9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/1

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/2

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Teadusuuringud ja innovatsioon Euroopa tulevase liikuvuse huvides. Euroopa transporditehnoloogia strateegia väljatöötamine” (COM(2012)0501),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Horisont 2020 – teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm” (COM(2011)0808),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 (1),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0241/2013),

A.

arvestades, et komisjon on tuvastanud Euroopa transpordi innovatsioonisüsteemi puudused;

B.

arvestades, et transpordisektori teadusuuringutesse ja innovatsiooni investeerimine tähendab ka majandusse ja töökohtade loomisesse investeerimist, mistõttu võib neil investeeringutel olla kolmekordne mõju;

C.

arvestades, et innovatsioon on hädavajalik selleks, et luua üldsuse jaoks arukam, turvalisem ja intelligentsem transpordisüsteem, lahendada transpordisektori keskkonnaprobleemid ja saavutada vähese CO2-heitega majandus;

D.

arvestades, et transpordivaldkonna innovatsiooniga on tihedalt seotud ka strateegia „Euroopa 2020” kliimamuutusi ja energiat puudutavad eesmärgid (20 % vähem kasvuhoonegaaside heidet kui aastal 1990, 20 % energia tootmine taastuvatest energiaallikatest ja energiatõhususe suurendamine 20 %), samuti eesmärk vähendada liiklussurmasid 2001. aastaga võrreldes 50 %;

E.

arvestades, et selleks, et veenda arvukaid ettevõtteid ja teenuseosutajaid muutma oma paradigmat ja kasutama ära innovatsioonivõimalusi, mida pakuvad loominguline lähenemine ja uuenduslikud käsitused, mida on kirjeldatud komisjoni teatise COM(2012)0501 punktis 5.3, peavad tugevalt muutuma tarbijate hoiak ja nõudmised;

F.

arvestades, et transporditeemalises valges raamatus ning eelkõige selle jaos 3.2 („Innovatsioon tulevikus – tehnoloogia ja käitumine”) esitatud algatused, samuti algatused nr 7 („Mitmeliigiline kaubavedu: e-kaubaveod”) ja nr 22 („Tõrgeteta liikuvus uksest ukseni”) on väga kiiduväärsed;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu strateegia raames tuleb ühendatud, ristseotud, integreeritud ja ressursitõhusa ühtse Euroopa transpordiruumi loomiseks saavutada tasakaal nende meetmete vahel, millega vähendatakse transpordi keskkonnamõju, ning nende meetmete vahel, mille eesmärk on tagada Euroopa Liidus liikumisvabadus;

H.

arvestades, et Euroopa Liidus hukkus 2012. aastal maanteeliikluses üle 31 000 inimese ning üle 1 500 000 inimese sai vigastada (osadel juhtudest tõsiselt);

I.

arvestades, et juba praegu on olemas tehnoloogiad, mida on võimalik kasutada Euroopa Liidu transpordiohutuspiirkonna eesmärkide saavutamiseks, kuid neid ei ole veel turule toodud;

1.

rõhutab, et Euroopa tulevase säästva liikuvuse huve teeniva Euroopa transporditehnoloogia strateegiaga tuleks eelkõige edendada teenuste kvaliteeti, reisijate ja ettevõtete heaolu ning säästvat liikuvust ning see strateegia peaks põhinema liidu eesmärkidel ja õigusaktidel, milles käsitletakse energiatarbimist, liiklusmüra, õhusaastet, toormaterjali ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise sihte aastateks 2020, 2030 ja 2050, samuti tuleks selle abil parandada tervist ja elukvaliteeti, tõsta teenuste kvaliteeti, töötada välja kasutajate vajadustele üha paremini kohandatud lahendused ning suurendada ohutust ja turvalisust;

2.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnustama algatuse Horisont 2020 olulisust ning eraldama sellele piisavalt vahendeid, pidades silmas teadusuuringute ja innovatsiooni tähtsust kogu ELi majanduse jaoks;

3.

kiidab heaks komisjoni eesmärgi kooskõlastada transpordi valdkonna teadusuuringuid ja innovatsiooni paremini Euroopa transpordipoliitika eesmärkide ja konkreetsete valdkondade tegevuskavadega, kuid usub, et komisjoni teatises välja pakutud lähenemisviisi tuleb kohandada vastavalt käesolevas dokumendis määratletud prioriteetidele;

4.

on veendunud, et Euroopa transporditehnoloogia strateegia peaks hõlmama kõiki ELi piirkondi, et tagada isikute ja kaupade tõhus liikumine ning seega ka Euroopa tõelise ühtse turu loomine;

5.

usub, et teadusuuringute ja innovatsiooni tõhusam, sidusam ja sihipärasem kasutamine transpordipoliitika kehtestamisel ja rakendamisel on väga tähtis selleks, et reageerida uutele olukordadele, vabaneda konventsionaalsest mõtlemisest ja keskenduda eesrindlikele ideedele, eesmärgiga pakkuda kasutajatele uuenduslikke transpordilahendusi, mis vastavad kättesaadavuse, tasuvuse, usaldusväärsuse, kvaliteedi ja järjepidevuse seisukohast nende vajadustele ja nõuetele;

6.

ergutab komisjoni rajama teadusuuringuid ja innovatsiooni soodustava raamistiku, luues kõikide transpordi- ja liikuvusliikide jaoks õiglased, tõhusad ja uuenduslikud hinnasüsteemid, kasutades eelkõige väliskulude sisestamist ning võttes arvesse põhimõtteid „saastaja maksab” ja „kasutaja maksab”;

7.

tunnistab komisjoni kavandatud transpordialaste teadusuuringute ja innovatsiooni jälgimis- ja teabesüsteemi (TRIMIS) kasulikkust ning jääb arvamusele, et selle puhul tuleks arvesse võtta ka kasutajate seisukohta, kuna nii on võimalik kindlaks määrata, kuidas harjumused innovatsiooni takistavad, ning leida uusi võimalusi ja levitada uusi teenuseliike, mille abil edendada ja hoogustada ühiskonna suhtumise muutmist säästva transpordi suhtes;

8.

rõhutab, et konkreetsete tehnoloogialahendustega seotus võib takistada transpordi valdkonna innovatsioonipotentsiaali täielikku realiseerimist ja uute uuenduslike ideede väljaarendamist; on seetõttu seisukohal, et liidu poliitika peaks olema alternatiivsete transporditehnoloogiate suhtes neutraalne (tehnoloogianeutraalsus), nii et prioriteedid ja rahastamine otsustataks konkreetses transpordivaldkonnas kasutatavate tehnoloogiate kogu olelusringi jooksul saavutatavate tulemuste põhjal; on arvamusel, et ühtlustamismeetmetega ei tohi takistada transpordisektoris uuenduslike või alternatiivsete lahenduste väljatöötamist, energiaallikate jaotuse mitmekesisust ega arukate kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuselevõttu;

9.

rõhutab, et ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste toetamiseks uute lahenduste ja uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtul on vaja tõhusamat innovatsiooniahelat ja rohkem investeeringuid sellistesse meetmetesse nagu majanduslikud stiimulid, mille abil ületada kasutuselevõtu ja turul läbilöömise tõkked (kogu tsüklit hõlmavad kohustused); ärgitab seetõttu komisjoni võtma meetmeid lähtuvalt seisukohast, et transpordisektori innovatsioonipotentsiaali täielikuks vallandamiseks ja uuenduslike ettevõtete toetamiseks tuleb toetada ka uute lahenduste turuletoomist, tutvustamist ja täielikku rakendamist ning et asjakohaste juhtimis- ja rahastamisvahenditega on võimalik tagada teadusuuringute tulemuste kiire rakendamine;

10.

on veendunud, et sellist strateegiat peaksid ära kasutama kõik Euroopa piirkonnad ja nende töötav elanikkond, ning rõhutab, et arvesse tuleb võtta ka piirkondlikke eripärasid ja potentsiaali (eelkõige keskkonnahoidlikumate transpordiliikide väljatöötamisel); kutsub madalamate tasandite ametiasutusi ning sidusrühmi üles looma säästva liikuvuse valdkonnas innovatsioonipartnerlusi;

11.

nõuab, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) teadusuuringuid ja innovatsioonitegevust toetataks rohkem, lihtsustades eelkõige ELi rahaliste vahendite kättesaadavust ja vähendades halduskoormust, ning rõhutab, kui tähtis on luua ja säilitada teadusuuringute ja innovatsiooni abil töökohti ning saavutada jätkusuutlik majanduskasv;

12.

on endiselt arvamusel, et ELi struktuuri- ja investeerimisfondide investeeringutega luuakse Euroopa piirkondades säästva liikuvuse aruka spetsialiseerumise väljatöötamiseks olulised võimalused;

13.

ergutab riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi töötama välja teadusuuringute ja arendustegevuse alased strateegiad, mis põhinevad aruka spetsialiseerumise põhimõttel, et võtta tõhusamalt kasutusele struktuurifondide vahendid ning suurendada avaliku ja erasektori investeeringute koostoimet;

14.

tuletab sellega seoses meelde, et uuenduslikku tehnoloogiat käsitleva strateegia loomisel tuleb lähtuda asjaomaste piirkondade iseloomust ja eripäradest, mis tähendab, et ühtsest lähenemisviisist ei piisa; on seisukohal, et näiteks konkreetsete territoriaalsete piirangutega piirkondadel (näiteks saartel, mägipiirkondadel, äärepoolseimatel ja hõredalt asustatud piirkondadel) on teistsugune majanduslik vms potentsiaal, mille realiseerimiseks on vaja asjakohaseid ja uuenduslikke liikuvusalaseid lahendusi; märgib sellega seoses vajadust eraldada säästvale transporditaristule piisavalt vahendeid;

15.

toonitab vajadust lihtsustada ELi, riikide ja piirkondade, aga ka kohalikul ja piiriülesel tasandil teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise haldusmenetlusi, et kehtestada selge ja läbipaistev õigusraamistik;

16.

rõhutab, et jätkata tuleb liikluses hukkunud või vigastada saanud isikute arvu vähendamise püüdeid; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse ja rakendaks Euroopa Parlamendis suure häälteenamusega vastu võetud liiklusohutuse parandamise alaseid ettepanekuid;

17.

on seisukohal, et transporditehnoloogia muutmine on õige ja tähtis; rõhutab siiski, et see peab toimuma keeldude kehtestamise asemel stiimulite abil, millega toetatakse uue ressursitõhusa tehnoloogia kasutamist;

18.

rõhutab, et uuenduslike värskete transpordilahenduste või juba läbiproovitud meetodite uutes kombinatsioonides kasutamise kaalumist ei tohi kuidagi keelata;

19.

usub, et säästva liikuvuse valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon peaksid põhinema integratsiooni põhimõttel, eriti piiriüleste puuduvate lülide kaotamisel (ühendamine), süsteemidevahelisel ja -sisesel suuremal kooskõlal (koostalitlusvõime) ning sellistel eesmärkidel, mille abil püütakse kombineerida konkreetsete marsruutide jaoks kõige asjakohasemaid ja säästvamaid transpordiviise (ühendveod ja mitmeliigiline transport);

20.

tuletab meelde, et EL peab töötama välja tõelise ühise transpordipoliitika ning tagama piisava transpordi kõigis Euroopa piirkondades ja nende vahel, samuti selle sidususe kohalikul, piirkondlikul, riikide ja Euroopa tasandil; kutsub liikmesriike ja piirkondi üles tagama, et mudelite jaotus kajastab senisest suuremat orienteeritust tõeliselt säästvale liikuvusele;

21.

toonitab, et see strateegia peab põhinema integreerival mudelil, milles tähtsustataks kõige enam piirkondadevahelisi ühendusi ja piiriüleste puuduvate ühenduslülide loomist, sealhulgas geograafiliselt killustatud piirkondades, ning mille kohaselt oleks mitmeliigilise veo uuenduslike lahendustega võimalik vähendada piirkondadevahelist ebavõrdsust, soodustada tööjõu liikumist ning suurendada territoriaalset ühtekuuluvust; tunnistab, et transpordivõrkude valdkonnas esineb piirkondade vahel praegu märkimisväärseid erinevusi, ja juhib tähelepanu vajadusele investeerida konkreetsete ebasoodsate tingimustega piirkondades säästvatesse transporditehnoloogiatesse ja lahendustesse, võttes samuti arvesse Euroopa ühendamise rahastu potentsiaali;

22.

rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsiooni käigus tuleks keskenduda ka säästvate taristuelementide väljatöötamisele, mille abil aidata kaasa üleminekule selliste taastuvate põhimaterjalide nagu puit või komposiitmaterjalid kasutamisele raudteetaristu komponentidena (näiteks kontaktliinide või signalisatsioonisüsteemide postid, platvormide või sildade ehitusmaterjal); juhib tähelepanu asjaolule, et see hõlmab ka teadusuuringuid ja uuendustegevust mille eesmärk on töötada välja alternatiiv puitliiprite immutusvahendile kreosoodile, mille kasutamine ELi õigusaktide kohaselt 2018. aastast keelustatakse;

23.

rõhutab, et uusi liikuvuskontseptsioone ei saa peale sundida ja et säästvama käitumise edendamiseks on vaja tegeleda intensiivsemalt teadusuuringutega sellistes valdkondades nagu ökosotsiaalsed teadmised, linna- ja ruumiline planeerimine ning liikuvuse nõudluse ja käitumise muutmisega seotud tehnoloogiad, mille eesmärk on transpordivoogude parem juhtimine, muu hulgas uuenduslike liikuvuskorraldusvahendite, kasutajate vajadustele vastavate uksest ukseni tõrgeteta liikuvusahelate, keskkonnahoidlike ja arukate sõidukijuhtimissüsteemide ning reaalajas teavet edastavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate abil;

24.

on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike ametiasutuste kaasamine transpordi ja liikuvuse alase innovatsioonipoliitika kujundamisse Euroopa Liidu tasandil on äärmiselt oluline; juhib tähelepanu asjaolule, et nende avaliku sektori asutuste kogemustest ja teadmistest on kasu nii tehnoloogiate, taristu, sõiduautode ja reisijate integreerimise kui ka liikuvusega seotud uute sotsiaalsete harjumuste edendamise valdkonnas; märgib, et kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutused on võimelised määratlema – ja kohustatud lahendama – kõige teravamaid liikuvusprobleeme, nad katsetavad ja tutvustavad pidevalt uusi häid tavasid ja uuenduslikke ideid ning on innovatsiooniga eriliselt harjunud, kuna neil tuleb pidevalt lahendada väga mitmesuguseid olukordi;

25.

rõhutab, et transpordisektoris tuleb teadusuuringute käigus käsitleda ka õiglast konkurentsi transpordiliikide sees ja vahel, aga ka praeguste ettevõtlusmudelitega seotud seaduspäraste õiguste tekitatud takistusi – muu hulgas tuleks eelkõige tegeleda tehnoloogiliste vahenditega, mis on vajalikud kabotaažieeskirjade sidusamaks ja tulemuslikumaks jõustamiseks ja paremaks kontrollimiseks, samuti maanteetranspordi sotsiaalsete aspektide ning sektoris töötavate isikute töötingimustega;

26.

toonitab pakilist vajadust leida kõikide transpordiliikide põhjustatava müra vähendamiseks (eriti müraallika juures) uuenduslikud lahendused, et kaitsta ELi kodanike tervist ja elukvaliteeti ning tagada üldsuse poolehoid; tuletab sellega seoses kindlalt meelde oma resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna kohta, milles nõuti, et 2020. aastaks tuleb raudteeveeremite põhjustatavat müra ja vibratsiooni vähendada 20 % (võrreldes 2010. aasta tasemega); rõhutab uuesti, et transpordivaldkonna uute tehnoloogiate, strateegiate ja taristu väljatöötamisel tuleks algusest peale pöörata suurt tähelepanu mürale;

27.

on veendunud, et taristu ja sõidukite vahelise vastasmõjuga seonduvatel uuenduslikel tehnoloogiatel võib olla oluline roll õnnetuste arvu, müra, vibratsiooni, energiatarbimise, gaaside heite ja kliimamõju vähendamisel;

28.

kinnitab, et transpordi- ja liikuvustehnoloogiate puhtamate energiaallikate saavutamiseks tehtavad jõupingutused peaksid seonduma tõhusamate kontseptsioonide ja sõidukite parema disainiga; rõhutab energiasäästupotentsiaali, mida pakuvad uuenduslikud ideed, näiteks energiakogumise meetmed, mille puhul kasutatakse ära taastuvate energiaallikate ja alternatiivkütuste pakutavad võimalused;

29.

rõhutab, et lisaks uue transporditaristu ehitamise peale mõtlemisele tuleb teadus- ja arendustegevuse strateegiates võtta selgelt arvesse ka parandamise, hooldamise ja ajakohastamise aspekte, hõlmates näiteks aruka liikluskorralduse komponendid ning sõiduki ja taristu vahelise teabeedastustehnoloogia;

30.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles investeerima intelligentsete transpordisüsteemide alastesse teadusuuringutesse ning tagama nende elluviimise, et aidata kaasa liiklusummikute vähendamisele, Euroopa transpordi ökotõhususe suurendamisele ja ohutusstandardite parandamisele;

31.

kutsub komisjoni üles kaaluma konteinerite ja muude transpordimahutite ning sõidukite mõõtmete ühtlustamist kõikide transpordiliikide puhul, et aidata saavutada koostalitlusvõime ja ühendvedude alane eesmärk;

32.

kutsub komisjoni üles koostama liikmesriikide jaoks käsiraamatu parimate tavadega selle kohta, kuidas pidada kinni õhukvaliteedi direktiivis kehtestatud piirväärtustest;

33.

tunnistab, kui olulised on üksikisikute liikuvuse valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon, ning toonitab, et määrava tähtsusega on ka transpordikasutajate käitumine; nõuab stiimulite loomist selleks, et soodustada säästva, kehalist aktiivsust eeldava, turvalise ja tervisliku transpordi- ja liikuvusviisi valimist, et töötada välja uuenduslikud käsitused, millega edendatakse keskkonnasõbralikku ühistransporti, kõndimist ja jalgrattasõitu, võttes arvesse linnapiirkondade, linnaümbruse, linnastute ja maapiirkondade vajadusi ja eripära; peab oluliseks transporditeenuste koostalitlusvõime parandamist ning on veendunud, et tüübikinnitusasutused peavad olema eriliselt reageerimisvalmis ja tegelema selliste võimalike tehniliste või haldusprobleemidega viivitamatult, et avada turg eelnimetatud omadustele vastavatele uutele transpordivahenditele;

34.

toonitab, et ELi institutsioonid peavad andma oma liikuvuskorralduse teenuste heade tavadega eeskuju ning juhtima vajalikke jõupingutusi ja saavutatud tulemusi läbipaistvalt, et sellest saaks liidu institutsioonide tunnusmärk;

35.

toonitab vajadust edendada säästva transpordi valdkonnas edukaid tavasid ning tõhustada koostööd ja heade tavade vahetamist sarnase arengupotentsiaaliga piirkondade vahel; soovitab kohalikel ametiasutustel lähtuda heade tavade näidetest, töötades tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga välja säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad;

36.

on veendunud, et Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemid (näiteks Galileo) peaksid olema Euroopa intelligentse ja tõhusa transpordi väljakujundamise oluliseks tugisambaks;

37.

toetab teadusuuringuid ja innovatsiooni, mille abil vähendada sõidukite omamist, saavutada selle asemel transpordikasutajate ebakonventsionaalsed käitumismustrid ning töötada välja transpordiga seotud uued teenuseliigid, nagu autode või jalgrataste ühiskasutus; ergutab komisjoni edendama intensiivsemalt üksikisikute liikuvuse kollektiivseid viise ning üksiku kasutaja vajadusi paremini arvestavaid avalikke ja ühistranspordisüsteeme;

38.

nõuab teadusuuringute laiendamist ka maksu- ja haldusvaldkonda, et pakkuda nii üksikisikutele kui ka toodete, teenuste ja/või sisu tootjatele või tarnijatele maksude, tasude ja avalike hindade näol loomingulisi stiimuleid, mille abil edendada jalgrattasõitu, kõndimist ning asjakohastel puhkudel nende kombineerimist ühistranspordivahendite ja muude säästva liikuvuse vormidega;

39.

rõhutab taas vajadust parandada ja edendada avaandmelahendustel põhinevate integreeritud ja elektrooniliste teabe- ja piletisüsteemide abil mitmeliigilist transporti; juhib tähelepanu asjaolule, et selle valdkonna teadusuuringud ja innovatsioon peaksid olema suunatud eelkõige takistamatule ligipääsule, koostalitlusvõimele, taskukohasusele, hindade läbipaistvusele, kasutajasõbralikkusele ja tõhususele;

40.

rõhutab vajadust töötada välja kestvad uuenduslikud taristulahendused (ja arendada muu hulgas paremini teabe-, makse- ja broneerimissüsteeme), mille puhul võetakse eelkõige arvesse kõikide reisijate, eriti puudega inimeste ja piiratud liikumisvõimega isikute (näiteks ratastoolis inimeste või lapsevankri, jalgratta või raske pagasiga isikute) takistamatut ligipääsu;

41.

pooldab ühistranspordi graafikute ja hilinemiste alase teabe vabalt kättesaadavaks muutmist, et võimaldada kolmandatel isikutel töötada välja reisijate mugavust suurendavaid eri telemaatilisi rakendusi, mille abil näiteks edastada reaalajas teavet selle kohta, kuidas eri transpordiliikidega konkreetsesse sihtkohta jõuda, või võrrelda eri transpordiliikide ökoloogilist jalajälge samasse sihtkohta reisimise puhul;

42.

rõhutab, et linna- ja elupiirkondade transpordi ja liikuvuse valdkonna innovatsiooni edendamisel tuleks keskenduda tervisele ja elukvaliteedile, hõlmates ka kõikide jaoks õiglast ruumikasutust, müra vähendamist ja puhtamat õhku;

43.

tuletab komisjonile meelde tungivat vajadust parandada kõigi liiklejate, eriti kõige haavatavamate isikute (näiteks laste, eakate, jalakäijate, jalgratturite ja puudega või piiratud liikumisvõimega inimeste) ohutust; kiidab heaks teadusuuringute ja innovatsiooni projektid, milles ühendatakse tehnoloogilised lahendused arukate sõidukijuhtide ja nende käitumuslike lähenemisviisidega;

44.

on veendunud, et liiklusummikute vähendamiseks linnapiirkondades ja tiheda hoonestusega piirkondades on oluline suurendada olemasolevate transpordivõimaluste tõhusust, leida tehnoloogia arendamise abil alternatiivseid transpordilahendusi ja ergutada nende kasutamist;

45.

julgustab komisjoni edendama hoogsalt innovatsiooni heitevabade laevade, eelkõige parvlaevade, kruiisilaevade ja merelaevade alal, tuginedes taastuva tuule-, päikese- ja laineenergia kasutamisele ning kombineerides seda kütuseelemenditehnoloogiaga;

46.

kutsub komisjoni üles keskenduma teadusuuringutes sellele, et vähendada veelgi kõikide transpordiliikide põhjustatava heite mõju tervisele ja kliimale;

47.

