—

mis kohtus 13.–15. juunil 2016 Namiibias Windhoekis,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, mida on muudetud 13. detsembril 2007. aastal vastu võetud Lissaboni lepinguga, eelkõige selle artikli 3 punkti b,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta, eelkõige selle artikleid 2 ja 5,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu protokolli üldhuviteenuste kohta, eelkõige selle artiklit 1,

—

võttes arvesse ELi ja AKV riikide vahelist Cotonou partnerluslepingut, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000. aastal ning mis vaadati läbi Luxembourgis 25. juunil 2005. aastal ja Ouagadougous 22. juunil 2010. aastal, eelkõige selle artiklit 1, artiklit 2, artiklit 5, artiklit 8, artiklit 9, artiklit 20, artikli 33 lõike 3 punkti f ja lõike 4 punkti d ning selle IV lisa punkti 5 alapunkti 4,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni arenguriikide kohalike omavalitsuste rolli kohta arengukoostöös (2),

—

võttes arvesse 10. novembril 2008. aastal ELi nõukogu vastu võetud Euroopa hartat, mis käsitleb arengukoostööd kohaliku valitsemise toetuseks,

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2013. aasta järeldusi, mis käsitlevad kohalike omavalitsuste rolli arengukoostöös,

—

võttes arvesse komisjoni 15. mai 2013. aasta teatist „Kohalike omavalitsuste mõjuvõimu suurendamine partnerriikides, et tõhustada valitsemistava ja saavutada paremaid arengualaseid tulemusi“,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 22. aprilli 2009. aasta arvamust „Kohalikud omavalitsused: arenguprotsessi osalised“,

—

võttes arvesse 2014. aasta Port Moresby deklaratsiooni „Vaikse ookeani piirkonna tulevik: kohalike kogukondade ülesehitamine“,

—

võttes arvesse Kariibi mere kohalike omavalitsuste foorumi Port of Spaini deklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni (3)„Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““ ning eelkõige säästva arengu alaeesmärki 16.7 „Vajadustele vastava, kaasava, osalemist võimaldava ja esindusliku otsustusprotsessi tagamine kõikidel tasanditel“,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu tulemusi,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee Inimõiguste Nõukogu 26. septembril 2013 vastu võetud resolutsiooni (4) kohaliku omavalitsuse ja inimõiguste kohta,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu Assamblee 30. jaanuari 2007. aasta otsust nr 25 (5) detsentraliseerimise ja kohaliku arengu teemalise üleaafrikalise ministrite konverentsi (AMCOD) Aafrika Liidu asutuseks muutmise kohta,

—

võttes arvesse Windhoekis toimunud Aafrika kohalike omavalitsuste teisel tippkohtumisel detsentraliseerimise ja kohaliku arengu eest vastutavate ministrite poolt vastu võetud resolutsiooni,

—

võttes arvesse Aafrika kohalike omavalitsuste kolmandal tippkohtumisel Yaoundés detsentraliseerimise ja kohaliku arengu eest vastutavate ministrite poolt vastu võetud resolutsiooni,

—

võttes arvesse 29. oktoobri 2005. aasta Yaoundé deklaratsiooni, milles nõutakse tungivalt, et Aafrika riikide valitsused teeksid ühiseid ja kooskõlastatud jõupingutusi, et seada detsentraliseerimine ja kohalik areng oma riikide juhtimis- ja arengupoliitika keskmesse,

—

võttes arvesse Aafrika ja ELi ühisstrateegiat, mille võtsid vastu riigipead ja valitsusjuhid 2007. aastal toimunud teisel ELi ja Aafrika tippkohtumisel,

—

võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 29. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni (6)„Osalusjuhtimine ja kodanike kaasamine poliitika kujundamisse, teenuste osutamisse ja eelarvestamisse“,

—

võttes arvesse Interneti Haldamise Foorumi 2015. aasta järeldusi ning infoühiskonna 2015. aasta maailma tippkohtumist,

—

võttes arvesse detsentraliseerimise ja kohalike omavalitsuste tugevdamise alaseid rahvusvahelisi suuniseid, mille ÜRO Elukeskkonnaprogramm võttis vastu 20. aprillil 2007,

—

võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat, mille Aafrika Liit võttis vastu 2007. aasta jaanuaris, eelkõige selle preambulit ning artikleid 3 ja 34,

—

võttes arvesse 27. juunil 2014 vastu võetud detsentraliseerimise, kohaliku valitsemise ja kohaliku arenguga seotud väärtuste ja põhimõtete Aafrika hartat,

—

võttes arvesse 11. juulil 2003. aastal vastu võetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas, eriti selle artiklit 9,

—

võttes arvesse AKV kohalike omavalitsuste platvormi loomist Rahvusvahelise Kohalike Omavalitsuste Liidu (IULA) Rio de Janeiros peetud 35. maailmakonverentsil 2001. aasta mais,

—

võttes arvesse AKV-ELi 20. juuni 2014. aasta ühisdeklaratsiooni 2015. aasta järgse arengukava kohta,

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (ACP-EU/101967/16),

A.

arvestades, et kohalik valitsemine on institutsioonide, mehhanismide ja protsesside kogu, mis annab kodanikele võimaluse väljendada oma huve ja vajadusi, lepitada erimeelsusi ning kasutada oma õigusi ja täita oma kohustusi kohalikul tasandil;

B.

arvestades, et detsentraliseerimine võib toimuda mitmesugusel kujul, näiteks hajutamisena, mille puhul keskasutuste haldusvõim antakse üle kohalikele omavalitsustele; delegeerimisena, kus vastutus pannakse konkreetselt määratletud ülesannete täitmise eest volitatud asutusele; ja detsentraliseerimisena, mispuhul luuakse kaks või enam valitsemistasandit, millel on konstitutsionaalselt või õiguslikult määratud volitused, ülesanded ja rahastamisallikad;

C.

arvestades, et nii vertikaalset kui ka horisontaalset detsentraliseerimist hõlmavad avaliku sektori reformid põhinevad inimkesksel arengul, mis keskendub inimeste mõjuvõimu suurendamisele, et nad saaksid valitsemises osaleda ja oma elukvaliteeti parandada;

D.

arvestades, et kohalikul tasandil tuleb tagada kaasav juhtimine ning seda tuleb struktureerida nii, et see aitaks parandada riiklikku korraldust, et suurendada demokraatia kvaliteeti, sotsiaalset õiglust, majandus-, sotsiaalset ja kodanikuühiskonna arengut ning põhivabaduste ja inimõiguste kaitset;

E.

arvestades, et üldsuse osalus otsustusprotsessides aitab kaasa vähemuste ja marginaliseeritud rühmade huvide kaitsmisele ning sellega tagatakse nõuetekohane, läbipaistev ja vastutustundlik valitsemine ja jätkusuutlik areng;

F.

arvestades, et aastatuhande arengueesmärkides rõhutati kohalike omavalitsuste esmatähtsat rolli võitluses vaesuse vastu ning selliste avalike teenuste osutamisel nagu vesi ja kanalisatsioon, esmane arstiabi ja haridus;

G.

arvestades, et detsentraliseerimine peaks andma võrdse juurdepääsu avaliku sektori rollidele ning võimaldama poliitilise klassi uuenemist, soodustades naiste ja noorema põlvkonna osalemist kaasavas juhtimises;

H.

arvestades, et detsentraliseerimine aitab ressursside õiglase jaotamisega märkimisväärselt kaasa võrdsete võimaluste loomisele vähearenenud ja marginaliseeritud piirkondades ning pakub inimestele võimalust teha otsuseid neid puudutavate küsimuste kohta;

I.

arvestades, et detsentraliseerimise reform ja võimu üleandmine peaks põhinema subsidiaarsuse põhimõttel, et tagada parem valitsemine, mille puhul otsuseid tehakse kõige madalamal tasandil, ning arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt peaksid kesküksused sekkuma ainult kohalikul tasandil, kui see osutub vajalikuks ja kui nad on võimelised tegutsema tulemuslikumalt kui detsentraliseeritud üksused;

J.

arvestades, et demokraatlik valitsemine ei hõlma üksnes riikide valitsusi, vaid ka detsentraliseeritud üksusi ja valitsusväliseid osalejaid, kellel on äärmiselt oluline roll kodanike ja valitsuse lähendamisel ning riikide avaliku poliitika laiaulatusliku ja demokraatliku omavastutuse tagamisel; arvestades, et detsentraliseeritud üksused on tugev side kogukondade ja riigi ametiasutuste vahel, mis võimaldab kohaliku kogukonna kaasamise ja selle demokraatliku väljendamise abil rohujuure tasandi demokraatiat;

K.

arvestades, et detsentraliseeritud üksustel on siseriiklikest õigusaktidest lähtuvalt oma territoriaalse valimispiirkonna raames teatav sõltumatus keskvalitsustest, et konkreetseid valdkondi õiguslikult reguleerida ja kodanikele kohalikul tasandil avalikke teenuseid pakkuda;

L.

arvestades, et head kohaliku tasandi valitsemistava iseloomustab kohalike omavalitsuse ja avalike teenuste osutamise kvaliteet, tulemuslikkus ja tõhusus, kohaliku avaliku poliitika ja otsustusprotsesside kvaliteet, nende kaasavus, läbipaistvus ja vastutus, samuti viis, kuidas volitusi ja ametiülesandeid kohalikul tasandil täidetakse;

M.

arvestades, et poliitilise võimu tegelik üleandmine keskvalitsuselt ja detsentraliseeritud üksustele kasulik fiskaalne detsentraliseerimine aitab kaasa nende üksuste rahalisele sõltumatusele;

N.

arvestades, et detsentraliseerimine võib mitte õnnestuda olukorras, kus avaliku sektori institutsioonid on nõrgad ja vähese suutlikkusega, mis võib põhjustada nende puuduste edasikandumist kohalikule tasandile;

O.

arvestades, et elav ja aktiivne kodanikuühiskond, kus valitseb sõna- ja ühinemisvabadus, on tõhusa, läbipaistva ja usaldusväärse kohaliku omavalitsuse ja hea detsentraliseeritud valitsemistava saavutamiseks otsustavalt tähtis;

P.

arvestades, et kui kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil puuduvad tõhusad järelevalve- ja kontrollimehhanismid, võib detsentraliseerimine põhjustada korruptsiooni, avaliku sektori vahendite raiskamist ja kontrollimatut laenamist, mis võib omakorda negatiivselt mõjutada riikide eelarveid ja valitsemist;

Q.

arvestades, et on vaja, et keskvalitsused ja detsentraliseeritud üksused teeksid omavahel pidevalt koostööd ja konsulteeriksid, eriti projektide ja programmide kujundamisel, väljatöötamisel ja rakendamisel ühel valitsustasandil, mis võib otseselt või kaudselt mõjutada teiste valitsustasandite toimimist;

R.

arvestades, et naised on juhtimisstruktuurides ja poliitilises sfääris väga vähe esindatud ning et demokraatia ja hea valitsemistava on saavutatav ainult soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsema esindatuse abil, mida tuleb detsentraliseerimise abil edendada;

S.

arvestades, et Busani partnerlus on laienev foorum arenguprotsessi uute osaliste, nt kohaliku ja piirkondliku tasandi osaliste jaoks;

T.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tekitab detsentraliseeritud valitsemises palju uusi poliitilise osalemise, e-kaasamise, läbipaistvuse ja vastutuse jagamise võimalusi;

1.

nõuab tungivalt, et AKV ja ELi riigid soodustaksid detsentraliseerimist, mis võimaldab täiendada arengut, tekitada kohalikul ja piirkondlikul tasandil uut jõukust, edendada demokraatlikku ja vastutustundlikku võimukasutust, tugevdada rahvuslikku ühtsust mitmekesisuse tunnustamise abil, anda inimestele omavalitsemise volitused, et edendada nende osalemist riigivõimu täidesaatmises ja end puudutavate otsuste tegemises, tunnistada kogukondade õigust korraldada oma elu ja soodustada oma arengut, kaitsta ja edendada vähemuste ja marginaliseeritud kogukondade huve ja õigusi ning tagada riiklike ja kohalike ressursside õiglane jaotamine;

2.

on kindlalt veendunud, et kohaliku tasandi detsentraliseerimist ja kaasavat juhtimist tuleks kujundada sotsiaalset õiglust maksimeerival viisil, et tagada, et otsustusprotsessis käsitletakse tulemuslikult kõiki sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse vorme;

3.

rõhutab, et uued suunised, mis on esitatud kohalikke omavalitsusi ja nende kui avalikus sektoris osaleja rolli käsitlevas komisjoni teatises, on Euroopa Liidu arengukava jaoks suur edasiminek; rõhutab, et neid uusi suuniseid on vaja arvesse võtta Euroopa koostöö tulemuslikuks rakendamiseks, eriti 11. Euroopa Arengufondi (EAF) puhul;

4.

tuletab meelde, et detsentraliseerimisprotsess aitab täiustada osalusvalitsust, tugevdades isevastutust ning mitmeid sidusrühmi ja osalejaid hõlmavat dialoogi ja koordineerides programme ning poliitikat allpool riigi tasandit;

5.

