12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/1

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/2

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele direktiivi 2004/25/EÜ (ülevõtmispakkumiste kohta) kohaldamise kohta (COM(2012)0347),

—

võttes arvesse komisjoni nimel tehtud välisuuringut direktiivi 2004/25/EÜ (ülevõtmispakkumiste kohta) kohaldamise kohta (välisuuring) (2),

—

võttes arvesse 21. veebruari 2007. aasta aruannet ülevõtmispakkumiste direktiivi rakendamise kohta (3),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0089/2013),

A.

arvestades, et ülevõtmispakkumiste direktiiv (edaspidi „direktiiv”) annab miinimumsuunised, mis tagavad läbipaistvuse ja õiguskindluse ülevõtmispakkumise läbiviimisel, ning tagab aktsionäridele, töötajatele ja teistele sidusrühmadele teabe saamise õiguse;

B.

arvestades, et mitu liikmesriiki kaalub muudatuste tegemist või on juba teinud muudatused oma ühtlustatud riiklikesse ülevõtmispakkumisi käsitlevatesse eeskirjadesse eesmärgiga suurendada kapitalituru läbipaistvust ja seeläbi tugevdada pakkumise objektiks oleva äriühingu ja selle sidusrühmade õigusi;

C.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohus on otsustanud mitmes kohtuasjas, et liikmesriigi eriõiguste säilitamist eraettevõttes tuleb üldjuhul lugeda kapitali vaba liikumise piiramiseks ning seda saab õigustada ainult nõuetekohaselt piiratud juhtudel (4);

D.

arvestades, et ülevõtmispakkumiste avaliku järelevalve eest vastutavad riigi pädevad asutused;

E.

arvestades, et määruse (EL) nr 1095/2010 (5) artikli 1 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve võtab samuti asjakohaseid meetmeid ülevõtmispakkumiste kontekstis; arvestades, et Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve on loonud pädevate asutuste võrgustiku, mis peaks tõhustama nende koostööd piiriüleste ülevõtmispakkumiste kontekstis;

1.

on seisukohal, et direktiiv on oluline osa ELi äriühinguõigusest, minnes kaugemale pelgast ELi kapitaliturgude edasise integratsiooni ja ühtlustamise edendamisest;

2.

rõhutab, et direktiivi mõju ei piirdu ülevõtmispakkumisi käsitlevate tuumiknormidega, vaid neid tuleb hinnata laiemas äriühinguõiguse, sealhulgas ettevõtete üldjuhtimise, kapitalituru õiguse ja tööõiguse kontekstis;

3.

rõhutab veel kord, et direktiivi eesmärgid, eelkõige ülevõtmispakkumisteks võrdsete tingimuste loomine ja samal ajal aktsionäride, töötajate ja teiste sidusrühmade huvide kaitsmine, on hästitoimiva äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turu väga olulised aspektid;

4.

märgib, et komisjoni järelduse kohaselt toimib direktiiv rahuldavalt, ning võtab teadmiseks välisuuringu, milles järeldati, et direktiiv on parandanud äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turu toimimist; märgib siiski murelikult, et välisuuringu andmetel ei ole töötajate esindajad rahul töötajate õiguste kaitsega, ning palub komisjonil elavdada töötajate esindajatega peetavat dialoogi teemal, kuidas paremini lahendada kiireloomulisi küsimusi;

5.

rõhutab, et direktiiv loob ülevõtmispakkumiste jaoks Euroopas võrdsed tingimused, ning usub, et pikas perspektiivis võiks kavandada muudatusi võrdsete tingimuste edasiseks suurendamiseks;

6.

toetab liikmesriikide pädevust kehtestada täiendavaid meetmeid, mis lähevad direktiivi nõuetest kaugemale, tingimusel et järgitakse direktiivi üldeesmärke;

7.

märgib selles kontekstis, et mõned liikmesriigid on reageerinud arengusuundumustele, mis on viimasel ajal aset leidnud nende äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turgudel, kehtestades ülevõtmispakkumiste läbiviimisele täiendavaid norme, näiteks Ühendkuningriigi ülevõtmiste toimkonna „paku või vaiki” reegel, millega püütakse saada selgust selles, kas ülevõtmispakkumine tuleb käivitada („paku”) või mitte („vaiki”) olukordades, kus ei ole selge, kas pakkuja tegelikult kavatseb pakkumise objektiks oleva äriühingu kohta pakkumise esitada;

8.

väljendab heameelt Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve jõupingutuste üle parandada ülevõtmispakkumiste võrgustiku kaudu riikide asutuste koostööd ülevõtmispakkumiste kontekstis;

9.

on siiski arvamusel, et ei ole vaja korraldada ülevõtmispakkumiste järelevalvet ELi tasandil, kuna ülevõtmisi reguleeriv õigus ei piirdu kapitalituruõigusega, vaid on sätestatud riigi äriühinguõiguses; rõhutab, et ülevõtmispakkumiste avaliku järelevalve eest peaksid jääma vastutama riikide pädevad asutused;

10.

väljendab heameelt komisjoni järelduste ja täpsustuse üle direktiivi toimimise läbivaatamise käigus esilekerkinud küsimuste kohta ning märgib, et akadeemikud ja praktikud tuvastavad täiendavaid aspekte (6);

11.

usub, et kooskõlas tegutsemise mõistel on keskne koht selle läve arvutamisel, mis käivitab kohustusliku pakkumise, ning mõistab, et liikmesriigid on võtnud direktiivis sätestatud määratluse üle erinevalt; usub, siiski, et kooskõlas tegutsemise mõiste muudatustele keskendumisest ainult direktiivi raames jääks õiguskindluse suurendamisel väheseks, kuna see mõiste on oluline ka muude ELi äriühinguõiguses nõutavate arvutuste jaoks; teeb seetõttu ettepaneku teha üksikasjalikum analüüs, et leida võimalusi kooskõlas tegutsemise mõiste edasiseks täpsustamiseks ja ühtlustamiseks;

12.

ootab seoses sellega komisjonilt ELi äriühinguõiguse tegevuskava, milles tuleks kõnealust küsimust käsitleda, ning toetab komisjoni seisukohta, et mingil moel ei tohiks piirata riikide ametiasutuste võimalust kohustada kontrolli omandada püüdvaid ja kooskõlas tegutsevaid pooli võtma vastutuse kooskõlas tegutsemisest tulenevate õiguslike tagajärgede eest (7);

13.

rõhutab, et kohustusliku pakkumise reegel on tuumiknorm vähemusaktsionäride kaitseks, ning võtab teadmiseks välisuuringu tulemused, mille kohaselt võimaldavad kõik liikmesriigid erandeid sellest reeglist; mõistab, et sageli kasutatakse neid erandeid, et kaitsta kontrolli omavate aktsionäride huve (nt tegeliku kontrolli muutumatus), võlausaldajate huve (nt juhul, kui võlausaldajad on andnud laene) ning teiste sidusrühmade huve (nt tasakaalustamaks aktsionäride ja teiste sidusrühmade õigusi); toetab komisjoni kavatsust koguda täiendavat teavet selleks, et teha kindlaks, kas laialdaselt kasutatud erandid on vastuolus vähemusaktsionäride huvide kaitsega;

14.

rõhutab ka asjaolu, et kohustusliku pakkumise reegel võimaldab vähemusaktsionäridel saada kontrolli muutuse korral kontrolli andva osaluse eest makstavat ülekurssi, ning märgib, et direktiiv reguleerib ainult kohustusliku pakkumise hinda (s.o õiglast hinda), kuid mitte vabatahtliku pakkumise hinda; juhib eriti tähelepanu asjaolule, et direktiiviga kaotatakse kohustus käivitada kohustuslik pakkumine juhtudel, kui pärast algset vabatahtlikku pakkumist on saavutatud kontrolli andev lävi sellise tagajärjega, et pakkuja võib suurendada seejärel oma osalust sihtäriühingus tavapärase aktsiate omandamise teel (nn sissehiilimine); märgib samuti, et niisugusteks juhtudeks on liikmesriigid kehtestanud teise kohustusliku pakkumise kohustuse, mille kohaselt on vaja teha teine pakkumine juhul, kui teatud ajavahemiku (nt 12 kuu) jooksul on toimunud teatav kasv (nt 3 %) kahe kindlaksmääratud läve vahemikus (nt 30 % ja 50 % vahel);

15.

usub, et direktiivi 2004/109/EÜ (8) artiklis 9 kehtestatud teatamisläved (läbipaistvusdirektiiv, mis on praegu läbivaatamisel) tagavad usaldusväärse omandi läbipaistvuse ja võimaldavad sissehiilivat omandamist varakult tuvastada; on seisukohal, et riikide pädevad asutused peaksid hoidma ära selliste võtete kasutamise, mille mõte on hiilida kõrvale kohustusliku pakkumise reeglist ja vältida seeläbi kontrolli ülekursi maksmist vähemusaktsionäridele;

16.

märgib, et enamik liikmesriike on võtnud üle pakkumisjärgsete kaitsemeetmetega seotud juhatuse neutraalsuse reegli, samas on vaid väga väike arv liikmesriike võtnud üle kaitsemeetmete tühistamise reegli, mis neutraliseerib pakkumiseelsed kaitsemeetmed; mõistab, et pakkumiseelsed kaitsemeetmed (nt püramiidstruktuurid või kuldaktsiad) ning pakkumisjärgsed kaitsemeetmed (nt sõbralik ülevõtmine või võla suurendamine) on liikmesriikides endiselt kasutusel ning et samal ajal näib olevat piisavalt vahendeid sellistest kaitsemehhanismidest läbimurdmiseks; on siiski seisukohal, et äriõiguse üldpõhimõtete kohaselt peaks pakkumise objektiks oleva ettevõtte juhatus arvestama ettevõtte ja tema sidusrühmade pikaajalise jätkusuutlikkusega ning tegutsema selle huvides;

17.

rõhutab, et direktiiviga nähakse vaid ette, et töötajatele antaks teavet, eriti seoses pakkuja kavatsustega sihtäriühingu tuleviku suhtes ning seoses töökohti puudutavate tulevikuplaanidega, sh teenistustingimuste oluline muutmine, kuid ette ei ole nähtud õigust olla ära kuulatud;

18.

rõhutab, et töötajate õiguste kaitse ja suurendamise küsimus vajab kindlasti kiiremas korras edasist arutamist, võttes samas arvesse acquis’d, sealhulgas direktiivi 2001/23/EÜ (9) ja direktiivi 2002/14/EÜ (10);

19.

nõuab, et direktiivi asjakohaseid sätteid töötajate õiguste kohta kohaldataks tõhusalt ning vajaduse korral jõustataks nõuetekohaselt;

20.

tuletab meelde, et direktiivi artikli 21 kohaselt tuli võtta selle sätted riigi õigusesse üle 20. maiks 2006, ning märgib, et välisuuringu kohaselt võttis enamik liikmesriike direktiivi üle ajavahemikus 2006–2007 (11);

21.

rõhutab, et direktiivi ülevõtmise periood langeb kokku finantskriisi algusega, millest arenes lõpuks majandus- ja võlakriis, ning et ülevõtmistegevused on tihedalt seotud nii Euroopas kui ka mujal toimuvate finantsturgude ja majanduse arengusuundumustega;

22.

toonitab, et välisuuringu kohaselt on ülevõtmistoimingud kriisi tõttu pärast direktiivi ülevõtmiskuupäeva tuntavalt vähenenud, sh Ühendkuningriigis, kuhu äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turu tegevus on traditsiooniliselt koondunud rohkem kui mujal Euroopa Liidus;

23.

on seisukohal, et kuna äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turg on kõnealusel finantskriisi perioodil pidevalt kahanenud, oleks hinnang sellele, kas ja millises ulatuses tuleks kehtestada ülevõtmispakkumistele täiendavaid ühtlustamismeetmeid, moonutatud;

24.

palub seetõttu komisjonil jätkata äriühingutes kontrollosaluse omandamise tehingute turu hoolikat seiret ning koostada direktiivi kohaldamise uus hinnang siis, kui ülevõtmistegevused naasevad tavapärase mahu juurde;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/6

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 162, mis hõlmab Euroopa Sotsiaalfondi eesmärke ja milles osutatakse muu hulgas eesmärgile soodustada kohanemist tööstuse muudatuste ja tootmissüsteemide muutumisega,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174 ja järgmisi artikleid, milles sätestatakse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja määratletakse struktuurilised rahastamisvahendid selle saavutamiseks,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 176, mis hõlmab Euroopa Regionaalarengu Fondi ja milles osutatakse muu hulgas arengus mahajäävate piirkondade arengulisele ja struktuurilisele kohandamisele ning taandarenguga tööstuspiirkondade ümberkorraldamisele,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 173 (XVII jaotis), mis hõlmab ELi tööstuspoliitikat ja mille osutatakse muu hulgas liidu tööstuse konkurentsivõimelisusele,

—

võttes arvesse komisjoni 11. septembri 2012. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (COM(2012)0496),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamise kohta linnades ja piirkondades, samuti liikmesriikides ja liidus (1),

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (2),

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni ühenduse innovatsioonipoliitika läbivaatamise kohta muutuva maailma taustal (3),

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (4),

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (5),

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta (6),

—

võttes arvesse 10. detsembril 2010. Brüsselis toimunud nõukogu (nõukogu (konkurentsivõime (siseturg, tööstus, teadusuuringud ja kosmos)) 3057. istung) istungi teemal „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2009. aasta majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat eduaruannet „Loovad ja innovatiivsed piirkonnad” (COM(2009)0295),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 30. juuli 2009. aasta töödokumenti teemal „Euroopa tööstus muutuvas maailmas – 2009. aasta uuendatud sektori ülevaade” (SEC(2009)1111),

—

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta teatist „Valmistumine tulevikuks: võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamine ELis” (COM(2009)0512),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus. Innovaatiline liit” (COM(2010)0546),

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010. aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (COM(2010)0614),

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik” (COM(2010)0642),

—

võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2011. aasta teatist „Tööstuspoliitika: suurendades konkurentsivõimet – liikmesriikide konkurentsivõime ja poliitika 2011” (COM(2011)0642),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 14. märtsi 2012. aasta töödokumenti „Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ühise strateegilise raamistiku 2014–2020 elemendid” (SWD(2012)0061),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 24. aprilli 2012. aasta töödokumenti „Partnerluspõhimõte ühise strateegilise raamistiku fondide rakendamisel ja partnerlust käsitleva Euroopa tegevusjuhendi elemendid” (SWD(2012)0106),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks. Tööstuspoliitika ajakohastatud teatis” (COM(2012)0582),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 10. oktoobri 2012. aasta töödokumenti Euroopa konkurentsivõime aruande kohta (SWD(2012)0299),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Tööstuse edukuse tulemustabel ning liikmesriikide konkurentsivõimelisus ja poliitika” (SWD(2012)0298),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) 26. mai 2010. aasta arvamust teemal „Vajadus rakendada terviklikku lähenemisviisi linnade taaselustamisel” (7),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni teatise „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (CCMI/083 – CESE 808/2011) kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0145/2013),

A.

arvestades, et mõiste „tööstus” ei ole selgelt määratletud ning see võib hõlmata mitmeid erinevaid sektoreid;

B.

arvestades, et tööstus on kahtlemata üks meie peamisi eeliseid rahvusvahelises konkurentsivõimes, sest ilma tööstuseta ei oleks Euroopa Liidul nii tähtsat osa maailma majandusjõudude tasakaalus;

C.

arvestades, et tööstussektoril võiks olla ELi majanduses juhtiv roll, arvestades, et komisjoni hinnangul luuakse iga 100 tööstuses loodud töökoha kohta 60–200 uut töökohta kogu ülejäänud majanduses; arvestades siiski, et tööstuslik tootmine ajavahemikul 2008–2011 langes 20 % tasemelt 16 %ni ELi SKPst ning et töökohtade arv selles sektoris on vähenenud 11 %;

D.

arvestades, et komisjon püüab ELI tööstuse langust tagasi pöörata ja tõsta see praeguselt tasemelt 16 % SKPst 2020. aastaks 20 %ni SKPst; arvestades, et tööstus on peamine teadus-, arendus- ja innovatsioonialaste era- ja avalike investeeringute sihtkoht;

E.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika võib aidata lahendada struktuurilisi probleeme, millega tuleb ELi tööstussektoris toime tulla, aidates samal ajal kaasa strateegia „Euroopa 2020” ambitsioonikate eesmärkide, näiteks jätkusuutliku, vähese CO2-heitega, energiatõhusa ja kaasava majanduse saavutamisele, mis soodustab tööhõivet ja teadmisi;

F.

arvestades, et paljud vanad tööstuspiirkonnad Euroopas puutuvad kokku sarnaste probleemidega – pikkadele kasvuperioodidele minevikus on järgnenud tõsine majanduslangus viimastel aastatel;

G.

arvestades, et piiriülestes piirkondades esineb nende ühiste piirkondlike omaduste ja majandusliku üksteisest sõltuvuse tõttu sageli samalaadseid tööstusega seotud probleeme, näiteks kaevandus-, metallurgia- või tekstiilitööstuspiirkondades;

H.

arvestades, et tööstuspoliitika keskendub pigem tööstuse igapäevastele probleemidele ning seetõttu jääb selle tugev mõju piirkondadele sageli märkamata;

I.

arvestades, et teadusuuringud on näidanud, et vanade tööstuspiirkondade restruktureerimine nõuab laiapõhjalist lähenemisviisi ning et haldustakistused võivad selle saavutamist takistada;

J.

arvestades, et ELi liikmesriigid, piirkonnad ja linnad seisavad silmitsi rahaliste piirangutega; arvestades, et eelkõige vana tööstusalusega piirkonnad ei asu sageli soodsas asukohas, et ligi meelitada muutumiseks piisavalt rahalisi vahendeid; arvestades, et ELi rahastamine ümberkorraldamise ja restruktureerimise püüdluste abistamiseks on regionaalpoliitika ja piiriüleste lähenemisviiside toetamiseks hädavajalik;

K.

arvestades, et linnad on innovatsiooni ja jätkusuutliku majanduskasvu edasiviiv jõud ning neil on tähtis ülesanne probleemide lahendamisel vanades tööstuspiirkondades;

L.

arvestades, et uusi ja innovatiivseid lähenemisviise, mida soodustavad ka asjaomased õiguslikud poliitikaraamistikud ja arukad spetsialiseerumisstrateegiad, vajatakse selleks, et aidata piirkondadel ja linnadel rakendada oma innovatsioonipotentsiaali ning suunata oma tööstusvarad tekkivatele tööstusharudele ja teenustele ning globaliseeruvatele turgudele;

M.

arvestades, et kultuuritööstuse ja loomemajanduse potentsiaali ei ole erinevates reindustrialiseerimismeetmetes piisavalt arvesse võetud, kuigi need kätkevad endas olulist kasvu-, innovatsiooni- ja tööhõivepotentsiaali ning on sotsiaalse ühtekuuluvuse tegur ja tõhus vahend, millega võidelda praeguse majanduslanguse vastu;

1.

juhib tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide raames kättesaadavaks tehtud olemasolevatele vahenditele, mis kasutavad Euroopa Investeerimispanga finantskorralduse skeeme ning riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku majandusarengu poliitikat, et toetada vanade tööstuspiirkondade ümberkorraldamist ning kriisist mõjutatud tööstuspiirkondade taasindustrialiseerimist, eesmärgiga saavutada ajakohane ja jätkusuutlik taasindustrialiseerimine; avaldab siiski kahetsust, et need võimalused ei käsitle mitte alati tegelikke piirkondlikke probleeme ning et liikmesriigid ja piirkonnad alakasutavad struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid ajal, mil tööstussektor ägab kriisi täie raskuse all;

2.

juhib tähelepanu sellele, et vanade tööstuspiirkondade, eriti ühe tööstusharuga piirkondade abistamiseks tuleb kasutusele võtta täiendavad abimeetmed, et võimaldada neil edukalt leida uusi arenguteid, keskendudes kultuuri- ja loomemajandusele, ning aidata edendada mahajäetud alade kasutamist, millel võib olla tähtis roll varasema tööstustegevuse käigus saastatud maade taasarendamises;

3.

nõuab integreeritud ja süsteemseid lähenemisviise tööstusliku uuenemise ja regionaalarengu suhtes ning suuremat sidusust eri poliitikavaldkondade vahel ELi, riigi, piirkondlikul, piirkondadevahelisel ja piiriülesel tasandil, et tagada Euroopa tööstussektori suure potentsiaali kasutamine; rõhutab vajadust luua avaliku ja erasektori partnerlusel põhinevad piirkondliku tähtsusega majanduspiirkonnad ja kõrgtehnoloogiapargid ning aidata uusima tehnoloogia kasutamise abil kaasa kohalike ja piirkondlike inim- ja majandusressursside kasutamise parandamisele;

4.

rõhutab, et sellise tööstusliku uuenemise edukus koos piirkondliku arenguga sõltub tõhusast poliitikast sellistes valdkondades nagu ühtekuuluvuspoliitika, majanduse juhtimine, konkurentsivõime, teadusuuringud ja innovatsioon, energeetika, digitaalarengu tegevuskava, säästev areng, kultuurisektor ja loomemajandus, uued oskused ja töökohad jne;

5.

usub, et vanade tööstuspiirkondade peamised probleemid on järgmised:

6.

rõhutab, et tööstuspiirkondade piirkondlikud strateegiad peaksid ühe keskse teemana sisaldama meetmeid pinnase, vee ja õhu kvaliteedi kaitsmiseks, samuti piirkondliku ja kohaliku bioloogilise mitmekesisuse ja loodusvarade kaitsmiseks ning pinnase ja vee puhastamiseks, et keskkonnale kahjulikud ained ei lekiks enam looduskeskkonda;

7.

peab oluliseks, et tööstuspiirkondade strateegiates pöörataks tähelepanu võimalikele säästva transpordi ühendustele nende piirkondadega, samuti tooraine, kaupade ja personali vedudele ja vajalikele infrastruktuuridele, kas olemasolevatele või kavandatavatele, ning on seisukohal, et sellise tähelepanuga saab vähendada tööstus- ja linnapiirkondade ökoloogilist jalajälge, samuti tagada kogukonna vajaduste täitmine, kaitstes samal ajal loodusvarasid ja kapitali ning mõjutades positiivselt inimeste tervist;

8.

on seisukohal, et ELi laienemisprotsessi tulemusel on piirkondlikud erinevused suurenenud ning seega on tähelepanu ja üldsuse teadlikkus eemaldunud vanadelt tööstuspiirkondadelt, millel puuduvad piisavad investeerimisvõimalused konkreetsete piirkondlike arengustrateegiate jaoks;

9.

kutsub komisjoni üles hindama praegust olukorda vanades tööstuspiirkondades, tuvastama nende peamised probleemid ning pakkuma teavet ja suuniseid nende piirkondade jaoks, et arendada demokraatlikult laiaulatusliku partnerluse põhjal piirkondlikke strateegiaid, mis võivad aidata parandada nende piirkondade säästva arengu väljavaateid lähtuvalt nende sisemisest potentsiaalist;

10.

rõhutab, et majanduse tööstusliku aluse tugevdamine on vajalik majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamiseks ja ka strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärkide ja sihtide saavutamise kiirendamiseks ning et vanade tööstuspiirkondade kultuuriline, ajalooline ja arhitektuuriline tööstuspärand ja asjatundlikkus võivad osutuda selle asendamatuks aluseks ning neid tuleks säilitada ja kohandada uutele vajadustele;

11.

märgib, et paljudel endistel tööstuspiirkondadel on suur potentsiaal energiatõhususe suurendamisel, kui kasutada tänapäevast tehnoloogiat ja ehitusnorme, mis tuleks kasuks nii asjaomase piirkonna majandusele kui ka keskkonnale;

12.

kordab, et nendest vanadest tööstuspiirkondadest, kus on üritatud uurida uusi võimalusi piirkondlikuks arenguks, on kõige edukamad olnud need, kus on strateegiate aluseks võetud nende varasemad omadused, territoriaalsed võimalused, tööstuspärand ning nende kogemused ja võimekus;

13.

juhib tähelepanu sellele, et linnapiirkonnad täidavad olulist rolli innovatsioonis ja jätkusuutlikus majanduskasvus ning et nende ümberkujundamise püüdlused ei õnnestu ilma piisavate investeeringuteta sellesse valdkonda, sest kui ei tegeleta hoonete ja linnatranspordiga, ei saavutata ELi eesmärke;

14.

on seisukohal, et vanade tööstuspiirkondade majanduslangus on osaliselt tingitud monostruktuuridele toetumisest; usub, et üksnes monostruktuuridel põhinev majandus on edasiliikumist takistav ning et mitmekesine majandus on säästvaks arenguks ja töökohtade loomiseks äärmiselt oluline alus;

15.

kutsub komisjoni üles välja töötama poliitilisi kontseptsioone ja vahendeid, mis ühendavad ühtekuuluvus- ja struktuurifonde tööstuspoliitika lähenemisviisidega, et toetada vanade tööstuspiirkondade struktuurilist üleminekut nüüdisaegseteks tööstuspiirkondadeks;

16.

usub, et piirkondlikud tööstusstrateegiad peavad põhinema ühtsel lähenemisviisil, mis hõlmab tööhõive-, koolitus- ja haridusvaldkonda, et edendada kasvusektoreid, mis suudavad luua ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) raames jätkusuutlikke kohalikke ja piirkondlikke töökohti, eriti noorte jaoks, näiteks innovatiivsetes VKEdes; rõhutab linnade erilist rolli tööstuspiirkondade jaoks piirkondlike strateegiate väljatöötamises; usub, et linnad on aruka majanduskasvu saavutamiseks keskse tähtsusega; rõhutab seepärast asjaolu, et eelkõige on vana tööstusbaasiga linnadel tohutu potentsiaal, mida EL peaks igakülgselt uurima; kutsub komisjoni üles pidama tihedamat dialoogi asjaomaste linnadega, et anda linnadele suurem tähtsus ELi otseste partneritena;

17.

toonitab, et eelkõige hoonete energiatõhusa renoveerimise toetus aitab piirkondadel vähendada CO2-heidet, luua kohalikke töökohti ning säästa tarbijatel küttearvetele kuluvat raha;

18.

kutsub komisjoni üles kasutama ühtekuuluvus- ja tööstuspoliitika vahelist koostoimet, et toetada konkurentsivõimet ja majanduskasvu ning aidata liikmesriike, piirkondi ja linnu piirkondlikult juhitud tööstusliku arengustrateegia jaoks aluse leidmisel;

19.

usub, et ELis tervikuna ei ole tööstuspiirkondade piirkondlike strateegiate jaoks konkreetset kava ning et kohalik ja piirkondlik lähenemisviis on piirkondlike strateegiate arendamiseks kõige sobivam; kutsub komisjoni üles toetama piirkondlikke majandusalaseid teadusuuringuid algatuse Horisont 2020 raames, mis võimaldab piirkondadele kohandatud strateegiate arendamist täiendavate vanade tööstuspiirkondade jaoks;

20.

rõhutab asjaolu, et piirkondlike arengustrateegiate kavandamisel tuleb arvesse võtta piirkondade omadusi; rõhutab sellega seoses, et ergutada tuleb alt üles suunatud kohaliku arengu algatusi linnapiirkondades, pidades silmas alt üles suunatud maaelu arengustrateegia (LEADER) mudelit maapiirkondade jaoks;

21.

kutsub komisjoni üles kasutama ELi teiste piirkondade jaoks tulevaste strateegiate väljatöötamiseks selliste linnapiirkondade varasemaid kogemusi nagu Manchester Ühendkuningriigis, Lille Prantsusmaal, Essen ja Ruhri piirkond Saksamaal ning Bilbao Hispaanias, kus ELi rahastamine on aidanud kaasa vanade tööstuspiirkondade ümberkorraldamisele ja restruktureerimisele;

22.

väljendab heameelt endistele vähenenud tööstusega tööstuslinnadele ja -linnastutele, nagu Glasgow või Lille, Euroopa kultuuripealinna tiitli andmise positiivse mõju üle ja rõhutab kultuurisektori ja loomemajanduse tähtsust linnade ja piirkondliku atraktiivsuse taasloomise soodustajatena;

23.

rõhutab, et vanade tööstuspiirkondade jätkusuutlikuks taastamiseks kulub aastakümneid ja see on väga kulukas, ületades sageli kohapealsete avalik-õiguslike asutuste haldus- ja finantssuutlikkuse; rõhutab sellega seoses vajadust suurendada tehnilist abi piirkondlikes ja kohalikes asutustes ning ametiasutustes;

24.

