28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/1

Raportöör:

Etele BARÁTH

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopas tuleb kehtestada koordineeritud arengupõhine juhtimine eesmärgiga anda panus uuendatud, tugeva ja rahumeelse Euroopa kujundamisse. Koordineerimist tuleks tugevdada, andes võimaluse korral juhtimisele uue organisatsioonilise struktuuri.

1.2

Koordineeritud meetmete abil tuleks taastada majanduse dünaamiline areng ning konsolideerida sotsiaalse heaolu ja demokraatia alustalasid, erinevate kultuuride kooseksisteerimist ja eeskujulikku keskkonnanõuete järgimist.

1.3

Komitee rõhutab, et partnerluse põhimõtte sidus rakendamine peaks lihtsustama sidusrühmade osalemist Euroopa Liidult saadavate investeeringute planeerimisel ja elluviimisel. Selline osalus tugevdab ühiselt võetud kohustust investeerida ja ulatuslikumalt kogemusi kasutada, muudab projektide elluviimise märgatavalt tõhusamaks, suurendab läbipaistvust ning aitab ennetada pettusi ja kuritarvitamisi.

1.4

On vaja lihtsaid ja arusaadavaid eesmärke ning strateegiat, ühtset kogu Euroopale mõeldud projekti (ELi 2030.–2050. aasta strateegiat). Tuleb kinnitada, et uuendusliku, elujõulise ja kaasava Euroopa loomine on jätkuvalt liidu peamine strateegiline eesmärk. Seda silmas pidades tuleks projekti integreerida ka COP21 eesmärgid (säästva arengu eesmärgid).

1.5

Arenguprogramme tuleb paremini koordineerida. Lühikese, keskmise ja pikaajalise tähtajaga arenguprogrammid ja -vahendid peaksid põhinema kaalukate eesmärkide kogumil. Vahendite all peetakse silmas kõiki poliitilisi, õiguslikke, organisatsioonilisi ja finantsinstrumente.

1.6

Koordineerimise parandamiseks nõuab komitee, et Euroopa ühiste eesmärkide saavutamiseks kasutataks tavapäraseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, aga ka turule suunatud projekte, millega kaasatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi kaudu ka erakapital. Selleks on vaja kooskõlastada rakendamise (kohta käivaid) eesmärke ja eeskirju.

1.7

Komitee soovitab peamise, tugevalt arengupõhise juhtimise keskseks vahendiks Euroopa poolaastat, mis rajaneb iga-aastasel majanduskasvu analüüsil ja mis peaks lisaks pakkuma vahendeid Euroopa projekti pidevaks mõjutamiseks ja selle edusammude tähelepanelikuks jälgimiseks. Euroopa poolaasta võiks samaaegselt täita süsteemseid ülesandeid, mis on mõeldud heaolu tagava sotsiaalse keskkonna kindlustamiseks.

1.8

Paralleelselt juba heakskiidu saanud ja oma olemuselt majandusliku SKP-l põhineva tulemuslikkuse näitajaga võiks täiendavalt kasutada tulemusepõhist näitajat (sisemajanduse kogunäitaja), mis peegeldab ka jätkusuutlikkust, hõlmab peamiselt sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte ning võiks olla arengupõhise juhtimise tõhususkontrolli mõõtmise aluseks.

1.9

Vaja on tihedat kooskõlastamist ja avatud koostöömeetodi sisseviimist liikmesriikide vahel. Kohandusi tuleb teha arenguprotsessis praeguse seisuga saadud kogemuste alusel.

1.10

Tugevdada tuleks õigus- ja finantsvahendeid. Arengupõhise juhtimise tulemuslikkus sõltub majanduse dünaamikast, kapitali suuremast kaasamisest, tõhusamast investeerimissüsteemist, tööjõu paremast kvalifikatsioonist ja ettevõtete innovatsioonitasemest. Selle peamine pikaajaline eesmärk on heaolu ja uuenenud ühiskonna loomine, et tagada parem ja jätkusuutlikum keskkond.

1.11

Vaja on mitmel tasandil toimuvat ühist rakendamist. Paralleelselt käimasolevate reformidega (REFITi programm) on vaja arengupõhise juhtimise jaoks välja töötada õiguslikke ja haldusvahendeid. Selleks tuleks oluliselt tugevdada nn vahetasandi vahendeid, see tähendab makropiirkondliku arengu koordineerimise vahendeid. Funktsionaalsete piirkondade, linnade, linnapiirkondade, linnastute, suurlinnapiirkondade ja võrgustike roll muutub Euroopa projektis üha olulisemaks.

1.12

Pikaajalise arengupõhise juhtimise üks põhielemente on järjepidevus. Koordineerida tuleb poliitika, meetmete kavandamise ja arendamise protsessi ning eelarvekavade tsüklilisest iseloomust tulenevaid tingimusi. Arendustegevus eeldab pidevat analüüsi, kontrolli ja parandusi.

1.13

Äärmiselt tähtis on üldsust asjakohaselt teavitada ja innustada neid osalema, arendada teabevahetust ja poliitilist turustamist ning esitada õigesti konkreetsed tulemused ja nõrgad kohad.

1.14

Komitee on alati olnud osalusdemokraatia tugevdamise pooldaja. Avatud koostöömeetodiga seoses peaks majandus- ja sotsiaalpartnerite ning VVOde kaasamine olema tagatud kõigil tasandeil, mis peaks Euroopa tasandil käima käsikäes Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rolli tugevdamisega.

1.15

Komitee väljendas juba 2012. aastal oma arvamuses (1) toetust Euroopa Komisjoni algatusele Euroopa partnerluse toimimisjuhendi sisseviimise kohta, mille eesmärk on pakkuda liikmesriikidele partnerlusraamistikku kavandamise ja rakendamise valdkonnas. Partnerite Euroopa mõte seisneb selles, et neil on eesmärkide sõnastamisel ja määratlemisel palju anda ning tänu neile toimub plaanide rakendamine tõhusamalt.

1.16

Komitee rõhutab, et vaja on laiendada ettepanekutes esitatud ja headel tavadel rajanevaid partnerluspõhimõtteid ning täpsustada üldiselt miinimumnõuded, mida liikmesriikide ametiasutused peavad täitma karistuste vältimiseks.

1.17

Komitee soovitab liikmesriikidelt nõuda tõhusate rahastamissüsteemide kehtestamist, et tugevdada partnerluse suutlikkust. Sellised süsteemid peavad pakkuma rohkem kui ainult koolitusi või teabeedastusi ning hõlmama samuti partnerlusvõrkude arendamist ja tõhusa osalemise vahendite sisseviimist.

1.18

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni tungivalt üles hoogustama koostööd Euroopa partnerlusvõrgustikega. Komisjon peaks kehtestama rahastamissüsteemi, mis aitab kaasa regionaalpoliitika valdkonnas tegutsevate Euroopa VVOde võrgustike tegevusele, eelkõige seoses riiklike protsesside järelevalve ja tagasiside kindlustamisega.

2.1.1

Euroopa Liit on tugev, kuid seisab vastamisi paljusid vorme võtva kriisiga. Selle heaks peegelduseks on Brexit. 2008. aasta majanduskriis on vähendanud 2000. aastate alguse ELi laienemisest tingitud optimismi ja pööranud paljude riikide järelejõudmisprotsessi langusesse.

2.1.2

Majanduskriis ja eelkõige sellest tulenev investeeringute langus on lõhkunud liikmesriikide kasvul põhinevat ühtsust ja suurendanud poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid pingeid. Liidu aluseesmärkidele vaatamata suurenevad liikmesriikide arenguerinevused.

2.1.3

Nendele riikidele pandud range kokkuhoiupoliitika kohustuse jätkamine, mille valitsemissektori ja välisvõlg ning eelarvedefitsiit on suur, laiendab veelgi lõhet rohkem arenenud riikide ja kokkuhoiumeetmete kütkes olevate riikide vahel. Vaja on uut poliitikat, mis ühendaks endas ühelt poolt majanduskasvu ja eelarvepuudujäägi kontrolli ning teiselt poolt tõhusad sotsiaalse kaasamise strateegiad.

2.1.4

Vaesus, ebakindlad töösuhted ja tööpuudus on saavutanud vastuvõetamatu taseme. Euroopa tulevikku takistab oluliselt noorte inimeste jaoks väljavaadete puudumine.

2.1.5

Euroopa Liit ei ole enam ligitõmbav koht investoritele, vaid teda iseloomustab pikatoimelisus. Liit kaotab tootlike investeeringute vallas üha suuremat turuosa, võrreldes Ameerika Ühendriikide ja mõne liikmesriigiga, nagu Saksamaa ja Ühendkuningriik. Mahajäänud riikidest on saanud takistus dünaamilisematele riikidele. Vajadus vastastikuse sõltuvuse järele väheneb. Vaatamata eelarveülejäägile suureneb teatud riikides lõhe veelgi tootlike investeeringute vähenemise tulemusena, mis tähendab, et suureneb vaeseimate piirkondade mahajäämus. Reageeritakse aeglaselt ja bürokraatlikult.

2.1.6

Euroopa Liidu keskseid saavutusi – näiteks euroala või Schengeni ala – vaadeldakse täna pagulaskriisist ja terrorismist ilmestatud kontekstis, st pigem lõhele osutava kui ühtekuuluvust näitava tegurina. Paljudes riikides on EList saanud sisemise poliitilise võitluse vahend.

2.1.7

Piirkondade arengutasemed ei lähene üksteisele. Arenenuimate ja mahajäänud piirkondade vaheline lõhe on SKPs väljendatuna suhtes 14: 1. Mõni riik, mis on suuremate abisaajate hulgas, kasutab riiklike vahendite ja investeerimisrahastute asemel talle fondidest eraldatavaid vahendeid, tema riiklik panus on langenud miinimumini, märgatavalt allapoole esialgseid eesmärke. Hiljuti loodud konkurentsivõime komiteed võiksid kasutada enda käsutuses olevaid vahendeid, et anda märkimisväärne panus piirkondade arengutaseme ühtlustamisse.

2.1.8

Euroopa kodanikel ning majanduses, sotsiaalvaldkonnas ja valitsusvälises sektoris osalejatel puuduvad tulevikuväljavaated, nad on eemaldunud poliitilistest protsessidest ja pöördunud üha enam sissepoole. Nad tajuvad Euroopa Liitu jäiga institutsioonina, kellel puudub paindlikkus ja uuenemissuutlikkus.

2.1.9

Euroopa Liit on eelkõige arenguvaldkonnas tegutsemise madala tulemuslikkuse ja institutsioonilise süsteemi nõrkuse tõttu võimetu koondama vahendeid, mida tal on vaja saavutamaks oma eesmärke, mis on pealegi killustunud.

2.1.10

Puudub ühtne tulevikuvisioon, poliitiline tahe või juhtimissuutlikkus. Koordinatsioonimeetod on ebapiisav ja aegunud, õiguslikel vahenditel puudub igasugune mõju või on neid keeruline kasutada, organisatsioonide osalemine ja ühiskondlik toetus on nõrk ja seda eelkõige puuduliku teabevahetuse tõttu.

2.1.11

Euroopa Liidu pikaajaline arengustrateegia aastani 2020 ei ole enam piisavalt tulevikku suunatud ega realistlik ning on lisaks killustunud ega suuda juhtida kehtiva metodoloogilise raamistiku protsesse. Tänu COP21-l heakskiidetud 17 peamise säästva arengu eesmärgi arvessevõtmisele on Euroopa Komisjonil samal ajal õnnestunud alustada ulatusliku ja pikaajalise strateegia raames juhtimissüsteemide ja -vahendite analüüsiga.

2.2.1

Sellega seoses on Euroopa Komisjoni uus koosseis pannud Euroopa Parlamendi toetusel aluse uuele majandusliku arengu paradigmale. Sellised seatud eesmärgid nagu töökohtade loomine ja majanduskasvu edendamine, Euroopa ühtse turu lõpuleviimine, majandusliku reguleerimise süsteemi lihtsustamine, ELi prioriteetsete arengusuundade konsolideerimine, energiaturg, toetus investeeringutele digitaalsel turul ja teenuste osas, intelligentsete ja füüsiliste võrkude prioriteetsus Euroopa ühendamisel ning keskkonnavastutuse tugevdamine võivad anda uue olulise tõuke majandusele.

2.2.2

Euroopa poolaasta ja selle osad moodustavad süsteemi, mis väljub pelgalt majandusjuhtimise raamest. Euroopa poolaasta mehhanismi raames oleks asjakohane tugevdada pikaajaliste sotsiaalsete ja keskkonna eesmärkide rolli.

2.2.3

Prioriteetne programm, mille eesmärk on konsolideerida täielikult euroala rahandussüsteemi, ei ole ühest küljest piisavalt hea ja teisest küljest tugevdab see reaalset hirmu, et Euroopa riikide vaheline lõhe süveneb veelgi. Euroopa tasandi arengueesmärgid võiksid vähendada kahel kiirusel areneva Euroopa tegutsemisvõimetust.

2.2.4

Hetkel määravad arenguprotsesse kaks ulatuslikku, äärmiselt erinevat majandus- ja finantsvahendite kogu, mis mõlemad alluvad eri menetlusele. Vaja on suurendada nende kogude vastastikust täiendavust juba eesmärkide koordineerimise etapist alates.

2.2.5

Esimese kogu moodustavad tavapärased Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, mis on sätestatud aluslepingutes ning mille eesmärk on sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine. Need fondid esinevad investeeringu- ja arenguabi kujul, neid uuendatakse pidevalt, kuid nende olemus jääb samaks, olles kättesaadavad tänu liikmesriikide osamaksetel põhinevate ELi eelarvevahendite ümberjaotamisele. Mõnel juhul ei hinda abisaajad piisavalt kõnealuste vahendite tõelist väärtust, väites, et neil on sellisele abile õigus. Kuni aastani 2020 kestva perioodi vahekokkuvõtte tegemisel tuleks vastu võtta uued eeskirjad, et hõlbustada eespool mainitud vastastikuse täiendavuse edendamist.

2.2.6

Teist vahendite kogu kujutab endast Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mille abil tuleks viia ellu uus Junckeri plaan. Tegu on uue turupõhise finantsvahendiga, mis annab võimaluse toetada riskikapitali, koondades avaliku sektori, panganduse ja erasektori vahendid, ning saadaolevaid summasid on võimalik ka suurendada. Kehtestatud juhtimismehhanismist peab saama arengupõhise juhtimise põhielement. Nende kahe rahastamissüsteemi ühtlustamine peaks toimuma ka iga liikmesriigi tasandil.

2.2.7

Võrreldes nende rahastamissüsteemidega on teised hästi toimivad rahastamisvahendid komplekssed ja kohandatud oma ülesannetele, aga nende ulatus on piiratud ja seotud konkreetsete eesmärkidega. Euroopa projekti raamistikku tuleks koordineerida tihedalt ja süstemaatiliselt.

2.2.8

Siiani ei ole rakendatud väheseid, omavahel ühendamata otseseid vahendeid, mis võivad edendada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmist ja parandada koordineerimist. Selliste vahendite puudumise korral võib aga tekkida küsimus, kas ELi arengut on võimalik koordineerida piisavalt hästi. Seega on asjakohane, et erinevate vahendite vastastikuse mõju kavandamine oleks samuti uue, 2020. aasta järgse perioodi kava ülesannete seas.

2.2.9

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde reguleeriva mitmeaastase finantsraamistiku 11 temaatilist eesmärki ja Junckeri kava 10 peamist eesmärki – mis omavahel kattuvad vaid väga hägusalt – ning neid reguleerivad õigus- ja finantseeskirjad aitavad praegu kaasa strateegia „Euroopa 2020“ elluviimisele. Nendele lisanduvad 17 COP21 jätkusuutlikkuse kriteeriumid, mis on määravad tegurid tulevikus. 2020. aasta järgse perioodi meetmete kavandamise raames võetud ülesanded peaksid põhinema vähestel selgetel ja täpsetel eesmärkidel.

2.2.10

Hetkel on eesmärkidega seotud eri mehhanismide, mitmesuguste tähtaegade ning algus- ja lõpukuupäevade tagajärjel olukord selline, et ükski eesmärk ei ole läbipaistev ega arusaadav või hõlpsalt kontrollitav majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate ning kodanikuühiskonna poolt. Erinevate eesmärkide koostoime ja vastastikuse mõju puudumine vähendab oluliselt vahendite ja investeeringute tõhusust. Sünergiat Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja uuendatud strateegia „Euroopa 2020“ vahel tuleb süvendada uue ELi strateegia väljatöötamise teel aastateks 2030–2050 (Euroopa projekt).

2.2.11

Kuigi struktuurifondidega kaasnevad väga bürokraatlikud ettevalmistamise, rakendamise, kontrolli ja analüüsi nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud mehhanismid ning ELi tasandil on mitu asutust nende üle järelevalve teostamiseks ja rakendamiseks, jääb hiljuti loodud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi uus juhtimismehhanism väljapoole Euroopa Komisjoni pädevusala ning selle uus organisatsiooniline struktuur põhineb finants- ja investeerimiskeskkonnaga seotud vajadustel. Nende kahe olulise struktuuri koordineerimiseks on vaja üht strateegilist vahendit ja uut juhtimissüsteemi (2).

2.2.12

Uue arengupõhise juhtimissüsteemi rajamine võib tuua kaasa vajaduse suurema koordineerimise ja avatud koostöö järele asjaomaste poolte vahel.

2.2.13

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusamaks ning tulemuslikumaks muutmiseks on vaja tugevdada partnerluse institutsioonilist ülesehitust ja avada see osalemisõiguse alusel kõigile eurooplastele. Euroopa kodanikele peab seega olema tagatud juurdepääs asjaomasele teabele ning võimalus osaleda kavandamis- ja rakendusotsustes. Neil peab samuti olema võimalik avaldada oma arvamust kavandatavate programmide, hangete ja hindamisaruannete kohta.

3.1

Komitee on juba käsitlenud partnerluse põhimõtet ja esitanud mitmes asjaomases arvamuses üksikasjalikud soovitused.

3.1.1

Komitee 2010. aastal vastuvõetud arvamuses (3) rõhutati, et kehtivad õigusaktid jätavad partnerluspõhimõtte riigi tasandil tõlgendamiseks ikka veel liiga suure vabaduse ning et Euroopa Komisjonil kui partnerluspõhimõtte kaitsjal peaks olema palju tugevam ja ennetavam roll. Lisaks on komitee jaoks määrava tähtsusega, et tehnilise abi vahendid tehtaks partneritele kättesaadavaks kõigis rakenduskavades. Komitee toetab ka tagasipöördumist sotsiaalsele innovatsioonile ja kohalikule arengule suunatud programmide juurde.

3.1.2

2012. aastal vastuvõetud arvamuses (4) avaldas komitee toetust Euroopa Komisjoni algatusele viia sisse Euroopa partnerluse toimimisjuhis. Komitee jagas selles organiseeritud kodanikuühiskonna muret partnerluse põhimõtte rikkumise pärast ja soovitas kehtestada partnerluskontrolli süsteem, mida juhivad partnerid ise. Samuti soovitas ta seada toimimisjuhise nõuetekohase rakendamise liikmesriikide partnerluslepingute sõlmimise eeltingimuseks ning ergutada seda rahaliselt rakenduskavade jaoks ette nähtud vahendite abil. Komitee kordas oma soovitusi partnerluse suutlikkuse suurendamiseks.

3.2

Ühtekuuluvuspoliitikaga seotud õigusaktides nähakse ette juhtimispõhimõtteid ja häid tavasid sisaldava Euroopa partnerluse toimimisjuhise sisseviimine.

3.3

Euroopa partnerluse toimimisjuhise käivitamisel saadud kogemused osutavad, et mõni riik rakendab juhise sätteid vaid formaalselt riikliku programmitöö raames või Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise struktuuri kujundamisel.

3.4

Mitmes riigis ei antud partneritele asjaomaste dokumentide kohta oma arvamuse kujundamiseks piisavalt aega. Neid ei kaasatud tõeliselt oluliste strateegiliste otsuste tegemisse, mh prioriteetide määratlemise või rahalise toetuse küsimustes. Aktiivse osalemise toetamiseks ei viidud teavitamise või osalemise võimaldamiseks sisse ühtki erimehhanismi või -vahendit.

3.5

Mitme VVO läbiviidud analüüside (5) tulemused osutasid paljudes riikides, et järelevalvekomiteede töös osalevate partnerite esindajate valimisel järgiti küll formaalselt nõudeid, kuid esindatus ja temaatiline kaetus ei olnud alati tagatud. Teabevahetus korraldusasutuste ja järelevalvekomiteede liikmete vahel oli puudulik.

3.6

Nõnda ei pääsenud valdkondadevaheliste küsimuste eest vastutavad asutused, näiteks keskkonnaministeeriumid, üldse paljudesse asjaomastesse järelevalvekomiteedesse. Korraldusasutused ei näita üles huvi kaasata kodanikuühiskonna partnereid, kes esindaksid valdkondadevahelisi põhimõtteid projektikonkursside kavandamise ja ettepanekute hindamise käigus.

3.7

Mitmes riigis jäävad katsed partnerite suutlikkust tugevdada pinnapealseks. Tegelikult piirduvad need suures osas koolituste ja reisikulude hüvitamisega ning Euroopa partnerluse toimimisjuhise mitu ettepanekut, nt võrgustike arendamise ja koordineerimise või ka partnerite tõhusat osalemist tagavate ekspertide kulude katmise kohta, jäävad lihtsalt tühjadeks sõnadeks.

3.8

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid ei ole eelarveperioodi esimeses pooles pööranud piisavat tähelepanu kogukonna juhitud kohaliku arengu meetodi vahendite kasutamisele.

3.9

Komitee on seisukohal, et partnerlustavadele tuleb anda üldine hinnang. Hindamise käigus on samuti vaja analüüsida kavandamismenetluse ja rakendamise institutsioonilise struktuuri sisseviimist ning teha kindlaks, mil määral aitab kehtiv õiguslik süsteem kaasa tõhusale partnerlusele. Partnerid tuleks hindamisprotsessi aktiivselt kaasata.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/7

Raportöör:

Adam ROGALEWSKI

1.1

Euroopas on tarvis alustada arutelu peredes elavate hooldustöötajate tehtava hooldustöö ühtse kutsealase määratluse kehtestamise üle, tunnustades seda koduhooldusena ühe vormina. Peredes elavate hooldustöötajate tehtava hooldustöö määratlus peaks hõlmama nende töötajate (palgatöötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad) töökorraldust, kes elavad erakodudes, kus nende peamine töö on eakate ja puuetega inimeste hooldamine. Peredes elavaid hooldustöötajaid tuleks sõltumata nende staatusest palgatöötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana käsitada pikaajalise hoolduse süsteemi osana. Ühtse kutsealase määratluse kehtestamise eesmärk on tunnustada peredes elavate hooldustöötajate olemasolu Euroopa tööturul ning parandada nende poolt pakutava pikaajalise hoolduse teenuste kvaliteeti.

1.2

Poliitikakujundamiseks teabe pakkumiseks peaks Eurostat koguma piisavaid andmeid peredes elavate hooldustöötajate kohta.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima selliste töötajate olukorda, sh nende arvu, kodakondsust, rändestaatust, piiriülest liikuvust, tõhusat kaasatust töö- ja sotsiaalkaitsesüsteemidesse, töö- ja sotsiaaltingimusi ning kvalifikatsioone, samuti nende tegelikku ja võimalikku panust Euroopa majandusse.

1.4

Komitee rõhutab, et peredes elavaid hooldustöötajaid tuleks kohelda sarnaselt teiste hooldusvaldkonna töötajatega. See tähendab, et nad tuleks hõlmata sarnase kaitse alla: piirangud tööajale (sh valvesolek) ja kaitse näilise tegutsemise vastu füüsilisest isikust ettevõtjana. Peredes elavaid palgatöötaja staatuses hooldustöötajaid ei tohi välja jätta ELi ja liikmesriikide asjaomaste tööhõivealaste eeskirjade kohaldamisalast, sh õiglane tasu, tervisekaitse ja ohutus, sotsiaalkindlustus ning ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste vabadus.

1.5

Tööjõu nappust pikaajalise hoolduse valdkonnas Euroopas tuleks käsitleda positiivselt, kindlustades inimväärse töötasu ja -tingimused, ületades investeeringute nappuse, tagades vaba liikumise põhimõtte järgimise, kõrvaldades tõkked, mis takistavad töötajatel oma tööõigusi kasutada, ning luues rändajatele võimalused juurdepääsuks ametlikule tööhõivele.

1.6

Komitee palub Euroopa Liidul teha tihedat koostööd liikmesriikidega, et kooskõlastada peredes elavate hooldustöötajate tööjõu pakkumist ja liikuvust eesmärgiga parandada sektori üldist suutlikkust kvaliteetsete hooldusteenuste osutamisel. Konkreetsed meetmed võiksid hõlmata järgmist:

Lisaks tuleb märkida, et komisjoni ettepanek Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ei sisalda ühtegi viidet peredes elavate hooldustöötajate olukorrale. Euroopa sotsiaalõiguste samba ettevalmistamise edasises töös tuleks arvesse võtta peredes elavate hooldustöötajate sotsiaalseid õigusi. Selle kohta koostab komitee praegu arvamust.

1.7

Liikmesriigid peaksid tagama hooldusteenuse kasutajate ja töötajate, sh peredes elavate hooldustöötajate õiguste kaitse. Konkreetsed meetmed võiksid hõlmata järgmist:

1.8

Komitee rõhutab, et peredes elavate hooldustöötajate hooldatavate patsientide rahaline toetamine tuleb tagada asjakohaste pikaajaliste ja jätkusuutlike avalike investeeringute kaudu.

1.9

Ametiühingud, tööandjad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleb kaasata poliitika planeerimisse liikmesriigi ja ELi tasandil. Sotsiaalset ja kodanikuühiskonna dialoogi tuleks edendada kõigi sidusrühmadega kõigil tasanditel.

1.10

Komitee peaks aktiivselt edendama ELi poliitikameetmete väljatöötamist, mille eesmärk on hooldustöötajate, hooldusteenuse kasutajate ja nende perekondade toetamine, korraldades muu hulgas Euroopas peredes elavate hooldustöötajate tehtava hooldustöö tulevikku käsitleva konverentsi.