kutsub AKV ja ELi riike üles edendama koostöös AKV piirkondlike integratsiooniasutustega terviklikku lähenemisviisi detsentraliseerimisele ning tugevdama kohalike kogukondade, kogukonnapõhiste organisatsioonide ja vabaühenduste rolli, et mõjutada ja kontrollida detsentraliseerimise reformiprotsesse; kutsub ELi ja AKV riike üles looma mehhanisme korrapäraseks dialoogiks kodanikuühiskonnaga sellel teemal;

6.

kutsub ELi ja AKV riike üles edendama detsentraliseeritud koostööd kui 2015. aasta järgse arenguraamistiku rakendamise viisi; kutsub komisjoni sel eesmärgil üles muutma detsentraliseerimist oma välisabi rahastamisvahendite prioriteetseks rahastamissektoriks; palub ELi liikmesriikidel anda detsentraliseerimisele oma arenguprogrammides asjakohane roll ja kooskõlastada oma tegevust komisjoni, teiste liikmesriikide ning AKV riikide ja piirkondlike organisatsioonide tegevusega;

7.

rõhutab Aafrika Liidu, eelkõige detsentraliseerimise ja kohaliku arengu teemalise üleaafrikalise ministrite konverentsi (AMCOD) tähtsat rolli detsentraliseerimispoliitika väljatöötamises;

8.

tunnistab, et kohalike omavalitsuste vahelised kooskõlastamisstruktuurid täidavad tähtsat rolli tehnilise ja metoodilise abi andmisel kohaliku suutlikkuse arendamiseks, soodustades oskusteabe vahetamist, et toetada detsentraliseerimisprotsessi ja põhiteenuste osutamist; on seisukohal, et need on ka sobilik foorum poliitiliseks dialoogiks ning kohalikele omavalitsustele hääle andmiseks kõikidel valitsustasanditel;

9.

nõuab tungivalt, et EL ja AKV riigid võtaksid meetmeid naiste, kohalike kultuuride, põlisrahvaste ja vähemuste osaluse tugevdamiseks, muu hulgas suurendades nende rühmade suutlikkust osaleda kohalikus ja piirkondlikus arengus ning investeeringute kavandamises, ning ergutab kohalike konsultatsiooniplatvormide loomist poliitikakujundamise protsessis;

10.

rõhutab vajadust tagada kodanikuühiskonna organisatsioonide, kohalike omavalitsuste ja riigi ametiasutuste laialdane kaasamine, et tagada nõuetekohane, läbipaistev ja vastutustundlik valitsemine;

11.

rõhutab, et tulemuslikuks detsentraliseerimiseks on vaja avaliku sektori reforme, näiteks võimu, ülesannete ja vahendite üleandmise valdkonnas, samuti kodanike otsest ja esindajate kaudu toimuvat aktiivset osalemist osaluspõhises kavandamises ja eelarvestamises;

12.

nõuab tungivalt, et pädevad asutused võtaksid meetmed, et edendada tugevamat õigusemõistmist, kusjuures kohtutel ja maksuametitel peaksid olema mehhanismid võitluseks korruptsiooniga (piisav rahastamine, pettusevastased mehhanismid ja asutused jne);

13.

rõhutab vajadust luua võimalused üldsuse osaluse suurendamiseks kodanikuhariduse abil, et kõik kodanikud saaksid teadlikuks oma õigustest ja kohustustest hea valitsemistava valdkonnas; nõuab, et ELi ja AKV riikide omavalitsuste vahel loodaks partnerlusi sellistes valdkondades, nagu koolitus ja inimressursid, tehnilise ja metoodilise abi andmine kohaliku suutlikkuse arendamiseks ning oskusteabe vahetuse soodustamine; rõhutab elukestva õppe, formaalse, mitteformaalse ja informaalse kodanikuõppe ning kultuuride dialoogi tähtsust, et anda kodanikele vahendid kohalikus valitsemises osalemiseks ning elujõulise kodanikuühiskonna ülesehitamiseks;

14.

tuletab meelde, et tuleb tagada sõna- ja ajakirjandusvabadus, et anda kõikidele kodanikele sõltumata nende kogukonnast ja rühmast võimalus vabaks, õiglaseks ja avatud osalemiseks kohalikus valitsemises;

15.

nõuab korrapäraste, läbipaistvate, vabade ja õiglaste valimiste korraldamist, et institutsionaliseerida kohalike esindusorganite ja nende võimu ülemineku õiguspärane roll ning tagada rohujuure tasandi demokraatia parem rakendamine;

16.

nõuab tungivalt, et riikide ametiasutused tagaksid oma riiklike eelarvevahendite nõuetekohase üleandmise detsentraliseeritud üksustele, allpiirkondadele, linnadele ja valdadele; rõhutab sellega seoses, et rohkem tuleks toetada avaliku sektori varade hea haldamise suutlikkuse ning detsentraliseeritud üksuste rahalise ja eelarvesuutlikkuse tugevdamist, et need saaksid pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid, tagada võrdsed võimalused ja sotsiaalse ühtekuuluvuse; palub komisjonil edendada innovaatiliste rahastamisvahendite kasutamist detsentraliseeritud koostööks, sealhulgas laenude ja toetuste ühendamise mehhanisme, mis on kohandatud detsentraliseeritud üksuste erivajadustele;

17.

rõhutab, et nii arenguriikide riiklikul kui ka kohalikul tasandil on äärmiselt tähtis rohkem keskenduda maksutulude paremale kasutamisele; tunneb heameelt kohalike finantsjärelevalveasutuste järkjärgulise loomise üle; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks nende asutuste loomist rohkem toetama;

18.

rõhutab, et detsentraliseerimine peaks olema tõhus vahend võitluseks korruptsiooniga kõikidel tasanditel, sealhulgas rahvusvaheliste ettevõtetega seotud korruptsiooni puhul; nõuab tungivalt, et EL ja AKV riigid ning piirkondlikud asutused püüaksid esmajärjekorras kindlaks teha valitsemise puudused, mis võivad detsentraliseerimisel põhjustada korruptsiooni, sealhulgas maksudest kõrvalehoidumist ja ebaseaduslikke rahavooge, ning võtaksid tõhusaid meetmeid negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks; nõuab seepärast järelevalvesuutlikkuse nõuetekohast toetamist ning õigusriigi põhimõtte tugevdamist, et neid tõsiseid probleeme lahendada;

19.

rõhutab detsentraliseerimise edendamise tähtsust, et tegeleda selliste küsimustega nagu jäätmekäitlus ja vaesus linnades, sotsiaalse tõrjutusega võitlemine, ebavõrdsuse vähendamine, kodanike mõjuvõimu suurendamine, soolise ebavõrdsusega võitlemine, innovatiivse taristu kavandamine, teenuste osutamine, maa majandamine, looduskatastroofide ohu vähendamine, energiakasutus jne;

20.

tunneb heameelt AKV ja ELi riikide osalemise üle eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleva ÜRO konverentsi (Habitat III) ettevalmistamises;

21.

rõhutab, et kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine takistavad vaesuse vähendamist ning on kohalike omavalitsuste jaoks suureks mureküsimuseks, sest need mõjutavad esmajärjekorras kohalikke kogukondi; kutsub ELi ja AKV riike ning piirkondlikke asutusi üles tagama, et detsentraliseeritud üksused kaasatakse täielikult Pariisi kliimakokkuleppe rakendamisse;

22.

kutsub AKV ja ELi riike üles edendama subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist riiklike ja detsentraliseeritud üksuste vahel ning võrdsete võimaluste põhimõtte kohaldamist kui tõhusamat viisi kohalikul tasandil tegutsemiseks;

23.

tunnistab detsentraliseerimise ühtse mudeli sobimatust kõikide riikide jaoks ja nõuab kultuuride ja traditsioonide ning inimeste loomupärase leidlikkuse austamist;

24.

rõhutab, kui tähtis on edendada head valitsemistava kohalikul tasandil, toetades vastutuse, läbipaistvuse, osalemise ja reageerimise põhimõtteid ja tagades õigusriigi põhimõtete järgimise ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise;

25.

rõhutab vajadust võimaluse korral integreerida kohalikku valitsemisse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning teha algatusi digikirjaoskuse ning tehnoloogiale ja internetile juurdepääsu edendamiseks;

26.

tunnistab kohalike ametiasutuste otsustavat rolli võitluses radikaliseerumise ja terrorismi vastu; palub, et EL ja AKV riigid ning piirkondlikud asutused tagaksid kohalikele omavalitsustele keskse rolli kogukondadevahelise integratsiooni edendamises ning radikaliseerumise ja muude marginaliseerumise vormide ennetamises; nõuab selle valdkonna oskusteabe vahetamise mehhanismi loomist ELi ja AKV riikide vahel;

27.

rõhutab kohaliku valitsemise esmatähtsat rolli konfliktijärgses lepitamises, sest kohalikud omavalitsused on esimene instants, mis aitab riigivõimu kohalikul tasandil uuesti kehtestada, reageerib tulemuslikumalt kohalikele tingimustele ning aitab konflikte ennetada, leevendades rühmadevahelisi pingeid, suurendades esindatust ja osalust ning täiustades teenuste osutamist;

28.

rõhutab, kui tähtis on kaasata poliitilisse ja halduslikku otsustusprotsessi naisi, noori ja puuetega inimesi, kõige haavatavamaid isikuid ning kõiki inimesi, sõltumata nende kultuurilisest või sotsiaalmajanduslikust taustast, ning võimaldada nende täielikku osalust ja esindatust kõikidel valitsustasanditel, eriti kohalikul tasandil; nõuab soolise võrdõiguslikkuse rakendamist pariteetsel alusel;

29.

rõhutab, et detsentraliseerimine peab andma võimaluse võidelda soolise võrdõiguslikkuse vastu ning suurendada naiste esindatust ja nähtavust poliitilise ja majandussfääri otsustusprotsessides;

30.

on arvamusel, et detsentraliseerimine peab võimaldama ja soodustama noorte osalemist kohalikus valitsemises, sest noored peavad olema otsustusprotsessis esindatud;

31.

nõuab tungivalt, et pädevad asutused kaotaksid riigi haldussüsteemi topeltstruktuurid ning väldiksid kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse pädevuse kattumist;

32.

rõhutab vajadust tugevdada e-haldust ja uue tehnoloogia rakendamise tagajärjel tekkinud kanaleid, et luua läbipaistvam haldussüsteem, vältides seeläbi mis tahes ametiseisundi kuritarvitamist, soodustades kodanike juurdepääsu ja tagades vastutuse;

33.

nõuab tihedamat koostööd AKV ja ELi riikide ning AKV piirkondlike organisatsioonide, näiteks Aafrika Liidu, Kariibi Ühenduse (CARICOM) ja Vaikse ookeani saarte foorumi vahel, et tugevdada detsentraliseeritud üksustele üle antud vahendite järelevalvemehhanisme, mis võimaldab võidelda korruptsiooni vastu ja vähendada raiskamist; rõhutab, et rahvusvahelist koostööd võitluses ebaseaduslike rahavoogude vastu tuleks tõhustada, et tagada võrdsed tingimused kohalike ja rahvusvaheliste äriühingute maksustamisel;

34.

rõhutab, kui tähtis on luua AKV ja ELi koostöö raames kohalike omavalitsuste tegelik poliitiline dialoog, mis võimaldaks hinnata seniseid edusamme, raskusi ja väljavaateid abi tõhususe suurendamiseks kohalikul tasandil;

35.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, AKV riikide piirkondlikele organisatsioonidele ning ÜRO peasekretärile.