on arvamusel, et sidus ja tõhus Euroopa transporditehnoloogia strateegia peab olema kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” (COM(2010)2020) ja 1990. aastatega seotud vähendamiseesmärkidega, samuti peab see olema täielikus kooskõlas 2011. aasta transpordialase valge raamatuga „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144), pidades silmas territoriaalset ühtekuuluvust ja tasakaalustatud arengut; on veendunud, et see peaks võimaldama vähendada energiatarbimist, liiklusmüra, liiklusvajadusi, õhusaastet ja kasvuhoonegaaside heidet; toonitab, et selleks peab EL sätestama kindlad eesmärgid aastateks 2020, 2030 ja 2050;

48.

rõhutab vajadust edendada teadusuuringuid ja innovatsiooni ka siseveeliikluse valdkonnas, et töötada välja keskkonnahoidlikud veesõidukid ja tehnoloogiad, mis oleksid kohandatud madala süvisega navigeerimiseks, näiteks säästva siseveeliikluse raames jõgedel sõitmiseks kohandatud laevadele (River Adapted Ships for Sustainable Inland Navigation – RASSIN), sest see võimaldaks kokkuhoidu siseveeteede taristus;

49.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle luua transpordialaste teadusuuringute ja innovatsiooni jälgimis- ja teabesüsteem (TRIMIS); toonitab, kui oluline on anda piirkonna tasandi poliitikakujundajatele korrapäraselt ja tasuta kergesti kättesaadavat ja usaldusväärset teavet; peab kahetsusväärseks asjaolu, et teavet transpordiprojektide rahastamise kohta ELi vahenditest on siiani väga keeruline saada;

50.

soovitab komisjonil arendada algatusi, nagu auhind RegioStars, mille raames teha kindlaks ja premeerida säästva linnaarengu projekte;

51.

rõhutab, et ELi terviklikku strateegiat tuleb toetada alt-üles lähenemisviisi kaudu, st kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning riikide valitsuste poolt põhjalikult ettevalmistatud integreeritud transpordistrateegiatega; on seisukohal, et selliste strateegiate väljatöötamist tuleks toetada ELi fondidest;

52.

on arvamusel, et riigiabi tuleks anda kooskõlas riigiabi käsitlevate kehtivate Euroopa õigusaktidega, sealhulgas eeskirjadega, mis puudutavad teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni ning transpordisektori ja taristu rahastamist; on siiski arvamusel, et ELi riigiabieeskirjade puhul tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse ka teatavate piirkondade konkreetseid ebasoodsaid tingimusi;

53.

rõhutab, et komisjon peab parandama teadusuuringute ja innovatsiooni alasest tegevusest saadud teadmiste edasiandmist huvitatud kasutajatele (näiteks VKEd või uurimisinstituudid), luues klasterandmebaasi, mis annaks selge kategoriseeritud ülevaate kõikidest ELi rahastatavatest teadus- ja innovatsiooniprojektidest;

54.

rõhutab, kui olulised on uued algatused, näiteks transpordi- ja logistikaalase võimsuse koondamine, eesmärgiga tõhustada kaubavedu; kutsub komisjoni üles kõrvaldama niisuguste algatuste teelt võimalikud takistused;

55.

toonitab heitenormide olulisust teatavate transpordivahendite, näiteks autode puhul; on seisukohal, et sarnast lähenemisviisi tuleks kaaluda ka lennunduses ja laevanduses;

56.

toetab teadusuuringute ja innovatsiooni jätkamist transpordisektori turvalahenduste valdkonnas, tingimusel et seejuures järgitakse proportsionaalsuse, mittediskrimineerimise ja andmekaitse põhimõtteid;

57.

kinnitab ja toetab komisjoni esitatud kontseptsiooni ja Euroopa transporditehnoloogia strateegia jaoks ette nähtud meetmeid; rõhutab siiski, et see ei anna õiguslikku alust võtta vastu delegeeritud õigusakte või muid sarnaseid meetmeid, vaid et komisjon peab tegema ettepanekuid võtta meetmeid kaasotsustamismenetluses;

58.

kutsub komisjoni üles võtma Euroopa strateegilise transporditehnoloogia kava ja edasiste tegevusvõimaluste ettevalmistamisel arvesse käesolevas raportis esitatud prioriteete;

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/8

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Toimiv energiaturg” ja sellele lisatud töödokumente (COM(2012)0663),

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2013. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 1364/2006/EÜ (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2004/67/EÜ (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi nr 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust (6),

—

võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik (7),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta otsust nr 994/2012/EL liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta (8),

—

võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050” (COM(2011)0885),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (COM(2012)0573),

—

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2012. aasta teatist „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” (COM(2012)0271),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta (9),

—

võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni energiapoliitika alase koostöö kohta ELi välispartneritega ning strateegilise lähenemisviisi kohta kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiavarustuse tagamisele (10),

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 2012. aasta resolutsiooni ELi metallurgiatööstuse kohta (11),

—

võttes arvesse 12. veebruari 2013. aasta kõrgetasemelise ümarlaua soovitusi Euroopa metallurgiatööstuse tuleviku kohta,

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (12),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni teemal „Energia tegevuskava aastani 2050 ja tulevik koos energiaga” (13),

—

võttes arvesse oma 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli tööstuslike, energeetiliste ja muude aspektide kohta (14) ning samal kuupäeval vastu võetud resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli ammutamise keskkonnamõju kohta (15),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0262/2013),

A.

arvestades, et liikmesriigid on kohustunud energia siseturu väljakujundamise lõpule viima kindlaks tähtajaks – 2014. aastaks, ja likvideerima ELi energiasaared 2015. aastaks;

B.

arvestades, et energia siseturu väljakujundamine on möödapääsmatu liidu üldise energia varustuskindluse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks ning omab suurt tähtsust liidu konkurentsivõime, majanduskasvu ja uute töökohtade loomise seisukohalt, nagu tunnistatakse ühtse turu aktis II ja Euroopa 2020. aasta strateegias;

C.

arvestades, et komisjoni 2020. aasta energiastrateegia kohaselt on vaja energiasektorisse 2020. aastaks teha 1 triljoni euro ulatuses investeeringuid, millest 540 miljardit eurot kulub elektri tootmisele ja 210 miljardit eurot üleeuroopalise tähtsusega elektri- ja gaasivõrkudele;

D.

arvestades, et energia tegevuskavas aastani 2050 rõhutatakse, et Euroopa energiavõrkude täielik ühendamine ja turgude avamine on kriitilise tähtsusega, et säilitada tasakaal energiavarustuse kindluse, konkurentsivõime, kulutõhususe, säästva majanduse ja tarbijate huvide vahel; arvestades, et energia tegevuskavas aastani 2050 väidetakse, et energiatõhusus, taastuvad energiaallikad ja energiataristu on kindlad valikud;

E.

arvestades, et taastuvate energiaallikate osakaal Euroopa energiaallikate jaotuses kasvab lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis; arvestades, et taastuvate energiaallikate laiaulatuslik kasutuselevõtt eeldab võrgu kohandamist ja selle suuremat paindlikkust;

F.

arvestades, et ühtne energiaturg võimaldab liidul väljendada suhetes välispartneritega ühtset seisukohta ning tagada kõigile ELi ja kolmandate riikide ettevõtetele võrdsed konkurentsitingimused, kindlustades ühtlasi sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise ning püüdes saavutada vastastikkuse kolmandate riikidega;

G.

arvestades, et tuleb luua süsteem, mis võimaldab liikmesriikidel vahetada teavet kolmandate riikidega sõlmitud energiavarustuslepingute kohta;

H.

arvestades, et Euroopa energia siseturg ja siseriiklikud energiaturud peavad olema konkurentsivõimelised ja pakkuma kõigile tarbijatele, kes on energiaturul kesksel kohal, tõelist valikuvabadust ja läbipaistvat teavet; arvestades, et energia siseturu väljakujundamine on väga oluline selleks, et viia energiakulud ja -hinnad lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis madalamale mõistlikule ja konkurentsivõimelisele tasemele; arvestades, et madalamad hinnad energiaturul ei jõua sageli tarbijateni;

I.

arvestades, et ühendusemeetodit kohaldava Euroopa energiaühenduse aluseks peab olema tugev ühtne energiaturg, ELi sisseostetava energia ostude kooskõlastamine ja uute säästvate energiatehnoloogiate ühtne üleeuroopaline rahastamine, eelkõige teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas;

J.

arvestades, et teatavat edu on saavutatud piiriülese koostöö tugevdamisel, energiasaarte osalisel likvideerimisel ja tarnepuudujääkide vältimisel;

1.

on üldiselt rahul teatise ja sellele lisatud tegevuskavaga, milles tehakse kokkuvõte energia siseturu lõpuleviimisel siiani saavutatust ja lahendamist vajavatest probleemidest;

2.

tunnistab, et energiahindade kasvutrend tõenäoliselt jätkub, olles gaasi puhul tingitud hinna seotusest naftabarreli hinnaga ja elektri puhul kütusehindade kõikumisest ning arvestades, et hindu mõjutab ka Euroopa sõltuvus gaasi ja nafta importimisest, sekkumismeetmete mõju, energiatõhususe suurendamise meetmete ebapiisavus ning asjaolu, et ei tehta investeeringuid energiasüsteemide (sealhulgas vastassuunavoogude ja vaheühenduste) hooldamiseks ja ajakohastamiseks, mis on vajalik kõrgetasemelise varustuskindluse tagamiseks ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu lihtsustamiseks; toetab seetõttu gaasi hinnastamise mehhanismi üleminekut nafta hinnaga indekseerimiselt paindlikumatele alternatiividele, austades samal ajal kaubavahetuse vabadust;

3.

rõhutab, et ELi energiaallikate arendamine toob kaasa uute kauplemiskeskuste ning uute gaasi ja elektri hetketurgude tekke ELis, mis annab ELile ja liikmesriikidele hea võimaluse määrata kindlaks oma energiahinnad, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

4.

tunnistab, et Euroopa lisandväärtust annab liikmesriikide energiapoliitikate parem kooskõlastamine ja koostöö solidaarsuse vaimus ning tõhusate ja kindlate piiriüleste energiasüsteemide rajamine, mis loob sünergiat tänu energianõudluse ja -pakkumise paremale haldamisele ning mida lihtsustab arukate tehnoloogiate kasutamine jaotussüsteemi tasandil;

5.

juhib tähelepanu piirkondlike turgude ja liikmesriikidevahelise koostöö tähtsusele tõkete kõrvaldamisel, integratsiooniprotsessi kiirendamisel ja võrgu tõhususe parandamisel;

6.

tuletab meelde oma toetust liikmesriikidevahelise Euroopa energiaühenduse loomisele ning palub komisjonil ja Euroopa Ülemkogul anda aru selle loomisel tehtud edusammudest;

7.

rõhutab, et kasutajasõbraliku ja läbipaistva energia siseturu keskmes seisavad energiatarbijad – nii üksikisikud, VKEd kui ka tööstusettevõtted; märgib, et sellistena vajavad nad nõuetekohast kaitset ning täpset ja kergesti kättesaadavat teavet, et nad saaksid oma õigusi täielikult kasutada, ning neid tuleb ergutada aktiivsemalt turukonkurentsi õhutama ja muutuma passiivsetest teenusetarbijatest aktiivseteks, teadlikeks ja tootvateks tarbijateks;

8.

rõhutab, kui tähtis on tagada konkurentsile avatud, lihtsalt hallatav ja läbipaistev energiaturg, mis pakub tarbijatele tõelist valikuvabadust ja konkurentsivõimelisi hindu ning annab kõigile ELi praegustele ja tulevastele energiatarbijatele võimaluse toota energiat turvaliselt, säästvalt, usaldusväärselt ja mõistliku hinnaga, võttes arvesse tulevaste põlvkondade huve;

9.

on seisukohal, et tarbijate suuremat osalemist võimaldaksid kohalikud taastuvenergia ühistud, energia tarnija kollektiivse vahetamise algatused ja tarbijarühmad või muud tegurid, nagu energia detsentraliseeritud salvestamine ja arukad seadmed; on seisukohal, et need tegurid aitaksid tarbijatel oma energiatarbimisest paremini aru saada ja seda hallata ning selle tulemusel võivad nad muutuda paindlikumaks ja vastuvõtlikumaks (nii nõudluse kui ka pakkumise seisukohast), ning et need võivad parandada juurdepääsu taastuvenergiale ja luua vajalikke finantsinvesteeringuid;

10.

juhib tähelepanu erinevate võrgu kasutustasude kehtestamisest tulenevatele eelistele, mis ärgitavad tarbijaid säästva energiakasutuse edendamise huvides tarbima energiat väljaspool tippkoormuse aegu;

11.

arvab, et arukad tehnoloogiad peavad tarbijale andma täpset, arusaadavat ja kasutajasõbralikku teavet ning peavad võimaldama tarbijal hallata oma energiatarbimist ja -tootmist; on seetõttu seisukohal, et arukaid tehnoloogiaid peab täiendama dünaamiline veebipõhine ülekande- ja jaotusvõrkude haldamine, mis hõlmab näiteks võrgutoe teenuseid, vabatahtliku nõudluse juhtimist, energiatõhususe teenuseid, mikrotootmise ja energia salvestamise lahendusi ning kohalikke maaklereid; märgib siiski, et nutiarvestite majandusliku tasuvuse saavutamiseks vajaliku energiatarbimise määr tuleb täpselt kindlaks määrata ning sellest määrast vähem energiat tarbivaid tarbijaid ei tohi kohustada nutiarvestitesse investeerima;

12.

väljendab muret arengute pärast, mille tulemusena õhutatakse telekommunikatsiooniettevõtteid haldama jaotusvõrgu andmeid, kuna nende selline kohustus tekitab tõsiseid kahtlusi seoses andmekaitsega ja sellega kaasneb oht, et haldurid peavad hakkama ostma tehnilisi andmeid, mida nad jaotusvõrguettevõtjatena vajavad oma ülesannete täitmiseks;

13.

tunnistab, et kütteostuvõimetus on liikmesriikides märkimisväärne probleem; rõhutab, et kõigile ühesugust lahendust pakkuv lähenemisviis ei võta arvesse liikmesriikide olukordade erinevust; on seetõttu seisukohal, et kaitsetumad tarbijad vajavad erilist ja tõhusat kaitset ning selleks tuleb luua asjakohased mehhanismid, vältides samas turumoonutusi; rõhutab, et kolmanda energiapaketiga nõutud siseriiklikud erimeetmed on juba kehtestatud;

14.

märgib, et USAs toimunud kildagaasi revolutsiooni tulemusel on vähenenud CO2-heited ning see on loonud märkimisväärse konkurentsieelise USA tööstusele;

15.

rõhutab, et energia siseturg ei ole veel lõplikult välja kujundatud ja et riikide energiaturud ei vasta tarbijate ootustele ja vajadustele, sest mõnes liikmesriigis esinevad jätkuvalt järgmised probleemid: hinnad on kõrged, tarnijate, tootjate ja tariifide valik on väike, teenuste üldine kvaliteet on madal, tarbijakaitse on sageli liiga nõrk ja tarnijat vahetada on raske; rõhutab seetõttu vajadust luua tarbijasõbralikum turg, kus tarbijad saavad aktiivselt osaleda ja kus neist võivad saada tootvad tarbijad kogu ELi hõlmaval turul ning neid teavitatakse erinevate pakkujate tingimustest kergesti võrreldaval viisil; tõstab sellega seoses esile tarnija kollektiivse vahetamise tähtsust tarbijate võimaluste suurendamisel ja madalamate energiahindade pakkumisel;

16.

on seisukohal, et energia siseturu lõpuleviimise üks peamisi takistusi on endiselt asjaolu, et energia siseturu alaseid õigusakte ei rakendata täielikult; usub, et siseturu vajalik tugevdamine hõlmab taristu laiendamist ning siseturgu käsitlevate seaduste rakendamist ja konkurentsieeskirjade jõustamist;

17.

rõhutab, et praeguse energiataristu moderniseerimine ning uue aruka ja paindliku tootmis-, ülekande- (eelkõige elektri- ja gaasivõrkude vaheliste piiriüleste ühenduste), jaotus- ja säilitustaristu rajamine on väga tähtis stabiilse, hästi integreeritud ja heade ühendustega energiaturu jaoks, kus välditakse igasuguseid negatiivseid mõjusid, näiteks kavandamata elektrivoogusid, kus on tagatud taskukohase ja konkurentsivõimelise hinnaga tarned, kus kasutatakse täiel määral ära säästvate energiaallikate potentsiaal ning mikrotootmise, elektri- ja soojusenergia koostootmise, tõhususe tõstmise, nõudluse ohjamise ja energia salvestamise võimalused ning kus muu hulgas tänu isoleeritud elektrisüsteemide sünkroonsele integreerimisele Euroopa kontinentaalvõrkudesse ei puudu ühelgi liikmesriigil 2015. aastaks juurdepääs Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudele; rõhutab, et suuremahulisi investeeringuid tuleks teha paralleelselt investeeringutega piirkondlikesse või isegi kohalikesse võrkudesse, kuna energia tootmine toimub üha enam piirkondlikul või kohalikul tasandil;

18.

märgib sellega seoses, et taastuvenergia detsentraliseeritud tarnimine vähendab vajadust uute ülekandeliinide ehitamise järele ja seega sellega seotud kulusid, kuna detsentraliseeritud tehnoloogiad, mida saab integreerida otse kodudesse, linnadesse ja kaugetesse piirkondadesse, on lõpptarbijatele palju lähemal;

19.

tunnistab, et kui lasta taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisel suureneda ilma vajaliku taristu arendamiseta samasuguses ulatuses, võib see anda tulemuseks koordineerimata piiriülesed ringvood ja seetõttu mitteoptimaalsed energiahinnad;

20.

tuletab meelde, et 2002. ja 2007. aastal Euroopa Ülemkogu tippkohtumistel kokku lepitud eesmärki saavutada liikmesriikide elektri- ja gaasivõrkude vaheliste ühenduste tase, mis moodustaks vähemalt 10 % installeeritud tootmisvõimsusest, ei ole siiani täidetud;

21.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on rõhutanud, et Euroopa tulevasi energiasüsteeme iseloomustab paindlikkus; märgib, et hästitoimivad piiriülesed hulgimüügiturud on igas ajaperspektiivis kergesti kättesaadav võimalus paindlikkuse suurendamiseks; kutsub üles tegema täiendavaid jõupingutusi energia salvestamise tehnoloogiate edaspidise kasutuselevõtmise ergutamiseks ja nõudluse juhtimiseks, sest see võimaldab paindlikkust suurendada;

22.

usub, et energiatõhusus on üks kõige jätkusuutlikumaid ja kulutõhusamaid viise elektriarvete vähendamiseks, varustuskindluse parandamiseks, fossiilkütuste impordivajaduse vähendamiseks ja süsinikdioksiidi heidete vältimiseks; tunnistab, et kõik energiatõhusust edendavad meetmed peavad vastama tarbijate vajadustele, olema kulutõhusad ja neid tuleb toetada õigete stiimulitega;

23.

rõhutab, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel võib julgem tegutsemine energiatõhususe valdkonnas vähendada ELi gaasiimporti 2035. aastaks kolmandiku võrra, mis vastab 100 miljardile kuupmeetrile;

24.

tuletab meelde, et telekommunikatsiooni- ja energiataristute arendamise, kasutuselevõtmise ja säilitamise vahelisel koostoimel on Euroopa Liidu energiatõhususe eesmärkide täitmise jõupingutustes tähtis roll;

25.

juhib tähelepanu vajadusele jätkata Euroopa energiaturgude eraldamist, et tagada konkurents ja võimalikult odava elektrienergia tarnimine;

26.

arvab, et taristutesse investeerimist tuleb ergutada stabiilsete, uuendusmeelsete ja prognoositavate reguleerivate raamistike abil, mis ei takista siseturu toimimist, on seisukohal, et pensionifondidel ja institutsioonilistel investoritel tuleks võimaldada investeerida üleminekusse, ning tunnistab, et see on saavutatav vaid turupõhimõtteid järgides; tunnistab siiski, et mõnel konkreetsel juhul ei pruugi olla võimalik taristut ümber kujundada ilma avaliku rahastamiseta, mis võimaldaks toetada võtmetähtsusega taristuid, kui need ei ole äriliselt tasuvad; rõhutab sellega seoses Euroopa Ühendamise rahastu rolli ja peab kahetsusväärseks, et selle mehhanismi osakaalu energeetikale eraldatavas eelarves on komisjoni ettepanekuga võrreldes vähendatud;

27.

teeb ettepaneku uurida võimalust luua energiavõrkudesse investeerimiseks Euroopa fond;

28.

rõhutab, et loataotluse menetluste ühtlustamine liikmesriikides aitab kaasa taristu võrgustike arendamisele ja investeeringute kaasamisele; toonitab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel peaks olema selles protsessis oluline roll, sest nad saavad lihtsustada planeerimismenetlusi ja arvestada energiataristuga oma kohalike ja piirkondlike planeeringute koostamisel;

29.

märgib, et mõnedel juhtudel takistab avatud ja mittediskrimineeriva juurdepääsu puudumine ülekandevõrkudele endiselt uusi turule tulijaid võrguga ühinemast või seal juba tegutsevate ettevõtetega õiglastel tingimustel konkureerimast; rõhutab vajadust tegeleda struktuursete turumoonutustega, mis on mitmes liikmesriigis toonud kaasa turgude suure koondumise;

30.

rõhutab sellega seoses, et kolmanda energiapaketi eeskirju tuleks täielikult kohaldada nii Euroopa kui ka välismaiste ettevõtjate suhtes; usub, et kõik komisjoni poolt nendesse eeskirjadesse tehtavad erandid peaksid olema piiratud ulatuse ja rakendamisajaga ning parlament ja nõukogu peaksid need läbi vaatama;

31.

rõhutab, et läbipaistvuse puudumine ja konkurentsivastane tegevus energia hulgimüügiturgudel õõnestab tarbijate usaldust; usub, et kiiremas korras on vaja aru saada kulude kujunemisest hulgimüügiturgudel ja selle mõjudest tarbijate arvetele;

32.

toetab täielikult võrdsete võimaluste tagamiseks võetavaid meetmeid, millega luuakse detsentraliseeritumad ja konkurentsivõimelisemad turumudelid, kuna need loovad kohalikele energiatootjatele ja uutele tööstusettevõtjatele rohkem võimalusi;

33.

tuletab meelde, et selleks et turgu valitsevad tarnijad ei saaks turu avamist takistada, on oluline võimaldada uute ärimudelite arendamist, näiteks anda võimalus sõlmida lepinguid samaaegselt mitme tarnijaga;

34.

märgib, et tootjatele, reguleerijatele, võrguhalduritele, energiatarnijatele, nõudlusega seotud teenuste pakkujatele ja, mis kõige tähtsam, lõpptarbijatele ja tootvatele tarbijatele suunatud stabiilne reguleeriv raamistik on hästitoimiva siseturu ning taristute arendamisse pikaajaliste investeeringute kaasamise seisukohalt keskse tähtsusega; toonitab, et kindlate, mittediskrimineerivate ja tasakaalustatud võrgueeskirjade koostamise tulemuseks peaks olema võrkude haldamise ja turu kujundamise ühtlustamine ja koostalitlusvõime; rõhutab, et äärmiselt oluline on see, et ülekandevõrgustike ning tootmise ja tarnimise lahtisidumist käsitlevaid kokkuleppeid, sealhulgas energiasektori reguleerivate asutuste sõltumatut positsiooni ja tarbijakaitse nõudeid käsitlevaid kokkuleppeid järgitakse kogu ELis; rõhutab seetõttu vajadust toetada ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) rolli ja seda edasi arendada, eelkõige seoses selle suutlikkusega kontrollida siseriiklikke reguleerivaid otsuseid ja lahendada vaidlusi;

