19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/1

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis kajastub ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, eelkõige selle artiklit 38, kus sätestatakse, et tarbijakaitse kõrge tase tagatakse kõikides liidu poliitikavaldkondades,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 26, milles on sätestatud, et „siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse, et liit taotleb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9, milles sätestatakse, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 11, milles sätestatakse, et „[liidu] poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14, artikli 114 lõiget 3 ja artiklit 169 ning selle protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 169 lõiget 1, milles sätestatakse, et „tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks aitab liit kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks”,

—

võttes arvesse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust 98/560/EÜ Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime suurendamise kohta riiklike raamistike edendamise teel, mille eesmärk on saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse (1),

—

võttes arvesse aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (COM(2009)0336),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1926/2006/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tarbijapoliitika tegevusprogramm aastateks 2007–2013 (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/952/EÜ alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013. Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” ja Euroopa Parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (7) ning mille eesmärk on kehtestada akrediteerimise ja turujärelevalve eeskirjade ja põhimõtete üldraamistik,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (mänguasjade ohutuse direktiiv) (8),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta ja komisjoni 12. juuli 2004. aasta soovitust siseturgu mõjutavate direktiivide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (9),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (COM(2009)0330) ning 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (COM(2009)0336),

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kohta (COM(2009)0346) ning sellele lisatud komisjoni soovituse eelnõud (SEC(2009)0949),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (11),

—

võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet komisjonile siseturu elavdamise kohta „Uus ühtse turu strateegia”,

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (12),

—

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (13),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (14),

—

võttes arvesse komisjoni 22. oktoobri 2010. aasta töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – neljas tarbijatingimuste tulemustabel” (SEC(2010)1257),

—

võttes arvesse 27. oktoobri 2010. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta: ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine (COM(2010)0603),

—

võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2011. aasta töödokumenti „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – viies tarbijatingimuste tulemustabel” (SEC(2011)0299),

—

võttes arvesse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku 2010. aasta aruannet (Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talitus, 2011),

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (15),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (16),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta oktoobri töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – kuues tarbijaturgude tulemustabel” (SEC(2011)1271),

—

võttes arvesse Krakówis (Poolas) 3.–4. oktoobril 2011 toimunud ühtse turu foorumil vastu võetud Krakówi deklaratsiooni,

—

võttes arvesse 19. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu (COM(2011)0665),

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni reisijate õiguste kohta kõikide transpordiliikide puhul (17), 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (18),

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni lennureisijatele kehtivate õiguste tõhususe ja rakendamise kohta (19),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (20),

—

võttes arvesse 9. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2014.–2020. aasta tarbijakaitseprogrammi kohta (COM(2011)0707) ning sellega seotud dokumente (SEC(2011)1320 ja SEC(2011)1321),

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni uue tarbijapoliitika strateegia kohta (21),

—

võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa nägemus reisijate hüvanguks: Teatis reisijate õiguste kohta kõikide transpordiliikide puhul” (COM(2011)0898),

—

võttes arvesse komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

—

võttes arvesse 25. jaanuari 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (COM(2012)0011),

—

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse lähenemisviisi kohta ühistele kahjunõuetele (22),

—

võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2012. aasta teatist „E-hangete strateegia” (COM(2012)0179),

—

võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012)0196),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni kaitsetumate tarbijate õiguste tugevdamise strateegia kohta (23),

—

võttes arvesse oma 22. mai 2012. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta (24),

—

võttes arvesse komisjoni 22. mai 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

—

võttes arvesse komisjoni 29. mai 2012. aasta töödokumenti „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt – seitsmes tarbijatingimuste tulemustabel” (SWD(2012)0165),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 7. detsembri 2012. aasta töödokumenti „Turgude toimimine tarbijate huvides – kaheksas tarbijaturgude tulemustabel” (SWD(2012)0432),

—

võttes arvesse 4. juuni 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (COM(2012)0238),

—

võttes arvesse komisjoni 19. juuli 2012. aasta töödokumenti, mis käsitleb tarbijate teadlikkuse suurendamist tarbijate õiguste küsimuses aastatel 2012–2014 (SWD(2012)0235),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (COM(2012)0573),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (25),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” (COM(2012)0225),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0163/2013),

A.

arvestades, et tarbijate ja nende õiguste edendamine ja kaitsmine kuuluvad liidu põhiväärtuste hulka;

B.

arvestades, et tarbijatel on majanduses oluline roll, sest tarbimine on liidu majanduskasvu peamine edendaja;

C.

arvestades, et ELi kodanikel on tarbijatena täita tähtis roll strateegia „Euroopa 2020” aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärgi saavutamises ning tarbija rolli tuleks seetõttu tunnustada ELi majanduspoliitika osana;

D.

arvestades, et liidu eesmärk on suurendada tarbijate teadlikkust ja mõjuvõimu, saavutada tarbijakaitse kõrge tase ning leida õige tasakaal liidu ettevõtete ja majanduse konkurentsivõime osas, kaitstes eelkõige tarbijate tervist, ohutust ja majanduslikke huve ning edendades nende õigust teabele, haridusele ja organiseerumisele;

E.

arvestades, et tarbijad ei ole homogeenne rühm ning neid erinevusi tuleb käsitleda Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas, sest tarbijate vahel valitsevad tarbimisoskuste, õigusaktide tundmise, enesekindluse ja hüvitamise taotlemise osas suured erinevused; arvestades, et diskrimineerimise keeldu ja juurdepääsemise vajadust tuleb Euroopa tarbijakaitse tegevuskava rakendamisel arvesse võtta;

F.

arvestades, et tuleks suurendada tarbijate usaldust, turu usaldusväärsust ja tarbijate teadlikkust oma õigustest, pidades eelkõige silmas haavatavaid tarbijarühmi, nagu lapsed, vanemad inimesed ja teised haavatavas olukorras olevad tarbijad; arvestades, et sellega seoses on väga oluline pakkuda tarbijatele liidus paremat kaitset nende tervist või ohutust ohustavate toodete ja teenuste eest;

G.

arvestades, et asjakohane ja täpne teave tähendab, et see on juurdepääsetav, läbipaistev, selge ja võrreldav;

H.

arvestades, et sujuvalt toimiva siseturu väljakujundamine on kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega suurendada majanduskasvu ja tööhõivet, mis tooks kasu 500 miljonile ELi tarbijale;

I.

arvestades, et oma äärmiselt suure piiriülese potentsiaali tõttu on e-kaubandus väga kasulik kõikidele tarbijatele, sest võimaldab tarbijatel ühtsest turust maksimaalset kasu saada; arvestades, et e-kaubandus on ka kaasamisvahendina väga kasulik puudega, piiratud liikumisvõimega ning ebasoodsate geograafiliste eripäradega maapiirkondade tarbijatele;

J.

arvestades, et turgude integreerimisest saadavat kasu vähendab tarbijate õiguste osas valitsev ebakindlus piiriüleste ostude tegemisel;

K.

arvestades, et e-kaubanduse arengut pärsib endiselt liidu kodanike, eelkõige eakamate kodanike hulgas valitsev digitaalne lõhe; arvestades, et enamik avaliku ja erasektori veebisaite ei ole puudega või madalama digitaalse kirjaoskusega isikutele endiselt kättesaadavad;

L.

arvestades, et digitaalse ühtse turu killustatus ohustab tarbijate õigusi; arvestades, et mõned veebisaidid ei sobi piiriüleste ostude tegemiseks ega ole mõeldud piiriülestele tarbijatele; arvestades, et peatselt jõustuvad direktiiv tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ja määrus tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise kohta, mis on tarbijatele kasulikeks vahenditeks, eelkõige piiriüleste tehingute puhul; arvestades, et kollektiivsete kahjunõuetega seoses tuleks kaaluda kohaste mehhanismide kehtestamist selliste kahjunõuete tõhusaks menetlemiseks;

M.

arvestades, et hiljutine finantskriis on selgelt näidanud, et tarbijad vajavad kaitset ja nõustamist finants- ja pangandusteenuste valdkonnas, sest sellised teenused võivad mõjutada otseselt nende üldist heaolu, ning erapooletumat nõustamist;

N.

arvestades, et Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas sätestatakse liidu tarbijakaitse igakülgse arvessevõtmise meetmed, mille eesmärk on aidata saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

O.

arvestades, et praegune majanduskriis mõjutab ka tarbijate, eelkõige sotsiaalsete või finantsolude tõttu haavatavas olukorras olevate tarbijate ostujõudu ühtsel turul; arvestades seetõttu, et tarbijate õigusi tuleks tunnustada vajalikul tasemel;

P.

arvestades, et ühtne turg tagab liidu tarbijatele hulgaliste kvaliteetsete ja konkurentsivõimeliste hindadega toodete ja teenuste kättesaadavuse; arvestades, et keskkonnahoidlike toodete valmistamine ja keskkonnahoidlike teenuste osutamine ergutab vastutustundlikku tarbimist, stimuleerides seeläbi säästvat arengut, tööhõivet ja majanduskasvu; arvestades, et komisjon peaks käsitlema ja uurima selliseid uusi tarbimisviise nagu ühistarbimine;

Q.

arvestades, et vajalikke kohandusi tuleks teha vastavalt tehniliste ja teaduslike teadmiste arengule, nii toiduga kindlustatuse kui muude esmatarbekaupade osas;

R.

arvestades, et tuleb tõhustada tarbijaorganisatsioonide rolli kõikjal, võttes vajalikke õiguslikke ja majanduslikke meetmeid ning toetades nende tegevust suutlikkuse suurendamise meetmetega; arvestades, et tarbijaorganisatsioonidel on ainulaadne roll usalduse kindlustamisel ja ühtse turu arendamisel;

S.

arvestades, et reisijaid teavitatakse puudulikult oma õigustest ja oodatavast teenuse kvaliteedist ning nende õigusnõuete esitamine ja õiguste jõustamine on sageli seotud raskustega; arvestades, et kehtestada tuleb suunised, et hõlbustada ja parandada kõigi transpordiliikide reisijate õigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamist; arvestades, et komisjon peab eelseisva reisipakettide direktiivi läbivaatamise käigus põhjalikult uurima e-kaubanduse ja digitaalsete turgude mõju tarbija käitumisele Euroopa turismitööstuses;

T.

arvestades, et kehtivate ELi õigusaktidega tagatakse kõigi transpordiliikide reisijate põhikaitse, kuid osade reisijate õiguste kohaldamine, järelevalve ja jõustamine ei ole kõigi transpordiliikide puhul ja kõigis liidu piirkondades nõuetekohaselt tagatud, mis takistab vaba liikumist ühtsel turul, sest see vähendab kodanike usaldust reisimisel ning ohustab veoettevõtjate vahelist ausat konkurentsi;

U.

arvestades, et reisijatel peab olema võimalik selgelt eristada sõiduhindades sisalduvaid kohustuslikke tegevuskulusid ja vabatahtlikult broneeritavaid lisakaupu või -teenuseid määrusega (EÜ) nr 1008/2008 (ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)) (26) reguleeritavate arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul, kuna see suurendaks oma pileteid internetis ostvate tarbijate jaoks hindade läbipaistvust;

V.

arvestades, et komisjoni teatises Euroopa tarbijapoliitika tegevuskava kohta on välja toodud neli põhilist eesmärki: 1) tarbijaohutuse parandamine; 2) teadmiste suurendamine; 3) jõustamise kiirendamine ja õiguskaitse tagamine ning 4) õiguste ja võtmetähtsusega poliitikate joondamine majanduslike ja sotsiaalsete muudatustega; arvestades, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peaksid hõlbustama tarbijakaitsealaste õigusaktide tõhusat ja kiiret ülevõtmist;

W.

arvestades, et liit on seadnud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise eesmärgid, et saavutada 2020. aastaks seatud sihid ja jõuda selleni, et 2050. aastal tuleks suurim osa energiavarustusest taastuvenergiast;

X.

arvestades, et koostatavad ettepanekud peavad olema kooskõlas eelpool nimetatud nelja põhilise eesmärgiga;

1.

tunneb heameelt Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas võetud tervisliku lähenemisviisi üle, eelkõige asjaolu üle, et tegevuskava hõlmab peaaegu kõiki tarbijate jaoks olulisi poliitikavaldkondi ja annab seeläbi tugeva signaali tarbijate ohutuse parandamise ja õiguste suurendamise kohta ühtsel turul ning tarbijaorganisatsioonide tõhustamise kohta; rõhutab siiski, et see peab ka kajastuma komisjoni seadusandlikes ja muudes ettepanekutes;

2.

tunneb heameelt komisjoni valmisoleku üle teha kauplejate ja vahendajatega koostööd, et edendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid algatusi, millega propageeritakse tarbijate ohutust; on seisukohal, et komisjon peaks olema pidevas dialoogis erasektoriga, mis võimaldaks algatuste aktsepteerimist ja reaalset rakendamist;

3.

nõuab, et tarbijatel oleks võimalik rakendada oma õigusi lihtsal ja tõhusal viisil esmatarbekaupade ja –teenuste valdkonnas, sealhulgas toit, tervishoid, energia ning digitaalsed ja finantsteenused, juurdepääs lairibateenustele, andmekaitse, transport ja telekommunikatsioon;

4.

kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd riikide valitsustega, kui ta viib läbi üleeuroopalist kampaaniat, mille eesmärk on suurendada teadlikkust tarbijate õigustest ja huvidest; rõhutab, et kampaania õnnestumiseks on tähtis, et lisaks avalikule sektorile ja tarbijakaitseorganisatsioonidele oleks sellesse kaasatud ka erasektor;

5.

on seisukohal, et tuleb edendada e-platvorme, nagu Euroopa ettevõtluse toetusvõrgustik ja veebisait „Teie Euroopa”, mis aitavad kaasa Euroopa Liidu ühtse turu väljaarendamisele ja annavad tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tähtsat teavet;

6.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku kodanike finantssektori alaste teadmiste suurendamiseks, et inimesed saaksid enne laenu võtmist vajalikku teavet; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleb pöörata nooremale põlvkonnale ja ühiskonna harimisele lühiajaliste laenude osas;

7.

rõhutab, et tarbijate harimine vähendab nende kaitsetust ohtlike või võltsitud toodete, spekulatiivsete finantstoodete ja eksitava reklaami ees; on arvamusel, et tarbijatele hariduse (sh finantshariduse) andmine ja tarbijate otsustuspädevuse suurendamine peab olema elukestev protsess ja algama juba koolis; rõhutab, et tuleb vältida teabe üleküllust ning vähendada hoopis puudujääke teadmistes ja suurendada tarbijate teadlikkust usaldusväärse, selge, võrreldava ja suunatud teabe abil;

8.

rõhutab, et selleks et tarbijad saaksid oma õigusi täielikult ära kasutada, ei tohi unustada ettevõtete rolli ja harimist; on seisukohal, et tarbijate õiguste hea tundmine ettevõtetes on väga oluline kehtivate tarbijakaitse alaste õigusaktide täieliku rakendamise saavutamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selleks vajalikke meetmeid, keskendudes väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

9.

toonitab, et mitmesuguste uuringute tulemuste kohaselt tunnevad tarbijad pikaajalist muret võimalike erinevuste pärast ühtsel turul sama kaubamärgi all ja samas pakendis turustatavate toodete kvaliteedis; on arvamusel, et eri liikmesriikide tarbijad ei saa ühtselt turult sama kaubamärgi ja pakendiga kaupu ostes sama kvaliteeti; toonitab, et tarbijate mis tahes viisil diskrimineerimine ei ole vastuvõetav;

10.

palub komisjonil viia kõnealuses küsimuses läbi asjakohane uurimine, mille käigus oleks võimalik hinnata, kas kehtivaid liidu õigusakte tuleks kohandada; palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti ja tarbijaid uurimise tulemustest;

11.

palub komisjonil kehtestada ajakohastatud ja ühtsed eeskirjad, millega tagatakse toodete turvalisus ja ehtsus; loodab igal juhul, et ettepanek, millega muudetakse üldist tooteohutust käsitlevat direktiivi 2001/95/EÜ, tagab tarbekaupade ohutuse kõrge taseme;

12.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle kehtestada tooteohutuse õigusraamistik; rõhutab sellega seoses tulemusliku turujärelevalve tähtsust, sest Euroopa Liidu ühtsel turul on endiselt ohtlikke tooteid, sealhulgas CE-vastavusmärgisega tooted;

13.

nõuab, et tarbijad saaksid ohutul moel kasu teaduse ja tehnoloogia edusammudest ning neil oleks juurdepääs teabele, erapooletule nõustamisele ning vahenditele, mida on vaja õiglaste ja tõhusate õiguskaitsevahendite kasutamiseks;

14.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama algatusi, mille eesmärk on tagada, et teaduse edusammud, tehnika areng ja muud innovaatilised saavutused tooksid tarbijatele praktilist kasu, võttes nõuetekohaselt arvesse tarbekaupade ohutuse alaseid õigusakte;

15.

nõuab nanotehnoloogia või geneetiliselt muundatud organismide abil toodetud tarbekaupade turgudel piisavat tarbijakaitset ja tooteohutust;

16.

toonitab vajadust tagada teadusasjatundjate ja regulatiivse arvamuse sõltumatus ja läbipaistvus, eelkõige tervishoiu-, keskkonna- ja toidupoliitika valdkondades, et tagada tarbijate tervise kaitse ja usaldus kõrgeimal tasemel;

17.

rõhutab, et haavatavate tarbijarühmade (lapsed ja vanemad inimesed või muud haavatavas olukorras olevad tarbijad) õigusi tuleb paremini kaitsta, eriti transpordi, finantsteenuste, energia ja IKT valdkonnas; rõhutab, et liidu ja riikide tasandil tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et pakkuda piisavaid tagatisi haavatavate tarbijate kaitseks;

18.

rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad edendama vastutustundlikku ja säästvat tarbimist, mis on kooskõlas tööhõive ja majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, samuti tuleb tagada tarbijate täielik juurdepääs turgudele konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse väljakujundamise seisukohalt solidaarsusel põhineva liidus; on arvamusel, et kindlasti tuleb tegeleda toidujäätmete tekke probleemiga, muuta tarbekaubad vastupidavamaks, edendada ringlussevõttu ja kasutatud kaupade tarbimist ning parandada veelgi ühtsel turul kättesaadavate toodete energiatõhusust;

19.

nõuab, et komisjon jälgiks ka edaspidi tähelepanelikult ühise turu arengut toetavate õigusaktide rakendamist; kutsub komisjoni üles võtma vajalikke õiguslikke meetmeid liikmesriikide suhtes, kes ei täida või rakenda ühtse turu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule;

20.

väljendab heameelt täiendavate seadusandlike algatuste üle, mille eesmärk on luua täielikult integreeritud ühtne turg, et suurendada konkurentsi ja tõhusust ning anda Euroopa tarbijatele rohkem valikuvõimalusi;

21.

kutsub eelkõige komisjoni ja liikmesriike üles tagama tarbijakaitset käsitleva liidu õigustiku ajakohane ja järjepidev rakendamine, pidades eelkõige silmas tarbijakaitse direktiivi (27), ebaausate kaubandustavade direktiivi (28) ning eksitava ja võrdleva reklaami direktiivi (29); kutsub komisjoni ja liikmesriike samuti üles kontrollima tarbijakaitse õigustiku tõhusust; tõstab esile tõendeid, mis näitavad, et kodanikud ei tunne ikka veel oma õigusi ühtsel turul, ning nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid tarbijatele rakendusprotsessis antava selge ja arusaadava teabe ning olemasolevaid õiguskaitsevahendeid puudutava teabe kättesaadavust;

22.

kutsub komisjoni üles hindama aktiivsemalt liikmesriikide kodanike võimalust avada pangakonto; kutsub komisjoni üles andma aru selle kohta, kuidas eelnimetatud probleemi lahendatakse, ning esitama parlamendile selle kohta 2014. aasta esimese kvartali lõpuks aruande;

23.

soovitab tarbijakäitumise kohta olemasolevat teavet paremini ära kasutada ning on seisukohal, et eelkõige tarbijaturgude tulemustabeli tulemuste parema ärakasutamise valdkonnas on veel arenguruumi; soovitab seepärast Teadusuuringute Ühiskeskusel viia rahastatud ühisprojekti raames läbi analüüs ja selgitada välja kodanike jaoks prioriteetsed küsimused seoses nende tarbijakaitse alaste õiguste suurendamisega ühtsel turul ning kohandada sellele vastavalt tarbijatele teavet andvate organisatsioonide sisu, vormi ja tegevust;

24.

rõhutab, et ELi poliitikaga tuleb edendada tarbijaorganisatsioonide koostööd riiklike asutustega kõigis valdkondades, tagades hõlpsa juurdepääsu vajalikele rahalistele vahenditele, ning soodustada parimate tavade ja oskusteabe vahetamist nimetatud organisatsioonide vahel; on seisukohal, et tuleb luua Euroopa tarbijaorganisatsioonide register, mis võimaldaks luua selliseid tarbijaühendusi,

25.

on arvamusel, et komisjon peaks digikeskkonnas digisisu ostmise kõrval keskenduma ka sellele, kuidas edendada kaupade ja teenuste müüki digikeskkonnas ning suurendada tarbijate usaldust, et tarbijad teaksid, kuidas kaitsta oma õigusi ja lahendada vaidlusi, kui nad on ostnud madala kvaliteediga toote või teenuse;

26.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu tarbijate kaitsele lühiajaliste laenude küsimuses, sest kriisi ajal kasutavad selliseid finantstooteid just kõige haavatavamad isikud mõistmata samas täielikult oma kohustusi ja riske laenuvõtjana;

27.

tuletab meelde, et koos piisava ja asjakohase tarbijateabega peavad kaasnema mõjuvõimu suurendamise meetmed, et võimaldada tarbijail saada täit kasu siseturul eksisteerivatest võimalustest;

28.

palub, et komisjon teeks Euroopa Parlamendi ja riiklike asutustega koostööd, et parandada tarbijatele kättesaadavat teavet selle kohta, kuidas paremini majandada kodumajapidamiste energiatarbimist;

29.

on seisukohal, et tuleb viia ellu Euroopa ühendamise rahastu programmiga hõlmatud piiriüleseid energiaprojekte, sest see elavdab konkurentsi elektri- ja gaasitarnijate vahel ning suurendab liikmesriikide energiasektori sõltumatust;

30.

nõuab liidu konkurentsipoliitika tõhustamist ning selle käigus tarbijaõiguste edendamise asetamist esiplaanile; on arvamusel, et see korrigeerimine on eriti oluline töökindla ühtse digitaalse turu väljakujundamiseks; toonitab sellega seoses, kui olulist rolli etendavad hinnavõrdluse veebisaidid, ja rõhutab, et tuleb tagada nende sõltumatus;

31.

palub, et komisjon ja liikmesriigid kiidaksid heaks tegevuskava tõhusaks rakendamiseks vajalikud vahendid, pidades lisaks silmas mitmeaastast finantsraamistikku ajavahemikuks 2014–2020, ning viiksid läbi süstemaatilisi hindamisi nende mõju kohta;

32.

rõhutab, et e-kaubanduse järjest kiirem areng on tarbijate seisukohast äärmiselt tähtis, sest see pakub suuremat tootevalikut eelkõige halvasti juurdepääsetavas, kaugemas või äärepoolses piirkonnas elavatele või piiratud liikuvusega tarbijatele, kellel ei oleks muidu juurdepääsu laiale tootevalikule;

