23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/1

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri ja kuupäeva järgi ning tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex’i veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et) dokumendinumbri 32016M7976 all. EUR-Lex pakub on-line-juurdepääsu Euroopa õigusele.

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/1

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu,

—

elektroonilises vormis EUR-Lexi veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et) dokumendinumbri 32016M7943 all. EUR-Lex pakub on-line-juurdepääsu Euroopa õigusele.

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/2

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu,

—

elektroonilises vormis EUR-Lexi veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et) dokumendinumbri 32016M7851 all. EUR-Lex pakub on-line-juurdepääsu Euroopa õigusele.

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/3

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/4

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1005/2008 (edasipidi „ETR-kalapüügi määrus”) on kehtestatud liidu süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (edaspidi „ETR-kalapüük”) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(2)

ETR-kalapüügi määruse VI peatükis on sätestatud koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramise, selliseks riigiks liigitatud kolmandatele riikidele suunatud demaršide, selliste riikide nimekirja koostamise ja avalikustamise, sellisest nimekirjast kustutamise ning erakorraliste meetmete võtmise kord.

(3)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 32 peab komisjon teavitama kolmandaid riike sellest, et nad võidakse liigitada koostööd mittetegevaks riigiks. Selline teavitamine on esialgne. Teavitamine peab põhinema ETR-kalapüügi määruse artiklis 31 sätestatud kriteeriumidel. Samuti peab komisjon rakendama teavitatud kolmandate riikide suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Eelkõige peab komisjon lisama teatesse sellise liigitamise aluseks olevad olulised faktid ja kaalutlused, andma kõnealustele riikidele võimaluse vastata ja esitada tõendusmaterjali sellise liigitamise ümberlükkamiseks või vajaduse korral tegutsemiskava olukorra parandamiseks ja ülevaate selleks võetud meetmetest. Komisjon peab andma teavitatud kolmandatele riikidele piisavalt aega teatele vastamiseks ja mõistlikult aega olukorra parandamiseks.

(4)

ETR-kalapüügi määruse artikli 31 kohaselt peab komisjon määrama kindlaks kolmandad riigid, kes on tema hinnangul ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas koostööd mittetegevad kolmandad riigid. Kolmas riik liigitatakse koostööd mittetegevaks riigiks, kui ta lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina ei täida rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(5)

Koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramine põhineb ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikes 2 sätestatud kogu teabe läbivaatamisel.

(6)

Kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 33 koostab nõukogu koostööd mittetegevate kolmandate riikide nimekirja. Nende riikide suhtes kohaldatakse muu hulgas ETR-kalapüügi määruse artiklis 38 sätestatud meetmeid.

(7)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lipuriigiks oleva kolmanda riigi kinnitatud püügisertifikaadid vastuvõetavaks tingimusel, et komisjonile on teatatud õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja täitmise tagamise kord, mida asjaomase kolmanda riigi kalalaevad peavad täitma.

(8)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 4 kohaselt peab komisjon tegema kolmandate riikidega halduskoostööd valdkondades, mis on seotud kõnealuse määruse rakendamisega.

(9)

Kiribati Vabariik (edaspidi „Kiribati”) ei ole vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 20 esitanud komisjonile Kiribati kui lipuriigi teadet.

(10)

Komisjon tegi Kiribati ametiasutustega halduskoostööd aastatel 2010–2016. See koostöö hõlmas küsimusi seoses Kiribati õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamisega. Koostöö raames vahetati suulisi ja kirjalikke märkusi ning tehti kohapealne kontrollkäik. Komisjon kogus ja kontrollis kogu teavet, mida pidas vajalikuks Kiribati selliste õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise korra kohta, mida tema kalalaevad peavad täitma, ning meetmeid, mida Kiribati on võtnud ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas kehtivate kohustuste täitmiseks.

(11)

Kiribati on Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni (WCPFC) ning Ameerika Troopikatuunide Komisjoni (IATTC) liige. Kiribati on ratifitseerinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi „ÜRO mereõiguse konventsioon”) ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 1995. aasta rakenduskokkuleppe (edaspidi „ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe”). Kiribati on Vaikse ookeani saarte foorumi kalapüügiametkonna (FFA) konventsiooni (2) osaline ja Nauru lepingu osaline seoses koostööga ühist huvi pakkuvate kalapüügipiirkondade majandamise küsimustes (3).

(12)

Selleks et hinnata, kuidas Kiribati täidab rahvusvahelisi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi, mis on sätestatud põhjenduses 11 osutatud rahvusvahelistes lepingutes ja mille on kehtestanud kõnealuses põhjenduses osutatud asjaomased piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, kogus komisjon kõnealuse ülesande täitmiseks vajalikku teavet ja analüüsis seda.

(13)

Komisjon analüüsis ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 3 kohaselt Kiribati kohustusi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina. Kõnealusel läbivaatamisel võttis komisjon arvesse ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetes 4–7 loetletud kriteeriume.

(14)

Komisjon jõudis kohapealse kontrollkäigu ja avalikult kättesaadava teabe põhjal järeldusele, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole võimeline andma teavet tema kalalaevastiku püütud pika rändega liikide ega tema sadamates lossitud või ümberlaaditud kala omaduste kohta ega kõnealuste toodete kaubavoogude kohta. Näib, et Kiribati sadamas kontrollitakse enne kalalaeva sadamasse lubamist üksnes dokumente (kalalaevatunnistuse staatus, laevaseiresüsteemi aruanded, vaatleja aruanded, FFA usaldusväärsete kalalaevade registri andmed). Samuti ilmneb, et enne väljaveo dokumendi ja ümberlaadimisdeklaratsiooni väljaandmist ristkontrollitakse dokumente kalalaeva lastimanifestil märgitud koguste ja kaubalaeva tüürimehe kviitungil märgitud koguste suhtes. Sealjuures puuduvad täiendavad juhised lossimise või ümberlaadimise füüsiliseks kontrolliks.

(15)

Kiribati tunnistas, et tal puudub süsteem selliste kalandustoodete jälgimiseks, mida tema lipu all sõitvad laevad või kolmandate riikide laevad on püüdnud Kiribati vetes ja laadinud ümber tema sadamates. Kiribati sadamates lossitud või ümber laaditud kala jaoks puudub mehhanism toodete jälgimiseks tarneahela järgmistes etappides. Lisaks raskendab toodete jälgitavust asjaolu, et pädevad ametiasutused ei kontrolli piisavalt Kiribati sadamates toimunud lossimisi ja ümberlaadimisi, nagu on kirjeldatud põhjenduses 14. Seepärast ei ole Kiribatil võimalik tagada oma turgude läbipaistvus, et kala ja kalandustoodete jälgitavus vastaks ETR-kalapüügi vältimise, ärahoidmise ja lõpetamise rahvusvahelise tegevuskava (edaspidi „ETR-kalapüügi vastane rahvusvaheline tegevuskava”) punktile 71, milles soovitatakse riikidel võtta meetmeid oma turgude läbipaistvuse suurendamiseks.

(16)

Võttes arvesse, et Kiribati ametiasutustel puudub võimalus jälgida tema sadamates lossitud või ümberlaaditud kala ning kättesaadav teave on puudulik, on ebatõenäoline, et Kiribati saaks tagada, et riigis kaubeldavad kalandustooted ei ole püütud ETR-kalapüügi käigus. Selles küsimuses näib, et Kiribati ei järgi sadamariigi kohustust võtta meetmeid, et suurendada rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust, sealhulgas sadamakontrolli seoses dokumentide, püügivahendite ja saagiga ning lossimise ja ümberlaadimise keeldu, kui on tehtud kindlaks, et saak püüti viisil, mis kahjustab ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe artikli 23 kohaste rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust. Kiribati ei ole ka võtnud arvesse ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktis 24 esitatud soovitusi, mille kohaselt peaks lipuriik tagama kalapüügi põhjaliku ja tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve lossimiskohast kuni lõppsihtkohani.

(17)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktilistele asjaoludele ja Kiribati avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 3 ja artikli 31 lõike 4 punktidele a ja b järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis tal on lipu- ja turustusriigina, et takistada ETR-kalapüügist saadud kalandustoodete pääsu oma turgudele.

