24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/1

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/2

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Rootsi Kuningriigilt.

3.

Jätta Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi ja Soome Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/3

—

lepingu 9. peatüki (Investeeringud) A jao (Investeeringute kaitse) sätted ulatuses, milles need käsitlevad muid liidu ja Singapuri Vabariigi vahelisi investeeringuid peale otseinvesteeringute;

—

9. peatüki B jao (Investorite ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine) sätted; ning

—

lepingu 1. peatüki (Eesmärgid ja üldmõisted), 14. peatüki (Läbipaistvus), 15. peatüki (Vaidluste lahendamine lepinguosaliste vahel), 16. peatüki (Vahendusmehhanism) ja 17. peatüki (Institutsioonilised, üld- ja lõppsätted) sätted ulatuses, milles need on seotud 9. peatüki sätetega, niivõrd kuivõrd viimati nimetatud sätted kuuluvad liidu ja liikmesriikide jagatud pädevusse.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/3

1.

Asutamisvabadust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi maksuõigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mille kohaselt maksustatakse nii mitteresidendist äriühingut, kes tegeleb selles liikmesriigis majandustegevusega püsiva tegevuskoha kaudu, kui ka residendist äriühingut, sealhulgas mitteresidendist äriühingu residendist tütarettevõtja, sellise maksuga nagu fairness tax, kui need äriühingud maksavad dividendi, mis siseriiklikus maksustamissüsteemis ette nähtud teatavate maksusoodustuste kasutamise tõttu ei kajastu nende lõplikus maksustatavas tulemis, tingimusel et selle maksu baasi kindlakstegemise viisi tulemusel ei kohelda mitteresidendist äriühingut tegelikult residendist äriühingust vähem soodsalt, ning selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

2.

Nõukogu 30. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi maksuõigusnormid, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja mis näevad ette sellise maksu nagu fairness tax, millega maksustatakse mitteresidendist äriühinguid, kes tegelevad selles liikmesriigis majandustegevusega püsiva tegevuskoha kaudu, ning residendist äriühinguid, sealhulgas mitteresidendist äriühingu residendist tütarettevõtja, kui nad maksavad dividendi, mis siseriiklikus maksustamissüsteemis ette nähtud teatavate maksusoodustuste kasutamise tõttu ei kajastu nende lõplikus maksustatavas tulemis.

3.

Direktiivi 2011/96 artikli 4 lõike 1 punkti a koosmõjus selle artikli lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et selle sättega on vastuolus niisugused siseriiklikud maksuõigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kuna need õigusnormid toovad olukorras, kus emaettevõtja jaotab oma tütarettevõtjalt saadud kasumit pärast seda aastat, mil kasum saadi, endaga kaasa selle kasumi maksustamise ulatuses, mis ületab nimetatud sättes ette nähtud 5 % ülempiiri.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/4

1.

ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et selle hindamisel, kas Euroopa Liidu kodanikust laps on sunnitud lahkuma kogu liidu territooriumilt ja jääks seega ilma võimalusest reaalselt kasutada põhilisi õigusi, mida see artikkel talle annab, kui tema kolmanda riigi kodanikust vanemale keeldutaks andmast asjaomases liikmesriigis elamise õigust, on asjaolu, et teine, liidu kodanikust vanem on reaalselt võimeline ja valmis hoolitsema üksi iga päev ja tegelikult lapse eest, oluline tegur, kuid ainuüksi sellest ei piisa, et saaks tuvastada, et kolmanda riigi kodanikust vanema ja lapse vahel ei ole niisugust sõltuvussuhet, mille tõttu oleks laps sellise keeldumise korral sunnitud liidu territooriumilt lahkuma. Sellisel hindamisel tuleb võtta lapse parimates huvides arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, eelkõige lapse vanust, tema füüsilist ja emotsionaalset arengut, tema emotsionaalse suhte tugevust nii liidu kodanikust kui ka kolmanda riigi kodanikust vanemaga, ning viimati nimetatud vanemast lahutamise tõttu lapse heaolule tekkida võivat ohtu.

2.

ELTL artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb ette, et kolmanda riigi kodanikust vanem, kes hoolitseb iga päev ja tegelikult oma selle liikmesriigi kodanikust alaealise lapse eest, peab kõnealuse liikmesriigi territooriumil elamise õiguse saamiseks esitama tõendid, millest nähtub, et kolmanda riigi kodanikust vanemale elamisõiguse andmisest keeldumise otsus jätaks lapse ilma võimalusest reaalselt kasutada liidu kodaniku staatusega seotud põhilisi õigusi, sundides teda lahkuma kogu liidu territooriumilt. Asjaomase liikmesriigi pädevad asutused peavad siiski kolmanda riigi kodaniku esitatud tõendite alusel viima läbi vajalikke uurimisi, et konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvestades hinnata, kas keeldumise otsusel oleksid sellised tagajärjed.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/5

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Yoshida Metal Industry Co. Ltd-lt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/6

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deluxe Laboratories vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (deluxe) (T-222/14, ei avaldata, EU:T:2015:364).

2.

Saata kohtuasi Euroopa Liidu Üldkohtusse tagasi.

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/6

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/7

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/8

1.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik rakendab liidu õigust selle sätte tähenduses ja seetõttu on Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldatav, kui ta näeb oma õigusnormides ette rahatrahvi määramise isikule, kes keeldub esitamast teavet maksuasutustevahelise suhtluse raames, mis toimub eelkõige nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta sätete alusel.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et isikul, kellele on määratud rahatrahv niisuguse haldusotsuse täitmata jätmise eest, millega teda kohustati esitama teavet direktiivi 2011/16 alusel toimuva liikmesriikide maksuasutuste vahelise teabevahetuse raames, on õigus vaidlustada selle otsuse õiguspärasus.

3.

Direktiivi 2011/16 artikli 1 lõiget 1 ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et ühe liikmesriigi poolt teiselt liikmesriigilt taotletava teabe „eeldatav olulisus“ on tingimus, millele teabetaotlus peab vastama, et tekiks taotluse saanud liikmesriigi kohustus seda taotlust menetleda, ning et oleks õiguspärane selle liikmesriigi poolt isiku suhtes tehtav teabe väljastamiseks kohustav otsus ja selle otsuse täitmata jätmise korral isiku suhtes võetav karistusmeede.

4.

Direktiivi 2011/16 artikli 1 lõiget 1 ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et teabe saanud asutuse kontroll taotluse esitanud asutuse poolt selle direktiivi alusel esitatud teabetaotluse üle ei piirdu selle taotluse vorminõuetele vastavuse kontrolliga, vaid see peab võimaldama taotluse saanud asutusel veenduda, et taotletud teabe eeldatav olulisus ei ole asjassepuutuva maksukohustuslase või võimalikult ka kolmanda isiku, kellelt teavet küsitakse, andmete osas täiesti välistatud, ning et see teave on maksumenetluses vajalik. Neid samu direktiivi 2011/16 sätteid ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et kohtumenetluses, mis on algatatud isiku kaebuse alusel taotluse saanud asutuse poolt talle määratud karistuse suhtes, millega teda karistati selle eest, et ta jättis täitmata teabe väljastamiseks kohustava otsuse, mille taotluse saanud asutus tegi taotluse esitanud asutuse poolt direktiivi 2011/16 alusel edastatud teabetaotlusest tulenevalt, on liikmesriigi kohtul lisaks määratud karistuse muutmise õigusele pädevus kontrollida teabe väljastamiseks kohustava otsuse õiguspärasust. Mis puudutab viimati nimetatud otsuse õiguspärasuse tingimust, mille kohaselt peab taotletud teave olema eeldatavalt oluline, siis piirdub kohtu kontroll sellega, et ta kontrollib, kas see olulisus ei ole mitte ilmselgelt puudu.

5.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud liikmesriigi kohtu teostatava kohtuliku kontrolli raames peab sellel kohtul olema võimalik tutvuda teabetaotlusega, mille taotluse esitanud liikmesriik esitas taotluse saanud liikmesriigile. Asjassepuutuval isikul puudub aga õigus tutvuda teabetaotlusega tervikuna, mis jääb salastatud dokumendiks vastavalt direktiivi 2011/16 artiklile 16. Selleks et ta saaks taotletud teabe eeldatava olulisuse puudumise küsimuses oma seisukohti igakülgselt kaitsta, piisab üldjuhul sellest, kui talle esitatakse viidatud direktiivi artikli 20 lõikes 2 nimetatud teave.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/9

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/10

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/10

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 11. novembri 2015. aasta otsus Dyson vs. komisjon (T-544/13, EU:T:2015:836) osas, milles esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimene osa ja kolmas väide lükati tagasi.

2.

Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimese osa ja kolmanda väite kohta otsuse tegemiseks.

3.

Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/11

1.

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 11 lõike 1 esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et selles ei peeta silmas mitte üksnes esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu täielikku täitmata jäämist, vaid ka lepingu osalist täitmata jäämist, mis võib seisneda näiteks lepingus ette nähtud tehingute tegemata jätmises kokkulepitud mahus või selles, et lepingut ei täideta kokkulepitud tähtajani.

