5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/1

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/2

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõiget 1 ja artiklit 260,

—

võttes arvesse 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (1),

—

võttes arvesse komisjoni 22. detsembri 2011. aasta suuniseid nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ kohaldamise kohta kindlustuse valdkonnas Euroopa Liidu Kohtu otsuse põhjal kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) (2),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsust kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) (3),

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2010. aasta detsembri aruannet „ELi soolise võrdõiguslikkuse eeskirjad ja nende ülevõtmine liikmesriikide õigusse”,

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2009. aasta juuli aruannet „Sooline diskrimineerimine seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning direktiivi 2004/113/EÜ ülevõtmine”,

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse valdkonna õigusekspertide Euroopa võrgustiku 2011. aasta juuni aruannet „Trans- ja interseksuaalid ning nende diskrimineerimine soo, soolise identiteedi ja soolise väljendumise alusel”,

—

võttes arvesse oma 30. märtsi 2004. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (4),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0044/2013),

A.

arvestades, et direktiivis keelatakse nii otsene kui ka kaudne sooline diskrimineerimine üldsusele kättesaadavatele avaliku ja erasektori kaupadele ja teenustele juurdepääsul ja nende pakkumisel;

B.

arvestades, et direktiivis käsitletakse väljaspool tööturgu esineva soolise diskrimineerimise aspekte;

C.

arvestades, et naiste ebasoodsam kohtlemine raseduse ja emaduse tõttu, samuti ahistamine ja seksuaalne ahistamine ning korraldus diskrimineerimiseks on ka keelatud igal pool, kus pakutakse kaupu või teenuseid;

D.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist astutakse soo alusel diskrimineerimisega võitlemiseks vajalikke samme seadusandliku erimenetluse kaudu, milleks on vaja nõukogu ühehäälset otsust ja parlamendi nõusolekut (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõige 1);

E.

arvestades, et olemasoleva teabe põhjal on enamik liikmesriike direktiivi üle võtnud kas uute õigusaktide vastuvõtmise või selles valdkonnas olemasolevate õigusaktide muutmise teel;

F.

arvestades, et mõnes liikmesriigis ei võetud direktiivi täielikult üle või pikendati ülevõtmise tähtaega;

G.

arvestades, et mõnel juhul minnakse riigi õigusaktides kaugemale, kui direktiiv nõuab, ja reguleeritakse ka haridust või meedia ja reklaamidega seotud diskrimineerimist;

H.

arvestades, et direktiivi artikli 5 lõikes 2 sätestatud loobumisklausel tekitas pikas plaanis õiguslikku ebakindlust ja võimalikke õigusprobleeme;

I.

arvestades, et komisjoni rakendusaruanne, mille esitamise tähtaeg oli direktiivi kohaselt 2010. aasta, on lükatud edasi hiljemalt 2014. aastaks;

J.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsuses kohtuasjas C-236/09 (Test-Achats) märgitakse, et kõnealuse direktiivi artikli 5 lõige 2, mis sätestab erandi kindlustusele ja sellega seotud finantsteenustele, on vastuolus meeste ja naiste võrdse kohtlemise eesmärgi saavutamisega ega sobi kokku Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga;

K.

arvestades, et sellest tulenevalt loetakse kõnealune säte vastava üleminekuperioodi lõppemisel ehk antud juhul alates 21. detsembrist 2012 kehtetuks;

L.

arvestades, et 22. detsembril 2011 avaldas komisjon mittesiduvad suunised, mille eesmärk on selgitada olukorda seoses kindlustusandjate ja nendega seotud finantsteenustega;

M.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast lähtudes võib transseksuaalide diskrimineerimist ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimist pidada naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonna poliitikas ja õigusaktides sooliseks diskrimineerimiseks (6);

1.

väljendab kahetsust tõsiasja üle, et komisjon ei ole esitanud aruannet nõukogu direktiivi 2004/113/EÜ rakendamise kohta ega avaldanud ajakohaseid andmeid liikmesriikide käimasolevate rakendamisprotsesside kohta;

2.

tunnistab, et kohtuasja Test-Achats otsus võis avaldada mõju liikmesriikide rakendamisprotsessidele, kuid märgib, et ainult sellega ei saa õigustada direktiivis nõutud aruande õigel ajal esitamata jätmist;

3.

palub, et komisjon avaldaks võimalikult kiiresti oma aruande ja kõik kättesaadavad andmed;

4.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid direktiivi ja selle mõju selgitamiseks eluliste näidete varal, mis tagaks, et nii naised kui ka mehed aktsepteeriksid täielikult direktiivi ja kasutaksid seda asjakohaselt tulemusliku vahendina oma õiguste kaitsmisel, pidades silmas võrdse kohtlemise põhimõtet seoses kõikide kaupade ja teenuste kättesaadavusega;

5.

peab kohtuasja Test-Achats otsust tervitatavaks, kuid on seisukohal, et see on loonud kindlustusturul jätkuvat ebakindlust; loodab, et sooneutraalsete kriteeriumite väljatöötamise kaudu on võimalik luua mitmetele riskiteguritele tuginevad hinnad, mis kajastavad õiglaselt isikute riskitaset soost sõltumata, ning tuvastada mis tahes võimalik sooline diskrimineerimine;

6.

on seisukohal, et komisjoni avaldatud suunised, millel puudub siduv või seadusandlik mõju, ei ole ebakindlust täielikult hajutanud;

7.

palub komisjonil astuda probleemiga tegelemiseks praktilisi samme ning teha ettepaneku uue seadusandliku teksti kohta, mis vastab täielikult suunistele;

8.

märgib, et kindlustussektor peaks jätkuvalt tegema jõupingutusi kindlustusmaksete vastavusse viimiseks sooneutraalsete kriteeriumidega, lähtudes kindlustusmatemaatiliste arvutuste tegemisel muudest teguritest;

9.

palub komisjonil avada kindlustusettevõtjatega mitteametliku dialoogi riskihindamise teemal;

10.

palub komisjonil tutvustada metoodikat, mida ta hakkab kasutama selleks, et mõõta kohtuasja Test-Achats otsuse mõju kindlustushindadele;

11.

palub komisjonil analüüsida seda küsimust, keskendudes ka tarbijakaitsepoliitikale;

12.

palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida tähelepanelikult olukorra arengut kindlustusturul ja kui on märke tegelikust kaudsest diskrimineerimisest, võtta kõik vajalikud meetmed, mis võimaldaksid seda probleemi lahendada ja vältida põhjendamatult kõrgemaid hindu;

13.

rõhutab, et kõnealune direktiiv ei piirdu üksnes kindlustusvaldkonnaga ning et selle laiemat reguleerimisala ja eduvõimalusi kaupade ja teenuste kättesaadavuse parandamisel nii avalikus kui ka erasektoris tuleb põhjalikult selgitada, et nii naised kui ka mehed võiksid direktiivi ulatusest ja eesmärgist täielikult aru saada ning direktiivis pakutavaid võimalusi sellest tulenevalt asjakohaselt ära kasutada;

14.

märgib, et tõendamiskohustuse üleminekuga seotud sätet on rakendatud enamiku liikmesriikide riiklikes õigusaktides; palub komisjonil jälgida kõnealuse sätte rakendamist kõigis liikmesriikides;

15.

palub komisjonil võtta arvesse raseduse, emaduseks valmistumise ja emadusega seotud diskrimineerimise juhtumeid, näiteks eluasemesektoris (üürimine) või raskusi laenude saamisel ning samuti juurdepääsu meditsiinitoodetele ja -teenustele, eelkõige juurdepääsu seaduslikult kättesaadavatele reproduktiivtervishoiu teenustele ja soovahetusega seotud raviteenustele;

16.

palub komisjonil jälgida eriti tähelepanelikult mis tahes diskrimineerimist, mis on seotud rinnaga toitmisega, sealhulgas võimalikku diskrimineerimist kaupade ja teenuste kättesaadavusel üldkasutatavates ruumides ja avalikes kohtades;

17.

palub komisjonil jälgida direktiivi rakendamist ja kohaldamist seoses varjupaika taotlevate rasedate naistega, kelle varjupaigataotlus on läbivaatamisel, tagamaks, et asjakohased lepingud ja tooted hõlmavad ka neid naisi;

18.

palub komisjonil Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast lähtudes tagada, et soolist võrdõiguslikkust käsitlevad poliitikameetmed ja õigusaktid hõlmaksid edaspidi soolisel identiteedil põhinevat diskrimineerimist kõigis selle tahkudes;

19.

märgib pettumusega, et mõnes liikmesriigis ei ole harvad naisettevõtjate ja eriti üksikemade diskrimineerimisjuhtumid laenude või ettevõtluslaenude taotlemisel ning et endiselt puutuvad nad sageli kokku soolistel stereotüüpidel põhinevate takistustega;

20.

palub komisjonil koguda parimaid tavasid ja teha need liikmesriikidele kättesaadavaks, et pakkuda vajalikke vahendeid, mis toetavad positiivseid meetmeid ja tagavad vastavate sätete parema rakendamise riigi tasandil;

21.

juhib tähelepanu mõnede võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste ebatõhususele, mille põhjuseks on nende tegeliku tegutsemisvõime puudumine, personali vähesus ja ebapiisavad rahalised vahendid;

22.

palub komisjonil nõuetekohaselt ja täpselt hinnata direktiivi jõustumise järel loodud võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste olukorda ja kontrollida, kas kõik ELi õigusaktides sätestatud tingimused on täidetud; rõhutab eriti tõsiasja, et praegust majanduskriisi ei saa tuua õigustuseks puudujääkidele võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste nõuetekohases toimimises;

23.

toonitab, et komisjonilt on vaja andmeid ja enamat läbipaistvust käimasolevate rikkumismenetluste ja -meetmete kohta;

24.

palub komisjonil luua soo alusel diskrimineerimisega seotud õigusaktide ja kohtupraktika avalik andmebaas; rõhutab vajadust parandada soo alusel diskrimineerimise ohvrite kaitsmist;

25.

juhib tähelepanu sellele, et soo alusel diskrimineerimise valdkonnas tegutsevate õigusala töötajate edasiseks koolitamiseks on vaja rahalist toetust ja ELi tasemel kooskõlastamist, võttes arvesse liikmesriikide kohtute rolli;

26.

juhib tähelepanu sellele, et direktiiv tuleb kõikides liikmesriikides õigeaegselt üle võtta;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/5