—

mis kohtus 13.–15. juunil 2016 Namiibias Windhoekis,

—

võttes arvesse oma kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000. aastal Cotonous (Cotonou leping), (1) eriti selle artiklit 21 ning selle lepingu läbivaatamisi 2005. ja 2010. aastal (2),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2004. aasta resolutsiooni majanduskoostöölepingute kohta: probleemid ja väljavaated, (3)23. novembri 2006. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste ülevaatamise kohta, (4)9. aprilli 2009. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepingute ja nende mõju kohta AKV riikidele (5) ning 19. juuni 2013. aasta resolutsiooni majanduspartnerluslepinguid puudutavate järgmiste sammude kohta (6),

—

võttes arvesse oma 19. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piirkondliku integratsiooni ja tolli ajakohastamise kohta koostöös ELiga AKV riikide säästvaks arenguks (7),

—

võttes arvesse komisjoni 27. jaanuari 2012. aasta teatist „Kaubandus, majanduskasv ja areng. Kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele“ (COM(2012) 22 final),

—

võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2015. aasta teatist „Vaesuse kaotamise ja säästva arengu ülemaailmne partnerlus pärast 2015. aastat“ (COM(2015) 44 final),

—

võttes arvesse 2015. aasta järgse arengukava lõplikku dokumenti „Säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 2015. aasta septembris,

—

võttes arvesse 13.–16. juulil 2015. aastal Addis Abebas toimunud ÜRO arengu rahastamise kolmandat rahvusvahelist konverentsi,

—

võttes arvesse ÜRO Aafrika majanduskomisjoni 2012. aasta tegevuskava Aafrika-sisese kaubanduse edendamise kohta,

—

võttes arvesse Addis Abebas 25. mail 1963. aastal vastu võetud Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni hartat,

—

võttes arvesse Togos Lomés 11. juulil 2000. aastal vastu võetud Aafrika Liidu põhikirja,

—

võttes arvesse Kampala kolmepoolse tippkohtumise 22. oktoobri 2008. aasta otsust kehtestada vabakaubanduspiirkond Ida- ja Lõuna-Aafrika ühisturu, Lõuna-Aafrika Arenguühenduse ja Ida-Aafrika Ühenduse vahel,

—

võttes arvesse 3. juuni 1991. aasta Abuja lepingut, millega asutatakse Aafrika Majandusühendus, eelkõige selle artikleid 6 ja 88,

—

võttes arvesse Addis Abebas 23.–30. jaanuaril 2012. aastal toimunud Aafrika Liidu 18. istungjärgul vastu võetud otsust,

—

võttes arvesse Lagoses 1980. ja 2012. aastal vastu võetud Aafrika majandusarengu tegevuskavasid,

—

võttes arvesse 2013. aasta mais Aafrika Liidu 50. aastapäeval algatatud tegevuskava 2063, mis võeti vastu Addis Abebas toimunud Aafrika Liidu 24. korralisel istungjärgul 31. jaanuaril 2015,

—

võttes arvesse 30.–31. jaanuaril 2014. aastal toimunud Aafrika Liidu riigipeade 22. tippkohtumist,

—

võttes arvesse Sharm el-Sheikhis 6.–10. juunil 2015. aastal toimunud kolmanda kolmepoolse tippkohtumise otsuseid,

—

võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2013. aasta aruannet „Aafrika-sisene kaubandus: erasektori dünaamilisuse ärakasutamine“,

—

võttes arvesse Maailma Majandusfoorumi 2015. aasta Aafrika konkurentsivõimet käsitlevat aruannet,

A.

arvestades, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomine on Addis Abebas 2012. aastal kokku tulnud Aafrika Liidu riigipeade poliitilise tahte väljendus;

B.

arvestades, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomist on Aafrika Liidu tegevuskavas 2063 tunnustatud kui olulist tähist, et saavutada lõppeesmärgid, milleks on Aafrika ühisturu ja Aafrika Majandusühenduse loomine, nagu on kavandatud Abuja lepingus ja Aafrika Liidu põhikirjas;

C.

arvestades, et Aafrika osakaal maailmamajanduses on väga väike (umbes 3 %) ning Aafrika on maailmajagu, kus mandrisisese kaubanduse osakaal on kõige väiksem, moodustades kõigest ligikaudu 12 % Aafrika kaubavahetuse mahust, kusjuures maailmajao sisese kaubavahetuse osakaal Aasias on 55 % ja Euroopas üle 70 %;

D.

arvestades, et 2015. aasta juunis alustas Aafrika Liit ametlikult läbirääkimisi Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomiseks aastaks 2017, millele peaks järgnema Aafrika Tolliliidu loomine aastaks 2019;

E.

arvestades, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond soodustab tihedamaid Aafrika-siseseid majandus-, kaubandus- ja kultuurisuhteid ning suurendab varustussuutlikkust ja konkurentsivõimet Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel ning suhetes Euroopa Liiduga;

F.

arvestades, et Aafrika-sisese kaubanduse hoogustumisest peavad kasu saama kõik Aafrika elanikud ning see peab aitama Aafrikal saada ülemaailmsete kaubandussüsteemide lahutamatuks osaks;

G.

arvestades, et arengule suunatud regionalismil võivad olla ülekanduvad eelised rahu, julgeoleku ja poliitilise stabiilsuse edendamisel Aafrika mandril;

H.

arvestades, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomine eeldab paljude erinevate kaubanduskohustuste ühtlustamist, mille enamik Aafrika riike on võtnud mitmepoosel, piirkondlikul ja kahepoolsel tasandil;

I.

arvestades, et kaupade ja teenuste siseriikliku pakkumise ja nõudluse struktuuriline tasakaalutus tähendab liigagi sageli seda, et kaubad ja teenused tuleb kalli hinna eest sisse osta;

J.

arvestades, et piiriülene kaubavahetus toimub sageli samast rahvusest elanikkonnaga riikide vahel, ent need ulatuslikud kaubandusvood ei lähe Aafrika riikide vahelise kaubanduse mahuna arvesse;

K.

arvestades, et sellisele paralleelmajandusele ei laiene riiklik maksustamine ning see takistab erasektori toetamise ja arendamise pingutusi;

L.

arvestades, et pettused, smugeldamine, maksudest kõrvalehoidumine ja maksuvabastused jätavad riigid ilma rahalistest vahenditest, kusjuures selliseid riike võib juba mõjutada tollimaksude vähenemine, mis on kaubanduse liberaliseerimise tagajärg; arvestades, et Aafrika mandrilt välja voolav kolossaalne finantskapitali maht on takistuseks Aafrika majanduskasvule ja arengule;

M.

arvestades suuremahuliste mitmekordistava mõjuga integratsiooniprojektide lisaväärtust, nagu kavad Tšaadi järve kokkukuivamise vältimiseks, metaani ammutamiseks Kivu järvest ning Kongo jõe valgalapiirkonna ja Kongo DV Inga objekti hüdroenergia potentsiaali ärakasutamiseks;

1.

arvestades, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond hakkab tõenäoliselt hõlmama 54 Aafrika riiki, mille ühine SKP on 1,2 biljonit USA dollarit, mille turu moodustab 2050. aastaks rohkem kui üks miljard inimest ning mis suurendab Aafrika-sisest kaubandust 35 miljardi USA dollari võrra aastas;

2.

peab kahetsusväärseks, et hetkel on üksnes 12 % kaubandusvoogudest Aafrika-sisesed, ning nõuab kindlalt Aafrika-sisese kaubavahetuse edendamist tariifsete ja mittetariifsete tõkete kaotamise ja Aafrika turu praeguse killustumise probleemi lahendamisega; tuletab meelde, et suuremad kaubavood peaksid lühikeses ja keskpikas perspektiivis aitama suurendada Aafrika SKPd hinnanguliselt 4,5–5 %;

3.

rõhutab vajadust toetada piirkondliku integratsiooni protsessi Aafrikas, et panna alus majanduslikule vastupanuvõimele ja kaitsta Aafrika riikide majandusi väliste šokkide eest; arvestades, et piirkondlikust kaubandusest tulenevat majanduskasvu, mis on tingitud eelkõige koostööst ja lõuna-lõuna-suunalisest tehnosiirdest, tuleks ära kasutada vahendite paremaks ümberjaotamiseks ning arengualase ebavõrdsuse vähendamiseks Aafrika mandril; rõhutab sellega seoses, et kodanikud ja muud sidusrühmad tuleb kaasata avatud arvamuste vahetusse, et saavutada kokkulepe selles osas, millist strateegiat tuleks järgida siseriiklike avaliku poliitikaga seotud huvide edendamiseks;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et kaubanduse liberaliseerimine ei tähenda automaatselt, et vaesus väheneb, ning et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond aitab märkimisväärselt parandada Aafrika elanike elujärge üksnes juhul, kui see hõlmab ambitsioonikat arengupoliitikat, vastasel juhul jääb Aafrika mandril sügavalt juurdunud ebavõrdsus sellisel kujul edasi kestma;

5.

on arvamusel, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonda tuleks rakendada järk-järgult juba olemasolevate eri vabakaubanduspiirkondade ja majandusühenduste ühendamise ning Lõuna-Aafrika Arenguühenduse, Ida- ja Lõuna-Aafrika ühisturu ja Ida-Aafrika Ühenduse vahel kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisega;

6.

on arvamusel, et Aafrika-sisese piirkondliku majandusintegratsiooni protsessi täiendamiseks on vaja ka soodsat rahvusvahelist keskkonda, tagades muu hulgas Aafrika parema esindatuse ja suurema osaluse rahvusvaheliste finants-, kaubandus- ja arenguasutuste otsuste tegemise protsessis; kutsub ELi üles toetama Aafrika riikide selliseid taotlusi, et võimaldada neil osaleda võrdsetel alustel kehtivate rahvusvaheliste õigusnormide maailma mastaabis reformimisel;

7.

nõuab piirkondlike majandusühenduste majandusarengu ja innovatsioonisuutlikkuse edendamist ning täheldab, et piirkondlike majandusühenduste integratsioon ja kogemused on kahtlemata inspiratsiooniallikaks Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomisel;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et Aafrika piirkondlike majandusühenduste puhul eeldatakse, et nende kaubavahetus muu maailmaga toimub erinevate rahvusvaheliste kaubanduskordade alusel, milleks on vähim arenenud riikidele võimaldatav tollimaksuvaba ja kvootideta turulepääs ning üldine soodustuste süsteem või kahepoolsed vabakaubanduslepingud vähim arenenud riikide hulka mitte kuuluvate riikide puhul; rõhutab, et Aafrika riigid peavad olemasolevad turulepääsu võimaldavad kavad koondama üheks Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonnaga kooskõlas olevaks kavaks, et edendada piirkondlikku integratsiooni ja kaubanduse mitmekesistamist; peab sellega seoses vajalikuks tagada, et majanduspartnerluslepingud aitavad edendada Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomist;

9.

rõhutab, kui oluline on tagada riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna teostatav demokraatlik järelevalve nii majanduspartnerluslepingute rakendamise kui ka Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomise protsessi puhul; nõuab seetõttu nende korrapärast kaasamist käimasolevasse töösse osalusel põhineva lähenemisviisi osana ja lootuses tagada maksimaalne läbipaistvus;

10.

tuletab meelde, et üksnes parem turulepääs ei suuda tagada majandusarengut, kui puudub kaupade tootmise ja teenuste osutamise suutlikkus; nõuab seetõttu, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomisega korrigeeritakse esmajärjekorras Aafrika kaupade ja teenuste tarnimise struktuurne puudujääk võrreldes nõudlusega, et see avaldaks kaubandusele positiivset mõju; kutsub ühtlasi ELi üles toetama olemasolevaid piirkondliku integratsiooni algatusi, sealhulgas Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonda, kasutades selleks kaubandusabi vahendit, mis peaks aitama hõlbustada siseriikliku tootmisvõime loomist või arendamist, vähendama sissetulekute ebavõrdsust Aafrikas ning aitama kaasa majanduse mitmekesistamisele ja tehnosiirdele;

11.

kutsub Aafrika riikide valitsusi edendama veelgi Aafrika-sisest kaubavahetust, kehtestades kaubanduse nõuetekohase õigusraamistiku; rõhutab, kui oluline on siseriiklike seaduste ühtlustamine, investeerimine kaubandusega seotud infrastruktuuri ja tõhus kaubanduse lihtsustamine;

12.

nõuab, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond aitaks taastada, tugevdada ja arendada Aafrika majandusstruktuuri, et tõhustada turgude integreerimist, tööstustoodangut ja konkurentsivõimet, edendada kaubandust ja investeeringuid infrastruktuuri ning ergutada tarbimist ostujõu suurendamisega;

13.

rõhutab innovatsiooni tähtsust tootmise stimuleerimisel, eelkõige primaarsektoris ja selle turustusvõrgus;

14.

on veendunud, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond peaks olema tegur, millega edendada näiteks suuremahulisi piiriüleseid transpordi- ja sideinfrastruktuuri või mandri elektrienergiaga varustamise projekte, et tagada parem ühendus naaberriikide ja suuremate linnade vahel ning edendada uusi arenguvõimalusi;

15.

loodab, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna abil on Aafrikal võimalik kasutada ja majandada oma loodusvarasid jätkusuutlikult, mis kombinatsioonis positiivse rahvastikutrendiga aitab kaasa majanduskasvule ning vähendada jõukuse ümberjaotamisega Aafrika riikide vahelisi arenguerinevusi; kutsub sel eesmärgil Aafrika riike üles tagama loodusvarade lepingute ning äriühingute finantsaruandluse ja auditeerimise puhul suurema läbipaistvuse ja aruandluse; kutsub samuti ELi üles intensiivsemalt abistama loodusvarade poolest rikkaid maid mäetööstuse läbipaistvuse algatuse läbipaistvuse ja aruandluskohusluse suurendamise põhimõtete elluviimisel nafta-, gaasi- ja mäetööstuses;

16.

tuletab meelde, et arengumaades, sealhulgas Aafrikas, annab erasektor tööd 90 % töötajatele; on veendunud, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond võib Aafrika äriühingutele pakkuda uusi võimalusi, luues vajalikud tingimused ja keskkonna ettevõtluse ja investeeringute jaoks ning töökohtade loomiseks; nõuab tungivalt, et erilist tähelepanu pöörataks VKEdele ja tööstussektori VKEdele, mis on dünaamilise ja mitmekesise kohaliku majanduse alus, eelkõige esmatähtsate kasvuvaldkondade loomisega;

17.

soovib, et võetaks konkreetseid meetmeid, et toetada kohalikke VKEsid ja tööstussektori VKEsid ning noorte projekte ja äriühinguid maksusoodustustega, samuti raamatupidamis- ja maksuekspertide ning akrediteeritud juhtimisalaste konsultatsioonifirmade teenustega, et suurendada nende suutlikkust luua jõukust ja töökohti;

18.

