26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/1

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/2

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi lennundusalane välispoliitika – tulevikuprobleemide lahendamine” (COM(2012)0556),

—

võttes arvesse oma 7. juuni 2011. aasta resolutsiooni rahvusvaheliste lennunduslepingute kohta Lissaboni lepingu raames (1),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta otsust Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) muutmise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi–USA lennutranspordilepingu kohta (3),

—

võttes arvesse oma 25. aprilli 2007. aasta resolutsiooni Euroopa ühise lennunduspiirkonna rajamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 17. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni ühenduse lennundusalase välispoliitika programmi arendamise kohta (5),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artiklit 90, artikli 100 lõiget 2 ja artiklit 218,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0172/2013),

A.

arvestades, et lennundus on kiiresti kasvav majandusharu nii liidus kui ka väljaspool liitu, eriti Aasias ja Lähis-Idas;

B.

arvestades, et lennundusel on tähtis ülesanne ühendada inimesi ja ettevõtteid nii liidus kui ka ülemaailmselt, eriti arenevate turgudega;

C.

arvestades, et Euroopa lennufirmade läbi viidud ja kavandatud töökohtade vähendamine ulatub alates 2012. aastast enam kui 20 000 töökohani;

D.

arvestades, et Euroopa lennundussektori sotsiaalpartnerid leppisid 29. jaanuaril 2013. aastal tsiviillennunduse üleilmse kriisi mõjusid käsitleva dialoogi raames kokku, et vajalik on koordineeritud ja ulatuslik tegutsemine rahvusvahelisel tasandil;

E.

arvestades, et komisjoni 2005. aastal koostatud teatisel oli oluline roll ELi lennundusalase välispoliitika väljatöötamisel;

F.

arvestades, et viimase seitsme aasta jooksul toimunud arengu tõttu on asjakohane korraldada uus läbivaatamine;

1.

juhib tähelepanu edusammudele, mida on tehtud liidu ühtse ja avatud piirkondliku turu loomisel ning samal ajal liidu ühise lähenemisviisi väljatöötamisel lennundusalasele välispoliitikale;

2.

väljendab heameelt komisjoni teatise üle, milles analüüsitakse õigeaegselt lennundusalase välispoliitika hetkeolukorda ja alates 2005. aastast tehtud edusamme, samuti probleeme, millega liidu lennundussektor peab ülimalt konkurentsitihedal ülemaailmsel lennundusturul silmitsi seisma;

3.

rõhutab lennundussektori väga tähtsat rolli liidu majanduses, eriti majanduskasvu ja töökohtade loomisel, kuna lennundusest sõltub Euroopas üle 5 miljoni töökoha ja ta annab 2,4 % liidu SKPst, andes samuti panuse liidu ühendamisse muu maailmaga; toonitab vajadust säilitada liidu lennundussektor tugeva ja konkurentsivõimelisena;

4.

on arvamusel, et liidu mehhanismide ja süsteemide – ühtne Euroopa taevas (SES), ühtse Euroopa taeva lennuliikluse korraldamise alased uuringud (SESAR), algatus Clean Sky, Euroopa Lennundusohutusamet (EASA), ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem (GNSS) – määratlemisel ja rakendamisel on tehtud olulisi edusamme, et tõhustada ohutust ning täita reisijate nõudeid; on seisukohal, et nendes valdkondades on vaja veel edusamme teha;

5.

on sellegipoolest mures viivituste pärast SESi ja SESARi rakendamisel, kuna see toob lennufirmadele ja nende klientidele kaasa tarbetud kulud; toetab komisjoni karistusmeetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ei ole pidanud kinni 2012. aasta detsembriks seatud tähtajast ega ole teinud edusamme funktsionaalsete õhuruumiosade küsimuses;

6.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama SESi ja SESARi rakendamist; märgib, et SESi väljaarendamisega luuakse selle täieliku rakendamise tulemusel palju otseseid ja kaudseid töövõimalusi;

7.

rõhutab, et kõnealused liidu programmid ei ole olulised ainult siseturu seisukohalt, vaid ka välispoliitikas; on veendunud, et nende programmide lõpuleviimine ja rakendamine aitab tugevdada liidu tööstuse positsiooni konkurentsipõhisel maailmaturul;

8.

rõhutab lennureisijate õigusi käsitleva määruse praeguse läbivaatamise tähtsust ning pooldab kindlaid ja läbinisti tarbijasõbralikke Euroopa õigusakte;

9.

on teadlik, et finantskriis on mõjunud maailma eri piirkondadele erinevalt; on seisukohal, et liidu lennufirmad seisavad kõnealusel põhjusel silmitsi karmi konkurentsiga ning et kahepoolsed lennunduslepingud ei ole alati kõige sobivam lahendus turupiirangute või ebaõiglaste toetuste vastu võitlemiseks;

10.

on seisukohal, et hoolimata viimase seitsme aasta jooksul tehtud pingutustest ei ole terviklikku lennundusalast välispoliitikat veel saavutatud, mistõttu tuleks võimalikult kiiresti kohaldada liidu ühtsemat ning sihikindlamat lähenemisviisi, et saavutada õiglane ja avatud konkurents;

11.

on arvamusel, et Euroopa õigusnormide lähendamine on tähtis samm, mis aitaks Euroopal saavutada tugeva positsiooni maailmaturul ja luua suhteid kolmandate riikidega;

12.

kiidab heaks edusammud, mis on tehtud seoses 2005. aasta poliitika kolme sambaga; liidu määratletud põhimõtet tunnustatakse nüüd rohkem kui 100 kolmandas riigis; liidu õigusaktidega on viidud kooskõlla peaaegu 1 000 kahepoolset lennunduslepingut, tagades niiviisi õiguskindluse; peab kahetsusväärseks, et olulised partnerid, sh Hiina, India ja Lõuna-Aafrika, ei ole veel neid põhimõtteid heaks kiitnud;

13.

märgib, et liidu lennundusalase välispoliitika elluviimine on aidanud maksimeerida ühtse turu potentsiaali, kuna see hõlbustab liidu lennunduse konsolideerimist ajal, kui üleilmastumise tõttu vajatakse tugevamaid ettevõtteid, et võistelda väliskonkurentidega;

14.

rõhutab, et koos naaberriikidega on töötatud välja üha suurenev ühine lennunduspiirkond; on seisukohal, et need lepingud on toonud kaasa märkimisväärse majanduskasu; väljendab heameelt suurte pingutuste üle, mida on tehtud selleks, et viia liidu õigusaktidega vastavusse erinevad õigusraamistikud sellistes valdkondades nagu ohutus, turvalisus, lennuliikluse korraldamine, keskkond, reisijate õigused, majanduslik reguleerimine ja sotsiaalsed aspektid;

15.

tunneb heameelt ELi–USA üldise lennutranspordilepingu üle, selle positiivse mõju üle mõlemale majandusele ning hinnanguliselt 80 000 uue töökoha üle, mis loodi esimese viie aasta jooksul;

16.

on arvamusel, et tugev liidu lennundusalane välispoliitika, mis on suunatud tähtsaimatele kasvavatele pikamaaliinide turgudele, eelkõige Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, avaks liidu lennuettevõtjatele uued majanduslikud võimalused;

17.

rõhutab, et veel on vaja lõpule viia läbirääkimised mõnede peamiste partneritega, nagu Brasiilia, ning et selliste riikidega sõlmitavad terviklikud lennunduslepingud võivad tuua kaasa märkimisväärse majandusliku kasu;

18.

rõhutab, et mõned nõuded, mida parlament oma 2006. aasta resolutsioonis esitas, on ikka veel täitmata; rõhutab eelkõige vajadust edendada asjakohaseid rahvusvahelisi ohutuse ja turvalisuse norme, tagada liidu ja liiduväliste lennuettevõtjate võrdne kohtlemine ning leevendada negatiivset mõju keskkonnale;

19.

rõhutab selliste vahendite nagu ühiskomitee süsteem tähtsust lennundusalastes küsimustes ühise lähenemisviisi loomiseks;

20.

tunneb heameelt asjaolu üle, et muud 2006. aasta resolutsioonis püstitatud eesmärgid, nt Euroopa Lennundusohutusameti vastutusvaldkonna laiendamine, on saavutatud;

21.

märgib, et lennuliiklus Aasia Vaikse ookeani piirkonnas on muutunud tihedamaks, mis näitab, et selle piirkonna majandus kasvab; on mures asjaolu pärast, et juhul kui midagi ette ei võeta, võivad liidu lennufirmad ja ettevõtted kaotada nii selles maailmajaos tekkinud suurepärased võimalused kui ka kasumi teenimise suutlikkuse;

22.

märgib samuti, et liiduväliste lennuettevõtjate positsiooni maailmas on tugevdatud toetuste ning lennukiparki ja infrastruktuuri tehtud suurte avaliku sektori investeeringutega Lähis-Ida, Kaug-Ida ja Lõuna-Ameerika eri piirkondades;

23.

rõhutab, et odavlennufirmade suurenenud osakaalu tõttu on liidu siseturg teinud läbi suured muutused; on seisukohal, et hoolimata konkurentsist saaksid kaks ärimudelit leida viisid, kuidas teineteist täiendada, seistes vastu välisturu poolt avalduvatele raskustele;

24.

märgib, et mõnede Euroopa odavlennufirmade poolt pakutavaid äärmiselt madalaid piletihindu korvatakse ebaõiglaste tavadega ettevõtte töötingimustes, näiteks töötajate puudulike sotsiaal- ja tööõigusnormidega; märgib samuti, et selliste piletihindade kujundamisel paistab olevat oma osa ka minimaalsel investeerimisel ohutusstandarditesse ja põhjendamatutel piirkondlikel toetustel;

25.

juhib tähelepanu sellele, et lennuettevõtjate vahel valitseb odavlennufirmade tõttu (turusegment, mis moodustab 40 % liidu lennundusturust) väga tihe konkurents; rõhutab, et kui liikmesriik on ratifitseerinud ILO konventsioonid nr 87 ja 98, peavad kõik lennuettevõtjad järgima nendes sätestatud põhiõigusi, sealhulgas ühinemisvabadust ning töötajate usaldusisikute ja kollektiivlepingute tunnustamist, kusjuures järgimist tuleb kontrollida ja rikkumiste eest karistada;

26.

rõhutab sõlmlennujaamade, sh teiseste sõlmlennujaamade, spetsialiseerunud sõlmlennujaamade ja mitmete sõlmlennujaamade tähtsust, samuti tungivat vajadust pikaajaliste avaliku ja erasektori investeeringute järele lennujaamade infrastruktuuri, et suurendada läbilaskevõimet, nt ehitades uusi lennuradasid, ning vajadust kasutada olemasolevat infrastruktuuri tõhusamalt – sh piirkondlikes lennujaamades, nt Vahemere ääres ja liidu idapiiril –, eraldades lennujaamade teenindusaegu paremini;

27.

rõhutab, et liidu lennufirmade konkurentsivõimet pärsib ülemaailmselt muu hulgas võrdsete tingimuste puudumine, mille põhjuseks on näiteks erinevad siseriiklikud maksud, ülekoormatud lennujaamad, kõrged lennuliikluse korraldamise ja lennujaamatasud, konkurentidele antud riigiabi, heitkogustega seotud kulud ning madalamate sotsiaalstandardite ja teistsuguste riigiabi eeskirjade kasutamine väljaspool liitu;

28.

on seisukohal, et need tegurid võivad takistada majanduskasvu ja tööhõivet;

29.

kutsub komisjoni üles viima läbi uuringut liikmesriigiti täiesti erinevate lennuliiklustasude ja maksude kohta ning selle kohta, kuidas need mõjutavad lennupiletite hindu ja lennufirmade kasumit, ning viima läbi uuringu, mis käsitleb ülemaailmsete konkurentide võimalikku riigiabi saamist ja selle mõju liidu lennuettevõtjatele;

30.

tunneb heameelt liidu uute eeskirjade üle, mis käsitlevad liikuvate töötajate sotsiaalkindlustust;

31.

on arvamusel, et lennundusalane välispoliitika peaks täielikult järgima vastastikkuse, sh turulepääsu, avatuse ja võrdsete konkurentsitingimustega ausa konkurentsi põhimõtet ning sellel peaks olema kaks põhieesmärki: olla kasulik tarbijatele ja ettevõtjatele ning toetada liidu lennufirmasid ja lennujaamu nende pingutustes säilitada juhtpositsiooni maailmas;

32.

rõhutab seetõttu, et naaberriikide ja liidu seisukohti jagavate partneritega sõlmitavad lennutranspordilepingud peavad sisaldama ausa konkurentsi õiguslikke tingimusi;

33.

nõuab, et jätkataks menetlusi, et arutada liidu tasandi terviklikke lennunduslepinguid, mis põhinevad Euroopa ühtsusel ning mille kiidab heaks nõukogu;

34.

kutsub komisjoni üles edendama ja kaitsma lepingutes liidu huve ning esitama ja jagama liidu norme, väärtuseid ja parimaid tavasid;

35.

nõuab liidu mõjuvõimu ja uutele turgudele pääsemise võimaluste suurendamiseks komisjonilt ja liikmesriikidelt omavahelist paremat koostööd ja koordineeritust peamiste partneritega peetavatel lennunduslepingute läbirääkimistel;

36.

kutsub komisjoni üles lisama terviklepingutesse ohutust, turvalisust, reisijate õigusi, töötajate koolitust ja sertifitseerimist reguleerivad tingimused;

37.

kutsub komisjoni üles viima lõpule käimasolevad läbirääkimised naabruspoliitika riikidega, nagu Ukraina, Liibanon, Tuneesia, Aserbaidžaan ja Alžeeria; juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud riikide ja nende turgude lähedust ning majanduskasvu, mida mõned neist on hiljuti kogenud, võib käsitada liidu piirkondlike ja vähemtähtsate lennujaamade kasvuvõimalusena; on seisukohal, et piirkondlike lennujaamade suure läbilaskevõime tõttu võivad need aidata vähendada Euroopa peamiste liiklussõlmede ülekoormust ja muuta need seeläbi ülemaailmsel tasandil konkurentsivõimelisemaks;

38.

kutsub nõukogu üles andma komisjonile üksikjuhtumite kaupa volitused pidada läbirääkimisi muude naabruspoliitika riikidega, nagu Türgi, Armeenia ja Liibüa;

39.

on seisukohal, et liit peaks lähenema oma suhetele tähtsamate partneritega juhtumipõhiselt, ning kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti lõpule läbirääkimised terviklike lennunduslepingute üle põhipartneritega, sh Austraalia ja Brasiiliaga, ning kutsub nõukogu üles andma komisjonile volitused pidada läbirääkimisi lepingute üle kiiresti kasvavate majandustega riikidega, nagu Hiina, India, ASEANi riigid ja Pärsia lahe riigid;

40.

on seisukohal, et võimalik tulevane kaubandus- ja investeerimisleping liidu ja USA vahel avaldaks kindlasti mõju ka lennundussektorile; avaldab seetõttu arvamust, et komisjon peaks andma piisavalt teavet, et Euroopa Parlamendil oleks võimalik tulevasi läbirääkimisi tähelepanelikult jälgida;

41.

rõhutab vajadust täita täielikult peamiste partneritega, eriti USA ja Kanadaga sõlmitud õhutranspordilepingutes sätestatud eesmärgid, sh piirangute kaotamine lennuettevõtete välisomandilt või -kontrollilt; kutsub üles võtma meetmeid, et kaotada ebavõrdsus liidu lennuettevõtjate, kes ei saa teha kabotaažvedusid USA turul, ning USA lennuettevõtjate vahel, kes saavad kõnealused vedusid Euroopas teha; juhib tähelepanu sellele, et rahvusvahelised ristinvesteeringud aitavad suurendada lennundussektori majanduslikku elujõulisust, ja nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks rahvusvahelist õigusraamistikku selliste investeeringute laiendamiseks ja toetamiseks, ning edendaks aktiivset poliitikat, mille eesmärk on kehtestada rahvusvaheliste investeeringute jaoks normid ja parimad tavad;

42.

on arvamusel, et kahepoolsed lepingud võivad anda suure panuse lennundusalase välispoliitika arengusse, kuid rõhutab, et samal ajal on oluline ka liidu ühtne lähenemisviis;

43.

rõhutab ausa ja avatud konkurentsi olulisust kõikides lennuteenustega seotud tegevustes; nõuab, et kahepoolsetesse lennunduslepingutesse lisataks ausat konkurentsi käsitlevad standardklauslid;

44.

kutsub komisjoni üles määrama eelkõige regulatiivse koostöö, töö- ja keskkonnastandardite ning reisijate õiguste kohta kindlaks minimaalsed liidu õiguslikud nõuded, mis lisatakse kahepoolsetesse lepingutesse ning mille selge eesmärk oleks luua liidu lennuettevõtjatele võimalusi ja eemaldada tõkked, ning palub liikmesriikidel neid nõudeid kohaldada;

45.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut määruse (EÜ) nr 868/2004 (mis käsitleb kaitset kolmandate riikide poolse subsideerimise ja ebaõiglase hinnakujunduse vastu, mis põhjustab ühenduse lennuettevõtjatele lennuteenuste pakkumisel kahju) (6) viivitamatu läbivaatamise või asendamise kohta;

46.

toetab komisjoni ettepanekut kaitsta suhetes ja kokkulepetes kolmandate riikidega vaba ning õiglast konkurentsi ja töötada välja tulemuslikumad uued kaubanduse kaitsevahendid, mis on tõhusamad võitluses turumoonutusi põhjustada võivate ebaausate tavadega, nagu diskrimineerimine, õigusraamistiku ebajärjekindel kohaldamine ning äriühingute finantsaruandluse läbipaistvuse puudumine;

47.

kutsub komisjoni üles alustama Pärsia lahe riikidega dialoogi, et suurendada läbipaistvust ja tagada aus konkurents;

48.

märgib, et Venemaa Föderatsioon ei täida lepingut, milles käsitletakse Siberi õhuruumi läbivate lendude eest nõutavate tasude järk-järgulist kaotamist ning mis sõlmiti 2011. aastal Venemaa WTOga liitumise raames; on seisukohal, et kuna liidu lennundusettevõtjad peavad taluma kõnealuste ebaseaduslike transiiditasude näol pikaajalist diskrimineerimist, peaks liit võtma samaväärseid meetmeid ning keelama või piirama Venemaa Föderatsiooni lennundusettevõtjate jaoks liidu õhuruumi kasutamist või üldisemalt kehtestama selle kasutamisega seoses mis tahes meetmed, et motiveerida Venemaad kaotama kõnealused tasud, mis on ka ebaseaduslikud, kuna nendega rikutakse rahvusvahelisi lepinguid (Chicago konventsioon); kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles uurima võimalikke meetmeid vastastikkuse tagamiseks Venemaa Föderatsiooni ja liidu õhuruumi kasutamise küsimuses;

49.

rõhutab, et nõudlik liidu poliitika lennureisijate õiguste kaitsmisel võib anda liidu lennuettevõtjatele ülemaailmses konkurentsis kvaliteedieelise; kutsub komisjoni üles astuma uusi samme, et edendada lennureisijate õiguste valdkonnas jätkuvalt kõrgeid liidu standardeid ning jälgima nende ülevõtmist ja kohaldamist;

50.

kutsub komisjoni üles koostama võimalikult kiiresti SESi rakendamise uue õigusraamistiku, mis põhineb ülalt-alla-lähenemisviisil, sh Euroopa aeronavigatsiooniteenuse osutajate vahelisel paremal koostöömehhanismil, ning tagama vajalikud tingimused SESARi kasutuselevõtu alustamiseks;

51.

palub nõukogul võtta lõpuks seisukoht Euroopa Parlamendi 5. mai 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni suhtes ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv lennundusjulgestustasude kohta (7), mis kiideti Euroopa Parlamendis suure, 96 % häälteenamusega heaks, kuid on endiselt nõukogu poolt blokeeritud;