(18)

Tulemuslike koostöömehhanismide tähtsuse rõhutamisel tuleb eelkõige silmas pidada välisriikide lipu all sõitvaid laevu Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes. Komisjoni kontrollkäigu ajal novembris 2015 Kiribati ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on kalandusühendustega sõlmitud kokku 13 kahepoolset lepingut. Sellega seoses on Kiribati vetes luba tegutseda 178 seinnoodalaeval ja 195 õngejadadega laeval, millest ainult 13 seinnoodalaeva sõidab Kiribati lipu all.

(19)

Kiribati vetes on saanud loa tegutseda 13 eri riigi lipu all sõitvat kalalaeva ja pädevad asutused tunnistasid, et neil puuduvad asjaomaste lipuriikidega põhjenduses 21 kirjeldatud koostöö kanalid, millega tagada, et Kiribati täidaks oma kohustusi teha koostööd lipuriikidega.

(20)

Kiribati ei ole seni eriti soovinud teha komisjoniga koostööd, et suurendada püügipäevagraafiku läbipaistvust seinnoodapüügi majandamiseks Vaikse ookeani kesk- ja lääneosas. Komisjon saatis asjaomastele rannikuäärsetele ja lipuriikidele mitmeid kirju, nõudes, et lipuriigid saaksid juurdepääsu nende kalalaevade püügipäevagraafikus püügikoormust käsitlevale teabele. Kiribati ametiasutustele saadeti kolm vastavasisulist kirja 18. novembril 2014, 19. detsembril 2014 ja 27. aprillil 2015. Enne komisjoni kontrollkäiku Kiribatile ei vastatud ühelegi kolmest kirjast. Kuigi Kiribati ametiasutused väljendasid 2015. aasta novembri külaskäigu ajal valmisolekut püügipäevagraafikus sisalduvat teavet jagada, ei ole nad seni esitanud tõendeid sellise korra kohta, mis tagaks asjaomaste lipuriikide ametiasutustele juurdepääsu teabele.

(21)

Kiribati tegevus, mida on kirjeldatud põhjenduses 20, takistab riigil täita oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklitest 63 ja 64, mille kohaselt peavad rannikuäärsed ja lipuriigid tegema koostööd piirialade kalavarude ja pika rändega kalaliikide majandamisel. ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitega 7 ja 20 arendatakse edasi koostöökohustust vastavate kokkusobivate kaitse- ja majandamismeetmete võtmise ning selliste meetmete nõuetele vastavuse ja jõustamise tagamise valdkonnas. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi (edaspidi „FAO juhend”) (4) artikli 7 lõike 1 punktis 3 soovitatakse, et piirialade ja piiriüleste kalavarude kasutamiseks sõlmitaks tõhusa koostöö saavutamiseks kahepoolsed lepingud, et tagada varude tõhus kaitse ja majandamine. Seda on põhjalikumalt kirjeldatud ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktides 28 ja 51, milles esitatakse üksikasjalikud juhendid riikidevaheliseks otseseks koostööks, sealhulgas rannikuäärsetele riikidele kättesaadava teabe või andmete vahetamiseks.

(22)

2010. aasta kalandusseadusega (muudetud 2015. aasta kalandusseadusega) (5) loodud õigusraamistik on puudulik, eriti seoses karistussüsteemiga. Konkreetsemalt ei sisalda kehtiv õigusraamistik ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava kohaselt ETR-kalapüügi määratlust. Õigusakt ei sisalda sõnaselgeid karistusi piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirjade rikkumise ja merel ümberlaadimise eest ega seoses selliste kalavarude püügiga, mille suhtes kehtib moratoorium või mille püük on keelatud.

(23)

ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe artikli 19 lõikega 2 kehtestatud ning WCPFC kaitse- ja majandamismeetmena CMM 2006-8 (6) vastuvõetud mõistega „rasked rikkumised” seoses pardalemineku- ja inspekteerimismenetlustega tugevdatakse karistussüsteemi hoiatavat mõju, kuna karistusmäära kohandatakse vastavalt ebaseadusliku tegevuse tõsidusele, et võtta süüdlastelt ära ebaseadusliku tegevusega saadud kasu. Praegune õigusraamistik ei sisalda mõistet „rasked rikkumised” ega muid kriteeriume karistuste astmestamiseks miinimum- ja maksimummäärade vahel, et ebaseadusliku tegevusega saadud kasu neutraliseerida.

(24)

Lisaks sellele tundub, et kalandusseaduses ei käsitleta korduvaid rikkumisi. Korduvate õigusrikkumiste käsitlemine on karistussüsteemi hoiatava mõju tagamiseks samuti oluline. Asjaolu, et korduvate õigusrikkumiste korral ei määrata sõnaselgelt rangemaid karistusi, kahjustab Kiribati karistussüsteemi proportsionaalsust ja hoiatavat mõju. Korduvast ebaseaduslikust tegevusest saadav kasu ei ole neutraliseeritud karmistatud karistustega, mistõttu võimalike õigusrikkujate ETR-kalapüük jätkub.

(25)

Seega tundub, et karistussüsteem oma praeguses vormis vastavalt põhjendustele 22–24 ei ole kõikehõlmav ega piisavalt range, et sellel oleks soovitud hoiatav mõju. Samuti ei ole raskete rikkumiste eest määratavad karistused piisavad selleks, et tagada nõuete täitmine, hoida ära rikkumised, kus need ka ei esine, ja võtta süüdlastelt ära hüved, mis on saadud ebaseaduslikust tegevusest, nagu on nõutud ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artikli 19 lõikes 2 ja Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni konventsiooni artikli 25 lõikes 7.

(26)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja Kiribati avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 5 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi seoses koostöö ja nõuete täitmise tagamisega.

(27)

Komisjon analüüsis kogu teavet, mida peeti Kiribati kui ÜRO mereõiguse konventsiooni, ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe, Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjoni ning Ameerika Troopikatuunide Komisjoni lepinguosalise liikme staatuse seisukohast asjakohaseks.

(28)

Komisjoni kontrollkäigu ajal novembris 2015 oli Kiribati ametiasutuste esitatud teabe kohaselt 2014. aasta tuunisaak Kiribati majandusvööndis ligikaudu 600 000 tonni.

(29)

Arvnäitajate alusel, mis on esitatud põhjenduses 28, ilmneb, et Kiribati majandab suurt osa maailma tuunivarudest ja seega vastutab rannikuäärse riigina selle ressursi vastutustundliku ja pikaajalise säästva majandamise tagamise eest. ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklitega 61–64 ning ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitega 7 ja 8 reguleeritakse elusressursside kasutamist rannikuäärse riigi poolt, kes peaks edendama oma majandusvööndi elusressursside optimaalset kasutamist ning tagama, et muude riikide kodanikud järgiksid tema majandusvööndis kalapüügil kaitse- ja majandamismeetmeid, samuti tegema koostööd asjaomaste riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, kes on seotud kalapüügiga selles piirkonnas.

(30)

Sellega seoses näib, et Kiribati õigusraamistik ei taga tema jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes tegutsevate laevade tõhusat ja tulemuslikku haldamist, mis on selges vastuolus põhjenduses 29 üksikasjalikult esitatud kohustuste ja soovitustega. Lisaks sellele puuduvad õigusraamistikus kõigi Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete kohta selged ja läbipaistvad kaitse- ja majandamismeetmed. 2014. aastal ajakohastatud tuunivarude majandamise kava sisaldab põhjalikku ülevaadet riigis toimuva tuunipüügi kohta, kuid selles ei esitata konkreetseid majandamismeetmeid koos selgete võrdlusaluste ja eesmärkidega.

(31)

ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklis 5 on sätestatud üldised põhimõtted, mida rannikuäärsed riigid peavad piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude majandamisel järgima. Kiribati kalandusseadusega on kehtestatud eesmärk edendada kalavarude säästvat majandamist ning kaitsta kalavarusid ja merekeskkonda. Samas tundub, et muid ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppes sätestatud põhimõtteid, nagu ettevaatusprintsiip, maksimaalne jätkusuutlik saagikus või liigse püügivõimsuse ja ülepüügi vältimine, õigusraamistikus ei käsitleta.