2.

Direktiivi 86/653 artikli 11 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kaubandusagendilepingu tingimus, mille kohaselt on agent kohustatud tagasi maksma proportsionaalse osa oma vahendustasust, kui esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud leping jäi osaliselt täitmata, ei kujuta endast „kokkulepet kaubandusagendi kahjuks“ artikli 11 lõike 3 tähenduses, kui see osa, mis tuleb vahendustasust tagasi maksta, on proportsionaalne lepingu täitmata jäämise ulatusega, tingimusel et lepingu täitmata jäämine selles osas ei tulene asjaolust, milles saab süüdistada esindatavat.

3.

Direktiivi 86/653 artikli 11 lõike 1 teist taanet tuleb tõlgendada nii, et mõistet „asjaolu, milles [saab] süüdistada esindatavat“ ei puuduta üksnes selliseid õiguslikke asjaolusid, mis tingisid otseselt esindatava ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu katkemise, vaid selles mõistes peetakse silmas kõiki esindatavast tulenevaid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis olid selle lepingu täitmata jäämise ajendiks.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/12

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/12

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/13

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) artiklis 10 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui hankija palub hankemenetluses pakkujal esitada hankedokumentides nõutud avaldusi või dokumente, mida ei ole pakkumuste esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul esitatud. Samas ei ole selle artikliga vastuolus, kui hankija palub pakkujal oma pakkumust selgitada või parandada selles sisalduv ilmne tehniline viga, kuid seda siiski tingimusel, et selline ettepanek saadetakse kõigile samas olukorras olevatele pakkujatele ning kui kõiki pakkujaid koheldakse võrdselt ja lojaalselt nii, et seda selgitamist või parandamist ei saaks samastada uue pakkumuse esitamisega, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

2.

Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiv 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ) tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus hankemenetluses esitati kaks pakkumust ning hankija võttis samal ajal vastu kaks otsust, millest ühega lükkas ta tagasi ühe pakkuja pakkumuse ja teisega tunnistas edukaks teise pakkuja pakkumuse, peab kõrvalejäetud pakkujal, kes on need kaks otsust vaidlustanud, olema võimalus nõuda eduka pakkuja pakkumuse tagasilükkamist ning seega võib mõiste „konkreetne leping“ direktiivi 92/13 (muudetud direktiiviga 2007/66) artikli 1 lõike 3 tähenduses teataval juhul viidata ka võimalikule uue hankemenetluse korraldamisele.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/14

1.

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on liikmesriigi enamusosalusega äriühingu otsus nõustuda võla kustutamise eesmärgil kohustuse täitmise asendamisega, mis seisneb teisele äriühingule, mille ainuaktsionär on see liikmesriik, kuuluva vara üleandmises, ja selle vara hinnangulise väärtuse ja võlasumma vahele vastava summa tasumises, võib endast kujutada riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses, kui

Liikmesriigi kohtute ülesanne on kontrollida, kas need tingimused on täidetud.

2.

Kui liikmesriigi kohus määratleb riigiabiks liikmesriigi enamusosalusega äriühingu otsuse nõustuda võla kustutamise eesmärgil kohustuse asendamisega, mis seisneb teisele äriühingule, mille ainuaktsionär on see liikmesriik, kuuluva vara üleandmises, ja selle vara hinnangulise väärtuse ja võlasumma vahele vastava summa tasumises, siis on nimetatud liikmesriigi ametiasutused kohustatud teatama abist enne selle rakendamist Euroopa Komisjonile vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/15

1.

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik ja mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005) artikli 203 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav siis, kui ühenduse välistransiidiprotseduuri sihttolliasutusele ei esitata kogu kaupa, mis oli suunatud sellele tolliprotseduurile, selle tõttu, et kaup on hävinud või pöördumatult kahjustunud, ja see asjaolu on piisavalt tõendatud.

2.

Määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 648/2005) artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kui ühenduse välistransiidiprotseduuri sihttolliasutusele ei esitata kogu kaupa, mis oli suunatud sellele tolliprotseduurile, selle tõttu, et kaup on hävinud või pöördumatult kahjustunud, ja see asjaolu on piisavalt tõendatud, siis tekib sellises olukorras, mille puhul on tegemist asjaomase tolliprotseduuriga seotud kohustuse, nimelt kauba sihttolliasutusele puutumatul kujul esitamise kohustuse täitmata jätmisega, üldjuhul tollivõlg impordil kauba selle osa suhtes, mida mainitud tolliasutusele ei esitata. Liikmesriigi kohus peab välja selgitama, kas käesoleval juhul vastab selline asjaolu nagu tühjendusseadme vigastus määruse (EMÜ) nr 2913/92 (muudetud määrusega (EÜ) nr 648/2005) artikli 206 lõike 1 tähenduses vääramatu jõu ja ettenägematu asjaolu mõisteid iseloomustavatele tingimustele, see tähendab kas see asjaolu on vedelike transpordiga tegeleva ettevõtja jaoks ebatavaline ning temast sõltumatu ning kas selle tagajärgi ei oleks vaatamata rakendatud hoolsusele saanud vältida. Seda tehes peab asjaomane kohus eelkõige arvesse võtma seda, kas ettevõtjad nagu printsipaal ja vedaja on järginud tsisternide tehnoseisundit ning selliste vedelike nagu lahusti vedu käsitlevaid kehtivaid eeskirju ja nõudeid.

3.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artikli 2 lõike 1 punkti d ning artikleid 70 ja 71 tuleb tõlgendada nii, et käibemaksu ei tule tasuda ühenduse välistransiidiprotseduurile suunatud kauba selle osa eest, mis on täielikult hävinud või pöördumatult kahjustunud.

4.

Määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega (EÜ) nr 648/2005) artikli 96 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 204 lõike 1 punktiga a ja artikli 204 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et printsipaal on kohustatud tasuma tollivõla, mis on tekkinud ühenduse välistransiidiprotseduurile suunatud kauba osas, kuigi vedaja ei ole täitnud selle seadustiku artikli 96 lõikest 2 tulenevaid kohustusi ja eelkõige kohustust esitada ette nähtud tähtaja jooksul sihttolliasutuses see kaup puutumatul kujul.

5.

Määruse nr 2913/92 (muudetud määrusega nr 648/2005) artikli 96 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 ning artikli 204 lõike 1 punkti a ja lõiget 3 ning artiklit 213 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi toll ei ole kohustatud rakendama solidaarvastutust vedaja puhul, keda paralleelselt printsipaaliga tuleb lugeda tollivõla tasumise eest vastutavaks.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/16

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/17

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/17

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/18

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/18

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/19

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/19

1.

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ (2) artiklitega 8 ja 9 on vastuolus neile vastavate liikmesriigi ülevõtmisnormide (st Itaalia tarbijakaitseseadustiku (Codice del consumo) artiklite 24 ja 25) tõlgendus, mille kohaselt käsitatakse telefoniteenuse operaatori käitumist, mis seisneb teatud telefoniteenuste (näiteks kõneposti- või internetiteenuse) SIM-kaardile eelseadistatuse kohta teabe andmatajätmises, kui „liigset mõjutamist“ ja seega „agressiivset kauplemisvõtet“, mis tõenäoliselt kahjustab „märkimisväärselt“ keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutab tema käitumist, ja konkreetsemalt käsitatakse seda nii olukorras, kus telefoniteenuse operaatorile ei panda süüks mingit edasist eraldiseisvat tegevust?

2.

Kas […] direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punkti 29 võib tõlgendada nii, et kui mobiilioperaator nõuab oma kliendilt tasu kõneposti- või internetiteenuse eest, on tegemist „inertsmüügiga“, ning seda olukorras, mida iseloomustavad järgmised asjaolud:

3.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et valdkondlikus direktiivis 2002/22/EÜ (3) tarbijate kaitseks ette nähtud spetsiifiliste kohustuste täitmise hindamine kuulub ebaausate kaubandustavade „ülddirektiivi“ 2005/29/EÜ kohaldamisalasse, mille tagajärjel on pädeva ametiasutuse sekkumine valdkondliku direktiivi rikkumise tõkestamiseks välistatud iga kord, kui asjaolud võivad kujutada endast ka ebaausat kauplemisvõtet, on vastuolus ülddirektiivi 2005/29/EÜ kui tarbijate kaitsmiseks mõeldud „turvavõrgu“ eesmärgiga ning sellesama direktiivi põhjendusega 10 ja artikli 3 lõikega 4?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet tuleb mõista kui põhimõtet, mis korraldab regulatsioonide (üldregulatsiooni ja valdkondlike regulatsioonide) vahelisi suhteid või hoopis normide (üldnormide ja erinormide) või isegi hoopis vastavate valdkondade reguleerimise ja järelevalve eest vastutavate ametkondade vahelisi suhteid?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõistet „vastuolu“ võib mõista nii, et sellega on tegemist ainult siis, kui ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevad sätted on radikaalses vastuolus teiste Euroopa õigusest tuletatud normidega, mis reguleerivad valdkondlikke aspekte, või piisab sellest, kui kõnealused normid näevad seoses valdkonna spetsiifikaga ette korra, mis lahkneb ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevatest õigusnormidest, nii et samade konkreetsete asjaolude korral tekib normide kollisioon (Normenkollision)?

