30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/1

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (1) ja Euroopa poolaasta 2017 algust,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2016. aasta prioriteetide rakendamise kohta, (2)

1.

kiidab heaks iga-aastase majanduskasvu analüüsi keskendumise investeeringutele, struktuurireformidele ja vastutustundlikule riigi rahandusele, ent oleks oodanud suurema tähelepanu pööramist kestliku arengu eesmärkide elluviimisele kui Euroopa 2020. aasta järgse majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastrateegia ühele sambale;

2.

märgib, et mitu näitajat – SKP, investeeringud, töökohtade loomine, tööhõive ja tööjõus osalemise määr – annavad märku sellest, et ELi majanduse taastumine jätkub suurenevast globaalsest ebakindlusest hoolimata. Komitee jagab aga komisjoni seisukohta, et ei ole põhjust rahuloluks, kuna tööpuuduse määr paljudes Euroopa piirkondades on endiselt liiga kõrge ja mitme aasta jooksul kogunenud alainvesteeringud (nn investeerimislõhe) koormavad märkimisväärselt Euroopa konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust;

3.

on mures, et ELis ja euroalal valitsev tasakaalustamatus kujutab endast suurt koormat majanduskasvule ja ühtekuuluvusele ning et liikmesriikide vaheline ja sisemine lähenemine on paljudel juhtudel peatunud. Komitee rõhutab, et liikmesriikide sisemised erinevused on ELis järjest kasvava majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse üks peamine allikas, ning peab kahetsusväärseks, et neid probleeme ei käsitleta iga-aastases majanduskasvu analüüsis struktureeritud viisil;

4.

rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas, mis peab olema kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, võib anda olulise panuse sotsiaalsete standardite kooskõlastamisse ja nende ülespoole lähendamisse ning tugevdada ELi demokraatlikku legitiimsust;

5.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku euroala fiskaalvõimekuse kohta, mis oleks avatud kõigile liikmesriikidele ja millega kaasneks eelarvele avalduva mõju analüüs (3);

6.

tunnustab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) esimese aasta tulemust mobiliseeritud investeeringute hulga osas, ent tunneb siiski muret EFSI ebakindlate tulemuste pärast seoses täiendavusega, rahastatud projektide ebaühtlase geograafilise jaotuse pärast ning fondi tegevusega seotud üksikasjaliku ja läbipaistva teabe puudumise pärast. Komitee märgib, et kõnealust muret jagab ka Euroopa Kontrollikoda (4) ja see leiab väljendust Euroopa Komisjoni avaldatud sõltumatus hinnangus (5). Komitee rõhutab, et ESFI raames peaksid olema toetuskõlblikud projektid, mille väärtus algab 10 miljonist eurost, nii et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kasutaksid EFSIt senisest rohkem muu hulgas investeerimisplatvormide kaudu, ning peab kahetsusväärseks, et paljudel ei ole selle kohta ikka veel piisavalt teavet. Komitee on veendunud, et Euroopa poolaasta kontekstis tuleks pidada prioriteetseks nende haldussuutlikkuse probleemide lahendamist, mis takistavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tihti EFSI vahendeid kasutamast;

7.

tunnustab iga-aastases majanduskasvu analüüsis sisalduvat viidet kohalikul ja piirkondlikul tasandil esinevatele investeerimistõketele, ent peab kahetsusväärseks, et 2017. aasta majanduskasvu analüüsis ei ole arvestatud 2016. aasta Euroopa poolaasta raames käivitatud investeerimistakistuste analüüsi, millesse Euroopa Regioonide Komitee on andnud oma panuse selliste piirkondlikul tasandil esinevate tõkete analüüsi näol (6). Komitee arvates on oluline tunnistada ühtset turgu süvendavate meetmete olulist rolli ELi üldise investeerimiskeskkonna parandamisel ning investeerimistõkete kaotamisel riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

8.

rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panust investeeringute toetamisse ja tõstab esile, et riigi tasandil on ühtekuuluvuspoliitika programmides arvesse võetud 61 riigipõhist soovitust 2016. aastaks. Komitee jagab seisukohta, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tuleks kasutada koos EFSIga, rõhutades samas, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on ELi peamine investeerimisvahend ning et nende eesmärk on suurendada ühtekuuluvust, nagu on sätestatud aluslepingutes;

9.

kiidab heaks asjaolu, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis osutatakse globaliseerumise hüvede õiglase jaotamise ja kaubanduspoliitika legitiimsuse suurendamise vajadusele. Komitee rõhutab samuti kodanike muredega arvestamise olulisust ja peab vajalikuks, et tagataks Euroopa Liidu, liikmesriikide ja piirkondade parlamentide ja valitsuste otsustusvabadus ja demokraatlik kujunemisvabadus, säilitades nii ka kodanike demokraatliku võimaluse otsuseid mõjutada. Komitee on seisukohal, et komisjon peaks kaubanduskokkulepete üle peetavatel läbirääkimistel ja nende sõlmimisel rohkem seisma euroopalike kvaliteedistandardite ning riiklike regulatsioonide ja standardite säilitamise eest sellistes valdkondades nagu keskkonna-, looma-, kliima-, andme-, tervise- ja tarbijakaitse, et kaubandusläbirääkimised jõuaksid õiglasema ja läbipaistvama tulemuseni;

10.

tunneb heameelt, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis tunnustatakse seda, et selged suunised riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta taristu valdkonna avalik-õiguslikus rahastamises aitavad lihtsustada reaalmajanduse rahastamist. Komitee rõhutab, et suur osa kõnealusest rahastamisest hõlmab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, ning kutsub komisjoni üles laiendama üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ulatust, et võtta arvesse uusi väljakutseid;

11.

märgib, et struktuurireformid on ülimalt olulised suurema konkurentsivõime seisukohast, mida on üha rohkem vaja, et edendada jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu globaalse kaubanduse ja konkurentsi kontekstis;

12.

tunneb heameelt avalike hangete olulise rolli tunnustamise üle konkurentsivõime ja innovatsiooni suurendamisel ning toonitab, et suure osa riigihangetest korraldavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Komitee rõhutab, et jõupingutused haldussuutlikkuse parandamiseks riigihangetega tegelemisel peaksid olema suunatud konkreetselt kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

13.

rõhutab, et tuleks toetada VKEsid, idufirmasid ja ettevõtlust, hõlbustades juurdepääsu rahastamisele, ergutades investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, vähendades halduskoormust ja väärtustades paremat õigusloomet. Komitee tõstab esile vajaduse tagada, et VKEd kõikides sektorites, sealhulgas teenusepakkujad, saaksid osaleda üleilmsetes väärtusahelates muu hulgas tänu toetavale tööstus- ja õiguspoliitikale;

14.

rõhutab, et avaliku halduse vähene haldussuutlikkus kõigil tasanditel, iseäranis piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kujutab endast takistust struktuurireformide rakendamisele, ning et komisjon peaks välja andma ühtse strateegilise dokumendi, millega koordineeritaks kõiki ELi rahastatud ja haldustõhususe suurendamiseks mõeldud tehnilise abi rahastamisvooge, sh struktuurireformi toetusprogrammi;

15.

tunneb heameelt selle üle, et majanduskasvu analüüsis sisaldub viide inimkapitali tehtavate investeeringute eelisjärjekorras toetamisele. Komitee rõhutab iseäranis, kui oluline on edendada noortegarantii rakendamist, ja toonitab üleskutset jätkata võitlust noorte töötusega, sest paljudes piirkondades ja kohalikes omavalitsustes on see jätkuvalt suur.

16.

peab tervitatavaks arutelu positiivse eelarvekursi üle euroala kui terviku jaoks, millega peaks ilmtingimata kaasnema struktuurireformide rakendamine;

17.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on huvitatud stabiilsuse ja kasvu pakti loodava paindlikkuse kasutamisest täiel määral, ning kordab oma nõuet, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt tehtud investeeringud jäetaks puudujäägi ja võla arvutustest välja kõikides ELi riikides;

18.

rõhutab vajadust tagada usaldusväärne riigi rahandus ja avaliku sektori võla piiramine valitsemissektori kõigil tasanditel ning seda, et kõnealuse üldise jõupingutuse osana tuleks parandada avaliku sektori kulude struktuuri, arvestades kõigil valitsustasanditel OECD tõhusate avalike investeeringute põhimõtteid. Komitee on praegu pühendunud järelevalve alustamisele selliste eeskirjade rakendamise üle ja kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et edendada eelarvelist detsentraliseerimist kogu ELis, mis vastavalt olemasolevatele tõenditele aitaks suurendada riiklike kulutuste tõhusust;

19.

märgib, et rohkem kui pooled riigipõhised soovitused puudutavad struktuurireforme, mida saab käsitleda üksnes koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Komitee rõhutab seepärast, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste piiratud kaasamine on üks põhjusi, miks majanduspoliitika koordineerimine Euroopa poolaasta raames ei ole tõhus ja selle eest ei võeta vastutust, nagu nähtub riigipõhistes soovitustes sisalduvate struktuurireformide elluviimise tagasihoidlikest tulemustest;

20.

peab positiivseks, et komisjoni poolt liikmesriikidesse lähetatud Euroopa poolaasta ametnikud teevad juba praegu mõnes liikmesriigis koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. See peaks olema tavamenetlus kõigis liikmesriikides;

21.

peab kahetsusväärseks, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis ei tunnustata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ning et riigipõhistes soovitustes ei arvestata tõsiasja, et paljud küsimused on piirkondade ainupädevuses. Komitee rõhutab, et valmistab ette arvamust, milles esitatakse ettepanek käitumisjuhendi koostamiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks Euroopa poolaastasse. Komitee tervitab Euroopa Parlamendi toetust kõnealusele ettepanekule ja palub ELi institutsioonidel arutada ettepanekut niipea, kui see on avaldatud;

22.

märgib, et mitmes riigipõhises soovituses kutsutakse üles viima läbi struktuurireforme, mille rakendamine võib võtta palju kauem kui ühe aasta, nii et nende rakendamise taseme mõõtmine ühe aasta järel võib alahinnata saavutatud edusamme. See võib olla riigi ja riigi tasandist madalama valitsustasandi jaoks nii eksitav kui ka heidutav. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja nõukogu üles koostama riigipõhised soovitused viisil, mis võimaldab rakendamise edusammude õiglast ja läbipaistvat mõõtmist;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogu eesistujariigile Maltale ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/5

1.

ühineme Rooma lepingu allkirjastamise aastapäeva tähistamisega, sest tegemist on otsustava hetkega laialdases arutelus Euroopa Liidu tuleviku üle, ning kordame, et liidu missioon on tagada põhiõiguste austamine, rahu, jõukus, stabiilsus ning uued ELi-ülesed võimalused kõigile liidu kodanikele;

2.

nõuame Euroopat, mis on võimeline tugevdama kodanike usaldust, tulema paremini toime meie ees nii ELis kui ka kogu maailmas seisvate väljakutsetega ja tegema otsuseid ühiste meetmete kohta solidaarsuse vaimus, austades subsidiaarsuse põhimõtet;

3.

meenutame, et Euroopa identiteet on läbi aegade olnud juurdunud tema piirkondades, linnades ja külades ning et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus Euroopa integratsiooniprotsessi on majanduslikust, kultuurilisest ja poliitilisest aspektist järjepidevalt suurenenud;

4.

tuletab meelde, et kodanike ja ELi vahelist lõhet tunnistati ja käsitleti 25 aastat tagasi Maastrichti lepingus, millega loodi muu hulgas Euroopa Liidu kodakondsus ja Euroopa Regioonide Komitee. Siiski peab Lissaboni lepinguga detsentraliseeritud omavalitsustele antud oluline roll jätkuvalt kaitsma subsidiaarsust ja osalemist Euroopa õigusloomeprotsessis. Seepärast on tungivalt vaja parandada praegust olukorda, kus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on liiga sageli ikka veel vaid ELi poliitika sihtrühm, mitte oluline osaline selle kujundamises – eriti õigusaktide osas, vaatamata Euroopa Regioonide Komitee jõupingutustele ning tema võetud poliitilistele ja institutsionaalsetele kohustustele suhetes ELi teiste institutsioonidega;

5.

leiame, et ELi kohalike ja piirkondlike esindajate koguna seisab komitee liidu eest, mis globaliseerunud maailmas on ühendatud oma kultuurilises ja keelelises erinevuses. Me oleme täielikult pühendunud Euroopa demokraatia ja kodanikuaktiivsuse edendamisele, panuse andmisele põhiõiguste ja vähemuste kaitse sügavasse kinnistumisse, julgeoleku tugevdamisele, võrdõiguslikkuse edendamisele ning harmoonilise ja kestliku arengu tagamisele kooskõlas meie majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega;

6.

rõhutame tungivat vajadust tugevdada demokraatlikku sidet Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel, tagades, et liit annab tõhusaid ja kiireid vastuseid ühistele suurtele väljakutsetele, millega linnad, piirkonnad ja liikmesriigid üksinda toime ei tule, see tähendab ELi konkurentsivõime edendamine; ühtekuuluvuse tugevdamine; ELi muutmine turvaliseks alaks, kus kõigile on tagatud vabadus, julgeolek ja õiglus; noortele konkreetsete tulevikuväljavaadete pakkumine nii hariduses kui ka tööelus; rände- ja pagulaskriisiga tegelemine; Schengeni ala kaitsmine; kliimamuutuste ja katastroofidele vastupanuvõime suurendamisega tegelemine; vähese CO2-heitega majanduse edendamine ja energialiidu toetamine; liidu rolli tugevdamine võtmetähtsusega globaalse osalejana ning eelkõige tegevuskava 2030 kestliku arengu eesmärkide saavutamisel; tööpuuduse vähendamine; terrorismi vastu võitlemine;

7.

rõhutame, et ELi ühtse turu neli vabadust, st inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine, on ELi kodanike jaoks konkreetsed saavutused ja ELi poliitilise projekti lahutamatu osa. Nad moodustavad jagamatu õiguste kogumi, mida ei saa üksteisest eraldiseisvatena käsitleda, kuna nad toetuvad väärtushinnangutele, millel EL põhineb. Seetõttu oleme mures mõne liikmesriigi katsete pärast piirata nende rakendamist, eelkõige inimeste vaba liikumise vallas;

8.

kinnitame siiski uuesti, et ühtne turg peaks tagama ka sotsiaalse progressi ning et peamisi majandusvabadusi ja konkurentsi reguleerivaid eeskirju ei tohi seada tähtsamaks põhiõigustest – alates võitlusest diskrimineerimise, vaesuse ja tööpuuduse vastu;

9.

arvame, et Rooma lepingu aastapäeva tähistamine peab olema võimalus edendada Euroopa Liidu kodanike vahetut osalust, kriitilist mõtlemist ja aktiivset huvi liidu tuleviku kujundamisel, kus otsused tehakse neile võimalikult lähedal asuval tasandil, ning leiame, et see peaks olema kaasav ja esindav protsess, kus kõigil kodanikel on võrdsed võimalused osaleda, anda panus ja tegutseda liidu nimel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on oma olemuselt parimas positsioonis, et seda protsessi tagant tõugata ning aidata muuta see Euroopa kodanike jaoks reaalsuseks;

10.

oleme eeskätt seisukohal, et oluline on saada täpne pilt sellest, millised on ühelt poolt kodanike ELiga seotud ootused ja lootused ning teiselt poolt nende mured ja pettumused. Seega tervitame 2017. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta, mis põhineb kodanikelt küsitluste ja avalike konsultatsioonide teel laekunud teabel;

11.

seepärast rõhutame, et EL

12.

pidades silmas komitee panust eelseisvasse poliitilisse arutellu liidu tuleviku üle, võtame kohustuse

13.

rõhutab, et on oluline tagada noorte õigused kogu Euroopas. Avatum Euroopa edendab avatud dialoogi kõigi põlvkondade inimeste vahel. Rahu ja heaolu puudutavate aluspõhimõtete osas vastab avatud EL ka noorte inimeste püüdlustele;

14.

teeme komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, riikide ja piirkondade parlamentidele ja valitsustele ning kohalikele omavalitsustele.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/7

1.

märgib, et investeeringud on Euroopas finants- ja majanduskriisi otsese tulemusena vähenenud kokku 15 %, et avaliku sektori investeeringud on samuti vähenenud Euroopa ja riikliku tasandi eelarve reguleerimise mehhanismidest tulenevate piirangute tõttu ning nii, et investeeringute kogumaht ELis tervikuna jääb nominaalselt allapoole kriisieelset taset, moodustades 2015. aastal peaaegu 60 miljardit eurot vähem kui 2008. aastal (1). Komitee on seisukohal, et lisaks investeeringute vähenemisele absoluutarvudes kannatab Euroopa Liit ka puuduliku konkurentsivõime all, mis tuleneb vananevast taristust ja ebapiisavatest investeeringutest digitaalsesse ja ökoloogilisse üleminekusse ja innovatsiooni;

2.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad enam kui poole avaliku sektori investeeringute eest ELis ning et nende investeeringutel sellistesse valdkondadesse nagu taristu, energia, ühistransport, haridus, tervishoid ja paljud teised on otsene mõju kohalikule majandusele, ettevõtete arengule ning Euroopa kodanike elule ja heaolule;

3.

toetab Euroopa Parlamendi üleskutset võtta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil majanduskasvu ja tööhõive strateegiate kujundamisel ja rakendamisel suurem vastutus ning tunneb heameelt toetuse üle komitee nõudmisele võtta kasutusele käitumisjuhend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks Euroopa poolaastasse (2);

4.

rõhutab sellega seoses, et praegused avaliku sektori kulutused investeeringutele moodustavad poole sellest, mis need olid enne kriisi, mis viitab sellele, et Euroopa piirkondades ja linnades ei tehta igal aastal sadade miljonite eurode väärtuses investeeringuid;

5.

tuletab meelde Euroopa Regioonide Komitee ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 2015. aasta ühist uuringut, milles 96 % linnu ja piirkondi esindanud vastanutest teatas, et neil on lüngad avaliku sektori investeerimiskuludes (3). Seda kinnitati veel kord hiljutises komitee uuringus, (4) milles 75 % kohaliku ja piirkondliku tasandi vastanutest ütles, et nad täheldasid märkimisväärset langust oma linna või piirkonna koguinvesteeringutes ajavahemikus 2008–2014, ning vaid kolmandik leidis, et olukord on nüüd paranemas;

6.

ühineb OECD (5) ja IMFi nõudmisega käivitada ülemaailmne koordineeritud stimuleeriv fiskaalmeede, pidades silmas praegust piiratud mänguruumi rahapoliitikas, äärmiselt madalaid intressimäärasid ja asjaolu, et viimaste aastate eelarve konsolideerimise jõupingutuste tulemusel on paljudes riikides valitsemissektori võla suhe SKPsse vähenenud ning võimaldab nüüd suuremat tegutsemisruumi. Tegevuse edukaks hoogustamiseks peaksid avaliku sektori täiendavad kulud olema proportsionaalsed ning ennekõike tuleks need selgelt suunata majanduskasvu toetavatesse investeerimisprioriteetidesse, nagu teadus- ja arendustegevus, töötajate koolitamine või roheline taristu;

7.

rõhutab, et strateegiliste investeeringute potentsiaal linnades ja piirkondades on palju suurem, kui on näha üldistest kriisieelsetest suundumustest, muu hulgas tänu teadmiste ja oskuste ulatuslikule arengule, intressimäärade langusele ning digiteerimise, jagamismajanduse ja ringmajanduse pakutavatele võimalustele, aga ka tänu olemasolevale mänguruumile VKEde ulatuslikumaks kaasamiseks järjest enam globaliseeruvasse ärikeskkonda;

8.

kordab, et see järjepidev koguinvesteeringute vähenemine ei ole jätkusuutlik ning et väikesed investeeringud mitte üksnes ei aeglusta majanduse elavnemist, vaid ähvardavad samuti ELi tulevast kasvu- ja uuenduspotentsiaali, kahjustades pikaajalisi majandusnäitajaid ja töökohtade loomist;

9.

rõhutab, et investeeringute tegemine Euroopa linnades ja piirkondades on ülimalt oluline jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamiseks kogu Euroopas ning samuti olemasolevate töökohtade säilitamiseks, mis on praeguse investeeringute vähesuse tõttu raske; rõhutab seega vajadust töötada takistuste kõrvaldamise nimel, et saavutada Euroopas kriisieelsed investeerimistasemed, ning investeerida tegelikku potentsiaali, mida piirkonnad ja linnad Euroopa liikumapaneva jõuna hõlmavad;

10.

toetab nn kannatliku kapitali (patient capital) arendamist maailma, Euroopa ja riigi tasandil osana pikaajalisest lähenemisviisist põhivajaduste rahastamisele, mis ei järgi avaliku sektori kulude aastapõhist loogikat ega erasektori rahastamistegevuses valitsevat kvartalikultuuri. Keskenduda tuleks investeeringutele kliimamuutuste vastu võetavatesse meetmetesse, strateegilisele taristule ning innovatsioonile ja piiratud ressursside kättesaadavusele;

11.

rõhutab, kui oluline on omada ametiaja 2015–2020 jaoks peamise poliitilise prioriteedina kõikehõlmavat ettekujutust jätkusuutlikest ja arukatest investeeringutest (6). See arvamus – muu hulgas ja koos Bratislava deklaratsiooni (7) ning komitee investeerimisalase tegevuskavaga – on kõnealuses protsessis oluline vaheetapp;

12.

tervitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga algatusi ja nende olulist keskendumist investeeringute suurendamisele ning juhib tähelepanu viljakale koostööle Euroopa Investeerimispanga ja komitee vahel nende ühise tegevuskava raames (8);

13.

tõstab esile Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) edendatavaid meetmeid rahastamisvahendite rakendamiseks, kusjuures hõlmatakse senisest rohkem piirkondi, kuna need aitavad olulisel määral suurendada turgude likviidsust ja luua investeeringuid;

14.

rõhutab, et Euroopa investeerimisvahendid võivad – ennekõike olemasolevat haldussuutlikkust silmas pidades – avaldada positiivset mõju avaliku sektori investeeringutele, eelkõige tulutoovate projektide osas, mistõttu sellised vahendid peaksid liikuma laenude kasutamise, uuenduslike finantsinstrumentide ja uuenduslike riigihangete suunas. Komitee rõhutab samas toetuste kui olulise finantsinstrumendi rolli piirkondades ja linnades projektide puhul, mis on suunatud turutõrke olukordade lahendamisele või millest ei saada piisavat tulu investorite ligimeelitamiseks;

15.

rõhutab ühtekuuluvusvahendite tähtsust, mis peavad ka edaspidi toimima ELi investeerimispoliitika selgroona ning suurendama partnerlust Euroopa piirkondade vahel koostöö ja solidaarsuse tõelise väljendusena: ühtekuuluvuspoliitika tulevik on seotud ELi tulevikuga. Seega peame kindlustama ühtekuuluvuspoliitika rolli ELis pärast 2020. aastat (9);

16.

kordab vajadust hinnata kõiki rahastamisvorme: mitmeaastane finantsraamistik, ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Junckeri kava ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ning samuti muud finantsinstrumendid: kõigil instrumentidel on ainulaadne, teistega mittevastanduv tööpõhimõte ning need peaksid seega üksteist täiendama, kasutades vajaduse korral koostoimet;

17.

tervitab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi pikendamise põhimõtet (10) nii kestuse kui ka finantssuutlikkuse osas, sest see pakub võimaluse täiustada olemasolevaid menetlusi. Komitee märgib siiski, et EFSI 2.0 edu suurendamiseks tuleks täiendavalt täpsustada selle koostoimet Euroopa ühtekuuluvuspoliitikaga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu, ning leiab, et EFSI eesmärk ei tohiks olla asendada seniseid ELi ühtekuuluvuspoliitika vahendeid. Komitee kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi – arvestades nende rolli ettepanekute esitamisel keskpikas ja pikas perspektiivis tehtavate investeeringute kohta ning nende kavandamisel – senisest aktiivsemalt fondi juhtimisse, iseäranis finantsplatvormide loomisse piirkondlikul või piirkondadevahelisel tasandil;

18.

nõuab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rahastatud projektide kohta tehtaks avalikkusele kättesaadavaks üksikasjalikum teave, rõhutades vajaduse korral eelkõige nende täiendavust. Komitee tihedam kaasamine aruandlus- ja järelevalvetegevusse aitab kaasa teabevoole piirkondade ja linnade vahel; rõhutab seda silmas pidades vajadust tagada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist rahastatud projektide tõeline täiendavus, eelkõige seoses ELi eelarvest pärit vahendite kasutamisega, nagu näiteks Euroopa ühendamise rahastu ja programm „Horisont 2020“;

19.

nõuab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ei rahastataks muude fondide või konkureerivate programmide kaudu;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et investeerimistakistuste kõrvaldamine hõlmab ulatuslikke reforme kõikidel valitsemistasanditel eesmärgiga kaotada investoreid heidutavad halduslikud, õiguslikud ja muud tõkked investeerimiskeskkonna parandamiseks;

21.

tuletab meelde, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehakse investeeringuid paljudes valdkonnaülestes sektorites, nagu taristu, transport, haridus, teadusuuringud ja innovatsioon, keskkond, tervishoid, sotsiaalteenused ning muud ühiskondliku ja inimkapitali vormid, mis on äärmiselt vajalikud strateegiliste investeeringute pikaajalise mõju suurendamisel;

22.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad olla kiirendavaks teguriks, koondades erinevad avaliku ja erasektori osalejad investeerimisprojektidesse, eelkõige suuremate projektide või avaliku ja erasektori partnerluste puhul; kaalub siiski vajadust soodustada veelgi piiriülest suhtlust ja mitmetasandilist koostööd, edendades aktiivselt piirkonnaüleseid investeeringuid, et kiirendada üleeuroopalist ühtset turgu, eelkõige arendades kapitaliturgude liitu, jätkates samal ajal õigus- ja haldusprobleemide lahendamist tänu Euroopa Komisjoni parema õigusloome tegevuskavale, et tagada poliitiliste eesmärkide saavutamine kõige tõhusamal ja vähem koormaval viisil;

23.

rõhutab piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiate olulisust vahendina luua ühiselt võrdleva õppimise Euroopa partnerlused ning viia ellu kvaliteetsed, mitme sidusrühmaga ja mitmemõõtmelised investeerimisprojektid; toonitab sellega seoses, et investeerimistakistustega tegelemine võib käia käsikäes kogu ELis arukal spetsialiseerumisel (RIS3) põhinevate piirkondlike innovatsioonistrateegiate rakendamisega, mis võivad olla kasulikuks vahendiks toetava poliitika ja investeeringute suunamisel peamistele prioriteetidele ja probleemidele ning seega erainvesteeringute ergutamisel;

24.

juhib tähelepanu asjaolule, et oluline osa Euroopa poolaasta raames välja toodud investeerimistakistustest on seotud piirkondliku mõõtmega selles mõttes, et need on kas olulised kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimisega seotud ülesannete seisukohalt või kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad aidata neid leevendada või kõrvaldada;

25.

selle tulemusena võivad olemasolevate investeerimistakistuste – aga järelikult ka nende lahenduste – juured peituda sageli kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning riikidevahelises koostöös;

26.

rõhutab aga, et liikmesriigiti on investeerimismudelid ja -tõkked väga mitmekesised ning seega ei ole olemas ühte kõigile sobivat lahendust;

27.

märgib, et see tuleneb peamiselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste paljudest eri rollidest seoses investeerimisega: eelkõige on linnad ja piirkonnad investorid, kuna nad vastutavad enam kui poolte (54 %) ELi avaliku sektori investeeringute eest. Need investeeringud tehakse erinevates ja üksteist täiendavates sektorites ja funktsioonides: inimkapital, oskused, haridus, tervishoid ja palju muud. Linnad ja piirkonnad on seega teenuste pakkujad ja võimaldajad. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on samuti kavandajad, arvestades et nad juhivad arengustrateegiaid, ning varakult planeerides saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suunata toetava poliitika ja investeeringud peamistele prioriteetidele ja probleemidele ning ergutada seega investeeringuid. Linnad ja piirkonnad on muutuste katalüsaatorid ja reguleerijad, näiteks ruumilise planeerimise ja ehituslubade osas. Lisaks on nad investeerimispartnerid, koondades investeerimisprojektide elluviimisel erinevaid avaliku ja erasektori osalejaid (11);

28.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni keskendumise üle selliste investeerimistakistuste ja -probleemide tuvastamisele Euroopa poolaastas, alates iga-aastasest majanduskasvu analüüsist ja selle investeerimisprobleemide loetelust kuni riikide aruannete ja riigipõhiste soovitusteni. Pidades silmas rohkem kvaliteedile keskenduva ELi lähenemisviisi edendamist avaliku sektori kulutuste osas, toetab komitee siiski ettepanekut, mille kohaselt peaksid riigipõhised soovitused Euroopa poolaasta raames hõlmama muu hulgas avaliku sektori investeeringute miinimumeesmärke, eelkõige jooksvate kulude osas (12);

29.

kordab selles kontekstis Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset avaldada valge raamat, milles tuuakse välja ELi tasandi avaliku sektori investeeringute tõhususe tüpoloogia avaliku sektori kulutuste aruandes vastavalt nende pikaajalisele mõjule (13);