(32)

Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvatele vetele osutatakse kui territoriaalmerele, arhipelaagivetele ja majandusvööndile. Vastavalt WCPFC konventsiooni artiklile 3 hõlmab WCPFC pädevusala põhimõtteliselt kõiki Vaikse ookeani veealasid, sealhulgas Kiribati jurisdiktsiooni alla kuuluvaid vesi. Tundub siiski, et Kiribati ei kohalda oma territoriaal- ja arhipelaagivetes püügipäevagraafikut ehk süsteemi, millega piiratakse seinnoodalaevade püügikoormust püügipäevade eraldamise abil. Seetõttu ei kohaldata Kiribati vete kalavarude kaitse peamist õigusakti ilmselt märkimisväärses osas riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.

(33)

Põhjendustes 30–32 kirjeldatud puudused seoses kohaldatavate kaitse- ja majandamiseeskirjadega, sealhulgas püügikoormuse reguleerimine püügipäevagraafiku alusel, ning põhjenduses 18 kirjeldatud asjaolu, et 360 välisriigi kalalaeval on juurdepääs Kiribati vetele, takistavad kaitse- ja majandamismeetmete tõhusat rakendamist ning seavad ohtu ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 61 lõigetes 2–5, artikli 62 lõikes 1 ja artiklis 64 sätestatud kohustuste järgimise seoses varude optimaalse kasutamisega nõuetekohaste kaitse- ja majandamismeetmete abil.

(34)

Internetis avalikult kättesaadava teabe põhjal tundub, et Kiribati peetav laevade rahvusvaheline register (7) laevade registreerimiseks asub väljaspool Kiribatit. Võttes arvesse pädevate ametiasutuste ilmselget vähest kontrolli registreerimisprotsessi üle ja selliste asjakohaste nõuete puudumist, nagu on kehtestatud lipuriigi tulemuslikkust käsitlevate FAO suuniste punktis 14, on Kiribatil praktiliselt võimatu tagada, et tema lipu all sõitvatel laevadel on riigiga tegelik seos. Sellise reaalse sideme puudumine riigi ja tema registrisse kantud laevade vahel on vastuolus ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 91 kohaste laevade riikliku kuuluvuse tingimustega.

(35)

Käesolevas punktis selgitatud olukorda arvesse võttes ning kõikidele komisjoni kogutud faktidele ja Kiribati tehtud avaldustele tuginedes võib ETR-määruse artikli 31 lõigete 3 ja 6 alusel järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Kiribati ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis on seotud rahvusvaheliste eeskirjade, määruste ning kaitse- ja majandamismeetmetega.

(36)

2015. aasta ÜRO inimarengu indeksi (8) põhjal peetakse Kiribatit keskmise inimarengutasemega riigiks (137. riik 188 riigi hulgas).

(37)

Kuigi suutlikkuse eripiirangud võivad üldjoontes olemas olla kontrolli ja seire puhul, ei põhjenda Kiribati arengutasemest tulenevad eripiirangud selliste kontrolli ja seire erisätete puudumist riiklikus õigusraamistikus, mis viitaksid rahvusvahelistele dokumentidele ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks, selle ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Samuti näib, et seire-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi puudused tulenevad sellest, et ühelt poolt ei suuda Kiribati täiel määral kontrollida püügitegevust oma majandusvööndis, kuid teiselt poolt lubab ta oma vetesse suurel hulgal välisriikide laevu.

(38)

Käesolevas punktis kirjeldatud olukorda arvesse võttes ja komisjoni kogutud kõikide faktide ning riigi esitatud avalduste põhjal võib ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 7 kohaselt väita, et Kiribati arengutase võib piirata tema kalamajanduse arengut. Kiribatis tuvastatud puuduste laadi ja olukorra parandamiseks võetud meetmeid arvesse võttes ei õigusta kõnealuse riigi arengutase täies ulatuses ega põhjenda muul viisil Kiribati kui lipu-, rannikuäärse või sadamariigi üldist kalandusalast tulemuslikkust ja tema ebapiisavat tegevust ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(39)

Võttes arvesse järeldusi Kiribati suutmatuse kohta täita rahvusvahelisest õigusest tulenevaid lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi ning võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, tuleks kõnealust riiki kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 32 teavitada tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab ETR-kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegeva kolmanda riigina.

(40)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 32 lõikele 1 peaks komisjon teavitama Kiribatit sellest, et ta võidakse liigitada koostööd mittetegevaks kolmandaks riigiks. Samuti peab komisjon rakendama Kiribati suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Asjakohase haldamise huvides tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul kõnealune riik saab teatele kirja teel vastata ja olukorda parandada.

(41)

Kiribati teavitamine tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab koostööd mittetegevana käesoleva otsuse tähenduses, ei välista ega too automaatselt kaasa komisjoni või nõukogu mis tahes edasisi meetmeid koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramiseks ja nende nimekirja koostamiseks,

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/9

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1005/2008 (edaspidi „ETR-kalapüügi määrus”) on kehtestatud liidu süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (edaspidi „ETR-kalapüük”) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(2)

ETR-kalapüügi määruse VI peatükis on sätestatud koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramise, selliseks riigiks liigitatud kolmandatele riikidele suunatud demaršide, selliste riikide nimekirja koostamise ja avalikustamise, sellisest nimekirjast kustutamise ning erakorraliste meetmete võtmise kord.

(3)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 32 peaks komisjon teavitama kolmandaid riike sellest, et nad võidakse liigitada koostööd mittetegevaks riigiks. Selline teavitamine on esialgne. Teavitamine peab põhinema ETR-kalapüügi määruse artiklis 31 sätestatud kriteeriumidel. Samuti peab komisjon rakendama teavitatud kolmandate riikide suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Eelkõige peab komisjon lisama teatesse sellise liigitamise aluseks olevad olulised faktid ja kaalutlused, andma kõnealustele riikidele võimaluse vastata ja esitada tõendusmaterjali sellise liigitamise ümberlükkamiseks või vajaduse korral tegutsemiskava olukorra parandamiseks ja ülevaate selleks võetud meetmetest. Komisjon peab andma teavitatud kolmandatele riikidele piisavalt aega teatele vastamiseks ja mõistlikult aega olukorra parandamiseks.

(4)

ETR-kalapüügi määruse artikli 31 kohaselt peab komisjon määrama kindlaks kolmandad riigid, kes on tema hinnangul ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas koostööd mittetegevad kolmandad riigid. Kolmas riik liigitatakse koostööd mittetegevaks riigiks, kui ta lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina ei täida rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(5)

Koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramine põhineb ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikes 2 sätestatud kogu teabe läbivaatamisel.

(6)

Kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 33 koostab nõukogu koostööd mittetegevate kolmandate riikide nimekirja. Nende riikide suhtes kohaldatakse muu hulgas ETR-kalapüügi määruse artiklis 38 sätestatud meetmeid.

(7)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lipuriigiks oleva kolmanda riigi kinnitatud püügisertifikaadid vastuvõetavaks tingimusel, et komisjonile on teatatud õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise tagamise kord, mida asjaomase kolmanda riigi kalalaevad peavad täitma.

(8)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 4 kohaselt peab komisjon tegema kolmandate riikidega halduskoostööd valdkondades, mis on seotud kõnealuse määruse rakendamisega.

(9)

Sierra Leone Vabariik (edaspidi „Sierra Leone”) ei ole vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 20 esitanud komisjonile Sierra Leone kui lipuriigi teadet.

(10)

Komisjon tegi Sierra Leone ametiasutustega halduskoostööd aastatel 2014–2016. See koostöö hõlmas küsimusi seoses Sierra Leone õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamisega. Koostöö raames vahetati suulisi ja kirjalikke märkusi ning tehti kohapealne kontrollkäik. Komisjon kogus ja kontrollis kogu teavet, mida pidas vajalikuks Sierra Leone selliste õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise korra kohta, mida tema kalalaevad peavad täitma, ning meetmeid, mida Sierra Leone on võtnud ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas kehtivate kohustuste täitmiseks.

(11)

Sierra Leone on Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) ja India Ookeani Tuunikomisjoni (IOTC) liige. Sierra Leone on ratifitseerinud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni.

(12)

Selleks et hinnata, kuidas Sierra Leone täidab rahvusvahelisi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi, mis on sätestatud põhjenduses 11 osutatud rahvusvahelistes lepingutes ja mille on kehtestanud kõnealuses põhjenduses osutatud asjaomased piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, kogus komisjon vajalikku teavet ja analüüsis seda.

