21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/1

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine. Tulemustele keskenduv ELi eelarve“ (COM(2016) 603 final) (1) ja sellega kaasnevaid dokumente;

—

võttes arvesse komitee arvamust teemal „Mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamine“ (2);

1)

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni 14. septembril 2016 esitatud üksikasjaliku ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise kohta;

2)

toetab läbivaatamist käsitlevate läbirääkimiste sidumist ELi 2017. aasta eelarve menetlusega. See ajakava võimaldab läbivaatamise tulemused õigel ajal vastu võtta ja jätab aega järgmise, 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku arutamiseks;

3)

kahetseb, et Euroopa Komisjon ei lähe piisavalt kaugele, esitades üksnes nüüdseks juba oma piiri saavutanud mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise, mitte täieulatusliku muutmise, mis võimaldaks ELil tegeleda oma praeguste probleemidega ja tagada, et ELi eelarve keskmes oleksid tugeva Euroopa lisaväärtusega püsivat majanduskasvu ja töökohtade loomist võimaldavad valdkonnad. Komitee ootab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga astutaks suur samm ELi eelarve ajakohastamise suunas ja võimaldataks ELil lahendada nii tulevasi probleeme kui ka tegeleda tekkinud uute prioriteetidega;

4)

võtab teadmiseks, et kõnealune läbivaatamine peegeldab Euroopa Komisjoni tulemustele keskenduva ELi eelarve lähenemisviisi, ent on mures selle pärast, et ilmselt on kavandatud assigneeringute muudatuste peamine kriteerium olnud ELi programmide kasutamise määr. Komitee kordab oma pakkumist Euroopa Liidu institutsioonidele osaleda aktiivselt kõigi ELi programmide tõhususe ja mõjususe hindamise protsessis;

5)

on kindlalt vastu mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas teatises jäetavale muljele, et programmid, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, ei toimi, ning rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide uute määruste vastuvõtmisel tekkinud viivitustele ja väga keerukale programmitöö menetlusele vaatamata on käivitunud enam kui 200 000 projekti ja eraldatud on 46 miljardit eurot Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid kaasrahastatavatele projektidele, mille väärtus on 68 miljardit eurot;

6)

hoiatab sellega seoses, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võimalik maksete peatamine Hispaania ja Portugali ning kõigi teiste liikmesriikide puhul kahjustab programmide rakendamist. Komitee tuletab meelde, et a) ta on avaldanud vastuseisu makromajanduslike tingimuste kohaldamisele, sest need seavad linnad ja piirkonnad ebasoodsasse olukorda; b) tekiks vastuolu karistuste juba kohaldatud tühistamisega, mis on ette nähtud määruses (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal; c) sellega rikutaks ELi lepingu artiklis 5 ja protokollis nr 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Seepärast nõuab komitee, et võimaliku maksete peatamise kohaldumise korral oleks see null, võttes arvesse majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, töötust ja peatamise mõju nende majandusele, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013 (ühissätete määrus) artiklis 23;

7)

on väga mures ELi eelarve tsentraliseerimise suundumuse pärast, mis oleks selgelt vastuolus kohalikele ja piirkondlikele probleemidele sihipäraste lahenduste leidmisega. Samuti avaldaks nende programmide vähendamine, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, negatiivset mõju ELi lepingust tulenevale majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohustusele ning subsidiaarsuse, partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetele;

8)

kahetseb, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisse on hõlmatud ühtekuuluvuspoliitika rahastamispaketi kohandamine; kuigi kohandamine on vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku määruse artiklile 7 kohustuslik, ei tohiks selle suhtes toimuda edasisi läbirääkimisi;

9)

toetab põhimõtteliselt ettepanekut laiendada ja tugevdada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, mille kohta koostab komitee eraldi arvamuse. Komitee ootab edasisi parendusi täiendavuse, geograafilise ja valdkondliku katvuse ja läbipaistvuse alal ning kordab nõudmist hinnata asjakohaselt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi tulemusi, eriti selle koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja nende senise panusega territoriaalsesse ühtekuuluvusse. Samuti jääb komitee ootama tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamise kontrollimisel, lootuses, et piirkonnad kaastakse tihedamalt juhtimisse, et tagada funktsionaalne integratsioon ühtekuuluvuspoliitikaga;

10)

toetab programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu programmide rahaliste vahendite suurendamist, kuid rõhutab, et see ei korva Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi loomisel programmis „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastus tehtud algseid eelarvekärpeid;

11)

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku finantsmääruse läbivaatamise kohta ja tema kavatsuse lihtsustada eeskirju, et tegeleda ühtekuuluvuspoliitika haldusliku keerukuse ja vigadega seotud probleemidega, eriti seoses selliste programmide rakendamisega, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, ja suurema koostoimega toetuste ja rahastamisvahendite vahel. Komitee käsitleb läbivaatamist üksikasjalikult eraldi arvamuses;

12)

toetab noorte tööhõive algatuse ja programmi „Erasmus+“ eelarveassigneeringute suurendamist, ent väljendab kahetsust, et puuduvad algatused pikaajalise tööpuuduse käsitlemiseks;

13)

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni kavandatud paindlikkuse meetmeid, eriti Euroopa Liidu kriisireservi loomist, et kasutada ära vabanenud assigneeringud, samuti maksete koguvaru iga-aastaste ülemmäärade kõrvaldamist ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamispaketi tehnilise kohandamise sihipärast kasutamist. Komitee tunnustab neid meetmeid õigete sammudena selles suunas, et praeguste kriisidega saaks tegeleda paindlikuma ELi eelarve abil;

14)

avaldab kahetsust selle üle, et Euroopa Komisjon ei soovita läbivaatamisel täiendavaid meetmeid, mille abil tegeleda mitme kriisiga ELis, mis seonduvad ühise põllumajanduspoliitikaga, sh tootmise koondumine, suurenenud ülemaailmne konkurents, töötajate arvu vähenemine ja maaelu süvenev hääbumine, millega Euroopa põllumajandustootjad, tarbijad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused praeguse programmitöö perioodi lõpuni silmitsi seisavad;

15)

2015. aastal Pariisis sõlmitud kaugeleulatuvate eesmärkidega ülemaailmse kliimakokkuleppe valguses tuletab komitee meelde eesmärki kulutada 20 % ELi vahenditest kliimaprojektidele ja -meetmetele, ent rõhutab, et tegemist on minimaalse määraga ja et arvatavasti on vaja edasisi jõupingutusi tagamaks, et selleni on võimalik jõuda 2020. aastaks;

16)

toetab üksikasjalikku keskpika perioodi prognoosi, milles käsitletakse maksete võlgnevusega seotud probleeme kehtivas mitmeaastases finantsraamistikus. Komitee on siiski mures edasiste maksete pärast, võttes arvesse püsivaid viivitusi nende programmide rakendamisel, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega. Komitee juhib tähelepanu liikmesriikide ja nõukogu kohustusele teha aastaeelarvetes kättesaadavaks piisavad makseassigneeringud, et ELil oleksid vahendid praeguste probleemide lahendamiseks;

17)

on mures, et vaatamata sellele, et pagulas- ja rändekriisiga tegelemiseks suurendatakse rubriikide 3 ja 4 vahendeid ning luuakse Euroopa Liidu kriisireserv ja paindlikkuspuhver, ei ole kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku vahendid piisavad selleks, et tulla toime ELi eelarve kasvavate nõudmistega seoses pagulaste ja rändajate vastuvõtmise, jaotamise ja integratsiooniga või nende kaitsmisega nende päritoluriikides. Komitee tuletab seoses sellega meelde, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kanda on keskne vastutus rändajate vastuvõtmisel ja integreerimisel ning seega oleks neile nende probleemidega tegelemisel palju abi otsesest juurdepääsust asjakohastele ELi rahastamisvõimalustele. Komitee hoiatab, et suurem paindlikkus ei ole lahendus ebapiisavatele rahalistele ressurssidele;

18)

võtab teadmiseks ettepaneku luua Euroopa Säästva Arengu Fond ning käsitleb seda teemat üksikasjalikumalt eraldi arvamuses;

19)

võtab teadmiseks, et Ühendkuningriigi võimalik väljaastumine Euroopa Liidust võib avaldada mõju kehtivale mitmeaastasele finantsraamistikule. Komitee on mures paljude ELi programmide käimasolevale rakendamisele avalduvate tagajärgede pärast ning soovitab kaasata komitee varajases etapis edasistesse aruteludesse praeguse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise üle;

20)

kiidab heaks peatüki „Järgmine mitmeaastane finantsraamistik“, mis on esmane panus laiemasse arutellu ELi eelarve tuleviku üle. Komitee kutsub ELi institutsioone üles pidama Euroopa linnade ja piirkondadega varajast dialoogi järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ulatuse, struktuuri ja vahendite üle ning koostab ettenähtud ajal oma ettepanekud kõnealuse teema kohta;

21)

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/4

—

võttes arvesse 2016. aasta Euroopa poolaastat käsitlevaid peamisi dokumente, milleks on iga-aastane majanduskasvu analüüs, riikide aruanded, riiklikud reformikavad ja riigipõhised soovitused;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi raporti projekti majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2016. aasta prioriteetide rakendamise kohta (2016/2101(INI));

1.

tuletab meelde, et majanduskriisi ja eelarve konsolideerimise meetmete tõttu vähenesid avaliku ja erasektori investeeringud ELis 2007. aastaga võrreldes umbes 15 %, mõnes liikmesriigis isegi 50 %; rõhutab, et aastate jooksul kogunenud alainvesteeringud (nn investeerimislõhe) on peamine takistus Euroopa konkurentsivõimele ja ühtekuuluvusele ning järelikult ka ELi võimekusele tagada jätkusuutlik majanduskasv ja töökohtade loomine;

2.

toonitab, et 40 % 2016. aasta riigipõhistest soovitustest käsitleb investeeringuid mõjutavaid takistusi, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad aidata kõrvaldada, (1) sh avaliku halduse kehv kvaliteet ja puudulik kooskõlastamine, ebakõla kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesannete ja rahaliste vahendite vahel, erasektori investeeringute jaoks koormav regulatiivne keskkond, korruptsioon ning oskustööjõu ja asjakohase transporditaristu puudumine; teatab, et neid küsimusi käsitletakse komitee peatses arvamuses teemal „Investeerimislõhe ületamine: kuidas lahendada probleemid?“;

3.

tuletab meelde deklaratsiooni „Investeeringud, mis ühendavad“, (2) mis võeti vastu 9. juulil 2016 Bratislavas Euroopa piirkondade ja linnade seitsmendal tippkohtumisel ning milles keskenduti linnade, piirkondade ja maakohtade tohutu kasutamata potentsiaali ees seisvate takistuste kõrvaldamise tähtsusele ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile innovaatilise taristu ja teenuste pakkumisel, et edendada investeeringuid ja parandada ELi kodanike elukvaliteeti;

4.

nendib kahetsusega, et ELi kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitlenud hiljutises uuringus (3) tajus ligi 60 % vastajatest viimase kaheteistkümne kuu jooksul avaliku ja erasektori investeeringute vähenemist või paigalseisu, mis kinnituse leidmise korral tähendaks, et majanduskriisiga alguse saanud alainvesteeringute trend jätkub;

5.

toonitab, et komitee sama uuringu andmetel on avaliku sektori investeeringute rahastamine jätkuvalt problemaatiline ligikaudu kahes kolmandikus omavalitsustes, osaliselt nende vähese suutlikkuse tõttu selliseid investeeringuid õigesti kavandada, rahastamisvahendeid kasutada, Euroopa Investeerimispangale projekte esitada ning avaliku ja erasektori partnerlustes osaleda;

6.

väljendab rahulolu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) esimeste positiivsete tulemuste üle, eelkõige seoses selle VKEde rahastamisvahendiga; samas kutsub üles parendama EFSI täiendavust taristu ja innovatsiooni rahastamisvahendi puhul, aga ka EFSI geograafilist tasakaalu, innustades muu hulgas koostama piirkondlikke investeerimisstrateegiaid ja kasutama investeerimisplatvorme, tagamaks, et EFSIst saavad kasu kõik, eriti just vähem arenenud piirkonnad;

7.

toetab põhimõtteliselt ettepanekut laiendada ja tugevdada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, mille kohta koostab komitee eraldi arvamuse. Komitee ootab edasisi parendusi täiendavuse, geograafilise ja valdkondliku katvuse ja läbipaistvuse alal ning kordab nõudmist hinnata asjakohaselt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi tulemusi, eriti selle koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja nende senise panusega territoriaalsesse ühtekuuluvusse. Samuti jääb komitee ootama tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi rakendamise kontrollimisel;

8.

rõhutab, et kolm neljandikku komitee läbiviidud investeerimistakistuste uuringule vastajatest ei teadnud EFSI pakutavatest võimalustest ega selle investeerimisplatvormidest. Nii neid kui ka teisi asjaomaseid sidusrühmi tuleks paremini teavitada;

9.

märgib, et väiksemad piirkonnad ja omavalitsused ning piirkonnad, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga hõreda asustusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared ja mägipiirkonnad, ei saa sageli EFSI võimalusi kasutada, kuna toetatud investeeringu alammäära künnised on kõrged; loodab, et EFSI läbivaatamisel seda künnist vähendatakse;

10.

rõhutab, et Euroopa investeerimisnõustamise keskuse kaudu tuleb parandada kohaliku ja piirkondliku tasandi projektide potentsiaalsete elluviijate tehnilist suutlikkust, eelkõige investeerimisplatvormide kavandamise ja loomise valdkonnas;

11.

rõhutab, et piirkondlikes investeerimisstrateegiates peaks ära kasutama teadmist, et majanduslikud ja tehnoloogilised muutused muudavad kiiresti meie ühiskonda ja territooriume; toonitab sellega seoses vajadust edendada investeeringuid vähese CO2-heitega ja ringmajandusse ning toetada jagamismajandust ja ühistarbimist, vähendades nii innovatiivse tegevuse arendamise kulusid, edendades kodanikele avaliku ja erasektori teenuste osutamist ning tõhustades avaliku sektori tööd;

12.

juhib tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on ergutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kasutama aruka spetsialiseerumise strateegiaid ja ühiste strateegiliste arenguprioriteetide puhul Euroopa partnerlusi;

13.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika jääb ELi peamiseks investeerimisvahendiks, eelkõige vähem arenenud liikmesriikides ja piirkondades; soovib näha suuremat täiendavust EFSIga;

14.

tuletab meelde oma arvamust mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamise kohta, milles sedastatakse, et maksete assigneeringute puudumine finantsraamistikus 2014–2020 võib seada ohtu komisjoni suutlikkuse täita oma kohustusi, mille tagajärjeks on maksetega hilinemine koos kaasneva negatiivse mõjuga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate rakenduskavade elluviimisele;

15.

on seisukohal, et seoses struktuurifondide rahastamise läbivaatamisega tuleks riikide valitsustel lubada eraldada osa ELi rahalistest vahenditest hüdrogeoloogiliste probleemidega alasid toetavatele projektidele ning samuti abiprojektidele suurte looduskatastroofide korral;

16.

toonitab, et üle poole 2016. aastal 26 liikmesriigile suunatud riigipõhistest soovitustest on territooriumipõhised, st seotud mõnd piirkonda või linna teistest rohkem puudutava probleemiga ja/või sõltub nende rakendamine riigi tasandist madalamast valitsustasandist;

17.

tuletab meelde, et komitee tõi oma arvamuses „ELi vastus demograafilistele väljakutsetele“ esile seose, mis peab valitsema demograafiliste muutuste ja Euroopa Semestri vahel, ning rõhutas vajadust viimase territoriaalse mõõtme järele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid olema Euroopa poolaasta raames demograafiliste probleemide lahendamiseks võetavates meetmetes peamised osalised ning nendega tuleb arvestada liikmesriikidele antavates soovitustes kõnealuste katsumuste lahendamiseks;

18.

rõhutab, et komitee on ühtekuuluvuspoliitika rakendamise puhul olnud järjekindlalt vastu makromajanduslikule tingimuslikkusele, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 23, sest nõnda karistataks linnu ja piirkondi liikmesriigi suutmatuse eest tulla toime stabiilsuse ja kasvu paktist tulenevate kohustustega; on sellega seoses mures, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest Hispaaniale ja Portugalile vahendite eraldamise peatamine mõjutab negatiivselt rakenduskavade elluviimist, mis on juba niigi märkimisväärselt viibinud. Sama vastuoluline oleks tühistada ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames rakendatavad sanktsioonid (määrus nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta) ning kaaluda sanktsioone ühissätete määruse artikli 23 alusel. Komitee tõstab samas esile vajaduse tugevama majandusjuhtimise järele riigi tasandil, mis on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusa kasutamise eeltingimus;

19.

kordab oma üleskutset, et struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi raames tehtavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeeringud jäetaks ELi riikide eelarvepuudujäägi ja võla arvutamisel välja;

20.

rõhutab, et peaaegu 40 % 2016. aastal 20 liikmesriigile suunatud riigipõhistest soovitustest käsitles eelkõige riigi tasandist madalama tasandi haldussuutlikkust struktuurireformide ja investeerimistakistuste kõrvaldamise osas; nendib, et täiendavat haldussuutlikkust tuleb luua eelkõige tõhusamate haldusstruktuuride loomise teel; tuletab meelde kavandatud struktuurireformi tugiprogrammi kohta esitatud ettepanekut, et ühes strateegiadokumendis tuleks seada prioriteedid ja kriteeriumid kõigi ELi rahastatavate suutlikkuse suurendamise meetmete koordineerimiseks;

21.

rõhutab, et komisjon peaks kaaluma ettepanekut euroala fiskaalvõimekuse kohta viia ellu antitsüklilist poliitikat ja kiirendada majanduse elavdamist, ning annab teada, et võtab lähikuudel vastu selleteemalise arvamuse;

22.

tunnistab sotsiaalsete ja tööturu probleemide käsitlemise olulisust; toetab komisjoni kavatsust kaasata sotsiaalsed näitajad makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlusse;

23.

täheldab riigipõhiste soovituste madalat rakendamismäära ja märgib, et kõik valitsustasandid peaksid tegema suuremaid jõupingutusi olukorra parandamiseks; nendib, et osa probleeme nõuab pikaajalisi ponnistusi, millele osutab asjaolu, et ligikaudu kolm neljandikku 2016. aasta territooriumipõhistest soovitustest olid esitatud juba 2015. aastal ning kaks kolmandikku möödunud aastal esitatud soovitustest juba 2014. aastal;

24.

rõhutab, et nii selle aasta riiklikest reformikavadest kui ka riigipõhistest soovitustest nähtub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine Euroopa poolaastal piirdub enamasti poliitika rakendamisega, ehkki nad peaksid osalema partneritena ka poliitika kujundamisel; toonitab, et nende varajane kaasamine suurendaks märkimisväärselt soovituste rakendamise määra, aitaks leida lahenduse suurenevatele piirkondlikele erinevustele, suurendaks vastutuse võtmist kohapeal ja tugevdaks usaldust nii liikmesriikides kui ka riikide vahel;

25.

kavatseb esitada ettepaneku käitumisjuhendi kohta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks Euroopa poolaastasse, võttes arvesse riiklikke erinevusi ja hoolikalt vältides ebavajalikku halduskoormust, andes nii panuse parema valitsemise lähenemisviisi. See tähendab, et käitumisjuhendis võetakse arvesse liikmesriikide mitmekesisust ja erinevat põhiseaduslikku korda;

26.

nõuab, et 2017. aasta majanduskasvu analüüsis keskendutaks eelkõige demograafilistele probleemidele, mis juhivad tähelepanu ka vajadusele majandus- ja finantspoliitiliste meetmete järele sisserändajate nõuetekohaseks ja tasakaalustatud integreerimiseks ELi territooriumil;

27.

rõhutab, et Euroopa poolaastal peaks viitama pikaajalisele mitmetasandilisele poliitikaraamistikule, milleks praegu on strateegia „Euroopa 2020“; toetab Euroopa Komisjoni väljakuulutatud ELi säästva arengu poliitikameetmete peatset kaardistamist ja tõstab esile vajaduse viia ELi tulevane majanduskasvu strateegia kooskõlla ajakohastatud territoriaalse visiooniga;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Ülemkogu eesistujale ja ELi Nõukogu eesistujariigile Slovakkiale.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/7

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut Euroopa kultuuripärandi aastat käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta (1);

1.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle nimetada 2018. aasta Euroopa kultuuripärandi aastaks ning nõustub nii selleks aastaks seatud üldiste kui ka konkreetsete eesmärkidega;

2.

leiab, et kultuuripärandile pühendatud Euroopa aasta kujutab endast väärtuslikku võimalust suurendada kohalikul tasandil teadlikkust vajadusest kaitsta kultuuripärandit, teadvustada sellest laiemat üldsust ning anda panus üleeuroopaliste ühiste eesmärkide saavutamisse (2). Lisaks peaks Euroopa aasta edendama parimate tavade tutvustamist sellistes valdkondades nagu tõhusate juhtimissüsteemide väljatöötamine linnaarengu ja maastiku muutumisega seotud riskide leevendamiseks ning omavoliliste väljakaevamiste ja ebaseadusliku kultuuriväärtustega kauplemise vastane võitlus;

3.

kutsub üles kasutama terviklikku ja tulevikkuvaatavat lähenemisviisi 2018. aasta muutmisel Euroopa kultuuripärandi aastaks, nähes selles ka võimalust kinnitada taas meie motot „Ühinenud mitmekesisuses“. Komitee kinnitab oma kavatsust toetada Euroopa kultuuripärandi aastat 2018. Sellega seoses väljendab komitee oma valmisolekut anda samuti panus Euroopa aasta 2018 raames moodustatavasse Euroopa juhtrühma. Rühma moodustamise ettepaneku on teinud Euroopa Komisjon;

4.

tunnistab, et kultuuripärandi tähtsustamine ja meelespidamine aitab eurooplastel suurendada vastastikust mõistmist, annab inspiratsiooni loovuseks ja edendab kodanikuaktiivsust. Seepärast on kultuuri ja kultuuripärandi edendamine oluline, et tugevdada identiteeti ja demokraatlikke väärtusi Euroopas ning anda panus sotsiaalsesse ja majanduslikku ühtekuuluvusse. Sellega seoses on vaja käsitada looduskaitsealasid kultuuripärandi osana;

5.

tunneb heameelt, et kultuuri tunnustatakse kohaliku ja piirkondliku arengu vahendina ning et väärtustatakse mitmetasandilise valitsemise ja kultuuripärandi haldamise innovaatilisi mudeleid. Komitee rõhutab siiski, et koordinaatorite määramine liikmesriigi tasandil peab täielikult vastama iga liikmesriigi juhtimisstruktuuridele, hõlmates föderaalseid struktuure ja/või seadusandlike volitustega piirkondi ja linnu;

6.

kinnitab taas maastike tähtsust loodus- ja kultuuripärandi põhielemendina, millel on tugev mõju Euroopa kodanike kultuurilisele identiteedile. Komitee leiab seetõttu, et Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 üldeesmärke võiks rikastada kooskõlas Euroopa maastikukonventsiooni ja Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskavaga, hõlmates neisse tugeva territoriaalse arengu komponendi jätkusuutliku kultuuriturismi edendamist sisaldavate kohalike ja piirkondlike kultuuristrateegiate näol;

7.

loodab, et Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 ajendab suurendama kultuurivaldkonna väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele COSME programmi raames saadaolevaid rahalisi vahendeid;

8.

loodab, et 2018. aastal mängib turism – eelkõige kultuuri- ja pärimusturism – olulist rolli, kuna see on praegu Euroopas üks kiiremini kasvavaid majandussektoreid, mis hoogustab üleilmset majanduskasvu ja arengut, loob miljoneid töökohti, suurendab eksporti ja investeeringuid ning muudab inimeste elusid;

9.

toonitab kultuuri olulisust turistide ligimeelitamise keskse tegurina ja rõhutab ühelt poolt vajadust edendada Euroopa kultuuri- ja looduspärandit meie mitmekesisust kätkevates piirkondades, linnades ja maakohtades ning teiselt poolt vajadust tagada parem ligipääs raskesti juurdepääsetavatele piirkondadele, nagu maa-, mägi- ja saarepiirkonnad;

10.

tuletab meelde, et uue ELi linnade tegevuskava eesmärk on parandada elukvaliteeti linnades ja arendada välja uus „linnalik“ valitsemistava, ning toonitab, et partnerlusi tuleks luua ka muudes integreeritud poliitilist lähenemisviisi vajavates küsimustes, nagu kultuuri- ja turismimõõtme arvestamine linnaarengus, uued kaasavad osalusvormid, innovatsioon ja arukad linnad (3);

11.

tõstab esile kultuuripärandi ja maaelu arengu omavahelise tiheda seose ning kutsub maapiirkondi üles pöörama oma arengustrateegiates rohkem tähelepanu kultuuripärandile, sest see aitab kindlustada ja luua töökohti, toetada põllumajandusettevõtteid, kaitsta kultuurimaastikke, toetada maapiirkondade kunsti ja käsitööd;

12.

kordab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse võimalikku eelist mitmetasandilise valitsemise projektides kasutamisel, võimaldades kaasata kõik asjaomased osalised piiriülese piirkonna või euroregiooni juhtimisse (4) ning ergutada koostööd kultuurivaldkonnas, sealhulgas materiaalne ja mittemateriaalne kultuuripärand koos ülekanduva positiivse mõjuga teistele sektoritele, nagu turism ja tööstus;

13.

kinnitab taas oma toetust Euroopa kultuuripealinnade ja Euroopa kultuuripärandi märgise algatustele, Euroopa pärimuspäevadele ja ELi kultuuripärandi auhinnale ning toonitab vajadust tugeva koostoime järele Euroopa aasta 2018 raames elluviidava tegevusega;

14.

märgib, et kuigi Euroopa tasandi tegevuse kaasrahastamine Euroopa aasta toetuseks on kooskõlas olemasolevate programmide ja olemasolevate võimalustega prioriteetide seadmiseks iga-aastasel või mitmeaastasel alusel, määrab iga asjaomase aasta poliitiline rõhuasetus suures osas selleks võimaldatava eelarve suuruse. See toob kaasa rahastamisvahendite märkimisväärse kõikumise aastate lõikes, mis võib ohustada aasta eesmärkide saavutamist;

15.

kordab, et globaliseeruvas maailmas võib kultuur määrata ka koha atraktiivsuse ja selle konkurentsivõime ettevõtjate, investorite ning loovate ja ettevõtlike üksikisikute jaoks;

16.

leiab, et Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 on oluline teetähis ELi rahvusvaheliste kultuurisuhete strateegia edendamisel (5);

17.

peab kiiduväärseks, et pärandi rolli puhul välissuhetes keskendutakse Lähis-Idale, kuna seda piirkonda on rängalt tabanud kultuurivara tahtlik hävitamine teatud konfliktipiirkondades. Komitee nõustub, et kultuurialast koostööd tuleb püüda teha ka Euroopa naabruspoliitika ja idapartnerluse riikidega;

18.

toonitab, kui oluline on, et noored tunnustaksid, mõistaksid ja hindaksid oma pärandit ja näeksid seda osana oma identiteedist. Seoses sellega kutsub komitee üles kasutama Euroopa kultuuripärandi ja selle mitmekesisuse edendamisel noorte ja laste seas ennetavamat lähenemisviisi. Komitee soovitab seepärast lisada koolide õppekavasse Euroopa kunsti-, muusika-, teatri- ja filmihariduse elemendid, et parandada teadmisi maailmajao materiaalsest ja mittemateriaalsest kultuuripärandist;

19.

kinnitab taas, kuivõrd oluline on kultuurialaste ja loovate oskuste omandamine noores eas nii haridussüsteemi raames kui ka vabal ajal, et noored põlvkonnad saaksid täiel määral ära kasutada kultuurile ligipääsemise uusi vorme (6);

20.

leiab, et ligipääs on Euroopa kultuuripärandi aasta 2018 eduks määrava tähtsusega. Ligipääsu parandamine on oluline lähtepunkt ka osaluse suurendamiseks (7);

21.

kinnitab oma tahet osaleda tervikliku teabevahetusstrateegia väljatöötamisel, samuti asjaomaste konverentside, ürituste ja algatuste korraldamisel ning valmisolekut vahendada suhtlemist kodanike ja sidusrühmadega;

22.

soovib Euroopa Liidus näha aktiivsemat meedia-, audio-visuaal- ja IT-poliitikat, mille eesmärk on edendada Euroopa kultuuri- ja keelepärandit;

23.

on seisukohal, et luua tuleb maailma kultuuripärandi hulka kuuluvate Euroopa linnade võrgustik, käsitada neid linnu kõigi Euroopa kodanike ühise pärandina ja võtta erimeetmeid nende kaitsmiseks ja tutvustamiseks;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Ülemkogu eesistujale ja ELi nõukogu eesistujariigile Slovakkiale.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/12

1.

rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid (ESIF) on üks väheseid ELi instrumente, millel on sadade tuhandete kõikjal Euroopas rakendatavate projektide kaudu otsene, konkreetne ja käegakatsutav mõju kodanike elukvaliteedile ning mis võib seega positiivselt mõjutada nende üldist suhtumist ELi eriti praegusel ajal, mil ELi populaarsus väheneb. Seepärast tuleks kõnealune vahend ka edaspidi säilitada ning seda vastavalt selle peamistele eesmärkidele ja põhimõtetele edasi arendada. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning eelkõige ühtekuuluvuspoliitika peaksid läbima analüüsi- ja täiustamisprotsessi, et suurendada selle tõhusust ja lisaväärtust selleks, et saavutada nii ELi ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid kui ka eesmärgid teistes kodanike elu jaoks olulistes valdkondades, parandades nende arusaama EList. Üks hea ja tähtis vahend selle saavutamiseks on lihtsustada kogu ESIFide rakendamise süsteemi ning suurendada selle paindlikkust;

2.

hoiatab, et ESIFide kasutamine muutub keerulisemaks mitte ainult iga uue programmiperioodi jooksul, vaid peaaegu igal aastal. Seetõttu tervitab komitee soojalt regionaalpoliitika peadirektoraadi praeguse voliniku algatust, mille põhjal on komisjon asunud tõsiselt tegelema lihtsustamisega ning loonud selleks kõrgetasemelise töörühma ja kutsunud arutelus osalema täiendavaid partnereid. Lisaks märgib komitee, et tuleks uurida, kas lihtsustamine ei peaks hõlmama mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, vaid kõiki ELi rahastamisprogramme ja poliitikavaldkondi;

3.

väljendab heameelt tiheda koostöö üle nõukogu eesistujariikide Madalmaade ja Slovakkiaga, et ühiselt arutada praktilisi viise ESIFide rakendamise lihtsustamiseks, ning soovitab tulevastel eesistujariikidel sama tegevust jätkata ja võtta arvesse ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetavaid arutelusid;

4.

sedastab, et lihtsustamise käigus tuleb keskenduda regionaalpoliitika kui ühtekuuluvuspoliitika aluseks oleva mõtte ja vaimu elluviimisele. Komitee märgib, et ühtekuuluvuspoliitika oma praeguses vormis kaugeneb järk-järgult regionaalpoliitikast ja küsimustega tegeldakse üha rohkem riigi tasandil, nagu nähtub näiteks tõigast, et teatavad partnerluslepingud põhinevad siseriiklikel reformiprogrammidel. Lisaks sõltub ühtekuuluvuspoliitika mitmest tingimusest, mille täitmist ei saa kohalik ja piirkondlik tasand ega muud abisaajad mitte mingil viisil mõjutada. Ühtekuuluvuspoliitika on muutumas järjest keerukamaks ja mitmetahulisemaks ning seda suuresti usalduse puudumise tõttu eri poliitiliste ja haldustasandite vahel. See keerukus omakorda aitab kaasa erinevuste suurenemisele piirkondade arengus;

5.

juhib tähelepanu sellele, et komitee esindab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes võivad osaleda ESIFide rakendamise juhtimisprotsessi eri etappidel ning eeskätt lõplike abisaajate, korraldusasutuste või sidusrühmadena. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollist tulenevalt tuleks lihtsustamise protsessis juhinduda just nimelt nende seisukohtadest ja tähelepanekutest;

6.

rõhutab, et lihtsustamise protsessi tõelise tulemuslikkuse tagamiseks peavad selles lisaks kõigile ESIFide kavandamise ja järelevalve eest vastutavatele Euroopa Komisjoni peadirektoraatidele, sh regionaal- ja linnapoliitika, tööhõive, põllumajanduse ja maaelu arengu, merendus- ja kalandusasjade ning konkurentsi peadirektoraat, aktiivselt osalema ka teised ELi institutsioonid ja organid (nt auditiorganid jne). Süsteemi tuleb lihtsustada nii abisaajate kui ka haldusasutuste jaoks;

7.

soovitab lihtsustamisprotsessi raames pöörata erilist tähelepanu rakendusasutuste tegevust tõkestava halduskoormuse vähendamisele ning auditeerimise, aruandluse ja kulude tõendamise lihtsustamisele. Õigusraamistikku tuleks kohandada proportsionaalselt projektide ulatusega ja kooskõlas rakendussüsteemi tõhususega;

8.

soovitab läheneda lihtsustamisprotsessile süsteemselt ning peab seetõttu otstarbekaks töötada välja metoodika ja näitajad rakendamise ja edukuse hindamiseks. Seejuures tuleb eristada protsessi tulemusi, mille puhul saab kohe rakendada teadmisi ja väljapakutud lahendusi, tulemustest, mida kasutatakse järgmistel programmitöö perioodidel. Arvestades, et rakenduskavade elluviimine käib, ei ole ulatuslikud seadusandlikud muudatused õiguskindluse huvides praegusel programmitöö perioodil realistlikud. Siiski tuleks ette näha kohesed meetmed, muutes rakendamistavasid ja mitteõiguslikke nõudeid, parandades koostööd ja tõhustades suuniseid ning tehes väikseid kohandusi ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistikus ja sellega seotud õigusaktides. Lihtsustamisprotsessi tuleks ka struktureerida teemavaldkonna (transport, keskkond jne), fondi ja selle sihtvaldkondade (ERDF, ESF jne), tasandi (üleriigiline, piirkondlik, linnad, kohalik, kogukonnad) ning osaleja (riigisektor, erasektor, VVO jne) järgi. Kõnealuse protsessi raames tuleb välja selgitada seosed ja mõju struktuuri sees ja väljaspool seda ning asetada rõhk institutsioonidevaheliste suhete lihtsustamisele rakendamisse kaasatud tasandite vahel;

9.

soovitab parandada eri fondide ja programmide kooskõlastamist riigi tasandil. Selle saavutamiseks tuleks programmitöö perioodil teostada strateegilist juhtimist ja kavandamist rõhuasetusega üldisel strateegilisel tegevusel;

10.

rõhutab, et selleks, et kogu lihtsustamisprotsessi saadaks edu, on oluline vastata järgmistele põhiküsimustele.

11.

ei pea järgmisi meetmeid lihtsustamise alla kuuluvaks:

12.

on seisukohal, et lihtsustamine hõlmab järgmist:

13.

rõhutab, et lihtsustamine on pidev protsess ega tohiks piirduda teatud hulga meetmete rakendamise või mõne aruande või arvamuse koostamisega;

14.

märgib, et palju abisaajaid peab ESIFide kasutamist praegu riskantseks, kuna abisaajatel ei ole tagatist, et nad ei lange n-ö vääramatu jõu ohvriks, st et nende projektide rahastamist ei lõpetata ega lükata edasi Euroopa Komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheliste vaidluste tõttu, kuna näiteks ei täideta seatud tingimusi või on rakenduskavas vigu. Isegi kui abisaaja on projekti eesmärgi ja mõju saavutanud, võidakse toetusi vähendada või edasi lükata ka mitmesuguste väiksemate vigade tõttu või sellepärast, et rakendamise ajal on projekti objektiivsetel põhjustel muudetud. Lisaks paljudele muudele ohtudele ähvardab abisaajaid ka see, et auditiorgani kontrollimise tulemusi mõne teise projekti kohta võidakse tagasiulatuva jõuga kohaldada ka neile. Kõik see mõjutab ka tahet ESIFide vahendeid tõhusalt kasutada. On hädavajalik asetada projekt ja selle juht taas ühtekuuluvuspoliitika keskmesse, luues abisaajale soodsad tingimused, eelkõige vähendades halduskoormust ja piirates projektijuhtide aruandlust vaid projekti elluviimisega seotud andmetega, muutes lihtsustatud kuluvõimalused üldkasutatavateks ja kaitstes nende mittekritiseerimist kontrollide käigus ning nimetades projektijuhtidele kohustuslikud dokumendid, mis tuleb paberkandjal säilitada teatud tähtajani;

15.

peaks oluliseks lihtsustuseks seda, kui kõigi ELi fondide puhul kehtiksid samad rahastamiskõlblikkuse eeskirjad. Rahastamiskõlblike kulude määratlemise pädevus peaks aga ilmtingimata jääma riigi tasandile – see tuleks ühtlustada kõigis ELi liikmesriikides;

16.

teeb ettepaneku anda mõnele juba olemas olevale institutsioonile või organile volitused tegutseda ESIFide eest vastutava ombudsmanina, kelle poole abisaajad võivad viimase võimalusena pöörduda, sest süsteemi keerukusest tingitult ja vaatamata jõupingutustele viia projekt ellu viisil, mis tagaks võimalikult suure mõju, leiavad arvukad abisaajad end paradoksaalsest ja problemaatilisest olukorrast, millel ei ole mitte üksnes laastav moraalne ja majanduslik mõju abisaajatele, vaid mis süvendab ka oluliselt avalikkuse negatiivset suhtumist ESIFidesse ja Euroopa Liitu tervikuna. Selle ametikoha eesmärk ei oleks mitte ainult teabevahetuse tagamine eelkõige regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadiga, vaid eeskätt ESIFidega seonduvate probleemide lahendamine kogu Euroopa Komisjoni ja teiste ELi asutuste raames. Selline ametikoht on ELi tasandil puudu, kuigi ESIFidega seonduvaid probleeme käsitleb rida teisi peadirektoraate ja ELi ameteid. Lisaks sellele tuleks samalaadsed ametikohad luua ka liikmesriikides, kus neid veel ei ole;

17.

kordab taas, et on ülimalt oluline vältida tagasiulatuva jõuga järeldusi. Küsimus on selles, et praeguseid otsuseid ega menetluste ja suuniste muudatusi ei tohiks olla võimalik kohaldada tagantjärele teistele projektidele ega käimasolevatele, juba hilisemas rakendusjärgus olevatele projektidele. Tagasiulatuvuse vältimine on kiiresti kohaldatav meede, mis edendaks abisaajate õiguskindlust;

18.

soovitab teha lihtsustamise käigus muudatusi, mis võimaldaksid suuremat paindlikkust, kuna menetlused muutuvad üha keerulisemaks peamiselt selle tõttu, et konkreetsetest üksikutest projektidest tehtavatest järeldustest sünnivad üldsuunised ja juhtnöörid. Sel eesmärgil tuleks moodustada ESIFide praktilise rakendamise ekspertidest koosnev töörühm, mis teeb muudatusettepanekuid ning arutab neid Euroopa Komisjoni ja teiste organitega;

19.

juhib tähelepanu arvukatele vastuoludele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde reguleeriva ELi õigusraamistiku ja siseriiklike õigusaktide vahel näiliselt küsimusega mitteseotud valdkondades, nt finantskontrolli või riigihanget käsitlevad seadused, mis põhjustab killustamist ja erinevate käsitlusviiside järgimist eri liikmesriikides. Seetõttu soovitab komitee, et ESIFide osas, mille puhul on tegemist ELi, mitte aga riiklike vahenditega, peaksid ESIFisid reguleerivad ELi õigusnormid ja suunised olema ülimuslikud nendega vastuolus olevate siseriiklike või kohasel juhul ELi õigusnormide suhtes, isegi kaasrahastamise juhul riiklikest või riigi tasandist madalama tasandi vahenditest, et vältida niiviisi ülereguleerimist;

20.

teeb ettepaneku levitada nende riikide ja programmide häid tavasid, kelle veamäär on varem olnud ebaoluline või väike. Samal ajal tuleb kõigile riikidele tagada samad tingimused (isegi vaatamata sellele, et siseriiklikud õigusnormid on erinevad). Eri omavalitsusüksuste lähenemisviis on praegu sageli täiesti vastandlik. Seega tekib olukordi, kus ühe riigi puhul käsitatakse konkreetset lähenemisviisi nõuetekohase ja tavapärase menetlusena, ent mõne teise riigi puhul tõsise rikkumisena. Loomulikult ei muuda see asjaolu, et halduskoormuse suurus peab olema vastavuses projektide ulatuse, abi suuruse ja rakendusstruktuuri kvaliteediga;

21.

märgib, et lihtsustamisprotsessi edu tagamiseks tuleb ära lahendada dilemma ühelt poolt korruptsioonivastaseks võitluseks ja veamäära vähendamiseks võetavate meetmete ning teiselt poolt lihtsustamiste ja halduskoormuse vähendamise vahel ESIFide raames. On vaja läbi vaadata rakendamise ja juhtimise sätted, mis asetavad pettuse ja tahtmatu vea samale pulgale. See põhjustab usaldamatust eri osalejate vahel ja ebaproportsionaalset halduskoormust projektijuhile. Individuaalsed meetmed, mis võetakse läbipaistvuse ning korruptsiooni- ja pettusevastase võitluse huvides kasutusele järk-järgult, muudavad süsteemi tervikuna väga keeruliseks. Tagantjärele tuleb analüüsida, millised kõnealustest meetmetest on tõepoolest tõhusad ning millised muudavad süsteemi üksnes keerukamaks ja karistavad ausaid abisaajaid tühiste vigade eest. Korruptsioonivastane võitlus ei peaks tähendama, et igasse abisaajasse suhtutakse a priori kahtlustavalt, vaid see peab põhinema usaldusel, koostööl ja selgel vastutusel. Kõnealune võitlus peab tuginema moraalsetele aluspõhimõtetele ja vastutusele saavutatava mõju eest, milleks abisaaja on kohustunud, ning mitte sellele, et töötada tuvastatud rikkumiste alusel välja mehaaniliselt kohaldatavaid eeskirju, mis sageli hoopis piiravad ebatõhusal viisil täiendavaid abisaajaid. Keskendumine üksnes vormiliste nõuete ja eeskirjade mehaanilisele täitmisele võib mõnel juhul viia täielikult põhjendamatu sihipärase või ebakorrektse rahastamiseni;

22.

juhib komitees ja teiste partneritega peetud aruteludele tuginedes tähelepanu peamistele lahendust ootavatele küsimustele.

23.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates on fondide rakendamise üks peamisi probleeme just nimelt riigihanked. Seetõttu leiab komitee, et projektide elluviimisel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames peaks kehtima selge üleeuroopaline riigihangete kord, mis oleks ülimuslik asjaomaste siseriiklike õigusaktide suhtes. Tegemist on eelkõige ELi ja mitte niivõrd riiklike vahenditega, mistõttu tuleks vahendite eraldamisel järgida üleeuroopalisi ja mitte siseriiklikke eeskirju. Lisaks peaksid riigihankemenetlused aitama kaasa võimalikult tõhusa lõpptoote loomisele. Selleks tuleks tellimuste erinevate liikide jaoks lubada teatud paindlikkust selle asemel, et hankija ja pakkuja täiesti mehaaniliselt siduda erinevate kohustuslike menetluste ja protsessidega. Muu hulgas tuleks tõsta riigihangete portaalis ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamise läviväärtust.

24.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates on praegune süsteem väiksemate hankijate jaoks niivõrd keeruline ja riskantne, et nad ei suuda ise hankedokumente koostada, vaid peavad selleks kasutama spetsialiseerunud väliste ettevõtete teenuseid, kuigi see ei vabasta vastutusest mis tahes puuduste korral. Niimoodi sai loodud täiesti uus tegevusvaldkond. Paradoksaalne on see, et mõnel juhul on vaja välja kuulutada riigihange ka selle ettevõtte leidmiseks, kelle ülesandeks tehakse hankedokumentide koostamine.

25.

Kuigi on liikmesriike, kus hankemenetlused sujuvad ilma suuremate probleemideta, selgus lihtsustamist käsitlevatel tööistungitel, et mitme riigi esindajate arvates tuleneb enamik vigu riigihankemenetlustes tõepoolest keerukatest eeskirjadest. Seetõttu on projektide elluviijad rahulolematud järelaudititega, mis toimuvad sageli menetluse lõppjärgus, mil vigu ei ole enam võimalik parandada, kusjuures neil ei ole võimalust taotleda ajutist siduvat hinnangut. Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku, et auditiorgani arvamus saadakse ja muid riigihankemenetlustega seotud kontrolle tehakse üldjuhul eelnevalt eesmärgiga ennetada võimalikke vigu, mis on iseäranis selles valdkonnas väga sagedased, ja seega vähendada finantskorrektsioonide hulka.

26.

Tuleb märkida, et hankemenetlust reguleerivate õigusnormide keskmes on hankijad, kes on karistatavad ja vastutusele võetavad ka väikseimate rikkumiste puhul, kuigi hanketulemusi mõjutavad sageli negatiivselt mitmesugused kokkulepped pakkujate ja hankijate vahel. Eelkõige valdkondades ja sektorites, kus turg on märkimisväärselt monopoliseeritud, ei täida praegune riigihangete süsteem oma otstarvet ja võib lõppkokkuvõttes olla isegi kahjulik. Seetõttu oleks asjakohane vaadata kogu süsteem läbi ja kaaluda kogu süsteemi aluspõhimõtte täielikku ümberkujundamist. Kõnealune aspekt kajastub eelkõige väiksemates riikides, kus turu monopoliseerimine on palju suurem.

27.

On oluline vaadata kiiresti läbi hiljuti avaldatud riigihankejuhised ESIFide valdkonnas (Guide on public procurement), sest neis viidatakse vanadele direktiividele ja mitte uutele riigihankedirektiividele, mis võeti vastu 2014. aastal ja jõustusid käesoleva aasta algupoolel. Seoses sellega on ülioluline korraldada uute suuniste sisendi suhtes asjakohane territoriaalse mõju hindamine, mis võimaldab kohaliku ja piirkondliku tasandi ekspertidel anda otsese panuse. See on ette nähtud parema õigusloome paketis, milles tunnistatakse komitee rolli keskse partnerina ELi ettepanekute kohaliku ja piirkondliku mõju paremal analüüsimisel.

28.

Riigiabi valdkonnas on tingimused aastate jooksul oluliselt keerukamaks muutunud ja kuigi mõne programmi osas on viimasel ajal toimunud paranemine, jääb olukord abisaajate ja korraldusasutuste jaoks ikkagi väga keeruliseks. Praegu puudub selge riigiabi tõlgendus ning küsimus lahendatakse üksnes esitatud andmete ja järelduste alusel. Riigiasutustel, kes peavad tõlgendama, on sageli väga erinevad seisukohad ning nad ei ole valmis esitama selgesõnalisi siduvaid arvamusi. Paljudes riikides ei ole nad osa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise struktuurist ega kanna oma seisukohtade eest selget vastutust. Seetõttu oleks asjakohane integreerida kõnealused riiklikud ametiasutused rakendamisstruktuuridesse (riikides, kus see veel nii ei ole) ning kohustada neid väljendama selgeid seisukohti. Lisaks kujuneb mõnel juhul olukord isegi selliseks, et eraisikud on paradoksaalsel kombel avaliku sektori osalejatega võrreldes soodsamas olukorras (kuna nad ei pea kinni pidama teatavatest suunistest, eeskirjadest ja meetmetest). Kuigi avaliku sektori osalejad tegutsevad palju harvemini konkureerivate ettevõtjatena ja nende tegevus ei toimu kasumi saamise eesmärgil, on menetluskord nende jaoks sama kui eraettevõtjate jaoks.

29.

Lisaks sellele on veel üks suur vastuolu riigiabi reguleerivate eeskirjade kohaldamisel. Riigiabi käsitlevad menetlused ei ole kohaldatavad Euroopa Komisjoni poolt keskselt hallatavatele programmidele (nt „Horisont 2020“, Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond), küll aga ühtekuuluvuspoliitika raames ellu viidavatele projektidele. Seega ei hinnata projekte praktikas riigiabi seisukohast mitte projekti laadi järgi, vaid sõltuvalt sellest, kas vahendeid eraldab komisjon või liikmesriik ja millisest rahastamisallikast neid rahastatakse.

30.

Selle taustal soovib komitee rõhutada, et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte on võrdsete tingimuste tagamine vähem arenenud piirkondadele, pakkudes suuremat rahastamist ja suuremat kaasrahastamismäära ELi poolt. Ühtekuuluvuspoliitikat saaks seega käsitada ka turu tahtliku häirimisena. Seepärast on komitee seisukohal, et riigiabi käsitlevaid menetlusi ei tohiks ESIFide suhtes üldse kohaldada.

31.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata riigiabi kohaldamisele Euroopa territoriaalse koostöö programmide raames. Üldiselt ei ole riigiabi käsitlevate eeskirjade järgimiseks tehtavad jõupingutused proportsionaalsed konkurentsi moonutamise riskiga. Lisaks sellele tõlgendatakse riigiabi eri liikmesriikides sageli erinevalt ja eeskirju ei ole seega võimalik kohaldada asjakohase õiguskindlusega, mis muudab kvaliteetsete projektide elluviimise tihti võimatuks. Üks kiiresti rakendatavaid meetmeid ESIFide lihtsustamiseks peaks seetõttu seisnema selles, et riigiabi reguleerivate eeskirjade kohaldamisalast jäetakse välja ka Euroopa territoriaalne koostöö, nii nagu on tehtud näiteks programmi „Horisont 2020“ puhul.

32.

Tõusetub ka selguse ja proportsionaalsuse küsimus. Arvestades mõne projekti väikest ulatust, iseäranis kohalikul tasandil, on oluline muuta selgemaks riigiabi eeskirjadest tehtavate erandite raamistik. Praegu tekib tihti segadus selle suhtes, millal ja kuidas vähese tähtsusega abi, üldhuviteenused, üldine grupierand ja piirkondliku riigiabi suunised toimivad. Euroopa Regioonide Komitee kutsub üles koostama juba käesoleval programmitöö perioodil paremad, kasutajasõbralikumad konsolideeritud juhendid ning olemasolevat raamistikku riigiabi eeskirjade peatse läbivaatamise käigus parandama ja lihtsustama.

33.

Arvestades mõiste „ettevõte“ määratluse käsituses toimunud muutust, tuleb tööhõive, innovatsiooni ja ettevõtluse toetamiseks piirkondades tõsta ka vähese tähtsusega abi eeskirjade kohaselt osutatava abi ülempiiri.

34.

Vastuolud auditeerimismeetodites riiklikul ja Euroopa tasandil on ehk kõige suurem probleem Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise protsessis. Korraldusasutused ning erinevad ELi ja riiklikud kontrolliasutused tõlgendavad samu eeskirju sageli erinevalt ning tehtud kontrollide eest ei võeta mingisugust vastutust. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide puhul tuleks kindlaks määrata üksainus kontrollisüsteem (ühtne kontrollpunkt) liikmesriigi tasandil, mis esitab siduva arvamuse – muu hulgas riigihanke kohta – ja kannab selle eest ka vastutust. Lõplikul abisaajal peab olema ka õigus taotleda auditite tegemist veendumaks, et rakendamine on toimunud nõuetekohaselt ja et ka tulevikus ei teki ohte või et vajaduse korral oleks võimalik teha parandusi. See nõuab paindlikumat lähenemisviisi andmete jagamisele ja integreeritud IT-lahendustele, nagu elektroonilised vormid ja andmebaasid, mis on eeltingimus ühtse kontaktpunkti loomiseks, mis vähendaks abisaajatele ja korraldusasutustele eri vormide täitmisest põhjustatud koormust. Kasutajasõbraliku elektroonilise süsteemi üldkasutatavaks muutmine võimaldab piirata skaneeritavate ja allalaetavate dokumentide arvu. Seega tuleks eelistada selliste arvutirakenduste kasutust, mis võimaldavad otsida otse allikast abisaaja haldusandmeid (töötajad, käive, maksualaste ja sotsiaalsete nõuete täitmine jne). Kuid selleks on vaja eelnevat riskihindamist selle kohta, mida ja milliseid andmeid võib jagada, ning komisjoni, riiklike ja piirkondlike auditeerimisasutuste, samuti Euroopa Kontrollikoja osalemist algusest peale, võib-olla ka ühise auditi käsiraamatu koostamist, et vältida auditiküsimuste tekkimist hilisemas etapis. Praegu peetakse auditit repressiivseks jõustamise meetmeks. Üldiselt hõlmavad kontrollid vaid projektide haldamist ja menetluste mehhaanilist järgimist, kuid mis tahes kõrvalekalle toob paratamatult endaga kaasa sanktsioone, isegi kui kõrvalekalde ajend oli projekti tõhustamine või rahaline kokkuhoid või oli see tingitud ettenägematutest asjaoludest. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et kontrollijad keskenduksid tegelikule kulutasuvusele ning võtaksid arvesse vigade rahalist mõju ja konkreetset olukorda (rohkem proportsionaalsust auditites). Kontrollidele ja nõuetele vastavuse eeskirjadesse tuleks lisada proportsionaalsuse põhimõte, võimaldades tolerantsemat lähenemist väiksemate rikkumiste korral. Kontrollide puhul tuleks liikuda proportsionaalsema (vähem kohapealseid kontrolle paremaid tulemusi saavutanud programmide või rakendusasutuste puhul) ja tulemuspõhise lähenemisviisi suunas (nii et ühe külastuse jooksul saaks teha mitut liiki kontrolle, mis on eriti tähtis mitme rahastajaga programmide ja toimingute puhul) ning proportsionaalsema auditeerimise suunas, keskendudes vähem karistustele ning rohkem parendamisele ja ühtekuuluvuspoliitika laiemate eesmärkide saavutamise tagamisele. Kontrollijas tuleks näha partnerit probleemide lahendamiseks, kõige tulemuslikumate rakendamisviiside väljaselgitamiseks ja vigade parandamiseks. Selleks on vaja ka kardinaalset muutust kontrollijate suhtumises.

35.

Haldus- ja kontrolliasutused peaksid töötama käsikäes alates programmide kavandamise etapist kuni nende lõpuleviimiseni, kuna see on ainus viis hoida ära samade eeskirjade erinevat tõlgendamist. Ühtne kontrollisüsteem või ühtne arusaam kontrollisüsteemist, mille poole me peaksime pürgima, peaks ära hoidma samade tegevuste mitmekordse kontrollimise, kuna erinevad kontrolliasutused peaksid reeglina tuginema üksteise arvamustele ja neid täiendama. Selles kontekstis soovitab komitee laiendada määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 148 määratletud proportsionaalse kontrolli kohaldamisala, kohaldades seda lisaks kontrolliasutusele ja komisjonile ka kõigile kontrolliliikidele, sh neile, mida viivad ellu korraldus- ja sertifitseerimisasutused ning Euroopa Kontrollikoda. Üldisemalt tuleks kontrollides rohkem rõhku panna subsidiaarsusele. ELi kontroll peaks piirduma vaid ESIFide eeskirjade järgimise kontrollimisega. Liikmesriik ja selle korraldusasutused peaksid võtma endale ülesande kontrollida vastavust riiklike õigusnormidega (sh normid, mis lähtuvad ELi õigusaktidest). Kontrollimise käigus subsidiaarsuse põhimõtte kasutamise eeltingimus peab olema usalduslepingu loomine komisjoni ja iga liikmesriigi vahel.

36.

Komitee soovitab samuti tõsta 50 % läve, millest allapoole jäävat tehingut kontrollitakse ainult üks kord enne lõplike kulude esitamist.

37.

Mitut partnerit hõlmavate projektide puhul on vastuvõetamatu, et ühe partneriga seoses tuvastatud õigusnormide rikkumise tõttu karistatakse kogu partnerlust või äärmuslikul juhul kogu programmi finantskorrektsiooniga.

38.

Kuigi on liikmesriike, kus edasikaebuse menetlus sujub ilma suuremate probleemideta, võeti mitmes liikmesriigis määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 74 lõike 3 alusel kasutusele edasikaebuse menetlused, mis aga erinevad suuresti ega täida abisaaja seisukohast mitte alati oma ülesannet. Seetõttu tuleks nii liikmesriikide tasandil (kui see veel puudub) kui ka ELi tasandil luua üksainus arusaadav ja kiiresti toimiv edasikaebamise menetlus. Seda menetlust tuleks kohaldada mitte ainult auditi tulemuste, vaid ka kõigil tasanditel tehtavate otsuste puhul (nt riigiabi jne).

39.

Liikmesriikide tava puhul minna ELi õigusaktide ülevõtmisel riigi õigusesse kaugemale direktiivides sätestatud miinimumnõuetest on tegu ilmselt liikmesriikide ja mitte Euroopa Komisjoni probleemiga. Sellegipoolest leiab kõnealune protsess aset sellepärast, et komisjoni eeskirjad ja rakendussuunised seda võimaldavad. Kui eesmärk on kõnealust protsessi minimeerida, on vaja tugevdada komisjoni rolli kõnealuses valdkonnas: ta peab oma eeskirjades ja rakendussuunistes selgelt määratlema piirnõuded, mida ei saa hiljem lõdvemaks ega karmimaks muuta. See puudutab muu hulgas riigihankeid ja auditeerimist. ESIFide vahendid on ELi vahendid, seetõttu peaks eeskirjad kindlaks määrama EL, mitte liikmesriigid.

40.