33.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et võidelda tarbijate ebavõrdse kohtlemisega ühtsel turul, mida põhjustavad piiriülese kaugmüügiga tegelevate ettevõtete kohaldatavad kehtivad kaugmüügipiirangud;

34.

toonitab, et kõigil tarbijatel ei ole võimalik internetti kasutada või ei oska nad seda teha ning seetõttu tuleks tarbijatele pakkuda teenuseid mitme kanali kaudu;

35.

rõhutab, et nii siseriikliku kui ka piiriülese e-kaubanduse jaoks on vältimatu tarbija usaldus; rõhutab, et tuleb tagada toodete kvaliteet, ohutus, jälgitavus ja ehtsus, vältida ebaseaduslike või ebaausate tavade kasutamist ning järgida isikuandmete kaitse eeskirju, tagades vajaduse korral, et tarbija on isikuandmete kasutamiseks andnud teadliku ja selgesõnalise nõusoleku;

36.

toonitab, et isikuandmete kaitse on tarbijakaitse ning digitaalse ühtse turu toimimise ja kasvu tähtis eeltingimus;

37.

rõhutab, et tarbijad ootavad e-kaubanduse puhul kiiret, usaldusväärset ja konkurentsivõimelist kättetoimetamise teenust ning hästitoimiv kättetoimetamise teenus on vajalik tarbijate usalduse tagamiseks;

38.

väljendab heameelt komisjoni poolt finantsteenuste valdkonnas kavandatavate meetmete üle ning rõhutab, et tuleb kehtestada ulatuslik õigusraamistik, millega tagataks tarbijate sõltumatu nõustamine, eelkõige finantsteenuste valdkonnas; rõhutab, et teave turgude kohta peab olema usaldusväärne, selge ja võrreldav ning elektrooniliselt või muul kujul kättesaadav; toonitab, et ebaausate tavade või lepingutingimuste vastu võitlemiseks tuleb võtta õiguslikke meetmeid; tõstab esile vajadust kaitsta mõne finantstoote tõttu probleemidesse sattunud tarbijaid;

39.

võtab teadmiseks 13. märtsi 2013. aasta uue ettepaneku (COM(2013)0130) võtta vastu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol; nõuab, et kõigi transpordiliikide ühiste reisijaõiguste nimekirja levitataks laiaulatuslikult, kokkuvõtlikult ja kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes;

40.

toonitab, et tuleb edendada kõigi tarbijate õigust avada põhimaksekonto ning anda neile selget ja asjakohast teavet investeerimistoodete kohta, nagu on muu hulgas kavandatud ettepanekus võtta vastu määrus investeerimistoodete põhiteabe dokumentide kohta (COM(2012)0352); rõhutab, et finantsturgude reguleerimiseks on vaja rangeid eeskirju; toonitab, et praegune majandus- ja finantskriis nõrgendab paljude tarbijate positsiooni, muutes nad järjest haavatavamaks, ning et tööga seotud ebakindluse suurenemine ja töötuse määra kasv ning ostujõu vähenemine suurendavad ebavõrdsust; palub, et komisjon võtaks selliseid uusi suundumusi arvesse poliitikameetmete kujundamisel;

41.

rõhutab, et on vaja tihedat koostööd ühelt poolt Euroopa tasandi ametiasutuste, riiklike ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste ning teiselt poolt tarbijaorganisatsioonide vahel, et seada sisse konsulteerimismehhanismid ning rakendada tegevuskavas ette nähtud meetmeid;

42.

kutsub komisjoni üles muutma teavitussüsteem RAPEX (kiirhoiatussüsteem toiduks mittekasutatavate toodete puhul) läbipaistvamaks ja tõhusamaks; samuti tuleb arendada Euroopa tarbijakeskuste võrgustikke ning tarbijakaitse alase koostöö võrgustikke; komisjon peaks kaaluma RAPEXiga sarnase süsteemi loomist teenuste jaoks;

43.

rõhutab, et õiguskaitsevahendid – nagu vaidluste kohtuväline lahendamine või vaidluste veebipõhine lahendamine – peavad olema kiired, kättesaadavad ja tõhusad; rõhutab, et õiguskaitse tulemuslikku kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral ei tohiks takistada vaidluste piiriülesusest tulenevad raskused, vahendite nappus või puudulik teave õiguskaitse kättesaadavuse kohta; kutsub seetõttu üles paremini rakendama nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ ning vaatama selle vajaduse korral läbi, et kõrvaldada puudujäägid;

44.

rõhutab, et vaidluste kohtuvälise lahendamise ja vaidluste veebipõhise lahendamise süsteem ei asenda kollektiivset õiguskaitsemehhanismi; kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma selliste meetmete võtmist, millega kehtestataks kogu liidus tarbijakaitse valdkonnas ühtne kollektiivne õiguskaitsemehhanism, mis oleks kohaldatav piiriüleste juhtumite korral; rõhutab, et kooskõlastamata algatused liidus võivad viia killustumiseni; rõhutab, et selleks, et tagada ühiste kahjunõuete tõhusus ja vältida võimalikke kuritarvitusi, peaks liidu lähenemisviis ühistele kahjunõuetele hõlmama vaid liikmesriigi tasandil nõuetekohaselt tunnustatud esindusorganite (riiklikud ametiasutused, nt ombudsmanid või tarbijaorganisatsioonid) esindushagisid; rõhutab, et liidu lähenemisviis kollektiivse õiguskaitsemehhanismi osas peab põhinema vabatahtliku liitumise põhimõttel;

45.

toonitab vajadust tagada kaupade ja teenuste kättesaadavus liidus, hõlmates selliseid valdkondi nagu hoonestuskeskkond, transport ja IKT; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ambitsioonika õigusakti, mis käsitleks kättesaadavust liidus;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 peab võimaldama Euroopa tarbijakaitse tegevuskavale piisavalt ambitsioonika rahastamise;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/12

—

võttes arvesse nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (1),

—

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2012. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ (millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad) kohaldamise kohta (COM(2012)0071),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47,

—

võttes arvesse rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ning tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0161/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 3 on sätestatud, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda;

B.

arvestades, et nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ sätetega tagatakse, et piiriüleste vaidluste korral on kodanikel juurdepääs õiguskaitsele;

C.

arvestades, et kõnealuse direktiivi peamise sättega tagatakse, et õigusabist ei saa keelduda ainult sel põhjusel, et vaidlus on olemuselt piiriülene, ja iga liikmesriik säilitab küll oma õigusabisüsteemi, kuid peab avama selle isikutele teistest liikmesriikidest;

D.

arvestades, et direktiiviga on sätestatud ka piiriülese õigusabi osutamise tingimused, mis on seotud eeskätt rahaliste vahenditega, vaidluse sisuga ja vaidluse piiriülese iseloomuga;

E.

arvestades, et tasuta õigusabi tuleb anda ainult isikutele, kelle rahalised vahendid ei võimalda neile ilma niisuguse abita juurdepääsu õiguskaitsele;

F.

arvestades, et neid vahendeid hinnatakse lähtuvalt kohtu asukoha liikmesriigis kehtivatest suunistest ning et mitmes liikmesriigis on kehtestatud kindlaksmääratud künnised;

G.

arvestades, et need künnised on liikmesriigiti suuresti erinevad ja isik, kes on ühes liikmesriigis tunnistatud tasuta õigusabi vajajaks, võib selleks teises liikmesriigis mitte kvalifitseeruda, ning arvestades, et direktiivi artikli 5 lõikes 4 seda probleemi teataval määral ka tunnistatakse;

H.

arvestades, et nende lahknevuste probleemi lahendamiseks tuleks kaaluda, kas kodanikul peaks olema lubatud taotleda tasuta õigusabi ka oma elukohariigis ja kas tema taotluse üle võiksid otsustada selle liikmesriigi ametiasutused;

I.

arvestades, et olukorra lihtsustamiseks nii kodanike kui ka direktiivi kohaldavate ametiasutuste jaoks tuleks kodanikele anda võimalus piiriülese vaidluse korral tasuta õigusabi taotledes valida, kas taotlusega tegeleb elukohaliikmesriik või kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

J.

arvestades, et kui valikuvõimalus oleks olemas, saaksid liikmesriigid kohaldada oma kriteeriume, selle asemel et taotlus edasi suunata või viidata teise liikmesriigi tingimustele ja suunistele;

K.

arvestades, et kodanikud, kelle õigust tasuta õigusabile on nende elukohaliikmesriigis tunnistatud, võiksid saada selle kohta tõendi, mida tunnistaksid ka kohtu asukoha ja otsuse jõustamise liikmesriigi ametivõimud;

L.

arvestades, et direktiiviga sätestatud piiriülene õigusabi hõlmab ka piiriüleste juhtudega kaasnevaid lisakulusid, nagu suuline ja kirjalik tõlge ning reisikulud;

M.

arvestades, et teave kodanikele kohtuasjade korral kättesaadava õigusabi kohta peab olema ühes Euroopa Liidu ametlikest keeltest, tagamaks kodanike teavitamise nende valikuvõimalustest neile arusaadavas keeles;

N.

arvestades, et 25. oktoobri 1980. aasta rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse Haagi konventsioon sisaldab rahvusvahelisel tasandil samalaadseid sätteid, kuid seda kohaldab 27st liikmesriigist üksnes 17;

O.

arvestades, et ülejäänud liikmesriike tuleks seepärast julgustada konventsioonile alla kirjutama või seda ratifitseerima;

1.

tunnustab komisjoni aruande esitamise eest direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamise kohta;

2.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei käsitle eraldi Euroopa menetlusi, mille suhtes õigusabidirektiiv samuti kohaldatav on, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust, hoolimata sellest, et direktiivi kohaldamist eespool nimetatud menetluse suhtes ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 oleks kindlasti võinud uurida;

3.

märgib rahuloluga, et kõik liikmesriigid on selle direktiivi üle võtnud; ent märgib ka, et liikmesriigid tõlgendavad direktiivi reguleerimisala teatud punktides erinevalt;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et järgmise aruande tarbeks tuleks iga riigi kohta koguda andmeid juhtumite arvu ja nende teema kohta, et saada üksikasjalikum ja kõnekam ülevaade vahendi kasutamisest;

5.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et direktiiviga antud õigustest on ilmselt teadlikud vaid vähesed kodanikud ja õigusala töötajad;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et suurendada teadlikkust õigusest tasuta õigusabile piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes, ning edendada sellega kodanike vaba liikumist;

7.

tunnustab Euroopa e-õiguskeskkonna portaali, Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja e-CODEXi (online andmevahetus e-õiguskeskkonnas) head toimimist ja eriti nõukogu direktiivis 2003/8/EÜ ettenähtud õigusabi taotlusvormide kättesaadavaks tegemist Euroopa e-õiguskeskkonnas; nõuab sellegipoolest suuremat selgust ning kõnealuste õigusabi taotlusvormide ja siseriiklike õigusabi taotlusvormide lihtsamat kättesaadavust kõikidel nimetatud platvormidel, sealhulgas selget ja praktilist teavet selle kohta, kuidas on eri liikmesriikides kõige otstarbekam piiriülestes tsiviil- ja kaubandusvaidlustes õigusabi taotleda;

8.

palub ühtlasi komisjonil ja liikmesriikidel käivitada tõhus teavituskampaania, et jõuda suure arvu potentsiaalsete kasusaajate ning õigusala töötajateni;

9.

on arvamusel, et vähetuntud on ka muud Euroopa menetlused, näiteks Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus või Euroopa maksekäsumenetlus, ja et praeguse teavituspoliitika raames need ka märkimisväärset tuntust ei saavuta;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et teavet õigusabi kohta võib jagada uue tehnoloogia ja uute kommunikatsioonivahendite abil; soovitab seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel kasutada mitmeid erinevaid kommunikatsioonikanaleid, sh internetipõhised kampaaniad ja interaktiivsed platvormid, nagu e-õiguskeskkonna portaal, kui kulutõhusaid vahendeid, mille abil kodanikeni jõuda;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et algatatud menetluste jätkuvuse tagamiseks on vaja parandada tasuta õigusabi tüüpvormide ajutist ja alalist säilitamist ja et see puudutab ka muid menetlusi, eelkõige väiksemate kohtuvaidluste menetlust ja Euroopa maksekäsumenetlust, ning et taotlusvormid peavad olema võrdselt ligipääsetavad kõikides keeltes, muu hulgas ka veebisaidil „Euroopa justiitsatlas tsiviilasjades” ja e-õiguskeskkonna portaalis; palub komisjonil selleks viivitamata meetmeid võtta;

12.

on seisukohal, et tuleks luua andmebaas selliste juristide kohta, kellel on piisav keeleoskus ja võrdleva õigusteaduse alased teadmised piiriüleste vaidluste lahendamiseks, ning et see aitaks määrata juhtumeid lahendama juristid, kes on selleks piisavalt pädevad; tunnustades kõnealuse valdkonna hea tava näitena olemasolevaid piiriüleseid õigusalaseid andmebaase, näiteks otsinguportaali juristide leidmiseks, nõuab siiski selliste vahendite edasiarendamist nende integreerimiseks e-õiguskeskkonna portaali juristide andmebaasi;

13.

soovitab võtta kasutusele spetsiaalsed koolituskavad juristide piiriülese pädevuse suurendamiseks, pöörates eriti tähelepanu keelekursustele ja võrdlevale õigusteadusele; kutsub komisjoni üles toetama koos liikmesriikidega erikoolitust, mis on suunatud õigusabi pakkuvatele juristidele;

14.

märgib, et õigusabi ja koolitused tähendavad liikmesriikidele kulutusi ja et praeguses majanduslikus olukorras võib nende rahastamine paljudes liikmesriikides piiratud olla; palub seetõttu Euroopa Komisjonil näha võimaluse korral liikmesriikidele ette rahastamine, et tagada järjepidev ja kõrgel tasemel õigusalane koolitus piiriülese õigusabi kohta tsiviil- ja kaubandusvaidlustes;

15.

rõhutab, et kohaldamismenetlus peab olema lihtne, tagades kodanikele võimaluse taotleda mis tahes juhtumi puhul õigusabi ilma juristi abita; pooldab sellist menetlust alustavate kodanike automaatset teavitamist Euroopa e-õiguskeskkonna portaali olemasolust, et tagada nende parem informeeritus;

16.

peab soovitavaks määrata olemasolevaid riiklikke õigusabisüsteeme silmas pidades üks asutus, mis vastutaks piiriülese tasuta õigusabi eest ja millel oleks igas liikmesriigis kontor, mis tegeleks tasuta õigusabi taotluste vastuvõtmise ja edastamisega;

17.

on arvamusel, et tasuta õigusabi saamise majanduslike kriteeriumide kehtestamiseks tuleks rohkem tähelepanu pöörata erinevale elukallidusele liikmesriikides ning täpsustada, kuidas nende erinevustega arvestada tuleb;

18.

soovitab anda taotlejatele võimaluse valida, kas taotleda tasuta õigusabi elukohaliikmesriigis või kohtu asukoha liikmesriigis või otsuse täitmise liikmesriigis; märgib, et niisuguse korra puhul saaksid iga liikmesriigi ametiasutused taotluse üle otsustamisel kohaldada oma kriteeriume;

19.

teeb ettepaneku, et kui elukohaliikmesriik otsustab anda tasuta õigusabi ja kinnitab seda ühise tõendiga, tunnistaks seda otsust ka kohtu asukoha või otsuse täitmise liikmesriik;

20.

soovitab, et õigusabi raames kaetavad kulud hõlmaksid ka kulusid, mis on seotud kohustusliku ilmumisega taotlust hindava kohtuniku või muu ametniku ette;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu kaitset vajavatele elanikkonnarühmadele, kelle vajadusi tuleb vastavalt arvesse võtta;

22.

palub komisjonil esitada eelöeldut arvestav ettepanek direktiivi muutmiseks, et piiriülesele õigusabile oleks võimalik kehtestada ühtsed kõrgemad standardid;

23.

julgustab liikmesriike looma tõhusamaid süsteeme koostööks riigiasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel, et teha õigusabi ja õigusnõustamine kodanikele paremini kättesaadavaks;

24.

teeb ettepaneku luua liikmesriikide kohtute vaheline teavitussüsteem, et ühes liikmesriigis esitatud õigusabitaotlust tunnustataks teistes liikmesriikides;

25.

soovitab samuti rohkem koostööd teha komisjoni, liikmesriikide ja õigusvaldkonna selliste kutseühingute ja -organisatsioonide vahel nagu Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu ning liikmesriikide advokatuurid ja õigusliidud;

26.

väljendab heameelt arvukate algatuste üle, mis on osutunud parimate tavade heaks näiteks tasuta õigusabi valdkonnas, sealhulgas üldsuse huvides tasuta tegutsevad agentuurid ja õiguskliinikud;

27.

kehutab liikmesriike tagama võimalikult lihtsa juurdepääsu menetluseelsele õigusabile, sh vaidluste lahendamise alternatiivsetele meetoditele, mis on sageli kulutõhusamad ja vähem aeganõudvad kui kohtumenetlus;

28.

palub, et liikmesriigid, kes ei ole veel allkirjastanud ja/või ratifitseerinud rahvusvahelise õiguskaitse kättesaadavuse 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni, teeksid seda, kuna see parandab kodanike juurdepääsu õiguskaitsele väljaspool Euroopa Liitu;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/16

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2012. aasta otsust organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni moodustamise, volituste, liikmete arvu ja ametiaja kohta, mis võeti vastu vastavalt kodukorra artiklile 184,

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta otsust pikendada organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni mandaati 30. septembrini 2013,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, Euroopa Liidu toimimise lepingu III osa V jaotise artiklit 67, 4. peatükki (artiklid 82–86) ja 5. peatükki (artiklid 87–89) ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 5, 6, 8, 32, 38, 41, VI jaotist (artiklid 47–50) ja artiklit 52,

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi organiseeritud ja rasket rahvusvahelist kuritegevust käsitleva ELi poliitikatsükli kujundamise ja rakendamise kohta, mille raames algatatakse mitmeaastane protsess eesmärgiga võidelda liikmesriikide, ELi ja kolmandate riikide optimaalse koostöö kaudu sidusal viisil kõige olulisemate kuritegevuse ohtudega,

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kehtestamise kohta võitluseks organiseeritud kuritegevusega aastatel 2011–2013,

—

võttes arvesse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevat Stockholmi programmi (1), komisjoni teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele: Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171) ning komisjoni teatist „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (COM(2010)0673),

—

võttes arvesse ELi uimastistrateegiat (2005–2012) ja ELi narkootikumidealast tegevuskava (2009–2012),

—

võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel 15. novembril 2000 (resolutsioon 55/25) ja avati allkirjastamiseks Palermos 12. detsembril 2000, ning vastavaid protokolle,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastast konventsiooni (UNCAC), mis avati allkirjastamiseks Meridas 9. detsembril 2003,

—

võttes arvesse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastast ÜRO konventsiooni (resolutsioon 1988/8), mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 20. detsembril 1988 ning mis oli allkirjastamiseks avatud Viinis alates 20. detsembrist 1988 kuni 28. veebruarini 1989 ning seejärel New Yorgis 20. detsembrini 1989,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni ja korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Strasbourgis vastavalt 27. jaanuaril ja 4. novembril 1999, ning resolutsioone (98) 7 ja (99) 5, mille võttis vastu Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vastavalt 5. mail 1998 ja 1. mail 1999 ja millega asutati korruptsioonivastane riikide ühendus (GRECO),

—

võttes arvesse nõukogu 26. mai 1997. aasta õigusakti, millega kehtestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli K.3 punkti 2 alapunkti c alusel korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon, millesse on kaasatud Euroopa ühenduste või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikud (2),

—

võttes arvesse OECD rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Pariisis 17. detsembril 1997, ja järgnevaid lisasid,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta, mis avati allkirjastamiseks Varssavis 16. mail 2005, ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni CM/Res(2010)12 rahapesu tõkestamise meetmeid hindava eksperdikomitee põhikirja kohta (MONEYVAL),

—

võttes arvesse rahapesuvastase töökonna 40 soovitust ja 9 erisoovitust rahapesu ja terrorismi rahastamise ja leviku vastu võitlemiseks,

—

võttes arvesse Baseli pangajärelevalve komitee tööd,

—

võttes arvesse nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsust 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (3),

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsust 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist (4), nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsust 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (5), nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsust 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist (6), ning nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsust 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsust 2007/845/JSK, mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja tuvastamise valdkonnas (8), ja võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 kohaselt esitatud komisjoni aruannet COM(2011)0176,

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (9) ja seda muutvaid akte,

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta (10) ja komisjoni aruannet nimetatud raamotsuse ülevõtmise kohta (COM(2004)0858),

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsust 2009/902/JSK, millega luuakse Euroopa kriminaalpreventsiooni võrgustik (11),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (12), ja komisjoni teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016” (COM(2012)0286),

—

võttes arvesse põhiõiguste hartat ning tõsiasja, et inimkaubanduse- ja migratsioonijuhtumitega seotud laste parimad huvid peaksid alati olema esmasel kohal,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (13),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (14) ning komisjoni aruannet eespool nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi rakendamise kohta (COM(2012)0168),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2005 ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta (15),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 273/2004 narkootikumide lähteainete kohta (16),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1781/2006 raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (17),

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsust 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris (18) ning komisjoni aruannet nõukogule, mis põhineb selle raamotsuse artiklil 9 (COM(2007)0328),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (19), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta ning nende järgnevaid muudatusi (20),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (21),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2013)0045 finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2012)0085 võtta vastu direktiiv kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut COM(2010)0517, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2005/222/JSK,

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi sisejulgeoleku strateegia rakendamise esimene aastaaruanne” (COM(2011)0790),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Võitlus kuritegevusega digitaalajastul: küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomine” (COM(2012)0140),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” (COM(2012)0596),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Kuritegevuse näitajate hindamine Euroopa Liidus: statistikat käsitlev tegevuskava aastateks 2011–2015” (COM(2011)0713),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega (COM(2012)0351),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses” (COM(2011)0573),

—

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta aruannet nõukogule korra kohta, mille alusel Euroopa Liit osaleb Euroopa Nõukogu korruptsioonivastases riikide ühenduses (GRECO) (COM(2011)0307),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Organiseeritud kuritegevusest saadud tulu: meetmed kuritegevuse mittetasuvaks muutmisel” (COM(2008)0766),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile organiseeritud kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta finantssektoris (COM(2004)0262),

—

võttes arvesse komisjoni 13. juuni 2007. aasta soovitust 2007/425/EÜ, millega määratakse kindlaks meetmed nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) täitmise tagamiseks,

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (22),

—

võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooniga võitlemisel (23), 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus (24) ja 22. mai 2012. aasta resolutsiooni ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele (25),

—

võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni ebaseadusliku kalapüügi vastase võitluse kohta globaalsel tasandil ja ELi rolli kohta (26),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni võistluste tulemuste kokkuleppimise ja korruptsiooni kohta spordis (27),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (28),

—

võttes arvesse oma 7. juuni 2005. aasta resolutsiooni, mis sisaldab Euroopa Parlamendi soovitust Euroopa Ülemkogule ja nõukogule võitluse kohta terrorismi rahastamisega (29),

—

võttes arvesse Europoli raske ja organiseeritud kuritegevuse ohtude 2013. aasta hinnangut (SOCTA),

—

võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastase võitluse kohta (30),

—

võttes arvesse avalike arutelude, töödokumentide teemal toimunud arutelude ja kõrgetasemeliste isikutega arvamuste vahetuse järeldusi ning parlamendi organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni delegatsioonide korraldatud missioonide järeldusi,