35.

märgib murelikult, et mõned liikmesriigid on juba rakendanud või kavatsevad rakendada energiavarustuse tagamiseks siseriiklikke võimsuste korvamise mehhanisme, uurimata põhjalikult kõiki võimalikke alternatiivseid lahendusi, eriti seoses piiriüleste lahendustega ja paindlikkuse vahenditega; tunnistab, et kuigi mõnel juhul on need mehhanismid vajalikud, võivad need häirida ja moonutada hulgimüügituru korraldust ning halva kavandamise korral tekitada sundseisu mõju; kutsub komisjoni üles looma ELi tasandil kooskõlastatuma lähenemisviisi, et tagada nende mehhanismide vajalikkus, tõhusus, läbipaistvus, tehnoloogiline neutraalsus ja mittediskrimineeriv laad;

36.

peab kahetsusväärseks, et praeguseks ei ole veel kasutatud direktiivis 2009/28/EÜ kehtestatud koostöömehhanisme taastuvatest energiaallikatest pärineva energia kasutamise edendamiseks; viitab komisjoni järeldustele, mis näitavad, et olemasoleva koostöö ulatuse parem kasutamine võiks tuua märgatavat kasu, näiteks suurendada kaubavahetust; kutsub seetõttu liikmesriike üles võimaluse korral koostöömehhanisme paremini ära kasutama ja omavahelist suhtlemist suurendama;

37.

rõhutab, et ilma et see piiraks liikmesriikide õigust kujundada oma energiaallikate jaotus või vähendaks kogu ELi ulatuses parema kooskõlastamise vajadust, peab EL tervikuna täielikult ära kasutama kõigi liikmesriikide käsutuses olevate säästvate energiaallikate potentsiaali, järgides igakülgselt ELi energiapoliitika kolme eesmärki, milleks on konkurentsivõime, säästvus ja varustuskindlus;

38.

märgib, et mõned liikmesriigid, mis on energiasaared, on ikka veel Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest täielikult isoleeritud ja tasuvad energiaressursside eest kõrgemat hinda, mis mõjutab nende konkurentsivõimet; juhib tähelepanu sellele, et ilma märkimisväärsete investeeringuteta taristutesse ei ole neil liikmesriikidel võimalik saavutada Euroopa Ülemkogu rõhutatud eesmärki, mille kohaselt ükski liikmesriik ei tohiks 2015. aastaks olla ELi võrkudest eraldatud; on seisukohal, et komisjon peaks nende liikmesriikide palvel osalema ELi-väliste energiatarnijatega energia hinna, näiteks gaasi ostuhinna üle peetavatel läbirääkimistel;

39.

rõhutab, et ELi aluslepingus nõutud liikmesriikidevahelist solidaarsust tuleks kohaldada nii energiaalase sise- ja välispoliitika igapäevase juhtimise kui ka kriisijuhtimise suhtes; kutsub komisjoni üles määratlema selgelt mõiste „energiasolidaarsus”, et tagada selle järgimine kõikides liikmesriikides;

40.

rõhutab vajadust piirata ELi gaasi- ja elektrienergia kolmandatest riikidest sisseostmise eeldatavat kasvu lühikeses ja keskpikas perspektiivis, et tagada energiavarustuse kindlus, koormuse jagamine ja siseturu õiglane toimimine; kordab, et mõnede liikmesriikide jaoks on see küsimus tihedalt seotud asjaoluga, et gaasi ja nafta importimine sõltub ainult ühest kolmandast riigist, ning et selle küsimuse lahendamiseks tuleb võtta meetmeid energiatarnijate, tarneteede ja energiaallikate valiku mitmekesistamiseks; tunnistab, et strateegiline eesmärk sellega seoses on lõunapoolse gaasikoridori rajamine, millesse kuuluks Nabucco gaasijuhe ja selle võimalikud ühendused Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, ning ELi tarneteede ehituse lõpetamine 2020. aastaks, mis võimaldaks rahuldada ligikaudu 10–20 % ELi gaasinõudlusest, eesmärgiga tagada igale Euroopa piirkonnale füüsiline juurdepääs vähemalt kahele erinevale gaasileiukohale;

41.

on seisukohal, et avatud ja läbipaistev siseturg, kus kõik ELi ja kolmandate riikide ettevõtted järgivad energiaalast ühenduse õigustikku, võib aidata tugevdada ELi energiatarnijate läbirääkimispositsiooni väliskonkurentide suhtes, mis on eriti oluline energia sisseostmise põhjalikuma ELi tasandil kooskõlastamise võimalust arvestades; kutsub ELi üles kaaluma ühise gaasitarneameti ja selleks vajalike mehhanismide loomist, et tasakaalustada turgu valitsevate välistarnijate monopoliseisundit; märgib, et suhetes ELi ja kolmandate riikide energiatarnijatega tuleb järgida vastastikkuse põhimõtet; rõhutab vajadust, et komisjon võtaks oma suhetes kolmandate riikide energiatarnijatega arvesse oma otsuste mõju tarbijahindadele ja tagaks selle teema läbipaistvuse;

42.

on veendunud, et komisjonile peaks andma volitused korraldada läbirääkimisi strateegilise tähtsusega taristuprojektide üle, mis mõjutavad kogu ELi varustuskindlust, ja et selliseid volitusi tuleks kaaluda ka teiste valitsustevaheliste lepingute puhul, millel on märkimisväärne mõju ELi pikaajalistele energiapoliitika eesmärkidele, eriti seoses ELi energiasõltumatusega; on rahul selles valdkonnas tehtud edusammudega komisjoni juhitud läbirääkimistel ELi, Aserbaidžaani ja Turkmenistani vahelise lepingu üle Kaspia merd läbiva torujuhtmesüsteemi ehitamise kohta;

43.

rõhutab, et taastuvenergia ja tõhususega seotud stiimulite ja energiaga seotud täiendavate kulude järkjärguline lähenemine kõigi liikmesriikide vahel pärast 2020. aastat on tähtis hästitoimiva ja tõhusa energia siseturu, nii hulgi- kui ka jaeturu jaoks ning taastuvate energiaallikate pikaajalist arendamist ja laiaulatuslikku kasutuselevõttu soodustavate tingimuste loomiseks;

44.

usub, et lühiajalise eesmärgina tuleks ergutada lähestikku asuvate liikmesriikide piirkondlikke rühmi võtma riiklike toetuskavade asemel kasutusele taastuvenergia ühtlustatud või ühtsed piirkondlikud toetuskavad;

45.

õhutab liikmesriike korrapäraselt ja läbipaistvalt läbi vaatama oma soodustariifid või muud toetustariifid, et oleks võimalik neid kohandada kooskõlas tehnoloogia- ja tarnekulude vähenemisega;

46.

on teadlik raamprogrammide ja Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava taoliste algatuste kaudu toetatud ELi teadustegevuse ühisprojektide ebapiisavast kasutamisest selliste uute tehnoloogiate väljatöötamisel, mis võimaldaksid suurendada tõhusust, taastuvenergia kasutamist, tuumajaamade ohutust ja turvalisust ning fossiilkütuste vähesaastavat kasutamist ning täiustada arukaid energiavõrke, mis kõik on energiaturu jaoks äärmiselt olulised;

47.

usub, et on oluline teha rohkem edusamme tulevaste elektrikiirteede valdkonnas, eriti seoses kagu–põhja-suunalise elektrikiirteega, mis võiks aidata kaasa ka päikeseenergia parkides, näiteks Heliose projekti raames toodetava energia ülekandmisele Kagu-Euroopast Põhja- ja Lääne-Euroopasse;

48.

kutsub liikmesriike üles võtma kiiremas korras täielikult üle ja rakendama kõiki asjakohaseid ELi õigusakte ja eelkõige kolmandat energiapaketti; nõuab, et komisjon võtaks meetmeid nende liikmesriikide vastu, kus rakendamisega on põhjendamatult viivitatud; on rahul, et komisjon on juba algatanud ametliku menetluse ELi eeskirjade rikkumiste uurimiseks;

49.

rõhutab vajadust tegeleda struktuursete turumoonutuste ja turu läbipaistmatusega; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada kolmanda energiapaketi rakendamist;

50.

palub komisjonil hoolikalt jälgida ELi energiaalaste õigusaktide tulemuslikku rakendamist, eriti põhiliste tarbijaõiguste aluseks olevate õigusnormide osas, samuti nende puhul, mis puudutavad võrgu haldureid, riikide reguleerivaid asutusi ning konkurentsi- ja riigiabieeskirju, ning nende osas, mille eesmärk on vähendada energia siseturu jaoks oluliseks, kuigi lahendatavaks probleemiks olevaid ringvoogusid elektri siseturul, sest need kahandavad energiasüsteemi kindlust, vähendades energia salvestamise võimalusi ja võrkude võimsust; nõuab, et komisjon kasutaks kõige sobivamaid tema käsutuses olevaid vahendeid, et vähendada asjaomaste ELi õigusaktide jätkuvat mittetäitmist;

51.

märgib, et seni on kõik elektrikatkestused olnud tingitud tööriketest, mitte võimsuse puudujäägist; tunnistab, et majanduslanguse, maagaasi kõrgete hindade ja taastuvenergia tootmise hooti kasvava osakaalu tõttu on ELi investorid paindlike elektrienergia tootmisvõimsuste arendamisel väga ebakindlas olukorras; kutsub komisjoni üles korraldama tootmise piisavuse põhjaliku hindamise, mis põhineb ühtlustatud metoodikal, ning esitama suuniseid paindlikkuse suurendamiseks ja energiavarustuse säilitamiseks;

52.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kooskõlastaksid taristuprojekte paremini ja kavandaksid võrkude arendamist ühiselt, tagades seeläbi kulutõhususe ja süsteemide ühendatavuse kogu ELi ulatuses ning kasutades sealjuures ära piiriülest koostoimet ja tõhusamat energiataristu võrgustikku; juhib tähelepanu vajadusele edendada terviklikku lähenemisviisi, millesse on kaasatud ka jaotusvõrguettevõtjad; selleks õhutab komisjoni ja liikmesriike tagama Euroopa ühishuviprojektide kiire hindamise, väljavalimise, loamenetluse ja elluviimise, eriti kui on tegemist elektri- ja gaasivõrkude vaheliste piiriüleste ühendustega, sealhulgas vastassuunavoogude mehhanismidega, või veeldatud maagaasi, energiasalvestamise taristute ning arukate ülekande- ja jaotusvõrkudega, mis on integreeritud ja hästitoimiva energiaturu jaoks eluliselt tähtsad;

53.

soovitab komisjonil Euroopa ühendamise rahastust energeetikale eraldatava eelarve rakendamisel eelistada projekte, millel on siseturu toimimisele kõige suurem mõju, edendades seeläbi konkurentsi, kiirendades taastuvate energiaallikate turule jõudmist, luues vajalikke piiriüleseid ühendusi ja parandades energiavarustuse kindlust;

54.

ärgitab komisjoni vaatama läbi olemasolevaid energiaprojektide kavasid (iseäranis vedelgaasi piirkondlike terminalide rajamise kohta, milleks kuluks rohkem kui kümme aastat) ja analüüsima nende majanduslikku kasu, pidades silmas eri liikmesriikides rajatavaid või kavandatavaid riiklikke vedelgaasiterminale, mis aitavad juba lähitulevikus kaasa energeetiliselt isoleeritud liikmesriikide energiajulgeoleku suurendamisele, ning osalema selliste projektide rahastamises;

55.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid looksid tõhusa süsteemi ülekoormuse juhtimiseks, et edendada gaasi ja elektrienergia olemasoleva ülekandevõimsuse tõhusat kasutamist, vähendada võrgu võimsuse suurendamise kulusid ja lihtsustada taastuvate energiaallikate järjest rohkemat ühendamist elektrivõrku;

56.

palub, et liikmesriigid lõpetaksid võimalikult kiiresti hinnalagede kasutamise ja energia jaehindade reguleerimise, mille puhul riiklikul tasandil kehtestatakse jaehind, mis ei kata tehtud kulutusi, sest sellised meetmed võivad moonutada konkurentsi ja ohustada tõsiselt edasisi investeeringuid võimsusesse ja energiasektori taristutesse; rõhutab siiski, et selles valdkonnas tehtavate poliitiliste otsuste puhul tuleb arvestada haavatavate tarbijate õiguspäraseid huve, sest tarbijad ei pruugi alati energiaturgude tõelisest konkurentsist kasu saada;

57.

on rahul komisjoni otsustavusega monopole ja riigiabi käsitlevate eeskirjade jõustamisel kõigi Euroopa Liidu territooriumil tegutsevate energiasektori ettevõtjate ja nende tütarettevõtjate suhtes, et tagada võrdsed võimalused ja turulepääsu tingimused kõigile turuosalistele; kutsub komisjoni üles avaldama juhendi gaasi- ja elektrienergia jaeturgudel mis tahes ettevõtte turgu valitseva seisundi kuritarvitamise hindamiseks ning andma juhiseid parima tava ja taastuvenergia toetuskavade rakendamisel saadud kogemuste kohta;

58.

palub komisjonil läbi vaadata riigiabi eeskirjad seoses siseriiklike energiatõhususe meetmete ja ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatud energiaprojektidega, et tagada enamate meetmete rahastamiskõlblikkus riigi rahaliste vahendite saamiseks, mis aitab kaasa rohkemate projektide lõpuleviimisele;

59.

soovitab komisjonil kasutada riigiabi kontrollivolitusi piiriüleste taristute arendamise ergutamiseks; usub, et sellised ühendused on tähtsad, et suurendada võimalust kasutada energiaalases hädaolukorras või tasakaalutuse puhul naaberriikide energiavarusid ja vähendada aja jooksul toetusi;

60.

toetab kindlalt komisjoni püüdeid, mis põhinevad ENTSOde tehtud kooskõlastatud tööl ja mille eesmärk on võtta 2014. aastaks kavakohaselt kasutusele ühtsed võrgueeskirjad ja normid, et tagada energia siseturu reguleeriva raamistiku stabiilsus ja suurem innovatsioonisõbralikkus;

61.

toetab kindlalt Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti ja riiklike reguleerivate asutuste reguleerivaid meetmeid, mille eesmärk on ergutada, parandada ja lihtsustada piiriülest energiakaubandust, sealhulgas päevasisestel ja päev-ette-turgudel ning tasakaalustavatel turgudel, ning vähendada eri liikmesriikide energiasüsteemide erinevusi, edendades ühenduste läbipaistvat kasutust; rõhutab, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja riiklikud reguleerivad asutused vajavad piisava hulga kogemuste ja teadmistega kvalifitseeritud töötajaid, kes täidaksid hulgimüügitehingute jälgimise ning siseringitehingute ja turuga manipuleerimise katsete tuvastamisega seotud ülesandeid;

62.

palub komisjonil elektri siseturuga seoses analüüsida kiiremas korras põhjalikult liikmesriikide energiatootmissüsteemide piisavust ja tootmisvõimsuste paindlikkust lühemas ja pikemas perspektiivis, võttes täielikult arvesse selliste paindlike meetmete võimalikku panust nagu nõudlusele reageerimine, energia salvestamine ja ühendused, ning koostada aruanne võimsuste hindamisel ja arengu kavandamisel kasutatavate liikmesriikide meetmete mõju kohta energia siseturule ja konkurentsieeskirjadele, võttes arvesse sellise täiendava turukorralduspoliitika tagajärgi nii varustuskindluse kui ka piiriüleste aspektide seisukohalt; palub selles vallas teha täiendavaid jõupingutusi paindlikkuse lisavahendite, näiteks energia salvestamise tehnoloogia ja nõudlusreageeringu kasutuselevõtuks tulevikus;

63.

palub komisjonil valmistada ette juhend paindlikkuse vahendite, näiteks nõudluse juhtimise, energia salvestamise ja füüsiliste taristute kasutamiseks ja juurutamiseks, et liikmesriigid saaksid valmistada ette ja rakendada riiklikke strateegiaid paindlikkuse vahendite kasutuselevõtuks oma territooriumil;

64.

palub komisjonil ja Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikul töötada välja ühtne ja ühtlustatud metoodika Euroopa energiatootmise piisavuse tagamiseks, võttes arvesse ka taastuvate energiaallikate ja eriti vahelduvate taastuvate energiaallikate positiivset panust;

65.

palub komisjonil uurida tulevasi energiaturu vorme, mis vastupidiselt praegustele siseriiklike võimsuse tagamise mehhanismidele võiksid pakkuda investoritele mittediskrimineerivaid lisatuluallikaid kõigi energiatootmise viiside puhul ja tagada energiasektoris kõige kulutõhusama paindlike teenuste pakkumise;

66.

palub komisjonil kehtestada eeskirjad kõrvalteenuste turu edasiseks arendamiseks, mis võimaldaks kõigi energiaallikate, sealhulgas taastuvate energiaallikate kaasamist;

67.

palub, et komisjon, liikmesriigid ja asjaomased sidusrühmad pakuksid stiimuleid ja toetaksid piirkondlikke algatusi ja partnerlusi, mille eesmärk on turu tihedam integreerimine, rajades piirkondlikke energiabörse ja gaasimüügikeskusi, ühtlustades veelgi enam gaasimüügieeskirju ja turgude liitmise mehhanisme kõigis ajaraamistikes ning saavutades turu piisava likviidsuse ja läbipaistvuse;

68.

rõhutab, et siseturu meetmed peaksid edendama nii ELi-siseste kui ka -väliste energiaallikate mitmekesistamist ega peaks keskenduma peamiselt praeguste varude ja varustusteede arendamisele või laiendamisele;

69.

juhib tähelepanu energiaturu välisele mõõtmele, mille eesmärk on lihtsustada kõikide liikmesriikide jaoks mitmekesistele energiaallikatele juurdepääsu saamist; palub, et komisjon kasutaks kooskõlas Euroopa välisteenistusega oma välispoliitika vahendeid energia siseturu normide ja eeskirjade edendamiseks suhetes kolmandate riikidega ja eeskätt ELi naabruskonnaga; nõuab tungivalt, et komisjon kahepoolsetes dialoogides asjaomaste kolmandate riikidega lahendaks küsimuse, mis puudutab selgeid eeskirju piiriülestes elektri- ja gaasivõrguühendustes tekkiva ülekoormuse juhtimise ja kolmandate osapoolte juurdepääsu kohta ülekandevõrkudele; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid, et ennetada kolmandate riikide ettevõtete konkurentsivastast tegevust, mis võib põhjustada konkurentsi vähenemist ja hinnatõusu või kahjustada energiavarustuse kindlust; palub komisjonil tema suhetes välispartneritega tagada, et ELi ettevõtetel oleks kogu maailmas oma konkurentidega võrdsed tingimused; nõuab tungivalt. et komisjon tugevdaks tuumaohutuse alast koostööd ELi naaberriikidega; kutsub komisjoni üles teavitama kõigist teguritest, mis tekitavad veel raskusi kolmanda energiapaketi rakendamisel, ning lisama selged arvnäitajad selle kohta, kuidas need tegurid mõjutavad tarbijahindu;

70.

palub liikmesriikidel ja komisjonil suurendada poliitilist ja rahalist toetust energiaühendusele ja võtta täiendavaid meetmeid siseturu eeskirjade Kagu- ja Ida-Euroopasse laiendamise toetuseks;

71.

seoses teabevahetuse mehhanismi loomisega valitsustevaheliste energiaalaste lepingute sõlmimiseks ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel kutsub komisjoni ja liikmesriike üles näitama suuremat indu selle tagamisel, et hoitakse ära siseturgu käsitlevate õigusaktidega vastuolus olevate lepingute sõlmimine; on seisukohal, et komisjon peaks saama kontrollida lepingute projektide vastavust ühenduse õigustikule ja vajaduse korral osalema läbirääkimistel;

72.

tuletab komisjonile meelde, et siseturg ei ole ülemaailmsest turust sõltumatu; palub komisjonil võtta siseturu meetmete kavandamisel täielikult arvesse parlamendi soovitusi energiapoliitika välismõõtme kohta (16); toetab arvamust, et ainult siseturu täielik toimimine võimaldab ELil maailma tasandil ühel häälel rääkida; palub komisjonil arendada edasi täiendavaid meetmeid energiaalase välispoliitika valdkonnas;

73.

usub, et tulevane ELi–USA vabakaubandusleping peaks sisaldama peatükki, mis keskendub üksnes siseturgu mõjutavatele energiaküsimustele, sealhulgas järgmistele: energia hulgimüük, kaubabörsid, energia meretranspordi eeskirjad, heitkogustega kauplemise süsteemid, kütuse ohutusstandardid, raamatupidamistavad, riiklikud energiatoetused ja intellektuaalomandi üleandmine seoses energiauuringute, -tootmise, muundamise ja olelusringi lõpetamise toodetega;

74.

toetab Euroopa Ülemkogu poolt komisjonile antud volitust esitada enne 2013. aasta lõppu analüüs energiahindade komponentide ja mõjutajate ning energiakulude kohta liikmesriikides, keskendudes eelkõige sellele, kuidas energiahinnad mõjutavad majapidamisi, VKEsid ja energiamahukaid tööstusharusid, ning käsitledes põhjalikumalt ELi konkurentsivõimet võrreldes tema ülemaailmsete konkurentidega; kutsub ühtlasi komisjoni üles jälgima pidevalt liikmesriikide elektrihindu ja -kulusid;

75.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama gaasi siseturu valdkonnas läbi kõik gaasilepinguid, mis põhinevad vananenud hinnamehhanismidel (eelkõige nafta hinnaga indekseerimisel), mis põhjustavad tarbijate jaoks kõrgemaid hindasid, ja nõuab, et komisjon aitaks uurida võimalust korraldada nende lepingute üle uued läbirääkimised, kus ei käsitletaks üksnes nende lepingute pikendamist; rõhutab vajadust arendada ja toetada kõiki uusi tooteid ja mehhanisme, mille eesmärk on tugevdada lühiajalisi gaasimüügi võimalusi; rõhutab, et nimetatud meetmed on väga olulised gaasivarude hinna tõelise konkurentsi tagamisel kõigile tarbijatele gaasi siseturul;

76.

palub komisjonil, liikmesriikidel ja asjaomastel sidusrühmadel parandada tarbijatele antava teabe kättesaadavust ja kvaliteeti, pakkuda neile selgeid ja läbipaistvaid arveldusviise, võtta kasutusele hinnavõrdlusmeetodid, mis aitaksid neil teha teadlikumaid valikuid, ning teavitada neid tarbimise reguleerimise viisidest ja energiasäästmise, energiatõhususe ja väikesemahulise tootmise võimalustest; nõuab, et liikmesriigid rakendaksid tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiivi ja tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise määrust; on rahul komisjoni ettepanekuga luua tarbijaõiguste teabeplatvorm; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel võtta kasutusele tarbijasõbralikud teavituskampaaniad, milles peaksid aktiivselt osalema valitsused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid;

77.

juhib tähelepanu, et kuigi energiahinnad on energia hulgimüügiturgudel kogu maailmas alanenud, maksavad tarbijad endiselt kõrget hinda; kutsub komisjoni, liikmesriike ja liikmesriikide reguleerivaid asutusi üles tagama, et tarbijad saavad hulgimüügituru hindade arengutest otsest ja piisavat kasu;

78.

