23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/1

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle XVII, XVIII ja XIX jaotist,

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (1),

—

võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsust 2006/702/EÜ ühenduse ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta (2),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat (3),

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ERFi ja teiste struktuurifondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe tõstmiseks (4),

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (5),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (6),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus (7),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (COM(2011)0614),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit“ (COM(2010)0546),

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik“ (COM(2010)0642),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames“ (COM(2010)0553),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 2012. aasta märtsi suuniseid aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate kohta (RIS 3),

—

võttes arvesse OECD 2012. aasta detsembri aruannet, mis käsitleb innovatsioonist tulenevat kasvu piirkondades ning aruka spetsialiseerumise rolli,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi tellitud 2012. aasta detsembri uuringut „Ühtekuuluvuspoliitika eeltingimused“,

—

võttes arvesse komisjoni 21. märtsi 2013. aasta teatist „Juhtalgatuse „Innovatiivne liit“ olukord 2012. aastal – Muudatuste kiirendamine“ (COM(2013)0149),

—

võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2013. aasta teatist „Innovatsiooni tulemuste mõõtmine Euroopas: uus näitaja“ (COM(2013)0624),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0462/2013),

A.

arvestades, et eriti praegusel majandus-, finants- ja sotsiaalkriisi ajal peab EL suurendama oma jõupingutusi innovaatilise liidu väljakujundamiseks ja jätkusuutliku majanduskasvu loomiseks ning et selleks kasutada olevad vahendid on paljude liikmesriikide ja piirkondade ning ka ELi pingelise eelarveolukorra tõttu piiratud ja seega tuleb neid eriti tõhusalt kasutada;

B.

arvestades, et aruka spetsialiseerumise strateegia tähendab riiklikku või piirkondlikku innovatsioonistrateegiat, millega seatakse prioriteedid konkurentsieelise loomiseks, arendades ja sobitades teadustegevuse ja innovatsiooni tugevaid külgi äriliste vajadustega, et kasutada tekkivaid võimalusi ja turumuutusi ühtsel viisil, vältides seejuures jõupingutuste dubleerimist ja killustumist, ning millest võib kujuneda riiklik või piirkondlik teadustegevuse ja innovatsiooni strateegiline poliitikaraamistik (8) või mis võidakse sellise raamistikuga liita;

C.

arvestades, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamine on üks ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidest, mida hõlmab Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) kohustuslik temaatiline suunitlus aastateks 2014–2020;

D.

arvestades, et programmitöö perioodil 2014–2020 kohustatakse liikmesriike esmakordselt välja töötama teadustegevuse ja innovatsiooni strateegia, et tugevdada piirkondlikku innovatsioonivõimet ning kooskõlastada tõhusamalt teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna kulusid (9);

E.

arvestades, et piirkonnad peaksid selles protsessis keskenduma üksikutele prioriteetsetele valdkondadele, mis võtavad arvesse neile eriomaseid tugevaid ja nõrku külgi, ning soodustama seda, et innovatsioon edendaks ja uuendaks piirkondlikku majandust jätkusuutlikult;

F.

arvestades, et piirkonnad peaksid aruka spetsialiseerumise strateegia välja töötama kriitilise eneseanalüüsi kaudu ning tihedas koostöös kodanikuühiskonna ja sidusrühmadega, mis hõlmavad teaduskeskuseid, ülikoole ja muid kõrgharidusasutusi ning ettevõtteid (10);

G.

arvestades, et strateegia eesmärk on saavutada kõikide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna vahendite ja investeeringute võimalikult suure koostoime ning tugevdada eelkõige programmi Horisont 2020 ja struktuurifondide vahelist koosmõju, et ületada piirkondadevaheline innovatsioonilõhe;

H.

arvestades, et piirkonnad peaksid koostama ka kõikide teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks olemasolevate piirkondlike, riiklike ja ELi vahendite kasutamiseks investeerimiskavad, märkides ka, kuidas kavatsetakse stimuleerida erainvesteeringuid ning kuidas neid lähiaastatel liidu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna prioriteetide rakendamisel kasutada tuleks;

I.

arvestades, et selliste strateegiate kokkuvõtted või vähemalt nende rakenduskavad tuleks lisada partnerluslepingutesse ja tegevuskavadesse;

J.

arvestades, et kui nendest eeltingimustest kinni ei peeta, võib Euroopa Komisjon teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna tugevdamise temaatilisel eemärgil tehtavad ERFi vahendite vahemaksed peatada;

K.

arvestades, et regionaalpoliitikale omase mitmetasandilise valitsemise tõttu tuleks piirkondadele lubada eeltingimuste täitmise korra kindlaksmääramisel paindlikkust;

L.

arvestades, et piirkonnad peavad lisaks suuremale sisemisele seotusele edendama ka omavahelist koostööd, et muutuda ülemaailmselt konkurentsivõimelisemaks;

1.

tunnistab, et aruka spetsialiseerumise strateegia on dünaamiline ja pikaajaline protsess, milles osalejad omandavad pidevalt uusi teadmisi, ning et seda protsessi tuleks jätkata ka järgmisel programmitöö perioodil ja pärast seda;

2.

on seisukohal, et eeltingimuste täitmise vajadusest sõltumata võib sellise strateegia väljatöötamine pakkuda piirkondadele keskmises ja pikas perspektiivis märkimisväärseid eeliseid nende teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tõhususe seisukohast, kuna see nõuab kooskõlastatud lähenemisviisi ja oma innovatsioonipotentsiaali põhjalikku analüüsi;

3.

kutsub iga piirkonda üles nägema sellises strateegias mitte üksnes õiguslikku kohustust, vaid ka uusi võimalusi; kutsub seetõttu kõiki piirkondi ja liikmesriike, kes ei ole veel oma aruka spetsialiseerumise strateegiat välja töötanud, seda kiiresti tegema, et sellise strateegia puudumine ei põhjustaks viivitusi asjakohaste rakenduskavade jaoks ette nähtud ELi vahendite kättesaamisel;

4.

tunnistab, et piirkonnad vajavad teavet, ning rõhutab seetõttu, kui tähtsaks tuleb pidada nõustamistegevust ja tuge, mida pakuvad regionaalpoliitika peadirektoraat, teaduse ja innovatsiooni peadirektoraat ja muud asjakohased peadirektoraadid ning ka Sevillas asuv platvorm (11), ning kutsub neid üles oma tegevust edasi arendama; kutsub kõiki piirkondi üles platvormi ulatuslikumalt kasutama; pooldab ulatuslike kohalike kampaaniate arendamist, et jagada teavet aruka spetsialiseerumise strateegia kohta nii, et osaleda saaksid ka sidusrühmad ja kodanikuühiskond;

5.

kutsub komisjoni üles toetama piirkondi ettenähtud seiresüsteemi loomisel, et nad teeksid seda tõhusalt, kasutades otstarbekaid näitajaid, ning pakkuma eelkõige seejuures ELi hõlmavaid ja rahvusvahelisi võrdlusmaterjale;

6.

rõhutab, et piirkondade arengutasemetes on olulisi erinevusi ning nende tugevad ja nõrgad küljed on väga erinevad; kutsub seetõttu piirkondi üles valima enda jaoks asjakohased meetmed, pöörates tähelepanu oma piirkonnapõhiste omaduste, võimaluste ja konkurentsieeliste tugevdamisele, ning mitte kopeerima lihtsalt teiste piirkondade edukaid strateegiaid;

7.

toonitab, et piirkonnad võivad püüda olla uute tehnoloogiate alal teerajajad, et hõivata uusi turge, kuid nad võivad ka võtta aluseks – ja seega mitmekesistada – seotud tegevusaladel juba olemasolevaid teadmisi, oskusi ja võimeid, nii et teadmussiire oleks kõige rikastavam (seotud mitmekesistamine);

8.

rõhutab, et piirkondliku majandusjõu suurendamise seisukohast on tähtis mitte keskenduda üksnes üksikutele konkurentsieelistele, vaid luua ka väärtusahel, mis ühendaks kõiki arendus- ja tootmisetappe alates alusuuringutest, rakendusuuringutest ja tehnosiirdest kuni konkreetsete, kasutatavate toodeteni ja ettevõtete asutamiseni;

9.

julgustab piirkondi investeerima majandusharude ja tehnoloogiavaldkondade ülestesse tegevustesse, mis suudavad avaldada ristmõju kogu piirkondlikus majanduses, et majanduskasvu ja tööhõive suurendamisele võiks aidata kaasa ja et sellest võiks ka kasu saada võimalikult palju ettevõtteid; julgustab seejuures piirkondi kasutama ja edendama eriti igat liiki VKEde ehk määratluse kohaselt mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (12) võimalusi, kuna nemad on piirkonna innovatsiooni eestvedajad ning omavad seetõttu iga piirkonna majanduse jaoks põhjapanevat tähtsust;

10.

on arvamusel, et piirkonnad peaksid – lisaks oma innovatsioonisüsteemide tugevdamisele konkurentsivõime ja väärtusloome tõhustamise eesmärgil – võtma prioriteetide valikul ka meetmeid selleks, et lahendada ühiskonnas esinevaid struktuurilisi ja ühiskondlikke probleeme, nagu töötus, vaesus, energiajulgeolek ja demograafilised muutused;

11.

kutsub piirkondi üles mitte keskenduma üksnes tehnoloogiale suunatud innovatsioonile, vaid võtma oma strateegiate aluseks pigem innovatsiooni võimalikult laia mõiste; loodab, et arvesse võetakse mitte ainult kõrgtehnoloogilist innovatsiooni, vaid ka madala tehnoloogilise tasemega ja isegi tehnoloogiavaba innovatsiooni, nagu protsesside optimeerimine või organisatsiooniline muutus; viitab seejuures eraldi sotsiaalsele ja keskkonnainnovatsioonile; rõhutab, et innovatsioonistrateegiate eesmärk peaks olema innovaatiliste tavade stimuleerimine;

12.

on teadlik, et piirkondade ettevõetav prioriteetide seadmine on tundlik protsess; arvab seetõttu, et läbivaatussüsteemi kehtestamine annaks piirkondadele võimaluse oma strateegiad uuesti läbi mõelda; on seisukohal, et otstarbekate, tulemusele orienteeritud näitajate algne valik ja asjaosaliste panuse kvaliteet on aruka spetsialiseerumise strateegia edu seisukohast määrava tähtsusega, vähendades prioriteetide seadmisel vigade tegemise riski;

13.

on seisukohal, et valitsuse ja piirkonna asjaomaste osalejate koostöö kvaliteet avaldab otsustavat mõju piirkondliku aruka spetsialiseerumise strateegia edule ja vähendab prioriteetide kindlaksmääramisel tunduvalt vigade tegemise riski;

14.

rõhutab seejuures ettevõtjate ja eelkõige VKEdega konsulteerimise tähtsust, kuna nägemus innovatsioonist saab olla tulemuslik üksnes juhul, kui ettevõtjatel on selle elluviimiseks olemas vastavad võimalused;

15.

rõhutab vajadust kõik konsulteerimismenetlused ja sihtrühmad üle vaadata ning neid vajaduse korral täiendada, et tulevased innovatsiooni eestvedajad ei jääks tähelepanuta; peab eriti tähtsaks tulevaste ettevõtjate kaasamist;

16.

on kindlalt seisukohal, et ühise nägemuse väljaarendamisel on isevastutuse ja teadlikkuse tõstmisega seotud põhjustel väga tähtis, et kohalikud ja piirkondlikud poliitikakujundajad, ülikoolid, teadus- ja innovatsioonikeskused ja ettevõtjad ning kodanikuühiskond ja sotsiaalsed osalejad oleksid võimalikult tihedalt kaasatud;

17.

rõhutab, kuivõrd vajalik on teadmussiirde jaoks teadmiste kolmnurga selline tihe koostöö, mida tehakse näiteks Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni instituudi või piirkondlike innovatsiooniklastrite ja -keskuste raames; rõhutab sellega seoses inimestesse investeerimise tähtsust;

18.

kutsub avaliku ja erasektori osalejaid üles kasutama ära arvukaid võimalusi nende meetmete rahastamiseks aastateks 2014–2020 ette nähtud ERFist, toetades muu hulgas piirkondlike innovatsiooniinkubaatorite loomist ning arendades sidemeid ja koostoimet ülikoolide, muude uurimis- ja kõrgharidusasutuste, innovatiivsete ja loovate ettevõtjate ja ettevõtete ning ettevõtlusabi pakkujate ja investorite vahel, nagu näiteks loome- ja kultuurimajanduses;

19.

on seisukohal, et selle protsessi tarbeks on vaja asjakohaseid struktuure ja tõhusat haldamist ning et haldusasutused ja ministeeriumid peavad juurutama omavahelise koostöö ning ettevõtete ja teiste osalejatega suhtlemise kultuuri; kutsub piirkondlikke ja riiklikke otsustajaid ja asutusi üles ajakohastama oma sisemist töökorda vastavalt vajadustele, mille toob kaasa uus ettevõtluse vaimus toimuv avastamisprotsess, ning eriti pidama tihedamat ja pikaajalist dialoogi asjaomaste osalejatega; julgustab VKEsid, eriti piirkondades, kus sellised ettevõtted on suure osakaaluga, tegema sobivate platvormide kaudu koostööd, et tugevdada oma osa aruka spetsialiseerumise protsessis; soovitab, et vajaduse korral tuleks haldusasutuste ja sidusrühmade volituste täiendamiseks kasutada suutlikkuse suurendamiseks olemasolevaid vahendeid;

20.

on seisukohal, et kõigile asjaomastele piirkondliku tasandi asutustele ja osalejatele tuleks vajaduse korral pakkuda kõrgetasemelisi koolitusi ja seminare, kus keskendutakse aruka spetsialiseerumise strateegiate ettevalmistamise ja rakendamisega seotud küsimustele;

21.

kiidab heaks komisjoni ja ELi seadusandja tulemuslikud jõupingutused, mille eesmärk on parandada raamtingimusi koostoime saavutamiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude ELi programmide, nt ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi ja eelkõige Horisont 2020 vahel, näiteks ühtlustatud kindlasummaliste määrade või kombineeritud toetuste kaudu (13);

22.

nõuab, et piirkonnad kasutaksid täielikult kõiki toetus-, koostöö-, ja investeerimisvõimalusi, sealhulgas eelnevaid ja järgnevaid meetmeid (14), et edendada koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Horisont 2020 vahel ning ületada seda tehes piirkondadevaheline innovatsioonilõhe;

23.

kutsub teadusuuringute taristu ja teadussuutlikkuse ülesehitamisel mahajäänud piirkondi sellega seoses üles edendama koostööd tipptasemel teadusasutustega tippteaduse huvides liitumise ja mestimise eesmärgil, et ehitada üles oma tippkeskused, mis toovad tulevikus kasu kogu piirkondlikule majandusele;

24.

kutsub piirkondi üles tegelema strateegia raames sügavuti küsimusega, kuidas elavdada investeerimist erasektorisse, kuna selles valdkonnas on investeerimisvõimalusi teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni võimalik veel paljuski edasi arendada;

25.

kutsub kõiki piirkondlikke ja riiklikke osalejaid, kes tegelevad piirkondliku aruka spetsialiseerumise strateegia, teadusuuringute infrastruktuure käsitleva Euroopa strateegiafoorumi (ESFRI) tegevuskava, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmi Horisont 2020 väljatöötamise ja rakendamisega, tegema kavandamisel ja kooskõlastamisel tihedamat koostööd ning töötama vajaduse korral välja asjakohased struktuurid (15) riikliku tegevuse eri tasandite ühendamiseks; kutsub liikmesriike üles vahetama selliste struktuuride küsimustes parimaid tavasid;

26.

kutsub regionaalpoliitika ning teaduse ja innovatsiooni peadirektoraate üles jätkama oma jõupingutusi programmide kokkusobivuse tagamiseks, mis võimaldaks luua koostoimet; rõhutab, et piirkondlikele ja riiklikele asutustele tuleks anda ühistoetust, millest oleks abi nende vastavate strateegiate kavandamisel ja rakendamisel; ootab, et regionaalpoliitika ning teaduse ja innovatsiooni peadirektoraat suurendavad sellega seoses omavahelist koostööd ning annavad eelkõige välja osalejatele mõeldud juhenddokumendid;

27.

tunneb heameelt kõigi jõupingutuste üle, mis on suunatud nõustamisteenuste laiendamisele; on seisukohal, et kasuks tuleks see, kui kõnealusesse teabevahetuse oleks sobival viisil kaasatud ka võimalikud toetusesaajad programmi Horisont 2020 raames ning asjaomased nõuandvad organid;

28.

kutsub piirkondi üles mitte üksnes tihendama haridus- ja teadusasutuste, ettevõtete ja haldusasutuste vahelisi piirkonnasiseseid sidemeid, vaid looma oma väärtusahela täiustamiseks ka liite teiste piirkondadega;

29.

juhib tähelepanu sellele, et võimalused kasvavad veelgi, kui on pandud alus tihedale koostööle piirkondade teadmis- ja innovaatikakogukondade partnerite ning asutuste ja organisatsioonide vahel, kes on kaasatud piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiate kavandamisse ja rakendamisse, nagu on kirjeldatud dokumendi COM(2011)0615 IV lisas, 2011/0276(COD), C7-0335/2011, hõlmates partnerlust piirkondadega, kus asuvad olemasolevad või võimalikud ühispaiknemiskeskused, näiteks piirkondlikud rakendus- ja innovatsioonikogukonnad;

30.

peab äärmiselt tähtsaks seda, et piirkondlikud spetsialiseerumisstrateegiad aitaksid kaasa uute Euroopa tippkeskuste võrgustike loomisele mitmetel tegevusaladel, aidates nii edendada Euroopa Liidu konkurentsivõimet ja rahvusvahelist positsiooni;

31.

on seisukohal, et piirkondlikust koostööst võivad sellega kaasneva teadmus- ja tehnosiirde tõttu saada ülisuurt kasu nii piirkonnad ise nende kohaliku majandusjõu seisukohast kui ka kogu EL; juhib sellega seoses tähelepanu väga edukatele koostööviisidele, nagu näiteks algatus „Teadmiste piirkonnad“;

32.

märgib, et paljud piirkonnad pelgavad nõutavat keerukat analüüsi- ja kooskõlastamistööd; julgustab piirkondi kasutama seadusandja poolt sätestatud võimalust investeerida kuni 15 % programmi vahenditest väljaspool programmipiirkonda (16);

33.

rõhutab, et piirialadel on ühiste territoriaalsete eripärade tõttu sageli mõlemal pool piiri sarnased probleemid; kutsub komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke asutusi üles koostama ELi piirkondadevaheliseks koostööks ette nähtud rahalisi vahendeid kasutades piiriüleseid aruka spetsialiseerumise strateegiaid ja looma piiriüleseid klastreid;

34.

kiidab heaks ühises strateegilises raamistikus (17) ette nähtud territoriaalse koostöö võimalused; kiidab heaks ka piirkondade ja nende nimel töötavate osalejate mis tahes muu väiksemas mastaabis tegevuse rahvusvahelistumiseks;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/9

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (1) (süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiiv),

—

võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta teatist süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tuleviku kohta Euroopas (COM(2013)0180),

—

võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030“ (COM(2013)0169),

—

võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni edenemiskava, mille eesmärk on saavutada konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0430/2013),

A.

arvestades, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine (CCS – Carbon Capture and Storage) on paljutõotav tehnoloogia, mis võib olla ainukeseks vahendiks tööstuslikest allikatest pärineva CO2 märkimisväärseks vähendamiseks ja mille abil on võimalik oluliselt vähendada fossiilkütusel töötavatest elektrijaamadest pärit CO2 heitkoguseid, kuid mis siiski nõuab investeeringuid ja tõendamist tööstuslikus mastaabis, et edendada innovatsiooni, tagada kulude vähendamine ja tõestada oma keskkonnaohutust;

B.

arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoosib, et fossiilkütused moodustavad 2030. aastaks ülemaailmsest energiakasutusest endiselt 75 %, on arvamusel, et süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist on vaja selleks, et saavutada ligi 20 % aastaks 2050 kokku lepitud süsinikdioksiidi vähendamisest, ning väidab, et kui süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist ei rakendata, suurenevad elektrisektori täiendavad investeerimisvajadused veel 40 % võrra, juhul kui soovitakse ära hoida ülemaailmse temperatuuri tõusu rohkem kui 2 oC võrra;