tunnistab, et maksusoodustused, mida Aafrika riigid näevad tavaliselt ette välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamiseks kaevandustööstusse, jätavad nad ilma olulistest rahalistest vahenditest; on sellega seoses veendunud, et kaevandustööstusega seotud maksupoliitikat tuleb muuta, et kaitsta asukohariikide sotsiaal-majanduslikke huve; nõuab tungivalt, et EL tagaks arengumaadega maksu- ja investeeringutealaste lepingute üle läbirääkimisi pidades maksustamisõiguste õiglase jagunemise; kutsub selleks ELi üles arengumaadega maksualaste lepingute üle peetavatel läbirääkimistel lähtuma ÜRO maksuasjade komitee mudelist, mis suurendab maksude kinnipidamise õigust; tuletab ühtlasi meelde ELi kohustust võidelda selliste maksueeskirjade vastu, mis hõlbustavad rahvusvaheliste korporatsioonide ja üksikisikute jaoks maksude vältimist, ning aidata kolmandatel riikidel ebaseaduslik raha riiki tagasi tuua ja süüdlased vastutusele võtta;

19.

on arvamusel, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond peab Aafrika-sisese kaupade ja teenuste kaubanduse kõrval edendama ka kapitali ja isikute vaba liikumist;

20.

nõuab viivitamata konkreetsete meetmete võtmist, et tasakaalustada tollitõkete kaotamise tulemusel kahanevat eelarvetulu ning kaitsta kohalikke tootmisturge;

21.

rõhutab, et rahalistele vahenditele juurdepääs on Aafrikas endiselt liiga piiratud ning sellise olukorra lahendamiseks tuleks Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna raames välja töötada uued ja innovatiivsed lahendused;

22.

on veendunud, et põllumajandussektoril võib Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna loomisel olla oluline toetav roll, juhul kui liberaliseerimisega kaasnevad väiketootjaid kaitsvad turueeskirjad; kutsub seepärast Aafrika riike üles täitma Maputos 2003. aastal võetud kohustust eraldada vähemalt 10 % riigieelarvest põllumajandusele;

23.

tuletab meelde, et põllumajandus moodustab 37 % Aafrika SKPst, kusjuures väikepõllumajandustootjate panus Aafrika põllumajandustoodangusse on üle 90 %; nõuab, et olukorras, kus põllumajanduslikud pereettevõtted ja väikepõllumajandustootjad on tõestanud, et nad on võimelised tootma mitmekesiseid tooteid ja suurendama agroökoloogilisi meetodeid kasutades jätkusuutlikult toidutootmist, suurendataks väikepõllumajandustootjate rahastamist, et tagada Aafrika mandri toiduga kindlustatus ja kindlustada kohaliku elanikkonna huvides tootmisvarude moodustamine;

24.

nõuab, et Euroopa Liit ja Aafrika riigid teeksid koostööd, et töötada välja strateegia Aafrika põllumajanduse konkurentsivõime suurendamiseks, tegeledes maaelu arenguga seotud probleemide, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmetega seotud piirangute ning mikrolaenudele juurdepääsu küsimusega, et edendada põllumajandustoodete Aafrika-sisest kaubandust, kaitstes väikepõllumajandustootjate elatusvahendeid ja tagades toiduga kindlustatuse;

25.

nõuab, et suuremat tähelepanu pöörataks meeste ja naiste haridusele ning algatustele, millega eraldatakse piisavaid ressursse konkurentsivõime edendamiseks ja ekspordi mitmekesistamiseks vajaliku loovuse ja innovatsiooni ergutamiseks;

26.

nõuab, et kavandatava Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna puhul tuginetaks AKV ja ELi 40 aasta pikkuste suhete käigus saadud kogemustele ja Cotonou lepingu tugevatele külgedele ning toetutaks 2020. aasta järgset ajavahemikku käsitleva uue lepingu üle käimasolevatele läbirääkimistele;

27.

ergutab AKV Aafrika riike tegevust tsentraalselt kooskõlastama, et esindada oma kaubanduspartneritega, sealhulgas Euroopa Liiduga toimuvatel läbirääkimistel ühtset positsiooni;

28.

kutsub Euroopa Liitu ja Aafrikat üles moodustama partnerluse, mis põhineks ühise jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning ühistele probleemidele ja huvidele keskenduva ühisarengu poliitikal; rõhutab, kui oluline on heade tavade vahetus kahe maailmajao vahel, eelkõige riikide infrastruktuuri ja institutsioonilise suutlikkuse tõhustamise valdkonnas, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonda tõhusalt toetada;

29.

tunnistab, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna rakendamine võtab kaua aega ning eeldab kõikide sidusrühmade intensiivset poliitilist kaasamist; nõuab, et võetaks kasutusele tõhus järelevalvesüsteem, et hinnata Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonnaga seonduvate kohustuste täitmisel tehtud edusamme;

30.

tunnistab, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonnast ei tõuse kasu, kui sellega ei kaasne olulised struktuurimuutused, mis tagavad Aafrika tootmis- ja ekspordistruktuuride puhul vajaliku ülemineku esmastelt toorainetelt tootmisele;

31.

on arvamusel, et Aafrika mandri vabakaubanduspiirkond peaks tegelikult tegutsemissuutlik olema, suunates eelkõige abi, toetusi ja muid ühenduse vahendeid, et saavutada vaesuse kaotamine Aafrikas ja lähendada riikide arengutaseme erinevusi; kutsub pooli üles töötama välja mehhanismi tulude tasakaalustatud jaotamiseks Aafrika riikide vahel, et majanduslikult nõrgemad riigid oleksid integreeritud ja saaksid Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonnast võrdselt kasu;

32.

nõuab raamistiku loomist tehniliste ekspertide koondamiseks kogu Aafrika mandri ulatuses, et vahetada ideid, kogemusi ja parimaid tavasid Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna edendamisel;

33.

tunnistab, et ainuüksi Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonnaga ei ole võimalik lahendada kõiki Aafrikat praegu kimbutavaid probleeme, ent see pakub Aafrikale tõelisi väljavaateid jätkusuutlikuks ja kaasavaks arenguks, kuna avab selle teistele majanduslikele rühmitustele, näiteks Euroopa Liidu ning Vaikse ookeani ja Kariibi mere piirkonna rühmitustele;

34.

tuletab meelde, kui oluline on, et Aafrika kannaks oma arengu eest ise hoolt ning lähtuks oma mudelist, hankides kõik vahendid, mis on vajalikud sellise majanduskasvu saavutamiseks, millest saavad kasu kõik Aafrika elanikud;

35.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Ülemkogule, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, AKV riikidega seotud piirkondlikele ja riikide parlamentidele ja piirkondlikele organisatsioonidele ning Euroopa Investeerimispangale.

—

mis kohtus 13.–15. juunil 2016 Namiibias Windhoekis,

—

võttes arvesse oma kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eriti 9. detsembri 2015. aasta resolutsiooni rände, inimõiguste ja humanitaarpagulaste kohta,

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele kirjutati alla 23. juunil 2000. aastal Cotonous (Cotonou leping), (8) eriti selle artiklit 13 ning selle lepingu läbivaatamisi 2005. ja 2010. aastal (9),

—

võttes arvesse AKV rände vaatluskeskuse loomist,

—

võttes arvesse aruannet rännet ja arengut käsitleva 2011.–2012. aasta dialoogi kohta, mille AKV-ELi ministrite nõukogu oma 14. juunil 2012. aastal Vanuatul Port Vilas peetud 37. istungil heaks kiitis,

—

võttes arvesse Hartumi protsessi (ELi-Aafrika Sarve piirkonna rändeteede algatus) ning Rabati protsessi (Euroopa ja Aafrika dialoog rände- ja arenguküsimustes),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi poliitikavaldkondade arengusidususe kohta: ELi 2015. aasta aruanne, 26. oktoober 2015,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2016. aasta resolutsiooni naispagulaste ja -varjupaigataotlejate olukorra kohta ELis (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta, (11)29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni hiljutiste traagiliste sündmuste kohta Vahemerel ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta (12) ning 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni rände ja pagulaste kohta Euroopas (13),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. juuli 2013. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse tõhustatud koostööd finantstehingute maksu valdkonnas (14),

—

võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601 ja 14. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1523, mille mõlemaga kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonna ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka hüvanguks,

—

võttes arvesse komisjoni 29. septembri 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Pagulaskriisiga toime tulekuks Euroopa rände tegevuskava alusel kohe võetavad operatiiv-, eelarve- ja õigusmeetmed“ (COM(2015) 490),

—

võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse ELi ja Aafrika ühisstrateegiat,

—

võttes arvesse ühisdeklaratsiooni ja tegevuskava, mis võeti vastu 11.–12. novembril 2015. aastal toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel,

—

võttes arvesse nõukogu poolt 20. aprillil 2015. aastal vastu võetud Saheli piirkondlikku tegevuskava aastateks 2015–2020,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni pealkirjaga säästva arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ (A/RES/70/1),

—

võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta lisaprotokolli,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika (Banjuli) hartat, mille võttis 27. juunil 1981. aastal vastu Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni assamblee,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 9. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni 2240 (2015), milles käsitletakse hiljaaegu plahvatuslikult sagenenud inimelusid ohustavat sisserändajate ebaseaduslikult sissesmugeldamist ja inimkaubandust Vahemere avamerel,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgu tulemusi,

—

võttes arvesse ÜRO Pekingi tegevusprogrammi ja Pekingi deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni aruannet (AKV-EL/101.911v01-00),

A.

arvestades, et rände ja sundümberasumise peamised tõukejõud on sõjad, kohutav vägivald (mida külvavad teiste seas Boko Harami ja ISISe sugused terrorirühmitused), terroriorganisatsioonide kasvav aktiivsus ja ohtlikkus, poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik ebastabiilsus, majanduslangus, vaesus, halb valitsemine, inimõiguste rikkumised, usuäärmuslus ja vihkamine, töötus, korruptsioon, poliitiline sekkumine ja repressioonid, humanitaarkriisid, kliimamuutused, loodusõnnetused, keskkonnaseisundi halvenemine, võimaluste puudumine noorte jaoks ning elu- ja majandustingimuste kasvav ebavõrdsus;

B.

arvestades, et lõuna-lõuna-suunaline ränne ületab paljukordselt põhja suunduvaid rändevoogusid ja see on toimunud juba aastaid, eriti Aafrikas;

C.

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul mõjutas ümberasumine 2015. aastal Aafrikas 15 miljonit inimest ning et sellistele suurtele arvudele vaatamata tunnustatakse Aafrikas üldjuhul õigust otsida ja saada rahvusvahelist kaitset;

D.

arvestades, et kliimamuutuste tõttu hakkavad miljonid inimesed oma kodumaalt põgenema ning ELi ja AKV riigid peavad pühenduma kliimamuutuste kahjulike mõjude tõkestamisele ja nende tagajärgede leevendamisele;

E.

arvestades, et piirkondlik ebastabiilsus ja lakkamatud konfliktid on tekitanud enneolematu humanitaarkriisi, mis põhjustas 2014. aastal 59,5 miljoni inimese sundümberasumise (võrdluseks – 2013. aastal 51,2 miljonit), ning et on märke sellest, et 2015. aastal võib see arv esmakordselt ületada 60 miljoni piiri;

F.

arvestades, et 55 % kõigist Euroopasse suunduvatest pagulastest on naised ja lapsed ning paljusid neist ohustab inimkaubandus, vägivald ja seksuaalne väärkohtlemine; arvestades, et pooled maailma pagulastest on lapsed; arvestades, et 2014. aastal saabus ELi 25 000 ilma saatjata alaealist pagulast ning teadete kohaselt jäi 2016. aastal ELis kadunuks 10 000 lapspagulast;

G.

arvestades, et rändajatel ja pagulastel on rahvusvahelise õiguse kohaselt erinev staatus, kuna rändajad, eelkõige majandusmigrandid, muudavad elukohta oma elujärje parandamiseks, samal ajal kui pagulased peavad põgenema oma elu päästmiseks või vabaduse säilitamiseks;

H.

arvestades, et poliitikavaldkondade sidusus ning ELi välistegevuse ning julgeoleku-, kaitse-, kaubandus-, relvaekspordi-, maksu-, põllumajandus-, humanitaarabi-, rände-, varjupaiga- ja arengukoostööpoliitika kooskõlastamine on äärmiselt tähtis, kuid jääb enamasti saavutamata;

I.

arvestades, et eksisteerib selge vajadus enneolematult kasvanud rände ja sundümberasumise ühtse käsitluse kooskõlastamise järele nii ELis ja AKV piirkondades kui ka ELi ja AKV riikide vahelisel tasandil; arvestades, et 11.–12. novembril 2015. aastal toimunud Valletta tippkohtumisel tehti julge samm selles suunas ja see peab andma sisulisi tagajärgi;

J.

arvestades, et EL, AKV riigid ja rahvusvaheline kogukond peaksid jätkuvalt kohustuma tagama rändajate ja pagulaste põhiõigused ning parandama põhilisi elutingimusi pagulaslaagrites, et rändajad paremate elutingimuste otsingul sealt massiliselt ei lahkuks;

K.

arvestades, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi nõuete kohaselt peavad kõik liikmesriigid tagama pagulastele nõuetekohased ja ühesugused vastuvõtutingimused;

L.

arvestades, et praegu võistlevad mitmed liikmesriigid pagulastele võimalikult halbade tingimuste loomises, näiteks saates kõik saabuvad pagulased kinnipidamiskeskustesse;

M.