soovitab liikmesriikidel ja komisjonil koostada põhjalik strateegia, mille abil innustada tarbijaid ja tootvaid tarbijaid aktiivselt osalema energiaturul, sealhulgas kaasates neid kehtivate õigusaktide ja energiatõhususe direktiivi asjaomaste sätete rakendamise kaudu; teeb ettepaneku kohandada korrapäraselt võrkude kasutamise hinnasignaale, et anda nii praegustele kui ka tulevastele kasutajatele vajalikke suuniseid ning tagada seeläbi võrkude arendamise ja üksikute otsuste kooskõla;

79.

kutsub komisjoni üles ergutama energia- ja IKT-sektorit omavahelist koostööd tihendama ja vaatama läbi kehtivad reguleerivad raamistikud, et soodustada energiaalaseid uuendusi ja tuua kasu kõigile tarbijatele ning hõlbustada arukate võrkude tarbijasõbralikku, ohutut ja usaldusväärset kasutuselevõtmist, mis ei oleks tarbijaile rahaliselt koormav ja võtaks arvesse tarbijate andmekaitset; kutsub üles tegema koostööd Euroopa, riiklike ja piirkondlike arukate võrkude arendamisel ja arukate võrkude Euroopa standardite väljatöötamisel;

80.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud asutused rakendaksid IKT-lahendusi arukates energiavõrkudes, looksid rahalisi stiimuleid nendesse lahendustesse investeerimiseks ja võtaksid sihtmärgiks tootvate tarbijate turu, mis tooks kaasa suurema paindlikkuse, energiatõhususe ja -säästu ning nõudluspoole esindajate vabatahtliku osalemise;

81.

ootab komisjonilt suuniseid, mis aitaksid seada kaugeleulatuvaid poliitilisi eesmärke vähekindlustatud tarbijate suhtes, et liikmesriigid saaksid täpsemalt kindlaks määrata oma seisukohad selle tarbijate kategooria kohta; palub komisjonil nimetatud suunised ette valmistada, võttes nõuetekohaselt arvesse selliste tarbijate kaitse praeguseid riiklikke mehhanisme ja vahendeid, eesmärgiga saavutada ühtsem ja põhjalikum lähenemine ELi tasandil, jättes kõige sobivamate toetusvahendite valiku liikmesriikide otsustada; lisab, et seejuures on väga tähtis pakkuda sellele tarbijate rühmale põhjalikku nõustamist ja vahetada parimaid tavasid;

82.

tervitab komisjoni eelseisvat analüüsi kütteostuvõimetuse kohta ELis; on arvamusel, et analüüsi osana peaks komisjon astuma samme tagamaks, et kütteostuvõimetuse vastu võitlemine saab osaks Euroopa sotsiaalteenuste paketist näiteks sotsiaal- ja ühtekuuluvusfondide kaudu; nõuab, et praegustes ja tulevastes energiatõhususe kavades tuleks alati rohkem keskenduma madala sissetulekuga rühmadele;

83.

nõuab tungivalt, et komisjon arendaks ja soovitaks nõuetekohast tarnijakeskset jaeturu korraldust, et ühtlustada Euroopa jaeturgusid ja vähendada selle kaudu tarbijate halduskoormust, jättes tarnija ülesandeks kõigi maksude kogumise otse elektriarve näol;

84.

kutsub liikmesriike, komisjoni ja asjaomaseid sidusrühmi üles muutma kõiki energiatootjaid käsitlevad vajalikud toetuskavad läbipaistvateks, prognoositavateks, ühtsemateks ja turust lähtuvateks mehhanismideks niipea kui võimalik, eesmärgiga luua selline ühtne turg, mis tagab toetuskavade vajalike komponentide (nt energiatõhususe, tootvate tarbijate, elektri ja soojuse koostootmise, paindlikkuse, taastuvate energiaallikate ja võrgutoe teenuste) ühilduvuse, vältides kattuvust; kutsub komisjoni üles esitama suunised tulemuslike ja kulutõhusate taastuvenergia toetuskavade kohta;

85.

palub komisjonil, liikmesriikidel ja riiklikel reguleerivatel asutustel vaadata läbi energiaturgude konkurentsitaseme mõõtmiseks kasutatavad näitajad ja kaasata lisaks sellised näitajad (näiteks tarbijate osakaal madalaimate tariifide puhul, uute ettevõtete turuletuleku võimalused ning klienditeeninduse ja innovatsiooni tasemed), mis aitavad anda tegeliku ülevaate konkurentsitasemest turul;

86.

kutsub komisjoni seoses elektri siseturuga üles uurima põhjalikult, millist mõju avaldaks taastuvate energiaallikate suuremahulisem energiavõrkudesse ühendamine finantsabile, kogu süsteemi hõlmavatele tehnilistele nõuetele ja turu korraldusele; toonitab, et kuna siiani on nende allikate suhtes ühtne lähenemisviis puudunud, on see raskendanud nende ühendamist Euroopa energiasüsteemidega; toonitab, et praegust Euroopa energiavõrku ja energia salvestamise taristuid tuleb kohandada energia hajustootmisega taastuvatest energiaallikatest; rõhutab gaasi kui tagavarakütuse olulisust taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise ebastabiilsusega toimetulekus ja palub komisjonil hinnata energiasüsteemi vajalikku paindlikkuse määra (arukad võrgud, nõudluse juhtimine, energia salvestamine ja paindlik varuvõimsus); usub, et pumpelektrijaamadel on elektri salvestamisel oluline roll;

87.

palub komisjonil jätkata piirkondliku arengu fondi, Ühtekuuluvusfondi ja teiste ELi struktuurifondide kasutamist arukate gaasi- ja elektrivõrkude loomise toetamiseks järgmisel perioodil, soodustamaks uute energiatüüpide ja -allikate kasutuselevõttu ja ajakohastamist Euroopa kõigis piirkondades; usub, et jaotusvõrguettevõtjaid tuleks samuti julgustada nõustuma kohandustega nende võrgustikus;

88.

palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada stiimuleid mikrotootmise kasutamata võimaluste ärakasutamiseks ja pöörata tähelepanu vajadusele rohkem arendada soojus- ja elektrienergia koostootmist kui üht kõige tõhusamat elektri- ja soojusenergia tootmise viisi, ning hakata seda laialdaselt kasutama tõhusa kaugkütte ja kaugjahutuse otstarbel;

89.

rõhutab, et soojus- ja elektrienergia koostootmine ning kaugküte ja -jahutus võimaldab jagada vahelduva elektrienergia kasvavat osa, suurendades energiaturu paindlikkust ja vastupidavust ja pakkudes elektrienergia lisandväärtusena säästlikku energia salvestamist; palub komisjonil tegeleda selle võimalusega oma tulevases algatuses võimsuse korvamise mehhanismide raamistiku kohta ja seda soodustada ning toetada sellist laadi valdkonnaülest integratsiooni ja tasakaalustamist programmi Horisont 2020 raames;

90.

palub komisjonil korraldada uuring Euroopa elektrituru uute kulutõhusate turukorralduste analüüsimiseks eesmärgiga tagada, et tarbijad saaksid osta mõistliku hinnaga elektrit ja ennetada kasvuhoonegaaside heite ülekandumist;

91.

on rahul tehtud tööga energiaalaste teadusuuringute muutmisel programmi Horisont 2020 prioriteediks ja kutsub liikmesriike üles seda programmi valdkonda täielikult ära kasutama; ergutab komisjoni ja liikmesriike toetama uuenduslike energiatehnoloogiate arendamist ja sellealast uurimistööd ning täiustada olemasolevaid tehnoloogiaid, mis ei kuulu programmi Horisont 2020 raamesse ega Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) projektide hulka; nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid ELi ja riiklike teadusprogrammide vahelise koostoime, arvestades asjaolu, et teadusuuringud on ainuke võimalus, mis aitab vähendada heitkoguseid, suurendada energia varustuskindlust, parandada ELi tööstuse konkurentsivõimet maailmaturul, säilitada ELi juhtpositsioon tehnoloogia alal ning panustada Euroopa majanduskasvu ja töökohtade loomise tegevuskavasse; rõhutab vajadust pakkuda tööstusele õiguskindlust pikema aja jooksul, mis ulatub 2020. aastast kaugemale;

92.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks kättesaadavaks piisavad rahalised vahendid arukate jaotusvõrkude arendamiseks, mis on kõige kulutõhusam viis taastuvate energiaallikate hajustootmise ulatuslikuks turuletulekuks, tagades samal ajal varustuskindluse ja kasutades ära energiasäästu potentsiaali;

93.

märgib, et praegune süsteem, mida iseloomustab siseturu killustatus, tekitab ettevõtetele ja investoritele raskusi piisava pikaajalise stabiilsuse loomisel, mis võib põhjustada elektrijaamade sulgemist ja tekitada ebakindlust tööhõives ja võimsuse tagamises; palub komisjonil teostada gaasi ja elektrienergia siseturu edasise arengu sõltumatu hindamine, kus oleks kesksel kohal investeeringute, sektori tööhõive, keskkonna ja tarbijakaitse küsimused; palub, et see hindamine oleks valmis 2014. aasta märtsiks ja oleks kaasav, võttes arvesse huvirühmade, sh sotsiaalpartnerite, madala sissetulekuga majapidamiste, keskkonnaorganisatsioonide ning VKEde esindajate arvamusi;

94.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/21

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194,

—

võttes arvesse ELi põhiõiguste harta artiklit 37,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999,

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine” (COM(2013)0225),

—

võttes arvesse Euroopa ametiühingute instituudi (ETUI) aruande „Benchmarking Working Europe 2013” („Euroopa tööealise elanikkonna võrdlusuuring”) peatükki 5 („The European divide in clean energy and fuel poverty” – „Lahknevused puhta energia ja kütteostuvõimetuse valdkonnas Euroopas”), Brüssel 2013,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ,

—

võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus (1),

—

võttes arvesse nõukogu 4. märtsi 2013. aasta aruannet „Euroopa poolaasta rakendamine – Kokkuvõttev aruanne” (6754/13),

—

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (COM(2011)0017),

—

võttes arvesse komisjoni 2012. aasta statistika käsiraamatut „EU energy in figures” („ELi energeetika arvudes”) (2),

—

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2008. aasta teatist „Ühtekuuluvuspoliitika: investeerimine reaalmajandusse” (COM(2008)0876),

—

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” (COM(2006)0545),

—

võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 21/2012 „Ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatud energiatõhususe investeeringute kulutasuvus”,

—

võttes arvesse oma 11. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa majanduse taastamiskava kohta (3),

—

võttes arvesse ettevõtte KfW Research aruannet „Impact on public budgets of KfW promotional programmes in the field of „Energy-efficient building and rehabilitation”” („KfW teavitusprogrammide mõju riikide eelarvele energiatõhusa ehitamise ja renoveerimise valdkonnas”) (4),

—

võttes arvesse oma 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selles osalejate rolli kohta Euroopa uue energiapoliitika rakendamisel (5),

—

võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (COM(2011)0112),

—

võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni ressursitõhusa Euroopa kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta aruannet „Ühtekuuluvuspoliitika: 2013. aasta strateegiline aruanne programmide rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2013” (COM(2013)0210),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 4. mai 2012. aasta arvamust „Energiatõhusus linnades ja piirkondades: maapiirkondade ja linnade erinevused” (7),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 14. detsembri 2011. aasta arvamust „Energiatõhusus” (8),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) arvamust teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust” (9),

—

võttes arvesse projekti MARIE/ELIH-MED poliitikadokumenti „Improving MED transnational cooperation answers to energy efficiency challenges in buildings” („MEDi riikideülesest koostööst tulenevate lahenduste edendamine hoonete energiatõhususe probleemide valdkonnas”),

—

võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Energiatõhususe kava 2011” (COM(2011)0109),

—

võttes arvesse säästva energia toetuseks tehtavate investeeringute struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide (Structural and Cohesion Funds for Sustainable Energy Investments – SF Energy Invest) soovitusi „Practical recommendations to increase the share of sustainable energy investments in the upcoming SCF programming period 2014–2020” („Praktilised soovitused säästva energia toetuseks tehtavate investeeringute osakaalu suurendamiseks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide järgmisel programmitöö perioodil 2014–2020”) (10),

—

võttes arvesse instituudi Ismeri Europa aruannet komisjonile „Expert evaluation network delivering policy analysis on the performance of Cohesion policy 2007–2013 – Synthesis of national reports 2011 – renewable energy and energy efficiency of housing” („Asjatundjatest koosneva hindamisvõrgustiku poliitikaanalüüs 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika tulemuste kohta – riiklike aruannete kokkuvõttev aruanne 2011 – taastuvenergia ja eluasemete energiatõhusus”),

—

võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

—

võttes arvesse ettevõtte Copenhagen Economics uuringut „Multiple benefits of investing in energy efficient renovation of buildings” („Mitmekordne kasu investeeringutest hoonete energiatõhusasse renoveerimisse”) (11),

—

võttes arvesse komisjoni panust 22. mai 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul „Energy challenges and policy” (energiaprobleemid ja -poliitika),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0271/2013),

A.

arvestades, et suurem energiatõhusus tähendab vähema sisendenergia kasutamist samaväärset majandustegevuse või teenuse taset säilitades (12);

B.

arvestades, et energiatõhususe edendamine on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikes 1 siseturu rajamise ja toimimise raames ning pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda;

C.

arvestades, et energiatõhususe saavutamine on komisjoni ja liikmesriikide tähtsamaid ülesandeid ja seda näitab Euroopa 2020. aasta eesmärk suurendada energiatõhusust 20 %;

D.

arvestades, et tarbimise piiramine energiatõhususe vahenditega on kõige jätkusuutlikum viis vähendada sõltuvust fossiilsetest kütustest, mille tulemusel väheneb impordimaht umbes 25 % võrra;

E.

arvestades, et valdav osa energiast toodetakse ikka veel süsivesinikest, mille põlemisel erituvad kasvuhoonegaasid;

F.

arvestades, et investeeringud energiatõhususse võivad Euroopa piirkondadele tuua majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnakasu;

G.

arvestades, et energiatõhususe direktiivi kulutõhus rakendamine õigel ajal võib vähendada suuresti energia tarbimist, vähendada sõltuvust fossiilkütuste impordist, luua uusi töökohti, pakkuda sotsiaalkaitset ja kaotada kütteostuvõimetuse;

H.

arvestades, et praegusel programmitöö perioodil 2007–2013 eraldati ühtekuuluvuspoliitika eelarvest energiatõhususe, koostootmise ja energiamajanduse jaoks 5,5 miljardit eurot;

I.

arvestades, et viimases komisjoni aruandes (13) järeldati, et 2011. aasta lõpuks oli konkreetsetele energiatõhususe projektidele eraldatud peaaegu 3,8 miljardit eurot, sealhulgas käibefondid, ja rakendamise määr oli seega 68 %; arvestades, et aruandes märgiti ära ka rakendamise määra ebaühtlus kogu liidus;

J.

arvestades, et 2013. aasta märtsi kokkuvõtvas aruandes (14) tuvastas nõukogu energiatõhususe arengut kahjustavate teguritena ebapiisava teabe ja rahaliste stiimulite puudumise, energiatõhususe meetmete vähese nähtavuse ning olemasolevate õigusaktide ebapiisava rakendamise ning pidas neid tegureid pigem praktilisteks kui regulatiivseteks;

K.

arvestades, et Euroopa kohaliku energiaabi fondi (ELENA) raames rahastamiskõlbliku projekti miinimumsumma on 50 miljonit eurot ja aruka energeetika aruka energeetika programmi puhul on miinimum suurem kui 6 miljonit eurot, mis on suurem kui paljude väikeste ja maakogukondade projektide maksumus;

1.

rõhutab, et praegusel kriisiperioodil ja olukorras, kus liit impordib üle 50 % oma energiavajadusest, võib energiatõhususe suurendamine aidata oluliselt kaasa liidu konkurentsivõime parandamisele ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil töökohtade ja majanduskasvu loomisele, aidates samal ajal võidelda kliimamuutustega ja suurte energiakuludega;

2.

toetab ELi võetud kohustust saavutada eesmärk suurendada 2020. aastaks energiatõhusust 20 %; märgib, et energiatõhususe direktiivi ja selle vahendite nõuetekohane rakendamine vastavalt iga liikmesriigi asjaoludele suunaks liikmesriigid jälle õigele teele, nii et 20 % eesmärk oleks saavutatav; nõuab seetõttu, et liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi Euroopa 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks ning aitaksid täiendavalt säästa pärast seda kuupäeva;

3.

märgib, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid võivad aidata stimuleerida erasektori investeeringuid energiatõhusatesse toodetesse, transpordiliikidesse, hoonetesse, ehitustöödesse ja teenustesse, sealhulgas energiatõhusatesse teenustesse, võib aidata vähendada avaliku sektori asutuste energiaarveid ning anda sama raha eest suuremat väärtust; tervitab energiatõhususe kavandatavat esmatähtsaks muutmist programmi Horisont 2020 energiauuringute peatüki raames;

4.

rõhutab käesoleva rahastamisperioodi kogemust, millest nähtub, et Euroopa struktuuri ja investeerimisfondidest energiatõhususele eraldatud vahendeid ei suudeta täielikult ära kasutada; rõhutab seetõttu, et finantsraamistikus 2014–2020, milles nähakse energiatõhususele eraldamiseks ette rohkem vahendeid, tuleb kanda hoolt selle eest, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel oleks nendele vahenditele hõlpsam juurdepääs;

5.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid nägema Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist energiatõhususe jaoks kui suure finantsvõimendusega investeerimisvõimalust, mitte kui kulu; kutsub komisjoni üles jätkama riigiabi eeskirjade läbivaatamist, et võimaldada energiatõhususe suuremat riigipoolset rahastamist koos Euroopa investeeringutega;

6.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja sellele eraldatud rahaliste vahendite olulisust nutivõrkude ja intelligentsete võrgustike täielikul väljaarendamisel, mille tulemusena tõhustatakse piirkondade energiasüsteeme, vähendades energia tarbimist ja energiakadu;

7.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel asutustel peavad olema piisavad pädevused ja kohustused mitte üksnes seoses energia tarnimise ja -kasutusega vaid ka seoses energiatõhususe eesmärkidega;

8.

palub komisjonil suurendada energiatõhususe standarditele vastavate sotsiaalelamute ehitamist käsitlevate piirkondliku riigiabi suuniste ja säästvatesse hoonetesse ja säästvasse energiasse investeerimise õiguskindlust;

9.

tuletab meelde, et mõnede teadusuuringute kohaselt ei suutnud 2010. aastal ligikaudu 9 % ELi, Norra ja Šveitsi kodanikest (52,08 miljonit inimest) oma kodu piisavalt soojaks kütta; märgib, et kütteostuvõimetus on eriti suur uutes liikmesriikides ja selle põhjuseks on enamasti halvasti soojustatud kodud; kutsub komisjoni üles uurima üksikasjalikult seost energiatõhususe edendamise, kütteostuvõimetuse ja haavatavate tarbijate vahel; rõhutab, et energiatõhususe meetmetest tulenev sääst peab lõpuks kajastuma tarbijate arvetel;

10.

märgib, et energiatõhususe potentsiaali ei ole teatud majandussektorites, nagu ehitus- ja transpordisektor, veel tõhusalt ellu viidud ja et struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi toetused või muud investeeringud suuremasse energiatõhususse peaksid aitama suurendada töövõimalusi nendes sektorites;

11.

rõhutab vajadust tagada, et sotsiaalelamute ehitamine ja renoveerimine toimub eesmärgiga saavutada energiatõhususe alased eesmärgid ja standardid; palub subsidiaarsuspõhimõtet järgides liikmesriikidel ja kõigil sidusrühmadel võtta sotsiaalelamumajandust arvesse riiklikes reformikavades ja järgmise programmitöö perioodi 2014–2020 partnerluslepingute esmatähtsate strateegiliste valdkondade kavandamisel; tuletab liikmesriikidele sellega seoses meelde energiatõhususe direktiivi 2012/27/EL artikli 20 sätteid;

12.

tunnistab, et üks suurimaid takistusi energiasäästu saavutamisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil on vajadus teha eelnevaid investeeringuid; on veendunud, et iga ELi tasandil võetava meetme puhul tuleks kohaselt arvestada tagajärgi omavalitsusüksustele ja piirkondadele ning nende eelarvepiiranguid; soovitab seetõttu energiavaldkonna arengusuuniste koostamisel konsulteerida kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatega ja pakkuda rahalist toetust kohaliku ja piirkondliku tasandi programmidele, mis on ette nähtud olemasolevate energiaallikate kasutamiseks;

13.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament on juba vastu võtnud raporti ELi ühtekuuluvuspoliitika ja selles osalejate rolli kohta Euroopa uue energiapoliitika rakendamisel, ning et see raport hõlmab ka energiatõhususe küsimusi;

14.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika peaeesmärk on endiselt piirkondadevahelise majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, ja on arvamusel, et energiatõhususpoliitika ei tohiks selle eesmärgi saavutamist takistada; rõhutab, et mõnedel ELi vaeseimatel piirkondadel võivad olla teised prioriteedid ja nende puhul tuleb esmajärjekorras investeerida muudesse valdkondadesse; toonitab, et ühtekuuluvuspoliitika tugevuseks on tema paindlikkus ja fondide detsentraliseeritud haldamine kohalikul tasandil;

15.

tuletab meelde Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) käsitleva määruse muutmist 2009. aastal seoses energiatõhususega, mille tulemusel muudeti elamud ELi kõigis piirkondades rahastamiskõlblikuks, kehtestades ülempiiriks 4 %; märgib, et sätete hilise muutmise tõttu, millest tulenes rakenduskavade muutmine programmeerimisperioodi vältel, ei ole see poliitiline meede paljudes liikmesriikides oluliselt suurendanud sellele eesmärgile suunatud vahendeid; märgib, et kuna selle muudatusega ei kaasnenud täiendavaid ELi poolseid rahastamisvahendeid, lükkasid mõned liikmesriigid selle võimaluse tagasi, samas kui teiste liikmesriikide puhul on leitud tugev seos vahendite vähese kasutusvõime ja nõrga haldusfunktsiooni vahel; juhib tähelepanu energiatõhususe meetmete õigusliku selguse tähtsusele enne programmitöö perioodi 2014–2020 ja selle ajal;

16.

peab kiiduväärseks ERFi ja Ühtekuuluvusfondi pakutavaid võimalusi ja nende tähtsamat rolli energiatõhususe eesmärkide elluviimisel uuel programmitöö perioodil 2014–2020; toetab eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahendite rolli kogu ehitussektori, sealhulgas elamumajanduse tulevikus;

17.

innustab liikmesriike kehtestama oma tööprogrammides lihtsad ja mittebürokraatlikud menetlused majapidamiste energiatõhususe parandamiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamiseks;

18.

innustab liikmesriike tagama, et detsentraliseerimiskorraga antakse omavalitsusüksuste ametiasutustele vahetu juurdepääs majapidamiste energiatõhususe parandamiseks ette nähtud rahalistele vahenditele;

19.

tervitab ERFi määruse üle peetud läbirääkimiste tulemusi, milles käsitletakse konkreetsete temaatiliste eesmärkide jaoks ette nähtud osa igale piirkonnakategooriale ning mis võimaldavad energiatõhususe ja taastuvate energiaressursside eraldisi suurendada; tuletab meelde, et kõrgel tasemel kehtestatud minimaalne osakaal on kohalike osalejate hõlpsamaks mobiliseerimiseks ülitähtis ja aitab ellu viia pikaajalisi stabiilseid renoveerimisprogramme;