6.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „ühenduse eeskirjad“ hõlmab ainult Euroopa määruste ja direktiivide sätteid ning nende otseseid ülevõtmisnorme või hõlmab see ka seaduste ja määruste sätteid, mis rakendavad Euroopa õiguspõhimõtteid?

7.

Kas eriregulatsiooni põhimõte, mida on käsitletud direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2002/22/EÜ artiklites 20 ja 21 ning direktiivi 2002/21/EÜ (4) artiklites 3 ja 4, keelab tõlgendada liikmesriikide vastavaid ülevõtmisnorme nii, et kui reguleeritud valdkonnas, kus on olemas valdkondlikud tarbijakaitsenormid, mis annavad reguleerimis- ja karistamispädevuse selle valdkonna ametiasutusele, leiab aset tegevus, mida võib käsitada direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ alla kuuluvana või mis on direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses „kõigil tingimustel“ agressiivne, siis tuleb alati kohaldada ebaausate kauplemisvõtete üldnorme, isegi kui on olemas tarbijate kaitseks kehtestatud ja liidu õigusel põhinevad valdkondlikud õigusnormid, mis reguleerivad täiendavalt samu „agressiivseid kauplemisvõtteid“ ja „alati agressiivseid kauplemisvõtteid“ või vähemalt samu „ebaausaid kauplemisvõtteid“?“

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/21

1.

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ (1) artiklitega 8 ja 9 on vastuolus neile vastavate liikmesriigi ülevõtmisnormide (st Itaalia tarbijakaitseseadustiku (Codice del consumo) artiklite 24 ja 25) tõlgendus, mille kohaselt käsitatakse telefoniteenuse operaatori käitumist, mis seisneb teatud telefoniteenuste (näiteks kõneposti- või internetiteenuse) SIM-kaardile eelseadistatuse kohta teabe andmatajätmises, kui „liigset mõjutamist“ ja seega „agressiivset kauplemisvõtet“, mis tõenäoliselt kahjustab „märkimisväärselt“ keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutab tema käitumist, ja konkreetsemalt käsitatakse seda nii olukorras, kus telefoniteenuse operaatorile ei panda süüks mingit edasist eraldiseisvat tegevust?

2.

Kas […] direktiivi 2005/29/EÜ I lisa punkti 29 võib tõlgendada nii, et kui mobiilioperaator nõuab oma kliendilt tasu kõneposti- või internetiteenuse eest, on tegemist „inertsmüügiga“, ning seda olukorras, mida iseloomustavad järgmised asjaolud:

3.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et valdkondlikus direktiivis 2002/22/EÜ (2) tarbijate kaitseks ette nähtud spetsiifiliste kohustuste täitmise hindamine kuulub ebaausate kaubandustavade „ülddirektiivi“ 2005/29/EÜ kohaldamisalasse, mille tagajärjel on pädeva ametiasutuse sekkumine valdkondliku direktiivi rikkumise tõkestamiseks välistatud iga kord, kui asjaolud võivad kujutada endast ka ebaausat kauplemisvõtet, on vastuolus ülddirektiivi 2005/29/EÜ kui tarbijate kaitsmiseks mõeldud „turvavõrgu“ eesmärgiga ning sellesama direktiivi põhjendusega 10 ja artikli 3 lõikega 4?

4.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eriregulatsiooni põhimõtet tuleb mõista kui põhimõtet, mis korraldab regulatsioonide (üldregulatsiooni ja valdkondlike regulatsioonide) vahelisi suhteid või hoopis normide (üldnormide ja erinormide) või isegi hoopis vastavate valdkondade reguleerimise ja järelevalve eest vastutavate ametkondade vahelisi suhteid?

5.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõistet „vastuolu“ võib mõista nii, et sellega on tegemist ainult siis, kui ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevad sätted on radikaalses vastuolus teiste Euroopa õigusest tuletatud normidega, mis reguleerivad valdkondlikke aspekte, või piisab sellest, kui kõnealused normid näevad seoses valdkonna spetsiifikaga ette korra, mis lahkneb ebaausaid kauplemisvõtteid käsitlevatest õigusnormidest, nii et samade konkreetsete asjaolude korral tekib normide kollisioon (Normenkollision)?

6.

Kas direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikes 4 kasutatud mõiste „ühenduse eeskirjad“ hõlmab ainult Euroopa määruste ja direktiivide sätteid ning nende otseseid ülevõtmisnorme või hõlmab see ka seaduste ja määruste sätteid, mis rakendavad Euroopa õiguspõhimõtteid?

7.

Kas eriregulatsiooni põhimõte, mida on käsitletud direktiivi 2005/29/EÜ põhjenduses 10 ja artikli 3 lõikes 4, direktiivi 2002/22/EÜ artiklites 20 ja 21 ning direktiivi 2002/21/EÜ (3) artiklites 3 ja 4, keelab tõlgendada liikmesriikide vastavaid ülevõtmisnorme nii, et kui reguleeritud valdkonnas, kus on olemas valdkondlikud tarbijakaitsenormid, mis annavad reguleerimis- ja karistamispädevuse selle valdkonna ametiasutusele, leiab aset tegevus, mida võib käsitada direktiivi 2005/29/EÜ artiklite 8 ja 9 tähenduses mõiste „agressiivne kaubandustava“ alla kuuluvana või mis on direktiivi 2005/29/EÜ I lisa tähenduses „kõigil tingimustel“ agressiivne, siis tuleb alati kohaldada ebaausate kauplemisvõtete üldnorme, isegi kui on olemas tarbijate kaitseks kehtestatud ja liidu õigusel põhinevad valdkondlikud õigusnormid, mis reguleerivad täiendavalt samu „agressiivseid kauplemisvõtteid“ ja „alati agressiivseid kauplemisvõtteid“ või vähemalt samu „ebaausaid kauplemisvõtteid“?“

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/22

—

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) 19. jaanuari 2017. aasta otsus kohtuasjas T-701/15: Stock Polska vs. EUIPO – Lass & Steffen (Lubelska) täies ulatuses;

—

saata kohtuasi tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks;

—

jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

1.

Rikutud on nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EL) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (1) artikli 8 lõike 1 punkti b, kuna segiajamise tõenäosust ei ole igakülgselt hinnatud tervikmulje alusel, lähtudes eristavatest ja domineerivatest osadest, kuna tähise sarnasuse hindamisel varasema kaubamärgiga on alusetult piirdutud selle tähise ühe koostisosaga (sõnaline osa).

Üldkohus nõustus ekslikult sellega, et kahe kaubamärgi sarnasuse hindamisel võib analüüsida vaid kombineeritud kaubamärgi üht koostisosa (sõnaline osa) ning võrrelda seda osa teise kaubamärgiga, jättes seejuures välja graafilise elemendi, ilma et eelnevalt oleks tuvastatud, et sõnaline osa moodustab domineeriva koostisosa, samas kui graafilisel elemendil puudub tähendus. Üldkohus tuvastas vaid, et graafilisel elemendil on nõrk eristusvõime, ning ei võtnud seejuures arvesse, et selle tähise koostisosa nõrk eristusvõime ei tähenda, et see koostisosa ei ole domineeriv.

2.

Rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ning võrdse kohtlemise, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna arvesse ei ole võetud seda, et EUIPO kaldus kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast, mis on tema suunistes välja toodud, ning sellega on aktsepteeritud vastuolu selle otsustuspraktikaga.

Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et EUIPO kaldus kõrvale oma suunistes välja toodud oma varasemast otsustuspraktikast määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b osas ning puudusid erilised asjaolud, millega saaks seda kõrvalekaldumist põhjendada.

3.

Rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b, kuna segiajamise tõenäosuse hindamisel on õigeks loetud asjaolusid, mis üldise arusaama järgi seda ei ole, ning tähelepanuta on jäetud üldtuntud olulised asjaolud, kusjuures selle tulemusel on moonutatud asjaolusid ja tõendeid, eriti kuna:

4.

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisel on rikutud põhjendamiskohustust, kuna:

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/24

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/24

1.

Kas Dublini määruse (1) artikli 23 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et vastutus kaebaja poolt 23. oktoobril 2014 Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest on läinud üle Itaaliale, kuigi eelnevalt Madalmaades esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste tõttu Dublini määruse artikli 2 punkti d tähenduses, millest viimane oli Madalmaades kõnealusel ajal veel läbivaatamisel, kuna Afdeling ei olnud veel teinud otsust kaebaja poolt eespool punktis 1.3 nimetatud Rechtbanki 7. juuli 2014. aasta otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, oli esmajärjekorras vastutav liikmesriik Madalmaad?