2.1

Tervishoiusektori tööjõupuudus on nn tiksuv pomm. Kriis jätkub (3) ning tööjõupuudus suureneb, kui ei võeta kohaseid poliitikameetmeid. Juba 1994. aastal nimetas komisjon hooldussektorit strateegiliseks valdkonnaks. 2010. aastal hoiatas komisjon, et 2020. aastaks on puudu kaks miljonit tervishoiutöötajat, kui ei võeta kiireid meetmeid tööjõu nappuse (kuni miljon töötajat pikaajalise hoolduse sektoris) leevendamiseks (4).

2.2

Peredes elavad hooldustöötajad moodustavad arvuliselt suure, kuid siiski ebasoodsas olukorras oleva osa pikaajalise hoolduse sektori tööjõust. Nad on suure liikuvusega ja asuvad sektori tööjõuhierarhia allosas. Peredes elavad hooldustöötajad on sageli kõrvale jäetud pikaajalise hoolduse sektori planeerimisest ELi ja liikmesriigi tasandil.

2.3

Peredes elavate hooldustöötajate täpne arv ei ole teada andmete puudumise tõttu; nad jäävad andmete kogumise süsteemides sageli arvesse võtmata. Vähe tunnustatud ja halvasti tasustatud hoolekande valdkonna tööjõu kontekstis on peredes elavad hooldustöötajad jäänud liiga kauaks poliitikakujundajatele nähtamatuks.

2.4

Peredes elavaid hooldustöötajaid on kõigis liikmesriikides. Paljud neist on kolmandatest riikidest pärit rändajad, teised aga Euroopa kodanikud, kes töötavad oma koduriigis või välismaal. Mõni töötab ebaseaduslikult kui dokumentideta rändaja ning teised on seotud korduv- või ajutise rändega. Paljud neist töötavad ebakindlates töötingimustes, sh näiline tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana.

2.5

Kuna praegu ei ole peredes elavate hooldustöötajate kohta kutsealast määratlust, on nende olukord võrdsustatud koduabilistega (5). Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel moodustavad majapidamistööd, sealhulgas hooldustöö, 5–9 % kogu tööhõivest tööstusriikides (6).

2.6

Mõni liikmesriik on alustanud dokumentideta rändajatest hooldustöötajate ametlikuks muutmist ja kaasamist, allkirjastades ILO konventsiooni nr 189.

2.7

Komitee on juba panustanud poliitikakujundamisse pikaajalise hoolduse valdkonnas, koostades arvamusi koduabiliste tööõiguste, (7) sotsiaalsete investeeringute vajaduse (8) ning pikaajalise sotsiaalhoolduse ja deinstitutsionaliseerimise (9) kohta. Käesolev arvamus tugineb kõnealustele seisukohtadele, keskendudes peredes elavate hooldustöötajate erilisele olukorrale.

3.1

Koduhoolduse ulatuse laienemist mõjutavad suurenev soov hooldusteenuse järele oma kodus, hoolekandeasutuste liigne kulukus paljude jaoks ja piisavate investeeringute puudumine hoolekandesektori taristusse.

3.2

Enamikus riikides võetud kokkuhoiumeetmed vähendasid pikaajalise hoolduse valdkonna piiratud taristut ja tööjõu pakkumist. Komitee usub, et investeerimist pikaajalisse hooldusesse tuleb käsitleda positiivselt: see on majanduslik võimalus ning esmatähtis valdkond töökohtade loomiseks, perede sotsiaalseks toetamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks. Sektorisse tehtavad investeeringud suurendavad tööjõus osalemise määra ja pakuvad võimalikku väljapääsu majanduskriisist (10).

3.3

Paljudes liikmesriikides valitseb hooldustöötajate puudus. Peredes elavate nii seaduslike kui ka dokumentideta hooldustöötajate värbamine leevendab tööjõu nappust pikaajalise hoolduse sektoris. Eelkõige sõltuvad väga suurel määral peredes elavatest hooldustöötajatest Lõuna-Euroopa riikide hoolekandesüsteemid. Itaalias moodustavad peredes elavad hooldustöötajana töötavad rändajad ligikaudu kolm neljandikku koduhoolduse valdkonna tööjõust (11).

3.4

Kesk- ja Ida-Euroopa riike mõjutab tööjõupuudus hooldussektoris samamoodi kui suurenev nõudlus hooldusteenuste järele Lääne-Euroopas. Näiteks Poola pakub arvukalt peredes elavaid hooldustöötajaid teistele riikidele, vaatamata tööjõupuudusele kodumaises hooldussektoris. Kõnealust nappust leevendatakse Ukrainast ja teistest ELi-välistest riikidest Poolasse saabuvate töötajate abil.

3.5

Kuigi üha enam teadvustatakse hoolekandesektori tähtsust majandusliku jõukuse saavutamisel, on peredes elavate hooldustöötajate hooldustöö panus Euroopa majandusse määratlemata ja seda tuleks käsitleda kogu Euroopat hõlmavate uuringute raames.

3.6

Paljud Euroopa naised on survestatud olukorras, kus nad peavad hoolitsema nii oma vanemate kui ka laste eest. Selleks kasutavad nad üha enam tasulist hooldusteenust. Üleilmastuva hooldustöö tagajärjeks on ülemaailmsete hoolekandeahelate esilekerkimine (12). Rändajatest hooldajad, kes liiguvad tööga seotud põhjustel, vajavad sageli hooldajaid oma pereliikmete jaoks, kasutades selleks sageli veelgi vaesematest riikidest pärit hooldajaid.

4.1

Peredes elavate hooldustöötajate madal staatus tuleneb soopõhisest arusaamast, mille kohaselt hooldustöö on madalat kvalifikatsiooni eeldav naistetöö. Seda arvamust toetab ka sisserändajatest naiste struktuurne tõrjutus. Erinevates tööjõualastes uuringutes on koduabilisi liigitatud madala kvalifikatsiooniga või kvalifitseerimata tööjõuks. Siiski omab märkimisväärne hulk peredes elavaid hooldustöötajaid oskusi ja kvalifikatsiooni, mis tulevad aastatepikkustest kogemustest või tunnustamata ametlikest koolitus- ja sertifitseerimisprogrammidest. Enne tööleasumist peavad peredes elavad hooldustöötajad sageli tõendama oma hooldusalaseid kogemusi ja kvalifikatsioone, kuid need nõudmised ei kajastu nende töötingimustes.

4.2

Paljud peredes elavad hooldustöötajad seisavad silmitsi reguleerimata töökorraldusega ja paljud töötavad ebaseaduslikult. Sageli ei saa nad kasutada oma tööõigusi ja nad langevad ärakasutamise ohvriks. Tingimused võivad sarnaneda tänapäevase orjusega: töötajaid on võimalik isoleerida, nad on vägivalla ja kuritarvitamise ohvrid, sunnitud töötama ööpäev läbi ning neil puuduvad elementaarsed elutingimused, nagu isiklik eluruum. Teised hoopis tegutsevad näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjatena. Paljudel juhtudel ei ole töö- ja muudel riiklikel inspektsioonidel ning ametiühingutel juurdepääsu hooldustöötajate töökohtadele (st kodudesse).

4.3

Meetmeid peredes elavate hooldustöötajate reguleerimiseks ja seadustamiseks tuleb toetada, et tagada seaduslik lahendus hoolekandesektoris töötamiseks. Sellisel lähenemisviisil on pretsedent: Hispaanias ja Itaalias on alates 2002. aastast seadustatud ligikaudu 500 000 dokumentideta koduabilist (13). Tarvis on välja töötada töörände poliitika meetmed, mis võimaldaksid kolmandate riikide kodanikel regulaarselt hooldussektoris töötada, tagades võrdse kohtlemise ja õiguse vahetada tööandjat.

4.4

Peredes elavad hooldustöötajad moodustavad ühe kõige liikuvama osa pikaajalise hoolduse sektori tööjõust. Paljud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest pärit peredes elavad hooldustöötajad on keskealised naised, kel on omal perekondlikud kohustused (14). On tavaline, et Kesk- ja Ida-Euroopast pärit peredes elavad hooldustöötajad töötavad kuni kolm kuud korraga Lääne-Euroopa riikides ja pöörduvad seejärel oma kodumaale tagasi.

4.5

Peredes elavate kvalifitseeritud hooldustöötajate ränne vastuvõtvasse riiki tähendab päritoluriikide jaoks olulist tööjõu väljavoolu. Kui vastuvõtvas riigis töötajate kvalifikatsiooni ei tunnustata, on tegemist sotsiaalse ja majandusliku kahjuga ajal, mil Euroopa ja ülemaailmses tervishoiusektoris valitseb üldine tööjõu nappus.

4.6

Kõik need asjaolud tunnistavad tõsiasja, et peredes elavate hooldustöötajate õigused ei ole kehtivate õigusraamistike alusel ELi ja liikmesriikide tasandil piisavalt kaitstud.

4.7

Liikmesriigid peaksid julgustama ja toetama peredes elavaid hooldustöötajaid ebaseadusliku töö vältimisel.

5.1

Hooldusteenuse kasutajatel ja nende perekondadel on raske hooldustöötajaid leida. Enamikul juhtudel värvatakse hooldajaid perekonna või sõprade mitteametlike võrgustike kaudu. Sageli puudub sellistes tingimustes palgatud hooldaja töö kvaliteedi suhtes garantii. Perekonnad on sageli olukorras, kus neil puuduvad selged juhised, kuidas hooldajaid seaduslikult tööle võtta.

5.2

Hooldusteenuse kasutajad ja nende perekonnad peaksid saama riigilt asjakohast tuge. Lühiajaliselt peaks see hõlmama teavituskampaaniat ja jätkuvat toetust peredes elavate hooldustöötajate tööhõive ja sotsiaalkindlustuse õiguste valdkonnas. Pikemas perspektiivis peaksid liikmesriigid astuma samme järelevalve ja vahendaja olemasolu tagamiseks, et aidata hooldusteenuse kasutajatel leida peredes elavad hooldustöötajad.

5.3

Hooldusteenuse kasutajatele ja nende perekondadele tuleks vastavalt nende vajadustele pakkuda tugiteenuseid, mis hõlmavad koduhooldusteenuseid osalise või täisaja alusel. Kogu hooldustöö korraldus peab palgatöötajatele või füüsilisest isikust ettevõtjatele tagama inimväärsed tingimused.

5.4

Hooldusteenuse kasutajaid ja nende perekondi tuleks ka julgustada võtma peredes elavate hooldustöötajate vajadusi rohkem arvesse ning kohtlema neid töötajatena, keda tuleb tunnustada ja kel on omad õigused. Hooldustöö on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga raske. Peredes elavatele hooldustöötajatele tuleks tagada korralik majutus ja isiklik ruum ning palgatöötajate puhul tuleb austada nende tööaja piiranguid (sh valvesolek).

5.5

Samaaegselt tuleks austada hooldusteenuse kasutajate õigust piisavale hooldusele. See puudutab eelkõige haavatavaid ja erivajadustega isikuid, näiteks dementsust põdevaid inimesi.

6.1

Suur hulk väikeettevõtjaid (sh renditöö agentuurid) tegutsevad üha aktiivsemalt peredes elavate hooldustöötajate hoolekande sektoris. Selle kõrval eksisteerib ka peaaegu reguleerimata mitteametlik sektor.

6.2

Hooldussektor saab anda panuse inimväärsete töökohtade loomisse eramajapidamistes ja Euroopa majanduskasvu. Kvaliteetset hooldusteenust on võimalik tagada vaid kvaliteetsete töökohtade abil.

6.3

Puuduvad sätted peredes elavate hooldustöötajate piiriülese tööhõive valdkonnas võimaldavad teatud ettevõtjatel pakkuda sama töö eest madalamaid hindu. See edendab sotsiaalset dumpingut. Eriti ilmne on see Poola ja Slovakkia agentuuride puhul, kes vahendavad peredes elavaid hooldustöötajaid Lääne-Euroopasse (15). Kõlvatu konkurentsi püsimine kahjustab nii töötajaid, tööandjaid kui ka Euroopa majandust.

7.

7.1

Kogukondlikud organisatsioonid ja usurühmad (16) etendavad avaliku ja erasektori tööandjate kõrval keskset rolli hooldusteenuse osutamisel eri tasanditel. Paljud kogukonnapõhised organisatsioonid on aidanud kaasa peredes elavate rändajatest hooldustöötajate seadustamisele (17).

7.2

Siiski ei ole toetus hooldusele paljudes liikmesriikides piisav. Hiljutise majanduskriisi tagajärjel on hooldusteenustesse investeerimine vähenenud kogu Euroopas. See on hooldusteenuste kvaliteeti ja töötingimusi negatiivselt mõjutanud.

7.3

Tervishoiuteenuse osutajate organisatsioone tuleks piisavalt rahastada, et rahuldada kasvavat nõudlust hooldusteenuste järele. Nende kogemusi arvestades tuleks neid kaasata tõelisesse sotsiaalsesse ja kodanikuühiskonna dialoogi, mis moodustaks aluse valdkonnapõhistele eeskirjadele, kuidas korraldada ja osutada hooldusteenuseid.

8.1

Rootsi on hea näide kvaliteetse hooldusteenuse osutamisest, millesse on kaasatud kõik sidusrühmad. Kõnealune süsteem rajaneb suurel avaliku sektori toetusel, mida rahastavad maksumaksjad (18). Vautšerite süsteem, nagu Prantsusmaal ja Belgias, on aidanud kaasa majapidamisteenuseid osutavate töötajate staatuse ametlikuks muutmisele ning mõningatel juhtudel ka nende töötingimuste paranemisele. Mis puutub Belgiasse, siis hooldustöö ei kuulu sellesse süsteemi (19).

8.2

Austria on välja töötanud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate peredes elavate hooldustöötajate süsteemi, et katta vajadus pikaajalise hoolduse järele, ning kehtestanud õiguslikud nõuded kvaliteedi ja teenuse osutamise raamtingimuste suhtes. 2015. aastal tehti täiendavaid parandusi kvaliteedistandardite ja läbipaistvuse valdkonnas. Austria elanikkond kasutab laialdaselt kõnealust süsteemi, kuid Austria ametiühingud on siiski väljendanud kriitikat, et see õõnestab tööhõivestandardeid.

8.3

Kuna parimate tavade mudelid kvaliteetse hooldusteenuse osutamiseks ei ole kõigile liikmesriikidele täielikult ülekantavad, tuleks kõiki tasandeid hõlmav ja kõiki sidusrühmi kaasav terviklik lähenemisviis kooskõlastada Euroopa tasandil.

8.4

Komitee on veendunud, et Euroopa Liit peaks jälgima peredes elavate hooldustöötajate vahendamist ja liikuvust Euroopas ning toetama lähenemisviise, mille eesmärk on sektori üldise suutlikkuse parandamine kvaliteetse hooldusteenuse pakkumisel ja inimväärsete töökohtade loomisel.

8.5

Hooldustöötajate nappuse küsimus Euroopas tuleb seada esikohale ELi poliitilises tegevuskavas. Tähelepanu tuleb pöörata peredes elavatele hooldustöötajatele, kes on praeguses poliitikas suuresti tähelepanuta jäänud.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/14

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1

Bioloogilise mitmekesisuse poliitika Euroopa Liidus on klassikaline näide murtud lubaduste poliitikast Euroopa ja riigi tasandil ja seda vaatamata asjaolule, et poliitikaga määratleti igati õigesti probleemid ning loodi ka vajalikud meetmed.

1.2

Komitee rõhutab komisjoni seisukohti seoses bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähtsusega, mis on võrreldav kliimamuutuste leevendamise omaga. Bioloogilise mitmekesisuse puhul ei ole küsimus pelgalt looma- ja taimeliikide säilitamises, vaid otseselt inimkonna eksistentsi eeldustes.

1.3

Komitee nõuab linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi järjekindlat ja viivitamatut rakendamist. Ka veepoliitika raamdirektiivi järjekindel ja viivitamatu rakendamine annaks komitee arvates märkimisväärse panuse bioloogilise mitmekesisuse kaitse tõhustamisse.

1.4

Liikmesriikidel tuleb lõpuks kindlaks määrata Euroopa Liidu õiguse rakendamisest tulenev konkreetne rahastamisvajadus ja komisjon peab eraldama vajalikud vahendid. Kuna Natura 2000 rahastamist ühenduse vahenditest – eeskätt Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist – võib pidada suuresti läbikukkunuks, nõuab komitee eraldi eelarverubriigi loomist, mis peab olema kasutatav Natura 2000 võrgustiku rahastamiseks.

1.5

Komitee nõuab sidususe tagamist kõigi nende poliitikavaldkondade vahel, mis mõjutavad bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Sellega seoses eeldab komitee, et juba „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade“ vahehindamist ja ühise põllumajanduspoliitika võimalikku vahehindamist kasutatakse selleks, et ÜPP annaks tulevikus sihipärasema panuse bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisse. Komitee arvamuse kohaselt on selleks praegu vajalik muudatus ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade ulatuses ja kvaliteedis.

1.6

Sõnaselgelt tervitatakse rohelise taristu tugevdamist. Komitee kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja sidusa rohelise taristu strateegia ja seda ellu viima. Lisaks peaks EL seadma rohelise taristu üleeuroopalised võrgud (TEN-G) investeerimisprioriteediks. Ka selleks on pakiliselt vajalikud sihtotstarbelised vahendeid.

1.7

Komisjoni talitused, keskkonnanõukogu, Euroopa Parlament, Euroopa Regioonide Komitee ja samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt tuvastanud ja kritiseerinud vasturääkivusi ELi poliitikas, ent viimastel aastatel ei ole selles osas sisuliselt midagi muutunud. Kui aga ELi oma ettepanekuid bioloogilise mitmekesisuse probleemide lahendamiseks ei võeta tõsiselt ega rakendata, siis ei ole ka midagi üllatavat selles, kui a) soovitud tulemused jäävad saavutamata ning b) asjaomaste osapoolte seas ja ühiskonnas tervikuna võtab maad järjest süvenev pettumus.

1.8

Seepärast tuleb mitmesuguseid ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiaid ja programme aastatest 1998, 2001, 2006 ja 2010, milles neid probleeme on tabavalt kirjeldatud ning sobivad vahendid välja toodud, pidada tagantjärele suuresti kasutuks, sest nendega ei suudetud ellu viia poliitilist lubadust ja peatada ühiskonna põhjustatud bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.

1.9

Seetõttu nendib komitee veel kord (nagu juba paljudes varasemates arvamustes ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika kohta), et on olemas õiguslik alus, ent puudub poliitiline tahe. Olemasolevat õiguslikku alust ei ole vaja muuta.

2.1

Pärast seda, kui 1998. aastal vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse strateegias (1) sedastati, et Euroopa Liidu rikkalik bioloogiline mitmekesisus on sajandite jooksul inimtegevuse tagajärjel järk-järgult vähenenud ning et viimaste aastakümnete jooksul on see mõju omandanud tohutud mõõtmed, sõnastati 2001. aastal Euroopa Ülemkogus vastu võetud säästva arengu strateegias (nn Göteborgi strateegia) bioloogilise mitmekesisuse valdkonna selged eesmärgid, nimelt peatada ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine aastaks 2010 ning hoolitseda elupaikade ja looduslike ökosüsteemide taastamise eest.

2.2

Selle eesmärgi elluviimiseks avaldati 2001. aastal bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (2). 2006. aasta mais järgnes veel üks bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava (3), mis aga sisuliselt vaevu erines oma eelkäijast.

2.3

2010. aasta märtsis pidid Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid tunnistama, et nad ei suuda oma 2001. aastal antud lubadust täita, seda vaatamata mitmele tegevuskavale, mida komitee oli alati pidanud õigeks ja sihipäraseks.

2.4

Seepeale võeti komisjoni teatise „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat“ (4) alusel vastu veel üks uus teatis „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020“ (5), milles aga põhimõtteliselt vaid korrati varasemate tegevuskavade vanu nõudmisi ja vahendeid, lükates algselt 2010. aastaks seatud eesmärgid edasi aastani 2020.

2.5

Selles sedastati optimistlikult, et „ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia [---] aitab ELil saavutada oma bioloogilise mitmekesisuse eesmärke ja täita rahvusvahelisi kohustusi“.

2.6

Komitee võttis seisukoha ja esitas kriitilisi märkusi ka selle strateegia (6) kohta. Muu hulgas väljendas ta tõsist muret selle pärast, et „[p]oliitikutel ei ole seni olnud jõudu või siis tahet viia ellu aastaid hädavajalikuks tunnistatud meetmeid, kuigi teatises selgitatakse korduvalt, et ühiskond ja majandus võidaksid mõlemad võrdselt rangemast bioloogilise mitmekesisuse poliitikast. Liikmesriigid ei ole täielikult rakendanud isegi ELi-keskseid looduskaitsedirektiive, ja seda 32 või vastavalt 19 aastast pärast nende jõustumist!“

2.7

Komitee jaoks jäi tollal „selgusetuks, kuidas on võimalik jagu saada senisest poliitilise tahte puudumisest. Selles osas ei kujuta esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegia endast tegelikku edasiminekut. Ministrite nõukogus kõnealuse teatise üle peetud senised arutelud näitavad, et ollakse endiselt veel väga kaugel bioloogilise mitmekesisuse poliitika sidumisest teiste poliitikavaldkondadega“.

2.8

Juba siis oli komitee arvates ülimalt oluline, et tookord eelseisnud poliitilistes reformiprotsessides (nt kalandus-, põllumajandus-, transpordi-, energia- ja ühtekuuluvuspoliitikas) luuakse tihe seos bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga. Komitee nägi seejuures ikkagi veel suuri puudujääke ning nentis seetõttu, et „komisjon peab võtma oma bioloogilise mitmekesisuse strateegiat tõsisemalt!“.

2.9

Kõigest neli aastat hiljem on ELi uues bioloogilise mitmekesisuse strateegias sõnastatud väitest, mille kohaselt on õige suund leitud ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele on lõpuks võimalik piir panna, vähe järele jäänud. See tuleb väga selgelt esile bioloogilise mitmekesisuse strateegia vahehinnangust (7).

3.1

Strateegia ise hõlmab kokku kuut selgelt määratletud eesmärki ja 20 meedet. Vahehinnangus märgitakse järgmist.

3.1.1

1. eesmärk („peatada kõigi ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liikide ja elupaikade seisundi halvenemine ning parandada seda oluliselt ja mõõdetavalt“): tehtud on küll mõningaid edusamme, kuid need on eesmärgi saavutamiseks liiga aeglased. Eelkõige on puudulik Natura 2000 merealade võrgustiku väljaarendamine, Natura 2000 alade tõhusa majandamise tagamine ning Natura 2000 võrgustiku toetamiseks vajaliku rahastamise tagamine. Ja kui ka Natura 2000 maismaavõrk on vahepeal peaasjalikult lõpule viidud, siis 2012. aastal oli üksnes 58 % Natura 2000 aladest olemas majandamiskava või arendamisjärgus majandamiskava.

3.1.2

2. eesmärk („2020. aastaks säilitatakse ja parandatakse ökosüsteeme ja nende teenuseid: selleks luuakse roheline taristu ning taastatakse vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemidest“): seni võetud meetmetega ei ole „[s]iiski … suudetud ökosüsteemiteenuste vähenemist veel peatada“.

3.1.3

3. eesmärk („suurendada põllumajanduse ja metsanduse rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja suurendamisel“): „olulisi paranemise märke“ ei ole ning „[p]õllumajandusega seotud ELi tähtsusega liikide ja elupaikade kaitsestaatuse jätkuv halvenemine näitab, et on vaja teha suuremaid jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja suurendamiseks kõnealustes valdkondades. Selles protsessis on lisaks asjakohastele keskkonnameetmetele väga tähtis roll ka ühisel põllumajanduspoliitikal (ÜPP)“. Siin on küll tänaseks olemas mitmeid meetmeid, kuid liikmesriigid peavad neid ka „piisaval määral“ ära kasutama. Vaid juhul, kui selliseid meetmeid „laiemalt“ rakendatakse, oleks ELil siiski võimalik oma eesmärgid 2020. aastaks saavutada. Üldiselt on „vajalikud oluliselt suuremad jõupingutused“.

3.1.4

4. eesmärk („tagada kalavarude säästev kasutamine“): kuigi „[p]oliitikaraamistiku loomine [---] on edenenud hästi“, on „[p]oliitika rakendamine ELis olnud siiski ebaühtlane ning jätkuvalt on suuri raskusi, et tagada eesmärkide saavutamine vastavalt ajakavale. 2013. aastal püüti säästvalt veidi üle 50 % maksimaalse jätkusuutliku saagikuse seisukohast hinnatud kalavarudest“. Kõigis (!) Euroopa meredes on endiselt täheldatav halvenemistrend.

3.1.5

5. eesmärk („invasiivsete võõrliikide tõrje“): see on ainuke eesmärk, mille puhul püsib EL „ajakavas“ ja on võimalik eeldada, et 2020. aasta eesmärk saavutatakse.

3.1.6

6. eesmärk („aidata vältida maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemist“): „[s]iiski ei ole suudetud piisavalt vähendada ELi tarbimisharjumuste mõju maailma bioloogilisele mitmekesisusele“ ning „[p]raeguse tendentsi jätkudes ei pruugi olemasolevatest meetmetest piisata Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks kehtestatud tähtaja piires“.

3.2

See kainestav vahehinnang esitati just ajal, mil Euroopa Komisjon kaalub ELi olulisemate looduskaitsedirektiivide, st 1979. aasta linnudirektiivi ja 1992. aasta elupaikade direktiivi põhjalikku läbivaatamist.

3.3

Linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi toimivuskontrolli puudutavates eksperdiaruannetes (8) kinnitatakse seda, mida komitee juba aastaid vankumatult kordab: õigusraamistik on piisav ning seda ei saa pidada bioloogilise mitmekesisuse kaitse eesmärkide mittesaavutamise põhjuseks. Kesksed puudujäägid seisnevad meetmete mitterakendamises, looduskaitsealase eelarve puudumises ja ELi poliitika ebajärjepidevuses.

4.1

Komitee kordab oma seisukohta, et meil ei ole ELis „bioloogilise mitmekesisuse säilitamise osas [---] puudus seadustest, direktiividest, programmidest, näidisprojektidest, poliitilistest avaldustest või juhenditest – vaid puudus on rakendamisest ja kooskõlastatud tegevusest kõigil poliitikatasanditel“. Seda seisukohta ei kinnitata mitte ainult hindamisuuringus, vaid ka keskkonnanõukogu 16. detsembri 2015. aasta järeldustes (9), mis põhisisus ei erine 2011. aasta keskkonnanõukogu järeldustest. Seni kuni direktiive ei ole täielikult rakendatud, kuni ei ole eraldatud piisavaid rahalisi vahendeid ja neid ei kasutata ning kuni muid ELi poliitikavaldkondi ei kooskõlastata sidusalt bioloogilise mitmekesisuse vajadustega, ei ole võimalik soovitud tulemusi saavutada.