30.

juhib samuti tähelepanu oma ettepanekule, (14) et Euroopa Komisjon kiidaks ametlikult heaks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) soovituse koostada avaliku sektori investeeringute põhimõtete kogum (15) (märts 2014). Komitee tervitab asjaolu, et soovitustes tunnistatakse kõigis poliitikameetmete valdkondades (avaliku sektori investeeringute koordineerimine, suutlikkuse suurendamine, raamtingimuste kehtestamine) läbivalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist ja kasvavat rolli avaliku sektori investeeringute kavandamisel ja rakendamisel;

31.

rõhutab, et 2016. aasta riikide aruannetes tõstatatud 178 territooriumiga seotud probleemi hõlmavad kõiki riike ja poliitikavaldkondi, peaaegu 60 % puhul käsitletakse investeerimistakistusi, mis hõlmavad peamiselt koormavaid horisontaalseid ja valdkondlikke eeskirju, avaliku halduse ebapiisavat kvaliteeti, konkreetseid tõkkeid tööturul ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahastamisturul (16);

32.

rõhutab, et hiljutises komitee uuringus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohta kinnitatakse, et investeerimis- ja ärikeskkonda, tööturgu, jaekaubandust ja muid valdkondi mõjutavaid koormavaid eeskirju ning samuti kalleid/pikki/koormavaid haldusmenetlusi tegevuse alustamiseks, pikendamiseks või lõpetamiseks ning liiga aeglaseid või koormavaid kohtumenetlusi peab kümnest vastanust umbes üheksa investeerimistakistuseks;

33.

soovitab, et investeerimisprobleemide tuvastamine jääks Euroopa poolaasta raames esmatähtsaks. See hõlmab ka liikmesriikide investeerimiskeskkonna probleemide iga-aastasi ajakohastamisi, mis esitati koos iga-aastase majanduskasvu analüüsiga esimest korda 2015. aasta novembris;

34.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rohkem ja struktureeritumalt Euroopa poolaastasse, et käsitleda neid territooriumiga seotud investeerimisprobleeme; palub Euroopa Parlamendil kaasata komitee kõnealusesse protsessi aktiivse osalemise kaudu Euroopa poolaastat käsitlevatel parlamentidevahelistel kohtumistel;

35.

tuletab meelde ELi ühiselt hallatavate vahendite edasise lihtsustamise vajadust, eelkõige seoses finantsinstrumentide kasutamisega, rõhutades haldussuutlikkuse suurendamise ning avaliku sektori asutuste institutsiooniliste eriteadmiste süvendamise olulisust ELi investeerimislõhe ületamiseks;

36.

märgib, et komitee investeerimistakistuste uuringule (17) vastanud, kellest enamik esindas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, tõid välja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse kui nende linna või piirkonna investeerimistegevust mõjutava probleemi. Suutlikkust osaleda erasektori partnerlustes pidas investeerimist takistavaks probleemiks või suureks probleemiks 71 %, samas kui 70 % ütlesid, et see oli probleem või suur probleem riigihangete haldamisel, eriti keerukamate menetluste korral (18);

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et haldussuutmatus ei piirdu mõne ELi vähem arenenud liikmesriigi ja piirkonnaga, kuna 2016. aasta riigipõhistes soovitustes anti 28 liikmesriigist 20-le soovitused avaliku halduse kvaliteedi parandamiseks muu hulgas kohalikul ja piirkondlikul tasandil (19);

38.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi halduskoormuse vähendamiseks ning samuti töötaksid välja uusi ja tugevdaksid olemasolevaid algatusi, et suurendada avaliku ja erasektori partnerlusprotsesside jaoks vajalikke teadmisi, oskusi ja pädevusi ning eriti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldustõhusust, ning eelkõige investeerimisega seotud mitmesuguseid rolle (kavandaja, investor, investeerimispartner, reguleerija, pakkuja ja edendaja/soodustaja) arvesse võttes;

39.

rõhutab, et strateegilised investeeringud keerulises ülemaailmses kontekstis nõuavad uut tüüpi haldus- ja juhtimissuutlikkust, et parandada tulevase ärimudeli väljatöötamist ning väärtusloomet, kaasates kasumit taotlevad ja kasumit mittetaotlevad organisatsioonid kohalikesse ja piirkondlikesse väärtusloome ökosüsteemidesse;

40.

rõhutab, et tõhusad vahendid haldustõhususe suurendamiseks hõlmavad pädevuste arendamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui kolleegide vaheliste vahetuste, eksperdilähetuste, õppekülastuste ja seminaride abil. Komitee viitab sellega seoses vahendis TAIEX REGIO PEER 2 PEER kasutatud mudelile, (20) mida tasub jäljendada ja laiendada;

41.

rõhutab finantsinstrumentide tõhusa kasutamise raskust seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkusega, nagu toodi välja komitee uuringus; (21) tunnustab sellega seoses platvormi Fi-Compass (22) loomist ning samuti komisjoni kasutusvalmis finantsinstrumente, (23) mis mõlemad on väärtuslikud algatused eriti suuremate haldussuutlikkuse probleemidega kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele; julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi neid vahendeid kasutama, et mobiliseerida oma investeerimisprojektide jaoks täiendavaid avaliku ja erasektori vahendeid; ning rõhutab komitee valmisolekut teha koostööd Euroopa Komisjoniga, et seda algatust soodustada ja edendada;

42.

rõhutab, et kuigi kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi edukal rakendamisel oluline roll, ei ole nad sellest väga teadlikud. Komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste uuringus leiti, et üksnes 7 % vastanutest pidas end „hästi teadlikuks“ seoses Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kasutamise võimalustega nende linnas või piirkonnas ja täiendavad 18 % „teataval määral teadlikuks“, samas kui 35 % teatasid, et neil on vaid põhiline teave, ja 39 % pidas end „mitteteadlikuks“ (24);

43.

rõhutab, et see vähene teadlikkus laieneb ka muudele Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondiga seotud algatustele: 73 % komitee uuringule vastanutest märkis, et nad ei olnud teadlikud investeerimisplatvormide loomise võimalusest, et rahastada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi toel investeeringuid nende linnas või piirkonnas, samas kui üksnes 2 % märkis, et nad olid hästi teadlikud Euroopa investeerimisprojektide portaalist või Euroopa investeerimisnõustamise keskusest (25);

44.

kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles tegema rohkem, et parandada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja seonduvate algatuste (nagu avaliku ja erasektori osalejate nõustamiskeskused kohalikul ja piirkondlikul tasandil) alast teadlikkust ja arusaama neist, kuna praegune olukord ohustab investeerimiskava edu;

45.

teeb ettepaneku teha koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, komitee, selle võrgustike ning riiklike ja piirkondlike tugipankade ja muude institutsioonidega, et teha kindlaks edukate projektide riiklikud ja piirkondlikud näited, ning kinnitab komitee valmisolekut toetada parimate tavade vahetamise kaudu piirkondade ja linnade võrdleva õppimise potentsiaali, luues seeläbi toetuse saajate ja haldusasutuste kriitilise massi;

46.

tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi, et suurendada teadlikkust rahastamisvõimalustest investeerimiskava tutvustavatel teabetuuridel liikmesriikidesse;

47.

juhib tähelepanu nõustamise ja teadlikkuse suurendamise strateegiate mittevastavusele ning tunneb muret, et olemasolevate keskuste üksnes nõuandev roll ei pruugi olla piisav uute projektide tuvastamiseks ja nende ligimeelitamiseks piirkondades, kus ollakse investeerimisvõimalustest vähe teadlikud;

48.

rõhutab, et oluline on tagada, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) ei suurenda erinevusi ühtekuuluvuse osas ELis, kasutusele tuleb võtta teenused ja stiimulid geograafilise tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks, sh EFSI raames toetuskõlblike üldiste eesmärkide hulga laiendamine, nõustamis- ja eksperditeenuste parandamine või isegi detsentraliseerimine ning Euroopa investeerimisnõustamise keskuse rolli tugevdamine. Samuti tuleb paremini kasutada Euroopa investeerimisprojektide portaali, mille eesmärk on viia kokku ELi rahastamist otsivad projektiedendajad ja investeerimisvõimalusi otsivad investorid kogu maailmast;

49.

rõhutab, et selleks, et meie majandused suudaksid meelitada ligi rohkem investeeringuid ja kapitali, on vajalikud põhjalikud muutused majandus- ja eelarveraamistikus, millega peavad kaasnema senisest suuremad jõupingutused regulatiivsete takistuste kõrvaldamiseks. Isegi kui majandusjuhtimist ja eelarve-eeskirju ei pruugita otseselt lugeda investeerimiskeskkonna osaks ega investeerimistakistuseks, moodustavad need eelkõige avaliku sektori investeeringute vaatenurgast üldise raamistiku;

50.

on sügavalt mures, et avaliku sektori investeeringuid kärbitakse sageli kriisi ajal, kuna see on vähem nähtav ja poliitiliselt on seda lihtsam vähendada kui paljusid muid avaliku sektori kulutusi, eelkõige olulisi investeeringuid inimkapitali, tervishoidu ja haridusse, millega kaasneb kõrge pikaajaline tulu. Seetõttu rõhutab komitee, et tulevane jätkusuutlik majanduskasv ja heaolu sõltuvad iseäranis idufirmade ja kiiresti kasvavate ettevõtete majanduskeskkonna parandamisest ja erasektori investeeringute ligimeelitamisest, samuti pikaajaliste avaliku sektori investeeringute jätkamisest, mis tuleks säilitada isegi eelarve konsolideerimise ajal;

51.

märgib, et – kuigi komitee toetab eelarvepoliitikas jõulist eeskirjapõhist lähenemisviisi – avaliku sektori investeeringute taastamine võib kehtivate eelarve-eeskirjade piirangute kontekstis olla keeruline, ning rõhutab seega vajadust leida investeerimisele soodsam lähenemisviis, eelkõige, kuid mitte ainult, avaliku ja erasektori partnerlused, mis tagavad eelarve-eeskirjade täieliku rakendamise, püüdes samal ajal maksimeerida investeerimisvõimalusi Euroopa piirkondades ja linnades;

52.

leiab, et hea lahenduse võib leida praeguse eelarveraamistiku raames, iseäranis stabiilsuse ja majanduskasvu paktis ning fiskaalkokkuleppes sisalduva struktuurse puudujäägi võlapiduri näol keskpika perioodi eelarve-eesmärgi jaoks. Tagamaks, et jätkub manööverdamisruumi investeerimiseks, pidades samas kinni eelarve-eeskirjadest, peaks avalike investeeringute puhul olema kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kehtestatud kindel reaalne puudujääk, mida ei loetaks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suhtes mõõdetava struktuurse puudujäägi osaks;

53.

tuletab sellega seoses meelde oma vastuseisu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide peatamisele makromajandusliku tingimuslikkuse otsese tagajärjena stabiilsuse ja kasvu pakti raames, kuna sellel oleks negatiivne mõju ELi kaasrahastatavate projektide rakendamisele ning see halvendaks laiemalt asjaomaste liikmesriikide ja piirkondade investeerimisolukorda;

54.

kordab oma nõuet mitte arvestada liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste avaliku sektori kulutusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Investeerimispanga kaasrahastamisel struktuuriliste kulutuste hulka, kuna need investeeringud on oma olemuselt Euroopa üldistes huvides tehtavad investeeringud, millel on tõendatud majanduskasvu soodustav mõju;

55.

tuletab meelde, et komitee põhiprioriteet on ELi majanduse elavdamine alt üles lähenemisviisi alusel, ergutades sihipärast investeerimist, võttes aluseks kohalikud vajadused, kasutades parimaid tavasid rohujuure tasandil ning edendades uut ettevõtlusvaimu, ning rõhutab vajadust luua innovatiivne ja ettevõtlik Euroopa, kus keskendutakse kodanikele;

56.

rõhutab komitee pühendumust toetada linnu ja piirkondi kõikide nende rollide paremal täitmisel. Selleks hõlbustab komitee vastastikuseid tavasid teadmiste koondamiseks ja kontaktide loomise edendamiseks, suurendades Euroopa partnerluste arvu, et luua vajalik suutlikkus selleks, et töötada finantsinstrumente kasutades (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ning samuti muud vahendid) ühiselt välja kvaliteetsed ja keerukad projektid;

57.

rõhutab, kui olulised on rohujuure tasandil parasjagu käimasolevaid investeerimisprojekte puudutavad andmed, mida ei ole praegu piisavalt, kuid millel on suur lisaväärtus kõigile valitsustasanditele. Seepärast teeb komitee ettepaneku koostada kohalike ja piirkondlike investeeringute Euroopa tulemustabel ning palub oma liikmetel jagada teavet oma projektide kohta ning nendega seonduvaid lugusid ja muresid, et luua selline andmebaas;

58.

rõhutab vajadust jätkata ELi tööd liigse bürokraatia vähendamisel, et muuta investeerimiskeskkond uutele – aga ka olemasolevatele – ettevõtetele lihtsamini ligipääsetavaks; rõhutab, et isegi kui linnad ja piirkonnad saavad enda tasandil palju ära teha regulatiivse koormuse vähendamiseks, peavad nende tegevusi täiendama algatused riiklikul ja Euroopa tasandil;

59.

kordab, et investeerimine ei hõlma üksnes transporti ja muud taristut, vaid peab samuti olema suunatud sellistele valdkondadele nagu inimkapital, oskused, haridus, teadusuuringud ja innovatsioon, arukad energiavõrgud, eluasemed, sotsiaal- ja haridusasutused, ning innovatiivsete ja dünaamiliste ettevõtete loomise ja laiendamise toetuseks;

60.

tuletab meelde, et investeerimiskavade eesmärk peaks olema luua rohelisem, arukam, kaasavam ja territoriaalselt tasakaalustatud majandus, et EL jääks ülemaailmselt konkurentsivõimeliseks;

61.

on pühendunud erasektorit kaasavate lahenduste otsimisele investeeringute suurendamiseks linnades ja piirkondades, mis on ka komitee 8. juulil 2016. aastal vastu võetud Bratislava deklaratsiooni „Investeeringud, mis ühendavad“ peamine poliitiline sõnum (26).

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/15

1.

märgib, et euro oli mõeldud kaitseks vahetuskursi kõikumise vastu ja see loodi paremat pikaajalist majanduskasvu tagava vahendina. Euro kasutuselevõtt on aga toonud kaasa poliitilise alternatiivi kadumise asümmeetriliste šokkide, sh vahetuskursi devalveerimise vastu võitlemiseks;

2.

tõdeb, et majandus- ja rahaliidu puudused ilmnesid kohe pärast selle loomist Maastrichti lepinguga, millega rahapoliitika viidi ELi tasandi pädevusse, aga eelarvepoliitika jäeti liikmesriikide vastutada ning sätestati vajadus kooskõlastada riiklikku poliitikat vaid vähesel määral;

3.

nendib, et majandus- ja rahaliidu haavatavus sai selgeks ülemaailmse finants- ja majanduskriisi käigus, kui avaliku ja erasektori liiga kõrgest võlatasemest tingitud jätkusuutmatu tasakaalustamatus tõi kaasa riigivõlakriisi, millega mõningates liikmesriikides suurenesid laenukulud märkimisväärselt, mis tõelise fiskaalse kaitsemehhanismi puudumisel seadis ohtu euro olemasolu;

4.

avaldab tunnustust kriisi puhkemise järel saavutatud tulemustele riskide vähendamise ja paljude muude meetmete osas, mida ELi institutsioonid võtsid riikide eelarvepoliitika kooskõlastamise tugevdamiseks;

5.

märgib, et vaatamata jõupingutustele ja majanduskasvu taastumisele mitmes ELi piirkonnas suuresti tänu välisteguritele ei ole riikide eelarvepoliitika kooskõlastamine suurendanud riikide suutlikkust majandusvapustustega toime tulla ega takistanud investeerimislõhe laienemist ega ebavõrdsuse suurenemist majandus- ja rahaliidus, (1) lisaks on kõnealused poliitikameetmed osutunud majanduskasvu edendavate, säästvate ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide elluviimiseks ebapiisavaks;

6.

märgib, et Euroopa Keskpank (EKP) on taganud majandustsükli stabiliseerumise pärast kriisi algust. EKP president on nõudnud integreeritud institutsioone, tugevamat ja ennetavamat finantspoliitikat euroala tasandil ning euroala liikmesriikides struktuurireformide läbiviimist. Samas hoiatab komitee, et rahapoliitika ei saa majandust ise ergutada, ning rõhutab, et praegu valitsev madala intressimääraga poliitika soodustab laenamist ja investeerimist. Põhjalikud struktuurireformid, vastutuse võtmine nende eest kodanikele lähimal tasandil ja eelarvepoliitiline vastutus on pikaajalise säästva arengu poole tagasipöördumise alustalaks;

7.

juhib tähelepanu sellele, et viie juhi aruandes majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta osutatakse, et euroala tasandil on vaja šokkidele reageerimise võimekust, mis vajaduse korral täiendaks riikliku tasandi automaatseid stabiliseerijaid;

8.

tõdeb, et usalduse taastamiseks peab euro täitma stabiilsuse, lähenemise, majanduskasvu ja töökohtadega seotud lubadused. Fiskaalvõimekus võib aidata selle eesmärgi saavutamisele kaasa. Solidaarsus on vastutusega tihedalt seotud ja sellest sõltuv, mis tähendab, et täiendavat rahalist toetust tuleks euroalal anda üksnes tingimusel, et nii eelarvepoliitiline vastutus kui ka struktuurireformid on järjepidevad;

9.

nõuab, et kõigis majandus- ja rahaliidu arengut puudutavates otsustes, mh fiskaalvõimekuse ja automaatsete stabilisaatorite sisseviimise kohta, tuleb täielikult tunnustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli majanduskasvu jaoks tingimuste loomisel ja võimaluse korral seda tugevdada, eelkõige seoses majandus- ja sotsiaalpoliitika ning struktuurireformide rakendamise, töökohtade loomist hõlbustava ettevõtjasõbraliku keskkonna loomise ja investeeringute edendamisega;

10.

tuletab meelde, et pangandusliidu elluviimine on lühiajaliselt kõige tõhusam vahend selleks, et takistada kriise finantssüsteemis, purustada nõiaring riigipankade ja liikmesriikide vahel ning vähendada maksimaalselt majandusvapustuste negatiivset mõju (2);

11.

märgib, et pangandusliit suurendab EKP põhimõtte – riikide pangandussüsteemide rahastamisvajadused tuleb lahutada riigieelarvetest – usaldusväärsust ja et panganduskriis ühes liikmesriigis ei tohi tuua kaasa kogu ELi hõlmavat panganduskriisi;

12.

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, aga samuti majandus- ja sotsiaalpartnerite kaasamist aruteludesse uute vahendite, näiteks automaatsete stabilisaatorite sisseviimise üle, mis aitaks leevendada asümmeetriliste šokkide mõju;

13.

leiab, et majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet tuleb edasi arendada, analüüsides näiteks konkreetsete piirkondade ja riikide arengunäitajaid. Seejuures peab tähelepanu keskmesse võtma aktiivsed tööturumeetmed ja struktuurilised sotsiaalnäitajad. Sotsiaalpartnerid tuleks kaasata näitajate analüüsi nii piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil;

14.

avaldab veendumust, et fiskaalvõimekus on vajalik, et anda majandus- ja rahaliidu käsutusse šokkidele reageerimise ajutine mehhanism (3). Igasugune fiskaalvõimekus peaks sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika vahendite dubleerimise asemel neid täiendama;

15.

leiab siiski, et ELi tasandi fiskaalvõimekuse kujundamisel ei tohi tekkida alaliste ülekannete oht ega väheneda stiimulid, mis toetavad riiklikul või piirkondlikul tasandil mõistlike majanduslike ja sotsiaalsete otsuste langetamist ja selliste otsuste rakendamist, samuti stiimuleid riiklike ja piirkondlike struktuursete raskustega toimetulemiseks. Sellest tulenevalt ja moraalse ohu ärahoidmiseks peaks see olema tihedalt seotud vastavusega ELi üldisele juhtimisraamistikule ja edusammudega lähenemise vallas;

16.

nõuab liikmesriikidelt vastutustundlikku majanduspoliitikat, selleks et saada juurdepääs ELi majanduse stabiliseerimise vahenditele. Nende vahendite kasutamine peab käima käsikäes struktuurireformide täieliku rakendamisega eesmärgiga tõhustada lähenemist, kooskõlastust ja integratsiooni. Samuti ei tohi toetus mingil tingimusel viia püsivate ja ühesuunaliste voogudeni riikide vahel, (4) vaid see peab olema määratletud Euroopa tasandil, ajutine ja varustatud täpse ajakavaga;

17.

kordab stabiilsuse ja majanduskasvu pakti järgimise nõuet, mis on sõnastatud komisjoni 2015. aasta jaanuari teatises stabiilsuse ja kasvu pakti paindlikuma kasutamise kohta, ning rõhutab iga liikmesriigi usaldusväärse majanduse ja stabiilse rahanduse tähtsust eeltingimusena vajalike avaliku sektori investeeringute jaoks nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis;

18.

on ühtlasi seisukohal, et selleks, et tagada piisav manööverdamisruum investeerimiseks ja pidada kinni eelarve-eeskirjadest, tuleks lisaks keskpika perioodi eesmärgi struktuurse puudujäägi võlapidurile kehtestada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks kindel reaalne puudujääk;

19.

kordab üleskutset suurema majandusliku ja sotsiaalse lähenemise ning hea valitsemistava tugevdamise järele, sest need on alaliste ülekannete ja moraalse ohu vältimiseks määrava tähtsusega; rõhutab suurema lähenemise vajadust;

20.

toonitab, et sotsiaalseid, majanduslikke ja territoriaalseid erinevusi nii liikmesriikide sees kui ka nende vahel on võimalik vähendada üksnes kontseptsiooni abil, mis hõlmab territoriaalset mõõdet. Eelarvepoliitilise vastutuse mõistet ei tohi taandada vaid ühiste eeskirjade tsentraliseeritud rakendamisele, sest mida rohkem avaliku sektori kulusid detsentraliseeritakse ja lokaliseeritakse, seda paremad stiimulid ja tingimused luuakse eelarvepoliitilise vastutuse, reformide ja investeeringute jaoks;

21.

peab vajalikuks käsitleda piirkondlikke erinevusi, et tulla toime sotsiaalse ebavõrdsusega, suurendada majanduskasvu ja luua töökohti, parandada konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust majandus- ja rahaliidus ning ELis. Komitee juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisele rollile tööandja, investeerija, teenuste pakkuja ja võimaldaja, planeerija, muutuste katalüsaatori ja reguleerija ning investeerimispartnerina;

22.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslik vastutus struktuurireformide eest kohapeal on nende õnnestumiseks ülimalt oluline. Komitee tõstab esile Euroopa poolaasta territoriaalse mõõtme ning kordab üleskutset komisjonile ja Euroopa Parlamendile võtta vastu käitumisjuhend, millega tagatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste struktureeritud kaasamine Euroopa poolaastasse, mis annab võimaluse struktuurireformide ettevalmistamiseks (5);

23.

kutsub liikmesriike üles viima ellu kapitaliturgude liidu, mis võimaldaks piiriüleseid kapitalivooge, ohustamata seejuures stabiilsust eri piirkondades ja riikides, ning mis aitaks ettevõtjatel, eeskätt mikroettevõtjatel ja väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel saada juurdepääsu arvukatele rahastamisallikatele ning anda seega panuse majandusvapustuste leevendamisse (6);

24.

märgib, et euro viidi sisse ilma fiskaalse tugistruktuurita euroala tasakaalustamatusega toimetulekuks, lisaks ei ole ELi eelarves enamasti võimalik mobiliseerida vajaduse korral kiiresti rahalisi vahendeid turgude stabiliseerimiseks, pankade refinantseerimiseks ja maksebilansi kriiside haldamiseks;

25.

kutsub komisjoni üles võtma ELi tulevaste majandus- ja finantsmeetmete väljatöötamisel arvesse võimalust kasutada iga piirkonna puhul majandusnäitajaid, mis toovad välja selle majandusliku olukorra riigivõla aspektist ja suhtelise panuse ELi SKP kasvu;

26.

toonitab, et vaja on põhjalikke arutelusid fiskaalvõimekuse struktuuri ja korralduse üle ning tuleb leida lahendus, mis on kooskõlas läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli nõude ning ELi toimimise lepingu artiklis 125 sätestatud päästeabi keeluga (7);

27.

märgib, et täita tuleks kaks ülesannet. Esiteks võib pakkuda stiimuleid struktuurireformide läbiviimiseks liikmesriikides majanduslikult headel aegadel, et edendada euroala majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ning suurendada euroala majanduslikku konkurentsivõimet ja vastupidavust. Teiseks saaks euroala liikmesriikide majandustsüklite erinevusi, mis on tingitud struktuursetest teguritest, leevendada asümmeetriliste šokkide käsitlemiseks mõeldud instrumendi loomise abil;

28.

tõdeb, et vaja on olulisi edusamme jätkusuutlike struktuurireformide valdkonnas, et tagada pinnas lähenemise, majanduskasvu, töökohtade, konkurentsivõime ja Euroopa sotsiaalse mudeli jaoks, et tulemuslikult ennetada asümmeetrilisi šokke;

29.

kutsub liikmesriike üles kaaluma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele suurema finantsautonoomia andmist, et sel viisil panna alus omavastutusele ja tagada struktuurireformide parem rakendamine;

30.

leiab, et kokkulepitud struktuurireformide elluviimisel liikmesriikides tuleks ettevaatusega suhtuda sellisesse Euroopa tasandi rahalisse toetusesse, mis ei kuulu olemasolevate ühtekuuluvuspoliitika vahendite hulka. Igasugune võimalik täiendav toetus peaks olemasolevate vahendite dubleerimise asemel neid täiendama;

31.

on seisukohal, et rahaline toetus tuleks siduda riigipõhiste soovituste rakendamisega. Edasi võiks arendada struktuurireformi tugiprogrammi, mis on mõeldud riiklikele ametiasutustele tehnilise toe pakkumiseks, et toetada fiskaalvõimekuse seda ülesannet struktuurireformis;

32.

peab mõistlikuks uurida, kas abi võiks olla täiendavast struktuurireformi edendamise vahendist, mis on korraldatud laenudena avaliku sektori investeerimisstrateegia rahastamiseks. See võimaldaks määratleda rahastamisallikate kogumi ja investeerimisprojektid, millest võib olla abi vajalike reformide rakendamisel;

33.

tõdeb, et vaatamata praegustele jõupingutustele lähenemise ja jätkusuutlike struktuurireformide vallas, ei saa täielikult välistada asümmeetrilisi šokke, mis euroala liikmesriikide tugevast integratsioonist tingituna avaldavad mõju terve euroala stabiilsusele. Seetõttu on tarvis vahendit, mis võib hädaolukorras avaldada kohest stabiliseerivat mõju;

34.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad mõnes riigis olla asümmeetriliste šokkide mõjule altimad, sest neil on oluline roll liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemides;

35.

leiab, et Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) tuleb edasi arendada ja muuta Euroopa valuutafondiks, millel on piisav laenu andmise ja võtmise võimekus ning selgelt määratletud mandaat, mis hõlmaks muu hulgas panust euroala fiskaalvõimekusse;

36.

on seisukohal, et fiskaalvõimekuse üle tuleks majandus- ja rahaliidu tasandil ühiselt otsustada ja neid otsuseid ka ühiselt rakendada, kuid vabatahtlikkuse alusel võiks see olla avatud ka euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele;

37.

nõuab enda kaasamist valge raamatu väljatöötamisse ülemineku kohta majandus- ja rahaliidu reformide esimesest etapist teise;

38.

rõhutab, kuivõrd oluline on rahaliidu süvendamise meetmetes arvestada ka mõju, mida avaldatakse euroalasse mitte kuuluvatele riikidele;

39.

rõhutab, et kõiki meetmeid, mis seonduvad majandus- ja rahaliidu lõpuleviimisega, tuleks rakendada nii läbipaistvalt kui võimalik ning silmas pidades rahaliidu demokraatlikku legitiimsust.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/19

1.

nendib, et Euroopa integratsioon väljendub esmajoones piiridel. Inimesi ühendavad avatud piirid ja taristu moodustavad Euroopa idee südame. Seejuures sõltub Euroopa piirialade areng suurel määral sellest, kas on olemas taristu, mis muudab võimalikuks linnade-, ettevõtete- ja kodanikevahelised ühendused mõlemal pool piiri.