52.

on arvamusel, et Rahvusvahelisel Tsiviillennunduse Organisatsioonil (ICAO) on oluline roll reguleeriva raamistiku väljatöötamisel ülemaailmses lennundussektoris, näiteks omandiõiguse ja lennufirmade kontrolli liberaliseerimisel ning lennuliikluse korraldamise ülemaailmse koostalitlusvõime tagamisel; ergutab ICAOd töötama jätkuvalt välja ülemaailmseid ja turupõhiseid meetmeid, et vähendada lennujaamade müra ning piirata asjaomaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid; peab oluliseks, et ICAO jõuaks võimalikult kiiresti kokkuleppele ülemaailmse lähenemisviisi suhtes;

53.

nõuab, et komisjonile antaks läbirääkimisvolitused, et muuta selgemaks ja tugevamaks liidu esindatus ICAOs;

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/7

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1233/2011, mis käsitleb riiklikult toetatavate ekspordikrediitide suuniste rakendamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2001/76/EÜ ja 2001/77/EÜ, (1)

—

võttes arvesse komisjoni 14. märtsi 2013. aasta delegeeritud määrust, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1233/2011 (mis käsitleb riiklikult toetatavate ekspordikrediitide suuniste rakendamist) II lisa (C(2013)1378),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni VKEde kaubandustegevuse ja investeeringute rahastamise kohta ELis ja lihtsama juurdepääsu kohta rahvusvahelistumise toetuseks antavale krediidile (2),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames (3),

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta (4),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal (5),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (6),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (7),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (2010/C 83/02),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks” (COM(2010)0573),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26. juuni 2012. aasta avaldust ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava (11855/2012) kohta,

—

võttes arvesse parlamendi poliitikaosakonna teabedokumenti „Inimõiguste olukorra võrdlusalused ELi välispoliitika jaoks” (EXPO/B/DROI/2011/15),

—

võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, mis kiideti heaks 16. juunil 2011. aastal (HR/PUB/11/04, ÜRO 2011),

—

võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ seoses mittefinantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe avalikustamisega suurte äriühingute ja kontsernide poolt (COM(2013)0207),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7-0193/2013),

A.

arvestades, et liikmesriikide ekspordikrediidi programmid kujutavad endast tähtsat vahendit Euroopa ettevõtete kaubandus- ja ettevõtlusvõimaluste edendamiseks;

B.

arvestades, et riiklikult toetatavate ekspordikrediitide suuniste rakendamist käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1233/2011 on sätestatud, et liikmesriikidel tuleb igal aastal komisjonile aru anda, ning arvestades, et ühtlasi nähakse seal ette volituste delegeerimine komisjonile, et võimaldada OECD korra asjaomased muudatused kiiresti ELi õigusesse üle võtta;

C.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ühist kaubanduspoliitikat kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega;

D.

arvestades, et ELi ülemaailmsete suhete korraldamise põhimõtted ning liidu rahvusvahelise tegevuse juhtpõhimõtted on sätestatud liikmesriikidevahelise siduva Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21;

E.

arvestades, et komisjoni ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 2011. aasta detsembri teatises rõhutatakse, et „Euroopa ettevõtteid tuleks julgustada täitma hoolsuskohustust ning jälgima, et nende tegevus maailma mis tahes paigas lähtuks inimõiguste põhimõtetest”;

F.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud ELi inimõigusi ja demokraatiat käsitlevas strateegilises raamistikus ja tegevuskavas öeldakse, et EL edendab inimõigusi eranditult kõigis oma välispoliitika valdkondades;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta on ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele (välja arvatud need liikmesriigid, kes on selle järgimisest loobunud) ELi õiguse rakendamisel seaduslikult siduv, ja arvestades, et harta tulemuslikku rakendamist käsitlevas komisjoni strateegias on sõnaselgelt öeldud, et hartat kohaldatakse ELi välistegevuses;

H.

arvestades, et liit ja tema liikmesriigid väljendasid heameelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete vastuvõtmise üle, kusjuures riikide äritegevust käsitlevas 4. põhimõttes osutatakse selgelt ka ekspordikrediidi agentuuridele;

I.

arvestades, et ekspordikrediidi toetust antakse sageli suurprojektidele, millel on suure kaubandusliku, poliitilise, majandusliku või keskkonnaohu tõttu raskusi kommertslaenu saamisega, ja arvestades, et ekspordikrediidi agentuurid peaksid neid ohte hindamisel asjakohaselt arvesse võtma;

J.

arvestades, et 14. märtsil 2013. aastal esitas komisjon ettepaneku võtta vastu delegeeritud määrus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1233/2011 II lisa;

1.

peab kiiduväärseks komisjoni jõupingutusi liikmesriikide ekspordikrediidiga seotud tegevuse iga-aastase aruandlusraamistiku kehtestamiseks kooskõlas määrusega (EL) nr 1233/2011, et suurendada ELi tasandi läbipaistvust; rõhutab, et aruandluse peamine eesmärk on jälgida, kas liikmesriikide ekspordikrediidi agentuurid täidavad ekspordikrediidile kohaldatavaid rahvusvahelisi õigusakte ning ELi aluslepingutest tulenevaid kohustusi;

2.

kinnitab, et Euroopa Parlament sai 14. detsembril 2012. aastal komisjonilt mitteametlikult esimese liikmesriikide ekspordikrediiditegevust käsitleva aastaaruande, kus antakse hinnang vastustele, mille on esitanud 20 aktiivset ekspordikrediidi programmi omavat liikmesriiki 27st, samuti edastati parlamendile lisade kujul nimetatud liikmesriikide aruanded; märgib, et pärast seda lubas komisjon need dokumendid ka ametlikult avaldada, et täita algmääruses sätestatud läbipaistvuse suurendamise eesmärki;

3.

väljendab heameelt selle üle, et komisjoni aruandes tuuakse selgelt esile, kui ulatuslikud ja olulised olid liikmesriikide 2011. aasta ekspordikrediiditoimingud – nende kogu riskipositsioon ulatus üle 250 miljardi euro, hõlmates muu hulgas 260 suure keskkonnamõjuga tehingut, ning need lõid Euroopa ettevõtetele märkimisväärseid kaubandus- ja ärivõimalusi;

4.

võtab teadmiseks, et liikmesriigid on teinud oma tegevuse aastaaruannetes komisjonile teatavaks ekspordikrediiti puudutava finants- ja praktilise teabe, nagu on nõutud määruse (EL) nr 1233/2011 I lisa esimeses lõigus;

5.

rõhutab liikmesriikide ekspordikrediiditoimingute mahuga seoses, kui oluline on määruse (EL) nr 1233/2011 põhjendus 4, kus nõutakse liidu välistegevuse selliste üldiste normide järgimist nagu demokraatia edendamine, inimõiguste austamine, arengupoliitika sidusus ja võitlus kliimamuutuse vastu; tuletab sellega seoses meelde, et määruse I lisas sõnastatud konkreetsed aruandlusnõuded on olulised selleks, et komisjon ja parlament saaksid hinnata nende normide järgimist;

6.

rõhutab, et liikmesriikide aastaaruanded ja komisjoni hinnang neile ei võimalda parlamendil veel täielikult hinnata, kas liikmesriikide ekspordikrediiditegevus on kooskõlas liidu välispoliitika eesmärkidega, mis on toodud Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21, ning kuidas ekspordikrediidi agentuuride riskipreemiate arvutamisel võetakse arvesse keskkonnaohtu;

7.

peab kiiduväärseks, et komisjoni aastaaruande kohaselt ilmutavad liikmesriigid selgelt üldist valmidust kohaldada oma ekspordikrediidi programmide suhtes poliitikat, mille eesmärgid on kooskõlas artiklite 3 ja 21 üldise sõnastusega; kiidab teatavate liikmesriikide, sh Saksamaa, Itaalia, Belgia ja Hollandi püüdeid esitada veelgi sisukamaid aruandeid kooskõla kohta mõnede liidu välistegevuse eesmärkidega;

8.

tunnistab, et komisjon peab suutma hinnata, kas liikmesriikide ekspordikrediiditoimingud on kooskõlas liidu välistegevuse üldiste eesmärkidega või mitte, ning soovitab seetõttu, et nõuete täitmise näitajaks peaks olema sellise tõhusa korra olemasolu riiklikult toetatavates ekspordikrediidi agentuurides, mille eesmärk on tagada nende tegevuse kooskõla liidu välispoliitika eesmärkidega;

9.

jagab komisjoni aastaaruandes väljendatud seisukohta, et ELi õigusaktidele vastavuse hindamiseks on raske määrata täpset võrdlusalust; kordab, et ekspordikrediiditehingute puhul kohaldatava poliitika hindamise peamiseks võrdlusaluseks on endiselt artikli 21 sätted;

10.

rõhutab, et Euroopa Liit saab ainult siis olla usaldusväärne ja tugev ülemaailmne toimija, kui liikmesriigid ja liidu institutsioonid järgivad sidusat välispoliitikat;

11.

soovitab, et nõukogu ekspordikrediidi töörühm ja komisjon konsulteeriksid enne järgmise aastaaruande esitamist Euroopa välisteenistusega sisuka meetodi väljatöötamise üle seoses artikli 21 sätete täitmist puudutava aruandlusega ning riiklikult toetatava ekspordikrediidi valdkonda käsitlevate OECD teatavate suuniste kohaldamise üle ELis; nõuab, et selle protsessi käigus tuleb konsulteerida ka üldsusega;

12.

peab väga tähtsaks, et liikmesriike kutsutaks üles jälgima riiklikult toetatavat ekspordikrediiti saavate projektide kontrollimisel hoolsuskohustuse täitmist, tulemuslikkust ja tõhusust ning andma selle kohta aru, pidades silmas nende projektide võimalikku mõju inimõigustele;

13.

on teadlik asjaolust, et ekspordikrediidi agentuurid toetuvad projektipartnerite esitatud teabele; on veendunud, et kui ekspordikrediidi agentuuridelt nõutakse projektirahastamise eeldusena hoolsuskohustuse struktureeritud käsitust, sooviksid projektipartnerid sellega tegeleda ise, et vältida ekspordikrediidi agentuuridele täiendava halduskulu põhjustamist;

14.

on seisukohal, et aruandluse parandamine ekspordikrediidi agentuuride inimõigustest kinnipidamise vallas toob peagi kaasa parema aruandluse ka muude artiklis 21 osutatud Euroopa välistegevuse eesmärkide vallas, nagu vaesuse kaotamine ja keskkonnaohtude arvessevõtmine;

15.

soovitab liikmesriikide ekspordikrediidi agentuuridel anda keskkonnaohtude hindamise kohta jätkuvalt aru; peab võrdsete tingimuste tagamiseks hädavajalikuks, et selliseid aruandeid esitaksid kõik OECD liikmesriikide ja OECDsse mittekuuluvate riikide ekspordikrediidi agentuurid;

16.

märgib, et praegu annavad liikmesriikide ekspordikrediidi agentuurid tingimuslike kohustuste tekkimise võimalusest aru eri viisidel; palub komisjonil koostada ühine määratlus, milles arvestataks ka parlamendi soovi saada bilansiväliste kohustuste kohta teavet;

17.

palub komisjonil koostada liikmesriikide jaoks enne järgmist aruandlusperioodi suunised, muu hulgas seoses sellega, kuidas anda aru hoolsuskohustuse rakendamise korra olemasolu ja tulemuslikkuse kohta nende inimõiguspoliitika kontekstis ja kuidas anda aru keskkonnaohtude arvessevõtmise kohta;

18.

eeldab, et komisjoni järgmises aastaaruandes antakse teada, kas komisjon on suutnud hinnata liikmesriikide kinnipidamist liidu eesmärkidest ja kohustustest, ning eeldab, et kui mitte, siis esitatakse ka soovitused sellealase aruandluse parandamiseks;

19.

kiidab heaks komisjoni ja Ameerika Ühendriikide 2012. aasta ühised jõupingutused Hiina, Brasiilia, Venemaa ja muude kiiresti areneva majandusega riikide kaasamiseks juhtivate ekspordirahastajate rahvusvahelise töörühma loomisse;

20.

soovitab uurida töörühma moodustamisel valdkonnapõhise lähenemisviisi otstarbekust, et luua teises etapis alus horisontaalsete sätete vastuvõtmiseks, millega tagatakse, et kõikides OECD liikmesriikides ja OECDsse mittekuuluvates riikides võetakse kasutusele ühised tulemuslikud ja kõrged standardid ja ekspordikrediidi agentuure käsitlevad uued rahvusvahelised eeskirjad, mille eesmärk on tagada võrdsed võimalused;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning OECD sekretariaadile.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/11

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus (COM(2012)0035),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut, mis on lisatud ettepanekule võtta vastu nõukogu määrus Euroopa sihtasutuse (FE) põhikirja kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste põhikirja loomise kohta (1),

—

võttes arvesse Max Plancki võrdleva ja rahvusvahelise eraõiguse instituudi ja Heidelbergi ülikooli 2008. aastal läbiviidud teostatavusuuringut Euroopa sihtasutuse põhikirja kehtestamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu otsuseid kohtuasjades C-386/04 Centro di Musicologia Walter Stauffer vs. Finanzamt München für Körperschaften  (2), C-318/07 Hein Persche vs. Finanzamt Lüdenscheid  (3) ja C-25/10 Missionswerk Werner Heukelbach e.V. vs. Belgia riik (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (Euroopa kodakondsus) (5),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2012. aasta arvamust (6),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 29. novembri 2012. aasta arvamust (7),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 81 lõiget 3,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A7-0223/2013),

A.

arvestades, et ELis on umbes 110 000 avalikes huvides tegutsevat sihtasutust, mille koguvara on hinnanguliselt ligikaudu 350 miljardit eurot, kogukulutused umbes 83 miljardit eurot ja mis annavad tööd 750 000 kuni 1 000 000 Euroopa kodanikule;

B.

arvestades samas, et osa nendes sihtasutustes töötavatest inimestest on vabatahtlikud, kelle tööaega ei tasustata;

C.

arvestades, et avalikke hüvesid edendavate sihtasutuste olemasolu ja tegevus Euroopa Liidus on ülitähtis koolituse, hariduse, teadustegevuse, sotsiaaltöö ja tervishoiu, ajaloolise mälu ja rahvaste lepitamise, keskkonnakaitse, noorsootöö ja spordi ning kultuuri ja kunsti valdkonnas, ning arvestades, et paljudel nende projektidel on suur piiriülene mõju;

D.

arvestades, et ELis on rohkem kui 50 erinevat tsiviil- ja maksuõiguslikku seadust sihtasutuste kohta ning arvukalt keerukaid haldusmenetlusi, mis toovad kaasa hinnanguliselt 100 miljoni euro ulatuses nõustamiskulusid – raha, mida seetõttu ei saa kasutada üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks;

E.

arvestades, et iseäranis õiguslikud, maksuõiguslikud ja halduslikud takistused, millega kaasnevad raha- ja ajakulukad menetlused, ning asjakohaste õiguskaitsevahendite puudumine panevad sihtasutusi loobuma tegevusest teises liikmesriigis või raskendavad seda või takstavad seal tegevuse laiendamist;

F.

arvestades, et ajal, kui riiklikud vahendid on kasinad, seda eelkõige kultuuri ja kunsti, hariduse ja spordi rahastamise osas, on sihtasutuste rahaline ja sotsiaalne panus hädavajalik, olgugi et sihtasutused saavad riiki üldise heaolu edendamisel üksnes toetada, mitte aga asendada;

G.

arvestades, et maksustamise puhul ei ole tegemist mitte maksuõiguse ühtlustamisega, vaid diskrimineerimiskeelu kohaldamisega, millest lähtudes Euroopa sihtasutuse ja tema annetajate suhtes kohaldatakse automaatselt ja põhimõtteliselt samu maksunorme ja maksusoodustusi nagu liikmesriikide avalikes huvides tegutsevate üksuste suhtes;

H.

arvestades, et Euroopa sihtasutuse ühtse põhikirja kehtestamine võiks suurel määral lihtsustada sihtasutuste vahendite, teadmiste ja annetuste koondamist ja ülekandmist ning soodustaksid sihtasutuste tegevust kogu ELis;

I.

arvestades, et Euroopa Parlament tunnustab komisjoni ettepanekut kui olulist sammu, et lihtsustada kogu ELis avaliku huvi eesmärkide toetamist sihtasutuste poolt;

J.

arvestades, et pakutud põhikiri on vabatahtlik ELi õigusvorm, mida saavad kasutada rohkem kui ühes liikmesriigis tegutsevad sihtasutused ja rahastajad, ent sellega ei asendata ega ühtlustata olemasolevaid sihtasutusi käsitlevaid õigusakte;

K.

arvestades, et majandusraskuste ajal on järjest olulisem, et sihtasutustel oleksid nõuetekohased vahendid avalikes huvides tegutsemiseks Euroopa tasandil ja nad saaksid koondada ressursse ning samal ajal vähendada kulusid ja õiguslikku ebakindlust;

L.

arvestades, kui oluline on, et Euroopa sihtasutuste tegevus oleks jätkusuutlik ja pikaajaline ning nad tegutseksid aktiivselt vähemalt kahes liikmesriigis, kuna vastasel juhul ei oleks nende eristaatus õigustatud;

M.

arvestades, et teatavaid komisjoni ettepanekus sisalduvaid mõisteid ja määratlusi tuleks täpsustada;

N.

arvestades, et komisjoni ettepanekut on ilmselt vaja mõneti täiendada ja kohandada, et tõsta Euroopa sihtasutuse usaldusväärsust näiteks selliste aspektide osas nagu õiguslike ja eetiliste normide järgimine, tegutsemine üksnes avaliku huvi eesmärgil, piiriülene tegutsemine, miinimumvarade olemasolu ja vajadus säilitada need põhimõtteliselt kogu sihtasutuse tegutsemisaja jooksul, eeskiri õigeaegsete väljamaksete kohta, minimaalne tegutsemisaeg ja sihtasutuse juhatusse või juhtorganitesse kuuluvatele liikmetele tasu maksmine;

O.

arvestades, et väga oluline on võlausaldajate ja töötajate kaitse, mis tuleb tagada kogu sihtasutuse tegutsemisaja jooksul;

P.

arvestades, et töötajate esindatusega seoses tuleks tugevamalt viidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivile 2009/38/EÜ (Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (uuesti sõnastatud)) (8), selgitamaks, et kohaldatakse menetluseeskirju nimetatud direktiivi alusel; arvestades lisaks sellele, et rikkumisi tuleks karmimalt karistada, seades näiteks Euroopa sihtasutuse registreerimise tingimuseks direktiivi 2009/38/EÜ nõuete täitmise kooskõlas nõukogu 22. juuli 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1435/2003 (Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta) (9) artikli 11 lõikega 2; arvestades, et lisaks sellele on vajalikud sätted, mis puudutavad töötajate kaasamist Euroopa sihtasutuse organite töösse kooskõlas nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiiviga 2001/86/EÜ (millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes) (10), et Euroopa sihtasutuse vormi ei saaks kuritarvitada selleks, et jätta töötajad ilma õigusest olla kaasatud või keelata neil sellise õiguse kasutamine;

Q.

arvestades, et teretulnud oleks säte, mis käsitleks vabatahtlike esindatust Euroopa sihtasutuses, kuna asjaomases valdkonnas tegutseb 2,5 miljonit vabatahtlikku;

R.

arvestades, et vabatahtlike üha suurenev esindatus sihtasutustes ja nende väärtuslik panus sihtasutuste töösse aitab sihtasutustel täita avaliku huviga seotud eesmärke; arvestades, et kuna üha suuremal hulgal noortel inimestel tuleb esimesed töökogemused omandada vabatahtliku tööga, oleks sihtasutustel kasulik vaagida vorme ja vahendeid, mis avaksid noortele juurdepääsu teabele, mis aitaks neil tulemuslikumalt töötada, näiteks Euroopa töönõukogu kaudu;

