiaalsus ning et piiratud läbipaistvus varasematel läbirääkimistel on viinud puudujääkideni läbirääkimisprotsessi demokraatliku kontrolli osas;

N.

arvestades, et president Juncker on oma poliitilistes suunistes selgelt korranud, et soovib tasakaalustatud ja mõistlikku kaubanduslepingut Ameerika Ühendriikidega ning et – kuigi EL ja USA saavad astuda üksteise tootestandardite tunnustamises või Atlandi-üleste standardite väljatöötamises olulise sammu edasi – EL ei too ohvriks oma (toidu)ohutus-, tervishoiu-, loomatervise, sotsiaal-, keskkonna- ja andmekaitse standardeid ning kultuurilist mitmekesisust; tuletab meelde, et toiduohutuse, eurooplaste isikuandmete kaitse ja üldhuviteenuste küsimustes läbirääkimistel mööndusi ei tehta, välja arvatud juhul, kui eesmärk on saavutada kõrgem kaitsetase;

O.

arvestades, et oluline on tagada nn Safe Harbori ja andmekaitset käsitleva raamlepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimine rahuldavate tulemustega;

P.

arvestades, et president Juncker on oma poliitilistes suunistes ühtlasi selgelt märkinud, et ei kavatse leppida sellega, et investeeringutega seotud vaidlustes piiravad liikmesriikide kohtute pädevust erikorrad; arvestades, et nüüd, kui investeeringute kaitset ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses käsitleva avaliku konsultatsiooni tulemused on kättesaadavad, peavad ELi kolm institutsiooni kodanikuühiskonna ja ärisektoriga arvamusi vahetades ja tähelepanekuid arvesse võttes eraldi ja koos arutelusid parima viisi üle, kuidas saavutada investeeringute kaitse ja investorite võrdne kohtlemine ning tagada sealjuures riikide reguleerimisõigus;

Q.

arvestades, et Euroopa Parlament toetab täielikult nõukogu otsust kaotada läbirääkimisjuhiste salastatus, samuti komisjoni läbipaistvusalgatust; arvestades, et kogu Euroopas toimuv elav avalik arutelu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle on näidanud, et TTIP läbirääkimisi tuleb pidada läbipaistvamalt ja kaasavamalt, võttes arvesse Euroopa kodanike väljendatud muresid ning teavitades üldsust läbirääkimiste tulemustest;

R.

arvestades, et USA ja ELi vahelised kõnelused on kestnud alates 2013. aasta juulist, kuid praeguseni ei ole ühises tekstis kokku lepitud;

S.

arvestades, et TTIP kujuneb eeldatavasti segalepinguks, mille peavad ratifitseerima Euroopa Parlament ja kõik 28 ELi liikmesriiki;

1.

on arvamusel, et EL ja USA on peamised strateegilised partnerid; rõhutab, et Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus (TTIP) on ELi ja USA viimase aja projektidest kõige olulisem ning see peaks elavdama Atlandi-ülest partnerlust tervikuna, mitte ainult kaubanduse valdkonda; rõhutab, et lepingu edukas sõlmimine on suure poliitilise tähtsusega;

2.

annab komisjonile käimasolevate Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimistega seoses järgmised soovitused:

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile ja teavitamise eesmärgil nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA valitsusele ja USA Kongressile.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/48

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnasäästliku tööhõive algatus. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine“ (COM(2014)0446),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnahoidlik tegevuskava VKEde jaoks“ (COM(2014)0440),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava“ (COM(2014)0398),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine“ (SWD(2012)0092),

—

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta järeldusi tööhõivemeetmete kohta konkurentsivõimelise, vähese CO2-heitega, ressursitõhusa ja rohelise majanduse jaoks,

—

võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Keskkonnahoidlik tegevuskava VKEde jaoks ja keskkonnasäästliku tööhõive algatus“,

—

võttes arvesse OECD ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2014. aasta uuringut „Keskkonnasäästlikumad oskused ja töökohad, OECD keskkonnasäästliku majanduskasvu uuringud“,

—

võttes arvesse Euroopa Tööhõive Seirekeskuse 2013. aasta aprilli ülevaadet „Keskkonnasäästliku tööhõive edendamine kogu kriisi kestel. Euroopa 2013. aasta parimate tavade käsiraamat“,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2011. aasta aruannet „Keskkonnasäästlike töökohtade jaoks vajalikud oskused. Globaalne ülevaade. 21 riigi uuringutel põhinev kokkuvõttev aruanne“,

—

võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse 2010. aasta aruannet „Keskkonnasäästlike töökohtade jaoks vajalikud oskused. Euroopa kokkuvõttev aruanne“,

—

võttes arvesse Eurofoundi 2011. aasta aruannet „Töösuhted ja jätkusuutlikkus: sotsiaalpartnerite roll üleminekul rohelisele majandusele“, 2009. aasta aruannet „Euroopa majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmine: liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite reageeringud ja algatused“ ning 2013. aasta aruannet „Euroopa Liidu riikide tööstuse keskkonnahoidlikumaks muutmine: töökohtade arvule ja kvaliteedile avalduva mõju prognoosimine ja kontrollimine“,

—

võttes arvesse OECD, CFE-LEEDi 8. veebruari 2010. aasta töödokumenti „Keskkonnasäästlikud töökohad ja oskused: kohaliku tööturu mõju kliimamuutustega tegelemisele“,

—

võttes arvesse asjaolu, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) ja ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP) määratlevad keskkonnasäästlikku tööd kui ükskõik millist inimväärset tööd, millega aidatakse kaasa keskkonna kvaliteedi hoidmisele või taastamisele, nii põllumajanduses kui ka tööstuses, teenuste- või haldusvaldkonnas,

—

võttes arvesse oma 12. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ökoinnovatsiooni ning tööhõive ja majanduskasvu edendamise kohta keskkonnapoliitika abil (1),

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava kohta (2),

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames (3),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0204/2015),

A.

arvestades, et sellised globaalsed suundumused nagu ressursside ebatõhus kasutamine, jätkusuutmatu surve keskkonnale ja kliimamuutused lähenevad piiridele, millest edasi ei ole võimalik ära hoida pöördumatut mõju meie ühiskondadele ja looduskeskkonnale ning kasvav sotsiaalne tõrjutus ja ebavõrdsus on ühiskondade jaoks probleem;