4.2

Uued strateegiadokumendid või tegevuskavad ja/või õigusraamistiku läbivaatamine ei muuda seejuures midagi – pigem simuleerivad need asjatut poliitilist aktiivsust, kui mitterakendamisest tulenevaid tegelikke probleeme ei kõrvaldata.

4.3

Selleks et olla bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel edukas, läheb vaja mitut lähenemisviisi.

4.4.1

Natura 2000 võrgustik on ülimalt oluline nn klassikalise looduskaitse seisukohalt, st näiteks haruldaste taime- ja loomaliikide ning unikaalsete biotoopide (nt rabad, kuivalad, allesjäänud poollooduslikud metsad jne) säilitamiseks. See põhineb peamiselt 1992. aastal vastu võetud elupaikade direktiivil ning juba 1979. aastal vastu võetud linnudirektiiviga loodud linnukaitsealadel.

4.4.2

Eelkõige elupaikade direktiivi vastuvõtmisega andsid nii komisjon kui ka liikmesriigid kaks lubadust:

4.4.3

Võrgustik oleks seega pidanud valmis olema 1995. aastal, enam kui 20 aastat (!) tagasi. Praeguseks on küll enamik aladest määratletud – ELi riikide maa-alast on 18 % määratletud Natura 2000 alana –, kuid üksnes määratlusest ei piisa. Paljude alade puhul puudub veel alaline õiguskaitse ning alles ligikaudu pisut enam kui poolte alade jaoks on olemas majandamis- või juhtimiskavad. Seni kuni aga kodanike ja haldusasutuste, ent eelkõige maaomanike ja maakasutajate jaoks jääb ebaselgeks, mis nüüd on lubatud või keelatud, ei ole võimalik loodust edukalt kaitsta ega anda hüvitist võimalike kasutamispiirangute eest.

4.4.4

Enda eest räägib asjaolu, et keskkonnanõukogu julgustas 19. detsembril 2011 liikmesriike – ja seeläbi ka iseennast – „viima õigeaegselt lõpule Natura 2000 võrgustiku loomise, koostama ja rakendama majandamiskavasid või muid võrdväärseid vahendeid, [---] luues seeläbi tugeva aluse strateegiliseks planeerimiseks, pidades silmas mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) tulevast rakendamist“. Seda, mis oleks tegelikult pidanud valmis olema juba 20 aasta eest, kutsuti veel kord üles „õigeaegselt“ lõpetama aastal 2011, ning veel tänagi on see lõpule viimata!

4.4.5

Seepärast nõudis keskkonnanõukogu 16. detsembril 2015 jällegi liikmesriikidelt ning seega ka iseendalt „tungivalt“ Natura 2000 võrgustiku loomise lõpuleviimist.

4.5.1

Komisjon, keskkonnanõukogu ja Euroopa Parlament (11) rõhutavad vägagi õigustatult, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika ei hõlma üksnes taime- ja loomaliikide ega elupaikade kaitset, vaid puudutab otseselt inimeste tootmis- ja elatusallikaid. Vaid üks selle paljudest näidetest on putukate, nagu mesilaste või liblikate tolmeldamine, mis on – mitte üksnes põllumajanduse jaoks – mõõtmatu majandusliku väärtusega. Ometi pidi komisjon tõdema, et „Euroopa ökosüsteemi[d] [---] ei suuda enam osutada optimaalse kvaliteediga või optimaalses mahus selliseid põhiteenuseid nagu kultuurtaimede tolmlemine, puhas õhk ja vesi“ (12).

4.5.2

Tolmeldajate või lagundajate, aga samuti nt paljude muude liikide (tegevusulatuse) säilitamine ei ole võimalik, kui keskendutakse üksnes kaitsealade määratlemisele. Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse poliitika peab seetõttu täiendavalt sõnastama ka üldised nõuded – ka väljaspool kaitsealasid –, seejuures on otsustav roll kooskõlal maakasutuspoliitikaga.

4.5.3

Siinkohal on täiesti õige, et nii komisjon kui ka nõukogu rõhutavad järjekindlalt nt põllumajandussektori olulisust, tehes seda viimati vahekokkuvõttes. Nõukogu „märgib murega, et põllumajandus on üks kõige suuremaid survetegureid maismaaökosüsteemidele ning et 2012. aastaga võrreldes ei ole elupaikade direktiiviga reguleeritud põllumajandusega seotud liikide ja elupaikade kaitsestaatus mõõdetavalt paranenud ning avaldab kahetsust, et vähenenud on põllulindude ja rohumaade liblikate arvukus ning et vähenenud on ka tolmeldamine, mis rõhutavad teatavatest põllumajandustavadest, näiteks põllumajandusmaa sööti jätmise ja intensiivistumise teatud aspektidest lähtuva surve jätkumist“ (13).

4.6.1

ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias aastani 2020 rõhutati küll, et see on „Euroopa 2020. aasta strateegia [---] lahutamatu osa (14)“; sellegipoolest ei ole ELi 2020. aasta strateegias ainsatki viidet sellistele mõistetele nagu „bioloogiline mitmekesisus“, „elupaigad“, „looduskaitse“ või „liikide kaitse“, „geneetiliste ressursside mitmekesisuse kaitse“ või „ökosüsteem“! Üksnes „liikide mitmekesisust“ mainitakse kahel korral ning sedagi vaid mööda minnes „ressursitõhususe“ teema all. Komitee jaoks on seetõttu täiesti arusaamatu, kuidas Euroopa Komisjon selle tõdemuseni jõudis: komisjoni tegelik poliitika viitab täpselt vastupidisele.

4.6.2

Seejuures oleks strateegia „Euroopa 2020“ – pärast seda kui 2001. aastast pärinev ELi säästva arengu strateegia poliitilisel tasandil enam sisuliselt mingit rolli ei mängi – täpselt õige raamistik selle probleemi käsitlemiseks. Komitee on väga sageli nõudnud, et majandus- ja rahandusministrid mõtleksid nt bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikele aspektidele (15). Seda ei ole veel toimunud.

4.6.3

Kuna ELi looduskaitsedirektiivide ja ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärgid vastavad ka rahvusvaheliselt kokku lepitud eesmärkidele (nt Aichi eesmärgid ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames või säästva arengu eesmärgid), on ülioluline lõimida bioloogilise mitmekesisuse poliitika kõikehõlmavalt säästva arengu eesmärkide rakendamisstrateegiasse või ELi uude säästva arengu strateegiasse.

4.6.4

Bioloogilise mitmekesisuse poliitikat vaatlevad aga senini mitmed komisjoni talitused ja mõned ELi ministrite nõukogud ikka pigem kui konkureerivat poliitikavaldkonda, mis osaliselt blokeerib või takistab majandusarengut ning seob lisaks rahalisi vahendeid.

4.6.5

Seejuures on vaieldamatu, et erinevate kasutusvajaduste vahel esineb konflikte ning mõnikord takistatakse looduse tasakaalu sekkumist näiteks looduskaitse direktiivide kaudu. Just see on aga looduskaitse ülesanne – nimelt hoolitseda riigi poolt selle eest, et looduslike elatusallikate majanduslik kasutamine ja säilitamine oleksid omavahel tasakaalus. Seejuures ei erine looduskaitse teistest poliitikavaldkondadest selles osas, mis puudutab „turujõudude vaba toimimise“ reguleerimist regulatiivsete meetmetega.

4.6.6

Tegeliku kooskõla puudumises klassikalise majandus- ja keskkonnapoliitika vahel ei ole midagi uut. Juba 2006. aastal avaldas komitee kahetsust, et „soovide ja tegelikkuse vahel on väga suured erinevused“ ja et avalikud „planeerimisotsused ja toetuskavad aitavad tihti kaasa bioloogilise mitmekesisuse ohustamisele“ (16).

4.6.7

Selle eesmärkide konflikti peapõhjus on vastuolu erahuvide, sealhulgas eelkõige majanduslike huvide järgimise ja üldiste huvide vahel. ELi seniseid seisukohti tuleb tõlgendada nii, et ta toetab üldistes huvides toimuvat bioloogilise mitmekesisuse kaitset. Sellisel juhul oleks eesmärgipärane määratleda ja rakendada selged juhtnöörid selliste majanduslike huvide piiramiseks, mis on vastuolus bioloogilise mitmekesisuse kaitsega.

4.7.1

Komitee on juba mitmeid kordi käsitlenud põllumajanduse, ühise põllumajanduspoliitika ja bioloogilise mitmekesisuse suhet, märkides seejuures, et bioloogiline mitmekesisus väheneb astmeliselt, aga ulatuslikult ja pidevalt, kuigi põllumajandustootjad järgivad üldjuhul kehtivaid seadusi. Seega toimub see seaduste raames, nn häid valdkondlikke tavasid järgides. Seda olukorda ei saa muuta looduskaitsealaste õigusaktide reformiga, vaid üksnes muudetud kasutustavade abil, millega kaasneb muudetud põllumajanduse toetuspoliitika. Sellega seonduvalt viitab komitee oma omaalgatuslikule arvamusele „2013. aasta ühise põllumajanduspoliitika reform“ (17), milles komitee kirjeldab põhjalikult, milliseid muudatusi ta vajalikuks peab.

4.7.2

Komisjon teab põllumajanduse tähendust väga hästi, leides, et „[ü]hine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on maapiirkondade bioloogilist mitmekesisust kõige tugevamini mõjutav poliitikavahend. [---] Üks elurikkust mõjutavaid tagasilööke oli kohustusliku tootmisest kõrvaldamise kaotamine“ (18). Seega on põllumajanduspoliitika endiselt sageli vastuolus bioloogilise mitmekesisuse poliitikaga, kuigi ühise põllumajanduspoliitika osadega, eelkõige teise samba põllumajanduse keskkonnaprogrammidega näidatakse, kuidas saaks neid vasturääkivusi lahendada.

4.7.3

Tootmisest kõrvaldamist ei võetud 1980ndate keskel kasutusele mitte seepärast, et parandada põllumajandusmaa majanduslikku stabiilsust, vaid et piirata ületootmist. 2013. aasta ühise põllumajanduspoliitika reformiga toodi siiski taas välja mõte kasutada osa põllumaast väiksema intensiivsusega. Nn keskkonnasäästlikumaks muutmise raames muudeti kohustuslikuks „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad“. Seejuures toimus aga tõsine vaidlus nii mõiste ulatuse kui ka küsimuse osas, mida mõeldakse „ökoloogilise kasutuseesmärgi“ all.

4.7.4

Nii määratletakse tänapäeval „ökoloogilise kasutuseesmärgina“ näiteks liblikõieliste taimede ja müügivilja kasvatust. Isegi kui põhimõtteliselt toetatakse nende alade suurendamist, millel kasvatatakse liblikõielisi taimi ja müügivilja, ei edenda need meetmed tegelikult bioloogilise mitmekesisuse parandamist. Samuti on põllumajanduspoliitika keskkonnasäästlikumaks muutmise kavatsusega tugevas vastuolus asjaolu, et ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel on osaliselt lubatud pestitsiidide kasutamine: pestitsiidid ei suurenda bioloogilist mitmekesisust, vaid aitavad kaasa selle vähenemisele.

4.7.5

Komisjon peaks võimalikult ruttu tegema esimese kokkuvõtte võetud meetmete mõjust, eriti kuna keskkonnasäästlikumaks muutmine on üks peamine põhjendus ELi eelarvest saadavate põllumajandustoetuste säilitamiseks.

4.7.6

Samuti tuleks nende eelduste kohaselt ELi horisontaalsetes poliitikavaldkondades, eeskätt seoses teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga, võtta arvesse panust, mille teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon võib põllumajanduses rakendamisel anda ELi bioloogilise mitmekesisuse parandamisse, ja sellele tähelepanu pöörata.

4.8.1

Elupaikade direktiivil on otsustav tehniline puudus: kuigi artiklis 10 viidatakse maastikuvormide ühenduvuse olulisusele, puudub siiski siduv mehhanism, mis viiks Euroopas järjepideva biotoopide võrgustiksüsteemini. Komisjon tõi oma teatises rohelise taristu kohta välja, kuidas saaks kõnealust puudust korrigeerida asjakohaste investeeringutega rohelise taristu säilitamisse ja taasloomisse nii suures kui ka väikeses mahus. Selle taustal on ülioluline, et võetakse vastu sidus rohelise taristu strateegia ja seda rakendatakse. Strateegia peaks põhielemendina tingimata hõlmama metoodilist raamistikku ja rahastamisvahendit üleeuroopaliste bioloogilise mitmekesisuse võrkude (TEN-G) jaoks. See kehtib nii suures kui ka väikeses mahus, nt põllumajandusmaastikel.

4.9.1

Ikka veel toimub paljudes liikmesriikides ja kandidaatriikides loodust tõsiselt hävitav tegevus. Toogem ainult paar näidet.

4.9.2

Rumeenias oli looduslike põlismetsade pindala ELiga ühinemise hetkel enam kui 2 000 km2. Need alad on peaaegu täielikult määratletud Natura 2000 aladena. Vahepeal on Rumeenia põlismetsades dokumenteeritud arvukaid suuremahulisi lageraieid, mistõttu on kaduma läinud taastumatu Euroopa looduspärand.

4.9.3

Jõgede ökosüsteemid Balkanil, eelkõige Lääne-Balkani riikides, kuuluvad vaieldamatult Euroopa väärtuslikemate hulka. Umbes kolmandikul endise Jugoslaavia riikide ja Albaania jõgedest on looduslik liikumine ning neid võib endiselt nimetada looduslikeks jõgedeks. Dokumenteeritud plaan, mis hõlmab enam kui 2 700 (!) hüdroelektrijaama, millest vähemalt kolmandik asub looduskaitsealadel, ohustab tõsiselt kõigi Balkani jõgede looduslikku liikumist ja bioloogilist mitmekesisust. Nende projektide rahastamiseks kasutatakse riiklikke vahendeid. Peaaegu kõigis ELi liikmesriikides on juba märkimisväärselt kahjustatud pea kõigi jõgede bioloogilist mitmekesisust, mistõttu tuleb nüüd, muu hulgas ELi veepoliitika raamdirektiivi rakendamise raames, eraldada märkimisväärseid summasid nende loodusliku seisundi taastamiseks.

4.9.4

Paljusid linnuliike, mis on loetletud linnudirektiivi I lisas ning mis on seega ELis kaitse all, jahitakse halastamatult Balkanil asuvates kandidaatriikides. Linnujaht on ka paljudes liikmesriikides sageli lahenduseta probleem. Luitsnokk-iibise, sookurgede, kääbuskormoranide ja valgesilm-vartide – kui nimetada vaid mõni liik – laskmine vähendab nende liikide populatsiooni ELis.

4.10.1

Teine nii vahehinnangus kui ka nõukogu järeldustes kajastamist leidnud probleem on rahastamine, sh Natura 2000 võrgustiku rahastamine. Komisjoni 2004. aasta teatises (19) käsitleti võrgustiku rahastamist, seejuures a) selleks vajalike vahendite suurust ning b) küsimust, millist rahastamisallikat tuleks selleks kasutada. Tollal nimetati ligikaudseks summaks 6,1 miljardit eurot aastas. Otsustati mitte luua eraldi eelarverida ja mitte laiendada vastavalt programmi LIFE, vaid kasutada peamiselt ÜPP teist sammast ja teisi ELi vahendeid.

4.10.2

Komitee seadis tollal kahtluse alla vahendite suuruse ning pidas „vajalikuks esitada võimalikult kiiresti täpsem kulude kalkulatsioon. Näiteks kahtleb EMSK, kas uutele liikmesriikidele määratud summa 0,3 miljardit eurot (EL-15: 5,8 miljardit) on ikka piisav.“ (20).

4.10.3

Tänaseni ei ole selles vallas midagi toimunud, siiani on arutuse all sama summa. Vastutavad liikmesriigid ja komisjon ei ole seni suutnud siin selgust luua.

4.10.4

Komitee viitas tollal ohule, et Natura 2000 meetmete rahastamisega teisest sambast võib tekkida konkurents teiste maaelu arengu meetmetega (21). See on kahes mõttes kinnitust leidnud: ühelt poolt vähendati makseid teisest sambast 2007.–2013. aasta rahastamisperioodil 30 % võrreldes varasema rahastamisperioodiga, teiselt poolt viitavad Euroopa Kontrollikoda ja keskkonnanõukogu vägagi õigustatult sellele, et „liikmesriigid ei pidanud alati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) bioloogilise mitmekesisuse edendamise võimalikuks vahendiks ega realiseerinud piisavalt selle potentsiaali Natura 2000 rahastamiseks“ (22).

4.10.5

Selle tulemusel pidi Euroopa Komisjon (23) tõdema, et Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond jääb küll Natura 2000 ja ELi bioloogilise mitmekesisuse kõige olulisemaks ühenduse rahastamisallikaks, aga et „[k]aetud on vaid 20 % kõigist Euroopa kaitsealade, sealhulgas Natura 2000 võrgustiku haldamise rahastamisvajadustest.“

4.10.6

Seega on äärmiselt oluline esitada täpne rahastamisvajadus ELi looduskaitsedirektiivide rakendamiseks ning teha vastavad vahendid sihtotstarbeliselt kättesaadavaks eraldi eelarvereal (nt programmi LIFE laiendatud eelarves).

4.11.1

Vajakajäämised ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia, iseäranis Natura 2000 rakendamisel tulenevad osaliselt ka kodanikuühiskonna ebapiisavast kaasamisest või siis osalemisest asjaomastel kaitsealadel. Kaitsealade määramist tuleb esmalt käsitleda kui haldustoimingut, mis peab toimuma kõiki õigusriigi põhimõtteid järgides, ent majandamiskavade väljatöötamisse ja rakendamisse tuleb tihedalt kaasata maaomanikke, maakasutajaid, looduskaitseorganisatsioone ja kohalikke omavalitsusi. Paljudel juhtudel ei ole seda tehtud ja see on tihti toonud kaasa umbusalduse ja vaenulikkuse ELi bioloogilise mitmekesisuse poliitika suhtes.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/24

Raportöör:

Tellervo KYLÄ-HARAKKA-RUONALA

1.1.

Pariisi kokkulepe on kliimamuutuste leevendamiseks võetud teretulnud ülemaailmne kohustus. Edasi tuleb tagada lepingu ratifitseerimine, rakendamine ja edasiarendamine. Käesolevas arvamuses sõnastab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma seisukohad selle kohta, millised on peamised pikaajalised lähenemisviisid, mille abil saavutada kokkuleppes taotletud CO2-neutraalne maailm.

1.2.

Tohutud ülemaailmsed väljakutsed nõuavad suurt muutust Euroopa Liidu lähenemisviisis. Selle asemel, et keskenduda üksnes liidu kasvuhoonegaaside heitkogustele, peaks EL kaaluma, kuidas ta saab kaasa aidata suurima kliimaalase kasu saavutamisele ülemaailmses plaanis. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles koostama pikaajalise strateegia selle kohta, kuidas kasvatada ja maksimeerida ELi ülemaailmset nn CO2-käejälge (1).

1.3.

Samuti peaks EL seadma auahne sihi püüelda korraga nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka keskkonnaalasest aspektist kasutoovate lahenduse poole. Seepärast palub komitee tungivalt, et komisjon kavandaks kliimastrateegia viisil, mis aitab tugevdada ELi majandust ja suurendada liidu elanike heaolu, leevendades samas kliimamuutusi.

1.4.

Ülemaailmne pühendumus on väga oluline märkimisväärse kliimamõju saavutamiseks ning süsinikdioksiidi, investeeringute ja töökohtade lekke vältimiseks. Komitee kutsub komisjoni üles jätkama aktiivse kliimadiplomaatiaga tegelemist, et tagada kokkuleppe laialdane rakendamine ja julgustada suuri majandusriike võtma ELiga sama ulatuslikke kohustusi. Samuti kutsub komitee komisjoni üles integreerima kliimamuutuste kaalutlused kõikidesse välispoliitika valdkondadesse, eeskätt kaubanduse, investeeringute ja arengukoostöö valdkonda.

1.5.

Praktiliste meetmete seisukohast saab EL kliimamuutustevastasele võitlusele kõige edukamalt kaasa aidata, kui ta ekspordib heitkoguste vähendamise ja CO2 sidujate suurendamise tehnoloogiaid ja lahendusi ning toodab maailmaturu tooteid väiksemate heitkogustega kui konkurendid. Seepärast kutsub komitee üles jõuliselt edendama innovatsiooni alates teadusuuringutest kuni turule sisenemiseni, et EL kuuluks kliimalahenduste osas maailmas esirinda. Eritähelepanu tuleks pöörata VKEde potentsiaalile.

1.6.

Kliimapoliitika liidusisese mõõtme seisukohast peaks ELi eesmärk olema kliimaliit, mis oleks siseriiklike meetmete poolest tegevusele suunatud, tõhus ja sidus. Kõik jõupingutused peavad nüüd keskenduma seni vastu võetud otsuste elluviimisele, milles on oma roll nii komisjonil kui ka liikmesriikidel.

1.7.

Lisaks kutsub komitee komisjoni üles võtma pikaajalise strateegia aluseks integreeritud lähenemisviisi. Edasine tegevuskava tuleks koostada osana omavahel seotud nn ühtse turu liitudest, eriti energeetika, transpordi, digiteerimise, tööstuse, põllumajanduse, kapitali ja innovatsiooni valdkonnas. Eritähelepanu tuleks pöörata ka jätkusuutlike toidusüsteemidega seotud väljakutsetele ja CO2 sidujate rollile.

1.8.

Pariisi kokkuleppes seatud eesmärkide elluviimisel tuleks maksimaalselt ära kasutada turumehhanisme. Neutraalne ja tõhus viis kõigi turul tegutsejate kaasamiseks oleks süsinikdioksiidi heitkoguste ülemaailmne hinnasüsteem. Komitee innustab komisjoni aktiivselt uurima erinevaid teid ja samme ning suhtlema teiste riikidega, et liikuda süsinikdioksiidi heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi poole.

1.9.

Pariisi kliimakonverentsi järgsed sammud CO2-neutraalsele majandusele ülemineku suunas on äärmiselt keerulised. Selleks et juhtida üleminekut õiglasel ja kontrollitud viisil ning abistada ettevõtteid ja kodanikke muutustega kohanemisel ning uute lahenduste ja oskuste arendamisel, on vaja võtta kliimastrateegia osana kasutusele asjakohased kohanemismeetmed.

1.10.

CO2-neutraalse majanduse suunas liikumisele aitavad kaasa kodanikuühiskonna partnerid oma tegevuse kaudu kohapeal, samas kui poliitiliste otsustajate ülesanne on tagada neile seda soosiv keskkond ja rahastamine, sealhulgas teadlikkuse suurendamine kõigist olemasolevatest rahastamisvõimalustest. Välja tuleb töötada mitmetasandilise juhtimise lähenemisviis, et lihtsustada kodanikuühiskonna kliimameetmeid ja kaotada nende takistused. Komitee eeldab, et teda kaasatakse igakülgselt sellise mitme sidusrühmaga taristu loomisse ja ELi pikaajalise kliimastrateegia ettevalmistamisse.

2.1.

Pariisi kliimakonverentsi (ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärk) tulemus oli ülemaailmne kokkulepe, mille eesmärk on juhatada maailm õigele teele, et hoida ülemaailmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 oC ja teha jõupingutusi, et vähendada seda veelgi kuni 1,5 oC-ni võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. See eeldab ülemaailmsete heitkoguste tohutut vähendamist ja nõuab ühiskonnas radikaalseid muutusi.

2.2.

Eesseisvad ülemaailmsed väljakutsed nõuavad radikaalset muutust ka Euroopa Liidu lähenemises kliimamuutuste leevendamisele. On äärmiselt tähtis, et EL teeks arvestatavaid jõupingutusi selle nimel, et saavutada tõhus ülemaailmne mõju. Seepärast peaks EL püüdma oma CO2-jalajälje vähendamise kõrval suurendada ka oma CO2-käejälge.

2.3.

Kliimaprobleemide lahendamiseks ning süsinikdioksiidi, investeeringute ja töökohtade lekke vältimiseks on väga oluline üleilmne pühendumus. EL võttis juhtpositsiooni enne Pariisi konverentsi ja selle ajal ning peaks jätkama samamoodi ka eesseisvatel osaliste konverentsidel. Oma kliimadiplomaatias peaks EL keskenduma suurimate kasvuhoonegaaside heitkogustega riikidele, aga ka majanduslikust vaatepunktist suurimatele konkurentidele ja kõige paljutõotavamatele partneritele. Kliima- ja majandusdiplomaatia peaksid seega käima käsikäes.

2.4.

Suurimad heitkoguste tekitajad on Hiina, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit, vastutades vastavalt üle 25 %, ligikaudu 15 % ja ligikaudu 10 % kogu maailma heitkoguste eest. ELi heitkoguste osatähtsus kahaneb aastaks 2030 prognooside kohaselt ligikaudu 5 %-ni. Seepärast peab EL selleks, et kliimamuutuste leevendamist maksimaalselt mõjutada, püüdma igati julgustada teisi osalisi suurendama oma kohustuste ulatust.

2.5.

Praktilisest vaatepunktist saab EL kliimamuutuste ülemaailmsele leevendamisele kõige edukamalt kaasa aidata siis, kui ta ekspordib vähese CO2-heitega lahendusi ning toodab maailmaturu tooteid madalamate heitkogustega, kui seda teevad konkurendid.

2.6.

Lisaks Ameerika Ühendriikidele on ka Hiinast ja teistest kiirelt arenevatest riikidest saanud olulised vähese CO2-heitega tehnoloogiate tarnijad. Euroopa Liit on viimase viie aasta jooksul kogenud teatud sektorites nii ekspordis kui ka siseturgudel tõelisi krahhe ja ta on kaotanud oma varasema ülemaailmse juhtpositsiooni tehnoloogia valdkonnas. Junckeri komisjon on küll sõnastanud soovi jõuda taastuvenergia valdkonnas maailmas esikohale, kuid see eesmärk lükkub praegu teadmatusse kaugusse.

2.7.

Seega on tungivalt vaja uut ja täiendavat tõuget, et EL tõuseks kliimalahenduste osas taas esirinda. Globaalsed võimalused hõlmavad laia valikut tehnoloogiaid, tooteid, teenuseid ja eksperditeadmisi, samuti üldisi tootmis- ja tarbimismudeleid. CO2 sidujate alase oskusteabe (nagu jätkusuutlik metsamajandamine ja metsastamine) eksporti tuleks samuti näha võimalusena avaldada ülemaailmset mõju.