—

võttes arvesse komisjoni 27. jaanuari 2012. aasta teatist kaubanduse, majanduskasvu ja arengu kohta (COM(2012)0022), millega ajakohastatakse 18. septembri 2002. aasta samateemalist teatist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 208 ja Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—

võttes arvesse komisjoni teisi viimaste aastate sama teemaga seotud teatisi ja töödokumente, sealhulgas teatist arengupoliitika sidususe kohta (COM(2009)0458, SEC(2010)0421, SEC(2011)1627), teatist ELi soolise võrdõiguslikkuse ja arengukoostöös naiste mõjuvõimu suurendamise tegevuskava kohta aastateks 2010–2015 (SEC(2010)0265), teatist muutuste kava kohta ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks (COM(2011)0637), teatist arenguabi rahastamise kohta (COM(2012)0366), teatist ELi lähenemisviisi kohta vastupanuvõimele (COM(2012)0586), teatist sotsiaalkaitse kohta Euroopa Liidu arengukoostöös (COM(2012)0446), teatist koostöö kohta välissuhete valdkonnas COM(2012)0492), samuti teatist kaubandusabistrateegia kohta (COM(2007)0163) ja nimetatud abi järelevalve aastaaruandeid,

—

võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2012. aasta järeldusi ELi lähenemisviisi kohta kaubandusele, majanduskasvule ja arengule järgmisel kümnendil ja teisi nõukogu selleteemalisi järeldusi,

—

võttes arvesse Cotonou lepingut (1),

—

võttes arvesse arengukoostöö rahastamisvahendit (2) ja Euroopa Arengufondi ning nende rakendamist reguleerivaid määrusi,

—

võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja raamistikuga seotud tegevuskava (3) punkti 11, milles käsitletakse kaubandust,

—

võttes arvesse Maailmapanga juhtimisel koostatud tõhustatud integreeritud raamistikku kaubandusega seotud abi kohta vähim arenenud riikidele,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni inimväärse töö tegevuskava ja ÜRO sotsiaalkaitse põhialuste algatust,

—

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat ülemaailmset naistekonverentsi, Pekingis vastuvõetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi,

—

võttes arvesse oma resolutsiooni kaubanduse ja arengu kohta, sealhulgas kaubanduse ja vaesuse kohta (4); resolutsiooni kaubandusabi kohta (5); majanduspartnerluslepinguid (6); ELi üldist soodustuste süsteemi (7); ettevõtja sotsiaalset vastutust (8); arenguriikide maksuküsimusi (9); ELi ja Aafrika vahelisi suhteid (10); toiduga kindlustatust (11); ELi arengupoliitika üldist arengut (12) ja arengupoliitika sidusust (13),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0054/2013),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 207 ja 208 on ilmselgelt omavahel seotud; arvestades, et artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitika rajaneb liidu välistegevuse põhimõtetel ja eesmärkidel ning et artiklis 208 nõutakse, et sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid, võtaks liit arvesse arengukoostöö eesmärke;

B.

arvestades, et Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmise järel võtsid liikmesriigid ja komisjon oma arengukoostöö poliitika osana vastu soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegia;

C.

arvestades, et vaesuse vähendamine ja aastatuhande arengueesmärkide järgimine on ELi arengupoliitika nurgakivid ning nendest peaks juhinduma ka ELi arenguriikidele suunatud kaubanduspoliitika; arvestades, et inimõiguste edendamine peaks olema selle poliitika osa ja aitama kaasa sellele, et EL lähtuks arengu valdkonnas õigustepõhisest lähenemisviivist;

D.

arvestades, et kaubanduse liberaliseerimise ja vaesuse vähendamise vahel ei ole küll iseeneslikku seost, kuid kaubanduse avamine võib õigete tingimuste korral olla üks kõige tulemuslikumaid majanduskasvu ja arengu edendajaid;

E.

arvestades, et eduka kaubandusel põhineva arengu väljavaated sõltuvad muu hulgas institutsioonide korralikust toimimisest, tulemuslikust korruptsioonivastasest võitlusest, toimivast erasektorist ning laiapõhjalise ja kaasava majandusarengu, mitmekesistamise ja lisandväärtuse järkjärgulisest suurendamisest;

F.

arvestades, et kuigi ELi arenguriikidele suunatud kaubanduspoliitika eesmärk on integreerida arenguriigid paremini rahvusvahelisse kaubandussüsteemi, ei ole sellel poliitikal selgelt määratletud arengueesmärke, mistõttu on oht, et see võib kohaliku tootmise hoopiski hävitada ja suurendada sõltuvust tooraineekspordist; arvestades, et liberaliseerimiseks tehtud olulistele pingutustele vaatamata ei ole mõned arengumaad, eelkõige vähim arenenud riigid, suutnud oma tootmist ja eksporti mitmekesistada;

G.

arvestades, et globaliseerumise mõju vaesuse vähendamisele on ebaühtlane; arvestades, et suur osa arenguriikide ja eelkõige vähim arenenud riikide elanikkonnast elab endiselt äärmises vaesuses: kui 1990. aastal elas ainult 18 % äärmiselt vaestest inimestest vähim arenenud maades, siis 2007. aastaks elas neist seal juba 36 %;

H.

arvestades, et majanduspartnerluslepingute läbirääkimised on ajakavast tublisti maha jäänud, üldine edasiminek on endiselt vaevaline, ELi majanduspartnerluslepingute strateegias ei ole arengueesmärgid selgelt kindlaks määratud ja olukorra parandamiseks tuleb läbirääkimistel tähtaja kehtestamise asemel uuesti keskenduda arengule;

I.

arvestades, et maailmas valitseva kaubanduse liberaliseerimise tingimustes on vaestel riikidel raske kompenseerida kaubandusmaksude vähenemist; arvestades ohtu, et kuna töödeldud kaupade tollimaksud on kõrgemad kui toorainete tollimaksud, võivad arenguriigid jäädagi vaid tooraine eksportijateks;

J.

arvestades, et tuleb kõrvaldada ühise põllumajanduspoliitika negatiivne mõju arenguriikide kaubandusele ja arengule;

K.

arvestades, et agrokütuste tootmismahud on suurenenud peaaegu eranditult monokultuuride tööstusliku suurtootmise tõttu, tuues kaasa keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse, mulla viljakuse ja vee kättesaadavuse seisukohast kahjulike põllumajandustavade levimise; arvestades, et agrokütuste kasutamise laienemisel võivad olla dramaatilised tagajärjed seoses maa omandiõiguste rikkumise, elutähtsate ressursside kättesaamatuks muutumise, metsade hävitamise ja keskkonnaseisundi halvenemisega;

L.

arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014 jäetakse kõrgema sissetulekuga riigid ELi üldisest soodustuste süsteemist välja, kuid on selgusetu, mil määral see loob vähim arenenud riikidele uusi ekspordivõimalusi;

M.

arvestades, et kaubandusabi eesmärk on abistada arenguriike muu hulgas nende kaubandusalase suutlikkuse arendamise, kaubandusele kehtestatud haldustõkete vähendamise, tõhusa kaubaveo-infrastruktuuri rajamise ja kohalike ettevõtete tugevdamisega, et valmistada neid ette konkurentsiks ja kohaliku nõudluse rahuldamiseks ning võimaldada neil uutest turuvõimalustest kasu saada; arvestades, et kaubandusabi peaks aitama edendada töötlemist ja tootmise mitmekesistamist, toetama piirkondlikku integratsiooni, hõlbustama tehnosiirdeid ning kodumaiste tootmisvõimsuste rajamist või arendamist ning aitama vähendada sissetulekute erinevusi;

N.

arvestades, et piirkondlik integratsioon aitab tulemuslikult saavutada heaolu, rahu ja julgeolekut; arvestades, et paremini toimiva piirkondliku ja sisekaubanduse soodne mõju arengule võib, eriti seoses kliimamuutusega, olla sama suur või suurem kui väliskaubanduse laienemise mõju; arvestades, et kui Aafrika väliskaubandus põhineb valdavalt toorainel, siis piirkondlikus kaubanduses domineerivad töödeldud kaubad;

O.

arvestades, et loodusvarade ekspordiga kaasneb sageli nii korruptsioon kui ka seisak muudes majandussektorites; arvestades, et nn loodusvarade needuse nähtuse olemasolu on nüüdseks üldtunnustatud ja ELi kaubanduspoliitika peab püüdma seda nähtust ennetada ja tõrjuda;

P.

arvestades, et konfliktide rahastamiseks kasutatavad nn konfliktiressursid on loodusvarad, mille süstemaatiline kasutamine ja millega konfliktiolukorras kauplemine soodustab ränka inimõiguste rikkumist, rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist või rahvusvahelise õiguse tähenduses kuriteoks peetavat rikkumist või viib selliste rikkumisteni;

Q.

arvestades, et ELi poliitikavaldkonnad peavad toetama toiduga kindlustatust ega tohi seda kunagi ohustada; arvestades, et hädavajalik on ka peatada toidupuuduse all kannatavates arenguriikides ja piirkondades põllumajandusmaade eraldamine eesmärkideks, mis ei ole seotud kohalike või piirkondlike toiduainevajaduste rahuldamisega („maade hõivamise” probleem);

R.

arvestades, et eelkõige biokütuste kasutamise toetamine on põhjustanud arenguriikides maakasutuse kaudseid muutusi ja toiduhindade kõikumist;

S.

arvestades, et stabiilse ja säästva arengu jaoks ülitähtsate toimivate kinnisvara- ja krediiditurgude alus on kindlus maaomandi suhtes väiketalunike jaoks, kes moodustavad suurema osa arenguriikide maaomanikest ja on kõige haavatavamad;

T.

arvestades, et on väga vajalik investeerida naiste võimalustesse, eelkõige seoses mikrokrediidiga, et saada kasulikke tulemusi majandusliku ja sotsiaalse arengu osas;

1.

kinnitab oma seisukohta, et säästva arengu edendamine peab olema ELi arenguriikidele suunatud kaubanduspoliitika peamine eesmärk; on seisukohal, et kõigi selle poliitika alla kuuluvate algatuste jaoks tuleb püstitada konkreetsed ja jätkusuutlikud arengualased eesmärgid;

2.

rõhutab, et kuna ei saa kindlalt eeldada, et kaubanduse liberaliseerimine tekitab majanduskasvu ja vähendab vaesust, peab kaubandus- ja kaubandusabi poliitika põhinema järjepidevalt läbipaistvatel, kaasavatel ja osalusprotsessidel, mis hõlmavad kõiki sidusrühmi, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele, eeskätt naistele;

3.

juhib tähelepanu sellele, et ELi ja arenguriikide vaheline õiglane kaubandus peab põhinema Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööõiguse reeglite ja töötingimuste täielikul tunnustamisel ja tagamisel ning kindlustama võimalikult kõrgete sotsiaal- ja keskkonnanormide kohaldamise; rõhutab, et see hõlmab õiglase hinna maksmist arenguriikidest pärit ressursside ja põllumajandustoodete eest;

4.

palub pöörata erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu edendamisele;

5.

tunneb heameelt selle üle, et muutuste kavas (COM(2011)0637) keskendutakse ettevõtluskeskkonnale, piirkondlikule integratsioonile ja maailmaturgudele, samuti sotsiaalkaitsele, tervishoiule, haridusele ja tööhõivele;

6.

nõuab, et rakendataks täielikult arengupoliitika sidususe põhimõtet, sealhulgas kaotataks kõik ebaõiglased tootmis- ja kaubandustavad, ülepüük ning arengut kahjustavad ja toiduga kindlustatust ohustavad põllumajandussubsiidiumid;