C.

arvestades, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine on ainus tehnoloogia, millega on võimalik suuremate tööstussektorite, nagu terase-, tsemendi- ja keemia- ning naftatöötlemistööstuse CO2-heiteid märkimisväärselt vähendada, ning kombineerituna biomassi kasutamisega elektri tootmiseks on sellel potentsiaali edendada CO2-heidete netovähendamist;

D.

arvestades fossiilkütuste kasutamise praegust ja ennustatavat tulevast taset, oleks süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine määrava tähtsusega, et saavutada eesmärk hoida ülemaailmne temperatuuri tõus alla 2 oC;

E.

arvestades, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendamist tuleb pidada taastuvenergiaallikate arendamise täiendavaks strateegiaks üleminekul vähese CO2-heitega majandusele;

F.

arvestades, et 2007. aastal oli ELi valitsusjuhtide sooviks näha 2015. aastal töös kuni 12 süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisjaama, kuna aga nende rahalise teostatavuse eelduseks oli CO2 kõrge hind, ei suudeta neid kavatsusi praegu ellu viia;

G.

arvestades, et kõnealuse tehnoloogia arendamine ei tohiks soodustada fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade osakaalu suurenemist;

H.

arvestades, et EL on kaotamas oma juhtpositsiooni CO2 kogumise ja säilitamise tehnoloogia alal, ning nüüd, kui vaid ühel projektil on lootust rahastamisele programmist NER300 ja Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava projektid on lõpetatud või peatatud, puudub liidul tõhus CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojektide arengut soodustav poliitika;

I.

arvestades, et laiem üldsus peaks alati saama täieliku ja selge ülevaate süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise eelistest ja võimalikest ohtudest, enne kui mis tahes projekte asutakse arendama ärieesmärkidel;

1.

tunnistab, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtul on potentsiaal võimaldada ELi 2050. aasta eesmärkide saavutamist CO2-heite vähendamise osas väikseimate kulutustega ning et see on eelkõige vajalik palju CO2 eraldavate tööstusharude CO2-heite vähendamiseks; usub, et see võib ühtlasi anda panuse energiavarustuse mitmekesisusse ja kindlusesse, säilitades samal ajal olemasolevaid ja luues uusi töökohti; kinnitab tungivat vajadust töötada välja valik CO2 kogumise ja säilitamise täieliku ahela juhtprojekte, et saaks selgitada välja parimad ja soodsaimad lahendused, ning kutsub komisjoni üles püstitama eesmärgid selle sihtmärgi saavutamiseks; tunnistab, et teadusuuringute tugevdamiseks ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehniliseks ja turvaliseks rakendamiseks on lisaks heitkogustega kauplemise süsteemile tarvis täiendavaid vahendeid, arvestades vajaminevaid märkimisväärseid investeeringuid;

2.

usub, et kuigi süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võib pakkuda osa lahendusest kasvuhoonegaaside heite piiramise eesmärkideni jõudmisel, oleks veel parem, kui liikmesriigid jõuaksid nende eesmärkideni ilma süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutamata;

3.

palub komisjonil innustada CO2 kogumise ja säilitamise kasutuselevõttu mitte ainult söel ja gaasil põhinevas elektritootmises, vaid ka mitmetes tööstussektorites, nagu keemia-, metallurgia-, terase-, tsemendi- ja naftatöötlemistööstuses; nõuab tungivalt, et komisjonil tuleks tegeleda süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtuga 2030. aasta energia- ja kliimaraamistikus ning esitada ettepanekud CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojektide varase ettevalmistamise edendamiseks;

4.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu kaugeleulatuvad meetmed, millega soodustada rahvusvahelist koostööd ja edendada tehnoloogia kasutamist kliimamuutuste mõju leevendamiseks, et suunata arenevad majandused arengualternatiivide, näiteks ka süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise poole, mis tekitavad vähem CO2-heidet;

5.

usub, et terase tegevuskavas tuleks konkreetselt osutada vajadusele töötada selles sektoris välja CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojektid;

6.

tunnistab, et süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist ei ole võimalik juurutada ilma liikmesriikide toetuse ja erasektori investeeringuteta, kusjuures esimestele kuulub absoluutne ja suveräänne õigus selle rakendamist soodustada või välistada; märgib, et kuigi teatavate liikmesriikide sõnul ei näe nad süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel oma heidete vähendamise strateegiates erilist rolli, ei peaks see heidutama nende liikmesriikide algatusi, kes leiavad, et tehnoloogia võib etendada tulemuslikku rolli nende üleminekul vähese CO2-heitega majandusele;

7.

tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Parlament on nõudnud õigusakti vastuvõtmist, mis kohustaks iga liikmesriiki koostama vähese CO2-heitega majandusele 2050. aastaks ülemineku strateegia; soovitab ajakohastada neid riiklikke tegevuskavu iga viie aasta tagant; eeldab, et tegevuskavades tuuakse ära, kas ja kuidas kavatseb asjaomane liikmesriik võtta kasutusele CO2 kogumise ja säilitamise;

8.

kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut, et liikmesriikidelt tuleks enne 2015. aastal toimuvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni konverentsi nõuda riiklike vähese süsinikuheite edenemiskavade koostamist ja avaldamist;

9.

rõhutab, et tingimustes, kus puuduvad kõrged CO2 hinnad, on liikmesriikidel, kes soovivad süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutusele võtta, etendada põhiroll läbipaistva tuluvoo ja muu taolise vajaliku rahalise toetuse loomisel, mis on vajalik juhtprojektide väljatöötamise ja realiseerimise tagamiseks, andes esimese turuletulijana suuri kulusid kandvatele käitajatele kindluse, et nende investeeringud ennast ära tasuvad; märgib, et kui süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võetakse kasutusele kommertsalustel, võib osutuda vajalikuks ka asjakohaste õigusnormide kehtestamine; tunnistab vajadust järgida seejuures keskkonnaohutuse standardeid;

10.

palub komisjonil uurida võimalust luua ELi tööstusinnovatsiooni investeerimisfond, eesmärgiga toetada innovatiivsete kliimahoidlike tehnoloogiate, sh CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojektide arengut, muid vähese CO2-heitega tehnoloogiaid ning meetmeid energiamahukates tööstusharudes ja -protsessides tekkivate CO2 heitkoguste vähendamiseks; teeb ettepaneku, et seda võiks rahastada saastekvootide müügist ELi heitkogustega kauplemise süsteemis; rõhutab, et see ei tohiks tekitada täiendavat nõudmist ELi eelarvele; möönab, et sellise fondi kasutamise tingimuste väljatöötamisel tuleb arvesse võtta NER300 rahastamismehhanismi piirangutest ja paindumatusest saadud kogemusi;

11.

usub, et CO2 kogumise ja säilitamise poliitikat ja strateegiaid tuleks kujundada, tuginedes vaid kindlatele tõenditele nende kasuliku mõju kohta keskkonnale, ELi tööstuse stabiilsusele, tööhõivele ELis ja energiahindade taskukohasusele avalikkuse ja tööstuse jaoks;

12.

usub, et pikema aja vältel peaksid CO2 kogumise ja säilitamise toetamiseks vajaminevad vahendid tulenema põhimõtteliselt vastavast CO2 hinnasignaalist; on seisukohal, et komisjonil tuleks hõlbustada võimalike variantide üle peetavat arutelu, viies läbi analüüsi süsteemide kohta, millega kohustatakse ostma süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise sertifikaate, mis tõendavad CO2-heidete vältimist nende säilitamise või töötlemise teel sellises koguses, mis vastab turule viidud fossiilkütustega kaasnevale CO2 heitkoguste hulgale;

13.

palub komisjonil koostada liikmesriikidele juhised erinevate rahaliste ja muude mehhanismide kohta, mida saaks kasutada CO2 kogumise ja säilitamise arendamise toetuseks ja intensiivistamiseks ning juurdepääsuks ELi eelarves sisalduvatele toetusfondidele;

14.

märgib, et Euroopa Investeerimispank otsustas keelata laenu andmist selliste söeelektrijaamade ehitamiseks, mille heitkogused ületaksid 550 g CO2/kWh; rõhutab, et kui süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendamiseks puudub rahaline toetus, muutub rangete heitenormide kehtestamine äärmiselt oluliseks;

15.

on arvamusel, et komisjon peaks kaaluma, kuidas saaks kasutada ELi söe ja terase teadusfondi, et toetada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ärikasutuse-eelset esitlemist nendes tööstussektorites;

16.

hindab Norra valitsuse julgustust CO2 kogumise ja säilitamise projektidele ELis ning avaldab soovi, et järgmise programmitöö perioodi läbirääkimistel taotletaks rahalist toetust CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojektidele;

17.

soovib, et komisjon annaks oma hinnangu Hispaania Ciudeni CO2 kogumise ja säilitamise juhtprojekti vastuvõtmisest ja arendamisest saadavale kasule, mis on Euroopa sidumistehnoloogiate ja CO2 maismaal säilitamise katserajatisena saanud ligikaudu 100 miljonit eurot toetusraha ELi allikatest;

18.

tunnistab, et on võimalik saavutada märkimisväärset rahalist kokkuhoidu, luues süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tööstusrajatiste klastreid, mis kasutavad ühiseid torujuhtmeid või muid süsinikdioksiidi transportimise süsteeme; on seisukohal, et üldiselt ei saa eeldada, et tehaste käitajad võtaksid arvesse muude rajatiste tulevasi vajadusi, ning et suuri investeeringuid, näiteks torujuhtmeid, mis kavakohaselt hakkavad transportima mitmest allikast pärinevat süsinikdioksiidi, võiks hakata rajama avaliku ja erasektori partnerluses; rõhutab, et liikmesriikidel, kes soovivad süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutusele võtta, võib olla vahetu roll süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel kasutatava transpordi tagamisel ja säilitamistaristu kättesaadavuse määramisel;

19.

nõuab tihedamat koostööd Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga oskusteabe ja heade tavade vahetamise kaudu puhast energiat käsitleva Kanada–USA kahepoolse dialoogi raames CO2 kogumise ja säilitamise valdkonnas võetud meetmete kontekstis;

20.

nõuab, et uusi vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiaid ei käsitletaks omavahel konkurentidena, vaid pigem üksteist täiendavatena; rõhutab, et nii taastuvenergia kui ka CO2 kogumine ja säilitamine täidavad ELi tulevases energiaallikate jaotuses olulist rolli ning et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendamine ei tohiks toimuda ELi kohustusliku eesmärgi täitmise arvel arendada taastuvenergiaallikaid; nõuab, et 2030. aasta energia- ja kliimaraamistikus tehtaks ettepanekuid meetmete võtmiseks mõlema tehnoloogia kasutamise edendamiseks;

21.

märgib, et Euroopa geoloogiline mitmekesisus võib pakkuda rohkelt potentsiaalseid suurte CO2 koguste püsiva sidumise kohti, näiteks Põhjamere aluspõhi, eemal inimasustusest; pooldab ELi meetmete ja rahaliste vahendite kasutamist säilitamiskoha kirjelduse ühtse määratluse kehtestamiseks, Euroopas asuvate sobivate säilitamisasukohtade kindlakstegemiseks, näidisprojektide väljatöötamiseks ja äriotstarbelise säilitamise kohtade ettevalmistamiseks huvitatud liikmesriikide territooriumil;

22.

palub komisjonil edendada CO2 potentsiaalsete säilitamiskohtade Euroopa atlase väljaandmist;

23.

möönab, et Londoni protokolli artiklit 6 on muudetud, nii et see ei takista enam sidumiseks mõeldud süsihappegaasi piiriülest transporti; märgib siiski, et selle muudatuse ratifitseerimine võib võtta mitu aastat; kutsub komisjoni üles selgitama, kas on asjaolusid, mille korral ta lubab sidumise eesmärgil toimuvat CO2 piiriülest transporti enne Londoni protokolli ratifitseerimist;

24.

märgib mõnede potentsiaalsete süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendajate muret selle pärast, et neile pandud kohustused ja nõuded süsinikdioksiidi geoloogiliseks säilitamiseks liikmesriikide poolt heakskiidetud kohtades on ülemäärased ja kvantifitseerimatud; tuletab siiski meelde süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise direktiivis sätestatud eeskirju, mis käsitlevad vastutust CO2 säilitamise eest ja säilitamisloa omajate kohustusi;

25.

nõustub täielikult sellega, et tuleb vältida juhuslikke CO2 lekkeid säilitamiskohast ning kaitsta projekti keskkonnaalast terviklikkust kooskõlas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi artikliga 1; kutsub komisjoni üles andma juhiseid seoses sellega, millises ulatuses tuleks vastavuskorra üksikasjad eelnevalt kindlaks määrata läbirääkimiste teel võimalike käitajate ja asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste vahel;

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiiv võimaldab liikmesriikidel olla väga paindlikud rahalise tagatise määramisel, mida süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise käitajatelt küsida, ja ajavahemiku määramisel, mille möödumisel antakse vastutus suletud säilitamiskoha eest üle pädevale asutusele; soovitab liikmesriikidel, kes püüavad toetada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arengut, käituda ettevõtlikumalt ja võtta enda kanda senisest suurem osa vastutusest;

27.

kutsub komisjoni üles nende punktide selgitamiseks vaatama läbi oma süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi juhenddokumente;

28.

on seisukohal, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi nõue, mille kohaselt CO2 lekkimise korral peavad käitajad saastekvoodid tagastama, ei võta arvesse vajaminevaid kulukaid parandusmeetmeid; avaldab kartust, et see kohustus püstitab veel ühe tõkke süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arengu teele; palub, et komisjon teeks süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi hindamisel ettepaneku see nõue läbi vaadata;

29.

väidab kindlalt, et investeerimine tõenäoliselt suurte CO2 heitkogustega elektrijaamadesse või tööstusrajatistesse ei ole enam vastuvõetav, kui ei hoolitseta heite vähendamise eest tulevikus;

30.

rõhutab, et Eurobaromeetri uuringu kohaselt ei ole Euroopa elanikud enamasti süsinikdioksiidi kogumisest ja säilitamisest teadlikud, kuid et teadlikud elanikud suurema tõenäosusega toetavad seda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama teabevahetust, et tõsta üldsuse teadlikkust süsinikdioksiidi kogumisest ja säilitamisest, ning usub, et laiem arusaamine sellest on üldsuse toetuse saavutamiseks ja seega süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtuks äärmiselt oluline;

31.

märgib, et liikmesriigid tohivad eri viisidel hinnata süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi sätteid, millega nõutakse kogumis-, transpordi- ja säilitusvõimsuse hindamist enne elektrijaamale tegevusloa andmist;

32.

palub komisjonil soovitada, et liikmesriikides, kes on otsustanud kasutada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiat, võiks ehitamise eeltingimuseks olla piisavate ettevalmistuste tegemine süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise rakendamiseks või muude CO2-heitmete märkimisväärse vähendamise meetmed kõigis uutes fossiilkütusel töötavates elektrijaamades ja heitkoguste kõrge tasemega tööstusrajatistes, mis on kokkulepitust suuremad, välja arvatud juhul, kui tegu on elektrienergia nõudluse koormusjuhtimise seadmetega või kui liikmesriik on täitnud õigusaktidest tuleneva nõude esitada tegevuskava selle kohta, kuidas ta saavutab 2050. aasta CO2 heitkoguste vähendamise eesmärgi ilma süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutamata;

33.

palub komisjonil teha analüüs ja esitada aruanne selle kohta, missugusel tasemel tuleb süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine teatavateks põhikuupäevadeks, nt 2030. aastaks kasutusele võtta, et see aitaks märkimisväärselt kaasa 2050. aasta heite vähendamise eesmärkide saavutamisele;

34.

tervitab mitmesuguseid algatusi CO2 kasutuselevõtu kohta, millega vähendatakse üldist CO2-heite eraldumist atmosfääri ja luuakse alternatiivseid tooteid, näiteks säästvaid sõidukikütuseid; nõuab, et komisjon annaks viivitamata oma hinnangu CO2 kasutuspotentsiaalile nafta ja gaasi turvalise taaskasutuse suurendamiseks ELis;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/14

—

võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatist „E-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava: innovatiivne tervishoid 21. sajandil“ (COM(2012)0736),

—

võttes arvesse komisjoni 30. aprilli 2004. aasta teatist „E-tervishoid – Euroopa kodanike tervishoiu parandamine: Euroopa tegevuskava e-tervishoiu valdkonnas“ (COM(2004)0356),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2008. aasta soovitust digitaalsete terviseloosüsteemide piiriülese koostalitlusvõime kohta (2008/594/EÜ),

—

võttes arvesse komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist telemeditsiini kohta nii patsientide, tervishoiusüsteemi kui ka kogu ühiskonna hüvanguks (COM(2008)0689),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius,

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta jaanuari e-tervise strateegiate aruannet „Euroopa riigid teel riiklike e-tervise infrastruktuuride poole“ („European countries on their journey towards national eHealth infrastructures“) (1),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0443/2013),

A.

arvestades, et kvaliteetse tervishoiu universaalteenuse kättesaadavus võrdsetel tingimustel on rahvusvaheliselt tunnustatud põhiõigus, eelkõige ELis;

B.

arvestades, et paljudel juhtudel on juurdepääs tervishoiusüsteemile pärsitud kas rahaliste või piirkondlike piirangute (näiteks hõredalt asustatud piirkondades) tulemusel, ning e-tervise süsteemidel võib olla tervishoius esinevate ebavõrdsuste parandamisel oluline roll;

C.

arvestades, et patsientide usaldus neile pakutavate tervishoiuteenuste vastu on hädavajalik kvaliteetse tervishoiu tagamiseks;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 168 on sätestatud, et liidu meetmed peavad täiendama liikmesriikide poliitikat ning olema suunatud rahvatervise parandamisele, inimeste haiguste ennetamisele ja füüsilist ja vaimset tervist ohustavate tegurite kõrvaldamisele;

E.

arvestades seetõttu, et liidu tegevus e-tervise valdkonnas seisneb kõigi kohaliku, piirkondliku või riigi tasandi pädevate asutuste abistamises nende vastavate jõupingutuste kooskõlastamisel riiklikul ja piiriülesel tasandil ning nende toetamises sellistes valdkondades, kus ELi sekkumine võib anda lisandväärtust, kuna eesmärk on parandada kodanike elukvaliteeti;

F.

arvestades, et majanduslangus toob kaasa kärped riikide tervishoiueelarves, mis tähendab, et tuleb leida lahendused, et suurendada tervishoiusüsteemide tõhusust ja tagada seeläbi nende jätkusuutlikkus;

G.

arvestades, et e-tervis peaks olema tasuv ja tõhus viis osutada patsientidele tervishoiuteenuseid, võttes eesmärgiks nende ravikulude vähendamise, koormamata liigselt kehtivaid riiklikke tervishoiusüsteeme;

H.

arvestades, et kui e-tervise teenuste laiendamisel ei parandata kiire internetiühenduse kättesaadavust, põhjustab digitaalsest lõhest tulenev ebavõrdsus ka ebavõrdsusi tervishoius;

I.

arvestades, et liikmesriikide erinevad organisatsioonilised ja kultuurilised rõhuasetused tervishoiuteenuste osutamisel on väga väärtuslikud, eelkõige innovatsiooni ergutamiseks;

J.

arvestades, et seisame silmitsi mitme piiriülese terviseprobleemiga;

K.

arvestades, et suureneb kodanike liikuvus oma riigi tervishoiusüsteemides, ja arvestades, et praegu on olukord, et mõned patsiendid saavad ravi väljaspool oma asukohariiki, rohkem levinud;

L.

arvestades, et patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL artikli 4 lõikes 5 on sätestatud, et liidu meetmed ei mõjuta liikmesriikide õigusnorme keelte kasutamise kohta;

M.

arvestades, et patsientidele toob vähe kasu kliiniliste uuringute tarbetu kordamine, kui nende tulemused on patsientide terviseandmetes juba olemas ning kui neile pääsevad ligi patsienti erinevates kohtades ravivad tervishoiutöötajad;