Regulatiivse koormuse suurenemine tuleneb ka sellest, et rakendussuuniseid töötatakse komisjonis paljudel juhtudel välja alles programmide rakendusetapis. Liikmesriigid ja korraldusasutused on seetõttu sunnitud välja töötama oma suuniseid, mis erinevad Euroopa Komisjoni poolt tagantjärele kehtestatutest. Seetõttu peavad ESIFe reguleerivad eeskirjad ja suunised valmima korraga ja mitte nii, et eeskirjade konkreetsete artiklite ja nende rakendamise kohta antakse selgitusi alles hiljem. Selle lähenemisviisi tulemuseks on sageli rohkem kui aasta pikkune viivitus rakenduskavade elluviimisel ja täiendav läbivaatamine, mis omakorda mõjutavad negatiivselt ESIFi kasutuselevõtu taset. Suuniste ja meetodite arvu ja mahtu tuleb oluliselt vähendada, ent mahu asemel tuleb pigem keskenduda nende selgusele ja asjakohasusele, et süsteem ei muutuks veelgi keerukamaks ja ebatõhusamaks. Need peaksid olema selged ja neid ei tohiks rakendamise käigus muuta. Mitte mingil juhul ei tohi neid kohaldada tagasiulatuvalt.

41.

Oleks mõistlik kontrollida, millisel määral on asjakohane teha programmitööd ja tegeleda temaatilise keskendumisega. Praegu ulatub programmitöö rakendamine madalaima tasandini. Teematilise keskendumise raames tasuks seada teatavad üldeesmärgid ja määrata kindlaks peamised näitajad iga konkreetse eesmärgi rakendamise mõõtmiseks. Korraldusasutustele tuleks anda vabadust ise otsustada, milliste tegevustega soovivad nad kõnealused eesmärgid oma piirkonnas saavutada, mis võimaldaks võtta paremini arvesse piirkondade vajadusi seoses nende eripära ja nende ees seisvate probleemidega. Kui eesmärk seisneb tööhõive suurendamises, peaks olema ette nähtud vabadus selle üle otsustamisel, milliste vahenditega seda eesmärki saavutada. Mõnes piirkonnas võivad – olenevalt konkreetsest arengutasemest – teadusuuringute vallas tehtavad jõupingutused aidata kaasa eesmärkide saavutamisele, mõnes teises aga hoopis turismi valdkonnas. Iseäranis peaks piiriülese koostöö edendamisel, mille eesmärk on piirkondade integreerimine üle piiride, võtma arvesse asjaomase piiriülese piirkonna konkreetseid vajadusi ja võimaldama seega toetada olulisi tegevusi, mis lähevad kaugemale strateegial „Euroopa 2020“ põhinevate strateegiliste eesmärkide raamistikust. Selle kohta võib näiteks tuua nn väikeprojektide fondi, millest toetatakse inimestevahelisi algatusi, turismi edendamist või puuduvaid transpordiühendusi. Üldiselt tuleks kaaluda, kas Euroopa territoriaalne koostöö tuleb allutada kõigile ESIFidele kohaldatavatele tingimustele. Tuleb tagada, et eraldatavate vahendite mahtu ei vähendataks.

42.

Programmides tuleks võimaldada paindlikkust, et oleks võimalik asjakohaselt reageerida uutele olukordadele ja tehnika kiirele arengule. Siiski peab paindlikkus olema reaalne ehk programmi muutmise protsess peab olema piiratud ja täielikult lihtsustatud. Nii ei saa näiteks programmide tegeliku paindlikkusena käsitada nõudmist viia läbi uus keskkonnamõju strateegiline hindamine. Eespool nimetatud juhul tuleks näiteks keskkonnamõju strateegilist hindamist kaaluda üksnes juhtudel, kus programmi kohandamisega taotletakse konkreetseid märkimisväärse keskkonnamõjuga eesmärke, mis on sellistena juba varem kindlaks määratud.

43.

Määrusega (EL) nr 1303/2013 võeti kasutusele kaks instrumenti, millega tagatakse integreeritud territoriaalne lähenemisviis, nimelt integreeritud territoriaalsed investeeringud ja ühised tegevuskavad, mis muudaksid võimalikuks teatud ala või piirkonna integreeritud arengu. Ent komisjon ei ole liikmesriike seni eriti julgustanud neid instrumente kasutama, muu hulgas sellepärast, et komisjon määratles need oma delegeeritud ja rakendusaktides suhteliselt ebamäärasel ja keerukal viisil. Kahe instrumendi ulatuslikuma rakendamise tulemus oleks järgmine:

44.

Integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) jaoks nõutakse haldusstruktuuride loomist, mis on täiesti sobimatu, arvestades kõnealusest vahendist jaotatavate summade mahtu. Nagu on toonitatud komitee arvamuses teemal „Kogukonna juhitav kohalik areng“, on ka iga fondi puhul, mida pealegi sageli haldavad eraldi korraldusasutused, nõutavate eraldi eeskirjade hulgal demotiveeriv mõju kogukonna juhitud kohalikule arengule väljaspool EAFRD-d. Selle tulemusena on need väga uuenduslikud integreeritud kohaliku arengu vahendid leidnud kohapeal vaid väga piiratud kasutust. Kõnealuste struktuuride rajamise vajadus ei muuda mitte ainult vahendi haldamist ebaproportsionaalselt kulukaks ega koorma projekti elluviijaid, vaid muudab ka märkimisväärselt keerulisemaks projektide rakendamise ja põhjustab olulisi viivitusi nende läbiviimisel.

45.

Komitee märgib, et asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika eeskirju muudetakse iga seitsme aasta tagant või veelgi tihedamalt, ei ole aidanud ühtekuuluvuspoliitikat lihtsustada, vaid sellel on pigem olnud vastupidine mõju. Enam kui ühte programmitöö perioodi hõlmav õigusraamistik eeldab aga esmalt radikaalset lihtsustamist. Väiksemad, kasulikud muudatused ühtekuuluvuspoliitika rakendamise süsteemis on alati võimalikud ja tervitatavad, kuid põhjapanevamaid muudatusi tuleks teha harvemini ja need tuleks aegsasti ette valmistada. Selliste muudatuste mõju tuleks varem analüüsida ning kooskõlas partnerluse põhimõttega tuleks neid enne arutada asjaomaste partneritega, kelleks ei ole mitte ainult liikmesriigid, vaid ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, keda esindab Euroopa Regioonide Komitee.

46.

peab rahastamisvahendite kasutamist oluliseks elemendiks, mis aitab suurendada ESIFide programmide võimendavat mõju ning kombineerida ESIFide ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi finantsvahendeid. Siiski on kiiresti vaja lihtsustada ESIFide rahastamisvahendite ülesehitust, aruandlusnõudeid ja auditi eeskirju, nagu märgiti hiljutisel ühisel selleteemalisel seminaril nõukogu eesistujariigi Slovakkiaga (1);

47.

soovitab Euroopa Komisjonil uurida, miks ei kasuta enamik liikmesriike ikka veel kasutusvalmeid rahastamisvahendeid;

48.

võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja hiljuti avaldatud aruande „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“ ja kutsub kontrollikoda lisaks hindama rahastamisvahendite kasutamist praegusel rahastamisperioodil;

49.

võtab teadmiseks hiljuti avaldatud koondmääruse, (2) mis hõlmab ka muudatusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustes, eelkõige seoses rahastamisvahendite kasutamise lihtsustamisega ja lihtsustatud kuluvõimalustega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmides;

50.

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon koguks ja jälgiks lihtsustamise eesmärgil n-ö halbu tavasid kasutavaid projekte. Selle abil saaks näitlikustada, miks on vaja lihtsustada ja muuta lähenemisviisi, ning see täiendaks ESIFide rakendamise parimate tavade vahetust. Arvestades Regioonide Komitee liikmete praktilisi kogemusi, peaks komitee olema kesksel kohal kõnealuses protsessis;

51.

märgib, et Euroopa Komisjon avalikustas programmitöö perioodi 2014–2020 üksikuid fonde puudutavad põhimõttelised dokumendid alles nii hilja, et nende rakendamisega ei olnud võimalik alustada programmitöö perioodi alguses. Tekkisid pikad ooteajad ning ka probleemid üksikute rakenduskavade koordineerimisel. Tulevikus tuleks dokumendid avalikustada õigel ajal ja kõik korraga;

52.

juhib uuesti tähelepanu konkreetsetele vahenditele, mis võivad tõepoolest aidata lihtsustada struktuuri- ja investeerimisfondide haldamist. Menetluste ühtlustamine, IT-vahendite kasutamise üldiseks muutmine ja e-haldus kuuluvad põhielementide hulka, mida tuleks kohaldada üldiselt kõnealuste fondide suhtes. Lisaks on muu hulgas oluline jätkata püüdlusi kasutada halduskoormuse vähendamist võimaldavaid standardkulusid ning lihtsustada aruandlust ja järelevalvet, et vältida täiendava halduskoormuse tekitamist abisaajatele ja kõnealuste vahendite haldamisse kaasatud eri asutustele;

53.

juhib tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsustega partnerluses tegutsemise põhimõtte ulatuslikuma ja eelkõige tõelise kohaldamise kaudu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kindlaksmääramisel ja kogu rakendamise protsessis saaks Euroopa Komisjon tagasisidet, mis kahtlemata aitaks oluliselt tõhustada ja lihtsustada rakendamise protsessi.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/22

1.

viitab käesoleva omaalgatusliku arvamusega järgmistele komisjoni algatustele: 1) komisjoni teatis riigiabi määratluse kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses; (1) 2) konsultatsioonimenetlus üldise grupierandi määruse laiendamise eelnõu kohta, (2) mille kohaselt tuleks komisjoni senisest eelnevast riigiabikontrollist välja jätta teatav investeeringuteks ettenähtud riigiabi sadamatele ja lennujaamadele; 3) Euroopa Komisjoni kavandatud nn Almunia paketi läbivaatamine ning kehtivust kaotava üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antavat vähese tähtsusega abi reguleeriva määruse läbivaatamine;

2.

kordab, et Euroopa riigiabi eeskirjad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta ei pea olema piiratud mitte ainult konkurentsipõhimõtetega, vaid peavad ka täielikult arvesse võtma aluslepingutes sätestatud liikmesriikide suurt otsustusvabadust määratlemisel, mis on üldist majandushuvi pakkuvad teenused, ning järgima kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning neutraalsuse põhimõtteid liikmesriikide omandi õigusliku režiimi suhtes (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 14, 106 ja 345 ning protokoll nr 26). Üldist majandushuvi pakkuvad teenused peavad kajastama erinevusi vajadustes, tarbijate eelistustes ja riigihangete süsteemis, mis võivad tuleneda liikmesriikide erinevast geograafilisest asendist, sotsiaalsetest või kultuurilistest oludest ja demokraatlikest protsessidest. Komitee tuletab meelde, et riigiabi kontrolli tohib läbi viia vaid juhul, kui riiklik, piirkondlik või kohalik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste reguleerimine või rahastamine avaldab piiriülest või siseturu jaoks olulist mõju;

3.

rõhutab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste väljapaistvat rolli majanduskasvus ja tööhõives, samuti asjaolu, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine on sageli eeltingimuseks täiendavatele avalikele ja erasektori investeeringutele. Seetõttu tuleb üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid vaadelda ka Euroopa investeeringute kava aspektist. Sellega seoses tuleb viidata komisjoni 2016. aasta majanduskasvu analüüsile, milles öeldakse, et „on oluline, et liikmesriigid edendaksid laialdasemalt sotsiaalseid investeeringuid muu hulgas tervishoidu, lastehoidu, eluasemetoetusesse ja taastusraviteenustesse, et tugevdada inimeste praegust ja tulevast suutlikkust osaleda tööturul, ning […] sotsiaalne investeering annab aja jooksul majanduslikku ja sotsiaalset tulu, seda eelkõige seoses töö saamise võimaluste, töötasu ja tootlikkuse, vaesuse ennetamise ja sotsiaalse sidususe tugevdamisega“;

4.

soovitab seega veel kaaluda, kuidas tuleks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid toetada kooskõlas riigiabi sätetega ELi vahenditest. Näiteks tuleks riigiabi eeskirjade rakendamist veelgi lihtsustada, üks võimalus selleks on kehtestada eeldus – mis on seotud selliste lihtsate kriteeriumitega nagu vastavus kinnitatud rakenduskavadele –, et EFSI rahastus on kooskõlas riigiabi eeskirjadega. Otse hallatavate ELi fondide, nagu nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond ja programm „Horisont 2020“, ning EFSIde vahel vahetegemine riigiabiõiguse valdkonnas ei ole õigustatud, suurendab halduskoormust ja takistab rahastamisvahendite vahelist koostoimet, mille poole Euroopa Komisjon on ise püüelnud;

5.

peab kahetsusväärseks, et komisjon keeldub jätkuvalt kohaldamast üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud riigiabi eeskirjade õigusliku alusena Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14, mis tagaks korraliku seadusandliku menetluse ning seega ka suurendaks õiguskindlust ja demokraatlikku legitiimsust;

6.

märgib, et Euroopa reeglistik üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud riigiabi kohta on kõnealuse küsimuse keerukuse, mõistete konkureerivate tõlgendamisvariantide ja pikaajalise korrigeerimise tõttu muutunud liiga mahukaks, üksikasjalikuks ja ebaülevaatlikuks. Abi andvate ametiasutuste ja ettevõtete halduskoormust tuleb veelgi vähendada ning komisjoni ressursid tuleks koondada riigiabi eeskirjade jõustamisele juhtudel, millel on siseturule kõige suurem mõju. Komitee rõhutab ka, et keerukad eeskirjad võivad viia ka selleni, et neid tuntakse ebapiisavalt ja seega ei kasutata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste lihtsustamisvõimalusi. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles formuleerima riigiabi käsitlevaid teiseseid ja mittesiduvaid õigusakte (määrusi, teatisi, suuniseid jne) rangemalt ja seal, kus võimalik, neid konsolideerima;

7.

kordab oma põhimõttelist vastuseisu komisjoni täiendavate kvaliteedi- ja tõhususkriteeriumide lisamisele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste rahastamise kokkusobivuse kontrollimisel. Kohalike ja piirkondlike riigiabi andjate otsustamisvabadust veelgi enam piiravad kvaliteedi- ja tõhususkriteeriumid ei kuulu põhimõtteliselt ELi toimimise lepingu konkurentsi peatükis määratletud komisjoni pädevuste hulka. Kvaliteeti ja tõhusust puudutavad otsused peavad jääma kohalike ja piirkondlike ametiasutuste pädevusse (3);

8.

rõhutab, et ELi kaubanduslepingutega ei reguleerita ELi, selle liikmesriikide ja nende piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õigust teenuseid ise reguleerida, tagada ja toetada. Komitee ootab, et komisjoni poolt seoses Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimistega antud tagatised kehtiksid ka kõigi muude kaubanduslepingute läbirääkimiste suhtes, ja eelkõige, et ei piirataks riikide võimalusi võtta vastu või säilitada selliseid eeskirju, millega tagatakse teenuste kõrge kvaliteet ja kaitstakse selliseid olulisi avaliku huvi eesmärke nagu tervishoid, avalik julgeolek ja keskkonnakaitse, et ei sätestata teenuste erastamist, et avalik sektor saaks täiendada oma avalike teenuste valikut ning et oleks võimalik pakkuda selliseid avalikke teenuseid, mida varem osutasid eraõiguslikud teenuseosutajad (4);

9.

tuletab murega meelde, arvestades seoseid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja avaliku sektori investeeringute vahel, et alates 2014. aasta septembrist kehtiva uue Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi raamatupidamisstandardite (ESA 2010) alusel ei erista Eurostat enam avalikke kulutusi ja avalikke investeeringuid. Lisaks tähendab nende standardite ülevõtmine siseriiklikku õigusse teatud liikmesriikides seda, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad rakendama investeeringute ülemmäärasid elaniku kohta aastas. Lisaks ei luba sellised ülemmäärad ka neil kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kellel on varuks rahalisi vahendeid, käivitada suuri üldist majandushuvi pakkuvate teenuste aspektist olulisi investeerimisprojekte. Komitee kutsub seega Euroopa Komisjoni üles esitama aruannet ESA 2010 rakendamise kohta (5);

10.

viitab sellele, et tegevuse „üldist majandushuvi pakkuva teenusena“ käsitamise õigus on tulenevalt väljakujunenud kultuurilistest ja poliitilistest süsteemidest ja kõnealuse tegevuse pideva arendamise vajadusest liikmesriikide pädevuses ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad täiesti iseseisvalt otsustada, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks;

11.

tervitab asjaolu, et komisjon avaldas 19. mail 2016 – kaks aastat pärast 2014. aasta esimese poolaasta konsultatsioonimenetlust riigiabi määratluse kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses – teatise, milles selgitatakse avaliku sektori investeeringute edendamist käsitlevate ELi riigiabieeskirjade kohaldamisala. Komitee tunnustab komisjoni kavatsust suunata oma ressursid sellele, et tagada riigiabieeskirjade kohaldamine juhtudel, mis avaldavad kõige suuremat mõju siseturule, kuid tunnistab samaaegselt, et teatises piirdutakse riigiabi mõiste selgitamisega sellistes valdkondades, kus on juba olemas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika. Seetõttu tõstatab komitee küsimuse kõnealuse lähenemisviisi liigse piiratuse kohta. Lähenemisviis võib olla vastuolus erinevate dünaamiliste arengusuundadega avaliku sektori investeeringute valdkonnas, nt seoses maksuküsimuste ja uute sotsiaalteenuste arenguga;

12.

väljendab rahulolu selle üle, et teatises kinnitati väljendi „ELi-sisese kaubanduse kahjustamine“ piiratust. Tegelikkuses – lähtuvalt 29. aprilli 2015. aasta seitsmest üksikotsusest (7) ja vastavalt esialgses komitee arvamuse eelnõus esitatud nõudele – ei peaks abi kohalikule infrastruktuurile või kohalikele teenustele, mida teistes liikmesriikides peeaegu ei kasutata ja millel on minimaalne mõju piiriülestele investeeringutele, nüüd enam kuuluma ELi riigiabieeskirjade alla (8);

13.

võtab teadmiseks komisjoni seisukoha, et avaliku sektori investeeringud infrastruktuuri ehitamiseks või kaasajastamiseks ei kujuta endast riigiabi, kui kõnealune infrastruktuur ei konkureeri otseselt teiste samalaadsete ehitistega. Komitee ei nõustu siiski komisjoni lihtsustatud vaatenurgaga, et see kehtib üldiselt maantee- ja raudteeinfrastruktuuri, siseveeteede ning veevarustus- ja kanalisatsioonivõrkude puhul, kuid mitte sellistes valdkondades nagu energia, lairibaühendus, lennujaamad või sadamad;

14.

tervitab selgitust, et riiklikud vahendid mittekaubanduslikku laadi kultuuritegevusteks, mis on avalikkusele juurdepääsetavad tasuta või tasu eest, mis katab 50 % kuludest, ei kuulu riigiabieeskirjade alla; see vähendaks oluliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mahukaid kontrolle, ehkki üksikjuhtumite puhul oleks kontroll endiselt vajalik, ning tagaks suurema õiguskindluse seoses kultuuri edendamisega avalikest vahenditest;

15.

ootab seetõttu Euroopa Komisjonilt selgitust, et kohalike teenuste puhul ei teki kaubanduse mõjutamise ohtu, ja loodab, et just nimelt kaebuse esitaja või komisjon peavad tõendama, et ühendusesisest kaubandust on mõjutatud või võidakse mõjutada;

16.

eeldab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad tulevikus täie õiguskindlusega otsustada, milliseid tegevusi nad toetavad, ilma et eksiksid riigiabi eeskirjade vastu;

17.

taunib 2016. aasta aprillis esitatud tegevuskava „Ühtse ELi käibemaksuala suunas“ raames, mille kohta Euroopa Regioonide Komitee koostab eraldi arvamuse, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste käibemaksuvabastuse piiramist;

18.

rõhutab kehtiva üldise grupierandi määruse suuniste (9) – millesse on koondatud liikmesriikide ametiasutuste küsimused ja Euroopa Komisjoni vastused – kasulikkust, kuid märgib, et komisjoni vastustest ei saa mitte alati täielikku selgust liikmesriikide tõlgendamisprobleemides;

19.

tervitab komisjoni algatust avada kuni 30. maini 2016 esimene konsultatsioon üldise grupierandi määruse uue läbivaatamise kohta, (10) et vabastada teavitamiskohustusest sadamate ja lennujaamade taristu jaoks antav abi, kuna ametiasutuste ja lõplike toetusesaajate halduskoormus väheneb seda rohkem, mida suurem on üldise grupierandi määruse kohaldamisala;

20.

märgib siiski, et sadamate puhul puudub investeeringuteks ettenähtud abi kokkusobivuse kriteeriumide jaoks igasugune eelnev õiguslik alus, mis oleks komisjonil võimaldanud kokku koondada üksikjuhtumid suurema õiguskindluse põhjal, ning palub seetõttu komisjonil süvendada riigiabi olemasolu või puudumise teemat nii investeeringute liigi kui ka sadamate suuruse suhtes ja võtta arvesse sadamate töökorralduse eripärasusi liikmesriikides, arvestades ka nende avalikke ülesandeid;

21.

märgib, et siseveesadamate sektoris ei pruugi liikmesriikide võetavate mitmesuguste meetmete puhul olla tegemist riigiabiga, kuna abisaaja ei tegele majandustegevusega või meetmed ei mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust. See võib teatavatel juhtudel nii olla siseveesadamate taristut toetavate abimeetmete puhul, mis on üksnes kohaliku iseloomuga, või on seotud selliste siseveesadamate taristuga, millel puudub otsene juurdepääs merele ja mis ei võimalda vahetada kaupu või pidada sidet teiste liikmesriikidega siseveeteede kaudu, ning mis ei moonuta konkurentsi;

22.

nõuab üldises grupierandi määruses erandi tegemist ka sadamatele või vähemalt teatavatele sadamaliikidele antavale tegevusabile, kooskõlas sellega, mida nõutakse teatavate lennujaamade puhul (vt käesoleva dokumendi punkt 28);

23.

väljendab muret asjaolu pärast, et ka pärast sadamataristu lisamist üldisesse grupierandi määrusesse kuuluks iga avaliku sektori meede, mis on hõlmatud riigiabi määratlusega ja mida ei saa käsitada erandina, äärmiselt keerulisele hindamisele, mille puhul ei saa prognoosida, kas see kiidetakse otseselt aluslepingu alusel heaks. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles esitama ettepaneku konkreetsete kõnealust abi käsitlevate suuniste vastuvõtmiseks juhuks, kui abi suurus ületab erandi tegemise ülempiiri;

24.

toetab seoses investeerimisabiga piirkondlikele lennujaamadele selgesõnaliselt Euroopa Komisjoni lähenemist, et „teatamiskünnise kehtestamine riigiabi summast sõltuvalt ei ole asjakohane, kuna riigiabi mõju konkurentsile sõltub eelkõige lennujaama suurusest, mitte investeeringu ulatusest“;

25.

loodab, et komisjon tagab piirkondlikele lennujaamadele antava riigiabi mõiste määratlemisel kooskõla kehtivate ELi õigusaktidega;

26.

kordab oma varasemat seisukohta, et komisjon peaks keskenduma suurtele lennujaamadele ning et väikeste lennujaamade – reisijateveo mahuga kuni 300 000 reisijat aastas – riigiabi meetmed ei peaks kuuluma riigiabi sätete alla, sest need ei avalda liikmesriikidevahelisele kaubandusele märkimisväärset mõju, kuna sellised lennujaamad ei suuda struktuuriliselt katta tegevus- ja kapitalikulusid ning kuna riigiabi piirdub reeglina üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitamisega (11) ning on mõeldud ohutu ja majanduslikult elujõulise õhutransporditaristu arendamise toetamiseks puudulike ühendustega piirkondades; (12) sellise sättega peaks kindlasti kaasnema riigiabi andmist välistava piirmäära (praegu 200 000 reisijat aastas) märkimisväärne suurendamine lennujaamadele üldist majandushuvi pakkuva teenusena antava abi puhul, viies piirmäära tagasi enne üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva nn Almunia paketi vastuvõtmist kehtinud tasemele, st 1 miljon reisijat aastas; niisuguse meetme eeldus peab siiski olema see, et mõistlikku ühendust ei ole võimalik saavutada mõnel teisel viisil;

27.

kahtleb, kas väikesed lennujaamad suudaksid leida investeerimisabi miinimumpiiri 25 % oma ressurssidest. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma arvesse, et reeglina ei ole selle riigiabi eesmärk suutlikkuse suurenemine, vaid see on seotud pigem infrastruktuuri vajadustega;

28.

nõuab üldises grupierandi määruses vabastust ka lennujaamadele antavale riigiabile, kuna komisjoni lennundussuunised riigiabi kohta (2014. aasta suuniste punkt 112 jj) hõlmavad selgeid sätteid, näiteks seoses esmase rahastamispuudujäägiga, mida vabastuse korral on võimalik katta;

29.

leiab, et kehtivad sätted sadamate ja lennujaamade kohta nii investeeringuteks ette nähtud abi kui ka tegevusabi osas tuleks kohandada äärepoolseimate piirkondade olukorrale, pidades silmas nende piirkondade halba ligipääsetavust ja nende täielikku sõltuvust mere- ja lennundussektorist, mis hõlmavad ainust elujõulist transpordivõimalust nende isoleeritud piirkondade jaoks;

30.

soovib seoses kultuurile ja kultuuripärandi säilitamisele antava investeerimis- ja tegevusabiga piirmäärade suurendamist 100 %, mitte 50 % nagu kavandatud läbivaadatud üldises grupierandi määruses (vastavalt komisjoni poolt pakutud: 100-lt 150 miljonile eurole projekti kohta ja 50-lt 75 miljonile eurole ettevõtte kohta aastas). Komitee taotleb üldise grupierandi määruse eeskirjade ja eeltingimuste senisest suuremat kooskõlastamist riigiabi mõistet käsitleva teatise tekstiga, kuna teatises on antud teatavad, liikmesriikidelt heakskiidu saanud esmatähtsad selgitused, mis aga ei ole sama siduvad kui otseselt kohaldatav määrus, nagu üldine grupierandi määrus;

31.

nõuab kooskõlas eelmises punktis taotletud piirmäära suurendamisega ühtlasi seoses kultuurile ja kultuuripärandi säilitamisele antava investeerimisabi ja tegevusabiga piirmäära suurendamist 1 miljonilt 2 miljonile eurole, millest allpool on võimalik kohaldada abi arvutamise meetodit vastavalt määruse (EL) nr 651/2014 artikli 53 lõikele 8, st et abi osakaal võib moodustada kuni 80 % projekti abikõlblikest kuludest (meetodi asemel, millele on osutatud määruse (EL) nr 651/2014 artikli 53 lõigetes 6 ja 7);

32.

kutsub komisjoni üles selgitama läbivaadatud üldises grupierandi määruses taristumeetmete riigiabi staatust. Vastavalt 1. oktoobri 2014. aasta otsusele Propapier/Eisenhüttenstadt (13) tuleb üldiste taristumeetmete puhul alati kaaluda, ega riigiabi positiivne mõju regionaalarengule ei kaalu üles selle negatiivset mõju konkurentsile;

33.

ootab, et üldise grupierandi määruse läbivaatamisega võrdsustataks spordi- ja mitmeotstarbelised vaba aja veetmise taristud nii, et ka mitmeotstarbelistele vaba aja veetmise taristutele antav tegevusabi summas kuni 2 miljonit eurot aastas tuleks eeskirjade kohaldamisalast välja jätta;

34.

pooldab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mõiste dünaamilist laiendamist: uusi sotsiaalteenuseid, näiteks sotsiaalteenuseid, mis on seotud pagulaste ja sisserändajate esmase vastuvõtu ja integreerimisega, ja digitaalset infrastruktuuri piirkondades, kus täheldatakse turutõrkeid – nagu nt demograafiliste väljakutsetega silmitsi seisvates piirkondades –, võiks pidada üldise huvi osaks, sest need peavad kodanikele kogu riigis olema juurdepääsetavad; ka tulevasi ja uusi arenguid tuleb korrapäraselt asjakohaselt hinnata ja neid peab liikmesriikide tasandil olema samuti võimalik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alla liigitada, kui see on vajalik;

35.

kritiseerib asjaolu, et komisjon hiljutises teatises üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta püüdis laiendada oma kaalutlusõigust küsimuses, mida saab määratleda üldist majandushuvi pakkuvate teenustena, viidates „tavalistele turutingimustele“ (14). See on vastuolus kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse põhimõtetega ning on ka praktikas avaliku sektori asutuste jaoks tingimus, mida oleks peaaegu võimatu tõendada;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et Altmarki kohtuotsuses sätestatud neljanda kriteeriumiga loodi ainult stiimul liikmesriikidele kasutada riigihankelepingute sõlmimise eeskirju üldist majandushuvi pakkuvatel teenustel põhineva lähenemise asemel. Tõepoolest seisavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused silmitsi probleemiga, et neljanda Altmarki kriteeriumi teise alternatiivi jaoks, st tüüpilise, nõuetekohaselt juhitud ja vajalike vahenditega varustatud ettevõtte puhul ei ole olemas võrdlusalust – juhtudel, kui konkreetses sektoris ei tegutse ühtegi eraettevõtet. Seetõttu palub komitee komisjonil töötada Altmarki neljanda kriteeriumi täitmiseks välja üksikasjalikud suunised selle kohta, mida lugeda tüüpiliseks, nõuetekohaselt juhitud ja vajalike vahenditega varustatud ettevõtteks – muu hulgas turu-uuringute kaudu, mille abil saaks välja selgitada teatavad standardkulud –, et lihtsustada avaliku sektori asutustel Altmarki neljanda kriteeriumi täitmist ja vabastada nii konkreetne üldist majandushuvi pakkuv teenus riigiabi kontrollist;

37.

peab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel saadava mõistliku kasumi määratlust väga oluliseks, et iseäranis saaks ka stiimulite kaudu või tuvastatava mõistliku kasumiprotsendi suurendamise abil arvesse võtta asjaolu, et see kasum reinvesteeritakse sageli üldist majandushuvi pakkuvatesse teenustesse;

38.

kordab taas oma nõudmist, et vähese tähtsusega riigiabi künnist tuleks tõsta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toetuseks antava riigiabi eeskirjades. Üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele antava abi vastuvõetavuse kontrollimise künnis peaks olema üks miljon eurot juhtumi kohta kolme majandusaasta jooksul. Sellest künnisest allpool ei loeta, et sellise abi puhul oleksid täidetud kõik kriteeriumid arvamaks, et tegemist on riigiabiga, kuna üldist majandushuvi pakkuvatele teenuste puhul sageli olemasoleva kohaliku suunitluse tõttu ei ole kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise ohtu, mis ohustaks siseturgu;

39.

leiab, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitise teavitamiskohustusest vabastamise künnist vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 tuleks tõsta kõigest 15 miljonilt eurolt aastas 2011. aastal kehtinud määrani, mis oli 30 miljonit eurot;

40.

pooldab volitusdokumentide tavapärase kehtivuse pikendamist üle kümne aasta, et võtta paremini arvesse volitamise kulusid ja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavate üksuste tehtavate investeeringute tasuvust;

41.

pooldab samuti komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuses sätestatud sotsiaalmajutuse mõiste laiendamist. Et tagada liikmesriikide lai kaalutlusruum sotsiaalmajutuse pakkumisel, osutamisel, rahastamisel ja korraldamisel ning et tagada demokraatlik valikuvabadus, tuleks tühistada sotsiaalmajutuse piiritlus „ebasoodsas olukorras olevate isikute või vähem soodsas olukorras olevate ühiskonnarühmadega“. Õigus sobivale ja taskukohasele eluasemele tuleks rohkem tähelepanu keskmesse seada, kuna eluasemeturu suutmatus rahuldada kõigi vajadusi eluaseme järele ei puuduta mitte üksnes isikuid, kellel ei ole üldse juurdepääsu eluasemele, vaid ka neid, kes elavad tervist ohustavates, ebasobivates või ülerahvastatud eluruumides, ning neid, kes maksavad suurema osa oma sissetulekutest igakuiseks üüriks või laenumakseks;

42.

soovib suutlikkuse suurendamist Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel, et parandada teadmisi üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele antava riigiabi kohta. Peab toimuma ka vahetu dialoog Euroopa Komisjoni ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ja tuleb pakkuda abi;

43.

kutsub liikmesriike üles looma koostöös Euroopa Komisjoniga asjakohased teabevahetus- ja kooskõlastamismehhanisme ning arendama välja suuniseid omavalitsuste jaoks, et hõlbustada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste jaoks antava riigiabi keerukaid kontrolle. Samuti ootab komitee, et liikmesriigid kaasaksid Almunia paketti käsitlevate riiklike aruannete koostamisel kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja nende liitusid, et tagada nii üldist majandushuvi pakkuvate teenustega seotud konkreetsete raskuste ja väljakutsete realistlik kajastamine;

44.