7.

rõhutab, et investeerimispoliitika toob arenguriikide jaoks kaasa kaks peamist ülesannet: riiklikul tasandil tuleb investeerimispoliitika kaasata arengustrateegiasse ning see peab hõlmama säästva arengu eesmärke; rahvusvahelisel tasandil tuleb tugevdada rahvusvaheliste investeerimislepingute arengumõõdet ning tasakaalustada riikide ja investorite õigused ja kohustused;

8.

peab kahetsusväärseks, et ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (Unctad) 2012. aasta maailma investeeringute aruande kohaselt järgivad mõned 2011. aastal sõlmitud rahvusvahelised investeerimislepingud traditsioonilist mudelit, kus lepingu ainus eesmärk on investeeringute kaitse; tunneb aga heameelt selle üle, et mõned uued rahvusvahelised investeerimislepingud sisaldavad sätteid, millega tagatakse, et leping ei takista riikide säästva arengu strateegiaid, mis on suunatud investeeringute keskkonna- ja sotsiaalsele mõjule, vaid pigem toetavad neid;

9.

tõdeb murelikult, et algatatakse üha rohkem rahvusvahelistest investeerimislepingutest tulenevate investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetlusi, mille puhul investorid on seadnud kahtluse alla peamised riiklikud poliitilised suunad, väites, et need on kahjustanud nende äriväljavaateid; rõhutab sellega seoses, et Unctadi 2012. aasta maailma investeeringute aruandest nähtub, et rahvusvahelised investeerimislepingud muutuvad üha vastuolulisemaks ja poliitiliselt tundlikumaks, peamiselt nendest lepingutest tulenevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste rohkuse tõttu, mis põhjustab üha enam rahulolematust (nt Austraalia tegi kaubanduspoliitilise avalduse, mille kohaselt Austraalia kavatseb edaspidi mitte lisada rahvusvahelistesse investeerimislepingutesse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist käsitlevaid sätteid) ja annab muu hulgas tunnistust süsteemi puudustest (nt selliste sätete nagu sundvõõrandamine liiga lai kohaldamisala, mure vahekohtunike kvalifikatsiooni pärast, menetluse läbipaistmatuse ja kulukuse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste ja riikidevaheliste vaidluste menetluste vaheliste seoste pärast); nõuab seepärast, et kõigis tulevastes Euroopa investeerimislepingutes oleks tagatud, et rahvusvaheliste investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel ei kahjustataks riikide võimet luua seadusi, mis kaitsevad avalikke huve;

10.

tuletab meelde, et investeeringute tegemine säästva arengu tagamiseks valmistab arengumaadele ja eriti vähim arenenud riikidele endiselt suuri raskusi; rõhutab sellega seoses, et Unctad on välja töötanud põhjaliku säästva arengu investeerimispoliitika raamistiku, milles pannakse erilist rõhku välisinvesteeringute ja säästva arengu seostele;

11.

kutsub ELi üles aktiivselt kasutama arvukaid tema käsutuses olevaid vahendeid rahu, inimõiguste tunnustamise, demokraatia, õigusriigi põhimõtete, hea valitsemistava, tugeva riigirahanduse, infrastruktuuriinvesteeringute, Euroopa ettevõtete ja nende tütarettevõtete poolt sotsiaalsete normide järgimise, põhiteenuste usaldusväärse osutamise ning kaasava majanduskasvu ja vaesuse vähendamise alaste püüdluste toetamiseks arenguriikides, et aidata seeläbi ka luua tõhusa kaubandusabi ning jätkusuutliku kaubanduse arengu jaoks soodsamat keskkonda;

12.

toonitab, et arenguriikide edukaks kaasamiseks maailma kaubandusse on vaja enamat kui parem juurdepääs turule ja rangemad rahvusvahelised kaubanduseeskirjad; rõhutab, et järelikult peaks kaubandusabi kavandamine toetama arenguriikide riigisiseseid püüdlusi edendada kohalikku kaubandust, kõrvaldada pakkumisega seotud takistused ja tegeleda struktuuriliste nõrkustega, mida aitavad saavutada riigisisesed kaubanduspoliitika reformid, kaubanduse lihtsustamine, tolli võimekuse tõstmine, infrastruktuuri kaasajastamine, tootmisvõimsuste suurendamine ning sise- ja piirkondlike turgude loomine;

13.

tuletab meelde, et rahvusvahelisel kaubandusel puudub automaatne seos vaesuse vähendamisega; märgib sellega seoses, et Unctadi väitel on 1990. aastate algusest saadik vähim arenenud riikide kaubanduse integratsiooni keskmine tase (mida mõõdetakse kaupade ja teenuste ekspordi ja impordi suhtega SKPsse) tegelikult olnud kõrgem kui arenenud majandusega riikides; teeb siit järelduse, et massilise vaesuse püsimise vähim arenenud riikides tingib alaareng ning nende riikide suutmatus edendada struktuurseid ümberkujundusi, luua tootmisvõimsusi ja tekitada riiklikul tasandil tootlikku tööhõivet;

14.

rõhutab ka Unctadi väidet, et kaubanduse ennatlik ja kiire liberaliseerimine, mida 1980. ja 1990. aastatel soovitati paljudele madala sissetulekuga arenguriikidele, tõi kaasa deindustrialiseerimise ja sellise integratsiooni, mis suurendas nende sõltuvust välisturgudest ja vastuvõtlikkust välisturgude mõjudele, samas kui riigid, kes avasid oma majandused aeglaselt ja järkjärguliselt ning vastavalt oma tootmisvõimsuste arengule, on kaubanduse liberaliseerimisest on kõige enam kasu saanud ja kõige rohkem absoluutset vaesust vähendanud ning struktuursete ümberkujunduste teel edenenud;

15.

rõhutab, et selleks, et majanduskasv ja rikkuse loomine oleks kaasav, jätkusuutlik ja tõhus vaesuse vähendamisel, tuleks see saavutada vaesusest enam mõjutatud sektorites ja nendes valdkondades, kus vaesed inimesed töötavad; juhib tähelepanu sellele, et majanduskasv peaks tooma kasu ka naistele ja suurendama nende võimalusi ning peaks keskenduma üldise ettevõtluskeskkonna parandamisele VKEde edendamiseks ning jätkusuutlike mikrorahastamis- ja mikrolaenuvõimaluste tekkimiseks; rõhutab, et antud valdkonnas peaks arengu- ja kaubanduspoliitika olema kantud innovatsioonist, loomingulisusest ja konkurentsivõimest, et luua töökohti ja suurendada ebasoodsas olukorras olijate mõjuvõimu;

16.

tervitab asjaolu, et komisjon tunnistab vajadust toetada väiketootjate ja -ettevõtjate osalemist; juhib tähelepanu õiglase kaubanduse skeemide turupotentsiaalile ja nende tõhususele sotsiaalse arengu hõlbustamisel;

17.

teeb ettepaneku, et komisjon suurendaks rahvusvahelisel tasandil jätkusuutlike riigihangete osatähtsust;

18.

kutsub ELi, liikmesriike ja teisi rahastajaid üles tunnistama naiste ülitähtsat rolli majandusarengus ja kohandama oma abi naiste sotsiaalse ja finantsilise mõjuvõimu suurendamiseks, andes muu hulgas eraldi naistele sihipärast abi ettevõtluse arendamiseks ja mikrokrediidi teenuste kättesaadavaks muutmiseks;

19.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde ELi tegevuskava sugudevahelise võrdsuse küsimustega arvestamiseks arengukoostöö valdkonnas ning selles kavas esitatud tegevusi;

20.

kordab, et EL peab kohaldama kogu oma välispoliitikas, sealhulgas rahvusvahelises kaubanduses, poliitikavaldkondade arengusidusust ning inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamist, edendamist ja kaitset; ootab ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilisele tegevuskavale lisatud tegevuskavas sisalduvate kaubandust käsitlevate punktide täielikku rakendamist;

21.

on arvamusel, et jätkusuutliku majandusarengu strateegiates tuleks muu hulgas ette näha: erasektori osalus reaalmajanduses, piirkondlik ühtekuuluvus ja turgude integreerimine piiriülese koostöö kaudu ning avatud ja ausa kaubanduse arendamine eeskirjadel põhinevas mitmepoolses kaubandusraamistikus;

22.

tuletab meelde, kui olulised on investeeringud, mille eesmärk on luua, arendada ja tugevdada olulisi sadama-, transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni infrastruktuure, eelkõige piiriüleseid;

23.

kutsub üles riike, mis saavad kaubanduse abil arengu edendamise toetusi, koondama ka oma sisemisi ressursse, sealhulgas eelarvetulu maksude nõuetekohase kogumise abil ja inimkapitali; kutsub komisjoni üles toetama oma tegevusega loodusvarade läbipaistvat ja jätkusuutlikku majandamist riikides, kus see on sissetuleku allikas; rõhutab, et on vaja tagada täielik läbipaistvus maksete puhul, mida Euroopa ettevõtjad teevad valitustele; palub komisjonil toetada arengumaades jätkusuutliku industrialiseerimise strateegiaid, mille eesmärk on turustada lisandväärtusega tooteid;

24.

peab tõhusaks neid vahendeid, mille EL on välja töötanud, edendamaks arengut kaubanduse ja investeeringute abil, eriti täiustatud üldist soodustuste süsteemi ja majanduspartnerluslepinguid; rõhutab samas, et kaubandusabi ei piirdu ainult nende vahenditega; tuletab ELile meelde tema eesmärki tõsta arenguabile määratud kogusumma 2015. aastaks 0,7 %-ni SKP-st; nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks osa, mis sellest eraldatakse tehnilisele abile, sealhulgas standardiseerimise valdkonnas; palub Euroopa Liidul näidata suuremat ühtsust oma kaubandus-, põllumajandus-, keskkonna-, energia- ja arengupoliitikas;

25.

peab vältimatult vajalikuks, et kaubanduspoliitika abil antav Euroopa arenguabi sisaldaks kõiki innovatsiooni mõõtmeid – finantsalane innovatsioon, aga ka tehnoloogiline ja korralduslik innovatsioon –, toetudes parimatele tavadele;

26.

soovitab komisjonil pidada läbirääkimisi praegu jõustatavate inimõigusi käsitlevate sätete lisamise üle kõigisse tulevastesse kahepoolsetesse kaubandus- ja koostöölepingutesse, et toetada õigustel põhinevat lähenemist arengule;

27.

rõhutab õiglase palgataseme ning asjakohaste tööohutusstandardite tähtsust jätkusuutliku ülemaailmse kaubandussüsteemi ja uute ülemaailmsete tootmisahelate jaoks; tuletab sellega seoses komisjonile meelde tema teatist inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks;

28.

soovib, et ELi poliitika ühtlustamiseks tihendataks koostööd komisjoni eri teenistuste ja Euroopa välisteenistuse vahel ning kolme institutsiooni: komisjoni, nõukogu ja Euroopa parlamendi vahel;

