30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/1

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni;

—

võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning lõppdokumente, mis võeti vastu ÜRO eriistungjärkudel Peking + 5 (2000), Peking + 10 (2005) ja Peking + 15 (2010),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (2),

—

võttes arvesse ÜRO 13. detsembri 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni, eriti selle artiklit 6 puuetega naiste kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (4),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid (naissoost juhatuse liikmete direktiiv (COM(2012)0614)),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

—

võttes arvesse 7. märtsi 2011. aasta Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (5),

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus. Naiste harta” (COM(2010)0078),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 16. septembri 2013. aasta töödokumenti „Soolise võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) vahehindamine” (SWD(2013)0339),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 8. mai 2013. aasta töödokumenti „2012. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta” (SWD(2013)0171),

—

võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2013. aasta teatist „Naiste suguelundite moonutamine tuleb lõpetada” (COM(2013)0833),

—

võttes arvesse 2012. aastal avaldatud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi aruannet „Pekingi tegevusplatvormi „Naistevastane vägivald. Tugi ohvritele” ELi liikmesriikides rakendamise analüüs”,

—

võttes arvesse nõukogu 5.–6. juuni 2014. aasta järeldusi „Naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamine ja selle vastu võitlemine”,

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kaotamise kohta (6),

—

võttes arvesse pärast 1975. aastat avaldatud ELi direktiive meeste ja naiste võrdse kohtlemise erinevate aspektide kohta (direktiiv 2010/41/EL (7), direktiiv 2010/18/EL (8), direktiiv 2006/54/EÜ (9), direktiiv 2004/113/EÜ (10), direktiiv 92/85/EMÜ (11), direktiiv 86/613/EMÜ (12) ja direktiiv 79/7/EMÜ (13)),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise kohta (14),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni majanduskriisi mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste õigustele (15),

—

võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni naiste haridus- ja tööalase liikuvuse kohta ELis (16),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni sooliste stereotüüpide kaotamise kohta ELis (17),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu kohta „Igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamine ja likvideerimine” (18),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni naiste töötingimuste kohta teenindussektoris (19),

—

võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamise kohta (20),

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009 (21), 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (22) ja 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011 (23),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni naiste ja ärijuhtimise kohta (24),

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta (25),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (26),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (27),

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondade vahelise solidaarsuse kohta (28),

—

võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele (29),

—

võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus (30),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta (31),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv (COM(2008)0637)),

—

võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta spordis,

—

võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (32),

—

võttes arvesse komisjoni 3. juuni 2013. aasta eduaruannet Barcelona eesmärkide kohta pealkirjaga „Lapsehoiuteenuste arendamine Euroopas jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu heaks”,

—

võttes arvesse komisjoni 2014. aasta septembri aruannet „Statistilised andmed Euroopa naisettevõtjate kohta”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsi uuringut „Naistevastane vägivald: ELi hõlmav uurimus”, milles esitati esimest korda andmeid naistevastase vägivalla mitmesuguste vormide ulatuse, olemuse ja tagajärgede kohta, samuti ohvrite reageerimise kohta vägivallajuhtumitele ja nende teadlikkusele oma õigustest,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168, milles käsitletakse rahvatervist, ning eelkõige selle lõiget 7, kus sätestatakse, et liidu meetmetes võetakse arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8-0015/2015),

A.

arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mida on tunnustatud aluslepingutes alates 1957. aasta Rooma lepingust ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas; arvestades, et kuigi Euroopa Liit on võtnud vastu arvukalt tekste, et tagada meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning võrdsed võimalused ja võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu soo alusel, ning et liit on seadnud endale konkreetse eesmärgi süvalaiendada soolist võrdõiguslikkust kõikides oma tegevustes, ei ole siiski saavutatud piisavat edu ning ebavõrdsus meeste ja naiste vahel püsib;

B.

arvestades, et meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et ei tohi olla mitte mingisugust diskrimineerimist, ei otsest ega kaudset, ka mitte emaduse, isaduse ja perekohustuste jagamise osas;

C.

arvestades, et on äärmiselt tähtis võtta arvesse diskrimineerimise mitmekordseid ja omavahel ristuvaid vorme, mida paljud naised ja tütarlapsed Euroopas kogevad (puude, sisserändaja tausta, rahvuse, vanuse, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, raseduse, eluasemega seotud olukorra, madala haridustaseme, vägivalla ohvriks olemise jm alusel) ning asjaolu, et nende olukord on viimastel aastatel halvenenud;

D.

arvestades, et strateegia „Euroopa 2020”, mille sihiks on kujundada Euroopas jätkusuutlik, kaasav ja arukas majandus, sisaldab kaugeleulatuvaid eesmärke, sh 75 %-lise tööhõive saavutamine ja 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra nende inimeste arvu vähendamine, kes elavad vaesuses ja sotsiaalse tõrjutuse ohus, mida on võimalik saavutada üksnes siis, kui liikmesriigid rakendavad uuenduslikku poliitikat, mis soodustab tõelist meeste ja naiste võrdõiguslikkust;

E.

arvestades, et liikmesriikide rakendatav eelarve konsolideerimise poliitika mõjutab peamiselt avalikku sektorit, kus töötab rohkem naisi ja kust naised saavad kõige rohkem tulu, mistõttu naistele saab osaks kahekordne karistus; arvestades, et eelarve konsolideerimise poliitika muudab töösuhted ebakindlamaks, ka seetõttu, et osalise tööajaga töö (32 % naistest ja 8,2 % meestest) ning ajutiste lepingute osakaal suureneb, rääkimata palga vähendamisest;

F.

arvestades, et naised elavad meestest sagedamini vaesuses ja tõrjutuses, eelkõige eakad naised – kelle keskmine pension on 39 % madalam kui meestel – ja üksikemad; arvestades, et perekondlikel põhjustel töötavad osalise tööajaga või tähtajaliste või ajutiste lepingute alusel pigem naised kui mehed, ning arvestades, et naiste vaesuse põhjuseks on suuresti nende töökoha ebakindlus;

G.

arvestades, et vaesuse vastu võitlemine on üks komisjoni viiest mõõdetavast eesmärgist, mille kohta tehti strateegias „Euroopa 2020” ettepanek; arvestades, et strateegia „Euroopa 2020” 10. suunis (sotsiaalse kaasatuse edendamine ja vaesusega võitlemine) võiks motiveerida võtma vastu riiklikku poliitikat eelkõige naiste kaitsmiseks vaesuse ohu eest, tagades ühe vanemaga peredele ja vanematele naistele sissetulekukindluse;

H.

arvestades, et kriis on süvendanud sündimuse vähenemist ELis, kuna tööpuudus, ebakindlus tuleviku ja majanduse suhtes sunnivad paare, ja eriti nooremaid naisi, lapsesaamise otsust edasi lükkama, mis suurendab rahvastiku vananemise suundumust ELis veelgi;

I.

arvestades, et teatud liikmesriikides praegu kehtiv maksusüsteem peegeldab perekonna piiratud mõistet, soosides perekonda, kus töötab ainult üks kahest vanemast, nii et see takistab paljudel juhtudel naiste töölkäimist ja jätab ühe vanemaga perekonnad, suurpered ja ülalpeetavaid sugulasi toetavad pered piisava toetuseta;

J.

arvestades, et ehkki naised moodustavad ELis peaaegu 60 % kõrgkoolide lõpetajatest, on nende esindatus kõrgematel ametikohtadel ja otsuste langetamise juures ebaproportsionaalselt madal ning teadlaste ja inseneride hulgas on ELis naisi alla 33 %, samas kui tervishoius, hariduses ja hoolekandes moodustavad naised peaaegu 80 % kogu tööjõust;

K.

arvestades, et tööjõu osas valitseb tugev horisontaalne segregatsioon ehk soopõhine tööjaotus: ligi pooled töötavatest naistest töötavad 10 ametikohal 130st, mis on esitatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) koostatud rahvusvahelises ametite klassifikaatoris, ning ainult 16 % töötajatest töötab sektorites, kus on mehi ja naisi võrdselt;

L.

arvestades, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEdel), kes moodustavad Euroopa ettevõtjatest 99 % ja loovad kaks kolmandikku erasektori töökohtadest, on otsustav roll strateegia „Euroopa 2020” aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamisel; arvestades, et ainult 31 % ELi ettevõtjatest on naised; arvestades, et ettevõtjate määr ELi naiste hulgas on umbes 10 %, kuid meeste seas 19 %; arvestades, et naiste ettevõtluse kasvu tuleb edendada ja toetada;

M.

arvestades, et umbes 42 % regulaarselt põllumajandusega seotud isikutest ELis on naised ja kolme põllumajandusettevõtet kümnest juhivad Euroopas naised; arvestades, et meeste ja naiste võrdsete õiguste edendamine ning samal ajal naiste suurem kaasamine äritegevusse ja ühiskonda, eriti põllumajanduses, peab olema Euroopas pidevalt päevakorras;

N.

arvestades, et naiste tööhõive määr on 63 %; arvestades, et sooline palgalõhe on 16,4 %; arvestades, et 73 % liikmesriikide parlamendiliikmetest on mehed, ning arvestades, et naised moodustavad suurte ettevõtjate juhatustest 17,8 % ja teevad nädalas kolm korda kauem majapidamistöid (nt hoolitsemine laste, eakate ja puuetega inimeste eest ning kodutööd);

O.

arvestades, et Euroopa Parlamendi uues koosseisus on naisi 37 %, Euroopa Komisjoni 28 uuest volinikust on naisi 9 ja Euroopa Kohtu 28 kohtunikust on naisi 7;

P.

arvestades, et naiste töötuse määra on alahinnatud, arvestades asjaolu, et paljud naised ei ole töötuna registreeritud, eelkõige need, kes elavad maapiirkondades või äärealadel, samuti paljud, kes on pühendanud ennast ainult majapidamisele ja lastele; arvestades, et selline olukord põhjustab ka ebavõrdsust seoses juurdepääsuga avalikele teenustele (toetused, pensionid, rasedus- ja sünnituspuhkus, haigusleht, juurdepääs sotsiaalkindlustusele jne);

Q.

arvestades, et senise tempo juures jõutaks naiste 75 % tööhõive eesmärgi täitmiseni 2038. aastaks ja võrdse töö eest võrdse tasu maksmiseni 2084. aastaks; arvestades, et võrdne esindatus liikmesriikide parlamentides, ELi institutsioonides ja Euroopa ettevõtete juhtorganites saaks võimalikuks 2034. aastaks, kuid majapidamistööde võrdset jaotumist tuleks oodata 2054. aastani;

R.

arvestades, et suutmatus edendada poliitikat, mis võimaldaks töö- ja eraelu üldist tasakaalu, kuid eelkõige puudus taskukohastest ja kvaliteetsetest lastehoiuasutustest ning eakate ja erihooldust vajavate isikute abiteenustest on peamine takistus, mis ei võimalda naistel olla majanduslikult iseseisev ja tõusta vastutavatele ametikohtadele, samuti takistab see naiste ja meeste võrdset osalemist tööturul, mis aitaks vaesust ära hoida ja vähendada;

S.

arvestades, et perekonnaelu ja majapidamistöödega seotud vastutuse jagamine meeste ja naiste vahel, eelkõige vanema- ja isapuhkuse ulatuslikuma kasutamise kaudu, on naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamise vältimatu eeltingimus; arvestades, et neljandikus liikmesriikidest ei ole isapuhkust ette nähtud;

T.

arvestades, et traditsioonilised soorollid ja stereotüübid mõjutavad tugevalt naiste ja meeste rollijaotust kodus, töökohas ja ühiskonnas laiemalt, piirates sellega naiste valikuid tööturul ning isiklikku ja erialast arengut, mis omakorda ei võimalda naistel realiseerida oma täit potentsiaali isiksustena ja majanduses osalejatena;

U.

arvestades, et meedial võib olla oluline roll ühelt poolt stereotüüpide levitamisel, naiste kuvandi alavääristamisel ning noorte tütarlaste üleseksualiseerimisel, kuid teiselt poolt ka sooliste stereotüüpide ületamisel, naiste julgustamisel osalema otsuste tegemises ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisel;

V.

arvestades, et nõukogu ei ole ikka võtnud ametlikku seisukohta Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud kahe seadusandliku resolutsiooni suhtes, mis käsitlevad soolise võrdõiguslikkuse jaoks määrava tähtsusega küsimusi, nimelt 20. oktoobri 2010. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv ning 20. novembri 2013. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas ja sellega seotud meetmeid;

W.

arvestades, et oma 6. detsembri 2013. aasta aruandes direktiivi 2006/54/EÜ kohaldamise kohta pidas komisjon küsitavaks 26 liikmesriigi õigusaktide vastavust direktiivi uutele sätetele (33);

X.

arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsi uurimusest selgus, et iga kolmandat naist ELis on füüsiliselt ja/või seksuaalselt rünnatud, vanemana kui 15 aastat on kogenud füüsilist vägivalda iga viies naine ja peaaegu iga teine on kogenud psühholoogilist vägivalda; arvestades, et naistevastane vägivald kujutab endast põhiõiguste rikkumist, millel võivad olla rasked psühholoogilised tagajärjed, mis mõjutab ühiskonna kõiki tasandeid, sõltumata vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning see on üks kuritegudest, millest kõige vähem teatatakse; arvestades, et naistevastane vägivald on üks peamisi takistusi naiste ja meeste tõelise võrdõiguslikkuse teel;

Y.

arvestades, et naiste ja tütarlaste vastane vägivald internetis on kasvamas, erilist muret tekitab selles osas alaealiste käitumine sotsiaalvõrgustikes;

Z.

arvestades, et inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aegub 2016. aastal; arvestades, et vastavalt Eurostati 2014. aasta aruandele inimkaubanduse kohta on valdav enamik (80 %) registreeritud inimkaubanduse ohvritest ELis naised ja tütarlapsed;

AA.

arvestades, et kuus liikmesriiki ei ole siiani allkirjastanud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning ainult kaheksa liikmesriiki on selle ratifitseerinud;

AB.

arvestades, et naisevastase vägivalla vastu võitlemist käsitleva liikmesriikide ja ELi poliitika kujundamisel on eriti oluline usaldusväärsete, võrreldavate ning soo alusel liigendatud andmete kogumine;

AC.

arvestades, et naistel on eripäraseid terviseprobleeme ja nad osalevad meestest harvemini kliinilistes katsetes ning need erinevused mõjutavad oluliselt naiste tervist;

AD.

arvestades, et tütarlapsed ja naised, eriti vanuses 15–24, on füüsiliselt vähem aktiivsed kui poisid ja mehed, ning arvestades, et sport on üks eneseväljenduse ja eneseteostuse vahendeid, toetades ka kodanikuaktiivsust ja solidaarsust, ning regulaarne spordiga tegelemine parandab füüsilist ja vaimset tervist; arvestades, et spordis esineb nii naistevastast vägivalda, stereotüüpe, palgaerinevusi kui ka takistusi naiste kaasamisele juhtimisse;

AE.

arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvad õigused on põhilised inimõigused ja neid tuleks ELi tervisevaldkonna tegevusprogrammis arvesse võtta;

AF.

arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi käsitleva poliitika kujundamine ja rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse;

AG.

arvestades, et Euroopa Komisjoni koostatav iga-aastane aruanne meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta on kõige olulisem vahend, mille abil hinnata naiste olukorda Euroopas;

1.

nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid pööraksid poliitikakujundamisel, eelarvemenetlustes ning ELi programmide ja meetmete elluviimisel rohkem tähelepanu sooküsimustele, naiste õigustele ja võrdsetele võimalustele, võttes selleks proaktiivseid meetmeid, eriti seoses stimuleerimispakettidega, kasutades juhtumipõhiselt soolise mõju hindamist;

2.

mõistab hukka asjaolu, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 ei täida oma eesmärke, eriti majandusliku iseseisvuse valdkonnas, osalt seetõttu, et emaduspuhkuse direktiivi ettepanek tagasi võeti; rõhutab samal ajal, et majanduslikud erinevused meeste ja naiste vahel on järk-järgult suurenenud;

3.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike lisama strateegiasse „Euroopa 2020” soolise võrdõiguslikkuse mõõdupuu, et mõõta edusamme soolise lõhe vähendamisel tööhõives ja muuta iga-aastase majanduskasvu analüüsi poliitikameetmed riigipõhisteks soovitusteks;

4.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja üldise kava investeeringuteks sotsiaalsesse infrastruktuuri, kuna hinnangute kohaselt kasvaks Euroopa sisemajanduse koguprodukt (SKP) soopõhise investeerimiskava rakendamisel 2018. aastaks 2,4 % rohkem kui ilma sellise kavata;

5.

märgib, et naiste ja meeste võrdne osalemine tööturul võib märkimisväärselt suurendada ELi majanduslikku potentsiaali ja kindlustada liidu õiglast ja kaasavat olemust; juhib tähelepanu asjaolule, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangute kohaselt aitaks tööturul osalemise määra täielik ühtlustamine suurendada SKPd elaniku kohta 2030. aastaks 12,4 %;

6.

rõhutab, et on vaja kiiremas korras võidelda naiste vaesuse vastu, eelkõige vanemate naiste ja üksikemade, kuid ka soopõhise vägivalla ohvriks sattunud, puuetega, sisserändajatest ja vähemuste hulka kuuluvate naiste vaesuse vastu; palub seetõttu liikmesriikidel võtta kasutusele tulemuslikumad kaasamisstrateegiad ja kasutada tõhusamalt sotsiaalpoliitika vahendeid, eriti Euroopa Sotsiaalfondi ja struktuurifondide vahendeid;

7.

peab kahetsusväärseks, et sotsiaalpoliitika tõhusus vaesuse vähendamisel ühe täiskasvanuga (peamiselt lesed või üksikemad) majapidamistes vähenes 2012. aastal võrreldes 2005. aastaga peaaegu 50 %; on mures ka selle pärast, et mõnedes liikmesriikides rakendatava sotsiaalpoliitika tõhusus moodustab üksnes kolmandiku Euroopa keskmisest; palub seepärast liikmesriikidel tugevdada oma sotsiaalpoliitikat, eriti töötute osas, et võidelda kasvava vaesuse vastu eeskätt naiste seas;

8.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegelema vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse soolise mõõtmega; peab kahetsusväärseks, et seni iga-aastaste Euroopa poolaasta tsüklite raames vastu võetud riigipõhiseid soovitusi ei ole piisavalt kooskõlastatud strateegia „Euroopa 2020” tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna eesmärkidega; nõuab, et riigipõhistes soovitustes käsitletaks süstemaatiliselt naiste vaesuse struktuurilisi põhjuseid;

9.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta maksustamispoliitika ja hüvitiste poliitika kujundamisel arvesse perekonnastruktuuri muutusi, toetades rahaliselt ühe vanemaga perekondi ja eakaid maksukrediidi kaudu või tervishoiuteenuste alase abiga;

10.

palub liikmesriikidel ja komisjonil tagada, et ühtekuuluvuspoliitika vahendites võetaks arvesse meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning soolise perspektiivi integreerimist ning et seda edendataks nimetatud vahendite ja programmide kogu ettevalmistamise ja rakendamise vältel, ka järelevalve, aruandluse ja hindamise käigus;

11.

peab kahetsusväärseks, et iga-aastane aruanne on nüüdsest ainult ELi põhiõiguste harta kohaldamise aruandele lisatav töödokument ning nõuab tungivalt, et komisjon taastaks viivitamata täies ulatuses aruande poliitilise legitiimsuse, võttes selle ametlikult vastu eraldi dokumendina;

12.

juhib tähelepanu vältimatule vajadusele vähendada soolist palga- ja pensionilõhet, püüdes lahendada olukorda, kus naised on koondunud osalise tööajaga, madalapalgalistele ja ebakindlatele töökohtadele, ning tagades lastele ja teistele ülalpeetavatele piisavalt kvaliteetsed hooldusasutused; mõistab kõige karmimalt hukka tõsiasja, et üle kolmandiku vanematest naistest ELis ei saa mingisugust pensioni; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid viivitamata kõigi direktiivis 2006/54/EÜ sätestatud õiguste, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise ja palkade läbipaistvuse põhimõtete kohaldamise, ning vaataksid läbi võrdset kohtlemist käsitlevad siseriiklikud õigusaktid, et neid lihtsustada ja ajakohastada; palub komisjonil jälgida regulaarselt soolise võrdõiguslikkuse direktiivide ülevõtmist ja kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanek direktiivi 2006/54/EÜ ümbersõnastamiseks, lähtudes ELi toimimise lepingu artiklist 157 ja kooskõlas selle artikliga 32, järgides Euroopa Parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni lisas esitatud üksikasjalikke soovitusi;

13.

mõistab kõige karmimalt hukka asjaolu, et naised ei saa meestega samadel või võrdväärsetel ametikohtadel töötades sama palka nagu mehed, ning mõistab hukka nii horisontaalse kui ka vertikaalse segregatsiooni; rõhutab lisaks asjaolu, et suurem osa madalaid palkasid ja peaaegu kõik ülimadalad palgad makstakse osalise tööajaga töö eest ja juhib tähelepanu sellele, et umbes 80 % töötavatest vaestest on naised; juhib tähelepanu, et Euroopa lisaväärtuse hinnangu järelduste kohaselt tooks soolise palgalõhe vähenemine ühe protsendi võrra kaasa majanduskasvu suurenemise 0,1 %, mis tähendab, et on ülitähtis see palgalõhe praeguse majanduslanguse tingimustes likvideerida; palub seepärast, et liikmesriigid, tööandjad ja ametiühingud töötaksid välja ja rakendaksid konkreetsed ja tarvilikud töökohtade hindamise vahendid, millega saaks kindlaks määrata võrdväärtusliku töö ja nii tagada meeste ja naiste võrdse töötasu;

14.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta kasutusele ennetava poliitika naistele kvaliteetsete töökohtade tagamiseks, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, võideldes stereotüüpide ja ametialase vertikaalse ja horisontaalse segregatsiooni vastu, soodustades üleminekut osaliselt tööajalt täistööajaga tööle ning keskendudes eelkõige mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET); kutsub liikmesriike üles püstitama oma riiklikes reformikavades tööhõivealaseid erieesmärke, et tagada naistele ja meestele tööturule sisenemiseks ja seal püsimiseks võrdsed võimalused;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama proaktiivset poliitikat, et julgustada naisi valima karjääri teaduses ning edendada teadlikkuse suurendamise ja teabekampaaniate kaudu naiste suundumist sektoritesse, mida on traditsiooniliselt peetud meeste pärusmaaks, eelkõige teaduse ja uute tehnoloogiate valdkonnas, et inimkapitali Euroopa naiste kujul paremini ära kasutada; rõhutab eriti, et info- ja kommunikatsiooni tehnoloogia (IKT) pakub uusi võimalusi, ning kutsub komisjoni üles tagama soolise võrdõiguslikkuse maksimaalset integreerimist digitaalvaldkonnas, mis on järgmise viie aasta prioriteet;

16.

rõhutab, et rahaline sõltumatus on võrdsuse tagamisel võtmetähtsusega ja et naiste ettevõtlus on ELi majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamisel alahinnatud ning alakasutatud potentsiaal; palub seega Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil (EIGE) koguda naiste ettevõtluse kohta rohkem ja paremaid andmeid; kutsub liikmesriike, komisjoni, teisi asjaomaseid organeid, nt kaubanduskodasid ja tööstust üles julgustama, edendama ja toetama naiste ettevõtlust, lihtsustades nende juurdepääsu krediidile, vähendades bürokraatiat ja muid takistusi naiste idufirmade loomisel, integreerides soolise perspektiivi asjaomastesse poliitikatesse, edendades ainulaadse ja mitmekeelse elektroonilise teabe ja selle vahetusplatvormide loomist sotsiaalsetest ettevõtjatest naiste jaoks, ning toetades piirkondlikke ja üle-Euroopalisi mentorluse ja partnervõrkude loomist;

17.

usub, et selleks, et aidata naistel tööturule tagasi pöörduda, on vaja mitmemõõtmelist poliitikat (mis hõlmab kutseõpet ja elukestvat õpet, stabiilsema tööhõive edendamist ja konkreetsetele vajadustele kohandatud töökorraldust) ning juhib tähelepanu paindliku tööaja üha suuremale kasutamisele; märgib, et nõudlus paindlikkuse järele on kõige suurem osalise tööajaga töötajate hulgas, kellest enamik on naised; on seepärast seisukohal, et kollektiivläbirääkimised on õigus, mida tuleb kaitsta, kuna see aitab võidelda diskrimineerimise vastu ning kindlustada ja edendada õigusi;

18.

rõhutab tõsiasja, et paindlikum töökorraldus võib suurendada naiste võimalusi osaleda aktiivselt tööturul, kuid märgib samas, et paindlikkusel võib olla negatiivne mõju naise palgale ja pensionile; märgib seepärast, et on vaja konkreetseid ettepanekuid töö- ja eraelu tasakaalustamiseks, ning julgustab mehi ja naisi jagama töö-, pere- ja ühiskondlikke kohustusi võrdsemalt, eriti kui on tegemist ülalpeetavate ja laste abistamisega;

19.

palub liikmesriikidel lisada maaelu arengu programmidesse strateegiad naiste töökohtade arvu suurendamiseks maapiirkondades, tagades sellega neile inimväärse pensioni, ning naiste osaluse suurendamiseks selle sektori poliitilistes, majanduslikes ja ühiskondlikes foorumites, edendamaks maapiirkondades võrdseid võimalusi vastavalt põllumajanduse multifunktsionaalsusele;

20.

rõhutab ELi kasvavat üksmeelt selles osas, et on vaja edendada soolist võrdõiguslikkust, muu hulgas suurendades naiste esindatust majanduslike ja poliitiliste otsuste langetamises; see on põhiõiguste ja demokraatia küsimus, arvestades, et praegune olukord annab tunnistust demokraatia puudujäägist; kiidab seega heaks mõnedes liikmesriikides kasutusele võetud seadustatud võrdsussüsteemid ja sookvoodid ning palub nõukogul võtta seisukoht seoses direktiiviga, milles käsitletakse soolise tasakaalu parandamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas, et jätkata võimalikult kiiresti seadusandlikku menetlust; palub nõukogul ja komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et julgustada liikmesriike võimaldama naiste ja meeste võrdset osalemist mitmesugustes otsuste langetamise valdkondades; nõuab ka, et ELi institutsioonid teeksid kõik, mis nende võimuses, et tagada sooline võrdõiguslikkus volinike kolleegiumis ja kõikide ELi institutsioonide, ametite, instituutide ja organite kõrgetel ametikohtadel;

21.

palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida, kas on võimalik lisada sooga seotud klausleid avalike pakkumiste hanketeadetesse, et julgustada ettevõtjaid püüdlema oma ridades soolise võrdõiguslikkuse poole; tunnistab, et selle idee arendamisel tuleb järgida konkurentsi käsitlevaid ELi õigusakte;

22.

tunnustab Rootsit, Belgiat, Prantsusmaad, Sloveeniat, Taanit ja Ühendkuningriiki Barcelona eesmärkide saavutamise eest ning palub teistel liikmesriikidel jõupingutusi jätkata; ergutab liikmesriike minema Barcelona eesmärkidest kaugemale ning võtma riiklike ja kohalike asutuste vahel kasutusele süsteemsema ja integreerituma lähenemisviisi koolieelse hariduse ja hoiuteenuste valdkonnas, eriti alla 3-aastaste laste jaoks; palub komisjonil jätkata liikmesriikide rahalist toetamist, et tagada lapsevanematele taskukohased lastehoiuteenused (eriti lastesõimed), sealhulgas luues neid teenuseid töökohtades; usub, et pereplaanide, eraelu ja tööalaste püüdluste ühitamine on võimalik vaid siis, kui inimestel on majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tegelik valikuvabadus ning tugi ELi ja riiklikul tasandil tehtavate poliitiliste ja majanduslike otsuste näol, ilma et sellest tuleneks ebasoodne olukord, ning kui on olemas vajalik infrastruktuur; kutsub liikmesriike üles suurendama lapsehoiuteenuste eelarvet, nimelt riikliku lasteaia- ja -sõimevõrgustiku ning riikliku laste huviringide võrgustiku suurendamise abil; palub, et komisjon käsitleks taskukohaste lapsehoiuteenuste puudust ka riigipõhistes soovitustes;