N.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) on nii palju edasi arenenud, et seda saab kohaldada ka e-tervise süsteemide puhul, ning arvestades, et seda on edukalt tehtud erinevates liikmesriikides ja riikides üle kogu maailma, tuues palju kasu riikide tasandil, eelkõige, kui on võimalus tõhustada patsiendi ohutust, lihtsustada holistilist lähenemisviisi patsientide ravimisel, toetades personaalmeditsiini edasiarendamist ning tervishoiusüsteemide tõhususe ja niiviisi ka jätkusuutlikkuse suurendamist;

O.

arvestades siiski, et tarvis on täiendavaid investeeringuid teadus-, arendus-, hindamis- ja järelevalvetegevusse, et e-tervise süsteemid (sealhulgas mobiilirakendused) annaksid häid tulemusi;

P.

arvestades vajadust koostööks IKT spetsialistide, tarbijate, patsientide, mitteametlike hooldajate, tervishoiutöötajate üldiselt ja eelkõige arstide, samuti riiklike tervishoiuasutuste vahel;

Q.

arvestades, et edukad e-tervise algatused ja projektid, nagu epSOS või „Virtuaalne füsioloogiline inimene“, on tõestanud e-tervise lahenduste suurt väärtust;

R.

arvestades, et oluliseks tuleks pidada andmebaase (nagu pilvandmetöötlus) ning seda, kus ja kuidas neid hoitakse, ning arvestades, et selliste andmebaaside turvalisus peab olema esmatähtis;

S.

arvestades, et esmatähtsaks tuleks pidada e-tervisega seotud õigus- ja andmekaitseküsimusi ning kuna patsientide terviseandmed on erakordselt tundlikud, tuleb andmekaitse viia tasakaalu andmete kättesaadavusega ning luua selgus vastutuse osas;

T.

arvestades, et kõigis liikmesriikides on tarvis e-tervise valdkonna reguleerivat raamistikku;

U.

arvestades, et tarvis on tervishoiutöötajatele kohaldatavaid ELi suuniseid selle kohta, kuidas kasutada õigesti patsientide andmeid;

V.

arvestades, et e-tervise süsteemide väljatöötamisel tuleb toetada kogu ELis kehtivate standardite kasutamist ning muuta viimased erinevates liikmesriikides koostalitlusvõimeliseks, et tagada nende tõhusus piiriüleselt kogu Euroopas ning samas ka standardiseerimismeetmete koostoime, ning hoida ära ühe osalise monopoliseerumine;

W.

arvestades, et kõigil kodanikel ja tervishoiutöötajatel ei ole IT-vahendite kasutamise võimalust ega vajalikke oskusi selleks, et nad saaksid kasutada e-tervise teenuseid;

X.

arvestades, et selle tagajärjel ning selleks, et anda kõikidele osalejatele vajalikud teadmised ja oskused e-tervises osalemiseks,

Y.

arvestades, et kuna naised elavad kauem ning on teatavatele haigustele vastuvõtlikumad, põevad nad meestest sagedamini kroonilisi ja invaliidsust põhjustavaid haigusi;

Z.

arvestades, et krooniliselt haigete patsientide puhul tuleb kasutada multidistsiplinaarset lähenemisviisi;

AA.

arvestades, et e-tervise lahendustel on potentsiaal suurendada patsientide – eriti krooniliselt haigete patsientide – heaolu, sest neid on lihtsam ravida kodus;

1.

kiidab heaks komisjoni teatise „E-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava: innovatiivne tervishoid 21. sajandil“, millega ajakohastatakse 2004. aastal vastu võetud e-tervise tegevuskava lisameetmetega, eriti tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamise, tervishoiukulude vähendamise ja Euroopa kodanikele suurema võrdsuse tagamise osas; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks tööd, et saavutada e-tervise üldine kasutuselevõtmine terves ELis;

2.

on seisukohal, et vaatamata oma puudustele, on e-tervisel suur potentsiaal ja see võib tuua kasu tervishoiutöötajatele, patsientidele ja mitteametlikele hooldajatele ning ka pädevatele ametiasutustele;

3.

juhib tähelepanu e-tervise rakenduste võimalustele, et kohaldada detsentraliseeritud tervishoiupoliitikat piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning kohandada tervishoiupoliitikat kohalike vajaduste ja erinevustega;

4.

on seisukohal, et avalike, reaalajas esitatavate andmete kasutamiseks vajalike vahendite pakkumine võimaldab saavutada paremat riski-kasu suhte mõistmist, kõrvalnähtude prognoosimist ning tervisetehnoloogia hindamise tõhususe paranemist;

5.

rõhutab, et e-tervise rakendused peavad olema kõigile kättesaadavad ning kõigi toote- või tarkvararakenduste arendamisel peaks kättesaadavus olema kohustuslik tingimus, et vältida kättesaadavusega seotud ebavõrdsust;

6.

teeb ettepaneku, et tuleks võtta vajalikke meetmeid digitaalse lõhe kõrvaldamiseks liikmesriikide eri piirkondade vahel ning tagada, et juurdepääs e-tervise teenustele ja nende kasutamine ei tooks kaasa sotsiaalset või piirkondadevahelist ebavõrdsust, et nendest saaksid võrdselt kasu kõik ELi kodanikud, jõudes ka selliste patsientideni, kes ei oska kasutada IKTd ning ka nendeni, keda riigi tervishoiusüsteemid muidu ei teeninda või teenindavad liiga vähe;

7.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid naistele võrdse juurdepääsu e-tervise valdkonnas mitte üksnes patsientidena vaid ka (kutseliste või vabatahtlike) hooldajatena, IKT spetsialistide ning poliitiliste otsustajatena; juhib tähelepanu asjaolule, et naised osalevad tervishoiusektori kõikidel tasemetel kogu oma elu jooksul;

8.

kutsub komisjoni üles toetama ja edendama e-tervise teenuseid, mis on mõeldud (mitteametlikult) hooldaja ülesandeid täitvale pereliikmetele, et neid toetada tihtipeale raskes hooldamise töös ning võimaldada neil pakkuda parimat hooldust;

9.

rõhutab, et väga oluline on nn e-tervise kultuuri loomine tervishoiutöötajate poolt, nagu ka selliste tingimuste loomine, mis suurendab patsientide mõjuvõimu ja usaldust e-tervise vastu;

10.

rõhutab sellega seoses, kui oluline on tervishoiutöötajate ning patsientide ja patsientide organisatsioonide rolli tugevdamine e-tervise tegevuskava väljatöötamisel ja rakendamisel;

11.

rõhutab eriti vajadust tagada patsientidele võimalus konsulteerida ja kasutada enda tervist puudutavat teavet, ning palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel tagada patsientide tervishoiualane kirjaoskus, et tagada e-tervise vahendite tõhus rakendamine;

12.

palub, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid erilist tähelepanu digitaalsele kirjaoskusele ning tehnilisele koolitusele, et tagada e-tervise valdkonna vahendite, eelkõige telemeditsiini tõeliselt tõhus rakendamine ning nende kättesaadavus kogu elanikkonna hulgas;

13.

peab eelkõige praegust liidu konkurentsivõime kriisi arvestades sügavalt kahetsusväärseks asjaolu, et plaanitakse kärpida Euroopa ühendamise rahastu toetusi lairibaühendusele ja digitaalsetele teenustele; loodab, et selle valdkonna rahastamist jätkatakse raamprogrammi „Horisont 2020“ raames; julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kasutama e-tervise rahastamiseks tulemuslikult ELi vahendeid, vähendamata seejuures traditsiooniliste tervishoiuteenuste rahastamist või näiteks sulgemata kogukonna omandis olevaid haiglaid, ning jagama tervisealaseid teadmisi;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid eraldaksid vajalikud majanduslikud, materiaalsed vahendid ja inimressursid tagamaks, et e-tervise teenuste kättesaadavus ja kasutamine ei suurendaks juba olemasolevat piirkondadevahelist ebavõrdsust IKT-teenuste kättesaadavuses;

15.

nõuab, et eelkõige liikmesriikide pädevad ametiasutused kasutaksid täiel määral ELi struktuurifonde, et parandada internetiühendust ja vähendada digitaalset lõhet;

16.

kutsub komisjoni üles toetama neid pingutusi digitaalarengu tegevuskava kaudu, lihtsustada kõnealuseks otstarbeks eraldatud vahendite kasutamist, tagades samas vahendite eraldamise kohta selged suunised, et toetada otseselt IKT- ja tervishoiusektorit, ning tegema telekommunikatsioonivõrgu operaatoritega suuremat koostööd lairibataristu kaardistamise edendamiseks;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja uusi e-tervise abivahendeid, mis on kättesaadavad ja kasutajasõbralikud eakate ja puudega inimeste jaoks;

18.

kutsub komisjoni üles toetama e-tervise lahenduste pakkumist üksikutele naistele, mitte ainult kõrvalistes piirkondades elavatele naistele, vaid ka kodustele naistele, kellel puuduvad liikumisvõimalused ja/või (sotsiaalne) tugivõrgustik tervise ja heaolu hoidmiseks;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike täitma olulist osa eri sidusrühmade kokkutoomisel, et jagada kogemusi ja häid tavasid;

20.

nõuab neid kaalutlusi silmas pidades, et loodaks platvorm teadusuuringute valdkonnas patsientide, akadeemiliste ringkondade, tööstuse ja spetsialistide koostööks, et tagada tõhus ja kõikehõlmav e-tervise poliitika;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et e-tervise rakenduste väljatöötamiseks, sealhulgas terviseandmete kasutamine ja uuesti kasutamine, on vaja konfidentsiaalsust, andmekaitset, vastutust ja hüvitisi hõlmavaid meetmeid, et tagada tundlike andmete kaitse häkkimise, ebaseadusliku müügi või muu väärkasutamise eest; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni kavatsuse üle käivitada e-tervise teenuste õiguslikke aspekte käsitlev uurimus;

22.

nõuab tungivalt komisjonilt ja liikmesriikidelt suuniste ning seadusandlike ettepanekute esitamist just vastutuse ja kohustuste valdkonnas olemasolevate õiguslike lünkade kõrvaldamiseks, ning üleeuroopalise süsteemi tõhusa rakendamise tagamist;

23.

nõuab eelkõige tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid e-tervise õiguslike ja andmekaitse aspektide jaoks vajalike suuniste ja õigusaktide koostamist, eriti andmete turvalise jagamise, töötlemise ja analüüsimise eesmärgil, et saavutada tasakaal andmekaitse ja andmete kättesaadavuse vahel;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama head valitsemistava ja tervisealase teabega seotud internetitoiminguid;

25.

rõhutab vajadust pakkuda arstidele ja muudele tervishoiutöötajatele, patsientidele ja mitteametlikele hooldajatele e-tervise valdkonnas pidevat ja erialast abi ning koolitust, et aidata neil arendada oma digitaalset kirjaoskust ning saada tänu sellele täielikku kasu e-tervise teenustest, suurendamata sotsiaalset või piirkondadevahelist ebavõrdsust;

26.

on seisukohal, et abi ja koolituse puhul tuleks esmatähtsaks pidada:

27.

soovitab võtta arstide ja muude tervishoiutöötajate, samuti patsientide ühenduste arvamusi arvesse nii e-rakenduste väljatöötamisel kui ka nende hindamisel ja jälgimisel;

28.

rõhutab, et tervishoius tuleb säilitada inimmõõde, eriti seoses elanikkonna vananemisega ja selle tulemusel on üha raskem eristada arstiabi ja ühiskondlikku tuge; kutsub seepärast komisjoni üles tagama, et tulevikus ei asenda e-tervise tehnoloogia patsientide ja tervishoiu- või hooldustöötajate vahelist usaldussuhet;

29.

palub liikmesriikidel ja komisjonil käivitada patsientide, üldsuse ja tervishoiutöötajate teadmatuse ja usalduse puudumise olukorra parandamiseks e-tervise teemalisi teavituskampaaniaid ja arvutioskuste koolituskampaaniaid (võttes arvesse sotsiaalset ja territoriaalset ebavõrdsust); on arvamusel, et nimetatud kampaaniad peaksid olema kohandatud nende sihtmärgiks olevatele elanikerühmadele, kuna kodanike teadlikkusel ja aktiivsel osalemisel on tervishoiuteenuste uute mudelite väljatöötamise seisukohalt keskne tähtsus;

30.

õhutab liikmesriike jätkama ja tõhustama e-tervise alast koostööd nii riiklikul ja piirkondlikul kui ka piiriülesel tasandil, nii et selles valdkonnas saaksid kaugemale jõudnud riigid anda oma teadmisi edasi vähemkogenutele;

31.

palub liikmesriikidel jagada oma kogemusi, teadmisi ja häid tavasid nii omavahel kui ka komisjoni ja sidusrühmadega, et seeläbi suurendada patsiendikesksete e-tervise süsteemide tulemuslikkust;

32.

rõhutab, et selleks peaksid liikmesriigid jätkama koostöö tegemist elektrooniliste platvormide kaudu, mis võimaldavad neil jagada e-tervise süsteemide ja lahendustega seotud häid tavasid, ning et nii komisjon kui ka liikmesriigid peaksid toetama ühendust erinevate e-tervise projektide vahel ELis;

33.

rõhutab mobiilsidevahendite rakenduste potentsiaali patsientide jaoks, eriti nende jaoks, kes põevad kroonilisi haigusi, ja leiab, et soodustada tuleks ainult meditsiiniliselt kontrollitud sisuga kasulike tervishoiurakenduste arendamist;

34.

nõuab, et komisjon esitaks mobiilsidevahenditele mõeldud „m-tervise tegevuskava“, mis peaks sisaldama suuniseid m-tervise rakenduste turujärelevalve kohta, et tagada andmekaitse ja antud tervisealase teabe usaldusväärsus ning et neid rakendusi arendataks asjakohase meditsiinilise järelevalve all;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid vastu õigusnormid mobiilsideseadmetes kasutatavate e-tervise IT-rakenduste kohta, et tagada edastatava info tõesus ja parandada õigusliku selguse ja läbipaistvuse puudumist nende rakenduste abil kogutud andmete kasutamises;

36.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jätkaksid tööd selliste katseprojektidega nagu epSOS ja „Renewing health“ ning/või algatus „Virtuaalne füsioloogiline inimene“, et luua üleeuroopaline koostalitlusvõime, ning jätkaksid uuenduslike lahenduste toetamist inimesekeskses hoolekandes, sealhulgas kõrgetasemeline modelleerimine ja simuleerimine, mida on vaja ennetava ja personaalmeditsiini eesmärkide saavutamiseks;

37.

rõhutab, et tervishoiusüsteemide korraldus kuulub liikmesriikide ametiasutuste pädevusse; nõuab sellegipoolest tungivalt, et komisjon teeks poliitikapõhimõtete väljatöötamisel ja e-tervise vastuoluliste prioriteetidega tegelemisel jätkuvalt tööd tervishoiutöötajate, patsientide ühenduste, muude peamiste sidusrühmade ja pädevate ametiasutustega, võttes arvesse asjaolu, et kõige olulisem on patsientide juurdepääs tõhusale ja taskukohasele tervishoiusüsteemile;

38.

rõhutab, et e-tervis loob uusi töökohti meditsiini, teaduse ja tervishoiuga seotud teenuste valdkonnas, ning kutsub sellega seoses komisjoni üles julgustama riikide ametiasutusi kasutama ELi vahendeid, et rahastada e-tervise ja piiriüleste terviseohtudega võitlemise programme;

39.

palub liikmesriikidel, arvestades, et e-tervise tegevuskava eesmärk on luua uusi töövõimalusi teadusuuringute, tervishoiu, meditsiini ning IKT valdkonnas, pöörata erilist tähelepanu soolisele tasakaalule hariduses, koolituses ning tööle värbamises kõikides nimetatud sektorites;

40.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd, et arendada riikide tervishoiueelarves välja jätkusuutlikud rahastamismudelid e-tervise teenuste jaoks, ning konsulteeriksid seda tehes teiste sidusrühmadega, nagu haigekassad, riiklikud tervishoiuasutused, tervishoiutöötajad ja patsientide organisatsioonid;

41.

rõhutab asjaolu, et innovatsioon e-tervise valdkonnas loob ettevõtlusvõimalusi ja aitab kaasa edasisele majanduskasvule;

42.

rõhutab vajadust teha rohkem e-tervise alaseid teadusuuringuid, kuid niiviisi, et nende kulud ei mõjutaks vahetult teenuse maksumust;

43.

nõuab, et komisjon eraldaks edaspidi vahendeid e-tervisele teadus- ja arendustegevuse raamprogrammide raames;

44.

rõhutab, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE) tuleb anda asjakohast tuge, et tagada neile e-tervise valdkonnas võrdsed võimalused, edendada nende turulepääsu selles valdkonnas ning tagada nende panus sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

45.

palub seetõttu komisjonil toetada ja abistada e-tervisega tegelevate VKEde projekte, kehtestades e-tervise turul suunised ja edendades koostööd ühelt poolt VKEde ning teiselt poolt sidusrühmade, teadusasutuste ja tervisekindlustussüsteemide vahel, et luua tervishoiuteenuste osutajate jaoks innovatsiooni;

46.

rõhutab läbipaistvuse ja konkurentsivõime vajalikkust seoses VKEdega, kes arendavad IKT-vahendeid, et tagada mõistliku hinnaga e-tervise vahendid;

47.

palub komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada andmetealased standardid tervishoidu hõlmavate piiriüleste probleemidega seotud teabe kogumise, jagamise ja aruandluse kohta;

48.

õhutab komisjoni ja liikmesriike tegema koostööd patsientide ja muude asjaomaste sidusrühmadega selliste e-tervise abivahendite ja mudelite leidmiseks, mis võivad aidata rakendada või edasi arendada direktiivi 2011/24/EL artiklit 12, milles käsitletakse Euroopa tugivõrgustike väljaarendamist tervishoiuteenuste osutajate ja eksperdikeskuste vahel;

49.