Piiride sulgemiseni viinud hiljutine pagulaskriis on toonud paljudele piiriäärsetele aladele kaasa probleeme piirkonna integreeritud arengu valdkonnas;

2.

märgib, et piirialasid vaadeldakse üha enam funktsionaalsete piirkondadena, mis on võimelised kasutama oma majanduskasvu ja tööhõive potentsiaali üksnes siis, kui on piisav ühenduvus mõlema piiriäärse ala vahel ja Euroopa võrgustikuga. Rände mõju piiriäärsetele aladele peaks hindama tasakaalustatud viisil, võttes seejuures arvesse piirialatöötajate, ostlejate, VKEde ja turistide huve;

3.

märgib, et piirkondade- ja riikidevaheline koostöö peaks olema suunatud ka lihtsustamisele tööhõive vallas mõlemal pool piiri. Taristu ja kvaliteetsete transpordiühenduste arendamine kujutab endast piirialade elanike jaoks stiimulit otsida oma kvalifikatsioonile vastavat töökohta, isegi kui neil kuluks tööle sõiduks rohkem aega. Selle tulemusel suureneks tööhõive määr ja paraneks oskuste vastavus tööturu vajadustele ning tagataks inimkapitali parem kasutamine. Seejuures ei ole oluline mitte ainult majanduspiirkondade ligipääsetavus, vaid ka ligipääs rajatistele;

4.

märgib, et käesolevas arvamuses on kesksel kohal piiriülesed ühendused raudteel, maanteel ja vähemal määral veeteedel. Käsitlemist leiavad üksnes Euroopa-sisesed piirialad. Arvestades muu hulgas lennundusstrateegia teemalist arvamust, (1) ei jäta komitee siiski tähelepanuta lennu- ja laevaühenduste olulisust äärealade ja saarte, äärepoolseimate piirkondade ning nende läheduses asuvate piirialade vahel ning palub komisjonil võtta kõnealust aspekti arvesse üleeuroopalise transpordivõrgu tulevasel läbivaatamisel;

5.

nendib, et puuduvad lülid piirialadel kujutavad endast osa laiemast teemast, milleks on rahaliste vahendite puudus kohaliku ja piirkondliku taristu arendamiseks. Piirialade liikuvuse probleemide lahendamiseks on vaja uuenduslikku mõtlemist;

6.

märgib, et möödunud aastatel on Euroopa Liit keskendunud eeskätt tsentraliseeritud lahenduste pakkumisele suureulatuslikule üleeuroopalisele transpordivõrgule, kasutades selleks eelkõige Euroopa ühendamise rahastut, ent ka programmi „Horisont 2020“. Suhteliselt vähe eraldatakse vahendeid sellistele detsentraliseeritud programmidele nagu Euroopa piirialadel puuduvate väiksemahuliste ühenduste rajamiseks mõeldud programm Interreg, kuigi kõnealustes programmides võetakse palju paremini arvesse asjaomase piiriala kohalikke vajadusi;

7.

tõstab esile, et Euroopa ühendamise rahastust on seitsmeaastasel perioodil 2014–2020 juba rahastatud arvukaid olulisi projekte ELi-sisese liikuvuse edendamiseks ja vastavad vahendid on suuremalt jaolt juba määratud. Seetõttu oleks oluline tugevdada rahastu majanduslikku panust, suurendades selle rahalisi vahendeid, toetades seejuures ka meetmeid madalama taseme võrgu (comprehensive network) ja üleeuroopalise transpordivõrguga süstemaatiliste ühenduste rajamiseks piirialadel;

8.

märgib, et keskne ülesanne on seega piiriüleste transpordiühenduste rajamise, edasiarendamise või nende taasavamise jaoks vajaliku rahalise toetuse kogumine ja selle pakkumine, liikudes riikide ühetaolisema kohtlemise poole kaasrahastamise korra osas. Liikmesriikidel on tööde rahastamisel siiski oluline roll;

9.

tõstab esile, et üleeuroopaline transpordivõrk on Euroopa piirkondade jätkusuutliku arengu seisukohast määrava tähtsusega. Suurem osa rahastamisvahenditest voolab üleeuroopalise transpordivõrgu põhikoridoridesse. Samas ei tohi aga tähelepanuta jätta ka ühendusi kohalike ja piirkondlike madalama taseme võrkudega. Seepärast on oktoobris 2016 Euroopa Komisjoni poolt väljakuulutatud transpordisektori projektikonkursid Euroopa ühendamise rahastust antava finantsabi saamiseks spetsiaalselt piiriülestele ühendustele ülimalt tervitatav esimene samm;

10.

sedastab, et kõnealune Euroopa ühendamise rahastu piiriäärsetele ühendustele suunatud projektikonkurss on hea näide Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Regioonide Komitee, liikmesriikide ja asjaomaste autonoomsete või muude piirkondade institutsioonidevahelise koostöö võimalikust tulemusest piiriäärsete piirkondade ühiste probleemide määratlemisel, võimalike lahenduste kirjeldamisel ja nende probleemide lahendamiseks vajalike vahendite eraldamisel. Sellest koostööst saaks teha järeldusi Euroopa ühendamise rahastu tulevaseks kujundamiseks pärast 2020. aastat ja see võiks olla eeskujuks sarnastele tegevustele teistes ELi poliitikavaldkondades;

11.

leiab, et ELi mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine 2016. aasta lõpus ja käimasolevad arutelud 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika kujundamise üle pakuvad suurepärase võimaluse esitada uusi ettepanekuid, et saada ELi vahenditest toetust piirialadel puuduva taristu rajamiseks. Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega oleks parim lahendus võimaldada kõnealuse taristu (sh väikesemahulise taristu) rahastamist piiriülese koostöö programmide raames (Interreg A), mille vahendite mahtu tuleks vastavalt suurendada;

12.

toob välja, et uurimuses „The potential of closing missing links of small scale infrastructure in Europe’s border regions for growth and employment“  (2) tuuakse välja suur hulk juhtuuringuid, mis seda seisukohta toetavad;

13.

märgib, et piiride ääres asuvaid piirkondi vaadeldakse tihti kui perifeeriaid, ent need võivad olla majanduslikud sõlmpunktid. Tõhusalt toimiv liikuvussüsteem on seejuures piirkondliku majanduskasvu, territoriaalse ühtekuuluvuse ja piiriüleste funktsionaalsete piirkondade potentsiaali väljaarendamise eeltingimus. Just piirialadel on võimalik veel majanduskasvust ja töökohtade loomisest suurt kasu saada;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et palju piirialasid saavad piiriülesest kaubandusest kasu. Taristu tõhusam arendamine ja parema kvaliteediga maantee-, raudtee- ja veetranspordi ühendused võiksid kaudselt aidata lahendada sotsiaal-majanduslikke probleeme, mh vähendada töötuse määra ja parandada elanike elukvaliteeti. Kõnealuseid aspekte tuleks võtta esmajärjekorras arvesse piirialadele suunatud rahastamismehhanismi kasutamisel;

15.

on seisukohal, et turism võib toimida taristu parandamist edasiviiva jõuna. Teisalt võib taristu parandamine omakorda viia ka turismi kasvuni. Selliseid katalüsaatoreid tuleks kasutada arengu huvides. Eelkõige tuleks pöörata tähelepanu piiriüleste jalgrattateede võrgustiku tähendusele turismi edendamisel;

16.

nendib, et piiriüleste ühenduste puhul võib turu nõudluse teke võtta kauem aega. Kõrgemate kuludega kaasneb ka haavatav kulude-tulude tasakaal, seda eelkõige algusperioodil. Projektide finantskorralduse juures tuleb sellega arvestada. Projektide finantskorraldus on ülima tähtsusega ka investeeringute tasuvuse seisukohalt ning seetõttu, et see mõjutab piiriülese koostöö ja transpordiarenduse programmide raames tehtud taristuinvesteeringute majandustegevust. Projektide seisukohalt on määravad tegurid ka rahastamisallikate erinev kombinatsioon, omaosaluse suurus, tegevuse rahastamise määr ja konsortsiumipartnerite kulud. Kõiki neid elemente arvesse võttes pooldab komitee seda, et kui transpordikorralduses tehtavad muudatused on mõlema asjaomase riigi jaoks märkimisväärsed, määratletaks iga piiriala jaoks suunised ja ühtsed eeskirjad kõigile liikmesriikidele, et veelgi tõhustada projektide rahastamiskõlblikkust;

17.

rõhutab, et puuduvate lülide loomine kujutab endast taristu rajamist, aga ka teenuste, nagu uue ühistranspordi- ja kaubaveoühenduse võimalikuks muutmist. See võib väljenduda ka juba olemasoleva ühenduse taasavamises. Seejuures on uute ühenduste teostatavuse juures domineeriv roll turunõudlusel;

18.

leiab, et puuduvate piiriüleste ühenduste rajamisel on vaja terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab nii kaubavedu kui ka reisijatevedu ning kõiki transpordiliike: maanteed, raudteed ja veeteed. Erilist tähelepanu tuleb pöörata piiriülesele takistusteta piletimüügile ja reisiteabe edastamisele, soodustades transpordiliikide koostalitlusvõimet. Selleks oleks esmatähtis kaasata erinevad kõnealuseid liiklusühendusi käitavad – eriti riigisektorisse kuuluvad – ettevõtjad, aga ka liikmesriigid ja piirkonnad vastavalt nende pädevusele ning kooskõlastada nende tegevust;

19.

leiab, et esimene samm on piirialade ühistranspordivõrkude sõiduplaanide parem teineteisega vastavusse viimine. Teine samm võiks olla ühistranspordi piiriüleste kontsessioonide realiseerimine;

20.

märgib, et piirialadel võib olla oluline roll ka aeglasel transpordil, näiteks jalgratastel. Jalgrattasõit täiendab paljudel juhtudel ühistransporti, eelkõige ummikutega võitlevates linnades leiab see üha laiemat kasutamist ja on konkurentsivõimeline. Selleks on vaja piiriülest lähenemist ja hea kvaliteediga jalgrattataristu piiriülest võrku. Jalgrattateede võrgustikuga seotud transpordi arendamine aitab parandada ka juurdepääsu turismisihtkohtadele ning seepärast võib seda käsitleda sotsiaalse ja majandusliku eesmärgina;

21.

nendib, et majanduslikult pigem vähem arenenud piirkondades ja maapiirkondades on soovitatav kasutada terviklikku lähenemist, et kõrvaldada sel viisil takistused ligipääsul töökohtadele ja rajatistele;

22.

rõhutab, et piiriületuspunktid ei pea asuma üksnes peamisel taristuvõrgul, vaid võivad olla ka madalama tasandi võrkudel. See muudab võimalikuks sujuvama liikumise elu- ja töökoha vahel ning võimaldab töötada teisel pool piiri asuval töökohal. Sujuva liikuvussüsteemi rajamiseks on vaja tihedamat piiriülest koostööd kõigi valitsustasandite ja asjaomaste partnerite vahel;

23.

märgib, et see nõuab ka Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Regioonide Komitee ja liikmesriikide ühist poliitilist algatust, mis võiks sisaldada järgmisi elemente:

24.

pakub välja, et kõnealuse algatuse osa võiks olla ühine piiriäärsete alade transporditaristut ja tegevusstandardite ühtlustamist puudutavate investeerimisprojektide register. Selle üle võib järelevalvet teostada ja seda toetada poliitilisel tasandil.

Euroopa Komisjonis võib algatusi, teadmiste vahetamisi ja piiriüleseid liikuvusprobleeme käsitlevat koostööd ning investeerimisprojektide registrit koordineerida liikuvuse ja transpordi peadirektoraat;

25.

on seisukohal, et algatus Interreg saab olla enam kui rahastamine ning võib lihtsustada ka piiriülese taristu ja rajatiste paremat kavandamist. Koostöö Interreg A raames võib olla oluline piiriüleste liikuvusprobleemide teemal konsulteerimisel ja nende lahendamisel;

26.

leiab, et investeeringute rakendamisel tuleks rohkem kasutada Euroopa territoriaalse koostöö rühmitust (ETKR). Sellel on samuti eelised transporditaristu piiriüleste osade arendamisel;

27.

on veendunud, et kodanikke tuleb juba varakult kaasata piiriüleste projektide arendamisse. See on põhimõttelise tähtsusega projektide õnnestumise seisukohast ja aitab kaasa omaksvõtule. See suurendab ka kodanike arusaamu piirialadel peituvatest võimalustest;

28.

märgib, et piiriüleste ühenduste arendamisel tuleb arvestada sellega, et suhtumine avatud piiridesse on muutumas. Põhjustena võib nimetada pagulaskriisi, töötust ja pead tõstvat natsionalismi;

29.

leiab, et tuleb toetada algatusi elanike integreerimiseks ühiseid piire omavate ELi liikmesriikide piirialadel ja samuti ELi naaberriikide piirialadel. Transpordiühenduste loomise edendamine võiks aidata kaasa rahvaste vastastikusele mõistmisele. Kõnealused parandused viiksid kodanike ja ettevõtjate vastastikuse lähenemiseni, mis mõjutaks positiivselt kodanike elukvaliteeti mõlemal pool piiri;

30.

nendib, et taristute piiriülese ühendamise jaoks ja ühtse toimimisviisi tagamiseks erinevates asjaomastes riikides on hädavajalik tehniliste, õigusloome- ja rahastamisaspektide ühtlustamine. Standardida tuleb eeskätt raudteeliinid ja ühendused, nagu elektrivarustus ja Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS), ning lahendada probleemid, mis on seotud erinevate raudteede rööpmevahe standarditega paljudes Ida-Euroopa riikides. Tehniliste aspektide ühtlustamisega seoses tuleb mainida ka takistuste kaotamist teabevahetuselt ja teabe levitamiselt ning ühise platvormi loomist kasutajatele teabe edastamiseks, piletite internetimüügiks ja taristuga seotud andmeedastuse ajakohastamiseks. Nende eesmärkide saavutamiseks on esmatähtis kaasata kõnealuste piiriüleste ühenduste küsimustes pädevust omavad raudteetaristut haldavad riigiasutused ja kooskõlastada nende tegevust;

31.

märgib, et lisaks tehnilisele ühtlustamisele vajavad ühtlustamist ka õigusaktid ja lubade andmise menetlused muu hulgas selleks, et kooskõlastada tähtaegu piiriüleste meetmete rakendamiseks. Ühistranspordile piiriüleste kontsessioonide andmine võib mõjuda innustavalt piiriülese liikuvussüsteemi parandamisele. Palju enam tuleb teha koostööd piiriüleste piirkondlike transpordiettevõtete ja piiriüleste transpordiametitega;

32.

on seisukohal, et Luksemburgi esitatud ettepaneku – võtta kasutusele „vahend erisätete kasutamiseks ja kohaldamiseks piirialadel“ – kasutamine ja võimalusel laiendamine võimaldaks lühikeste piiriüleste ühenduste korral rakendada ühe riigi õiguslikke ja tehnilisi sätteid naaberriigis. See vähendaks tehnilisi tõkkeid ja alandaks kulusid. Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma seda Luksemburgi esitatud Euroopa piiriülese kokkuleppe eelnõu piirialadele erisätete kehtestamise kohta, hindama selle võimalikku kasutamist ning esitama ettepaneku, kuidas kokkulepet rakendada;

33.

nendib, et ülisuur osa (95 %) ELi vahenditest (TEN-T-CEF) eraldatakse praegu üleeuroopalise transpordivõrgu põhikoridoridele. Madalama taseme võrkude (comprehensive network) väiksed projektid ja üleeuroopalise transpordivõrguga ühendamise meetmed on küll esmatähtsad konkreetsete probleemide lahendamise ning piiriüleste sidemete ja majandusruumide arengu jaoks, ent ei leia nüüd tihti (kaas)rahastamist, samuti ei rahastata neid riiklikest vahenditest. See on osaliselt tingitud piiriäärsest asukohast. Riigisisestel teedel ja ühendustel on tihti rohkem liiklust;

34.

leiab, et suhteliselt väikeste, omavahel seotud projektide paketid võivad olulisel määral aidata kaasa piirialadel olemasolevate takistuste kõrvaldamisele. Piiriülesed väikesed taristuprojektid peaksid seepärast olema Euroopa tegevuskavas sama olulisel kohal nagu üleeuroopaline transpordivõrk. Lisaks taristumeetmetele tuleks erilist tähelepanu pöörata algatustele teenuste arendamiseks ja piiriäärsete riikide vahel kooskõlastatud algatustele liikuvusnõudluse juhtimiseks, nagu meetmed erasõiduki kasutamise vähendamiseks ja ühistranspordi eri liikide kasutamise või sõidukite ühiskasutuse soodustamiseks. ELi vahendite kõrval vajavad taristuinvesteeringud ka omaosalust. ELi fondidest (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid) rahastatavad väikesed ja suured projektid vajavad ka projektipartnerite panust. Seda panust tuleks liikmesriigi tasandil täiendada eri määral ka riikliku (kaas)rahastamisega, tuginedes liikmesriigis kehtivale pädevuse jaotumisele. Piiriülesed projektid ja konsortsiumipartnerite finantsstabiilsus on tagatised rahastamisvahendite rakendamise ja kogumise õnnestumisele;

35.

on seisukohal, et seoses kaupade liikumisega võib olla mõistlik soodustada meetmeid liikluseeskirjade ühtlustamiseks, rakendades algatusi, et vähendada teatavates liikmesriikides kehtivatest piirangutest tingitud mõju liiklusele, ning edendada raudtee-maantee ühendveoterminalide arendamist piiriülese liikluse lihtsustamiseks;

36.

märgib, et kaasa võivad aidata alternatiivsed rahastamisvahendid ning seejuures on oluline hanke-eeskirjade ja riigiabieeskirjade lihtsustamine. ELi otsevahendite kasutamise kavandamise käigus või kohe projekti arendusetapist alates võib tekkida ebakindlus seoses riiklike ja mitteriiklike üksuste omaosaluste tagamisega. Arvestades taristuinvesteeringute suurt ulatust, võiks kaaluda omavahendite fondi loomist transpordi arendamiseks ja projektide arendamise toetamiseks, samuti ühis- ja riiklike fondide loomist. Piiriüleste koostööprojektide puhul võivad omaosaluse puudumise tõttu tekkida partnerlustel probleemid juba kavandamisetapis;

37.

leiab, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) pakub võimalusi piirialade liikuvus- ja taristuprojektide innovaatiliseks rahastamiseks. Seetõttu tervitab komitee EFSI 2.0-s suurema tähelepanu pööramist enamate piiriüleste ja jätkusuutlike projektide rahastamisele;

38.

EFSI toimib paremini, kui on olemas piiriülesed finantsorganisatsioonid või piiriülene koostöö. Tuleks uurida, kuidas oleks võimalik selleks kasutada ETKRe kui sobivaid struktuure ja kuidas oleks neid võimalik kapitaliseerida, et osutuda abikõlblikuks EFSI ja/või Euroopa Investeerimispanga toetuse saamisel;

39.

nendib, et EFSI raames oleks asjakohane töötada lisaks tagatistele välja ka muud rahastamisvahendid, edendades seeläbi piiriülest huvi pakkuvate meetmete rakendamist, mille kasumlikkus on madal vaatamata nende suurele tähtsusele võrgu ning liikuvuse ja teenuste parandamise jaoks;

40.

arvab, et olemasoleva ja hästi kasutatava raudteetaristu elektrifitseerimine võib olla sobiv projekt EFSI tervikliku lähenemisviisi tarvis;

41.

leiab, et mitte kõik piirialad ei ole ühesuguse iseloomuga ega samal tasemel. On suurlinnalisi piirialasid ja pigem maapiirkondlikke piirialasid. Piisavate ja tõhusate piiriüleste ühenduste realiseerimisele avaldavad mõju ka geograafiline asend ja looduslikud tõkked. Lisaks peaksid need ühendused edendama pigem maapiirkondi või äärealasid, mis asuvad strateegilises kohas, ent millel on üksnes vähe piiriüleseid ühendusi. Piirkondade eri arengutaseme tõttu avaldavad majanduslikud ja sotsiaalsed nähtused ja eeskätt tööhõive olukord märkimisväärset mõju piirialade majandusarenguks tehtavatele jõupingutustele kolmandate riikidega piirnevates piirkondades;

42.

rõhutab, et saarepiirkondades on parvlaevad tihti ainsaks ühenduseks mandriga. Sellele olukorrale tuleb pöörata erilist tähelepanu;

43.

tõstab esile, et erilist tähelepanu tuleb pöörata ka mäestikupiirkondades asuvatele piiriäärsetele aladele, kuna teatud mäestikud kujutavad endast raskelt ületatavaid piiritõkkeid, mis nõuavad spetsiifilist ja kulukat taristut (viaduktid, tunnelid jne). Paremad raudteeühendused mäestikupiirkondades võivad märkimisväärselt kaasa aidata CO2-heidete vähendamisele ja parandada õhukvaliteeti, samuti luua võimalusi turismi arenguks ning anda seega panuse mäestikupiirkondade demograafilisele ja keskkonnaalasele elujõulisusele;

44.

juhib tähelepanu sellele, et piiriüleste projektide arendamisel ja sellekohaste otsuste langetamisel tuleb läbi viia kulude-tulude analüüsid ning ettevalmistused, et tagada arendusprojektide edu. Taristuühendused, nagu näiteks raudteeliin, on tihti väga kallid. Projektide elluviimisel tuleks mõelda ka kehtivatele hanke-, õigus-, finants- ja riskianalüüsi menetlustele, mis on liikmesriigiti sageli erinevad. Otsustusprotsessis tuleb lisaks arvestada ka raudteeühenduse tegevuskuludega;

45.

märgib, et lähtuda ei tohi üksnes lühiajalistest äriprojektidest, vaadata tuleb pigem selliste uute ühenduste strateegilist väärtust, mis võivad kujuneda (äärepoolsete) piiriäärsete alade arengu katalüsaatoriks. Seepärast tuleks piiriüleste projektide puhul kohe taristu kavandamise ja kulude analüüsimise etapist alates arvesse võtta ka liikmesriikides vastu võetud transpordiarendusprojekte ja seonduvaid riiklikke keskkonnakaitse, tehnoloogiauuringute ja innovatsiooni valdkonna arengustrateegiaid ning tagada sidusus nendega.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/25

1.

rõhutab, et sadamalinnad ja -piirkonnad on oluline osa Euroopa Liidu majandusest, mis süveneva globaliseerumise tingimustes avaldab tugevat mõju majanduse elavdamise, suurema tõhususe, innovatsiooni edendamise ja konkurentsivõime tagamise võimalustele pikas perspektiivis;

2.

märgib, et tehnoloogilised muutused tingivad mere- ja siseveetranspordi sektoris sadamatoimingute geograafilise kontsentreerumise ja kahjustavad paljusid väikesi ja keskmise suurusega sadamaid, millega kaasnevad nende majanduslike funktsioonide kadu ning sadamaalade ja vastavate linnaalade käigust äralangemine;

3.

juhib tähelepanu sellele, et liberaliseerimise trend sadamate haldamises on oluline, et aidata suurendada nende tõhusust, mis omakorda toetab Euroopa transpordisektori konkurentsivõimet. Sel taustal võtab komitee teadmiseks liberaliseerimisega seonduvad mured, mis võivad raskendada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist sadamate poolt (nagu ka teiste sadamafunktsioonide täitmist, mis on sadama ja linna vaheliste suhete toimimiseks ja arenguks vajalikud); Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 345 aga sätestab, et aluslepingud ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides ja ELi määrustega ei kohustata sadamate haldamisel kasutama spetsiifilist sadamahalduse mudelit;

4.

on seisukohal, et praegu kohalikul ja piirkondlikul tasandil võetavad meetmed sadamalinnade ja -piirkondade taaselustamiseks, muu hulgas saartel, vajavad intensiivsemat ja eesmärgistatud toetust ühtekuuluvuspoliitika ja muude ELi poliitikameetmete kaudu kooskõlas territoriaalse tegevuskava, linnade tegevuskava, Leipzigi harta ja Amsterdami paktiga ning neist tulenevaid võimalusi kasutades;

5.

tervitab sadamate määruse artiklis 15 kehtestatud tingimusi ning kutsub Euroopa Komisjoni – seadmata kahtluse alla saavutatud kokkulepet – üles andma edasisi suuniseid määruse rakendamiseks. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kaubanduslike sadamatoimingutega tegelevad erakäitajad ning et sadamavaldajatel tuleb nendega konsulteerida sadamate väljaarendamise küsimustes;

6.

kutsub sadamaasutusi, laevandusettevõtjaid, veeteede ameteid, erasektori terminalide käitajaid ning Euroopa ja piirkondlikke ühendusi dialoogile rannikute, saarte ja vesikondade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asutustega, et arendada välja paindlikke kompromisslahendusi, mis aitaksid kaasa igat liiki mere- ja siseveesadamalinnade ja -piirkondade taaselustamisele;

7.

on teadlik, et meresadamad ja eelkõige 104 TEN-T võrgu peamist sadamat on endiselt värav Euroopa majandusruumi ning et nende ühendamine rahvusvaheliselt oluliste sadamate ja sadamalinnadega (nt Hiinas) on Euroopa majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks ning seega ka kaasa jõukuse ja sotsiaalse rahu loomiseks äärmiselt oluline;

8.

tõdeb, et siseveesadamad ja iseäranis 79 TEN-T põhivõrgu ja üldvõrgu siseveesadamat toimivad kohalike ja piirkondlike majanduste sõlmpunktidena. Need on Euroopa siseveeteede koridoride tõhusad mitmeliigilised sõlmpunktid ning ühenduslüli kontinentidevahelise/meretranspordietapi ja maismaatranspordiliikide (raudtee- ja maanteevedu ning siseveetransport) vahel, toimides meresadamate laiendatud väravatena;

9.

toonitab, et mõned Euroopa kohalikud omavalitsused, iseäranis maapiirkondades ja saarekogukondades, tegutsevad ka toimiva sadamavaldajana, kellel on palju erinevaid kohustusi, et toetada rannikuäärseid kogukondi, edendada majandusarengut ja arendada hästitoimivaid ja jätkusuutlikke meresadamaid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad pakkuda üliolulisi avaliku sektori meetmeid sadamate tõhusaks haldamiseks;

10.

teeb vastavaid järeldusi arvukatest empiirilistest uuringutest, milles on kinnitatud ja dokumenteeritud, et sajandite jooksul loodud vastastikused suhted Euroopa sadamate ja sadamalinnade vahel on viimasel ajal suurte muutuste keerises, mis tuleneb aina suurematest kauba- ja reisilaevadest ning arenevast konteinerikaubandusest ja sadamateenuste geograafilisest kontsentreerumisest;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljud Euroopa sadamalinnad ja nendega seotud piirkonnad on vaatamata meretranspordi üldisele suurenemisele kaotanud oma majanduslikke funktsioone ja töökohti ning linnasisesed sadamaalad on maha jäetud;

12.

kordab taas, et majandustsükli praeguse madalseisu ja ebasoodsate prognooside tõttu on tulevase majanduskasvu äärmiselt olulisteks eeldusteks edasine innovatsioon, automatiseerimine, digiteerimine ning uute kontinentaal- ja jätkusuutlike turgude, nt ringmajanduse ja biomajanduse potentsiaali ärakasutamine;

13.

rõhutab vajadust stabiilse investeerimiskliima ning selle järele, et EL jätkaks innovaatiliste projektide ja algatuste rahastamist. Komitee toetab alt ülespoole suunatud algatusi ja ideid, nagu pikaajaline Euroopa siseveetranspordi platvorm kohaliku ja erasektori sidusrühmade ning valitsusasutuste vahel, mille raames toetatakse teadusuuringuid ja innovatsiooni, et parandada sadama ja linna suhteid ning sektori uuendusvõimet;

14.

märgib eelkõige seda, et sadamate loodud positiivsed välismõjud nihkuvad isegi suurimate sadamate puhul globaliseerumise tõttu kõrvalistesse piirkondadesse ja linnadesse (sealhulgas EList väljapoole). Teisalt tervitab komitee varem halvas olukorras sadamate tegevuse mitmekesistamist, tõmmates ligi uusi majandustegevuse vorme, mis avaldavad positiivset mõju kohalikul tasandil;

15.

tuletab meelde, et pidades silmas vajadust vähendada maanteede koormust ja ELi eesmärki viia 2030. aastaks 30 % vedudest maanteetranspordilt üle raudtee- ja veetranspordile (transpordipoliitika valge raamat, 2011, KOM(2011) 144 (lõplik)), võib korralikult väljaehitatud siseveeteede ja siseveesadamate võrk tänu meresadamate ja sisemaa paremale ühendamisele üha olulisemaks muutuda;

16.

tuletab samuti meelde üleeuroopalise transpordivõrgu üldisesse võrku kuuluvate keskmise suurusega sadamate ning ka väikeste sadamate rolli saarte, saarestike ja äärepoolseimate piirkondade majandusarengu toetajana. Neil on samuti tähtis osa ELi territoriaalses ühtekuuluvuses. Sellest tulenevalt peaks neil olema tunduvalt parem juurdepääs rahastamisele Euroopa ühendamise rahastust;

17.

märgib, et mere- ja siseveesadamate suurem tõhusus ja konkurentsivõime, sadamalinnade parem toimimine ning sadamapiirkondade taaselustamine võib olla olulise tähtsusega ELi, selle liikmesriikide ja piirkondade praeguste majanduskasvuprobleemide lahendamise ning globaalse taasindustrialiseerimise juures;

18.

on samuti seisukohal, et sadamalinnade ja -piirkondade tugevam edendamine ja väärtustamine ühtekuuluvuspoliitika ja muude valdkondlike poliitikameetmete raames võivad saada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu katalüsaatoriks ELis;

19.