23.

mõistab kõige karmimalt hukka asjaolu, et vaatamata eraldatud ELi vahenditele (perioodil 2007–2013 eraldati liikmesriikidele lastehoiuasutuste arendamiseks ja naiste tööhõive edendamiseks struktuurifondidest 3,2 miljardit eurot) on mõned liikmesriigid teinud eelarves kärpeid, mis mõjutavad lastehoiuteenuste kättesaadavust (nt lasteaedade sulgemine) või kvaliteeti (nt personali nappuse tõttu) ja muudavad need teenused kallimaks;

24.

palub komisjonil ja liikmesriikidel ette näha vähemalt 10 tööpäeva pikkune tasustatud isapuhkus ning edendada seadusandlikke ja mitteseadusandlikke meetmeid, mis võimaldaksid meestel ja eelkõige isadel kasutada oma õigust ühitada töö- ja eraelu, muu hulgas soosides vanemapuhkust, mida saavad lapse teatava vanuseni võrdselt võtta nii isa kui ema, kuid mida ei saa ühelt vanemalt teisele üle kanda;

25.

taunib asjaolu, et nõukogu blokeerib rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevat direktiivi; nõuab tungivalt, et liikmesriigid jätkaksid läbirääkimisi selle üle ja kordab, et on valmis koostööks;

26.

kutsub liikmesriike üles seadma sisse taskukohased, paindlikud, kvaliteetsed ja kergesti ligipääsetavad hooldusteenused inimeste jaoks, kes ei tule igapäevaeluga toime, kuna neil puudub vajalik funktsionaalne iseseisvus tasakaalu saavutamiseks isikliku, pere- ja tööelu vahel;

27.

palub komisjonil ergutada Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikides ja algatada menetlus ELi ühinemiseks kõnealuse konventsiooniga; märgib, et kõikide liikmesriikide viivitamatu ühinemine Istanbuli konventsiooniga aitaks töötada välja integreeritud poliitika ning edendada rahvusvahelist koostööd võitluses naistevastase vägivalla kõikide vormide vastu;

28.

kordab uuesti oma nõuet komisjonile esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 84 põhinev ettepanek, et kehtestada meetmed, millega edendada ja toetada liikmesriikide tegevust naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ennetamise valdkonnas, toetades laiaulatuslikku ja tõhusat poliitilist raamistikku soolise vägivalla kohta, keskendudes ennetamisele, toimepanijate kohtu alla andmisele, ohvrite kaitsmisele ning asjakohaste ja sobivate teenuste pakkumisele ja koolitusele võrdõiguslikkuse valdkonnas, samuti kehtestades karistusi diskrimineeriva või vägivaldse käitumise eest naiste suhtes; kutsub lisaks liikmesriike üles tegema süstemaatilist tööd, et julgustada naisi vägivallast ametiasutustele teada andma ning harida ja koolitada ohvritega tegelevaid eksperte;

29.

palub komisjonil tagada, et tema teatis naiste suguelundite moonutamise lõpetamise kohta tõhusalt ja piisavate vahenditega ellu viidaks;

30.

palub, et komisjon aktiveeriks sillaklausli ja võtaks vastu ühehäälse otsuse, määratledes soolise vägivalla kuriteo liigina vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikele 1, mis juba hõlmab inimkaubandust ning naiste ja laste seksuaalset ärakasutamist;

31.

kutsub komisjoni üles paremini reguleerima digitaalturgu, et kaitsta naisi ja tütarlapsi vägivalla eest internetis;

32.

soovitab liikmesriikidel märkida oma riiklikesse koduvägivalla likvideerimise tegevuskavadesse kohustuse osutada abi ilma dokumentideta sisserändajatest naistele täpselt samadel alustel nagu seaduslikus staatuses naistele, ja mitte kohustada institutsioone nendest juhtumitest ametivõimudele ette kandma;

33.

soovitab liikmesriikidel tugevdada riiklikke tasuta tervishoiuteenuseid, et toetada kõiki vägivalla ohvriks langenud naisi, kaasa arvatud põgenikke, muu hulgas nende suutlikkuse suurendamise kaudu, pakkudes spetsialiseeritud abi eri rahvusest naistele ja puuetega naistele;

34.

kordab oma taotlust komisjonile ja liikmesriikidele kuulutada 2016. aasta naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aastaks ning palub eraldada piisavad vahendid teadlikkuse suurendamise meetmete võtmiseks; rõhutab sellega seoses vajadust pakkuda asjakohast koolitust selle teemaga seotud ametiasutuste ja teenuste osas, samuti spetsialistidele, nt politseinikele, arstidele, kohtunikele, juristidele, õpetajatele ja kõigile, kes võivad oma ametikoha tõttu abistada vägivalla ohvriks sattunud naisi;

35.

palub, et komisjon koostaks Euroopa lähenemiskeelu registri, arvestades tõsiasja, et liikmesriikide tähtaeg direktiivi 2011/99/EL (Euroopa lähenemiskeelu kohta) ülevõtmiseks oli 11. jaanuaril 2015;

36.

tunnistab, et sõja käes kannatavates piirkondades on naistevastane vägivald naiste põhiõiguste selge rikkumine ning see ilmneb naiste alandava ja alavääristava kohtlemise kujul; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus on rahu kindlustamiseks hädavajalik, kuna see väljendab vajadust võidelda niisuguste naisi mõjutavate nähtuste vastu ja neid vältida;

37.

kutsub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit ja Eurostati üles jätkama võrreldavate andmete, eelkõige vägivalda puudutavate ühtlustatud andmete kogumist, et anda liikmesriikide ja komisjoni käsutusse tulemusliku poliitika kujundamiseks vajalikud vahendid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suunama oma tähelepanu sellele, missuguses olukorras on liikmesriikides institutsioonilised mehhanismid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, hoidmaks ära nende kahjustamist tulevaste majanduskriiside ja reformide poolt, pidades silmas, et ilma niisuguste institutsiooniliste mehhanismideta ei anna igas valdkonnas prioriteetseks seatud soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja selle saavutamise konkreetsed vahendid tulemusi;

38.

palub, et komisjon kindlustaks programmi „Õigused ja kodakondsus” raames Daphne programmi, nii rahastamise kui ka nähtavuse osas, tagamaks, et naistevastase vägivalla peatamise nimel töötavad ühendused saaksid oma tööd jätkata;

39.

palub veel kord, et komisjon asutaks Euroopa soolise vägivalla järelevalvekeskuse (analoogiliselt praeguse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga), mida juhiks Euroopa koordinaator ja mis tegeleks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ennetamisega;

40.

nõuab tungivalt, et komisjon mõistaks karmilt hukka meediakampaaniad ja muud sõnumid, kus kujutatakse seksuaalse vägivalla ohvreid vägivallategude eest vastutavana, kuna niisugused seisukohad on vastuolus kõikide soolise võrdõiguslikkuse aluspõhimõtetega;

41.

juhib tähelepanu hariduse otsustavale rollile võitluses sooliste stereotüüpide vastu ja soopõhise diskrimineerimise kaotamises; rõhutab, et poisid ja mehed peavad olema kaasatud naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisse; nõuab seetõttu, et komisjon võtaks sooliste stereotüüpide vastu võitlemiseks otsustavaid poliitilisi meetmeid ja soovitab liikmesriikidel suurendada oma haridussüsteemides teadlikkust võrdsetest õigustest ning meeste ja naiste võrdsetest võimalustest;

42.

palub nõukogul ja komisjonil võtta meetmeid tagamaks, et sotsiaalmeedia keelekasutus oleks mitteseksistlik, et naised osaleksid aktiivselt ja oleksid tasakaalustatult esindatud, samuti tagada mõlema soo mitmekesine kujutamine, mis ei piirduks ilu tavapärase määratlemisega ja seksistlike rollistereotüüpidega eri eluvaldkondades, eriti juhul, kui on tegemist lastele ja noortele suunatud sisuga;

43.

kutsub liikmesriike ja meediat reguleerivaid liikmesriikide ametiasutusi üles pöörama tähelepanu naiste kohale meedias, eriti televisioonis, nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt, tagades eeskätt naiste väärikuse austamise, selle, et ei levitataks soolisi stereotüüpe ega osaletaks tüdrukute seksualiseerimises;

44.

kuna nõukogu on võtnud vastu järeldused soolise võrdõiguslikkuse kohta spordis, palub, et liikmesriigid kasutaksid ära võimalused, mida pakub sport soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, eelkõige koostades konkreetseid tegevuskavasid stereotüüpide ja vägivalla vastu võitlemiseks, soodustades võrdõiguslikkust professionaalsete sportlaste seas ning propageerides sporti naiste hulgas;

45.

juhib tähelepanu asjaolule, et mitmete uuringute kohaselt on abordi määr riikides, kus see on seaduslik, sarnane määrale nendes riikides, kus see on keelatud, ja sageli on see määr viimastes isegi kõrgem (Maailma Tervishoiuorganisatsioon, 2014);

46.

märgib, et seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ja seksuaalharidust käsitleva poliitika kujundamine ja rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse; rõhutab sellest hoolimata, et EL võib liikmesriike parimate tavade edendamisel toetada;

47.

rõhutab, et naistel peab olema kontroll oma seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste üle, sealhulgas rasestumisvastaste vahendite ja abordi lihtsa kättesaadavuse abil; toetab seetõttu tegevust ja meetmeid, mis aitavad parandada naiste juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ning suurendavad naiste teadlikkust nende õigustest ja olemasolevatest teenustest; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid, et suurendada meeste teadlikkust nende vastutusest seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimustes;

48.

rõhutab, kui oluline on teismelistele, noortele ja täiskasvanutele suunatud aktiivne ennetustöö, haridus ja teavituspoliitika, tagamaks üldist head seksuaal- ja reproduktiivtervist ning hoides sellega ära suguhaigusi ja soovimatut rasestumist;

49.

palub, et rakendades määrust (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid, tagaksid liikmesriigid naiste ja meeste võrdse esindatuse kliinilistes katsetes, pöörates erilist tähelepanu osalejate soolise koosseisu läbipaistvusele; palub, et hinnates selle määruse nõuetekohast rakendamist jälgiks komisjon eriti naiste ja meeste võrdõiguslikkuse aspekte;

50.

juhib tähelepanu asjaolule, et EL ratifitseeris 22. jaanuaril 2011 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, milles on ette nähtud, et osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mis tahes diskrimineerimiseta puude alusel, hoidudes mis tahes tegudest või tavadest, mis on konventsiooniga kokkusobimatud;

51.

kutsub komisjoni üles edendama ELi suhetes kolmandate riikidega jõuliselt soolist võrdõiguslikkust, kindlustades sellega terviklikku strateegilist lähenemisviisi võrdõiguslikkusele; rõhutab sellega seoses, kui oluline on arendada koostööd rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega, et edendada soolist võrdõiguslikkust ja suurendada teadlikkust naiste õigustest;

52.

palub ELil lõpetada sellise poliitika rakendamine, kus pereliikmed sõltuvad perekonna taasühinemisel üksteisest, ning nõuab, et ELi ja liikmesriigid annaksid rändajatest naistele sõltumatu elamisloa, eelkõige koduvägivalla juhtumite korral;

53.

palub komisjonil tagada, et soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste teema oleks esindatud kõikides partnerluslepingutes ja kõikides läbirääkimistes kolmandate riikidega;

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/15

—

võttes arvesse komisjoni 6. mai 2014. aasta teatist „2013. aasta konkurentsipoliitika aruanne” (COM(2014)0249) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2014)0148),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 101–109,

—

võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 169/2009 konkurentsieeskirjade rakendamiskorra kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivi 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (3),

—

võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta teatist kahju suuruse kindlakstegemise kohta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisel põhinevate kahju hüvitamise hagide korral (4),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 4. veebruari 2011. aasta töödokumenti „Avalik arutelu: Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele” (SEC(2011)0173),

—

võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta teatist „Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistik” (COM(2013)0401),

—

võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitust 2013/396/ELühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise korral (5),

—

võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna 2012. aasta juunis avaldatud uuringut „Monopolidevastane kollektiivne õiguskaitse”,

—

võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2013. aasta teatist, mis avaldati nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohaselt juhtumi AT.39740 – Google kohta (6),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud kohustusi vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 9 juhtumis COMP/39.398 – Visa MIF,

—

võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (7),

—

võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta konsultatsioone ELi ühinemiskontrolli üle – lihtsustatud menetluse läbivaatamise eelnõu ja ühinemise rakendusmäärus,

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2008. aasta teatist „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras” (8) (pangandusteatis),

—

võttes arvesse komisjoni 5. detsembri 2008. aasta teatist „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu” (9) (rekapitaliseerimisteatis),

—

võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2009. aasta teatist langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (10) (langenud väärtusega varade teatis);

—

võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2009. aasta teatist finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta (11) (ümberkorraldamisteatis),

—

võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2008. aasta teatist „Ajutine ühenduse riigiabi meetmete raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks” (12) (algne ajutine raamistik),

—

võttes arvesse komisjoni 1. detsembri 2010. aasta teatist „Euroopa Liidu riigiabi meetmete ajutine raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks” (13) (uus ajutine raamistik, mis asendab 31. detsembril 2010 lõppenud raamistikku),

—

võttes arvesse komisjoni teatist riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta alates 1. augustist 2013 pankade kasuks finantskriisi kontekstis võetavate toetusmeetmete suhtes (14) (pangandusteatis),

—

võttes arvesse komisjoni aruteludokumenti majandus- ja rahanduskomiteele panganduse ümberkorraldamist käsitlevate riigiabi suuniste läbivaatamise kohta,

—

võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna 2011. aasta juunis avaldatud uuringut „Riigiabi – finantssektorile ja reaalmajandusele ettenähtud eeskirjad kriisitingimustes”,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (15),

—

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsust 2012/21/EL Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (16),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011)” (17),

—

võttes arvesse komisjoni 25. aprilli 2012. aasta määrust (EL) nr 360/2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele antava vähese tähtsusega abi suhtes (18),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (19),

—

võttes arvesse komisjoni 9. veebruari 2012. aasta teatist „ELi riigiabi ajakohastamine” (COM(2012)0209),

—

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni riigiabi ajakohastamise kohta (20),

—

võttes arvesse komisjoni 30. juuli 2012. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 7. mai 1998. aasta määrust (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingute artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel (COM(2012)0730),

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2012. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (COM(2012)0725),

—

võttes arvesse komisjoni suuniseid raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta (21),

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni regionaalpoliitika kui laiemate riiklike toetusskeemide osa kohta (22),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkulepet (23) („raamkokkulepe”), eriti selle lõikeid 9, 12, 15 ja 16,

—

võttes arvesse oma 22. veebruari 2005. resolutsiooni komisjoni XXXIII konkurentsipoliitika 2003. aasta raporti kohta (24), 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni komisjoni 2004. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (25), 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni 2005. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (26), 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni 2006. ja 2007. aasta konkurentsipoliitika aruannete kohta (27), 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (28), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni 2009. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (29), 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (30), 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (31) ja 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (32),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 20. juuni 2013. aasta töödokumenti ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamise kohta (Towards more effective merger control),

—

võttes arvesse komisjoni 9. juuli 2014. aasta valget raamatut „ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamine”,

—

võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni konkurentsipoliitika jõustamist käsitlevate ELi koostöölepingute ja edasiste arengusuundade kohta (33),

—

võttes arvesse konkurentsivolinik Margrethe Vestageri 6. novembri 2014. aasta avaldust maksundusalast riigiabi käsitlevate uurimiste kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 2014. aasta digitaalarengu tegevuskava tulemustabelit,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8-0019/2015),

A.

arvestades, et mõningad ühtse turu sektorid on riigipiiride ja kunstlike tõkete tõttu endiselt killustatud ning samal ajal teevad muret sellised küsimused nagu sotsiaalne dumping ja struktuurifondide väärkasutamine, mida tuleks käsitleda ELi konkurentsipoliitika raamistikus; arvestades, et konkurents ei toimi kõigis liikmesriikides võrdselt rahuldaval tasemel;

B.

arvestades, et konkurentsipoliitika ise aitab kaitsta Euroopa demokraatiat, kuna see takistab majandus- ja rahandusvõimu liigset koondumist väheste isikute kätte, mis õõnestaks Euroopa poliitiliste võimude suutlikkust toimida suurtest tööstus- ja panganduskontsernidest sõltumatult;

C.

arvestades, et kõigis valdkondades võrdsetel konkurentsitingimustel põhinev konkurentsipoliitika on Euroopa sotsiaalse turumajanduse nurgakivi ja tähtis vahend, mille abil tagada tõhusa, dünaamilise, jätkusuutliku ja uuendusliku siseturu korrakohane toimimine, ergutada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning olla ülemaailmselt konkurentsivõimeline; arvestades, et seetõttu ei tohiks kriisi kasutada ettekäändena, et teha järeleandmisi konkurentsieeskirjade jõustamises;

D.

arvestades, et kartellide olemasolu tekitab kahju summas 181–320 miljardit eurot, mis on ligikaudu 3 % ELi SKPst;

E.

arvestades, et aastast 2008 kuni 2011. aasta lõpuni anti ELis riigiabina pankadele 1,6 triljonit eurot;

F.

arvestades, et ELi maksumaksjatel jääb saamata hinnanguliselt triljon eurot aastas maksudest kõrvalehoidumise, maksupettuste ja maksuparadiiside tõttu, mis moonutavad ühtsel turul konkurentsi makse tasuvate ja mittetasuvate firmade vahel;

G.

arvestades, et Euroopa kodanikud tahavad kvaliteetsete ja taskukohaste avalike teenuste osutamist;

H.

arvestades, et konkurentsiõiguse põhimõtete rangest rakendamisest saab kasu eeskätt tarbija ning konkurentsi puudumine põhjustab vahendite ebaõiget jaotumist ja vähendab tootlikkust;

I.

arvestades, et energiakulude osas toimib Euroopa ühtne turg USA omast halvemini ning et hinnaerinevused on siin 31 % ja USAs 22 %;

J.

arvestades, et nn ühtse turu halduspassi sisseseadmine vähendaks konkurentsimoonutusi ja ühtse turu killustumist, mis parandaks Euroopa majanduse kasvupotentsiaali;

K.

arvestades, et VKEde tulemuslik arendamine vaba konkurentsi tingimustes on töökohtade loomise, jätkusuutliku majanduskasvu, innovatsiooni ja investeeringute üks tähtsaimaid eeltingimusi; arvestades, et paljudes liikmesriikides mõjutab VKEsid (kes moodustavad 98 % ELi ettevõtjatest) tõsine laenuturu kriis;

L.

arvestades, et majanduskasvu jaoks on tähtis kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine; arvestades, et protektsionism võib pikas perspektiivis pärssida kodumaiste ettevõtete kasvuväljavaateid;

M.

arvestades, et avalikud kartellid toimivad rajamisest alates kuus kuni 14 aastat ning tähendavad majanduses suuremat koormust klientide ja lõppkokkuvõttes tarbijate jaoks;

N.

arvestades, et ELi ühtne patent on samm ühtse turu lõpuleviimise poole ning kõik liikmesriigid peaksid selles osalema;

O.

arvestades, et nn LuxLeaksi dokumentide avaldamine uurivate ajakirjanike rahvusvahelise konsortsiumi poolt viitab vajadusele uurida põhjalikult ja sõltumatult liikmesriikide maksuotsuste praktikat ja selle vastavust ELi riigiabi kontrolli eeskirjadele; arvestades, et nii selle kui ka muude eesmärkide edukaks täitmiseks on ülitähtis konkurentsi peadirektoraadi sõltumatus;

1.

on rahul asjaoluga, et aluslepingutes nimetatakse ELi majandust vabal konkurentsil põhinevaks avatud turumajanduseks; toonitab, et suurem rõhk konkurentsi edendamisele on vajalik töökohtade loomise, majanduskasvu, investeeringute ja Euroopa majanduse ülemaailmse konkurentsivõime auahnete eesmärkide täitmiseks, kuna pikaajaline tulemuslik konkurents soodustab investeeringuid, toob kasu lõpptarbijatele ja ergutab majandust; juhib tähelepanu konkurentsipoliitika kesksele tähtsusele võrdsete konkurentsitingimuste loomisel, mis riiklikke eripärasid täiel määral arvestades ergutab innovatsiooni, tootlikkust, töökohtade loomist ja investeeringuid kõigi ühtsel turul osalejate poolt ja kõigi ärimudelite lõikes, k.a VKEd; palub komisjonil hästitoimiva siseturu ja sotsiaalse progressi saavutamiseks jõustada monopolidevastased, riigiabi ja liitumiste kontrolli eeskirjad;

2.

on seisukohal, et siseturul ettevõtetele võrdsete konkurentsitingimuste tagamine sõltub ka sellest, kuidas võideldakse sotsiaalse dumpingu vastu ning rakendatakse ELi sotsiaal- ja keskkonnaõigust; palub komisjonil kaaluda, milline on tema riigiabi valdkonda sekkumise mõju sotsiaalsfäärile ja tööturule, eriti kõrge tööpuudusega piirkondades, ning lisada selline analüüs oma otsustesse;

3.

rõhutab vajadust võtta sobivaid konkurentsi- ja maksualaseid meetmeid, et aidata Euroopa tööstuskontsernidel ja VKEdel globaliseerumisega toime tulla;

4.

palub komisjonil välja selgitada, millised võimalikud liikmesriikidevahelised tasakaaluhäired võivad konkurentsi moonutada, samuti nende häirete põhjused ja majandusliku mõju;

5.

juhib tähelepanu asjaolule, et konkurentsipoliitikal on keskne tähtsus ühtse turu tervikliku käsituse tugevdamisel, mille eesmärk on Euroopa majandus-, sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide lahendamine; kutsub komisjoni üles võtma tulemuslikult arvesse kodanike, tarbijate ja VKEde vajadusi, seades nende mured otsustusprotsessi keskmesse, et kavandatav konkurentsipoliitika saaks anda Euroopa kodanike jaoks lisaväärtust;

6.

kordab, et komisjon peaks kaaluma vahendite ümbersuunamist vähetähtsatelt või vähekasutatud eelarveridadelt konkurentsi peadirektoraadile; juhib tähelepanu sellele, et piisavalt aktiivse konkurentsipoliitika ajamiseks vajab komisjon sobivaid töötajaid, et oluliselt laiendada ja süvendada selliste rahandusliku riigiabi küsimuste nagu maksuotsuste ja maksudest kõrvalehoidumise uurimist; on veendunud, et komisjon peab saama endale ka asjatundliku juristide kaadri, et jätkuvalt avastada selliseid lünki, millest me oleme teada saanud tänu mitmes liikmesriigis harrastatud sihipäraste maksuskeemide avalikuks tulekule; LuxLeaki paljastuste valguses soovitab tugevdada eelkõige konkurentsi peadirektoraadi rahandusliku riigiabi talitust;

7.

ootab, et komisjon koheselt avaldaks määruse (EÜ) nr 1/2003 (konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) kümne aasta tulemuste kokkuvõtte ning palub kaasata Euroopa Parlament kõigisse sellest tulenevatesse algatustesse; kutsub komisjoni üles võtma sobivaid meetmeid määruse vastavusse viimiseks uue õigusliku situatsiooniga, mis tuleneb eelkõige kahjunõudeid käsitleva direktiivi vastuvõtmisest;

8.

tuletab komisjonile meelde vajadust hoolikalt kontrollida riiklike konkurentsiametite sõltumatust;

9.

rõhutab, et konkurentsipoliitika vahendeid ei tohi väärkasutada maksustamismeetmete rakendamise vahenditena; nõuab, et komisjon selgelt teataks, mis talle maksustamise valdkonnas muret teeb;

10.

on seisukohal, et konkurentsiameti demokraatliku legitiimsuse suurendamiseks tuleks edaspidi konkurentsipoliitika aluste ja põhisuuniste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel teha tihedamat koostööd Euroopa Parlamendiga;

11.

on rahul riigiabi moderniseerimise käigus kujundatud ühtse käsitusega, mille eesmärk on edendada avalike kulutuste tulemuslikkust eelarvepiirangute tingimustes, eriti kriisist kõige rängemalt tabatud liikmesriikides;

12.

tunnistab, et konkurentsipoliitika tõhus rakendamine eeldab ühtseid ja järjepidevaid kohtulikke tõlgendusi;

13.

märgib, et komisjon tugineb üha enam kulukohustusi puudutavatele otsustele; on aga veendunud vajaduses suurendada väidete sisu läbipaistvust ning luua rohkem õiguslikke pretsedente; on seisukohal, et see puudutab eriti kohtuasju seoses konkurentsieeskirjade rikkumisega sellistes uutes valdkondades nagu digitaalkaupade turud, kus ettevõtjatel võib olla raske otsustada, kas teatav käitumine kujutab endast konkurentsieeskirjade rikkumist;

14.

on veendunud, et läbipaistvuse parandamiseks ning kulukohustuste võtmise otsuste mõningate puuduste leevendamiseks ilma neist tulenevat kasu põhijoontes vähendamata tuleks avaldada komisjoni poolt kostjatele esitatud vastuväidete kõik üksikasjad;

15.

märgib, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused moodustavad suure osa kõigist liikmesriikides pakutavatest teenustest ja väidab, et nende tõhusam osutamine muude teenustega võrreldes võib anda märkimisväärset kasu; kinnitab, et tähtis on määratleda üldist majandushuvi pakkuvate teenustena üldkättesaadavad, Euroopa kodanike jaoks elutähtsad teenused, mis ulatuvad tervishoiust sotsiaalkindlustuse ja eluasemeni, ning rõhutada seejuures komisjoni ülesannet tagada, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eest tasumine oleks ELi riigiabi eeskirjadega kooskõlas;

16.

rõhutab, et ELi struktuurifonde ei või kasutada viisil, mis otseselt või kaudselt toetab teenuste või tootmise teistesse liikmesriikidesse üleviimist;

17.

on veendunud vajaduses uurida põhjalikumalt spordi- ja eriti jalgpalliklubisid, kes võlgnevad sotsiaalkindlustusametitele miljoneid, ilma et nad neid summasid tasuksid või valitsus neid välja nõuaks, kuna sisuliselt võib siin olla tegemist riigiabiga;

18.

rõhutab, et soovitav on hinnata ettevõtete maksustamise ja riigiabi kumulatiivset mõju;

19.

palub komisjonil jälgida tähelepanelikult käesoleva direktiivi rakendamist liikmesriikide poolt ning tagada, et selle sätteid kohaldatakse ühetaoliselt kogu ELis;

20.

väljendab taas muret, et karistusena üksnes trahvide kasutamine ei pruugi olla küllalt tulemuslik; nõuab järjekordselt keerukamate vahendite väljatöötamist, et muuta karistuste süsteem tulemuslikumaks; kordab oma üleskutset komisjonile kaaluda komisjoni 2006. aasta trahvimise suuniste üldist läbivaatamist ning nõuab nende suuniste lisamist määrusesse (EÜ) nr 1/2003; palub, et komisjon hindaks võimalust täiendada kartellidele määratavaid trahve selliste individuaalsete karistustega nagu individuaalsed trahvid ja juhatuse liikmena tegutsemise õiguse äravõtmine; palub komisjonil tagada, et seadusi rikkuvad firmad ei saaks rikkumise heastamisega võrreldes ebaproportsionaalselt suurt kahju;

21.