õhutab komisjoni ja liikmesriike tegema jätkuvalt pingutusi direktiivi 2011/24/EL artikli 14 rakendamiseks, et kohaldada patsientide õigust piiriüleses tervishoius, ning mille eesmärk on rajada e-tervise võrgustik;

50.

palub komisjonil lubada direktiiviga 2011/24/EL loodud e-tervise võrgustiku liikmeks astuda kõigil piirkondlikel ametiasutustel, kes on pädevad e-tervishoiu rakenduste valdkonnas;

51.

rõhutab vajadust piiriülest tegevust käsitleva eetilise tegevusjuhise järele, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist;

52.

rõhutab, et on väga tähtis, et patsientidel oleks juurdepääs oma isiklikele terviseandmetele; rõhutab, et patsiente tuleks alati teavitada selgel ja läbipaistval viisil sellest, kuidas neid andmeid töödeldakse, kui nad on andnud eelneva nõusoleku nende kasutamiseks;

53.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid isiklike terviseandmete töötlemist käsitlevaid õigusnorme, mis on ette nähtud ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, kui see määrus on jõustunud;

54.

juhib tähelepanu vajadusele kasutada rahvusvahelisi standardeid nii teabe modelleerimiseks kui ka vastastikuseks vahetamiseks kõikides liikmesriikides, luua e-tervise kutsealade rahvusvahelised koodid ja ühtlustada asjakohaseid mõisteid;

55.

tunneb sellega seoses heameelt jätkuva rahvusvahelise koostöö üle Maailma Terviseorganisatsiooni ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga;

56.

tervitab ELi ja USA järjepidevat koostööd e-tervise valdkonnas, sealhulgas tervishoiu IKT alase koostöö vastastikuse mõistmise memorandumi kontekstis toimuv koostöö ning eelkõige Euroopa Komisjoni ja USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi (HHS) ühine tegevuskava rahvusvaheliselt tunnustatud koostalitlusstandardite ja koostalitluse rakendusspetsifikatsioonide loomise kohta e-tervise infosüsteemide jaoks;

57.

rõhutab vajadust tagada IKT põhiste lahenduste ja andmevahetuse tehniline standardimine ja koostalitlusvõime Euroopa Liidu tervishoiusüsteemide kõikidel tasanditel ning töötada välja suunised nende süsteemide kogu ELi hõlmava koostalitlusvõime kohta;

58.

rõhutab, et tähtis on tagada patsientide ja arstide poolt kasutatavate rakenduste koostalitlusvõime, et saavutada paremaid tulemusi ja parandada teabevahetust;

59.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse esitada 2015. aastaks e-tervise koostalitlusvõime raamistikku käsitlev ettepanek ning peab seda väga oluliseks sammuks patsientide kaasamisel e-tervise programmi; peab oluliseks seda, et raamistikuga loodaks standardne terviseandmete esitamise süsteem ning toetataks selliste meditsiiniseadmete väljatöötamist, millel on terviseandmete automaatse elektroonilise salvestamise võimalus;

60.

rõhutab vajadust tagada, et Euroopa tervishoiusüsteemide tehnilisel standardimisel ja koostalitlusvõime tagamisel austataks täielikult Euroopa Liidu kultuurilist ja keelelist mitmekesisust;

61.

kutsub üles juhinduma e-tervise abivahendite väljatöötamisel mitte ainult tehnoloogilisest või majandushuvist, vaid ka nende kasulikkusest ja tulemuslikkusest tervishoiutulemuste ja elukvaliteedi parandamisel, rõhutades, et nende väljatöötamise peamine eesmärk on patsientide, sealhulgas eakate ja puudega patsientide huvid;

62.

kutsub liikmesriike üles rõhutama oma tegevuskava tutvustamisel soolise tasakaalu olulisust;

63.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama soolist aspekti tervishoius ja meditsiinis ning arvestama e-tervise tegevuskava rakendamisel naiste ja tütarlaste konkreetseid vajadusi tervishoiuteenuste saajatena;

64.

rõhutab ülemaailmsete uuringute tähtsust e-tervise andmete kogumisel;

65.

soovitab, et liikmesriigid ja komisjon koguksid Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi abiga sooliselt eristatud andmeid e-tervise süsteemidele ja vahenditele ligipääsu ning nende mõju esialgsete tulemuste kohta, ning nõuab meetmete võtmist, et jagada e-tervise rakendamisel parimaid tavasid;

66.

tuletab meelde, et tulevases e-tervise tegevuskavas tuleb tagada järgmised olulised põhimõtted:

67.

kutsub komisjoni üles avaldama igal teisel aastal iga liikmesriigi kohta eraldi e-tervise tegevuskava rakendamist käsitleva eduaruande, kus oleks näidatud, kuidas seda vahendit on innovatiivselt kohandatud, eesmärgiga tagada kodanikele kvaliteetne ja tõhus tervishoiusüsteem, ning kehtestama eelnevat arvesse võttes riigi ja ELi tasandil vastavad tõhusad näitajaid, mille põhjal hinnata edusamme ja kavandatud meetmete mõju, pöörates erilist tähelepanu võimalikule diskrimineerimisele või ebavõrdsele juurdepääsule, mis võivad mõjutada tarbijaid ja patsiente;

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja liikmesriikidele.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/22

—

võttes arvesse viieastmelist tegevuskava (1), mille komisjon esitas 2013. aasta märtsis pärast seda, kui avastati ulatuslik pettusevõrgustik, milles müüdi hobuseliha veiseliha nime all,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004,

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu määrus, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise, taimse paljundusmaterjali ja taimekaitsevahendite eeskirjade kohaldamine (COM(2013)0265),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 11. oktoobri 2012. aasta aruannet huvide konfliktide ärahoidmise ja haldamise kohta neljas Euroopa Liidu ametis,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0434/2013),

A.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 178/2002 alusel keelavad ELi toidualaste õigusaktide üldpõhimõtted ohtliku toidu turuletoomise, pettuse, toiduainete võltsimise ja muud tarbijat eksitada võivad tegevused;

B.

arvestades, et määruses (EÜ) nr 1924/2006 toitumis- ja tervisealaste väidete kohta ning määruses (EL) nr 1169/2011 (milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele) on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad eksitava reklaami ja märgistuse keelu kohta;

C.

arvestades, et toiduohutust ja toiduahelat käsitlev ELi õigusraamistik on siiani taganud ELi kodanikele kõrgel tasemel toiduohutuse; arvestades, et praegune õigusloome on ikkagi ebakindel ega ole alati usaldusväärne ning et seepärast on vaja põhjalikke parandusi;

D.

arvestades, et samal ajal on hiljutised toiduga seotud pettusejuhtumid vähendanud tarbija usaldust toiduahela suhtes, mõjutades ebasoodsalt põllumajandus- ja toiduainetesektorit, kuna need skandaalid kahjustavad selle ELi üliolulise majandussektori mainet tervikuna; arvestades, et peamine on taastada tarbijate usaldus Euroopa põlumajanduslike toiduainete vastu ELis ja väljaspool selle piire; arvestades, et siiski tuleb toonitada, et valdav enamik Euroopa põllumajanduslikest toiduainetest on väga hea kvaliteediga ja väärivad seetõttu rahvusvahelist tunnustust;

E.

arvestades, et läbipaistvus on komisjoni ja liikmesriikide poolt heakskiidetud toiduohutuse kontrollide kontseptsiooni üks peamisi osi;

F.

arvestades, et põllumajandus- ja toiduainetesektor on ELi üks suuremaid majandussektoreid, mis annab tööd 48 miljonile inimesele ja toob igal aastal sisse 715 miljardit eurot;

G.

arvestades, et üksikud toidupettuse juhtumid kahjustavad kogu põllumajandus- ja toiduainetesektori mainet;

H.

arvestades, et ELi toidualased õigusaktid käsitlevad toiduohutust väga üksikasjalikult ja hõlmavad toidu ja sööda kontrollimist ja katseid jääkproduktide ja muude saasteainete väljaselgitamiseks, kuid arvestades, et ei ole konkreetset toidupettust käsitlevat õigusraamistikku peale üldsõnalise kokkuleppe, et tarbijat ei tohi eksitada;

I.

arvestades, et probleeme esineb ka kehtivate õigusaktide rakendamisel ning et loomset päritolu toitu on vaja kõikides toiduahela osades tõhusamalt ametlikult kontrollida;

J.

arvestades, et ELis esinenud toidupettuse juhtumite kohta ei ole statistilisi andmeid ning arvestades, et komisjon määratles alles hiljuti toidupettuse kui uue valdkonna, mille suhtes meetmeid rakendada;

K.

arvestades, et hiljutiste pettusejuhtumite hulka kuuluvad juhtumid, kus hobuseliha turustati veiselihana, fenüülbutasooniga ravitud hobuste liha söögikõlbliku hobuselihana, tavalist jahu mahejahuna, puuris peetavate kanade mune mahemunadena ja maanteesoola toidusoolana ning kasutati piiritusjookides metanooli sisaldavat alkoholi ja loomasööda tootmisel dioksiini sisaldavaid rasvu, samuti märgistati valesti kalaliike ja mereande;

L.

arvestades, et tavaliselt esineb toidupettus olukorras, kus selle toimepanemise võimalus ja ahvatlus on suur ning pettuse avastamise ja karistada saamise oht väike;

M.

arvestades, et toiduainete tarneahel on tihti pikk ja kompleksne, hõlmates mitut toidukäitlejat ja teisi osalisi; arvestades, et tarbijad on üha vähem teadlikud sellest, kuidas nende toitu toodetakse, ning konkreetsetel toidukäitlejatel ei ole alati ülevaadet kogu tootmisahelast ja neilt ei nõutagi seda;

N.

arvestades, et kogu Euroopat hõlmav ulatuslik pettus seoses hobuseliha sisaldava toiduga annab märku kontrollimatult üleilmastunud tarnesüsteemist, võimalikult odavast põllumajanduslike toiduainete tootmisest ja puudulikust märgistussüsteemist;

O.

arvestades, et toidutarneahelas tegutsevad ettevõtjad ja vahendajad ei ole alati toidukäitlejatena registreeritud ega sertifitseeritud; arvestades, et komisjonil ja liikmesriikidel ei ole sageli täpseid andmeid selle kohta, kui palju tegutseb registreerimata ettevõtjaid;

P.

arvestades, et pärast tõsiseid toidupettuse juhtumeid lõpetavad riikide pädevad asutused mõnikord pettuses süüdi mõistetud toidukäitlejate tegevuse; arvestades, et peagi registreerivad need ettevõtjad end mujal uuesti ja jätkavad sama äritegevust; arvestades, et liikmesriikidevaheline teabevahetus pettuses süüdi mõistetud ettevõtjate kohta aitaks neid ettevõtjaid paremini jälgida, et takistada neid uusi pettusi toime panemast;

Q.

arvestades, et ELi toidualaseid õigusnorme peavad rakendama ja jõustama liikmesriigid ja arvestades, et jõustamine ja kontroll toimub seega vaid riikide tasandil, mille tulemusena puudub kogu ELi hõlmav piiriülene ülevaade;

R.

arvestades, et riiklikud asutused kipuvad oma kontrollides keskenduma toiduohutusele, jättes toidupettuse tihti suutlikkuse ja vahendite puuduse tõttu kõrvaliseks;

S.

arvestades, et mõne liikmesriigi pädeval asutusel on toidupettusega võitlemiseks spetsiaalsed politseiüksused; paneb tähele, et mõnes liikmesriigis on kontrolli teostamine osaliselt delegeeritud eraõiguslikele kontrollorganitele; arvestades, et teistes liikmesriikides teostavad kontrolli täies ulatuses pädevad asutused;

T.

arvestades, et toidu- ja söödaalane kiirhoiatussüsteem on kasulik vahend kiireks teabevahetuseks liikmesriikide ja komisjoni vahel, selle näiteks võib tuua hiljutise hobuselihaga seotud pettusejuhtumi;

U.

arvestades, et komisjoni Toidu- ja Veterinaarameti (FVO) ülesanne on kontrollida vastavust ELi toiduohutus- ja kvaliteedinõuetele ning arvestades, et auditi toimumisaeg on tavaliselt ette teada ja valmistatakse ette koostöös pädevate asutustega; arvestades, et Toidu- ja Veterinaarameti piiratud suutlikkus kahandab aastas teostatavate auditite arvu; arvestades, et Toidu- ja Veterinaaramet on märkinud, et tal ei ole toidupettusega tegelemiseks vajalikku varustust ega väljaõpet;

V.

arvestades, et pädevad asutused, eelkõige Toidu- ja Veterinaaramet, on täielikult eiranud hoiatusi tapetud hobuste arvu suurenemise kohta mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides;

W.

arvestades, et Europoli andmetel on üha rohkem toidupettuse juhtumeid ja arvatakse, et see suundumus püsib, samuti suureneb kuritegelike organisatsioonide osalus toidupettuses;

X.

arvestades, et liikmesriigid saavad Europoli infosüsteemi kasutada piiriüleste uurimiste puhul teabe vahetamiseks; arvestades, et Europol saab oma oskusteabe, analüüsivahendite ja andmekogudega liikmesriike abistada vaid siis, kui liikmesriigid sellist abi taotlevad; arvestades, et hobuseliha pettuse juhtumi puhul ei soovinud liikmesriigid algul Europoliga koostööd teha;

Y.

arvestades, et 2011. aastast on Europol edukalt läbi viinud mitmeid nn OPSONi operatsioone võltsitud ja ebastandardsete toidukaupade tuvastamiseks; arvestades, et Europol teeb neis operatsioonides koostööd Interpoli, liikmesriikide asutuste, ELi mittekuuluvate riikide ja erasektori partneritega;

Z.

arvestades, et liha ja lihatoodete märgistusel päritoluriigi või -koha andmete esitamine ei takista iseenesest pettust; arvestades, et toidukauba päritolu määrab mõningatel juhtudel osaliselt toidukauba hinna;

AA.

arvestades, et Euroopa Liidu kavandatud vabakaubanduslepingute sõlmimine võib soodustada toidukontrollialase Euroopa õiguse nõrgenemist;

AB.

arvestades, et pettusejuhtumeid tuleb vaadelda seoses majanduse olukorraga, kus praegu on tunnuslikuks üleilmne finantskriis, aga ka sotsiaalne dumping nii Euroopa Liidu sees kui ka väljaspool seda;

AC.

arvestades, et kauplemistavad on põhjus, miks kvaliteedi, ohutuse ja läbipaistvuse vallas pakutakse üha madalamaid hindu, ning see mõjutab kogu kõnealuse sektori kasumimarginaale;

AD.

arvestades, et turustus- ja turustusvahendustavad tekitavad tootjate kasumi vähendamise kaudu tootmisturgude ebastabiilsust;

1.

avaldab kahetsust, et toidupettusega võitlemise teema on Euroopa päevakorras üsna uus ja pole kunagi varem olnud ELi ega liikmesriikide tasandil õigusaktide koostamisel ja jõustamisel esmatähtis küsimus;

2.

peab murettekitavaks toidupettuse võimalikke mõjusid tarbijausaldusele, toiduohutusele, toidutarneahela toimimisele ja põllumajandushindade stabiilsusele ning rõhutab, et Euroopa tarbija usaldus tuleb kiiresti taastada;

3.

kutsub komisjoni seetõttu üles pöörama toidupettuse probleemile kogu tähelepanu, mida see nõuab, ning astuma kõiki vajalikke samme, et muuta toidupettuse takistamine ja selle vastu võitlemine ELi poliitika koostisosaks;

4.

rõhutab, et on vaja täpsemat ülevaadet toidupettuse juhtumite ulatuse, sageduse ja üksikasjade kohta ELis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma pettusjuhtumite kohta süsteemselt andmeid ning vahetama parimaid tavasid, et toidupettust tuvastada ja vastu võidelda;

5.

märgib, et ELi õiguses ei ole toidupettuse mõistet praegu määratletud ja et liikmesriigid kasutavad toidupettuse määratlemiseks üksteisest erinevat metoodikat; on seisukohal, et ühine määratlus on väga oluline selleks, et välja arendada Euroopa ühine toidupettusega võitlemise meetod; rõhutab vajadust võtta ELi tasandil kiiresti vastu ühtlustatud, liikmesriikide, asjaomaste sidusrühmade ja asjatundjatega läbiarutatud määratlus, mis hõlmaks selliseid elemente nagu mittevastavus toidualastele õigusnormidele ja/või tarbija eksitamine (kaasa arvatud tootele teabe märkimata jätmine), tahtlikkus ning võimalik rahaline kasu ja/või konkurentsieelis;

6.

rõhutab, et arvestades ELi ühtse turu loomust, ületab toiduga seotud pettus paljudel juhtudel liikmesriikide piire ja muutub ohuks kõigi Euroopa kodanike tervisele;

7.

märgib, et viimase aja toidupettuse juhtumite puhul on ilmnenud erinevaid pettuse liike, näiteks peamiste koostisosade asendamine teiste ja odavamatega, ebaõige loomaliigi märkimine liha- või mereandide toodete märgistuses, ebaõige kaal märgistuses, tavatoodete müümine mahepõllumajanduslike toodetena, päritolu või loomade heaolu tähistavate kvaliteedilogode ebaaus kasutamine, vesiviljeluskala esitlemine looduslikuna, madalama sordi kala turustamine kõrgemat sorti või hinnalisemat liiki kalana ning toiduainete võltsimine ja müümine pärast aegumistähtaega;

8.

juhib tähelepanu sellele, et petturlik tegevus seostub sageli selliste toiduainetega nagu oliiviõli, kala, mahepõllumajanduslikud tooted, teraviljatooted, mesi, kohv, tee, maitseained, vein, teatavad puuviljamahlad, piim ja liha;

9.

peab murettekitavaks märke, mis osutavad järjest sagedamatele pettusejuhtumitele ja sellele, et toidupettus on laienev nähtus, mis peegeldab struktuurseid puudusi toidutarneahelas;

10.

märgib, et tavaliselt esineb toidupettus olukorras, kus võimalik rahaline kasu on suur ja pettuse avastamise oht väike; peab vastuvõetamatuks olukorda, kus toidupettus on ELis tulutoov ja pettuse avastamise tõenäosus suhteliselt väike;

11.

juhib tähelepanu sellele, et toidutarneahel on kompleksne ja piiriülene ning et sellega seotud kontrollimine, karistamine ja täideviimine toimub peamiselt riiklikul tasandil, mis arvatavasti suurendab toidupettuse ohtu; usub, et koostisosade ja toodete parem jälgitavus kogu toidutarneahela piires aitaks pettusega võidelda;

12.

rõhutab vajadust pöörata suurt tähelepanu kolmandatest riikidest imporditud kaupade kontrollimisele ning nende kaupade vastavusele ELi toidu- ja söödaalastele standarditele;

13.

juhib tähelepanu ka teistele teguritele, mis tõenäoliselt toidupettust soodustavad, näiteks praegune majanduskriis, kontrollasutusi mõjutavad kokkuhoiumeetmed ja jaemüügisektori ja muude osaliste surve, et toitu toodetaks veelgi odavamalt;

14.

tunnustab komisjoni otsust luua toidupettust uuriv töörühm ja tunnistab pingutusi, mida Europol on teinud toidupettuse vastu võideldes; soovitab komisjonil kaaluda ELi toidu autentsuse referentlabori loomist;

15.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse korraldada 2014. aastal toidupettust käsitlev konverents, et suurendada asjaomaste toimijate teadlikkust;

16.

on veendunud, et etteteatamata sõltumatud kontrollid on olulised selleks, et tagada toiduohutust ja märgistust käsitlevate standardite tulemuslik rakendamine; on sellega seoses kindlalt arvamusel, et etteteatamata kontrollid peaksid olema norm;

17.

kutsub komisjoni üles võtma Toidu- ja Veterinaarameti auditite eesmärkide hulka ka toidupettuse tuvastamise; arvab, et Toidu- ja Veterinaaramet ning liikmesriigid peaksid tahtlike rikkumiste kindlakstegemiseks kasutama korrapäraseid, sõltumatuid ja kohustuslikke etteteatamata kontrolle, et tagada toiduohutuse kõrgeimate standardite tulemuslik järgimine; on kindlalt seisukohal, et tarbijate usalduse tagasivõitmiseks ja säilitamiseks on tähtis läbipaistev käitumine ametlike kontrollide ja inspekteerimisi teostamisel ning toidukäitlejate kontrollide ja inspektsioonide aruannete ja tulemuste avalikustamine;

18.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ja liikmesriigid on teinud Toidu- ja Veterinaarameti aruanded ja auditid vaid piiratult nähtavaks ning on neid kasutanud piiratud ulatuses; palub komisjonil järjekindlamalt järgida Toidu- ja Veterinaarameti aruandeid ja soovitusi;

19.

kutsub eelarvepädevaid institutsioone üles suurendama Toidu- ja Veterinaarameti ning komisjoni toidupettust uuriva töörühma suutlikkust ja vahendeid;

20.

tunneb muret selle pärast, et ELis on vähendatud rahalisi vahendeid asutustele, kes neid väga olulisi kontrolliülesandeid teostavad;

21.

palub liikmesriikidel ja Euroopa piirkondadel anda kontrolliasutuste käsutusse piisavalt töötajaid ning finants- ja tehnilisi ressursse;

22.

rõhutab, et tõhus kontrollimine ja inspekteerimine tuleks korraldada nii, et see ei tekitaks VKEdele asjatut halduskoormust;

23.

teeb ettepaneku korraldada igal aastal Toidu- ja Veterinaarameti kuulamine parlamendi keskkonna-, rahvatervise ning toiduohutuse komisjonis, et arutada lõpetatud ja tulevasi auditeid, enne kui Toidu- ja Veterinaaramet võtab vastu järgmise aasta tegevuskava;

24.

palub liikmesriikidel tagada, et Toidu- ja Veterinaarameti tõstatatud probleemidele reageeritaks asjakohaselt ja et nendega tegeldakse;

25.

märgib, et Toidu- ja Veterinaarameti töökava läbivaatamise ja prioriteetide kindlaksmääramise protsessi muutmine ei tohiks muuta Toidu- ja Veterinaarameti töökavade vastuvõtmise õiguskorda;

26.

nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt konkreetsemalt reageerimist Toidu- ja Veterinaarameti auditite tulemustele seoses ELi eksportimiseks mõeldud tapaloomade kohta esitatud võltsitud ravimisandmetega, ning kolmandatest riikidest pärit sellise liha ja muude loomsete toodete ELi turule laskmise välistamist, mille puhul ei saa tagada, et need vastavad ELi toiduohutuse nõuetele;

27.

märgib, et liikmesriikidel on jurisdiktsiooni küsimuste tõttu tihti raske jälgida pettusega tegelevat toidukäitlejat, kelle tegevus on piiriülene; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei tee toidupettuse piiriüleste juhtumite puhul süsteemset koostööd Europoliga, vaid tegutsevad kahepoolselt;

28.

