19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/1

Pearaportöör:

Dumitru FORNEA

Kaas-pearaportöör:

Renata EISENVORTOVÁ

1.1

Energiaalase ülemineku ajal, vähese CO2-heitega majanduse poole liikudes seisab ELil ees põhjalike tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete muutuste aeg, mis mõjutab paljusid energiasektoreid, sh söetööstust ja seega ELi söekaevanduspiirkondi.

1.2

Mõnes liikmesriigis on omamaine kivi- ja pruunsüsi elektri- ja soojusenergia tootmiseks jätkuvalt olulised. Nad annavad panuse turvalisse ja taskukohasesse energiavarustusse, majanduslikku konkurentsivõimesse ja täidavad energiasüsteemis nii tehniliselt kui ka majanduslikult tasakaalustavat rolli.

1.3

Ent praegu tegutsevad söekaevanduspiirkonnad peavad valmistuma söetootmise järkjärguliseks lõpetamiseks, et täita ELi energia- ja kliimapoliitika otsuseid fossiilkütuste kasutamise kohta, või majanduslikel põhjustel.

1.4

Praegu söest sõltuvate piirkondade tulevik ja nende tulevased elutingimused tuleb hõlmata tulevikukavadesse, mis katavad kaks põlvkonda, st 25–50 aastat. Söe kasutamise järkjärguline lõpetamine energia tootmiseks ei tohi tuua kaasa nende piirkondade stagneerumist. Arvestades nende piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset potentsiaali, tuleb nad kaasata ka ELi energia- ja kliimapoliitika rakendamisse. Nende piirkondade säästev areng tuleb saavutada poliitilise, kodaniku- ja sotsiaaldialoogi tagamise abil, mis peab kindlustama üleminekukavade olemasolu riigi, tööstuse ja ettevõtjate tasandil.

1.5

Selleks et tagada söekaevanduspiirkondade energiajulgeolek, konkurentsivõimeline tööstus, keskkonnakaitse, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustuste täitmine ja sotsiaalne ühtekuuluvus, soovitab komitee koostada söetootmisest sõltuvate piirkondade ja kogukondade ülemineku toetuskava eesmärgiga käsitleda söetööstuse restruktureerimise küsimusi energiaalase ülemineku ajal viisil, mis aitaks söekaevanduspiirkondadel muutustega kohaneda.

1.6

Kõnealuse toetuskava võiks välja töötada nõuanderühm koostöös Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga. Nõuanderühma liikmed peaksid olema kaevanduspiirkondade, ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide, teadus- ja arendustegevuse ringkondade ja söetööstuse esindajad.

1.7

Toetuskava peaks põhinema kolmel sambal: i) poliitiline, kodaniku- ja sotsiaaldialoog; ii) majandus-, sotsiaalsed ja keskkonnainvesteeringud ja iii) investeeringud haridusse, koolitusse, teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni ja kultuuri.

1.8

Toetuskava peaks julgustama piirkondi muutuma, innustama uuenduslikku arengut, säilitama investeerimise atraktiivsuse ning looma uusi võimalusi tööhõiveks ja inimväärseks eluks. Kõnealuses üleminekuprotsessis tuleb täies ulatuses ära kasutada kaevanduspiirkondade oskusteave ja potentsiaal.

1.9

Piirkondlikud omavalitsused, liikmesriikide valitsused ja ELi institutsioonid peavad kõik tegelema energiaalase ülemineku ja sellega seotud restruktureerimisega söekaevanduspiirkondades.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ja Euroopa Regioonide Komiteel on vajalikud kogemused, et olla sellesse protsessi kaasatud nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. Samuti saavad nad pakkuda tõhusat poliitilise, kodaniku- ja sotsiaaldialoogi raamistikku, mis on vajalik söekaevanduspiirkondade elanikega konsulteerimiseks.

1.11

ELi söekaevanduspiirkondade üks peamisi muresid seoses energiaalase üleminekuga on asjakohase institutsioonilise ja poliitilise raamistiku olemasolu, mis võib hoogustada eelseisvatel aastatel vajalikke avaliku ja erasektori investeeringuid.

2.1

Viimasel kümnendil on ELi energiasüsteem teinud läbi suuri muutusi. EL on teel vähese CO2-heitega majanduse poole ja liigub oma eesmärkide suunas kasvuhoonegaaside heite, energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate valdkonnas, et saavutada ELi 20-20-20 eesmärgid. 2014. aastal kiitis EL heaks 2030. aasta kliima- ja energiaraamistiku, milles seatakse eesmärgiks saavutada kasvuhoonegaaside heite vähendamine 40 %, taastuvenergia 27 %-line osakaal ja 27 %-line energiakokkuhoid. Need keskpika perioodi eesmärgid aitavad ELil saavutada pikaajalist eesmärki vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80–95 %.

2.2

Seega on ELi energiasüsteem jätmas seljataha ajajärku, mil valitsesid fossiilkütused ja energiat toodeti suurtes kesksetes elektrijaamades, ning liikumas energiatootmisele taastuvatest energiaallikatest ja detsentraliseeritud elektrijaamades, maksimeerides suuremast energiatõhususest ja paremast energianõudluse juhtimisest tulenevaid võimalusi.

2.3

Energiaalane üleminek ja ELi ambitsioonikas kliimapoliitika said tugevat toetust energialiidu projekti raames ning neid propageeriti innukalt Pariisi lepingu järgselt, mis saadab selge sõnumi, et heitkoguseid tuleb piisaval määral vähendada, et hoida ülemaailmne keskmine temperatuuritõus sajandi lõpuks alla 2 oC.

2.4

Kliima tasakaalustamiseks on vaja teha kaugeleulatuvaid muutusi kõigi majandussektorite energiasüsteemides (1)

2.5

Energiaalane üleminek hõlmab tehnoloogilisi, teadusalaseid, sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid aspekte ning on selge, et eraisikuid ja kogukondi tuleb aktiivsemalt kaasata. Kõnealune protsess nõuab erilist keskendumist teadus- ja arendustegevusele, kuna sellega kaasnevad uued väljakutsed energiasüsteemile ja tööstussektoritele, mis peavad olukorrale reageerima ja sellega kohanema.

3.1

Söetööstus on üks neid sektoreid, mida energiaalane üleminek sügavalt mõjutab. Sadade aastate vältel on süsi olnud Euroopa ja maailma tööstusliku ja ühiskondliku arengu keskpunkt. Ka Euroopa Liit ise loodi poliitilise tahte aktina koondada kuue asutajaliikmesriigi söe- ja terasetööstuse tootmisvahendid (2).

3.2

Praegused mured keskkonnakaitse, kliimamuutuste ja inimeste tervise pärast  (3) on toonud kaasa rea poliitilisi ja ühiskondlikke lähenemisviise, mis seavad küsimuse alla vajaduse jätkata söe ja teiste fossiilkütuste kasutamist elektri- ja soojusenergia tootmiseks.

3.3

Selle uue poliitilise lähenemisviisi valguses näivad söe päevad olevat loetud vaatamata sellele, et praegu toodetakse ikka veel enam kui neljandik ELi elektrist 280 söeküttel töötavas elektrijaamas, mis asuvad 22 riigis. Söeenergiat ei kasuta vaid kuus riiki: Küpros, Eesti, Läti Leedu, Luksemburg ja Malta (4).

3.4

Kui mõte kõrvaldada süsi järk-järgult energiaallikate jaotusest näib olevat üldiselt aktsepteeritud neis liikmesriikides, kus omamaise söe ressursse ei kasutata, siis ei saa sama öelda ELi söekaevanduspiirkondade kohta, kus söesektor annab töötajatele 240 000 otsest töökohta. Kui arvestada ka töökohti kaevandusseadmete tööstuses, muid töökohti tarnahelas ja kaudseid töökohti, siis on söetööstusega seotud kokku ligikaudu üks miljon töökohta, paljud neist piirkondades, kus muid töövõimalusi eriti ei ole (5).

3.5

Kivisütt kaevandatakse kuues liikmesriigis: Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Poola, Rumeenia, Hispaania ja Ühendkuningriik. Elektri tootmisel kasutab pruunsütt kui konkurentsivõimelist kütust kümme liikmesriiki: Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania.

3.6

Neis riikides on omamaisel kivi- ja pruunsöel oluline roll varustuskindluses, aidates seega saavutada ELi energiajulgeolekut ja vähendada suurt impordisõltuvust. Nagu on märgitud Euroopa energiajulgeoleku strateegias (6), on ELi energiaimpordi arve enam kui 1 miljard eurot päevas. 2013. aastal oli koguarve umbes 400 miljardit eurot, st enam kui viiendik ELi koguimpordist. Importida oli vaja 90 % toornaftast, 66 % maagaasist, 42 % tahkekütusest ja 40 % tuumakütusest. Suuremahulise omamaise söe tootmisega ELi liikmesriikides, nt Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis, toodetakse umbes 50 % elektrist söeküttel töötavates elektrijaamades. Poolas ületab see osakaal 80 %.

3.7

Lisaks elektritootmisele on söel palju muid kasutusalasid. Sütt kasutatakse tsemenditootmises ja seda on võimalik muundada vedelkütuseks. Muud söe peamised kasutajad on terase rafineerimistehased, paberitootjad, keemia- ja farmaatsiatööstus ja toiduainetööstus.

3.8

Samuti on süsi oluline koostisaine eritoodetes, nagu näiteks filtrites kasutatav aktiivsüsi või lennundus- ja kosmosetööstuses, tsiviilehituses, sõjandussektoris jne kasutatav süsinikkiud. Olemas on tööstuslikud protsessid tööstusele vajalike sünteetiliste kütuste ja põhikemikaalide, nt metanooli tootmiseks. Metanoolist on võimalik toota rida naftakeemiasaadusi, mida praegu toodetakse muudest fossiilkütustest.

3.9

Selleks et saavutada vastupanuvõimelise energialiidu eesmärk koos tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitikaga, peavad ELi energiasektorid tegutsema tõsiselt ja jõuliselt vajaliku energiaalase ülemineku nimel. Söetööstus peab keskenduma söe tõhusamale ja puhtamale kasutusele ja arendama välja söe alternatiivseid kasutusviise. Seepärast peaks EL eraldama vajalikud rahalised vahendid söekeemia valdkonna teadus- ja arendustegevusele.

4.1

Isegi kui ELis loodetakse tulevikus jõuda söe järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamiseni, siis paljudes riikides ja kaevanduspiirkondades jääb süsi mõne eelseisva aastakümne vältel siiski kasutusele. Lissaboni lepingu järgi on liikmesriikidel õigus kasutada oma energiaressursse ja määrata oma energiaallikate jaotus, võttes arvesse, et energiatootmisele ei tohi ette näha toetusi ja pidades silmas kõiki kliimamuutustega seotud kohustusi. Siiski peab söetööstus vastama käimasolevale energiaalasele üleminekule, vähese CO2-heitega majanduse poole liikumisele ja eeskätt dekarboniseerimise eesmärgile, rakendades kõiki kättesaadavaid meetmeid ja tehnoloogiaid, et söe kasutamine oleks vähem kahjulik ja tõhusam. Sellega seoses tasub mainida mitmeid kasulikke ja end tõestanud vahendeid: tõhususe suurendamine, paindlikkus ja koostootmine.

4.2

Kuna elektri tootmine moodustab söe kasutamisest suurima osa, siis on suurem tõhusus oluline vahend, et saavutada söe vähem saastet tekitav kasutamine. Suure tõhususe korral saab igast tonnist söest toota rohkem elektrit ja CO2-heidet on võimalik vähendada 30 % või enam. Häid näiteid suure tõhususega söeküttel töötavate elektrijaamade kohta võib leida Saksamaal, kus elektrijaamad töötavad optimeeritud süsteemide tehnoloogial. Need söeküttel töötavad elektrijaamad on ka väga paindlikud ja nende tootmismahtu on võimalik kiiresti suurendada või vähendada, toetades nii kõikuvaid taastuvenergia allikaid.

4.3

Koostootmine (soojus- ja elektrienergia koostootmine) on tõhus ja mõjus elektritootmise vorm, mis pakub märkimisväärseid eeliseid nii energia kui ka keskkonna aspektist. Tavapärased elektrijaamad paiskavad keskkonda heitsoojust. Koostootmisjaamad koguvad selle soojuse kokku ja kasutavad ära, mistõttu nende kütusekasutus on tõhusam. EL toodab praegu 11,7 % oma elektrist koostootmisjaamades (7).

4.4

Keskpikas perspektiivis on lootus, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võib aidata kaasa majanduse dekarboniseerimisele. Praeguseid protsesse tuleb ulatuslikult parandada, taristut ja ladustamist tuleb optimeerida ja enne, kui võetakse meetmeid süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise nõudmiseks, peab olema selge selle elektri konkurentsivõime, mida toodetaks söeküttel töötavates elektrijaamades, kus toimub süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine. Läbi tuleb viia kulude-tulude ja keskkonnamõju analüüs.

4.5

Kui käsitletakse söe tõhusamat ja vähem saastavat kasutust, tuleks mainida ka söe alternatiivseid kasutusviise, nt söe veeldamine. Sütt saab muundada vedelkütusteks (bensiin, diislli- ja reaktiivkütus) ning valmistada sellest naftakeemiasaadusi. Tehnoloogiad on välja arendatud, kuid arvestada tuleb investeeringu- ja tegevuskuludega.

5.1.1

Söekaevanduspiirkonnad on traditsioonilised tööstuspiirkonnad, kus industrialiseerimine oli seotud kohalike maavarade kasutamisega. Seepärast on need piirkonnad ajalooliselt seotud traditsiooniliste majandussektoritega, kus suur roll on raskemetallurgiatööstusel, keemiatööstusel ja energiasektoril. Kõnealused sektorid ja neis tegutsevad ettevõtjad on olnud viimastel aastatel mõjutatud kiiretest muutustest väliskeskkonnas (turutingimused, konkurents, tarbijad, tehnoloogiad) ja põhjapanevatest sisestest muutustest (omanike vahetumine, omanike eesmärgid, kapitalibaasi tugevus).

5.1.2

Lisaks suurtele muutustele on aset leidnud mõne traditsioonilise tööstusharu stagneerumine, piirkonnast taandumine või isegi järkjärguline kõrvaldamine. Mõnes piirkonnas ei ole Euroopa süsi suutnud konkureerida imporditud söe või muude fossiilsete energiaallikatega, mis on põhjustanud söekaevandamise märkimisäärset vähenemist. Näiteks tootis Ühendkuningriik 100 aastat tagasi umbes 300 miljonit tonni sütt aastas ja andis tööd rohkem kui miljonile kaevurile. Deindustrialiseerimine on põhjustanud töökohtade kadumist, ent siiski on söekaevandusettevõtjad jäänud paljudes piirkondades suurimateks tööandjateks. Seepärast on söeettevõtjate tegevuse järkjärgulisel vähendamisel või täielikul peatamisel nende piirkondade jaoks tõsised tagajärjed. Olukord on avaldanud suurt mõju kaevandusettevõtjatega seotud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

5.1.3

Paljudes riikides on söekaevanduspiirkondadele iseloomulik riigi keskmisest kõrgem töötuse määr ja pikaajaline töötus. Seepärast on töötuks jäänud kaevuritel raske leida uusi töövõimalusi. Seega on üha süvenemas vaesus, stagneerumine ja elatustaseme halvenemine ning suurenemas sotsiaalselt tõrjutud piirkondade ja inimeste hulk.

5.1.4

Põhiprobleem, mida töötuse määra suurenemine põhjustab, on tööturu nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatus. Teisisõnu on vastukaaluks töötuse kõrgele määrale väga selge nõudlus töötajate järele, kuid nõudlus on oskuste järele, mis vastavad tööturu nõudmistele. Valdavalt käeliste oskustega endiste kaevurite haridusprofiil ei vasta täielikult tööturu vajadustele ei professionaalsest (kvalifikatsioon) ega isiklikust (motivatsioon) aspektist. Kui kaevanduse sulgemisega jääb töötuks suur hulk kaevureid, kaob praktiliselt üleöö väga palju töökohti ja see võib tekitada kogukonnas suure šoki.

5.1.5

Kaevandustöötajatel on ka palju väiksem ettevõtlusvaim ja vähe tahet alustada ettevõtlustegevust. Neil puudub entusiasm iseseisva ettevõtluse suhtes, sest nad on olnud pikka aega suurte ja mõjukate kaevandusettevõtjate mõjuväljas, kes on kujundanud oma inimeste hulgas töötaja mentaliteeti, sh soovimatust võtta riske. Ent seda suundumust võib täheldada ka üldisemalt. Isegi üliõpilased eelistaksid asuda pärast lõpetamist palgatööle.

5.1.6

Sageli halvendab olukorda lootustandvate töökohtade ja karjääriväljavaadete puudus, vähem soodsad tingimused iseseisva ettevõtlusega tegelemisel, madalad elukvaliteedi näitajad ja standarditele mittevastavad innovatsioonitulemused, mis on seotud teadus-, uurimis- ja arendustegevuse nõrgema rolliga. Mitte igal pool ei ole avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse suutlikkus piisavalt välja arendatud ning teadmiste ja rakenduste ülekandmine ettevõtlussektorile ei toimi kuigi hästi. Neil põhjustel on ka majanduslikud muutused raskemad ja keerulisemad ning mitte kõigil juhtudel edukad.

5.2.1

Sütt tootvates liikmesriikides on restruktureerimine toimunud sageli vastusena kriisile, võtmata piisavaid poliitilisi kohustusi. Sel on olnud negatiivne mõju kaevanduskogukondade elanike elukvaliteedile. Söetootmise vähendamine võib alati suurendada tööpuudust, eriti kaevanduspiirkondades, kus leiab aset pikaajaline struktuuriline allakäik. Paljud endised kaevurid ja kaevandamisega seotud ettevõtete töötajad on silmitsi pikaajalise ja sageli püsiva töötusega, mis süvendab vaesust veelgi.

5.2.2

Väheste eranditega on Euroopa ja riigi tasandi asjaomased asutused ajanud kliimameetmete oodatava mõju osas söekaevandustööstusele paraku nö jaanalinnupoliitikat, vältides mis tahes asjakohaseid kodaniku- ja sotsiaaldialooge kaevanduskogukondade töötajate ja inimestega. Mäletades varasemaid restruktureerimisi, mis viidi ellu populistlike poliitiliste lubaduste ajel ja millega lõpuks ei kaasnenud konkreetseid meetmeid asjaomaste kogukondade majanduse ümberkorraldamiseks, on töötajate umbusaldus selles suhtes, et ametkonnad suudavad tõhusalt tegeleda tööstuslike restruktureerimise protsessidega, veelgi suurem.

5.2.3

Samal ajal võib Euroopa ja riikide tasandil täheldada kaevanduspiirkondade ees seisvate probleemide suhtes vähest empaatiat ja tegeliku mõistmise puudumist. Arutelu kaevanduse tuleviku üle kliimapoliitika kontekstis kaldutakse liialt politiseerima. Eriti söekaevanduspiirkondades, kus söe kaevandamine ei vaja riigiabi, ent ka neis kaevanduspiirkondades, kus söetööstus on juba läbi tegemas valulikku restruktureerimise protsessi, väldivad poliitikud seda teemat, kuna uuele piirkondlikule profiilile ülemineku meetmed ei taga otsest valijate poolehoidu, on ebapopulaarsed ja nende tulemuste nägemiseks kulub aastakümneid.

5.2.4

Kuna söe järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise ja kliimamuutuste poliitika vahel on selge seos, siis peab ühe osa Euroopa kliimaeesmärkide rakendamise poliitikast moodustama nende piirkondade abistamine, mis kannatavad struktuurimuutuste all, st söekaevanduspiirkonnad.

5.2.5

Sageli ei ole kohalikel omavalitsustel ei vajalikku rahalist ega haldussuutlikkust, et kinnitada projekte ja hallata neid vastavalt Euroopa Komisjoni ja riigiasutuste erinõuetele, mistõttu Euroopa fondid annavad pigem piiratud tulemusi võimaluste ja elukvaliteedi pakkumisel söekaevanduskogukondade inimestele..

5.3.1

Kaevanduskogukondade õiglase ülemineku (8) tagamiseks peavad riigi ja Euroopa asutused koostama õigeaegse ja sihipärase meetmete kava, et säilitada asjaomaste töötajate inimväärne töötasu ja töökohakindlus; hõlbustada koolitust, oskuste arendamist ja ümberpaigutamist inimväärse töö alternatiividega; austada inimõigusi ja tagada sotsiaalkaitsemeetmed, sh pensionid, et inimesi ülemineku ajal toetada; tagada investeeringud kogukonna uuendamisse, sh kaevanduste sulgemisse ja kaevanduskohtade maaparandustegevusse, ning energiaalase üleminekuga seotud ehitusse ja teenustesse.

5.3.2

Seepärast vajavad need piirkonnad kiiret rahalist ja teadusalast abi mitte ainult selleks, et kujundada välja uus majandus- ja sotsiaalmudel, vaid ka selleks, et ohjata mõistliku aja jooksul mitmeid praeguse ja ajaloolise kaevandustegevusega seotud ohte inimeste tervisele ja keskkonnale. Sealjuures peavad liikmesriikide geoloogiliste uuringute organid ja kaevanduste sulgemise ja taastamise eest vastutavad asutused tegema koostööd, et koguda ja säilitada andmeid maavarade ja kaevanduste kohta ning kaardistada endise kaevandustegevuse, kaevanduste sulgemise ja konserveerimisega seotud peamised ohud.

5.3.3

Praegu kivisöest sõltuvate piirkondade tulevik ja nende tulevased elutingimused tuleb hõlmata tulevikukavadesse, mis katavad kaks põlvkonda, st 25–50 aastat. Söe kasutamise järkjärguline lõpetamine energia tootmiseks ei tohi tuua kaasa nende piirkondade stagneerumist. Arvestades nende piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset potentsiaali, tuleb nad kaasata ka ELi energia- ja kliimapoliitika rakendamisse. Nende piirkondade säästev areng tuleb saavutada poliitilise, kodaniku- ja sotsiaaldialoogi tagamise abil, mis peab kindlustama üleminekukavade olemasolu riigi, tööstuse ja ettevõtjate tasandil.

5.3.4

Samuti tuleks peatada atraktiivsuse vähenemine uute välis- ja siseinvestorite jaoks. Lisaks tööjõu puudulikele oskustele vähendab atraktiivsust ka äripindade jaoks sobivate ja hästi kujundatud alade ja suurte strateegiliste tööstusalade puudus.

5.3.5

Seega ei ole olukord söekaevanduspiirkondades endiste kaevandustöötajate jaoks lihtne. Söekaevanduspiirkondade informeeritud esindajad peaksid pöörduma oma riigi valitsuse poole ja koos peaksid nad valmistuma söekaevanduspiirkondade restruktureerimiseks ja arendamiseks aegsasti enne söekaevandamise mis tahes kavandatavat vähendamist või järkjärgulist lõpetamist.

5.3.6

Piirkondlikud omavalitsused, liikmesriikide valitsused ja ELi institutsioonid peavad kõik tegelema energiaalase ülemineku ja sellega seotud restruktureerimisega söekaevanduspiirkondades.

5.3.7

Siiski on söekavanduspiirkondadel märkimisäärne potentsiaal nii restruktureerimise kui ka arengu osas. Tuleks ette valmistada arengumeetmete kogum, hõlmates teadus- ja arendustegevuse edendamist innovaatilises keskkonnas ning kaasates söekaevanduspiirkondades säilinud traditsioonilisi sektoreid ja samuti uusi laienevaid sektoreid.

5.3.8

Täies ulatuses tuleb ära kasutada söekaevanduspiirkondade olemasolevaid energiataristuid ja kvalifitseeritud tööjõudu ning sealjuures peaks muude toetatavate meetmete hulgas olema ka avaliku ja erasektori investeeringute soodustamine. Olemasolevad ettevõtjad ja teised turuosalejad peavad tegema väga suuri investeeringuid uutesse tootmisrajatistesse, sh taastuvenergia tootmisrajatistesse.

5.3.9

Toimivusuuringud võivad näidata, et mõnel söekaevanduspiirkonnal ei ole mitte ainult suur päikese-, tuule- või geotermilise energia tootmise potentsiaal, vaid nad täidavad lihtsamini ka muid rohelise energia tehnoloogiatesse investeerimisel ja nende kasutusele võtmisel vajalikke tingimusi: hõlbus juurdepääs uute tootmisrajatiste jaoks vajalikule maale, kõrge kvalifikatsiooniga töötajad või nende tahe ümberõppeks, energiasektori probleemidega kursis olevad kohalikud asutused ja tööstusprojektidega harjunud kohalik kogukond.

5.3.10

Praeguste kaevandusettevõtjate omanduses või kontsessiooni all on märkimisväärsed maa-alad ja/või sadu kilomeetreid maa-aluseid käike, mida saab kasutada energiaalasel üleminekul. Lisaks on enamikul kaevandusüksustel usaldusväärne ühendus piirkondlike ja riiklike energiatranspordi võrgustikega.

5.3.11

Selleks et hoogustada täiendavaid investeeringuid erasektorist, kellel on võtmeroll, on Euroopa struktuuri- ja innovatsioonifondid eraldanud vähemalt 27 miljardit eurot spetsiaalselt investeeringuteks vähese CO2-heitega majandusse, sh energiatõhususse. ELi vähem arenenud, ülemineku- ja enam arenenud piirkondades tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondi riiklikest vahenditest investeerida vastavalt kas 12 %, 15 % või 20 % vähese CO2-heitega majandusele ülemineku toetamisse kõigis sektorites. Kui sellisteks investeeringuteks kasutatakse Ühtekuuluvusfondi, siis suureneb osakaal vähem arenenud piirkondade jaoks 15 %-le (9).

5.3.12

Euroopa fondid saavad kaevanduskogukondi nende majanduse mitmekesistamise ja energiaalase ülemineku jõupingutustes aidata osaliselt, ent valdav osa majandusarengusse tehtavatest investeeringutest tuleb eraldada asjaomase liikmesriigi avaliku sektori vahenditest või meelitades liigi uusi erasektori investeeringuid.

5.3.13

Meetmete kavandamisel söekaevanduspiirkondade abistamiseks kõnealuses vältimatus energiaalase ülemineku ja majanduse mitmekesistamise protsessis tuleb eelnimetatud aspekte arvesse võtta. Nende piirkondade sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskond ja inimesed üldiselt tuleb kaasata oma kogukondade uute arenguteede määratlemisse.

5.3.14

Söetootmisest sõltuvate piirkondade ja kogukondade ülemineku toetuskava peaks ergutama piirkondade energiaalast üleminekut, innustama uuenduslikku arengut, säilitama investeerimise atraktiivsuse ning looma uusi võimalusi tööhõiveks ja inimväärseks eluks.

5.3.15

Kõnealuse toetuskava võiks välja töötada nõuanderühm koostöös Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga. Nõuanderühma liikmed peaksid olema kaevanduspiirkondade, ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide, teadus- ja arendustegevuse ringkondade ja söetööstuse esindajad.

5.3.16

Söetootmisest sõltuvate piirkondade ja kogukondade toetuskava peaks põhinema kolmel sambal:

5.4.1

Euroopa söekaevanduspiirkondade tulevik kujuneb kahes suunas. Mõnes söekaevanduspiirkonnas on oodata söetootmise kiiret või isegi järsku järkjärgulist kaotamist, samas kui teistes piirkondades võib tootmine jätkuda mitu aastakümmet.

5.4.2

Esimesel juhul võib järkjärguline kaotamine olla keerulise majandus- või turuolukorra tagajärg, eriti Euroopa kivisöetööstuse puhul, mis konkureerib väga madalate hindadega söeimpordiga. See teeb olukorra väga keeruliseks isegi nende kaevanduste jaoks, mis veel hiljuti olid kasumlikud. Mõnes piirkonnas võivad valitsus või ettevõtjad otsustada kaevandused sulgeda kooskõlas Lissaboni lepingu ja ELi liikmesriikide õigusega määrata ise oma energiaallikate jaotus.

5.4.3

Kõnealustes piirkondades oleks kasulik töötada kiiresti välja sotsiaalprogrammid, võttes aluseks parimad tavad nendes söetootmisega tegelevates ELi eri riikides, kus söetootmise järkjärguline kaotamine on aset leidnud või kus selleks valmistutakse. Selles kontekstis võib kasulik olla Saksamaa kogemus, kus kavakohaselt lõpetatakse söe kaevandamine 2018. aastal. On ka mitmeid endisi söekaevanduspiirkondi, nt Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Madalmaad ja Belgia, kellel kõigil on väärtuslikke kogemusi.

5.4.4

Piirkondades, kus söetootmine jätkub eeldatavasti pikemat aega, on oluline keskenduda eeskätt söe tõhusale ja vähem kahjulikule kasutusele. Söe kasutamisel elektri tootmiseks jääb prioriteediks heitkoguste vähendamine. ELil on selleks vahendid olemas: heitkogustega kauplemise läbivaadatud süsteem, milles nõutakse süsinikdioksiidiheite nulltaseme saavutamist 2058. aastaks, tööstusheidete direktiiv ja PVT-viitedokument suurte põletusseadmete kohta, mis on peagi valmimas.

