28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/1

Raportöör:

Madi SHARMA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hulgaliselt kogemusi transpordipoliitika valdkonnas ja hiljuti käsitles komitee selle traditsiooniliselt meestekeskse sektori soolist mõõdet (vt arvamus teemal TEN/573 „Naised ja transport“) (1). Kodanikuühiskonda esindava ELi institutsioonina on komiteel oskusteave seadusandlike meetmete teemal läbiviidava sidusrühmade dialoogi ja konsulteerimise valdkonnas.

1.2.

Komitee näeb sidusrühmade platvorme tõhusate muutuste foorumitena, kui need:

1.3.

Komitee teeb ettepaneku luua ELi muutuste platvorm (edaspidi „platvorm“), et käsitleda soolist võrdõiguslikkust transpordis. Esialgu oleks selles esmatähtsal kohal naiste tööhõive suurendamine selles sektoris. Seda esialget eesmärki võiks hiljem täiendada, lisades aspekti „naised kasutajatena“. Transport hõlmab õhu-, mere-, maantee-, raudtee- ja siseveeliiklust ning logistikat. Platvormi liikmete hulka võiksid kuuluda (kuid mitte eranditult) ELi ja riigi tasandi poliitikakujundajate esindusorganisatsioonid, transpordisektori ettevõtted, nende ametiühingud, ajakirjandus, reisijaorganisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid, kes soovivad võtta konkreetseid meetmeid, et käsitleda soolist ebavõrdsust transpordisektoris.

1.4.

Komitee toetab eesmärke rakendada sootundliku poliitikat selgete eesmärkide seadmise kaudu: pädevus ja määratletud tegevusulatus, kaasa arvatud näitajad, mille töötavad välja liikmed platvormi loomisel. See looks sektori sidusrühmade partnerluse ja koordineeritud tegevuse mudeli, mille alusel viiakse uued algatused ellu kogu Euroopas.

1.5.

Komitee soovitab, et platvorm oleks paindlik ja kohandatav sektori kõigi mõõtmete osas ja poliitilisel tasandil. Kesksel kohal peab olema läbipaistvus ja vastutus platvormi liikmete poolt ja platvormi toimimise osas. Seega on platvormi usaldusvääruse ja edu seisukohalt olulised järelevalve, hindamine ja iga-aastane läbivaatamine.

1.6.

Platvorm saab olla edukas ainult juhul, kui selle liikmed võtavad täieliku vastutuse ning seega teeb komitee ettepaneku kajastada platvormi tegevust internetis, kus esitatakse nimekiri selle liikmetest ja nende tegevustest ning luuakse algatuste, soovituste, järelevalve- ja hindamismeetmete andmebaas, mida teised saavad üle võtta või teabeallikana kasutada.

2.1.

Naiste tööhõivemäär transpordisektoris on eriti madal. Aastal 2013 olid 78 % ELi transpordisektori töötajatest mehed. Suurema hulga naiste tööle meelitamine on oluline, et luua transpordisektoris suurem sooline tasakaal, muuta sektor kasutajasõbralikumaks, kompenseerida tööjõu puudus ja vastata väljakutsetele (kolmandik kõigist transporditöötajatest on üle 50aastased).

2.2.

1. juulil 2015 võttis komitee vastu ettevalmistava arvamuse teemal „Naised ja transport“ ning osales Euroopa Komisjoni volinike Violeta Bulci ja Věra Jourová 2016. aasta aprillis korraldatud järelüritusel. Pärast seda viis liikuvuse ja transpordi peadirektoraat läbi mitmed eksperdirühma konsultatsioonid, mille raames arutati päevakohaseid probleeme ja soovitusi. Komitee esindaja esitas idee käivitada „Muutuste platvorm“. Euroopa Komisjon kiitis selle heaks kui sobiva vahendi, mille abil edendada konkreetseid ja nähtavaid meetmeid soolise võrdõiguslikkuse toetamiseks transpordisektoris. 13. oktoobri 2016. aasta kirjas märkis Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans, et sellise platvormi võiks käivitada 2017. aasta teisel poolel mõnel komitee ja Euroopa Komisjoni ühisel üritusel.

3.1.

Euroopa Komisjonil on palju sidusrühmadega konsulteerimise vahendeid ja meetmeid. Muutuste platvormi keskmes võiksid olla vabatahtlikud, konkreetselt mõõdetavad meetmed, mis on suunatud selle taotletavate eesmärkide saavutamisele. Selliseks võrdlusplatvormiks on tervise- ja toiduohutuse peadirektoraadi tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervise platvorm.

3.2.

Seega teeb komitee liikuvuse ja transpordi peadirektoraadile ettepaneku luua ELi tasandil sidusrühmade platvorm, mis võimaldaks täita meetmepõhiseid kohustusi eesmärgiga edendada naiste suuremaid tööhõivevõimalusi ja soolist võrdõiguslikkust transpordisektoris, et naisi paremini kaasata ja luua rohkem majanduslikku, sotsiaalset ja jätkusuutlikku majanduskasvu. Seejuures

3.3.

Sellise platvormi loomisel soovitab komitee liikuvuse ja transpordi peadirektoraadil esialgu kaaluda järgmisi samme ja elemente (mida kirjeldatakse üksikasjalikult allpool).

4.1.

Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri majanduskasvu ja töökohtade loomise impulsside kõrval on eesistujariik Malta seadnud soolise võrdõiguslikkuse üheks oma prioriteediks. Seega võiks platvorm pakkuda traditsioonilisele poliitikakujundamisele ELi lisaväärtuse mehhanismi, mis keskendub konkreetselt ühele ELi väljakutsele – soolise võrdõiguslikkuse pakutavad võimalused Euroopa transpordisektoris. See sihipärane keskendumine võimaldab kaasata asjaomaseid sidusrühmi, kes muidu ei puutuks kokku Euroopa Komisjoniga. Seega võiks platvorm täiendada ELi institutsioonide tööd.

4.2.

On väga oluline, et liikuvuse ja transpordi peadirektoraat võtab endale platvormi juhtimise ülesande ning platvormi eest vastutav volinik toetab selle toimimist, näiteks isikliku viibimisega platvormi avamisel või selle koosolekutel üldiselt. Seega peavad oma kohustusi vabatahtlikult täitvad platvormi liikmed eesõiguseks seda, et neil palutakse sellist ülesannet täita. Seetõttu on väga oluline, et liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi juhtivmeeskond oleks kättesaadav ja nendega oleks võimalik suhelda. Samuti on oluline, et kui ELi institutsioonid soovivad platvormiga ühineda, võtavad ka nemad endale kohustuse pakkuda välja sihipäraseid meetmeid.

4.3.

ELi institutsioonid ja (liikmesriikide) transpordiministeeriumite esindajad täidavad olulist rolli põhitulemuste levitamisel liikmesriigi tasandil. Seega soovitab komitee luua kõrgetasemelise rühma, kes annaks valitsustele ja nende poliitikakujundajatele ülevaate, looks mehhanismi parimate tavade levitamiseks, tugevdaks partnerlust ning tõhustaks sidemeid poliitikakujundajate ja platvormi vahel. Kui sellised sidusrühmad soovivad samuti astuda platvormi liikmeks, peaksid ka nemad võtma kohustuse viia ellu konkreetseid meetmeid.

4.4.

Komitee on seisukohal, et platvormi toimimise eest peaks vastutama liikuvuse ja transpordi peadirektoraat, kes eraldaks eelarve ja annaks platvormi käsutusse sekretariaadi ja mõningad vahendid. Teised ELi institutsioonid võiksid anda sidusrühmadele soovitusi oma võrgustike kaudu. Samuti võiksid nad tagada koosolekuruumid ning suulise ja kirjaliku tõlke teenused. Alternatiivsed rahastamisvõimalused võiksid pärineda platvormi liikmete vahenditest.

4.5.

Märkimisväärse osa kuludest moodustab keskne kommunikatsioonivahend, st veebileht ja andmebaas, kaasa arvatud hoolduskulud. Erinevad Euroopa Liidu organid on sellised internetiressursid välja töötanud ning liikuvuse ja transpordi peadirektoraat peaks olema võimeline kohandama mõnda olemasolevat mudelit.

5.1.

Platvorm ei peaks olema jututuba. See on protsess, mis on loodud selleks, et sidusrühmad saaksid kohtuda ja arutada transpordisektoris naistega seonduvaid võimalusi ja väljakutseid ning seejärel pühenduda kontrollitavatele meetmetele. Mõistmine, millisesse sidusrühmatüüpi liikmed kuuluvad, aitab kindlaks määrata nende võimaliku huvi ja mõju taseme. Kõige suuremat huvi tunnevad need, kes on vahetult seotud sektori praeguste probleemidega.

5.2.

Platvormi võiksid kuuluda järgmised Euroopa ja riigi tasandi sidusrühmad: tööstus, VKEde ühendused, ametiühingud (sotsiaalpartnerid), sh naiste esindamisele spetsialiseerunud organisatsioonid, avalik haldus, sh ostu ja hankeid mõjutavad ametiasutused, nt Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, valitsusvälised organisatsioonid, sh katusorganisatsioonid, kes kaitsevad naiste õigusi ja võrdõiguslikkust, ajakirjandus, mõttekojad, teadusringkonnad ja uurimisinstituudid.

5.3.

Lisaks võiks kaaluda järgmiste rühmade võimalikku kaasamist: 1) isikud, kes on seotud kohustuste väljatöötamisega, kuid kes ei pruugi olla platvormi määratud liikmed, 2) poliitikameetmete kujundajad ja mõjutajad, sh ELi institutsioonid ja liikmesriikide esindajad/ametiasutused.

5.4.

Platvormi liikmesus peaks olema tasuta, kuid sellega peaksid kaasnema kriteeriumid ja pädevused. Esialgu ei ole ette nähtud mingisugust liikmete tegevuse või platvormi liikmesusega seotud kulude hüvitamist.

5.5.

Liikmesuse aluseks peaks olema:

6.1.

Platvormi üldeesmärk võiks olla suurendada naiste osalust ja soolist võrdõiguslikkust transpordisektoris, tõhustades naiste, naistele kuuluvate ettevõtete ja naisjuhtide võimalusi ning parandades kõigi transpordisektoris töötavate inimeste töötingimusi ja nende lõplikku mõju tööhõivele, kaasavusele, innovatsioonile, jätkusuutlikkusele ja majanduskasvule. Tähelepanu keskpunktis peaks olema sooline võrdõiguslikkus, seega tööhõive edendamine ja lünkade kaotamine sektoris. Seda eesmärki on muu hulgas võimalik saavutada seeläbi, et parandatakse kõigi töötajate töökohtade ja töötingimuste kvaliteeti, käsitletakse ahistamist ja soopõhist vägivalda, parandatakse töö-, era- ja pereelu ühitamise võimalusi, suurendatakse naiste arvu otsustamist vajavatel ametikohtadel ning parandatakse sektori mainet, et meelitada ligi rohkem naissoost töötajaid, ettevõtjaid, teadlasi ja uuendajaid. Platvormi tegevusulatust võiks hiljem laiendada, et hõlmata selliseid teemasid nagu kasutajasõbralikkuse parandamine ja keskendumine meetmetele, mis on suunatud naistele kui kasutajatele.

6.2.

Komitee soovitab rakendada sootundlikku poliitikat ja sootundlikku eelarvestamist kui keskset vahendit eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks. Seda uut käsitust mõistetakse sageli valesti. See ei tähenda kogukulutuste suurenemist, vaid selle raames seatakse pigem uued prioriteedid ja suunatakse kulutused programmide, osakondade ja talituste raames ümber. Sooteadlik eelarvestamine lisab selgust ja loob mehhanismid, mis võimaldavad rakendada globaalset ja valdkonnaülest lähenemisviisi, et edendada veelgi soolist võrdõiguslikkust.

6.3.

Komitee soovitab, et platvormi tegevusulatus ja käsitletavad prioriteedid peaksid olema kooskõlas ELi poliitika ja õigusaktidega, austades samas sotsiaalpartnerite dialoogi. Platvorm peaks ühendama ülevalt alla ja alt üles lähenemisviisid, et toetada erasektorit ja avalikku poliitikat, vältides samas õigusaktide muutmise vajadust. Kõik peaksid platvormi nägema positiivse ja vajaliku investeeringuna.

6.4.

Komitee rõhutab, et sidusrühmade osalemise eelised on:

6.5.

Komitee arvates võiksid platvormi kesksed tegevusvaldkonnad hõlmata järgmist:

6.6.

Kui platvorm laieneb, võidakse keskenduda põhivaldkondadele, mis ei hõlma kõiki liikmeid. See võib juhtuda seoses transpordisektori mitmekesisusega. Seega võiks luua allkomiteed, kes keskenduvad olulisimatele huvipakkuvatele valdkondadele.

7.1.

Komitee märgib, et platvormi prioriteete võivad seada vaid platvormi liikmed. Sidusrühmadel võivad platvormiga liitudes olla oma erahuvid, seega peaks kõigi jaoks jääma esmatähtsaks saada nad ühiselt tööle ühiste probleemide lahendamise nimel. Muutuste toetamiseks ja juhtimiseks ettenähtud meetmetele pühendumine on kohustus, mis julgustab sidusrühmi samastama end oma organisatsioonide ja platvormiga.

7.2.

Komitee soovitab, et võetud kohustused peaksid olema ambitsioonikad ja vastama hetkeolukorrale ning nõudma liikmetelt vahendite investeerimist. Nende meetmete läbipaistvus ja nende kohta selge teabe edastamine veebilehel toob kaasa mitte ainult kohustuste tunnustamise, vaid ka huvitatud asjaosaliste poolse kontrolli. Seega on hea teabevahetus ja dialoog platvormi liikmete vahel väga oluline jätkuva osaluse tagamiseks ja luhtunud ootuste vältimiseks. Samuti tuleks julgustada ühiseid tegevusi.

7.3.

Komitee soovitab seada vajadusel täiendavaid eesmärke ja näitajaid platvormi tegevuste toetamiseks. Need eesmärgid ja näitajad peaksid aitama rakendada ja hinnata naiste tööhõivevõimaluste, võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste suurendamise nimel tehtavaid samme, sh seda, kuidas saaks mehi ja naisi käsitleda võrdsetel alustel, hoolimata kasutatud tehnoloogiast. Arengunäitajad kui hindamisvahendid, mis tugevdavad eduaruande tulemuste mõju ja kaasamist, aitavad mõjutada poliitilist ja strateegilist kavandamist edusammude kaardistamise abil.

7.4.

Eurostatil on olemas sellekohased üldised statistilised andmed. Liikuvuse ja transpordi peadirektoraat võiks teha koostööd Eurostati ja platvormi liikmetega, et parandada soo alusel eristatud andmete kogumist täielikuma pildi saamiseks.

7.5.

Andmed, eesmärgid ja näitajad peaksid aitama mõtiskleda soolise võrdõiguslikkuse, stereotüüpide ja diskrimineerimise teemal. Eesmärk on julgustada organisatsioone ilma normatiivse raamita teavitama oma organisatsioone ja üldsust sooküsimustest läbipaistval ja arusaadaval viisil, võimaldades nende endi meetmete ja tavade sisemist analüüsi.

7.6.

Alusnäitajad võiks kindlaks määrata järgmistes valdkondades:

8.1.

Komitee teeb ettepaneku, et partnerluse tõhustamiseks võiksid liikmed algatada kohustusi ja meetmeid, mida nad enne elluviimist teiste platvormi liikmetega arutavad. Tegevuse lõpus koostatakse järelevalvearuanne, milles loetletakse tegevused, ajakavad, saadud andmed ja põhijäreldused, et neid saaks platvormi raames analüüsida ja hinnata. Need läbivaatamised peaksid toimuma objektiivsel ja erapooletul viisil, koos tõendite ja kvalitatiivsete hinnangutega, mis kajastavad asjakohasust platvormi eesmärkide seisukohalt. Kui ressursid võimaldavad, võiks selleks kasutada väliskonsultante, nagu tervise- ja toiduohutuse platvormi hindamisel (vt 2016. aasta järelevalvearuanne).

8.2.

Komitee arvates peaksid kohustused olema algusest peale hästi läbi mõeldud ja seatud eesmärkide seiskohalt asjakohased. Liikmed peaksid kaaluma põhjalikult ette valmistatud (ajakavad, sihid ja eesmärgid) SMART-kohustusi, et tagada elluviimise tulemuslik aruandlus, lihtne jälgimine ja teabevahetus.

8.3.

Kohustused nõuavad liikmetelt tööd ja pühendumist, mis läheb kaugemale nende tavapärastest ülesannetest. See investeering peaks kujutama endast lisaväärtust nende sisemisele tööle, ulatudes kaugemale ettevõtja sotsiaalsest vastutusest, ja seda peaks olema võimalik tutvustada välismaailmale kui nende kavatsust toetada soolise tasakaalu parandamist töökohal. Nende meetmed peaksid olema teistele ülevõtmiseks kättesaadavad.

8.4.

Platvormi tegevuste läbivaatamine peaks suurendama võrgustike loomist ja hoogustama koostööd nende eesmärkide saavutamiseks. Seega aitab see suurendada ühiste kohustuste hulka järgmiselt:

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/8

1.1.

Viimastel aastakümnetel toimuvad pangandus- ja kindlustussektoris pidevad suured muutused, mida tingivad tehnoloogia, reguleerimine, klientide vajadused ja ootused. Uued investeerimis-, säästmis-, kindlustus- ja rahaülekandemudelid võimaldavad kõige erinevamatel inimestel osaleda eri mahuga projektides.

1.2.

Finantstehnoloogia (FinTech) ja kindlustustehnoloogia (InsurTech) ettevõtted on finantsteenust pakkuvate asutuste katalüsaatorid ja tihti partnerid, aidates tugevuste ja nõrkuste ühendamise ning omavahelise sünergia loomisega teenuseid ajakohastada. Komitee arvates on olemas märkimisväärne potentsiaal luua väärtusi innovaatilisest koostöökonkurentsist (1) juhinduva ökosüsteemi edendamisega.

1.3.

Kindlasti on vaja taastada usaldus finantssektori vastu ja selle stabiilsus ning selleks on ülimalt tähtis korraldada üleminek vanalt (traditsiooniliselt pangandussüsteemilt) uuele süsteemile. Sellega seoses nõuab komitee, et ELi pangandusliidu ja digitaalse ühtse turu terviklikuks kujundamise protsessi kontekstis kehtestataks asjakohased õigusaktid, mis toetavad majanduskasvu ja innovatsiooni, tagades samal ajal ka finantssektori klientide ja töötajate kaitse.

1.4.

Tõelise ühtse Euroopa finantsturu väljakujundamiseks peaks Euroopa Komisjoni poliitika toetama innovatsioonis võrdseid võimalusi. Üldiselt on vaja nii traditsioonilise finantssektori kui ka FinTechi ettevõtete jaoks suhteliselt analoogseid tingimusi reguleerimise, samuti klientide õiguste, töötingimuste ja järelevalvekohustuste osas, st järgides reeglit, et ühesugune tegevus nõuab ühesugust reguleerimist ja ühesugust järelevalvet. Täpsemalt allpool.

1.4.1.

Reguleerimise riskipõhine käsitlus peab olema järjepidev kogu innovatsiooni olelusringi vältel, pakkudes proportsionaalset ja lihtsustatud õigusraamistikku nii end turul juba sisse seadnud kui ka uutele ettevõtetele, et katsetada koostöös reguleerivate asutustega uusi tehnoloogiaid ja ärimudeleid. ELi katseraamistiku loomine, koostöö sektori ja laiemate sidusrühmade, sh tarbijate ja töötajate esindajatega, pakuks vahendeid kogu innovatsiooni hoogsamaks toetamiseks (umbes nagu innovatiivsete FinTechi toodete või teenuste turuletoomiseks mõeldud tavapärasest leebemate regulatiivsete nõuetega katsetamisetapp) (2).

1.4.2.

Tingimuste sobitamiseks kolmandate isikute tingimustega on vaja tarkvara käsitleda immateriaalse varana, et vältida ELis paiknevate üksuste puhul juba praegu IT-valdkonda tehtavate suurte investeeringute mahaarvamine esimese taseme põhiomavahenditest (järgides USA ja Šveitsi pangandussüsteemi või kindlustussektorit (3)).

1.4.3.

Euroopa Komisjon, Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) ja liikmesriigid peavad võtma kindla kohustuse rakendada ühtlustatult ja tõhusalt makseteenuse direktiivi, millega kehtestati väga ranged turvanõuded elektrooniliste maksete tegemiseks ja töötlemiseks ning tarbijate finantsandmete kaitsmiseks, pöörates erilist tähelepanu tehnoloogiapõhisele sotsiaalmeediale ja ärihiidudele.

1.4.4.

Finantsteenuste digiteerimisega seotud probleeme ja ohte tarbijate jaoks tuleb hoolikalt uurida finantsteenuste jaeturu tegevuskavas (4) ja FinTechi rakkerühmas, tagades tiheda koostöö õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi ning finantsstabiilsuse, finantsteenuste ja kapitaliturgude liidu peadirektoraadi vahel eelkõige tarbijakaitseküsimustes, nt määrates kindlaks, milliste andmete abil tuleks hinnata krediidivõimelisust, kuidas tagada sõelumisprotsessis lepingueelse teabe mõistmine ja tõhus identiteedi kontroll.

1.4.5.

Viivitamatult tuleks üle võtta rahapesuvastase direktiivi muutmise ettepanekus sisalduvad meetmed, (5) eelkõige need, mis aitavad võidelda ohuga, et terrorismi rahastatakse virtuaalrahaga või anonüümsete ettemaksevahenditega.

1.4.6.

Edendada ühisrahastamist ja muid jagamismajandusel põhinevaid lahendusi, uurides selleks kvaliteedimärgise loomise võimalusi, et suurendada kasutajate usaldust, arendada paremini virtuaalseid kogukondi ja lihtsustada koostööd tegevate tarbijate suhtlust.

1.4.7.

Toetada avatud lähtekoodiga tarkvaralahenduste kasutuselevõtmist finantssektoris, et suurendada mõistlikku turukonkurentsi, vähendada kulusid ja vältida sektori sõltumist ühest pakkujast.

1.4.8.

Samal ajal tuleb vaatluse alla võtta vastastikust laenuandmist käsitlevad eeskirjad, et innustada väiksema bilansiga osalisi.

1.4.9.

Euroopa Komisjon peaks toetama hübriidlaenamist (Basel III lepingu kapitalinõuete mõjul).

1.5.

Komitee rõhutab, et digiteerimine ei tohi kunagi asendada pädeva kliendihalduri pakutavat head personaalset nõustamist (pankade lähedus, mis tagatakse kohandatud harukontorite võrguga, ei tohi kaduda).

1.6.

FinTechi mõistmiseks on uusi oskusi vaja kõigil: reguleerivatel asutustel, järelevalveasutustel, finantsökosüsteemi sidusrühmadel ja elanikkonnal tervikuna. FinTechi kui finantsteenuste kättesaadavuse hoogustaja ühe peamise võimaliku hüve kasutamiseks peavad ELi liikmesriigid parandama finantsalast haridust ja digikirjaoskust, olles ennetavalt valmis uuteks stsenaariumiteks. Haridus peab algama juba koolides ja hõlmama teavet finantstoodete kohta, lähtudes sellest, kuidas neid esitatakse veebis ja millised on nende seosed asjade interneti arendamisega.

1.7.

Finantssektori digiteerimine ohustab paljusid töökohti, sundides töötajaid oma pädevusi ja oskusi täiendama. Komitee kutsub üles tagama, et oskuste omandamine ja täiendusharidus toimuks kahel tasandil. Ühelt pool asutusesiseselt, võimaldades töötajatel võtta uusi kohustusi ja lubades üleminekuid nn traditsiooniliste asutuste praeguste ning FinTechi/InsurTechi ettevõtete finantstöötajate vahel, teiselt poolt aga väljaspool süsteemi, pakkudes töötajatele, kes ei saa sektorisse tööle jääda, ettevalmistust tööks muudes sektorites.

1.8.

Komitee leiab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks uue juhtalgatuse „Digioskuste ja töökohtade koalitsioon“ (6) raames pakkuma erikoolitusprogramme, et toetada finantssektori töötajate oskuste täiendamist ja ümberõpet ning valmisolekut uuteks digitehnoloogiateks.

1.9.

Komitee kutsub ettevõtteid võtma üle käitumisjuhendeid ja sise-eeskirjade parimaid tavasid, et piirata töötajate kohustust olla päeval igal ajal interneti teel kättesaadavad, ja koostama suuniseid, mis julgustaksid töötajaid nädalavahetustel ja puhkuse ajal töötamisest keelduma. Kui vabatahtlikud eeskirjad ei mõju, innustab komitee kehtestama asjakohased siduvad eeskirjad.

1.10.

Kõigi nende probleemide lahendamisel on määrav tähtsus õigeaegsel teabel ja nõustamisel kooskõlas ELi asjaomaste direktiividega töötajate teavitamise ja nõustamise kohta. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peavad tagama kehtivate seadusesätete täitmise, eelkõige töötajate esindajatele õiguse rääkida kaasa ettevõttesiseste muutuste küsimuses.

1.11.

Komitee nõuab ennetava restruktureerimise ja uue võimaluse andmise direktiivi ettepaneku tugevdamist ja täiendamist, sest niiviisi tagatakse juurdepääs restruktureerimismenetlusele enne ettevõtte kuulutamist maksujõuetuks.

2.1.

Euroopa pangandus- ja kindlustussektor on mitmepalgeline ja sellele on iseloomulik suurte Euroopa ja isegi üleilmsete asutuste kohalolu, aga ka kohalikud ja piirkondlikud struktuurid, mille sõltumatuse ulatus on väga erinev, samuti konkreetsele riigile eriomased jooned. Hoolimata enamikus liikmesriikides toimuvast kontsentreerimisprotsessist on kõnealune sektor Euroopa tasandil veel killustunud. Endised piirid panganduskontsernide ja suurte kindlustusandjate vahel on finantskonglomeraatide de facto loomise tulemusena praktiliselt kadunud.

2.2.

Uues keskkonnas, mida iseloomustavad kiirelt muutuvad turud ja madalad intressimäärad, tugev regulatiivne surve, järelevalve ja kontroll, mis suruti pangandussektorile peale finantskriisi tagajärjel, lisaks veel digitaalne ümberkujundamine ja suurenev konkurents (uued FinTechi ettevõtted) ning uued suundumused tarbijate käitumises, halvenevad pangandussektori tulemused pidevalt. Uute pangandusväliste mudelite kasutuselevõtu tõttu digitaalmajanduses tuleb analüüsida nelja elemendi – traditsioonilised pangad, uued digitaalsed osalejad, reguleerivad asutused ja tarbijad – omavahelist mõju.

2.3.

Tänu interneti üha laiemale kasutamisele arendavad pangad veebifiliaale ja virtuaalkontoreid, mille kaudu saavad tarbijad teha lihtsamaid tehinguid ja võtta ühendust nõustajaga. Äriühingute strateegiad, mille eesmärk on radikaalselt vähendada investeerimist personali, samuti klientide vastuvõtmise tingimuste halvenemine, tingivad, et üha vähem inimesi külastab pangakontoreid ja üle Euroopa suletakse palju kontoreid.