juhib tähelepanu sellele, et nii mere- kui ka siseveesadamad ja sadamalinnad Euroopas erinevad üksteisest oma suuruse, geograafilise asukoha, potentsiaali ja laadimisprofiili, nendega seotud majanduslike funktsioonide ning sadama tähtsuse poolest vastava linna majandusele;

20.

märgib, et suhted väikeste, keskmise suurusega ja suurte rannikulinnade ning väikeste, keskmiste ja suurte lastikäitlusettevõtjate vahel võivad tekitada erinevaid probleeme, mis nõuavad erinevaid lähenemisviise, ning teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon võtaks nende probleemide lahendamiseks mõeldud poliitikameetmete väljapakkumisel arvesse neid erinevusi ning meremajanduse huvirühmade ja rannikualade kohalike omavalitsuste seisukohti, järgides subsidiaarsuse põhimõtet;

21.

märgib, et sadamate domineerimine sadamalinnade üle ja vastupidi viib üldjuhul ebaühtluseni sadama-sadamalinna struktuuris, mis tuleb kahjuks mõlemale. Seda saaks vältida kooskõlas territoriaalse tegevuskavaga läbi viidavate meremajanduses, tööstuses ja teenindussektoris osalejate ning kommunaal- ja piirkondlike asutuste ühisprojektide abil, mida toetatakse õiguslike ja rahaliste vahenditega koordineeritud valdkonnapõhiste ELi meetmete raames;

22.

on teadlik, et sadamapiirkonnad on erilist tüüpi piirkonnad, kus on äärmiselt väiksesse ruumi koondunud palju majandustegevust ja sellega seotud vajadusi ja huve ja kus moodustuvad komplekssed territoriaalsed, majanduslikud ja sotsiaalsed struktuurid, mis viib paratamatult vastuolude ja konfliktideni, ning see vajab erilist, integreeritud ja partnerlusel põhinevat mitmetasandilist lähenemisviisi;

23.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljud Euroopa sadamad, eriti 19. sajandist pärinevad, on tegelikult sadama- ja tööstuspiirkonnad, kus suured tootmisrajatised sõltuvad vee kättesaadavusest ja töötlevad sadamates käideldavaid tooraineid ja pooltooteid ning kus osutatakse arvukaid teenuseid, mis on seotud laevanduse, lastikäitluse ja muude sadamas läbiviidavate tegevustega, nagu kalapüük ja vesiviljelus, puhkus ja energiatootmine;

24.

osutab vajadusele tagada sama halduspiirkonna sadamate tegevuse hea koordineerimine, aga ka tihedam koostöö sama rannikulõigu sadamate vahel, sõltumata sellest, millise piirkonna alla nad kuuluvad;

25.

rõhutab vajadust parandada sadamapiirkondade ja -linnade institutsioonilisi suhteid ning soovitab luua sadama ja linna integratsioonikomisjonid, järgides häid tavasid Euroopa suurtes sadamalinnades, kus on loodud sellised komisjonid, milles on esindatud kohalik omavalitsus, piirkondlik omavalitsus ja sadamavaldaja;

26.

innustab TEN-T koridoride teemalisi Euroopa foorumeid käsitlema sadamalinnade ja -piirkondade vahelisi suhteid ning soovitab luua eriplatvormid transpordisõlmedena käsitletavate sadamalinnade jaoks;

27.

rõhutab, et sadamalinnade ja -piirkondade moderniseerimise integreeritud lähenemisviisi abil tuleb arvesse võtta arvukaid tegureid: sadamalinnade strateegiline haldamine, sünergia sadamalinnade vahel ning konstellatsioonis sadam-sadamalinn-rannikupiirkond, avalikud stiimulid ja investeeringud, sadamalinnade ja -piirkondade majandusstruktuuri mitmekesistamine, ühenduste loomine maismaa- ja siseveetranspordiga, ühenduste loomine raudteetranspordiga, keskkonnaprobleemid, sadamate, linnade ja rannikualade ruumiline planeerimine ning sadamate integreerimine linnade ühiskondlikku ellu;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et sadamalinnade tasakaalustatud arengu vajadus eeldab innovaatilisi ja terviklikke lahendusi, mis peavad olema kooskõlas ELi integreeritud linnaarengu põhimõtetega ning milles tuleb arvesse võtta nende piirkondade majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte;

29.

sedastab järgmist: tänapäevased konteiner- ja massiterminalid tekivad järjest enam väljaspool sadamapiirkondi, mis asuvad linnas või sageli isegi kesklinna läheduses. Seega on sadama ja linna vaheline sünergia muutumises, kuid ei nõrgene, eelkõige seoses sadamate ja sisemaa vaheliste ühendustega, telekommunikatsiooni- ja elektrienergiataristutega, ligipääsuga linnades pakutavatele teenustele, kvalifitseeritud tööjõule, turvalisuse tagamisele, spetsialiseerunud sadamateenustele ja ettevõtete raamtingimustele;

30.

rõhutab, et uurida ja tugevdada tuleks sünergiaid sadamate ja linnade vahelistes suhetes. Asjaomastel juhtudel võivad kasulikeks vahenditeks osutuda mittesiduvad ELi strateegilised meetmed, nagu mõistlike tingimuste loomine kogemuste vahetamiseks, teavitus, tegevusjuhendid, suunised jne;

31.

märgib, et sadamapiirkonnad, kus lastikäitlust või tööstustegevust veekogu ääres on piiratud või see on lõpetatud, kujutavad endast ühest küljest märkimisväärset koormust sadamalinnale, teisest küljest aga kätkevad endas suuri arenguvõimalusi, kusjuures sõltub peamiselt suhete laadist sadama ja linna vahel, kumb neist aspektidest peale jääb;

32.

viitab asjaolule, et suletud sadama- ja veekogu ääres asuvad tööstusalad vajavad peaaegu alati kulukat, keerulist ja rasket tehnilist ja ökoloogilist saneerimist ning nendega külgnevad piirkonnad võivad vajada sotsiaalset moderniseerimist, mis on paratamatu eeldus selliste alade investeeringuteks kasutada andmisele. Vajalikuks võivad osutuda investeeringud uuenduste toetamiseks ja muutuste soodustamiseks;

33.

nõuab, et ELi linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti rakendamise käigus tuleb luua vahendid, mis võimaldavad nende alade tehnilise ja ökoloogilise saneerimise õiguslikku ja rahalist toetamist;

34.

märgib, et sadamad on ka maapiirkondade, saarepiirkondade, äärealade ja äärepoolseimate piirkondade olulised majanduslikud, kultuurilised ja ajaloolised elujooned. Kasvu võtmeks on loodus- ja kultuuripärandit maksimeeriva turismi, ristlusreiside ja purjetamistegevuste laiendamine. Pigem maapiirkondades, saarte ja äärealade kogukondades võib linnakeskuste taaselustamisel ja investeeringutel olla veelgi määravam tähtsus;

35.

teeb ettepaneku võimaldada suletud sadama- ja veekogu ääres asuvatel tööstusaladel institutsioonilisi lahendusi, toetudes erimajanduspiirkondadele, kusjuures rahastamise juures tuleb jälgida subsidiaarsuse ja läbipaistvuse põhimõtteid ning riigiabi kohta tuleb kehtestada selged kriteeriumid;

36.

juhib samuti tähelepanu võimalusele kasutada seniseid kogemusi ning Euroopa ja riiklikul tasandil loodud kontseptsioone avaliku ja erasektori partnerluse valdkonnas, pidades eelkõige silmas linnade rannapiirkondi;

37.

tuletab meelde, et sadamad on ELi avaliku transporditaristu üks osa ning nad kuuluvad endiselt peamiselt riikliku või piirkondliku või kohaliku tasandi ametiasutuste haldusalasse, mis kogu ELi tugevamat ja tasakaalustatumat majanduslikku arengut silmas pidades peaks nii ka jääma;

38.

on teadlik, et sadamapiirkondade taaselustamiseks ja sellega seoses ka sadamalinnade majanduse hoogustamiseks on vaja rahalisi vahendeid, mis ületavad suuresti kohaliku eelarve võimalused, seetõttu tuleb osa neist saada erainvesteeringutest ja seega finantsasutustelt. Komitee ärgitab kindlalt iga tasandi ametiasutusi kõikjal Euroopas tagama poliitikameetmete kogumi, mis tõmbaks selliseid investeeringuid ligi. Sel moel oleks kohalikke eelarveid – ja iseäranis selliseid, mis on tõsise surve all – võimalik sihipärasemalt kasutada juhtudel, mil turujõud üksi ei suuda pakkuda asjakohast lahendust;

39.

rõhutab, et tasakaalu saavutamiseks üldhuvi ja erahuvi vahel ning tulenevalt ELi sadamate ja sadamapiirkondade erinevast tähtsusest, samuti võttes arvesse erinevaid arengutasemeid, tuleb toimimisviis otsustada üksikjuhtumite kaupa ning püüda saavutada kompromisse, mis on kõigile osalejatele kasulikud;

40.

kutsub Euroopa Komisjoni üles otsima lahendusi, et võimaldada erainvesteeringuid sadamapiirkondadesse, kusjuures tuleb tagada majanduslik vabadus, majanduses osalejate võrdne kohtlemine, finantsalane läbipaistvus ja selged kriteeriumid riigiabi kohta ning tuleb võtta arvesse kohalikke ja piirkondlikke huve;

41.

märgib, et paljude Euroopa sadamate ja sadamalinnade positsioon riiklikus ja piirkondlikus asustus-, transpordi- ja majandusstruktuuris on jätkuva globaliseerumise ning mere- ja maismaatranspordi tehnoloogiliste arengute tõttu muutunud;

42.

on arvamusel, et need muutused ei põhjusta mitte ainult majanduslike aluste nõrgenemist, vaid ka linnade ja kohalike kogukondade funktsionaalset mitmekesistumist, mis tekitab vajaduse suletud sadama- ja veekogu ääres asuvate tööstusalade moderniseerimise järele; rõhutab, et sadamate ja sadamapiirkondade uued majanduslikud funktsioonid ei nõua alati asendit rannikul, kuid investorid valivad selle asendi siiski seetõttu, et see tagab linnasisese hea kättesaadavuse ja taristud ning on maastiku ja kultuuri mõttes huvipakkuv;

43.

juhib tähelepanu eelkõige sellele, et paljud Euroopa sadamad, nii mere- kui ka siseveesadamad, kätkevad endas olulisi kultuuriväärtusi, mistõttu on nende eriliste omaduste tõttu vaja võtta konkreetseid meetmeid Euroopa kultuuripärandi säilitamise programmide ja projektide raames;

44.

on seisukohal, et suletud sadama- ja veekogu ääres asuvate tööstusalade moderniseerimise programmide ja vahendite raames on vaja toetada nii erasektori kui ka avalikke projekte, mis on suunatud nende alade paremale kasutamisele, ka siis, kui need projektid ei ole seotud merendusteema ning veetranspordiga;

45.

märgib, et arengu takistused, millega Euroopa meresadamad silmitsi seisavad, tulenevad märkimisväärses osas puudulikust transpordiühendusest sisemaaga, mis on transpordi- ja logistikaahelate tõhusust takistav tegur. Seepärast ergutab komitee sadamaid ja sadamaalasid kõigi muude transpordiliikidega, eeskätt raudteetranspordiga, paremini ühendama ja võõrustama lisaväärtust andvaid tegevusi, et aidata kaasa oma territooriumide jätkusuutlikule arengule;

46.

rõhutab asjaolu, et integreeritud logistika seisukohast eeldab tõhusa transpordivõrgu rajamine tingimata logistikakeskuste loomist sisemaal kaupade ladustamiseks, sorteerimiseks ja säilitamiseks ning ühendvedude vajaduste rahuldamiseks;

47.

on arvamusel, et Euroopa Komisjon peaks eelkõige õigusraamistiku loomisega, aga ka uute finantsvahendite abil toetama projekte, mis on suunatud olemasolevate ja planeeritud sadamate ja sisemaa, kõrvaliste, äärepoolseimate ja saarepiirkondade ühenduvuse parandamisele; selleks tuleks moderniseerida olemasolevaid transpordiühendusi TEN-T ja TEN-R ning samuti üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) ja üleeuroopalise telekommunikatsioonivõrgu (TEN-TELE) raames, kusjuures linna- ja linnalähitranspordis tuleb arvesse võtta sadamalinnade vajadust ja nende huvisid;

48.

märgib, et iseäranis sadamatega rannikupiirkondadel on nende loodusvarasid arvestades suur potentsiaal kujuneda taastuvenergia, jätkusuutliku turismi ja loomemajanduse tipptasemekeskuseks. Ent rannikupiirkonnad asuvad sageli äärealadel ja äärepoolseimates piirkondades ning nende ühendamine ELi ühtse turu ja oma piirkonna ülejäänud osaga nõuab taristu arendamist;

49.

sedastab, et sadamate käitamine ja väljaehitamine viib arvukate keskkonnaprobleemideni, mis ei puuduta mitte ainult sadamalinnu, vaid kogu rannikupiirkonda tervikuna; siia kuuluvad näiteks ranniku ja selle hoonestamise tasakaalu rikkumine, veereostus, veeökosüsteemide hävitamine ning kohalikul tasandil (ohtlike) jäätmete tekkimine, bakteritega saastatuse, müra ja ohtlike ainete heidete oht;

50.

juhib tähelepanu asjaolule, et suletud sadama- ja veekogu ääres asuvad tööstusalad on üldjuhul tugevalt saastunud ning vajavad ökoloogilist saneerimist, mille jaoks erinevate tasandite keskkonnaprogrammide ja -projektide, sealhulgas keskkonnakaitseprogrammide ning mere ja jõekallaste kaitse programmide raames tuleks eraldada konkreetseid toetusi. See kehtib eelkõige naftakäitlusterminalide, naftasaaduste, maagaasi ja selle töötlemisrajatiste puhul, mis kujutavad endast erilist keskkonnariski;

51.

rõhutab, et uute lastikäitlusterminalide ehitus, tavapäraselt olemasolevatest sadamapiirkondadest kaugel, toob reeglina kaasa märkimisväärseid keskkonnakahjusid, mis nõuab eriti üksikasjalikku kavandamist koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ühiskonna huvigruppide ja keskkonnaorganisatsioonidega, et hoida need kahjud võimalikult väiksed ja vajadusel tagada keskkonnakahjude heastamise meetmed;

52.

märgib, et riskihindamise ja ohutusjuhtimise süsteemid töötajate toetamise raames on ülitähtsal kohal sadamate ja jahisadamate töö jätkumiseks. ELi sadamad ja neid ümbritsevad alad ei saa endale sellealast mainekahju lubada;

53.

tuletab meelde direktiiviga 2014/94/EL kehtestatud uusi nõudeid sadamates taristu rajamise kohta alternatiivsete kütuste jaoks, kohustades tegema veeldatud maagaasi ja elektrienergia kai ääres kättesaadavaks 31. detsembriks 2025. Kõnealused uued sätted on täielikult õigustatud keskkonna ja sadamalinnade elanikkonna tervise seisukohast, ent need vajavad ELi rahalist toetust, mis tuleks lisada transpordipaketti juba käimasolevas etapis, ent kindlasti järgmisel, 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil;

54.

juhib tähelepanu sellele, et keskkonnaprobleeme tuleks võtta arvesse kõigis ELi programmides ja projektides sadamalinnade ja -piirkondade taaselustamiseks, kooskõlas programmide ja projektidega, mis on suunatud keskkonna kaitsmisele ning eelkõige merekeskkonna ja veeökosüsteemide kaitsele;

55.

juhib tähelepanu asjaolule, et ajalooliselt kujunenud sadamapiirkonnad külgnesid vastavalt tollastele tehnilistele ja majanduslikele tingimustele tavaliselt vahetult kesklinnaga ja kujutasid endast mõnikord isegi selle kõige atraktiivsemat osa;

56.

viitab asjaolule, et arvukate Euroopa linnade keskused vajavad paljude funktsioonide äärelinna paigutumise tõttu tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalset moderniseerimist, et muuta neid atraktiivsemaks elanikele, kaubandus- ja toitlustusettevõtetele, kultuuriasutustele ning avalikele ja kodanikuühiskonna institutsioonidele;

57.

on seisukohal, et saneerimist vajavate linnakeskuste ning suletud sadama- ja veekogu ääres asuvate tööstusalade jaoks on vaja välja töötada tervikkontseptsioon, kuna mõlemad vajavad moderniseerimist ja toetust kooskõlas linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti põhimõtetega;

58.

rõhutab, et kohaliku elanikkonna kaasatus ja vähemalt osa ümberehitatud tööstusala muutmine avalikuks ruumiks, mida kasutavad nii alalised elanikud kui ka turistid, on selliste projektide edu suhtes määrava tähtsusega;

59.

tuletab meelde, et sadamaalade saneerimisel peaks rohkem toetuma ELi programmidele ja projektidele, liikmesriikidele ja piirkondadele, kes avaliku ruumi kujundamise ja kohaliku elanikkonna eest hea seisavad;

60.

on arvamusel, et sadamalinnade ja -piirkondade edukaks moderniseerimiseks on vaja tihedat koostööd kõigi (avaliku ja erasektori ning ühiskondlike) huvigruppidega ning innovatiivseid lahendusi rannikualade strateegilise ja ruumilise planeerimise alal kohalikul ja piirkondlikul tasandil seoses merealade, siseveekogude, sadamalinnade ja veekogude ääres asuvate piirkondadega;

61.

on seisukohal, et ebaühtlased eeskirjad ja menetlused strateegilise ja ruumilise planeerimise ning sadamapiirkondade haldamise kohta muudavad nende taaselustamise märgatavalt raskemaks, mistõttu on vaja toetust, kogemuste vahetust ja vajadusel mittesiduvat reguleerimist ELi tasandil;

62.

nõuab, et ELi linnade tegevuskavas võetaks arvesse linnade geograafilisi ja funktsionaalseid erinevusi ja eriti sadamalinnade spetsiifilisi arenguprobleeme, mida tuleks rakendamisega seotud järgneva töö käigus parandada;

63.

tunneb heameelt selle üle, et mõlemas dokumendis on arvesse võetud partnerluspõhimõtet ning väga olulist kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, teadmiste ja innovatsiooni edendamisega tegelevate institutsioonide ning majanduse kaasamist;

64.

on seisukohal, et kuigi sadamate ja sadamalinnade probleemide eest vastutavad eeskätt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, võib tõhusal koostööl ELi tasandil olla eeliseid. Oluline on jätkata erinevate Euroopa võrkude – TEN-T, TEN-E ja TEN-TELE – arendamist, pöörates erilist tähelepanu transpordiühenduste moderniseerimisele, seades prioriteediks üleeuroopalise raudteevõrgu ning välistamata sealjuures uute loomist;

65.

soovitab transpordi, meremajanduse ning merekeskkonna ja vees asuvate elupaikadega seotud ELi meetmete juures arvesse võtta ELi sadamate ja sadamalinnade arenguväljakutseid;

66.

soovitab lisaks sellele võtta linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti rakendamise edasiste meetmete juures arvesse sadamalinnade toimimise ja arengu eripärasid;

67.

soovitab laiendada ja parandada äärealadel sadamate ja sadamalinnade raudteeühendusi;

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/32

1.

tervitab teatist uue partnerlusraamistiku loomise kohta, sest selles rõhutatakse asjaolu, et rändeprobleem on keeruline ja sellega tuleb tegeleda eri tasanditel. Komitee märgib, et varjupaik on põhiline inimõigus, mida kaitstakse rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste kohustusega, mis on kõigile liikmesriikidele siduvad. Seepärast kutsub komitee ELi ja liikmesriike üles looma turvalised ja seaduslikud rändevõimalused, nagu humanitaarkoridorid, viisade väljastamine humanitaarkaalutlustel ja tõhustatud perekonna taasühinemine. Liikmesriigid peaksid uurima varjupaigataotluste esitamise võimaldamist oma saatkondades ja konsulaatides;

2.

tunnistab, et teatis hõlmab uuenduslikku lähenemisviisi, mille aluseks on eelkõige koostöö kolmandate riikidega, võttes arvesse nii ELi kui ka partnerriikide huve, et tagada rände parem haldamine;

3.

toetab ja tunnistab asjaolu, et EL peab tegutsema üksmeelselt ning kaasama kõiki asjaomaseid sidusrühmi ja institutsioone. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad osaleda ja peaksidki osalema ühistes püüdlustes ELi ja riiklikul tasandil ning kolmandate riikidega, et viia ellu terviklikke rändealaseid partnerlusi (kokkulepped), eriti kui tegemist on piirkondade ja omavalitsustega, kus on suur kogukond partnerlusraamistikuga hõlmatud riikidest;

4.

nõustub, et vaja on oluliselt rohkem tegutseda, kuna EL seisab endiselt silmitsi humanitaarkriisiga. Kolmandad riigid ja ELi partnerid annavad peavarju miljonitele oma kodudest lahkuma sunnitud pagulastele, kellest suur osa on saatjata alaealised, ja paljudele majanduslikel põhjustel Euroopasse pürgivatele rändajatele. Sellega seoses tuleb ELi ja kolmandate riikide rahvusvahelisele koostööle lisada uus mõõde ja võtta kasutusele lisavahendid, mis on kohandatud nii, et need vastaksid hästi hiljutistele ja tulevastele rändealastele väljakutsetele;

5.

kutsub komisjoni üles julgustama kõiki osalisi – liikmesriike, ELi institutsioone ja peamisi kolmandaid riike – tegema koostööd rändevoogude korrastamiseks ning selleks, et vältida inimsmugeldajate ja inimkaubitsejate haardes olevate varjupaigataotlejate ja dokumentideta majanduslikel põhjustel rändajate ohtlikke merereise. Samas on komitee teadlik sellest, et on vaja kiiresti tegutseda ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjuste käsitlemise ja kõrvaldamise nimel päritoluriikides. Rahvusvahelise, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi koostöö on väga oluline Euroopa ühise rändepoliitika praktikas rakendamiseks kooskõlas Euroopa rände tegevuskavaga;

6.

tunnistab, et rände- ja arengupoliitika on omavahel tihedalt seotud. See seos on olnud 2015. aasta septembris New Yorgis otsustatud ÜRO 2015. aasta järgse arengukavaga seotud arutelude üks olulisemaid teemasid. Rände haldamist tõhusal ja inimlikul viisil tuleb pidada tegevuskava eduka rakendamise jaoks ülioluliseks. Komitee on teadlik turvalise, korrakohase ja seadusliku rände eelistest ja võimalustest rändajate ning päritolu-, transiidi- ja sihtriikide jaoks. Lisaks rõhutab komitee, kuivõrd oluline on võõrsil elavate kogukondade kaasamine päritoluriigi arengusse. Komitee on samuti teadlik ebaseadusliku rände kahjulikust mõjust rändajatele ning päritoluriikide kohustusest oma kodanikke tagasivõtmise ja tagasisaatmise menetluste raames tagasi võtta kooskõlas ELi tagasisaatmisdirektiivi ja rahvusvaheliste instrumentidega;

7.

väljendab veel kord toetust 2015. aastal esitatud Euroopa rände tegevuskavale, milles on toodud esile mitmesugused meetmed, mida on vaja võtta üheaegselt, et käsitleda nii praeguste rändeprobleemide väliseid kui ka sisemisi aspekte. Välistegevuskavas keskendutakse partnerlussuhetele kolmandate riikidega, et edendada usaldusväärseid ja saavutatavaid eesmärke vähendada põgenema sunnitud inimeste arvu, võttes arvesse ebaseadusliku rände algpõhjusi;

8.

nõustub, et lisaks meetmetele, mida EL on juba võtnud, nagu Valletta tippkohtumine, ELi ja Türgi avaldus, kõrgetasemelised dialoogid rändeküsimustes, läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika ja Lääne-Balkani riigijuhtide kohtumine, on vaja veelgi tugevdada ELi strateegilist pikaajalist lähenemisviisi kolmandate riikide suhtes ning parandada sidusust ja kooskõlastamist ELi liikmesriikidega. Vaja on koordineeritumat, süsteemsemat ja struktuursemat lähenemisviisi, et võimalikult suurendada liidu sise- ja välispoliitika koostoimet ja mõjujõudu. Samuti tuleks tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsejuurdepääs Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahenditele ja teistele Vahemere piirkonda puudutavatele rahastamisvahenditele;

9.

nõustub, et lisaks ebaseadusliku rände ja ebaseadusliku ELi sisenemise võimaluste vähendamisele peab EL tugevdama päritoluriikidega sidusat, usaldusväärset ja tõhusat tagasivõtmis- ja tagasisaatmispoliitikat, millesse kaasatakse ka sisserändajate kogukonnad ELi liikmesriikides, järgides inimõigusi ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, võttes siiski arvesse päritolu- või transiidiriikide tegelikku suutlikkust tagada tagasivõetavate või -saadetavate isikute õigused;

10.

kutsub üles looma rahvusvahelist kaitset taotlevate inimeste jaoks kolmandates riikides esmase vastuvõtu keskused, piiramata seejuures rahvusvahelist kohustust pakkuda kaitset varjupaigataotlejatele ja kõigile neile, kellel on õigus teistele rahvusvahelise kaitse vormidele nende ELi sisenemise seaduslikkusest sõltumata. Need esmase vastuvõtu keskused tuleks luua kolmandates riikides, neid peaksid haldama EL ja rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet) ning nende ülesanne peaks olema kontrollida varjupaigataotluste põhjendatust. Neile, kellele on antud varjupaigaõigus või õigus rahvusvahelisele kaitsele, tuleb võimaldada tavapärase transpordivahendi abil reis nende valitud Euroopa riikidesse, et vältida ülesõitu inimkaubitsejate merekõlbmatute laevadega;

11.

nõustub, et Euroopa Liit peab avama teed inimeste seaduslikuks ELi sisenemiseks – olgu rahvusvahelise kaitse taotlemise või töö-, haridus-, teadustegevus- või investeerimisvõimaluste otsimise eesmärgil;

12.

palub ELil ja komisjonil nõuda paremat koostööd inimkaubitsejate ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate vastu võitlevate mitmesuguste organite ja asutuste vahel, nagu Frontex, NATO, operatsiooni EUNAVFOR MED osalised ja Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastane Euroopa keskus, ning luureandmete paremat jagamist nende asutuste ja liikmesriikide asutuste vahel;

13.

kutsub ELi üles andma täiendavat abi sellistele organisatsioonidele nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, kes abistavad selliste rändajate tagasipöördumisel, kes jõuavad transiidiriikidesse ja mõistavad siis, et neid on petetud, või lihtsalt ei soovi ELi edasi liikuda;

14.

väljendab heameelt, et partnerlusraamistiku lõppeesmärk on ühtne ja sihipärane tegevus, mis tähendab liidu ja tema liikmesriikide koordineeritud tegutsemist rahastamisvahendite, abivahendite ja mõjujõu koondamiseks, et luua kolmandate riikidega laiahaardelised partnerlused (kokkulepped) rände paremaks haldamiseks, järgides täielikult kõigi partnerite humanitaar- ja inimõigustealaseid kohustusi;

15.

toetab täielikult lühiajalist eesmärki päästa inimelusid Vahemerel ning kutsub üles seadma pikaajalise eesmärgi teha koostööd partnerriikidega, et vältida ohtlikke merereise organiseeritud kuritegelike jõukude kontrolli all. Komitee toetab eesmärki pakkuda stiimuleid päritoluriikidesse tagasipöördumiseks ja tagasivõtmiseks ning võimaldada rändajatel ja pagulastel jääda oma kodule võimalikult lähedale. Esmajärjekorras tuleks tegeleda haavatavate varjupaigataotlejate ja eelkõige saatjata alaealistega, kelle parimad huvid peaksid alati olema esmatähtsad kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega. Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles jätkama saatjata alaealiste küsimuse käsitlemist rändeprotsessis, mille juhtimine on sageli piirkondade pädevuses. Komitee ootab kannatamatult komisjoni uut üldstrateegiat, mis täiendab saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (2011–2014), nii et võetakse arvesse kadunud ja saatjata laste olukorda;

16.

kordab taas ELi kohustust lahendada pikaajalised majanduslikud, sotsiaalsed ja demograafilised ning tööjõu puudujäägi probleemid ELis uue sihipärase seadusliku rände poliitika abil kooskõlas ELi rände tegevuskava ja teiste oluliste rändepoliitika instrumentidega. Seda on võimalik ka teha, toetades pikaajaliste elanike õigustatud püüdlusi osaleda avalikus ja poliitilises elus ja anda sellesse panus. Ränne kolmandatest riikidest võib tagada ELi majanduse jätkusuutliku kasvu ning Euroopa vajab kvalifitseeritud inimesi, et tagada ülemaailmne konkurentsivõime. Samal ajal kardavad partnerriigid ajude äravoolu. Korduvränne võiks olla lahendus ajude äravoolu ohu vältimiseks partnerriikides;

17.

tuletab nõukogule meelde, et komitee saab hõlbustada dialoogi ja koostööd rändajate päritolu- ja transiidiriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega näiteks praeguste tööorganite ja platvormide (ARLEM, CORLEAP, ühised nõuandekomiteed ja töörühmad) kaudu. See koostöö on vajalik tingimus, et rakendada lahkumiseelseid meetmeid, mis valmistavad rändajaid ette enne seaduslikult ELi sisenemist või pagulasi enne ümberasustamist neid praegu võõrustavatest partnerriikidest (nagu Türgi, Liibanon ja Jordaania);