5.4.5

Pikema perspektiiviga söekaevanduspiirkondade strateegias on väga olulisel kohal teadus- ja arendustegevus: elektrijaamade tõhususe täiendav suurenemine toob kaasa heitkoguste ulatuslikuma vähenemise ja väiksema kütusekulu. Elektrijaamade paindlikkuse suurendamine aitab toetada kõikuvaid taastuvenergia allikaid. Lisaks puhastele söetehnoloogiatele ning CO2 kasutamisele ja säilitamisele tuleb arvesse võtta söe alternatiivseid kasutusviise.

5.4.6

Ent ka piirkondades, kus söe kaevandamisel on pikemaajalised väljavaated, peab prioriteet olema valmistuda söe kaevandamise lõpetamiseks ja söekaevanduspiirkondade restruktureerimiseks.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/10

Raportöör:

Raymond HENCKS

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Pariisi kokkuleppe vastuvõtmist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) ning ELi ja liikmesriikide kavatsetavat riiklikult kindlaks määratud panust, millega võetakse kohustus vähendada Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 40 % ja 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aasta tasemega.

1.2

Samuti kiidab komitee heaks, et see eesmärk tuleb täita ühiselt ning ELi ja liikmesriikide ühisel vastutusel ning et uued kavatsetavad riiklikult kindlaks määratud panused tehakse teatavaks iga viie aasta tagant.

1.3

Transpordi puhul on eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta heitkoguste tasemega võrreldes 60 %, endiselt väga ambitsioonikas ja selle täitmiseks on tarvis suuri jõupingutusi. Kuigi otsuses jõupingutuste jagamise kohta ajavahemikul aastani 2020 (otsus 406/2009), nagu ka tulevases otsuses ajavahemikuks 2020–2030 antakse liikmesriikidele täielik vabadus valida, millistes majandusharudes tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, soovitab komisjon täiendavate jõupingutuste vajadusel siiski kasutada rahvusvahelisi kvoote ning vältida täiendavaid kohustusi sektorites, mis ei kuulu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (COM(0215) 81). Transpordi osas on komisjon seisukohal, et teistes majandussektorites on võimalik kasvuhoonegaaside heidet rohkem vähendada (COM(2011) 44). Eesmärki vähendada transpordivaldkonnas kasvuhoonegaaside heitkoguseid 60 % võib seega pidada asjakohaseks ning see on kooskõlas COP21 raames võetud ELi üldise eesmärgiga tingimusel, et sellega seonduvad meetmed ja algatused viiakse ellu viivitamata ja nõuetele vastava otsustavusega.

1.4

See ei vabasta aga Euroopa Liitu ega liikmesriike kohustusest hinnata ümber erinevaid meetmeid ja algatusi, mis on sätestatud või kavandatud transpordipoliitika valges raamatus (COM(2011) 144 final) ning vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegias (COM(2015) 80 final) nende tõhususe, teostatavuse ja eelkõige transpordi CO2-heite vähendamise eesmärgi suhtes, ning neid reformida ja/või neile uusi meetmeid ja algatusi lisada transpordipoliitika valge raamatu 2016. aastaks kavandatud läbivaatamise kontekstis, kahjustamata seejuures ELi konkurentsivõimet. Teatud algatused on seadusandliku iseloomuga, ent enamus neist peavad põhinema vabatahtlikel riiklikel panustel, mille eesmärk on muuta käitumist või tavasid, sest see on vältimatu edu saavutamiseks.

1.5

Komitee juhib ka tähelepanu sellele, kui oluline on Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni kavandatav tegevus ülemaailmse heitkogustega kauplemise süsteemi loomiseks lennunduse jaoks ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kavandatav tegevus meretranspordi heitkoguste jälgimiseks. Komitee kutsub üles püüdlema nende organisatsioonidega käimasolevatel läbirääkimistel ambitsioonikate tulemuste poole.

1.6

Komitee rõhutab, et „saastaja maksab” põhimõtet tuleb rakendada paindlikult eelkõige kaugete maapiirkondade ning mägi- ja saarepiirkondade kontekstis, et vältida kuludele pöördvõrdelisi mõjusid ning säilitada selle otstarve veoteenuste korraldusega seotud valikute mõjutamise vahendina, kõrvaldades samaaegselt igasuguse ebavõrdse konkurentsi eri transpordiliikide vahel. Komitee soovitab uurida maapiirkondi katva transpordivõrgu korraldamise võimalikkust, et viia ellu Pariisi kokkuleppe eesmärke ja arvestada haavatavate isikute soovidega.

1.7

Igal juhul ei piisa vähese CO2-kasutusega ühiskonnale ülemineku tagamiseks „saastaja maksab” põhimõttest. Veelgi olulisemad on lisameetmed, näiteks energiatõhususe, elektromobiilsuse, koossõidu ja mitmeliigilise transpordi kasutamise suurendamine, alternatiivsete energiaallikate arendamine ja keskkonnakvaliteedi standardite väljatöötamine ning ennekõike ühistranspordi edendamine.

1.8

Bioenergia osas on vajalikud jätkuvad jõupingutused, et saavutada ulatuslikum kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine ja ennetada muutusi maakasutuses. Seetõttu tuleks veelgi edendada kõrval- ja jääksaaduste ning jäätmete energeetilist kasutamist kütuste tootmiseks. Jätkuvalt on teatud biokütustel potentsiaali maantee kaubaveos, lennunduses ja meretranspordis. Kuid biokütused ei ole eraldiseisev lahendus ega kõrvalda vajadust arendada ja edendada lahendusi sisepõlemismootori asendamiseks elektromobiilsuse ja/või vesinikul või teistel alternatiivsetel ja säästvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiatega.

Eesmärk ei ole piirata liikuvust kui sellist, vaid vähendada inimeste liikumist erasõidukitega – kui on olemas mõistlik alternatiiv – ja edendada ühistranspordi kasutamist keskkonna üldistes huvides ning selleks, et vältida linnade lämmatamist liiklusega.

1.9

Saastavatesse tegevustesse tehtavate investeeringute lõpetamine ei tohiks olla ainult valitsuste kohustus, samuti ei õnnestu see ilma kogu transpordiahela (sõidukite tootjad, transpordiettevõtted, kasutajad) teadlikkuse tõstmise ja nende aktiivse kaasamiseta õiguslike, ergutavate või isegi pärssivate meetmete kaudu. Suutlikkuse suurendamine, tehniline tugi ja lihtsustatud juurdepääs rahastamisele kohalikul ja riiklikul tasandil on vähese CO2-heitega transpordisüsteemile üleminekul otsustava tähtsusega. Euroopa Liidu investeerimisprogrammides, mis peavad integreerima küll kõiki transpordiliike, tuleb seega pidada esmatähtsaks kliimale kõige tõhusama mõjuga projekte, kasutades COP21 konverentsi järeldustega kooskõlas olevaid hindamiskriteeriume.

1.10

Kodanikuühiskonna organisatsioonide ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmade aktiivne osalemine peaks jätkuma nagu COP21 raames, et aidata enam kaasa ühiskondlikule liikumisele kliimaõigluse ja saastavatesse tegevustesse tehtavate investeeringute lõpetamise nimel.

1.11

Seega soovitab komitee kasutada osalusdialoogi kodanikuühiskonnaga, nagu on märgitud tema 11. juuli 2012. aasta ettevalmistavas arvamuses „Transpordipoliitika valge raamat: kodanikuühiskonna kaasamise ja osalemise suunas” (CESE 1598/2012).

2.1

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis (millele 2015. aasta COP21 kokkuleppes viidatakse) piirduti kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimisega (transpordisektoris on peamine kasvuhoonegaas süsinikdioksiid CO2, mis elektri puhul tekib tootmise etapis ning kütuste puhul tootmise ja kasutamise etapis) atmosfääris tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke häireid kliimasüsteemis. Ent 12. detsembri 2015. aasta Pariisi kokkuleppega võtavad eespool mainitud raamkonventsioonile alla kirjutanud 195 osalist esimest korda kohustuse kiirendada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, arvestades pikaajalist lõppeesmärki hoida maakera keskmise temperatuuri tõus alla 2 oC (aastaks 2100) industriaalajastule eelnenud tasemega võrreldes ning võttes jätkuvalt meetmeid selle piiramiseks tasemeni 1,5 oC praeguse suundumusega võrreldes, milleks on globaalne soojenemine 3 oC võrra 21. sajandi lõpuks.

2.2

Pärast nimetatud kokkuleppe ratifitseerimist on selle allkirjastanud osalistel kohustus teha ja edastada kavatsetavaid riiklikult kindlaks määratud panuseid kooskõlas programmidega, millest igaüks hõlmab viis aastat, et saavutada lõppeesmärk.

2.3

Pariisi kokkulepe jõustub eeldatavasti 2020. aastast tingimusel, et selle on ratifitseerinud vähemalt 55 riiki, kelle tekitatud kasvuhoonegaaside heitkogused moodustavad vähemalt 55 % kogu maailma heitkogustest, piiramata seejuures tugevalt soovitatavat võimalust rakendada seda juba enne jõustumist.

2.4

Kooskõlas Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldustega leppisid EL ja liikmesriigid 6. märtsil 2015. aastal kokku siduvas eesmärgis vähendada Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 40 % ja 2050. aastaks 80–95 %.

2.5

Eespool nimetatud järelduste alusel peavad EL ja liikmesriigid eesmärgi täitma ühiselt, eelkõige vähendades 2030. aastaks heitkoguseid 43 % sektorites, mis kuuluvad ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, ning 30 % sektorites, mis sellesse ei kuulu (mõlemal juhul 2005. aastaga võrreldes), ning osaledes seejuures võrdselt ja solidaarselt.

3.1

Euroopa Komisjon tegi oma 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus (COM(2011) 144 final) tungiva üleskutse vajaduse kohta vähendada oluliselt kasvuhoonegaaside heitkoguseid, et kliimamuutus püsiks alla 2 oC, andes samal ajal märku, et on tingimata vajalik vähendada transpordivaldkonna kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 60 % 1990. aasta tasemega võrreldes, ning märkides lisaks, et „teistes majandussektorites on võimalik kasvuhoonegaaside heidet rohkem vähendada”.

3.2

Transpordist tuleneb umbes veerand ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest: 12,7 % üleilmsetest transpordi heitkogustest tekivad lennunduses, 13,5 % meretranspordis, 0,7 % raudteetranspordis, 1,8 % siseveetranspordis ja 71,3 % maanteetranspordis (2008). Transpordiliigi keskkonnamõju ei olene aga alati ainult otsestest, vaid ka kaudsetest heitkogustest, mida põhjustab eelkõige transpordiks vajaliku energia tootmine.

3.3

Ülemaailmselt on CO2-heitkoguste kasv kõigi tööstussektorite lõikes suurim just transpordis. ELis on transpordisektor suuruselt teine kasvuhoonegaaside heitkoguste tootja. Lisaks kasvavad kõige kiiremini lennu- ja meretranspordi heitkogused, ent neid sektoreid ei käsitletud Pariisi kokkuleppes.

3.4

2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus tõdetakse, et ELi transpordisüsteem ei ole veel säästev, ja nähakse selle parandamiseks ette järgmised meetmed:

3.5

Transpordipoliitika valges raamatus ning vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegias pakub komisjon välja mitmeid meetmeid, et töötada välja vähese CO2-heitega transpordisektor.

3.6

Väljapakutud meetmed hõlmavad rangemaid CO2-heite standardeid autodele ja kaubikutele alates 2020. aastast, meetmeid kütuste tõhususe parandamiseks ja raskeveokite heitkoguste vähendamiseks ning paremat liikluskorraldust. Edendatakse „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab” põhimõtetel põhinevaid teemaksu kogumise süsteeme ning alternatiivkütuste kasutamist, sealhulgas elektromobiilsust, võttes eelkõige arvesse vajadust kasutada nõuetekohaseid taristuid.

4.1

Pärast mainitud kokkuleppe ratifitseerimist (21. aprilliks 2017) on selle allkirjastanud osalistel kohustus teha ja edastada riiklikult kindlaks määratud panuseid kooskõlas programmidega, millest igaüks hõlmab viit aastat, et saavutada lõppeesmärk.

4.2

Vastavalt Pariisi kokkuleppe artikli 4 lõikele 16 võib Euroopa Liit tegutseda koos liikmesriikidega ühise vastutuse raames ning peab Pariisi kokkuleppe sekretariaadile teatama igale liikmesriigile määratud heitetasemed.

4.3

Kooskõlas Pariisi kokkuleppe artikli 4 lõikega 9 ja otsusega 1/CP.21 tuleb kooskõlas ajakavaga kuni 2030. aastaks määratud panused edastada või ajakohastada 2020. aastaks, ning seda toimingut tuleb korrata iga viie aasta tagant vähem kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitava arengu 2050. aasta strateegia raames. Järjestikuste panuste puhul peab ilmnema areng eelnevate panustega (artikli 4 lõige 3) võrreldes.

4.4

Kuigi Euroopa Liit on nüüdseks kindlaks määranud eesmärgid ja panused 2030. ja 2050. aastaks, on jätkuvalt probleemiks see, et ülemaailmsed heitkoguste tasemed (kõikide majandussektorite lõikes), mis tehti COP21 raames hinnanguliselt kindlaks riiklike 2030. aasta panuste alusel (55 gigatonni), ei ole piisavad, arvestades eesmärki hoida temperatuuri tõus alla 2 C, nii et tuleb vältimatult teha lisajõupingutusi, et vähendada heiteid 40 gigatonnile.

4.5

Kuigi otsuses jõupingutuste jagamise kohta ajavahemikul aastani 2020 (otsus 406/2009) ja tulevases otsuses ajavahemikuks 2020–2030 antakse liikmesriikidele täielik vabadus valida, millistes majandusharudes on tarvis kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada, soovitab komisjon oma teatises „Pariisi protokoll – tegevuskava kliimamuutuste vastaseks võitluseks pärast aastat 2020” (COM(2015) 81 final), et lisajõupingutuste vajaduse korral tuleks kasutada rahvusvahelisi kvoote ja vältida lisakohustusi heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvates sektorites. Komitee toetas seda ELi seisukohta (arvamus NAT 665/2015). Lisaks leidis komisjon transpordi valges raamatus, et „teistes majandussektorites on võimalik kasvuhoonegaaside heidet rohkem vähendada”.

4.6

Võttes arvesse eespool mainitut ja asjaolu, et transpordivaldkonna kasvuhoonegaaside heitkoguste 60 % vähendamine kliimamuutuste hoidmiseks alla 2 oC otsustati juba enne Pariisi konverentsi, leiab komitee, et 60 % vähendamise eesmärk on endiselt asjakohane ja kooskõlas COP21 otsustega.

4.7

Jääb üle märkida, et ELi kohustus tegutseda Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis, et toetada globaalse heitkogustega kauplemise süsteemi loomist lennunduse jaoks, ja Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis seoses meretranspordi kohustusega arvestada kasvuhoonegaaside heitkogustega, ei ole osa kavatsetavast riiklikult kindlaks määratud panusest. Euroopa Liit peaks edendama ambitsioonikate tulemuste saavutamist käimasolevatel läbirääkimistel Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga.

5.1

Komitee tõdeb seega, et ELi kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse ning komisjoni erinevates transpordivaldkonna kliimapoliitika meetmeid käsitlevates teatistes määratletud eesmärkide vahel on suur sidusus. Transpordipoliitika valge raamatu 40 meetme ja 131 algatuse jaoks on aga väga pakiline ja oluline, et neid rakendataks nõuetekohase otsustavusega ja võimalikult kiiresti.

5.2

Ent kui 2016. aastal hakatakse läbi vaatama valget raamatut, nagu komisjon on teatanud (1), tuleb siiski ümber hinnata transpordipoliitika valge raamatu meetmed, mis käsitlevad kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, võttes arvesse ELi kavatsetavat riiklikult kindlaks määratud panust ja energialiidu paketis määratletud eesmärke.

5.3

Transpordipoliitika valges raamatu ning energialiidu paketi alusel loodud erinevaid algatusi tuleb nende tõhususe, teostatavuse ja eelkõige transpordi CO2-heite vähendamise suhtes hinnata, reformida ja/või neile uusi juurde lisada. Teatud algatused on õiguslikku laadi, ent enamus neist peavad põhinema vabatahtlikel riiklikel panustel, mille eesmärk on muuta käitumist või tavasid ja mis on edu saavutamiseks vältimatud.

5.4

Üleminek vähese CO2-heitega transpordile toob kaasa järgmised ülesanded:

Asjakohased transpordiga seotud meetmed heitkoguste vähendamiseks riiklikul ja riigi tasandist madalamal tasandil võivad aidata linnad õigele järjele, et saavutada 2050. aastaks seatud eesmärk vähendada heitkoguseid 50 %, võrreldes praeguste suundumuste jätkumise stsenaariumiga. Juba eksisteerivad üksiklahendused tuleks kaasata liikuvuse strateegilise kavandamise meetmetesse, mis võimaldavad linna- ja transpordipoliitikat paremini koordineerida. Suutlikkuse suurendamine, tehniline tugi ja lihtsustatud juurdepääs rahastamisele kohalikul ja riiklikul tasandil on nende eesmärkide saavutamiseks otsustava tähtsusega.

5.5

Euroopa ühendamise rahastus, struktuuri- ja ühtekuuluvusfondides, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis ning kõigis teistes ELi programmides, mille raames toetatakse projektide rahastamise kaudu transpordiinvesteeringuid, tuleb pidada esmatähtsaks kliimale kõige tõhusama mõjuga projekte, samaaegselt eri transpordiliike integreerides, et saavutada üleeuroopaline transpordivõrk. Rahastamistaotluste hindamise kriteeriumid peavad sisaldama selgeid viiteid COP21 konverentsi järeldustega kooskõlas olevatele põhimõtetele.

5.6

Jõupingutuste jagamine liikmesriikide vahel ning heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate ja mittekuuluvate sektorite vahel, sealhulgas transpordis, on põhiline element ELi kavatsetava riiklikult kindlaks määratud panuse rakendamisel ning see peab olema kooskõlas strateegiliste eesmärkidega. Jagamise käigus tuleb arvesse võtta Euroopa Ülemkogu 2014. aasta oktoobri järeldusi, et jõuda tasakaalustatud tulemuseni, mis võtab arvesse kulude ja konkurentsiga seotud tõhusust. Nendele parameetritele tuleks tugineda jõupingutuste jagamisel perioodiks 2020–2030, mille kohta tehakse otsus 2016. aastal (COM(2015) 80, lisa 1), võttes arvesse ELi huvirühmade konkurentsivõime säilitamist.

5.7

Valge raamatu eelnimetatud läbivaatamisel tuleks lisaks ette näha konkreetsed vahendid, et soodustada laiaulatuslikku arutelu kodanikuühiskonnaga, pidades silmas, et oluline on saada sotsiaalne heakskiit mõnikord ebapopulaarsetele meetmetele, sest mis tahes meetmed jäävad ebatõhusaks, kui kõik need, kellele meetmed suunatud on, ei samasta end selle protsessiga. Kodanikuühiskonna organisatsioonide ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate aktiivne osalemine peaks jätkuma nagu COP21 raames, et aidata enam kaasa ühiskondlikule liikumisele kliimaõigluse ja saastavatesse tegevustesse tehtavate investeeringute lõpetamise nimel.

5.8

Edendada ja laiendada tuleks selliseid algatusi nagu Global Fuel Economy Initiative, mis toob kokku riigid, kes on pühendunud sõidukite energiatõhususe meetmete või eeskirjade väljatöötamisele, algatust „Paris Declaration on Electro-Mobility and Climate Change & Call to Action”, mis tugineb kohustustele teha sadu otsustavaid jõupingutusi transpordi säästva elektrifitseerimise saavutamiseks, algatust „MobiliseYourCity”, millega toetatakse linnu ning arengu- ja tärkava majandusega riike säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade ning riiklike linnatranspordi meetmete loomisel ja elluviimisel, või ülemaailmse keskkonnahoidliku kaubaveo tegevuskava (Global Green Freight Action Plan).

5.9

Nagu komitee on juba täheldanud (2), nõuab osalusjuhtimine head organisatsiooni- ja menetlusstruktuuri, et see oleks tõhus ja et saavutataks soovitud eesmärgid. Sidusrühmade tegevus pikaajalise säästva arengu nimel on tõhusam, kui see on korraldatud kestva protsessina ning põhineb ühisel tegevusel, mitte isoleeritud ja ühekordsel kohustusel.

5.10

Komitee on otsustanud luua Euroopa kodanikuühiskonna säästva arengu foorumi, mis peaks pakkuma struktuurset ja sõltumatut raamistikku, et kodanikuühiskond saaks osaleda säästva arengu tegevuskavast aastani 2030 ja eelkõige selle 13. eesmärgist (võtta kiiresti meetmeid kliimamuutuste ja nende mõjude vastu võitlemiseks) tulenevate horisontaalküsimuste rakendamisel, jälgimisel ja uuesti ülevaatamisel. Transpordisektoriga seotud küsimuste puhul tuleks kasutada osalusdialoogi, mida haldab komitee ning mis on ettenähtud transpordipoliitika 2011. aasta valge raamatu elluviimiseks.

5.11

Komitee koostab hetkel arvamust (NAT/684) „Kodanikuühiskonna ja piirkondlike omavalitsuste koalitsiooni loomine Pariisi lepingu eesmärkide täitmiseks”. Pariisi kokkuleppega ei tohiks moodustada järjekordset kohustuste platvormi, vaid pigem tuleks luua ulatuslik raamistik, mille abil koordineeritaks pikaajaliselt riigiväliseid ja riiklikke meetmeid. Kodanikuühiskonna roll kohustuste elluviimisel on otsustava tähtsusega.

5.12

Saastavatesse tegevustesse tehtavate investeeringute lõpetamine ei tohiks olla ainult valitsuste kohustus, samuti ei õnnestu see ilma kogu transpordiahela (sõidukite tootjad, transpordiettevõtted, kasutajad) teadlikkuse tõstmise ja nende aktiivse kaasamiseta õiguslike, ergutavate või isegi pärssivate meetmete kaudu.

5.13

COP21 raames vastu võetud vabatahtlike kohustuste strateegia piirdub iga riigi puhul mittesiduvate kohustuste määratlemisega, ehkki siduva heitestandardi kehtestamine oleks kindlasti kõige tõhusam lahendus Pariisi kokkuleppe soovitud eesmärgi saavutamiseks. Punktis 5.5 mainitud jõupingutuste jagamine ELis ajavahemikus 2020–2030 aitab siiski kaasa võetud kohustuste tugevdamisele.

6.1

Lissaboni lepingu kohaselt (vt ELi toimimise lepingu artikli 191 lõige 2) rajaneb ELi keskkonnapoliitika ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.

6.2

See tähendab, et saastajatelt nõutakse sisse nende põhjustatud keskkonnakahjude maksumus. Liikmesriikide kliimapoliitikas käsitletakse aga CO2-hinda väga erineval moel, enamjaolt siiski maksudena, mis mõjutavad eelkõige väikseima sissetulekuga leibkondade ostujõudu ja töökohti.

6.3

Transpordipoliitika valge raamatu kohaselt tuleb transporditasud ja -maksud ümber kujundada nii, et võetaks rohkem arvesse „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab” põhimõtteid.

6.4

Komisjoni lähenemisviisi aluseks on „saastaja maksab” põhimõte ja võimalused, mida pakub teemaksude kehtestamine kui taristute ehitamise ja hooldamise rahastamise viis. Selle süsteemi eesmärk on edendada säästvaid transpordiliike tänu väliskulude sisestamisele ja rahastamise tagamisele.

6.5

Siiski on Euroopa Liidus suur hulk erinevaid süsteeme, mis ei ole sidusad ja mis hõlmavad näiteks elektroonilist teemaksukogumist, teemaksukleebiseid, ummikumakse, satelliidi abil arvutatavaid kilomeetritasusid (ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem (GNSS)). Lisaks sellele kohaldatakse autovedudel kasutatavate raskeveokite maksustamist (Eurovignette) käsitlevaid ühenduse nõudeid vaid neljas liikmesriigis, samas kui teised liikmesriigid ei kogu üldse teemakse. See olukord põhjustab tõsiseid probleeme ühtse turu arengule ja kodanikele, mõjutab negatiivselt majanduskasvu ja suurendab ebavõrdsust mitmes liikmesriigis. Teedevõrgu kasutamise tasude mitterakendamine võib mõjutada konkurentsitingimusi raudteetranspordi suhtes (rääkimata kahjulike keskkonnamõjude kuludest), juhul kui on saadaval raudteeteenused.

6.6

Igal juhul tuleb Euroopa teemaksu süsteemis ette näha teatud paindlikkus, et võtta arvesse hõreda asustusega äärepoolseimate piirkondade, kaugete maapiirkondade ning mägi- ja saarepiirkondade olukorda, kus puuduvad arvestatavad alternatiivid maanteetranspordile, mistõttu väliskulude sisestamine ei mõjutaks käitumist ega transpordikorraldust ja selle ainus mõju oleks nende konkurentsivõime nõrgendamine. Maapiirkondade majanduslik ja sotsiaalne heaolu sõltub nii kulutõhusast kui ka keskkonnasõbralikust transpordisüsteemist. Transpordiheidete piiramiseks on mõned valitsused võtnud kasutusele süsinikdioksiidimaksu erinevaid vorme, mis ei ole suutnud ohjeldada transpordiheideteid, küll on aga tõstnud märkimisväärselt perekondade kulusid, eriti maa-, mägi- ja äärepoolseimates piirkondades.

6.7

Transpordivoliniku sõnul kavatseb komisjon 2016. aasta lõpus välja pakkuda veokitele ja sõiduautodele mõeldud Euroopa süsteemi, mis hõlmab ühtseid eeskirju teemaksude kehtestamisele kõikides ELi liikmesriikides ning mille aluseks on ainuüksi läbitud kilomeetrite arv.

6.8

Komitee tervitab komisjoni kavatsust ühtlustada teemaksude süsteem Euroopa tasandil, lähtudes „saastaja maksab” põhimõttest, kuid leiab, et maksustamise sisestamise elemendist ilmselgelt ei piisa, et saavutada säästev ja COP21 raames võetud kohustusi järgiv transpordipoliitika, mis nõuab täiendavaid meetmeid, näiteks energiatõhususe, elektromobiilsuse, koossõidu ja mitmeliigilise transpordi kasutamise suurendamine, alternatiivsete energiaallikate arendamine ja keskkonnakvaliteedi standardite väljatöötamine ning ennekõike ühistranspordi edendamine.

6.9

Üks meede võiks ka olla majanduslikel ja sotsiaalsetel kriteeriumidel põhinev CO2-hind. Liiga madal naftahind – nagu praegu – ei saada kindlasti kõikidele transpordivaldkonna osalistele signaali käitumise muutmiseks ja meetmete võtmiseks, et vähendada elektritarbimist. Kütuse, energiatõhususe, arvutipõhise liikluskorralduse ja alternatiivkütuste arendamisega seotud rangemad standardid ja normid võivad luua võimalusi heitkoguste vähendamiseks, mõjutamata seejuures negatiivselt konkurentsivõimet.

7.1

Komitee rõhutab suurt vajadust kooskõlastatud aktiivse tööstuspoliitika ning kooskõlastatud teadus- ja arendustegevuse järele, et soodustada üleminekut vähese CO2-heitega majandusele. Transpordi vältimatu kasvu lahutamine saasteainete heitkoguste langusest nõuab pidevaid jõupingutusi teadus- ja arendustegevuses.

7.2

Transpordi tegevuskavaga antakse mõista, et on vaja jätkata biokütuste arendamist, eelkõige lennunduse ja raskeveokite valdkonnas, märkides samas, et mitmed toiduga kindlustatuse ja keskkonna probleemid on seotud biokütuste arendamisega, ning rõhutatakse, et on oluline välja töötada säästvamad teise ja kolmanda põlvkonna biokütused.

7.3

Bioenergia osas on vajalikud jätkuvad jõupingutused, et saavutada ulatuslikum kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine ja ennetada muutusi maakasutuses. Seetõttu tuleks veelgi edendada kõrval- ja jääksaaduste ning jäätmete energeetilist kasutamist kütuste tootmiseks. Jätkuvalt on teatud biokütustel potentsiaali maantee kaubaveos, lennunduses ja meretranspordis. Kuid biokütused ei ole eraldiseisev lahendus ega kõrvalda vajadust arendada ja edendada lahendusi sisepõlemismootori asendamiseks elektromobiilsuse ja/või vesinikul või teistel alternatiivsetel ja säästvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiatega.

7.4

Üleminek elektromobiilsusele peab toimuma käsikäes üleminekuga ühisauto kasutamisele. Seejuures tuleb siiski arvestada, et isegi täielik üleminek säästvaid kütuseid tarbivatele mootoritele kujutab endast ikkagi ohtu lämmatada linnad liiklusega seni, kuni ühistranspordi ja tõhusate jaotussüsteemide kasutamine ei muutu üldiseks tavaks.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/17

Raportöör:

Emmanuelle BUTAUD-STUBBS

1.1

Inimväärne töö ülemaailmsetes tarneahelates (näiteks tekstiili-, rõiva- ja jalatsi-, elektroonika-, mineraalide ning agrotööstuses) on tõepoolest kriitilise tähtsusega küsimus kõigi avaliku ja erasektori osalejate jaoks, kes on kaasatud tarneahelate haldamisse riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kohandanud sisemenetlusi, et oleks võimalik esitada oma arvamus enne Genfis toimuvat ja inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates käsitlevat Rahvusvahelise Töökonverentsi 105. istungjärku.