2.4.

Kindlustussektoris esineb mitmesugust jaotust: palgalised agendid, maaklerid, üldagendid, kindlustusteenuste pakkumine panga kaudu ja üht ettevõtet esindavad füüsilisest isikust agendid. Kindlustust müüakse nüüd nii veebis kui ka nutitelefoni kaudu. Milline neist paljudest müügikanalitest on ülekaalus, sõltub ELi liikmesriigist ja tootest. Näiteks elukindlustust müüakse peamiselt pangavõrgu kaudu (kindlustusteenuste pakkumine panga kaudu).

2.5.

Maksmismeetodid uuenevad pidevalt ja edaspidi veelgi kiiremas tempos. Alates 1990. aastate algusest on tšekkide ja sularaha kasutamine oluliselt vähenenud. Samas on palju rohkem hakatud kasutama kaardimakseid, otsekorraldusi ja pangaülekandeid, mis tagavad parema jälgitavuse, kontrolli ja turvalisuse, vähendades mitteametlikku majandust. Elektroonilised maksed laiendavad maksete ulatust veelgi, nt eraisikutevahelised rahaülekanded ja sotsiaaltoetusmaksed. Uued e-raha kasutajad ühendavad jõud e-kaubandusega, samal ajal areneb ja tekib pangakaartide kõrval üha rohkem uusi tehnoloogiaid, nt kontaktivabad maksed. Lisaks tuleb eritähelepanu pöörata krüptoraha (bitcoin jms) turu arengu järgimisele.

3.1.

Finantssektori innovatsioon toimub internetis – internetipangandus, suurandmed, tehisintellekt, plokiahela tehnoloogia, küberjulgeolek jne. Andmeid vahetatakse suurtel kiirustel, mis võimaldab teha riskihindamist ja finantsotsuseid algoritmide ja suurandmete alusel.

3.2.

Tehnoloogiline murrang ja traditsiooniliste pankade ees seisvad raskused, näiteks omakapitaliga seotud probleemid ja ajutine likviidsuse vähenemine, samuti kasutusele võetavad alternatiivsed müügikanalid, mille suhtes ei kohaldata pangandussektorile kehtivaid eeskirju, on sillutanud teed FinTechile, InsurTechile ja plokiahelale, ning samal ajal loonud uusi võimalusi, aga ka uusi ohte tarbijate jaoks.

3.3.

FinTechi ja InsurTechi ettevõtted, mille hulk üha suureneb, ühendavad endas rahanduse, kindlustuse ja tehnoloogia kontseptsiooni. Need ettevõtted kasutavad tehnoloogiat, et müüa finantstooteid uuenduslikul moel. Nende arv kasvab eelkõige hoiustamise, eraisiku laenude, ettevõtte rahastamise ja elektrooniliste maksete valdkonnas. Neil on üha suurem roll ühises rahastamises (ühisrahastamine ja vastastikune laenuandmine) vastavaotstarbeliste platvormide kaudu ja mobiilirakenduste, virtuaalraha ning veebis või nutitelefonis tehtavate elektrooniliste maksete abil. Nende surve pankadele ja kindlustusandjatele on küllaltki suur, konkureerides viimastega nende traditsioonilises valdkonnas. Suurimad internetiettevõtted, eelkõige GAFA (Google, Apple, Facebook, Amazon), töötavad samuti välja finantssektoriga seotud projekte, kuna neil on kontroll suurandmete üle.

3.4.

Hajutatud pearaamatu tehnoloogial (ingl k distributed ledger technology, DLT) põhinevad rakendused võivad pakkuda uut moodi usaldusväärsust mitmesugustele teenustele. Plokiahel töötab läbipaistvalt ja turvaliselt, ilma keskse kontrolliasutuseta. Nii ettevõtted kui ka eraisikud saavad seda süsteemi kasutada teatavate ülekannete tegemiseks ilma finantssektorit kaasamata, eelkõige krüptoraha kasutades.

Samamoodi pakub PayPal võimalust maksta kaupade eest välisvaluutas, nõudmata pangarekvisiite.

3.5.

FinTechi ettevõtete kaudu on ettevõtete ja eraisikute konkreetsete projektide jaoks kättesaadav ühisrahastamine, kus asjakohaseid platvorme kasutades saab raha koguda annetuste või laenude või isegi omakapitaliinvesteeringu näol. Nende platvormide kaudu on võimalik vastastikune laenuandmine, sh tarbimislaenud ja eraisikulaenud, ilma panka minemata, ja eraisikud saavad pakkuda otserahastamist väga väikestele ettevõtjatele ja VKEdele. Platvormid võivad täiendada või toetada riskikapitali, eriti innovatiivse äritegevuse puhul, ning pakkuda oma mobiilirakenduste kaudu tarbijatele reaalajas just sellist finantsteavet, mida neil on kulutuste haldamiseks või investeeringutega seotud valikute tegemiseks vaja.

3.6.

Sellised uued osalejad konkureerivad panganduse ja kindlustusandjate traditsiooniliste ärimudelitega, kuid nii pangad kui ka kindlustusandjad hakkavad juba nendega paralleelselt toimima. Mõned neist on juba alustanud koostööprotsessi FinTechi ja InsurTechi ettevõtetega, teistel on loodud oma filiaalid. Viimastel aastatel on FinTechi investeeringud järsult suurenenud ja huvi on laienenud ka InsurTechile.

4.1.

Suurte ettevõtete puhul tähendab finantsteenuste digiteerimisega kohandumine muudatusi, mille nad saavad integreerida igapäevasesse töökorraldusse. Kuid paljude traditsiooniliste VKEde, eelkõige väga väikeste ettevõtjate jaoks on olukord teistsugune, sest neil ei ole asutusesiseseid teadmisi ega vahendeid, mis aitaksid neil kiiresti muutuva finantsmaailmaga hõlpsalt kohanduda.

4.2.

Interneti ja nutitelefonide ajastul pole kliendiprofiilid enam endised, vaid klientide huvi internetipanganduse ja -kindlustuse vastu sõltub mitmest tegurist, nagu vanus, haridustase ja elukutse. Kuid finantsnõustamisel on jätkuvalt vajadus kliendikogemusel rajaneva inimkontakti järele, seda ka noorte puhul.

4.3.

Pangandus- ja kindlustuskontsernide virtuaalsed pangakontorid ja veebifiliaalid pakuvad klientidele uute rakenduste abil krediidi-, laenu- ja kindlustusvõimalusi interneti ja nutitelefoni teel. Nende tehingute tingimused on soodsamad: tasuta pangakaart, subsideeritud intressimäärad, konto avamise boonus ja mitme kuu jooksul väiksemad osamaksed kindlustusandjatele ja vastastikustele kindlustusandjatele. Need kliendisoodustused on iseloomulikud üleminekuperioodile pankade, kindlustusandjate ja vastastikuste kindlustusandjate traditsiooniliselt ärimudelilt digiteerimise tulemusena tekkivale mudelile.

4.4.

Uue stsenaariumiga kaasnevad tarbijatele nii võimalused kui ka ohud:

4.5.

Digiteerimise abil peaks finantstoodete levitamine muutuma läbipaistvamaks, kuid pakutavate toodete näiline lihtsus võib varjata finantssuhete üldist tasakaalustamatust. Algoritmide kasutamine ei taga, et tootel puuduvad varjatud vead või et toode on kooskõlas Euroopa standarditega. Seega peaks finantsharidus hõlmama teavet finantstoodete kohta, lähtudes sellest, kuidas neid veebis esitatakse.

5.1.

Praegu sõltuvad ettevõtted väga suurel määral pankadepoolsest rahastusest (Euroopas üle 75 % võrrelduna 20 % USAs) ja omakapitali kultuuri puudumise tõttu on Euroopa VKEd (üle 98 % kõigist Euroopa ettevõtetest, andes tööd kahele töötajale kolmest ja luues 58 % lisaväärtusest) tõenäoliselt haavatavad võimaliku krediidituru kriisi korral, kui toimuks sama, mis juhtus üleilmse finantskriisi aastatel. Seega tuleks uurida täiendavaid pangandusvälise rahastamise meetodeid ja nendega seotud riske, eelkõige kriisi puhul.

5.2.

VKEde rahastamiseks on mitmeid alternatiivseid allikaid, mis aitavad äritegevust arendada ja riske vähendada; need täiendavad ELilt saadavat rahastamist töökohtade loomiseks ja ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks, vähendades tavapäraseid finantskulusid, nagu nähakse ette Junckeri kavas.

5.3.

Tuleb tugevdada sotsiaalselt vastutustundlikku, läbipaistvat ja jätkusuutlikku pangandusmudelit ja reaalmajandusest lähtuvat finantssüsteemi, tagades nii stabiilsuse kui ka sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse. Jätkusuutlikud pangad võtavad teadlikult omaks kolme põhielemendiga (hõlmab finants-, sotsiaal- ja keskkonnamõju meetmeid, et rahastada projekte ilma negatiivsete väliskuludeta) lähenemisviisi ettevõtlusele, keskendudes tugevate sidemete loomisele oma klientide ja laiema sidusrühmade kogukonnaga.

5.4.

Pangandus- ja kindlustusühingud ja vastastikused kindlustusandjad on oma tegevuse arendamisel juba kaua pühendunud väärtuse loomisele kõigi sidusrühmade jaoks, st sidusrühmade huvidel põhinevale mudelile. Kuid nad on üle võtnud ka traditsiooniliste äriettevõtete tavad ega ole pääsenud finantskriisist põhjustatud raskustest. Praegu ei näi digiteerimine andvat otsustavat tõuget tagasipöördumisele eetilisemate äritavade juurde, mis vastaksid ühiskonna tegelikele vajadustele.

6.1.

Bloombergi andmetel on kogu maailma panganduses pärast 2008. aasta majanduskriisi kadunud ligikaudu 600 000 töökohta. Sellise ulatusliku koondamise põhjustas eelkõige kriis, kuid ka digiteerimisprotsess.

6.2.

Euroopa pankades ja kindlustusandjate juures on hinnanguliselt ligikaudu neli miljonit töökohta, millest kolm miljonit on panganduses ja umbes miljon kindlustussektoris. Citigroup prognoosib, et Euroopa ja USA pangandussektoris kaotatakse järgneva kümne aasta jooksul ligikaudu 1,8 miljonit töökohta. Euroopa pankades, kus on peaaegu 2,9 miljonit täiskohale taandatud töötajat, jääb neid 2025. aastaks alles 1,82 miljonit. Seda suundumust kinnitavad Euroopa mitme suure pangakontserni hiljutised teated suure hulga töökohtade kaotamisest. Mitme riigi finantssektoris võib täheldada suundumust osalise tööajaga töökohtade või muude tööhõivevormide poole.

6.3

Sellega seoses on vajadus aktiivse tööturupoliitika meetmete järele, et käsitleda praegusi ja tulevasi muudatusi asjaomaste töötajate olukorras. Sobivate lahenduste leidmisel on kõigi tasandite sotsiaalpartneritel võtmeroll. Üks parima tava näide selles valdkonnas pärineb Austriast, kus on kõigile ohustatud pangatöötajatele mõeldud üldise ümberõppe fond, mis loodi sektori tasandil toimunud kollektiivläbirääkimiste tulemusena ja mida rahastavad nii sektor ise kui ka riik.

6.4.

Pangakontorite võrgu pideva vähendamisega kaasneb kogu kontorite kontseptsiooni põhjalik läbivaatamine, võttes arvesse mõjutatud klientide olemust. Enne pangakontorite sulgemist vähenes töötajate hulk tehingute automatiseerimise tulemusena. Kindlustuses on üldagentide ja maaklerite võrgustik tugev, hoolimata täheldatavast vähenemissuundumusest. Palgaliste kindlustusagentide hulk väheneb.

6.5.

Kauplemisel teostavad arvutid üha rohkem äriühingute osakute müügi ja ostu, valuuta- ja krediidiriski vahetustehinguid (finantstuletisinstrumendid, mille puhul saab ostja müüjalt kompensatsiooni, kui kolmas isik ei täida kohustusi).

6.6.

Suurandmetest lähtuvalt on üks suur pangakontsern katsetanud kognitiivset platvormi, mis on võimeline vastama loomulikus keeles esitatud küsimustele äärmiselt paljude valdkondade kohta ja pakkuma kliendinõustajatele valmis vastuseid. Seda tehnoloogiat saab nii panganduses kui ka kindlustuses kasutada virtuaalse nõuandjana. Esimesena võib see mõjutada müügipersonali.

6.7.

Töötingimused on muutunud ebastabiilseks ja nõudmised koolitusele on märkimisväärselt suurenenud, nii selleks, et anda töötajatele vajalikud digioskused, kui ka selleks, et võimaldada neil vahetada töökohta, kui ilmneb tööalase liikuvuse vajadus.

6.8.

Kuna digitaalvaldkonna edusammud nõuavad suuri muutusi töötajale vajalike vahendite, oskuste ja pädevuste osas, peavad ettevõtted olema valmis investeerima oskuste ja kvalifikatsiooni pidevasse arendamisse. Kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi tähelepanu keskmes peab olema kutseõppe tulevikunõudmistega kohandamise tähtsus ja sellise õppe võimaldamine, samuti tuleb selgitada, kuidas sektoris uut tehnoloogiat juba kasutatakse. Iga juhtumi puhul tuleb eraldi uurida, millised oskused peavad praegusel finantsala töötajal olema, et ta saaks hakkama ka tulevikus, ja kuidas neid oskusi õpetada.

6.9.

Internetipõhise töö kasutuselevõtmine valmistab üha enam muret töötundidega seonduva ja juba kaduvate töökohtade osas. Juba on näha, et sageneb finantstegevuste ümberpaigutamine ELi piires ja väljapoole Euroopat riikidesse, kus on väiksemad tööjõukulud ja madalam sotsiaalkaitse tase.

6.10.

On tähtis, et digitaalsed lahendused oleksid alati inimeste teenistuses ja aitaksid parandada sotsiaalseid standardeid ja töötingimusi. Valdkondlikku sotsiaaldialoogi tuleb hoogustada kõigil tasanditel, ka Euroopa tasandil, et tõsta esile parimad lahendused ja seega hoida ära sotsiaalne lõhe. Valdkondlikul tasandil ja igas ettevõttes peavad tööandjad püüdma pidada läbirääkimisi ametiühingu esindajatega, tagamaks, et sissetuleku, töötingimuste, sotsiaalkaitse ja koolitusega seoses võetakse tõhusaid meetmeid ning toetatakse asutusesisest geograafilist ja kutsealast liikuvust ja töökoha leidmist. Meetmed tuleb kehtestada esimesel võimalusel ja enne ümberstruktureerimisprotsesse, mitte alles siis, kui algab töökohtade kaotamine.

6.11.

Finantssektori kontrollitud digiteerimise käigus tuleks säilitada kvaliteetsed töökohad ja parandada kliendisuhteid, säilitades samal ajal personaalse finantsnõustamise piisava kättesaadavuse. See peaks tagama tehingute turvalisuse ning nii klientide kui ka töötajate isikuandmete tõhusa kaitse. Oluline on kaasata töötajaid ja finantsteenuste tarbijaid neid esindavate organisatsioonide kaudu, nii et saaks võtta arvesse nende praktilisi teadmisi selles valdkonnas.

7.1.

Finantstoodete üha suurem keerukus ja andmetöötluse kasvav kiirus koos anonüümse automatiseeritud turustamise ja nõustamisteenustega loovad väga riskantseid olukordi, mida paigutatud või investeeritud vahendite omanik ei saa sageli hinnata ega kontrollida. Komitee jälgib suure murega riskimudelite küündimatust ja nende suutmatust kohaselt hinnata eri liiki tagamata investeeringute riskiprofiile.

7.2.

Prantsusmaa keskpanga juht on seisukohal, et digitaalne rahandus peab arenema käsikäes õigusaktidega, mida tuleb kohandada, et mitte lämmatada innovatsiooni, vaid jätkuvalt tagada tehingute kõrgetasemeline turvalisus ja tarbijakaitse. Komitee arvates tuleb sama kaugeleulatuvate standarditega hõlmata nii traditsiooniline finantssektor kui ka FinTechi ettevõtted/ärimudelid.

7.3.

MiFID 2 on üks peamisi seadusandlikke algatusi, mis muudab turu struktuuri ja ärimudeleid. Ettevõtted peavad suhtuma regulatiivsetesse nõuetesse kui strateegilisse võimalusse.

7.4.

Uued elektroonilisi makseid käsitlevad õigusaktid (teine makseteenuste direktiiv) püüavad suurendada e-tehingute turvalisust, selleks et vähendada sagedasi pettusi, mida see kanal praegu võimaldab.

7.5.

ELi uue rahapesuvastase direktiiviga jõustatakse uued klientide nõuetekohase hoolsuse kontrolli nõuded, samuti uus kohustus teatada kahtlastest tehingutest ja säilitada tehingu andmed.

7.6.

Ajakohastatud tarbijakaitse koostöö raamistik (tarbijakaitsealase koostöö määrus) annab riiklikele asutustele suurema õiguse tarbijakaitseseaduste jõustamiseks ja parandab vajalikku kooskõlastamist liikmesriikide vahel.

7.7.

Kuna Solventsus II õigusakte kohaldatakse kindlustusandjatele ja Basel 3/kapitalinõuete direktiivi IV paketi korraldusi pankadele, kerkib küsimus, kuidas saaks täiendavas reguleerivas lähenemisviisis võtta arvesse riske, mis tekivad seoses uute osaliste sisenemisega finantssüsteemi ja nende mõjuga kogu sektorile tervikuna.

7.8.

Pärast Euroopa Pangandusjärelevalve 2016. aastal tehtud stressiteste on komisjon esitanud ettepanekuid, mis peegeldavad Baseli komitee juhtimisel praegu toimuvaid mõttevahetusi kapitalinõuete tugevdamise üle. Vastuvõetud ühtsed standardid peaksid olema proportsioonis krediidiasutuste ja finantsvaldkonna idufirmade suuruse ning laadiga. Komitee tervitab komisjoni viimast ettepanekute paketti (7).

7.9.

Finantskriis on viimastel aastatel andud head hoogu otseinvesteeringute fondide ärile – pangandussektoriväline laenutegevus. Digiteerimise mõju nendele fondidele ei tohiks tekitada õiguslünki, mis kahjustavad finantssüsteemi stabiilsust.

7.10.

Arvestades traditsiooniliste riskihindamismudelite puudulikkust, mistõttu ei saa nende abil nõuetekohaselt hinnata tagatiseta rahastamismudeleid, peaksid Euroopa järelevalveasutused tihendama sidemeid FinTechi idufirmadega, mõistes, et FinTechi nõuab järelevalveasutustelt uusi oskusi.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/18

Pearaportöör:

Mihai MANOLIU

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et määruse muutmise ettepaneku eesmärk on täiustada nõukogu määruse sätteid ja lihtsustada neid veelgi, et edendada biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte (edaspidi „BPT ühisettevõte“) eesmärkide saavutamist. Ettepanek on kooskõlas algsete eesmärkide ja poliitikavaldkonna praeguste sätetega.

1.2.

Komitee on arvamusel, et BPT ühisettevõtte eesmärk on luua koostoime teiste ELi programmidega sellistes valdkondades nagu näiteks ühtekuuluvuspoliitika, haridus, keskkond, VKEd, konkurentsivõime ja maaelu arengu poliitika, tugevdades piirkondlikul ja üleriigilisel tasandil teadustöö- ja innovatsioonisuutlikkust seoses praeguste aruka spetsialiseerumise strateegiate ja poliitikameetmetega.

1.3.

Euroopa Komisjon on pidevalt ühenduses biotoorainel põhinevate tööstusharude konsortsiumiga (edaspidi „BTK“), eelkõige konsultatsioonide ja arutelude kaudu, mis käsitlevad viisi, kuidas BPT ühisettevõtte liikmed maksavad rahalist osalust. Siin vaadeldaval muudatusettepanekul ei ole muud täiendavat mõju kui see, mida esialgse nõukogu määrusega kavandati. Kavandatavad muudatused on üksnes tehnilist laadi, mistõttu ei ole vaja teostada mõjuhinnangut vaatlusaluse algatuse kohta.

1.4.

Komitee tervitab asjaolu, et kõnealune ettepanek vähendab BPT halduskoormust seoses selle rolliga vahendajana rahalist osalust maksma pidavate konsortsiumi liikmete ja projektides osalejate vahel. BPK vastutab lõppkokkuvõttes ka tulevikus oma liikmete rahalist osalust kajastavate koondatud arvandmete edastamise eest.

1.5.

Komitee kiidab heaks olulised uues määruses sisalduvad täpsustused:

2.1.

Komitee leiab, et biotoorainel põhineva tööstuse mõiste on osa laiemast biomajanduse valdkonnast, mis on määratletud taastuvate bioloogiliste ressursside tootmise ja ekstraheerimise ning nende muundamisena sellisteks bioloogiliste elementide alusel valmistatud toodeteks nagu toit, sööt või bioenergia. Kõnealusel eesmärgil kasutatakse kolme neljandikku ELi põllumaast ning 2 000 miljardi euro suuruse käibega sektoris töötab 17–19 miljonit eurooplast. Biomajanduse teadmuspõhiste ettevõtete käive ulatub 57 miljardi euroni ning neis töötab umbes 305 000 inimest (2009. aasta seisuga).

2.2.

Euroopas võib biomajandus aidata edendada arengut, luua lisaväärtust ning uusi kindlaid ja inimväärseid töökohti, oluliselt vähendada sõltuvust impordist, aidata kõige paremini kaasa piiratud, ent taastuvate bioloogiliste ressursside tõhusale kasutamisele ning anda olulise panuse maailmakaubanduse arengusse.

2.3.

Sageli konkureerivad eri tasanditel omavahel erinevad tehnoloogiad ja bioloogiliste ressursside kasutamisviisid. Kõnealust probleemi süvendab veelgi kõnealuste ressursside piiratud kättesaadavus. Kuigi biomajandus võib aidata märkimisväärselt kaasa CO2-heite tekitatud kasvuhooneefekti vähendamise eesmärgile, millel oleks positiivne mõju rahvatervisele, on tal siiski ka soovimatu mõju täiendavate kasvuhoonegaaside heitkoguste näol, mille mõju keskkonnale ei tohi tähelepanuta jätta.

2.4.

ELi poliitiline raamistik biomajanduse alal on killustatud mitme poliitikavaldkonna vahel: põllumajandus, kalandus, metsandus, kliima, ringmajandus ja teadusuuringud on eri õigusaktide ja valdkondlike poliitikameetmetega (1) hõlmatud tegevusvaldkonnad.

2.5.

Sellegipoolest käivitati 2012. aastal laiaulatuslik biotoorainel põhinevale tööstusele pühendatud strateegia, et tagada teatud poliitiline sidusus, kuid mõned ebakõlad näivad püsima jäävat. EL rahastab innovaatikat biomajanduse valdkonnas teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ ja mitmesuguste muude rahastamisvahendite kaudu. Komitee peab vajalikuks tagada jätkusuutlikkus ja poliitika järjepidevus selles valdkonnas.

2.6.

Mitmes komisjoni teatises rõhutatakse, kui oluline on luua avaliku ja erasektori partnerlus biopõhiste tööstusharude jaoks tehnoloogiaalgatuse näol (2).

2.7.

Kõnealuse muudatusettepaneku õiguslik alus sisaldub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 187 ja 188. Kuna liikmesriikidel ei ole võimalik tegutseda üksinda, saab ühisettevõtte õigusraamistikku muuta ainult EL. Ettepaneku eesmärk on kohandada nõukogu määruse sätteid, et anda BTK liikmetele praktiline võimalus täita oma rahalise osaluse maksmise kohustust. Ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Muudatus oli vajalik ka selle pärast, et puudus võimalus tõlgendada nõukogu määrust selliselt, et see võimaldaks maksta rahalist osalust projektide tasandil.

3.1.

Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammile toetudes võttis Euroopa Komisjon 2012. aastal vastu biomajanduse strateegia, mille eesmärk on tagada poliitiline järjepidevus eri asjaomaste poliitikavaldkondade ja vastavate eesmärkide vahel nii riigi kui ka ELi tasandil. Sellist lähenemisviisi oli vaja, et suurendada biomajandusse suunatavaid avaliku sektori rahalisi vahendeid ja erasektori investeeringuid. Samuti töötati välja kaasava juhtimise mudelid. Strateegiaga loodi alus 12 meetmest koosnevale tegevuskavale, milles keskendutakse kolmele peamisele teemale:

3.2.

Rakendatud meetmete eesmärk oli edendada biomajanduse sidusrühmade osalemist ja luua biomajanduse vaatluskeskus. Meetmetega soositi uute turgude tekkimist tänu standardite määratlemisele, iseäranis kestlikkuse ja elujõulisuse vallas, pakkudes sel viisil esmatootmise jätkusuutlikuks tõhustamiseks vajalikku teadmistebaasi. Strateegia läbivaatamine ja ajakohastamine oli kavandatud 2017. aastaks.

3.3.

Komisjoni ettepanekus sisalduvad kehtiva dokumendi ehk nõukogu määruse (EL) nr 560/2014 (biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte asutamise kohta) tehnilised muudatused.

3.3.1.

BPT ühisettevõte on asutus, mille eesmärk on avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ning mille liikmed on Euroopa Liit, mida esindab komisjon, ja biotoorainel põhinevate tööstusharude konsortsium. Ühisettevõtte eesmärk on biotoorainel põhinevate tööstusharude ühise tehnoloogiaalgatuse rakendamine 31. detsembriks 2024.

3.3.2.

Arvestades konsortsiumi raskusi maksta oma rahalist osalust nõukogu määrusega ettenähtud korras, tehakse ettepanek luua paralleelselt olemasoleva, programmi tasandil maksmise viisiga võimalus maksta rahalist osalust projekti tasandil. See on kõnealust olukorda silmas pidades tulemuslik lahendus ja aitab saavutada nõukogu määruse esialgseid eesmärke, võimaldades BTK liikmetel täita oma esialgset kohustust. Pakutud lahendus on sarnane lahendusega innovatiivsete ravimite algatuse teise ühisettevõtte puhul, kus nähakse ette, et muud liikmed kui liit võivad maksta rahalise osaluse nii programmi tasandil (seda meetodit kasutatavad üldjuhul usaldusfondid ja heategevusorganisatsioonid) kui ka projekti tasandil (seda võimlust kasutavad ettevõtjad). Muudatusettepanek ei ole õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi osa.

3.4.

BPT ühisettevõtte eesmärk on rakendada ellu avaliku ja erasektori partnerlus, mis koosneb Euroopa Liidust, mida esindab Euroopa Komisjon, ja nõukogu määrusega (EL) nr 560/2014 loodud biotoorainel põhinevate tööstusharude konsortsiumist. Partnerluse eesmärk on biotoorainel põhinevate tööstusharude ühise tehnoloogiaalgatuse rakendamine 31. detsembriks 2024 kooskõlas BPT ühisettevõtte põhikirjaga.

3.5.