rõhutab, et ühissätete määruse eelnõu artiklis 99 kavandatud uus „integreeritud territoriaalsete investeeringute” vahend rahastamisperioodiks 2014–2020 võib pakkuda võimalust piirkondlike strateegiate arendamiseks väljaspool halduspiire;

25.

kutsub liikmesriike üles vältima toetusesaajate jaoks liiga keeruliste eeskirjade kehtestamist; kordab, et valdkondades, kus on kehtestatud ELi eeskirjad, võib siseriiklikud eeskirjad kõrvaldada, et vältida dubleerimist või eeskirjade vastuollu minekut;

26.

kutsub komisjoni üles koostama andmebaasi teabega olemasolevate piirkondlike tööstusparkide ja tegevuspiirkondade kohta, et teha kindlaks parimad näited, mida saab rakendada ka teistes piirkondades, ning ühendada need kohalike ja piirkondlike arengustrateegiatega pikaajaliselt, ja andma suuniseid, kuidas kasutada rahalisi vahendeid ümberkorraldamisprotsessile kaasa aitamiseks;

27.

on seisukohal, et rohkem tuleks toetada ettevõtlusvalmiduse suurendamist noorte hulgas, pakkudes toetust Euroopa Liidu fondidest ja ettevõtete nõustamist;

28.

kutsub liikmesriike üles tagama, et vanad tööstuspiirkonnad saavad täielikult kasu riiklikest ja Euroopa rahalistest vahenditest, nii et EL saaks käivitada „uue tööstusrevolutsiooni”;

29.

rõhutab vajadust suunata ühtekuuluvuspoliitika toetus täiendavalt tööstuse ümberkorraldamisele piirkondades alljärgnevates valdkondades: ettevõtluse innovatsioon ja investeeringud, sotsiaalne kaasamine, integreeritud lähenemisviisid linnapiirkondade arengule ning linnapiirkondade uuendamine;

30.

kutsub liikmesriike üles toetama oma piirkondade osalemist „aruka spetsialiseerumise” lähenemisviisis; kordab, et piirkonnad vajavad edukuse tagamiseks kohandatud jätkusuutlikke arengustrateegiaid; märgib, et paljudel juhtudel ei ole kohalikud avalik-õiguslikud asutused ilma komisjoni ja liikmesriikide toetuseta suutelised omandama vajalikke teadmisi ja asjatundlikkust;

31.

on seisukohal, et on vaja luua tööstuspiirkondi, mis aitavad välja arendada linnasid; on seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata teadusuuringutele, innovatsioonile ja õppimisele; tuletab meelde ülikoolide tähtsa rolli selles valdkonnas; pooldab piirkondlike innovatsiooni-, konkurentsivõime- ja ettevõtlusvõrgustike loomist piirkondlikul tasandil, et ergutada tihedamate sidemete loomist ettevõtete, ülikoolide ja teabekeskuste vahel, seeläbi edendades uusi tööstusharusid, et ergutada valdkondlike spetsialiseerumisstrateegiate väljatöötamist ja edendada tööstusklastrite rajamist; kutsub komisjoni, liikmesriike ja vastutavaid ametiasutusi üles nõudma rohkem läbipaistvust toetuste eraldamisel ettevõtetele, eelkõige klastrite raames;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/12

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” ja selle juurde kuuluvaid töödokumente (COM(2012)0271),

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 194 lõiget 1,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Energia tegevuskava aastani 2050” (COM(2011)0885),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis on lisatud ettepanekule Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist (SEC(2008)0057),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (4),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, regionaalarengukomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0135/2013),

A.

arvestades, et taastuvate energiaallikate osakaal ELi energiaallikate jaotuses suureneb nii lühiajalises, keskpikas kui ka pikas perspektiivis, ning arvestades, et taastuvenergia annab märkimisväärse panuse kindla, sõltumatu, mitmekesise ja vähesaastava energiavarustuse tagamisse Euroopas;

B.

arvestades, et taastuvenergia potentsiaali üleeuroopalises energiavarustuses ei ole veel ammendatud;

C.

arvestades, et taastuvate energiaallikate järjest suurenev osakaal Euroopa energiaallikate jaotuses muudab olemasolevate võrkude ja IT taristu laiendamise ülivajalikuks;

D.

arvestades, et meie energiaallikate jaotuse mitmekesistamine sõltub paljudest uutest taastuvenergia tehnoloogiatest (hüdro-, geotermiline, päikese-, mere-, tuule-, soojuspumba-, biomassi- ja biokütuseenergia), mis pakuvad eri lahendusi elektri, kütte ja jahutuse ning transpordi jaoks;

E.

arvestades, et energiapoliitika teostamisel tuleb varustuskindluse, konkurentsivõime, majanduslikkuse ja keskkonnasäästlikkuse eesmärke alati tasakaalus hoida;

F.

arvestades, et praegu moodustab imporditud energia ELi energia lõpptarbimises üle poole;

G.

arvestades, et liidu energiapoliitikas, mida teostatakse liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus, siseturu väljakujundamise raames ning arvestades vajadust säilitada ja parandada keskkonda, järgitakse muu hulgas ka eesmärki edendada uute ja praeguste taastuvate energialiikide arendamist;

H.

arvestades, et energia siseturu lõpuleviimine aastaks 2014 peaks hõlbustama uute ja rohkemate turuosaliste teket, kelle hulgas on järjest suurem arv taastuvenergiat tootvaid VKEsid;

I.

arvestades, et liberaliseerimine ja konkurents on etendanud energiahindade vähendamisel kõigi ELi tarbijate jaoks otsustavat rolli;

J.

arvestades, et ELi aluslepingute kohaselt kuulub liikmesriigi õigus määrata oma energiaressursside kasutuse tingimused, valiku tegemine eri energiaallikate vahel ja üldine energiavarustuse struktuur liikmesriikide pädevusse, kuigi suurem koostöö ja parem teabevahetus on sellegipoolest äärmiselt olulised; arvestades, et komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 järeldatakse, et taastuvenergia osakaal peaks olema igas Euroopa energiasüsteemi jaoks koostatud stsenaariumis oluliselt suurem;

K.

arvestades, et hinnanguliselt on ELil võimalik saavutada oma eesmärk toota 2020. aastaks 20 % energiast taastuvatest energiaallikatest;

L.

arvestades, et viimastel aastatel on taastuvatest energiaallikatest energia tootmisel tehtud tehnoloogilisi edusamme, ning arvestades, et Euroopa Liit on selles valdkonnas maailmas juhtpositsioonil;

M.

arvestades, et majandus- ja võlakriisist ei ole Euroopas veel üle saadud, ning arvestades, et riigieelarvete koostamine ja investorite usalduse võitmine on väga keerukas; arvestades, et kriisi tuleks kasutada võimalusena teha vajalikke investeeringuid puhtasse tehnoloogiasse, et luua töökohti ja majanduskasvu;

N.

arvestades, et Euroopa liberaliseeritud energiaturul sõltub taastuvenergia suurem kasutamine erainvesteeringutest, mille jaoks on omakorda vaja stabiilset taastuvenergiapoliitikat;

O.

arvestades, et investorid vajavad oma kavandatavateks, 2020. aastast kaugemale ulatuvateks investeeringuteks kindlust ja järjepidevust;

P.

arvestades, et energia tarbimist tuleb vähendada ning energia tootmise, ülekande ja kasutamise tõhusust tuleb suurendada;

Q.

arvestades, et taastuvenergial põhinevatel kütte- ja jahutustehnoloogiatel on energiasektori CO2-heite vähendamisel ülioluline osa;

R.

arvestades, et energia tegevuskavas tõdetakse, et gaas on energiasüsteemi ümberkujundamisel ülisuure tähtsusega, kuna tagab taastuvenergia toetamiseks nii muutuva kui ka baaskoormuse;

S.

arvestades, et komisjoni arvutuste kohaselt peaks taastuvenergiaga optimaalse kauplemise abil olema võimalik säästa kuni 8 miljardit eurot aastas;

T.

arvestades, et metsamajandust käsitlevates olemasolevates õigusaktides on kehtestatud piisav raamistik, et tagada tõendid Euroopa Liidus toodetud metsa biomassi kestlikkuse kohta;

1.

on komisjoniga ühel meelel, et taastuvenergia koos energiatõhususe meetmete ning paindliku ja aruka taristuga ongi komisjoni määratletud nn kindel valik ning et tulevikus kasvab taastuvate energiaallikate osakaal Euroopa energiavarustuses nii elektri-, kütte- (mis moodustab peaaegu poole kogu ELi energianõudlusest) ja jahutussektoris kui ka transpordis; on arvamusel, et taastuvad energiaallikad vähendavad Euroopa sõltuvust tavapärasest energiast; lisab, et taastuvate energiaallikate kindla tuleviku tagamiseks ELis tuleks 2050. aastani ulatuvaks perioodiks püstitada eesmärgid ja vahe-eesmärgid; tuletab meelde, et kõik stsenaariumid, mis on esitatud komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050, eeldavad, et taastuvate energiaallikate osakaal ELi energiaallikate jaotuses moodustab 2030. aastal vähemalt 30 %; teeb seetõttu ettepaneku, et EL peaks püüdma saavutada veelgi suuremat osakaalu, ning kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku kehtestada üleliiduline kohustuslik taastuvenergiaalane 2030. aasta eesmärk, võttes arvesse selle koostoimet muude potentsiaalsete kliima- ja energiapoliitika eesmärkidega, eelkõige kasvuhoonegaaside heite vähendamise sihiga, ning selle mõju ELi tööstusharude, sh taastuvate energiaallikatega seotud tööstussektorite konkurentsivõimele;;

2.

rõhutab, et taastuvenergia ei aita mitte ainult kaasa kliimamuutusega võitlemisele ja Euroopa energiasõltumatuse suurendamisele, vaid sellega kaasneb ka märkimisväärne keskkonnakasu õhusaaste ja jäätmete tekke, vee kasutamise vähendamise ning muude elektritootmise vormidega seotud riskide vähendamise näol;

3.

rõhutab, et ohutu, kindel, taskukohane ja kestlik energiavarustus on Euroopa tööstuse ja majanduse konkurentsivõime jaoks esmatähtis; rõhutab, et ligikaudu pooled ELi elektrijaamadest tuleb tuleval kümnendil asendada ning energiavarustuse süsteemi tuleb ajakohastada ja paindlikumaks muuta, et võtta arvesse taastuvate energiaallikate osatähtsuse eeldatavat suurenemist; toonitab, et taastuvate energiaallikate osakaal elektri-, kütte-, jahutus- ja transpordisektoris peab kasvama kulutõhusal viisil, võttes arvesse taastuvate energiaallikate kõiki hüvesid ja nendega seonduvaid kõiki kulusid, sh süsteemikulusid, ning seejuures ei tohi kannatada varustuskindlus; tunnistab taastuvenergia tehnoloogiate üha suuremat konkurentsivõimet ning rõhutab, et taastuvad energiaallikad ja muu puhta tehnoloogiaga seotud tööstus on Euroopa konkurentsivõime seisukohast oluliseks kasvumootoriks, millel on äärmiselt suur töökohtade loomise potentsiaal ning mis aitab olulisel määral kaasa uute tööstuste ja eksporditurgude arendamisele;

4.

märgib, et taastuvenergia intensiivsem arendamine liikmesriikides toob tõenäoliselt kaasa biomassi suurema kasutamise, mis omakorda tingib vajaduse määratleda gaasilise ja tahke biomassi kestlikkuse üksikasjalikud kriteeriumid;

5.

juhib tähelepanu asjaolule, et taastuvenergia sektoris tuleks biomassi ja muude kontrollitavate energiaressursside praegune ja tulevane eeldatav osakaal muuta õiglase ja tasakaalustatud otsustamisprotsessi huvides sidusrühmadele paremini nähtavamaks;

6.

kutsub ELi üles tagama, et taastuvate loodusvarade edendamine energia tootmises ja tarbimises ei ohustaks toiduga kindlustatust, kvaliteetse toidu jätkusuutlikku tootmist ega põllumajanduse konkurentsivõimet;

7.

märgib, et toidusüsteemi mitu tahku on kõrgemate energiakulude suhtes tundlikud ja sellel võib olla kahjulik mõju nii tootjatele kui ka tarbijatele;

8.

tunnistab, et CO2-heite vähendamiseks pakuks arvestatavaid võimalusi see, kui lühi- ja pikamaa sõidukites – eriti raskeveokite puhul – võetakse rohkem kasutusele biometaani ja linnades lühisõitudeks ette nähtud sõidukites elektrit;

9.

on veendunud, et jäätmete taaskasutamine annab võimaluse arendada taastuvenergiat ja saavutada Euroopa energiakava eesmärgid;

10.

märgib, et mõned taastuvad energiaallikad (näiteks geotermiline energia) võimaldavad pakkuda kütet ja energiat kohapeal ja pidevalt; on seisukohal, et need kohalikud energiaallikad suurendavad energiaalast sõltumatust, sh isoleeritud kogukondades;

11.

rõhutab, et igasugune säästev hüdroenergia aitab täita tulevast taastuvenergiaga varustamise eesmärki ning võimaldab lisaks energia tootmisele saavutada mitmeid muid kasulikke eesmärke, nagu üleujutuste ennetamine ja kindel varustatus joogiveega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõstma üldsuse teadlikkust hüdroenergia mitmekülgse kasulikkuse kohta;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu taastuvenergia kasutamata potentsiaalile kütte- ja jahutussektoris ning omavahelistele seostele ja võimalustele, mis tulenevad ühelt poolt suurenenud taastuvenergia kasutamisest ja teiselt poolt energiatõhususe ja hoonete energiatõhususe direktiivide rakendamisest;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et taastuvenergia arendamisel on võimalik saavutada kokkuhoidu, võttes arvesse Euroopa eri ajavööndite valget aega;

14.

märgib, et praegu edendavad liikmesriigid taastuvate energiaallikate kasutamist ELi taastuvenergia direktiivi 2009/28/EÜ raamistikus sõltumatult ja lähtudes väga erinevatest halduslikest raamtingimustest, kuid see võimendab nende ebaühtlast arengut, samuti on tehniliste, mittetehniliste ja looduslike asjaolude tõttu väga erinev nende taastuvenergia arendamise potentsiaal, mis sõltub mitmesugustest piirkondlikest konkurentsieelistest; juhib tähelepanu asjaolule, et toimiv siseturg võib aidata kompenseerida taastuvate energiaallikate muutlikkust ning loodusvarade ebaühtlast jagunemist; on veendunud, et enamik piirkondi suudab taastuvate energiaallikate kasutuselevõtule kaasa aidata; märgib sellegipoolest, et taastuvatesse energiaallikatesse investeerimist on vaja soodustada seal, kus nende potentsiaal on kõige suurem, et tagada avaliku sektori vahendite tõhus kasutamine;

15.

märgib, et üldsus ja poliitilised ringkonnad suhtuvad taastuvenergia kasutamisse erinevalt (nagu ka peaaegu kõigisse muudesse energiatootmisviisidesse ja taristusse); märgib, et taastuvate energiaallikate edendamiseks mõeldud avaliku ja erasektori rahastamisvahendite kättesaadavus on väga erinev; toonitab, et taastuvenergia suurema kasutusevõtu jaoks on äärmiselt oluline tagada juurdepääs investeeringuteks vajalikele rahalistele vahenditele, võttes eelkõige arvesse finantskriisi, mis on põhjustanud investorite kapitali suure hajutatuse; on veendunud, et kui turul esineb puudusi või kui tootjate võimalused tagada endale turupõhine rahastamine on piiratud, tuleks hõlbustada juurdepääsu taastuvatesse energiaallikatesse investeeritavale kapitalile; teeb ettepaneku, et komisjon uuriks Euroopa Investeerimispanga ja riiklike institutsioonide võimalusi võtta taastuvenergia projektide rahastamiseks kasutusele uuenduslikud rahastamisvahendid, kusjuures samal ajal peaksid taastuvate energiaallikatega seotud projektidesse investeerimiseks stiimuleid looma ka süsinikuturud;

16.

märgib, et siiani on ainult mõned taastuvad energiaallikad energiaturul majanduslikult konkurentsivõimelised, kuigi ka ülejäänud tehnoloogiad on turuhindadele lähenemas; on komisjoniga nõus, et kulude vähendamiseks ja taastuvate energiaallikate majanduslikult veelgi konkurentsivõimelisemaks muutmiseks tuleb kasutada kõiki asjakohaseid ja rahanduslikult jätkusuutlikke vahendeid;

17.

on arvamusel, et konkurentsi kahjustavad toetused ning keskkonnale kahjulike fossiilkütuste toetused tuleks järk-järgult kaotada;

18.

täheldab, et 2014. aastaks peab olema välja kujundatud gaasi- ja elektri siseturg, mis on taastuvenergia integreerimiseks äärmiselt oluline ning toimib kulutõhusa vahendina muutliku elektritootmise tasakaalustamisel; peab kiiduväärseks komisjoni aruannet energia siseturu väljakujundamise ja kolmanda energiapaketi rakendamise seniste edusammude kohta; kutsub komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, muu hulgas Euroopa Kohtu poole pöördumist, et teha energia siseturu väljakujundamisel võimalikult kiiresti edusamme; palub, et komisjon tegeleks turu lubamatu kontsentratsiooni probleemiga, kui see takistab konkurentsi; kutsub liikmesriike üles jätkama energia siseturgu käsitlevate õigusaktide täielikku rakendamist, lõimituse suurendamist ning energiasaarte ja kitsaskohtade kaotamist;

19.

märgib, et siseriiklike turgude iseloomulike lahknevuste ning eri tehnoloogiamustrite potentsiaali ja nende turuküpsuse eri etappide tõttu valitseb liidus praegu taastuvate energiaallikate edendamise kavade suur mitmekesisus; rõhutab, et see mitmekesisus süvendab energia siseturu probleeme, muutes näiteks piiriülese elektrikaubanduse vähem tõhusamaks; peab komisjoni suuniseid toetuskavade reformi vallas kiiduväärseteks;

20.

sedastab, et energia siseturu väljakujundamisest saavad kõige enam kasu tarbijad; toetab komisjoni arvamust, et kohe, kui taastuvad energiaallikad on saavutanud küpsuse ja muutunud majanduslikult elujõuliseks, peavad need konkureerima kõikide muude energiaallikatega, kuna see aitab kõige paremini kaasa innovatsioonile ja hindade langetamisele, aidates seeläbi vältida energiaostuvõimetust; toonitab, et reguleeritud hindade püsimine jaemüügi tasandil ohustab tarbijate suutlikkust kasutada täielikult ära oma valikuvabadust;

21.

märgib, et direktiiviga 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) loodud koostöömehhanisme ei ole siiani eriti kasutatud, kuid praegu kavandatakse mitut koostöökava; osutab komisjoni tähelepanekutele, mille kohaselt annaks olemasolevate koostöövõimaluste parem kasutamine märgatavat kasu, kuna see stimuleeriks näiteks kaubandust; kiidab heaks komisjoni kavatsuse töötada välja Euroopa Liidu sisese koostöö suunised, milles pannakse paika see, kuidas koostöömehhanismid tegelikkuses toimima peaksid, ning antakse ülevaade asjakohastest probleemidest ja nende lahendamisviisidest; palub komisjonil tagada, et liikmesriigid rakendavad ELi suuniseid; kutsub komisjoni üles lisama suunistesse taastuvenergia direktiivi (2009/28/EÜ) artikli 13 tõlgenduse, et tagada direktiivi korrektne rakendamine liikmesriikides ning vältida võimalust, et avalikud asutused kasutavad sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi konkurentsi moonutaval viisil; kutsub liikmesriike üles kasutama koostöömehhanisme vajadusel paremini ja suurendama vastastikust teabevahetust;

22.

peab tervitatavaks, et päevasiseste turgude jaoks kättesaadavad tuulevõimsuse prognoosimise meetodid on paranenud, mis võimaldab ebaühtlase võimsusega taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri paremat integreerimist; peab samuti kiiduväärseks, et praegu asjakohaste osaliste poolt väljatöötatavas kolmandas energia siseturu paketis nõutakse uusi võrgueeskirju, mis aitavad sagedust stabiliseerida ja seega taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit paremini integreerida;

23.

rõhutab, et kõikides liikmesriikides tuleb asjakohase turukorralduse abil hõlbustada taastuvate energiaallikate üha suuremat ja võimalikult kiiret integreerimist energiasüsteemi ja Euroopa energia siseturule; toonitab, et pikas perspektiivis peavad mitmesugused taastuvad energiaallikad täitma süsteemis lähtuvalt oma eripärast ja võimsusest stabiliseerivat rolli ja ülesandeid, mis on olnud siiani tavapäraste energiaallikate kanda; rõhutab, et sellistest turgudest on ELis paljutõotavaid näiteid; nõuab sellega seoses, et kavandamisel ja rakendamisel võetaks rohkem arvesse taastuvate energiaallikate positiivset ja negatiivset mõju ning nende otsest ja kaudset toimet, eelkõige seoses olemasoleva taristu (näiteks ülekande- ja jaotussüsteemid) ning keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse ja looduskaitsega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama üldsuse teadlikkust taastuvenergia eri tehnoloogiate potentsiaalsest mõjust;

24.

kutsub komisjoni üles uurima tasuvusanalüüsi põhjal, millist mõju avaldab kehtiv keskkonnalane õigus – näiteks veepoliitika raamdirektiiv või linnudirektiiv – taastuvate energiaallikate arendamisele;

25.

märgib, et teatavatel juhtudel on taastuvenergia detsentraliseeritud, kõrvalises paigas toodetud, ilmastikust sõltuv ja muutlik, nii et selle võrku lülitamine nõuab teistsugust taristut kui seda võimaldab praegune energiainfrastruktuur, mis arendati välja üksnes tavapäraste energiakandjate baasil; rõhutab, et energiavõrgu ajakohastamisel tuleb kohaneda üleüldise energiasüsteemi muutustega nii tootmis-, ülekande- ja jaotus- kui ka tasakaalustamistehnoloogiate valdkonnas; toonitab, et teatavad taastuvad energiaallikad võivad muutlikke energiaallikaid tasakaalustada ning leevendada seega vajadust täiendava võrgutaristu järele; toonitab, et taristu arendamine on pakiline küsimus ning äärmiselt oluline selleks, et ühtne turg oleks edukas ja taastuvenergiat saaks integreerida; märgib, et energiataristupaketi rakendamine on sellega seoses äärmiselt oluline, eriti selleks, et kiirendada piiriülese mõjuga uue taristu ehitamist; rõhutab, et energiataristuprojektidele loa andmise menetlust tuleb kiirendada;

26.

juhib tähelepanu sellele, et paljusid taastuvenergia tootmise üksusi ei kasutata ettenähtud võimsusel, sest võrk ei suuda sel moel toodetud energiakoguseid vastu võtta;

27.

märgib, et varustuskindluse tagamiseks on muutliku võimsusega taastuvenergia arendamisel vaja energiavoo paindlikku tasakaalustamist ning paindlikku varusüsteemi, mida pakub integreeritud ja omavahel ühendatud Euroopa elektrivõrk, mis võimaldab piiriülest kauplemist, nõudlusele reageerimise süsteeme, energia salvestamist ja paindlikult töötavaid elektrijaamu; kutsub komisjoni üles hindama, kas ELis on võimsusega seotud probleeme või mitte, ning määrama kindlaks, millises mahus kindlat võimsust suudavad toota ELi energiasüsteemi integreeritud eri taastuvad energiaallikad ja millist potentsiaalset mõju avaldab see tootmise piisavusele; nõustub komisjoni analüüsiga, mille kohaselt toob reservvõimsuse mehhanismide väljatöötamine kaasa märkimisväärsed kulud ja hinnasignaali võimaliku moonutuse; märgib, et kõnealuste reservide kättesaadavusega seonduvate majanduslike tagatiste pakkumiseks on üha enam vaja stabiilset poliitikaraamistikku ning süsteemi- ja tasakaalustamisteenuseid; ei poolda energiaallikate võidusubsideerimist ning nõuab energiaturu sellist korraldamist, mis vastaks liidu pikaajalistele energia- ja kliimapoliitika eesmärkidele ning võimaldaks integreerida taastuvenergia tehnoloogiad energia siseturule; tunnistab siiski, et kõikide energiaallikate arendamiseks on kunagi olnud vaja riigiabi;

28.

toonitab, kui oluline on supervõrgu ja Põhjamere avamerevõrgu taastuvenergia kulutõhus kasutuselevõtt; toonitab sellega seoses Põhjamere riikide avamerevõrgu algatuse tähtsust ajal, mil välja on kuulutatud avamere tuuleenergia projektid, mille võimsus on üle 140 GW; kutsub liikmesriike ja komisjoni andma Põhjamere riikide avamerevõrgu algatusele täiendavat hoogu;

29.

tuletab meelde, et taastuvatesse energiaallikatesse tehtavad investeeringud moodustavad enam kui poole viimase kümne aasta jooksul uude tootmisvõimsusesse tehtud investeeringutest ning need kasvavad jätkuvalt; rõhutab, et taastuvenergia osakaalu suurendamine energiaallikate jaotuses toob olemasoleva võrgutaristu jaoks kaasa suuri probleeme, mille lahendamiseks on vaja investeeringuid; täheldab, et teatavates liikmesriikides, kus taastuvenergia suurema võrku lülitamisega ei kaasnenud energiataristu arendamist, tekitab osakaalu selline suurenemine energia varustuskindluse seisukohast probleeme; rõhutab, et Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku andmetel on märkimisväärselt suur osa kõikidest Euroopa energiavõrkude kitsaskohtadest seotud taastuvenergia võrkulülitamisega; toonitab, kui oluline on rakendada uusi käsitusi, et kõrvaldada jaotusvõrkude kitsaskohad, mille jaoks ei ole alati vaja võrku laiendada või tugevdada; on veendunud, et kasu, mida saadakse Euroopa võrgu uuendamisest (mis on sama palju tingitud ühtsest elektriturust), katab sellega seonduvad kulud, kuna võimaldab ELi elektrisüsteemi palju tõhusamalt käitada; kutsub põhivõrguettevõtjaid üles ajakohastama võrgu arengupoliitikat, et tulla toime taastuvenergia tootmisvõimsuse integreerimisega, säilitada varustuskindlus ning suurendada koostööd jaotusvõrguettevõtjatega;

30.

märgib, et paljud ELis paiknevad parimad ja konkurentsivõimelisemad taastuvenergia tootmiskohad on tarbimiskeskustest kaugel, mistõttu sõltub nende optimaalne kasutamine ülekande- ja jaotussüsteemide väljatöötamisest ning piiriüleste ühenduste tugevdamisest; võtab samuti teadmiseks eelised, mis seonduvad taastuvenergia tootmiskohtade detsentraliseeritud paiknemisega tarbimiskeskuste läheduses; rõhutab, et see võib aidata vähendada kulusid ja vajadust võrku laiendada, võimaldades piisava taristu olemasolu korral vältida ka ülekoormust; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon peaks hõlbustama asjakohaste modelleerimisvahendite väljatöötamist, et määrata kindlaks kaugete ja suuremahuliste tootmisjaamade ning jaotustasandi rajatiste optimaalne jaotus; tõstab esile nii kütte kui ka elektri nõudlust ja pakkumist hõlmava energiasüsteemi integreeritud käsituse potentsiaali; märgib lisaks kohaliku taastuvenergia tootmise, näiteks mikrotootmise või taastuvenergia (näiteks geotermilise kütte ja päikeseenergia) tootmisse ja sellega varustamisse ühiselt investeerivate kodanike ühistute potentsiaali, mida mainitakse ka komisjoni teatises;

31.

märgib, et võrgu ebapiisav võimsus, ebapiisavad salvestusvõimalused ning koostöö puudumine põhivõrguettevõtjate vahel võib suurendada piiriüleste energiavoogude (ringvood) koordineerimatust ning põhjustada teistes liikmesriikides tõsiseid hädaolukordi, mistõttu tekib juhul, kui asjaomastes liikmesriikides ei kaasne taastuvenergia kasutuse suurendamisega vajalikku võrguoptimeerimist (nt temperatuurinäitajate seire) ja arendamist, üha suurem vajadus koormust energia varustuskindluse säilitamise huvides vähendada; peab murettekitavaks võrgutaristu arendamise ja hoolduse praegust seisu liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles arendama võimalikult kiiresti edasi ülekande- ja jaotusvõrke ning ergutama suuremat koostööd põhivõrguettevõtjate vahel;

32.