(13)

Komisjon analüüsis ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 3 kohaselt Sierra Leone kohustusi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina. Kõnealusel läbivaatamisel võttis komisjon arvesse ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetes 4–7 loetletud kriteeriume ja kohaldatavat rahvusvahelist õigust.

(14)

Kalanduse majandamise ja arendamise 1994. aasta seadus ning 1995. aasta kalandusmäärused hõlmavad üksnes Sierra Leone lipu all sõitvate kalalaevade tegevust Sierra Leone jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes.

(15)

Tuginedes avalikult kättesaadavale teabele ja komisjoni kogutud teabele, tegi komisjon kindlaks, et on tõendeid, et varem Sierra Leone lipu all sõitnud laevad on tegelenud ETR-kalapüügiga. Need laevad on kantud piirkondlike kalandusorganisatsioonide poolt ETR-kalapüügiga tegelevate laevade kohta koostatud nimekirjadesse (2) kui laevad, mis pärast nende lisamist kõnealustesse nimekirjadesse (3) on sõitnud Sierra Leone lipu all. Need laevad on BAROON, GORILERO, KUNLUN, VIKING ja YONGDING.

(16)

Selgeid viiteid on sellele, et laevade registreerimise eest vastutav asutus ei teavita kalandusasutusi süstemaatiliselt uute kalalaevade registreerimisest ega taotle selliste laevade varasema tegevuse kontrollimist. Samuti tundub, et laevade rahvusvahelise registri eest vastutav üksus ei konsulteeri riiklike ametiasutustega enne väljaspool Sierra Leone majandusvööndit tegutsevate laevade registreerimist. Seega ei saa Sierra Leone lipu all sõitvate kalalaevade nimekirja pidada konsolideeritud nimekirjaks: tundub, et kalandusasutusel ei ole mingit teavet väljaspool Sierra Leone majandusvööndit tegutsevate Sierra Leone kalalaevade kohta, samas kui laevade registreerimise eest vastutaval asutusel on üksnes osaline teave Sierra Leone laevastikuregistri staatuse kohta. Puudulik koostöö rahvusvahelise registri eest vastutava üksuse ja riiklike ametiasutuste vahel vähendab Sierra Leone suutlikkust jälgida oma laevastiku suurust ja tegevust ning võimaldab ebaseaduslikel käitajatel tegutseda Sierra Leone lipu all, ilma et seda avastataks.

(17)

Komisjon tegi kindlaks, et väljaspool Sierra Leone majandusvööndit tegutseb Sierra Leone lipu all 50 laeva ilma Sierra Leone ametiasutuste vastava loata. See on vastuolus valitsuse 2010. aasta otsusega, millega peatati kalalaevade registreerimine rahvusvahelise registri kaudu. Lisaks tunnistasid Sierra Leone ametiasutused, et kalandusasutuste poolne seire, kontroll ja järelevalve kõnealuste, väljaspool Sierra Leone majandusvööndit Sierra Leone lipu all sõitvate laevade üle puudub. Need laevad ei teata Sierra Leone kalapüügi seirekeskusele oma geograafilist asukohta ega anna Sierra Leone kalandusasutustele püügiandmeid, lossimisi või ümberlaadimist käsitlevat teavet.

(18)

Komisjon uuris ka meetmeid, mida Sierra Leone on võtnud seoses ETR-kalapüügist saadud kalandustoodete pääsuga oma turule. Sierra Leone ametiasutused ei kontrolli üldse väljaspool Sierra Leone majandusvööndit tegutsevaid Sierra Leone laevu. Kõnealused laevad ei esita Sierra Leone ametiasutustele aruandeid ega edasta teavet oma tegevuse, lossimiste ja ümberlaadimiste kohta. Seetõttu on ebatõenäoline, et sellistelt laevadelt pärit kalandustoodete jälgitavus on tagatud.

(19)

Sierra Leone tegevus, mida on kirjeldatud põhjendustes 15–18, ei ole kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 94 lõigetega 1 ja 2, mille kohaselt peab iga riik tagama tulemuslikult oma jurisdiktsiooni ja kontrolli tema lipu all sõitvate laevade üle. Samuti ei ole Sierra Leone tegevus kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ETR-kalapüügi vältimise, ärahoidmise ja lõpetamise rahvusvahelise tegevuskava (edaspidi „ETR-kalapüügi vastane rahvusvaheline tegevuskava”) punktiga 24, mille kohaselt peavad riigid püügitegevust igakülgselt ja tõhusalt kontrollima, ning ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktiga 35, mille kohaselt peab lipuriik enne laeva registreerimist suutma täita oma kohustust tagada, et laev ei ole seotud ETR-kalapüügiga. Samuti on riigi tegevus vastuolus ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktiga 36, mille kohaselt peaksid lipuriigid vältima varem nõudeid rikkunud laevade registreerimist oma lipu alla, ning ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktiga 42, milles on sätestatud, et iga riik peab registrit, mis sisaldab laevade nimesid ja andmeid tema lipu all sõitvate laevade kohta. Sierra Leone ei ole täitnud ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punkti 71, milles soovitatakse riikidel võtta meetmeid oma turgude läbipaistvuse suurendamiseks, et tagada kala ja kalandustoodete jälgitavus. Samuti ei ole täidetud FAO vastutustundliku kalapüügi juhendi (edaspidi „FAO juhend”) artiklit 11, milles on kehtestatud püügijärgse tegevuse ja vastutustundliku rahvusvahelise kaubanduse hea tava.

(20)

Arvestades otsuse käesolevas punktis esitatud asjaolusid ja tuginedes kõikidele komisjoni kogutud faktidele ning riigi tehtud avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 3 ning artikli 31 lõike 4 punktidele a ja b järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Sierra Leone ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid lipu-, sadama-, rannikuäärse ja turustusriigi kohustusi, mis on seotud ETR-kalapüügiga tegelevate laevadega ning ETR-kalapüügiga, mida on teostanud või toetanud tema lipu all sõitvad laevad või tema kodanikud, et takistada ETR-kalapüügist saadud kalandustoodete pääsu oma turgudele.

(21)

Kuigi Sierra Leone kalandusasutused olid üldiselt koostööaltid ning vastasid kiiresti komisjoni teabenõuetele ja andsid tagasisidet, takistab nende suutlikkust vastata teatavatele nõuetele rahvusvahelise registri staatus ja koostöö puudumine rahvusvahelise registri eest vastutava üksuse ja riiklike ametiasutuste vahel, nagu on kirjeldatud punktis 3.1.

(22)

Sierra Leone on Lääne-Aafrikas oluline rannikuäärne riik, kelle veed on väga kalarikkad ja meelitavad ligi kolmandate riikide laevu. 2015. aasta novembris oli 155 välisriigi lipu all sõitval laeval luba kalastada Sierra Leone vetes. Kõigil neil laevadel peale tuunipüügilaevade on pardal vaatleja. Kõigi laevade pardale ei ole laevaseiresüsteemi (VMS-süsteem) seadmeid paigaldatud. Kuna puudub kogu laevastikku hõlmav vaatlejate võrgustik ja VMS-süsteem ei toimi kõigil tööstuslikel laevadel, ei saa Sierra Leone usaldusväärselt kontrollida, et laevad ei tegeleks ETR-kalapüügiga. Väljaantud lubade arv ei vasta kontrollisuutlikkusele ega olemasolevatele ressurssidele.

(23)

Sierra Leone on ka oluline lipuriik, kes peab rahvusvahelist registrit, meelitades ligi kolmandate riikide laevu, kellel ei ole kõnealuse riigiga otsest seost. Nagu on selgitatud põhjenduses 17, tegutsevad sellised laevad väljaspool Sierra Leone majandusvööndit, avamerel ja kolmandate riikide vetes. Komisjon tegi kindlaks, et kuigi Sierra Leone teeb asjaomase piirkonna riikides koostööd allpiirkondliku kalanduskomisjoni kaudu, ei tee ta ilmselt koostööd väljaspool piirkonda asuvate kolmandate riikidega, kus Sierra Leone kalalaevad tegutsevad. Koostöö puudumine võib tuleneda asjaolust, et Sierra Leone ametiasutustel on väljaspool Sierra Leone majandusvööndit Sierra Leone lipu all sõitvate laevade kohta vähe teavet või see puudub üldse.

