3.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/1

Raportöör:

Daniel MAREELS

1.1.

Komitee tervitab ettepanekuid lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise (standardväärtpaberistamise) ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete raamistiku muutmise kohta. Need ettepanekud sobivad „Kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava”laiema raamistikuga  (1).

1.2.

Komiteel on hea meel, et väärtpaberistamise ettepanekud esitati kiiresti ja samal ajal kapitaliturgude liidu loomise tegevuskavaga. See on teema, millega tuleb lähiajal tegeleda. Niiviisi peaks saama luua olulisi täiendavaid vahendeid pankade pakutavaks rahastamiseks. See on väga oluline eelkõige VKEde ja kodumajapidamiste jaoks.

1.3.

Euroopa finantssüsteemis moodustavad pangalaenud praegu 75–80 % kogu majanduse rahastamisest ja tulevikus sõltuvad VKEd ja kodumajapidamised kahtlemata rohkem pangalaenudest. Selle turusegmendi elavdamine võib teha erasektorile kättesaadavaks lisakrediidi 100–150 miljardi euro ulatuses ehk ettevõtetele ja kodumajapidamistele antavate laenude 1,6 %-lise kasvu. Komitee on juba varem rõhutanud väärtpaberistamise olulisust seoses VKEdega, kuna viimaste osakaal Euroopa majanduses on väga suur.

1.4.

Seoses pankadepoolse rahastamisega usub komitee selle toimimisse paralleelselt turupõhise rahastamisega, mida arendatakse edasi kapitaliturgude liidus. Mõlemat rahastamisvormi tuleb lugeda täiendavaks, mitte konkureerivaks.

1.5.

Komitee arvates tuleks nüüd esikohale seada terviklik lähenemisviis. Uue väärtpaberistamise õigusraamistiku puhul tuleb tegutseda jätkusuutlikult ja põhjalikult ning taotleda õiget ja sobivat tasakaalu. Kõigil tasandeil tuleb arvesse võtta kõiki seatud eesmärke ja kõigi sidusrühmade huve. Selles kontekstis saab tunnustada nii jõupingutusi finantssüsteemi stabiilsuse nimel kui ka lähenemisviisi, kus investoritel on nii õigused kui ka kohustused.

1.6.

Väärtpaberistamise elavdamine eeldab, et uus reeglistik on piisavalt laiaulatuslik. Standardväärtpaberistamiste kriteeriumid peavad olema realistlikud ja saavutatavad kõigi pankade jaoks – nii suurte kui ka väikeste kohalike pankade jaoks –, kes tegelevad laenude rahastamisega. Väärtpaberistamine peab olema samavõrra atraktiivne ka investoritele. Edu korral võivad need anda olulise panuse majanduse paremaks rahastamiseks, suurendada investeeringuid ja edendada majanduskasvu. Samal ajal peab valitsema selgus võimalike riskide osas ja selles, kes neid riske kannavad, hoides niiviisi silma peal kogu ahelal emitendist investorini. Nüüd on oluline mitte enam korrata minevikus tehtud vigu.

1.7.

Turvalisuse, läbipaistvuse ja jõustamise põhimõtted peaksid leidma uues reeglistikus oma koha, et tugevdada usaldust uute turgude vastu. Nii Euroopa Keskpanga kui ka riiklike järelevalveasutuste teostatavat järelevalvet tuleb sobivalt arendada, samuti ei tohi tähelepanuta jätta rahvusvahelist mõõdet.

1.8.

Valdkonna keerukuse ja riskide tõttu jagab komitee seisukohta, et väärtpaberistamine ei peaks olema väikeinvestoritele ja tarbijatele kättesaadav. Komitee on siiski seisukohal, et praegune mittesiduv lähenemisviis ei ole piisav, ja nõuab, et teksti lisataks selgesõnaline ametlik keeld.

1.9.

Ettepaneku kohaselt hinnatakse seda korda nelja aasta möödumisel. Komitee soovitab hinnata varem. Asjakohasem tundub hindamine iga kahe aasta järel.

1.10.

Komitee jaoks on väga oluline, et Euroopa poliitikakujundajatel oleks keskne roll rahvusvahelistes ja ülemaailmsetes aruteludes väärtpaberistamise üle, et kaitsta Euroopa õigustikku ja tagada piisav ühtlustamine rahvusvahelisel tasandil.

2.1.

Ametisse asudes esitas Junckeri juhitav Euroopa Komisjon kolm ülimat prioriteeti: majanduskasv, tööhõive ja investeeringud.

2.2.

Nende elluviimiseks töötas komisjon välja Euroopa investeerimiskava, mis tugineb kolmele sambale:

2.3.

30. septembril 2015 avaldatud kapitaliturgude liidu loomise tegevuskava abil kavatseb komisjon mobiliseerida kapitali Euroopas, luua ühtne kapitaliturg ja viia suurem osa investeerimiskava kolmandast sambast ellu aastaks 2019.

2.4.

Tegevuskavaga samal ajal esitati väärtpaberistamisega  (3) seotud ettepanekud. Need kaks ettepanekut moodustavad õigusaktide paketi, milles käsitletakse eri aspekte.

2.4.1.

Esiteks, väärtpaberistamisi käsitlev ettepanek. Määruse eelnõu hõlmab sisuliselt ühtse väärtpaberistamisraamistiku väljatöötamist turu kõigi osaliste jaoks ja selles määratakse kindlaks teatav kogum konkreetsetele sobivuskriteeriumidele vastavaid tehinguid: „lihtsad, läbipaistvad ja standarditud väärtpaberistamised” (4) ehk „standardväärtpaberistamised” (5).

2.4.2.

Teiseks, ettepanek muuta kehtivat krediidiasutuste ja investeerimisühingute kapitalinõudeid (kapitalinõuete määrus) käsitlevat õigusraamistikku eesmärgiga pakkuda standardväärtpaberistamiste jaoks riskitundlikumat usaldatavusnõuete käsitlust (6), et võtta asjakohaselt arvesse standardväärtpaberistamiste konkreetseid tunnuseid.

2.4.3.

Lisaks kõigile väärtpaberistamistele kehtivatele sätetele sisaldab esimene ettepanek ka standardväärtpaberistamistele konkreetse õigusraamistiku loomist. See viitab väärtpaberistamise struktureerimise protsessile, mitte hõlmatud varade aluseks olevale krediidikvaliteedile.

2.4.4.

Teine, täiendav ettepanek puudutab usaldatavusnõuete käsitlust väärtpaberistamiste puhul, et paremini kajastada asjaomaste turgude eritunnuseid. Eelkõige sätestatakse selles väärtpaberistamise positsioonide kapitalinõuded, sealhulgas standardväärtpaberistamiste riskitundlikum käsitlus.

3.1.

Komiteel on heameel, et väärtpaberistamise ettepanekud avaldati samal ajal kapitaliturgude liidu loomist käsitleva tegevuskavaga. See on teema, millega tuleb nüüd kiiresti tegeleda. Tõepoolest sõltub Euroopa riikide majandus jätkuvalt väga tugevalt pangalaenudest. Euroopa finantssüsteemis moodustavad pangalaenud 75–80 % kogu majanduse rahastamisest (7). Komitee leiab, et pankadepoolne ja turupõhine rahastamine käivad käsikäes ja neid tuleks pidada üksteist täiendavaks.

3.2.

Lisaks jääb investeeringute tase endiselt tunduvalt alla rahandus- ja majanduskriisi eelsele tasemele. Kuigi sisemajanduse koguprodukt ja eratarbimine olid 2014. aasta teises kvartalis ligikaudu samal tasemel kui 2007. aastal, jäid koguinvesteeringute näitajad umbes 15 % alla 2007. aasta näitajatele (8).

3.3.

Komitee on juba rõhutanud väärtpaberistamise olulisust eelkõige seoses VKEdega, kelle rahastamine sõltub praegu ja ka tulevikus pangalaenudest (9). VKEdel on oluline roll Euroopa majanduses, kuna nad moodustavad üle 98 % Euroopas ettevõtetest ning annavad üle 67 % erasektori töökohtadest ja 58 % kogu Euroopa Liidu ettevõtete loodavast kogulisandväärtusest (10).

3.4.

Lisaks on VKEde laenude väärtpaberistamine praegu väga piiratud, erinevalt kinnisvara väärtpaberistamisest, mida finantskriis eriti ei kahjustanud. Praegu on VKEde osakaal väärtpaberiturul ainult 8 %, võrreldes eluasemehüpoteekväärtpaberite (RMBS) 58 %ga (11). Seetõttu leiab komitee, et ühtse kapitalituru loomise strateegia raames tuleks erilist rõhku asetada väärtpaberistamistele, millel on seos VKEdega.

3.5.

Oluline on väärtpaberituru elavdamine, iseäranis VKEde segmendis. Euroopa investeerimiskavas nimetati kvaliteetse väärtpaberistamise jätkusuutlikku turgu ühena viiest valdkonnast, kus on vaja meetmeid võtta lähiajal. Kui turul taastuksid kriisieelsed emiteerimistasemed ja krediidiasutused kasutaksid uusemissioone uute laenude andmiseks, siis saaks nendega anda erasektorile täiendavat laenu 100–150 miljardi euro ulatuses. See tähendaks ELi ettevõtjatele ja majapidamistele 1,6 % võrra rohkem laene (12).

3.6.

Komitee on varem nõudnud turu elavdamist, kuid seda teatavatel tingimustel. Komitee arvates tuleb vältida Ameerika Ühendriikide varasemaid vigu ning väärtpaberistamise kasutamist on vaja hästi reguleerida (13). Samamoodi tuleb jätkusuutliku kvaliteetse väärtpaberistamisturu saavutamiseks edendada lühikese vahendusahelaga põhistruktuure, et luua otseühendus laenuvõtjate ja säästjate vahel (14).

3.7.

Komitee jaoks on seega oluline lähtuda terviklikust lähenemisviisist, et liikuda edasi jätkusuutlikult ja põhjalikult ning pidada silmas kõiki vajalikke eesmärke ja kõigi sidusrühmade huve ning leida asjakohane tasakaal. Kõigil meetmetel peab olema positiivne ja kasulik mõju nii majanduse rahastamisele (vt eespool), finantssüsteemi stabiilsusele kui ka investorite huvidele.

3.8.

Määruse valimine selle algatuse elluviimiseks on komitee arvates hea valik, kui eesmärk on tõepoolest ühtse turu ülesehitamine. Eeskirjad peaksid seetõttu olema piisavalt laiad ja investoritele atraktiivsed, et need saaksid praktikas tõeliselt edukad olla.

3.9.

Komitee tunnustab jõupingutusi finantssüsteemi stabiilsuse ja selles peituvate võimaluste kasutamiseks. Seetõttu on ettepanekutes sätestatud mitu läbipaistvuse nõuet, mis hõlbustavad laiemat ja tõhusamat riskide jagamist osalejate vahel nii finantssektoris kui ka väljaspool seda.

3.10.

Komitee peab läbipaistvuse nõudeid oluliseks, sest läbipaistvuse ja standardimise puudumine on üks suurimaid takistusi väärtpaberistamisturu arendamisel. Aluspõhimõtet, mis seisneb vahetegemises väärtpaberistatud toodete eri kategooriate vahel, ning lihtsate, läbipaistvate ja standarditud toodete väljatöötamist tuleks seepärast käsitleda kui piisavaid vahendeid investorite usalduse suurendamiseks ja turu elavdamiseks.

3.11.

Riski säilitamise nõue kohustab tehingu algatajaid hoidma portfellis riski taseme minimaalsena. Komitee arvates on see sobiv üldpõhimõte. Lisaks märgitakse, et vältida tuleb „algata ja turusta”-mudelite kordumist.

3.12.

Investoritel on nii õigused kui ka kohustused. Investoritele pannakse teatav vastutus muu hulgas seoses hoolsuskohustusega nende väärtpaberite suhtes, millesse nad kavatsevad investeerida. Sest kui kogu vastutus lükatakse järelevalveasutuste ja valitsuste õlgadele, kerkiks päevakorda moraaliriski teema.

3.13.

Väärtpaberistamistehingud ja -turud võivad konkreetsetel tingimustel peita ohtusid, millele osutavad selgelt teatavad lähiajal tehtud vead. Seega tuleb turu elavdamise poole püüeldes vältida mineviku vigade kordamist, nagu on selgesti kirjas investeerimiskavas, mille Euroopa Komisjon avaldas 2014. aasta lõpus. Uues olukorras peab valitsema selgus selles, millised riskid võivad kaasneda ja kelle kanda need jäävad. Tänu aruandlusstandardite ühtlustamisele, struktureeritumate andmete pakkumisele ja kindlate vormide kasutamisele on võimalik suurendada investorite usaldust ja parandada riskide hindamist. Koos andmete paranenud kvaliteediga peaks see aitama maksimaalselt vähendada vajadust väliste reitinguagentuuride sekkumise järele.