—

võttes arvesse liikmesriikide parlamentidele saadetud küsimustikele saadud vastuseid nende rolli ja kogemuste kohta organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastase võitluse valdkonnas,

—

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid Ayala Sender, Díaz de Mera García Consuegra, McClarkin ja Mitchell organiseeritud kuritegevuse kohta,

—

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid de Jong, Gabriel, Skylakakis ja Weiler korruptsiooni kohta,

—

võttes arvesse temaatilisi arvamusi, mille esitasid Borghezio ja Tavares rahapesu kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjoni vahearuannet (A7-0175/2013),

A.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu tõkestamise erikomisjonile (CRIM) anti volitus uurida parimatele kättesaadavatele ohuhinnangutele tuginedes organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ulatust ning esitada asjakohased meetmed, millega EL saaks neid ohte ära hoida ja käsitleda ning nendega rahvusvahelisel, Euroopa ja riikide tasandil võidelda;

B.

arvestades, et tavapärased kuritegelikud organisatsioonid on oma tegevusulatust järk-järgult laiendanud rahvusvahelisel tasandil, kasutades ära Euroopa Liidu sisepiiride avamist ning majandusliku globaliseerumise ja uute tehnoloogialahenduste pakutavaid võimalusi ning sõlmides tihedamaid liite kuritegelike rühmitustega teistest riikidest (näiteks Lõuna-Ameerika narkokartellide ja vene keelt kõnelevate organiseeritud kuritegelike rühmitustega), et jagada omavahel turge ja mõjupiirkondi; arvestades, et kuritegelikud rühmitused mitmekesistavad oma tegevust üha rohkem ning sidemed arenevad uimastiäri, inimkaubanduse, ebaseadusliku sisserände hõlbustamise ja relvakaubanduse vahel; arvestades, et terroristide ja organiseeritud kuritegevuse vaheline side on muutumas aina lahutamatumaks;

C.

arvestades, et ülemaailmne majanduskriis soosib teatud isikute suuremat ebaseaduslikku tegevust ja lisaks viib uute organiseeritud kuritegevuse liikide tekkimiseni, nagu pettused ja korruptsioon elukutselise spordi valdkonnas, selliste igapäevaste tarbekaupade nagu toiduainete ja ravimite võltsimine, ebaseaduslik odava tööjõuga kauplemine ja inimkaubandus; arvestades, et organiseeritud kuritegevuse, pettuste ja rahapesu imbumisel seaduslikku majandusse on laastav mõju liikmesriikidele;

D.

arvestades, et vaid harvadel juhtudel ei ole organiseeritud kuritegevusega tegelevatel rühmitustel piiriülest mõõdet ning see on suurim nähtamatu oht Euroopa elanike turvalisusele ja heaolule, sest kodanikke ei ole teavitatud piiriülese kuritegevuse järsust tõusust või riiklike õiguskaitseorganite suutmatusest sellega võidelda mujal kui riigisiseselt;

E.

arvestades, et täheldatakse üha suuremat kalduvust vastastikusele abistamisele eri kuritegelike organisatsioonide vahel, kellel õnnestub nii oma rahvusvaheliste struktuuride ja tegevuse mitmekesistamise abil ületada keelebarjäär ja rahvuslikud või ärihuvid, et koonduda ühistesse salakaubavoogudesse, vähendada kulusid ja suurendada kasumit ülemaailmse majanduskriisi ajal;

F.

arvestades, et Europoli aruandes SOCTA 2013 hinnatakse, et Euroopa Liidus tegutseb vähemalt 3 600 kuritegelikku organisatsiooni, tunnistades, et nende üks levinumaid omadusi on selliste organisatsioonide vahelise võrgustiku ja koostöö lähenemisviis, nende tugev kohalolu seaduslikus majandusstruktuuris rahvusvahelisel tasandil, nende organisatsioonide, eriti suuremate organisatsioonide kalduvus tegeleda samaaegselt eri liiki kuritegudega, ja asjaolu, et ligi 70 % organisatsioonidest on haruesindused eri riikides, mis näitab selle nähtuse piiriülest olemust;

G.

arvestades, et vaesus soodustab organiseeritud kuritegevuse võimalikkust, sest kuritegelikud organisatsioonid kasutavad vaesust ära;

H.

arvestades, et on hädavajalik likvideerida vaesus ja parandada inimeste juurdepääsu tööhõivele ja sotsiaalkaitsele;

I.

arvestades, et inimkaubanduse, organikaubanduse, sunniviisilise prostitutsiooni, inimeste orjastamise ja sunnitöölaagrite nähtust juhivad sageli riikidevahelised kuritegelikud organisatsioonid; arvestades, et kiireloomuliselt on vaja pidevalt jälgida rahvusvahelist elundikaubandust ja selle seoseid kuritegelike organisatsioonidega; arvestades, et inimkaubandus on üks kuriteo liik ja kiirestimuutuv nähtus, millest saadav kasum on igal aastal ligikaudu 25 miljardit eurot ja mis mõjutab kõiki liikmesriike;

J.

arvestades, et sunniviisiliste töötajate koguarv ELi liikmesriikides on hinnanguliselt 880 000, kellest 30 % on hinnangute kohaselt seksuaalse ärakasutamise ohvrid ning 70 % peavad sunniviisiliselt töötama; enamik ohvreid ELis on naised; arvestades, et sunniviisilise töö kasutamine on organiseeritud kuritegevusele äärmiselt kasulik ja sellega kaasneb sotsiaalne dumping ning see kahjustab saamata jäänud maksutulu kaudu ühiskonda;

K.

arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on pärit nii EList kui ka väljastpoolt;

L.

arvestades, et inimkaubanduse ohvreid värvatakse, transporditakse ja hoitakse jõu, sunni või pettusega seksuaalse ärakasutamise, sunniviisilise töö või teenuste osutamise, sealhulgas kerjamise, orjastamise, sunnitöö, kuritegevuse, majapidamistööde tegemise, adopteerimise või sundabielude või elundite eemaldamise eesmärgil; arvestades, et ohvreid kasutatakse ära ja allutatakse täielikult kaubitsejatele või ärakasutajatele, kohustatakse maksma neile tagasi suuri võlgu, jäetakse sageli ilma isikut tõendavatest dokumentidest, hoitakse luku taga, eraldatult ja neid ähvardatakse, seega kardavad nad kättemaksu, neil ei ole raha ning olukorras, kus neis on tekitatud kohalike omavalitsuste ees hirm, kaotavad nad lootuse põgeneda või normaalsesse ellu tagasi pöörduda;

M.

arvestades, et ELi välispiiride sulgemine on võimatu;

N.

arvestades, et igal aasta sureb Vahemerel 2 000 ELi siseneda püüdvat inimest;

O.

arvestades, et kuigi inimkaubandus areneb koos muutuvate sotsiaal-majanduslike tingimustega, pärinevad ohvrid peamiselt riikidest või piirkondadest, mida iseloomustavad majanduslikud ja sotsiaalsed raskused, ning haavatavust põhjustavad tegurid ei ole aastate vältel muutunud; arvestades, et muud inimkaubanduse põhjused hõlmavad õitsvat seksitööstust ning nõudlust odava tööjõu ja toodete järele, ning inimkaubanduse ohvriks sattumise ühine tegur on üldiselt väljavaade enda ja/või oma perekonna paremale elukvaliteedile ja elule;

P.

arvestades, et ebaseaduslik äri ja smugeldamine elundite, relvade, uimastitega, sealhulgas keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaainetega ning nende lähteainetega ja retseptiravimitega, eluslooduse liikide ja kehaosadega, sigarettide ja tubakaga, kunstiteoste ja muude toodetega on erineva päritoluga, varustab uusi kuritegelikke turge kogu Euroopas, pakub kuritegelikele organisatsioonidele tohutuid kasumivõimalusi ja ohustab ELi piiride turvalisust, ühtset turgu ja ELi finantshuve;

Q.

arvestades, et kuritegelikud rühmitused on mitmekesistanud uimastiäri viise ja tegelevad selle kõrval terve rea muude ebaseaduslike äridega; arvestades, et internet pakub vahendit ja uut kanalit nii uimastite tootmise eesmärgil lähteainetega varustamise jaoks kui ka psühhotroopsete ainete turustamiseks; arvestades, et narkootikumide lähteainetega, nt efedriini, pseudoefedriini ja atsetaanhüdriidiga kauplemise üle ei teostata ELis piisavalt järelevalvet ning see kujutab endast tõsist ohtu;

R.

arvestades, et lähteaineks olevate kemikaalide ja sünteetiliste uimastite tootmiseks kasutatavate vahendite kontroll on peamine narkootikumide pakkumise vähendamise võimalus;

S.

arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid võivad seaduslikel eesmärkidel kasutatavaid kemikaale seaduslikust kaubandusest kõrvale toimetada ja kasutada neid narkootikumide lähteainena; arvestades, et 2008. aastal langes 75 % heroiini peamise lähteaine atsetaanhüdriidi konfiskeerimise juhtumitest ELi arvele, ning ÜRO Rahvusvahelise Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu aastaaruannetes osutatakse jätkuvalt ELis kehtestatud meetmetele, mis ei ole piisavalt ranged, et hoida ära selle lähtekemikaali kõrvaletoimetamist ebaseaduslike eesmärkide tarbeks;

T.

arvestades, et paljud liidu elanikud on vaesed ja töötud ning samas kasvab aasta-aastalt piiriülene kuritegevus;

U.

arvestades, et kuritegelike jõukude tegevuse tõttu kaotatud seaduslike töökohtade arvu liidus ei ole võimalik täpselt välja arvutada, sest kurjategijad ei avalda aruandeid, kuid nende arv liidus võib hinnangute kohaselt ulatuda kümnetesse miljonitesse;

V.

arvestades, et riikide valitsuste ja liidu maksukahju võib samamoodi üksnes hinnata, kuid on tõenäoline, et see ulatub igal aastal sadadesse miljarditesse eurodesse ning see arv aina kasvab;

W.

arvestades, et ebaseaduslik sigaretiäri tekitab igal aastal maksukahju umbes 10 miljardi euro ulatuses; arvestades, et ebaseadusliku kergrelvaäri käive maailmas on hinnanguliselt 170–320 miljonit USA dollarit aastas, ning arvestades, et Euroopas on ringluses üle 10 miljoni ebaseadusliku relva, mis ohustab tõsiselt elanike turvalisust ja õiguskaitset; arvestades, et eespool nimetatud ebaseaduslikud ärid võivad tekitada maksukahju ja kahjumit tootjatest ettevõtjatele ning hõlbustavad organiseeritud kuritegevuse muude vormide levimist, mis omakorda võib põhjustada tõsist sotsiaalset ohtu, kuna see nähtus võib muutuda kergesti terrorismi rahastamise allikaks;

X.

arvestades, et eluslooduse liikide ja kehaosade ebaseaduslikust ärist pärinevad summad on hinnangute kohaselt 18–26 miljardit eurot aastas, seejuures on EL tähtsaim sihtturg maailmas;

Y.

arvestades, et ebaseaduslik kaubandus tekitab maksukahju, kahjumit tootjatest ettevõtjatele ning sel on kahjulik mõju tööhõivele, avalikule ja sotsiaalsele keskkonnale;

Z.

arvestades, et kuritegelike organisatsioonide sisseimbumisvõime on edasi arenenud, sest nüüdsest on nad tegevad sellistes sektorites nagu riiklikud ehitustööd, transport, hulgimüük, jäätmekäitlus, looma- ja taimeliikide ning loodusvaradega kauplemine, eraturvafirmad, täiskasvanute meelelahutus ja veel paljud muud valdkonnad, millest enamik kuulub poliitilise kontrolli ja otsustusõiguse alla; arvestades seega, et organiseeritud kuritegevus on üha sarnasem ülemaailmselt tegutsevale majandussubjektile, sest see on tugevalt ettevõtlusele orienteeritud ja spetsialiseerunud samal ajal mitut liiki ebaseaduslike, kuid aina rohkem ka seaduslike kaupade ja teenuste tarnimisele ja mõjutab Euroopa ja maailma majandust, selle kulu ettevõtlusele on 870 miljardit dollarit aastas;

AA.

arvestades, et organiseeritud ja maffia tüüpi keskkonnaalane kuritegevus – illegaalse jäätmeäri ja jäätmete kõrvaldamise eri vormid, keskkonna-, maastiku-, kunsti- ja kultuuripärandi hävitamine – on nüüdseks omandanud sellise rahvusvahelise mõõtme, mis nõuab kõikide Euroopa riikide ühispingutusi, et võtta ühiselt tõhusamaid ennetusmeetmeid ja võidelda nn ökomaffia vastu;

AB.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuses ja maffiavõrgustikes ringlevate tohutute rahasummadega toetatakse Euroopa Liidus isegi panku ja finantsturge, mis muudab nad tegelikult kaasosalisteks rahapesu toimepanemises;

AC.

arvestades, et rahvusvahelistel pankadel on oluline osa rahapesu võimaldamisel ja need on olnud otseselt seotud organiseeritud kuritegevuse tulude puhtaks pesemisega;

AD.

arvestades, et Europoli poolt 2013. aastal avaldatud SOCTA aruandes (raske ja organiseeritud kuritegevuse ohtude hinnang) rõhutatakse, et võltsitud kaupade kaubandus ja ebaseaduslike kaupade salakaubavedu laieneb majanduskriisi tõttu ning et ebaseaduslik uimastiäri on endiselt üks kõige suuremat tulu toov kuritegelik tegevus ning et jäätmete illegaalne vedu ja energeetikaalased pettused on uued ohud, mis väärivad erilist tähelepanu;

AE.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse kõigi vormide vastu tuleb võidelda tõhusalt, eriti oluline on töötada välja meetmed kuritegelike organisatsioonide finantsressursside kaotamiseks ja rakendada neid, rikkudes vajaduse korral pangasaladust;

AF.

arvestades, et kuritegelike organisatsioonide eelis on sageli see nn hall kokkupuuteala muude osalistega, liidud nn valgekraedest kuritegude toimepanijatega (ettevõtjad, riigiametnikud kõikidel otsuste tegemise tasanditel, poliitikud, pangad ja spetsialistid jms), kes ise küll kuritegelike organisatsioonide struktuuri ei kuulu, kuid on nendega vastastikku tulusates ärisuhetes;

AG.

arvestades, et mõnedes Euroopa Liidu välistes Euroopa riikides kuulub suur osa elanikkonnast nn halli alasse; arvestades, et see probleem hõlmab eelkõige noori;

AH.

arvestades, et organiseeritud kuritegevuse tüüpiliste tegevusmeetodite hulka kuulub tänapäeval lisaks vägivallale, ähvardamisele ja terrorismile ka korruptsioon; arvestades, et rahapesu on omakorda seotud mitte ainult organiseeritud kuritegevuse tüüpilise tegevusega, vaid ka korruptsiooni ja maksukuritegudega; arvestades, et huvide konflikt võib põhjustada korruptsiooni ja pettust; arvestades seega, et kuigi organiseeritud kuritegevus, korruptsioon ja rahapesu jäävad eri nähtusteks, on neile sageli iseloomulikud objektiivsed vastastikused seosed; arvestades, et organiseeritud kuritegevus võib kasutada ka avaliku ja erasektori organisatsioone, sealhulgas mittetulundusühinguid, et varjata korruptsiooni ja rahapesu;

AI.

arvestades, et uurival ajakirjandusel on oluline roll korruptsiooni, pettuste ja organiseeritud kuritegevuse avastamisel ning seetõttu on nad avatud teatud finants- ja turvaohtudele; arvestades, et näiteks viie aasta jooksul on 27 liikmesriigis avalikustatud kokku 233 uurimismenetlust seoses ELi rahaliste vahenditega seotud pettustega (31); arvestades, et uuriva ajakirjanduse toetamisel ja edasisel tõhustamisel on lisatoetused vältimatud, eriti komisjoni ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide poolt;

AJ.

arvestades, et Euroopa osalejate poolt toime pandud rahapesu, korruptsioon ja organiseeritud kuritegevus avaldab tugevat mõju arenguriikidele ja takistab nende arengut loodusvarade laastamisega, eelarveliste vahendite piiramise ja riigivõla suurendamisega;

AK.

arvestades, et internet võimaldab kuritegelikel rühmitustel kiiremini ja suuremas mastaabis tegutseda ja kuritegeliku tegevuse mustrid on muutunud; arvestades, et küberkuritegevus, eelkõige võrgupettuste ja laste ärakasutamise kujul, on järjest suurenev oht ja kuritegelikud organisatsioonid kasutavad internetis spordikihlvedude sõlmimist kasumiteenimise ja rahapesu meetodina kogu maailmas;

AL.

arvestades, et mängutulemustega manipuleerimine on uus, suure tulu ja väikeste karistustega kuritegevuse vorm ning madala avastamiste määra tõttu kurjategijatele kasumlik tegevus;

AM.

arvestades, et kodanikukaitse ning seaduslik ja konkurentsivõimeline majandus sõltub poliitilisest tahtest kõigil tasanditel ning otsustavatest võitlusmeetmetest organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, korruptsiooni ja rahapesu vastu, mis tekitavad ühiskonnale suurt kahju ning ohustavad eelkõige ausate ettevõtjate püsimajäämist, kodanike ohutust ning riigi demokraatlikke aluspõhimõtteid;

AN.

arvestades, et kuritegelikud rühmitused kasutavad nüüdisaegseid tehnoloogiaid, keskkondi ja võimalusi, jäljendades seaduslike ettevõtlusalade võimalusi ja eesmärke; arvestades, et kuritegelikel rühmitustel on kõrgetasemelised oskused, organisatsioonid, kogemused ja hästi väljatöötatud meetodid, mida toetavad suurem liikuvus, tutvusringkond ja reisimise lihtsus; arvestades, et see on toonud kaasa organiseeritud kuritegevuse vähem kohaliku iseloomu ning suurema tõenäosusega kasutatakse ära erinevaid õigussüsteeme ja riigisiseselt erinevaid kohtualluvusi;

AO.

arvestades, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) andmetel moodustavad ebaseadusliku tegevuse tulud maailmas umbes 3,6 % kogu maailma SKPst ja rahapesuga seotud rahavood moodustavad tänapäeval ligikaudu 2,7 % maailma SKPst; arvestades, et Euroopa Komisjoni hinnangul läheb korruptsioon ELis maksma umbes 120 miljardit eurot aastas ehk 1 % ELi SKPst; arvestades, et need on olulised vahendid, mis on majanduse ja sotsiaalvaldkonna arengu, riigi rahanduse ja kodanike heaolu arvelt varastatud;

AP.

arvestades, et ebaseaduslik tulu ja rahapesuvõrgustikud avaldavad negatiivset mõju Euroopa Liidu majandusele, tugevdades reaalmajandusele kahjulikke spekulatsioone ja finantsmulle;

AQ.

arvestades, et mõnes riigis kujutab korruptsioon endast tõsist ohtu demokraatiale ja takistust tõhusale ja õiglasele juhtimisele; arvestades, et see pärsib investeeringuid, häirib siseturu toimimist ja ausat konkurentsi ettevõtete vahel ning seab lõppkokkuvõttes ressursside väära jagamisega ohtu koguni majandusarengu, vähendades eelkõige avalike teenuste ja eriti sotsiaalteenuste rahalisi vahendeid; arvestades, et keerulised bürokraatiamehhanismid koos mitme tarbetu eelneva loa nõudega võivad piirata ettevõtlust, takistada seaduslikku majandustegevust ning ajendada ametnikele altkäemaksu andmisele või tekitada muid korruptsiooni vorme;

AR.

arvestades, et ametiisikutele altkäemaksu andmisega seotud õigusaktide ja nende jõustamise vahelised erinevused avaldavad negatiivset mõju siseturule ja seda mitte ainult ettevõtete ebavõrdsete tingimuste tõttu vaid ka seetõttu, et selline altkäemaksu andmine toimub ELi siseselt, kui ühes liikmesriigis asutatud ettevõtted annavad altkäemaksu ametiisikutele teises liikmesriigis, häirides sellega turgude toimimist;

AS.

arvestades, et 74 % Euroopa kodanikke tajub korruptsiooni riigisisese ja piiriülese probleemina (32) ja et korruptsiooni esineb ühiskonna kõigis sektorites; arvestades, et korruptsioon vähendab kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide vastu ja valitud valitsuse tõhusust õigusriigi säilitamisel, sest see loob eeliseid ja põhjustab seega sotsiaalset ebaõiglust; arvestades, et poliitikute umbusaldamine suureneb äärmuslike majanduskriiside ajal;

AT.

arvestas, et valdkondades, kus teatatud pisikorruptsiooni juhtumeid oli rohkem, esines protsentuaalselt altkäemaksu juhtumeid isiku kohta keskmiselt järgmiselt: meditsiiniteenused 6,2 %, kinnisvarateenused 5 %, toll 4,8 %, kohtusüsteem 4,2 %, politsei 3,8 %, registri- ja lubade teenused 3,8 %, haridussüsteem 2,5 %, kommunaalteenused 2,5 %, maksutulu 1,9 %;

AU.

arvestades, et kõrge kuritegevuse määraga piirkondades, omastab organiseeritud kuritegevus õigusvastaselt kohaliku majanduse ressursse ning see heidutab seega tavapärast ettevõtlustahet, sealhulgas teiste riikide investeeringuid; arvestades, et sellistes piirkondades on laenu kättesaadavus usaldusväärsete ettevõtete jaoks raskendatud laenu suurema maksumuse ja suuremate tagatiste tõttu, mida pangad nõuavad; arvestades, et majandusraskustes ettevõtjad on vahel sunnitud pöörduma kuritegelike organisatsioonide poole investeerimislaenude saamiseks;

AV.

arvestades, et kohalikud organiseeritud kurjategijad kasutavad ära lünki seaduslikus majandustegevuses ning võivad muutuda oluliseks osalejaks igapäevaste tarbekaupadega varustamisel; arvestades, et lisaks väljapressimisele ja ähvardamisele, mis ohustavad kohalikke kogukondi, seab see ohtu seadusliku majandustegevuse ning kogu ühiskonna ettevõtluse ja kodanike turvalisuse; arvestades, et küberkuritegevus, võltsimine või ebaseaduslik loomesisu edastamine, lapspornograafia, ebaseaduslik ravimite, seaduslike psühhotroopsete ainete, narkootikumide lähteainete, komponentide, varuosade ja muude igapäevaste tarbekaupade äri ning vastavate õiguste ja lubadega seotud probleemid ohustavad rahvatervist, ohutust, tööhõivet ja ühiskondlikku stabiilsust ning võivad tekitada asjaomase sektori ettevõtjatele sedavõrd suurt kahju, et nende püsimajäämine on ohus;

AW.

arvestades, et üha sagedasemad kuriteod põllumajanduslikus toidutööstuses ohustavad olulisel määral Euroopa kodanike tervist ja põhjustavad märkimisväärset kahju riikidele, kes on teinud kõrgel tasemel toiduainetööstusest oma peamise tugevuse;

AX.

arvestades, et laste seksuaalne ärakasutamine internetis ja lapspornograafia kujutavad endast erilist ohtu; arvestades, et küberkuritegevus, iseäranis kasumile suunatud küberkuritegevus ja keelatud juurdepääs teabesüsteemidele, on sageli seotud finantspettustega; arvestades, et küberkuritegevus ebaseaduslik teenusepakkumine kasvab ja pahavara hulk suureneb hüppelisel; arvestades, et selle probleemiga tegelevatele Euroopa Liidu asutustele tuleb pakkuda täiendavat rahastamist;