29.

on seisukohal, et kaubanduse ja investeeringute abil arengu soodustamise poliitika ja tegevuskavade hindamise kriteeriumid peavad lisaks statistikale kasvumäära ja kaubavahetuse kohta sisaldama ka loodud töökohtade arvu ning arengumaade elanike elukvaliteedi tõusu inim-, sotsiaalse, kultuurilise ja keskkonnaalase arengu seisukohast;

30.

rõhutab, et tähtis on ühendada kaubandusreformid nõuetekohaselt kavandatud riikliku poliitikaga, eelkõige sotsiaalkaitsega; rõhutab, kui tähtsad on õigeaegsed ja nõuetekohaselt koostatud riiklikud arengustrateegiad ja vaesust käsitleva kehtiva kaubanduspoliitika süstemaatilised mõjuhinnangud; kutsub komisjoni üles rakendama õigusega toidule tegeleva ÜRO raportööri koostatud suuniseid, milles nõutakse inimõigusi käsitlevate mõjuhinnangute – „Kaubandus- ja investeerimislepingute poolt inimõigustele avaldava mõju hindamiste juhtpõhimõtted” – kasutamist kaubandus- ja investeerimislepingute sõlmimisel, et tagada nende kooskõla rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates dokumentides kehtestatud kohustustega; ühtlasi nõuab, et EL lisaks igasse oma kaubanduslepingusse selge tingimuslikkuse ning inimõigusi ja demokraatiat käsitlevad klauslid;

31.

rõhutab, et tähtis on kinnistada ettevõtja sotsiaalne vastutus arenguriikidega sõlmitavates vabakaubanduslepingutes, et edendada inimõigusi ning sotsiaal- ja keskkonnanorme; soovitab kaasata lisaks sotsiaal- ja keskkonnaküsimusi käsitlevatele peatükkidele igasse tulevikus sõlmitavasse vabakaubanduslepingusse põhjalik peatükk inimõiguste kohta;

32.

kutsub komisjoni üles ergutama arenguriikide valitsusi viima oma kaubanduspoliitika väljatöötamise käigus läbi ulatuslikke konsultatsioone, millesse on kaasatud valitsus- ja ettevõtlusvälised osalejad; kutsub komisjoni üles suurendama läbirääkimiste läbipaistvust, et soodustada sidusrühmade jätkuvat ulatuslikku ja tulemuslikku osalust ja toetada arengutulemuste saavutamist;

33.

nõuab ELi ning kolmandate riikide vaheliste mitme- ja kahepoolsete kaubanduslepingute tulemuste mõju põhjalikku analüüsimist kliima-, soolisest ja säästva arengu aspektist lähtuvalt; nõuab tungivalt, et komisjon kinnitaks selget toetust kliimamuutusega tegelemisele osana igasugusest kaubandusabist ning muust asjakohasest arenguabist;

34.

on veendunud, et kaubanduslepete teemaliste läbirääkimiste käigus tuleks kindlaks määrata arengualaste edusammude sihttasemed, mille abil on võimalik jälgida ja vajaduse korral muuta meetmete rakendamise ajakava, muuta kaasnevaid meetmeid, mis võivad hõlmata arenguabi ja kohanemisabi, ja töötada välja uusi algatusi, kui see on arengueesmärkide saavutamiseks vajalik; toonitab, et kaubandusläbirääkimiste jaoks on vajalik anda arenguriikidele õigusabi ja muud abi, mida on tarvis tõhusaks tööks Maailma Kaubandusorganisatsioonis ja sarnastes organisatsioonides;

35.

kutsub ELi üles veelgi vähendama kaubanduspiiranguid ja kaubandust moonutavaid subsiidiume, et aidata arenguriikidel suurendada oma osa ülemaailmses kaubanduses; nõuab, et võimalikult kiiresti kaotataks põllumajandustoodete eksporditoetused, milleks kohustuti Maailma Kaubandusorganisatsiooni Doha arenguvoorul;

36.

julgustab komisjoni toetama õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri üleskutset luua positiivsete stiimulite süsteem, et ergutada selliste põllumajandustoodete importi ELi, mis vastavad ettenähtud keskkonna-, sotsiaal- ja inimõiguste normidele, eelkõige tagades õiglase tulu tootjatele ja äraelamist võimaldava töötasu põllumajandussektoris töötajatele;

37.

kutsub ELi üles alati tagama, et tema kaubandusläbirääkimistel kohaldatav laiaulatuslik lähenemisviis, mis hõlmab näiteks investeeringuid, riigihankeid, konkurentsi, teenuste kaubandust ja intellektuaalomandi õigusi, vastaks partnerriikide vajadustele ja arengustrateegiatele; nõuab seepärast, et oma poliitika määratlemisel peaks EL täielikult kinni arenguriikidele tagatud „eri- ja diferentseeritud kohtlemisest”; kordab, et valitsustele ja parlamentidele tuleb jätta alles investeeringute reguleerimise õigus, selleks et soosida investoreid, kes toetavad riigi arengut, ja tagada, et kõigil investoritel, sealhulgas välisinvestoritel, oleks kohustus järgida töö-, keskkonna-, inimõiguste ja muid norme;

38.

väljendab heameelt, et kaubandusläbirääkimistega seotud säästvuse mõju hindamistesse on kaasatud sooline aspekt; palub komisjonil võtta need hindamised teadmiseks ja tagada, et kaubanduslepingutele lisatud poliitikameetmetega tõepoolest lahendatakse tuvastatud soolisi küsimusi;

39.

on seisukohal, et majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel peaks tähelepanu olema suunatud pigem sisule kui tähtaegadele; märgib, et kui lepingutega tahetakse toetada arengut, peab EL lähenema paindlikumalt ja julgustama AKV riikide majanduse mitmekesistamist töötleva tööstuse ja piirkondliku kaubanduse kasvu abil;

40.

toetab komisjoni ettepanekut kasutada kaubandusabi andmisel eristavat lähenemist ja keskenduda nendele riikidele, kes seda kõige enam vajavad, eelkõige vähim arenenud riikidele ja madala sissetulekuga riikidele;

41.

nõuab, et arenguabi vahendid ei peaks keskenduma mitte ainult ELi ja arenguriikide vahelisele kaubandusele, vaid ka nii sise-, piirkondlikule ja lõuna–lõuna-suunalisele kaubandusele kui ka kolmepoolsele kaubandusele AKV riikide vahel, edendades piiriüleseid väärtusahelaid, suurendades peamiste teenuste tõhusust ja vähendades transpordikulusid, mis võivad samas aidata tugevdada arenguriikide sidemeid ülemaailmsete turgudega;

42.

julgustab töötama välja tõhusamaid vahendeid, et toetada tootmise kohandamist ja mitmekesistamist ja töötleva tööstuse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vastutustundlikku ja jätkusuutlikku arendamist arenguriikides;

43.

rõhutab, et kaubandusabi ja muu asjakohase arenguabi strateegiate määratlemisel tuleks arvesse võtta soolist ebavõrdsust juurdepääsul sellistele ressurssidele nagu mikrolaenud, krediit, teave ja tehnoloogia;

44.

toetab arenguriikide väikeettevõtjate kaubanduse edendamise paketti, mida tutvustati komisjoni teatises; kutsub komisjoni üles seda paketti edasi arendama ja palub kõigil rahastajatel eraldada piisavalt vahendeid paketi rakendamiseks, eriti selleks, et toetada väikeettevõtjate osalemist kaubanduskavades, mis kindlustavad tootjate jaoks lisaväärtuse, sealhulgas kavades, mis vastavad jätkusuutlikkuse kriteeriumidele (nt õiglane kaubandus); nõuab korrapärast teavet selle paketi rakendamise kohta;

45.

märgib, et kaubandusalane suutlikkus sõltub nii riistvarast (infrastruktuur) kui ka tarkvarast (teadmised); nõuab seepärast ELi abi investeerimist nii, et see edendaks mõlemat nimetatud osa paljudes riikides, eriti koostöös vähim arenenud riikidega;

46.

kutsub ELi üles tagama, et kaubandusabiga edendataks vaesuse vähendamist ja kaasavaid vahendeid, nii et eeskätt tuleks keskenduda väikeettevõtjate vajadustele; rõhutab, et kaubandusabi tuleks kasutada jätkusuutlike väärtusahelate väljaarendamiseks, keskendudes vaeste toetamisele, et jõuda lähemale jätkusuutliku tarneahela saavutamise eesmärgile;

47.

nõuab, et EL keskenduks kaubandusabi programmides esinevate probleemide lahendamisele, eelkõige seoses rakendamis- ja järelevalvesuutlikkusega; sellest tulenevalt nõuab asja käsitlemist teisest vaatenurgast, keskendudes sisendi asemel tulemustele, ent tunnistab vajadust hoolika ja kooskõlastatud välise kontrolli järele, mis tagab avatud ja läbipaistvad kaubandustavad;

48.

nõuab, et EL kaasaks projektide kavandamisse tõhusamalt erasektori kaubandusabi, et võimaldada arenguriikide ettevõtjatel kaubandust hoogustada;

49.

on seisukohal, et arvestades rahvusvahelise kaubanduse ning põhja ja lõuna kaubavahetuse struktuuri muutusi, on riikide omaosalus abi saamisel toetusprogrammidest ning läbipaistvus, aruandluskohustus ja piisavad vahendid nende tõhususe ja edukuse seisukohalt erakordselt olulised, kuna eesmärk on vähendada erinevusi rikkuse jaotumisel, jagada jõukust võrdsemalt ning saavutada piirkondlik integratsioon; peab samuti hädavajalikuks, et nende programmide väljatöötamisse ja jälgimisse oleksid süstemaatiliselt kaasatud riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud institutsioonid ning kodanikuühiskond, ning et oleks ette nähtud rahastajatepoolne järelevalve;

50.

palub, et komisjon võtaks paremini arvesse uusi ülesandeid, mis kaasnevad arengu toetamisega kaubanduse abil, nagu arengutasemete erinevused, kohaliku tootmise toetamine ning selle mitmekesistamine ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite edendamine;

51.

nõuab tungivalt, et nii riiklikud kui ka erasektori finantsabi andjad koordineeriksid oma tegevust paremini ja kohandaksid seda vastavalt olemasolevatele abipakkumistele, eelkõige seoses eelarvepiirangutega; meenutab, et BRICS-riigid on nüüdsest üheaegselt nii abiandjad kui ka abisaajad; kutsub neid üles ELiga koostööd tegema, et ühendada oma kogemused ja tegevust optimeerida, samuti selleks, et võtta enda peale rohkem kohustusi nii vähem arenenud riikide kui ka finantsabi andjate ees; väljendab muret seotud abi üha laialdasema kasutuse pärast ja kutsub arenenud riike ja suuri tärkava majandusega riike üles sellest hoiduma;

52.