(24)

Riiklik kalandusõiguse raamistik (4) on aegunud ja tuleb läbi vaadata, et tagada kooskõla riigi õiguse ning rahvusvaheliselt ja piirkondlikult kohaldatavate eeskirjade vahel. Püügitegevuse mõiste hõlmab kalade otsimist, kinnipüüdmist, välja tõmbamist ja kogumist, samuti iga tegevust (sh õhusõidukite kasutamine), mis toetab või valmistab sellist tegevust ette. Kalalaeva mõiste hõlmab laevu, kes tegelevad kalapüügiga seonduva tegevusega. Kalapüügiga seonduvad tegevused hõlmavad kala ümberlaadimist, ladustamist, töötlemist, transportimist ning kalalaevade tankimist ja varustamist. Need mõisted ei määratle siiski konkreetselt ETR-kalapüüki või rahvusvahelise õiguse kohaseid raskeid rikkumisi ega sätesta sõnaselgelt täitemeetmeid ja karistusi väljaspool Sierra Leone jurisdiktsiooni tegutsevatele Sierra Leone laevadele või kodanikele, kes tegelevad ETR-kalapüügiga või toetavad seda. On selgeid viiteid sellele, et Sierra Leone karistussüsteem ei ole vastavalt rahvusvahelistele kohustustele hoiatava mõjuga ega proportsionaalne. Trahvimäärad ei ole seotud ebaseaduslikult püütud kala väärtusega ning süstemaatiliselt ei võeta süüdlastelt ära hüvesid, mis on saadud ebaseaduslikust tegevusest. Trahvimäärad ei ole seotud kalavarudele ja keskkonnale tekitatud kahjuga.

(25)

Kalapüügi seire, kontrolli ja järelevalvega seotud ülesannete eest vastutab ühisoperatsioonide keskus. Ühisoperatsioonide keskus saab rahvusvahelistest projektidest rahalist toetust seire, kontrolli ja järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks. Vahendite nappuse tõttu on ühisoperatsioonide keskuse tegevus piiratud, eelarve ühisoperatsioonide keskuse tegevuskulude katmiseks puudub või on ebapiisav. Seega puuduvad Sierra Leonel materiaalsed ja rahalised vahendid, et võidelda ETR-kalapüügi vastu.

(26)

Sierra Leone õigusraamistik ja täitemeetmed ei vasta ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklites 61, 62 ja 117–119 sätestatud põhinõuetele. Põhjendustes 20–24 kirjeldatud asjaolud näitavad, et Sierra Leone ei täida tingimusi, mis on esitatud ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 94, milles sätestatakse, et lipuriigile kuulub riikliku õiguse alusel jurisdiktsioon iga selle riigi lipu all sõitva laeva, selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna üle. Sierra Leone ei suuda ilmselt tõendada, et tal on olemas ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks piisav karistussüsteem, nagu on kirjeldatud ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktis 21. Sierra Leone ei ole ka võtnud arvesse ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punkti 24 soovitusi, mille kohaselt peaksid lipuriigid tagama kalapüügi igakülgse ja tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve lossimiskohast lõppsihtkohani, võttes selleks muu hulgas kasutusele laevaseiresüsteemi kooskõlas asjakohaste riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste normidega.

(27)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud asjaolusid ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 5 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Sierra Leone ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi seoses koostöö ja nõuete täitmise tagamisega.

(28)

Sierra Leone ratifitseeris 1994. aastal ÜRO mereõiguse konventsiooni ning ta on ICCATi ja IOTC lepinguosaline.

(29)

Aastatel 2009–2012 liigitas ICCAT Sierra Leone nõuetele mittevastavaks riigiks. Selline staatus tühistati 2013. aastal, kuid olukord 2014. aastal andis põhjust muretsemiseks, kuna 2015. aastal ei esitatud ICCATile ei aastaaruandeid ega vastavustabeleid. IOTC vastavusaruandes tuvastati Sierra Leone puhul mitu korduvat vastavusprobleemi, eelkõige üldine IOTC meetmete järgimata jätmine ning aruannete ja teabe esitamata jätmine vastavalt resolutsioonidele 12/11, 01/06, 10/09, SC04 ja S17. Sierra Leone on üksnes ICCATi ja IOTC lepinguosaline, kuid ei kuulu muudesse piirkondlikesse kalandusorganisatsioonidesse hoolimata Sierra Leone kalalaevastiku tegevusstruktuurist ja -piirkonnast.

(30)

Asjaolu, et Sierra Leonel on probleeme ICCATi ja IOTC eeskirjade täitmisega, tõendab, et Sierra Leone ei täida ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklist 94 ja ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktist 24 tulenevaid lipuriigi kohustusi.

(31)

Sierra Leone ei ole peale ÜRO mereõiguse konventsiooni ratifitseerinud teisi rahvusvahelisi kalamajandust käsitlevaid õigusakte. Sierra Leone tegevus rahvusvaheliste õigusaktide rakendamisel ei ole kooskõlas ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktiga 11, milles soovitatakse riikidel esmajoones ratifitseerida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist ning FAO meetmete järgimise kokkulepet käsitlevate sätete rakenduskokkulepe, see heaks kiita või sellega ühineda. See on vastuolus ka punktiga 14, milles sätestatakse, et riigid peaksid täielikult ja tõhusalt rakendama vastutustundliku kalapüügi juhendit ja sellega seotud rahvusvahelisi tegevuskavasid.

(32)

Lisaks ei ole Sierra Leones ühtegi nõuetekohast kalasadamat, mistõttu kalalaevad lossitakse kas otse ettevõtte sadamakaidel või kaubasadamas. Sierra Leone ei ole ratifitseerinud FAO 2009. aasta sadamariigi meetmete lepingut.

(33)

Vastupidiselt ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktides 25–27 esitatud soovitustele ei ole Sierra Leone töötanud välja ETR-kalapüügi vastast riiklikku tegevuskava.

(34)

Lisaks haldab Sierra Leone rahvusvahelist registrit põhjenduses 17 nimetatud eraettevõtja, kes asub väljaspool Sierra Leonet, ja Sierra Leone ei ole suutnud tagada, et tema lipu all sõitvad laevad on riigiga tegelikult seotud. See on vastuolus ÜRO mereõiguse konventsiooni artikliga 91, mille kohaselt peab lipuriigi ja selle laevade vahel olema tegelik seos.

(35)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud asjaolusid ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 6 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Sierra Leone ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis on seotud rahvusvaheliste eeskirjade, määruste ning kaitse- ja majandamismeetmetega.

(36)

2015. aasta ÜRO inimarengu indeksi (5) põhjal peeti Sierra Leonet madala inimarengutasemega riigiks (181. riik 188 riigi hulgas).

(37)

Kuigi suutlikkuse eripiirangud võivad olla seotud seire, kontrolli ja järelevalvega, ei põhjenda Sierra Leone arengutasemest tulenevad eripiirangud kõiki eespoolsetes punktides tuvastatud puudusi. See tähendab eelkõige kalalaevade registreerimist Sierra Leone rahvusvahelises registris ja teabe puudumist kõnealuste laevade kohta.

(38)

Näib, et tuvastatud puudused tulenevad eelkõige ebapiisavast halduskeskkonnast, et Sierra Leone saaks lipu-, rannikuäärse, sadama- ja turustusriigina tagada oma rahvusvaheliste kohustuste tõhusa ja tulemusliku täitmise. Sierra Leone on saanud toetust piirkondlike algatuste raames, et muu hulgas seire, kontrolli ja järelevalve parandamise kaudu tugevdada juhtimist ja võidelda ETR-kalapüügi vastu. Kuid selline toetus peatati 2015. aastal fondide juhtimisest tulenevate probleemide tõttu ning ilma fondi toetuseta ei saa Sierra Leone ühisoperatsioonide keskus tõhusalt toimida.

(39)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud asjaolusid ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 7 järeldada, et riigi arengutase ei piira Sierra Leone kalavarude majandamise olukorda ega üldist tulemuslikkust. Sierra Leones kindlaks tehtud puuduste iseloomu arvestades ei saa riigi arengutase vabandada või muul viisil õigustada Sierra Leone kui lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi üldisi tulemusi kalanduse valdkonnas ega tema ebapiisavat tegevust ETR-kalapüügi vältimisel, ärahoidmisel ja lõpetamisel.