rõhutab arukate võrkude, nõudluse juhtimise vahendite ning energiasalvestusvõimaluste potentsiaali nii seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri võimalikult tulemusliku integreerimise hõlbustamisega kui ka elektrivoogude ühtlustamisega võrgus; tuletab meelde, et energiasalvestuse, muu hulgas pump-hüdroakumulatsioonijaamadega koostoimes tehtava energiasalvestuse suhtes on vaja teha viivitamatult täiendavaid uuringuid ning see meetod on vaja kasutusele võtta; märgib eelkõige vajadust teha täiendavaid uuringuid muutuva kiirusega salvestamise võimaluste kohta, et luua paindlikum süsteem salvestuskiiruste kontrollimiseks ja hõlbustada seeläbi kiiremate ja paremini sobivate ühenduste saavutamist; kutsub liikmesriike üles vältima elektri salvestamisega tegelevate ettevõtete topeltmaksustamist;

33.

on seisukohal, et pump-hüdroakumulatsiooni teel toodetava energia piiriülese integreerimise hõlbustamiseks (eelkõige Skandinaavias, Alpides ja Püreneedes) on vaja luua elektrienergia tasakaalustamise teenuste piiriülesed turud ja arendada kiiresti välja Euroopa ülekandesüsteem;

34.

rõhutab, et hüdroenergial peab olema taastuvenergia kavandatavas arengus keskne roll, eelkõige seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri üha ebaühtlasema võimsusega tootmise tasakaalustamisega ning samuti elektri salvestamiseks kasutatavate pumpelektrijaamadega; rõhutab seetõttu, et hüdroelektrienergia tootmise ja pumpelektrijaamade olemasolev arengupotentsiaal ELis tuleb täielikult ära kasutada;

35.

tõdeb, et gaasitaristul on taastuvenergia väljaarendamisel kogu Euroopas oluline roll; juhib tähelepanu asjaolule, et taastuvatest energiaallikatest on biogaasi (biometaani kujul) juba praegu lihtne olemasolevasse gaasivõrgu taristusse sisestada ning et uued tehnoloogiad, näiteks elektrienergiast vesiniku ja gaasi tootmine, toovad tuleviku vähese CO2-heitega majanduse raames veelgi enam kasu, kuna kasutavad olemasolevaid ja uusi taristuid, mida tuleks seega edendada ja arendada;

36.

on seisukohal, et tulevikus aitab energiavarustust ja -nõudlust juhtida ning tarbijaid sellel turul aktiivsemaks muuta info- ja kommunikatsioonitehnoloogia; kutsub komisjoni üles esitama kooskõlas kolmanda energia siseturu paketiga viivitamatult ettepanekud arukate võrkude ja arvestite arendamise, edendamise ja standardimise kohta, mis võimaldaks suurendada rohkemate turuosaliste kaasatust ning võimalikku koostoimet telekommunikatsiooni- ja energiavõrgu kasutamise, arendamise ja hooldamise vahel; kutsub komisjoni üles pakkuma selles sektoris erilist toetust teadus- ja arendustegevusele; rõhutab, et oluline ei ole ainult varustajate planeerimiskindlus, vaid ka tarbijate heakskiit, sest arukatest arvestitest peaksid kõige rohkem võitma tarbijad ning tagada tuleb ka nende andmekaitsealaste õiguste järgimine vastavalt uuele andmekaitsedirektiivile; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks hoolikalt arukate arvestite kasutuselevõtu kulusid ja tulusid ning nende mõju eri tarbijarühmadele; tunnistab, et tarbijate kaasamine on arukate arvestite edukaks kasutuselevõtuks äärmiselt oluline;

37.

märgib, et suur elektritarbija on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor ise, kuna ELis asuvad andmekeskused tarbivad kogu elektrienergiast kuni 1,5 %, kuid tarbijad on nende poolt kasutatava infotehnoloogia ja pilvteenuste ökoloogilisest jalajäljest üha teadlikumad, mistõttu võib sektor saada energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate edendamise alal eeskujuks;

38.

juhib tähelepanu sellele, et mõnes piirkonnas, eriti väikestes kogukondades ja saartel, on tuulikute ja päikesepatareide kasutuselevõtt kohanud üldsuse vastuseisu; juhib tähelepanu asjaolule, et tuulikutel ja päikesepatareidel arvatakse olevat kahjulik mõju turismindusele ning samuti maakohtade ja saarte maastikupildile ja -vormidele;

39.

rõhutab, et olukorras, kus kodanikud on ise ühistute või kogukondadele kuuluva tootmismudeli alusel taastuvenergia tootjad, võtab ühiskond selle kergemini omaks, mistõttu kulub vähem planeerimisaega taastuvenergiale ülemineku rakendamiseks ja üldsuse teadlikkuse tõstmiseks selles valdkonnas;

40.

rõhutab, et taastuvenergia edasiarendamine ning kõikide muude energiatootmisrajatiste ja asjakohase taristu rajamine muudab Euroopa maastikupilti; kordab, et see ei tohi põhjustada keskkonnakahju ega kahjustada Natura 2000 alasid ja kaitsealuseid maastikke; juhib tähelepanu asjaolule, et üldsuse heakskiitu taastuvenergia taristule saab võita läbipaistva ja kooskõlastatud planeerimise abil ning sellise ehitus- ja lubade andmise korra abil, millega kaasneb kohustuslik ja õigeaegne avalik arutelu, kuhu kaasatakse algusest peale kõik sidusrühmad (muu hulgas kohalikul tasandil); rõhutab, et üldsuse heakskiitu võib aidata võita kodanike ja sidusrühmade, näiteks ühistute osalemine ning teabe jagamine võimaliku kasu kohta kohalikule majandusele;

41.

näeb vajadust edasiste meetmete järele, et suurendada taastuvate energiaallikate aktsepteerimist laiema ühiskonna poolt; nendib samal ajal, et sobiv tulemuslik meede oleks tervikliku käsituse loomine tootvale tarbijale, kes saaks energiatootmise protsessi juhtida;

42.

rõhutab väikesemahulise taastuvenergia tootmise tähtsust taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise seisukohast; tunnistab, et taastuvenergia väikesemahuline tootmine annab üksikmajapidamistele, tööstusharudele ja kogukondadele võimaluse saada energiatootjateks ja seeläbi ka teadlikumaks energia tootmise ja tarbimise tõhusamatest viisidest; rõhutab mikrotootmise tähtsust energiatõhususe suurendamise seisukohast; rõhutab, et taastuvenergia väikesemahuline kasutamine võib aidata energiaarvetelt oluliselt kokku hoida ning luua uusi ärimudeleid ja töökohti;

43.

märgib sellega seoses, kui oluline on luua kohalike taastuvenergia ühistute jaoks stiimuleid, et suurendada kodanike osalust ja taastuvenergia kättesaadavust ning luua finantsinvesteeringuid;

44.

rõhutab, et taastuvenergia väiksemahulist tootmist, salvestamist, nõudluse juhtimist ja energiatõhusust arukalt kombineerides on võimalik vähendada kohalike võrkude kasutamist tippkoormuse ajal, vähendades seeläbi jaotusvõrguettevõtjate üldisi investeeringukulusid;

45.

märgib, et energia tõhusa kohaliku tarbimise ja tootmise eeldus on nii tootva tarbija kui ka jaotusvõrgu seisukohast arukate arvestite ja üldisemalt arukate võrkude kasutuselevõtmine;

46.

peab kiiduväärseks komisjoni avaldust, mille kohaselt esitatakse energiatehnoloogiaid ja innovatsiooni käsitlev teatis, kus keskendutakse mikrotootmisele;

47.

on seisukohal, et ELi regionaalpoliitikal on tähtis osa taastuvenergia tootmise ning energiatõhususe edendamisel kogu Euroopas ning seda ka elektrienergia teenuste ja energiatranspordi teenuste valdkonnas; peab kiiduväärseks asjaolu, et ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika panus taastuvenergia kasutamise edendamisse on järk-järgult kasvanud ning selle eesmärk on tagada, et taastuvad energiaallikad aitavad täielikult kaasa ELi energiapoliitika eesmärkide saavutamisele ja ELi energiaeesmärkide rakendamisele kogu ELis; peab eriti oluliseks, et ELi poliitikasuundumused võimaldaksid eraldada ajavahemikul 2014–2020 piisavalt rahastamist;

48.

toetab energiapoliitika ja taastuvate energiaallikate valdkonnas mitmetasandilist juhtimist ja detsentraliseeritud lähenemisviisi, mis peaks muu hulgas hõlmama linnapeade pakti, arukate linnade algatuse edasiarendamist ning parimate lahenduste edendamist piirkondlikul ja kohalikul tasandil teavituskampaaniate abil;

49.

märgib, et põllumajandusel ja maapiirkondadel on võimalik toota märkimisväärne osa taastuvenergiast, ja on seetõttu seisukohal, et uues põllumajanduse ja maaelu arengu poliitikas tuleks edendada taastuvenergia tootmist;

50.

tõdeb, kui tähtis on põllumajandusettevõtete endi alternatiivsete, eelkõige väikesemahuliste energiaallikate arendamise edendamine ja ergutamine ning asjaomaste meetodite levitamine nii põllumajandusettevõtjate kui ka tarbijate seas;

51.

rõhutab, kui tulemuslik võib olla põllumajandusettevõtjate vaheline koostöö taastuvate energiaallikate edendamise poliitika edukaks muutmisel;

52.

kutsub Euroopa Investeerimispanka üles eraldama finantsvahendajate kaudu jooksvalt vahendeid vajaliku stardikapitali ja tehnilise toe pakkumiseks põllumajandusettevõtetel põhinevatele ja kogukonnale kuuluvatele taastuvatest allikatest elektri ja kütte tootmise väike- ja mikroprojektidele, mille kasumit saab investeerida uutesse projektidesse;

53.

tuletab meelde, et fossiilkütuste impordi tõttu kasvab eelolevatel aastatel ELi kaubandusbilansi puudujääk ja et sõltumine fossiilkütuste impordist põhjustab üha suuremaid poliitilisi, majanduslikke ja keskkonnaohte; toonitab seega siseriiklike taastuvate energiaallikate rolli varustuskindluse ja positiivse kaubandusbilansi taastamisel naftat ja maagaasi eksportivate riikidega; rõhutab, et nende energiaallikate osatähtsust ELi energiajulgeoleku saavutamisel tuleks suurendada;

54.

tunnistab, et üleilmne taastuvenergia turg kasvab ning see mõjub positiivselt Euroopa tööstusele, töökohtade loomisele ja hindadele, samuti olemasolevate ja uute tehnoloogiate edasiarendamisele nii maailmas kui ka ELis, kuid ainult tingimusel, et ELi taastuvenergia valdkonna poliitiline ja õiguslik raamistik jääb prognoositavaks ja aitab puhta tehnoloogia ettevõtetel säilitada konkurentsieelise ja edumaa ülemaailmsete rivaalide ees; peab OECDsse kuuluvaid riike olulisteks kaubanduspartneriteks, kuna nende taastuvenergia potentsiaal on äärmiselt suur;

55.

rõhutab, et ebaseaduslikud konkurentsimoonutused turul on vastuvõetamatud, sest EL võib olla ainult ausa konkurentsi alusel kindel taastuvenergia tehnoloogiate mõistlikus hinnatasemes; kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti lõpule pooleliolevad ebaausate tavade alased menetlused; rõhutab, et üleilmne vaba ja avatud turg on taastuvenergia kasvuks kõige parem eeldus; rõhutab, et kaubandustõkete kaotamiseks on vaja teha rohkem jõupingutusi; kutsub komisjoni üles mitte looma uusi kaubandustõkkeid valmistoodetele või taastuvenergia tehnoloogiates kasutatavatele komponentidele; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et kõrvaldada kaubandustõkked, kaitsta ausat konkurentsi, aidata ELi ettevõtetel pääseda väljaspool ELi asuvatele turgudele ning võidelda väidetavate kaubandusmoonutustega, sh seoses ebaseadusliku riigiabiga;

56.

nõuab lisaks tungivalt, et komisjon jälgiks aktiivselt põhjendamatute mittetariifsete tõkete, toetuste ja dumpingumeetmete kasutamist asjaomases valdkonnas ELi kaubanduspartnerite poolt;

57.

palub komisjonil võtta arvesse WTO infotehnoloogia lepingut ning uurida võimalusi algatada keskkonnatehnoloogia vabakaubandusleping, millega pandaks alus tariifivabale kauplemisele keskkonnatehnoloogia toodetega;

58.

rõhutab, et kõnealune strateegia peaks ühtlasi ergutama kaubanduse hõlbustamist, et toetada arenguriikide jõupingutusi selles konkreetses valdkonnas ning võimaldada taastuvate energiaallikate kasutamist kaubaartiklitena;

59.

rõhutab, et kaubandusel on taastuvenergia jätkusuutliku tootmise ja rahastamise tagamisel oluline roll; tuletab meelde, et imporditud bioenergia ja agrokütused peaksid olema kooskõlas ELi säästlikkuse kriteeriumitega, ning et viimased tuleb selgelt määratleda; soovitab komisjonil kehtestada selleks kaudse maakasutuse lisakriteeriumi; soovitab, et kaubanduslepingud peaksid sisaldama sätteid, milles käsitletakse raadamise ja metsa seisundi halvenemise küsimusi, ning need peaksid soodustama maa- ja veeressursside heaperemehelikku majandamist; ergutab komisjoni jätkama asjaomaste kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamist vabatahtlike partnerluslepingute üle, et keelustada ebaseaduslik raie;

60.

rõhutab vajadust teha ELi naaberriikidega energiapoliitika, sh taastuvenergia valdkonnas tihedamat koostööd, ning toonitab vajadust kasutada taastuvenergia kaubanduslikku potentsiaali tõhusamalt; rõhutab, et vaja on piisavat taristut, mille abil hõlbustada koostööd nii ELis kui ka naaberriikidega; rõhutab, et taastuvenergia alane koostöö peaks hõlmama ELi asjakohaseid poliitilisi eesmärke; rõhutab, et elektri tootmisel taastuvatest energiaallikatest on suur potentsiaal iseäranis Vahemere piirkonnas; rõhutab selliste piiriüleste projektide potentsiaali nagu Desertec, Medgrid ja Helios ning hüdroenergia valdkonna edasiarendamise võimalusi Norras ja Šveitsis, muu hulgas seoses energia tasakaalustamise väljavaadetega; tõstab selliste suurte taastuvenergia projektide puhul esile ka märkimisväärselt suurt kohalikku lisandväärtust;

61.

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö peab põhinema usaldusväärsel õigusraamistikul ja liidu taastuvate energiaallikate alasel õigustikul, näiteks energiaühenduses, et suurendada koostöö stabiilsust ja usaldusväärsust;

62.

nõuab kooskõlastatud meetmete võtmist teiste tehnoloogia valdkonna liidritega (USA ja Jaapan), et reageerida uutele probleemidele, nagu toorainete ja haruldaste muldmetallide nappus, mis mõjutab taastuvenergia tehnoloogiate kasutuselevõttu;

63.

rõhutab, et ELil on vaja teha rahvusvaheliste partneritega, eriti BRICS-riikidega tihedat teaduskoostööd ning töötada välja taastuvenergia valdkonna teadus- ja innovatsioonialase koostöö selge poliitika;

64.

tõdeb, et Euroopa peab püüdma suurendada oma tööstuse ning teadus-ja arendustegevuse valdkonna suutlikkust, et püsida taastuvenergia tehnoloogiate vallas esirinnas; rõhutab vajadust soodustada VKEde tegevuseks ja nende rahvusvahelistumiseks vajalikku konkurentsivõimelist keskkonda ning püüda vähendada selliseid jõupingutusi pärssivaid halduslikke takistusi; rõhutab, et Euroopa juhtivat positsiooni taastuvenergia tehnoloogiate turgudel on võimalik kindlustada üksnes teadus- ja arendustegevusel põhineva innovatsiooniga; rõhutab, et erainvestoritel on vaja kindlustunnet; kutsub komisjoni üles töötama välja energiatehnoloogiate tööstusstrateegia, mis hõlmaks iseäranis taastuvenergia tehnoloogiaid, et tagada ELi juhtpositsiooni säilimine energiatehnoloogiate ja eelkõige taastuvenergia vallas;

65.

rõhutab ELi tööstuse juhtpositsiooni maismaa tuuleenergia tehnoloogiate vallas ning Euroopa avamere tuuleenergia tööstusharu suurt potentsiaali seoses Lääne- ja Põhjamere äärsete liikmesriikide taasindustrialiseerimisega;

66.

rõhutab, et kõige tähtsamaks tuleb pidada haridusasutusi, kes oleksid võimelised tootma taastuvenergia tehnoloogiate valdkonnas kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ning järgmise põlvkonna teadlasi ja innovaatoreid; tuletab sellega seoses meelde, kui olulised on taastuvenergia sektoris hariduse, teadusuuringute ning rakendamise vahelise lõhe ületamisel Horisont 2020 ning Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut;

67.

peab eriti oluliseks Euroopa patendikaitse mehhanismide koostööd taastuvenergia valdkonnas, pidades silmas juurdepääsu hõlbustamist väärtuslikule ja seni kasutamata intellektuaalsele omandile; rõhutab vajadust võtta esmajärjekorras kasutusele kavandatav Euroopa patent taastuvenergia valdkonnas;

68.

usub, et olemasolevate vahendite abil tehtav sihipärane teadus- ja arendustegevus peab olema tulemuslikum, ning peab murettekitavaks, et taastuvenergia sektori teatavates harudes on teadus- ja arendustegevus unarusse jäänud, mis on teatavatel juhtudel toonud kaasa majanduslikke probleeme; rõhutab, et konkurentsivõime säilitamiseks või saavutamiseks ning olemasolevate tehnoloogiate jätkusuutlikkuse tagamiseks kogu nende elutsükli vältel on vaja investeerida uuenduslike, esilekerkivate ja olemasolevate tehnoloogiate edasiarendamisse ning transpordi- ja energiasüsteemide integreerimisse; rõhutab taastuvenergia alasesse teadus- ja arendustegevusse investeerimise vajalikkust, eriti võimsuse, tõhususe ja ruumilise jalajälje vähendamise valdkonnas;

69.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima teadusuuringutesse, mis põhinevad taastuvenergia kasutamisel koos tööstuslike rakendustega, näiteks autotööstuses;

70.

tervitab komisjoni kava esitada 2013. aastal teatis energiatehnoloogiapoliitika kohta; palub, et komisjon keskenduks energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) asjakohaste osade rakendamisel tehnoloogiatele (näiteks võrguhaldus, salvestustehnoloogia, taastuvenergiat kasutav küte ja jahutus), millega suurendada taastuvenergia konkurentsivõimet ning parandada selle integreerimist energiasüsteemi, diskrimineerimata seejuures juba palju aastaid kasutusel olnud ja end tõestanud taastuvenergia tehnoloogiaid;

71.

toonitab, et teadustöö on uute ja puhaste tehnoloogiate väljatöötamise ja taskukohasuse alus; on veendunud, et SET-kava võib aidata olulisel määral kaasa taastuvenergial põhineva tehnoloogia taskukohaseks ja konkurentsivõimeliseks muutmisele;

72.

rõhutab, et liikmesriigid kasutavad praegu väga mitmesuguseid toetusmehhanisme; juhib tähelepanu asjaolule, et selline toetus on toonud kaasa tugeva kasvu, eriti juhtudel, kus toetuskavad on olnud hästi kavandatud, kuid mõned toetussüsteemid on osutunud halvasti kavandatuteks ning liiga vähepaindlikeks, et kohanduda teatavate tehnoloogiate odavnemisega – mõnedel juhtudel on see toonud kaasa ülemäärase hüvitamise, mis on põhjustanud tarbijale rahalist koormust; tõdeb rõõmuga, et tänu toetustele on teatavad taastuvad energiaallikad saanud osades piirkondades tavapäraste tootmismeetoditega konkurentsivõimeliseks – näiteks kohtades, kus seda soosivad geograafilised tingimused, hõlpsasti kättesaadav kapital ja minimaalne halduskoormus või kus on kasutatud mastaabisäästu;

73.

rõhutab, et teatavates liikmesriikides on elektri jaehind lõpptarbijale ja tööstusele riigipoolse mõju ja muude asjaolude, sh fossiilkütuste hinna tõttu tõusnud; tuletab meelde, et 2010. aastal oli 22 % ELi majapidamistest raskusi oma elektriarvete tasumisega, ning oletab, et olukord on vahepeal veelgi pingelisemaks muutunud; rõhutab, et energia peaks olema kõigi jaoks taskukohane ning et tööstuse konkurentsivõimet ei tohi kahjustada; palub liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et tagada madalama sissetulekuga tarbijate tõhus kaitse ning suurendada samal ajal üldsuse teadlikkust energiasäästu võimaluste ja energiatõhususmeetmete kohta; osutab täiendavalt asjaolule, et hulgimüügihindade langemine peab jõudma ka tarbijani;

74.

hoiatab, et liiga kõrged toetussummad ja ülekompenseerimine võivad pidurdada tehnoloogilist arengut ja turu integreerimist, sest nii väheneb stiimul innovaatiliste ja hinnalt soodsate toodete arendamiseks; märgib, et ülemäärase hüvitamise vältimiseks on äärmiselt oluline kavandada toetusmehhanisme arukalt ja viisil, mis võimaldab reageerida turusignaalidele; on veendunud, et tehnoloogia konkurentsivõime ergutamiseks ning turule integreerimise hõlbustamiseks on vaja minna kiiresti üle süsteemile, kus tootjad on sunnitud võtma turuhinnaga seotud riske;

75.

on veendunud, et komisjon peaks abistama liikmesriike kõige kulutõhusamate taastuvate energiaallikate ja nende potentsiaali kõige tõhusamate realiseerimisviiside kindlaksmääramisel; tuletab meelde, et kuluoptimaalsed lähenemisviisid võivad erineda vastavalt nõudlusele, tarnepotentsiaalile ja kohaliku tasandi majanduslikule kontekstile;

76.

kiidab heaks komisjoni kava töötada välja parimate tavade suunised ja valmistada ette taastuvenergia riiklike toetuseeskirjade reform; palub komisjonil esitada need suunised võimalikult kiiresti, et tagada, et eri riiklike toetuskavadega ei moonutata konkurentsi ega tõkestata ELi-sisest kaubandust ja investeerimist, ning samuti selleks, et edendada prognoositavust ja kulutõhusust, vältides samal ajal ülemääraseid toetusi; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks sellega seoses siseturu õigustiku täieliku järgimise liikmesriikides; on veendunud, et parimate tavade suunised on energia siseturu toimimise tagamisel oluliseks teetähiseks, ning usub, et nimetatud suunistega võiks kaasneda praeguste riiklike toetuskavade kulutõhususe hindamine, milles võetaks arvesse ka käsitletavate tehnoloogiate erinevusi, et tagada suurem võrreldavus ja kooskõlastatus ning riiklike toetusmehhanismide järkjärguline ja üha suurem ühtlustamine; on samuti veendunud, et nende suuniste rakendamine liikmesriikide tasandil on äärmiselt oluline, kuna nende abil on võimalik vältida riiklike toetuskavade tagasiulatuvat muutmist või katkestamist, mis annaks investoritele äärmiselt negatiivse signaali ja põhjustaks potentsiaalselt tõsiseid majandusraskusi eraisikutele, kes on nende kavade alusel taastuvenergiasse investeerinud; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama nende suuniste rakendamise, ning toonitab, et kohalike ja piirkondlike ressursside arendamise toetamiseks peaks olema lubatud võtta erimeetmeid;

77.

peab liikmesriikides kasutatavate toetuskavade mitmekesisust arvestades äärmiselt oluliseks edusammude tegemist arutelus, milles käsitletakse suuremat ühtlustamist ja 2020. aasta järgseks perioodiks sobivat Euroopa toetussüsteemi; on veendunud, et pikemas perspektiivis võib taastuvenergia kõige kulutõhusamat raamistikku ja selle potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks vajalikke võrdseid tingimusi pakkuda taastuvenergia ELi tasandil edendamise paremini integreeritud süsteem, milles võetaks täielikult arvesse piirkondlikke ja geograafilisi erinevusi ning olemasolevaid rahvusüleseid algatusi ja mis oleks osa CO2-heite vähendamise nimel tehtavatest üldistest jõupingutustest; märgib, et kehtiva taastuvenergia direktiiviga lubatakse valitsustel kasutada ka ühiseid toetuskavasid; märgib, et teatavate Euroopa riikide kogemused näitavad selgelt, et integreeritud elektriturul võetud ühine seisukoht võimaldab kasutada riiklike süsteemide vahel vastastikku kasulikke uuendusi; palub, et komisjon hindaks 2020. aasta järgse perioodi raamistikus, kas taastuvenergia edendamise üleliiduline mehhanism võimaldaks luua taastuvenergia täieliku potentsiaali realiseerimise kulutõhusama raamistiku või mitte, ning uuriks, kuidas võiks toimuda järk-järguline ühtlustamine;

78.

toonitab toetusmehhanisme käsitlevate parimate tavade vahetamise kasulikkust liikmesriikide vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et Ühendkuningriik ja Itaalia andsid hiljuti teada, et muudavad oma toetuskavasid, asendades kvoodisüsteemi soodustariifisüsteemiga, kuna geograafiliselt sarnaste paikade kogemused on näidanud, et soodustariifidel põhinevad kavad on vähem kulukad; kutsub komisjoni üles arvestama neid aspekte ka oma pooleliolevas analüüsis (5) ja peatselt koostatavate suuniste ettepanekus;

79.

teeb ettepaneku tugineda sellistele algatustele nagu Norra ja Rootsi rakendatav ühine toetuskava, mille eesmärk on arendada vajaduse korral ühistel energiaturgudel (näiteks Nord Pool) järk-järgult ühiseid piirkondlikke toetuskavasid;

80.

kutsub eelarvepädevaid institutsioone üles andma Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametile vajalikud vahendid, et amet saaks täita oma ülesandeid ning saavutada energia hulgimüügituru terviklikkust, läbipaistvust ja tõhusust käsitlevas määruses sätestatud eesmärgid; märgib, et see on vajalik selleks, et viia aastaks 2014 lõpule integreeritud ja läbipaistva elektri ja gaasi siseturu väljakujundamine;

81.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/23

—

võttes arvesse ELi lepingu artiklit 3 ning ELi toimimise lepingu artikleid 8 ja 19,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325,

—

võttes arvesse nõukogu 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (1),

—

võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naiste konverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (2), 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking + 10) (3) ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking + 15” – ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Komisjoni arvamus Albaania Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta” (COM(2010)0680), milles märgitakse, et sugude võrdõiguslikkus ei ole tagatud eriti tööhõive ja majandusabi valdkonnas,

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Komisjoni arvamus Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta” (COM(2010)0670), milles märgitakse, et sugude võrdõiguslikkus ei ole tagatud,

—

võttes arvesse komisjoni 2012. aasta arenguaruandeid kandidaatriikide ja võimalike kandidaatriikide kohta, mis on lisatud komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatisele „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2012–2013” (COM(2012)0600),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist Euroopa Liidu ja Kosovo vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu teostatavusuuringu kohta (COM(2012)0602),

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Peamised järeldused Horvaatia ühinemiseks valmisoleku üldise seirearuande kohta” (COM(2012)0601),

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemise väljavaadete avardamine” (COM(2008)0127),

—

võttes arvesse komisjoni 27. jaanuari 2006. aasta teatist „Lääne-Balkani riigid teel Euroopa Liitu: tugevdades stabiilsust ja suurendades heaolu” (COM(2006)0027),

—

võttes arvesse nõukogu 2. ja 3. juuni 2005. aasta kohtumise järeldusi, milles kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama institutsioonilisi mehhanisme soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja looma raamistikku Pekingi tegevusprogrammi rakendamise hindamiseks, et edusamme oleks võimalik järjepidevamalt ja süstemaatilisemalt jälgida,

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri ja 1. detsembri 2006. aasta järeldusi Pekingi tegevusprogrammi rakendamisest liikmesriikides ja järeldusi tööst, mida ELi institutsioonid teinud on – institutsiooniliste mehhanismidega seonduvad näitajaid,

—

võttes arvesse nõukogu 30. septembri 2009. aasta järeldusi Pekingi tegevusprogrammi rakendamisest liikmesriikides ja järeldusi tööst, mida ELi institutsioonid teinud on,

—

võttes arvesse oma 4. detsembri 2008. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta Balkani riikides (5),

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta (6),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A7-0136/2013),

A.

arvestades, et seitse Lääne-Balkani riiki – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Kosovo, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Montenegro ja Serbia – on Euroopa Liidu liikmeks saamise protsessi erinevates etappides; arvestades, et need riigid peavad selle protsessi käigus vastu võtma ja rakendama acquis communautaire’i ja täitma teisi ELi kohustusi soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

B.

arvestades, et naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alaste meetmete võtmine nõuab üldsuse teadlikkuse suurendamist nendest õigustest, kohtulikke ja kohtuväliseid mooduseid nende õiguste kasutamiseks ning seda, et valitsusorganisatsioonid ja sõltumatud organisatsioonid algataksid meetmete võtmise, viiksid need ellu ja jälgiksid rakendamisprotsessi;