tunnistab, et väga on vaja rikkumistest teatajaid, kes annaksid teavet veel avastamata pettuste kohta toiduainesektoris; kutsub liikmesriike üles looma sobivaid tingimusi, et võimaldada rikkumistest teatajatel paljastada petturluse juhtumeid turvaliselt ja anonüümselt;

29.

usub, et riikide pädevad asutused peaksid teavitama üldsust võimalikult ulatuslikult ja asjakohasel viisil toodete tagasivõtmisest ja muudest meetmetest, mida pädevad asutused on rakendanud toidupettuse juhtumite puhul;

30.

on arvamusel, et ametlik kontroll peaks keskenduma peale toiduohutuse tagamise ka pettuse ärahoidmisele ja tarbijate eksitamise ohu tõrjumisele; peab õigeks, et komisjoni ettepanek vaadata uuesti läbi ametliku kontrolli süsteem hõlmab ka toidupettuse lisakontrolli, juhul kui pädevatel asutustel on alust kahtlustada, et käitaja tegeleb pettusega;

31.

märgib, et mõni liikmesriik delegeerib kontrolli teostamise osaliselt eraõiguslikele kontrollorganitele; rõhutab, et liikmesriikide pädevad asutused peavad alati kontrollisüsteemide üle järelevalvet teostama ning kõiki eraõiguslikke kontrollisüsteeme kontrollima, sertifitseerima ja jälgima, tagamaks, et need järgivad enda tuvastatud andmete avaliku sektori asutustele kättesaadavaks tegemisel riiklikke ja rahvusvahelisi norme;

32.

ei poolda kavasid, mille kohaselt tuleks kontrollimisülesanded riigiasutustelt ettevõtjatele delegeerida,

33.

on seisukohal, et tuleks täpsustada kauplejate rolli ja ettevõtjatevahelisele müügitegevusele kohaldatavat õigusraamistikku;

34.

on seisukohal, et kõik ettevõtjad, sealhulgas külmhooneid kasutavad kauplejad ja külmhoonete omanikud, kes inimese toiduahela tooraineid, toidu koostisosi või toiduaineid töötlevad, nendega kauplevad või neid säilitavad, peaksid olema registreeritud toidukäitlejatena ja nende üle tuleks teostada kontrolli;

35.

on seisukohal, et toidukäitlejad peaksid suutma avaldada, kust nende kasutatavad toiduained või koostisained pärinevad, ehk teisisõnu: igal tootmisahelas osaleval toidukäitlejal on oma osa vastutuses lõpptoote eest;

36.

tunnistab selge ja arusaadava ettevõtjatevahelise ning ettevõtjalt tarbijale suunatud märgistamise tähtsust ja kutsub komisjoni üles vaatama uuesti läbi ELi toidualaseid õigusnorme, et vähendada toidupettuse ohtu;

37.

nõuab külmutatud toidukaupade ettevõtjatevahelise ja ettevõtjalt tarbijale suunatud märgistuse laiemat tutvustamist ning selle märgistuse tõhusamat jälgimist; palub komisjonil esitada ettepaneku liha ja kala kohustusliku märgistuse kohta, millel oleks osutatud, kas, mitu korda ja kui kaua liha- ja kalatooteid on külmutatud;

38.

on seisukohal, et kuigi päritoluriigi näitamine märgistusel ei ole iseenesest toidupettuse vastu võitlemise vahend, võib see aidata tagada paremat jälgitavust kogu toidutarneahela piires, stabiilsemaid suhteid lihatarnijate ja -töötlejate vahel, ettevõtjate suuremat hoolikust tarnijate ja toodete valikul ning usaldusväärsema teabe andmist tarbijale, aidates sellega tarbija usaldust taastada;

39.

tuletab meelde, et määruses (EL) nr 1169/2011 on sätestatud, et komisjon võtab pärast mõju hindamist 2013. aasta detsembriks vastu rakendusaktid päritoluriigi kohustusliku märgistuse kohta sea-, lamba-, kitse- ja linnuliha puhul, samuti vabatahtliku märgistuse kohta;

40.

palub komisjonil kiiresti esitada rakendusaktid värke sea-, lamba-, kitse- ja linnuliha märgistamise kohta, toetudes eeskirjadele, mis juba kehtivad töötlemata veise- ja vasikaliha kohta, ning tagada sellega, et tarbijale tehakse teatavaks loomade sünni-, kasvatus- ja tapakoht, võttes samal ajal arvesse olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke liha päritolu tähistamise süsteeme;

41.

tuletab lisaks meelde, et Euroopa Parlament on varem nõudnud töödeldud toiduainetes sisalduva liha päritolumärgistust ning et komisjon koostab aruannet toidu koostisosana kasutatava liha päritolu kohustusliku märgistamise kohta; nõuab, et komisjon esitaks kiiresti oma aruande ja seejärel seadusandlikud ettepanekud, et muuta töödeldud toidus kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks, ning et komisjon võtaks sealjuures arvesse oma mõjuhinnanguid ja väldiks ülemääraste kulude ja halduskoormuse tekitamist;

42.

kutsub üles parandama märgistust töödeldud toidu koostises kasutatava kala kohta, nimelt kala päritolu ja kasutatud püügitehnika osas;

43.

kutsub komisjoni üles koos sidusrühmade ja liikmesriikidega suurendama jõupingutusi, et teha kindlaks, kas ja millises ulatuses võiks toidutarneahelas kasutusele võtta elektroonilised sertifitseerimissüsteemid, millega võiks vähendada pabersertifikaatidest tuleneva pettuse tõenäosust;

44.

palub komisjonil luua hobusepasside Euroopa keskregistri, et vältida topeltpasside väljaandmise pettust;

45.

tunneb muret kloonitud loomade liha käsitleva Euroopa õigusraamistiku puudumise pärast;

46.

kutsub komisjoni üles arendama välja kloonitud loomadest toodetud liha jälgitavuse ja tuvastamise meetodi, näiteks kloonitud loomade kohta rahvusvahelise geeniandmebaasi loomise kaudu;

47.

peab tähtsaks, et lisaks toiduainesektori ametliku kontrollimise süsteemile ja seda süsteemi asendamata, töötataks selles sektoris endas ennetavalt välja ja rakendataks pettusevastaseid algatusi, näiteks toodete terviklikkuse kontrollimine, enesekontroll, analüüs, toote jälgimise kavad, auditid ja sertifitseerimine, ning hindab positiivselt praegusi algatusi, nagu üleilmne toiduohutuse algatus ja toidupettust käsitlev Michigani riikliku ülikooli algatus;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma toidukäitlejatele seadusliku kohustuse kehtestamist, et nad teavitaksid pädevaid asutusi toidupettuse juhtumitest;

49.

on seisukohal, et jaemüügisektoril on eriline kohustus tagada toidukaupade terviklikkus ja nõuda oma tarnijatelt ohutut ja kindlat tarneahelat; on seisukohal, et jaemüüjate kohustus on kontrollida vähemalt toodete formaalset vastavust märgistuseeskirjadele; mõistab hukka jaemüügiettevõtjate ja teiste toidukäitlejate surve esmatootjatele, et viimased toodaksid veelgi odavamalt, seda sageli toiduainete või nende koostisainete kvaliteedi arvelt;

50.

märgib, et toidukäitlejad ei tea praegu alati, kust nende kasutatavad koostisained pärinevad; märgib sellega seoses, et lühikesed (kohalikud ja piirkondlikud) tarneahelad võimaldavad tagada suurema läbipaistvuse ning asendada pikki ja keerulisi tarneahelaid, millel on toidupettuse kriisi puhul oluline osa;

51.

kutsub komisjoni üles esitama vastavalt määrusele (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) seadusandlikud ettepanekud kohaliku turustamise ja otsemüügi märgiste kohta, et aidata kaasa asjaomaste turgude edendamisele ja aidata talunikel oma toodangule lisaväärtust anda;

52.

palub komisjonil vastavalt määruse (EL) nr 1169/2011 (milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele) artiklitele 7 ja 17 jälitada ja takistada selliste toodete turustamist, mida müüakse endiselt turul tahtlikult vale või eksitava nime all, kuna seda tuleb samuti pidada üheks toidupettuse vormiks;

53.

on veendunud, et pädevatel asutustel on vaja muuta oma suhtumisviisi, minnes haldus- ja veterinaariapõhiselt käsitluselt üle korravalvamisel põhinevale käsitlusviisile, võttes eeskujuks Taani toiduameti nn lendsalga ning Itaalia sandarmiüksuse Arma dei Carabinieri ja finantsjärelevalveasutuse Guarda di Finanza; rõhutab, et sellise lähenemisviisi eelduseks on asjaomastes kohtutes selliste kohtunike ametisse nimetamine, kes on toidualase õiguse asjatundjad;

54.

rõhutab, et kontrollide tegemine peab olema riskipõhine ning hõlmama iga tarneahela ja toidukauba puhul riskiprofiili arengut ja vastuvõtlikkuse hindamist, mis põhineks jooksvatel teadusuuringutel, milles oleksid ühendatud toidu autentsuse ja kriminoloogiaalased teadmised; näiteks võib tuua Amsterdami Vaba Ülikooli ja Wageningeni Ülikooli teadusuuringud;

55.

palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata Euroopa ja riiklike teadus- ja arenguprogrammide toetamist, et töötada välja ja rakendada toidupettuse avastamise tehnoloogiaid ja meetodeid, näiteks andurtehnoloogia, andmete analüüs ja toodetel sõrmejälgede määramine, ning aidata kaasa sellele, et need testid muutuksid lühikese ajaga kaubanduslikult kättesaadavaks; tunnustab toidu terviklikkust ja autentsust käsitlevaid praegusi Euroopa teadusprojekte, nagu TRACE ja AuthenticFood;

56.

soovitab Toidu- ja Veterinaarametil ja riikide asutustel lisada oma audititesse sisend-, väljund- ja jäätmevoogude nn massibilansi kontroll;

57.

nõuab, et parandataks koordineerimist ja teabevahetust toidupettuse uurimisega tegelevate liikmesriikide asutuste vahel, et aidata liikmesriikidel tõhustada jõupingutusi toidupettuse vastu võitlemisel; kutsub komisjoni seetõttu üles kiiresti rakendama elektroonilist süsteemi, mis põhineks olemasoleval toidu- ja söödaalasel kiirhoiatussüsteemil, nagu komisjon ise on soovitanud, et võimaldada kiiret toidupettuse juhtumitega seotud teabe vahetust liikmesriikide ja komisjoni vahel; nõuab iga-aastaste aruannete avaldamist, milles toodaks sarnaselt toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi aruannetele välja avalikustamata pettusejuhtumid;

58.

nõuab toidupettuse vastase võrgustiku loomist, mis aitaks parandada koordineerimist Euroopa eri asutuste vahel (Europol, Eurojust, Toidu- ja Veterinaaramet), et toidupettusi paremini ära hoida ja avastada;

59.

soovitab eeskätt liha- ja kalatoodetega seoses võtta pistelistel kontrollidel liikide kindlaksmääramise standardmenetlusena kasutusele DNA-analüüs ning luua selle põhjal DNA keskandmebaas;

60.

palub komisjonil kõrvaldada praegustes toiduohutuse ja toidukaupade jälgitavuse eeskirjades esinevad lüngad seoses toidu importimisega kolmandatelt isikutelt, mille puhul valitseb suurem toidupettuse oht;

61.

nõuab, et ELi poolt läbiräägitavate vabakaubanduslepingute tõttu ei muudetaks Euroopa toiduohutusalaseid õigusakte ega vähendataks pingutusi nende õigusaktide rakendamiseks;

62.

on seisukohal, et kontrollide tulemused tuleks avalikustada nii, et need oleksid tarbijatele kergesti kättesaadavad ja arusaadavad, nt hindamissüsteemi vormis; on veendunud, et see aitaks tarbijaid otsuste tegemisel ning annaks ühtlasi toidukäitlejatele stiimuli saavutada häid tulemusi;

63.

tunnustab komisjoni ettepanekut karmistada karistusi, et vähemalt seada vastukaal arvatavale majanduslikule kasule, mida rikkumiste abil püütakse saada, kuid arvab, et see ei ole piisavalt hoiatav; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid kehtestama toidupettuse eest trahvid, mis oleksid vähemalt poole suuremad kui eeldatav pettuse teel saadav majanduslik kasu; peab vajalikuks, et liikmesriigid kehtestaksid täiendava hoiatusena veelgi suuremad trahvid ja eelkõige kriminaalkaristused selliste toidupettuste korral, mis seavad tahtlikult ohtu inimeste tervise või on seotud vähekaitstud tarbijatele suunatud toodetega; teeb ettepaneku, et korduvalt rikkumiselt tabatud toidukäitleja tuleks registrist kustutada;

64.

peab kahetsusväärseks, et komisjonil puudub ülevaade liikmesriikide karistamissüsteemidest, mida kasutatakse toidupettusega seotud rikkumiste puhul, ning nende süsteemide toimimisest ELi õigusaktide alusel; palub komisjonil võimalikult kiiresti endale selline ülevaade luua;

65.

nõuab, et rohkem võetaks arvesse loomade heaolu ja langetataks karmimaid karistusi vastavate eeskirjade rikkumise eest;

66.

kutsub komisjoni üles koguma liikmesriikidelt andmeid ning andma aru eri liikmesriikides kehtivates karistussüsteemides toidupettuste puhul kasutatavate karistuste laadi ja määra ning nende karistussüsteemide toimimise kohta;

67.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda ka muid meetodeid, mille eesmärk on toidupettuse ärahoidmine ja selle eest hoiatamine, näiteks rikkujate nimede häbistav avaldamine pettuses süüdimõistetud toidukäitlejate Euroopa registris;

68.

nõuab praeguste jälgitavussüsteemide laiendamist ning algmääruses (EÜ) nr 178/2002 ette nähtud astmeteta jälgitavuse (hõlmab toitu ja sööta, toiduloomi ja kõiki muid aineid, kes või mis on mõeldud kasutamiseks toidu või söödana või keda või mida võidakse kasutada toidu või sööda tootmisel) järjekindlat rakendamist; nõuab, et kogu toidutarneahel Euroopas oleks tootmise, töötlemise, müügi ja turustamise kõikidel etappidel läbipaistev ja täiesti avatud inspektorite kontrollile, et pettusega seotud toiduained oleks võimalik kiiresti kindlaks teha;

69.

soovitab kohustada kõiki uurimislaboreid ja nende töötajaid teavitama pädevaid järelevalveasutusi kõikidest toidu- ja söödaanalüüside tulemustest, mis viitavad võimalikele toidupettuse juhtumitele või on olulised toidupettuse vastu võitlemisel;

70.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle preambulit ja artikleid 3 ja 6,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 6, 9, 145, 151, 152, 153, 154, 156, 159 ja 168,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1, 3, 27, 31, 32 ja 33,

—

võttes arvesse 3. mai 1996. aasta Euroopa sotsiaalhartat, eriti selle I osa ja II osa artiklit 3,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töökorralduse ja tööjärelevalve kohta (konventsioonid 81 ja 129), mis on rahvusvaheline lähtealus töötingimuste ja töötajate kaitsega seotud õigussätete kohaldamise tagamiseks,

—

võttes arvesse konventsiooni 143 võõrtöötajate kohta (1975) ja ILO täiendavaid sätteid võõrtöötajate kohta, millega nähakse ette kõigi vajalike ja asjakohaste meetmete vastuvõtmine, et tõkestada sisserändajate mitteametlikku liikumist tööhõive nimel ja sisserändajate ebaseaduslikku töötamist; võttes arvesse ka haldus-, tsiviil- ja karistusõiguslike sanktsioonide kohaldamist seoses võõrtöötajate ebaseadusliku töötamisega,

—

võttes arvesse ILO inimväärse töö tagamise suuniseid,

—

võttes arvesse ILO konventsioone ja soovitusi töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1338/2008 rahvatervist ning töötervishoidu ja tööohutust käsitleva ühenduse statistika kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (raamdirektiiv) (2) ja selle üksikdirektiive,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (3),

—

võttes arvesse nõukogu ja liikmesriikide esindajate resolutsiooni, mis võeti vastu nõukogu 22. aprilli 1999. aasta kohtumisel liikmesriikide asutuste vahelist koostöö parandamist käsitleva käitumisjuhendi kohta seoses piiriülese sotsiaalkindlustushüvitise ja sotsiaalmaksete pettuse ning deklareerimata töö vastu võitlemise ning töötajate piiriülese lähetamisega (4),

—

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 1999. aasta direktiivi 1999/85/EÜ, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ seoses võimalusega katseliselt kohaldada vähendatud käibemaksumäära töömahukate teenuste suhtes (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded (6),

—

võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2007. aasta teatist „Tõhustagem võitlust deklareerimata töö vastu“ (COM(2007)0628),

—

võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2007. aasta teatist komisjoni rohelise raamatu „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel“ üle toimunud avaliku arutelu tulemuste kohta (COM(2007)0627),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020) ja selle põhilist eesmärki saavutada kümnendi lõpuks Euroopa Liidus 75 % tööhõivemäär,

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta (7),

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni deklareerimata töö vastase võitluse tõhustamise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (9),

—

võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel (10),

—

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni töötajate lähetamist käsitleva direktiivi 96/71/EÜ kohaldamise kohta (11),

—

võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni alltöövõtjate sotsiaalse vastutuse kohta tootmisahelas (12),

—

võttes arvesse oma 23. mai 2013. aasta resolutsiooni töötingimuste ning tervisekaitse- ja ohutusnõuete kohta, pidades silmas hiljutisi vabrikupõlenguid ja hoonevaringut Bangladeshis (13),

—

võttes arvesse majanduskasvu ja töökohtade loomise kompleksseid suuniseid (2008–2010) (COM(2007)0803),

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1995. aasta soovitust ebaseadusliku sisserände ja töötamise vastu võitlemise meetmete ühtlustamise kohta (14),

—

võttes arvesse nõukogu 27. septembri 1996. aasta soovitust kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku töötamise vastu võitlemise kohta (15),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) aruannet deklareerimata töö tõkestamise kohta Euroopa Liidus,

—

võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut deklareerimata töö kohta,

—

võttes arvesse uuringut „ICENUW – koostöö rakendamine Euroopa võrgustikus deklareerimata töö vastu võitlemiseks“ (2010),

—

võttes arvesse uuringut „CIBELES: inspektsioonide lähendamine Euroopa tasandi jõustamissüsteemi rajamiseks“,

—

võttes arvesse uuringut „Deklareerimata töö kaudsed mõõtmisvahendid ELis“ (2010),

—

võttes arvesse uuringut „Tööinspektsioonide ja muude asjakohaste järelevalve- ja täiteasutuste vahelise Euroopa koostööplatvormi loomise võimalikkus eesmärgiga ennetada deklareerimata tööd ja selle vastu võidelda“ (2010, Regioplan),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 19. detsembri 2012. aasta otsust kohtuasjas C-577/10 Euroopa Komisjon versus Belgia Kuningriik,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0458/2013),

A.

arvestades, et tööjärelevalvel on tähtis roll töötajate õiguste kaitsmisel, töötervishoiu ja tööohutuse tagamisel, võitluses ohtliku töökeskkonna vastu, töökaitse-eeskirjade rikkumiste ennetamisel ning õiglase ja sotsiaalse majanduskasvu edendamisel, kuna see aitab tagada, et palkasid ja sotsiaalkindlustusmakse tõepoolest makstakse ning et seeläbi suurendatakse maksutulu ja sotsiaalkindlustusametite tulusid, tagades seejuures töötajale juurdepääsu sotsiaalkindlustustele, näiteks haigus-, tööõnnetus-, ja pensionikindlustusele;

B.

arvestades, et liikmesriigid kasutavad erinevate töökohtade konkreetseks kontrollimiseks palju erinevaid mudeleid;

C.

arvestades kogu Euroopas töötajate lähetamise kontekstis üha suuremat vajadust tööjärelevalve järele;

D.

arvestades, et just tööjärelevalve aitab tagada, et õigusi tegelikult kasutatakse, tagades, et seadusi järgitakse, osapooled teavad oma õigusi ja kohustusi ning hoitakse ära õnnetusi ja väärkohtlemist;

E.

arvestades vajadust tugevdada tööjärelevalvet VKEdes ja väikestel ehitusplatsidel;

F.

arvestades, et rahvusvaheliste ettevõtete vastutus kaupu tootvate ja teenuseid osutavate töötajate töötingimuste, elu ja tervise eest ei lõpe kaupluse uksel või tehase väravas ning et seda ei saa tagada ka üksnes ettevõtja sotsiaalse vastutuse lepingutega;