S.

arvestades, et tuleb täpsustada asjaolu, et Euroopa sihtasutuse registrijärgne asukoht ja juhatuse asukoht peavad olema ühes ja samas liikmesriigis, et vältida registrijärgse asukoha ja juhatuse asukoha või peamise tegevuskoha lahutamist ning lihtsustada järelevalvet, kuna Euroopa sihtasutuse üle teostab järelevalvet selle liikmesriigi järelevalveasutus, kus on Euroopa sihtasutuse registrijärgne asukoht;

T.

arvestades, et Euroopa sihtasutuse eesmärgiks ei tohiks olla Euroopa erakondade rahastamine;

U.

arvestades, et maksustamisel tuleks lähtuda Euroopa Kohtu väljatöötatud diskrimineerimise keelu põhimõttest; arvestades, et kõnealuses sektoris on teadmiseks võetud, et ettepanekus sisalduv võrdse maksustamise automaatse kohaldamise põhimõte suurendaks Euroopa sihtasutuse põhikirja atraktiivsust, kuna see vähendaks märkimisväärselt maksu- ja halduskoormust ning teeks põhikirjast midagi enamat kui üksnes tsiviilõiguse vahendi; arvestades aga, et nimetatud lähenemisviisile tundub nõukogus olevat tugev vastuseis, kuna liikmesriigid ei taha lubada sekkumist oma siseriiklikesse maksuseadustesse; arvestades, et seetõttu on ilmselt mõistlik mitte kõrvale heita muid võimalikke lahendusi;

V.

arvestades, kui oluline on tagada, et selle olulise õigusakti üle peetavad läbirääkimised kulgeksid kiiresti, et sihtasutuste valdkond saaks kasutada seda uut vahendit, mida ilmselt kärsitusega oodatakse;

1.

julgustab liikmesriike kasutama olemasolevat võimalust, et teha tööd tervikliku, kõiki läbipaistvuse tagatisi hõlmava põhikirja kiire kehtestamise nimel, et kaotada takistused sihtasutuste piiriülesele tegevusele ja edendada selliste uute sihtasutuste loomist, mis vastavad ELis elavate inimeste vajadustele ja täidavad avalike hüvede või muude ühiskonna huvidega seotud ülesandeid; rõhutab, et sellise põhikirja loomine aitab kaasa Euroopa kodakondsuse rakendamisele ja on ettevalmistuseks Euroopa ühingu põhikirja loomisele;

2.

rõhutab, et Euroopa sihtasutus peaks kaasa aitama tõeliselt euroopaliku kultuuri ja identiteedi arengule;

3.

märgib, et kuigi Euroopa sihtasutus kujutab endast uut õiguslikku vormi, tuleks seda ettepaneku kohaselt rakendada liikmesriikides juba olemasolevate struktuuride kaudu;

4.

avaldab heameelt selle üle, et põhikirjaga määratakse läbipaistvuse, aruandluskohustuse, järelevalve ja rahaliste vahendite kasutamise miinimumnõuded, mis võiksid kodanike ja annetajate jaoks olla n-ö kvaliteedimärgiks ning tagaksid sellega usalduse Euroopa sihtasutuse suhtes ja stimuleeriksid sihtasutuste tegevust ELis, nii et sellest saaksid kasu kõik kodanikud;

5.

rõhutab sihtasutuste võimalusi pakkuda töökohti noortele, kuna noorte seas on tööpuudus on jõudnud ärevust tekitavale tasemele;

6.

nõuab, et määruses sätestataks, et sihtasutuse üle finantsjärelevalve volitusi omav liikmesriik tagaks, et sihtasutust juhitakse rangelt tema põhikirja kohaselt;

7.

märgib, et olemasolevate sihtasutuste ühendamise võimalust ei ole veel loodud;

8.

viitab seoses sellega vajadusele eriliselt tähtsustada sihtasutuse kestvust, tõsiseltvõetavust ja elujõulisust ning tulemuslikku järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle, et panna alus usaldusele sihtasutuse vastu, ning palub nõukogul arvesse võtta järgmisi soovitusi ja muudatusettepanekuid:

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 15 a (uus)

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 18

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – punkt 1

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – punkt 2

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 2 – punkt 5

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 4 – lõige 2 – punkt b a (uus)

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 2 – lõik 2 – sissejuhatus

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 2 – lõik 2 – punkt s a (uus)

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 2 – lõik 2 – punkt s b (uus)

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 5 – lõige 2 a (uus)

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 6

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 2

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 7 – lõige 2 – lõik 1 a (uus)

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 2

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 15 – lõige 2 – punkt d a (uus)

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 15 – lõige 3

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 17 – lõige 1

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 18 – lõige 3

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 20 – lõige 1

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 23 – lõige 1 – punkt g

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 23 – lõige 2 a (uus)

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 32 – lõige 1

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 32 – lõige 3

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 34 – lõige 2

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 34 – lõige 4

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 34 – lõige 5

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 35

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 37 – lõige 2 – punkt e a (uus)

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 37 – lõige 5 – lõik 2

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 38 – lõige 2 – lõigud 1 ja 2

Muudatusettepanek 31

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 38 – lõige 2 – lõik 3

Muudatusettepanek 32

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 38 – lõige 3

Muudatusettepanek 33

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 44 – lõige 2

Muudatusettepanek 34

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 45

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/24

—

võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012)0494),

—

võttes arvesse komisjoni 11. septembri 2012. aasta aruannet ELi integreeritud merenduspoliitika edusammude kohta (COM(2012)0491) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2012)0255),

—

võttes arvesse 8. oktoobri 2012. aasta Limassoli deklaratsiooni majanduskasvu ja töökohtade loomise merenduskava kohta,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni, mis jõustus 16. novembril 1994. aastal,

—

võttes arvesse ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik (COM(2013)0133),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 31. oktoobri 2012. aasta töödokumenti „Ülevaade mereprahiga seonduvast ELi poliitikast, õigusaktidest ja algatustest” (SWD(2012)0365),

—

võttes arvesse komisjoni 29. augusti 2012. aasta rohelist raamatut „Merealased teadmised 2020: merepõhja kaardistamisest ookeaniprognooside koostamiseni” (COM(2012)0473),

—

võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144),

—

võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava” (COM(2010)0352);

—

võttes arvesse komisjoni 21. jaanuari 2009. aasta teatist „Teatis ja tegevuskava, mille eesmärk on luua Euroopa piirideta meretranspordiruum” (COM(2009)0010),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2007. aasta teatist „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (COM(2007)0575),

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2006. aasta rohelist raamatut „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” (COM(2006)0275),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa kui maailma soosituima turismisihtkoha ning uue Euroopa turismi tegevuskava kohta (1),

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Integreeritud merenduspoliitika – edusammude hindamine ja uued ülesanded” kohta (2),

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani (3),

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2008. aasta resolutsiooni regionaalarengu aspektide ja turismi mõju kohta rannikualadele (4),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika kohta (5),

—

võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika kohta: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses (6),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. märtsi 2013. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas”,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 31. jaanuari 2013. aasta arvamust „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas”,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A7-0209/2013),

A.

arvestades, et üle 70 % maakera pinnast on kaetud ookeanide ja meredega, millel võib olla väga oluline osa niisuguste ELi ees seisvate pikaajaliste ülesannete lahendamisel nagu kliimamuutus ja üleilmne konkurentsivõime;

B.

arvestades, et ELis on kuus suurt rannikuala (Atlandi ookeani, Põhjamere, Läänemere, Musta mere ja Vahemerega piirnevad ning äärepoolseimad piirkonnad), mis erinevad territoriaalsete ressursside ja seal toimuva tegevuse poolest;

C.

arvestades, et ligikaudu pool Euroopa elanikkonnast elab Euroopa 89 000 km pikkusel rannikualal ning seetõttu on oluline, et piirkondlikud ja kohalikud asutused riiklike poliitikameetmete rakendamisel seda demograafilist survet arvesse võtaksid;

D.

arvestades, et tehniline progress ja jätkusuutliku kasvu uute allikate otsingud paisutavad meremajandust 2020. aastaks eeldatavasti 590 miljoni euroni ja valdkonna töökohtade arvu 7 miljonini;

E.

arvestades, et inimtegevuse prognoositava laienemise eest peab lõivu maksma habras merekeskkond, kus üksnes 10 % mereelupaikadest ja 2 % mereliikidest on kahjustamata, mis näitab, et meremajandus ei tohiks kahjustada merekeskkonna kestlikkust;

F.

arvestades, et investeeringud loodus- ja inimkapitali on väga olulised, et lahendada mitmeid probleeme, eelkõige neid, mis on seotud inimtegevuse majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkusega, hea keskkonnaseisundi tagamise ja kliimamuutusega kohanemisega, et võidelda rannikualade erosiooni ja merede hapestumise vastu ja säilitada bioloogilist mitmekesisust, võttes arvesse, et terved ja tootlikud ökosüsteemid on kestliku ning konkurentsivõimelise meremajanduse arenguks hädavajalikud;

G.

arvestades, et meremajanduse kasvu kesksete valdkondade keskkonnamõju suurus ja ulatus on väga ebakindel ja võib olla kahjulik, arvestades meie piiratud teadmisi mereökosüsteemide keerukuse kohta, ja seonduvate otsuste tegemisel tuleb seetõttu juhinduda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõttest;

H.

arvestades, et ranniku- ja merenduspoliitika sektor tuleks lisada 2014.–2020. aasta programmitöö üldraamistikku, pidades ühtlasi silmas strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärkide saavutamist;

I.

arvestades, et ranniku- ja saarepiirkondade aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärki peab toetama nendele piirkondadele iseloomulike süsteemsete ja struktuuriliste puuduste põhjalik analüüs;

J.

arvestades, et ELi saartesüsteem peab kandma seoses meretranspordiga märkimisväärselt suuremaid kulusid kui ELi teised rannikupiirkonnad;

K.

arvestades, et turismi hooajalisus kahjustab tugevalt ranniku- ja saarepiirkondade arengut ning tuleks välja töötada ad hoc strateegia selle nähtuse vastu võitlemiseks;

L.

arvestades, et on vaja kooskõlastada makropiirkondlikud strateegiad ja vastavad ELi merepiirkondade tegevuskavad;

M.

arvestades, et käesolev raport kujutab endast Euroopa Parlamendi tegevuskava sinise majanduskasvu edendamiseks;

1.

kiidab heaks komisjoni teatise sinise majanduskasvu kohta, mis kujutab endast strateegia „Euroopa 2020” meremõõdet ning näitab selgelt meremajanduse potentsiaali aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu vallas ja tööhõivevõimaluste loomisel;

2.

kiidab heaks komisjoni aruande ELi integreeritud merenduspoliitika edusammude kohta, kordab oma toetusavaldust sellele ning rõhutab, et sellise poliitika edendamine on sinise majanduskasvu tugevdamise esmatähtis vahend;

3.

võtab teadmiseks, et mered ja ookeanid on ülemaailmses majanduskasvus edaspidi üha kesksemal kohal; on seisukohal, et sinise majanduskasvu strateegia edendab integreeritud merenduspoliitika osana koostoimet ja kooskõlastatud poliitikat, luues seeläbi Euroopa lisaväärtust ja aidates kaasa uute töökohtade loomisele merendussektoris;

4.

märgib, et liidu meremajandussektori konkurentsivõime suurendamiseks maailmaturul tuleb kohalikel, piirkondlikel, riiklikel ja Euroopa asutustel luua kasvu jaoks vajalikud tingimused – kehtestada mereruumi planeerimise süsteemid, uuendada taristut, võimaldada juurdepääs professionaalsetele oskustele ja tagada rahastamine; rõhutab, kui tähtis on eri tasandite avalike asutuste teabevahetus ja parimate tavade jagamine selleks Euroopa tasandil eraldi platvormi loomise kaudu;

5.

märgib, et piisava rahastamise tagamine on raske ülesanne sinise majanduse sektorites tegutsevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) jaoks ning tunneb seepärast heameelt selliste algatuste üle nagu uued ELi riskikapitalifondide eeskirjad, mis hõlbustavad VKEde juurdepääsu rahastamisele;

6.

leiab, et ajal, mil liikmesriigid kärbivad riiklikke investeeringuid, on äärmiselt vajalik, et arengupoliitika ja eelkõige kulukate projektide tarbeks, nagu transpordi-, energia- ning telekommunikatsioonitaristu projektid, eraldataks 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil ja ka edaspidi piisavalt rahalisi vahendeid; kutsub liikmesriike üles suunama olemasolevaid rahalisi vahendeid ja Euroopa rahastamist meremajandusprojektidesse;

7.

rõhutab, et eelkõige järgmises, 2014.–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus on tähtis arvesse võtta rahalistest raskustest väljaaidatud liikmesriikide erivajadusi, kuna nende jaoks on kulukate projektide ettevõtmine senisest veelgi raskem, samuti on oluline aidata äärepoolseimaid ja saarepiirkondi, millel nende eraldatuse ja loodusliku omapära tõttu on struktuurilisi piiranguid;

8.

võtab teadmiseks majanduskriisi ja sotsiaalselt rasked tingimused, mis valitsevad paljudes piirkondades ja eelkõige saartel, eriti Vahemere piirkonnas ja mandrist märkimisväärselt kaugetel aladel; rõhutab, et saarte ääremaisus ühtse turu suhtes seab saared majandus- ja tööstusseisaku ning rahvastikukao tõttu ohtu, mille vastu peavad Euroopa institutsioonid võtma konkreetseid meetmeid; nõuab seega tungivalt, et komisjon kaaluks vabatsoonide kehtestamist vahendina, mis võimaldab maksusurvet vähendades ja välismaiseid otseinvesteeringuid ligi meelitades pidurdada langusspiraali, millesse saarepiirkonnad on sattunud, juhtides nad majanduskasvu ja arengu teele;

9.

rõhutab, et merebasseinide strateegiatel on tähtis roll piirkondliku arengu soodustamisel ja majandusliku, territoriaalse ning sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, Euroopa majanduse elavdamisel, kaasava meremajanduse kasvu ergutamisel, töökohtade loomisel ning merede ja rannikualade bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel; nõuab selliste strateegiate tulemuslikku väljatöötamist kõigil Euroopa merealadel seoses praeguste ja tulevaste makropiirkondlike strateegiatega ning asjakohaste ELi ja muude rahaliste ja halduslike ressursside suunamist nende strateegiate rakendamisse; on seisukohal, et piirkondade rolli merealade strateegiate koostamisel tuleb tugevdada; võtab sellega seoses teadmiseks territoriaalse ja piiriülese koostöö panuse ranniku- ja merepiirkondade probleemide lahendamisse;

10.

avaldab heameelt edusammude üle ELi Läänemere piirkonna strateegia ja Atlandi merestrateegia rakendamisel ja kordab oma palvet, et komisjon sõnastaks ELi strateegia Musta mere piirkonna jaoks;

11.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles avaldama tugevat toetust piirkondlike ja piiriüleste mereklastrite loomisele; rõhutab niisuguste klastrite strateegilist tähtsust sinise majanduskasvuga seotud majandustegevuse eeskujuna; usub, et nende arenguga kaasneb teadmiste ja heade tavade vahetamine, sinise majanduse sektorite koostoime ja investeerimise atraktiivsus;

12.

rõhutab majanduskasvu ja kliimamuutuse sisemist seotust ning toonitab, et kogu merendustegevus peab olema kooskõlastatud ELi kliimamuutusega kohanemise strateegiaga, et aidata suurendada Euroopa Liidu vastupidavust kliimamuutustele;

13.

rõhutab eriti, et sinise majanduskasvuga seostuv majandusaktiivsuse kasv ei tohi toimuda mere- ja rannikualade ökosüsteemide arvel, kuna need ökosüsteemid on äärmiselt tundlikud ja kliimamuutus mõjutab neid esimeste seas; rõhutab, et sinine majanduskasv peab olema ühitatav keskkonnaeesmärkidega ning merestrateegia raamdirektiivi ökosüsteemipõhise lähenemisega, samuti keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviga, ja tuletab meelde, et kahtluste korral tuleb järgida ettevaatusprintsiipi; rõhutab, et kogu sinise majanduskasvuga seotud majandustegevuses tuleks tagada merendusvaldkonna julgeolek ja turvalisus;

14.

märgib murega mereprahi keskkonnamõju kõigis Euroopa merepiirkondades ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma asjaomaste ELi direktiivide, nagu jäätmekäitlust, sadamate laevaheitmete vastuvõtmise seadmeid, vee kvaliteeti ja merestrateegiat käsitlevate direktiivide täielikule rakendamisele ja jõustamisele;

15.

rõhutab, et kogu merendusalane tegevus, sealhulgas see, mida teostatakse integreeritud merenduspoliitika raames, peaks toimuma kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga; toonitab vajadust mere loodusressursside uuringuid, kasutamist, säilitamist ja haldamist käsitleva ühtse ELi lähenemisviisi järele, mis tagab rahvusvahelise õiguse kohaselt majandusvööndite tulemusliku ja ohutu piiritlemise ELi liikmesriikide ning kolmandate riikide vahel;

16.

rõhutab sellega seoses õiguskindluse tagamise vajadust kõigi merendusvaldkonda investeerivate sidusrühmade jaoks ja pooldab uusi stiimuleid liikmesriikide majandusvööndite kasutamise suurendamiseks;

17.

kiidab heaks komisjoni seadusandliku ettepaneku mereruumi planeerimise ja rannikuala tervikmajandamise kohta, mis aitab hallata üha aktiivsemat tegevust merel ja rannikualal ja kaitsta merekeskkonda, et tagada eri tegevusalade harmooniline kooseksisteerimine ja vältida konflikte ranniku- ja merealade kasutamise üle; peab sellega seoses vajalikuks edendada rannikualal ja merel toimuva inimtegevuse haldamisel ökosüsteemipõhist lähenemisviisi;

18.

märgib, et mereruumi planeerimine kahandab oodatavalt ärikulusid ja parandab investeerimiskliimat, samal ajal kui rannikuala tervikmajandamine hõlbustab tegevuse kooskõlastamist rannikupiirkonnas ja parandab üldiselt selle valdkonna juhtimist;

19.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada parimate tavade levitamine ja ettevalmistavast tegevusest järelduste tegemine selles valdkonnas, sest mere- ja rannikupiirkondade haldussüsteemide arendamine on liikmesriigiti väga erinev; peab selles valdkonnas siiski vajalikuks kohandatud lähenemisviisi, et anda liikmesriikidele võimalus võtta ELi mere- ja rannikuruumi planeerimise suuniste rakendamisel arvesse kohalikku eripära ja vajadusi, tehes selleks kohalike asutustega koostööd;

20.

peab vajalikuks tugevdada ruumilisel planeerimisel mere- ja maismaategevuse kooskõlastamist, et tagada inimtegevuse ja tarneahela järjepidevus ning rannikualade ja nende sisemaa vahelised seosed; on veendunud, et see aitab vältida ranniku käsitlemist piirialana;

21.

rõhutab, et teaduslikult põhjendatud teadmiste vähesus merendustegevuse ja sealse keskkonna kohta takistab ruumilist planeerimist, ning juhib tähelepanu algatuse „Merealased teadmised 2020” ja selle konkreetsete eesmärkide tähtsusele, nagu Euroopa merepõhja kaardistamine 2020. aastaks; leiab, et merepõhja kaardistamine peaks olema ühtne, nii et huvitatud Euroopa asutustel, eelkõige uurimiskeskustel, ülikoolidel ja avalikel institutsioonidel oleks võimalik teavet saada;

22.