C.

arvestades, et naised täidavad rahu, stabiliseerimise ja lepitamise alastes jõupingutustes olulist rolli ja et nende panust tuleks kooskõlas ÜRO resolutsiooniga nr 1325 ja järgnevate resolutsioonidega tunnustada ja julgustada;

1.

märgib, et ühinemisläbirääkimisi pidavad Lääne-Balkani riigid on vastu võtnud suure osa ELiga ühinemise protsessi jaoks vajalikest õigusaktidest, kuid neid õigusakte ei rakendata paljudel juhtudel tõhusalt;

2.

rõhutab, et Lääne-Balkani naised peavad suurendama oma osatähtsust ühiskonnas aktiivse osalemise ja esindatuse kaudu poliitika, majanduse ja sotsiaalelu kõikidel tasanditel; rõhutab, et äärmiselt tähtis on liikuda selles suunas, et naistel oleks kõikidel valitsemistasanditel (nii kohalikul kui ka riiklikul ja nii täidesaatval kui ka seadusandlikul tasandil) otsuste tegemisel meestega võrdne roll;

3.

märgib murega, et enamiku riikide elanikkond ei ole täielikult teadlik olemasolevatest soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi edendavatest õigusaktidest ja poliitikameetmetest ning et selline teadlikkus jõuab harva haavatavate või tõrjutud ühiskonnaliikmeteni, eelkõige roma naisteni; kutsub nõukogu ja ühinemisläbirääkimisi pidavate riikide valitsusi üles suurendama teadlikkust meedia, avalike kampaaniate ja haridusprogrammide kaudu, et kaotada soostereotüübid ja edendada naiste rollimudeleid ning naiste aktiivset osalemist kõikides eluvaldkondades, kaasa arvatud otsuste tegemises; nõuab eeskätt valitsuse liikmete ja ametnike isiklikku tegevust;

4.

rõhutab teadlikkuse suurendamise kampaaniate tähtsust stereotüüpide, (soolise, kultuurilise, usulise) diskrimineerimise ja koduvägivalla vastases võitluses ning võitluses soolise võrdõiguslikkuse eest üldiselt; märgib, et neid kampaaniaid peaks täiendama naise rollimudelite positiivne kajastamine meedias ja reklaamis, õppematerjalides ja internetis; rõhutab, kui oluline on parandada maapiirkondade naiste olukorda, pidades eelkõige silmas diskrimineerivate tavade ja stereotüüpide ületamist;

5.

märgib murega, et naised on nii tööturul kui ka majanduslike ja poliitiliste otsuste tegemisel alaesindatud; peab õigeks kvoote ja kutsub riike üles edendama naiste esindatust ja kohaldama vajaduse korral erakondades ja seadusandlikes kogudes tulemuslikult kvoote, juhul kui nad seda juba teinud ei ole, ning soovitab nendel riikidel, kes on seda juba teinud, protsessi jätkata, et võimaldada naistel osaleda poliitikaelus ja jagu saada naiste alaesindatusest; märgib, et kui poliitiliste otsuste tegemisel on rakendatud sookvoote, tuleb neid korralikult rakendada ja täiendada tõhusate õiguslike sanktsioonidega; peab sellega seoses tervitatavaks hiljutist rahvusvahelist konverentsi „Partnerlus muutuste nimel”, mis peeti 2012. aasta oktoobris Prištinas piirkonna ainsa naisriigipea Atifete Jahjaga eestkoste all;

6.

märgib murega, et Lääne-Balkani riikides on naiste tööhõive määr jätkuvalt väga madal; rõhutab, et võrdsete võimaluste poliitika toetamine on tähtis ühinevate Balkani riikide majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks; kutsub valitsusi üles võtma kasutusele meetmed, et vähendada soolist palgalõhet ja sellest tulenevat erinevust pensionides, ning tegelema suure töötute arvu vähendamisega ja pöörama sealjuures tähelepanu eelkõige naistele ja eriti maapiirkondade naistele; kutsub Balkani riikide valitsusi üles kehtestama õigusraamistiku, et tagada mõlemale sugupoolele võrdse töö eest võrdne palk, abistama naisi era- ja tööelu ühitamisel, kindlustama paremad töötingimused, elukestev õpe, paindlikud töögraafikud ning looma lisaks naiste ettevõtlust soodustava keskkonna;

7.

märgib murega, et mõnedes kõnealuse piirkonna riikides diskrimineeritakse sageli naisettevõtjaid, kui nad üritavad saada oma ettevõttele laenu või krediiti, ja nad puutuvad endiselt sageli kokku soolistel stereotüüpidel põhinevate tõketega; kutsub piirkonna riike üles kaaluma juhendamissüsteemide ja tugiprogrammide loomist, mille abil saab kasutada ettevõtlusspetsialistide nõuandeid ja kogemusi; kutsub Lääne-Balkani riike üles töötama välja aktiivseid tööturumehhanisme, mis aitaksid piirata naiste tööpuudust; kutsub neid riike üles töötama välja laenuskeeme ja võimaldama rahastamist ettevõtete asutamiseks;

8.

rõhutab, kui oluline on võidelda igasuguse töökohal toimuva diskrimineerimise, sealhulgas soolise diskrimineerimise vastu nii töölevõtmisel, edutamisel kui ka töö tasustamisel;

9.

rõhutab, et nõuetekohaselt toimivate demokraatlike institutsioonide ülesehitamisel on demokraatliku valitsemistava seisukohast äärmiselt oluline tagada naiste (kes moodustavad üle poole Balkani riikide elanikkonna arvust) aktiivne osalus; märgib murega, et soolist võrdõiguslikkust edendavate meetmete, eelkõige soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise poliitika algatamise ja võtmise eest vastutavatele valitsusorganisatsioonidele ja sõltumatutele organisatsioonidele on enamikus riikides eraldatud liiga vähe rahalisi ja inimressursse; kutsub ametiasutusi üles lisama meetmetele ja tegevuskavadele piisavad vahendid nende rakendamiseks, kaasa arvatud asjakohased naistöötajad; rõhutab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendit võib ja tuleb kasutada naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise projektide tarbeks, kuid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse hästi toimivate rakendusmehhanismide eest kannavad täit vastutust riikide ametiasutused; kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt vahendite kasutamise tulemuslikkust;

10.

märgib murega, et puudub statistiline teave soolise võrdõiguslikkuse, naistevastase vägivalla ja rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja kättesaadavuse kohta, samuti selle kohta, kui palju neid puudu on – see teave peaks vastama standarditele ja olema võrreldav ajaliselt, ühinemisläbirääkimisi pidavate riikide vahel ning nende riikide ja ELi liikmesriikide vahel; kutsub kõigi ühinemisläbirääkimisi pidavate Balkani riikide valitsusi üles kehtestama koos Eurostati, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ja teiste asjaomaste instituutidega ühise metoodika statistilise teabe kogumiseks; rõhutab, et mitmekordse diskrimineerimise all kannatavate naiste, nt roma naiste, lesbidest, biseksuaalidest ja transseksuaalidest naiste, puuetega naiste, etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste ja eakate naiste positsiooni parandamiseks on vaja välja töötada konkreetsed strateegiad ja rakendada olemasolevad strateegiad;

11.

on arvamusel, et naistel on oluline osa olukorra stabiliseerimisel ja konfliktide lahendamisel, kuna see on piirkonna kui terviku lepitamisel otsustava tähtsusega; rõhutab, kui oluline on õiguskaitse kättesaadavus sõjakuritegude ja eelkõige vägistamise ohvriks langenud naistele; kordab, et kõik riigid on kohustatud tegema lõpu karistamatusele ja võtma vastutusele isikud, kes vastutavad genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude, sealhulgas naiste ja tüdrukute suhtes toime pandud seksuaalvägivalla eest, ning tunnistama nimetatud kuriteod inimsusevastaste kuritegudeks ja sõjakuritegudeks ning need sellisena hukka mõistma; rõhutab vajadust välistada selliste kuritegude puhul armuandmine; tunnustab jõupingutusi, mida on teinud sellised võrgustikud nagu naiste piirkondlik lobirühm, et toetada naisi konfliktijärgses olukorras olevates riikides rahu kindlustamisel ja teha neile õiguskaitse paremini kättesaadavaks; rõhutab jätkuvat vajadust uurida minevikusündmusi ning tagada süsteemselt õiglus ja konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla ohvrite rehabiliteerimine; nõuab asjakohaste riiklike programmide vastuvõtmist ja rakendamist, et tagada tunnistajate kaitse ning selliste kuritegude eest vastutuselevõtmine;

12.

mõistab hukka kõik naistevastase vägivalla vormid ja märgib murega, et Balkani riikides jätkub sooline vägivald ja verbaalne kuritarvitamine; kutsub Balkani riikide valitsusi üles tugevdama õiguskaitseorganeid, et edukalt tegeleda selliste probleemidega nagu sooline vägivald, koduvägivald, sundprostitutsioon ja naistega kaubitsemine, looma varjupaiku koduvägivalla ohvritele ning tagama õiguskaitseorganite, õigusasutuste ja riigiteenistujate suurema tundlikkuse nimetatud nähtuse suhtes; julgustab selle piirkonna riiklikke asutusi algatama programme teadlikkuse suurendamiseks koduvägivalla kohta;

13.

märgib sügava murega, et 30 % piiriülese inimkaubanduse ohvritest ELis on Balkani riikide kodanikud, kusjuures enamiku avastatud ohvritest moodustavad naised ja tütarlapsed; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus, teadlikkuse tõstmise kampaaniad, korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastased meetmed on olulise tähtsusega inimkaubanduse ennetamisel ning võimalike ohvrite kaitsmisel; kutsub piirkonna riiklikke asutusi üles tegema koostööd inimkaubanduse vastase ühisrinde loomiseks;

14.

kutsub ELiga ühinevate Balkani riikide valitsusi üles tagama inimkaubandusega võitlemiseks järjepidev rahastamine, tugevdama jätkuvalt suutlikkust teha haavatava elanikkonna seas ennetavalt kindlaks ohvrid ja neid kaitsta, tagama seaduste abil, et inimkaubanduse kindlakstehtud ohvreid ei karistata inimkaubanduse ohvriks sattumise otsese tulemusena kuriteo toimepanemise eest, jätkama jõupingutusi ohvrite kaitsmiseks, koolitama õiguskaitsetöötajaid, jätkama vastuvõtukeskuste ja varjupaikade arendamist; kutsub asjaomaseid valitsusi üles kehtivaid õigusakte paremini rakendama, et luua inimkaubandusega tegelejate jaoks heidutav keskkond, tagades inimkaubanduse juhtumite nõuetekohase uurimise ning kurjategijate kohtu alla andmise ja süüdimõistmise; kutsub komisjoni üles nõudma ühinevatelt Balkani riikidelt, et nad parandaksid kohtu alla andmise ja karistamise registreid ja toetaksid kohalikke algatusi, mille eesmärk on tegeleda inimkaubanduse algpõhjuste, näiteks koduvägivalla ja naiste piiratud majanduslike võimalustega;

15.

on seisukohal, et tõelise soolise võrdõiguslikkuse aluseks on ka võrdsus ja mittediskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi osas; kutsub ELiga ühinevate riikide valitsusi üles tegelema veel esineva homofoobia ja transfoobia probleemiga õigusvaldkonnas, poliitikas ja praktikas, sealhulgas vihakuritegusid käsitlevates õigusaktides, politseikoolituses ja diskrimineerimisvastastes õigusaktides, ning palub piirkonna riiklikel asutustel hukka mõista seksuaalsel sättumusel, sooidentiteedil või soolisel eneseväljendusel põhinev vihkamine ja vägivald;

16.

avaldab heameelt piiriüleste algatuste arvu suurenemise üle naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas; kutsub valitsusi ja komisjoni üles neid algatusi toetama, julgustama neist tulenevate heade tavade vahetamist ja tunnustamist, kasutades muuhulgas ühinemiseelseid vahendeid ja muutes kõnealustele algatustele kättesaadavaks piisavad toetussummad ka eelarve koostamisel soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmise perspektiivist;

17.

palub, et Montenegro, Serbia, endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ja Albaania valitsused sõlmiksid ühinemisläbirääkimisi alustades oma parlamentide, erakondade ja kodanikuühiskonnaga raamlepingu, mis käsitleb kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist ühinemisläbirääkimistes ja nendest läbirääkimistest tuleneva reformi jaoks tegevuskavade kavandamises, muuhulgas naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, ning millega tagatakse kõnealuste organisatsioonide juurdepääs ühinemisprotsessiga seonduvatele asjaomastele dokumentidele;

18.

kutsub ühinevate Balkani riikide valitsusi üles tunnustama ja toetama seda rolli, mida kodanikuühiskond ja naisorganisatsioonid täidavad konkreetsetes valdkondades, näiteks lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õiguste edendamisel, naistevastase vägivalla vastu võitlemisel, naiste poliitilise osaluse ja esindatuse suurendamisel ning rahu tagamise jõupingutuste edendamisel; toetab kindlalt meetmeid, mille eesmärk on naiste mõjuvõimu suurendamine ja nende positsiooni tugevdamine ühiskondades;

19.

märgib murega, et enamikus ühinevates Balkani riikides on romade sotsiaalse kaasamise protsess aeglustunud või mõningatel juhtudel isegi peatunud; kutsub asjaomaseid valitsusi üles hoogustama jõupingutusi romadest kodanike edasiseks integreerimiseks ja mis tahes diskrimineerimise ja eelarvamuste kaotamise tagamiseks romade, eelkõige naiste ja tütarlaste suhtes, kes kannatavad mitmekordse, liit- ja valdkonnaülese diskrimineerimise all; kutsub komisjoni üles rohkem pingutama laienemisprotsessis osalevate, mis tahes ühinemisetappi jõudnud riikide kaasamiseks ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ning stabiliseerimis- ja assotsieerimismehhanismi kasutuselevõtu protsessi;

20.

märgib murega, et lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õiguste ja inimõiguste eest võitlejad, kes rõhutavad minevikuga tegelemise tähtsust, on korrapäraselt vihakõne, ähvarduste ja kehaliste rünnete sihtmärgid, ja kutsub ühinevate Balkani riikide valitsusi üles võtma konkreetseid meetmeid naiste inimõiguste kaitsjate vastase vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks;

21.

kutsub komisjoni üles muutma naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja järjepideva koduvägivalla vastu võitlemise rakendamise Lääne-Balkani riikide ühinemisprotsessis prioriteetseks, käsitledes selleks neid küsimusi jätkuvalt eduaruannetes, jälgides nende rakendamist ja andes sellest aru, ning rõhutades nende tähtsust suhtlemisel ametiasutustega ning näidates head eeskuju tagades, et tema enda delegatsioonid, läbirääkimismeeskonnad ja esindusrühmad kohtumistel ja meediaga suhtlemisel on sooliselt tasakaalustatud;

22.

palub ELi delegatsioonidel Balkani riikides tähelepanelikult jälgida edusamme, mida on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vallas tehtud selleks, et tulevikus ELiga ühineda, ja kutsub kõiki delegatsioone üles nimetama üks koosseisuline liige vastutavaks soopoliitika valdkonnas, et hõlbustada Balkani piirkonnas heade tavade jagamist;

23.

julgustab kõnealuse piirkonna riiklikke asutusi toetama soolist võrdõiguslikkust kooli- ja ülikoolihariduse kaudu; märgib asjaolu, et paljusid tüdrukuid mõjutatakse lapsest saati koolis ja ülikoolis mitte õppima aineid, mida peetakse oma olemuselt mehelikuks, näiteks loodusteadusi, matemaatikat ja tehnikat; soovitab viia kooliprogrammi sisse algkursused, et laiendada tüdrukutele avatud võimalikke õppeaine- ja karjäärivalikuid, nii et nad saaksid omandada vajalikud alusteadmised ja kõik vajalikud oskused, et edukalt toime tulla mis tahes enda valitud eluvaldkonnas;

24.

rõhutab, et kõikidel naistel peab olema kontroll oma seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste üle, kaasa arvatud taskukohaste ja kvaliteetsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse kaudu; väljendab muret seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste piiratud kättesaadavuse tõttu ühinevates Balkani riikides;

25.

kutsub ühinevate Balkani riikide valitsusi üles vastu võtma õigusaktid ja poliitika, mis tagavad reproduktiivtervishoiu teenuste üldise kättesaadavuse ja edendavad reproduktiivõigusi, ja koguma süstemaatiliselt andmeid, mis on vajalikud seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu alase olukorra parandamiseks;

26.

kutsub Albaania valitsust üles toetama rohkem naiste osalemist poliitiliste otsuste langetamisel, pidades iseäranis silmas 2013. aasta parlamendivalimisi;

27.

kutsub Albaania valitsust üles rakendama riiklikku integratsiooni- ja arengustrateegiat ja diskrimineerimiskaitse seadust, tugevdades diskrimineerimiskaitse voliniku bürood, luues apellatsiooniasutuse konkreetselt soolise diskrimineerimise juhtumitega tegeleva voliniku kujul, et edendada keskkonda, kus ei diskrimineerita tüdrukuid sünnitavaid naisi;

28.

palub Albaania valitsusel parandada koordineerimist riigi ametiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel, eelkõige koduvägivalla vastu võitlemisel, ning märgib, et Albaanias tuleb naisi rohkem kaasata otsustusprotsessidesse riiklikul ja kohalikul tasandil;

29.

kutsub Albaania valitsust üles tegema ettepanekud omandiõiguste, karistusseadustiku, valimisseaduse ja tööseaduste sootundlikuks reformimiseks;

30.

tunnustab Albaaniat kohtunikele korraldatud koolituse eest soolist võrdõiguslikkust käsitlevate õigusaktide rakendamise ja naistevastase vägivalla vastu võitlemise meetmete teemal ning diskrimineerimise või vägivalla ohvritele antud võimaluse eest saada riigi kulul õigusabi;

31.

tunnustab Albaaniat otsuse eest lisada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kõikide ministeeriumide keskpika perspektiiviga eelarvekavadesse ja ootab selle rakendamise tulemusi;

32.

kutsub Albaania valitsust üles rakendama ja vajadusel kohandama tulemusnäitajaid, et jälgida naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alaste meetmete rakendamist;

33.

kutsub Albaania parlamenti üles looma konkreetselt naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega tegelev parlamendikomisjon;

34.

kutsub Albaania valitsust üles hoogustama eelkõige kohalikul tasandil selliste poliitikavahendite rakendamist, mis edendavad naiste õigusi, näiteks riiklik strateegia soolise võrdõiguslikkuse, koduvägivalla ja naistevastase vägivalla kohta (2011–2015);

35.

tunnustab Albaania ametiasutusi tulemusnäitajate kasutuselevõtu eest naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse meetmete rakendamise jälgimiseks ja riikliku aruande avaldamise eest naiste olukorra ja soolise võrdõiguslikkuse kohta Albaanias 2012. aastal;

36.

kutsub Bosnia ja Hertsegoviina valitsust üles ühtlustama soolise võrdõiguslikkuse alaseid õigusakte ja õiguspraktikat erinevatel tasanditel, et luua riigis ühtne õiguslik olukord ja tugevdada kesksel tasandil soolise võrdõiguslikkuse eest vastutava osakonna tegevust, lahendamaks olukorda, kus naised ei ole kõrgeimatel valitsustasanditel esindatud ja jälgida probleeme, mis on tekkinud selle rakendamata jätmise tõttu; kutsub komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid mehhanisme, et tugevdada Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutuste aruandekohustust ja jõulisemat tegutsemist selles valdkonnas; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina valitsust üles asetama suuremat rõhku Bosnia ja Hertsegoviina soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja diskrimineerimise keelamise seaduse rakendamisele ja ühtlustamisele teiste seadustega riigi tasandil;

37.

märgib erilise murega, et tööturul diskrimineeritakse rasedaid ja hiljuti sünnitanud naisi ning et raseduse ja sünnitusega seotud sotsiaalkindlustuse õigused on erinevates piirkondlikes üksustes ja kantonites erinevad; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi üles viima sotsiaalkindlustuse õigused ema-, isa- või vanemapuhkuse võtjate jaoks kõikjal riigis vastavusse kõrgete standarditega, luues kõikide kodanike jaoks ühetaolise olukorra;

38.

märgib murega madalat teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse ja naistevastase vägivalla alastest õigusaktidest mitte ainult elanikkonna hulgas üldiselt, vaid ka nende hulgas, kes töötavad õiguskaitseasutustes; kutsub ametiasutusi üles rakendama tegevuskava teadlikkuse suurendamiseks ja õiguskaitseametnike koolitamiseks;

39.

märgib tõsise murega, et koduvägivalla ohvrite kaitse seadused on endiselt ühtlustamata piirkondlike üksuste seadustega, mis tunnustaksid koduvägivalda kuriteona Bosnia ja Hertsegoviina mõlema piirkondliku üksuse karistusseadustikes, ning seetõttu on need ohvrid ilma nõuetekohasest õiguskaitsest; palub Bosnia ja Hertsegoviina valitsusel see küsimus võimalikult kiiresti lahendada, et tugevdada ohvrite kaitset;

40.

tunnustab Bosnia ja Hertsegoviina parlamendi naisi asjaomaste ministritega peetud parteiülese arutelu eest soopõhise vägivalla teemal; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi üles jätkama arutelu konkreetsete meetmetega soopõhise vägivalla tõkestamise edendamiseks;

41.

palub, et Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutused esitaksid ametliku statistika teatatud vägivallajuhtumite arvu kohta, võttes aluseks politseiraportitest, sotsiaalkeskustest ja kohtuasutustest kogutud andmed, ning teeksid selle statistika avalikult kättesaadavaks; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi samuti üles koguma ja avaldama andmeid meetmete kohta, mille eesmärk on koduvägivalla ohvrite kaitsmine;

42.

kutsub Bosnia ja Hertsegoviina valitsust üles ühtlustama Bosnia ja Hertsegoviina soolise võrdõiguslikkuse seadus valimisseadusega selles aspektis, mis käsitleb täitevvõimu organite koosseisu kõikidel otsustustasanditel (asula, kantoni, piirkondliku üksuse ja riigi tasandil);

43.

tunnustab Bosniat ja Hertsegoviinat õigusaktide eest, milles on sätestatud mõlema soo vähemalt 40 % suurune esindatus riiklike ja kohalike omavalitsusasutuste haldusametnike seas, kuid märgib, et see ei ole tegelikus elus toonud kaasa 40 % naissoost haldusametnikke; kutsub Bosnia ametiasutusi üles koostama nende õigusaktide rakendamiseks selgete tähtaegade ja selge vastutuste jaotusega tegevuskava;

44.

märgib murega, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 rakendamise tegevuskavaks, soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks institutsiooniliste mehhanismide abil, õiguskaitse nõuetekohaseks kättesaadavuseks ja koduvägivalla ohvrite varjupaikade jaoks puuduvad rahalised ja inimressursid; kutsub Bosnia kõigi tasandite ametiasutusi üles lisama oma eelarvesse piisavad vahendid nende eesmärkide täitmiseks;

45.

taunib asjaolu, et Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutused on tänaseks uurinud ja hukka mõistnud ainult piiratud arvu seksuaalse vägivallaga seotud sõjakuritegusid; märgib tõsise murega, et suur arv taoliste kuritegude toimepanijatest on kohtusüsteemist karistamatult pääsenud; märgib samuti, et Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutused ei ole suutnud tagada ohvritele piisaval määral tunnistajakaitse programme; kutsub Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi seetõttu üles tagama, et kõikidel seksuaalse vägivallaga seotud sõjakuritegude ohvritel oleks turvaline ja piisav juurdepääs kohtusüsteemile ja et kõiki sõjakuritegudega seotud juhtumeid käsitletaks kiirelt ja tõhusalt;

46.

kutsub Bosnia ja Hertsegoviina valitsust üles parandama kehtivate õigusaktide järelevalvet naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, lisades poliitikasse ja tegevuskavadesse selged eesmärgid ja määratledes selgelt rakendamise eest vastutavad riigiasutused; kutsub lisaks Bosnia ja Hertsegoviina kõigi tasandite ametiasutusi üles tegema koostööd kõikehõlmavate statistiliste andmete kogumisel soolise võrdõiguslikkuse kohta riigi kui terviku suhtes;

47.

julgustab Horvaatia valitsust jätkama pärast ühinemist oma õiguslike sätete kohandamist ELi acquis communautaire’iga soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

48.

kutsub Horvaatia ametiasutusi üles rakendama täielikult õigusaktid, milles sätestatakse naiste 40 % osakaal kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, parlamendi ja Euroopa Parlamendi valimisnimekirjades, võttes arvesse, et 2011. aasta parlamendivalimiste ajal ei täitnud kaks kolmandikku erakondadest seatud eesmärki;

49.

kiidab Horvaatiat soolise võrdõiguslikkuse ombudsmani büroo loomise ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alaste meetmete teadvustamise eest, mis tuleneb nimetatud büroo nähtavusest; soovitab kõigil piirkonna riikidel kaaluda, kas nad saaksid järgida seda näidet kui head tava; julgustab Horvaatia valitsust jätkama ombudsmanide büroo rahastamist ning võtma nende soovituste kohaseid järelmeetmeid;

50.

kiidab heaks kohalikud soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavad, eriti Istria piirkonnas, kutsub Horvaatia valitsust üles edendama kõnealuste tegevuskavade vastuvõtmist ja rakendamist kogu riigis;

51.

kutsub Horvaatia valitsust üles looma struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonidega eelkõige ühinemisjärgset olukorda silmas pidades;

52.

kiidab heaks Horvaatia edusammud, mida politsei on teinud naistevastase vägivalla ja soolise diskrimineerimise nõuetekohase käsitlemise tähenduses ja millele eelnes politseiametnike sihipärane koolitamine selles valdkonnas, ja julgustab ametiasutusi neid tegevusi jätkama; juhib tähelepanu sellele, et kohtud ei käsitle juhtumeid siiski veel mitte alati nõuetekohaselt, ja kutsub ametiasutusi üles algatama tegevusi ka kohtute teadlikkuse suurendamiseks ja nende koolitamiseks; kutsub Horvaatia valitsust lisaks üles tegema soopõhise vägivalla ja diskrimineerimise ohvritele kättesaadavaks tasuta õigusabi;

53.

palub Horvaatia ametiasutustel selgitada perevägivalla eest kaitsmise riiklikus strateegias (2011–2016), milline asutus millise tegevuse eest vastutab, ja eraldama ametiasutustele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele strateegia rakendamiseks nõuetekohased rahalised vahendid;

54.

kiidab heaks Kosovo Assambleele antud rolli kiita heaks, vaadata üle ja jälgida soolise võrdõiguslikkuse programmi; kutsub üles viima ellu seirearuannetest pärinevaid soovitusi;

55.

kutsub Kosovo valitsust üles edendama kogu riiki hõlmavat hädaabiliini koduvägivalla ja sooga seotud vägivalla ohvrite jaoks ning teadvustama juhtumitest teatamise ja nende käsitlemise võimalusi;

56.

tunnustab Kosovo valitsust selle eest, et ta paigutas soolise võrdõiguslikkuse ameti peaministri büroo alluvusse, ja kutsub valitsust üles tagama ameti tõhusam toimimine soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisel ja järelevalves ilma poliitilise sekkumiseta;

57.

kutsub Kosovo valitsust üles looma niipea kui võimalik kavandatavat võrdse kohtlemise keskust;

58.

kiidab Kosovot selle eest, et ta koolitas politseiametnikke käsitlema soolise vägivalla juhtumeid ning eraldas politseijaoskondades eriruumid ohvrite ja nende laste jaoks; kutsub Kosovo valitsust üles koolitama õiguskaitseametnikke samuti neid juhtumeid käsitlema ja suurendama ohvrite varjupaikade arvu ning kõnealustes varjupaikades viibimise võimalikku kestust;

59.

nõuab tungivalt, et Kosovo valitsus tunnustaks ja töötaks Kosovo naiste tippkohtumisel 2012. aasta oktoobris vastu võetud Pristina põhimõtete rakendamise suunas;

60.

rõhutab, et rasestumisvastaste vahendite kasutamist ning nendega varustamist ja nende kättesaadavust on vaja jätkuvalt propageerida, sest kuigi praegu kasutab niisuguseid vahendeid üha rohkem naisi, ei ole rasestumisvastaste vahendite kasutamine Kosovo naiste seas kaugeltki veel üldlevinud;

61.