kutsub komisjoni üles moodustama peadirektoraadis üksusteüleseid eritöökondi järelevalveks valdkondade üle, mille struktuursed eripärad (näiteks kõrged sisenemistõkked või klientide suured kulud müüja vahetamisel) suurendavad konkurentsieeskirjade rikkumise tõenäosust;

22.

palub, et komisjon aitaks luua institutsioonilist mehhanismi, mis tagaks riigiasutuse iga konkurentsieeskirjade rikkumist puudutava otsuse automaatse järelkontrolli, mille käigus komisjon uuriks, kas samasugused probleemid ilmnevad ka Euroopa teiste piirkondade turgudel, kus karistatud firmad tegutsevad;

23.

toetab praegust koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikus, mis võimaldab jõustada konkurentsieeskirju kogu liidus kooskõlastatult, ning innustab seda edasi arendama;

24.

palub komisjonil kehtestada ajakavade ja tähtaegade osas selged menetlused, et kiirendada uurimisprotsessi ja vältida selle põhjendamatut venimist; nõuab kõigile konkurentsieeskirjade rikkumiste ja kartellijuhtumite väidetavatele ohvritele ja osapooltele ametlikke õigusi, pannes seejuures piisavalt rõhku süütuse presumptsiooni põhimõttele;

25.

palub, et komisjon esitaks kõigi, eriti kiiresti muutuvatel turgudel aset leidnud konkurentsieeskirjade rikkumiste ja kartellijuhtumite kohta põhjalikud juriidilised ja majanduslikud hinnangud, et omandada selge arusaamine vastavatest turustruktuuridest ja -suundumustest ning võtta sobivaid meetmeid tarbijate kaitseks;

26.

märgib, et konkurentsipoliitika keskmes peaks olema eeskätt tarbijate kaitse, tarbijate heaolu tõstmine, innovatsiooni ergutamine ja majanduskasvu stimuleerimine;

27.

sellega seoses nõuab üksikasju selle kohta, milliste tingimuste korral saab oma tütarettevõtete üle mõju omavat emaettevõtet lugeda eraldi vastutavaks selliste tütarettevõtte poolt teostatud konkurentsieeskirjade rikkumiste eest, milles ta ise vahetult ei osalenud;

28.

korduvate rikkujate osas kordab oma nõuet tuvastada selge seos uuritava seaduserikkumise ja asjaomase ettevõtja poolt varem toimepandud rikkumiste vahel;

29.

märgib, et maksejõuetusest tulenevate trahvi vähendamise taotluste arv on suurenenud, eelkõige nn ühe toote ettevõtjate ja VKEde puhul; rõhutab vajadust läbi vaadata trahvide määramise suunised, et võtta arvesse ühe toote ettevõtjate ja VKEde eripära;

30.

on seisukohal, et turgu valitsev seisund iseenesest ei ole konkurentsiprobleem, kui see saavutati laienemise, innovatsiooni ja edukuse kaudu; sellest erinevalt loeb turgu valitseva seisundi kuritarvitamist tõsiseks konkurentsiprobleemiks; seetõttu palub, et komisjon kaitseks jätkuvalt konkurentsiga seotud menetluste objektiivsust ja erapooletust;

31.

palub, et komisjon käimasolevates konkurentsieeskirjade rikkumistega seotud uurimistes ilmsiks tulnud küsimustes otsustavalt tegutseks ning võtaks kõik meetmed, mis on vajalikud kahjulikele tavadele lõpu tegemiseks ja ausa konkurentsi taastamiseks;

32.

nõustub, et ühinemiste tulemuslik kontrollimine on konkurentsieeskirjade jõustamise tähtis vahend, sest see aitab säilitada konkurentsisurvet turuosaliste suhtes;

33.

kutsub komisjoni olema tähelepanelik juhtudel, kus vahetult pärast ühinemist tõusevad tarbijahinnad või oluliselt langeb toote kvaliteet;

34.

tervitab komisjoni ühinemiste lihtsustamise ettepanekut 5. detsembrist 2013 ja tema viimases valges raamatus (34) tehtud ettepanekuid, nõuab aga turuosa, turujõu ja turgude piiritlemise mõistete senisest palju selgemat määratlemist;

35.

rõhutab vajadust koostada ülevaade, et välja selgitada, kas ühinemiste kontrollimise praeguses praktikas arvestatakse turgude rahvusvahelistumisega, eriti seoses turu geograafilise määratlemisega; on seisukohal, et komisjon peaks ühinemiste kontrollimise eeskirjade muutmisel sellise ülevaate tulemusi arvesse võtma;

36.

palub komisjonil hoolikalt kontrollida, kas tõesti esineb tühikuid tema pädevuses kontrollida ettevõtete üle kontrolli mitteomavaid vähemusaktsionäre;

37.

rõhutab energiavarustuse taskukohasuse, jätkusuutlikkuse ja kindluse tähtsust Euroopa majanduse ja selle konkurentsivõime jaoks; on seisukohal, et konkurentsipoliitika peab eelnimetatud kolme eesmärki arvesse võtma turu praeguse killustumise vastastes meetmetes, gaasi- ja elektrituru liberaliseerimise kolmanda paketi õigel ja õigeaegsel rakendamisel, hulgi- ja jaemüügiteenuste üksteisest lahutamise toetamisel konkurentsivaenulike tegevuse tõkestamise eesmärgil ning kodumajapidamistele ja ettevõtetele taskukohase energia tarnimisel; tunnistab, et komisjoni uued riigiabi suunised keskkonnakaitse ja energeetika valdkonnas võivad pidurdada mõningate liikmesriikide püüdeid edendada taastuvenergiat; rõhutab, et taastuvatele energiaallikatele antava riigiabi reguleerimine peab toimuma võimalikult samas vaimus nagu igas muus valdkonnas ning võttes arvesse ELi 2030. aasta kliima- ja energeetika-alaseid eesmärke ja riikide eripärasid;

38.

rõhutab, et täiesti õiglase ja konkurentsile avatud Euroopa energiaturuni jõudmiseks on tähtis vältida monopolistlikku tegevust; seetõttu nõuab monopoolsete tarnijate ja tarbijaid mõjutava diskrimineerimise kaotamist; on seisukohal, et Euroopa gaasiturg peaks arenema õiglaste ja stabiilsete hindadega energialiidu suunas ning selleks tuleb mitmekesistada energiaallikaid ja muuta strateegilised taristud kättesaadavamaks;

39.

kutsub komisjoni üles viima läbi uuringuid ja astuma vajalikke samme, tagamaks et põhivõrguettevõtjad teeksid praegused võrkudevahelised ühendused energiaturule täielikult kättesaadavaks, mis parandaks elektrienergia siseturu toimimist ning aitaks täita ELi 2030. aasta kliima- ja energeetikaalaseid eesmärke võimalikult madalate sotsiaalmajanduslike kuludega liidu tasandil;

40.

nõuab komisjonilt selle korraldamist, et ühtsel turul noteeritud börsiettevõtted ja börsil noteerimist taotlevad ettevõtted annaksid aru oma fossiilkütuste varudest ja võimalikest CO2 heitkogustest, koostaksid õiged ja usaldusväärsed summeeritud keskkonnaaruanded ning avaldaksid nõuetekohaseid raamatupidamisjuhendeid järgides oma varude ja heitkoguste suurused, kuna see on vajalik võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks jätkusuutlikul investeeringute turul;

41.

palub komisjonil uurida, mil määral võib kriitilise tähtsusega toorme tarnijate koondumine tekitada ebavõrdseid konkurentsitingimusi, kahjustada kliendivaldkondade tegevust ja pärssida ökoloogiliselt tõhusamat majandust; on seisukohal, et mõned toormed võivad olla ülitähtsad keskkonnaeesmärkide täitmiseks vajalike ökoloogiliselt tõhusate tehnoloogiate ja uuenduste kasutuselevõtmiseks;

42.

kinnitab, et konkurentsipoliitika peaks aitama edendada läbipaistvust, avatud standardeid ja koostalitlust, et vältida olukorda, kus mõni energeetikavaldkonna turul tegutsejatest takistab tarbijaid ja kliente säästvat tehnoloogiat arendamast; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult konkurentsi taset, kuna vaatamata turgude järkjärgulisele avanemisele alates 1990. aastate keskpaigast langeb kolme suurima osalise arvele siiani umbes 75 % elektriturust ja üle 60 % gaasiturust; kutsub komisjoni üles tagama energiaturul nõuetekohast konkurentsi, et parandada riiklikku toetust innovatsioonile ja taastuvate energiaallikate kättesaadavust;

43.

palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid võtaksid energiat käsitlevad määrused ja direktiivid üle ja kohaldaksid neid korrektselt; kutsub komisjoni üles olema eriti tähelepanelik, kui energiahinnad ületavad ELi keskmist, sest kõrged hinnad moonutavad konkurentsi ja kahjustavad tarbijaid;

44.

on veendunud, et ELi töökohtade loomise, majanduskasvu ja investeeringute alaste eesmärkide osas tulemuste saavutamiseks tuleb keskenduda digitaalsele ühtsele turule; tunnistab konkurentsipoliitika tähtsust digitaalse ühtse turu rajamisel; on veendunud, et ELi õigusraamistikku tuleb kiiresti turul toimuvate arengutega kohandada; palub komisjonil praegused konkurentsiõiguse alased aktid läbi vaadata, et otsustada, kas need vastavad digitaalajastu vajadustele; leiab, et prioriteedid, mis on esitatud aruandes prioriteetide kohta digitaalse ühtse turu rajamisel Läänemere piirkonnas (Priorities towards a Digital Single Market in the Baltic Sea Region), võiksid saada kogu ELi eesmärkideks;

45.

väljendab heameelt konkurentsivoliniku teate üle, et komisjon kavatseb täiendavalt uurida Google’i tegevust mobiilside sektoris ja digitaalsel turul tervikuna; kahetseb, et nelja uurimisele kulunud aasta ja kolme kulukohustusi puudutavate ettepanekute kompleksi järel ei ole komisjon saavutanud silmaganähtavaid tulemusi Google’i vastu algatatud konkurentsieeskirjade rikkumise menetluse tähtsaimas konkurentsi puudutavas küsimuses seoses asjaoluga, et päringutulemusi kuvades rakendab Google omaenda teenuste suhtes sooduskohtlemist; rõhutab, et komisjon peab Google’i asja kiiresti lahendama, kui soovib, et tema digitaalarengu tegevuskava oleks võrdsete konkurentsitingimuste osas usutav ja usaldusväärne; nõuab komisjonilt otsustavat tegutsemist kõigi tuvastatud probleemide osas, mittediskrimineerimise põhimõttele tuginevate jõuliste meetmete võtmist dünaamilistel ja kiiresti muutuvatel digitaalsetel turgudel (nt veebiotsingu- ja reklaamiturud) ilmnevate konkurentsiõiguse rikkumiste suhtes ning pikaajalise lahenduse leidmist õiglase, avatud ja tasakaalustatud interneti otsingusüsteemi osas;

46.

palub, et komisjon mobiliseeriks konkurentsipoliitika abivahendid ja turualased teadmised nii, et need vajalikul määral toetaksid töökohtade loomise ja majanduskasvu tegevuskava, seda ka digitaalsel ühtsel turul; sellega seoses peab komisjoni laiemate ettevõtmiste toetamise huvides oluliseks jätkuvalt arendada konkurentsiküsimuste majanduslikku ja õiguslikku käsitust ning arendada edasi turujärelevalvet;

47.

toonitab, et uue põlvkonna lairibasektoris on endistel monopolidel ülivõimas, enam kui 80 % suurune turuosa; tuletab meelde, et toimiv konkurents on tõhusate investeeringute parim edendaja ning annab tarbijatele suurimat kasu hinna, valiku ja kvaliteedi osas; palub seepärast, et komisjon nõuetekohaselt jõustaks nii konkurentsialased eel- kui ka järelmeetmed, et vältida turul liigset kontsentratsiooni ja valitseva seisundi kuritarvitamist, kuna konkurentsisurve on põhiline tegur, mis tagab, et tarbijad võivad saada kvaliteetsetest ja mõistliku hinnaga teenustest suurimat kasu;

48.

rõhutab, et konkurentsi piiramine tõenäoliselt ei suurenda investeeringuid lairibatehnoloogiasse, sealhulgas kaugetes piirkondades, kuna täielik hõlmatus põhiliste lairibateenustega on Euroopas saavutatud sellise reguleeriva raamistiku abil, mis tagab juurdepääsu turgu valitsevate ettevõtjate võrkudele;

49.

on veendunud, et investeeringud uue põlvkonna lairibataristusse on selgelt digitaalmajandusse ja -ühiskonda jõudmise põhiküsimus, kuid investeeringute maksimeerimiseks peaks telekomivaldkonna poliitika võimaldama kõigil osalejatel teha tõhusaid investeeringuid, andes neile tegeliku juurdepääsu mittedubleeritavatele võrguvaradele ning eesmärgipärastele hulgimüügitasandi juurdepääsutoodetele;

50.

kutsub komisjoni üles tuginema oma otsustes ja poliitika-alastes ettepanekutes õigete, asjakohaste ja sõltumatute andmehulkade põhjalikule ja erapooletule analüüsile; toonitab eriti kahtlusi nende andmete õigsuses, mis on esitatud seoses ELi mahajäämusega kiire lairibaühenduse osas, pidades muu hulgas silmas andmeid lõpptarbijatele pakutavate kiiruste, taristutesse tehtavate investeeringute ja sektori finantsseisu kohta ülemaailmses võrdluses;

51.

tuletab meelde, et võrguneutraalsus on ülioluline selle tagamiseks, et ei toimuks diskrimineerimist internetiteenuste vahel ja toimiks täielik konkurents;

52.

rõhutab, et digitaalvaldkonnas konkurentsi tugevdamiseks ning kasvu, konkurentsivõime ja tarbijate usalduse tõstmiseks tuleb kindlasti vastu astuda digitaalse turu killustumisele, muu hulgas uurida digitaalse turu peamistes valdkondades esinevate tõkete iseloomu, tagada avatud internet ja sätestada võrguneutraalsus ELi õiguses, nii et kogu internetiliiklust koheldaks võrdselt, ilma diskrimineerimise, piiramise või sekkumiseta; on seisukohal, et avatud standardid ja koostalitlusvõime toetavad ausat konkurentsi; juhib tähelepanu sellele, et konkurentsipoliitika peab olema tulevikuks ette valmistatud ja selles tuleb võtta arvesse uusi veebimüügimeetodeid;

53.

rõhutab, et püüdlused tugevdada vaba ja ausat konkurentsi, sealhulgas digitaalse ühtse turu ja muude teenustevaldkonna aspektide arendamise teel, peaksid toimima tarbijate ja VKEde huvides; kordab, et sellised püüdlused suurendavad tarbijate valikuvõimalusi ja loovad keskkonna, kus VKEd ja mikroettevõtted saavad ilmutada suuremat loovust ja uuenduslikkust; on veendunud, et reguleerivate ja õiguskaitseasutuste poolt eksitavate ja ebaausate tavade vastu võetavad kiired meetmed on konkurentsipoliitika rakendamisel otsustava tähtsusega;

54.

nõuab, et komisjon analüüsiks, kuidas hõlmata kasvav ühistarbimine ELi õigusaktidega; on veendunud sellise kohandamise vajalikkuses võrdsete konkurentsitingimuste seisukohalt, mis tagavad ausa konkurentsi kõigi osalejate vahel;

55.

on veendunud, et nn ühistarbimisega seotud ettevõtted peavad sarnaselt tavapäraste ettevõtetega maksma makse ja täitma eeskirju, kuna teistsugune käitumine moonutaks konkurentsi ja oleks kahjulik liikmesriikide rahandusele;

56.

rõhutab, et turgu valitsevate ettevõtete tegevuse tulemuslik uurimine ja kiired meetmed rikkumiste korral on eriti olulised seetõttu, et ebaseaduslik tegevus võib väikesed ja uuenduslikud konkurendid liiga kiiresti turult välja süüa;

57.

märgib, et ühistarbimise puudulik reguleerimine annab mõningatele ettevõtjatele ebaõiglasi eeliseid ning samas vähendab stiimuleid asjaomastesse valdkondadesse investeerida;

58.

kutsub liikmesriike üles rakendama õigeaegselt ELi uusi riigihanke-eeskirju, sealhulgas lepingu objekti puudutavate kriteeriumitega seotud sätteid, näiteks sotsiaalseid, ökoloogilisi ja innovaatilisi näitajaid, samuti eeskirju, mis puudutavad e-haldust, e-hankeid ja partiidesse jagamist, kõik ikka selle nimel, et hüppeliselt kasvaks aus konkurents ja avaliku sektori asutused saaksid oma kulutuste eest võimalikult suurt tulu; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks eeskirjade võimalikult täieliku kohaldamise, et takistada pakkumismahhinatsioonide, turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, diskrimineerimise ja VKEde kõrvalejäämise tõttu tekkivaid konkurentsimoonutusi; kutsub komisjoni üles seadma oma meetmed ülemaailmsesse raamistikku ning selleks siduma ELi Euroopa-sisene konkurentsipoliitika nõudmistega kolmandate riikide riigihanketurgude avamiseks;

59.

rõhutab kui tähtis on, et komisjon annaks ettevõtetele, eriti VKEdele ning avaliku sektori asutustele üksikasjalikud ja selged suunised, et aidata neil mõista hiljuti vastu võetud riigihanke alaseid õigusakte ja eelkõige neist tulenevaid uusi paindlikke võimalusi;

60.

kutsub komisjoni üles hoolikalt jälgima ostude tsentraliseerimist riigihanketurul, et vältida ostujõu liigset koondumist ja kokkumängu ning säilitada VKEde turulepääsu võimalused kooskõlas Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”;

61.

kutsub komisjoni üles oma peadirektoraatide ja asutuste kaudu hankemenetluste korraldamisel sõlmima rohkem odavamaid lepinguid ja lepinguid maksumusega on üle 193 000 euro, selle asemel et kasutada pea eranditult üksnes raamlepinguid, mis takistavad riigihanketuru avamist Euroopa VKEdele, sest toovad kasu vaid suurtele, otsustuskeskuste lähedal asuvatele äriühingutele ja konsortsiumitele;

62.

nõuab juba neljandat korda järjest pangandussektorile antava riigiabi kriisirežiimi kiiret lõpetamist; tunnistab, et 2013. aasta augustis avaldatud komisjoni panganduse teatis ei ole piisav selleks, et maksumaksjaid kaitsta ja pankadele antavat võimalikku toetust piirata; toonitab, et pangandussüsteemile antud riigiabi ei ole suurendanud laenuandmist ega taastanud usaldust; nõuab tungivalt, et komisjon kontrolliks hoolikalt pangandussektorit, selleks et tugevdada Euroopa pangandusturgudel konkurentsi ja seeläbi maksimeerida liidu kodanike saadavat kasu; rõhutab, et on oluline taastada tavapärane kontroll riigiabi üle kohe, kui see on pangandussektori jaoks teostatav;

63.

rõhutab monopolidevastaste eeskirjade jõustamise panust finantsteenuste sektori läbipaistvamaks muutmisel;

64.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole võtnud mingeid meetmeid tegelemiseks erapankade ümberkorraldamisel toime pandud rikkumistega, sh nendega, mis puudutavad väikehoiustajaid ja selliste finantsinstrumentide väikeomanikke, nagu eelisaktsiad, mida on paljudel juhtudel turustatud ilma, et see oleks täielikus kooskõlas ELi õigusaktidega;

65.

palub, et komisjon teostaks finantssektori üle hoolikat järelevalvet, et tugevdada Euroopa pangandus- ja investeeringuturul konkurentsi ning investorite ja tarbijate kaitset; märgib, et pangandussektori konsolideerimine on mitmete finantseerimisasutuste turuosa nii palju suurendanud, et see ületab nüüd kriisieelse taseme, ning et finantsinvesteeringute valdkond on samaaegselt kasvanud, ilma et see oleks reaalmajandusele mingit kasu toonud; on veendunud, et täielikult toimiva ühtse turu säilitamine eeldab finantsvaldkonna ettevõtjate jaoks võrdseid konkurentsitingimusi ning et tuleb võtta meetmeid, mis hoiaksid ära läbipaistvuse vähenemise ja kartellilaadsete struktuuride tekke;

66.

tunnistab, et riigiabi kontrollimisel on alates kriisi puhkemisest olnud raskustes olevate pankade ümberkorraldamis- ja kriisilahendusmehhanismina oluline roll;

67.

on veendunud, et kriisiaegadel peaks riigiabi kontroll keskenduma nii pangandussüsteemi stabiliseerimisele kui ka võitlusele krediiditingimuste ebaõiglase segmenteerimise ja VKEde diskrimineerimise vastu ühtsel turul;

68.

on veendunud, et komisjon peaks kaaluma võimalust seada VKEde krediteerimine pankadele riigiabi andmise tingimuseks;

69.

on veendunud, et panganduse reguleerimisel tuleb arvestada, et väikestel asutustel on eeskirjade täitmise tagamiseks vähem vahendeid, mistõttu eeskirjad peaksid olema võimalikult lihtsad, et mitte põhjustada suurpanku soosivaid moonutusi;

70.

nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks tähelepanelikult neid pangandussektori turge, kus eriti kriisiolukorras toimunud ümberkorralduste tagajärjel on koondumine suur või kasvav; tuletab meelde, et oligopoolsed turud on eriti altid konkurentsi kahjustavaid tavasid järgima; kardab, et selline koondumine võib lõpuks tarbijatele kahju tuua;

71.

nõuab tungivalt komisjonilt selle tagamist, et pangad müüksid enne riigiabi saamist oma osaluse muudes ettevõtetes ning vähendaksid seeläbi maksumaksja koormust;

72.

on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata elektrooniliste kaardimaksete turu killustumisele, sealhulgas sellistele probleemidele nagu teenusest ilmajäämine, kui tarbija kolib teise liikmesriiki;

73.

tervitab Euroopa Kohtu 11. septembri 2014. aasta otsust konkurentsivastaste krediitkaardimakse tasude kohtuasjas, samuti komisjoni edukaid meetmeid selle tagamiseks, et maksete sektori standardiseerimine ei mõjutaks turule sisenemist ja innovatsiooni; kordab parlamendi seisukohta, et krediitkaardimakse tasudele tuleks kehtestada ülempiir, et vähendada tarbijate jaoks ebavajalikke kulusid; sellega seoses palub komisjonil kiirendada mobiilimaksete standardiseerimise kavandamist, tagades samas, et võetavad meetmed ei takistaks uusi turule tulijaid ega eelistaks turgu valitsevaid ettevõtteid ning et reguleeriv raamistik oleks tulevaste tehnoloogiliste arengute edendamiseks tehnoloogiliselt neutraalne;

74.

on veendunud, et selle sektori välismõjude arengut tuleks hoolikalt jälgida; väljendab muret selle üle, et finantseeskirjade standardimine põhjustab võrdsete konkurentide seas erinevate normide väljatöötamist;

75.

märgib, et finantssektori reguleerimisel on pärast 2008. aastat märkimisväärselt palju saavutatud; rõhutab vajadust jätkuvalt tegeleda küsimusega finantseerimisasutustest, mis on liiga suured, et pankrotistuda ning saavad seetõttu jätkuvalt varjatud toetusi; on veendunud, et majandus- ja rahanduskomisjoni tulevasse raportisse, milles tehakse kokkuvõte finantsteenuseid reguleerivatest õigusaktidest ja nende mõjust, tuleks lisada ELi uue finantsmääruse konkurentsiaspektide põhjalik analüüs, tagamaks et ELi pangad oleksid igasugustes tingimustes võimelised rahvusvaheliste finantseerimisasutustega konkureerima;

76.

väljendab muret liikmesriikide võimalike seadusevastaste ettevõtete tulumaksustamise tavade pärast ning palub, et komisjon võimalikult kiiresti ja kõiki olemasolevaid tõendeid kasutades viiks lõpule oma käsilolevad maksuotsuste uurimised; nõuab, et esmatähtsaks loetaks maksukärbete uurimine, millised kärped võivad olla üks ebaseadusliku riigiabi vorme; rõhutab, et ausam maksukonkurents on siseturu usaldusväärsuse, riikliku rahanduse elujõulisuse ja võrdsete konkurentsitingimuste seisukohalt möödapääsmatu;

77.

juhib tähelepanu LuxLeaksi dokumentide avaldamisele uurivate ajakirjanike rahvusvahelise konsortsiumi poolt; on rahul konkurentsivoliniku lubadusega viia läbi liikmesriikide maksuotsuste ja nende poolt ELi konkurentsiõiguse järgimise põhjalik sõltumatu uurimine; märgib, et maksustamise vältimine mõningate ettevõtete poolt moonutab konkurentsi ühtsel turul; innustab komisjoni valvsalt jõustama ELi riigiabi kontrolli eeskirju;

78.

palub komisjoni presidendil tagada nüüd ja edaspidi konkurentsivoliniku juhtimisel toimuvate liikmesriikide maksuotsuste tegemise tavade uurimiste sõltumatus; nõuab, et Euroopa Parlamenti üldjoontes teavitataks nende uurimiste käigust, et tagada nende läbipaistvus ja sõltumatus; palub, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti aruande oma vastavate järeldustega; tuletab meelde konkurentsivoliniku lubadust uurida, milline on ettevõtete teostatud ja riiklikult õhutatud agressiivse maksustamise vältimise üldine mõju konkurentsile, ning pärast faktide kokkusaamist vajaduse korral seda uurimist laiendada;

79.

kutsub komisjoni üles tema eelseisva ÜPP reformi läbivaatamise käigus uurima ülekantud vahendite kaasrahastamist ning nõuab konkurentsile keskenduvate ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade meetmete lihtsustamist ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade vahekultuuride ja lämmastikku siduvate kultuuride jaoks mõeldud tegurite konkurentsi seisukohast neutraalset läbivaatamist;

80.

palub, et komisjon pärast oma hiljutist ülevaadet kaasaegse jaemüügi majanduslikust mõjust valikule ja innovatsioonile ELi toiduainesektoris kaaluks, millist mõju võivad avaldada suured supermarketid, mis valitsevad turgu nii suurel määral, et nende ühine ostujõud moonutab tarnekettide vahelist konkurentsi nii Euroopas kui ka arengumaades;

81.

märgib, et see sektor on riikliku reguleerimise tõttu killustunud; tunneb heameelt ELi konkurentsipoliitika panuse üle kunstlike sisenemistõkete kõrvaldamisel;

82.

nõuab, et ajutist hinnakujundust hõlmavate juhtude hindamisel pöörataks erilist tähelepanu uuenduslikele meditsiinitoodetele ja raviprotseduuridele;

83.

märgib, et konkurentsipoliitika võib aidata parandada geneeriliste ravimite kättesaadavust;

84.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama võrdseid konkurentsitingimusi, mis võimaldavad kõigi transpordiliikide siseselt vaba ja samas ausat konkurentsi; tunnistab aga, et seejuures tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ka transpordivaldkonna arvukaid riiklikke eriõigusnorme; rõhutab, et transporditaristu on füüsiliste ja juriidiliste isikute ellujäämiseks ja heaoluks hädavajalik, seda eriti hõredalt asustatud piirkondades ja kaugetel saartel;

85.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tegema rohkem, et tagada aus konkurents ja kvaliteetsemad teenused raudteesektoris ning sadama- ja lennujaamavõrgustike majandamisel, eriti kui nende majandamine on keskvalitsuse monopol; rõhutab, et konkurents ei eelda tingimata toimivate teenuste erastamist; palub ka komisjonil tagada, et lennufirmad ei kuritarvitaks oma valitsevat seisundit teatavates lennujaamades;

86.

on veendunud, et komisjon peaks veelgi tugevdama konkurentsi- ja transpordipoliitika vahelisi seoseid, et muuta Euroopa transpordisektor konkurentsivõimelisemaks ning liikuda edasi ühtse transpordituru lõpuleviimise suunas;