Nõukogu määruse artiklis 3 esitatakse eraldi iga ühisettevõtte liikme osalused ning haldus- ja tegevuskulud, mis on jagatud ja millele lisandub kindlaksmääramata summa, mis kujutab endast mitterahalist osalust kaudsete meetmete võtmisel ja mitterahalist osalust täiendavate meetmete võtmisel. Põhikirja tõlgendamisest tulenevalt tuleb BTK osalus kirjendada BPT ühisettevõtte eelarvesse programmi tasandil. Muude liikmete kui liit koosseisu kuuluvad üksused, kes osalevad BPT ühisettevõtte rahastatavate kaudsete meetmete rakendamisel, peavad eraldama rahalise osaluse otse kaudsetele meetmetele projekti tasandil.

3.6.

Paljudel konsortsiumi liikmetel on raskusi seoses makseviisiga. Nende arvates on rahalise osaluse maksmine programmi tasandil äriliselt teostamatu, kuna selle tulemusena ei saada mingit garanteeritud kasu iseäranis projektide tulemuste ja seotud intellektuaalomandi õiguste osas ning kuna rahalise osaluse maksmine programmi tasandil võiks viia olukorrani, kus mõne BTK liikme osalusmakse läheks otse tema konkurentidele. Tehakse ettepanek kasutada alternatiivset meetodit ehk rahalise osaluse maksmist projekti tasandil, mis tähendab, et projekti tulemustest saavad kasu osalejad, kes on projekti rahaliselt toetanud. Selline menetlus ei riku liidu huve. On soovitav kaitsta biotoorainel põhinevate väärtusahelate huve, sh VKEde, teadus- ja tehnoloogiakeskuste ning ülikoolide puhul.

3.7.

Muud liikmete kui liit rahaline osalus peab vastama järgmistele nõuetele:

3.8.

Ettepaneku kohaselt võivad BTK liikmed ka edaspidi maksta oma rahalise osaluse programmi tasandil. Lisaks sellele antakse neile võimalus kanda rahaline osalus otse üle sama projekti teisele osalejale kooskõlas mõlema poole vahel kokku lepitud eeskirjadega (konsortsiumileping) ja vastavalt kohaldatavale õigusraamistikule [(ülekandmine BTK liikmetelt BTK-le) ning (rahalise osaluse ülekandmine BTK liikmetelt projekti toetusesaajatele)] vastavalt siseriiklikele õigusnormidele ja nende tavapärastele raamatupidamistavadele. BTK ülesanne on anda aru saadud rahaliste osaluste kogusumma kohta.

3.9.

BPT ühisettevõtte toetuslepingu näidises tehakse vastavad muudatused. Tuleb märkida, et siin vaadeldaval muudatusettepanekul ei ole mõju põhiõiguste kaitsele ega eelarvele. Prognoositakse, et eelarve vähendamine võiks mõjutada asjaomaseid teadusringkondi ja VKEsid, kuna ELi osalus on peamiselt ette nähtud teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks.

3.10.

Muudatus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Selgitavat dokumenti ei ole vaja.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/22

Raportöör:

Javier DOZ ORRIT

Kaasraportöör:

Mihai IVAŞCU

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et võitlus terrorismi ja selle rahastamise ning rahapesu ja muude sellega seotud majanduskuritegevuse vormide vastu peab olema Euroopa Liidu poliitika alaline prioriteet.

1.2.

Komitee väljendab oma toetust komisjoni ettepanekus esitatud meetmetele, millega tühistatakse eelmine, 2005. aasta määrus, et kohandada reguleeriv raamistik praegusele olukorrale ja tegeleda puudustega, mis on tuvastatud mitmetes määruse rakendamist käsitlevates uuringutes.

1.3.

Komitee on seisukohal, et kontrollimise ulatuse ja ametiasutuste pädevuse laiendamine selleks, et viia läbi kontrolle ja konfiskeerida kaupu alati, kui on põhjust kahtlustada ebaseaduslikku tegevust, hõlbustab suuremate pettusejuhtumite avastamist ja võimaldab koguda rohkem teavet.

1.4.

Komitee peab vajalikuks parandada koostööd nii pädevate asutuste vahel kui ka liikmesriikide vahel, et saavutada uue määruse kohaldamisel maksimaalne mõju. Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles tegema oma terrorismivastased andmebaasid Europolile kättesaadavaks. Samuti peaks komisjon ergutama koostöömeetmeid, et kõikidel liikmesriikidel oleks võimalik omandada vajalikke vahendeid, et tõhusalt kontrollida erinevaid sularaha- ja transpordiliike.

1.5.

Komitee teeb ettepaneku, et ulatuslike konsultatsioonide ja uuringu järel peaks komisjon koostama kava sularaha kasutamise vähendamiseks ELis. Sellega seoses tuleks kaaluda, kas kohustusliku deklareerimise künnis 10 000 eurot on asjakohane.

1.6.

Komitee on seisukohal, et komisjon peaks minema deklareerimiskohustuse täitmata jätmise eest karistuste kehtestamisel kaugemale. Karistused peaksid olema liikmesriikide vahel ühtlustatud ning neist peaks komisjoni teavitama ühtsel viisil, et mitte tekitada seaduselünki, mida petturid saaksid ära kasutada.

1.7.

Komitee kordab muret, mida ta juba väljendas arvamuses ECO/408, (1) et rida tegureid võib tõsiselt piirata määruse tulemuslikkust. Peamine küsimus on selles, et maksuparadiise, kus enamalt jaolt rahapesu toimub – ja mille rahavoogusid ELiga tuleks eriti kontrollida – ei ole komisjon 14. juuli 2016. aasta määruse ettepanekus nimetanud endast suurt riski kujutavate riikide ja piirkondade loetelus.

1.8.

Kuritegelike sularahavoogude uurimine on seotud teiste kuritegude, eelkõige maksukuritegudega. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et ka maksuhaldurid pääseksid ligi sularahavoogude kontrolli käigus kogutud teabele.

1.9.

Komitee leiab, et uue määruse vastuvõtmise hetkest tuleks lisaks kullale lisada sularaha määratlusse ka muud suure likviidsusega tooted.

1.10.

Tunnustades ettemaksukaartide sotsiaalset väärtust kogu ELis, juhib komitee siiski tähelepanu ohule, et kurjategijad ja terroristid võivad selliseid kaarte salaja oma tegevuse rahastamiseks kasutada.

1.11.

Seoses kogutavate ja asutuste vahel vahetatavate andmete mahu suurenemisega soovitab komitee tugevdada nende andmete kaitset ning uurida võimalust kohaldada raskemaid haldus- ja kriminaalkaristusi ametnikele ja isikutele, kes kasutavad neid ebasobival või ebaseaduslikul viisil.

1.12.

Probleem on rahvusvahelise ulatusega ja seepärast peavad ELi institutsioonid osalema täiel määral selles valdkonnas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide töös.

1.13.

Komitee tervitab 500-euroste rahatähtede ringlusest kõrvaldamist alates 2018. aastast, võttes arvesse, et nende kasutamine ebaseadusliku kaubanduse raames toimuvateks sularahamakseteks on ulatuslikult dokumenteeritud, sest neid on lihtne transportida ja nad võimaldavad hoida suuri rahasummasid väikesemates kohtades.

1.14.

Komitee tuletab komisjonile meelde, et Euroopa kodanike kaitse peab jääma suurimaks prioriteediks, ükskõik milliseid kulusid ja pingutusi see ka ei nõua.

2.1.

Kooskõlas terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhustamise tegevuskavaga (2) esitab komisjon ettepaneku uue määruse kohta, mis käsitleb liitu kolmandatest riikidest sisse toodava või liidust kolmandatesse riikidesse välja viidava sularaha kontrollimist, tunnistades kehtetuks praegu kehtiva 2005. aasta määruse (3).

2.2.

2015. aasta mais võttis EL vastu neljanda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase paketi, mis hõlmas muu hulgas neljandat direktiivi finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamise kohta (AMLD4) ja määrust rahaülekannetes edastatava teabe kohta, (4) mis on praegu ülevõtmise etapis. Komitee esitas oma seisukoha õigusaktide paketi kohta arvamuses, mis käsitles rahapesuvastast paketti (5).

2.3.

2016. aasta veebruaris avaldas komisjon terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava, (6) mida rakendatakse kahes seadusandlikus etapis. Kõigepealt (2016. aasta juulis) koostas komisjon kaks direktiivi ettepanekut: AMLD5, millega muudetakse AMLD4 (direktiivi maksuhaldurite juurdepääsu kohta rahapesuvastasele teabele) mitmeid aspekte, (7) ja komisjoni delegeeritud määrus, (8) millega määratletakse suure riskiga kolmandad riigid (maksuparadiisid), AMLD4 ja AMLD5 täiendamiseks (9). Komitee on võtnud vastu arvamused AMLD5 ja määruse kohta, samuti teise direktiivi kohta (10).

2.4.

Teises etapis (detsembris 2016) esitas komisjon lisaks käesolevas arvamuses nimetatud määrusele ka ettepaneku direktiivi kohta, mis käsitleb rahapesu vastu võitlemist kriminaalõiguse abil, (11) ja määruse kohta, mis käsitleb kuritegeliku vara arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist (12).

2.5.

2005. aasta määrus täiendab rahapesuvastast direktiivi, millega kehtestatakse kontroll rahasaadetistele summas 10 000 eurot ning üle selle. Komisjoni kõnealuse ettepanekuga (13) püütakse kõrvaldada lünki praeguses õigusaktis seoses politseijõudude, kohtute ja tolliasutuste uurimistegevusega, töötada välja neljas rahapesuvastane direktiiv (14) ja viies rahapesuvastane direktiiv (15) ja neid täiendada, et võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu ning kohandada ELi õigusakte vastavalt rahvusvahelistele standarditele ja soovitustele, eelkõige rahapesuvastase töökonna soovitusele nr 32.

2.6.

Käesolevas ettepanekus käsitletakse sularaha piiriülese liikumise puudulikku kaetust, probleeme teabe vahetamisel asutuste vahel, asjaolu, et ei ole võimalik kinni pidada künnisest väiksemaid summasid (10 000 eurot), sularaha määratluse puudulikkust, liikmesriikide erinevaid karistusi deklareerimata jätmise eest ja erinevat rakendamist.

2.7.

Uues määruse ettepanekus, millega tunnistatakse kehtetuks praegune määrus, laiendatakse ja täpsustatakse mõistet „sularaha“, jaotades selle neljaks: vääring, vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid (tšekid, reisitšekid, võlakirjad või rahakaardid), väärtuse säilitamiseks kasutatavad suure likviidsusega tooted (kuldmündid ja kullakangid) ja ettemaksukaardid.

2.8.

Kehtestatakse kohustus deklareerida saatjata sularaha, st posti, kulleriga või veosena saadetav sularaha, kui summa on 10 000 eurot või suurem. Mõni liikmesriik teeb sularaha kontrolle ka liidusiseselt.

2.9.

Pädevatele asutustele antakse volitus kontrollida alla 10 000 euro suuruseid sularahasaadetisi, samuti teatada ja viia läbi uurimine alati, kui on tõsiseid märke kuritegelikust tegevusest.

2.10.

Antakse luba sularaha kinni pidada, kui sularahasaadetis väärtuses 10 000 euro või enam on jäetud deklareerimata või kui mis tahes summas saadetiste puhul on märke seotusest kuritegeliku tegevusega.

2.11.

Parandatakse teabevahetust, nõudes aktiivset suhtlust rahapesu andmebürooga. Seni pidid pädevad asutused teabe üksnes kättesaadavaks tegema. Samuti tuleb teave ebaseaduslike tehingute kohta teha kättesaadavaks teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja komisjonile, kui on märke kuritegelikust tegevusest. Ka lubatakse seda teavet edastada kolmandatele riikidele, kes järgivad teatavaid nõudeid.

2.12.

Edendatakse kõigis liikmesriikides karistuste kehtestamist deklareerimiskohustuse täitmata jätmise eest lisaks õiguslikele karistustele kuritegevuse eest. Komisjoni tuleb teavitada karistustest kõikidest liikmesriikides.

3.1.

Komitee toetab komisjoni kestvaid jõupingutusi globaalses võitluses rahapesu ja terrorismi vastu. Samuti toetab komitee kõnealuse ettepanekuga tehtavaid muudatusi, mille eesmärk on parandada kehtivat õigusakti.

3.2.

Komisjon ja kõik ELi institutsioonid peavad tegema jõupingutusi, et teavitada asjakohaselt Euroopa avalikkust oma valmidusest võidelda rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu kõigi õiguslike vahendite ning kõigi vajalike õiguskaitsealaste, luureteenistuste ja kohtulike meetmetega. Teadmine, et seda tehakse koostöös kõigi liikmesriikidega, suurendab selle usaldusväärsust ja legitiimsust. Kuigi kõiki tegevusi ei saa avalikustada, kasutatakse juba tervet rida rahapesu ja terrorismi rahastamist puuduvataid näitajaid.

3.3.

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama rahvusvahelisel tasandil koostööd, võitlemaks terrorismi, rahapesu ja nendega seotud raskete kuritegude vastu. Kõik ELi institutsioonid peavad tegema jõupingutusi, et tagada komisjoni ettepanekus esitatud meetmete vastuvõtmine ka rahvusvahelisel tasandil. See on üks viis nende tõhususe suurendamiseks.

3.4.

Uue määruse ettepaneku eesmärk on võidelda ebaseaduslike sularahavoogude vastu ELi ja kolmandate riikide vahel. Edu saavutamiseks peab Euroopa Komisjon tegema koostööd liikmesriikidega, tagamaks, et nende pädevatel asutustel oleks kõige tõhusamad tehnoloogilised ressursid ja töötajad, samuti mis tahes muud vajalikud ressursid (nt treenitud otsimiskoerad).

3.5.

Terrorismi rahastamise süsteemid võivad olla väga mitmesugused, varieerudes seaduslike ettevõtete ja seaduslike mittetulundusühenduste kuritarvitamisest kuni kuritegeliku tegevuse või kuritarvitamiseni rahvusvahelises kaubandussüsteemis. Terroristlikud organisatsioonid uuendavad pidevalt oma rahastamismeetodeid, et vältida kehtivaid õigussätteid, mistõttu on selgelt vaja õigusraamistikku järjepidevalt ajakohastada. Sageli kasutavad kurjategijad ja terroristid ära liikmesriikide õiguslikke erinevusi ja valivad need riigid, kus õigusaktid on nende rahaliste tehingute tegemiseks kõige leebemad.

3.6.

Euroopa julgeoleku tegevuskava (16) väljatöötamise tulemusel ja vastusena terrorismirünnakutele Euroopas ja maailma muudes piirkondades, samuti üldsuse huvi tõttu maksuparadiisides tehtava rahapesu, maksupettuste ja maksustamise vältimise tehingute vastu, on Euroopa Komisjon võtnud viimastel aastatel vastu mitmeid õigusakti algatusi.

3.7.

Rahapesuvastase töökonna andmetel (17) kasutatakse kuritegelikus majandustegevuses sularaha laialdaselt ja see on jätkuvalt kõige olulisem terrorismi rahastamise vahend. Sel viisil „pestud“ raha hulka on raske kokku arvutada, aga rahapesuvastase töökonna hinnangul jääb see sadade miljardite ja triljoni USA dollari vahele aastas.

3.8.

Kehtiva määruse tõhususe analüüs näitab, et liitu sisse toodava ja liidust välja viidava sularaha hulk kasvab jätkuvalt. Ent sularaha kontrolle tehakse liiga vähe (kõikides liikmesriikides kokku 100 000 aastas), nende hulk varieerub liikmesriigiti ja uuritavate kahtlaste juhtumite arv on väga erinev. Viimases selleteemalises konsultatsioonis osales ainult üheksa riiki ja nii juhtumite kui ka nende analüüsimise kohta esitatud andmed olid napid ja piiratud.

3.9.

Lüngad praeguses määruses võimaldavad sularaha liikumist ilma piisava sihipärase kontrollita posti, kulleri või veosena saates. Paljudel juhtudel ei ole pädevatel asutustel olnud asjakohaste kontrollide tegemiseks vajalikke vahendeid.

3.10.

Kontrollimise viiside laiendamine ja pädevatele asutustele võimaluse andmine viia läbi kontrolle ja konfiskeerida kaup kuritegeliku tegevuse kahtluse korral isegi alla 10 000 euro künnise võimaldab avastada rohkem pettusejuhtumeid ja koguda rohkem teavet. Praegu ei kasutata saadud teavet rahuldavalt. Teave tehakse teatud liikmesriikides passiivselt kättesaadavaks ning puuduvad vahendid, millega tagada teabe korrektne menetlemine. Pädevate asutuste vahelist teabevahetust tuleb kiirendada: tolliasutuste (kes vastutavad suurema osa kontrollide tegemise eest) ja rahapesu andmebüroode (kes peavad teavet saama ja analüüsima) vahel; nende ja maksu- ja kohtuasutuste vahel; liikmesriikide ja kolmandate riikide pädevate asutuste vahel, eriti nende puhul, kes vastutavad suure osa ebaseaduslike sularahavoogude liikumise eest liitu ja liidust välja, nagu maksuparadiiside puhul.

3.11.

Kehtiva määruse alusel kohaldatavad karistused sularaha deklareerimata jätmise eest ei ole ühtlustatud ja tehtud analüüsid tunduvad näitavat, et neil karistustel ei ole soovitud hoiatavat mõju. Uues määruses nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid karistused deklareerimiskohustuse täitmata jätmise eest, ilma vajaduseta, et oleks märke kuritegelikust tegevusest või et sularaha oleks seotud muud tüüpi rikkumise või kuriteo võimaliku uurimisega. Samuti kehtestatakse kohustus teavitada karistustest komisjoni. Komitee soovitab töötada välja kõigile liikmesriikidele ühise teabevahetusmenetluse. Siiski on igal liikmesriigil vabadus ise need karistused määrata. Artiklis 13 osutatud karistused tuleb ühtlustada, et mitte tekitada võimalusi kurjategijatele, kes tegutsevad teatud riikide kaudu.

3.12.

Määruse ja juba mainitud rahapesuvastaste meetmete kohaldamine suurendab märkimisväärselt kogutud isikuandmete hulka, mida kogutakse, salvestatakse ja mis tehakse kättesaadavaks pädevatele organitele ja asutustele rahapesu ja terrorismi rahastamise vastases võitluses. Kodanike põhiõiguste austamiseks, eriti isikuandmete kaitse osas, on oluline hinnata vajadust uute kaitsemehhanismide järele ja vajadusel need luua ning soodustada rangemaid kriminaalkaristusi ametnikele ja teistele isikutele, kes kasutavad teavet ebaseaduslikult.

3.13.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise, sh ebaseaduslike rahasaadetiste vastu võitlemiseks kasutatud eri viisid ja menetlused on õigustatult ajendanud komisjoni võtma õiguslikke meetmeid, mis kohalduvad mõlemale kuriteole. Mõlemad on seotud teiste sarnaste või suurema ulatusega kuritegudega. Määruse ja muude asjaomaste õiguslike meetmete tõhusa rakendamise tagamisel on otsustav tähtsus tihedal koostööl kõigi asjassepuutuvate riiklike asutuste ja organite ning liikmesriikide vahel sobivate mehhanismide abil. Tuleb märkida, et koostöö liikmesriikide eri asutuste ja institutsioonide – politsei-, teabe-, kohtu-, tolli- ja maksuasutuste vahel ei ole kaugeltki optimaalne. Komitee on eriti mures koostöö puudumise pärast riikide politseijõudude ja Europoli vahel, nagu näitab asjaolu, et suurem osa liikmesriike ei ole teinud oma terrorismivastaseid andmebaase Euroopa politseiorganile kättesaadavaks. Seepärast kutsub komitee ELi asutusi ja liikmesriike üles see olukord lõpetama.

3.14.

Üks suur takistus määruse ja muude rahapesu ja terrorismi vastu võitlemisel oluliste õiguslike sätete rakendamisel on see, et puudub tõeline poliitiline tahe teha lõpp maksuparadiisidele. Selle väite veenvaim tõestus on nimekiri „suure riskiga kolmandatest riikidest, kus esineb strateegilisi puudusi“, mis on toodud AMLD4-d ja AMLD5-d täiendava määruse (EL) 2016/1675 lisas. Selles nimekirjas ei ole mitte ühtegi maksuparadiisi, kus toimub suurem osa ebaseaduslikke tehinguid, eriti sularahavood, mida käsitletakse määruse ettepanekus. Komitee peab kordama arvamuses ECO/408 esitatud nõudmist: komisjon peab tegema ettepaneku uue nimekirja maksuparadiiside kohta ja hõlmama selle ühtsesse nimekirja kolmandate riikide kohta, kes ei tee koostööd majanduskuritegude ega terrorismi rahastamise uurimisel.

4.1.

Terrorismi rahastamisel on selge globaalne aspekt, mis tähendab, et ühes riigis toimuvaid terrorioperatsioone rahastatakse sageli teises riigis toimuva kuritegeliku tegevuse kaudu. Vaja on sularaha kontrollimisi ja põhjalikke seadusandlikke muudatusi, et blokeerida sularaha liikumist, jälgida finantstehinguid ja neid piirata ning lihtsustada olulise terroriste ja nende rahastajaid puudutava teabe edastamist. Olles täiesti teadlik terrorismi rahastamise välismõõtmest, soovitab komitee kaasata kõik liidu institutsioonid täielikult kõigisse asjaomastesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, kus nad on esindatud, selleks et sarnaseid meetmeid võiks võtta kogu maailmas.

4.2.

Sularaha kasutamine on jätkuvalt rahapesu ja muude finantskuritegude peamine kanal (18). Komitee soovitab, et komisjon – olles viinud läbi põhjaliku uuringu, konsulteerinud kõigi huvirühmadega ja loonud tihedad töösuhted liikmesriikide, Euroopa Keskpanga ja iga riigi keskpangaga – töötaks välja kava sularaha kasutamise vähendamiseks ELis. 500-euroste rahatähtede kaotamine on samm õiges suunas. Kõnealuse uuringu raames tuleks analüüsida, kas deklareerimiskohustuse 10 000 künnis on asjakohane.

4.3.

Komitee palub Euroopa Komisjonil suurendada oma jõupingutusi, et kogu ELis ratifitseeritaks sidusal viisil Varssavi konventsiooni (19) tulemused. Praeguseks on konventsiooni allkirjastanud 26 liikmesriiki, aga ratifitseerinud vaid 17.

4.4.

Komitee tunnustab seda, et määruse ettepanek võib oluliselt parandada terrorismi rahastamise vastu võitlemises kasutatavaid meetmeid, avaldades minimaalset mõju Euroopa väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

4.5.

Komitee arvates on oluline arendada finantsvaldkonnas poliitilist koostööd naaberriikide ja teiste riikidega, kust tulevad ELi suured rändevood, eesmärgiga hõlbustada läbipaistvaid finantstehinguid ja muuta need odavamaks. Nendest riikidest ja nendesse riikidesse tehtavate rahaülekannete takistused ja suured kulud soodustavad sularahasaadetisi ja läbipaistmatuid tehinguid, millega lihtsustatakse nende meetodite kasutamist kuritegelikel eesmärkidel.

4.6.

Hiljutised ELi territooriumil toime pandud rünnakud näitavad, et terroristid on kasutanud ettemaksukaarte, näiteks hotellitubade eest (nt Pariisi 13. novembri 2015. aasta rünnaku puhul). Kuigi nende vahendite sotsiaalne väärtus on ilmne, kuna need võimaldavad haavatavatel või tõrjutud inimestel teha makseid nii veebis kui ka veebiväliselt, juhib komitee tähelepanu ohule, mis kaasneb sellega, kui kurjategijad või terroristid jätkavad nende vahendite kasutamist.

4.7.

Ebaseaduslik sularahatransport on seotud teiste kuriteoliikidega: maksukuriteod, rahapesu ja terrorismi rahastamine. Komisjoni määruse ettepanekus ei lubata vahetada sularahadeklaratsiooni andmeid maksustamise eesmärgil. Komitee on seisukohal, et nende kuritegude menetlemine peab toimuma sidusal viisil. Eeskätt leiab komitee, et nimetatud andmete vahetust tuleks lubada, võttes arvesse selget seost maksupettuste ja rahapesu vahel, mis paljudel juhtudel hõlmab sularaha liikumist.

4.8.

Kuigi määruse ettepaneku artikli 2 lõikes 2 ja artiklis 14 antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte lisa muutmiseks, eriti selle osa muutmiseks, milles määratletakse sularahana käsitatavad „väärtuse säilitamiseks kasutatavad suure likviidsusega tooted“, on komitee seisukohal, et ei ole põhjust juba algusest piirduda selle sularahakategooria puhul kullaga. Esimeses Euroopa Parlamendi ja nõukogu heaks kiidetavas nimekirjas võiksid olla ka muud eriti väärtuslikud materjalid, nagu väärismetallid ja (nii lihvitud kui ka lihvimata) poolvääriskivid.

4.9.

Komitee kordab, et ELi ja liikmesriikide üks peamisi prioriteete peab olema jätkuvalt meie kodanike julgeoleku tagamine, sõltumata sellest, milliseid jõupingutusi see nõuab.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/28

Raportöör:

Jan SIMONS (NL-I)

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kavatsus luua ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS), selleks et kindlaks teha Schengeni alale reisiva viisanõudest vabastatud reisijaga seotud riskid, on välistest ja sisemistest asjaoludest põhjustatud ohtudele vastav vältimatu samm.

1.2.

Komitee väljendab heameelt tõsiasja üle, et ETIAS sobib ELi üldstrateegiasse rände ja julgeoleku valdkonnas, nagu selle on määratlenud komisjon 2011. aasta e-piiride programmis, ja et selle süsteemi abil kogutav teave võimaldab potentsiaalsete julgeoleku või ebaseadusliku rände ohtude eelkontrolli, et kaitsta ELi kodanikke halbade kavatsustega isikute sisenemise eest.

1.3.

Komitee rõhutab jõuliselt, et ETIASe kasutamisel tuleb austada täiel määral taotlejate põhiõigusi ja vältida mis tahes diskrimineerimist. Kaitsta tuleb kõiki süsteemi kogutud andmeid, eriti neid, mis on seotud tundliku teabega tervise, hariduse, kuritegeliku tausta jne kohta, ja neile võib olla juurdepääs ainult asutustel, mis uurivad kuritegevust, terrorismi, ebaseaduslikku sisserännet ja muid ohte. ETIASe puhul tuleb ühtlasi austada taotlejate õigust kaevata edasi neile reisiloa mitteandmine või selle äravõtmine.

1.4.

Komitee on teadlik vajadusest lahendada mitu ETIASt puudutavat tehnilist küsimust, eriti koostalitlusvõime ja seotavus muude andmekogumissüsteemide ja juhtimisega. ETIAS peaks põhinema õigel tasakaalul riskide ja julgeoleku vahel, vältides samal ajal suuremat halduskoormat ja rohkemaid tõkkeid reisijate jaoks, kes reisivad sageli ELi ettevõtluse, õppimise, ravi jne eesmärgil.

1.5.

Komisjon ja nõukogu peaksid ühtlasi pöörama tähelepanu ETIASe loomise poliitilistele aspektidele. Asjaomaseid riike tuleks teavitada viisavabale korrale vaatamata rakendatava reisiloa hankimise kohustuse põhjustest ja reisiloaga reisijatele sujuva ning kiire piiriületamise võimaldamise eelistest. Komisjon peaks ühtlasi hoolitsema selle eest, et asjaomaste riikide mis tahes võimalikud vastastikused meetmed ELi kodanike suhtes oleksid proportsionaalsed ELi meetmetega.