nõuab tungivalt, et komisjon aitaks liikmesriikidel käivitada kavasid laevavrakkide ja veealuste arheoloogiliste leiupaikade kaardistamiseks ja uurimiseks, sest need on oluline osa liidu ajaloo- ja kultuuripärandist; rõhutab vajadust hõlbustada nimetatud paikade mõistmist ja uurimist ning aidata vältida nende rüüstamist, võimaldades seega neid nõuetekohaselt säilitada;

23.

on arvamusel, et sinise majanduse tööhõive määr võib 2020. aastaks olla isegi kõrgem kui praeguse prognoosi kohased 7 miljonit töökohta, kui seda toetab koolituspoliitika, mille eesmärk on tagada piisavate oskuste ja kogemustega liikuva tööjõu olemasolu;

24.

kordab oma üleskutset oluliselt parandada merendussektori kutsealade töö-, tervishoiu- ja ohutustingimusi; ergutab komisjoni ja liikmesriike suurendama oma jõupingutusi selles valdkonnas, et tugevdada kutsealast kindlustunnet ja parandada sinise majanduskasvu ning sellega seotud valdkondade elukutsete atraktiivsust;

25.

rõhutab vajadust parandada asjakohaste vahenditega meremeeste töötingimusi, kaasata ühenduse õigusesse ILO meretöönormide konventsioon ja esitada meremeeste kvalifikatsiooni ja koolitamise programm, kus oleks olulisel kohal noorte värbamine, kaasa arvatud kolmandatest riikidest;

26.

kutsub komisjoni üles tähelepanelikult jälgima ja toetama piirkondlikke jõupingutusi sinistes majandussektorites nõutavaks muutuvate oskuste ja elukutsete väljaselgitamiseks ning tagama, et algatused nagu ülevaade oskuste kohta Euroopa Liidus kajastaksid sinise majanduse vajadusi;

27.

leiab, et komisjon peaks koostöös liikmesriikidega koostama tegevuskava meremajandusega otseselt või kaudselt seotud kutsealade edendamiseks, et muuta need inimestele atraktiivseks;

28.

kutsub komisjoni üles toetama algatusi, mis soodustavad töötajate mobiilsust majandussektorite ja liikmesriikide vahel, näiteks Erasmuse eeskujul põhinev üliõpilaste, õpetajate ja noorte spetsialistide mitmeaastane vahetuskava; toetab ettevõtete ja koolitajate koostööd töötajate ettevalmistamisel uudsete valdkondade jaoks;

29.

palub komisjonil teha koostööd meremajandussektori ja koolitajate esindajatega Euroopa tööhõive ja ametioskuste valdkondlike nõukogude loomisel ja rahastamisel, et registreerida töökohad, nõutavate oskuste muudatused ja vastavad koolitusvajadused;

30.

kutsub komisjoni üles arendama Erasmuse programmi eeskujul algatust teadustöötajate liikuvuse ergutamiseks, eriti rannikualadel ning eelkõige turismi, energeetika ja biotehnoloogia valdkonnas, kusjuures algatust tuleks rakendada esmajärjekorras turismi madalhooajal, et kestlikult tasakaalustada inimeste liikumist üha tundlikumaks muutuvates ökosüsteemides ja samas optimeerida ranniku- ning saarepiirkondade taristute kasutamist;

31.

tõstab esile ELi maailmatasemel teadusvõimekust merenduse valdkonnas ja selle tähtsust põhjendatud poliitikakujundamise ja uuenduslikkusel põhineva ettevõtluse jaoks, aga ka ettevõtjate raskusi uuringutulemuste kaubanduslikul levitamisel;

32.

rõhutab, et menetlusi lihtsustades ja innovatsioonitoetust parandades võiks programmi „Horisont 2020” raames anda märkimisväärset abi mere- ja merendusuuringuteks, et tõhustada turuleviimist, tuginedes „Ookean homme” projektide kogemustele;

33.

palub komisjoni ajakohastada 2014. aastaks oma Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia, esitades konkreetsed meetmed koostoime suurendamiseks ja teadmiste paremaks levitamiseks ELi teadlaste vahel;

34.

märgib, et ainult hea tervisega mereökosüsteemid saavad olla tugeva ja kestliku sinise majanduse aluseks; palub komisjonil jätkata merekeskkonna inimkasutuse ja merendusalase tegevuse kumulatiivse mõju uurimist kõikides sektorites;

35.

kutsub komisjoni üles tagama piisavat pikaajalist keskkonnaseiret ja teostama uuringuid varajase hoiatamise süsteemide kohta;

36.

rõhutab Euroopa merevaatlus- ja andmevõrgu taoliste projektide tähtsust uuringuandmete vahetamise ja kättesaadavuse hõlbustamisel;

37.

märgib murega, et ELi laevanduse arengut pidurdab endiselt haldus- ja tollibürokraatia, mis seab ohtu nägemuse Euroopa ühtsest transpordipiirkonnast ning takistab selle tööstusharu kasvu, eelkõige seoses merekabotaaži ja meremagistraalidega; peab vajalikuks koostada ühtsed eeskirjad liidusisese laevanduse kohta, mis on hädavajalikud kaupade ja inimeste vaba liikumise tagamiseks ELi vetes;

38.

väljendab rahulolu nn sinise vööndi katseprogrammi eduga ning palub komisjonil esitada vajalikud seadusandlikud ettepanekud sinise vööndi loomiseks, sealhulgas ELi tolliseadustikus vajalike muudatuste tegemiseks enne 2013. aasta lõppu;

39.

juhib tähelepanu asjaolule, et meretranspordi edendamine mitte ainult ei aita kasvatada majandust ja lisada töökohti, vaid viib ka lähemale valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava” seatud eesmärgile viia 2050. aastaks 50 % maanteekaubavedude mahust üle raudtee- ja veetranspordile;

40.

rõhutab vajadust laiendada meremagistraalide osatähtsust peamiste Euroopa liikluskoridoridena ja toonitab, et Euroopa meretranspordi pikaajalise konkurentsivõime tagamiseks on oluline luua tarbijate ja veoste jaoks ühtsed transpordiahelad erinevate transpordiliikide vahel; kutsub komisjoni üles esitama teatist meremagistraalide edusammude, arengu ja tuleviku kohta; on seisukohal, et saared tuleks täielikult meremagistraalidega ühendada, et parandada nende ligipääsetavust ja suurendada nende majanduslikku konkurentsivõimet;

41.

rõhutab, et mereohutus on meretranspordi kestliku edendamise, kestliku majanduskasvu, merendussektori tööhõive ja kestlike keskkonnastandardite jaoks otsustavalt tähtis; rõhutab, et uuteks riskideks valmistumisel ja mis tahes liiki õnnetuste vältimiseks meretranspordis tuleks kohaldada ennetuspõhimõtet; märgib, et selles küsimuses tuleb võtta meetmeid nii Euroopa Liidus kui ka rahvusvahelisel tasandil ning eelkõige Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni raames;

42.

rõhutab, et kolmanda meresõiduohutuse paketi rakendamisega parandatakse Euroopa riikide lipu all sõitvate laevade kvaliteeti, klassifikatsiooniühingute tegevust, kontrolli sadamates, laevaliikluse seiret, õnnetuste uurimist ning ohvrite kaitset; kutsub liikmesriike üles kiirendama kõnealuse seadusandliku paketi tõhusat rakendamist;

43.

rõhutab, et meretranspordipoliitikas tuleks võtta arvesse kõiki asjaomaseid majanduslikke, keskkonna ja rahvatervisega seotud probleeme; palub komisjonil hoolikalt jälgida, kuidas ELi laevandussektoris täidetakse keskkonna ja rahvatervisega seotud nõudeid ning vajaduse korral soovitada konkreetseid meetmeid, et ületada negatiivset mõju, mida see avaldab valdkonna konkurentsivõimele; märgib, et laevade lammutamise ja laevakütuse väävlisisaldusega seotud seadusandlikud nõuded peaksid tagama kõrgetasemelise keskkonnakaitse, samas tulemuslikult säilitades transpordi maanteelt merele suunamise eesmärgi kooskõlas liidu eesmärkidega kliimamuutuse valdkonnas;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama jõupingutusi rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks meretranspordis tekkiva kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, võttes arvesse laevade kasvuhoonegaasiheite suurenevat mõju;

45.

juhib tähelepanu sellele, et keskkonnasäästlikud kütused, nt veeldatud maagaas, võivad etendada tähtsat osa eesmärgi saavutamisel vähendada ELis 2050. aastaks merendussektoris punkrikütustega kaasnevat CO2-heidet vähemalt 40 % võrra;

46.

rõhutab vajadust toetada tõhusate ja kestlike sadamateenuste ja -taristute arendamist, mis suudavad vastata mereliikluse eeldatava suurenemise, keskkonnakahju ja müra vähendamise, liikluse maalt merele üleviimise ning reisijate ja kaupade ühest transpordiliigist teise ülemineku sujuvusega seotud ülesannetele; toetab Euroopa sadamates samaaegselt laevaremondi ja laevade lammutamisega seotud tegevuse arendamist;

47.

juhib tähelepanu võimalusele luua logistikaplatvormid, mis hõlbustavad kaubavedu Euroopa ja muude maailma riikide vahel; rõhutab meretranspordi ning äärepoolseimate piirkondade ja teiste maismaa-alade vaheliste ühenduste strateegilist tähtsust;

48.

rõhutab, et ELi laevaehitustööstus saaks oma panust majanduskasvu ja tööhõivesse suurendada, kui kasutataks ära võimalused, mida pakub nõudlus ökoloogiliselt puhaste laevade (kõrgem energiatõhusus ning madalamad SOx ja NOx heitkogused) ning avamere tuuleparkide ehitamisel ja käitamisel kasutatavate laevade ja rajatiste järele; kutsub ELi laevaehitustööstust üles seda võimalust kasutama, pidades eelkõige silmas lähimereveo oodatavat kasvu ELi rannikualadel;

49.

nõuab tungivalt, et nõukogu jõuaks parlamendiga kokkuleppele määruse vastuvõtmise üle, mis võimaldaks laevade lammutamist keskkonnahoidlikul ja töötajate töötingimusi kaitsval viisil, samas nii, et materjalide ringlussevõtt ELi laevatööstuses toimuks konkurentsivõimelisemalt;

50.

kutsub komisjoni üles hõlbustama strateegia „LeaderSHIP 2020” rakendamist, toetades kindlaksmääratud meetmeid, mis aitavad lahendada Euroopa laevaehitustööstuse probleeme, nagu juurdepääs rahastamisele ja oskustele ning rahvusvaheline konkurentsivõime;

51.

kutsub liikmesriike üles toetama kohalike ja piirkondlike võimude ning kodanikuühiskonna vahetul osalusel algatusi kestliku turismitaristu arendamiseks ja uuendamiseks, võttes eriti arvesse puuetega inimeste ning piiratud liikumisvõimega inimeste vajadusi, ning pingutama bürokraatia ja läbipaistmatuse kõrvaldamise nimel, pidades samal ajal kinni keskkonnakaitset käsitlevatest õigusaktidest;

52.

nõuab turismi edendamist ja toetamist, kuna see on rannikupiirkondade majanduskasvu ja tööhõive peamine stimuleerija; on seisukohal, et kahjustamata keskkond on rannikupiirkondades iga liiki turismi arenguks põhjapaneva tähtsusega ning seetõttu tuleb teha kõik võimalik keskkonna kaitsmiseks; rõhutab vajadust luua jätkusuutlik infrastruktuur uute turismiliikide arenguks, eelkõige suure kasvupotentsiaaliga turismivaldkondade jaoks, nagu öko-, põllumajandus- ja kalastusturism ning säästev veesport; peab tervitatavaks algatusi piiriüleste turismistrateegiate edendamiseks merepiirkondade alusel;

53.

rõhutab, et Euroopa rannikuala erosioon, Euroopa keskkonnapärandi ja loomastiku kaitse ja vee kvaliteedi parandamine on ka tulevikus olulised teemad, millega on vaja tegeleda; rõhutab seetõttu, et neis valdkondades tuleb teha vajalikke investeeringuid, et arendada säästvat ja kvaliteetset ranna- ja allveeturismi;

54.

peab vajalikuks kavandada paralleelselt ranna-, merendus- ja merepärandi kasutamise ja arendamise ning selle kaitsmise ja taastamise meetmeid;

55.

juhib tähelepanu spetsialiseerunud kõrgetasemeliste koolide (turismiettevõtete haldamine ja majandamine, turismivaldkonna elukutsed, mereakadeemiad, kokanduskoolid jne) loomise või ajakohastamise ning koolituspakkumiste täiendamise olulisusele, mille eesmärk on parandada turismiteenuste ja -toodete kvaliteeti, uue tehnoloogia kasutamist ning kliimamuutusega kohanemist;

56.

rõhutab vajadust lihtsustada viisamenetlust, vähendada sellega seotud kulusid ja väljastada kolmandatest riikidest, eelkõige BRIC-riikidest pärit külalistele mitmekordseid viisasid; palub komisjonil uurida ja viivitamata rakendada uusi nn arukaid turistiviisa väljastamise võimalusi, et saabuvate turistide hulk oleks võimalikult suur;

57.

rõhutab, et merematketurism on Euroopa sadamate ja naabruses asuvate kohalike kogukondade jaoks oluline majandusressurss, mis on samuti väga oluline väiksemate heitkogustega energiatõhusate laevade arendamisel ja kasutamisel; julgustab kavandama ligitõmbavaid turismiprogramme külastajate kogemuspagasi suurendamiseks, tõstes esile sihtsadamate merenduslikku, kultuurilist ja ajaloolist tähtsust;

58.

kutsub komisjoni suurematele jõupingutustele Euroopa sadamate konkurentsivõime suurendamise nimel, toetades ja kooskõlastades sadamataristuid ja ajakohastades pakutavaid teenuseid (nt viies need vastavusse Schengeni nõuetega), et muuta Euroopa sadamad merematkelaevade jaoks atraktiivsemaks ning kohalikele ja kalurikogukondadele tulutoovamaks, võimaldades neil oma tegevust mitmekesistada; palub komisjonil võtta arvesse saarte ja äärepoolseimate piirkondade sadamate omapära;

59.

kutsub üles kehtestama kohustust varustada sadamate ajakohastamise ja laiendamise projektide raames reisiterminalid ja uued reisilaevad piiratud liikumisvõimega inimestele mõeldud abivahenditega;

60.

tuletab meelde meritsi reisijateveo tähtsust rannikupiirkondades, eelkõige parvlaevade ja merematkelaevade abil, ning võtab teadmiseks, et on jõustunud määrus (EL) nr 1177/2010 meritsi ja siseveeteedel reisijate õiguste kohta, mis peaks aitama tugevdada kvaliteetset mereturismi; palub sellega seoses, et komisjon käivitaks kampaania reisi- ja merematkelaevade kvaliteedi parandamiseks reisijate õiguste valdkonnas, lähtudes ettevõtjate parimatest tavadest;

61.

rõhutab purjetamise ja purjespordi tähtsust mereturismi jaoks; seoses peatselt avaldatava teatisega mereturismi kohta kutsub komisjoni üles uurima sektori sotsiaalset ja majanduslikku mõju, võimalusi ühtlustada ja lihtsustada ELi tasandil tegevuslubade väljaandmist, laevasõidu- ja kasutustingimusi, ohutusnõudeid ning jahtlaevade hooldus- ja remonditöid reguleerivaid eeskirju, samuti valdkonna kutsekvalifikatsiooni vastastikust tunnustamist;

62.

kinnitab veel kord rannaturismi kui mõnede Euroopa rannikupiirkondade eripära tähtsust; palub komisjonil teostada mõjuhinnang, et uurida, kas direktiiv 2006/123/EÜ võib negatiivselt mõjutada sektori VKEsid, ning esitada vajaduse korral ettepanekud meetmete kohta, et seda mõju leevendada ja tagada, et kõnealuse kutsetegevuse eripära võetakse direktiivi kohaldamisel arvesse;

63.

palub komisjonil ergutada liikmesriike, piirkondi, autonoomseid kogukondi ning ranniku- ja saarepiirkondade muid sidusrühmi välja arendama ja süstemaatiliselt rakendama nn vanade kaubateede algatust, mille Euroopa Parlament 2013. aasta eelarves heaks kiitis ja mis hõlmab nii Vahemere kui ka muid Euroopa merealasid, eriti selleks, et mitmekesistada turismitooteid ja vähendada turismi hooajalisust;

64.

palub komisjonil lisada kestlik mere-, saare- ja rannikuturism asjakohastesse meetmetesse ja programmidesse, nagu EDEN (European destinations of excellence – Euroopa tippsihtkohad) ja Calypso ning toetada algatusi, mis soodustavad ranna-, mere- ja merendusaladega seotud turismivormide mitmekesistamist, aitavad vähendada turismitegevuse ja -töökohtade hooajalisust ning edendada kliimamuutusega kohanemist; on sellega seoses seisukohal, et turismipakkumise mitmekesistamine võib suurendada merepiirkondade atraktiivsust ja võimaldada neil üle saada traditsioonilisest „päikese, mere ja liivaranna” mudelist;

65.

kutsub üles edendama merekuurorte, sest see võib aidata vähendada hooajalisi erinevusi ja luua kohalikus ja piirkondlikus majanduses mitmekordistava mõju, kaasates kalurikogukondi ning viies majanduskasvu ja kestlikkuse omavahel tasakaalu;

66.

kutsub komisjoni üles arvestama kohaliku kultuuri ja käsitööndusliku gastronoomia panuse ja rolliga Euroopa rannikuturismi arendamises; peab vajalikuks kasutada ja kooskõlastada olemasolevat poliitikat ja vahendeid ning koostada uusi programme ja meetmeid, et ergutada koostoimet eelkõige ELi rannikupiirkondade primaar- ja tertsiaarsektori VKEde vahel;

67.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks turismi virtuaalsesse vaatluskeskusesse mere- ja rannikuturismile pühendatud osa, tagades seosed uurimisasutuste, ettevõtete ja riiklike asutuste vahel eesmärgiga ergutada turu-uuringuid, varustada ettevõtteid ja riiklike asutusi prognoosiva teabega nõudluse ja pakkumise arengu kohta ning luua soodsamad äritingimused, andes ühtlasi teavet seostest bioloogilise mitmekesisuse, kliimakaitse ja kestliku turismi algatuste vahel;

68.

märgib, et kliimamuutus on üks peamisi mere bioloogilise mitmekesisuse ohustajaid kogu maailmas ja sinise majanduskasvu energiaaspektid peavad tuginema taastuvatele energiaallikatele ja energiatõhususele;

69.

võtab sellega seoses teadmiseks Euroopat ümbritsevate merede ja ookeanide tähtsuse ELi energiajulgeoleku seisukohast ja energiaallikate ning varustusteede mitmekesistamisel;

70.

juhib tähelepanu avamere tuule-, loodete- ja laineenergia ning ookeani soojusenergia, samuti tavapärase avamere energeetikasektori potentsiaalile rannikupiirkondades kestlike töökohtade loomisel, heitkoguste vähendamisel ja ELi keskmise ja kaugema ajavahemiku energiaeesmärkide täitmisel; rõhutab tõsiasja, et selle potentsiaali kasutuselevõtuks on vaja ulatuslikke investeeringuid võrguühenduste ümberkujundamisse ja ülekandevõimsusse;

71.

rõhutab, et sinine energia on Euroopa meremajanduse jaoks oluline vara; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid sinise energia potentsiaali teostamist, kasutades merealade strateegiaid ja pöörates erilist tähelepanu äärepoolseimate piirkondade võimalustele, mis tulenevad nende asendist ja looduslikust omapärast;

72.

kutsub komisjoni üles aktiivselt toetama ELi üleilmset liidrirolli selles valdkonnas, koostades Euroopa sinise energia tööstusstrateegia, nagu varem on tehtud muude valdkondade puhul;

73.