(40)

Võttes arvesse järeldusi Sierra Leone suutmatuse kohta täita rahvusvahelisest õigusest tulenevaid lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi ning võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, tuleks kõnealust riiki kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 32 teavitada tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab ETR-kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegeva kolmanda riigina.

(41)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 32 lõikele 1 peaks komisjon teavitama Sierra Leonet sellest, et ta võidakse liigitada koostööd mittetegevaks kolmandaks riigiks. Samuti peab komisjon rakendama Sierra Leone suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Asjakohase haldamise huvides tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul kõnealune riik saab teatele kirja teel vastata ja olukorda parandada.

(42)

Sierra Leone teavitamine tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab koostööd mittetegevana käesoleva otsuse tähenduses, ei välista ega too automaatselt kaasa komisjoni või nõukogu mis tahes edasisi meetmeid koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramiseks ja nende nimekirja koostamiseks,

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/14

(1)

Määrusega (EÜ) nr 1005/2008 (edaspidi „ETR-kalapüügi määrus”) on kehtestatud liidu süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (edaspidi „ETR-kalapüük”) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(2)

ETR-kalapüügi määruse VI peatükis on sätestatud koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramise, selliseks riigiks liigitatud kolmandatele riikidele suunatud demaršide, selliste riikide nimekirja koostamise ja avalikustamise, sellisest nimekirjast kustutamise ning erakorraliste meetmete võtmise kord.

(3)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 32 peaks komisjon teavitama kolmandaid riike sellest, et nad võidakse liigitada koostööd mittetegevaks riigiks. Selline teavitamine on esialgne. Teavitamine peab põhinema ETR-kalapüügi määruse artiklis 31 sätestatud kriteeriumidel. Samuti peab komisjon rakendama teavitatud kolmandate riikide suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Eelkõige peab komisjon lisama teatesse sellise liigitamise aluseks olevad olulised faktid ja kaalutlused, andma kõnealustele riikidele võimaluse vastata ja esitada tõendusmaterjali sellise liigitamise ümberlükkamiseks või vajaduse korral tegutsemiskava olukorra parandamiseks ja ülevaate selleks võetud meetmetest. Komisjon peab andma teavitatud kolmandatele riikidele piisavalt aega teatele vastamiseks ja mõistlikult aega olukorra parandamiseks.

(4)

ETR-kalapüügi määruse artikli 31 kohaselt peab komisjon määrama kindlaks kolmandad riigid, kes on tema hinnangul ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas koostööd mittetegevad kolmandad riigid. Kolmas riik liigitatakse koostööd mittetegevaks riigiks, kui ta lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina ei täida rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(5)

Koostööd mittetegevate kolmandate riikide kindlaksmääramine põhineb ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikes 2 sätestatud kogu teabe läbivaatamisel.

(6)

Kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 33 koostab nõukogu koostööd mittetegevate kolmandate riikide nimekirja. Nende riikide suhtes kohaldatakse muu hulgas ETR-kalapüügi määruse artiklis 38 sätestatud meetmeid.

(7)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt tunnistatakse lipuriigiks oleva kolmanda riigi kinnitatud püügisertifikaadid vastuvõetavaks tingimusel, et komisjonile on teatatud õigusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise tagamise kord, mida asjaomase kolmanda riigi kalalaevad peavad täitma.

(8)

ETR-kalapüügi määruse artikli 20 lõike 4 kohaselt peab komisjon tegema kolmandate riikidega halduskoostööd valdkondades, mis on seotud kõnealuse määruse rakendamisega.

(9)

Trinidadi ja Tobago Vabariik (edaspidi „Trinidad ja Tobago”) ei ole vastavalt ETR-kalapüügi määruse artiklile 20 esitanud komisjonile Trinidadi ja Tobago kui lipuriigi teadet.

(10)

Komisjon tegi Trinidadi ja Tobago ametiasutustega halduskoostööd aastatel 2014-2016. See koostöö hõlmas küsimusi seoses Trinidadi ja Tobago õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamisega. Koostöö raames vahetati suulisi ja kirjalikke märkusi ning tehti kohapealsed kontrollkäigud. Komisjon kogus ja kontrollis kogu teavet, mida pidas vajalikuks Trinidadi ja Tobago selliste õigus- ja haldusnormide ning kaitse- ja majandamismeetmete rakendamise, kontrollimise ja jõustamise korra kohta, mida tema kalalaevad peavad täitma, ning meetmeid, mida Trinidad ja Tobago on võtnud ETR-kalapüügi vastase võitluse valdkonnas kehtivate kohustuste täitmiseks.

(11)

Trinidad ja Tobago on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (edaspidi „ÜRO mereõiguse konventsioon”), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 1995. aasta rakenduskokkuleppe (edaspidi „ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe”) ning Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (edaspidi „ICCAT”) lepinguosaline.

(12)

Selleks et hinnata, kuidas Trinidad ja Tobago täidab rahvusvahelisi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi, mis on sätestatud põhjenduses 11 osutatud rahvusvahelistes lepingutes ja mille on kehtestanud kõnealuses põhjenduses osutatud asjaomased piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, kogus komisjon vajalikku teavet ja analüüsis seda.

(13)

Komisjon analüüsis ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõike 3 kohaselt Trinidadi ja Tobago kohustusi lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigina. Kõnealusel läbivaatamisel võttis komisjon arvesse ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetes 4–7 loetletud kriteeriume ja kohaldatavat rahvusvahelist õigust.

(14)

Allpool ja punktis 3.2 kirjeldatud põhjustel tundub, et Trinidadi ja Tobago kalavarude majandamise õigusraamistikus, mis põhineb 1916. aasta kalandusseadusel (2) ning 1986. aasta arhipelaagivete ja majandusvööndi seadusel, (3) ei ole kehtestatud tõhusaid meetmeid, et kontrollida Trinidadi ja Tobago lipu all sõitvaid laevu ning kolmandate riikide laevu Trinidadi ja Tobago vetes ja sadamates.

(15)

Komisjon jõudis kohapeal tehtud kontrollkäikude ja avalikult kättesaadava teabe alusel järeldusele, et on selgeid viiteid sellele, et Trinidad ja Tobago ei ole võimeline andma teavet tema avamerekalalaevastiku püütud pika rändega liikide ega tema sadamates lossitud või ümber laaditud kala omaduste kohta ega kõnealuste toodete kaubavoogude kohta.

(16)

Võttes arvesse, et Trinidadi ja Tobago ametiasutustel puudub võimalus jälgida tema lipu all sõitvate laevade või kolmanda riigi lipu all sõitvate laevade poolt tema sadamates lossitud või ümber laaditud kala ning kättesaadav teave on puudulik, on ebatõenäoline, et Trinidad ja Tobago saaks tagada, et riigis kaubeldavad kalandustooted ei ole püütud ETR-kalapüügi käigus.

(17)

Selles küsimuses näib, et Trinidad ja Tobago ei järgi sadamariigi kohustust võtta meetmeid, et suurendada rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust, sealhulgas sadamakontrolli seoses dokumentide, püügivahendite ja saagiga ning lossimise ja ümberlaadimise keeldu, kui on tehtud kindlaks, et saak püüti viisil, mis kahjustab ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artikli 23 kohaste rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete tõhusust. Trinidad ja Tobago ei ole ka võtnud arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punkti 24 soovitusi, mille kohaselt peaks lipuriik tagama kalapüügi põhjaliku ja tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve lossimiskohast kuni lõppsihtkohani, ega ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punkti 71, milles soovitatakse riikidel võtta meetmeid oma turgude läbipaistvuse suurendamiseks, et tagada kala ja kalandustoodete jälgitavus. Samuti ei ole täidetud FAO vastutustundliku kalapüügi juhendi (edaspidi „FAO juhend”) artiklit 11, milles on kehtestatud püügijärgse tegevuse ja vastutustundliku rahvusvahelise kaubanduse hea tava.

(18)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktilistele asjaoludele ning Trinidadi ja Tobago avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 3 ja artikli 31 lõike 4 punktidele a ja b järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Trinidad ja Tobago ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis tal on lipu- ja turustusriigina, et takistada ETR-kalapüügist saadud kalandustoodete pääsu oma turgudele.

