25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/1

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2, 3, 4, 6, 7 ja 21,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 2, 3, 4, 18 ja 19,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle juurde kuuluvaid protokolle,

—

võttes arvesse ÜRO asjaomaseid, inimõigusi käsitlevaid dokumente, eriti 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ja selle asjaomaseid protokolle ning 20. detsembri 2006. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid kohtuasjades al-Nashiri vs. Poola, Abu Zubaydah vs. Leedu, Husayn (Abu Zubaydah) vs. Poola, El-Masri vs. endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Nasr ja Ghali vs. Itaalia ning al-Nashiri vs. Rumeenia,

—

võttes arvesse Itaalia kohtu otsust, millega mõisteti 2003. aastal aset leidnud Milano imaami Abu Omari röövis osalemises tagaselja süüdi 22 LKA agenti, üks USA õhujõudude piloot ja kaks Itaalia salateenistuse agenti ning määrati neile vanglakaristused,

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta, mis võeti vastu ajutise komisjoni töö vaheetapis (1),

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2007. aasta resolutsiooni LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt ning Euroopa Parlamendi LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni raporti järelmeetmete kohta (3),

—

võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri poolt (4),

—

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Senati luurealase erikomisjoni uurimust Luure Keskagentuuri (LKA) kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta ning kinnipeetute erineval viisil piinamise kohta aastail 2001–2006,

—

võttes arvesse oma resolutsioone Guantánamo kohta, millest viimane on 23. mai 2013. aasta resolutsioon Guantánamo ning sealsete vangide näljastreigi kohta (5),

—

võttes arvesse 5. ja 6. juunil 2014. aastal Luxembourgis toimunud nõukogu kohtumisel vastu võetud järeldusi, milles käsitletakse põhiõigusi ja õigusriigi põhimõtteid ning komisjoni 2013. aasta aruannet Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta,

—

võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2012) (6),

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik” (COM(2014)0158),

—

võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2014. aasta ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet (COM(2014)0038),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes (7),

—

võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt hukka mõistnud LKA salajase kinnipidamise ja erakorralise üleviimise programmi, mille käigus rikuti hulgal juhtudel inimõigusi, kasutades muu hulgas piinamist ja muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist, inimröövi, salajast kinnipidamist, kohtumõistmiseta vahi all hoidmist ning rikuti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;

C.

arvestades, et hoolimata nende erijoontest kohaldatakse ka terrorismi vastu võitlemise ja riikliku julgeoleku poliitikale vastutuse põhimõtet ning rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste rikkumise puhul ei saa lubada karistamatust;

D.

arvestades, et vastutuse võtmine erakorraliste üleviimiste, inimröövide, ebaseaduslike salajaste kinnipidamiste ja piinamise eest on hädavajalik selleks, et tulemuslikult kaitsta ja edendada inimõigusi ELi sise- ja välispoliitikas ning tagada õigusriigi põhimõttel rajanev õiguspärane ja tulemuslik julgeolekupoliitika;

E.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, et põhjalikult uuritaks ELi liikmesriikide koostööd LKA salajase kinnipidamise ja erakorralise üleviimise programmiga;

F.

arvestades, et parlamendi eelmine koosseis palus oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis parlamendi praegusel koosseisul jätkata LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni antud mandaadi täitmist ja rakendamist ning seega tagada, et parlamendi soovitusi täidetakse, uurida võimalikke uusi asjaolusid ning kasutada täielikult ära ja arendada edasi oma uurimisõigust;

G.

arvestades, et USA Senati luurealase erikomisjoni raportist selgub uusi tõsiasju, mis kinnitavad väiteid, et mitu ELi liikmesriiki, nende ametivõimud ja ametnikud ning nende julgeoleku- ja luureteenistuste agendid olid kaasosalised LKA salajase kinnipidamise ja erakorralise üleviimise programmis ja nende tegevus oli mõnikord korrumpeerunud, sest LKA pakkus koostöö eest märkimisväärseid rahasummasid;

H.

arvestades, et USA Senati luurealase erikomisjoni raportis lükatakse ümber LKA väited, nagu oleks piinamise abil saadud teavet, mida ei oleks suudetud kätte saada tavapäraseid, vägivallatuid ülekuulamismeetodeid kasutades;

I.

arvestades, et Hispaania Kuningriigi siseriiklikus kohtus (Audiencia Nacional) on menetlemisel Guantánamo Bay mereväebaasis toimuvat piinamist käsitlev kriminaalasi nr 150/09, mida arutatakse keskkohtus nr 5 (Juzgado Central No 5);

J.

arvestades, et USA president Barack Obama lubas sulgeda Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse 2010. aasta jaanuariks, selles keskuses hoitakse 122 kinnipeetavat, kellele ei ole kriminaalkohtus ametlikku kriminaalsüüdistust esitatud ning kellest 54 suhtes on tehtud ametlik vabastamisotsus;

K.

arvestades, et ELi liikmesriikide abi mõnede Guantánamo Bay vangide ümberasustamisel on olnud aeglane ja piiratud;

1.

väljendab heameelt USA Senati luurealase erikomisjoni otsuse üle avaldada Luure Keskagentuuri kinnipidamis- ja ülekuulamisprogrammi kohta käiva raporti kokkuvõte; õhutab avaldama raporti täisteksti ilma liigse ja ebavajaliku toimetamiseta;

2.

mõistab teravalt hukka julmad ülekuulamisviisid, mida nende ebaseaduslike terrorismivastaste operatsioonide käigus kasutati; rõhutab USA Senati lõppjäreldust, mille kohaselt LKA rakendatud vägivaldsed meetodid ei aidanud saada luureteavet, mis oleks ära hoidnud edasisi terrorirünnakuid; kordab, et mõistab piinamise tingimusteta hukka;

3.

on seisukohal, et LKA programmi ümbritsev karistamatuse tunne on teinud võimalikuks põhiõiguste jätkuva rikkumise, mis on ilmnenud USA Riikliku Julgeolekuagentuuri ja mitme liikmesriigi salateenistuste ulatuslike jälgimisprogrammide käigus;

4.

kutsub Ameerika Ühendriike üles uurima LKA üleviimise ja salajase kinnipidamise programmide käigus korda saadetud mitmeid inimõiguste rikkumisi ja esitama nende kohta süüdistusi ning vastama kõigile ELi liikmesriikide taotlustele LKA programmiga seotud teabe saamise, väljaandmise või ohvritele tõhusate õiguskaitsevahendite võimaldamise kohta;

5.

kordab oma üleskutset liikmesriikidele uurida väiteid, et nende territooriumil asusid salavanglad, kus inimesi LKA programmi alusel kinni peeti, ning esitada süüdistus neis operatsioonides osalenutele, võttes arvesse kogu uut ilmsiks tulnud tõendusmaterjali;

6.

palub liikmesriikidel uurida täies ulatuses hiljutisi väiteid selle kohta, et nende territooriumil on teostatud ebaseaduslikku üleviimist, kinnipidamist ja piinamist, ning esitada niisuguste tegude eest vastutajatele süüdistus;

7.

väljendab muret takistuste üle, mida tuleb ületada riikide parlamentaarsete ja kohtulike uurimiste käigus, kus käsitletakse mõnede liikmesriikide kaasatust LKA programmi, riigisaladuse kuritarvitamise üle ning dokumentide õigustamatu salastamise üle, mille tulemuseks on kriminaalmenetluste lõpetamine ja inimõiguste rikkujate de facto karistamatus;

8.

nõuab, et viivitamata avalikustataks niisuguste teostatud uurimiste tulemused, mis on seotud liikmesriikide osalemisega LKA programmis, eelkõige Chilcoti juhitud uurimise tulemused;

9.

nõuab, et võetaks vastu liidusisene põhiõiguste strateegia ning palub komisjonil teha ettepanek sellise strateegia ja sellega seotud tegevuskava vastuvõtmiseks;

10.

teeb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile ülesandeks taasalustada koos väliskomisjoniga ja eelkõige selle inimõiguste allkomisjoniga uurimist vangide väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides LKA poolt ning esitada aasta jooksul täiskogule aruanne, sel eesmärgil tuleks

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/6

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6, 7 ja 21 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 16, 20, 67, 68, 70, 71, 72, 75, 82, 83, 84, 85, 86, 87 ja 88,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 6, 7 ja 8, artikli 10 lõiget 1 ning artikleid 11, 12, 21, 47–50, 52 ja 53,

—

võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2014. aasta teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia (2010–2014) rakendamise lõpparuanne” (COM(2014)0365),

—

võttes arvesse Europoli 2014. aasta aruannet terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2014. aasta resolutsiooni nr 2178 (2014), milles käsitletakse terrorirünnakutest rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule tulenevaid ohte,

—

võttes arvesse ELi sisejulgeoleku strateegiat, mille nõukogu võttis vastu 25. veebruaril 2010. aastal,

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta (1),

—

võttes arvesse oma 24. aprilli 2009. aasta soovitust nõukogule probleemi kohta seoses etnilise päritolu ja rassi alusel profiilide koostamisega terrorismivastases võitluses, õiguskaitses, sisserände ning tolli- ja piirikontrolli puhul (2),

—

võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise teise aruande kohta (3),

—

võttes arvesse Europoli 2014. aasta internetipõhise organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangut (iOCTA),

—

võttes arvesse Europoli 2013. aasta ELi raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangut (SOCTA),

—

võttes arvesse oma 28. jaanuari 2015. aasta täiskogu arutelu terrorismivastaste meetmete teemal,

—

võttes arvesse 29. ja 30. jaanuaril 2015. aastal Riias toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu mitteametlikku kohtumist,

—

võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni ELi sisejulgeoleku strateegia uuendamise kohta (4),

—

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 11. jaanuari 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel tehtud avaldust,

—

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 9. oktoobri 2014. aasta ja 5. detsembri 2014. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori 24. novembri 2014. aasta aruannet (15799/14) Euroopa Ülemkogule,

—

võttes arvesse 16. detsembril 2014. aastal avaldatud komisjoni 2015. aasta tööprogrammi (COM(2014)0910),

—

võttes arvesse komisjoni 15. jaanuari 2014. aasta teatist „Terrorismi ja vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise ennetamine: ELi reaktsiooni tõhustamine” (COM(2013)0941),

—

võttes arvesse artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma arvamust vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtete ja andmekaitse kohaldamise kohta õiguskaitsesektoris (arvamus 01/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-293/12 ja C-594/12 Digital Rights Ireland ltd and Seitlinger and others ning parlamendi õigusteenistuse arvamust nimetatud kohtuotsuse tõlgendamise kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et terrorism ja vägivaldne äärmuslus on ühed peamised ohud meie julgeolekule ja meie vabadustele;

B.

arvestades, et hiljutised traagilised sündmused Pariisis tuletasid meile jälle meelde, et Euroopa Liitu ähvardab pidev ja kasvav terrorismioht, mis on viimasel kümnendil valusalt tabanud mitmeid liikmesriike, kus on rünnatud mitte ainult inimesi, vaid ka liidu aluseks olevaid väärtusi ja vabadusi;

C.

arvestades, et julgeolek on üks ELi põhiõiguste hartaga tagatud õigusi, kuid põhiõigused, kodanikuvabadused ja proportsionaalsuse põhimõte on eduka terrorismivastase poliitika olulised elemendid;

D.

arvestades, et terrorismivastased ennetusstrateegiad peaksid põhinema mitmekülgsel lähenemisviisil eesmärgiga otseselt tõkestada rünnakute ettevalmistamist ELi territooriumil, samas arvestades ka vajadust tegeleda terrorismi algpõhjustega; arvestades, et terrorismioht on ülemaailmne ja selle vastu tuleb võidelda kohalikul, riiklikul, Euroopa ja ülemaailmsel tasandil, et suurendada meie kodanike turvalisust, kaitsta selliseid põhiväärtusi nagu vabadus, demokraatia ja inimõigused ning tagada rahvusvahelise õiguse järgimine;

E.

arvestades, et pärast 2001. aasta 11. septembrit Euroopa territooriumil toimunud mitmed tõsised terrorirünnakud, millest viimane leidis aset selle aasta jaanuaris, on oluliselt mõjutanud ELi kodanike ja elanike turvatunnet; arvestades, et julgeolekuolukord on Euroopas viimastel aastatel järsult muutunud, mille põhjuseks on uued konfliktid ja murrangulised sündmused ELi vahetus naabruses, uue tehnoloogia kiire areng ning radikaliseerumise murettekitav kasv, mis toob kaasa vägivalda ja terrorismi nii ELis kui ka naaberriikides;

F.

arvestades, et terroristliku propaganda levikut lihtsustab interneti ja sotsiaalmeedia kasutamine; arvestades, et küberterrorism võimaldab terroristlikel rühmitustel luua ja hoida sidemeid ilma füüsilise takistuseta piiride näol, mistõttu väheneb vajadus baaside või redupaikade järele riikides;

G.

arvestades, et EL seisab silmitsi tõsise ja üha kasvava ohuga, mida kujutavad endast nn ELi välisvõitlejad, nimelt isikud, kes reisivad oma elukoha- või kodakondsusriigist erinevasse riiki eesmärgiga panna toime või kavandada terroriakte või selleks, et osutada või saada terroristlikku väljaõpet, sh seoses relvastatud konfliktidega; arvestades, et seoses sõjategevuse ja vägivalla puhkemisega Süürias, Iraagis ja Liibüas on hinnanguliselt 3 500 kuni 5 000 ELi kodanikku lahkunud oma kodudest, et hakata välisvõitlejaks, kujutades nii tohutut ohtu ELi kodanike julgeolekule;

1.

mõistab karmilt hukka Pariisis toime pandud hirmuteod ja avaldab sügavat kaastunnet Prantsusmaa rahvale ja ohvrite perekondadele ning kinnitab oma ühtsust ülemaailmses võitluses terrorismi ja meie demokraatlike väärtuste ja vabaduste ründamise vastu;

2.

mõistab teravalt ja kategooriliselt hukka kõik terrorirünnakud, terrorismi propageerimise, terrorismiga seotud isikute ülistamise ning äärmuslike vägivaldsete ideoloogiate kaitsmise, hoolimata sellest, kus maailma osas need aset leiavad või kus neid pooldatakse; rõhutab, et ilma julgeolekuta pole vabadust ja ilma vabaduseta pole julgeolekut;

3.

täheldab murelikult, et kiiresti on kasvamas nende ELi kodanike arv, kes sõidavad konfliktipiirkondadesse, et ühineda terroriorganisatsioonidega, ja naasevad hiljem ELi territooriumile, kujutades endast ohtu liidu sisejulgeolekule ja ELi kodanike elule; palub komisjonil teha ettepaneku „ELi välisvõitlejate” selge ja ühise määratluse kohta, et suurendada õiguskindlust;

4.

rõhutab vajadust erimeetmete järele, et lahendada probleem seoses ELi kodanikega, kes reisivad välismaale, et võidelda terroriorganisatsioonides; kinnitab, et kuigi mõnel juhul võib kasutada kohtulikku vastutuselevõtmist, tuleks võtta teisi meetmeid, et ära hoida radikaliseerumist, mis viib vägivaldse äärmusluseni, takistada Euroopa jt välisvõitlejate reisimist ning tegeleda tagasipöördujatega; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles töötama välja parimaid tavasid, tuginedes nende liikmesriikide kogemustele, kes on selles valdkonnas kasutusele võtnud edukaid strateegiaid, tegevuskavasid ja programme;

5.

rõhutab, et terrorismist tuleneva üldise ohu tõrjumiseks on vaja terrorismivastast strateegiat, mis põhineb mitmetasandilisel lähenemisviisil ja tegeleb põhjalikult vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise algpõhjustega, edendades sotsiaalset ühtekuuluvust, kaasatust ning poliitilist ja usulist sallivust ja vältides getostumist, analüüsides ja vastustades veebis toimuvat kihutustööd, millega õhutatakse toime panema terroriakte, hoides ära riigist lahkumise terroriorganisatsioonidega ühinemise eesmärgil, hoides ära ja takistades värbamist ja relvakonfliktides osalemist, takistades terroriorganisatsioonide ja nendega ühineda soovivate isikute rahalist toetamist, tagades vajaduse korral range vastutusele võtmise ning võimaldades õiguskaitseasutustele vajalikud vahendid, et nad saaksid oma ülesandeid täita põhiõigusi täielikult järgides;

6.

kutsub liikmesriike üles investeerima kavadesse, mis käsitlevad radikaliseerumise algpõhjuseid, siia alla kuuluvad haridusprogrammid, millega edendada integratsiooni, sotsiaalset kaasatust, dialoogi, osalust, võrdõiguslikkust, sallivust ja mõistmist eri kultuuride ja usundite vahel, ning rehabilitatsiooniprogrammid;

7.