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguskindluse tagamiseks, et kaebuse esitajatele kehtestataks viie aasta pikkune aegumistähtaeg alates hüvitise maksmise või investeerimise algusest. Siiani kehtinud tähtaeg, mille jooksul komisjon võis algatada abi tagasinõudmise otsuseni viiva menetluse – kümme aastat alates päevast, mil ebaseaduslik riigiabi läks abisaaja käsutusse –, mis reaalselt oli samuti aegumistähtaeg, on liiga pikk. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigiabi saanud ettevõtted vajavad rohkem õiguskindlust. Kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, millele lisandub menetluse jaoks vajalik aeg, nii et võib juhtuda, et tuleb tagasi nõuda 20 või 25 aastat varem antud abi, on ebaproportsionaalselt pikk ning kahjustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende ettevõtete – kes sageli ei saa endale lubada õigusabi – olulisi vajadusi. Lisaks sellele toimib see vastupidiselt riigiabi tagastamise nõudmise eesmärgile, milleks on eelnevalt kehtinud konkurentsiolukorra taastamine;

45.

peab vajalikuks, et kaebuse esitaja saab olla üksnes osapool, keda see majanduslikult otseselt puudutada võib. Senine kaebuse esitamise õigusega osapoolte ring, st „liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“ vastavalt menetlusmääruse artiklile 20 koos artikli 1 punktiga h, on siiski liiga lai.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/28

1.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist „Euroopa tööstuse digitaliseerimine. Kuidas kasutada ühtse digitaalse turu kõiki võimalusi“ ning selles esitatud vajalike meetmete paketti, mis on suunatud digitaalse ühtse turu strateegiast tulenevate võimaluste rakendamisele. Euroopa tulevase majanduskasvu ja tööhõive väljavaated, aga ka sotsiaalne ühtekuuluvus sõltuvad üha enam võimest mõista, hõlmata ja kasutada kõiki innovatsiooniühiskonna aspekte oma piirkonnas;

2.

toonitab, et Euroopa Liidu ühtset digitaalset turgu toetab selle 500 miljonit tarbijat ning et see on üks võimsamaid ELi, liikmesriikide ja nende piirkondade poliitikavahendeid, mis edendab innovatsiooni, majanduskasvu ja tööhõivet;

3.

märgib, et tänu digitaalse tehnoloogia uutele põlvkondadele (näiteks suurandmetele) ning digitaalse tehnoloogia uutele ja erinevatele kasutusviisidele valdkondlike ja kohalike probleemide lahendamisel jätkub tööstusrevolutsioon. Euroopa tööstuse suur väljakutse seisneb selles, kuidas neid digitaalseid võimalusi täielikult ja sujuvalt enda kasuks tööle panna. Ei saa alahinnata traditsiooniliste ja mittetehnoloogiliste tööstusharude ettevõtjate, eelkõige VKEde võimalusi kasutada digitaliseerimist täielikult oma konkurentsivõime tõstmise ja tagamise vahendina;

4.

tunnistab, et Euroopa Liidu IKT sektor esindab majanduses olulist osa, andes tööd rohkem kui 6 miljonile töötajale ja moodustades SKPst umbes 4 %. Hiljutistes uuringutes on väidetud, et toodete ja teenuste digitaliseerimise abil, kui see võetakse täies ulatuses kasutusele, on võimalik lisada tööstuse tuludele Euroopas järgmise viie aasta jooksul enam kui 110 miljardit eurot aastas;

5.

nõustub, et ühtse digitaalse turu kõigi võimaluste kasutamiseks on eriti olulised kaks edutegurit: a) konkurentsivõimeline Euroopa digitaaltööstus ja b) era- ja avaliku sektori valmisolek vastavalt kohanduda, integreerides oma tegevusse vastavaid digitaalseid uuendusi, et tagada kõigile kodanikele teenuste kõrge kvaliteet. Komitee rõhutab, et oluline on ka regulatiivsete tõkete kaotamine, bürokraatia vähendamine ja ELi eeskirjade ajakohastamine;

6.

toonitab, et igas suuruses ettevõtted kõikides piirkondades ja sektorites saavad tugineda IKT tugevatele külgedele, ehitades digitaalseid tööstusplatvorme selleks, et töötada välja digitaaltehnoloogiaid alates komponentidest seadmete ja tarkvarani, tarbijaturgudele ning veebi- ja andmeplatvormidel ning asjakohastes rakendustes ja teenustes;

7.

rõhutab, et digitaalse ühtse turu strateegia, eeskätt selle digitaalmajanduse kasvupotentsiaali maksimeerimise komponent, sisaldab kõiki peamisi liikumapanevaid jõude, mis peaksid aitama kaasa tööstuse digitaliseerimisele selliste valdkondade meetmete abil nagu andmemajandus, asjade internet, pilvandmetöötlus, oskused ja e-valitsus. Mitmesuguste tehnoloogiate lähenemine on digitaalsete muutuste liikumapanev jõud, seda eeskätt robootika, tehisintellekti ja 3D-printimise vallas;

8.

julgustab jätkuvaid investeeringuid kolme valdkonna vahelise avaliku ja erasektori lepingulisse partnerlusse programmi „Horisont 2020“ raames: „Tuleviku tehased“ (FoF), „Jätkusuutlik töötlev tööstus ressursi- ja energiatõhususe abil“ (SPIRE) ja „Biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõte“ (BBIJU);

9.

tunnistab, et enamikul tööstusvaldkonna otsustajatest on keeruline otsustada, millal, kui palju ja millistesse tehnoloogiatesse investeerida. Ligikaudu 60 % suurtest tööstusettevõtetest ja enam kui 90 % VKEdest tunnevad, et nad sörgivad digitaalsel innovatsioonil sabas;

10.

rõhutab, et digitaaltehnoloogia kiire areng ja selle laiem kasutamine nõuavad hädasti ka olemasoleva regulatiivse raamistiku ajakohastamist selleks, et pidada sammu innovatsiooni enneolematu kiirusega;

11.

nõustub, et rohkem tuleks tegutseda ka selle nimel, et hõlbustada suurte, ent killustatud Euroopa teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonitoimingute koordineerimist muudes peamistes digitaaltehnoloogia valdkondades;

12.

rõhutab, et laiem arusaam sellest, et koostalitlusvõime on asjakohane mitte ainult avalikus halduses, vaid kõikides sektorites (nt tagamaks, et tarbija vabadust ei ohusta üksikute tehnoloogiaettevõtete omandisüsteemide kehtestatud piirangud), on oluline asjade interneti kasutamiseks ja pidevaks teabevahetuseks kõigi piirkondade vahel. Kehtivad selged nõuded, et ühtsed vormingud, standardid ja tehnilised kirjeldused peavad olema kättesaadavad;

13.

peab oluliseks, et Euroopa Komisjon keskenduks õigusloome kvaliteedi programmis (REFIT) innovatsioonitõketele ja analüüsiks, kuidas neid saaks kõrvaldada või vähendada ühtse turu strateegias kirjeldatud uute reguleerivate lähenemisviiside abil. Sellega seoses rõhutab komitee, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb kohelda REFITi protsessis olulise partnerina, mitte sidusrühmana, arvestades et nemad jõustavad enamikku ELi tasandil tehtud otsuseid;

14.

kutsub komisjoni üles tegema tihedamat koostööd igas suuruses tööstusharude ja ettevõtjate, kõigi valitsustasandite ja sidusrühmadega, et tuvastada ja kaotada regulatiivsed tõkked Euroopa tööstuse digitaliseerimise ees ning lihtsustada kehtivaid eeskirju;

15.

väidab, et Euroopa tööstuse digitaliseerimiseks ja digitaalse ühtse turu jaoks on äärmiselt oluline tõhus IKT standardimise keskkond, mis võimaldab seadmeid ja teenuseid piiriüleselt ning tehnoloogiate vahel sujuvalt ühendada. Sellekohased jõupingutused peaksid strateegiliselt keskenduma standardite väljatöötamisega seotud viiele prioriteetsele valdkonnale: 5G, pilvandmetöötlus, asjade internet, andmetehnoloogiad ja küberjulgeolek;

16.

toonitab, et digitaalse ühtse turu prioriteetsete IKT standardite abil peaks püüdma tagada õiglast investeeringutasuvust, et motiveerida ülemaailmset teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni ning kannustada jätkusuutlikku standardimist, tagades tehnoloogiate laialdase kättesaadavuse avatud ja konkurentsipõhisel turul;

17.

märgib, et arendamise, katsetamise ja standardimise traditsiooniline tsükkel ei ole kiiresti arenevate ja keerukate ühtesulanduvate tehnoloogiate jaoks mitmes tööstusvaldkonnas enam piisav;

18.

juhib tähelepanu sellele, et töö digitaliseeritud majanduses tähendab ka üha suuremat rõhuasetust uutele oskustele ja suutlikkusele, sealhulgas suuremale loovusele, tõhusamale suhtlemisele ja kohanemisvõimele, mis eeldab väga suurt tööjõu oskuste täiustamist kõikidel tasanditel;

19.

rõhutab, et asjade interneti ja suurandmete edasine areng sunnib ka kõiki ettevõtjaid ja üldsust kaaluma olulisi usalduse ja turvalisusega seotud küsimusi;

20.

soovitab tungivalt teha kõik selleks, et luua kõnealuses valdkonnas tugevad keskendunud partnerlused piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil, mis tooksid kaasa märkimisväärseid erainvesteeringuid ja suure mõju konkurentsivõimele turustatavate toodete ja teenuste arengu kaudu; sellega kaasneks samuti kogemuste, teadmiste ja ideede tulutoov vahetamine nende partnerluste vahel, et kasutada ära koostoimet ja säästa jõupingutusi, luues isegi partnerluste võrgustiku;

21.

julgustab jätkama riiklike ja piirkondlike innovatsioonipoliitika kujundajate tõhustatud koostöö lisaväärtuse uurimist, võttes arvesse „aruka spetsialiseerumise“ kontseptsiooni ja uusi piirkondadevahelisi alt ülespoole suunatud algatusi;

22.

leiab, et julgustada tuleks avaliku ja erasektori investeeringuid, sealhulgas ettevõtete ja selliste institutsioonide nagu Euroopa Investeerimispank (EIP – sealhulgas Euroopa investeeringute kava/EFSI kaudu) suuremat panustamist, ning kinnitada taas kord sünergiate olulisust programmi „Horisont 2020“, algatuste Startup Europe ja FIWARE, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning piirkondlike ja riiklike poliitikavahendite vahel seoses ELi üldisemate konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse eesmärkidega;

23.

tunnustab ja tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust suunata programmi „Horisont 2020“ investeeringud 500 miljoni euro ulatuses digitaalse innovatsiooni keskustele nende laialdaseks kasutuselevõtuks; kusjuures digitaalse innovatsiooni keskuste rahastamine tuleb tagada programmi „Horisont 2020“ teisest sambast „Juhtpositsioon tööstuses“ ega tohi jääda programmi „Horisont 2020“ ülejäänud osade eelarvevahendite kuludesse, ning rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on hea võimalus anda oma panus sellisel kujul pädevuskeskustesse ja tehnoloogilisse universaalteenusesse tööstuslike lõpptarbijate nimel; juhib tähelepanu sellele, et tipptasemel teadus on endiselt otsustav kriteerium toetusesaajate valikul ning et teadmussiirdes ja innovatsiooniprotsessis arvestatakse piisaval määral kõrgkoolide olulist rolli, et veelgi optimeerida programmi „Horisont 2020“ investeeringute mõju; seda silmas pidades tuleks eelkõige konkretiseerida ja vajadusel läbi vaadata digitaalse innovatsiooni keskuste tegevusega taotletud mõju;

24.

kordab, et tuleks jätkata digitaalseteks investeeringuteks vajalike vahendite tagamist, kuna see on tulevikku suunatud ELi ühtekuuluvuspoliitika põhikomponent, ja investeeringud võiksid olla soovitavalt suuremad kui Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 14 miljardit eurot, mis kulutati selleks ajavahemikul 2007–2013;

25.

viitab sellele, et interneti avatus ja infosisu ning teenuste pakkumise ja nõudluse muljet avaldav kasv on nüüd konkurentsivõime, majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja innovatsiooni peamine liikumapanev jõud Euroopas. Püsivate taristupuudujääkide tõttu – eriti maapiirkondades, kus eraettevõtjad peavad seda tegevust kahjumlikuks – ei suuda paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused siiski praegu neid arenguid täielikult ära kasutada;

26.

palub Euroopa Komisjonil toetada selliseid omavalitsusi finantseerimistegevustes, esiteks lubades jätkata Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist esmajoones kõigi Euroopa piirkondade digitaalse taristu jaoks ning teiseks tunnistada tehnoloogilisi tõkkeid maa- ja hajaasustusega ning muude demograafiliste probleemidega piirkondade digitaalse arengu projektides, mida tuleks pidada üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks;

27.

jagab endiselt Euroopa Parlamendi muret seoses mõjuga, mida avaldab Euroopa Ülemkogu 2013. aasta veebruari otsus vähendada eelarvet, mis on mõeldud Euroopa ühendamise rahastu raames digitaalsele taristule ja teenustele, 9,2 miljardilt eurolt ainult 1 miljardile eurole, mistõttu Euroopa Komisjon peab põhjalikult muutma oma plaane;

28.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võimalik edendada innovatsiooni ja konkurentsivõimet nõudluse ja pakkumise alaste lahenduste, sealhulgas lairibaühenduse, digitaalmajanduse, e-kaasatuse ja e-valitsuse kaudu. Lisaks tagavad nad hariduse- ja koolitusvõimalused, rakendavad ELi rahastamisalgatusi ja hõlbustavad kasulikku koostööd ja teabevahetust teiste riigiasutustega ka piiriüleselt;

29.

tervitab võimalusi, mida pakutakse Euroopa Investeerimispanga kaudu, kes on võtnud kohustuse suurendada oma laenude andmist kuni 2 miljardi euroni aastas lairibataristu jaoks ning kes on selgesõnaliselt rõhutanud kohaliku ja piirkondliku tasandi olulist rolli sellistes majanduskasvule orienteeritud investeeringutes; komitee rõhutab samuti, kui oluline on innustada kogukonna juhitud jõupingutusi, nagu kogukondlikud ettevõtted;

30.

soovitab tungivalt toetada ka uusi investeerimisvahendeid, et võtta kiiremini kasutusele taristu, mille abil suudetakse saavutada digitaalse tegevuskava lairibaühenduse kiiruse eesmärgid strateegia „Euroopa 2020“ Euroopa elemendi osas ning kiirendada 4G kasutuselevõttu täies ulatuses (ettevalmistuseks uuematele tehnoloogiatele, nagu näiteks 5G), säilitades samal ajal tehnoloogia neutraalsuse, samuti et võimaldada tõhusat konkurentsi võrguoperaatorite vahel;

31.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad seada prioriteediks anda inimestele digitaal- ja ettevõtlusoskusi, mis võimaldaksid neil kasutada täiel määral uusi tehnoloogiaid, mõista küberjulgeoleku küsimusi ja isikuandmete kaitse vajadust, suurendada oma tööalast konkurentsivõimet ning luua uusi ettevõtlusvõimalusi, sealhulgas suurandmete analüüsi kaudu;

32.

leiab, et e-kaubandus on paljude väikeettevõtete puhul kasutamata jäänud võimalus, eelkõige liiga suurte kulude tõttu: internetis teevad oste 65 % Euroopa internetikasutajatest, kuid sellele märkimisväärselt suurele nõudmisele vastab vaid 16 % VKEdest, kes müüvad interneti teel – ja alla poolte neist tegelevad internetis piiriülese müügiga (7,5 %);

33.

nõuab, et prioriteediks seataks e-kaubanduse takistustest (nt geoblokeerimisest) ja turvalise internetipõhise krediitkaardiga maksesüsteemi puudumisest tulenevate küsimuste lahendamine. Need küsimused tekitavad tarbetuid kulusid, pettuseriske ja probleeme võimalikele internetikauplustele, eriti neile, kes tegelevad piiriülese müügiga;

34.

rõhutab Euroopa Komisjoni e-valitsuse tegevuskava tähtsust avalike teenuste ajakohastamisele digitaliseerimise kaudu – eriti seoses üksikisikute ja ettevõtete elektroonilise juurdepääsuga riigiasutustele, sõltumata füüsilisest asukohast – ja seetõttu rõhutab oma toetust koostalitlusvõimeliste ja mitmekeelsete piiriüleste avalike teenuste (eelkõige teabevahetuse) arendamisele, mis on funktsionaalne vahend tajutud ääremaisuse ületamiseks;

35.

väidab, et kui kasutada e-valitsuse potentsiaali ühiskondliku kasu saamiseks, näiteks vähendada ökoloogilist jalajälge, edendada turismi või tõsta esile kultuuripärandi objekte, etendavad omavalitsused sageli suurt juhtrolli IKT-alaste võimaluste ja osalejate kindlaksmääramisel, tehnoloogiaalaste parimate tavade jagamisel, vahendite eraldamisel IKT vahenditesse investeerimiseks, edusammude mõõtmisel ja saavutuste tutvustamisel;

36.

märgib, et kui ettevõtjad suurendavad oma e-oskusi ja nende kasutamist, siis suurenevad ka nende võimalused kasutada ametiasutustega suhtlemiseks e-lahendusi. Hästitoimiva e-valitsusega kaasneb võimalus pakkuda ettevõtjatele, organisatsioonidele ja eraisikutele tõhusaid e-teenuseid ja digitaalseid protsesse, suurendades sellega juurdepääsetavust, lihtsustades haldusmenetlusi ja lühendades toimikute menetlemise aega riigiasutustes. Digitaliseerimise arenguga suurenevad avaliku sektori osalejate võimalused nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, vabastades vahendid selleks, et pühendada rohkem aega klienditeenindusele ja vähem aega haldusküsimustele ja kontrollile;

37.

rõhutab, et e-valitsuse koostalitusvõime nõuab mitte ainult süsteemi ühilduvust, vaid ka riigihalduse suutlikkust töötada tihedas koostöös infosüsteemidega, aga ka üldsuse teadlikkust võimalustest, mida pakuvad sellised süsteemid. Seetõttu soovitab komitee lisada inimeste suutlikkuse, sh pidades silmas nii digitaaloskusi kui ka keeleoskust, ja teadlikkuse parandamise komponendid ISA2 programmi, et koostalitluslahendused saaksid toetada riigihalduse ajakohastamist;

38.

tervitab elektroonilise side siseturu jaoks kavandatud meetmeid, mille eesmärk on kiirendada dünaamilist ja jätkusuutlikku arengut kõikides majandussektorites ning luua uusi töökohti, samuti tagada autoriõigust reguleerivate õigusnormide ajakohastamine, võttes arvesse digirevolutsiooni ja tarbijate muutunud käitumist;

39.

tunnistab potentsiaali, mis lähtub teadmiste vahetamise platvormi koostööst Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi vahel, et edendada uusi teadustöö ja innovatsiooni lahendusi, innovaatilisi tooteid ja parimaid tavasid vastusena ühiskondlikele probleemidele, millega seisavad silmitsi Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

40.

rõhutab, et mõni Euroopa digitaalse tegevuskava prioriteetidest – eelkõige need, mis tegelevad digitaalse kirjaoskuse ja oskuste puudujääkidega, samuti käest lastud võimalustega sotsiaalsete probleemide lahendamisel – on elukvaliteedi ning sotsiaalse ja majandustegevuse jaoks esmase tähtsusega küsimus, mida saab kõige paremini lahendada kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et edendada tõhusamaid ja isikupärastatud teenuseid nii avalikkuse kui ka kohalike ettevõtete jaoks;

41.

tunnistab, et IKT spetsialistidele on viimase kolme aasta jooksul Euroopas loodud enam kui miljon uut töökohta. Sellest hoolimata võib eeldada, et nõudmise kiirest kasvust johtuvalt on 2020. aastaks täitmata enam kui 800 000 töökohta selles sektoris;

42.

soovitab tungivalt edasi arendada Euroopa Komisjoni digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suurt koalitsiooni – mitut sidusrühma hõlmavat üleeuroopalist algatust, et taastada tasakaal nende oskuste puudujääkide ja IKT sektori vabade töökohtade vahel asjakohase koolituse, õpipoisiõppe, õppepraktika, liikuvuse suurendamise ja/või teadlikkuse suurendamise meetmete kaudu, et julgustada noori selles valdkonnas õppima ja tööle asuma;

43.

tuletab meelde, et just piirkondlikul tasandil on võimalik saada kõige täpsemat ja õigeaegset teavet piirkondlike tööturgude kohta ning just sel tasandil on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oluline roll oskuste tööturu nõudlusele mittevastavuse kindlaksmääramisel, toetades arengule vastavat ümberõpet ja kutsealast koolitust, ja investeeringute innustamisel vastusena kohalikule nõudlusele;

44.

kutsub koolitusteenuste osutajaid üles välja arendama sihipärasemaid IKT-alaseid koolituskontseptsioone. Tulevikus on tööks vaja sobivat kombinatsiooni põhioskustest ning pehmetest ja tehnilistest oskustest, eriti digitaaloskustest ja ettevõtlusspetsiifilistest oskustest, mida haridus- ja koolitussüsteem ei suuda veel pakkuda täies ulatuses. Seega oleks vaja luua haridus- ja koolitussüsteem, mille raames õpilased/üliõpilased keskenduvad rohkem praktilistele kui teoreetilistele aspektidele;

45.

tunnustab Euroopa Komisjoni kavandatavat Euroopa uute oskuste tegevuskava loomist ja olulisust ning seda, kuidas selles esitatakse tööalase konkurentsivõime põhjalik raamistik, mis hõlmab ka vajadust digitaaloskuste ja neid täiendavate põhioskuste järele;

46.

rõhutab, milline tohutu tähtsus on kodanikele ja töötajatele, õpilastele ning tööotsijatele digitaaloskuste ja -teadmiste andmisel, mis on osa digitaliseerimise ulatuslikust rakendamisest majanduses ja ühiskonnas;

47.

kinnitades Euroopa noortevaldkonnas tehtavat koostööd (2010–2018), rõhutab vajadust töötada välja põhipakett, mille iga liikmesriik peaks tagama õpilastele, võimaldades juurdepääsu kiirele internetiühendusele haridussüsteemi raames, pakkudes nii noortele miinimumtagatise e-oskuste ja kvalifikatsioonide osas. Seda tuleks kohaldada mitte üksnes kohustusliku hariduse, vaid ka elukestva õppe raames, tänu uuenduslikele programmidele ja täiendõppele, mis ei jää maha tehnoloogia arengust;

48.

hoiatab, et kui majanduslik ja tööhõive perspektiiv kõrvale jätta, siis ei tohi digitaaltehnoloogia üha suureneval mõjul, eriti noorte seas, lasta kahjustada inimese põhioskusi, näiteks kirjaoskust ja isikutevahelist suhtlemist;

49.

järeldab, et digitaalse tegevuskava jätkusuutliku rakendamisega seoses on vaja täiendavalt tunnustada ELi piirkondi. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tegevuskava soovituste peamine sihtrühm ja neid tuleb vaadelda selle rakendamise põhihoova ja -partnerina.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/34

1.

peab komisjoni pilvandmetöötluse ja IKT standardimise prioriteetide algatusi oluliseks, võttes eelkõige arvesse Euroopa positsiooni ülemaailmses digitaalmajanduses ja digitaalse ühtse turu strateegia eesmärkide saavutamist;

2.

märgib, et andmete jagamisega seotud takistuste vähendamine suurendab oluliselt Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet ja toob samas kasu ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

3.

leiab, et komisjoni esitatud järkjärguline lähenemine Euroopa pilvandmetöötluse rakendamisele on asjakohane, ning on rahul, et selle raames saavad kõigepealt teadusringkonnad ning seejärel ettevõtted ja kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osaleda nii andmete jagamises kui ka nende loomises;

4.

jagab komisjoni seisukohta, et konkurentsivõimelist kõrgjõudlusega andmetöötlust on võimalik edendada vaid ühiste meetmete abil;

5.

nõustub komisjoniga, et digiteerimisvõimaluste ärakasutamiseks ja piiriüleste teenuste osutamiseks tuleb tugevdada Euroopa IKT standardimise püüdlusi;

6.

leiab, et IKT standarditest hoolimata tuleb jätta ettevõtetele ja avalikule sektorile ruumi arendada, omandada ja rakendada neist standardeist kõrvalekalduvaid innovaatilisi lahendusi;

7.

märgib, et ühiste standardite väljatöötamine ja/või kasutuselevõtt on veel puudulik mitmes digitaalse ühtse turu seisukohalt keskses valdkonnas, nagu näiteks elektroonilises identifitseerimises, ning on jätkuvalt tõsiselt mures, et geograafilised erinevused kiire lairibaühenduse kättesaadavuses takistavad digitaalse ühtse turu väljakujundamist (1). Saarelisus on üks negatiivne geograafiline tegur, kuna saartel on vajadus kallima hinnaga merealuste kaablite järele;

8.

kordab kõnealuses kontekstis oma üleskutset käsitleda lairibaühenduse arendamise projekte üldist majandushuvi pakkuvate teenustena (2);

9.