Komitee soovitab:

1.3

võtta Euroopa Komisjonil vastu terviklik ja ambitsioonikas strateegia, et edendada kogu oma sisepoliitika (juurdepääs ELi riigihangetele, märgistamine jne) ja välispoliitikaga (kaubandus-, arengu-, naabruspoliitika jne) inimväärset tööd ülemaailmsetes tarneahelates;

1.4

võtta kasutusele ühine keel, ühised määratlused ning hinnata statistilisi andmeid eri sidusrühmade vahel (OECD, ILO, WTO, Euroopa Komisjon, Maailmapank ja IFM) (1), et vältida segadust ja väära tõlgendamist ning töötada välja sidus poliitika selles valdkonnas tegutsevate eri pädevustega riigiasutuste vahel;

1.5

tunnustada ja edendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid arvesse võttes olemasolevaid parimaid tavasid ja algatusi olemasolevate töövahendite seas: OECD suunised hargmaistele ettevõtetele, OECD sektoripõhised hoolsuskohustuse suunised (sellistes valdkondades nagu tekstiil ja rõivad, mineraalid, põllumajandus ja rahandus), kaubandusabi, finantsskeemid kahjude hüvitamiseks, käitumisjuhendid, märgised, standardid ja enesehindamise vahendid. Eesmärk on töötada ülemaailmsete tarneahelate vastutustundliku haldamise jaoks välja järkjärguline, sidus ja jätkusuutlik poliitika;

1.6

edendada praktilisi ja sobivaid riskipõhiseid lähenemisviise, mille raames võetakse arvesse ülemaailmse väärtusahela ja ülemaailmse tarneahela eripära (lineaarne või modulaarne, lihtne või keeruline, lühike või pikk korraldus);

1.7

edendada kehtivate tavade hindamisele tuginedes mitme sidusrühma formaati, kaasates avaliku ja erasektori osalejaid, sotsiaalpartnereid, valitsusväliseid organisatsioone, eksperte jne, et töötada välja parim tegevuste portfell, mida innustavad OECD suunised riskide kindlaksmääramiseks, nende ennetamiseks ja leevendamiseks, teabe edastamiseks ja tegevuskavadest aru andmiseks. Tegevuskavades sisalduvad meetmed võiksid hõlmata nii seadusandlikke kui ka mitteseadusandlikke meetmeid, parimaid tavasid, rahalisi stiimuleid, juurdepääsu koolitusele, sotsiaaldialoogi jaoks suutlikkuse suurendamist ning ametiühinguid;

1.8

innustada spetsiaalselt kaaluma selliseid läbipaistvuse tagamise vahendeid, mille võiks kehtestada eesmärgiga teavitada lõpptarbijaid tootmise sotsiaalsetest tingimustest;

1.9

kaaluda saabuval ILO konverentsil võimalusi, kuidas ILO saaks etendada aktiivset rolli inimväärse töö tagamisel ülemaailmsetes tarneahelates, sealhulgas kaaluda igasuguste selliste asjakohaste ja sobivate vahendite väljatöötamist ja tulevast vastuvõtmist, mis kõigi sidusrühmade pühendumisel aitavad kaasa töötingimuste tulemuslikule parandamisele.

2.1.1

Ülemaailmne väärtusahel: see käsitus tekkis 1990. aastate keskel, et kirjeldada kõiki tegevusvaldkondi, mis on vajalikud, et viia toode selle kavandamisest kujunduseni, selle algsetest toorainetest ja vahesisenditest, selle turustamisest, levitamisest ja toetamisest lõpptarbijani (2).

Ülemaailmsed väärtusahelad peaksid edendama protsessi ajakohastamist (tootja võtab tõhususe parandamiseks kasutusele parema tehnoloogia) ning funktsionaalset ajakohastamist (tootja võime arendada kujundus-, brändimis- ja turustusvõimet). Mitmed näited osutavad siiski sellele, et see ei ole alati nii.

Ülemaailmsete väärtusahelate jätkusuutliku ja vastutustundliku haldamise küsimus on rahvusvahelises tegevuskavas esikohal (OECD, ILO, G7, G20, EL, ÜRO), arvestades, et järjest suurem osa kaubandusest ja investeeringutest kogu maailmas leiab aset ülemaailmse väärtusahela kaudu ning et juhtivate ettevõtjate poolsetel allhangetel ja ülemaailmse tootmise piiriülesel koordineerimisel on märkimisväärne sotsiaalne mõju. See mõju on osalt positiivne, nt paremini tasustatud töökohad, suurem naiste tööhõive, tööturule juurdepääsu võimaldav töökohtade loomine, oskuste arendamine ning teadmiste ja tehnoloogia levitamine. Teisalt on see jällegi muret tekitav, näiteks ebakindel töö, kehvad töötingimused (sh töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas), sotsiaalõiguste puudumine (sh sotsiaalkindlustuskaitse puudumine) ning inimõiguste ja töötaja põhiõiguste rikkumine.

Selle tulemuseks on erinevate vahendite väljatöötamine ja rakendamine riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, näiteks ILO konventsioonid, OECD suunised või ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted (vt ka punkt 2.3.3), ning poliitilised raamistikud, näiteks säästva arengu tegevuskava aastani 2030 (3) ja sellega kaasnev Addis Abeba tegevuskava arengu rahastamise kohta (4), millega toetatakse tööstandardite austamist ning edendatakse inimväärset tööd ning samuti kaubandus-, investeerimis- ja erasektori ning tarneahelate edasist arengut.

2.1.2

Ülemaailmne tarneahel: ülemaailmne tarneahel koosneb omavahel seotud organisatsioonidest, vahenditest ja protsessidest, mis loovad ja pakuvad lõpptarbijatele tooteid ja teenuseid. Sellisena moodustab see osa ülemaailmsest väärtusahelast, mille eesmärk on kaupade ja teenuste hankimine, mitte aga nende kavandamine või nende levitamine.

2.1.3

Inimväärne töö: ILO osapoolte sõnastatud käsitus, mille Rahvusvaheline Töökonverents võttis vastu deklaratsioonis sotsiaalselt õiglase globaliseerumise kohta (5), hõlmab riiklikke ja kohalikke programme, mis on kehtestatud selleks, et saavutada järgmised neli strateegilist eesmärki:

Ülemaailmse norme kehtestava asutusena on ILO võtnud vastu mitmeid konventsioone, mis on olulised ülemaailmsete tarneahelate seisukohast. Nende seas on tööõiguse põhireeglid (st ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse edendamine, mittediskrimineerimise edendamine töökohal ning sunniviisilise ja laste töö keelamine) ning samuti konventsioonid töötervishoiu ja tööohutuse, tööinspektsiooni ning muudes valdkondades. Neid konventsioone ratifitseerivad riigid on kohustatud viima oma õigusaktid ja tavad nende konventsioonidega vastavusse. Lisaks on ILO 1998. aasta tööalaste aluspõhimõtete ja -õiguste deklaratsiooni (6) alusel kõik ILO liikmesriigid kohustatud oma õigusaktides ja tavades austama ja ellu viima tööõiguse põhireegleid, isegi kui nad ei ole asjaomaseid konventsioone ratifitseerinud.

2.2.1

Ülemaailmsete väärtusahelate tähtsus maailma kaubanduses on kiiresti kasvanud ning WTO, OECD, ILO ja ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2013. aasta andmete (7) kohaselt hõlmab see ülemaailmselt 60–80 % rahvusvahelisest kaubandusest ning enam kui 20 % töökohtadest (8). Sellised sektorid, mida iseloomustavad sellised omavahel seotud organisatsioonilised osised nagu kavandamine, tootmine, levitamine ja tarbimine ning mida juhivad hargmaised ettevõtjad, on muu hulgas põllumajandus, tööstus (nt autotööstus, lennundus, tekstiili- ja rõivatööstus, mänguasjad, elektroonika) ja teenused (nt kõnekeskused, infotehnoloogia).

2.2.2

Kõnealuste ülemaailmsete väärtusahelate vorm ja struktuur erineb samuti: mõned neist on suhteliselt lühikesed (väike arv tegevusi), samas kui teised on pikemad, hõlmates majanduslikke, sotsiaalseid ja rahanduslikke sidemeid paljudes ja kaugetes riikides (Ameerika Ühendriikidest ELi ja Aasiani) asutatud ettevõtjate vahel. Gary Gereffi (9) kohaselt on olemas kolm peamist juhtimise vormi: ostjapõhised ülemaailmsed väärtusahelad, (enamikul juhtudel) kulupõhised ülemaailmsed väärtusahelad (see on nii rõivaste ja jalatsite ülemaailmsete väärtusahelate puhul) ning tootjapõhised ülemaailmsed väärtusahelad, mille puhul on arenguriikides tegutsevatel tarnijatel mõned tehnoloogilised pädevused, sh kujundus ja innovatsioon (elektroonika).

2.2.3

Ülemaailmne tarneahel, mis moodustab ülemaailmse väärtusahela osa, põhineb ostjate, tarnijate ja potentsiaalsete allhankijate vahelistel suhetel. Seda ahelat saab mitut moodi kujundada: vertikaalselt integreeritud, kinnine ahel, modulaarselt juhitav ahel (suurimad tarnijad suudavad tegutseda juhtivast ettevõtjast sõltumatult) või turuahelad kaubaturu jaoks.

2.3.1

ELi ettevõtja sotsiaalse vastutuse määratluses tunnistatakse „ettevõtja vastutus[t] tema tegevusega ühiskonnale avalduva mõju eest” (10).

2.3.2

Viimase kahekümne aasta jooksul esinenud teatava arvu probleemide alusel, eriti sellistes sektorites nagu elektroonika, spordikaubad ja rõivad, on eelkõige OECD tuvastanud, et hargmaise ettevõtja (kui juhtiva ettevõtja) jaoks on oma ülemaailmse väärtus- ja tarneahela jätkusuutlikul haldamisel üliolulised järgmised küsimused:

2.3.3

Suur hulk osalejaid – mitmed avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud, riiklikud, Euroopa ja rahvusvahelised organisatsioonid ning asutused – tegeleb praegu nende küsimustega, eriti pärast 2013. aasta Rana Plaza (Bangladesh) õnnetust, milles hukkus enam kui 1 100 töötajat:

Nii alaliselt kui ka ajutiselt on käivitatud mitmeid eraalgatusi, nt tervishoiu ja ohutuse parandamiseks Bangladeshi rõivavabrikutes pärast Rana Plaza katastroofi (Bangladeshi tule- ja ehitusohutuse kokkulepe) (20).

2.3.4

Kõik need avaliku ja erasektori osalejad tegelevad erinevate vahendite ja õigusaktide väljatöötamise ja rakendamisega, mille eesmärk on parandada töötingimusi ja tööalaseid õigusi:

3.1.1

Rõiva- ja jalatsitööstuse ülemaailmne tarneahel hõlmab erinevaid osalejaid ja tootmisprotsesse. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna rõiva-, tekstiili- ja jalatsiekspordi kogumaht oli 601 miljardit dollarit, mis moodustab 60 % kogu maailmakaubandusest, millest lõviosa kuulub Hiinale. Sellised riigid nagu Bangladesh või Kambodža suurendasid spetsialiseerumist rõiva- ja jalatsitootmise ja -ekspordi vallas, mis moodustasid 2014. aastal vastavalt 89,2 % ja 77,4 % kauba koguekspordist (22). Selle peamine põhjus on järsk palgatõus Hiina rõiva- ja tekstiilitööstuses, mille tulemusel otsisid rahvusvahelised ostjad Aasias uusi tarnijaid.

ILO (23) kohaselt oli 2014. aastal enamikus riikides keskmine töötasu vähem kui 200 dollarit kuus. Rõivatööstuse lihttöölistele kohaldatakse igakuist miinimumpalka Hiinas (kuni 297 dollarit), Filipiinidel, Malaisias, Indoneesias (247 dollarit), Tais, Vietnamis (145 dollarit), Indias (136 dollarit), Kambodžas (128 dollarit), Pakistanis (119 dollarit), Bangladeshis (71 dollarit) ja Sri Lankas (66 dollarit).

Peamised riskid on äraelamist võimaldava töötasu puudumine, sunniviisiline või laste töö, halvad töösuhted ühinemisvabaduse nõrga kaitse ja piiratud kollektiivläbirääkimiste tõttu, halb töötervishoid ja tööohutus, ebapiisavad tööinspektsioonid, väljaarendamata tööõnnetuste kavad, veereostus, kokkupuude keemiliste ainetega ning naistööjõu ärakasutamine.

3.1.2

24. aprillil 2013 toimunud Rana Plaza hoone (rõivavabrikute asukoht) varing Bangladeshis põhjustas 1 136 töötaja (peamiselt naised) surma. Hoone väga halvast seisukorrast ning varuväljapääsude puudumisest tingitud õnnetuse ulatus on valitsusi (EL ja liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Norra), rahvusvahelisi organisatsioone (ILO, OECD ja Maailmapank) ning rahvusvahelisi ja kohalikke sidusrühmasid pannud erakorraliselt tegutsema, koostades ambitsioonika meetmete kogu, mille eesmärk on edendada riiklikke lühiajalisi meetmeid (ohvrite perekondadele hüvitise maksmine, rõivavabrikute inspekteerimine ning puudujääkide kõrvaldamine, uued auditeerimismeetodid, tööõiguse läbivaatamine), riiklikke keskmise tähtajaga meetmeid (nt sõltumatute ametiühingute väljaarendamine ja tööinspektsioonide tugevdamine) ning süstemaatilisi meetmeid ülemaailmsete tarneahelate vastutustundliku haldamise edendamiseks.

3.1.3

OECD valmistab rõivaste ja jalatsite sektori jaoks ette vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid hoolsuskohustuse suuniseid.

3.1.4

ILO koostöös rahvusvaheliste rahastajate, valitsuste, töötajate ja tööandjatega rakendab rõivasektoris (nt Aasias) projekte, mille eesmärk on tagada parem juurdepääs palka, töötingimusi ja töösuhteid käsitlevale teabele, et parandada sotsiaaldialoogi kvaliteeti töönormide, sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise ja kollektiivläbirääkimiste mehhanismide teemal, ning samuti tagada töönormid vabriku tasandil (25).

3.1.5

Euroopa Komisjon töötab juhtalgatusega, mis käsitleb jätkusuutlikku rõivaste tarneahelat, hõlmates ühist planeerimist, kooskõlastatud rahastamist, ühist programmide rakendamist, tarbijate seas teadlikkuse parandamist jne.

3.1.6

ELi tekstiili- ja rõivasektori sotsiaalpartnerid on Euroopa Komisjoni toetusel välja töötanud ühise algatuse koos ettevõtja sotsiaalse vastutuse riskihindamisvahendiga, mis on oluline ülemaailmsete tarneahelate jaoks. Praegu käib algatuse lõpuleviimine, et valmistuda selle levitamiseks VKEde ning muude sidusrühmade seas.

3.1.7

ELi eesistujariik Madalmaad soovib uurida võimalusi koostoime parandamiseks ELi arengu- ja kaubanduspoliitika vahel, et aidata kaasa ülemaailmsete väärtusahelate jätkusuutlikkusele.

3.1.8

Saksamaa majandus-, koostöö- ja arenguminister Gerd MÜLLER lõi eraldi liidu säästva tekstiilitootmise jaoks, millesse on kaasatud olulised partnerid. Viimasel G7 kohtumisel esitas ta olukorrast väga konkreetse kokkuvõtte: „Vastutuse võtmine maksaks ühe euro. Üksainus euro kleidi, jaki või püksipaari kohta, tagamaks, et raske töö Bangladeshis, Kambodžas või Aafrikas tasuks end ära ning lastel ja õmblejannadel oleksid elus võimalused” (26).

3.1.9

Eraalgatuste levikuga on kaasnenud kogemused ning abi parimate tavade jagamisel. Nende seas on algatus Initiative Clause Sociale (ICS), mille raames 22 olulist jaemüüjat (nt Monoprix, Carrefour või Casino), kelle käive moodustab enam kui 243 miljardit eurot, jagavad sarnast sotsiaalsete auditite metoodikat, ning algatus Business Social Compliance Initiative, mille lõi 2003. aastal Brüsselis asuv Foreign Trade Association (väliskaubanduse assotsiatsioon). Algatuses osaleb enam kui 1 700 jaemüüjat ja importijat 36 riigist, olles ärisuhetes 30 000 tehasega.

3.2.1

Sturgeoni ja Kawakami koostatud ülemaailmsete väärtusahelate uuringu kohaselt (27) tunduvad rõivatööstusesse tehtud vahesisendid olevat vahetoodete kauplemisväärtuse osas vähem olulised kui sisendid elektroonika- ja sõiduautotööstusesse.

3.2.2

Elektroonika ülemaailmne väärtusahel on kaupade sektoris üks olulisemaid, moodustades 2006. aastal enam kui 17 % kõigist toodetud vahetoodetest, võrreldes 2,7 %-ga kemikaalide ja plastide puhul ning 1,9 %-ga õhusõidukite osade puhul. Kaks juhtivat riiki elektroonika vahetoodete ekspordis on Hiina/Hongkong ja Ameerika Ühendriigid.

3.2.3

Kolm kindlat osalejat, kes juhivad nn väärtusahela modulaarsust, on:

Selle konkreetse väärtusahela modulaarsus peitub oluliste äriprotsesside – nagu raalprojekteerimine, tootmise kavandamine ning inventuur ja logistika kontrollimine – kodifitseerimises ja standardimises.

3.2.4

Tarbeelektroonika toodete kasutusiga on lühike, vahemikus 3–18 kuud, kusjuures nad kaovad kiirelt kasutusest. Selle tulemusel seisavad kõnealuste toodete tarnijad silmitsi üha kiiremate kohe turule laskmist eeldavate tellimustega. Näiteks kui 2007. aastal toodi turule Apple iPhone, oli turule toomise ajaks kuus kuud; 2012. aastaks oli see kahanenud vähem kui kahele nädalale (28). Tootjatele ja töötajatele on see katsumus ning sellega toimetulekuks on vaja välja töötada lahendused ning neid rakendada.

Kui mõnes ettevõttes on jõutud ületundide või tipphooajal töötatud vahetuste suhtes ning nende ülejäänud aasta jooksul hüvitamise osas kokkuleppele, siis teistes on täheldatud ajutiste lepingute ning renditöötajate või sisserändajate palkamise märkimisväärset kasvu (nt moodustasid Mehhikos 2009. aastal elektroonikatööstuse tööjõust 60 % renditöötajad, kelle osakaal kasvas tipphooajal 90 %-ni) (29). See tähendab sageli töötajate piiratud õigusi, nt madalamad palgad, sotsiaalkindlustuskaitse puudumine või ametiühingutega ühinemise keeld. Lisaks riiklikele õigusaktidele võiks lahendus hõlmata kokkuleppeid ettevõtte tasandil ning samuti ostjate ja tarnijate vahelist paremat kooskõlastamist ja teabe jagamist, võimaldades nii tootmist paremini planeerida ning kasutada ajutiste töötajate asemel pigem alalisi töötajaid.

3.2.5

Inimõiguste ja töötajate õiguste austamise küsimused seovad elektroonikatööstuse ka konflikti- ja riskipiirkondadest (näiteks Ida-Aafrika järvede piirkonnast) pärit mineraalide küsimusega (30). Pärast USA õigusakti (Dodd-Frank Act) vastuvõtmist esitas Euroopa Komisjon 2014. aastal määruse ettepaneku, millega luuakse süsteem tina, tantaali, volframi ja kulla ELi turule importijate enesesertifitseerimise jaoks, tagamaks, et kõnealuste mineraalide kaevandamise ja nendega kauplemise tulud ei toeta kohalikke relvastatud konflikte. Selle asemel peaks hoolsuskohustus ja sellega kaasnevad muud meetmed tagama tarneahela läbipaistvuse ning neil peaks olema töökohtade loomisele ja kaevanduste töötingimustele (nt töötervishoid ja tööohutus, sissetuleku tase või nende tegevuse ametlikuks muutmine) positiivne mõju. Samuti võimaldaks see jätkata mineraalide saamist Aafrikast, selle asemel et pöörduda maailma muude piirkondade poole, mida konflikt ei mõjuta (31).

3.2.6

OECD on välja töötanud konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevad hoolsuskohustuse suunised (32).

3.3.1

Komitee soovib samuti rõhutada, et ülemaailmsed väärtusahelad ja ülemaailmsed tarneahelad muudes sektorites, nagu näiteks teenused ja agrotööstus, võivad seista silmitsi töötingimuste probleemidega eelkõige töötervishoiu ja tööohutuse vallas.

3.3.2

ILO keskendub inimväärse töö toetamisel maapiirkondade majanduses (33) kolmele prioriteetsele tegevusvaldkonnale: inimväärne töö ebasoodsas olukorras, kõrvalejäetud ja haavatava maaelanikkonna jaoks, inimväärne töö tarneahelates osalevate maapiirkonna töötajate jaoks ning inimväärne töö maapiirkonna töötajate jaoks istandustes.

—

Valitsuste pädevuses on riikliku töö- ja sotsiaalõiguse väljatöötamine, rakendamine ja jõustamine, ILO konventsioonide ratifitseerimine ja tõhus rakendamine ning ELi liikmesriikide puhul ka ELi direktiivide ülevõtmine ja rakendamine. Samuti on nende kohustus tagada kõik haldusressursid ja rahalised vahendid muu hulgas tööinspektsiooni jaoks, et tagada kooskõla õigusraamistikuga.

—

Rahvusvahelised organisatsioonid kehtestavad standardid ja töötavad välja ülemaailmsed algatused, et edendada rahvusvahelisi töönorme ja vastutustundlikku äritegevust. Selles kontekstis annavad dokumendid, nagu ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted (raamistik „kaitse, austa ja heasta”), suuniseid põhiosalejate rollide ja vastutusvaldkondade kohta.

—

Sotsiaalpartnereid julgustatakse astuma töönorme ja töötingimusi käsitlevasse sotsiaaldialoogi ning seda edendama, sh sektori ja piiriüleses kontekstis, ning valitsused peaksid tagama ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste tõhusa kaitse ja edendamise.

—

Hargmaised ettevõtjad peaksid toimima kooskõlas seadustega, mida kohaldatakse riikides, kus nad tegutsevad. Samuti julgustatakse neid pühenduma ettevõtja sotsiaalsele vastutusele ja hoolsuskohustuse lähenemisviisile.

—

Valitsusvälised organisatsioonid täiendavad muude osalejate jõupingutusi ja neil on oluline roll töötajate õigustega seotud teadlikkuse suurendamisel ning rikkumiste hukkamõistmisel.

Võttes arvesse kõnealuste põhiosalejatega seotud keerukust ja ilmselgeid ülekaalukaid riske, toetab komitee struktureeritud, läbipaistvaid ja kaasavaid sidusrühmade platvorme selliste keerukate küsimuste lahendamiseks.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/28

Raportöör:

Ariane RODERT

Kaasraportöör:

Oliver RÖPKE

1.1

Euroopa seisab silmitsi keeruliste probleemidega, mis vajavad uuendatud sotsiaal- ja majandusmudeleid. Edu, kasvu ja heaolu saavutamiseks Euroopas on vaja liikuda innovatsioonil põhineva majanduse suunas.

1.2

Selles kontekstis kerkivad esile innovatiivsed käsitused ja ärimudelid, mis märgivad üleminekut traditsiooniliselt innovatsioonilt innovatsioonile, mille puhul võetakse arvesse tehnilisi, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid perspektiive ning keskendutakse inimeste elule ja heaolule.

1.3

Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles töötama välja poliitikaraamistiku nende uute kujunemisjärgus ärimudelite toetamiseks. Seda tuleb teha tunnistades, ühendades ja edendades nende ettevõtlusmudelite keskseid käsitusi, toetudes sellistele teooriatele nagu ühisväärtus (shared value), kollektiivne mõju, mõju mõõtmine, spiraalne partnerlus (helix partnership) ja sotsiaalne innovatsioon.

1.4

Raamistik hõlmab soodsa keskkonna loomist, mille abil kaotatakse tõkked ja laiendatakse traditsioonilise ettevõtluse käsitusi. Uurimist vajavad küsimused on riigihanked, innovatsiooni toetav seadusandlus, kohandatud rahastamisvahend, struktuurifondi toetuste parem suunamine, võimalikud maksusoodustused, koolitus, tugi ning oskuste ajakohastamine, millest viimaste puhul tuleb eelkõige arvesse võtta digiteerimist ja robotiseerimist.

1.5

On oluline, et liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid tunnustavad ja edendavad täielikult „õiglasemaid” ärimudeleid, mis on keskendunud sotsiaalse arengu uuendustele, kaasates sotsiaalse mõju mõõtmist paralleelselt majandusliku arengu aruandlusega.

1.6

Komitee kutsub komisjoni üles võtma Euroopa sotsiaalõiguste samba arendamisel täiel määral arvesse sotsiaalsete investeeringute paketi põhimõtteid ja paketi seost sotsiaalse innovatsiooniga, kuna paljud neist uutest ärimudelitest on kõnealuste põhimõtete konkreetne väljund.

1.7

Liikmesriigid ja komisjon peavad tagama, et sotsiaalne innovatsioon kaasatakse täielikult innovatsiooniprogrammidesse. Täielikult tuleks kasutada sotsiaalseks innovatsiooniks ettenähtud ELi rahastamistoetust, näiteks programmi „Horisont 2020”, ning seda tuleks hinnata (iga sidusrühma) tehnilise kasutuselevõtu suutlikkuse ja poliitilise mõju alusel.

1.8

Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad kaasama innovatsiooni põhimõtted läbivalt ettevõtluspoliitikasse, et tagada ettevõtluskultuur, mis edendab, toetab, tunnustab ja levitab innovatsiooni. Asjaomane kultuur hõlmab selliseid elemente nagu eksperimenteerimine, uued partnerlusskeemid ja väärtusloome laiendatud käsitus ühiskonnas.

1.9

EL peab innovatsioonipoliitika algatustes rohkem keskenduma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, eelkõige sotsiaalsete ettevõtete, mikroettevõtete ja pereettevõtete ning igat liiki idufirmade toetamisele ja kaitsmisele, et parandada nende jätkusuutlikkust ja laiemas mõõtkavas kohaldamise tingimusi.

1.10

Uusi innovatiivseid ärimudeleid tuleb täielikult arvesse võtta tööstusrevolutsioonile 4.0 suunatud strateegilistes algatustes ja sellega seotud poliitikavaldkondades, nagu näiteks ringmajanduses, jagamismajanduses või funktsionaalses majanduses. Selleks soodustatakse kõigi olemasolevate ettevõtete ja mudelite kohandamist, edendatakse uute ja mittetraditsiooniliste ettevõtlusvormide teket ning luuakse uusi suhteid ja kohandatud koostöömudeleid.

1.11

Komitee kutsub komisjoni üles kaasama need uued ärimudelid täiel määral 2017. aastaks kavandatud ühtse turu strateegia eelseisvasse läbivaatamisse ja soovitama uusi sellesuunalisi meetmeid.

1.12

Nagu kõikide ettevõtete puhul, nii on ka uute ärimudelite kontekstis oluline, et järgitaks täielikult inimväärse töö põhimõtteid, töötajate sotsiaalseid õigusi ja sotsiaalpartnerite rolli.

2.1

Euroopas on kiiresti esile kerkimas uus ühiskondlik maastik, nõudes uusi sotsiaal- ja majandusmudeleid, et kujundada Euroopa ümber kaasaegseks ja ülemaailmselt konkurentsivõimeliseks majanduseks.

2.2

Arengut, sotsiaalset ühtekuuluvust ja heaolu edendava kasvu saavutamiseks on innovatsiooni küsimuses vajalik uus mõtteviis. Innovatsiooni- ja teadusringkonnad kogu maailmas on selle mõtteviisi omaks võtnud, nagu ka paljud ettevõtted, kes nüüd püüdlevad sotsiaalse ja keskkonnaalase, aga ka majandusliku kasvu ja mõju poole. Lisaks viitavad tarbijaootused ja nõudlus sellele, et niisugust lähenemisviisi toetatakse. Seda tõestab selgelt näiteks jagamismajanduse, ringmajanduse ja osalustarbimise algatuste esilekerkimine. Sellistele algatustele on ühine asjaolu, et nad tuginevad uutele väärtuskogumitele ja püüdlevad aruka, jätkusuutliku ja kaasava kasvu poole arengu nimel, mis ühendab tehnilist, keskkonnaalast ja sotsiaalset innovatsiooni.

2.3

Käesoleva arvamuse eesmärk on uurida mõningaid uusi käsitusi, mis on kesksel kohal uusi ärimudeleid hoogustava innovatsiooni seisukohalt. Siinkohal kasutatakse kujukate näidetena eelkõige sotsiaalseid ettevõtteid. Arvamus tugineb komitee kogemustele selles valdkonnas ja eelkõige tööle, mida on tehtud komitee sotsiaalsete ettevõtete projekti raames (1). Arvamuses ei analüüsita selliseid käsitusi, nagu näiteks ringmajandus, jagamismajandus, funktsionaalne majandus või osalustarbimine, innovatsioon või VKEde poliitika, mida on uuritud komitee teistes asjaomastes arvamustes.