1.6.

ETIASe puhul tuleb võtta arvesse inimesi, kellel ei ole võimalik taotlust esitada veebi teel, ja pakkuma taotlejate jaoks peamistes lähtelennujaamades ja -sadamates ning samuti peamistes maismaapiiripunktides nn taotluskabiine. Kõigil taotlejatel tuleks võimaldada kasutada vahendajate, nagu reisibüroode või transpordiettevõtjate teenuseid. Siiski peaksid ELi delegatsioonid kolmandates riikides jälgima ja hindama eelnimetatud vahendajate teenuste eest nõutavaid tasusid.

1.7.

Samuti on vajalik nõuetekohaselt määratleda kriteeriumid selliste kolmandate riikide kodanike kavandatud kategooriate kohta, kes vabastatakse kohustusest omandada reisiluba, võttes arvesse rännet, julgeolekut või terviseohte.

1.8.

Komitee kutsub üles leidma lahendusi liikmesriikide jaoks, kes ei ole veel Schengeni õigustikku täiel määral kohaldanud (Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia) ja kellel sellest tulenevalt ei ole juurdepääsu Schengeni infosüsteemile (SIS), viisainfosüsteemile (VIS) ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemile (EES).

2.1.

Euroopa Liidu kodanikud eeldavad, et ametiasutused tagavad nende julgeoleku avatud Euroopas. Nad arvestavad sellega, et Schengeni ala välispiire hallatakse tõhusalt, et ära hoida ebaseaduslik ränne, tagada nii suurem sisejulgeolek kui ka vaba liikumine Schengeni alal ja lihtsustada ELi välispiiride ületamist liikuvas maailmas.

2.2.

Praegu saab ligikaudu 1,4 miljardit inimest ligikaudu 60 riigist üle maailma (1) kasu viisavabast reisimisest Euroopa Liitu ja vastastikkuse põhimõttest, millest saavad samuti kasu ELi kodanikud, kuna see lihtsustab viisavaba reisimist välismaale. Schengeni riike külastavate viisanõudest vabastatud kolmandate riikide kodanike arv suureneb jätkuvalt – on oodata, et selliste Schengeni piire ületavate üksikisikute arv suureneb 2020. aastaks 30 % ehk 30 miljonilt 2014. aastal 39–40 miljonile 2020. aastal (2).

2.3.

Need arvnäitajad osutavad vajadusele kehtestada lubade süsteem, mis oleks sarnane mõnes riigis juba olemas oleva süsteemiga (Ameerika Ühendriikides (3) 2009. aastast, Austraalias (4) 1996. aastast, Kanadas (5) 2016. aastast), nimelt et hinnata ja hallata võimalikke ebaseadusliku rände alaseid ja julgeolekuriske, mis tekivad seoses ELi külastavate kolmandate riikide kodanikega, kuigi tavaviisarežiimist kergemal ja reisijale sobivamal moel ning kooskõlas ELi viisanõude kaotamise poliitikaga.

2.4.

Võrreldes kolmandate riikide kodanikega, kellelt nõutakse viisat, on pädevatel piirivalve- ja õiguskaitseasutustel viisanõudest vabastatud kolmandate riikide kodanike kohta enne kõnealuste kodanike saabumist Schengeni piirile vähe teavet seoses ohtudega, mis võivad nende kodanikega kaasneda. Nende puuduvate andmete ja viisanõudest vabastatud reisijatega kaasneva ohu hindamise lisamine tooks olemasolevatesse meetmetesse märkimisväärset lisaväärtust, et säilitada ja tugevdada Schengeni ala julgeolekut, ning võimaldaks viisanõudest vabastatud reisijatel kasutada viisavabadust.

2.5.

Oma 2011. aasta e-piiride programmis tõi komisjon esile vajaduse ELi välispiiridel reisijavoogude nüüdisaegsema ja tõhusama haldamise järele, kasutades uusi tehnoloogiaid, et lihtsustada sageli ELi reisivate välismaalaste elu ja et jälgida paremini piire ületavaid kolmandate riikide kodanikke.

2.6.

Uued ohud ja probleemid, mis järgnevate aastate jooksul ilmnesid, tegid vajalikuks esialgse e-piiride programmi läbivaatamise ning pärast tehnilisi uuringuid ja konsultatsiooniprotsessi avaldati 2016. aastal uus seadusandlik ettepanek võtta vastu määrus, millega luuakse riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem. Komitee võttis oma arvamuse riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi kohta vastu 2016. aasta septembris (6). Et välispiiridel tugevdada asjakohaseid andmebaase (Schengeni infosüsteem, Interpoli varastatud või kaotatud reisidokumentide andmebaas ja muud Euroopa andmebaasid) kasutavaid kontrolle, esitati hiljuti Schengeni piirieeskirjade (7) muudatus, millega soovitakse kehtestada kõigi kolmandate riikide ja samuti ELi kodanike kohustuslik kontrollimine nii Euroopa Liitu sisenemisel kui ka väljumisel.

2.7.

Et kõnealune läbivaatamisprotsess lõpule viia, avaldas komisjon ettepaneku luua ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS), et tugevdada viisavabalt reisijate julgeolekukontrolle (8). See on automatiseeritud IT-süsteem, mis luuakse selleks, et teha kindlaks kõik Schengeni alale reisiva viisanõudest vabastatud reisijaga seotud riskid; süsteemi kasutuselevõtul 2021. aastal oodatakse 40 miljonit taotlust (9).

2.8.

Süsteemiga kogutud teave võimaldab võimalike julgeoleku- või ebaseadusliku rände ohtude eelnevat kontrollimist, austades täiel määral põhiõigusi ja andmekaitset.

2.9.

ETIASe luba ei ole viisa. Viisavabade riikide kodanikel on ikka võimalik ilma viisata reisida, kuid kohustusliku tingimusena Schengeni alale õhu-, mere- või sisemaatranspordi abil sisenemiseks nõutakse neilt enne reisi reisiloa omandamist, mille eest tuleb tasuda lõivu (soovitatud summa on 5 eurot). Et otsustada, kas anda ELi reisimiseks luba või sellest keelduda, teeb süsteem automaatseid kontrolle (eeldatakse 95 % positiivseid tulemusi) või vajaduse korral toimuvad ka täiendavad automatiseerimata eelkontrollid ja seejärel reisiluba kas antakse või selle andmisest keeldutakse. Selle menetluse tulemus edastatakse taotlejale väga lühikese ajavahemiku jooksul (mõni minut või maksimaalselt 72 tundi, kui on vaja täiendavaid kontrolle). Lõpliku otsuse, kas lubada sissepääsu või sellest keelduda, teevad alati Schengeni piirieeskirjade kohaselt piirikontrolli tegevad piirivalveametnikud.

2.10.

Viisanõudest vabastatud kolmandate riikide reisijate eelkontroll hõlbustab siiski piirikontrolli ja tagab kolmandate riikide kodanike kooskõlastatud ja ühtlustatud riskihindamise ning vähendab oluliselt piiripunktides väljastatavate sisenemiskeeldude arvu. Kuigi reisiluba kehtib 5 aastat – või kuni reisidokumendi kehtivusaja lõppemiseni –, võidakse see tühistada või kehtetuks tunnistada, kui reisiloa väljastamise tingimused enam ei kehti.

2.11.

Kavandatav määrus sisaldab üldist põhimõtet, et ETIAS tugineb koostalitlusele konsulteeritavate infosüsteemidega ning kõnealuste infosüsteemide, eelkõige riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi jaoks välja töötatud komponentide korduskasutamisele. Selle lähenemisviisiga saavutatakse ühtlasi ETIASe loomisel ja toimimisel märkimisväärne kulude kokkuhoid. ETIASel ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemil saab olema ühine kolmandate riikide kodanike isikuandmeid sisaldav teabehoidla. ETIASe taotlusest pärit lisaandmeid (nagu elukohateave, vastused taustaküsimustele, IP-aadress jne) ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise andmeid hoitakse eraldi, kuid need on seotud nimetatud ühiste ja ühtsete isikuandmeid sisaldavate toimikutega. See lähenemisviis on täiel määral kooskõlas koostalitlusstrateegiaga ja hõlmaks kõiki asjakohaseid andmekaitsetagatisi.

2.12.

Europol kaasatakse ETIASe taustakontrollireeglite ja ETIASe jälgimisnimekirja koostamisse; jälgimisnimekirja kantakse andmed selliste isikute kohta, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises või selles osalemises või kelle puhul on faktilisi tõendeid või piisav alus arvata, et nad võivad panna toime raske kuriteo või kujutavad endast muud julgeoleku- või terviseohtu.

2.13.

Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT-süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Amet (Eu-LISA) arendab ETIASe infosüsteemi ja vastutab selle tehnilise haldamise eest. Süsteemi ETIAS väljatöötamise kulu on hinnanguliselt 212,1 miljonit eurot ja keskmised iga-aastased jooksvad kulud 85 miljonit eurot. ETIAS peaks hakkama toimima 2020. aastal.

3.1.

Komitee leiab, et kavatsus luua ETIAS on praegu väliste ja sisemiste asjaolude põhjustatud ohtudele vastav vältimatu samm. Seda sammu ei pruugi tervitada reisijad viisavaba korraga kolmandatest riikidest, kuid see sobib ELi üldstrateegiasse rände ja julgeoleku valdkonnas, nagu komisjon seda oma 2011. aasta e-piiride paketis määratles.

3.2.

Komitee võtab teatavaks, et ETIASe ettepaneku eesmärk on täita ELi välispiiride haldamise lünk, mis võimaldab viisavabade riikide kodanikel ületada ELi piirid nii, et enne nende Schengeni piirile saabumist puudub teave ohtude kohta, mis nende kui kolmandate riikide kodanikega võivad kaasneda.

3.3.

ETIASe ettepanekuga keskendutakse süsteemi tehnilistele aspektidele, selle juhtimisele, vajalikule infotehnoloogiale, koostalitlusvõimele ja seotavusele teiste andmekogumise ja andmeanalüüsi süsteemidega (10). Komitee on teadlik nende küsimuste äärmisest keerukusest ja vajadusest lahendada palju tehnilisi küsimusi, nii et süsteem saaks olla täielikult toimiv pärast selle käivitamist, mis on kavandatud 2021. aastaks. ETIAS peaks põhinema õigel tasakaalul riskide ja julgeoleku vahel, vältides samal ajal suuremat halduskoormust ja arvukamaid tõkkeid reisijate jaoks, kes reisivad ELi sageli ettevõtluse, töö, teadusuuringute või õppimise eesmärgil.

3.4.

Komitee on veendunud, et komisjon ja nõukogu peaksid ühtlasi pöörama tähelepanu ETIASe loomise poliitilistele aspektidele ja peaksid selgitama asjaomastele riikidele selle loomise põhjuseid, sealhulgas seda, millised eelised on reisijatel sujuva ja kiire piiriületuse võimaldamisel ning piisava julgeolekutaseme tagamisel, muutes samas sellise loaandmise teabenõuded võrreldes tavapärase viisamenetlusega kergemaks ja vähem koormavaks. Komisjon peaks ühtlasi hoolitsema selle eest, et kui asjaomased riigid võtavad mis tahes vastastikuseid meetmeid ELi kodanike suhtes, siis need oleksid proportsionaalsed ELi meetmetega.

3.5.

Komitee soovitab teavitada asjaomaseid riike kavandatud süsteemist piisavalt aegsasti ja juhtida vajalikke teavituskampaaniaid nii, et reisijad oleksid nõuetekohaselt teavitatud ja et süsteem kehtestataks samm-sammult, jättes selle alguses valikuliseks ja muutes selle kohustuslikuks alles siis, kui see on nõuetekohaselt rakendatud ja tehniliselt elujõuline.

3.6.

Komitee kutsub komisjoni üles otsustama ELi julgeolekuteenustega tehtava koostöö vormide üle ja kasutama nende eriteadmisi, et luua ohuprofiilid ja koostada ETIASe jälgimisnimekiri.

3.7.

Komitee rõhutas oma arvamuses e-piiride paketi kohta vajadust austada rangelt põhiõigusi ja mittediskrimineerimise põhimõtet ning kindlustada menetluslike ja institutsiooniliste vahendite abil kogutavate ja süsteemis säilitatavate andmete kaitstus ning asjakohane kasutus (11). See on eriti seotud tundlike andmetega hariduse, tervishoiu, kuritegevuse jne kohta. Sellega seoses kordab komitee taas oma nõudmist, et juurdepääs reisilubade alasele teabele peaks olema ainult asutustel, mis uurivad kuritegevust, terrorismi, ebaseaduslikku sisserännet ja muid ohte.

3.8.

Komitee toetab kavandatud ETIASe struktuuri, mis peaks koosnema infosüsteemist, ETIASe kesküksusest Euroopa piiri- ja rannikuvalve raamistikus ja riiklikest üksustest. Vajalik on jälgida ETIASe võrdset ja põhjalikku rakendamist kõigi liikmesriikides. Komitee toetab programminõukogu loomist tõhusa suhtlemise tagamiseks keskse arendusmeeskonna ja liikmesriikide vahel, mis osutus väga kasulikuks SIS II väljatöötamise ajal.

3.9.

Komitee nõuab tungivalt, et ETIAS oleks täiel määral koostalitlusvõimeline teiste Euroopa infosüsteemide ja ühendatud Interpoli andmebaasidega ning et muude Euroopa süsteemide, eelkõige riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi komponentide kasutamisel võetaks nõuetekohaselt arvesse põhiõigusi ja isikuandmete kaitsmist.

3.9.1.

Sellega seoses palub komitee komisjonil ja kaasseadusandjatel võtta arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori märkusi ja soovitusi, mis ta esitas ETIASe ettepanekut käsitlevas arvamuses, (12) eriti nõudeid austada rände- ja julgeolekuvaldkonna olulisi erinevusi, piirata isikuandmete kättesaadavust, kaaluda kogutud terviseandmete usaldusväärsust ja kasulikkust, määrata paremini kindlaks taotluste automaatseks läbivaatamiseks kasutatavad taotluste profiilide koostamise vahendid jms.

3.10.

ETIASe jälgimisnimekirja kantakse andmed selliste isikute kohta, keda kahtlustatakse ettepanekus määratletud tõsise kuriteo toimepanemises või selles osalemises või kelle puhul on faktilisi tõendeid või piisav alus arvata, et nad võivad toime panna sellise tõsise kuriteo või kujutavad endast muud julgeoleku- või terviseohtu. Komitee soovitab, et Euroopa norme järgides peaks taotlejatel olema õigus saada teada keeldumise põhjustest ja neil peaks olema võimalik edasi kaevata.

4.1.

Komitee nõustub, et andmete säilitamise kestus tuleks seada 5 aastale, nagu see on riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi käsitlevas määruses.

4.2.

Komitee rõhutab, et ETIAS peaks suutma reageerida paindlikult ja tõhusalt muutustele rändemustris, julgeoleku- ja terviseohtudes ilma pikki seadusandlikke menetlusi läbimata, kasutades rakendusakte ja delegeeritud õigusakte, tingimusel et sellele kohaldatakse demokraatlikku kontrolli.

4.3.

ETIASe puhul tuleb võtta arvesse inimesi, kellel ei ole mis tahes tõsisel põhjusel võimalik veebis taotlust esitada. Komitee toetab kavatsust pakkuda taotlejatele peamistes lähtelennujaamades ja -sadamates ning samuti peamistes maismaapiiripunktides nn taotluskabiine. Kõigil taotlejatel võimaldatakse kasutada vahendajate, nagu reisibüroode või transpordiettevõtjate teenuseid. Siiski peaksid ELi delegatsioonid kolmandates riikides jälgima ja hindama vahendajate teenuste eest nõutavaid tasusid.

4.4.

Arvestades oodatavat ELi välispiiride (eriti selle maismaapiiride) ületamise sageduse suurenemist tuleks kasutada ära iga võimalus parandada piirikontrollide tõhusust, nagu on teatatud määruse eesmärkides. Komitee soovitab seetõttu, et reisiloa taotluses sisalduv teatav teave tuleks teha piirivalveasutustele kättesaadavaks.

4.5.

Komitee tahaks vältida ETIASe potentsiaalset kitsaskohta, kui reisilubade taotluste automatiseerimata menetlemiseks seatakse liiga lühike ajavahemik, sest vaja on taotluste kvaliteetset läbivaatamist, mis võib hõlmata konsultatsioone teiste liikmesriikide ja Europoliga. Seetõttu soovitab komitee automatiseerimata menetlemise tähtaega pikendada ja seada sellele pikendamisele ranged kriteeriumid.

4.6.

Samuti on vajalik nõuetekohaselt määratleda kriteeriumid selliste kolmandate riikide kodanike kavandatud kategooriate kohta, kes vabastatakse kohustusest omandada reisiluba, võttes arvesse rännet, julgeolekut või terviseohte.

4.7.

Reisiloa taotluse kavandatud lõivu silmas pidades kutsub komitee üles kehtestama järgmisi kriteeriume: lõiv taotluste menetlemise eest ja selle kogumise viisid ei tohiks takistada teatavatel inimrühmadel reisiluba taotlemast ning see võiks ühtlasi toimida filtrina, mis tõkestab selliste reisilubade kohta mitme taotluse esitamist.

4.8.

Peab olema piisavalt garantiisid, et ETIAS oleks immuunne identiteedipettuse suhtes, sealhulgas ka biomeetriliste andmete võimaliku tulevase kasutamise korral.

4.9.

Komitee toetab taotlejate õigust reisiloa andmisest keeldumine, selle tühistamine või kehtetuks tunnistamine edasi kaevata.

4.10.

Komitee juhib tähelepanu tõsiasjale, et on liikmesriike, kes ei ole veel Schengeni õigustikku täiel määral kohaldanud (Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia) ja kellel sellest tulenevalt ei ole juurdepääsu Schengeni infosüsteemile, viisainfosüsteemile ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemile. Küsimust, kuidas ETIAS peab toimima nendes riikides, määruse ettepanekus ei mainita ja komitee kutsub üles selliste riikide jaoks lahendust leidma.

4.11.

Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et reisijate transpordi puhul siseveeteedel, nt nagu Doonau kruiisid, mis võivad ELi mittekuuluvas või Schengeni alasse mittekuuluvas riigis võtta pardale uusi reisijaid, kes ei vaja viisasid ELi sisenemiseks, tuleb Schengeni piiri veetee kaudu ületamisele kohaldada ETIASt.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/34

Raportöör:

Brian CURTIS

1.1.

Energialiidu juhtimise määrus on ette nähtud nii selleks, et pakkuda tervet raamistikku energialiidu arvukate tahkude toimimiseks, kui ka selleks, et sätestada selged aruandluskohustused ja protsess kõigi ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks lähitulevikus. See on keerukas, kaugeleulatuv ja äärmiselt tähtis õigusakt.

1.2.

Võib liialdamata öelda, et ilma tugeva juhtimisprotsessita energialiit laguneb ja võimalus, et EL suudab täita omaenda võetud ja Pariisi kokkuleppest tulenevad kohustused, väheneb oluliselt. Selle protsessi eduks on väga oluline kodanikuühiskonna kaasatus ja osalemine, liikmesriikide koostöö ja toetus ning sotsiaalpartnerite nõusolek ja pühendumine. Eelkõige peab olema selge, et määrusega lihtsustatakse õiglast puhtale energiale üleminekut, eriti töökohtade ja kodumajapidamiste ja ettevõtjate energiakulude suhtes.

1.3.

Komitee toetab kavandatud juhtimismäärust. Selles kehtestatakse raamistik, millega võimaldatakse liikmesriikidel teha kõige madalamate kulutustega valikuid oma riiklike energia- ja kliimakavade jaoks ning leevendatakse kasutuskõlbmatute taristuvarade riske. Kuid selle toimumine on ebatõenäoline, kui määruses ei tehta muudatusi. Tuleb pakkuda seonduvaid tugimeetmeid, mis võimaldavad jõuda riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil sotsiaalsele üksmeelele selles, kuidas kõige paremini käsitleda õiglase puhtale energiale ülemineku saavutamise sotsiaal-majanduslikku ja tehnilist mõju.

1.4.

Energiasolidaarsus ja -julgeolek on äärmiselt olulised ning kuigi see on üks määruse viiest aruandlus- ja hindamismõõtmest, tuleb eritähelepanu pöörata kolmandatele riikidele suunatud selgele ja ühisele energiadiplomaatiale ja -poliitikale.

1.5.

Kui kavandatud juhtimismäärust ei tugevdata, on kogu energialiidu põhimõte ohus, nõrgendades ELi puhtale energiale ülemineku juhtimise volituste õiguspärasust. On ka tõsine oht, et kui ei võeta konkreetseid meetmeid kodanike kaasamiseks ja vastutuse nõudmiseks, süvendatakse ELi tajumist kauge ja tehnokraatliku üksusena.

1.6.

Määruse artiklis „Mõisted“ tuleks selgitada rohkemaid mõisteid, sealhulgas mõisteid, nagu „eesmärgid“, „sihid“, „riiklik panus“, „konsulteerimine“, „kütteostuvõimetus“ ja „piirkondlik“.

1.7.

Määruses tuleks selgelt märkida, et silmas peetakse 2030. aasta järgset aega, ning see peaks hõlmama ELi selget pühendumust oma 2050. aasta kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgile ja ideaaljuhul ka uuele rahvusvahelisele kohustusele vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini.

1.8.

Määruse lisa peaks sisaldama 2030. aasta hinnangulisi kontrollväärtusi (komisjoni parimaid prognoose) liikmesriikide riiklike panuste kohta taastuvenergiasse ja energiatõhususse.

1.9.

Määrusega tuleks nõuda, et liikmesriigid sätestaksid oma kokkulepitud 2030. aasta panused siseriiklikus õiguses.

1.10.

Määruses tuleks selgesti märkida, et üksikute liikmesriikide kohustus on anda ELi üldeesmärkidesse oma piisav ja proportsionaalne panus.

1.11.

Tuleks rõhutada, et liikmesriikide esitatud andmed peavad vastama asjaomasele aruandlusperioodile ja olema ajakohased ning selle tagamiseks peavad olema paigas piisavad ressursid ja tugisüsteemid.

1.12.

Aastani 2030 ulatuvad riiklikud kavad tuleks välja töötada pikaajaliste strateegiate arusaamade ja suuniste alusel, et saada võimalikult palju kasu (näiteks oleksid lühiajalised valikud kulutõhusamad, kui need oleksid kooskõlas pikaajalise strateegiaga).

1.13.

Määrus peaks hõlmama nn sillaklauslit kui viisi anda oma panus Pariisi kokkuleppe püüeldavasse eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega.

1.14.

Lisa peaks sisaldama kütteostuvõimetuse nn viitemääratlust, et võimaldada andmete võrreldavat ja järjepidevat analüüsi.

1.15.

Määruses tuleks selgitada, et liikmesriikidel on kohustus avaldada riiklike energia- ja kliimakavade projektid võimalikult varajases etapis ning et kõik väljatöötatava kava edasised kordamised, sealhulgas kommentaarid ja vastused komisjonilt, piirkondlikelt partneritelt ja liikmesriikidelt, on üldkasutatavad.

1.16.

Rohkem üksikasju tuleks esitada hüvitatava rahalise panuse hindamise ja nn rahastamisplatvormi laadi kohta ning selle kohta, kas seda saab kasutada lisarahastamise võimendamiseks. Rahastamisvahendite kohaldamisala tuleks laiendada, et hõlmata energiatõhususe meetmeid.

1.17.

Piirkondliku koostöö määratlus ei tohiks piirduda geograafilise lähedusega, vaid peaks hõlmama ka täiendavate energiaallikatega riikide rühmi, sealhulgas mitteliikmesriike.

1.18.

Lisa peaks sisaldama erisätteid avaliku konsulteerimise laadi, ulatuse ja sellele vahendite eraldamise kohta, et tagada kodanike järjepidev ja informeeritud teadlikkus ja kaasatus kogu ELis.

1.19.

Kaaluda tuleks spetsiaalse Euroopa energiateabe üksuse loomist Euroopa Keskkonnaametis.

1.20.

Lisaks nn 28 stsenaariumile tuleb välja töötada ka Brexiti-stsenaarium ning mõlemat stsenaariumi tuleks riiklike panuste hindamisel arutada paralleelselt.

2.1.

Euroopa seisab praegu silmitsi paljude probleemidega ning olenemata sellest, kas need on poliitilised, majanduslikud või tehnilised, mõjutavad need üksikisikuid ja kujundavad seetõttu meie demokraatia laadi ja tulevikku. Energiavaldkonnas on juba palju aastaid toiminud võimsad poliitilised, tehnilised ja majanduslikud jõud. Energialiit oma tulevikunägemuse ja sidusa strateegiaga on ELi peamine vahend tagamaks, et Euroopa energia oleks kindel, taskukohane ja kliimasõbralik.

2.2.

Energialiidu tulemuslik juhtimine ei seisne üksnes tarbijate ja investorite usalduse suurendamises, et pakkuda maksimaalseid hüvesid minimaalsete kuludega, vaid see on väga oluline ka selleks, et näidata liidu pühendumust Pariisi kokkuleppe täitmisele ja suunata ELi 2050. aasta kliima- ja energiaeesmärkide ületamise poole. Juhtimismääruse õnnestumine on seetõttu Euroopa jaoks oluline võimalus tõendada oma väärtust kodanikele, liikmesriikidele ja maailmale. See on eriti oluline, sest ületab lõhe heitkogustega kauplemise süsteemi ja jõupingutuste jagamist käsitleva määruse vahel, pannes liikmesriigid kavandama kogu majanduse CO2-heite vähendamist.

2.3.

2015. aasta aprillis võttis komitee vastu Euroopa Komisjoni taotlusel koostatud ettevalmistava arvamuse teemal „2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku kontekstis välja pakutud juhtimissüsteemi väljaarendamine“ (1). Vahepealsel perioodil on aga ilmnenud pakilisem vajadus energia- ja kliimameetmete järele ning vajadus võtta kasutusele vähese CO2-heitega majandusele ülemineku juhtimise pikemaajaline perspektiiv. Kavandatud määrusega sätestatakse nüüd nõudmised lõimitud riiklikele energia- ja kliimakavadele ning sujuvam menetlus nende kehtestamiseks ja jälgimiseks. Siiski on viimasel kahel aastal kodanike usaldus poliitilise ja institutsioonilise juhtkonna ning poliitilise sidususe vastu kogu ELis üldiselt nõrgenenud, muutes juhtimise väljakutse ühtaegu nii vajalikumaks kui ka raskemaks.

2.4.

Lisaks sätestati 2015. aasta detsembri Pariisi kokkuleppes ülemaailmse tasandi kokkulepe, mille allkirjastasid ühiselt ja solidaarselt EL ja selle liikmesriigid, võttes kohustuse saavutada riiklikult kindlaksmääratud panused, mida saab pidada võrdväärseks käesolevas määruses leiduvatega. Lisaks nõustus EL jätkama jõupingutusi, et hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega – püüdlus, mis nõuab pikaajalist kavandamist ja selliste eesmärkide täitmist, mis on tõenäoliselt ambitsioonikamad kui need, milles seni ELis 2050. aastaks on kokku lepitud.