87.

nõuab tungivalt, et komisjon viiks lõpule Euroopa ühtse raudteepiirkonna rajamise, tagaks taristuettevõtjate ja raudtee-ettevõtjate vaheliste rahavoogude täieliku läbipaistvuse ning kontrolliks, kas igal liikmesriigil on tugev ja sõltumatu riiklik reguleeriv asutus;

88.

rõhutab, et raudteekaubavedude sektori ühtset turgu mõjutavad ELi õigusaktide ebaõige või ebatäielik ülevõtmine liikmesriikides ning kitsaskohad piiriüleses liikuvuses, mis kahjustavad konkurentsi ja majanduskasvu; palub komisjonil uurida, kas selliseid liikmesriigiti erinevaid tehnilisi või turutõkkeid nagu rööpmevahe, energiavarustus ja signalisatsioonisüsteemid saab lugeda konkurentsieeskirjade rikkumiseks;

89.

kutsub komisjoni üles esitama põhjendatud ülevaate, et teha kindlaks, millistel lennuettevõtjatel on teiste teenuseosutajate ees eelisseisund tänu eritingimustele või oma turgu valitseva seisundi väidetavale kuritarvitamisele teatavates lennujaamades;

90.

väljendab muret selle pärast, et liikmesriigid rakendavad ja jõustavad erinevalt rahvusvaheliste maanteevedude eeskirju, näiteks maanteetranspordi kabotaažvedude ja puhkeaegade määrust, samuti sotsiaalse dumpingu võimaluste pärast transporditeenustes laiemalt, ning on kindel, et nende probleemidega tuleb tegeleda;

91.

on rahul komisjoni algatusega, mille eesmärk on panna rahvusvahelised autorendifirmad loobuma praktikast, mis ei lase tarbijatel nende elukohaliikmesriigist sõltuvalt saada parimat kehtivat hinda; rõhutab, et tarbijaid ei tohiks takistada saamast ühtsel turul kaupade või teenuste ostmisel parimat võimalikku hinda;

92.

kutsub komisjoni võtma meetmeid autorendisektori killustatuse vähendamiseks, kuna praegu tõstavad siseriiklikud eeskirjad tublisti piiriülese liikumise hinda ja kahjustavad sellega ühtset turgu;

93.

rõhutab, et tegevus ELi konkurentsivõime õhutamiseks peab alati toimuma üldsuse huvides; tunnistab, et tulemuslik ELi konkurentsipoliitika on seotud vajadusega teha elutähtsatesse avalikesse teenustesse, sealhulgas transporditeenustesse mahukaid investeeringuid;

94.

nõuab tungivalt, et komisjon uuriks rahvusvaheliste spordiföderatsioonide kuritarvitusi – näiteks ei lasta nende liikmetel kasutada õigust osaleda vastava föderatsiooni poolt tunnustamata alternatiivsetel spordiüritustel ning sportlastele, ametnikele ja treeneritele, kes ei kuuletu, kehtestatakse näiteks eluaegne olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel osalemise keeld;

95.

nõuab Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingusse sellise konkurentsipeatüki lisamist, mis hõlmaks konkurentsieeskirjade rikkumist, ühinemisi, riigiettevõtteid, toetusi ja ebavõrdset turulepääsu; nõuab sellistes lepingutes sisalduvate meetmete ja nendega seotud probleemide ja edusammude neutraalset meediakajastust;

96.

tunnustab ja toetab komisjoni nimetatud vajadust suurendada konkurentsipoliitika tähtsust rahvusvahelises majanduskoostöös, sealhulgas koostöö kaudu kogu maailma konkurentsiasutustega; tuletab meelde, et selline reguleerimise ja jõustamisega seotud koostöö aitab kindlustada maailmaturgudel tegutsevatele Euroopa ettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused;

97.

rõhutab rahvusvahelise koostöö tähtsust konkurentsiõiguse põhimõtete tulemusliku kohaldamise jaoks globaliseerumise ajastul; kutsub seepärast komisjoni üles tihendama rahvusvahelist koostööd konkurentsiga seotud küsimustes;

98.

palub komisjonil uurida, kui suures ulatuses võiks sõlmida konkurentsi käsitlevaid lepinguid täiendavate kolmandate riikidega, kes soodustavad uurimisasutuste vahelist teabevahetust; toonitab, et hiljuti Šveitsiga sõlmitud konkurentsialane leping võib olla selliste tulevaste lepingute eeskujuks;

99.

juhib tähelepanu raamlepingu sättele, millega nõutakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule võrdset juurdepääsu nõupidamistele ja nende võrdset teavitamist konkurentsipoliitika siduvate ja mittesiduvate õigusaktide ettevalmistamisest;

100.

juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi kesksele tähtsusele Euroopa tarbijate huvide esindajana konkurentsieeskirjade nõuetekohasel jõustamisel;

101.

on rahul Euroopa Parlamendi kaasseadusandja rolliga konkurentsieeskirjade rikkumisest tingitud kahjutasunõudeid käsitleva direktiivi koostamisel ning peab selle direktiiviga seotud menetlusi näiteks tulevasest institutsioonidevahelisest koostööst konkurentsiküsimustes;

102.

kordab, et konkurentsipoliitika kujundamisel peab komisjon olema täiel määral aruandekohustuslik ja järgima Euroopa Parlamendi resolutsioone;

103.

palub volinikul võtta tavaks osaleda asjaomaste parlamendikomisjonide ning parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni konkurentsiküsimuste töörühma koosolekutel;

104.

on seisukohal, et Euroopa Parlamendil peaks olema konkurentsipoliitikas kaasotsustamisõigus; peab kahetsusväärseks, et ELi toimimise lepingu artiklites 103 ja 109 nähakse ette vaid parlamendiga konsulteerimine; on veendunud, et selline demokraatia puudujääk on lubamatu; teeb ettepaneku kõrvaldada see puudujääk võimalikult kiiresti konkurentsipoliitikat käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega ning vormistada see aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus;

105.

rõhutab konkurentsivoliniku rolli töökohtade loomise ja majanduskasvu ning digitaalse ühtse turu, energiapoliitika, finantsteenuste, tööstuspoliitika ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse edendamisel;

106.

nõuab, et komisjon töötaks Euroopa konkurentsivõrgustiku raames välja suunised ja menetlused, mis tagavad tõhusa järelevalve selle üle, kuivõrd on liikmesriikide maksuotsused riigiabi eeskirjadega kooskõlas;

107.

on rahul, et komisjon kohustus tagama konkurentsieeskirjade tulemusliku jõustamise nende eeskirjade rikkumise ja kartellide, ühinemiste ja riigiabi valdkonnas, säilitades turuarengutega vastavusse viidud konkurentsialased õigusaktid ning edendades ka innovaatilist konkurentsikultuuri ELis ja kogu maailmas;

108.

kutsub komisjoni üles hindama hiljutiste konkurentsieeskirjade rikkumise juhtude menetlemist ja leidma lahenduse tõstatatud vormiküsimusi puudutavatele muredele;

109.

palub komisjonil välja töötada maksukonkurentsi puudutavad kooskõlastatud ettepanekud ja esitada need nõukogule;

110.

kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile jätkuvalt igal aastal aru konkurentsipoliitika kohaldamise alastest suundumustest ja tagajärgedest;

111.

tervitab voliniku kuulamise käigus antud lubadusi, eriti selles, mis puudutab edasist koostööd ja sidemete tugevdamist Euroopa Parlamendiga;

112.

kutsub komisjon üles tegema rohkem aktiivse konkurentsipoliitika kui sotsiaalse turumajanduse tugisamba edendamiseks;

113.

on seisukohal, et kogumiku kujul vormistatud tulemustabel tuleks kiiresti tarbijatele ja ettevõtjatele kättesaadavaks teha;

114.

märgib, et paljudes liikmesriikides puudub endiselt selgus küsimuses, kas pidada Euroopa tarbijakeskuste rahastamist ebaseaduslikuks riigiabiks; tunneb muret, et nimetatud keskuste rahastamine võib seetõttu ohtu sattuda; palub komisjonil teavitada liikmesriike võimalikult kiiresti sellest, kas sellisest rahastamisest tuleb teatada, et tagada jätkuv toetus Euroopa tarbijakeskuste toimimisele;

115.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõigi poliitiliste tasandite võimuorganid kohustuksid riigiabi eeskirju täht-tähelt täitma;

116.

nõuab Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni esindajaid ning teadlasi koondava ühisorgani moodustamist, et analüüsida pikaajalisi arenguid ja tulevase konkurentsipoliitika kujundamist sellistes tulevikuvaldkondades nagu digitaalmajandus või energeetikasektor;

117.

nõuab kompromissitut analüüsi selle kohta, milline on vastutustundlik riiklik maksupoliitika, eriti seoses konkurentsi moonutava ebaõiglase maksupoliitika, maksustamiskorra ja maksuvabastustega, et edaspidi saaks rakendada sellise tegevuse suhtes tulemuslikke vastumeetmeid;

118.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide konkurentsiametitele.

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/30

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2013. aasta aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja, eriti selle artiklit 15,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 284 lõiget 3,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 126 ja artikli 132 lõiget 1,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0011/2015),

A.

arvestades, et komisjoni talituste 2014. aasta kevadprognoosi kohaselt vähenes euroala SKP 2013. aastal 0,4 %, olles 2012. aastal vähenenud 0,7 %, ning arvestades, et komisjoni talitused prognoosivad SKP kasvuks 2014. aastal 1,2 % ja 2015. aastal 1,7 %; arvestades, et komisjoni talituste 2014. aasta sügisprognoosis vähendati SKP kasvu prognoosi 2014. aastaks 0,8 %-le ja 2015. aastaks 1,1 %-le, kusjuures kasvu aeglustumise risk püsib;

B.

arvestades, et sügisprognoosi kohaselt tõusis töötuse määr euroalas 2012. aasta lõpu 11,3 %-lt 2013. aasta lõpuks 11,9 %-ni ning püsib 2014. aastal kõrgel tasemel;

C.

arvestades, et eri liikmesriikide töötuse määrad on väga erinevad (vahemikus 5–26 %); arvestades, et noorte töötuse määr on veel kõrgem ja mõnes liikmesriigis isegi ligikaudu 50 %; arvestades, et töötuse määrade erinevused suurendavad veelgi liikmesriikide majanduslikke erinevusi;

D.

arvestades, et liikmesriigid ei tohiks kasutada rahapoliitiliste otsetehingute programmi väljakuulumisega kaasnenud laenuintresside alanemist võimalusena vältida struktuurireforme, mille eesmärk on parandada kasvupotentsiaali ning saavutada eelarve jätkusuutlikkus keskpikas perspektiivis; arvestades, et tööhõivega ja vaesuse vähendamisega seoses ei pruugita saavutada strateegia „Euroopa 2020” riiklikke eesmärke;

E.

arvestades, et 2013. aasta mais ja novembris langetas Euroopa Keskpank (EKP) baasintressimääri ning langetas põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäära 0,25 %-ni; arvestades, et lisaks täiendavatele rahapoliitilistele meetmetele, mis on alates 2014. aasta algusest välja kuulutatud, on põhiliste refinantseerimisoperatsioonide intressimäär nüüd 0,05 % ning hoiustamise püsivõimaluse intressimäär -0,2 %;

F.

arvestades, et madalamad reaalintressimäärad ei ole toonud kaasa suuremat laenamist kodumajapidamistele ja äriühingutele ega suuremat SKP kasvu ja töökohtade loomist;

G.

arvestades, et eurosüsteemi koondbilanss oli 2013. aasta lõpus 2,285 triljonit eurot, mis teeb 2013. aasta aastaseks languseks ligikaudu 25 %;

H.

arvestades, et eurosüsteemile 2013. aastal tagatisena esitatud varadest moodustasid suurima osa turukõlbmatud varad, mis moodustavad umbes 25 % kogusummast; arvestades, et koos varaga tagatud väärtpaberitega moodustavad turukõlbmatud väärtpaberid ligikaudu 40 % tagatisena esitatud kõigist varadest;

I.

arvestades, et komisjoni talituste 2014. aasta sügisprognoosi kohaselt oli keskmine inflatsioonimäär euroalas 2013. aastal 1,4 % (2012. aastal 2,5 %); arvestades, et euroala inflatsioonimäär on alates 2014. aasta algusest jätkuvalt langenud, olles 2014. aastal hinnanguliselt 0,5 % ja jõudes septembris 0,3 %-ni; arvestades, et üldine ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (HICP) inflatsioonimäär langes mõnes liikmesriigis 2014. aasta septembris 0 %-ni ja madalamale ning püsib ka 2015. aastal allpool sihtmärki;

J.

arvestades, et madalad energiahinnad, eriti nafta hind, on olnud üks euroala inflatsioonimäära languse peamisi põhjuseid;

K.

arvestades, et avaliku ja erasektori investeeringute tase on euroalas püsivalt märkimisväärselt madalam kui enne kriisi algust; arvestades, et suurettevõtted on sageli kasutanud odavat raha selleks, et osta enda huvides tagasi oma aktsiaid, selle asemel et teha uusi investeeringuid; arvestades, et investeeringute suhteline osakaal SKPst vähenes püsivalt juba enne kriisi ning investeeringuid oleks vaja olnud kiiresti suurendada;

L.

arvestades, et M3 aastase kasvumäära aeglustumine on jätkunud (3,5 % detsembris 2012 ja 1 % detsembris 2013);

M.

arvestades, et erasektorile laenude andmine vähenes veelgi (aastane muutus 2012. aasta detsembris -0,7 % ja 2013. aasta detsembris -2,3 %); arvestades, et vähene laenamine VKEdele on mõnes liikmesriigis üks peamisi majanduskasvu pidureid; arvestades, et aastatel 2008–2013 langes VKEdele laenamine ligikaudu 35 %; arvestades, et tingimata on vaja edendada laenuvooge VKEdele, sest nemad annavad tööd 72 %-le euroala töötajatest ning neil on kõrgemad töökohtade loomise brutomäärad kui suurettevõtetel;

N.

arvestades, et rahanduslik killustatus on jätkuvalt suur probleem ning VKEdele on laenukulud palju suuremad, eriti nendes euroala riikides, mis on juba niigi raskes majanduslikus olukorras, ning see tekitab ühtsel turul moonutusi, aeglustab majanduse elavnemist ning võimendab erinevusi riikide vahel; arvestades, et Euroopa pankade tervikliku hindamise tulemustel peaks olema positiivne mõju praegusele rahapoliitikale ja pankade valmisolekule laenutegevust suurendada, eriti reaalmajandusele antavate laenude puhul;

O.

arvestades, et eurosüsteemi bilansi maht vähenes 2013. aastal püsivalt, mis peegeldab pikemaajalise refinantseerimisoperatsiooni vahendite hüvitamist pankade poolt;

P.

arvestades, et EKP nõukogu 2013. aasta juuli prognoosi kohaselt jäävad baasintressimäärad pikemaks ajaks praegusele või madalamale tasemele;

Q.

arvestades, et euroala rahapoliitika kvantitatiivse lõdvendamise mõju pärsib tõenäoliselt ülemäärane krediidivahendus pangandussektoris;

R.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 282 kohaselt on Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) esmane eesmärk säilitada hindade stabiilsus; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 127 kohaselt peab EKPS toetama liidu üldist majanduspoliitikat, ilma et see piiraks esmast eesmärki; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 123 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirja artikkel 21 keelavad riikide keskpankadel ja EKP-l osta otse ELi või riiklike avalike asutuste või organite võlakirju; arvestades, et see oli mitme liikmesriigi puhul majandus- ja rahaliitu astumise vältimatu eeltingimus; arvestades, et selliseid oste on lubatud teha järelturul;

1.

väljendab heameelt EKP kiire reaktsiooni üle väga probleemses keskkonnas ning asjaolu üle, et rahapoliitika eesmärk on olnud vähendada survet euroala finantsturgudele ning taastada investorite usaldus ühtse valuuta vastu; kiidab EKP valmisolekut teha kõik euro päästmiseks; võtab teadmiseks pikaajaliste intressimäärade üldise languse – eriti kõige suuremates võlgades olevates euroala riikides – tasemele, mida ei ole pärast kriisi algust nähtud; märgib, et madalad intressimäärad ei ole toonud kaasa töökohtade loomist ja majanduskasvu ning see asjaolu ohustab finantsstabiilsust;

2.

märgib, et põhiliste refinantseerimisoperatsioonide, fikseeritud intressimääraga piiranguteta keskpikkade ja pikaajaliste refinantseerimisoperatsioonide, laenamise püsivõimaluse, erakorralise likviidsusabi ja hoiustamise püsivõimaluse kasutamine oli kogu 2013. aasta jooksul väga ulatuslik, mis viitab rahapoliitika ülekandemehhanismi ja euroala pankadevahelise laenuturu jätkuvatele häiretele, kuigi varasemate aastatega võrreldes täheldati olukorra märgatavat paranemist, mida näitas riskimarginaalide stabiliseerumine, pankadevaheliste turgude järkjärguline normaliseerumine ja Target II tasakaalustamatuse vähenemine;

3.

tunneb heameelt Target II tasakaalustamatuse vähenemise üle kogu 2013. aasta jooksul; toonitab, et Target II arveldussüsteemil on olnud euroala finantssüsteemi usaldusväärsuse kaitsmisel väga tähtis roll;

4.

tunneb jätkuvalt sügavat muret asjaolu pärast, et majandusaktiivsus on madal – euroala SKP kasv oli 2013. aastal teist aastat järjest negatiivne, SKP kasv oli nõrk ka 2014. aasta kolmes esimeses kvartalis ning töötuse määr on paljudes euroala liikmesriikides jõudnud tasemele, mis ohustab euroala stabiilsust ning vähendab üldsuse ja poliitikute toetust Euroopa projektile;

5.

rõhutab oma muret inflatsioonimäära püsiva languse pärast euroalas alates 2011. aastast ning inflatsioonimäärade erinevuse pärast liikmesriikides; juhib tähelepanu suurele erinevusele EKP selgelt sõnastatud eesmärgi (hoida inflatsioonimäär keskpikas perspektiivis veidi alla 2 %) ning praeguse inflatsioonimäära vahel, mis on nullilähedane ja mitmes liikmesriigis isegi alla nulli; tunneb muret, et praegused deflatsioonilised suundumused võivad paigast nihutada keskmise ja pika perspektiivi inflatsiooniootused, nagu on tunnistanud ka EKP president;

6.

tunnistab, et finantssektoris ja muudes sektorites käimasolev bilansside kohandamise protsess koos kõrge töötuse määraga pärssisid 2013. aastal jätkuvalt euroala majandustegevust;

7.

jälgib teraselt võimalikku deflatsiooniriski; tuletab meelde, et nullilähedane inflatsioonimäär euroalas ohustab rahapoliitika tõhusust; mõistab, et EKP peab väga madala inflatsioonimäära põhjuseks lühiajalisi tegureid ning loodab, et keskpika perspektiivi eesmärk saavutatakse ilma deflatsiooniperioodita; märgib siiski, et EKP vähendas veelgi 2015. ja 2016. aasta inflatsiooniprognoosi (0,1–0,2 % võrra);

8.

toonitab, et tulevasteks aastateks prognoositav eesmärgist madalam inflatsioonimäär avaldab mõju mitme liikmesriigi võlgade vähendamise programmile;

9.

toonitab, et arvestades võimalikke täiendavaid toetusmeetmeid, nagu rahapoliitika kvantitatiivne lõdvendamine, ning pidades silmas praegusi õiguslikke väljakutseid seoses rahapoliitiliste otsetehingute programmiga, on tingimata vaja tagada õiguslik selgus ja kindlus, et neid instrumente oleks võimalik tulemuslikult rakendada, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtujuristi Pedro Cruz Villalóni 14. jaanuaril 2015 kohtuasjas C-62/14 esitatud arvamust;

10.

rõhutab, et liikmesriikide väikeste laenukuludega käib käsikäes valitsemissektori võla kasv, mis paljudel juhtudel on ligi 100 % SKPst või isegi üle selle, ning hoiatab, et uus kriis võib sundida finantsturge riske ümber hindama;

11.

toonitab, et EKP 2013. aastal avaldatud prognoosides ei oodatud väga aeglase majanduskasvu ja väga madala inflatsiooni või isegi deflatsioonitunnuste koosesinemist; soovitab sel taustal suhtuda ettevaatusega praegustesse prognoosidesse, et 2015. ja 2016. aastal on oodata suuremat majanduskasvu ja inflatsiooni;

12.

on veendunud, et korrastamata bilanss ei mõjuta üksnes panku, vaid selle kahjulik mõju kandub edasi ka ettevõtetele ja muudele erasektoris osalejatele, kuna kapitali ja finantseeringu puudumine ei võimalda ettevõtetel konkurentsis püsida, kasvada ning lõppkokkuvõttes töökohti säilitada ja luua;

13.

peab äärmiselt oluliseks luua tingimused nii avaliku sektori kui ka erainvesteeringute taastumiseks euroalas, võttes arvesse, et hoolimata EKP meetmetest soodsate finantseerimistingimuste säilitamiseks ei ole investeeringud veel hoogu sisse saanud; palub liikmesriikidel selles olukorras käsitleda rahandusliku killustatuse aluseks olevaid probleeme, nt erinevaid riskistruktuure, mis teevad laenamise vastavates riikides kallimaks; lisaks sellele nõuab, et liikmesriigid viiksid ellu asjakohased struktuurireformid, et taastada soodne ärikeskkond, rakendades eelkõige riigipõhiseid soovitusi;

14.

ergutab EKPd kaaluma oma bilansimahu suurendamise poliitikas EIP projektivõlakirjade ostmist, millega rahastatakse mõnesid kõige suurema tootlusega investeeringuid euroalas, eriti nende projektide puhul, millel komisjon on pärast kulude ja tulude analüüsi leidnud olevat Euroopa lisaväärtuse – eelkõige üleeuroopalise transpordivõrgu projektid energeetika- ja transpordisektoris ning digitaalse ühtse turuga seotud projektid;

15.

märgib, et EKP president Draghi kinnitas 22. augustil 2014 keskpanga iga-aastasel sümpoosionil Jackson Hole’is peetud kõnes, et meil on vaja meetmeid majanduse mõlemal poolel, märkides järgmist: kogunõudluse poliitikaga peavad kaasnema riiklikud struktuurireformid ja meetmed; nõudluse poolel võib ja peab rahapoliitika mängima keskset rolli, mis tähendab praegu pikemaks ajaks leebet rahapoliitikat; fiskaalpoliitika saab mängida rahapoliitika kõrval suuremat rolli ja samal ajal tuleb arvesse võtta valitsemissektori võla jätkusuutlikkust ning avaliku sektori investeeringute suurendamise kõrval erasektori investeeringute edendamiseks ja struktuurireformide hõlbustamiseks tuleb tähelepanu pöörata ka sobivatele fiskaalpoliitilistele meetmetele;

16.

nõustub president Draghiga, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjades sisalduvat paindlikkust saaks paremini ära kasutada majanduskasvu kiirendamiseks ning vajalike struktuurireformide kuludele ruumi tegemiseks;

17.

nõustub president Draghiga, et on tegutsemisruumi majanduskasvu rohkem toetava fiskaalpoliitika saavutamiseks ning maksukoormuse vähendamiseks eelarvet mitte mõjutaval viisil;

18.

nõustub president Draghiga, et ELi tasandi täiendavad meetmed tunduvad samuti olevat vajalikud, et tagada sobiv koondpositsioon ja suur avalike investeeringute programm;

19.

märgib, et lisaks baasintressimäärade langetamisele ja refinantseerimistegevuse suurendamisele võttis EKP vastu uuenduslikud vahendid, nt sihtotstarbelised pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid (TLTROd), ning uued kommunikatsioonistrateegiad, nt prognoosid;

20.

on seisukohal, et ülekandemehhanism ei toimi korralikult ning et EKP poolt alates kriisi algusest kasutatud rahapoliitilised vahendid on pakkunud küll oodatud leevendust raskustes finantsturgudele, kuid need üksi ei aita tulemuslikult võidelda rahandusliku killustatuse vastu, edendada majanduskasvu ega parandada olukorda tööturul; ergutab EKPd tagama, et tema poliitika oleks rohkem suunatud reaalmajandusele ja eriti VKEdele;

21.

on seisukohal, et kuna rahapoliitika ülekandemehhanism on tõsiselt kahjustatud, on EKP baasintressimäärade langetamise otsustest saadav kasu piiratud; toonitab, et väga madalad intressimäärad toovad pikas perspektiivis kaasa ettevõtlussektori moonutused ning võivad olla kahjulikud eraisikute säästudele ja pensionikavadele;

22.

väljendab heameelt meetmete üle, mis EKP 2014. aasta juunis välja kuulutas ja mille eesmärk on parandada rahapoliitika ülekandemehhanismi toimimist; võtab teadmiseks, et TLTROd loovad esimest korda seose selle vahel, kui palju laene väljastavad pangad mittefinantsteenuseid pakkuvale erasektorile ning kui suures ulatuses refinantseerimist pangad võivad saada; loodab, et varade kvaliteedi läbivaatamise tulemused parandavad TLTROde kasutamist Euroopa pankade poolt ning edendavad seeläbi likviidsuse ülekandumist reaalmajandusse;

23.

märgib, et EKP on teatanud kavatsusest osta varaga tagatud väärtpabereid ja pandikirju, et suurendada TLTROde laenude võtmist hõlbustavat mõju; rõhutab, et selline sekkumine varaga tagatud väärtpaberite turule peaks olema piisavalt ulatuslik, et mõjutada VKEdele antavaid laene ja vähendada killustatust, ning peab toimima läbipaistval viisil, mis ei tekita ülemääraseid riske EKP bilansile;

24.

rõhutab, et on mures VKEde laenutingimuste märkimisväärse erinevuse pärast euroala eri riikides ning selle pärast, kui suur on erinevus intressimäärade vahel, millega pakutakse rahastamist VKEdele ja suurematele äriühingutele; toonitab, et EKP poolt praegu välja kuulutatud meetmed pankade laenuandmise edendamiseks ei käsitle piisavalt neid pikaajalisi probleeme ning EKP peaks uurima algpõhjuseid, mis takistavad VKEde juurdepääsu laenudele; palub EKP-l uurida, kas see erinevus on kuidagi seotud pangandussektori koondumisega;

25.

rõhutab, et pärast 2014. aasta juunis ja septembris välja kuulutatud meetmeid peaks EKP bilanss liikuma sama suuruse poole, mis tal oli 2012. aasta alguses; märgib, et see kasv nõuab EKP suurt tähelepanelikkust seoses tekkivate krediidiriskidega;

26.

on seisukohal, et seni antud kaudsete toetuste kogusumma tuleks maksumaksjate huvides järk-järgult tagasi nõuda, kui majandustingimused muutuvad jälle normaalseks;

27.

märgib, et EKP on korduvalt kinnitanud valmisolekut kasutada oma pädevusalas täiendavaid ebatraditsioonilisi vahendeid ning muuta oma sekkumise suurust või struktuuri, kui madala inflatsiooni periood peaks kujunema ülemäära pikaks; jääb avatuks täiendavate ebatraditsiooniliste meetmete kasutamisele, kuid rõhutab, et need meetmed ei ole piisavad ilma sobiva fiskaalpoliitika, investeeringute ja struktuurireformide kombinatsioonita;

28.

rõhutab, et praeguste ebatraditsiooniliste rahapoliitika meetmete mõju reaalmajandusele ei tohiks üle hinnata; rõhutab, et sellised meetmed on oma olemuselt ajutised ning nende eesmärk on anda liikmesriikidele aega oma eelarveolukorra konsolideerimiseks ja vajalike struktuurireformide elluviimiseks, et edendada majanduskasvu ja parandada tööturu olukorda;

29.