palub komisjonil oma peatselt avaldatavas teemakohases teatises lähtuda mereenergiaressursside arendamisel integreeritud käsitlusest, mis seisneb avamere tuuleenergia ja muude taastuvate mereenergia allikate koostoime kasutamises; rõhutab, et see käsitlus peab võimaldama energiatarnet täieliku ja kestliku energiaallikate kogumi põhjal, järgides ettevaatuspõhimõtet ja tagades merel julgeoleku ja ohutuse, samuti peaks see hõlmama piisava taristu kavasid energia merelt maismaale tarnimiseks ning tavaelektrivõrku ühendamiseks;

74.

kutsub liikmesriike üles koostööle, et hõlbustada Põhjamere piirkonna tuuleenergiavõrgu säästvat ehitamist taastuvate energiaallikate kasutamiseks; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut vastava õigusraamistiku kehtestamiseks;

75.

rõhutab, et vesiviljelus ja kalandus peaksid kestlikult toetama toidutootmist ning pikaajalist toiduga kindlustatust ja tarbijakaitset kogu liidus; on seisukohal, et tuleks ergutada kestliku vesiviljeluse ja kalatööstuse arendamist ning innovatsiooni, vähendades bürokraatiat ja suurendades nende tegevusalade töövõimalusi, mis aitab parandada ranniku- ja maapiirkondade elukvaliteeti;

76.

rõhutab, et säästva vesiviljeluse arendamine on oluline Euroopa kalavarude ülepüügi piiramiseks ja sõltuvuse vähendamiseks kolmandatest riikidest tulevast importkalast, mis moodustab üle 60 % ELis tarbitavast kalast;

77.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi vesiviljeluse vallas on juba 80 000 töökohta ja et seal peituvad võimalused parandada tunduvalt rannikukogukondade majandusseisu, kui pidada silmas ÜRO prognoosi, mille kohaselt tehistingimustes kasvatatava kala tootmine ületab 2019. aastaks tavapärase kalanduse mahud;

78.

kutsub komisjoni üles juhtima oma peatselt avaldatavates ELi vesiviljeluse strateegilistes suunistes tähelepanu avamere vesiviljelusele, mida saaks ühitada sinise energia rajatistega, et vähendada liigintensiivse vesiviljeluse survet rannikualade ökosüsteemidele ja muule sealsele tegevusele; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide vastavates integreeritud halduskavades tuleb vähendada halduskoormust ja tagada piisava ruumi eraldamine kõnealuste tegevusalade arendamiseks;

79.

rõhutab, kui olulised on tulevane Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMFF), mis esmakordselt ühendab integreeritud merenduspoliitika ja kalanduspoliitika rahastamise, ning Euroopa Investeerimispank (EIP) kalanduse, vesiviljeluse ja kalatöötlemise jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku arengu ning nendest valdkondadest sõltuvate kogukondade tulude mitmekesistamise toetamisel, eriti seoses väikesemahulise rannikukalandusega, samuti naiste ja noorte kutseõppega ning uute ettevõtjate huvi äratamisega valdkonna vastu;

80.

tunnistab, et Euroopa merepiiri kaitsmine on liikmesriikide jaoks keeruline ülesanne; on seisukohal, et edukas sinine majandus eeldab tugevat ELi merepiiri, et tagada merekeskkonna kaitse, kalanduskontroll, võitlus ebaseadusliku kalapüügi vastu ja õiguskaitse; rõhutab sellega seoses, et merel toimuva tegevuse ja järelevalve koordineerimiseks on vaja luua Euroopa rannavalve; rõhutab lisaks vajadust suurendada kalandussektoriga seotud piirkondliku koostöö algatuste hulka;

81.

võtab teadmiseks soodsate tingimuste olemasolu maavarade kaevandamiseks merepõhjast; rõhutab siiski, et merepõhja keskkond on seotud kogu ülejäänud planeediga aine- ja energiavahetuse ning bioloogilise mitmekesisuse kaudu, mis sekkumise korral võib põhjustada ettearvamatuid muutusi kalavarudes ja elurikkuse kadumist;

82.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu merepõhja kaevandamise tagajärgedele keskkonna jaoks, eelkõige väga tundlikes merekeskkondades, toetada asjaomaseid uurimisprojekte, rakendada ettevaatusprintsiipi ning teha valdkondlikku koostööd kolmandate riikide asutustega, et kiiremini täita lüngad teaduslikult põhjendatud teadmistes;

83.

tunnistab, et tõhusam ressursikasutus koos tugevama ringlussevõtupoliitikaga pakub palju kulutasuvamat ja säästvamat lähenemisviisi maavaravajaduse rahuldamiseks kui intensiivne veealuste varude kaevandamine; peab kahetsusväärseks, et puudused tooraine ja haruldaste muldmetallide ringlussevõtul suurendavad jäätmete hulka, ning kutsub seetõttu võtma meetmeid ringlussevõtutööstuse tõhustamiseks, et merealusele kaevandamisele alternatiivi pakkuda; juhib tähelepanu sellisest lähenemisest tulenevatele pikaajalistele tööhõivevõimalustele;

84.

tunnistab, et sinine biotehnoloogia võib tekitada kõrge kvalifikatsiooniga töökohti ja aidata edendada olulisi valdkondi nagu tervishoid, toitumine ja innovatsioon; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle toetada teadusuuringuid ja innovatsiooni, mida on vaja selle tegevusala edendamiseks ettevõtluse vallas;

85.

rõhutab merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse potentsiaali sinise biotehnoloogia sektori jaoks, eelkõige endiselt suures osas avastamata süvameres, kuid rõhutab, et selle väga tundliku ökosüsteemi uurimisel tuleb olla ettevaatlik;

86.

palub komisjonil selgelt määratleda sinise biotehnoloogiaga seotud küsimused ja probleemid (nt bionanotehnoloogia, biomaterjalid ja geneetiliselt muundatud kalade, karpide ja mikroorganismide kasutuselevõtt) ning rakendada seonduvate keskkonna- ja terviseriskide kindlakstegemiseks, hindamiseks ja juhtimiseks teaduslikult usaldusväärset ja ettevaatuspõhimõttel tuginevat lähenemisviisi;

87.

palub komisjonil edendada erasektori ja uurimisinstituutide vahelisi ning piiriüleseid partnerlusi, nagu Euroopa merebioloogiliste ressursside keskus, sest merebiotehnoloogia ja merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse kasutamine eeldab teaduslikku oskusteavet ja kalleid seadmeid;

88.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/34

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 54,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artikli 3 lõiget 3,

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (1),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Euroopa ühistu põhikirja ja töötajate kaasamise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta (3),

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 1994. aasta soovitust 94/1069/EÜ väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) ülemineku kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni teatist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) ülemineku kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni teatist ühistute edendamise kohta Euroopas (COM(2004)0018),

—

võttes arvesse komisjoni teatist uue sotsiaalettevõtluse algatuse kohta (COM(2011)0682),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Ühistud ja ümberkorraldused” (7),

—

võttes arvesse ILO soovitust 193 ühistute edendamise kohta, mille kõik ELi praeguse 27 liikmesriigi valitsused on heaks kiitnud, ÜRO Peaassamblee 2001. aasta resolutsiooni „Ühistute osa inimarengus” ning asjaolu, et ÜRO kuulutas 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistute aastaks,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A7-0222/2013),

1.

rõhutab, et ühistutel ja teistel sotsiaalmajandusettevõtetel on Euroopa majanduses oluline osa, seda eriti kriisi ajal, kuna need ettevõtted seovad kasumlikkuse solidaarsusega, loovad häid töökohti, tugevdavad sotsiaalset, majanduslikku ja piirkondlikku ühtekuuluvust ning loovad sotsiaalset kapitali; märgib lisaks, et sotsiaalmajandusettevõtted peaksid saama toetuda selgemale ja terviklikumale õigusraamistikule, milles võetaks asjakohaselt arvesse sotsiaalmajandusüksuste suurt mitmekesisust ja iseärasusi;

2.

märgib, et ühistud muutuvad ELis üha olulisemaks ja kokku on ligikaudu 160 000 ühistut, mille omanikeks on nende 123 miljonit liiget ja mis annavad tööd 5,4 miljonile inimesele, sealhulgas umbes 50 000 tööstus- ja teenindusühistut, mis on tööandjaks 1,4 miljonile inimesele, ning et ühistute arvele langeb keskmiselt umbes 5 % iga liikmesriigi SKPst; märgib, et mõne viimase aasta jooksul on kriisiolukorras või õigusjärglasteta ettevõtete restruktureerimise tulemusena asutatud mitusada tööstus- ja teenindusühistut, millega on päästetud ja ümber kujundatud kohalikku majandustegevust ja töökohti; märgib, et tööstuse ja teenuste valdkonnas tegutsevatel ühisturühmadel on mõnes enim industrialiseeritud ELi piirkonnas olnud sealsele arengule väga suur mõju; märgib, et mõned nn sotsiaalsed ühistud, kes on spetsialiseerunud inimeste integreerimisele tööturule, pakuvad tööstussektoris ja teenindussektoris tööd rohkem kui 30 000-le puudega või ebasoodsas olukorras olevale inimesele; juhib tähelepanu asjaolule, et ühistumudeli on omaks võtnud füüsilisest isikust ettevõtjad ja vabakutselised ning see vorm on märkimisväärselt levima hakanud sellistes uutes sektorites nagu tervishoiu- ja sotsiaalhooldusteenused, digitaalsed ja ettevõtluse tugiteenused ning üldhuviteenused, mida varem pakkus avalik sektor (nt keskkonnateenused ja loodusmaastike haldamine, haridus ja kultuur ning elektri tootmine taastuvatest energiaallikatest); märgib, et seepärast on ühistutel ELis väga oluline osa majanduses, sotsiaalvaldkonnas, säästvas arengus ja tööhõives ning lisaks ergutavad need sotsiaalset innovatsiooni, mis on väga tähtis punkt strateegias „Euroopa 2020” ja raamprogrammis „Horisont 2020”, ning toetavad piirkondlike ja kohalike kogukondade säästva majandusliku ja sotsiaalse arengu eesmärki;

3.

kordab, et ühistupõhine ärimudel toetab reaalset majanduslikku pluralismi, on sotsiaalse turumajanduse ülimalt tähtis osa ning täiel määral kooskõlas Euroopa Liidu lepingu aluseks olevate väärtuste ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljud ühistud on kriisi ajal osutunud paljudest tavapärastest ettevõtetest vastupidavamaks, kui pidada silmas tööhõive ja ettevõtete sulgemise määra; märgib, et kriisist hoolimata on ühistuid loodud uutes ja innovaatilistes valdkondades ning ühistute vastupidavuse kohta on tugevaid tõendeid, seda eriti ühistupankade ning tööstus- ja teenindusühistute puhul (töötajate ühistud, sotsiaalühistud ja VKEde moodustatud ühistud); märgib, et ühistute areng on näidanud, et see vorm võimaldab teistest mudelitest paremini reageerida uutele vajadustele ja stimuleerida töökohtade loomist, kuna ühistud on suutelised muutustega kohanema ja oma eesmärke järgides jätkama tegevust ka probleemses olukorras; rõhutab lisaks VKEde moodustatud ühistute strateegilist rolli, kuna need võimaldavad leida ühistele probleemidele kollektiivseid lahendusi ja tekitada mastaabisäästu; märgib ka nn kogukondlike ühistute kasvavat tähtust, mis just kõrvalistes ja ebasoodsate tingimustega piirkondades võimaldavad kodanikel vahetult osaleda mitmesuguste vajaduste rahuldamisel (tervishoiu- ja sotsiaalteenused, haridusteenused, kommertsteenused, sideteenused jne);

5.

on seisukohal, et ühistud võivad majanduslanguse ajal tulemuslikult edendada ettevõtlust mikromajanduslikul tasandil, kuna ühistu vorm võimaldab väikeettevõtete omanikel – selleks on sageli rühm kodanikke – ettevõtlusega tegeleda; toetab sellest tulenevalt ühistute arengut sotsiaal- ja hoolekandesektoris, et tagada vähem kaitstud elanikkonnarühmade suurem sotsiaalne kaasatus;

6.

mainib, et ühistud aitavad tänu oma detsentraliseeritud olemusele oluliselt kaasa taastuvenergia direktiivis(2009/28/EÜ) esitatud prioriteetide elluviimisele aastaks 2020 ning üleminekule fossiilenergialt taastuvenergiale; rõhutab sellega seoses fakti, et kodanikud on asutanud üle tuhande taastuvenergiaühistu; on veendunud, et taastuvenergia vallas tegutsevad ühistud annavad kodanikele võimaluse osaleda n-ö kollektiivliikmetena kohalikes projektides ning soodustavad investeeringuid taastuvenergia projektidesse, ja see tõstab omakorda sotsiaalset heakskiitu taastuvenergiarajatistele; on seisukohal, et kodanike osalemine energiatootmises aitab suurendada nende teadlikkust säästliku ja tõhusa energiatarbimise vajalikkusest ning nendepoolset kontrolli energiahindade üle; palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu energiaühistute potentsiaalsele osale taastuvate energiaallikate ulatuslikumal kasutuselevõtul ja energiatõhususe tõstmisel;

7.

on arvamusel, et ühistute suurem vastupidavus tuleneb suurel määral ühisjuhtimise mudelist, mis põhineb ühisvastutusel, liikmete – sidusrühmade demokraatlikul osalemisel majandustegevuses ja demokraatlikus kontrollis, korraldustöös ja juhtimises ning lojaalsusel oma kogukonnale; rõhutab, et ühistute vastupidavuse üheks põhjuseks on ka neile iseloomulik kapitali akumuleerimise meetod, mis on vähem sõltuv muutustest finantsturgudel, olles seotud ühelt poolt kasumi paigutamisega reservfondidesse, võimaluse korral osaliselt jagamatuna (eeskätt varade kujul, mis muudavad ühistuliikumise üldiselt tugevamaks, pärast võlgade tasumist likvideerimise korral), ja teiselt poolt ettevõtte eesmärkide teostamisega, mis näitab sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide tasakaalustatust ning ühistute püüet oma toimimist ja tegevust parandada; on seisukohal, et selline mudel aitab ühistutel omaks võtta pika perspektiiviga, mitut põlvkonda siduva lähenemisviisi ning tagada tiheda seotuse kohaliku majandusega, aktiivselt osaleda kohalikus säästvas arengus ning jääda isegi rahvusvahelise mõõtme lisandumisel kohakeskseks;

8.

märgib, et ühistud on võimelised tõhusalt ja tulemuslikult rahuldama nii praegusi kui ka uusi vajadusi sellistes valdkondades nagu kultuurivarade haldamine ja loovtegevus ning uutest elu- ja tarbimisviisidest lähtuv keskkonnasäästlikkus; rõhutab, et ühistud edendavad ka selliseid väärtusi nagu õiguspärasuse kaitse, mille kohta on näide Itaaliast, kus maffialt konfiskeeritud varade haldamine on usaldatud ühistute hoolde;

9.

on seisukohal, et ELi tööstuspoliitika eesmärkide ja võetavate meetmete puhul tuleks täiel määral arvestada ühistutega, pidades silmas ka nende olulist panust tööstuse ümberkorraldamisse, mis on ELi tööstuspoliitika üks olulisemaid osi;

10.

märgib samuti, et koostöö tegemine võimaldab ühistutel kasutada ära mastaabisäästu eelised, jagada kogemusi ja parimaid tavasid ning jagada ja paigutada vajaduse korral ümber nii inim- kui ka raharessursse; väidab, et ühistutele omane paindlikkus võimaldab neil püsima jääda isegi kõige raskematel aegadel;

11.

märgib, et liikmesriikidest võib leida arvukalt näiteid headest tavadest, mille järgimine ühistute poolt on andnud suurepäraseid tulemusi majanduse elavdamisel, töökohtade loomisel, ettevõtete säilitamisel ja ettevõtlusega alustamisel (nt ühtne otsemaksete kava (pago único) Hispaanias ja Marcora seadus (legge Marcora) Itaalias) ning mis aitavad rahastada uute ühistute asutamist töötushüvitiste abil (ettevõtlus- ja tööhõiveühistud Prantsusmaal, Rootsis ja Belgias); märgib, et ühistute rühmad võivad vabatahtlikult moodustada suuri äriühinguid sellistes sektorites nagu tööstus, põllumajandus, turustamine, rahandus, teadus- ja arendustegevus ning ülemastme õpe; täheldab, et näiteks briti usaldusühingu eeskujul moodustatud ühistu võib olla hea juhtimismudel ka kutseliste või poolkutseliste spordiorganisatsioonide jaoks, mis hõlbustab ühtlasi peamiste sidusrühmade ehk toetajate tihedat seotust spordiklubi (kas kutselise või mitte) haldamisega; kutsub komisjoni üles selliste tavadega põhjalikult tutvuma ning kaaluma nende kaasamist ettevõtlussõbraliku ELi poliitika kujundamisse;

12.

peab ühistute panust ELi majanduse ja tööhõive stabiilsusesse märkimisväärseks, eriti kriisi ajal;

13.

rõhutab vajadust töötada muu hulgas välja mudel ettevõtlus- ja tööhõiveühistu ehk ettevõtte jaoks, mis võimaldaks ettevõtet üles ehitada järk-järgult, et arvestada ettevõtjate vajadusi ning lasta neil areneda vastavalt äritegevuse edenemisele;

14.

märgib aga, et ka ühistuid võib saata ebaedu;

15.

märgib, et olukord on liikmesriigiti erinev ning peegeldab õiguslikke ja kontseptuaalseid erinevusi; palub seepärast komisjonil koostada ülevaade kehtivate õigusaktide kohta, et leida ühine alus ja ühtlustada subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes põhielemendid, et kõrvaldada takistused ühistute arengu teelt;

16.

rõhutab, et töötajad võtavad ühistut moodustades või ettevõtte omandiõigust üle võttes suure finantsriski; täheldab, et hea valitsemistava sõltub eriti töötajate ühistu puhul väga suurel määral töötajatepoolse ärijuhtimise toetamisest ja järelevalvest;

17.

on seisukohal, et ühistute olemuslikku elastsust tuleks toetada, pöörates ühistutele vajalikku tähelepanu kõigis asjakohastes ELi poliitikavaldkondades, mis peaksid kaasa aitama arukale, kestlikule ja kaasavale majanduskasvule, seda ka majandusliku arengu erilise mudeliga, mis järgiks Euroopa sotsiaalmudelit, ning ühistuid puudutavate kehtivate ELi õigusaktide ühtlustamisega; on seisukohal, et eriti tegevuskavas „Ettevõtlus 2020” tuleb tähelepanu pöörata ühistute tähtsale rollile; on veendunud, et ühistutele muude ettevõtlusvormidega võrdsete võimaluste tagamiseks tuleb teha kõik vajalik, säilitades samal ajal ühistute eesmärgid ja töömeetodid ning nende sotsiaalse olemuse;

18.

tuletab meelde, et Euroopa Liidul tuleb tunnustada ja juriidiliselt võrdselt kohelda ettevõtluse eri vorme, et tagada ettevõtlusvabaduse põhimõtte järgimine ettevõtte staatusest sõltumatult; peab kahetsusväärseks, et tegevuskavas „Ettevõtlus 2020” ei keskendu komisjon sotsiaalmajanduslike ettevõtete rollile, vaid üksnes tuletab meelde nende panust töökohtade loomisse ja sotsiaalsesse innovatsiooni ning märgib, et neil esineb rohkem rahastamisprobleeme kui VKEdel;

19.

kutsub seetõttu komisjoni üles tugevdama oma teenistusi ning looma ühistute ja muude sotsiaal-majanduslike organisatsioonidega (nt majandus- ja finantstegevusega seotud vastastikused seltsid, fondid ja ühendused) tegeleva üksuse, püüdes pöörata rohkem tähelepanu abinõudele, mis aitaksid tagada piisaval määral vahendeid, ning jälgida sotsiaal-majanduslikele organisatsioonidele suunatud poliitika kujundamist ja selles osaleda; nõuab, et komisjon pööraks kohast tähelepanu kriisiolukorras olevate või õigusjärglasteta ettevõtete restruktureerimisele ühistuteks ning looks teenistused, kes selle ülesande lahendamisega tegeleksid;