2.5.

Oma 2015. aasta arvamuses ennetas komitee neid arengusuundumusi ja võttis pragmaatilise lähenemisviisi, tunnistades, et igasuguse eduka juhtimisettepaneku eeltingimus on kodanike põhjalik ja laiaulatuslik harimine, teavitamine ja kaasamine. Selle toimumise kohta on vähe märke. Juhtimine ja sellega seotud riiklikke suveräänseid meetmeid mõjutavad siduvad nõuded on tundlik teema, eeskätt energia valdkonnas, kus liikmesriikide olukord on väga erinev. Lisaks peavad edu tagamiseks kaasnema iga protsessiga mitteseadusandlikud meetmed ja tegevused.

2.6.

2001. aastal võttis komisjon vastu avaliku halduse valge raamatu (2). Selles sätestatakse hea juhtimistava viis põhimõtet, mis kehtivad endiselt (kuid mida alati ei rakendata):

Need kajastavad põhimõtteid ja väärtusi, mida komitee toetab, kuid komitee lisab kavandatud määruse kontekstis veel ühe põhimõtte, nimelt õiglane üleminek.

2.7.

Juhtimissüsteem peab võimaldama ka arvamuste, eelistuste, hoiakute ja väärtuste pidevat väljendamist järjepidevalt otsuste mõjutamiseks ja poliitika viimistlemiseks. Juhtimise eesmärk peab olema tagada kindlad ja õiguspärased otsustusprotsessid, aga ka võimaldada nende valikute kohandamist vastavalt riiklikele oludele ja aja jooksul ettenägematutele sündmustele. See ei tähenda sagedasi suunamuutusi. Vastupidi, see tähendab, et üldist liikumissuunda kaitstakse pühendumisega lühi- ja pikaajalistele eesmärkidele, mis on kooskõlas kliimateaduse ja stabiilse otsustusprotsessiga selle kohta, kuidas neid eesmärke täita – sisuliselt tähendab see suuremat järjepidevust ja kaasavat dünaamikat.

3.1.

Juhtimismääruse ettepanek, mille eesmärk on tagada, et energialiidu moodustavad poliitikavaldkonnad ja meetmed on sidusad, üksteist täiendavad ja piisavalt kaugeleulatuvad, põhineb kahel sidusal tegevussuunal. Esimese suuna eesmärk on riiklike energia- ja kliimakavade kavandamis-, aruandlus- ja seirekohustuste sujuvamaks muutmine ja parem integreerimine ning 2050. aasta kava koostamine ja järgnevad eduaruanded koos komisjoni integreeritud seirega ELi tasandil. Teise suunaga pakutakse välja komisjoni ja liikmesriikide vaheline poliitiline juhtimisprotsess riiklike kavade koostamisel ja rakendamisel. Kui ettepanek võetakse vastu kirjeldatud kujul (uus seadusandlik meede ja olemasolevate teiseste õigusaktide läbivaatamine), kujutaks see endast uut liikmesriikide ja komisjoni koostöömehhanismi.

3.2.

Kavandatud määrusega esitatakse seadusandlik alus, mille raames integreeritakse (31) või tunnistatakse kehtetuks (23) kokku üle 50 kehtiva energia- ja kliimaalase õigustikuga hõlmatud üksiku kavandamis-, aruandlus- ja seirekohustuse. Seda kohaldatakse energialiidu viiele mõõtmele: energiasolidaarsus ja energiajulgeolek, energiaturg, energiatõhusus, CO2-heite vähendamine ning teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime. Sellega määratletakse üksikasjalikult lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade sisu. Kõnealust viit mõõdet käsitlevaid kavasid nõutakse liikmesriikidelt alates 2019. aasta jaanuarist ja seejärel iga kümne aasta tagant. Nõutakse avalikku konsulteerimist ja piirkondlikku koostööd koos esimeste ja järgnevate kavade ajakohastamisega iga viie aasta järel. Peamised tulemused on riiklikud panused taastuvenergiasse ja energiatõhususse ning 2050. aasta kavade koostamine majandusliku CO2-heite vähendamiseks.

3.3.

Nähakse ette, et komisjon hindab kavasid, nende ajakohastamist ja liikmesriikide edasisi meetmeid pärast komisjoni esitatud soovitusi. Üksikasjalik kaheaastane aruandlusstruktuur, mida liikmesriigid peavad järgima, sätestatakse koos üksikasjalike nõuetega kasvuhoonegaaside poliitika, meetmete ja prognooside, riiklike kohanemismeetmete, arenguriikidele antava rahalise ja tehnoloogilise toetuse, enampakkumistulu, taastuvenergia, energiatõhususe, energiajulgeoleku, energia siseturu ning teadusuuringute, innovatsiooni ja konkurentsivõime kohta. Komisjon teeb ettepaneku luua nimetatud aruannete esitamiseks e-aruandluse platvorm.

3.4.

Määrus hõlmab üksikasjalikke klausleid hindamise, järelmeetmete ning soovituste ja vastuste andmise mehhanismi kohta juhtudeks, kui edasipüüdlikkust või edusamme ei peeta piisavaks. Laiaulatusliku kohustusliku raamistiku võimaldamine riiklike energia- ja kliimakavade jaoks aitab tagada võrreldavuse ja järjepidevuse. Liikmesriikidele kehtib nõue teha rahaline panus rahastamisplatvormi, mis katab mis tahes puudujäägid kokkulepitud taastuvenergia lähte-eesmärkides. Iga-aastane energialiidu olukorra aruanne hõlmab põhjalikke aruandeid nende valdkondade kohta. Euroopa Keskkonnaametile antakse konkreetne ja kaugeleulatuv roll komisjoni abistamisel.

3.5.

Määrus täiendab Euroopa poolaastat ja on sellega kooskõlas ning kui energia- ja kliimapoliitika konkreetsed küsimused on makromajanduslike või struktuurireformide jaoks olulised, saab neid ikkagi käsitleda riigipõhiste soovituste kaudu Euroopa poolaasta protsessi raames.

4.1.1.

Juhtimismäärusega sätestatakse üksikasjalik raamistik riiklike energia- ja kliimakavade ning järgneva aruandlus-, hindamis- ja kohandamisprotsessi jaoks. Selle põhisisu on eesmärkide seadmine, sihtide seire ja panuste täitmine. Ent nende mõistete selgitusi artiklis 2 „Mõisted“ ei leidu ning see väljajätt tuleks parandada.

4.1.2.

Komitee toetab kohustusliku riikliku energia- ja kliimakava I lisas esitatud üksikasjalikke raamistikke ja kiidab need heaks. Need asendavad eraldi kavad energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate jaoks. Eriti oluline on iga liikmesriigi kohustus kehtestada kõnealustes valdkondades riiklikud panused, mis koondatult peaksid saavutama vähemalt ELi tasandil kokku lepitud üldeesmärgid.

4.1.3.

Komitee on oma eelmistes arvamustes kindlalt ja järjepidevalt pooldanud siduvaid riiklikke eesmärke (3). Komitee on seda teinud paljude nõrgast rakendamisest tingitud ebaõnnestumiste tõttu varasemas energiapoliitikas. Range kohaldamise, kohandamise ja jõustamise korral võiksid riikliku energia- ja kliimakava panused anda siduvate eesmärkidega samaväärse tulemuse. Kuid selle saavutamiseks tuleb käsitleda praeguse ettepaneku mitmeid nõrku kohti.

4.1.4.

Riiklike energiatõhususe ja taastuvenergia panuste lähtekoht on kokkulepitud kohustused, mille kohta liikmesriigid on juba osutanud, et need tuleb saavutada 2020. aastaks. Kuid määrus oleks tugevam, kui see hõlmaks 2030. aasta hinnangulisi kontrollväärtusi liikmesriikide panuste kohta. Need tuleb igal juhul kindlaks määrata kohandusi käsitleva dialoogi alusena ning juhul kui need esitatakse ja avalikustatakse varajases etapis, kiirendavad need kavandatud järkjärgulist protsessi.

4.1.5.

Mõned riigid on kehtestanud oma 2020. aasta energiaeesmärgid siseriiklikus õiguses. Komitee leiab, et määrusega tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad sätestaksid oma kokkulepitud 2030. aasta panused siseriiklikus õiguses, et suurendada eesmärkide tähtsust seadusandliku kohustuse kaudu. Kuid kogemus näitab, et isegi juriidilised kohustused ei pruugi tingimata tagada elluviimist, ning seepärast rõhutab komitee, kui oluline on edusammude tagamiseks hea juhtimine kui stabiilne protsess, ning allpool eriti seda, kui olulised on tunduvalt tugevamad sätted, et võimaldada sidusrühmadel osaleda juhtimises ja see tagada.

4.1.6.

Et veelgi tugevdada riiklike panuste tähtsust nii energiatõhususe kui ka taastuvenergia jaoks, tuleks määruses selgitada, et üksikutel liikmesriikidel on kohustus on anda ELi üldeesmärkide saavutamisse oma piisav ja proportsionaalne panus. Praegu on see kohustus ühine vastutus.

4.2.1.

Komitee väljendab heameelt aruandlusprotsessi üle, mida liikmesriikidelt nõutakse, ja komisjonile koos Euroopa Keskkonnaametiga antava analüütilise/otsustava rolli andmise üle selliste aruannete suhtes. Täpne, kindel ja kartmatu analüüs on väga oluline selleks, et komisjoni järgnevatel soovitustel ja arvamustel oleks mõju. Samuti on väga oluline, et andmed vastavad asjaomasele aruandlusperioodile ja on ajakohased, nagu on rõhutatud komitee arvamuses teemal „Energialiidu olukord aastal 2015“ (4).

4.2.2.

Kuigi aruandlusprotsessis nõutud andmed kooskõlastatakse Pariisi kliimakokkuleppe vajadustega, toimuvad riikliku energia- ja kliimakava ajakohastamised enne Pariisi kokkuleppe iga viie aasta tagant toimuva ülemaailmse ülevaate lõpuleviimist, mis põhjustaks märkimisväärseid viivitusi ELi riiklikult kindlaksmääratud panuse igasugusele uuendamisele reageerimisel. See nõrgendab lubamatult kooskõlastatud juhtimist, arvestades, et EL on nüüd allkirjastanud Pariisi kokkuleppe. Tuleks kasutada võimalust tagada ÜRO ja ELi riiklikult kindlaksmääratud panuste läbivaatamise asjakohane järjestamine.

4.2.3.

Sellega seoses peaks määrus hõlmama nn sillaklauslit kui viisi anda oma panus Pariisi kokkuleppe püüeldavasse eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 1,5 oC võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. See võiks toimuda süsinikdioksiidi eelarvete 5–10 etapis vastuvõtmise protsessi kaudu, mille raames kohustub EL viima 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheite nullini.

4.2.4.

Määruses nõutakse, et riiklik energia- ja kliimakava sisaldaks muu hulgas sotsiaalsete küsimuste mõjuhinnangut ning konkreetsemalt kütteostuvõimetusega seotud riiklikke eesmärke ja tegevusprogrammi. Komitee on selle küsimuse pärast eriti muret tundnud ja väljendab heameelt selle käsitlemise üle. Kuid riiklikes energia- ja kliimakavades on võimalik vabalt sätestada nende oma kütteostuvõimetuse määratlus, mis muudab võimatuks andmete võrdlemise liikmesriikide vahel, vähendades nii ELi võimalusi saavutada õiglane üleminek ja suurendades üldsuse vastuseisu tõenäosust ülemineku enda suhtes. Seetõttu soovitab komitee, et määrus hõlmaks lihtsat viitemääratlust. See ei oleks liikmesriikidele siduv vastuvõtmiseks siseriiklikul otstarbel, ent kehtestaks kriteeriumi, mille suhtes oleks riiklikes energia- ja kliimakavades aruandluskohustus. Sellise määratluse näide oleks „kütteostuvõimetus eksisteerib, kui kodumajapidamine kulutab rohkem kui 10 % netosissetulekust energiale, et kütta või jahutada piisaval tasemel“. Selline määratlus on võimaldanud mõnel riigil hinnata edusamme (või vastupidist) kütteostuvõimetusega võitlemisel, kuid probleemi mitmetahuline olemus võib vajada muid elemente hõlmavat määratlust.

4.3.1.

Komitee märgib, et paljud varasemad energeetikaga seotud õigusaktid on kannatanud hilinemise või ebatäpse ülevõtmise ja jõustamise all. Seepärast peavad liikmesriigid tegema solidaarsuse ja pühendumuse vaimus maksimaalseid jõupingutusi, et rakendada poliitilist tahet ja haldusvahendeid määruse tulemuslikuks rakendamiseks. Ajakava on erakordselt range. Riiklike energia- ja kliimakavade projektid, mille suhtes on eelnevalt rakendatud tulemuslikku konsulteerimisprotsessi ja piirkondlikku dialoogi, tuleb esitada komisjonile 1. jaanuaril 2018. See tähendab, et riiklikud energia- ja kliimakavad ning seonduvad dialoogid sidusrühmade ja piirkondlike partneritega on juba väljatöötamisel. Komitee hindab asjaolu, et protsessi juhivad uue raamistiku nõudmised ja ajavahemikuks 2020–2030 seatud eesmärgid, kuid väljendab muret, et kodanike olulise mõistmise ja kaasatuse puudumine võib kahjustada ELi energiapoliitika õiguspärasust, eelkõige tarbijate hulgas, kes seisavad silmitsi suurenevate energiakuludega.

4.3.2.

Kavandatud juhtimisprotsess sisaldab vähe otseseid sanktsioone vähese edasipüüdlikkuse või nõuetele mittevastavuse puhuks. Läbipaistvus ja aruandekohustus on väga olulised, et sidusrühmad ja eriti kodanikud saaksid mõju avaldada. Seepärast soovitab komitee luua sõltumatu sidusrühmade tööorgani, et tagada sidusrühmade tõhus esindatus ja nendega konsulteerimine igas liikmesriigis, ning et asjaomane tööorgan avaldaks oma aastaaruande juhtimisprotsessi ning kaasneva dialoogi kohta. (Vt punkt 4.6)

4.3.3.

Läbipaistvust nimetatakse määruses sageli, kuid komitee väljendab muret selle pärast, et ei selgitata, kas varajane avaldamine ja avalik juurdepääs riikliku energia- ja kliimakava väljatöötamise igale etapile on kohustuslik. Preambulis – kuid mitte määruse artiklites – viidatakse Århusi konventsioonile, kuid komitee leiab, et see ei ole piisav. Määruses tuleks selgitada, et liikmesriikidel on kohustus avaldada riiklike energia- ja kliimakavade projektid võimalikult varajases etapis ning et kõik väljatöötatava kava edasised kordamised, sealhulgas kommentaarid ja vastused komisjonilt, piirkondlikelt partneritelt ja liikmesriikidelt, on üldkasutatavad.

4.3.4.

Arvestades taastuvenergiale ülemineku väga olulist rolli, on vaja suuremat selgust rahastamisplatvormi (artikkel 27) laadi ja toimimise kohta ning selle kohta, kuidas tehakse rahaline panus taastuvenergiaga varustamise mis tahes puudujääkide korral. Näiteks, kas on kavandatud, et selline platvorm võimendab erasektori raha liikmesriikide „panuste“ põhjal? Soovitatakse, et sellisel platvormil kogutud vahendeid võiks kasutada energiatõhususe meetmete jaoks ja taastuvenergiaga varustamiseks.

4.3.5.

Jäänud on teatav ebakindlus selles osas, kuidas komisjoni soovitusi iga-aastase aruandlusprotsessi järel jõustatakse, kui liikmesriigid viivitamata ei tegutse. Kui seda hakatakse tegema tavalise rikkumismenetluse teel, siis oleks see kindlasti liiga aeganõudev, et olla ajakava raames tulemuslik.

4.4.

Komitee toetab täielikult sätteid liikmesriikidevahelise kohustusliku piirkondliku koostöö kohta, et parandada meetmete tulemuslikkust ja tõhusust ning soodustada turgude lõimimist ja energiajulgeolekut. Siiski soovitab komitee, et mõiste „piirkondlik“ tuleks hõlmata artiklisse 2 „Mõisted“, et komisjonil oleks võimalik soovitada ja jõustada kaasamist, kui seda ei toimu. Praegu on võimalus, et mõistet „piirkondlik“ mõistetakse riigisisese ja mitte riikidevahelisena või et piirkonda määratletakse geograafiliselt ning mitte üksteist täiendavate energiaallikatega riikide rühmana.

4.5.

Konkreetsemalt märgib komitee äärmise pettumusega, et artikkel 10 avaliku konsulteerimise kohta ei ole konkreetne ega piisav ning ei vasta kaugeltki komitee ettepanekule kaugeleulatuva Euroopa energiadialoogi kohta, mis jõuaks otse ja järjekindlalt kodanike/tarbijateni ning pakuks rohujuure tasandi koolitust ja osalemist meetmepaketis, mida paljudes liikmesriikides oleks raske edendada. Selline dialoog on liiga oluline, et seda käsitleda – kui üldse – mitteseadusandlike meetmete all ja sellele tuleks anda suurem kaal klausli lisamisega artiklisse 10. Kõnealune artikkel ei vasta ka keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi standarditele. Direktiivis sätestatakse standardid läbipaistva ja osaluspõhise keskkonnajuhtimise jaoks, mille kriitiline osa on ka energia- ja kliimavaldkonna kavandamine.

4.6.

Seepärast kordab komitee veel kord oma seisukohta, et juhtimisprotsess nii, nagu see on sätestatud kõnealuses määruses, ei ole suuteline täitma riiklikult kindlaksmääratud panuseid ilma kodanikuühiskonna kaasamise ja toetuseta kogu Euroopas. Selleks, et võita kodanike usaldus ja tagada nende osalus, peaks selline dialoog olema sõltumatu valitsusest ning riiklike energia- ja kliimakavade protsessist. See peaks võimaldama keskenduda tarbijate teavitamisele, aitama energiatarnijatel kaasata ja suurendada usaldust ning pakkuda kanalit erinevate rühmade paljude mureküsimuste jaoks energiajulgeoleku, taskukohasuse ja kestlikkuse valdkonnas. Komitee on väljendanud oma valmisolekut osaleda protsessis, mida ta on nimetanud Euroopa energiadialoogiks, korraldades organiseeritud riiklike konsultatsioonide mõningaid aspekte ja osaledes neis. Sellise dialoogi ulatus peab siiski tuginema suurematele vahenditele ja laiaulatuslikule riiklikule pühendumusele. Kokkuvõtvalt oleks vaja astuda järgmised sammud.

4.7.

Komitee soovitab luua Euroopa Keskkonnaametis spetsiaalse Euroopa energiateabe üksuse, mis vastutaks juhtimismäärusega seotud andmekogumis- ja hindamisprotsesside eest. See peaks tegema tihedat koostööd kavandatud kütteostuvõimetuse vaatlusrühmaga ja osutama teabeteenuseid Euroopa energiadialoogile liikmesriigi tasandil.

4.8.

Energiajulgeolek on üks määruse viiest peamisest aruandlus- ja hindamisvaldkonnast ja just see valdkond vajab laiaulatuslikku piirkondlikku dialoogi. Komitee on juba märkinud, et EL vajab selget ja ühist energiadiplomaatiat ja -poliitikat kolmandate riikide suhtes (5). Komisjon on märkinud, et energiajulgeolek ja -solidaarsus on ühise energialiidu esimene sammas, kuid seda tulemust ei ole võimalik saavutada ilma tugevate kokkulepete ja partnerlusteta maailma peamiste osalejatega ja ilma ühise energiapoliitikata.

4.9.

Komitee väljendab muret Brexiti mõju pärast juhtimisprotsessile. Esiteks eeldab määrusega kavandatud protsess praegu Ühendkuningriigi liikmesust ja riiklikke kindlaksmääratud panuseid hinnatakse selle alusel. Lõplikud riiklikud energia- ja kliimakavad määratakse kindlaks, enne kui Ühendkuningriik ametlikult EList lahkub, kuid praegu võib olla vaja teha olulisi kohandusi, et võimaldada Ühendkuningriigi riiklike kindlaksmääratud panuste eemaldamist ELi kogupanusest. Komitee soovitab komisjonil töötada 28 liikmesriigi stsenaariumi kõrval välja ka Brexiti-stsenaarium ning arutada mõlemaid stsenaariume paralleelselt. Teiseks võib Ühendkuningriigi lahkumisel olla oluline mõju poliitilisele tasakaalule ja diplomaatilisele strateegiale, mis on oluline määruse kohaldamisala kõigi viie kategooria – eelkõige energiajulgeoleku – seisukohalt.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/42

Raportöör:

Mihai MANOLIU

1.1.

On vajalik, et Euroopa kodanikud osaleksid aktiivselt energiatõhususe edendamises, et neil oleks algatusvõimet ja et nad teeksid koostööd ühiste projektide raames ning püüdleksid selle poole, et kõrvaldada majanduslikud, halduslikud ja regulatiivsed takistused. Ühine suund on saavutada COP21-st tulenevaid eesmärke, millega kaasnevad mitmesugused eelised: uued töökohti loovad investeeringud (hoonete renoveerimine, mugavuste suurendamine, arvestinäitude arukas ja õiglane mõõtmine), kütteostuvõimetuse vähenemine, saaste vähenemine ja elanikkonna tervisliku seisundi paranemine ning samuti imporditud energiast sõltumise vähenemine. Komitee nõuab, et liikmesriigid teeksid energiatõhususe direktiivi elluviimisel suuremaid jõupingutusi, arvestades et 2030. aastaks kavandatavad uued eesmärgid on edasipüüdlikumad kui 2020. aastaks seatud eesmärgid.

1.2.

Energiatõhusus on Euroopa energiasüsteemi tuleviku jaoks äärmiselt oluline. Energiatõhususe suurendamine kõigis energia kasutamise valdkondades võib olla oluline vahend Euroopa majanduse kulude vähendamiseks ning energiatõhususe seadmine esikohale võib muutuda taskukohasust suurendavaks teguriks. Selle põhimõttega kaasneb vajadus vähendada nõudlust väga kulukate lisataristute järele. Energiasäästuga seotud kohustused on kooskõlas kestliku arenguga (jätkusuutlik ja kindel olukord) ning tuleb rakendada koostoimet, et toetada tõhusat üleminekut vastupidavale ja vähese süsinikdioksiidiheitega arukale energiasüsteemile (piirkondadeülesed jaotussüsteemid, nõudluse haldamine, salvestussüsteemid).

1.3.

Komitee võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku kehtestada siduv 2030. aastaks 30 %-lise energiatõhususe saavutamise eesmärk, ent leiab, et nõuetekohaselt tuleb põhjendada ettepanekut suurendada eesmärki üle 27 %, tuues esile kaasnevad majanduslikud eelised ja nende eesmärkide saavutamiseks vajaliku investeeringute taseme. On äärmiselt vajalik, et mõjuanalüüsis võetakse arvesse kõiki energia- ja kliimapakettidega ette nähtud meetmeid.

1.4.

Komitee nõuab, et energiatõhususe direktiivi artikli 7 kohaldamise peamiste takistuste kõrvaldamiseks suurendataks lõpptarbijate teadlikkust, edendades ja tutvustades energiatõhususe süsteeme ja alternatiivseid meetmeid. Tuleb võimaldada ka lisainvesteeringute tegemist, et iga liikmesriik võtaks kasutusele usaldusväärsed ning kodanikke ja ettevõtjaid innustavad teabe-, teavitamis-, haridus- ja abimeetmed, et kiirendada kliimamuutuste ja energiatõhususega seotud poliitilise eesmärgi elluviimist.

1.5.

Komitee kutsub liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu kütteostuvõimetutele kodumajapidamistele ja sotsiaaleluasemetele, mille energiakulusid tuleks jätkusuutlikult vähendada. Teine oluline eesmärk on parandada kõigi elamute energiatõhusust ning kehtestada miinimumnõuded üüritavate eluruumide jaoks (energiaauditid).

1.6.

Komitee märgib, et lõpptarbijat tuleb harida elektri- ja soojusenergia koostootmise tehnoloogiate (koostootmine, kliimaseadmed), nutiarvestite ning renoveerimiskavade osas. See on otsustav investorite, ametiasutuste ja ettevõtjate innustamisel ning neile vajaliku kindluse andmisel, et nad viiksid ellu projekte, millel on tõhususe valdkonnas suur potentsiaal, ning osaleksid teadus- ja arendustegevuse rahastamises.

1.7.

Komitee soovib, et sätted, milles määratakse kindlaks ELi rahastamisvahendid (laenud, tagatised, omakapital vahendite ligitõmbamiseks, toetused), aitaksid ligi tõmmata ka energiaprojektidele mõeldud erarahastamist. Ei tohi unustada tugeva sotsiaalse mõjuga projektidele mõeldud toetuste osa. Neid rahastamissüsteeme tuleb kohaldada ka projektidele, mis keskenduvad väikese sissetulekuga tarbijatele. Riiklikele kavadele on soovitatav koostada läbipaistvuse ja võrreldavuse suunised. Komitee leiab, et eeskätt tuleb toetada kütteostuvõimetuid kodumajapidamisi, tagades nii liikmesriikidele pikaajalise stabiilse poliitilise raamistiku kohaliku kestliku arengu edendamiseks.

1.8.

Komitee leiab, et seda on võimalik teha, pakkudes energiatõhususe direktiivi elluviimiseks tehnilist abi uuenduslike turul põhinevate rahastamissüsteemide näol. Rahaliste stiimulite kättesaadavaks tegemisel on väga oluline kvantitatiivne tegur energiaaudit (VKEde määratlemine, topeltsertifitseerimise kõrvaldamine, ühtne käsitlusviis miinimumkünnise suhtes), mis on ühelt poolt energiatõhususe suurendamise vahend ja teiselt poolt eelis konkurentsivõime mõistes. Lisaks tuleb kasutada nõuetekohast käsitlusviisi kvaliteeditagamise osas ning tagada energiatõhususe teenuste osutajatele riiklikud koolituskavad.

1.9.

Komitee soovitab energiatõhususe suurendamiseks tarbijate jaoks viia riiklikul tasandil ellu kulude-tulude analüüse, mille tulemusel kulud vähenevad.

1.10.

Komitee soovitab võtta kasutusele üldise käsituse ning parandada energiatõhusust transpordisüsteemis, mis põhineb sõidukite ja jõuseadmete tehnoloogia pideval arendamisel, üleminekul energiatõhusatele transpordiviisidele ning intelligentsetele transpordisüsteemidele, mis parandavad olemasolevate võimaluste kasutamist. Samasugune kava tuleks ette näha ka lennunduse ja meretranspordi jaoks. Kasutajaid tuleb teavitada iga transpordiliigi kütusekulust, sealhulgas vastavatest CO2-heite piirmääradest.

2.1.

Komitee on nõus, et energiatõhususe seadmine esikohale on energialiidu tugielement, ning kõnealuse muutmisettepanekuga kavatsetaksegi seda põhimõtet ellu viia. Kõige odavam, puhtam ja kindlam on energia siis, kui seda üldse ei kulutata. Energiatõhusus on üks kõige kulutõhusamaid vahendeid, mis aitab minna üle vähese süsihappegaasiheitega majandusele ning luua majanduskasvu, tööhõive ja investeerimise võimalusi.