3.1.1

Euroopa seisab silmitsi keeruliste ühiskondlike probleemidega, mida olemasolevad süsteemid ei suuda lahendada. See tähendab paradigma muutust, mis nõuab uut mõtteviisi ja innovatiivseid lahendusi. Sellist innovatsiooni nimetatakse sageli sotsiaalseks või ühiskondlikuks innovatsiooniks. „Sotsiaalne innovatsioon on innovatsioon, mis on oma eesmärkidelt ja vahenditelt sotsiaalne. Lisaks võib öelda järgmist: konkreetselt määratletakse sotsiaalset innovatsiooni kui uusi ideid (tooted, teenused ja mudelid), mis täidavad üheaegselt sotsiaalseid vajadusi (tõhusamalt kui alternatiivid) ja loovad uusi sotsiaalseid või koostöösuhteid. Teisisõnu on innovatsioon ühiskonnale mitte üksnes kasulik, vaid suurendab ka ühiskonna tegutsemisvõimet.” (2). Sotsiaalse innovatsiooniga tegeldakse kõigis sektorites ja selles ei ole midagi uut, kuid neil on üks ühine joon – lõppkokkuvõttes toovad need kaasa süsteemse muutuse.

3.1.2

Akadeemilises maailmas hõlmab innovatsioon tänapäeval rohkem kui vaid tehnilist arengut. Teadlased on ühel meelel selles, et innovatsioonis ja teadusuuringutes tuleb arvesse võtta tehnilisi, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid perspektiive. Sotsiaalne, digitaalne ja tehniline innovatsioon on vastastikku üksteisest sõltuvad. Digitaaltehnoloogia roll selles kontekstis on olla vahend, mille abil julgustatakse jagamist ja antakse inimestele võimalus tegutseda, samas kui sotsiaalne innovatsioon on põhieesmärk.

3.1.3

Sotsiaalne innovatsioon avaldub tehnilisest innovatsioonist erinevalt. See on vajaduspõhine, sageli eesmärgiga vastata ühiskonna väljakutsele, või keskendutakse konkreetsele kasutajarühmale, võttes samal ajal arvesse sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke perspektiive. Kõige edukamate sotsiaalsete uuendustega kaasneb terviklik mõtlemine, mis viib lõpuks mitte ühte teemat või probleemi puudutava lahenduseni, vaid suurema süsteemse muutuseni.

3.1.4

Sotsiaalse innovatsiooni vundamendiks on eetiline, ideoloogiline või üldist huvi käsitlev seisukoht. Seda ilmestab kodanikuühiskonna praegune ja varasem roll sotsiaalkaitsesüsteemide kujundamisel. Sotsiaalne innovatsioon võib küll olla uus käsitus, kuid see on eksisteerinud juba väga pikka aega.

3.1.5

Sotsiaalne innovatsioon põhineb avatud suhtlemisel ja koostööpõhisel probleemide lahendamisel, kaasates uute lahenduste loomisse erinevaid sidusrühmi ja tavasid. Sotsiaalne innovatsioon lammutab sektoreid ja turge eraldavad müürid, asendades konkurentsipõhise loogika lahendustega, mis põhinevad koostööl ja pikaajalisel partnerlusel. Oluline on jagamine koos avatud lähekoodi (open source) liikumise ja mittekonkurentsipõhiste lähenemisviiside rakendamisega.

3.1.6

Sotsiaalne innovatsioon pakub Euroopa jaoks põhimõttelist eesliini ja edendab „reaalset sotsiaalset turumajandust” Lissaboni lepingu artikli 2 kohaselt. Kuid see on saavutatav vaid juhul, kui innovatsioon on selgelt suunatud sellistele eesmärkidele nagu kaasamine ja võrdsus. See omakorda kiirendab veelgi ühiskondlikku innovatsiooni.

3.2.1

Kasvab teadlikkus sellest, et terviklikum käsitus majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste väärtuste loomisest on atraktiivse äritegevuse keskpunkt. Asjaolu, et majanduslik kasu on tekkinud või suurenenud tänu suuremale sotsiaalsele ja keskkonnaalasele väärtusele, näitab selgelt, et majanduskasv on seotud sotsiaalsete ja keskkonnaalaste edusammudega. Seda nimetatakse ühisväärtuse loomiseks – käsitus, mida on uurinud paljud teadlased (3).

3.2.2

Selle strateegia keskmes on üleminek optimaalsete lühiajaliste finantstulemuste normilt majandusliku väärtuse loomisele nii, et see toodab ühiskonnale samaaegselt ka sotsiaalset arengut ja lisaväärtust. Ühisväärtus võib vabalt olla innovatsiooni ja tootlikkuse kasvu järgmise laine liikumapanev jõud maailmamajanduses.

3.2.3

Reaalse sotsiaalse turumajanduse toetamine vajab selliste investeerimisvormide julgustamist, mis on loodud spetsiaalselt osaluse, demokraatia ja kaasavuse suurendamisele suunatud majandusarengu toetamiseks. Siin on vaja terviklikku rahalist ökosüsteemi, mille puhul on eriti huvitav kaaluda hübriid- ja kombineeritud kapitali vorme. See on teema, mida komitee on uurinud ühes oma varasemas arvamuses (4).

3.2.4

Ühisväärtuse loogika rakendamine tähendab, et väärtusloome ei kujuta endast enam olemasoleva väärtuse ülekandmist, vaid pigem sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku väärtuse üldist suurenemist. Lisaks ilmneb selgelt, et turg ei ole määratletud ainult majanduslikus tähenduses, vaid arvesse võetakse ka sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte. Võtmetegur on, et ühisväärtus põhineb era- ja kodanikuühiskonna sektori tugevatel külgedel ja erinevustel, rakendades koosloomise mudelit, mis toob lõppkokkuvõttes kaasa uute ja kasvavate turgude loomise.

3.3.1

Keeruliste ühiskondlike probleemidega tegelemine nõuab tõhusate lahenduste loomiseks sageli tihedat koostööd valitsuse, turu ja kodanikuühiskonna vahel. Selline partnerlus põhineb iga sidusrühma seisukohtade sügavuti mõistmisel, kiirel otsustamisel ja empaatilistel lähenemisviisidel.

3.3.2

Koostööl, koosloomel ja valdkondadevahelisel innovatsioonil on tohutuid eeliseid viiside ees, kuidas ühiskond on varem ühiskondlike probleemidega tegelenud. Kesksel kohal on koondada sidusrühmad kokku juba varases etapis, et ühiselt määratleda jagatud ühiskondlik eesmärk ja arutleda, kuidas edasi minna.

3.3.3

Tasub märkida, et kuna innovatsioon tekib sageli kohalikus kontekstis reaalsete vajaduste lähedal, tuleb tähelepanu ja toetus suunata kogu ühiskonnale. On olemas arvukalt võimalusi nende kohalike kogemuste kogumiseks ja jagamiseks, millest paljusid on võimalik üle võtta ja laiendada ka teistesse piirkondadesse ja riikidesse.

3.4.1

Nagu mainitud, vajavad suuremahulised sotsiaalsed muutused ulatuslikku valdkondadevahelist koordineerimist, ühtlustamist ja partnerlust. Lisaks sellele peab üheks tulemuseks olema kollektiivne mõju.

3.4.2

Kollektiivne mõju tugineb selliste eri sektorite sidusrühmade keskse rühma pühendumusele, mis keskendub ühisele kavale lahendada teatud sotsiaalne või ühiskondlik probleem. Lisaks hõlmab see tsentraliseeritud taristut, pühendunud töötajaid, struktureeritud protsessi, jagatud mõõtmist, pidevat teabevahetust ja vastastikku toetavaid tegevusi kõigi osalejatele seas. Laiaulatuslikud sotsiaalsed muutused tekivad pigem parema valdkondadevahelise koordineerimise kui üksikute organisatsioonide tegevuse tulemusel.

3.5.1

Kui innovatsiooni käsitus peab sisaldama mitte ainult tehnilisi, vaid ka sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kaalutlusi, siis edusamme tuleb mõõta teisiti. Komitee on varasemalt uurinud teemasid („Sotsiaalse mõju mõõtmine” (5) ja „Majandus ühise heaolu nimel” (6)), kus on selgelt välja toodud, et tulemusi ja aruandlust tuleb käsitleda laiemast vaatenurgast.

3.5.2

Majandusnäitajad on juba pikka aega olnud tulemuste mõõtmisel normiks. Kuid innovatsiooni hübriidstruktuuride kasvav esilekerkimine nõuab mitmeid uusi ja terviklikke näitajad, et mõõta sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke mõjusid.

3.5.3

Sotsiaalse mõju mõõtmise põhimõtete rakendamine hõlmab sidusrühmade kaasamist, oluliste tulemuste ühist mõistmist ja määratlemist ning samuti ühist näitajate seadmist. See aitab kaardistada tegelikku loodud väärtust. Põhirõhk on üleminekul majanduslikult aruandluselt selliste teguritele mõõtmisele nagu sotsiaalne sisend, väljund, tulemus ja mõju. On oluline, et sidusrühmadel on nendest käsitustest sama arusaam, kuna neid kasutatakse nii innovatsiooni kui ka äritegevuse kontekstis.

3.6.1

Sotsiaalsel ja tehnilisel innovatsioonil võib olla töökorraldusele ja töötajate töötingimustele tohutu mõju. Kasvav individualiseerumine ning suurem iseseisvus ja paindlikkus töösuhetes ei tohiks kaasa tuua sotsiaalkaitse nõrgenemist. Innovatiivsete mudelite edukuse kindlustamiseks peavad inimväärse töö põhimõtted olema tagatud isegi muutunud keskkonnas (7).

3.6.2

Innovatsioon käib üldiste sotsiaalsete edusammudega käsikäes ainult juhul, kui kõik sidusrühmad on kaasatud ja saavad sellest kasu, kui lisaväärtus on õiglaselt jaotatud ja kui ei nõrgendata sotsiaalseid õigusi. Töötajate sotsiaalne kaitse peab olema tagatud ka muutunud tingimuses.

3.6.3

Sama kehtib ka töötajate isiklike sotsiaalsete õiguste, eriti töötingimuste ja sissetuleku kohta. Innovatiivsed mudelid ja eelkõige digiteerimine toovad sageli kaasa suurema individualiseerumise töökohal ja ohustavad sotsiaalseid norme. Jätkusuutlikud innovatiivsed mudelid peavad austama töötajate õigusi ja töötingimusi isegi muutuvas töömaailmas.

3.6.4

Uued innovatiivsed ärimudelid peavad edendama töötajate kollektiivseid õigusi, nende praktilist rakendamist ja sotsiaalpartnerite rolli. Sotsiaalpartnerid, kollektiivlepingud ja töötajate osalemine on sageli innovatsiooni allikaks, kuna need loovad sellele vajalikud raamtingimused.

3.6.5

Sotsiaalset dialoogi ja ulatuslikke kollektiivlepingud tuleks edendada ka edaspidi, sest need võivad samuti anda panuse raamtingimuste parandamisse üleminekul innovatiivsetele ärimudelitele. „Sotsiaalseid mängureegleid” on tulnud ka varem regulaarselt kohandada uute tehniliste ja sotsiaalsete arengutega ja see on jätkuvalt vajalik ka edaspidi. Vt näiteks töö ümberjagamine (mh tööaja vähendamine).

4.1

Komitee toetab vajadust tunnustada ja edendada äri- ja ettevõtlusmudeleid, mis kogu nende mitmekesisuses ja paljususes moodustavad koos ühtse turu (8). Üks valdkond, kus komiteel on eriteadmised, on sotsiaalsed ettevõtted. Sotsiaalsed ettevõtted ja sotsiaalsed ettevõtjad kätkevad endas mitmeid ülalkirjeldatud käsitusi ja ilmestavad kujukalt nende ettevõtlusmudelite hübriidvormide esilekerkimist Euroopas.

4.2

Euroopas on üle 2 miljoni sotsiaalse ettevõtte, mis loovad ligikaudu 10 % SKPst. Ent mitmes liikmesriigis on see sektor uus ja vähearenenud, viidates märkimisväärsele arenguruumile. Kodanikuühiskond ja sotsiaalmajandus on omavahel tihedalt seotud ning on innovatsiooni kaudu panustanud märkimisväärsetesse süsteemsetesse muutustesse ühiskonnas, muu hulgas sellistes valdkondades nagu lastehoid, haiglad, eakate ning puuetega inimeste isikliku sõltumatuse ja iseseisvana elamise toetamine, töö- ja eraelu tasakaal, tööellu integreerumine ja (sotsiaal)elamumajandus, samuti arvukad teaduslikud avastused või leiutised.

4.3

Sotsiaalsed ettevõtted, mis on keskendunud konkreetsele kasutajarühmale, mõnele ühiskonna täitmata vajadusele või mõne lünga täitmisele, eksperimenteerivad ja loovad uuenduslikke lahendusi, tegeledes samal ajal majandustegevusega. Nad taasinvesteerivad kasumi, et täita sotsiaalset ülesannet ja saavutada sotsiaalne mõju. Sotsiaalseid ettevõtteid on viimasel ajal eriti esile tõstetud, sest nad pakuvad huvitava lahenduse läbi kahekordse väärtusloome – tegevuse kaudu loodav sotsiaalne väärtus (sotsiaalne ühtekuuluvus või kaasamine) ja majanduslik väärtus (kaubavahetus, ettevõtete asutamine ja töökohtade loomine).

4.3.1

Innovatsiooni ja loovuse hoogustamine sõltub kõigist sidusrühmadest, samuti käitumisest ja hoiakutest. Seetõttu on väga oluline mitte ainult tugevdada sotsiaalsete ettevõtete sektorit, vaid tagada ka avatud suhtumine teistesse erinevatesse esilekerkivatesse mudelitesse. Koostöö- ja ühisväärtuste kultuuri tuleb arendada. See on põhimõte, mida on algusest peale põimitud näiteks sotsiaalmajandusse. Sotsiaalsed ettevõtted loovad läbi innovatsioonitegevuse uusi turuvõimalusi, mistõttu tuleb nende arengu jätkamise võimaldamiseks pöörata erilist tähelepanu nende üksuste kaitsmisele.

4.3.2

Eelkõige tasub märkida, et uuringute kohaselt on naised sotsiaalsetes ettevõtetes arvukamalt esindatud kui traditsioonilises ettevõtluses. Lisaks nähtub sooliselt eristatud andmeid kogunud selleteemalistest uuringutest, et teatud liikmesriikides ületab naissoost sotsiaalsete ettevõtjate arv isegi meeste oma. Neist uuringutest näib ka selguvat, et naissooost sotsiaalsed ettevõtjad on innovaatilisemad kui meessoost sotsiaalsed ettevõtjad, kulutades samas vähem innovatsioonile (9). See uuring toob välja suurepärase arenguvõimaluse, mille keskpunktis on eelkõige naiste sotsiaalse ettevõtluse toetamine.

5.1

Sellised uued ja innovatiivsed ärimudelid, nagu sotsiaalsed ettevõtted, on osa tavapärasest majandusest ega ole vastuolus teiste ärimudelitega. Muutuva sotsiaalse maastikuga Euroopas tuleb keskenduda kõigi uusi ärimudeleid loovate innovatsioonivormide kasutamisele. Samal ajal kui need uued mudelid tuginevad paljudele arvamuse punktis 3 nimetatud käsitustele, ei õnnestu enamikul olemasolevatest ettevõtete toetus-, arendus- ja käivitamisprogrammidest, aga ka muudel vajalikel tingimustel, nagu seadusandlus ja rahastamisvahendid, neid erinevaid ärimudeleid sageli toetada. Selle põhjuseks on asjaolu, et enamik praegusi toetus- ja poliitikameetmeid on endiselt välja töötatud tavapärasema, traditsioonilisema ettevõttemudeli ja -loogika jaoks. Seetõttu tuleks Euroopas esilekerkivate eri ärimudelite koguspektri toetamiseks kaaluda järgmisi elemente.

5.1.1

Sotsiaalsete ettevõtete osas püüdleb komitee aktiivselt tervikliku ökosüsteemi poole, mis on spetsiaalselt kohandatud selle konkreetse ärimudeli iseärasustele (10). Sarnaselt tuleb ökosüsteeme arendada ka uute ja hübriidettevõtete käsitustele. Lisaks tuleb olemasolevat toetust ajakohastada ja kohandada, et võtta arvesse neid uusi mudeleid ning aidata olemasolevaid ettevõtteid kohanduda nende uute suundumustega ja neid rakendada. Ideaalne ökosüsteem koosneb sellistest elementidest nagu vajadustele kohandatud finantsökosüsteem koos hübriidkapitali lahendustega, paremad avaliku hanke vormid, kohandatud ettevõtlusarengu toetus ja sotsiaalse mõju mõõtmine. See on oluline, et toetada iga ärimudeli esilekerkimist ja jätkusuutlikkust.

5.1.2

Innovatsioon ei ole enam lineaarne protsess. Tulevaste lahenduste määratlemisel on oluline kombineerida tehnilisi, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid innovatsiooniperspektiive. Nende käsituste täielik integreerimine vajab uut lähenemisviisi edusammudest aru andmisele, mis peab põhinema kas tulemusel või mõjul. Siin on eriti olulised kaks elementi: ühisväärtuste loomine ja kolmekordne tulem (tuleb tagada, et sotsiaalsel, keskkonnaalasel ja majanduslikul arengul on võrdne osakaal). Kui tunnistatakse majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektide kollektiivse mõju kaudu tekkivat koguväärtust, tekivad uut tüüpi hübriidettevõtted kiiresti. Ühisväärtus on endiselt lapsekingades. Seetõttu peavad ettevõtete juhid arendama uusi oskusi ja teadmisi ning valitsused õppima, kuidas korraldada reguleerimist viisil, mis võimaldab ühisväärtust luua, mitte seda takistada.

5.1.3

Finantsturgude põhiülesanne on jaotada vahendid ühiskonnas õigesti. Aga nende järjest ulatuslikum keskendumine lühiajalisele tegevusele on otseselt vastuolus nõudega tegeleda ühiskonna pikaajaliste vajadustega, mida käsitletakse erinevates aruannetes (11). Ettevõtetel peab olema vahendeid tulevikku investeerimiseks, et luua väärtust nii investoritele kui ka ühiskonnale tervikuna. See nõuab uusi süsteeme, mis tunnustavad pikaajalist investeerimiskäitumist. Siin on oluline element riiklik rahastamine, sageli kombineeritud kapitali lahenduste näol, mis tihti tugevdab ettevõtete arengut.

5.1.4

Selleks, et innovatsioon hoogustaks uusi ärimudeleid, tuleb jätkuvalt edendada innovatsioonisõbralikku ettevõtluskultuuri. Euroopa innovatsioonikultuuri soodustamisel on kesksel kohal eksperimenteerimisskeemide edendamine, mille puhul on tervitatav nii edu kui ka ebaedu (õppesammud). Innovatsioonipõhimõtet tuleks täiendada ettevaatuspõhimõttega, ilma et viimane takistaks innovatsiooni. Nn innovatsioonipõhimõtte puhul võetakse arvesse õigusaktide ja reguleerimise mõju innovatsioonile. Üheks lähtepunktiks on protsesside ja süsteemide kavandamine partnerluse käsituse ümber, kaasates sellesse peamised sidusrühmad (soodustades avatud foorumeid, dialoogivõimalusi ning koostöökoosolekuid). See on juba toimumas kõikjal Euroopas ning seda on võimalik hõlpsasti laiemas mõõtkavas kohaldada, jagada ja levitada (12).

5.2

Poliitiline tahe ja omandiprobleemid on kesksel kohal uute ettevõtete loomise edendamisel Euroopas. Sidusate poliitiliste tegevuskavade väljatöötamine ELi ja liikmesriigi tasandil erinevate ärimudelite toetamiseks on väga oluline. On selge, et kasvu ja heaolu saavutamiseks Euroopas on vaja liikuda innovatsioonil põhineva majanduse ja ühiskonna suunas. Sel eesmärgil tuleks asjakohaselt kasutada siseturu õigusakte ja poliitikat. 2017. aastaks kavandatud ühtse turu strateegia läbivaatamine annab võimaluse kaaluda uusi sellesuunalisi meetmeid.

5.2.1

Võttes arvesse ühisväärtusele ja kolmekordsele tulemile pandud rõhku, on otsustavalt tähtis piisavalt ja jätkusuutlikult toetada alus- ja rakendusuuringuid kui tulevaste uuenduste kasvulava. Lisaks tuleb nende uute ärimudelite tegevuste kohta koguda statistilisi andmeid, et neile oleks võimalik pakkuda kõige sobivamat poliitilist tuge.

5.2.2

Oluline on suurendada teadlikkust eri innovatsioonivormidest ja innovaatoritest. Sotsiaalsed ettevõtted ja kodanikuühiskond ei pea end sageli innovaatoriks. Sotsiaalse innovatsiooni nähtavuse suurendamine ja tagamine, et seda tunnustataks tema ühiskonda antava suure panuse selge väärtustamise vormis, julgustab ulatuslikumale innovatsioonitegevusele kõikides sektorites.

5.2.3

ELil on jätkuvalt keskne roll koguda ja jagada uusi algatusi, lihtsustada soodsa keskkonna arendamist ning tagada, et peamised poliitilised algatused võtavad tõepoolest arvesse neid uusi suundumusi. Komisjonil on head võimalused lihtsustada parimate tavade ja jäljendamist väärivate mudelite vahetust.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/36

Raportöör:

Jorge PEGADO LIZ

1.1

Seoses eesistujariik Madalmaadelt saadud taotlusega koostada ettevalmistav arvamus teemal „Ühistarbimine ja iseregulatsioon” esitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nüüd, pärast asjaomaste tööde lõpetamist, oma arvamuse koos alljärgnevate järeldustega.

1.2

Komitee on mitmes oma arvamuses, millele käesolev arvamus kahtlemata tugineb, juba käsitlenud kõnealuse nähtuse eri tahke, kasutades erinevaid termineid, millega kõnealust nähtust eri keeltes ja eri lähenemisviisides nimetatakse.

1.3

Kooskõlas talle esitatud palvega on komitee püüdnud määratleda ühistarbimise peamised tunnused, hõlmates kõiki selle mõiste alla kuuluvaid majandustegevusi, ning määrata kindlaks, mil viisil, millistes vormides ning milliste vahendite abil, eelkõige iseregulatsiooni või kaasregulatsiooni kaudu, tuleks neid majanduslikke ja sotsiaalseid tegevusi õiguslikult kaitsta.

1.4

Ühistarbimine, mis kerkis sotsiaalses ja majanduslikus plaanis esile 2000. aastatel koos interneti ja sotsiaalvõrgustike kasutamisega, ei kuulu vahetuskaubandussuhete alla, mis on niisama vanad kui inimkond, vaid seostub pigem mittevastastikuse prosotsiaalse käitumisega või, täpsemalt, tegevuse või protsessiga, mis seisneb meile kuuluva jagamises teistega, et nad saaksid seda kasutada, või teistele kuuluva kasutamiseks saamises.

1.5

Ühistarbimise määratlemisest olulisem, ehkki püüame seda siiski teha, on tuua välja selle tunnused, mille hulgast torkavad silma järgmised:

1.6

Nähtuse niisugune iseloomustus, mis tugineb enam-vähem konsensuslikule arusaamale, võimaldab määratleda mudeli seda liiki majandussuhete jaoks ning eristada tegevused, mis tõesti kuuluvad ühistarbimise alla ja millele tuleks kohaldada erikorda, nendest, mis, vastupidi, kasutavad ühistarbimise nimetust põhjendamatult ainsa eesmärgiga vältida eeskirju, mida neile tuleks kohaldada, ja mille päevakajaliseks näiteks on Uberi juhtum. Oleks võimalik paremini toetada poliitilist otsustusprotsessi ja muuta reguleerimist asjakohasemaks, kui analüütiliselt tehtaks täpsemalt vahet mõiste „ühis” sisu ja platvormil põhineva korralduse vahel.

1.7

Ühistarbimise eri vormide kasvav majanduslik tähtsus väljendub ka juba märkimisväärses käibes, mis sel on Euroopas ja kogu maailmas, ning samuti tugevneb selle sotsiaalne ja keskkonnaalane mõõde, mis aitab taastada kodanike vahel solidaarsussuhteid, elavdada kohalikku majandust, luua töökohti, muuta majapidamiste tarbimise mõistlikumaks, võimaldades kasutada teatavaid kaupu ühiselt, vähendada energeetilist jalajälge ning toetada vastutustundlikumat ja säästlikumat tarbimist. Punktis 5.2 tuuakse selle kohta mõned asjakohased näited.

1.8

Seda arvesse võttes soovib komitee innustada komisjoni rakendama mitmesuguseid poliitilisi meetmeid, mis on hädavajalikud selleks, et ühistarbimist selle eri vormides ja viisidel nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides toetada ja ellu viia ning suurendada selle tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust.

1.9

Komitee rõhutab samuti, et need uued majandusmudelid peavad järgima liikmesriikides ja ELis kohaldatavaid õigusakte ja tagama eelkõige töötajate õigused, asjakohase maksustamise, asjaosaliste andmete kaitse ja eraelu puutumatuse, sotsiaalsed õigused, ausa konkurentsi ja võitluse monopolide ja ebaausate praktikate vastu, platvormide vastutuse nende kasutajate vahel sõlmitud tehingute eest ja nende pakkumiste seaduslikkuse ning eelkõige kõigi ühistarbimises osalejate, sealhulgas tootvate tarbijate õiguste kaitse, samuti peavad need suhted olema kooskõlas tarbijate õiguseid käsitleva liidu õigustikuga, eriti ebaõiglaseid tingimusi, kõlvatut konkurentsi, tervist ja ohutust ning elektroonilist kaubandust käsitlevate sätete osas.

1.10

Lisaks leiab komitee, et EL ja loomulikult ka eesistujariigi Madalmaade juhtimise all koondunud liikmesriigid peaksid kiiremas korras määratlema selge ja läbipaistva õigusraamistiku, mille alusel tuleks neid tegevusi Euroopa ruumis arendada ja ellu viia, vastavalt punktis 8.2.4 öeldule, ning innustab komisjoni avaldama kiiresti oma programmi ühistarbimise või jagamismajanduse kohta, mida oleks tulnud teha juba varem.

1.11

Nimetatud programmis tuleks komisjonil määratleda iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni täiendav roll, tuginedes põhimõtetele ja üksikasjadele, mille komitee on juba aastaid tagasi välja toonud konkreetselt neid aspekte käsitlevates arvamustes ja teabearuannetes ning mida ta nüüd käesolevas arvamuses kordab ja kokku võtab.

2.1

Kirjas, mille komitee sai sotsiaalküsimuste ja tööhõive ministeeriumilt, palus eesistujariik Madalmaad komiteel koostada ettevalmistava arvamuse teemal „Ühistarbimine ja iseregulatsioon”, andmata seejuures ainsatki suunist ning tõstatamata ühtegi küsimust.

2.2

Ühistarbimise näol on tegemist äärmiselt vastuolulise ja päevakajalise teemaga, mis tekitab küsimusi alates selle määratlemisest ja kontseptuaalsest piiritlemisest kuni erinevate hõlmatud mõistete ning sellega kaasnevate tavade ja nende mõjuni.

2.3

Selliste tegevuste hulk, mida viimastel aastatel ühistarbimisena määratletakse, on tohutu, nagu ka erinevate sellega seotud teemadele pühendatud kirjalike dokumentide hulk.

2.4

Seetõttu ei ole üllatav, et mitmes oma arvamuses, millele käesolev arvamus kahtlemata tugineb ning millele on rajatud selle üldine filosoofia (1), on komitee, kes on alati tähelepanelik kodanikuühiskonda liikuma panevate eri suundumuste suhtes, juba käsitlenud selle nähtuse eri tahke erinevate terminite all, millega seda eri keeltes ja eri lähenemisviisides tähistatakse.

2.5

Käesoleva arvamuse eesmärk on vastata eesistujariik Madalmaade palvele, püüdes määratleda ühistarbimise iseloomulikud tunnused, et anda sellele mõisteline iseseisvus ja hõlmata sellega kõik selle mõiste alla kuuluvad majandustegevused ning teha kindlaks, kas need majanduslikud ja sotsiaalsed tegevused vajaksid õiguslikku kaitset, ning juhul, kui see nii on, siis millistes vormides ja mil viisil – sh iseregulatsioon või kaasregulatsioon – tuleks see kaitse neile tagada.

3.1

Ühistarbimiseks nimetatavate tegevuste teatud vormid on sündinud ammu enne selle mõiste väljakujunemist, põhinedes niisugusel „olla ja omada” küsimuse suhtes võetaval hoiakul, mis lähtub ideest, mille kohaselt ei ole me mitte see, mida me omame, vaid see, millele meil on juurdepääs.

3.2

On selge, et teatud ühistarbimine on niisama vana kui inimkond ja selle ajaloolised juured on primitiivsete ühiskondade vahetuskaubanduses ning et see kaotas järk-järgult oma tähtsuse, kui võeti kasutusele raha, mis annab selle omajale võimaluse osta ning sellest tulenevalt ka omada.