2.

Kas Dublini määruse artikli 18 lõikest 2 tuleneb, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise, mis oli Madalmaades veel pooleli 5. märtsil 2015, mil esitati vastutuse tunnustamise palve, oleksid Madalmaade asutused pidanud viivitamatult pärast selle palve esitamist peatama ning pärast artiklis 24 ette nähtud tähtaja lõppemist lõpetama, tühistades või muutes ära eelnevalt tehtud 11. juuni 2014. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata 4. juuni 2014. aasta varjupaigataotlus?

3.

Kas juhul, kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, ei ole vastutus kaebaja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest läinud üle Itaaliale, vaid on jäänud Madalmaade asutustele, kuna vastustaja ei ole 11. juuni 2014. aasta otsust tühistanud ega ära muutnud?

4.

Kas Madalmaade asutused on sellega, et nad ei teatanud, et Madalmaades oli teises varjupaigamenetluses esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine veel Afdelingis pooleli, rikkunud Dublini määruse artikli 24 lõikest 5 tulenevat kohustust anda Itaalia asutustele teavet, mis võimaldab Itaalia asutustel kindlaks teha, kas Itaalia on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav?

5.

Kas juhul, kui neljandale küsimusele tuleb vastata jaatavalt, on kohustuse rikkumise tulemuseks, et vastutus kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ei ole läinud üle Itaaliale, vaid on jäänud Madalmaade asutustele?

6.

Kas juhul, kui vastutus ei ole jäänud Madalmaadele, oleksid Madalmaade asutused seoses kriminaalasja raames toimunud kaebaja väljaandmisega Dublini määruse artikli 17 lõike 1 alusel Itaaliast Madalmaadesse, pidanud erandina Dublini määruse artikli 3 lõikest 1 vaatama läbi kaebaja poolt Itaalias esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse, ja kas Madalmaad ei oleks seega loogiliselt võttes tohtinud kasutada Dublini määruse artikli 24 lõikes 1 ette nähtud õigust paluda Itaalia asutustel kaebaja tagasi võtta?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/25

1.

2.

3.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/26

a)

täisealine, kellel on samal ajal kolmanda riigi kodakondsus, kaotab ex lege liikmesriigi ja koos sellega ka liidu kodakondsuse, kuna tema harilik viibimiskoht on vähemalt 10 aasta vältel olnud katkematult välisriigis ja väljaspool Euroopa Liitu, kuigi on olemas võimalused nimetatud kümneaastase tähtaja katkestamiseks?

b)

alaealine kaotab teatud tingimustel ex lege liikmesriigi ja seega liidu kodakondsuse tulenevalt sellest, et tema üks vanem kaotab kodakondsuse vastavalt eespool punktis a märgitule?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/27

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/27

—

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-162/14;

—

rahuldada esimeses astmes esitatud hagi ja tühistada vaidlustatud määrus apellante puudutavas osas;

—

mõista apellantide kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja vastustajalt ja jätta vastustaja enda kohtukulud mõlemas kohtuastmes tema enda kanda;

—

jätta teiste menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda.

—

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-162/14;

—

saata kohtuasi tagasi uueks otsustamiseks Üldkohtule;

—

otsustada kohtukulude kandmine esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses lõplikus Üldkohtu otsuses;

—

jätta teiste menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda.

1.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta nõudis, et apellandid tõendaksid oma huvi esimese ja teise väite esitamiseks; igal juhul rikkus Üldkohus õigusnormi faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, kuna apellantidel on selline huvi olemas.

2.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta nõudis, et apellandid tõendaksid oma huvi kolmanda väite esitamiseks; Üldkohus tõlgendas ekslikult määruse nr 1225/2009 („alusmäärus“) artikli 2 lõike 7 punkti a. (1)

3.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et käesolevas dumpinguvastases uurimises on kohaldatav määrus nr 1168/2012 (2); Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et apellantide esitatud turumajandusliku kohtlemise taotluse lahendamata jätmine komisjoni poolt ei ole vaidlustatud määrusega vastuolus.

4.

Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lubas institutsioonidel kehtestada sellise määraga dumpinguvastase tollimaksu, mis hüvitab kahju, mille on põhjustanud muud tegurid kui dumpinguhinnaga import; Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõendamiskoormise lubamatult ümber pööras.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/28

—

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-163/14;

—

rahuldada esimeses astmes esitatud hagi ja tühistada vaidlustatud määrus apellante puudutavas osas;

—

mõista apellantide kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja vastustajalt ja jätta vastustaja enda kohtukulud mõlemas kohtuastmes tema enda kanda;

—

jätta teiste menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda;

—

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-163/14;

—

saata kohtuasi tagasi uueks otsustamiseks Üldkohtule;

—

otsustada kohtukulude kandmine esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses lõplikus Üldkohtu otsuses;

—

jätta teiste menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/29

—

Tühistada nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (EL) 2017/477 seisukoha kohta, mis võetakse Euroopa Liidu nimel ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kasahstani Vabariigi vahelise laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu alusel asutatud koostöönõukogus seoses koostöönõukogu, koostöökomitee, eriotstarbeliste allkomiteede ja muude organite töökorraldusega (1),

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/30

1.

Kas siseriiklike õigusnorme, mis reguleerivad kuriteo korral väljaandmist, tuleb tõlgendada teise liikmesriigi kodaniku liikumisvabaduse seisukohast sama moodi, sõltumata sellest, kas väljaandmise lepingu alusel esitatud kolmanda riigi väljaandmistaotlus põhineb vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramisel või on seotud kriminaalmenetluse algatamisega, nagu kohtuasjas Petruhhin (1)? Kas tähtsust omab see, et isik, kelle väljaandmist taotletakse, on nii liidu kodanik kui ka väljaandmistaotluse esitanud riigi kodanik?

2.

Kas siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei anta väljapoole liitu välja üksnes oma kodanikke, seavad teise liikmesriigi kodanikud ebaõiglaselt halvemasse olukorda? Kas ka täitmisele pööramise kontekstis tuleb kohaldada selliseid liidu õiguse mehhanisme, millega iseenesest aktsepteeritava eesmärgi saavutamine on võimalik vähem kahju põhjustaval viisil? Kuidas tuleb väljaandmistaotlusele vastata olukorras, kus selliseid mehhanisme kasutades on väljaandmistaotlusest teatatud teisele liikmesriigile, kes siiski näiteks õiguslike takistuste tõttu ei võta meetmeid seoses oma kodanikuga?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/31

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/31

1.

Kas direktiivi 2014/24 (1) artikli 10 punkti g kohaselt piisab lepingu „töölepinguna“ kvalifitseerimiseks sellest, et tegemist on alluvussuhtes tehtavat tööd reguleeriva lepinguga või peavad sellel lepingul olema teatud konkreetsed tunnused (näiteks töö liik, lepingu sõlmimistingimused, taotlejate kvalifikatsioon ja valikumenetluse üksikasjad), nii et iga töötaja valik on tööandja üksikjuhtumi põhise otsuse ja taotleja isiku subjektiivse hindamise tulem? Kas tähtajalisi töölepinguid, mis on sõlmitud objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu töötuse kestus, eelnev töökogemus või alaealiste laste arv, eelnev ametlik tõendavate dokumentide kontroll ja punktide andmine varem sätestatud korra ja nende kriteeriumide kohaselt, saab pidada „töölepinguteks“ direktiivi 2014/24 artikli 10 punkti g tähenduses?

2.

Kas direktiivi 2014/24 (artikli 1 lõike 4, artikli 18 lõigete 1 ja 2, artikli 19 lõikega 1, artiklitega 32 ja 57, koostoimes preambuli põhjendusega 5), Euroopa Liidu toimimise lepingu (artiklite 49 ja 56) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artiklite 16 ja 52) ning ühtlasi võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja proportsionaalsuse üldpõhimõtete kohaselt on lubatud avalik-õiguslike ametiasutuste tuginemine muudele vahenditele kui riigihangetele, sealhulgas töölepingutele, oma avalikke huvisid teenivate ülesannete täitmiseks ja kui, siis millistel tingimustel, kui selline tuginemine ei too kaasa avaliku teenuse püsivat korraldust, vaid – nagu seaduse 4430/2016 artiklis 63 sätestatud juhul – toimub kindlaks määratud ajavahemikul ja selleks, et lahendada eriolukord ning et toimiks konkurents ja riigihangete turul aktiivsete ettevõtjate tegevus oleks õiguspärane? Kas selliseid põhjuseid ja tingimusi, nagu võimetus riigihankeid takistusteta korraldada või suurema majandusliku kasu saavutamine (kui oleks võimalik riigihanke teel), võib pidada ülekaalukaks avalikuks huviks, mis õigustaks sellise meetme võtmist, millega kaasneb riigihangete sektoris ettevõtjate tegevuse ulatuse ja kestuse oluline piiramine?

3.