3.14.

Turvalisuse, läbipaistvuse ja jõustamise („enforcement”) põhimõtted peaksid leidma uues reeglistikus oma koha ning need võivad aidata tugevdada usaldust uutel turgudel. Järelevalvet tuleb asjakohaselt teostada ja rahvusvahelist mõõdet ei tohi tähelepanuta jätta.

3.15.

Komitee tervitab ka põhimõtet, et sellised tehingud ja turud on mõeldud üksnes kutselistele ja institutsionaalsetele investoritele, pankadele ja muudele pikaajalistele investoritele. Ettepanekute tekstides jääb silma, et väikeinvestoritel ja tarbijatel puudub sellele turule juurdepääs. Valdkonna keerukuse ja riskide tõttu on see õige seisukoht, kuid komitee nõuab, et selline keeld väljenduks selgelt ka teksti sõnastuses.

3.16.

Komitee mõistab, et praegused ettepanekud piirduvad väärtpaberistamisturu mõne põhielemendi ühtlustamise soodustamisega, piiramata seejuures väärtpaberistamise turgude tavade ja menetluste täiendavat turupõhist ühtlustamist. Kõik selles valdkonna jõupingutused väärivad suurt tähelepanu, jälgimist ja hindamist.

3.17.

Algatuse kavakohane hindamine peaks toimuma neli aastat pärast käivitamist, kuid komitee pooldab lühemat, kaheaastast ajavahemikku, et eduvõimalused oleksid maksimaalsed.

3.18.

Muu hulgas on oluline, et ELi poliitikakujundajatel oleks silmapaistev roll rahvusvahelistes aruteludes, eriti Baseli kõnelustel (15) lihtsate, läbipaistvate ja standarditud väärtpaberistamiste jaoks usaldatavusnõuete õigusraamistiku väljatöötamise üle, mis tagab piisava ühtlustamise rahvusvahelisel tasandil.

3.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/6

Raportöör:

Emilio FATOVIC

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut kehtestada energiamärgistuse raamistik, kuna on veendunud, et ettepanekul võib selle nõuetekohasel rakendamisel ja ökodisaini direktiivi integreerimisel olla positiivne mõju keskkonnale, tarbijatele, ettevõtjatele ja töötajatele.

1.2.

Komitee leiab, et ettepanekus käsitletakse peamisi kehtivate õigusnormidega seotud probleeme, sealhulgas õigusnormide tõhus kohaldamine, tulemuslik turujärelevalve ning tarbijate õigus saada selget, arusaadavat ja võrreldavat teavet. Komitee kutsub komisjoni üles jätkama senist tööd energiatõhususe klasside standardimisel ja lihtsustamisel kõigi tooterühmade jaoks.

1.3.

Komitee toetab määruse kasutamist reguleerimisvahendina direktiivi asemel, et tagada õigusakti tõhus ja ühtne rakendamine kogu Euroopas.

1.4.

Komitee peab õigeks luua toodete andmebaas kui turujärelevalve tõhustamise vahend. Siiski peab komitee hädavajalikuks tugevdada müügil olevate toodete kontrollimist, et tuvastada toote iseloomulike omaduste tegelik vastavus toote märgisel toodud omadustele.

1.5.

Komitee kutsub komisjoni üles looma ja rahastama ühiseid standardiseeritud koolitusi kõikidele järelevalve- ja kontrolliprotsessidesse hõlmatud töötajatele ja teistele asjaosalistele.

1.6.

Komitee toetab tagasipöördumist varasema energiaklassi astmestiku juurde, mis ulatub A-st kuni G-ni, kuna see on tarbijatele kergemini mõistetav, ning rohelisest punaseni värviskaala kasutamist, mis võimaldab toote energiatõhusust paremini tuvastada.

1.7.

Komitee teeb ettepaneku luua energiamärgisele uus kujundus, et võidelda märgise võltsimise vastu ja vältida segaduse tekitamist tarbijate hulgas, eriti üleminekuperioodil. Komitee soovitab ka jätta alles halli värviskaala energiaklasside puhul, millele uuest klassifitseerimisest või ökodisaini direktiiviga kehtestatud piirangutest tulenevalt ei vasta ükski turul olev toode.

1.8.

Komitee teeb ettepaneku lisada uuele märgistusele – ka seoses CO2-jalajäljega – muu tarbijatele tundlik teave, nagu toote minimaalne oodatav eluiga ja energiatarbimine toote kasutusea jooksul. Selline teave on äärmiselt oluline, et muuta eri klassi kuuluvad energiatooted tegelikkuses majanduslikul alusel võrreldavaks ning takistada toodete kavandatud aegumist ja see ära hoida.

1.9.

Komitee on veendunud, et kui usaldada nii oluline küsimus nagu karistussüsteemi heakskiitmine eraldi igale liikmesriigile, siis soodustaks see õigusakti ebaühtlast järgimist ning määruse kasutamine direktiivi asemel muutuks kasutuks.

1.10.

Komitee leiab, et EL peaks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega hõlbustama suurema energiatõhususega toodete kättesaadavust kõige ebasoodsamas olukorras olevatele sotsiaalsetele rühmadele kütteostuvõimetusega toimetulekuks.

1.11.

Komitee leiab, et pidades silmas universaaldisaini põhimõtet, mille kohaselt tooted disainitakse sellisel viisil, mis muudab need kõigile inimestele kasutatavaks, peaks ka märgistus olema kõigile arusaadavam ning erilist tähelepanu tuleks pöörata puuetega inimeste vajadustele.

1.12.

Komitee kutsub Euroopa Liitu üles tegutsema selle nimel, et uue märgistussüsteemiga seotud võimalikud lisakulutused ei jääks automaatselt jaemüüjate või lõpptarbijate kanda.

1.13.

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et puudub internetikaubanduse jaoks mõeldud spetsiaalne strateegia, mida aga peetakse vajalikuks, kuna tegemist on valdkonnaga, kus eeskirjade täitmine on äärmiselt puudulik. Komitee nõuab eriti kiiret tegutsemist internetiturgude reguleerimiseks, kus on tuvastatud enamik energiaklassi märgistamise kohustuse rikkumisi.

1.14.

Komitee märgib erimeetmete puudumist energiat tarbivate regenereeritud toodete jaoks. Komitee peab eriti vajalikuks kõnealuste toodete turustamise reguleerimist – kui neid müüakse vastavates jaekauplustes –, et mitte tekitada õiguslünki ning eelkõige edendada energiatõhususe ja ringmajanduse strateegiate suuremat integratsiooni.

1.15.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu kolmandatest riikidest imporditud toodetele, et kaitsta Euroopa tootmist ebaausa konkurentsi mis tahes vormide või pettuse eest märgiste ilmse võltsimise puhul.

1.16.

Komitee leiab, et Euroopa Liit suudab saavutada oma energiatõhususe eesmärgid üksnes tarbijate aktiivse kaasamise kaudu. Seepärast nõuab ta, et organiseeritud kodanikuühiskond toetaks riikide valitsusi, et muuta teavitamis- ja teadlikkuse parandamise töö tõhusamaks ja üksikasjalikumaks, sh eraldi jaemüüjate hulgas.

1.17.

Komitee toetab ettepanekut lisada kohustuslikus korras reklaamidesse iga konkreetse toote energiamärgis või juhul, kui see ei ole võimalik, vähemalt energiaklass, et anda tarbijatele paremat teavet ja parandada nende teadlikkust.

1.18.

Komitee leiab, et ainult üks nädal üleminekuperioodi lõpus on liiga lühike aeg lõplikuks üleminekuks uue süsteemi järgi märgistatud toodetele. Seepärast palutakse kõnealust ajavahemikku pikendada 30 päevani.

1.19.

Komitee kutsub komisjoni üles kasutama delegeeritud õigusaktide suhtes ettevaatlikumat ja kaalutletumat lähenemisviisi. Eelkõige soovitakse, et volitused oleksid selged ja määratletud, et tagatud oleks parlamendipoolne kontroll ning eelkõige, et delegeeritud õigusaktide vastuvõtmine oleks alati seotud liikmesriikide, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sidusrühmade tõhusa konsulteerimise ja kaasamisega.

1.20.

Komitee peab mõistlikuks kavandada energiamärgistuse raamistiku hindamine kaheksa aasta pärast, kuid teeb ettepaneku anda keskpikas perspektiivis selle mõjule hinnang.

1.21.

Komitee arvates on esmatähtis määratleda üheselt mõistetav ja püsiv ümberklassifitseerimise mehhanism tagamaks, et turu tehnoloogilisest arengust tulenev edaspidine klassifitseerimine on kulutõhus, täpne ja vasturääkivusteta. Seepärast tehakse ettepanek viia ümberklassifitseerimine läbi alles siis, kui energiatõhususe klassi A tooted moodustavad vähemalt 20 % turumahust.

2.1.

25. veebruaril 2015 avaldas Euroopa Komisjon energialiidu paketi, mis koosneb kolmest dokumendist:

2.2.

Terviklikule lähenemisviisile tuginev energialiidu strateegia, mille eesmärk on parandada energiavarustuse turvalisust, jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet, koosneb viiest aspektist:

2.3.

Strateegia osana koostati määrus, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik varasema direktiivi 2010/30/EL (2) tühistamiseks.

2.4.

Uus energiamärgistuse raamistik on normatiivselt ühtne ökodisaini direktiiviga 2009/125/EÜ (3). Kliimameetmete ja energiapoliitika voliniku Miguel Arias Cañete sõnul säästab kahe õigusakti ühtne rakendamine „Euroopas 2020. aastaks sama palju energiat, kui kasutatakse igal aastal Itaalias, ehk 166 miljonit tonni naftat”, ning sellel on tugev mõju ka CO2-heite vähendamisele.

2.5.

Uues määruses arvestatakse muu hulgas kehtivate õigusaktide järelhindamiste tulemusi, kodanike ja sidusrühmadega peetud konsultatsioonide tulemusi, samuti konkreetset mõju hindamist (4).

3.1.

Komisjoni ettepanek on koostatud esimest korda mitte enam direktiivi, vaid määruse vormis, et lihtsustada liikmesriikide ja ettevõtjate jaoks õigusraamistikku ning eelkõige tagada selles sisalduvate põhimõtete ühtne kohaldamine ja jõustamine kogu Euroopa Liidus.

3.2.

Ettepanekuga nähakse ette toodete andmebaasi loomine turujärelevalve tõhustamiseks. Tootjaid kohustatakse sisestama andmed kõnelusesse andmebaasi. Oluline on rõhutada, et juba praegu peavad ettevõtjad sellise teabe esitama riikliku turujärelevalveasutuse nõudel. Sel põhjusel leiab Euroopa Komisjon, et lisakulutused ettevõtjatele peaksid olema minimaalsed (5).

3.3.

Ettepaneku eesmärk on muuta direktiivi 2010/30/EL alusel kehtivat energiatõhususe astmestikku kahel põhjusel:

Seetõttu teeb komisjon ettepaneku pöörduda tagasi eelneva astmestiku juurde, mis ulatub A-st G-ni ja mida loetakse arusaadavamaks, ning muuta seega kõikide praegu turul olevate toodete klassifikatsiooni. Energiaklassid A ja B jäetakse vabaks, et vältida kõrgete energiaklasside kohest küllastumist (6). Integreerimise ja täiendamise eesmärgil nähakse märgistusel ette ka rohelisest punaseni ulatuva värviskaala kasutamine toodete suurema või väiksema energiatõhususe näitamiseks.

3.4.

Ettepanekuga nähakse ette kuus kuud kestev üleminekuperiood, mille jooksul praegu müügil olevatel toodetel on kahekordne märgistus, et muuta klassifitseerimist nõuetekohaselt ilma tarbijat täiendavalt segadusse ajamata. Selles etapis peavad ka liikmesriigid korraldama kampaaniaid tarbijate teavitamiseks uuest märgistussüsteemist.

3.5.

Komisjoni arvates peavad nii kontrollitegevus kui ka karistussüsteem jääma liikmesriikide pädevusse (7).

3.6.

Komisjonile antakse volitus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et tagada määruse nõuetekohane kohaldamine. Kõnealuse volituse võib nõukogu ja Euroopa Parlament igal ajal tühistada. Komisjon peab iga delegeeritud õigusakti puhul tagama liikmesriikide ja konkreetse tooterühma sidusrühmade esindajate tasakaalustatud osalemise. Liikmesriigid ja sidusrühmad saavad kokku selleks loodud nõuandefoorumil.

3.7.