kutsub Kosovo valitsust üles tunnustama seksuaalvägivalla ohvreid ajavahemikul 1998–1999 toimunud konflikti ajal, lisades selle erikategooriana märtrite, invaliidide, veteranide, Kosovo Vabastusarmee liikmete, tsiviilisikutest sõjaohvrite ja nende perekondade staatust ja õigusi käsitleva seaduse nr 04/L-054 muutmise seadusesse;

62.

kutsub Kosovo valitsust üles määratlema soolist võrdõiguslikkust ja diskrimineerimist käsitlevate seaduste jaoks haldusjuhendites selgelt vastavuse ja mittevastavuse näitajad, et hõlbustada nende rakendamist ja järelevalvet; palub lisaks, et valitsus koguks andmeid soolise diskrimineerimise ja vägivalla juhtumite kohta ja looks vastava riikliku registri;

63.

tunnustab Makedoonia valitsust ettepaneku eest võtta vastu uus töökohal seksuaalse ahistamise või töökiusamise vastane seadus, kaasa arvatud trahvid rikkujatele, ja kutsub üles ühtlustama seda ettepanekut karistusseadustikuga; kiidab heaks Makedoonia valitsuse kavatsuse muuta õigusakte, tagamaks, et mõlemad vanemad võivad võtta vanemapuhkust või perepuhkust haigete sugulaste eest hoolitsemiseks ning hiljutise tööseaduse muudatuste vastuvõtmise, et kindlustada parem õiguskaitse tööturul rasedatele või äsja sünnitanud naistele;

64.

märgib murega, et roma naised kannatavad topelt diskrimineerimise all, mille põhjused on soolised ja etnilised; kutsub Makedoonia valitsust seetõttu üles vastu võtma laiaulatuslik diskrimineerimise vastane raamistik, mis võimaldaks roma naistel oma õigusi tagada;

65.

tunnustab Makedoonia ametiasutusi selle eest, et seadusesse, milles on sätestatud mõlema soo vähemalt 30 % suurune esindatus poliitilisi otsuseid tegevates organites, lisati täitmata jätmise eest heidutavad karistused; kutsub Makedoonia valitsust üles hoolikalt jälgima, kas see toob kaasa naiste vähemalt 30 % suuruse osakaalu otsuseid tegevates organites, eriti kohalikul tasandil;

66.

tunnustab Makedoonia valitsust aktiivse naisteklubi eest, mille kaudu parlamendi erinevate erakondade naisliikmed teevad koostööd, et edendada naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust, korraldades avalikke arutelusid, konverentse ja rahvusvahelisi ning muid üritusi, tehes koostööd kodanikuühiskonnaga ja tegeledes tundlike või kõrvalejäetud küsimustega, näiteks seksuaalharidus põhikoolis, koduvägivald, HIV, emakakaelavähk, vaenu õhutamine ja naiste positsioon maapiirkondades;

67.

märgib, et õigusliku esindaja mehhanismid tööhõive- ja sotsiaalministeeriumi võrdsete võimaluste osakonnas, mis vastutab õigusnõustamise eest naiste ja meeste ebavõrdse kohtlemise juhtumite korral, ei toimi nõuetekohaselt; kutsub Makedoonia valitsust üles võtma meetmeid nende mehhanismide toimimise parandamiseks;

68.

märgib murega, et soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavasid ja strateegiaid rakendatakse killustatult ja jõupingutused ei ole kõikjal kooskõlastatud; palub Makedoonia valitsusel suurendada soolise võrdõiguslikkuse osakonna käsutuses olevaid rahalisi ja inimressursse, samuti tagada võrdsete võimaluste koordinaatorite ametissenimetamine ja tõhus toimimine riiklikul ja kohalikul tasandil;

69.

kiidab heaks edusammud soopõhise vägivalla tõkestamisel, mis väljenduvad muu hulgas avalduste suurenemises tänu teadlikkuse suurendamise kampaaniatele, samuti spetsialiseerunud politseiametnike koolitamises ja asutustevahelises kokkuleppes protokollide kohta avalduste käsitlemisel; märgib siiski murega, et varjupaikade arv koduvägivalla ja teiste soopõhise vägivalla vormide ohvrite jaoks ei ole piisav;

70.

kutsub Makedoonia valitsust üles kaotama naiste jaoks praegu kehtivad kultuurilised ja rahalised takistused rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse osas;

71.

märgib murega, et naiste osakaal poliitiliste otsuste langetamisel on viimaste aastakümnete jooksul vaevu suurenenud; kutsub Montenegro valitsust üles reformima selle valdkonna õigusakte ja tagama nende järgimine;

72.

kutsub Montenegro valitsust üles suurendama soolise võrdõiguslikkuse osakonnale kättesaadavaid rahalisi ja inimressursse ning tugevdama soolist võrdõiguslikkust edendava institutsioonilise õigusraamistiku ja soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava rakendamist;

73.

tunnustab Montenegro valitsust uue soolise võrdõiguslikkuse saavutamise riikliku tegevuskava koostamise eest koostöös kodanikuühiskonnaga ning strateegiliste ja tegevuseesmärkide lisamise eest sellesse kavasse; kutsub valitsust üles eraldama selle rakendamiseks piisavad inim- ja rahalised ressursid ning kehtestama raamistiku koostöö jätkamiseks kodanikuühiskonnaga rakendamisetapil;

74.

avaldab heameelt soolise võrdõiguslikkuse alaste meetmete kaasamise üle Montenegro ELiga ühinemise reformiprogrammi; nõuab, et Montenegro valitsus seaks prioriteediks meetmed, millega rakendada soolise võrdõiguslikkuse sätteid 23. peatüki „Kohtusüsteem ja põhiõigused” alastes ühinemisläbirääkimistes ning teistes asjaomastes peatükkides, sh 19. peatükk „Sotsiaalpoliitika ja tööhõive”, 24. peatükk „Õigus, vabadus ja turvalisus” ning 18. peatükk „Statistika”;

75.

tunnustab Montenegro valitsust koduvägivallaga tegelemisel tehtud edusammude eest, mille aluseks on käitumisjuhendi vastuvõtmine asutuste kooskõlastatud vastuse menetluste kohta; märgib siiski murega, et koduvägivald on Montenegros endiselt suur probleem, ja kutsub valitsust üles eraldama piisavad vahendid ja tegema piisavaid jõupingutusi asjaomaste õigusaktide ja käitumisjuhendi rakendamiseks, riikliku hädaabiliini kasutuselevõtuks ja andmete kogumiseks;

76.

märgib murega, et soopõhise diskrimineerimise ja vägivalla kohta esitatakse vähe kaebusi; kutsub Montenegro valitsust üles tegema vajalikke investeeringuid, et suurendada teadlikkust naiste õiguste kohta, kehtivate õigusaktide kohta vägivalla vastu võitlemiseks ning võimaluste kohta teatada rikkumistest ja nendega tegeleda;

77.

kiidab heaks Montenegro parlamendi jõupingutused soolise võrdõiguslikkuse alaste õigusaktide rakendamise metoodiliseks uurimiseks;

78.

kutsub Serbia valitsust üles rakendama riiklikku integratsiooniprogrammi, tugevdades selleks mehhanisme, millega jälgida diskrimineerimist keelavate õigusaktide rakendamist ja parandada soolise võrdõiguslikkusega tegelevate organite – kaasa arvatud võrdõiguslikkuse kaitse voliniku ja ombudsmani asetäitja soolise võrdõiguslikkuse alal – haldussuutlikkust;

79.

tunnustab Serbia valitsust valimisjuhendi eest, milles sätestatakse, et parlamendi valimisnimekirjades peab iga kolmas kandidaat olema alaesindatud soost, ja selle täieliku rakendamise eest, mille tulemuseks on, et 34 % parlamendisaadikutest on naised;

80.

kutsub Serbia valitsust üles tõhusamalt koolitama politsei ja kohtute õiguskaitseametnikke teadvustama ja nõuetekohaselt käsitlema soolise diskrimineerimise ja vägivalla juhtumeid, tegema tasuta õigusabi ohvritele kättesaadavaks ja tegelema üldise probleemiga, milleks on kohtus pooleliolevad kohtuasjad;

81.

tunnustab koduvägivalla tõkestamisel tehtud edusammude eest, mille aluseks on üldprotokolli vastuvõtmine koostöömenetluste kohta koduvägivalla ja partnerlussuhetes esineva vägivalla olukordades, telefoni abiliini kasutuselevõtt ja uue varjupaiga avamine; märgib siiski, et koduvägivald on Serbias endiselt suur probleem; kutsub valitsust üles eraldama piisavad vahendid ja tegema piisavaid jõupingutusi õigusaktide ja protokolli rakendamiseks, juhtumitest teatamise edendamiseks ja teabe ja andmete kogumiseks ja jagamiseks asutuste, ametite ja kodanikuühiskonna naisorganisatsioonide vahel;

82.

kiidab Serbia valitsust ja parlamenti tiheda koostöö eest kodanikuühiskonna organisatsioonidega ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 rakendamise ulatusliku tegevuskava kavandamisel ja järelevalvel; kutsub valitsust üles tagama selle rakendamiseks piisavad inim- ja rahalised ressursid;

83.

kutsub Serbia ametiasutusi üles parandama koostööd soolise võrdõiguslikkusega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega, eriti kohalikul tasandil, ning kohalike omavalitsuste ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel soolist võrdõiguslikkust ja soopõhist vägivalda käsitlevate õigusaktide ja poliitika koostamisel, rakendamisel ja järelevalvel ning eraldama struktuurifondidest vahendeid soopõhise vägivallaga tegelevate organisatsioonide tööks;

84.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja ühinemisläbirääkimisi pidavate Balkani riikide valitsustele.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/33

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 19, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 19 ja UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee ja Parlamentaarse Assamblee deklaratsioone, soovitusi ja resolutsioone ning Veneetsia komisjoni ja Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku dokumente, mis käsitlevad sõna-, teabe- ja meediavabadust,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11, Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 7 ja 9–12, aluslepingu artikleid, mis käsitlevad asutamisõigust, teenuste osutamise vabadust, isikute ja kaupade vaba liikumist, konkurentsi ja riigiabi, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167 (kultuur),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingule lisatud liikmesriikide avalik-õiguslikku ringhäälingut käsitlevat protokolli, mida tuntakse kui Amsterdami lepingu protokolli,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (1),

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti massiteabevahendite mitmekesisuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikides (SEC(2007)0032),

—

võttes arvesse Euroopa meediavabaduse hartat (2),

—

võttes arvesse meediavabadust ja -pluralismi käsitleva kõrgetasemelise töörühma loomist Euroopa Komisjonis,

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2002. aasta resolutsiooni meedia koondumise kohta (3), 4. septembri 2003. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2002) (4), 4. septembri 2003. aasta resolutsiooni piirideta televisiooni kohta (5), 6. septembri 2005. aasta resolutsiooni direktiivi 89/552/EMÜ („Piirideta televisioon”) artiklite 4 ja 5 kohaldamise kohta, muudetud direktiiviga 97/36/EÜ, ajavahemikuks 2001–2002 (6), 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni sõna- ja teabevabaduse (põhiõiguste harta artikli 11 lõige 2) rikkumise ohu kohta ELis ja eelkõige Itaalias (7), 25. septembri 2008. aasta direktiivi meediakanalite koondumise ja meedia pluralismi kohta Euroopa Liidus (8), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni digitaalajastu avalik-õigusliku ringhäälingu ja duaalsüsteemi tuleviku kohta (9) ning 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Ungari meediaseaduse kohta (10),

—

võttes arvesse käimasolevat Euroopa meediapluralismi algatust (11), mis on Euroopa Komisjonis registreeritud ja mille eesmärk on kaitsta meedia pluralismi, ühtlustades osaliselt riiklikud eeskirjad, mis käsitlevad meedia omandisuhteid ja läbipaistvust, huvide konflikte poliitiliste ametitega ja meedia järelevalveasutuste sõltumatust,

—

võttes arvesse audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi põhjendusi 8 ja 94, milles märgitakse, et liikmesriikidel tuleb hoiduda mis tahes sammudest, mis tekitaksid valitsevat seisundit või piiraksid pluralismi, ning võimaldada sõltumatutel reguleerivatel asutustel töötada läbipaistvalt ja erapooletult,

—

võttes arvesse OSCE ja eelkõige OSCE meediavabaduse esindaja tehtud tööd meediavabaduse valdkonnas, sellega seotud aruandeid ja 6. novembril 2012 kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni korraldatud meediavabaduse teemalisel kuulamisel esitatud videokõnet,

—

võttes arvesse valitsusväliste organisatsioonide avaldatud meediateemalisi aruandeid, sh Piirideta Reporterite (Reporters Without Borders) pressivabaduse indekseid ja Freedom House’i pressivabaduse aruannet,

—

võttes arvesse meediaga seotud teemade kohta tehtud uurimusi, mille on avaldanud Euroopa Parlament (12) ning Euroopa Ülikool-Instituudi meediapluralismi ja meediavabaduse keskus (13),

—

võttes arvesse komisjoni poolt 2007. aastal tellitud ja 2009. aastal avaldatud sõltumatut uuringut „Liikmesriikides valitseva meediapluralismi näitajad. Riskipõhine käsitlus” (14), milles meedia vaatlusvahend on määratletud näitajatega, mis viitavad ohule meedia pluralismile,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A7-0117/2013),

A.

arvestades, et meedial on demokraatlikes riikides oluline avaliku järelevalve roll, sest meedia võimaldab kodanikel kasutada oma õigust saada teavet ning kontrollida ja anda hinnanguid võimu- või mõjupositsioonidel olevate isikute tegevusele ja otsustele, eriti kui on tegemist valimisdebattidega; arvestades, et meedial võib olla oma osa ka avaliku diskussiooni algatamisel, milleks nad kasutavad teabe jagamise üle otsustamisest tulenevaid ametivolitusi, toimides seega arvamuste kujundajana;

B.

arvestades, et sõnavabadus avalikus sfääris kujundab juba iseenesest demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning on lahutamatult seotud selle olemasolu ja püsimisega; arvestades, et vaba ja sõltumatu meedia ning vaba infovahetus täidavad otsustavat rolli mittedemokraatlikes režiimides toimuvates demokraatlikes muutustes ja et komisjonil palutakse tähelepanelikult jälgida meediavabaduse ja -pluralismi olukorda ühinemisläbirääkimisi pidavates riikides ning pöörata piisavalt tähelepanu vaba meedia rollile demokraatia edendamisel kogu maailmas;

C.

arvestades, et meediavabadus on nurgakiviks aluslepingutes loetletud väärtustele, sh demokraatiale, pluralismile ja vähemuste õiguste austamisele; arvestades, et nende ajalugu nn ajakirjandusvabaduse nime all on osa demokraatlike ideede progressist ja Euroopa ideaali arengust ajaloos;

D.

arvestades, et meediavabadus, pluralism ja sõltumatu ajakirjandus on meediategevuse olemasolu põhilised elemendid kogu Euroopa Liidus, eeskätt ühtsel turul; arvestades, et seega on igasugused põhjendamatud piirangud meediavabadusele, pluralismile ja ajakirjanduse sõltumatusele ühtlasi piirangud arvamusvabadusele ning majanduslikule vabadusele; arvestades, et ajakirjanikud peaksid olema vabad omanike, juhtide ja valitsuste survest, samuti finantsilisest survestamisest;

E.

arvestades, et autonoomne ja tugev avalik sfäär, mis põhineb sõltumatul ja pluralistlikul meedial, kujutab endast põhilist keskkonda, kus saavad edeneda kodanikuühiskonna kollektiivsed vabadused, nagu kogunemisvabadus, samuti individuaalsed õigused, nagu sõnavabadus ja teabele juurdepääsu vabadus;

F.

arvestades, et kodanike õigust sõna- ja teabevabadusele saab tagada üksnes meediavabaduse ja massiteabevahendite pluralismi tingimustes, mille puhul ajakirjanikud ja massiteabevahendid saavad kasutada oma õigust ja kohustust teavitada kodanikke õiglaselt ja neutraalselt ning anda erapooletult aru üldsusele huvipakkuvatest sündmustest ja otsustest; arvestades, et kõigil ühiskonnaliikmetel on õigus väljendada oma vaateid demokraatlikul ja rahumeelsel viisil;

G.

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 10, mille sätted sarnanevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 sätetega, mis on osa ühenduse õigustikust, tuleneb liikmesriikide jaoks massiteabevahendite pluralismi tagamise positiivne kohustus;

H.

arvestades, et teave ületab tänu oma olemusele ja eriti viimaste aastakümnete tehnoloogilistele muutustele geograafilised piirid ning täidab olulist rolli välismaal elavate rahvuskogukondade informeerimisel, samuti annab vahendid, mis võimaldavad vastastikust mõistmist piirideüleselt ja riikide vahel; arvestades, et meedia – sh veebis, kuid mitte ainult – on omandanud ülemaailmse iseloomu, millest sõltuvad nüüd avalikkuse, eeskätt infotarbijate ootused ja vajadused; arvestades, et muutused meediakeskkonnas ja kommunikatsioonitehnoloogiates on põhjalikult ümber kujundanud nii infovahetusruumi kui ka selle, kuidas inimesi teavitatakse ja kuidas kujundatakse avalikku arvamust;

I.

arvestades, et üleeuroopaline avalik sfäär, mis põhineb meediavabaduse ja pluralismi jätkuval ja katkematul järgimisel, on otsustava tähtsusega element liidu integratsiooniprotsessis vastavalt aluslepingutes sätestatud väärtustele, ELi institutsioonide vastutusele ja Euroopa demokraatia arengule, näiteks seoses Euroopa Parlamendi valimistega; arvestades, et aktiivne, konkurentsivõimeline ja pluralistlik (nii trüki- kui ka audiovisuaalne) meediamaastik stimuleerib kodanike osalemist avalikes aruteludes, mis on demokraatliku süsteemi korralikuks toimimiseks väga oluline;

J.

arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid, meediavabadust jälgivad ühingud, Euroopa Nõukogu ja OSCE ning ka Euroopa Parlament oma uuringutes ja resolutsioonides on kirjeldanud ohtusid, mida valitsused, sh Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused, vabale ja sõltumatule meediale kujutavad, ning nende ohtude eest hoiatanud (15);

K.

arvestades, et Euroopa Nõukogu ja OSCE on käsitlenud kommunikatsiooni demokraatlikku ja inimmõõdet üksikasjalistes deklaratsioonides, resolutsioonides, soovitustes, arvamustes ja aruannetes meediavabaduse, massiteabevahendite mitmekesisuse ja koondumise kohta, luues selles valdkonnas ulatusliku ühtsete üleeuroopaliste miinimumstandardite kogumi;

L.

arvestades, et Euroopa Liit on võtnud endale ülesandeks kaitsta ja edendada massiteabevahendite mitmekesisust kui teabe- ja sõnavabaduse olulist eeldust, mis on kodanike aktiivsuse ja osalusdemokraatia jaoks väga olulised tähised, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11;

M.

arvestades, et meediavabadus on üks kriteeriumitest, mille alusel hinnatakse kandidaatriikide valmidust ühineda ELiga Kopenhaageni kriteeriumite alusel, samuti üks põhimõtetest, mida EL edendab oma välispoliitikas; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peaksid järelikult andma ise head eeskuju, tagades nii usaldusväärsuse ja sidususe;

N.

arvestades, et parlament on korduvalt väljendanud muret meediavabaduse, massiteabevahendite mitmekesisuse ja nende koondumise pärast ning on palunud komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal võtta asjakohaseid meetmeid, muu hulgas esitades vastavasisulisi seadusandlikke ettepanekuid;

O.

arvestades, et 16. jaanuaril 2007. aastal algatas komisjon nn kolmeetapilise lähenemisviisi, mis hõlmas komisjoni talituste töödokumenti massiteabevahendite mitmekesisuse kohta, sõltumatut uurimust massiteabevahendite mitmekesisuse kohta ELi liikmesriikides koos näitajatega massiteabevahendite mitmekesisuse hindamiseks ja potentsiaalsete ohtude tuvastamiseks ELi liikmesriikides (avaldati 2007) ning komisjoni teatist massiteabevahendite mitmekesisuse näitajate kohta ELi liikmesriikides (avaldati 2008), millele järgnes avalik arutelu (16); arvestades, et sõltumatus uurimuses väljatöötatud meediapluralismi seirevahendit ei ole veel rakendatud;

P.

arvestades, et komisjon katkestas kahjuks selle lähenemisviisi, sest teatist ei avaldatud ja avalikku arutelu ei algatatud;

Q.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega on põhiõiguste harta muutunud siduvaks; arvestades, et harta on esimene rahvusvaheline dokument, milles on selgelt kirjas, et massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust austatakse (artikli 11 lõige 2); arvestades, et aluslepingud annavad ELile õiguse ja pädevuse tagada, et Euroopa Liidus kaitstakse kõiki põhiõigusi, eelkõige ELi lepingu artiklite 2 ja 7 alusel;

R.

arvestades, et liikmesriigid on kohustatud pidevalt edendama ja kaitsma arvamus-, sõna-, teabe- ja meediavabadust, sest need põhimõtted on tagatud ka nende põhiseaduste ja õigusaktidega, samuti on nad kohustatud andma kodanikele õiglase ja võrdse juurdepääsu erinevatele infoallikatele ja seega erinevatele seisukohtadele ja arvamustele; arvestades, et neil on lisaks kohustus austada ja kaitsta eraelu ja pereelu, kodu ja suhtlust, samuti kodanike isiklikke andmeid vastavalt harta artiklitele 7 ja 8; arvestades, et juhul kui need vabadused sattuvad mõnes liikmesriigis ohtu või neid rikutakse, on Euroopa Liit aluslepingutest ja hartast tulenevate pädevuste alusel kohustatud õigeaegselt ja tõhusalt sekkuma, et kaitsta Euroopa demokraatlikku ja pluralistlikku korda ja põhiõigusi;

S.

arvestades, et ELil on pädevus meediaga seotud valdkondades, nagu siseturg, audiovisuaalpoliitika, konkurents (sh riigiabi), telekommunikatsioon ja põhiõigused; arvestades, et parlament on tõdenud, et sellest lähtuvalt tuleks kindlaks määrata peamised miinimumstandardid, et tagada, kindlustada ja edendada teabevabadust ning massiteabevahendite piisavat mitmekesisust ja sõltumatut meedia juhtimist (17); arvestades, et komisjon on teinud Euroopa Ülikool-Instituudi meediapluralismi ja meediavabaduse keskusele ülesandeks analüüsida ELi pädevuste ulatust meediavabaduse valdkonnas;

T.

arvestades, et liigne poliitiline ja rahaline sekkumine ning majanduskriis põhjustavad meedia, eeskätt avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide jaoks raskusi ja survet seoses toimetuste sõltumatuse, töötajate värbamise, ebakindlate töösuhete, enesetsensuuri, massiteabevahendite mitmekesisuse, teabe neutraalsuse ja kvaliteedi, kättesaadavuse ja rahastamisega;

U.

arvestades, et ajakirjanike suur töötuse määr Euroopas tekitab muret, samuti see, et suur osa nendest töötab vabakutselisena, nende tööalane stabiilsus ja toetus on piiratud ning palju on ebakindlust;

V.

arvestades, et erameediakanalid peavad toime tulema suurema riigisisese ja ka piiriülese koondumisega, meediakonglomeraatidega, kes levitavad oma tooteid eri riikides, ELi-siseste meediainvesteeringute kasvuga ning väljastpoolt Euroopat pärit investorite ja massiteabevahendite üha suureneva mõjuga Euroopas, mis toob kaasa teabe monopoliseerimise ja õõnestab arvamuste paljusust; arvestades, et mõnede erameediakanalite rahastamisallikad, kaasa arvatud Euroopa Liidus, tekitavad muret;

W.

arvestades, et Euroopa avalikkus on paljudes küsitlustes, arvamusuuringutes ja avalikes algatustes väljendanud muret meediavabaduse ja –pluralismi halveneva olukorra pärast ning nõudnud korduvalt, et EL astuks samme meediavabaduse kaitseks ja tugeva, sõltumatu ning pluralistliku meediamaastiku kujundamiseks;

X.

arvestades, et uudistetsükli kiirenemine on toonud kaasa mitmeid puudujääke ajakirjanike töö osas, näiteks jäetakse ära ajakirjanduslike allikate kontroll ja topeltkontroll;

Y.

arvestades, et digikeskkonna arendamisel võib olla oluline roll on-line teabe juurdepääsetavuses Euroopa kodanikele;

Z.

arvestades, et meediamaastikul toimuvad praegu põhimõttelised muutused; arvestades, et eelkõige praeguse majanduskriisi tingimustes töötab aina kasvav arv ajakirjanikke tööturustandarditega võrreldes ebakindlates töötingimustes ja neil puuduvad sotsiaalkindlustuse õigused, ning et sellega seonduvad ajakirjanduse probleemsed tulevikuväljavaated;

AA.

arvestades, et kodanikud on saatnud Euroopa Parlamendile petitsioone samade murede ja nõudmistega, paludes, et institutsioonid ja eelkõige parlament võtaksid midagi ette;

AB.

arvestades, et tehnoloogilised muutused nagu internet, personaalarvutid ja viimasel ajal ka mobiilne internet on põhjalikult muutnud teabe infrastruktuuri ning sellel on olnud tagajärjed traditsioonilise meedia ärimudelile, eeskätt seoses sõltumisega reklaamiturust, see on tekitanud ohu teatud meediaväljaannete püsimisele, millel on kodanike ja demokraatia jaoks oluline roll; arvestades, et seepärast on nii liikmesriikide kui ka liidu tasandi ametiasutustel kohustus luua praeguseks üleminekuperioodiks vahendid, mis aitavad tagada sõltumatu meedia väärtuste ja kohustuste püsimajäämise, sõltumata tehnoloogilisest platvormist, mida väljaanded nüüd või edaspidi kasutavad; palub sellega seoses komisjonil viia läbi uurimus tehnoloogiliste muutuste mõju kohta meedia ärimudelile ja selle tagajärgede kohta meediavabadusele ja –pluralismile;

AC.

arvestades, et äsjane majanduskriis on meediaväljaannete raskusi süvendanud, muutes ajakirjaniku elukutse veelgi ebakindlamaks, meediamaastiku haavatavamaks poliitilise ja majandusliku surve suhtes, samuti ka iseenesest hapramaks; arvestades, et neil nähtustel on eriti tõsised tagajärjed ajakirjandusžanritele, mis on kallimad ja aeganõudvamad, nagu uuriv ajakirjandus, reportaažid ja korrespondentide saatmine välismaale; arvestades, et seda tüüpi ajakirjandus on hädavajalik, tagamaks, et avalikud ja poliitilised võimud kannavad vastutust ja annavad aru, samuti selleks, et peatada majandusliku ja institutsioonilise võimu kuritarvitamine ning tagada kuritegeliku tegevuse avastamine ja kohtu alla andmine sotsiaal-, keskkonna- ja humanitaarvaldkonnas; palub, et komisjon viiks läbi uurimuse kriisi mõjude kohta ja ajakirjanike ebakindlate töösuhete tagajärgede kohta, et analüüsida selle tagajärgi meediavabadusele ja –pluralismile ning püüda olukorda parandada;

AD.

arvestades, et tehnoloogilised muutused, sõltumatute ajakirjanike mitmekesine kogukond ning kvaliteedi jaoks vajalike paljude pädevuste omandamine pakub võimalusi luua uusi ühiseid platvorme ja riikidevahelisi ajakirjanduslikke ühisettevõtteid, mida võib toetada nii riikliku kui ka turupõhise poliitikaga;

1.

kutsub liikmesriike ja Euroopa Liitu üles austama, tagama, kaitsma ja edendama sõna- ja teabevabaduse põhiõigust, meediavabadust ja massiteabevahendite mitmekesisust ning seega hoiduma ohustamast meediavabadust, ja töötama välja või toetama mehhanisme tõkestamaks meediavabaduse ohustamist meedia ebakohase poliitilise mõjutamise, surve avaldamise ning parteipoliitilise kontrolli ja tsensuuri kehtestamise teel või poliitiliste või erahuvide nimel massiteabevahendite vabaduse ja sõltumatuse piiramise või põhjendamatu takistamise või avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide finantsilise survestamise teel;

2.