AY.

arvestades, et rahapesu on omandamas üha keerukamaid ja raskesti jälgitavaid vorme; arvestades, et kuritegelikud organisatsioonid kasutavad üha rohkem ebaseaduslikku ja vahel ka seaduslikku kihlvedude süsteemi ning spordivõistluste tulemuste kokkuleppimist, eelkõige internetis, rahapesuks ning pankasid riikides, kus rahavoogude kontroll rahapesu ja maksupettuste vältimiseks piisavalt ei toimi; arvestades, et mängutulemustega manipuleerimist peaks käsitlema organiseeritud kuritegevuse tulutoova vormina; arvestades, et seaduslikke hasartmänge kui ettevõtlusvormi tuleks toetada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt;

AZ.

arvestades, et ettevõtte raamatupidamiskannete võltsimine on sageli vahend mitteametliku likviidsuse loomiseks, mis vähendab maksustatavat tulu ja mida saab kasutada korruptsiooni või rahapesu eesmärgil, avaldades samas mõju ausale konkurentsile ning vähendades riigi võimekust sotsiaalsete ülesannete täitmisel;

BA.

arvestades, et range kokkuhoiu ajal on maksupettuste hinnanguline maksumus liikmesriikidele üks triljon eurot aastas; arvestades, et maksude vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine ei piirdu üksnes musta turuga, seda võib leida ka reaalmajanduses üldtuntud ettevõtete seas;

BB.

arvestades, et Euroopa tasandil on tehtud juba palju tööd ühtse õigus- ja seadusandliku raamistiku loomiseks organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemiseks;

BC.

arvestades, et eelkõige piiriülese kuritegevuse puhul loovad liikmesriikide eri lähenemised kuritegevusele ja olulised erinevused kriminaalmateriaalõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses õigustühimikke tsiviil- ja fiskaalõigussüsteemis ja nõrgendavad seda kogu Euroopa Liidus; arvestades, et maksuparadiisid, leebe maksupoliitikaga riigid ja separatistlikud riigid, kus puudub tugev keskvõim, on saanud organiseeritud kuritegevuse peamiseks rahapesu kohaks;

BD.

arvestades, et kuritegelikel rühmitustel on sageli rahvusvaheline võrgustruktuur, seetõttu nõuab see rahvusvaheline struktuur piiriülest vastutegevust, muu hulgas tõhusat ja terviklikku teabevahetust ning -jagamist võrdväärsete siseriiklike ja rahvusvaheliste asutuste vahel;

BE.

arvestades, et ELi finantshuvide ja euro kaitse peab olema esmatähtis järjest sageneva nähtuse jälgimisel, kuidas kuritegelikud organisatsioonid väärkasutavad Euroopa rahalisi vahendeid nn ühenduse pettuste ja lisaks ka euro võltsimise teel;

BF.

arvestades, et Euroopa tasandil on ELi finantshuvide kaitseks ning riikidevahelise ja piiriülese kuritegevuse ja ebaseaduslike tegevustega võitlemiseks välja töötatud programmid, nagu Herakles, Fiscalis, Customs ja Perikles;

BG.

arvestades, et euroala peamine vaenlane on erinev tootlikkuse kasv liikmesriikides; arvestades, et see loob keskpikas ja pikas perspektiivis konkurentsivõime erinevusi, mida ei saa lahendada rahalise devalveerimisega ning mis viib karmide ja poliitiliselt jätkusuutmatute kokkuhoiuprogrammideni, mille eesmärk on siseriiklik devalveerimine; arvestades avaliku sektori süsteemset korruptsiooni, mis on peamiseks efektiivsuse ning välismaiste otseinvesteeringute ja innovatsiooni taksitavaks asjaoluks, takistades seega rahaliidu nõuetekohast toimimist;

BH.

arvestades, et ELi avalikus sektoris on esinenud vähemalt 20 miljonit pisikorruptsiooni juhtumit ja selle mõju levib kahtlemata ka liikmesriikide riigiasutuste osadesse (vastavate poliitikute hulgas), mis vastutavad ELi toetuste ja teiste finantshuvide haldamise eest;

BI.

arvestades, et Euroopas on märkimisväärne maksupuudujääk, igal aastal kaotab EL hinnanguliselt 1 triljon eurot avaliku sektori tulu maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise tõttu, see on 2 000 euro suurune kulu igale ELi kodanikule aastas;

BJ.

arvestades, et kuritegelike nähtuste vastu tegutsemiseks peab liikmesriikide seadusandjatel olema võimalus reageerida kiiresti ja tõhusalt kuritegevuse muutunud struktuuridele ja uutele vormidele, eriti pärast Lissaboni lepingu jõustumist, kuna selle kohaselt on liikmesriikidel kohustus aidata kaasa liidu vabadusele, turvalisusele ja õigusele;

BK.

arvestades, et Euroopa lähenemisviis organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemisele peab põhinema parimal olemasoleval ohu hindamisel ning tugevamal õigusalasel ja politseikoostööl ka kolmandate riikidega, kuritegude ühisel määratlusel, sealhulgas osalemine kuritegelikus organisatsioonis ja rahapesu, kõigi korruptsioonivormide kuriteona käsitlemisel, liikmesriikide nende õigusaktide ühtlustamisel, mis käsitlevad teatavaid menetlusliku tähtsusega mehhanisme, nagu aegumistähtajad, kuritegelike rühmituste ja korruptsiooni teel saadud vara konfiskeerimise ja tagastamise tõhusatel viisidel, valitsuse, poliitikute, advokaatide, notarite, kinnisvaramaaklerite, kindlustusseltside ja muude ettevõtjate suuremal aruandluskohustusel, kohtunikele ja politseijõududele suunatud väljaõppel ning nõuetekohaste ennetusmeetmetega seotud parimate tavade vahetamisel;

BL.

arvestades, et vastastikust tunnustamist tuntakse kui aluspõhimõtet, millele tugineb õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ELi liikmesriikide vahel;

BM.

arvestades, et võitlus inimkaubanduse vastu on ELi prioriteet, alates 1990. aastast on välja töötatud mitu algatust, meedet ja rahastamisprogrammi ning õiguslik raamistik; arvestades, et ELi põhiõiguste harta artikkel 5 keelab eriti just inimkaubanduse;

BN.

arvestades, et liikmesriikide koostööks võitluses kuritegevuse vastu ja õigussüsteemi töövõimeliseks muutmiseks, on vaja vastastikust usaldust ELi kohtuorganite vahel; arvestades, et vastastikuse usalduse põhimõte nõuab kaitse miinimumstandardite kehtestamist kõrgemail võimalikul tasandil;

BO.

arvestades, et liikmesriikide kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemid on kujunenud sajandite jooksul; arvestades, et igal liikmesriigil on temale iseloomulikud tunnused ja eripärad, ning arvestades, et sellest tulenevalt tuleb kriminaalõiguse peamised küsimused jätta liikmesriikide otsustada;

BP.

arvestades põhimõttelist erinevust kohtutunnistajate ja kohtuga koostööd tegevate isikute vahel; arvestades, et liikmesriikide ja Euroopa Liidu peamine ülesanne on kaitsta ja toetada neid, kes on otsustanud võidelda organiseeritud kuritegevuse ja maffia vastu, seades sellega ohtu enda ja oma lähedaste elu;

BQ.

arvestades, et kuigi riigihangete pakkumismenetlusi jälgitakse jõuliselt, on hilisem kulutamine kaugel läbipaistvusest ja kõikides liikmesriikides esineb hulgaliselt maksude deklareerimise variante;

1.

peab vajalikuks valmisolekut anda asjakohane poliitiline vastus kuritegelike organisatsioonide ja maffia kohalolule Euroopas üksikasjaliku ja õigeaegse tegevuskava kaudu, mis näeks ette seadusandlikud ja mitteseadusandlikud meetmed nende organisatsioonide laiali lammutamiseks ja kõikide nendega seostatavate rikastumisvormide (otseste või kaudsete) kindlakstegemiseks ja rikkuse tagasisaamiseks;

2.

on veendunud, et selleks, et saada jagu organiseeritud ja maffia-tüüpi kuritegevusest ja saada võitu selliste nähtuste nagu korruptsiooni ja rahapesu üle, mis tervikuna piiravad Euroopa kodanike ja tulevaste põlvkondade vabadust, õigusi ja turvalisust, on vaja lisaks reageerimispingutusele ka suurt ennetustööd;

3.

kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku ühiste õiguslike standardite kohta ning liikmesriikidevahelise integratsiooni ja koostöö mudelite kohta; kutsub eelkõige üles esitama hindamisaruande alusel organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust käsitleva raamotsuse rakendamise kohta ja tuginedes liikmesriikide parimatele õigusaktidele, seadusandliku ettepaneku, mis sisaldab ühist organiseeritud kuritegevuse määratlust, mis peaks muu hulgas hõlmama maffia-tüüpi kuritegelikus ühenduses osalemise kuritegu, mis määratleb sellise ühenduse ettevõtlusele orienteerituse ja rõhutab kuritegeliku rühmituse ähvardavat jõudu, võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni artikli 20 punkti a; rõhutab, et ELi kriminaalmateriaalõiguse sätete ettepanekud peavad järgima põhiõigusi ning olema kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsiooniga ELi lähenemisviisi kohta kriminaalõigusele;

4.

kutsub komisjoni üles koostama ühise korruptsiooni määratluse, et luua ühtne ülemaailmne poliitika korruptsiooni vastu võitlemiseks; soovitab komisjonil oma aruandes, mis käsitleb liikmesriikide võetud korruptsioonivastaseid meetmeid, mis avaldatakse 2013. aastal, käsitleda kõiki korruptsioonivorme nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas mittetulundusühingutes, tuues esile riikide parimad kogemused selle vastu võitlemisel, ning esitada nähtuse täpse mõõtmise viisi ning lisada liikmesriigiti täieliku ülevaate valdkondadest, kus on korruptsiooni oht; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile ja ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni osalisriikide konverentsile korrapäraselt aru liikmesriikide ja ELi tasandil võetavate korruptsioonivastaste meetmete kohta ning ajakohastama kehtivat Euroopa õigusraamistikku;

5.

väidab, et tõhusas rahapesualases õigusraamistikus peab võtma nõuetekohaselt arvesse vastastikust toimet rahapesuvastaste mehhanismide ning isikuandmete kaitse põhiõiguse vahel, nii et rahapesu probleemiga tegeletaks ilma kehtivaid andmekaitsestandardeid alandamata; väljendab sellega seoses heameelt andmekaitsesüsteemi üle, mida kasutab Europol;

6.

palub komisjonil lisada oma ettepanekusse, mis on kavandatud aastaks 2013, rahapesualase karistusõiguse ühtlustamise eesmärgil rahapesu kui kuriteo ühise määratluse liikmesriikide parimate tavade alusel, ning käsitleda põhiliste õigusrikkumistena tõsiseks peetavaid kuritegusid, mis toovad tõenäoliselt kasu nende toimepanijatele;

7.

palub komisjonil teha ettepanek, milles arendatakse edasi inimkaubanduse direktiivi artiklit 18, milles kutsutakse liikmesriike üles kriminaliseerima igat tüüpi inimkaubanduse, nii seksuaalse kui ka tööalase ärakasutamise ohvrite teenuste kasutamist;

8.

on seisukohal, et tingimused ja hävitavad tagajärjed, mis inimkaubanduse ohvritele osaks saavad, on vastuvõetamatud ning kujutavad endast kriminaalset inimõiguste rikkumist; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles inimkaubandust sotsiaalselt hukka mõistma ning korraldama selleks tugevaid ja püsiva mõjuga teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, millel on konkreetsed ja tähtajalised eesmärgid vähendada ohvrite arvu; neid kampaaniaid tuleks hinnata kord aastas inimkaubanduse vastu võitlemise Euroopa päeva raames, mis toimub igal aastal 18. oktoobril, ning edaspidi iga viie aasta järel kuni inimkaubandusevastase Euroopa aastani;

9.

soovitab liikmesriikidel koostöös komisjoni ja Euroopa Parlamendiga ning Europoli, Eurojusti ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toetusel arendada välja Euroopa tasandil võimalikult ühtsed ja ühised näitajad vähemasti Euroopa Liidus esinevate organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni- ja rahapesunähtuste ulatuse, kulude ja sotsiaalse kahju mõõtmiseks;

10.

palub komisjonil ja nõukogul kaaluda sarnaselt Euroopa Liidu poolt terroristlikeks peetavate organisatsioonide nimekirjaga ka Euroopa Liidu kuritegelike organisatsioonide nimekirja koostamist;

11.

soovitab luua Euroopa võrgustiku, mis ühendab erinevaid organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu uurimisega tegelevaid ülikoole, et soodustada ülikoolide teadusuuringuid nendes valdkondades;

12.

rõhutab vajadust olemasolevate vastastikuse tunnustamise vahendite täieliku rakendamise ning Euroopa õigusakti järele, mis kindlustaks süüdimõistvate kohtuotsuste ja konfiskeerimismääruste täitmisele pööramise ka nende väljastajast erineva liikmesriigi territooriumil; arvestades, et parandada tuleks nii liikmesriikidevahelise ainelise õigusabi andmist kui ka tõendite vastastikust tunnustamist;

13.

on veendunud, et inimkaubanduse ja sunniviisilise töö vastane võitlus peab tegelema nende algpõhjustega, nagu ülemaailmne ebavõrdsus; kutsub seetõttu liikmesriike üles täitma oma arenguabi andmise ning aastatuhande arengueesmärkidega seotud kohustusi;

14.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama meetmete ja programmide, sealhulgas kahepoolsete kokkulepete välist mõõdet, et võidelda inimkaubanduse vastu ennetavate tegevustega päritolu- ja transiidiriikides, pöörates erilist tähelepanu ilma saatjata alaealistele ja lastele;

15.

kutsub komisjoni üles arendama kogu ELis välja usaldusväärse järelevalvesüsteemi, et järgida tõhusamalt inimkaubandusega tegelevate isikute ja ohvrite liikumist;

16.

palub komisjonil töötada koostöös liikmesriikide ja inimkaubandusevastase võitlusega tegelevate rahvusvaheliste institutsioonidega kiiremas korras välja kogu ELi hõlmav võrreldav ja usaldusväärne andmekogumissüsteem, mis põhineb ühistel ja kokkulepitud kindlatel näitajatel; et tõsta selle andmesüsteemi nähtavust ja kiireloomulisust, oleks kasulik rajada juba olemasoleva ELi inimkaubandusevastase veebilehe raamides inimkaubandusevastane seirekeskus, kuhu kõik ELi institutsioonid ning seitse seonduvat asutust on kohustatud esitama oma andmed, ning valitsusväliseid ja muid institutsioone kutsutakse üles tegema sama;

17.

kutsub komisjoni üles rakendama soovitusi, mis esitati inimkaubanduse kaotamist käsitlevas ELi strateegias aastateks 2012–2016;

18.

kutsub komisjoni üles täitma inimkaubanduse ohvrite Euroopa tugitelefoni lõpuleviimiseks vajalikke tingimusi, et aidata levitada teadlikkust nende õiguste kohta;

19.

kutsub komisjoni üles suunama rohkem vahendeid sotsiaalvõrgustike ja küberkuritegevuse inimkaubanduses kasutamise vastu võitlemiseks;

20.

kutsub komisjoni üles suurendama piiriülest õigusalast ja politseikoostööd ELi liikmesriikide ja ELi ametite vahel, arvestades, et inimkaubandusega seotud kuriteod ei piirdu ühe liikmesriigiga;

21.

kutsub üles suurendama sanktsioone pankade ja muude finantsasutuste vastu, kes on kaasosalised organiseeritud kuritegevusest saadud tulude varjamises ja/või rahapesus;

22.

kutsub konfiskeerimise valdkonnas liikmesriike üles parimate riiklike õigusaktide alusel kaaluma tsiviilõiguse varade konfiskeerimise mudelite kasutamist kohtu eelneva loaga nende juhtumite korral, kui võib pidada tõenäoliseks, et vara pärineb kuritegevusest või seda kasutatakse uute kuritegude toimepanemiseks; on seisukohal, et ennetavad konfiskeerimise mudelid võib kohtu otsuse alusel ette näha kooskõlas põhiseadusest tulenevate riiklike tagatistega, kahjustamata seejuures omandiõigust ja kaitseõigust; julgustab lisaks liikmesriike edendama kuritegeliku vara kasutamist sotsiaaleesmärkidel; soovitab võtta meetmeid ja aktiveerida fondid vara kaitse eesmärgil sekkumismeetmete rahastamiseks, et säilitada konfiskeeritud vara terviklikkus;

23.

soovitab ettevõtja jätta vähemalt viieks aastaks välja riigihankemenetlusest kogu ELis, kui ettevõtja on lõpliku kohtuotsusega süüdi mõistetud osalemises kuritegelikus organisatsioonis, rahapesus või terrorismi rahastamises, inimkaubanduse ja laste tööjõu kasutamises osalemises, korruptsioonis või mõnes muus raskes avaliku huvi vastases kuriteos, kui kuriteoga kaasneb maksutulu vähenemine või sotsiaalne kahju, või mõnes muus raskes piiriülese mõõtmega kuriteos, millele on viidatud ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 (nn eurokuriteod), ning seda ka juhul, kui selline väljajätmise põhjus tekib hankelepingu sõlmimise menetluse käigus; on seisukohal, et riigihankemenetlused peavad põhinema seaduslikkuse põhimõttel ning et selles raamistikus tuleks määrata kindlaks majanduslikult kõige soodsama pakkumuse kriteeriumid, et tagada läbipaistvus (mis saavutatakse ka e-hangete kaudu) ja hoida ära pettusi, korruptsiooni ja muid tõsiseid rikkumisi; kutsub komisjoni teenistusi üles looma struktuurid või koostöökavad, et tagada terviklik toimimisviis riigihangetega seotud korruptsioonikuritegudega võitlemiseks;

24.

märgib seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahelist seost, kuna mõnel juhul annavad seaduslikud huvid vahendeid ebaseaduslikeks tegevusteks; rõhutab, et seaduslike huvide jälgimine võib aidata tuvastada kuritegelikul teel saadud varasid;

25.

on seisukohal, et uimastiäri, aga ka muude organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegude vastu võitlemiseks peaks kohtu- ja politseiasutuste tegevust toetama lisaks Eurojusti ja Europoli koostööle ka koostöö transpordi- ja logistikasektoriga keemiatööstusega, interneti teenusepakkujatega, pankade ja finantsteenustega liikmesriikides ja kolmandates riikides, kahjustamata nende konfidentsiaalsuskohustusi; rõhutab uimastitega varustamise vastu võitlemise olulisust narkootikumide lähteainete range kontrollimise abil ning pooldab komisjoni ettepanekut määruse (EÜ) nr 273/2004 muutmiseks, milles esitatakse võimalused tõhusamalt tõkestada atsetaanhüdriidi kõrvaletoimetamist ELi-sisesest kaubandusest, laiendades näiteks selle toote registreerimiskohustust;

26.

väljendab murelikkust selle pärast, et eri riikide õiguskordades käsutusse antud uurimisvahendid ei ole tõhusad, sest nendes ei võeta nõuetekohaselt arvesse, et organiseeritud kuritegevuse ja maffia vastu võitlemiseks on vaja piisavaid ja spetsiifilisi vahendeid; kinnitab veel kord juba oma 25. oktoobril 2011 heaks kiidetud resolutsioonis Euroopa Komisjonile esitatud nõudmist viia läbi tänapäeval eri liikmesriikides kasutatavate uurimise erimeetodite võrdlev uuring, mis võiks olla aluseks Euroopa tasandil sekkumiseks, et anda pädevatele asutustele vajalikud juurdlusvahendid olemasolevate parimate tavade põhjal;

27.

kutsub liikmesriike ja ettevõtjaid üles rakendama konkreetseid meetmeid oma toodete jälgitavuse parandamiseks (nt päritoluriigi märgis põllumajanduslike toiduainete puhul, CIP-märgistus tulirelvade puhul, digitaalkoodid sigarettide ja alkoholi ja retseptiravimite maksumärgistusena), et kaitsta tarbijate tervist, suurendada kodanike turvalisust, takistada smugeldamist ning võidelda tõhusamalt ebaseadusliku kaubanduse vastu; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei soovinud kaasata jälgitavust liidu tolliseadustiku ajakohastamisse;

28.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada merendusalast koostööd, mille abil võidelda ELi-sisese ja -välise merepiiri kaudu toimuva inimkaubanduse ning uimasti- ja salakaubavoogude ning võltsitud kauba voogude vastu; tunnistab, et piirihaldus hõlmab ka rände mõõdet, mis on seotud rändajate põhiõigustega, kui see on asjakohane ka varjupaigaõigusega, aga ka inimkaubanduse või sunnitöö ohvritele, eelkõige alaealistele, kaitse ja abi pakkumisega;

29.

on seisukohal, et tegevuskava, mille eemärk on töötada välja Euroopa tasandil kriminaalõigusraamistik ja viia sisse operatiivsed vahendid küberkuritegevuse vastu võitlemiseks, tuleb viivitamatult välja töötada, et suurendada rahvusvahelist koostööd küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse abil, et tagada kodanikele ja eelkõige haavatavatele isikutele, ettevõtjatele ja riigiasutustele kõrge turvalisuse tase, rikkumata sealjuures teabevabadust ja andmekaitset;

30.

märgib murelikkusega olulist seost, millele on tähelepanu juhtinud kohtu- ja politseivõimud, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vahel, kui rahastatakse terroristlike rühmituste illegaalset tegevust rahvusvahelisest ebaseaduslikust kaubandusest saadud tuludega, nõuab, et liikmesriigid tugevdaksid oma meetmeid sellise tegevuse vastu võitlemiseks;

31.

arvestades, et organiseeritud kuritegevus kasutab üha enam küberruumi ja selle ebaseaduslikke vahendeid, kutsub liikmesriike üles viivitamata võtma vastu oma riiklikud küberkaitse strateegiad;

32.

kutsub komisjoni üles arendama välja inimkaubanduse ohvrite kaitse ja abistamise ELi hartat, et koguda ühtsemalt, tõhusamalt ja kasulikumalt kõik olemasolevad näitajad, meetmed, programmid ja vahendid kõikidele sidusrühmadele, kes on seotud ohvrite kaitse parandamise eesmärkidega; kutsub komisjoni üles looma inimkaubanduse ohvrite tugitelefoni;

33.

tuletab komisjonile meelde, et inimkaubanduse ohvriks langenud lastele peab osaks saama erikohtlemine ning tuleb parandada saatjata alaealiste või inimkaubanduse ohvriks langenud laste kaitsmist nende endi perekondade poolt (tuleb arvestada juhtumeid, kus tehakse ettepanek päritoluriiki tagasipöördumiseks, eestkostja tuvastamisel jne); toonitab vajadust võtta arvesse mitte ainult soopõhist lähenemist, vaid ka terviseprobleemide ja puuete rolli;

34.

kutsub komisjoni üles suurendama spetsialiseerunud valitsusvälistele organisatsioonidele, meediale ja uuringutele eraldatavaid vahendeid, et suurendada ohvritele antavad toetust, kaitset ja abi, et nende tunnistuste andmine kohtus ei oleks enam nii vajalik; kutsub komisjoni ka üles tugevdama nähtavuse, teadlikkuse tõstmise ja ohvrite vajaduste aspekte, et vähendada nõudlust inimkaubanduse ohvrite järele ja nende kuritarvitamist ning edendada seksuaalse ja tööalase ärakasutamise suhtes nulltolerantsi;