2.8.

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon on ühinenud maailma juhtivate majandusriikide käivitatud Mission Innovation-algatusega, mille osapooled on võtnud kohustuse kahekordistada järgmise viie aasta jooksul keskkonnahoidliku energia alaseks teadus- ja arendustegevuseks eraldatavaid rahastamisvahendeid.

2.9.

Tõhus kaubandus- ja investeerimispoliitika on keskne vahend vähese CO2-heitega lahenduste väljatöötamiseks ja ülemaailmse CO2-neutraalse majanduse suunas liikumise edendamiseks. Positiivse tulemuse tagamiseks peavad kliimaküsimused olema kaubandus- ja investeerimiskokkulepete alaste läbirääkimiste lahutamatu osa. Eesmärk peaks olema kaotada takistused kliimasõbralike toodete, tehnoloogiate ja lahendustega kauplemiselt. Siinkohal oleks oluline roll keskkonnatoodete lepingul. Ühiseid lahendusi on vaja ka selleks, et vältida eri piirkondade kliimapoliitika erinevustest ja nõuetest põhjustatud kaubandusmoonutusi.

2.10.

Mis puutub arengupoliitikasse, siis COP 21 kohtumisel pikendati arenenud riikide praegust lubadust eraldada 100 miljardit USA dollarit aastas kliimameetmete rahastamiseks kuni 2025. aastani ning nõuti praktilist tegevuskava eesmärgi saavutamiseks. Rahalisi kohustusi võtsid ka üksikud riigid. On oluline, et neist lubadustest peetakse kinni ja et rahalisi vahendeid kasutatakse majanduslikult, keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt vastutustundlikul viisil. Vaja on teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et anda teavet kodanikuühiskonna osalejate rahastamisele juurdepääsu kohta eeskätt arenguriikides, nagu soovitas komitee ELi ja Aafrika strateegia kontekstis.

2.11.

Arengupoliitikas on oma osa ka tehnoloogiakoostööl. Siinkohal tuleb nõuetekohaselt kaitsta intellektuaalomandi õigusi, kuna need on innovatsiooni jaoks otsustava tähtsusega. Samuti on oluline tagada, et pakutud lahendused vastaksid arenguriikides valitsevatele tingimustele ning aitaksid neil – partnerluse vaimus – valida vähese CO2-heitega majanduskasvu kava, ilma et see takistaks nende arengut. Lisaks on vaja suurendada suutlikkust, et abistada arenguriike kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel.

2.12.

Üldiselt tuleks kliimaalased kaalutlused sisse viia kõigisse ELi välispoliitikavaldkondadesse eesmärgiga edendada Pariisi kokkuleppe ülemaailmset elluviimist.

3.1.

Selleks et ELil oleks kindel alus saada tugevaks ülemaailmsel tasandil tegutsejaks, peaks tema eesmärk olema kliimaliit, mis on liidusiseste meetmete poolest igakülgselt tõhus, sidus ja usaldusväärne. Kliimaliit peab olema eelkõige tegude ühendus. Kõik jõupingutused peavad nüüd keskenduma seni vastu võetud otsuste elluviimisele, milles on oma roll nii komisjonil kui ka liikmesriikidel.

3.2.

Kuna kliimamuutuste leevendamine puudutab kõiki majandusvaldkondi, peab kliimaliit tuginema integreeritud lähenemisviisile. Niisiis tuleb edasisi kliimameetmeid arendada osana nn omavahel seotud liitudest, nagu energialiit, Euroopa ühtne transpordipiirkond, kaupade ja teenuste ühtne turg, digitaalne ühtne turg, Euroopa tööstuspoliitika, ühine põllumajanduspoliitika, kapitaliturgude liit ja juhtalgatus „Innovaatiline liit“. Tuleb ka leida optimaalne lähenemisviis, et siduda omavahel ELi kliimapoliitika ning selle rakendamine liikmesriikides.

3.3.

EL peaks täitma oma kliimaalaseid kohustusi viisil, mis tugevdab liidu majandust ja suurendab selle elanike heaolu. Kliimapoliitikat ei tohiks näha kui üksnes majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste näitajate tasakaalustamist, vaid tuleks leida kõigile kasutoovaid lahendusi. Sellega seoses tuleb teha jõupingutusi, et hoogustada vähese CO2-heitega majanduskasvu, kasutades täielikult ära võimalusi, mida pakuvad näiteks digiteerimine, keskkonnahoidlikud tehnoloogiad, biomajandus ja ringmajandus.

3.4.

CO2-heite vähendamist toetavaid märkimisväärseid investeeringuid on vaja teha nii ülemaailmselt kui ka ELi sees. Kliimaaspekte tuleb arvesse võtta avalike investeerimisprogrammide rahastamiskriteeriumides, sh Euroopa rahaliste vahendite kasutamine. Siinkohal on ülioluline avaliku ja erasektori koostöö, nagu ka Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa Investeerimispanga roll. Komitee väljendab heameelt Euroopa investeerimisprojektide portaali ja Euroopa investeerimisnõustamise keskuse käivitamise üle ning rõhutab, et projektide künnised ei tohi kõrvale jätta väiksemaid projekte.

3.5.

CO2-heite vähendamist toetavate erasektori investeeringute eeltingimused on samad kui teiste investeeringute puhul. Kliimamuutuste leevendamise meetmete pakutavate võimaluste ja ettevõtluspotentsiaali täielikuks ärakasutamiseks on väga oluline toetav, konkurentsivõimeline ja stabiilne ettevõtluskeskkond.

3.6.

Selleks et tõusta kliimatehnoloogiate ja -lahenduste poolest maailmas esirinda, peab EL investeerima keskkonda, mis soodustab innovatsiooni, hõlmates teadusuuringuid, arendustegevust, katsetamist, tutvustamist ning viimaks turule sisenemist ja rahvusvahelist laienemist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata VKEde innovatsioonipotentsiaalile ja rahvusvahelisele turule sisenemisele. Selleks tuleb tagada, et rahastamisvahenditele ligipääs ei takistaks VKEsid.

3.7.

Kuna enamik kasvuhoonegaaside heitkogustest pärineb energiatootmisest, on ülemineku keskmes energiasektor. Otsustava tähtsusega meetmed hõlmavad fossiilkütuste asendamist vähese CO2-heitega energiaallikatega ning kõigi sektorite ja tegevuste energiatõhususe suurendamist. Ühiskonna üha suurem elektrifitseerimine – millega asendatakse fossiilkütused – võib anda märkimisväärse panuse heitkoguste vähendamisse. Üks suur väljakutse ja võimalus on elektrisalvestamise lahenduste väljatöötamine.

3.8.

Seoses CO2-heite vähendamisega transpordisektoris ja eelkõige maanteetranspordis tuleb võtta mitmesuguseid meetmeid. Ülemineku elluviimisel on oma roll elektril ja alternatiivsetel energiaallikatel, täiustatud biokütustel, sõidukite suuremal energiatõhususel ja logistikal, vähese CO2-heitega transpordiliikidel, mitmeliigilisel transpordil ja ühistranspordil ning samuti maakasutuse planeerimisel. Laevanduse ja lennunduse valdkonnas kutsub komitee üles püüdlema kaugeleulatuvate ülemaailmsete tulemuste poole Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) raames.

3.9.

CO2-heite edukas vähendamine eeldab ka toodete ja tootmismeetodite arendamist. Parimad võimalused seisnevad innovaatiliste ärimudelite leidmises ja uute vähese CO2-heitega toodete arendamises, keskendudes eeskätt nende pakutavatele teenustele ja funktsioonidele. Ära tuleks kasutada kõigi sektorite ja osalejate potentsiaal ning poliitikakujundajad ei tohiks „valida võitjaid“, näiteks toetades teatud sektoreid, meetodeid või tooteid.

3.10.

Põllumajandus ja metsandus on kliimamuutustega seotud mitmel moel. Kliimamuutuste leevendamisel on väga oluline roll nii heitkoguste vähendamisel kui ka CO2 sidumisel. See näitab metsaressursside säästva kasutamise ja nõuetekohase mullaharimise tähtsust. Teiselt poolt seisavad põllumajandus ja metsandus kliimamuutustega kohanemisel silmitsi suurte väljakutsetega. Seepärast on vaja teha intensiivset teadus- ja arendustööd seoses kliimamuutustele vastupanuvõime ja nendega kohanemise ning mulla kui CO2 siduja rolliga.

3.11.

Elanikkonna kiire kasvu kontekstis on eluliselt oluline seos kliimamuutuste ja toiduga kindlustatuse vahel. Selleks et vastata nii toiduga kindlustatuse kui ka kliimamuutuste leevendamisega seotud tohututele väljakutsetele, on vaja jätkusuutlikumaid toidusüsteeme, vältides samas süsinikdioksiidi ja töökohtade leket.

3.12.

Digiteerimine on ühiskonna CO2-heite vähendamise valdkonnaülene element. Automatiseerimine, robootika ja asjade internet muudavad tööstusprotsessid ja logistika tõhusamaks. Arukad energiavõrgud, arukas liikuvus, arukad hooned ja arukad kogukonnad kaasavad kodanikke CO2-heite vähendamisse ja võimaldavad tarbijatel saada tootvateks tarbijateks, samas kui digitaalsed platvormid pakuvad võimaluse tooteid ja teenuseid jagada.

3.13.

Kokkuvõtvalt on kodanikel äärmiselt oluline roll CO2-neutraalsele majandusele üleminekul. Säästvamad tarbimismudelid ja elustiili muutused nt seoses toitumise, ostlemise, liikuvuse ja hobidega võivad anda märkimisväärseid tulemusi. Teadlikkuse suurendamine, tootekirjeldus ja teavitustöö on vahendid, mis aitavad inimestel teha teadlikke valikuid.

3.14.

Komitee on viimastel aastatel koostanud mitu asjakohast arvamust, milles käsitletakse konkreetsemaid meetmeid CO2-neutraalse tuleviku poole liikumiseks eespool nimetatud põhivaldkondades (2).

3.15.

Üleminek CO2-neutraalsele majandusele tähendab paratamatult, et leidub nii võitjaid kui ka kaotajaid. Seetõttu tuleb üleminekut kindlasti õiglasel ja kontrollitud viisil hallata. Vaja on asjakohaseid meetmeid, et aidata ettevõtjatel ja kodanikel uue olukorraga kohaneda. Peamised ohud, millega tuleb tegeleda, on kasvavad kulud ja oskuste nappus. Siinkohal on sobiv võimalus kõige haavatavamate sektorite ja inimrühmade väljaselgitamisel põhinev sihtotstarbeline finantsabi. Jõupingutused peaksid keskenduma peamiselt siiski uute lahenduste leidmisele ja oskuste arendamisele.

4.1.

Meetmete rakendamisel tuleks võimalikult ulatuslikult kasutada turumehhanisme, et saavutada sihid ja eesmärgid, mille poliitikakujundajad seadsid Pariisi kokkuleppes. Kliimameetmete edendamiseks neutraalsel ja tõhusal viisil on oluline püüelda kasvuhoonegaaside heitkoguste ülemaailmse hinnasüsteemi kehtestamise poole. Selleks et hinnasüsteem saaks korralikult toimida, tuleb järk-järgult kaotada vastuolulised või kattuvad energiatoetused.

4.2.

Mitmes riigis ja piirkonnas kasutatakse juba erinevaid CO2 hinnasüsteeme, peamiselt CO2 maksustamist ja heitkoguste lubamise piirmäära ning heitkogustega kauplemise süsteeme. Kaalutakse ka meetmeid eri süsteemide ühendamiseks.

4.3.

Mis puutub ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, siis on saastekvootide hind püsinud ootamatult madal, kuna saastekvootide pakkumine on selgelt ületanud nõudmise ning turgu on mõjutanud kattuvad toetused. Heitkoguste piirmääraga tagatakse heitkoguste vähendamise eesmärgi täitmine, kuid süsteem ei paku stiimulit investeerida vähese CO2-heitega energiasse. Selleks oleks vaja tõsta CO2 hinda, tagades samas meetmete võtmise süsinikdioksiidi lekke vältimiseks.

4.4.

Hästitoimiv ja õiglane ülemaailmne CO2 hinnasüsteem looks ekspordiettevõtjatele maailmaturgudel võrdsemad võimalused ja vähendaks seeläbi investeeringute ja töökohtade leket. Lisaks kõrvaldaks see leebemate kliimanõuete tõttu odavamate importkaupade konkurentsieelise. Samuti suunaks see rahavooge arenguriikidesse. Seetõttu tuleks jõuliselt püüelda asjaomase ülemaailmse korra loomise suunas. Komitee märgib, et ta on lisaks – nö vahelahendusena – toetanud süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmeid piiridel (Border Carbon Adjustment), kuni käivitub selline ülemaailmne kord (3). Siiski tuleks pöörata asjakohast tähelepanu selliste mehhanismidega seotud probleemidele ja ohtudele.

4.5.

Nõuetekohase hinnasüsteemi eeltingimuste ja tagajärgede uurimiseks tuleks hoolikalt hinnata erinevaid võimalusi. Tuleks uurida vähemalt järgmisi teid ja samme:

5.1.

CO2-neutraalsele maailmale üleminekul on maailma, Euroopa, liikmesriikide ja kohalikul tasandil suur roll kodanikuühiskonnal. Tegeliku muutuse viivad läbi ettevõtjad, töötajad, tarbijad ja kodanikud oma tegevuse kaudu kohapeal, samas kui poliitikakujundajad peaksid tagama neile seda võimaldava ja innustava tegevuskeskkonna.

5.2.

Turgudel tehakse praegu suuri edusamme. Üha enam erasektori ja institutsioonilisi investoreid võtavad arvesse oma investeerimiseesmärkide nn süsinikuriski, samuti on loodud erakapitalil põhinevaid kliimaga seotud fonde. Paljud ettevõtted uuendavad ja arendavad oma toiminguid ja tooteportfelle selleks, et vastata tarbijate ja aktsionäride kliimateadlikele nõudmistele. Kõigis sektorites ning suurettevõtjate ja VKEde vahel rajatakse uusi majandustegevuse ökosüsteeme.

5.3.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul rõhutati suure osa tegevuste puhul kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, erasektori ja teiste kodanikuühiskonnas tegutsejate rolli kliimaeesmärkide saavutamisel ja uute partnerlussuhete arendamisel. Ülemaailmne kliimameetmete tegevuskava peab säilitama oma hoo ja sellist tegevust veelgi kiirendama.

5.4.

Nagu komitee on soovitanud, (4) tuleks luua poliitikakujundajate, administratsiooni ja kodanikuühiskonna koalitsioon, et innustada ja suurendada eri tasandite teadlikkust mitteriiklikest kliimameetmetest, pakkuda struktureeritud dialoogi platvormi ja kaotada sellist tegevust takistavad tegurid. Komitee eeldab, et teda kaasatakse igakülgselt sellise sidusa mitme sidusrühmaga taristu loomisse.

5.5.

Mis puutub kodanikuühiskonna koostöösse teiste piirkondadega, eeskätt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (5) ning Vahemere piirkonna riikidega, siis on kliimaküsimus – koos toiduga kindlustatuse väljakutsega – komitee päevakorras olulisel kohal.

5.6.

Samuti soovib komitee teha komisjoniga koostööd ELi pikaajalise kliimastrateegia ettevalmistamisel CO2-neutraalse maailma suunas liikumiseks.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/30

Raportöör:

Philippe DE BUCK

Kaasraportöör:

Tanja BUZEK

1.1.

Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavad läbirääkimised on jõudmas otsustava tähtsusega aastasse 2016. Pealäbirääkijad EL ja USA kinnitasid võetud kohustust kiirendada kõnelusi, et saavutada ambitsioonikas ja ulatuslik poliitiline kokkulepe, mis määrab veel enne USA praeguse valitsuse ametiaja lõppu kindlaks võimalikud sihtmärgid igas valdkonnas. Seepärast otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostada omaalgatusliku arvamuse TTIP konkreetsetest võtmeküsimustest.

1.2.

Käesolevas arvamuses ei kommenteerita võimalikku lõplikku kokkulepet, mis saab olema ELi ja USA läbirääkimiste tulemus. Siiski on oluline anda hinnang sellele, mil määral on võetud praegu üldsusele kättesaadavates ELi ettepanekutes arvesse Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohta, nagu seda väljendati eelkõige komitee eelmistes arvamustes. See võimaldab panna aluse tugevdatud partnerlusele komisjoni ja Euroopa kodanikuühiskonna vahel ELi kaubanduspoliitika väljatöötamiseks.

1.3.

Seepärast esitab komitee oma institutsioonilist rolli rõhutades järgmised ettepanekud.

1.4.1.

TTIP läbirääkimised annavad uue hoo kõrgemate eesmärkidega tihedamale regulatiivsele koostööle. Seega märgib komitee rahulolevalt, et kavandatud peatükk sisaldab avaliku poliitika eesmärkide ja kõrge kaitsetaseme saavutamist teatud konkreetsetes valdkondades. Komitee tervitab ka selgesõnalist selgitust, et regulatiivse koostöö institutsioonilise struktuuri ülesanne ja eesmärk on poliitikakujundajate toetamine ja nõustamine demokraatliku kontrolli tingimustes ning sellel ei ole õigusaktide vastuvõtmise pädevust ning see ei asenda siseriiklikke regulatiivseid menetlusi.

1.4.2.

Siiski palub komitee „koormavad“ eeskirjad selgemalt määratleda ja rõhutab, et tarbijate, töötajate ja keskkonnaalaseid õigusi kaitsvaid eeskirju ei tohiks iseenesest käsitleda „koormavana“.

1.4.3.

Komitee nõuab ka seda, et heade reguleerimistavade peatükk ei piiraks osapoolte õigust reguleerida või võtta kasutusele USAs kasutusel oleva avaldamise ja kommenteerimise protsessiga (notice-and-comment) samaväärseid menetlusi.

1.4.4.

Lisaks palub komitee komisjonil selgitada asjaomaste sidusrühmade kaasamise korraldust, seda eelkõige sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate osas.

1.5.1.

Komitee on seisukohal, et ettepanekuid standardite kehtestamise, tehniliste normide, tähistamise ja märgistamise kohta tuleb käsitleda kui Euroopa Liidu olulisi aktiivseid huvisid. Komitee võtab teadmiseks olulised läbipaistvust käsitlevad sätted. Siiski kutsub komitee üles:

1.5.2.

Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitleva peatüki osas märgib komitee, et selle aluseks on WTO sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete leping, mis sisaldab ettevaatuspõhimõtet. Siiski nõuab komitee täiendavat kinnitust selle kohta, et ELi toidualaseid õigusakte ei muudeta ja et EL säilitab oma piirangud hormoonide, kasvukiirendajate ja geneetiliselt muundatud organismide kasutamisele.

1.6.1.

Komitee tunnistab kaubanduse lihtsustamise olulisust eelkõige väikeste ettevõtete jaoks ning tervitab Euroopa Komisjoni välja pakutud peatükki. Komitee kutsub siiski üles lihtsustama veelgi tollimenetlusi ning selgitama trahve ja vastutust käsitlevaid eeskirju tollialaste õigusaktide rikkumise korral.

1.7.1.

Komitee tervitab ELi poolt teenuste peatükis võetud mõistlikke kohustusi ning kordab oma üleskutset suurendada turulepääsu föderaalsel ja riiklikul tasandil ning tõhustada regulatiivset koostööd – tunnistades, et turulepääs sõltub muu hulgas ka sellest – ning nõuet säilitada avalikud teenused vastavalt ELi toimimise lepingule. Komitee kordab ka seda, et audiovisuaalteenused ei kuulu läbirääkimisvolituste alla ning seetõttu ei peaks neid hõlmama ühegi kohustuse hulka. Komitee toetab ka Euroopa Komisjoni otsust seisata läbirääkimised finantsteenuste turule juurdepääsu küsimuses seni, kuni USA läbirääkijad nõustuvad selgelt algatama arutelu regulatiivse koostöö teemal, mille eesmärk on kaitsetaseme tõstmine ja finantsstabiilsuse suurendamine kõnealuses sektoris. Komitee kutsub ka üles sõnastama selgelt ja üksikasjalikult laialt määratletud kommunaalettevõtete erandi, tagamaks, et kõik avalikud teenused, mis on osutatud allhankena või rahastatud riigi, tulundusliku erasektori või mittetulundusorganisatsioonide poolt, jäetakse kokkuleppest välja.

1.8.1.

Komitee tervitab kaubandust ja säästvat arengut käsitleva komisjoni ettepaneku laialdast ja üksikasjalikku ulatust. Komitee tuletab meelde, et nende sätete tegelik väärtus sõltub siiski eelkõige sellest, kas neid on võimalik tõhusalt jõustada. Komitee nõuab tõhusat jõustamismehhanismi ja tugevat kodanikuühiskonna juhitavat järelevalvemehhanismi. Komitee ei saa kommenteerida TTIP säästva arengu peatüki jõustamismeetmeid, kuna jõustamist käsitlevate kirjalike ettepanekute esitamine on hilinenud. Oluline on, et komisjon konsulteeriks asjaomaste ettepanekute küsimuses kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega tagamaks, et need on koostatud viisil, mis on praktikas tõhus. Komitee jätab endale võimaluse kommenteerida asjaomaseid elemente pärast nende avaldamist.

1.9.1.

Komitee tervitab ettepanekut reformida investeeringute kaitse süsteemi ja eesmärki luua alaline mitmepoolne investeerimiskohus, mis vahetab välja eraõiguslikud vahekohtud. Siiski näeb komitee endiselt mõningaid muret tekitavaid aspekte (esitatud punktis 8.8), millega tuleks tegeleda. Samuti palub komitee Euroopa Komisjonil koostada mõjuhinnangu, mis hõlmaks nii uue investeerimiskohtu süsteemi maksumust kui ka toimimist.

2.1.

Alates TTIP läbirääkimiste käivitamisest 2013. aasta juunis on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee etendanud tähtsat rolli ELi organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohtade sõnastamisel, koostades selleks arvamusi TTIP läbirääkimiste konkreetsete aspektide kohta, (1) investeeringute kaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta (2) ning TTIP mõju kohta VKEdele (3). Vahepeal on komisjon avaldanud olulise teatise teemal „Kaubandus kõigile“, (4) milles sätestatakse tingimused tulevastele kaubandus- ja investeerimislepingutele. Komitee toetas oma arvamuses (5) asjaomases teatises esitatud lähenemisviisi. Komitee püüab ka koostöös teiste ELi institutsioonidega anda panuse TTIP-teemalisse kodanikuühiskonna teadlikku arutellu mitme TTIP-ga seotud tegevuse kaudu. See hõlmab arutelude korraldamist ja komitee liikmete külastusi USAsse.

2.2.

Komitee võtab teadmiseks, et TTIP läbirääkimised on toimunud läbipaistvamalt kui eelnevad kaubandus- ja investeerimisläbirääkimised – need on esimesed läbirääkimised, mille kohta avaldati nõukogu läbirääkimisvolitused, ELi seisukohad ja mitu kirjalikku ettepanekut. Loodi nõuanderühm, mis koondab eksperte, kes esindavad laia huvideringi – tarbijad, ametiühingud, ettevõtjad, keskkonna ja rahvatervise valdkonna esindajad –, et anda ELi kaubandusläbirääkijatele kõrgetasemelist nõu läbiräägitavates valdkondades. Komitee tunneb oma institutsioonilist rolli silmas pidades siiski kahetsust, et teda ei ole ametlikult kaasatud spetsiaalsesse TTIP nõuanderühma (6). Komisjon on loonud TTIP-le pühendatud veebilehe, mis sisaldab teabelehti ja lugemissoovitusi, ELi seisukohavõtte (milles tutvustatakse ja kirjeldatakse Euroopa Liidu üldist lähenemisviisi teatud küsimusele), ELi kirjalikke ettepanekuid (mis on Euroopa Liidu esialgsed õigusaktide ettepanekud TTIP raames käsitletavatel teemade) ning ELi pakkumist turulepääsuks teenuste valdkonnas. Komitee hindab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua kodanikuühiskonna foorum, mis koosneb sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatest, k.a riiklikes nõuanderühmades osalejad, et viia läbi arutelu kõnealuse kokkuleppe rakendamise ja kohaldamise üle.

2.3.

Käesolev arvamus tugineb eelnevate arvamuste järeldustele, milles kutsutakse üles jagama TTIPst saadava kasu võrdselt äriringkondade (sealhulgas VKEde), töötajate, tarbijate ja kodanike vahel ning muutma ELis kehtivate kõrgete standardite kaitsmise lepingu heakskiitmise eeltingimuseks. Komitee arvates on oluline avaldada arvamust juba avaldatud ELi seisukohtade ja teatud peatükkide kirjalike ettepanekute kohta, et uurida, mil määral on need kooskõlas nimetatud eeltingimustega, ja teha kindlaks peamised aspektid, mis Euroopa kodanikuühiskonnale huvi pakuvad ja muret valmistavad. Eelkõige on komitee otsustanud oma analüüsis keskenduda ettepanekutele, mis käsitlevad regulatiivset koostööd, k.a häid reguleerimistavasid (avaldati 21. märtsil 2016), tehnilisi kaubandustõkkeid, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid (mõlemad avaldati jaanuaris 2015), tollimenetluste ja kaubanduse lihtsustamist (avaldati jaanuaris 2015 ja muudeti märtsis 2016), teenuseid (avaldati juulis 2015), säästvat arengut (avaldati novembris 2015) ja investeeringuid (avaldati novembris 2015). Käesolevas arvamuses võetakse arvesse dokumente, mis on avaldatud enne 14. juulit 2016.

2.4.

Tuleb märkida, et Euroopa Komisjon avaldas 14. juulil 2016 lepingu institutsioonilise ülesehituse, (7) mis hõlmab kodanikuühiskonna esindajatest riiklike nõuanderühmade loomist, mis nõustavad osapooli lepingu rakendamisel. Komitee tervitab asjaolu, et riiklike nõuanderühmade volitusi on laiendatud, et need hõlmaksid kõiki lepingus sisalduvaid huvipakkuvaid teemasid, kuid peab kahetsusväärseks, et ELi ettepanekus ei ole selgesõnaliselt mainitud kahe riikliku nõuanderühma ühiskohtumist (mis tuleb kokku kutsuda omal algatusel) ning et kodanikuühiskonna foorumi saab kokku kutsuda üksnes ühiskomitee. Kodanikuühiskonna foorumi koosolekud võimaldavad kahe riikliku nõuanderühma liikmetel töötada osapoolte ühiste soovituste koostamisel.