kinnitab, et Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused arendavad meeleldi andmete jagamist ning teavitavad sellest, milliseid IKT-standardeid on vaja avalike teenuste arendamiseks (3);

10.

kutsub komisjoni üles tagama, et asjaomased riiklikud osalejad kõigis liikmesriikides võtavad piisavaid meetmeid avatud andmete pilvandmetöötluse ja üldisemalt andmete jagamise edendamiseks, kuna muidu on suur oht, et erinevused liikmesriikide vahel suurenevad kiiresti. Selline olukord ilmneks eriti kiiresti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevuses;

11.

nõustub komisjoniga, et kõigilt, nii suurtelt kui ka väikestelt avaliku või erasektori organisatsioonidelt oodatakse küberjulgeoleku riskide asjakohast ohjamist ning vajaduse korral sellega eduka toimetuleku väljendamist. Komitee kutsub üles töötama välja meetmed, mille abil arendada küberjulgeoleku alaseid oskusteadmisi kõigil vajalikel tasanditel (4);

12.

toonitab üldjoontes, et digitaalse ühtse turu paljudest eelistest kasusaamiseks on vaja oskustööjõudu selle elluviimiseks. Seepärast väljendab komitee heameelt hiljuti vastu võetud Euroopa uute oskuste tegevuskava raames esitatud komisjoni ettepanekute üle, mille eesmärk on asetada rõhk digiharidusse ja -koolitusse investeerimisele, tagamaks, et kodanikel on digitehnoloogiale üleminekuks vajalikud oskused;

13.

märgib, et käesolevas arvamuses osutatud kahe teatise ühine nimetaja on koostalitlusvõime puudumine paljudes eri valdkondades, mistõttu ei ole vajalikud andmed teadlastele, tööstusele, avaliku sektori asutustele ja poliitikakujundajatele kättesaadavad;

14.

juhib tähelepanu sellele, et koostalitlusvõime suurim takistus nii andmete jagamisel kui ka näiteks piiriüleste digiteenuste puhul on tavaliselt ebaühtlane andmearhitektuur (5);

15.

soovitab, et lisaks teatises kirjeldatud miinimumstandarditele ja lihtsatele metaandmetele kaalutaks ka näiteks piiriülestes teenustes vajalike Euroopa alusandmete määratlemist;

16.

jagab komisjoni seisukohta, et praegune kontekst vajab eri valdkondade standardimisalast partnerlust, ning tõstab esile e-tervishoiu, milles inimese vastutuse suurendamine oma tervise eest vajab laiemat vaatenurka (6);

17.

märgib, et e-tervishoid, intelligentsed transpordisüsteemid, arukas energia ja keskkonnahoidlik tootmistehnoloogia, mille komisjon teatises näidetena olulistest valdkondadest esile toob, on eriti olulised kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevuses ning et eesmärkide saavutamiseks on vaja omavalitsuste aktiivset osalust;

18.

nõustub komisjoniga, et prioriteete tuleb korrapäraselt läbi vaadata, sest standardimisvajadused võivad vägagi kiiresti muutuda pidevate uuenduste tõttu näiteks heaoluteenuste valdkonnas;

19.

peab oluliseks, et üleeuroopalises standardimises kasutatakse ulatuslikult ära ka ettevõtete patentidega seotud uuendused, ning toetab komisjoni jõupingutusi selgitada võrdväärse, tõhusa ja jõustatava litsentsimismenetluse põhielemente FRAND põhimõtete alusel;

20.

märgib, et Euroopa kohaliku ja piirkondliku tasandi halduses kasutatakse juba praegu palju avatud lähtekoodiga tarkvara. Selle positiivsena käsitletava arengu jätkamiseks peaks komisjon selgitama eelkõige avatud lähtekoodi ja FRAND litsentsimistingimuste vahelist seost;

21.

leiab, et Euroopa ja rahvusvahelise ametliku standardimise arendamise kõrval on vaja meetmeid, millega toetatakse teiste standardite koostamisega tegelevate organisatsioonide koostatud IKT tehniliste spetsifikatsioonide ja laialdaselt aktsepteeritud heade tavade positsiooni;

22.

peab vältimatult vajalikuks töötada välja menetlusviisid tagamaks, et standardite lõppkasutajate, nii ettevõtete kui ka avaliku sektori vajadused on teada standardimiskavade koostamise ajal;

23.

väljendab suurt heameelt komisjoni ettepaneku üle toetada Euroopa spetsialistide ulatuslikumat osalemist IKT rahvusvahelises standardimises, kuna ülemaailmselt ühtsed menetlused on väga olulised nii Euroopa digiteerimisvaldkonna eesmärkide täitmise kui ka asjaomase valdkonna tööstuse arengu jaoks;

24.

märgib, et Euroopa avalike teenuste koostalitlusvõime raamistiku avaldamisest on möödunud juba mitu aastat, ning tervitab komisjoni kavatsust seda ajakohastada, mille käigus võetakse loodetavasti arvesse ka asjade interneti võimalusi (1);

25.

märgib pilvandmetöötluse kiiret arengut Euroopas. Komisjoni uuringu kohaselt võib see viia Euroopa pilvandmetöötluse turgude kasvuni 9,5 miljardilt eurolt 2013. aastal 44,8 miljardi euroni 2020. aastaks, mis tähendab turgude peaaegu viiekordset kasvu (7). Eurostati 2014. aasta lõpu andmed osutavad järgmist (8):

26.

toonitab eespool toodut silmas pidades, et on vaja võtta selge poliitiline kohustus rahastada pilvandmetöötluse teadustaristut, et kasutada ära pilvandmetöötluse tohutu potentsiaal;

27.

märgib, et pilvandmetöötlus põhineb usaldusel ning et usalduse võitmiseks ja säilitamiseks on vaja pöörata suurt tähelepanu andmeturbele ja privaatsuse kaitsele;

28.

loodab, et avatud andmete pilvandmetöötluses võetakse arvesse selle hariduses kasutamise võimalusi;

29.

toonitab avaliku ja erasektori partnerluste tähtsust avatud andmete pilvandmetöötluse arendamisel ning kordab oma varasemat seisukohta, et riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil olemasolev või arendatav pilvandmetöötlus tuleks muuta Euroopa lahendustega ühendatavaks ja koostalitlusvõimeliseks (9);

30.

märgib, et pilvandmetöötluse kaudu edastatavate andmete ja muu materjali laialdane kasutamine eeldab intellektuaalomandi õigustega seotud küsimuste lahendamist (10);

31.

kutsub komisjoni üles toetama Euroopa andmete ulatuslikumat jagamist isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kehtivate õigusaktide raames. Sellega seoses innustab komitee komisjoni koostama üldise ülevaate selle kohta, kus on võimalik asjaomastele andmetele detsentraliseeritult juurde pääseda, nii et andmed on kättesaadavad;

32.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada ELi andmete vaba liikumise algatus andmete vaba liikumise edendamiseks ELis (11);

33.

rõhutab, et standarditud andmete jagamine vähendab praegust teadlaste, ettevõtete ja avaliku sektori asutuste vahelist ja ka sisest killustatust ning aitab seega edendada mitmeid digitaalse ühtse turu eesmärke;

34.

jagab komisjoni arusaama andmete jagamist praegu takistavatest hoiakutest ning kutsub komisjoni üles teavitama aktiivsemalt andmete jagaja enda saadavatest eelistest (12);

35.

märgib, et andmete avamine toob märkimisväärset kasu ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Andmete omanik ei kaota andmete jagamisel midagi. Vastupidi, jagamine suurendab andmete väärtust. Valitsussektori andmete avamine suurendab demokraatiat ja pakub ettevõtjatele uusi ärivõimalusi. Andmete jagamine vähendab ka vajadust erakorraliste ja sageli kulukate andmepäringute järele;

36.

rõhutab, et kodanike ulatuslikum juurdepääs nende isiklikele elektroonilistele terviseandmetele suurendab nende vastutust oma tervise eest, ning loodab, et inimeste võimalused kasutada oma andmeid suurenevad ka teistes avaliku halduse valdkondades;

37.

märgib, et Euroopa avatud teaduspilvest kasusaamiseks vajavad eeskätt avaliku sektori asutused ja VKEd lisaks andmetele endile ka vahendeid andmete, eriti suurandmete analüüsimiseks;

38.

toetab komisjoni püüdlust tuua Euroopa andmeühiskond kokku näiteks programmi „Horisont 2020“ alla kuuluva suurandmeid käsitleva avaliku ja erasektori partnerluse abil ning innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi osalema võimaluse korral nimetatud koostöös;

39.

leiab, et teadlaste, ettevõtete ja avaliku sektori asutuste andmeid ühendava Euroopa avatud teaduspilvega võidakse suurandmete töötlemismeetodite abil lihtsustada näiteks linnapoliitikat puudutavate paljude mitmemõõtmeliste ja keerukate küsimuste käsitlemist;

40.

märgib, et Euroopa pilvandmetöötlusel on oluline roll ka keskkonnakaitses tänu dokumentide, teabe ja andmete säilitamisele digitaalsel kujul. Lisaks asjaolule, et eri dokumentide säilitamine ja neile juurdepääs on palju lihtsam, vähendab nende printimata jätmine paberikasutust ja aitab nii kaitsta keskkonda;

41.

märgib rahuloluga, et asjade internet on üks komisjoni esitatud standardimise prioriteetidest, kuna sellel on tulevikus suur positiivne mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutusalasse kuuluvate teenuste kvaliteedile ja tegevuse tootlikkusele. Euroopa Komisjoni uuringust (13) nähtub, et asjade interneti turuväärtus ELis ületab 2020. aastaks eeldatavalt biljon eurot;

42.

loodab, et komisjon võtab rohkem arvesse asjade interneti suurt potentsiaali mitmesugustes avaliku halduse digiteerimisega seotud programmides;

43.

leiab, et asjade interneti standardite kindlaksmääramine avalike hangete kontekstis teenib piirkondade ja kohalike omavalitsuste vajadusi ning võib anda Euroopa asjaomase valdkonna tööstusele olulise eelise;

44.

märgib siiski, et asjade internet on alles kujunemisjärgus ning et standardite kõrval on vaja ka innovaatilist katsetamist, mille rahastamine peaks olema üks ELi prioriteete;

45.

märgib, et mitmetest analüüsidest nähtub, et suur osa kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest ei ole veel piisavalt teadlikud asjade interneti eelistest, eeskätt tervishoiu, energiatõhususe, keskkonnaküsimuste, julgeoleku, kinnisvarahalduse ja aruka transpordi valdkonnas, ning loodab, et komisjon võtab meetmeid, et tagada selles valdkonnas teadmiste jagamine ja pöörata senisest enam tähelepanu dokumenteerimisele ning asjade interneti, arukate linnade algatuste ja avatud andmete mõjudele ja eelistele;

46.

rõhutab, et kõik komisjoni valitud viis standardimisprioriteeti on omavahel seotud, kuid asjade internet ja tulevased 5G-võrgud on eriti tugevas vastastikuses sõltuvuses. Asjade internetti on kõigis Euroopa piirkondades võimalik ühtviisi kasutada vaid juhul, kui 5G-võrkudega kaetakse täielikult kogu geograafiline ala.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/39

1.

toetab komisjoni algatust esitada tegevuskava, mis näitab teed ettepanekuks ühtse ELi käibemaksuala loomise suunas aastaks 2017;

2.

tunnistab, et käibemaksusüsteem on oluline ühtse turu element ja seda tuleks reformida, et muuta see lihtsamaks, õiglasemaks, tõhusamaks ja pettustele vähem haavatavaks, eesmärgiga parandada konkurentsitingimusi ettevõtete vahel, vähendada diskrimineerimist tarbijate seas ning optimeerida maksutulude kogumist;

3.

märgib, kui oluline võib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast olla ühtse ELi käibemaksuala loomine, kuna mitmes liikmesriigis vastutavad nemad käibemaksuga maksustamise eest ning kuna käibemaksutulu ümberjaotamine on kesksel kohal kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasuks teostatava finantstasakaalustamise mehhanismide ellurakendamises. Siiski ei kuulu käibemaksust saadavate maksutulude riigisisene ümberjaotamine ELi pädevusvaldkonda;

4.

juhib tähelepanu sellele, et käibemaks on samuti oluline ELi omavahendite tuluallikas, kuivõrd 2014. aastal moodustas see 17,6 miljardit eurot ehk 12,3 % ELi kogutuludest;

5.

toetab ka komisjoni eesmärki võidelda pettuste vastu. Pettuste tohutu hulk näitab praeguse süsteemi nõrkusi ja tähendab liikmesriikide jaoks igal aastal märkimisväärset kaotust tuludes ning ELi jaoks hinnangulist kahju 170 miljardi euro ulatuses aastas. Sellel on negatiivne mõju avaliku sektori, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvetele mõnes liikmesriigis ning nende suutlikkusele osutada kvaliteetseid teenuseid. Sellega seoses kutsub komitee liikmesriike üles koguma ja jagama statistikat piiriüleste käibemaksupettuste kohta;

6.

märgib, et käibemaksusüsteemi killustatus ja keerukus tekitavad piiriülese kaubandusega tegelevatele ettevõtjatele suuri nõuete täitmisega kaasnevaid kulusid. Ebaproportsionaalselt suured on need kulud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, kellele toetub piirkondade majandus ja tööhõive. Komitee märgib, et samuti peab käibemaksu tegevuskava viima lihtsustamiseni piiriülese kaubandusega tegelevate seaduslike ettevõtjate seisukohalt. Käibemaksusüsteem ei tohi seada takistusi piiriülesele kaubandusele;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et erinevad käibemaksueeskirjad ja -määrad mõjutavad eeskätt piirialasid ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tegevust nendel aladel. Seepärast tuleb hinnata nende ettepanekute territoriaalset mõju, mis võimaldavad käibemaksumäärade kehtestamisel suuremat paindlikkust;

8.

märgib, et käibemaksudirektiivis ette nähtud käibemaksumäärade sätete kehtestamise eesmärk on kaitsta ühtset turgu ja ennetada konkurentsimoonutusi. Komitee on seisukohal, et need põhimõtted on olulised ning et kõiki ettepanekuid, millega antakse liikmesriikidele käibemaksumäärade kehtestamisel suurem tegutsemisvabadus, tuleb põhjalikult analüüsida, tuvastamaks nende võimalikku mõju siseturule ja konkurentsile;

9.

toetab käibemaksusüsteemi reforme, millega saaks hoogustada digitaalset ja mobiilset majandust, uusi ärimudeleid ja teenusettevõtteid edasise majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive alusena; Sellega seoses tervitab komitee komisjoni ettepanekut laiendada elektroonilistele teenustele mõeldud käibemaksu ühtse kontaktpunkti mehhanismi kaupade pakkumisele, võttes aluseks katseprojekti, mille eesmärk on parandada maksuhaldurite ja elektroonilise kaubanduse valdkonnas tegutsevate ettevõtete koostööd;

10.

on seisukohal, et liikmesriikide tõhusus maksuhalduse valdkonnas on väga erinev. Maksuasutuste vahel ei ole piisavat koostööd ega vastastikust usaldust. Komitee on seisukohal, et pangad peaksid oletatavate käibemaksupettuste puhul kehtivate andmekaitse-eeskirjade raames maksuametitega piiramatult koostööd tegema;

11.

soovitab analüüsida liikmesriikide häid tavasid eraldada osa käibemaksutuludest kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele või alternatiivi anda neile maksustamise volitused;

12.

nõuab, et käibemaksusüsteemi mis tahes muutmist käsitletavatesse konsultatsioonidesse kaasatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad riigi tasandil ja Euroopa Regioonide Komitee esindajad Euroopa tasandil, kuna neil otsustel on vahetu mõju inimeste heaolule, ettevõtete konkurentsivõimele ja avaliku sektori tuludele;

13.

nõuab, et analüüsides põhimõtet, mille kohaselt kehtivad piiriüleste tehingute käibemaksu tasumisel samad nõuded kui siseriiklike tehingute puhul, võetaks arvesse selle mõju VKEdele, kui korraga jääb alles mitu käibemaksumäära;

14.

jagab seisukohta, et uue süsteemi alus peaks olema sihtriigis maksustamise põhimõte ja ette tuleks näha, et kui kauba müük toimub teises ELi liikmesriigis asuvale kliendile, tuleks käibemaks määrata vastavalt lähteriigi seadustele ja sihtriigis kohaldatavale määrale ning maksu määranud riigis kogutav käibemaksutulu tuleks kanda üle pädevale haldusasutusele tarbimisriigis;

15.

toetab kavatsust kanda hoolt selle eest, et ühtsel turul tegutsevad ettevõtted saaksid lahendada kõik käibemaksuga seotud küsimused oma päritoluriigi pädevas haldusasutuses ega peaks end registreerima käibemaksukohuslasena, esitama käibedeklaratsiooni ega tegema makseid kõigis neis ELi liikmesriikides, kus nad tegutsevad. Need lihtsustused ei tohi seada ohtu käibemaksu laekumist ega mõjutada liikmesriikide maksusuveräänsust;

16.

on seisukohal, et komisjoni kava on kaugeleulatuv ja selle kohaldamine nõuab aega. Seepärast toetab komitee järkjärgulise rakendamise põhimõtet;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid maksutõhususe suurendamiseks ja pettuste vastu võitlemiseks, et vähendada liikmesriikide käibemaksu alalaekumist. Need meetmed võivad anda märkimisväärse panuse jõupingutustesse suurendada usaldust maksusasutuste vastu ja edendada nendevahelist tõhusat koostööd, mis on uue süsteemi sujuvaks toimimiseks vältimatult vajalik. Komitee rõhutab, et uute aruandlus- ja auditeerimisvahendite kehtestamine ei tohi ettevõtjatele, eeskätt VKEdele kaasa tuua liigset koormust;

18.

kutsub liikmesriike üles tegema konkreetseid otsuseid käibemaksueeskirjade kohta Euroopa Liidus, eeskätt selleks, et kõrvaldada liikmesriikidevahelised erinevused seoses eri riikidele antud eranditega käibemaksu direktiivist ja edendada nende kasutamist kõikides liikmesriikides;

19.

märgib, et komisjon peab maksuhalduse suutlikkuse suurendamist käsitlevates ettepanekutes võtma arvesse riikide ja/või piirkondade halduspädevust;

20.

innustab tõhusamalt rakendama IT-vahendeid, kasutades ära kõiki kättesaadavaid elektroonilisi andmed, et võidelda pettuste vastu, tagades samas isikuandmete kaitstuse;

21.

pidades silmas mitmes riigis kehtestatud käibemaksu pöördmaksustamise ja jagatud maksmise süsteeme, (1) rõhutab komitee vajadust suurendada üksikisikute – kes on ühed olulisemad käibemaksu maksjad – usaldust selle vastu, et makstud käibemaks jõuab tõepoolest riigi, piirkonna või kohaliku tasandi eelarvesse. Komitee soovitab uurida võimalust kehtestada vabatahtlik elektrooniline maksesüsteem, mille kaudu kantakse inimeste ostudelt võetav käibemaks üle pädeva asutuse eelarvesse ja käibemaksuta ostusumma müüja arvele nagu senini;

22.

rõhutab, et puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et avaliku sektori asutuste teatud tüüpi tegevuste, omavalitsustevahelise koostöö alase tegevuse või avalikke huvisid teenivate tegevuste vabastamine käibemaksust põhjustaks konkurentsimoonutusi. Avalik-õiguslike üksuste käibemaksukohustuse kohaldamata jätmine põhineb objektiivsetel ja ELi tasandil ühtlustatud kriteeriumidel ega ole jäetud liikmesriikide otsustada;

23.

soovib kohalike ja piirkondlike huvide arvestamist mõjuhinnangus, mille komisjon eeldatavasti 2017. aastal avaldab; sellega seoses tuleks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerides selgitada mõistet „(oluline) konkurentsimoonutus“;

24.

peab hädavajalikuks, et kõigile liikmesriikidele antaks võimalus kohaldada ükskõik millise liikmesriigi poolt seni loodud erandeid;

25.

kutsub üles vähendama koolihoonetele kohaldatavat käibemaksumäära 6 %-le;

26.

rõhutab, et praegune vähendatud maksumäärade loetelu on äärmiselt läbipaistmatu ega järgi selgelt määratletud loogikat. Seepärast avaldab komitee kahetsust asjaolu üle, et komisjon ei ole teostanud seni võimaldatud vähendatud maksumäärade ammendavat ja läbipaistvat läbivaatamist. Komitee on seisukohal, et vähendatud käibemaksumäärade loetelu tuleb läbi vaadata, võttes arvesse tehnoloogilisi, majanduslikke ja muid suundumusi ning moonutusi, mis on tekkinud sarnastele kaupadele ja teenustele kehtivate erinevate käibemaksumäärade tõttu. See läbivaatamine peaks võimalust mööda andma tulemuseks ühtlustamise, et vältida siseturul konkurentsimoonutusi VKEde jaoks;

27.

on lisaks seisukohal, et üldist huvi pakkuvaid tegevusi teostavatel üksustel võib olla suurem majanduslik huvi käibemaksu tagantjärele mahaarvamise kui eelneva maksukohustusest vabastamise vastu;

28.

on seisukohal, et esimese variandiga (kaupade ja teenuste, millele võib kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid, loetelu laiendamine ja korrapärane läbivaatamine) kaasnevad väiksemad riskid kui teise variandiga (kaupade ja teenuste, millele võib kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid, loetelust loobumine);

29.

on arvamusel, et liikmesriikidele käibemaksumäärade kehtestamisel suurema tegutsemisvabaduse andmine suurendab vältimatult erinevusi nende vahel, mis võib moonutada ühtset turgu ja tekitada kulusid ettevõtjatele, eeskätt VKEdele. Komitee märgib, et komisjon peaks põhjalikult analüüsima, kuidas tema ettepanekud mõjutavad ettevõtjate konkurentsivõimet ja halduskoormust ning millised territoriaalsed mõjud võivad avalduda eeskätt piirialadel;

30.

märgib, et teatises mainitakse ka muid kulusid ja puudusi, mis on seotud maksumäärade vähendamise pädevuse üleandmisega liikmesriikidele, eelkõige ohtu, et käibemaksutulu väheneb ja käibemaksusüsteem muutub keerukamaks, mis tekitab ettevõtjate jaoks lisakulusid ja õiguslikku ebakindlust. Komitee arvates tuleks neid riske põhjalikult analüüsida;

31.

toetab kooskõlas oma arvamusega toidujäätmete kohta (juuni 2016) ettepanekut võimaldada suurtel jaemüüjatel müümata toiduainete annetustelt käibemaks maha arvata;

32.

juhib tähelepanu sellele, et keerulised, liikmesriigiti erinevad käibemaksueeskirjad on üks peamisi elektroonilise kaubanduse takistusi. Komitee tunnistab, et käibemaksusüsteemi tuleb lihtsustada ja vähendada VKEdele tekkivaid eeskirjade täitmise kulusid, eeskätt kõrvaldades tingimused, mis on Euroopa Liidus asuvate ettevõtete jaoks vähem soodsad kui kolmandate riikide tarnijate jaoks;

33.

toetab ühtse kontaktpunkti mehhanismi laiendamist materiaalsetele kaupadele ja käibemaksukünnise kehtestamist idufirmadele ja mikroettevõtjatele või selle künnise tõstmist;

34.

tervitab ettepanekut kaotada käibemaksuvabastus, mis kehtib kolmandatest riikidest imporditavatele väikesaadetistele, ja kehtestada kontrollid piiriüleste ettevõtete ühtse auditeerimise teel, kuna Euroopa VKEd on praegu kolmandate riikide ettevõtetega võrreldes ebasoodsas konkurentsiolukorras;

35.

juhib tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste majandusareng tugineb VKEdele, kelle jaoks on käibemaksunõuete täitmisega seotud kulud ebaproportsionaalsemad kui suurte ettevõtjate jaoks, mistõttu peavad VKEd tegutsema ebasoodsates konkurentsitingimustes;

36.

juhib tähelepanu sellele, et paljudes liikmesriikides on võetud ilmselt ettevõtluskeskkonna parandamiseks meetmeid uute ettevõtjate käibemaksukohuslasena registreerimise lihtsustamiseks, mis aga toob sageli kaasa ettevõtete petturliku loomise (karussellpettus);

37.

juhib tähelepanu sellele, et seaduslikult tegutsevate ettevõtjate tegevuse kontrollimise eest peaksid vastutuse võtma ajaomased riigiasutused (sh maksuametid). Seda vastutust ei tohi delegeerida vastaspooltele, st teistele ettevõtjatele, nagu Euroopa Kohus on käibemaksu puudutavates kohtuasjades korduvalt sedastanud;

38.

rõhutab, et komisjon peab 2017. aastaks kavandatud VKEde käibemaksupaketis ette nägema lihtsustamise meetmed.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/43

1.

Pariisi kliimakokkulepe on märkimisväärne saavutus, sest see on universaalne, siduv ja tasakaalustatud. Kokkuleppega luuakse ülemaailmne tegevuskava, mille eesmärk on piirata temperatuuri tõusu käesoleval sajandil nii, et see jääks tunduvalt alla 2 oC, ja teha jõupingutusi soojenemise piiramiseks veelgi, nii et see oleks maksimaalselt 1,5 oC võrreldes 1990. aastate tasemega. See on eriti oluline, sest kavandatud tee CO2-heite vähendamise suunas annab usaldusväärseid suunised kõikide tasandite otsustajatele, väldib kulukaid suure süsinikdioksiidisisaldusega investeeringud ning näitab ettevõtetele ja investoritele kätte kindla ja selge suuna. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 22. istungjärgu (COP22) ülesandeks saab säilitada Pariisist saadud hoogsat tempot ja viia ellu kokkuleppe mitu mehhanismi.

2.

Siiski ei ole konventsiooniosaliste antud lubadused (isegi kui need täies mahus täidetakse) piisavad kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks. Kohalike kogukondade ja aladega tihedalt seotud piirkonnad ja linnad peavad võtma täiendavaid meetmeid, samal ajal kui konventsiooniosalised peavad esitama oma ajakohastatud panuse juba hõlbustava dialoogi kontekstis 2018. aastal. Rääkides konkreetsemalt EList, on Euroopa Regioonide Komitee endiselt seisukohal, et kasvuhoonegaaside heidet on vaja vähendada 2030. aastaks 50 % ning eesmärgiks on, et ülemaailmne kasvuhoonegaaside heide saavutaks oma maksimumi nii kiiresti kui võimalik ning see tuleb järk-järgult kaotada 2050. aastaks või varsti pärast seda.

3.

Kõrgelt arenenud mitmetasandilise valitsemissüsteemiga ELil on eriline vastutus näidata ühtset ja ambitsioonikat juhtrolli kliimamuutustega tegelemisel. Seepärast väljendab komitee heameelt, et Euroopa Liit ratifitseeris õigeaegselt Pariisi kokkuleppe, ning kutsub liikmesriike, kes lepingut veel ratifitseerinud ei ole, seda tegema esimesel võimalusel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles ajakohastama ja täpsustama 2030. aasta raamistikku ja 2050. aasta tegevuskava, tagamaks kooskõla kokkuleppes võetud kohustustega koostada sajandi keskpaigaks pikaajalised vähese kasvuhoonegaaside heitega arengustrateegiad. Asjaomane protsess peaks algama niipea kui võimalik, et võimaldada laiaulatuslikke arutelusid, millesse oleksid tihedalt kaasatud nii riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi kui ka kodanikuühiskonna ja ärisektori esindajad.

4.

Pariisi kokkuleppes tunnistati mitmetasandilise valitsemise olulisust kliimapoliitikas. See põhimõte tuleks nüüd kasutusele võtta kõigil valitsustasanditel, et luua kontakte ja sulgeda riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi kliimamuutuste meetmete vahel eksisteerivaid lõhesid. Lisaks on vaja tõhustatud läbipaistvusraamistikku ja ülemaailmse ülevaate jaoks vajalike vahendite arendamist, paremat arusaamist kliimamuutuste erinevast mõjust, sellest tulenevast kaotusest ja kahjust ning asjakohast kliimamuutustega seotud rahastamist ja suutlikkuse toetamist.

5.

Komitee kutsub seega üles veelgi edasi arendama Lima-Pariisi tegevuskava ja selle vastavat platvormi, st valitsusväliste osalejate kliimateemalist platvormi. Need võiks täielikult hõlmata ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadi koosseisu vastnimetatud kliimakaitsjate (Climate Champions) poolt käivitatud üleilmse kliimameetmete tegevuskava kaudu (1). See peaks omakorda saama täieliku mitmetasandilise valitsemise aluseks kliima valdkonnas, nagu on märgitud ka Euroopa Parlamendi resolutsioonis.