peab väga murettekitavaks vanglates toimuvat radikaliseerumist ja julgustab liikmesriike selles küsimuses parimaid tavasid vahetama; palub, et erilist tähelepanu pöörataks vanglatele ja kinnipidamistingimustele ning võetaks sihipäraseid meetmeid radikaliseerumise ärahoidmiseks selles keskkonnas; kutsub liikmesriike üles parandama vanglate haldussüsteeme, et hõlbustada terrorirünnakute ettevalmistamises osalevate kinnipeetavate tuvastamist, jälgida ja ära hoida radikaliseerumist ning luua spetsiaalseid neutraliseerimis-, rehabilitatsiooni- ja deradikaliseerimisprogramme;

8.

rõhutab, et hädavajalik on tõhustada radikaliseerumise ennetamist ning edendada deradikaliseerimise programme, andes kogukondadele ja kodanikuühiskonnale suuremad õigused ja kaasates neid riigi ja kohalikul tasandil, et teha lõpp äärmuslike ideoloogiate levikule; kutsub komisjoni üles tugevdama radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustikku, mis ühendab kõiki osapooli, kes kavandavad radikaliseerumisevastaseid kampaaniaid ning arendavad deradikaliseerimise struktuure ja protsesse tagasipöörduvate välisvõitlejate jaoks, ning esitama äärmuslikele ideoloogiatele otsese väljakutse, pakkudes positiivseid alternatiive;

9.

toetab ideed võtta vastu Euroopa strateegia, et võidelda terroristliku propaganda, äärmusvõrgustike ja liikmete värbamisega internetis, lähtudes juba saavutatust ja juba tehtud valitsustevahelistest ja vabatahtlikest algatustest, seades eesmärgiks parimate tavade ja edukaks osutunud meetodite jagamise selles valdkonnas;

10.

nõuab, et võetaks vastu nõukogu soovitus radikaliseerumise ärahoidmise riiklike strateegiate kohta, milles käsitletaks radikaliseerumise arvukaid algpõhjuseid ning antaks liikmesriikidele soovitusi, kuidas koostada neutraliseerimis-, rehabilitatsiooni- ja deradikaliseerimisprogramme;

11.

kutsub liikmesriike üles optimaalselt ära kasutama selliseid olemasolevaid Euroopa tasandi platvorme, andmebaase ja hoiatussüsteeme nagu Schengeni infosüsteem (SIS) ja reisijaid käsitleva eelteabe süsteemid (APIS);

12.

rõhutab, et vaba liikumine Schengeni ala piires on üks olulisemaid vabadusi Euroopa Liidus, välistab seetõttu ettepanekud Schengeni süsteemi peatamiseks ning ergutab liikmesriike pigem karmistama olemasolevaid eeskirju, mis juba sisaldavad võimalust dokumentide kontrolli ajutiseks kehtestamiseks, ning SIS II süsteemi võimalusi paremini ära kasutama; märgib, et juba praegu on võimalik korraldada teatud sihipärast isikute kontrolli välispiiridel;

13.

kohustub tegema tööd selle nimel, et ELi broneeringuinfo direktiiv võetaks vastu selle aasta lõpuks; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon sõnastaks andmete säilitamise direktiivi (5) käsitleva Euroopa Kohtu otsuse tagajärjed ja selle võimaliku mõju ELi broneeringuinfo direktiivile; ergutab nõukogu edasi liikuma andmekaitsepaketi osas, nii et kolmepoolsed läbirääkimised ELi broneeringuinfo direktiivi ja andmekaitsepaketi osas saaks toimuda paralleelselt; ergutab komisjoni kutsuma sõltumatuid eksperte õiguskaitse, julgeoleku ja luuretegevuse valdkonnast ning artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma esindajaid, et nad esitaksid julgeolekuvajadusi silmas pidades oma seisukohad ja põhimõtted seoses broneeringuinfot käsitleva ettepaneku vajalikkuse ja proportsionaalsusega;

14.

palub komisjonil viivitamatult ja seejärel korrapäraselt hinnata olemasolevaid vahendeid ning sellega seoses hinnata seniseid puudujääke terrorismivastases võitluses, samal ajal kui Euroopa Ülemkogu hindab korrapäraselt liitu ähvardavaid ohte, et võimaldada liidul ja selle liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid; kutsub nõukogu ja komisjoni üles heaks kiitma terrorismivastase võitluse uuendatud tegevuskava, milles nähakse ette tõhusad vastumeetmed praegustele ohtudele ning kindlustatakse kõigile tõhus julgeolek, tagades seejuures Euroopa Liidu aluspõhimõteteks olevad õigused ja vabadused;

15.

rõhutab, et terrorismivastases võitluses tuleb oluliseks pidada poliitikameetmeid ohvrite ja nende perede kaitsmiseks ja toetamiseks; kutsub seetõttu kõiki liikmesriike üles rakendama nõuetekohaselt 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded;

16.

on arvamusel, et raske ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastases võitluses peaks tulirelvade salakaubanduse vastane võitlus olema ELi esmaülesanne; on eelkõige veendunud, et koostööd teabevahetusmehhanismide vallas ning keelatud relvade jälgimisel ja hävitamisel tuleb veelgi tugevdada; kutsub komisjoni üles viivitamatult hindama kehtivaid ELi eeskirju, mis käsitlevad ebaseaduslike tulirelvade ja lõhkeseadeldiste liikumist ning organiseeritud kuritegevusega seotud ebaseaduslikku relvaäri;

17.

on rahul asjaoluga, et lähiajal ajakohastatakse Euroopa tasandil rahapesuvastane õigusraamistik, mis on otsustav samm ja vajab selle tulemuslikkuse tagamiseks rakendamist kõigil tasanditel, et võtta sihikule terroriorganisatsioonide oluline rahastamisallikas;

18.

kutsub liikmesriike üles tihedamale õiguskoostööle, lähtudes kehtivatest ELi vahenditest, nagu Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS), Euroopa vahistamismäärus ja Euroopa uurimismäärus;

19.

kutsub kõiki liikmesriike üles hoidma ära terrorismis kahtlustatavate isikute liikumise, tugevdades kontrolli välispiiridel, kontrollides reisidokumente süstemaatilisemalt ja tõhusamalt, võideldes ebaseadusliku relvaäri ja identiteedi kuritarvitamise vastu ning tehes kindlaks riskivaldkonnad;

20.

märgib murega, et terroriorganisatsioonid kasutavad suhtlemiseks, rünnakute kavandamiseks ja propaganda levitamiseks üha rohkem internetti ja kommunikatsioonitehnoloogiat; palub interneti- ja sotsiaalmeediaettevõtetel selle probleemi vastu võitlemiseks teha koostööd valitsuste ja õiguskaitseasutustega ning kodanikuühiskonnaga, tagades samas, et alati järgitaks sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse üldpõhimõtteid; rõhutab, et meetmed, millega terrorismivastase võitluse eesmärgil piiratakse internetis andmete kasutamist ja levitamist, peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed;

21.

kordab, et igasugune andmete kogumine ja jagamine, kaasa arvatud selliste ELi ametite nagu Europoli poolt, peab olema kooskõlas ELi ja siseriikliku õigusega ning tuginema ühtsele andmekaitseraamistikule, millega oleksid tagatud õiguslikult siduvad isikuandmete kaitse standardid ELi tasandil;

22.

soovitab tungivalt tõhustada teabevahetust liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja ELi ametite vahel; rõhutab lisaks vajadust parandada, tihendada ja kiirendada ülemaailmset õiguskaitsealase teabe vahetamist; nõuab tulemuslikumat liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist operatiivkoostööd, mille raames kasutatakse suuremal määral selliseid väärtuslikke olemasolevaid vahendeid nagu ühised uurimisrühmad, terrorismi rahastamise jälgimise programm ja broneeringuinfo lepingud ning jagatakse kiiremini ja tõhusamalt asjakohaseid andmeid ja teavet, kohaldades nõuetekohast andmekaitset ja eraelu puutumatuse kaitsemeetmeid;

23.

palub, et komisjon ja nõukogu teostaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 70 sätestatud menetlust kasutades ELi kehtivate terrorismivastaste ja julgeolekumeetmete põhjaliku hindamise, eelkõige mis puudutab nende meetmete rakendamist liikmesriikide õiguses ja tegevuses ning ulatust, mil määral liikmesriigid teevad selles valdkonnas koostööd ELi ametitega, eriti Europoli ja Eurojustiga, ning hindaksid ka seniseid puudujääke ja lisaksid selle hindamisprotsessi Euroopa julgeoleku tegevuskavasse;

24.

rõhutab, et Euroopa ametid ja riiklikud õiguskaitseasutused peavad võitlema terroriorganisatsioonide peamiste tuluallikate, sealhulgas rahapesu, inimkaubanduse ja ebaseadusliku relvaäriga; nõuab sellega seoses ELi õigusaktide täielikku rakendamist kõnealuses valdkonnas, et tagada ELi-ülene kooskõlastatud lähenemisviis; märgib, et liikmesriigid edastavad Europolile ja Eurojustile vaid 50 % sellest teabest, mis puudutab terrorismi ja organiseeritud kuritegevust;

25.

kutsub liikmesriike üles kasutama paremini ära Europoli ainulaadseid võimalusi, tagades et nende siseriiklikud üksused jagaksid asjakohast teavet Europoliga süstemaatilisemalt ja korrapärasemalt; lisaks toetab Euroopa terrorismivastase platvormi loomist Europoli raames, et maksimeerida selle tegevuslikku, tehnilist ja jälitusteabe vahetamise suutlikkust;

26.

rõhutab vajadust tõhustada Eurojusti abiga kriminaalõigusliku reageerimisviisi tulemuslikkust ja koordineerimist, et ühtlustada välisvõitlejatega seotud kuritegevuse kriminaliseerimine kogu ELis, pakkuda õiguslikku raamistikku ja hõlbustada piiriülest koostööd, vältida lünki süüdistuste esitamisel ning lahendada praktilisi ja õiguslikke probleeme seoses tõendite kogumise ja vastuvõetavusega terrorismi käsitlevate juhtumite korral, ajakohastades selleks raamotsust 2008/919/JSK;

27.

nõuab ELi terrorismivastaste poliitikameetmete ja luuretegevuse suhtes tugeva demokraatliku ja kohtuliku järelevalve kehtestamist koos täieliku sõltumatu demokraatliku kontrolliga ning rõhutab, et julgeolekukoostöö peaks olema rangelt kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

28.

nõuab, et EL edendaks aktiivselt ülemaailmset terrorismivastast partnerlust ning teeks tihedat koostööd piirkondlike osalejatega, nagu Aafrika Liit, Pärsia lahe koostöönõukogu ja Araabia Liiga, ning eelkõige Süüria ja Iraagi naaberriikide ja nende riikidega, keda konflikt on tõsiselt mõjutanud, nagu Jordaania, Liibanon ja Türgi, ning ÜRO ja eriti selle terrorismivastase võitluse komiteega; nõuab sellega seoses ELi ja asjaomaste riikide arengu- ja julgeolekuekspertide vahelist tihedamat dialoogi;

29.

rõhutab, et ELi, selle liikmesriikide ja partnerriikide rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse strateegia aluseks peaks olema õigusriigi põhimõte ja põhiõiguste austamine; rõhutab lisaks sellele, et liidu välistegevus rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel peaks eelkõige olema suunatud terrorismi ennetamisele, selle vastu võitlemisele ja selle eest vastutusele võtmisele;

30.

kutsub Euroopa välisteenistust üles võtma vastu rahvusvahelise terrorismi vastase ELi välistegevuse strateegia, mis võimaldaks tegeleda rahvusvahelise terrorismi allikatega ning võidelda terrorismiga laiemalt ja tulemuslikumalt; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel koostada kolmandate riikidega tehtava terrorismivastase koostöö strateegia, tagades seejuures, et järgitaks rahvusvahelisi inimõiguste alaseid nõudeid;

31.

nõuab tungivalt, et EL vaataks Euroopa naabruspoliitika hetkel toimuva läbivaatamise osana põhjalikult läbi oma Vahemere lõunapiirkonna strateegia ning keskenduks nende riikide ja osalejate toetamisele, kes on tõeliselt pühendunud ühistele väärtustele ja reformidele;

32.

rõhutab, et tegevuskavades ja ELi ja partnerriikide vahelistes poliitilistes dialoogides on vaja keskenduda radikaliseerumise ennetamisele ja selle vastu võitlemisele, suurendades selleks rahvusvahelist koostööd, kasutades olemasolevaid programme ja suutlikkust ning tegutsedes sihtriikides koos kodanikuühiskonna aktivistidega, et võidelda terroristliku ja äärmusliku propagandaga internetis ja teistes kommunikatsioonivahendites;

33.

rõhutab, et kõikehõlmavas ELi terrorismivastaste meetmete strateegias tuleb täiel määral ära kasutada ka liidu välis- ja arengupoliitikat, et võidelda vaesuse, diskrimineerimise ja tõrjutusega, võidelda korruptsiooniga, edendada head valitsemistava ning ennetada ja lahendada konflikte, mis põhjustavad teatavate ühiskonnagruppide ja -sektorite marginaliseerimist, muutes nad nii vastuvõtlikumaks ja haavatavamaks äärmusrühmituste propaganda suhtes;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/12

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2005. aasta resolutsiooni infoühiskonna kohta (1),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa infoühiskonna kohta majanduskasvu ja tööhõive eest (2),

—

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni teise Interneti Haldamise Foorumi kohta (3),

—

võttes arvesse Genfis 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud infoühiskonna maailma tippkohtumise (WSIS) põhimõtete deklaratsiooni ja tegevuskava,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Infoühiskonna Globaalse partnerluse jaoks: Geneva printsiipide tõlkimine tegudesse” (COM(2004)0480),

—

võttes arvesse 18. novembril 2005. aastal vastu võetud Tunise kokkulepet ja infoühiskonna tegevuskava,

—

võttes arvesse 2006. aasta infoühiskonna maailma tippkohtumisele järgnenud komisjoni teatist (COM(2006)0181),

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni interneti haldamise järgmiste sammude kohta (4),

—

võttes arvesse 24. aprillil 2014. aastal esitatud NETmundiali mitme sidusrühma avaldust,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Internet – põhimõtted ja juhtimine. Euroopa roll interneti haldamise tuleviku kujundamisel” (COM(2014)0072),

—

võttes arvesse 2.–5. septembril 2014. aastal Istanbulis toimunud Interneti Haldamise Foorumile lähetatud ELi delegatsiooni ühisavaldust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et Interneti Haldamise Foorumi (Internet Governance Forum – IGF) eesmärk on teostada infoühiskonna maailma tippkohtumiselt saadud mandaati, mis seisneb foorumite kokkukutsumises, et pidada demokraatlikku, läbipaistvat ja mitmel sidusrühmal põhinevat poliitilist dialoogi;

B.

arvestades, et IGFi peamine roll ja ülesanne on arutada mitmesuguseid interneti haldamisega seotud küsimusi ja anda vajaduse korral rahvusvahelisele üldsusele soovitusi;

C.

arvestades, et 2010. aasta 20. detsembril otsustas ÜRO Peaassamblee pikendada IGFi mandaati veel viieks aastaks;

D.

arvestades, et IGFi mandaadi edasist pikendamist arutatakse ja selle kohta tehakse otsus ÜRO Peaassambleel 2015. aastal;

E.

arvestades, et 2005. aastal saatis Euroopa Parlament infoühiskonna maailma tippkohtumisele ad hoc delegatsiooni ja on sellest ajast peale saatnud delegatsioone kõigile IGFi iga-aastastele kohtumistele;

F.

arvestades, et Euroopa Parlamendi lähetatud ad hoc delegatsioonid täitsid koostöös liikmesriikide ja komisjoniga keskset rolli Euroopa väärtuste edendamisel ning mõttevahetustes nendel üritustel osalenud kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja riikide parlamentide esindajatega;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu peamised prioriteedid 2014. aasta septembris toimunud üheksandal IGFil, mille läbiv teema oli „Ühendades kontinente mitmel sidusrühmal põhineva tõhusama internetihalduse nimel”, olid järgmised: interneti parem kättesaadavus kogu maailmas; interneti kui ülemaailmse, avatud ja ühise ressursi alalhoidmine; piiranguteta juurdepääs teadmistele; rohkem vastutustunnet ja läbipaistvust mitmel sidusrühmal põhinevas interneti haldamise mudelis; riigi kontrolli all oleva interneti idee vastuvõetamatus ning tõsiasi, et põhivabaduste ja inimõiguste üle läbi ei räägita ja neid tuleb internetis kaitsta;

H.

arvestades, et 2014. aasta 27. novembril kiitsid ELi transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energeetikaministrid heaks nõukogu järeldused, milles rõhutati, kui oluline on Euroopa kooskõlastatud seisukoht interneti haldamise küsimuses ja toetus IGFi kui mitmel sidusrühmal põhineva platvormi tugevdamisele;

I.

arvestades, et 2014. aasta märtsis tegi USA kaubandusministeeriumi alla kuuluv Riiklik Telekommunikatsiooni ja Informatsiooni Agentuur (National Telecommunications and Information Administration – NTIA) teatavaks, et ta kavatseb anda interneti numbrite määramise asutuse (Internet Assigned Numbers Authority – IANA) internetijärelevalve funktsioonid üle ülemaailmsele mitut sidusrühma hõlmavale kogukonnale juba enne NTIA ja interneti nimede ja numbrite määramise korporatsiooni (ICANN) vahelise lepingu lõppemist 2015. aasta septembris; arvestades, et selleks üleminekuks tuleb aegsasti leida tasakaalustatud lahendus ja selle tulemuseks peaks olema süsteem, mida ei ole võimalik kaaperdada ega manipuleerida ning mis seeläbi tagab jätkuvalt stabiilse interneti;