arvestades, et Valletta tippkohtumisel vastu võetud tegevuskavas nimetas EL oma kavatsust lisada Aafrika riikidega tehtavasse rändealasesse väliskoostöösse rohkem keskseid arengualaseid eesmärke;

N.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse võrgustikud kasutavad rändajaid ära sellega, et kasseerivad suuri summasid lubaduse eest tagada ohutu reis üle Vahemere ja ELi lõunapiiride, mille tulemuseks on tihtipeale paljude rändajate traagiline hukkumine; arvestades, et parim viis inimkaubandusele ja kuritegelikele võrgustikele lõpp teha on seada sisse ohutud seaduslikud rändeteed Euroopasse, teha kättesaadavaks viisa- ja varjupaigamenetlused (k.a nn humanitaarviisad konflikti- või humanitaarkriisi olukorras olevatest riikidest pärit sisserändajatele), lihtsustada perede taasühinemist ning avada seaduslikud rändeteed töötajate jaoks;

O.

arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel teatati 2015. aastal vähemalt 3 771 Vahemerel hukkunud või kadunuks jäänud inimesest; arvestades, et lapsed moodustavad 30 % kõigist Egeuse merel registreeritud hukkunutest;

P.

arvestades, et ELi üldise rändekäsitluse ja liikuvuspartnerluste eesmärk on hõlbustada seaduslikku liikuvust nii maailmajagude siseselt kui ka nende vaheliselt, eriti üliõpilaste, õppejõudude ja teadlaste osas, samuti töötajate liikuvust ja perede taasühinemist, ning see on osutunud tähtsaks vaesuse vähendamise ja arengu tõukejõuks, mis pakub võimalusi ja väljakutseid kõigile osapooltele;

Q.

arvestades, et mõningad tõmbetegurid, mis põhjustavad rännet Aafrika riikidest ELi, on koloniaalajastu pärand, paljude enam arenenud ELi riikide heaolu ja toetussüsteemide veetlus, oskustööjõu vajadus, võimalus leida tasuvamat tööd ning asjaolu, et paljude Aafrika rahvaste diasporaa liikmed õhutavad oma sõpru ja pereliikmeid samuti emigreeruma;

R.

arvestades, et riikide kohustus on tulemuslikult kaitsta ja edendada kõigi rändajate inimõigusi ja põhivabadusi kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga, ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga ning nende poolt allkirjastatud rahvusvaheliste aktidega;

S.

arvestades, et paljud ELi riigid tegelikult vajavad sisserännet, nii demograafilistel ja majanduslikel põhjustel kui ka kultuurisidemete edendamiseks; arvestades, et Euroopa on saanud sisserändest ja varjupaigapoliitikast palju kasu kultuurilise mitmekesisuse, kultuurivahetuse ja tootlikkuse mõttes; arvestades, et ELis ja liikmesriikides tuleb rohkem ära teha, et saabuvaid sisserändajaid ja pagulasi majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt terviklikumalt kaasata;

T.

arvestades, et ülemaailmsel rände- ja arenguteemalisel foorumil loeti korduvrände edendamist üheks peamiseks viisiks, mis aitab suurendada rahvusvahelise rände panust arengusse, kuna see toob kasu nii lähte- kui ka sihtriikidele ja rändajatele endile;

U.

arvestades, et inimkaubitsejate rühmitused võivad rändajaid ja pagulasi ning eriti naisi ja tütarlapsi ära kasutada;

1.

on veendunud, et vastavalt inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 13 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 12 on igal inimesel võõrandamatu õigus oma elukohast lahkuda, et põgeneda tagakiusamise eest või otsida enda ja oma lähedaste jaoks paremaid elutingimusi; toonitab, et kuigi see on vabadus ja põhiõigus, mis peaks tooma kasu kõigile, saab praegu vaid osa kodanikke seda kasutada;

2.

mõistab otsustavalt hukka rändajate suhtes toimepandud inimõiguste rikkumised, eriti vägivalla, õigustamatu sunni ja meelevaldse kinnipidamise; kinnitab, et igasuguse rände- ja varjupaigapoliitika keskmes peab olema inimõiguste austamine ning püüd hoida ära inimõiguste rikkumist ja sõjakuritegusid, mis tihtipeale põhjustavad sundümberasumist, samuti püüe kaitsta ümberasustatud pagulaste ja rändajate inimõigusi;

3.

nõuab tungivalt, et EL ja AKV riigid ühendaksid jõud praeguse rändekriisi sisuliseks lahendamiseks ja uute kriiside ärahoidmiseks, mis on võimalik vaid siis, kui tegeleda kriisi algpõhjustega, nimelt vaesuse, ebastabiilsuse, üleüldise vägivalla, sõdade, tagakiusamise, inimõiguste rikkumiste ja looduskatastroofidega, ning tunnistada ja mõista, et majandusmigrandid, sotsiaalse või poliitilise tagakiusamise ohvrid ja sõjapõgenikud põhjustavad erinevaid probleeme, mis vajavad erinevaid lahendusi;

4.

on rahul sellega, et 2015. aasta septembris võeti vastu ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030 koos säästva arengu eesmärkidega ning kõik riigid kohustusid hõlbustama korrastatud, ohutut, korrapärast ja vastutustundlikku rännet ja inimeste liikuvust plaanipärase ja hästi juhitud rändepoliitika elluviimise abil; on veendunud, et säästva arengu eesmärkide täitmine võimaldab edendada sidusust pikemaajaliste arengueesmärkidega; nõuab seepärast tungivalt, et EL ja AKV riigid võtaksid vastu ja viiksid täielikult ellu ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030, mis võimaldab tegeleda rände algpõhjustega tänu terviklikule ja kõikehõlmavale käsitlusele, mis tagab kõige haavatavamate inimeste kaasamise ja nende võimaluste suurendamise; rände paremaks haldamiseks kutsub rahvusvahelist üldsust üles võtma vastu mõõdetavad näitajad rände aspekti käsitlevate säästva arengu eesmärkide kohta ning koguma ja avaldama liigendatud andmeid rändajate juurdepääsu kohta inimväärsele tööle, tervishoiuteenustele ja haridusele, eelkõige arengumaadest sihtriikides;

5.

nõuab tungivalt, et EL ja AKV riigid üheski rändega seotud poliitikavaldkonnas ei looks tõkkeid puuetega isikutele ning võtaksid arvesse, et sellised isikud on rände ajal ning enne ja pärast seda teistest kaitsetumad; palub ELil tagada oma rändepoliitika kättesaadavus ja kaasavus puudega isikute jaoks vastavalt ÜRO puudega isikute õiguste komitee lõppjäreldustele ELi kohta;

6.

palub, et EL hindaks ümber majandusmigratsiooni lähteriikidele antava arenguabi ning aitaks luua selliseid tingimusi, et inimesed saaksid jääda oma koduriikidesse ja oma elu seal korraldada;

7.

märgib, et kiireloomuliste ümberpaigutamismeetmete kehtestamine on samm õiges suunas; peab siiski kahetsusväärseks nimetatud meetmete liiga aeglast rakendamist, pagulaskriisi leevendamiseks piisavate vahendite puudumist ja liikmesriikide soovimatust ümberpaigutamisprotsessis aktiivselt osaleda; kutsub kõiki liikmesriike üles täitma oma kohustusi võimalikult kiiresti;

8.

säästva arengu eesmärkide saavutamiseks kutsub osapooli üles töötama välja konkreetset rändepoliitikat ning hästi määratletud pikaajalist tagasivõtu- ja ümberasustamisstrateegiat ning tegema kolmandate riikidega koostööd, et kaotada ümberasumise peapõhjused – konfliktid, terrorism, diskrimineerimine, vaesus, keskkonnaseisundi halvenemine, maade hõivamine, ettevõtete sotsiaalse vastutustunde puudumine, korruptsioon ja halb valitsemine; taunib ELi tasakaalustamata rändekäsitlust, mille puhul on esmatähtis võitlus nn õigusliku aluseta rände vastu ning pööratakse liialt vähe tähelepanu seadusliku rände ja liikuvuse võimalustele;

9.

rõhutab, kuivõrd vajalikud on mõjusad meetmed sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse tõkestamiseks ning sellega tegelevate kuritegelike võrgustike vastutuselevõtmiseks;

10.

peab võimalikuks ja vajalikuks pagulastele kiires korras ohutute ja seaduslike sisenemisteede rajamist ja käigushoidmist, mis vähendaks nende pidevaid kannatusi ja hoiaks ära lubamatud inimelude kaotused;

11.

on rahul sellega, et käivitati ELi tagasisaatmisalane tegevuskava, milles esitatakse strateegia koostöö tihendamiseks kolmandate riikidega tagasisaatmis- ja tagasivõtulepingute valdkonnas; rõhutab, et ELi koostöös AKV riikidega tuleks keskenduda sellele, kuidas tugevdada viimaste võimet tagasivõtutaotlusi kiiresti menetleda, samuti nende riikide kodanike identifitseerimise hõlbustamisele; tuletab meelde, et tagasivõtulepingud peavad käima käsikäes tagasipöördujate jätkusuutliku taasintegreerimisega ning nõuab seepärast, et EL ja AKV riigid investeeriksid rohkem meetmetesse, mis tugevdavad lähteriikide võimet oma kodanikke tagasi võtta ja taasintegreerida;

12.

tuletab meelde, et igasuguse ühise rändepoliitika lõppeesmärk peaks olema lisaks õigusliku aluseta rände probleemide lahendamisele eelkõige täielikult ära kasutada seaduslikest rändevoogudest nii lähte- kui ka sihtriikide jaoks tulenevad võimalused;

13.

juhib tähelepanu eriti haridus- ja tööhõivealase liikuvuse tähtsusele rände algpõhjuste kõrvaldamisel, eelkõige seoses naiste ja tütarlaste võimaluste edendamisega; tuletab meelde, et rändajad võivad oma lähteriikide arengut otseselt kiirendada tänu omandatud teadmiste, oskuste ja oskusteabe edasiandmisele, ning soovitab seetõttu AKV ja ELi riikidel kaaluda korduvrände lepingute sõlmimist; kutsub seepärast ELi üles tagama, et ELi liikuvuspartnerluste kontseptsioon aitaks lisaks õigusliku aluseta rände tõkestamisele tugevdada ka rände ja arengu vahelisi seoseid;

14.

tuletab meelde, et korduvrände süsteemide tugevdamine ja viisarežiimi lihtsustamise kokkulepete sõlmimine, eriti üliõpilaste, õppejõudude, teadlaste ja perede taasühendamise jaoks, on ühtlasi parim võimalus takistada organiseeritud kuritegevuse võrgustikel rändajaid ära kasutada;

15.

toonitab rändajate ja võõrtöötajate õigust vältida mis tahes kujul, sealhulgas inimkaubanduse ja sundtööna esinevat ekspluateerimist, juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele koolitada õiguskaitse- ja piirikaitsetöötajaid ekspluateerimise tunnuseid ära tundma, ning vajadusele astuda nii lähte- kui sihtriikides samme selle kõrvaldamiseks; sellega seoses väidab, et inimkaubitsejad maalivad paljudele rändajatele ja pagulastele tegelikkusest moonutatud pildi; kordab, kui oluline on võidelda inimkaubanduse vastu, lõigata läbi selle rahavood ja lõhkuda võrgustikud, kuna see parandab rändajate ja pagulaste inimõiguste olukorda kolmandates riikides;

16.

nõuab kooskõlastatud lähenemist vahendite kogumisele, mille abil leevendada ELi liikmesriikides viibivate või sinna suunduvate sisserändajate ja pagulaste kitsikust, kusjuures eriti tuleks keskenduda sellistele kõige kaitsetumatele inimrühmadele nagu saatjata alaealised ja puudega isikud; märgib, et tähtis on luua pagulastele ja rändajatele nende teekonnal ja ELi jõudmisel ohutud rändeteed ning nõuetekohased vastuvõtu- ja kontrollirajatised, mis vastaksid piisavatele humanitaarnõuetele ja inimõigusnormidele; kutsub AKV ja Euroopa riike üles tihedamale koostööle võitluses inimkaubitsejate võrgustike vastu;

17.

rõhutab, et julgeolekualased kulutused on eriti vajalikud käimasolevates püüdlustes käsitleda põhjalikult julgeoleku- ja arenguküsimuste läbipõimumist ning täita 2030. aasta arengukava 16. eesmärk; on veendunud, et vaesuse algpõhjuste kaotamiseks on esmatähtis edendada arengumaades rahu, õiglust ja julgeolekut; rõhutab samas, et vastav rahastamine, mis ei kuulu ametliku arenguabi hulka, peab pärinema muudest allikatest kui arengukoostöö rahastamisvahend või Euroopa Arengufond;

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et naistest ja tütarlastest pagulasi ähvardavad soopõhised ohud, probleemid ja takistused ning et seepärast peab igasugune humanitaarabi ja vastuvõtu- või varjupaigapoliitika olema sootundlik ning selle vahendid ja koolitus tuleb suunata soospetsiifiliste olukordade lahendamisele;

19.

rõhutab, et lapspagulased, keda ähvardab röövimine, ärakasutamine ja väärkohtlemine, on teekonnal eriti kaitsetud, ning nõuab kõigilt osapooltelt meetmeid lapspagulaste kaitseks ja nende õiguste, sealhulgas hariduse saamise õiguse tagamiseks;