Kas niisuguse avalik-õigusliku ametiasutuse otsuse puhul, nagu põhikohtuasjas vaidlustatud otsused, mis on tehtud väidetavalt direktiivi 2014/24 reguleerimisalast väljapoole jääva lepingu (näiteks töölepingu) kohta, on välistatud direktiivi 89/665 hetkel kehtiva redaktsiooni artiklis 1 ette nähtud kohtulik kaitse, kui kaebaja on ettevõtja, kellel on õigustatud huvi, et temaga sõlmitaks sarnane hankeleping ja kes väidab, et direktiiv 2014/24 on õigusvastaselt jäetud rakendamata põhjendusega, et seda ei tule kohaldada?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/32

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/33

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/34

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/34

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/35

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/36

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/37

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/37

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/38

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/39

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/40

1.

Kas tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa töölt puudumist haigestumise tõttu peetakse vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, peetakse tegutseva lennuettevõtja lendude teostamiseks vajalikest töötajatest olulise osa spontaanset töölt puudumist tööõiguse ja kollektiivlepingute sätete alusel seadustamata töökatkestuse tõttu („etteteatamata streik“) vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 erakorraliseks asjaoluks? Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kui suur peab olema töölt puudumiste määr, et sellist asjaolu eeldada?

3.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, pidi erakorraline asjaolu esinema tühistatud lennu enda puhul või on lendu teostaval lennuettevõtjal õigus koostada majanduslikel kaalutlustel uus lennuplaan?

4.

Kas juhul, kui vastus esimesele või teisele küsimusele on jaatav, on oluline erakorralise asjaolu välditavus või erakorralise asjaolu esinemise mõju?

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/40

—

tuvastada ELTL artikli 258 alusel, et kuna Rumeenia ei ole 68 prügila osas täitnud oma kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et sulgeda artikli 7 punkti g ja artikli 13 kohaselt nii kiiresti kui võimalik prügilad, millele ei ole antud artikli 8 kohaselt luba tegevust jätkata, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 29. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta, artikli 14 punktist b koosmõjus artikliga 13;

—

mõista kohtukulud välja Rumeenialt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/41

—

Tühistada Üldkohtu 22. märtsi 2017. aasta kohtuotsuse (kohtuasi T-231/15) punktid 39–47, milles tunnistatakse vastuvõetamatuks nõue tühistada nõukogu 27. mai 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/850, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (1), ja nõukogu 27. mai 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/840, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (2), ja selle kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1, 3, 4 ja 5;

—

Seetõttu anda korraldus kustutada George Haswani nimi eespool viidatud aktide lisadest;

—

Kohtuasja lahendades tühistada otsus 2015/1836 (3) ja rakendusmäärus 2015/1828 (4);

—

Kohtuasja lahendades mõista nõukogult välja 700 000 eurot kogu tekkinud kahju hüvitamiseks;

—

Tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5 ja kohtuotsuse punktid 91–93 osas, milles jäetakse George Haswani kanda tema enda kohtukulud ja mõistetakse temalt välja ka kaks kolmandikku nõukogu kohtukuludest;

—

Mõista vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikele 4 kõik kohtukulud välja nõukogult.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/43

1.

Tühistada nõukogu 26. juuni 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 626/2012, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 349/2012, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd-le kohaldatavas osas.

2.

Jätta Euroopa Liidu Nõukogu tema enda kanda ning mõista temalt välja pool Changmao Biochemical Engineeringu kohtukuludest.

3.

Jätta pool Changmao Biochemical Engineeringu kohtukuludest tema enda kanda.

4.

Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

5.

Jätta Distillerie Bonollo SpA, Industria Chimica Valenzana SpA, Distillerie Mazzari SpA, Caviro Distillerie Srl-i ja Comercial Química Sarasa, SL-i kohtukulud nende endi kanda.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/44

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Groupe Léa Nature SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ning Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses menetlusse astuja poolt kantud kohtukulud.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/44

1.

Mõista Euroopa Liidult, mida esindab Euroopa Liidu Kohus, välja 654 523,43 euro suurune hüvitis Guardian Europe Sàrlile varalise kahju eest, mis sellele äriühingule tekkis lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tõttu kohtuasjas, milles tehti 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (T-82/08, EU:T:2012:494). See hüvitis arvutatakse alates 27. juulist 2010 kuni käesoleva kohtuotsuse kuulutamiseni ümber tasandusintressiga, mille määr on aastane inflatsioonimäär, mille on kõnesoleva ajavahemiku kohta tuvastanud Eurostat (Euroopa Liidu Statistikaamet) liikmesriigis, kus see äriühing on asutatud.

2.

Mõista lisaks punktis 1 viidatud hüvitisele alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni nimetatud hüvitise täieliku tasumiseni välja viivitusintress Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud intressimäära alusel, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

3.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.

Mõista liidu, mida esindab Euroopa Komisjon, kohtukulud välja Guardian Europe’ilt.

5.

Jätta ühelt poolt Guardian Europe’i ja teiselt poolt liidu, mida esindab Euroopa Liidu Kohus, kohtukulud nende endi kanda.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/45

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Jožica Blaž Jamnikult ja Brina Blažilt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/46

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta AWG Allgemeine Warenvertriebs GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/46

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Kaane American International Tobacco Company FZE-lt.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/47

—

tühistada EUIPO 10. veebruari 2017. aasta otsus asjas R 1308/2016-4, millega rahuldatakse osaliselt ELi kaubamärgi „MEMORAME“ taotlus nr 12 929 071, ja jätta sellest tulenevalt täies ulatuses rahuldamata ELi kaubamärgi „MEMORAME“ taotlus nr 12 929 071;

—

mõista vastavalt määruse artikli 87 lõigetele 2 ja 3 hageja kulud välja kostjalt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 5 rikkumine;

—

Hageja rõhutab, et kostja apellatsioonikoda ei võtnud nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et vastulause aluseks olev kaubamärk „MEMORA“ on Euroopa Liidu territooriumil eriti tuntud.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/47

—

tühistada viivitamatult komisjoni 5. augusti 2016. aasta rakendusotsuse, millega kinnitatakse liidu finantsabi saavate projektide nimekiri Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonna mitmeaastase tööprogrammi alusel 5. novembril 2015 välja kuulutatud projektikonkursside tulemusel, lisas koodi all 2015-CZ-TM-0330-M kirjeldatud komponent nimetusega Multimodal Container Terminal Paskov, Phase III (Paskovi multimodaalne konteinerterminal, 3. etapp) ning koodi all 2015-CZ-TM-0406-W kirjeldatud komponent nimetusega Intermodal Terminal Melnik, Phases 2 and 3 (Melniku ühendveoterminal, 2. ja 3. etapp);

—

tühistada, või teise võimalusena tunnistada kehtetuks Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonna nr INEA/CEF/TRAN/M2015/1133813 toetusleping, mis on sõlmitud Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusameti (INEA) ja Advanced World Transport a.s. (AWT) vahel (seoses tegevuskavaga 2015-CZ-TM-0330-M nimetusega Multimodal Container Terminal Paskov), või kohustada INEA-d lõpetama nimetatud lepingu Paskovi osas;

—

tühistada või teise võimalusena tunnistada kehtetuks Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonna nr INEA/CEF/TRAN/M2015/1138714 toetusleping, mis on sõlmitud Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusameti (INEA) ja České přístavy, a.s. (Tšehi sadamad) vahel (seoses tegevuskavaga 2015-CZ-TM-0406-W nimetusega Intermodal Terminal Melnik, Phases 2 ja 3), või kohustada INEA-d lõpetama nimetatud lepingu Melniku osas;

—

mõista hageja kohtukulud välja Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusametilt ning komisjonilt.

1.

Esimese väite kohaselt rikub vaidlustatud meede EL lepingute aluspõhimõtteid, mis puudutavad vaba turumajanduse ja siseturu konkurentsi kaitset.

2.

Teise väite kohaselt rikub vaidlustatud meede ELTL artiklit 93 ja muid ELTL artikleid (artiklid 3, 26, 93, 107, 119, artikli 170 lõige 2, artikli 171 lõige 1, protokolli nr 8 artiklit 1 ja protokoll 27).

3.

Kolmanda väite kohaselt rikub vaidlustatud meede määrust (EL) nr 1316/2013 ja määrust (EL) nr 1315/2013 ja alamakte.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/48

—

tühistada EIGE 26. augustil 2016 vaikimisi tehtud otsus, millega jäeti rahuldamata hageja 26. aprilli 2016. aasta taotlus pikendada tema töölepingut teist korda;

—

tühistada vajalikus ulatuses ka EIGE 20. jaanuari 2017. aasta otsus, mis tehti hagejale teatavaks 23. jaanuaril 2017 ja millega jäeti rahuldamata vaie, mille hageja esitas 3. oktoobril 2016 EIGE vaikimisi tehtud otsuse peale;

—

mõista hagejale välja hüvitis tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest;

—

hüvitada kõik käesolevas menetluses tekkinud kulud.

1.

Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust ja sellest tulenevalt hea halduse põhimõtet.

2.

Teine väide, et on rikutud Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 8 ning EIGE 28. juuli 2014. aasta otsust nr 82, mis käsitleb ajutiste ja lepinguliste teenistujate suhtes kohaldatavat lepingu pikendamise/pikendamata jätmise menetlust (edaspidi „otsus 82“).

3.

Kolmas väide, et on rikutud menetlusnorme, sealhulgas otsuses 82 sätestatud sisemisi menetlusnorme, ning samuti kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud, hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/49

—

tühistada 30. juuni 2016. aasta vaidlustatud otsus, millega jäeti hageja abitaotlus rahuldamata, ning vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

—

mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 10 000 eurot või muu summa, mis kohus sobivaks peab, koos seaduses ette nähtud intressiga kuni nimetatud summa täieliku tasumiseni;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga

2.

Teine väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 24 ja abistamiskohustust

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/50

—

esimese võimalusena tühistada osaliselt Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus riigiabi kohta SA.26763 2014/C (ex 2012/NN), mida Prantsusmaa andis Ile-de-France’i piirkonnas ühistranspordiettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 on järeldatud, et abikava rakendati „ebaseaduslikult“, samas kui tegemist oli olemasoleva abi korraga;

—

teise võimalusena tühistada osaliselt Euroopa Komisjoni 2. veebruari 2017. aasta otsus riigiabi kohta SA.26763 2014/C (ex 2012/NN), mida Prantsusmaa andis Ile-de-France’i piirkonnas ühistranspordiettevõtjatele, osas, milles selle otsuse artiklis 1 on järeldatud, et abikava rakendati ebaseaduslikult ajavahemikus enne 25. novembrit 1998;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide, mis on esitatud esimese võimalusena, tugineb asjaolule, et kõnealust piirkondlikku abikava ei rakendatud ebaseaduslikult, kuna sellest ei tulnud eelnevalt teavitada. Piirkondlik abikava on nimelt olemasolev abi ELTL artikli 108 lõike 1 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9) (edaspidi „määrus 2015/1589“), artikli 1 punkti b ja VI peatüki sätete tähenduses. Olemasoleva abi suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt ei ole selle rakendamine ebaseaduslik, kuna komisjon võib vajadusel vaid ette näha tarvilikud meetmed selle arendamiseks või kaotamiseks tulevikus.

2.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena, tugineb asjaolule, et isegi kui kõnealune abikava ei kujuta endast olemasolevat abi, ei oleks komisjon tohtinud uurimist teostades minna kaugemale kui 10 aastat enne 25. novembrit 2008, mil komisjon saatis Prantsuse ametivõimudele teabenõude. Nimelt näeb määruse 2015/1589 artikkel 17 ette, et kümneaastane tähtaeg katkeb üksnes komisjoni või tema palvel tegutseva liikmesriigi võetava meetmega. Nii leiavad hagejad, et komisjon tohtis seega oma uurimist teostades minna kuni 25. novembrini 1998.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/51

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud ja apellatsioonikoja menetluse kulud välja hagejalt ja teiselt menetluspoolet apellatsioonikojas.

—

Määruse nr 6/2002 artiklite 62 ja 63 rikkumine;

—

määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktide a ja b rikkumine;

—

määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti a rikkumine;

—

määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 1 rikkumine;

—

määruse nr 6/2002 artiklite 5 ja 6 rikkumine.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/51

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna, omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu (esimene väide); pädevuse puudumise tõttu lennutranspordi üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (esimese võimalusena), või

—

tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d ja artikli 1 lõike 3 punkt d, kuivõrd nendes sätetes järeldatakse, et hageja pani toime rikkumise seoses lennutranspordiga EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (teise võimalusena), ja

—

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja artikli 1 lõike 1 punkt d, artikli 1 lõike 2 punkt d, artikli 1 lõike 3 punkt d ning artikli 1 lõike 4 punkt d, kuivõrd nendes järeldatakse, et üks ja jätkuv rikkumine hõlmas vahendustasude maksmata jätmist (kolmas väide), ja

—

mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja komisjonilt, juhul kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse tervikuna või osaliselt.

1.

Esimene väide, et rikuti omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

2.

Teine väide, et puudus pädevus lennulastiveo üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse.

3.

Kolmas väide, et põhjendused jäeti esitamata ning tehti ilmne hindamisviga järeldades, et vahendustasude maksmata jätmine on rikkumise eraldiseisev osa.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/53

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT.39258 – Lennulast) tervikuna või osaliselt;

—

teise võimalusena vähendada hagejatele määratud trahvi määra;

—

võtta nõutud menetlust korraldavad meetmed või menetlustoimingud või kõik muud meetmed, mida Üldkohus peab vajalikuks, ja

—

mõista käesoleva menetluse kulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikuti hagejate kaitseõigusi ja poolte võrdsuse põhimõtet, kui hagejatele keelduti andmast luba tutvuda asjakohaste, nii süüd kui ka süütust tõendavate tõenditega, seal hulgas nendega, mille komisjon sai pärast oma vastuväidetest teatamist.

2.

Teine väide, et puudus pädevus ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamiseks EMPsse sissetuleva lennulasti teenustele ega ka ühendustele Šveitsi ja kolme EL/EMPst väljaspool asuva riigi vahel.

3.

Kolmas väide, et komisjoni tegi vea tõendeid hinnates ja oma järelduses, et see tõendab hageja osalemist või teadlik olemist üldisest ühest ja jätkuvast rikkumisest, mis vaidlustatud otsuses tuvastati.

4.

Neljas väide, et rikuti ELTL artiklit 266, EL põhiõiguste harta artiklit 17 ja ELTl artikli 296 lõiget 2, kuna vaidlustatud otsuses puudub sisuline ühtsus, täpsemalt seoses vastutuse omistamisega väidetava rikkumise eest.

5.

Viies väide, et komisjon tegi hagejatele trahvi määramisel vea, kuna nemad ei saa olla vastutavad väidetava rikkumise eest, ja igal juhul tegi komisjon vea trahvi arvutamisel müügiväärtuste, SAS Cargo eriomast olukorda puudutava raskusastme teguri, kestuse, rikkumise korduvuse ja erinevate kergendavate asjaolude osas; sellisena tuleks trahv tühistada või teise võimalusena seda oluliselt vähendada.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/53

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT.39258 – Lennulast) tervikuna omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu (esimene väide); pädevuse puudumise tõttu lennutranspordi üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (esimese võimalusena); EL põhiõiguste harta artikli 49, ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe (1) artikli 8 rikkumise tõttu (neljas väide) (esimese võimalusena); või

—

tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d ja artikli 1 lõike 3 punkt d, kuivõrd nendes sätetes järeldatakse, et hageja pani toime rikkumise seoses lennutranspordiga EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse (teine väide) (teise võimalusena), ja

—

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja artikli 1 lõike 1 punkt d, artikli 1 lõike 2 punkt d, artikli 1 lõike 3 punkt d ning artikli 1 lõike 4 punkt d, kuivõrd nendes järeldatakse, et üks ja jätkuv rikkumine hõlmas vahendustasude maksmata jätmist (kolmas väide), ja

—

kolmanda võimalusena, kui Üldkohus ei tühista vaidlustatud otsust tervikuna (esimene, teine ja neljas väide), teostada oma täielikku pädevust, et vähendada vaidlustatud otsuse artikli 3 punktides c ja d hagejale määratud trahvi (esimene, teine, kolmas ja neljas väide) ja lõpetuseks

—

jätta käesoleva menetluse kohtukulud komisjoni kanda juhul, kui Üldkohus tühistab vaidlustatud otsuse tervikuna või osaliselt või vähendab trahvi.

1.

Esimene väide, et rikuti omavoli lubamatuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

2.

Teine väide, et puudus pädevus lennulastiveo üle EMP välistest lennujaamadest EMPs asuvatesse lennujaamadesse.

3.

Kolmas väide, et põhjendused jäeti esitamata ning tehti ilmne hindamisviga järeldades, et vahendustasude maksmata jätmine on rikkumise eraldiseisev osa.

4.

Neljas väide, et trahv rikub EL põhiõiguste harta artiklis 49, ELTL artiklis 101 ja trahvide arvutamise suunistes ette nähtud trahvide seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, ning see on ilmselgelt väär.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/55

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna või hagejat puudutavas osas;

—

tühistada trahv või teise võimalusena oluliselt vähendada selle summat;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikuti kaitseõigusi, õigust olla ära kuulatud ja olulist menetlusnormi.

Hageja sõnul jättis Euroopa Komisjon vastuväidetes ära märkimata kogu juhtumi aluseks oleva teooria, mida vaidlustatud otsuses esimest korda väljendatakse, jättes seega hageja ilma võimalusest end süüdistuste eest kaitsta, ja see on piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna.

2.

Teine väide, et rikuti kaitseõigusi, põhjendamiskohustust ja olulist menetlusnormi.