2.2.

Sellegipoolest, kui 2020. aastaks sätestati energiatõhususe eesmärgiks 20 %, siis 2030. aastaks analüüsiti mitmesuguseid eesmärke (vahemikus 27–40 %). Kõige edasipüüdlikum oli Euroopa Parlamendi resolutsioon, milles nähti siduvaks eesmärgiks ette 40 %. Pärast tööhõive ja majanduskasvu, energiavarustuskindluse, kasvuhoonegaaside heite vähendamise, tervishoiu ja keskkonnaga seotud eeliste analüüsimist tegi komisjon ettepaneku seada siduvaks energiatõhususe eesmärgiks 30 %. Komitee leiab, et võttes arvesse seda suuremat eesmärki, on väga oluline analüüsida põhjalikult mõju, mida need energiatõhususe eesmärgid avaldavad muudes energiaga seotud seadusandlikes ettepanekutes kehtestatud eesmärkidele ning eelkõige ELi heitkogustega kauplemise süsteemile.

2.3.

Nende tegutsemist nõudvate eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid, keda aitavad nende majandus- ja sotsiaalnõukogud, ning energiatarnijad ja -jaotajad võtma kasutusele põhimeetme, mille eesmärk on säästa aastas energiat 1,5 %. Komitee leiab, et ettepanek pikendada energiasäästukohustust pärast 2020. aastat on põhjendatud, säilitades selle tasemena 1,5 % aastas ning kasutades selleks siduvaid mehhanisme ja alternatiivseid paindlikke meetmeid liikmesriikide tasandil säästukohustuste täitmiseks.

2.4.

Uus lähenemisviis, mida komitee samuti toetab, pakub liikmesriikidele ja investoritele pikaajalist väljavaadet, et arendada oma investeerimisstrateegiaid ja -kavu eesmärgiga täita ELi tasandil kehtestatud eesmärk, viies riiklikul ja piirkondlikul tasandil ellu kohandatud poliitikasuundi ning saavutades seeläbi 2030. aastaks olulised eelised, eelkõige lõppenergia tarbimise vähenemine 17 % (võrreldes 2005. aastaga), majanduskasvu tugevnemine, mis väljendub SKP kasvus 0,4 %, elektrihindade kahanemine kodumajapidamiste ja ettevõtjate jaoks (161 eurolt 157 euroni megavatt-tunni kohta), uued ärivõimalused, mis võimaldavad luua nõuetekohaseid (sobivaid) töökohti, saaste ja terviseohtude kontrolli all hoidmine (4,5–8,3 miljardi euro võrra väiksemate kuludega) ning energiajulgeoleku parandamine (gaasi impordi vähendamine 2030. aastal 12 %).

2.5.

Komitee leiab, et olulised tegurid on energiaturu peamiste osalejate teavitamine, kodumajapidamiste ja tööstustarbijate varustamine asjakohase, selge ja kokkuvõtliku teabega nende tarbimise kohta ning tarbijate seaduspäraste õiguste tugevdamine mõõtmiste (arvestite kaugloetavus) ja arvete valdkonnas, sh soojusenergia puhul. Ei tohi unustada haavatavaid tarbijaid, kelle mugavuse ja elukvaliteedi tase peaks tänu energiaarve vähenemisele tõusma.

2.6.

Kuid haavatavate tarbijate kaitsmiseks on samuti vaja, et direktiiviga ei nõutaks tarbimise individuaalset mõõtmist riikides, kus on seaduses sätestatud, et eluaseme omanik katab üürniku energiakulud, eelkõige seepärast, et need üüriseadused motiveerivad omanikke tegema energiatõhusust suurendavaid remonditöid. Samuti tuleks rõhutada, et mõnes liikmesriigis on kehtivaid ELi õigusakte järgides alles hiljuti paigaldatud palju individuaalseid arvesteid, mille kasulik tööiga on palju pikem kui komisjoni kehtestatud tähtaeg aastal 2027, mil need tuleb välja vahetada kaugloetavate arvestite vastu. Nende arvestite väljavahetamist võivad ELi tarbijad pidada ebavajalikuks lisakuluks ning seepärast tuleks seda vältida.

2.7.

Komitee leiab, et esmatähtis on tugevdada energiatõhususe sotsiaalseid aspekte ning võidelda kütteostuvõimetuse vastu, eeskätt haavatavate tarbijate puhul. ELi liikmesriigid peavad pöörama suuremat tähelepanu sotsiaalsetele meetmetele. Direktiivi elluviimine on heaolu tagamiseks hädavajalik.

2.8.

Ei tohi unustada, et energiatõhususe eesmärgid on seotud kliimaeesmärkidega, sest mõlemaga soovitakse vähendada kasvuhoonegaaside heidet. See viib poliitikameetmeteni, mis aitavad suurendada uute tehnoloogiate kasutuselevõtmise määra ja kiirust. Nende tehnoloogiate tulemusena tekib energiasääst transpordi, tööstuse ja hoonete valdkonnas ning kodumajapidamistes. Viimaseks on direktiivi ettepaneku artikli 7 (tegelik energiasääst, konkreetsed energiatõhususmeetmed) kohaselt uued tehnoloogiad liikmesriikide jaoks majanduslikult tõhus viis, kuidas täita ELi heitkogustega kauplemise süsteemi riiklikke eesmärke ning jõupingutuste jagamist käsitlevat otsust.

2.9.

Praegu kehtivate energiatõhususe õigusaktide suhtes teeb Euroopa Parlament järgmised tähelepanekud: „energiatõhususe direktiivi ei ole rakendatud nõuetekohaselt, kuid sellega luuakse raamistik energiasäästu saavutamiseks“; „konkureerivad õigusaktid takistavad keskkonnaalaseid edusamme, tekitavad bürokraatiat ja suurendavad energiakulusid“; „energiavaldkonna õigusaktid peavad olema sidusamad“; „suurem energiatõhusus – rohkem töökohti ja suurem majanduskasv“ .

2.10.

Selles kontekstis on komitee veendunud, et uues seadusandlikus ettepanekus energiatõhususe kohta võetakse arvesse käesolevat arvamust ning Euroopa Parlamendi väljapakutud meetmeid.

3.1.1.

Energiavaldkonna meetmete õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 194 lõige 2 ning direktiiv 2012/27/EL. Seega on direktiiv sobiv vahend kehtiva direktiivi muutmiseks.

3.1.2.

Komitee leiab, et siiani ei ole energiatõhususe eesmärke olnud võimalik saavutada muu hulgas seepärast, et liikmesriigid on selles valdkonnas tegutsenud iseseisvalt. ELi tasandil kooskõlastatud tegevus on järelikult vajalik, et soodustada tegevust liikmesriikides. Energiaprobleemid tekitavad poliitilisi, majanduslikke (siseturg, areng, investeeringud, reguleerimine) ja sotsiaalseid (energiatarbimine, tariifiprobleemid, ebakindlus, tööhõive) küsimusi ning energiajulgeolekuga seotud probleeme. Lisaks ei tohi kõrvale jätta kliimamuutustega seotud probleeme.

3.1.3.

Komitee toonitab vajadust täita subsidiaarsuse põhimõtet ning säilitada energiaallikate jaotuse ja sellega seotud meetmete paindlikkus, kui soovitakse saavutada 2030. aastaks sääst, mille liikmesriigid vabatahtlikult eesmärgiks võtsid.

3.2.1.

Hinnati erinevaid primaarenergia vähendamise määrasid, võttes võrdlusaluseks 2007. aasta, ning eesmärgi sõnastamiseks järgnes sellele primaar- ja lõppenergia tarbimise analüüs energiasäästu ja energiamahukuse seisukohast. Konsulteerimise tulemused näitasid, et enamik sidusrühmi pooldas seda, et 2030. aasta eesmärgiks seatakse 30 %.

3.2.2.

Analüüsidest tulenes, et eelistatud variandid on järgmised:

3.2.3.

Üks oluline järeldus puudutab sotsiaalset mõju: iga energiatõhususe valdkonnas tehtud 1,2 miljoni euro suurune investeering loob selles sektoris otseselt umbes 23 töökohta.

3.2.4.

Kütteostuvõimetute inimeste küttekulude vähenemise suhtes, mida võimaldavad energiatõhususmeetmed, eeldatakse positiivset tulemust, mis võib aidata lahendada teatavad sotsiaalse tõrjutusega seotud probleemid.

3.2.5.

Komitee tunneb heameelt, et direktiivi muutmise ettepanek mõjutab positiivselt VKEsid tänu konkreetsetele sätetele, toetusprogrammidele (energiaauditite kulude hüvitamise vahendid) ja stiimulitele, mille eesmärk on soodustada energiaauditite tegemist. Tänu hoonete renoveerimisele ning artikli 7 kehtivuse pikendamisele aastani 2030 pärast selle praeguse kehtivusaja lõppu saavad väikesed ehitusettevõtjad kasutada ärivõimalusi. Ka tarnijatega sõlmitavad energiatõhususe lepingud soosivad energiateenuseid osutavaid ettevõtjaid, kes sageli on VKEd.

3.2.6.

Komitee leiab samal ajal, et energiatarbimise mõõtmise ja arvete esitamisega seotud meetmetel on kehtivate sätete suhtes selgitav ja ajakohastav mõju, et võtta arvesse soojusenergia tarbimise (küte, kliimaseadmed) kaugmõõtmisvahendite tehnoloogilist arengut. Lisaks hakkab energiatarbimisega seotud teave olema täpne, individuaalne ja sagedamini kättesaadav kooskõlas riiklike energiapoliitika meetmetega.

3.2.7.

Ehkki selle kohaldamisaega pikendatakse, ei tohiks kõnealusel ettepanekul olla olulist mõju liikmesriikide ametiasutuste eelarve- või halduskuludele, sest liikmesriikidel on juba asjakohased meetmed ja struktuurid kasutuses. Energiatõhususkohustuse kavadega seotud kulu kantakse edasi lõpptarbijatele, kes saavad aga siiski kasu väiksematest energiaarvetest, sest nende energiatarbimine väheneb. Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

3.2.8.

Uus energiajuhtimine tagab paindliku ja läbipaistva analüüsi-, kavandamis-, aruandlus- ja järelevalvesüsteemi, mis põhineb riiklikel integreeritud energia ja kliimamuutuste kavadel. See võimaldab jälgida riiklike kavade elluviimist seoses nende energiatõhususe eesmärkide saavutamise ja ELi üldeesmärgi poole liikumise edusammudega. Selleks jälgitakse eelistatud variandiga kooskõlas olevaid edunäitajaid: nõuetekohane ülevõtmine ja rakendamine, kiirem edasiminek eesmärkide saavutamise suunas, ulatuslikum teave tarbijatele, halduskoormuse vähenemine ja parem aruandlus saavutatud kokkuhoiu kohta.

3.3.1.

ELi tasandil asendati soovituslik eesmärk 27 % siduva eesmärgiga 30 %. Iga liikmesriik peab sätestama 2020. aastaks saavutatava riikliku energiatõhususe eesmärgi, mis põhineb lõpp- ja primaarenergia tarbimisel. Komisjon hindab edusamme, analüüsides kõiki esitatud eesmärke, et teha kindlaks ELi tasandi eesmärgi saavutamises toimunud edasiminek. Kui EL ei ole eesmärgi saavutamisel õigel teel, võib komisjon välja pakkuda asjakohaseid meetmeid. Hindamisprotsessi kirjeldatakse üksikasjalikult energialiidu juhtimissüsteemi raames.

3.3.2.

Liikmesriigid peavad looma pikaajalised strateegiad, et mobiliseerida investeeringuid oma hoonete renoveerimiseks. Seda sätet sisaldav alajaotis viiakse energiatõhususe direktiivist üle hoonete energiatõhususe direktiivi. Komitee leiab, et hoonete energiatõhususe direktiiv on väga oluline vahend, mille abil saavutada eesmärgid, mille EL on endale võtnud, sest hooned tarbivad Euroopas kõige enam energiat (rohkem kui 40 % kogu lõppenergiast).

3.3.3.

Komitee määratleb koostootmise põhimõtet kui elektri- ja soojusenergia üheaegset tootmist (kuuma vee, auru või jahutusvedeliku kujul) samas rajatises (auruturbiiniga generaator, sisepõlemismootoriga generaator vms). Ülitõhusa koostootmise eeldus on see, et koostootmisel tagatakse primaarenergia säästmine vähemalt 10 % ulatuses, võrreldes elektri- ja soojusenergia eraldi tootmisega. Vastupidiselt traditsioonilistele elektrijaamadele (kondensaatorjaamad), mis muundavad elektrienergiaks vaid 33 % primaarenergiast, on ülitõhusate koostootmisjaamade puhul muundamismäär kuni 90 %, sest need kaks protsessi, st elektri- ja soojusenergia tootmine ühendatakse.

3.3.4.

Koostootmisel on suuri eeliseid: energiatõhusus, paindlikkus kütuse valikul, hõlbus käitamine ja hooldamine, ohutus, mugavus kliendi jaoks, väiksem kulu kogu tööea jooksul, väiksem kapitalikulu ja paindlikkus süsteemi kavandamisel.

3.3.5.

Lisaks energia tootmisele sobivatest (väiksema süsinikdioksiidiheitega) allikatest ja energiatarbimise optimeerimisele võib elektrienergia salvestamine olla lahendus ettevõtjate jaoks, kes toodavad taastuvenergiat ja soovivad optimeerida tarbimist vastavalt oma vajadustele või kes soovivad oma kulusid vähendada, vähendades tarbimist tippajal, et eelistada pigem odavamat elektrit väljaspool tippaega.

3.3.6.

Komitee on nõus komisjoni käsitlusviisiga seoses artikliga 7, mida muudetakse, et pikendada energiasäästukohustuse kestust 2030. aastani, säilitades eesmärgina 1,5 % sääst aastas. Meetmete elluviimisel saavutatud edu hinnatakse 2027. aastal ning seejärel iga kümne aasta järel, kuni ELi pikaajalised kliima- ja energiaeesmärgid 2050. aastaks loetakse täidetuks.

3.3.7.

Komitee leiab, et mõõtmist ja arvete esitamist käsitlevate artiklite muutmine on kiiduväärt, sest selle raames täpsustatakse kesksest allikast tarnitava kütte, jahutuse ja sooja tarbeveega seotud aspekte. Siiski ei tohi ELi õigusaktiga nõuda individuaalsete arvestite paigaldamist riikides, kus eluaseme omanik on seadusega kohustatud tasuma üürniku energiakulud (koguüür, mis lepitakse kokku riigi järelevalvel toimuvate läbirääkimistega üürnike ja omanike organisatsioonide vahel). Gaasi tarbimise mõõtmise osas sätestatakse kohustus tagada lõpptarbijale individuaalne arvesti, mis näitab selgelt tema tarbimist.

3.3.8.

Teave gaasi tarbimise kohta peab põhinema tegelikul tarbimisel, tagades süsteemi, mis võimaldab lõppkliendil oma arvestinäitu ise lugeda. Nähakse ette, et tarbimise ja arvete esitamisega seotud andmed tehakse energiateenuste osutajatele kättesaadavaks. Nõutakse, et elektrooniline arve oleks tarbijale selge ja arusaadav. Võttes arvesse väljapakutud parandusi, väljendab komitee soovi, et liikmesriigid teeksid rohkem jõupingutusi, et leida nii sotsiaalsest kui ka majanduslikust seisukohast sobivad lahendused arvestite kulu probleemile (kes tasub arvesti kulu?). See küsimus on väga oluline, tagamaks võrdsete energiale juurdepääsu tingimuste õiglase ja nõuetekohase kindlaksmääramise.

3.3.9.

Energiasektoris on korduvalt nõutud, et vaadataks läbi lõppenergia tarbimisel põhinev primaarenergiategur energiasäästu suhtes, mida väljendatakse liikmesriikides kilovatt-tundides. Väljapakutud meetod ja uus tegur kujutavad endast suurt edasiminekut. Komitee tunneb heameelt, et primaarenergiategur on vaikimisi 2,0, jättes liikmesriikidele siiski vabaduse kohaldada erinevat koefitsienti, eeldusel et nad seda nõuetekohaselt põhjendavad. Energiasektoris ollakse mures tuumaenergiale kohaldatava ebasoodsa arvutusmeetodi pärast – siin peaks sobiv kohaldatav tegur olema 1 (kasutegur 100 %) sarnaselt sellele, mida kohaldatakse teistele energiaallikatele, millega ei kaasne süsinikdioksiidiheidet.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/48

Raportöör:

Baiba MILTOVIČA

Kaasraportöör:

Isabel CAÑO AGUILAR

1.1.

Kõnealuse direktiivi ettepanekuga täiustatakse ja laiendatakse senist seadusandlikku tegevust, mille eesmärk on suurendada hoonete energiatõhusust. Direktiivi tulemuslikkust hinnatakse selle rolli järgi energialiidu põhieesmärkide saavutamisele kaasaaitamisel, kuid kuna see keskendub tehiskeskkonnale, tuleb väga oluliseks pidada ka direktiivi panust sotsiaalsetesse ja majanduslikesse eesmärkidesse (eelkõige kütteostuvõimetuse vähendamine, sobiva hinnaga eluasemete kättesaadavuse säilitamine ja energiakulude vähendamise potentsiaal).

1.2.

Komitee peab esmatähtsaks vajadust lisada direktiivi konkreetsemaid ettepanekuid, kuidas lahendada kütteostuvõimetuse probleemi. Direktiiv peaks andma selgemaid suuniseid selle kohta, mida peavad sisaldama kütteostuvõimetuse riiklikud määratlused, esitama alusmääratluse, millega võrreldes saab hinnata riiklike kavade käsitlusviisi terviklikkust, ning sätestama nõu andmise ja meetmete kooskõlastamise sõltumatu, tarbijatele keskendunud ühtse kontaktpunkti või ameti kaudu.

1.3.

Komitee leiab, et liikmesriigid peavad oma riiklikes kavades kehtestama alternatiivses poliitikavalikus 3 (esitatud Euroopa Komisjoni kaasnevas mõjuanalüüsis) kirjeldatud suuremad eesmärgid, jäädes siiski poliitikavaliku 2 seadusandliku käsitlusviisi piiridesse, sest valik 2 on direktiivis esitatud muudatuste alus. See on vajalik, et luua pikaajaline liikumissuund Pariisi kokkuleppega püüeldava eesmärgi suunas.

1.4.

Komitee soovitab kõnealuse direktiiviga toetada riiklikke renoveerimisstrateegiaid nii, et lisatakse nõue pakkuda välja konkreetseid valdkondlikke eesmärke ja edusammude mõõtmise võrdlusmetoodika. Samuti tuleb kehtestada selged suunised, kuidas saavutada üldkasutatavate ja ärihoonete renoveerimisel energiatõhususe miinimumtasemed.

1.5.

Direktiivis ei ole kasutatud ära võimalust edendada keskkonnahoidlikke hüpoteeklaene, taastuvenergiaga seotud kaugküttesüsteeme, elu- ja ärihoonetes energia salvestamise meetmeid, paremaid paigaldajate ja renoveerijate koolitamise kavasid ega muid tehnilisi, rahalisi või fiskaalmeetmeid, mis toetaksid hoonete suuremat energiatõhusust. Kuigi neid meetmeid toetatakse muude õigusaktidega, on kõnealuses direktiivis kasutatud tagasihoidlik käsitlusviis õigustatud ainult siis, kui see soodustab paindlikkust ja julgustab võtma kaugeleulatuvaid meetmeid. Komitee nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult direktiivi rakendamist ja tulemuslikkust ning oleks valmis viivitamatult tegutsema juhtimismääruse ettepaneku raames uuendamise ja muutmise mehhanismi kasutamisel.

1.6.

Suuremaid jõupingutusi on vaja teha liikmesriikide energiamärgiste arvutusmeetodite võrreldavuse suurendamiseks, mis omakorda muudaks teostatavamaks energiamärgiste omavahelise võrdlemise.

1.7.

Tuleb teha ettepanekuid, kuidas motiveerida erasektori ja mittemunitsipaalsete sotsiaalkorterite üürileandjaid rohkem investeerima vanema omandi renoveerimisse.

1.8.

Üldine ettepanek võtta kasutusele arukusnäitaja ei pea hõlmama mitte ainult hoones viibijate suutlikkust hinnata energiatõhusust, vaid ka suutlikkust kontrollida ja hõlbustada oma taastuvenergia tootmist ja tarbimist ning vähendada energiaarveid.

1.9.

Komitee kutsub eelkõige üles tunnistama kohalike omavalitsuste suutlikkust soodustada ja koordineerida energiatõhususe programme ning märgib, et selles kontekstis pakub aina suuremaid võimalusi linnapeade pakt.

1.10.

Komitee rõhutab vajadust soodustada hoonete ehitamist ja renoveerimist – see on majandusharu, kus VKEd pakuvad 83 % töökohtadest (OECD, „Small Businesses, Job Creation and Growth“).

1.11.

Komitee märgib, et hoonete energiatõhusust on võimatu suurendada ilma innovatsioonita. EL on kaotamas oma juhtpositsiooni asjaomastes vähese CO2-heitega energiatehnoloogiates ning pakub tänapäeval alla 15 % sektori töökohtadest. On vaja teha jõupingutusi koolituses, et teha kohandusi neis väga suure spetsialiseerumise astmega sektorites vajatavates oskustes.

1.12.

Algatus „Arukate hoonete arukas rahastamine“ ja võimalus siduda see Junckeri kava eesmärkidega on positiivne samm, mille üle komitee heameelt tunneb.

2.1.

Direktiiv on osa paketist „Puhas energia kõikidele eurooplastele“, mis on mõeldud energialiidule sisu andmiseks ning teadlikkuse ja arusaamise suurendamiseks sellest, et üleminek puhtale energiale on tuleviku majanduskasvu allikas. Energiakasutus hoonetes moodustab 40 % kogu ELi energiatarbimisest. Energiatõhususe suurendamisel tehakse nii uute hoonete ehitamisel kui ka renoveerimisel jätkuvalt märkimisväärseid edusamme. Osaliselt on seda soodustanud 15 aastat seadusandlikku sekkumist ELi tasandil, kuid on veel märkimisväärseid võimalusi parandada energiatõhusust ja luua muud kasulikku sotsiaalset mõju.

2.2.

Hoolimata tehnilistest edusammudest, asjakohasest lisateabest ja kättesaadavate avaliku sektori rahaliste vahendite kasutamisest finantsinstrumentide kaudu, ei ole olemasolevate hoonete puhul toimunud märkimisväärset paranemist – 75 % hoonetest ELis ei ole ikka veel energiatõhusad.

2.3.

Ülemaailmne kliimamõju ja püüe konsolideerida Euroopa energiapoliitikat on muutnud kõnealuse küsimuse pakilisemaks, kuid mõni põhjapaneva tähtsusega keeruline küsimus on jätkuvalt lahendamata ning oleks võinud oodata suuremaid edusamme. Selliste meetmeteta on väga raske saavutada 2030. ja 2050. aasta kliima- ja energiaeesmärke. Hoonetes oleks võimalik vähendada energiatarbimist 5–6 % ja CO2-heidet ligikaudu 5 %. Kuna aastas renoveeritakse/täiustatakse aga ainult 0,4–1,2 % olemasolevatest hoonetest, on selge, et protsesse on vaja kiirendada.

2.4.

Kõnealuse direktiiviga muudetakse samateemalist 2010. aasta direktiivi, mis on omakorda 2002. aasta direktiivi uuesti sõnastatud tekst. 2010. aasta uuesti sõnastamisega tehti 2002. aasta teksti väga olulisi muudatusi. Eelkõige tunnistati energiatõhususe kasvavat tähtsust tehiskeskkonna jaoks ja poliitikaeesmärkidele kaasaaitamisel, võeti arvesse tehnilistes teadmistes tehtud edusamme, tehes kohandusi kaheksa aasta jooksul omandatud praktiliste kogemuste valguses, ning rõhutati eluliselt tähtsat vajadust reguleerida ja parandada liikmesriikide käsitlust nendes küsimustes.

2.5.

Praeguse muutmise ettepanekuga, mis on küll tunduvalt lühem kui varasem direktiiv, kasutatakse sama lähenemist. Eelkõige nähakse sellega ette pikaajaliste hoonete renoveerimise strateegiate integreerimine ja hoonetes aruka tehnoloogia kasutamine ning ühtlustatakse olemasolevaid eeskirju. See lähtub 2010. aasta direktiivi laiaulatuslikust hindamisest ja võimalike edasiste tegevussuundade üksikasjalikust mõjuhinnangust. Suurt mõju avaldav valik, s.o poliitikavalik 3, lükati peamiselt lühiajaliste kulude, subsidiaarsusele avalduva mõju ja poliitilise reaalsuse kaalutlustel tagasi potentsiaalsete saavutuste madalama taseme ehk poliitikavaliku 2 kasuks.

2.6.

Siiski soovivad kõik sidusrühmad saavutada kaugeleulatuvaid edusamme. Kõnealune sektor annab otseselt tööd 18 miljonile inimesele ja moodustab ligikaudu 9 % ELi SKPst. Tänapäeva ülesanne on viia taskukohasus ning elu- ja ärihoonete turu nõudmised tasakaalu sotsiaalsete ja kliimaalaste eesmärkidega.

3.1.

Direktiiv koosneb reast muudatustest, millega tugevdatakse direktiivi 2010/31/EL kehtivaid sätteid ja lihtsustatakse selle teatud aspekte. Põhipunktid on järgmised.

4.1.

Komitee väljendab heameelt jätkuva hoonete energiatõhususele keskendumise üle, kuid tunneb iseäranis muret selle pärast, et kütteostuvõimetust, mida komitee on oma eelmistes arvamustes (1) käsitlenud ja mida peetakse üldiselt suureks sotsiaalseks probleemiks, ei käsitleta direktiivis piisavalt.

4.2.

Vaja on laiemat ja kaugeleulatuvamat käsitlusviisi. ELi juba kehtestatud heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe eesmärgid ning kaugeleulatuvate eesmärkidega Pariisi kokkuleppe jõustumine 2016. aasta oktoobris nõuavad tugevamaid meetmeid, eriti kuna eelmiste ettepanekute varasem ebapiisav järgimine näitab, et hooned on jätkuvalt problemaatiline valdkond.

4.3.

Komiteel on kõhklusi kõnealuse õigusakti muutmise alusena poliitikavaliku 2 (nagu mõjuhinnangus sätestatud) valimise suhtes. Kuigi poliitikavalikuga 3 kaasneks kohustuslike meetmete selline tase, mis ületab märkimisväärselt kulutõhusust ja millega komitee seetõttu nõustuda ei saa, on selge, et poliitikavaliku 3 – millel on kliima, energiatõhususe ja sotsiaalsetele eesmärkidele 2–3 korda suurem mõju – oluliselt edasipüüdlikumad eesmärgid on tõenäoliselt vajalikud selleks, et luua pikaajaline liikumissuund Pariisi kokkuleppega püüeldava eesmärgi suunas. Järelikult peavad liikmesriigid oma riiklikes kavades kehtestama alternatiivses poliitikavalikus 3 (esitatud Euroopa Komisjoni kaasnevas mõjuanalüüsis) kirjeldatud suuremad eesmärgid, jäädes siiski poliitikavaliku 2 seadusandliku käsitlusviisi piiridesse.