3.3

Ent sündmused, mis muutusid sotsiaalses ja majanduslikus plaanis oluliseks alates 2000. aastatest koos interneti ja sotsiaalvõrgustike kasutamisega, ei kuulu vahetuskaubandussuhete alla, vaid seostuvad pigem mittevastastikuse prosotsiaalse käitumisega või, täpsemalt, tegevuse või protsessiga, mis seisneb meile kuuluva jagamises teistega, et nad saaksid seda kasutada, või teistele kuuluva kasutamiseks saamises. Seega lähtub ühistarbimine mitmesugustest mõttevooludest, nagu vaba, üldine ja tasuta juurdepääs teadmistele ning funktsionaalne või annetusmajandus, mis põhinevad kasumita vahetustel. Erinevalt traditsioonilisest vahetuskaubandusest põhineb jagamismajandus rahalise või mitterahalise vastutasu mõistel.

4.1

Just sellest mõttest tuleks lähtuda ühistarbimise spetsiifilise valdkonna piiritlemisel selle erinevates tahkudes, tuues välja tunnused, mis nendel kasutustel peavad olema ning mis võimaldavad neid eristada teistest turumajanduses esinevatest praktikatest.

4.2

Eelkõige on ühistarbimise peamiseks ja ühiseks tunnuseks asjaolu, et see ei seisne asjaomaste kaupade suhtes omandi- või kaasomandiõiguse andmises, vaid põhineb jagatud kasutusel.

4.3

Lisaks on oluline, et oleks tagatud vahendamine eelkõige elektroonilise platvormi kaudu, mis viib brauseri või rakenduse abil kokku ühelt poolt kaupu või teenuseid omavad osalejad ning teiselt poolt kasutajad.

4.4

Seda liiki majandustegevuse ühine eesmärk ja tunnus on asjaomaste kaupade või teenuste kasutusvõimaluse (idling capacity) parandamine nende jagamise kaudu.

4.5

Samuti leiame, et selle majandusmudeli puhul on oluline, et lõpposalejad ei astuks kunagi tarbijatega suhtlevate ettevõtetega lepingulistesse suhetesse (B2C), vaid et tegemist oleks võrdsete osapooltega (P2P), st füüsiliste või juriidiliste isikutega, kes võivad olla ka firmad, tingimusel et nad ei muuda jagamist oma äritegevuse osaks; seega võib üks äriühing jagada teisega oma autopargi või reprograafiaseadmete kasutust. Siiski ei saa välistada võimalust, et kahe võrdse osapoole vahel tekib lepinguline suhe.

4.6

Alljärgneval joonisel on näidatud asjaomaste majandusmudelite vahelisi erinevusi:

4.7

Seda liiki tehing eeldab keerukat lepingulist triangulatsiooni, mis väljendub lepingulistes suhetes, mis sõlmitakse esmalt kauba omaja või teenusepakkuja ning platvormi haldava ettevõtja vahel, seejärel kasutaja ja ettevõtja vahel, kes etendab nimetatud platvormi kaudu vahendaja rolli, tõenäoliselt tasu eest, ning lõpuks platvormi erinevate kasutajate vahel selle kasutamiseks.

4.8

Sellest tulenevalt ei tuleks ühistarbimise eriliste või spetsiifiliste omaduste hulka arvata järgmisi elemente:

5.1

Käesolevale arvamusele kehtestatud mahupiirangud ei võimalda kirjeldada ega ammugi üksikasjalikult analüüsida kogu laia nähtuste hulka, mida väidetavalt liigitatakse tavaliselt ühistarbimise mõiste alla.

5.2

Käesoleva arvamuse teema näitlikustamiseks on siiski vajalik mainida nende seast teatavaid konkreetseid näiteid.

5.2.1

Majutussektoris võib eelkõige nimetada selliseid platvorme nagu Airbnb, Rentalia, Homeaway, Couchsurfing ja Bedycasa, kus kinnisvaraomanik võib registreeruda, et pakkuda kasutamiseks mõnda oma tubadest või kogu majutuspinda, ning kus on oma pakkumisi võimalik reklaamida ka hostelitel, väikestel võõrastemajadel ja muudel turistidele suunatud majutusettevõtetel. Võttes arvesse, kui lihtne on igaühel oma kinnisvara nende jagamisvõrgustike kaudu pakkuda ja et kinnisvaraomanikud saavad sellest tegevusest üha rohkem ja rohkem tulu, on majutuspindade mitmekordistumine selles turusegmendis toonud kaasa eelkõige Pariisis ja Amsterdamis koostöölepingute sõlmimise nimetatud platvormide ja maksuhaldurite vahel, et tagada nõutud maksude kogumine ja tasumine. Amsterdam, Barcelona, London ja Berliin on kehtestanud nende majutuspindade kohustusliku registreerimise süsteemi ja eeskirjad, millega piiratakse nende kasutamise aega eesmärgiga vältida pikaajalise majutuse kahjustamist ja rendihindade tõusu.

5.2.2

Transpordi valdkonnas võib nimetada selliseid rakendusi nagu Blablacar, Umcoche, Liftshare või Karzoo, kus võivad registreeruda eraisikutest sõidukiomanikud, kes soovivad pakkuda kasutamiseks auto vabu istekohti oma sõitude ajal (autojagamine). Mõnes neist on lubatud transpordikulude jagamine, kuid mitte ükski ei luba tasu võtmist tulunduslikel eesmärkidel. Uber seevastu erineb eelnevatest näidetest, kuivõrd see pakub eraisikute sõidukite jagamise süsteemi näiteks UberPopi kaudu, mis on keelustatud praktiliselt kogu ELi territooriumil, ja annab võimaluse platvormide Uberblack ja UberX kaudu kasutada professionaalsete autojuhtide poolt pakutavat kindlat transporditeenust, mis sarnaneb traditsioonilise taksoteenusega. Ei ole selge, millisesse kategooriasse see tuleks liigitada, ning samuti ei ole läbipaistev selle ettevõtja majandusmudel, kusjuures kohtuorganid on juba arutanud küsimust, kas Uberi autojuhid on selle ettevõtja palgalised töötajad (2). Selle teenuse pakkumine on viinud meeleavaldusteni, mis on vahel võtnud vägivaldse kuju, ja toonud kaasa kohtumenetlused peaaegu kogu Euroopas. Ühendkuningriik ja Eesti on ainsad ELi liikmesriigid, kes on vastu võtnud õigusaktid nende teenuste legaliseerimiseks enne Euroopa Kohtu vastust, mille ta peab andma Barcelona ja Brüsseli kohtute esitatud eelotsuse küsimustele kõnealuse küsimuse selgitamiseks (3).

5.2.3

Ühisrahastamise valdkonnast võib näitena tuua süsteeme, mis võimaldavad intressimaksudega laene, nt Zopa ja Auxmoney, pakuvad rahastamist loodud äriühingu kapitalis osalemise kaudu, nt Fundedbyme ja Crowdcube, rahastamist kompensatsiooni eest, nt Kickstarter ja Indiegogo, või rahalise toe pakkumist annetusena sissemakstud summa eest midagi vastu saamata.

6.1

Nagu sageli, ei järgi mõiste väljatöötamine ühte kindlat joont, eelkõige kui see toimub induktiivse meetodiga, kuna see nõuab aega mõiste kinnistumiseks ja konsensuse saavutamiseks. Sama kehtib ka ühistarbimise mõiste puhul, mis esineb sotsiaalmeedias kõrvuti selliste mõistetega nagu sotsiaalne või solidaarne majandus, funktsionaalmajandus, roheline majandus, sinine majandus, lahenduste majandus, horisontaalne majandus, nõudluse majandus, platvormide majandus või juhutööde majandus.

6.2

Seetõttu ei ürita mõned autorid seda nähtust isegi defineerida, kartes, et definitsioon ei ole piisavalt lai või, vastupidi, ei piiritle õigesti nähtuse ulatust.

6.3

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamustes viidatakse ühistarbimise mõistele sageli, ei ole seda kunagi üritatud defineerida. Regioonide Komitee (4) on samuti üritanud luua kahe suure kategooria ja nelja vormiga klassifikatsiooni, kuid pole proovinud seda defineerida. Euroopa Komisjon kasutab oma hiljutises teatises „Ühtse turu täiustamine” (5) pigem mõistet „jagamismajandus”, mida käsitatakse ühistarbimise sünonüümina, kuid selle defineerimise asemel piirdub eeliste kirjeldamisega teatavate osalejate (tarbijad, töötajad) jaoks ja rõhutab selle mõju tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse valdkonnas, lubades koostada 2016. aastaks jagamismajandust käsitleva Euroopa programmi. Euroopa Parlament ei ole seni märkimisväärset panust andnud, kui välja arvata 21. detsembri 2015. aasta resolutsioon ettevalmistuste kohta digitaalse ühtse turu aktiks (6), mõni kvaliteetne uuring ja teatav hulk dokumente konkreetsetel teemadel. Siiani ei ole siiski keegi nendes dokumentides esitanud mõju-uuringut töökohtade loomise ja majanduskasvu vaatepunktist.

6.4

Seoses sellega ei ole mõtet luua uut definitsiooni täienduseks mitmele juba loodud definitsioonile, sest on olemas üks, mis näib koguvat suurt toetust: seega lähtutakse käesolevas dokumendis Botsmani ja Rogersi definitsioonist, mille kohaselt on ühistarbimine „majandussüsteem, mis põhineb alakasutatud kaupade või teenuste otsesel jagamisel eraisikute vahel kas tasuta või tasu eest” veebiplatvormide kaudu, kuigi poliitiliste otsuste tegemisele ja õigusnormide asjakohastamisele aitaks kaasa see, kui analüütiliselt tehtaks täpsemalt vahet jagamise mõiste sisu, eelkõige selle mittetulundusliku iseloomu ja asjaomasel platvormil põhinevate elementide vahel.

6.5

See definitsioon on piisavalt lai, et hõlmata nii erinevaid valdkondi nagu tarbimine või tootmine, kaasa arvatud rahastamismehhanismid (ühisrahastamine) ja teadmised ning võimaldada eristada nelja suhteliselt autonoomset sektorit: ühistarbimine, ühisharidus, -koolitus ja -teadmised, ühisrahastamine ning ühistootmine (7).

6.6

See definitsioon võimaldab samuti eristada majandusmudeleid, mis edendavad ühistarbimise katte all tegelikult puhtalt tulundusliku eesmärgiga tegevust, mis lähtub mudelist „ettevõtjalt tarbijale” (B2C). Selle järelduse võib teha nende platvormide toimimisviisi analüüsi põhjal, kuigi see ei ole alati läbipaistev, ning võib leida näiteid süsteemidest, mis kuuluvad tõepoolest ühistarbimise alla, mille puhul edendab platvorm vastastikuseid suhteid (P2P), ja selle ainus eesmärk on soodustada vastastikuseid kontakte, kuid samas on ka näiteid muudest ettevõtjatest, mis jätavad mulje vastastikustel suhetel põhinevast platvormist, aga sekkuvad tehingutesse sellisel määral, võttes teenustasusid, täites maksete adressaadi rolli või pakkudes lisateenuseid, et neid ei saa enam käsitada ühistarbimise sidusrühmana, vaid teenusepakkujana ettevõtjalt tarbijale suunatud mudeli raames koos sellest tulenevate tagajärgedega.

6.7

Sellest tulenevalt võimaldab see määratlus välistada ühistarbimise valdkonnast teatud liiki tegevused, mida mõni on soovinud selle hulka liigitada, sh näiteks:

7.1

Kuigi kõnealuse nähtuse ulatust ei ole seni selgelt määratletud, võib täheldada selliste uuringute ja küsitluste arvu mitmekordistumist, mille eesmärk on selgitada välja selle nähtuse majanduslik mõju ELi ja kogu maailma tasandil.

7.2

Seega on ilmne, et viimaste aastate jooksul, eelkõige kriisiperioodil ja reaktsioonina turuolukorrale, on ühistarbimise algatuste arv aina kasvanud; veebilehel www.collaborativeconsumption.com on neid loetletud üle tuhande.

7.3

Euroopa Komisjonilt pärinevatest hinnangutest selgub, et 2013. aastal moodustas ühistarbimise valdkonda kuuluva tegevuse käive maailma tasandil 3,5 miljardit dollarit ning selle aastane kasv oli 25 %. Praeguseks ulatuks see seega 20 miljardi dollarini. Uurimisbüroo PwC koostatud prognoosid viitavad palju suuremale kasvule aastani 2025 (8).

7.4

Lisaks majandusliku väärtuse loomisele kujutab ühistarbimine endast oma sotsiaalses ja keskkonnaalases mõõtmes tegurit, mis tugevdab kodanike vahel solidaarsussidemeid, elavdab kohalikku majandust, loob töökohti, muudab teatavate kaupade ühiskasutamise kaudu kodumajapidamiste tarbimist ratsionaalsemaks, vähendab energeetilist jalajälge ja soodustab vastutustundlikumat ja säästvamat tarbimist.

7.5

Komitee hinnangul kujutab seda liiki majandus endast „innovatsiooni, mis täiendab tootmismajandust kasutusmajandusega ning loob majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid eeliseid,” ning see „pakub lahendust majandus- ja rahanduskriisile” (9).

7.6

Selle tulemusena ei kõhelnud komitee survestamast komisjoni võtma terve rea poliitilisi meetmeid, mis on hädavajalikud, et Euroopa Liidu ja iga liikmesriigi tasandil toetataks ja rakendataks ühistarbimist selle erinevates vormides ja viisidel, et selle usaldusväärsus suureneks ning et see tekitaks rohkem usaldust. Käesolevas arvamuses tuleb seega veel kord korrata seisukohti, mida komitee on juba väljendanud küsimuse nende aspektide osas ning millele sõnaselgelt viidatakse. Seega leiab komitee, et uued majandusmudelid, mis moodustavad platvormid, tõstatavad kiireloomulisi küsimusi eelkõige selle suhtes, kuidas tagada riikliku seadusandluse rakendamine ning kindlustada töötajate õigused ja asjakohane tasustamine. Komitee kutsub komisjoni üles neid muresid käsitlema, kui viimane soovib, et oleks võimalik lähemalt määratleda eelised, mida need tegevusviisid ühiskonnale pakuvad.

7.7

Samuti on oluline juhtida tähelepanu kiireloomulisele vajadusele kehtestada Euroopa tasandil määratlused, juhised või suunised, kuna teatud liikmesriigid tegelevad juba oma poliitikameetmete määratlemisega, eraldi ja ennetavalt, olles silmitsi Euroopa institutsioonide viivituste ning nende ilmselge otsustusvõimetusega.

8.1.1

Nagu kõik tegevused, mis ühendavad inimesi, kellel on oma – mõnikord vastandlikud – huvid, kuulub ühistarbimine neid huve reguleerivate õigusaktide ja eeskirjade kohaldamisalasse. Seega tuleb hukka mõista nende seisukoht, kes väidavad, et ühistarbimine peab olema õigusvaba valdkond, kus igasugused takistused ja piirangud peaksid täielikult puuduma ning mis põhineb üksnes inimeste headusesse uskumisel (Rousseau „õilsa metslase” eeskujul), sest see seisukoht ei ole tõsiseltvõetav.

8.1.2

Komitee on toetanud järjepidevalt ja järjekindlalt seisukohta, et kogu majandustegevus peaks olema õigusega kaitstud, samuti on ta alati kaitsnud seisukohta, et need sätted võivad samas võtta erinevaid vorme, mis peavad igal juhul olema ühtlustatud.

8.1.3

Oma hiljutises arvamuses enese- ja kaasregulatsiooni kohta ELis (10), mille sisule siinkohal viidatakse, toetab komitee muude seisukohtade seas eelkõige seda, et nimetatud kahte regulatsioonivormi kui „mehhanism[e], millega reguleeritakse erinevate majandustegevuses osalejate majanduslikke ja sotsiaalseid huvisid või kaubandussuhteid ja -tavasid” tuleb käsitada „oluliste siduvaid õigusakte (hard law) täiendavate või neile lisanduvate vahenditena”, mille kehtivus sõltub sellest, et „nende ülesehitus ja reguleerimisala on selgelt määratletud selgete ja ühemõtteliste siduvate õigussätetega ning nad peavad olema kohtus kohaldatavad nii riiklikul kui ka ELi tasandil, austades samas kõnealuste vahendite olemust, eelkõige osapooltevaheliste kokkulepete vabatahtlikkust”.

8.2.1

Alates sellest, kui neil on majandustegevuse kontuurid ning kui osapoolte vastastikused kohustused ja õigused on lepingulised, tuleb üksikisikute vahel spontaanselt läbiviidud tegevustele kohaldada ipso facto riiklikke või ELi sätteid, mis moodustavad mõlema osapoole õiguste ja kohustuste juriidilise raamistiku.

8.2.2

Seega õigustab fenomeni suhete keerukus, mida on kirjeldatud punktis 4.7, sellise juriidilise raamistiku määratlemist, milles sidusrühmad tegutsema peavad, seda eelkõige juhul, kui asjaomased tegevused on hübriidsed, nagu näiteks olukorrad, kus baasteenust osutatakse tasuta ja lisateenused on tasulised (freemium) või kus on tegemist tarkvaraga, mille korral tasu suurus on jäetud kasutaja otsustada (donationware), üks hea näide, mis on seda selgelt esile toonud, on geopeituse loomistegevused (geocaching).

8.2.3

Kuna see nähtus ületab juba oma loomuse tõttu ilmselgelt liikmesriikide piire, on vaja, et EL määratleks oma ühise ja suure ühisturuga hõlmatud ala jaoks juriidilise raamistiku, mida kohaldataks iga kord, kui neid tegevusi piiriüleselt läbi viiakse. Selle puudumine on juba põhjustanud eri liikmesriikides terve rea lahknevaid ja vastuolulisi seisukohti teatud konkreetsetes küsimustes, nagu Uberi juhtum, sarnaselt sündmustega, mille tunnistajaks oleme ka USAs.

8.2.4

See juriidiline raamistik hõlmab eelkõige järgmisi esmatähtsaid valdkondi:

8.3.1

Komitee leiab, et ELi tasandil, mis on käesoleva arvamuse seisukohalt ainus asjakohane tasand, peaksid institutsioonid, alustades komisjonist tema algatusõiguse tõttu, kuid ka nõukogu ja Euroopa Parlament, seadma endale eesmärgiks jälgida erilise tähelepanuga, et viivitamata võetaks vastu reguleeriv raamistik, milles määratakse täpselt kindlaks selle kohaldamisala ning tegevuse läbiviimise tingimused, sest meetmeid tuleb kindlasti kohandada erinevate ühistarbimise liikidega.

8.3.2

Nimetatud raamistikus tuleb seada esikohale avalikku korda ja avalikke huve käsitlevad ühised põhimõtted, milles tuleks käsitleda nõudmisi, millest kinnipidamine on selle majandustegevuse vormidega tegelejatele kohustuslik ning mis on seotud eelkõige punktis 8.2.4 nimetatud punktidega.

8.3.3

Siiski, nagu komitee on alati kinnitanud, tuleb paralleelselt ja samal ajal jätta ruumi enese- ja kaasregulatsiooni jaoks – siinkohal on tegemist eeskujuliku protsessi näitega, mida on juba nimetatud ühisreguleerimiseks, nagu seda on hiljuti toetanud Londoni kuninglik kunsti, tööstuse ja kaubanduse ühing (RSA House), või Sharing Economy UK koostatud käitumisjuhis (SEUK (12)).

8.4.1

Komitee on olnud alati seisukohal, et ei ELi institutsioonid ega riiklikud ametiasutused ei tohi määratleda enesereguleerimise juhiste sisu, mis tuleb jätta täielikult asjaomaste sidusrühmade otsustada, kuna nende eesmärk pole saavutada vastastikku siduv tunnustamine.

8.4.2

Siiski, kuna taotletakse nende kokkulepete tunnustamist „täiendava reguleerimisvahendina asjaomase õiguskorra raames”, leiab komitee oma eespool nimetatud arvamuses, et EL peab „selgelt määratlema parameetrid nende vahendite tunnustamiseks, neis järgitavad põhimõtted ning samuti nende piirangud”. Seda doktriini kohaldatakse täiel määral ühistarbimisele, mida ei saa pidada erandiks.

8.4.3

Komitee avaldab kahetsust, et nõukogu, parlament ja komisjon ei ole oma uut 13. aprillil 2016 vastu võetud institutsioonidevahelist kokkulepet viimistlenud selles osas, mille kohta komitee on oma eespool nimetatud enese- ja kaasreguleerimise teemalises arvamuses eelmises kokkuleppes selle valdkonna kohta esitatud elementide põhjal nõudmisi esitanud, samuti avaldab komitee kahetsust, et parema õigusloome meetmetest teatamise raames, välja arvatud teatud hajutatud viited suunistes ja juhistes, on nimetatud teemaatika käsitlemine hetkel kitsenenud ebamäärase mainimiseni joonealuses märkuses, kus on esitatud põhimõtted nimetatud enese- ja kaasregulatsiooni ning ühe edusammudest teavitamise platvormi (CoP) paremaks kasutamiseks.

8.4.4

Siiski on olemas valdkond, kus eespool nimetatud parameetrite määratlemine on vajalik, et see muutuks kasutajate jaoks usutavaks ning tekitaks neis selle vastu usaldust. Tegemist on muidugi ühistarbimisega, mis võiks saada palju kasu kindlast raamist, mille enese- või kaasregulatsiooni eest vastutav struktuur sellele Euroopa tasandil annaks.

8.4.5

Seega ootab komitee suure huviga Euroopa ühistarbimise programmi, julgustades nüüdsest komisjoni mitte tähelepanuta jätma ei nimetatud tegevuse reguleerimise küsimusi ega rolli, mida peab selles mängima enese- ja kaasregulatsioon.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/45

Raportöör:

Denis MEYNENT

1.1

Komitee tuletab meelde, et REFITi (1) esmane eesmärk on parandada ELi õigusaktide kvaliteeti ja tõhusust ning luua lihtsaid, arusaadavaid ja ühtlustatud eeskirju, seadmata kahtluse alla kehtestatud poliitilisi eesmärke ning kahjustamata kodanike, tarbijate ja töötajate kaitset, sotsiaalset dialoogi ja keskkonda.

1.2

Euroopa õigusaktid on oluline integratsioonitegur, mitte koormus ega kulu, mida on vaja vähendada. Olles proportsionaalsed, tagavad need olulisel määral kaitse, edendamise ja õiguskindluse kõigile Euroopa sidusrühmadele ja kodanikele.

1.3

Mis tahes õigusakti ettepaneku mõju hindamised tuleb integreerida ja anda neile majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde, sealhulgas ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete suhtes. Komitee kutsub parlamenti, nõukogu ja komisjoni tungivalt üles leppima kokku ühtses metoodikas mõjuhinnangute koostamisel, mida saaksid kasutada ka komitee ja Euroopa Regioonide Komitee.

1.4

Avalikud arutelud ning konsultatsioonid sidusrühmade ja ekspertidega peaksid olema võimalikult avatud, kuid need ei saa asendada konsultatsioone sotsiaalpartnerite ja komiteega.

1.5

Komitee kutsub komisjoni üles lisama oma tulemustabelisse REFITi programmi meetmetest tulenevate kulude ja eeliste iga-aastast hindamist – nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset – hõlmates ka tööhõive taset ja kvaliteeti, samuti sotsiaalkaitset ning keskkonna- ja tarbijakaitset.

1.6

Otsustusprotsess peab jääma võimalikult sujuvaks ja asjakohaseks. Ükski protsessi legitiimsuse kontrollimiseks loodud organ ega filter ei tohi õõnestada poliitiliste otsuste tegemist, mis peaks jääma suveräänseks. Seoses sellega tuleb võidelda otsuste tegemise protsessi bürokraatlikuks muutumise vastu.

1.7

Komitee võtab teadmiseks REFITi programmi platvormi kasutuselevõtu, mis muu hulgas on volitatud töötama tõhusamate õigusnormide ja lihtsamate halduseeskirjade suunas. Ta rõhutab, et platvorm peab piirduma mõningate teemade piiratud analüüsiga ning ei saa asendada kaasseadusandjaid ja kohustuslikku konsulteerimist komiteega – kuna tema tööpõhimõte on erinev – ning sotsiaalpartneritega, nagu on ette nähtud aluslepingutes. Komitee kutsub komisjoni üles avaldama platvormile adresseeritud soovituste selekteerimiseks mõeldud kriteeriume, et tagada nende tasakaalustatus ja määratleda platvormi soovituste järelmeetmeid, mis võimaldaks jälgida nende mõju.

1.8

Mis puutub REFITi platvormi representatiivsusesse, siis leiab komitee, et kui talle antaks veel kaks täiendavat kohta, siis võimaldaks see tal täielikult täita oma mandaati ja peegeldada kodanikuühiskonda, keda ta esindab. Komitee märgib ka mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sidusrühmade üleeuroopaliste esindatuse puudumist platvormil ning nõuab selle vea parandamist nii kiiresti kui võimalik.

1.9

Kuna komiteel on otsekontaktid kohapealse tegelikkusega, juurdepääs organisatsioonide ulatuslikule võrgustikule riiklikul tasandil ning liikmete eksperditeadmistele, siis on tal hea positsioon, et anda märkimisväärne panus ELi tasandil läbi viidud mõju hindamistesse. Komitee kavatseb eelistada kvalitatiivseid ja järelhindamisi, et suuta kindlaks teha õigusmeetme või ELi poliitikameetme mõju ning tuua esile Euroopa majandus- ja sotsiaalpartnerite asjaomased kogemused.

1.10

Kui võetakse üle konkreetseid direktiive, soovib komitee anda konkreetse panuse Euroopa Parlamendi omaalgatuslikku raportisse, milles käsitletakse ELi õiguse rakendamist liikmesriikide poolt, keskendudes liikmesriikide poolt ülevõtmise käigus tehtud täiendustele.

1.11

Komitee leiab, et REFITi programm peaks olema kahesuunaline tee – teisisõnu ei tohiks juba ette kindlaks määrata, millise suunitlusega regulatsioon peaks olema, kas õigusakti laiendav, täiendav, muutev või tühistav.

1.12

Komiteele ei ole vastuvõetav osaleda menetlustes, mille eesmärk on vähendada ELi õigustikku kvantitatiivselt, ilma et määratletaks eelnevalt meetmete mõjud sotsiaal- ja keskkonnakaitsele ning tarbijakaitsele.

1.13

Komitee pooldab õigusaktide mõju rangemat järelhindamist ELi poliitikatsükli raames, eelkõige seoses algsele seadusandlikule ettepanekule lisatud mõjuhinnangus toodud mõjuga majanduskasvule ja tööhõivele. Järelhindamised tuleb läbi viia pluralistlikul viisil mõistliku aja jooksul pärast direktiivi liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaega.

2.1

Komitee tuletab meelde, et õigusaktid on olulised selleks, et saavutada asutamislepinguga seatud eesmärgid ning luua tingimused arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks, millest tõuseks kasu nii kodanikele kui ka ettevõtjatele (2). Eeskirjad aitavad samuti parandada heaolu, kaitsta üldist huvi ja põhiõigusi, edendada kõrgetasemelist sotsiaalset ja keskkonnakaitset ning tagada õiguskindlus ja prognoositavus. Nad peaksid ka vältima konkurentsi moonutamist ja sotsiaalset dumpingut.

2.2

Komitee tervitab seetõttu asepresident Frans Timmermansi korduvaid meeldetuletusi, et REFITi programm ei tohiks viia ELi õigustikus reguleerimise vähendamiseni ega vähendada sotsiaalkaitset, keskkonnakaitset ja põhiõigusi (3).

2.3

Komitee arvates tekitab õigusloome halduskoormust ja kulusid, mis võib olla koormav ja ebavajalik, kuid loob ka märkimisväärseid eeliseid avalikkusele, ettevõtjatele ja ametiasutustele. Ta tuletab meelde, et aruka õigusloomega peab alati püüdma saavutada reaalset lisaväärtust. Alati, kui võimalik, peaksid ELi eeskirjad koormust vähendama, mitte seda suurendama.

2.4

Komitee leiab, et parem õigusloome peab lähtuma lähenemisviisist, mis on kõige sobivam ELi ühtse turu lõpuleviimiseks: sihipärane ühtlustamine, vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine ühtlustamata valdkondades vajaduse korral, ühisreguleerimine, iseregulatsioon ja standardimine. Komitee tuletab siinkohal meelde, et õigusaktide arukas ja sihipärane ühtlustamine aitab kaotada siseturu tõrgeteta toimimise takistusi. 28 liikmesriigi õigustike ühtlustamine aitab suuresti kaasa ELi ettevõtete ja kodanike regulatiivse ja halduskoormuse lihtsustamisele ja vähendamisele.

2.5

Komitee tuletab meelde, et REFITi esmane eesmärk on parandada ELi õigusaktide kvaliteeti ja tõhusust ning luua lihtsaid, arusaadavaid ja ühtlustatud eeskirju, seadmata kahtluse alla kehtestatud poliitilisi eesmärke ning kahjustamata kodanike, tarbijate ja töötajate kaitset, sotsiaalset dialoogi ja keskkonda.