J.

arvestades, et 2014. aasta aprillis toimunud ülemaailmsel mitme sidusrühma kohtumisel, kus käsitleti interneti haldamise tulevikku, töötati välja interneti haldamise põhimõtete kogum ja interneti ökosüsteemi edasise arengu tegevuskava – NETmundial;

K.

arvestades, et internetimajandusega seotud kasvu prognoos ELis on peaaegu 11 % ning eeldatakse, et selle osa SKPs kasvab 2016. aastaks 5,7 %-le, võrreldes 3,8 %-ga 2010. aastal;

L.

arvestades, et internet on digitaalse ühtse turu põhialus ning edendab muu hulgas innovatsiooni, majanduskasvu, kaubandust, demokraatiat, kultuurilist mitmekesisust ja inimõigusi;

M.

arvestades, et avatud internetis peaksid inimestel olema kõik samad õigused ja vabadused kui väljaspool internetti;

1.

palub ÜRO Peaassambleel pikendada IGFi mandaati ning suurendada selle ressursse ja tugevdada mitmel sidusrühmal põhinevat interneti haldamise mudelit;

2.

on seisukohal, et kuigi IGF ei võta vastu ametlikke järeldusi, on Euroopa Liidu kohustus seda protsessi toetada ning suurendada selle teabevahetuse mõju poliitilistes aruteludes, kuna see annab interneti tuleviku kujundamisele positiivse ja konkreetse konteksti mitmel sidusrühmal põhineva lähenemisviisi põhjal;

3.

palub liikmesriikidel ja asjaomastel ELi institutsioonidel hoida IGF oma päevakorras olulisel kohal, jätkata IGFi ja selle sekretariaadi toetamist ning aidata arendada välja tõhus ja sõltumatu organisatsioon, mis on suuteline oma mandaati täitma ja panustama interneti haldamise arenevasse mudelisse;

4.

rõhutab, et parlament peaks jätkama osalemist tulevastel IGFi kohtumistel arvestatava delegatsiooniga, et anda koos liikmesriikide ja komisjoniga tulemuslik panus interneti haldamist puudutava ELi lähenemisviisi sõnastamisse;

5.

toonitab vajadust parandada juurdepääsu internetile kõikjal maailmas; rõhutab, et IGF peaks suurendama kõigi sidusrühmade kaasavat osalemist;

6.

rõhutab, et parlament toetab kindlalt mitmel sidusrühmal põhinevat interneti haldamise mudelit; palub liikmesriikidel, komisjonil ja kõikidel asjaomastel sidusrühmadel veelgi tugevdada selle mudeli jätkusuutlikkust, muutes riikliku, piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi osalejad ja protsessid kaasavamaks, läbipaistvamaks ja vastutavamaks;

7.

rõhutab, et oluline on viia lõpule interneti peamiste funktsioonide ja organisatsioonide üleilmastumine; tunneb heameelt USA valitsuse 2014. aasta märtsis antud lubaduse üle IANA funktsioonide juhtimine üle anda; rõhutab ICANNi täieliku vastutuse ja läbipaistvuse tähtsust;

8.

rõhutab, et on olemas kindel tähtaeg IANA funktsioonide üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimiseks, et leida pikaajaline lahendus interneti stabiilsuse ja turvalisuse küsimustele, sest 2015. aasta septembris lõpeb praegune kokkulepe ICANNi ja USA valitsuse vahel IANA funktsioonide järelevalve üle;

9.

palub liikmesriikidel ja komisjonil suurendada jõupingutusi uue kokkuleppe õigeaegse sõlmimise toetamiseks;

10.

palub asjaomastel ELi institutsioonidel pakkuda EL ise välja ICANNi esimese rahvusvahelise partnerina seoses IANA funktsioonidega, sh USA ja teiste riikidega samaväärsel tasandil rolliga kinnituses kohustuste võtmise kohta, millega praegu IANA teenuseid reguleeritakse; peab seda oluliseks sammuks ICANNi täieliku neutraalsuse tagamisel;

11.

rõhutab, et juba praegu saab õppida IGFi kontekstis seni peetud viljakatest mõttevahetustest ja rakendada õpitut praktikas, eriti seoses elektroonilise side regulatiivsete aspektide ning andmete turvalisuse ja eraelu puutumatuse küsimustega; on seisukohal, et IGFi raames on vaja täiendavaid arutelusid küberjulgeoleku ja küberkuritegudega seotud küsimustes alates lahendustest elutähtsate infrastruktuuride turvalisuse parandamiseks kuni üksikisikutele ja väikeettevõtjatele asjakohaste turvalise kommunikatsiooni, eriti elektroonilise autentimise ja krüpteerimise vahendite andmiseni; rõhutab vajadust tagada tulevikus avatud ja sõltumatu internet kui globaalne ühine ressurss, mis pakub piiranguteta juurdepääsu teadmistele, lähtudes sidusrühmade algatustest ja vajadustest, samuti sõnavabadusest;

12.

rõhutab, et väga oluline on jätkata jõupingutusi võrgu neutraalsuse õiguskaitse tagamiseks, sest see on teabe- ja sõnavabaduse kaitse vältimatu eeltingimus, aitab edendada majanduskasvu ja luua töökohti, arendades internetiga seotud innovatsiooni ja ärivõimalusi, ning edendada ja kaitsta kultuurilist ja keelelist mitmekesisust;

13.

rõhutab, et põhivabaduste ja inimõiguste üle läbi ei räägita ning neid tuleb kaitsta nii internetis kui ka väljaspool seda; peab kahetsusväärseks, et mõningad riigid püüavad piirata oma kodanike üleilmset ühenduvust kas tsensuuri või muude piirangute abil; on kindlalt vastu riigi kontrolli all oleva interneti ideele ning massilisele jälgimistegevusele internetis;

14.

rõhutab, et õigus eraelu puutumatusele internetis ja kasutajate kontroll oma isikuandmete üle on majanduslikult ja sotsiaalselt tähtsad; on seisukohal, et sellised õigused on hädavajalikud demokraatia, avatud ja neutraalse interneti ning veebis tegutsevate ettevõtjate võrdsete võimaluste jaoks;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikidele ja riikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/15

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (1) (tarbijatele toidualase teabe esitamise määrus), eriti selle artikli 26 lõikeid 6 ja 7,

—

võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruannet päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul (COM(2013)0755) ning sellele lisatud komisjoni talituste 17. detsembri 2013. aasta töödokumenti „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõju” (SWD(2013)0437),

—

võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega (2),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni eespool nimetatud komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse kohta (3),

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni toidukriisi, toiduahelas esineva pettuse ja selle kontrollimise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust töödeldud toitudes sisalduva liha päritoluriigi märkimise kohta (O-000091/2014 – B8-0101/2015),

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 6 kohaselt esitab komisjon 13. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist koostisosana kasutatava liha puhul;

B.

arvestades, et eespool nimetatud määruse artikli 26 lõike 7 kohaselt tuleb aruandes muu hulgas arvesse võtta tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust ning selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi; arvestades, et sama sätte kohaselt võib komisjon aruandele lisada ettepanekud asjaomaste liidu sätete muutmiseks;

C.

arvestades, et komisjon avaldas 17. detsembril 2013 nõuetekohase aruande päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendi „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõjud”;

D.

arvestades, et sõltuvalt asjaomasest liikmesriigist töödeldakse hinnanguliselt 30–50 % tapaliha üldkogusest toiduainete koostisosadeks, enamasti hakklihaks, lihavalmististeks ja lihatoodeteks;

E.

arvestades, et komisjon peab veel esitama täiendavad seadusandlikud ettepanekud ning eeldatavasti võetakse parlamendi ja nõukogu arutelude tulemusena edasisi meetmeid;

F.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni aruandest päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul võib järeldada, et ELi olemasolevad jälgitavussüsteemid ei ole päritoluteabe toidutarneahelat pidi edasi andmiseks piisavad;

G.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 6 kohaselt on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui nende märkimise puudumine võib tarbijat toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel oluliselt eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks vastasel korral sellele, et toit on pärit mõnest muust riigist või kohast;

H.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamist käsitlevale määrusele lisatud mõjuhinnangu kohaselt tundub kogu ELis tarbijate jaoks esmatähtis küsimus olevat liha päritolu (5);

I.

arvestades, et toidutarneahela hindamise konsortsiumi 2013. aasta tarbijauuringu kohaselt tunti uuringuga hõlmatud toiduainerühmadest päritolu märkimise vastu kõige rohkem huvi lihatoodete puhul; arvestades, et uuringu tulemused viitavad eri tüüpi töödeldud lihatoodete põhjalikuma uurimise põhjal tõsiasjale, et üle 90 % vastanud tarbijatest peab toodetel päritolu näitamist oluliseks;

1.

märgib, et veiste spongioosse entsefalopaatia tõttu on töötlemata veiseliha ja veiselihatoodete päritoluriigi näitamine olnud liidus kohustuslik (6) ning alates 1. jaanuarist 2002 kehtivad liidus veiseliha märgistamise eeskirjad; märgib, et kõnealused märgistamisnõuded juba hõlmavad looma sünnikohta, kasvatamise kohta ja tapmise kohta;

2.

on seisukohal, et eespool nimetatud veiseliha ja veiselihatoodete suhtes kohaldatavad nõuded on suurendanud tarbijate ootusi liidus laialdaselt tarbitava muud liiki värske liha ja töödeldud toitudes koostisosana kasutatava liha päritolu kohta antava teabe suhtes;

3.

märgib, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse põhjenduses 31 rõhutatakse asjaolu, et liha päritolu on tarbijate jaoks esmatähtis küsimus ja seetõttu ootavad tarbijad, et neid liha päritoluriigist nõuetekohaselt teavitataks; juhib tähelepanu ka asjaolule, et põhjenduse 31 kohaselt tuleb kohustuslike nõuete rakenduseeskirjades võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning toidukäitlejate ja täitevasutuste halduskoormust;

4.

rõhutab, et 90 % lihatööstuse sektoris tegutsevatest ettevõtjatest on VKEd; rõhutab seda erilist osa, mis VKEdel on majanduskasvu ja töökohtade loomisel, nende panust Euroopa majanduse konkurentsivõimesse ning pühendumust toidu ohutuse ja kvaliteedi tagamisele; on veendunud, et kõnealuses valdkonnas tegutsejatele võrdsete võimaluste loomine on hädavajalik;

5.

kordab veelkord, et toidupettuse võimaliku mõju pärast toiduohutusele, tarbijate tervisele ja usaldusele, toidutarneahela toimimisele ja põllumajandushindade stabiilsusele on põhjust muret tunda, ning rõhutab, et Euroopa tarbijate usalduse kiireks taastamiseks peaks toidupettuse küsimustega tegelemine olema esmatähtis;

6.

usub, et liha ja lihatoodete puhul päritoluriigi või -koha märkimine iseenesest ei hoia ära pettusi, kuid range jälgitavussüsteemi abil saab võimalikke rikkumisi avastada ja asjakohaseid meetmeid võtta; märgib, et hiljutised toiduskandaalid, sealhulgas hobuseliha kasutamine veiseliha pähe, on näidanud, et tarbijad soovivad rangemaid jälgitavuse ning tarbijate teavitamise eeskirju; juhib tähelepanu asjaolule, et rangemad jälgitavuse eeskirjad annaksid ka ametiasutustele võimaluse tegeleda toidupettusjuhtumitega tulemuslikumalt;

7.

rõhutab, kui oluline on kaaluda hobuseliha kasutamist töödeldud toidu koostisosana lisaks looma-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnulihale, arvestades selle märkimisväärset osakaalu töödeldud toidus kasutatavas lihas;

8.

rõhutab ühtlasi komisjoni aruandestki ilmnevat tõsiasja, et üle 90 % vastanud tarbijatest peab töödeldud toiduainete puhul liha päritolu näitamist oluliseks (7); märgib, et see võib olla üks paljudest tarbijakäitumist mõjutavatest teguritest;

9.

usub, et koostisosana kasutatava liha päritolu märkimine aitab parandada kogu toidutarneahela jälgitavust, stabiliseerida lihatarnijate ja -käitlejate vahelisi suhteid ning suurendada toidukäitlejate hoolikust tarnijate ja toodete valimisel;

10.

leiab, et toidu märgistamisel peab teave olema läbipaistev ja tarbijatele arusaadav, võimaldades samas Euroopa ettevõtjatel tegutseda majanduslikult mõistlikul viisil ning tarbijate ostujõule vastavates tingimustes;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et hindadele avalduva mõju osas ei lange Prantsusmaa tarbijaorganisatsiooni poolt läbi viidud uuringu tulemused suures osas kokku komisjoni aruande järeldustega päritoluriigi märkimise nõude kehtestamise kulude kohta; soovitab võimalikust hinnamõjust selgema pildi saamiseks seda küsimust edasi uurida, tingimusel et uurimine toimub koostöös tarbijaorganisatsioonidega ega pidurda seadusandlike ettepanekute esitamist;

12.

märgib, et päritoluriigi märkimine muutub töötlemata sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul kohustuslikuks 2015. aasta aprillist; niisiis tuleb sellega arvestada, kui kalkuleeritakse päritoluteabe näitamisega seotud kulusid seda tüüpi liha kasutamise puhul koostisosana;

13.

märgib, et praegu valikuliselt pakutav päritoluteave võib olla tarbijate jaoks eksitav;

14.

palub komisjonil sellised päritolu märkimise vabatahtlikud süsteemid läbi vaadata ning pakkuda välja selged, usaldusväärsed, ühtlustatud ja täitmisele pööratavad eeskirjad tootjate jaoks, kes soovivad anda liha päritolu kohta teavet;

15.

märgib veel, et kuigi komisjoni aruande kohaselt oleks odavam märkida päritoluna kas EL või kolmas riik, on mitut liikmesriiki hõlmanud tarbijaorganisatsioonide uuringutest selgunud, et see lahendus ei oleks tarbijatele vastuvõetav (8);

16.

on seisukohal, et komisjon peaks põhjalikumalt uurima Euroopa jaemüüjate ja tootjate hulgas juba üsna levinud tava märkida töödeldud toidus ära kasutatud liha päritolu ning esitama oma tähelepanekud;

17.

kordab komisjonile oma nõudmist teha kõik vajalik, et toiduga seotud pettuste tõkestamine ja nende vastu võitlemine muutuks ELi poliitika lahutamatuks osaks ning et kaoksid toidutarneahela kui terviku struktuursed puudused, laiendades ja tugevdades sel eesmärgil järelevalvet;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 3 kohaldamist käsitleva rakendusakti, mis on seotud põhiliste koostisosade päritoluriigi märkimisega, kui see ei lange kokku toidu päritoluriigiga;

19.

nõuab tungivalt, et aruandele järgneksid komisjoni seadusandlikud ettepanekud, mida on vaja töödeldud toidus kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijate parem teavitamine, ning mille puhul on arvesse võetud mõjuhinnanguid ning välditud ülemääraste kulude ja halduskoormuse tekitamist;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/19

—

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (1) (Cotonou leping) ning mida on muudetud esimest korda Luxembourgis 25. juunil 2005 (2) ja teist korda Ouagadougous 22. juunil 2010 (3),

—

võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu sõlmida leping, millega muudetakse teist korda partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud 23. juunil 2000 Cotonous ja mida on muudetud esimest korda 25. juunil 2005 Luxembourgis (4),

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töökorda, mis võeti vastu 3. aprillil 2003. aastal (5) ja mida muudeti viimati Etioopias Addis Abebas 27. novembril 2013. aastal (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 233/2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020 (7),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (8),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta resolutsiooni Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning ülemeremaade ja -territooriumidega ajavahemikus 2014–2020 tehtava ELi koostöö rahastamist (11. Euroopa Arengufond) käsitleva mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamise kohta (9),

—

võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta otsust 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufondi (EAF) 2012. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (10), oma 3. aprilli 2014. aasta otsust 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufondi (EAF) 2012. aasta raamatupidamiskontode sulgemise kohta (11) ning oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni tähelepanekutega, mis on 8., 9. ja 10. Euroopa Arengufondi (EAF) 2012. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitleva Euroopa Parlamendi otsuse lahutamatu osa (12),