35.

palub komisjonil töötada välja tõhusam ja ennetavam finantsuurimiste süsteem, mis oleks peamine vahend surve vähendamisel inimkaubanduse ohvritele kui peamistele tunnistajatele inimkaubitsejate üle peetavates kohtuprotsessides; palub komisjonil ka näha inimkaubandusega võitlevatele ELi asutustele ette täiustatud spetsiaalne väljaõpe ja piisavad ressursid, sealhulgas piiriüleseks koostööks ja koostööks ELi piiride taga; tuletab komisjonile meelde, et need meetmed nõuavad terviklikku käsitlusviisi, millega edendatakse valdkondadevahelist koostööd kohalikul, riiklikul ja riikidevahelisel tasandil ning julgustatakse liikmesriike muu hulgas looma riiklikku politsei luure-eriüksust ning ergutama koostööd haldus- ja õiguskaitseasutuste vahel;

36.

rõhutab, et oluline on tugevdada koostööd ja parandada läbipaistvust, arendades tõhusat teabevahetust ja teabejagamist liikmesriikide õigus- ja õiguskaitseasutuste ning Europoli, Eurojusti, Euroopa Pettustevastase Ameti ja ENISA vahel ning kolmandate riikide ja eelkõige ELi naaberriikide asjaomaste asutustega, et parandada tõendite kogumise süsteeme ja kindlustada tõhus andme- ja teabetöötlus ning -vahetus, mis on vajalikud õigusrikkumiste, sealhulgas ELi finantshuvide vastaste õigusrikkumiste kindlakstegemiseks täielikus kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ning Euroopa Liidus kehtestatud põhiõigustega; kutsub sellega seoses liikmesriikide pädevaid asutusi üles kohaldama kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevaid vastuvõetud õigusakte, mis on olulised vahendid, tagamaks tulemuslik võitlus piiriülese organiseeritud kuritegevusega; kutsub komisjoni üles kehtestama veelgi tihedama õigusalase ja politseikoostöö tegevuskava, millega loodaks kriminaaluurimisasutus, kelle uurimisalluvusse kuuluksid ELis toimepandud rikkumised ja kuriteod;

37.

kutsub komisjoni üles nägema assotsieerimislepingutes ja kaubanduslepingutes kolmandate riikidega ette eriklauslid koostöö kohta organiseeritud kuritegevuse, ebaseadusliku kaubanduse ja rahapesu vastu võitlemiseks; märgib vähest rahvusvahelist koostööd, eriti ELi-väliste transiidi- või päritoluriikidega; tunnustab vajadust tugeva diplomaatilise töö järele, et nõuda nendelt riikidelt koostöölepingute sõlmimist või sõlmitud lepingutest kinnipidamist; rõhutab õigusabitaotluste mehhanismi tähtsust;

38.

rõhutab, et riiklike korruptsioonivastaste kontaktpunktide olemasolevat võrgustikku tuleks tugevdada ja et seda peaksid abistama Europol, Eurojust ja CEPOL; rõhutab, et see ei peaks toimima üksnes teabe vahetamise kohana, vaid et neid kontaktpunkte tuleks kasutada ka kahepoolse koostöö täiendamiseks konkreetsetel välisriigi ametnikele altkäemaksu andmise juhtudel; soovitab, et kontaktpunktid käsitleksid prioriteetide seadmise, ressursside ja eksperditeadmiste erinevusi ning annaksid märku nende erinevuste põhjustatud probleemidest; rõhutab, et kui ühes liikmesriigis anti altkäemaksu teises liikmesriigis asutatud ema- või valdusettevõtte tütarettevõtte tasemel, peaks võrgustik julgustama koordineeritud meetmete võtmist;

39.

kutsub liikmesriike üles rakendama kehtivaid ELi õigusnorme tõhusalt ja kõikehõlmavalt, et tagada liidus ühine võitlus kuritegevuse vastu;

40.

kutsub kõiki liikmesriike üles tegema tööd selle nimel, et kasutada agentuuride Europol ja Eurojust täit potentsiaali, kelle töötamine ja tulemused on vaatamata käimasolevatele reformidele ja täiendustele, mida on vaja teha, tihedalt sõltuvad riikide uurimis- ja õigusasutuste osalemise, usalduse ja koostöö tasemest;

41.

rõhutab, et organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks on oluline läheneda rohujuure tasandil võitlusele korruptsiooniga ja organiseeritud kuritegevusele kogu Euroopas, sealhulgas koolitada ja kaasata politseiametnikke ja -juhte, pidades eeskätt silmas teadlikkust esilekerkivatest ja vähem nähtavatest kuritegevuse liikidest; märgib, et kohalik kuritegevus muutub sageli osaks rahvusvahelisest kuritegevusest;

42.

kutsub liikmesriike üles töötama välja jõustamisjuhiseid seoses korruptsiooni ja rahapesuga; soovitab, et need juhised koosneksid headest tavadest (nt vajadus spetsialiseerunud personali järele, uurimisasutuste ja kohtusüsteemide vaheline koostöö, meetodid, kuidas tulla toime sageli keerulise tõendite kogumisega), tulemuslikuks vastutuselevõtmiseks vajalike inim- ja muude ressursside kriitilise taseme osutamisest ja rahvusvahelist koostööd hõlbustavatest meetmetest;

43.

peab äärmiselt oluliseks tunnustada mis tahes koostoimet, mis on olemas Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja Eurojusti vahel, et saavutada kõrgel tasemel Euroopa-sisene õigusalane koostöö;

44.

rõhutab piirkondlike ja riiklike õiguskaitseorganitega ning kodanikuühiskonnaga konsulteerimise olulisust õigus- ja reguleerivate raamistike väljatöötamisel;

45.

märgib, kui oluline on liikmesriikidele partnerluses Euroopa Liiduga ja rahvusvaheliste osalistega, et neil oleks tugev pikaajaline strateegiline kava organiseeritud kuritegevusega seotud kohalike ja ülemaailmsete probleemide kohta, et tunda ära esilekerkivad ohud, turunõrkused ja riskitegurid ning luua kavandamisel ja mitte üksnes reageerimisel põhinev ELi strateegia;

46.

palub liikmesriikidel ja komisjonil tugevdada politseinike, kohtunike, prokuröride ja kontaktametnike rolli ning pakkuda õigusalast koolitust, et nad suudaksid võidelda organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu kõigi vormidega, sealhulgas küberkuritegevusega, eelkõige Cepoli ja Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku kasutamise kaudu ning ka selliste rahastamisvahendite nagu politseikoostöö sisejulgeolekufondi või programmi Herakles III täiel määral kasutamise teel; soovitab toetada politseinike ja kohtutöötajate koolitustel võõrkeelte õpetamist, et lihtsustada piiriülest koostööd; kutsub üles edendama Euroopa parimate tavade vahetust ja koolitusprogrammi kohtunikele, prokuröridele ja politseijõududele;

47.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkama ühiseid jõupingutusi, et viia lõpule läbirääkimised kavandatava direktiivi üle, milles käsitletakse Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades ja millega lihtsustataks tõendite kogumist piiriüleste juhtumite puhul ning mis seega on oluline samm teel ühtse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise poole;

48.

kutsub üles tegema tihedamat koostööd valedokumentide ja pettuste valdkonnas ning kutsub üles panustama ühisesse kaasamõtlemisse, et parandada nõutavate dokumentide usaldusväärsust ja autentimist;

49.

soovib, et riikides loodaks spetsiaalsed uurimistegevuse ning kuritegelike ja maffiaorganisatsioonide vastu võitlemise struktuurid võimalusega arendada Europoli toetusega välja iseloomulikult kiiresti ja mitteformaalselt tegutsev „maffiavastane operatiivvõrgustik” teabe vahetamiseks riikides tegutsevate maffiate struktuuriliste tunnuste, kuritegelike ja finantsprognooside, vara asukoha ja riigihangetesse sisseimbumise katsetuste kohta;

50.

on veendunud, et organiseeritud kuritegevuse globaliseerumine nõuab tugevamat liikmesriikidevahelist ning ELi ja rahvusvahelisel tasandil koostööd; julgustab Euroopa Liidu suuremat lävimist ÜRO, OECD ja Euroopa Nõukoguga organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemises, et vastavad poliitikameetmed ühendada ning sõnastada ühised toimivad määratlused; toetab FATFi tehtud jõupingutusi rahapesu vastu võitlemiseks poliitikameetmete edendamisel; nõuab liikmesriikidelt, et nad ratifitseeriksid ja rakendaksid täiel määral nendes valdkondades olemasolevaid rahvusvahelisi õigusakte; nõuab komisjonilt, et ta toetaks tõhusalt liikmesriikide jõupingutusi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel; soovitab Euroopa Liidul liituda ühendusega GRECO kui täieõiguslik osaline;

51.

soovitab võtta ühiseid ennetusmeetmeid ning organiseeritud ja maffia-tüüpi kuritegevusega seotud või sellest tingitud illegaalsete nähtuste vastu keskkonna valdkonnas võitlemise meetmeid, ka selliste Euroopa organite nagu Europol ja Eurojust ning rahvusvaheliste organite nagu Interpol ja ÜRO Regioonidevaheline Kuritegevuse ja Õigusküsimuste Uurimise Instituut võimu suurendamise teel, samuti töö- ja teavitusmeetodite jagamise kaudu liikmesriikide poolt, kes on kõige aktiivsemalt tegevad võitluses seda tüüpi kuritegevuse vastu, et töötada välja ühine tegevuskava;

52.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult rakendama Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) konventsiooni, mis käsitleb rahvusvahelistes tehingutes välisriigi ametnikele antava altkäemaksu vastu võitlemist; rõhutab halba mõju, mida välisriigi ametnikele antavad altkäemaksud avaldavad liidu põhiõigustele ning keskkonna- ja arengupoliitikale;

53.

kutsub üles võimendama riikidevahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise vahendeid, näiteks Euroopa uurimismäärust (EIO – European Investigation Order) ja ühiseid uurimisrühmi; nõuab tihedamat koostööd ELi naaberriikidega, et võidelda ELi siseneva organiseeritud kuritegevusega;

54.

kutsub liikmesriike üles looma asjakohase üldise teabevahetusstrateegia oma luureteenistuste vahel ja koostama analüüsid, mille eesmärk on tuvastada tekkivaid kriminaalseid suundumusi;

55.

rõhutab vajadust tugevdada ELi pettuste alast koostööd ELi teenistuste vahel kõigil riigi tasanditel, sealhulgas piirkondlikul ja omavalitsuse tasandil, mis mängivad otsustavat rolli ELi vahendite haldamisel;

56.

on arvamusel, et tõhus majandus- ja fiskaalliit ei saa eksisteerida korruptsioonivastase Euroopa Liiduta;

57.

rõhutab, et läbipaistvus on korruptsiooni loomulik vaenlane, korruptsioonist aga kuriteod algavadki, ja on veendunud, et kõrgetel ametikohtadel olevatelt või väga jõukatelt isikutelt tuleks nende privileegide ja puutumatuse juures nõuda nende tegevuse täielikku läbipaistvust;

58.

on seisukohal, et nii segane ja läbipaistmatu bürokraatia kui ka keerulised menetlused võivad lisaks haldustegevuse tõhususe vähendamisele seada ohtu ka otsustusprotsesside läbipaistvuse, viia hallatavad isikud meeleheitele ja olla seega soodsaks pinnaseks korruptsioonile; on seisukohal, et kindel panga- ja ärisaladuse kaitsmine võib varjata korruptsioonist, rahapesust või organiseeritud kuritegevusest saadud ebaseaduslikku tulu;

59.

juhib tähelepanu Merida korruptsioonivastasele konventsioonile (2003) ja rõhutab, et kõrgetel ametikohtadel olevaid või väga jõukaid isikuid tuleks nende privileegide ja puutumatuse juures kontrollida, sealjuures peaksid seda tegema maksuasutused, ja seda kontrolli tuleks tugevdada, et tagada ühiskonnale õiglased ja tõhusad teenused ja võidelda maksupettuste vastu; soovitab eelkõige, et avalikud teenistujad peaksid esitama vara-, tulu-, kohustuste ja huvide deklaratsiooni; nõuab meetmete võtmist läbipaistvuse suurendamiseks ja ennetamiseks haldusõiguse ühtse süsteemi kaudu, mis reguleerib riiklikke kulutusi ja juurdepääsu dokumentidele, ning vajalike registrite loomist;

60.

soovitab tugevdada läbipaistvusmehhanisme ja vähendada bürokraatlikke tõkkeid haldusasutustes ja muudes riigiasutustes, tagades kodanikele juurdepääsu dokumentidele eelkõige sellises väga tundlikus sektoris nagu riigihankemenetlused; nõuab, et edendataks seaduslikkuse ja aususe kultuuri nii avalikus kui ka erasektoris, sh ka asjakohase rikkumistest teatajate kaitse mehhanismi abil;

61.

toetab komisjoni meetmeid uuriva ajakirjanduse rolli tunnustamiseks organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesuga seotud faktide avastamises ja ülesandmises;

62.

kutsub liikmesriike üles suurendama ametnike rolli pettuse- ja korruptsiooniohtude ennetamises, nendest teavitamises ja nendevastases võitluses;

63.

nõuab selgeid ja proportsionaalseid eeskirju koos nende jõustamise ja järelevalve mehhanismidega, mis tuleb täpsustada käitumisjuhendis, et vältida nn pöörduste efekti tekkimist, mille korral teataval tasandil juhtival või rahaliselt vastutaval ametikohal riigiteenistujatel oleks keelatud minna üle erasektorisse enne teatava aja möödumist nende teenistusest lahkumisest, kui on huvide konflikti tekkimise oht nende eelmise riigiametiga; on samuti arvamusel, et kui on oht huvide konflikti tekkimiseks, tuleks sarnaseid piiranguid kohaldada ka isikute suhtes, kes siirduvad erasektorist avalikku sektorisse;

64.

nõuab, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendi 15. jaanuaril 2013 esitatud soovituste kohaselt algatuse Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta nii kiiresti kui võimalik;

65.

on arvamusel, et lobitöötajate register on kasulik läbipaistvusvahend; kutsub liikmesriike üles võtma see vahend vastu, kui seda juba pole tehtud; julgustab valitsusi ja riiklikke haldusasutusi muutma lobitöötajate registreerimine eeltingimuseks äri-, huvi- või lobiorganisatsioonidega kohtumisele;

66.

juhib tähelepanu asjaolule, et eneseregulatsioon kui korruptsiooniga tegelemise tavamehhanism spordi ja spordikihlvedude puhul ei ole olnud tulemuslik; rõhutab, et riikide valitsused ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on ühed suuremad spordi rahastajad; kutsub liikmesriike üles looma läbipaistvaid töösuhteid spordikogukonnaga ning esitama riiklike juhtorganite tellitud täiesti sõltumatut uuringut korruptsiooni kohta spordis;

67.

peab kõikide haldusaktide täielikku läbipaistvust igal avaliku halduse tasandil kindluseks kuritegelike nähtuste vastu võitlemisel ja kodanike kaitsmisel igasuguste haldusomavoli vormide eest riigiasjades; taunib igasugust vastupanu avaliku sektori asutuste poolt kodanike- ja meediapoolse täieliku kontrolli suhtes riigi rahaga ja ühiskonna huvides tehtava tegevuse üle; usub, et Euroopa ja üksikute liikmesriikide tasandil tuleks teha täie läbipaistvuse tagamisel ja avatud valitsuse vormide tõhusalt väljaarendamisel käegakatsutavat tööd ja seda parimate olemasolevate tavade põhjal;

68.

rõhutab, et altkäemaksu varjamiseks ei tohiks väärkasutada OECD konventsioonis teatud eritingimustel lubatud nn väikese meelehea mõistet (väike tasu, et nt saada luba kaupade mahalaadimiseks sadamas); kutsub liikmesriike üles üksmeelselt sellest mõistest loobuma või kasutama seda üksnes äärmuslikes olukordades ning soovitab koostada juhised mõiste ühetaoliseks kasutamiseks kogu ELis; toonitab, et ei altkäemaksu ega väikest meelehead ei saa maksudest maha arvata;

69.

toetab ideed rakendada regulaarseid auditeid aususega seotud reeglitest ja käitumisjuhenditest kinnipidamise kohta ja eraldama ametnike aususega seotud koolitusteks piisavalt rahalisi vahendeid;

70.

tuletab erakondadele meelde nende vastutust kandidaatide esitamise või valimisnimekirjade koostamise eest kõikidel tasanditel ja nende järelevalveülesannet kandidaatide sobivuse suhtes ka seeläbi, et nähakse ette range eetikakoodeks, mida kandidaadid peavad järgima, sealhulgas käitumisjuhend, mis peab sisaldama ka selgeid ja läbipaistvaid eeskirju annetuste kohta erakondadele;

71.

on seisukohal, et Euroopa Parlamenti või teistesse ELi institutsioonidesse ja organitesse ei valita neid, kes on lõpliku kohtuotsusega süüdi mõistetud organiseeritud kuritegevusega seotud kuritegudes, rahapesus, korruptsioonis või muudes rasketes avaliku huvi vastastes majandus- või finantskuritegudes; kutsub üles proportsionaalsuse põhimõtet järgides nägema ette sarnane põhimõte ka liikmesriikide parlamentide ja muude valitavate ametikohtade puhul;

72.

soovitab liikmesriikidel võtta kasutusele ja rakendada tõhusalt karistussüsteemi osana kandideerimiskeeldu neile, kes on korruptsioonis süüdi mõistetud; on seisukohal, et sellist karistust tuleks kohaldada vähemalt viis aastat, et see kehtiks kõigil valimistel; soovitab ühtlasi ette näha, et samal ajavahemikul ei ole võimalik asuda tööle valitsusega seotud ametiülesannetes mitte ühelgi valitsuse tasandil, sealhulgas ELi tasandil;

73.

soovitab kehtestada poliitilistelt ametikohtadelt tagasiastumise juhud (valitsusest ja selle juurde kuuluvatest asutustest) ning juhtivatelt ja haldusasutuste ametikohtadelt pärast organiseeritud kuritegevuses, korruptsioonisüütegudes või rahapesutehingutes lõplikku süüdimõistmist;

74.

möönab, et teatud riigiametnike ja valitud esindajate kategooriale kehtinud puutumatus on suurim takistus võitluses korruptsiooniga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles märgatavalt vähendama nende kategooriate arvu, kellel on selline puutumatus;

75.

pooldab erakondadele eetikakoodeksite ettenägemist ja läbipaistvuse tugevdamist erakondade eelarves; soovitab erakondade riiklikku rahastamist paremini kontrollida ning vältida kuritarvitamist ja raiskamist, samuti tuleks erasektorist tulevat rahastamist paremini jälgida ja kontrollida, et tagada erakondade ja nende toetajate aruandekohustus;

76.

kutsub liikmesriike üles muutma häälte ostmise õigusvastaseks ja karistama selle eest, eelkõige nähes ette, et kasu, mida pakutakse kellegi poolt hääletamise lubaduse eest, võib seisneda mitte ainult rahas, vaid ka teistes eelistes, sealhulgas mittemateriaalsetes eelistes ja eelistes kolmandatele isikutele, kes ei ole otseselt õigusvastasesse kokkuleppesse segatud;

77.

leiab, et Euroopa Parlamendi liikmete tulude ja finantshuvide avalikustamine on hea tava, mida tuleks rakendada ka liikmesriikide parlamendisaadikute ja ametnike puhul;

78.

soovitab liikmesriikidel luua tõhusad, tulemuslikud, vastutustundlikud ja tasakaalustatud kriminaalõigussüsteemid, mis suudavad tagada kaitseõiguse säilitamise kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga; samuti soovitab luua Euroopa tasandil korruptsioonivastaste kriminaalõigussüsteemide tõhususe järelevalvemehhanismi, mis teostab regulaarseid hindamisi ja avaldab soovitusi;

79.

julgustab komisjoni ja liikmesriike kaaluma ka õigusloomega mitteseotud meetmeid, mis tugevdavad usaldust liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahel, suurendavad sidusust ja ergutavad arendama ELi ühist kuritegevusega võitlevat õiguskultuuri;

80.

kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, mis kehtestaks juriidiliste isikute juriidilise vastutuse finantskuritegude puhul ja eelkõige ettevõtjate ja emaettevõtjate vastutuse nende tütarettevõtjate eest; rõhutab, et ettepanek peaks selgelt välja tooma füüsilise isiku vastutuse ettevõtja või selle tütarettevõtjate sooritatud kuritegude eest, mille eest võib isikuid osaliselt või täielikult vastutavaks pidada;

81.

on seisukohal, et ühtlustamismeetmed korruptsiooni küsimuses peaksid käsitlema aegumistähtaegade erinevusi liikmesriikides, et võtta arvesse nii kaitsevajadusi kui ka vajadust tõhusa ja tulemusliku vastutusele võtmise ja süüdimõistmise järele, ning et aegumistähtajad tuleks määrata vastavalt menetlusetappidele või kohtuastmetele selles mõttes, et süütegu aegub ainult juhul, kui kõnealune etapp või aste ei peaks jõudma lõpule kindlaksmääratud aja jooksul; usub ühtlasi, et proportsionaalsuse ja õigusriigi põhimõtet arvestades ei tohiks korruptsioonijuhtumite korral poolelioleva kriminaalmenetluse puhul aegumine võimalik olla;

82.

on arvamusel, et organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses tuleb ühendada kuritegeliku vara konfiskeerimise mehhanismid, mis oleksid tõhusad ja heidutavad jõupingutused selleks, et tagada õigusemõistmine nende üle, kes hoiavad tahtlikult uurimisest kõrvale, ning takistada vangistatud kuritegelike ühenduste juhtidel (rikkumata sealjuures vangi õigustega seotud põhimõtteid) jätkata oma organisatsiooni juhtimist, andes oma liikmetele korraldusi, vaatamata sellele, et nad ise on vangis;

83.

innustab liikmesriike kõikide selliste raske kuriteo juhtumite puhul, mis kahjustavad kodanike tervist ja turvalisust, nägema ette heidutavad ja tõhusad karistused ning sanktsioonid, nii kriminaalkaristused kui ka trahvid, sealhulgas suured trahvid, ning soovitab karistusi ühtlustada;

84.

rõhutab ilma lõiget 80 kahjustamata, kui tähtis on kuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse ennetamine, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid näeksid ette ja võtaksid kasutusele vangistusele alternatiivsed tõhusad õiguslikud vahendid ja karistused, nagu trahvid või ühiskondlikult kasulik töö, kui see on lubatud, ja võtaksid sealjuures arvesse kõiki asjaolusid, sealhulgas rikkumise mitte rasket iseloomu;

85.

nõuab tungivalt, et ettevõtted teostaksid eneseregulatsiooni ja suurendaksid läbipaistvust käitumisjuhendite abil ja kehtestaksid kontrollimenetlused, sealhulgas sise- ja välisauditi ning looksid eri institutsioonides tegutsevate lobitöötajate avaliku registriti, et vältida eelkõige korruptsiooni, kokkumängu ja huvide konflikti avaliku ja erasektori vahel ning hoida ära ebaõiglane konkurents; soovitab suurendada läbipaistvust ka valdkondades, eesmärkides ja finantsteabes nii riigi kui ka ELi tasandil;

86.