2.6

Komitee tuletab sellega seoses meelde oma kohustust tagada, et asjaomased õigusaktid ja sellega seotud koormus oleksid vajalikud ning et lõplik kasu, mida nad toovad, ületaks nendega seotud kulusid, ning et õigusaktid oleksid proportsionaalsed ning pakuksid piisavat õiguskindlust.

2.7.1

Komitee võtab teadmiseks kolme institutsiooni vahelise parema õigusloome alase kokkuleppe allkirjastamise kolme institutsiooni vahel 13. aprillil 2016.

2.7.2

Komitee tervitab eriti asjaolu, et kolm institutsiooni on tunnistanud mõju hindamise süsteemi vahendiks, mis aitab neil langetada teadlikke otsuseid, kuid ei asenda poliitilisi otsuseid (4).

2.7.3

Komitee kiidab heaks asjaolu, et komisjon kaasas integreeritud, tasakaalustatud ja mitmekesistesse mõjuhinnangutesse alternatiivseid lahendusi, mis hõlmavad Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid ja eri valikute mõju konkurentsivõimele, ettepanekute mõju VKEdele ja mikroettevõtetele, samuti digitaalset ja territoriaalset mõõdet (5).

2.7.4

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon saab mõjuhinnangu läbi viia omal algatusel või Euroopa Parlamendi või nõukogu taotlusel, ent avaldab kahetsust, et iga institutsioon ise otsustab, kuidas oma hindamistegevust korraldada. Komitee kutsub kõiki kolme institutsiooni tungivalt üles leppima kokku mõjuhinnangute koostamise ühtses metoodikas, mida ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Euroopa Regioonide Komitee saaksid oma seisukohtade kujundamisel kasutada.

2.7.5

Komitee arvates tuleb mõju hindamised läbi viia ELi institutsioonides. Kui aga konkreetsetel põhjustel on kavas kasutada erakonsultante, siis rõhutab komitee järgmist:

2.8.1

Komitee arvates ei tohi konsultatsioonid sidusrühmadega ja ekspertidega asendada konsultatsioone sotsiaalpartnerite, komitee ja Euroopa Regioonide Komiteega, kes tegutsevad seadusandliku tsükli täpselt määratletud etappides ja ELi toimimise lepingus sätestatud piirides, samuti ei tohi need konsultatsioonid asendada konsultatsioone riiklikul tasandil, mis peaksid põhinema sotsiaalpartnerite suuremal kaasatusel. Ta rõhutab, et sidusrühmade nõuetekohane kaardistamine on oluline, tagamaks sidusrühmade piisavat esindatust ja konsulteerimise kvaliteeti. Ta palub komisjonil tugineda selle saavutamiseks läbipaistvusregistrile.

2.8.2

Komitee nõuab, et nimetatud konsultatsioon ei mõjutaks kodanikuühiskonna struktureeritud dialoogi (ELi lepingu artikli 11 lõige 2) või konkreetsetes raamistikes toimuvatest konsultatsiooni, nagu tööturu osapooltega konsulteerimine sotsiaaldialoogi raames (tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud) (ELi toimimise lepingu artikkel 154) või nõuandeorganitega, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, konsulteerimist (ELi toimimise lepingu artikkel 304).

2.8.3

Komitee rõhutab, et sidusrühmade kaardistamine peab tagama hea geograafilise jaotuse sihtrühmade kaupa, pöörates erilist tähelepanu alaesindatud rühmadele. Konsultatsioonide käigus esitatud vastuste analüüsimisel tuleks rakendada põhjendatud kaalumismehhanismi (6).

2.9.1

Komitee võtab teadmiseks komisjoni väljatöötatud programmi REFIT üldeesmärgid ja viitab oma arvamustele (7), milles käsitletakse parema õigusloome ja aruka reguleerimise programme. Komitee arvates ei vabasta arukas reguleerimine kodanike, tarbijate ja töötajate kaitsega seotud õigusaktide, soolise võrdõiguslikkuse standardite ja keskkonnanormide järgimisest ega tohi takistada neisse paranduste tegemist. Aruka reguleerimise puhul tuleb samuti järgida aluslepingutes sätestatud siseturu sotsiaalset mõõdet, eelkõige nende kokkulepete ülevõtmise tasandil, mille üle peeti läbirääkimisi Euroopa sotsiaaldialoogi raames.

2.9.2

Komitee märgib, et komisjoni eesmärk on parandada rakendamise optimaalseks järelevalveks mõeldud menetlust ja meetmete kvaliteeti.

2.9.3

Komitee kutsub komisjoni üles lisama oma tulemustabelisse REFITi programmi meetmetest tulenevate kulude ja eeliste iga-aastast hindamist – nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset – hõlmates ka tööhõive taset ja kvaliteeti, samuti sotsiaalkaitset ning keskkonna- ja tarbijakaitset.

2.9.4

Komitee täpsustab, et parem õigusloome ei saa ega tohi asendada poliitilisi otsuseid.

2.10.1

Komitee võtab teadmiseks REFITi platvormi loomise, milles ta osaleb ja mille eesmärk on analüüsida ettepanekuid, et vähendada tarbetut haldus- ja regulatiivset koormust ning lihtsustada Euroopa õigusaktide kohaldamist liikmesriikides. Ta märgib, et sotsiaaldialoogi ja sotsiaalpartnerite pädevusega seotud valdkonnad on platvormi pädevusest eemaldatud.

2.10.2

Komitee märgib siiski, et platvorm peaks:

2.10.3

Komitee ootab samuti, et:

2.10.4

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et platvormil osalejate suur hulk, platvormi väga erinevad sidusrühmad (liikmesriigid, sotsiaalpartnerid, valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskond), laiaulatuslikud teemad päevakorras ja kohtumiste piiratud sagedus ei soosi ilmselt põhjalikke arutelusid platvormi soovituste üle.

2.11.1

Sellega seoses rõhutab komitee, et kuigi ta on aluslepingutega loodud institutsioon, mis esindab ELi mitmekesisust, on talle ette nähtud ainult üks koht ja tema kolm rühma osalevad kordamööda platvormi töös.

2.11.2

Komitee leiab seetõttu, et kui talle antaks veel kaks kohta, siis vastaks see tema kolmepoolsele olemusele ja tema mandaadile ning peegeldaks kodanikuühiskonda, keda ta peab esindama.

2.11.3

Komitee märgib ka mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sidusrühmade üleeuroopalise esindatuse puudumist platvormil ning nõuab selle vea parandamist nii kiiresti kui võimalik.

2.12.1

Komitee soovitab komisjonil:

3.1.1

Komitee tuletab meelde, et teda tuleb lugeda eraldiseisvaks institutsiooniliseks partneriks ja mitte ainult paljude erinevate ja vastandlike huvidega sidusrühmade allrühmaks.

3.1.2

Komitee kordab, et kuna tal on otseühendus kohapealse tegelikkusega ning juurdepääs organisatsioonide ulatuslikule võrgustikule riiklikul tasandil ja liikmete eksperditeadmistele, on tal hea positsioon anda märkimisväärne panus mõju hindamistesse.

3.1.3

Komitee rõhutab, et kõnealuse hindamistegevuse eesmärk on tugevdada suhteid erinevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja see võimaldab tal suurendada jätkuvalt institutsioonide ja kodanikuühiskonna esindajate vahelise silla rolli.

3.1.4

Komitee täpsustab, et tema poolt teostatud hindamised toimuvad poliitiliste soovituste vormis ja et need soovitused toovad esile kõnealuse poliitika peamised mõjud kodanikuühiskonnale, pakkudes välja, millised on kõige tõhusamad sammud, mida järgmiseks ette võtta.

3.1.5

Komitee rõhutab, et ta kavatseb eelistada kvalitatiivseid ja järelhindamisi, et suuta kindlaks teha õigusmeetme või ELi poliitikameetme mõju ning tuua esile Euroopa majandus- ja sotsiaalpartnerite asjaomased kogemused.

3.1.6

Komitee on seisukohal, et komisjoni ja parlamendi järelhindamised, millesse komitee annab oma panuse, peaksid olema aluseks õigusaktide muutmisele või uute õigusaktide väljatöötamisele, mille suhtes komiteega konsulteeritakse.

3.1.7

Komitee väljendab heameelt, et teda kaasatakse täielikult õigusloometsüklisse ja et see suurendab märkimisväärselt komitee võimalusi panustada ELi tulevaste poliitiliste strateegiate määratlemisse.

3.2.1

Direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise raames lisavad liikmesriigid vahel elemente, mis ei ole kuidagi seotud asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktidega; komitee on seetõttu seisukohal, et neid täiendusi tuleks rõhutada ülevõtmise õigusaktis või õigusaktides, samuti nendega seotud dokumentides (8). Komitee leiab, et mõistet gold-plating, millega viidatakse „ülereguleerimisele”, ei tohiks kasutada, kuna sellega mõistetakse hukka teatavad siseriiklikud tavad, välistades seega diferentseeritud ja paindliku lähenemisviisi.

3.2.2

Komitee on seisukohal, et minimaalse ühtlustamise puhul peab liikmesriikidel olema õigus näha oma siseriiklikus õiguses ette sätted, mille eesmärgiks on tööhõive edendamine, paremad elu- ja töötingimused, piisav sotsiaalkaitse tase, kõrge ja jätkusuutlik tööhõive ning tõrjutuse vastane võitlus (9), VKEde edendamine ja areng ja inimeste tervise ja tarbijate kõrgetasemeline kaitse (10) ning keskkonnakaitse (11), ilma tarbetute regulatiivsete või halduslike tõketeta ning sellest seisukohast tuleks direktiividele võimaluse korral alati pigem eelistada määrusi.

3.2.3

Komitee leiab, et tegelikult viib püüdlus seadusandlikke ettepanekuid maksimaalselt ühtlustada paljude erandite ja vabastusteni, mille tulemuseks on siseturul uute tõkete loomine ja nende legitimeerimine.

3.2.4

Komitee usub, et ta võib etendada kasulikku rolli ELi seadusandjate ja õigusaktide kasutajate jaoks vahendajana ja anda teatud panuse Euroopa Parlamendi omaalgatuslikku raportisse, mis käsitleb iga-aastast aruannet EL-i õigusaktide rakendamise kohta liikmesriikides, hõlmates liikmesriikide tehtud täiendusi õigusaktide ülevõtmisel, ning leiab sellega seoses, et metoodika osas võiksid kasulikuks osutuda ühtse turu vaatlusrühma uuring „Teenuste direktiivi mõju ehitussektorile” (12), nagu ka tööturu vaatlusrühma uuring noorte tööpuuduse kohta (13), kui mainida vaid kahte näidet.

3.3.1

Komitee leiab, et REFITi programm peaks olema kahesuunaline tee – teisisõnu ei tohiks juba ette kindlaks määrata, millise suunitlusega regulatsioon peaks olema, kas õigusakti laiendav, täiendav, muutev või tühistav.

3.3.2

Komitee kiidab heaks, et komisjon teostab pidevalt ELi õigustiku sõelumist ja ümberhindamist, uurides sealhulgas ELi seadusandlike ja mitteseadusandlike aktide asjakohasust ja lisandväärtust.

3.3.3

Komitee peab oluliseks terviklikku ja integreeritud mõjuhindamist ning leiab, et komisjon ei peaks keskenduma üksnes konkurentsivõime mõõtmele; ta leiab, et ELi sekkumise lisandväärtust tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse ja et kulude-tulude analüüsis peaks kaaluma kõiki aspekte, sealhulgas tegevusetusest tulenevaid kulusid.

3.3.4.1

Komitee leiab, et mõjuhinnangu kriteeriumite arvu suurendamine ei tohi komisjoni viia tegevusetuseni või algatusest loobumiseni põhjusel, et üks või mitu kriteeriumi on täitmata; seetõttu leiab komitee, et komisjon peab kaaluma nende kriteeriumite vahel ja on ka seisukohal, et kriteeriumite paljusus ei tohi kaasa tuua otsustusprotsessi bürokratiseerumist ja reguleerimatust.

3.3.4.2

Komitee pöörab erilist tähelepanu põhimõttele „kõigepealt mõtle väikestele” ja VKE-testile, eelkõige seoses arvamusega teemal „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine” (14), kuid leiab, et ei ole kohane kehtestada mikroettevõtjate suhtes üldisi erandeid ja seoses seadusettepanekutega oleks vaja juhtumipõhist lähenemisviisi, kus hinnatakse mõju igal üksikul juhul eraldi.

3.3.4.3

Komitee nõustub asjaoluga, et ettepanekute aluseks on täpsed mõjuanalüüsid, mis põhinevad tõenditel („tõenduspõhised”), kuid rõhutab, et seadusandjal lasub kohustus kasutada oma kaalutlusõigust, tagades teatava tasakaalu ühelt poolt tervise-, keskkonna- ja tarbijakaitse ning teiselt poolt ettevõtjate majanduslike huvide vahel, järgides talle aluslepinguga pandud eesmärki tagada kõrgetasemeline tervise- ja keskkonnakaitse (15).

3.3.4.4

Komitee märgib, et hindamistegevus võib hõlmata ka regulatiivse ja halduskoormuse hindamist juhul, kui

3.3.4.5

Komiteele ei ole vastuvõetav osaleda menetlustes, mille eesmärk on vähendada ELi õigustikku kvantitatiivselt, ilma et määratletaks eelnevalt meetmete mõjud sotsiaal- ja keskkonnakaitsele ning tarbijakaitsele.

3.3.4.6

Kumulatiivsete kulude hindamisega seoses märgib komitee, et kui teostatakse Euroopa õigusakti osa eel- või järelhindamist, peab selles võtma arvesse asjaolu, et lisaks olemasolevatele õigusakti täitmise ja rakendamisega seotud kuludele lisanduvad uued kulud. Komitee tunnistab, et kumulatiivseid kulusid püütakse arvestada kindla sektori õigusloomega seotud finantskuludena, kuid täpsustab, et kõnealuses hindamises ei tohi ühtki sektorit neist osaliselt ega täielikult vabastada.

3.3.5.1

Komitee tunneb muret asjaolu üle, et asjaomane arutelu nihkub üha enam protsessi varajasse etappi, enne kui hakkavad osalema kaasseadusandjad ja sotsiaalpartnerid, kes võivad seega jääda kõrvale arutelust tingimuste üle, mis on juba toimunud ilma nendeta.

3.3.6.1

Komitee on seisukohal, et järelhindamine on vähemalt sama tähtis kui eelhindamine; ta palub komisjonil esitada selleks metoodilise juhendi säästva arengu kriteeriumide kohta.

3.3.6.2

Komitee pooldab õigusaktide mõju rangemat järelhindamist ELi poliitikatsükli raames, eelkõige seoses algsele seadusandlikule ettepanekule lisatud mõjuhinnangus toodud mõjuga majanduskasvule ja tööhõivele.

3.3.6.3

Komitee on seisukohal, et järelhindamised tuleb läbi viia pluralistlikul viisil mõistliku aja jooksul pärast direktiivi liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaega.

3.3.6.4

Komitee leiab, et järelhindamised on olulised analüüsivahendid ning et nende järeldused võiksid olla otseseks sisendmaterjaliks võimalikele mõjuhindamistele õigusaktide muutmiseks.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/54

Raportöör:

Kathleen WALKER SHAW

1.1

Töö ja töösuhete muutuv olemus areneb kiirelt edasi. ELi ees seisev väljakutse on edendada innovatsiooni, tehnilisi arenguid ja loovust selleks, et anda hoogu jätkusuutlikule ja konkurentsivõimelisele sotsiaalsele turumajandusele ning saavutada positiivseid tulemusi. Tuleb hinnata kõnealuste arengute mõju tööturule ja standarditele, majandusele, maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemidele ning äraelamist võimaldavale töötasule. Töötajate ning eri suuruses ja eri valdkondade ettevõtete jaoks võrdsete võimaluste ja õiglase digitaalmajanduse loomine, samuti digitaaloskuste parandamine – need on mõned kõige olulisemad probleemid, millega meil tuleb tegeleda. Euroopal ja tema sotsiaalpartneritel on oluline roll selle tagamises, et kõnealune protsess viiks positiivsete, õiglaste ja jätkusuutlike lahenduseni, ning et käsitlemist leiaks õiguste ja kaitse valdkonna kõik ebaselged kohad.

1.2

Komitee arvates on esmatähtis kaitsta kõigi ELi sotsiaalkaitsesüsteemide kvaliteeti ja finantsilist jätkusuutlikust ning ta soovitab komisjonil ja liikmesriikidel uurida sotsiaalpartneritega konsulteerides parimaid tavasid selliste sotsiaalkaitsemudelite väljaarendamiseks, mis oleksid võimelised katma paindlikumaid töövorme ja tagaksid kogu töötajaskonnale – k.a füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes ei kuulu tavapärasesse sotsiaalkaitsesüsteemi – nõuetekohase tasemega sotsiaalkaitse. Sellega peaks arvestama Euroopa sotsiaalõiguste samba väljaarendamisel. On tervitatav, et komitee käsitleb seda teemat eraldi arvamuses.

1.3

Komitee soovitab täiendavalt analüüsida kõnealuste arengute mõju oskustele ning samuti hinnata seda, millised elukestva õppe, ümberõppe, koolitus- või olemasolevate oskuste täiendamise võimalused on töötajate käsutuses nende uute töösuhete kontekstis, et vältida seda, et kõnealuse innovatsiooni tulemusena kaovad mis tahes oskused või avaldub negatiivne mõju kvalifikatsioonile, ning et tagada paremad tööhõive võimalused. Kõigi inimeste digitaaloskuste edendamine ja parandamine peab olema ELi prioriteet.

1.4

Komitee on seisukohal, et ELi tasandil on vaja rohkem andmeid ja põhjalikumat analüüsi rahvatöö ulatuse, rahvatöötajate tunnuste, selliste uute töövormide nagu tööajata lepingud ja nõudetöö lepingud ning uute elukutsete ja tsiviilõiguslike lepingute kohta, nn platvormimajanduse ulatuse, selle tegevussektorite ja geograafilise jaotuse kohta ELis. See aitab hinnata ettevõtete ja töötajate vajadusi kõnealuste töövormide kasutamise korral.

1.5

Neid arenguid puudutavat statistikat tuleb koguda korrapärasemalt Euroopa tööjõu-uuringute ning tööturuaruanne kaudu, milles tuvastatakse parimaid tavasid seal, kus neid leidub. See võimaldab vaadelda uute töövormide ja töösuhete vormide mõju tööturule ja majandusele ning hinnata nende panust jätkusuutlike kvaliteetsete töökohtade loomisesse ja majanduskasvu, mida saab kasutada ELi tööhõivepoliitikat, sh Euroopa poolaastat ja strateegiat „Euroopa 2020”, arendades. Neid uuringuid peaks rahastama programmi „Horisont 2020” ja teiste asjaomaste ELi eelarveridade vahenditest.

1.6

Kestevandmeid on vaja samuti selleks, et teha kindlaks uute töövormide pikaajaline mõju ning nende mõju töö jätkusuutlikkusele kogu eluea jooksul (1). Samuti on oluline teha kindlaks, mil määral on need seotud soolise kuuluvuse ja teiste demograafiliste muutujatega (näiteks vanuse, puude, etnilise päritolu ja rändaja staatusega).

1.7

Kiiresti vajavad selgitamist uute tööturu vahendajate, näiteks veebiplatvormide õiguslik seisund, et võimaldada nende tuvastamist ametlikus statistikas, jälgimaks nende kasvu ja tegemaks kindlaks, milliseid standardeid, vastutusi ja tegevuseeskirju tuleks kohaldada ning millised reguleerivad asutused peaksid vastutama kontrolli ja jõustamise eest, tunnistades samas, et need platvormid võivad kujutada endast innovatsiooni, tööhõive võimaluste ja majanduskasvu allikat.

1.8

Komitee märgib, et praegu on käimas Euroopa Komisjoni konsultatsioonid kirjaliku tõendi direktiivi (2) teemal, ning eeldab, et kui Euroopa Komisjon otsustab kõnealuse õigusakti läbi vaadata, siis lisatakse ettepanekutesse uute töövormide käsitlemine. Komitee loodab eelkõige, et selgitusi viiakse sisse uute töövormide osas, vältides samas halduskoormuse suurenemist eelkõige VKEdele. Kaaluda tuleks ka kohaldamisala laiendamist nii, et see hõlmaks „töötajaid”, et kirjalikud tõendid tagataks alates esimesest päevast ning et tööajata lepingute sõlmimise piiramiseks sätestataks minimaalne tundide arv.

1.9

Komitee soovitab töötajate, tarbijate ja laiema üldsuse kaitsmiseks lahendada veebiplatvormide, rahvalt tellimise, majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate ning muude uute füüsilisest isikust ettevõtjate vormide puhul teemad, mis seonduvad vahendajate tegevuse sätestamisega ning vastutusega õnnetusjuhtumite, kahju ja teenuste tõrgete korral. Vaja on selgitada olemasolevate ELi tööohutuse ja töötervishoiu eeskirjade kohaldatavust nendele uutele töövormidele. Lisaks vajavad selgitamist kõnealuste eeskirjade rikkumise puhul rakendatavad menetlused, see, kes vastutab kontrollide eest ning töötajaid, tarbijaid ja kolmandaid isikuid hõlmava vastutuskindlustuse eest.

1.10

Tööinspektsioonidele tuleks tagada, et nende töövaldkond hõlmaks neid töövorme siseriiklikest tavadest lähtuvalt, ning nende inspektoritele tuleb kindlustada asjakohased vahendid, pädevused ja koolitus. Partnerlussuhete arendamine ametiühingute, tarbijate või muude esindusühendustega võiks olla abiks kodanike murede lahendamisel ja kahju hüvitamise taotlemisel. Parimate tavade vahetamine on selle protsessi oluline osa.

1.11

Samuti tuleks analüüsida kollektiivläbirääkimiste ulatuse mõju asjaomastes sektorites, arvestades asjaolu, et paljud töötajad ei pruugi kuuluda kollektiivläbirääkimiste struktuuridesse ja ametiühingutesse. Komitee tunneb muret, et kui töötajaid käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjana, võib olla küsitav nende ühinemisvabaduse õigus, kui nende ühinemist võib käsitleda kartelli moodustamisena. Selle tulemusena võib ühinemine sattuda vastuollu ELi konkurentsivastase tegevuse eeskirjadega. Neid mureküsimusi, mis võivad seada ohtu kõnealuse põhiõiguse, tuleb käsitleda ja leida neile lahendus. On vaja juhiseid konkurentsieeskirjade kohaldamiseks füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on töövõtjaga sarnases olukorras. Kui selles kontekstis kasutada mõiste „töötaja” ILO tõlgendust, mitte kitsamalt määratletud mõistet „töövõtja”, aitaks see paremini mõista põhiliste tööalaste õiguste ja põhimõtete toimimist (3), mille rakendamist ei tohiks takistada ka ELi konkurentsieeskirjad.

1.12

Komitee kutsub üles uurima rahvatöötajate ning muude uute töövormide ja töösuhete alusel töötavate isikute lepingujärgset seisundit, samuti ka vahendajate kohustusi, arvestades seejuures selliste töötajate võimet pidada läbirääkimisi töötasude, tööaja ja -tingimuste, puhkuse, pensionide, rasedus- ja lapsehooldusõiguste, tööandja makstud tervisekindlustuse ning muude tööalaste õiguste üle või nende suutlikkust neid kindlaks määrata ning kaitsta toodetud intellektuaalomandi õigusi. Samuti on vaja suuniseid, et selgitada tööhõive seisundiga seotud ebaselgeid kohti seoses maksustamise ja sotsiaalkindlustusega.

1.13

Komitee soovitab, et Euroopa Komisjon, OECD ja ILO teeksid koostööd sotsiaalpartneritega, et töötada välja asjakohased sätted inimväärsete töötingimuste ning veebipõhiselt ja teiste uute töösuhete alusel töötavate isikute kaitse jaoks. Komitee leiab, et ELi tasandi lähenemisviisi välja töötamine oleks kasulik, märkides siiski, et enamik meetmeid tuleb võtta riigi, sektori või töökoha tasandil.

1.14

Euroopa sotsiaalpartnerid on viidanud sellele, et Euroopa Komisjon peaks kavandama oma tööhõivepoliitika tegevuskava nii, et see toetaks meie majanduse ja tööturgude digitaalset üleminekut. Samal ajal peaks see tegevuskava olema suunatud sellele, et meie majanduse digiteerimise tulemusena tekiks võimalikult palju kvaliteetseid töökohti. Tööturupoliitika eesmärk peaks olema ka digiteerimisest mõjutatud töötajate kaitse ja nende oskuste täiendamine või ümberõpe. Komitee soovitab kehtestada asjakohased tõhusad õigused ja näha ette mõjus kaitse, järelevalve ja jõustamine, et vältida sissetulekute ebavõrdsuse suurenemist ja kasutada oleva tulu vähenemist ning tagada jätkusuutlik majanduskasvu potentsiaal kogu ELis.

1.15

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil kaaluda viise, kuidas edendada Euroopa platvormide arengut nii, et loodud väärtus jääks kohalikku majandusse. Seejuures tuleks toetuda Euroopa tugevale vastastikkuse põhimõtte ja koostöö traditsioonile tööturu kooskõlastamisel, mis toimub sageli kohalikul tasandil ning aktiivses koostöös ametiühingute, kohalike tööandjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate riiklike ühendustega. Oluline oleks kaaluda meetmeid, mis aitaksid ettevõtetel luua jätkusuutlikke kvaliteetseid töökohti, pakkudes abi, mis läheb kaugemale esialgsest käivitusjärgust ja ulatuks laienemise järku, kus paljudel uutel ettevõtetel ei ole praegu rahastamisele piisavat juurdepääsu.

2.1

Tehnoloogia kiire areng koostoimes muude majanduslike ja sotsiaalsete arengutega on põhjustanud uute töövormide ja töösuhete tekkimise, mis kujundavad tööjõuturu ümber ja muudavad selle veelgi keerulisemaks. Innovatsioonil ja loovusel on jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse stimuleerimisel oluline roll. Oluline on saavutada tasakaal kõnealustest uutest arengutest tuleneva majandusliku ja sotsiaalse kasu edendamise ning töötajatele, tarbijatele ja ettevõtjatele vajalike tagatiste kindlustamise vahel, hoides samas ära uute töövormide kuritarvitamist õiglastest töötavadest möödahiilimiseks.

2.2

Uued töövormid sisaldavad endas töökohtade loomise potentsiaali, võivad aidata tööturgudel sujuvamalt toimida, pakkuda suuremat paindlikkust nii töötajatele kui ka tööandjatele, suurendada töötajate autonoomiat ja töökohtade kohandatavust, edendada oskuste arengut ning pakkuda paremat võimalust töötada välja positiivne tasakaal töö- ja eraelu vahel. Samas on oluline edendada kvaliteetset tööhõivet, sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste struktuure kõikjal, kus see on võimalik. Lisaks tuleb kõrvaldada igasugune ebaselgus, mis puudutab tööandjate ja töötajate õigusi ja kohustusi, töötajate tööhõiveseisundit, õnnetusjuhtumitega seonduvat vastutust, kindlustust ja ametialast vastutust ning maksu-, sotsiaalkaitse- ja muude eeskirjade kohaldamist. Vaja on põhjalikult hinnata olemasolevate tööturu ja sotsiaalkindlustussüsteemide suutlikkust tulla toime nende arengutega, et vältida sissetulekute ebavõrdsuse suurenemist ning tagada inimestele rahuldava ja kindla sissetulek ning töö- ja pereelu vahelise tasakaalu säilimine.

2.3

Komitee on käsitlenud nende tärkavate suundumustega seotud küsimusi oma mitmes arvamuses (4), mis on olnud abiks käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamisel. Käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamiseks taotluse esitanud eesistujariikides Madalmaades ja Slovakkias on mittestandardse tööhõive osakaal vastavalt peaaegu 60 % ja 20 % (5).

2.4

Hiljutised Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) (6) ja ILO (7) aruanded on aidanud tuvastada viimase kümne aasta jooksul toimunud nihet traditsioonilistelt töösuhetelt mittestandardsematele töövormidele. ILO märgib, et töösuhte pideval muutumisel on märkimisväärsed majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. See suurendab üha kasvavat lahknevust töise sissetuleku ja tööviljakuse vahel ning võib teravdada sissetulekute ebavõrdsust (8). Riikides, mille kohta on olemas andmed ja mis hõlmavad 84 % kogu maailma tööhõivest, on ILO (9) sõnul vaid ligikaudu üks neljandik (26,4 %) töötajatest tööle võetud tähtajatu lepingu alusel, kusjuures kõrge palgatasemega riikides töötavad enam kui kolm neljandikku töötajatest alaliste lepingutega. Isegi kui standardne tööhõivemudel ei domineeri enam endisel määral, jääb ta ikka Euroopa tööturu mudeli oluliseks elemendiks. Tõstetakse esile, et valitsuste, ELi institutsioonide ja sotsiaalpartnerite jaoks on oluline uute töövormide tuvastamine ja määratlemine ning poliitika ja õigusaktide koostamine ja kohandamine, et tulla toime muutustega ja tagada positiivsed tagajärjed, mis kindlustavad soodsa poliitika ja õiguskeskkonna ettevõtete ja kõigi töövormidega hõlmatud töötajate huvide kaitseks.