kutsub liikmesriike ja ELi üles tagama, et oleks kehtestatud sellised õiguslikult siduvad menetlused ja mehhanismid meediajuhtide, juhatuste, nõukogude ja reguleerivate asutuste liikmete valimiseks ja ametissenimetamiseks, mis oleksid läbipaistvad, mis põhineksid saavutustel ja vaieldamatul kogemusel ning tagaksid professionaalsuse, aususe, ja sõltumatuse, samuti maksimaalse konsensuse kogu poliitilise ja sotsiaalse skaala ulatuses, õiguskindluse ja järjepidevuse, mitte ei lähtuks valimistulemustest või võimulolijate tahtest sõltuva poliitilise kohtadejagamise süsteemi raames poliitikute või parteide poolt ette kirjutatud kriteeriumitest; märgib, et iga liikmesriik peaks koostama nimekirja kriteeriumitest, mille alusel nimetatakse ametisse riiklike meediaväljaannete juhte või juhatuse liikmeid, järgides sõltumatuse, usaldusväärsuse, kogemuse ja professionaalsuse põhimõtteid; palub liikmesriikidel luua garantiid, et tagada meedianõukogude ja regulatiivsete organite sõltumatus valitsuse, parlamendi enamuse või mis tahes muu ühiskonnarühma poliitilisest mõjust;

3.

rõhutab, et massiteabevahendite paljusus ja ajakirjanike ning toimetajate sõltumatus on meediavabaduse tugisambad, sest see tagab meedia mitmekesisuse, kindlustab juurdepääsu mitmesugustele sotsiaalsetele ja poliitilistele huvirühmadele, arvamustele ja seisukohtadele (sh valitsusvälised organisatsioonid, kodanikeühendused, alaealised jms) ning võimaldab kajastada laia arvamusteringi;

4.

palub liikmesriikidel tagada, et mitmete piirkondlike valitsuste või liikmesriikide vahel jagunenud kultuurilistel kogukondadel oleks juurdepääs omakeelsele meediale ning et seda juurdepääsu ei takistataks ühegi poliitilise otsusega;

5.

tuletab meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kohaselt peavad osalisriigid tagama massiteabevahendite mitmekesisuse vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10; juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud konventsiooni artikkel 10 sisaldab sätteid, mis sarnanevad ühenduse acquis’ osaks oleva Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 sätetega;

6.

rõhutab, et komisjon peab jälgima, et liikmesriigid tagaksid oma riigis põhiõiguste harta reaalse ellurakendamise, mille tunnuseks on massiteabevahendite mitmekesisus, võrdne juurdepääs teabele ja neutraalsuse kaudu tagatav pressi sõltumatuse austamine;

7.

märgib, et Kopenhaageni kriteeriumite kohaselt peavad Euroopa Liiduga ühineda soovivad riigid järgima ühenduse õigustikku, mis sisaldab põhiõiguste hartat ja täpsemalt selle artiklit 11, milles nõutakse massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse austamist; märgib teiselt poolt, et kuigi praegustelt liikmesriikidelt nõutakse samuti harta järgimist, puudub mehhanism selle tagamiseks;

8.

rõhutab tõeliselt tasakaalustatud Euroopa duaalsüsteemi olulist rolli, milles on oma osa nii eraõiguslikul kui ka avalik-õiguslikul meedial ja mida on kavas säilitada vastavalt Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Nõukogu nõudmistele; märgib, et multimeediaühiskonnas, kus on kasvanud ärihuvidest lähtuvate ülemaailmsel turul osalejate arv, on ülimalt oluline roll tugeval avalik-õiguslikul meedial; tuletab meelde kodanike poolt riigi kaudu rahastatud avalik-õiguslike meediakanalite olulist rolli ning nende institutsioonilist kohustust pakkuda kvaliteetset, täpset ja usaldusväärset teavet mitmekesisele publikule, mis peab olema sõltumatu välisest survest ning poliitika ja kapitali huvidest ja pakkuma ruumi ka niššidele, mis ei pruugi olla erameedia jaoks kasumlikud; rõhutab, et erameediakanalitel on samasugused kohustused, eelkõige institutsioonilise ja poliitilise iseloomuga teabe suhtes, näiteks valimiste, rahvaküsitluste jms kontekstis; rõhutab, et on vaja tagada riiklike uudisteagentuuride professionaalne sõltumatus ja vältida uudistemonopolide teket;

9.

tunnistab, et jätkuval eneseregulatsioonil ja mitteseadusandlikel algatustel, kui need on sõltumatud, erapooletud ja läbipaistvad, on oluline roll meediavabaduse tagamisel; palub komisjonil võtta meetmeid, et toetada meedia ja selle reguleerivate asutuste sõltumatust nii riigist (kaasa arvatud Euroopa tasandil) kui ka jõulistest kommertshuvidest;

10.

tuletab meelde avalik-õigusliku meedia erilist rolli, nagu on sätestatud Amsterdami protokollis liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta;

11.

tuletab meelde, et aluslepingute protokollis nr 29 tunnistatakse, et avalik-õigusliku ringhäälingu süsteem on igas liikmesriigis otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meediapluralismi; seepärast näeb ette, et liikmesriigid võivad avalik-õiguslikku ringhäälingut rahastada ainult niivõrd, kui on vajalik avaliku teenuse osutamiseks, ega tohi mõjutada kauplemistingimusi ja konkurentsi Euroopa Liidus sellises ulatuses, mis oleks vastuolus üldiste huvidega;

12.

rõhutab, kui oluline on tagada avalik-õigusliku meedia asjakohane, proportsionaalne ja stabiilne rahastamine, et kindlustada selle poliitiline ja majanduslik sõltumatus, nii et see saaks täita oma ülesandeid, sealhulgas oma sotsiaalset, hariduslikku, kultuurilist ja demokraatlikku rolli, ning kohanduda digikeskkonna muutusega ja edendada info- ja teadmistepõhist osalusühiskonda, kus esinduslik kvaliteetmeedia oleks kõigile kättesaadav; väljendab muret mõnes liikmesriigis esineva murettekitava suundumuse pärast kohaldada eelarvekärpeid avalik-õigusliku meedia suhtes või vähendada selle tegevust, sest see vähendab meedia suutlikkust täita oma missiooni; nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid seda suundumust ning tagaksid avalik-õigusliku meedia stabiilse, jätkusuutliku, piisava ja prognoositava rahastamise;

13.

rõhutab, et meetmeid, millega reguleeritakse meediaväljaannete turulepääsu ringhäälingu litsentseerimise ja lubade andmise menetluste kaudu, ning eeskirju, mis käsitlevad riikliku, rahvusliku või sõjalise julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse või laste kaitsmist, ei tohi ära kasutada selleks, et kehtestada meedia üle parteipoliitilist kontrolli või tsensuuri ning takistada kodanike põhiõigust saada teavet üldsusele huvi pakkuvate tähtsate teemade kohta; rõhutab, et selles osas tuleb tagada nõuetekohane tasakaal; hoiatab, et massiteabevahendeid ei tohiks ohustada konkreetsete huvirühmade või lobistide, ettevõtjate või usurühmituste mõju;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohaldama konkurentsi- ja meediaeeskirju, tagama konkurentsi, et hoida ära domineeriva seisundi tekkimist ja sellele reageerida, näiteks seades konkurentsikünnised meediatööstuses madalamale kui muudel turgudel, tagama uute sisenejate turulepääs, sekkuma meedia liigse koondumise puhul ning kui massiteabevahendite paljusus, sõltumatus ja meediavabadus on ohustatud, eesmärgiga tagada kõikidele ELi kodanikele juurdepääs vabale ja mitmekülgsele meediale kõigis liikmesriikides, samuti andma vajaduse korral soovitusi olukorra parandamiseks; rõhutab, et meedia sõltumatust ohustab selliste ajakirjanduskontsernide olemasolu, mille omanikuks on ettevõtjad, kes võivad sõlmida riigihankelepinguid; kutsub komisjoni üles hindama seda, kuidas kehtivad konkurentsieeskirjad on seotud kommertsmeedia üha suurema koondumisega liikmesriikides; kutsub komisjoni üles esildama konkreetseid meetmeid, et kaitsta meediapluralismi ja hoida ära massiteabevahendite liigset koondumist;

15.

rõhutab, et tuleb tähelepanu pöörata meediaomandi koondumise tasemele liikmesriikides, toonitades samas, et massiteabevahendite mitmekesisuse mõiste hõlmab laiemat teemaderingi, nagu tsensuuri keelamist, ajakirjanike allikate ja teabeandjate kaitset ning küsimusi, mis seonduvad poliitikas osalejate ja turujõudude avaldatava surve, läbipaistvuse, ajakirjanike töötingimuste, meediakontrolli asutuste, kultuurilise mitmekesisuse, uute tehnoloogiate arendamise, teabe ja sidevahendite piiranguteta kättesaadavuse, internetile tsenseerimata juurdepääsu ja digitaalse lõhega; on seisukohal, et massiteabevahendite omandisuhted ja juhtimine peavad olema läbipaistvad ja need ei tohiks olla koondunud; rõhutab, et omandisuhete kontsentreerumine meediasüsteemis ohustab pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ja toob kaasa meediasisu ühetaoliseks muutumise;

16.

nõuab eeskirjade kehtestamist, millega oleks tagatud nõuetekohane reageerimine huvide konfliktidele, mis tulenevad näiteks poliitilise ametikoha ja meediaväljundite üle teostatava kontrolli ühendamisest, ning eelkõige see, et meediakontsernide tulusaavad omanikud oleksid alati avalikustatud, vältimaks huvide konflikti; nõuab selgete eeskirjade tulemuslikku rakendamist, et tagada meedia rahastamise ning riigi sponsorluse ja reklaamieralduste läbipaistvad ja õiglased menetlused, tagamaks et need ei mõjuta sõna- ja teabevabadust, pluralismi või meediaväljaannete toimetuslikku suunitlust, ning palub komisjonil seda kontrollida;

17.

toonitab, et vaatamata konkurentsipoliitika kasutamisele ELi ühinemismääruse ja eelkõige selle määruse artikli 21 abil (18), on esile kerkinud mure, et kõnealuste vahenditega ei kontrollita piisavalt meedia koondumist turu eraldamise probleemide tõttu, mille puhul jäävad mõnel juhul suured eri massiteabevahendite ettevõtete ühinemised alla ELi konkurentsipoliitikas sätestatud käibekünnistele;

18.

toonitab, et meediatööstuse turuvõim tuleneb mitte üksnes monopoolsest hinnakujundusvõimust, vaid ka poliitilisest mõjuvõimust, mis viib õigusaktide ettevalmistamisele avaldatava mõjuni (regulatory capture), mistõttu on juba kehtestatud valitsevat seisundit raskem kaotada; nõuab, et konkurentsikünnised seataks meediatööstuses madalamale kui muudel turgudel;

19.

tuletab komisjonile meelde, et talt on varem mitu korda küsitud võimaluse kohta võtta kasutusele õigusraamistik, et hoida ära omandi koondumine ja valitseva seisundi kuritarvitamine; kutsub komisjoni üles esildama meediapluralismi kaitseks konkreetseid meetmeid, sealhulgas massiteabevahendite omandisuhete eeskirjade õigusraamistik, milles võetakse kasutusele liikmesriikide miinimumstandardid;

20.

rõhutab, et on oluline tagada ajakirjanike sõltumatus, seda nii toimetajate, väljaandjate ja omanike sisemist survet kui ka poliitiliste või majanduslike lobistide või teiste huvigruppide välist survet silmas pidades, ning rõhutab toimetuste põhikirjade või toimimisjuhendite tähtsust toimetuslikule sõltumatusele, sest need takistavad omanike, valitsuste või väliste sidusrühmade sekkumist uudiste infosisusse; rõhutab, kui oluline on kasutada sõnavabadust ilma mingi diskrimineerimiseta ja tuginedes võrdsusele ning võrdsele kohtlemisele; rõhutab, et avalikele dokumentidele ja teabele juurdepääsu õigus on ajakirjanike ja kodanike jaoks äärmiselt oluline ning kutsub liikmesriike üles looma kindlat ja ulatuslikku õigusraamistikku seoses valitsuse teabe vabaduse ja avalikele dokumentidele juurdepääsuga; palub liikmesriikidel anda õiguslikke tagatisi seoses allikate konfidentsiaalsuse põhimõtte täieliku kaitsmisega ning nõuab Euroopa Inimõiguste Kohtu vastava valdkonna kohtupraktika ranget kohaldamist, muu hulgas seoses rikkumistest teatamisega;

21.

nõuab ajakirjanike kaitsmist survestamise, hirmutamise, tagakiusamise, ähvarduste ja vägivalla eest, tuletades meelde, et uurivad ajakirjanikud saavad tihti oma tegevuse tõttu ähvarduste osaliseks, neid rünnatakse füüsiliselt ja kiputakse isegi nende elu kallale; rõhutab õigluse tagamise ja karistamatuse vastu võitlemise olulisust seoses mainitud tegevustega, juhtides ühtlasi tähelepanu asjaolule, et neil on sõnavabadusele hirmutav mõju, mis viib massiteabevahendite enesetsensuurini; rõhutab asjaolu, et uuriv ajakirjandus aitab jälgida, et järgitaks demokraatiat ja head valitsemistava, ning avalikustada eeskirjade rikkumisi ja kuritegusid ühiskonnas, osutades seega abi prokuratuuriasutustele; nõuab, et liikmesriigid ja EL toetaksid ja edendaksid uurivat ajakirjandust ning propageeriksid eetilist ajakirjandust massiteabevahendites, töötades välja kutsestandardid ja asjakohased õiguskaitsemenetlused, eelkõige kutsekoolituse kaudu ning meediaühenduste ja -liitude kehtestatud ühtsete toimimisjuhendite abil;

22.

kutsub liikmesriike üles võtma vastu õigusakte, et hoida ära luureametnike infiltreerumine uudistetoimetustesse, sest selline tava seab ohtu sõnavabaduse, kuna see võimaldab toimetuste jälgimist ja loob usaldamatuse õhkkonda, takistab teabe kogumist, ohustab allikate konfidentsiaalsust ning äärmisel juhul võimaldab edastada avalikkusele väärteavet ja avalikkust manipuleerida, mis kahjustab meedia usaldusväärsust;

23.

toonitab, et üha enam ajakirjanikke töötab ebakindlates tingimustes ja neil puuduvad tööturul tavapärased sotsiaalsed tagatised, ning nõuab meediatöötajate töötingimuste parandamist; rõhutab, et liikmesriigid peavad tagama, et ajakirjanike töötingimused on vastavuses Euroopa sotsiaalharta sätetega; rõhutab, kui olulised on ajakirjanike jaoks kollektiivlepingud ja ajakirjanike kollektiivide kuulumine ametiühingutesse, mis peavad olema lubatud kõigile töötajatele, isegi kui nad kuuluvad väikesesse rühma, töötavad väikestes ettevõtetes või kui nende lepinguvorm ei ole standardne, nagu näiteks ajutine töö, sest kindel töökoht võimaldab ajakirjanikel üheskoos end väljendada ja tegutseda ja järgida sel viisil kergemini ja tõhusamalt oma kutsealastandardeid;

24.

toonitab, et meedias tuleb edendada eetilist ajakirjandust; kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku võtta vastu õigusakt (nt sellise soovitusena nagu 20. detsembri 2006. aasta soovitus alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste tööstusharu konkurentsivõimega), tagamaks et liikmesriigid kutsuvad meediasektorit üles töötama välja kutsestandardid ja eetilised normid, mis hõlmavad kohustust osutada teavitamisel erinevustele faktide ja arvamuste vahel, vajadust täpsuse, erapooletuse ja objektiivsuse järele, inimeste eraelu austamist, kohustust parandada väärteavet ja õigust esitada vastulause; õigusraamistikus tuleks ette näha sõltumatu meedia reguleeriva asutuse loomine meediasektori poolt, mis toimiks sõltumatult poliitilisest ja muust välisest sekkumisest ning käsitleks ajakirjanduse vastu esitatud kaebusi, võttes aluseks kutsestandardid ja eetilised normid, ja millel oleks õigus võtta asjakohaseid sanktsioone;

25.

kutsub kõiki liikmesriike, kus laimamine on kriminaalkuritegu, dekriminaliseerima selle nii pea kui võimalik; väljendab kahetsust, et mitmes liikmesriigis avaldatakse ajakirjanikele ja meediale survet, kasutatakse vägivalda ja ähvardamist, mh meeleavalduste ja avalike ürituste kajastamisel, mis tekitab muret Euroopa ja rahvusvahelistes organisatsioonides, akadeemilistes ringkondades ja kodanikuühiskonnas; toonitab, kui oluline on pidada ametiasutustega dialoogi, tagamaks seda, et ei oleks ohustatud meediavabadus ja -sõltumatus, et ei kärbitaks kriitikat ja et õiguskaitsetöötajad austaksid massiteabevahendite rolli ning tagaksid, et nad saavad teha oma tööd vabalt ja turvaliselt;

26.

toonitab, kui oluline on luua meedia valdkonnas isereguleerivaid asutusi, nagu kaebuste lahendamise komisjone ja ombudsmane, ja toetab Euroopa ajakirjanike praktilisi, rohujuure tasandilt lähtuvaid jõupingutusi oma põhiõiguste kaitsmisel, luues kõnealuste õiguste ja eelkõige sõnavabaduse rikkumiste dokumenteerimiseks kontaktkeskuse (kooskõlas katseprojektiga, mis võeti 23. oktoobril 2012 täiskogul vastu osana parlamendi seisukohast 2013. aasta eelarve kohta);

27.

rõhutab vajadust kogu audiovisuaalmeedia sektoris poliitilise teabe edastamise eeskirjade järele, et tagada õiglane juurdepääs mitmesugustele poliitilistele konkurentidele, arvamustele ja seisukohtadele, eelkõige valimiste ja rahvaküsitluste puhul, eesmärgiga kindlustada, et kodanikud saavad kujundada oma seisukoha, ilma et neid mõjutaks üks domineeriv arvamust kujundav jõud; märgib asjaolu, et reguleerivatel asutustel tuleb need eeskirjad nõuetekohaselt jõustada;

28.

rõhutab, et sõnavabaduse ja meediavabaduse põhiõigus ei ole reserveeritud üksnes tavapäraste massiteabevahendite jaoks, vaid hõlmab ka sotsiaalmeediat ja muid uue meedia vorme; rõhutab, kui oluline on tagada internetis sõna- ja teabevabadus, tagades selleks võrgu neutraalsuse, ja kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles tagama, et neid õigusi ja vabadusi internetis täiel määral austataks seoses vaba juurdepääsuga teabele ning teabe andmise ja liikumisega; hoiatab ametiasutuste mis tahes püüete eest, mis on suunatud registreerimise või loa nõudmisele või väidetavalt kahjuliku sisu kärpimisele; tunnistab, et avalik-õigusliku meedia poolne internetiteenuste pakkumine aitab kaasa nende missioonile tagada kodanikele juurdepääs teabele ja võimaldada neil kujundada oma arvamus eri allikate põhjal;

29.

toonitab, et uudiste vahendajate, otsingumootorite ja muude internetis leiduva teabe ja uudistesisu levitamise ja nendele juurdepääsu vahendajate tähtsus on üha suurem; kutsub komisjoni üles lisama kõnealused internetiosalised audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbivaatamisel ELi õigusraamistikku, et lahendada sisu diskrimineerimise ja allikate valiku moonutamise probleemid;

30.

innustab komisjoni ja liikmesriike pöörama komisjoni meediaalase asjatundlikkuse poliitika raames piisavalt tähelepanu meediaalasele haridusele, mis tagab kodanikele vahendid neile edastatava üha kasvava teabemahu kriitiliseks tõlgendamiseks ja selles orienteerumiseks;

31.

kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigid väljastavad oma ringhäälingulube objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumite alusel;

32.

rõhutab, et on oluline ja kiireloomuline igal aastal jälgida meediavabadust ja -pluralismi kõigis liikmesriikides ning koostada selle kohta iga-aastaseid aruandeid, võttes aluseks Euroopa Nõukogu ja OSCE väljatöötatud üksikasjalikud standardid ning riskipõhise analüütilise käsitlusviisi ja näitajad, mis töötati välja komisjoni jaoks koostöös valitsusväliste organisatsioonide, huvirühmade ja ekspertidega koostatud sõltumatu uurimuse käigus, jälgides ja kontrollides muu hulgas ka meediat käsitlevate õigusaktide väljatöötamist ja muutmist, liikmesriikides vastuvõetud seadusaktide mõju meediavabadusele, eelkõige seoses valitsusepoolse sekkumisega, ning häid tavasid avalike teenuste standardite määratlemiseks nii avalik-õiguslikes kui ka erakanalites; toonitab, kui oluline on teha sellised ühised Euroopa standardid teatavaks laiemale avalikkusele; on seisukohal, et komisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja/või Euroopa Ülikool-Instituudi meediapluralismi ja meediavabaduse keskus peavad tegelema sellega ning avaldama iga-aastase jälgimistulemuste raporti; on arvamusel, et komisjon peaks esitama raporti parlamendile ja nõukogule ning tegema ettepanekud raporti järeldustest tulenevate tegevuste ja meetmete kohta;

33.

on arvamusel, et ELi pädevusse kuulub seadusandlike meetmete võtmine sõna- ja teabevabaduse, meediavabaduse ja -pluralismi tagamiseks, kaitseks ja edendamiseks vähemalt sama suures ulatuses kui järgmistes valdkondades: alaealiste ja inimväärikuse kaitse, kultuuriline mitmekesisus, kodanike juurdepääs teabele oluliste sündmuste kohta ja/või oluliste sündmuste kajastamine, puudega inimeste õiguste edendamine, äriliste teadaannetega seotud tarbijakaitse, õigus esitada vastulause – mis on kõik audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga hõlmatud üldised huvid; on samal ajal arvamusel, et mis tahes reguleerimine peaks toimuma ELi ja liikmesriikide olukorra üksikasjaliku ja hoolika analüüsi põhjal, arvestades lahendamist vajavaid probleeme ja selleks parimaid võimalusi; on arvamusel, et tuleks püüelda mitteseadusandlike algatuste, näiteks järelevalve, isereguleerimise, toimimisjuhendite ning vajaduse korral ELi lepingu artikli 7 kohaldamise poole, nagu nõuab enamik sidusrühmi, pidades meeles, et nii mõnigi suurimatest ohtudest meediavabadusele tuleneb mõnes liikmesriigis hiljuti vastu võetud õigusaktidest;

34.

kutsub veel kord komisjoni üles audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbi vaatama ja muutma ning laiendama selle kohaldamisala, et hõlmata sõna- ja teabevabaduse, meediavabaduse ja -pluralismi põhiõiguste austamise, kaitse ja edendamise miinimumstandardid, tagama põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning sellega seotud, meedia valdkonna positiivseid kohustusi käsitleva kohtupraktika täielik kohaldamine, sest direktiivi eesmärk on luua audiovisuaalmeedia teenuste jaoks sisepiirideta ala, tagades samaaegselt üldist huvi pakkuvate eesmärkide kõrgetasemelise kaitse, näiteks luues nõuetekohane õigus- ja haldusraamistik, et tagada tulemuslik pluralism (19); kutsub seepärast komisjoni üles audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbi vaatama ja muutma, et tagada – nagu see toimib reguleerivate asutuste puhul (ja mudeli alusel) elektroonilise side raamistikus – et riiklikud reguleerivad asutused on oma otsustusprotsessides, oma ülesannete täitmisel ja jälgimisprotsessis täielikult sõltumatud, erapooletud ja läbipaistvad, nõuetekohaselt rahastatud oma tegevuse elluviimiseks ning et neil on pädevus kehtestada asjakohaseid sanktsioone tagamaks, et nende otsused täidetakse;

35.

palub komisjonil kaasata audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbivaatamisel ja muutmisel ka sätteid, mis käsitlevad massiteabevahendite omandisuhete läbipaistvust, meedia koondumist, huvide konflikti eeskirju, et hoida ära poliitiliste ja majanduslike jõudude sobimatu mõju meediale, ning meedia järelevalveasutuste sõltumatust; kutsub komisjoni üles avaldama teatist, millega rakendatakse meediapluralismi seirevahendi näitajad ELi liikmesriikide meediapluralismi kohta, mis töötati välja sõltumatus uuringus „Liikmesriikides valitseva meediapluralismi näitajad. Riskipõhine käsitlus” jaanuaris 2007; märgib, et teatisele peaks järgnema laialdane avalik konsulteerimine kõigi kaasatud osalistega, muu hulgas kõrgetasemelise meediavabadust käsitleva töörühma aruande järelmeetmete alusel, ja konkreetse ettepaneku kujul ELi suuniste kohta, mis käsitlevad meediavabadust ja -pluralismi;

36.

kutsub liikmesriike üles jätkama viivitamata reformidega, et saavutada nimetatud eesmärgid; palub komisjonil selgelt määratleda reguleerivate asutuste volitused, eelkõige reguleerimise ja kontrolli asjus, ning jälgida, et sanktsioonide kehtestamisel järgitaks vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõudeid; tuletab meelde, kui oluline on kohandada määruse kohaldamisala iga meedia eriolemusele;

37.

kutsub riiklikke reguleerivaid asutusi üles tegema meediaküsimustes ELi tasandil koostööd ja seda koordineerima, näiteks luues Euroopa audiovisuaalmeedia teenuseid reguleerivate asutuste töörühma, ning ühtlustama audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artiklites 29 ja 30 sätestatud riiklike reguleerivate asutuste staatuse, tagades et nad on oma otsustusprotsessides, oma ülesannete täitmisel ja jälgimisprotsessis sõltumatud, erapooletud ja läbipaistvad ning et neil on pädevus kehtestada asjakohaseid sanktsioone tagamaks, et nende otsused täidetakse;

38.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles võtma õigeaegselt asjakohaseid, proportsionaalseid ja astmelisi meetmeid, kui on kahtluse all sõna-, teabe- ja meediavabadus ja -pluralism ELis ja liikmesriikides;

39.

on seisukohal, et ELi laienemise puhul tuleks panna täiendavat rõhku vabaduste ja sõnavabaduse kaitsele, kuna neid peetakse laialdaselt inimõiguste ja Kopenhaageni kriteeriumite demokraatia tingimuslikkuse osaks; palub komisjonil jätkata ELi kandidaatriikide jälgimist seoses meediavabaduste kaitse alase tegevuse ja edusammudega;

40.

kutsub komisjoni üles tagama, et meediapluralismil ja -omandil põhinevad kriteeriumid lisatakse kõikidesse mõjuhinnangutesse, mida teostatakse seadusandlike ettepanekutega seotud uute algatuste jaoks;

41.

väljendab muret massiteabevahendite omandisuhete puuduliku läbipaistvuse pärast Euroopas ning kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles tagama läbipaistvust massiteabevahendite omandisuhetes ja juhtimises ja tegema algatusi selles valdkonnas, nõudes selleks eelkõige ringhäälingult, trüki- ja sarnaselt meedialt piisavalt täpse ja ajakohastatud teabe esitamist omandi kohta riiklikele meediaasutustele, äriregistritele ja avalikkusele, et võimaldada meediaväljundite kasusaavate ja lõplike omanike ja kaasomanike tuvastamist, näiteks arendades andmebaasi Mavise ühtseks Euroopa registriks, et tuvastada ülemäärast meedia koondumist, ennetada olukorda, kus meediaorganisatsioonid varjavad oma erihuvisid, ja võimaldada kodanikel kontrollida, millised on nende meedia taga peituvad huvid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks ja kontrollima, kas liikmesriikide eraldatud avalikke vahendeid kasutatakse avalik-õiguslikus meedias läbipaistvalt ja ranges vastavuses aluslepingute protokollile 29; on arvamusel, et omandi läbipaistvus on meediapluralismi oluline komponent; palub komisjonil jälgida ja toetada edusamme massiteabevahendite omandisuhete alase teabe suurema vahetamise edendamisel;

42.

toonitab, et meediavabadus peaks hõlmama ka vabadust meediale juurdepääsul, tagades interneti lairibaühenduse tulemusliku pakkumise ja sellele juurdepääsu kõikidele Euroopa kodanikele mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinna eest, täiustades traadita tehnoloogiat, sealhulgas satelliite, mis võimaldavad internetiühendust;

43.

toonitab, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale on ametiasutustel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 alusel positiivne kohustus kaitsta sõnavabadust, mis on toimiva demokraatia eeltingimusi, sest teatavate vabaduste tõeliselt tulemuslik kasutamine ei sõltu üksnes riigi ülesandest mitte sekkuda, vaid võib nõuda positiivseid kaitsemeetmeid;

44.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, OSCEle ning Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele, Parlamentaarsele Assambleele, Veneetsia komisjonile ja inimõiguste volinikule.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/43

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2010. aasta teatist „Roheline raamat. Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” (COM(2010)0365) ja oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni selle kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2012. aasta teatist „Valge raamat. Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava” (COM(2012)0055),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust komisjoni 16. veebruari 2012. aasta teatise „Valge raamat. Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava” kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ning sotsiaalkaitsekomitee ühisaruannet pensionide piisavuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2010–2050 (2012. aasta piisavuse aruanne),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi ja majanduspoliitika komitee ühisaruannet „2012. aasta vananemise aruanne. ELi 27 liikmesriigi majanduslikud ja eelarveprognoosid aastateks 2010–2060” (3),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta teatist „2012. aasta majanduskasvu analüüs” (COM(2011)0815) ja oma 15. veebruari 2012. aasta resolutsiooni selle kohta (4),