märgib, et pikaajaline mittestandardne rahapoliitika võib võimendada kapitalituru moonutusi; palub EKP-l leida õige tasakaal ohtude vahel, mis kaasnevad enneaegse loobumisega leebest rahapoliitikast, ning ohtude ja kulude vahel, mis on tingitud sellise poliitikaga kaasneda võivatest moonutustest; palub seepärast EKP-l kalibreerida mittestandardset poliitikat nii, et piirata selliseid moonutusi;

30.

tuletab meelde, et rahapoliitika üksi ei saa ergutada kogunõudlust, kui seda ei täienda asjakohased riikliku tasandi fiskaal- ja struktuurireformid ja -meetmed;

31.

rõhutab, et nagu kriisieelsete aastate kogemused näitavad, võivad stabiilsed inflatsioonimäärad, mis vastavad EKP keskpika perspektiivi eesmärgile, olla seotud erasektori võla mittejätkusuutliku dünaamikaga, mistõttu on tähtis hallata varamulle ja laenukasvu isegi siis, kui hinnastabiilsus on tagatud;

32.

tuletab meelde, et aluslepingutes sätestatud EKP sõltumatus rahapoliitika juhtimisel on hädavajalik hindade stabiilsuse eesmärgi täitmiseks, s.t selleks, et hoida inflatsioon veidi alla 2 %; tuletab meelde, et ükski valitsus ega riiklik ametiasutus ei tohiks paluda EKP-l meetmeid võtta;

33.

tuletab meelde, et kõik EKP üldnõukogu liikmed on seotud langetatud otsustega, mis jäävad konfidentsiaalseks, kui neid ei ole otsustatud avalikustada;

34.

palub EKP-l astuda troikas ülesandeid täites samm tagasi, et suurendada oma sõltumatust poliitilistest otsustest;

35.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 127 kohaselt peab EKP toetama liidu üldist majanduspoliitikat, ilma et see piiraks tema esmast eesmärki, nagu on sätestatud ka ELi toimimise lepingu artiklis 282; rõhutab sellega seoses rahandusliku dialoogi tähtsust;

36.

rõhutab, et raha- ja fiskaalpoliitika selge eraldatus viitab sellele, et rahapoliitiline asutus ei tohiks anda toetusi likviidsuse pakkumisest kasu saavatele institutsioonidele, sest selline toetus on seotud fiskaalpoliitikaga;

37.

taunib asjaolu, et EKP on ületanud aluslepingutel põhinevat mandaati, mille kinnituseks on endise EKP presidendi kirjad Hispaania, Itaalia ja Iirimaa valitsusele;

38.

väljendab heameelt EKP otsuse üle avaldada oma koosolekute protokollide kokkuvõtted ning ootab selle otsuse rakendumist 2015. aasta jaanuaris; väljendab heameelt asjaolu üle, et EKP nõukogu on täitnud selle parlamendi kõikides EKP aastaaruandeid käsitlevates raportites esitatud nõudmise;

39.

on veendunud, et keskpangad kõikjal maailmas peaksid tegutsema aktiivselt selle nimel, et vältida poliitikat, mis võib kaasa tuua negatiivsete mõjude ülekandumise teistele; märgib, et mõned keskpangad nõuavad, et teised keskpangad arvestaksid rahapoliitika võimalikku negatiivsete mõjude ülekandumist, pärast seda kui nad on ammu ühepoolselt rakendanud oma poliitikat;

40.

on veendunud, et hiljuti avalikuks saanud teave näitab, kui oluline on edaspidi erakorralise likviidsusabi ettevaatlik kasutamine; rõhutab, et ei saa uuesti aktsepteerida, et mõne liikmesriigi pangandussektori sel moel võetud võlg moodustab märkimisväärse osa SKPst;

41.

ergutab EKPd jätkuvalt parandama töölevõtmisel soopoliitikat, et kaotada praegune lõhe; väljendab heameelt, et Euroopa pangandussektori järelevalve juhiks valiti Danièle Nouy, eriti tema suurte saavutuste ja tugeva elulookirjelduse tõttu;

42.

on seisukohal, et suurem keskendumine majanduskasvule ja avaliku sektori investeeringutele (näiteks komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri esitatud 300 miljardi euro suurune investeerimispaketi kava) täiendaks EKP poliitikameetmeid, mis on suunatud Euroopa tööhõive ja majanduskasvu suurendamisele;

43.

väljendab heameelt, et ühtne järelevalvemehhanism (pangandusliidu esimene sammas) alustas 4. novembril 2014 täiemahulist tegevust; märgib, et see suur samm Euroopa finantsintegratsiooni poole astuti tänu eeltöö, muu hulgas varade kvaliteedi hindamise edukale lõpuleviimisele; tänab EKPd, et see on kasutanud oma usaldusväärsust Euroopa pangandussüsteemi toetamiseks; rõhutab, et EKP järelevalve- ja rahapoliitika funktsioonid tuleb lahus hoida;

44.

märgib, et Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) poolt koostöös ühtse järelevalvemehhanismiga läbi viidud varade kvaliteedi hindamine ja stressitest on näidanud, et Euroopa pangandussüsteem on endiselt nõrk; loodab, et tulemuste puhul on piisavalt arvesse võetud kõiki riske, et vältida Euroopa panganduse nn japaniseerumist ning selliste laenude igikestvaks muutmist, mida on võimatu tagasi maksta;

45.

on seisukohal, et EKP tähtis ülesanne on tagada, et tulevased pankade rekapitaliseerimised toimuksid kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kava alusel, kui juurdepääs turgudele on raske või võimatu;

46.

palub EKP-l oma igapäevases tegevuses tagada, et rahapoliitika ja panganduse järelevalvaja roll hoitakse täielikult lahus;

47.

rõhutab, et ühtse järelevalvemehhanismi eesmärk on tagada usaldus euroala pangandussektori vastu ja seeläbi finantsstabiilsus; tuletab meelde, et uue ühtse järelevalvemehhanismi aruandluskohustus Euroopa Parlamendi ees on hädavajalik uue järelevalvesüsteemi usaldusväärsuse tagamiseks; rõhutab seetõttu, kui tähtis on parlamendi ja EKP 2013. aasta novembris sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe ühtse järelevalvemehhanismi demokraatliku vastutuse teostamise praktilise korra kohta ning selle täielik rakendamine;

48.

toetab mõtet, et selleks, et muuta kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine usaldusväärsemaks ja tulemuslikumaks, peaks Euroopa seadusandlus eraldama riskantsema investeerimistegevuse paremini traditsioonilisest pangandusest;

49.

on seisukohal, et viimased stressitestid näitavad ilmekalt praeguse institutsioonidevahelise süsteemi piiranguid, sest deflatsiooni stsenaariumiga neis testides ei arvestatud, ehkki deflatsioonirisk pole sugugi ebausutav;

50.

märgib, et euroala pangad on suhtelisest madalast kasumlikkusest hoolimata pidevalt tugevdanud oma kapitalipositsiooni kapitali suurendamise, riskiga kaalutud varade vähendamise ja samuti avaliku sektori toetuse abil; nendib, et mitmel juhul toimus kapitali suurendamine liikmesriikide finantsabiprogrammide kontekstis;

51.

tunneb muret, et paljud euroala pangad sõltuvad jätkuvalt keskpanga rahastamisest; peab hädavajalikuks luua hästi reguleeritud kapitaliturgude liit, et vähendada euroala riikide majanduse ülemäärast sõltuvust pangandussektorist;

52.

toonitab, et hea juhtimistava tugevdamine pankades suurendab usaldust pangandussektori vastu ning aitab seeläbi tagada finantsstabiilsust;

53.

toonitab, et valitsuste võlakirjadega seotud tegevus on euroala pankadele jätkuvalt oluline kasumiallikas, samal ajal kui mittefinantsteenuseid pakkuvale erasektorile väljastatakse endiselt vähe laene; on seisukohal, et riigivõlaga seotud riske käsitlevat tehnilist ja seadusandlikku tööd tuleks kiirendada; palub EKP-l hoiatada neid panku, mis suurendavad oma bilansis valitsuste võlakirjade osa ja vähendavad samal ajal laenamist erasektorile;

54.

väljendab heameelt komisjoni seadusandliku ettepaneku üle panganduse struktuurireformi kohta; märgib, et sarnased reformid on mitmes liikmesriigis juba tehtud; palub EKP-l teha koostööd muude asjaga seotud institutsioonidega, et viia Euroopa tasandil ellu jätkusuutlik struktuurireform, mis võimaldab lõpetada toetused suurte finantseerimisasutuste kauplemistegevusele ning aitab luua finantsteenuste valdkonnas võrdseid tingimusi;

55.

tuletab meelde, et ühtne kriisilahenduskord (pangandusliidu teine sammas) jõustub 2015. aasta alguses; rõhutab vajadust jätkata pangandusliidu kolmanda samba arendamist;

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

—

võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 17. juuli 2014. aasta aruannet „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2013. aasta aruanne” (COM(2014)0474) ja selle juurde kuuluvaid komisjoni talituste töödokumente (SWD(2014)0243, SWD(2014)0244, SWD(2014)0245, SWD(2014)0246, SWD(2014)0247 ja SWD(2014)0248),

—

võttes arvesse OLAFi 2013. aasta aruannet,

—

võttes arvesse OLAFi järelevalvekomitee tegevusaruannet veebruar 2013 – jaanuar 2014,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2013 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega,

—

võttes arvesse komisjoni 29. septembri 2014. aasta teatist „ELi eelarve kaitsmine kuni 2013. aasta lõpuni” (COM(2014)0618),

—

võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2014. aasta ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet (COM(2014)0038),

—

võttes arvesse Eurobaromeetri eriaruannet 397 korruptsiooni kohta,

—

võttes arvesse komisjoni käibemaksukahju aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 250/2014, millega luuakse Euroopa Liidu finantshuvide kaitse valdkonna meetmete edendamise programm (programm Herakles III) ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 804/2004/EÜ (1),

—

võttes arvesse 17. juuli 2013. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta (COM(2013)0534),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (2),

—

võttes arvesse komisjoni 11. juuli 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil (COM(2012)0363),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (3),

—

võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel (4), oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooni vastu võitlemisel (5) ja komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

—

võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (6),

—

võttes arvesse ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu tsiviil- ja kriminaalõiguse konventsioone korruptsiooni kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8-0024/2015),

A.

arvestades, et ELi eelarve, millesse kõik liikmesriigid teevad proportsionaalselt makseid ühtsete objektiivsete kriteeriumide alusel, toetab liidu meetmete elluviimist, selles kajastub ühtsus ning see on vahend, mille abil soodustada Euroopa integreerumist;

B.

arvestades, et ELi finantshuvide kaitse koos usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega peaks tagama, et eelarvetulud ja -kulud aitavad saavutada ELi prioriteete ja eesmärke ning suurendada kodanike usaldust, andes neile kindluse, et see, kuidas nende raha kasutatakse, on läbipaistev, ELi eesmärkide ja meetmetega täielikult kooskõlas ja toimub ELi kodanike huvides;

C.

arvestades, et liikmesriikides kasutatavad eri õigus- ja haldussüsteemid loovad eeskirjade eiramise ja pettusega võitlemiseks keerulise keskkonna ning ELi vahendite väärkasutus ei tekita kahju mitte ainult üksikisikutele, vaid kogu ühiskonnale, ning kahjustab iga liikmesriigi ja kogu ELi kui terviku huve;

D.

arvestades, et tõhustamaks selliseid kehtivaid meetmeid nagu Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, millega võidelda pettuste, korruptsiooni, rahapesu ja liidu finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastu, on komisjon esitanud kaks ettepanekut kriminaalõigust käsitlevate õigusaktide kohta: finantshuvide kaitse direktiivi ja Euroopa Prokuratuuri määruse, mille eesmärk on tagada tõhusam uurimine ja maksumaksjate raha parem kaitse Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal;

E.

arvestades, et võitlus pettuste, korruptsiooni ja rahapesu vastu liidus peab olema ühenduse institutsioonide poliitikameetmete prioriteet ja seepärast on liikmesriikide õiguskaitsealane koostöö äärmiselt oluline;

1.

võtab teadmiseks komisjoni aruande „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2013. aasta aruanne” (komisjoni aastaaruande); tunneb heameelt mitmekesiste õigus- ja haldusmeetmete üle, mida komisjon on 2011. aastast saadik võtnud ja millega ta on kujundanud uued tingimused liidu finantshuvide kaitsmise poliitika tugevdamiseks; toonitab, et napid tulemused pettusevastases võitluses ei tulene mitte puudulikust reguleerimisest, vaid mitterahuldavast rakendamisest; palub, et komisjon vastaks parlamendi eelmistes Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni käsitlevates raportites esitatud nõudmistele õigeaegsemalt, komisjoni järgmises aruandes;

2.

tuletab meelde, et seoses ELi liikmesriikide praeguste majandusraskustega ja ebapiisavate ELi eelarvevahenditega on Euroopa Liidu finantshuvide kaitse eriti oluline; toonitab asjaolu, et ELi vahendeid tuleb nõuetekohaselt hallata ja kasutada võimalikult tõhusalt;

3.

märgib, et 2013. aastal teatati komisjonile kokku 15 779 eeskirjade eiramisest (nendest 14 170 puudutasid muid eeskirjade eiramisi ja 1609 pettust), mis hõlmasid kokku umbes 2,14 miljardit eurot, millest ligikaudu 1,76 miljardit oli seotud kuludega, mis moodustavad kõigist maksetest 1,34 %, ja ülejäänud 380 miljonit eurot moodustas kogutud traditsiooniliste omavahendite kogu brutosummast 1,86 %;

4.

märgib, et kuigi 2013. aastal muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramiste üldine finantsmõju vähenes umbes 1,84 miljardi euroni (s.o 38 % vähem kui 2012. aastal), suurenes selliste eiramiste arv eelnenud aastaga võrreldes 16 %; märgib peale selle, et 2013. aastal teatatud pettusejuhtumite arv kasvas 2012. aastaga võrreldes 30 %, kuigi nende üldine finantsmõju, mis puudutas 309 miljonit eurot ELi raha, vähenes 21 %;

5.

märgib, et viis, kuidas liikmesriigid ja komisjon eeskirjade eiramisest teatavad, on oluliselt muutunud ja tänu sellele on kättesaadav uus teave, mis on viinud komisjoni 2013. aasta aruandes tähelepanu üldiselt käsitletavatelt eeskirjade eiramistelt neile, millest on teatatud pettusena; palub komisjonil säilitada sellist lähenemisviisi oma tulevases Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitlevas aastaaruandes; nõuab aga tungivalt, et komisjon muudaks teabe veelgi paremini kättesaadavaks ning tõhustaks muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramiste ulatuse, liigi ja mõju analüüsi, arvestades nende suurt arvu ja nendega seotud negatiivset finantsmõju, mis kahjustab ELi finantshuve;

6.

rõhutab, et nii komisjon kui ka liikmesriigid on kohustatud tegema kõik endast oleneva, et võidelda pettuse, korruptsiooni ja liidu finantshuve kahjustava mis tahes muu ebaseadusliku tegevuse vastu kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga; juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ja liikmesriikide vaheline tihe koostöö ja kooskõlastamine on liidu finantshuvide mõjusa kaitse tagamiseks väga tähtis ja seetõttu tuleb sellist koostööd ja kooskõlastamist esmajärjekorras tugevdada ning selle mõjusust võimalikult palju suurendada; juhib tähelepanu asjaolule, et liidu finantshuvide kaitse eeldab võrdväärselt tähelepanelikku lähenemist nii ressurssidele kui ka kulutustele;

7.

märgib, et võimalike pettusejuhtumite avastamise ja nendest teatamise üldiseks suundumuseks viimasel viiel aastal on nende teatav vähenemine, kuid et samas on järk-järgult suurenenud muu kui pettusena teatatud eiramiste arv; palub, et komisjon uuriks üksikasjalikumalt sellise suurenemise peamisi põhjuseid ning analüüsiks seda, kas niisugune suundumus tuleneb eiramisjuhtumite paremast avastamisest või sellest, kuidas liikmesriigid juhtumeid liigitavad;

8.

on veendunud, et finantshuvide kaitse direktiivis esitatud kriminaalõiguse vahendid on tõhusad üksnes siis, kui nendes õnnestub esitada finantshuvide kahjustamisega seotud kuritegude selge määratlus, kõigis osalevates liikmesriikides kohaldatavad minimaalsed ja maksimaalsed vanglakaristused ning hagi aegumist käsitlevad miinimumeeskirjad ja neid eeskirju hakatakse ka kõikides liikmesriikides võrdselt ja tulemuslikult rakendama;

9.

tunneb heameelt selle üle, et 98 % traditsioonilistest omavahenditest kogutakse ilma suuremate probleemideta, sest teatatud pettusejuhtumid moodustavad traditsiooniliste omavahendite kindlaksmääratud kogusummast 0,29 % (61 miljonit eurot) ja muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramised moodustavad traditsioonilistest omavahenditest 1,57 % (327,4 miljonit eurot); märgib, et 2013. aastal avastatud pettuse- ja eiramiste juhtumid hõlmasid kokku 380 miljonit eurot, millest liikmesriigid nõudsid sisse 234 miljonit eurot; märgib eelkõige asjaolu, et 2013. aasta sissenõudmismäär 62 % on viimase kümne aasta kõrgeim määr;

10.

tunneb muret, et 2013. aastal EL-28 OWNRESi andmebaasis kindlaks määratud vahendid olid seotud vabasse ringlusse lubamise tollimenetlusega nii pettusejuhtumite (93 %) kui ka eeskirjade eiramiste (87 %) puhul; palub komisjonil võtta asjakohaseid meetmeid, et tugevdada vabasse ringlusse lubamise tollimenetlust ning muuta see pettuse ja eeskirjade eiramise suhtes vastupidavamaks;

11.

tunneb muret, et 2013. aastal oli OWNRESi andmebaasis sissenõudmismäär pettusejuhtumite puhul kõigest 23,74 %, samas kui ajavahemikus 2008–2012 oli vastav keskmine määr 33,5 %; juhib tähelepanu asjaolule, et sissenõudmismäär muude eeskirjade eiramistena teatatud juhtumite korral moodustas 2013. aastal 67,9 %; rõhutab üldjoontes liikmesriikide ametiasutuste ja komisjoni talituste vastutust alusetult makstud summade sissenõudmisel ja kutsub neid üles seda kohustust korrektselt täitma ning oluliselt suurendama pettuste korral sissenõutavate summade määra, mis on muu kui pettusena teatatud eeskirjade eiramisi puudutavast sissenõudmismäärast üldiselt tunduvalt madalam;

12.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Liit allkirjastas 2013. aastal tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise ÜRO protokolli; täheldab, et protokollile on alla kirjutanud 15 liikmesriiki, kuid selle on ainsana ratifitseerinud Austria; palub seepärast ülejäänud liikmesriikidel viia ratifitseerimine võimalikult kiiresti lõpule;

13.

rõhutab asjaolu, et kõrgelt maksustatavate kaupade salakaubavedu tekitab ELi ja selle liikmesriikide eelarve tulupoolel olulist kahju ning ainuüksi sigarettide salakaubaveo tõttu kaotatakse tollituludes hinnanguliselt otseselt enam kui 10 miljardit eurot aastas; juhib lisaks tähelepanu võltsitud kaupade kaubandusele, mis kahjustab nii liikmesriikide maksuameteid kui ka ELi äriühinguid;

14.

osutab jätkuvale tööle, mida tehakse kogurahvatulu andmete parandamiseks ning probleemidele, mis on tõstatatud Euroopa Kontrollikoja eriaruandes 11/2013, kus nõutakse kogurahvatulu andmete kiiremat ja fokuseeritumat kontrolli ning tulemustest paremat aruandmist ja koordineerimist, et kogurahvatulu süsteem muutuks veelgi usaldusväärsemaks ELi tulude arvestamise osana;

15.

märgib, et varimajanduse lisamine rahvamajanduse arvepidamisse peaks aitama kaasa terviklikumate ja usaldusväärsemate kogurahvatulu andmete tagamisele, ja kutsub komisjoni ja Eurostati üles süvendama koostööd riiklike statistikaametitega, et kindlustada selle aspekti käsitlemine sidusalt ja võrreldavalt kõikides liikmesriikides, kõige ajakohasema teabe abil;

16.

rõhutab asjaolu, et paljudes liikmesriikides on käibemaksukahju endiselt suur käibemaksupettuse ja maksustamise vältimise tõttu; toonitab, et komisjonil on õigus kontrollida liikmesriikide võetud meetmeid ja teostada nende üle järelevalvet; palub seepärast komisjonil kasutada oma volitusi täielikult ning aidata liikmesriikidel võidelda käibemaksupettuse ja maksustamise vältimise vastu;

17.

märgib lisaks, et liikmesriikides registreeriti 2013. aastal 133 salakaubasigarettide juhtumit, mis hõlmas hinnanguliselt ligi 7 miljoni euro väärtuses traditsioonilisi omavahendeid; rõhutab, et see suundumus näitab järsku langust võrreldes 2012. aastaga, mil teatati umbes 25 miljonit eurot hõlmanud 224 juhtumist; tunneb tõsist muret asjaolu pärast, et Taani, Eesti, Hispaania, Prantsusmaa, Küpros, Luksemburg, Portugal, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi ei teatanud komisjonile 2013. aastal ühestki salakaubasigarettide juhtumist ning peab küsitavaks kõnealuste liikmesriikide aruandlusprotsessi tõhusust; nõuab, et kõik liikmesriigid teataksid komisjonile salakaubaveo ja võltsimisjuhtumitest täpselt ja õigeaegselt, et oleks paremini võimalik hinnata nendega kaasnevat traditsiooniliste omavahendite kahju;

18.

võtab teadmiseks, et komisjon avaldab uuringu tubakatoodete tuvastus- ja jälgimissüsteemi teostatavuse kohta; toonitab, et see on suur edasiminek salakaubanduse vastases võitluses; nõuab, et komisjon töötaks välja avatud ja konkurentsivõimelise tuvastus- ja jälgimissüsteemi ning rakendaks seda, pidades silmas, et töö käigus ja rakendamisel ei eelistataks ühte või vaid mõnda üksikut lahenduste pakkujat;

19.

tuletab meelde järgmist:

20.

juhib tähelepanu ELi kulude puhul pettusena teatatud eeskirjade eiramiste arvu murettekitavale 76 % suurenemisele ja nõuab, et pädevad asutused võtaksid kõik meetmed, mis on vajalikud selle negatiivse suundumuse ennetamiseks järgmistel aastatel;

21.

väljendab muret selle pärast, et põllumajandussektoris suurenes eeskirjade eiramiste arv 2013. aastal 2012. aastaga võrreldes nii üldiselt kui ka pettusjuhtumitega seoses; märgib, et 2013. aastal tekkis uus oluline rikkumiste suundumus, mis seondub sellega, et toetusesaajal ei ole nõutavat kvaliteeti, ja mille puhul teatati 51 eeskirjade eiramisega seotud pettusejuhtumist; on seisukohal, et nende probleemidega võitlemiseks on vaja meetmeid, millega ühelt poolt vältida tegevusi, mis võivad viia tahtmatute rikkumisteni, ja teiselt poolt võtta korruptiivse ja kriminaalse käitumise suhtes jõulisi vastumeetmeid;

22.

võtab teadmiseks, et põllumajanduse ja maapiirkondade arengu valdkonnas nõudsid liikmesriigid 2013. aastal toetusesaajatelt sisse 197 miljonit eurot, samas kui aasta lõpus oli toetusesaajatelt sisse nõudmata veel 1 318 300 000 eurot, millest 1 097 100 000 eurot on ELi eelarvesse maksmisele kuuluv summa pärast 50/50 mehhanismi kohaldamist; tunneb muret, sest Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) puhul on sissenõudmismäär alla keskmise ja 2009. aastal tuvastatud rikkumistest ei olnud 2013. aasta lõpuks sisse nõutud isegi mitte poolt;

23.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide suutlikkus ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas avastatud, eeskirjade vastaselt tehtud maksete tagajärjel kaotatud summasid sisse nõuda on väga erinev, ja nõuab, et liikmesriigid, kelle tagastamismäär on alla 33 %, parandaksid oma tulemusi 2015. aastal ja sellele järgnevatel aastatel oluliselt;

24.

tunnistab, et pärast ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) 2013. aasta reformi on liikmesriikide jaoks poliitika rakendamine paindlikum ning neil on eelkõige lubatud kohandada seda vastavalt oma piirkondlikele või riiklikele prioriteetidele ja suutlikkusele ning teha üleviimisi eri sammaste vahel; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et see suurem paindlikkus ei toimuks järelevalve- ja hindamissüsteemide arvelt; märgib lisaks, et uue ÜPP raames töötab komisjon välja lihtsustamise tegevuskava; palub komisjonil viia lihtsustamise tegevuskava täielikku kooskõlla põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi pettusevastase strateegiaga ning säilitada tasakaalu lihtsustamise ja ELi rahaliste vahendite usaldusväärse juhtimise vahel, tagades nõuetekohased kontrollid;

25.

tunneb samuti muret selle pärast, et keskmiselt kestab viivitus eeskirjade eiramise toimumise, selle tuvastamise ja viimaks sellest komisjonile teatamise puhul põllumajandussektoris 6,3 aastat ja muudes sektorites 2,75 aastat; tuletab meelde, et pärast eiramise tuvastamist käivituvad lisamenetlused (sissenõudekorraldused, OLAFi uurimised jne); nõuab, et komisjon teeks kindlaks koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames tuvastatud eeskirjade eiramise keskmise, minimaalse ja maksimaalse eluea iga poliitikavaldkonna puhul;

26.

loodab, et eeskirjade eiramiste märkimisväärne 475 % suurenemine, millest 2013. aasta kohta kalandussektoris teada anti, jääb vaid üht aastat iseloomustavaks ülisuureks näitajaks, mis on seotud programmide rakendamise viibimisega, ja et sellest ei tohiks kujuneda negatiivset suundumust, mis vähendaks ELi kalanduspoliitika tajutavat väärtust;

27.

võtab murelikult teadmiseks, et ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas suurenesid teatatud eeskirjade rikkumisjuhtumid 15 %; märgib ka, et summade puhul, kus eeskirjade rikkumine oli seotud muu kui pettusega, vähenes teatamiste arv 49 % ja pettustega seotud rikkumiste puhul 22 %;

28.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitikaga oli seotud 321 pettusena teatatud eeskirjade eiramist ning 4 672 muuna kui pettusena teatatud eeskirjade eiramist; tunnistab asjaolu, et mõlemas kategoorias suurenes teatamiste arv 2012. aastaga võrreldes 15 % ning, nagu eelmistelgi aastatel, oli enamik eeskirjade eiramisi (63 %) ka 2013. aastal seotud ühtekuuluvuspoliitikaga; juhib siiski tähelepanu sellele, et mõlemas kategoorias on eiramised vähenenud, et on võimalik täheldada järkjärgulist paranemist võrreldes eelmiste aastate kogemusega ning et esimest korda ei olnud ühtekuuluvuspoliitika see eelarve kulutuste valdkond, kus teatati kõige rohkem pettusena toimunud eeskirjade eiramistest;

29.

peab aga kahetsusväärseks kättesaadava teabe puudumist 2013. aasta summade kohta, mis on veel sisse nõudmata, ja ühtekuuluvuspoliitikaga seotud tagastusmäärade kohta; palub komisjonil esitada oma tulevases aastaaruandes selle kohta üksikasjalik teave;

30.

märgib, et eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames tehtavate kulutuste puhul on sissenõudmismäär viie aasta perspektiivis pettusena teatatud eiramiste puhul 54,4 % ja muu kui pettusena teatatud eiramiste puhul 63,9 %; nõuab tungivalt, et komisjon parandaks veelgi sissenõudmisprotsessi ning muudaks selle õigeaegsemaks;

31.