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 27. novembril 2013. aastal vastu võetud resolutsioone järgmistel teemadel: õigusriigi põhimõtete järgimine ning erapooletu ja sõltumatu kohtusüsteemi tähtsus; lõunapoolsete riikide omavaheline koostöö ja kolmepoolne koostöö ning AKV riikide võimalused ja väljakutsed; karjakasvatuse sotsiaalne ja keskkonnamõju AKV riikides ning julgeolek Ida-Aafrika järvede piirkonnas,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 19. juunil 2013. aastal vastu võetud resolutsioone järgmistel teemadel: sõjaväelistest riigipööretest taas tulenev oht demokraatiale ja poliitilisele stabiilsusele AKV riikides ning rahvusvahelise üldsuse roll; majanduspartnerluslepingud ja edasine tegevus; inimressursid AKV riikide tervishoius; olukorra kohta Guinea Vabariigis ja olukorra kohta Kesk-Aafrika Vabariigis,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 29. novembril 2012. aastal vastu võetud resolutsioone järgmistel teemadel: Somaalia poliitilise ja humanitaarkriisi lahendamine ning Euroopa Liidu ja AKV riikide rühma ees seisvad raskused; info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinev ettevõtlus ning selle mõju AKV riikide arengule; energia kättesaadavuse tähtsus jätkusuutliku majandusarengu seisukohalt ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamine,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 30. mail 2012. aastal vastu võetud resolutsioone järgmistel teemadel: Liibüa konflikti poliitiline mõju naabruses asuvatele AKV riikidele ja ELi riikidele; hindade volatiilsus, maailma põllumajandustoodete turgude toimimine ja mõju toiduga kindlustatusele AKV riikides; kaevandustegevuse sotsiaalne ja keskkonnamõju AKV riikides,

—

võttes arvesse 19. juulil 2013. aastal Nigeerias Abujas parlamentaarse ühisassamblee Lääne-Aafrika piirkondlikul kohtumisel vastu võetud kommünikeed (13),

—

võttes arvesse 16. veebruaril 2013. aastal Dominikaani Vabariigis Santo Domingos parlamentaarse ühisassamblee Kariibi piirkondlikul kohtumisel vastu võetud kommünikeed (14),

—

võttes arvesse 20. juulil 2012. aastal Samoal Apias parlamentaarse ühisassamblee Vaikse ookeani piirkondlikul kohtumisel vastu võetud kommünikeed (15),

—

võttes arvesse 24. veebruaril 2012. aastal Sambias Lusakas parlamentaarse ühisassamblee Lõuna-Aafrika piirkondlikul kohtumisel vastu võetud kommünikeed (16),

—

võttes arvesse 19. juunil 2013. aastal vastu võetud valimisvaatlusmissioonidel osalevate AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee liikmete tegevusjuhendit,

—

võttes arvesse ÜRO 18. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kõrvaldamiseks ühiselt kehtestatud kriteeriumid,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8-0012/2015),

A.

arvestades, et AKV–ELi parlamentaarsel ühisassambleel on ainulaadne staatus, kuna see on ainus mitmepoolne parlamentidevaheline assamblee, mis on loodud rahvusvahelise lepingu (Cotonou lepingu) alusel;

B.

arvestades, et parlamentaarsest ühisassambleest on kujunenud tõeline parlamentaarne assamblee, mis pakub foorumit avatud ja avameelseks aruteluks arengukoostöö kesksetel teemadel ning annab olulise panuse AKV riikide ja ELi võrdväärsesse partnerlusse;

C.

arvestades, et AKV riikide rühma liikmete ja ELi vahelise Cotonou lepingu keskne eesmärk on vaesuse vähendamine ja lõplik kaotamine; arvestades, et koostööga tuleks edendada ka majandusarengut, mis on püsiva rahu ja julgeoleku ning AKV riikide demokraatliku ja poliitilise stabiilsuse alus;

D.

arvestades, et 2013. aastal korraldati teabekogumismissioon Malisse eesmärgiga paremini mõista riigi ebakindlat olukorda, Libeeriasse eesmärgiga edendada poliitilist dialoogi Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt ning Haitisse eesmärgiga vaadelda ülesehitamist ja poliitilist olukorda;

E.

arvestades, et pärast seda, kui assamblee võttis vastu valimisvaatlusmissioonidel osalevate liikmete tegevusjuhendi, saavutati uus hoog, mis aitab luua lisaväärtust, näiteks parlamentaarse ühisassamblee ühismissioonid Mali presidendivalimiste ning Madagaskari parlamendivalimiste ja presidendivalimiste teise vooru vaatlemiseks;

F.

arvestades, et Cotonou partnerluslepingu muutmine 2010. aastal tugevdas parlamentaarse ühisassamblee rolli ja piirkondlikku mõõdet;

G.

arvestades, et tuleks tagada parlamentaarse ühisassamblee täielik kaasamine Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt peetavasse poliitilisse dialoogi;

H.

arvestades, et tähtis oleks ergutada põhjalikust analüüsist lähtuvat korrapärast mitteametlikku dialoogi oluliste ametlike ja mitteametlike osaliste eri kategooriatega AKV-ELi ringkondades (parlamentaarse ühisassamblee, AKV-ELi ministrite nõukogu, AKV-ELi erasektori ja kodanikuühiskonna dialoog) ja muudes ringkondades, millel puuduvad AKV-ELi sfääris otsesed huvid;

I.

arvestades, et aastatel 2003–2013 toimusid peaaegu kõik parlamentaarse ühisassamblee Euroopa istungjärgud põhimõtteliselt Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina tegutsevas liikmesriigis; arvestades, et sellega seoses peavad rotatsiooni korras vahetuvad eesistujariigid täitma Cotonou partnerluslepingu raames võetud kohustusi;

J.

arvestades, et nn BRIC-riikide (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) ja teiste tärkava turumajandusega riikide osatähtsuse kiire kasv kogu maailmas ja AKV riikides ning piirkondades avaldab AKV rühmale ja AKV-ELi suhetele aina suuremat mõju;

K.

arvestades, et Euroopa Parlamendi juhatuse kinnitatud uue lähetuste eeskirja kohaselt ei saa parlamendi akrediteeritud assistendid enam koos parlamendiliikmetega parlamentaarse ühisassamblee täisistungitel osaleda, mis mõjutab tugevasti parlamentaarset tööd;

1.

peab rõõmustavaks, et parlamentaarne ühisassamblee kui üks Cotonou lepingu ühisinstitutsioon pakub jätkuvalt raamistikku Euroopa Parlamendi liikmete ja AKV riikide parlamentide liikmete vaheliseks avatud, demokraatlikuks ja ulatuslikuks dialoogiks lepingu rakendamise ja sealhulgas Euroopa Arengufondi raames tehtava arengukoostöö kontrolli ning majanduspartnerluslepingute sõlmimise ja rakendamise teemal; väljendab heameelt asjaolu üle, et parlamentaarne ühisassamblee suudab olla foorum, kus saab avameelselt ja avatult arutada keerulistel ja vastuolulistel teemadel; nõuab seetõttu, et Cotonou lepingut asendavasse järgmisse lepingusse lisataks selgesõnaline nõue mitte lubada seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimist, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud;

2.

rõhutab poliitilise dialoogi tugevdamise vajadust ja sellega seoses rõhutab parlamentaarse ühisassamblee rolli Cotonou lepingu artiklis 9 esitatud põhimõtete, eelkõige õigusriigi ja hea valitsemistavaga seotud põhimõtete edendamisel ja kaitsmisel;

3.

rõhutab lisaväärtust, mida annab parlamentaarse ühisassamblee istungjärkude korraldamine Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina tegutsevates liikmesriikides ning peab vajalikuks seda rotatsiooni tulevikus jätkata; väljendab muret ebasoodsate asjaolude pärast, mille tõttu eesistujariik Iirimaa otsustas mitte võõrustada parlamentaarse ühisassamblee 25. istungjärku; avaldab samas tunnustust Taani valitsusele, kes nõustus võõrustama äärmiselt edukat 23. istungjärku Horsensis, kus kohalike elanike ja AKV delegaatide vahel loodi kultuurilised ja hariduslikud sidemed; peab väga kahetsusväärseks mõne Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana tegutsenud või tulevikus tegutseva liikmesriigi ükskõiksust parlamentaarse ühisassamblee istungjärkude võõrustamise suhtes; kutsub kõiki rotatsiooni korras Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigina tegutsevaid ELi liikmesriike üles parlamentaarse ühisassamblee istungjärkude ettevalmistamises, korraldamises ja võõrustamises suuremal määral osalema;

4.

rõhutab, kui olulised on parlamentaarse ühisassamblee koosolekud, sealhulgas alaliste komiteede koosolekud, peab kahetsusväärseks, et ELi liikmete ja AKV liikmete osalus on sageli ebavõrdne, ja tunneb muret Euroopa Parlamendi liikmete osaluse vähenemise pärast, eelkõige hääletustel; märgib, et võrdsemalt on osaletud missioonidel, nagu piirkondlikud koosolekud, ning loodab, et seda eeskuju järgitakse tulevikus ka parlamentaarse ühisassamblee koosolekutel Brüsselis;

5.

tuletab meelde liidu eelmise välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi lubadust, mille kohaselt Euroopa Liidu Nõukogu peaks olema assamblee istungjärkudel esindatud ministrite tasandil, ning kutsub ametisseasuvat välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti üles seda lubadust täitma;

6.

tuletab meelde AKV-ELi ministrite nõukogu kohustust esitada assambleele Cotonou lepingu rakendamist käsitlev iga-aastane aruanne, mis peaks sisaldama poliitilisi, sotsiaalmajanduslikke ja keskkonnamõju teemalisi elemente, mitte lihtsalt ülevaadet toimunud koosolekutest;

7.

tuletab meelde, et vastavalt Cotonou lepingu artikli 14 kohaselt püüavad ühisinstitutsioonid tagada teabe kooskõlastatuse, ühtsuse ja täiendavuse ning tõhusa ja vastastikuse teabevahetuse; on arvamusel, et kuna Euroopa Parlamendi president on kutsutud Euroopa Ülemkogu kohtumistele, peaks parlamentaarse ühisassamblee kahel kaaspresidendil olema võimalus osaleda AKV-ELi ministrite ühisnõukogu istungitel; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti üles praegust koostööd veelgi tõhustama ja tagama, et parlamentaarne ühisassamblee kutsutakse järgmisel ühisnõukogul osalema;

8.

rõhutab AKV riikide parlamentide, kohalike ametiasutuste ja valitsusväliste osalejate otsustavat rolli riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide ettevalmistusetappides ja järelevalves ning Euroopa Arengufondi rakendamises; palub komisjonil ja AKV riikide valitsustel tagada nende kaasamine, esitades AKV riikide parlamentidele õigeaegselt kogu kättesaadava teabe ja abistades neid demokraatliku kontrolli täideviimisel, eelkõige suutlikkuse suurendamise kaudu;

9.

võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi arengukomisjoni töörühmade töö AKV riikide ja piirkondade programmidokumentide hindamise ja järelevalve kontrollimisel 11. Euroopa Arengufondi raames ning palub, et kehtestataks selle protsessi kohta ühisassamblee liikmetele aruandmise menetlus;

10.

tunnustab parlamentaarse ühisassamblee juhatust tegevuse laiendamise eest, et mitte käsitleda üksnes haldusküsimusi, ning koosolekutel ka poliitiliste arutelude pidamise eest, lisades Brüsseli ja Addis Abeba koosolekute päevakorda mõlemale poolele olulised sisulised küsimused, nagu AKV-ELi suhete tulevik pärast 2020. aastat; kutsub üles seda tava tulevikus jätkama;

11.

kutsub parlamentaarse ühisassamblee juhatust üles assamblee töökava ja selle alaliste komiteede aruannete valikut strateegilisemalt kujundama, hoolitsedes selle eest, et aruanded oleksid assamblee strateegiliste eesmärkidega tihedalt seotud ja toetaksid eelkõige läbirääkimisi 2015. aasta järgse raamistiku ning ELi-AKV 2020. aasta järgsete suhete üle;

12.

kordab, et on sügavalt mures mitme AKV riigi ja piirkonna halveneva poliitilise ja humanitaarolukorra ning sealhulgas selle olukorraga eri tasanditel kaasnevate riigisiseste ja -väliste tagajärgede pärast ning väljendab solidaarsust mõjutatud elanikkonnaga; kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles jätkama olukorra jälgimist kriisis olevates AKV riikides, pöörama suuremat tähelepanu riikide ebakindlale olukorrale ning kutsuma AKV ja ELi riike üles kooskõlastatult võitlema ebolaviiruse puhangu vastu Lääne-Aafrikas;

13.

väljendab heameelt parlamentaarse ühisassamblee järjest parlamentaarsema ja seega poliitilisema iseloomu ning selle liikmete järjest aktiivsema rolli ja arutelude parema kvaliteedi üle, mis aitavad AKV-ELi partnerlusele otsustavalt kaasa; kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles tugevdama inimõiguste teemalist dialoogi kooskõlas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Cotonou lepinguga ning seda järjekindlalt oma tegevuskavas hoidma;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et praegu peetakse arutelu AKV-ELi 2020. aasta järgsete suhete ja AKV riikide rühma tuleviku üle ning rõhutab, et parlamentaarsel ühisassambleel peaks selles protsessis olema tähtis roll; rõhutab sellega seoses ühise põhjaliku ja tugevdatud parlamentaarse järelevalve vajadust, sõltumata lõpptulemusest; nõuab, et Cotonou lepingut asendavasse järgmisse lepingusse lisataks Euroopa Parlamendi poolt mitmel korral rõhutatud selgesõnaline nõue mitte lubada seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel diskrimineerimist;

15.

kordab, et on tõsiselt mures mõnedes AKV riikides vastu võetud või arutamisel olevate õigusaktide üle, millega jätkatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist; nõuab, et parlamentaarne ühisassamblee selle teema oma arutelude päevakorda võtaks; nõuab, et läbirääkijad tugevdaksid tingimatute inimõiguste põhimõtet ja sellele vastavate normide mittejärgimise korral rakendatavaid sanktsioone, pidades muu hulgas silmas diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse, seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel ning HIVi/AIDSi haigestunud inimeste diskrimineerimist;

16.

on seisukohal, et Cotonou järgne arutelu peaks võimaldama põhjalikult analüüsida praeguse lepingu tugevaid ja nõrku külgi AKV riikide säästva sotsiaalmajandusliku arengu seisukohast; on ühtlasi veendunud, et AKV-ELi tulevased suhted ja majanduskoostöö, samuti kaubandus- ja investeerimiskokkulepped peaksid aitama tagada, et ükski AKV riik ei jää teistest nõrgemale positsioonile;

17.

palub parlamentaarse ühisassamblee juhatusel nimetada ühisassamblees kaks alalist poliitikavaldkondade arengusidususe kaasraportööri, kes teeksid tihedat koostööd Euroopa Parlamendi sama valdkonna alalise raportööriga ning esitaksid kaks korda aastas aruande muudetud Cotonou lepingu artikli 12 kohaldamise kohta;

18.

on seisukohal, et paralleelselt parlamentaarse ühisassamblee istungjärkudega tuleks korraldada kohtumisi asjaomastes riikides tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et saada olukorrast laiem ülevaade, hõlmata nende organisatsioonide kogemuste- ja tegevuspagas koos parima tavaga ning nendega tihedamad sidemed sõlmida;

19.

rõhutab, et AKV riikidega sõlmitavad majanduspartnerluslepingud peaksid täitma arengueesmärke, mis kajastavad nii riikide ja piirkondade huvisid kui ka elanikkonna vajadusi, et vähendada vaesust, saavutada aastatuhande arengueesmärgid ja tagada põhiliste inimõiguste austamine, kaasa arvatud sotsiaalmajanduslikud õigused, nagu õigus toidule ja põhilistele avalikele teenustele;

20.

soovitab AKV-ELi parlamentaarsel ühisassambleel ühiselt kujundada 2015. aasta järgset arenguraamistikku; ergutab parlamentaarse ühisassamblee liikmeid alustama läbirääkimisi uute säästva arengu eesmärkide üle;

21.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2012. ja 2013. aastal toimusid edukad piirkondlikud kohtumised, nagu on ette nähtud Cotonou lepingus ja parlamentaarse ühisassamblee töökorras; tunnistab, et need kohtumised võimaldavad tõelist arvamuste vahetust piirkondlike küsimuste, sealhulgas konfliktide ennetamise ja lahendamise, piirkondliku integratsiooni ja koostöö teemadel ning läbirääkimiste pidamist WTO eeskirjadele vastavate majanduspartnerluslepingute üle; kiidab Nigeerias, Dominikaani Vabariigis, Samoas ja Sambias toimunud edukate kohtumiste korraldajaid;

22.

rõhutab, kui olulised on parlamentaarse ühisassamblee istungjärkude ajal toimuvad seminarid, mis täiendavad täiskogu arutelusid; kutsub assamblee vastu võetud resolutsioonide ja otsuste järelmeetmete kontrollimise eest vastutavat juhatust üles oma rolli tugevdama ja võtma järelmeetmeid koos asjaomase alalise komitee esimehe ja raportööriga;

23.

väljendab heameelt parlamentaarse ühisassamblee Euroopa Parlamenti esindava kaaspresidendi osalemise üle ELi arenguministrite mitteametlikel kohtumistel ning AKV riigipeade ja valitsusjuhtide seitsmendal tippkohtumisel;

24.

kutsub komisjoni üles jätkama eelnevate kirjalike vastuste esitamist assamblee igal istungjärgul esitatavatele suuliselt vastatavatele küsimustele;