B.

arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandes juhiti tähelepanu sellele, et praeguste meetmetega ei suudeta saavutada eesmärke bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise, fossiilkütuste kasutamise vähendamise, kliimamuutustega võitlemise ning nende inimestele ja keskkonnale avalduva mõju ennetamise valdkonnas;

C.

arvestades, et kuna puuduvad ühtsed poliitikameetmed nende ühiste probleemide lahendamiseks, tekib oht, et märkimisväärne osa keskkonnasäästliku ja sotsiaalselt kaasava ülemineku tööhõivepotentsiaalist jääb kasutamata;

D.

arvestades, et vastusena nendele ohtudele näeme uute sektorite arengut, muutusi paljudes teistes sektorites ja mõnede, näiteks suurt reostust tekitavate sektorite kadumist; arvestades, et on vaja keskenduda innovatsioonile ja reostuse vähendamise viisidele; arvestades, et mõne kaduva sektoriga seoses tuleb pöörata erilist tähelepanu töötajate ümberõppele ja alternatiivsele tööhõivele; arvestades, et investeeringud nendesse valdkondadesse, mida komisjoni roheliste töökohtade tegevuskavas esmatähtsaks peetakse, sealhulgas ringlussevõtt, bioloogiline mitmekesisus, energiatõhusus, õhu kvaliteet ja kõik taastuvenergia tehnoloogiad, nt avamere taastuvenergia, võivad oluliselt hoogustada töökohtade loomist, kaasa arvatud hõredalt asustatud piirkondades;

E.

arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti andmeil on keskkonnasäästlike kaupade ja teenuste sektor kasvanud aastatel 2000–2011 üle 50 % ja loonud üle 1,3 miljoni töökoha, ning arvestades, et komisjoni arvutuste kohaselt loob taastuvenergial põhinev majandus 2020. aastaks Euroopas 20 miljonit uut töökohta; arvestades, et ELi ambitsioonikad ja sidusad poliitikameetmed ning investeeringud taastuvenergiasse, metsamajandusse, säästvasse põllumajandusse ja mullastiku kaitsesse (et hoida ära hüdroloogilist ebastabiilsust ning sellest jagu saada) võivad oluliselt hoogustada töökohtade loomist;

F.

arvestades, et säästev areng on Lissaboni lepingus sätestatud eesmärk ja et selle jõustamine tähendab, et keskkonnaküsimusi käsitletakse samal tasemel kui majanduslikke ja sotsiaalseid küsimusi;

G.

arvestades, et aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse strateegias „Euroopa 2020“ tunnistatakse keskkonnasäästlikule ja sotsiaalselt õiglasele majandusele ülemineku keskset rolli;

H.

arvestades, et tööturu jäikus takistab töökohtade loomist, samas kui konkurentsivõimeline ELi tööturg võib aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive-eesmärke;

I.

arvestades, et EL võttis koos liikmesriikidega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil 2010. aastal Cancunis kohustuse tagada „tööjõu õiglane üleminek, millega luuakse inimväärne töö ja kvaliteetsed töökohad“; arvestades, et kõikide jaoks õiglast üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele on vaja hästi juhtida ja see peaks aitama saavutada eesmärki tagada jätkusuutlik ja pikaajaline tööhõive kõigile, sealhulgas – kuid mitte ainult – kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel aladel, samuti sotsiaalne kaasamine ja vaesuse kaotamine;

J.

arvestades, et õiglase ülemineku viis sammast hõlmavad konsulteerimist/liidu seisukoha kujundamist; investeeringuid keskkonnasäästlikesse ja inimväärsetesse töökohtadesse; keskkonnasäästlikke oskusi; töö- ja inimõiguste austamist; suure CO2-heitega majanduselt vähese CO2-heitega majandusele üleminekust kõige enam mõjutatud töötajate ja kogukondade sotsiaalkaitset;

K.

arvestades, et on tähtis töötajate jõuline osalemine üleminekus, et suurendada teadlikkust keskkonnast ja paremini mõista ressursitõhususe vajalikkust ning vähendada meie mõju keskkonnale;

L.

arvestades, et keskkonnasäästlike töökohtade arvu võimalikku suurenemist pidurdab mitme teguri põhjustatud oskuste vajakajäämine ja mittevastavus, sealhulgas erinevused õppekavades seoses jätkusuutlikkusega, tuvastatud puudujäägid teatud sektorites, vajalike loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) ja IT-oskustega õpilaste vähesus ning mõnes sektoris soolise tasakaalu asemel sooline kontsentratsioon;

M.

arvestades, et on tõendeid selle kohta, et energia- ja ressursitõhususse investeerimine ning tarneahela arendamine selge tööstusstrateegia alusel, samuti maksude nihutamine tööjõult muudele allikatele võib avaldada töökohtade loomisele positiivset mõju;

N.

arvestades, et Euroopa osaleb ülemaailmses konkurentsis ning et otsustav roll on taskukohastel energiahindadel, ELi ühtse turu väljakujundamisel ning paremal investeerimiskliimal säästva majanduskasvu ja töökohtade loomise heaks;

O.

arvestades, et teatud sektorid, nagu ehitiste energiatõhusaks muutmine, sõltuvad asukohast ja neid ei saa mujale viia;

P.

arvestades, et ebakindlus ja sidususe puudumine poliitika väljatöötamisel ja selgete eesmärkide puudumine takistab investeeringuid, oskuste arendamist ning teadus- ja arendustegevust ning pärsib seega tööhõivevõimaluste arendamist;

Q.

arvestades, et ühiskonna suurem teadlikkus keskkonnasäästliku majanduse tähtsusest suurendaks tööhõivevõimalusi;

R.

arvestades, et selged paika pandud keskpika- kuni pikaajalised eesmärgid, sh ELi energiatõhususe ja reostusealased eesmärgid võivad olla olulised muutuste käivitajad, ja arvestades, et ELi määrusel on sellega seoses samuti täita oluline osa; arvestades, et töökohtade loomiseni viivad sihipärased investeeringud, sealhulgas tarneahelate väljatöötamisel ELis, peaksid võrsuma selgest poliitikaraamistikust ja olema sellega kooskõlas;

S.