18.

soovitab lihtsustada teabevahetust ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning majanduslikel põhjustel rändajate päritoluriikide vahel, mis aitaks oluliselt vähendada ebaseadusliku rände stiimuleid. Selline teabevahetus peaks hõlmama teadlikkuse suurendamist tagasivõtulepingutest, ELi jõuda soovijate teavitamist tegelikest töövõimalustest ELi liikmesriikides, ebaseaduslike rändeteede kasutamise ohtudest, rahvusvahelise kaitse eeskirjade tegelikust olukorrast, mis on sageli moonutatud, et meelitada rändajaid usaldama end inimkaubitsejate kätte, tööhõivevõimalustest, olemasolevatest sotsiaaltoetustest jne;

19.

nõustub, et ELi arengupoliitika peaks hõlmama positiivseid stiimuleid, mis toovad kasu riikidele, kes täidavad oma rahvusvahelist kohustust võtta vastu omaenda kodanikke, ning neile, kes teevad koostööd kolmandatest riikidest pärit rände haldamisel ja kes võtavad meetmeid konfliktide ja tagakiusamise eest põgenevate inimeste nõuetekohaseks vastuvõtmiseks;

20.

nõustub, et uue lähenemisviisi edu tagamiseks on partnerriikide jaoks vaja välja töötada nii positiivsed kui ka negatiivsed stiimulid. Samas tuleb leida hoolikalt läbimõeldud tasakaal rände haldamise stiimulite ja ELi ülemaailmse arenguabi vahel. Abi ei tohiks sõltuda täielikult kolmandate riikidega sõlmitud tagasivõtulepingute kohustuste täitmisest, kuna see võib ohustada säästva arengu eesmärkide saavutamist ja Lissaboni lepingust tulenevat ELi kohustust kaotada ülim vaesus ja ebavõrdsus. Tuleks selgelt eristada liikmesriikide suutlikkust ja tahet teha rände haldamisel ELiga koostööd, kuna need on põhimõtteliselt erinevad. Selles osas on komitee seisukohal, et ametliku arenguabi kasutamisel tuleks keskenduda julgeoleku- ja piirihalduse valdkonna projektidele ainult siis, kui need toovad abisaajatele selget kasu. Partnerriigid, kes ei ole suutelised rändekorda rakendama, peaksid sellegipoolest saama kasu ELi rändekokkulepete toimivuse saavutamisele suunatud rahalistest ja muudest vahenditest;

21.

kutsub seepärast ELi üles arendama kolmandate pooltega kohandatud partnerlusi, mis kajastaksid tõepoolest nende vajadusi, muresid ja suutlikkust, arvestades et eri partnerite probleemid ja tingimused on erinevad;

22.

julgustab ELi liikmesriike, kellel on konkreetsete riikidega traditsiooniliselt tihedad (ajaloolised, kultuurilised, majanduslikud jms) sidemed, kasutama neid sidemeid koostöö edendamiseks nende riikidega ja nende riikide vahel, et edendada tagasipöördujate tagasivõtmist ja taasintegreerimist;

23.

julgustab Euroopa Komisjoni viima esimesel võimalusel lõpule 2015. aastal toimunud Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisele järgnenud uute partnerlusprioriteetide seadmine Jordaania ja Liibanoniga. Enamik viiest miljonist Süüria pagulasest viibib Liibanonis, Jordaanias ja Türgis. Jordaanias on praegu iga üheksas inimene Süüria kodusõja pagulane: 6,7 miljonist elanikust peaaegu 700 000. Liibanonis on see näitaja 4,6 miljonist elanikust 1,1 miljonit ja Türgis 79,5 miljonist elanikust üle 2,5 miljoni;

24.

väljendab muret pagulasi käsitleva ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta kokkuleppe pärast, eriti seoses mitme tõsise inimõiguste probleemiga varjupaigataotlejate kinnipidamisel esmase vastuvõtu keskustes Kreeka Egeuse mere saartel, aga ka arvestades varjupaigataotlejate tagasisaatmist Türki kui esimesse varjupaigariiki või turvalisse kolmandasse riiki, ning seoses kartusega, et Türgi võib saata pagulased tagasi Süüriasse. Komitee on mures ka selle pärast, et Kreeka varjupaigasüsteemide võimekus hallata varjupaigamenetlust esmase vastuvõtu keskustes paraneb aeglaselt, ning sellepärast, et Kreeka toetamine viibib ja pagulaste ümberasustamine Türgist on seni olnud väga aeglane. Samuti viibib ELi rahalise abi väljamaksmine, et aidata kaasa Türgi püüdlustele Süüria pagulaste toetamisel;

25.

kritiseerib asjaolu, et teatises on uute kokkulepete jaoks ilma tegelike tagatisteta kindlaks määratud 16 prioriteetset riiki, sest mitte kõiki neid ei saa lugeda turvaliseks kolmandaks riigiks ja/või mitte kõigis neis ei ole inimõiguste olukord vastuvõetav. Isegi kui nimetatud kokkulepetele ei kehti turvalise kolmanda riigi norm, saadab Türgi näide selles osas muret tekitavaid signaale. Kõnealustes riikides tuleb luua ELi mehhanismid vastuvõtu kontrollimiseks;

26.

ootab huviga Tuneesiat käsitleva strateegilise teatise vastuvõtmist. Tuneesia jätkuvalt rahumeelne ja demokraatlik revolutsioonijärgne liikumine majanduse ja julgeoleku stabiilsuse suunas edastaks piirkonnale äärmiselt positiivse sõnumi ja seetõttu peaks EL seda toetama;

27.

tuletab meelde, et olukord Liibüas nõuab eritähelepanu ja strateegilisi samme, ning väljendab heameelt teatises sellega seoses ettenähtud tegevuse üle. Komitee rõhutab, kui oluline on koostöö Liibüa kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, ning palub komisjonil toetada täielikult komitee ja ARLEMi jõupingutusi, et edendada ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende Liibüa partnerite koostööalgatusi, mida alustati ARLEMi viimasel täiskogu istungil Nikosias („Nikosia algatus“);

28.

väljendab heameelt rõhuasetuse üle koostööle transiidiriikidega, mis tavaliselt kannavad märkimisväärse osa finantskoormusest – eeskätt kohalikul ja piirkondlikul tasandil – varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate võõrustamisel. 2016. aasta septembris vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevas ÜRO New Yorgi deklaratsioonis tunnistatakse, et pagulaste ja rändajate suur voog avaldab ebaproportsionaalset mõju naaber- ja transiidiriikidele ning paneb proovile nende suutlikkuse. Seepärast peaksid transiidiriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saama kasu ELi juhitud suutlikkuse suurendamisest, rahalisest abist ja teabe jagamisest. Komitee kutsub ELi üles kaasama vahendeid, millega toetatakse ELi ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastastikust otsekoostööd, et suurendada kohaliku ja piirkondliku tasandi kavandamis- ja juhtimissuutlikkust;

29.

nõustub, et iga kokkuleppe oluliseks osaks on ühised jõupingutused tagasilükatud varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate tagasisaatmise ja tagasivõtmise toimimise tagamiseks. Komitee tunnistab, et päritoluriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on rändepoliitikaga tegelemisel eesliinil mitmes olulises vastutusvaldkonnas, näiteks tööturule, eluasemele, haridusele ja tervishoiule juurdepääsu tagamisel, mis mõjutab otseselt nende suutlikkust tagasipöördujaid taasintegreerida ning tagada seega sotsiaalne ühtekuuluvus ja jätkusuutlik ühiskond. Rändajate vastuvõtmise, integreerimise ja taasintegreerimise igapäevaprobleeme tuntakse eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seega tuleks kokkulepetes püüda suurendada tagasisaatmismenetluse tõhusust ja jätkusuutlikkust, võimaldada piisavaid rahalisi vahendeid vabatahtlikuks tagasipöördumiseks ning abistada päritoluriike tagasivõetud kodanike taasintegreerimisel;

30.

leiab, et mitmetasandiline valitsemine on kõige sobivam vahend meetmete ja algatuste vajaliku kombinatsiooni loomiseks, et saavutada optimaalsed tulemused rändajate vastuvõtmisel, integreerimisel ja taasintegreerimisel;

31.

tuletab meelde, et ELi ja kolmandate riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad jagama parimaid tavasid rände kõigi tahkude kohta, muu hulgas integreerimise ja taasintegreerimise meetmed, ebaseadusliku rände tõkestamine, kriisiolukordade varajaste hoiatavate märkide äratundmine ja/või varajane ennetamine, inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja rändajatega kaubitsemise vastu võitlemine (kooskõlas ELi tegevuskavaga rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks (2015–2020), maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalaste ebaseaduslikku toimetamist tõkestava ÜRO protokolliga, inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegiaga aastateks 2012–2016 ja Palermo protokolliga). Komiteel on head eeldused partnerriikide linnade ja piirkondadeni jõudmiseks, et hõlbustada ja julgustada uuenduslike ideede ja tavade tutvustamist ning edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhusamat kaasamist rände- ja integratsioonipoliitika kavandamisse ja rakendamisse kooskõlas mitmetasandilise valitsemise ja subsidiaarsuse põhimõttega;

32.

nõustub, et liikmesriikide eriteadmised ja vahendid on kokkulepete täitmise seisukohast väga olulised ning et tõhus koostöö tugineb ELi ekspertide kohapealsetele võrgustikele, sealhulgas nendele, kellel on teadmised rände kohalikust ja piirkondlikust mõõtmest. Seetõttu väljendab komitee heameelt Euroopa sisserände kontaktametnike prioriteetsetesse lähte- ja transiidiriikidesse lähetamise üle, et aidata koordineerida ELi koostööd rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamisel, ning palub liikmesriikidel määrata kiiresti asjaomased eksperdid selle ülesande täitmiseks;

33.

toetab olemasolevate rahastamisvahendite ja usaldusfondide kasutamist, et saavutada kokkuleppe lühiajalised eesmärgid, kuid kutsub sellega seoses ELi liikmesriike üles tegema viivitamata oma asjaomased kokkulepitud maksed kõnealustesse fondidesse;

34.

rõhutab, kui oluline on kasutada ära selliste olemasolevate fondide koostoimet nagu Türgi pagulasrahastu (3 miljardit eurot), ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks (1,8 miljardit eurot), Süüria kriisile reageerimiseks loodud ELi piirkondlik usaldusfond (1 miljard eurot), aga ka muud rahastamisvahendid, mis võiksid ajavahemikus 2016–2020 anda kokkulepete täitmiseks kuni 8 miljardit eurot. Uurida tuleks ka võimalikku koostoimet struktuurifondidega;

35.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle koostada mahukas välisinvesteeringute kava, mis aitaks tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega ja toetaks partnerriike ebaseadusliku rände tagajärgedega toimetulekul Aafrikas ja ELi naaberriikides ning aitaks saavutada teisi ÜRO arengueesmärke, ning palub komisjonil töötada see vahend välja esimesel võimalusel tihedas dialoogis ELi liikmesriikide ja rahvusvaheliste partneritega;

36.

väljendab heameelt Aafrikale ja ELi naaberriikidele suunatud välisinvesteeringute paketi ettepaneku üle, mille eesmärk on koondada investeeringuid (parema ettevõtluskeskkonna, investeerimistaotluste rahastamise ühtse kontaktpunkti ja erasektori rahastamise abil) ning hoogustada töökohtade loomist partnerriikides;

37.

tervitab ELi tehnilise abi ning majandus- ja struktuurireformidele suunatud toetuse tõhustamist ettevõtluskeskkonna parandamiseks. Komitee kutsub eeskätt üles andma kavandatud tehnilist abi, et kaasata kohalikke omavalitsusi ja ettevõtjaid ning aidata neil välja arendada suuremal hulgal pankadele sobivaid projekte, millega parandatakse üldist ettevõtluskeskkonda, ja tutvustada neid rahvusvahelisele investorite ringile;

38.

on veendunud, et pakutud investeerimiskaval on nii lühi- kui ka pikaajaline mõju nende ELi partnerriikide jätkusuutliku arengu parandamisele, mis on olulised rändajate päritoluriigid või varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate transiidiriigid. Seepärast tegeleb pakutud kava otse ebaseadusliku rände algpõhjustega ning aitab vähendada ebaseadusliku rände stiimuleid;

39.

tunnistab, kui oluline on, et investeeringute kavale aitaksid kaasa kõik: EL, liikmesriigid, kolmandad riigid, rahvusvahelised finantsasutused, Euroopa kahepoolse arengu asutused ja erasektor. Komitee väljendab heameelt komisjoni algatuse üle esitada mahukas välisinvesteeringute kava, mille eesmärk on võtta kasutusele 62 miljardit eurot, et aidata saavutada ÜRO arengueesmärgid ja kõrvaldada seega ebaseadusliku rände algpõhjused;

40.

kutsub seoses sellega üles rakendama komisjoni algatust, allkirjastades liikmesriikide ja teiste rahvusvaheliste partneritega spetsiaalse kokkuleppe, mis kohustaks neid panustama samaväärselt ELi eraldatud kogumaksega, et ergutada uusi avaliku ja erasektori investeeringuid;

41.

väljendab heameelt septembris esitatud kava üle, mis tugineb kolmele sambale: erasektori investeeringute kaasamine, tehnilise abi tõhustamine ja üldise ettevõtluskeskkonna parandamine. Komitee väljendab kahetsust, et teatises ei ole ühtegi viidet kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, ning rõhutab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele abi ja vahendite suunamise olulisust. Teine sammas peab ilmselgelt hõlmama ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning komitee peaks osalema partnerina selle rakendamises. Komitee detsentraliseeritud koostöö atlas võib olla kasulik vahend, mis aitab teha kindlaks rahastamist vajavad projektid ja võimalikud koostööpartnerid. Komitee kutsub üle kaasama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad välisinvesteeringute kava juhtimisstruktuuri;

42.

kutsub seepärast komisjoni üles kaasama kava väljatöötamisse ka komitee kui ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arvamuse esindaja, arvestades et paljudel neist on arengukoostöö valdkonnas laialdased kogemused;

43.

palub komisjonil uurida viise, kuidas kaasata ELi liikmesriikide eri diasporaarühmi rahastamispartnerina nende päritoluriikidesse investeerimisel. 2013. aastal saatsid arenguriikidest pärit rändajad koju üle 400 miljardi euro. Need rahaülekanded kalduvad olevat stabiilsemad kui muud erakapitalivood, vähenedes viimase üleilmse finantskriisi ajal pelgalt 5 % ja taastudes kiiresti kriisieelsele tasemele. Hea näide rahaülekannete potentsiaali kohta on asjaolu, et 2013. aastal moodustasid diasporaa rahaülekanded Senegali 10 % riigi SKPst;

44.

kordab, et nii ELi kui ka kolmandate riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad osaleda ja peaksidki osalema ühistes püüdlustes ELi ja riiklikul tasandil ning kolmandate riikidega, et viia ellu rändepartnerlusi. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on eelkõige keskne roll teadlikkuse suurendamisel ning päritolu-, transiidi- ja sihtriikide kodanikele vajaliku teabe andmisel;

45.

võimalikud rändajad peavad olema teadlikud riskidest ja ohtudest, millega nad silmitsi seisavad, kui püüavad ebaseaduslikult ELi siseneda. Neid tuleb teavitada ka sihtriigi tingimustest ja struktuuridest, sealhulgas teave tööturu, asjaomastele koolitus- ja keelekursustele juurdepääsu ning perede taasühinemise tingimuste kohta. Võimalikke rändajaid tuleks teavitada nende päritoluriigi ja sihtriigi kultuurierinevustest ning hoiatada vastuvõetamatu käitumise ja vastuvõetamatute tavade suhtes;

46.

sihtriigi inimesi ja ettevõtjaid tuleks teavitada rände kasuteguritest ning neid tuleks asjakohaselt koolitada, et aidata rändajatel integreeruda. Sellist teavet on kõige parem edastada kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kuna need asutused on kodanikele kõige lähemal. Sobivad seadusliku rände ja pikaajalised integratsioonimeetmed kohalikul ja piirkondlikul tasandil aitavad võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu;

47.

tuletab meelde, et kuigi kavandatud partnerlusraamistikus mainitakse vajadust tugevdada arengu- ja naabruspoliitika meetmete kaudu kohaliku tasandi suutlikkust selle elluviimisel, ei käsitleta üksikasjalikumalt konkreetseid meetmeid nimetatud vajaduse täitmiseks. Komitee saab olla ja peaks olema partner partnerriikide kohaliku ja piirkondliku tasandi suutlikkuse suurendamise jõupingutustes;

48.

toonitab vajadust investeerida partnerriikide kohaliku tasandi suutlikkusse ning kohaliku ja piirkondliku tasandi valitsuste tegevusse. Kohalikud omavalitsused peaksid olema partnerid välisinvesteeringute kava kõigis sammastes ning komitee toetab PLATFORMA ettepanekut ELi ja partnerriigi kahe linna vahelise koostöö kohta uue lähenemisviisi rakendamise, suutlikkuse suurendamise ja tehniliste eksperditeadmiste jagamise keskse vahendina kohaliku tasandi rändehalduses. Selles osas leiab komitee, et välisinvesteeringute kavast tuleks rahastada linnade- ja piirkondadevahelist koostööd;

49.

rõhutab, et ELi, liikmesriikide ning ELi ja rändajate päritolu- ja transiidiriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö aitab rännet tõhusamalt hallata, nii et see toob kasu kõigile pooltele. Selleks peavad EL ja liikmesriigid toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nii rahaliselt kui ka poliitiliselt.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/39

1.

tunnistab, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt 2015. aasta septembris vastu võetud kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 määratletakse uus kaugeleulatuvate kohustuste raamistik, milles kutsutakse kõiki riike üles tegema jõupingutusi selle nimel, et liikuda nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil edasi kaasavate ja jätkusuutlike arengustrateegiate poole;

2.

eeldab, et tegevuskava 2030 on algusest peale määratletud universaalsena, kuna selles kohustatakse kõiki riike, sh ELi ja selle liikmesriike, vaatama läbi oma riiklikud poliitikameetmed ja rahvusvahelised kohustused, et viia need kooskõlla tegevuskava 2030 eesmärkide ja sihtidega, ent juhib tähelepanu sellele, et kõnealuse ülesandega ei tuleks tegeleda mitte ainult riigi tasandil, vaid ka ELi piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevusse kuuluvate poliitikavaldkondade ja võimupädevuste raames;

3.

rõhutab, et ELil ja selle liikmesriikidel peaks olema otsustav osa tegevuskava 2030 arendamises ja rakendamises. Sellega seoses hindab komitee positiivseks teatise „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud – Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse nimel“ ning ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia raames tehtud samme;

4.

on seisukohal, et kestliku arengu tegevuskava 2030 tuleb mõista mitmetasandilise ja paljude osalejatega tegevuskavana, milles kutsutakse üles ja kohustatakse tegutsema kõiki ametiasutusi erinevatel tasanditel (kohalik, piirkondlik, riiklik, rahvusvaheline) ja teisi – valitsusväliseid – ühiskondlikke sidusrühmi. Samal ajal juhib komitee tähelepanu asjaolule, et paljud tegevuskava 2030 eesmärgid ja sihid mõjutavad otseselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse kuuluvaid tegevusvaldkondi ja ülesandeid, mistõttu tuleb nende täitmiseks edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielikku kaasamist kestliku arengu eesmärkide rakendamisse ja poliitikameetmete väljatöötamisse nende saavutamiseks;

5.

nõustub komisjoniga, et on vaja määratleda uus arengukonsensus, vaadates läbi 2005. aastal kokku lepitud konsensuse ja ajakohastades seda, et vastata tegevuskavaga 2030 kaasnevatele uutele väljakutsetele ning rahvusvahelises keskkonnas ja arengukoostöö süsteemis toimunud muutustele;

6.

nõustub komisjoniga, et parim viis teha edusamme arengukavas 2030 on tugevdada koostööpoliitiliste meetmete kooskõlastamist ELi ja selle liikmesriikide vahel. Sellegipoolest rõhutab komitee, et tegevuskava 2030 ulatuslikkuse ja selle eesmärkide omavahelise seotuse tõttu on vaja edendada ka edusamme nii ELi kui ka liikmesriikide poliitikameetmete sidususe osas;

7.

märgib, et globaliseerumise dünaamika suurenemine on muutnud maailma integreeritumaks ja keerukamaks, millega kaasnevad muutused võimu olemuses ja jaotuses rahvusvahelisel tasandil, senisest suuremad arenguerinevused maailmas, ülemaailmse vaesuse uus jaotus, ebavõrdsuse kasv riikide sees ning rahvusvaheliste avalike hüvede ruumilise ulatuse laienemine. Komitee on veendunud, et kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030 üritatakse selgelt reageerida eespool nimetatud muutustele ja järgmistel aastakümnetel arengu edendamisest tulenevatele väljakutsetele;

8.

märgib, et tegevuskava 2030 on oma olemuselt universaalne, mis nõuab kõikidelt riikidelt ja ühiskondadelt ühiseid jõupingutusi, et püüda viia oma poliitikameetmed kooskõlla tegevuskavas määratletud eesmärkidega. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealuseid jõupingutusi on vaja teha kõigil avaliku sektori tasanditel, k.a kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

9.

kinnitab, et kestliku arengu eesmärkide aluseks olevad eesmärgid eeldavad, et minnakse kaugemale ametliku arenguabi tööraamistikust. Komitee leiab, et kuigi ametlik arenguabi on jätkuvalt väga tähtis rahastamisallikas kõige vaesemate riikide jaoks ja katalüsaator muutuste jaoks teistes riikides, on uue tegevuskavaga vaja laiendada perspektiivi muude, väljapoole ametlikku arenguabi jäävatele rahastamisvoogudele ja -vahenditele;

10.

on seisukohal, et vajadus mobiliseerida ressursse ja võimekust väljaspool traditsioonilist abi kohustab tegutsema senisest strateegilisemalt rahvusvahelisel tasandil olemasolevate erinevate koostööskeemide ja vormidega. Kuigi põhja-lõunasuunaline koostöö on ka tulevikus jätkuvalt olulisel kohal, peab seda tegema paremini kooskõlastatud viisil, kasutades lõuna-lõunasuunalise või kolmepoolse koostöö kavasid. Samas juhib komitee tähelepanu detsentraliseeritud koostöö võimalikule rollile uues tegevuskavas, edendades kogemuste vahetust riigi tasandist allpool olevate osapoolte vahel nende konkreetsete pädevuste vallas. Lõpuks leiab komitee, et koostöös ELi ja liikmesriikide vahel tuleb rohkem kasutada erinevaid piirkondliku ja mitmepoolse koostöö mehhanisme kooskõlas tegevuskavale 2030 omase mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga;

11.

on seisukohal, et ambitsioonikuse ja ulatuslikkuse tõttu nõuab kestliku arengu tegevuskava 2030 võimalikult suure ja mitmekesisema hulga osalejate, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, samuti kodanikuühiskonna organisatsioonide, ettevõtete, sihtasutuste, ülikoolide või uurimiskeskuste kaasamist tegevuskava toetuseks, muu hulgas selleks, et kaasata ja kasutada ära lisaväärtus, mida nad kõik annavad vastavalt oma kogemustele ja tegevusvaldkonnale;

12.

toetab kavatsust, et EL ja selle liikmesriigid kohustuvad tegutsema pühendunult ja aktiivselt tegevuskava 2030 rakendamise nimel, milleks on vaja edendada kestliku arengu eesmärke ning integreerida need kõikidesse ELi avaliku poliitika valdkondadesse eri tasanditel, st ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ning rõhutab vajadust viia osalejate rakendatavad poliitikameetmed ja stiimulid järk-järgult vastavusse tegevuskavas kokkulepitud eesmärkidega;

13.

nõustub sellega, et ELi välistegevusel on esmatähtis roll kestliku arengu eesmärkide elluviimisel, ning väljendab seetõttu heameelt edusammude üle, mida on tehtud kõnealuse ülesande täitmiseks Euroopa Liidu lepingus (artikli 21 lõige 2) ja Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikkel 208) sätestatud prioriteetide kaudu, ning toetab komisjoni kavatsust tagada, et uus Euroopa arengukonsensus aitaks saavutada Euroopa Liidu välistegevuse prioriteedid, mis on määratletud Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias;

14.

toetab komisjoni kavatsust koordineerida arengupoliitikat tugevamini ELi teiste rahvusvahelise tasandi poliitikavaldkondadega, nagu humanitaarabi, kaubandus, piirkondlik integratsioon, tervishoid, haridus, energia, kalandus, põllumajandus, keskkond, teadus ja tehnoloogia, ränne ja varjupaik või Euroopa naabruspoliitika jt. Komitee rõhutab siiski, et poliitikavaldkondade koordineerimise parandamisest ei piisa, vaid suurendada on vaja ka sidusust kõnealuste poliitikameetmete ja rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud arengueesmärkide vahel;

15.

nõustub komisjoni seisukohaga, et tõhususe tagamiseks peab Euroopa vastus olema ühine ja põhinema Euroopa Liidus ühiselt tunnustatud kriteeriumidel. Komitee rõhutab siiski, et selline koordineerimine ei peaks toimuma mitte ainult ELi ja liikmesriikide vahel, vaid ka nende ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, kellele kuulub osa kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks vajalikest pädevustest;

16.

toetab komisjoni kavatsust tugineda Euroopa Liidu ja liikmesriikide arengukoostöös õigustel põhinevale lähenemisviisile, seades arengualaste jõupingutuste keskmesse inimese nii aktiivse osaleja kui ka kasusaajana. Lisaks on komitee seisukohal, et selline lähenemisviis on kooskõlas kestliku arengu eesmärkide ja tegevuskava 2030 aluseks oleva põhimõttega, et kedagi ei tohi kõrvale jätta, püüeldes selle poole, et arengualased saavutused jõuaksid ühiskonna kõige nõrgemate ja haavatavamate rühmadeni;

17.

nõustub komisjoni kindla seisukohaga, et sooline võrdõiguslikkus on kõnealuse õigustel põhineva lähenemisviisi keskmes ning peab moodustama ELi ja selle liikmesriikide kogu arengutegevuse ja samuti detsentraliseeritud koostöö aluse, mis ei hõlma mitte ainult tegutsemist selles valdkonnas esineva ebavõrdsuse vastu, vaid ka naiste õiguste, nende mõjuvõimu suurendamise ja haridusele ligipääsu edendamist kõikidel tasanditel;

18.

on seisukohal, et ELi ja liikmesriikide arengupoliitika üks peamisi eesmärke on toetada riike nende võitluses vaesuse vastu, k.a põhiliste sotsiaalteenuste osutamise taseme ja kvaliteedi parandamine kogu elanikkonna jaoks, nagu on sätestatud tegevuskavas 2030. Komitee juhib siiski tähelepanu asjaolule, et suurt osa teenuseid osutavad detsentraliseeritud ametiasutused, mistõttu on väga oluline toetada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kestliku arengu eesmärkide rakendamisel;

19.

nõustub tegevuskavas 2030 esitatud ettepanekuga arendada kaasavat ühiskonda, võideldes ebavõrdsuse vastu ja edendades sotsiaalset ühtekuuluvust, ent on veendunud, et detsentraliseeritud haldusasutustel on keskne roll ebavõrdsust põhjustavate marginaliseerumise ja sotsiaalse tõrjumise protsesside väljaselgitamisel ja korrigeerimisel;

20.

märgib, kui oluline on rahumeelse ja hästi juhitud ühiskonna arendamine, kaotades ebakindluse ja vägivalla ning tugevdades tõhusaid ja läbipaistvaid institutsioone. Komitee juhib tähelepanu vajadusele tagada, et kõnealune protsess põhineks kodanikele kõige lähemal oleval territoriaalsel alusel, toetades kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tõhususe suurenemist, et lihtsustada niiviisi tegevuskavast 2030 tulenevate kestliku arengu eesmärkide täitmise poole püüdlevate kodanike demokraatliku osalemise ja kontrolli mehhanismide juurutamist. Seetõttu tuleb maailmakodanikuks kasvatamine muuta arengukoostöö rahvusvahelise süsteemi moodustavate erinevate – nii riiklike kui ka valitsusväliste – sidusrühmade ja osalejate poliitikameetmete ja strateegiate lahutamatuks mõõtmeks;

21.

toetab tegevuskavas 2030 sisalduvat kavatsust tagada arenguprotsesside keskkonnasäästlikkus, parandades loodusvarade haldamist ja haavatavamate ökosüsteemide kaitset. Tasub korrata, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on määrav tähtsus kõnealuste poliitikameetmete elluviimisel, üritades ühitada keskkonnasäästlikkuse asjaomaste kogukondade majandusliku ja sotsiaalse progressiga. See on eriti oluline seoses kestliku arengu eesmärgiga 11, milles rõhutatakse vajadust „muuta linnad ja inimasulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja jätkusuutlikuks“;

22.