G.

arvestades, et allhangete kaudu töökohtade tööandja juurest väljaviimine ja renditööjõu kasutamine toob sageli kaasa madala kvalifikatsiooniga tööjõu kasutamise ning kaugenenud töösuhted, mis raskendab töötervishoiu ja tööohutuse alase vastutuse kindlaksmääramist;

H.

arvestades, et deklareerimata töö avaldab liikmesriikide rahvamajandusele ja Euroopa sotsiaalmudeli rahalisele jätkusuutlikkusele negatiivset mõju, kahjustab sotsiaalhüvitiste ja avalike teenuste rahastamist ja tagamist ning jätab asjaomased isikud nii tööealisena kui ka vanas eas ebakindlusse, kaitsetusse ja vaesusesse;

I.

arvestades, et tööinspektoritel on tähtis osa töötajate õiguste kaitsmisel, väärkohtlemise ärahoidmisel ning majandus- ja sotsiaalse arengu edendamisel;

J.

arvestades, et üks majanduskriisi tagajärgi on olnud töökoormuse suurenemine, mis seab töötajad täiendava surve alla, eelkõige seoses tööaja muudatustega, ning arvestades, et seetõttu tuleb järelevalvet töötingimuste üle tugevdada;

K.

arvestades, et tekivad üha uued töösuhete vormid, mis on olemasolevate õigusnormidega järjest raskemini hõlmatavad;

L.

arvestades, et ebaseaduslikud töötajad kannatavad teiseste negatiivsete tagajärgede tõttu, näiteks puudub neil juurdepääs teabele, töötervishoiu teenustele ja koolitusvõimalustele, samuti tekitab neile psühholoogilisi probleeme hirm võimaliku õnnetuse või tabamise ees, mis omakorda mõjutab ettevõtete ja kogu majanduse tootlikkust, samuti pikaajaliste tagajärgede tõttu, näiteks puudub neil õigus vanaduspensionile või on pension väga väike, mis toob kaasa suurema vaesusriski;

M.

arvestades, et deklareerimata töö moonutab konkurentsi siseturul, kuna see võimaldab teatud ettevõtjatel saada eeliseid kõlvatu konkurentsi teel;

N.

arvestades, et tõelise ühisturu konsolideerimine ja mis tahes kujul sotsiaalse dumpingu kaotamine on omavahel tihedalt seotud;

O.

arvestades, et mitteametlik töö moodustab EL 27s kokku keskmiselt 18,8 % SKPst ja mõnes riigis üle 30 % SKPst;

P.

arvestades, et paljudes liikmesriikides suureneb majanduskriisi tagajärjel endiselt deklareerimata töö levik;

Q.

arvestades, et väärkohtlemise tuvastamise võimaldamiseks ja rikkumisest teataja kaitse tagamiseks on vajalikud rikkumisest teatamise meetmed, ja arvestades, et ELil ja liikmesriikidel on kohustus rikkumisest teatajaid täielikult kaitsta;

R.

arvestades, et igal aastal sureb tööga seotud õnnetuste või haiguste tagajärjel 168 000 Euroopa kodanikku ja tööga seotud õnnetustes saab vigastada 7 miljonit Euroopa kodanikku (16);

S.

arvestades, et riskide ennetamine on hädavajalik selleks, et vähendada tööõnnetuste ja kutsehaiguste määra; arvestades, et töötervishoiu ja tööohutuse õigel reguleerimisel on positiivne mõju nii riikide kui ka Euroopa tasandil ning ettevõtete jaoks;

T.

arvestades, et kontrollisüsteemil on tõhusaks tööjärelevalveks suuremal või vähemal määral puudu nii personalist kui ka rahalistest vahenditest; arvestades, et selle tagajärjeks on ELi tööjärelevalve töötajaskonna ebapiisav strateegiline planeerimine, paljudes liikmesriikides kaastöötajate arv järjest väheneb, samas kui tööinspektorite töö muutub üha keerukamaks;

U.

arvestades, et tööturu killustatus, millega kaasneb mõnedes liikmesriikides teatud töökorralduse kontrollimatu ja reguleerimata levik, viib töötasu eriti madalale tasemele ning tekitab olukorra, mis võimendab deklareerimata töö probleemi veelgi;

V.

arvestades, et kõige suurema mitteametliku töö osakaaluga sektorites on töö väga pingeline, näiteks ehitus-, julgeoleku-, puhastus- ja kodumajapidamissektoris ning majutus- ja toitlustusvaldkonnas, mida iseloomustavad ebakindlad töö- ja palgatingimused;

W.

arvestades, et ebaseaduslik sisseränne ja mitteametlik töötamine on omavahel tihedalt seotud, sest Euroopas ebaseaduslikult elavad isikud ei tohi sõlmida tavalist töölepingut ja seega ei kehti neile ka ükski kaitsesüsteem;

X.

arvestades, et mitteametlikult töötavatel isikutel ei ole sotsiaal-, ravi- ega õnnetusjuhtumikindlustust ning seetõttu on neil suur oht saada isiklikku varalist kahju;

Y.

arvestades, et piiriüleste teenuste ja töösuhete kontrollimine on piiriülene küsimus ning piiriüleste andmete kättesaadavus on ebapiisav;

Z.

arvestades, et sageli ei ole töötaja mitteametlikus töösuhtes vabatahtlikult, vaid talt nõutakse seda;

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi tööjärelevalve on avalik-õiguslik ülesanne, mida võivad täita üksnes avaliku sektori sõltumatud asutused, ei tähenda see, et tööjärelevalves ei võiks abiks olla sotsiaalpartnerite esindajad; on seisukohal, et tuleb tagada töötervishoiu ja tööohutuse teenuste sõltumatus tööandjast; on seisukohal, et töötervishoiu osas peaksid valve, hoiatuste, tervishoiualase asjatundlikkuse ja põhjaliku tervisealase nõustamisega tegelema üksnes sõltumatud tervishoiu- ja ohutustöötajad; peab kahetsusväärseks, et töötervishoiu ja tööohutuse teenuseid haldavad teatud liikmesriikides siiani tööandjate liidud; rõhutab, et töötervishoiu kontrolli ja järelevalvet peavad teostama sõltumatud inspektorid, kes on saanud on tervishoiu ja ohutuse alase väljaõppe;

2.

rõhutab, et koostada tuleb riiklikud tegevuskavad, mis käsitleksid tööjärelevalvesüsteemide tugevdamist ning nende rahastamist Euroopa struktuurifondidest, et tõhusate tööinspektsioonide lisandväärtuseks oleks nii sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamine kui ka õigluse tagamine tööhõives tervikuna;

3.

kinnitab tööinspektsioonide äärmiselt olulist rolli ennetamises ja järelevalves ja nende positiivset rolli ettevõtetes teabevahetuse ja asjatundlikkuse parandamisel; ergutab liikmesriike suurendama oma tööinspektsiooni töötajate arvu ja vahendeid ning saavutama eesmärki üks inspektor 10 000 töötaja kohta, nagu on soovitanud ILO, ning tugevdama sanktsioone ettevõtete vastu, kes ei täida oma kohustusi seoses töötajate põhiõigustega (palgad, tööaeg ning töötervishoid ja tööohutus); on seisukohal, et need karistused peavad olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et kõikide kategooriate palgatöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad kuuluvad vaatamata nende staatusele, töösuhetele või päritolule riiklike järelevalveasutuste pädevusse ja nende suhtes tuleb kohaldada ühesugust kaitset; rõhutab, et püüded piirata tööjärelevalve ulatust võivad kahjustada töötajate tervist ja ohutust ning õigusi;

5.

juhib tähelepanu sellele, et on vaja laiendada riiklike tööjärelevalvesüsteemide rolli, koolitada nende juhtivat personali ja koordineerida nende ülesandeid, et uute kontrolliga seotud ülesannetega edukalt toime tulla;

6.

on seisukohal, et tööjärelevalvet saab tõhusalt teostada üksnes juhul, kui tööinspektsioonil on piisavalt rahalisi vahendeid ja personali; on mures, et liikmesriikide järelevalveasutustes on liiga vähe töötajaid ja et neil puuduvad täiendõppevõimalused, eelkõige Euroopa Liiduga seotud teemade valdkonnas; kutsub liikmesriike üles tugevdama tööjärelevalvesüsteeme, millel peaks olema oluline koht riikide plaanides majanduskriisiga toimetulekuks; märgib, et tööjärelevalvel on tähtis ülesanne kontrollida, kas kehtivaid õigusakte rakendatakse täielikult, samuti tagada, et eriti haavatavate töötajate õigused oleksid kaitstud;

7.

juhib tähelepanu, et on vaja tööinspektorite ja teiste selle valdkonna ametnike ühist väljaõpet, et tugevdada ELi tööõiguse jõustamist;

8.

rõhutab, et teatud liikmesriikides läbiviidavad finantsreformid ei tohi mingil juhul vähendada tööjärelevalve personali, rahastamist, materiaalsete ja tehniliste infrastruktuuride vahendeid;

9.

tuletab meelde, et seaduslikud kohustused ja töötajate nõudmised on kaks peamist tegurit, mille tõttu tööandjad rakendavad ennetuspoliitikat (17);

10.

on veendunud, et asjakohase riskihindamiseta ei ole võimalik töötajaid nõuetekohaselt kaitsta; peab oluliseks aidata VKEsid riskiennetuspoliitika väljatöötamisel; rõhutab lihtsate, tasuta ja eesmärgipäraste algatuste, näiteks Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (EU-OSHA) poolt välja töötatud veebipõhise interaktiivse riskihindamissüsteemi positiivset rolli;

11.

tuletab liikmesriikidele meelde, et nad on allkirjastanud ja ratifitseerinud tööjärelevalvet käsitleva ILO konventsiooni nr 81; kutsub liikmesriike seetõttu üles rakendama konventsiooni põhimõtteid;

12.

märgib, et tööjärelevalve on tõhus, kui seda tehakse ette teatamata, korduvalt ja pisteliselt; juhib tähelepanu asjaolule, et rikkumistega kaasnevad tõhusad karistused peavad olema kavandatud nii, et tööandjal ei oleks kehtivatest maksueeskirjadest või õigusnormidest mööda hiilides võimalik tulu saada;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuritarvituste õigeaegseks vältimiseks ja kannatanule viivitamatu kaitse tagamiseks peavad tööjärelevalve tulemustele kehtima selged menetlemise tähtajad;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et tööinspektoritel peab olema liikmesriikides õigus teha kohapealset kontrolli, kasutada ajakohastatud kontrollivahendeid, teha koostööd kõigi asjaomaste asutustega, neil peavad olema piisavad oskused ja nad peavad töötama sõltumatult;

15.

palub liikmesriikidel tööinspektorite avastatud kuritarvituste korral või kui rikkumisest teatajad juhivad tööinspektorite tähelepanu kuritarvitustele, asjaomaseid töötajaid ja kõiki asjaomaseid rikkumisest teatajaid kaitsta ja võimaldada neile tasuta abi nende õiguste tagamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et sellest tulenevad kaitsemeetmed, nagu vahetu hagi esitamise õigus või kollektiivse hagi esitamise õigus, kaitsevad asjaomaseid isikuid ja rikkumisest teatajaid tõhusalt; kutsub liikmesriike üles võtma vastu rikkumisest teatajate ja nende perekondade kaitse meetmed, selleks et lihtsustada väärkohtlemise tuvastamist; rõhutab, et reguleerimata olukorras peavad võõrtöötajate õigused olema kaitstud ja see peaks olema üks valdkond, millega tegeleda; tuletab liikmesriikidele sellega seoses meelde ILO 1975. aasta võõrtöötajate konventsiooni nr 143 täiendavaid sätteid;

16.

palub liikmesriikidel jõustada õigussätted karistustega, mis vastavad rikkumise raskusastmele, ning määrata karistusi töötingimustega seotud rikkumiste eest; rõhutab, et uurimised on selgelt näidanud, et töötingimuste parandamise osas on kõige suurem mõju jõulistel, hästi kooskõlastatud ennetusmeetmetel ja kontrollidel varajases etapis, samuti töötajate teavitamisel ja nende nõustamisel või deklareerimata töötajate tagantjärgi registreerimisel;

17.

juhib tähelepanu sellele, et kõigi asjaomaste sotsiaalasutuste elektroonilisse võrku ühendamine, nagu Belgias Crossroads Bank for Social Security (18), ja sellega kaasnev lihtsam andmevahetus kõigi asjaomaste sotsiaalasutuste vahel on riikliku tööjärelevalve jaoks kasulik vahend, et nõuda kiiresti järelevalve jaoks vajalikke andmeid;

18.

toonitab, et tööjärelevalve, mis puudutab sisserännanud töötajaid ning EList ja kolmandatest riikidest lähetatud töötajaid, on seotud teatud probleemidega; rõhutab, et tulemusliku tööjärelevalve seisukohalt on tähtis, et tööinspektsioonid oleksid piisavalt teadlikud olukordadest, mille puhul on suur oht, et eeskirju eiratakse; juhib tähelepanu sellele, et riiklikud elektroonilised süsteemid võõrtöötajate kohustuslikuks registreerimiseks tööandja kaudu, võivad oluliselt lihtsustada tööjärelevalvet;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalpartneritel on vastavalt riiklikele seadustele ja tavadele tähtis roll selle tagamisel, et kehtivaid õigusakte täidetaks; palub liikmesriikidel tagada sotsiaalpartnerite kaasamine riiklike tööjärelevalvekavade väljatöötamisse ja sõnastamisse, samuti tööjärelevalvesse;

20.

julgustab looma täiendavaid sektoripõhiseid kontrollistruktuure, kus osaleks kolm osapoolt – valitsus, töötajad ja tööandjad, ning nõuab, et neid rakendataks liikmesriikides, kus on kõige suurem deklareerimata töö osakaal;

21.

märgib, et maapiirkondades teostatakse tööjärelevalvet vähemal määral; kutsub liikmesriike üles tagama, et ka maapiirkonnad oleksid nõuetekohaselt hõlmatud;

22.

märgib, et on tavaline, et tähtajaliste töölepingutega töötajate töötingimused on kehvemad kui alalistel töötajatel; märgib, et ajutise tööhõive tõhusa järelevalve tagamiseks tuleb laiendada inspektorite õigusi kasutajaettevõtjate kontrollimisel ning kontroll peab hõlmama tariife ja üldisi töönorme ning miinimumpalka käsitlevate eeskirjade täitmist, kui seda nõuab liikmesriigi õigus või riigis kehtivad kollektiivlepingud; nõuab, et erasektoris ja avalikus sektoris pöörataks töötervishoiu ja tööohutuse probleemide ennetamisele täpselt ühesugust tähelepanu; tuletab meelde mittediskrimineerimise põhimõtte siduvat olemust; märgib, et ajutise töölepinguga töötajatele peab teave nende õiguste, kaasa arvatud palgamäärade kohta, olema veebiliidese või veebilehe kaudu kättesaadav;

23.

on mures hooajaliste põllumajandustöötajate olukorra pärast, kes enamasti on pärit kolmandatest riikidest; on seisukohal, et selles sektoris tuleb tööjärelevalvet tugevdada; tuletab meelde, et sellele sektorile on iseloomulik deklareerimata ja deklareeritud töö segunemine;

24.

tuletab meelde, et ehkki majapidamisteenuseid osutavad töötajad töötavad sageli mitteametlikult või on neil vähem õigusi kui teistel töötajatel, ei kuulu see valdkond siiski sageli riikliku tööinspektsiooni pädevusse; kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ILO konventsiooni nr 189 ja vastavalt sellele konventsioonile arendama ja rakendama tööjärelevalve, jõustamise ja karistamise meetmeid, võttes asjakohaselt arvesse kodus töötamise eripära, vastavalt riiklikele õigusnormidele; rõhutab, et kooskõlas riiklike õigusnormidega tuleks selliste meetmetega määratleda, millistel tingimustel lubada pääsu eluruumidesse, austades nõuetekohaselt eraelu puutumatust;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et erilises olukorras on kodutöötajad ja kaugtöötajad, kes võivad kodus või väljaspool ettevõtte asukohta töötamise ajal olla samuti kuritarvitamise objektiks, kuid nende suhtes ei täideta kohustusi, mida tööõiguse sätted tööandjatele ette näevad;

26.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata transpordisektorile, mis oma liikuva iseloomu tõttu võib valmistada tööinspektsioonidele täiendavaid raskusi; nõuab, et tööinspektsioonid oleksid varustatud piisavate vahenditega selleks, et kõnealust sektorit tulemuslikult kontrollida;

27.

väljendab pahameelt asjaolu üle, et fiktiivseid füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlevate juhtumite arv on murettekitavalt suur, eriti ehitussektoris ja lihatööstuse sektoris, sealhulgas seoses töötajate lähetamise korraga; nõuab, et liikmesriigid võtaksid asjakohaseid kontrollimeetmeid võitluseks fiktiivseid füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlevate juhtumite vastu, näiteks määrates kindlaks kriteeriumid, mille alusel teha kindlaks, kes on töötaja ja kes mitte, mis võimaldaks tööinspektoritel eristada fiktiivseid ja tegelikke füüsilisest isikust ettevõtjaid; märgib, et fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate vältimiseks tuleb võtta meetmeid, mis võimaldaksid liikmesriikidele võtta vastu täiendavaid ja ulatuslikumaid nõudmisi või kontrollimeetmeid;

28.

kutsub riiklikke tööinspektsioone ja muid asjaomaseid asutusi üles koostama deklareerimata töö vastu võitlemise tegevuskava, mis hõlmaks kõiki palgatöötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlevate kuritarvituste vorme; rõhutab, et deklareerimata töö, kui sellega nõuetekohaselt ei tegeleta, ähvardab kahjustada ELi võimet saavutada oma tööhõivega seotud eesmärgid – rohkem ja paremad töökohad ja tugevam majanduskasv;

29.

väljendab suurt muret ebaseaduslike või registreerimata võõrtöötajate äärmise haavatavuse pärast, keda kasutatakse ära madalatele standarditele vastavatel töökohtadel, madalate palkade ja pika tööajaga ohtlikus töökeskkonnas; rõhutab, et igasugune koostöö tööinspektorite ja migratsiooniametite vahel peaks piirduma kuritarvitustega tegelevate tööandjate tuvastamisega ja mitte olema aluseks võõrtöötajate karistamisele või väljasaatmisele, mis kahjustaks jõupingutusi deklareerimata tööga võitlemiseks;

30.

on seisukohal, et kui võõrtööliste ja lähetatud töölistega tegelemine on riiklike tööinspektsioonide ülesanne, peaksid tööinspektorite koolitusprogrammid sisaldama konkreetseid mooduleid niisuguste teemade kohta, samuti deklareerimata töö ja inimkaubanduse kohta, kuna need teemad on tihedalt seotud, ning vajaduse korral peaksid need sisaldama ka keelemooduleid;

31.

on seisukohal, et karistused on tõhusad vaid siis, kui tööandja ei saa ebaseadusliku töötaja kasutamisest kasumit teenida, kui trahvid on tunduvalt suuremad kui deklareeritud töötaja tööjõukulud;

32.

tunnistab, et praegu on järjest enam suundumus fiktiivseks füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamise ning allhanke ja alltöövõtu kasutamise poole, mis võib kaasa tuua ebakindlate töökohtade arvu suurenemise ja deklareerimata töötajate juba niigi madala kaitse taseme edasise alanemise; on seisukohal, et lepingulise töövõtja vastutust käsitlevad süsteemid on tõhus vahend, mis aitaks tugevdada tööstandardite järgimist kogu tootmisprotsessis, ning et tuleks kaaluda niisuguste süsteemide kasutuselevõttu kõikides liikmesriikides, tunnistades samas, et tööinspektorite kontroll jääb esmatähtsaks;

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et töötervishoiu ja tööohutuse rakendamine deklareerimata majandustegevuses osalevate töötajate puhul on probleemne; rõhutab, et töötervishoid ja tööohutus on töötaja ja iga füüsilisest isikust ettevõtja õigused, mis tuleb tegelikkuses tagada, parandades kehtivate õigusaktide täitmist; soovitab liikmesriikidel kaaluda võimalust tagada kõikidele töötajatele tasuta iga-aastane konfidentsiaalne arstlik läbivaatus või teha seda vähemalt kord aastas lepinguga, et tagada töötajatele minimaalne kaitse;