arvestades, et avalikul sektoril ning kohalikel ja piirkondlikel asutustel võib olla keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku hõlbustamisel ja kaasavate tööturgude loomisel keskne roll;

T.

arvestades, et sellised vahendid nagu ökomärgis, ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem ning keskkonnahoidlik riigihange aitavad luua keskkonnasäästlikke töökohti;

U.

arvestades, et mikroettevõtted ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on ELi kõige olulisemad tööhõive tekitajad, pakuvad üle 80 % kõigist töökohtadest ja on olnud paljudes keskkonnasäästlikes sektorites suunanäitajateks, kuid võivad vajaminevate oskuste ettenägemisel ja ülemineku tööhõivepotentsiaali ärakasutamisel kokku puutuda oluliste raskustega;

V.

arvestades, et koondsuunised on liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimise tähtis aspekt ja riigipõhiste soovituste alus, ning arvestades, et nendel peaks põhinema strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid, eelkõige tööhõive-eesmärk, sealhulgas aidates kaasa kvaliteetsete töökohtade loomisele muu hulgas keskkonnasäästliku tööhõive kaudu;

W.

arvestades, et naised peavad saama inimväärsetel ja keskkonnasäästlikel töökohtadel võrdväärset tasu ja et nn klaaslagi tuleb lõhkuda;

X.

arvestades, et kriis ja kokkuhoiumeetmed on mõjutanud naisi ebaproportsionaalselt palju, ning et keskkonnahoidlikud töökohad on osutunud kriisi suhtes teistest vastupidavamaks;

Y.

arvestades, et vähese CO2-heitega sektorites on tööviljakus tavaliselt suurem ja nendes sektorites on palga osakaal langenud vähem kui 15 suurima heitega tööstussektoris;

Z.

arvestades, et Eurobaromeetri andmed keskkonnasäästlike töökohtade kohta VKEdes näitavad, et energia säästmine, jäätmete ja tooraine jäätmete vähendamine on osutunud majanduslikult kasulikuks;

1.

rõhutab, et üleminek jätkusuutlikule ühiskonnale ja majandusele, kaasa arvatud jätkusuutlikele tarbimis- ja tootmismudelitele, võib luua niisama hästi kui kõikides sektorites ja kogu väärtusahela ulatuses potentsiaali nii uute kvaliteetsete töökohtade loomiseks kui ka olemasoleva tööhõive ümberkujundamiseks keskkonnasäästlikeks töökohtadeks; teadusuuringutest tootmise, levitamise ja teeninduseni ning uutes keskkonnasäästlikes kõrgtehnoloogilistes sektorites, nagu taastuvenergia sektor, ja samuti traditsioonilistes tööstusharudes, nagu tootmine ja ehitus või põllumajandus ja kalandus, või teenustesektoris, nagu turism, toitlustamine, transport ja haridus; rõhutab samal ajal, et taastuvenergia ja energiatõhususega seotud investeeringud aitavad rohkete töökohtade loomise kõrval kaasa Euroopa majanduse ja tööstuse konkurentsivõime säilitamisele ning Euroopa energiasõltuvuse vähendamisele;

2.

rõhutab, et kaks kolmandikku looduse pakutavatest teenustest (sealhulgas viljakas maa, puhas vesi ja õhk) on kahanemas ning kliima soojenemine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on jõudnud lähedale sellisele piirile, mille ületamisel on meie ühiskondadele ja looduskeskkonnale pöördumatud tagajärjed;

3.

juhib tähelepanu sellele, et jätkuv majanduskasv on võimalik vaid siis, kui võetakse arvesse keskkonnapiiranguid; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et keskkonnasäästlik ringmajandus võib pakkuda lahendusi nii keskkonna kui ka majanduse ja kogu ühiskonna jaoks tervikuna;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnasäästliku majanduse potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja seeläbi nn roheliste töökohtade loomiseks on vaja täielikult rakendada keskkonnaalased õigusaktid, suurendada ELi eri valdkondade poliitikameetmete sidusust ja integreerida neisse keskkonnaküsimused;

5.

märgib, et Euroopa Keskkonnaameti 2015. aasta aruandes näidatakse, et praegustest meetmetest ei piisa, et täita eesmärgid elurikkuse kaitsmise, fossiilkütuste kasutamise piiramise, kliimamuutuste vastu võitlemise ning nende muutuste inimestele ja keskkonnale avalduva mõju ärahoidmise osas;

6.

märgib, et üleminek keskkonnasäästlikule majandusele annab märkimisväärseid võimalusi kohalike töökohtade loomiseks, mida ei saa mujale viia, ja kriisist mõjutatud sektorites, nagu ehitussektor; märgib, et on veenvaid tõendeid selle kohta, et üleminek keskkonnasäästlikule majandusele mõjutab tööhõivet positiivselt ja see kajastab asjaolu, et jätkusuutlik majandustegevus, nagu energia säästmine või mahepõllumajandus, on töömahukam kui tegevusvaldkonnad, mida see asendab, ning see võib aidata piirkondadel muutuda iseseisvamaks;

7.

leiab, et tuleks vastu võtta keskkonnasäästlike töökohtade kokkulepitud määratlus, mis põhineb ILO ja statistikute rahvusvahelise konverentsi määratlustel;

8.

tunneb heameelt komisjoni avalduse üle, et restruktureerimist tuleb korraldada sotsiaalselt vastutustundlikul viisil, tunnistades samas, et ettevõtteid on vaja uuendada ja restruktureerida;

9.

leiab, et keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali suurendamiseks on ülitähtis, et annaksime oma olemasolevale tööjõule õiged võimalused omandada uusi ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi;

10.

kutsub liikmesriike üles ergutama avalike hoonete turvaliseks muutmist ja renoveerimist, et suurendada energiatõhusust ja vähendada energiatarbimist;

11.

kutsub liikmesriike ja kui see on asjakohane, siis ka komisjoni üles pühenduma nn õiglase ülemineku tegevuskavale, et püüda saavutada ambitsioonikaid keskkonna-alaseid eesmärke, edendades järgmisi aspekte: piisav sotsiaalkaitse ja tasustamine, pikaajalised töökohad ning tervislikud ja ohutud töötingimused, valitsuse investeeringud haridusse, koolitusse ja oskuste arendamise programmidesse, tööõiguste austamine, töötajate teavitamis-, konsulteerimis- ja osalemisõiguste tugevdamine küsimustes, mis on seotud säästva arenguga ning töötajate tõhus esindatus; kutsub liikmesriike üles püüdlema nende eesmärkide poole;