20.

kutsub komisjoni üles muutma töötajate juhitud ettevõtete jaoks riigihanke-eeskirju paindlikumaks, lisades näiteks teatava ajaliselt piiratud reserveerimisvõimaluse;

21.

kutsub komisjoni üles tagama sotsiaalettevõtluse algatuse meetmete kooskõlastamise ja kahe algatuse vaheliste haldustõkete vähendamise;

22.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid vaataksid vastavalt ILO soovitusele 193/2002 läbi ühistute suhtes kohaldatavad õigusaktid üldiselt, eriti aga teatavat tüüpi ühistute, näiteks töötajate ühistute, sotsiaalühistute, käsitööliste ühistute ja ühistupankade kohta kehtivad õigusaktid, et võtta vastu terviklik poliitika ühistute ärimudeli toetamiseks ja sellise õigusliku keskkonna loomiseks, mis soodustaks ühistute ja nende juhtorganisatsioonide osa tunnustamist ning ühistute arendamist eelkõige sellistes valdkondades ja sektorites, kus niisugune mudel on tõestanud, et annab sotsiaalset, majanduslikku ja ökoloogilist lisandväärtust; kutsub liikmesriike üles koostöös piirkondliku ja kohaliku tasandi sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmadega määrama kindlaks koostööprojektideks sobivad strateegilised valdkonnad; rõhutab, et see peaks hõlmama asjakohaste finantsvahendite kasutuselevõttu ja ühistute rolli tunnustamist riikide tasandil peetava sotsiaaldialoogi raames, seda lisaks ühistupankade rollile, kes on alati pidanud eriti tähtsaks jätkusuutlikku ja sotsiaalselt vastutustundlikku rahastamist ning on kohtadel oma positsiooni kindlustanud; nõuab selle soovituse arvestamist Euroopa ühistu (SCE) põhikirja käsitleva määruse läbivaatamisel;

23.

rõhutab, kui tähtis on välja töötada õigusliku reguleerimise meetmed kindlas õigusraamistikus ja kooskõlas rahvusvaheliste normidega, et hoida ära riikide erinevaid tõlgendusi ning piirkondlikul, riiklikul või makropiirkondlikul tasandil konkurentsieeliste või -halvemuste ilmnemise ohtu;

24.

rõhutab, kui tähtis on ühistutega seotud ELi tulevastes algatustes ja ettevõtmistes ühistute kaasamine protsessi kõikidel etappidel;

25.

on arvamusel, et ettevõtte üleminek selle töötajatele ühistu loomise teel või töötajate omandusse minek muus vormis võib olla parim võimalus ettevõtte tegevuse jätkuvuse tagamiseks; rõhutab, et ettevõtete niisugust üleminekut töötajate kätte, eriti töötajate ühistute ja ettevõtte väljaostmise kaudu töötajate poolt peaks toetama vastav ELi eelarverida, mis hõlmab ka rahastamisvahendeid; nõuab tungivalt, et Euroopa Investeerimispanga ja sotsiaalpartnerite ning ühistuliikumise sidusrühmade osalusel loodaks ELi mehhanism, mille eesmärk on toetada ühistute arendamist ja eriti ettevõtete muutumist ühistuteks, näiteks ka usaldusfondide kaudu;

26.

juhib tähelepanu sellele, et reageeringuna majanduskriisile levib ettevõtete töötajate poolt väljaostmine liikmesriikides üha enam; palub seetõttu komisjonil välja selgitada, milliste rahastamisvahendite kaudu saaks sellist tegevust toetada või milliseid olemasolevaid vahendeid selleks kohandada;

27.

tõstab esile sotsiaalsete ühistute aktiivset tegevust VKEde restruktureerimisel, eriti uute sotsiaalsete ettevõtete loomise kaudu, millega edendatakse halvemasse seisu jäänud ja kriitilises tööhõiveolukorras olevate töötajate integreerimist; nii tugevdavad sotsiaalsed ühistud solidaarsuse abil suutlikkust rahuldada sotsiaalseid vajadusi;

28.

märgib, et väga sageli seisnevad ettevõtte üleminekuga seotud probleemid töötajate jaoks mitte üksnes asjaomase menetluse pikkuses, vaid ka – mis on isegi olulisem – valdkondlike spetsialistide (nt juristid ja raamatupidajad) ning õigus- ja haridussüsteemi puudulikes teadmistes sellise ärimudeli kohta; rõhutab, et kõigi töötajate omanduses olevate ettevõtete loomise või omandi üleminekuga seotud osapoolte koolitus ja teadlikkuse suurendamine aitaks seda tava paremini juurutada; soovitab seepärast anda ühistulisele ettevõtlusele püsiv koht asjaomaste ülikoolide ja ärijuhtimiskoolide õppekavades; usub ühtlasi, et teadmisi ühistutest tuleks rohkem levitada ka ametiühingutes ja sellistes asutustes, kelle ülesanne on anda teavet ettevõtete loomise või ülemineku kohta, ning et ettevõtete ühistu vormis üleminekut töötajatele tuleks ka rahaliselt toetada, muu hulgas ka struktuurifondide targa ja sihipärase kasutamisega; tõstab esile kogemusi, mida on mõnes liikmesriigis andnud ettevõtete ühistute vormis loomine ja ülevõtmine ühistuliste ühenduste poolt ning kutsub komisjoni üles looma mehhanisme, mis hõlbustaksid ettevõtete sellealast koostööd ja kogemustevahetust, ning kandma tulemustest ette nõukogule ja Euroopa Parlamendile;

29.

nõuab, et liikmesriigid töötaksid välja raamistiku, mis hõlbustaks ettevõtete üleminekut töötajatele, sealhulgas finantsmehhanismid, mille abil töötajad saaksid investeerida kriisiolukorras või õigusjärglasteta ettevõtetesse, samuti töötajate eelisõigused, et luua parimad tingimused sulgemisohus ettevõtete ülevõtupakkumiste tegemiseks;

30.

on ka kindlal seisukohal, et liikmesriigid peaksid vastu võtma poliitilised meetmed, et soodustada töötajate tegevust ettevõtte omakapitali ja tulemustesse panustamises ka selliste fiskaalmehhanismide abil, mis on kasutusel muud tüüpi tööstus- ja teenindusettevõtetes, ning nägema ette vajaliku õiguskaitse ning ka vastava töötajate osalemise määra ettevõtte juhtimises, kontrollimises, otsuste langetamises ja vastutuses; tuletab meelde, et sellised meetmed võivad tõsta vastava sektori üldist konkurentsivõimet;

31.

rõhutab positiivseid aspekte ühistumudelile tüüpiliste koostöömehhanismide puhul, nagu näiteks jagamatud ressursid ehk ressursid, mida ei saa isegi likvideerimise korral liikmete vahel jagada, vaid mida tuleb kasutada ühistuliikumise edendamiseks, ja õiguslikud sätted, millega kolmandatel isikutel võimaldatakse anda ühistutele riskikapitali kas koos hääletusõigusega või ilma selleta, näiteks vastastikuse kasu fondid, ühistu „Cooperazione Finanza Impresa” (CFI) Itaalias, Institut de Développement de l'Economie Sociale (ESFIN-IDES) Prantsusmaal ja Mondragoni korporatsiooni investeerimisstruktuur Hispaanias;

32.

kutsub komisjoni üles edendama poliitikat ja meetmeid, mis lisaks alustavates ettevõtetes uute töökohtade loomise toetamisele soodustavad ka olemasolevate töökohtade säilitamist; kutsub komisjoni üles looma uusi alustavatele ettevõtetele suunatud teenuseid, et toetada teadlikkuse suurendamise ja koolitusalgatuste kaudu ühistulist ettevõtlust;

33.

rõhutab, et kriisiolukorras olevate ettevõtete muutmine majanduslikult jätkusuutlikeks ühistuteks nõuab olukorra täpset ja varajast hindamist; kutsub kõigi tasandite asutusi üles tegema sotsiaalpartnerite ja ühistuliikumisega koostööd, et anda selliseid varajasi hinnanguid ettevõtete seisundi ja nende ühistuteks muutmise teostatavuse ja tasuvuse kohta; on seisukohal, et sellesse protsessi tuleks kaasata ka ametiühingud ja ühistulised ühendused;

34.

soovitab komisjonil koostada põhjaliku võrdleva ülevaate liikmesriikides rakendatavatest parimatest tavadest ja sellistest siseriiklikest õigusaktidest, mis soodustavad ettevõtete muutmist ühistuteks, eriti õigusnormidest, mis puudutavad ettevõtete ülevõtmist, pankrotti, rahastamismehhanisme, ettevõtlust toetavaid asutusi ja ühistute klastrite loomist; rõhutab, et prioriteetide seadmiseks on vaja ühistud sellisesse ülevaatesse kaasata; kutsub komisjoni üles kaaluma sel eesmärgi andmebaasi loomist, millesse süsteemselt kogutaks andmeid ja teavet ettevõtete ühistuteks muutmise juhtumite kohta, et võimaldada levitada häid tavasid ja koguda järjepidevalt andmeid;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles soodustama ja edendama ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete klastrite rajamist, et aidata neil leida vajalikud vahendid, mille abil saavutada tootmis- ja turustamisahelas silmapaistvam koht ning toetada mastaabisäästu, mis on vajalik teadusuuringute, arengu ja innovatsiooni rahastamiseks;

36.

rõhutab, et tööstus- ja teenindusühistutel ja eriti VKEdel ei ole erinevatel põhjustel, eelkõige oma ettevõtlusvormi tõttu juurdepääsu riskikapitalile ega võimalust laenata kapitaliturgudelt; märgib ka, et suurt omakapitali nõudvates sektorites tegutsevatel töötajate ühistutel on tavaliselt raske oma liikmetelt suures mahus kapitali saada ning selle tõttu tuleks luua asjakohased rahastamisvahendid, et kaitsta nende ettevõtlusvormi;

37.

juhib tähelepanu sellele, et ühistute juurdepääs krediidile on nende ülesehituse eripära arvesse võttes eriti tähtis; kutsub seetõttu komisjoni, Baseli pangajärelevalve komiteed ja Euroopa Investeerimispanka üles töötama välja ja kasutama kvaliteedinäitajaid, eriti seoses krediidi ja rahastamise andmisega, et eristada ühistute, sealhulgas sotsiaalsete ühistute rolli teiste ettevõtteliikide omast;

38.

peab vajalikuks tugevdada ühistute kapitaliseerimist nende vahendite parema kasutamise kaudu, mis lähtuvad ühistute sotsiaalsest struktuurist; kutsub komisjoni üles edendama kapitaliseerimist toetavaid meetmeid, sealhulgas ka piiratud aja jooksul kehtivad maksusoodustusi pärast väljaostmise otsustamist või rakendamist, käsitamata neid riigiabina;

39.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõnes liikmesriigis on väljapoolsetel partneritel võimalik anda ühistutele riskikapitali, kusjuures nad saavad vaid piiratud hääleõiguse või jäävad hääleõiguseta, millega järgitakse liikmete omandiõigust ja kontrollistruktuure, ning tänu sellele on paranenud ühistute dialoog muude finantsasutustega; kiidab sellised meetmed heaks ning soovitab kõikidel liikmesriikidel hõlbustada ühistute juurdepääsu laenudele;

40.

on arvamusel, et komisjon koos Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondiga peaks tagama ühistutele juurdepääsu ELi tasandi rahastamismehhanismidele, sealhulgas vajaduse korral ühtse turu aktis pakutud VKEde rahastamise tegevuskavale, ning tegema selle teostumiseks koos ühistupankadega konkreetseid jõupingutusi; rõhutab, et sellised meetmed võivad ühtse turu toimimist parandada;

41.

on seisukohal, et ühistupankade eripära tuleb finantsturgude määruses ja sellele järgnevates rakendusaktides arvesse võtta;

42.

rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohaselt loodavad programmid ja eraldatavad rahalised vahendid peaksid olema ühistute toetamisel olulise tähtsusega; märgib, et rakenduskavade koostamisel tuleks keskenduda uute ühistute asutamise soodustamisele, säästva ettevõtluse arengu ja vastutustundliku ümberkorraldamise toetamisele, mis hõlmaks eelkõige meetmeid seoses ettevõtete üleminekuga töötajatele ja sotsiaalühistutele, samuti kohalikku arengut ning sotsiaalset, tehnoloogilist ja protsessiinnovatsiooni toetavaid meetmeid, kasutades üldisi toetusi ja muid rahastamisvahendeid, sealhulgas Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi;

43.

on seisukohal, et ELi ja riiklikes finantseerimisprogrammides tuleb erilist tähelepanu pöörata (või teatav osa eraldada) ühistutele, kelle eesmärk on soodustada puuetega isikute tööhõivet, nagu on sedastatud määruses (EÜ) nr 2204/2002 – eesmärgiga tugevdada, mitmekesistada ja parandada sotsiaalkaitset;

44.

kutsub komisjoni üles toetama järgmisel finantsaastal katseprojekti, mille eesmärk on abistada kriisis ettevõtete üleminekut töötajatele, et need ettevõtted saaksid jätkata tegutsemist, ning luua kriisiolukorras või pankrotis olevate ettevõtete taaselustamiseks uusi ühistuid;

45.

kutsub komisjoni üles töötama välja meetmed noorte tööhõive toetamiseks ühistusektoris; palub komisjonil soodustada ka ühistumudeli kui olulise uute töökohtade loomise vahendi levikut liikmesriikides;

46.

on veendunud, et liikmesriigid peaksid astuma samme ühistute juurdepääsu hõlbustamiseks mitmesugustele äritegevuse tugiteenustele, kuna see aitab neil oma tegevust veelgi jätkusuutlikumalt arendada; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid rakendaksid meetmeid, et hõlbustada ühistute juurdepääsu laenudele, pidades eriti silmas töötajate ühistuid, sotsiaalühistuid, käsitööliste ühistuid ja mikroettevõtete loodud ühistuid;

47.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid vastu võtma vajalikud meetmed, et kõrvaldada kõik õiguslikud, halduslikud või bürokraatlikud piirangud, mis takistavad või kitsendavad ühistute kasvu;

48.

on veendunud, et kogu Euroopas tuleks soodustada väikeste ühistuliste laenuühingute turulepääsu;

49.

on lisaks seisukohal, et toetada tuleb VKEde koostöövõrgustikke, nagu näiteks ELis juba olemasolevad ühistu vormis võrgustikud (käsitööliste ühistud, VKEde ühistud, tegevusala- ja tööhõiveühistud jne), sest need tugevdavad oluliselt mikro- ja väikeettevõtete rajamist ja jätkusuutlikkust tänu ühistele turundus-, tarne- ja muudele teenustele ning aitavad neil ettevõtetel kujuneda innovatsiooni allikaks;

50.

on veendunud, et uute ühistute rajamise toetamiseks on vaja välja kujundada teenused alustavate ühistute jaoks; on ka kindlal seisukohal, et nii liikmesriikide kui ka Euroopa Liidu tasandil tuleb soodustada algatusi ühistumudeli propageerimiseks uute potentsiaalsete ettevõtjate hulgas (nt kõrgkoolide õppekavades);

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/41

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus” (COM(2012)0060),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 24. mai 2012. aasta resolutsiooni ressursitõhusa Euroopa kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine” (COM(2011)0025) ja oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni selle teatise kohta (2),

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi nõukogu eesistumise järeldusi 2005. aastal („The Knowledge-Based Bio-Economy in Europe”), Saksamaa eesistumise järeldusi 2007. aastal („En route to the Knowledge based Bio-Economy”) ja Belgia eesistumise järeldusi 2010. aastal („The Knowledge Based Economy in Europe: achievements and challenges”),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0201/2013),

A.

arvestades, et eeldatavasti suureneb maailma rahvastik 2050. aastaks 7 miljardilt rohkem kui 9 miljardini ning sellega kaasneb 70 % suurem nõudlus toiduainete järele ja tugev surve veevarudele;

B.

arvestades, et loodusvarade nappus kogu maailmas, surve suurenemine taastuvatele toorainetele ja ülemaailmne kliimamuutuse mõju nõuavad ressursside tõhusat kasutamist;

C.

arvestades, et pika perspektiiviga innovaatiline ja tõhus lähenemisviis tagab suurema jätkusuutlikkuse ning toetab ühtlasi maaelu ja piirkondade arengut, samuti aitab vähendada kasvuhoonegaaside heidet, muuta tootmistsükli jätkusuutlikumaks ning soodustab innovatsiooni levikut kogu väärtusahelas;

D.

arvestades, et jätkusuutlikule majandusele üleminek kindlustab Euroopa tööstus- ja põllumajandussektori konkurentsivõime, suurendab majanduskasvu ja soodustab ühtlasi tööhõive olulist suurenemist Euroopas;

E.

arvestades, et Euroopa edukas biomajandus sõltub jätkusuutlikult majandatavate ja hangitavate lähteainete olemasolust (põllumajandusest, metsandusest ja biolagunevatest jäätmetest);

F.

arvestades, et ELi biomajanduse käive on juba peaaegu kaks triljonit eurot ning olulist kasvu oodatakse jätkusuutliku esmatootmise, toiduainetööstuse, tööstusliku biotehnoloogia ja biorafineerimise sektoris;

1.

kiidab heaks komisjoni teatise „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus” ja tegevuskava teatises sisalduva biomajanduse strateegia rakendamiseks;

2.

on arvamusel, et tänu biomajandusele on võimalik toota tööstus- ja tarbekaupu väiksemate kuludega, kasutada vähem energiat ja tekitada vähem keskkonnareostust;

3.

jagab komisjoni arvamust, et arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale biomajandusele üleminek ei peaks põhinema üksnes taastuvate ressursside tootmisel, vaid ka nende keskkonna, majanduse ja sotsiaalsest seisukohast jätkusuutlikul kasutamisel, hoides biootiliste ressursside kasutuse ökosüsteemi taastumise piirides;

4.

rõhutab vajadust võtta kiiresti meetmed, et toetada innovatsiooni ja investeeringuid uutesse tehnikatesse ja ettevõtlusmudelitesse ning luua stiimuleid, mis toovad majandusele pikaajalist kasu; rõhutab erasektori keskset rolli jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel;

5.

on seisukohal, et biomajandus on eelduseks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, eelkõige juhtalgatuste „Innovatiivne liit” ja „Ressursitõhus Euroopa” elluviimisele;

6.

väljendab heameelt komisjoni toetuse üle ELi lähenemisviisi radikaalsele muutmisele seoses bioloogiliste ressursside tootmise, tarbimise, töötlemise, ladustamise, ringlussevõtu ja kõrvaldamisega;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi biomajanduses töötab juba 22 miljonit inimest, kes moodustavad 9 % kogu ELi tööhõivest, oleks seal võimalik anda tööd veel miljonitele inimestele;

8.

toetab komisjoni ettepanekut luua biopõhiste tööstusharude rakkerühm ja tegevuskava, milles on selgelt välja toodud, kuidas taastuvad loodusvarad ja biotehnoloogia aitavad kaasa jätkusuutlikule arengule ning kuidas innustada piirkondi ja osalisi arendama biomajanduse sektorile uusi innovatsioonilisi lahendusi;

9.

kutsub liikmesriike üles töötama välja riiklikke ja piirkondlikke biomajanduse tegevuskavasid ning nõuab, et komisjon esitaks parlamendile biomajanduse rakendamise kohta kaks korda aastas aruande;

10.

rõhutab, et EL on mitmesugustes bioteaduse ja biotehnoloogia valdkondades ülemaailmne liider; on seisukohal, et biomajandusele üleminek võimaldab Euroopal teha suuri edusamme vähese CO2-heitega majanduse, innovatsiooni ja konkurentsivõime suurendamise valdkonnas ning suurendab tema rolli rahvusvahelisel tasandil;