6.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui suurima panuse andjad Lima-Pariisi tegevuskavasse ja valitsusväliste osalejate kliimateemalisse platvormi on juba näidanud pühendumust võitlusele kliimamuutustega ja valmisolekut aktiivsemaks tegevuseks. Vabatahtlikud algatused, nagu ELi linnapeade pakt ja vastastikuse mõistmise memorandum Under 2, on eriti suure lisaväärtusega, sest nad annavad Lima-Pariisi tegevuskavale ja valitsusväliste osalejate kliimateemalisele platvormile arvandmeid ning näitavad üles suuremat ambitsioonikust kui riikide seadusandjad. Nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja keskvalitsused kui ka valitsustevahelised organisatsioonid peaksid tunnistama ja toetama nende algatuste panust tegevuse ärgitamisse kõigil tasanditel. Nende jõupingutused tuleb arvesse võtta ja hõlmata need vastavatesse riiklikult kindlaks määratud panustesse, nagu tehakse juba näiteks Mehhiko puhul. Tuleb edendada ka teisi järelevalve- ja aruandlusalgatusi ning -mehhanisme, mille abil mõõdetakse heite vähenemist ning hinnatakse kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmeid.

7.

Vajalik on ka linnade ja piirkondade parem integreerimine ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi. See võimaldaks edastada kohalikult tasandilt saabuva tagasiside aegsasti ÜRO tasandile. Riikidel oleks juurdepääs parimale teabele, mis võimaldab neil teha kulutõhusaid otsuseid, mida linnad ja piirkonnad saavad ellu viia kohalikul tasandil. Seepärast on vaja luua alaline ja otsene dialoog eri tasandite vahel, alustades kohalikust ja piirkondlikust tasandist.

8.

Meetmed selle dialoogi parandamiseks on järgmised:

9.

COP21 järel on Euroopa Komisjon ja nõukogu loonud komiteega järjest enam kontakte, et võtta ELi õigusaktides paremini arvesse kohalikku lähenemisviisi, eeskätt ELi linnade tegevuskava kaudu. Lisaks toetatakse Pariisi kliimakokkuleppe ELis rakendamise kavas täielikult mitmetasandilise valitsemise põhimõtet.

10.

Euroopa Komisjon on samuti käivitanud ELi linnapeade pakti laiendamise ja tugevdamise. Lisaks sellele, et seda arendatakse maailma eri paigus, hõlmab see nüüd ka kohandamise elementi.

11.

Komitee vaatepunktist on äärmiselt oluline sellele tunnustusele toetudes edasi liikuda ja tagada tasakaalustatud lähenemisviis, millega tunnistatakse nii linnade kui ka piirkondade eriomast panust selles kontekstis.

12.

Komitee soovib rõhutada, et mitmetasandilise valitsemise põhimõte on kaasav ja kulutõhus, sest see võimaldab kõigil valitsustasanditel kooskõlastada oma tegevust ja viia seeläbi oma tegevuspotentsiaali maksimumini.

13.

Piirkondadel on oluline roll laiema territoriaalse konteksti andmisel linnapoliitikale ning selle sidumisel teiste poliitikavaldkondadega, nagu metsamajandus, roheline ja nn sinise vööndi taristu, territoriaalne ühtekuuluvus ja põllumajandus. Piirkondade see ülesanne on ELis eriti oluline, sest ELi territooriumi moodustavad väikesed ja keskmise suurusega linnad, mille vahendid on sageli piiratud ja tegevussuutlikkus väike. Piirkonnad aitavad vältida jõupingutuste kulukat dubleerimist ning tagada laiapõhjalise sidususe linna- ja linnaväliste alade vahel.

14.

Näiteks ELi linnapeade pakti kuuluvad paljud piirkonnad piirkondliku koordineerijana. Nad võivad innustada samal ajal mitut linna paktiga liituma.

15.

Komitee tõstab seepärast esile piirkondade määravat osa liikmesriikides kõnealuse vertikaalse kooskõlastamise edendamisel kõigi valitsustasandite vahel.

16.

Näiteks Itaalias on piirkonnad moodustanud piirkondadevahelise kliimamuutustega kohanemise komitee, mis toob kokku riigi valitsuse ja kõik piirkonnad. See tagab, et Itaalia kliimamuutustega kohanemise strateegiat, mis töötati välja kliimamuutustega kohanemist käsitlevast ELi strateegiast lähtudes, rakendatakse piirkondlikul tasandil.

Piirkondade ülesanne omakorda on samuti oma territooriumil asuvate linnade abistamine vastavate kohalike kohanemiskavade koostamisel.

17.

Sellele näitele tuginedes kutsub komitee ELi piirkondi üles näitama eeskuju ELi ja riiklike kliimastrateegiate rakendamisel ning kohaliku tasandi muutuste juhtimisel. Ka kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles lisama selle rolli oma kliima- ja energiaalase kaasava valitsemise määratlusse, samuti oma Pariisi kliimakokkuleppe rakendamise strateegiasse. See tähendab ka seda, et uute toetusvahendite väljatöötamisel allakirjutanutele tuleb nõuetekohaselt arvestada nn piirkondlike koordineerijate rolliga linnapeade pakti kontekstis.

18.

Lisaks vertikaalsele kooskõlastamisele peab komitee vajalikuks süvendada ka horisontaalset kooskõlastamist eri poliitikavaldkondade vahel. Kliimateema kaasamine kõigisse poliitikavaldkondadesse võimaldab kohalikul elanikkonnal saada kaasnevaid hüvesid, nagu parem elukvaliteet ja kohalikud töökohad. Samuti võimaldab see luua koostoimet ja vähendada tegevuskulusid. Näiteks võib ELi ringmajanduse pakett, kui see nõuetekohaselt ellu viiakse, aidata vähendada kasvuhoonegaaside heidet hinnanguliselt 2–4 % aastas (2). Seepärast kutsub komitee COP22 konverentsi üles käsitlema toorainete kasutamise vähendamise ja säästva jäätmekäitluse olulist rolli kliimamuutuste vastu võitlemise kontekstis.

19.

Komitee kutsub seepärast linnu ja piirkondi üles edendama ametiasutuste vahelist koostööd. Siinkohal võib mainida Soome linna Espoo ametiasutuste vahelise säästva arengu komitee edukat eeskuju. Muu hulgas tänu sellisele integreeritud lähenemisviisile tõusis Espoo hiljuti ELi eesistujariigi Madalmaade tellitud uuringu kohaselt ELi kõige säästvamaks linnaks.

20.

Lisaks horisontaalsele koostööle kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb kapseldumist vältida ka linnadele ja piirkondadele mõeldud ELi toetusmeetmete väljatöötamisel. Seepärast ootab komitee ühtse kontaktpunkti loomist, millest Euroopa Komisjon teavitas oma teatises „Pariisi kliimakonverentsi tulemused“, ning rõhutab ka selle teenuse olulisust piirkondade vajadustega tegelemisel.

21.

COP22-ks ja edaspidisekski valmistudes võtab komitee endale kohustuse toetada Euroopa Komisjoni ja nõukogu nende püüdlustes muuta kliimakokkuleppe rakendamine edukaks, tehes seejuures tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga.

22.

Euroopa Regioonide Komitee peaks püüdlema CO2-neutraalseks institutsiooniks saamise poole ning peaks selle saavutamiseks tegema koostööd teiste ELi institutsioonide, eelkõige Euroopa Parlamendiga.

23.

ELis on komitee võtnud endale ülesande teavitada linnu ja piirkondi nende olulisest rollist tõhustatud kliimameetmetes ja kõigist mehhanismidest, mis aitavad toetada alt-üles suunatud tegevust.

24.

ELi linnapeade pakti tulihingelise toetajana innustab komitee oma liikmeid selles algatuses osalema ning on loonud ka komitee nn pakti saadikute rühma, et edendada seda algatust saadikute koduriikides.

25.

Komitee on seega pühendunud eeskuju andmisele. Komitee osaleb keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning lubab jätkata oma jõupingutusi koos administratsiooni ja liikmetega, vähendamaks oma CO2-heidet ja fossiilkütuste kasutamist. Seepärast uurib komitee, kuidas oleks võimalik kompenseerida kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis tekivad paratamatult liikmete ja personali reiside tulemusena. See tähendab komitee CO2-jalajälje arvutamist, milles tuleb arvestada ka komitee lähetuste ja väljaspool Brüsselit toimuvate koosolekutega. Kasvuhoonegaaside heite kompenseerimiseks tuleks rahastada ELis säästvaid projekte. Laiemalt tuleks kasutada uusi tehnoloogiaid, nagu videokonverentsid – seda ka komitee komisjonide koosolekute pidamiseks.

26.

Paberivabaks saamist silmas pidades peaks komitee järgima Euroopa Parlamendi eeskuju, kus ei trükita enam täiskogu istungjärgu ja komisjonide koosolekute dokumente, välja arvatud juhul, kui liikmed seda eraldi taotlevad, või muudel mõjuvatel põhjustel, mis nõuavad dokumentide väljatrükke.

27.

Väljaspool ELi piire on komitee pühendunud koostööle komisjoni kliimameetmete peadirektoraadi, Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikidega rohelise diplomaatia võrgustiku raames, et toetada ELi-väliseid konverentsiosalisi praeguste lubaduste elluviimisel ning julgustada neid andma uusi, Euroopa Liidu võetud kohustustele sarnanevaid lubadusi.

28.

Selleks kasutab komitee eeskätt oma struktuure, nagu Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee, idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverents, Ukraina rakkerühm ning ühised nõuandekomiteed ja töörühmad kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikidega, et hoida kliimapoliitika kogu maailmas poliitilises tegevuskavas tähtsal kohal ning toetada selle rakendamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt.

29.

Komitee tegutseb aktiivselt Tangieris korraldatava MEDCOP22 raames, et veelgi innustada Vahemere-äärseid linnu ja piirkondi võtma meetmeid kliima ja energia heaks. Eelkõige aitab komitee keskenduda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastamisele ja suutlikkuse suurendamisele Euroopa-Vahemere piirkonnas ning juhib nendele küsimustele ELi delegatsiooni tähelepanu COP22 tippkohtumisel.

30.

Täpsemalt aitab komitee edendada linnapeade pakti ülemaailmsel tasandil, alustades 2016. aastal Euroopa ja Vahemere piirkonna linnapeade pakti ning vahest ka idapiirkonna linnapeade pakti.

31.

Komitee jätkab ka tegevust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, toetades ELi delegatsiooni ambitsioonikat seisukohta kliimaküsimustes ja eelkõige ELi mitmetasandilise valitsemise mudelit oma partnerite seas kohalike omavalitsuste ja munitsipaalasutuste põhigrupist.

32.

Arvestades kliima heaks vajatavate meetmete ulatust, peame me kõik muutma oma tootmis- ja tarbimisharjumusi. Üldise heakskiidu saavutamiseks nendele suurtele muutustele on linnadel ja piirkondadel seepärast oluline ülesanne suhelda inimestega ja innustada neid etendama aktiivset rolli selles üleminekus.

33.

Nii linnadel kui ka piirkondadel on väga oluline osa harjumuste muutmist puudutava teabe levitamisel ning meetmete võtmisel inimeste kliimaalase tegevuse toetamiseks.

34.

Linnad ja piirkonnad peavad ka leidma ja kõrvaldama kitsaskohti, mis ei lase inimestel täielikult osaleda üleminekus vähese CO2-heitega ja vastupanuvõimelisele ühiskonnale, kooskõlastades tegevust kõrgemate valitsustasanditega (riik, EL ja maailm).

35.

Kliimaalase tegevuse edendamiseks on ülioluline linnade ja piirkondade pikaajaline partnerlus ettevõtete, ülikoolide, kohalike kogukondade, kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide ja koolidega.

36.

Komitee kutsub seega linnu ja piirkondi üles etendama täies mahus oma rolli mitme osalisega projektide edendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et luua säästva arengu kultuur, mis tugevdab riigi ja Euroopa tasandi jõupingutusi. Komitee rõhutab, et ELi eri osade ning linnade ja piirkondade vahel esinevad suured erinevused, mis puudutab nende vajadusi ja haavatavust seoses kliimamuutustega.

37.

Väga oluline on teadusuuringute roll asjakohaste poliitikameetmete väljatöötamisel kliimamuutuste probleemiga tegelemiseks. Tihedad suhted akadeemiliste ringkondadega aitavad kujundada head poliitikat, sest otsused toetuvad usaldusväärsetele erialastele nõuannetele.

Komitee kutsub seega linnu ja piirkondi üles looma tihedaid suhteid ülikoolide ja teaduskeskustega oma territooriumil ja ka väljaspool seda ning toetama piirkondadevahelist koostööd neis valdkondades.

38.

Ühine teadmiste loome varasest etapist peale ning vastastikune hindamine poliitikakujundajate ja teadlaste vahel edendab koostööd probleemide leidmisel ja ühist probleemide lahendamist kogu teadusprotsessi ja poliitikakujundamise tsükli jooksul.

39.

Komitee märgib rahuloluga, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hiljutine otsus koostada eriaruanne linnade ja kliima kohta 2023. aastal innustab edaspidi tegema rohkem teadusuuringuid linnade tähtsuse kohta kliimamuutustega võitlemisel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles aktiivselt osalema kõnealuse aruande koostamisel ja kaasama sellesse protsessi ka komitee, samuti edendama mitmetasandilist territoriaalset lähenemist kliimameetmetele. Eelkõige kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles edendama neis valdkondades teadusuuringuid, et anda konstruktiivne panus eriaruandesse, mida kasutatakse tulevastes ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni aruteludes, eeskätt ülemaailmses ülevaates, millega hinnatakse 2023. aastal Pariisi kliimakokkuleppe rakendamise hetkeseisu.

40.

Komitee pooldab teadusasutuste esindajate kaasamist kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise meetmete kavandamisse ja rakendamisse.

41.

Pariisi kliimakokkuleppe oluline aspekt on see, et selles tunnistatakse kohanemise olulist positiivset mõju leevendusmeetmetele.

42.

Komitee koostab eraldi arvamuse kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia 2017. aastaks kavandatud läbivaatamise kohta. Sellega seoses kutsub komitee üles kindlalt pühenduma leevendus- ja kohanemismeetmete integreerimisele ning kohanemismeetmete hõlmamisele kõigisse asjaomastesse poliitikameetmetesse.

43.

Komitee märgib, et kliimamuutuste võimaliku kahjuliku mõju tõttu inimestele ja nende varale tuleb võimaldada linnadel ja piirkondadel suurendada võimalikult kiiresti oma vastupanuvõimet. Siiski toonitab komitee, et kliimamuutustega kohanemine nõuab vertikaalset ja horisontaalset koostööd ning kliimamuutustega kohanemiseks peavad ka linnad ja piirkonnad üksteisega ühenduses olema.

44.

Regioonide Komitee tervitab Euroopa Komisjoni avaldatud tegevuskava Sendai katastroofiohu vähendamise raamistiku 2015–2030 kohta ning katastroofidele vastupanemise võimega arvestamist COP21 kokkuleppes. Seoseid vastupanuvõimelise taristu ehitamise ja kliimamuutustega kohanemise vahel tuleks veelgi tugevdada, et edendada valdkondadevahelist koordineerimist kodanikukaitse teenistuste ja kliimamuutustega kohanemise meetmete vahel kõigil tasandeil.

45.

Komitee kutsub üles suurendama teadlikkust ja looma toetusmehhanisme, et töötada välja piirkondliku suunitlusega riiklikke kohanemisstrateegiaid. Nende arengut sidusateks piirkondlikeks tegevuskavadeks ja jõudmist kohalikule tasandile tuleb tähelepanelikult jälgida, seades ELi tasandil selged, korrapäraste ajavahemike järel saavutatavad vahe-eesmärgid.

46.

Rahastamise ja rahastamisele juurdepääsu küsimus, eelkõige linnade ja piirkondade puhul, on Pariisi kliimakokkuleppe elluviimisel põhjapaneva tähtsusega.

47.

Kuigi ELis on olemas mitmesuguseid rahastamisvõimalusi, on linnade ja piirkondade ees mitu tõket, mis ei võimalda neile juurdepääsu ELi tasandi toetusmeetmetele ei ELi fondidest ega ka Euroopa Investeerimispanga kaudu.

Pärast mitut komitees ja eri sidusrühmadega peetud arutelu kutsub komitee Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanka ja liikmesriike üles keskenduma linnade ja piirkondade asjakohase haldussuutlikkuse arendamisele, et nad suudaksid täielikult ära kasutada ELi tasandil pakutavad avalik-õiguslikud ja erasektori rahastamisvõimalused, eelkõige väiksemate territoriaalüksuste puhul.

48.

Samuti peaksid ELi institutsioonid tegema suuri jõupingutusi, et teavet jagada nende mitmesuguste võimaluste kohta. Komitee võtab endale kohustuse toetada Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka vajalike sihipäraste teavitamisvahendite väljatöötamisel.

49.

Komitee on mures ka struktuurifondide võimaliku ebatõhusa kasutamise pärast mitmes liikmesriigis. Samal ajal kui 20 % ELi eelarvest on ette nähtud kliimameetmetele, ei ole struktuurifondidest rahastatavate projektide puhul kliimakriteeriumit süstemaatiliselt kohaldatud või kontrollitud, millised on riskid, et ELi vahendeid kasutatakse ELi kliimaeesmärkidega vastuolus olevates projektides. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid olema eriti valvsad ja uurima neid küsimusi ning võtma vajalikke parandusmeetmeid, pidades silmas tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet ja liikmesriigi õigust valida erinevate energiaallikate vahel.

50.

Komitee kutsub liikmesriike üles pidama kinni lubadustest loobuda järk-järgult keskkonnale kahjulikest toetustest. Lisaks on komitee seisukohal, et heitkogustega kauplemise süsteemi käimasoleva reformi tulemusel tuleb kehtestada õiglane CO2-hind, mis ei kahjusta liikmesriikide konkurentsivõimet, ning mehhanism, mis võimaldab piirkondadel toetada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise püüdlusi. Komitee juhib Euroopa Komisjoni ja nõukogu tähelepanu California ja Québeci vahel loodud CO2-turu edukale näitele. Miljardeid dollareid investeeritakse nüüd uuesti kohalikku majandusse, toetamaks ettevõtteid, linnu ja kodanikke üleminekul vähese CO2-heitega majandusele. Komitee kutsub ELi üles võtma sellest näitest eeskuju kvootide eraldamisel. Samuti kutsub komitee liikmesriike üles võimaldama piirkondadel aktiivselt osaleda heitkogustega kauplemise süsteemis, eeskätt lubades neil hallata ühte osa enampakkumiste tulust ja reinvesteerida see säästvatesse projektidesse.

51.

EL peab üle vaatama ka oma õigusaktid, et lihtsustada investeeringuid taastuvenergiasse. Näiteks käsitletakse biokütuste madalamat maksustamist praegu riigiabina, mida võidakse anda erandkorras piiratud aja jooksul. See põhjustab taastuvkütuse tootjatele ja tarnijatele ebakindlaid investeerimistingimusi ja halduskoormust.

Arvestades vajatavate rahaliste vahendite suurust, peavad linnad ja piirkonnad meelitama ligi nii avaliku kui ka erasektori vahendeid. Pariisi kliimakokkuleppe elluviimisega seonduvates valdkondades on veel palju kasutamata äripotentsiaali.

52.

Komitee kutsub seepärast linnu ja piirkondi üles toetama mõtteviisi nihet säästva arengu valdkonna elujõuliste äriplaanide „toetamiselt“ nende „rahastamisele“.

53.

Selleks tuleb edendada dialoogi avaliku ja erasektori vahel. Lisaks peaksid linnad ja piirkonnad tegema laiaulatuslikumat koostööd Euroopa Investeerimispanga ja pangandussektoriga, et parandada oma teadmisi innovaatilistest rahastamismehhanismidest vähese CO2-heite ja vastupanuvõimega seonduvate projektide jaoks.

Sellega seoses toonitab komitee, et õiguskindlus ja prognoositavus peavad olema selliste projektide elluviimise peamised eeltingimused. Komitee tõstab samuti esile heade tavade vahetamise tähtsust säästlikkuse kriteeriumite integreerimisel rahandussektorisse. Finantstooteid tuleks hinnata ja märgistada lähtuvalt sellest, kui palju neid mõjutavad kliimaga seotud riskid, ning ka lähtuvalt nende panusest üleminekusse vähese CO2-heitega majandusele, et anda suuniseid avaliku ja erasektori investeerijatele.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/49

1.

tuletab meelde, et mitmel pool Euroopas on alates 1950. aastatest transpordi, linna- ja maakasutuse kavandamisel aktiivse liikumise ja ühistranspordi asemel süstemaatiliselt eelistatud eramootorsõidukeid. Autodest on saanud peamine transpordivahend isegi paljude lühisõitude puhul. Nimetatud areng on andnud olulise panuse tõsistesse probleemidesse, nagu kliimamuutused, õhureostus, müra, liiklusohutus, ummikud, kehva kvaliteediga avalik ruum, maakasutuse segregatsioon, transpordisektori naftasõltuvus ja tarbijate ostujõu vähenemine, suure osa elanikkonna ebapiisav füüsiline aktiivsus jne; iseäranis viimane põhjustab omakorda täiendavaid probleeme (nt laste motoorsete oskuste arengu hilistumine, ülekaalulisus, keskendumisraskused jne);

2.

kutsub nimetatud probleemide käsitlemiseks üles paradigmamuutusele transpordi- ja kavandamise/maakasutuse poliitika valdkonnas. See nõuab uut, säästvat liikumishierarhiat, mis seab esikohale aktiivsete liikumisviiside (kõndimine ja rattasõit) innustamise ning ohutuse ja atraktiivsuse, teisele kohale ühistranspordi edendamise, mis peab esimesega koos käima, kolmandale ühisauto kasutamise/koossõidu edendamise ja viimasele eraauto kasutamise isiklikuks otstarbeks ja võimaldab eri transpordiliikide vajalikku integreerimist. See tuleb kanda üle liikluse planeerimise kõigile aspektidele, sh prioriseerides aktiivse transpordiviisi kasutajate liiklusvoogu, taristuinvesteeringuid, teeala eraldamist, prioriseerimist liikluseeskirjades jne;

3.

tunnistab, et paradigmamuutus transpordipoliitikas on kõigi tasandite ühine jõupingutus, alustades kohalikust ja piirkondlikust kuni liikmesriigi, Euroopa ja isegi ülemaailmse juhtimise tasandini. Seepärast kutsub komitee üles parandama integratsiooni kõigi planeerimisse kaasatud tasandite, eelkõige kohaliku ja piirkondliku tasandi vahel, hõlmates sellega kõigi kodanikuühiskonna osalejate, sh ettevõtjate, valitsusväliste organisatsioonide, ametiühingute, akadeemiliste ringkondade jne aktiivset kaasatust;

4.

rõhutab vajadust parandada territoriaalse programmitöö vahendite raames jalakäijate ja ratturite juurdepääsu ühistranspordipeatustele ning luua transpordisüsteemi sõlmpunktidesse turvalised ning kõigile juurdepääsetavad ja atraktiivsed parkimisalad ja -kohad jalgrataste jaoks ning võimalusel ka ühisjalgrataste kasutamise teenused;

5.

juhib tähelepanu sellele, et poliitikamuutust ja vahendite jaotamist tõukavad tagant ambitsioonikad poliitilised eesmärgid, ja seetõttu soovitab komisjonil kiita heaks eesmärk kahekordistada rattasõitu ELi liikmesriikides järgmise 10 aasta jooksul (tõstes rattasõidu osakaalu teiste transpordiliikide seas praeguselt umbes 7–8 %-lt ligikaudu 15 %-le);

6.

nõuab tungivalt, et komisjon analüüsiks jalgratta potentsiaali ELi transpordivahendina teiste transpordiliikide hulgas pikemas perspektiivis (2030/2040/2050), annaks hinnangu investeeringutele ja muudele meetmetele, mida on vaja selle potentsiaali ärakasutamiseks, ja korraldaks laiaulatusliku kulude-tulude analüüsi. Komisjon peaks selle rajama olemasolevatele, hästi katsetatud vahenditele, nagu Maailma Tervishoiuorganisatsiooni rattasõidu ja kõndimise tervisekasu majandusliku hindamise vahend, ja arendama neid edasi, võttes arvesse valdkonnaülest lähenemisviisi rattasõidule ning arvestades seejuures selliste valdkondadega nagu majandus, keskkond, kliima, energiatõhusus, transpordisektor, haridus, tervishoid, sport jne;

7.

väljendab suurt heameelt algatuse üle, mille võtsid Euroopa Parlament (1) ja liikmesriigid, (2) paludes komisjoni esitada Euroopa jalgrattasõidu teekava/ELi tasandi strateegiline dokument. Liikmesriikide deklaratsioonis jalgrattasõidu kui kliimahoidliku transpordiliigi kohta, mis kiideti heaks Luksemburgi eesistujariigiks olemise ajal 2015. aasta oktoobris, nõutakse ka Euroopa jalgrattasõidu kontaktasutuse loomist komisjoni juures;

8.

väljendab heameelt 2014. aasta Pariisi deklaratsiooni üle, mille võttis vastu transpordi, tervishoiu ja keskkonna üleeuroopaline programm (THE PEP), ning toetab tugevalt üleeuroopalise üldkava väljatöötamist jalgrattasõidu edendamiseks oma liikmesriikide, WHO, UNECE ja teiste sidusrühmade poolt (3);

9.

kutsub üles lisama ELi jalgrattasõidu tegevuskava komisjoni 2018. aasta tööprogrammi. Tegevuskava peaks käsitlema kasvavat vajadust ELi tasandi kooskõlastatud tegevuse järele, et aidata kasutada jalgrattasõidu hästidokumenteeritud keskkonnaalaseid, tervishoiualaseid ja majanduslikke eeliseid. Samas tuleb tagada, et asjaomane tegevuskava sisaldaks meetmeid, mis aitavad tõsta teadlikust ja levitada teavet nimetatud eeliste kohta, et jalgrattaga sõitmine muutuks harjumuseks ja tekiks jalgrattakultuur;

10.

tuletab meelde, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele on riigisisese jalgrattateede võrgu strateegiline arendamine liikmesriikide pädevuses ja et EL peaks võtma toetava rolli, iseäranis asjaomaste võrkude piiriülese ühenduvuse puhul, nende riikide ja piirkondade strateegiates, kus on vähem igapäevaseid jalgrattaga sõitjaid, ning Euroopa jalgrattateede võrgu koordineerimisel ja väljaarendamisel;

11.

rõhutab siiski, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on peamised osalejad homse linna- ja piirkondliku transpordi ja liikuvussüsteemi tingimuste kujundamisel, tulenevalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte täielikust kohandamisest, kuna linnatransport ja linnaliikuvus kuuluvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Kogemus näitab, et üksikasjalikke jalgrattasõidu kavasid saab integreerida kohalikesse transpordistrateegiatesse, et arendada ambitsioonikaid rattasõidu visioone, mida kohalikud omavalitsused võivad toetada. Piirkondlikud transpordialased partnerlused ja strateegiad võivad omakorda integreerida jalgrattasõidu piirkondlikku poliitikasse ja pakkuda programme jalgrattasõidu toetuseks;

12.

tuletab seetõttu veel kord meelde komitee üleskutset kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi aktiivsemalt otsuste tegemise protsessi (4) ja on veendunud, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste häälena peaks komitee juhtima arutelu ELi algatuste üle jalgrattasõidu edendamiseks, sest eeldatakse, et linnad ja piirkonnad saavad sellistest meetmetest kõige rohkem kasu;

13.

peab ühtlasi jalgrattasõitu jätkusuutliku linnalise liikumise üheks keskseks elemendiks ja ELi integreeritud linnade tegevuskava keskmeks;

14.

juhib tähelepanu sellele, et teaduslikud tõendid kinnitavad selgelt, et rattataristu investeeringute tasuvusmäär on vähemalt 5: 1 (5). Majanduslikku kasu tuleb mitmest suunast: esiteks, luues peamiselt kohalikke töökohti jalgrattatööstuses ja jalgrataste jaekaubanduses, paranduses, taristu loomisel või hooldamisel ning samuti sellistes valdkondades nagu jalgrattaturism ning veo- ja muud teenused. Teiseks rahvatervise mõttes, mis on paranenud tänu enamale füüsilisele tegevusele ja vähesemale õhu- ja mürasaastele. Kolmandaks viib vähem liiklusummikuid blokeeritud teede arvu, hilinemiste ja kaotatud töötundide ning raisatud kütuse vähenemiseni. See viib üldiselt linnade elukvaliteedi paranemiseni ja samas nende atraktiivsuse suurenemiseni. Lõpuks võib majanduslikke eeliseid näha tõhusama maakasutuse aspektist;

15.

kordab seetõttu veel kord deklaratsioonis jalgrattasõidu kui kliimahoidliku transpordiliigi kohta esitatud transpordiministrite üleskutset töötada välja ELi tasandi strateegiline dokument jalgrattasõidu kohta, mis määratleb ELi poliitika ja rahastamisvahendid, mida juba kasutatakse või mis tuleks kasutusse võtta, et suurendada jalgrattasõidu osakaalu ja rattasõiduga seotud tööhõivet ELis, ning lisada rattasõit ELi poliitikasse ja rahastamisvahenditesse (6);

16.