palub komisjonil ja kõikidel finantsabi andjatel otsida arengut toetavaid uuenduslikke finantseerimisviise ja partnerlussuhteid; tuletab sellega seoses meelde, et ka vastastikune laenamine võib aidata edendada arengut kaubanduse abil; soovitab paremini koordineerida piirkondlike arengupankade ning Maailmapanga/Rahvusvahelise Finantskorporatsiooni rahastatud arenguprojekte ning võtta kasutusele ühtlustatud piirkondadevahelised finantseerimisskeemid, nagu ELi–Aafrika usaldusfondis infrastruktuuride kohta rakendatav finantseerimisskeem;

53.

nõuab tungivalt, et ELis asuvad ettevõtted, kellel on tootmisüksused arenguriikides, täidaksid rangelt kohustusi, mis on seotud inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning sotsiaal- ja keskkonnanormide, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse, tööõiguse põhireeglite ja rahvusvaheliste lepingute täitmisega ning asjakohaste maksude maksmisega läbipaistval viisil; nõuab, et ilma eranditeta rakendataks õigust olla vaba sunniviisilisest tööst, eriti laste puhul;

54.

on veendunud, et erasektoril on potentsiaali olla arengu eestvedaja, ja rõhutab, et selle realiseerimiseks peab protsess teenima kohalikke kogukondi ning suurendama kaasavate õiglaste tarneahelate põhimõtte kaudu kõigi osalejate mõjuvõimu, tootjast/töötajast kuni tarbijani;

55.

tervitab asjaolu, et suur osa riikidevaheliste ettevõtete tööstusharusid kehtestavad tarnija toimimisjuhendid, milles sätestatakse üksikasjalikult nende ülemaailmsete tarneahelate sotsiaal- ja keskkonnanormid; tuletab siiski meelde, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse toimimisjuhendite suur arv ja ebaühtlus tekitab probleeme; märgib, et kuna ettevõtte ühiskondliku vastutuse käsitused on nii erisugused, eri ettevõtted on loonud erinevad raamatupidamis-, auditeerimis- ja aruandlusnormid, siis on ettevõtete ühiskondliku vastutuse tasemeid raske omavahel võrrelda; kutsub seepärast ELi üles tegema tööd selge rahvusvahelise õigusraamistiku kehtestamiseks ettevõtjate vastutuse ja kohustuste kohta inimõiguste valdkonnas;

56.

kutsub lisaks Euroopa Liidus asuvaid ja muid ettevõtteid üles järgima ÜRO Global Compact algatuse kümmet peamist põhimõtet ning äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid;

57.

nõuab ELilt tugevamaid meetmeid maksuparadiiside ja kapitali väljavoolu vastu, mis vähendab nii ELi kui ka arenguriikide tulusid ning takistavad vaesuse leevendamist ja rikkuse loomist vaestes riikides; toonitab, et ebaseaduslik kapitali väljavool arenguriikidest moodustab 6–8,7 % nende SKPst ja on kümme korda suurem kogu nendele riikidele kavandatud arenguabist; kutsub seepärast komisjoni üles otsima aktiivselt võimalusi, et teha arenguriikidega selles valdkonnas koostööd; nõuab eelkõige, et võetaks vastu rahvusvaheline konventsioon, mis võimaldaks likvideerida kahjulikud maksustruktuurid (maksualase teabe automaatse vahetamise mitmepoolse mehhanismi mudeli eeskujul) ja hõlmaks ka sanktsioone, mida saaks rakendada nii koostööd tõrjuvate jurisdiktsioonide kui ka nende finantsasutuste suhtes, kes tegutsevad maksuparadiisides (näiteks kaaludes maksuparadiiside kuritarvituste lõpetamist käsitleva USA seaduse eeskujul võimalust võtta panganduslitsents nendelt finantsasutustelt, kes teevad koostööd maksuparadiisidega);

58.

nõuab tungivalt, et EL, teised rahastajad ja partnerriikide ametiasutused ning arenguriikide kohalikud ja rahvusvahelised osalised uuriksid võimalikke koostöövõimalusi säästva arengu valdkonnas, et suurendada ettevõtlusega seotud arengu tulemusi ja kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid igal arutelu tasandil;

59.

rõhutab, et äärmiselt tähtis on edendada avaliku ja erasektori kasvualgatuse partnerlusi ELi arengupoliitikas ning kaasata erasektori kogemused, teadmised ja haldussüsteemid avaliku sektori ressurssidega seotud partnerlustesse; nõuab, et ELi liikmesriikide ametiasutused, kellel on kogemusi näiteks infrastruktuuri rajamisel, sõlmiksid kontakte ja teeksid koostööd arenguriikide kohalike asutustega;

60.

usub, et välismaised otseinvesteeringud edendavad jõuliselt püsivat majanduskasvu, oskusteabe edasiandmist, ettevõtlusvaimu ning tehnoloogiat ja töökohtade loomist, ning on seetõttu arengu jaoks määrava tähtsusega; nõuab, et arengukavas keskendutaks arenguriikide suutlikkuse suurendamisele, mille eesmärk on luua läbipaistev, prognoositav ja soodne investeerimiskeskkond, kus bürokraatia ettevõtluses on viidud miinimumini, kus austatakse omandiõigusi ning edendatakse konkurentsi ja järgitakse usaldusväärset makromajanduspoliitikat;

61.

võtab teadmiseks, et vaatamata Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi rakendamisele seoses nn konfliktiteemantidega põhjustab loodusvaradega kauplemine ikka veel rahutusi ja kaevanduspiirkondades esineb siiani inimõiguste rikkumist, seetõttu rõhutab kiiret vajadust luua vääriskivide ja väärtuslike maavarade, näiteks nn konfliktimaavarade jaoks hoolsuskohustuse süsteem; on arvamusel, et selline meede võib aidata lahendada seda loodusvaradega seotud probleemi ning suurendada kasu, mida arenguriigid saavad oma kaupade müügist; tervitab sellega seoses komisjoni kavatsust avaldada konfliktimaavarade kohta teatis;

62.

väljendab heameelt komisjoni koostöö üle mäetööstuse läbipaistvuse algatuses (EITI) ning kutsub komisjoni ja kaevandustööstuse osalejaid üles töötama aktiivselt selle nimel, et algatusega liituks rohkem tootjariike;

63.

rõhutab, et loodusvarad toovad arenenud riikide ja arenguriikide jaoks kaasa kaks peamist ülesannet: keskkonnaga seotud ülesanne tulla toime ressursside olelusringi ajal nende kasutamise mõjuga ning sotsiaalpoliitiline ülesanne tegeleda rahvusvaheliselt inimõiguste ja vaesuse küsimusega;

64.

toetab kindlameelselt seadusandlikku ettepanekut riikide kaupa liigendatud aruandluse kohta aruandlust ja läbipaistvust käsitleva direktiivi raames, et pärssida korruptsiooni ja ennetada maksustamise vältimist; palub arenguriikides tegutseval Euroopa kaevandustööstusel olla eeskujuks sotsiaalse vastutuse ja inimväärse töö edendamise vallas;

65.

märgib, et haldamisprobleemiga loodusvarade sektoris on tegeletud peaaegu täielikult ainult vabatahtlike algatuste kaudu, millest kõige silmapaistvam on mäetööstuse läbipaistvuse algatus, millega püütakse parandada teabe läbipaistvust; täheldab siiski, et kuigi mäetööstuse läbipaistvuse algatus on vajalik, ei ole see piisav, et tegeleda korruptsiooni ja altkäemaksude ulatuslikuma probleemiga kaevandustööstuses; märgib samuti, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste raamistik (kaitse, austus, juurdepääs õiguskaitsevahendile) ei ole kaevandustööstuse ja loodusvarade küsimustes veel konkreetne; on sellega seoses arvamusel, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste raamistikku tuleb lisada kaevandustööstust käsitlevad erisätted ja et esimene samm võiks olla nimetada selles küsimuses ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportöör, kellel on volitused soovituste hindamiseks ja väljatöötamiseks;

66.

arvab, et läbipaistvuse ja sertifitseerimise norme tuleks aja jooksul täiendada, et tegeleda põhjalikult altkäemaksude ja korruptsiooniga kaevandustööstuses ja mujal; laiemas perspektiivis kutsub ELi üles toetama tugevamaid hea valitsemistava mehhanisme, et tegeleda loodusvarade kasutamise keskkonnamõõtme ja inimõigustega; on eelkõige seisukohal, et loodusvarade säästva majandamise peamiste õiguslike põhimõtete sätestamiseks on hädavajalik loodusvarade säästva majandamise rahvusvaheline konventsioon;

67.

rõhutab, et säästvaks kaevandamiseks on vaja meetodeid, milles arvestatakse loodusvarade kogu olelusringiga; juhib tähelepanu sellele, et ülemaailmsete tarneahelate keerukus pärsib läbipaistvust; on seepärast arvamusel, et kehtivate läbipaistvuse algatustega peaksid kaasnema sertifitseerimise püüdlused toodete märgistamise näol maavarade tarneahelas;

68.

nõuab, et kaevandustööstusest pärinevate toodete turustamise või töötlemise valdkonnas tegutsevad eraettevõtted astuksid samme, et tagada tarneahelas ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete korrapärane, usaldusväärne ja range täitmine;

69.

palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel võtta eeskujuks USA väärtpaberi- ja börsikomisjoni hiljuti ratifitseeritud Dodd-Franki seadus, milles nõutakse, et loodusvarade kaevandamise tegevusala emitendid avalikustaksid valitsustele tehtud teatud maksed; ergutab komisjoni laiendama kaevandustööstuse aruandlusnõudeid teistele tööstusharudele ja uurima, kas avalikustamisel on vaja sõltumatuid auditeid;

70.

on seisukohal, et kahepoolses kaubandus- ja investeerimispoliitikas tuleks viidata sellistele ühistele põhimõtetele nagu loodusvarade hartas ettenähtud põhimõtted; arvestades tarneahela nõuetekohase hoolsuse tagamise püüdlusi on seisukohal, et sellega peaksid kaasnema sektoripõhised sätted sulatuskodade, rafineerimistehaste ning metalli- ja jäätmekäitlustööstusega seotud valdkondades;

71.

nõuab seetõttu tungivalt, et EL tunnistaks asjaolu, et ekspordipiirangud võivad kuuluda mõne riigi arengustrateegiasse või olla keskkonnakaitse seisukohalt täiesti õigustatud;

72.

nõuab, et EL ja kõik teised abistajad hoiduksid sellise tegevuse hõlbustamisest või edendamisest, mille eesmärk on toidupuuduse all kannatavate riikide ja piirkondade viljaka maa kasutamine muul eesmärgil kui toidu tootmiseks, ning kehtestaks biokütuste ja teiste tulutoovate toodete puhul maa ja loodusvarade säästvale kasutamisele headel tavadel põhineva lähenemisviisi;

73.