—

võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (5),

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (6),

—

võttes arvesse 7. detsembri 2012. aasta nõukogu avaldust aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta: edasised sammud (SOC 992/SAN 322),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0137/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Parlament avaldas oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsioonis seisukohad komisjoni 2010. aasta rohelise raamatu „Eesmärk – piisavad, kindlad ja jätkusuutlikud pensionid” kohta;

B.

arvestades, et viimaste kümnendite kõige rängem finants- ja majanduskriis on muutunud teravaks riigivõla- ja sotsiaalkriisiks, mis on tõsiselt mõjutanud miljonite ELi kodanike pensionitulu; arvestades, et see kriis on näidanud, et Euroopa riikide majandused on üksteisest sõltuvad ning et enam ei ole ühelgi riigil võimalik tagada iseseisvalt oma sotsiaalkaitsesüsteemide piisavust, kindlust ja jätkusuutlikkust;

C.

arvestades, et pensionid on eakate eurooplaste peamiseks sissetulekuallikaks ning et pensioni eesmärk on tagada eakatele inimväärne elatustase ja võimaldada neil olla rahaliselt sõltumatu; arvestades siiski, et liidus elab ligi 22 % üle 75aastastest naistest allpool vaesuspiiri, olles seega sotsiaalse tõrjutuse ohus, ning et naised moodustavad suurema osa üle 75aastastest inimestest;

D.

arvestades, et esimene osa nn beebibuumi põlvkonnast on jõudnud pensioniikka, mistõttu enam ei ole tegemist mitte tulevase, vaid käesoleva demograafilise probleemiga, ning arvestades, et üle 60 aasta vanuste inimeste arv kasvab rohkem kui kaks miljonit inimest aastas;

E.

arvestades, et isegi majanduskriisi kõrvale jättes viitavad pikaajalised rahvastiku- ja tootlikkuse arengusuundumused ELi liikmesriikides aeglase majanduskasvu stsenaariumile, mille puhul kasvu kiirus on eelnenud kümnendite omast oluliselt väiksem;

F.

arvestades, et juba 2001. aasta märtsi kohtumisel kiitis Euroopa Ülemkogu heaks Stockholmi strateegia, mille eesmärk on kiiremini vähendada riigivõlga, tõsta tööhõive määra ja tootlikkust ning reformida pensioni-, tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse süsteeme;

G.

arvestades, et Euroopa majandus- ja finantskriisi negatiivne mõju palkadele ja tööhõivele suurendab tulevikus vaesusohtu eakate hulgas;

H.

arvestades, et tööpuuduse kasv ja pettumust valmistanud finantsturgude tulu on kahjustanud nii jooksval rahastamisel põhinevaid pensioniskeeme kui ka kogumisskeeme,

I.

arvestades, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab tõsta miinimumpensioni tasemele, mis tagab pensionisissetuleku ülalpool vaesuspiiri;

J.

arvestades, et pensionisüsteemidel on keskne koht Euroopa sotsiaalses mudelis ning nende peamine ja vaieldamatu eesmärk on tagada eakatele inimestele piisav elatustase; arvestades, et pensionide tagamine jääb liikmesriikide pädevusse;

K.

arvestades, et pensionipoliitika jätkusuutlikkus sõltub enamast kui rahalistest kaalutlustest; arvestades, et ka tööhõivemääral ja ennustatavatel demograafilistel suundumustel on jätkusuutlikkuse tagamisel oluline osa;

L.

arvestades, et käimasoleval Euroopa arutelul käsitletakse pensionifonde liiga sageli pelga koormana riigi rahandusele, selle asemel et pidada neid hädavajalikuks vahendiks, mille abil võidelda eakate inimeste vaesusega ning võimaldada tulude ümberjaotamist inimese eluea jooksul ning ühiskonna lõikes;

M.

arvestades, et pensionärid moodustavad olulise tarbijarühma ja nende tarbijakäitumise varieerumisel on märkimisväärne mõju reaalmajandusele;

N.

arvestades, et paljudes ELi riikides püsib sündimus madalal tasemel, mis toob tulevikus kaasa tööealiste inimeste arvu vähenemise;

O.

arvestades asjaolu, et OECD andmetel on liikmesriikidevaheline liikuvus väike ja 3 % ELi tööealisest elanikkonnast elab teises ELi liikmesriigis (7);

P.

arvestades, et Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni taotlusel koostatud uuring „Women living alone – an update” (8) („Üksi elavad naised – uusimad andmed”) toob välja mõnede olemasolevate pensionisüsteemide kaudsed riskid süvendada soolist võrdõigusetust eelkõige üksi elavate naiste puhul;

Q.

arvestades, et OECD sotsiaal-, tööhõive ja rändevaldkonna töödokument nr 116 „Cooking, Caring and Volunteering: Unpaid Work Around the World” (9) („Toiduvalmistamine, hooldamine ja vabatahtlik tegevus: tasustamata töö kogu maailmas”) juhib tähelepanu tasustamata tööle, mida veel ei tunnustata riiklikes pensioniskeemides;

R.

arvestades, et ELis on 55–64aastaste tööhõivemäär ainult 47,4 % ja naiste puhul kõigest 40,2 %; arvestades, et mõnedes Euroopa riikides on ainult 2 % kõigist töökohtadest täidetud 55aastaste või vanemate inimeste poolt; arvestades, et sellised madalad tööhõivemäärad põhjustavad põlvkonnasisest lõhet meeste ja naiste vahel ning samuti põlvkondadevahelist lõhet, mille tulemuseks on rahaliste vahendite oluline erinemine põlvkonniti;

S.

arvestades, et pensioniskeemid erinevad riigiti ja riigisiseselt oluliselt, näiteks rahastamise ulatuse, riigi osaluse taseme, haldusstruktuuri, nõude liigi, kulutõhususe, kollektiivsuse ja solidaarsuse astme poolest, ning seetõttu ei ole ühist ELi liigitust olemas;

1.

märgib, et riigieelarved on suure surve all ning finants- ja majanduskriisi süvenemise tõttu on paljudes liikmesriikides pensionihüvitised vähenenud; taunib suurte kärbete tegemist kriisist kõige rängemini tabatud liikmesriikides, mis on viinud paljud pensionärid vaesusse või vaesusohtu;

2.

rõhutab, et ELil ja liikmesriikidel tuleb hinnata pensionisüsteemide praegust ja edasist jätkusuutlikkust ja piisavust ning teha kindlaks liikmesriikide parimad tavad ja poliitikastrateegiad, mis võivad anda tulemuseks kõige kindlama ja kulutõhusama pensionide maksmise liikmesriikides;

3.

rõhutab, et tõenäoline on pikaajalise madala majanduskasvu stsenaarium, mis nõuab liikmesriikidelt eelarvete konsolideerimist ja majanduse reformimist range kokkuhoiu põhimõttel, milleks on vajalik riigi rahanduse usaldusväärne juhtimine; jagab komisjoni valges raamatus väljendatud seisukohata, et lisaks riiklikele pensionisüsteemidele, millega tagatakse kõigile vanas eas vähemalt inimväärne elatustase, on vaja luua täiendavad tööandja- ja kogumispensionisüsteemid;

4.

rõhutab, et esimese samba riiklikud pensioniskeemid jäävad pensionäride tähtsaimaks sissetulekuallikaks; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei käsitle valges raamatus korralikult esimese samba riiklike süsteemide tähtsust, ehkki nendega vähemalt välistatakse vaesus; kutsub liikmesriike jätkama tööd aktiivsema ja kaasavama tööturu strateegiatega, et vähendada tööhõive koormust (mittetöötavate ja töötavate inimeste arvuline suhe), tehes seda kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, mis on tööhõive suurendamine ja võitlus vaesusega; kutsub tööturu osapooli ja liikmesriike siduma need reformid pideva töötingimuste parandamise ja elukestva õppe programmide rakendamisega, mis teeb võimalikuks tervislikuma ja pikema tööelu kuni vanaduspensionieani, suurendab pensionisüsteemi makseid tegevate inimeste arvu, millega hoitakse ära olukord, kus suurenevad kulutused riiklikele pensionidele seaksid ohtu riigi rahanduse jätkusuutlikkuse; kutsub liikmesriike reformima oma esimese samba pensionisüsteeme nii, et arvesse võetakse ka osamaksete tegemise aastate arvu;

5.

kutsub liikmesriike hindama igakülgselt vajadust reformida oma esimese samba süsteemi, võttes arvesse oodatava eluea muutumist ning pensionäride, töötute ja majanduslikult aktiivsete inimeste arvulise suhte muutust, et tagada inimestele inimväärne elatustase ja majanduslik sõltumatus vanas eas, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele;

6.

täheldab, et finants- ja majanduskriis ning elanikkonna vananemisest tulenevad probleemid on esile toonud nii kogumisskeemide kui ka jooksval rahastamisel põhinevate pensioniskeemide nõrkused; soovitab mitme sambaga pensionisüsteeme, mis koosnevad vähemalt:

rõhutab, et esimese samba pension üksi või koos teise samba pensioniga (sõltuvalt riigi institutsioonide struktuurist või õigusest) peaks kindlustama töötaja varasemal palgal põhineva inimväärse asendussissetuleku, mida võimaluse korral täiendab

palub liikmesriikidel kaaluda selliste või sarnaste rahaliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlike skeemide kasutuselevõttu või säilitamist seal, kus neid veel ei ole; palub komisjonil tagada, et igasugune praegune või tulevane pensionivaldkonna reguleerimine soodustaks ja võtaks täielikult arvesse seda lähenemisviisi;

7.

tunnustab tööandja- ja erapensionide pakkujate kui oluliste ja usaldusväärsete pikaajaliste investorite potentsiaali ELi majanduses; rõhutab nende oodatavat panust strateegia „Euroopa 2020” kesksete eesmärkide saavutamisesse seoses jätkusuutliku majanduskasvu, arvukamate ja paremate töökohtade ning sotsiaalselt kaasavama ühiskonna kujundamisega; peab sellega seoses tervitatavaks komisjoni kavandatavat algatust koostada pikaajalisi investeeringuid käsitlev roheline raamat; nõuab tungivalt, et komisjon ei kahjustaks ELi õigusakte kehtestades või muutes pensionifondide investeerimisvõimet ning võtaks arvesse pensionifondide ja teiste pensioniandjate erisusi, pidades eelkõige silmas tööandjapensionide kogumisasutuste tegevust ja järelevalvet käsitleva direktiivi läbivaatamist;

8.

kutsub komisjoni hindama finantsturu õigusaktide (nt Euroopa turu infrastruktuuri määrus, finantsinstrumentide turgude direktiiv, kapitalinõuete direktiivi IV pakett) kumulatiivset mõju teise samba pensionifondidele ning nende suutlikkusele investeerida reaalmajandusse ning andma sellest aru tulevases pikaajalisi investeeringuid käsitlevas rohelises raamatus;

9.

tuletab meelde Lissaboni strateegiat aastateks 2000–2010, mille kontekstis arutlesid komisjon ja liikmesriigid kümne aasta jooksul põhjalikult struktuurireformide üle seoses makro- ja mikromajanduse ning tööhõivepoliitikaga, mille tulemuseks olid aluslepingust lähtuvad riigipõhised soovitused liikmesriikidele, millest paljud seondusid otseselt või kaudselt piisavate ja jätkusuutlike pensionide tagamisega; peab kahetsusväärseks, et neid soovitusi, mis oleksid võinud olulises ulatuses leevendada kriisi mõju, on vähe rakendatud;

10.

peab tervitatavaks, et koostatud on põhjalikud ja kvaliteetsed dokumendid – 2012. aasta aruanne rahvastiku vananemise kohta (10) ja 2012. aasta pensionide piisavuse aruanne (11) –, milles uuritakse kõigi liikmesriikide pensionisüsteemide pikaajalist piisavust ja jätkusuutlikkust; taunib asjaolu, et pensionide piisavuse ja jätkusuutlikkuse mõõdet käsitletakse erinevates väga tehnilist laadi aruannetes; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu avaldaksid integreeritud, ülevaatliku ja mittetehnilise kokkuvõtte kodanikele, mis võimaldaks ELi kodanikel hinnata oma riiklike pensionisüsteemide ees seisvaid raskusi ELiga võrrelduna;

11.

rõhutab, kui oluline on kasutada ühtset metoodikat, et arvestada riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ning pensionidega seotud kohustuste osakaalu riigi rahanduses;

12.

on seisukohal, et pensioniküsimuse tulemuslikuks lahendamiseks, võttes arvesse enamiku liikmesriikide vajadust suurendada osamaksete tegemise aastate arvu, parandada töötingimusi ja edendada elukestvat õpet nii, et inimesed saaksid töötada vähemalt seadusjärgse pensionieani ja soovi korral kauemgi, on äärmiselt oluline saavutada üksmeel valitsuste, tööandjate ja ametiühingute vahel;

13.

teeb ettepaneku, et kõikide vanuserühmade esindajatega, sealhulgas noorte ja vanadega, keda reformid eriti mõjutavad, tuleks pensionireformide osas nõuetekohaselt konsulteerida, et tagada tasakaalustatud ja õiglased tulemused ning säilitada põlvkondade suurim võimalik üksmeel;

14.

tunneb heameelt valge raamatu peamise rõhuasetuse üle, millega soovitatakse keskenduda töötamise ja pensionil olemise aja tasakaalustamisele, täiendavate tööandjapensioniskeemide ja erapensionisüsteemide arendamisele ning ELis pensionide järelevalve vahendite tõhustamisele, rõhutades samas pensioniküsimustest teadlikkuse suurendamise tähtsust;

15.

rõhutab, et struktuurireformide läbiviimisel eesmärgiga suurendada tööhõivemäära ja võimaldada inimestel töötada seadusjärgsesse pensionieani ja majandusliku sõltuvuse taset on äärmiselt suur tähtsus maksutulu ning sotsiaal- ja pensionimaksete laekumise suurendamise seisukohalt, sest see on vajalik liikmesriikide eelarvete konsolideerimiseks ning piisavate, kindlate ja jätkusuutlike pensioniskeemide rahastamiseks; rõhutab, et need reformid tuleb viia läbi läbipaistval viisil, mis võimaldab inimestel aegsasti teada saada reformide võimalikust mõjust; juhib tähelepanu ohule, et töötus ning madalapalgaline töö, osaajaga ja muud ebatüüpilised töötamise vormid võivad anda vaid osalised pensioniõigused ja põhjustada sel viisil vaesust eakate hulgas;

16.

kutsub liikmesriike võtma laiaulatuslikke ja aktiivseid tööturupoliitika meetmeid; võtma vajalikke meetmeid, et võidelda mitteametliku töötamise ning maksudest ja pensionimaksetest kõrvalehoidumisega, mille eesmärk on ka ausa konkurentsi kaitsemine; säästma rahalisi vahendeid elanike pensioniikka jõudmise tõttu tõusvate avaliku sektori kulude katmiseks ja edendama kõrget tööhõivet, pakkudes muu hulgas tööotsijatele igakülgset nõustamist ja toetust ning võimaldades eeskätt haavatavatel elanikkonnarühmadel tööd leida;

17.

märgib, et komisjon käsitles viimati pensioniskeemide reformimise vajadust 2013. aasta majanduskasvu analüüsis; viitab siiski asjaolule, et paljudes liikmesriikides peaks pidama esmatähtsaks tegeliku pensionilemineku ea kohandamist seadusjärgse pensionieaga;

18.

peab kiiduväärseks kohustusi, mille liikmesriigid võtsid nõukogu poolt 2012. aastal Euroopa poolaasta raames heaks kiidetud riigipõhistes soovitustes ning millega tagatakse piisavad ja jätkusuutlikud pensionisüsteemid;

19.

tuletab meelde, et praegu on enam kui 17 % Euroopa Liidu inimestest 65aastased ja vanemad ning Eurostati prognooside kohaselt ulatub see näitaja 2060. aastal 30 %-ni;

20.

rõhutab, et nüüd, kus esimene osa nn beebibuumi põlvkonnast hakkab pensionile minema, suureneb demograafilistest suundumustest tingitud surve riikide eelarvetele ja pensionisüsteemidele; võtab teadmiseks liikmesriikide erinevad eesmärgid ja erineva edukuse struktuurireformide kavandamisel ja elluviimisel eesmärgiga suurendada tööhõivet, tõrjuda välja ennetähtaegselt pensionile jäämise kavad ning hinnata liikmesriikides koos tööturu osapoolega vajadust seada nii seadusjärgne kui ka tegelik pensioniiga jätkusuutlikult sõltuvusse oodatava eluea pikenemisest; rõhutab, et need liikmesriigid, kes praegu järkjärgulisi reforme ellu ei vii, võivad hiljem olla olukorras, kus nad peavad kasutama suurte sotsiaalsete järelmitega šokiteraapiat;

21.

kordab üleskutset siduda pensionihüvitised tihedalt töötatud aastate ja tasutud pensionimaksetega (nn aktuaarne õiglus), mille eesmärk on tagada, et rohkem ja kauem töötamine annab töötajatele parema pensioni, võttes samas nõuetekohaselt arvesse ülalpeetavate hooldamise tõttu tööturult eemal oldud aega; soovitab liikmesriikidel tööturu osapooltega konsulteerides keelata kohustus jääda pensionile seadusjärgsesse pensioniikka jõudmise korral, et inimestel, kes seda suudavad ja soovivad, jääks võimalus jätkata töötamist pärast seadusjärgsesse pensioniikka jõudmist või jääda pensionile järk-järgult, kuna pensionimaksete tasumise aja pikendamine koos hüvitiste väljamaksmise aja samaaegse lühendamisega võib aidata töötajatel kõikvõimalikke pensionide puudujääke kiiresti vähendada;

22.

toonitab, et ennetähtaegselt pensionile jäämist õigustav põhimõte lubada vanematel töötajatel varakult pensionile minna, et vabaneksid töökohad noorte jaoks, on praktikas valeks osutunud, kuna parimate noorte tööhõive näitajatega liikmesriikides on keskmiselt ka vanemaealiste töötajate tööhõive näitajad kõige kõrgemad;

23.

kutsub tööturu osapooli kasutama inimressursside poliitikas olelustsüklipõhist lähenemisviisi ja kohandama selleks töökohti; kutsub tööandjaid koostama kavasid, mis soodustavad aktiivsena ja tervena vananemist; kutsub töötajaid aktiivselt kasutama neile antavaid koolitusvõimalusi ja jääma tööelu igas järgus tööturul konkurentsivõimeliseks; rõhutab vajadust parandada eakamate töötajate integreerumist tööturule ja nõuab sotsiaalselt uuenduslike lähenemisviiside kasutamist, et pikendada tööiga eeskätt kõige pingelisematel kutsealadel, kohandades töökohti, luues nõuetekohased töötingimused ja võimaldades paindlikku töökorraldust tööaja ja tehtava töö osas;

24.

rõhutab vajadust võtta rohkem ennetavaid tervisemeetmeid, tõhustada ametialast (ümber)õpet ja võidelda nooremate ja eakamate töötajate diskrimineerimisega tööturul; toonitab, et selleks on vaja tõhusamalt jõustada ja rakendada töötervishoidu ja tööohutust käsitlevaid õigusakte; rõhutab, et mentorlusprogrammid võivad olla väärtuslik vahend selleks, et hoida eakamaid töötajaid kauem tööl ja kasutada nende kogemusi selleks, et aidata noori tööturule integreerida; kutsub tööturu osapooli töötama välja atraktiivseid töölt pensionile ülemineku mudeleid;

25.

nõuab tungivalt liikmesriikidelt aktiivset tegutsemist ELi soolise võrdõiguslikkuse paktis (2011–2020) sõnastatud ülesannete täitmiseks, mille keskmes on soolise palgalõhe kaotamine, võitlus soopõhise segregatsiooniga ja nii meestele kui ka naistele parema töö- ja eraelu ühitamise tagamine; rõhutab, et need eesmärgid võimaldavad parandada naiste tööhõivet ning võidelda naiste vaesusega töötamise ajal ja vanaduspäevil;

26.

rõhutab, et VKEd on ELi üks peamisi tööandjaid ja majanduskasvule kaasaaitajaid ning võivad anda olulise panuse liikmesriikide pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ja piisavuse tagamisse;

27.

peab tervitatavaks valge raamatu nõudmist arendada kõigile asjaomastele töötajatele kättesaadavaid täiendavaid tööandja- ja kogumispensioniskeeme ning võimaluse korral individuaalskeeme; rõhutab siiski, et komisjon peaks soovitama pigem kollektiivseid, solidaarsusel põhinevaid täiendavaid tööandjapensione, mis soovitatavalt tulenevad kollektiivlepingutest ja mis tavaliselt luuakse riigi, sektori või äriühingu tasandil, sest need võimaldavad individuaalskeemidest erinevalt põlvkonnasisest ja põlvkondadevahelist solidaarsust; rõhutab tungivat vajadust suurendada jõupingutusi täiendavate tööandjapensionisüsteemide võimalikult laialdaseks loomiseks;

28.

võtab teadmiseks, et paljud liikmesriigid on juba kasutusele võtnud suured pensionireformi kavad, mille eesmärk on nii jätkusuutlikkus kui ka piisavus; rõhutab, kui tähtis on tagada, et ELi tasandil pakutavad meetmed täiendaksid riikide pensionireformi kavasid ning ei tohiks minna nendega vastuollu; tuletab meelde, et pensionid jäävad liikmesriikide pädevusse, ja tunneb muret asjaolu pärast, et tulevastel kõnealuse valdkonna ELi õigusaktidel võib olla kahjulik mõju teatavate liikmesriikide skeemidele, eriti tööandjapensionisüsteemide eripära silmas pidades;

29.

toonitab, et (kogu sektorit hõlmavate) kollektiivsete (soovitavalt mittetulunduslike) tööandjapensioniskeemide tegevuskulud on individuaalsete pensionikogumisskeemidega võrreldes madalamad; rõhutab madalate tegevuskulude tähtsust, kuna ka vähene kulude kokkuhoid võib pensione oluliselt suurendada; rõhutab siiski, et kahjuks on sellised skeemid praegu kasutusel ainult mõnedes liikmesriikides;

30.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja pensionisüsteeme haldavad asutused teavitaksid nõuetekohaselt kodanikke nende kogutud pensioniõigustest, tõstaksid kodanike teadlikkust ja õpetaksid neid, et nad saaksid teha teadlikke otsuseid tulevaste täiendavate pensionisäästude kohta; nõuab samuti, et liikmesriigid teavitaksid kodanikke pensionisüsteemi kavandatavatest muudatustest, et nad saaksid teha oma pensionisäästude suhtes teadlikke ja läbimõeldud otsuseid; kutsub liikmesriike sõnastama ja jõustama rangeid avalikustamiseeskirju, mis puudutavad nende jurisdiktsiooni all tegutsevate pensionifondide tegevuskulusid, riske ja investeeringute tulemit;

31.

tõdeb, et liikmesriikide tööandjapensioniskeemide omadused ja tulemused nende kättesaadavuse, solidaarsuse, kulutasuvuse, riski ja tulemi osas on väga erinevad; pooldab komisjoni kavatsust koostada liikmesriikide, tööturu osapoolte, pensionisektori ja teiste sidusrühmadega tihedalt konsulteerides tööandjapensioniskeemide heade tavade suunised, milles käsitletakse kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega selliseid küsimusi, nagu töötajate parem kindlustatus, väljamaksete periood, riskide jagamine ja leevendamine, kulutõhusus ja kriisitaluvus; rõhutab liikmesriikide parimate tavade vahetamise vastastikust kasulikkust;

32.

toetab komisjoni kavatsust taotleda jätkuvalt ELi rahastamist, eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, et toetada projekte, mille eesmärk on aktiivse ja tervena vananemine töökohal, ning anda sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi (PSCI) kaudu liikmesriikidele ja tööturu osapooltele rahalist ja praktilist toetust kulutasuvate täiendavate pensioniskeemide järkjärguliseks rakendamiseks Euroopa Parlamendi järelevalve all;

33.

tunnistab, et ELi piires on pensioniskeemid väga erinevad, kuid rõhutab, kuivõrd tähtis on, et töötajad saaksid oma liikmesriigis või sellest väljaspool töökohta vahetada; rõhutab, et liikuvatele töötajatele on vaja tagada tööandjapensioniõiguste omandamine ja säilimine; kiidab heaks komisjoni seisukoha, et tuleb keskenduda pensioniõiguste omandamise ja säilitamise kaitsele, ning palub liikmesriikidel tagada, et liikuvate töötajate seni kasutamata pensioniõigusi käsitletaks võrdväärselt pensioniskeemi aktiivsete liikmete või pensionäride õigustega; võtab teadmiseks olulise osa, mis võib komisjonil olla vaba liikumist, sealhulgas liikuvust takistavate tõkete kaotamisel; on seisukohal, et keelebarjääri ja perekondlike põhjuste kõrval pidurdavad liikuvust tööturul pikad pensioniõiguste omandamise eelperioodid või põhjendamatud vanusepiirangud, ning kutsub liikmesriike neid vähendama; rõhutab, et liikuvust edendavad meetmed peavad olema tasakaalustatud täiendavate pensioniskeemide kulutõhusa pakkumisega tööandjate poolt ning võtma arvesse riikide pensioniskeemide iseloomu;

34.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku hinnata võimalikke seoseid määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta) ja teatavate tööandjapensioniskeemide vahel; juhib tähelepanu praktilistele raskustele, mida on kogetud nimetatud määruse kohaldamisel 27 liikmesriigi märkimisväärselt erinevate sotsiaalkindlustussüsteemide suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et ELis on pensionisüsteemid väga erinevad ja kui keeruline on kohaldada koordineerivat lähenemisviisi liikmesriikides toimivate kümnete tuhandete väga erinevate pensioniskeemide suhtes; seab seepärast kahtluse alla sellise lähenemisviisi otstarbekuse täiendavate tööandjapensioniskeemide valdkonnas;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tegutsema sihipäraselt tõhusate, võimaluse korral veebipõhiste jälgimisteenuste käivitamiseks ja käigushoidmiseks, et kodanikud saaksid jälgida oma töiseid ja mittetöiseid pensioniõigusi ning selle põhjal teha õigeaegseid ja teadlikke otsuseid individuaalsete täiendavate (kolmanda samba) pensionisäästude kohta; nõuab ELi tasandil kooskõlastamist eri liikmesriikide jälgimisteenistuste piisava ühilduvuse tagamiseks; tunneb rahulolu komisjoni sellealase katseprojekti üle ning kutsub komisjoni tagama, et lisaks katseprojektile hinnataks nende eeliste mõju, mida annaks konsolideeritud pensioniteabe pakkumine ELi kodanikele ühes juurdepääsetavas kohas;

36.

märgib, et täielikult väljatöötatud kujul peaksid pensionijälgimissüsteemid ideaaljuhul hõlmama nii tööandjapensione kui ka kolmanda samba skeeme ja individuaalseid andmeid esimese samba õiguste kohta;

37.

kahtleb teadustöötajate ELi pensionifondi vajalikkuses;

38.

peab asjaolu, et inimesed elavad üldiselt kauem, tervislikumalt ja jõukamalt, tänapäeva ühiskonna üheks suurimaks saavutuseks; kutsub arutlema vananemise teemal positiivsel toonil, tegeldes ühelt poolt aktiivselt märkimisväärsete, kuid ületatavate probleemidega, mida vananemine kaasa toob, ning kasutades teisalt võimalusi, mida vananemine ja nn hõbedane majandus pakuvad; tunnustab väga aktiivset ja väärtuslikku rolli, mis on eakatel meie ühiskonnas;

39.

rõhutab, et tööandjapensioni kogumisasutuste tegevust ja järelevalvet käsitleva direktiivi läbivaatamise eesmärk peaks olema piisava, jätkusuutliku ja kindla tööandjapensioni säilitamine kõikjal Euroopas, luues tingimused, mis soodustavad selle valdkonna edasisi riigi- ja siseturu tasandi edusamme, pakkudes praegustele ja tulevastele pensionäridele tõhusamat kaitset ning kohandudes paindlikult olemasolevate skeemide märkimisväärse piiriülese ja valdkondadevahelise mitmekesisusega;

40.

on seisukohal, et ELi teise samba süsteemide vastavuse tagamine rangetele usaldatavusnõuetele on keskse tähtsusega viis, kuidas saavutada liikmete ja hüvitisesaajate kõrgetasemeline kaitse ning pidada kinni G20 mandaadist, mille kohaselt tuleb kõikide finantsasutuste suhtes kohaldada nõuetekohast reguleerimist ja piisavat järelevalvet;