12.

tuletab meelde, et ELi läbivaadatud töötervishoiu ja tööohutuse strateegias tuleks vajaduse korral arvesse võtta konkreetseid arengusuundumusi uutes sektorites;

13.

rõhutab, et tööhõivealaste muutuste ettenägemine nõuab ülemineku ennetavat juhtimist ning parema kvaliteediga andmekogumist tööturu praeguste ja tulevaste vajaduste kohta Euroopa kõrgharidusasutuste osavõtul, ja et pikaajaline planeerimine on tõhusa ülemineku ja suurema tööhõive tagamiseks ülioluline; rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel on tähtis osa keskkonnasäästlikumale majandusele üleminekul hariduse, infrastruktuuri, kohalike ettevõtjate toetamise ja kindla tööhõive loomise valdkonnas, kus palkasid reguleeritakse kollektiivlepingute või muude lubatud vahenditega kooskõlas riikliku seadusandlusega; arvestades, et sotsiaaldialoog on ülemineku juhtimise vältimatu osa; palub komisjonil, liikmesriikidel, piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel ning sotsiaalpartneritel võtta endale vastutus ja tegeleda selle probleemiga üheskoos, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

14.

märgib, et sotsiaalpartnerite roll keskkonnasäästlikele töökohtadele üleminekul on viimastel aastatel järk-järgult suurenenud, kuid tuletab meelde, et teha tuleb rohkem, et luua kestev ja jätkusuutlik dialoog, mis aitaks lahendada probleemid, mis kaasnevad üleminekuga konkurentsivõimelisele, vähese CO2-heitega ja ressursitõhusale majandusele;

15.

toonitab riikide valitsuste tähtsust valdkondadevahelise sotsiaaldialoogi edendamisel, eelkõige uutes keskkonnasäästlikes tööstusharudes, ja VKEde kaasatuse tagamisel;

16.

märgib, et energia- ja ressursimahukate ja reostavate tööstusharude geograafilise koondumise või suurema vaesuse ja töötuse tõttu esineb mõnedes piirkondades rohkem probleeme kui teistes; kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegema Euroopa Liidu toetusel koostööd sotsiaalpartneritega ning rakendama ühiselt õiglase ülemineku tegevuskavu, k.a solidaarsusmehhanismid sotsiaalselt õiglasele ja keskkonnasäästlikule kohalikule ja piirkondlikule majandusele üleminekuks, toetades samal ajal muutustest mõjutatud kogukondi ja töötajaid ning vähendades seeläbi töökohtade kaotusest tulenevat ebakindlust ja tagades, et on rahuldatud nõudlus uute tööoskuste järele;

17.

toonitab asjaolu, et kohalikel asutustel on võimalus täita keskset osa keskkonnasäästliku majanduse töökohtade arvu suurendamisel ning töökohtade inimväärsemaks ja kaasavamaks muutmisel järgmiste aspektide kaudu:

18.

juhib tähelepanu tõenditele, mis rõhutavad, kui tähtis on juhtkonna tegelemine tööjõuga, et tagada viimase suurem osalemine nimetatud muutuste saavutamises sotsiaalpartnerluse abil; soovitab, et kaasataks keskkonnasäästlikkusega tegelevad ametiühingute esindajad, kes teevad tööandjatega koostööd majanduse keskkonnasäästlikkuse tugevdamiseks ja jätkusuutlikkuse suurendamiseks töökohtadel; palub liikmesriikidel toetada sihipäraselt tööstusharude keskkonnasäästlikumaks muutmise töötaja-tööandja ühisalgatusi;

19.

leiab, et neist eesmärkidest teatud osa toetamiseks tuleks välja töötada katseprojektid;

20.

tervitab komisjoni võetud kohustust kasutada Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi raames tööotsijate kutsealase liikuvuse edendamiseks ära sihtotstarbelisi liikuvuskavasid;

21.

kiidab heaks komisjoni kavandatud vahendid oskuste arendamiseks ja oskuste vajaduste prognoosi; rõhutab asjaolu, et oskuste arendamine peaks ergutama loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) oskuste arendamist, mis on majanduses väga kasulikud; rõhutab siiski, et vaja on ambitsioonikamaid meetmeid ja investeeringuid; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks tuleb kõigil tasanditel tihedalt kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

22.

palub liikmesriikidel teha komisjoniga koostööd, et luua keskkonnasäästliku tööhõivega seotud koolituste ja töökohtade pakkumisi sisaldav andmebaas, et parandada selliste elukutsete ja oskuste alase teabe, nõustamise ja suuniste kvaliteeti, mida on vaja majanduse keskkonnasäästlikuks muutmisega kaasnevate tööhõivevõimaluste ärakasutamiseks;

23.

palub komisjonil tagada, et andmeid kogutaks kõikides rohelistes sektorites, sh nendes, mis on praegu unarusse jäetud, näiteks ühistransport ja jaekaubandus; palub, et komisjon lisaks soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi andmete kogumisse kõikides rohelise tööhõive sektorites, kui ta toetab riiklikke statistikaameteid ja avalikke tööturuasutusi ning edendab kvantitatiivsete modelleerimisvahendite kasutamist;

24.

palub komisjonil lisada sooline perspektiiv andmete kogumise, kirjeldamise ja analüüsimise uute viiside väljatöötamisse, nt ökonomeetrilise vahendi FIDELIO väljatöötamisse, või kontaktidesse sidusrühmadega, nagu tööjõustatistikute rahvusvaheline konverents;

25.

rõhutab, et suuremat rõhku tuleb panna oskuste puuduse vähendamisele oskuste arendamisele kaasaaitamisega;

26.

palub komisjonil aidata kaasa oskuste arendamisele kvalifikatsioonide ning vastavate haridus- ja koolitusõppekavade uuendamise kaudu ELi tasandil;

27.

palub komisjonil rõhutada vajadust kasutada rohkem klassifitseerimissüsteeme, nagu ESCO, mida saab kasutada oskuste puuduse kindlakstegemiseks;