20.

tervitab komisjoni ettepanekut laiendada innovatiivsete rahastamisvahendite kasutusala programmitöö perioodil 2014–2020 kõigile temaatilistele eesmärkidele, sealhulgas energiatõhusus;

21.

pooldab komisjoni ettepanekuid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamise kohta uuel programmitöö perioodil 2014–2020; on veendunud, et ühissätete määrust käsitlevad läbirääkimised peaksid lõppema mitme fondi eduka kasutuselevõtuga, mis oleks väga kasulik energiatõhususe projektidele;

22.

peab tänuväärseks ühissätete määrust käsitlevatel läbirääkimistel saavutatud edu partnerluslepingute vallas; kutsub sellega seoses liikmesriike ja korraldusasutusi üles töötama koos energiatõhususe valdkonna asjatundjatega, et seda mehhanismi oma rakenduskavade ettevalmistamisel hästi ära kasutada;

23.

innustab liikmesriike tugevdama seoseid nende vastavate riiklike energiatõhususe tegevuskavade ja rakenduskavade vahel, tagamaks, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on osa ühtsest strateegiast, vastates samal ajal territoriaalsetele vajadustele; rõhutab, et energiatõhususe peamine eesmärk peaks olema energiasõltumatuse saavutamine piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

24.

usub, et ELi meetmetega peaks toetama energiatõhusust energia tootmise, jaotamise ja tarbimise etapis; märgib, et samal ajal kui praegu kulutatakse ühtekuuluvuspoliitika raames energiale eraldatud raha peamiselt taastuvatele energiaallikatele (15), tuleb leida parem tasakaal, mille puhul suunatakse suurem rahastamisprotsent energiatõhususe projektidele;

25.

rõhutab, et liigne täpsustamine ja siduvad sihtmärgid seoses energiatõhususe eesmärkide rakendamisega võivad suurendada piirkondlike ja kohalike asutuste kulutusi nende meetmete rakendamisel ning põhjustada lisakulusid tarbijatele;

26.

rõhutab, et tähtis on integreerida energiatõhususe mõõde arukat spetsialiseerumist käsitlevatesse teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiatesse, mille liikmesriigid ja piirkonnad peavad välja töötama selleks, et saada juurdepääs tulevase ühtekuuluvuspoliitika valdkonda kuuluvatele innovatsioonialastele rahastamisvahenditele;

27.

tuletab liikmesriikidele veel kord meelde, et oluline on hästi rahastada 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku eelarvet, kus ühtekuuluvuspoliitika võiks olla ja peaks olema majanduse taastamise eestvedaja;

28.

kutsub komisjoni üles veelgi paremini levitama kohalikele ja piirkondlikele asutustele praktilist teavet energiatõhususe investeeringute kasulikkuse, parima metoodika, standardite ja rahaliste stiimulite ning asjakohaste teenuste osutajate kohta, sealhulgas energiatõhususe lepingute kohta; märgib, et probleemiks on energiateenuste ettevõtete puudumine paljudes piirkondades ja liikmesriikides, mis võib mõjutada energiatõhususe jaoks ette nähtud rahaliste vahendite kasutuselevõttu;

29.

toonitab, et üksikasjaliku teabe puudumine hoonestuse omaduste kohta piirkondlikul tasandil on riiklikele ja piirkondlikele ametiasutustele strateegiate ja kavade koostamisel suureks takistuseks; märgib, et direktiivis 2012/27/EL on ette nähtud nõuded selle teabe loetlemise kohta, ning palub viia see lõpule ka piirkondlikul tasandil ja teha see üldsusele kättesaadavaks;

30.

ergutab korraldusasutusi parandama rakenduskavade nähtavust ja võimalusi, mida jätkusuutlikud energiaprojektid võimalikele toetusesaajatele pakuvad; soovitab seda teha riiklike veebisaitide, platvormide või andmebaaside loomise kaudu võimalike toetusesaajate ja sidusrühmade jaoks, seminaride ja ürituste korraldamise kaudu sihtrühmade teavitamiseks ning meetmete kaudu, millega suurendatakse olemasolevate veebiressursside (näiteks veebiportaal Build Up ja SF Energy Invest käsiraamat) nähtavust ja kättesaadavust;

31.

ergutab korraldusasutusi edendama programmitöö perioodil 2014–2020 integreeritud projekte, lähenedes energiatõhususele terviklikult territoriaalsel tasandil, kasutades eelkõige ära uusi strateegilisi programmitöö vahendeid, nagu integreeritud territoriaalne investeering, ning kaasates olemasolevaid algatusi, nagu nn linnapeade pakt, et aidata välja töötada integreeritud kavasid; ergutab komisjoni ja liikmesriike kohaldama kiirmeetodit selliste omavalitsuste taotluste rahastamiseks, kes on allkirjastanud linnapeade pakti ja täidavad täielikult selle nõudeid;

32.

väljendab heameelt iga-aastase konverentsi „Avatud uste päevad” ning 2012. aastal kohalike ja piirkondlike energiatõhususe projektide tarvis loodud arvukate töörühmade üle; soovitab komisjonil, liikmesriikidel ja korraldusasutustel tugineda sellele üritusele oma teabevahetusplatvormide rajamisel, et edendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate energiatõhususe projektide rakendamisel ja juhtimisel äärmiselt vajalikku dialoogi ja parimate tavade vahetamist;

33.

kutsub liikmesriike üles tegutsema komisjoni soovituste (16) järgi ja tõhustama suutlikkuse suurendamist, kasutades tehnilise abi eelarvet, et kohalikud, piirkondlikud ja kodanikuühiskonna osalejad saaksid osa võtta piirkondlikest ja kohalikest energiastrateegiatest;

34.

mõistab, et üleminekuks energiatõhusale tehnoloogiale vajame uusi oskusi, keskkonnateadlikku kutseharidust ning erikoolitust ehitussektoris ja muudes sektorites; innustab sellega seoses liikmesriike jätkama vahendite kasutamist kõigil tasanditel tehnilise abi andmiseks (näiteks Euroopa kohaliku energiaabi fondi kaudu); kutsub lisaks liikmesriike üles kasutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde töötajate ümberõppeks ja nende oskuste täiendamiseks vähese CO2-heitega majanduse uute töökohtade jaoks, et vältida oskustöötajate puudujääki kõnealuses sektoris;

35.

toonitab JESSICA (ühine Euroopa toetus jätkusuutlikeks investeeringuteks linnapiirkondades) ja ELENA algatuste võimalikku kasu säästvasse energiasse investeerimisel kohalikul tasandil, et aidata linnadel ja piirkondadel rakendada energiatõhususe valdkondades elujõulisi investeeringuprojekte, ning nõuab nimetatud algatuste edendamist;

36.

ergutab pakkuma täiendavat haldustuge kohalikele ja piirkondlikele asutustele selliste väikeste ja keskmise suurusega energiatõhususe projektide rühmitamisel, mis tavajuhul jääksid allapoole programmide ELENA, JESSICA ja aruka energeetika programmi rahastamisele juurdepääsu künnist; juhib liikmesriikide ja komisjoni tähelepanu asjaolule, et väikestel ja keskmise suurusega linnadel ja maakogukondadel napib sageli vajalikku haldussuutlikkust, et uusi rahastamisvahendeid täielikult ära kasutada;

37.

rõhutab, et bürokraatia ning menetlusliku selguse puudumine on muutnud juurdepääsu struktuurifondidele ja Ühtekuuluvusfondile raskeks ning heidutavad asjaomaseid vahendeid enim vajavaid osalejaid neid taotlemast; toetab seetõttu eeskirjade ja menetluste lihtsustamist, bürokraatia kõrvaldamist ja suuremat paindlikkust nende vahendite eraldamisel nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; usub, et lihtsustamine edendab vahendite tõhusat jaotamist, tõstab kasutusmäära, vähendab vigu ja lühendab makseperioode ning võimaldab vaeseimatel liikmesriikidel ja piirkondadel piirkondade- ja riikidevahelise ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud finantsinstrumente täiel määral ära kasutada; on seisukohal, et tuleb saavutada tasakaal eeskirjade ja menetluste lihtsustamise ja stabiilsuse vahel;

38.

rõhutab, et toetuste ja rahastamisvahendite ühendamine võib osutuda edukaks ja innovatiivseks meetodiks, mille abil võimendada erasektori rahastamist, luua avaliku ja erasektori partnerluse uued mudelid ja soodustada innovatsiooni; rõhutab, kui tähtis on meelitada ligi erasektori investeeringuid energiatõhususe valdkonda nii EList kui ka kolmandatest riikidest;

39.

juhib tähelepanu asjaolule, et püüdlusi saada raha energiatõhusate projektide investeeringuteks takistavad sageli turg, regulatiivsed ja usaldusega seotud tõkked, näiteks kõrged esialgsed kulud investoritele ja raskused täpse energiasäästu potentsiaali prognoosimisel; innustab liikmesriike leidma sobivaid viise, kuidas ergutada investeeringute tegemist majapidamiste energiatõhususse;

40.

rõhutab murelikult, et praegune majandus- ja finantskriis on muutnud liikmesriikide jaoks aina keerulisemaks vajalike vahendite leidmise energiatõhususega seotud programmide kaasrahastamiseks ühtekuuluvuspoliitika raames; peab seega hädavajalikuks leida ka erasektoris energiatõhususe projektide rahastamiseks uusi ja innovatiivseid lahendusi;

41.

tunnustab komisjoni toetust uue ja innovatiivse rahastamisvahendi rolli suurendamisele programmitöö perioodil 2014–2020; rõhutab, et õigeaegse rahastamise ja õigusliku selguse puudumine põhjustavad suuri raskusi nii liikmesriikidele kui ka teistele sidusrühmadele, kes osalevad selliste vahendite haldamises; nõuab, et komisjon esitaks viivitamata ettepanekud selle kohta, et kasutuskõlblikud rahastamisvahendid oleksid energiatõhususe meetmete toetamiseks kättesaadavad;

42.

kutsub liikmesriike üles jagama häid tavasid riiklike energiatõhususe fondide väljatöötamisel, mille puhul saab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kasutada rahaliste sissemaksetena või millegi sarnasena ja viia need kooskõlla täiendavate erasektori rahastamisallikatega;

43.

kutsub komisjoni üles edendama veelgi Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Euroopa Nõukogu Arengupanga ja Euroopa Energiatõhususe Fondi sihipärast rahalist toetust energiatõhususe projektidele; palub Euroopa Investeerimispangal, Euroopa Nõukogu Arengupangal ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangal luua ühine töörühm, et uurida eri võimalusi uue rahastamisvahendi loomiseks, mille võiks liikmesriikidele kättesaadavaks teha koos nende riiklike energiatõhususfondidega või nende kaudu, et innustada täiendavaid erasektori investeeringuid;

44.

rõhutab, et rahaliste vahendite eraldamine peab põhinema proportsionaalsuse, kulutõhususe ja majandusliku tõhususe põhimõtetel ning et see ei tohi suurendada halduskoormust;

45.

rõhutab, et on tähtis korrapäraselt hinnata, kas energiatõhususe meetmed ja nõuded on senini piisavad, pidades silmas tegelikke kliimaolusid, tööstuse ja VKEde konkurentsivõimele avalduvat mõju ning ka energiahinna mõju erinevates liikmesriikides ja piirkondades; palub komisjonil seda tulemusnäitajate ettevalmistamisel hoolikalt arvesse võtta;

46.

rõhutab samuti vajadust võtta energiatõhususega seoses arvesse äärepoolseimate piirkondade geograafilist eripära, et paremini kasutada nende saarelise asendiga seotud loodusvarasid (geotermiline, päikese-, tuule- ja mereenergia);

47.

toetab programmi MARIE edusamme Vahemeremaade hoonete energiatõhususe suurendamise strateegia loomisel; kutsub sellega seoses Vahemere piirkonna liikmesriike üles jagama parimaid tavasid, et luua Lõuna-Euroopa jaoks kulutõhus mudel; nõuab sarnaste programmide loomist muudes Euroopa piirkondades, eeskätt Kesk-Euroopas; on seisukohal, et sarnast süsteemi tuleks rakendada ka äärepoolseimate piirkondade suhtes, eelkõige troopilises kliimavöötmes, kus asub enamik (kuid mitte kõik) äärepoolseimatest piirkondadest;

48.

palub liikmesriikidel võtta kohustus tagada avalike ja muu otstarbega hoonete vastavus kõige rangematele energiatõhususe normidele, nagu on sätestatud direktiivis 2010/31/EL, ning nende energiatõhususe korrapärane sertifitseerimine;

49.

kutsub komisjoni üles täpsustama ühtekuuluvuspoliitika raames energiatõhususe ühiseid näitajaid, mida liikmesriigid kohaldavad ja kasutavad programmitöö perioodil 2014–2020;

50.

kutsub komisjoni üles võtma konkreetse liikmesriigi või piirkonna ühe kWh säästmise investeeringukulude kindlaksmääramisel nõuetekohaselt arvesse iga liikmesriigi või piirkonna majanduslikku, geograafilist ja sotsiaalset olukorda;

51.

palub komisjonil töötada viivitamata ja tihedas koostöös liikmesriikide ja piirkondadega välja energiatõhususe projektide hindamise suunised, mille võiks võtta aluseks projektide hindamise, järelevalve ja kinnitamise mehhanismi loomisel, ning määratleda nende kulutasuvus;

52.

kutsub liikmesriike üles kohaldama energiatõhususe projektide puhul Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse lisas määratletud tulemusnäitajaid ja kasutama ka läbipaistvaid projektide valikukriteeriume ja standardseid investeeringukulusid säästetava energiaühiku kohta, täpsustades energiatõhususe projektide pikimat vastuvõetavat lihtsat tasuvusaega;

53.

võtab teadmiseks kontrollikoja viimase aruande „Ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatud energiatõhususe investeeringute kulutasuvus”; rõhutab kontrollikoja soovitust kasutada läbipaistvaid ja rangemaid projektide valikukriteeriume nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; võtab teadmiseks kontrollikoja järelduse, et investeerimisotsuse tegemiseks kasutatud hindamiskriteeriumid peavad olema selgemad ja täpsemad küsimuses, kuidas tuleks võtta arvesse energiatõhususe aspekte;

54.

märgib siiski, et kontrollikoja hinnang on valimi ja tasuvusaja küsimuses üsna piiratud; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on integreeritud poliitika, ja seega seda, et projektide hindamisel tuleb võtta olelusringi kuluanalüüsil põhinev terviklik lähenemisviis;

55.

juhib tähelepanu asjaolule, et energiatarbimine hoonetes moodustas suurima osa (40 %) kogu energia lõpptarbimisest ELis, millest kodumajapidamiste tarbimine moodustas 26,7 %, ning see tarbimine andis 36 % liidu CO2-heidetest; peab kahetsusväärseks, et enamik liikmesriike ei kasuta täiel määral ära hoonete energiasäästu potentsiaali; kutsub komisjoni üles leidma viise, et ergutada jõupingutusi selle tagamiseks, et suurim energiasäästu potentsiaal ei jääks kasutamata, esitades ettepanekud selgete eesmärkide kehtestamiseks hoonete energiatarbimise suhtes liikmesriikides;

56.

tuletab meelde, et hoonete loomulik renoveerimistsükkel on 40 aastat ja et selles sektoris on energia säästmistehnoloogiad hästi arenenud, mille tulemusel on enamik tõkkeid, mis takistavad energia säästmise potentsiaali täielikku ärakasutamist, mittetehnilist laadi; juhib tähelepanu asjaolule, et energiatõhususe renoveerimisprojektide laadi tõttu – kuna need on sageli vähem nähtavad, väiksemad ja keerulisemad koondada – on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel nende tõkete ületamiseks vajaliku rahastamise pakkumisel otsustav roll;

57.

märgib, et energiasäästu potentsiaal, mis sõltub suurel määral olemasolevate hoonete seisundist, ei jagune liikmesriikide ja piirkondade vahel võrdselt; kutsub liikmesriike üles täpsustama „korraliku eluaseme” määratlust, et lisada sellesse energiatõhususe normid;

58.

rõhutab, et avaliku sektori investeeringud hoonete energiatõhususse on vajalikud eriti vähem arenenud piirkondades ja ühtekuuluvuspoliitika vahenditest abi saavates liikmesriikides, kus on suur potentsiaal vähendada energiatarbimist kulutõhusate meetmete kaudu;

59.

ergutab liikmesriike kasutama võimalikult palju ära riiklikke ja piirkondlikke programme tagamaks, et uued hooned kavandatakse väga energiatõhusatena ja et olemasolevate hoonete energiatõhusust suurendatakse (seadmete vahetus), muu hulgas ka madala sissetulekutega kodumajapidamiste eluasemete puhul;

60.

märgib, et maapiirkondades ja äärepoolsetes piirkondades on ideaalsed tingimused tõhusate detsentraliseeritud energiatootmise vormide kasutuselevõtuks, mis vähendab elektri kaugtranspordil tekkivat energiakadu;

61.

kutsub asjaomaseid riigiasutusi kiirendama nende omanduses olevate hoonete renoveerimist, kasutades ühtekuuluvuspoliitika vahendeid vajaliku finantsvõimenduse tekitamiseks ja eeskuju näitamiseks;

62.

kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu mitme pere ühisomanduses olevate korterelamute muredele, mis sageli seisnevad keerulises nn mittetellijatest tasuta teenusekasutajate probleemis;

63.

palub komisjonil suurendada teadlikkust hoonete põhjaliku renoveerimise ja järkjärgulise põhjaliku renoveerimise tegelikust potentsiaalist, toetades liikmesriike ja piirkondi nende renoveerimisstrateegiate ettevalmistamisel; soovitab töötada need strateegiad välja paralleelselt rakenduskavade ettepanekutega ning keskenduda nendes innovatiivsete rahastamisvahendite kasutamise kaasamisele ning lisada investorite usalduse suurendamiseks esialgsed vahe-eesmärgid;

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Regioonide Komiteele.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aadria ja Joonia mere merestrateegia” (COM(2012)0713),

—

võttes arvesse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94 (1), ning hilisemaid muudatusi (Vahemere määrus),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika kohta (2),

—

võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika välise mõõtme kohta (3),

—

võttes arvesse direktiivi 2008/56/EÜ ja liikmesriikide kohustust võtta vajalikud meetmed, et saavutada või säilitada merekeskkonnas hea keskkonnaseisund hiljemalt aastaks 2020,

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni ELi makropiirkondlike strateegiate arengu, selle praeguste tavade ja tulevikuväljavaadete kohta, sealhulgas Vahemere piirkonnas (4),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas (5),

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Integreeritud merenduspoliitika – edusammude hindamine ja uued ülesanded” kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut direktiivi kohta, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)0133),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale uue hoo andmise kohta (7),

—

võttes arvesse elupaikade direktiivi (8),

—

võttes arvesse integreeritud merenduspoliitika eest vastutavate Euroopa ministrite ja komisjoni 7. oktoobri 2012. aasta deklaratsiooni kasvu ja töökohtade loomise merenduskava kohta (Limassoli deklaratsioon),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012)0494),

—

võttes arvesse 23.–24. juunil 2011. aastal kogunenud Euroopa Ülemkogu resolutsioone,

—

võttes arvesse Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni ja selle protokolle (9),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 12. oktoobri 2011. aasta omaalgatuslikku arvamust Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna arendamise toetuseks (10),

—

võttes arvesse Joonia piirkonna nõukogu 12. kohtumisel 5. mail 2010. aastal vastu võetud Ancona deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendit, mis võeti vastu 1995. aasta 31. oktoobris,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 199. soovitust kalandussektori töö kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0234/2013),

A.

arvestades, et Aadria mere ja Joonia mere (11) ääres asub seitse riiki, kellest neli on ELi liikmesriigid (Itaalia, Kreeka, Horvaatia ja Sloveenia), üks on kandidaatriik (Montenegro) ja kaks on potentsiaalsed kandidaatriigid (Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina);

B.

arvestades, et piiriülene koostöö on oluline selleks, et ühiselt korraldada püügitegevust ja tagada kalavarude säästev kasutamine;

C.

arvestades, et ehkki mõned Aadria mere äärsed riigid on kehtestanud eripiirkonnad, moodustavad suurema osa Aadria merest ja Joonia merest endiselt rahvusvahelised veed;

D.

arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma hiljutises ELi makropiirkondlike strateegiate arengut käsitlevas resolutsioonis asjaolu, et Aadria ja Joonia mere makropiirkondlik strateegia võib olla oluline tegur jõupingutustes, mida tehakse Lääne-Balkani riikide lepitamiseks, ja aidata kaasa sealsete riikide liiduga ühinemisele, mis võimaldab kogu Vahemere piirkonnas ühise poliitika rakendamist;

E.

arvestades, et Ancona deklaratsioonile allakirjutanud riigid palusid komisjonil koostada Aadria ja Joonia piirkonna makropiirkondliku strateegia ja võtta eeskujuks makropiirkondlikud strateegiad, mille komisjon on koostanud Läänemere (2009), Doonau (2010) ja Atlandi ookeani (2011) piirkonna jaoks (12);

F.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni 2011. aasta kohtumisel vastu võetud resolutsioonis kutsuti liikmesriike „jätkama koostöös komisjoniga tööd võimalike tulevaste makropiirkondlike strateegiatega, eelkõige seoses Aadria ja Joonia mere piirkonnaga”;

G.

arvestades, et Regioonide Komitee kutsus oma hiljutises arvamuses Euroopa Parlamenti üles toetama sellise Aadria ja Joonia mere makropiirkondliku strateegia koostamist, milles võetakse arvesse piirkonna ees seisvate suurte probleemide lahendamist eeskätt kalanduse ja vesiviljeluse valdkonnas;

H.

arvestades, et kalandus on traditsiooniliselt olnud suurema osa Aadria ja Joonia mere ääres asuvate piirkondade jaoks oluline sektor ning püügitegevust selles piirkonnas korraldavad praegu Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) ja rahvusvaheline Atlandi tuunikala kaitse komisjon (ICCAT);

I.

arvestades, et geofüüsikaliselt on Aadria meri eriti põhjaosas valdavalt madal ja liivane ning vesi muutub sügavaks alles paljude miilide kaugusel rannikust, ja et Joonia mere basseini omadused on ülejäänud, palju sügavama Vahemerega sarnased, eeskätt GFCMi geograafilistes allpiirkondades 18 ja 19, kus sügavus ulatub kuni 2 000 meetrini;

J.

arvestades, et Aadria ja Joonia meres püütakse eri liiki kalu ja selle juures kasutatakse mitmesuguseid vahendeid ja püügiliike, nagu väikesemahuline käsitöönduslik püük, põhjatraalnoot, pelaagiline traal ja harrastuskalapüük;

K.

arvestades, et Aadria meres on palju endeemilisi kalaliike; arvestades siiski, et püügikoormuse suurenemine ja/või saaste on tekitanud tõsist kahju kalaliikidele ja kogu kalandussektorile tervikuna, eriti Itaalia rannikualal Aadria mere põhjaosas;

L.

arvestades lisaks, et viimastel aastatel on vesiviljelus Aadria ja Joonia mere piirkonnas märkimisväärselt kasvanud, kuigi seal on suured keskkonna- ja ruumialased piirangud ning kuigi kõik piirkonnad ei sobi avamerel asuvateks kasvandusrajatisteks, ja kui ka sobivad, ei ühti sellised rajatised alati muu tegevusega;

M.