25.

palub riikidel, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerida muudetud Cotonou leping;

26.

kiidab volinik Piebalgsi pühendunud ja kvaliteetse osalemise eest parlamentaarse ühisassamblee töös;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV ministrite nõukogule, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, parlamentaarse ühisassamblee juhatusele ning Taani, Suriname, Iirimaa ja Etioopia valitsusele ja parlamendile.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/25

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Burundi kohta, eelkõige 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni Burundi ja eriti Pierre Claver Mbonimpa juhtumi kohta (1),

—

võttes arvesse Cotonou lepingut,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 10. aprilli 2014. aasta avaldust olukorra kohta Burundis,

—

võttes arvesse Arusha rahu ja leppimise lepingut,

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2014. aasta järeldusi Ida-Aafrika järvede piirkonna kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Burundi büroo aruandeid,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ja sõnavabaduse kohta, samuti nõukogu 2014. aasta juuni järeldusi, milles kohustuti tegema rohkem tööd inimõiguste kaitsjatega,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse demokraatia, valimiste ja valitsemise Aafrika hartat,

—

võttes arvesse riikliku inimõiguste küsimustes nõu andva komisjoni 25. aprilli 2013. aasta arvamust,

—

võttes arvesse ELi Burundi delegatsiooni 10. septembri 2014. aasta avaldust,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et Burundi ametivõimud vahistasid ja pidasid 20. jaanuaril 2015. aastal kinni inimõiguste kaitsja Bob Rugurika, raadiojaama Radio Publique Africaine (RPA) direktori, mõni päev pärast seda, kui ta oli keeldunud avaldamast oma allikaid seoses raadiosaadetega, kus käsitleti Bujumburast põhja pool asuvas Kamenge linnas 2014. aasta septembris toimunud kolme eaka Itaalia nunna (Lucia Pulici, Olga Raschietti ja Bernadetta Boggian) tapmise uurimisi;

B.

arvestades, et saadetes vihjati sellele, et tapmistes olid osalenud luure vanemametnikud, kellele pakuti enne eetrisseminekut õigust seda kommenteerida;

C.

arvestades, et Burundi ametivõimud ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis põhjendaks hr Rugurika kinnipidamist „avaliku solidaarsuse rikkumise, uurimise konfidentsiaalsuse rikkumise, kurjategija varjamise ja mõrvast osavõtu eest”; arvestades, et tema vahistamine on osa valitsuse korduvatest rünnakutest sõnavabaduse vastu, mille käigus võetakse sihile ajakirjanikke, aktiviste ja poliitiliste erakondade liikmeid; arvestades, et sellised rünnakud on sagenenud enne valimisi, mis peaksid Burundis toimuma 2015. aasta mais ja juunis;

D.

arvestades, et rahvusvahelises inimõigusi käsitlevas õiguses, sealhulgas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, mille Burundi on ratifitseerinud, on selgelt sätestatud, et kohtueelne kinnipidamine peab toimuma usaldusväärse ja õiguslikult põhjendatud süüdistuse alusel; arvestades, et Burundi ametivõimud ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hr Rugurikat tuleb kinni pidada;

E.

arvestades, et see ei ole Burundi valitsuse esimene katse takistada meedial ja inimõiguste organisatsioonidel avaldada tundlikku teavet ning anda teada väidetavatest valitsusepoolsetest kuritarvitustest; arvestades, et pidevast ahistamisest hoolimata ei ole ajakirjanikud peljanud dokumenteerida vastuolulisi teemasid ja nendest teada anda, k.a juhtiv inimõiguste kaitsja Pierre Claver Mbonimpa, kes vahistati 2014. aasta mais raadiojaama Radio Publique Africaine eetris tehtud märkuste eest ja kes hiljem vabastati, kuigi temavastaseid süüdistusi ei ole tagasi võetud;

F.

arvestades, et 2013. aasta juunis võeti Burundis vastu piirav ajakirjandusseadus, millega kärbiti ajakirjandusvabadust, piirates teemasid, mida ajakirjanikud tohivad puudutada ning tehes kriminaalkorras karistatavaks selliste teemade käsitlemise nagu avalik kord ja julgeolek; arvestades, et Burundi ajakirjanike liit on esitanud asja Ida-Aafrika Kohtusse;

G.

arvestades, et mitmesuguste piiravate seaduste vastuvõtmine enne 2015. aasta valimisi, k.a 2013. aasta ajakirjandusseadus, on suurendanud ajakirjanike ahistamist ning ähvardusi nende ja teiste vastu, kelle kriitika mõistab hukka poliitilisi mõrvu, korruptsiooni ja riigi halba juhtimist;

H.

arvestades, et Piirideta Ajakirjanike 2014. aasta ajakirjandusvabaduse indeksis on Burundi 180 riigi seas 142. kohal;

I.

arvestades, et Reine Alapini-Gansou, eriraportöör Aafrika inimõiguste kaitsjate küsimuses, on selle vahistamise hukka mõistnud ja nõudnud Bob Rugurika viivitamatut vabastamist, ning on tuletanud meelde Burundi ametivõimude kohustusi, mis tulenevad Aafrika sõnavabaduse põhimõtete deklaratsioonist ning Kigali ja Grand Bay deklaratsioonidest;

J.

arvestades, et õiguse sõnavabadusele tagab Burundi põhiseadus ning Burundi poolt ratifitseeritud rahvusvahelised ja piirkondlikud lepingud, see on samuti osa riiklikust hea valitsemistava ja korruptsioonivastase võitluse strateegiast, ühtlasi on see oluline 2015. aasta valimiste vaba ja õiglase korraldamise tingimus ning selle eeltingimus, et kõik osalised nende tulemusi aktsepteerivad;

K.

arvestades, et 2015. aasta vabade, õiglaste, läbipaistvate ja rahumeelsete valimiste protsess võimaldab riigil, mis on endiselt konfliktijärgses olukorras, tulla 2010. aasta valimistega tekkinud poliitilisest tupikust välja;

L.

arvestades, et pärast parlamendi 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni ja eelkõige sealset viidet Cotonou lepingu artiklile 96, on ELi esindajad nõudnud kõigi riigi poliitiliste jõudude kaasavat osalemist valimisprotsessis kooskõlas tegevuskava ja tegevusjuhendiga;

M.

arvestades, et Burundi valitsus on kinnitanud oma pühendumist tegudele, mis tagavad, et riigi kõigi poliitiliste jõududega peetavate läbirääkimiste käigus austatakse eelnimetatud kahte dokumenti, ja on korduvalt taotlenud ELilt ja selle liikmesriikidelt materiaalset ja rahalist abi käimasolevale valimisprotsessile ning palunud saata Burundisse vaatlusmissioone enne valimisi, nende ajal ja pärast valimisi;

N.

arvestades, et EL eraldas hiljuti Euroopa Arengufondist (2014–2020) Burundile 432 miljonit eurot, et aidata muu hulgas parandada valitsemist ja edendada kodanikuühiskonda;

O.

arvestades, et Burundis jätkub praegu kõige raskem poliitiline kriis pärast seda, kui riik väljus 2005. aastal 12 aastat kestnud kodusõjast, ning arvestades, et see ei kujuta endast ohtu mitte ainult riigi enda, vaid ka naaberriikide stabiilsusele niigi ebastabiilses Aafrika piirkonnas;

1.

mõistab hukka Bob Rugurika põhjendamatu kinnipidamise ning nõuab tema viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; palub ametivõimudel samal ajal jätkata kolme Itaalia nunna traagilise tapmise uurimist ning võtta toimepanijad vastutusele; nõuab samuti kolme nunna tapmise sõltumatu uurimise läbiviimist;

2.

mõistab hukka kõik Burundis toimuvad inimõiguste rikkumised ja piiravate seaduste vastuvõtmise enne 2015. aasta presidendi- ja parlamendivalimisi, eriti selliste seaduste puhul, mis kahjustavad opositsiooni, meediat ja kodanikuühiskonda sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja kogunemisvabaduse piiramisega;

3.

kutsub Burundi ametivõime üles tagama nõuetekohase ja õiglase tasakaalu meediavabaduse – k.a ajakirjanike vabadus kuritegusid uurida ja neist teada anda – ja kriminaaluurimiste usaldusväärsuse kindlustamise vajaduse vahel;

4.

palub Burundi valitsusel võimaldada 2015. aasta valimiste ettevalmistuse käigus tõelist ja avatud poliitilist dialoogi ning austada ÜRO egiidi all läbiräägitud tegevuskava ja tegevusjuhendit, millele on alla kirjutanud kõik Burundi poliitilised juhid; tuletab meelde, et Burundi põhiseaduses sätestatakse järgmist: „Vabariigi president valitakse viieks aastaks ning seda on võimalik üks kord pikendada. Mitte keegi ei saa olla president kauem kui kaks ametiaega”;

5.

palub Burundi valitsusel pidada kinni valimiste ajakavast ning kaasata opositsiooniparteid valimiste järelevalvesse, k.a uute valijate osalise registreerimise etapis, nagu lepiti kokku sõltumatu riikliku valimiskomisjoni ja poliitiliste erakondade vahel 29.–30. jaanuaril 2015 toimunud valijate registreerimise hindamist käsitleval kohtumisel;

6.

väljendab suurt muret asjaolu pärast, et valitsus sekkub opositsiooniparteide sisemisse juhtimisse, et parteidel puudub vabadus korraldada kampaaniaid ja et kohtuasutused kipuvad üha sagedamini jätma opositsiooniliidreid valimisprotsessist välja;

7.

nõuab tungivalt, et Burundi valitsus võtaks meetmeid erakonna CNDD-FDD noorteliiga kontrollimiseks ega laseks selle liikmetel ähvardada ja rünnata arvatavaid oponente ning tagaks, et rikkumiste eest vastutavad isikud tuuakse kohtu ette; nõuab, et sõltumatu rahvusvaheline komisjon uuriks väiteid, nagu relvastaks ja koolitaks CNDD-FDD oma noorteliigat; nõuab tungivalt, et opositsiooniparteide liidrid hoiaksid ära vägivalla oma oponentide vastu;

8.

toonitab, kui tähtis on järgida valimiste tegevusjuhendit (Code de bonne conduite en matière électorale) ja ÜRO vahendatud valimiste tegevuskava, mille poliitilised osapooled 2013. aastal allkirjastasid, ning toetab täielikult ÜRO ja rahvusvahelise üldsuse tegevust, mille eesmärk on vältida poliitilise vägivalla kasvu enne 2015. aasta valimisi ning aidata taastada pikaajaline julgeolek ja rahu;

9.

ergutab kõiki valimisprotsessi kaasatuid, k.a valimiste ja julgeolekuteenistuse korraldamise eest vastutavad ametid, austama Arusha lepingus võetud kohustusi, tuletades meelde, et selle lepinguga lõpetati kodusõda ning sellel põhineb Burundi põhiseadus;

10.

toonitab, et EL peaks etendama juhtivat rolli valimiseelse olukorra jälgimises, vältimaks selliste kohustuste täitmatajätmist, mis võiks avaldada tõsist mõju mitte üksnes demokratiseerimisprotsessile, vaid ka rahule ja julgeolekule Burundis ning kogu Ida-Aafrika järvede piirkonnas;

11.

kordab, et Burundit seovad Cotonou lepingu inimõiguste klausel, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta ning seetõttu on riigil kohustus austada üldisi inimõigusi, sh sõnavabadust; palub Burundi valitsusel võimaldada enne 2015. aasta valimisi tõelist ja avatud poliitilist arutelu, mida ei varjuta ähvardused, hoidudes sekkumast opositsiooniparteide sisemisse juhtimisse, piiramast kõigi parteide kampaaniaid (eriti maapiirkondades) ning kuritarvitamast kohtuasutusi poliitiliste rivaalide kõrvaldamiseks;

12.

palub komisjonil, komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal ning liikmesriikidel jätkata selge ja põhimõttelise ELi poliitika väljatöötamist Burundi suhtes, milles käsitletakse kooskõlas ELi inimõiguste strateegilise raamistikuga jätkuvaid raskeid inimõiguste rikkumisi; palub komisjonil kaaluda võimalust alustada Cotonou lepingu artikli 96 alusel Burundiga konsultatsioone, et viimase osalemine lepingus võib-olla peatada, ning võtta konsultatsioonide käigus vajalikke meetmeid;

13.

palub komisjoni asepresidendil ja kõrgel esindajal kasutada ära Burundi valitsusega sõlmitud Cotonou partnerluslepingu artikliga 8 ette nähtud tugevamat poliitilist dialoogi, et käsitleda konkreetselt poliitilise ruumi sulgemist Burundis ning kehtestada selged ja kindlad võrdlusalused arengu mõõtmiseks ning strateegia sellele reageerimiseks;

14.

kutsub Burundi valitsust, opositsiooniparteide liidreid ja kodanikuühiskonna aktiviste üles tegema kõik nendest sõltuva, et toetada rahu ja leppimise komisjoni demokraatlikult ja läbipaistvalt mineviku kuritegudega tegelemisel ning tuleviku ettevalmistamisel;

15.

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel vabastada rahalised vahendid, mis on vajalikud, et tegeleda humanitaarolukorraga selles maailmajaos ning teha ÜRO organitega koostööd eelkõige kroonilise alatoitluse olukorra lahendamiseks;

16.

palub komisjonil eraldada 2014.–2020. aasta vahendeid esmajärjekorras VVOdele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes töötavad inimestega otse, ja avaldada Burundi valitsusele survet riigi tugevdamiseks vajalike reformide rakendamiseks;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Burundi valitsusele, Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide valitsustele, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/29

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Saudi Araabia kohta, eelkõige inimõiguste teemadel, ning eriti 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas (1),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Federica Mogherini pressiesindaja 9. jaanuari 2015. aasta avaldust,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini avaldust, milles kutsuti Saudi ametivõime üles Raif Badawi karistust peatama,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18 ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19,

—

võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

—

võttes arvesse inimõiguste Araabia hartat, mille Saudi Araabia 2009. aastal ratifitseeris ning mille artikli 32 lõikes 1 tagatakse õigus teabele, arvamusvabadus ja sõnavabadus ning artiklis 8 keelatakse füüsiline või psühholoogiline piinamine või julm, halvustav, alandav või ebainimlik kohtlemine,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid piinamise ja väärkohtlemise kohta, samuti inimõiguste kaitsjate kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et blogijale ja inimõiguste aktivistile Raif Badawile esitati süüdistus usust taganemises ning Jeddah kriminaalkohus mõistis talle 2014. aasta mais kümneaastase vanglakaristuse, 1000 piitsahoopi ja ühe miljoni riaali (228 000 euro) suuruse trahvi pärast seda, kui ta oli asutanud veebisaidi „Vabade Saudi liberaalide võrgustik” ühiskondlike, poliitiliste ja usuliste arutelude jaoks, mida peeti islamile solvavaks; arvestades, et karistus keelab hr Badawil ka kasutada meediaväljaandeid ja reisida välismaale 10 aastat pärast vanglast vabanemist;

B.

arvestades, et 9. jaanuaril 2015 sai hr Badawi Jeddah's al-Jafali mošee ees esimesed 50 piitsahoopi, mis põhjustasid nii sügavad haavad, et kui ta viidi vangla haiglasse arstlikku kontrolli, leidsid arstid, et ta ei oleks võimeline järgmisi piitsahoope üle elama;

C.

arvestades, et kehalist karistust, sealhulgas piitsutamist määravad kohtuotsused on rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega rangelt keelatud – seda ka piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO konventsiooniga, mille Saudi Araabia on ratifitseerinud;

D.

arvestades, et 6. juulil 2014 mõistis erikriminaalkohus Raif Badawi advokaadi, tuntud inimõiguste kaitsja Waleed Abu al-Khairi 15 aastaks vangi koos järgneva 15-aastase reisikeeluga, pärast seda, kui al-Khair oli asutanud inimõiguste organisatsiooni „Inimõiguste jälgimine Saudi Araabias”;

E.

arvestades, et hr Badawi juhtum on üks paljudest, kus Saudi inimõiguste aktivistidele mõistetakse karme karistusi ja neid ahistatakse, ning kiusatakse taga ka muid reformide pooldajaid, kes on oma seisukohti avaldanud ja kellest paljud on süüdi mõistetud kohtumenetlustega, mis ei vasta rahvusvahelistele õiglase kohtupidamise normidele, nagu kinnitas 2014. aasta juulis endine ÜRO inimõiguste ülemvolinik;

F.

arvestades, et Saudi Araabias on elav internetiaktivistide kogukond ja suurim arv Twitteri kasutajaid Lähis-Idas; arvestades, et internet on siiski tugevasti tsenseeritud, tuhanded veebisaidid on blokeeritud ning uute blogide ja veebisaitide avamiseks on vaja teabeministeeriumi luba; arvestades, et Saudi Araabia on organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud internetivaenlaste nimekirjas meedia ja interneti tsenseerimise eest ja valitsuse või usu kritiseerijate karistamise eest;

G.

arvestades, et sõnavabadus ning ajakirjandus- ja meediavabadus nii internetis kui ka internetiväliselt on demokratiseerimise ja reformide tähtsad eeltingimused ja katalüsaatorid ning vajalikud võimu kontrollimise meetodid;