28.

rõhutab, et tähtis on haridussüsteemide ja uute keskkonnasäästlike töökohtade parem koostoime haridusasutuste ja tööandjate liitude ning muude asjaomaste organisatsioonide parema koordineerimise kaudu;

29.

kutsub liikmesriike, piirkondlikke omavalitsusi ning kohalikke asutusi üles võtma vastu ja rakendama koos sotsiaalpartnerite ja koolitajatega oskuste arendamise ja prognoosimise strateegiaid, et parandada üldoskusi, valdkondlikke ja kutsealapõhiseid oskusi; rõhutab ühtlasi haridusasutuste, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja ametiasutuste vahelise usalduse ja partnerluse tähtsust;

30.

märgib, et need strateegiad peaksid hõlmama loodavate keskkonnasäästlike töökohtade tüübi ja taseme põhjalikku hindamist ning vajalikke oskusi ja teadmisi, mis võimaldavad oskuste puudujääkide prognoosimist ja kindlakstegemist ning sihipäraseid kutseõppe ja elukestva õppe programme, milles keskendutakse oskuste ja töökohtade kokkusobitamisele, et suurendada tööhõivet; rõhutab, et strateegiatesse on vaja aktiivselt kaasata nii muudele tegevusaladele sunnitud töötajad kui ka kvalifitseerimata töötajad, keda ohustab tööturult väljatõrjumine, tagades, et oskustealane koolitus on sihipärane, töötajatele kättesaadav ja tasuta;

31.

märgib, et Cedefopi ettepanekul on õppekavade kohandamine ja keskkonnaalase teadlikkuse arvessevõtmine koos säästva arengu ja ettevõtluse tõhustamise põhimõtetega parem kui uute koolitusprogrammide väljapakkumine;

32.

ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi integreerima koolitus- ja haridussüsteemidesse säästev areng ning keskkonnaalased pädevused ja oskused, tugevdades eelkõige kutseõppe ja koolituse süsteeme, ja ergutama uurimiskeskusi välja töötama keskkonnasäästliku tootmise tehnoloogiaid, projekte ja patente koostöös uute keskkonnasäästlike ettevõtjatega; ergutab mõttevahetust uurimiskeskuste ning ettevõtjate ja spetsialistide võrgustike vahel; tuletab meelde loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna (STEM) oskuste tähtsust ja vajadust tagada, et suurem arv naisi õpib nende valdkondade õppeaineid;

33.

nõuab kaugeleulatuvat strateegiat jätkusuutlike töökohtade loomiseks, k.a oskuste nõudlusele mittevastavuse probleemiga tegelemine, mille puhul keskendutakse eelkõige keskkonnasäästlikumas majanduses vajalikele oskustele;

34.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid ära selle sektori arengut, et luua kõrge kvalifikatsiooniga praktikakohad, et anda noortele inimestele eriteadmised ja koolitus ning aidata vähendada noorte töötuse kõrget taset;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku raames rohkem tähelepanu naiste ja tüdrukute vajadustele paremate elukestva õppe võimaluste järele, eelkõige valdkondades, kus on suur potentsiaal keskkonnasäästlike töökohtade loomiseks, nagu teadus, uurimistegevus, inseneriteadused, digitaaltehnoloogia ja uued tehnoloogiad, et tugevdada naiste positsiooni ühiskonnas, kaotada soolised stereotüübid ning pakkuda töökohti, mis vastavad täiel määral naiste erivajadustele ja oskustele;

36.

palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel võtta soolise võrdõiguslikkuse mõõdet süstemaatiliselt arvesse keskkonnasäästlike töökohtade loomist käsitleva poliitika määratlemisel, rakendamisel ja järelevalves kõikidel tasanditel, et tagada võrdsete võimaluste kindlustamine, võttes arvesse probleeme keskkonnahoidlike töökohtade loomisel maapiirkondades; julgustab liikmesriike tegema suuremaid pingutusi, et võimaldada naistel osaleda täiel määral poliitika kujundamises, otsuste tegemisel ning keskkonnasäästlikke oskusi hõlmava keskkonnasäästlike töökohtade strateegia rakendamisel;

37.

palub, et komisjon algataks avaliku arutelu ja propageeriks hariduse tähtsust säästva arengu jaoks, rõhutades eriti tüdrukute ja naiste haridust; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama poliitikameetmeid, et julgustada naisi valima loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika ning ettevõtluse haridust ning ühendama roheliste töökohtade kava naiste mõjuvõimu suurendamisega hariduse kaudu; nõuab meetmeid, et julgustada naisi osalema kutsehariduse ja -koolituse programmides ning kasutama elukestva õppe võimalusi rohelistes sektorites;

38.

kutsub komisjoni üles võtma vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2015–2050, milles võetaks arvesse strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke tööhõive määra ning aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu osas;

39.

rõhutab, et oskuste puudujääkide kaotamine eeldab avaliku sektori asutuste ja teenistuste sihipärast tegutsemist, mis hõlmaks kõiki tööturu sidusrühmi, sealhulgas tööandjate ja töötajate organisatsioone; kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles tagama mehhanismide olemasolu, mis on vajalikud tööturuasutuste ja -teenistuste töötajate koolitamiseks, et peavoolustada keskkonnasäästliku tööhõive jaoks vajalikud oskused tööturupoliitikas ja töötada välja sellise koolituse mõju hindamise vahendid; rõhutab, kui oluline on, et Euroopa haridusasutused viiksid oma programmid kooskõlla keskkonnasäästlikuma majanduse vajadustega ja tööturuga üldiselt;

40.

palub liikmesriikidel luua õiguskeskkond, mis ergutab keskkonnasäästliku majanduse innovatsiooni;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu ambitsioonikad, pika perspektiiviga ja integreeritud reguleerivad, eelarve- ja finantsraamistikud jätkusuutlike investeeringute jaoks ning julgustama innovatsiooni, päästes selle käigus täielikult valla kõnealuste muutuste tööhõivepotentsiaali; rõhutab, et poliitika tuleks välja töötada pikaajalise ajakava raamistikus, mis hõlmab eesmärke ning näitajaid, mille abil mõõta edasiliikumist nende saavutamise suunas;

42.