20.

toetab Frontexi ümberkujundamist täieõiguslikuks Euroopa piiri- ja rannikuvalveks; toetab ka nimetatud asutuse eelarve nõuetekohaselt põhjendatud suurendamist;

21.

nõuab rändepoliitika valdkonnas poliitilist dialoogi ELi ning lähte- ja transiitriikide vahel, et aidata toetada ELi partnerriikide valitsusi võitluses organiseeritud kuritegevuse ja inimsmugeldajate vastu;

22.

tuletab meelde rändajate rahaülekannete tähtsust ning nõuab, et EL ja AKV riigid juurutaksid odavamaid võimalusi raha ülekandmiseks;

23.

nõuab, et ELi institutsioonid ja riikide valitsused teeksid koostööd tsiviilühiskonna kohalike, üleriigiliste ja rahvusvaheliste osapooltega nii ümberasumise põhjuste likvideerimisel kui ka rändest AKV riikidele ja ELi liikmesriikidele põhjustatud mõjude osas;

24.

kutsub osapooli viivitamatult kohaldama Valletta tegevuskava asjaomaseid sätteid ning sõlmima viisarežiimi lihtsustamise kokkuleppeid, kasutades sel eesmärgil asjakohaselt Rabati ja Hartumi protsesside õigusraamistikku; rõhutab, et osalemine Hartumi protsessis ei tohi nõrgestada võitlust praeguste, sealhulgas valitsuste poolt toime pandud humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumiste vastu, mis on üks sundümberasumiste põhjuseid; kinnitab, et nimetatud protsessid peavad olema kooskõlas asjaomastes piirkondades konfliktide ja inimõiguste rikkumiste likvideerimise pikaajalise strateegiaga;

25.

tunnustab eriti Valletta sätet, mille kohaselt 2016. aastal kahekordistatakse 2014. aastaga võrreldes ELi toetatava Erasmus+ programmi kaudu üliõpilastele ja õppejõududele jagatavate stipendiumite arvu; nõuab nende arvu edasist suurendamist;

26.

kutsub kõiki osapooli üles oma rändepoliitikas ja eelkõige Euroopa rändealase tegevuskava rakendamisel täielikult järgima poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet, võttes seejuures arvesse seost sise- ja välispoliitika vahel ja sellest tulenevalt seost ühelt poolt rände- ja arengupoliitika ning teiselt poolt liikmesriikide praeguse sotsiaalkaitse- ja tööhõivepoliitika vahel;

27.

võtab teadmiseks Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning õigusliku aluseta rände ja ümberasumise algpõhjuste kõrvaldamiseks mõeldud ELi hädaolukorra usaldusfondi (edaspidi „usaldusfond“) loomise, mis peaks olema abivahend võitluseks destabiliseerimise, sundümberasumise ja õigusliku aluseta rände vastu ning mille jaoks eraldatakse ELi vahenditest 1,8 miljardit eurot ja ELi liikmesriikidelt 81 miljonit eurot; rõhutab, et selle fondi vahendite arvel tuleks toetada asjakohaseid abiprojekte; rõhutab, et arenguabi vahendeid ei tohi kasutada piirikontrolli ja tagasisaatmise alaseks koostööks ega kolmandate riikidega sõlmitud pagulaste tagasivõtulepingute täitmise kontrollimiseks; palub komisjonil täielikult tagada poliitiline aruandekohustus ja suurendada usaldusfondi rahanduslikku läbipaistvust ning rakendada järjekindlalt selliseid rahvusvaheliselt kokkulepitud abi tulemuslikkuse põhimõtteid nagu demokraatlik omavastutus ja ühtlustamine; soovitab liikmesriikidel teha usaldusfondi sissemakseid ning toonitab, et rahastatud projektide ja programmide järelevalve ja hindamine koos fondi mõju hindamisega on vajalikud selle tagamiseks, et fond täidaks oma otstarvet, st aitaks hädalisi ega rahastaks inimõigusi rikkuvaid valitsusi;

28.

palub, et liikmesriigid täidaksid usaldusfondi rahastamise ja muu humanitaarabi osas antud lubadusi; tuletab meelde, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil on humanitaarkriiside lahendamiseks selgelt liiga vähe vahendeid; palub ELil võtta ümberasustamise osas suuremad kohustused ning täita Addis Abeba arengu rahastamise konverentsil tehtud otsus eraldada lähimal ajal vähim arenenud riikidele ametliku arenguabi andmiseks 0,15–0,2 % kogurahvatulust;

29.

juhib tähelepanu sellele, et üks massilise rände arvukatest algpõhjustest on kliimamuutused ja nende mõju loodusõnnetuste näol; hoiatab, et loodusõnnetustest tingitud massilised rändevood kasvavad edaspidi veelgi; rõhutab, et tarvis on kliimamuutuste ja inimeste oma kodumaalt põgenemise vahel valitsevate keerukate seoste terviklikku käsitlust, mille saamisel võib abi olla ka AKV rände vaatluskeskuse oskusteabest; on veendunud, et tervikkäsitluse raames tuleks vaadelda muu hulgas ka julgeolekut, põllumajandust, keskkonnaseisundi halvenemist ning maa- ja linnapiirkondade säästvat arengut; üldisemas plaanis nõuab kliimamuutuste süsteemilist integreerimist kõigisse välismeetmetesse ja eeskätt arengukoostöö poliitikasse;

30.

nõuab rahvusvahelise õigusraamistiku loomist kliimapagulase staatuse määratlemiseks; on kindel, et liit ja AKV riigid võivad olla sellise raamistiku loomisel juhtrollis;

31.

nõuab kliimapagulaste küsimuse käsitlemist meetmete abil, mis laiendaksid olemasolevaid õiguslikke vahendeid või põhimõtteid, nii et saaks leida ühtse ja siduva lahenduse; palub sellega seoses ELil eraldada varem kliimameetmete rahastamiseks lubatud vahendid, et täita ühine eesmärk – koguda aastaks 2020 lisaks tavapärasele arenguabile 100 miljardit USD aastas;

32.

tunnustab ELi toetust Nanseni algatusele ja sellega seotud Nanseni kaitsekavale, mis keskendub loodusõnnetuste, sealhulgas kliimamuutustega seotud õnnetuste tõttu piiriüleselt ümberasustatud isikute kaitsmisele; soovitab veelgi tugevdada ELi loodud ülemaailmset kliimamuutuste liitu, et aidata parandada kliimamuutuste ees kõige kaitsetumate vaeste arengumaade võimet nende muutuste mõjudega kohaneda;

33.

nõuab tungivalt kliimamuutuste ja rände temaatika lisamist AKV-ELi rände- ja arenguküsimuste alase dialoogi raamistikku;

34.

palub, et EL annaks AKV-ELi rändeteemalise tegevuskava raames asjaomastele AKV riikidele kiiresti tehnilist abi nende maade jaoks üha teravamaks muutuvates kliimamuutuste ja rände küsimustes, seda nii kohanemisstrateegia kui ka õnnetuste ärahoidmise valdkonnas;

35.

kutsub ELi, selle liikmesriike ja AKV riike üles suurendama kohapeal antavat humanitaarabi, et suurendada oma kodupaikades tagakiusatud kogukondade turvatunnet;

36.

sedastab, et jätkusuutlik majandusareng ning demokraatlikel, tugevatel ja läbipaistvatel institutsioonidel põhineva riigi ülesehitamine aitab tõhusalt kaasa sunnitud rände algpõhjuste kõrvaldamisele; kutsub ELi ja kõiki rahvusvahelisi sidusrühmi üles tõhustama arengukoostööd ja jätkuva poliitilise dialoogi vahendeid;

37.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Ülemkogule, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, AKV riikide ja ELi liikmesriikide piirkondlikele ja riikide parlamentidele ja AKV riikide piirkondlikele organisatsioonidele.

—

mis kohtus 13.–15. juunil 2016. aastal Namiibias Windhoekis,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Kongo DV kohta, eriti resolutsiooni 2198 (2015) Kongo DV sanktsioonide uuendamise ja eksperdirühma mandaadi kohta ning resolutsiooni 2277 (2016), millega uuendati ÜRO Kongo Demokraatliku Vabariigi stabiliseerimise missiooni (MONUSCO) mandaati veel üheks aastaks,

—

võttes arvesse läbivaadatud Cotonou partnerluslepingut,

—

võttes arvesse 1981. aasta juuni inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—

võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

—

võttes arvesse 2013. aasta detsembri Nairobi deklaratsioone,

—

võttes arvesse 2013. aasta veebruaris Addis Abebas allkirjastatud Kongo DV ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitlevat raamkokkulepet,

—

võttes arvesse ÜRO Kongo DVga tegeleva eksperdirühma 12. jaanuari 2015. aasta aruannet,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 27. juulil 2015. aastal avaldatud aastaaruannet inimõiguste olukorra ja ÜRO ühise inimõiguste büroo tegevuse kohta Kongo DVs,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 9. novembri 2015. aasta avaldust olukorra kohta Kongo DVs,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 9. märtsi 2016. aasta aruandeid ÜRO Kongo Demokraatliku Vabariigi stabiliseerimise missiooni kohta ning Kongo DV ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitleva raamkokkuleppe rakendamise kohta,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu, ÜRO, Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni 16. veebruari 2016. aasta pressiteadet, mis käsitles kaasava poliitilise dialoogi vajalikkust Kongo DVs, samuti nende võetud kohustust toetada kongolaste püüdlusi tugevdada riigis demokraatiat,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kohta, eriti 9. juuli 2015. aasta, 17. detsembri 2015. aasta ja 10. märtsi 2016. aasta resolutsioone,

—

võttes arvesse ELi nõukogu 23. mai 2016. aasta järeldusi Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta,

—

võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta, mille ELi nõukogu võttis vastu 22. juunil 2015. aastal,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning tema pressiesindaja avaldusi olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, eriti 25. jaanuari 2015. aasta ja 12. oktoobri 2015. aasta avaldusi,

—

võttes arvesse ELi 21. oktoobri 2015. aasta kohalikku avaldust inimõiguste olukorra kohta Kongo DVs ning ELi 19. novembri 2015. aasta kohalikku avaldust, mis tehti riigisisese dialoogi algatamise järel Kongo DVs,

—

võttes arvesse Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvaheliste saadikute ja esindajate rühma 2. septembri 2015. aasta ühist pressiteadet valimiste kohta Kongo DVs,

—

võttes arvesse Kongo 18. veebruari 2006. aasta põhiseadust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 2,

A.

arvestades, et Joseph Kabila on olnud Kongo DV president alates 2001. aastast; arvestades, et järgmised presidendi- ja parlamendivalimised on kavas korraldada 2016. aasta novembris ning et president Kabila ametiaeg lõpeb 20. detsembril 2016. aastal; arvestades, et Kongo põhiseaduse kohaselt saab Kongo DV president olla ametis kõige rohkem kaks ametiaega;

B.

arvestades, et 15. aprillil 2016. aastal märkis sõltumatu riiklik valimiskomisjon, et uue valimisregistri koostamise protsess algab 2016. aasta juulis ja võib kesta kolm aastat; arvestades, et 18. märtsil 2016. aastal teatas sõltumatu riiklik valimiskomisjon, et tal ei olnud võimalik korraldada presidendi- ja parlamendivalimisi kavandatu kohaselt, samal ajal kui Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsioon väidab vastupidiselt, et valimisregistreid oleks võimalik ajakohastada kolme kuuga;

C.

arvestades, et seetõttu on Kongo DV poliitiline opositsioon süüdistanud president Kabilat ja tema valitsust püüdlustes kasutada haldus- ja tehnilisi vahendeid valimistega viivitamiseks ja võimule jäämiseks ka pärast nende põhiseadusest tuleneva ametiaja kestuse lõppu;

D.

arvestades, et esialgne katse muuta Kongo DV valimisseadust, eriti selle artiklit 8, peatati 2015. aastal kodanikuühiskonna mobiliseerimise ja tugeva opositsiooni tõttu; arvestades, need katsed on tekitanud riigis üha suuremaid poliitilisi pingeid, rahutusi ja vägivalda;

E.

arvestades, et järgmistel presidendi- ja parlamendivalimistel on otsustav tähtsus ning nende rahumeelne, läbipaistev ja õigeaegne läbiviimine aitaks suuresti kaasa Kongo DVs rohkem kui kümne aasta jooksul tehtud edusammude tugevdamisele;

F.

arvestades, et 2014. aasta juunis saatis EL Kongo DVsse valimiste järelmissiooni, mis juhtis tähelepanu vajadusele tagada ajakohastatud valimisregister, tingimused ausaks konkurentsiks kandidaatide vahel, kodanikuvabaduste tugevam kaitse, valimistega seotud vaidluste õiglane vahekohtusüsteem ja jõupingutused karistamatusele lõpu tegemiseks;

G.

arvestades, et 28. novembril 2015. aastal nõudis president Kabila riigisisest dialoogi; arvestades, et seejärel määras Aafrika Liit Togo endise peaministri Edem Kodjo siseriikliku poliitilise dialoogi juhatajaks; arvestades, et kaks suurimat opositsioonirühma (G7 ja la Dynamique de l’opposition) lükkasid tagasi hr Kodjo lõplikud järeldused, sest nendes ei kajastatud praegu kohapeal valitsevat olukorda, ning keelduvad siiamaani osalemast selles dialoogis, sest nad ei pea seda ei avatuks, kaasavaks ega demokraatlikuks, vaid viivitamistaktikaks;