Järgmine energiamärgistuse raamistiku hindamine on kavandatud kaheksa aasta pärast. Juba turul olevate toodete märgistused vaadatakse läbi viie aasta jooksul, ent pärast määruse vastuvõtmist turule viidavate toodete ümberkvalifitseerimiseks ei ole selget ajakava määratud.

4.1.

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut, mis tuleneb teadmisest, et energiamärgistusel on positiivne mõju keskkonnale, tarbijatele, Euroopa ettevõtjatele ja tööhõive tasemele (8).

4.2.

Komitee omistab uuele märgistussüsteemile lisaks puhttehnilisele ka märkimisväärse strateegilise tähtsuse, kuna see puudutab otseselt või kaudselt energia-, sisekaubanduse, tehnoloogia arengu ja keskkonnasektorit ning säästva arengu protsesse üldisemalt.

4.3.

Komitee tunnistab, et ettepanek aitab lahendada kehtivate õigusnormidega seotud põhilisi probleeme, kuigi mõnel puhul jääb puudu eesmärgikindlusest ja visioonist. Ettepanekus keskendutakse tegelikult vahetute ja tungivate probleemide lahendamisele ega kujutleta võimalikke energiamüügi ja -tootmise arenguid.

4.4.

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama senist tööd energiatõhususe klasside standardimisel ja lihtsustamisel kõigi tooterühmade jaoks. Sellel on oluline roll, et propageerida tarbijate valikulist lähenemisviisi toodete ostmisel, väärtustades parema kvaliteediga tooteid.

4.5.

Komitee toetab määruse kasutamist reguleerimisvahendina direktiivi asemel, et tagada õigusakti tõhus, õigeaegne ja ühtne rakendamine kogu Euroopas. Kõnealuse vahendi sihipärane kasutamine on väga tähtis ka Euroopa tõhusa integratsiooniprotsessi seisukohast.

4.5.1.

Komitee toetab ettepanekut luua toodete andmebaas, mis on tõhusa turujärelevalve vältimatu vahend. Tuleb märkida, et tegelikult on paljudes Euroopa riikides tarbijaühendused korduvalt tõstatanud küsimuse eelmise direktiivi – direktiivi 2010/30/EL – rakendamata jätmise ning seetõttu energiatarbimise märgistuseta toodete turule jõudmise kohta. Andmebaas tuleb luua, et tagada toodetele siseturul tõeliselt võrdsed konkurentsitingimused.

4.6.

Komitee leiab siiski, et „andmebaasi” loomine on küll oluline, kuid mitte otsustava tähtsusega nõuetekohase turujärelevalve jaoks, ning loodab, et pädevad asutused tugevdavad müügil olevate toodete kontrollimist, et tuvastada toote iseloomulike omaduste tegelik vastavus toote märgisel toodud omadustele.

4.7.

Arvestades turukontrolli ja -järelevalve ülimalt tehnilist iseloomu, kutsub komitee komisjoni üles looma ühiseid standardiseeritud koolitusi turujärelevalvesse ja turu kontrollimisse hõlmatud töötajatele ja teistele asjaosalistele ning eraldama selleks konkreetsed rahastamisvahendid tagamaks, et kõikides liikmesriikides saaks määrust rakendada piisavalt kiiresti ja tõhusalt.

4.8.

Komitee nõustub otsusega pöörduda tagasi eelneva astmestiku juurde, mis ulatub A-st G-ni, kuna see on tarbijatele arusaadavam. Komitee rõhutab, et näiteks energiaklassiga A+++ ja A+ külmiku energiatarbimise erinevus on 42 %, kuid praegune märgistussüsteem ei võimalda kohe aru saada erinevusest energiatõhususe ja kulu osas. See tähendab, et teatud tooterühmade puhul kehtib põhimõte „rohkem maksad, vähem kulutad”, mis võimaldab tarbijatel korvata kõrgema klassiga kaasnevaid kulusid lühikese aja jooksul. See aga eeldab, et märgistus oleks selgem, arusaadavam ja võrreldavam.

4.9.

Komitee on veendunud, et kõnealuse ettepaneku põhieesmärk on määruse ühtne kohaldamine kogu Euroopas, kui aga usaldada nii oluline küsimus nagu karistussüsteemi heakskiitmine igale liikmesriigile eraldi, siis soodustaks see õigusakti ebaühtlast järgimist ning määruse kasutamine direktiivi asemel muutuks kasutuks.

4.10.

Üldiselt on komitee seisukohal, et sel viisil ülesehitatud uue märgistussüsteemiga võidakse tagada järgmine:

4.10.1.

tarbijad saavad täpsemat, asjakohasemat ja võrreldavamat teavet kõigi ELis müüdavate toodete tõhususe ja energiatarbimise kohta, mis soodustab teadlikku ja pikemas perspektiivis tasuvat ostu ning selle keskkonnasõbralikku kasutamist;

4.10.2.

paraneb toodete vaba liikumine, mis tagab kõigile võrdsed võimalused. Lisaks paraneb Euroopa nende ettevõtjate konkurentsivõime, keda innustatakse tegema uuendusi, et saada kolmandatest riikidest varem turule jõudmise eelis ja suurem kasumimarginaal;

4.10.3.

suureneb tööhõive tase, tingimusel et Euroopa ettevõtjad kohustuvad vältima tootmise edasist väljaviimist, mis kaudselt tähendaks Euroopa tootmise ja sisetarbimise taaselustamist.

5.1.

Komitee leiab, et uus märgistussüsteem on kehtiva õigusakti omast parem, kuid ei vasta kõigile tarbijate teavitamise vajadustele. Seetõttu soovitab komitee lisada märgistele – ka seoses CO2-jalajäljega – teabe, nagu toote minimaalne säilimisaeg (9) ja energiatarbimine toote kasutusea jooksul. Selline teave on äärmiselt oluline, et muuta eri klassi kuuluvad energiatooted tegelikkuses majanduslikul alusel võrreldavaks ning takistada toodete kavandatud aegumist ja see ära hoida.

5.1.1.

Kasulik lisateave, mis ei ole tarbijale hädavajalik, nagu koduautomaatika kasutamisest tulenev energia lisakulu, võiks olla kättesaadav asjaomase toodete energiatõhusust kajastava veebilehe kaudu või märgistusel oleva QR-koodi abil, nii oleks iga toode kergesti loetav tahvelarvuti või nutitelefoni abil, nagu sarnasel eesmärgil on tehtud teiste kaubanduslike toodete puhul tegevuskavas „Asjade internet” ettenähtud arengu loogikat järgides (10).

5.2.

Komitee teeb ettepaneku luua energiamärgisele uus kujundus, et võidelda märgise võltsimise vastu ja vältida, eriti üleminekuperioodil, segadust tarbijate hulgas. Komitee soovitab ka jätta alles halli värviskaala energiaklasside puhul, millele ei vasta ükski turul olev toode, et mitte pärssida tarbijate ostusoovi. Seda tuleks teha nii kõige madalamate klasside puhul, kus tooted on turult kõrvaldatud ökodisaini direktiivi alusel, kui ka kõige kõrgemate klasside puhul, kuhu turul olevad tooted veel ei küündi või kus tooted puuduvad klassifitseerimise muutmise protsessi mõjul.

5.3.

Komitee tuletab komisjonile meelde eelkõige kütteostuvõimetust, mis puudutab enam kui 50 miljonit inimest üle kogu ELi, mida komitee kinnitas ka oma arvamuses TEN/516 (11). See tähendab, et Euroopa Liit peab vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele lihtsustama nii palju kui võimalik suurema energiatõhususega toodete kättesaadavust ka kõige vaesematele ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatele sotsiaalsetele rühmadele. Samal ajal peab Euroopa Liit tegutsema selle nimel, et uue märgistussüsteemiga seotud lisakulutused ei jääks automaatselt jaemüüjate või lõpptarbijate kanda.

5.3.1.

Paljudes Euroopa riikides juba rakendatakse edukalt energiatoodete subsidiaarsuse ja kättesaadavuse häid tavasid. Üks võimalus on arvata tuludeklaratsioonist maha kõrgema energiaklassiga energiatoodete hind. Komitee loodab siiski, et lisaks kasulikele ja olulistele headele tavadele liikmesriikides annavad Euroopa Liit ja Euroopa Ülemkogu, arvestades eelkõige energiatõhususe probleemi tähtsust, subsidiaarsuse põhimõttele tegeliku jõu ning astuvad samme, et luua ühtne strateegia kõigi kodanike kaasamiseks nn energiarevolutsiooni.

5.4.

Komitee leiab, et pidades silmas universaaldisaini põhimõtet, mille kohaselt tooted disainitakse sellisel viisil, mis muudab need kõigile inimestele kasutatavaks, peaks ka märgistus olema kõigile arusaadavam ning erilist tähelepanu tuleks pöörata puuetega inimeste vajadustele.

5.5.

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et puudub konkreetne strateegia internetikaubanduse jaoks, mille käive kasvab pidevalt ja mis on siiani üks valdkondi, kus toodete võrreldavus ja eelkõige turujärelevalve tundub olevat keerulisem ja raskem. Vastavalt vaatluskeskusele MarketWatch on vaid 23 %-l internetis müüdavatest toodetest õige märgistus. Tegemist on turgu moonutava teguriga, mis selgelt kahjustab ettevõtjaid ja tarbijaid.

5.5.1.

Komitee märgib, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud delegeeritud määrus (EL) nr 518/2014 seoses energiamõjuga toodete märgistamisega internetis ja uue määruse ettepanek ei ole omavahel piisavalt seostatud. Selles on muu hulgas sätestatud, et märgistus on kohustuslik üksnes uute ja mitte juba müügil olevate toodete puhul – viimaste jaoks on märgistus ette nähtud üksnes vabatahtlikkuse alusel. Lisaks ei lahendata selles internetiturgude probleemi, kus tarbija sageli ostab teadmatult tooteid, mida pakuvad müügiks reklaamitellijatest kolmandad osapooled, ja kus asjaomane veebileht ei vastuta väära või eksitava reklaami eest.

5.6.

Komitee leiab, et ei praegune ega ka uus märgistussüsteem ei käsitle energiat tarbivaid regenereeritud tooteid. Seepärast leiab ta, et nende toodete turustamise reguleerimine – iseäranis juhul, kui neid müüakse vastavates jaekauplustes – on õige ja vajalik õiguslünkade vältimiseks ning parema integratsiooni edendamiseks ökodisaini direktiivi ja komisjoni teatise „Ringmajanduse suunas” (12) vahel. Komitee rõhutab juba varem vastu võetud seisukohti kavandatud aegumise vastu ning toetab kestvamate ja vastupidavamate toodete turustamist (13).

5.7.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu kolmandatest riikidest imporditud toodetele, et kaitsta Euroopa tootmist ebaausa konkurentsi mis tahes vormide eest. Komitee kutsub komisjoni üles käivitama tugeva märgiste võltsimise vastase kampaania, muutes märgised raskesti võltsitavaks, tugevdades subjektiivse ja objektiivse vastavuse kontrollimist ning karistades selge võltsingu puhul importijat toote turult kõrvaldamisega.

5.8.

Komitee rõhutab, et teadlikkus toodete ostmisel ja nende kasutamisel on märkimisväärse tähtsusega ELi energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks. Liikmesriike on õigustatult palutud etendada võtmerolli teavitamise ja teadlikkuse parandamise kampaaniates. Siiski nõuab komitee organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivset kaasamist nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil tõhusama ja üksikasjalikuma teabevahetuse eesmärgil, (14) sh eraldi jaemüüjate hulgas.

5.8.1.

Komitee toetab ettepanekut lisada kohustuslikus korras reklaamidesse iga üksiku toote energiamärgis või juhul, kui see ei ole võimalik, vähemalt energiaklass, et anda tarbijatele teavet ja parandada nende teadlikkust energiat tarbivate toodete ostmisel ja kasutamisel (15).

5.9.

Komitee rõhutab vajadust vaadata läbi mõned üleminekuperioodi aspektid, mis on vajalik toodete klassifikatsiooni muutmiseks. Määrusega nähakse ette, et kuue kuu lõppedes piisab ühest nädalast, et minna kahekordse märgistuse süsteemilt üle üksnes uue märgistusega toodetele. See periood on tõenäoliselt liiga lühike ja ebarealistlik, mistõttu palutakse seda pikendada 30 päevani, mis on tavaliselt ettevõtjatele antav aeg toodete loendi koostamiseks.

5.10.

Komitee kutsub komisjoni üles säilitama delegeeritud õigusaktide suhtes ettevaatlikumat ja kaalutletumat lähenemisviisi. Eelkõige soovitakse, et volitused oleksid selged ja määratletud, et tagatud oleks parlamendipoolne kontroll ning eelkõige, et delegeeritud õigusaktide vastuvõtmine oleks alati seotud liikmesriikide, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sidusrühmade tõhusa konsulteerimise ja kaasamisega (16).