nõuab nimekirja koostamist riigiasutuselt akrediteeringu saanud ettevõtetest ja nendest ettevõtetest, mis tuleb nimekirjast välja jätta; on seisukohal, et ettevõte tuleb nimekirjast välja jätta, kui tal on olnud tõsiseid puudujääke lepinguliste nõuete täitmisel või on huvide konflikt kas liikmesriigi või ELi tasandil;

87.

kutsub liikmesriike üles võimendama kaubanduskodade rolli ärimaailmas kõige sagedasemate rahapesust tulenevate riskide ennetamises, nendest teavitamises ja nende vastu võitlemises, ning rakendama täielikult komisjoni tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks;

88.

tuletab meelde, et uuriv ajakirjandus, samuti vabaühendused ja akadeemiline ringkond, kes tegelevad avaliku halduse toimimise küsimustega, täidavad olulist positiivset ülesannet pettuse, korruptsiooni ja muude kuritegude paljastamisel;

89.

kutsub ettevõtteid üles tagama hankemenetluse juhendi rakendamise, et tagada seaduslikkus ja maksimaalne läbipaistvus riigihankemenetlustes, vältima koostööd hankijate ja tarnijatega, kelle kohta on teada, et nad maksavad altkäemaksu, või on põhjust seda kahtlustada, täitma vajaduse korral hoolsuskohustust tulevaste hankijate ja tarnijate hindamisel tagamaks, et neil on tõhusad altkäemaksuvastased kavad, teavitama hankijaid ja tarnijaid altkäemaksuvastastest põhimõtetest, teostama järelevalvet oluliste hankijate ja tarnijate üle ettevõtte ja nende suhete regulaarse inventuuri osana ning võtma taganemisõiguse juhul, kui nad maksavad altkäemaksu või tegutsevad viisil, mis on vastuolus ettevõtte tegevuskavaga;

90.

nõuab tugevamat koostööd pangandussüsteemiga ja finantsvaldkonna kutsealadega ja raamatupidajatega kõikides liikmesriikides ja kolmandate riikidega ning suuremat läbipaistvust, eriti selleks, et määrata kindlaks informaatikavahendid ja seadusandlikud ning haldusmeetmed finantsvoogude jälgitavuse jaoks ja kuritegelike nähtuste kindlakstegemiseks ja võimalikest kuritegudest teatamise korra kehtestamiseks;

91.

palub komisjonil ja teistel järelevalveasutustel näha ette kliendi suhtes kohaldatava kliendikontrolliga seotud kohustused pankadele, kindlustusseltsidele ja krediidiasutustele, et tagada, et liikmesriikide äriühingud ja juriidilised isikud saaksid ja valdaksid piisavat, täpset ja kehtivat teavet oma tegelike kasusaajate kohta, sealhulgas maksuparadiisidest, ning kindlustada äriregistrite pidev ajakohastamine ja nende kvaliteedi kontroll; on seisukohal, et teabe läbipaistvus, ka riigiti tegeliku kasusaajate registri avaldamise kaudu ning piiriülese koostöö kaudu, võib aidata võidelda selliste nähtuste vastu nagu rahapesu, terrorismi rahastamine, maksupettused ja maksudest kõrvalehoidumine;

92.

kutsub liikmesriike üles võtma oma äriregistrites kasutusele tegelike kasusaajate mõiste ning töötama selle mõiste üleilmse kasutuselevõtmise ning ka teabevahetuse mehhanismide kasutuselevõtmise suunas;

93.

kutsub komisjoni üles töötama välja ühtsed põhimõtted ja haldussuunised siirdehindade sobivaks kasutamiseks;

94.

toetab täielikult komisjoni ettepanekut nimetada maksukuriteod selgesõnaliselt rahapesu põhilisteks õigusrikkumisteks kooskõlas rahapesuvastase töökonna (FATF) 2012. aasta soovitustega; nõuab tungivalt, et EL parandaks tegelikult kasusaavat omanikku käsitleva teabe ja rahapesuvastase kliendi hoolsust käsitleva menetluste läbipaistvust; toetab rahapesuga seotud õigusrikkumiste üleliidulist lihtsustamist ja kutsub üles täielikult rakendama rahapesuvastase töökonna (FATF) standardeid tõhusa järelevalve ja proportsionaalsete sanktsioonide kaudu ning usaldusväärsete kaitsemeetmete alusel;

95.

soovitab hinnata täpselt uute pangandus- ja finantstoodetega seotud riske juhul, kui need tooted võimaldavad anonüümsust või kaugoperatsioone; nõuab lisaks maksuparadiiside ühtset määratlemist, kuna kuritegelikud organisatsioonid kasutavad neid sageli selliste eraõiguslike äriühingute või pankade võlakirjaemissioonide jaoks, kelle tegelikku kasusaamist on raske tõestada;

96.

ootab operatiivseid lahendusi, mis võimaldaksid vastavuses isikuandmete kaitset käsitlevate õigusnormidega finants- ja krediidiettevõtetel kindlaks teha võimalikku tehingut teha sooviva isiku identiteedi, sest identiteedivargusega seotud pettused on mõnikord rahapesu eeltingimus; väljendab seepärast heameelt pangandusliidu loomise üle;

97.

soovitab kaotada pangasaladuse;

98.

kutsub kõiki avaliku ja erasektori sidusrühmi üles asuma kindlameelselt võitlema rahapesu vastu; palub tagada rahapesuvastaste kohustuste täiel määral täitmise kutsealade esindajate poolt, edendades kahtlastest tehingutest teatamise mehhanisme ja toimimisjuhendid, mis hõlmaksid kutseühendusi ja kutseliite;

99.

juhib tähelepanu rahapesu andmebüroode rolli olulisusele kõrgete rahvusvaheliste standardite tagamisel rahapesuvastases võitluses; tunnistab, et Euroopa vahendid finantsvoogude jälgimiseks on olulised võitluseks selliste ohtude vastu nagu küberkuritegevus, rahapesu ja terrorismi rahastamine;

100.

soovitab mängijaid süstemaatiliselt tuvastada ja kontrollida, keelata interneti hasartmängudesse tehtavate anonüümsete maksete arveldamine ning ka mängude hostimise serveritel kindlaks teha, töötades välja teabesüsteemid, mis võimaldaksid täielikult jälgida interneti- ja internetiühenduseta mängude kaudu tehtavaid rahaülekandeid;

101.

nõustub nn neljandas rahapesuvastases direktiivis kavandatud kohaldamisala laiendamisega hasartmängusektorile; kutsub komisjoni üles nägema ette kihlvedude, eriti spordivõistlustega seotud rahapesuvastase õigusraamistiku ja asjakohased meetmed, määrates selles kindlaks uued süütegude määratlused, nagu kihlveopettused, ja asjakohased karistustasemed ja toetades järelevalvemehhanisme, millesse on kaasatud spordiliidud, ühendused ning internetis ja väljaspool internetti tegutsevad ettevõtjad ning vajaduse korral riikide ametiasutused; nõuab tungivalt, et spordiorganisatsioonid kehtestaksid kõikidele töötajatele käitumisjuhendi, kus keelustatakse selgelt võistlustulemustega manipuleerimine kihlveo või muul eesmärgil, keelatakse kihlvedude sõlmimine enda võistluste puhul ja kehtestatakse kohustus teavitada teadaolevatest võistluste tulemustes kokkuleppimistest, tagades piisava rikkumistest teatajate kaitsemehhanismi;

102.

leiab, et spordiüritustel korraldatud kihlvedudega seotud rahapesu on sageli organiseeritud kuritegevuse tulemus; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, mis sisaldaks ühesugust määratlust korruptsiooni ja spordipettuste kui kuritegude kohta; kutsub liikmesriike üles mitte lubama kihlvedude korraldamist ilma sportliku väljakutseta spordiüritustel ja keelata kihlveospordi kõige ohtlikumad vormid; soovitab ka luua riiklikul tasandil aruandlussüsteemid spordiga seotud korruptsiooni kahtluste väljaselgitamiseks, nagu need on kehtestatud rahapesu tõkestamiseks ning mis oleksid kohustuslikud interneti- ja internetiühenduseta mängude operaatoritele ja spordi sidusrühmadele;

103.

rõhutab, et tugevdada tuleks koostööd ja teabevahetust liikmesriikide, nende reguleerivate asutuste, Europoli ja Eurojusti vahel, et võidelda kuritegelike nähtuste vastu piiriüleste interneti hasartmängudega seotud tegevuses;

104.

tunnistab, et üha tavalisem rahapesu vahend on interneti hasartmängud, kus võidud on sageli maksuvabad, suured tehingute mahud muudavad musta raha tuvastamise väga raskeks ja arvukad maksete töötlejad muudavad selle süsteemi veelgi keerulisemaks; kutsub üles kehtestama reguleeriva raamistiku, et võidelda rahapesu vastu igat tüüpi interneti hasartmängude kaudu;

105.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid kriminaalõigusesse võistluste tulemustes kokkuleppimise ühtlustatud määratluse ja looksid võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu võitlemiseks õigusliku vahendi, kavandaksid sanktsioone seoses võistluste tulemustes kokkuleppimisega, sealhulgas trahve ja konfiskeerimist, ning õiguskaitseorganites eriüksuse loomist võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu võitlemiseks, millel oleks keskne roll peamiste sidusrühmadega suhtlemises ja koostöö tegemises, edasises uurimises ja menetluse algatamises;

106.

kutsub üles tegema komisjoni koordineerimisel tihedamat koostööd Euroopa tasandil, et tuvastada ja keelustada selliste interneti hasartmänguettevõtjate tegevus, kes on seotud võistluste tulemustes kokkuleppimise ja muu ebaseadusliku tegevusega;

107.

kutsub spordi juhtorganeid, liikmesriike ja komisjoni üles investeerima sportlastele korraldatavatesse teadlikkuse parandamise kampaaniatesse võistluste tulemustes kokkuleppimise kohta seoses selle kuriteo õiguslike tagajärgede ja kahjulike mõjudega spordivõistluste aususele;

108.

palub ühtlustada liikmesriikide rahapesu andmebüroode ülesanne, suurendada nende tegevuse volitusi ning parandada nendevahelise koostöö mehhanisme;

109.

teeb ettepaneku, et liikmesriigid tegutseksid ühtselt oma kohtuotsuste ja karistuste määramisel ning vanglasüsteemide ja vanglatöötajate koolitamise valdkonnas;

110.

soovitab tugevdada Euroopa tasandil järelevalve rolli rahapesu suhtes, mida teostavad Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ja ühtne järelevalvemehhanism, seda ka tõhusa Euroopa pangandusliidu saavutamiseks, mis võitleks tõhusalt korruptsiooni ja rahapesu vastu ühtlustatud eeskirjade alusel huvide konflikti ja järelevalvesüsteemi kohta; nõuab, et vahepeal tuleks tugevdada järelevalve tagamise suutlikkust, asjatundlikkust ja otsusekindlust riiklikul tasandil, et saavutada tihedam koostöö riikide ametiasutuste vahel;

111.

julgustab vastu võtma minimaalseid hea juhtimistava norme maksuvaldkonnas, eelkõige liikmesriikide ühisalgatuste kaudu vastavates suhetes riikidega, mis on olemuselt maksuparadiisid, muu hulgas ka selleks, et hõlbustada teabe saamist võimalike selliste riiulifirmade omanduse kohta, kelle tegevuskoht asub neis riikides; rõhutab, kui oluline on eespool nimetatud komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatis, mis käsitleb ELi pettusevastase poliitika ja arengu-, maksu- ja kaubanduspoliitika vahelise seose tugevdamist;

112.

nõuab Euroopa Liidult jõulisi samme rahvusvahelisel areenil, näiteks G8 ja G20 tippkohtumistel, et kaotada maksuparadiisidega seotud kuritegevus;

113.

rõhutab, et maksustamise põhimõtted tuleks viia kooskõlla OECD aruandes „Addressing Base Erosion and Profit Shifting” („Võitlus maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu”) esitatud soovitustega, nii et maksustamise üldpõhimõte seisneks selles, et maksustamine peaks toimuma tulu toova majandustegevuse kohas – nn rikkuse päritolu põhimõte;

114.

on seisukohal, et nn rikkuse päritolu põhimõte muudab tõhusa maksustamise ja maksudest kõrvalehoidumise vältimise maksuasutuste jaoks lihtsamaks; on seisukohal, et õiglane maksusüsteem on hädavajalik, eelkõige kriisiaegadel, kui maksukoormus nihutatakse ebaõiglaselt väikeettevõtjatele ja majapidamistele, ning et maksudest kõrvalehoidumise on osaliselt esile kutsunud ELis asuvad maksuparadiisid;

115.

toonitab, et maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamine on ülioluline jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks ELis; rõhutab, et pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise tasemete vähendamine tugevdaks majanduse kasvupotentsiaali, muutes liidu rahanduse tervemaks ning pannes ettevõtted ausalt ja võrdsete võimaluste alusel konkureerima;

116.

kutsub auditifirmasid ja õigusnõustajaid üles hoiatama riiklikke maksuasutusi, kui auditeeritud või nõustatud ettevõtetes esineb mis tahes märke agressiivse maksuplaneerimise kohta;

117.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on pühendunud automaatse infovahetuse edendamisele; kutsub siiski veel kord üles sõlmima rahvusvaheliselt siduvat mitmepoolset automaatse maksualase teabevahetuse lepingut, mis peaks hõlmama ka usaldusfonde ja sihtasutusi ja sisaldaks sanktsioone, mida saaks rakendada nii koostööd tõrjuvate jurisdiktsioonide kui ka nende finantseerimisasutuste suhtes, kes on seotud maksuparadiisidega; nõuab tungivalt, et EL rakendaks samalaadseid meetmeid, nagu on USA seadus maksuparadiiside kuritarvituste lõpetamise kohta, ning kaaluks võimalust võtta panganduslitsents nendelt finantseerimisasutustelt, kes teevad koostööd maksuparadiisidega; kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku rangetel kriteeriumidel põhineva Euroopa maksuparadiiside musta nimekirja loomiseks ning tegema ettepaneku Euroopa karistuste kohaldamise korra loomiseks mittevastavuse korral või tõhustatud koostöö jaoks, kui ELi lähenemisviis ei osutu võimalikuks;

118.

innustab liikmesriike ja Euroopa Parlamenti jõudma kiiresti kokkuleppele ELi avatuse ja finantsaruannete direktiivides; nõuab, et edaspidi peavad direktiivid hõlmama kõiki suuri ettevõtteid nende tegevusalast sõltumata;

119.

kutsub komisjoni üles välja töötama ranged kriteeriumid äritegevuse sisu kohta seoses riiuli- või postkastifirmade loomisega, mis aitavad kaasa maksude vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise seaduslikele ja ebaseaduslikele tavadele;

120.

kutsub komisjoni üles viima läbi hindamise praegu liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, mida võib pidada maksuparadiisideks, kehtivate maksulepingute kohta; palub komisjonil nimetatud teema käsitlemiseks esitada ka ettepanekud, muu hulgas mis tahes sellise kokkuleppe läbivaatamise kohta; kutsub komisjoni üles esitama aruande enda leidude kohta ja oma ettepanekud Euroopa Parlamendile hiljemalt 2013. aasta lõpuks;

121.

on seisukohal, et Euroopa satelliitpositsioneerimissüsteemid ja maa satelliitseiresüsteemid võiksid aidata tuvastada ebaseadusliku salakaubaveo, selle lastimise või lossimisega tegelevate laevade marsruute; nõuab seega, et õigusasutused suurendaksid uute tehnoloogiate, sealhulgas satelliittuvastuse kasutamist selles valdkonnas, kuna need võivad aidata kaasa võitlusele organiseeritud kuritegevuse vastu;

122.

märgib, et internetikasutuse ülemaailmne kasv on pakkunud uusi võimalusi internetipõhiseks kuritegevuseks, näiteks intellektuaalomandi vargus, võltsitud kaupade ost ja müük ja identiteedivargus, mis ohustavad majandust ning Euroopa kodanike turvalisust ja tervist;

123.

märgib, et harivatel, teadlikkust suurendavatel ja avalikel kampaaniatel on oluline roll üha kasvava küberkuritegevuse probleemiga tegelemisel; rõhutab, et üldsuse teadlikkuse ja oskuste puudumine suurendavad organiseeritud kuritegelike rühmituste suutlikkust kasutada ära internetti ja selle pakutavaid võimalusi;

124.

väljendab heameelt küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse loomise üle ja innustab seda agentuuri edasi arendama, eelkõige selleks, et võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu ka piiriüleselt ja koostöös kolmandate riikidega;

125.

rõhutab kiireloomulist vajadust töötada välja mõiste „küberkuritegevus” kokkulepitud ja täpne kontseptsioon, mida oleks võimalik rakendada kõikides ELi liikmesriikides;

126.

julgustab teadusuuringute edendamist uute tehnoloogiate kasutamise kohta liikmesriikide kasutatavates kontrollisüsteemides ja nende rakendamise lihtsustamist; need võiksid hõlmata näiteks reaalajas jälgimist ning kohapeal maksu-, tolli- ja muud tüüpi kontrollide registreerimist tsentraalsete korruptsioonivastaste üksuste poolt;

127.

julgustab ühtse aruandlussüsteemi loomist kõikide pettuse ja korruptsioonijuhtumite kohta, mille suhtes on algatatud kriminaalmenetlus (tagades seejuures piisava isikuandmete kaitse ja lähtudes süütuse presumptsioonist);

128.

nõuab tungivalt Euroopa Prokuratuuri Ameti loomist kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 86, eelkõige võitlemiseks kuritegude vastu, mis kahjustavad Euroopa Liidu finantshuve, ning tõsiste piiriüleste kuritegude vastu, nende uurimiseks, nende eest vastutusele võtmiseks ja nende eest süüdi mõistmiseks; soovitab, et tulevane Euroopa Prokuratuur peaks olema kiire ja lihtsa struktuuriga ning sellel peaksid olema riikide ametiasutuste töö koordineerimise ja stimuleerimise ülesanded, et tagada ühtsete menetlusreeglite abil uurimiste suurem ühtsus; peab oluliseks, et komisjon esitaks enne 2013. aasta septembrit ettepaneku, milles määratletaks selgelt Euroopa Prokuratuuri Ameti struktuur, selle aruandluskohustus Euroopa Parlamendi ees ja eelkõige selle vastastikune toime Europoli, Eurojusti, Euroopa Pettustevastase Ameti ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, ning et EPPO tegevust toetatakse selge menetlusõiguste raamistikuga ja et määratletakse selgelt EPPO-le alluvad õigusrikkumised;

129.

on arvamusel, et Eurojust võiks edasi tegeleda kuritegudega, mis on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1, ja vajaduse korral ka täiendavate kuritegudega liidu poliitika rakendamise suhtes, nagu on ette nähtud sama artikli lõikes 2, tagades samal ajal selle eelseisvas läbivaatamises demokraatlike ja põhiõigustega arvestamise;

130.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei vähendaks liidu eelarvet lühiajaliselt uudistesse jõudmiseks, vaid tagaksid täiendavad rahalised vahendid Europoli, Eurojusti, Frontexi ja tulevase Euroopa Prokuratuuri (EPPO) jaoks, kuna nende edusammudel on mitmekordistav mõju liikmesriikidel saamata jääva maksutulu vähendamisele;

131.

soovib näha kokkulepet Liechtensteiniga seoses piiriülese kuritegevuse vastase võitlusega;

132.

nõuab kindlalt, et liikmesriigid võtaksid esimesel võimalusel vastu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded; palub komisjonil jälgida, et direktiiv võetakse siseriiklikku õigusesse üle nõuetekohaselt; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon viiksid täide tegevuskava kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõiguste kohta kriminaalmenetluses, sealhulgas kohtueelse kinnipidamise direktiivi;

133.

kutsub üles kehtestama rangemad karistused kuritegelikes rühmitustes osalemise eest, narkokaubandusega seotud kuritegude eest ning inim- või elundikaubanduse eest;

134.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni soovituste kohaselt õiguslikud ja muud meetmed, et määratleda kuriteona tahtlikult sooritatud ebaseadusliku rikastumise juhtumid, st riigiametniku varade märkimisväärne suurenemine, mida ta ei suuda mõistlikult selgitada seoses oma seadusliku sissetulekuga;

135.

väljendab murelikkust asjaolu pärast, et terve rida nn uusi kuritegusid – näiteks ebaseaduslik jäätme- ja kunstiäri, kaitsealuste liikidega kaubitsemine ning kaupade võltsimine – ei kuulu vaatamata sellele, et need on kuritegelike organisatsioonide jaoks väga kasumlik tegevus, millel on eriti negatiivsed tagajärjed ühiskonnale ja keskkonnale ning mis on laia riikidevahelise ulatusega, nn eurokuritegude hulka; on seisukohal, et selliseid kuritegusid tuleks Euroopa valikutes asjakohaselt arvesse võtta, ning teeb seega ettepaneku, et nõukogu võtaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud eesõiguste alusel vastu otsuse, et määratleda veel teisi kuritegevuse liike, sealhulgas eespool loetletuid;

136.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti õigusakti ettepaneku rikkumisest teatajate tõhusa Euroopa kaitseprogrammi kohta seoses piiriülese korruptsiooni ja ELi finantshuve hõlmava korruptsiooniga ja tunnistajate ning kohtuga koostööd tegevate isikute kaitse kohta, mis pakuks lahenduse eelkõige nende isikute rasketele elutingimustele alates kättemaksuriskide tõttu peresidemete katkemisest ja kodukohast võõrdumisest kuni sotsiaalse ja kutsealase tõrjutuseni;

137.

on seisukohal, et kohtutunnistajate kohtlemine ja kaitseprogrammide korraldamine ei või sõltuda eelarvepiirangutest kodanike turvalisuse ja ohutuse tagamisel, eriti nende puhul, kes on riskinud oma eluga selleks, et olla riigi poolel; see on kohus, millest riikide ja Euroopa ametiasutused ei saa taganeda; kutsub kõiki liikmesriike üles võtma vajalikke (seadusandlikke ja mitteseadusandlikke) meetmeid, et kohtutunnistajatele ja nende sugulastele oleks tagatud nii füüsiline ohutus kui ka õigus inimväärsele elule sotsiaalselt, ametialaselt, inimsuhetes ja majanduslikult, piisava toetusega institutsioonidelt (sealhulgas ette nähtud kohtutunnistaja töölevõtmine riiklikesse haldusorganitesse);

138.

kutsub komisjoni üles rakendama võimalikult kiiresti kõiki komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016” (COM(2012)0286) esitatud meetmeid ja vahendeid;

139.

kutsub komisjoni üles esitama vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatule seadusandliku ettepaneku Europoli kohta, eesmärgiga parandada Europoli tegevuse tõhusust ja tulemusi tõsise ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et nimetatud ameti tulevane reform ei tohiks kahjustada Euroopa Politseikolledži (CEPOL) ainulaadset rolli ELi koolitustegevuses õiguskaitse valdkonnas;

140.

kutsub kõiki liikmesriike üles võtma oma õiguskorras õigeaegselt vastu kõik kehtivad Euroopa ja rahvusvahelised õigusaktid, vastates eelkõige komisjoni arvukatele üleskutsetele võtta nõuetekohaselt üle mitmed kehtivad raamotsused;

141.

rõhutab vajadust edendada seaduslikkuse kultuuri ja suurendada kodanike teadmisi maffiast kui nähtusest; tunnustab sellega seoses kultuuri-, meelelahutus- ja spordiühenduste põhitähtsat rolli kodanikuühiskonna teadlikkuse suurendamisel organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses ning seaduslikkuse ja õigluse edendamisel;

142.

kutsub komisjoni üles töötama välja Euroopa tegevuskava metsloomade salakaubaveo vastu, rõhutades selle selgeid tulemusi nii ELis kui ka sellest väljaspool, et vähendada metsloomaliikide ja nende kehaosade salakaubavedu; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama oma kaubandus- ja arenguvahendeid, et luua eriprogrammid koos olulise rahastamisega, et tugevdada CITESi konventsiooni rakendamist ja tagada vahendid salaküttimise ja salakaubaveo vastase suutlikkuse parandamiseks, eelkõige selliste algatuste nagu ASEAN-WEN ja HA-WEN jõustamise toetamise, tugevdamise ja laiendamise kaudu, mille eesmärk on luua piirkondlikud eksperdikeskused ja pakkuda koostöömudeleid metsloomade vastu suunatud kuritegevuse vastu;

143.

nõuab ühtlustatud ja tõsiseid karistusi metsloomade ja nende kehaosade ning haruldaste taimede ja puude salakaubaveo eest Euroopa Liitu;

144.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, Euroopa Politseikolledžile, Europolile, Eurojustile, Euroopa Pettustevastasele Ametile, Euroopa Nõukogule, OECD-le, Interpolile, UNODCile, Maailmapangale ja rahapesuvastasele töökonnale.