Hageja sõnul rikkus Euroopa Komisjon hageja kaitseõigusi, kuna komisjon jättis (i) esitamata igasugused või asjakohased põhjendused oma järeldusele ühe ja jätkuva rikkumise kohta kõikidel liinidel; (ii) seaduses nõutava üksikasjalikkusega määratlemata väidetava(te) rikkumis(t)e olemuse ja ulatuse; (iii) korrigeerimata ühe ja jätkuva rikkumise ning nelja eraldiseisva rikkumise vahelise vastuolu, mis viis komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsuse C(2010) 7694 final tühistamiseni, ja see on piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna.

3.

Kolmas väide, et tehti ilmne hindamisviga, ja rikuti ilmselgelt õigusnormi seoses asjaoluga et EL/EMP välistel vedajatel on võimatu tegutseda Euroopa-sisestel liinidel.

Hageja väidab, et Euroopa komisjon (i) järeldas vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides 1 ja 4 vääralt, et hageja oli osalenud rikkumises või rikkumistes, EMP-sisestel ning EL-i ja Šveitsi lennujaamade vahelistel liinidel, mille jaoks tal puudus igasugune õiguslik alus lennulasti teenuseid osutada; (ii) jättis tähelepanuta või mõistis valesti lennuliiklusõigusi reguleerivat rahvusvahelist ja EL-i õiguskorda; (iii) kohaldas vääralt vastavat kohtupraktikat, järeldades, et puuduvad igasugused „ületamatud takistused“, mis takistaksid hagejal osutada teenuseid Euroopa-sisestel liinidel, ja seega määratles hagejat vääralt kui potentsiaalset konkurenti nendel liinidel. Hageja sõnul on need hindamisvead ja õigusnormide rikkumised, eraldivõetuna või koos, piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna, või teise võimalusena selle otsuse artikli 1 lõigete 1 ja 4 tühistamiseks.

4.

Neljas väide, et rikuti õigusnormi ja tehti ilmne faktiviga seoses pädevuse küsimusega.

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus sisaldab ilmselgeid õigusnormi rikkumisi ja faktivigu, kuna (i) vääralt tugineti täiesti seaduslikule tegevusele kolmandate riikide liinidel, et tõendada või tuvastada rikkumine Euroopa-sisestel liinidel, mille rikkumist ei saa toime panna (alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna); (ii) vääralt eeldati pädevust väidetava kokkumängu üle kolmandate riikide liinidel nn sissetuleva liikluse osas (alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna või teise võimalusena selle artikli 1 lõigete 2 ja 3 tühistamiseks).

5.

Viies väide, et ehti ilmne hindamisviga seoses hageja vastu kasutatud tõenditega.

Hageja sõnul Euroopa Komisjon: (i) jättis üht ja jätkuvat rikkumist puudutavad õigusnormid tõendite osas nõuetekohaselt kohaldamata; (ii) jättis koostamata usaldusväärse tõendite kogumi ega tõendanud õiguslikult piisavalt hagejale ette heidetud asjaolusid, ja (iii) vääralt keeldus heaks kiitmast hageja kahetsusväärse leebema kohtlemise taotluse tagasivõtmist ja jättis kaalumata selle tagasivõtmise mõju tõenditele, mida kasutati hageja vastu, ja see on piisav alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks tervikuna.

6.

Kuues väide, et esimese, teise, kolmanda, neljanda ja viienda väite kohaselt palub hageja Üldkohtul tühistada artikli 3 alusel määratud trahv või teise võimalusena oluliselt vähendada trahvisummat, tulenevalt Üldkohtu täielikust pädevusest ELTL artikli 261, määruse 1/2003 artikli 31 ja väljakujunenud kohtupraktika alusel.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/56

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/57

—

juhul, kui Üldkohus rahuldab esimese, teise, kolmanda või neljanda väite, tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsuse C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) artikli 1 lõiked 1 ja 4 tervikuna, Cargoluxi puudutavas osas;

—

juhul, kui Üldkohus rahuldab viienda väite,

—

juhul, kui Üldkohus rahuldab kuuenda väite, tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 3 osas, milles järeldatakse, et Cargolux osales mistahes rikkumises seoses sissetulevate liinidega (st kolmandate riikide lennujaamadest EL-is või Islandil või Norras asuvatesse lennujaamadesse);

—

tühistada Cargoluxile artiklis 3 määratud trahv ja kui Üldkohus jätab trahvi tervikuna tühistamata, sis vähendada oluliselt selle summat, tulenevalt Üldkohtu täielikust pädevusest;

—

võtta vajalikud meetmed seoses artikliga 4 Cargoluxi puudutavas osas;

—

jätta Cargoluxi kohtukulud komisjoni kanda.

1.

Esimene väide, et tehti ilmne hindamisviga, kuna komisjon tegutses ultra vires, tuginedes tõenditele liinide ja ajavahemike kohta, mille kohta tal pädevus puudus.

2.

Teine väide, et rikuti olulist menetlusnormi, kaitseõigusi ja tehti ilmne hindamisviga, kuna enne uue otsuse tegemist uute vastuväidete esitamata jätmisega rikkus komisjon olulist menetlusnormi ja hageja kaitseõigusi.

3.

Kolmas väide, et rikuti õigusnormi ja tehti ilmne hindamisviga, kuna komisjon jättis majandusliku ja õigusliku olukorra vajalikud hindamised läbi viimata, et teha õiguspärane järeldus eesmärgil põhineva rikkumise kohta.

4.

Neljas väide, et rikuti olulist menetlusnormi, jäeti esitamata põhjendused, rikuti kaitseõigusi ja tehti ilmne viga õiguslike ja faktiliste asjaolude hindamisel, kuna komisjon jättis piisava üksikasjalikkusega määratlemata ELTL artikli 101 ja teiste asjakohaste sätete väidetava rikkumise ulatuse ja parameetrid.

5.

Viies väide, et tehti ilmne hindamisviga, kuna komisjon jättis oma järelduse jaoks koostamata usaldusväärse tõendite kogumi ega tõendanud õiguslikult piisavalt nende järelduste aluseks olevaid asjaolusid.

6.

Kuues väide, et rikuti õigusnormi, kuna komisjon eeldas vääralt, et tal on pädevus väidetava konkurentsivastase koordineerimise üle seoses lendudega kolmandate riikide lennujaamadest EMP-s asuvatesse lennujaamadesse, ning rikkus õigusnormi, kuna niisugune tegevus ei kuulu ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 territoriaalsesse kohaldamisalasse.

7.

Seitsmes väide, et tulenevalt Üldkohtu täielikust pädevusest vaadataks trahv uuesti üle, kuna tehti ilmne hindamisviga ja rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/59

—

tühistada kostja 21. märtsi 2017. aasta otsus (Ares(2017)1515573), millega nõuti tagasi osa abiprojekti Food Security Promotion for very food insecure farming households in Zimbabwe (ECHO/ZWE/BUD/2009/02002) rahastusest summas 643 627,72 eurot, ja sellel põhinev 7. aprilli 2017. aasta maksetaotlus (nr 3241705513), millega kostja nõudis esimese osa tasumist summas 321 813,86 eurot, ning

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja kritiseeritud tegevusega ei ole materiaalõigust rikutud

2.

Teine väide, et tagasinõudmiseks puuduvad muud alused

3.

Kolmas väide (teise võimalusena), et ei kasutatud kaalutlusõigust ja otsus oli ebaproportsionaalne

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/60

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

rahuldada ELi kaubamärgi taotlus nr 13 521 125 „SEVENOAK“ kõigi registreerimistaotluses nimetatud kaupade jaoks;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/60

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna või hagejat puudutavas osas;

—

teise võimalusena, teostades oma täielikku pädevust, vähendada hagejale määratud trahvi, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus ne bis in idem põhimõtet ja ELTL artiklit 266, kui ta järeldas, et hageja on vastutav rikkumise nende aspektide eest, milles komisjon vabastas hageja süüst 2010. aasta otsuses, ja igal juhul rikkus komisjon kohaldatavat aegumistähtaega, määrates hagejale nende aspektidega seoses trahvi ega näidanud üles mingit õiguspärast huvi nende aspektide osas rikkumise kohta ametliku järelduse tegemiseks.

2.

Teine väide, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, võttes vaidlustatud otsuse uuesti vastu, kuna hageja leiab ennast halvemas olukorras kui teised 2010. aasta otsuse adressaadid, kelle suhtes viimatinimetatud otsus on muutunud lõplikuks ja siduvaks.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, oma pädevuse piire, aga ka hageja kaitseõigusi ja kui ta järeldas, et hageja on vastutav rikkumise eest EMP-sisestel ning EL-i ja Šveitsi vahelistel liinidel ajavahemikul, kui komisjonil puudusid volitused rakendada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 seoses lennuettevõtjatega, kes tegutsevad üksnes EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel, ning hageja tegevus EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel oli järelikult õiguspärane.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui ta järeldas, et hageja osales ühes ja jätkuvas rikkumises, mis hõlmab liine, mida hageja ei teenindanud ja mille teenindamiseks hagejal puudusid vajalikud õigused.