arvestades, et juba on käivitatud mõned piirkondlikud koostööalgatused teaduskoostöö edendamiseks (näiteks Adriamed (13)), et toetada vastutustundlikku kalapüüki Aadria meres,

N.

arvestades, et paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole riiklikke või piirkondlikke arenduskavasid, millega reguleeritakse kasvanduste asutamist ranniku- ja merealadele ning määratakse selgelt kindlaks vesiviljelusel põhinevate kasvanduste asutamiseks lubatud alad, millega hoitakse ära võimalikud huvide konfliktid muude majandussektoritega, näiteks turismi-, põllumajandus- või rannalähedase püügi sektoriga;

O.

arvestades Aadria mere kaitsealade võrgustiku (AdriaPAN) tegevust, mille abil püütakse ühiselt suurendada nende alade majandamise ja seonduvate projektide tõhusust;

P.

arvestades, et integreeritud lähenemisviisi väljatöötamisega Aadria ja Joonia mere merenduspoliitikas peab kaasnema dialoog ja partnerlus kõikide rannikuriikidega, kuna merega seotud tegevused on loomult piiriülesed ja mereressursid jagatud;

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingu jõustumisega on Euroopa Parlamendist saanud täieõiguslik kaasseadusandja kalanduse ja vesiviljeluse sektoris, ning seepärast kavatseb parlament täita täiel määral oma rolli ELi, piirkondliku ja piirkonnaülese kalanduspoliitika kujundamisel;

2.

on seisukohal, et Aadria ja Joonia mere strateegias tuleb viidata konkreetselt kalavarude ja vesiviljelussektori, sh tööhõive jätkusuutlikule arengule ja kasvule;

3.

on seisukohal, et Aadria ja Joonia mere strateegia peaks püüdma tagada keskkonna säilitamist ja kaitset;

4.

tunneb heameelt komisjoni 3. detsembri 2012. aasta teatise üle, mis on hea alus sellise õigusraamistiku vastuvõtmisele, millega tihendada Aadria ja Joonia mere ääres asuvate riikide ja piirkondade koostööd eesmärgiga edendada vastutustundlikku ja majanduslikult jätkusuutlikku kalandust rannikualade elanike huvides;

5.

on sellega seoses seisukohal, et integreeritud merenduspoliitikal peaks olema tähtis roll Aadria ja Joonia mere pikaajalise strateegilise poliitika arendamisel eesmärgiga edendada merenduse ja meremajandusega seotud majanduskasvu ja säilitada mereökosüsteemid tulevaste põlvkondade jaoks;

6.

on lisaks seisukohal, et mereruumi planeerimine kui protsess, mille käigus analüüsitakse ja kavandatakse inimtegevuse ajalist ja ruumilist jaotumist Aadria ja Joonia mere piirkonnas – eeskätt Aadria mere põhjaosas –, on kalandussektori ja sellega seotud tegevuste jätkusuutliku tuleviku jaoks otsustava tähtsusega;

7.

kordab taas, et toetab makropiirkondliku strateegia väljatöötamist kõnealuse olulise merepiirkonna jaoks eesmärgiga lahendada ühiseid ülesandeid ja probleeme, millega asjaomaste piirkondade elanikud kokku puutuvad, ning edendada sealse majanduse ja Euroopa integratsiooni arengut;

8.

on seisukohal, et kõik Aadria ja Joonia mere piirkonda käsitlevad ELi programmid ja rahastamisvahendid (14) ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendid (IPA) peaksid olema omavahel kooskõlas ja neid tuleks kasutada võimalikult tulemuslikult, et see tooks tegelikku lisandväärtust piirkonna kalandussektori ettevõtjatele ja äriühingutele;

9.

on täiesti veendunud, et kõik jõupingutused, mis tehakse vastutustundliku ja säästva kalanduse edendamiseks kogu Aadria ja Joonia mere piirkonnas, võivad soodustada asjaomaste riikide rannikualade ja maapiirkondade arengut ning vastastikku toetavat majandustegevust, näiteks kalandusturismi, millega tegelevad kutselised kalurid ja mis seisneb selles, et kalalaevadele võetakse inimesi turismi ja puhkamise või õppimise eesmärgil, kuid samas järgitakse kogu tegevuses säästva kalapüügi põhimõtteid, millega kaitstakse sealset keskkonda ja loodusrikkust;

10.

on seisukohal, et Barcelona konventsioon ja selle protokoll rannikualade integreeritud haldamise kohta, mis jõustus 2011. aasta märtsis, võiks olla mudeliks, mille järgi muuta integreeritud poliitika Aadria ja Joonia merega piirnevatele liikmesriikidele kohustuslikuks;

11.

on seisukohal, et praegu kättesaadav teave Aadria ja Joonia mere kalavarude, nende liikumise ja jaotumise ning harrastuspüügi kohta ei ole piisav, ning kutsub seepärast pädevaid asutusi ja teadusasutusi kõrvaldama kiiresti selle puudujäägi;

12.

kutsub komisjoni üles võtma edasisi meetmeid, et edendada merekeskkonna ja kalandusega seotud teadusuuringute programme, ja julgustada selliste uuringute tulemuste levitamist ja kasutamist;

13.

on seisukohal, et kaubandusküsimustes võiks heade tavade eeskujuks võtta eri piirkondade haldusasutuste koostöövormid (15) ja laiendada nende kasutamist muudele valdkondadele, et tagada eeskätt kohalike kalandus- ja vesiviljelustoodete parem jälgitavus, kasumlikkus ja turustamine;

14.

pooldab kõikide sidusrühmade osalemist jätkusuutliku ja produktiivse kalandussektori arendamises selles valdkonnas;

15.

peab kogu Aadria ja Joonia mere piirkonna kalandus- ja vesiviljelussektori säästva arengu ja rannikualade elanike tööhõive suurendamise seisukohalt äärmiselt oluliseks seda, et väärtustataks naiste väga olulist osa kalandussektoris, soodustataks nende väljaõpet ning kaasataks neid rannikualade tegevusrühmade ja tootjaorganisatsioonide töösse;

16.

nõuab stiimulite kasutamist, mis aitaksid kaasata kalandus- ja vesiviljelussektorisse noori ning julgustada neid selles valdkonnas tegutsema;

17.

osutab asjaolule, et parlament on juba varem juhtinud tähelepanu vajadusele lihtsamate, sidusamate ja läbipaistvamate vesiviljelust käsitlevate õigusaktide järele, mis kaotaksid sellised tõkked, mis siiani takistavad ELi vesiviljelussektori täieliku potentsiaali ärakasutamist, ja et selleks on vaja kehtestada selged ja järjepidevad ELi ja riiklikud eeskirjad ning liikmesriigid peavad koostama selgelt määratletud mere- ja rannikuala arengukavad vastavalt GFCMi poolt hiljuti vastu võetud suunistele (16);

18.

tuletab meelde, et vesiviljelussektori sihipärane arendamine võib luua suurt turismihuvi pakkuvas Aadria ja Joonia mere rannikuala piirkonnas uusi, hooajast sõltumatuid töökohti ning anda sellega olulise panuse tööhõive suurendamisesse;

19.

rõhutab, et vesiviljelustegevuste laiendamine ei tohi ohustada hea keskkonnaseisundi saavutamist vastavalt direktiivile 2008/56/EÜ ning see peab toimuma täielikus kooskõlas kõikide liidu keskkonnaalaste õigusaktidega;

20.

tuletab meelde, et kalavarude ja merekeskkonna kaitse reostuse ning ülemäärse ja/või ebaseadusliku püügi eest on võimalik ainult ühise merendustegevuse teabe- ja järelevalvesüsteemi võrgustiku loomise abil, mida tehakse tihedas koostöös asjaomaste riikide ja rannaäärsete piirkondadega;

21.

nõuab tungivalt, et Aadria ja Joonia mere piirkonna rannikuriigid koostaksid ühiselt ülevaate selle piirkonna geomorfoloogilisest ja batümeetrilisest eripärast, mereliikide esinemisest ja jaotumisest ning erinevatest püügitehnikatest, et saavutada üldine perspektiiv, mis oleks aluseks kalavarude paremale haldamisele ning aitaks edendada kalandustegevust mis tahes tulevase makropiirkondliku strateegia raames;

22.

nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks võimalikult kiiresti ja igal juhul 2013. aasta jooksul vastu asjakohase tegevuskava Aadria mere ja Joonia mere makropiirkondliku merestrateegia konkreetseks kohaldamiseks ning loeks kalandussektori kogu strateegia esmatähtsaks valdkonnaks, võttes arvesse geofüüsikalisi erijooni ning sidudes selle tegevuskava regionaalpoliitikaga, liidu integreeritud merenduspoliitikaga ja Euroopa Ühendamise Rahastuga, et selle võimendavat mõju maksimeerida;

23.

palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti määruse ettepaneku, millega määratakse kindlaks Aadria ja Joonia mere kalapüügi ühised tehnilised meetmed, püügikoormus, püügiajad ja püügivahendid, mida on lubatud kasutada Aadria ja Joonia meres, samuti muud vajalikud majandamismeetmed;

24.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole paremini ära kasutanud individuaalseid majandamiskavasid, mis võimaldavad peatada teatud üldiste reeglite kohaldamise, et saaks arvesse võtta erijooni; leiab, et see oleks oluliselt lihtsustanud kohalikku majandamist ja andnud väärtuslikku teavet olukorra kohta eri piirkondades, võimaldades teha vajalikke muudatusi; palub seepärast rannikuäärsetel liikmesriikidel teha konstruktiivset koostööd omavahel ja komisjoniga, et kalavarude majandamise meetmeid pidevalt kohandada ja uuendada;

25.

kutsub komisjoni üles looma alalise dialoogi Aadria ja Joonia mere piirkonna kolmandate riikidega, et sõlmida kahe- või mitmepoolsed kokkulepped eesmärgiga liikuda eeskirjade ja kalavarude majandamise ühtlustamise ja standardimise suunas, et saavutada ELi ühise kalanduspoliitika eesmärgid Vahemeres, kasutades seejuures täielikult ära rahvusvaheliste ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide pakutavat koostööraamistikku; juhib tähelepanu asjaolule, et Aadria ja Joonia mere strateegia võib olla lisandväärtusega ainult juhul, kui arvesse on võetud kõiki piirnevaid riike, nii ELi kuuluvaid kui ka mittekuuluvaid;

26.

kutsub komisjoni üles edendama ühise kalanduspoliitika eesmärke, eeskätt saavutama hiljemalt 2020. aastaks kõikide kalavarude puhul maksimaalset jätkusuutlikku saagikust ületava taseme, ja ergutama ökosüsteemipõhise lähenemisviisi kasutamist kolmandate riikide suhtes;

27.

palub komisjonil tihendada koostöös rannikuäärsete riikidega heade tavade vahetamist ning edendada merekaitsealade loomist kõige enam ohustatud liikide taastamiseks;

28.

kutsub komisjoni üles edendama merestrateegia raamdirektiivi eesmärkide saavutamist Aadria ja Joonia mere äärsetes kolmandates riikides, nimelt hea keskkonnaseisundi saavutamist merekeskkonnas hiljemalt 2020. aastaks;

29.

palub sellega seoses, et komisjon õhutaks Aadria ja Joonia mere äärseid liikmesriike töötama välja ja rakendama ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga merestrateegiaid, mis tagaksid keskkonnaprobleemide arvestamise eri poliitikavaldkondades, mis mõjutavad merekeskkonda, võttes arvesse piirnevate kolmandate riikide piiriüleseid mõjusid merevee kvaliteedile;

30.

tuletab meelde, et on olemas rahalised vahendid nii tulevasest Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist (EKMF) (andmekogumisprogrammide kaudu) kui ka liidu erinevate teadusuuringute programmide raames, et parandada teadmisi merekeskkonnast, sh kalaliikidest, ning rakendada kalanduses rohkem innovatsiooni ja paremaid tavasid; kutsub seepärast liikmesriike üles esitama nendes valdkondades projekte ning on seisukohal, et tugevdatud koostöö nii ELi kuuluvate kui ka mittekuuluvate rannikuriikide vahel võib viia äärmiselt huvitavate algatusteni, millest saaks ELi liikmesriikide esitatud projektide kaudu kasu kogu Aadria ja Joonia mere piirkond;

31.

palub komisjonil hinnata võimalust võtta koostöös Euroopa Investeerimispangaga ning FEMIPi (17) kogemusele tuginedes kasutusele sihtotstarbeline eelarverida kõnealuse strateegia meetmete ja eesmärkide elluviimiseks, et mitte muuta olukorda keerulisemaks uute eelarvevahendite vastuvõtmisega; palub komisjonil kaaluda ka võimalust kasutada projektivõlakirju ning avaliku ja erasektori partnerlust kui väga sobivaid rahastamisvahendeid;

32.

kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku moodustada juba tegutsevas Vahemere piirkondlikus nõuandekomisjonis nii Aadria mere kui ka Joonia mere jaoks eraldi konsultatiivorganid, võttes eeskujuks Itaalia vetes (18) nn merepiirkondade loomisega saadud häid kogemusi (nt Põhja-Aadria kalanduspiirkond, mis loodi 2012. aastal Aadria mere põhjaosa kalandussektori ühiseks ja kooskõlastatud majandamiseks poliitilisest, majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast);

33.

palub komisjonil lisada tulevasse mereruumi planeerimist käsitlevasse õigusakti ettepanekusse sätted, millega kohustatakse mereäärseid liikmesriike koostama nende territooriumil kehtivate keskkonnaalaste ja turismi toetavate õigusaktide loetelu ning võtma piiranguteta alade suhtes vastu mere- ja rannikuala arengukavad, millega sätestatakse nende piirkondade kasutamise vastuvõetavus ja kokkusobivus, lihtsustamaks juurdepääsu aladele, mis on sobilikud vesiviljelusettevõtete loomiseks;

34.

palub, et komisjon koostaks Aadria ja Joonia mere spetsiaalse töökava, püstitades selle piirkonna jaoks tuleviku eesmärgid, nagu tehakse praegu Vahemere puhul (IMP-MED projekt); toonitab, et seda töökava tuleks käsitleda kui projekti, mis võib saada toetust EKMFist;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon koostaks karistusmeetmete paketi, et oleks võimalik karistada liikmesriike, kes ei täida oma kohustusi andmete kogumise ja edastamise osas või ei suuda lahendada probleeme ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga oma vetes;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 286,

—

võttes arvesse oma 5. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 5/2005 kohta, mis käsitleb Euroopa Parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise tõlke kulusid (1),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2005 parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise tõlke kulude kohta koos institutsioonide vastustega (2);

—

võttes arvesse juhatuse liikmetele edastatud teadet, mis käsitleb ressursitõhusat täielikku mitmekeelsust suulises tõlkes ja Euroopa Parlamendi 2012. aasta eelarve kohta tehtud otsuse rakendamist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi peasekretäri 9. aprilli 2013. aasta aruannet „Keerukama tuleviku suunas – Euroopa Parlament aastal 2025 – Vastused”,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0233/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja liidu kui terviku üheks keskseks elemendiks on mitmekeelsus, ning arvestades, et sellega tagatakse kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamine ning eri päritolu ja taustaga ELi kodanike võrdne kohtlemine;

B.

arvestades, et mitmekeelsuse põhimõte Euroopa Parlamendis on parlamendi poliitilise ja suhtlusalase ning kaasseadusandjaks olemisega seonduva tegevuse alus;

C.

arvestades, et mitmekeelsuse põhimõttega Euroopa Parlamendis tagatakse, et Euroopa kodanike õigust kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ei piirata põhjendamatult;

D.

arvestades, et mitmekeelsus tagab kodanike õiguse suhelda parlamendiga mis tahes ELi ametlikus keeles, andes neile sellega võimaluse rakendada oma demokraatliku kontrolli õigust;

E.

arvestades, et parlamendi tõlketeenistused, tagades liidu ainulaadses 24 ametlikul keelel põhinevas mitmekeelses struktuuris läbipaistvuse, hõlbustavad suhtlemist ja kindlustavad, et parlament jääb avatuks kõigile Euroopa kodanikele;

F.

arvestades, et parlamendi kodukorras on sätestatud, et igal parlamendiliikmel on õigus parlamendis sõna võtta soovikohases ametlikus keeles ja sõnavõtt tõlgitakse sünkroonselt teistesse ametlikesse keeltesse, millega tagatakse demokraatlik õigus olla valitud Euroopa Parlamenti keeleoskusest sõltumata;

G.

arvestades, et mitme järjestikuse laienemise tulemusena on mitmekeelsusega seotud ülesanded saanud oma ulatuse, keerukuse ja poliitilise asjakohasuse seisukohast täiesti uue mõõtme, ning arvestades, et ulatuslik mitmekeelsus tähendab parlamendi ja seega ka liidu kodanike jaoks loomulikult suuri ja kasvavaid kulusid;

H.

arvestades, et parlamendi 2012. aasta eelarves oli vaja saavutada märkimisväärne kokkuhoid, sealhulgas suulise tõlke teenuste kulude vähendamine 10 miljoni euro võrra aastas, et eelarve kasv võrreldes eelnenud aastaga ei ületaks 1,9 %;

1.

tõdeb, et Euroopa Liit on ainus organisatsioon maailmas, mille ametlik mitmekeelsuse poliitika põhineb 24 ametlikul keelel ning kus tuleb katta 552 keelekombinatsiooni; väljendab sellega seoses heameelt parlamendi suulise tõlke teenuste väga kõrge kvaliteedi üle, kuid on veendunud, et tuleks leida viise, kuidas vähendada mitmekeelsuse keerukast struktuurist tingitud koormust ja sellega seotud märkimisväärseid ja suurenevaid kulusid;

2.

märgib, et Strasbourgi ja Brüsseli täiskogu istungitel alates 2009. aasta septembrist kuni 2013. aasta veebruarini kõneldi kõikidest keeltest inglise keelt 26 979 minutit (29,1 %), saksa keelt 12 556 minutit (13,6 %), prantsuse keelt 8 841 minutit (9,5 %), eesti keelt 109 minutit (0,1 %) ja malta keelt 195 minutit (0,2 %);

3.

rõhutab, et avalikkusel on nii täiskogu istungitele kui ka parlamendikomisjonide koosolekutele juurdepääs veebiülekande ja tellitavate videoülekannete kaudu – uute meediakanalite kaudu, mis suurendavad Euroopa Parlamendi tegevuse läbipaistvust ELi kodanike jaoks – ning et nende kättesaadavus kõikides ametlikes keeltes toonitab parlamendi demokraatlikku ja kultuuridevahelist olemust;

4.

märgib, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon, tegutsevad ainult valitsustevahelisel tasandil ja neil puuduvad seadusandlikud ülesanded; märgib sellega seoses, et ÜROs, millel on 192 liiget, kasutatakse kuue ametliku keelega tõlkerežiimi, ning NATOs (28 liiget) kasutatakse peamiselt inglise keelt, kuigi seal on kaks ametlikku keelt;

5.

rõhutab siiski, et parlament on otseselt valitav poliitiline organ, mille liikmed valitakse sõltumata nende keeleoskusest; kinnitab seetõttu, et iga parlamendiliikme õigus võtta sõna soovikohases ametlikus keeles on parlamendi töökorra üks oluline põhimõte;

6.

märgib, et ametlike keelte kasutamise praktiline kord Euroopa Parlamendis on esitatud 2008. aastal ajakohastatud mitmekeelsuse eeskirjas; märgib, et selles eeskirjas kehtestatud nn tasakaalustatud mitmekeelsuse põhimõte tagab parlamendiliikmete vahelise ja kodanike vahelise võrdsuse; märgib, et täieliku mitmekeelsuse rakendamine põhimõttel „suuline tõlge nõudmisel” tähendab pikaajalises perspektiivis seda, et tõlketeenuste kasutajad tehakse täielikult teadlikuks nende teenuste pakkumise kuludest ja seeläbi ka oma vastutusest neid teenuseid parimal viisil kasutada;

7.

on veendunud, et usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet tuleb kohaldada ka suulisele tõlkele ning Euroopa maksumaksjatele parima hinna ja kvaliteedi suhte tagamiseks tuleks pidevalt kriitiliselt analüüsida, kus ja kuidas saaks parandada tõhusust ning kulutusi kontrolli all hoida või piirata;

8.

võtab teadmiseks parlamendi juhatuse poolt 2011. aastal vastu võetud otsuse ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse kohta suulises tõlkes, mis suurendab suulise tõlke teenuste tõhusust ja vähendab nende struktuurseid kulusid järgmiselt:

9.

väljendab heameelt asjaolu üle, et suulise tõlke teenustele ette nähtud eelarveressursid on hakanud selle tulemusel vähenema; märgib, et 2010. aastal täideti eelarvet 54 990 000 euro ja 2011. aastal 56 964 283 euro ulatuses ning et 2012. aasta eelarve täitmine on praegu 47 000 000 eurot, kuid lõplik 2012. aasta eelarve täitmise määr selgub alles 31. detsembriks 2013 ja see võib olla suurem;

10.

märgib, et 2013. aastal on suulise tõlke peadirektoraadi esialgne eelarve 58 000 000 eurot, millest 53 000 000 eurot on seotud otseselt suulise tõlke teenustega; palub end üksikasjalikult ja korrapäraselt teavitada ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse algatuse konkreetsetest tulemustest seoses 2013. aasta eelarvega, eelkõige kulude eeldatavast vähendamisest või suurendamisest;

11.

märgib lisaks, et kuigi parlamendi suulise tõlked teenused maksid kolmeaastase perioodi jooksul kuni 2012. aasta lõpuni 157 954 283 eurot, saavutati 2012. aastal võrreldes 2010. aastaga kulude vähenemine 17 %; märgib, et suulise tõlke teenustes saavutatud arukas kokkuhoid ei seadnud mitmekeelsuse põhimõtet ohtu, ning nõuab, et parlamendiliikmetele tagataks võrdne juurdepääs tõlketeenustele ning asjaomastele teenistustele säilitataks nõuetekohased töötingimused;

12.

tunneb heameelt asjaolu üle, et võrreldes 2013. aasta eelarve suurusega (58 000 000 eurot) on parlamendi 2014. aasta (valimiste aasta) tulude ja kulude eelarvestuses kavas vähendada suulise tõlke kulusid 23 %; nõuab üksikasjalikku teavet, mis tõendaks, et kavandatavad kärped on teostatavad ja suulise tõlke väga hea kvaliteet säilitatakse;

13.

rõhutab, et ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse rakendamine on andnud tänu komisjonide koosolekute ühtlasemale jaotusele nädala jooksul märkimisväärset säästu, ilma et komisjonide koosolekute üldist arvu oleks tulnud vähendada; märgib, et selle tulemusena on tõlgipäevade koguarv vähenenud 105 258 päevalt (107 047 386 eurot) 2011. aastal 97 793 päevale (100 237 825 eurot) 2012. aastal, millega säästeti 6 809 561 eurot;

14.

märgib murelikult, et mitmekeelsuse eeskirja kohta koostatud aruannete kohaselt esines komisjonide, delegatsioonide ja fraktsioonide esitatud suulise tõlke teenuste taotluste hilinenud tühistamisi ikka veel palju ja nende arv kasvas (vt allpool toodud tabeleid):

15.