rõhutab, et koordineerimine komisjonis ja asjaomastes riigiministeeriumides on tähtis, et luua terviklik, kogu valitsust hõlmav muutuste raamistik, milles ollakse võimelised pühendama vajalikku tähelepanu ülemineku levikuga seotud mõjule;

43.

märgib, et keskkonnasäästliku tööhõive algatuse edu või läbikukkumine sõltub komisjoni siduvate taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkide edasipüüdlikkusest ning taastuvenergia tehnoloogiasse investeerimisest ja energiatõhususe programmidest, mida liikmesriigid on kohustunud ellu viima;

44.

rõhutab, et poliitika, mis edendab taastuvenergia tootmist ja suuremat energiatõhusust eesmärgiga anda tõuge kohalikule ja piirkondlikule arengule ning kvaliteetsete kohalike töökohtade loomisele, on komisjoni ja liikmesriikide pädevuses; rõhutab, et investeeringud taastuvenergiasse ja energiatõhususse võivad muutuda järgmistel aastatel üheks Euroopa töökohtade loomise peamiseks allikaks;

45.

tuletab meelde, et piirkondade energiasõltumatus jääb ELi majandus- ja energiapoliitika üheks peamiseks lõppeesmärgiks; rõhutab lisaks asjaolu, et investeeringute territoriaalset mõõdet tuleb täiel määral arvesse võtta, kuna see aitab saavutada ELi territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärke maa- ja linnapiirkondade omavahelisel lähendamisel;

46.

peab tervitatavaks, et komisjon lisas inimväärsed töökohad COP 21 Pariisi läbirääkimiste ELi läbirääkimismandaati, võttes aluseks Cancuni 2010. aasta kokkuleppe ja sellele järgnenud algatused; palub komisjonil tagada, et ta säilitab õiglase ülemineku teema oma läbirääkimispositsioonis;

47.

kutsub ELi ja liikmesriike üles kehtestama kohustuslikke energiasäästu ja -tõhususe alaseid sihteesmärke ning toetama valgeid sertifikaate ELi energiasäästu eesmärkide täitmise vahendina; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama energiatõhususe direktiivi ja selle täitmist tagama ning jääma kindlaks oma lubadusele saavutada vähemalt 2030. aasta energiatõhususe sihteesmärgid;

48.

avaldab toetust ELi kohustustele jätkata koostöös teiste rahvusvaheliste partneritega õiglast ja ülemaailmset üleminekut kaasavale keskkonnasäästlikule majandusele;

49.

kutsub liikmesriike üles riigihankeid käsitlevate ELi läbivaadatud õigusaktide uusi sätteid igakülgselt järgima ja rakendama ning kaaluma, kas keskkonna- ja sotsiaalkriteeriumite kehtestamine riigihankepoliitikas võimaldaks edendada töökohtade loomist keskkonnasäästlikus majanduses; rõhutab, et riigihangetes võiks kaotada sotsiaal- ja keskkonnasätete kasutamisega seotud allesjäänud õiguslikud ebamäärasused;

50.

palub komisjonil aidata taastada remondisektorit, mis looks uusi ja juba oma olemuselt keskkonnasäästlikke töökohti;

51.

palub liikmesriikidel toetada avalike teenuste osakaalu õiglases üleminekus säästvale majandusele, eelkõige tagades ennetavalt, et selliseid teenuseid nagu kommunikatsioon, energia, transport, jäätmekäitlus ja veemajandus osutatakse säästval viisil;

52.

väljendab sügavat pettumust ringmajanduse seadusandliku paketi tagasivõtmise üle, arvestades et selle sätted oleksid eeldatavasti aidanud luua kuni 180 000 töökohta ainuüksi ELi jäätmekäitluse sektoris; palub komisjonil seepärast täita oma kohustus, arvestades samas liikmesriikide kohustusi, esitada võimalikult kiiresti jäätmete kohta põhjalik seadusandlik ettepanek, mis hõlmaks jäätmetekke vähendamist toote olelusringi varasemates etappides, uusi ringlussevõtu eesmärke ning tegelikult ringlusse võetud materjali arvutamise kriteeriumide uuesti määratlemist;

53.

kutsub ühtlasi komisjoni üles kaaluma selliste kriteeriumide kasutusele võtmist, mille eesmärk on toetada ettevõtteid, kes kasutavad jäätmete kõrvaldamise tõhusat ja keskkonnasäästlikku tsüklit;

54.

tunnistab, et säästva põllumajandustootmise sidumine elurikkuse jälgimise ja kaitsega põllumajandusettevõtetes ning järgnev põllumajandustoodete arukas märgistamine nende keskkonnamõju tähistamiseks, mille eesmärk on ergutada tarbijate nõudlust elurikkust säilitavate toodete järele, kujutab endast ELi maapiirkondades olulist rohelise tööhõive potentsiaali;

55.

märgib, et säästev metsamajandus võib reaalselt töökohti luua ning aitab aktiivselt kliimamuutuste mõju leevendada ja elurikkust kaitsta;

56.

kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa poolaastat ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamist keskkonnasäästlike töökohtade loomise toetamiseks; kutsub komisjoni üles andma välja riigipõhiseid soovitusi, millega saab kaasa aidata tööhõive kasvule ja ökoloogilise jalajälje vähendamisele, nõuab üksikasjalikke ja sõltumatuid uuringuid kulude ja tulude kohta, mis tulenevad maksukoormuse ülekandmisest (nt tööjõu maksustamiselt keskkonnakasutuse maksustamisele) ja toetuste järkjärgulisest kaotamisest 2020. aastaks;

57.

rõhutab, et sellised soovitused peaksid hõlmama üleminekut tööjõu maksustamiselt muude allikate maksustamisele ning et selle maksustamist puudutava muutuse eesmärk peaks olema muuta saastamisega seotud käitumist, kuid sellel ei tohiks olla soovimatut halba mõju sotsiaalkaitsesüsteemidele või ebaproportsionaalset mõju madalatele sissetulekutele;