(19)

Kuigi Trinidadi ja Tobago ametiasutused olid üldiselt koostööaltid ning vastasid kiiresti teabenõuetele ja andsid tagasisidet, vähendab nende vastuste usaldusväärsust ja õigsust aegunud õigusraamistik, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega, ja kalavarude majandamise süsteemi läbipaistvuse puudumine (nagu on märgitud punktis 3.1 ja kirjeldatud põhjendustes 20–23). Trinidadi ja Tobago ametiasutused esitasid uue kalavarude majandamise seaduse eelnõu, kuid see ei ole siiski veel kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega.

(20)

Trinidad ja Tobago on peamine sadamariik Kariibi mere idapiirkonnas. Kolmanda riigi lipu all sõitvad laevad lossivad ja laadivad ümber piirialade kalavarusid ja pika rändega kalaliike Trinidadi ja Tobago sadamates. Sellest hoolimata näib, et puudub igasugune ametlik või mitteametlik koostöö selliste kolmandate riikidega. Lisaks ei suutnud Trinidadi ja Tobago ametiasutused esitada teavet selliste kolmandate riikide kohta, kes on tema sadamates kõnealuse tegevusega seotud.

(21)

Aegunud kalandusõiguse raamistik ei sisalda kalavarude kaitse- ja majandamismeetmete üldisi põhimõtteid, nagu on nõutud kohaldatavas rahvusvahelises õiguses. Lisaks ei käsitleta Trinidadi ja Tobago õigusraamistikus ETR-kalapüüki. Kehtivas õigusraamistikus puudub raske rikkumise mõiste ja põhjalik loetelu rasketest kuritegudest, mille suhtes kohaldatakse proportsionaalselt karme karistusi. Trahvimäärad ei ole seotud ebaseaduslikult püütud kala väärtusega ning süstemaatiliselt ei võeta süüdlastelt ära hüvesid, mis on saadud ebaseaduslikust tegevusest. Seega ei ole karistussüsteem oma praeguses vormis kõikehõlmav ega piisavalt range, et sellel oleks soovitud hoiatav mõju.

(22)

Põllumajandus-, maa- ja kalandusministeeriumi kalandusosakonnas puudub kalanduse seire, järelevalve ja jõustamise üksus. Näib, et Trinidadi ja Tobago lipu all sõitvate laevade püügitegevust, sõltumata selle toimumise kohast, ning kolmanda riigi lipu all sõitvaid laevu Trinidadi ja Tobago vetes ja sadamates ei kontrollita. Kõik Trinidadi ja Tobago lipu all sõitvad, pooltööstusliku ja tööstusliku püügiga tegelevad kalalaevad (pikkusega üle 24 m) ei ole varustatud laevaseiresüsteemiga (VMS) ning püügipäeviku täitmine ei ole kohustuslik. Puudub vaatlejate programm. Lisaks ei toimi kalapüügi seirekeskus.

(23)

Asjakohase õigusraamistiku ja kontrollivahendite ilmse puudumise tõttu on igasugune tulemuslik jõustamine väga ebatõenäoline. Selgub, et Trinidadi ja Tobago ametiasutustelt saadi üksnes teavet ettevõtjate koostatud ja esitatud püügiaruannete kohta. Seega ei saa praeguses olukorras ETR-kalapüügi varasemaid juhtumeid, nende laadi, asjaolusid ja ulatust ning rikkumiste raskusastet nõuetekohaselt analüüsida.

(24)

Põhjenduses 20 kirjeldatud puudused takistavad Trinidadil ja Tobagol täita ÜRO mereõiguse konventsiooni artikleid 63, 64 ja 117–119, millega kehtestatakse kõikidele riikidele kohustus teha koostööd mere bioloogiliste ressursside, sealhulgas piirialade kalavarude ja pika rändega kalaliikide kaitse ja majandamise valdkonnas. ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitega 7, 8 ja 20 arendatakse edasi riikide koostöökohustust vastavate kokkusobivate kaitse- ja majandamismeetmete võtmise ning selliste meetmete nõuetele vastavuse ja täitmise tagamise valdkonnas. Seda on põhjalikumalt kirjeldatud ETR-kalapüügi vältimise, ärahoidmise ja lõpetamise rahvusvahelise tegevuskava punktides 28 ja 51, milles esitatakse üksikasjalikud juhendid riikidevaheliseks otseseks koostööks, sealhulgas rannikuäärsetele riikidele kättesaadava teabe või andmete vahetamiseks.

(25)

Trinidadi ja Tobago õigusraamistik ja täitemeetmed ei vasta ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklites 61, 62 ja 117–119 sätestatud põhinõuetele ega ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artiklitele 5–23. Põhjendustes 21–23 kirjeldatud asjaolud näitavad, et Trinidad ja Tobago ei täida tingimusi, mis on esitatud ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 94, milles sätestatakse, et lipuriigile kuulub riikliku õiguse alusel jurisdiktsioon iga selle riigi lipu all sõitva laeva, selle kapteni, juhtkonna ja meeskonna üle. Trinidadi ja Tobago selline käitumine oma laevade suhtes on vastuolus ka ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artikli 18 lõikega 3, milles on sätestatud meetmed, mida liikmesriik peab tema lipu all sõitvate laevade suhtes võtma. Peale selle ei järgi Trinidad ja Tobago lipuriigina nõuete täitmise ja jõustamiskohustusi, mis on sätestatud ÜRO kalavarude rakenduskokkuleppe artiklis 19, sest ta ei ole suutnud tõendada, et tegutseb kooskõlas kõnealuses artiklis kehtestatud üksikasjalike eeskirjadega. Eelkõige ei ole karistussüsteem kooskõlas ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe artikli 19 lõikega 2, mille kohaselt peavad rikkumiste korral kohaldatavad karistused olema piisavalt ranged, et tagada nõuete järgimine, hoida ära rikkumised ja võtta rikkujatelt ära hüvesid, mis on saadud ebaseaduslikust tegevusest. Trinidad ja Tobago ei ole ka võtnud arvesse ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punkti 24 soovitusi, mille kohaselt peaks lipuriik tagama kalapüügi põhjaliku ja tõhusa seire, kontrolli ja järelevalve lossimiskohast lõppsihtkohani, võttes selleks muu hulgas kasutusele laevaseiresüsteemi kooskõlas asjakohaste riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste normidega.

(26)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 5 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Trinidad ja Tobago ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid koostöö- ja jõustamiskohustusi, mis tal on lipuriigina.

(27)

Komisjon analüüsis kogu teavet, mida peeti Trinidadi ja Tobago kui ÜRO mereõiguse konventsiooni, ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkuleppe ja ICCATi lepinguosalise staatuse seisukohast asjakohaseks.

(28)

Alates 2011. aastast on ICCAT Trinidadi ja Tobago ametiasutusi (4) ametlikult teavitanud sellest, et nimetatud riik ei ole täielikult ja tulemuslikult täitnud oma kohustusi kooskõlas ICCATi soovitustega (eelkõige soovitus 05–09 statistilise aruandluse kohustuse kohta, soovitused 06–09 ja 12–04 tugevdada täiendavalt sinise marliini ja valge odanina varude taastamise kava ning soovitus 13–02 Atlandi ookeani põhjaosa mõõkkalade kaitse kohta). Lisaks täheldas ICCAT Trinidadi ja Tobago puhul järgmisi puudusi: 1) I ülesande andmeid laevastiku kohta ei esitatud; 2) II ülesande andmeid saagi suuruse kohta ei esitatud; 3) vastavustabeleid ei esitatud; 4) mõõkkalapüügi arendamis- või majandamiskava ei esitatud; 5) ICCAT ei saanud vastust oma 2014. aasta muret väljendavale kirjale; 6) loetelu suursilm-tuuni/kulduim-tuuni püügiga tegelevatest laevadest esitati pärast tähtaja möödumist; 7) alalise uuringute ja statistikakomitee aastaaruanne esitati hilinemisega; 8) tuulehaugi ülepüük jätkub ja suureneb. Valge odanina ja sinise marliini ülepüügi jätkuv suurenemine, riigisiseste majandamismeetmete puudumine, püügipäeviku mittevastavus ja kaubandusjärelevalvenõuete eiramine andsid ICCATile aluse kindlaksmääramiskirja saatmiseks 2015. aastal (5).