2.5.

Selles osas tunneb komitee sügavat kahetsust, et kui läbirääkimised peaksid lõpuks toimuma konsolideeritud tekstide alusel, siis kahjustatakse tõsiselt praeguseks saavutatud kõrget läbipaistvuse taset, juhul kui USA ei nõustu tegema neid tekste kättesaadavaks üldsusele või vähemalt ELi nõuanderühmale. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles tegema ka edaspidi kõik endast oleneva, et tõstatada see teema vastaspoolega peetavatel läbirääkimistel.

3.1.

Regulatiivne koostöö on üks TTIP kolmest sambast turulepääsu ja turueeskirjade kõrval ning see koosneb neljast osast: horisontaalsed aspektid (mis sisaldavad ühelt poolt regulatiivse sidususe või heade reguleerimistavade peatükki ning teiselt poolt reguleerivate asutuste regulatiivse koostöö peatükki), tehnilised kaubandustõkked, toiduohutus ning looma- ja taimetervis (sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed) ning sektoripõhised lisad. Käesoleva punkti eesmärk on kommenteerida neist esimest – horisontaalseid aspekte – ning järgmistes punktides käsitletakse tehnilisi kaubandustõkkeid ning sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid.

3.2.

Regulatiivset koostööd on määratletud TTIP ühe põhieesmärgina, sest sellel võib olla oluline roll kaubanduse ja investeeringute lihtsustamisel ning eelkõige väikeettevõtjate konkurentsivõime parandamisel. Eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ootavad uute võimaluste avanemist, kuna erinevalt suurettevõtjatest ei ole neil ressursse, et orienteeruda erinevates regulatiivsetes keskkondades mõlemal pool Atlandi ookeani. Samas looks õiguslike režiimide suurem ühilduvus suurtele ettevõtetele võimalusi kasutada ära majanduse mastaabisäästu Euroopa ja USA vahel.

3.3.

Jõupingutused regulatiivse koostöö saavutamiseks ei ole uued (8). TTIP läbirääkimised annavad uue hoo kõrgemate eesmärkidega tihedamale regulatiivsele koostööle. Komitee märgib, et tihedamast regulatiivsest koostööst tuleneva kasu hindamine ei ole lihtne peamiselt seetõttu, et see sõltub läbirääkimiste käigus kokkulepitavast koostöö ulatusest. Euroopa Komisjoni koostatud jätkusuutlikkuse mõjuhinnangu tehnilise vahearuande projekti kohaselt tuleneb hinnanguliselt 76 % TTIP mõjust regulatiivsest koostööst ja 24 % kogumõjust tollimaksude vähendamisest (9).

3.4.

Siiski peab komitee oluliseks kaitsemeetmete kehtestamist, mis tagaksid, et regulatiivse koostöö protsessi ei kasutataks sotsiaalsete, tööalaste, tarbijakaitse- ja keskkonnastandardite õõnestamiseks, vaid pigem püütaks neid selle abil parandada. Kui neist tingimustest peetakse kinni, siis ei oleks kasu mitte ainult majanduslik, vaid võib ka lihtsustada reguleerivate asutuste ülesandeid avaliku poliitika eesmärkide saavutamisel.

3.5.

Komitee jaoks oli põhiline punkt ELi kõrge kaitsetaseme säilitamine. Regulatiivset koostööd käsitleva peatüki artikli x1b praegune ettepanek hõlmab avaliku poliitika eesmärkide järgimist ja muu hulgas rahvatervise; inimeste, loomade ja taimede elu ja tervise; tervise ja ohutuse; töötingimuste; loomade heaolu; keskkonna-, tarbija-, sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse; isikuandmete ja küberjulgeoleku; kultuurilise mitmekesisuse ja finantsstabiilsuse kaitse kõrget taset.

3.6.

Siiski väljendab komitee muret selle pärast, et eeltoodut võib kahjustada artikkel x1d, milles on ühe eesmärgina nimetatud tarbetult koormavate regulatiivsete nõuete vähendamist (10). Komitee tunneb muret, et sellist keelekasutust võidakse tõlgendada nii, et tarbijate, töötajate ja keskkonnaõiguste kaitse on iseenesest „koormav“.

3.7.

Seepärast tahab komitee veelkord jõuliselt rõhutada, et praeguste kõrgete standardite kaitsmine on põhiline nõue ning et lisaks kaubandusvõimaluste laiendamise eesmärgile võib regulatiivne koostöö parandada ka inimeste turvalisust, tervist ning majanduslikku ja sotsiaalset heaolu mõlemal pool Atlandi ookeani. Seepärast tuleks asjaomast avaldust lõplikus kokkuleppes veelkord väga selgelt ja üksikasjalikult kinnitada. Komitee väljendab muret häid reguleerimistavasid käsitleva ELi ettepaneku pärast. Regulatiivse koostöö eesmärk peaks olema parandada reguleerivate asutuste dialoogi, mitte mõjutada teineteise eeskirjade koostamise protsesse. Komitee palub Euroopa Komisjonil täpsustada oma ettepaneku heade reguleerimistavade peatükki.

3.8.

Selles osas on komitee seisukohal, et praegust heade reguleerimistavade peatüki ettepanekut, milles märgitakse, et osapooled peavad kaaluma mitteregulatiivseid alternatiive (k.a võimalus mitte koostada õigusakti), mille abil saavutada õigusakti eesmärk, ei peaks vaatlema osapoolte reguleerimise õigust piirava aspektina. Suurema kindluse huvides peaks kokkuleppe tekst selgitama, et asjaomane säte ei tohi piirata osapoolte reguleerimise õigust. Komitee märgib ka seda, et sidusrühmadega konsulteerimist käsitleva ettepaneku artiklit 6 ei peaks käsitlema võrdväärsena USAs kasutusel oleva avaldamise ja kommenteerimise (notice-and-comment) protsessiga.

3.9.

Komitee arvates peab seega keskseks eesmärgiks jääma kaubanduse areng. Oluline on, et TTIP läbirääkimised toetaksid ebavajalike kaubandustõkete eemaldamist (11).

3.10.

Komitee tervitab tõsiasja, et komisjoni praeguses ettepanekus selgitatakse sõnaselgelt, et institutsioonilise struktuuri ülesanne ja eesmärk on poliitikakujundajate toetamine ja nõustamine Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu demokraatliku kontrolli all (12). Tavapärast õigusloome protsessi ei tohi kahjustada ning vältida tuleks viivitusi või õiguslikku seisakut. Komitee tervitab kavandatud artiklit 1, milles kinnitatakse taas kord reguleerimise ja kaitsetasemete kehtestamise õigust. Siiski on väga oluline, et ettepanekus määratletakse eri komiteede ja rühmade koosseis ja töökord. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama sidusus ja järjepidevus horisontaalse regulatiivse koostöö peatükkide, tehniliste kaubandustõkete ja sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete peatükkide ning valdkondlike lisade vahel.

3.11.

Reguleerimisprotsessi alguses peetav dialoog suurendab võimalusi leida poliitilised lahendused, milles arvestatakse piiriüleste huvidega, ning see on vältimatu. Sidusrühmade kaasamist läbipaistva protsessi vahendusel, mis on Euroopa Liidu hea õigusloome protsessi peamine põhimõte, tuleb üksikasjalikult selgitada komisjoni ettepanekus. Selleks, et saavutada regulatiivse koostöö osas kaasavaid lahendusi ja ettepanekuid regulatiivsete asutuste jaoks, on vaja sidusrühmade ja eelkõige ettevõtjate, tarbijate, keskkonna huvirühmade ja töötajate struktuurilist ja tasakaalustatud pühendumust.

3.12.

Selleks, et tagada konkreetse edu saavutamine, peavad ELi ja USA reguleerivad asutused konsulteerima regulatiivse tegevuse küsimuses juba varajases faasis. Loodetakse, et poliitikakujundamise protsessi varased arutelud suurendavad võimalust jõuda tulevikus ühilduvate eeskirjadeni ning võimaldavad turuosalistel üheaegselt järgida mõlemat režiimi. Reguleerivad asutused peaksid kaaluma dialoogi oma kolleegide või huvitatud isikutega ja vastama nende märkustele vabatahtlikkuse alusel, et vältida õigusliku seisakut.

3.13.

Komitee palub komisjonil selgitada nii eelnevalt mainitud dialoogi kui ka asjaomaste sidusrühmade kaasamise korraldust, seda eelkõige sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate osas. Tuleb anda selge garantii, et kõik olulised osapooled saavad panustada läbipaistvasse dialoogi täpselt määratletud korra alusel, mis tagab võrdse kohtlemise ja väldib viivitusi õigusloomeprotsessis. ELi poolel tuleks sidusrühmade olulisuse ja esindatuse määratlemisel kaaluda läbipaistvuse registri loomist.

4.1.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tehnilisi kaubandustõkkeid käsitlev kokkulepe on hõlmatud ettepanekusse selle praegusel kujul. Kavandatud tehniliste kaubandustõkete peatükis käsitletakse lisaks tehnilisi nõudeid (tehnilised normid ja standardid) ning vastavushindamise nõudeid. Komitee on seisukohal, et ettepanekuid standardite kehtestamise, tehniliste normide, tähistamise ja märgistamise kohta tuleb käsitleda kui Euroopa Liidu olulisi aktiivseid huvisid. Oluline on, et neid ettepanekuid ei kasutata selleks, et muuta küsitavaks eeskirjad, mis on vajalikud tervishoiu, turvalisuse ning sotsiaalkaitse tarvis.

4.2.

Komitee võtab teadmiseks olulised sätted läbipaistvuse kohta – ta kordab kohustust teavitada WTOd meetmetest, anda teisele lepingupoolele teavet, pakkuda võimalust kirjalike kommentaaride tegemiseks ning vastata sellistele kommentaaridele. Selles peatükis nähakse samuti ette kõigi rakendatavate (nii uute kui ka kehtivate) tehniliste normide, samuti tehnilistes normides osutatud standardite (nagu enamus standardeid, mida tööstuses kasutatakse, kuid millele seadusandjad tehnilistes normides ei osuta) avaldamine.

4.3.

Standardimise osas tervitab komitee standardiorganisatsioonide koostööd ning ka piiratud vastastikuse tunnustamise põhimõtteid. Komitee on siiski võtnud teadmiseks ka Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (Cenelec) väljendatud mure TTIP vabatahtlike standardite vastastikuse tunnustamisega kaasnevate riskide osas. Komitee palub komisjonil kaaluda ELi standardiorganisatsioonide ettepanekuid ja tagada ELi huvide kaitse. Oluline on ka garantii, et kõik asjaomased sidusrühmad saavad anda panuse uute standardite arendamisse.

4.4.

USA ja ELi standardimissüsteemid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Eelkõige ei kasutata USAs Euroopa ühtse turu sambaks olevat põhimõtet, mille kohaselt kehtib ühele tootele üks, kõikjal tunnustatud standard. Kui Euroopas võetakse vastu uus standard, siis tühistatakse sellega vastuolus olevad riiklikud standardid. USAs kehtivad turul samaaegselt erinevad standardid, mistõttu on VKEdel keeruline mõista, milline standard sobib kõige paremini nende tootevalikuga. Läbipaistvuse suurendamiseks ja väikeste ettevõtjate toetamiseks on oluline luua klienditugi USA poolel, mis pakuks tugiteenust USA turule eksportida soovivatele ELi ettevõtjatele. Nende näol on sageli tegu piiratud vahenditega väikeettevõtjatega, kes on kitsalt spetsialiseerunud nišiturule, mis on nende konkurentsivõime aluseks.

4.5.

Komitee peab kahetsusväärseks, et olulised valdkonnad, nagu elektriohutus, elektromagnetiline ühilduvus, masinad ja telekommunikatsioon, kus ELil on selged aktiivsed huvid, on määratletud prioriteetsete valdkondadena, mida tulevikus kaaluda – need valdkonnad peaksid kuuluma läbirääkimistest tuleneva vastavushindamise konkreetsete osutatud tulemuste hulka.

4.6.

Samuti väljendab komitee kahetsust, et tähistamise ja märgistamise osas ei ole määratletud prioriteetseid valdkondi tulevaseks tööks ning puuduvad kohad nii tähistamise ja märgistamise nõuete tulevase läbivaatamise tähtaegade kui ka läbirääkimiste tulemuste lisamiseks konkreetsetes sektorites.

4.7.

Kavandatud sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid käsitleva peatüki aluseks on WTO sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete leping ning selles kommenteeritakse ELi kirjalikku ettepanekut, mis esitati USAga arutamiseks 29. septembrist kuni 3. oktoobrini 2014 toimunud läbirääkimistevooru käigus ning avaldati 7. jaanuaril 2015.

4.8.

WTO sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete leping, mis käsitleb toiduohutuse ning looma- ja taimetervise eeskirjade rakendamist, sisaldab ettevaatuspõhimõtet (artikli 5 lõige 7), mis on nüüd sätestatud ka Lissaboni lepingus. See ei tohi olla läbirääkimiste objektiks ega tohiks seepärast olla kokkuleppe osa. Seepärast tervitab komitee südamest ELi antud lubadust, et TTIP ei muuda kehtivaid toidualaseid õigusakte, et EL säilitab piirangud hormoonide või kasvukiirendajate kasutamisele lihas ning et TTIP ei muuda geneetiliselt muundatud organisme käsitlevaid ELi õigusakte.

5.1.

Kuna kaubandus hõlmab suure osa Atlandi-ülesest kaubavahetusest, siis avaldavad mis tahes jõupingutused tollimenetluste parandamiseks suurt mõju kahepoolsele kaubavahetusele, eelkõige väikeettevõtjate jaoks.

5.2.

Komitee tervitab täiendavaid ettepanekuid, mille eesmärk on tollimenetluste lihtsustamine, mis eelkõige hõlmavad järgmist: ühtse kontaktpunkti loomine mõlemal pool Atlandi ookeani, tõhusam kooskõlastamine rahvusvaheliste standardite alal ning kaubanduse lihtsustamise partnerlusprogrammi arendamine; andmete ühtlustamine ja vastavusse viimine, pühendumine hindamisele, milliseid andmeid tuleks vastavusse viia; ühise tollikoostöö komitee vastutusala laiendamine, et see saaks tegutseda nn spetsialiseerunud tollikomiteena mitmes veel määratlemist vajavas valdkonnas ja teha eelotsuseid.

5.3.

Komitee palub Euroopa Komisjonil selgitada aspekte, mis on ELi ettevõtjate jaoks eriti olulised ning mis ei ole avaldatud tekstis veel selged, nagu miinimumväärtus, kõikide lisatasude kaotamine ning trahvide ja vastutuse küsimus tollialaste õigusaktide rikkumise korral.

6.1.

Teenuste valdkonnas pakub EL mõistlikke kohustusi valdkondades, mis on ülimalt olulised Euroopa konkurentsivõime ja majanduskasvu suurendamiseks (digitaalvaldkond ja telekommunikatsioon) ja ülemaailmsete väärtusahelate integratsiooni kiirendamiseks (transpordi- ja kullerteenused, äriteenused ja kutsealased teenused) või millel on kokkupuude peamiste majandusharudega (ehitus, jaemüük, energia).

6.2.

Komitee väljendab ka rahulolu selle üle, et ELi ettepanekus on esitatud raamistik õiglase, läbipaistva ja sidusa kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise režiimi lihtsustamiseks ning tuuakse välja vastastikuse tunnustamise kokkulepete üle peetavate läbirääkimiste üldtingimused. Need kokkulepped on ülimalt olulised, et kindlustada ELi teenusepakkujatele parem turulepääs.

6.3.

Komitee kordab teenustega seotud kolme peamist aspekti: vajadus suurendada turulepääsu nii föderaalsel kui ka riiklikul tasandil; tunnistamine, et turulepääs sõltub ka tõhusast regulatiivsest koostööst; nõue säilitada avalike teenuste eripära vastavalt ELi toimimise lepingule.

6.4.

Komitee rõhutab, et komisjon peaks tagama, et teenuste puhul ulatuks TTIP kaugemale kehtivatest lepingutest, nagu seda on teenustekaubanduse üldleping (GATS) ja teenustekaubanduse leping (TISA), ning et sõlmida tuleks konkreetsed kokkulepped paljude USAs kehtivate diskrimineerivate tõkete kaotamiseks.

6.5.

Komitee rõhutab ühte konkreetset küsimust, mida komisjon peaks arvesse võtma ning mis puudutab tasakaalustamata turulepääsu: USA ettevõtjad võivad saada kasu ELi ühtsest turust, samas kui ELi ettevõtjaid ootab USAs ees killustatud turg, kuna paljusid teenustevaldkondi reguleeritakse osariigi tasandil. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et USA jätkuv viisanõue mõne ELi liikmesriigi kodanike suhtes, samas kui USA kodanikelt ELi reisimiseks viisat ei nõuta, kujutab endast ELi kodanike diskrimineerivat kohtlemist, millel on kahjulik mõju kahepoolsetele suhetele.

6.6.

Komitee esitab teatud valdkondade kohta järgmised märkused:

6.7.

Avalike teenuste küsimuses märkis komitee oma arvamuses „Kaubandus kõigile“, et vabakaubanduslepingutes avalike teenuste kaitsmiseks on parim viis „kasutada positiivset nimekirja turulepääsu ja võrdse kohtlemise osas“. Aga praeguses teenuseid puudutavas TTIP ettepanekus valib ELi ennenägematu „hübriidse“ lähenemisviisi teenuste nimekirjadele, mis võib põhjustada märkimisväärset ebakindlust.

6.8.

Turulepääsu küsimusi käsitlevas III lisas on toodud positiivne nimekiri, millel on sama sõnastus nagu ELi GATSi nimekirjal, kus „kommunaalteenused on näiteks sellistes sektorites nagu seotud teaduslik-tehnilised nõustamisteenused, sotsiaalteaduste ja humanitaarvaldkonna teadus- ja arendusteenused, tehnilise kontrolli ja analüüsi teenused, keskkonnateenused, terviseteenused, transporditeenused ja kõikide transpordiliikidega seotud abiteenused. Kõnealuste teenuste osutamise ainuõigused antakse sageli eraettevõtjatele, näiteks ettevõtjatele, kellel on ametiasutuste kontsessioonid, sõltuvalt konkreetsetest teeninduskohustustest. Kuna kommunaalteenuseid osutatakse sageli ka piirkondlikul tasandil, ei ole üksikasjaliku ja ammendava valdkonnapõhise loendi esitamine otstarbekohane“ (13). Monopoolsete struktuuride säilitamist võimaldaval kommunaalteenuste klauslil on kahjuks mitu puudust, sealhulgas tõsiasi, et selle ulatus ei kata selliseid piiranguid nagu majanduslike vajaduste analüüsid või kvoodid. Komitee rõhutab, et kommunaalteenuste erandit peab kohaldama kõigi tarneviiside suhtes.

6.9.

Komitee kutsub üles sõnastama III lisas selgelt ja üksikasjalikult kommunaalettevõtete erandi, tagamaks, et kõik avalikud teenused, mis on osutatud allhankena või rahastatud riigi, tulundusliku erasektori või mittetulundusorganisatsioonide poolt, jäetakse kokkuleppest välja.

6.10.

Kuigi rakendamiskeelud ja sillaklauslid ei kehti II lisale, on komitee mures selle pärast, et läbirääkimiste tulemuseks võib olla see, et praegu kõnealuses lisas loetletud ELi reservatsioonid viiakse üle I lisasse, takistades seeläbi liberaliseerimise vähendamist. Selles küsimuses toetab komitee Madalmaade sotsiaal- ja majandusnõukogu nõuandvas aruandes sisalduvat avaldust, et valitsustele peavad jääma vabad käed teatud teenuste määratlemisel üldhuviteenusena ja seda nende eelistustest lähtuvalt (14).

6.11.

Komitee väljendab muret ka selle üle, et USA valitsus võib vaidlustada I ja II lisas loetellu nõuetekohaselt lisamata teenuste reguleerimise valitsuste poolt, kasutades selleks riikidevaheliste vaidluste lahendamise menetlusi või investeerimiskohtu süsteemi ning esitades süüdistuse enamsoodustusrežiimiga sätestatud kohustuste või võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumises.

6.12.

Komitee peab kahetsusväärseks, et teiste peatükkidega võrreldes on tähelepanuta jäänud juurdepääs teenusteturule, ning kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi allesjäänud turulepääsu tõkete kaotamiseks USAs. USA rakendab endiselt täielikku keelustamist laevandussektoris. Lennutranspordis on kapitaliosaluse ülempiir 25 % ja telekommunikatsioonisektoris 20 %, samuti kehtib mitu piiritagust tõket, näiteks telekommunikatsiooni ja satelliitide alal. Samuti on väga pikk kodakondsusnõudeid sisaldav loetelu, näiteks pangandus-, kindlustus- ja raamatupidamissektoris. Õigus-, raamatupidamis-, inseneri- ja kindlustusteenuste puhul kehtivad elukohanõuded. Kohapeal viibimise nõuded kehtivad näiteks õigus-, raamatupidamis- ja kindlustussektorile, lisaks rakendatakse kindlustussektoris ka õigusliku vormiga seotud nõuet jne.

7.1.

TTIP pakub osapooltele võimaluse edendada säästvat arengut kaubanduse kaudu ja minna säästva arengu eesmärke silmas pidades kaugemale kui ükski teine kaubandusleping, mille kumbki pool on seniajani sõlminud. Oma arvamustes REX/390 ja REX/449 (15) nõudis komitee jõulise kaubanduse ja säästva arengu peatüki lisamist, mis oleks lepingu oluline osa, ning seetõttu tervitab komitee komisjoni ettepaneku laialdast ja üksikasjalikku ulatust. Komitee usub siiski, et nende sätete tegelik väärtus sõltub eelkõige sellest, kas neid on lõpuks võimalik ka tõhusalt jõustada.

7.2.

Arvamuses REX/390 märkis komitee, et iga kokkuleppe oluline komponent peab olema tugev ühine kodanikuühiskonna järelevalvemehhanism. Seepärast toetab komitee täiel määral volinik Cecilia Malmströmi avaldust, et säästva arengu peatükk peab sisaldama tõhusaid jõustamismehhanisme (16). Komitee toetab ka Madalmaade sotsiaal- ja majandusnõukogu nõuandvas aruandes sisalduvaid soovitusi ning Prantsusmaa majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu arvamust, milles käsitletakse osapooltele vajadusel tõhusate sanktsioonide kehtestamist (17).

7.3.

Komitee tunnustab komisjoni kaugeleulatuvat pühendumist kõrgetele töö- ja keskkonnastandarditele. Komitee tervitab asjaolu, et kõrge kaitsetaseme kehtestamise ja reguleerimise õigust on taas kord kinnitatud ka kokkuleppe preambulis ning säästva arengu peatüki eraldiseisvas artiklis.

7.4.

Komitee oli kutsunud osapooli üles kinnitama oma kohustust rakendada ja jõustada tõhusalt riikide tööõigust ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) liikmesusest tulenevaid kohustusi. Seepärast tunneb komitee heameelt selle üle, et lepingusse lisatakse siduvad sätted tööõiguse põhireeglite kaitsmise kohta, nagu ühinemisvabadus, kollektiivläbirääkimiste õigus ametiühingute moodustamise ja nende liikmeks astumise kaudu, sunniviisilise või kohustusliku töö kaotamine, lapstööjõu kasutamise tegelik kaotamine ning võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine tööl ja kutsetegevuses. Lisaks tervitab komitee asjaolu, et täiendavalt lisatakse lepingusse osaliste kohustus tagada inimväärsed töötingimused ning töötervishoid ja tööohutus. Nende säästva arengu sätete siduvaks muutmiseks tuleb võtta kasutusele kolmeastmeline lähenemisviis, mis hõlmab konsultatsioone valitsusega, riiklikke nõuanderühmi ja eksperdirühmi ILO kaasosalusel ning lepingu üldist vaidluste lahendamise sätet.

7.5.

Keskkonnaaspektide osas vastab kodanikuühiskonna ootustele asjaolu, et lepingusse on seoses kemikaalide ja jäätmete keskkonnasõbraliku käitlemisega lisatud kaubandust puudutav säte. Seetõttu kiidab komitee heaks selliste sätete lisamise lepingusse, mille eesmärk on vältida või minimeerida kemikaalidest või jäätmetest tulenevat kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Komitee tervitab ka osapoolte võetud kohustust metsade säästvaks majandamiseks ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi märkimisväärse negatiivse mõju vastastikust tunnustamist.

7.6.

Komitee tervitab lepingusse lisatud sätet, mille kohaselt lepingupooled teevad koostööd tööjõu- ja keskkonnapoliitika kaubandusega seotud aspektides. Komitee toetab asjaolu, et lepingus tunnustatakse koostöö tähtsust inimväärse töö edendamisel ülemaailmsetes tarneahelates ning strateegia ja poliitika väljatöötamisel kaubanduse panuse suurendamiseks ressursitõhususe, rohelise majanduse ja ringmajanduse saavutamisse (18).

7.7.

Komitee toetab eesmärki kaitsta töötajate õigusi ja keskkonda tegevusjuhendi, standardisüsteemide, märgistamise, sertifitseerimise, kontrolli ja muu asjakohase äriühingute poliitika kaudu.

7.8.

Vastutustundlik äritegevus, nagu näiteks ettevõtja sotsiaalne vastutus, võib veelgi edendada säästva arengu eesmärke. Komitee toetab säästva arengu peatükki konkreetsete viidete lisamist OECD suunistele rahvusvahelistele ettevõtjatele, ÜRO algatusele Global Compact, standardile ISO 26000, ILO kolmepoolsele deklaratsioonile rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele.

7.9.

Komitee võtab teadmiseks, et ELi kirjalik ettepanek ei sisalda vaidluste lahendamisega seotud elemente, mis töötatakse välja hiljem, ning jätab endale võimaluse kommenteerida asjaomaseid elemente pärast nende avaldamist.

7.10.

Selleks, et toetada lepinguosaliste võetud kohustust edendada rahvusvahelist kaubandust selliselt, et antaks panus säästva arengu eesmärkide saavutamisse, pooldab komitee sotsiaalsel dialoogil rajanevat jõustamismehhanismi. Komitee tervitab komisjoni ettepanekut luua riiklikud nõuanderühmad, milles tasakaalustatult on esindatud kodanikuühiskonna rühmad, kes esindavad tasakaalustatult ettevõtete, tööliste, tarbijate, keskkonna ja rahvatervise huve ning saavad esitada seiskohti või soovitusi TTIP rakendamise kohta (19). Kogemused kehtivate lepingutega näitavad, et selliste tõhusate järelevalvemehhanismide tagamiseks on oluline, et järelevalveasutustelt saadud soovitusi uuriksid seejärel lähemalt ELi institutsioonid ja need oleksid seotud jõustamisprotsessiga.