5.11.

Komitee toetab sihtotstarbelise nõuandefoorumi loomist, et seada sisse struktureeritud dialoog komisjoni, liikmesriikide ja sidusrühmade vahel.

5.12.

Komitee peab mõistlikuks energiamärgistuse raamistiku hindamist kaheksa aasta pärast, kuigi loodab selle hoolikat hindamist keskpikas perspektiivis, et hinnata rakendamise üldist mõju ja tõelist seisu. Kõnealune algatus on seda enam vajalik, et arvamuses käsitletud ettepaneku eesmärk on muuta direktiiv määruseks.

5.13.

Komitee arvates on esmatähtis määratleda üheselt mõistetav ja püsiv ümberklassifitseerimise mehhanism tagamaks, et turu tehnoloogilisest arengust tulenev edaspidine klassifitseerimine on kulutõhus, täpne ja vasturääkivusteta. Seepärast peab komitee vajalikuks viia ümberklassifitseerimine läbi reaalse vajaduse korral ja alles siis, kui energiatõhususe klassi A tooted moodustavad vähemalt 20 % turumahust.

3.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/13

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab teatist kiiduväärseks ja toetab paljusid selles esitatud ettepanekuid, mida ta peab Euroopa energialiidu üle peetavate arutelude loogiliseks jätkuks.

1.2.

Väljapakutud parandused, sh päevasisene kauplemine, konkurentsi moonutavate eeskirjade kaotamine, nõudlusele reageerimine ja õigete hinnasignaalide loomine, on üldiselt õiged ja olulised turukorralduse meetmed, et saavutada selline energiaturg, mis on tulevikus paremini kooskõlas muutuva ja hajutatult toodetud taastuvenergia eripäraga.

1.3.

Ettevõtjate ja majapidamiste varustamine usaldusväärse ja taskukohase (puhtama) energiaga on tänapäeva ühiskonnas majanduse ja kodanike eksistentsi alus. Energiasüsteem on seega põhimõtteliselt kogu ühiskonna ülesanne, mille täitmiseks on tarvis head tasakaalu turu ja reguleerimise vahel. Seda küsimust ei ole seni poliitiliselt piisavalt arutatud ega tehta seda ka kõnealuses teatises.

1.4.

Kohandatavate taastuvate energiaallikate suure osakaalu ja vähese CO2-heitega energiavarustuse eesmärgi saab saavutada lühiajalises või keskpikas plaanis üksnes siis, kui kõigile (ka uutele) turuosalistele on tagatud piisavalt paindlikud võimalused, näiteks piisav salvestusvõime, paindlikud ja tarbijasõbralikud valikud nõudluse osas ja paindlikud elektritootmistehnoloogiad (nt elektri ja soojuse koostootmine), aga ka piisavalt väljaehitatud ja ühendatud elektrivõrgud, ning kui tarbijaid piisavalt, aegsasti ja asjakohaselt teavitatakse, kui neil on võimalik võtta kasutusele oma turustamisvõimalusi ja kui vajalikud investeeringud tehnoloogiasse ja taristusse end ära tasuvad. Kõik see on täna veel puudu.

1.5.

Hinnasignaalid on olulised, kuna praeguse süsteemi muutmine eeldab suuri investeeringuid. Praegused börsihinnad, milleks on 30–40 eurot/MWh, ei võimalda refinantseerida investeeringuid ei uude elektritootmisvõimsusesse ega salvestustehnoloogiasse. Sellised börsihinnad on saavutatavad üksnes seetõttu, et muu hulgas tuleb suur osa elektrist turule jaamadest, mis on end juba tagasi teeninud, ning et söe-, tuuma- ja taastuvenergia tootmise eest makstakse toetusi. Praegused börsihinnad ei kajasta seega kaugeltki tegelikku kulustruktuuri. Toetuste ja ülereguleerimise tõttu annavad elektribörsi hinnad moonutatud pildi tegelikest elektrikuludest. Ainult realistlike ja läbipaistvate hindadega on võimalik jõuda selleni, et antakse õigeid signaale olemasoleva süsteemi ümberkujundamisel vajalikeks suurteks investeeringuteks.

1.6.

Hinnakujundus vajab täiesti uut lähenemisviisi, et luua majanduslik alus soovitavale uuele võrgukvaliteedile (mis hõlmab ka nõudlusele reageerimist ja salvestamist). Üks lähenemisviis oleks kohandada regulatiivseid aspekte rohkem soovitud uuendustega ja hinnata paremini süsteemi stabiilsust.

1.7.

Tulevikus peavad hindades kajastuma tegelikud elektri tootmise, elektriga varustamise ja käitlusest kõrvaldamise kogukulud, sh ka negatiivsed välismõjud (nt CO2-heide). Hinnakujundus peab muutuma realistlikuks. Seejuures peab komisjon kohandama ka oma toetuste süsteemi ning veel allesjäänud riiklikult kehtestatud hinnad tuleb ära kaotada. Selle kohta ei ole komisjon veel sidusat kontseptsiooni esitanud.

1.8.

Uue energiasüsteemi tehniline probleem seisneb eelkõige selles, et tulevikus ei korraldata enam elektrienergia jõudmist suurtest elektrijaamadest tarbijani tsentraalselt („ülalt alla”), vaid paljude hajutatud, osaliselt muutuva tootmisega taastuvate energiaallikate kaudu tekivad uued „tootmis- ja varustamissaared”, mis tuleb omavahel ühendada („alt üles”) ja milles nõudlusele reageerimisel (sh salvestamine) ning kohalikul/piirkondlikul turustusel on märkimisväärne roll.

1.9.

Komitee on mitmel korral rõhutanud, et sellistes uutes hajutatud energiasüsteemides peituvad võimalused, mis ei seisne üksnes üldsuse heakskiidus vajalikele struktuurimuutustele ja investeeringutele (1). Teisest küljest võivad regionaalpoliitikas aga väljaspool seni teadaolevaid struktuure avaneda ka uued väljavaated ja lisaväärtuse loomise võimalused. Uute tehnoloogiate abil on võimalik taasühendada regionaalne areng ja energiapoliitika. Peale selle aitavad omavahel ühendatud varustamissaared parandada julgeolekut võimalike rünnakute puhul elutähtsale infrastruktuurile.

1.10.

Komisjon peaks seetõttu käsitlema kauplemissüsteemi vajaminevast energiataristust lähtuvalt, püüdmata kujundada energiataristu vajalikke muudatusi praeguse kauplemissüsteemi järgi. Komisjon peaks samuti koostöös turuosalistega kaaluma, millised energiataristu ja kauplemissüsteemi muudatused looksid eeldused mitmekesisema, paindlikuma, tarbijakesksema ja kulutõhusama energiasüsteemi loomiseks.

1.11.

Komitee mitte ainult ei tervita komisjoni seisukohta turuosaliste ringi laiendamisest, vaid peab veelgi olulisemaks tarbijate (s.o ettevõtjate, kodanike, kommunaalteenuste osutajate jt) aktiivset kaasamist tootmisse ja otsesesse kohalikku või piirkondlikku turustamisse. Kui ettevõtted, kodanikud või kommunaalteenuste osutajad otsustaksid nüüd kasutada kohalikku või piirkondlikku energiapotentsiaali näiteks ühiselt korraldatud päikese- või tuuleenergiajaamade abil, peaks neil olema senisest palju lihtsam kasutada toodetud energiat vahetult, ilma börsi või vahendajate kaasamiseta, ja/või seda otse ja probleemideta turustada. Ka siin jäetakse komisjoni dokumendis paljud küsimused lahtiseks.

1.12.

Komisjon on korduvalt kinnitanud, et taastuvenergia kasutamisel on endiselt mitmeid kõrvaldamist vajavaid takistusi, ning et vaja on toetada turunõudlusest lähtuvate ja piirkondlike taastuvenergiaallikate kasutamist. Komitee on sellega nõus, kuid märgib, et turu laiendamine ja reguleerimise vähendamine ei too iseenesest kaasa taastuvenergia tootmise suurenemist. Kõnealuses teatises ei leidu aga viiteid sellele, mida komisjon seda nentides täpselt silmas peab.

2.1.

Oma poliitilistes suunistes seadis komisjon eesotsas president Junckeriga üheks strateegiliseks eesmärgiks vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika väljatöötamise.

2.2.

Neid eesmärke kinnitati komisjoni 2015. aasta tööprogrammis (2) ja täpsustati vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegias (3): peale usaldusväärse ja taskukohase energiavarustuse tahetakse luua ka säästev ja kliimasõbralik, tugeva turukonkurentsi ja innovatsiooniga energiasüsteem. Raamstrateegias rõhutatakse iseäranis kodanike aktiivset rolli energiasüsteemi ümberkorraldamises. Energiaturu, eriti elektrituru ümberkorraldamine on nende eesmärkide saavutamisel tähtis samm.

2.3.

Komisjoni kõnealuse teatisega algatatud avalik konsultatsioon peaks aitama kõrvaldada märkimisväärsed kitsaskohad, mis takistavad tulevikku suunatud säästva energiasüsteemi loomist.

2.4.

Komisjon seostab neid kitsaskohti sellega, et „[p]raegune turukontseptsioon pärineb ajastust, kus enamasti fossiilkütusel töötavate suurte tsentraliseeritud elektrijaamade peamine eesmärk oli varustada teatavas piirkonnas (tavaliselt liikmesriigis) asuvaid majapidamisi ja ettevõtteid neile vajaliku elektrienergiaga ning tarbijad (kodumajapidamised, ettevõtjad ja tööstusharud) olid passiivsed turuosalised”. Komisjon soovib saavutada põhjalikult muudetud Euroopa energiasüsteemi, milles hajutatud elektritootmine toetub tugevalt muutuvatele energiaallikatele, milles on rohkem ja muutunud rollidega turuosalisi ning milles paindlik nõudlus on uus ja keskne väljakutse.

2.5.

Konkreetsete probleemidena nimetab komisjon järgmisi:

2.6.

Probleemidega toimetulekuks määras komisjon kindlaks mitmesugused meetmed:

3.1.

Euroopa energialiidu eesmärkide saavutamiseks on vaja teha palju põhjalikke muudatusi, muu hulgas on vaja põhjalikult kujundada ümber Euroopa elektriturg, nagu märgib ka komisjon.

3.2.

Ühiskond aktsepteerib neid muudatusi piisaval määral vaid juhul, kui a) sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga toimub sisutihe ja hästi korraldatud konsultatsioon ja b) kui nendega pelgalt ei konsulteerita, vaid neid käsitletakse aktiivselt tegutsevate partneritena.

3.3.

Kuidas see protsess võiks välja näha, kirjeldas komitee oma uuringus (4), milles hinnati Euroopa Komisjoni sidusrühmadega konsulteerimise menetlust, lisaks viidatakse ka Euroopa energiadialoogi algatusele.

3.4.

Väljapakutud parandused, sh päevasisene kauplemine, konkurentsi moonutavate ja takistavate eeskirjade kaotamine, nõudlusele reageerimine ja õigete hinnasignaalide loomine on õiged ja olulised turukorralduse meetmed, et saavutada selline energiaturg, mis on tulevikus paremini kooskõlas muutuva ja hajutatult toodetud taastuvenergia eripäraga. Vaid nii on võimalik saavutada Euroopa energialiidu eesmärgid, mida komitee kiiduväärseks peab, ning tagada kodumajapidamistele ja ettevõtjatele kulutasuv, keskkonnasõbralik, kindel ja taskukohane energiavarustus.

3.5.

Komitee rõhutab päevasisese kauplemise erilist tähtsust, mis on oluline muutuva tootmisega taastuvenergiast pärit elektriga kauplemise mõistlikuks korraldamiseks.

3.6.

Komitee väljendab heameelt, et teatises on kirjeldatud taas uue energiasüsteemi keskseid põhimõtteid, mis komitee arvates edastavad õige sõnumi kõigile turuosalistele ja kogu ühiskonnale. Need on järgmised:

3.7.

Ettevõtjate ja majapidamiste varustamine usaldusväärse, taskukohase ning puhtama energiaga on tänapäeva ühiskonnas majanduse ja kodanike eksistentsi alus. Energiasüsteem on seega põhimõtteliselt kogu ühiskonna ülesanne, mille täitmiseks on tarvis head tasakaalu turu ja reguleerimise vahel. Seda küsimust ei ole seni poliitiliselt piisavalt arutatud ega tehta seda ka kõnealuses teatises. Näiteks küsimust, kas ülekande- ja jaotusvõrgud ei peaks kuuluma pigem avaliku sektori vastutusalasse – nagu teede, raudteevõrgu ja veevarustuse puhul –, ei otsustata ehk küll Brüsselis, kuid selle üle võiks arutleda. Energiapoliitika tähendab selgete raamtingimuste ja järelevalvekorra kindlaksmääramist. See hõlmab ka tarbijakaitset ja eriti haavatavate ühiskonnarühmade kaitset.