(29)

Nagu ICCATi järelevalvekomitee rõhutas, takistavad kõnealused probleemid koos asjaoludega, et aruanded jäetakse esitamata, esitatakse hilinemisega, on ebatäielikud ja halva andmekvaliteediga, jätkuvalt alalise uuringute ja statistikakomitee tööd kalavarude hindamisel ja majandamisalaste soovituste andmisel. Hilinenud või ebatäielik aruandlus raskendavad sekretariaadi tööd komisjonile, selle töörühmadele ja komiteedele esitatavate dokumentide koostamisel ning vähendavad järelevalvekomitee tõhusust.

(30)

Trinidad ja Tobago ei kuulu Antarktika vete elusressursside kaitse komisjoni (CCAMLR) ega ole selle mittelepinguosaline koostööpartner. CCAMLR on teinud siiski kindlaks, et Trinidad ja Tobago on 2012. ja 2013. aastal tõenäoliselt osalenud liigi Dissostichus spp. püügis ja/või selle liigiga kauplemisel, kuid ei tee koostööd seoses püügidokumentide süsteemiga, (6) mis rakendati 2000. aastal selle liigi teekonna jälgimiseks alates lossimisest kuni läbi kogu turustustsükli. Kõnealune asjaolu tehti kindlaks 2014. ja 2015. aastal (7).

(31)

Põhjendustes 28–30 kirjeldatud asjaolud takistavad Trinidadil ja Tobagol lipuriigina täita ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklite 117–119 kohaseid koostöö- ja kaitsekohustusi. Võttes arvesse Trinidadi ja Tobago suutmatust täita ÜRO kalavarude kaitse rakenduskokkulepe artiklit 18, mille kohaselt peavad riigid, kelle laevad püüavad kala avamerel, võtma kontrollimeetmeid tagamaks, et need laevad järgivad piirkondliku kalandusorganisatsiooni eeskirju.

(32)

Lisaks ei ole Trinidad ja Tobago hoolimata ETR-kalapüügi vastase rahvusvahelise tegevuskava punktides 25, 26 ja 27 esitatud soovitustest töötanud välja riiklikku tegevuskava ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks.

(33)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõigetele 3 ja 6 järeldada, et on selgeid viiteid sellele, et Trinidad ja Tobago ei ole täitnud rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis on seotud rahvusvaheliste eeskirjade, määruste ning kaitse- ja majandamismeetmetega.

(34)

2015. aasta ÜRO inimarengu indeksi (8) põhjal peeti Trinidadi ja Tobagot kõrge inimarengutasemega riigiks (64. riik 188 riigi hulgas).

(35)

Võttes arvesse eespool nimetatud ÜRO inimarengu indeksit ning 2015. aasta kontrollkäigul tehtud tähelepanekuid, ei ole tõendeid selle kohta, et Trinidadi ja Tobago suutmatus täita talle rahvusvahelise õigusega pandud kohustusi tuleneks riigi madalast arengutasemest. Puuduvad tõendid selle kohta, et kalanduse seirel, kontrollil ja järelevalvel tuvastatud puuduste põhjuseks on vähene võimekus ja puudulik taristu. Trinidad ja Tobago ei ole kunagi väitnud, et arengupiirangud mõjutaksid riigi suutlikkust kohaldada töökindlat seire-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi.

(36)

Arvestades käesolevas punktis kirjeldatud olukorda ning tuginedes kõikidele komisjoni poolt kogutud faktidele ja riigi avaldustele, võib vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 31 lõikele 7 väita, et riigi arengutase ei piira Trinidadi ja Tobago kalavarude majandamise olukorda ega üldist tulemuslikkust.

(37)

Võttes arvesse eespool esitatud järeldusi Trinidadi ja Tobago suutmatuse kohta täita rahvusvahelisest õigusest tulenevaid lipu-, sadama-, rannikuäärse või turustusriigi kohustusi ning võtta meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, tuleks kõnealust riiki kooskõlas ETR-kalapüügi määruse artikliga 32 teavitada tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab ETR-kalapüügi vastases võitluses koostööd mittetegeva kolmanda riigina.

(38)

Vastavalt ETR-kalapüügi määruse artikli 32 lõikele 1 peaks komisjon teavitama Trinidadi ja Tobagot sellest, et ta võidakse liigitada koostööd mittetegevaks kolmandaks riigiks. Samuti peaks komisjon rakendama Trinidadi ja Tobago suhtes kõiki ETR-kalapüügi määruse artiklis 32 sätestatud demarše. Asjakohase haldamise huvides tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul kõnealune riik saab teatele kirja teel vastata ja olukorda parandada.

(39)

Trinidadi ja Tobago teavitamine tema võimalikust liigitamisest riigiks, keda komisjon käsitab koostööd mittetegevana käesoleva otsuse tähenduses, ei välista ega too automaatselt kaasa komisjoni või nõukogu mis tahes edasisi meetmeid koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramiseks ja nende nimekirja koostamiseks,

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/19

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/20

1.

15. aprillil 2016 sai Euroopa Komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtja Starwood Capital Group („SCG”, Ameerika Ühendriigid) ja ettevõtja Hotel Investment Partnership, S.L. („HIP”, Hispaania), mille üle ettevõtjal Banco de Sabadell, S.A. („BS”, Hispaania) on valitsev mõju, omandavad ühiskontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b ja artikli 3 lõike 4 tähenduses ettevõtja HI Partners Starwood Capital Holdco Value Added, S.L. („HPSC”, Hispaania) üle ühisettevõtjana käsitatava uue ettevõtja aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

—   SCG: ülemaailmne investeerimine, keskendudes põhiliselt kinnisvarale. SCG investeerib kapitalistruktuuri kõigil tasanditel mitmesse varaklassi, mille hulgas on mitmepereelamu-, kontori-, jaekaubandus-, hotelli-, tööstus-, elu- ja äripinnad, vanadekodud, mitmeotstarbeline maa ja golfiväljakud;

—   BS: pangandusteenuste osutamine jae- ja äripangandusturul ning HIP kaudu hotellide käitamine ja kinnisvarateenuste osutamine.

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud. Vastavalt komisjoni teatisele lihtsustatud korra kohta teatavate koondumiste menetlemiseks vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 139/2004 (2) tuleks märkida, et käesolevat juhtumit on võimalik käsitleda kõnealuses teatises sätestatud korra kohaselt.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.7992 – Starwood Capital Group / Banco Sabadell / JV):

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/21

1.

15. aprillil 2016 sai Euroopa Komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtjate Warburg Pincus LLC („Warburg Pincus”, USA), General Atlantic LLC („General Atlantic”, USA), Banco Santander, S.A. („Santander”, Hispaania) ja UniCredit S.p.A. („UniCredit”, Itaalia) tütarettevõtjad koondavad ettevõtjate SAM Investment Holdings Limited („SAM”) ja Pioneer Global Asset Management S.p.A. (koos selle tütarettevõtjatega, välja arvatud ettevõtja Pioneer Investment Management USA Inc. ja selle USA tütarettevõtjad ning mõned teised tütarettevõtjad („Pioneer”)) varahalduse ärivaldkonnad täielikult toimivaks ühisettevõtjaks, mille üle on valitsev mõju ettevõtjatel Warburg Pincus, General Atlantic, Santander ja UniCredit. SAM on praegu ettevõtja Santander ning ettevõtjate Warburg Pincus ja General Atlantic tütarettevõtjate ühisettevõtja. Pioneer kuulub praegu ettevõtja UniCredit ainukontrolli alla.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301) või elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) teel või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.7877 – Warburg Pincus / General Atlantic / UniCredit / Santander / SAM / Pioneer):

23.4.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/22

1.

18. aprillil 2016 sai Euroopa Komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtja Kesko Oyj („Kesko”, Soome) omandab täieliku kontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja Onninen Oy („Onninen”, Soome) üle aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

—   Kesko: jaemüüja kolmes peamises kaubandusvaldkonnas: i) toiduained, ii) ehitus- ja remondikaubad ning eksklusiivkaubad ja iii) autod;

—   Onninen: tegeleb muu hulgas paigaldustarvikute turustamisega.

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301) või elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) teel või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.7910 – Kesko/Onninen):