nõuab lisaks tulevikku vaatavat ELi transpordiinvesteeringute poliitikat, mis peaks parandama ka rahvatervist ja mille raames investeeritaks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi Pariisi kokkulepet täiel määral arvesse võttes ELi transpordivahenditest jalgrattasõitu (7);

17.

teeb ettepaneku, et üldreeglina tuleks iga ELi kaasfinantseeritava olulise taristuprojekti puhul võtta nii palju kui võimalik arvesse rattasõitu, sh vältimaks kiirteede, raudteede jne ehitamise võimalikku negatiivset mõju rattasõidule (st „Jalgrattad igasse taristuprojekti“ põhimõte). Lisaks tuleks rattasõit eraldi rahastamisprioriteedina lülitada komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ (liikuvus ja majanduskasv) 2018.–2020. aasta tööprogrammidesse;

18.

nõuab, et komisjon kehtestaks ELi vahenditest kaasfinantseeritud olulistele projektidele rattataristu miinimumkvaliteedinõuded, eelkõige jalgrattateede võrgu kujundamise kriteeriumid, mis keskenduvad turvalisusele, funktsionaalsusele ja märgistusele, et tagada Euroopa maksumaksjate raha arukas kasutamine; nõuab lisaks, et komisjon teeks liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega koostööd, et koostada rattataristu pakkumise kohta riiklikud juhendid ja parimate tavade andmebaas ja arendada välja kogemustevahetus. Samuti kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kehtestama peamiste meetmete rahastamise, juhtimise ja majandusliku elujõulisuse kriteeriumid;

19.

teeb ettepaneku lisada EuroVelo, pika vahemaa jalgrattamarsruudi võrgustik, (8) üleeuroopalisse transpordivõrku, parandades seeläbi piiriüleseid ühendusi, arendades turismivõimalusi ja edendades paremat juurdepääsu kesklinnale, ning soovitab kasutada Euroopa ühendamise rahastu vahendeid linnatranspordisõlmede jaoks, näiteks (kiirete) rattateede ehitamiseks linnades ja linnade lähiümbruses;

20.

tuletab meelde, et hirm õnnetuse ees mootorsõidukite liikluses jalgrattaga sõitmisel toidab laialt levinud arusaama, et jalgrattasõit on ohtlik tegevus. See hirm on osaliselt põhjendamatu, sest kõige enam toimub selliseid liiklusõnnetusi, milles osaleb vaid jalgrattur ja mitte ükski muu liiklusvahend. See hirm mõjub siiski jalgrattasõidule pidurdavalt ja võib oluliselt tõkestada selle laiemat levikut;

21.

tuletab meelde, et kiirusepiirangud linnaalal ja nende järgimine on üks tähtsamaid tegureid, mis aitab vähendada liiklussurmasid. Kokkupõrked jalgratturite ja suurel kiirusel liikuvate mootorsõidukite vahel on peamiseks surma- ja tõsiste vigastuste põhjuseks. Seetõttu nõuab komitee, et EL esitaks riiklikele ametiasutustele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele soovitusi kiiruse paremaks haldamiseks ja liikluse rahustamise meetmete loomiseks, muu hulgas 30 km/h (ehk 20 miili tunnis) kiiruse kehtestamine vaikeväärtusena linnapiirkondade tänavatel ja jalgratastega arvestamine, muutes võimalikuks eri kasutajate – jalakäijad, jalgrattad, autod, raskeveokid, abisõidukid (kiirabi, tuletõrje jne) – kooseksisteerimise. Lisaks tuleks kõik uued ELi avalike teede jaoks litsentseeritavad mootoriga neljarattalised sõidukid, bussid ja rasked kaubaveokid tüübikinnituse kaudu järk-järgult varustada intelligentsete kiiruse kohandamise süsteemidega. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et on ilmne erinevus rattasõidu objektiivse tegeliku ohutuse ja paljude inimeste tajutava subjektiivse ohutustunde vahel. Selle erinevuse vähendamiseks tuleb ellu viia iseäranis just pehmeid teavitamis- ja kommunikatsioonimeetmeid, nt laiale avalikkusele suunatud tõhusaid selgituskampaaniaid. Üksnes siis, kui väheneb hirm rattasõidu ees ja seega suureneb subjektiivne ohutustunne, tunnevad end hästi ka ebakindlad ratturid ja kasutavad ratast liiklusvahendina;

22.

tuletab lisaks meelde, et vaatamata suuremate ja raskemate sõidukite suhteliselt väikesele arvule linnapiirkondades võrreldes moorsõidukite üldarvuga on nende osalus jalgrattasõitjate surmades ebaproportsionaalselt suur;

23.

väljendab kahetsust jalgratturite surmade liiga aeglase vähenemise pärast ja toetab sellega seoses kogu ELi hõlmavate tõsiste vigastuste sihtmäära kehtestamist ning tõsiste vigastuste võimaliku alakajastamise uurimist. Selles mõttes peab ELi jalgrattasõidu tegevuskava tööpõhimõte olema liikuda jalgrattasõitjate surmade nullini viimise eesmärgi poole ning tagada jalgrattasõidu ohutuse ja kaitse osas maailmas liidripositsioon;

24.

nõuab üldise ohutuse määruse õigeaegset läbivaatamist, eelkõige seoses raskete kaubaveokite juhtide otsese nägemisvälja parandamisega, mida võiksid täiendada muud kohustuslikud aktiivsed ohutussüsteemid, nagu jalgratturite tuvastamise andurid ja automaatsed pidurdamissüsteemid, et vältida kokkupõrkeid;

25.

kutsub üles ajakohastama määrust, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses jalakäijate ja teiste haavatavamate liiklejate kaitsega, (9) nii et see sisaldaks katsemenetlust jalgratturite kaitseks laupkokkupõrkel autodega;

26.

kutsub üles kaaluma linna- ja maapiirkondade teedel jalgrattasõidu ohutust parandavate erimeetmete lisamist kehtivatesse ELi direktiividesse, nagu ELi direktiiv tunnelite ja üleeuroopalise teedevõrgu taristu miinimumohutusnõuete kohta (10);

27.

nõuab, et peatsete komisjoni linnalogistika teemaliste suunistega (11) tunnustataks tohutut potentsiaali, mida pakub teenuste osutamisel ja kuni 250 kg kaaluvate kaupade kättetoimetamisel üleminek elektrijalgratastele, ja seega soovitama alati kui võimalik eelistada kättetoimetamisel jalgrattaid;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et lähiliiklust silmas pidades peab linna- ja liiklusplaneerimine olema kõigis valdkondades tihedalt seotud ja integreeritud;

29.

rõhutab, et ülimalt oluline on alustada liiklusohutuse, liikluseeskirjade, liiklusreeglite ja mõningate jalgrattapõhiste reeglite alase hariduse andmist juba koolides ning et see aitaks kaasa jalgrattaõnnetuste vähendamisele. Euroopa Komisjon peaks aitama lihtsustada kohalikes koolides läbiproovitud ja testitud kavade levitamist, mis viivad kokku koolid, politsei ja muud sidusrühmad, et tõsta noorte jalgratturite teadlikkust headest jalgrattasõidu tehnikatest ning anda ka üldine arusaam jõu ja kiiruse mõõtmisest, et nad oskaksid hinnata võimaliku liiklusõnnetuse tagajärgi. Lisaks on oluline propageerida ka rattasõidu kui sotsiaalse, tervisliku ja oma olemuselt ohutu transpordiliigi eeliseid;

30.

tuletab meelde komitee seisukohta, et riikliku ja kommunaaltasandi linnalise juurdepääsu eeskirjad ja teekasutajate maksustamine võivad olla tulemuslikud vahendid haldamaks konkureerivaid nõudeid linna teeruumile ja käsitlemaks olulisi probleeme, näiteks ummikud, reostus ja valglinnastumine, (12) ja rõhutab sellega seoses, et komisjoni eelseisvate mittesiduvate linnalise juurdepääsetavuse suunistega (13) tuleks järjepidevalt prioriseerida jalgrattasõitu; soovitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused reinvesteeriksid rattasõitu osa juurdepääsu piiramise kavadest ja teekasutusmaksudest saadud tulust, et luua atraktiivseid alternatiive autosõidule;

31.

märgib, et jalgrataste ja ühistranspordi kombineerimine on vastastikku kasulik ja et mitmeliigilisus on keskse tähtsusega edukate sujuvate linnatranspordivõrkude tagamiseks; kordab veel kord komitee üleskutset muuta sõiduplaanide ja muu reisimise alase teabe avaldamine kohustuslikuks ja teha see kõigile ELi kodanikele täielikult kättesaadavaks, (14) samuti arendada mitmeliigilisusega arvestavaid IT-süsteeme ja marsruudi kavandamise rakendusi, ning nõuab, et mitmeliigilise transpordi, jalgrattasõidu ja jalgrataste ühiskasutuse kavad tuleks täielikult integreerida tehnilistesse standarditesse, ELi õigusaktidesse ja ELi rahastatavatesse teadus- ja arendustegevuskavadesse, eelkõige seoses marsruudi kavandamise, piletimüügi, parkimisega jne. Bussi- ja raudteejaamade ning nende ümbruse taristut ja ühistranspordi enda rajatisi tuleb parandada, et hõlbustada rongide, busside ja jalgrataste puhul lihtsat üleminekut ühelt transpordivahendilt teisele (15);

32.

teeb ettepaneku, et elektromobiilsuse poliitikasuunad kõigil valitsustasanditel peaksid alati võtma arvesse elektrijalgrattaid;

33.

soovitab komisjonil hõlmata rattasõit oma ELi transpordialaste keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide läbivaatamisse. Hankekriteeriumides ei tohiks riigihankemenetluse alusel ostetavate autode ja väikeste tarbesõidukite puhul taotleda pelgalt väheseid parandusi, vaid tuleks püüda saavutada üleminek keskkonnahoidlikele transpordiliikidele, näiteks rattasõidule. Seepärast peaks ELi transpordialaste keskkonnahoidlike riigihangete kriteeriumide kohase riigihankemenetluse käigus kohustuslikus korras kontrollima, kas sõiduauto asemel saaks soetada jalgratta (sh elektrilise abimootoriga ratta) ning väikese tarbesõiduki asemel veojalgratta (sh elektrilise ja elektrilise toega veojalgratta). Sarnaselt soovitab komitee hõlmata innovatsiooni puudutavad riigihangete kriteeriumid, et lihtsustada tehnoloogia arengu kõiki aspekte ja levitamist liikmesriikides;

34.

tunnistab, et kliimamuutuse leevendamiseks on vaja kõikehõlmavat poliitikat, mis vastab ELi transpordisektori süsinikdioksiidiheite vähendamise eesmärkidele ja parandab linnaõhu kvaliteeti. Siia alla kuuluvad tehnoloogilised lahendused, poliitikamuutused ning ebavajalike sõitude tegemata jätmise motiveerimine. Ambitsioonikate jalgratta abil kättetoimetamise programmide elluviimine peaks moodustama iga kliimamuutuste leevendamise ja õhukvaliteedi strateegia lahutamatu osa, ja seda mis tahes valitsustasandil. Ambitsioonikas jalgrattasõidu poliitika võib anda oma panuse ka ÜRO 11 säästva arengu eesmärgi saavutamisse (16);

35.

rõhutab, et usaldusväärsed ja võrreldavad andmed on teadlike otsuste tegemiseks ja poliitikameetmete mõju mõõtmiseks ning nende rahastamiseks üliolulised, ja soovitab seetõttu komisjonil (Eurostatil) töötada välja ühine andmekogumise metoodika ning jalgrataste kasutamise riiklike ja linnapõhiste andmete ühtlustatud määratlused;

36.

väljendab heameelt jalgrattasõidu kontaktisiku nimetamise üle liikuvuse ja transpordi peadirektoraadis, kuid juhib tähelepanu sellele, et kõnealune ametikoht tuleks muuta kogu komisjoni hõlmavaks kontaktasutuseks, eraldades selleks vähemalt ühe täistööajale taandatud töötaja ning täiendades seda jalgrattasõidu kontaktpunktidega kõigis asjaomastes komisjoni peadirektoraatides, mis tagaks tõhusad talitustevahelised konsultatsioonid ja komisjonisisese koordineerimise;

37.

palub komisjonil toetada keskset asutust, millel on piisavad vahendid, et pakkuda liikmesriikidele ja omavalitsustele vajalikku juurdepääsu jalgrattasõitu puudutavatele parimatele tavadele, juhtumiuuringutele, aruannetele, rahastamisvõimalustele jne (17).

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/54

1.

tervitab ettepaneku üldist visiooni ja eesmärki kõrvaldada ühtselt turult senised digitaalsed tõkked ja vältida edasist killustumist seoses avaliku halduse ajakohastamisega;

2.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli ühest küljest valitsemissektori ajakohastamisel digitaalse taristu ja digitaalsete teenuste loojate ja haldajatena ühiskonna jaoks olulistes valdkondades ning teisest küljest vastutavate osalejatena otse elanikele selliste teenuste pakkumisel, mis vastaksid üha digitaalsemaks muutuva maailma ootustele;

3.

toonitab, et lisaks e-valitsusele on avalikel teenustel võtmetähtsus Euroopa majanduse digitaalse ümberkujundamise tõukejõuna ning märgib, et isegi kui kavandatud ettepanekud hõlmavad enamikke igapäevaseid olukordi, ei sisalda nad meetmeid kultuuri- ja haridussektori jaoks;

4.

märgib seda, kui oluline on ajakohastada avalikud institutsioonid ning teha nad digitaalsete teenuste abil kodanikele ja ettevõtjatele juurdepääsetavaks, ning kinnitab seega oma toetust piiriüleste avalike teenuste arendamisele, eelkõige selliste koostalitlust ja teabe edastamist võimaldavate teenuste osas nagu e-identimine, e-allkirjad, dokumentide e-teenindus ning muud e-valitsuse komponendid (1);

5.

soovitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kellel on otsustav roll kavandatud meetmete edukal rakendamisel, tuleks kaasata tegevuskavas määratletud riiklike meetmete ja vahendite väljatöötamisse, mitte ainult nende rakendamisse;

6.

teeb ettepaneku kaasata Euroopa Regioonide Komitee e-valitsuse tegevuskava juhtnõukokku vähemalt vaatlejana, et integreerida kohalik ja piirkondlik mõõde aruteludesse, kuna suurem osa sotsiaalteenustest osutatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

7.

jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt e-valitsus muudab valitsemissektori avatumaks, lihtsamaks ja tõhusamaks;

8.

leiab, et ametiasutuste digitaliseerimine Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil on positiivne, eelkõige aeganõudvate haldusmenetluste lihtsustamise seisukohast. Digitaliseerimine võimaldab ühtlasi kodanikel jälgida õigusloomealast tegevust, et olla kursis neid otseselt puudutavate küsimustega ja osaleda aktiivselt otsustusprotsessis;

9.

nõustub samas komisjoniga selles, et paljud kodanikud ja ettevõtjad ei kasuta ikka veel täielikult ära avalike digitaalsete teenuste pakutavaid võimalusi, ning märgib, et e-valitsuse areng on olnud ELi liikmesriikide ja piirkondade lõikes ebaühtlane;

10.

tervitab kõnealusel taustal komisjoni kavatsust teha tegevuskavast tööriist, mis võimaldab ajakohastada Euroopa haldusasutused;

11.

tervitab asjaolu, et tegevuskava dünaamilisus ja paindlikkus võimaldavad võtta täiendavaid meetmeid seal, kus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadmisi digitaalsete avalike teenuste osutamisel sellistes ühiskonna jaoks olulistes valdkondades nagu haridus, sotsiaalhoolekanne, ettevõtted, tervishoid, taristu jms, on võimalik ära kasutada;

12.

rõhutab digitaalse valitsemise potentsiaali paljudes valdkondades, sh katastroofidele reageerimisel. Mobiiltehnoloogia, interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine teabevahetuseks võib olla kasulik mitte ainult andmete kogumiseks, levitamiseks ja kooskõlastamiseks, vaid ka demokraatliku aruandekohustuse ja läbipaistvuse toetamiseks;

13.

rõhutab tegevuskava ambitsiooni olla katalüsaator avaliku sektori ajakohastamisel. Läbimurde saavutamiseks tuleb kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasata kõnealusesse töösse ning tagada neile hea juurdepääs rahastamisallikatele ja ELi programmide toetusmeetmetele, mida koordineeritakse tegevuskava raames;

14.

jagab komisjoni nägemust, mille kohaselt peavad haldusasutused ja avalikud institutsioonid hiljemalt 2020. aastaks olema avatud, tõhusad ja kaasavad, ning pakkuma kõigile ELi kodanikele ja ettevõtjatele piirideta, personaalseid, kasutajasõbralikke ja algusest lõpuni digitaalseid avaliku sektori teenuseid;

15.

kinnitab sellise avatud valitsemissektori tähtsust, mis tagab andmetele ja teenustele turvalise juurdepääsu, et suurendada läbipaistvust ja tulemuslikkust; samas nendib komitee, et teatud osa avalike institutsioonide hallatavast teabest nõuab kõrgetasemelist kaitset;

16.

kiidab heaks põhimõtte „digitaalsus normiks“, mille kohaselt peavad haldusasutused osutama teenuseid digitaalselt, ning rõhutab seetõttu, et teadlik, pikaajaline ja struktureeritud töö on vajalik e-kaasatuse suurendamiseks, et üha enam inimesi saaks juurdepääsu taristule ja pädevustele, et saada osa digiteerimisega kaasnevatest võimalustest;

17.

toetab ambitsioonikat põhimõtet, mille kohaselt küsivad haldusasutused kodanikelt ja ettevõtjatelt sama teavet ainult ühe korra;

18.

juhib samas tähelepanu juriidilistele, tehnilistele ja korralduslikele probleemidele, mis tuleb lahendada, et võimaldada teabe taaskasutamist, ning tervitab sellega seoses katseprojekti, eesmärgiga rakendada ühekordsuse põhimõtet ettevõtjate piiriüleste kontaktide suhtes, ning leiab, et ettevõtjate laiaulatuslikke kontakte kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tuleks analüüsida katsefaasis;

19.

tõdeb vajadust uurida innovaatilisi e-valitsuse lahendusi, nagu e-residentsus, mis annab kodanikele ja ettevõtjatele juurdepääsu turvalistele e-valitsuse teenustele, nõudmata neilt füüsilist residentsust. See vähendab tülikat paberitööd ning muudab investeerimise atraktiivsemaks välismaiste ettevõtjate jaoks;

20.

märgib, et digitaalse infosisu ja digitaalsete teenuste kaasav arendamine on põhimõte, millest saavad kasu kõik kasutajad, eelkõige puudega inimesed. Seetõttu on oluline jätkata koostööd ja teadusuuringuid, et ajakohastada olemasolevad standardid, pidamaks sammu tehnoloogia arenguga;

21.

nõustub põhimõttega, et haldusasutused peaksid jagama teavet ja andmeid omavahel, aga ka kodanike ja ettevõtjatega läbipaistvalt ja kaasavalt. Juhib samas tähelepanu sellele, kui suurt tähtsust omab asjaomaste organisatsioonide suutlikkus otsustada, millisele teabele peaks olema avatud juurdepääs ja milline teave peaks olema kaitstud;

22.

toetab põhimõtet „piiriülesus normiks“ avaliku sektori e-valitsuse puhul ning rõhutab, et eriti piirialade kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib olla otsustav roll asjakohaste, tõhusate ja sujuvate piiriüleste teenuste määratlemisel ja arendamisel;

23.

toetab põhimõtet „koostalitlusvõime normiks“, mis on võtmetegur digiteerimisega kaasnevate võimaluste kasutamisel;

24.

nõustub komisjoniga selles, et piisav isikuandmete kaitse, privaatsus ja IT-turve peab sisalduma digitaalsete teenuste arendamise varases faasis, kuna usaldamatus digitaalsete teenuste vastu on ikka veel takistuseks e-valitsuse arengule;

25.

rõhutab samas, et e-valitsuse „piiriülesus normiks“ põhimõte ja riigiasutuste koostalitlusvõime ei tohi asendada juba hästi toimivaid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke lahendusi, vaid peab pakkuma ülevaate normidest ja spetsifikatsioonidest, mida asutused saavad koostalitlusvõime saavutamiseks rakendada, kui nende olemasolevad süsteemid uuendamist vajavad;

26.

märgib, et iga organisatsioon, kes haldab mingit liiki tundlikke andmeid, peab töötama süstemaatiliselt teabe klassifitseerimise ja andmeturbega. Eelkõige seetõttu, et sellised tegevused nagu tehniliselt keerukad küberrünnakud, kübersõda ja küberterrorism võivad tekitada väga suurt kahju. Isegi kui lähtutakse avatusest, tuleb igat teabekogust, mis on salastatud, kaitsta ka tegelikult asjakohasel viisil. Mõnel äärmuslikul juhul võib see tähendada teabe või kogu süsteemi füüsilist eraldamist internetist;

27.

tervitab seetõttu õigusraamistiku ühtlustamist isikuandmete kaitse üldmääruse kaudu, kuid kordab, et selles valdkonnas valitseb globaalne konkurents, ning rõhutab sellise õigusraamistiku tähtsust, mis ei takista uute lahenduste ja teenuste kiiret arengut;

28.

toonitab tõhusate suuniste tähtsust isikuandmete kaitse üldmääruse puhul ning vajadust kaasata kõik asjaomased sidusrühmad arutellu isikuandmete töötlemisega seonduva omandiõiguse ja vastutuse üle;

29.

rõhutab komisjoni rolli koostalitlusvõime ja ühtlustamise jaoks vajalike eeltingimuste loomisel, et võimaldada kõnealustel põhimõtetel rajanevat teabejagamist;

30.

viitab sellele, et Euroopas leidub ikka veel elanikerühmi, kellel ei ole juurdepääsu internetile või puuduvad digitaalsete teenuste kasutamiseks piisavad digitaaloskused, mistõttu on vaja aktiivselt tegutseda selle nimel, et suurendada e-kaasatust;

31.

rõhutab, et usaldusväärsed, kõrgjõudlusega ja taskukohased võrgud kõigis piirkondades on eeltingimus, et kõik kodanikud ja ettevõtjad saaksid juurdepääsu ajakohastele avalikele digitaalsetele teenustele ning maksimaalset kasu järgmise põlvkonna tehnoloogiast (asjade internet, suurandmed, e-tervis, arukad linnad jms);

32.

juhib tähelepanu sellele, et toetusvõimaluste väljatöötamist tuleb Euroopa ja riiklikul tasandil sidusalt ja järjekindlalt jätkata, et toetada kiirete lairibaühenduste väljaehitamist kõigis piirkondades, eelkõige maapiirkondades, kus vähene tasuvus takistab sageli turupõhist rajamist;

33.

rõhutab, et avaliku sektori ajakohastamiseks on vaja ühtlustatud standardeid ja tehnilisi kirjeldusi, mis on välja töötatud kõigi asjaomaste sidusrühmade osalusel ning mis võimaldavad osutada äärmiselt koostalitlusvõimelisi taaskasutatavaid ja tõhusaid digitaalseid teenuseid;

34.

tervitab Euroopa koostalitlusvõime raamistiku kavandatud läbivaatamist ja kutsub komisjoni üles toetama jätkuvalt raamistiku soovituste kasutamist haldusasutuste poolt;

35.

rõhutab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei tuleks Euroopa koostalitlusvõime raamistikus vaadelda üksnes piiriüleste standardite ja teenuste kasutajatena, vaid ka oluliste arendajatena;

36.

tervitab komisjoni kavatsust töötada välja avalike hangete IKT standardite Euroopa kataloogi prototüüp ning rõhutab avalike hangete otsustavat tähtsust, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, et vältida ühe pakkuja külge kinnistamist ning võimaldada äärmiselt koostalitlusvõimeliste ja uuenduslike lahenduste ja teenuste rakendamist;

37.

kutsub komisjoni üles tegema kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tihedamat koostööd oma jõupingutustes toetada 2019. aastaks täieliku e-hanke saavutamist, eeskätt seepärast, et probleemid võivad tekkida just kohalikul ja piirkondlikul jõustamistasandil. On esmatähtis töötada koos kohaliku ja piirkondliku valitsustasandiga, samuti erasektoriga, et saavutada täies mahus sääst, mida riigihanke turul on võimalik luua ja mis on hinnanguliselt üle 2 triljoni euro;

38.

märgib, et e-identimine on esmatähtis eeltingimus turvaliste, tõhusate ja juurdepääsetavate digitaalsete avalike teenuste tagamiseks, ning tervitab komisjoni kavandatud meetmeid, et kiirendada eIDASe teenuste kasutuselevõttu (2);

39.

märgib, et töö koostalitlusvõime ja standarditega võtab aega ja nõuab pikaajalist visiooni ning piisavat ja kestvat rahastamist;

40.

tervitab seetõttu komisjoni kavatsust selgitada, kuidas tagada piiriüleste digitaalsete teenuste pikaajaline jätkusuutlikkus. See on vajalik, et tugevdada usaldust teenuste endi ja nende tehniliste aspektide vastu, ning tagada, et kõnealuses valdkonnas tehtud jõupingutused ei oleks asjatud;

41.

leiab, et avalikud institutsioonid peaksid koostöös era- ja mittetulundussektoriga töötama selle nimel, et tagada asjakohaselt juurdepääsetav taristu, kuid kutsub komisjoni üles analüüsima põhjalikult pärandsüsteemidest hoidumise põhimõtte võimaliku kehtestamise tagajärgi ja piiranguid, kuna sobiva ajakava määratlemine süsteemide ja tehnoloogiate uuendamiseks digitaalses keskkonnas on keerukas;

42.

tervitab komisjoni püüdlusi teha e-õiguskeskkonna portaalist ühtne kontaktpunkt juurdepääsuks ning teabe saamiseks ja otsimiseks Euroopa kohtupraktika ja menetluste kohta, samuti äriühinguid puudutava teabe ja maksejõuetusregistrite kohta;

43.

tervitab kõigi liikmesriikide äriregistrite kohustuslikku omavahelist sidumist, kuna äriühingud tegutsevad üha suuremal määral piiriüleselt, millega kaasneb üha kasvav vajadus ja nõudlus äriühinguid puudutava teabe järele piiriüleses kontekstis, sh ka Euroopa piirialadel;

44.

tervitab sellega seoses ka maksejõuetusregistrite elektroonilist sidumist, et suurendada avatust ja õiguskindlust ühtsel turul ja vältida meelepärase kohtualluvuse valimist;

45.

toetab algatust edendada digitaalsete lahenduste kasutamist kogu äriühingu elutsükli jooksul ning nõuab, et algatus vähendaks ettevõtjate halduskoormust;

46.

tervitab komisjoni kavatsust esitada ettepanek laiendada käibemaksu registreerimise ja tasumise ühtset elektroonilist mehhanismi ning nõuab keerukate käibemaksueeskirjade sihipärast väljaarendamist, et hõlbustada piiriülest e-kaubandust. See on eriti soodne väikeste ja mikroettevõtete jaoks, kuna neil on teistest raskem toime tulla halduskoormusega, mis keerukate eeskirjadega paratamatult kaasneb;

47.

suhtub positiivselt kavatsusse suurendada kodanike piiriülest liikuvust tänu sotsiaalkindlustusalase teabe elektroonilisele vahetamisele (EESSI) ning teabe jagamisele tööotsijate ja tööandjate vahel ELis (EURES);

48.

toetab ELi algatust, mis võimaldab kodanike terviseandmete ja tervishoiuteenuste vahetamist piiriüleselt, sh digiretseptide koostalitlusvõimelised süsteemid, sest see suurendab patsiendi ohutust, on kooskõlas patsientide liikuvuse direktiivis (3) väljendatud kavatsustega ning parandab tervishoiuteenuste kvaliteeti ja tõhusust;

49.

nõustub komisjoniga selles, et kodanike, ettevõtjate ja teadlaste aktiivne kaasamine avalike digitaalsete teenuste väljakujundamisse ja osutamisse suurendab teenuste kvaliteeti, tõhusust ja kasutamisvõimalusi;

50.

rõhutab, et avatud andmed, millele kolmandal osapoolel on turvaline ja usaldusväärne juurdepääs, on eeltingimus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ajakohastamiseks ja ümberkujundamiseks, et osutada tulevikkusuunatud uuenduslikke teenuseid oma tegevusvaldkondades;

51.

tervitab seetõttu algatust luua ELi platvorm, mille kaudu riigiasutused saavad oma andmed ja teenused kättesaadavaks teha, kuid toonitab, et komisjon peaks toetama andmete avamise strateegiate arendamist ja kooskõlastamist, pakkudes kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tehnilist ja metoodilist tuge;

52.

toonitab, et juurdepääs kvaliteetsetele koostalitlusvõimelistele andmetele nõuab mh teabearhitektuuri, teabe klassifitseerimise ja koostalitlusvõime arendamist kõigil tasanditel ning tervitab seetõttu ELi tasandi andmetaristu väljaehitamist ja kasutuselevõttu, võttes ühtse andmekirjelduse koostamisel eeskujuks Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri direktiivi raames tehtud tööd;

53.