34.

soovitab tugevdada sanktsioone ettevõtete vastu, kes ei täida oma kohustusi seoses töötajate põhiõigustega, ning on seisukohal, et sel juhul rakendatavad karistused peavad olema nii hoiatavad ja mõjusad, et tööandjad ja töötajad ei saaks töötervishoiu ja tööohutuse kehtivatest eeskirjadest kõrvalehoidmisest mitte mingisugust kasu või eeliseid; kutsub liikmesriike üles kaaluma trahvide muutmist oma karistussüsteemides selliseks, et need oleksid proportsionaalsed tekitatud kahjuga, samuti tagama, et need ületavad eeskirjadest kõrvalehoidmisest saadava kasu;

35.

tuletab meelde, et strateegias „Euroopa 2020“ on rõhutatud, et tööturule on vaja rohkem naisi, ning on seisukohal, et tööinspektorid peavad olema teadlikud nii naiste kui ka meeste töötingimustest;

36.

nõuab, et neid karistusi kohaldataks ka nende äriühingute suhtes, kelle puhul on avastatud, et nad kannavad töötajaid musta nimekirja nende ametiühingualase tegevuse või töötervishoiu ja tööohutuse alase esindajana tegutsemise pärast;

37.

ergutab toetama riiklikke tööinspektsioone tagama tõhusa ja ettevõttele kohase töötervishoiu ja tööohutuse rakendamist eelkõige väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes; nõuab, et liikmesriigid tagaksid, et järelevalve keskenduks töötervishoiu ja tööohutuse puudujääkide osas rohkem praktiliste ja teostatavate lahenduste leidmisele;

38.

toetab Tööinspektsiooni kõrgete esindajate komitee positiivset tegevust riikide kultuuride lähendamisel; nõuab selle rahaliste vahendite ja volituste suurendamist; soovib selle Luxembourgi nõuandekomiteega tehtava koostöö tugevdamist; on seisukohal, et komisjoni tööohutuse ja -tervishoiu nõuandekomitee peab saama pidevalt teavet liikmesriikides tööinspektsioonide ning töötervishoiu ja -ohutuse vallas toimuva arengu kohta;

39.

on seisukohal, et neid töökeskkonna aspekte peab hõlmama ka tulevane ELi tasandi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia; palub, et tööinspektsioonid tugevdaksid hästi suunatud ennetus- ja haridusalgatusi, et suurendada kodanike teadlikkust tervishoiu- ja ohutuseeskirjadest ning korrast; palub komisjonil ja liikmesriikidel kiirendada REACH-määruse rakendamist, eelkõige väga ohtlike keemiliste ainete asendamise vallas; on seisukohal, et nende ainete prioriteetide määramisel tuleks kutsehaigusi arvesse võtta;

40.

on seisukohal, et riiklike asutuste ja sotsiaalpartnerite vaheline hea koostöö on oluline, et lõpetada sotsiaalne dumping ja tagada siseturul õiglane konkurents; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle tööinspektsioonide Euroopa platvormi loomise kohta; sellega seoses kutsub komisjoni üles looma Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) raames ameti lisafunktsioonina tööinspektsioonide Euroopa platvorm deklareerimata tööga tegelemiseks, mille pädevuses oleks platvormi töö korraldamine ja kogemuste ja hea tava vahetuse soodustamine, värske, objektiivse, usaldusväärse ja võrreldava teabe andmine, samuti piiriülese koostöö tugevdamine ning riiulifirmade ja muu sarnase tegevuse kindlakstegemine ja jälgimine;

41.

kutsub komisjoni üles – koostöös sotsiaalpartnerite ja asjaomaste riiklike asutustega ning ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtet – eraldama piisavalt personali piiriüleste küsimustega tegelemiseks, mis puudutavad töökaitse eeskirjade rikkumisi ja deklareerimata tööd, muu hulgas sellisteks ülesanneteks nagu riiulifirmade kindlakstegemine, piiriüleste teenuste osutajate kontrollimine, üleliiduliste koolitusprogrammide korraldamine, mis hõlmaksid selliseid probleeme nagu fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad, tööga seotud ohud ja lähetused ning piiriülese järelevalve korraldamine; soovitab lisaks sellele riikide tööinspektsioonide juhuslikke ühiseid piiriüleseid kontrolle, eriti piiritsoonide lähedastes piirkondades;

42.

palub komisjonil uurida, kas oleks kasulik võtta kasutusele – ja vajadusel kehtestada – võltsimiskindel Euroopa sotsiaalkindlustuskaart või mu üleliiduline elektrooniline dokument, kuhu saaks salvestada kõik töösuhete kontrollimiseks vajalikud andmed, nagu andmed sotsiaalkindlustuse olemasolu kohta ja tööaeg, ning mille suhtes kehtivad ranged andmekaitse eeskirjad, iseäranis sel määral, mil töödeldakse eraelu puutumatuse suhtes tundlikke isikuandmed; rõhutab sellega seoses eraelu puutumatuse kaitset mõjutavate tagajärgede põhjaliku analüüsimise tähtsust enne asjaomase kaardi kasutuselevõttu ja selle väljatöötamise vältel;

43.

kutsub komisjoni üles tegema katseprojekti töötervishoiu ja tööohutuse rikkumisi ja deklareerimata tööd puudutava varajase hoiatamise Euroopa mehhanismi kohta, mis kiirendab liikmeriikidevahelist teabevahetust ja mille käigus koostatakse must nimekiri, et hoida praegusest paremini õigel ajal ära töökaitsealaseid tegematajätmisi; juhib tähelepanu sellele, et kõnealune varajase hoiatuse mehhanism võib põhineda olemasoleval tarbijakaitse kiirhoiatuse Euroopa süsteemil RAPEX; rõhutab vajadust rikkumiste täpse dokumentatsiooni järele, mille eelduseks on kontrollitulemuste süstemaatiline kogumine, et kuritarvitustega sihiteadlikult võidelda;

44.

on seisukohal, et tihedam koostöö ja teabe jagamine liikmesriikide vahel deklareerimata töö kohta annaks olulist Euroopa lisaväärtust; rõhutab, et see kindlustaks kasulikul moel ELi õiguslikke algatusi deklareerimata tööhõive kohta, edendaks parimate tavade vahetamist ning parandaks kooskõlastamist eri riikide tööinspektsioonide vahel;

45.

juhib tähelepanu sellele, et riiklike tööinspektsioonide järelevalveõigused on välismaiste ettevõtjate puhul teatud piiriüleste juhtumite korral olnud väga piiratud ja see on kahjustanud nii töötajate kaitset kui ka võrdseid konkurentsitingimusi; nõuab, et teave töötajate lähetamise kohta, nt A1 lähetustunnistused, ei oleks tagasiulatuvad ning et need kantaks üleliidulisse registrisse, mis peaks täiendama olemasolevaid riiklikke registreid ning olema ligipääsetav kogu ELi ametiasutustele, et lihtsustada riiklikul tasandil mitmekeelsel alusel kontrolli lähetatud töötajate töösuhete üle; siinkohal on väga oluline tõhusam piiriülene teabevahetus erinevate pädevate asutuste vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et tööinspektsioonid saaksid täielikult kasutada mittediskrimineeriva sõltumatu kontrollimise õigust piiriülestes olukordades, sõltumata äriühingu registrijärgsest asukohast;

46.

tuletab seoses töötajate lähetamist käsitleva direktiivi jõustamisega meelde, et, dokumendi pikkus ei tohi enam olla selle tõlkimise takistuseks, kui see on järelevalve jaoks oluline;

47.

rõhutab, et sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonna direktiivid ei rõhuta piisavalt tööjärelevalve parema jõustamise ja rolli aspekti; peab seetõttu vajalikuks kehtivad direktiivid läbi vaadata ja vajaduse korral neid muuta ning Euroopa tööõiguses jõustamise teemat paremini käsitleda; tervitab sellega seoses asjaolu, et komisjon on direktiivides välja pakkunud järelevalve miinimumstandardid seoses teatud töötajate rühmadega; rõhutab, et uutes sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonna jaoks olulistes seadusandlikes algatustes tuleb käsitleda tööjärelevalve ja sotsiaalpartnerite rolli nii, et sellega oleks tagatud tõhus kaitse;

48.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama kõrgemate tööstandardite kasutuselevõttu ettevõtete poolt, kehtestades riiklikul või ELi tasandil tasuta sotsiaalsete märgiste süsteemi;

49.

juhib tähelepanu sellele, et mõnes liikmesriigis töötavad juba alla 14aastased lapsed; peab vajalikuks suurendada tööinspektorite tähtsust ja kampaaniaid lapstööjõu kasutamise välistamiseks; kutsub komisjoni üles korraldama ELi tasandil konkreetseid noorte töötingimuste kontrolli ja järelevalve kampaaniaid, pöörates erilist tähelepanu noortele võõrtöötajatele;

50.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et menetluslikud õigused ja jõustamise õigused, näiteks need, mis on sätestatud ettepanekus võtta vastu direktiiv meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist, on kättesaadavad kõigile töötajatele;

51.

peab seoses liikuvate töötajatega oluliseks, et riiklikud tööinspektsioonid ja vajadusel töötajate organisatsioonid tohiksid kontrollida kõike, mida nad tähtsaks peavad; liikmesriigid tagavad need tõhusad kontrollid ja järelevalvemehhanismid oma riigi territooriumil, kontrollimaks ja tagamaks, et asjaomaste direktiivide sätteid ja eeskirju täidetakse;

52.

palub, et komisjon koostaks ja esitaks liikmesriikidele suunised parimate tavade kohta ning lihtsustaks nende koostööd ja teabe vahetamist, nii et nad saaksid ajutist tööd vahendavate asutuste tegevust tõhusamalt jälgida ja kontrollida; rõhutab, et liikmesriigid peaksid ajutist tööd vahendavate asutuste tegevust tihemini kontrollima ning kaaluma meetmete võtmist, mille kohaselt niisugused ettevõtted peaksid taotlema sertifikaati ja oma tegevusest aru andma;

53.

kutsub komisjoni üles esitama kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega roheline raamat, millega toetatakse tööinspektorite rolli ja kehtestatakse tööjärelevalve ELi standardid ning ühtsed koolitusnõuded selles valdkonnas, võttes samas arvesse erinevusi riikide tööturgude vahel;

54.

palub komisjonil leida paremaid viise sotsiaalse dumpingu piiramiseks ELis ja pakkuda selle jaoks välja asjakohased vahendid;

55.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/41

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikli 3 lõiget 3,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava: Euroopa äriühinguõigus ja äriühingu üldjuhtimine – ajakohane õigusraamistik kaasatumate aktsionäride ja jätkusuutlike äriühingute jaoks“ (COM(2012)0740),

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2002. aasta teatist töötajate finantsosaluse edendamise raamistiku kohta (COM(2002)0364) ning Euroopa Parlamendi 5. juuni 2003. aasta resolutsiooni samal teemal (1),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. oktoobri 2010. aasta arvamust Euroopa töötajate finantsosaluse kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni tellitud uuringut „Töötajate finantsosalus ettevõtte tuludes“ (3), mis avaldati 2012. aasta septembris,

—

võttes arvesse PEPPER IV aruannet pealkirjaga „Võrdlusuuring töötajate osaluse kohta tuludes ja ettevõtte tulemustes Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikides“, mis avaldati 2009. aasta oktoobris Berliini vaba ülikooli (Free University of Berlin) poolt,

—

võttes arvesse PEPPER III aruannet pealkirjaga „Töötajate osaluse edendamine tuludes ja ettevõtte tulemustes Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikides“, mis avaldati 2006. aasta juunis Berliini vaba ülikooli poolt,

—

võttes arvesse komisjoni 8. jaanuari 1997. aasta PEPPER II aruannet pealkirjaga „Liikmesriikide töötajate osaluse edendamine tuludes ja ettevõtte tulemustes (sh osalus aktsiakapitalis)“ (COM(1996)0697),

—

võttes arvesse PEPPER I aruannet pealkirjaga „Töötajate osaluse edendamine tuludes ja ettevõtte tulemustes“, mis avaldati 1991. aasta märtsis komisjoni ja Euroopa Ülikool-Instituudi poolt,

—

võttes arvesse komisjoni katseprojekti töötajate omavastutuse ja osaluse edendamise kohta (4),

—

võttes arvesse sõltumatute ekspertide kõrgetasemelise rühma 18. detsembri 2003. aasta aruannet rahvusvaheliste tõkete kohta, mis takistavad töötajate finantsosaluse kasvu rahvusvahelistes ettevõtetes,

—

võttes arvesse 3. oktoobri 2012. aasta komisjoni teatist „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest“ (COM(2012)0573),

—

võttes arvesse 14. märtsi 2006. aasta komisjoni teatist „Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine. Ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse“(COM(2006)0117),

—

võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0465/2013),

A.

arvestades, et töötajate finantsosaluse (TFO) kavad võivad anda otsest rahalist kasu, mis ületab kokkulepitud palgastruktuure, kasutades:

B.

arvestades, et kui tööandja kriisi tõttu kannatab, ähvardab töötajaid topeltoht – ühest küljest oht kaotada nii oma töö kui ka sissetulek, teisest küljest oht kaotada ettevõttesse investeeritud kapital;

C.

arvestades, et ettevõttel on võimalik valida kolme peamise TFO mudeli vahel: tulu jagamine (sularahapõhine, edasilükatud või aktsiates), üksikute töötajate osalus aktsiakapitalis (töötajate aktsiad või optsioonid) ning töötajate aktsiaomandi kavad; arvestades, et TFO võib esineda aktsiate või sularaha kujul;

D.

arvestades, et sobivaim TFO mudel sõltub sageli ettevõtte suurusest ja seisundist, täpsemalt sellest, kas ta on börsiettevõte või börsiväline ettevõte;

E.

arvestades, et TFO – eriti aktsiaomandi kavade kujul – võib leevendada šokke, võimaldades preemiaid või muid täiendavaid sissetulekuid või tasusid hallata kolmandate osapoolte poolt fondides, hajutades investeerimisriski ettevõtte põhiomanike vahel ning tagades töötajate jaoks säästudena aktsiaportfelli;

F.

arvestades, et töötajate finantsosalus ettevõttes toob kaasa mitmesuguseid võimalikke riske töötajatele; arvestades, et töötajate finantsosalust ei tohi kasutada tööõigusest tulenevate kohustuste täitmisest hoidumiseks, töötajate omandatud sotsiaalsete ja tööõiguste vähendamiseks või surveavaldusena tööturu paindlikumaks muutmiseks;

G.

arvestades, et kui töötajad saavad ettevõtte omanikelt väljaostu eelisõiguse ja kui nad sellisel moel finantsraskustes oleva ettevõtte oma valdusse võtavad, saavad nad selle kaudu kaitsta oma töökohti ning selline tegevus võib vähendada teiste ettevõtete võimalikest ostupakkumistest tingitud ebakindlust töötajate töö jätkumise suhtes; arvestades, et töötajatele kuulumine võib olla ka lahendus tegevuse jätkajat puudutavatele probleemidele, sest ettevõtte tegevus tihti lõpetatakse või settevõte müüakse võimalikuks saneerimiseks või likvideerimiseks, kui tegevuse jätkajat ei leita; arvestades, et sellisest tegevusest võib olla abi eriti VKEde ja mikroettevõtete jätkusuutliku äritegevuse säilimise tagamisel; arvestades, et neid eeliseid on võimalik saavutada üksnes töötajate osalusel;

H.

arvestades, et aktsiaomandi kavad on näide toimiva töötaja väljaostumudeli kohta börsivälistes ettevõtetes, kus aktsiate omandamiseks töötajate nimel kasutatakse vahendusorganit; arvestades, töötajad ei satu suuremasse ohtu, kuna omandamist rahastatakse jagatud tulust või laenust, mida makstakse tagasi jagatud tulust, mis on töötajate palkadele lisaks;

I.

arvestades, et Hispaania sociedades laborales on näide mikroettevõtete jaoks loodud TFO kava parimast tavast; arvestades, et see võimaldab ka töötutel soovi korral saada töötushüvitist ühekordse maksena, et luua uus ettevõte või rekapitaliseerida olemasolevat ettevõtet;

J.

arvestades, et TFO vähendab lühikesele perspektiivile keskendumist, edendab jätkusuutlikkust ja pikale perspektiivile keskendumist juhtkonna strateegilistes otsustes ning võib suurendada töötajate huvi pikaajaliseks pühendumiseks ja innovaatiliste lahenduste otsimiseks tootmisprotsessis; arvestades, et TFO võib seeläbi kaasa tuua stabiilsuse, arengu ja kasvu ning vähendada töökohtade kaotuseni viiva liigse laienemise ohtu; arvestades, et seda mõju saab suurendada stabiilsete ja toimivate töötajate kaasamise institutsioonidega;

K.

arvestades, et töötajate finantsosaluskavad innustavad investeerima töötajate edasisse koolitusse, sest need suurendavad tõenäosust, et kvalifitseeritud töötajad jäävad ettevõttesse;

L.

arvestades, et töötajate osalus ettevõtte tuludes ja vajaduse korral sellele lisanduv töötajate kaasamine otsustusprotsessi võib aidata suurendada töötajate tööga rahulolu ning üldist tulemuslikkust ja motiveeritust; arvestades, et see võib ergutada töötajates omandi- ja vastutustunde tekkimist ning ettevõtte toimimise paremat mõistmist, samuti suurendada tööandjate ja töötajate vahel vastastikust lugupidamist;

M.

arvestades, et töötajates omandi- ja vastutustunde tekitamine suurendab töötajates kaasatuse tunnet ning tõenäosust, et tööandjad arvestavad nendega ning mõistavad nende muresid, seisukohti ja ideid;

N.

arvestades, et TFOde loomine võib aidata hoogustada tootlikkust, tõhustada tulemuslikkust, toetada töötajate ja aktsionäride huvide ühtlustamist ning meelitada ligi ja hoida olulisi töötajaid;

O.

arvestades, et töötajate osalemine ettevõtte juhtimises hääleõiguse või kohalviibimise õiguse või muu juhtimisviisi kaudu võib parandada juhtimist ja teabevahetust ning aidata töötajatel olukorda paremini mõista, kui ettevõttel on probleeme, ning samuti rohkem kasu saada sellest, kui ettevõttel läheb hästi;

P.

arvestades, et TFO mudelites, mis kasutavad vahendusorganit, saab see organ kasutada hääleõigust või töötajaid esindavaid muid juhtimisviise, mis võimaldavad kollektiivset esindatust;

Q.

arvestades, et TFO kavad võivad mängida suurt rolli töötajate täiendaval kaasamisel teavitus-, nõustamis- ja otsustusprotsessidesse ümberstruktureerimise ajal;

R.

arvestades, et TFOd mõjutavad riiklikud maksustamiseeskirjad, ning arvestades, et ei ole asjakohane arendada TFO jaoks välja ühesugust tervikmudelit ELi tasandil; arvestades, et TFO üle peavad otsustama iga ettevõte ja tema töötajad, võttes asjakohaselt arvesse laiemat riiklikku ja valdkondlikku konteksti; arvestades, et põhisuuniste pakett võib anda üldsusele kindlustunnet ning aidata TFO-l oma eesmärgid saavutada;

S.

arvestades, et TFO ei pruugi sobida kõikidele ettevõtetele ja töötajatele ning seetõttu peaks sellise kava kasutamist väga hoolikalt kaaluma;

1.

palub liikmesriikidel võtta arvesse piiriüleseid takistusi, millega seisavad silmitsi nii ettevõtted, kes mitmes liikmesriigis töötajatele selliseid kavasid pakuvad, kui ka töötajad, kelle puhul topeltmaksustamine võib tähendada liikumisvabaduse rikkumist;

2.

juhib tähelepanu liikmesriikide vahelistele erinevustele finantsosalusena saadavalt tulult arvestatava kohustusliku sotsiaalkindlustusmakse osas;

3.

rõhutab, et teatud juhtudel võiks olla kasuks, kui õnnestuks praegusi finantsosaluskavasid ja nendega seotud riiklikke õigusakte pisut lähendada nii, et tööandjad saaks neid tulevikus pakkuda ühesuguste või samalaadsetena kõigis liikmesriikides, kus neil töötajaid on;

4.