19.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/40

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artikli 3 lõiget 3, ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artikleid 9, 14, 148, 151, 153, 160 ning protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 34 ja 36,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

—

võttes arvesse parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest), selle artiklit 31 (õigus eluasemele) ja selle artiklit 16 (perekonna õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (2),

—

võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta (5),

—

võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist töövõimalusterohke majanduse taastumise kohta (COM(2012)0173),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee selleteemalisi arvamusi ning oma 15. novembri 2011. aasta resolutsiooni sellel teemal (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999 (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (9),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (10),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2011)0615),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006 (COM(2011)0614),

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa majanduse taastamise kava” (COM(2008)0800),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (11), ning oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta (12),

—

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (13),

—

võttes arvesse komisjoni 23. märtsi 2011. aasta teatist „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (COM(2011)0146) ja oma 15. novembri 2011. aasta samateemalist teatist (14),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks” (COM(2010)0573),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173),

—

võttes arvesse komisjoni 15. mai 2012. aasta suuniseid parimate tavade kohta pinnase katmise piiramisel, vähendamisel ja heastamisel (SWD(2012)0101 final),

—

võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2012. aasta aruannet, 8. jaanuar 2013 (15),

—

võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta meetmepaketti sotsiaalinvesteeringute kohta,

—

võttes arvesse tulu ja elutingimusi käsitlevat ühenduse statistikat (EU-SILC) ja Eurostati 8. veebruari 2012. aasta pressiteadet (16),

—

võttes arvesse Euroopa statistikat, mis sisaldub elukvaliteeti käsitlevas kolmandas Euroopa aruandes ja eelkõige selle 6. peatükki (17),

—

võttes arvesse Eurofoundi aruannet leibkondade võlanõustamisteenuste kohta Euroopa Liidus (18),

—

võttes arvesse Eurofoundi aruannet romade elutingimuste kohta: nõuetele mittevastavad eluasemed ja puudulik tervishoid (19),

—

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsust Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (20),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 14. märtsi 2013. aasta otsust kohtuasjas C-415/11 (Mohamed Aziz), mille puhul kaitstakse hüpoteeklaenu võtjaid pankade eest ebaõiglaste lepingutingimuste korral (21),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (22),

—

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta: koostöö vaesuse vastu võitlemise nimel aastal 2010 ja pärast seda” (23),

—

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 18. veebruari 2011. aasta hinnangut Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele (24),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 5. veebruari 2010. aasta töödokumenti „Joint Report on Social Protection and Social Inclusion” („Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse ühisraport”) (SEC(2010)0098),

—

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2010. aasta raportit „2010. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta” (25),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise probleemid” (26),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust „Euroopa sotsiaalelamumajanduse tegevuskava suunas” (27),

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2012 aasta resolutsiooni sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile (28),

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (29),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (30),

—

võttes arvesse oma 8. septembri 2010. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (31),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (32),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (33),

—

võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsioon eluasemete ja regionaalpoliitika kohta (34),

—

võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (35),

—

võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta kirjalikku deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta (36) ja 16. detsembri 2010. aasta kirjalikku deklaratsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (37),

—

võttes arvesse Eurofoundi kolmandat Euroopa elukvaliteedi uuringut – Elukvaliteet Euroopas: kriisi mõju (38),

—

võttes arvesse 9. ja 10. detsembril 2010 toimunud Euroopa kodutuseteemalise konsensuskonverentsi lõppsoovitusi,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0155/2013),

A.

arvestades, et eluase on põhiõigus, mida saab pidada teiste põhiõiguste kasutamise ning neile juurdepääsu ja väärika elu eeltingimuseks; arvestades, et korralikule ja nõuetekohasele eluasemele juurdepääsu tagamine on liikmesriikidele pandud rahvusvaheline kohustus, mida EL peab arvesse võtma, kuna õigus eluasemele ning abile eluaseme leidmisel on tunnustatud nii ELi põhiõiguste harta artiklis 34, Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalharta artiklites 30 ja 31 kui ka inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25, ning et see sisaldub paljudes liikmesriikide põhiseadustes;

B.

arvestades, et liikmesriikidel ja nende kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel on õigus ja kohustus defineerida oma eluasemepoliitika ja võtta meetmeid, et tagada sellest põhiõigusest kinnipidamine oma eluasemeturgudel kooskõlas oma elanike vajadustega, et võimaldada igale kodanikule juurdepääsu korralikule ja vastuvõetava hinnaga eluasemele;

C.

arvestades, et vastuvõetava hinnaga, nõuetekohane ja turvaline eluase on sobilik vahend sotsiaalse õigluse ja ühtekuuluvuse saavutamisel ning investeerimine taskukohastesse eluasemetesse on tööjõu parema liikuvuse ning paremate töövõimaluste eeltingimus, samal ajal kui sotsiaalelamute ehitamine ja remontimine on eluasemenõudluse eesmärkide saavutamisel otsustav, võimaldades vastuvõetava hinnaga eluaset erinevatele elanikkonnakihtidele, hoogustades majandust ja tagades maksude laekumise liikmesriikides;

D.

arvestades, et liikmesriikidel on subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tähtis osa ja ulatuslik otsustusõigus sotsiaalelamute pakkumisel, kasutuselevõtmisel ja korraldamisel, mis toimub paralleelselt planeerimata turupõhise pakkumisega eluasemeturul ning täiendab seda; arvestades, et sotsiaalelamute pakkumine peab vastama kõrge kvaliteedi, ohutuse ja vastuvõetava hinna nõuetele ning edendama võrdset kohtlemist ning üldist juurdepääsu ja kasutajate õigusi;

E.

arvestades, et valitseb sotsiaalelamute puudus ning et enamikus ELi liikmesriikides on üha suurem nõudlus vastuvõetava hinnaga eluasemete järele; arvestades, et sotsiaalelamute kasutajate sotsiaal-perekondlik profiil on muutunud; arvestades, et neid uusi ühiskondlikke olusid tuleb analüüsida, et liikmesriigid ja nende kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused kooskõlastaksid oma erinevaid elamumajanduse strateegiaid, mis vastaksid kõige paremini iga riigi tegelikule olukorrale;

F.

arvestades, et sotsiaalelamispinna poliitika on lahutamatu osa üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest, mille eesmärk on aidata täita eluasemega seotud vajadusi, hõlbustada juurdepääsu kinnisvarale, edendada eluruumi kvaliteeti, parandada olemasolevat eluruumi ning kohandada elamispinna kulusid perekondliku olukorra ja selle elanike vahenditega, jättes ruumi nendepoolseteks pingutusteks;

G.

arvestades, et sotsiaalelamuid peaks iseloomustama hea kvaliteedi ja ostuhinna või üüri suhe, see peaks võimaldama energiasäästu ning see peaks asuma keskkonnas, kus on olemas haljasalad ja mis on sobiv eri põlvkondadele, võttes arvesse laste ja eakamate inimeste erivajadusi;

H.

arvestades, et selleks et vältida nii kodutute arvu suurenemist kui ka tulevasi kinnisvarakriise, peavad kodulaenueeskirjad kaitsma tarbijaid ja toetama riskide õiglast jagunemist;

I.

arvestades, et sotsiaalelamutel on tähtis roll strateegia „Euroopa 2020”eesmärkide – eriti vaesuse vähendamise eesmärgi, mis hõlmab selle ennetamist, et ebasoodus olukord kandub eelmiselt põlvkonnalt järgmisele – saavutamisel, aidates kaasa tööhõive, kaasamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme saavutamisele, tööalase liikuvuse edendamisele ning võitlemisele kliimamuutusega ja kütteostuvõimetusega hoonete moderniseerimise abil;

J.

arvestades, et finants- ja majanduskriisi, kasinusmeetmete, eluasemekulude tõus ja majapidamiste sissetulekute languse koostoime on suurendanud tööpuudust ning sotsiaalset tõrjutust ELis, eriti kõige haavatavamate inimrühmade hulgas, suurendades heaoluteenuste koormust; võtab teadmiseks, et vaatamata sellele, et riiklikud kulutused sotsiaalelamuinvesteeringuteks on tähtis stabiliseeriv tegur, on hiljutised rahalised kasinusmeetmed neid osades liikmesriikides nõrgendanud;

K.

arvestades, et kinnisvarabuumi lõhkemise, laenuraha vähenemise, maksete hilinemise või riigihangete vähesuse tõttu avaldab majandus- ja sotsiaalkriis otsest negatiivset mõju elamute ja eriti sotsiaalelamute ehitus- ja renoveerimissektori aktiivsusele ja rahastamisele, kuigi see sektor võib olla tõukejõuks, et väljuda kriisist jätkusuutlikult ja kaasavalt ning et vastata kliima- ja energeetikaküsimustele;

L.

arvestades, et kokkuhoiu- ja eelarve konsolideerimise meetmed peavad olema seotud põhjaliku investeerimisstrateegiaga, mis toetab jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning järgib strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, sealhulgas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise osas;

M.

arvestades, et eluase on eluks vajalik hüve, mille puhul määravad liikmesriigid vastavalt oma poliitilistele valikutele kindlaks elamiskõlblikkuse ja mugavuse miinimumnõuded, linnaplaneerimist ja ehitamist reguleerivad erinõuded, hinna ja sissetuleku suhte maksimummäära, raamistiku teatavate eluasemete hinnamuutuste jaoks või isegi loovad sotsiaalabi- või maksusüsteemi mehhanismid, mille eesmärk on mõjutada majapidamiste kõnealuseid suurimaid siduvaid kulusid;

N.

arvestades, et kriisil on pikaajaline mõju mitte ainult majanduskasvule, tööhõivele ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tasemele, vaid ka eluasemele juurdepääsu tingimustele ning sotsiaalelamutesse tehtavate investeeringute tasemele ELis, mistõttu liikmesriigid ja liit peavad võtma viivitamata meetmeid, et tagada juurdepääs nõuete- ja taskukohastele eluasemetele; arvestades, et eluasemekulud moodustavad suurima osa ELi majapidamiste kuludest, põhjustab eluasemega seotud hindade hüppeline kasv (maa, kinnisvara, üürimine, energiatarve) ebastabiilsust ja muret ja seda tuleb pidada oluliseks probleemiks; arvestades, et tööpuudus ELis on suurenenud, mida tõendab keskmise tööpuuduse määra jõudmine 10,9 %-ni EU-27 liikmesriikides 2013. aasta jaanuaris, ning pidades silmas asjaolu, et Euroopa elanikkond samal ajal vananeb, on suur oht, et veelgi suureneb lõhe vaeste ja rikaste vahel, samuti sotsiaalne tõrjutus ja kodutus, mis puudutab juba 80 miljonit vaesusohus eurooplast;

O.

arvestades, et romad elavad enamasti väga eraldatud piirkondades, kus juurdepääs sotsiaal- ja tervishoiuteenustele on raskendatud;

P.

arvestades, et nõuetele mittevastava eluaseme ja halva tervise vahel on selged seosed: kinnisvaraga seotud võlgu on seostatud vaimse tervise halvenemisega; ülerahvastatust on seostatud psühholoogiliste probleemide, tuberkuloosi, hingamisteede nakkuste, suurema tulekahju- ning koduste õnnetuste ohuga; puudulikes eluruumides elamine mõjub halvasti tervisele ja turvatundele ning suurendab koduste õnnetuste ohtu; mürarikkas piirkonnas elamist seostatakse kõrgvererõhutõve ja vererõhu tõusuga; arvestades, et eluaseme puudumine on stressi- ja kannatuste allikas, mis mõjub halvasti elukvaliteedile, tervisele ja heaolule;

Q.

arvestades, et naised, kellest 24,5 % elas 2010. aastal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus, eelkõige väikese sissetulekuga naised, üksikemad, kehvalt tasustatud töökohtadel töötavad naised, sisserännanud naised, ülalpeetavate lastega lesed ja koduvägivalla all kannatavad naised, ning samuti lastega perekonnad, kus perekonnapeaks on täiskasvanud vallaline naine, noored pered, suured pered, oma karjääri alustavad üliõpilastest noored, noored töötud paarid, puuetega isikud, kehaliste või psüühiliste haigustega isikud, marginaliseerunud kogukondadest pärinevad isikud, sealhulgas romad, ja vanurid on eriti mõjutatud taskukohaste ja kohandatud sotsiaalelamute võimaluste puudusest; arvestades, et eelnimetatud rühmad on eriti haavatavad kodutuse suhtes ning kolivad sageli normidele mittevastavatesse eraturu elamuüksustesse, mis suurendab oluliselt terviseprobleemide riski; arvestades, et kõnealused rühmad otsivad sageli alternatiivseid lahendusi, kolides perekonna, sõprade või tuttavate juurde, mis takistab kodutuse nõuetekohast analüüsimist ja kodutute läbipaistvat dokumenteerimist;

R.

arvestades, et majanduskriis ja eluaseme turu hinnad vähendavad naiste suutlikkust lahutada või kooselu lõpetada, mis piirab nende vabadust ja muudab nad soolise koduvägivalla suhtes haavatavamaks;

S.

arvestades, et vastuvõetava hinnaga üürikorterid on vajalikud noortele inimestele, et nad saaksid jätkata kutsealaste või ülikooliõpingutega, teha praktikat või asuda tööle;

T.

arvestades, et täiendamaks praegust spontaanset pakkumist eluasemeturul määravad liikmesriigid kindlaks ja korraldavad ka paralleelse sotsiaalelamute pakkumise konkreetsete juurdepääsutingimuste ja hindadega, mida pakuvad selleks otstarbeks loodud mittetulunduslikud ettevõtted; arvestades, et 25 miljonit euroopa kodanikku elab sotsiaalelamutes, mille piirkondliku kavandamise, kättesaadavuse ja hinna tingimused määravad otseselt kindlaks liikmesriikide ametiasutused, ning arvestades, et selline paralleelne eluasemete pakkumine aitab märkimisväärselt kaasa kinnisvara rohkuse tsüklite ja kinnisvarabuumide vähendamisele tänu selle süsteemi stabiilsusele ja hinnakontrollile;

1.

märgib, et praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi tõttu suudab turu spontaanne toimimine, eriti tiheda asustusega linnapiirkondades, üha vähemal määral rahuldada nõudlust sobiva hinnaga eluasemete järele ning et eluaseme- ja energiakulude tõus suurendab haiguste, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu; märgib, et paljudes liikmesriikides on suurenenud väljatõstmiste arv ja kodude arestimine pankade poolt; nõuab tungivalt meetmete võtmist nende probleemidega tegelemiseks; väljendab muret seoses osade kasinusmeetmete otsese ja kaudse mõjuga praeguse sotsiaal- ja majanduskriisi raames, pidades silmas eluasemetoetuste vähendamist, sotsiaalelamutega tegelevate ettevõtete maksustamist, uute elamuehitusprojektide lõpetamist või riigile kuuluvate sotsiaalelamute müümist, mis võivad käivitada pikaajalise sotsiaalse tõrjutuse ja segregatsiooni nõiaringi;

2.

tuletab meelde, et sotsiaalelamupoliitikal on tähtis osa laste vaesusega võitlemisel, kuna sellega likvideeritakse perekondade vaesus ja välditakse sotsiaalmajanduslikult ebasoodsa olukorra kandumist eelmiselt põlvkonnalt järgmisele; märgib, et sotsiaal-demograafiliste muutuste toimumise tõttu perestruktuurides ning üha suurema ebastabiilsete ja juhutöökohtade osakaalu tõttu on sotsiaalselt integreeritud elanikerühmade seas suurem vajadus jõukohaste kuludega eluaseme järele;

3.

nõuab, et täidetaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26, milles on sätestatud, et riiklikel asutustel on suvaõigus määrata kindlaks sotsiaalelamumajanduse korraldamine, rahastamine ja sihtrühmad, et vastata kohalikele vajadustele, ning tagada kõrge kvaliteet, ohutus, vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning kasutajate õiguste edendamine; on seisukohal, et selline sekkumine on riiklike asutuste jaoks vahend, mis võimaldab vastata turutõrgetele, et tagada üldine juurdepääs korralikule eluasemele vastuvõetava hinna eest ning rakendada seeläbi Euroopa sotsiaalharta artikleid 16, 30 ja 31;

4.

tuletab komisjonile, liikmesriikidele ja nende kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele meelde, et sotsiaalelamumajandusse tehtud kulutused võimaldavad tagada põhiõigused, täita kiireid sotsiaalseid vajadusi, ning et neid tuleks käsitleda strateegiliste sotsiaalinvesteeringutena, mis aitavad kaasa kohaliku paiknevusega kohalike töökohtade jätkusuutlikule loomisele, majanduse stabiliseerimisele kinnisvarabuumide tekkimise ja majapidamiste suure võlakoormuse ennetamise kaudu, töötajate liikuvusele ning kliimamuutuste ja kütteostuvõimetuse vastu võitlemisele ning ülerahvastatusest ja viletsatest elutingimustest tulenevate terviseprobleemide leevendamisele; nõuab seetõttu, et sotsiaalelamuid ei tohiks vaadelda kärpimisele kuuluva kuluna, vaid investeeringuna, mis tasub end pikemas perspektiivis ära parema tervise ja heaolu, tööturule juurdepääsu ning inimestele, eeskätt eakatele iseseisva elu võimaluse andmise kaudu;

5.

palub seetõttu komisjonil luua sotsiaalelamumajanduse Euroopa tegevusraamistik, et tagada ELi poolt selles valdkonnas kasutavate vahendite (riigiabi, struktuurifondid, energia, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine, tervishoiupoliitika) järjepidevus;

6.

palub komisjonil täpsustada sotsiaalelamu määratlust liikmesriikide vaheliste parimate tavade ja kogemuste vahetamise alusel ning võttes arvesse asjaolu, et sotsiaalelamuid luuakse ja hallatakse eri liikmesriikides, piirkondades ja kohalikes kogukondades erinevalt (sageli paindlikkuse tõttu prioriteetide kindlaksmääramisel);

7.

märgib, et sotsiaalelamumajandusega seotud investeeringuid tuleb vaadelda üldisema poliitika raames, mille eesmärk on korraldada ja rahastada avalike sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ning haridusteenuste pakkumist, eesmärgiga tagada sotsiaalsete põhiõiguste tõhusus ning vastata arenevatele sotsiaalsetele vajadustele ja majandustsüklitest tulenevatele püsivatele muutustele;

8.

rõhutab vajadust tugevdada järelevalvet sotsiaalinvesteeringute üle, mis on osa laiendatud euroala pakti eeskujul loodud sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe raamistikust ja mis on loodud eesmärgiga tugevdada liidu majanduse ja eelarve haldamist, kaasates sinna sotsiaalelamutega seotud investeeringud; rõhutab samuti vajadust sotsiaalinvesteeringute eesmärkide kehtestamise järgi liikmesriikide jaoks, et saavutada strateegias „Euroopa 2020” kehtestatud sotsiaalsed, tööhõivealased ja hariduseesmärgid; tunneb heameelt, et seda ettepanekut toetavad Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembris tehtud järeldused, milles rõhutatakse, et pakti ennetavate meetmete osas tuleks veelgi rohkem kasutada ära „ELi olemasoleva fiskaalraamistiku pakutavaid võimalusi, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega”; kutsub komisjoni üles pidama nende sotsiaalinvesteeringute üle paremat järelevalvet liikmesriikide poolt ja Euroopa tasandil tehtavate investeeringute näitajate tabeli abil, võttes sotsiaalelamumajandusega seotud investeeringute puhul arvesse eluasemekulude arengut ning eluaseme ootejärjekorras olevate inimeste arvu liikmesriikides; lisaks kutsub kõiki liikmesriike üles ratifitseerima läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartat, pöörates erilist tähelepanu artiklile 31;

9.

on seisukohal, et liikmesriikide rakendatavate elamumajanduse strateegiate väljakujundamises peavad osalema elanike- ja üürnikeorganisatsioonid;

10.

rõhutab vajadust toetada sotsiaalset innovatsiooni nii vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kui ka teadusuuringute raamprogrammi kaudu, et analüüsida uusi poliitikasuundi, mille eesmärk on parandada juurdepääsu eluasemetele ja vähendada kodutust;

11.

pooldab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2011. aasta ettepanekut võtta vastu direktiiv (COM(2011)0142), mille eesmärk on elamukinnisvaraga seotud krediidilepingute raamistamine ning seeläbi leibkondade suure võlakoormuse piiramine; nõuab, et Euroopa kodulaene hõlmavad õigusnormid sisaldaksid parimaid tavasid, mis oleksid tarbijate jaoks võimalikult soodsad; nõuab samuti, et nendesse lisataks laenu üle taasläbirääkimiste ja laenu tagasimaksegraafiku ümbertegemise menetlused pankrotis võlgnike ja perekondade jaoks; kutsub liikmesriike üles ennetama, et juba välja tõstetud leibkonnad peavad jätkama oma hüpoteegi tagasimaksmist; palub komisjonil ja liikmesriikidel arutada, kuidas lahendada sotsiaalset probleemi, mida tekitavad väljatõstmised ja kodu kaotus majanduskriisi ja tööpuuduse käes kõige rängemini kannatavatele inimestele; tuletab veel ka meelde, et need väljatõstmised toimuvad ajal, kus antakse suurtes summades riigiabi Euroopa finantssüsteemi saneerimiseks; kutsub liikmesriike üles püüdma leida väljatõstmistele alternatiivseid lahendusi;

12.

kutsub komisjoni üles hoiatama liikmesriike oma riigipõhistes soovitustes, kui reformid ohustavad sotsiaalelamutesse või sobiva hinnaga eluasemetesse tehtavaid investeeringuid, ning hoiduma andmast soovitusi sotsiaalelamumajanduse sektori suuruse kohta üksikutes liikmesriikides; peab kahetsusväärseks, et eelarve konsolideerimise kavade raames ning järgides konkreetseid komisjoni soovitusi eluasemeturul tegutsemise kohta vähendavad mõned liikmesriigid sektori mahtu üürileandjaid maksustades; on seetõttu mures, et Euroopa Komisjoni poolt konkurentsipoliitika raames pakutud sotsiaalelamu mõiste on piirav, olles suunatud üksnes ebasoodsas olukorras rühmadele;