3.8.

Komitee loobub võimalusest avaldada komisjonile kiitust väljapakutud õigete meetmete, sealhulgas tema kriitilise hoiaku eest seoses varutootmisvõimsusega. Pigem arutatakse küsimusi, mida komitee arvates on teatises liiga pealiskaudselt käsitletud või mida komisjon ei ole analüüsinud.

4.1.

Komitee on komisjoniga täielikult nõus, et Euroopa energiasüsteemi peab põhjalikult muutma. Teatises esitatud lahendused ei paku aga komitee seisukohalt mitte põhjalikke muutusi, vaid pigem kehtiva süsteemi kohandamist või täiendamist.

4.2.

Komitee soovib tähelepanu juhtida eeskätt asjaolule, et põhjalik muutmine ei saa seisneda üksnes liikmesriikide süsteemide ühendamises Euroopa võrguga, praeguste turgude ja kauplemissüsteemide reformimises või taastuvenergia osakaalu märkimisväärses suurendamises. Pigem on vaja kujundada ja rajada täiesti uus laiem, detsentraliseeritud ja arvukamate osalejatega energiasüsteem. See ei tähenda mitte ainult olemasolevate ülekande- ja jaotusvõrkude ajakohastamist, vaid ka nende tugevdamist uue, tehniliselt keerukama taristuga. See uus võrk hõlmaks osaliselt täiesti uusi ja mitmekesisemaid kauplemis-, ühendamis- ja turustamisstruktuure. Praegustel tavapärastel energiakandjatel oleks selles tasandav roll.

4.3.

Vähese CO2-heitega ja kohandatavate energiaallikate suure osakaaluga energiavarustuse eesmärgi saab saavutada lühiajalises või keskpikas perspektiivis üksnes siis, kui

Kõik see on täna veel puudu.

4.4.1.

Komisjon rõhutab hinnasignaalide tähtsust, kuna need peaksid a) julgustama tarbijat täitma energiaturul aktiivset rolli ja b) looma ettevõtjatele stiimulid investeerimiseks uutesse vähese CO2-heitega energiatehnoloogiatesse. Sellised hinnasignaalid on olulised, kuna praeguse süsteemi muutmine eeldab suuri investeeringuid. Praegused börsihinnad – 30–40 eurot/MWh –, on mõistagi meelepärased tarbijatele, kes neid tasuma peavad, kuid puudub võimalus refinantseerida investeeringuid uude tootmisvõimsusesse või salvestustehnoloogiatesse. Sellised börsihinnad on praegu saavutatavad üksnes seetõttu, et suur osa elektrist tuleb turule jaamadest, mis on end juba tagasi teeninud, ning et söe-, tuuma- ja taastuvenergia tootmise eest makstakse suuri toetusi. Praegused börsihinnad ei kajasta seega tegelikku kulustruktuuri. Toetuste ja ülereguleerimise tõttu annavad elektribörsi hinnad moonutatud pildi tegelikest elektrikuludest. Ainult realistlike ja läbipaistvate hindadega on võimalik jõuda selleni, et antakse õigeid signaale olemasoleva süsteemi ümberkujundamisel vajalikeks suurteks investeeringuteks.

4.4.2.

Komisjon ei pööra teatises piisavat tähelepanu taastuvenergia kulude eripära mõjule: kuna taastuvenergia ja elektri salvestamise piirkulu on nullilähedane, ei saada hulgimüügiturud enam positiivseid hinnasignaale. See avaldab mõju kahel viisil. Esiteks, kui hulgimüügihinnad ei saada enam signaale elektrienergia lühiajaliseks jaotamiseks, tuleb need saada muul viisil, näiteks toetuste kaudu. Teiseks nõuab nullilähedane piirkulu muutuva tootmisega taastuvenergia jaoks täiesti uusi refinantseerimissüsteeme ja ka elektrilisi salvestamisseadmeid.

4.4.3.

Hinnakujundus vajab täiesti uut lähenemisviisi, et luua majanduslik alus soovitavale uuele võrgukvaliteedile (mis hõlmab ka nõudlusele reageerimist ja salvestamist). Üks võimalus on kaaluda lõplikku tarbijahinda reguleerivate aspektide ümberkujundamist, eriti seoses elektri maksustamise ja võrgukasutustasuga. Uurida tuleks energiasüsteemi üldkulude rahastamise ümberkujundamist.

4.4.4.

Et hinnad kajastaksid õigesti kõiki elektritootmise kulusid, soovib komitee, et komisjon käsitleks kogu ELi hõlmava ühtlustava lähenemisviisi raames kulude läbipaistvuse küsimust. Võrreldavad arvestuslikud kulud peaksid kajastama tegelikke elektri tootmise, elektriga varustamise ja käitlusest kõrvaldamise kogukulusid. Need kuluülevaated peaksid hõlmama ka negatiivseid välismõjusid (nt CO2-heidet) ja toetusi. Komitee juhib siinkohal tähelepanu oma varasematele arvamustele (7) ja seisukohtadele ning nõuab endiselt tungivalt, et komisjon täidaks oma lubaduse ja tagaks, et hindades võetaks arvesse kõiki kulusid (sh väliskulusid), alustades tootmisest kuni käitlusest kõrvaldamiseni, ega lubaks eri energiaallikatel võistelda otseste või kaudsete toetuste nimel.

4.4.5.

Raamtingimused tuleks kehtestada viisil, mis tagab, et hinnas võetakse samavõrra arvesse nii teenuste osutamist kui ka kliimale kahjulike heidete vältimist ning vajalike kvaliteetsete töökohtade loomist. Hinnad peaksid kajastama seda, et on perioode, mil pakkumine on suur ja nõudlus väike, ning vastupidi – nõudlus on suur ja pakkumine väike. Vaid siis, kui hinnad väljendavad kogu tõde kulude ja teenuste kohta ja kui hinnavähendused kantakse täies mahus edasi tarbijale, saavad teoks komisjoni soovitud muutused, nagu nõudlusele reageerimine, paindlikumad elektrijaamad ja salvestamine.

4.4.6.

Komitee nõustub komisjoniga selles, et hindade reguleerimine tuleb lõpetada. Õige on lubada vaba hinnakujundust – nii üles- kui ka allapoole. See tingib vajaliku reageerimise turu poolt ja toetab paindlikke valikuid, nagu nõudlusele reageerimine ja salvestamine. Komitee näeb ELi riigiabi suuniste sättes, mille kohaselt toetusi ei tohi maksta negatiivsete elektrihindade korral, ränka sekkumist turu toimimisse, mis ühest küljest kahjustab taastuvenergia allikaid ja lisaks annab eelise ökoloogiliselt kahjulikele tehnoloogiatele, millel on kõrgemad piirkulud. Praegune riigiabi tasakaalustab hinnasignaalide puudulikku toimimist, eelkõige väliskulude puuduliku arvessevõtmise korral. Komisjon saaks selle puuduse kõrvaldada riigiabi suuniste reformi abil. Komitee ootab komisjonilt kontseptsiooni, millega võideldaks nii negatiivsete hindade põhjuste vastu kui ka muudetaks riigiabi pikemas perspektiivis üleliigseks.

4.4.7.

Komisjoni teatises tuuakse muu hulgas esile ka vajadus parema saastekvootidega kauplemise süsteemi järele. Komitee on esitanud selle kohta eraldi arvamuse (8). Ta rõhutab siiski, et isegi rangema reformi korral hakatakse hinna puhul arvesse võtma vaid osa fossiilsete energiaallikate väliskuludest. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul moodustavad fossiilsetele energiaallikatele suunatud ELi toetused igal aastal kokku 330 miljardit USA dollarit ja ta peab seda ebatõhusaks, innovatsiooni takistavaks, eelarvet kahjustavaks ning sotsiaalselt ebaõiglaseks ja keskkonnale hävitavaks (9).

4.4.8.

Ükski uus ja hea turukorraldus ei saa selliselt tekitatud valesid hinnasignaale kaotada ja probleeme lahendada.

4.4.9.

Komisjon rõhutab korduvalt, et taastuvenergia kasutamisel on endiselt mitmeid takistusi, mis tuleb kõrvaldada, ning et vaja on taastuvenergia kasutamist turust lähtuvalt ja piirkondlikult toetada. Komitee on sellega nõus. Kõnealuses teatises leidub aga kahjuks liiga vähe viiteid sellele, mida komisjon seda nentides täpselt silmas peab.

4.5.1.

Komisjoni teatise pealkirjas sisaldub fraas „energiaturu uus korraldus”. Dokumendis arutatakse aga peaaegu eranditult elektrivõrkude, -turgude ja -kaubanduse mõeldavate ja vajalikuks peetavate muudatuste üle. 5. peatükis räägitakse koguni konsultatiivsest teatisest elektrituru korralduse kohta.

4.5.2.

Keskendudes selgelt elektrivõrgule ja -turule, ei käsitleta piisavalt Euroopa energiapoliitika tegelikku ja otsustavat probleemi. Aruteludesse tuleb kaasata suuremal määral soojusenergia- ja transpordisektor, kuna tulevikus on tõenäoliselt need kolm sektorit seotud omavahel oluliselt tihedamalt kui praegu, millest tulenevalt tekivad uued võimalused ja vähenevad probleemid (märksõnadeks on tuuleenergia soojusenergiaks, elektrienergiast gaasi/vesiniku tootmine, elektritransport).

4.5.3.

Elektri-, soojusenergia- ja transpordisektori lähendamine üksteisele on hajutatult korraldatud elektrisüsteemide puhul lihtsam kui tsentraalse süsteemi puhul. Soojusenergia ja transpordi valdkonnad on juba oma olemuselt hajutatud ning seega on nende abil elektri jaoks lihtsam luua paindlikke võimalusi, kui elektrit on võimalik turustada hajutatult ja otse. Seetõttu on elektrituru ümberkujundamise tihedalt seotud muutuvatest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri hajutatud turustamisvõimaluste arendamisega ja see peab hõlmama ka soojusenergia- ja transpordirakenduste kasutamist.

4.5.4.

Elektrituru suhtes teeb komisjon palju ettepanekuid uute struktuuride kohta praeguses kauplemissüsteemis, eriti börsil kauplemise osas. Mõistagi on suurem mitmekesisus praeguses energiakaubanduses kohalikul, piirkondlikul, riigisisesel ja Euroopa tasandil soovitatav ja tähtis. Mitte mingil juhul ei pea aga kõike tegema börside ja vahendajate kaudu, sellest aga komisjon ei räägi.

4.5.5.

Kui ettevõtted, kodanikud või kommunaalteenuste osutajad otsustaksid nüüd kasutada kohalikku või piirkondlikku energiapotentsiaali, näiteks ühiselt korraldatud päikese- või tuuleenergiajaamade abil, peaks neil olema senisest palju lihtsam kasutada toodetud energiat vahetult, ilma börsi või vahendajate kaasamiseta, ja/või seda otse ja probleemideta turustada.

4.5.6.

Kuid puuduvad ettepanekud selle kohta, kuidas peaks toetama juba esile kerkivaid uusi hajutatud ja otseseid kasutusvorme või kohalikku otseturustamist (ettevõtjalt ettevõtjale), samuti räägitakse vähe kohalikest kauplemisvormidest ja energiavormi muundamisest (salvestitest).

4.6.1.

Komisjoni teatises räägitakse kord taastuvenergia lõimimisest energiavarustussüsteemi, kord vajadusest „kohandada turukorraldust, võttes arvesse taastuvaid energiaallikaid”, teisal aga „turu valmisolekust taastuvate energiaallikate kasutamiseks”. Komitee tahab selgitada, et tema arvates ei ole küsimus eelkõige taastuvenergia lõimimises olemasolevasse energiavarustussüsteemi, isegi kui taastuvenergia peab pikemas perspektiivis asuma kesksele kohale.

4.6.2.

Uue energiasüsteemi tehniline kitsaskoht – mida komisjon peaks konsulteerimismenetluses veel selgemalt esile tooma – seisneb selles, et tulevikus ei korraldata elektrienergia jõudmist suurtest elektrijaamadest tarbijani enam tsentraalselt („ülalt alla”), vaid paljude hajutatud ja osaliselt muutuva tootmisega taastuvenergiaallikate kaudu tekivad uued „tootmis- ja varustamissaared”, mis tuleb omavahel ühendada („alt üles”) ja milles nõudlusele reageerimisel (sh salvestamine) on kandev roll.