3.1

Euroopa majanduses võib täheldada tööhõivetavade ampluaa laienemist, mis on ühelt poolt tuleprooviks traditsioonilisele, määratletud tööaegadega, kokkulepitud õiguste ja hüvedega ning täielikult riiklikesse sotsiaalkaitsesüsteemidesse kaasatud täistööajaga alalise töökoha traditsioonilisele normile. Teiselt poolt võib selle tagajärjel tekkida rohkem töökohti ja innovatiivseid tööviise ning oluline on tagada selliste töökohtade kvaliteet vastavalt uutele ärimudelitele. Mõned neist vormidest on seotud üleilmastumise, digiteerimise ja muutuvate tootmismudelitega, näiteks varem ettevõttesiseselt tehtud töö allhangetega, mõned aga ettevõtetes uute tavade kasutusele võtmisega ja teised täiesti uute tööhõivemudelitega.

3.2

Uued töövormid võivad avada üksikisikutele uusi võimalusi ettevõtlusega alustamiseks ja tööleasumiseks töökohtadel, mis olid nende jaoks varem kättesaamatud või lubavad vahetada deklareerimata töö varimajanduses ametliku töökoha vastu. Ettevõtlusalase motivatsiooni mõõtmised näitavad, et rohkem inimesi alustab ettevõtlusega positiivsetel põhjustel (nt võtta maksimum heast ideest) kui negatiivsetel põhjustel (näiteks seetõttu, et neil ei ole muid võimalusi töötamiseks) (10).

3.3

Uued töösuhted hõlmavad tööajata lepinguid, nõudetöö lepinguid, nn üksnes lennuaja arvestusega lepinguid, minitöökohti, portfellipõhist tööd, vautšeripõhist tööd ja töökoha jagamise kokkuleppeid. Nendega kaasnevad ka erinevad lepingute vormid, mille puhul tööd organiseerivad vahendajad, sh katusettevõtted, füüsilisest isikust ettevõtjate agentuurid, koostööpõhise töö agentuurid või veebipõhised rahvalt tellimise platvormid. Paljudes nendes vormides viidatakse töötajatele kui sõltumatutele töövõtjatele, osanikele, ülesannete täitjatele, partneritele või kasutatakse muid sarnaseid termineid, mis mõnikord varjavad nende tööhõiveseisundit. Kuigi sageli vaadeldakse neid kui füüsilisest isikust ettevõtjaid, ei vasta osa sellest tööst tõelise füüsilisest isikust ettevõtjaga seostavatele kriteeriumidele, nagu näiteks võime määratleda ülesandeid, kehtestada töötasu määrad või omada loodud intellektuaalomandit. Mõne sektori jaoks on perioodiline, ajutine või hooajatöö tüüpiline, näiteks turisminduses, toitlustamises, põllumajanduses, ning nii töötaja kui ka tööandja vajavad teatud paindlikkust. Olenemata sellest, kas tööd korraldatakse agentuuri kaudu või iseseisvalt, on deklareerimata töö probleemi vältimiseks vaja selliseid lepinguid käsitlevaid eeskirju.

3.4

Oluline on teha vahet tõelisel ettevõtlusel, füüsilisest isikust ettevõtjatel ning alluvussuhtes ja iseseisva oma nimel töötamise uutel vormidel ning tagada töö kvaliteet. Isegi ametlike töölepingutega töötajate puhul toovad tööga seotud ülesandepõhise hindamise ja projektipõhise töötamise korraldusega seotud arengud endaga kaasa traditsiooniliste tööaegade muutumise, mis mõjutab elutempot ja sissetulekukindlust. Ebaselgete kohtade selgitamine ja töötingimuste parandamine on mitmetel töökohtadel, näiteks kõnekeskustes, viidud läbi sotsiaaldialoogide ja kollektiivläbirääkimiste abil.

4.1

Digiteerimine võib suurendada tootlikkust ja paindlikkust olemasolevates ettevõtetes ning anda aluse uutele tööstusharudele ja töövormidele, soodustades Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõimet. Kui digiteerimist juhitakse tõhusalt, mängib see ka olulist rolli sotsiaalse turumajanduse arendamisel ning töö- ja eraelu tasakaalu edendamisel ja soolise ebavõrdsuse vähendamisel tööhõive ja sotsiaalkindlustuse vallas. Hiljuti vastu võetud Euroopa Ametiühingute Keskliidu, BusinessEurope’i, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu ühisavaldus sisaldab selleteemalist kasulikku teavet (11).

4.2

Digiteerimisel on olnud suur mõju töö ja tööhõive korraldusele, mis nõuab täiendavat tähelepanu poliitikute ja juhtkonna poolt. See on muutnud ka suhteid tarbijatega, tuues endaga kaasa lihtsa juurdepääsu kaupadele ja teenustele. Tarbija rahulolu on küll kõrge, kuid muret on väljendatud digiteerimise mõju üle majandusele ning parandusi on vaja sisse viia tõhusatesse hüvituse taotlemise mehhanismidesse. Proaktiivne poliitika ELi ja riiklikul tasandil peab tagama selle, et digiteerimise pakutavaid võimalusi kasutatakse maksimaalselt ära ning samas välditakse selle lõkse (12).

4.3

Väga suurel osal rahvastikust on internetile juurdepääs mitmest kohast ning nendega saab tööga seotud eesmärkidel võtta ühendust põhimõtteliselt mis tahes ajal ja kohas, mille tulemusel kasvab „rändtöötajate” osakaal ning kaovad ruumilised ja ajalised piirangud töö- ja eraelu vahel. Kui austatakse mõlema huve, võib selline paindlikkus olla kasulik nii ettevõtjatele kui ka töötajatele. Tuleb täiendavalt uurida, kas üldse ja millises ulatuses vajab töötajate era- ja pereelu kõikjal kättesaadava digitaalse mobiilside ajastul täiendavat kaitset ning millised oleksid asjaomasel juhul asjakohased riigi ja Euroopa tasandi meetmed pideva valmisoleku ja kättesaadavuse piiramiseks (13).

4.4

Digitaaloskuste levik ning standardtarkvara ja maailmakeelte tundmine on suurendanud tööandjate võimalusi kasutada töö allhangeteks globaalseid tööturge. See loob Euroopa kodanikele võimalused töötada globaalsete klientide jaoks nende asukohast olenemata, kuid ohustab ettevõtjaid ja töötajaid ka ebavõrdse konkurentsiga, kuna nad konkureerivad nende töökohtade pärast madalapalgalistest riikidest pärit konkurentidega, kes ei pruugi pidada kinni ILO tööõiguse põhireeglitest ega garanteerida inimväärseid töötingimusi.

5.1

Tehnoloogilised muutused võivad edendada oskuste arengut, kuid võivad samuti põhjustada töötajate oskuste kadumise traditsioonilistes ametites. Kaaluda tuleks kõnealuste arengute mõju oskustele ning samuti hinnata seda, millised elukestva õppe, ümberõppe, koolitus- või olemasolevate oskuste täiendamise võimalusi on töötajatel vaja ja millised neist võimalustest on nende käsutuses uute töösuhete kontekstis. Ametiühingute, Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse ja valitsemistasanditega koostööd tegevad ettevõtjad peavad tagama, et oskusi arendatakse vastavalt muutuva töömaailma nõudmistele. Euroopa Sotsiaalfondi ning muude vahendite tõhusal kasutamisel on nende probleemide lahendamisel ülimalt oluline roll.

5.2

Hoolitsemine selle eest, et inimestel oleksid muutuva tööturu kontekstis vajalikud oskused kvaliteetsetele töökohtadele edasiliikumiseks, on peamine ülesanne ning see peab olema tulevase ELi oskuste tegevuskava tähelepanu keskpunktis. Kuidas saaks kõige paremini kohandada oskusi ja edendada kõigi digitaaloskusi, peab olema ELi institutsioonide ja avaliku sektori asutuste prioriteet, ning sotsiaalpartnerid peavad olema kõikidel tasanditel sellesse aktiivselt kaasatud. Komitee märgib, et kõnealune kohustus on juba võetud ELi sotsiaaldialoogi tööprogrammi aastateks 2015–2017.

6.1

Nende arengute kohta puudub usaldusväärne statistika. Rahvatöö ulatuse, rahvatöötajate omaduste, füüsilisest isikust ettevõtjate, majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate, näiliste füüsilisest isikust ettevõtjate ja ebakindla töö variantide, n-ö platvormimajanduse suuruse, tegevussektorite ja geograafilise jaotuse kohta on vaja rohkem andmeid, et võrrelda ELi positsiooni ülemaailmses kontekstis.

6.2

Statistikat on samuti vaja selleks, et võimaldada seirata uute töösuhete vormide mõju tööturule, tööhõive polariseerumisele, sissetulekule ja majandusele ning kasutada seda ELi tööhõivepoliitika, sh Euroopa poolaasta ja strateegia „Euroopa 2020” edasiarendamisel.

6.3

Samuti on vaja kestevandmeid, et teha kindlaks uute töövormide eluaegne mõju ja nende mõju töö jätkusuutlikkusele kogu eluea jooksul ning määratleda nende seotuse ulatus muude demograafiliste muutujatega (näiteks vanuse, puude, etnilise päritolu ja rändaja staatusega). Samuti tuleks analüüsida kollektiivlepingute kohaldamisala mõju enim mõjutatud sektorites, eeldusel, et paljud töötajad, kes tahaksid kuuluda kollektiivlepingute alla, võivad jääda kollektiivlepingustruktuuridest ja ametiühingute poolsest esindatusest väljapoole.

6.4

Neid uuringuid tuleks toetada programmi „Horisont 2020” ja teiste asjaomaste ELi eelarveridade vahenditest.

7.1

Uued tööliigid arenevad nii kiiresti, et lepingulised töösuhted ei suuda nendega sammu pidada, mistõttu peame tegelema nende õigusliku seisundiga. Kiiresti vajavad selgitamist tööturu vahendajate ja veebiplatvormide staatused, et võimaldada nende tuvastamist ametlikus statistikas, jälgida nende kasvu ja teha kindlaks, milliseid standardeid, kohustusi ja tegevuseeskirju tuleks neile kohaldada ning millised reguleerivad asutused peaksid vastutama nende kontrolli ja jõustamise eest. Erinevused töötaja, töövõtja, füüsilisest isikust ettevõtja ja praktikandi määratlustes kogu ELis raskendavad hindamist veelgi.

7.2

Komitee märgib, et Euroopa Komisjon viib praegu läbi konsultatsioone kirjaliku tõendi direktiivi (14) teemal, ning eeldab, et uued töösuhete vormid lisatakse selle kohaldamisalasse.

7.3

Veebiplatvormid laienevad kiiresti ning toovad majandusele, tööhõivele ja innovatsioonile üldiselt positiivset mõju, samal ajal kui mõnel juhul arenevad nad sellises ulatuses, et on oht monopolide tekkimiseks, mis võivad moonutada turgu ning luua ebavõrdseid konkurentsitingimusi. Ühistarbimist ja muid uusi tööhõivemudeleid ei tohiks kuritarvitada selleks, et vältida inimväärse palga maksmist, maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustuste täitmist ning muude tööalaste õiguste ja tingimuste tagamist, delegeerides kulusid kasutajatele ja töötajatele ning vältides väljaspool internetti tegutsevatele ettevõtetele kehtestatud eeskirjade järgimist. See kujutaks endast ohtu ettevõtetele ja töötajatele teistes sektorites, õõnestades kokkulepitud standardeid ja võrdseid tingimusi.

8.1

Kaugtööga võivad töötajatele, nende klientidele ja üldsusele kaasneda märkimisväärsed tervishoiu ja ohutusega seotud riskid. Tööd võidakse teha üldkasutatavates ruumides või kodudes, kasutades ohtlikke materjale ja seadmeid ilma asjakohaste juhiste või kaitseriietuseta. Sageli on ebaselged kindlustuse, sertifitseerimise ja erialase vastutusega seotud küsimused. On-line-töötajad võivad ebasobivas keskkonnas teha kuvari ees intensiivselt tööd, kasutades mööblit ja seadmeid, mis ei vasta ergonoomilistele standarditele.

8.2

Vastutus ohutuse eest ja õnnetused on seoses mõnede veebiplatvormidega reguleerimata ala ja see tuleb reguleerida, et kaitsta töötajaid, tarbijaid ja üldist avalikkust.

8.3

Selle arvamuse arutelul (15) viidati ka muudele küsimustele, mida tuleb käsitleda, muu hulgas pikast ja määramata tööajast tekkinud kurnatus, töö ja sissetuleku ettearvamatusest tingitud stress, tagasilükatud töö eest maksmata jätmine, kliendilt halva hinnangu saamine, mida ei saa vaidlustada, platvormi tegevuse või lepingulise suhte n-ö deaktiveerimine, ilma selge töögraafikuta hoolduskohustustega toimetulemise väljakutse, sotsiaalse eraldatuse ja mitme töökoha koostoime mõju.

8.4

Vaja on selgitada, kuivõrd neid uusi töövorme kaitsevad kehtivad ELi ja liikmesriikide tööohutuse ja töötervishoiu eeskirjad ja kõnealuste eeskirjade rikkumisi käsitlevad menetlused, kontrollimiskohustused ning töötajate, tarbijate ja avaliku vastutuse kindlustus. Bilbaos asuv ELi Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur võiks aidata teadusuuringute ja analüüsidega selles valdkonnas.

8.5

Tööinspektsioonidele tuleks tagada kindel roll, et nende pädevusvaldkond hõlmaks kõnealuseid töövorme vastavalt siseriiklikele tavadele ning et nende inspektorite käsutusse antaks asjakohased vahendid, pädevused ja koolitus, et tagada nende tõhusus. Partnerlussuhete arendamine ametiühingute, tarbijate või muude esindusühendustega võiks olla abiks üldsuse murede lahendamisel ja kahju hüvitamise taotlemisel.

9.1

Uued töövormid mõjutavad laia valikut erisuguseid ameteid, hõlmates varem mitteametliku majanduse alla kuuluvat tööd, vabakutselist tööd ja tavaliselt vahetute töövõtjate tehtud tööd. Selle kasutuselevõtt võib luua olukordi, kus samasuguseid ülesandeid teevad samades tingimustes eri seisundiga töötajad, mis tekitab ebavõrdsust seoses nende kaitse, õiguste ja töötasu määradega.

9.2

Uute vahendajate lisamine töösuhtesse on põhjustanud mõningatel juhtudel osapooltevaheliste suhete puudulikku läbipaistvust, mis takistab individuaalseid läbirääkimisi töötingimuste üle ning piirab töötajate juurdepääsu kollektiivläbirääkimistele.

9.3

Tekivad küsimused selle kohta, millist osapoolt tuleks käsitleda tööandjana ja kuidas peaks olema määratletud füüsilisest isikust ettevõtja staatus, sealhulgas selle õiguslik definitsioon ja sanktsioonid tööjõu ebaseadusliku pakkumise eest ja raskemate ärakasutamise vormide eest. Veebiplatvormidel on palju erinevaid tööhõivemudeleid, sh platvormidel, mis hakkasid kvaliteedi parandamise ja käibe vähendamise huvides oma töötajatele pakkuma töövõtja staatust (16). Töövõtja staatus tagab juurdepääsu muudele tööõigustele. Töötajate puhul, keda käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjana, võib olla küsitav nende ühinemisvabaduse õigus, kui nende ühinemist võib käsitleda kartelli moodustamisena, mis viib nad vastuollu ELi konkurentsivastaste tavadega. Seda teemat tuleb käsitleda eriti olukordades, kus näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjatest töötajatel puudub autonoomsus oma ülesannete ja töötasu määrade määratlemisel.

9.4

Komitee nõuab rahvatöötajate tööhõiveseisundi ning muude uute töösuhete vormide uurimist, võttes arvesse nende võimet pidada tingimuste üle läbirääkimisi, makseviisi (ja seda, kes selle kindlaks määrab) ning loodud intellektuaalomandi omandiõigust. Uurimise eesmärk peaks olema töötada välja suunised, mille alusel liikmesriigid saaksid määratleda vastavalt oma riiklikele tavadele töötajate maksu- ja sotsiaalkindlustuse ning tööhõivealase seisundi ning platvormide kohustused seoses tööaja, töötasu, puhkuste, pensionite, raseduse ja sünnitusega seotud õiguste, tööandja tasutud tervisekindlustuse ja muude tööõigustega.

10.1

Vaja on selgitada rahvatöötajate ja muude ebakindlates ja muutlikes töösuhetes töötajate õigused seoses mitme teemaga, sh järgmistega:

10.2

Euroopa Komisjon, OECD ja ILO peaksid tegema koostööd sotsiaalpartneritega, et töötada välja asjakohased eeskirjad inimväärsete töötingimuste ning veebipõhiselt ja teiste uute töösuhete alusel töötavate isikute kaitse jaoks. Komitee leiab, et ELi tasandi lähenemisviisi väljatöötamine oleks kasulik, märkides siiski, et enamik meetmeid tuleb võtta riigi, sektori või töökoha tasandil.

10.3

Ametiühingud ja füüsilisest isikust ettevõtjate ühingud on hiljuti hakanud koostööd tegema, et esitada soovitusi paremate lahenduste kohta seoses sotsiaalkaitse ja hüvitistega.

11.1

Uued töösuhete vormid ei piirdu vähe kvalifitseeritud füüsilise või teenindamistööga. Tööajata lepingud ja muud nõudetöö vormid levivad kõrgemalt tasustatud ja kõrge kvalifikatsiooniga ametiteni, hõlmates õppejõude, piloote ning tervishoiutöötajaid ja muid avaliku teenistuse töötajaid, mõjutades negatiivselt nende võimalikku sissetulekut ja töökohakindlust.

11.2

Mitmeid digitaaloskusi nõudvaid ja meediapõhiseid töid ja teenuseid saab teha ja osutada mis tahes maailma osas, mis tekitab ettevõtjatele ja töötajatele täiendavat ebaõiglast konkurentsi, kuna sellise töö allhanked madalapalgalistest riikidest järjest kasvavad, mis alandab kollektiivlepingute määrasid.

11.3

Uuringud (17) on näidanud, et digiteerimine polariseerib tööhõivet kõrge kvalifikatsiooniga hästi tasustatud ja vähe kvalifitseeritud madalalt tasustatud töö vahel, ning et järjest ebavõrdsemal tööturul on kannatajaks keskmise sissetulekuga mõõdukate oskustega rühma kuuluvad pangandus-, kindlustus- ja haldusvaldkonna töötajad. Paljud on äraelamist võimaldava palga teenimiseks sunnitud töötama mitmel töökohal. Mõned nimetatud füüsilisest isikust ettevõtjad on siiski kõrge kvalifikatsiooniga ja kogenud professionaalid, kes on vägagi teadlikud oma positsioonist turul, teavad oma väärtust ja soovivad reaalselt tegutseda enda nimel, või näevad oma sõltumatus töös võimalust mitmekesistada oma sissetulekut ja luua reserve juhuks, kui nad kaotavad oma peamise sissetulekuallika, teenida raha huvipakkuva tegevusega ning uurida uusi karjääri- ja ärivõimalusi. Kõik need variandid on olemas ning neile tuleb tagada vajalikud õigused ja kaitse.

11.4

Mõned uued töösuhete vormid on tekkinud soovist vältida standardsemate tööhõivevormidega seonduvaid kulusid ja kohustusi. On oht, et ilma tegelike õiguste ja tegeliku kaitse, seire ja jõustamiseta kaasneb paljude uute töösuhetevormidega töötasu ja -tingimuste muutumise võidujooks halvenemise suunas, mis suurendab sissetulekute ebavõrdsust, vähendab netotulu ning avaldab survet nõudlusele ja majanduskasvu potentsiaalile kogus ELis, põhjustades täiendavaid pikaajalisi makromajanduslikke probleeme. Selliste töötajate võime määratleda kollektiivlepingute kaudu oma töötasu määrad ja tingimused on äraelamist võimaldava töötasu säilitamise seisukohalt määrava tähtsusega.

11.5

Tasustamine toimub uutes töövormides sageli kindlate tööülesannete täitmise, mitte tunnihinna alusel. Õiglase tasustamise põhimõte tuleks säilitada kõigis nimetatud olukordades ja tuleks arvesse võtta kõiki tasustamise asjakohaseid aspekte, nagu töö kvaliteet ja tööaja hüvitamine (18).

11.6

Kuna peretoetus- ja sotsiaalsüsteemid on kogu ELis erinevad, on oluline hinnata uute töövormide mõju peretoetuspoliitika rahastamisele, tunnistades, et ühe inimese äraelamist võimaldav töötasu ei pruugi olla piisav lastega perekonna ülalpidamiseks.

11.7

Töötasuga seotud probleeme ei tohi vaadata lahus problemaatilisest töötasu ning maksu-/sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustussüsteemide vahelisest suhtest hägusemalt määratletud töösuhete puhul. Oluline on jällegi selgus selles, kes on tööandja ja milline on töötaja seisund.

12.1

Komitee tunnistab süsteemide mitmekesisust liikmeriikides ja leiab, et on vaja uurida, kuidas kohandada sotsiaalkaitse mudeleid nii, et nad hõlmaksid paindlikumaid tööturge ning tagaksid jätkusuutliku ja inimväärseks eluks piisava sissetuleku. Sellega peaks arvestama Euroopa sotsiaalõiguste samba väljaarendamisel. On tervitatav, et komitee käsitleb seda teemat eraldi arvamuses.

12.2

Kuna tööturud muutuvad järjest paindlikumaks ning üha suurem osakaal töötajaid ei tea ette, millal ja kus nad töötavad, kasvab ühildamatus riiklike sotsiaalkaitsesüsteemidega, mis põhinevad eeldusel, et „töötava” ja „töötu” inimese seisundeid saab selgelt eristada. Selline ühildamatus ei ole kasulik ei ettevõtjatele ega ka töötajatele.

12.3

Aina suurem hulk tööjõust ei anna oma panust väljakujunenud sotsiaalkindlustussüsteemidesse, nagu töötuskindlustus, ravikindlustus ja pensionikindlustus, ega saa neist ka hüvitisi. See on juba sotsiaalpartnerite ja valitsuste vaheliste arutelude teemaks mõnes liikmesriigis, kus sotsiaalpartneritel on oluline roll, kuid seda tuleb laiendada kogu ELile, kaasates kohalikud omavalitsused, muud kodanikuühiskonna osalejad, ühendused ja teenuseosutajad eesmärgiga määratleda elujõulised ja jätkusuutlikud poliitikameetmed, õigusaktid ning täiendavad meetmed, millega tagatakse kõigile töötajatele – sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjatele, rahvatöötajatele ja ühistarbimises osalevatele töötajatele – asjakohasel tasemel osalemine sotsiaalkaitses.

12.4

Komitee tunnistab, et liikmesriikide vahel on olulisi erinevusi sotsiaalkaitse pakkumises. On küll olemas selge vajadus hinnata sotsiaalkaitsesüsteemide elujõulisust, et lahendada majanduse ja tööturgude uutest arengusuundadest tingitud väljakutseid, kuid komitee leiab, et on tähtis kaitsta tulu ja tagada kogu Euroopa Liidu maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemide – mis paljudes liikmesriikides sõltuvad praegu tavapärase tööhõive suurest osakaalust ja sellega seotud osamaksudest – üldine kvaliteet, usaldusväärsus, kättesaadavus ja tõhusus. Tõhususe vähenemine tähendaks tõsist ohtu Euroopa sotsiaalmudelile ja sotsiaalsele turumajandusele, mis tugineb riigi jõulisele osalemisele üldist huvi pakkuvate teenuste osutamises ning tõhusates sotsiaalkaitsevõrgustikes.

12.5

Maksu- ja sotsiaalkaitsesüsteemid tuleb hoolega läbi mõelda, et tagada kõigile sissetulekuvormidele – olgu need teenitud tavapärase korraldusega sektorites või ühistarbimises/platvormimajanduses – asjakohane maksustamine ja sotsiaalkindlustusmaksed. Komitee on seisukohal, et nende platvormide rolli võiks selgitada eeskirjade ja vajadusel õigusaktidega, mis määratlevad kaitse nii töövõtjatele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatele, kaasates nad sotsiaalkaitsesüsteemi nii regulatiivses kui ka osamaksude mõttes. EL peaks soodustama ja koordineerima asjaomaseid parimatel tavadel põhinevaid reforme liikmesriikide tasandil.

13.1

Veebiplatvormid on innovatsioon, mis on juba praegu Euroopas majanduslik reaalsus. Praegu asub siiski suur hulk neist väljaspool ELi, võttes iga ELis tehtud tehingu eest märkimisväärseid tasusid, mõnikord tehingu väärtusest kuni 25 %, millest suurem osa jääb EList väljapoole. Nad võivad anda väikse või üldse olematu panuse haridusse, taristusse või kommunaalteenustesse nendes ELi piirkondades, kus nad tegutsevad. Kui töötajad ei ole tegelikult füüsilisest isikust ettevõtjaid, võib esineda erinevusi maksudes ning pensioni- või muude sotsiaalkaitsesüsteemidega seoses. Vaja on hinnata nende mõju jätkusuutlike töökohtade ja majanduskasvu loomisele ELis ja nende panust sellesse.

13.2

Euroopa Komisjon peaks kaaluma viise, kuidas edendada Euroopa platvormide arengut sel viisil, et loodud väärtus jääks kohalikku majandusse. Seejuures tuleks toetuda Euroopa tugevale vastastikkuse põhimõtte ja koostöö traditsioonile tööturu kooskõlastamisel, mis toimub sageli kohalikul tasandil ning aktiivses koostöös ametiühingute ja kohalike tööandjatega. Oluline oleks kaaluda meetmeid, mis aitaksid ettevõtetel luua jätkusuutlikke kvaliteetseid töökohti, pakkudes abi, mis läheb kaugemale esialgsest käivitusjärgust ja ulatuks laienemise järku, kus paljudel uutel ettevõtetel ei ole praegu piisavalt tuge.

19.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/64

Raportöör:

Mindaugas MACIULEVIČIUS

1.1

Arvestades kiireloomulist vajadust tegeleda toidu tootmise ja tarbimise mitmete majanduslike, keskkondlike ja sotsiaalsete tagajärgedega, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ELi selge poliitika ja rakenduskava jätkusuutliku, vastupidava, tervisliku, õiglase ja kliimasõbraliku toidusüsteemi loomiseks, mis julgustab koostööd ja vastastikust mõistmist toidu tarneahela kõigi sidusrühmade vahel. Tuleb tagada parem järjepidevus ning toiduga seotud poliitiliste eesmärkide ja vahendite (näiteks seoses põllumajanduse, keskkonna, tervishoiu, kliima, tööhõivega jne) integreerimine, võttes arvesse jätkusuutlikkuse kolme sammast.

1.2

Kindlasti on tarvis üle minna jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele, hõlmates kõik etapid alates tootmisest kuni tarbimiseni: tootjad peavad kasvatama rohkem toitu, vähendades selle keskkonnamõju, ning tarbijaid tuleb julgustada võtma kasutusele väiksema CO2-jalajäljega toitvaid ja tervislikke toitumisviise. EL peaks suurendama jõupingutusi ÜRO säästva arengu eesmärkide rakendamiseks, kuna need tagavad üliolulise raamistiku ühiseks tegutsemiseks, mille eesmärk on jõuda 2030. aastaks maailma jätkusuutliku toitmiseni.

1.3

Komitee kinnitab, et ükski toidutootmissüsteem üksinda ei suuda planeeti ohutult toita, aga erinevate tavapäraste, uuenduslike ja agroökoloogiliste tavade kooslus võiks aidata paremini tegeleda praeguste toidutootmissüsteemide poolt keskkonnale ja kliimale avaldatava mõjuga. Eelkõige võiks täppispõllumajanduse (mis hõlmab IKT ja satelliitsüsteemide edasiarendamist) ja agroökoloogia kooslus täiendada tavapärast põllumajandust, võimaldades selliste põhimõtete ja tavade komplekti, mis on mõeldud põllumajandussüsteemide jätkusuutlikkuse suurendamiseks, sh näiteks biomassi parem kasutamine, biomassi varude parem ladustamine ja mobiliseerimine, soodsate mullastikutingimuste tagamine, põllumajanduskultuuride mitmekesistamise edendamine ning pestitsiidide kasutamise minimeerimine. Suletud põllumajandusmudelite tugevam toetamine võib viia fossiilkütusevaba põllumajanduseni. Ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus on võetud kasutusele meetmete kooslus (rohestamine, põllumajanduse kliima- ja keskkonnatoetuskavad jms), mida võib käsitada sammuna õiges suunas.

1.4

Kõigi toidutarneahelasse kuuluvate ettevõtjate stabiilne ja mõistlik sissetulek on vajalik, et tagada jätkusuutlikud ja püsivad edasised investeeringud põllumajanduse keskkonnatehnoloogiatesse ja kliimasõbralikesse tehnikatesse.