rõhutab, et on vaja kaotada toidupuuduse all kannatavate riikide põllumajandustootjate stiimulid kasutada oma maad muul eesmärgil kui toiduainete tootmine, näiteks biokütuste tootmiseks; on veendunud, et teadusuuringute ja innovatsiooniga, mida toetab nii arenenud kui ka arenguriikide ennetav poliitika, saab vähendada vastuolu toiduga kindlustatuse ja energiaalaste huvide vahel;

74.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/15

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207 ja 208 ning Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja areng – kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele” (COM(2012)0022),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (COM(2010)0612),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kuidas parandada ELi toetust arenguriikidele arengu rahastamise vahendite kaasamisel” (COM(2012)0366),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „EL kui ülemaailmne partner: Uus lähenemisviis ELi välistegevuse rahastamisele” (COM(2011)0865),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (COM(2010)0343),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi kaubandusabistrateegia suunas – komisjoni panus” (COM(2007)0163),

—

võttes arvesse teatist „Kaubandus ja areng: abi arengumaadele kaubanduse ärakasutamiseks” (COM(2002)0513),

—

võttes arvesse 2012. aasta ELi arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitlevat aruannet ning eelkõige selle kaubandusabi käsitlevat jagu (SWD(2012)0199),

—

võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning Euroopa Liidu vahelist partnerluslepingut, mis allkirjastati 23. juunil 2000. aastal Cotonous, ning selle 2005. ja 2010. aastal muudetud versioone,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioone „Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid rahvusvahelistes kaubanduslepingutes” (1), „Rahvusvaheline kaubanduspoliitika kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal” (2) ja „Ettevõtete sotsiaalne vastutus rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes” (3),

—

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kaubandusabi kohta (4),

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2009. aasta resolutsioone AKV piirkondade ja riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute kohta (5),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta (7),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1528/2007 I lisa seoses mitme riigi väljajätmisega läbirääkimised lõpule viinud piirkondade või riikide loetelust (8),

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta (9),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute jaoks (10),

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2012. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa – Vahemere piirkonna sooduspäritolureeglite piirkondliku konventsiooni sõlmimise kohta (11),

—

võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1063/2010, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (12),

—

võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2012. aasta järeldusi ELi lähenemisviisi kohta kaubandusele, majanduskasvule ja arengule järgmisel kümnendil ning 15. oktoobri 2012. aasta järeldusi arengu rahastamise kohta,

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (13),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2012. aasta arvamust (14),

—

võttes arvesse WTO kaubandusabi töökava 2012–2013,

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus” (15),

—

võttes arvesse 15. mail 2007. aastal vastu võetud ELi kaubandusabistrateegiat: ELi toetuse suurendamine kaubandusega seotud vajaduste rahuldamiseks arengumaades,

—

võttes arvesse 28.–29. augustil 2003. aastal vastu võetud Almatõ tegevuskava sisemaa arenguriikide kohta,

—

võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ning Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust, mis loodi 1. detsembril 2011. aastal,

—

võttes arvesse vähim arenenud riike käsitlevat Istanbuli tegevuskava aastateks 2011–2020 (16),

—

võttes arvesse 11. ja 12. novembril 2010. aastal Soulis toimunud G20 tippkohtumisel vastu võetud Souli arengukonsensust ühise majanduskasvu kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi 2012. aasta maailma investeeringute aruannet, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) 2011. aasta äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ÜRO kaubandus- ja investeerimislepingute inimõigustealaste mõjuhinnangute juhtpõhimõtteid, ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni, Maailmapanga ning Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi vastutustundlike põllumajandusinvesteeringute põhimõtteid, OECD 2011. aastal muudetud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele ning 2012. aastal ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi XIII ministrite konverentsil ja 2012. aastal Rio+20 konverentsil vastu võetud Doha mandaati,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0053/2013),

A.

arvestades, et ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika peaks juhinduma selle välistegevuse üldpõhimõtetest, nagu on kehtestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 3 ja 21, ning peaks toetama „maailma säästvat arengut […], vaba ja ausat kaubandust, vaesuse kaotamist ning inimõiguste […] kaitset”;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 207 ja 208 on omavahel seotud; arvestades, et artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitikat teostatakse kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega; arvestades, et artiklis 208 nõutakse, et arengukoostöö eesmärke võetaks arvesse liidu sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

C.

arvestades, et kaubandus ja investeeringud ELi, arenguriikide ja vähim arenenud riikide vahel on kõnealuste eesmärkide saavutamise vahendiks, edendades kõigi osapoolte jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, võimaldades tehnosiiret ja oskuste edasiandmist ning aidates luua töökohti, võimaldades konkurentsivõime ja tootlikkuse suurendamist, suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamist ja ebavõrdsuse vastu võitlemist;

D.

arvestades, et kaubandus ja investeeringud ei suuda eraldi võetuna avaldada märkimisväärset mõju majanduskasvule ja säästvale arengule, sest arenguriikide, kaasa arvatud vähim arenenud riikide struktuurilised puudused (inimkapitali, juhtimise ja infrastruktuuri ebapiisav tase, nõrk erasektor, tugev sõltuvus toorainete ekspordist, ekspordi vähene mitmekesisus, suured kaubanduskulud jne) takistavad nende täielikku juurdepääsu maailmakaubandusele;

E.

arvestades, et Euroopa Liidu kaubandus- ja investeerimispoliitika, mis toetab abi saavate riikide majanduskasvu, peab olema kooskõlas vastutavate asutuste kehtestatud arengueesmärkidega ning järgima arengusidususe põhimõtet, olema seotud tehnilise ja rahalise abi andmisega ning vajaduse korral hõlmama põhja-lõuna- ja lõuna-lõuna-suunaliste ning piiriüleste avaliku ja erasektori partnerluste arendamist;

F.

arvestades, et 2010. aastal moodustas lõuna-lõuna-suunaline kaubandus 23 % maailma kaubandusest; arvestades, et WTO 2011. aasta maailma kaubandust käsitleva aruande kohaselt moodustasid lõuna-lõuna telje sooduslepingud kaks kolmandikku selliste lepingute koguhulgast ning põhja-lõuna telje lepingud vaid ühe neljandiku; arvestades, et 2012. aasta maailma investeeringute aruande kohaselt on ligi pooled maailma välismaistest otseinvesteeringutest suunatud tärkava turumajandusega riikidesse;

G.

arvestades, et paljud riigid ei saa kaubandusest endiselt täiel määral kasu ning vähim arenenud riikide osatähtsus maailma SKPs väheneb; arvestades, et hoolimata suurest majanduskasvust moodustavad 49 vähim arenenud riiki kõigest 1,12 % maailma kaubandusest; arvestades, et kaubandus ei ole olnud võrdselt kasulik kõigi arenguriikide jaoks ning mõnel juhul on see süvendanud sotsiaalset ebavõrdsust;

H.

arvestades, et suured tärkava turumajandusega riigid, kes kuuluvad endiselt arenguriikide kategooriasse, on ühtaegu nii kaubandusabi andjad kui ka saajad; arvestades, et EL ja muud arenenud riigid peaksid rohkem arvestama nende uute osalejate keerulise seisundiga, nende olulisuse ja eripäraga ning sellest tulenevalt kohandama ka nende kaubandusabi;

I.

arvestades, et säästvat arengut toetavad kaubandus- ja investeerimismeetmed võivad olla väga erineva päritolu ja vormiga; arvestades, et sama riigi territooriumil võidakse rakendada mitmeid programme ja meetmeid, kuid koordineerimise puudumine võib vähendada nende tõhusust ja asjakohasust ning lõppkokkuvõttes kahjustada kodanike usaldust kõnealuste meetmete suhtes;

J.

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on suurimad kaubandusabi andjad, kes eraldasid 2010. aastal toetustena 10,7 miljardit eurot (või peaaegu kolmandiku ametliku arenguabi kogusummast); arvestades, et majandus- ja finantskriis on tõstatanud avaliku sektori arenguabiks ja eelkõige kaubandusabiks eraldatud rahaliste vahendite vähendamise küsimuse ning ka selle kasutamise tulemuslikkuse küsimuse;

K.

arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse suurendada 2015. aastaks oma abi kogueelarvet 0,7 %-ni kogurahvatulust;

1.

toetab komisjoni eesmärki tõhustada sünergiat kaubandus- ja arengupoliitika vahel; soovitab tal võtta arvesse abi saavate riikide vajadusi ja võimeid, edendades niisuguseid vahendeid nagu piirkondlik integratsioon, mis võib tagada niisuguse sünergia parema ärakasutamise, ning pidada esmatähtsaks meetmeid, mille eesmärk on:

2.

kutsub Euroopa Liitu üles järgima poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet oma kaubandus-, põllumajandus-, keskkonna- ja energiapoliitika kontseptsioonis ning selle rakendamisel ning hindama oma poliitika mõju arenguriikide ja vähim arenenud riikide arengule;

3.

rõhutab inimväärsete palgatasemete ja inimväärsete tööohutusstandardite tähtsust jätkusuutliku ülemaailmse kaubandussüsteemi ja uute ülemaailmsete tootmisahelate jaoks; tuletab sellega seoses komisjonile meelde tema teatist inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks;

4.

nõuab tungivalt, et EL ja teised abiandjad, partnerriikide ametiasutused ning arenguriikide kohalikud ja rahvusvahelised erasektori toimijad uuriksid koostöövõimalusi säästva arengu valdkonnas, et äritegevuse panus arengueesmärkide saavutamisse oleks võimalikult suur;

5.

rõhutab, et jõukuse suurendamiseks ja elatustaseme parandamiseks vaeseimates riikides peab EL suunama osa oma kaubandusega seotud abist konkreetselt vastutustundliku ja säästva arengu tagamiseks kohaliku ja piirkondliku kaubandusmahu suurendamisse neis riikides ja nende vahel; tunneb heameelt arengukoostöö rahastamisvahendi eesmärkide üle, mille seas on esmatähtsana välja toodud tööhõive ja majanduskasv arenguriikides;

6.

on arvamusel, et kaubanduse ja investeerimistegevuse arengut toetavate programmide edukuse määrab muu hulgas abi saavate riikide isevastutus; usub, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused ning kodanikuühiskond peavad kooskõlas õigusriigi põhimõttega olema süsteemselt kaasatud riiklike kavade koostamisse ja järelevalvesse;

7.

innustab arenguriike süvalaiendama jätkusuutliku majandusarengu eesmärki oma vastavates strateegiates ja algatustes sätestatud valdkonnaülese riikliku poliitika eesmärgina; palub komisjonil muu hulgas ulatuslikuma abi pakkumise abil püüelda selle poole, et suurendada valitsuste suutlikkust integreerida jätkusuutliku ja kaasava majandusarenguga seotud küsimusi nende riiklikesse kaubandusstrateegiatesse ja -kavadesse;

8.

märgib, et parem koolitus arenguvaldkonna küsimustes võimaldaks konkreetsed arenguvajadused ja nende täitmise võimalused selgemini kindlaks määrata, et suunata ja hõlbustada kaubandusküsimuste läbirääkijate ja muude kaubanduse valdkonna ametnike tööd;

9.