H.

arvestades, et vaatamata mõnede ettevaatlike reformide läbiviimisele eelmise kuninga Abdullahi valitsemisajal on Saudi poliitiline ja ühiskondlik süsteem läbinisti ebademokraatlik, peab naisi ja šiiite teisejärgulisteks kodanikeks, diskrimineerib tugevasti riigi suurt võõrtööliste kogukonda ja represseerib karmilt kõiki teisitimõtlejaid;

I.

arvestades, et hukkamiste arv ja tempo tekitab tõsist muret; arvestades, et 2014. aastal hukati üle 87 inimese, enamasti avaliku pea maharaiumise teel; arvestades, et 2015. aasta algusest on hukatud vähemalt 21 inimest; arvestades, et aastatel 2007–2012 toimus teadaolevalt 423 hukkamist; arvestades, et surmanuhtlust võib määrata väga mitmesuguste kuritegude eest;

J.

arvestades, et Saudi Araabia Kuningriik on Lähis-Ida ja islamimaailma mõjuvõimas osaleja poliitikas, majanduses, kultuuris ja usuvaldkonnas, ta on Pärsia lahe nõukogu ja G20 asutajaliige ja juhtiv liikmesriik;

K.

arvestades, et 2013. aasta novembris valiti Saudi Araabia kolmeks aastaks ÜRO Inimõiguste Nõukogusse;

L.

arvestades, et Islamiriik ja Saudi Araabia määravad teatud kuritegude eest peaaegu identseid karistusi, sealhulgas surmanuhtluse jumalateotuse, mõrva, homoseksuaalsuse praktiseerimise, varguse või reetmise eest, kividega surnuks loopimise abielurikkumise eest ning käte ja jalgade amputeerimise banditismi eest;

M.

arvestades, et Saudi Araabial on juhtiv osa islamiusku äärmuslikult tõlgendava suundumuse rahastamises, selle levitamisel ja propageerimisel; arvestades, et kõige sektantlikum visioon islamist on inspireerinud selliseid terroriorganisatsioone nagu Islamiriik ja al-Qaeda;

N.

arvestades, et Saudi Araabia ametivõimud väidavad end olevat liikmesriikide partnerid, eriti ülemaailmses võitluses terrori vastu; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris vastu võetud uus terrorismivastane seadus sisaldab sätteid, mis võimaldavad tõlgendada kõiki eriarvamusi sisaldavaid mõtteavaldusi või sõltumatuid ühendusi kui terrorikuritegusid;

1.

mõistab karmilt hukka Raif Badawi piitsutamise kui Saudi Araabia ametivõimude julma ja šokeeriva käitumise; kutsub Saudi ametivõime üles Raif Badawile määratud ihunuhtlust peatama ning teda viivitamata ja tingimusteta vabastama, kuna teda peetakse meelsusvangiks, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud üksnes sõnavabaduse kasutamise eest; palub Saudi ametivõimudel tagada, et tema süüdimõistmine ja kohtuotsus, kaasa arvatud reisikeeld, tühistataks;

2.

kutsub Saudi ametivõime üles tagama, et Raif Badawi oleks piinamise ja muu väärkohtlemise eest kaitstud ning et talle võimaldataks vajalikku arstide hoolt, samuti viivitamatu ja regulaarne kontakt perekonnaga ning tema valitud advokaatidega;

3.

kutsub Saudi ametivõime üles vabastama tingimusteta Raif Badawi advokaat ning kõik teised inimõiguste kaitsjad ja muud meelsusvangid, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud ainult sõnavabaduse kasutamise eest;

4.

mõistab karmilt hukka kõik kehalise karistuse vormid kui lubamatu ja alandava kohtlemise, mis on vastuolus inimväärikusega, ning väljendab muret piitsutamise kasutamise pärast selles riigis, nõudes kategooriliselt selle ranget kaotamist; kutsub Saudi ametivõime üles austama piinamise keelustamist, mis on sätestatud eelkõige piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases ÜRO konventsioonis, mille Saudi Araabia on allkirjastanud ja ratifitseerinud; kutsub Saudi Araabiat üles kirjutama alla kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile;

5.

juhib tähelepanu Saudi Araabias ette võetud kohtureformidele, mille eesmärk on tugevdada üksikisiku õiguste kaitset, kuid on endiselt sügavalt mures inimõiguste olukorra pärast Saudi Araabias, mis on jätkuvalt üks kõige repressiivsemaid riike maailmas; on seisukohal, et Raif Badawi juhtum sümboliseerib sõnavabaduse ja erimeelsuse rahumeelse väljendamise ründamist selles riigis ning kuningriiki iseloomustavat sallimatuse poliitikat ja islamiseaduste äärmuslikku tõlgendamist laiemalt;

6.

nõuab tungivalt, et Saudi ametivõimud kaotaksid erikriminaalkohtu, mis loodi 2008. aastal terrorismiga seotud kohtuasjade jaoks, kuid mida kasutatakse üha rohkem kohtumõistmiseks rahumeelsete teisitimõtlejate üle ilmselt poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ja menetlustega, mis rikuvad põhiõigust õiglasele kohtupidamisele;

7.

kutsub Saudi Araabia ametivõime üles võimaldama kõigile Saudi Araabia elanikele sõltumatu ajakirjanduse ja meedia ning tagama rahumeelse kogunemise, sõna-, ja ühinemisvabaduse; mõistab hukka rahumeelselt meelt avaldavate aktivistide ja protestijate represseerimise; rõhutab, et seaduslike põhiõiguste rahumeelne kaitsmine ja kriitiliste märkuste tegemine sotsiaalmeedias on vältimatult vajalik õigus;

8.

tuletab Saudi Araabia juhtkonnale meelde, et kandideerides 2013. aastal edukalt ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks, andis ta lubaduse „järgida inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel kõige kõrgemaid standardeid”;

9.

usub, et Saudi Araabia oleks võitluses terroriorganisatsioonide, näiteks Islamiriigi ja al-Qaeda vastu usaldusväärsem ja tõhusam partner, kui ta ei rakendaks anakronistlikke ja äärmuslikke teguviise, nagu avalik pea maharaiumine, kividega loopimine ja muud piinamisviisid, mis sarnanevad Islamiriigi omadega;

10.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles toetama aktiivselt ja loominguliselt Saudi Araabia kodanikuühiskonna rühmitusi ja isikuid, kes kaitsevad inimõigusi, sh korraldades vanglakülastusi, vaadeldes kohtuprotsesse ja tehes avalikke avaldusi;

11.

teeb Araabia poolsaare riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonile ülesandeks tõstatada eeloleval visiidil Saudi Araabiasse Raif Badawi ja teiste meelsusvangide küsimus ning anda hiljem aru inimõiguste allkomisjonile;

12.

nõuab, et EL ja liikmesriigid hindaksid uuesti oma suhteid Saudi Araabiaga, nii et nad saaksid järgida oma majanduse, energia ja julgeolekuga seotud huve, ilma et see õõnestaks nende põhiliste inimõigustealaste lubaduste usaldusväärsust;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa välisteenistusele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, Tema Majesteet kuningas Salman bin Abdulazizile, Saudi Araabia Kuningriigi valitsusele ning Saudi Araabia Kuningriigi Üleriigilise Dialoogi Keskuse peasekretärile.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/32

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Küprosel teadmata kadunud isikute kohta (1),

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri asjakohaseid aruandeid (2), ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone (3) ning rahvusvahelisi algatusi Küprosel teadmata kadunud isikute saatuse uurimiseks (4),

—

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. mai 2001. aasta (5) ja 10. jaanuari 2008. aasta otsust (6) Küprosel teadmata kadunud isikute kohta ning Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 12. mai 2014. aasta otsust kohtuasjas Küpros vs. Türgi,

—

võttes arvesse oma 18. juuni 2008. aasta resolutsiooni teadmata kadunud isikute kohta Küprosel (7),

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0139/2008),

—

võttes arvesse oma 9. juuni 2011. aasta deklaratsiooni Küprosel teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni töö kohta,

—

võttes arvesse kadunud isikute suhtes kohaldatavat nii tavaõiguse kui lepinguõiguse alast rahvusvahelist humanitaarõigust;

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.

arvestades, et Türgi õhujõud pommitasid 14. augustil 1974 Ashia küla; arvestades, et 21. augustil 1974 viis Türgi seal läbi sunniviisilise massilise evakueerimise; arvestades, et 28. augustil 1974 toimus elanike lõplik väljasaatmine külast;

B.

arvestades, et 1974. aastal läks Ashia küla elanikest kaduma 106 isikut vanuses 11–84 aastat;

C.

arvestades, et 2009. aasta kevadel viis Küprosel teadmata kadunud isikutega tegelev komisjon läbi Ashia külast 4 km lääne poole asuva Ornithi küla piirkonna uurimise; arvestades, et leiti neli matmispaika, millest kaks olid veekaevud, ning massihaudade paigad; arvestades, et DNA testid kinnitasid, et nendest paikadest leitud säilmed kuulusid 21. augustil 1974 Ashia külast teadmata kadunud isikute loetellu kuulunud 71 tsiviilisikule;

D.

arvestades, et tõendid viitavad sellele, et kaks massihauda oli eelnevalt lahti kaevatud; arvestades, et säilmed olid tahtlikult eemaldatud ja viidud teadmata asukohta;

E.

arvestades, et oma armastatud sugulaste saatuse osas aastakümneid teadmatuses elanud perekondade suur piin ja kannatused jätkuvad siiani, ning arvestades, et seetõttu tuleb teha kõik jõupingutused teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni uurimise kiirendamiseks;

F.

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et Küprose kreeklaste ja nende sugulaste puhul on jätkuvalt rikutud konventsiooni artiklit 2 (õigus elule) seoses Türgi ametivõimude suutmatusega viia läbi tulemuslik uurimine eluohtlikus olukorras kadunud Küprose kreeklaste asukoha ja saatuse kohta, artiklit 5 (õigus isikuvabadusele ja turvalisusele) seoses Türgi ametivõimude suutmatusega viia läbi nende kadunud Küprose kreeklaste asukoha ja saatuse uurimine, kelle suhtes on väidetud, et nad olid oma kadumise hetkel Türgi kinnipidamisasutuses; ning artiklit 3 (ebainimliku või alandava kohtlemise keeld), sest Türgi ametivõimud andsid sugulaste tegelike muredega seoses teavet nii vähe, et selle võib liigitada ebainimlikuks kohtlemiseks;

G.

arvestades, et juhtusid, kui säilmete matmiseks saab üle anda ainult osalised luustikusäilmed, saab pidada lõpetatuks alles siis, kui kõigi kadunud isikute identifitseeritavad säilmed on leitud;

H.

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et Türgi kui Küprose põhjaosa de facto okupatsioonijõu ülesanne on uurida kadunud isikute asukohta ja saatust ning toetada teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tööd;

I.

arvestades, et kadunud isikute probleem on humanitaarküsimus, mis tuleneb teadmata kadunud isikute sugulaste õigusest saada teada nende saatuse kohta;

J.

arvestades, et isikute kadumise katsumus Küprosel algas 1964. aastal väikese arvu isikute kadumisega mõlemast kogukonnast ning saavutas ligikaudu 2000 kadunud isikuga oma haripunkti pärast Türgi sõjalist sissetungi 1974. aastal, mis tõi kaasa saare jätkuva lõhestatuse;

K.

arvestades, et juba mitme aastakümne jooksul on jäänud kadunuks kokku 2 001 küproslast, neist 1 508 Küprose kreeklast ja 493 Küprose türklast;

1.

mõistab hukka Ornithi säilmete ümberpaigutamise ja sarnased meetmed, mis on kadunud isikute väärikuse tugev haavamine ning oma lähedaste surma tegelikke põhjuseid teada soovivate perekondade õiguste jäme rikkumine; väljendab oma kaastunnet kõigile kadunud isikute perekondadele, kes elavad endiselt teadmatuses;

2.

rõhutab, et säilmete ümberpaigutamine ja sarnased teod võivad olla suureks takistuseks kõigi Küprosel kadunud isikute saatuse raskendatud ja keerulise protsessi läbiviimisele ning võivad seda veelgi raskendada;

3.

rõhutab probleemi kiireloomulisust seoses kadunud isikute perekondadega 41 aastat pärast nende isikute kadumist ning rõhutab, et aega on jäänud väga vähe, sest järjest vähem tunnistajaid ja sugulasi on veel elus; kutsub üles selgitama viivitamata ja täielikult välja kadunud isikute saatust;

4.

kiidab Küprosel teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni tööd ning rõhutab tema tegevuse intensiivistamise tähtsust, sest poolte kadunud isikute asukoht tuleb kindlaks teha ning rohkem kui kahe kolmandiku säilmed tuleb veel identifitseerida;

5.

rõhutab, et Küprosel teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni töö sõltub kõigi kaasatud osaliste täielikust toetusest ja koostööst ning tunneb sellega seoses heameelt ELi eraldatud vahendite üle ning palub, et nende eraldamist jätkataks;

6.

märgib, et Küprosel teadmata kadunud isikutega tegelev komisjon on palunud kõigil, kes teavad midagi võimalike matmispaikade kohta, võtta ühendust komisjoni uurijatega; kutsub Türgit ja selle valitsust üles lõpetama viivitamata säilmete minemaviimist massihaudadest ning järgima rahvusvahelist õigust, rahvusvahelist humanitaarõigust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning edendama sel eesmärgil kolmeosalise teadmata kadunud isikutega tegeleva komisjoni jõupingutusi, andes täieliku juurdepääsu sõjaväearhiividele ja militaaraladele, et võimaldada ekshumeerimist; kutsub Türgit üles täitma täielikult talle Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega pandud otsust kadunud isikute perekondadele hüvitise maksmise kohta;

7.

kutsub Türgit üles andma ilma põhjendamatu viivituseta juurdepääsu militaaraladena määratletud aladele ja on teavet selle kohta, et seal võivad asuda kadunud isikute matmispaigad; rõhutab, et Türgi sõjavägi peaks pakkuma ja jagama vanu militaarkaarte ja andma täieliku juurdepääsu oma arhiividele, et soodustada veel avalikustamata matmispaikade leidmist;

8.

nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid ratifitseeriksid eelisjärjekorras kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooni ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles toetama konventsiooni alusel asutatud ÜRO pealesunnitud kadumisi käsitleva komitee tööd;

9.

tuletab meelde kõigile osalistele ja kõigile, kellel on või kellel oleks võimalik saada isiklikele teadmistele, arhiividele, lahinguvälja aruannetele või kinnipidamiskohtade andmetele tuginedes mis tahes teavet või tõendeid, et nad esitaksid need edasise viivituseta Küprosel teadmata kadunud isikutega tegelevale komisjonile;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Türgi valitsusele ja parlamendile, ning tuletab meelde kõigile riikidele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga pandud tingimusteta kohustust täita otsuseid kohtuasjades, milles nad on olnud osalised.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/35

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi ja Süüria kohta,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Iraagi ja Süüria kohta, eelkõige 15. detsembri 2014. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 30. augusti 2014. aasta järeldusi Iraagi ja Süüria kohta,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Iraagi ja Süüria kohta,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 6. veebruari 2015. aasta ühisteatist ELi piirkondliku strateegia kohta Süürias ja Iraagis ning Da’eshi ohu kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2139 (2014), 2165 (2014) ja 2170 (2014) ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni S-22/1,

—

võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva ÜRO sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 14. novembri 2014. aasta aruannet „Rule of Terror: Living under ISIS in Syria” („Terrorivõim. Elu Süürias ISISe võimu all”),

—

võttes arvesse ÜRO Lapse Õiguste Komitee 4. veebruari 2015. aasta lõppjäreldusi Iraaki käsitlevate perioodiliste aruannete nr 2–4 kohta,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldusi Iraagi ja Süüria kohta,

—

võttes arvesse ÜRO pagulaste ülemvoliniku António Guterresi hiljutisi avaldusi Süüria ja Iraagi pagulaste olukorra kohta,

—

võttes arvesse NATO 5. septembri 2014. aasta tippkohtumise deklaratsiooni,

—

võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse kohta, inimõiguste kaitsjate kohta ning usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

—

võttes arvesse 15. septembril 2014. aastal Pariisis toimunud rahvusvahelise Iraagi rahu- ja julgeolekukonverentsi järeldusi,

—

võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning oma 17. jaanuari 2013. aasta seisukohta selle partnerluse kohta (1),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et Assadi režiimi ja terroristide vägivalla tõttu kestev vägivaldne kriis Süürias on põhjustanud ajaloos enneolematu ulatusega humanitaarkatastroofi, mille käigus on hukkunud rohkem kui 200 000 inimest, neist enamik tsiviilisikud, kusjuures rohkem kui 7,6 miljonit inimest on riigisiseselt ümber asunud ja enam kui 12,2 miljonit süürlast vajab Süürias hädasti abi; arvestades, et 211 500 inimest on endiselt sisse piiratud – 185 000 inimest valitsusvägede ja 26 500 opositsioonijõudude poolt; arvestades, et üle 3,8 miljoni inimese on Süüriast põgenenud, valdavalt Liibanoni (1 160 468 pagulast), Türki (1 623 839), Jordaaniasse (621 773) ja Egiptusse/Põhja-Aafrikasse (160 772);