H.

arvestades, et Aafrika Liit, ÜRO, Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Frankofoonia Organisatsioon on ühiselt rõhutanud, kui oluline on dialoog ja püüd saavutada poliitiliste osaliste vahel kokkulepe, mille puhul austatakse demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, ning on nõudnud tungivalt, et kõik Kongo poliitilised osalised teeksid täielikku koostööd Edem Kodjoga;

I.

arvestades, et viimasel paaril kuul on inimõiguste rühmad korduvalt teatanud inimõiguste ning sõna- ja kogunemisvabaduse olukorra halvenemisest riigis, sealhulgas ülemäärase jõu kasutamisest rahumeelsete meeleavaldajate, ajakirjanike, poliitiliste liidrite ja muude isikute suhtes, kes avaldavad vastuseisu püüetele võimaldada president Kabilal jääda võimule ka pärast põhiseaduses ette nähtud kahekordse ametiaja piiri ületamist;

J.

arvestades, et teatavate repressioonide tagajärjel on inimesed surma või vigastada saanud; arvestades, et teistel juhtudel on inimesi meelevaldselt vahistatud või poliitilistel motiividel kohtu alla antud; arvestades, et teadete kohaselt piiravad ajakirjandusvabadust ajakirjanike vastu suunatud ähvardused ja rünnakud, mida on tõdenud Piirideta Reporterid ja Hädaohus Ajakirjanikud, loetledes kokku 72 ajakirjanike ja meedia vastu suunatud rünnaku juhtumit, ning meediaväljaannete sulgemine; arvestades, et ÜRO ja teatavate inimõiguste organisatsioonide väitel on hulgaliselt inimõiguste rikkumisi pandud toime riigiametnike poolt ja edusammud rikkumiste juhtivate toimepanijate vastutusele võtmisel on olnud üksnes piiratud;

K.

arvestades, et julgeolekuolukord Kongo DVs halveneb jätkuvalt, eelkõige riigi ida- ja kaguosas, kusjuures teatatud on arvukatest inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse rikkumistest, sealhulgas sihipärastest rünnakutest tsiviilisikute vastu, kohtuvälistest hukkamistest, relvarühmituste poolt toime pandavatest laste ärakasutamis-, värbamis- ja röövimisjuhtumitest ning levinud seksuaalsest ja soolisest vägivallast; arvestades, et seksuaalse vägivallaga seoses on ÜRO rõhutanud märkimisväärseid Kongo ametivõimude poolt võetud meetmeid, sealhulgas viimastel kuudel toimunud 20 kohtuprotsessi, mille käigus mõisteti vägistamises süüdi 19 sõjaväeohvitseri;

L.

arvestades, et humanitaarabiasutuste hinnangul viib poliitiline ebastabiilsus riigi kaosesse ja kukutab selle elanikkonna, mida on juba nõrgestanud mitmesugused möödunud ja praegused kriisid, äärmisse vaesusesse ja ebakindlusesse, arvestades, et praegu vajab abi 7,5 miljonit inimest; arvestades, et jätkuva konflikti ja sõjaliste operatsioonide tagajärjel on lisaks 1,5 miljonit inimest riigisiseselt ümber asustatud ning 500 000 inimest on olnud sunnitud riigist põgenema;

M.

arvestades, et Kongo DV riiklikus soovituskavas 2014–2020, mida rahastatakse 620 miljoni euroga 11. Euroopa Arengufondist, peetakse esmatähtsaks valitsemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamist, sh kohtusüsteemi, politsei ja sõjaväe reforme;

N.

arvestades, et Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik teatasid 13. mail 2016. aastal, et nad kaaluvad võimalust teha koostööd oma Euroopa ja rahvusvaheliste partneritega sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel, et heidutada neid, kes osalesid Kongo DVs demokraatlikke protsesse või institutsioone kahjustavates meetmetes või poliitikas;

O.

arvestades, et juurdepääs loodusvaradele ja nende kasutamine mängib jätkuvalt olulist rolli konfliktide õhutamisel Kongo DVs ja piirkonnas;

1.

on sügavalt mures üha ebastabiilsema olukorra pärast Kongo Demokraatlikus Vabariigis pingelisel valimiseelsel perioodil; palub sellega seoses, et Kongo ametivõimud ajakohastaksid valijate registri ja esitaksid edasiste viivitusteta valimiste ajakava ning usaldusväärse ja õiglase eelarve presidendi- ja parlamendivalimisteks, järgides täielikult põhiseaduses esitatud ajakava ja sätteid; märgib rahuloluga ELi ja rahvusvahelise üldsuse valmisolekut toetada vajaduse korral Kongo valimisprotsessi, eeldusel et eespool mainitud eeltingimused on täidetud;

2.

nõuab valimiste edukat ja õigeaegset korraldamist, mis on riigi ja kogu piirkonna pikaajalise stabiilsuse ja arengu seisukohast otsustava tähtsusega; kinnitab, et valimised tuleks korraldada Kongo 2006. aasta põhiseaduse, eriti selle artiklite 70, 73, 103, 105, 220 ja 222 teksti ja mõtet täielikult järgides ning kooskõlas põhimõtetega, mis sisalduvad demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartas, mille viivitamatut ratifitseerimist Kongo DV-lt tungivalt nõutakse; on arvamusel, et Kongo DV ametivõimudel on selge sellealane vastutus ja kohustus tagada keskkond, mis soodustab läbipaistvaid, usaldusväärseid ja kaasavaid valimisi;

3.

märgib president Kabila algatust käivitada riigisisene dialoog ning rõhutab, kui tähtis on kõigile vastuvõetav avatud, kaasav ja demokraatlik poliitiline dialoog selleks, et leppida rahumeelselt kokku usaldusväärse valimisprotsessi tingimustes ja ajakavas;

4.

kutsub Euroopa Liitu ja Aafrika Liitu üles tegema täielikku koostööd ka kaasava dialoogi valdkonnas ning püüdma saavutada Kongo DVs poliitiliste osaliste vahelist kokkulepet, mille raames austatakse demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, ning kooskõlastama ka edaspidi oma Kongo DVs tehtavaid jõupingutusi muude rahvusvaheliste sidusrühmadega, eriti ÜROga;

5.

nõuab tungivalt, et Kongo DV valitsus teeks täiendavaid edusamme riigi demokratiseerimisel ja tugineks selle saavutamiseks aktiivselt soovitustele, mis on esitatud 2011. aasta ELi valimisvaatlusmissiooni lõpparuandes ja 2014. aasta järelmissiooni aruandes; rõhutab, et ELi poolt Kongo DV valimisprotsessi jaoks antava toetuse olemus ja summa peaks sõltuma edusammudest, mida on tehtud kõnealustes aruannetes sisalduvate soovituste rakendamisel;

6.

tuletab meelde, et sõltumatu riiklik valimiskomisjon peaks olema erapooletu ja kaasav institutsioon, millel on piisavad vahendid laiaulatusliku ja läbipaistva protsessi võimaldamiseks;

7.

väljendab sügavat muret julgeoleku ja inimõiguste halveneva olukorra pärast Kongo DVs ning eelkõige pidevate teadete pärast suureneva poliitilise vägivalla kohta; nõuab kindlalt, et valitsus võtaks vastutuse praeguse poliitilise kriisi igasuguse süvenemise või vägivalla eskaleerumise vältimise eest ning oma kodanike poliitiliste õiguste, eelkõige sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadusega seotud õiguste austamise ja kaitsmise eest, kuna need moodustavad dünaamilise poliitilise ja demokraatliku elu aluse;

8.

mõistab tugevalt hukka mis tahes jõukasutamise ning ranged piirangud ja hirmutamise, millega eelkõige opositsiooniliikmed, inimõiguste kaitsjad ja ajakirjanikud saabuva valimistsükli eel silmitsi seisavad; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist; palub Kongo ametivõimudel tagada riikliku inimõiguste komisjoni sõltumatuse ja võimaldada tal töötada täiesti sõltumatult, andes talle vajalikud vahendid;

9.

nõuab, et Kongo DV valitsus ja rahvusvahelised partnerid algataksid põhjaliku ja läbipaistva uurimise inimõiguste rikkumiste suhtes, mis toimusid hiljuti riigi eri osades, eelkõige seoses valimisprotestidega, ning hiljutiste Beninis Põhja-Kivus toimunud veresaunade suhtes; kordab, et raskete inimõiguste rikkumiste, sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ning seksuaalse vägivalla toimepanijad ning lapssõdurite värbamise eest vastutavad isikud ei tohi jääda karistuseta; rõhutab, et selliste tegude toimepanemise eest vastutavatest inimestest tuleb anda teada, nad tuleb tuvastada, võtta vastutusele ning neid tuleb karistada kooskõlas siseriikliku ja rahvusvahelise kriminaalõigusega;

10.

tunnustab Kongo ametivõimude tehtud jõupingutusi karistamatuse vastu võitlemisel ning lastevastase vägivalla ja seksuaalvägivalla tõkestamisel, kuid on seisukohal, et edusammud on olnud aeglased; kutsub valitsust üles edendama soolist võrdõiguslikkust, pidades eelkõige silmas presidendikandidaatide nimekirjas olevaid naisi;

11.

väljendab veel kord oma sügavat muret Kongo DVs valitseva ärevakstegeva humanitaarolukorra pärast, mille on tekitanud eelkõige vägivaldsed relvakonfliktid idaprovintsides ja Burundi pagulaste (umbes 245 000) sissevool alates 2015. aasta aprillist; tuletab meelde, et kõigi relvarühmituste neutraliseerimine selles piirkonnas aitab tugevalt kaasa rahule ja stabiilsusele; palub ELil ja selle liikmesriikidel jätkata abi andmist Kongo DV inimestele, et parandada elanikkonna kõige haavatavamate rühmade elamistingimusi;

12.

tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2277 (2016) üle, millega uuendati ÜRO Kongo Demokraatliku Vabariigi stabiliseerimise missiooni (MONUSCO) mandaati ning tugevdati selle volitusi tsiviilisikute kaitsmisel ja inimõiguste järgimisel valimiste kontekstis;

13.

palub Aafrika Liidul ja ELil tagada alalise poliitilise dialoogi Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide vahel, et ennetada edasist destabiliseerumist; peab kahetsusväärseks, et 2013. aasta veebruari rahu, julgeolekut ja koostööd käsitleva raamkokkuleppe rakendamisel on tehtud vaid piiratud edusamme, ning palub kõikidel osalistel stabiliseerimispingutustele aktiivselt kaasa aidata;

14.

tuletab meelde Kongo DV poolt Cotonou lepingu raames võetud kohustust austada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja inimõiguste põhimõtteid, mis hõlmavad sõnavabadust, meediavabadust, head valitsemistava ja läbipaistvust poliitilistel ametikohtadel; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid intensiivistaksid dialoogi Kongo DV ametivõimudega Cotonou lepingu artikli 8 raames, et saada valimisprotsessi kohta lõplik selgus;

15.

toonitab, et juhul, kui seda ei tehta, on ELi otsustada, kas algatada Cotonou lepingu artikli 96 kohased menetlused ja eelkõige kas suunata ümber eelarvetoetus kodanikuühiskonnale ning kaaluda sihipäraste sanktsioonide kehtestamist;

16.

rõhutab Aafrika Liidu otsustava tähtsusega rolli poliitiliste kriiside ärahoidmisel Kesk-Aafrikas ning kutsub selle liidreid, eelkõige Lõuna-Aafrikat üles püüdma tagada Kongo DV põhiseaduse järgimine; nõuab tungivalt, et EL kasutaks selle eesmärgi saavutamiseks kõiki tema käsutuses olevaid diplomaatilisi ja majanduslikke vahendeid, sealhulgas majanduspartnerluslepingute eelseisvat allkirjastamist;

17.

tunneb heameelt Kongo ametivõimude pingutuse üle rakendada õigusakte, millega keelatakse mineraalidega kauplemine ja nende töötlemine piirkondades, kus neid ebaseaduslikult kaevandatakse, nagu relvarühmituste kontrolli all olevad piirkonnad; kutsub Kongo ametivõime üles tugevdama niisuguste õigusaktide rakendamist, mille eesmärk on teha lõpp Kongo DV maavarade ebaseaduslikule kaevandamisele, ning nõuab tungivalt, et Kongo DV teeks ka edaspidi jõupingutusi mäetööstuse läbipaistvuse algatuse järgimiseks;

18.

teeb oma kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, ELi nõukogule, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Kongo DV presidendile, peaministrile ja parlamendile.