8.1.

Komitee võtab teadmiseks, et komisjon on esitanud kirjaliku ettepaneku investeerimiskohtu süsteemi kohta, mis sisaldab menetluste reformi uue süsteemi loomiseks, et asendada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise senine kord. See koosneb kahest osast: sisulised investeeringute kaitse sätted ning investorite ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi toimimine. Ettepanek hõlmab ka sissejuhatavat osa, mis sisaldab investeeringute kaitse valdkonna määratlusi.

8.2.

Nagu nõuti arvamuses REX/390, esitatakse üksikasjalikumad määratlused mõistetele „reguleerimisõigus“, „kaudne sundvõõrandamine“ ning „õiglane ja võrdne kohtlemine“. Riigi ja investori vaheliste vaidluste lahendamise korra reguleerimiseks peavad need tingimused olema täidetud. Asjaomased täpsustused teenivad lepingupoolte õigust reguleerida investorikaitset, kui seda nõuavad avalikkuse huvid.

8.3.

Komitee rõhutab, et kokkuleppes sisalduvad määratlused, eelkõige reguleerimisõigus, peaksid olema selged ning tagama riigi õiguse säilitada ja võtta kasutusele kõrged standardid, seda eelkõige sotsiaalse, keskkonnaalase ja tarbijakaitse osas, tagades samas investoritele asjakohase ja õiguspärase kaitse protektsionismi ja diskrimineerimise eest. Komitee tervitab asjaolu, et lisaks preambulile lisati eraldiseisev artikkel ka lepingu põhiosasse. Kui käsitletakse reguleerimisõigust sotsiaalse kaitse valdkonnas, tuleks sõnaselgelt välja tuua kollektiivlepingud, k.a kolmepoolsed ja/või üldised (erga omnes) lepingud, et välistada seda, et neid tõlgendataks kui vastuollu sattumist investori õiguspäraste ootustega. Kollektiivlepingute raames kokku lepitud töö- ja palgatingimusi ei tohi vaadelda kui mittetariifseid kaubandustõkkeid.

8.4.

Komitee tunnistab, et kõige märkimisväärsemad muudatused on tehtud vaidluste lahendamise korra menetluslikesse aspektidesse. Vahekohtusüsteem muudeti kohtuga kohtusüsteemiks, kus vaidlevate osapoolte määratud ajutised vahekohtunikud asendatakse kohtunikega püsivast nimekirjast, mille määravad lepinguosalised. Need uuendused muudavad selle institutsioonilisemaks süsteemiks. Komitee kutsub osapooli üles tagama, et investeerimiskohtu süsteem oleks täielikult toimiv kohe, kui kokkulepe on ratifitseeritud, ning et kohtunikel oleks demokraatlik legitiimsus ja nad oleks määratud viisil, mis ennetab politiseeritud kohtusüsteemi ja huvide konflikti tekkimise ohtu.

8.5.

Komiteel on heameel tõsta esile asjaolu, et erapooletuse tagamiseks ja huvide konflikti vältimiseks on lisatud range tegevusjuhend. Lisaks luuakse kohtuotsuste hindamiseks apellatsioonikohus, et tegeleda õigustatud kriitikaga, mida on väljendatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korra kohta. Lisaks tagatakse läbipaistvus ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) eeskirjade kohaldamisega vaidluste lahendamisel.

8.6.

Kuigi komitee tervitab edusamme, mida on süsteemi reformimise eesmärgil tehtud, näeb ta siiski endiselt olulisi, käsitlemist vajavaid probleeme.

8.7.

Komitee tunnistab lisaks, et kahtlused uue süsteemi rakendamise osas püsivad ja erinevad sidusrühmati. Komitee kutsub komisjoni üles tegelema nende kahtlustega täiendavalt oma edasistes jõupingutustes investeerimisvaidluste lahendamise süsteemi parandamisel.

8.8.

Osad neist kahtlustest võib kokku võtta järgmiselt:

Komitee kutsub komisjoni üles kaasama kodanikuühiskonda ja Euroopa õigusringkondi nende probleemidega tegelemisse.

8.9.

Lisaks tõstatavad mõned sidusrühmad küsimuse, kas korralikult toimivas ja ülimalt arenenud siseriiklikus õigussüsteemis on vaja eraldi investeerimisalast vahekohtusüsteemi (21).

8.10.

Lõpetuseks on komitee seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettepanek investeerimiskohtu süsteemi loomiseks on samm õiges suunas, ent seda tuleb veel parandada mitmes valdkonnas, et see saaks toimida sõltumatu rahvusvahelise kohtuorganina. Komitee väljendab kahetsust, et süsteemi ettepanek tehti ilma täieliku ja korraliku konsulteerimismenetluseta ning eelneva mõjuhinnanguta, mis hõlmaks nii süsteemi maksumust kui ka selle toimimist, ning kutsub komisjoni üles koostama sellise mõjuhinnangu.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/41

Raportöör:

Ioannis VARDAKASTANIS

Kaasraportöör:

Jarmila DÚBRAVSKÁ

1.1.

ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 vastuvõtmine tähendab ajaloolist nihet uue paradigma poole, käsitledes majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid erinevusi universaalsel ja integreeritud viisil. Kõigil riikidel tuleb tegevuskava üle võtta ja ellu viia, olenemata nende sissetuleku tasemest. See ainulaadne tegevuskava kajastab täiel määral Euroopa sotsiaalse õigluse, demokraatliku juhtimise ja sotsiaalse turumajanduse väärtusi ning keskkonnakaitset. Seega on ELi jaoks tegemist suurepärase võimalusega võimendada neid väärtusi ja rakendada tegevuskava kõikehõlmaval viisil. Komitee palub ELil olla selles maailmatasandil väga keerulises protsessis eeskujuks.

1.2.

Komitee tunnustab Euroopa Liidu võetud kohustust viia ellu säästva arengu eesmärgid. Komitee tunneb aga muret selle pärast, et ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 vastuvõtmisest on möödunud aasta, kuid EL ei ole võtnud konkreetseid tulevikku suunatud meetmeid säästva arengu eesmärkide integreerimiseks oma poliitikasse ja programmidesse ega algatanud ulatuslikumat konsultatsiooni kodanikuühiskonnaga.

1.3.

ELi ees seisavad kõikides majandus- ja ühiskonnaelu valdkondades olulised poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud ja struktuursed ülesanded. Euroopa ühiskondades esinev ebavõrdsus, töötus – eriti noorte töötus – sotsiaalne tõrjutus ja vaesus, sooline ebavõrdsus, haavatavate rühmade diskrimineerimine ja tõrjumine õõnestavad ELi enda aluseid. Paljudes liikmesriikides on finantskriis seda probleemi veelgi süvendanud ja muutnud selle inim- ja sotsiaalsete õiguste kriisiks.

1.4.

ÜRO säästva arengu tegevuskava tuleks muuta Euroopa jaoks proaktiivseks, ümberkujundavaks ja positiivseks narratiiviks ning seda protsessi peab juhtima jõuline poliitiline tahe ja otsusekindlus kujundada välja säästev Euroopa, suunates ELi riikide majandust vastupidava, konkurentsivõimelise, ressursitõhusa, vähe CO2-heidet tekitava ja sotsiaalselt kaasava arengu poole. See tulevikku vaatav narratiiv aitaks samuti ületada ELi kodanike enneolematut usaldamatust Euroopa projekti suhtes ning eelkõige saavutada noorte toetuse sellele. EL võiks kasutada ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 selleks, et esitleda ELi kodanikele uut Euroopa visiooni: 21. sajandi ühiskondlikku lepet.

1.5.

Komitee kutsub looma Euroopa säästva arengu edendamiseks 2030. aastani ja ka sealt edasi kõikehõlmava integreeritud strateegia, mis tagab ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks vajaliku pikaajalise ajakava, poliitika koordineerimise ja sidususe. Selle strateegia aluseks peaks olema komisjoni, nõukogu ja parlamendi vaheline kokkulepe, et panna tugev alus edasisele poliitilisele tegevusele. Kehtivad Euroopa strateegiad, nagu strateegia „Euroopa 2020“, mis lükkas kõrvale eelmise üldstrateegia, st ELi 2001. aasta säästva arengu strateegia, ja president Junckeri kümme prioriteeti, ei paku komitee arvates täielikku lahendust ELis säästva arengu eesmärkide saavutamise ülesandele.

1.6.

Eelnimetatud kõikehõlmav strateegia peab sisaldama säästva arengu eesmärkide saavutamise konkreetseid sihte, läbivaatamise ja järelevalve mehhanisme, samuti tegevuskavasid vajalike õigus- ja poliitikavahenditega, teadlikkuse suurendamise meetmeid – nt Eurobaromeetri uuring säästva arengu eesmärkide kohta – ning rahaliste vahendite koondamise kava. Selle strateegia loomise protsessi peaks käivitama komisjon oma tulevase teatisega ning strateegia väljakujundamise etapil tuleks laiaulatuslikult konsulteerida kodanikuühiskonna, valitsuste, parlamentide ja kohalike omavalitsustega. Komitee on valmis toetama seda protsessi korraldajana.

1.7.

Komisjoni teostatav ELi sise- ja välispoliitika kaardistamine vastavalt 17-le säästva arengu eesmärgile on vajalik samm. Komitee kutsub komisjoni üles seda täiendama 17 säästva arengu eesmärgiga seotud lünkade üksikasjaliku analüüsiga, et määrata kindlaks valdkonnad, kus EL peaks võtma viivitamatuid eelmeetmeid.

1.8.

Komitee on määranud kindlaks põhilised poliitikavaldkonnad, kus tuleks saavutada põhjalik muutus säästva arengu suunas, ning soovitab komisjonil luua asjakohased juhtalgatused, sh läbipaistvad tegevuskavad ja vahe-eesmärgid, võttes arvesse käesoleva arvamuse punktis 4.3 antud soovitusi. Need valdkonnad on järgmised:

1.9.

Komitee kutsub komisjoni üles integreerima säästva arengu eesmärgid kõigisse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse. Nimetatud eesmärgil tuleks kasutada 2014.–2020. aastatel tehtavaid vahekokkuvõtteid. Tulevased mitmeaastase finantsraamistiku perioodid pakuvad suurepärase võimaluse integreerida säästva arengu eesmärgid täielikult ELi rahastamisprogrammidesse.

1.10.

Eriti oluline on integreerida ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 Euroopa Liidu välistegevusse. Komisjon peaks täielikult kohandama peamise tähtsusega valdkondi, nagu kaubandus- ja arengupoliitika, üleilmne keskkonnapoliitika ja kliimameetmed, humanitaarabi, katastroofiohu vähendamine, tehnosiire ja inimõiguste edendamine, et edendada proaktiivselt ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 rakendamist. Komitee kutsub komisjoni üles integreerima ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 täielikult Euroopa arengukonsensusesse ja seda konsensuse raames kasutama ning peab kahetsusväärseks, et seda ei ole piisavalt lülitatud ELi üldisesse välis- ja julgeolekupoliitika strateegiasse.

1.11.

Komitee palub komisjonil ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 tulemuslikuks elluviimiseks hinnata ja parandada horisontaalset ja vertikaalset poliitika koordineeerimist. Parem juhtimine on säästva arengu põhitegur. Euroopa poolaastast tuleks kujundada asjakohane juhtimisraamistik säästva arengu eesmärkide elluviimise vertikaalseks koordineerimiseks liikmesriikidega. Komitee rõhutab, et parema juhtimise peamised jooned ja tunnused peaksid olema osalemine, läbipaistvus, järelevalve ja läbivaatamine, vastutus ja kodanike isevastutus.

1.12.

Eurostat peaks arendama ja kasutama ÜRO väljatöötatud näitajaid ja võrdlusaluseid, et hõlbustada säästva arengu eesmärkide saavutamise protsessi läbivaatamist, järelevalvet, vastutust ja läbipaistvust ning pakkuda ELi institutsioonidele, liikmesriikidele ja kõikidele sidusrühmadele konkreetseid statistilisi andmeid, mis on liigendatud vastavalt säästva arengu eesmärkidele ja sihtidele.

1.13.

Komitee peab kiiduväärseks, et neli ELi liikmesriiki olid nende 22 riigi seas, kes esitasid esimesed vabatahtlikud hinnangud säästva arengu eesmärkide saavutamisele ÜRO säästva arengu kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil 2016. aastal. Komitee kutsub ELi üles näitama eeskuju ja olema esimene piirkond, mis tutvustab oma vabatahtlikku hinnangut 2017. aasta kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil. Komitee oleks valmis korraldama kodanikuühiskonna panust.

1.14.

EL peaks võtma säästva arengu eesmärkide elluviimisel kasutusele mitme sidusrühmaga juhtimise, kaasates osalemise, vastutuse ja partnerluse põhimõtetele tuginedes kõik osalejad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid. Komitee ise on juba tutvustanud konkreetset algatust mitut sidusrühma hõlmava Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorumi loomiseks. Komisjon peaks proaktiivselt uurima ja arendama säästva arengu eesmärkide harta algatust, et edendada tugevate partnerlussuhete loomist riikide, ELi ja rahvusvahelisel tasandil.

2.1.

2015. aasta septembris võtsid maailma liidrid vastu ÜRO tegevuskava „Muudame oma maailma: säästva arengu tegevuskava aastani 2030“, milles sätestatakse säästva arengu eesmärgid, et kaotada vaesus, kaitsta planeeti ning tagada inimõiguste kaitse ja heaolu kõigi jaoks. Iga eesmärk hõlmab konkreetseid sihte, mis tuleb saavutada järgmise 15 aasta jooksul.

2.2.

Euroopas täidab säästva arengu eesmärkide elluviimisel põhirolli Euroopa Liit. Oma 2016. aasta tööprogrammis andis komisjon teada uuest algatusest „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“, mille eesmärk on saavutada säästva arengu eesmärgid ELi sise- ja välispoliitikas (1).

2.3.

Esimese sammuna viib komisjon läbi sisemise kaardistamise, et teha selgeks, milliste olemasolevate ELi poliitikavaldkondade raames juba käsitletakse säästva arengu eesmärkidega seonduvaid väljakutseid. Komisjon palus komiteel aidata sellele protsessile kaasa käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamisega. Selleks, et võtta arvesse laiemat arutelu Euroopa kodanikuühiskonnas, on komitee kasutanud 2016. aastal komitees toimunud kahe suure säästva arengu eesmärkide saavutamist käsitleva konverentsi tulemusi ja muude suuremate konverentside tulemusi (2).

3.1.

Komitee tunnustab algatust „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ komisjoni 2016. aasta tööprogrammis kui uut lähenemisviisi, mis aitab tagada Euroopa majandusarengu ning sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse pärast 2020. aastat ning saavutada säästva arengu eesmärgid Euroopa sise- ja välispoliitikas integreeritud viisil (3). Muret tekitab aga poliitilise tahte ja pühendumuse võimalik puudumine, sest seni on tegevuskava elluviimiseks vähe tehtud.

3.2.

Olukorras, kus ELi projekt on surve all ning paljud kodanikud on kaotamas sellesse usku, peaks EL kasutama säästva arengu eesmärke, et töötada välja positiivne ümberkujundav säästva Euroopa narratiiv, ühendades pikaajalise perspektiivi konkreetsete lühiajaliste ja keskpikkade poliitiliste meetmetega. Säästvus on Euroopa nn kaubamärk: (4) ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 kajastab Euroopa väärtusi ning Euroopa sotsiaalse õigluse ja demokraatliku juhtimise mudelit. Seega pakub tegevuskava suurepärase võimaluse määratleda ELi jaoks uus positiivne ja veenev narratiiv ja visioon.

3.3.

ÜRO säästva arengu tegevuskavale 2030 on avaldanud toetust kõik ELi liikmesriigid ja EL tervikuna. Nüüd on aeg võtta kõrgeimal poliitilisel tasandil endale selge poliitiline kohustus, kinnitades, et EL on võtnud kõnealuse uue tegevuskava omaks kui tulevikupildi ja kõikehõlmava raamistiku, et liikuda edasi säästva arengu liidu suunas (5).

3.4.

Säästva arengu eesmärkide elluviimine ei hõlma üksnes arengut või keskkonda. Säästva arengu eesmärgid on suunatud meie majanduse ja ühiskonna ümberkujundamise peamistele probleemidele, ka arenenud riikides. Nende elluviimine ELis nõuab uut, pikas perspektiivis majanduslikult jätkusuutlikumat, sotsiaalselt kaasavamat ja keskkonnaalaselt elujõulisemat arengumudelit, millega tagatakse, et meie planeedi ressursse jagatakse maailma kasvava elanikkonna tingimustes õiglaselt. Meie majandust tuleb muuta (6). Arengu uus kontseptsioon peab tähendama ELi jaoks heaolu uut määratlust ja uusi näitajaid. Säästva arengu eesmärke tuleks kasutada vahendina, millega võimaldada ja kiirendada pikaajalist üleminekut vastupanu- ja konkurentsivõimelisele, ressursitõhusale ja sotsiaalselt kaasavale ELi majandusele.

3.5.

Asjaolu, et komisjon algatas Euroopa arengukonsensuse uuendamise kava, jätab mulje, et komisjon kavatseb esmalt keskenduda uue tegevuskava rakendamisele arengupoliitikas. Selline prioriteetide seadmine ei ole kooskõlas säästva arengu eesmärkide integreeritud käsitlusega, mis nõuab välis- ja sisepoliitikat hõlmavaid üldisi ja integreeritud rakendamisstrateegiaid.

3.6.

Säästva arengu eesmärkide saavutamise juhtimisraamistiku koostamiseks peab EL pikendama oma kavandamisperioodi 2020. aastast palju kaugemale. Kõikehõlmavas ja pikaajalises säästva Euroopa strateegias, mis ulatub aastani 2030 ja kaugemalegi, (7) tuleks säästva arengu eesmärkide alusel kujundada ELi sise- ja välispoliitika meetmed, käsitledes eeskätt Euroopa probleeme ning kombineerides neid läbipaistvate tegevuskavadega seadusandlike ja poliitiliste algatuste elluviimiseks, samuti tuleb kehtestada üksikasjalik ajakava kuni aastani 2030. Euroopa Parlament on kutsunud üles võtma kasutusele sarnase lähenemisviisi (8).

4.1.1.

ELi poliitilise strateegia ja tegevuskava määratlemine säästva arengu eesmärkide saavutamiseks nõuab enamat kui vaid kehtivate ELi poliitikameetmete kaardistamist. Kehtivate ELi poliitikameetmete ühendamine iga säästva arengu eesmärgiga ei võimalda hinnata, kas säästva arengu eesmärke on võimalik ELis saavutada ilma lisameetmeteta. Kehtivad poliitikameetmed ei pruugi olla tulemuslikud, muud poliitikameetmed võivad neid kahjustada ning esineda võib ka muid takistusi. Seepärast peab poliitikameetmete kaardistamisega kaasnema lünkade analüüs, mille raames selgitatakse välja ELi poliitika tegelikud puudused seoses ÜRO säästva arengu tegevuskavas 2030 sisalduva 17 eesmärgi ning asjaomaste sihtidega.

4.1.2.

Sellega seoses toetab komitee keskkonna peadirektoraadi endise direktori Karl Falkenbergi juhtimisel väljatöötatud strateegilist märgukirja „Sustainability Now!“, milles mõne vähese poliitikavaldkonna näitel on juba selgelt kirjeldatud ÜRO säästva arengu tegevuskavast 2030 ELi jaoks tulenevat reformivajadust.

4.1.3.

Säästva arengu eesmärkidega seonduvate lünkade kõikehõlmav analüüs on ELis endiselt tegemata. Siiski näitavad hiljuti avaldatud säästva arengu eesmärkide indeks ja tulemustabel ning muud ELi liikmesriikides antud hinnangud, et säästva arengu eesmärgid on ambitsioonikad ka suure sissetulekuga riikide jaoks, (9) eeskätt viisi tõttu, kuidas neis riikides tooteid ja teenuseid toodetakse, tarnitakse ja tarbitakse ning sellest tuleneva negatiivse keskkonnamõju tõttu. Kõige enam valmistavad ELi riikidele probleeme järgmised säästva arengu eesmärgid: nr 12 „Vastutustundlik tootmine ja tarbimine“, nr 13 „Kliimameetmed“, nr 14 ja 15 „Ökosüsteemi kaitse“, eemärgi nr 2 säästva põllumajanduse ja toitumise sihid ning eesmärk nr 9 „Tööstus, innovatsioon ja taristu“, kus on leitud investeeringute puudujääk.

4.1.4.

Teised probleemid on seotud inimestele keskendunud säästva arengu eesmärkidega, eelkõige eesmärgiga nr 10 „Ebavõrdsuse vähendamine“, nr 8 „Inimväärne töö ja tööhõive“ ja nr 1 „Vaesus“, samuti eesmärgiga nr 5 „Sooline võrdõiguslikkus“ ja nr 4 „Haridus“.

4.1.5.

Paljud OECD riigid ei suuda täita eesmärgi nr 17 sihti, mis nõuab rahalist panust arengukoostööks.

4.1.6.

Üldkohaldatava tegevuskavana püütakse säästva arengu eesmärkidega vähendada ka suure sissetulekuga riikide majanduse kahjulikku sotsiaalset ja keskkonnaalast mõju kolmandatele riikidele. Seda aspekti on seni vähem mõõdetud, kuid see kujutab endast ELi riikidele olulist ülesannet.

4.2.1.

Komitee leiab, et ELi poliitika kaardistamisel tuleks keskenduda kõigepealt poliitikavahenditele, mis on ELi poliitikakujundamisel ja selle elluviimisel strateegiliselt olulised. Esialgsed hinnangud näitavad, et need vahendid ei suuda täita ELis säästva arengu eesmärkide saavutamise ülesannet (10). Ükski neist strateegiatest ei ulatu nii kaugele kui ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030.

4.2.2.

Barroso ametiajal kuulutati strateegia „Euroopa 2020“ ELi üldstrateegiaks ja nii tuli see ÜRO säästva arengu strateegia asemele. Selles käsitletakse küll põhimõtteliselt säästva arengu kolme mõõdet, ent tegemist on pigem lühikese perspektiivi strateegiaga, milles keskendutakse selgelt Euroopale. Selles ei käsitleta ei rahvusvahelist perspektiivi ega kirjeldata ELi sisepoliitika mõju muule maailmale ega ELi välispoliitikat, sealhulgas arengukoostööd. Seepärast ei saa kõnealune strateegia kunagi asendada varasemat säästva arengu strateegiat. Kahte säästva arengu eesmärki, nr 2 „Toit ja põllumajandus“ ja nr 16 „Juhtimine“, ei ole üldse käsitletud ning teisi eemärke, nt nr 6 „Vesi“ ja nr 11 „Linnad“, on käsitletud ainult osaliselt.

4.2.3.

President Junckeri kümne prioriteedi seas ei ole üldse käsitletud kahte säästva arengu eesmärki, st nr 14 „Ookeanid“ ja nr 15 „Bioloogiline mitmekesisus“, ning teisi eesmärke, nt nr 4 „Haridus“, nr 6 „Vesi“, nr 11 „Linnad“ ja nr 12 „Säästev tarbimine ja tootmine“, on käsitletud ainult osaliselt.

4.2.4.

Vähem prioriteete on valitud viie juhi aruandesse, milles keskendutakse majandus-, finants-, rahandus- ja fiskaalküsimustele ning mis hõlmab viienda teemana juhtimist. Aruandes sisalduvad mõned viited säästva arengu eemärkidega seotud valdkondadele, nagu energia, tööhõive, sotsiaalne kaasatus ja tervishoiusüsteemid.

4.2.5.

Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) on ligi meelitanud projekte valdkondadest, mis näivad olevat kooskõlas säästva arengu eesmärkide elluviimise teatud ülesannetega: energia (40 %), keskkond ja ressursitõhusus (12 %), sotsiaalne taristu (3 %) (11).

4.2.6.

Mitut säästva arengu eesmärki – eeskätt nr 3 „Tervis“, nr 5 „Sugu“, nr 10 „Ebavõrdsus“ ja nr 11 „Linnad“ – on puudulikult käsitletud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) temaatiliste investeerimisprioriteetide raames.

4.2.7.

Uhiuue ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegiaga on ELil laiem raamistik, mille abil hõlmata ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 sellistesse valdkondadesse nagu kaubandus, areng, demokraatia, inimõigused, humanitaarabi, katastroofiohu vähendamine, tehnosiire ja kliimameetmed. Strateegias käsitletakse teatud määral neid säästva arengu eesmärke, mis on seotud vajadusega tagada jõukuse üleilmne jagamine. Samuti märgitakse selles, et säästva arengu eesmärke võetakse arvesse Cotonou lepingu järgses lepingus ning neist lähtutakse Euroopa arengukonsensuse läbivaatamisel.

4.3.1.

Tuginedes analüüsile tegelike lünkade ja suundumuste kohta ELi edusammudes säästva arengu eesmärkide ja sihtide saavutamise poole, peaks komisjon välja selgitama poliitikavaldkonnad, mis on nõutavate põhjalike muutuste seisukohalt peamise tähtsusega. Poliitilises tegevuses tuleks keskenduda asjakohaste juhtalgatuste, sealhulgas läbipaistvate tegevuskavade ja vahe-eesmärkidega just neile põhivaldkondadele. Võttes arvesse ka oma varasemat tööd kõnealustel teemadel, peab komitee esmatähtsaks järgmisi poliitikavaldkondi.

4.3.2.1.

Üks säästva arengu eesmärkide põhiülesanne on tagada arengusuundade vastamine planeedi Maa taluvuspiiridele seoses kliima, ressursside tarbimise, õhu- ja veekvaliteedi ning maa ja mere elurikkuse kaitsega. Selleks peavad arenenud piirkonnad, nagu Euroopa, märkimisväärselt vähendama oma majanduse keskkonnajalajälge, suunates tootmise, tarbimise ja ühiskonna vähese CO2-heitega ringmajanduse poole. See üleminek on ELile võimalus oma majandust ajakohastada – suurendades seeläbi oma konkurentsi- ja vastupanuvõimet – ning parandada oma kodanike elukvaliteeti ja suurendada heaolu.

4.3.2.2.

Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga, kliima- ja energiaraamistikuga 2030 ning ringmajanduse loomise tegevuskavaga on kehtestatud tegevuskavad. Kuid on selge, et kohapeal tehtavaid edusamme tuleb kiirendada (12). Tuleb parandada sidusust teiste poliitikavaldkondadega ja lahendada mitmes liikmesriigis esinevad rakendamise puudujäägid, integreerides vähese CO2-heitega ringmajandusele ülemineku täielikult Euroopa poolaastasse (13). Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm ja ringmajanduse loomise tegevuskava vajavad tõhusate tulemuste tagamiseks tugevaid rakendusmehhanisme ja aktiivset koordineerimist komisjoni teiste poliitikavaldkondadega (14). Edasi liikumiseks on tarvis tõhusamat dialoogi ja koostööd kodanikuühiskonnaga, sh ettevõtjate ja ametiühingutega. Aktiivne tööhõivepoliitika peab tagama õiglase ülemineku (15). Kliimapoliitika peab tuginema nn kliimaõigluse põhimõttele, tagades kliimamuutustega kaasneva koormuse ja tulu – seoses muutuste mõjuga inimõigustele, vaesusele ja võrdsusele – õiglase jaotumise ning selle, et kannatajateks ei ole kõige haavatavamad rühmad.

4.3.2.3.

Tuleb tagada, et turg toetaks majanduse üleminekut ja hinnad peegeldaksid kliimale mõju avaldava heite ja loodusvarade kasutuse tegelikke väliskulusid (16). Võetud kohustused kaotada keskkonnakahjulikud toetused tuleb ka praktikas ellu viia ning keskkonnamaksu reformi tuleb jõulisemalt edendada. Tuleb laialdasemalt rakendada uusi detsentraliseeritud puhta energia turu mudeleid, kus tarbijatest saavad ka tootjad. Samuti võimaldab detsentraliseeritud jagamismajandus tarbijatel liikuda edasi ringmajanduse mudeli poole. Tärkava jagamismajandusega kaasneb töö mõiste muutumine ning sellest saab oluline tööhõive allikas. Selles uues sektoris tuleb tagada tarbijate ja töötajate õigused ning aus konkurents (17).

4.3.3.1.

Säästva arengu eesmärkide põhiülesanded on vaesuse kaotamine ja selle tagamine, et kõik saavad väärikalt ja võrdselt oma potentsiaali realiseerida. Selles osas kajastavad säästva arengu eesmärgid Euroopa väärtusi ja sotsiaalset mudelit. Kuid lõhe Euroopa rikaste ja vaeste vahel on viimastel aastakümnetel suurenenud ning viimased kaheksa aastat kestnud majanduslangus ja finantskriis, kokkuhoiupoliitika ja teatud valdkondades struktuurireformide puudumine on tõstnud veelgi töötuse ja vaesuse määra, võimendanud veelgi ebavõrdsust ja pannud sotsiaalkaitse veelgi suurema surve alla, avaldades eelkõige mõju kõige haavatavamatele inimrühmadele.

4.3.3.2.

Säästva arengu eesmärkide saavutamiseks peab EL muutma majandusparadigmat ja suunama selle kaasavama arengumudeli poole, mis jagab olemasoleva jõukuse õiglasemalt ning suurendab ka majanduslikku ja finantssektori vastupanuvõimet (18). Tööhõive loomiseks ja majandusarengu edendamiseks peab EL looma investeeringuid soosiva keskkonna koos hästitoimiva siseturu, rahvusvahelise konkurentsivõime ja suurema sisenõudlusega.

4.3.3.3.

Säästva arengu eesmärgid peaksid andma põhjuse strateegias „Euroopa 2020“ seatud vaesuse vähendamise, tööhõive ja hariduse eesmärkide taaskinnitamiseks ning tõhusamate saavutamisviiside leidmiseks. Peamisi sotsiaalseid eesmärke – nagu inimväärne töö, vaesuse kaotamine, ebavõrdsuse vähendamine ja sotsiaalsed investeeringud – tuleb Euroopa poolaastas käsitleda võrdsetel alustel makromajanduslike kaalutlustega (19). Komisjoni esimene Euroopa sotsiaalõiguste samba ettepanek ei sisaldanud ühtegi viidet säästva arengu eesmärkidele. Euroopa sotsiaalõiguste samba edasistes ettevalmistustöödes tuleks kaaluda säästva arengu eesmärkide hõlmamist. Komitee koostab praegu nimetatud samba kohta arvamust, milles esitab otsekoheselt oma seisukohad.

4.3.3.4.

EL peab investeerima sidusamasse ja süstemaatilisemasse sotsiaalse tõrjutuse, kõrvalejäetuse ja vaesusega võitlemise käsitlusse, mille aluseks on inimõigused ning milles keskendutakse haavatavatele inimrühmadele ja käsitletakse ka soolist diskrimineerimist. Tuleb vastu võtta võrdse kohtlemise direktiiv (20).

4.3.3.5.

Lisaks töötuse ja elanikkonna vananemisega seotud probleemidele tuleb hoolekandesüsteeme kohandada vastavalt uutele väljakutsetele, eeskätt neile, mis on tekkinud uutest tööhõivevormidest, mis pakuvad uusi tööhõivevõimalusi, kuid võivad põhjustada ka ebakindlaid töösuhteid ja palgavaesust. Tuleb ära kasutada peamiste majanduslike üleminekute pakutavaid võimalusi, st üleminekud digitaalsele, vähese CO2-heitega ja ringmajandusele (21). Tööhõivestandardid ja Euroopa miinimumsissetulek aitavad tagada territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning jõukuse ja sissetulekute õiglase jaotamise, (22) võttes arvesse liikmesriikide ja ELi pädevust neis küsimustes. Nii avalik kui ka erasektor peaksid ära kasutama sotsiaalsete investeeringute tohutu tööhõivepotentsiaali (23). Selleks, et „keegi maha ei jääks“, on vaja investeerida kvalitatiivsesse ja kaasavasse haridusse ning kvaliteetsetesse, taskukohastesse ja integreeritud teenustesse abivajajate toetamiseks.

4.3.3.6.

Sotsiaalsed ettevõtted soodustavad tööturule integreerumist, pakkudes samal ajal taskukohaseid tooteid ja teenuseid ühiskondlikel eesmärkidel, nt teenuseid vähese CO2-heitega detsentraliseeritud ringmajanduses. Neid tuleks toetada, pakkudes neile sotsiaalmajanduses äritegevuse alustamisel soodustusi ja töötades välja soosiva õiguskeskkonna (24).

4.3.4.1.

Toit – selle kasvatamise, tootmise, tarbimise, tarnimise, transportimise, ladustamise ja turustamise viis – kujutab endast inimeste ja planeedi Maa vahelist põhjapanevat sidet ning sillutab teed kaasavale ja jätkusuutlikule majanduskasvule (25). Säästva arengu eesmärgid, eelkõige nr 2 ja 12, annavad üliolulise raamistiku ühiseks tegutsemiseks, mille eesmärk on jõuda 2030. aastaks maailma jätkusuutliku toitmiseni. On väga vaja minna üle jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele, hõlmates kõik etapid tootmisest tarbimiseni. Tootjad peavad kasvatama rohkem toitu väiksema keskkonnamõjuga, samal ajal kui tarbijaid tuleb innustada omandama väiksema CO2-jalajäljega toitvaid ja tervislikke toitumisharjumusi.

4.3.4.2.

Ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus on võetud kasutusele meetmete kooslus, mida võib käsitada sammuna õiges suunas (26). Jätkusuutlikele toidusüsteemidele üleminekuks on lisaks põllumajanduspoliitikale tarvis terviklikku toidupoliitikat, mis on ühendatud biomajanduse laiapõhjalise strateegiaga. Mõistes toidu tootmise ja tarbimise omavahelist seotust, tuleb välja töötada sobilik Euroopa poliitiline lähenemisviis, mille abil kaardistatakse jätkusuutlikkuse, tervise ja vastupidavuseni jõudmiseks vajalikud meetmed (27).

4.3.4.3.

Sealjuures tuleb muu hulgas leida vastus küsimusele, mis tõstatati Falkenbergi aruandes: kas näiteks Euroopa põllumajanduse ekspordisuunitlus on ühildatav eesmärgiga tugevdada arenguriikide toidutööstust.

4.3.4.4.

ELil tuleb etendada juhtrolli eesmärgi nr 12.3 saavutamisel, st maailmas elaniku kohta tekitatavate toidujäätmete vähendamisel poole võrra. Samal ajal kui ligi 800 miljonit inimest maailmas on näljas, näitavad andmed, et kolmandik maailmas inimtarbimiseks toodetud toidust läheb kaduma või raisku, ainuüksi ELis tähendab see 100 miljonit tonni toitu (28). Komitee tunneb heameelt komisjoni kava üle rajada sidusrühmade platvorm, et aidata kujundada vajalikke meetmeid ja jagada parimaid tavasid toidujäätmete tekke vältimise ja vähendamise valdkonnas (29).

4.3.5.1.

Majanduse säästvamaks ümberkujundamine nõuab investeeringute ulatuslikku suunamuutust. Säästva arengu eesmärkide saavutamiseks kogu maailmas on vaja hinnanguliselt 3 triljoni USA dollari (30) väärtuses avaliku ja erasektori investeeringuid. Rahaliste vahendite koondamiseks ELi ja liikmesriikide tasandil on vaja terviklikku kava. ELi eri rahastamisprogrammid ja -algatused tuleb kokku koondada.

4.3.5.2.

EL peab tõhusamalt suunama arenguriikides tehtavaid avaliku sektori investeeringuid integreeritud säästva arengu saavutamisele ning arvestama säästva arengu eesmärkide näitajatega arenguprojektide rahastamisel avaliku sektori vahenditest. Veelgi olulisem on, et EL innustaks ja soodustaks erasektori investeeringuid neis valdkondades.

4.3.5.3.

Ka ELis endas vajavad säästva arengu eesmärgid märkimisväärseid investeeringuid taristu ajakohastamisse ja säästvasse ettevõtlusesse. Esimesed hinnangud säästva arengu eesmärkide rakendamise kohta ELis näitavad tõsiseid puudujääke tööstusesse, innovatsiooni ja taristusse tehtavates investeeringutes (31).

4.3.5.4.

Säästvus pakub selgeid ärivõimalusi. Nende täielikuks ärakasutamiseks peaks EL looma soodsa ärikeskkonna, mis soodustab innovatsiooni, ettevõtlust ja säästvaid investeeringuid. Osa ettevõtteid on juba alustanud, kuid ülimalt oluline on edukate säästva ettevõtluse kogemuste laiendamine ja paljundamine. Sellele üleminekule tulevad kasuks vabatahtlikud lähenemisviisid, nagu ettevõtja sotsiaalne vastutus. Neid tuleb täiendada lisameetmetega, nagu läbipaistvust suurendavad, pädevust arendavad, partnerlust soodustavad ja ettevõtete aruandlust suunavad meetmed. Komisjon peaks hindama, kas mitmeid sidusrühmi koondavad liidud erasektoriga oleksid ELi tasandil kasulik vahend.

4.3.5.5.

ELi rahastamisprogrammid tuleb viia kooskõlla säästva arengu eesmärkidega. Otsustav osa on sellistel algatustel nagu Junckeri kava, samuti finantsasutustel ja riiklikel investeerimispankadel. Kapital on vaja ümber paigutada. Kapitaliturgude liit pakub võimaluse edendada säästvaid investeeringuid (32). Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine annab võimaluse integreerida säästva arengu eesmärgid suurematesse ELi rahastamisvahenditesse. Tuleb soodustada pikaajalisi investeeringuid ja eemaldada nende ees seisvad tõkked (33).

4.3.6.1.

Globaliseerunud majanduse tingimustes avaldab kaubandus väga olulist mõju säästvale arengule nii ELis kui ka kogu maailmas. Mitmete säästva arengu eesmärkide juures peetakse seega kaubandust ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 elluviimise oluliseks vahendiks. Oma teatisega „Kaubandus kõigile“ käivitas komisjon ambitsioonika tegevuskava vastutustundlikuma kaubanduse ja investeerimise saavutamiseks, et kaitsta kaubanduses sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid ning edendada säästvat arengut (34). Säästva arengu eesmärkide rakendamine peab olema süstemaatiliselt ja tõhusalt selle tegevuskavaga seotud ning selle tulemusi tuleb jälgida.

4.3.6.2.

Kõigisse ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse tuleks lisada ambitsioonikad kaubandust ja säästvat arengut käsitlevad peatükid, mida tuleb tõhusalt rakendada ja jõustada. Säästva arengu mõõdet tuleb tugevdada ka WTO raames (35). Parim viis sotsiaalsete, töö- ja keskkonnastandardite hõlmamiseks vabakaubanduslepingutesse on tagada lepingute läbirääkimistel, rakendamisel ja järelevalves palju aktiivsem kodanikuühiskonna osalemine (36).

4.3.6.3.

Komisjon peaks võtma vastu strateegia, millega edendatakse inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates (37). Tuleb toetada mitmeid sidusrühmi koondavaid algatusi, et edendada hoolsuskohustust ülemaailmsetes tarneahelates.

4.4.1.

Selleks et ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 tulemuslikult rakendada, tuleb ELil tegevuse toetamiseks peamistes poliitikavaldkondades hinnata ja parandada horisontaalset ja vertikaalset poliitika koordineeerimist. Parem juhtimine on peamine viis saavutada säästev areng (38) ning parem koordineerimine on peamine meetod, mille abil saavutada poliitikavaldkondade sidusus.

4.4.2.

EL peab parandama oma poliitikameetmete sidusust ja suunama neid järjekindlalt tasakaalustatud säästva arengu poole. Olemasolevat „poliitikavaldkondade arengusidususe“ mehhanismi arengupoliitiliste kaalutluste integreerimiseks muudesse valdkondadesse tuleks kontrollida ja tugevdada ning see tuleks ümber mõtestada vahendiks, mis tagab „poliitikavaldkondade säästva arengu sidususe“, ning siduda muude horisontaalsete koordineerimispüüdlustega.

4.4.3.

Komisjon peaks lisaks uurima, kuidas saaks parema õigusloome vahenditega aidata kaasa säästva arengu eesmärkide saavutamisele. Vastavalt sellele tuleks läbi vaadata mõju hindamise suunised (nt lisada säästvuse kriteerium uute õigusaktide mõjuhinnangusse).

4.4.4.

Säästva arengu eesmärkide integreerimiseks kõikidesse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse peaks komisjon ELi õigusaktide läbivaatamise ja poliitikakujundamise raamistikuna kasutama ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 juhtpõhimõtteid, eeskätt seoses inimõigustel põhineva käsitluse ja põhimõttega, et keegi ei tohi maha jääda.

4.4.5.

Tuginedes ülemaailmsetele säästva arengu eesmärkide näitajatele, mida on täiendatud asjakohaste Euroopa näitajatega, peab EL kehtestama säästva arengu eesmärkide järelevalve ja läbivaatamise süsteemi, mis on kooskõlastatud järelevalvega ELi liikmesriikides ning seotud ülemaailmse järelevalvega kõrgetasemelise poliitilise foorumi tasandil.

4.4.6.

Säästva arengu eesmärkide näitajaid tuleks arvestada ka olemasolevates poliitikameetmete järelevalve ja hindamise protsessides. See kehtib eriti Euroopa poolaasta kui keskse ELi juhtimismehhanismi puhul, mida tuleb kohandada säästva arengu eesmärkide elluviimisega.

4.4.7.

Säästvuse näitajate rolli tugevdamine seadusandlikus eelarveprotsessis oleks säästva arengu saavutamise oluline mõjuvahend. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tingimuslikkuse kriteeriumid tuleks kohandada säästva arengu eesmärkide elluviimisega.

4.4.8.

Tuleks toetada Euroopa säästva arengu võrgustiku algatust luua liikmesriikide vaheline vastastikuse õppe platvorm.

4.4.9.

EL ise peaks näitama üles initsiatiivi ja tutvustama esimese piirkondliku organisatsioonina oma vabatahtlikku hinnangut 2017. aasta kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil. Lisaks peaks EL avaldama iga-aastaseid aruandeid, milles kirjeldatakse, kuidas ELi sise- ja välistegevus aitab kaasa säästva arengu eesmärkide saavutamisele kõrgetasemelise poliitilise foorumi aastateema raames (39). Vabatahtliku hinnangu ja temaatiliste aruannete koostamisse ja esitamisse tuleb Euroopa säästva arengu foorumi kaudu täielikult kaasata ka kodanikuühiskond.

5.1.

ÜRO säästva arengu tegevuskava 2030 nõuab üleminekut mitme sidusrühmaga juhtimismudelile, milles on suurem roll kodanikuühiskonnal. Säästva arengu eesmärgid on võimalik saavutada üksnes juhul, kui kodanikuühiskond ja muud sidusrühmad asuvad aktiivselt juhtrolli ja võtavad vastutuse. Kodanikuühiskond tuleb kaasata kohalikult, piirkondlikult ja riiklikult tasandilt kuni ELi ja kõrgetasemelise poliitilise foorumi tasandini ning kõigis etappides kuni rakendamiseni välja.

5.2.

ELi ja selle liikmesriikide jaoks soovitab komitee luua Euroopa säästva arengu foorumi, et kaasata mitmesugused kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sidusrühmad säästva arengu eesmärkide elluviimisse ELis ning selle järjepidevasse järelevalvesse ja läbivaatamisse (40). Esmase ülesandena peaks foorum hõlbustama kodanikuühiskonna dialoogi protsessis, mis peaks kaasa tooma üldise ELi säästva arengu strateegia.

5.3.

Komisjon peaks kehtestama konkreetse programmi ja eelarverea, et toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamist, et nad saaksid sellest protsessist täies mahus osa võtta. Olemasolevad suutlikkuse suurendamise programmid peavad olema selgemalt avatud kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks, kes tegelevad siseriiklike probleemidega ning teevad nn ühendamise tööd seoses strateegia välis- ja sisekomponentide, säästva arengu eesmärkide integreerimise ja juhtimisküsimustega.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/51

Raportöör:

Christian MOOS

Kaasraportöör:

Denis MEYNENT

1.1.

Eesistujariik Slovakkia kutsus komiteed üles avaldama oma arvamust teemal „Tulevikukindlad õigusaktid“. See uus mõiste on kooskõlas muude komisjonile ja kaasseadusandjatele esitatud konkreetsete nõudmistega, mille eesmärk on tagada õigusaktide parem vastavus muu hulgas ELi konkurentsivõimele ning VKEde ja mikroettevõtete eripära arvessevõtmine, mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmel korral väljendanud oma seisukohta.

1.2.

Komitee märgib, et tehakse jõupingutusi ELi õigusaktide kvaliteedi parandamiseks ja et neid tuleks tõhustada.

1.3.

Komitee leiab, et kvaliteetsed, lihtsad, mõistetavad ja sidusad õigusaktid „on oluline integratsioonitegur, mitte koormus ega kulu, mida on vaja vähendada“. Nad on hädavajalikud selleks, et luua jätkusuutlikku majanduskasvu ning soodustada innovatsiooni ja ettevõtjate, sealhulgas VKEde konkurentsivõimet ning kvaliteetsete töökohtade loomist.

1.4.

Peatükis 2 määratletud innovatsioonipõhimõte on samuti kooskõlas õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) käsitusviisiga. Komitee tuletab meelde parema õigusloome programmi juba määratletud ja rakendatud põhimõtteid ning rõhutab, et kõnealune uus põhimõte ei tohi muutuda nende suhtes ülimuslikuks ning seda tuleks kohaldada arukalt ja ettevaatlikult, eriti sellistes valdkondades nagu sotsiaalkaitse ja keskkonnakaitse, tervishoid ja tarbijakaitse.

1.5.

Komitee soovitab uurida heade tavade vahetamise teel innovatsioonipõhimõtte pakutavaid võimalusi.

1.6.

Innovatsioon on üks säästva arengu vajalikke eeltingimusi Euroopas. Seega tuleb kehtestada innovatsiooni toetav regulatiivne raamistik, kuigi puudub otsene seos innovatsiooni ja reguleeriva raamistiku vahel. Lisaks õigussätetele on tarvis võtta ka innovatsiooni edendamisele ja arendamisele suunatud meetmeid (haldusmeetmed, maksustamine, investeerimiskava jne).

1.7.

Euroopa õigusloome eesmärk peab alati olema sellise õigusraamistiku loomine, mis võimaldaks ettevõtjatel ja kodanikel siseturu eeliseid ära kasutada ning vältida tarbetut halduskoormust. Euroopa õigusaktid on tulevikukindlad, kui need on ennetavad ja ettenägelikud, ning komitee toetab kohanemisvõimelist õigusloomet. Komitee leiab, et tulevikukindlad Euroopa õigusaktid peavad põhinema ühenduse meetodil.

1.8.

Tuleb vältida reguleerimisest tulenevaid asjatuid kulusid. Reguleerimise kulud peavad olema proportsionaalsed sellest saadavate tuludega.

1.9.

Komitee on veendunud, et kõik õigusaktid peavad olema avalike poliitiliste arutelude tulemus. Kodanikuühiskonnal ja sotsiaalpartneritel on selles väga oluline roll ning tuleb kehtestada sobiv raamistik kvaliteetse sotsiaal- ja kodanikuühiskonna dialoogi tagamiseks, milles võetaks nõuetekohaselt arvesse väljendatud seisukohti.

1.10.

Komitee märgib, et tulevikukindel ei pea olema ainult õigusaktide sisu, vaid ka õigusloomeprotsess, et see vastaks ettevõtjate ja kodanike vajadustele.

1.11.

Tulevikukindlad õigusaktid peavad olema kindla eesmärgiga, alati kooskõlas aluslepingus sätestatud eesmärkidega ja paindlikud nende ülevõtmise osas riiklikku õigusse. Nendega ei minda üksikasjadesse, vaid piirdutakse raamistiku sätestamisega, mis tuleb õigeaegselt ja sobival viisil riiklikul tasandil üle võtta, konsulteerides ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonidega ning võttes arvesse nende seisukohti. Aegumisklauslite (sunset clause) kasutamist tuleks eelnevalt rohkem analüüsida.

1.12.

Komitee pooldab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete selgitamist, kuna seadusandlike algatuste vastased kasutavad neid vahel argumentidena, ilma et see oleks piisavalt põhjendatud.

1.13.

Kodanikuühiskond peab olema tulevikukindlate õigusaktide häälekandja. Komitee on sobiv vahendaja seadusandja ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite vahel.

1.14.

Komitee rõhutab mõjuhinnangute, sh VKE-testi olulisust liikmesriigi ja ELi tasandil ning seda mis tahes seadusandliku või muu kui seadusandliku algatuse puhul, nii et poliitilised otsused tehtaks täiesti teadlikult ja konkreetse teabe alusel. Mõjuhinnangud on küll abiks poliitiliste otsuste tegemisel, ent nad ei saa otsuseid asendada.

1.15.

Komitee nõuab, et temaga konsulteeritaks, kui komisjon, parlament ja nõukogu lepivad kokku seadusandlike ettepanekute tagasivõtmises, kuna on oluline hinnata selliste tagasivõtmiste materiaalseid ja immateriaalseid tagajärgi.

1.16.

Komitee arvab, et nõukogu peab muutuma läbipaistvamaks ning et aluslepingute tulevase reformiga tuleks üritada parandada nõukogu otsuste sidusust. Parlamendi õigusi tuleb tugevdada.

1.17.

Komitee leiab, et vajalik on kasutada rohkem tõhustatud koostööd, ilma et see nõrgestaks institutsioone.

1.18.

Komitee rõhutab, et ta peab osalema nõuandeprotsessides, mis peavad kaasnema majandus- ja rahaliidu süvendamisega. Euroopa Parlament ja nõuandvad organid peaksid olema Euroopa poolaasta tsüklisse paremini integreeritud.

1.19.

Komitee pooldab kiirendatud seadusandliku menetluse kasutamist kolmepoolsete läbirääkimiste raames üksnes hädaolukorras.

2.1.

Eesistujariik Slovakkia kutsus komiteed tulevikukindlate õigusaktide kohta arvamust avaldama ja kaaluma seda, kuidas EL saaks õigusakte parandada, et kohandada neid praegusel kiirete muudatuste ajal paremini majanduse ja ühiskonna vajadustega. Eesistujariik soovib teada, kuidas hoida reguleerimisega seotud kulud ettevõtjate jaoks mõistlikud, jätmata tähelepanuta aluslepingute eesmärke.

2.2.

Euroopa õigusaktid on tulevikukindlad, kui ta on ennetavad ja ettenägelikud ning pakuvad võimalikult palju selgust ja õiguskindlust. Komitee toetab seega kohanemis- ja ettenägemisvõimelisi õigusakte.

2.3.

Reguleerimine on vajalik ka siis, kui soovime saavutada aluslepingutest tulenevaid poliitilisi eesmärke. Euroopa Liit on sotsiaalne turumajandus ning teatavad eeskirjad toovad seega kaasa kulu ettevõtjate jaoks, näiteks ohutuse ja töötervishoiu valdkonnas. Majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vaheline tasakaal tagab ühiskondliku rahu Euroopas. Tulevikukindlate õigusaktidega tuleb seda tasakaalu austada ning edendada majanduslikku, sotsiaalselt ja territoriaalset ühtsust ning liikmesriikidevahelist solidaarsust.

2.4.

Komitee toetab ja rõhutab vajadust tugevdada Euroopa õigusaktide legitiimsust parema õigusliku reguleerimise teel, ent rõhutab ka seda, et tulevikukindluse mõistmine ei vii õigusloome protsessi depolitiseerimiseni. Komitee on veendunud, et kõik õigusaktid peavad olema poliitiliste arutelude tulemus. Selleks tuleb arvesse võtta kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite olulist rolli sotsiaaldialoogi raames.

2.5.

Euroopa õigusaktid on tulevikukindlad, kui kodanikud peavad neid legitiimseks. Need peavad põhinema esindatusel, konsensusel ja osalemisel ning nad peavad olema võimelised andma tulemusi või pakkuma lahendusi ühisele probleemile.

2.6.

Komitee leiab, et Euroopa õigusloomeprotsessi peaks Lissaboni lepingu raames ja vajaduse korral ka uue lepingu raames läbi vaatama, et Euroopa poliitikameetmed annaksid paremaid tulemusi. Komitee soovib rõhutada just tulevikukindlate õigusaktide seda aspekti, see tähendab õigusaktide kvaliteeti, legitiimsust, läbipaistvust ja kaasavat olemust.

2.7.