11.

toonitab ressursi- ja energiatõhususe tähtsust ja tohutut potentsiaali; rõhutab vajadust „toota vähemaga rohkem”, et biomajandus jääks jätkusuutlikuks;

12.

on seisukohal, et Euroopa biomajandus ei peaks mitte ainult asendama senist fossiilmaterjalidepõhist majandust või kordama senist raiskavat käitumist ja tarbimismustreid, vaid peaks arenema tõhusamaks ja jätkusuutlikuks mudeliks, mis võtab biomajandusepõhiste väärtusahelate kogu ulatuses arvesse sotsiaal- ja keskkonnahoolet;

13.

tunneb heameelt Euroopa Liidu biokütuste alaste õigusaktide hetkel toimuva läbivaatamise üle, et leevendada maakasutuse kaudse muutuse negatiivseid tagajärgi ning edendada täiustatud biokütuste turgu ja arengut, mis võimaldaks rohkem kasutada toiduks mittekasutatavaid tooraineid, näiteks jäätmed, jäägid, lignotselluloos ja tselluloos;

14.

tuletab meelde, et maakasutuse kaudse muutuse tegurid, mis puudutavad biokütust ja vedelat biokütust, samuti tahke ja gaasilise biomassi kasutamise siduvad jätkusuutlikkuse kriteeriumid tuleks lisada taastuvenergia direktiivi ja kütusekvaliteedi direktiivi; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut biomassi raamdirektiivi kohta, mis hõlmaks biomassi kõiki kasutusalasid (energia, kütus, materjalid ja kemikaalid) ja milles loodaks biomassi hierarhia;

15.

innustab komisjoni jätkama jõupingutusi teadustegevuse ja arengu koordineerimisel eri liikmesriikides ja eri sektorites, ning toonitab eriti vajadust uurida biootiliste ressursside jätkusuutlikkuse piiride hinnangut, võttes arvesse ökosüsteemi funktsioone ja looduslikke toiduahelaid, aga ka inimeste toidunõudlust;

16.

nõuab üksikasjalikumaid uuringuid, et teha kindlaks sotsiaal- ja keskkonnaalased võimalused ning võimalikud biomajanduse kulud, arvestades biomajanduse mitmekesist võimalikku mõju ja selle võimalikku vale kasutamisviisi seoses nappide loodusvarade kasutamise, keskkonnakahju ja bioloogilise mitmekesisuse kao ohuga ning kaitse võimalusega;

17.

toetab biomajanduse ekspertide kogu loomist, kes peaks aitama luua suuremat koostoimet poliitika ja algatuste vahel, ning pooldab biomajanduse vaatluskeskuse rajamist, et edendada vastastikust õpet, tagades pideva teadmiste vahetamise teadusinstituutide, ettevõtete, institutsioonide, ülikoolide, piirkondlike ametiasutuste, põllumajandustootjate ja maapiirkondade elanike vahel ning soovitab kiiresti välja töötada regulatiivraamistik, mis intensiivistab ja hõlbustab teadusuuringuid ning nende tulemuste kasutamist ja innovatsiooniliste lahenduste turustamist;

18.

tuletab meelde ettevaatuspõhimõtte rakendamise tähtsust biotehnoloogiate kasutamisel, eriti geneetiliselt manipuleeritud organismide ja sünteetilise bioloogia valdkonnas;

19.

on seisukohal, et on vaja luua teadus- ja tootmisharudevahelised teabe- ja koolitusprogrammid, et teha teadusuuringute tulemused kättesaadavaks huvirühmadele, kaasa arvatud tarbijatele, luues võimalusi suurendada teadlikkust ja kaasamist;

20.

nõuab, et väärtusahelas kõrvaldataks innovatsiooni takistavad tegurid, eelkõige kiirete ja teaduspõhiste ELi menetluste abil biotehnoloogiliste toodete heakskiitmiseks ning turulepääsu olulise kiirendamise teel;

21.

palub komisjonil esitada konkreetseid, ulatuslikult piirkondi hõlmavaid biomajandustoodete tootmist ja tarbimist piirkonna tasandil edendavaid meetmeid;

22.

rõhutab, et biomajanduse jaoks on tarvis uusi oskusi, uusi teadmisi ja uusi teadusvaldkondi edasi arendada ja/või edasi integreerida, et tulla toime biomajandusega seotud ühiskonnamuutustega, edendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja töökohtade loomist, täita tööstuse vajadusi ning tagada, et oskused ja töökohad on omavahel paremini vastavuses;

23.

rõhutab, et biomajanduses vajatakse kõrgetasemelist oskusteavet ja kvalifitseeritud töötajaid; tuletab meelde, et Euroopa Liidu piirkondades on oluline tagada nende eripärasid arvestav kõrgharidus ja kutseõpe; märgib, et ulatuslikud piirkondlikud koolitussüsteemid toetavad ka ettevõtluse kasvu;

24.

väljendab heameelt 4,5 miljardi suuruse eelarve eest, mida komisjon soovitas teadusuuringute raamprogrammis Horisont 2020, ja loodab, et kõnealused eelarvevahendid tehakse kättesaadavaks kõigile biomajanduse sektoritele ja meetmetele ning uuenduste edasiseks arendamiseks, kaasa arvatud ökosüsteemi piiride uurimisele ning biomaterjalide taaskasutusele ja ringlussevõtule;

25.

on seisukohal, et biorafineerimistehased, mis põhinevad kohalikul jätkusuutlikul biomaterjalil, mis ei suru kõrvale toidutootmist ega muid väärtuslikumaid otstarbeid, on peamine vahend kasutuseta seisvate tööstusrajatiste kohandamiseks ja kriisipiirkondade elavdamiseks innovatiivsete protsesside ja ringmajandusele suunatud investeeringute abil, ja loodab, et sellist rolli edendatakse jätkuvalt;

26.

rõhutab, et biorafineerimistehaste edukaks käitamiseks Euroopas on vaja piisavas koguses jätkusuutlikke tooraineid; juhib tähelepanu, et selleks on vaja parandada ka ladustamis- ja transpordiinfrastruktuuri ning arendada vajalikku logistikat;

27.

juhib tähelepanu, et Euroopas on ainult piiratud hulgal tutvustamisvõimalusi ning et Euroopa tööstusharude liidrirolli säilitamiseks biorafineerimistehaste sektoris on vaja suurendada investeeringuid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama piloot- ja tutvustustegevust toodete ja protsesside ülemastabeerimiseks;

28.

rõhutab, et biomajanduse poliitikat tuleb paremini kujundada, et tagada biomassi astmeline kasutamine; nõuab sellega seoses õigusakti väljatöötamist, mis sillutaks teed selle väärtusliku ressursi tõhusama ja säästlikuma kasutamise poole; rõhutab, et selle õigusaktiga tuleks kehtestada biomassi püramiidis astmeline kasutamise põhimõte, võttes arvesse selle erinevaid osi ja tugevdades seda oma kõrgeimatel tasemetel; juhib tähelepanu sellele, et selline lähenemine viiks biomassi hierarhilise, aruka ja tõhusa kasutamise, lisandväärtusega rakenduste ja toetavate meetmeteni, näiteks teadusuuringute koordineerimiseni kogu väärtusahelas;

29.

peab vajalikuks kindlustada interdistsiplinaarne, ühtne ja integreeritud sektoriülene lähenemine biomajandusele ja nõuab Euroopa eri poliitikavaldkondade ja nendega seotud juhtpõhimõtete – näiteks ettevaatuspõhimõtte – ühtlustamist eri valdkondades (juhtalgatus „Innovatiivne liit”; tooraineid käsitlev algatus; Horisont 2020; keskkonnaalane tegevusprogramm aastani 2020; ühtekuuluvuspoliitika ning ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika; taastuvenergia direktiiv, veepoliitika raamdirektiiv, jäätmete raamdirektiiv, pakendidirektiiv; biojäätmete erimeetmed); peab ka vajalikuks Euroopa ja riiklikul tasandil ühtse ja stabiilse regulatiivse keskkonna loomist, mille eesmärk on edendada ja suurendada investeeringuid biomajanduse Euroopas;

30.

kutsub komisjoni üles nägema ette rahastamisvahendid biomajanduse valdkonna kommertskasutusele eelnevatele investeeringutele ja võimaldama innovatiivsetel äriühingutel, eriti VKEdel, leida rahalisi ja muid biomajandust soodustavaid toetusvahendeid, näiteks regionaalarengu- ja struktuurifondide aruka spetsialiseerimise abil või Euroopa Investeerimispanga riskijagamise vahenditest, sidususe tugevdamise kaudu ELi teadusuuringute ja innovatsiooni eri fondide vahel, ja kõigi biopõhise majandusega seotud algatuste ühise teabekeskuse loomise teel, et saavutada suurimat võimalikku mõju; mõistab, et biomajanduse innovatsiooniliste lahenduste turustamine ja lansseerimine on tihti keerukas ja finantsiliselt riskantne;

31.

nõuab biotoodete jaoks maa- ja rannikupiirkondades tööstustaristute väljaarendamist ja optimeeritud tarneahelaid, et luua põllumajanduses, metsanduses ja vesiviljeluses uusi töökohti; nõuab, et maapiirkondade arendamiseks ettenähtud ELi rahalised vahendid tehtaks sellel otstarbel kättesaadavaks, ning soovib selle toimumist nii, et keskkonnakahju ei suureneks ning bioloogiline mitmekesisus ei väheneks;

32.

nõuab sihipärast ja konkreetset tegevust lubade andmise haldusmenetluste keerulisuse ja pikkuse vähendamiseks, kuna need muudavad keeruliseks biorafineerimistehaste arenguprotsessid ja võivad soodustada innovatiivsete ja originaalsete tehnoloogiate EList väljaviimist;

33.

nõustub avaliku ja erasektori partnerluse vormi kasutamisega, õppides probleemidest, mis tekkisid sama vormi kasutamisel muudes sektorites; kutsub komisjoni üles eraldama piisavad vahendid sellise partnerluse arengu ja kasvu edendamiseks veendumuses, et see on olulisim vahend uute väärtusahelate loomiseks, olemasolevate ahelate tugevdamiseks ja investeeringute soodustamiseks tehnoloogiatesse ja käitistesse, mis suudavad teaduse tulemused turule viia;

34.

nõustub, et on vaja mitmetasandilist lähenemist, ja nõuab järjest suurema tähelepanu pööramist biomajanduse piirkondlikule ja kohalikule tasandile ning alt üles algatustele; väljendab heameelt piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil biomajanduse foorumite loomise üle, mille abil on võimalik mõõta teatud sektoris saavutatud tulemusi ja mis võimaldavad vahetada oskusteavet ja parimaid tavasid, et tagada biomajanduse ühtne areng kogu ELis; palub lisaks komisjonil kaasata ka sektori ja kõigi seotud valdkondade eksperdid ning tarbijate ja kodanike esindajad; tuletab meelde, et piirkondlikel majandustel on innovatiivse, säästliku ja kaasava kasvu saavutamisel keskne roll;

35.

on veendunud, et biopõhise ühiskonna loomisel on olulised alt üles algatused ning et hädavajalik on kombineerida valitsusest lähtuva lähenemisviisiga ettevõtlusest ja nõudlusest lähtuvat lähenemist; on arvamusel, et piirkondlikele algatustele tuleks anda piisavaid võimalusi; kutsub komisjoni üles toetama selliseid võrgustikke ja klastreid eesmärgiga edendada kogemuste vahetamist.

36.

kutsub komisjoni üles keskendama rahalise toetuse innovatsioonile kooskõlas juhtalgatusega „Innovatiivne liit”, võttes arvesse Horisont 2020 prioriteete, stimuleerides teadusuuringute tulemusi turustamise ettevalmistamiseks ning ületades niinimetatud Euroopa uurimistöö surmaoru;

37.

on seisukohal, et on olemas suurepärased vahendid (avalikud hanked, standardimismaksusoodustused, sertifitseerimissüsteem ja konkreetne märgistamine), mis võimaldavad kindlustada jätkusuutliku ja kõrgetasemelise biopõhiste toodete pakkumise ning ressursitõhusad tootmissüsteemid; on veendunud, et praegu kehtivaid õigusakte on vaja reformida; kutsub komisjoni üles töötama biomassi arendamiseks välja jätkusuutlikkuse kriteeriume, millel peaks põhinema ka turu loomise vahendid;

38.

toonitab, et biopõhises majanduses, mis sõltub fossiilkütuste kasutamise asemel bioloogiliste ressursside kasutamisest, tuleb lähtuda põhjendatud poliitilisest raamistikust, milles arvestatakse mitte üksnes majandusliku elujõulisuse, vaid ka sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse teguritega;

39.

on arvamusel, et on äärmiselt oluline kaasata tarbijad ja teavitada neid biotoodete ja -teenuste valikust; loodab sellega seoses, et sellised tooted standarditakse Euroopas piisavate jätkusuutlikkuse kriteeriumide alusel, kuna sellega saaks edendada tulusat Euroopa turgu nende toodete valdkonnas;

40.

on veendunud, et biopõhise toote eluiga ei tohi kunstlikult lühendada; toodet tuleks projekteerida võimalikult pikaks kasutusajaks;

41.

rõhutab, et biomajandus annab olulise panuse maa- ja rannikupiirkondade arengusse; on arvamusel, et koostoime ja tihe koostöö väärtusahelas, mis hõlmab põllumajanduslike ja metsanduslike toorainete kohalikke tootjaid ja biorafineerimistehaseid, võib aidata suurendada maapiirkondade konkurentsivõimet ja kasumlikkust; rõhutab vajadust töötada välja pikaajaline biomajanduse strateegia, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada toiduga kindlustatus;

42.

nõuab, et arenenud bioloogilisi ja biotehnoloogilisi protsesse oleks võimalik kasutada jäätmetest ja toiduks mittekasutatavatest põllukultuuridest saadud taastuvate ressursside kasutamisel ning ka olemasolevate põllumajanduse- ja metsandusepõhiste ettevõtlusharude osana;

43.

on seisukohal, et biomajanduse üks juhtpõhimõte on edendada ressursitõhusust ning vähendada sõltuvust sisseveetavast toormest ja energiast ning taastumatutest loodusvaradest; toonitab metsandussektori ja muude loodusressurssidel põhinevate valdkondade tähtsust ning rõhutab, et sellised süsinikneutraalsed taastuvad loodusvarad ja toorained nagu puit ja puidukiud võivad fossiilkütuseid ja taastumatuid loodusvarasid asendada; tuletab meelde, et biomajandustööstus toodab mitmeid suure lisandväärtusega tooteid, nagu kemikaale, ravimeid, plastmasse ning muid uusi ja innovaatilisi materjale, ning loob töökohti; rõhutab mereressurssidel põhinevate biotehnoloogialahenduste potentsiaali;

44.

kutsub komisjoni üles edendama meetmeid, millega jätkusuutlikult suurendada lähteainete potentsiaali, parandada selliste lähteainete mobiliseerimist ning biolagunevate jäätmete kogumist – vältides sealjuures ulatuslikku transportimist – ja tagada, et biomassi kasutus püsiks keskkonnasõbralikkuse piirides ega vähendaks süsinikdioksiidi sidumise funktsiooni; peab seoses sellega kiireloomuliselt vajalikuks kehtestada jätkusuutlikkuse kriteeriumid biomassi kasutamisele energia tootmiseks, et tagada biomassi kättesaadavus ressursitõhusamateks eesmärkideks, ja vältima sealjuures olukorda, et biomassi energiaks muundamise stiimulid tekitavad turumoonutusi ja vähendavad selle kättesaadavust tootjatele;

45.

juhib tähelepanu vajadusele panustada biomajanduse tarneahelatesse, et tagada toorme kättesaadavus; rõhutab, et biomajandusstrateegiates tuleks edendada olme- ja majapidamisjäätmete tõhusamat kasutamist, samuti põllu- ja metsamajanduse jäätmevoogude ärakasutamist; nõuab, et töötataks välja paremad rakendusaktid, mis tagaksid õiguskindluse ning toetaksid kindlalt biomajanduse ressursside säästvat kasutamist ja tooraineväärindust, ning et poliitika peab olema kõigiti järjepidev ja pikaajaline, et julgustada ettevõtjaid investeerima;

46.

on seisukohal, et uue Euroopa tööstuspoliitika strateegia raames võib biomajandus aidata oluliselt kaasa võitlusele Euroopat valdava deindustrialiseerimise vastu ja pöörata selle ümber uute strateegiate abil, mis stimuleerivad turgu ja taastavad piirkondliku süsteemi konkurentsivõime;

47.

nõuab tungivalt, et komisjon määratleks keskkonnale kahjulikud toetused kui „valitsuse tegevuse tulemuse, mis annab tarbijatele või tootjatele eelise, et täiendada nende tulu või vähendada nende kulusid, kuid diskrimineerib seejuures mõistlike keskkonnatavade vastu” (3); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamatult ja 2014. aastaks sellest määratlusest lähtuvalt vastu konkreetsed kavad kõigi keskkonnale kahjulike toetust järkjärguliseks kaotamiseks 2020. aastaks, kaasa arvatud selliste toetuste, mis soodustavad taastuvate ressursside ebatõhusat kasutamist, ning fossiilkütuste toetuste kaotamiseks ning andma edenemisest aru riiklike reformiprogrammide kaudu; väljendab seoses sellega muret, et biomaterjalide energiatootmiseks kasutamise toetused õõnestavad juba praegu ressursitõhususe eesmärke;

48.

märgib murelikult, et kasvav nõudlus biomassi, eelkõige puidu järele võib tekitada laialdase metsade hävitamise arenguriikides, kus kasvuhoonegaaside heitkoguseid ei võeta Kyoto protokolli raames arvesse; toob välja, et see võib mõjutada pinnase kvaliteeti, veeringlust ja elurikkust ning suurendab ühtlasi survet rahvusvahelistele kokkulepetele, näiteks bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile ja ÜRO koostööprogrammile, mis käsitleb raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamist arengumaades; pelgab samuti, et kuna mitmetes arengumaades on maa valitsemissüsteemid nõrgad, võib kasvav nõudlus puidutoodete järele põhjustada ebaseaduslikku raiet ning nõrgestada seeläbi metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse tegevuskava raames sõlmitud vabatahtlikke partnerluslepinguid;

49.

rõhutab, et üleminek biomajandusele aitab veelgi kaasa ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi väljundite integreerimisele ELi poliitikasse; on veendunud, et EL peaks tugevdama veelgi oma panust algatustesse, mis hõlbustavad üleminekut kaasavale keskkonnasõbralikule majandusele rahvusvahelisel tasandil;

50.

nõuab, et EL muutuks biomajandusega seotud teadusuuringute valdkonnas rahvusvaheliseks teadusuuringute ja innovatsiooni tõukejõuks; märgib, et taastuvatel energiaallikatel põhinevad uued tooted, protsessid ja teenused suurendavad Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ja muudavad Euroopa rahvusvaheliselt eesrindlikuks;

51.

peab ülimalt oluliseks töötada välja rahvusvahelised õiguslikult siduvad kestlikkuse standardid biomassi kõigi kasutusviiside sektorites ning siduvad kestliku metsamajandamise kriteeriumid; nõuab tungivalt, et EL jätkaks mitmepoolsete kokkulepete sõlmimist ning näeks eelkõige vähim arenenud riikide puhul ette vastava institutsioonilise ja tehnilise toetuse biomassi kestliku kasutuse tagamiseks.