märgib murelikult, et hilinenud tühistamiste tõttu tekkinud potentsiaalsed kulud võivad ilma mõnede tõlkide viimasel hetkel ümberpaigutamiseta moodustada olulise osa suulise tõlke kogukuludest; märgib sellega seoses, et 2011. aastal oleks kättesaadavaks tehtud ja pärast mitmekeelsuse eeskirjas ettenähtud tähtaega tühistatud suulise tõlke teenustele kulutatud 4 350 000 eurot (7,6 % suulise tõlke eelarvest) ja 2012. aastal 5 480 000 eurot (11,9 % suulise tõlke eelarvest); palub, et juhatus esitaks eelarvekontrollikomisjonile üksikasjaliku analüüsi hilinenud tühistamiste kasvava suundumuse kohta ja kehtestaks mehhanismi, mis suurendaks teadlikkust hilinenud tühistamiste tõttu raisatud ressursside kohta ning vähendaks märkimisväärselt selliste tühistamiste arvu ja osakaalu;

16.

kordab, et töö kõrge kvaliteedi säilitamise kõrval on vajalik tõlkeressursse tõhusamalt kasutada ja nendega seotud kulusid kontrolli all hoida, jälgida iga keeleüksuse üldist töökoormust ning tagada, et vähendataks kulusid, mis on seotud koosolekute ja delegatsioonide visiitide jaoks tellitud suulise tõlke teenuste tühistamisest pärast mitmekeelsuse eeskirjas kehtestatud tähtaegu; nõuab, et komisjone, delegatsioone ja fraktsioone teavitataks eeskirjas sätestatud reeglitest;

17.

kutsub juhatust üles töötama välja edasiste meetmete süsteemi võitlemaks selle vastu, et suulise tõlke teenuse tühistamisest teatatakse liiga hilja;

18.

palub, et administratsioon võtaks suulise tõlke korraldamisel komisjonide, delegatsioonide ja fraktsioonide jaoks nende kolmes töökohas ja väljaspool täielikult ja tõhusalt arvesse parlamendiliikmete keeleoskuse ajakohastatud andmeid; nõuab, et andmeid kõikide parlamendiliikmete keeleoskuse kohta ajakohastataks igal aastal; märgib, et ajakohastatud andmete koopia tuleks edastada ka komisjonide sekretariaatidele, delegatsioonidele, fraktsioonidele ja töörühmadele;

19.

nõuab, et delegatsiooni visiitide puhul tagataks suuline tõlge, võttes nõuetekohaselt arvesse parlamendi juhatuse poolt 2011. aasta detsembris vastu võetud otsust ressursitõhusa täieliku mitmekeelsuse kohta, ühte ametlikku keelde üksnes siis, kui visiidil osalev Euroopa Parlamendi liige on seda selgesõnaliselt kirjalikult taotlenud; rõhutab, et delegatsiooni visiidil osalevate tõlkide arv tuleb viia vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele absoluutse miinimumini;

20.

tuletab meelde peasekretäri ettepanekut võtta meetmeid suulise tõlke teenuste kasutajate (sh komisjonid, delegatsioonid ja fraktsioonid) teadlikkuse suurendamiseks ning ootab edasisi üksikasjalikke ettepanekuid, et parandada teadlikkust tühistamiste maksumuse kohta;

21.

palub administratsioonil jätkata korda, et tõlkide meeskonna juht koostab iga koosoleku lõpus kooskõlastatult koosoleku korraldanud sekretariaadiga loetelu tellitud, kuid kasutamata jäetud tõlkevõimsuse kohta; märgib, et loetelu koopia tuleks edastada asjaomase koosoleku sekretariaadile; on seisukohal, et loetelus tuleks arvesse võtta ka veebiülekande ja tellitava videoülekande kasutajaid;

22.

võtab teadmiseks isikliku tõlgi uue teenuse, mida pakutakse parlamendiliikmetele alates 2010. aastal alanud katseprojektist; märgib, et selle uue teenuse kulud olid 2011. aastal 157 000 eurot ja 2012. aastal 115 000 eurot; on veendunud, et see teenus tuleks edasise täiustamise võimaluste leidmiseks läbi vaadata;

23.

väljendab heameelt suulise tõlke teenistuses viimastel aastatel saavutatud tõhususe suurendamise ja kulude vähendamise ning töö suurepärase kvaliteedi säilitamise üle; rõhutab, et suulise ja kirjaliku tõlke kulud moodustavad jätkuvalt märkimisväärse osa parlamendi eelarvest, ja on seetõttu veendunud, et mitmekeelsuse tagamine mõistlike kuludega nõuab parlamendi pidevat tähelepanu;

24.

on veendunud, et eelarvekontrollikomisjoni tuleks korrapäraselt teavitada muutustest suulise tõlke kuludes; nõuab, et suulise tõlke teenistuste koostatav ja peasekretärile saadetav iga-aastane aruanne mitmekeelsuse eeskirja kohta tehtaks komisjoni liikmetele kättesaadavaks;

25.

asub seisukohale, et olukordi, kus teatavatesse keeltesse pakutakse suulist tõlget, kuid see jäetakse kasutamata, tuleks nii palju kui võimalik vältida; toonitab, et vaja on meetmeid tarbetu suulise tõlkega seotud kulude vähendamiseks koosolekutel, ja nõuab seetõttu, et töötataks välja ning rakendaks kiiresti süsteem, millega hoitakse ära olukord, kus suuline tõlge on kättesaadav keeltesse, mida asjaomasel koosolekul tegelikult ei räägita või mida veebiülekande jälgijad ei ole taotlenud;

26.

ootab, et peasekretär esitaks aasta lõpuks üksikasjaliku analüüsi kõikidel (töö)rühmade, komisjonide ja delegatsioonide koosolekutel tagatud suulise tõlke keelte ja nendel koosolekutel tegelikult kõneldud keelte kohta, samuti ülevaate selle kohta, milliseid erandeid delegatsioonide visiitidele juhatuse poolt 12. märtsil 2012. aastal vastu võetud üldistest suulise tõlke eeskirjadest (3) taotleti ja lubati;

27.

palub, et juhatus võtaks aasta lõpuks mitmekeelsuse kohta vastu uue otsuse, milles käsitletakse eelkõige nn nõudmisel suulise tõlke võimalusi ja selle tulemusel eeldatavasti saavutatavat kokkuhoidu;

28.

palub seetõttu, et kontrollikoda esitaks parlamendile mõistliku aja jooksul, kuid hiljemalt 2014. aasta märtsiks parlamendi, komisjoni ja nõukogu suulise ja kirjaliku tõlke kulude kohta eriaruande, milles hinnatakse nende valdkondade finantsjuhtimise usaldusväärsust ja ajakohastatakse eriaruandes nr 5/2005 esitatud tähelepanekuid; märgib ühtlasi, et selline aruanne tuleks koostada korrapäraste ajavahemike järel ja seda tuleks kasutada eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluses; kordab, et aruanne peaks andma teavet selle kohta, kas asjaomastel institutsioonidel on piisavad vahendid ja menetlused tagamaks, et:

29.

märgib ka, et nimetatud järelmeetmete aruandes tuleks hoolikalt võrrelda parlamendi ning nõukogu ja komisjoni suulise tõlke teenuste kulutasuvust ning kolme institutsiooni suulise tõlke teenuste tegelikke kulusid auditeeritud perioodil dokumenteeritud kuludega;

30.

nõuab lisaks, et parlament tegeleks kiiremas korras hilinenud tühistamiste suure arvu probleemiga, ja palub juhatusel esitada üksikasjalik tegevuskava nende vähendamiseks;

31.

kordab, et tulemuslikkust ja kokkuhoidu võimaldavate parimate tavade vahetamiseks on kindlasti vaja institutsioonidevahelist koostööd; leiab, et institutsioonidevahelist koostööd tuleks suulise tõlke valdkonnas parandada; nõuab põhjalikku läbivaatamist, mille käigus tuleks pöörata esmatähelepanu olemasolevate ressursside tulemuslikumale jaotamisele kõigi institutsioonide vahel ja konkreetsetele meetmetele sisseostetavate suulise tõlke teenuste valdkonnas;

32.

rõhutab tarkvararakenduste kui juhtimisvahendite tähtsust ja nõuab, et järgmise aasta eelarves eraldataks sellel eesmärgil rohkem vahendeid; märgib, et parlamendi haldusteenistustele asjakohase juhtimisteabe andmisega saaks tagada suurema tõhususe; peab kahetsusväärseks, et teatavates peadirektoraatides on tarkvararakenduste osas ikka veel mahajäämus, kuigi infotehnoloogia valdkonnas on tehtud alates 2010. aastast märkimisväärseid edusamme;

33.

palub parlamendi asjaomastel teenistustel hinnata, kas suulise tõlke valdkonnas saavutatud märgatav tõhususe suurendamine võiks olla eeskujuks sarnasteks täiendusteks ka teistes peadirektoraatides;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/42

—

võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatist „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” (COM(2012)0596),

—

võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (COM(2011)0012),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis (1),

—

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa mõõtme kohta spordis (2),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni interneti hasartmängude kohta siseturul (3),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni online-hasartmängude aususe kohta (4),

—

võttes arvesse 20. septembri 2012. aasta Nikosia deklaratsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise vastase võitluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ning nõukogu eesistujate Prantsusmaa, Rootsi, Hispaania ja Ungari eduaruandeid hasartmängude ja kihlvedude raamistiku kohta ELi liikmesriikides,

—

võttes arvesse ettevalmistavat meedet „Euroopa partnerlused spordi valdkonnas” ja eelkõige selliste projektide koondamist, mille eesmärk on asjaomaste sidusrühmade harimise ja teavitamise teel ennetada spordivõistluste tulemuste kokkuleppimist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 51, 52 ja 56,

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu poolt kujundatud kohtupraktikat, mille kohaselt õnnemängude korraldamise asjaomases valdkonnas tunnustab kohus tarbijakaitset, nii pettuste kui ka hasartmängudega seotud kulutamisele õhutamise vältimist ning avaliku korra säilitamise üldist vajadust üldise huvi suhtes ülimuslike põhjustena, mis võivad õigustada teenuste osutamise vabaduse piiranguid (5),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. mai 2012. aasta arvamust,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0218/2013),

A.

arvestades, et hasartmängud ei ole tavapärane majandustegevus, kuna sellega võib kaasneda negatiivne tervise- ja sotsiaalne mõju, mis hõlmab järgmist: hasartmängusõltuvus, mille tagajärgi ja kulu on keeruline hinnata; organiseeritud kuritegevus; rahapesu, ja võistluste tulemustes kokkuleppimine; arvestades, et interneti hasartmängud võivad olla suurema sõltuvusriskiga kui traditsioonilised võrguvälised hasartmängud, mis muu hulgas tuleneb hõlpsamast ligipääsust ja sotsiaalse kontrolli puudumisest, kuid et sellega seoses on vaja täiendavaid uuringuid ja andmeid; märgib, et nimetatud põhjustel ei takista teatavad siseturu eeskirjad – sealhulgas asutamisvabadus, teenuste osutamise vabadus ja vastastikuse tunnustamise põhimõte – liikmesriikidel kindlaks määrata oma lisameetmeid mängijate kaitseks;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 sätestatakse inimeste tervise kaitse kohustus kõigi liidu poliitikavaldkondade ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel;

C.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 169 kohustab ELi tagama kõrgetasemelist tarbijakaitset;

D.

arvestades, et interneti hasartmängude sektori eriolemuse tõttu peaks ELi tasandi soovituste ja riikide õigusaktide vastuvõtmisel olema peamiseks juhtpõhimõtteks inimeste tervise ja tarbijate kaitsmine;

E.

arvestades, et nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades on liikmesriikidel õigus otsustada, kuidas interneti hasartmängude teenuste osutamine on korraldatud ja reguleeritud, vastavalt oma väärtustele ja taotletavatele üldise huvi eesmärkidele, järgides samas liidu õigusakte;

F.

arvestades, et nende eriolemuse tõttu ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimisel ei kohaldata interneti hasartmänguteenuste osutamise suhtes ELi tasandil sektoripõhist reguleerimist ning see on välja jäetud teenuste ja tarbijakaitse direktiividest, kuid selle suhtes kohaldatakse siiski mitmesuguseid ELi teiseseid õigusakte, nagu andmekaitsedirektiivi, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlevat direktiivi ning ebaausate kaubandustavade direktiivi;

G.

arvestades, et interneti hasartmängude turg on teistest erinev kaasnevate riskide tõttu, mis on seotud tarbijate kaitse ning organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega, mida on korduvalt täheldanud ka Euroopa Liidu Kohus;

H.

arvestades, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et õnnemängude või hasartmängude pakkumine on eriline majandustegevus, millele tegevuspiirangute seadmine on õigustatud ülekaalukate üldise huvi eesmärkide korral, milleks on näiteks tarbijakaitse, pettuste ennetamine, rahapesu vastane võitlus ja avaliku korra säilitamine ning rahvatervis; arvestades, et mis tahes piirangute kehtestamine peab vastama Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatule, see tähendab, et nad peavad olema eesmärkidega proportsionaalsed ega tohi olla diskrimineerivad;

I.

arvestades, et liikmesriikidel on rohkem kui kunagi varem ühiseid muresid seoses ebasoodsa mõjuga, mis ebaseaduslikel interneti hasartmängudel on ühiskonnale ja riikide majandusele tervikuna, millest peamistena saab välja tuua alaealiste ja haavatavamate sotsiaalsete rühmade kaitsmise, sõltuvuse ravimise ning kuritegevuse ja maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemise;

J.

arvestades, et interneti hasartmängude piiriülene olemus ja riskid, mis on seotud tarbijakaitse, pettuste ennetamise ja õiguskaitseasutuste võitlusega ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu ja võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu, samuti vajadus võidelda hasartmängudega seotud ebaseadusliku tegevusega, nõuavad liikmesriikide vahel paremini kooskõlastatud tegevust ELi tasandil;

K.

arvestades, et on oluline võtta koos järelevalvemehhanismidega kasutusele mehhanismid kontrollimaks spordivõistlusi ja finantsvooge;

L.

arvestades, et praegu on vaja saada põhjalik ülevaade interneti hasartmängude sektorist seoses teabe ja andmetega siseriikliku ja piiriülese, ELi-sisese ja globaalse, lubatud ja ilma loata pakkumise kohta;

M.

arvestades, et interneti hasartmängude reklaami vorm on liikmesriikides reguleeritud erinevalt või on üldse reguleerimata;

1.

on arvamusel, et kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks eelkõige nende tarbijate jaoks, kes on kõige haavatavamad, võib igas liikmesriigis liidu õigust järgivalt määratletud õiglane ja seaduslik hasartmänguteenuste pakkumine vähendada hasartmängutegevuse sotsiaalseid kulusid ja kahjulikku mõju;

2.

hoiatab, et hasartmängude mängimine võib tekitada ohtlikku sõltuvust, mis on probleem, mida tuleks mis tahes õigusakti ettepanekus tarbijate nimel käsitleda;

3.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid liikmesriikide territooriumil pakutavate ebaseaduslike hasartmängude vastu; nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks seoses sellega oma kavandatavates tarbijakaitse- ja reklaamialastes soovitustes liikmesriike üles rakendama jõustamismeetmeid ebaseaduslike hasartmängude pakkumiste vastu;

4.

usub, et tõsise majanduskriisi ja hasartmängude populaarsuse kasvu vahel on ohtlik seos, rõhutab, et praegused rasked sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused on aidanud kaasa hasartmängude ulatuslikule levikule, eriti kõige vaesema elanikkonna hulgas, ja peab seetõttu vajalikuks jätkuvat ja pidevat hasartmängusõltuvuse ja hasartmängudega seotud häirete alast järelvalvet;

5.

kinnitab, et interneti hasartmängud on spordi ärilise kasutuse vorm ning et kuivõrd interneti hasartmängu sektor kasvab pidevalt, pidades sammu tehnoloogiliste uuendustega, kogevad liikmesriigid selle kontrollimisel raskusi tulenevalt interneti erilisest olemusest, mis tekitab ohu, et tarbijate õiguseid kuritarvitatakse ning et sektorit uuritakse seoses organiseeritud kuritegevuse vastase võitlusega;

6.

rõhutab, et sõltumata viisist, kuidas liikmesriigid otsustavad interneti hasartmänguteenuste osutamist riiklikul tasandil korraldada ja reguleerida, tuleb tagada kõrgetasemeline rahvatervise ja tarbijate kaitse; kutsub komisjoni üles jätkuvalt uurima ELi tasandi meetmeid, et kaitsta haavatavaid tarbijaid, sealhulgas korraldada liikmesriikide reguleerivate asutuste vahelist ametlikku koostööd; toonitab, et eksperdirühm peaks tagama, et alaealiste ligipääs interneti hasartmängudele oleks võimatu; kutsub liikmesriike üles kohustama liikmesriigis litsentsi alusel töötavaid ettevõtjaid paigutama reguleeriva asutuse logo kui usaldusmärgi oma veebisaidil hästinähtavasse ja fikseeritud kohta;

7.

palub komisjonil uurida, mida oleks võimalik teha peatamaks tegevust, mille puhul ühes liikmesriigis tegutsevad ettevõtted turustavad interneti hasartmänguteenuseid nt satelliittelevisiooni või reklaamikampaaniate kaudu teises liikmesriigis, kus neil ei ole lubatud selliseid teenuseid pakkuda;

8.

nõuab, et veebilehtede haldajad hoiataksid alaealisi oma lehtedel arusaadavalt, silmapaistvalt ja selgelt, et nendel on interneti hasartmängude mängimine seadusega keelatud;

9.

on seisukohal, et tuleb võtta meetmed, et vältida sotsiaalselt haavatavamate inimeste sattumine veelgi suurematesse raskustesse hasartmängude tõttu;

10.

usub, et vaja on täiendavaid uuringuid ja andmeid, et kvantifitseerida hasartmängusõltuvust ja erinevate hasartmängude vormidega seotud riske; kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles viima kooskõlastatult läbi mängusõltuvuse probleemi mõistmiseks täiendavaid uuringuid; märgib, et hasartmänguettevõtjatel on kohustus aidata kaasa mängusõltuvuse ennetamisele;

11.

kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega – vajaduse korral ekspertrühma kaudu – üles uurima kogu ELi hõlmava koostalitlusvõime võimalust riiklike enesepiirangu registrite vahel, mis hõlmaksid muu hulgas enesepiiranguid, isiklikke kaotuse- ja ajapiiranguid, ja mis on kättesaadavad riigiasutustele ja tegevusloa saanud hasartmängu ettevõtjatele, nii et igal kliendil, kes soovib enda suhtes piirangud kehtestada või kes ületab enda hasartmängupiirangud ühe hasartmänguettevõtja juures, oleks võimalusel automaatselt välistatud ka kõigi muude litsentsiga hasartmänguettevõtjate tegevusest; rõhutab asjaolu, et mis tahes hasartmängusõltuvusega mängijate isikuandmete vahetamise mehhanismi suhtes peavad kehtivad ranged isikuandmete kaitse eeskirjad; rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd kodanike kaitsmiseks hasartmängusõltuvuse eest; toonitab, et selleks, et tarbijad oma hasartmängutegevust teadvustaksid, peaks see register näitama tarbijale kogu teavet, mis on seotud tema hasartmänguajalooga, alati, kui ta mängima hakkab;

12.

soovitab eristada selgelt hasartmängud ja muud interneti meelelahutusvormid; teenused, mis ühendavad endas hasartmänguvaldkonna eritunnuseid, peavad kuuluma asjakohaste hasartmänge käsitlevate õigusaktide kohaldamisalasse ning järgima täiel määral vanuse ja isiku tuvastamise mehhanisme;

13.

märgib, et eneseregulatsiooni algatused võivad anda hea panuse ühiste standardite sisu kindlaksmääramisse; kordab oma seisukohta, et sedavõrd tundlikus valdkonnas nagu hasartmängud saab sektori eneseregulatsioon riiklikke õigusakte üksnes täiendada, aga mitte asendada;

14.

kutsub komisjoni üles kaaluma kohustusliku kolmandate osaliste isikutuvastuskontrolli kohaldamist, et takistada alaealisi või valesid isikutuvastusdokumente kasutavaid isikuid mängimast; teeb ettepaneku, et see võiks muu hulgas olla sotsiaalkindlustusnumbri, pangakonto andmete või muu ainulaadse tuvastusvahendi kontroll, märkides, et selline peaks toimuma enne mis tahes hasartmängutegevust;

15.

on arvamusel, et interneti hasartmängudes kasutatav tarkvara peaks olema turvalisem ning et ühtsete parameetrite ja standardite kasutamise kindlustamiseks tuleks kehtestada ühised minimaalsed sertifitseerimise nõuded;

16.

juhib tähelepanu vajadusele töötada välja tõhusad meetodid kihlvedude järelevalveks, pidades silmas internetikeskkondade kiiret arengut, kuid rõhutab ka seda, kui tähtis on kaitsta kasutajate isikuandmeid ärakasutamise eest;

17.

on seisukohal, et interneti hasartmängude ühised standardid peaksid käsitlema nii teenuse osutaja kui ka tarbija õigusi ja kohustusi, et tagada kodanike ja tarbijate, eriti alaealiste ja teiste haavatavate isikute kõrgetasemeline kaitse, ning välistada eksitavat ja ülemäärast reklaami; julgustab Euroopa hasartmänguettevõtjate ühendusi töötama välja ja vastu võtma eneseregulatsiooni alaseid tegevusjuhendeid;

18.

kutsub komisjoni üles lisama oma soovitusse selle, et hasartmänguettevõtjatel peaks olema kohustus registreerimise ajal ja korduvate kaotuste korral aktiivselt soovitada enesekontrolli kasutamist;

19.

soovitab kehtestada ühtsed ja üleeuroopalised ühised turvastandardid elektrooniliseks identifitseerimiseks ja piiriülesed e-verifitseerimisteenused; tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu e-identifitseerimise ja autentimise direktiiv, mis võimaldab koostalitlusvõimet riiklike e-identifitseerimise kavadega, kui need on olemas; nõuab seepärast registreerimise ja identifitseerimise korra muutmist sujuvamaks ja tõhusamaks, et eelkõige selleks, et tagada tulemuslikud tuvastamismehhanismid ning takistada ühel mängijal mitme mängukonto loomist ja alaealistel juurde pääsemast interneti hasartmängude veebisaitidele; soovitab jõustamismeetmete – näiteks ebaseaduslike hasartmängude veebisaitide valgete ja mustade nimekirjade koostamine, turvaliste ja jälgitavate makselahenduste ühine kindlakstegemine ning finantstehingute blokeerimise teostatavuse kaalumine – alaste parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et kaitsta tarbijaid ebaseaduslike ettevõtjate eest;

20.

kutsub liikmesriike ja ettevõtjaid üles soodustama interneti hasartmängudega seotud reklaamides vastutustundlikku lähenemist; tervitab komisjoni algatust võtta vastu soovitus vastutustundliku hasartmängureklaami kohta; palub, et komisjon lisaks ühised miinimumstandardid, mis pakuvad piisavat kaitset haavatavatele tarbijatele; soovitab, et reklaam oleks vastutustundlik, sisaldaks selgeid hoiatusi hasartmängusõltuvuse ohtude kohta ega oleks ülemäärane ega paigutatud sisule, mis on suunatud konkreetselt alaealistele, või kui on oht, et see köidab alaealiste tähelepanu, nagu juhtub eelkõige sotsiaalmeedia reklaami puhul;

21.

nõuab laste ja noorte meediapädevuse omandamise ja tugevdamise meetmete määratlemist ja rakendamist; usub, et noortele mõeldud ning interneti parimaid kasutamisviise käsitlevate kursuste sisseviimine koolides võiks aidata internetikasutajal end asjatundlikumalt kaitsta interneti hasartmänguteenustest sõltuvusse jäämise eest;