Komitee märgib, et tulevikukindel ei pea olema ainult õigusaktide sisu, vaid ka õigusloomeprotsess, et see vastaks ettevõtjate ja kodanike vajadustele. Teiste sõnadega taandub küsimus demokraatiale Euroopa tasandil.

2.8.

Valitud rahvaesindajate poliitiline tahe ja valikud on seega otsustava tähtsusega. Iga õigusakti saab analüüsida, võttes aluseks selle suutlikkuse muuta poliitiline tahe tegudeks ja hinnates selle demokraatlikkust. Komitee teeb seega ettepaneku uurida mitte ainult õigusaktide sisu, vaid ka nende vormi.

2.9.

Uus tulevikukindlate õigusaktide mõiste on seotud teiste algatustega, mille eesmärk on õigusakte parandada. Komitee on mitmel korral oma arvamustes (1) avaldanud seisukohta parema õigusloome programmi ning õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) kohta (2). Komitee peab vajalikuks tuletada meelde oma arvamust proaktiivse lähenemisviisi kohta õigusloomele (3).

2.10.

Parema õigusloome programmi ning õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (mille käivitas 2012. aastal Euroopa Komisjon, et hinnata kehtivate õigussätete halduskoormust ning vajaduse korral see kõrvaldada) rakendamine on 2016. aasta jaanuarist 2017. aasta juunini ametis oleva eesistujariikide kolmiku (Madalmaad, Slovakkia ja Malta) prioriteet. On selge, et tulevikukindlate õigusaktide idee on kooskõlas kõnealuste programmide põhimõtetega.

2.11.

Komitee märgib, et tehakse jõupingutusi ELi õigusaktide kvaliteedi parandamiseks, ja rõhutab vajadust neid tõhustada. Komitee võttis teadmiseks komisjoni 19. mai 2015. aasta teatise (4) ja 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe, (5) ent tõdeb, et teda ei kaasatud kokkuleppe väljatöötamisse.

2.12.

Komitee leiab, et komisjoni, parlamendi ja nõukogu tagatavad kvaliteetsed, lihtsad, mõistetavad ja ühtsed õigusaktid on vältimatu tingimus, et luua jätkusuutlikku majanduskasvu ning soodustada innovatsiooni ja ettevõtjate, sealhulgas VKEde ja mikroettevõtjate konkurentsivõimet ning kvaliteetsete töökohtade loomist. Lisaks on oluline viia kõikides valdkondades täielikult ellu Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act“.

2.13.

Euroopa õigusaktid on oluline integratsioonitegur, mitte koormus ega kulu, mida on vaja vähendada. Kui need on proportsionaalsed, tagavad need hoopis kaitse, edendamise ja õiguskindluse kõigile Euroopa sidusrühmadele ja kodanikele (6).

2.14.

Komitee tuletab meelde, kui olulised on juba määratletud põhimõtted sobivate õigusaktide tagamisel. Muu hulgas on tegu õigeaegse rakendamise põhimõttega, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, ettevaatuspõhimõttega, prognoositavuse põhimõttega, põhimõttega „kõigepealt mõtle väikestele“, konkurentsivõime välismõõtme ja siseturu testi põhimõtetega.

2.15.

Viimasel ajal on nõukogu jaoks prioriteediks saamas õigusaktide uus aspekt: innovatsioonipõhimõte. Kõnealune põhimõte, mis hõlmab seda, et õigusaktide koostamise ja läbivaatamise ajal arvestatakse nende mõjuga teadusuuringutele ja innovatsioonile, on üks arvukatest kriteeriumidest, mis võimaldavad hinnata komisjoni seadusandlikke ettepanekuid tehnika, tehnoloogia ja teaduse valdkonnas. Sellegipoolest tuleb seda kasutada arukalt ja ettevaatlikult, eelkõige sotsiaalkaitse, keskkonnakaitse, tervishoiu ja tarbijakaitse valdkondades.

2.16.

Konkurentsivõime nõukogu järeldustest (7) tuleneb, et „tuleks kohaldada nn innovatsioonipõhimõtet, mille kohaselt võetakse teadusuuringutele ja innovatsioonile avalduvat mõju arvesse kõigis poliitikavaldkondades õigusaktide väljatöötamise ja läbivaatamise käigus“. Sama mõtet väljendab ka eesistujariigi Slovakkia taotlus ja Euroopa Poliitikauuringute Keskuse (8) hiljutine uuring, mille kohaselt võib liiga rangete eeskirjade kehtestamine takistada investeeringuid ja pidurdada innovatsiooni. See tõlgendus on kooskõlas ka õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmiga.

2.17.

Komitee leiab, et selle uue põhimõtte sisu peab olema eelnevalt määratletud ning selle kasutamine hoolega täpsustatud.

2.18.

Komitee arvates peab innovatsioonipõhimõttel olema sama osakaal kui teistel kriteeriumidel, mis on esitatud punktis 2.14 ja mida komisjon kasutab seadusandlike ettepanekute mõju analüüsimisel. Seega tuleb leida tasakaal innovatsioonipõhimõtte ja teiste kriteeriumide vahel ning jälgida, et see ei muutuks nende suhtes ülimuslikuks.

2.19.

Komitee soovitab eesistujariigil Slovakkial jätkata heade tavade vahetamise teel innovatsioonipõhimõtte võimaluste uurimist. Komitee soovib, et selle alusel saaks komisjon uue põhimõtte võimaluste ja mõju kohta hinnangu anda.

2.20.

Euroopa õigusaktide eesmärk peab alati olema sellise õigusraamistiku loomine, mis võimaldaks ettevõtjatel ja kodanikel siseturu ja selle vabaduste eeliseid ära kasutada, see tähendab edendada Euroopas innovaatilisi jõude. See tähendab ka tarbetu halduskoormuse vältimist; samal ajal tuleb halvasti koostatud, vananenud ja koormavad eeskirjad läbi vaadata või tühistada.

2.21.

Komitee arvates peavad reguleerimise kulud olema proportsionaalsed sellest saadavate tuludega. Kulusid ja tarbetut halduskoormust tuleb ettevõtjate, kodanike ja eeskirjade täitmise eest vastutavate haldusasutuste huvides vältida. On oluline, et reguleerimise netotulu ja lisaväärtus on suuremad kui selle maksumus ettevõtjate või ühiskonna jaoks üldiselt.

3.1.

Komitee toonitab, et tulevikukindlate õigusaktide mõiste tuleb paremini määratleda. Selles tuleb austada Euroopa Liidu väärtusi ja eesmärke kooskõlas Lissaboni lepingu artiklitega 1 ja 2. Seega peab innovatsioonipõhimõte, mis on üks eesistujariigi Slovakkia prioriteete (9) ning seega tihedalt seotud uute tulevikukindlate õigusaktide mõistega, olema vastutustundlik.

3.2.

Innovatsioon on üks Euroopa säästva arengu vajalikke eeltingimusi Kõikide, nii Euroopa kui ka riiklike õigusaktidega tuleks vältida tarbetu koormuse tekitamist ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, kellel on vähe vahendeid. Innovatsioon ja konkurentsivõime on Euroopa sotsiaalse turumajanduse edu aluseks. Innovatsioon vajab kvaliteetset õigusraamistikku. Õigusaktide ja innovatsiooni vastastikune mõju on keeruline ja seda ei saa vaadelda üksnes kvantitatiivsest vaatenurgast rohkemate või vähemate õigusnormide mõttes (10).

3.3.

Komitee leiab, et tuleb rohkem analüüsida aegumisklauslite kasutamist Euroopa õigusaktides, et vältida tulevasi bürokraatiaga seotud takistusi.

3.4.

Tulevikukindlad õigusaktid peavad olema kindlaeesmärgiga, alati kooskõlas aluslepingute eesmärkidega ning paindlikud ülevõtmise osas riiklikku õigusse, austades eespool nimetatud põhimõtteid. Sellega ei minda üksikasjadesse, vaid piirdutakse raamistiku sätestamisega, mida võidakse vajaduse korral täiendada kas muude kui seadusandlike vahenditega või siis riiklike reguleerivate asutuste või sotsiaalpartnerite tegevusega või eneseregulatsiooni kavadega, seejuures on viimati nimetatud kavad endiselt asjakohase taseme seadusandja kontrolli all.

3.5.

Komitee pooldab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete selgitamist. Subsidiaarsuse austamine või pigem pädevuste jaotus on ELi kui ühise õigusruumi hea toimimise jaoks esmatähtis. Sellele vaatamata kasutavad seadusandlike algatuste vastased neid kahte põhimõtet vahel argumentidena, ilma et see oleks piisavalt põhjendatud. Tuleb täpsustada kriteeriumid, millega määratakse kindlaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete rakendamine. Euroopa Liidu õigusruum peab olema ühtne ja jagamatu.

3.6.

Komitee leiab, et õigusaktide kvaliteedi parandamiseks on vaja uurida kõigepealt seadusandlikku protsessi Euroopa tasemel. Mitmesuguste algatustega soovitakse seadusandlikku protsessi parandada, ent selle protsessi sidusrühmad ei ole vahendites kokku leppinud. Komitee viitab komisjoni suunistele parema õigusloome programmis (19. mai 2015) ning institutsioonidevahelisele kokkuleppele (detsember 2015/16, aprill 2016), Broki-Bresso raportile (veebruar 2016), Hübneri raportile (märts 2016), Giegoldi raportile (2011. aasta mai lõpp) ja Corbetti raportile (kavas 2016. aasta detsembriks) ning iseäranis Euroopa väikeettevõtlusalgatusele „Small Business Act“ (veebruar 2011). Ta juhib ka tähelepanu liikmesriikide valitsuste ja parlamentide ettepanekutele ja algatustele, näiteks Rahvusvahelise Euroopa Liikumise ja Euroopa föderalistide algatustele, ning teadusasutuste ja analüüsirühmade arvamustele.

3.7.

Organiseeritud kodanikuühiskonnal on Euroopa avaliku arvamuse arengus otsustav tähtsus. Euroopa vajab vähem killustatud avalikku arvamust, mis oleks tulevikukindlate õigusaktide hääletoru. Organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganina Euroopas on komiteel head võimalused konsensuse hõlbustamiseks erinevate kodanikuühiskonna osalejate vahel kõigil tasanditel, sealhulgas ka liikmesriikides. Täpsemalt on ta oluline vahendaja seadusandja ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite vahel.

3.8.

Komitee on teadlik mõjuhinnangute tähtsusest iseäranis VKEde jaoks. Neid tuleb seadusandlikus protsessis arvesse võtta, ent samas ei saa nad asendada poliitilist protsessi.

3.9.

Raskesti mõistetavate või isegi raskesti rakendatavate seaduste lihtsustamine või liigseks muutunud eeskirjade kõrvalejätmine võib olla kodanikele ja majandusjõududele kasulik, aidates nii kaasa kasvu ja kvaliteetsete töökohtade loomist soodustavale keskkonnale (enabling environment). Komitee soovib siiski, et temaga konsulteeritaks, kui komisjon, parlament ja nõukogu lepivad kokku seadusandlike ettepanekute tagasivõtmises. Selles kontekstis on oluline hinnata selliste tagasivõtmiste materiaalseid ja immateriaalseid tagajärgi ning teavitada nendest komiteed.

3.10.

Lissaboni lepingu eesmärk on tugevdada Euroopa Parlamendi rolli ja ühenduse meetodit. Kriisi järel on Euroopa Ülemkogust saanud Euroopa institutsioonilise süsteemi nurgakivi. Komitee leiab, et see kõrvalekalle tuleks parandada. Tulevikukindlad Euroopa õigusaktid peavad põhinema ühenduse meetodil.

3.11.

Nõukogu koosseisude kohtumised, mis toimivad kvalifitseeritud häälteenamuse alusel, peaksid suurema läbipaistvuse ja demokraatia nimel olema avalikud. Kvalifitseeritud häälteenamuse alusel hääletamine peaks nõukogu otsuste puhul olema reegel. Komitee leiab lisaks, et aluslepingute tulevase reformiga tuleks püüda parandada nende otsuste ühtsust, mida teeb nõukogu, mille koosseisudega edendatakse praegu osaliselt vastuolulisi poliitikasuundumusi, millel on selged tagajärjed õigusaktide kvaliteedile.

3.12.

Euroopa Parlamendi õiguste laiendamine, mis on sätestatud aluslepingutes, kuid ei väljendu veel reaalses tegevuses, tuleb võimalikult kiiresti ellu viia. Nii tuleks Lissaboni lepinguga (ELi toimimise lepingu artikkel 225) kehtestatud piiratud algatusõigust kooskõlas selle lepingu tingimustega rohkem rakendada. Komisjonipoolne tagasilükkamine peab olema võimalik ainult vormilistel põhjustel, eelkõige siis, kui pädevus ei ole piisav.

3.13.

Erineva tempoga integratsioon on ELis juba pikka aega tegelikkus ning need erinevused on vältimatud ka tulevikus, arvestades liikmesriikide arvu. Selles kontekstis leiab komitee, et on vajalik kasutada rohkem tõhustatud koostööd. Samal ajal tuleb vältida seda, et ELi institutsioone nõrgestaks Euroopa integratsiooniprojektide muutuv geomeetria. Tõhustatud koostöö peaks toimima kvalifitseeritud häälteenamuse alusel.

3.14.

Komitee toetab Euroopa Parlamendi taotlust muuta majandus- ja rahaliit „tõhusaks ja demokraatlikuks majandusvalitsuseks“ ning nõuab taas, et komitee osaleks konsultatsiooniprotsessides, mis peavad kaasnema majandus- ja rahaliidu süvendamisega, kui sellesse soovitakse kaasata ka kodanikuühiskonda.

3.15.

Komitee on seisukohal, et kolmepoolse kohtumise raames kasutatavat kiirendatud seadusandlikku menetlust tohiks rakendada vaid kiireloomulistel juhtudel, mis on vastavuses ka aluslepingu tingimustega. Erinevalt Euroopa Parlamendi komisjonidest ei ole kolmepoolsed kohtumised ei läbipaistvad ega juurdepääsetavad. Seadusandliku protsessi piiramine ühele lugemisele viib kodanikuühiskonna osaluse piiramiseni.

3.16.

Komitee leiab, et pärast finantskriisi ja eurokriisi loodud vahendid ja menetlused peavad olema paremini Euroopa õigusraamistikku integreeritud. Euroopa Parlament ja sellised organid nagu Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuleb paremini Euroopa poolaasta tsüklisse integreerida. Euroopa stabiilsusmehhanism tuleb ühendada ELi õigusraamistikuga.

3.17.

Delegeeritud õigusaktide puhul peab Euroopa Komisjon muutma oma otsuste tegemise protsessi läbipaistvamaks (vt ELi toimimise lepingu artikkel 290), nagu komitee on korduvalt toonitanud.

28.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 487/57

Pearaportöör:

Antonello PEZZINI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on alati väitnud, et tõhus tolliliit on oluline element Euroopa integratsiooniprotsessis, et kindlustada kaupade vaba liikumine turvalisel ja läbipaistval viisil, järgides konkurentsieeskirju, kaitstes võimalikult suurel määral tarbijaid ja keskkonda ning võideldes tõhusalt rikkumiste, pettuste ja võltsimiste vastu, ning et soodustada seadusliku kaubanduse arengut.

1.2.

Komitee toetab veendunult komisjoni ettepaneku eesmärke, eeldusel et soovitatud meetmete eesmärgid on järgmised:

1.3.

Komitee palub direktiivi eesmärkidesse lisada, et selle vahendiga, mis võimaldab kehtestada järk-järgult, kuid kindlalt ühtse reguleerimise, kohaldamise ja tõlgendamise süsteemi, kaasneks turukontroll ja -järelevalve, mis põhineks automaatsetel rikkumiste tuvastamise mehhanismidel, takistamata Euroopa seadusliku kaubanduse arengut.

1.4.

Komitee soovitab, et iga kahe aasta tagant parlamendile, nõukogule ja komiteele esitatav aruanne sisaldaks lisaks uute õigusnormide ühtse kohaldamise hindamisele piirkondlikul tasandil ettepanekut näitajate kohta järgmisteks etappideks, et luua

2.1.

Tolliliit on Euroopa Liidu alus. Liidu tollialased õigusaktid on sisuliste ja menetlusnõuete osas alates 1992. aastast täielikult ühtlustatud. 2013. aastal võeti vastu uus tolliseadustik, määrus (EL) nr 952/2013, mis kehtib 2016. aastast.

2.2.

Tollindusvaldkond kuulub regulatiivsete aspektide osas ELi toimimise lepingu artikli 3 kohaselt Euroopa Liidu ainupädevusse, liikmesriikide pädevusse kuuluvad aga kontrollide korraldamisega seotud tegevus, karistuste kohaldamise süsteem ja õiguskaitsetegevus õigusalase koostöö raames kriminaalasjades (ELi toimimise lepingu V jaotis).

2.3.

ELi tollioperatsioonid moodustavad maailma kaubandusest ligikaudu 16 %, suunates importi ja eksporti üle 3 500 miljardi euro väärtuses aastas. 2013. aastal koguti tollimakse 15,3 miljardi euro väärtuses, mis moodustab ligi 11 % ELi eelarvest.

2.4.

Ühtlustamata riiklikud tollieeskirjade rikkumiste ja asjaomaste karistuste süsteemid võivad põhjustada ebaseadusliku kaubanduse liikumist liikmesriikidesse, kus on väiksem avastamisoht ja leebemad karistused, samal ajal kui seaduse piires tegutsevad ettevõtjad peavad kandma suuremaid kulusid, kui nad tegutsevad mitmes kohtualluvuses, kus erinevad karistusrežiimid võivad moonutada kaubavoogusid ja majandustegevusskeeme ühtsel turul ning anda eeliseid ettevõtjatele, kes tegutsevad riikides, kus tollikontroll on leebem.

2.5.

Alates programmist „Toll 2013“ on analüüsitud liikmesriikide süsteeme, mida rakendatakse tollieeskirjade rikkumiste ja asjaomaste karistuste puhul, ning on leitud märkimisväärne hulk erinevusi süsteemide vahel, nagu on kinnitanud ka hiljutised põhjalikud analüüsid (1).

2.6.

Tollieeskirjade rikkumiste vastu võitlemisel järgitakse 28 (2) erinevat õiguskorda ja haldus- või õigusalast tava, kus erinevus mõistete ja karistuste raskusastmete vahel on väga suur – ühtsuse puudumine tollieeskirjade kohaldamisel mõjutab konkurentsitingimusi, mis peaksid olema siseturul võrdsed.

2.7.

Eeskirjade ebaühtlane kohaldamine on seotud eelkõige selliste valdkondadega nagu haldus- ja/või kriminaalkaristuste olemus, karistuste liigid, karistuste künnised ja rikkumiste ulatus, vaidluste lahendamise ja kokkuleppesüsteemid, vastutuse tasemed ja liigid, raskendavad või kergendavad asjaolud, menetluste tähtajad ja aegumistähtajad ning juriidiliste isikute vastutus.

2.8.

Erinevuste kaotamine eeskirjade kohaldamisel on oluline ja käivitada tuleb ühtlustatud Euroopa tollisüsteemid vastavalt Euroopa ühtse tollisüsteemi põhimõttele, mille raames liikmesriigid kiidavad heaks tollieeskirjade rikkumiste korral kasutatava vaidluste lahendamise süsteemi vastavalt rikkumise iseloomule ja ulatusele, et vältida pikki ja mõlemale poolele kulukaid kohtumenetlusi.

2.9.

Lisaks tuleb meeles pidada, et tolliliit viib ellu suure osa ELi kaubanduspoliitika meetmetest ja rakendab mitut ELi kaubandusvoogudega seotud rahvusvahelist kokkulepet, toetades liikmesriikide ametiasutuste abil olulisi horisontaalseid andmehalduse, kaubandusettevõtjate ja rakenduste juhtimise protsesse – WTO-le on juba esitatud mitu kaebust erineva kohaldamise kohta Euroopa süsteemis.

2.10.

Kuna tolliliidul on tõsised toimimishäired, millega tolliliit seisab silmitsi ELi eeskirjade erineva kohaldamise tõttu, mis võib seada ohtu üldise tõhususe, on komitee juba rõhutanud, et tuleks järgida „ühtsetel, ajakohastatud, läbipaistvatel, tõhusatel ja lihtsustatud menetlustel põhinevat ühtset tollipoliitikat, millega oleks võimalik anda panus ELi majanduslikku konkurentsivõimesse ülemaailmsel tasandil“ (3).

2.11.

Komitee kohaselt (4) tuleb tõelise siseturu loomiseks tagada rakendussätete jõustamise kindlad tähtajad ja ELi tollieeskirjade ühtne tõlgendamine, kusjuures EL peab toimima ühtse organisatsioonina, et saavutada järgmine: ettevõtjate samasugune kohtlemine ükskõik millises ELi tolliterritooriumi punktis; volitatud ettevõtja staatuse saamise lihtsustamine; ajakohastatud teabe jagamine kõigile asjaomastele ettevõtjatele; IT-menetlused, personali kvaliteetne koolitamine. Sisuliselt peaksime suutma saavutada Euroopa ühtse tollisüsteemi.

2.12.

Üksnes tõhusate sammudega Euroopa ühtse tollisüsteemi suunas ja sobivate juhtimisstruktuuride abil saab parandada endiselt keerulise ja ebaühtlase tolliliidu toimimist.

3.1.

Komisjoni direktiivi ettepaneku peamine eesmärk on saavutada ühtlustamist käsitleva direktiivi abil ühine õigusraamistik, mille eesmärk on järgmine:

tagades tollieeskirjade ühtse järgimise kogu ELis ning tollieeskirjade rikkumisi ja asjaomaseid karistusi käsitlevate õigusnormide ühtlustatud kohaldamise, et vältida riiklike rikkumis- ja karistussüsteemide liigset erinevust, mis muudaks konkurentsireegleid ja mõjutaks kaupade vaba liikumist.

3.2.

ELi täitevvõim on teinud järgmise ettepaneku, arvestades ELi toimimise lepingu artiklit 33 kui valitud õiguslikku alust:

3.3.

Komisjoni kolm aastat tagasi esitatud ettepanekut on kontrollinud parlament ja sellele on mitu liikmesriiki esitanud vastuväiteid. Leedu parlament esitas vastuväite, et „ettepaneku, mis ei luba võtta liidul meetmeid tollieeskirjade rikkumiste ja nende rikkumiste karistuste kohaldamise raamistiku kehtestamiseks, õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 33)“ (6) ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, eriti juhul, kui see ei vasta pädevuse andmise põhimõtte nõuetele, mille kohaselt sekkub liit ainult siis, kui aluslepingutega antakse õiguslik alus liidu tegevusele.

3.4.

Parlament jätkas ettepaneku läbivaatamist, usaldades arvamuse koostamise siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportöörile Kaja Kallasele, kes palus õigusliku aluse laiendamist ka ELi toimimise lepingu artiklile 114, (7) milles nähakse ette kohustuslik konsulteerimine komiteega, nagu on märkinud parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni president komiteele esitatud konsulteerimistaotluses.

3.5.

Komitee nõustub täielikult selle valikuga ja rõhutab sellise ühtse tollisüsteemi tähtsust, mis suudaks pakkuda väärtusi ja ühtsust mitte ainult siseturul, vaid ka kogu Euroopa ühiskonnale rohkem kui kunagi varem ühtse süsteemi otsingutel.

4.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on alati väitnud, et tõhus tolliliit on oluline element Euroopa integratsiooni protsessis, et kindlustada kaupade vaba liikumine kooskõlas konkurentsieeskirjadega, kaitstes võimalikult suurel määral tarbijaid ja keskkonda.

4.2.

Komitee peab äärmiselt oluliseks ühist lähenemisviisi rikkumiste ühtse ennetamise, ärahoidmise ja tuvastamise ning karistuste kehtestamise ühtse juhtimissüsteemi puhul, sealhulgas vaidluste rahumeelse lahendamise süsteem, et tagada ELi õigusnormide ühtne ja mittediskrimineeriv kohaldamine kogu territooriumil, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 3.

4.3.

Komitee toetab kindlalt arenguprotsessi kiirendamist tõhusa ühtse Euroopa tollisüsteemi suunas, mis hõlmab ühtset juhtimissüsteemi koos Euroopa Tolliameti, ühtsete haldus- ja õigusorganite (8) ning Euroopa Tollikohtuga, (9) mis rajaneb Põhja-Ameerika rikkumiste käsitlemise ühtsel süsteemil, ja viimase meetmena ühtse karistussüsteemiga, mida toetab ennetus- ja vaidluste lahendamise/kokkuleppesüsteemide ex ante käivitamine, mille eesmärk on kulukate ja ELi kaubandust kahjustavate vaidluste piiramine/kaotamine, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul.

4.4.

Komitee kohaselt peab Euroopa tollieeskirjade ühtne kohaldamine hõlmama ka ettevõtjate vaidluste etappi nii siseturu kui ka rahvusvahelise turu küsimustes, samuti ennetavat lähenemisviisi, mis põhineb ainulaadsetel tõhustatud telemaatika IKT rakendustel, et vältida tuvastamisel suurt halduskoormust.

4.4.1.

Komitee kordab, kui oluline on „ühtsetel, läbipaistvatel, tõhusatel, tulemuslikel ja lihtsustatud menetlustel põhineva ühtse tollipoliitika [järgimine], millega oleks võimalik tugevdada ELi majanduslikku konkurentsivõimet ülemaailmsel tasandil ja kaitsta Euroopa ettevõtete ja tarbijate intellektuaalomandit, õigusi ja ohutust“ (10).

4.5.

Komitee on seisukohal, et kõikide Euroopa tollieeskirjade rikkumiste, vaidluste lahendamise ja kokkuleppesüsteemidega peaksid kaasnema meetmed, mis hõlmaksid ka kõiki teisi üldise õigusaktide kohaldamise süsteemi elemente, nagu seire, kontroll, uurimine ja järelevalve.

4.6.

Komitee arvates on esmatähtis pakkuda õigus- ja kohaldamiskindlust ühtlaselt kogu ELi territooriumil rikkumiste avastamise ja süüdistuse esitamise süsteemi abil konkreetsete, täpselt määratletud kategooriate puhul ning tsiviil- ja mittekriminaalsete karistusmeetmete abil, mis on proportsionaalsed nende raskusastmega ühtse miinimum- ja maksimummäära raames, ühtlustades suuniseid ning nähes ette mitterahalised karistused.

4.7.

Komitee leiab, et esimese sammuna ühiste tollieeskirjade rikkumiste ja karistuste süsteemide ühtlustamise suunas tuleks