rõhutab, et teavitamise puudumist olemasolevate finantsosaluskavade kohta võib leevendada suurem võrdluskõlbulik teave rahvusvahelisel tasandil, mis vähendaks kulusid nii suuremate ettevõtete kui ka VKEde jaoks, võimaldades neil pakkuda töötajatele osaluskavasid, mis vastavad nende konkreetsetele vajadustele;

5.

rõhutab, et puuduvad riiklikud õigusmeetmed, mis soodustaksid TFO kavade arengut; täheldab erinevust EL-15 (6) ja EL-13 (7) riikide vahel seoses nende osalemise tasemega TFO kavades; sedastab, et TFO kavasid soodustavad riikliku tasandi õiguslikud meetmed ja sellistes kavades osalevate töötajate arv on omavahel seotud (8);

6.

rõhutab, et topeltmaksustamise ja diskrimineerimise vältimiseks on vajalik veelgi suurem läbipaistvus riikides kasutatavate töötajate osaluskavade osas, eelkõige tegeliku maksukoormuse välja arvutamisel EL-28 riikides;

7.

märgib, et töötajate osaluskavade Euroopa mudeli raamistik ei tohiks olla ülimuslik riiklike maksustamiseeskirjade suhtes;

8.

kutsub liikmesriike üles andma töötajate osaluskavade edendamisel maksusoodustusi kooskõlas parimate tavade põhimõtetega;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et täpselt suunatud maksusoodustused võivad suurendada töötaja finantsosalust mitmes liikmesriigis ja isegi majanduskasvu suurendada;

10.

on seetõttu arvamusel, et komisjon peaks esitama suunised töötajate finantsosaluse maksustamise kohta;

11.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda asjakohaseid riiklikke meetmeid, et ergutada ettevõtteid vabatahtlikult välja arendama ja pakkuma TFO kavasid, mis oleksid mittediskrimineerivalt avatud kõikidele töötajatele, võttes arvesse VKEde ja mikroettevõtete eriolukorda; palub liikmesriikidel suurendada selles valdkonnas parimate tavade vahetust;

12.

on arvamusel, et töötaja finantsosalus võib kujutada endast ka töötaja lisatasu kapitaliosaluse või spetsiaalsete võlakirjade näol, olenevalt kasutatavast finantstootest ja kõnealuse äriühingu liigist;

13.

on seisukohal, et kõik meetmed, mis on seotud töötajate osalusega ettevõtete tulude jagamisel, peaksid olema pikaajaliselt jätkusuutlikud ja toimima vabatahtliku osaluse, töötajate võrdsuse ja hoolsuskohustuse täitmise põhimõtete alusel, eelkõige VKEde puhul; toonitab asjaolu, et kuigi EL tunnistab töötajate finantsosaluse kavade kasulikkust, ei kuulu see valdkond liidu pädevusse;

14.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaasata siseriiklikku õigust ja tavasid arvestades sotsiaalpartnerid, töötajate omandil põhinevad organisatsioonid ja sidusrühmad tihedamasse dialoogi poliitikakujundajatega ning tööandjate ja töötajate esindajatega vastavatel tasanditel, tunnustades samas sotsiaalpartnerite iseseisvust kollektiivläbirääkimistel, tagamaks, et olemasolevaid näiteid parimatest tavadest võetakse arvesse poliitika kujundamisel, mis hõlbustab TFO rakendamist ettevõtete poolt;

15.

ootab huviga katseprojekti tulemusi, täpsemalt seoses virtuaalse TFO keskuse väljatöötamise ja CETREPSi kehtiva maksumäära kalkulaatoriga; palub kõnealust katseprojekti silmas pidades komisjonil anda liikmesriikidele ideid osalusmehhanismide kohta;

16.

peab huvipakkuvaks võimalikku vabatahtlikku 29. režiimi (ühtne ja valikuline kõigile ELi tööandjatele avatud õiguslik raamistik, mis arvestab liikmesriikide pädevust maksu- ja tööõiguse valdkonnas), kuna see:

17.

on arvamusel, et 29. režiimi mõjuhinnang aitaks hinnata võrdsete tingimuste loomise ning ettevõtete rahvusvahelistumise takistamisest hoidumise võimalusi;

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate finantsosalus soodustab sotsiaalset ühtekuuluvust, mis on jätkusuutliku ettevõtte juhtimise kõrval samuti väga vajalik; rõhutab siiski ettevaatusabinõude vajalikkust töötajate finantsosaluse kavade edendamisel, et palku ei asendataks kasumijagamissüsteemidega;

19.

palub komisjonil ja asjaomastel sidusrühmadel seepärast jätkata „moodulehituse“ lähenemisviisi toetamist;

20.

ergutab komisjoni esitama sõltumatut mõjuhinnangut sellise TFO 29. režiimi kohta ning ootab sellest tuleneva teabe lisamist komisjoni vahearuandesse;

21.

palub komisjonil pärast sõltumatu mõjuhinnangu avaldamist ning koostöös töötajate omandil põhinevate organisatsioonide, liikmesriikide ja vajaduse korral sotsiaalpartneritega kaaluda edukate TFO kavade põhisuuniste paketi väljatöötamist, mis hõlmaks järgmisi punkte:

22.

märgib, et finantskriisile eelnenud aeg näitas, et töötajate-poolset ülemääraste riskide võtmist soodustav tasustamispoliitika võib seada ohtu krediidiasutuste, investeerimisfondide ja muude finantssektoris tegutsevate ettevõtjate usaldusväärse ja tõhusa juhtimise;

23.

ergutab sotsiaalpartnereid jätkama koostööd, et luua TFOde jaoks uusi võimalusi ja uuendusi asjakohastel tasanditel;

24.

on seisukohal, et töötajate finantsosaluse edendamiseks eesmärgiga luua ettevõtete rahastamiseks uus moodus ja suurendada töötajate seotust oma tööandjaga, tuleb tööandjatele anda võimalus oma töötajatele välja pakkuda aktsiakapitali märkimise võimalusi või emiteerida spetsiaalseid võlaväärtpabereid (võlakirju); usub, et kapitali märkimine peab olema nii ettevõtte kui ka üksi või ühiselt tegutsevate töötajate jaoks vabatahtlik;

25.

sedastab, et töötajate osaluskavad võivad aidata leevendada ettevõtete õiglusjärgluse, täiendava rahastamise ja töötajate hoidmisega seotud ning muid VKEdele iseloomulikke probleeme; on arvamusel, et töötajate osaluskavasid väikestes ja mikroettevõtetes on võimalik kombineerida selliste tööturumeetmetega nagu töötushüvitised ja aidata seeläbi töötutel tagasi tööle saada;

26.

märgib, et ettevõtjatel, eriti VKEdel ei ole piisavalt teavet ega teadmisi võimalike töötajate finantsosaluse kavade kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama paremini vastavaid teavituskampaaniaid ja aitama kaasa parima tava süsteemide ülekandmisele teistesse liikmesriikidesse;

27.

ergutab liikmesriike kasutama koostöös sotsiaalpartnerite, töötajate omandil põhinevate organisatsioonide ja komisjoniga olemasolevaid ühtseid teabeportaale, mis on kättesaadavad nii tööandjatele kui ka töötajatele, või looma uusi, et selgitada TFO kasulikkust, eeliseid ja riske, olemasolevaid riiklikke stiimuleid ning erinevaid mudeleid, selleks et töötajad ja ettevõtted saaksid anda teadlikke hinnanguid TFO kavadele ja saavutada parimad võimalikud kokkulepped ettevõtte tasandil ning suudaksid paremini hinnata oma valikuvõimalusi ja TFO kavaga liitumisega seotud probleeme; soovitab nimetatud ühtsed teabeportaalid siduda või liita olemasolevate pädevate organite või ametiasutustega riiklikul tasandil;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

23.12.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 482/48

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ja artikli 6 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 53 ja 151–157,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 5, 15, 16, 27, 31, 34 ja 35,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalharta (muudetud) artikleid 1, 2, 3, 4, 11, 12, 13, 19 ja 23,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 102 (1952) sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite kohta,

—

võttes arvesse ILO konventsiooni nr 117 (1962) sotsiaalpoliitika kohta (põhieesmärgid ja -normid),

—

võttes arvesse ILO konventsiooni nr 121 (1964) töövigastustoetuse kohta; konventsiooni nr 128 (1967) invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotustoetuste kohta; konventsiooni nr 130 (1969) arstiabi ja haigustoetuste kohta; konventsiooni nr 168 (1988) tööhõive edendamise ja töötuse vastase kaitse kohta ning konventsiooni nr 183 (2000) emaduse kaitse konventsiooni muutmise kohta,

—

võttes arvesse ILO 2012. aasta soovitust sotsiaalkaitse riikliku miinimumtaseme kohta,

—

võttes arvesse ILO ülemaailmset sotsiaalkindlustuse raportit (2010/11) „Providing coverage in times of crisis and beyond“ (Kaitse kriisi ajal ja edaspidi) (1),

—

võttes arvesse ILO 2003. aasta novembri raportit „Social protection: A life cycle continuum investment for social justice, poverty reduction and development“ (Sotsiaalkaitse: pidev investeering sotsiaalsesse õiglusesse, vaesuse vähendamisse ja arengusse) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (4),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (5),

—

võttes arvesse nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitust piisavate vahendite ja toetuste ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkindlustussüsteemides (92/441/EMÜ) (6),

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1992. aasta soovitust sotsiaalkaitse eesmärkide ja poliitika lähendamise kohta (92/442/EMÜ) (7),

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1999. aasta järeldusi koostöö tugevdamise kohta sotsiaalkaitse ajakohastamiseks ja täiustamiseks (8),

—

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 10. veebruari 2011. aasta raportit „Sotsiaalkaitsekomitee hinnang Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele“ (9),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2012. aasta teatist „Valge raamat. Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava“ (COM(2012)0055),

—

võttes arvesse komisjoni 8. jaanuari 2013. aasta ülevaadet „Euroopa 2012. aasta tööhõive ja sotsiaalareng“ (10),

—

võttes arvesse komisjoni 20. augusti 2012. aasta teatist „Sotsiaalkaitse Euroopa Liidu arengukoostöös“ (COM(2012)0446),

—

võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2006. aasta rohelist raamatut tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel (COM(2006)0708),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. aprilli 2010. aasta arvamust „Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued suundumused: majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö erijuhtum“ (11),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. märtsi 2013. aasta arvamust „Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine“ (12),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist, milles käsitletakse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (COM(2008)0639), ja oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (13),

—

võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2009. aasta teatist (COM(2009)0545) ja oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta majanduse elavnemise kontekstis (14),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ebatüüpiliste lepingute, kaitstud töökarjääri, turvalise paindlikkuse ja sotsiaalse dialoogi uute vormide kohta (15),

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse hõlvamise kohta (16),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (17),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni noorte tööpuuduse vastase võitluse ja võimalike väljapääsuteede kohta (18),

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni deklareerimata töö vastase võitluse tõhustamise kohta (19),

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (20),

—

võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni tööõiguse ajakohastamise kohta 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel (21),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (22),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (23),

—

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava kohta (24),

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020“ kohta (25),

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni 2013. aasta mai uuringut „Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate õigus sotsiaalkaitsele“ (26),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) 2013. aasta kohandatud aruannet „Self-employed or not self-employed? Working conditions of ‘economically dependent workers’“ (Füüsilisest isikust ettevõtja või mitte? „Majanduslikult sõltuvate töötajate“ töötingimused) (27),

—

võttes arvesse Eurofoundi 2. märtsi 2009. aasta aruannet „Self-employed workers: industrial relations and working conditions“(Füüsilisest isikust ettevõtjad: töösuhted ja töötingimused) (28),

—

võttes arvesse Eurofoundi 2013. aasta aprilli võrdlevat aruannet „Social partners’ involvement in unemployment benefit regimes in Europe“ (Euroopa sotsiaalpartnerite kaasatus töötutoetusrežiimi) (29),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0459/2013),

A.

arvestades, et sotsiaalkindlustuse kättesaadavus on põhiõigus, mis on ühenduse õiguse ja siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt Euroopa sotsiaalmudeli peamine osa; arvestades, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on võtnud vastu soovitused sotsiaalkaitse riiklike alammäärade kohta eesmärgiga kaitsta iga üksikisiku õigust sotsiaalkindlustusele ja rahuldavale elatustasemele;

B.

arvestades, et sotsiaalkindlustus kuulub liikmesriikide pädevusse, mida kooskõlastatakse ELi tasandil;

C.

arvestades, et sotsiaalkaitse lihtsustab kohanemist tööturu muutustega, aitab võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, tagada tööturule integreerumise ning on investeering inimressurssi; arvestades, et sotsiaalkindlustusel on majandust stabiliseeriv mõju ja antitsükliline ülesanne, mis võib stimuleerida siseturul nõudlust ja tarbimist;

D.

arvestades, et teatavad liikmesriigid on kriisi vastu võitlemiseks avaliku sektori kulutusi järsult kärpinud ning samas on tööpuuduse kasvuga kaasnenud suurem nõudlus sotsiaalkaitse järele; arvestades, et liikmesriikide eelarvetest sotsiaalkindlustuseks tehtavad eraldised on veelgi suurema surve all, kuna laiaulatusliku töökohtade kadumise ja palgakärbete tõttu on vähenenud sotsiaalmaksu laekumine, mis omakorda ohustab tõsiselt Euroopa sotsiaalset mudelit;

E.

arvestades, et sotsiaalkaitse on teatavates liikmesriikides ebapiisav ja seda võiks parandada; arvestades, et endiselt esineb ELis ohustatud töötajate kuritarvitamise juhtumeid;

F.

arvestades, et kuna enamik traditsioonilisi sotsiaalkaitse mudeleid ja iseäranis sotsiaalkindlustuse ja tööõiguse süsteemid on kujundatud kaitsma palgatöötajate sotsiaalseid ja tööalaseid õigused, tekib oht, et tekkivate uute tööhõiveliikide ja füüsilisest isikust ettevõtjate arvukuse suurenemise korral võib uute töötajate rühmade sotsiaalne kaitse väheneda;

G.

arvestades, et meestest sagedamini nimetavad ettevõtjaks hakata otsustanud naised oma otsuse peamise põhjusena töö ja eraelu paremat tasakaalu ja/või majanduslikku vajadust;

H.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjate hulgas on naised vähemuses, kuid neil on suurem tõenäosus langeda vaesusesse;

I.

arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu puudumine asjakohastele pensioniõigustele, haigushüvitisele, tasustatavale puhkusele ja muudele sotsiaalkindlustuse vormidele süvendab naiste ja meeste palgaerinevusi naissoost füüsilisest isikust ettevõtjate kahjuks, eriti pärast nende pensionile jäämist;

J.

arvestades, et aina rohkem füüsilisest isikust ettevõtjaid või need, kellel on vähe tööd või madalapalgaline töö, eelkõige naised, elavad allpool vaesuspiiri, kuid nad ei ole ametlikult registreeritud töötuna;

K.

arvestades, et võiks olla kasulik selgelt määratleda fiktiivne töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana ja tõkestada kuritarvitamised selles osas, et hoida ära töötajate sotsiaalsete õiguste rikkumine, konkurentsimoonutused ja sotsiaalse dumpingu oht;

L.

arvestades, et fiktiivne töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana kujutab endast põhimõtteliselt osalist kõrvalehoidumist sotsiaalmaksetest, mida on raske kindlaks teha ja mis kahjustab pensionisüsteemide jätkusuutlikkust ja piisavust ning jätab need vajalike vahenditeta;

M.

arvestades, et väga kõrge töötuse määr paljudes liikmesriikides ning pidev surve vähendada tööjõukulusid (ühiku kohta) toovad riikide tööturgudele sellised suundumused ja tavad, mis soodustavad fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate nähtuse veelgi ulatuslikumat levikut ja võimendumist;

N.

arvestades, et majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimused ei erine oluliselt palgatöötajate töötingimustest ja seetõttu peaksid nende sotsiaalkindlustuse ja tööalased õigused palgatöötajate omadega rohkem sarnanema, kui see on asjakohane;

O.

arvestades, et puudub usaldusväärne, täpne ja võrreldav teave ning andmed füüsilisest isikust ettevõtjate olukorra, töötingimuste ning sotsiaalkindlustuskorra kohta töö ja hooldamise ühitamise puhul;

P.

arvestades, et 2012. aastal moodustasid füüsilisest isikust ettevõtjad üle 15 % kõigist töötajatest ELis, kusjuures paljudel juhtudel ei ole füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine asjaomase isiku eelistatud valik, vaid paratamatus, sest puuduvad muud töövõimalused või piisavalt paindlik töökorraldus töötamise ja ülalpeetavate eest hoolitsemise ühitamiseks; arvestades, et füüsilisest isikust ettevõtjatel on paljudes liikmesriikides keeruline omandada piisavad pensioniõigused, millega suureneb asjaomaste isikute edaspidine vaesusrisk; arvestades, et majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad ei ole tavaliselt organiseerunud ametiühingutesse või nende poolt esindatud, isegi kui nendega seoses esineb rohkem tööajaga seotud ja muud kuritarvitamist;

1.

toonitab, et kõigile usaldusväärse, jätkusuutliku ja piisava sotsiaalkaitse tagamiseks tuleb sotsiaalkaitsesüsteeme liikmesriikide tasandil pidevalt optimeerida ja ajakohastada, et need põhineksid üldise juurdepääsu ja mittediskrimineerimise põhimõtetel ning paindlikul reageerimisvõimel demograafilistele muutustele ja tööturu arengutele;

2.

kutsub liikmesriike üles tagama iseäranis majanduskriisi tingimustes sotsiaalkindlustussüsteemide vastutustundlik ja jätkusuutlik pikaajaline rahastamine ning arendama edasi sotsiaalkindlustussüsteemide ennetavat osa ja panema suuremat rõhku aktiviseerimismeetmetele, jätmata seejuures kahe silma vahele asjaolu, et üks sotsiaalsete investeeringute olulisemaid külgi on võimalus sobitada sotsiaalsed ja majanduslikud eesmärgid ja see, et need võivad aidata pikas plaanis kaasa majandustaseme säilitamisele ja majanduse arendamisele; on seetõttu seisukohal, et sotsiaalsetes investeeringutes tuleks näha just seda külge – investeeringuid, mitte kulu;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis võivad vananev elanikkond, vähene sündimus ja muutuv tööturg võimendada sotsiaalkindlustussüsteemide, sealhulgas pensionite reformimise vajaduse kiireloomulisust, et tagada nende kestlikkus; rõhutab, et naised teevad laste ja muude ülalpeetavate isikute hooldamise tõttu sagedamini karjääripause ja töötavad sagedamini osalise tööajaga kui mehed, mis võib negatiivselt mõjutada nende pensioneid ja panna nad suuremasse vaesuse ohtu; kutsub liikmesriike seetõttu üles arvestama töökatkestusperioode pensioniõiguste kindlaksmääramisel ja väljaarvutamisel kindlustusarvestusse mineva ajana; rõhutab asjaolu, et reformidesse tuleks kaasata siseriikliku õiguse ja tavade kohaselt sotsiaalpartnerid ja asjaomased sidusrühmad ning nendest tuleks kodanikke nõuetekohaselt teavitada;

4.

kutsub liikmesriike üles tagama riiklik sotsiaalkaitse, millega tagatakse igas riigis kehtestatav inimväärne sissetulek ja põhiliste sotsiaaltoetuste kättesaadavus, eriti haiguse, töötuse, emaduse, puude, pensionile mineku jne korral, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu liikmesriikides; ergutab liikmesriike koostama ILO ettepanekutele vastavad sotsiaalkindlustuse arengustrateegiad;

5.

toonitab asjaolu, et piisavalt kõrge kvaliteediga mõjus sotsiaalkaitse peaks tuginema meetmetele, millega edendatakse tööhõives osalemist, mis aitab parandada töötervishoidu ja tööohutust ning suurendada tootlikkust, mis on oluline konkurentsieelis; toonitab, et sotsiaalkaitse taseme alandamises ei tohiks näha lahendust, mis aitab suurendada tööhõivet;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et kõigil töötajatel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel oleks juurdepääs elukestvale õppele, jagades olemasolevad ELi ja liikmesriikide rahalised vahendid ümber, nii et need hõlmaksid ainult püsilepingutega töötajate asemel kõiki töötajaid, sõltumata nende töölepingu liigist, ja füüsilisest isikust ettevõtjaid;