13.

kutsub nõukogu üles liikmesriikide elamumajanduse ministreid vähemalt üks kord aastas kokku kutsuma, et arutada erinevate Euroopa poliitikavaldkondade mõju eluasemepoliitikale ning tagada eluasemesektori majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste parem arvessevõtmine Euroopa poliitikavaldkondades, kaasates sidusrühmad nagu sotsiaalelamumajandusega tegelevad asutused, elanikke esindavad liidud ning eluasemele juurdepääsu toetamise alal tegutsevad liidud;

14.

märgib, et sotsiaalelamu ja toetusesaajate mõisted peaksid olema demokraatliku arutlusprotsessi tulemus, et saaks arvesse võtta liikmesriikide erinevaid traditsioone;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu eluasemete kättesaadavusele ja sellega seotud teenustele sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse strateegia raames, sealhulgas kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse vähendamise meetmete kaudu liikmesriikide ühiste näitajate alusel ning ergutama heade tavade vahetust, et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele;

16.

julgustab liikmesriike tegema suuremaid jõupingutusi, et lisada sotsiaalelamutega seotud investeeringud oma keskmise pikkusega ja pikaajalistesse eelarve-eesmärkidesse, samuti oma riiklikesse reformikavadesse ning oma strateegiaga „Euroopa 2020” seotud strateegilistesse suunitlustesse; kutsub nõukogu ja komisjoni üles paremini kontrollima strateegia „Euroopa 2020” sotsiaaleesmärkide elluviimist ja täitmist;

17.

märgib, et eluasemepoliitika ja -programmid tuleb välja töötada madala sissetulekuga ja eri sotsiaalse päritoluga naistega konsulteerides, et selgitada välja, milline poliitika vastab kõige paremini naiste vajadustele;

18.

rõhutab sotsiaalelamumajanduse ja eriti sotsiaalelamute kontratsüklilist majanduslikku rolli tänu energiasõltuvuse vähendamisele, toetusele, mida antakse ehitus- ja renoveerimissektorile, sellega kaasnevale kohaliku paiknevusega kohalike töökohtade loomisele ja eelkõige tänu sektori töömahukatele teenustele, keskkonnasäästlike tööstusharude arendamisele kohalikus majanduses ja selle mõjule, mis kandub üle ülejäänud majandusele; on seetõttu seisukohal, et sotsiaalelamutesse tehtavaid investeeringuid ei tohiks käsitleda mitte ainult kuludena, vaid ka produktiivse investeeringuna; lisaks julgustab liikmesriike alustama dialoogi ehitussektoriga, et kujundada sotsiaalelamumajandusega seoses välja parem ärikeskkond ja reguleerimine, erilise tähelepanuga ehituseesmärkide kehtestamisel, infrastruktuurikulude korraldusel ja arendatava maa hankimisel;

19.

rõhutab kohalike töökohtade lisandväärtust ja struktuurifondide (2007–2013) otsetegevuse poolt genereeritud investeeringute märkimisväärset võimendavat mõju sotsiaalelamumajanduse sektoris;

20.

on seisukohal, et mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) Ühtekuuluvusfondile eraldatavad vahendid ei tohi olla väiksemad kui kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku alusel eraldatud vahendid, et tagada piisav rahastamine ERFile, nimelt investeerimisprioriteedile „Sotsiaalse kaasatuse edendamine ja vaesuse vastu võitlemine – mahajäänud linna- ja maakogukondade füüsilise ja majandusliku taaselustamise toetamine”;

21.

tunnistab, et paljud liikmesriigid on juba kehtestanud tulemusliku sotsiaalelamumajanduse poliitika, ja usub, et sellega seoses peaks ELi roll olema hõlbustada heade tavade vahetust liikmesriikide vahel;

22.

võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika (2014–2020) alaste õigusaktide paketi kohta; toetab seda, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide toetuse jaoks abikõlblikuks muudetaks prioriteetsed investeeringud sotsiaalelamute energiatõhususse ja taastuvenergia kasutamisse sotsiaal- ja taskukohase hinnaga elamutes, jätkusuutliku linna- ja territoriaalse arengu integreeritud projektid, marginaliseeritud kogukondade võrdväärne juurdepääs eluasemele ning selliste ühiskondlike ja solidaarsete sidusrühmade edendamine nagu mittetulunduslikud ühistud, ja ettevõtted;

23.

julgustab liikmesriike ja kõiki sidusrühmi pühendama taskukohastesse sotsiaalelamutesse tehtavatele investeeringutele ja mittetulundusliku eluasemesektori tugevdamisele olulise koha riiklikes reformikavades ja 2014.–2020. aasta partnerluslepingute strateegilistes valdkondades ning tagama oma riiklike romasid käsitlevate integratsioonistrateegiate kajastamise kavandavates eluasemestrateegiates;

24.

julgustab liikmesriike aktiivsemalt kasutama eraõiguse vahendeid, et hõlbustada sotsiaalelamute ehitamist, näiteks pikaajalisi üürilepinguid, et saaks ehitada maad ostmata, või sotsiaalelamute üürileandjale kasutusvalduse kasutamise võimalust, mis lubab eraisikul omanikuks jääda;

25.

rõhutab, et elamispinnana kasutatav ja kommertskinnisvara moodustab Euroopas üle 40 % lõppenergiatarbimisest ja kogu CO2-heitest ning et keskkonnahoidlik ehitus võimaldab piirata ehituskulusid ja -aega, drastiliselt vähendada keskkonnamõju, energiatarbimist ja järelikult eluaseme majandamiskulusid;

26.

toetab piisavat eelarvet mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 jaoks, milles ühtekuuluvuspoliitika määratletakse kriisist väljumise vahendina; toetab Euroopa majanduskasvu ja tööhõive pakti järeldusi seoses üleskutsega liikmesriikidele lihtsustada ja kiirendada struktuurifondide kasutamata vahendite ümberjaotamist energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud projektidele programmiperioodiks 2007–2013; on seisukohal, et sotsiaalelamusektor peaks nendest eraldistest kasu saama;

27.

kutsub liikmesriike, nende haldusasutusi ja komisjoni üles tagama, et elamumajanduses osalejad, elanikke esindavad ühendused ja eluasemetele juurdepääsu heaks tegutsevad ühendused kaasatakse aktiivselt partnerite nimekirjadesse, et töötada välja partnerluslepingud ja rakenduskavad, kontrollida nende täitmist ja neid arendada; rõhutab integreeritud arengu uute vahendite (kogukonna juhitud kohaliku arengu ja integreeritud territoriaalsete investeeringute vahendite abil) tähtsust elamumajanduse integreeritud strateegiate jaoks, milles sotsiaalelamumajanduse organisatsioonidel ja elanikel saab olema oluline osa; usub, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide puhul tuleb tõhusalt kasutada partnerluse ja mitmetasandilise juhtimise põhimõtet ja et liikmesriike tuleb julgustada tegema koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et seada prioriteete ja määrata kindlaks, kuidas tuleks vahendeid kasutada; on seisukohal, et struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vaheline parem sünergia võib edendada jätkusuutlikku arengut mahajäänud või maapiirkondades, vältides nende isoleeritust ja elanike lahkumist nendest piirkondadest, aidates seega ära hoida sotsiaalse kihistumise negatiivseid mõjusid ja soodustades heterogeensust, sotsiaalset ühetkuuluvust ja soolist võrdõiguslikkust;

28.

kutsub liikmesriike üles taskukohaste ja sotsiaalelamute ehitamise ja renoveerimise edendamise eesmärgil tugevdama või töötama välja konkreetseid rahastamismehhanisme ning ergutama kooskõlastatud viisil programmi Horisont 2020 toetuste kasutamist ja struktuurifondide, Euroopa Investeerimispanga (EIP), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga ning Euroopa Energiatõhususe Fondi kavandatud projektide rahastamisvahendite ja tehniliste abiprogrammide kasutamist; kutsub liikmesriike lisaks sellele üles leidma viise muudetud Euroopa Regionaalarengu Fondi kohaldamiseks, et pakkuda marginaliseerunud kogukondadele eluaset;

29.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles seadma tihedas konsultatsioonis kohalike ja piirkondlike ametiasutustega sotsiaalsete ja taskukohaste eluasemete sektor oma investeerimisprioriteetide hulgas tähtsamale kohale, eelkõige liikmesriikides, kus ei ole olemas riiklikku eluasemepanka, parandades samas laenutingimusi, kutsub Euroopa Investeerimispanka samuti üles määrama kindlaks, millises ulatuses võivad projektivõlakirjad olla selliste sotsiaalsete taristute nagu eluasemete rahastamisvahend, võttes enne ulatuse laiendamist arvesse katseetapi hindamise tulemusi;

30.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid elamuühistute tegevust, sest need ühistud on oluline vahend esmase kodu soetamiseks jõukohase hinnaga. juhib tähelepanu, et ühistud on ühtlasi tõhus vahend linnakeskkonna parendamise algatuste soodustamiseks, luues koostoimet kohalike kogukondadega ja võideldes kesklinnaalade hülgamise vastu;

31.

kutsub komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele teisi võimalikke rahastamisallikaid, mida nad saaksid kasutada sotsiaalelamute arendamiseks ja renoveerimiseks sotsiaalinvesteeringute vormina, ning ergutama liikmesriike ja piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi kasutama tulemuslikult Euroopa rahastamisvahendeid ja säilitama vähendatud käibemaksumäära sellistele investeeringutele, pidades silmas sektori töömahukat olemust ja selle vähest mõju ELi-sisesele kaubandusele; soovitab uurida võimalust kohaldada sama käibemaksumäära, mida kohaldatakse esmatarbekaupadele; ergutab liikmesriike kasutama erasektori sääste, et hõlbustada juurdepääsu maale ning julgustada sotsiaalelamute ehitamist ja renoveerimist;

32.

julgustab selliste integreeritud koostöömudelite kasutuselevõtmist, mis koondavad projektide juhtimise, sotsiaalelamute üürileandjad ja ehitusettevõtjad sotsiaalelamute soojustamiseks-renoveerimiseks ja väikese energiakaoga sotsiaalelamute ehitamiseks;

33.

tervitab komisjoni 31. juuli 2012. aasta teatist ELi ehitussektori ja selle ettevõtete jätkusuutliku konkurentsivõime strateegia kohta (COM(2012)0433); on seisukohal, et selle sektori konkurentsivõimelisuse ja uuenduslikkuse parandamiseks on peale maksualgatuste ja rahalise toetuse hädavajalikud ka tööjõu kvalifikatsiooni taseme tõstmise meetmed, et reageerida ressursitõhusa Euroopa ja vähese CO2-heitega majanduse rajamisega seotud probleemidele ning saavutada energiatõhususe direktiivis (2012/27/EL) (39) ja hoonete energiatõhususe direktiivis (2010/31/EL) (40) sätestatud eesmärgid;

34.

kutsub komisjoni üles tegema tihedamat koostööd liikmesriikide ja kohalike vastutavate ametiasutustega, et panna paika keskmise pikkusega ja pikaajalised prognoosid pädevuste kohta, mida tööturul nõutakse; nõuab, et vastutavad sidusrühmad jälgiksid tööhõive arengut, et muuta põhikutseharidus ja elukestev õpe asjakohasemaks; nõuab, et liikmesriigid ja kohalikud vastutavad asutused kohandaksid kiiresti oma haridus- ja koolitussüsteeme, sealhulgas kutseõpet ja koolitust, kaasates säästva majanduse kontseptsiooni, ja tagaksid juurdepääsu oskuste arendamise programmile, et õppeprogrammid soodustaksid noorte juurdepääsu uutele keskkonnasäästlikele töökohtadele ja keskkonnasäästlikele majandusharudele; juhib tähelepanu sellele, et keskkonnasäästlike töökohtade edendamisega saab luua kvaliteetseid ja jätkusuutlikke töövõimalusi, võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning tagada tööhõive tugiteenused;

35.

märgib, et see keskkonnasäästlik sektor võib pakkuda palju erinevaid töövõimalusi, alates esmatasandi ja lihtsamatest töökohtadest kuni kõrget kvalifikatsiooni nõudvate teadmistesektori töökohtadeni; sellega seoses

36.

väljendab heameelt komisjoni sotsiaalinvesteeringute meetmepaketi üle, milles komisjon annab liikmesriikidele suuniseid tõhusama ja tulemuslikuma sotsiaalpoliitika teostamiseks majanduskasvu ja ühtekuuluvuse nimel;

37.

märgib, et kõnealused investeeringud sotsiaalelamute valdkonnas on osa üldisemast poliitikast, mille eesmärk on korraldada ja rahastada haridusteenuste pakkumist, et tagada sotsiaalsete põhiõiguste kehtivus ja vastata muutuvatele sotsiaalsete vajadustele;

38.

tuletab meelde, et õiguse eluasemele tunnustamine ja kohaldamine on eeltingimuseks teiste põhiõiguste, sealhulgas poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste täielikule rakendamisele; tuletab meelde, et õiguse eluasemele tegeliku kohaldamise eest vastutab liikmesriik või asjaomane riiklik asutus, suurendades oma poliitika ja programmide kaudu üldist juurdepääsu eluasemetele, eeskätt ebasoodsas olukorras olevate inimeste jaoks, pakkudes sobivaid ja nõuetekohaseid, korralikke, tervislikke ja taskukohaseid eluasemeid;

39.

palub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil viia läbi uuring, milles hinnatakse õiguse eluasemele ning eluasemega seotud abi rakendamise tõhusust ja tingimusi liikmesriikides, kaasates protsessi asjaomased sidusrühmad; kutsub ametit üles edendama selliste parimate tavade vahetust, mis seostuvad õiguse eluasemele tõhusa rakendamisega eriti haavatavate rühmade, sealhulgas kodutute puhul; kutsub komisjoni üles lisama need meetmed sotsiaalinvesteeringute paketti;

40.

soovitab, et liikmesriigid ja komisjon toetaksid ja edendaksid eriti haavatavate ja tõrjutud olukorras olevate elanikerühmade õiguse eluasemele kohaldamise alaste heade tavade innovatiivset vahetamist, pöörates erilist tähelepanu perevägivallale; märgib kahetsusega, et koduvägivalla ohvrid jäävad sageli tõenäolisemalt edasi vägivaldsesse keskkonda siis, kui neil ei ole majanduslikke võimalusi leida endale sobivat eluaset; kutsub liikmesriike üles pakkuma perevägivalla ohvritest perekondadele integreeritud sotsiaalteenuseid;

41.

ootab, et komisjon uuriks, millisel määral on otsene toetus eluasemetoetustena või kaudne toetus sotsiaalelamu enese kujul tõhusam meede vastuvõetava hinnaga eluaseme pakkumiseks sotsiaalsetele rühmadele, kes ei suuda maksta oma eluasemevajaduste eest eluasemeturul;

42.

palub komisjonil ja Eurofoundil viia Eurofoundi 2014. aasta töökava raames läbi uuring puudulike elamistingimustega seotud tegevusetuse kulude kohta;

43.

peab murettekitavaks seda, et paljud liikmesriigid on suuri elanikkonna rühmi vaesuse ja laostumise ohtu jätnud intensiivse majandusliku surutise kontekstis valinud eelarve tasakaalustamatuse korrigeerimiseks organite töö peatamise ning selliste programmide ja meetmete (üüritoetus, eluasemelaenude intressitoetus jne) katkestamise, mille eesmärk on toetada eluaseme soetamist, ning suurendanud samal ajal ebaproportsionaalselt kinnisvaramakse;

44.

kutsub liikmesriike viima seoses eluasemepoliitika ja kõigi eluasemeprogrammidega läbi sotsiaalse mõju analüüsi, mille puhul oleks rõhuasetus seatud soopõhisele ja leibkonnapõhisele analüüsile, võttes sissetuleku ja rahaliste vahendite puhul eeskätt arvesse soolist ebavõrdsust; rõhutab, et kõik statistilised andmed tuleb eristada soo ja leibkonnatüübi alusel ning et võimalused kaitsetus olukorras üksikisikute või rühmade, nagu naiste (pidades silmas nende mitmetahulist rolli üksikvanematena ning pereliikmete ja puudega inimeste hooldajatena), perekondade, noorte, puudega inimeste ja eakate toetamiseks eluasemepoliitika raames tuleb täpselt välja selgitada täiendavate uuringutega;

45.

soovitab, et liikmesriigid ja nende kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused töötaksid välja integreeritud poliitika sotsiaalse kaasamise edendamiseks ja üldise juurdepääsu tagamiseks korralikele, tervislikele ja taskukohastele eluasemetele; teeb ettepaneku, et selline poliitika peaks hõlmama järgmisi meetmeid:

46.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kodanikud saaksid endale eluaset lubada; selleks peaksid üürihinna tõusud põhinema hindade objektiveerimisel, s.o meetodil, mis tagab kinnisvarahindade mõõduka tõusu, ning kohandada tuleks maksupoliitikat, et vähendada spekulatsioone;

47.

kutsub komisjoni üles rakendama viivitamata Euroopa Parlamendi resolutsiooni Euroopa Liidu kodutuse kaotamise strateegia kohta;

48.

rõhutab, et naiste kodutuse eri tahke tuleb käsitleda tervikliku lähenemisviisi alusel ning see peaks moodustama kõikide ELi poliitikaraamistike lahutamatu osa; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid viiksid regulaarselt läbi soolise mõju hindamisi ning järelevalvet seoses kodutute naiste eriolukorra ja -vajadustega, edendaksid toetatud elamise keskkonna projekte, edendaksid kättesaadava hinnaga, kohandatud ja energiatõhusate eluasemete ehitamist ning lisaksid sotsiaalelamute kavadesse ka nendest sageli väljajäetud keskklassi pered, kuna majanduskriisi tõttu võivad nemadki kannatada materiaalse puuduse all nagu teised leibkonnad;

49.

julgustab selliste integreeritud koostöömudelite kasutuselevõttu, mis koondavad sotsiaal- ja tervishoiuteenused, ebasoodsas olukorras olevate inimeste tugiteenused, sotsiaalelamute üürileandjad ja ühingud eluaset otsivate ja omavate haavatavate isikute aitamisel;

50.

palub, et komisjon, liikmesriigid ja vastutavad ametiasutused eraldaksid struktuurifondidest saadud vahendeid elamumajandusele ja marginaliseerunud kogukondade majutusele, eeskätt sotsiaalelamumajandusse, lisades selle prioriteedi rakenduskavadesse; kutsub sellega seoses komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles arendama heade tavade vahetamist kohalike ametiasutuste vahel ühiste ja läbipaistvate kriteeriumide alusel;

51.

soovitab liikmesriikidel ja vastutavatel ametiasutustel investeerida taskukohaste sotsiaalelamute ehitamisse ja kohandamisse vastusena lagunenud eluasemete halvale olukorrale ja terviseriskidele, peremudelite mitmekesisusele, rahvastiku vananemisele ja eriti ülalpeetavate eakate koduhooldusele, puuetega inimeste ja noorte erivajadustele, eeskätt elukoha vahetuse ja tööalase liikuvuse valdkonnas; soovitab kõnealusel eesmärgil kasutada järgmisel programmitöö perioodil (20142020) struktuurifonde; on seisukohal, et sotsiaalne toetus eluasemele juurdepääsul on nn valgete töökohtade loomise tegur, sellised töökohad on hädavajalikud, et saada hakkama praeguste ja tulevaste sotsiaalsete probleemidega, näiteks rahvastiku vananemine; rõhutab soodsat rolli, mida võivad mängida Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondid eluasemega seotud toetus- ja integratsiooniprojektide heaks;

52.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles võtma eluasemevajaduse tulevikuanalüüside alusel tõhusaid ja ergutavaid meetmeid, et võidelda eluasemete pikaajalise kasutamata seismise vastu, eeskätt raske* olukorraga piirkondades, eesmärgiga võidelda kinnisvaraspekulatsioonide vastu, ja teha neist eluasemetest sotsiaalelamud;

53.

rõhutab, kui oluline on eluaseme tervise- ja ohutusalase hindamise süsteem, millega antakse tervisest lähtuv hinnang eluasemega seotud riskidele;

54.

kutsub liikmesriike ja asjaomaseid ametiasutusi üles lihtsustama sotsiaalelamute taotlemise protsessi ja suurendama õiglust, läbipaistvust ja erapooletust eluruumide eraldamisel, võttes aluseks iga liikmesriigi konkreetse, sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise olukorra, et ennetada igasugust diskrimineerimist ja kõige haavatavamate elanikerühmade vältimist, mis toob kaasa ruumilise eraldatuse tugevnemise ja getode tekkimise; rõhutab sellega seoses osades liikmesriikides kehtiva korra asjakohasust, nagu toetuse määramise seaduslike, täpsete ja läbipaistvate kriteeriumide nimekiri, mis edendab segaühiskonda, sotsiaalelamute taotluste anonüümsust, vabade eluasemete reklaami, taotlustoimikute kvoodisüsteemi kehtestamist, kriteeriumide kontrolliorganite ja eluasemeid määravate organite eraldamist, või eluasemete andmise asjakohast valitsemist segaühiskonna edendamiseks suures ulatuses;

55.

rõhutab väljakutseid, mis seonduvad elanikkonna vananemisega ning vajadusega pakkuda nõuetekohast, sobivat ja juurdepääsetavat eluaset üha suuremale arvule eakatele inimestele ELis; märgib, et eakad vaesuvad kõigis liikmesriikides, ja kutsub sellega seoses üles looma aktiivsena vananemise Euroopa uut innovatsioonipartnerlust, mis koordineeriks selle valdkonna teadusuuringute jõupingutusi ja keskenduks eelkõige taskukohaste lahenduste arendamisele, et võimaldada eakatel inimestel võimalikult kauaks oma koju jääda; märgib sellega seoses, et meetmed olemasolevate eluasemete juurdepääsu tingimuste parandamiseks on asjakohane viis sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks meetmete abil, mis suurendavad nende sõltumatust; kutsub liikmesriike üles lisama oma riiklikesse reformikavadesse vastuvõetava hinnaga lahenduste väljatöötamisele pühendatud konkreetne suund, eesmärgiga võimaldada eakatel inimestel jääda oma koju võimalikult kauaks, võttes arvesse, et soovitatav on parandada olemasolevatele eluasemetele juurdepääsu tingimusi, võimaldamaks inimestel jääda oma elukohtadesse ja hõlbustamaks nende naasmist ühiskondlikku ellu, suurendades nende isiklikku iseseisvust;

56.

juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalelamud tuleb kavandada viisil, millega välditakse igasugust ruumilist eraldamist ja getode teket; nõuab vajaduse korral finantsalgatusi, mille eesmärk on arendada ühiseid ja segunenud era- ja sotsiaalelamuid, et vältida sotsiaalset segregatsiooni;

57.

võttes arvesse sotsiaalset ebavõrdsust Euroopas, eelkõige hiljuti liitunud riikides, peab äärmiselt oluliseks, et Euroopa Liit sekkuks ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade toetuseks, eelkõige eluaseme tagamise osas.

58.

Soovitab liikmesriikidel ja asjaomastel ametiasutustel astuda samme vastuvõetava hinnaga eluasemetele juurdepääsu parandamiseks, suurendades sotsiaal- ja vastuvõetava hinnaga eluasemete arvu ja tõstes nende kvaliteeti ning arendades nende lõimimist kogukonnapõhiste hoolekande- ja sotsiaalteenustega, kasutades selle tulemuse saavutamiseks Euroopa Sotsiaalfondi ja muude struktuurifondide vahendeid;