ergutab komisjoni võtma täielikku vastutust ELi eelarvest alusetult väljamakstud vahendite sissenõudmise eest ning kehtestama kõikides liikmesriikides ühetaolised aruandluspõhimõtted, et tagada nõuetekohaselt võrreldavate ja täpsete andmete kogumine;

32.

tunneb muret asjaolu pärast, et aastatel 2009–2013 eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames eeskirjade eiramise (nii pettusejuhtumite kui ka muu kui pettusena teatatud eiramisjuhtumite) korral tehtud sissenõudekorralduste puhul oli keskmine ajavahemik eiramise toimumise ja selle tuvastamise vahel 3,4 aastat; enam kui pool juhtumitest (54 %) tuvastati 4 aasta jooksul alates eiramise toimumise aastast ning teise poole (46 %) puhul kestis viivitus 4–13 aastat; tuletab meelde, et pärast eiramise tuvastamist käivituvad lisamenetlused (sissenõudekorraldused, OLAFi uurimised jne); nõuab, et komisjon teeks kindlaks eelarve tsentraliseeritult toimuva täitmise raames tuvastatud eeskirjade eiramise keskmise, minimaalse ja maksimaalse eluea;

33.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Sotsiaalfondiga seoses teatatud pettusejuhtumite arv oli 2013. aastal 40 % väiksem kui 2009. ja 2010. aastal ning 2013. aasta oli kolmas järjestikune aasta, mil see positiivne suundumus püsis;

34.

märgib rahuloluga, et 2007.–2013. aastani kestnud programmitöö perioodil saavutati pettusejuhtumite avastamisel tänu halduskontrollidele, kohapealsetele kontrollidele ja audititoimingutele palju kõrgem määr – 63 % – kui eelnenud seitsmeaastase perioodi jooksul (mil see määr oli alla 20 %), kuigi 2013. aasta määr – 55 % – oli veidi madalam;

35.

võtab teadmiseks, et komisjon viis 2013. aastal ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas lõpule 217 maksete katkestamise juhtumi käsitlemise ning et 131 olid aasta lõpus veel pooleli, hõlmates 1,977 miljonit eurot; võtab samuti teadmiseks asjaolu, et komisjon võttis 2013. aastal vastu viisteist otsust peatamise kohta ja 2014. aasta jaanuaris veel kaks;

36.

võtab teadmiseks, et 2013. aastal teatati ühinemiseelse abi puhul 33 eeskirjade eiramisest pettusena, mille maht oli 14,4 miljonit eurot, ja et need eiramised olid peamiselt seotud põllumajanduse ja maaelu arendamise ühinemiseelse programmiga (SAPARD); märgib lisaks, et üheksast pettusena toimunud eeskirjade eiramisest, mille maht oli 1,2 miljonit eurot, teatati ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames; täheldab, et ajavahemikus 2003–2013 olid sissenõudmismäärad ühinemiseelse abi puhul eeskirjade eiramiste korral 37,36 % ja pettusjuhtumite korral 29,22 %; palub komisjonil ja IPA toetust saavatel riikidel võtta meetmeid, et tagada IPA puhul suurem sissenõudmismäär;

37.

nõuab ettepanekuid, mis vähendaksid rahastamisprogramme, eriti juhul, kui need on osaliselt kattuvad, ja mis suunaksid võimaluse korral programmid liikmesriikidele, mis vajavad kõige rohkem abi, nii et mitte kõik programmid ei kataks tingimata tegevusi kõikides liikmesriikides;

38.

väljendab muret asjaolu pärast, et mitu EIP rahastatud projekti on olnud seotud korruptsiooni ja pettusega; leiab, et EIP 8. novembri 2013. aasta dokumendist, milles määratletakse EIP poliitikat, mis on seotud korruptiivse tegevuse, pettuse, kokkumängu, sundimise, takistamise, rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise ja tõkestamisega, nähtub mitmel juhul, et EIP rahastatud projektide elluviimise käigus puudub piisav kontroll; väljendab muret selle pärast, et 2013. aastal rahastas EIP projekti „Passante di Mestre” kokku 350 miljoni euro ulatuses ning et hoolimata asjaolust, et projekt on olnud seotud korruptsiooni ja pettusega, mis tõi kaasa mitme selles osalenud isiku vahistamise, kaalub EIP, kas refinantseerida projekti veel 700 miljoni euro ulatuses projektivõlakirjade kaudu; palub seepärast, et tõendatud pettuse- ja korruptsioonijuhtumite puhul nõutaks EIP-lt, et see peataks ja/või blokeeriks juhtumiga seotud projektile edaspidiseks ette nähtud ja käimasoleva rahastamise;

39.

rõhutab, et tunneb muret selle pärast, et nii suutmatus eeskirju järgida (eiramised, mis ei ole seotud pettusega) kui ka tahtlikud väär- ja kuriteod (st pettused) seavad ELi eelarve pidevalt ohtu; nõuab, et liikmesriigid ja komisjon teeksid tõhusamalt koostööd, et võtta muu kui pettusega seotud eiramiste vältimiseks ja parandamiseks ning pettusega võitlemiseks asjakohaseid ja piisavaid meetmeid ja vahendeid;

40.

toonitab, et olukord, kus liikmesriigid ei esita andmeid õigeaegselt või ei esita täpseid andmeid, on kordunud aastaid; kordab muret, et eri liikmesriikides käibivad ikka erinevad lähenemisviisid pettusena ja muu kui pettusena toimuvatele eeskirjade eiramistele, sh sellistes valdkondades nagu ühtekuuluvuspoliitika ja põllumajandus, ja et mõnel juhul tõlgendatakse õigusraamistiku kohaldamist ebastandardselt; juhib tähelepanu asjaolule, et see takistab võrdlemist ja objektiivseid hinnanguid ning parlamendi, komisjoni ja OLAFi soovituste andmist; palub komisjonil töötada välja ühised suunised ja näitajad, et vähendada vahet liikmesriikide eri lähenemisviiside vahel, ning töötada välja eiramiste ja võetud meetmete kohta (k.a ametnikke puudutavate pettuse- ja korruptsioonijuhtumite puhul) ühtne ja terviklik andmebaas, mis annaks ametiasutustele ja kodanikele usaldusväärset, võrreldavat ja tsentraliseeritud teavet tõhusate parandusmeetmete elluviimiseks ning rikkumiste tegelikule, st mitte arvatavale raskusastmele, ja vastutavatele asjaosalistele objektiivse hinnangu andmiseks;

41.

täheldab, et soovitused (eelkõige pettustevastaste koordineerimistalituste, pettuseid käsitlevate ühiste eeskirjade, avalike hangete reformi, pettusena teatatud eeskirjade rikkumiste ning kontrolli- ja riskihindamise süsteemide kohta), mis komisjon andis liikmesriikidele 2012. aastal ja mille rakendamise kohta antakse aru komisjoni 2013. aasta aruandes, olid üldiselt asjakohased, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitmesuguseid probleeme ei käsitletud täiel määral; märgib näiteks, et kõik liikmesriigid ei käivitanud ettevalmistusi mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 ja selle pettuse vältimise sätete rakendamiseks; kutsub liikmesriike üles järgima komisjoni 2012. aastal tehtud soovitusi ja tagama komisjoni 2011. ja 2013. aasta aruannetes neile suunatud soovituste igakülgse järgimise ja esitama põhjendatud selgitused juhtudel, kus nad ei saanud nimetatud soovitusi täita;

42.

tunnistab asjaolu, et muu kui pettusena toime pandud eeskirjade eiramised tulenevad sageli eeskirjade mittetundmisest, keerukatest nõuetest ja reguleerimisest; juhib tähelepanu sellele, et nii tulude kui ka tulude eeskirju puudutavate muudatuste, k.a. lihtsustamiseks mõeldud muudatuste vastuvõtmiseks vajavad eeskirjade korrektse rakendamise eest vastutavad ametiasutused aega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koordineeriksid sellega seoses paremini õigusraamistiku tõlgendamist ja selle ranget kohaldamist, võtaksid nii avaliku halduse kui ka sidusrühmade (sh kodanikuühiskonna organisatsioonide) haldussuutlikkuse tugevdamiseks sihipäraseid ja õigeaegseid meetmeid, mis hõlmavad suuniseid ja koolitust ning kvalifitseeritud ja asjatundlike töötajate töölevõtmise süsteemi loomist; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles viima läbi vahehindamist selle kohta, kas ühtekuuluvuspoliitika uue õigusraamistikuga ennetatakse jätkuvalt eeskirjade eiramist ja vähendatakse nende eiramise ohtu, ning hindama kehtivate eeskirjade suuremat regulatiivset lihtsustamist;

43.

on seisukohal, et liikmesriike, kes avastavad eeskirjade eiramised, sh pettusjuhtumid ise, ja annavad neist ise teada, tuleks toetada ja innustada aruandlus- ja juhtimissüsteeme veelgi paremaks muutma; väljendab muret selle pärast, et komisjon ei suuda kindlaks teha, kas teatavate liikmesriikide poolt avastatud eiramiste ja pettusjuhtumite väike arv ning eri aastatel teatatud juhtumite suuresti erinev arv tulenevad nende liikmesriikide kontrollisüsteemide ebatõhususest või mitte;

44.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaid üksikud liikmesriigid eraldavad asjakohaseid vahendeid pettusevastaseks võitluseks ning peab lubamatuks seda, et teatavad liikmesriigid kohaldavad pettusena toimuvate eeskirjade eiramiste puhul ainult parandusmeetmeid, mille korral võimalikke kuritegusid ei uurita ja vastutavaid isikuid ei karistata, mistõttu jäävad nii ELi kui ka maksumaksjate finantshuvid piisava kaitseta; märgib, et liikmesriikide esitatud statistika kuritegude ja nende tagajärgede kohta ei ole täielik, mistõttu on keeruline hinnata liikmesriikides läbiviidavate pettuse uurimiste ja süüdistuste esitamise menetluste tõhusust; on seetõttu seisukohal, et selliste otsuste tegemine, millega tagatakse kriminaalvastutus ELi tasandil, ja Euroopa Prokuratuuri kui niisuguste eiramiste uurimiste algatamise ja koordineerimise vahendi loomine, peaks aitama tõhusalt ära hoida ebaseaduslike tegude sooritamist ja nõuetekohasest menetlusest loobumist ELi finantshuve kahjustava korruptiivse või kriminaalse käitumise uurimisel ja selle eest karistamisel;

45.

on arvamusel, et korruptsiooni vastu on võimalik midagi tulemuslikult ette võtta, kui kriminaalõigusmeetmeid täiendatakse muude meetmetega, nagu läbipaistvuse ja aruandekohustuste suurendamine; nõuab seetõttu, et liikmesriigid näitaksid tõhusas korruptsioonivastases võitluses üles vankumatut poliitilist tahet nii riiklikul kui ka ELi tasandil, võttes vastu toimivad korruptsioonivastased õigusaktid ning jätkates ELi tasandi ettepanekute käsitlemist, ja kutsub kodanikke üles avaldama valitsustele mõjusat survet asjakohaste korruptsioonivastaste meetmete järjepidevaks rakendamiseks;

46.

tunneb heameelt 2014. aasta veebruaris avaldatud ELi korruptsioonivastast võitlust käsitleva esimese aruande üle, sest see on väärtuslik vahend korruptsioonivastase võitluse järelevalveks ja sellekohaste jõupingutuste hindamiseks, ning kordab, et eriti oluline on tõhustada olemasolevate parimate tavade vahetust, mida ka nimetatud aruandes rõhutati; tunneb samuti heameelt komisjoni teatise „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308) üle, milles uuritakse olemasolevate korruptsioonivastaste vahendite paremaks rakendamiseks vajalikke meetmeid ning tehakse ettepanekuid jõulisemate korruptsioonivastaste kaalutluste lisamise kohta mitmesugustesse sise- ja välispoliitika valdkondadesse; märgib siiski, kui oluline on laiendada korruptsioonivastast võitlust käsitleva aruande ulatust, et hõlmata piiriülene ja ELi tasandil toimuv korruptsioon ning hinnata ELi institutsioonide ausameelsuse parandamiseks võetud meetmeid, ja toonitab vajadust tervikliku ja sidusa korruptsioonivastase strateegia järele, mis kataks kõik ELi poliitikavaldkonnad ning milles käsitletaks muu hulgas ELi korruptsioonivastast võitlust käsitlevas esimeses aruandes tõstatatud probleeme; palub, et komisjon annaks parlamendile ja nõukogule aru selle kohta, kuidas ELi institutsioonid rakendavad oma korruptsioonivastast sisepoliitikat, sh ÜRO korruptsioonivastasest konventsioonist tulenevad kohustused;

47.

toonitab vajadust struktureeritud koordineerimise järele haldusasutuste ja pettusevastaste organite vahel, ja seda, kui oluline on liikmesriikide ning sama liikmesriigi eri haldusasutuste vaheline koordineerimine ja parimate tavade vahetus, et ühtlustada võimalikult suurel määral pettusevastase võitluse lähenemisviisi; palub komisjonil luua mehhanism teabevahetuseks riiklike pädevate asutuste vahel, et võimaldada kahte või enamat liikmesriiki hõlmavate tehingute raamatupidamisarvestuse võrdlevat hindamist, aitamaks tuvastada rahvusvahelist pettust uue mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (Euroopa Sotsiaalfond – ESF; Euroopa Regionaalarengu Fond – ERF; Ühtekuuluvusfond; Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond – EAFRD; Euroopa Merendus- ja Kalandusfond – EMKF) makrokategoorias, et tagada horisontaalne lähenemisviis Euroopa Liidu finantshuvide kaitsele;

48.

toonitab asjaolu, et petuskeemide avastamise seisukohalt on esmatähtis nõuetekohast kontrolli võimaldav suurem läbipaistvus; tuletab meelde, et eelmistel aastatel on Euroopa Parlament nõudnud, et komisjon võtaks meetmeid, et tagada kõigis liikmesriikides kõigi ELi rahaliste vahendite kasutajate üldine läbipaistvus, avaldades sellel eesmärgil komisjoni veebilehel kõigi ELi vahendite saajate loetelu rahaliste vahendite haldajast sõltumatult ja võttes aluseks kõikide liikmesriikide poolt vähemalt ühes liidu töökeeles esitatavad tüüpandmed; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile täieliku ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavatest ELi rahalistest vahenditest toetuse saajate kohta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et seda meedet ei ole veel võetud, ning palub komisjonil teha seda viivitamata; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole seda korduvat taotlust arvesse võtnud;

49.

kutsub komisjoni üles edendama nõuetekohast seadusandlust, mis käsitleb rikkumistest teatajate kaitset, teabele juurdepääsu ja lobitöö läbipaistvust, sest need on vajalikud kodanike järelevalveks valitsuste ja ELi institutsioonide üle ning viimaste tegutsemise allutamiseks üldsuse kontrollile, ja kasutama ELi vahendeid, et toetada selles valdkonnas toimivate sõltumatute organisatsioonide tööd ning muu hulgas toetada rahaliselt piiriülest uurivat ajakirjandust;

50.

innustab komisjoni ELi eelarve kuludega seotud järelevalverolli auditi, kontrollitegevuse, parandusmeetmete kavade ning maksetaotluste esitamisele eelnevate hoiatuskirjade kaudu veelgi tugevamaks muutma; kutsub liikmesriike ja nende ametiasutusi üles suurendama tehtavaid jõupingutusi ning realiseerima neile kättesaadava teabe parema kasutamisega oma potentsiaali vigade avastamiseks ja korrigeerimiseks enne komisjonilt rahastamise taotlemist; rõhutab sellega seoses, et ennetavad meetmed on ebaseaduslike kulude ennetamisel ja alusetult tehtud maksete sissenõudmiseks võetavate meetmete vajaduse vältimisel eriti väärtuslikud;

51.

tunneb heameelt riigihankedirektiivide ja kontsessioonilepingute sõlmimise direktiivi vastuvõtmise üle ning samuti selle üle, et kümme liikmesriiki on juba rakendanud riigihangete suhtes erimeetmeid või meetmepakette, et vähendada korruptsiooni ja suurendada läbipaistvust ning haldus-, kontrolli- ja auditisüsteemide tõhusust; palub komisjonil jätkata riigihanke-eeskirjade rakendamist, et anda liikmesriikidele suuniste, heade tavade jagamise ja koolituse abil vajalikku tuge; palub komisjonil teostada jätkuvalt ja erapooletult järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid täidavad kehtivate direktiivide nõudeid ning algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;

52.

märgib, et riigihanke-eeskirjadest mittekinnipidamise tõttu toimunud eeskirjade eiramiste ja pettuste tase on endiselt kõrge; kutsub liikmesriike üles võtma siseriiklikku õigusesse kiiresti üle hiljuti vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta (8), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid (9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (10), et vähendada veelgi eeskirjade eiramise ja pettuse ohtu;

53.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi haldamise eest vastutavate riiklike haldusorganite toetamiseks loodi haldussuutlikkuse suurendamise pädevuskeskus ja et viiakse ellu riigihangete tegevuskava, mille pädevuskeskus koostas koostöös komisjoni pädevate talitustega; nõuab aga, et komisjon annaks keskuse tegevuse seniste konkreetsete tulemuste ja eelnimetatud tegevuskava elluviimise kohta aru;

54.

nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks oma range poliitika maksete katkestamise ja peatamise osas;

55.

tunneb heameelt selle üle, et on koostatud komisjoni pettusevastase võitluse strateegia elluviimise aruanne ja liikmesriikide korraldusasutustele anti suunised asjaomaste pettustevastaste sätete rakendamise kohta; nõuab aga, et komisjon võtaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde puudutavates delegeeritud õigusaktides ja rakendusaktides vastu lihtsamad eeskirjad, mis soodustaksid tõhusat ja tulemuslikku rahakasutust, tagades samal ajal, et kõnealused delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid ei langeta pettusevastase võitluse taset;

56.

tunneb heameelt selle üle, et liikmesriikides on loodud pettustevastased koordineerimistalitused, nagu nõutakse uues OLAFi määruses (artikli 3 lõige 4), ja asjaolu üle, et Saksamaa kinnitas uuesti oma koostöökokkulepet OLAFiga; märgib, et pettustevastaste koordineerimistalituste eesmärk on hõlbustada tõhusat koostööd ja teabevahetust OLAFiga, ja nõuab, et liikmesriigid, kes ei ole veel pettustevastast koordineerimistalitust määranud, teeksid seda viivitamata; loodab, et pettustevastased koordineerimistalitused aitavad hõlbustada eiramistest teatamist ja soodustavad asjaomaste ELi õigusaktide tasakaalustatud tõlgendamist; tunneb sellegipoolest muret märkimisväärsete erisuste pärast, mis on juba tekkinud liikmesriikides asutatud eri pettustevastaste koordineerimistalituste vahel nende funktsioonide, ülesannete ja volituste ning neile eraldatud inimressursside osas; tunnistab, et pettustevastaste koordineerimistalituste mandaat, institutsiooniline raamistik ja ülesanded ei ole määruses (EL, Euratom) nr 883/2013 üksikasjalikult kindlaks määratud, kuid on arvamusel, et sellised pettustevastased koordineerimistalitused, mis on oma toimimises sõltumatud ja millel on laiaulatuslikud volitused (k.a uurimispädevus), kujutavad endast võrdlusalust, millest peaksid lähtuma kõik liikmesriigid;

57.

võtab teadmiseks komisjoni aruanded programmi Herakles II tulemuste kohta; märgib, et 2013. aastal vähendati programmi Herakles II eelarvet 2012. aastaga võrreldes 14 miljoni euroni kulukohustuste assigneeringutes ja 9,9 miljoni euroni maksete assigneeringutes, mistõttu tekkisid raskused 2013. aastal ja eelnenud aastatel võetud rahaliste kohustuste täitmisel; täheldab rahuloluga, et programmi Herakles II tegevus äratab liikmesriikides üha suuremat huvi, mida tõestavad üha arvukamad projektikonkurssidele järgnevad avaldused; tunneb heameelt 2013. aastal saadud positiivsete tulemuste üle näiteks Saksamaal, Hispaanias ja Rumeenias, mille põhjuseks oli programmist rahastatud tehniliselt kõrgel tasemel ja riikidevahelise ühilduvusega tehnikaseadmete kasutuselevõtt;

58.

tunneb heameelt selle üle, et võeti vastu määrus, millega luuakse programm Herakles III ajavahemikuks 2014–2020, mis võimaldab suuremat maksimaalset kaasfinantseerimise protsendimäära – tehnilise abi toetuste puhul 80 % abikõlblikest kuludest ning erandlike ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtumite puhul kuni 90 %, samas kui programmi Herakles II otsuse raames oli maksimaalne kaasfinantseerimise määr 50 %; märgib, et esimene projektikonkurss käivitati edukalt 2014. aastal; tunneb siiski muret selle pärast, et programmil on juba tekkinud probleemid täitmata kulukohustustega, mis võib kahjustada juba rahastatavaid ja tulevasi projekte; tuletab meelde tõhusate rahastamisvahendite, näiteks Perikles 2020 ja Herakles III tähtsust liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastases võitluses;

59.

tunneb heameelt selle üle, et paljud ühised tollioperatsioonid, mille puhul OLAF ja liikmesriigid tegid kolmandate riikide eri teenistustega koostööd ja mida toetasid aktiivselt maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, Europol ja Frontex, olid tulemuslikud, sest nende käigus konfiskeeriti muu hulgas 68 miljonit salasigaretti, 124 kg kokaiini ja 140 000 liitrit diislikütust;

60.

märgib, et OLAF esitas 2013. aastal asjaomastele ELi institutsioonidele, organitele, asutustele, ametitele ja riiklikele pädevatele asutustele 353 soovitust haldus-, distsiplinaar-, finants- ja kohtulike meetmete kohta, mida tuleks võtta, ja soovitas sisse nõuda umbes 402,8 miljonit eurot; tunneb muret selle pärast, et OLAFi kohtualastele soovitustele järgnenud süüdistuste esitamise määr ajavahemikus 2006–2013 oli kõigest 54 %; tunneb muret, sest süüdistuste esitamise madal määr seab kahtluse alla OLAFi uurimiste tulemuste kvaliteedi ja kasutatavuse; palub komisjonil kiiresti parandada OLAFi tõhusust; on arvamusel, et järelevalvekomitee täieulatuslik ja nõuetekohane järelevalve OLAFi tegutsemise üle (käimasolevatesse uurimistesse sekkumata) on hädavajalik, ning nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja OLAF parandaksid praegust olukorda, kus järelevalvekomitee ei saa oma otstarvet täita; peab samuti kahetsusväärseks puudulikku teavet süüdimõistvate otsuste määra kohta juhtumites, mis puudutavad ELi eelarvega seotud õiguserikkumisi;

61.

võtab teadmiseks, et OLAFi teatel sai see amet 2013. aastal suurima hulga seni registreeritud teavet ning väidab olevat andnud enneolematult palju soovitusi; juhib tähelepanu asjaolule, et saabunud teabe ja antud soovituste arvestamise metoodika on samuti muutunud; palub järelevalvekomiteel analüüsida nende andmete muutumise mõju ja OLAFI antud soovituste kvaliteeti;

62.

palub, et OLAFi järelevalvekomitee teavitaks parlamenti OLAFi uurimiste kestusest ja selle arvutamise meetodist, sest see muutus 2012. aastal; juhib tähelepanu asjaolule, et see muudatus võib kunstlikult vähendada uurimiste näivat kestust; palub järelevalvekomiteel analüüsida tähelepanelikult OLAFi antava teabe kvaliteeti, k.a institutsioonidele esitatavad aruanded;

63.

võtab teadmiseks OLAFi ja selle järelevalvekomitee uue töökorra ning nõuab nende kahe institutsioonide vaheliste järelejäänud probleemide kiiret lahendamist;

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/48

—

võttes arvesse 19. ja 20. juunil 2003 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi ja selle lisa „Thessaloniki tegevuskava Lääne-Balkani riikide kohta seoses nende riikide Euroopaga integreerimise protsessiga”,

—

võttes arvesse 29. märtsil 2010 sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Montenegro Vabariigi vahel (1),

—

võttes arvesse 16. detsembril 2014. aastal toimunud ELi–Montenegro ühinemiskonverentsi,

—

võttes arvesse komisjoni 22. mai 2012. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Montenegro edusammude kohta reformide elluviimisel (COM(2012)0222) ja nõukogu 26. juuni 2012. aasta järeldusi, millega otsustati avada Montenegroga ühinemisläbirääkimised 29. juunil 2012,

—

võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2014–2015” (COM(2014)0700) ning selle juurde kuuluvat komisjoni talituste töödokumenti SWD(2014)0301 „Montenegro 2014. aasta eduaruanne”, samuti 19. augustil 2014 vastu võetud suunavat strateegiadokumenti aastateks 2014–2020,

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Montenegro parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee 1. ja 2. detsembril 2014 toimunud üheksandal kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni ja soovitusi,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Montenegro kohta,

—

võttes arvesse Charles Tannocki tööd väliskomisjoni alalise Montenegro küsimuste raportöörina,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et Montenegro on praegu oma piirkonna ainuke riik, kes ELiga peetavatel ühinemisläbirääkimistel avab ja ajutiselt suleb läbirääkimispeatükke, mis on hinnatav saavutus; arvestades, et juhtpositsioon peaks tõstma Montenegro vastutust ka piirkondlikes seostes ja ELi laienemisprotsessis üldiselt;

B.

arvestades, et iga kandidaatriiki hinnatakse saavutuste järgi ning riigi edasine edu sõltub oma reformistrateegiate ja tegevuskavade tulemuslikust rakendamisest;

C.

arvestades, et valitsuse ja opositsiooni püsiv dialoog ja konstruktiivne koostöö on oluline selleks, et edukalt valmistuda ELiga ühinemiseks ning kindlustada kodanike usaldus valimisprotsessi ja riigi institutsioonide vastu; arvestades, et ELiga ühinemise protsess peaks jääma Montenegro kõigi poliitiliste jõudude tähelepanu ja tegevuse keskmesse;

D.

arvestades, et Montenegro peaks veelgi jõulisemalt rajama ja kindlustama õigusriiki, kuna see on ELiga ühinemise ja ELi liikmesusega kaasnevate kohustuste võtmise peamine eeltingimus; arvestades, et korruptsioon on endiselt väga tõsine mureküsimus;

E.

arvestades, et kodanikuühiskonnal on reformi- ja ELiga ühinemise protsessis täita oluline osa;

F.

arvestades, et endiselt on probleeme sõna- ja meediavabaduse järgimisega; arvestades, et aruandeperioodil on olnud uusi meediavastase vägivalla juhtumeid, kuigi saadud teabe kohaselt on need vähenenud; arvestades, et pädevad ametiasutused peavad tõhustama nii vanade kui ka uute juhtumite uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist ning looma positiivse õhkkonna massiteabevahendite vabaks ja sõltumatuks toimimiseks;

1.

tunnustab Montenegro ühinemisläbirääkimistel tehtud edusamme, märkides, et seni on avatud kuusteist peatükki, nende hulgas 23. , 24. ja 31. peatükk, ning kaks peatükki (teadus ja teadusuuringud, haridus ja kultuur) on ajutiselt suletud;

2.

kutsub üles ühinemisläbirääkimisi hoogsalt jätkama, toetudes ellu viidud reformidele ja konkreetsetele tulemustele, mida on saavutatud eelkõige õigusriikluse, meediakeskkonna ja korruptsioonivastase võitluse vallas; väljendab rahulolu seoses sellega, et 16. detsembril 2014 võeti kooskõlas 23. peatüki tegevuskavaga vastu mitu õigusakti; on seisukohal, et läbirääkimiste ning strateegilise, normatiivse ja institutsioonilise raamistiku edendamisega peab kaasnema tegelik edasiminek riigis endas, kus rõhku tuleb panna asjaomaste tegevuskavade ja strateegiate ellurakendamisele;

3.