4.6.3.

Pidades silmas soovi uute osalejate hulka mitmekesistada, tähendaks see seetõttu seda, et lisaks tavapärastele (hulgi)kaubandusstruktuuridele võidakse luua osaliselt ka täiesti uusi hajutatud turustamisvorme ja energiajuhtimissüsteeme.

4.6.4.

Innovatsioonilained nii IT-valdkonnas, tootmis- ja juba ka salvestamistehnikas, jaotussüsteemides ning samuti ehitustehnikas on võimaldanud juba praegu tekkida paljudel sellistel tootmis- ja varustamissaartel, mis veel mõne aasta eest tundusid mõeldamatud. Üksikisikud, ettevõtted, ühendused (nt energiaühistud) või omavalitsused (kommunaalteenuste osutajad) on töötanud välja iseseisvaid või osaliselt iseseisvaid lahendusi, mistõttu sõltuvad nad vähem tavapärastest (ja paindlikumatest) pakkumistest ja energiavoogudest. Oluline on näha paralleeli tehniliste ja tehnoloogiliste ning sotsiaalsete ja sotsioloogiliste arengusuundade vahel. Mõlemad osutavad samas suunas, nimelt liikumisele suurema autonoomia ja hajutatumate isereguleerivate võrguüksuste poole.

4.6.5.

Kõik saab alguse väikestest asjadest: juba praegu töötatakse välja täiesti uusi süsteeme, nagu osutab fotogalvaaniliste süsteemide näide. Veel umbes viis aastat tagasi ei olnud fotogalvaaniline elektri tootmine oma tarbeks majanduslikult huvipakkuv, toodetud elekter suunati lihtsalt võrku. Olukord on aga täielikult muutunud. Majanduslikest põhjustest lähtuvalt ei võeta praegu enam kasutusele selliseid päikesepaneele, mille abil toodetavat energiat ei saa maksimaalselt ära kasutada, mis aga omakorda suurendab nõudlust salvestustehnoloogiate järele ja nende edasiarendamist. Nii aitavad päikesepaneelid vähendada võrgu koormust ja seda tasakaalustada. Seoses näiteks elektritranspordi ning koostootmise kasutamise märkimisväärse kasvuga avanevad täiesti uued täiendavad võimalused energia hajutatud tootmiseks ja kasutamiseks.

4.6.6.

Tarbijad, kes toodavad oma tarbeks elektrit ja soovivad võimaliku ülejäägi anda näiteks kaaselanikele või naabritele, ei ole aga enam tüüpilised aktiivsed turuosalised. Komisjoni teatises ei kirjeldata paraku, kuidas konkreetselt tuleks raamtingimusi muuta, et selliseid süsteeme toetada.

4.6.7.

Ka ei täpsustata piisavalt, millised takistused seisavad jätkuvalt taastuvenergia leviku ees.

4.6.8.

Komitee on mitmel korral rõhutanud, et sellistes uutes hajutatud energiasüsteemides peituvad võimalused, mis ei seisne üksnes üldsuse heakskiidus vajalikele struktuurimuutustele ja investeeringutele. Teisest küljest võivad regionaalpoliitikas aga väljaspool seni teadaolevaid struktuure avaneda ka uued väljavaated ja lisaväärtuse loomise võimalused. Uute tehnoloogiate abil on võimalik taasühendada regionaalne areng ja energiapoliitika, samuti parandada oluliselt kasvanud julgeolekunõudeid elutähtsale infrastruktuurile.

4.6.9.

Suurem kohalik tootmine ja otseturustus on tervitatav ka seetõttu, et seeläbi on võimalik võrgukadu vähendada. Saksamaa võrguagentuur Bundesnetzagentur on märkinud järgmist (10): „On selge, et elektrisüsteemi muutmine õnnestub kõige paremini kõigi osaliste tihedas koostöös. [–-]. Tervitatavad on algatused kasutada võimalikult palju energiat selle tootmise kohas. Lõppude lõpuks on see alati olnud energiavarustuse põhimõte, kuna aitab hoida võrgukadu minimaalsena.”

4.6.10.

Komisjon peaks seetõttu käsitlema kauplemissüsteemi soovitud energiataristust lähtuvalt, püüdmata kujundada energiataristu vajalikke muudatusi praeguse kauplemissüsteemi järgi.

4.6.11.

Siiski tuleks arvesse võtta ka paljude nende riikide kogemust, kus mõned turul osalejad, näiteks strateegilised investorid, on välja noppinud energiatootmise sektoreid selleks, et maksimeerida oma kasumit, kuid keeldunud samas tegemast investeeringuid varustuskindlusse, innovatsiooni ja hooldusse, kandes need kulud edasi oma klientidele.

4.7.1.

Euroopa uus energiapoliitika ei saa seisneda võimalikult paljude iseseisva elektrivarustusega ja võrgust välja jäetud üksuste loomises. Eesmärk peaks olema tõhusate, konkurentsivõimeliste ja tarbijalähedaste tootmis- ja varustussaarte võimalikult suure osakaalu tagamine ja nende ühendamine Euroopa võrgustikuks. See on vajalik seda enam, et ELi ülesanne on energiajulgeoleku tagamine, kuid tegelik energiaga varustamise kohustus kuulub kohaliku või piirkondliku omavalitsuse pädevusse.

4.7.2.

Kui raamtingimused on sobivad ja hinnasignaalid õiged, tekivad ka need väikesed võrguüksused, mis loovad omatarbeks tootmise ja kasutamise vahel majanduslikult optimaalse tasakaalu, kuid mis peavad olema ühendatud naabruses asuvate või üldvõrkudega, et näiteks pakkuda positiivset või negatiivset nõudlust ja pakkumist tasakaalustavat energiat.

4.7.3.

Selles süsteemis, aga ka üldiselt täidab kandvat osa nõudlusele reageerimine ning komitee arvates on salvestustehnoloogia selle üks osa. Salvestamisseadmed saavad võrgus olulise rolli, sest need on tehnilisest seisukohast nii vastutsüklilised tarbijad kui ka tootjad.

4.7.4.

Arvestades osaliste paljususe ning võrdsete tingimuste loomise ja süsteemide kooskõlastamise eesmärki, täidavad olulist ülesannet riiklikud võrguettevõtjad, riiklikud reguleerivad asutused ja EL. Põhjus seisneb selles, et tulevikus vajavad elektrisüsteemid üleeuroopalist energiajuhtimissüsteemi (mis on võrreldav lennundussüsteemiga), millel on ülevaade kõigi võrku ühendatud tootmis- ja varustussaarte olukorrast ja mis registreerib võrgus esinevad häired. See võimaldab erakorralistel juhtudel automaatselt või manuaalselt sekkuda ja tagada võrgu stabiilsuse ja julgeoleku.

4.7.5.

Selline koostöö saab toimida ainult hästi väljaehitatud ja optimaalselt korraldatud ülekande- ja jaotusvõrkudes. Arvestades eeskätt eespool nimetatud ebapiisavaid hinnapõhiseid investeerimisstiimuleid, tuleb rohkem kasutada ka avaliku sektori vahendeid, nagu Euroopa ühendamise rahastu, ning luua gaasi- ja naftataristule keskendumise asemel piiriüleseid elektrivõrke.

4.7.6.

Komitee on komisjoniga nõus, et võrguettevõtjad peavad olema „neutraalsed turukorraldajad, kes võimaldavad kolmandatel isikutel tarbijatele turupõhiselt teenuseid osutada”. Komisjon peaks täpsemalt selgitama, mida ta selle eesmärgi saavutamiseks muuta plaanib, ning täpsustama põhivõrguettevõtjate ning reguleerivate asutuste rolli ja ülesandeid.

3.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/22

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Komitee väljendab heameelt komisjoni analüüsi üle ning toetab kindlalt komisjoni ettepanekuid. Juba ammu on aeg asetada Euroopa energiapoliitika keskmesse tarbija ja luua talle ulatuslikud võimalused aktiivseks osalemiseks.

1.2.

Komisjoni teatises mainitud tarbijate omatootmise ja -tarbimise piiramine on kiiret lahendamist vajav probleem, kahjuks ei kirjeldata aga dokumendis piisavalt seda, kus ja kuidas konkreetselt sellised piirangud ilmnevad ning mida täpselt tuleb teha nende kõrvaldamiseks. Komisjon peaks koostama selle kohta eraldi dokumendi.

1.3.

Komitee peab õigeks komisjoni lähenemisviisi, mille alus on kohaliku baasi tunnustamine, suurem arvessevõtmine ja edendamine, samuti kohalike turuosaliste aktiivsem kaasamine.

1.4.

Küsimus, kuidas energiasüsteemid üles ehitada, on strateegiliselt tähtis. Tõhusaima terviksüsteemi väljatöötamisel on vaja konkurentsi. See hõlmab palju rohkemat kui tootmine ja klassikaline turundus.

1.5.

Väga oluliseks muutub nõudlusele reageerimine. Selleks tuleb ka tarbijate poolel kõigepealt luua muu hulgas tehnilised eeldused (arukad arvestid, arukad võrgud), mida tuleb mõista ja rahastada võrgu rajamise osana.

1.6.

Nõudlusele reageerimise süsteemid peaksid võimaldama tarbijatele enamatki kui energiatarbimise kohandamine ja seega raha kokkuhoidmine. Komisjon märgib väga õigesti, et „[k]ombineerides hajutatud tootmis- ja salvestamisvõimalusi paindlike nõudluspoolsete lahendustega, saavad tarbijad ise end varustada ja rahuldada (osaliselt) oma energiavajaduse, olles samal ajal nii tootjad kui ka tarbijad, ning vähendada energiaarvet” (1) (nn tootvad tarbijad).

1.7.

Tuleb välja töötada uued motivatsiooniskeemid, et premeerida kõiki turul osalejaid süsteemile kasuliku omatarbimise, otsevarustamise, samuti tippvõimsuse ajal energia salvestamise ja tasakaalustava energia kättesaadavaks tegemise, s.t nõudlusele aktiivse reageerimise eest.

1.8.

Komisjoni kirjeldatud uue tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisi eelistest nähtub, et tegemist hakkab olema millegi enamaga kui lihtsalt „kesksete tootmissüsteemide” täiendamine. Jutt käib tarbijate, s.t ettevõtjate, kodanike, kommunaalteenuste osutajate jne sõltumatust otsustusvabadusest võtta aktiivse tootmise, omatarbimise, salvestamise ja ka iseturustamise kaudu tuleviku energiasüsteemis kanda aktiivne roll.

1.9.

Oma teatises ei määratle komisjon omatootmist ja -tarbimist piisavalt. Esitatud näidetest ilmneb, et komisjoni arusaam tootvatel tarbijatel põhinevast lähenemisviisist on liiga piiratud. Komitee leiab, et omatootmist ja -tarbimist tuleb mõista palju laiemalt, mitte näha selles vaid võrguarvesti taga oma seadme abil omatoodetud ja -tarbitud elektrit.

1.10.

Laiemalt käsitatud tootvate tarbijate kogukondlike struktuuride muud vormid on kujunemas, kuid neile tehakse tõsiseid takistusi. Uudsete ärimudelite rakendamine väärtustaks tarbijat tema uues aktiivses rollis ja avaks täiesti uued väärtuse loomise võimalused. Neid tuleb „uutes võimalustes energiatarbijatele” kindlasti arvesse võtta.

1.11.

Laiemalt käsitatud omatootmise ja -varustamise vormid, mis – loomulikult tasu eest – kasutavad üldkasutatavaid võrke, võimaldavad ka üürnikel, väiksematel ettevõtjatel või ühistuliikmetel täita energiaturul aktiivset ja vastutustundlikku rolli ning teenida või säästa raha. Seetõttu on omatootmise ja -tarbimise mõiste kitsas määratlus sotsiaalpoliitiliselt ebaõiglane ning majanduspoliitiliselt diskrimineeriv.

1.12.

Komisjoni taotletud hajutatud energiasüsteem vajab ka detsentraliseeritud lähenemisviisi turgudele (2). Tarbija peaks saama vabalt valida mitte ainult edasimüüjat, vaid ka energiatootjat.

2.1.

Energialiidu strateegilise raamistikuga soovitakse luua energialiit, mille „keskmes [peaksid] olema ELi elanikud, kes võtavad vastutuse energiasüsteemi ümberkujundamise eest, kelle energiaarved vähenevad tänu uutele tehnoloogilistele lahendustele ning keda kaitstakse, kui nad kuuluvad hinnatundlikumate elanike hulka” (3).

2.2.