on arvamusel, et määravad on investeeringud, mille eesmärk on luua, arendada, tugevdada ja säilitada keskse tähtsusega säästva transpordi, säästva energia ja telekommunikatsiooni infrastruktuure, eelkõige piiriüleseid infrastruktuure ja ühendveo sõlmpunkte;

10.

rõhutab vajadust tagada täielik läbipaistvus Euroopa ettevõtjate poolt valitustele tehtavate maksete osas; kutsub komisjoni üles toetama arenguriikides jätkusuutliku industrialiseerimise strateegiaid, mille eesmärk on kaubelda lisandväärtusega toodetega, mitte ainult toorainetega;

11.

on arvamusel, et kui kasutada kaubandust ja investeeringuid jätkusuutliku majanduskasvu ja -arengu edendajatena, peaksid need olema suunatud eelkõige järgmiste eesmärkide saavutamisele, arendades samal ajal vajalikku tootmist ja infrastruktuuri:

—

füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate põllumajandustootjate ja väikeühistute toetamine ning niisuguste jätkusuutlike põllumajandus-, kalakasvatus- ja loomakasvatustavade arendamise toetamine, mis võimaldavad luua, tugevdada ja mitmekesistada tarneahelaid;

—

rahastamisele ja mikrorahastamisele juurdepääsu parandamine;

—

arenguriikide toetamine rahvusvaheliste tervishoiu- ja taimekaitsenormidega seotud teabele juurdepääsu saamisel ning nendega kooskõla saavutamisel, et tagada aus konkurents ja ulatuslikum juurdepääs turgudele, sealhulgas arenguriikide parem juurdepääs tööstusriikide turgudele, kaitstes samal ajal paremini nende elanikkonda;

—

ekspordipiirangute järkjärguline kaotamine ning põllumajandustoodete hinnaspekulatsioonide ja hindade volatiilsuse vastu suunatud meetmed;

—

sotsiaalsete ning keskkonnahoidlike kaupade ja teenuste, sealhulgas ökoturismi loomise ja turustamise toetamine, et tagada tootjatele lisandväärtus ja täita jätkusuutlikkuse kriteeriume;

—

loodusvarade säästev ja läbipaistev majandamine;

—

programmid, mis käsitlevad põllumajandustootjate õiglast juurdepääsu maale;

—

suutlikkuse suurendamise võimaluste loomine, eelkõige seoses toodete mitmekesistamisega; toodete lisandväärtuse suurendamine ning abi osutamine vastavuse saavutamisel standarditele ja tehnilistele nõuetele kohalikel, piirkondlikel ja rahvusvahelistel turgudel;

—

kaubanduslepingute säästva arengu alamrubriikides positiivsete stiimulite süsteemi loomine, et ergutada selliste põllumajandustoodete importi ELi, mis vastavad rahvusvahelistele keskkonna-, sotsiaal- ja inimõigustealastele normidele, tagades eelkõige tootjatele õiglased sissetulekud ja põllumajanduses töötajatele äraelamist võimaldava töötasu, nagu on nõudnud õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör;

—

arenguriikide ja vähim arenenud riikide niisuguse vajaduse toetamine, mis seisneb vastastikusest liberaliseerimisest teatavate tundlike põllumajandustoodete väljajätmises;

—

tootmisvõimsuse loomine, suurendamine ja mitmekesistamine ning jätkusuutlik tööstusareng, mis toob kaasavate ja õiglaste tarneahelate kaudu kasu kohalikele asjaosalistele;

—

ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna parandamine, et hõlbustada erasektori osalemist, hõlmates kohalikke väikeettevõtjaid ning vajaduse korral avaliku ja erasektori partnerluste arendamist;

—

kaubanduspiirangute järkjärguline kaotamine, võttes arvesse arenguriikide vajadust mitmekesistada oma majandust ja vajadust kaitsta noori tööstusharusid, et luua jätkusuutlik kodumaine tööstuslik baas;

—

intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas geograafiliste tähiste kaitsmine, võttes arvesse riikide arengutaset ja seades eesmärgiks soodustada tehnosiiret (kaasa arvatud roheline tehnoloogia), tehes seda kooskõlas Doha deklaratsiooniga TRIPS-lepingu ja tervisekaitse kohta;

—

inimväärsete töötingimuste, läbipaistvuse ja jätkusuutlikkuse edendamine; jätkusuutlike ja õiglaste töövormide toetamine; tööohutusnormide ja sotsiaalkaitsesüsteemide tugevdamine, pidades eelkõige silmas ILO soovitusi riiklike sotsiaalkaitse põhialuste kohta;

—

õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava tugevdamine, et parandada erainvesteeringute ja eelkõige välismaiste otseinvesteeringute õiguskindlust, läbipaistvust ja õiguspärasust;

—

kaubanduslepingute finantsteenuseid käsitlevate kehtivate sätete ja läbirääkimisjuhiste hoolikas kontrollimine, sest need ei tohiks takistada piisavat finantsvaldkonna reguleerimist ELis ja selle kaubanduspartneriteks olevates riikides;

—

riigihangete tingimuste parandamine;

—

avalike teenuste tõhususe suurendamine;

—

kaubandust ja investeeringuid lihtsustavate teenuste ning eelkõige keskkonnasõbralike teenuste, sealhulgas turismi, logistika ja investeeringute edendamine;

—

riikide valitsuste toetamine piisava läbipaistvuse ja osalemise tasemega riikliku kaubanduspoliitika ja riiklike kaubandusstrateegiate kujundamisel;

—

ühiste vahendite ja ressursside arendamine, et teha asjaomastele vähim arenenud riikidele kättesaadavaks praktiline teave ja meetodid;

—

maksu- ja tolliametite reformimise toetamine ning niisuguste meetmete toetamine, mille eesmärk on piirata majanduse mitteametliku sektori osakaalu ja integreerida uuesti mitteametlik sektor reguleeritud majandusse;

—

kaupade, inimeste ja teenuste liikumise ning transiidisüsteemide tulemuslikkuse, juhtimise ja korralduse parandamine;

—

kaubavahetuse ja investeeringute lihtsustamisega tegelevate asutuste loomine ning tagatisfondide ja riskikapitalifondide loomine, hõlmates ka seemnekapitali ja äriingleid;

12.

toetab komisjoni ettepanekut diferentseerida oma kaubandusabi ning suunata oma pingutused kõige enam abi vajavatele riikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele; soovitab komisjonil siiski võtta lisaks standardnäitajatele (rahvamajanduse kogutoodang, inimkapital ja haavatavus majandusšokkide suhtes) arvesse ka riigi üldist arengutaset ning selle vajadusi, suutlikkust ja sisemist arengualast ebavõrdsust; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vähim arenenud riikide puhul arvesse tõhustatud integreeritud raamistiku põhimõtteid;

13.

rõhutab, et sotsiaalettevõtlus ja sotsiaalne innovatsioon arenguriikides on arengut tagava majanduskasvu tõukejõud ja võivad aidata vähendada ebavõrdsust ja soodustada majanduskasvu, eeldusel et kasum investeeritakse uuesti majandusse;

14.

on seisukohal, et kuigi rahaliste vahendite ülekandmine ja mikrorahastamine on jätkuvalt vajalikud vahendid, ei suuda need üksi vastata kõikidele rahastamisvajadustele; palub kõikidel rahastajatel otsida ja edendada uuenduslikke rahastamise ja partnerluse vorme; toetab lõuna-lõuna-suunalisi ning kolmepoolseid partnerlusi; soovitab kasutada ulatuslikumalt piirkondadevahelisi rahastamiskavasid, näiteks selliseid, mida rakendatakse ELi–Aafrika infrastruktuuri sihtfondi raames;

15.

toetab komisjoni teatises väljakuulutatud paketti kaubanduse edendamiseks arenguriikide väikeettevõtjatele; kutsub komisjoni üles seda paketti edasi arendama ja palub kõigil rahastajatel eraldada piisavalt vahendeid selle rakendamiseks ning eelkõige toetada väikeettevõtjate osalemist kaubanduskavades, mis kindlustavad tootjate jaoks lisandväärtuse, sealhulgas kavades, mis vastavad jätkusuutlikkuse kriteeriumidele (nt aus kaubandus); nõuab korrapärast teavet selle rakendamise kohta;

16.

tunneb heameelt teatise „Kuidas parandada ELi toetust arenguriikidele arengu rahastamise vahendite kaasamisel” vastuvõtmise üle; palub komisjonil rakendada oma ettepanekud kiiresti, et kaasata jätkusuutlikku, prognoositavat ja tulemuslikku lisarahastamist; tunneb heameelt suuniste üle, mis on esitatud OECD investeerimispoliitika raamistiku instrumentaariumis; tunneb heameelt Busani tulemusliku arengukoostöö ülemaailmse partnerluse ja kodanikuühiskonna arengu tulemuslikkuse Istanbuli põhimõtete tulemuste üle;

17.

väljendab muret seotud abi tavade üha laialdasema kasutamise pärast; nõuab tungivalt, et arenenud riigid ja suured tärkava turumajandusega riigid ei kasutaks niisuguseid tavasid, vaid pigem püüaksid kaubandusele ja investeeringutele keskenduvates majandusarengu projektides kasutada piirkondlikke ja kohalikke ressursse, sealhulgas inimkapitali;

18.

tunnustab rahvusvaheliste institutsioonide (WTO, Unctad, Unido, OECD, G20, Maailmapank ja mitmepoolsed arengupangad) tööd kaubandusabi valdkonnas; pooldab kaubandusabi programmide raames niisuguste meetmete lisamist, mille eesmärk on aidata hüvitada arenguriikidele kaubanduse liberaliseerimisest tulenevaid kahjusid; on seisukohal, et tuleks luua süsteem, mille eesmärk on hõlbustada rahastajate rahvusvahelist, riiklikku ja kohalikku koostööd Unctadi ja WTO juhtimisel; tuletab meelde ELi kohustust edendada ja lihtsustada arenguriikide esindatust ja osalust eespool mainitud rahvusvahelistes institutsioonides;

19.

peab kahetsusväärseks investeerimispoliitika puudulikku kooskõlastatust, muu hulgas rahvusvahelisel tasandil; tunneb heameelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu saavutatud kokkuleppe üle, mis käsitleb üleminekukorda liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute jaoks; innustab komisjoni arendama välja rahvusvaheliste investeeringute ELi poliitika, mis tagab nõuetekohase investeeringute kaitse, suurendab õiguskindlust ja kajastab riikide suutlikkust luua ühiseid eeskirju ja norme, võttes samal ajal arvesse konkreetseid sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid vajadusi, näiteks muu hulgas neid, mis on esitatud Unctadi säästvat arengut käsitleva investeerimispoliitika raamistikus; tuletab meelde, et arenguriigid kannatavad ebaproportsionaalselt palju investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise suurte kulude tõttu;

20.