tunnustab läbirääkimisstruktuuride, sh õigusriigi küsimuste nõukogu jätkuvat tugevdamist; kutsub valitsust üles parandama institutsioonidevahelist kooskõlastamist ja laiendama ministeeriumidevahelisi konsultatsioone;

4.

rõhutab, et õigusriiklusega seotud reformid moodustavad Montenegro Euroopaga integreerimise protsessi tähtsaima osa ning on ühinemisläbirääkimiste üldise eduka kulgemise oluliseks tingimuseks; on seisukohal, et poliitiline tahe on püsivalt tähtis, et saavutada võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu sisulist edu ja seda kindlustada, kuna sellega pannakse proovile kohtusüsteemi sõltumatus, tõhusus ja professionaalsus;

5.

märgib, et tähtis on tagada reformiprotsessi kaasavus – kodanikuühiskonna aktiivne osalemine selles protsessis, et saavutada läbirääkimistel vajalikku edu; nõuab sellega seoses aktiivsemat parlamentaarset kontrolli;

6.

väljendab rahulolu selle üle, et vastu on võetud 2014. aasta tegevuskava parlamentaarse kontrolli tugevdamiseks ning et 2014. aasta detsembris võeti vastu parlamendi eetikakoodeks; rõhutab, et vaja on suurendada Montenegro parlamendi suutlikkust ja võtta järelmeetmeid lähtuvalt parlamendi 2013. aasta juulis vastu võetud tehnilisest raportist riiklike vahendite väidetava erakonnapoliitilistel eesmärkidel kasutamise kohta, ning rõhutab, et kohtulikud järelmeetmed on jäänud puudulikuks; kutsub Montenegro valitsust üles kaaluma parlamendi soovitusi ning parandama parlamendi juurdepääsu vajalikule teabele;

7.

märgib murega, et teravalt polariseerunud õhkkond Montenegros on viinud selleni, et tähtsaim opositsioonipartei boikoteerib parlamendi teatavaid istungeid, näiteks peaministri infotundi, ning see kahjustab institutsioonide demokraatlikku toimimist; kutsub seetõttu kõiki poliitilised jõude, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, üles keskenduma oma riigi ELiga ühinemise protsessile ning pidama, eriti parlamendis, pidevat dialoogi ja tegema konstruktiivset koostööd; rõhutab, et eduka praktilise töö ja institutsioonide tugevuse eeltingimuseks on tugev poliitiline tahe;

8.

kutsub Montenegro valitsust üles Euroopa standardeid ja parimaid tavasid järgides tulemuslikult rakendama OSCE/ODIHRi, Veneetsia komisjoni ja riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) soovitusi valimiskorra kohta, sealhulgas soovitusi, mis käsitlevad sõltumatu kandidaadina valimistel kandideerimise õigust, proportsionaalset riiklikku rahastamist, et toetada võrdeid tingimusi kõigi kandidaatide jaoks, ja erakondade rahastamise auditeerimist; märgib, et kohalikke valimisi tumestasid väidetavad valimiskorra rikkumised; rõhutab, et neid tuleb uurida ja vajaduse korral peaksid pädevad asutused esitama süüdistused;

9.

rõhutab, et oluline on riigi ja erakonna asjad selgelt lahus hoida; tunnustab 2014. aasta detsembris vastu võetud uut erakondade rahastamise seadust ning kutsub kõiki erakondi üles seda tulemuslikult rakendama, mis peaks aitama tunduvalt vähendada riigi vahendite kuritarvitamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et selles õigusaktis on olulisi osi, mis võeti vastu ilma erakondadeülest konsensust saavutamata;

10.

peab õigeks, et Euroopa Komisjon pöörab ühinemisprotsessis rohkem tähelepanu avaliku halduse reformile; on rahul, et selles valdkonnas tehakse edusamme, kuid märgib, et seadusandluse ja kohaliku halduse kvaliteedi parandamiseks saab rakendada uusi, täiendavaid meetmeid; jagab muret avaliku halduse politiseerimise pärast; nõuab edenemist kesk- ja kohaliku tasandi haldusasutuste läbipaistvuse, tõhususe ja vastutuse suurendamisel ning nende tegevuse kooskõla parandamist, samuti kohalike omavalitsuste tegevuse koordineerituse suurendamist eelkõige sellistes valdkondades nagu investeeringud, projektide kavandamine ja rakendamine; peab oluliseks, et asutaks kõrvaldama puudusi sellistes valdkondades nagu töölevõtmise, töölt vabastamise ja hindamise kriteeriumid, tulemuslikkuse hindamisest hoidumine ning vähene haldus-, kontrolli- ja järelevalvesuutlikkus;

11.

soovitab teha täiendavaid jõupingutusi ombudsmani institutsiooni suutlikkuse tugevdamiseks seoses diskrimineerimisvastaste juhtumitega;

12.

hindab positiivselt uut kohtureformi strateegiat aastateks 2014–2018 ning märgib rahuloluga, et reformi tegevuskava on üldiselt rakendatud õigeaegselt ja ametisse on valitud uus riigi peaprokurör; tunnustab uusi õigusmeetmed, mille eesmärk on suurendada läbipaistvust prokuröride valimisel; märgib, et edasiminek kohtureformi teostamisel hõlbustas 2014. aasta detsembris valitsustevahelisel konverentsil nelja täiendava peatüki avamist; kutsub üles jätkama jõupingutusi, et kontrollida ja veelgi vähendada kohtuasjade kuhjumist ja kohtumenetluste kestust ning parandada konstitutsioonikohtu töö tõhusust;

13.

tunneb heameelt edusammude üle, mida Montenegro on teinud seoses kohtusüsteemi sõltumatuse ja suurema tõhususe tagamiseks ette võetud reformide rakendamisel; on endiselt tõsiselt mures kohtute sõltumatuse lubamatu mõjutamise pärast, eelkõige seoses kohtunike ja prokuröride töölevõtmise ja edutamisega; rõhutab, et tingimata ja kiiresti on vaja parandada ametisse nimetamise ja edutamise valikukriteeriume ning distsiplinaarmenetlustes kindlamalt järgida seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; nõuab kohtunike ja prokuröride töölevõtmise, edutamise ja distsiplinaarsüsteemi põhjalikku reformimist; märgib, et osa nimetatud probleemidest tuleb lahendada kohtusüsteemi korraldust käsitlevate õigusaktide paketi kaudu;

14.

tunneb muret konstitutsioonikohtu otsust ootavate kohtuasjade kuhjumise üle, eriti selliste asjade venimise üle, mis on seotud võimaliku süstemaatilise inimõiguste rikkumisega, näiteks algatus uurida väärteoseaduse vastavust põhiseadusele;

15.

on mures, et tõsiseid pingutusi ei ole tehtud selleks, et sõjakuritegude toimepanijad ei jääks karistamata; kutsub pädevaid ametiasutusi üles menetlema sõjakuritegude juhtumeid tähtaegselt ka kõige kõrgemal tasemel; nõuab, et pädevad asutused tegeleksid tulemuslikult sõjakuritegude uurimise, nende eest süüdistuse esitamise, nende kohtuliku arutamise ja süüdlaste karistamisega vastavalt rahvusvahelistele normidele ja tagaksid kohtuotsuste täideviimise ning õiguskaitse ja hüvitiste kättesaadavuse kuritegude ohvritele;

16.

on mures selle pärast, et kuigi rahvusvahelised rahastajad on Montenegro ametivõimudele korruptsiooni vastu võitlemiseks eraldanud märkimisväärseid rahalisi vahendeid, on selles võitluses saavutatud üksnes piiratud edu ning see ohustab jätkuvalt demokraatlike institutsioonide nõuetekohast toimimist ja stabiilsust, samuti õigusriiklust ja majanduse arengut; nõuab, et korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse strateegia rakendamise riiklik komisjon kui peamine korruptsioonivastase tegevuse koordineerimise üksus tegutseks aktiivsemalt ja algatuslikumalt; rõhutab, et tingimata ja kiiresti on vaja suurendada valitsuse, avaliku elu ja kodanikuühiskonna kõigi sektorite aktiivset osalust ja tulemuslikku koostööd, et korruptsiooni tõkestada, õigusraamistikku tugevdada ja rikkumisest teatajaid kaitsta;

17.

nõuab, et ametivõimud suurendaksid prokuröride, kohtunike, politsei ja teiste õiguskaitseasutuste suutlikkust ning aitaksid saavutada paremaid tulemusi korruptsioonijuhtumite uurimises, süüdistuste esitamisel ja süüdimõistvate kohtuotsuste langetamisel, nii et see hõlmaks kõigil tasanditel, sealhulgas kõrgemal tasandil aset leidnud korruptsioonijuhtumeid; tunnustab korruptsioonivastaste õigusaktide, eelkõige lobitöö seaduse, üldise haldusmenetluse seaduse ja riigihangete seaduse vastuvõtmist, samuti huvide konflikti ärahoidmist käsitlevate seadusemuudatuste vastuvõtmist; nõuab nimetatud õigusaktide tulemuslikku rakendamist, mis aitaks tihendada õiguskaitseasutuste koostööd ning parandada huvide konfliktide tuvastamise ja vara deklareerimise kontrollisüsteemi; kutsub Euroopa Komisjoni üles nende õigusaktide rakendamist tähelepanelikult jälgima; peab oluliseks institutsioonide tugevdamist, et need saaksid võtta aktiivsema ja algatuslikuma hoiaku võitluses korruptsiooni vastu ning et selles tegevuses saaks täiel määral osaleda uus parlamendikomisjon, mille ülesanne on teostada järelevalvet korruptsioonivastase võitluse ameti töö üle, kusjuures nimetatud ametile tuleks ette näha piisavad vahendid; rõhutab, et kohtusüsteemi puudujäägid sõltumatuse ja vastutuse osas on endiselt väga murettekitavad ja takistavad korruptsioonivastast võitlust;

18.

kutsub ka kohtuasutusi üles tegutsema korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega seotud asjade käsitlemisel läbipaistvamalt, eriti mis puudutab sellistesse kuritegudesse segatud äriühingute, üksikisikute ja ametnike nimede avaldamist kohtuotsustes;

19.

märgib, et sagedased seadusemuudatused võivad takistada tõhusat võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu; nõuab pädevate asutuste suutlikkuse suurendamist, eriti selleks, et viia läbi keerukaid uurimisi ja tegeleda raskete juhtumitega; väljendab heameelt kriminaalseadustiku muudatuste üle, et tõkestada ja jälgida radikaliseerumist ja religioosset äärmuslust; kiidab heaks uue kriminaalseaduse, mis kuulutab välisvõitlejad, sh džihaadi võitlejad kurjategijateks; kutsub pädevaid asutusi üles asjaomaseid seadusesätteid tõhusalt rakendama, et hoida ära ja jälgida võimalikku ohtu Montenegro kodanike julgeolekule; rõhutab, et on oluline võidelda igasuguse äärmusluse vastu;

20.

väljendab heameelt Montenegro ja Europoli vahelise strateegilist ja operatiivkoostööd käsitleva lepingu allkirjastamise üle, Eurojustiga kavandatava lepingu sõlmimise läbirääkimiste edenemise üle ja asjaolu üle, et Montenegro institutsioonid saavutasid vaatlejastaatuse asjaomastes Euroopa õigusalase koostöö võrgustikes; julgustab tegema asjaomaste Euroopa õigusasutustega tihedat koostööd, kaasa arvatud inimkaubanduse küsimuses;

21.

märgib, et viimasel ajal on tehtud jõupingutusi kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimise mehhanismide parandamiseks, et kaasavas protsessis saavutada poliitikakujundamise ja õigusloome suurem läbipaistvus; peab tervitatavaks avalikke arutelusid 23. ja 24. peatükiga seotud tegevuskavade läbivaatamise küsimustes; kutsub pädevaid asutusi üles arendama edasi kodanikuühiskonna organisatsioonide jätkusuutlikku riiklikku rahastamist ja asjakohast institutsioonilist raamistikku; väljendab heameelt selle üle, et valitsus on nimetanud vabaühenduste arendamisega tegeleva uue nõukogu; kutsub pädevaid asutusi üles kohandama õigusraamistikku ja – tavasid, et kaitsta kodanikuühiskonna aktiviste rünnakute ja vihavaenu eest, mida teadaolevalt propageeritakse mõnes ajalehes, ning luua õhustik, milles aktivistid saaksid hirmu ja survestamiseta tegutseda;

22.

rõhutab veel kord sõnavabaduse tähtsust Euroopa Liidu ühe alusväärtusena; peab hädavajalikuks, et ajakirjanikel oleks täielik sõltumatus; on väga mures Montenegro ajakirjandusvabaduse olukorra halvenemise pärast ning meediatöötajate madalate kutse- ja eetikanormide pärast; mõistab karmilt hukka asjaolu, et ajakirjanike ja meedia omandi vastu suunatud intsidendid jätkuvad; võtab teatavaks, et Montenegro valitsus on moodustanud komisjoni ajakirjanike vastaste rünnakute uurimiseks; nõuab tungivalt, et pädevad asutused selle komisjoni soovitusi rakendaksid ning et süütegude toimepanijaid järjekindlalt kohtu alla antaks ja süüdi mõistetaks; on seisukohal, et sõltumatu avalik meedia koos sõltumatute toimetajatega ning stabiilse ja jätkusuutliku rahastamisega on demokraatlike normide süvendamiseks hädavajalik; rõhutab, et kõikidel poliitikas ja meedias osalejatel on vastutus eriarvamuste suhtes salliva õhkkonna loomisel; rõhutab, et meediavabadust toetavad avalikud seisukohavõtud aitavad kaasa ajakirjanikke austava ja kaitsva õhkkonna loomisele; tervitab meedia esindajate kokkulepet, mille kohaselt meedia eneseregulatsiooni parandamise esimese sammuna vaadatakse üle kutsealane eetikakoodeks; peab vajalikuks, et võetaks vastu selge õigusraamistik, millega kehtestataks reeglid meediaomandi ja meedia rahastamise kohta;

23.

on seisukohal, et totalitaristliku mineviku läbipaistev käsitlemine, kaasa arvatud salateenistuse arhiivide avamine, on samm edasi suurema demokraatia, vastutuse ja institutsioonide tugevuse suunas;

24.

peab kiiduväärseks asjaolu, et diskrimineerimisvastane seadus on viidud peaaegu täielikult kooskõlla ELi õigustikuga; kutsub ametivõime üles kõrvaldama veel esinevaid puudujääke rassilise diskrimineerimise vastastes meetmetes ja karistussätetes; palub, et ametivõimud kindlustaksid diskrimineerimisvastase nõukogu vajalike rahaliste ja haldusressurssidega; tunnistades, et roma elanikkonna sotsiaalse kaasamise ja hariduse osas on tehtud edusamme, on siiski mures roma õpilaste väikese osakaalu pärast kogu õpilaskonnas ning nende kõrge väljalangemismäära pärast; nõuab, et toetataks jõulisemalt algatusi roma elanikkonna kindlustamiseks eluaseme, tervishoiu, hariduse ja tööga, roma naiste õiguste suurendamiseks ning hariduse andmiseks roma tütarlastele ja naistele; tunnustab pädevate asutuste pingutusi kaitsta lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigusi teise geiparaadi ajal, mis kulges ilma vahejuhtumiteta; on siiski mures, et rünnakud LGBTI kogukonna liikmetele ja aktivistidele jätkuvad; nõuab, et nii poliitikud kui ka kodanikuühiskonna aktivistid võitleksid seksuaalvähemuste vastase laialdase vaenulikkuse ja vägivallaga, eelkõige püüaksid harida ja teavitada avalikkust, et aidata kaasa hoiakute muutumisele, ning võimaldaksid politseinikele, prokuröridele ja kohtunikele koolitust;

25.

väljendab rahulolu puudega inimeste õigusi reguleeriva õigusraamistiku parandamise üle; märgib, et tegevust õigusnormide liidu õigustikuga vastavusse viimiseks on vaja jätkata; nõuab, et valitsus kiirendaks samme, millega parandada puudega inimeste juurdepääsuvõimalusi hoonetele, ning peab kahetsusväärseks, et enamik riigiasutusi ja kohalikke asutusi, kaasa arvatud mõned tähtsaimad hooned (nt parlament ja kohus) ei ole puuetega inimestele ikka veel ligipääsetavad; on endiselt mures selle pärast, et puudega üliõpilaste haridussüsteemist väljalangemise määr pärast põhikooli ja keskkooli on kõrge; rõhutab, et tähtis on tagada puudega inimeste ametialase rehabilitatsiooni ja tööhõive fondi ja selle kulude piisav läbipaistvus;

26.

rõhutab, et on vaja jätkuvalt tugevdada lastega seotud seaduste ja poliitika elluviimist ja nende jälgimist ning tagada selleks piisavad vahendid; nõuab, et parandataks kõikide laste hariduse kvaliteeti ning püütaks rohkem toetada vähemkaitstud lapsi; rõhutab, kui tähtis on laiendada alaealiste asjades õigusemõistmise alast reformi ka haldus-, tsiviil- ja kriminaalmenetlustesse kaasatud lastele, et edendada õiguskaitse ulatuslikumat kättesaadavust;

27.

peab murettekitavaks, et saavutused naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse ning poliitikas ja tööturul esindatuse suurendamisel, aga ka võitluses koduvägivalla vastu on tagasihoidlikud; nõuab seda arvesse võttes kiiremaid edusamme seoses naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ning naiste esindatusega poliitikas ja tööturul, aga ka võitluses koduvägivalla vastu; nõuab sellega seoses parlamendi suuremat osalust, struktureeritumat koostööd kodanikuühiskonnaga ja institutsioonilise suutlikkuse suurendamist, sealhulgas sotsiaalteenistuste ja õiguskaitseasutuste paremat koostööd; nõuab, et kõigi meetmete puhul keskendutaks ohvrite õigustele ning nõuetekohase hoolikusega tegeletaks koduvägivalla juhtumite ärahoidmise, uurimise ja süüdlaste karistamisega ning tekitatud kahju korvamisega;

28.

kiidab heaks Montenegro poliitilised meetmed, mille eesmärk on luua sallivuse ja kõikide rahvusvähemuste kaasatuse õhkkond; soovitab tungivalt Montenegro ametiasutustel kaitsta veelgi enam Kotori lahe piirkonna paljurahvuselist identiteeti ning tugevdada kultuuri- ja majanduskoostööd naabruses asuvate ELi liikmesriikidega;

29.

väljendab rahulolu selle üle, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on jätkuvalt tagatud ja seda järgitakse; märgib, et Serbia õigeusu kiriku ja Montenegro õigeusu kiriku suhted on endiselt pingestatud, eriti omandiküsimustes; nõuab, et usukogukondade õigusliku seisundi kohta võetaks vastu uus seadus;

30.

julgustab valitsust viima ellu jätkusuutlikke majandusreforme, sealhulgas õigussätteid konkurentsivastaste mehhanismide kohta, edendama konkurentsivõimet ja likvideerima struktuurilisi puudusi, lahendama suure mitteametliku sektori probleem ja parandama üldist ettevõtluskeskkonda; nõuab sotsiaaldialoogi tugevdamist mitmesuguste partnerite vahel; nõuab lisaks, et tugevdataks võimekust, sealhulgas kaasamisega avalikesse konsultatsioonidesse, ning formuleeritaks ja kooskõlastataks majanduspoliitikat, ka piirkondadevahelise ebavõrdsuse vähendamiseks; rõhutab, et on vaja tõhusalt võidelda maksudest kõrvalehoidumise vastu; on mures, et õigus- ja kohtusüsteemi ebakindlus, mis hõlmab ka litsentsimist, maksude haldamist ja lepingute täitmist, võib kaasa tuua riske majanduses osalejatele ning kahjustada Montenegro suutlikkust välisinvesteeringuid ligi tõmmata; rõhutab, et on vaja kiiresti lahendada ärivaidlused välisinvestoritega, kes on Montenegro majanduse jaoks üliolulised; jagab muret selle pärast, et olukord tööturul ei ole märgatavalt paranenud ning noorte töötuse ja pikaajalise tööpuuduse tase on jätkuvalt kõrge, ning nõuab seetõttu aktiivseid tööturumeetmeid;

31.

märgib, et tööturu osapoolte vaheline dialoog on endiselt ebapiisav ning nõuab uute ametiühingute asutajate õiguste täiendavat tugevdamist; peab tervitatavaks tööõiguse muudatusi töötajate õiguste reguleerimiseks pankroti korral; julgustab valitsust kiirendama tööd oma esimese tööhõive- ja sotsiaalreformi programmi vallas, et teha kindlaks Montenegro põhiprobleemid tööhõivepoliitika ja sotsiaalse kaasatuse ning vaesuse vähendamise valdkonnas ning tegeleda nendega;

32.

tunnustab Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rakendamist ning Montenegro ühinemist ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmiga (COSME); nõuab VKEdele suunatud avaliku sektori toetuskavade kiiremat elluviimist, kuna VKEd on üks peamisi majandusarengut edendavaid jõudusid;

33.

on endiselt väga mures Montenegro suurima tööstusettevõtte, alumiiniumitehase KAP pankrotimenetluse lõpplahenduse viibimise pärast, millega rikutakse riigi kohustusi tulenevalt stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust; nõuab tungivalt, et valitsus ja asjaomased pooled saavutaksid KAPi küsimuses jätkusuutliku lahenduse, mis oleks kooskõlas stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu riigiabi eeskirjadega ning juhinduks läbipaistvusest ja õigusriigi põhimõtetest;

34.

peab kahetsusväärseks, et Montenegro on eiranud Küprose kohtu määrust, mis puudutab KAPi müüki, ja kutsub Montenegrot üles tunnustama ELi liikmesriikide õigusasutuste asjakohaseid otsuseid;

35.

julgustab Montenegrot keskkonnakaitse ja kliimamuutuste valdkonnas jätkuvalt edasi liikuma, parandades haldussuutlikkust, töötades välja säästva energiapoliitika ja keskkonnahoidliku majandusmudeli, mis edendaks investeeringuid, et tagada kooskõla liidu keskkonna- ja kliimaalase õigustikuga; tuletab meelde vajadust koostada riiklik energiastrateegia, milles võetakse arvesse paljusid erinevaid taastuvaid energiaallikaid, ning vajadust austada ka looduspärandit ning kaitsealuseid ja rahvusvaheliselt tunnustatud piirkondi; nõuab kiiremas korras konsultatsioone piiriüleste projektide asjus;

36.

nõuab rannikuäärse turismi pikaajalist planeerimist ja tugevate mehhanismide loomist, et vältida keskkonna hävitamist ja korruptsiooni ruumilise planeerimise ja ehitamise valdkonnas;

37.

tunnustab Montenegro aktiivset osalust ja konstruktiivset rolli piirkondlikus ja rahvusvahelises koostöös ning piirkondlikus leppimisprotsessis; õnnitleb valitsust täieliku kooskõla saavutamise puhul ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga ning julgustab ametiasutusi hoidma riigi välispoliitilist positsiooni ELi omaga kooskõlas, eelkõige arvestades praegust rahvusvahelist terroriohtu; avaldab tunnustust Montenegro valitsusele, kes oli Lääne-Balkanil ainsa ELi kandidaatriigina – koos Albaaniaga – täielikult nõus ELi seisukohtade ja otsustega Ukraina sündmuste osas; kutsub Montenegro ametiasutusi üles tõhustama koostööd rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduspartneritega, et tugevdada riigi vastupanuvõimet välisele survele ning riigi ja piirkonna destabiliseerimise katsetele; kiidab heaks riigi osalemise ELi, NATO ja ÜRO tsiviil- ja sõjalistes missioonides;

38.

kutsub kõiki NATO liikmesriike ja eelkõige NATOsse kuuluvaid ELi liikmesriike üles aktiivselt toetama Montenegro ühinemist NATOga, et suurendada julgeolekut Aadria mere piirkonnas, kus kõik teised riigid on juba NATO liikmed, ning seega tugevdada piirkonna julgeolekut;

39.

julgustab Montenegrot tegelema oma naaberriikidega lahendamata kahepoolsete küsimustega ühinemisprotsessi võimalikult varases etapis, konstruktiivselt ja heanaaberlikult; rõhutab veel kord, et on vaja kiiresti korraldada seni lahendamata riigipiiride demarkatsiooni ja õigusjärgluse küsimused Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Kosovoga; õhutab Montenegrot tegema naaberriikidega veelgi rohkem koostööd, jagades nendega ühinemisläbirääkimiste kogemusi; väljendab heameelt Montenegro vaatlejastaatuse üle energiaharta lepinguga seoses;

40.

nõuab tungivalt, et Horvaatiaga lahendataks piiriküsimus vastastikusel kokkuleppel ja viivitamata, ning juhul, kui ühise lahenduse leidmine osutub võimatuks, nõuab vaidluse lahendamist Haagis asuvas Rahvusvahelises Kohtus kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja põhimõtetega;

41.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Montenegro valitsusele ja parlamendile.