peab oluliseks ergutada riike edendama jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, mis on võimeline looma inimväärset tööd kooskõlas tegevuskavaga 2030, ning juhib tähelepanu rollile, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad täita kõnealuste protsesside edendamisel, luues tootmisstruktuuri täpselt määratletud territoriaalsetel alustel eri osalejate, sh kohalike VKEde partnerluste abil;

23.

toonitab, et tegevuskava 2030 tõhusaks elluviimiseks on oluline partnerriikide detsentraliseeritud avalik haldus. Komitee rõhutab osa, mis võib detsentraliseeritud koostööl olla kogemuste ja oskuste edasiandmisel seda laadi osalejate vahel, ning nõuab, et uue Euroopa arengukonsensusega tunnistataks ja edendataks seda tüüpi koostööga kaasnevaid võimalusi;

24.

tunnistab, et kuigi iga riik peab vastutama oma arengu eest, on kestliku arengu eesmärgid võimalik saavutada üksnes siis, kui moodustatakse ülemaailmne partnerlus, millesse oleksid hõlmatud kõik riigid, mitmepoolsed institutsioonid ja ülejäänud ühiskondlikud sidusrühmad, tegutsedes koostöös kaasavate ja kestlike arengustrateegiate loomise nimel, nagu nõutakse tegevuskavas 2030. Komitee rõhutab samas uuesti, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad osalema kõnealustes ühistes jõupingutustes, pakkudes oma tegevusvaldkonnale omaseid oskusi ja ressursse;

25.

rõhutab otsustavat osa, mis võib detsentraliseeritud koostööl olla mitut osalejat hõlmavate partnerluste kujundamisel, mille eesmärk on muudatuste edendamine arenguriikides kooskõlas tegevuskavas 2030 esitatuga. Sellise koostöö panust ja selle vastastikust täiendavust teiste koostöövormidega tuleks tunnustada uues arengukonsensuses;

26.

rõhutab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peaksid kõnealuse ülemaailmse partnerluse raames hõlbustama koordineerimist, ülesannete jaotamist ja sidusust osalejate vahel. Komitee on seisukohal, et seda eesmärki on kergem saavutada, kui Euroopa Liit ja selle liikmesriigid tõhustavad ühist programmitööd arengukoostöö valdkonnas, võttes aluseks ühise nägemuse, mis on kokku lepitud partnerriikidega. Ta juhib siiski tähelepanu vajadusele tagada, et kõnealusesse dialoogi- ja kooskõlastamisprotsessi oleksid kaasatud piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused;

27.

leiab lisaks, et kõnealused koordineerimisjõupingutused peavad viima operatiivselt ühiste sihtprogrammide käivitamiseni partnerriikides. Komitee toonitab samuti, kui oluline on tegutseda võimaluse korral riiklikul, piirkondlikul või rahvusvahelisel tasandil ühismeetmete kaudu, et parandada Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegevuse koondmõju. Komitee rõhutab lisaks, et detsentraliseeritud koostöös osalejad peaksid samuti olema kaasatud kõnealuste programmide määratlemisse ja rakendamisse ning nende järelevalvesse ja hindamisse;

28.

nõuab, et võimaluse korral kasutatakse partnerriikides selliseid koostöövorme nagu otsene eelarvetoetus või ELi usaldusfondid, mis hõlbustavad koordineerimist osalejate vahel ning võimaldavad ressursside ühtsemat ja paindlikumat kasutamist partnerriikides;

29.

nõustub komisjoniga, et oluline on mobiliseerida ulatuslikult riigisisesed ja rahvusvahelised avaliku ja erasektori vahendid tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamise nimel, nagu on välja toodud Accra tegevuskavas. Komitee on seisukohal, et selleks on oluline kasutada avaliku sektori vahendeid eesmärgiga mobiliseerida ja kaasata erasektori vahendeid arengu jaoks, kasutades selleks uuenduslikke rahastamisvahendeid ja erinevaid segarahastamise vorme (ühendades annetusi ja laene). Sellegipoolest juhib komitee tähelepanu vajadusele tagada asjakohaselt viisil, et mobiliseeritavad vahendid i) teeniksid selgelt arengu huve, ii) vastaksid partnerriigi prioriteetidele, iii) oleksid selgelt avaliku sektori vahendeid täiendava iseloomuga ning iv) oleksid allutatud tõhusatele mehhanismidele, millega kontrollida nende kasutust ja otstarvet, ning seatud arengueesmärkide poole püüdlemisel tehtud edusammude järjestikustele kontrollidele;

30.

rõhutab, kui oluline on, et ELi ja liikmesriikide arengukoostöö kutsuks, mobiliseeriks ja kaasaks võimalikult paljusid osalejaid kestliku arengu eesmärkide saavutamisse, hõlmates muu hulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, erasektorit, kodanikuühiskonda ja akadeemilisi ringkondi oma vastavate oskuste, kogemuste ja ressurssidega. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et detsentraliseeritud koostöö on selline koostöövorm, mis sobib iseäranis taoliste mitut sidusrühma koondavate territooriumipõhiste partnerluste edendamiseks ja struktureerimiseks, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et nad saaksid integreerida kestliku arengu eesmärgid oma poliitikameetmetesse. Komitee rõhutab, et detsentraliseeritud koostöö on eriti sobiv valdkond selleks, et luua maailmakodanikuks olemisele suunatud foorumid eesmärgiga panna kodanikud arutlema kestliku arengu eesmärkide üle ning osalema avaliku poliitika meetmetes nende saavutamiseks ja samuti järelevalves tegevuskava 2030 rakendamise üle;

31.

märgib, kui oluline on tehnilise ja institutsionaalse suutlikkuse tugevdamine partnerriikides, et nad saaksid edendada üleminekut kaasavatele ja kestlikele arengustrateegiatele, nagu nõutakse tegevuskavas 2030. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kõnealune protsess peab jõudma ka partnerriikide detsentraliseeritud haldusasutusteni;

32.

rõhutab, et ELi ja selle liikmesriikide arengukoostöös tuleks eraldada ressursse kooskõlas selgete ja läbipaistvate eeskirjadega, võttes arvesse vajadusi, struktuurilisi lünki ja alternatiivsete ressursside mobiliseerimise suutlikkust partnerriikides. Samal ajal rõhutab komitee, et ressursside kasutamine ja tegevuse läbiviimine peaks olema suunatud järgmise põhimõtte järgimisele: kedagi ei tohi kõrvale jätta;

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et kooskõlas eespool nimetatuga peavad kõige madalama sissetulekuga riigid ja eelkõige vähim arenenud riigid, samuti ebakindlas või konfliktijärgses olukorras olevad riigid saama esmajärjekorras ja kõige soodsamatel tingimustel ELi ja selle liikmesriikide rahvusvahelist abi;

34.

hoiatab siiski, et suured keskmise sissetulekuga riikide rühmad kannatavad tõsiste struktuuriliste piirangute all, nende riigisisene olukord on väga ebaühtlane, institutsioonid on nõrgad ja ühiskond killustunud. Arengukoostöö, sealhulgas finantskoostöö, võib olla kasulik selleks, et võimaldada kõnealustel riikidel saada oma piirangutest üle ja edendada jätkusuutlikku arengut, mis parandaks lisaks nende suutlikkust osaleda aktiivsemalt tegevuskava 2030 elluviimises;

35.

leiab, et kontrollitud ränne võib olla üks arenguhoob päritolu- või sihtriigis lisaks sellele, et see on kasulik rändajatele endile. Komitee arvates tuleks rände kontrollitud juhtimine lisada arengutegevuse eesmärkidesse, püüdes pakkuda asjakohaseid regulatiivseid lahendusi ja toetusmeetmeid, et kaitsta rändajate inimõigusi nende rändeteekonnal ja sihtkohariigis ning pakkuda neile võimalusi nende päritoluriikides eesmärgiga vähendada kontrollimatute rändevoogude survet;

36.

märgib, et arengukoostöö vahendite spekter ulatub konkreetsest rahvusvahelisest abist kaugemale, hõlmates ressursse, mis – kuigi need ei vasta ametliku arenguabi abikõlblikkuse kriteeriumitele – võivad luua arenguvõimalusi. Komitee on seisukohal, et ELi ja selle liikmesriikide arengukoostöö peab aktiivselt hõlmama kõnealust ressursside kombinatsiooni ning kohandama kasutatavaid allikaid ja vahendeid iga partnerriigi, sh keskmiste tuludega riikide konkreetsetele tingimustele;

37.

toetab komisjoni ettepanekut võtta kasutusele kaugeleulatuv välisinvesteeringute kava selleks, et üritada kaasata erasektori investeeringuid, tugevdada tehnilist abi kohalike omavalitsuste ja ettevõtete projektide asjakohaseks koostamiseks ning luua hea ettevõtluskliima, võttes nõuetekohaselt arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste prioriteete territoriaalse arengu valdkonnas. Komitee arvates peab kava olema kooskõlas tegevuskavas 2030 määratletud eesmärkidega ning hõlbustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist tegevuskava nõuetekohaseks rakendamiseks;

38.

nõustub komisjoni seisukohaga, et oluline on toetada piirkondlikku integratsiooni, et võimaldada asjaomaste riikide arenguprotsesside tugevdamist ja parandada piirkondlike avalike hüvede pakkumist tegevuskava 2030 eesmärkide parema täitmise nimel. Komitee eeldab, et naabruspoliitika vaadatakse läbi, pidades silmas uusi kestliku arengu tegevuskavast (aastani 2030) tulenevaid prioriteete, ning juhib samas tähelepanu vajadusele tugevdada kõnealuse poliitikavaldkonna raames piirkondadevahelist koostööd asjakohaste toetusmeetmete kaudu;

39.

rõhutab vajadust jätkata jõupingutusi arengukoostöö tõhustamiseks, rakendades Roomas, Pariisis, Accras ja Busanis toimunud tippkohtumistel kokkulepitut. Samas peab komitee oluliseks toetada partnerriikides institutsionaalse suutlikkuse arendamist ning muu hulgas innustada partnerriike võtma oma riiklikes kavandamisdokumentides arvesse ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisimaid prioriteete, tagamaks et koostööjõupingutused annaksid häid tulemusi ning neis kajastuksid asjaomase piirkonna ja selle elanike vajadused;

40.

eeldab, et arengukoostöö üksi ei ole võimeline rahastama tegevuskavas 2030 nõutud muutusi. Seetõttu rõhutab komitee vajadust, et ELi ja liikmesriigid kasutaksid koostööd finantsvõimendusmehhanismina täiendavate vahendite kaasamiseks muudest allikatest ja katalüsaatorina, et pakkuda teistsuguseid stiimuleid ja edendada positiivseid muutusi arengumaades;

41.

kordab, et kui ELi riigid soovivad olla usaldusväärne partner rahvusvahelises kontekstis, tuleb täita võetud kohustused. Seetõttu leiab komitee, et riigid peaksid püüdma saavutada eesmärgid, milleks EL on kohustunud arengu rahastamise rahvusvahelise tegevuskava raames, ning toetab samuti seda, et riigid täidaksid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis võetud kohustusi, sh keskkonna rahastamise küsimustes;

42.

kinnitab, kui tähtis on kohandada koostööd vahendite ja meetmete ulatusele, mida lisaks abile kasutatakse rahvusvahelise süsteemi raames arenguprotsesside toetamiseks. Selles osas peab komitee kasulikuks ja otstarbekaks jälgida Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) jõupingutusi, mille eesmärk on töötada välja uued näitajad arengu rahastamise vallas, sh võtta kasutusele kestliku arengu ametliku kogutoetuse kontseptsioon;

43.

tunnistab, et paljudel tegevuskavas 2030 nimetatud probleemidel puudub tõhus tehniline lahendus, mistõttu on vaja otsida loovusel, teadmiste edendamisel ning tehnoloogilisel ja sotsiaalsel innovatsioonil põhinevaid alternatiive. Komitee arvates võib kõnealuses valdkonnas olla oluline roll detsentraliseeritud koostööl, edastades kohalikul ja piirkondlikul tasandil saadud kogemusi;

44.

märgib, et tegevuskava 2030 ei ole võimalik ellu viia, kui ei parandata oluliselt poliitikavaldkondade sidusust, võttes arvesse avaliku poliitika valdkondade tervikuna avaldatavat mõju arengueesmärkidele. Komitee rõhutab lisaks, et sidususe parandamine peaks toimuma nii avaliku sektori tegevuse eri valdkondade vahel (horisontaalne) kui ka eri valitsemistasandite vahel (kohalik, piirkondlik, riigi ja ELi tasand), jälgides lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis võetavates poliitikameetmetes ja rakendatavates avaliku poliitika programmides kogu valitsemist hõlmavat lähenemisviisi;

45.

juhib tähelepanu vajadusele tagada, et kõik ELi koostöös osalejad aitaksid suurendada läbipaistvust omaenda tarvitusele võetud vahendite osas. Komitee arvates peaksid avalikud (ELi, üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud) ametiasutused edendama kõnealuseid jõupingutusi, et parandada niiviisi vastutust ja sekkumiste kvaliteeti;

46.

on seisukohal, et muudatusteni viivad protsessid peavad olema juurutatud kohapeal, kaasates kohalikke osalejaid ja toetudes detsentraliseeritud koostööle. See võiks olla parim viis edendada tihedat ja samas hajutatud üleminekuprotsessi kaasavate ja jätkusuutlike arengumudelite poole;

47.

soovib seoses eespool nimetatuga uuesti välja pakkuda oma võimalusi, et aidata kaasa tegevuskava 2030 rakendamisele ning teadmiste ja kogemuste vahetamisele ülejäänud avaliku sektori asutuste ja neile vastavate asutustega arenguriikides, kasutades selleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arenguteemalist teabe- ja aruteluplatvormi (portaal), iga kahe aasta tagant toimuvat detsentraliseeritud koostööd käsitlevat dialoogi (detsentraliseeritud arengukoostöö konverents) ning Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastase konverentsi (CORLEAP) pakutavaid rahvusvahelisi foorumeid. Komitee soovib hoogustada ja kooskõlastada detsentraliseeritud koostööd, mida ELi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad naaberriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konkreetsete algatuste raames, nagu Nikosia algatus Liibüa heaks;

48.

peab oluliseks rakendada kestliku arengu vallas arukat teabevahetuspoliitikat selliselt, et see soodustab suuremat teadlikkust väljakutsetest ja võetavatest poliitikameetmetest ning viib kodanike teaduslikuma ja aktiivsema toetuseni, sest nad mõistavad arengukoostööd ja pühendumust tegevuskavale 2030 investeeringuna tulevikku. Samuti tuleb Euroopa kodanikele selgitada arengukoostöö eesmärkide asjakohasust, tutvustades asjaomaste poliitikameetmetega kaasnevat vastastikust kasu, näiteks piirkondliku stabiilsuse alade loomine. Lõpuks tuleb tuua esile selliste protsessi kaasatud eri osapoolte tegevust, nende hulgas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning nende seas äärepoolseimad piirkonnad, kes on juba aastaid edukalt välja töötanud poliitilisi meetmeid koostöö tegemiseks naaberriikidega;

49.

peab tervitatavaks, et kõik koostöös osalejad viivad järk-järgult oma aruandlussüsteemid ja järelevalve näitajad kooskõlla tegevuskava 2030 sisuga. Komitee toetab samuti ühiste koondaruannete koostamist, milles esitataks kokkuvõte tegevuskava 2030 osas tehtud edusammudest ja mida võiks edastada ÜRO kõrgetasemelisele poliitilisele foorumile. Komitee nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset kaasamist kõnealuste aruannete koostamisse, andes aru nende pädevusalasse kuuluvates valdkondades ja detsentraliseeritud koostöö kaudu rakendatud meetmetest;

50.

nõustub vajadusega tugevdada statistikasüsteeme tegevuskava 2030 jälgimiseks. Komitee juhib tähelepanu vajadusele tagada, et kõnealune tugevdamine toimuks samuti piirkondliku ja kohaliku tasandi teabesüsteemide puhul tagamaks, et edusammud jõuaksid kõikidesse sektoritesse ja kõikidele territooriumidele.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/45

1.

tõdeb, et puhas ja koguselt piisav vesi kui elu allikas on meie tervise ja heaolu seisukohalt hädavajalik. Vesi pakub küll palju arenguvõimalusi, kuid kätkeb endas ka ohtu. Üleujutused, põuad ja halb veekvaliteet ohustavad meie elu, tervist ja heaolu;

2.

tunnustab Euroopa Komisjoni 2000. aastal vastu võetud veepoliitika raamdirektiivi eest, millega – täiendatuna spetsiifilisemate ELi õigusaktidega (1) – tõhustati suurt osa vanematest õigusaktidest, reguleeriti jõgede valgaladel põhinevat veevarude majandamise süsteemi ja kehtestati ambitsioonikad pikaajalised veemajanduse eesmärgid;

3.

on teadlik sellest, et Euroopa Komisjonis on töös Euroopa veepoliitika järgmised alateemad:

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et enamikes liikmesriikides on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel veemajandusega seotud institutsioonilised ja poliitilised kohustused ja pädevused ning seetõttu kujundavad nemad enamike ELi veepoliitika direktiivide rakendamise. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad enamasti ka jätkusuutliku veemajanduse seisukohalt oluliste poliitikavaldkondade eest, sh ruumiline planeerimine, taristu, liikuvuspoliitika, lubade väljastamine, põllumajandus ja maastikuhooldus, veevarustus, pinna- ja põhjavee kaitse, kohandumine kliimamuutustega ja kaitse üleujutuste vastu;

5.

võtab teadmiseks Euroopa Liidu Nõukogu 17. oktoobri 2016. aasta järeldused säästva veemajanduse kohta. Komitee toetab nõukogu järeldusi, et vesi on esmane prioriteet, ning nõustub sellega, et veevaldkonna ülesanded ELis on erinevad ja seetõttu on lahendussuundade leidmisel vaja paindlikkust. Nende hulka kuulub vajadus veevarude reguleerimise taristute järele, et saavutada hea keskkonna ja veekogude seisund ning tagada nõudlusele vastamine;

6.

juhib seetõttu tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise tähtsusele. Riiklik, piirkondlik ja kohalik kontekst on näiteks vee taaskasutamise või tõhususe parandamisega seotud meetmete puhul nõudluse poolel (vee kokkuhoid) määrava tähtsusega, kuna vee kättesaadavus võib paiguti olla erinev. Seetõttu on oluline luua Euroopa raamistikust lähtuvalt võimalus käsitleda seda problemaatikat riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning võtta neil tasanditel vajalikke meetmeid;

7.

tunnustab väga ambitsioonikat, vabatahtlikku linnade veemajanduse tegevuskava aastaks 2030 (Urban Water Agenda 2030), mis koostati Leeuwardenis linnade ja vee teemalise konverentsi raames 2016. aasta veebruaris, ning julgustab Euroopa linnu sellega ühinema;

8.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust esitada 2017. aastal ringmajanduse tegevuskava elluviimise raames ettepanek vee taaskasutamist käsitlevate miinimumnõuete kohta ja vaadata läbi joogiveedirektiiv (REFITi kontekstis), (2) seejuures tuleb silmas pidada, et võimalikud negatiivsed mõjud ei tabaks ebaproportsionaalselt teisi valdkondi, näiteks põllumajandussektorit;

9.

rõhutab, et arvesse tuleb võtta piirkondlikke erinevusi vee kättesaadavuses. Põhjendamatult ei tohiks kohustada vett taas kasutama. Peaasjalikult võib vee taaskasutamine pakkuda lahendusi piirkondades, kus on probleeme vee kättesaadavusega;

10.

kutsub selles kontekstis tasakaalustatud ja ühtsest lähenemisviisist lähtuvalt Euroopa Komisjoni üles tagama, et vee taaskasutamine oleks üksnes täiendav veevarustuse võimalus, mida kasutataks samaaegselt tõhususe parandamisega nõudluse poolel, ning et analüüsitaks ja võetaks arvesse vee piiratud kättesaadavuse võimalikku mõju;

11.

peab äärmiselt oluliseks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused esitaksid käesoleva omaalgatusliku arvamusega soovitusi, kuidas parandada ELi veealaste õigusaktide rakendamist, ning et neid kaasataks ka edaspidi aktiivselt Euroopa tulevase veepoliitika kujundamisse;

12.

on veemajanduse teemadega seotud küsimustes varem korduvalt oma seisukohta väljendanud. Käesolev omaalgatuslik arvamus on jätkuks eelmistele komitee arvamustele, nagu:

13.

rõhutab seoses kliimamuutuste mõjuga veemajandusele vajadust tagada ELi, riiklike, piirkondlike ja kohalike poliitikameetmete sidusus ja järjepidevus meetmetega, mida rakendatakse kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia kontekstis ning viitab sellega seoses arvamusele „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“, CdR 2430/2016;

14.

tunnistab veepoliitika valdkonna ulatust ja on seisukohal, et selles omaalgatuslikus arvamuses keskendutakse sisevee varude majandamisele, täpsemalt vee kvaliteedile, magevee nappusele ning kaitsele üleujutuste vastu. Merede ja ookeanide veemajandus ja seega ka merestrateegia raamdirektiiv ja mereruumi planeerimise direktiiv jäävad käesoleva arvamuse vaatlusalast välja, kuna neid on juba käsitletud komitee varasemates arvamustes;

15.

juhib tähelepanu suurtele väljakutsetele, millega me veemajanduses kliimamuutuste ja järjest intensiivsema maakasutuse tõttu silmitsi seisame:

16.

juhib tähelepanu veesektori suurele majanduslikule väärtusele ja hea veemajanduse majanduslikule tähtsusele. Järgnevalt on esitatud mõned näited:

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et tulevaste veeprobleemide ulatuses ja mõjus on veel palju ebakindlust ning ka regulatiivne raamistik on erinev, mistõttu võiks tegevuskaval põhinev poliitika olla hea lähtepunkt, et parandada suhteid eri institutsioonide vahel ja uurida uusi innovaatilisi poliitikakujundamise viise, mis võimaldaksid eri valdkondade koostööd, otsides sünergiaid ja vältides erimeelsusi. Tuleb rakendada poliitikat, mida tuntakse „kohanduva poliitikana“. Järgnevas tabelis on välja toodud erinevad võimalused:

18.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima joogiveedirektiivi eelseisva läbivaatamise, vee korduskasutamisega seotud meetmete ja asulareovee puhastamise direktiivi võimaliku läbivaatamise ning viimaks veepoliitika raamdirektiivi läbivaatamise raames kohanduva poliitika rakendamise võimalusi veepoliitika valdkonnas. Uurimisel tuleks keskenduda kohanduva poliitika olulisimatele tingimustele, milleks on terviklikkus, teabevahetus, eesmärkide ja vajalike jõupingutuste paindlikkus ja eristamine ning innovatsioon. Uue poliitika võimaluste uurimisel peaks komisjon konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, tagamaks, et võimalikud tulevased ettepanekud on nende parimates huvides ning toetavad, mitte ei vähenda nende pädevust;

19.

kutsub Euroopa Komisjoni üles muutma oma paljuski valdkondliku veepoliitika terviklikuks poliitikaks ja palub komisjonil tagada, et veemajandus kaasataks horisontaalse elemendina teistesse selle ressursiga tihedalt seotud poliitikavaldkondadesse nagu inimeste tarbimine, energia, põllumajandus, kalandus, turism, keskkond jne;

20.

on seisukohal, et veepoliitika lähtepunktideks peavad olema ettevaatuspõhimõte ja põhimõte „saastaja maksab“. Diferentseeritud lähenemisviisi raames peavad aga kõik võimalused jääma avatuks, et jõuda kõige tõhusamate ja tulemuslikumate lahendusteni, et – erandjuhtudel – oleks võimalik sellest lähtepunktist kõrvale kalduda. Nimetatud lahendused viiakse ellu innovaatilisi, sihipäraseid ja keskkonnasäästlikke teaduslikke lähenemisviise kasutades;

21.

juhib antud kontekstis tähelepanu sellele, et energia ja energiakulud võivad osutuda märkimisväärseks takistuseks innovatsiooni rakendamisele ja veenappusele ebatüüpiliste lahenduste leidmisele, nagu vee transportimine põuaaladele või veemagestusjaamade kasutamine, ning rõhutab asjaolu, et ELi poliitika kujundamisel tuleb selles kontekstis arvestada ka taastuvate energiaallikate kasutamisega ja vee potentsiaaliga energiaallikana;

22.

juhib tähelepanu ravimite, nagu näiteks antibiootikumide, ulatuslikumale kasutamisele, mille tulemusel leiavad nende toimeained kanalisatsiooni kaudu tee pinnavette. See teeb vajalikuks suuremad jõupingutused joogivee tootmisel pinnaveest ja suurendab samas tõenäoliselt bakterite immuunsuse riski. Probleemi lahendus peitub lähenemisviisis, mis on suunatud ravimijääkide hajureostusallikatele: ravimijääkidele ja toimeainetele uriinis ja väljaheites;

23.

julgustab liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasama rohelise taristu ja looduslikku veesäilitamisvõimet käsitlevate meetmete käsitused täiendusena või alternatiivina traditsioonilistele struktuurimeetmetele (nt jõgede valgalade hüdromorfoloogilise surve vähendamine) oma veepoliitikasse, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames elluviidavatesse rakenduskavadesse (nt märgalade ja metsade taastamiseks) või linnaplaneerimisse (nt vihmavee kogumiseks (taaskasutamise eesmärgil) või vee säilitamise tõhustamiseks üleujutuste mõju vähendamiseks);

24.

juhib tähelepanu vajadusele parandada veemajandust, aidates kaitsta puhta vee varusid looduskatastroofide ajal (12);

25.

julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema koostööd kindlustusettevõtete ja riikide valitsustega, tagamaks kõigile üleujutuste ohupiirkonna kodumajapidamistele, põllumajandusettevõtetele ja ettevõtetele taskukohase kindlustuslepingu sõlmimise. Lisaks tuleb teha tööd selle nimel, et kõik sidusrühmad mõistaksid tõsiasja, et kõige tõhusam viis riski minimeerimiseks ja looduskatastroofidest tingitud pikaajaliste kulude vähendamiseks on vastupanuvõime suurendamine algusest peale;

26.

on seisukohal, et erinevate poliitikavaldkondade eesmärgid on iseenesest vastuvõetavad (plaanijärgne poliitika), kuid vajalikud meetmed on praktikas tihti vastuolulised. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et piirkondades ja linnades, kus rakendamine toimub, tuleb sageli teha valikuid selliste vastuoluliste meetmete vahel;

27.

palub Euroopa Komisjonil tõhustada teabevahetust veepoliitika elluviijatelt (kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) poliitikakujundajatele Brüsselis ning kaasata näiteks vastuolulisi eesmärke puudutav teave oma uude poliitikasse või oma praeguse poliitika kohandustesse;

28.

loodab, et joogivee direktiivi kavandatud läbivaatamise käigus parandatakse järelevalvesüsteeme ja analüüsiparameetreid, tagatakse kodanikele joogivee kvaliteeti puudutava teabe parem kättesaadavus, käsitletakse lekete probleemi, töötatakse välja õigusraamistik väikestele või individuaalsetele joogiveevarustussüsteemidele, esitatakse lahendused probleemidele, mis tulenevad joogiveega kokkupuutuvatest materjalidest ning ajakohastatakse õigusaktide kehtivaid erandeid;

29.

nõuab, et asulareovee direktiivi tulevase läbivaatamise eesmärk peaks eeskätt olema andmete järelevalve, aruandluse ja avaliku levitamise parandamine ning et seejuures võetaks arvesse kokkupuutepunkte ringmajanduse ja ressursitõhususega Euroopa Liidus. Aruandluse puhul tuleks liikmesriikide koormust vähendada vähemalt sedamööda, kuivõrd nad on oma kohustusi juba täitnud;

30.

tervitab Euroopa Komisjoni uut lähenemisviisi „vastavuseni jäänud vahemiku“ hindamisel, milles keskendutakse allesjäänud puudustele tegelikult nõuetekohaselt kogutud, ühendatud ja käideldud reovee puhul ning mis täiendab ametlikku vastavushindamist asulareovee puhastamise direktiivist tulenevate juriidiliste kohustustega. Komitee märgib rahuloluga, et Euroopa Komisjon töötles esimest korda piirkondliku tasandi tulemusi ja lisas need oma kaheksandasse aruandesse asulavee puhastamise direktiivi rakendamise seisu kohta. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles säilitama nii „vastavuseni jäänud vahemiku“ kui ka piirkondliku tasandi lähenemisviisi ja arendama neid edasi koostöös kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejatega;

31.

kutsub Euroopa Komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles vähendama veenappust ja suurendama veelgi veekasutamise tõhusust eelkõige järgmiste meetmetega:

32.

märgib, et veekvaliteedi eesmärkide ja ühise põllumajanduspoliitika vahel valitseb pinge ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama nende kahe poliitikavaldkonna vahel parema kooskõla. EL peaks vältima selliste vastuolude teravnemist ja nendega seotud halduskoormuse suurendamist, mis tuleneb potentsiaalselt konfliktsete õigusaktide rakendamisest, ning peaks pigem otsima kõige tulemuslikumaid, kulutõhusamaid ja üksteist tugevdavaid kompromisse;

33.

peab õigeaegseks ja vajalikuks liikuda 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/676/EMÜ (veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest) veepoliitika raamdirektiivi integreerimise poole eesmärgiga ühtlustada meetmeid, et saavutada veekogude hea seisund ja selle sobivus inimeste veega varustamiseks;

34.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima võimalusi paindlikuma ja diferentseerituma veepoliitika väljatöötamiseks. Paindlikkus on vajalik tulevaste veeprobleemide ebakindluse tõttu. Seetõttu on vältimatu, et nii veepoliitika eesmärgid kui ka lähenemisviis peavad leidma tasakaalu vajaliku õiguskindlusega, et võimaldada ühelt poolt pikaajalist kavandamist ja mitmeaastaseid, kulukaid investeeringuid ning teiselt poolt kohanemist uute olukordadega, kui selleks peaks tekkima vajadus. Seega on eesmärkide eristamine ajas ja kohas vajalik selleks, et suurendada meetmete tulemuslikkust ja omaksvõttu, (13) ilma seejuures nende ambitsioonide tasemes järgi andmata;

35.

kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja alternatiivi veepoliitika raamdirektiivis kavandatud järelevalve normile „one out = all out“. Nimetatud põhimõte ei anna piisavalt head pilti tegelikust ökoloogilisest ja keemilisest olukorrast ega juba tehtud jõupingutustest veekvaliteedi parandamiseks. Et tagada muu hulgas vajalike meetmete omaksvõtt, on vaja välja töötada järelevalveinstrument, mis võtaks arvesse liikmesriikides juba saavutatud tulemusi;

36.

on veendunud, et poliitilise innovatsiooni kõrval on äärmiselt oluline ka jätkuv tehniline innovatsioon, et leida lahendus praegustele ja tulevastele veeprobleemidele (14). Komitee rõhutab sellist liiki innovatsiooni toetamiseks võimalikku kasu, mida võib tuua ELi tasandi Euroopa veealase innovatsiooni tegevuskava, mis on suunatud liikumisele kestliku ja ringleva veemajandusega aruka ühiskonna suunas. Selline raamistik aitaks julgustada liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rakendama Euroopa Komisjoni abiga süsteemseid innovaatilisi lähenemisi ning rajama või toetama veeinnovatsioonialaseid partnerlusprojekte. Kuigi innovatsiooni puudutavad olemasolevad teadmiste platvormid ja rahastamisvõimalused arenevad, suurenevad ja laienevad, näeb komitee kahte kitsaskohta, mis takistavad innovatiivsete lahenduste kasutuselevõttu. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles:

37.