58.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järk-järgult kaotama keskkonda kahjustavat otsest ja kaudset subsideerimist, mille üheks näiteks on fossiilkütuste subsiidiumid; kutsub komisjoni üles välja töötama mudeleid, mille abil liikmesriigid saaksid nihutada maksukoormust tööjõult saastamise maksustamisele ning põhimõtet „saastaja maksab“ järgides võtta arvesse kaupade ja teenuste keskkonnamõju; palub komisjonil avaldada eri liikmesriikidele suunatud soovitused, mis võivad aidata tugevdada rohelist tööhõivet ja piirata ökoloogilist jalajälge; lisaks palub, et komisjon integreeriks keskkonna- ja kliimaalased kaalutlused aktiivselt Euroopa poolaastasse, et toetada roheliste töökohtade loomist;

59.

kutsub liikmesriike üles juurutama sihtotstarbelisi subsiidiumeid ja/või maksuvabastusi idufirmade ning väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete jaoks, kes pakuvad kõrge ökoloogilise lisaväärtusega, sealjuures alandatud üldise süsinikusisaldusega kaupu ja teenuseid;

60.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama poliitikavaldkondade sidusust ja vastastikust seotust ning tugevdama poliitilisi kohustusi kõige kõrgemal tasemel muude seonduvate aspektide valdkonnas, nagu finantstehingute maks ning võitlus maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

61.

palub komisjonil kinnitada oma pühendumust strateegiale „Euroopa 2020“ ja anda viivitamata ja hiljemalt 2015. aasta lõpuks välja selle vahekokkuvõtte aruanne; palub komisjonil uuesti kinnitada Euroopa poolaasta eesmärgid, võttes arvesse makromajandusliku tasakaalustamatuse tulemustabelit ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamist; kutsub komisjoni üles esitama 2030. ja 2050. aastaks ambitsioonikamaid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid eesmärke; rõhutab, et keskkonnasäästlike töökohtade täpne, metoodikal põhinev ja ühine järelevalve võib aidata liikmesriikidel hinnata ka oma keskkonna- ja tööpoliitika tõhusust ning tugevdada Euroopa tasandil väljatöötatud vahendeid, et jälgida strateegia „Euroopa 2020“ tööhõivesuuniste edusamme;

62.

rõhutab 2030. aasta kliima- ja energiapaketi pakutavaid võimalusi töökohtade loomisel ning keskkonnaalaste õigusaktide tulevast rolli ELi pikaajaliste keskkonnaeesmärkide saavutamisel ning töökohtade ja rohelise majanduskasvu loomisel;

63.

palub komisjonil käsitleda innovatsiooni Euroopa tööstuse nurgakivina ja töötada välja aktiivsed strateegiad, tagamaks et ühiskonna üleminek oleks hästi hallatud ja kasu jaguneks ühtlaselt kogu Euroopas; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada ressursitõhususe ning kaupade ja teenuste valdkonnas jätkusuutliku tööstuspoliitika ja turu ümberkujundamise stiimulite kaudu uute tarneahelate ja tööstusvõrgustike teket;

64.

toonitab, et liikmesriigid peavad valmistama oma majanduse ette vähese süsinikuheitega, ressursi- ja energiatõhusaks tulevikuks ning seejuures arvestama võimalike riskidega tulenevalt töökohtade ümberpaiknemisest ja kliimapoliitika mõjust tingitud süsinikdioksiidi lekkest;

65.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama rahvusvahelisi jõupingutusi sellise ülemaailmse keskkonnapoliitika loomisel, mis takistaks tööstusliku tootmise üleviimist väljapoole ELi ja süsinikdioksiidi leket;

66.

palub, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi reformimise ettepaneku, arvestades seejuures vajadusega kaitsta märkimisväärses süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid valdkondi;

67.

palub komisjonil energialiidu elluviimisel tegeleda rohelise tööhõive küsimustega;

68.

toonitab asjaolu, et sekkumine peab pakkumise ja nõudluse poolel olema õiges vahekorras, mis on saavutatav töökohtade loomise kombineerimisega sobiva aktiivse tööturupoliitikaga, mis vastab eri kohalike tööturgude vajadustele;

69.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles, sh Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames, edendama kvaliteetseid investeeringuid, mis on suunatud ühiskondlike ja majanduslike hüvede, nagu jätkusuutlike kvaliteetsete töökohtade, soolise võrdõiguslikkuse, kvaliteetse hariduse ja innovatsiooni loomisele keskkonnasäästliku ülemineku edendamiseks ja kütteostuvõimetuse vähendamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma investeeringutele valdkondades, millel on tööturule positiivne mõju, seades eesmärgiks jätkusuutlike ja täieliku sotsiaalkaitsega töökohtade loomise ja töötuse vastu võitlemise; rõhutab, et rahastatavad projektid aitavad suurel määral kaasa strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamisele; toonitab sellega seoses, et keskkonnasäästlikes sektorites on töökohti juurde tulnud kogu majanduslanguse jooksul;

70.

rõhutab asjaolu, et energiatõhususse investeerimine võib soodustada kohalike töökohtade loomist ja kohaliku majanduse arengut ja vähendada kütteostuvõimetust ning et hoonete energiatõhususe tagamine on kõige kulutõhusam viis pakkuda pikaajalisi lahendusi kütteostuvõimetusele, mis võib puudutada Euroopas lausa 125 miljonit inimest, ja et see on oluline viis tagada Euroopa energia tõhusam kasutamine ja luua keskkonnasäästlikke töökohti; kordab, et ka hoonete ohutuse tagamine on selles suhtes ülisuure tähtsusega; palub komisjonil võimalikult kiiresti esitada oma algatus „Arukate hoonete arukas rahastamine“;

71.

soovitab käsitleda kliima-, taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärke investeerimiseesmärkidena ja peamiste põhimõtetena tähtsate poliitiliste meetmete võtmisel;

72.

hoiatab sellise tegevuse toetamise eest, millel on kahjulik mõju keskkonnale ja ühiskonnale, sest see õõnestab keskkonnasäästlike töökohtade tööhõivepotentsiaali suurendamiseks vajalikku poliitikavaldkondade sidusust;

73.

soovitab muuta sihipäraseks kvaliteetsed investeeringud tähtsaimatesse avalikesse teenustesse, nagu kommunikatsioon, energia, transport, jäätmekäitlus ja veemajandus, et toetada jätkusuutlikke riigihankemenetlusi ja keskkonnasäästlike oskuste süvalaiendamist;

74.