30.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/54

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda endisele Jugoslaavia Makedoonia vabariigile ELiga ühinemiseks kandidaatriigi staatus ja võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2013. aasta järeldusi; võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 16. detsembri 2014. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse 19.–20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide liiduga ühinemise väljavaadete kohta,

—

võttes arvesse 23. juulil 2014. aastal toimunud endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja ELi stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu üheteistkümnendat istungit,

—

võttes arvesse komisjoni eduaruannet (SWD(2014)0303) ja 8. oktoobri 2014. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2014–2015” (COM(2014)0700), samuti 19. augustil 2014. aastal vastu võetud soovituslikku strateegiadokumenti (2014–2020),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 817 (1993) ja 845 (1993);

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu otsust 13. septembri 1995. aasta ajutise kokkuleppe kohaldamise kohta,

—

võttes arvesse Veneetsia komisjoni 10.–11. oktoobri 2014. aasta arvamust riigi põhiseaduse seitsme muudatuse kohta,

—

võttes arvesse OSCE/ODIHRi rahvusvahelise valimisvaatlusmissiooni tulemusi seoses presidendi- ja ennetähtaegsete parlamendivalimistega,

—

võttes arvesse ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi parlamentaarse ühiskomisjoni 26.–27. novembril 2014. aastal toimunud istungi soovitusi,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

—

võttes arvesse Ivo Vajgli kui väliskomisjoni endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi alalise raportööri tööd,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik on olnud ELi kandidaat üheksa aastat ja on oma seaduste liidu õigustikuga kooskõlastamisel kõige kaugemale jõudnud;

B.

arvestades, et komisjon esitas nõukogule juba kuuendat korda järjest soovituse läbirääkimisi alustada; arvestades, et riik on valmis ELiga läbirääkimisi pidama; arvestades, et parlament on viimased kaheksa aastat pidevalt nõudnud asjaomase riigiga ühinemisläbirääkimiste alustamist, ning arvestades, et edasine viivitamine läbirääkimiste alustamisega võib avaldada negatiivset mõju riigi reformiprotsessidele ja ELi usaldusväärsusele piirkonnas;

C.

arvestades, et lahendamata nimevaidluse tõttu Kreekaga tõkestab nõukogu endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi edasiminekut ühinemisprotsessi järgmisse faasi; arvestades, et kahepoolsed küsimused ei tohiks takistada ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga; arvestades, et seisak ELiga integreerumise protsessis võib suurendada piirkondliku stabiilsuse säilitamise kulusid, mõjutada liidu usaldusväärsust ning viia demokraatia vähenemiseni endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis;

D.

arvestades, et see järjekordne viivitus süvendab veelgi Makedoonia avalikkuse nördimust selle üle, et integratsiooniprotsess ELiga on seiskunud, ning võib teravdada siseriiklikke probleeme ja pingeid;

E.

arvestades, et iga (potentsiaalset) kandidaatriiki hinnatakse tema enda saavutuste põhjal ning ühinemise ajakava määrab vajalike reformide kiirus ja kvaliteet;

F.

arvestades, et kahepoolsete küsimustega tuleks tegeleda võimalikult varakult ja konstruktiivselt, võttes arvesse ÜRO ja ELi põhimõtteid ja väärtusi;

G.

võttes arvesse, et valitsuse ja opositsiooni konstruktiivse ja kaasava dialoogi puudumine ja opositsiooni valimistejärgne boikott on takistanud parlamendi tööd; arvestades, et valitsus ja opositsioon peavad ühiselt tagama jätkusuutliku poliitilise koostöö, mis on riigi demokraatlikuks arenguks ning Euroopa tegevuskava jätkamiseks hädavajalik; arvestades, et valimisi kajastati meedias erapoolikult ning riigi ja erakondade tegevus ei olnud piisavalt eraldatud;

H.

arvestades, et parlamentaarse ühiskomisjoni 12. istungil ei suudetud vastu võtta ühissoovitusi; arvestades, et täielikult toimiv parlamentaarne ühiskomisjon on ühinemisprotsessi üle järelevalve tagamisel keskse tähtsusega;

I.

arvestades, et õigusriigi põhimõte, meediavabadus, piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on ELi laienemisprotsessis ülimalt tähtsad;

J.

arvestades, et korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus on endiselt tõsised probleemid; arvestades, et sõnavabadus ja meedia sõltumatus on jätkuvalt ohus;

1.

palub üheksandat korda, et nõukogu määraks viivitamata kuupäeva, mil alustatakse ühinemisläbirääkimisi, et hoogu mitte kaotada ning kiirendada ELi õigustikuga seotud reforme ja tugevdada demokratiseerimisprotsessi; kordab oma seisukohta, et nimeküsimus, mis on kahepoolne küsimus, ei tohi ühinemisläbirääkimiste alustamist takistada, kuid see tuleks lahendada enne ühinemisprotsessi lõppu; toetab komisjoni seisukohta, et poolte suutmatus peaaegu 20 aastat kestnud vahendatud läbirääkimiste järel kompromissile jõuda mõjutab otseselt ja negatiivselt endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja selle elanike Euroopa-suunalisi püüdlusi; kutsub mõlemaid valitsusi üles astuma konkreetseid samme, et leida mõlemale poolele vastuvõetav lahendus; kordab, kui oluline ja vajalik on konstruktiivne lähenemine nendele kahepoolsetele probleemidele naaberriikidega;

2.

tuletab meelde liikmesriikide lubadust seda teemat 2015. aastal uuesti käsitleda, et alustada ühinemisläbirääkimisi; on seisukohal, et ELi läbirääkimiste alustamine võib kahepoolsete vaidluste lahendamisele ainult soodsalt mõjuda ja ühtlasi ajendab see edasisi ülivajalikke reforme, eelkõige seoses õigusriigi, kohtusüsteemi sõltumatuse ja korruptsioonivastase võitlusega; rõhutab, et ühinemisläbirääkimiste alustamisega viivitamine põhjustab riigile ja piirkondlikule stabiilsusele aina suuremat ja ennustamatut kahju; rõhutab, et praeguse olukorra jätkumine kahandab ELi laienemispoliitika usaldusväärsust ja tulemuslikkust ning tema positsiooni piirkonnas;

3.

kordab oma seisukohta, et kahepoolseid küsimusi ei tohiks kasutada ühinemisprotsessi takistamiseks; on seisukohal, et need ei tohiks olla takistuseks ühinemisläbirääkimiste ametlikule avamisele, vaid nendega tuleks tegeleda ühinemisprotsessi võimalikult varajases etapis; tunneb muret selle pärast, et üks pool ei ole järginud Rahvusvahelise Kohtu 5. detsembri 2011. aasta otsust 1995. aasta septembri ajutise kokkuleppe kohaldamise kohta; palub Kreekal kinnitada oma 2003. aasta Thessaloníki tegevuskavas antud lubadust ja luua positiivne õhkkond kahepoolsete lahkarvamuste lahendamiseks Euroopa väärtuste ja põhimõtete vaimus; nõuab suuremat edasiminekut, sh valitsustevahelistes kontaktides ja kahepoolsetes suhetes Bulgaariaga, et läbi rääkida heanaaberlike suhete alase lepingu üle, milles käsitletaks ühiseid probleeme; väljendab veel kord muret selle pärast, et vaidlustes naaberriikidega kasutatakse ajaloolisi argumente, ja peab tervitatavaks kõiki pingutusi ühiste ajalooliste sündmuste tähistamiseks koos ELi liikmetest naaberriikidega; leiab, et see võiks aidata edendada paremat ajaloo mõistmist ja heanaaberlikke suhteid;

4.

nõuab ELi aktiivsemat osalemist nimeküsimuse lahendamises ja toetab ELi poliitiliste liidrite ennetavat suhtumist; palub uuel komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal välja töötada uued algatused, et pääseda välja ummikseisust ning otsida koostöös ÜRO eriesindajaga vastastikku sobiv lahendus; kutsub nõukogu üles korraldama 2015. aasta esimesel poolel põhjalikku arutelu Makedoonia ELiga ühinemise väljavaadete üle; toonitab, et kõiki praegusi ja potentsiaalseid kandidaatriike tuleks ühinemisprotsessis kohelda vastavalt nende endi saavutustele; on veendunud, et kõrgetasemelise ühinemisdialoogi jätkamine komisjoniga tooks reformiprotsessi täiendavat kvaliteeti;

5.

kutsub üles kõiki NATO liikmeid ja eelkõige kõiki NATOsse kuuluvaid ELi liikmesriike toetama aktiivselt endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ühinemist NATOga, et saavutada Kagu-Euroopas suurem turvalisus ja poliitiline stabiilsus;

6.

soosib ajaloo, kultuuri, hariduse ja Euroopa väärtuste edendamise alast piiriülest koostööd, mis toetab jõupingutusi demokraatlike muutuste suunas; kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi naabruses asuvaid ELi liikmesriike sellega seoses üles toetama heanaaberlike suhete vaimus valmisolekut teha demokraatlikke muudatusi, mis tähendab ka läbirääkimiste protsessi avamise toetamist;

7.

ergutab riiki jätkama püüdlusi luua koos naaberriikidega ühiseid ajaloo ja hariduse eksperdikomisjone, et edendada objektiivset ajaloo tõlgendamist, tugevdada teaduskoostööd ja aidata tekitada noorte seas positiivset suhtumist naaberriikidesse;

8.

kutsub ametiasutusi ja kodanikuühiskonda tungivalt üles võtma asjakohaseid meetmeid, et saavutada ajalooline leppimine ning ületada lõhe etniliste ja rahvusrühmade (sh Bulgaaria päritolu kodanike) vahel ja sees;

9.

võtab teadmiseks põhiseaduse muudatusettepanekud; on arvamusel, et mõnda ettepanekut, sh abielu määratlust ja rahvusvaheliste rahandustsoonide loomist käsitlevaid sätteid, võiks vastavalt Veneetsia komisjoni soovitustele veelgi parandada; tuletab ühtlasi meelde, et on vaja täita Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning arvesse võtta ELi õigustikku; rõhutab, et põhiseaduse mis tahes muudatuste rakendusaktid tuleb hoolikalt ette valmistada; rõhutab, et pikaajaliste muudatuste tegemiseks põhiseaduses on vaja laiapõhjalist poliitilist toetust, konstruktiivset dialoogi ja koostööd kõigi poliitiliste jõudude vahel; rõhutab vajadust kõiki kaasava avaliku arutelu ja hoolika konsulteerimise järele ning konsensuse loomise järele opositsioonierakondade, kodanikuühiskonna ja asjaomaste osalejatega;

10.

tunneb muret riigi polariseerunud poliitilise õhkkonna pärast; nõuab tungivalt, et valitsus respekteeriks parlamendi rolli, andes täieliku ja sõltumatu parlamentaarse kontrolli huvides konsulteerimiseks, sh põhiseaduse muutmise küsimustes, piisavalt volitusi ja aega; kutsub valitsust ja kõiki erakondi üles töötama suhete parandamise nimel, et säilitada poliitilist tasakaalu, tagada jätkusuutlik ja konstruktiivne poliitiline koostöö ja kiirendada Euroopa tegevuskava täitmist; tuletab meelde, et kompromissid on toimiva demokraatia jaoks väga tähtsad; rõhutab, kui vajalik on parandada ühinemisprotsessi kaasavust ja läbipaistvust; rõhutab, et valimistejärgne boikott on probleem, mis tuleb lahendada, sest parlamendi korraliku toimimise eest vastutavad valitsus ja opositsioon ühiselt; palub, et komisjoni asepresident ning ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtaksid kõigi pooltega ühendust, et hõlbustada poliitilist dialoogi;

11.

on tõsiselt mures valitsuse ja opositsiooni vaheliste suhete halvenemise pärast, eelkõige seoses peaministri hiljutise teatega, et opositsiooniliidrile on esitatud süüdistus, ning kriminaalseid tegusid käsitlevate vastusüüdistustega; mõistab hukka igasuguse ebaseadusliku jälgimise ja nõuab, et kõik väited avaldataks ja et nendest vabalt teatataks; nõuab kõigi väidete ja kogu jälgimise sõltumatut uurimist nii, et selles järgitaks täielikult läbipaistvuse, erapooletuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid; kordab, kui tähtis on sõnavabaduse üldpõhimõtte austamine; palub kõigil poliitilistel osapooltel pidada konstruktiivset dialoogi, et keskenduda riigi ja selle kodanike strateegilistele prioriteetidele;

12.

peab kahetsusväärseks, et opositsioon ei osale parlamentaarses ühiskomisjonis; peab ülioluliseks parlamentaarse ühiskomisjoni nõuetekohase toimimise tagamist seeläbi, et selle töös osalevad kõik parlamendierakonnad;

13.

tunneb muret selle pärast, et rahvustevaheline kooseksisteerimine on endiselt ebakindel ja riigi jaoks probleem; tunneb muret etniliste rühmade vaheliste pingete suurenemise pärast, mis toob esile kogukondade vastastikuse usaldamatuse; mõistab kindlalt hukka etnotsentrilise ja vastuolusid süvendava keelekasutuse, eriti valimiskampaaniate ajal; rõhutab, et ELiga ühinemise kõneluste alustamine võib aidata riigil seda probleemi paremini lahendada, tugevdades etniliste rühmade ühtsust selle ühise eesmärgi poole püüdlemisel; mõistab hukka kõik äärmusliku natsionalismi ja etnotsentrismi vormid, mis süvendavad ühiskonna lõhestatust; palub kõigil parteidel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel aktiivselt edendada kaasavat ja sallivat, paljurahvuselist ja eri usundite kooseksisteerimist võimaldavat ühiskonda ning kaitsta kõigi rahvusvähemustesse kuuluvate isikute põhiõigusi; tuletab meelde, et haridusel on sallivuse ja vastastikuse lugupidamise saavutamisel tähtis roll; kutsub komisjoni üles tõhustama projekte ja programme, mille eesmärk on etniliste rühmade dialoogi ja vastastikuse mõistmise tugevdamine;

14.

väljendab heameelt, et ELiga ühinemine on endiselt riigi strateegiline prioriteet; ergutab riiki jätkama reformide kindlustamist, muutma poliitikat ja tavasid, mis võivad veel ikka tema Euroopa tulevikule takistuseks saada, ja tagama edasiminekut ELiga seotud prioriteetsete reformide rakendamisel, sealhulgas kõrgetasemelise ühinemisdialoogi raames;

15.

märgib, et OSCE/ODIHRi hinnangul olid 2014. aasta aprilli presidendi- ja ennetähtaegsed parlamendivalimised tõhusalt korraldatud; tunneb siiski koos teistega muret riigi ja erakondade tegevuse piiride ähmastumise pärast, mis on vastuolus demokraatlike valimiste puhul kehtivate rahvusvaheliste kohustustega, ning kallutatud meediakajastuse ja valijate väidetava hirmutamise pärast; rõõmustab valimisreformide üle, kuid nõuab tungivalt, et ametiasutused uuriksid valimiste eel ja ajal väidetavalt toimunud eeskirjade rikkumisi; palub valitsusel õigeaegselt täita kõiki ODIHRi soovitusi, et parandada valimisprotsessi, sealhulgas hääleõiguslike kodanike registrite haldamist ning täpsust; tuletab sellega seoses meelde vajadust koostada rahvusvahelistele standarditele vastavad hääleõiguslike kodanike registrid;

16.

nõuab tungivalt, et valitsus kõrvaldaks ühinemiseelse abi rahastamisvahendi abi rakendamise puudused, nagu kontrollisüsteemi süsteemsed vead, puudulik kooskõlastatus institutsioonide siseses ja nende vahelises tegevuses, hangete viibimine, vähene vahendite kasutamise määr ja institutsioonide vähene suutlikkus; nõuab ELi abi ja riiklike reformistrateegiate tihedamat seostamist ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kasutamist, et saavutada riigieelarve palju suurem detsentraliseeritus; kutsub üles võtma meetmeid, et vältida abi edasisi kadusid ja kiirendada programmide rakendamist, et suurendada ELi abi mõju;

17.

tervitab avalikku teenistust ja riiklikku tööhõivet käsitleva uue seadusandliku raamistiku vastuvõtmist 2014. aasta veebruaris, sest peab seda sammuks ühtse, läbipaistva ja aruandekohustusliku avaliku halduse suunas; tunneb muret, et seadusandluses saavutatud edusammudele vaatamata on avalik haldus endiselt killustatud, politiseeritud ja poliitilisele mõjutamisele vastuvõtlik; soovitab riigil tungivalt suurendada avaliku halduse professionaalsust ja sõltumatust kõigil tasanditel; ergutab jõupingutusi, mida tehakse selle seaduse rakendamisel koos läbipaistvuse, tulemuste ja tasakaalustatud esindatuse põhimõtete täieliku järgimisega; palub valitsusel vastu võtta avaliku sektori finantsjuhtimise reformiprogrammi;

18.

nõuab tungivalt Ohridi raamlepingu täielikku rakendamist; nõuab, et viidaks lõpule Ohridi raamlepingu rakendamise läbivaatamine ja esitataks poliitilised soovitused; soovitab tungivalt pidada raamlepingut õigusriigi põhimõtete, kogukondade suhete ja jätkuva detsentraliseerimise jaoks oluliseks elemendiks; soovitab tungivalt arendada kohalikku omavalitsust ja edendada poliitilisel tasandil pikaajalisi usalduse suurendamise meetmeid, näiteks pidada avalikke arutelusid Ohridi raamlepingust saadava kasu selgitamiseks; kutsub valitsust ja pädevaid kohalikke asutusi üles jätkama integreeritud haridusstrateegia rakendamist ja suurendama sellel eesmärgil rahastamist; peab tähtsaks kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist sellesse protsessi; soovitab ennetavamat lähenemisviisi, et tagada kõigi kogukondade etniline, kultuuriline ja keeleline identiteet;

19.

kiidab heaks seaduste ELi õigustikuga vastavusse viimise kõrge taseme ning kohtute tõhususe ja professionaalsuse parandamise terviklike kohtureformide tulemusel; tunneb siiski muret lubamatu poliitilise mõjutamise pärast teatavates kohtuasjades ning rõhutab, et kohtud peaksid jääma parlamentaarse ja täitevvõimu mis tahes survest sõltumatuks; rõhutab vajadust tagada õigusstandardite nõuetekohane rakendamine kooskõlas Euroopa normide ja parima tavaga; nõuab kohtupraktika ühtlustamist, et tagada usaldusväärne kohtusüsteem ja avalikkuse usaldus; nõuab õigusemõistmise kvaliteedi parandamist, kohtuväliste õiguskaitsevahendite ja alternatiivse vaidluste lahendamise sagedasemat kasutamist, paremat strateegilist planeerimist, ühiskonna nõrgemate liikmete paremat juurdepääsu õigusemõistmisele ning kutse- ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suuremat osalust kohtute sõltumatuse järelevalves;

20.

võtab teadmiseks edusammud 2011.–2015. aasta korruptsioonivastaste programmide rakendamisel, isikliku ja institutsioonilise usaldusväärsuse süsteemi tugevdamise ning institutsioonide- ja rahvusvahelise koostöö; juhib tähelepanu seni lahendamata olulistele küsimustele, mis on seotud rahapesuvastaste sätete rakendamisega, mille alla kuuluvad ka piiriülesed küsimused, riikliku riskihinnangu teostamise ja tegevuse tõhustamisega; kordab, et sõltumatu ja täielikult toimiv riiklik korruptsiooni ennetamise komisjon peaks selle küsimusega tegelemisel olema juhtiv riiklik institutsioon; palub pädevatel asutustel selle komisjoni töö parandamiseks suurendada kohtute ja prokuratuuri IT-süsteemide omavahelist ühendatust ja luua ametiisikute keskregister;

21.

nõuab korruptsioonivastaste meetmete ja õigusaktide tõhusamat rakendamist eelkõige poliitikas, avalikus halduses, riigihangete vallas ning õiguskaitses, samuti haldussuutlikkuse suurendamist; nõuab tungivalt, et riik saavutaks tulemusi süüdimõistvate otsuste tegemisel, et võidelda korruptsiooni, sh kõrgema tasandi korruptsioonijuhtumite vastu; kutsub sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone ja meediat paljastama korruptsiooni ning võitlema sõltumatu ja erapooletu uurimise ja kohtuprotsesside eest; kutsub riigiprokuratuuri üles võimaldama seda valdkonda puudutavate väidete asjakohast ja kiiret uurimist;

22.

nendib rahuloluga, et paigas on õigus- ja institutsiooniline raamistik võitluseks organiseeritud kuritegevuse vastu; tunnustab riigi aktiivsust piirkondlikus ja rahvusvahelises koostöös, sh Eurojusti ja Europoli raames; väljendab heameelt paljude edukalt läbiviidud politseioperatsioonide üle, mis olid suunatud organiseeritud rühmituste vastu ja millega eeskätt lõigati ära rahvusvahelised kanalid, mida kasutati uimastikaubanduseks ja inimeste ebaseaduslikuks üle piiri toimetamiseks;

23.

mõistab hukka igasuguse poliitilise ja/või usulise äärmusluse ning peab vajalikuks piiriülest koostööd teiste Lääne-Balkani riikide ja ELi liikmesriikidega; tunneb heameelt kriminaalkoodeksi muudatuste üle, mis täpsemalt määratlevad poliitilises ja/või usulises äärmusluses osalevate isikute süütegude ja karistuste laadi; tuletab veel kord tungivalt meelde ühise ennetava välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika strateegia vajalikkust, pidades silmas praegust rahvusvahelist terrorismiohtu; tuletab meelde, et avalik poliitika peaks võitlema kõigi äärmusluse vormide vastu ning et selles kontekstis tuleks hoolikalt vältida mõne usurühma häbimärgistamist;

24.

peab kahetsusväärseks tõsiasja, et õigusloomes puudub koostöö kodanikuühiskonna organisatsioonide ja avaliku sektori sidusrühmadega; rõhutab, et sellise koostöö aluseks peaks olema valitsuse tegelik tahe konsulteerida eri huvirühmadega nii õigusloome kui ka poliitika kujundamise protsessis; rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel võib olla otsustav osa, et suurendada üldsuse teadlikkust ühinemisprotsessist, sest nad muudavad selle läbipaistvamaks, vastutustundlikumaks ja kaasavamaks; ergutab valitsust kaasa aitama kodanikuühiskonna arengule ka maapiirkondades; kutsub valitsust üles algatama ülikoolide, akadeemikute ja üliõpilastega sisulist arutelu kõrghariduse reformi üle;

25.

julgustab ametivõime nõudma Serbialt tagasi vastavaid Jugoslaavia salateenistuse arhiive; on seisukohal, et totalitaristliku mineviku läbipaistev käsitlemine, sh salateenistuse arhiivide avamine, on samm suurema demokraatia, vastutuse ja institutsionaalse tugevuse suunas;

26.

tunneb suurt muret selle pärast, et poliitiline ja finantssurve õõnestab pidevalt ja märgatavalt meedia sõltumatust; mõistab teravalt hukka sõnavabaduse jätkuva vähenemise, mille tulemuseks on piirkonna madalaim ajakirjandusvabaduse tase; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et riik on langenud organisatsiooni Reporters Without Borders koostatavas ajakirjandusvabaduse indeksis 2009. aasta 34. kohalt 2015. aasta 117. kohale; märgib kasvava murega riigi kontrolli meedia üle, sealhulgas jätkuvat sõltuvust riigieelarvest, sageli kasutatavat enesetsensuuri ning nõrku kutse- ja eetikastandardeid; märgib murega laimu kasutamist poliitikas ja meedias; kahetseb, et kuigi on tehtud mõned katsed valitsuse ja meediakogukonna dialoogi taastamiseks, on audiovisuaalteenuste seaduse muutmine toimunud kiirkorras ja meedia huvirühmadega korralikult konsulteerimata;

27.

nõuab tungivalt, et valitsus edendaks meedia ja arvamuste mitmekesisust ning tagaks avalik-õigusliku ringhäälingu ja meediat reguleeriva asutuse sõltumatuse; märgib, et avalik-õiguslik ringhääling on näidanud nii valimiskampaaniate ajal (mida mainiti OSCE/ODIHRi aruannetes) kui ka valmiskampaaniatega mitteseotud asjaoludel (mida mainiti komisjoni eduaruandes) üles tugevat erapoolikut ja pooldavat suhtumist valitsevatesse erakondadesse; on rahul asjaoluga, et valitsus tegi avalikult kättesaadavaks andmed valitsuse rahastatud reklaami kohta; kutsub valitsust siiski üles suurendama vahendite eraldamisel kasutatavate kriteeriumide läbipaistvust; soovitab tungivalt, et komisjon oleks poliitilise arengu üle järelevalvet teostades aktiivsem ja annaks nõu ning ergutaks kõigi meedia sidusrühmade dialoogi;

28.

tuletab valitsusele ja erakondadele meelde nende kohustusi kaasatuse ja sallivuse õhkkonna loomisel; nõuab diskrimineerimisvastase seaduse ühtlustamist liidu õigustikuga, sest praegune seadus ei keela diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel; mõistab hukka igasuguse LGBTI-kogukonna vastu suunatud vägivalla ja nõuab, et seaduserikkujad, sh need, kes vastutavad Skopjes LGBTI tugikeskuse vastaste vägivallaintsidentide eest, toodaks kohtu ette; rõhutab vajadust võidelda roma elanikkonna suhtes üles näidatavate eelarvamuste ja romade diskrimineerimise vastu ja võtta edasisi meetmeid nende olukorra parandamiseks, eelkõige mis puudutab eluaset, tervishoidu, haridust ja tööhõivet; palub valitsusel tagada sooline perspektiiv kõigis poliitikavaldkondades, et tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus; väljendab veel kord muret soostereotüüpide püsimise pärast ühiskonnas ja koduvägivalla pärast; ergutab valitsust kaotama struktuurset soolist ja palgalõhet majanduses, poliitikas ja ühiskonnaelus; kutsub komisjoni üles täitma oma kohustust teha tööhõive ja sotsiaalpoliitika peatükk ühinemisprotsessi prioriteediks, käivitades selleks riigiga peetava kõrgetasemelise ühinemisdialoogi raames vastava algatuse;

29.

peab endiselt murettekitavaks laste vaesuse kõrget määra ning vastutavate ametivõimude suutmatust rakendada selle vastu poliitikat ja strateegilisi meetmeid; nõuab tungivalt, et valitsus suurendaks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse läbivaadatud riikliku strateegia rakendamiseks tehtavaid jõupingutusi; nõuab tungivalt suurema tähelepanu pööramist sellele, et kõigile lastele oleks tagatud õiglane ja tõhus juurdepääs õigussüsteemile; rõhutab vajadust valitsuse täiendavate jõupingutuste järele puuetega laste ja roma kogukonna laste toetamiseks; kutsub üles tegema edasisi jõupingutusi laste tervise ja toitumise parandamiseks, pöörates erilist tähelepanu roma lastele;

30.

rõõmustab, et endine Makedoonia Jugoslaavia vabariik on äritegemise lihtsuse poolest endiselt piirkondlik liider ja on parandanud oma positsiooni Maailmapanga pingereas, tõustes 2013. aasta 31. kohalt 2014. aastal 30 kohale; märgib siiski, et raskused lepingute täitmise tagamisel ja sagedased seadusemuudatused, millele ei eelne piisavat konsulteerimist, teevad ärikliimale tõsist kahju; rõhutab samas, kui tähtis on teha edusamme tööõiguses ja sotsiaalse dialoogi tugevdamises; rõhutab, et ärikeskkonda on vaja veelgi parandada, toetades VKEsid, vähendades piirkondlikku ebavõrdsust ja sidudes teadus- ning arendusasutused äri- ja tööhõivesektoriga;

31.

peab tervitatavaks, et välismaiste otseinvesteeringute voog on püsinud stabiilne ja võimaldanud eksporti rohkem mitmekesistada; märgib, et 80 % välismaistest otseinvesteeringutest tuleb ELi ettevõtetelt ning et kaupade ja teenuste vahetus ELiga on veelgi suurenenud; kinnitab välismaiste investeeringute ligitõmbamise tähtsust ning on veendunud, et ELi ühinemisprotsessiga viivitamine võib takistada sügavamat majanduslikku integratsiooni; tunnistab vajadust suurendada riigi tulusid ja luua töökohti suure tootlikkusega sektorites, sest majanduse üldine struktuur on jätkuvalt suunatud madala tootlikkusega tegevusele; rõhutab, et kõik rahvusvahelisi rahanduspiirkondi reguleerivad eeskirjad peaksid olema kooskõlas ELi õigustikuga ja rahvusvaheliste nõuetega;

32.

tunneb heameelt asjaolu üle, et üldine töötuse määr langes 2013. aasta esimese kvartali 29,9 %-lt 2014. aasta kolmandaks kvartaliks 27,9 %-le; kutsub valitsust üles tegema uusi pingutusi struktuurse ja pikaajalise töötuse vähendamiseks, eelkõige noorte seas (noorte töötus ületab 50 %) ning nõrgemas seisundis elanikerühmade, kaasa arvatud roma elanikkonna hulgas; nõuab reforme, millega suurendataks tööjõus osalemise määra ja tööjõu liikuvust ning vähendataks konkurentsi takistavat suurt mitteametlikku sektorit; väljendab muret selle pärast, et tööjõu haridus ja koolitus ei vasta sageli majanduse vajadustele ja et suur hulk noori kvalifitseeritud töötajaid on seetõttu sunnitud välismaale asuma, sest nad ei leia kodumaal piisavalt töövõimalusi; väljendab muret hiljutiste seadusandlike muudatuste pärast, mis piiravad õigust streikida, ning palub ametivõimudel õigusaktid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni normidest lähtudes läbi vaadata;

33.

võtab teadmiseks meetmed, mida on võetud naiste tööpuuduse vähendamiseks, kuid kutsub valitsust üles nendega jätkama, sest naiste tööpuudus on ELi keskmisest endiselt tunduvalt kõrgem;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnaküsimustes, eeskätt õhu ja vee kvaliteedi, looduskaitse ja jäätmemajanduse valdkonnas, on vaja teha koostöös kodanikuühiskonna ja asjaomaste osalejatega olulisi jõupingutusi; tunneb muret õhu- ja veereostuse pärast; märgib murega, et eriti Skopjes, Tetovos, Bitolas, Kičevos ja Kavadarcis ületab peenosakeste kontsentratsioon õhus mitmeid kordi lubatud piirmäära; palub pädevatel asutustel tihendada koostööd, et rakendada asjakohaseid õigusakte, tugevdada haldussuutlikkust ja eraldada piisavalt vahendeid taristusse, nt reoveepuhastitesse investeerimiseks;

35.

peab kahetsusväärseks, et 2013. aasta energiaalaseid eesmärke ei ole eelkõige energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate puhul saavutatud; kutsub sellega seoses üles võtma vastu asjakohaseid tegevuskavasid ja tagama ühtlustamist ELi kliimapoliitikaga;