41.

nõuab, et ELi asjakohastes seadusandlikes algatustes austatakse valikuid, mida liikmesriigid on teinud seoses teise samba pensionide pakkujatega;

42.

rõhutab, et tulevane kaitsemeetmete alane ELi seadusandlus peab tuginema usaldusväärsele mõjuanalüüsile, mis peaks sisaldama sätet, mille kohaselt sarnastele toodetele peavad kehtima samad usaldatavusnormatiivid ning tagatud peavad olema asjakohased reservid ja töötajate liidusisene liikuvus, ning üldeesmärk peaks olema töötajate kogunenud pensioniõiguste tagamine; rõhutab, et tulevane kaitsemeetmete alane ELi seadusandlus peab lisaks tuginema aktiivsele dialoogile tööturu osapoolte ja muude sidusrühmadega ning riikide eripärade tõelisele mõistmisele ja austamisele; rõhutab, et pensionisüsteemid on tihedalt seotud iga liikmesriigi väljakujunenud kultuuriliste, sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike oludega; rõhutab, et kõikide teise samba pensioni pakkujate suhtes, olenemata nende õiguslikust vormist, tuleb kohaldada proportsionaalset ja jõulist reguleerimist, mille juures võetakse eeskätt pikemas perspektiivis arvesse pakkujate äritegevuse eripära;

43.

nõuab, et teise samba pensionid, olenemata nende pakkujatest, ei tohiks sattuda ohtu ELi õigustiku tõttu, mille juures ei arvestata nende pikaajalist perspektiivi;

44.

on seisukohal, et komisjoni ettepanekutes kaitsemeetmete kohta tuleb lisaks riikide süsteemide vaheliste erinevuste kindlaks tegemisele ja arvesse võtmisele kohaldada igas riiklikus süsteemis ja vastavas sambas ka põhimõtet „ühesugune risk, ühesugused eeskirjad”; rõhutab, et meetmete võtmisel peab rangelt järgima proportsionaalsuse põhimõtet, kui kaalumisel on eesmärgid ja kasu võrreldes finants-, haldus- ja tehnilise koormusega, ja leidma õige kulude ja kasu tasakaalu;

45.

peab kvalitatiivsete kaitsemeetmete puhul asjakohaseks soovitusi äriühingu tugevdatud üldjuhtimise ja riskijuhtimise küsimuste kohta ning suurema läbipaistvuse, teabe avalikustamise kohustuse, kulude avalikustamise ja investeerimisstrateegiate läbipaistvuse kohta ning neid soovitusi tuleks esitada iga läbivaatamise raames tingimusel, et järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; märgib, et liikmesriikidevahelisi märkimisväärseid erinevusi arvestades on kvalitatiivsete kaitsemeetmete lähenemine ELi tasandil lühikese aja vältel teostatavam kui kvantitatiivsete kaitsemeetmete lähenemine;

46.

ei ole käesoleval hetkel kättesaadavat teavet arvestades veendunud, et omakapitali- ja bilansi hindamise nõuete kehtestamine ELi tasandil oleks asjakohane; on järelikult vastu tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi läbivaatamisele, kui selle eesmärk on eelnimetatud nõuete kehtestamine; on siiski arvamusel, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve poolt praegu läbiviidavat kvantitatiivset mõju-uuringut ning selle uuringu võimalikku järelanalüüsi tuleks selle poliitika taustal täiel määral arvesse võtta; rõhutab, et kui sellised nõuded edaspidi kehtestataksegi, ei oleks Solventsus II nõuete otsene kohaldamine tööandjapensioni kogumisasutustele õige vahend;

47.

juhib tähelepanu asjaolule, et tööandjapensioni kogumisasutuste direktiiv kehtib ainult vabatahtlike pensioniskeemide suhtes ega hõlma ühtegi kohustuslikku riiklikku pensioniskeemi kuuluvat vahendit;

48.

toonitab, et kindlustustoodete ja tööandjapensioni kogumisasutuste vahel on väga suured erinevused; rõhutab, et Solventsus II kohaste kvantitatiivsete nõuete otsene kohaldamine tööandjapensioni kogumisasutuste suhtes ei oleks asjakohane ja võiks kahjustada nii töötajate kui ka tööandjate huve; on seega vastu Solventsus II nõuete üksühesele kohaldamisele tööandjapensioni kogumisasutustele, olles samas valmis kaaluma lähenemisviisi, mille eesmärk on turvalisus ja jätkusuutlikkus;

49.

rõhutab, et tööturu osapooled (st tööandjad ja töötajad) jagavad vastutust tööandjapensionisüsteemi sisu eest; rõhutab, et tööturu osapoolte vahelisi lepingulisi suhteid tuleb alati tunnustada, eeskätt seoses riskide ja tootluse tasakaaluga, mida tööandjapensionide skeemiga püütakse saavutada;

50.

peab maksevõimemudelite, nt tervikliku bilansimudeli (holistic balance sheet models – HBS) ELi tasandil arendamist asjakohaseks ainult juhul, kui nende kohaldamine usaldusväärse mõjuanalüüsi alusel osutub praktiliselt realistlikuks ning kulude ja kasu seisukohalt tõhusaks, võttes eeskätt arvesse tööandjapensioni kogumisasutuste varieeruvust liikmesriikides ja liikmesriigiti; rõhutab, et Solventsus II variantide või tervikliku bilansimudeli arendamise eesmärk ei tohi olla Solventsus II laadsete nõuete kehtestamine;

51.

märgib ära paljud erisugused pensionikavade ülesehituse vormid, mis varieeruvad määratud väljamaksetega skeemidest määratud sissemaksetega skeemide või segaskeemideni; märgib ära ka ülemineku määratud väljamaksetega skeemidelt määratud sissemaksetega skeemidele või kohustuslikult rahastatud sammaste kehtestamise mõnes liikmesriigis; rõhutab, et see kasvatab vajadust suurema läbipaistvuse järele ja vajadust pakkuda kodanikele paremat teavet lubatud hüvitiste, kulumäärade ja investeerimisstrateegiate kohta;

52.

juhib tähelepanu sellele, et idee luua elukindlustustele ja tööandjapensioni kogumisasutustele teises sambas samad konkurentsitingimused on asjakohane ainult teatud määral, arvestades olulisi erinevusi kindlustustoodete ja tööandjapensioni kogumisasutuste vahel ja sõltuvalt riskiprofiilist, finantsturgude integratsioonitasemest ja iga kindlustuse või pensioni pakkuja kasumit taotlevast või mittetaotlevast olemusest; tunnistab, et arvestades elukindlustuste ja tööandjapensioni kogumisasutuste konkurentsi teises sambas on oluline, et sama riskiga toodetele kehtiksid samad eeskirjad, et hoida ära hüvitisesaajate eksitamist ja pakkuda neile samal tasemel usaldatavuskaitset;

53.

on arvamusel, et maksejõuetuse korral peavad kõikides liikmesriikides olema järjepidevalt tagatud direktiivi 2008/94/EÜ artikli 8 kohased õigused;

54.

kutsub komisjoni üles koostama põhjaliku ülevaate riikide kindlustussüsteemidest ja -meetmetest ning kui selles hinnangus tehakse kindlaks olulised vajakajäämised, tegema tõhustatud ELi õigusaktide ettepanekuid tagamaks, et kõikjal ELis kehtestatakse täiesti usaldusväärsed mehhanismid tööandjapensioniõiguste lihtsaks, kulutõhusaks ja proportsionaalseks kaitseks;

55.

märgib, et mõnes liikmesriigis toetavad tööandjad juba praegu pensioniskeeme, rakendades kaitseskeeme, varade eraldamist, sõltumatut skeemide haldamist ja pensioniskeemidele eeliskreeditori staatuse andmist aktsionäride ees ettevõtte maksejõuetuse korral;

56.

rõhutab, et pensionide kaitsega seotud küsimused maksejõuetuse korral on tihedalt seotud tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi läbivaatamise põhiaspektidega; rõhutab, et komisjon peaks nende kahe direktiivi väljatöötamisel tagama nende kokkusobivuse ja täieliku kooskõla;

57.

on arusaamisel, et kolmanda samba määratlus, ulatus ja ülesehitus erineb liikmesriigiti;

58.

väljendab kahetsust asjaolu pärast, et kolmanda samba süsteemid on väga sageli kulukamad, riskantsemad ja läbipaistmatumad kui esimese samba süsteemid; nõuab kolmanda samba muutmist stabiilsemaks, usaldusväärsemaks ja jätkusuutlikumaks;

59.

on seisukohal, et teatud juhtudel võib erapensioni kogumine olla piisava pensioni saamiseks vajalik; julgustab komisjoni tegema parimate tavade alusel liikmesriikidega koostööd ning hindama ja optimeerima erapensioni kogumise stiimuleid, eeskätt isikute puhul, kes ei koguks muidu piisavat pensioni;

60.

peab asjakohaseks viia läbi heade tavade ja stiimulite optimeerimist käsitlevate ettepanekute hindamine;

61.

rõhutab, et riikliku poliitika oluline prioriteet ei tohiks olla kolmanda samba skeemide toetamine, vaid sellega tuleks tagada, et kõik inimesed on hästi toimiva ja jätkusuutliku esimese samba raames piisavalt kaitstud;

62.

kutsub komisjoni üles uurima, kui haavatavad on kriisi suhtes kolmanda samba süsteemid ja esitama ettepanekuid riskide vähendamiseks;

63.

teeb ettepaneku hinnata riigi tasandil seadusega sätestatud kulupiiranguid lepingu sõlmimisel ja haldamisel või pakkuja või lepingutüübi vahetamisel ning esitama sellekohaseid soovitusi;

64.

on seisukohal, et tegevusjuhend kolmanda samba kvaliteedi, tarbijatele ette nähtud teabe pakkumise ja tarbijakaitse kohta võiks suurendada kolmanda samba pensionikavade ligitõmbavust; julgustab komisjoni hõlbustama liikmesriikide olemasolevate heade tavade vahetamist;

65.

toetab kolmanda samba vabatahtlike ELi tasandi tegevusjuhendite ning võimaluse korral ka tootesertifikaatide skeemide väljatöötamist ja kehtestamist kvaliteedi, tarbijainfo ja -kaitse osas; soovitab liikmesriikidel hakata nimetatud valdkondi reguleerima juhul, kui vabatahtlikke tegevusjuhendeid ei saada edu;

66.

kutsub komisjoni uurima võimalusi, kuidas kasutada paremini ära finantsvaldkonna ELi õigusakte, kui püütakse tagada, et tarbijatele antaks pensionide ja pensioniga seotud toodete kohta täpseid ja erapooletuid finantsnõuandeid;

67.

kutsub komisjoni ja asjaomaseid liikmesriike leppima kokku eelkõige küsimuses, kuidas vältida piiriüleste pensionide valdkonnas topeltmaksustamist ning kahekordset maksustamata jätmist;

68.

on seisukohal, et diskrimineerivad maksud on oluline piiriülest liikuvust takistav tegur ning soovib selliste maksude viivitamatut kaotamist, märkides samas ELi piiratud pädevust liikmesriikide maksupoliitika valdkonnas;

69.

peab asjakohaseks uurida lepinguõiguslikke takistusi;

70.

kutsub komisjoni üles kaasama nõuetekohaselt sotsiaalpartnereid olemasolevate struktuuride kaudu;

71.

tuletab meelde pensionidega seotud sooprobleemi; peab äärmiselt murettekitavaks vaesuspiirist allpool elavate eakate, eelkõige naiste arvu suurenemist; rõhutab, et esimese samba riiklikud pensioniskeemid peaksid tagama kõigile vähemalt inimväärse elatustaseme; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus tööturul on otsustava tähtsusega, et tagada pensionisüsteemide jätkusuutlikkus, sest kõrgem tööhõive määr aitab kaasa majanduskasvule ja selle tulemusel suureneb pensionimaksete laekumine; on seisukohal, et meeste ja naiste pensioniea võrdsustamisega peab kaasnema tõhus poliitika, millega tagatakse võrdse töö eest võrdne tasu ning tasakaal töötamise ja ülalpeetavate hooldamise vahel; rõhutab, et tuleb arutada hooldamisega seotu pensioniosakute kasutuselevõttu, millega tunnustatakse ülalpeetavate hooldamist, mis on tavaliselt tasustamata töö;

72.

toetab valges raamatus liikmesriikidele esitatud üleskutset arutada hooldusosakute väljatöötamise küsimust kui vahendit, mille abil tagada ülalpeetavate hooldamise tõttu tööturult eemal oldud perioodide arvesse võtmine meeste ja naiste pensioni arvestamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et perekohustused on naiste ja meeste vahel ebavõrdselt jaotunud, mistõttu naistel tuleb sageli töötada ebakindlamatel, vähem tasustatud töökohtadel või isegi töötada mitteametlikult, mis avaldab pensioniõigustele negatiivset mõju, ning kõigel sellel ja kättesaadavate, vastuvõetava hinnaga teenuste ja hooldusasutuste puudusel ning hiljutistel kokkuhoiumeetmetel selles valdkonnas on otsene mõju eeskätt naiste töötamise võimalustele ja pensioni kogumisele; kutsub seepärast komisjoni tellima uurimuse sel teemal;

73.

kordab, et liikmesriikidel on vaja võtta meetmeid selleks, et kaotada meeste ja naiste palga ja sissetuleku vaheline lõhe samaväärse töö korral, erinevused seoses juurdepääsuga juhtivatele ametikohtadele ning sooline võrdõigusetus tööturul, mis kajastub ka pensionides, põhjustades olulisi erinevusi naistele ja meestele makstavate pensionide vahel, kuna viimased on palju suuremad; nõuab, et komisjon vaataks läbi olemasolevad õigusaktid; märgib, et vaatamata viimaste aastate lugematutele kampaaniatele, eesmärkidele ja meetmetele on sooline palgalõhe muutumatult suureks jäänud;

74.

kutsub komisjoni ja liikmesriike tagama, et kohaldataks naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet;

75.

rõhutab, et viivitamatult tuleb võtta meetmeid erasektoris valitseva soolise palgalõhe kaotamiseks, mis on enamikus riikides eriti suur;

76.

rõhutab vajadust vähendada soolist palgalõhet, mis tekitab olukorra, kus meestega võrdväärsete oskuste ja tööülesannetega naistöötajate sissetulek on väiksem, mistõttu suur osa naisi satub pensionile jäädes või lesepõlves vaesusse;

77.

rõhutab, et naiste kõrgem oodatav eluiga ei tohiks pensionide arvutamisel olla diskrimineeriv tegur;

78.

palub tungivalt liikmesriikidel täita ja nõuda, et järgitaks rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emakssaamine nende tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi;

79.

on seisukohal, et pensioniõiguste individualiseerimine on vajalik soolise võrdõiguslikkuse vaatepunktist, ning et tagada tuleks ka paljude nende eakate naiste kindlustunne, kes praegu sõltuvad lesepensionist ja teistest tuletatud õigustest;

80.

märgib, et liikmesriigid peaksid toetama uurimistöid, mis käsitlevad erinevate pensionide indekseerimisvalemite mõju vaesuseohule vanemas eas, võttes samas arvesse soolist mõõdet; kutsub liikmesriike võtma eelkõige arvesse inimeste muutuvaid vajadusi vanemas eas, nt pikaajalist hooldust, et tagada, et eakad, eelkõige naised, saaksid piisavat pensioni ja neil oleksid elamisväärsed elutingimused;

81.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 55/54

—

võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks” (COM(2012)0722),

—

võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust agressiivse maksuplaneerimise kohta (C(2012)8806),

—

võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2012. aasta soovitust meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid (C(2012)8805),

—

võttes arvesse komisjoni 27. juuni 2012. aasta teatist konkreetsete viiside kohta, kuidas tugevdada võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, sealhulgas seoses kolmandate riikidega (COM(2012)0351),

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist 2013. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2012)0750),

—

võttes arvesse komisjoni 5. veebruari 2013. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (2013/0025(COD)),

—

võttes arvesse rahapesuvastase töökonna 2012. aasta veebruari soovitusi rahvusvaheliste standardite kohta, mis käsitlevad rahapesu ning terrorismi rahastamise ja tuumarelva leviku tõkestamist,

—

võttes arvesse oma 19. aprilli 2012. aasta resolutsiooni maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmise kohta (1),

—

võttes arvesse FCA Richard Murphy 10. veebruari 2012. aasta aruannet „Closing the European Tax Gap” („Euroopa maksude alalaekumise vähendamine”),

—

võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 1997. aasta resolutsiooni äriühingute maksustamise tegevusjuhendi kohta ning käitumisjuhendi töörühma (äriühingute maksustamine) 4. detsembri 2012. aasta aruannet nõukogule,

—

võttes arvesse OECD aruannet „Addressing Base Erosion and Profit Shifting” („Võitlus maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu”) (2013),

—

võttes arvesse nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) järeldusi ning nõukogu (majandus- ja rahandusküsimused) 22. juuni 2012. aasta aruannet Euroopa Ülemkogule maksuküsimuste kohta,

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni koostöö kohta arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (2),

—

võttes arvesse oma 19. aprilli 2012. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta (3),

—

võttes arvesse G20 rühma riikide rahandusministrite ja keskpanga juhatajate 15.–16. veebruari 2013. aasta kohtumise järgset teatist,

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni heade maksuhaldustavade edendamise kohta (4),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A7-0162/2013),

A.

arvestades, et ELis kaotatakse igal aastal maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise tõttu hinnanguliselt ja ennekuulmatult 1 triljon eurot potentsiaalset maksutulu, mis tähendab umbes 2 000 euro suurust kulu iga Euroopa kodaniku kohta aastas, ilma et selle vastu võetaks asjakohaseid meetmeid (5);

B.

arvestades, et kõnealune kahju tähendab ohtu kvaliteetsetel avalikel teenustel põhinevale ELi sotsiaalsele turumajandusele, ohtu ühtse turu nõuetekohasele toimimisele, mõra ELi maksusüsteemide tõhususes ja õigluses ning ohtu majanduse ökoloogilisele ümberkujundamisele; arvestades, et see loob ja hõlbustab täiendavalt sotsiaalselt kahjulikku spekuleerimist, mis toob kaasa ebavõrdsuse kasvu, suurendab kodanike usaldamatust demokraatlike institutsioonide vastu ja kultiveerib demokraatia puudujäägi keskkonda;

C.

arvestades, et oluline osa fiskaalsest jätkusuutlikkusest on tulubaasi kindlustamine;

D.

arvestades, et maksupettused ja maksudest kõrvalehoidumine on ebaseaduslikud tegevused, samal ajal kui maksustamise vältimine on maksukorra seaduslik, kuid sobimatu ärakasutamine maksukohustuste vähendamiseks või vältimiseks ning agressiivne maksuplaneerimine kujutab endast mõne maksusüsteemi tehniliste iseärasuste või kahe või enama maksusüsteemi vaheliste ebakõlade ärakasutamist maksukohustuse vähendamiseks;

E.

arvestades, et maksustamise vältimise tavad, mida lihtsustab üha enam elektrooniliseks muutuv majandus, toovad kaasa Euroopa ettevõtetele ja majanduskasvule kahjulikud konkurentsimoonutused;

F.

arvestades, et maksupettuste ja maksustamise vältimise ulatus õõnestab kodanike usku ja kindlustunnet maksude kogumise ja kogu maksusüsteemi õigluse ja seaduspärasuse vastu;

G.

arvestades, et ELi maksupoliitika kooskõlastamatus toob kaasa olulise kulu ja halduskoormuse ELis piiriüleselt tegutsevatele kodanikele ja ettevõtjatele ning võib põhjustada soovimatut maksustamata jätmist või tuua kaasa maksupettusi ja maksustamise vältimist;

H.

arvestades, et maksuparadiisidena toimivate jurisdiktsioonide läbipaistmatutest või kahjulikest maksustamistavadest tulenevad jätkuvad moonutused võivad tuua kaasa kunstlikke vooge ja kahjulikku mõju ELi siseturul; arvestades, et kahjulik maksukonkurents ELis on ilmses vastuolus ühtse turu loogikaga; arvestades, et on vaja teha rohkem tööd maksubaaside ühtlustamiseks järjest tihedamalt seotud majandus-, fiskaal- ja eelarveliidus;

I.

arvestades, et abiprogrammidest toetust saavad riigid on viimastel aastatel – pärast maksukogumise tõhustamist ja privileegide kaotamist kooskõlas eesistujakolmiku ettepanekutega – kogenud paljude oma suuremate äriühingute lahkumist, et saada kasu teiste riikide pakutavatest maksuprivileegidest;

J.

arvestades, et tegelikkuses on see nihutanud maksukoormuse töötajatele ja madala sissetulekuga leibkondadele ning sundinud valitsusi avalikke teenuseid kahjulikul määral vähendama;

K.

arvestades, et enamiku liikmesriikide maksuasutustes viimastel aastatel kasinusmeetmete raames läbi viidud töökohtade koondamised on seadnud suurde ohtu komisjoni tegevuskava rakendamise;

L.

arvestades, et maksustamise vältimise tavade kasutamine rahvusvaheliste äriühingute poolt on vastuolus ausa konkurentsi ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõttega;

M.

arvestades, et osa maksumaksjate reaktsioon liikmesriikide poolt läbipaistvuse suurendamiseks astutud sammudele on olnud äri või tehingute suunamine läbi teise, madalama läbipaistvuse tasemega jurisdiktsiooni;

N.

arvestades, et ühepoolsed riiklikud meetmed on paljudel juhtudel osutunud ebatõhusaks, ebapiisavaks ja mõnel juhul isegi eesmärgile vastutöötavaks ning seetõttu on vaja kooskõlastatud ja mitmekülgset lähenemisviisi riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil; arvestades, et tõhusaks võitluseks maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu on vaja rakendada jõuliselt eri liikmesriikide maksuasutuste vahelist koostööd ning tõhustada maksuasutuste koostööd oma liikmesriigi teiste õiguskaitseasutustega;

O.

arvestades, et nagu OECD oma aruandes „Võitlus maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu” väidab, on põhiliseks poliitiliselt lahendatavaks küsimuseks asjaolu, et riikide maksujurisdiktsiooni jagamise kogemustest tuletatud ühised rahvusvahelised põhimõtted ei ole käinud kaasas ettevõtluskeskkonna muutumisega; arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peavad mängima rahvusvahelisel areenil aktiivsemat rolli, et teha tööd rahvusvaheliste standardite kehtestamiseks, mis põhineksid läbipaistvuse, teabevahetuse ja kahjulike maksumeetmete kaotamise põhimõtetel;

P.

arvestades, et arenguriikidel ei ole läbirääkimisjõudu maksuparadiiside koostööle, teabevahetusele ja läbipaistvaks muutmisele sundimiseks;

Q.

arvestades, et uurivad ajakirjanikud, mittetulundussektor ja akadeemilised ringkonnad on olnud abiks maksupettuste, maksustamise vältimise ja maksuparadiiside juhtumite paljastamisel ning avalikkuse korrakohasel teavitamisel;

R.

arvestades, et maksupettuste avastamise vahendite tugevdamisega peaks kaasnema maksude sissenõudmist, võrdset maksustamist ja ettevõtjate jaoks maksude otstarbekust käsitlevate õigusaktide tõhustamine;

S.

arvestades, et Euroopa rahandusministrid andsid G20 rühma riikide 2013. aasta veebruari kohtumisel Moskvas lubaduse võtta maksustamise vältimisega võitlemiseks vajalikke meetmeid ning kinnitasid, et ainult riiklikud meetmed ei anna soovitavat mõju;

T.

arvestades, et siirdehinnad, mille tulemuseks on maksustamise vältimine, mõjutavad negatiivselt arenguriikide eelarveid, tuues hinnanguliselt kaasa 125 miljardi euro suuruse maksutulu kaotuse aastas, mida on peaaegu kaks korda nii palju, kui nad rahvusvahelist abi saavad;

U.

arvestades, et maksupoliitika kehtestamine on praegu liikmesriikide pädevuses;

1.

tervitab komisjoni tegevuskava ja soovitusi, milles ärgitatakse liikmesriike võtma maksuparadiiside ja agressiivse maksuplaneerimise vastu koheseid ja kooskõlastatud meetmeid;

2.

tervitab G20 rühma riikide rahandusministrite väljendatud kindlameelsust võidelda maksubaasi vähenemise ja kasumite kõrvalesuunamise vastu;

3.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma lubaduse, võtaksid omaks komisjoni tegevuskava ja rakendaksid täielikult kaht soovitust; nõuab, et liikmesriigid alustaksid tõsiseid läbirääkimisi, viiksid lõpule kõik pooleliolevad seadusandlikud menetlused ning kohaldaksid meetmeid seoses maksupettuste, maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise ja nendest sõltuvatel territooriumidel olevate maksuparadiiside küsimustega;

4.

taunib asjaolu, et liikmesriigid ei ole veel suutnud jõuda kokkuleppele peamistes seadusandlikes ettepanekutes, nagu 2008. aasta ettepanek muuta nõukogu direktiivi 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta või 2011. aasta ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi kohta;

5.

peab kahetsusväärseks, et laiendatud euroala pakti kohustuste raames ei ole seni tehtud olulisi edusamme maksustamise valdkonnas;

6.

tervitab komisjoni algatust kehtestada maksustamise hea valitsemistava platvorm; kutsub komisjoni üles teraselt jälgima mõlema soovituse rakendamist kõikides liikmesriikides ning konsulteerima ja kaasama platvormi töös ka riiklikku maksude tööjõudu, sotsiaalpartnereid ja ametiühinguid; kutsub komisjoni üles esitama nõukogule ja Euroopa Parlamendile igal aastal aruannet platvormi töö ja saavutuste kohta;

7.

on seisukohal, et probleemi ulatust ja tõsidust ning vajadust kiiresti meetmeid võtta näitab ilmekalt uuriva ajakirjanduse rahvusvahelise konsortsiumi poolt 2013. aasta aprillis avaldatud teave offshore-piirkondades asuvate salajaste pangakontode kohta; nõuab seda arvesse võttes taas kord Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil suuremat pühendumist läbipaistvusele, mis peaks kaasa tooma rahvusvahelise, siduva ja mitmepoolse kokkuleppe maksuasjades teabe automaatse vahetamise kohta;

8.

rõhutab, et EL peaks võtma juhtrolli OECD, läbipaistvuse ja maksualase teabevahetuse ülemaailmse foorumi, G20, G8 ja muude asjassepuutuvate rahvusvaheliste foorumite aruteludes võitluse üle maksupettuste, maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiiside vastu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rõhutaksid rahvusvahelisel areenil pidevalt, et on erakordselt tähtis tugevdada koostööd võitluses maksupettuste, maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise ja maksuparadiiside vastu; rõhutab, et EL peaks vajaduse korral veenma kolmandaid riike suurendama nende maksukogumissüsteemide tõhusust läbipaistvuse, automaatse teabevahetuse ning kahjulike maksumeetmete kaotamise põhimõtete omaksvõtmise kaudu, ning neid selle juures aitama; kutsub nõukogu ja komisjoni üles parandama tehnilist abi ja suutlikkuse suurendamist arenguriikides;

9.

peab ülitähtsaks, et liikmesriigid volitaksid komisjoni rääkima kolmandate riikidega kogu ELi nimel läbi maksustamislepinguid, selle asemel et jätkata tava, milles kahepoolsete läbirääkimistega saavutatakse ELi kui terviku ning sageli ka asjaomaste liikmesriikide seisukohast mitteoptimaalseid tulemusi;

10.

rõhutab finantsabi saanud (6) või seda taotlevate liikmesriikide kohustust võtta meetmeid, mille eesmärk on tugevdada ja parandada maksude kogumise suutlikkust ning samuti võidelda maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; nõuab tungivalt, et komisjon laiendaks seda kohustust nii, et see hõlmaks ka rahapesu, maksustamise vältimise ja agressiivse maksuplaneerimise vastaseid meetmeid;

11.

kutsub komisjoni üles hoiduma ELi rahaliste vahendite andmisest ning tagama, et liikmesriigid ei annaks riigiabi ega avalikele hangetele juurdepääsu äriühingutele, kes rikuvad ELi maksustandardeid; palub komisjonil ja liikmesriikidel nõuda kõikide avalikes hangetes osalevate äriühingute puhul maksudega seotud rikkumiste eest määratud trahvide ja süüdimõistvate otsuste avalikustamist; soovitab anda avalikele asutustele võimaluse lisada avaliku hanke lepingutesse säte, mis võimaldab neil lõpetada lepingu, kui tarnija maksunõuete järgimise kohustusi hiljem rikub, austades samal ajal hilinenud maksete läbivaadatud direktiivi kohaseid kohustusi;