1.5

Toidujäätmete tekke vältimine ja vähendamine on toiduahela kõigi osaliste ühine vastutus. Komitee tunneb heameelt ringmajanduse paketis esitatud komisjoni plaani üle rajada sidusrühmade platvorm, et aidata kujundada vajalikke meetmeid ning jagada parimaid tavasid toidujäätmete tekke vältimise ja vähendamise valdkonnas. Komitee kutsub komisjoni üles uurima, kuidas kohaldatakse liikmesriikides tegelikkuses toidukasutuse hierarhiat, sh seoses majanduslike stiimulitega, mis võivad anda ettevõtjatele vastuolulisi signaale. Jäätmehierarhia tõhusa kohaldamise toetamiseks kutsub komitee samuti vaatama läbi määruse (EÜ) nr 1069/2009, et lubada inimtarbimiseks sobimatu toidu kasutamist loomasöödana, kui see on ohutu.

1.6

Jätkusuutlikke toiduvalikuid tuleb edendada, suurendades nende kättesaadavust ja juurdepääsetavust tarbijate jaoks. Jätkusuutlike toiduainete tarbimist tuleks soodustada, luues keskkonnasäästlike riigihangete või muude lähenemisviiside abil suurema nõudluse turul. Komitee kutsub liikmesriike üles vaatama läbi riiklikud toitumissuunised, et peegeldada jätkusuutlikkust ning toetada toitumisalast haridust koolide õppekavades. EL peaks samuti edendama päritolu märgistamist, toiduainete jätkusuutlikkust selgelt väljendavate märgistuste ning ELi-üleste tervislikumat toitu ja toitumist käsitlevate visuaalsete reklaamikampaaniate väljatöötamist.

1.7

ELi poliitikameetmed ning konkreetsed teadus- ja innovatsiooniprogrammid kombinatsioonis toidutootjatele suunatud rahaliste stiimulitega peaksid:

1.8

Jätkusuutlikele toidusüsteemidele üleminekuks on lisaks põllumajanduspoliitikale tarvis terviklikku toidupoliitikat, mis on kohandatud biomajanduse laiapõhjalise strateegiaga. Erinevate leeride tekkimist põhjustavate arutelude asemel on tarvis valdkonnaülest mõtlemist, mis toob kokku komisjoni peadirektoraadid, liikmesriikide erinevad ministeeriumid ja institutsioonid koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning sidusrühmad erinevatest toidusüsteemidest, et tegeleda käesolevas arvamuses esile toodud omavahel seotud probleemidega. Komitee loodab, et mõistetakse toidu tootmise ja tarbimise omavahelist seotust ning et töötatakse välja sobilik Euroopa poliitiline lähenemisviis (sh erinevad eraalgatused), mille abil kaardistatakse jätkusuutlikkuse, tervise ja vastupidavuseni jõudmiseks vajalikud meetmed. Ka ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika etendavad ELis tulevikus olulist rolli.

2.1

Tuginedes ELi eesistujariigi Madalmaade konsulteerimistaotlusele, koostab komitee käesoleva arvamuse, et rõhutada kodanikuühiskonna üha kasvavat muret toidu tootmise ja tarbimise keskkonna-, tervise-, majandus- ja sotsiaalmõju pärast ning sellega seonduvaid probleeme, et toita maakera kasvavat rahvastikku piiratud ressurssidega maailmas. Toit on kõigi meie ühiskondade keskne osa. See oleneb loodusvaradest ja samal ajal mõjutab neid, mõjutab rahvatervist ning sellel on määrav osa Euroopa majanduses, kuna tegemist on Euroopa Liidu kõige suurema sektoriga tööhõive ja SKPsse panustamise seisukohast.

2.2

Maailma toiduga kindlustatuse komitee toiduga kindlustatuse ja toitumise küsimustega tegeleva kõrgetasemelise ekspertide rühma kohaselt on jätkusuutlik toidusüsteem määratletud kui toidusüsteem, mis tagab toiduga kindlustatuse ja toitumise kõigile sellisel moel, et see ei kahjusta tulevastele põlvkondadele toiduga kindlustatuse ja toitumise tagamise majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aluseid (1). Üleminek vastupidavamatele ja jätkusuutlikumatele toidusüsteemidele puudutab seega kõiki omavahel seotud ja ühendatud tegevusi, mis on vajalikud toidu tootmise, töötlemise, transportimise, ladustamise, turustamise ja tarbimise jaoks. Samuti võetakse arvesse ülemaailmsete tarbimissuundumuste rolli toidu tootmise viisi ja toodetavate toiduliikide mõjutajana.

2.3

Komitee tegeleb jätkusuutlike toidusüsteemide küsimusega terviklikul viisil ja keskendub peamiselt ELi tausttingimustele, kuigi vaadeldakse ka välismõjusid, kuna EL on suurim põllumajandussaaduste ja toiduainete eksportija ja importija maailma tasandil.

2.4

Eeldati, et jätkusuutlikku toitu käsitlev teatis esitatakse 2014. aastal, aga see võeti hiljem komisjoni tööprogrammist tagasi. 2015. aasta detsembri ELi ringmajanduse loomise tegevuskavas käsitleti mõnda nendest küsimustest ja üks selle peamistest prioriteetidest oli toidujäätmete vähendamine, peegeldades seega ELi ja liikmesriikide poolt 2030. aasta ÜRO säästva arengu eesmärkide kontekstis võetud kohustust vähendada jaemüügi ja tarbija tasandil elaniku kohta toidujäätmeid poole võrra ning piirata toiduainete kadu tootmis- ja tarneahelates (säästva arengu eesmärk 12.3).

3.1

ÜRO rahvusvaheline ressursside komisjon on määratlenud toiduainetööstuse kõigi sektorite hulgast kõige suurema keskkonnamõjuga sektorina seoses ülemaailmsel tasandil ressursside kasutamisega (2), aga ELis on see märksa väiksem. Toidusüsteemid kasutavad mitmeid loodusvarasid, sh maad, mullastikku, vett ja fosforit ning energiat lämmastikväetise tootmiseks, töötlemiseks, pakendamiseks, transportimiseks ja jahutamiseks. Seega ei ole üllatav, et see mõjutab keskkonda ülemaailmsel tasandil, sh põhjustab bioloogilise mitmekesisuse kadu, metsa raadamist, mulla degradeerumist, vee ja õhu saastet ning kasvuhoonegaaside heiteid. Põllumajandusliku bioloogilise mitmekesisuse jätkuv kadu põllumajandustootmise tasandil on ikka veel tõsine mure (3). Ülemaailmselt on enamik kalapüügipiirkondadest täielikult kasutatud või ülepüütud. Seega on vajalik kõigi nende ressursside tõhus ja jätkusuutlik majandamine, et tagada jätkuv varustatus tervisliku ja taskukohase hinnaga toiduga.

3.2

Ülemaailmselt kaotatakse või raisatakse kolmandik inimtarbimiseks toodetud toidust, st kuni 1,6 miljardit tonni toitu, mis põhjustab 8 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest (4). Sellise toidu tootmine, mida ei sööda, moodustab rohkem kui 20 % ülemaailmsest survest bioloogilisele mitmekesisusele ning see tarbib ligikaudu 30 % kogu maailma põllumajandusmaast.

3.3

ELis raisatakse igal aastal ligikaudu 100 miljonit tonni toitu  (5) ning ennetusmeetmeid võtmata suureneb raiskamine prognoosi kohaselt 2020. aastaks 20 % võrra. Euroopas raisatakse toitu kogu tarneahela ulatuses, kusjuures raiskamine on kõige suurem leibkonna tasandil (hinnanguliselt 46 %) (6). Tuleb märkida, et jaemüügi- ja tootmissektorites on viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid jõupingutusi, et tõhustada toidu raiskamise ennetamist ja vähendamist viimastel aastatel. Jõupingutused tootmise ja tarneahela jätkusuutlikkuse parandamiseks ei ole mõttekad, kui ei võeta mõjusaid meetmeid jäätmete tekke vähendamiseks.

3.4

Praeguse seisuga on väga vähe teada toidukao ja toidujäätmete tekitamisest põllumajandustootja tasandil (7). Toidukadu ja toidujäätmed võivad tekkida näiteks mõne põllumajandusettevõtte puuduliku moderniseerimise, tellimuste tühistamise ja kaubahindade kõikumise tõttu, misläbi küntakse ümber põllumajanduskultuurid, kui saagikoristus ei ole majanduslikult tasuv (kuid vähemalt on sellel positiivne mõju keskkonnale, kuna see aitab suurendada mulla orgaanilise aine sisaldust), või kõrvaldatakse ja kompostitakse müügiks kõlbmatud toiduained. Teine, üha sagedasem probleem on kliimamuutuste suur mõju ilmastikutingimustele ning võimalikud haiguspuhangud. Kui me arvestame ka neid mõjusid, võib pidada paljutki toidu raiskamiseks igal aastal. Võrreldes ülejäänud maailmaga on EL selle küsimusega tegelemisel väga aktiivne ning seetõttu tuleks ELi heade tavade ja oskusteabe levitamist kõnealuses valdkonnas toetada.

3.5

Toidusüsteemid on üks kliimamuutuste põhjustest ja kliimamuutused mõjutavad neid omakorda märkimisväärselt (8). Kliimamuutused mõjutavad peamiste loodusvarade (vesi, muld) kättesaadavust, mis põhjustab teatud piirkondades märkimisväärseid muutusi toiduainete tootmise ja tööstusliku tootmise tingimustes (9). Äärmuslikud kliimatingimused, näiteks üleujutused, põuad, tulekahjud ja tugev tuul, ning kliimaga seotud taime- ja loomahaiguste suurem levik mõjutavad juba praegu toiduainete tootmist ja teevad seda veelgi enam tulevikus.

3.6

Praegu on maailmas samal ajal olemas alatoitumisega piirkonnad ja piirkonnad, kus on toidu ülejääk. Ligikaudu 795 miljonit inimest kannatavad nälga ning ülekaaluliste ja rasvunud inimeste arv on kogu maailmas jõudnud rohkem kui 1,4 miljardi täiskasvanuni, mis moodustab ligikaudu 30 % kogu täiskasvanud elanikkonnast, ning ülekaalulisusega seotud tervisehäirete arv suureneb kiiresti nii arenguriikides kui ka arenenud riikides (10). Nendest arvudest nähtub märkimisväärne ebakõla toidu tootmise, jaotamise ja tarbimise viisides. Elanikkonna suurenemine ning prognoos, et 2050. aastaks suureneb ülemaailmne lihatarbimine 82 % võrra, süvendavad mõlemat probleemi veelgi (11). Viimase 20 aasta jooksul, kui riigid üle maailma on kogenud linnastumist ja majanduskasvu, on toimunud toitumisalane üleminek, mis on muutnud toidu tootmise ja tarbimise olemust. Üle maailma on toitumisharjumused liikunud rohkem liittoodete, liha ja piimatoodete, suhkru ja suhkrut sisaldavate jookide suunas (12). Samal ajal on üha rohkem inimesi istuva eluviisiga, mis põhjustab väikest kehalist aktiivsust.

3.7

Kariloomadel on toidusüsteemides tähtis ja asendamatu osa kvaliteetse valgu ja muude toitainete (näiteks vitamiinide ja mineraalainete) allikana. Kariloomadel on samuti tähtis roll põllumajandusettevõtte ja piirkondlikes toitainete ringlustes ning avatud mitmekesiste maastike, püsirohumaade ja poollooduslike koosluste kaitsmisel ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Samuti tagab see inimestele sissetuleku, vara ja elatise. Samal ajal on ELis ka palju põllumajandusmaad, mis tegelikkuses sobib üksnes karjakasvatuseks. Samas on viimase 50 aasta jooksul ülemaailmne liha- ja munatootmine suurenenud rohkem kui neli korda ning piimatootmine on suurenenud rohkem kui kaks korda. Sama ajavahemiku vältel on maailma elanikkond suurenenud ainult kaks korda (13). Tuleb märkida, et nõudluse struktuur on samuti muutunud ning et liha, piima ja munade tootmise suurenemine on seotud sissetuleku tõusuga, samas on hinnad jäänud madalaks.

3.8

Võttes arvesse inimeste jaoks kasvatatud taimset toitu, kariloomade jaoks kasvatatud taimset sööta ning seemnete jaoks ja tööstuslikul otstarbel (nt biokütused) kasutatavaid taimseid põllumajanduskultuure, toodab maailm praegu poolteist korda rohkem toitu, kui on vajalik praeguse elanikkonna toitmiseks, ja see on tõenäoliselt piisav 2050. aasta elanikkonna jaoks. Samas põhjustavad ülemaailmsete toidujäätmete ja üha suurema lihatarbimise katmiseks vajaliku loomasööda tootmise praegused tasemed nõudluse märkimisväärselt suurema toidutootmise järele. Maailma jätkusuutlikuks toitmiseks 2050. aastal ja pärast seda on vaja olemasoleva põllumajandusmaa ja kalanduse tootlikkuse suurendamist ja optimeerimist kooskõlas keskkonna stabiilsuse ja kvaliteedi, töötervishoiu ja tööohutuse ning sotsiaalse õiglusega, üleminekut jätkusuutlikele toitumisviisidele ning pidevat toidukao ja toidujäätmete vähendamist.

3.9

Põllumajandustoodete ja põllumajandusliku tooraine hindade tõus ja kõikumine viimasel kümnendil on pannud proovile toiduga kindlustatuse ja toidusüsteemi tugevuse ning põhjustanud tõsiseid probleeme nii tarbijatele kui ka tootjatele. Ühelt poolt ei ole kõrged lõpphinnad suurendanud toidutootjate sissetulekut (vastupidi, sissetuleku vähenemine või samal tasemel püsimine avaldab survet tööjõule, ohustades kõigi ettevõtjate sissetuleku stabiilsust). Teiselt poolt on majanduskriis vähendanud tarbijate ostujõudu. Kõigi toidutarneahelasse kuuluvate ettevõtjate stabiilne ja mõistlik sissetulek on vajalik, et tagada jätkusuutlikud ja püsivad edasised investeeringud põllumajanduse keskkonnatehnoloogiatesse ja kliimasõbralikesse tehnikatesse.

3.10

Hiljutised sündmused põllumajandusturgudel, eelkõige piimatoodete sektoris, näitavad selgelt kõnealust võimalikku ebakõla, mille ei ole põhjustanud ainult ülepakkumine turul, vaid ka poliitilised keelud varasematel eksporditurgudel. Stabiilsus tulevikus oleneb suuresti tarnebaasi vastupidavusest šokkidele, millest peamine tegur on kliimamuutused. ELi poliitikas tuleks aktiivselt toetada põllumajandusettevõtete mitmekesistamise, innovatiivseid rahastamise ja sissetuleku kaotuse kindlustamise kavasid ning muid innovatiivseid turukorralduse vahendeid, mis pakuvad kaitset kliima või turu ebastabiilsuse eest.

3.11

Toiduhindade sotsiaalset ja ümberjaotamise mõju tuleb käsitleda nii tootja kui ka tarbija seisukohast. Praegu ei saa paljud tarbijad endale parima kvaliteediga toitu lubada. Viimastel aastatel on jõuvahekord toidu tarneahelas muutunud, mis on põhjustanud toidu tootjate ja jaemüüjate järkjärgulise turukontsentratsiooni ning seega muutuse läbirääkimisvõimes peamiselt jaemüügisektori kasuks ja esmatootjate kahjuks. Seda küsimust käsitletakse komitee eraldiseisvas arvamuses õiglasema toidu tarneahela teemal.

3.12

Kuna WTO Doha vooru tulemuse puudumisel nihkub rõhuasetus maailmakaubanduses üha enam kahepoolsetele ja megapiirkondlikele läbirääkimistele, on äärmiselt oluline võtta täielikult arvesse mõju keskkonnale ja kliimatingimustele, toidu kvaliteedi ja tervise standardeid, laiemaid sanitaar- ja fütosanitaarnorme ning tootmisprotsessi (nn tööstuslikku ökosüsteemi, kus tootmine toimub, töötingimusi, tootmise kultuurilist konteksti ja töösuhteid). ELi puhul on tarvis vältida toidu tootmise igasugust ümberpaigutamist kolmandatesse riikidesse, kui selle põhjuseks on ainult või peamiselt asjaolu, et toiduainete tootmise õiguslik alus ei ole sedavõrd nõudlik nagu ELis. ELi poliitikal on ülemaailmsel tasandil määrav osa ohutu ja tervisliku toidu tootmise edendamisel ning toiduainete impordi keelustamisel, kui need ei vasta sanitaar- ja fütosanitaarnormidele või Euroopa toiduohutusnormidele.

3.13

Juba 140 aastat on tootmisühistud selgelt näidanud, et nad on põllumajandusturgude ebastabiilsuse suhtes vastupidavamad ja aitavad vältida toiduainete tootmise ümberpaigutamist. Seetõttu on määrava tähtsusega tootjate ja ühistute – eelkõige väiketootjate – vahelise koostöö veelgi tugevam edasine sektori- ja piirkonnapõhine edendamine. Eelkõige tuleks erilist rõhku asetada nendele sektoritele ja piirkondadele, kus koostöö on vähene.

4.1

Põllumajanduse, vesiviljeluse ja kalanduse keskkonnamõju, sh kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, nõuab toidu tootmise viisi muutmist. Jätkusuutlikumate tavade kasutuselevõtt on vajalik loodusvarade ammendumise peatamiseks ning kliimamuutustega kohanemiseks ja nende mõju leevendamiseks. Mitu meedet saaksid aidata kaasa tootmisele, suurendades samal ajal keskkonnasäästlikkust ja vastupidavust kliimamuutustele, näiteks taimesortide ja loomaliikide mitmekesisuse suurendamine, karja parandamine tõuaretuse kaudu, sordiaretus, agroökosüsteemide ja veemajanduse funktsionaalsuse suurendamine, teadusuuringute ja innovatsiooni edendamine ja tulemuste kasutamine, mullastiku funktsiooni optimeerimine, teadmussiirde ja väljaõppe soodustamine ning toetavate investeeringute abil tehnoloogiliste muutuste edendamine. Tuleks toetada ELi satelliidisüsteemide ja suurandmete keskuste edasiarendamist, et võimaldada äärmuslike kliimatingimuste ja erinevate haiguste varajast avastamist ning nende vältimist või valmisolekut nendeks. Samuti tuleks edendada täppispõllumajandustootmist.

4.2

Ülioluline on ka Euroopas peretalu mudeli säilitamine ja selleks oleks vaja vananevat elanikkonda arvesse võttes soodustada põllumajandusettevõttes põlvkondade vahetust. See avaldaks positiivset mõju töökohtade loomisele maapiirkondades. Samuti on oluline säilitada mitmekesine põllumajandustootmine kõigis ELi piirkondades. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevatele põllumajanduspiirkondadele. Tuleks arvestada eri liiki põllumajandusettevõtetega ning luua selleks otstarbeks konkreetsed suunatud vahendid.

4.3

Viimastel aastatel on korraldatud ümber toidu tarneahelaid, et ühendada uuesti tootjad ja tarbijad ning paigutada ümber põllumajanduslik ja toidu tootmine. Siia kuuluvad muu hulgas kogukonna toetatud põllumajandus, lühikesed tarneahelad, alternatiivsed toiduvõrgud, kohalikud põllumajandustootmise süsteemid ja otsemüük. Kuigi sektor on suhteliselt väike, tuleks seda veelgi edendada, kuna see omab väga positiivset mõju värske, kvaliteetse, tervisliku ja traditsioonilise toidu müügile ning sotsiaalset ja majanduslikku positiivset mõju. Ka VKEd annavad selles valdkonnas olulise panuse. Linnapiirkondade omavalitsuste spetsiifilist rolli tuleb rõhutada, sest linnapiirkondades tuleks pakkuda vajalikku infrastruktuuri ja sobivaid investeeringuid, et hõlbustada tootjate jaoks otsemüüki. Samuti tuleks toetada erasektori häid tavasid, näiteks juhul, kui selline infrastruktuur luuakse kohalike kaubanduskeskuste eraalgatusel.

4.4

Ressursitõhusama toidutootmise stimuleerimiseks kehtestati ühise põllumajanduspoliitika reformiga meetmete kombinatsioon, sh kohustuslik rohestamine, põllumajanduse keskkonnatoetuskavad ning ulatuslik toetus põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemist ja rakendusuuringud, et tegeleda toiduga kindlustatuse, kliimamuutuste ja loodusvarade säästva majandamisega soetud probleemidega, hoolitsedes samal ajal maapiirkondade eest ja hoides maapiirkondade majandust elujõulisena. Seda võib pidada oluliseks sammuks õiges suunas, kuigi selle rakendamist bürokraatia ja saadava kasu seisukohast võiks veelgi parandada.

4.5

Kalandusahela puhul on oluline tagada õige tasakaal tervisliku ja jätkusuutliku vahel, kuna kala tarbimine on tervislik, aga liigne surve kalapüügipiirkondadele on sageli otseses vastuolus ökoloogilise jätkusuutlikkusega. 2013. aasta ühise kalanduspoliitika reform peaks aitama kaasa kalavarude tõhusamale kasutamisele, eelkõige kõigile Euroopa kalavarudele maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kohustusliku eesmärgi kehtestamise teel. Avamere ja sisemaa vesiviljeluse säästva arengu mudelid on samuti olulised.

4.6

Ringmajanduse paketis on kehtestatud ELi ja selle liikmesriikide kohustus täita ÜRO säästva arengu eesmärk 12.3, milleks on toidujäätmete vähendamine 2030. aastaks poole võrra. Selle eesmärgi saavutamise toetamiseks peaks toidu kasutamise hierarhia olema toiduressursside majandamise juhtiv põhimõte ja seda peaksid toetama majanduslikud stiimulid kõigis asjaomastes ELi poliitikameetmetes. Seeläbi oleks võimalik vältida praegust olukorda, kus sageli on odavam saata söödav toit prügilasse, kui valmistada ja tarnida toitu toidupankadele.

4.7

Ressursside säästev majandamine nõuab lisaks suuremaid jõupingutusi jääkide voo parimaks võimalikuks korduskasutamiseks. Uued teadusuuringud, mis võrdlevad toidu ümberjaotamiseks, loomasöödana kasutamiseks, anaeroobseks lagunemiseks ja prügilasse saatmiseks ettevalmistamisega seotud kulusid ELi 28 liikmesriigis, aitaksid määrata kindlaks majanduslike stiimulite rolli ELi jäätmete hierarhia nõuetekohases kohaldamises. Toidu annetamine majutus- ja toiduteenuste sektorist on jätkuvalt problemaatiline ning sellega seotud õigusaktidega ollakse halvasti kursis. See on peamine valdkond, kus majutusettevõtetele ulatuslikult jaotatavad Euroopa suunised oleksid eriti kasulikud.

4.8

Ringmajanduse paketis määratakse samuti kindlaks vajadus selgitada praegusi suuniseid, mis käsitlevad inimtarbimiseks sobimatu toidu kasutamist loomasöödana. Kesksel tööstuslikul tasandil uusi toidujäätmete steriliseerimise tehnoloogiaid reguleerivad kindlad õigusaktid võiksid tagada loomasööda mikrobioloogilise ohutuse, luues samal ajal uusi töökohti ja investeerimisvõimalusi ning võimaldades jäätmehierarhia tõhusamast kohaldamisest tulenevat keskkonnakasu.

4.9

Kuna tarbijate teadlikkus ja nõusolek on ülioluline, peetakse vajalikuks toidu, toidu jätkusuutlikkuse ja toidujäätmetega seotud õppematerjalide pakkumist, et väärtustada toiduaineid ja toetada käitumise süsteemset muutumist. Praegu on juba saadaval tsüklid põhi- ja keskkoolidele, ülikoolidele ning eriprogrammid põllumajandus-, tootmis- ja majutussektorile, lähtudes mitmest heast tavast.

4.10

EL on mitu aastat aktiivselt edendanud meetmeid toidujäätmete vähendamiseks. ELi juhtiv eeskuju eemärgi 12.3 elluviimisel on keskse tähtsusega kõnealuse eesmärgi edu jaoks, näiteks Euroopa heade tavade ja oskusteabe levitamise kaudu.

4.11

Kliimamuutused avaldavad mõju toiduga kindlustatuse kõigile valdkondadele – mitte ainult saagile ja põllumajanduskultuuridele, vaid ka põllumajandustootjate tervisele, kahjurite ja haiguste levikule, bioloogilise mitmekesisuse kadumisele, sissetuleku ebastabiilsusele, vee kvaliteedile jne. Põllumaa kadumine mulla degradeerumise ja põllumajandusmaa linnastumise tõttu on samuti võimalik probleem. Seetõttu on ülioluline säilitada prioriteedina maakasutus toidu tootmise otstarbel. Asutustel ja erasektoril on ülioluline osa toidusüsteemide vastupidavuse tagamisel, näiteks toetades sotsiaalkaitse kavasid majapidamistele avalduvate šokkide vähendamiseks ning tagades jätkuvad investeeringud väikse CO2-heitega tehnoloogiatesse põllumajandus- ja toidusektoris, parandades põllumajanduskultuuride mitmekesisust ja geneetiliste ressursside arendamist, investeerides vastupidavasse põllumajandusarengusse nii põllumajandusettevõttes kui ka selle väliselt ning rakendades süsteeme kliimamuutustega seotud riskide paremaks juhtimiseks.

4.12

Pidades silmas jätkusuutlikkuse majanduslikku sammast, peavad komisjon ja liikmesriigid kaaluma nii leevendamise kui ka sidumise potentsiaali, tagades samal ajal kõik rahalise toetuse vahendid nende rakendamiseks ning edendades avaliku ja erasektori partnerluse uuenduslikke koostöömehhanisme. Täiendavad näitajad põllumajandusliku tootlikkuse suurenemise, olemasoleva maa, toitumisharjumuste ja toidu kao ning toidujäätmete kohta aitaksid saada parema arusaama toidusüsteemide mõjust kliimamuutustele.

4.13

Tervisliku toidu valimine on sageli jätkusuutlik valik (14), eelkõige tasakaalustatud toitumise raames. Näiteks suuremas koguses hooajaliste, kohalike ja erinevate taimsete toitude söömine on kasulik nii tervisele kui ka keskkonnale. Tervislikumad toitumisharjumused vähendavad samuti krooniliste haiguste riski, tervishoiukulusid ja töö tootlikkuse vähenemist majanduses. Tarvis on koostada tervisliku ja jätkusuutliku toitumise suunised. Liikmesriigid võiksid seda kaaluda. Toitumis- ja hankesuunised mõjutavad otseselt tarbimist, kui riigiasutused, näiteks koolid ja haiglad, peaksid need vastu võtma. Samuti on väärt mainimist üle maailma toitumise valdkonnas toimuv üleminek ja ELi roll jätkusuutlike toitumisharjumuste valdkonnas positiivseks mudeliks olemisel. Hea näitena selle kohta võib käsitada näiteks Madalmaades edendatavat paindliku taimetoitluse lähenemisviisi liha tarbimise vähendamisel (vähemalt kord nädalas).

4.14

Sellised algatused nagu ELi koolitoidu kava, mis hõlmavad toitumisalast nõustamist ja toitainerikaste toodete jaotamist, aitavad kaasa paremini tasakaalustatud toitumisharjumuste tekkimisele. Komisjon peaks esitama liikmesriikidele üleskutse tervisliku ja jätkusuutliku tarbimise stimuleerimiseks. Kogu ELis tuleks edendada tervisliku toidu visuaalseid reklaamikampaaniaid. See võib samuti olla hea meetod kohaliku tarbimise suurendamiseks ülemaailmsete turgude ebastabiilsuse ajal.

4.15

Tarbijad on üha enam harjunud ostma odavat toitu ja seega tuleks uuesti rõhutada toidu tegelikku väärtust. Odavad tooted ei võta arvesse välismõjusid, näiteks vee puhastamisega seotud kulusid. Nagu eespool nimetatud, on koolides vaja anda toiduga seotud haridust ning tagada tervislike toitumisharjumuste mõistmine ja anda algtaseme toiduvalmistusoskused, mis võivad toetada head tervist tänu kodus toitumissoovituste kohaselt valmistatud toidule ning vähendada toidujäätmete teket.

4.16

Tuleb ära märkida, et Madalmaade tervise-, heaolu- ja spordiministeerium on algatanud tootmis-, jaemüügi-, toitlustus- ja majutussektori ühingutega toidu koostise parandamise kokkuleppe, mille alusel muudetakse tooted tervislikumaks ja mis muudab tervisliku valiku kõige lihtsamaks valikuks. See kokkulepe sisaldab ambitsioonikat eesmärki vähendada 2020. aastaks järk-järgult toiduainetes sisalduvaid kaloreid, soola ja küllastunud rasvhappeid, minimeerides tajutavad muutused kõnealuste toodete maitses (15). Käesoleva arvamusega kutsutakse üles rakendama valitud toitainete riiklike algatuste ELi raamistikku ja täpsemalt hiljuti kinnitatud lisa lisatud suhkrute kohta.

4.17

Toodete arendamine, turu arendamine ja peamise tähtsusega partnerluste loomine võivad aidata muuta tervislikumad ja jätkusuutlikumad valikud lihtsaks ja atraktiivseks. Tööstusvaldkond ja kodanikuühiskond peaksid uurima ja kasutama võimalusi, et suurendada hooajaliste ja kohalike puuviljade ja köögiviljade ning looduslikult palju kiudaineid sisaldavate muude toodete (näiteks täisteratooted või kaunviljad) tarbimist. Hea algusena märgitakse ära, et ÜRO nimetas käesoleva aasta rahvusvaheliseks kaunviljade aastaks.