4.4.

Hiljutine liikmesriikide hoonete renoveerimise strateegiate analüüs oli üldiselt positiivsete tulemustega (Teadusuuringute Ühiskeskus, „Synthesis Report on the assessment of Member States’ building renovation strategies“, 2016). Seda valdkonda käsitletakse energiatõhususe direktiivis, kuid praegu ei ole ühtset standardit selle kohta, mis on renoveerimine. Oleks kasulik lisada hoonete energiatõhususe direktiivi nõue pakkuda välja konkreetsed sektoripõhised eesmärgid ja täiustuste mõõtmise viitemetoodika koos kvalifitseerumiskünnisega, millest alates renoveerimist toetatakse. Lisaks sellistele eesmärkidele peaksid olema kehtestatud selged suunised, kuidas saavutada üldkasutatavate ja ärihoonete renoveerimisel energiatõhususe miinimumtasemed.

4.5.

Direktiiviga laiendatakse nõuet luua riiklik energiamärgiste andmebaas. Sellega seoses oleks kasulik luua ELi tasandi avalikult kättesaadav andmebaas, mis sisaldab anonüümseks muudetud riiklikke andmeid riiklike renoveerimisstrateegiate kohta ja mida võiks siduda energialiidu juhtimise määruses pakutud e-aruandluse platvormiga. Sellega seoses peaks direktiivis olema kindlaid suuniseid arvutusmeetodite võrreldavuse kohta, mis omakorda muudaks teostatavamaks energiamärgiste omavahelise võrdlemise.

4.6.

Kuigi ei ole mingit põhjust, miks riiklikud kavad ei peaks seda valdkonda hõlmama, ei ole direktiivis ettepanekuid edasiste viiside kohta, kuidas innustada erasektori ja mittemunitsipaalsete sotsiaalkorterite üürileandjaid investeerima vanema omandi renoveerimisse. Kui üürnikud maksavad energiaarveid otse, ei näe üürileandjad sageli hoone energiatõhususe suurendamises enda jaoks kaubanduslikku väärtust. Üürielamute sektor moodustab mõnes riigis arvestatava osa elamutest. Hoonete energiatõhususel on oluline mõju sobiva hinnaga eluasemete kättesaadavusele ja kütteostuvõimetusele ning seepärast on renoveerimist toetavate rahastamisvahendite kättesaadavus väga oluline. Enamasti on omavalitsusüksustel, üürileandjate ühendustel ja omanikel õigus saada laenu kompleksse korterelamu energiatõhususe suurendamiseks. Sellest hoolimata on keelava loomuga rahastamis- ja lepingutingimused ja juurepääs krediidile paljudele inimestele takistuseks.

4.7.

Meede, mida direktiivis tuleks toetada, on keskkonnahoidlike hüpoteeklaenude edendamine. Samuti on oluline hõlbustada parimate tavade kohaselt toimuva väikesemahulise renoveerimise ja energiatõhususe programmide rühmitamist suurematesse raamistikesse, et saaks kasutada rahastamispakette.

4.8.

2016. aasta kütte- ja jahutusstrateegias (COM(2016) 51 final) pöörati eritähelepanu eelistele, mida on võimalik saavutada taastuvenergiaga seotud kaugküttesüsteemide renoveerimise ja asendamise kavade abil. Kaugkütet ja linnapõhiseid lahendusi käsitatakse üldiselt ehitussüsteemi taristu komponendina ja seepärast on selleks, et neid linnaplaneerimises kajastada, vaja eraldi julgustamist selge seisukohavõtuga kõnealuses direktiivis.

4.9.

Tuleb märkida, et kliima- ja energiaeesmärgid on seotud vähese CO2-heitega energiatehnoloogiatega ja keskkonnasäästlikumate hoonetega, mis peavad vastama energiatõhususe eesmärkidele. Need sõltuvad aina enam peamisest progressi võimaldavast tehnoloogiast kõrgtehnoloogiliste materjalide (värvilised metallid, teras, klaas, plast jne) valdkonnas ning ilma innovatsioonita on hoonete energiatõhususe suurendamine võimatu. Ligikaudu 5 % tänapäeval toodetavatest kõrgtehnoloogilistest materjalidest kasutatakse vähese CO2-heitega energiatehnoloogia ja keskkonnasäästlikumate hoonete jaoks ning need turud arenevad kiiresti.

4.10.

Sellises olukorras on EL kaotamas juhtpositsiooni vähese CO2-heitega energiatehnoloogiates ning pakub tänapäeval alla 15 % sektori töökohtadest (ligikaudu 1,1 miljonit otsest ja kaudset töökohta). Sellise tehnoloogia jaoks vajalike kõrgtehnoloogiliste materjalide valdkonnas seisab EL silmitsi ka kasvava ülemaailmse konkurentsiga ning ilma asjakohase tehnoloogilise tõuketa ja turunõudluse poliitikata liiguvad innovatsioon ja tootmine EList jätkuvalt väljapoole. Samuti ei tohi unustada neis väga suure spetsialiseerumise astmega sektorites vajatavate oskuste õpetamist.

4.11.

Komitee toetab elektritranspordi arengut CO2 heitkoguste vähendamiseks majanduses, kuid kahtleb vajaduses nii paljude üksikasjade järele ning nende meetmete mõjus elu- ja ärihoonete taskukohasele hinnale ja avaliku sektori asutuste otsustusvabadusele elektritranspordi edendamisel. Kuigi seda mainitakse seletuskirjas, ei käsitleta direktiivis täpsemalt energia salvestamist kui veel ühte olulist ja täiendavat valdkonda, olgugi et see on tõenäoliselt kiiresti arenev ja taskukohane tehnoloogia.

4.12.

Samuti loob kasv, mida on näha detsentraliseeritud taastuvenergia tootmises, võimalusi integreerida gaasivõrgust väljaspool asuvate hoonete energiatõhususe meetmeid ning liikuda kütte ja jahutuse valdkonnas taastuvate energiaallikate poole. Seda tuleks otseselt edendada.

4.13.

Muudatused, mis on seotud arukate üldkasutatavate, äri- ja eluhoonete osas kohustuste võtmisega, on suhteliselt tagasihoidlikud ning peaksid olema konkreetsemad ja laiaulatuslikumad.

4.14.

Ettepanek kehtestada arukusnäitaja, et mõõta hoone suutlikkust kasutada oma toimimise ja elektrivõrguga suhtlemise optimeerimiseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ning elektroonilisi süsteeme, vajab veelgi laiendamist, kuid komitee kiidab selle põhimõtte heaks. Eesmärk peaks olema töötada välja läbipaistev ja sisukas näitaja, mis lisab energiamärgisele väärtust, kuid ei loo põhjendamatut andmekogumise või analüüsimise koormust. Selline näitaja ei pea näitama mitte ainult hoones viibijate suutlikkust hinnata energiatõhusust, vaid ka suutlikkust kontrollida ja hõlbustada oma taastuvenergia tootmist ja tarbimist ning vähendada energiaarveid.

4.15.

Kütteostuvõimetus on probleem, mida tuleks lahendada vahe-eesmärkide kehtestamisega, millega selgitatakse välja olemasolevate hoonetega seotud CO2-heite vähendamisel tehtud edusammud. Siiski ei ole direktiivis toetavat poliitikaraamistikku, millega töötada välja kulutõhus käsitlusviis küttevõimetuse enda kohta, mille üks põhjus on energiakulukad eluhooned. Komitee on veendunud, et see võiks olla kõnealuse direktiivi pädevuses, ning soovitab lisada sellel teemal uue paketi muudatusettepanekuid, mis on seotud 2012. aasta direktiivi asjaomaste artiklitega. See toetaks energialiidu juhtimise määruse ettepanekus esitatud nõudeid liikmesriikidele hinnata ja täpsustada poliitikat, meetmeid ja tegevust kütteostuvõimetusega tegelemiseks.

4.16.

Seepärast soovitab komitee esitada direktiivis kriteeriumid selle kohta, mida peaks sisaldama kütteostuvõimetuse alusmääratlus, ning pakkuda välja ka oma alusmääratlus. Liikmesriigid ei oleks kohustatud seda määratlust oma riigis kasutusele võtma, kuid see näitaks, milliseid kriteeriume riiklike energia- ja kliimakavade edusammude hindamisel kasutatakse. Selline määratlus on võimaldanud mõnel riigil tuvastada edusamme või nende puudumist kütteostuvõimetuse vähendamisel, kuid komitee tunnistab, et probleemi mitmetahuline olemus võib nõuda konkreetsete riigipõhiste tegurite esmatähtsaks seadmist.

4.17.

Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles võtma kütteostuvõimetuse osas vastu täielikult kooskõlastatud käsitlusviisi, sh arusaam, milline on lisaks energiatõhusatele hoonetele ka finantsmeetmete (sh sotsiaalsed tariifid ja vaesuse leevendamise meetmed), tarbijate tarnija- ja tariifivaliku alase nõustamise ning lihtsatest energiasäästuvõimalustest teavitamise roll ja kasulikkus. Tõhususe ja tulemuslikkuse maksimaalseks suurendamiseks on tingimata vaja, et nõu antaks ja meetmeid kooskõlastataks sõltumatu, tarbijatele keskendunud ühtse kontaktpunkti või ameti kaudu.

4.18.

Komisjoni mitmesugused sõltumatud uuringud ja aruanded on näidanud erinevat kiirust ja tulemuslikkust, millega liikmesriigid hoonete energiatõhususe direktiivi rakendavad. Probleemid on järgmised.

4.19.

Komitee märgib, et 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele ja eriti ühtekuuluvuspoliitika vahenditele nähtud ette oluline osa hoonete renoveerimisel ja ehitamisel. Praegu on palju takistusi, mis tuleb ületada, peamiselt piiratud juurdepääs rahastamisele, suured algkulud, suhteliselt pikad tasuvusajad, säästva energia investeeringutega seonduv suurem tajutud krediidirisk, kinnisvaraomanike konkureerivad prioriteedid jne (Euroopa Komisjon „Technical guidance – Financing the energy renovation of buildings with Cohesion Policy funding“). Algatus „Arukate hoonete arukas rahastamine“ on positiivne samm, mis aitab osaliselt neid probleeme lahendada ning pakub ka võimalust kasutada Junckeri kava eesmärke, et selles valdkonnas rohkem investeeringuid soodustada.

4.20.

Seda arvestades on kohalike omavalitsuste jaoks õigete prioriteetide ja vastutusalade kehtestamine oluline selle tagamiseks, et olemasolevate programmivahendite kasutamisega saavutatakse maksimaalne mõju, et minna kaugemale liikmesriigi tasandil kehtestatud miinimumnõuetest (nt energiatõhususe nõuded, energiaauditid jne), ning pakutava rahastamise tase peab kasvama koos eesmärkide tasemega.

4.21.

Komitee toob sellega seoses esile ennekõike linnapeade pakti võimalused. Nüüd, kui kaasatud on enam kui 7 000 omavalitsusüksust, võtavad paktis osalejad endale kohustuse võtta vajalikud energiatõhusust ja taastuvenergiat edendavad meetmed, võttes vastu säästva energia tegevuskavad. Enamikku meie tehiskeskkonnast hõlmavate linnade mobiliseerimine on kohalik algatus, millel on ülemaailmne mõju.

4.22.

Enamik ehitustööstuse sidusrühmi ning nii elu- kui ka ärihoonete omanike ja üürnike esindajad on direktiivi eesmärgid üldiselt heaks kiitnud. Siiski on energiatõhususe valdkonnas juba saavutatud edu jätkumiseks vaja koostöö, dialoogi ja positiivse suhtluse õhkkonda.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/55

Raportöör:

Lutz RIBBE

Kaasraportöör:

Stefan BACK

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleva läbivaadatud direktiivi esitamise. Taastuvenergia kasutamise edendamisel on koos teiste nn talvepaketi ettepanekutega otsustav roll selles, et saavutada Euroopa energialiidu eesmärgid, ELi kliimaeesmärgid ning samuti eesmärk saada taas maailmas taastuvenergia valdkonna liidriks. Taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimises peab aastaks 2030 olema 27 %.

1.2.

Kliimaeesmärkide saavutamisel ja impordisõltuvuse vähendamisel on 27 % eesmärgil vaid piiratud teabeväärtus. 27 % eesmärki tuleb käsitada seoses teiste CO2-heite vähendamise meetmetega (nt tõhususe suurendamine) ja seepärast võib sellest tõepoolest piisata, iseäranis kui liikmesriikide juhtimisvaldkonna eeskirjadega kaasneb tõesti see, et vajadusel võetakse lisameetmeid. Kui vaadelda kõnealust eesmärki koos püüdlusega täita taastuvenergia valdkonnas ülemaailmset liidrirolli ning mõelda, et ilma direktiivi läbivaatamiseta jõutaks komisjoni sõnul 2030. aastaks taastuvenergia 24,7 % osakaaluni energia lõpptarbimises, siis on õigustatud küsimus, kas see eesmärk on piisavalt kaugeleulatuv.

1.3.

Vaatamata energialiidu pakutud juhtimissüsteemi kavandamis- ja seiresätetele avaldab komitee veel kord kahetsust selle üle, et puuduvad kohustuslikud riiklikud eesmärgid.

1.4.

Komitee toetab põhimõtteliselt eesmärki, et taastuvenergia peab turuga kohanema. Ükskõik kas fossiil-, aatomi- või taastuvenergia allikate tähtajatu toetamine ei tule komitee jaoks mitmel põhjusel kõne alla.

1.5.

Taastuvate energiaallikate viimine energiaturule saab aga edukas olla ainult siis, kui kõigile energiaallikatele luuakse ühesugused lähtetingimused. Asjaolu, et taastuvenergia vajab praegu veel riigiabi, tuleneb suures osas sellest, et traditsiooniline elektritootmine saab väga suuri subsiidiume. Seepärast on tungivalt vajalik, et kõrvaldataks kõik moonutused, mis praegu taastuvenergiat kahjustavad, näiteks energia maksustamise ja heitkogustega kauplemise süsteemi kombinatsiooni kaudu, kuhu on hõlmatud kõik väliskulud (vt EMSK arvamus „Hoonete energiatõhususe direktiivi muutmine“ – ELTs veel avaldamata). Komitee rõhutab, et sellega tohivad tarbijatele ja ettevõtetele kaasneda üksnes vähimad võimalikud lisakulud.

1.6.

Uus energiapoliitika peaks keskenduma kolmele olulisele d-le: detsentraliseerimine, digiteerimine ja demokratiseerimine. Taastuvad energiaallikad nõuavad ka uue turukorralduse rakendamist, mis vastab taastuvenergiast saadud elektri tootmise detsentraliseeritud struktuurile.

1.7.

Komitee toetab komisjoni kavandatud detsentraliseeritud ja nutikate turustruktuuride arendamist, kuid nõuab siiski, et palju tõhusamalt rakendataks komisjoni sõnastatud nõudmist asetada tarbijad ja kodanikud Euroopa energiapoliitika keskmesse. Uute nutikate turustruktuuride arendamine võib vallandada murrangulise potentsiaali – mis komisjoni sõnul peitub energiasüsteemi ümberkujundamises– sellisel viisil, mis suurendab sotsiaalset ja piirkondliku kasu.

1.8.

Komitee toetab tootva tarbija tunnustamist olulise osalejana uuel energiaturul. See on samm energiademokraatia suunas suurte ja väikeste tarbijate, samuti kodanike võimestamise kaudu. Ettepanekus neile pakutavad võimalused tähendavad küll praeguse olukorraga võrreldes teatud edusamme, kuid need ei ole mitte mingil juhul piisavad, nt mis puudutab kohtulikult kaitstavat õigust pääseda ligi riiklikele teenustevõrkudele/riiklikele elektrivõrkudele ja neid kasutada. Seepärast saab kõnealust ettepanekut pidada üksnes esimeseks etapiks pikal teel selle poole, et jõuda tootvale tarbijale suunatud turgude tegeliku sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku potentsiaali ärakasutamiseni.

1.9.

Komitee rõhutab nutikate võrkude kiire loomise ja väljakujundamise tähtsust selleks, et tagada stabiilne ja turvaline energiavarustus, sektorite ühendamine elektrist soojusenergia ja elektrist gaasi tootmise süsteemide ning elektrisõidukite võrku integreerimise kaudu ka mikrotasandil, võimaldades sujuvat vastastikust kauplemist, mis lubaks tootvatel tarbijatel täielikult osaleda elektriturul võrdsetel tingimustel.

1.10.

Digiteerimine võib anda tootvatele tarbijatele võimaluse osaleda mitte üksnes taastuvates energiaallikatest elektri tootmises, vaid ka sellega kauplemises. Seepärast soovitab komitee tungivalt kehtestada vastav positiivne õigus.

1.11.

Kuigi põhjendustes mainitakse taastuvate energiaallikate, sh bioenergia (k.a alternatiivkütus), potentsiaali piirkondlikule majandusele, ei võeta seda õigusakti tegelikus tekstis arvesse. Puudub vastav strateegia, mis ühendaks taastuvad energiaallikad ja piirkondliku majandusarengu. Samuti ei tunnustata linnade, kohalike omavalitsuste, piirkondade ja VKEde suurt tähtsust taastuvenergiale ülemineku eestvedajatena.

1.12.

Võimalikuks saanud uus seos energiapoliitika ja piirkondliku arengu vahel ei ole oluline mitte ainult piirkondliku majanduse jaoks. Kohalike sidusrühmade osalemine detsentraliseeritud energiaprojektides on oluline ka tunnustuse saamiseks: see, kas tuulepark kuulub rahvusvahelisele börsivälistesse ettevõtetesse investeerivale fondile või kohalikele sidusrühmadele, ei pruugi olla oluline kliimakaitse või energiajulgeoleku jaoks, kuid see on keskse tähtsusega selleks, et avalikkus selle tuulepargi heaks kiidaks.

1.13.

Kütteostuvõimetus on sotsiaalne probleem, millega tuleb tegeleda sotsiaalpoliitika raames. Komitee juhib siiski tähelepanu seni kasutamata potentsiaalile, mida pakuks taastuvatest energiaallikatest soojuse ja elektri tootmise, energia säästmise, koormuse ümberpaigutamise ja tootva tarbimise kombinatsioon kõnealuse probleemi lahendamiseks. See eeldab, et leitakse lahendused algsete investeeringute rahastamiseks, nt Euroopa Sotsiaalfondi või investeerimisrahastute kaudu, ning süstemaatilise poliitilise lähenemisega kõrvaldatakse takistused kapitalile ligipääsul. Igal Euroopa kodanikul ja tarbijal peaks olema võimalus saada tootvaks tarbijaks.

1.14.

Direktiivi ettepaneku pealkiri viitab taastuvate energiaallikate kasutamise edendamisele, kuid ettepaneku tekstis ei kirjeldata mitte ühtegi konkreetset toetusvahendit. Ent asjaomased selged reeglid on investeerimiskindluse loomiseks vältimatud. Seepärast on vaja spetsiaalset, selget ja täpselt kehtestatud toetuskava kodanike energiakogukondadele ja tootvatele tarbijatele. Seetõttu nõuab komitee kehtivate riigiabi rakenduseeskirjade läbivaatamist eesmärgiga tagada võimalikult suur õiguskindlus investeeringute ligitõmbamiseks.

1.15.

Komiteel on hea meel eesmärgi üle edendada säästlikku bioenergiat ja alternatiivkütuseid, kuid ta tunneb kahetsust selle pärast, et ettepaneku asjaomased sätted ei ole kohati piisavalt paindlikud, et võimaldada kohalikele oludele vastavat toorainete ja jääkide kasutust. Mittesäästlikest biokütustest loobumisel tuleb vältida kasutuskõlbmatute varade (sunken assets) tekkimist.

2.1.

Komitee arvates on neli olulist eelist, mida taastuvad energiaallikad Euroopa Liidule võivad tuua. Komisjon käsitleb oma direktiivi ettepanekus tegelikult vaid kahte neist ja sedagi osaliselt liiga ebamääraselt.

2.2.

Taastuvenergial on otsustav tähtsus Euroopa energiasüsteemi enam-vähem täielikult süsinikdioksiidivabaks muutmisel. Kuid selle saavutamiseks peab olema täidetud kaks tingimust.

2.3.

Taastuvenergia annab asendamatu panuse energiavarustuskindlusele ja vähendab sõltuvust imporditud energiast, tingimusel et koordineeritakse tootmist, kasutust ja nõudluse juhtimist. Kuid selleks on vaja konkreetseid stiimuleid. Komitee kahtleb, kas kõnealuses ettepanekus ja elektrituru korralduse ettepanekus ettenähtud toetusvahendid on piisavad. Arvatavasti on vaja lisameetmeid taastuvenergia nullilähedaste kulude probleemi tõttu.

2.4.

Taastuvenergia kulukõver liigub pidevalt allapoole, see on odavam kui kunagi varem ja praeguseks nii soodne, et saaks juba praegu anda olulise panuse kütteostuvõimetuse probleemi lahendamisse. Tootva tarbimise arendamine on sealjuures väga tõhus valikuvõimalus. Näiteks ilmneb Teadusuuringute Ühiskeskuse uuringust (Teadusuuringute Ühiskeskuse teadus- ja poliitikaaruanded – „Cost Maps for Unsubsidised Photovoltaic Electricity“), et isegi 2014. aastal oleks päikeseenergiast omatoodetud elekter olnud 80 % eurooplaste jaoks odavam kui võrgust saadav elekter. Ent Euroopa Komisjon ei ole veel välja töötanud asjakohast strateegiat, et inimesed saaksid seda võimalust kasutada (vt TEN/598).

2.5.

Ligipääs kapitalile on eriti oluline just madalama sissetulekuga rühmade jaoks ja pakkuda tuleb asjakohast abi. Selle sotsiaalse aspektiga ei tegeleta ei selles direktiivis ega terves talvepaketis, kuigi see on oluline Euroopa Komisjoni eesmärgi jaoks asetada kodanikud energiapoliitika keskmesse vastavalt ettepaneku artiklitele 17 ja 21.

2.6.

Selles kontekstis peab komitee otstarbekaks analüüsida kõiki mõeldavaid valikuid, kuidas anda kõigile kodanikele võimalus osaleda aktiivselt ja võrdsete turuosalistena energiamajanduses. See hõlmab ka toetusvahendite kättesaadavaks tegemist Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist või muudest investeerimisrahastutest eraldi ka väikeste ja mikrokäitiste jaoks. Kui madala sissetulekuga tarbijatel oleks ligipääs taastuvenergia detsentraliseeritud käitiste jaoks mõeldud kapitalile, võimaldaks see neil saada tootvateks tarbijateks. Mõnes liikmesriigis (sh Itaalias, Madalmaades, Belgias (Valloonias), Poolas ja Sloveenias) kasutatava netomõõtmise abil on võimalik kulude otsene alandamine, mis võib leevendada kütteostuvõimetuse probleemi.

2.7.

Taastuvenergia on oma olemuselt piirkondlik ressurss, mille kasutamine on nüüd tehniliselt põhimõtteliselt kõigi jaoks võimalik. Eelkõige on see tähtis struktuurselt nõrkades piirkondades, kus tuleb arendada uusi lisaväärtuse loomise võimalusi. Euroopa Komisjon mainib seda eelist õigustatult mitmes põhjenduses.

2.8.

Ent piirkondliku lisaväärtuse loomine tähendab, et kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad kaasatakse teadlikult ja strateegiliselt majandusprotsessidesse ja neile antakse võimalus osaleda nende protsesside kujundamises ja seeläbi majanduse arengus. Positiivne kõrvalmõju on lisaks vajalikele taristuehitustele osaks saavale suuremale tunnustusele ka nende kaasrahastamine.

2.9.

Siiski on komitee arvates puudu selge strateegia, mis seoks piirkondliku arengu taastuvenergia arendamisega. Liikmesriigid oleksid pidanud asjaomased strateegiad koostama juba taastuvenergia vana direktiivi vastuvõtmise järel, ent seda ei juhtunud.

3.1.

Komitee on alati toetanud Euroopa Komisjoni jõupingutusi tõsta EL taas ülemaailmseks taastuvenergia valdkonna liidriks. Tõepoolest liiguvad paljud direktiivi ettepanekus tehtud ettepanekud õiges suunas (nt toetuskavade prognoositavus, sh tagasiulatuvate meetmete välistamine). Siiski on oht, et taastuvenergia arengut takistavad jätkuvalt kolm järgmist põhimõttelist puudust.

3.2.

Direktiivi ettepanek tugineb 2014. aasta oktoobris Euroopa Ülemkogu kohtumisel sätestatud eesmärkidele ja selles ajakohastatakse vana eesmärk saavutada 2020. aastaks taastuvenergia osakaaluks 20 % energia lõpptarbimises, seades nüüd eesmärgiks 27 % osakaalu 2030. aastaks, mis tähendab suurenemist vähem kui 1 protsendipunkti võrra aastas. Direktiivi läbivaatamiseta saavutaks EL aastaks 2030 umbes 24,7 % osakaalu, mis tähendab, et eesmärk on 2,3 % võrra suurem.

3.3.

See aeglane kasvutempo võib aga tähendada seda, et aastatel 2030–2050 peaks lisanduma taastuvenergia osakaalu väga kiire kasv, et saavutada teatises „Energia tegevuskava aastani 2050“ (COM(2011) 885 final) seatud eesmärgid. Selleks vajalikud meetmed võiksid hõlmata lisanduvaid majanduslikke kulusid. Igal juhul tuleks taastuvenergia arengut hoolikalt jälgida, et oleks võimalik nii vara ja kulutõhusalt parandavalt sekkuda kui võimalik.

3.4.

Direktiivi ettepaneku mõjuhinnangus (SWD(2016) 418 final) leitakse, et vähemalt kuni 2030. aastani on toetuskavad stabiilses õigusraamistikus vajalikud. Seepärast on komitee seisukohal, et kõneluses direktiivi ettepanekus tuleks visandada ka täiesti selged toetuskavad, mille rakendamine oleks sujuv ja tõhus. Ent need on puudu.

3.5.

Toetusmehhanismide rakendamine tehakse ülesandeks liikmesriikidele, kes peavad tegutsema ELi riigiabi eeskirjadest lähtuvalt. Ent ELi praegused riigiabi eeskirjad seavad äärmiselt kitsad piirid ning neid on vaja tungivalt ajakohastada.

3.6.

Muu hulgas ELi kehtivate riigiabi eeskirjade tõttu on järsult vähendatud varem tõhusalt toiminud toetusvahendeid, näiteks prioriteetne võrkujuhtimine ja võrkujuhtimise hüvitis, mida kasutasid eriti laialdaselt väikesed ja uued turuosalised. Uued vahendid, nagu hanked, tekitavad tootvatele tarbijatele, energiakogukondadele ja teistele turuosalistele kohati peaaegu ületamatuid takistusi.

3.7.