52.

on seisukohal, et sellise strateegia raames välja töötatud biomajanduse mudel võimaldab lahendada võimalikud kriitilised küsimused ja pikas perspektiivis võib luua jätkusuutlikumad ja tõhusamad tootmise, tarbimise, arengu ja eluviisi mudelid, taastades Euroopas majanduskasvu uue koostoime abil majanduse, keskkonna ja sotsiaalse kvaliteedi vahel;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/47

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 310, 311, 312 ja 323,

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 heakskiitmise menetluse positiivse lõpptulemuse saavutamise huvides (1),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2013. aasta resolutsiooni 7.–8. veebruaril 2013. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta mitmeaastase finantsraamistiku kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. veebruaril 2013. aastal vastu võetud järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juunil 2013. aastal vastu võetud järeldusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

1.

tunneb heameelt mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitleva poliitilise kokkuleppe üle, mis saavutati 27. juunil 2013. aastal pärast pikki ja pingelisi läbirääkimisi kõrgeimal poliitilisel tasandil Euroopa Parlamendi, nõukogu eesistuja ja komisjoni vahel; tunnustab märkimisväärseid jõupingutusi, mida eesistujariik Iirimaa tegi kõnealuse kokkuleppe saavutamiseks;

2.

rõhutab, et tänu Euroopa Parlamendi visadusele läbirääkimistel võeti esimest korda vastu palju sätteid, mis aitavad muuta uue finantsraamistiku toimivaks, järjepidevaks, läbipaistvaks ja ELi kodanike vajadustele paremini vastavaks; rõhutab eelkõige uut korda, mis on seotud mitmeaastase finantsraamistiku muutmise, paindlikkuse, omavahendite ning eelarve ühtsuse ja läbipaistvusega, mis olid läbirääkimistel Euroopa Parlamendi peamised prioriteedid;

3.

on valmis panema mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse ja uue institutsioonidevahelise kokkuleppe hääletusele varasügisel, niipea kui on täidetud asjaomaste tekstide viimistlemiseks vajalikud tehnilised ja õiguslikud tingimused, et tekstid kajastaksid nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel saavutatud üldist kokkulepet;

4.

kordab siiski oma seisukohta, mis on esitatud eespool mainitud 13. märtsi 2013. aasta resolutsioonis mitmeaastase finantsraamistiku kohta ja mille kohaselt saab mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevale määrusele anda hääletuse teel nõusoleku ainult juhul, kui on täielik kindlus selles osas, et 2013. aasta täitmata maksenõuded kaetakse täies mahus; ootab seetõttu, et nõukogu võtaks vastu ametliku otsuse paranduseelarve projekti nr 2/2013 kohta (summas 7,3 miljardit eurot) hiljemalt majandus- ja rahandusministrite nõukogu istungiks, mis toimub 9. juulil 2013. aastal; nõuab kindlalt, et nõukogu jääks oma poliitilise lubaduse juurde võtta viivitamata vastu täiendav paranduseelarve, et vältida maksete assigneeringute puudujääki, mis võib tekitada 2013. aasta lõpus ELi eelarves struktuurse puudujäägi; märgib, et Euroopa Parlament kas ei anna nõusolekut mitmeaastase finantsraamistiku määrusele või ei kiida 2014. aasta eelarvet heaks enne, kui nõukogu on nimetatud paranduseelarve, millest katta komisjoni poolt kindlaks tehtud puudujääk, heaks kiitnud;

5.

rõhutab lisaks, et mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevat määrust ei saa õiguslikult vastu võtta, kui ei saavutata poliitilist kokkulepet asjaomaste õiguslike aluste kohta, eelkõige punktide kohta, mis on kajastatud ka mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas määruses; väljendab valmisolekut viia võimalikult kiiresti lõpule läbirääkimised kõikide mitmeaastaste programmide õiguslike aluste üle ning kinnitab taas omalt poolt niisuguse põhimõtte järgimist, mille kohaselt ei ole milleski kokku lepitud enne, kui on kokku lepitud kõiges; nõuab kindlalt, et austataks täielikult Euroopa Parlamendi seadusandlikke volitusi, mis on talle antud Lissaboni lepinguga, ning kutsub nõukogu üles pidama nõuetekohaselt läbirääkimisi õiguslike aluste kõikide mitmeaastase finantsraamistikuga seotud osade üle; tunneb heameelt poliitiliste kokkulepete üle, mis on praeguseks saavutatud mitme uue ELi mitmeaastase programmi osas;

6.

märgib, et liikmesriikidel tuleb oma eelarvet konsolideerida; on siiski seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üldine tase, mille on kindlaks määranud Euroopa Ülemkogu, ei vasta ELi poliitilistele eesmärkidele ja vajadusele tagada strateegia „Euroopa 2020” tulemuslik rakendamine; on mures asjaolu pärast, et niisugune ressursside tase ei pruugi olla piisav selleks, et anda ELile vahendid, mis on vajalikud praegusest kriisist kooskõlastatud viisil taastumiseks ning sellest tugevamana väljumiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid alahindavad jätkuvalt ELi eelarve rolli majanduse juhtimises ja eelarvealases kooskõlastamises kogu ELis ning selle panust nendesse; kardab lisaks, et mitmeaastase finantsraamistiku sedavõrd madalad ülemmäärad vähendavad märkimisväärselt Euroopa Parlamendi manööverdamisruumi iga-aastases eelarvemenetluses;

7.

rõhutab, kui tähtis on teostada 2016. aasta lõpuks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohustuslik läbivaatamine ja sellele järgnev muutmine, et võimaldada järgmisel komisjoni ja Euroopa Parlamendi koosseisul hinnata uuesti ELi poliitilisi prioriteete, kohandada mitmeaastast finantsraamistikku uute probleemide ja vajadustega ning võtta täielikult arvesse kõige viimaseid makromajanduslikke prognoose; nõuab kindlalt, et nii ELi eelarve kulude kui ka tulude poole kohustusliku läbivaatamisega komisjoni poolt kaasneks seadusandlik ettepanek mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse muutmise kohta, nagu on märgitud sellele määrusele lisatud komisjoni avalduses; kavatseb seada kõnealuse mitmeaastase finantsraamistiku kohustusliku muutmise üheks peamiseks nõudeks uue komisjoni presidendi ametisse seadmisel;

8.

kordab, kui otsustavat tähtsust omab mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) suurem paindlikkus, pidades silmas Euroopa Ülemkogu kehtestatud vastavate mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste ülemmäära (960 miljardit eurot) ja maksete ülemmäära (908,4 miljardit eurot) täielikku ärakasutamist; tunneb seetõttu heameelt asjaolu üle, et nõukogu on kiitnud heaks kaks Euroopa Parlamendi esitatud keskse tähtsusega ettepanekut, nimelt maksete koguvaru ja kulukohustuste koguvaru loomise, mis võimaldab kasutamata assigneeringute automaatset ülekandmist ühest eelarveaastast järgmisse; peab siiski kahetsusväärseks nõukogu kehtestatud piiranguid (aja või summade osas), mis võivad takistada nende vahendite täiel määral ära kasutamist; on seiskohal, et nende mehhanismide parandamine peaks olema komisjoni esildatava mitmeaastase finantsraamistiku valimistejärgse muutmise lahutamatu osa;

9.

toonitab, et kulukohustusi käsitlevate uute paindlikkuseeskirjadega peaksid mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) kaasnema lisaassigneeringud programmidele, mis on seotud majanduskasvu ja tööhõivega, ning eelkõige noorte tööhõive algatusele, et tagada pidev rahastamine ja maksimeerida kokkulepitud ülemmäärade tõhusat ärakasutamist;

10.

tunneb heameelt noorte tööhõive algatuse assigneeringute koondamise üle varasemale perioodile (2014/2015) ning jääb kindlaks seisukohale, et alates 2016. aastast vajatakse täiendavaid assigneeringuid kõnealuse programmi jätkusuutlikkuse ja tulemuslikkuse tagamiseks;

11.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi kindlate nõudmiste tulemusel koondatakse ka algatuse „Horisont 2020”, Erasmuse programmi ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi rahastamine varasemale perioodile (2014/2015), et vähendada asjaomaste assigneeringute alafinantseeritust 2013. ja 2014. aasta eelarves; rõhutab peale selle, et ka digitaalarengu tegevuskava jaoks tuleb eraldada rohkem raha;

12.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ette on nähtud täiendavalt suurendada toiduabi jaotamise kava vahendeid kuni 1 miljardi euro ulatuses liikmesriikide puhul, kes soovivad lisavahendeid kasutada enim puudustkannatavate isikute abistamiseks liidus; ootab, et nõukogu ja Euroopa Parlament lepiksid praegu kõnealuse kava õigusliku aluse üle peetavate läbirääkimiste raames võimalikult kiiresti kokku selle kohustuse täitmise konkreetsed viisid;

13.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei ole komisjoni esitatud seadusandlike ettepanekute alusel suutnud teha mingeid edusamme omavahendite süsteemi reformi osas; toonitab, et ELi eelarvet tuleks rahastada tõelistest omavahenditest, nagu on sätestatud aluslepingus, ning kinnitab oma pühendumust reformile, millega vähendatakse ELi eelarvesse tehtavate kogurahvatulul põhinevate sissemaksete osakaalu maksimaalselt 40 %-ile; ootab seetõttu, et kolme ELi institutsiooni vahel kokku lepitud ühisavaldusega omavahendite kohta oleks võimalik teha tõelisi edusamme, eelkõige mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamist/muutmist silmas pidades; nõuab seetõttu, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse ametliku vastuvõtmise ajaks kutsutaks kokku kõrgetasemeline omavahendite töörühm, kelle ülesandeks oleks uurida omavahendite süsteemi reformi kõiki aspekte;

14.

tunneb heameelt ELi eelarve ühtsust ja läbipaistvust käsitlevate läbirääkimiste tulemuste üle; on seisukohal, et mis tahes võimalik nn euroala eelarve, mis võidakse tulevikus ette näha, peaks olema kas integreeritud ELi eelarvesse või olema sellele lisatud;

15.

peab ülimalt kahetsusväärseks menetlust, mille raames kõnealune mitmeaastast finantsraamistikku (2014–2020) käsitlev kokkulepe saavutati ja mille tulemusel võeti Euroopa Parlamendilt tegelikkuses tema tõeline Eurooa Liidu toimimise lepingus sätestatud eelarvepädevus; on seisukohal, et viimastel aastatel parlamendi delegatsiooni ja järjestikuste nõukogu eesistujate vahel asjaomaste üldasjade nõukogu istungite raames peetud arvukad koosolekud ning parlamendi osalemine nõukogu mitteametlikel kohtumistel, kus on käsitletud mitmeaastast finantsraamistikku, ei ole teeninud selget eesmärki, sest need ei ole avaldanud mõju läbirääkimiste vaimule, ajakavale, sisule ega nõukogu seisukohale, sealhulgas vajadusele teha vahet mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva kokkuleppe seadusandlike ja eelarveliste aspektide vahel;

16.

kutsub seetõttu eelarvekomisjoni üles tegema koostöös põhiseaduskomisjoniga vajalikud järeldused ning esitama niisuguste läbirääkimiste pidamise viiside kohta uued ettepanekud, et tagada kogu eelarvemenetluse demokraatlikkus ja läbipaistvus;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/49

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 (1),

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kui liiklusohutusala: poliitikasuunised liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020” (COM(2010)0389),

—

võttes arvesse komisjoni töödokumenti „On the Implementation of objective 6 of the European Commission’s policy orientations on road safety 2011-2020 – First milestone towards an injury strategy” (Euroopa Komisjoni 2011–2020. aasta liiklusohutuse poliitikasuuniste 6. eesmärgi rakendamine – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas) (SWD(2013)0094),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust poliitikasuuniste kohta liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020 (3),

—

võttes arvesse Maailmapanga ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2004. aastal ühiselt avaldatud aruannet liiklusvigastuste vältimise kohta maailmas,

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2012. aasta resolutsiooni kodanikele mõeldud uue hädaabikõne teenuse eCall kohta (4),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust liiklusohutuse kohta aastatel 2011–2020 – esimene vahe-eesmärk kahjustrateegia suunas (O-000061/2013 – B7-0211/2013),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 2011. aasta andemetel sai Euroopa Liidus liiklusõnnetustes surma üle 30 000 inimese ja peaaegu 1 500 000 inimest vigastada (üle 250 000 sai raskeid vigastusi);

B.

arvestades, et iga surmaga lõppenud õnnetuse kohta põhjustas neli püsiva puude, 40 kergeid vigastusi ja 10 raskeid vigastusi;

C.

arvestades, et üle poole kõigist rasketest vigastustest saadakse linnapiirkondades, kusjuures eriti on ohustatud jalakäijad, mootorratturid, jalgratturid (sealhulgas elektrijalgratta kasutajad) ja teised kaitsetumad liiklejad;

D.

arvestades, et surma ja raskete vigastustega lõppenud liiklusõnnetuste peamiseks põhjuseks on tehnilised rikked, teeplaneering, halb teede korrashoid ja juhi käitumine, sealhulgas kiirusoskused; arvestades, et kiirus on otseselt seotud vigastuse raskusastmega, ning arvestades, et mõnes liikmesriigis arutatakse kiirteede kiiruspiirangute tõstmist;

E.

arvestades, et alla 45aastaste ELi kodanike haiglasse sattumise üks peamisi põhjusi on liiklusõnnetused ning paljud rasked vigastused tekitavad eluaegseid kannatusi või püsiva puude;

F.

arvestades, et hädaabiteenuste reageerimiskiirusel (nn kuldse tunni põhimõttel), sealhulgas elu päästmiseks antaval esmaabil ja abi kvaliteedil, on oluline osa õnnetusse sattunute ellujäämisvõimaluste suurendamisel;

G.

arvestades, et liiklusõnnetuste sotsiaal-majanduslik kulu on hinnanguliselt 2 % SKPst, mis oli 2012. aastal ligikaudu 250 miljardit eurot (5);

H.

arvestades, et ELi selle valdkonna meetmed on andnud häid tulemusi;

1.

toetab komisjoni algatust pidada liiklusohutuse alases töös esmatähtsaks raskete vigastustega seonduvat;

2.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu ELi ühise raske vigastuse mõiste määratluse, mis põhineb kogu maailmas aktsepteeritud traumade klassifikatsioonil ehk maksimaalselt lühendatud vigastuse skaalal;

3.

palub liikmesriikidel rakendada kiiresti raske liiklusvigastuse ELi ühist määratlust ning selle alusel koguda ja edastada aastaks 2014 statistikat transpordiliigi, sealhulgas kaitsetumate liiklejate, ja tee infrastruktuuri liigi kaupa;

4.

nõuab tungivalt, et komisjon püstitaks kogutud andmete põhjal kõrge eesmärgi vähendada liiklusvigastusi 40 % ajavahemikus 2014–2020 ning pidada nn nulleesmärgi saavutamise üldist põhimõtet pikaajaliseks eesmärgiks;

5.

usub, et andmete kogumise ja edastamise ühise süsteemi väljatöötamine ei tohiks takistada ELi tasandil kiireloomuliste meetmete võtmist liikluses raskelt vigastatute arvu vähendamiseks;

6.

toetab komisjoni seatud prioriteete üldise strateegia väljatöötamisel, st tegelemine kokkupõrgete mõjuga, õnnetusjuhtumitega tegelemise strateegia, esmaabi- ja hädaabiteenused ning pikaajalised rehabilitatsioonprotsessid, ja nõuab nende prioriteetide kiiret rakendamist;

7.

rõhutab, et paljusid kehtivaid õigusakte ja meetmeid tuleb viivitamata paremini rakendada, et vähendada kokkupõrgete tagajärgi, suurendada liiklejate ohutust ja vähendada raskete vigastuste arvu;

8.

palub komisjonil vaadata läbi passiivset ja aktiivset sõidukiohutust käsitlevad õigusaktid, et kohandada neid kõige uuema tehnika arenguga, ning toetada autodes kasutatava kaitsetehnoloogia rakendamist;

9.

palub komisjonil toetada ohutu ja aruka teeinfrastruktuuri väljatöötamist;

10.

palub komisjonil anda üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas liikmesriigid võtavad üle direktiivi 2011/82/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta;

11.

nõuab, et liikmesriigid jätkaksid jõupingutusi võitluses alkoholi- või uimastijoobes juhtimise vastu ning vahetaksid parimaid tavasid liikluseeskirjade rikkujate hindamise ja rehabiliteerimise vallas;

12.

märgib, et 50 % linnades toimunud liiklusõnnetustes surmasaanutest ja suur osa raskelt vigastatutest on jalakäijad ja jalgratturid;

13.

toetab kõige kaitsetumate liiklejate, eeskätt eakate, laste, puudega isikute ja jalgratturitega seotud tehniliste standardite ja poliitika järelevalvet ning edasiarendamist osana ühistest jõupingutustest selle nimel, et ELi õigusaktid ja transpordipoliitika edendaksid kaitsetumate liiklejate õigusi;

14.

palub komisjonil anda ülevaade 30 km/h kiiruspiirangutega linnaaladest ning selle piirangu mõjust surmajuhtumite ja raskete vigastuste arvu vähendamisel;

15.

palub liikmesriikidel rõhutada, kui olulised on ohutu jalgrattaga sõitmise ja jala käimise teavitus- ja koolituskampaaniad ning jalgratta kasutamist ja jala käimist edendavad poliitikameetmed, sest jalgratturite ja jalakäijate ohutus linnapiirkondades on tihedalt seotud jalgrattasõidu ja jala käimise kui transpordiviisi laialdase kasutamisega, vajaduse korral kombineeritult ühistranspordiga;

16.

kutsub komisjoni töötama välja linnade liiklusohutuse suunised, mille võiks lisada säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadesse, ning arutama linnaliikluse projektide ELi poolse kaasrahastamise sidumist linnalise liikumiskeskkonna kavadega, milles käsitletakse ELi eesmärke vähendada liiklussurmade ja raskete vigastuste arvu;

17.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid Euroopa hädaabinumbri 112 kasutamist ja täidaksid nõuet seada aastaks 2015 täielikult töökorda hädaabikõnede vastuvõtukeskused ning viia võimalikult kiiresti läbi teavituskampaaniaid nende kasutuselevõtuks;

18.

peab tervitatavaks komisjoni ettepanekut tagada kõikides liikmesriikides hädaabinumbrile 112 tehtavatel kõnedel põhineva eCall-süsteemi kohustuslik kasutuselevõtmine aastaks 2015 kõikides uutes tüübikinnitusega autodes, järgides samas andmekaitse eeskirju;

19.

palub komisjonil liikmesriikide parimatele tavadele tuginedes arutada võimalust näha täiseale lähenevatele noortele ette saatjaga sõitmine;

20.

kutsub liikmesriike järjekindlalt edendama esmaabikoolitusi, mille tulemusel paraneb õnnetuse pealtnägijate reageerimiskiirus kannatanute abistamisel enne hädaabiteenistuse kohalejõudmist;

21.

palub liikmesriikidel elavdada hädaabiteenistuste ja autodisainerite ning -tootjate koostööd eesmärgiga tagada tõhus abi ning päästetöötajate ja kannatanute ohutus;

22.

kutsub liikmesriike toetama e-tervise süsteemi rakendamist ning eeskätt arukate liiklusteabe süsteemide kasutamist hädaabiteenistustes, sealhulgas hädaabisõidukites;

23.

ergutab liikmesriike pöörama tervishoiupoliitikas tähelepanu õnnetusejärgsele ravile ja parandama pikemaajalist haiglaravi, haiglaravi järgset hooldust ja rehabilitatsiooni, sealhulgas trauma- ja psühholoogiline abi liiklusõnnetuses ellujäänutele ja nende pealtnägijatele, näiteks luues nende elukvaliteedi parandamiseks abistamiskeskusi;

24.

palub liikmesriikidel suurendada teadlikkust raskete vigastuste mõjust ja seostada seda tihedamini muude meetmetega, millel on sotsiaalne mõju, näiteks kahjustuse, puude ja talitusliku häire aste, ning töötada välja liiklusohutusealased õppekavad;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

26.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 75/52

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, kus on sätestatud väärtused, millel liit rajaneb,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 4, 6 ja 7, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 49, 56, 114, 167 ja 258, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,