22.

rõhutab, et haridusel, nõustamisteenustel ja vanematel on oluline osa alaealiste hulgas interneti hasartmängude probleemide ja tagajärgede teemal läbiviidavas selgitustöös;

23.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid kasutusele tõhusad mehhanismid hasartmängusõltuvuse riskide maandamiseks, seda eelkõige noorte hulgas;

24.

nõuab, et sotsiaalselt vastutustundlik interneti hasartmängude reklaam oleks lubatud ainult seaduslike mängupakkumiste puhul; on seisukohal, et täielikult peaks olema keelatud interneti hasartmänguteenuste reklaamimine eksitavate võiduvõimaluste kaudu, mis tekitab väärkujutluse, nagu kujutaksid hasartmängud endast mõistlikku viisi majandusolukorra parandamiseks; usub, et reklaam peaks sisaldama hasartmängusõltuvuse tagajärgi käsitlevat teavet;

25.

rõhutab, et hasartmängude levitamise ohutu reklaamivormi ja eeskirjade määratlemine on võtmetähendusega, et hoida nooremaid kui 18aastaseid hasartmängudest eemal ning ennetada probleemset või haiglaslikku mängusõltuvust;

26.

toonitab, et tarbijakaitsemeetmetega peaksid kaasnema mitmesugused ennetavad ja reageerivad jõustamismeetmed, et vähendada kodanike kontakte ilma loata tegutsevate ettevõtjatega; rõhutab mõiste „seaduslikud hasartmänguettevõtjad” ühise määratlemise tähtsust, et liikmesriigid annaksid kooskõlas ELi õigusaktidega volitused ainult sellistele ettevõtjatele, kes täidavad vähemalt järgmised nõuded ja keda käsitletakse seega seaduslikena:

27.

on arvamusel, et registreerimisprotsess peaks kohustuslikus korras hõlmama mängija poolt maksimaalse kaotuse määra seadmist ja määratlemist, mis kehtib teatud ajavahemiku jooksul; kõnealune funktsioon peaks minimaalselt olema lisatud vähemalt sellistele mängudele, mis toimuvad lühikese ajavahemiku jooksul;

28.

rõhutab, et ühelt poolt peaksid interneti hasartmänguteenuste pakkujad järgima kõigil juhtudel nende liikmesriikide seadusi, kus nad tegutsevad, ning teiselt poolt peaks liikmesriikidele jääma õigus kehtestada piiranguid, mida nad ebaseaduslike interneti hasartmängude vastu võitlemiseks vajalikuks ja õigustatuks peavad, et rakendada riiklikke õigusakte ja takistada ebaseaduslike pakkujate turulepääsu;

29.

tunnistab, et liikmesriikidel on õigus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega otsustada, kuidas korraldada ja reguleerida interneti hasartmänguteenuste pakkumist riiklikul tasandil, ning jõustada kõiki vajalikke meetmeid ebaseadusliku hasartmänguteenuse pakkumise vastu, pidades samas kinni ELi aluslepingute peamistest põhimõtetest; tunnistab, et sellised õigusaktid peavad olema proportsionaalsed, järjepidevad, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad; märgib, et ELi poliitika peab olema sidusam, tegelemaks interneti hasartmängude piiriülese olemusega;

30.

märgib, et komisjon on saatnud kirju mitmetele liikmesriikidele, paludes üksikasjalikku teavet nende kehtivate hasartmängualaste õigusaktide kohta; palub komisjonil jätkata dialoogi liikmesriikidega; võtab teadmiseks komisjoni töö rikkumisjuhtude ning teatavate liikmesriikide vastu esitatud kaebuste kallal; kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega jätkuvalt jälgima ja jõustama vastavust riigisiseseid õigusakte ja tavasid reguleerivale ELi õigusele ning algatama rikkumismenetlusi nende liikmesriikide suhtes, kes näivad rikkuvat ELi õigust; austab liikmesriikide otsust, mis käsitleb monopolide loomist kõnealuses sektoris, juhul kui need on vastavalt Euroopa Liidu Kohtu otsustele allutatud rangele riigi kontrollile ning tagatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse, kui nende tegevus on kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide ning see vähendab hasartmänguvõimalusi järjepideval viisil;

31.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja hasartmängude ekspertrühmi üles töötama välja kooskõlastatud meetmeid ja strateegiaid, sealhulgas heade tavade vahetamine, et uurida ja tõkestada nende litsentsitud hasartmänguettevõtjate maksudest kõrvalehoidmist, kes tegutsevad ELi turul, kuid on registreeritud Euroopas või Euroopast väljaspool asuvates maksuparadiisides;

32.

võtab teadmiseks ohud, mis võivad tekkida, kui tarbijad kasutavad ebaseaduslikke interneti hasartmänguteenuseid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hasartmängu ekspertrühma töö osana arutama reguleeritud hasartmängude lubamise sotsiaalseid kulusid võrreldes kahjuliku mõjuga, mis tekib siis, kui tarbijad pöörduvad ebaseaduslike ettevõtjate poole;

33.

rõhutab, et need liikmesriigid, kes otsustavad avada oma interneti hasartmängude sektori, peavad selleks ette nägema läbipaistva ja õiguskindla litsentsi taotlemise korra, mis põhineks objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, oleks täielikus kooskõlas ELi õigusega ning tagaks piisava ja range kodanike ja tarbijate kaitse;

34.

kutsub hasartmänguteenuste ekspertrühma ja komisjoni üles lihtsustama, nii palju kui võimalik, andmevahetust liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel, et jagada parimaid tavasid ja teavet, hõlbustamaks ühise süsteemi loomist mängijate tuvastamiseks, ebaseaduslike ettevõtjate vastaste meetmete jõustamiseks, tarbijate kaitse tõhustamiseks, vastutustundlikuks reklaamiks, valgete ja mustade nimekirjade koostamiseks, võistluste tulemuste kokkuleppimise ennetamiseks ning enesepiirangu mehhanismide loomiseks, mis hõlmaksid muu hulgas kogu ELis kehtivaid isiklikke aja- ja rahalisi piiranguid; kutsub komisjoni üles korraldama, et ekspertrühmal oleks võimalik oma töö arendamisel kasu saada võimalikult laiaulatuslikust oskusteabest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid taaskäivitaksid nõukogu asutamise ja teenuste töörühma foorumis dialoogi interneti hasartmänguteenuste teemal;

35.

kutsub komisjoni üles kaasama ekspertrühmadesse ja arueludesse alati ka probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega tegelevaid spetsialiste;

36.

on arvamusel, et Euroopa Liidu tasandil tuleks korraldada koostöö ning parimate tavade vahetamine liikmesriikide sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna nende ekspertide vahel, kes tegelevad probleemse ja patoloogilise hasartmängusõltuvusega;

37.

rõhutab, et kuigi uurimisorganitevaheline tõhus teabevahetus on edukaks õiguskaitseks oluline, peab tulemuste kokkuleppimise vastane võitlus olema kooskõlas riiklike ja Euroopa andmekaitse õigusnormidega;

38.

ergutab liikmesriike tegema ekspertrühma raames tihedat koostööd komisjoniga ja omavahel, et kooskõlastada meetmeid seoses piiriülese ilma loata hasartmänguteenuste pakkumise tõkestamisega ning rakendada interneti hasartmänge käsitlevas teatises sisalduvat tegevuskava;

39.

tunnistab, et liikmesriikidevaheline koostöö on hädavajalik, kuid rõhutab, et samuti on väga tähtis, et hasartmängude ekspertrühm teeks tihedat koostööd kõigi huvirühmadega, kaasa arvatud nii hasartmängusektoriga kui ka tarbijaorganisatsioonidega;

40.

rõhutab, kui tähtis on, et ekspertrühm teeks tööd menetluste läbipaistvuse suurendamiseks ja lihtsustamiseks liikmesriikide liigse halduskoormuse kaotamiseks, mis võib tarbetult suurendada seaduslike interneti hasartmängude ettevõtjate kulusid nendes riikides, kus otsustatakse turg avada; märgib, et halduskoormuse kaotamine ei tohi ohustada tarbijate kaitset;

41.

on arvamusel, et tuleks võtta meetmeid hasartmängudega seotud riigisiseste maksukordade muutmiseks sarnasemaks, et vältida ebaproportsionaalsetest maksusoodustustest tingitud hasartmängude levimist ja koondumist internetti;

42.

ergutab nendes liikmesriikides asuvaid riiklikke reguleerivaid asutusi, kes on kasutusele võtnud litsentsimissüsteemid, vahetama parimaid tavasid, mis hõlbustaks riigisiseste hasartmängulitsentside kohaldamist, sealhulgas mänguseadmete tehnilised standardid; ergutab pädevaid riiklikke reguleerivaid ametiasutusi võimaldama oma kohtualluvuses ainult selliste hasartmänguettevõtjate tegevust, kes ei toimi muu liikmesriigi seadusi rikkudes, mille puhul ei ole Euroopa Liidu Kohus leidnud, et need ei vasta nõuetele;

43.

juhib tähelepanu asjaolule, et interneti hasartmängud on keskkond, mis toimib ilma sularahata, ja kuna see keskkond sõltub kolmandatest isikutest finantsteenuste osutajatest, on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid rahapesu vastu; toonitab, et riikide hasartmänguasutused, politsei- ja õiguskaitseasutused peavad tegema tihedamat koostööd kuritegevuse ennetamiseks;

44.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja ekspertrühma üles võtma tõhusamaid meetmeid rahapesu vastu; peab sellega seoses tervitatavaks ettepanekut laiendada rahapesuvastase direktiivi sätteid, et hõlmata kõik hasartmängu liigid, ja kutsub pädevaid riiklikke asutusi üles tagama, et vastavalt kõnealuse direktiivi sätetele teatatakse kõigist tehingutest, mille puhul kahtlustatakse võimalikku seost rahapesu või muu kriminaalse tegevusega;

45.

kutsub komisjoni üles jätkama kiiresti ja laiahaardeliselt läbirääkimisi komisjoni ettepaneku üle võtta vastu direktiiv finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (COM(2013)0045) ning hõlmama hasartmängu kõiki liike, sealhulgas interneti hasartmänge, et vältida interneti spordikihlvedude kasutamist kuritegelikes huvides rahapesu eesmärgil;

46.

rõhutab, et kindlad ja selged registreerimis- ja verifitseerimissüsteemid on keskse tähtsusega vahendid, takistamaks interneti hasartmängude mis tahes kuritarvitamist, näiteks rahapesu kaudu; märgib, et näiteks isiku tuvastamise eesmärgil võib kasutada ära juba olemasolevaid ja arenevaid internetirakendusi, nagu näiteks deebet- ja krediitkaartide internetis kontrollimise süsteeme;

47.

on seisukohal, et kõik ELi territooriumil tegutsevad hasartmänguettevõtjad peavad olema seaduslike ettevõtjatena ELis registreeritud;

48.

rõhutab, et kõik liikmesriigid peavad kindlaks määrama ja nimetama vastutava ametiasutuse, mis vastutab interneti hasartmängude kontrollimise eest; toonitab, et ametiasutusele antakse ühtlasi õigus sekkuda juhul, kui interneti hasartmäng äratab mis tahes kahtlusi; hasartmänguettevõtjad peaksid peale selle olema kohustatud ametiasutust mis tahes kahtlust äratavast mängutegevusest teavitama;

49.

rõhutab, et pidades silmas spordivõistluste tulemuste kokkuleppimise rahvusvahelist olemust, nõuab võitlus selle probleemiga tõhusamat koostööd kõigi sidusrühmade vahel, sh riigiasutuste, õiguskaitseorganite, sporditööstuse ning hasartmängude korraldajate, hasartmängude reguleerijate, sportlaste ja toetajate vahel, samas kui tuleks tähtsustada ka seonduvat koolitus- ja ennetusmeetmeid; tervitab sellega seoses komisjoni hiljutist, 2012. aasta ettevalmistavat tegevust, mis toetab riikidevahelisi haridusprojekte võistlustulemuste kokkuleppimisega võitlemiseks; märgib, et võistluste tulemuste kokkuleppimine toimub nii võrguvälistel kui ka interneti hasartmängude turgudel, ja et enamikul juhtudel toimub võistluste tulemuste kokkuleppimisega seotud interneti kihlvedude sõlmimine hasartmänguettevõtjate kaudu, kes on asutatud väljaspool ELi asutavatel reguleerimata turgudel;

50.

nõuab eneseregulatsiooni algatuse osana tegevusjuhendit, milles sisaldub kõikidele tulemust otseselt mõjutada võivatele spordiürituste töötajatele (eelkõige mängijad, treenerid, kohtunikud, meditsiini- ja tehnilised töötajad, klubide omanikud ning mänedžerid) üldine keeld teha panuseid enda võistlustel või üritustel; toonitab sellega seoses ka vajadust rangete ning usaldusväärsete vanuse ja isiku tuvastamise süsteemide järele liikmesriigi tasandil; kutsub spordiorganisatsioone üles kasutama teavitamiskampaaniaid ja tegevusjuhiseid selleks, et teavitada sportlasi, kohtunikke ja spordivaldkonna juhte varakult sellest, et sporditulemustega manipuleerimine on seadusevastane;

51.

tunnistab, et jõupingutused võidelda spordiorganisatsioonide kaasatusega korruptiivsetes tegevustes (nagu tulemustes kokkuleppimine või rahapesu), nt tegevusjuhendi vormis, peavad olema suunatud kõikidele sidusrühmadele (ametnikud, omanikud, mänedžerid, agendid, mängijad, kohtunikud ja toetajad) ja kõikidele organisatsioonidele (klubid, liigad, liidud jm);

52.

kutsub liikmesriike üles suurendama spordi valdkonnas korruptsiooni vähendamisele omistatavat tähtsust ning toonitab, et sellega seoses tuleb suurendada keskendumist tõhusale õiguskaitsele; nõuab tõhusate meetmete vastuvõtmist riiklikul tasandil, et ennetada huvide konflikte, takistades eelkõige kõiki spordimaailma sidusrühmi osalemast kihlvedudes, mis on korraldatud võistluste suhtes, kus nad osalevad; kutsub kõiki spordivaldkonna juhtivorganeid üles kohustuma alati järgima head valitsemistava, et vähendada riski langeda tulemuste kokkuleppimise ohvriks; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma arvesse Euroopa Nõukogu tööd teatavate kihlvedudega kaasnevate riskide hindamisel ning hinnata võimalikke ohte nn spot kihlvedude puhul, kus on võimalik võistluste ajal sõlmida kihlvedusid teatavate kihlvedude kohta, ja võtta vastavaid meetmeid;

53.

kutsub spordiliite ja hasartmängude korraldajaid üles lisama tegevusjuhendisse keelu nn negatiivsete sündmuste, näiteks kollaste kaartide, karistuslöökide või vabalöökidega seotud kihlvedude korraldamise kohta võistluse või spordiürituse ajal; kutsub liikmesriike ja hasartmänguettevõtjaid keelustama kõik reaalajas toimuvad kihlveod, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks, ning kujutavad seetõttu ohtu spordi usaldusväärsusele;

54.

nõuab, et spordiorganisatsioonidel, ametiasutustel, Europolil ja Eurojustil oleks kohustus teha koostööd ja vahetada nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil teavet kahtlase tegevuse kohta, et võidelda kuritegelike piiriüleste interneti hasartmängudega;

55.

tervitab asjaolu, et komisjon kavatseb edendada heade tavade vahetamist spordis tulemuste kokkuleppimise vastu võitlemise valdkonnas; toonitab, kui oluline on Euroopa Liidu toetus Euroopa Nõukogu jätkuvale tööle, mis on suunatud spordieetika kaitset ja edendamist käsitleva rahvusvahelise konventsiooni üle peetavatele läbirääkimistele; rõhutab, et võistlustulemuste kokkuleppimine ei ole alati seotud kihlvedudega ning et see kihlvedude mittesõlmimisega seotud võistlustulemuste kokkuleppimise pool, mis kujutab endast samuti spordieetika probleemi, vajab samuti tähelepanu; rõhutab tugevdatud koostöö vajadust ELi ja ülemaailmalisel tasandil võitluses võistlustulemuste kokkuleppimise vastu; kutsub komisjoni üles asuma juhtpositsioonile ülemaailmse platvormi loomisel teabe ja parimate tavade vahetamiseks ning ühiste ennetus- ja täitetegevuste kooskõlastamiseks reguleerijate, spordiorganisatsioonide, politsei- ja kohtuasutuste ning hasartmänguettevõtjate vahel;

56.

on arvamusel, et interneti hasartmängude sektori üleeuroopalise reguleerimise seisukohalt on kriminaalkaristuste ühtlustamise poliitika väga tähtis, mistõttu nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et tulemuste pettuse teel manipuleerimine rahaliste või muude eeliste nimel oleks keelatud, sätestades võistluste, sh kihlveotegevustega seotud võistluste tõsiseltvõetavuse igasuguse ohtu seadmise kriminaalkuriteona; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks reguleerimata internetimängude vastaseid meetmeid ELi tasandil ja toetaks tulemuste kokkuleppimise vastast võitlust;

57.

tunnistab, et mõnes liikmesriigis saadakse hasartmängude ja loteriide tuludest märkimisväärset sissetulekut, mida võib suunata üldsusele kasulike ja heategevuslike otstarvete, kultuuriteoste, rohujuure tasandil spordi ning hobuste võiduajamiste ja hobusektori toetamisse; rõhutab lisaks selle jätkusuutliku rahastamisvahendi tähtsust ja erirolli, mida tuleks tunnistada Euroopa tasandi aruteludes; kinnitab uuesti oma seisukohta, et spordikihlveod on spordivõistluste kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise üks liikidest; soovitab, austades seejuures täielikult liikmesriikide pädevusi selles küsimuses, et spordivõistlusi tuleks kaitsta mis tahes ilma loata ärilisel otstarbel kasutuse eest, eelkõige tunnustades spordiürituste korraldajate omandiõigusi, mitte üksnes selleks, et tagada õiglane rahaline tulu elukutselise ja harrastusspordi kõigil tasemetel, vaid ka selleks, et tugevdada võitlust spordipettuste ja eelkõige võistluste tulemuste kokkuleppimise vastu;

58.

nõuab, et komisjoni eestvedamisel tehtaks rohkem koostööd Euroopa tasandil, et tuvastada interneti kihlveomängude korraldajad, kes on seotud ebaseaduslike tegevustega, muu hulgas kokkulepitud tulemustega mängude ja alaealiste osalusel toimuvate juunioride võistluste kihlvedude korraldamine, ja need keelustada, ning ootab, et interneti hasartmängutööstus austab seda keeldu enesereguleerimise teel;

59.

ergutab liikmesriike kaaluma mängutegevuses kokkuleppimise kõikide vormide (nt nurgalöökide, vabalöökide, sissevisete ja kollaste kaartidega seotud hasartmängud) keelustamist, sest need on osutunud tulemustes kokkuleppimise suhtes väga tundlikuks;

60.

kutsub komisjoni üles võtma kasutusele Euroopa hoiatussüsteemi kihlvedude reguleerijate jaoks, et vahetada kiiresti teavet kokkulepitud võistlustulemustega spordivõistluste kohta;

61.

peab tervitatavaks riikidevahelisi koolitusprojekte, et maailma tasandil võidelda tulemustes kokkuleppimise vastu;

62.

rõhutab, et sportlased vajavad tõhusaid kaitsemehhanisme, mille abil neile korruptiivsetele mõjudele vastu seista, sealhulgas sportlaste moraalse ja füüsilise puutumatuse tagamist, nõuetekohaseid töötingimusi ning töötasu või palga tagamist, sealhulgas eri tasandi võistlustel osalemise keelu kehtestamist sellistele spordiorganisatsioonidele, kes ei suuda korrapäraselt täita kohustusi oma sportlaste ees;

63.

rõhutab, et tulemuste kokkuleppimise väiteid menetletakse lisaks spordiarbitraažile sageli riiklikes kohtutes ning et mõlema menetluse raames tuleb järgida rahvusvahelisi menetluse miinimumnõudeid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6;

64.

nõuab igas liikmesriigis korraldatud hindamise järel ohtlike hasartmängude vormide ranget reguleerimist või keelustamist;

65.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

9.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/52

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—

võttes arvesse põhiõiguste harta artikli 21 lõiget 1 ja artiklit 22,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni uuringut Euromosaic, mille kohaselt on keeled Euroopas ohustatud, kuna kehtivate meetmetega ei ole neid võimalik kaitsta,

—

võttes arvesse 17. oktoobril 2003. aastal vastu võetud Unesco vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mille kohaselt on suulised traditsioonid ja väljendusvormid, kaasa arvatud keel, vaimse kultuuripärandi edasiandmise vahend,

—

võttes arvesse Unesco 20. oktoobri 2005. aasta kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—

võttes arvesse Unesco maailma ohustatud keelte atlast,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi 18. märtsi 2010. aasta resolutsiooni „Vähemuskeelte panus piirkondlikku arengusse”(301/2010) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu raportit 12423/2010, resolutsiooni 1769/2010 ja soovitust 1944/2010,

—

võttes arvesse komisjoni 18. septembri 2008. aasta teatist „Mitmekeelsus: Euroopa rikkus ja ühine kohustus” (COM(2008)0566),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (2),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust teemal „Ajalooliselt väljakujunenud keeleliste vähemuste kaitse ja areng Lissaboni lepingu raames” (3),

—

võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni mitmekeelsust edendava Euroopa strateegia kohta (4),

—

arvestades Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis võeti Euroopa Nõukogus vastu 5. novembril 1992. aastal,

—

võttes arvesse keeleõiguste ülddeklaratsiooni (1996),

—

võttes arvesse rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni (1995),

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni kultuurilise mitmekesisuse säilitamise ja edendamise ning Euroopa regioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Unesco ja Euroopa Nõukogu rolli kohta (5) ning oma 4. septembri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa piirkondlike ja vähemkasutatavate keelte (ELi vähemuskeelte) kohta laienemise ja kultuurilise mitmekesisuse kontekstis (6),

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli kohta Euroopa integratsioonis (7) ja selles sisalduvat viidet keelelisele mitmekesisusele Euroopas,

—

võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni mitmekeelsuse kui Euroopa rikkuse ja ühise kohustuse kohta (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni kogukonnameedia kohta Euroopas (9),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A7-0239/2013),

A.

arvestades, et Lissaboni lepingus on varasemast enam rõhutatud eesmärki kaitsta ja edendada Euroopa Liidu kultuuri- ja keelepärandit kogu selle mitmekesisuses;

B.

arvestades, et keeleline ja kultuuriline mitmekesisus kuuluvad Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka ning on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 22: „Liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust”;

C.

arvestades, et põhiõiguste harta artiklites 21 ja 22 tunnustatakse keelelist mitmekesisust kodaniku õigusena, mis tähendab, et püüd kehtestada ühe keele ainuõigust on liidu põhiväärtuste piiramine ja rikkumine;

D.

arvestades, et ohustatud keeli tuleks käsitada Euroopa kultuuripärandina, mitte poliitiliste, etniliste ja territoriaalsete püüdluste vahendina;

E.

arvestades, et kõik Euroopa keeled on võrdselt väärtuslikud ja väärikad ning moodustavad oma kultuuride ja tsivilisatsioonide lahutamatu osa ning rikastavad inimkonda;