Ettepanekus sätestatud toetuskavad on seotud peamiselt turustruktuuri ja mõnede üldsätetega, mis käsitlevad vajadust stabiilsete toetuskavade järele, mis on kooskõlas riigiabi eeskirjadega. Sellest üksi ei piisa. Komitee arvates on vaja, et a) komisjoni riigiabi üldine grupierandi määrus (määrus (EÜ) nr 800/2008) ja b) kehtivad keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised ajavahemikuks 2014–2020 vaadatakse kiiremas korras läbi selleks, et tagada vastavus ettepaneku eesmärkidega, eelkõige seoses tootvate tarbijate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate nõuetega.

3.8.

Nii tuleb näiteks suurendada väikeste projektide erandit (keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniste punktid 125 ja 127) ja sätestada vastavad määrad taastuvenergia direktiivis, et luua täielik selgus.

3.9.

Komitee kahtleb kvootide kehtestamise mõjususes teistes liikmesriikides asuvatele käitistele mõeldud toetusmehhanismidele ligipääsul, eriti võttes arvesse eesmärki edendada taastuvenergia detsentraalset tootmist ja piirkondlikku majandusarengut.

3.10.

Kogu talvepaketi sõnum ei saaks olla selgem: Euroopa Komisjoni põhimõte seisneb selles, et taastuvenergiaallikad peavad nüüdsest ja võimalikult kiiresti turuga kohanema. See on sisuliselt tervitatav, ent senikaua problemaatiline lähenemine, kuni ei kõrvaldata kahte praegu põhilist turumoonutust. Ühelt poolt a) antakse ikka veel otsest riigiabi fossiilkütuseid kasutavatele elektrijaamadele; sellele lisandub b) täiesti ebapiisav väliskulude sisestamine. Seepärast on fossiilkütuseid kasutavatest elektrijaamadest pärinev elekter ja muud fossiilsetest ressurssidest saadavad energiavormid võrreldes taastuvenergiaga, mis ei tekita üldse või tekitab väheseid väliskulusid, süstemaatiliselt eelisseisus. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul on ülemaailmsed toetused saastavale energiale 5,3 triljonit USA dollarit aastas; ELi näitaja on arvutuste kohaselt 330 miljardit USA dollarit aastas.

3.11.

Kuigi need taastuvenergiat koormavad turumoonutused on juba aastaid teada ja vaatamata lubadustele teha nendele ebaõiglastele tingimustele lõpp, ei ole peaaegu mitte midagi tehtud. See on suurim taastuvenergiat takistav puudus, mis tuleb kõrvaldada.

3.12.

Veidral kombel kritiseeritakse viimasel ajal hoopis väidetavaid turumoonutusi, mis tekkivat taastuvate energiaallikate toetamise tõttu. See ei ole asjakohane väide, sest see, et taastuvenergia toetamine on praegu veel vajalik, tuleneb suuresti traditsioonilise energiatootmise subsideerimisest. Teisisõnu, kui lõpetataks fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade energiatootmise toetamine ja loodaks nii tõepoolest võrdsed tingimused, siis muutuks suurem osa taastuvenergiale antavast toetusest ebavajalikuks. Komitee kordab oma seisukohta, et mh turumajanduslike vahenditega tuleb luua võrdsed tingimused, millega kõrvaldatakse turumoonutused ja lõpetatakse taastuvenergia ebasoodsamasse olukorda seadmine (vt EMSK arvamus – „Hoonete energiatõhususe direktiivi muutmine“).

3.13.

Vana energiatööstust iseloomustab üsna väike arv tootmisüksusi, millest igaühel on suur võimsus. Taastuvenergia kujundatavat energiasüsteemi iseloomustab seevastu pigem väiksem, detsentraalsem tootmisvõimsus.

3.14.

Võimalike uute ideede kohta elektriga kauplemise korraldamiseks detsentraalsetes süsteemides, sh nn kärglähenemine, on komitee juba oma seisukohta väljendanud (2). Need tuginevad põhimõttele, et ka väikesed turuosalised võivad omavahel otse suhelda ja energiaga kaubelda. Seepärast ei ole küsimus mitte ainult tootmisvõimaluste parandamises, vaid ka kauplemises osalemises.

3.15.

Sellised vastastikused tehingud võimaldaksid laia ühiskondlikku osalemist mitte ainult tootmises ja omatarbeks toodetud energia tarbimises, vaid ka väiksemate ja piirkondliku tasandi energiaüksuste aktiivses haldamises, mis avab täiesti uusi lisaväärtuse loomise võimalusi. See hõlmaks ka sektori sidumist, sest mitmel juhul on küte ja liikumiseks kasutatav energia kohalikud kaubad, mida toodetakse ja tarbitakse väikeses mahus.

3.16.

Komitee rõhutab, et halduslike takistuste ja üldise ebapiisava reguleerimise tõttu ei ole vastastikused tehingud praegu paljudes liikmesriikides võimalikud. Seda tuleks kõnealuse direktiivi ettepanekuga ning elektrituru ülesehitust käsitleva ettepanekuga muuta, ent komitee näeb mõlemas ettepanekus suuri puudusi.

3.17.

Elektriturgude ELi-ülene avamine vastastikuste tehingute jaoks aitaks kasutada ära taastuvenergia tohutut ühiskondlikku ja energiamajanduslikku potentsiaali. Seda aspekti eirates ja jättes seega tähelepanuta praktilised takistused, nagu energiakaubanduse piirmäärad, raiskab Euroopa Komisjon ära väga hea võimaluse parandada märkimisväärselt Euroopa kodanike, suurte ja väikeste tootvate tarbijate ja VKEde positsiooni elektriturul, anda suurtele ettevõtetele võimalus eksportida energialahendusi väljaspool Euroopat asuvatele turgudele ning üleüldiselt suurendada märkimisväärselt energiaalase ülemineku tunnustamist ühiskonnas.

4.1.

Komitee kritiseerib taas asjaolu, (3) et erinevalt 2009. aasta direktiivist ei sätestata uues direktiivis enam mingeid siduvaid riiklikke eesmärke. Komitee kahtleb jätkuvalt, et kavandatud juhtimisprotsessiga saab motiveerida suuremale aktiivsusele eeskätt neid liikmesriike, kes on siduvate riiklike eesmärkide vastu. Ettepanekus puudub konkreetne vahend, mida kasutada juhul, kui 27 % eesmärki ei saavutata (vt EMSK arvamus „Energialiidu juhtimine“). Samas tunnustab komitee ettepaneku artiklis 3 sätestatud ühist vastutust, kuna kooskõlas juhtimismääruse ettepanekuga nähakse ette rahalised karistused, kui neid eesmärke ei saavutata ühiselt riiklike energia- ja kliimakavade kaudu. Kuidas neid rakendatakse, jääb ebaselgeks.

4.2.

Komitee arvates ei mõista komisjon kohalike ja piirkondlike sidusrühmade aktiivse osalemise tähtsust nii elluviidava poliitika tunnustamise kui ka piirkondliku majanduse tulemuste jaoks. Ainuüksi e-liikuvuse ennustatav areng avab väga suured uued võimalused piirkondliku majanduse jaoks, kui suunata tootmis- ja jaotustaristu vajalik väljaarendamine järjepidevalt detsentraalsetele käitamismudelitele (4).

4.3.

See aitaks ka kaasa eesmärgile teha taastuvenergia kasutamine maksumaksjatele ja tarbijatele võimalikult odavaks. Kuid see ei tohi põhineda mitte üksnes elektrihindadel, vaid arvestada tuleb ka üldist rahvamajanduse ja piirkondliku majanduse perspektiivi. Näiteks tuleks arvesse võtta uute piirkondlike töökohtade aspekti (vt põhjendus 49). Komitee juhib tähelepanu sellele, et praeguseni on paljudel liikmesriikidel kalduvus a) kehtestada ebavajalikke ja õigustamatuid koormusi kohalikult toodetud ja tarbitavale energiale ja b) eirata täielikult piirkondlikke aspekte.

4.4.

Lisaks ei võta liikmesriigid reeglina oma eeskirjades arvesse võrgu- ja süsteemikulusid. Komitee on veendunud, et detsentraliseeritud lahendused vähendavad lõppkokkuvõttes võrgu- ja süsteemikulusid, ning toetab sellega seoses Euroopa Komisjoni põhjenduses 52 esitatud seisukohta.

4.5.

See põhjendus on võetud üle direktiivist 2009/28/EÜ, kuid liikmesriigid ei ole viimastel aastatel välja töötanud sellest tulenevaid asjaomaseid konkreetseid piirkondlikke strateegiaid. Komitee on täheldanud („Energia tuleviku muutmine: kodanikuühiskond kui peamine osaleja taastuvenergia tootmisel“ – Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee uuring kodanikuühiskonna rolli kohta ELi taastuvenergia direktiivi rakendamisel), et mitme liikmesriigi eeskirjad ja toetusprogrammid ei hõlma kohalikke ega piirkondlikke aspekte ja et mitme riigi valitsused ja haldusasutused viitavad selle õigustamiseks isegi Euroopa õigusaktidele. Seetõttu on vaja ka selles osas suuremat täpsust. Kuigi ettepanek loob detsentraliseerimise ja piirkondliku arengu jaoks ametlikud tingimused, ei sisalda see mingit kohustust rakendada asjaomast sidusat strateegiat. Põhimõtete sätestamine ilma piisava õigusliku aluseta ei ole komitee arvates tõhus õigusloome.

4.6.

Põhjenduse 49 täpsustamiseks peaks Euroopa Komisjon õigusaktis konkreetselt välja tooma, mida mõeldakse väitega: „Komisjon ja liikmesriigid peaksid seetõttu toetama riiklikke ja piirkondlikke arengumeetmeid kõnealustes valdkondades […] ning edendama struktuurifondide vahendite kasutamist selles valdkonnas“. Samuti jääb ebamääraseks põhjenduse 50 täpne sisu, kui öeldakse: „tuleb arvesse võtta selle positiivset mõju piirkondliku ja kohaliku arengu võimalustele, ekspordiväljavaadetele ning tööhõive- ja sotsiaalse ühtsuse saavutamise võimalustele eelkõige VKEde ja sõltumatute energiatootjate jaoks“. Mis puudutab põhjendust 52: „[…] võimaldada detsentraliseeritud taastuvenergia tehnoloogiate arendamist […] mittediskrimineerivatel tingimustel ja takistamata taristuinvesteeringute rahastamist“, on komiteel hea meel detsentraliseeritud kontseptsioonide edendamise üle, ent ka siinkohal on suur vajadus selgituste ja täpsustuste järele.

4.7.

Positiivne on see, et „kaugküte“, „omatarbeks toodetud taastuvenergia tarbijad“, „omatarbeks toodetud taastuvenergia tarbimine“, „VKEd“ ja „taastuvenergiakogukond“ (artikkel 21) on vähemalt osaliselt määratletud ja tunnistatud seega energiapoliitika ja -eeskirjade jaoks olulisteks õigusmõisteteks. Varem tekitasid ebaselged mõisted märkimisväärset investeerimisalast ebakindlust. Ent on kaks probleemi. Ühelt poolt puudub jätkuvalt mõiste „tootev tarbimine“ selge määratlus ning esitatud määratlusi ei kasutata talvepaketis alati sidusalt. Teiselt poolt ei ole direktiivi õiguslik sisu sobiv kõnealuste käsituste tõeliseks elluviimiseks. Nende sätete mõju sõltub tõhusast rakendamisest. Komitee tunneb kahetsust selle pärast, et komisjon ei näe selle rakendamiseks ette selgeid suuniseid.

4.8.

Omatarbeks toodetud taastuvenergia tarbijad:

Komitee toetab lõikes 2 esitatud sätet individuaalsete hoonete varustamise kohta, sest see kaotaks suure, aastaid kestnud ebaõigluse.

4.9.

Mis puudutab haldusmenetlusi ja lubasid, märgib komitee, et artiklites 15 ja 16 esitatud kaalutlused on põhimõtteliselt õiged, kuid väljapakutud tekstiga on palju probleeme. Näiteks on artikli 15 lõike 1 punktis d kasutatud mõiste „detsentraliseeritud seadmed“ liiga ebaselge ja vajab määratlemist. Lisaks ei täida liikmesriigid pidevalt eesmärki kohelda kodanike energiakogukondi võrdselt suurte turuosalistega. Sageli on see tingitud riigiabi eeskirjade tõlgendustest. Neid võrdseid tingimusi ei saavutata enne, kui väikeste projektide, omatarbeks toodetud energia tarbimise ja tootva tarbimise eeskirjad muudetakse selgemaks. Euroopa Komisjon peab selles küsimuses kiiresti tegutsema. Kolmandaks puudutavad artiklites 15 ja 16 esitatud ettepanekud ainult tootmist. Selleks et turuosalised, nagu kodanike energiakogukonnad, saaksid turule täieliku juurdepääsu ja eelkõige selleks, et neil oleks võimalik teha vastastikuseid tehinguid, on neil elektri salvestamiseks, sellega kauplemiseks ja omatarbeks toodetud elektri tarbimiseks vaja lihtsustatud menetlusi.

4.10.

Artiklis 19 sätestatud päritolutagatise osas ei võeta ettepanekus piisavalt arvesse praegust turutõrget. Kuigi ettepanekuga soovitakse, et tarbijate valikuvõimalus ergutaks taastuvenergia võimsuse arengut, ei ole ELi kehtiva õiguse järgi keelatud eksitavad pakkumised nn rohelise elektri sildi all. Tarnijatel on lubatud kasutada päritolutagatisi selleks, et luua „roheline fassaad“, samal ajal kui nad jätkavad taastumatutest energiaallikatest elektri tootmist, ostmist ja müümist. Tulevaste ELi õigusaktidega tuleks nõuda, et riiklikud reguleerimisasutused kehtestaksid kõigi rohelise energia tariife pakkuvate turuosaliste jaoks siduvad nõuded. Tarnijad peaksid tõendama selliste tariifide keskkonnaalaseid lisahüvesid. Siiski võib komisjoni ettepanek tarbijaid veelgi rohkem segadusse ajada ja tekkida päritolutagatiste laine. Lisaks tuleks tootvate tarbijate kogukonnad, kes oma elektrit otse turustavad, vabastada kohustusest tõendada oma elektri päritolu, kuna päritolu on juba tootva tarbimise või energiakogukonna olemuse kaudu selgelt äratuntav.

4.11.

Komitee arvates on ettepaneku lähenemine biokütustele liiga jäik. On küll oluline mitte kahjustada toiduainetootmist, aga sama oluline on ka kättesaadavate ressursside optimaalne kasutamine. Seepärast kinnitab komitee oma seisukohta, et arendada tuleb biokütuseid, mis ei põhine toiduainete tootmist mõjutavatel põllumajandustoodetel või maakasutusel, vaid muudel allikatel, nt muu hulgas metsanduse tootmisjäägid, kõrvalsaadused ja jäätmed (vt EMSK arvamus „Transpordi CO2-heite vähendamine“) (5). Lisaks rõhutab komitee, et kasutada tuleks kõiki võimalikke järkjärgulise kaotamise meetmeid, et vältida varade kasutuskõlbmatuks muutumist.

4.12.

Oma 17. aprilli 2013. aasta arvamuses „Maakasutuse kaudne muutumine/biokütused“ (6) küsis komitee, millise kvantitatiivse panuse ja millise hinnaga võiksid anda täiustatud biokütused. Need küsimused on siiani vastuseta.

4.13.

Lisaks märkis komitee, et näiteks õlitaimede laialdasem kasvatamine ja kasutamine eriti säästlike põllumajanduslike tootmismeetoditega (märksõna „segakultuurid“) võib avada väga mõttekaid kasutusvõimalusi, nt põllu- ja metsamajandusmasinate ettevõtete jaoks. Kuid siingi ei ole seni Euroopa Komisjoni tegelikku strateegiat ja ka direktiivi ettepanek ei lahenda seda probleemi.

4.14.

Komitee arvates on oluline säilitada paindlikkus selliste biokütuste, vedelate biokütuste ja biomassikütuste vähendamisel, mis on toodetud toidu- ja söödakultuuridest tingimusel, et täidetud on ettepaneku artiklis 27 sätestatud säästlikkuse kriteeriumid.

4.15.

Komitee toetab tugevalt artikli 26 lõikes 5 esitatud nõudeid säästliku metsamajanduse tagamiseks. Komitee soovitab vastavalt muuta artikli 2 punktis jj esitatud määratlust „ülestöötamisluba“, nii et see hõlmaks kõiki õiguslikult kehtivate lubade liike metsa biomassi ülestöötamiseks.

4.16.

Direktiivis nimetatud alternatiivkütuste kvootide puhul ei ole asjakohaselt arvesse võetud elektromobiilsuse suurt kasvupotentsiaali. Kuna taastuvenergia osakaal elektritootmises kasvab kiiresti, on elektromobiilsus vajalik ka seepärast, et see pakub paindlikkust, ja kui seda strateegilisest vaatepunktist õigesti rakendatakse, võib sellel olla oluline roll tootva tarbimise struktuuride arendamisel.

4.17.

Lähtudes muu hulgas tööstus- ja regionaalpoliitilistest põhjustest ja Euroopa energiasõltuvuse lõpetamise eesmärgist, võiks alternatiivkütuste kvoodi kõrvale seada eesmärgi saavutada 2030. aastaks taastuvenergiast toodetud elektril põhineva elektromobiilsuse osakaaluks 10–20 %. Samuti on oluline kohaldada artiklis 27 esitatud säästlikkuse kriteeriumeid mis seonduvad taastuvate energiaallikate maksimaalse osaga lõplikus energiatarbimises, ka transpordisektori suhtes, et vältida biokütuste kasutamise liigseid piiranguid transpordisektoris.

4.18.

Artiklis 23 kavandatud taastuvenergia osakaalu suurendamine kütte- ja jahutussektoris vähemalt 1 protsendipunkti võrra aastas igas liikmesriigis ei ole piisav. Kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja seada selgelt suuremad eesmärgid.

4.19.

Mõttekas on artikli 20 lõike 1 nõue hinnata gaasivõrgutaristu laiendamise vajadust, et hõlbustada taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi kaasamist. Siiski tuleb meeles pidada, et ka gaas on piiratud fossiilkütus. Sellega seoses viidatakse arvamusele „Maagaasi varustuskindlus“ (7). Hindamiskriteeriumide seadmisel tuleb tagada, et arvesse võetakse sektorite ühendamist.

4.20.

Komiteel on hea meel artikli 20 lõikes 3 ja artiklis 24 kavandatud kaugküttekontseptsioonide edendamise üle, kuna tegemist on oluliste meetoditega sektorite ühendamise saavutamisel, kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel ja piirkondliku majanduse tugevdamisel. Samas märgib komitee, et praeguseid sektoreid ühendavaid kaugkütte ja piirkondlikke lahendusi takistavad sageli riiklikud eeskirjad.

28.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 246/64

Raportöör:

Ulrich SAMM

Kaasraportöör:

Toni VIDAN

1.1.

Komitee väljendab heameelt puhta energia paketi üle, mille eesmärk on kiirendada, ümber kujundada ja tugevdada ELi majanduse üleminekut puhtale energiale, säilitades samas majanduskasvu ja töökohtade loomise olulised eesmärgid.

1.2.

Paketiga seatakse kodanikud energialiidu keskmesse, mis tähendab nende aktiivset osalemist üleminekuprotsessis ja eelkõige selliste poliitiliste raamtingimuste olemasolu, millega tagatakse taskukohased energiakulud meie ühiskonna kõigile osalistele, sealhulgas haavatavatele rühmadele. Komitee kiidab need põhimõtted heaks, väljendades samas muret selle pärast, kas seadusandlikud ettepanekud on nende põhimõtete elluviimiseks piisavalt konkreetsed.

1.3.

Komitee tahaks rõhutada tõsiasja, et puhas energia toob kasu mitte ainult maailma kliimale, vaid parandab eelkõige ka õhukvaliteeti kohalikul tasandil, luues seega kõigile parema ja tervislikuma keskkonna.

1.4.

Pakett on üks osa ELi 2015. aasta Pariisi kliimamuutuse leevendamise kokkuleppega võetud kohustuste täitmisest. Selles on keskse tähtsusega taastuvenergia tehnoloogiad ning energiatõhusustooted ja -teenused, kuid samas tuleb endale teadvustada, et oleme endiselt väga kaugel võrdsetest tingimustest, mille raames taastuvenergial oleks võimalik ilma eritoetuseta püsima jääda.

1.5.

Komitee väljendab heameelt paketi erinevate osade üle, mis käsitlevad hoonete kütmist ja jahutust, ökodisaini, elektriturgu ja transporti, mis on sammud õiges suunas. Samas väljendab komitee muret selle pärast, et kuigi pakett on suur samm edasi, on veel vaja tohutuid jõupingutusi saavutamaks rahuldavad võrdsed võimalused kõigi energiaturu osaliste jaoks ja tagada samal ajal edasiminek CO2-vaba energiamajanduse suunas.

1.6.

Komitee hindab paketis esitatud optimistlikku pilti, mis sisaldab mõningaid taastuvenergia ja energiatõhusate tehnoloogiatega seotud üsna positiivseid ootusi tööstustoodangu suurenemisele ning uute töökohtade loomisele. Komitee tahab siiski rõhutada ka tõsiste riskide ja ohtude olemasolu, eriti kui üleminekuprotsess on liiga kiire või liiga aeglane ja puudub integreeritud kavandamine. Asjakohaselt tuleb arvestada nii võimaluste kui riskidega.

1.7.

Eelkõige praegu suuresti söetööstusel põhinevate piirkondade majanduse ümberkujundamisega kaasnevale hiiglaslikule ülesandele tuleb pöörata palju suuremat tähelepanu, kui seda on tehtud praeguses paketis.

1.8.

Euroopa Ülemkogu on seadnud eesmärgi, et 2030. aastal peaks taastuvenergia moodustama ELis tarbitavast energiast vähemalt 27 %. Kõnealune miinimumeesmärk on siduv ELi tasandil, kuid seda ei muudeta siduvaks eesmärgiks liikmesriikide tasandil. Komitee avaldab kahetsust, et seni puudub liikmesriikide vahel üksmeel ühise energiapoliitika ja eelkõige riiklike eesmärkide osas. Komisjon soovib seda probleemi lahendada lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade juhtimissüsteemi kehtestamisega, mille raames liikmesriigid võtavad kohustuse anda oma panus.

1.9.

Komitee leiab, et juhtimise ettepanek on puhta energia paketi kõige keerulisem ja tähtsam osa. Komiteel on kavandatud määruse pärast tõsine mure. Liikmesriikide riiklike kavade ja panuste lõplik sisu sõltub rahuldavast kokkuleppest komisjoniga, milleni jõutakse konsultatsioonide, üldsuse hoiakute ja mõju ning vastastikuse surve tulemusel. Eelkõige puudub komisjoni käsutuses olevate „meetmete“ (nagu rahastamisplatvorm) üksikasjalik kirjeldus, juhuks kui üldeesmärgid jäävad saavutamata.

1.10.

Ettepaneku keskne põhimõte on energiatõhususe esikohale seadmine ning komitee toetab seda täielikult. Kuid samas on energiatõhusus vahend Euroopa majanduse moderniseerimiseks, mitte aga vahend kütteostuvõimetuse leevendamiseks. Vastupidised väited on eksitavad, sest energiatõhusus vajab investeeringuid, milleks haavatavad tarbijad ei pruugi olla suutelised.

1.11.

Komiteel on heameel tõdeda, et komisjonil on kavas rajada kütteostuvõimetuse observatoorium, nagu komitee soovitas 2013. aastal. See võiks anda olulise panuse kütteostuvõimetuse täielikult kooskõlastatud lähenemisviisi loomiseks, mis hõlmaks mitmesuguseid meetmeid, näiteks sotsiaalseid tariife, vaesuse leevendamise meetmeid, tarbijate nõustamist või energiatõhusust.

1.12.

Komitee väljendab avaliku sektori kokkuhoiupoliitika ja kogu ELi madala majanduskasvu kontekstis muret paketi finantsaluste pärast ning kahtleb, kas kavandatud ELi vahenditest (ja nende finantsvõimendusest) piisab eesmärkide saavutamiseks.

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse paketti „Puhas energia kõigile eurooplastele“ tervikuna, samas kui reas teistes arvamustes (TEN/618, 619, 620, 621, 622, 623, 625 ja NAT/702) arutatakse selle konkreetseid osi, mis käsitlevad erinevaid seadusandlikke ettepanekuid, hõlmates energiatõhusust, taastuvenergiat, elektrituru kujundamist, varustuskindlust ja energialiidu juhtimise eeskirju.

2.2.

Puhta energia pakett ei olnud esialgu kavandatud paketina, vaid järjestikuste ettepanekutena. Aga arvestades nende ettepanekute omavahelisi seoseid, tervitab komitee ühelt poolt seda, et ettepanekud otsustati liita paketiks, ning kritiseerib teiselt poolt paketi suurust, mis sisaldab tuhandeid lehekülgi ning muudab keeruliseks üldsuse ja kodanikuühiskonna osalemise ettepaneku kontrollimisel ja põhjalikul arutamisel.

2.3.

Oluline on silmas pidada, et energialiidu projektiga tehti algust juba mõne aja eest ja varasemad paketid (nt gaasivarustuskindluse pakett) on juba avaldatud ning nende peamised mureküsimused olid kliimamuutused ja kütuse varustuskindlus.

2.4.

Puhta energia paketis käsitletakse Euroopa energialiidu kõiki viit mõõdet:

2.5.

Teatise „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ eesmärk on ühtlasi pakkuda energialiidule oma nägemus või narratiiv.

3.1.

Paketi eesmärk on kiirendada üleminekut puhtale energiale, säilitades samas majanduskasvu ja Euroopas töökohtade loomise olulised eesmärgid. Paketi koostamise peamised põhjused on järgmised.

3.2.

Komitee toetab kõnealust strateegiat, nagu võib näha neid teemasid käsitlevatest mitmetest varasematest arvamustest (1).

3.3.

Komitee tervitab kõnealust seadusandlike ettepanekute ja hõlbustavate meetmete paketti, mille eesmärk on kiirendada, ümber kujundada ja tugevdada ELi majanduse üleminekut puhtale energiale. Komitee väljendab erilist heameelt tõsiasja üle, et kütte, jahutuse ja transpordi valdkondi peetakse nüüd sama oluliseks kui elektrienergia tootmist.

3.4.

Komisjoni teatises „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ esitatakse optimistlik pilt ja lähtutakse suhteliselt positiivsetest ootustest tööstustoodangu suurenemisele ja uute töökohtade loomisele. Komitee võtab selle teadmiseks ja leiab, et selliseid positiivseid signaale tuleb tõepoolest saata, et säilitada hoog selles mõnede jaoks keerulises üleminekuprotsessis.

3.5.

Teisest küljest soovib komitee ka rõhutada, et energiaüleminek on Euroopa jaoks suur väljakutse, mis sisaldab ühtlasi üleminekuga seotud tõsiseid riske ja ohte, eriti kui protsess on liiga kiire või liiga aeglane ja seda viiakse ellu ilma integreeritud kavandamiseta. Erilist muret tekitavad liikmesriikide suured majanduslikud ja poliitilised erinevused, millega on kavas tegeleda uues juhtimismääruses. Komitee on veendunud, et energiaüleminek saab olla edukas ainult juhul, kui asjakohaselt arvestatakse nii võimalusi kui ka riske.