Veemajandus on kapitalimahukas poliitikavaldkond, millesse tehakse suuri investeeringuid. Need investeeringud suurenevad tulevikus veelgi. Probleemide määratlemisel ja neile lahenduste leidmisel laiema perspektiivi valimine ja seotud poliitikavaldkondade (näiteks põllumajandus, energia, tervishoid) parem kaasamine, nagu on olemasolevates õigusaktides juba välja pakutud, vähendab investeeringute lõpetamise tõenäosust, avab uusi võimalusi ja loob kasvulava innovatsioonile. Väljakutse seisneb selles, et langetada tuleb arukaid otsuseid, mis ühelt poolt arvestaksid sellega, mida me tahame praegu säilitada, ent pakuks teisalt ka piisavalt ruumi ebakindlate tulevikuprobleemide lahendamiseks – manage the source of life !

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/51

1.

rõhutab, et suur osa komitee algseid soovitusi ELi kohanemisstrateegia kohta (CoR 3752/2013) jääb kehtima ning neid tuleb vaadelda koos käesoleva arvamusega. Komitee juhib eelkõige tähelepanu soovitustele siduda kohanemisstrateegia otsesemalt kliimamuutustele vastupanemise võime mõistega ning arendada edasi haavatavuse mõistet ja selle hindamist eri piirkondades, ettepanekule tegeleda rohkem kliimamuutustega kohanemise lahendustega, mis põhinevad rohelisel taristul, ning elurikkuse ja ökosüsteemi küsimustega, samuti hoiatusele, et võib olla vajalik töötada välja ka stsenaariumid kohanemiseks üle kahekraadise temperatuuritõusuga, kui Pariisi kokkuleppe kontekstis tehtavad üleilmsed jõupingutused ei ole edukad;

2.

tunnistab, et kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia (edaspidi „strateegia“) kõigi kaheksa meetmega tehakse tööd ja tulemused hakkavad paistma (nt riiklike kohanemisstrateegiate vastuvõtmine 75 % ELi liikmesriikidest, nüüd linnapeade pakti hõlmatud algatuse „Mayors Adapt“ käivitamine) ning seepärast ootab komitee huviga kõnealuse strateegia hindamist ja läbivaatamist Euroopa Komisjonis. Komitee rõhutab, et see on pidev protsess, kus liikmesriigid peaksid samuti korrapäraselt ajakohastama oma strateegiaid, et pidada sammu areneva teadmistebaasiga ning asjaomaste õigusraamistike ja rahvusvaheliste lepingutega;

3.

tunnistab, et kuigi komisjon ja liikmesriigid on poliitika ja õigusraamistike loomisel olulise tähtsusega, on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel juhtroll konkreetsete kohanemismeetmete kaudu oma territooriumi haavatavuse vähendamisel kliimamuutuste eri mõju suhtes. Seepärast rõhutab komitee, et hästi toimiv mitmetasandiline valitsemisraamistik on ülioluline;

4.

kutsub Euroopa Komisjoni üles innustama eri valitsemistasandeid (EL, liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused) tihedamale koostööle, et viia prioriteedid omavahel kooskõlla, minimeerida vastandlikke või paralleelseid seostamata protsesse, maksimeerida nende strateegiate ja kavade koosmõju, mis on välja töötatud ELi ja riikide tasandil ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning tagada seeläbi poliitika suurem sidusus ning koordineeritud ja üksteist täiendavad meetmed;

5.

toetab selliseid ELi algatusi nagu kliima- ja energiaalane linnapeade pakt ja uued ELi linnade tegevuskava partnerlused, mis soodustavad koordineeritud mitmetasandiliste juhtimissüsteemide ja koostööplatvormide teket. Tuleb näha nende rolli linnade ja piirkondade vajaduste analüüsimisel ja koostöö parandamisel. Komitee jääb ootama ka linnade tegevuskava partnerluse õigeaegset loomist kliimamuutustega kohanemise prioriteetsel teemal, sh selle majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane mõõde;

6.

rõhutab sellega seoses vajadust kaasata linnad ja piirkonnad ulatuslikumalt riiklike kohanemisstrateegiate ja -kavade ettevalmistamisse ja elluviimisesse. Komitee kutsub seega ELi liikmesriike üles looma asjakohaseid institutsioonilisi struktuure või platvorme, et innustada pidevat konsulteerimist ja tihedamat koostööd (nt töörühmade kaudu), võttes arvesse liikmesriikide eripära, ning palub Euroopa Komisjonil seda tegevust toetada ja julgustada;

7.

leiab, et piirkondade olulist rolli tuleb strateegia läbivaatamisel paremini arvestada (nt eraldi peatükis) ja toetada rohkem nende jõupingutusi. Piirkonnad etendavad kohanemisprotsessis tõepoolest koordineerija/vahendaja rolli, kindlustades selle, et liikmesriikide määratud prioriteedid vastavad kohapeal väljendatud vajadustele ja ootustele ning vastupidi. Nad võivad olla ka katalüsaatorid, mis toetavad kohalike omavalitsuste jõupingutusi kliimamuutustele ja katastroofiohule vastupanuvõime tugevdamisel, suutlikkuse suurendamisel ja kättesaadavate rahaliste vahendite kasutamisel, nagu on näidanud linnapeade paktis nn koordineerijatena juba osalevad piirkonnad. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles rohkem tunnistama linnapeade pakti raames mitte ainult kohalike, vaid ka piirkondlike omavalitsuste võetud ülesandeid ja rakendatud meetmeid (nt sarnaselt algatuse RegionsAdapt raames praegu tehtavale);

8.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teatud liikmesriikides peavad tegevust piiravaks takistuseks normatiivse õigusraamistiku puudumist. Nad sooviksid seega ELilt ja riigiasutustelt selgemaid volitusi kohanemismeetmete võtmiseks. Riigi tasandil tervitab komitee mõnes liikmesriigis hiljuti tehtud jõupingutusi kohanemisküsimuste hõlmamiseks konkreetsetesse õigusaktidesse (nt veepoliitika raamdirektiivi ja üleujutuste direktiivi kontekstis);

9.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima, kui suurel hulgal kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kogu ELis ja liikmesriikides on olemas kohanemisstrateegia või -kava. Selle alusel võiks Euroopa Komisjon koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega teha ettepaneku kehtestada ELi ja riigi tasandi eesmärgid, et edendada kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes veelgi enam kohalike ja piirkondlike kohanemisstrateegiate ja -kavade väljatöötamist;

10.

rõhutab, et lisaks hästi toimivale mitmetasandilise valitsemise raamistikule tuleb strateegia läbivaatamisel pöörata rohkem tähelepanu vajadusele kaasata sidusrühmi ja valdkondadeülesele (mitte kapseldunud) lähenemisviisile, et saavutada tõhusamad ja integreeritumad kohalikud kohanemismeetmed. Strateegia läbivaatamisse võiks lisada mõne konkreetse näite selle kohta, et kohaliku ja piirkondliku tasandi lahenduste loomisel on koos töötada kasulikum kui üksi, või viidata sellistele näidetele. Selliseid osalust soodustavaid lähenemisviise tuleks aktiivselt innustada ja toetada, sh ELi rahastatavate projektide abil (nt programmide „Life“ ja „Horisont 2020“ tulevaste projektikonkursside raames);

11.

rõhutab, kui oluline on põhjalikult uurida edu saavutamise tegureid ja takistusi eri koostöövormide puhul teadlaste, praktikute ja poliitikakujundajate vahel kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Selle teabe alusel võiks anda praktilisi soovitusi, mis põhinevad konkreetsetel näidetel (mitme sidusrühmaga/avaliku ja erasektori) partnerlustest, mida tuleb ulatuslikult levitada, näiteks kliimamuutustega kohanemist käsitleva Euroopa veebisaidi kaudu (Climate-ADAPT);

12.

meenutab, et kõikvõimalike teabevahetuskanalite kaudu on tarvis suurendada teadlikkust integreeritud kohanemis- ja leevendusmeetmete võtmise vajaduse kohta, et saavutada suurim võimalik koostoime nende kliimapoliitika kahe valdkonna vahel ning vältida nn halvasti kohanemist. Selleks kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles uurima strateegia läbivaatamisel uuenduslikke mehhanisme teadlikkuse ja aktsepteerimise suurendamiseks kohalike ja piirkondlike osalejate seas (sh kodanikud ja ettevõtjad) ning harjumuste muutumise soodustamiseks;

13.

toonitab, kui oluline on luua Euroopa linnades ja piirkondades täiendavat suutlikkust ja tegeleda teadmistes esinevate lünkadega, ning peab portaali Climate-ADAPT ja sellega seotud linnapiirkondade kohanemise toetusvahendit sellele tegevusele heaks aluseks. Viimast on vaja aga pidevalt tugevdada ja täiendada, veelgi tutvustada ja paremini siduda linnapeade pakti platvormiga, samuti tuleb see muuta kasutajasõbralikumaks. Komitee kutsub komisjoni üles pidama nõu linnade ja piirkondadega, et määrata koos kindlaks see, kuidas portaali Climate-ADAPT kohandada nii, et see vastaks kõige paremini nende vajadustele, ning otsustama, kas kõnealune vahend tuleks integreerida linnapeade pakti veebilehega;

14.

rõhutab vajadust jätkata kohapeal järeleproovitud heade tavade kogumist. Linnade ja piirkondade head tavad tuleb salvestada ühes üldsusele kättesaadavas ja lihtsalt otsitavas andmehoidlas (nagu portaal Climate-ADAPT ja/või linnapeade pakti veebileheküljel olev sihttasemete kataloog), et lihtsustada kogemuste vahetamist osalejate vahel. Eelkõige peaks selline andmebaas hõlmama asjakohaseid funktsioone, mille abil on võimalik leida näiteid, kus esineb sarnane olukord (nt klimaatilised ohutegurid, rahvastikutihedus) või sarnane geograafiline eripära (nt asukoht mägedes või nende läheduses, jõe või mere ääres), pidades silmas kohanemistüpoloogiate väljatöötamist. Komitee on valmis andma oma panuse edukate piirkondlike tavade kindlaksmääramisse ja teedrajavate piirkondade mobiliseerimisse, alustades oma ENVE komisjoni ja komitee linnapeade pakti saadikute rühma tehtavast tööst, mida tuleks veelgi laiendada ja edendada;

15.

rõhutab, et linnadevahelise koostöö kaudu tuleb hõlbustada ka teadmussiiret. Euroopa Komisjon peab määrama kindlaks asjakohased vastastikused ja nõustamismeetmed, neid edendama ja piisavalt rahastama. Linnapeade pakti raames juba väljapakutud mestimisprogrammid on kujunenud edukaks ja väärtuslikuks ning seega tuleks neid tulevikus korrata ja laiendada (nt iga-aastaste projektikonkursside abil);

16.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tugevdama jõupingutusi sellise raamistiku loomiseks, mis võimaldab linnades ja piirkondades suutlikkust suurendada. Selliste ELi algatuste, vahendite ja programmide rohkus, mis juba pakuvad linnadele ja piirkondadele mitmesuguseid suutlikkuse suurendamise võimalusi (nt seminarid, veebiseminarid, juhendid), põhjustab praegu segadust nende kasutajate seas;

17.

märgib, et kuigi tehakse mõningaid edusamme – eeskätt uue ühtse kontaktpunkti hiljutise käivitamisega ELi linnade tegevuskava raames –, peaks komisjon selgitama linnadele ja piirkondadele pakutavate kohanemisvaldkonna teenuste eripära ja täiendavaid jooni ning võtma endale ülesandeks täita teadmistes esinevad lüngad, mis selguvad kõnealuse tuvastamise ja koostamise käigus. Selles protsessis kutsub komitee komisjoni üles tegema järgmist:

18.

tunnistab, et kõik valitsemistasandid (sh linnad ja piirkonnad) peavad põhjalikult mõistma oma territooriumil kliimamuutustest tekkivat ohtu ja haavatavust, et lähtuda neist oma otsustusprotsessis ja poliitikakujundamisel. Sellega seoses kutsub komitee komisjoni üles veelgi toetama kliimamuutustest tekkiva ohu ja haavatavuse hindamise piirkondlikke ja kohalikke raamistikke, sest need on mis tahes kohanemisstrateegia lähtepunkt ja toetavad tõenduspõhiseid meetmeid;

19.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juhivad regulaarselt tähelepanu järgmistele kohanemismeetmete takistustele: 1) kasuliku ja mõistetava kliimamuutusi käsitleva teabe (või sellele juurdepääsu) puudumine ning 2) selle teabe tõlgendamise oskuste ja kogemuste puudumine. Seega on vaja täiendavat tuge – dokumenteerimise ja heade tavade jagamise näol –, et esiteks tutvustada omavalitsustele juba olemasolevat teavet ning teiseks aidata neil vähendada ja tõlgendada linna/piirkonna tasandi mõju;

20.

kutsub komisjoni üles veelgi toetama linnade ja piirkondade tehtavaid jõupingutusi kliimamuutuste prognoosimisel ja ohtude hindamisel, suurendades oma tegevust, mis on seotud asjakohaste (riskide modelleerimise) vahendite ja meetodite tuvastamise, (makro)piirkondlike kliimamõju stsenaariumite väljatöötamise ja kliimateenistuste võrgustiku loomisega (programmi „Horisont 2020“ raames) rahvusvahelisel, Euroopa ja riikide (ning neist madalamal) tasandil. Sellised kliimateenistuste võrgustikud koondavad asjaomaseid eksperte ja andmete tootjaid (nt teadusringkonnad) ning teevad olemasoleva teabe ja teadmised kohalikele ja piirkondlikele poliitikakujundajatele kättesaadavaks ja mõistetavaks;

21.

rõhutab, kui oluline on toetada kliimaohtude avalikustamist, et julgustada kohanemismeetmeid võtma ja innustada investeeringuid tegema. On tekkimas mitmeid uusi kliimaohtude avalikustamise vabatahtlikke ja/või erasektori algatusi, mida komisjon võiks omalt poolt toetada ja edendada;

22.

tervitab sellega seoses komisjoni algatust uurida koostöövõimalusi kindlustussektoriga kui ühe põhilise andmete tootja ja potentsiaalsete investeeringute tegijaga. Komitee kutsub komisjoni üles hindama kindlustusmehhanisme, mis võivad soodustada riskiennetust ja toetada kahju vähendamist, ning tegema koostööd kindlustusandjatega, tagamaks, et nad jagavad avaliku sektoriga riskide modelleerimise ja katastroofiohu juhtimise valdkonnas saadud teadmisi ja oskusteavet. Strateegia läbivaatamisel tuleks veelgi edendada olemasolevaid edukaid partnerlusi, et teisigi inspireerida ja motiveerida. Komitee rõhutab selles kontekstis aga ka seda, et samal ajal võib linnades või piirkondades, millele kindlustusandjad on omistanud kõrge riskitaseme, olla investeerimine ja areng takistatud, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles strateegia läbivaatamisel uurima, kuidas selliste probleemidega võiks tegeleda;

23.

leiab, et strateegia läbivaatamisel tuleb veelgi rõhutada kohanemise sotsiaal-majandusliku mõju hindamise eeliseid. Selline sotsiaal-majanduslik analüüs on juhiseks otsustajatele, andes neile selgema ülevaate kohanemismeetmete võimalikest kuludest ja tuludest võrreldes meetmete mittevõtmisega, ning aitab seega suurendada teadlikkust, mõista suutlikkuse piiranguid ja leida majanduslikult kõige elujõulisemaid poliitikalahendusi;

24.

märgib, et linnad ja piirkonnad vajavad lisateavet mitmesuguste olemasolevate meetodite kohta, mida saab hindamiseks kasutada (nt kulude-tulude analüüs, mitme kriteeriumi analüüs, sidusrühma otsus, katse ja vaatlus), ja nende sobivuse kohta erinevates kontekstides. Seepärast soovitab komitee komisjonil anda asjakohast toetust oma baasplatvormide kaudu (Climate-ADAPT ja linnapeade pakt);

25.

rõhutab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele on vaja anda asjakohased järelevalve, aruandluse ja hindamise vahendid ja näitajad, et pakkuda teavet ja tuge kohalike kohanemismeetmete kavandamisel. Viimast võiks jällegi edendada kohanemisteemaliste baasplatvormide kaudu (Climate-ADAPT ja linnapeade pakt);

26.

on veendunud, et on oluline tagada, et rahvusvahelised, Euroopa, riiklikud ja kohalikud/piirkondlikud järelevalve, aruandluse ja hindamise raamistikud oleksid omavahel kokkusobivad ja täiendaksid üksteist – see tagab sidususe ja vähendab linnade ja piirkondade halduskoormuse miinimumini;

27.

tervitab edusamme, mis on selles vallas saavutatud pärast strateegia avaldamist, st on välja töötatud liikmesriikide kohanemisvalmiduse tulemustabel ja linnapeade paktile alla kirjutanud linnade järelevalve- ja aruandlusvorm, ning väljendab heameelt nende kahe vahel loodud tugevate sidemete üle, kuid leiab, et neid on vaja veel rohkem tutvustada ja anda täiendavaid suuniseid nende kasutamiseks (nt linnapeade pakti veebilehel);

28.

rõhutab, et tuleks veel uurida täiendava koostoime võimalusi teiste partneralgatustega, mis on paralleelselt välja pakutud rahvusvahelisel või Euroopa tasandil (nt RegionsAdapt, CRAFT, Resilient Cities) ning millel on oma järelevalve, aruandluse ja hindamise süsteemid, kuid märgib, et täiendav ühtlustamine või koostöö ei tohi tulla linnade/piirkondade vajaduste ja huvide arvelt;

29.

tervitab kohaliku ja piirkondliku tasandi kliimameetmeid toetavaid olemasolevaid ELi rahastamisvahendeid (nt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, aga ka programmid „Horisont 2020“ ja „Life“, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, looduskapitali rahastamisvahend), kuid rõhutab, et nende vahendite kättesaamine on ikka veel linnade ja piirkondade suurim probleem. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles andma Euroopa kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele 1) lihtsalt kättesaadavat ja mõistetavat teavet rahaliste vahendite ja rahastamismehhanismide kohta, mida on võimalik kasutada omavalitsuste tegevuskavade väljatöötamiseks ja rakendamiseks, ning 2) täiendavaid suuniseid ja abi olemasolevate vahendite kättesaamiseks ja kasutamiseks ning samuti kombineerimiseks (nt kohandatud koolituste abil);

30.

tuletab meelde oma ettepanekut võtta kapitali kulude ja tulude hindamisel kasutusele kogu olelusringi arvestav käsitlus, et tagada pikaajaline tasuvus seoses kliimamuutustele vastupanuvõimeliste investeeringutega. Raamatupidamises ja riskiregistrites peaks olema kohustuslik esitada majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalne mõju selliste meetmete ja kapitaliinvesteeringute puhul, mille juures jäetakse arvesse võtmata muutuvad kliimatingimused, samuti meetmete mittevõtmise puhul;

31.

loodab, et strateegia läbivaatamisel rõhutatakse rohkem piirkondade võimalikku rolli juurdepääsu lihtsustamisel teatud rahastamiskavadele. Mõni piirkond juba aitab hallata ja jaotada ELi struktuurifondide vahendeid, koondades kokku oma piirkonna omavalitsustes loodud väiksemaid projekte, või pakub otsest rahastamist. Komitee rõhutab aga, et on vaja täiendavaid suuniseid, et aidata neil korraldusasutustel kasutada ära saadaolevate Euroopa vahendite ja uuenduslike rahastamisvahendite kõiki võimalusi;

32.

kutsub komisjoni täiendavalt uurima mõtet pakkuda teatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kiiret juurdepääsu rahastamisvahenditele, lähtudes sellistest teguritest nagu avalik pühendumine ulatuslikule kliimamuutustega kohanemisele (nt ühinedes linnapeade pakti algatusega), ulatusliku ohtude ja haavatavuse hindamise korraldamine või kohanemisalase tegevuskava käivitamine. Kui komisjon vaataks läbi eeltingimused teatud rahastamisvahendite kasutamiseks ning kvalifitseerimis- ja hindamiskriteeriumid eri programmide („Horisont 2020“ ja „Life“) raames antavate toetuste saamiseks, võimaldaks ja soodustaks see sellist kiiret juurdepääsu. Seda suunda tuleks veendunumalt kaaluda ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames, soovitades kõikidel korraldusasutustel võtta kasutusele mõnes piirkondlikus rakenduskavas juba väljendatud võimaluse anda eelis neile algatustele, mis on ette nähtud linnapeade paktis osalevate omavalitsuste vastuvõetud säästva energia tegevuskavades ning säästva energia ja kliimameetmete tegevuskavades;

33.

tervitab Euroopa Komisjoni algatust hinnata järgmist mitmeaastast finantsraamistikku ette valmistades ELi eri vahendite rakendamise ning toetuste ja teiste rahastamisvahendite kasutamise edusamme (nt õppetunnid programmist „Life“ ning kliimameetmete hõlmamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidesse). See peaks aitama 1) pakkuda välja õiget kombinatsiooni nii üldisematest kui ka kohanemiskesksematest rahastamisvahenditest, seejuures kliimamuutuste leevendamiseks vajalikke eelarvevahendeid vähendamata, ning 2) esitada soovitusi tulevaste projektikonkursside jaoks (nt programmide „Life“ ja „Horisont 2020“ raames), täites seeläbi viimased lüngad kliimamuutustega kohanemise kohalike meetmete rahastamises;

34.

rõhutab, et programmi „Life“ (täpsemalt selle kliimameetmete allprogrammi integreeritud projekte) peavad linnad ja piirkonnad üheks põhiliseks rahastamisvahendiks, mille abil proovida, katsetada ja näidata kohanemismeetmeid valdkondadevaheliselt ja suurel maa-alal (piirkonna tasandil, mitme piirkonna ulatuses, üle kogu riigi või rahvusvaheliselt). Komitee kutsub seepärast komisjoni tungivalt üles seda programmi laiendama ja täiendavalt toetama;

35.

tunnistab, et paljudel Euroopa linnadel ja piirkondadel on väga suur kasutamata potentsiaal tõmmata ligi rohkem investeeringuid ning paljudel neist on ka tõsiseid takistusi omaenda investeeringute valdkonnas;

36.

leiab, et komisjon peaks seepärast jätkama uuenduslike võimaluste uurimist kohanemismeetmetesse tehtavate investeeringute suunamiseks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, ning kutsub komisjoni üles andma omavalitsustele asjakohast eksperdiabi, suuniseid ja toetust elujõuliste investeeringute ettevalmistamiseks (nt Euroopa investeerimisnõustamise keskuse või muude sihipärase suutlikkuse suurendamise meetmete kaudu) ja rahastamise tagamiseks. Strateegia läbivaatamisel võiks tuua näiteid erainvestoritega tegelemise ja kindlustusandjatega koostöö tegemise mehhanismidest – ning komisjon peaks veelgi enam toetama selles suunas tehtavaid katsealgatusi;

37.

rõhutab, et linnadel ja piirkondadel tuleb aidata leida selline avaliku ja erasektori vahendite kombinatsioon – rahvusvahelistest, ELi, riiklikest ja kohalikest allikatest –, mis on nende kohalikes oludes kohanemismeetmete rahastamiseks kõige sobivam. Nagu on rõhutatud mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbivaatamisel, uurib komisjon täiendavalt, kuidas tegeleda järelejäänud investeerimisvajadustega, koondades kokku ELi, riikide ja erasektori vahendid;

38.

tunnistab, et viimastel aastatel on rahvusvaheline dialoog kliimaküsimustes muutunud aktiivsemaks ning toonud kaasa uusi rahvusvahelisi kokkuleppeid, nagu Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik 2015–2030, säästva arengu tegevuskava 2030 ja Pariisi kliimakokkulepe. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles lülitama oma tegevust rohkem neisse üleilmsetesse raamistikesse, tugevdama oma eeskuju näitavat rolli ning toetama koostoime loomist nende algatuste vahel;

39.

rõhutab, et strateegia läbivaatamisel peaks paremini kajastama kliimaga seotud ohtude haldamise piiriülest aspekti. Sellega seoses näib makropiirkondlik koostöö olevat asjakohane lähenemine, kuidas edendada kliimamuutustega kohanemist ELis, soodustades teabevahetust ja koondades jõupingutusi üle halduspiiride. Seepärast peaks komisjon kaaluma oma riikidevaheliste katsealgatuste (nt Doonau, Läänemere, Alpi ning Aadria ja Joonia mere piirkonnas) laiendamist teistele makropiirkondadele Euroopas ja mujalgi ning nende täiendavat toetamist;

40.

kutsub komisjoni üles rohkem rõhutama piirkondadevahelisest (ja linnadevahelisest) koostööst saadavat kasu. Sellega seoses pakub uus ülemaailmne kliima- ja energiaalane linnapeade pakt ka teistele maailma piirkondadele uusi võimalusi kasutada Euroopa kogemusi ja näiteid, samuti annab see Euroopa kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimaluse õppida oma teistes maailmajagudes elavatelt kolleegidelt;

41.

märgib, et arvestades hiljutisi ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni prognoose tulevaste rändevoogude kohta, tuleb strateegia läbivaatamisel käsitleda kliimamuutustega kohanemise ja rände vahelist seost ning seega tuleb lisada uus peatükk kliimast ajendatud rändest tulenevate probleemide ja selle pakutavate võimaluste kohta. Sellega seoses peab komisjon uurima, kuidas saaks linnu ja piirkondi rohkem toetada rändajate ja pagulaste liikuvuse ja võimalusel integreerimise küsimuses;

42.

Kokkuvõtteks soovib Regioonide Komitee väljendada oma entusiasmi osalemise üle kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia läbivaatamise teemal toimuvas sidusrühmadega konsulteerimise protsessis, mille Euroopa Komisjon korraldab 2017. aasta alguses, ning peab käesolevas arvamuses – aga ka teistes kohanemisteemalistes arvamustes (1) – esitatud soovitusi heaks aluseks tulevasele arvamustevahetusele.

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/57

1.

märgib, et kõigist Euroopa Liidu põllumajandusettevõtete juhtidest on vaid ligikaudu 6 % 35aastased või nooremad ning üle poole neist on üle 55aastased. Euroopa rahvastikku iseloomustab üldiselt keskmise eeldatava eluea pikenemise ja sündivuse languse tõttu eakate inimeste osakaalu suurenemine. See suundumus on põllumajanduses aga veelgi nähtavam kui teistes majandussektorites. Kuna vanemad põllumajandustootjad elavad kauem ning neil on rohkem põhjuseid põllumajanduses töötamisega jätkamiseks kui lahkumiseks, vananeb Euroopa põllumajandusettevõtete tööjõud järjest, luues uute tulijate jaoks olulisi tõkkeid;

2.