—

mis kohtus 13.–15. juunil 2016. aastal Namiibias Windhoekis,

—

võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000. aastal allkirjastatud ja hiljem muudetud AKV–ELi partnerluslepingut,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu kohta ning igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla tõkestamine ja likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse 4. juulil 2014. aastal Brüsselis toimunud ELi liikmesriikide iga-aastase kohtumise aruannet ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 kohta pealkirjaga „15 years of UNSCR 1325 – looking ahead to 2015“ („15 aastat pärast ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 – pilk aastale 2015“),

—

võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste ja tütarlaste vastast vägivalda ja võitlust nende mis tahes kujul diskrimineerimise vastu, ning ELi suuniseid laste ja relvakonflikti kohta,

—

võttes arvesse 12. veebruaril 2015. aastal avaldatud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning laste ja relvakonfliktide küsimusega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja Leila Zerrougui rahvusvahelisele lapssõdurite kasutamise vastasele päevale pühendatud ühist pressiteadet,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini ning Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Christos Stylianidese 11. septembri 2015. aasta ühiskirja Euroopa Parlamendi liikmetele,

—

võttes arvesse Genfi konventsioone (1949) ja nende lisaprotokolle (1977), ÜRO lapse õiguste konventsiooni (1989) ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse (2000) ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti (1998),

—

võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000), 1820 (2008), 1888 (2009), 1889 (2009), 1960 (2010), 2106 (2013) ja 2122 (2013) ning ELi ja AKV riikide nende resolutsioonide kohaseid ülesandeid ja kohustusi,

—

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suuniseid pagulastest naiste kaitsmise kohta, sealhulgas nende vastu suunatud seksuaalvägivalla ärahoidmise ja sellele reageerimise kohta,

—

võttes arvesse laste ja relvakonfliktide küsimustega tegeleva ÜRO peasekretäri eriesindaja Leila Zerrougui 28. detsembril 2015. aastal avaldatud iga-aastast aruannet Inimõiguste Nõukogule,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. märtsi 2015. aasta ja 13. jaanuari 2012. aasta aruannet konfliktidega seotud vägivalla kohta,

—

võttes arvesse dokumenti „Muudame oma maailma. Säästva arengu tegevuskava aastani 2030“, mis võeti vastu 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO säästva arengu teemalisel tippkohtumisel,

—

võttes arvesse naiste vastase vägivalla keelamist ning naiste õigust väärikusele, elule, puutumatusele, julgeolekule ja mittediskrimineerimisele vastavalt inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartale lisatud protokollile naiste õiguste kohta Aafrikas (Maputo protokoll),

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni resolutsiooni 283 (2014) naiste ja laste olukorra kohta relvakonfliktides,

—

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi ning Pekingis vastuvõetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi,

—

võttes arvesse 1994. aastal Kairos toimunud rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) tegevusprogrammi rakendamist,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 2,

A.

arvestades, et vägistamist, seksuaalorjust, sunniviisilist steriliseerimist ning muid naiste vastu suunatud vägivallavorme kasutatakse korrapäraselt sõjarelvana, ning arvestades, et paljudes hiljutistes ja kestvates relvakonfliktides on sellised tegevused väga levinud; arvestades, et laialdaselt esinevat ja süstemaatilist vägistamist ja seksuaalorjust loetakse Genfi konventsiooni kohaselt inimsusevastasteks kuritegudeks ja sõjakuritegudeks;

B.

arvestades, et vägistamist loetakse nüüd ka genotsiidi osaks, kui seda tehakse kavatsusega üks sihtrühm tervikuna või osaliselt hävitada;

C.

arvestades, et sellistest vägivallaaktidest ei anta sageli teada ning nende toimepanijad võetakse vaid harva vastutusele ja antakse kohtu alla;

D.

arvestades, et Aafrikas sügavalt juurdunud soonormide tõttu ohustab naisi ja tütarlapsi eelkõige seksuaalvägivald, sealhulgas alandamise, domineerimise, hirmutamise, kogukonna või etnilise rühma tsiviilisikutest liikmete laialisaatmise ja/või sunniviisilise ümberpaigutamise vahendina;

E.

arvestades, et seksuaalvägivallal on tõsised füüsilised, emotsionaalsed, psühholoogilised ja sotsiaalsed tagajärjed ohvrite ning nende perede ja tervete kogukondade jaoks;

F.

arvestades, et paljudel juhtudel taluvad seksuaalvägivalla ohvrid kaudseid tagajärgi, nagu häbimärgistamine, kogukonnast väljajätmine, eraldatus ja majanduslik haavatavus;

G.

arvestades, et rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt käsitatakse raseduse katkestamist vajaliku arstiabina nende tütarlaste ja naiste jaoks, kes on rasestunud sõjas toime pandud vägistamise tagajärjel, mis tähendab seda, et sõjas vägistamisohvriks langenud isikutel on õigus saada vajalikku arstiabi ja rasedus katkestada;

H.

arvestades, et rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle, kohaldatakse konfliktide ajal ning need on riikliku või kohaliku õiguse suhtes ülimuslikud;

I.

arvestades, et ÜRO rahuvalvejõude on paljudel juhtudel süüdistatud seksuaalses ärakasutamises ja kuritarvitamises; arvestades, et 2016. aasta jaanuaris süüdistati ÜROd kõnealuste kuritarvituste sõltumatu kontrolli käigus suutmatuses reageerida rahuvalvajate vastu esitatud laste kuritarvitamise süüdistustele; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 2016. aasta märtsis vastu sellekohase resolutsiooni;

J.

arvestades, et 2014. aastal andis Euroopa Parlament Sahharovi auhinna dr Mukwegele silmapaistva töö eest, mida ta oli teinud seksuaalvägivalla ohvriteks langenud naiste eest hoolitsemisel Kongo Demokraatlikus Vabariigis;

1.

mõistab karmilt hukka kõik naiste ja laste vastu riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt toime pandud vägivalla ja inimõiguste rikkumise ja kuritarvitamise vormid ning inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu suunatud rünnakud konflikti- ja konfliktijärgses olukorras;

2.

mõistab karmilt hukka vägistamise kasutamise sõjarelva ja rõhumise vahendina, mis tuleb elimineerida; rõhutab, et riikidel lasub põhivastutus tsiviilisikute kaitsmise ja vastutuse võtmise eest konfliktiolukorras; taunib asjaolu, et süütuid naisi ja lapsi ei ole suudetud kaitsta üha sageneva vägivalla, sealhulgas vägistamise, piinamise ja lapssõdurite värbamise eest;

3.

nõuab tungivalt, et EL, AKV riikide rühm, Aafrika Liit ja ÜRO avaldaksid survet valitsustele ja kõikidele sidusrühmadele asjaomastes piirkondades, kus esineb sellist vägivalda, et lõpetada selline tegevus ning tagada õigusasutuste sõltumatus, et nad saaksid võtta vastutusele vägivalla toimepanijad ja teha lõpp karistamatusele sellise vägivalla puhul;

4.

kutsub kõiki riike üles võtma vastu ja jõustama õiguslikke, haldus- ja sotsiaalseid meetmeid, mille eesmärk on hoida ära vägistamine ja naiste ja laste vastane vägivald konflikti- ja konfliktijärgses olukorras ning tagada, et ohvrid saavad rehabilitatsiooni- ja asjaomast abi ning tervishoiu- ja psühholoogilise abi teenuseid, sealhulgas reproduktiiv- ja seksuaaltervishoiu teenuseid;

5.

kutsub kõiki riike üles kirjutama alla ÜRO lapse õiguste konventsioonile ja selle fakultatiivprotokollidele ning need ratifitseerima, et jõustada õigusaktid, millega selgesõnaliselt keelatakse ja loetakse kuriteoks laste värbamine ja kasutamine relvajõudude või relvarühmituste poolt ning laste kasutamine sõjategevuses;

6.

kutsub kõiki riike üles uurima kõiki asjaomaseid osalejaid ning esitama võimalikult tõsised süüdistused, sealhulgas sõjakuritegude toimepanemise eest kõigile neile, kes on käsuliini kõrgeimal tasandil, et kõrvaldada karistamatus ja taastada õiglus;

7.

nõuab suuremaid jõupingutusi ja rohkem vahendeid kõigi naistevastaste diskrimineerivate tavade vältimise ja elimineerimise jaoks, samuti selleks, et võidelda kõigi vägivalla vormide vastu ja võtta vastutusele isikud, kes vastutavad selliste tegude eest nagu inimkaubandus, naiste suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või sundrasedus, soopõhine tapmine, koduvägivald ja abielusisene vägistamine, laste, varajased ja sundabielud ning soopõhine vägivald konflikti- või konfliktijärgses olukorras;

8.

nõuab, et kõik konfliktides ja humanitaarabi andmises osalevad riigid ja rahvusvahelised osalejad, sealhulgas Euroopa Komisjon, vastavalt Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide sätetele võtaksid kohustuse tagada naiste ja tütarlaste turvalisus iga hädaolukorra või kriisi algusest alates, tõrjudes seksuaalse ja soopõhise vägivalla ohtu teadlikkuse suurendamise ja vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmise abil ning kindlustades humanitaarkriisides naiste ja tütarlaste juurdepääsu kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuteenustele, kaasa arvatud ohutu raseduse katkestamine, et mitte võimaldada praeguse ebainimliku kohtlemise jätkumist;

9.

kutsub riike üles tagama kogu vajaliku toe lastele, kes on sündinud vägistamise ohvriks langenud naistele ning kelle ühiskond ja nende pered on tihtipeale kõrvale tõrjunud, ning nende emadele;

10.

kutsub AKV riike, ELi liikmesriike ning Euroopa Parlamenti liituma 2013. aasta novembris Londonis käivitatud üleskutsega võidelda hädaolukordades naiste ja tütarlaste vastu toimepandava vägivalla vastu;

11.

kutsub kõiki riike üles töötama süstemaatiliseks võitluseks lastevastase vägivallaga välja raamistikku, mis integreeritakse riiklikesse planeerimisprotsessidesse, mida korrapäraselt hinnatakse vastavalt seatud sihtidele ja ajakavadele ning mille rakendamise toetamiseks tagatakse piisavad inim- ja rahalised ressursid; nõuab tungivalt meetmete võtmist, et tegeleda lastevastase vägivalla algpõhjustega; juhib tähelepanu haridusele kui võimsale vahendile, millega saab taastada normaalsustunde, aidata lastel saada üle traumadest ning anda neile võime olla pärast hädaolukorda produktiivsed kodanikud; rõhutab, et relvakonfliktide käigus tekkinud hädaolukordade puhul vajab haridus piisavaid vahendeid;

12.

on väga mures naiste ja tütarlaste suguelundite moonutamise ja eemaldamise kahjustava, taastumatu ning mõnikord surmaga lõppeva füüsilise, psühholoogilise ja sotsiaalse mõju pärast; nõuab selle elimineerimist kõigis riikides;

13.

kutsub kõiki konfliktides ja humanitaarabi andmises osalevaid riike ja rahvusvahelisi osalejaid üles võtma endale kohustust kaitsta humanitaarabitöötajaid süüdistuste eest vastavalt Genfi konventsioonidele ning nende lisaprotokollidele;

14.

kutsub ÜROd üles andma oma liikmetele koolitussuunised ja -materjalid naiste ja laste kaitsmise, õiguste ja erivajaduste kohta ning viima läbi erikoolitusi kõikide rahuvalvetöötajate hulgas naiste ja laste kaitsmise, erivajaduste ja inimõiguste teemal konfliktiolukorras;

15.

nõuab tungivalt, et kõrged sõjaväeülemad sõnastaksid tsiviilisikutega suhtlemise kohta piisavalt selged ja täpsed eeskirjad, keelates selgelt seksuaal- ja muud vägivallavormid; rõhutab, kui oluline on tuletada sõjaväeülematele meelde nende kohustusi seoses distsipliiniga, kui esineb tsiviilelanike vastu suunatud vägivalda; nõuab tungivalt, et sõjaväeülemad annaksid õigusasutustele teada igast vägivallaaktist, mille nende sõdurid on pannud toime tsiviilelanike vastu;

16.

väljendab heameelt ÜRO peasekretäri Aafrika Liidule esitatud soovituse üle tagada relvajõudude seksuaalvägivalla vastase tegevuskava rakendamine ning võtta vägivalla toimepanijad süstemaatiliselt vastutusele ning rakendada reparatsioone, sealhulgas maksta ohvritele hüvitist;

17.

väljendab suurt muret arvukate teadete pärast selle kohta, et ÜRO rahuvalvejõud on väidetavalt tegelenud isikute seksuaalse kuritarvitamisega; kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2272 vastuvõtmise; tunneb heameelt eelkõige asjaolu üle, et ÜRO on hakanud esimest korda nimetama riike, kust vägivalla väidetavad toimepanijad on pärit, millega soovitakse avaldada riikidele survet, et nad uuriksid väidetavaid süüdistusi, millele nad tihtipeale ei ole tähelepanu pööranud; nõuab nulltolerantsi poliitika rakendamist ÜRO töötajatega seostatud ärakasutamise ja seksuaalvägivalla juhtumite puhul;

18.

rõhutab vajadust võtta seksuaalvägivalla aspekti arvesse desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegratsiooni programmides, et hoida ära vägivalla toimepanijate naasmist sõjaväelistele või juhtivatele ametikohtadele;

19.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et andmeid konflikti ajal toime pandud vägistamiste ja seksuaalvägivalla kohta on äärmiselt vähe; palub riikidel, kus on konfliktiolukord või kes on seotud konfliktijärgse humanitaarabi andmisega, koguda nimetatud vägivalla ning selle ohvrite ja toimepanijate põhjal liigitatud andmeid;

20.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogule, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Aafrika Liidu institutsioonidele ning ÜRO peasekretärile.