5.

Viies väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, eeldades, et tal on pädevus EMP ja kolmandate riikide vahelistel liinidel sissetulevate lennulasti teenuste üle, kuna niisuguseid teenuseid müüakse väljaspool EMP-d asuvatele klientidele.

6.

Kuues väide, et komisjon rikkus hageja kaitseõigusi ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet, kohaldades erinevatele vedajatele erinevaid tõendamisnõudeid.

7.

Seitsmes väide, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid (1) ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta arvas trahvi arvutamise aluseks olevate vastavate müügiväärtuste hulka kasumi, mis on tuletatud lennulasti teenuste hinnaelementidest, mis ei ole seotud vaidlustatud otsuses esile toodud rikkumisega.

8.

Kaheksas väide, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid ja õiguspärase ootuse põhimõtet, kui ta arvas trahvi arvutamise aluseks olevate vastavate müügiväärtuste hulka kasumi, mis on tuletatud lennulasti teenustest EMP riikide ja kolmandate riikide vahelistel liinidel.

9.

Üheksas väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta piirdus hagejale määratud trahvi vähendamisel seadusest tuleneva 15 %-ga.

10.

Kümnes väide, et komisjon rikkus diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtet, aga ka hageja kaitseõigusi, kui ta jättis hagejale määratud trahvi 10 % võrra vähendamast tulenevalt piiratud osalemisest rikkumises, samas kui võrreldav vähendamine anti teistele 2010. aasta otsuse adressaatidele, kes on hagejaga objektiivselt võrreldavas olukorras.

11.

Üheteistkümnes väide, et Üldkohus peaks lähtuma oma täielikust pädevusest ja trahvi oluliselt vähendama.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/62

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tervikuna või osaliselt;

—

järgmiseks või teise võimalusena, ja teostades Üldkohtu täielikku pädevust, tühistada või vähendada vaidlustatud otsusega hagejale määratud trahvi;

—

jätta hageja kohtukulud käesolevas menetluses komisjoni kanda.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja/või rikkus olulist menetlusnormi, kui ta võttis vastu rikkumist käsitleva otsuse, mille aluseks on kaks asjakohaste õiguslike ja faktiliste asjaolude ebajärjekindlat hindamist, mis seega oli ebajärjekindel, õiguskindluse põhimõttega vastuolus ja võib põhjustada segadust EL-i õiguskorras.

2.

Teine väide, et komisjon tegutses ELTL artiklit 266 rikkudes, kui ta võttis meetme, mis oli mõeldud käsitlema põhimõttelisi vigu, mis tuvastati Üldkohtu otsusega kohtuasjas T-48/11, tehes hageja vastu suunatud otsuse uuesti, kuid millega pigem võimendati kui lahendati neid vigu.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja/või rikkus olulist menetlusnormi, kui ta jättis esitamata asjakohased põhjendused seoses hagejale trahvi määramisega. Hageja sõnul oli trahvi määramise aluseks rikkumise tuvastamine, mis ei sisaldunud kõnealuses meetmes, ning mis ei olnud kooskõlas järeldustega, mis sisaldusid kõnealuses meetmes. Hageja väidab veel või teise võimalusena, et komisjoni lähenemisviis selles osas ületas tema pädevuse piire.

4.

Neljas väide, et komisjonil puudus pädevus kohaldada ELTL artiklit 101/EMP lepingu artiklit 53 väidetavatele konkurentsipiirangutele seoses lennulasti teenuste osutamisega EL-i/EMP-se sissetulevatel liinidel. Hageja väidab lisaks, et niisugused piirangud jäävad ELTL artikli 101 ja/või EMP lepingu artikli 53 kohaldamisalast välja.

5.

Viies väide, et komisjon kohaldas vääralt ELTL artiklit 101 EMP lepingu artiklit 53 lennulasti teenuste lisatasude koordineerimisele teatavatesse riikidesse või teatavatest riikidest, tulenevalt kohaldatavast õiguskorrast ja õigussüsteemist ja nende tegelikust mõjust, ning selles osas kohaldatud trahvivähendus oli omavoliline ja ebapiisav. Hageja väidab veel, et igal juhul on komisjoni põhjendused teatavate jurisdiktsioonide kohta olid ilmselgelt ebapiisavad.

6.

Kuues väide, et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et hageja osales rikkumises, mis seisnes lisatasude vahendustasude maksmata jätmises.

7.

Seitsmes väide, et komisjon tegi vea, kui ta määras kindlaks „müügiväärtused“ selles otsuses trahvi määramise huvides. Hageja sõnul oleks ta pidanud järeldama, et üksnes lisatasudega seotud tulu oli asjakohane ja oleks pidanud jätma välja EL-i/EMP-sse sissetulevate teenustega seotud käibe.

8.

Kaheksas väide, et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et hageja oli üheksas leebema kohtlemise taotleja ja seega oli tal õigus üksnes 10 % ulatuses trahvi vähendamisele, vaatamata sellele, et hageja tegelikult oli esimene, kes taotles leebemat kohtlemist pärast trahvide eest kaitse taotlejat, ja see teave oleks lisanud olulist väärtust.

9.

Üheksas väide, et komisjon tegi vea oma hinnangus hageja rikkumise alguskuupäeva kohta. Hageja sõnul oli vastav alguskuupäev oktoober 2001, ja erineva, varasema kuupäeva põhjenduseks esitatud tõendid ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/63

—

tühistada komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsus C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) artikkel 1;

—

mõista kõik kulud, sealhulgas hageja kohtukulud, välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsus on vigaselt põhjendatud, kuna rikkumise geograafiline ulatus ei ole resolutsioonis ega põhjendavas osas üheseltmõistetavalt määratletud.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus rikub Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artiklit 11, tuginedes konkurentidevahelistele kontaktidele, mis toimusid Šveitsis ja puudutasid valdavalt Šveitsi ja kolmandate riikide vahel veetavat lennulasti.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus rikub seaduste tagasiulatuva kohaldamise keelu põhimõtet, tuginedes üksnes EMP-st välja jäävaid liine puudutavatele kontaktidele, mis leidsid aset enne määruse nr 1/2003 (1) jõustumist.

4.

Neljas väide, et vaidlustatud otsus rikub ELTL artiklit 101, EMP lepingu artiklit 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artiklit 8, iseloomustades ilma korrektse analüüsita neid kontakte, mis leidsid aset väljaspool EMP-d, kontakte seoses WOW liiduga (Japan Airlines Cargo, Lufthansa Cargo, SAS Cargo ja Singapore Airlines Cargo vaheline liit) ja kontakte seoses lisatasude vahendustasudega, kui ühe ja jätkuva rikkumise osasid, millel on kontaktid konkurentide vahel, mis leidsid aset peakontorite tasemel.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsus rikub ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kuivõrd see on rajatud eeldusele, et konkurentide vahelised kontaktid, mis leidsid aset väljaspool EMP-d, kujutavad endast ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumist. Hagejate sõnul ei piira EMP-sse siseneva lastiga seotud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevused konkurentsi EMP-s ega mõjuta kaubavahetust liikmesriikide vahel. Pelaegi kohaldatakse vaidlustatud otsusega hagejate sõnul väära õiguskriteeriumi, analüüsides, kas valitsuse sekkumine mitmes asjakohases riigis välistab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise.

24.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 239/64

—

tühistada kõik komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsuses C(2017) 1742 final seoses ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkuleppe artikli 8 kohaldamise menetlusega (juhtum nr AT/39258 – Lennulast) tehtud järeldused rikkumise kohta hagejat puudutavas osas;

—

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3 osas, mis määrab hagejale 57 120 000 euro suuruse trahvi, või teise võimalusena vähendada selle trahvi summat, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja/või tegi faktivea ja/või jättis oma järeldused õiguslikult piisavalt tõendamata, kui ta lisas hageja vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõigetesse 1 ja 4 ja järeldas, et hageja osales väidetavas ühes ja jätkuvas rikkumises.

2.

Teine väide, et hageja suhtes teise otsuse vastuvõtmisega, mis paneb talle süüks uue rikkuva käitumise, rikkus komisjon määruse 1/2003 artiklit 25 ning õiguskindluse, õigluse ja hea õigusemõistmise põhimõtet.

3.

Kolmas väide, et komisjon jättis õiguslikult piisavalt tõendamata, et hageja on vastutav osalemise eest väidetavas ühes ja jätkuvas rikkumises.

4.

Neljas väide, et komisjon jättis esitamata asjakohased põhjendused oma järeldustele, et hageja osales väidetavas ühes ja jätkuvas rikkumises.

5.

Viies väide, et komisjon tegi vea, tuginedes hageja tegevustele kolmandale riigile alluvas jurisdiktsioonis kui tõendile osalemisest väidetavas ühes ja jätkuvas rikkumises, ja jättis selles osas põhjendused esitamata.