tervitab kõnealuses kontekstis Euroopa pilvandmetöötluse algatust (4) kui üht võimalust suurendada läbipaistvust ja tõhusust tänu pilvetaristu jagatud kasutamisele avalike digitaalsete teenuste osutamisel;

54.

rõhutab kodanike, töötajate ja tööotsijate digitaaloskuste ja -teadmiste tohutut tähtsust digitaliseerimise ulatusliku rakendamise jaoks nii majanduses kui ka valitsemissektori ajakohastamisel;

55.

nõustub sellega, et tegevuskava rakendamine nõuab ühist pühendumist ja vastutust kõigil valitsustasanditel, ning rõhutab vastutust, mis lasub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes kujutavad endast tähtsaimat ühenduslüli avaliku sektori ning kodanike ja ettevõtjate vahel.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/59

1.

tervitab ettepanekut luua Euroopa sotsiaalõiguste sammas, sest see aitaks rakendada Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud Euroopa Liidu eesmärke, nimelt taotleda „Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress“, võidelda „sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu“ ning edendada „sotsiaalset õiglust ja kaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondade solidaarsust ja lapse õiguste kaitset“;

2.

ootab, et Euroopa Komisjon järgiks Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ettepaneku tegemisel subsidiaarsuse põhimõtet ning austaks riiklike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusi sotsiaalpoliitika alal. Samuti tuleb tagada, et samba sisu on kooskõlas parema õigusloome tegevuskava üldiste põhimõtetega;

3.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on otsustanud käivitada avalikkusega konsulteerimise sotsiaalõiguste samba teemal, sest pärast aastatepikkust kriisi, millega kaasnesid kõrge töötuse määr ja kokkuhoid, oli väga tarvis poliitilist arutelu uue sotsiaalõiguste algatuse üle. Komitee leiab, et sammas võib anda panuse liikmesriikide sotsiaalmeetmete ja -õiguste koordineerimisse ja edendada ülespoole ühtlustamist;

4.

tervitab komisjoni püüet arutada sotsiaalse samba ulatust ja sisu ning rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine sellesse arutellu annab lisaväärtuse, iseäranis kinnitades ja toonitades territoriaalse mõõtme olulisust sotsiaal-majanduslike teemade puhul ELi üldises poliitilises lähenemisviisis ning kohapõhise lähenemisviisi tähtsust sotsiaal-majanduslike poliitikameetmete kujundamisel ja rakendamisel;

5.

kordab oma üleskutset majandus- ja sotsiaalpoliitikat ELi ja riigi tasandil Euroopa poolaasta raames paremini kooskõlastada ning taotleb, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks rohkem sellesse kooskõlastamisse (1);

6.

rõhutab, et sotsiaalset sammast peab arendama nähtava kohaliku, piirkondliku ja riikliku lisaväärtuse alusel ning see peaks olema oma olemuselt valdkonnaülene, et tagada majandus- ja rahaliidu majandusjuhtimise sotsiaalse mõõtme parem arvessevõtmine. See on eluliselt tähtis majandus- ja rahaliidu toimimise ja elujõulisuse ning Euroopa integratsiooniprotsessi õiguspärasuse seisukohast;

7.

toonitab, et kui selle algatuse alusel kujundatakse välja tugevad sotsiaalsed tagatised, sealhulgas seoses juurdepääsuga tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenustele, samuti üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele ja sotsiaalkindlustusteenustele, võib seda vaadelda koordineeriva vahendina, mis aitab liikmesriikidel käsitleda sotsiaalset ebavõrdsust, võidelda sotsiaalse dumpingu vastu, edendada sotsiaalsete standardite ülespoole ühtlustamist euroalal ning konsolideerida ELi kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärke;

8.

kordab oma üleskutset, et majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme täiendamiseks on ülioluline tegeleda piirkondlike erinevustega, ning selleks tuleb asjakohasel juhul ajakohastada olemasolevaid õigusakte ja/või kaaluda uusi toetusmeetmeid lähenemise tugevdamiseks; soovitab seepärast lisada sotsiaalnäitajate tulemustabelile piirkondlike erinevuste näitajad (2);

9.

ootab, et Euroopa Komisjoni ettepanek Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta aitab veelgi tugevdada nii individuaalseid kui ka kollektiivseid sotsiaalõigusi, mis on loetletud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (3);

10.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjoni konsultatsiooni käigus käsitletakse olulisi võrdõiguslikkuse poliitika seonduvaid väljakutseid, näiteks naiste vähene osalus ja sooline segregatsioon tööturul (põhimõte 5), sooline palga- ja pensionilõhe (põhimõtted 5 ja 13), töö- ja eraelu vähene ühitatavus (põhimõtted 5 ja 18) või naiste mitmekordne koormus pereliikme pikaajalise hooldamise tõttu (põhimõte 17). Samuti peaks Euroopa Komisjon selgitama, kas väljapakutud meetmed on naiste diskrimineerimise vähendamiseks piisavad või tuleb lisaks ka soolist aspekti ulatuslikumalt süvalaiendada;

11.

tervitab seda, et kuigi komisjoni ettepanek hõlmab ainult euroala liikmesriike, kutsuti selles osalema ka euroalasse mittekuuluvaid liikmesriike;

12.

toonitab, et majandus- ja rahaliidu tihedam koordineerimine euroalal peab toimuma käsikäes majandus- ja eelarvepoliitika sotsiaalse mõõtme täieliku arvessevõtmisega;

13.

soovib, et suuremat rõhku pandaks sotsiaalpoliitika rahastamisele, mis on eriline väljakutse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Sellised väljakutsed ei teki mitte ainult seetõttu, et kulutused hoolekandesüsteemile on üle Euroopa väga erinevad, vaid ka seetõttu, et vähenevad koguinvesteeringud riigi tasandist madalamal valitsustasandil (4);

14.

rõhutab, kui tähtis on tugev Euroopa sotsiaalmeetmete kava, milles konkurentsivõime ja sotsiaalne õiglus täiendavad üksteist ja mille keskne tegur on õiglane töötasu – see on valdkond, milles ELil on ainult koordineerimisvolitused ja mille iga liikmesriik määrab kindlaks kas seadusega või kollektiivläbirääkimiste kaudu, ent igal juhul järgides täiel määral oma traditsioone ja tavasid; selline kava peab kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 21 täielikult järgima mittediskrimineerimise põhimõtet;

15.

rõhutab, et seoses viimastel aastatel üha suureneva noorte tööpuuduse ning vaesuses elavate või vaesusest ohustatud inimeste hulga suurenemisega peab sotsiaalne sammas arvestama ka pakilist vajadust vähendada vaesust, edendada sotsiaalset kaasatust ja võidelda noorte töötusega;

16.

toonitab vajadust tihedama koostöö järele eri valitsustasandite, sektorite ja sidusrühmade vahel, mis hõlmaks sotsiaalpartnerite rolli suurendamist ja kodanikuühiskonna dialoogi jaoks tõhusa vahendi kasutuselevõttu, mis tugevdaks liidu demokraatlikku legitiimsust;

17.

juhib tähelepanu sellele, et mõned kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kasutanud oma riigihankepoliitikat selleks, et julgustada ja kohustada töövõtjaid maksma oma töötajatele õiglast töötasu – see võib olla täiendav hoob julgustamaks organisatsioone võtma kasutusele õiglased tööhõivetavad. Seoses sellega tuletab komitee meelde, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui hankemenetlusest välistatakse pakkuja, kes keeldub kohustusest maksta töötajatele seadusega ettenähtud miinimumtöötasu (5);

18.

väljendab kahetsust, et komisjoni ettepanekus ei panda suuremat rõhku muutuva tööeluga, sh suurenenud digiteerimisega kaasnevate väljakutsetega toimetulekule, mida tuleks käsitleda, pöörates erilist tähelepanu töötajate digitaalsete oskuste arendamisele. Mittestandardsete töövormide esilekerkimine põhjustab riski, et tööõiguste ja sotsiaalhoolekandele ligipääsu valdkonnas tekivad uued hallid tsoonid. Seega palub komitee komisjonil määratleda asjakohaselt töötingimuste paindlikkuse mõiste, et saavutada tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel;

19.

tuletab meelde, et majanduse ja ühiskonna kiire digitaliseerimise kontekstis on tähtis, et kaasavama sotsiaalse mudeli saavutamiseks omandaksid kodanikud – eriti vanemad inimesed – digitaalsed oskused;

20.

toonitab, et oskuste omandamine hariduse ja koolituse kaudu ning ligipääs pidevõppele on töömaailma muutuvat tegelikkust arvestades üha olulisemal kohal, rõhutades samas, et oluline on sobitada oskused tööturu vajadustega;

21.

on veendunud, et majandus- ja rahaliidu demokraatlikku legitiimsust on võimalik tugevdada, kui Euroopa kodanikud on kindlad, et kaitstakse sotsiaalse progressi põhimõtet ja võrdseid võimalusi, nii et tööhõivet ja sotsiaalseid standardeid ei käsitata ainult makromajandusliku kohandamisprotsessi kõrvalsoodustustena;

22.

ärgitab Euroopa sotsiaalõiguste sambaga tagama, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi toetataks nende jõupingutustes asjakohase tööhõive- ja sotsiaalpoliitika elluviimisel, pidades sealjuures silmas ka toetust ja suutlikkuse arendamist töö ja eraelu tasakaalu tagamise meetmete arendamisel kooskõlas Euroopa Komisjoni hiljutise ettepanekuga. See lähenemisviis eeldab tegelemist kohalike ja piirkondlike väljakutsetega kõnealustes valdkondades ning heade tavade tutvustamise lihtsustamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

23.

märgib, et Euroopa seisab silmitsi suurte sotsiaalsete probleemidega, kusjuures majanduslikud ja demograafilised erinevused Euroopa piirkondade vahel on silmatorkavad ning paljud noored on silmitsi arvukate väljakutsetega, nagu tööturu nõudmistele mittevastav haridussüsteem, tööotsimisel kogetavad raskused, liikuvustakistused iseäranis noortele, kes elavad väikestes kogukondades, mis asuvad äärepoolsetes, äärepoolseimates, saare- või maapiirkondades, sunnitud liikuvus või sotsiaalne isoleeritus. Seega puudub ühtne, kõigile sobiv poliitiline lahendus ja iga poliitilise sekkumise puhul – olgu tegemist avaliku või erasektori meetmega – tuleb võtta arvesse kohalikke ja piirkondlikke iseärasusi, näiteks piirkondade puhul, mis on silmitsi demograafiliste probleemidega ja/või ajude äravooluga, tagades samas noortele sotsiaalsete, majanduslike ja hariduslike võimaluste miinimumi. Samal ajal, arvestades noorte jätkuvalt kõrget töötuse määra, kordab komitee, et on oluline laiendada noortegarantii ulatust nii, et sellest saaksid kasu kuni 30aastased (ja mitte ainult kuni 25aastased) noored (6);

24.

toonitab, et Euroopa sotsiaalõiguste sambas tuleks esmatähtsaks pidada vajadust tagada üldine juurdepääs kvaliteetsetele hoolekandesüsteemidele ja avaliku sektori teenustele, samas tuleb täielikult austada liikmesriikide pädevust kõnealuses valdkonnas;

25.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli uuenduslike paindlike töökorralduste juurutamises ning töökohal õiglaste töötingimuste loomises, konsulteerides töötajate ja ametiühingutega ning toetudes võrdsuse ja austuse põhimõtetele;

26.

soovitab komisjonil kaaluda võimalust luua stiimulimehhanisme majandus- ja rahaliidu riikidele, kes viivad läbi reforme strateegia „Euroopa 2020“ sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemiseks;

27.

innustab komisjoni toetama liikmesriike Euroopa poolaasta raames nende jõupingutustes sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamisel; lisaks ootab, et komisjon teeks ettepaneku euroala fiskaalvõimekuse kohta, mis oleks avatud kõigile liikmesriikidele ja võimaldaks ka antitsüklilise poliitika koordineerimist Euroopa tasandil;

28.

tuletab meelde, et pikaajaline töötus võib tekitada nõiaringi, mis viib tööhõivevõimaluste, oskuste ja teenimispotentsiaali vähenemiseni ning suurendab eluaegset vaesus- ja sotsiaalse tõrjutuse riski;

29.

toonitab, et Euroopa vananev elanikkond viib paljudes liikmesriikides lünkade tekkimiseni tööturul ja et üks lahendus sellele probleemile võivad olla liikuvad töötajad; jagab komisjoni arvamust, et liikuvate töötajate hulk Euroopas on ikka veel liiga väike selleks, et rääkida tõelisest Euroopa tööturust. Seepärast on äärmiselt oluline tunnustada ELi liikuvate kutsetöötajate kutsekvalifikatsioone kiirel, lihtsal ja usaldusväärsel viisil (7);

30.

rõhutab, et eakamad kodanikud on nende rahvastikurühmade hulgas, mida vaesus ja sotsiaalne tõrjutus tõenäoliselt kõige enam ohustab. Enamikus liikmesriikides puudutab see peaasjalikult neid inimesi, kes elavad kaugetes maapiirkondades või ebasoodsate tingimustega linnapiirkondades. Lisaks sellele on need sageli eakad, kes jätkavad elamist tühjenenud või isegi kaduvates kogukondades;

31.

märgib, et nagu öeldi komitee arvamuses „ELi vastus demograafilistele väljakutsetele“, tuleb luua tõhusamad ja tulemuslikumad avalikud teenused ning leida uusi viise kõigi kodanike elukvaliteedi ning nende füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu suurendamiseks. Tuleb kasutada ära demograafiliste muutuste pakutavad võimalused, nagu tööhõivevõimalused, mis seonduvad eakatele osutatavate teenustega nn hõbedases majanduses (füüsilised ja e-teenused, tervisliku elustiiliga seonduvad teenused jne). Juurdepääs neile teenustele on eakate üks põhiõigus;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et eurooplased elavad kauem, seega kasvavad tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kulud oluliselt, ulatudes 2050. aastaks umbes 9 %-ni ELi SKPst. Seoses sellega võib IKT osutuda tugevaks liitlaseks kulutõhusa ja kvaliteetse tervishoiu ja sotsiaalhoolekande säilitamisel, sest see võimaldab igas vanuses inimestel, kus nad ka ei asuks, hoolitseda oma tervise ja elukvaliteedi eest;

33.

tuletab meelde, et IKTsse investeerimine annab piirkondadele ja linnadele olulise vahendi nende jõupingutustes vananeva elanikkonna väljakutsele vastamisel. Sellised investeeringud võivad parandada elukvaliteeti ja toetada sotsiaalset kaasamist, võimaldavad eakatel olla kursis uute arengutega Euroopa või riigi tasandil, aidata oma pikaaegsete kogemuste ja oskustega kaasa ühiskonna arengule ning ergutada uute toodete ja teenuste kaudu kohaliku ning piirkondliku tasandi konkurentsivõimet ja majanduskasvu;

34.

I peatüki teise punkti alapunktis a tuleks lõigu „Tagatakse võrdne kohtlemine […]. Hoidutakse ebakindlate ja ajutiste töösuhete väärkasutusest ja kuritarvitamisest“ lõppu lisada järgmine tekst: „muu hulgas tugevdades töölepinguid reguleerivaid sätteid, mida ettevõtjad peavad järgima, et saada juurdepääs ELi rahastamisvahenditele, vältides sotsiaalse dumpingu ohtu.“;

35.

põhimõte 2b (I peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Paindlikud töötingimused võivad võimaldada juurdepääsu tööturule ja säilitada tööandjate võime kiiresti reageerida nõudluse muutumisele. Samas tuleks vastavalt võimalustele tagada üleminek tähtajatutele lepingutele.“;

36.

põhimõte 7c (II peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Katseaja edukalt läbinud töötaja vallandamine peab olema põhjendatud, sellele peab eelnema mõistlik etteteatamisperiood, mis on kindlaks määratud riiklikul tasandil. Samuti kaasneb sellega piisav hüvitis, juhul kui vallandamine on põhjendamatu, ning võimalus esitada kiiresti ja tulemuslikult kaebus erapooletule vaidluste lahendamise süsteemile.“;

37.

põhimõte 8a (II peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Töö eest makstakse õiglast tasu, mis võimaldab inimväärse elatustaseme. Palga ja asjakohasel juhul miinimumpalga kehtestab iga liikmesriik läbipaistva ja prognoositava mehhanismi kaudu kas seadusega või kollektiivläbirääkimiste kaudu, ent igal juhul järgides täiel määral oma traditsioone ja tavasid. Palgakujundusega tagatakse juurdepääs tööturule ja motivatsioon tööd otsida ning palgad muutuvad kooskõlas tootlikkuse arenguga.“;

38.

põhimõte 11a (III peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Sotsiaaltoetused ja -teenused tuleb võimalikult suurel määral integreerida, vähemalt naaberpiirkondades ja seal, kus kohalikel omavalitsustel on suurem roll, et tugevdada nende meetmete järjepidevust ja tõhusust ning toetada sotsiaalset ja tööturule integreerumist.“;

39.

põhimõtte 12a (III peatükk) esimene lause peaks kõlama järgmiselt: „Igaühele tuleb võimaldada õigeaegne juurdepääs kvaliteetsetele ennetavatele ja raviteenustele ning eakate ja/või ülalpeetavate inimeste hooldusteenustele ning vajadus tervishoiu- või eakate hooldusteenuste järele ei tohi põhjustada vaesust või majanduslikku survet.“;

40.

põhimõtte 12c (III peatükk) esimene lause peaks kõlama järgmiselt: „Kõikidel töötajatel, olenemata nende töölepingu liigist, peab olema võimalus võtta haiguspuhkuse ajal piisavalt tasustatud haiguspäevi sõltuvalt riiklikus sotsiaalkaitsesüsteemis seni omandatud õigustest; füüsilisest isikust ettevõtjaid tuleb julgustada osalema kindlustusskeemides.“ Haiguspuhkuse ajal makstavaid hüvitisi ei saa kindlaks määrata liikmesriigi muid sotsiaalkaitse-eeskirju arvesse võtmata, muidu tähendaks see omapoolset panust mittearvestavaid sotsiaalkindlustusõigusi, mis omakorda oleks vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega;

41.

põhimõtte 13a (III peatükk) esimene lause peaks kõlama järgmiselt: „[…] näiteks võtta suuremal määral arvesse lapsehoolduspuhkust, mille vältel on töötajal endiselt õigus jätkuvatele palgamaksetele või sissetuleku kaotuse eest makstavale hüvitisele sõltuvalt sotsiaalkindlustussüsteemis seni omandatud õigustest. Võttes arvesse riikide eripära, tuleb edendada füüsilisest isikutest ettevõtjate osalemist pensioniskeemides.“;

42.

põhimõte 15a (III peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Neile, kellel puuduvad piisavad vahendid rahuldava elatustaseme tagamiseks, tuleb tagada piisav miinimumhüvitis vastavalt riiklikule tavale. Tööealiste ja -võimeliste isikute puhul peab elatusmiinimumi tagamine riigi poolt olema seotud osaluskohustustega, nt kohustusega osaleda aktiivsetes tööturumeetmetes, et innustada tööturule naasmist. Hüvitise saamine ei tohiks takistada töötamist.“;

43.

põhimõte 18b (III peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Meetmeid tuleb võtta varakult ning laste vaesuse vähendamiseks tuleb võtta ennetusmeetmeid, sealhulgas erimeetmeid ebasoodsatest oludest pärit laste osalemise soodustamiseks. Selleks tuleb kohandada kaitsesüsteeme, pannes rõhu laste ja ülalpeetavate lastega perekondade kaitsele.“;

44.

põhimõte 19a (III peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Eelkõige ebasoodsas olukorras olevatele ja sotsiaalselt haavatavatele inimestele, sh kodutud, samuti tervist ohustavates, ebasobivates või ülerahvastatud eluruumides elavatele inimestele tuleb tagada juurdepääs sotsiaalkorteritele ning eluasemetoetusele. Tuleb kaotada nõuetele mittevastavates tingimustes elamine. Haavatavaid isikuid, kellele ei anta muud majutust, tuleb kaitsta väljatõstmise eest.“ (1) Nagu on märgitud varasemates arvamustes, teeb komitee ettepaneku sotsiaalmajutuse mõistet laiendada, et kajastada liikmesriikide kaalutlusruumi sotsiaalmajutuse pakkumisel, osutamisel, rahastamisel ja korraldamisel, kindlustada demokraatlik valikuvabadus ja seada prioriteediks õigus sobivale ja taskukohasele eluasemele, kuna praegused eluasemeturud ei suuda rahuldada vajadusi eluaseme järele. (2) Väljatõstmisi kui selliseid ei tohiks keelustada, sest see läheks vastuollu omandiõiguse ja subsidiaarsuse põhimõttega. Seega peaks kaitse väljatõstmiste eest olema piiratud haavatavate isikutega ja sellele tuleks lisada nõue tagada muu majutus. (3) Madala ja keskmise sissetulekuga kodumajapidamistele ei tohiks kehtestada õigust abile eluaseme omandamiseks – nagu see on ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas –, iseäranis seepärast, et selle majanduslik ja sotsiaalne mõttekus sõltuvad ülemaailmsest, riiklikust, piirkondlikust ja kohalikust kontekstist ning poliitilistest prioriteetidest, mis vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele seatakse riiklikul ja/või piirkondlikul või kohalikul tasandil;

45.

põhimõte 20a (III peatükk) peaks kõlama järgmiselt: „Kõikidele inimestele peab olema tagatud taskukohase hinnaga üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, sealhulgas elektroonilise side ning energia-, transpordi- ja finantsteenuste kättesaadavus. Tuleb luua toetusmeetmed, mis lihtsustavad juurdepääsu teenustele.“ Mõiste „põhiteenused“ ei ole erinevalt mõistest „üldist majandushuvi pakkuv teenus“ (vt ka ELi põhiõiguste harta artikkel 36) ELi esmase või teisese õiguse osa. Lisaks sellele tuleks ligipääsu neile teenustele toetada üldiselt ja mitte ainult toetusevajajate puhul.

21.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 88/64

1.

on arvamusel, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika peamiste prioriteetide hulka peaks kuuluma stabiilsuse ja heaolu edendamine ELi naabruses; palub Euroopa välispoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel arvestada kohalike ja piirkondlike omavalitsustega; leiab, et Regioonide Komitee peaks andma olulise panuse usalduse suurendamisele ning rahvusvahelisele koostööle kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.

märgib, et Euroopa naabruspoliitika mõju on püsiv üksnes siis, kui ELi liikmesriikide ja Euroopa naabruspoliitika riikide kodanikel on sellest konkreetset kasu; nõuab, et kõnealusel aspektil oleks uue strateegia rakendamisel keskne roll;

3.

märgib, et Euroopa naabruspoliitika on eelkõige Euroopa Liidu institutsioonide ning liikmesriikide ja naaberriikide valitsuste projekt; rõhutab, et programmide ja projektide edukal rakendamisel on tuntav mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil nii ELi liikmesriikides kui ka asjaomastes kolmandates riikides; nõuab, et Euroopa naabruspoliitika raames tugevdataks esmajärjekorras kohaliku ja piirkondliku tasandi koostööd ja kodanikuühiskondade vahelist suhtlust ning tehtaks kättesaadavaks selleks vajalikud vahendid; nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning nende liidud oleksid kaasatud igasse Euroopa naabruspoliitika rakendusetappi programmide koostamisest kuni demokraatliku kontrollini; leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende liidud osalevad assotsieerimiskomiteede ning -nõukogude töös ning neile tuleks anda alalise vaatleja staatus;

4.

nõuab rohkem konkreetseid projekte, et hõlbustada inimestevahelisi kontakte; peab hädavajalikuks teha kättesaadavaks rohkem vahendeid, mida kasutada piiriüleses koostöös, kohalike omavalitsuste vahelistes partnerlussuhetes ning teadus-, kultuuri- ja noorsoovahetuses; kordab oma üleskutset kaasata liidu programmidesse (näiteks Erasmus) partnereid; tervitab asjaolu, et komisjon on seadnud viisalihtsustuse küsimuse tähtsale kohale ning esitanud konkreetsed ettepanekud seonduvalt Ukraina ja Gruusiaga; avaldab toetust koostööle viisa- ja liikuvusküsimustes sellest huvitatud Euroopa naabruspoliitika partneritega, sealhulgas viisanõude kaotamise ja dialoogi lihtsustamise asjus;

5.

kinnitab oma 9. juuli 2015. aasta arvamuses „Uus Euroopa naabruspoliitika“ esitatud ettepanekuid; palub Euroopa Komisjonil ja Euroopa välisteenistusel neid strateegia rakendamisel järjepidevalt arvesse võtta;

6.

märgib, et paljudes ELi naaberriikides ja -piirkondades on relvakonfliktid, kasutatakse jõudu, rikutakse territoriaalset suveräänsust, inimõigusi ja kodanike võrsete õiguste põhimõtet, terrorism ja tõsine ebastabiilsus põhjustavad hulgaliselt inimohvreid, tekitavad kannatusi, riigisiseseid ümberasustamisi ja sundrännet ning takistavad jätkusuutlike partnerlussuhete arengut; rõhutab, kui oluline on loobuda geopoliitilistest kaalutlustest ja soovunelmatest, panna paika realistlikul hinnangul põhinevad ja tegelikkust arvestavad eesmärgid ning korraldada koostööd selliste partnerite vahel, kellel on tegelik huvi koostöö vastu ja kes suudavad saavutada jätkusuutlikke tulemusi; nõuab, et hoolimata vajalikust eristamisest peab ida- ja lõunanaabruse vahel säilima tasakaal;

7.

märgib, et jätkusuutlikult on partnerlust võimalik ellu viia vaid võrdse kohtlemise ja vastastikuse kasu põhimõtete alusel; tunnustab asjaolu, et komisjon peab kõnealust küsimust Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisel eriti tähtsaks, ning palub Euroopa naabruspoliitika partnerlussuhete puhul võtta kasutusele võrdse vastastikuse vastutuse lähenemisviis;

8.

rõhutab eriti, et ei tohi ohustada inimõiguste ning rahvusvahelise humanitaarõiguse järjepidevat austamist. Seoses sellega tõstab komitee esile, et paljusid Euroopa naabruspoliitika partnerriike raputavad konfliktid tekitavad uusi väljakutseid seoses pagulaste kaitse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamisega ning et tuleb võtta uusi lähenemisviise, et tagada uute ja tõhusamate vahendite integreerimine Euroopa ja rahvusvaheliste standardite täieliku järgimise tagamiseks pagulaste kaitse valdkonnas. Lisaks sellele rõhutab komitee, et eelseisvad läbirääkimised paljude Euroopa naabruspoliitika partnerriikidega üldiste kokkulepete üle rändeküsimustes peavad toimuma kohalike omavalitsuste osalusel ja integreerides rändepoliitika paremini naabruspoliitikaga, et vältida vasturääkivusi ja mittevastavust;

9.

rõhutab, et Euroopa suurim mõju naabruspiirkondade stabiilsuse ja heaolu tagamisel on ELi sotsiaal-majandusliku mudeli, ELi liikmesriikide vahelise ühtsuse ja solidaarsuse, jätkusuutliku arengu, demokraatia ja inimõiguste austamise ning demokraatlike vabaduste atraktiivsus; rõhutab, et olulisim panus naabruspiirkonna stabiliseerimisse on ELi stabiilsus ning kinnipidamine ELi põhimõtetest ja väärtustest;

10.

nõuab keerukate julgeolekuohtude analüüsimist ning selle rakendamist ebastabiilsuse põhjuste töötlemisel; rõhutab vajadust tegelda eelisjärjekorras praeguste julgeoleku- ja rändeprobleemide sotsiaal-majanduslike algpõhjustega; tervitab ELi lubadust töötada ÜRO arengueesmärkide elluviimisel koos Euroopa naabruspoliitika partneritega; nõuab täiendava tähelepanu suunamist sotsiaalsete õiguste edendamisele, sest jätkusuutlik majanduslik ja sotsiaalne areng on stabiilse naabruspiirkonna jaoks määrava tähtsusega; rõhutab, et töökohtade loomine on paljude naaberriikide tuleviku jaoks otsustava tähtsusega küsimus; pooldab erilise tähelepanu suunamist noorte tööhõive ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisele; rõhutab, et see nõuab mitmetasandilist lähenemist nii riiklikult, piirkondlikult kui ka kohalikult tasandilt ning piirkondlikku, allpiirkondlikku ja piiriülest koostööd; nõuab, et valdkondlikud koostööprogrammid koostataks nii, et neid oleks võimalik rakendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaudu;

11.

tervitab Euroopa Komisjoni esitatud ettepanekuid uue partnerlusraamistiku kohta kolmandate riikidega ja uue välisinvesteeringute kava kohta, mille eesmärk on tegeleda rände algpõhjustega investeeringute kaasamise, tehnilise abi andmise laiendamise ning majandus- ja struktuurireformide toetamise abil, et parandada üldist poliitilist ja ettevõtluskeskkonda, ning kutsub üles kaasama Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kõnealusesse protsessi;