üldiselt on vanemate põllumajandustootjate vastumeelsus oma põllumajandusettevõtte üleandmise suhtes põhjustatud ka asjaolust, et põllumajanduslik tootmine on kogukondlik eluviis, mis kestab edasi ka pärast seadusjärgsesse pensioniikka jõudmist. Selles mõttes erineb põllumajanduslik tootmine paljudest muudest majandustegevustest. Põllumajandusettevõtte üleandmise takistused on sageli tingitud sellest, et eakatel põllumajandusettevõtjatel on oma põllumajandusettevõttest raske lahkuda ja põllumajanduslikku tegevust järk-järgult lõpetada, sest nende elukoht ja põllumajandusliku tegevuse koht on üks ja sama. Üldine nn ajude äravool maapiirkondadest süvendab probleemi veelgi, sest üha parema haridusega töötajad ei ole põllumajanduses töötamisest huvitatud;

3.

usub, et madala sissetuleku, madala investeeringutasuvuse, pikkade töötundide, väheste puhkusevõimaluste (eriti loomakasvatajate puhul) ning arvukate kaasnevate riskide ja ebakindluse tõttu kalduvad paljud noored inimesed nägema põllumajandust kui soovimatut kutseala. Kuigi otsene pärimine ühes ja samas perekonnas on endiselt põllumajandustootmisele esmakordselt juurde pääsemiseks üks kõige tavalisemaid mehhanisme, on märke, et nende uute tulijate arv, kes pole oma põllumajandusettevõtteid pärinud, on kasvamas. Seda probleemi süvendavad veelgi järgmised mured, millega maapiirkondades kokku puututakse: piiratud või keeruline juurdepääs transpordile, kehv teabevahetus ning puudulikud haridus-, kultuuri-, sotsiaal- ja tervishoiuteenused. Noorte jäämiseks maapiirkonda on vajalik, et maapiirkonnas oleks arenenud majandus koos teenuste ja vaba aja veetmise võimalustega; vastasel juhul eelistavad nad sageli liikuda linnadesse ja valida mittepõllumajanduslikud ametid;

4.

leiab, et põllumajandustootmises karjääri tegevate noorte vähesus seab ohtu maapiirkondade majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse. Noorte põllumajandustootjate toetamine on üks eeltingimusi kogu ELis põllumajanduse säilitamiseks ja elujõuliste maakogukondade hoidmiseks, et täita Lissaboni lepingus sisalduv territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk;

5.

kordab oma üleskutset, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid aktiivsemalt ja hõlbustaksid noorte inimeste, eriti naiste maapiirkondadesse asumist, edendades meetmeid, mis aitavad põllumajandustootjatel saavutada kergemini töö ja eraelu vahelist tasakaalu (1);

6.

leiab, et tuleks teha rohkem tööd selleks, et selgitada välja ja kaotada tõkked, millega naised selles sektoris karjääri alustamisel ja loomisel jätkuvalt kokku puutuvad;

7.

võtab teadmiseks „Noorte põllumajandustootjate manifesti“, mille koostas 2015. aastal Euroopa noorte põllumajandustootjate nõukogu ja kus nõutakse riiklike toetusmeetmete kaudu juurdepääsu maale ja laenudele, õiguslikke samme toiduaine tarneahelas ebaausate kaubandustavade piiramiseks, meetmeid noorte põllumajandustootjate sissetulekute volatiilsuse vähendamiseks, kõigi ELi standardite õiguskaitset kaubandusläbirääkimistel ja suuremat müügiedendustoetust ELi tootjatele, samuti maa kättesaadavuse toetamist selleks, et säilitada ja kaitsta mulda ja optimeerida noorte põllumajandustootjate maakasutust toidu tootmise eesmärgil;

8.

jagab muret, mida on väljendatud 6. septembri 2016. aasta Corki deklaratsiooni versioonis 2.0 maapiirkondadest väljarändamise ja noorte äravoolu pärast ning vajaduse pärast tagada, et maapiirkonnad ja kogukond (maakohad, põllumajandusettevõtted, külad ja väikelinnad) jääks elamise ja töötamise jaoks ligitõmbavaks kohaks, parandades teenuste kättesaadavust ja maapiirkondade kodanike võimalusi ning edendades ettevõtlust traditsioonilistes maaelu valdkondades ja ka uutes majandussektorites;

9.

leiab, et praegune majanduskriis on raskendanud juurdepääsu krediidile paljude maapiirkondade noorte ettevõtjate jaoks, kellel puudub sageli oma laenu tagamiseks vajalik tagatis ja kes võivad kogeda liigset bürokraatiat;

10.

kiidab heaks põllumajanduse tagatisvahendi loomise, mille kohta Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank tegid ettepaneku 2015. aasta märtsis ja mis peaks lihtsustama noorte põllumajandusettevõtjate juurdepääsu krediidile;

11.

kiidab heaks selle, et ühise põllumajanduspoliitika 2014.–2020. aasta reformiga võeti kasutusele uusi meetmeid toetamaks noori põllumajandustootjaid ettevõtete loomisel. Komitee väljendab siiski muret, et bürokraatia ja halduskoormus võivad nende meetmete rakendamist takistada. On oluline tagada, et bürokraatlike eeskirjade rohkus ei takistaks noori põllumajandustootjaid uusi meetmeid parimal viisil rakendamast. Mõnes liikmesriigis kasutavad noored põllumajandustootjad näiteks partnerluspõhiseid ettevõtlusvorme. Seepärast peavad Brüsseli meetmed olema kooskõlas selliste kohalike õiguslike ja rahanduslike struktuuridega;

12.

soovitab tungivalt liikmesriikidel kasutada võimalusi, mida pakutakse uue ühise põllumajanduspoliitika raames, et toetada noori põllumajandustootjaid ja põlvkondade vahetust, näiteks määruse (EL) nr 1307/2013 artiklitest 50 ja 51 tulenevate toetuste abil;

13.

juhib tähelepanu võimalustele, mida pakuvad noortele põllumajandustootjatele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, (2) et töötada välja ja rakendada finantsinstrumente laenu, tagatise või omakapitalivahendite kujul selleks, et anda abivajajatele juurdepääs rahastamisele;

14.

märgib siiski, et noorte põllumajandustootjate majanduslikku olukorda saab kõige paremini ja kõige tõhusamalt tugevdada pärast seda, kui nad on ettevõtte tegelikult üle võtnud. Noorte põllumajandustootjate majandusliku olukorra parandamiseks ettevõtte ülevõtmisel partnerluspõhist ettevõtlusvormi kasutades tuleks muuta määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 50 lõiget 5. Seepärast teeb Regioonide Komitee ettepaneku jätta määruse võimaliku tulevase läbivaatamise käigus välja artikli 50 lõike 5 terve teine lause, mille tulemusena jääks alles järgmine tekst: „Noorte põllumajandustootjate toetust antakse põllumajandustootjale maksimaalselt viieks aastaks.“ Samuti palub komitee Euroopa Komisjonil leida ajutine lahendus, mis võimaldaks noortel põllumajandustootjatel kasutada neid meetmeid parimal võimalikul viisil;

15.

märgib, et komisjoni 2016. aastal välja pakutud koondmääruses kavatsetakse laiendada võimalust kasutada toetust kui finantsinstrumendi liiki ka noorte põllumajandustootjate starditoetuseks, mis võimaldab selle rühma rahastamist suurendada, arvestades seda liiki vahendite olemust (laenu või tagatise abi element on toetuse omast palju väiksem);

16.

leiab, et esmajoones tuleks toetada põllumajanduslikke pereettevõtteid, kuna need loovad lisaväärtust ja töökohti ning aitavad kaasa uute põllumajandusettevõtjate põlvkondade sektorisse sisenemisele, sest põllumajandusettevõtteid, mis on elujõulised ja mõistliku suurusega, on lihtsam üle anda;

17.

tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni aruandes noorte põllumajandustootjate vajaduste kohta näidati, et ostetava ja renditava maa kättesaadavus on suurim noorte põllumajandustootjate ja algajate põllumajandustootjate ees seisev probleem (4);

18.

märgib murega, et põllumajandus liigub järjest kiiremini eemale põllumajandusega tegeleva pereettevõtte mudelist, mistõttu kuulutati 2014. aasta rahvusvaheliseks põllumajandusega tegelevate pereettevõtete aastaks, et juhtida probleemile ülemaailmset tähelepanu. Komitee usub, et kuna maa näib mittepõllumajanduslikele investoritele turvaline investeering, on maale juurdepääsu saamine noortele oma ettevõtet luua soovivatele põllumajandustootjatele üha raskem;

19.

kutsub komisjoni üles hindama otsest ja kaudset mõju, mida avaldab Euroopas maa koondamisele ja hõivamisele Euroopa poliitika. Näiteks ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja selle raames antud toetused soosivad otseselt suuri põllumajandusettevõtteid, jättes väikesed kõrvale, ning see võib eri sektorites erinevat mõju avaldada;

20.

leiab – arvestades, et mõnes liikmesriigis on riiklikud õigusnormid, mis takistavad välismaalasi maad lihtsalt ostmast ja enda kätte koondamast, näiteks sätestades eelisõiguse –, et liikmesriikidele ja piirkondadele tuleb anda rohkem võimu, reguleerimaks põllumaad ja seadmaks selleks piiranguid, iseäranis eesmärgiga tegeleda Euroopas maahõivamise ja maa enda kätte koondamise nähtusega, mis piirab noorte põllumajandustootjate valikuid ettevõtlusega alustamisel;

21.

kuigi Euroopa Komisjonil on maaturgu käsitlevatesse õigusaktidesse (mis kuuluvad riikide pädevusse) sekkumiseks väga piiratud tegevusulatus, võiks kaaluda järgmisi ideid:

22.

on seisukohal, et tööstus, vaba aja veetmine ja ennekõike kasvav linnastumine viivad põllumajandusmaa kiire ümberkorraldamise ja kadumiseni. Ta leiab seetõttu, et kohalikud kogukonnad peaksid olema kaasatud maakasutusega seotud otsustesse ning neile tuleks anda lisaõigusi ja võimalusi;

23.

rõhutab vajadust pakkuda noortele põllumajandustootjatele pikaajalisi väljavaateid, et leida lahendus maarahvastiku vähenemisele, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel luua algatusi ettevõtluse, kujunemisjärgus tootmisharude ning põllumajanduse ja metsamajanduse tööturu toetamiseks, et luua uusi ja säilitada põllumajanduses olemasolevaid töökohti, samuti muuta need noorte silmis atraktiivsemaks;

24.

märgib, et noortel põllumajandustootjatel on märkimisväärsed ja väga mitmekesised koolitus- ja teabevajadused: mõne noore põllumajandustootja jaoks on esikohal tehnoloogilised ja põllumajandusettevõtte strateegia arendamisega seotud oskused, teiste puhul on oma põllumajandusettevõtte elujõulisuse säilitamiseks olulised ettevõtlusoskused, näiteks turustuse, võrgustike loomise, suhtlemis- ja rahandusoskused. Nad ei teadvusta alati kõigist neist erinevatest oskustest saadavat kasu ja juhivad oma põllumajandusettevõtet pigem traditsioonilisel viisil, nägemata vajadust selle muutmiseks;

25.

usub seetõttu, et tuleks teha jõupingutusi, tõstmaks teadlikkust nendest võimalustest ning hüvedest, mida pakub oskuste täiendamine kesk- ja kõrghariduse kaudu. Selles valdkonnas mängivad olulist rolli kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused, samuti liikmesriikide ja ELi asutused;

26.

rõhutab, et noored põllumajandustootjad on samas ka noored ettevõtjad, ja seepärast tõstab esile programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“ (mida rahastatakse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime raamprogrammist COSME) suurt potentsiaali. Programm lihtsustab piiriülest arutelu, mis pakub värsketele ettevõtjatele või nendeks saada soovijatele võimalust õppida juba kogenud ettevõtjate kogemusest, ning seda tuleb asjakohaselt toetada ja rakendada ka esmatootmise sektoris;

27.

tuletab meelde, et oma arvamuses „Innovatsioon ja maapiirkondade majanduse ajakohastamine“ soovitab Regioonide Komitee maapiirkondades pakutava kutseõppe kaasajastamist ja vastavusse viimist globaalsete konkurentsitingimuse ja kohalike ettevõtjate vajadustega ning Euroopa Sotsiaalfondist eraldatud vahendite suurendamist kutseõppe jaoks (5).

30.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/61

1.

soovitab üldisest vajadusest tulenevalt määratleda teaduslike kriteeriumite alusel terminid „liigtarvitamine“, „kahjulik tarvitamine“ ja „kuritarvitamine“;

2.

märgib, et alkoholi kuritarvitamine toob ühiskonnale kaasa suuri kulutusi. Komitee rõhutab, et Euroopa kodanike heaolu ja tervis peaksid olema majanduslikest huvidest olulisemad;

3.

tõdeb, et aluslepingutest tulenevalt on tervishoiuvaldkonna meetmete eesmärk rahvatervise parandamine, teadusuuringute edendamine ning haiguste ja terviseohtude (sh eluviisist, näiteks alkoholi liigtarvitamisest tulenevate ohtude) ennetamine;

4.

juhib tähelepanu sellele, et raseduse ajal, lapsepõlves ja teismeeas on alkoholiga kokkupuude eriti ohtlik ning ollakse kaitsetud neuroloogilise kahju vastu, mis tekib neuroloogilise arengu häirete tõttu;

5.

märgib, et alkoholiküsimustega tegelemisel tuleb arvesse võtta subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, püüda täiendada selle valdkonna riiklikku poliitikat ja liikmesriikide rahvatervise meetmeid ning edendada liikmesriikidevahelist koostööd;

6.

leiab, et tähelepanu tuleb pöörata riigis valitsevatele alkoholitarbimise harjumustele, terviseseisundile ja rahvatervisele ning kultuurilisele, geograafilisele ja ajaloolisele taustale. Oluline on arvestada ka Euroopa eri piirkondades ja kogukondades valitsevate erinevate tingimuste ja vajadustega;

7.

toonitab, et ELi institutsioonidel on tähtis ülesanne liikmesriike mitmeti toetada, et nad edendaksid teadusuuringuid ning hindaksid poliitikat, meetmeid, panuseid ja muudetud õigusaktide ja piirangute mõju;

8.

konstateerib, milline tähtsus on veinisektoril, mis annab tööd 3 miljonile inimesele, (1) õlletööstusel, kus kogu tootmisahela ulatuses on kokku 2,3 miljonit töökohta, (2) ning piiritusjookide sektoril, mis annab tööd enam kui 1 miljonile inimesele tootmise ja müügi valdkonnas (3). Tootmine nimetatud sektorites toetab samuti turismi, aidates seega kaasa uute töökohtade loomisele;

9.

märgib, et alkohol on kogu maailmas suurim riskifaktor haiguste põhjustajana 15–49aastaste hulgas, edestades ka suitsetamist (4). Liikmesriikide statistika kohaselt on 15–64aastaste vanuserühmas iga seitsmes surmajuhtum meeste puhul ja iga 13. surmajuhtum naiste puhul põhjustatud alkoholi tarbimisest (5);

10.

on teadlik, et ohtlik alkoholikäitumine, alkoholi kuritarvitamine ja alkoholisõltuvus toovad kaasa suuri majanduslikke kulusid tootlikkuse vähenemise (11,3 miljardit eurot) ja töötuse (17,6 miljardit eurot) näol (6);

11.

märgib, et alkoholiga seotud õnnetuste otsesed sotsiaalsed kulud ulatuvad ELis 155,8 miljardi euroni, millest suurem osa (82,9 miljardit eurot) kulutatakse tervishoiusüsteemist väljaspool (7). Kui lisaks võtta arvesse teisest kahju, mis hõlmab alkoholi tarvitajate tekitatud kahju ühiskonnale ning alaealistele tüdrukutele ja poistele, naistele ja meestele, kasvavad alkoholi põhjustatud sotsiaalsed kulud kahekordseks (8);

12.

rõhutab vajadust vägivalda ennetavate meetmete järele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele rühmadele ja spetsiifilistele olukordadele, nt seksuaalne kuritarvitamine öistes meelelahutusasutustes;

13.

rõhutab, et alkoholist põhjustatud kulud ühiskonnale moodustavad hinnanguliselt keskmiselt kuni 1,3 % riigi SKPst (9);

14.

tõdeb, et alkoholi liigtarvitamine on ohufaktoriks 60 kroonilise haiguse puhul. ELis sagenevad kroonilised haigused ja ravikulud ulatuvad hinnanguliselt 700 miljardi euroni aastas (10);

15.

nõuab ELis uut alkoholistrateegiat ja on veendunud, et ELi institutsioonid toetavad jätkuvalt liikmesriikide suutlikkust ja tõhusat kooskõlastamist. Komitee toetab seega nii nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi nõudmist tugeva poliitilise juhtimise järele selles küsimuses (11);

16.

juhib tähelepanu, et ELi koostöö peaks hõlmama soovitusi ja häid näiteid selle kohta, mida teha riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmete tugevdamiseks;

17.

rõhutab, et Euroopa Komisjon ei tohiks takistada, vaid peaks toetama liikmesriike, kes soovivad alkoholi kuritarvitamist ennetavaid meetmeid välja töötada;

18.

toonitab, kuivõrd oluline on anda kohalikule ja piirkondlikule tasandile võimalus panustada oma kogemuste ja teadmistega, kuna nemad otsustavad ja teavad kõige paremini, millised on vajadused ja tingimused alkoholi kuritarvitamise kahjude ärahoidmiseks ja alkoholi negatiivse mõju kärpimiseks ühiskonnas. Kohalik tasand on eriti oluline, sest see on asjaomase piirkonna inimestele ja kogukondadele kõige lähemal;

19.

toetab alkoholiprobleemide ennetamisele suunatud meetmeid, mida komisjon krooniliste haiguste vastase võitluse raames kavandab, kuid neist ei piisa, sest arvesse ei võeta ennetavat lähenemisviisi ega alkoholi põhjustatud teisest kahju (12);

20.

leiab, et ELi ühismeetmed peaksid hõlmama soovitusi, mille eesmärk on hoida ära alkoholi kui kuritarvitamist põhjustava ja ohte ligi meelitava teguri mõju turismisihtkohtade edendamisel;

21.

peab tähtsaks alkoholiküsimustes tehtava strateegilise töö toetamist ja kooskõlastamist jooksva rahvusvahelise tegevuse raames. Komitee rõhutab sellega seoses, et edasises töös tuleb rohkem püüelda sünergia saavutamise poole Maailma Terviseorganisatsiooni tegevuskava (13) ja ÜRO säästva arengu eesmärkidega;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et koostöös etendavad olulist rolli valitsusvälised organisatsioonid tänu oma teadmistele ja kogemustele rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

23.

tõdeb, et viimasest alkoholistrateegiast (2006–2012) (14) möödunud nelja aasta jooksul on käivitatud töö ja platvormid – riikliku alkoholipoliitika ja alkoholitarbimise vastaste meetmete komitee (CNAPA) ja Euroopa alkoholi- ja terviseküsimuste foorum (EAHF) – edasi arenenud. Püsib vajadus eelnimetatud ja ka muude platvormide järele, mille raames saaks käsitleda alkoholiküsimusi. Saadud kogemusi ja teadmisi tuleb hoida ja edasi arendada;

24.

juhib tähelepanu asjaolule, et nii noorte alkoholitarbimist ja joominguid käsitlev tegevuskava kui ka alkoholist põhjustatud kahju vähendamise ühismeede (RARHA) lõpetati 2016. aastal. Komitee märgib, et tegevuskava tuleb pikendada või kehtestada uus lastele ja noortele suunatud tegevuskava;

25.

rõhutab, kuivõrd tähtis on ELi tasandi toetus teadusuuringutele, teadmiste kiirem juurutamine praktikas ja uued tööviisid. Esile on vaja tuua seda, kuidas meetmed saavad samaaegselt aidata kaasa tervisealase ebavõrdsuse vähendamisele;

26.

väljendab heameelt heade näidete levitamise üle liikmesriikides ja riikide vahel. See on strateegiliselt tähtis ja edendab õppimist, teadmisi ja ühiste huvipunktide tuvastamist. Meetmed ja panused peavad tuginema tõenditel ja tõendusmaterjalil ning olema kulutõhusad;

27.

rõhutab alkoholipoliitika arengu sihipärase järelevalve tähtsust. Oluline on edasi arendada olemasolevaid andmebaase, kus seireks ja analüüsiks kasutatakse võrreldavaid, usaldusväärseid ja standarditud näitajaid;

28.

soovitab luua teadurite rühma, et toetada teaduslike tõendite kogumist;

29.

toonitab, et turustamine ja reklaam ulatub riigipiiridest väljapoole, mistõttu on liikmesriikide koostööl määrav tähtsus;

30.

meetmed, millega kaitstakse lapsi ja alaealisi noori alkohoolsete jookide turustamis- ja reklaamikampaaniate mõju eest, peavad olema piiravat ja kohustuslikku laadi, st keelustada tuleb nii alkoholi turustamine kui ka alkoholi reklaamimine alaealistele;

31.

rõhutab, kui oluline on, et alkohoolsete jookide tootjad ja turustajad järgiksid rangelt turustuse ja reklaami jaoks kehtestatud norme;

32.

leiab, et vähendamaks laste ja noorte kokkupuudet alkoholi turustamise ja reklaamiga tuleb tähelepanu alla võtta turustamine sotsiaalmeedia ja interneti vahendusel, näiteks seoses tootepaigutusega ja alkoholimarkidega seotud teiste toodetega. Soomes kehtib 2015. aastast keeld kasutada alkoholi turustamisel võistlusi ja mänge, keelustatud on alkoholi reklaam avalikes kohtades ja sotsiaalmeedias (15);

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et spordi- ja kultuuriürituste sponsimise näol on tegu kasvava turu ja kulutõhusa turustamisstrateegiaga. Sel viisil satuvad noored sihtrühmaks ja nad on nii kohapeal kui ka ürituste teleülekannete kaudu kaitsetud alkoholi turustamise vastu;

34.

märgib, kui oluline on lisada kõigi alkohoolsete jookide reklaami- ja turustustegevuste puhul teave kuritarvitamise ohtude kohta;

35.

on teadlik, et ELis kasutatakse alkoholi turustamise puhul suures ulatuses enesekontrolli/iseregulatsiooni. Seda vaatamata asjaolule, et esiteks puudub üksmeel selle meetodi tõendatuse kohta alkoholisektoris (16) ja teiseks ei piisa sellest rasedate, laste ja noorte kaitsmiseks alkoholi negatiivse mõju eest (17);

36.

rõhutab, et liiga paljud lapsed ja noored kasvavad üles alkoholisõltlaste ja liigtarvitajate peredes. ELis elab hinnanguliselt 5 kuni 9 miljonit last alkoholi kuritarvitajate peredes (18). Sellistel lastel on tõenäoliselt halvemad tingimused hariduse ja hea tervise osas;

37.

peab oluliseks määrata liikmesriikides kindlaks arendamist vajavad tegevusvaldkonnad, et vähendada alkoholi laustarbimist noorte hulgas eesmärgiga tagada lastele ja noortele turvaline ja tervislik keskkond. Sellega seoses rõhutab komitee, et oluline on edendada selliseid vabaaja veetmise ja peo pidamise tavasid, mis ei ole seotud alkoholitarbimisega;

38.

juhib tähelepanu sellele, et raseduse ja imetamise aeg on eriti haavatav, sest sel ajal tekib fetaalne alkoholisündroom. Alkohol mõjutab loote kasvamist ja arengut raseduse igal etapil ning ei ole teada n-ö ohutut kogust alkoholi, mida võiks raseduse ajal tarvitada;

39.

jagab seisukohta, et lapse õiguste konventsioonist tulenevalt on lapsi ja noori vaja kaitsta alkoholi ohtliku mõju eest. Konventsiooni osalisriigid peavad artikli 33 kohaselt lähtuma laste huvidest ning nõudma lapse seiskohaga arvestamist ja seisma selle eest kõigi lapsi puudutavate otsuste puhul;

40.

leiab, et prioriseerida tuleb ennetavaid meetmeid raseduse ajal, lapse- ja teismeeas, selleks et edendada ennetuse ja tervise hoidmise kultuuri;

41.

toonitab kooli tähtsust tervise edendamisel last ümbritseva turvalisuse tugevdamise kaudu, samuti aitab kool varakult märgata alkoholi kuritarvitamist ja lapsi, kes võivad olla ohustatud. Alkoholi ohtude käsitlemine laste koolihariduses peab tuginema teaduslikele tõenditele, sest lihtsalt informatiivsetel programmidel ja meetmetel ei ole vajalikku mõju ning kõik hariduskogukonna sidusrühmad – õpilased, perekonnad ja õpetajad – tuleb hõlmata terviklikul viisil;

42.

rõhutab, kuivõrd tähtis on vähendada alkoholi kuritarvitamist täiskasvanute seas muu hulgas näiteks koolituse abil, sest noorukitele ja noortele täiskasvanutele suunatud ennetusmeetmete mõju optimeerimise eelduseks on täiskasvanute eeskuju. Nii täiskasvanutele kui ka lastele suunatud koolitusmaterjalid peavad olema koostatud sõltumatutes teadusasutustes. Selleks oleks oluline teha koostööd majutus- ja toitlustussektoriga alkohoolsete jookide vastutustundlikku pakkumist õpetavate koolituste korraldamisel, et vähendada alkoholi kuritarvitamist täiskasvanute seas;

43.

peab esmatähtsaks viia ellu ennetusprogramme perekonnas, sest see on laste kõige olulisem õpi- ja kasvukeskkond, kus antakse edasi strateegiaid, väärtusi, oskusi ja teadmisi;

44.

kutsub ELi institutsioone üles parandama alkohoolsete jookide märgistamist ELi tasandil ja koostama aruande selle kohta, kuidas laiendada toote koostisainete, toite- ja energeetilise väärtuse märgistamist käsitlevaid olemasolevaid õigusakte alkoholi pakendile. Komitee rõhutab, et tarbijal on teadliku valiku tegemiseks õigus teada, mida toode sisaldab;

45.

leiab, et rasedatele, lastele, noortele ja sõidukijuhtidele suunatud eriline hoiatustekst on oluline ja aitab juhtida tähelepanu alkoholiga seotud ohtudele ja neid vähendada. Tähtis on kohandada hoiatustekstid igale sihtrühmale. Komiteel on heameel meetmete üle, mida mõned tootjad ja turustajad selles valdkonnas on juba võtnud;

46.

soovitab hariduses ja teavituskampaaniates keskenduda sellele, kuidas suurendada teadlikkust alkoholismiga seotud ohtudest ning sellest, kust on võimalik leida nõu, abi ja ravi;

47.

rõhutab meediakanalite olulist rolli üksikasjaliku teabe edastamisel alkoholitarbimise ohtude kohta;

48.

osutab, et sotsiaal-majanduslikult haavatavaid rühmi ja noori tabavad tervisprobleemid rängemalt, ning soovib tervisealase ebavõrdsuse suurenemist takistada. Üheks probleemiks on liiga madala hinnaga ja kergesti kättesaadav alkohol, mis võib viia suurte alkoholikoguste tarbimiseni, mis omakorda võib põhjustada maksakahjustusi ja enneaegse surma (19). Liikmesriigid võiksid kaaluda ühiseid meetmeid, sh uuringute teostamist, äärmiselt odava alkoholi müügi, sh internetimüügi takistamiseks;

49.

märgib, et alkoholi kättesaadavus mõjutab alkoholi kuritarvitamise ning alkoholi põhjustatud kahju määra. Uuringutest nähtub, et alkoholi kerge kättesaadavus toob kaasa tarbimise suurenemise, mis suurendab tervisprobleeme ja kahju (20);

50.

leiab, et liikmesriigid saavad ostu-müügi kontrolli ja piiranguid veelgi tugevdada, kuigi mitmes riigis on vanusepiirang 18 aastat. Teine võimalus oleks piirata müügikohtade arvu, keelata alkoholi tarvitamine ja müümine avalikes kohtades teatud kellaaegadel, piirata lahtiolekuaegu ja müügilubasid ning serveerida alkoholi vastutustundlikult, harides selles osas asjaomaseid töötajaid, turustajaid ja majutusasutusi. Piiranguid tuleks täiendada kontrolli ja järelmeetmetega;

51.

märgib, et ohtlik alkoholikäitumine, alkoholi kuritarvitamine ja alkoholisõltuvus ühelt poolt suurendavad haiguse tõttu töölt puudumise ohtu ja halvendavad tööga toimetulekut ning teiselt poolt mõjuvad halvasti teistele inimestele. Alkoholi tarvitanud isikutega on seotud 20–25 % kõigist tööõnnetustest. Töökoht on kuritarvitamise vastaste ennetusmeetmete seisukohalt oluline platvorm (21);

52.

märgib, et alternatiivina trahvidele või muudele kontrollimeetmetele tuleks kaaluda võimalust suunata õigusrikkuja osalema hariduslikes programmides, eelkõige juhul, kui väidetav õigusrikkuja on alaealine;

53.

rõhutab, et alkoholi tarvitamist tuleks käsitleda töökohal n-ö varase sekkumise kaudu. Töökohal peaksid olema juhised, kuidas sellises olukorras käituda. See oleks hea ennetava töötervishoiu meede;