Viimastel aastatel on Euroopa energiasektoris toimunud küll muutused, kuid tarbijatel, s.t kodumajapidamistel, ettevõtjatel ja tööstusharudel ei ole olnud ega ole võimalik energiavaldkonna jätkuvast arengust täielikult kasu saada, st oma energiatarbimist reguleerida ja energiakulusid vähendada, sest nad põrkuvad muu hulgas järgmistele takistustele:

2.3.

Uus energiaturukorraldus (4), uute tehnoloogiate kasutamine ning uued ja uuenduslikud energiaettevõtted peaksid looma kõigile tarbijatele võimaluse osaleda energiasüsteemi ümberkujundamises, et oma tarbimist energiasäästlike lahenduste abil paremini planeerida, säästa sellega raha ning vähendada üldist energiatarbimist.

2.4.

Samal ajal peab muutuma tarbija roll: lisaks sellele, et tal on võimalik energiapakkumistele ja -teenustele paremini ja paindlikumalt reageerida ja neist kasu saada, peaks ta olema suuteline võtma endale energiatootja aktiivse rolli.

2.5.

Komisjon räägib „kolme samba strateegiast”, mis hõlmab:

ning mille rakendamisel lähtutakse kümnest punktist koosnevast meetmekavast.

3.1.

Komitee väljendab selgelt heameelt komisjoni analüüsi üle ning toetab kindlalt tehtud ettepanekuid. Ammu on aeg asetada Euroopa energiapoliitika ja liikmesriikide energiapoliitika keskmesse tarbija, sest liikudes jätkusuutliku ja ressursisäästliku energiavarustuse suunas, on mitmete eesmärkide puhul võimalik saavutada heakskiit märkimisväärsetele edusammudele ja need saavutada ainult juhul, kui kõigist ühiskonnakihtidest tarbijatel tekivad ulatuslikud võimalused aktiivseks ja vastutustundlikuks osalemiseks, lähtudes energia- ja keskkonnapoliitika peaeesmärkidest.

3.2.

Komitee märgib, et paljude liikmesriikide energiasüsteemides piirab ebapiisav õigusraamistik oluliselt tarbijate struktuurilist ja strateegilist tähtsust. Selles raamistikus väljendub seni ebapiisav poliitiline arusaam tarbija aktiivsest rollist. Selle taustal tunduvad ettepanekud olevat sobivad, et täita püstitatud eesmärke (milleks on muu hulgas energiatarbimise vähendamine suurema energiatõhususe ja -säästu kaudu, energiatootmise üleviimine puhastele energiaallikatele, tarbimise parem kohandamine tulevikus rohkem kõikuva pakkumisega, võrkude koormuse vähendamine ja tõhustamine nõudluse juhtimise kaudu, osalejate mitmekesisuse suurendamine) nii, et need on tarbijatele läbipaistvad ja kulutõhusad.

3.3.

Tarbijatele suuremate õiguste ja võimaluste andmine tähendab samas selgitamist, et ka neil tuleb vastutada ning nõustuda kohandumise vajadusega. See on paljudele üllatav.

3.4.

Nimetatud vastutust ei saa jõuga kehtestada, kõik osalised (k.a poliitikud) peavad seda õppima ja harjutama. Seepärast on tungiv vajadus laiendada tarbijate osalemist energiasektorit puudutavate otsuste tegemises, investeeringutes tootmisrajatistesse, energiavõrkudesse (k.a arukate võrkude rakendused) ja energiasalvestitesse, samuti nende haldamises.

3.5.

Energiahinnad peavad olema lõpptarbija jaoks nii taskukohased (konkurentsivõime ja ka kütteostuvõimetuse probleem) kui ka õiglased (pidades silmas kohustuste ja hüvede õiglast jaotamist). Energiahindade ja -tehnoloogia osas on varem sageli olnud soodsamas olukorras need, kel on eriteadmised ja oskusteave, oskused ning rahalised ja tehnilised vahendid ning kes saavad neid rakendada. Süsteem, mis sellist tasakaalustamatust korvata ei püüa, nõrgendab ebasoodsamas olukorras olevate tarbijate usaldust turu vastu.

3.6.

Komitee nõustub komisjoniga selles, et kütteostuvõimetusega, mis on kasvav sotsiaalne probleem, on kõige parem võidelda otse sotsiaalmeetmete abil. Samuti on oluline, et uued võimalused energiatarbijatele oleksid suunatud ka tasakaalustamatuse ja ebaõigluse kaotamisele turul.

3.7.

Teatises näidatakse õigusega väga selgelt, et teabe kättesaadavuse kõrval on tarbija otsustes keskseks teguriks (bruto)lõpphind. Isegi kui elanikkonna hulgas on oluliselt süvenenud teadlikkus kliimamuutuste leevendamisest või positiivne meelestatus taastuvenergia suhtes, otsustab siiski eelkõige hind, kas hakatakse energiat säästma, energiatõhususe meetmeid võtma ja keskkonnasõbralikke energiaallikaid kasutama. Siinjuures tuleb tagada, et eelkõige haavatavaid tarbijaid ei jäeta kaitsetult ülikõrgete hindadega maadlema, vaid et võetakse kasutusele (tehnilised) mehhanismid, mis annavad neile soovitud eelised peaaegu automaatselt.

3.8.

Uus suundumus on see, et tarbijad soovivad lisaks oma piirkonnas toodetud põllumajandustoodangule ka kohalikku taastuvenergiat. Peaaegu kõikjal takistab õiguskord seda, et niisugusele suurele valmisolekule tuleksid oma pakkumistes vastu ka energiaettevõtted – eelkõige sellised, kus tarbijad saavad äriotsuseid otseselt mõjutada, nagu kodanike energiaühingud või konkreetsed kohalike omavalitsuste osalusega ühingud.

3.9.

See on kahel põhjusel ebarahuldav. Esiteks jääb saavutamata turu tõhus toimimine, sest tarbijate eelistusi ja vajadusi ei rahuldata. Teiseks suurendavad piirkondlikud keskkonnasõbraliku energia pakkumised energia väärtustamist üldiselt ning motiveerivad energiatarbijaid võtma ulatuslikke energia säästmise ja tõhusust suurendavaid meetmeid ning kasutama paindlikkust võimaldavaid valikuid, et tasakaalustada taastuvenergia tootmise kõikumisi.

3.10.

Komitee peab tähtsaks komisjoni lähenemisviisi, mille aluseks on kohaliku baasi tunnustamine, suurem arvessevõtmine ja edendamine, samuti kohalike turuosaliste aktiivsem kaasamine muu hulgas ka selleks, et näidata, mis on tegelik hind tarbimise, mitte tootmise kohas.

3.11.

Küsimus, kuidas energiasüsteemid üles ehitada, on strateegiliselt tähtis. Tõhusaima terviksüsteemi väljatöötamisel on vaja konkurentsi. See hõlmab palju rohkemat kui tootmine ja klassikaline turundus. Seepärast on ühepoolne teatud turu- ja süsteemikonfiguratsioonide kasuks otsustamine, nagu seda konkreetsetes liikmesriikides tehakse, sageli ennatlik. Samamoodi, nagu elektri-, kütte- ja transpordisektorite eraldamisest, tuleb eelkõige üle saada tootmise ja turustamise valdkondlikust eraldamisest.

3.12.

Energiasüsteeme tuleb hinnata selle järgi, mil määral need vastavad nimetatud nõuetele. Erinevalt elektrienergia valdkonnast on kütte- ja transpordivaldkonnas olnud tarbija alati vastavatesse piirkondlikesse protsessidesse tugevamalt kaasatud. Energia- ja keskkonnaeesmärke on võimalik paremini saavutada siis, kui ollakse valmis võtma energiasüsteemide konfiguratsiooni aluseks tarbijate integreerimise ja osalemise ning elektri-, kütte- ja transpordisektori lähenemise eeldused. Seda arvestades räägivad argumendid hajutatud energiasüsteemide kasuks. Sellega seoses viitab komitee ka oma arvamusele energiaturu uue korralduse teemal (5).

3.13.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata uute süsteemide kasutatavusele: need peavad olema lihtsad ja läbipaistvad ega tohi mingil juhul tarbijat liigselt koormata. Tehnilised vahendid selle tagamiseks on olemas.

3.14.

Kõigepealt on aga vaja luua Euroopas ühtne raamistik, millega integreeritakse energia hinda täielikult kõik energia tootmisega seotud kulud, kaasa arvatud väliskulud. Nõutav on kulude absoluutne vastavus tegelikkusele (6), tarbija peab suutma tõlgendada tarbijahindu lihtsalt ja usaldusväärselt. Ka kuitahes läbipaistev, paindlik ja avatud turukorraldus ei saa korvata valesid hinnasignaale, mis tulenevad teatud energiaallikate otsesest või kaudsest subsideerimisest.

4.1.1.

Tarbija roll energiasektoris võib poliitilise tahte olemasolul järgnevatel aastatel põhjalikult muutuda. Seepärast on täiesti kohane, et komisjoni teatises pühendatakse sellele segmendile kõige rohkem ruumi. Tegu ei ole mitte üksnes tehniliste ja kaubandusõiguslike küsimustega, vaid otsustavate struktuurimuudatustega, mille tulemuseks on demokraatlikumad energiaprotsessid.

4.1.2.

Selleks, et tarbija saaks omal vastutusel oma tarbimist paremini reguleerida, on tal lisaks paremale teabele vaja kõigepealt tehnilisi ja majanduslikke eeltingimusi. Seal, kus individuaalset tarbimist seni veel ei fikseerita (ega esitata seega ka arvel) või ei saa fikseerida, tuleb seda olukorda kiiremas korras muuta. Kui on vaja paigaldada uusi arvesteid, tuleks kohe kasutusele võtta arukad arvestid.

4.1.3.

Tarbijate teavitamist tuleb komisjoni ettepanekute kohaselt kiiresti parandada, mis hõlmab ka seda, et nendele umbes 28 %-le tarbijatest, kellele ei ole pärast 2020. aastat arukad arvestid oletatavasti veel kättesaadavad, antakse õigus need taotluse esitamisel endale saada. Majanduslikud tingimused on alles siis loodud, kui võimalik kokkuhoid jääb täies ulatuses lõpptarbijale ning seda ei ühtlustata jälle uute kindlamääraliste tasudega.

4.1.4.

Arukate arvestite kiireks levikuks peab see toimuma tarbija jaoks lisakuludeta. Nende paigaldamine tuleb hõlmata võrgukuludesse. Tootjatele tuleb luua ühtne ja range raamistik seoses andmekaitse ja edastusprotokollidega.

4.1.5.

Selleks, et tarbija arukate arvestitega nõustuks, on lisakulude puudumine aga ainult üks oluline ja vajalik kriteerium. Sellele peab lisanduma suur usaldus andmeid koguvate ja hindavate võrguettevõtjate ning elektri tarnijate ja turustajate vastu. Mida kaugemal on tarbija nendest ettevõtetest, seda raskem on seda usaldust luua. Komitee jaoks ei ole kahtlustki, et tarbijatele peab kehtima andmekaitse kõrgeim tase, mis tähendab muu hulgas seda, et neil on täielik ligipääs kõigile andmetele.

4.1.6.

Juba praegugi on tarbijatel mõningad võimalused otsida olemasolevatelt turgudelt soodsamaid pakkumisi. Komisjoni avaldus, et „[t]arnijavahetus peab olema tehniliselt lihtne, kiire ja alati toimiv”, peaks olema Euroopas, mis loodi kaupade vaba liikumise edendamiseks, iseenesestmõistetav. Seetõttu ei tuleks vahetustasude ja trahvide kaotamist mitte „kaaluda”  (7), vaid see tuleks teoks teha!

4.1.7.

Võimalus valida tarnijat ja lepingutingimuste üle läbi rääkida on turukonkurentsi peamised koostisosad. Selle näitaja on tarnija vahetamise sagedus. Tarnijavahetused on sagenenud, ent paljudes riikides on vahetamise määr madal (8). See on tarbijate ebapiisava teavitamise ja teiste püsivate turutõkete tagajärg.

4.1.8.

Kuigi tarnijavahetus on tarbija jaoks oluline vahend, ei saa konkurentsi toimivust siduda ainult tarnija vahetamise määra ja hinnaga. Juba praegu võetakse tarnija valikul üha enam arvesse klientide rahulolu, kohalikke sidemeid ja kohalike üksuste ühiskonnaelus osalemist, samuti vastutajate kohalolekut kohapeal. Tarbijaid huvitab järjest enam mitte ainult see, kuidas elektrit toodetakse, vaid ka see, kus toodetakse ja kes toodab. Seepärast on oluline, et tarbija saaks vabalt valida mitte ainult elektri edasimüüjat, vaid ka energiatootjat.

4.1.9.