B.

arvestades, et jätkuva konflikti ning terroriorganisatsiooni ISIL/Da’esh vägivalla ja repressioonide tõttu muutub humanitaarolukord Iraagis üha halvemaks, ning arvestades, et enam kui 5,2 miljonit inimest vajab viivitamatult humanitaarabi ja enam kui 2,1 miljonit iraaklast on riigisiseselt ümber asunud; arvestades, et ISILi/Da’eshi kontrolli all olevates piirkondades elab 3,6 miljonit inimest, kellest üle 2,2 miljoni vajab viivitamatut abi, ja arvestades, et nendele inimestele on eriti raske ligi pääseda; arvestades, et Iraak on ka vastu võtnud üle 233 000 Süüria pagulase;

C.

arvestades, et paljud pagulased ja riigisisesed põgenikud ei ole registreeritud ning et registreerimata inimesed jäävad ilma hädavajalikust humanitaarabist ja põhilistest kaitsemeetmetest;

D.

arvestades, et terroriorganisatsioon ISIL/Da’esh on vallutanud Loode-Iraagis territooriume, sh Iraagi suuruselt teise linna Mosuli, julma ja valimatu vägivalla abil, ning arvestades, et sellele on järgnenud Iraagi kodanike meelevaldsed hukkamised, šariaadi range tõlgendamine, šiiitide, sufide, sunniitide, jeziidide, kurdide ja kristlaste palvekohtade ja pühamute hävitamine ning tsiviilelanike vastu võigaste julmuste toimepanemine, mis mõjutab eriti tugevalt naisi ja lapsi;

E.

arvestades, et ISILi/Da’eshiga on ühinenud endised Iraagi Ba’athi režiimi sõjaväelased, ning arvestades, et Iraagi armees lokkab korruptsioon ja poliitiline sekkumine, mis takistab sel ISILi/Da’eshi vastu tõhusalt tegutsemast;

F.

arvestades, et ISIL/Da’esh on oma kontrolli all oleval territooriumil moodustanud nn šariaadikohtud, mis on nii meestele kui ka naistele ja lastele määranud barbaarseid, julmi ja ebainimlikke karistusi ja neid täide viinud; arvestades, et ISIL/Da’esh on avaldanud oma karistusseadustiku, kus on loetletud kuriteod, mille eest karistatakse kehaosade amputeerimise, kividega surnuks viskamise või ristilöömisega; arvestades, et karistatakse neid, kes ISi äärmuslikus tõlgenduses on eksinud islamiseaduse ehk šariaadi vastu või keda kahtlustatakse ebalojaalsuses;

G.

arvestades, et ISIL/Da’esh on Põhja-Iraagis ja Süürias alustanud süstemaatilisi etnilise puhastuse kampaaniaid, pannes etniliste ja usuliste vähemuste vastu toime sõjakuritegusid ja rahvusvahelise humanitaarõiguse jultunud rikkumisi, sh inimeste massiline meelevaldne hukkamine ja röövimine; arvestades, et ÜRO on juba esitanud teateid naiste kavakindla tapmise, usuvahetusele sundimise, röövimise, vägistamise, ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimröövide kohta, naiste ja laste orjastamise kohta, laste enesetapuründajateks värbamise ning seksuaalse ja füüsilise väärkohtlemise ja piinamise kohta; arvestades, et ISIL/Da’esh on rünnanud usu- ja etnilisi vähemusi, sealhulgas kristlaste ning kurdi, jeziidi, türkmeeni, shabaki, kakai, saaba ja šiiidi kogukondi, kuid ka paljusid araablasi ja sunniidi moslemeid;

H.

arvestades, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee 4. veebruari 2015. aasta aruande kohaselt müüvad ISILi/Da’eshi võitlejad röövitud lapsi seksiorjadeks ja tapavad lapsi neid risti lüües või elusalt mattes; arvestades, et enamikul pagulastest ja ümberasustatud lastest puudub juurdepääs haridusele;

I.

arvestades, et ISIL/Da’esh on Süürias ja Iraagis tapnud ja röövinud hulgaliselt naisi; arvestades, et röövitud naisi ja tütarlapsi on teadaolevalt vägistatud või seksuaalselt kuritarvitatud, sunnitud abielluma võitlejatega või müüdud seksuaalorjusesse; arvestades, et mõned naised on orjaks müüdud vaid 25 USA dollari eest; arvestades, et jeziidi naised on Iraagis eriliselt sihikule võetud; arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seksuaalse ja soolise vägivallaga seonduvad tervikteenused ilmselgelt puuduvad;

J.

arvestades, et tõenäoliselt on ohus haritud ja töötavad naised ning eelkõige need naised, kes on valimistel kandideerinud avalikele ametikohtadele; arvestades, et aruannete kohaselt on Mosuli kesklinnas vähemalt kolm naissoost juristi hukatud ja neli arsti hiljuti tapetud oma ametitegevuse tõttu; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo peaks esitama Inimõiguste Nõukogule 2015. aasta märtsis aruande, milles dokumenteeritakse ISILi/Da’eshi poolt Iraagis toime pandud inimõiguste rikkumisi; arvestades, et sihikule on võetud usust taganejad, kelle vastu kasutatakse ebainimlikku vägivalda;

K.

arvestades, et LGBT inimesed kannatavad ISILi/Da’eshi täiesti karistamatult toimepandud vägivalla ja mõrvade tõttu; arvestades, et LGBT inimeste olukord piirkonnas on eriti ebakindel, võttes arvesse vähest perekonna ja kogukonna toetust ja valitsuse kaitset, ning arvestades, et nende turvalisus on pagulaskogukondades ja teatavates vastuvõtvates ühiskondades jätkuvalt ohus;

L.

arvestades, et konfliktiohvrite, sh vägistamisohvrite jaoks hädavajalik spetsiifiline psühholoogiline abi ei ole kättesaadav;

M.

arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti väitel on peaaegu 50 % kõikidest süürlastest kaotanud oma kodu ja 40 % pagulastest on sunnitud elama nõuetele mittevastavates elamistingimustes; arvestades, et ÜRO andmetel elab kolm süürlast neljast vaesuses ning töötuse määr ületab 50 %; arvestades, et vaatamata asjaomaste riikide valitsuste suurtele jõupingutustele elab kaks kolmandikku Süüria pagulastest Jordaanias allpool vaesuspiiri ja 55 % pagulastest Liibanonis nõuetele mittevastavates varjupaikades; arvestades, et vastuvõtvates riikides on vallandunud pagulastevastane vägivald ja diskrimineerimine;

N.

arvestades, et Lähis-Itta on jõudnud külm talv ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on kiirendanud oma talveabi andmist, käivitades 206 miljonit USA dollarit maksva talveabikava, et aidata piirkonna miljoneid kaitsetuid inimesi; arvestades, et pingutustest hoolimata on paljud pagulased sunnitud elama pooleliolevates ehitistes ja ebapiisavates varjualustes, mis ei paku kaitset alla nulli langeva temperatuuri, tugeva lumesaju ja tuule eest; arvestades, et ligikaudu 740 000 riigisiseselt ümberasustatud iraaklast elab normidele mittevastavates tingimustes ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet võtab meetmeid, et anda Iraagis talveabi 600 000 ümberasustatud isikule;

O.

arvestades, et ilma soojenemisega suureneb äärmiselt halva sanitaarolukorra ja puhta joogivee piiratud kättesaadavuse tõttu epideemiate puhkemise oht, eriti kogukondlikes ja mitteametlikes asulates;

P.

arvestades, et UNICEF toimetab talveabi 916 000 lapsele Süürias, Iraagis, Liibanonis, Jordaanias ja Türgis, kus on kokku 1,3 miljonit abi vajavat last; arvestades, et UNICEF ja Maailma Toiduprogramm (WFP) käivitasid 2015. aasta jaanuaris talvise raha-abi kampaania, et anda 41 000 kaitsetule pagulaslapsele Za’atari ja Azraqi laagrites 14 Jordaania dinaari, mis võimaldaks nende peredel neile talveriideid osta;

Q.

arvestades, et 1. detsembril 2014. aastal pidi WFP rahvusvahelise rahastamiskriisi tõttu ajutiselt peatama hädavajaliku toiduabi andmise enam kui 1,7 miljonile Süüria pagulasele; arvestades, et pakilise üleskutse peale sai WFP kokku 88 miljonit USA dollarit ja võis jätkata toiduabi andmist pagulastele Liibanonis, Jordaanias, Egiptuses ja Türgis; arvestades, et WFP hinnangul vajab praegu Iraagis toiduabi 2,8 miljonit inimest; arvestades, et ainuüksi WFP vajas oma tegevuse jätkamiseks Süürias ja kogu piirkonnas kiiremas korras 214,5 miljonit USA dollarit, millest 112,6 miljonit dollarit vajati järgmise nelja kuu toiduabi vajaduste katteks;

R.

arvestades, et konfliktiosalised on kasutanud kollektiivset karistamist sõjarelvana ning varastanud abi raames jagatavaid tooteid ja kaubelnud nendega ebaseaduslikult, rikkudes seeläbi Genfi konventsioone;

S.

arvestades, et komisjoni andmetel on ligikaudu 276 000 pagulast üritanud ebaseaduslikult ELi pääseda, neist enamik on võtnud ette ohtliku teekonna üle Vahemere; arvestades, et rahvusvaheliste organisatsioonide andmetel on ligi 2 % pagulastest rännakul uppunud; arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid transpordivad pagulasi nn kummituslaevades, mis saadetakse autopiloodil ELi poole teele; arvestades, et 9. detsembril 2014. aastal toimus Genfis ümberasustamise teemaline konverents, kus valitsused lubasid võtta vastu 100 000 Süüria pagulast; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul ei ole see siiski piirkonna ümberasustamisvajadusi silmas pidades piisav;

T.

arvestades, et EL ja liikmesriigid on andnud enam kui 3,3 miljardi euro eest humanitaar- ja taastamisabi nii süürlastele Süürias kui ka pagulastele ja neid vastuvõtvatele riikidele; arvestades, et ainuüksi 2014. aastal oli EL oma liikmesriikidega tähtsuselt teine Iraagi humanitaarabi rahastaja, kes kulutas sellele 163 miljonit eurot; arvestades, et Iraagi valitsuse palvel võeti kasutusele Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanism; arvestades, et EL on kulutanud humanitaarvajaduste rahuldamiseks kavandatust rohkem, ning arvestades, et mitu ELi mittekuuluvat riiki ei ole lubatud vahendeid alati tegelikult üle kandnudki;

U.

arvestades, et mitmetele üleskutsetele vaatamata ei suuda rahvusvaheline üldsus siiski rahuldada süürlaste ja iraaklaste ning pagulasi vastuvõtvate riikide vajadusi; arvestades, et Kyung-wha Kangi (ÜRO asepeasekretär humanitaarküsimustes) andmetel pärsib ebapiisav rahastamine ÜRO meetmete võtmist, kuna vajaminevast 2,3 miljardist USA dollarist on saadud kõigest 39 %; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on märkinud, et humanitaarabi kättetoimetamine on jätkuvalt esimene prioriteet, kuid kõnealustes piirkondades on endiselt väga keeruline tegutseda ning anda tsiviilisikutele ja pagulastele vajalikku abi; arvestades, et humanitaarabiprogramme läbi viivad ÜRO asutused peavad tagama, et kõikide asjaomaste elanikerühmade vajadustele reageeritakse sidusamalt ja kulutõhusamalt;

V.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus peab reageerima proportsionaalselt sõjaliste jõupingutustega, et leevendada konfliktikeerisesse lõksu jäänud tsiviilisikute kannatusi; arvestades, et konfliktijärgsete meetmete sekka peab kuuluma ka õiglus ja lepitus, mis on aluseks kaasavale, kõiki osalisi esindavale ja demokraatlikule valitsemisele;

W.

arvestades, et mõned liikmesriigid pakuvad Iraagi seaduslikele relvajõududele ja Kurdistani pešmergidele varustust ja abi väljaõppel; arvestades, et mõned liikmesriigid osalevad otseselt ISILi/Da’eshi vastu suunatud koalitsioonivägede sõjalistes operatsioonides;

1.

mõistab karmilt hukka inimõiguste võikad, süsteemsed ja levinud kuritarvitamised ja rikkumised, muu hulgas pantvangide tapmised, igasuguse vägivalla, mis põhineb usulisel või etnilisel kuuluvusel, ning naiste ja LGBTI-inimeste vastu suunatud vägivalla, mida panevad Iraagis ja Süürias toime Assadi režiim, ISILi/Da’eshi terroristid ja teised džihaadirühmitused; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi; mõistab hukka ebaseaduslike šariaadikohtute loomise ISILi/Da’eshi kontrolli all oleval territooriumil; kordab, et mõistab tingimusteta hukka ka piinamise; avaldab Assadi režiimi, ISILi/Da’eshi terroristide ja teiste džihaadirühmituste toime pandud julmuste ohvritele sügavat kaastunnet ning nõuab kõikide pantvangide viivitamatut vabastamist; mõistab karmilt hukka laste kuritarvitamise ISILi/Da’eshi poolt;

2.

tunneb üha suuremat muret inimõiguste ja humanitaarolukorra halvenemise pärast Süürias ja Iraagis ning rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste pärast eelkõige ISILi/Da’eshi mässutegevuse käigus;

3.

toonitab, et Süürias jätkuv sõjategevus ja ISILi/Da’eshi näol hiljuti tekkinud oht seab Iraagi ja Süüria rahva ning laiemalt kogu Lähis-Ida tõsisesse ohtu; nõuab, et EL võtaks vastu ja rakendaks tervikliku piirkondliku strateegia ISILi/Da’eshi alistamiseks ja humanitaarkriisi leevendamiseks ning Süüria ja Iraagi konfliktide lõpetamiseks tehtavates ühistes jõupingutustes osalemiseks; kordab, et tegevuse kõikide aspektide koordineerimiseks ja vastuvõtvate riikide toetamiseks on vaja tegutseda sidusalt, muu hulgas julgeolekualase, humanitaar-, arengu- ja makromajandusliku abi kaudu; märgib tunnustavalt naaberriikide osa põgenike vastuvõtmisel; rõhutab, et ELil on vaja strateegiat, mis täiendaks ISILi/Da’eshi vastase koalitsiooni ja ÜRO tegevust ja mille eesmärgiks oleks koostegevus piirkondlike partneritega, et võidelda terrorismi rahastamise ja relvadega varustamise ning teistest riikidest pärit võõrvõitlejate sissevoolu vastu;

4.

rõhutab, et erinevad etnilised ja usulised vähemusrühmad on Lähis-Idas aastakümneid rahulikult kõrvuti elanud;

5.

toetab ISILi/Da’eshi vastu suunatud üleilmset kampaaniat ning tervitab koalitsioonipartnerite lubadust teha ISILi/Da’eshi alistamiseks koostööd ühise, mitmetahulise ja pikaajalise strateegia alusel; toetab Jordaania kuninga kindlat otsustavust võidelda ISILi/Da’eshi vastu; väljendab rahulolu seoses ISILi/Da’eshi lüüasaamisega Kobani linnas Süürias; rõhutab, et see strateegia peaks hõlmama ka abi, mis võimaldaks piirkonnas asuvatel riikidel vägivaldse äärmusluse vastu võidelda, ning terrorismi rahastamise vastu võitlemise meetmeid; rõhutab sellega seoses, et igasuguses sõjalises kampaanias ISILi/Da’eshi kontrolli all olevate territooriumide vabastamisel tuleb rangelt kinni pidada rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja rahvusvahelistest inimõiguste normidest, et vältida edasist elude kaotust ja äärmuslastele õigustuste kättemängimist ning hoida ära pagulaste ja riigisiseste põgenike uusi laineid;

6.

mõistab hukka ISILi/Da’eshi ja sellega seotud rühmitiste poolse naftaväljade ja juurdekuuluva infrastruktuuri kasutamise ja ekspluateerimise, mis võimaldab ISILi/Da’eshil saada olulist sissetulekut, ja kutsub kõiki riike üles toetama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2161 (2014) ja 2170 (2014), milles mõistetakse hukka igasugune otsene või kaudne kaubavahetus ISILi/Da’eshiga ja seotud rühmitistega;

7.

toonitab, et tervikliku piirkondliku strateegia keskmes on tsiviilisikute kaitse, ning rõhutab vajadust hoida humanitaaralane tegevus sõjalistest ja terrorismivastase võitluse alastest jõupingutustest lahus; rõhutab, et konflikt, inimkannatused ja radikaliseerumine on omavahel seotud;

8.

on seisukohal, et Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja kaugemalgi jõudu koguva äärmusliku terrorismiohu alistamine on ELi-sisese terrorismivastase võitluse jaoks kriitilise tähtsusega, sest terrorismi levimine aitab tegelikult kaasa radikaliseerumisele Euroopas;

9.