kutsub liikmesriike üles kasutama keskkonnasäästlikku tööhõivet toetavate jätkusuutlike projektide edendamiseks täielikult ära võimalusi, mida pakuvad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide õigusraamistik ja teised ELi rahastamisallikad, ning muuta ELi rahastamine ja rahastamisvahendid võimalikult kergesti kättesaadavaks kohalikele asutustele, kehtestades selged ja arusaadavad eeskirjad ning jõukohased toetuskünnised;

75.

ergutab komisjoni ja liikmesriike kasutama mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgset 2016. aasta läbivaatamist riikide majanduse keskkonnasäästlikuks muutmise edendamiseks;

76.

märgib, et keskkonnasäästliku majandus- ja tööhõivekasvu toetamiseks on kättesaadavad ESFi toetused, ning julgustab riikide valitsusi ja asjaomaseid riiklikke teenistusi kaaluma selle rahastamise aktiivsemat kasutamist, et edendada majanduslikult põhjendatud ning majanduslikult jätkusuutlike ja keskkonnasäästlike töökohtade loomist;

77.

märgib, et mõned liikmesriigid on saavutanud majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmisel märkimisväärset edu, ning ergutab liitu ja liikmesriike toetama ideede, teadmiste, kogemuste ja parimate tavade jagamist selles valdkonnas, et tagada sujuv üleminek;

78.

nõuab liikmesriikidelt ja erasektorilt selliste vahendite kasutamist nagu ökodisain, ökomärgis, EMAS ja keskkonnasäästlikud riigihanked, mis võivad toetada keskkonnasäästlikku majandust ja aidata luua rohelisi töökohti; palub komisjonil koostada suunised soodsate turutingimuste loomiseks nende vabatahtlike abivahendite täielikuks kasutuselevõtmiseks;

79.

palub liikmesriikidel pöörata rohkem tähelepanu Euroopa standardil ISO 14 000 põhinevate keskkonnajuhtimis- ja ökoauditeerimissüsteemide rakendamisele;

80.

toetab keskkonnahoidlikus tegevuskavas VKEde jaoks seatud eesmärke ja VKEdele suunatud meetmeid, sealhulgas Euroopa ressursitõhususe tippkeskuse loomist, mis nõustaks ja abistaks VKEsid, kes soovivad suurendada oma ressursitõhususe alaseid tulemusi, toetaks keskkonnasäästlikku ettevõtlust, kasutaks võimalusi väärtusahelate keskkonnasäästlikumaks muutmiseks ning soodustaks keskkonnahoidlike VKEde ja mikroettevõtete turulepääsu; on seisukohal, et teadlikkuse suurendamise alane tegevus ja tehniline abi on kõige tähtsamad, et VKEdel oleks võimalik osaleda aktiivselt ringmajanduses;

81.

tuletab meelde, et VKEdel on tohutu potentsiaal luua töökohti eeskätt noortele ning edendada kutseõpet ja praktikavõimalusi ühendavat duaalset haridussüsteemi;

82.

tunnistab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond võib aidata väikestel, keskmise suurusega ja mikroettevõtetel osaleda ökoloogilise ja sotsiaalse innovatsiooni suure osakaaluga ettevõtmistes;

83.

arvestades, et Eurobaromeetri andmed keskkonnasäästlike töökohtade kohta VKEdes näitavad, et energia säästmine ning jäätmetekke ja tooraine kasutamise piiramine on muutunud majanduslikult tasuvaks;

84.

kutsub komisjoni üles stimuleerima uusi ärimudeleid, näiteks ühistuid tootmis- ja jaotusprotsesside tõhustamiseks ning uuenduslike lahenduste realiseerimiseks, mis aitavad säästa ressursse ning pakkuda jätkusuutlikumaid tooteid ja teenuseid;

85.

juhib tähelepanu sellele, et VKEd saavad luua majanduskasvu ja töökohti ainult siis, kui soodsad stiimulid on kättesaadavad ka keskkonnasäästlikus majanduses;

86.

palub komisjonil tagada, et VKEdele mõeldud keskkonnasäästlikel stiimulitel oleks suur mõju seal, kus need on kõige vajalikumad;

87.

märgib, et VKEd ja mikroettevõtjad on Euroopas peamised uute töökohtade loojad; rõhutab, et VKEd ja mikroettevõtjad on keskkonnasäästlikule majandusele üleminekuga seotud tööhõivevõimaluste kasutamisel silmitsi tõsiste raskustega, eelkõige mis puudutab juurdepääsu rahastamisele ja koolitusele ning oskuste puudujääkide kaotamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma ambitsioonikaid meetmeid, et toetada keskkonnasäästlike töökohtade loomise soodustamist VKEdes ja mikroettevõtetes, kaasa arvatud sihipärane teavitus, teadlikkuse suurendamine, tehniline abi ja juurdepääs rahastamisele ja koolitusele;

88.

märgib, et keskkonnasäästlikum väärtusahel, mis hõlmab taastootmist, parandamist, hooldustöid, ringlussevõttu ja ökodisaini, võib pakkuda paljudele VKEdele suuri ettevõtlusvõimalusi;

89.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

11.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 265/59

—

võttes arvesse Monterrey deklaratsiooni (2002), arengu rahastamise Doha konverentsi (2008), Pariisi deklaratsiooni (2005) ja Accra tegevuskava (2008),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 68/204 ja 68/279 arengu rahastamise kolmanda rahvusvahelise konverentsi kohta, mis toimub Addis Abebas (Etioopia) 13.–16. juulini 2015,

—

võttes arvesse ÜRO maksuasjade rahvusvahelise koostöö ekspertkomitee tööd (1),

—

võttes arvesse ÜRO arenenud ja arenguriikide vahel topeltmaksustamise vältimise näidiskonventsiooni (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni 21. aprilli 2010. aasta teatist „Maksundus ja areng. Koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes“ (COM(2010)0163),

—

võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2015. aasta teatist „Vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat“ (COM(2015)0044),

—

võttes arvesse komisjoni 18. märtsi 2015. aasta teatist maksustamise läbipaistvuse kohta, et võidelda maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu (COM(2015)0136),

—

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta (4),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (5),

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni heade maksuhaldustavade edendamise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides (7),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni arengu edendamise kohta vastutustundlike äritavade rakendamise abil ja kaevandustööstuse rolli kohta arenguriikides (8),