See tähendab konkurentsi hindades ja kvaliteedis. Kui võrgukulud ja tootmiskulud on läbipaistvad, võiks marginaalselt kallimalt toodetud, aga väiksema transpordikulude osakaaluga elekter olla kokkuvõttes jälle odavam, see aga eeldab võrgukulu komponendis kaugusest sõltuvaid hindu, nagu ka võimalust taastuvast energiaallikast omatoodetud elektrit õiglastel konkurentsitingimustel otse ja ise turustada.

4.1.10.

Komitee nõustub komisjoniga, et sotsiaal-, struktuuri- ja regionaalpoliitika eesmärke ei ole võimalik saavutada riiklikult juhitavate/reguleeritavate energiahindade kaudu.

4.1.11.

Komitee peab ülioluliseks komisjoni avaldusi seoses nõudlusele reageerimise, omatootmise ja -tarbimise ning tarbijate aktiivsema osalemisega vahendajate ja kollektiivkokkulepete abil, sest siin avanevad täiesti uued arengusuunad.

4.2.1.

Komisjoni dokumendis kirjeldatud juba kasutusele võetud nõudlusele reageerimise saavutused, milleni jõuti muu hulgas dünaamilise hinnakujunduse (elektrienergia tarnelepingutes) ja paindlike automatiseeritud nõudlusele reageerimise süsteemide abil, kinnitavad mõjusalt väidet, et „[e]nergiatõhusus ja nõudlusele reageerimine võimaldavad pakkumist ja nõudlust sageli paremini tasakaalustada kui elektrijaamade või -liinide juurde ehitamine või töös hoidmine”  (9).

4.2.2.

Ent lõpptarbijad hakkavad aktiivselt osalema ainult siis, kui paindlike tariifide eelised korvavad ettenähtava aja jooksul võimalikud vajalikud investeerimiskulud. Seepärast peavad hinnasignaalid olema tõesti õiged, see tähendab, et kui suurte elektrienergia koguste pakkumine (nt kui on palju tuult või päikest) satub väikese nõudluse ajale või kui suure nõudluse ajal on pakkumine piiratud, peab see peegelduma valitavates lõppkasutaja hindades.

4.2.3.

Hinnasignaalid tuleb tarbijale – võimalikult automatiseeritult – teatavaks teha, et ta saaks neid kasutada. Tarvis on võimalikult isereguleerivaid süsteeme. Vastasel juhul on neist kasu ainult tehniliselt osavatele klientidele. Otsus selle kohta, kui ulatuslikult tarbija neil turgudel osaleda soovib, tuleb jätta tema enda teha.

4.2.4.

Eeldatakse, et uued aktiivsed tarbijad osalevad nõudlusreageeringus seda jõulisemalt, mida vahetumalt nad ise taristumeetmeid puudutavate otsuste tegemises osalevad ja mida suurem on nende osalus investeeringutes ning tootmisrajatiste, võrkude ja salvestite juhtimises. Seepärast on mistahes vormis kodanikuosalus ja kodanike energiatootmine ning muud tootvate tarbijate kogukondlikud korraldatud struktuurid elektriturul väga tähtsad. Komisjoni teatises on neid seoseid siiski liiga vähe kajastatud.

4.3.1.

Nõudlusreageeringu süsteemide abil saaksid tarbijad teha oma energiatarbimise kohandamisest enamat. Komisjon märgib väga õigesti, et „[k]ombineerides hajutatud tootmis- ja salvestamisvõimalusi paindlike nõudluspoolsete lahendustega, saavad tarbijad ise end varustada ja rahuldada (osaliselt) oma energiavajaduse, olles samal ajal nii tootjad kui ka tarbijad, ning vähendada energiaarvet”  (10).

4.3.2.

See õnnestub aga ainult juhul, kui turu kujundamine toimub uutmoodi, kirjeldatud eesmärkide kohaselt, mitte ei püüta olemasolevat süsteemi üksnes uute energiaallikate lisamisega ümber kujundada (11).

4.3.3.

Tuleb välja töötada uued motivatsiooniskeemid süsteemile kasuliku omatarbimise, otsevarustamise, samuti tippvõimsuse ajal energia salvestamise ja tasakaalustava energia kättesaadavaks tegemise premeerimiseks. Selleks on vaja uuesti kindlaks määrata süsteemile kasulikkuse kriteeriumid, kuid lisaks on vaja ka üha hajutatumasse energiamaailma sobivat uut tuleviku energiasüsteemi kontseptsiooni. Igal juhul on vastuvõetamatu hoida kinni traditsioonilisest süsteemikäsitusest, mis pärineb ajast, mil pideva baaskoormuse tagasid tavapärased tuumajaamad ja söeküttel töötavad elektrijaamad.

4.3.4.

Oma teatises loetleb komisjon taastuvenergia hajutatud tootmise täiendavaid eeliseid, üheks neist on võimalus vähendada võrgukadusid ja ülekoormust ning sellega pikas perspektiivis võrgukulusid kokku hoida. Komitee jagab seda seisukohta, ometi ei ole liikmesriikides neid eeliseid siiani piisavalt tunnistatud ega arvesse võetud.

4.3.5.

Selle uue lähenemisviisi eeliste üksikasjalik kirjeldus teatisega kaasnevas töödokumendis (12) teeb selgeks, et selle tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisi näol hakkab tegemist olema millegi enamaga kui lihtsalt tsentraliseeritud energiatootmisallikate kasuliku täiendusega. Jutt käib tarbijate sõltumatust otsustamisvabadusest võtta omatootmise ja -tarbimise, salvestamise ja ka iseturustamise kaudu tuleviku energiasüsteemis kanda aktiivne roll.

4.3.6.

Ent komisjon ei määratle oma teatises omatootmist ja -tarbimist piisavalt. Teatisele lisatud töödokumendis esitatud näidetest (13) ilmneb pigem, et komisjoni arusaam omatootmisest ja -tarbimisest on liiga piiratud. Komitee leiab, et seda tuleks mõista laiemalt, mitte näha vaid võrguarvesti taga oma seadme abil omatoodetud elektrit, hõlmates näiteks katusel asuvate päikesepaneelide abil toodetud päikeseenergiat, s.t elektrienergiat, mille saamiseks või ülekandmiseks ei kasutata avalikku võrku. Tuleb loobuda senisest lähtekohast, et seadme käitaja ja lõpptarbija on sama isik, sest sellega käsitatakse vaid üht omavarustuse erivormi.

4.3.7.

Kujunemas on laiemalt käsitatud tootvate tarbijate struktuurid, kuid neile tehakse praegu tõsiseid takistusi. Nende vormide hulka kuulub näiteks ärimudel, mille järgi energiaühistud turustavad oma elektrienergiat otse oma liikmetele või kodanike energiaühingud tarnivad ilma börsi või edasimüüjat kasutamata oma elektrienergiat ümbruskonna elektritarbijatele. Selliste mudelite rakendamine väärtustaks oluliselt tarbijat tema uues aktiivses rollis ja avaks täiesti uued ärimudelid, seepärast tuleb neid „uutes võimalustes energiatarbijatele” arvesse võtta.

4.3.8.

Omatootmise ja -tarbimise mõiste laiendamine on tähtis ka seetõttu, et senine liiga kitsas tõlgendus (mis lähtub seadme käitaja ja lõpptarbija samasusest) puudutab vaid üht konkreetset aktiivsete tarbijate rühma. Sest nii saab omatootmise ja -tarbimisega tegelda ainult see osa tarbijatest, kel on seadmetesse investeerimiseks piisavalt kapitali ning eelkõige ka piisavalt ruumi (näiteks oma maja sees või peal) nende paigaldamiseks. See välistaks praktiliselt näiteks üürnikud; sama probleem tekib tööstustarbijatel, eelkõige väiksematel ettevõtetel või ettevõtetel, kel puudub oma suur pind.

4.3.9.

Seevastu esindavad laiemalt käsitatud omatootmise ja -varustamise vormid – mis (loomulikult tasu eest) kasutavad üldkasutatavaid võrke – mudeleid, mis võimaldavad ka üürnikel, väiksematel käitistel või ühistuliikmetel jne täita energiaturul aktiivse ja vastutustundliku tootva tarbija rolli ning teenida või säästa raha. Seetõttu on omatootmise ja-tarbimise mõiste kitsas määratlus sotsiaalpoliitiliselt ebaõiglane ning majanduspoliitiliselt diskrimineeriv.

4.4.1.

Komisjon ütleb ka, et „[k]ollektiivkokkuleppeid ja kogukonna algatusi tehakse üha sagedamini juba mitmes liikmesriigis. Kasvab nende tarbijate hulk, kes alustavad ühist omatootmist ja teevad ühiseid plaane oma energiatarbimise paremaks haldamiseks. Selline tarbijate endi arendatud uuendustegevus toob kaasa uuendused tarbijate jaoks ning loob uusi ärimudeleid. Tekib uusi energiaettevõtjaid, haldusettevõtjaid, agente, andmetöötlusettevõtjaid ning muid vahendajaid ja ka tarbijaorganisatsioone, kes aitavad tarbijatel sõlmida soodsamaid kokkuleppeid, vabastades nad haldusprobleemidest ja tülikatest uuringutest. Kohalikud omavalitsused ja kogukonnad saavad samuti uusi tegutsemisvõimalusi: piirkondlikud ja kohalikud energiaalased algatused loovad kohalikul tasandil väärtusliku seose otsustajate, kodanike ja uuendajate vahel”  (14).

4.4.2.

Komitee koostatud uuring, mis käsitleb kodanike energiatootmist (15), näitab selgelt, et nimetada võib veel palju teisigi eeliseid (näiteks uute seadmete paigaldamiseks üldsuse heakskiidu saamine, piirkondliku majanduse arenguvõimalused, investeeringute rahastamine). Komitee on kõigis külastatud liikmesriikides kogenud kodanikuühiskonna suurt valmidust asjakohaseid individuaalseid või kogukondlikke mudeleid aktiivselt toetada ja/või ise rakendada. Siiski takerduvad need veel sageli õiguslikesse nõuetesse, bürokraatiasse või muusse teadlikult või ebateadlikult tekitatud diskrimineerimisse.

4.4.3.

Ainult üks näide: kodanikud, kes kollektiivselt käitavad ühist tuuleturbiini, ei saa sageli oma elektrienergiat otse võtta ega kasutada, vaid peavad seda edasimüüja kaudu turustama ja hiljem jälle endale tagasi ostma. See ei ole see, mida komitee mõistab aktiivse turul osalemise all.

4.4.4.

Teatise sissejuhatuses mainib komisjon küll tarbijate omatootmise ja -tarbimise piiramist kui lahendamist vajavat probleemi, kirjeldamata aga piisavalt seda, kus ja kuidas need piirangud konkreetselt ilmnevad ning mida tuleb teha nende kõrvaldamiseks. Paljudest liikmesriikidest saadud kogemused näitavad, et riiklikud reguleerivad asutused sageli tegelikult takistavad või vähemalt majanduslikult ja bürokraatlikult raskendavad omatootmist ja -tarbimist, oma- või otsevarustamist laiemas mõttes; näitena sellest võib nimetada Hispaaniat ja Saksamaad. Seepärast palub komitee, et komisjon koostaks eraldi dokumendi, mis tugineb teatisele lisatud töödokumendile (16) ning milles kirjeldatakse, missugused soovitud või soovimatud tagajärjed on kaasnenud tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisiga, milliseid bürokraatlikke takistusi esineb ja kuidas olemasolevat diskrimineerimist kõrvaldada, ning palub hõlmata see konsultatsiooniprotsessi.

4.4.5.

Suurtest edasimüüjatest sõltumatuse küsimus tuleks lisada ka vahendajate rolli üle peetavasse arutellu. Selle säilitamiseks oleks mõttekas täiendavalt arutada vahendajate ärimudeleid ning küsida, kes on nende kliendid.

5.1.

Uus energiasüsteem kasvab alt ülespoole. Võrku ühendatud seadmetest saavad arukad kodud, nendest hooned ja nendest omakorda aktiivsed võrgustiku osad. Arukad kodud on põhimõtteliselt uue energiasüsteemi alus, samuti hea koht uuele aktiivsele tarbijale õppimiseks ja kogemuste omandamiseks. Paljudest juba olemasolevatest võimalustest tuleb paremini teavitada.

6.1.

Nüüdisaegsete sidesüsteemide kiire ja tulevikukindla kasutuselevõtu aluseks ja eelduseks on ühtsed ja usaldusväärsed andmekaitsedirektiivid. Seejuures on vaja kindlaks määrata:

6.2.

Komitee peab hädavajalikuks, et tarbija oleks oma andmete omanik ja jääks selleks ning et tal oleks täielik kontroll andmete üle ja täielik ligipääs neile, nii et tal oleks võimalik andmeid kontrollida, parandada ja kustutada ning tarnijavahetuse korral need endaga kaasa võtta.