väljendab uuesti muret seoses teadetega, et ISILi/Da’eshi mässulistega on ühinenud tuhandeid eri riikidest pärit võõrvõitlejaid, sealhulgas ELi liikmesriikide kodanikke; palub liikmesriikidel võtta kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2170 (2014) asjakohaseid meetmeid, et takistada võitlejaid oma päritoluriigist lahkumast, ning töötada välja julgeolekuteenistuste ja ELi asutuste ühine strateegia džihaadivõitlejate jälgimiseks ja kontrollimiseks; nõuab ELis ja rahvusvahelisel tasandil koostööd kohaste õiguslike meetmete rakendamiseks kõigi isikute vastu, keda kahtlustatakse terroritegudes osalemises; kutsub ELi liikmesriike üles intensiivistama omavahelist koostööd ja teabevahetust ning koostööd ja teabevahetust ELi asutustega;

10.

väljendab heameelt Süüriat ja Iraaki ning Da’eshi ohtu käsitleva uue ELi piirkondliku strateegia üle, eelkõige selle 1 miljardi euro suuruse paketi üle, mille eesmärk on komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja sõnade kohaselt aidata taastada rahu ja julgeolek, mida terrorism ja vägivald on liiga kaua laastanud;

11.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles suurendama humanitaarabi ja toetust Iraagi ja Süüria kriisi tõttu kannatada saanud inimestele; nõuab, et EL kaaluks abiandjate konverentsi kokkukutsumist; tervitab ELi liikmesriikide kui suurimate finantsabi andjate võetud kohustusi ja tulevikulubadusi; nõuab, et EL avaldaks kõikidele abiandjatele survet, et nad täidaksid kiiresti oma lubadused ja võetud kohustused; nõuab, et EL suurendaks oma rahalist toetust ÜRO humanitaarabiprogrammidele ja tugevdaks koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega;

12.

rõhutab, et kriisi enneolematut ulatust arvestades peab ELi ja kogu rahvusvahelise üldsuse jaoks olema esmatähtis leevendada nende miljonite süürlaste ja iraaklaste kannatusi, kes vajavad esmatarbekaupu ja põhiteenuseid; mõistab hukka humanitaarabi osutamise püüete järjekindla nurjamise ning kutsub kõiki konflikti osalisi üles järgima üldisi inimõiguste norme, soodustama humanitaarabi ning toetuse andmist kõikide võimalike kanalite kaudu, sealhulgas piiri- ja konfliktiüleselt, ning tagama kõikide meditsiini- ja humanitaartöötajate turvalisuse kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu eri resolutsioonidega sellel teemal;

13.

kutsub kõiki konflikti osapooli üles järgima rahvusvahelist humanitaarõigust ning tagama tsiviilisikute kaitse, nende takistamatu ligipääsu tervishoiuteenustele ja humanitaarabile ning võimaluse lahkuda vägivallast mõjutatud aladelt turvaliselt ja väärikalt;

14.

on veendunud, et viivitamatu humanitaarabi ja kaitse küsimustega tegelemine peab olema konfliktist põhjustatud inimkannatuste leevendamiseks ning tagasipöördujate, riigisiseste põgenike ja pagulaste, sh naiste sotsiaal-majanduslike õiguste ja elatusvõimaluste toetamiseks rakendatava pikaajalise strateegia lahutamatu osa, et tagada parem juhtimine ja kaasamine ning paremad võimalused valida oma vajadustele vastavad jätkusuutlikud lahendused; on seisukohal, et vaja on arvesse võtta mitmekordse ja mitmevormilise diskrimineerimise all kannatavate naiste ja laste eri rühmade konkreetseid riske ja erivajadusi;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamatult konkreetseid meetmeid, et tegeleda naiste ja tütarlaste olukorraga Iraagis ja Süürias ning tagada nende vabadus ja põhiõiguste austamine, samuti võtma meetmeid, et vältida naiste ja laste ekspluateerimist, kuritarvitamist ja nendevastast vägivalda, eriti tütarlaste sundabielusid; peab eriti murettekitavaks, et on sagenenud igat liiki vägivald naiste vastu, keda ISILi/Da’eshi liikmed vangistavad ja vägistavad, kuritarvitavad seksuaalselt ja ka müüvad;

16.

nõuab tungivalt tähelepanu taaspööramist haridusele juurdepääsule, võttes seejuures arvesse konflikti jätkumisest tingitud konkreetseid vajadusi;

17.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid täiel määral ära ELi suuniseid, et edendada ja kaitsta lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõiki inimõigusi seoses Iraagis ja Süürias toimuvaga;

18.

kutsub Iraagis ja Süürias tegutsevaid rahvusvahelisi humanitaarabiorganisatsioone, sh ÜRO asutusi üles suurendama arstiabi ja nõustamisteenuste (sh psühholoogilise ravi ja toe) pakkumist ISILi/Da’eshi pealetungi eest põgenenud sisepagulastele, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamate elanikkonnarühmade, st seksuaalvägivalla ohvrite ja laste vajadustele; nõuab, et antaks finantsabi ja töötataks välja programmid, et tegeleda terviklikul viisil käimasolevas konfliktis seksuaalse ja soolise vägivalla ohvriks langenute meditsiiniliste/psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajadustega;

19.

kutsub kõiki liikmesriike üles menetlema kiiremini varjupaigataotlusi üha suurenevalt hulgalt pagulastelt, kes põgenevad konfliktipiirkondadest; nõuab, et EL tegeleks sageli hukatuslike üle Vahemere toimuvate põgenemiste probleemiga, rakendaks kooskõlastatud strateegiat, mille eesmärk on päästa elusid, ning toetaks liikmesriike, keda ebaseaduslike sisserändajate ja varjupaigaotsijate massiline saabumine kõige rohkem mõjutab;

20.

väljendab veel kord kõige karmimat hukkamõistu seoses Süüria režiimi kuritegudega oma riigi elanikkonna vastu, sh keemia- ja süüterelvade kasutamine tsiviilisikute vastu, massilised meelevaldsed kinnipidamised ja piiramisstrateegia, mille eesmärk on sundida elanikkonda nälja tõttu alistuma;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et ebapiisav reageerimine ebastabiilsusele Süürias on võimaldanud ISILil/Da’eshil edu saavutada; peab murettekitavaks islamistlike rühmitiste ja mitmetest riikidest pärit võõrvõitlejate üha suurenevat osalemist Süüria konfliktis; rõhutab, et püsikindel lahendus nõuab poliitilist teisenemist, mis peaks toimuma Süüriast endast lähtuva, 2012. aasta juuni Genfi kommünikeel põhineva kaasava poliitilise protsessi kaudu rahvusvahelise üldsuse toel; nõuab, et EL algataks sellel eesmärgil diplomaatilised jõupingutused; tunnustab ja toetab ÜRO Süüria erisaadiku Staffan di Mistura tööd ja tema jõupingutusi eesmärgiga peatada äge lahingutegevus linnakeskustes, sh Aleppos;

22.

kutsub kõiki piirkondlikke jõude üles andma oma panuse kriisi lahendamise püüetele Iraagis ja Süürias;

23.

kutsub Iraagi uusi juhte üles täitma oma lubadused moodustada kaasav valitsus, mis esindaks kõikide iraaklaste õiguspäraseid huve ja tegeleks kõigi iraaklaste tõsiste humanitaarvajadustega; palub Iraagi ametivõimudel ja rahvusvahelisel üldsusel vältida piirkondades, mis praegu on ISILi/Da’eshi kontrolli all, kättemaksu sunniitidele pärast seda, kui need piirkonnad on ISILi/Da’eshi võimu alt vabastatud; toonitab asjaolu, et Iraagi ühtsus, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus on riigi ja kogu piirkonna stabiilsuse ning majandusarengu jaoks väga olulised;

24.

peab tervitatavaks komisjoni humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (DG ECHO) Iraagi Kurdistani piirkonna pealinnas Arbīlis asuva büroo jõupingutusi piirkonna humanitaarolukorra lahendamisel; rõhutab, et DG ECHO ning komisjoni arengu ja koostöö peadirektoraadi (DG DEVCO) vahel on vaja rohkem ja paremat kooskõlastamist, et tagada abi seda vajavatele inimestele parimal ja tõhusamal viisil;

25.

tervitab komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini avaldust seoses ELi büroo avamisega Arbīlis ja nõuab, et selle büroo avamine parandaks ELi meetmete mõjusust ja nähtavust kohapeal, sh humanitaar- ja arenguabi kooskõlastamist; nõuab Türgis Gaziantepis asuva ELi esinduse tugevdamist;

26.

toetab ÜRO Inimõiguste Nõukogu taotlust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole saata kiiresti missioon Iraaki, et uurida ISILi/Da’eshi ja sellega seotud terrorirühmitiste poolseid rahvusvaheliste inimõigusnormide rikkumisi ning teha kindlaks nende kuritarvituste ja rikkumistega seotud faktid ja asjaolud, et vältida karistamatust ja tagada täielik vastutuselevõtmine;

27.

on endiselt veendunud, et Süürias ja Iraagis ei ole võimalik saavutada kestvat rahu, kui ei võeta vastutusele konflikti käigus kõigi osapoolte süül toimunud raskete kuritegude, eelkõige usulistel või etnilistel põhjustel sooritatud kuritegude toimepanijaid; kordab oma nõudmist anda Süürias ja Iraagis inimsusevastaste kuritegude toimepanemises kahtlustatavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alla ja toetab kõiki sellesuunalisi algatusi, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu;

28.

nõuab võrdsete vastutusele võtmise meetmete kohaldamist kõikide konfliktiosaliste puhul ning juurdepääsu õigusabile igasuguste rikkumiste ohvrite jaoks; on seisukohal, et äärmiselt oluline on tagada kaitse tsiviilisikutele, kes on jäänud vägivallakeerisesse lõksu ega pääse turvalisse kohta või kellel puudub juurdepääs ellujäämiseks vajalikule humanitaarabile;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ja kõigile Süüria konflikti osalistele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/42

—

võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

—

võttes arvesse komisjoni otsust uurida ELi riigiabi eeskirjade alusel tehtavate maksualaste siduvate eelotsuste tavasid kõigis liikmesriikides,

—

võttes arvesse kõikidele liikmesriikidele ELi maksualaste õigusaktidega antud kohustust edastada omaalgatusliku teabevahetuse korras teistele liikmesriikidele teavet maksualaste siduvate eelotsuste kohta, eriti juhul, kui teises liikmesriigis võib jääda saamata maksutulu või kui kasumi kunstliku ülekandmisega ühe ettevõtete grupi siseselt võib kaasneda maksude kokkuhoid,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 197,

1.

otsustab moodustada maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomu või mõjuga meetmete erikomisjoni, et uurida ELi riigiabi ja maksualaste õigusaktide kohaldamise tavasid liikmesriikide väljastatavate maksualaste siduvate eelotsuste või samasuguse iseloomu või mõjuga muude meetmete puhul, kui seda tava kohaldab liikmesriik või komisjon;

2.

otsustab, et erikomisjonil on järgmised volitused:

3.

otsustab, et erikomisjoni kuulub 45 liiget;

4.

otsustab, et erikomisjoni ametiaja kestus on 6 kuud alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast;

5.

peab asjakohaseks, et erikomisjon esitab aruande, mille koostavad kaks kaasraportööri.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/44

—

võttes arvesse otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitlevat 20. septembri 1976. aasta akti (1),

—

võttes arvesse oma 28. septembri 2005. aasta otsust, millega võeti vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (2), eelkõige selle artikli 2 lõiget 1 ja artikli 3 lõiget 1,

—

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 1993. aasta direktiivi 93/109/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel (3)

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 7. juuli 2005. aasta ja 30. aprilli 2009. aasta otsuseid (4),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 3, 4 ja 11 ning I lisa,

—

võttes arvesse liikmesriikide pädevate ametiasutuste ametlikke teateid Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste kohta,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0013/2015),

A.

arvestades, et 20. septembri 1976. aasta akti artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on selgelt nimetatud Euroopa Parlamendi liikme ametiga kokkusobimatud ametikohad;

B.

arvestades, et kodukorra artikli 11 ja I lisa sätete alusel on parlamendiliikmed kohustatud täpselt deklareerima oma ametialase tegevuse ja kõik muud tasustatavad ülesanded või tasustatava tegevuse;

C.

arvestades, et kõik liikmesriigid on teatanud Euroopa Parlamendile valituks osutunud kandidaatide nimed, kuid mõni pole veel siiski edastanud asendusliikmete nimekirju koos nende järjestusega vastavalt valimistulemustele, nagu nõutakse kodukorra artikli 3 lõikes 4, või on need edastanud hilinemisega;

D.

arvestades, et mõnel juhul andsid liikmesriigid valitud kandidaatidest teada osaliselt ja edastasid täiendavad andmed hiljem;

E.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on käimas mõne parlamendiliikme valimise kohta esitatud vaiete läbivaatamine lähtuvalt riiklikest õigusaktidest, ning arvestades, et menetluste tulemusena võidakse vastavate parlamendiliikmete valimine kehtetuks tunnistada;

F.

arvestades, et vastavalt 20. septembri 1976. aasta akti artiklile 12 lahendab Euroopa Parlament oma liikme volituste kehtivuse üle tekkinud vaidlused ainult siis, kui tegemist on nimetatud akti sätete rikkumisega, ja mitte aktis osutatud siseriikliku valimiskorra rikkumise korral,

G.

arvestades, et oma liikmete volituste kontrollimiseks kooskõlas 1976. aasta akti artikliga 12 peab Euroopa Parlament võtma liikmesriikide pädevate asutuste poolt ametlikult välja kuulutatud valimistulemused teadmiseks, ilma et tal seejuures oleks mingit kaalutlusõigust; arvestades, et see säte ei takista Euroopa Parlamenti siiski vajaduse korral teatamast võimalikest vastuoludest ELi õiguse ja riigi valimisseaduse vahel, millel tulemused põhinevad;

H.

arvestades, et mõnede liikmesriikide kodanikud, kes on elanud teatud aja teises riigis, võivad oma koduliikmesriigis hääletusõigusest ilma jääda (valimisõigusest ilmajätmine); arvestades, et mõnel juhul võib see tähendada ka kandideerimisõigusest ilmajätmist;

I.

arvestades, et Ühendkuningriigi valimiskomisjon on teatanud, et paljud Ühendkuningriigis elavad teiste liikmesriikide kodanikud ei saanud viimastel Euroopa Parlamendi valimistel oma valimisõigust kasutada;

1.

tunnistab kehtivaks nende käesoleva otsuse lisas toodud Euroopa Parlamendi liikmete mandaadi, kelle valimisest liikmesriikide pädevad asutused on teatanud ja kes on esitanud vastavalt 20. septembri 1976. aasta akti artikli 7 lõigetele 1 ja 2 ning kodukorra I lisale kirjalikud deklaratsioonid, võttes arvesse nende liikmesriikide pädevate asutuste otsuseid, kus valimistulemused on vaidlustatud;

2.

kordab liikmesriikide pädevatele asutustele esitatud palvet edastada viivitamata mitte ainult kõigi valituks osutunud kandidaatide nimed, vaid ka võimalike asendusliikmete nimed ja järjestus vastavalt valimistulemustele;

3.

palub, et liikmesriikide pädevad asutused viiksid viivitamata lõpule neile esitatud vaidluste läbivaatamise ja teavitaksid tulemustest Euroopa Parlamenti;

4.

on seisukohal, et valimisõigusest ilmajätmine on samaväärne nende kodanike karistamisega, kes on kasutanud vaba liikumise õigust ELis (ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punkt a), neilt Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohaliikmesriigis hääletamise või kandideerimise õiguse äravõtmisega (ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punkt b) ning otsese üldise valimisõiguse põhimõtte rikkumisega (ELi toimimise lepingu artikli 14 lõige 3 ning 1976. aasta akti artikli 1 lõige 3); on seisukohal, et Euroopa Parlamendi valimistel ei tohi valimisõigusest ilmajätmist mitte mingil juhul kohaldada, ja palub komisjonil tagada, et ükski liikmesriik seda võimalust ette ei näeks;

5.

kutsub liikmesriike üles tagama, et lihtsustatakse registreerimisnõudeid, mis on seotud teiste liikmesriikide kodanike osalemisega Euroopa Parlamendi valimistel kas valija või kandidaadina, eelkõige kõrvaldades tarbetud haldustõkked, et ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punktides a ja b osutatud õigused kehtiksid; palub komisjonil tagada, et liikmesriikide tegevus oleks ELi seadustega kooskõlas;

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus liikmesriikide pädevatele asutustele ja parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/85

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0308),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0011/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2014. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0031/2014),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/87

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0317),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0017/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2014. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0033/2014),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/88

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0318),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0016/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

pärast konsulteerimist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega,

—

võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta (1),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0032/2014),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/89

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0321),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0012/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2014. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0040/2014),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/90

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0322),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0013/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 10. detsembri 2014. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 103 ja 59,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8-0035/2014),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt piirdub kõnealune ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/91

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2011)0904),

—

võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0263/2014),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamust,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 59 ja artikli 108 lõiget 7,