peab äärmiselt oluliseks rahvusvaheliste investeerimislepingute uuendamist, et tugevdada nende arengumõõdet, tasakaalustades riikide ja investorite õigused ja kohustused, tagades piisavad võimalused säästva arengu poliitika elluviimiseks ning muutes investeeringuid soodustavad sätted konkreetsemaks ja säästva arengu eesmärkidele paremini vastavaks;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks eristatud andmed ELi-poolsete arenguriikidesse ja vähim arenenud riikidesse tehtavate välismaiste otseinvesteeringute kohta, võttes arvesse järgmisi investeeringute kategooriaid: ühinemised ja ülevõtmised, ettevõttesisene varade ümberjaotamine, spekulatiivsed investeeringud ja rohelised investeeringud;

22.

on seisukohal, et koostöös tuleks keskenduda ka suutlikkuse suurendamisele ja institutsioonide ülesehitamisele, et arenguriikidel oleks võimalik luua investeerimiseks vajalikud tingimused, näiteks maksude kogumise suutlikkuse arendamine, maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemine ning kõrgeimate raamatupidamisstandardite rakendamine;

23.

tunneb heameelt WTO otsuse üle lihtsustada vähim arenenud riikide ühinemist; kutsub WTO liikmeteks olevaid arenenud riike ja suuri tärkava turumajandusega riike üles kasutama vähim arenenud riikide teenuste suhtes kohaldatavat erandit ning kohaldama vähim arenenud riikide teenuste ja teenuseosutajate suhtes sooduskohtlemist, pöörates samal ajal erilist tähelepanu 4. teenuste osutamise viisile (Mode 4), mis on vähim arenenud riikide prioriteet;

24.

loodab, et EL ja selle liikmesriigid kasutavad oma mõjuvõimu, eelkõige suurte tärkava turumajandusega riikide üle, et sõlmida kiiresti kaubanduse lihtsustamise kokkulepe, mille üle peetakse läbirääkimisi Doha vooru raames;

25.

tunneb heameelt BRICS-riikide võetud kohustuse üle edendada arenguriikide majanduskasvu ja -arengut; palub neil oma tegevuses järgida ja edendada demokraatlikke põhimõtteid ja head valitsemistava; palub komisjonil jätkata kõikidesse arenguriikidega sõlmitavatesse kaubanduslepingutesse demokraatia ja inimõiguste klausli lisamist;

26.

nõuab tungivalt, et komisjon esildaks konkreetsed viisid, kuidas suurendada oma toetust kiiremale ja põhjalikumale piirkondlikule integratsioonile arenguriikides, et arendada välja piirkondlikud turud ning luua piirkondlikud väärtusahelad; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles edendama piirkondlikku integratsiooni oma kahepoolsetes ja piirkondlikes kaubanduslepingutes; palub komisjonil kaaluda päritolueeskirjade lihtsustamist ja ühtlustamist ning vahendeid, mille abil hõlbustada nende kasutamist väikeeksportijate poolt; palub komisjonil tugevdada oma partnerlusi olemasolevate piirkondlike asutustega, eelkõige Aafrika Arengupangaga; juhib tähelepanu kohaliku erasektori olulisele rollile kaubandusintegratsioonis ja majandusarengus;

27.

tunneb heameelt päritolueeskirjade reformi ning reformitud üldise soodustuste süsteemi (GSP) jõustumise üle; loodab, et komisjon esitab aruande kõnealuse süsteemi muutmise mõju kohta soodustatud riikidele ning eelkõige riikidele, kelle puhul on soodustused kaotatud, järgides uute eeskirjade artikli 40 sätteid;

28.

võtab teadmiseks Aafrika riikide rühmaga sõlmitud esimese majanduspartnerluslepingu esialgse kohaldamise; ergutab komisjoni hindama seniste edusammude puudumist muude niisuguste majanduspartnerluslepingute sõlmimisel, milles võetakse täielikult arvesse arenguriikide arenguhuve; kutsub komisjoni üles kasutama seda impulssi, et käivitada taas pooleliolevad läbirääkimised majanduspartnerluslepingute üle ELi ja huvitatud arenguriikide vahel, et integreerida järk-järgult nende turud mitmepoolsesse kaubandusraamistikku; rõhutab, kui oluline on luua kindel ja õiglane õigus- ja kaubandusraamistik AKV riikidesse tehtavate ELi investeeringute edendamiseks vastastikku kasulikul viisil; kutsub komisjoni üles võtma arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi seoses soodustuste vähendamise, tariifide kaotamise ulatuse ja paindlikkusega ning pöörama erilist tähelepanu majanduspartnerluslepingute rakendamisele;

29.

on veendunud, et EL on välja töötanud kaubanduse ja investeeringute kaudu toimivad arenguabi vahendid, eelkõige üldise soodustuste süsteemi ja majanduspartnerluslepingud, mis on tulemuslikud tingimusel, et nende sätete ja rakendamise kriteeriumidega ei kaasne diskrimineerimine või piirangud, mis võivad osutuda nende võimalike abisaajate jaoks ebasoodsaks; nõuab siiski tungivalt, et komisjon koondaks kõik olemasolevad vahendid tõelisse terviklikku strateegiasse, mis hõlmab ka kaubanduse tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja kaubandusega seotud kohandumise meetmeid, kaasa arvatud standardimise osas; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid looma sünergiat, et veelgi tõhustada liidu kaubandusdiplomaatiat kogu maailmas;

30.

ergutab komisjoni kaasama kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse kaubanduse ja säästva arengu peatükid koos siduvate keskkonna- ja töönormidega ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse klauslitega; on seisukohal, et komisjon peaks ühtlasi pakkuma koostööd eesmärgiga aidata arenguriikidel ja vähim arenenud riikidel neid norme järgida; on veendunud, et kodanikuühiskonna tugev kaasamine selliste peatükkide rakendamise järelevalvesse suurendab teadlikkust keskkonna- ja sotsiaalnormidest ning nende heakskiitmist;

31.

soovitab komisjonil pidada läbirääkimisi lisaks sotsiaal- ja keskkonnasätetele ka siduvate ja jõustatavate inimõigusi käsitlevate sätete lisamise üle kõikidesse tulevikus sõlmitavatesse kaubanduslepingutesse, et suurendada ELi tingimuslikkuse poliitika tulemuslikkust ja usaldusväärsust;

32.

nõuab tungivalt, et EL kavandaks oma kaubanduslepingud nii, et edendada investorite vastutustundlikku käitumist ning vastavust parimatele rahvusvahelistele ettevõtja sotsiaalse vastutuse (ESV) tavadele ja hea ühingujuhtimise tavale; rõhutab eelkõige, et selleks, et majanduskasv oleks kaasav ja aitaks vaesust vähendada, tuleks seda edendada sektorites, kus tegutsevad vaesed, see peaks toetama naisi ja suurendama nende mõjuvõimu ning seda tuleks seostada töökohtade loomisega ja rahastamisvõimaluste väljatöötamisega mikro- ning väikeettevõtjate jaoks;

33.

nõuab, et ELis asuvad äriühingud, kellel on tootmisrajatised arenguriikides, annaksid teistele eeskuju, täites kohustust austada inimõigusi ja vabadusi ning täita sotsiaal- ja keskkonnanorme, tööõiguse põhireegleid ja rahvusvahelisi lepinguid;

34.

kutsub üles Euroopa ettevõtteid, mille tütarettevõtted või tarneahelad asuvad arenguriikides, täitma inimõiguste, töönormide ja keskkonnanõuete valdkonnas riiklikke ja rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi;

35.

tunneb heameelt asjaolu üle, et suur hulk tööstusettevõtteid ja piiriüleseid äriühinguid on võtnud vastu tegevusjuhendid, kus on üksikasjalikult kehtestatud nende ülemaailmsete tarneahelate sotsiaal- ja keskkonnastandardid; tuletab siiski meelde, et neid tegevusjuhendeid on raske võrrelda, sest nende raamatupidamis-, auditeerimis- ja aruandlusnormid on erinevad; rõhutab, et ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tõhusam rakendamine aitab saavutada ELi eesmärke konkreetsete inimõiguste ja tööõiguse põhireeglite valdkonnas;

36.

rõhutab, et ELi toetus kolmandate riikide valitsustele sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel on oluline täiendus Euroopa ettevõtjate ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisele kõikjal maailmas;

37.

võtab teadmiseks, et vaatamata Kimberley protsessi sertifitseerimissüsteemi rakendamisele seoses nn konfliktiteemantidega põhjustab loodusvaradega kauplemine ikka veel rahutusi ja kaevanduspiirkondades esineb siiani inimõiguste rikkumist; rõhutab seetõttu tungivat vajadust luua vääriskivide ja muude nn konfliktimineraalide tootmise ja kaubanduse jaoks hoolsuskohustuse süsteem; on arvamusel, et selline meede võiks aidata lahendada selle loodusvaradega seotud ulatusliku probleemi ning suurendada kasu, mida arenguriigid saavad oma kaupade müügist;

38.

tunnustab asjaolu, et komisjon osaleb mäetööstuse läbipaistvuse algatuses (Extractive Industries Transparency Initiative – EITI); palub komisjonil ja mäetööstuses osalejatel tegutseda aktiivselt selle nimel, et rohkem tootjariike otsustaksid algatuses osaleda;

39.

nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks kaubandus- ja investeerimislepingute sõlmimisel õigusega toidule tegeleva ÜRO raportööri ettevalmistatud suuniseid, milles nõutakse inimõigustealaste mõjuhinnangute („Guiding Principles on Human Rights Impact Assessments of Trade and Investment Agreements” (Kaubandus- ja investeerimislepingute inimõigustealaste mõjuhinnangute juhtpõhimõtted)) kasutamist, et tagada lepingute kooskõla rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates dokumentides kehtestatud kohustustega;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/24

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus (COM(2012)0336) (nn maksebilansi määruse ettepanek),

—

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 352,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 143 ja 352,

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet liikmesriikide üle, kellel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel euroalas, parlamendi poolt 13. juunil 2012. aastal vastu võetud muudatusettepanekuid selle ettepaneku kohta ja nõukoguga saavutatava lõpliku kokkuleppe esialgset teksti (1),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse esialgsete eelarvekavade seire ja hindamise ning euroala liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tagamise üldsätteid, parlamendi poolt 13. juunil 2012. aastal vastu võetud muudatusettepanekuid selle ettepaneku kohta ja nõukoguga saavutatava lõpliku kokkuleppe esialgset teksti (2),

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 332/2002, millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem (3),

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi, Euroopa Keskpanga presidendi ja eurorühma esimehe aruande „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” kohta (4),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 81 lõiget 3,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni vaheraportit (A7-0129/2013),

A.

arvestades, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 352 võtab nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist ühehäälselt vastu määruse, millega luuakse süsteem rahalise abi andmiseks liikmesriikidele, kelle rahaühik ei ole euro;

B.

arvestades, et nõukogu määrusega (EÜ) nr 332/2002 loodi 2002. aastal maksebilansi toetamiseks rahalise abi süsteem liikmesriikidele, kelle rahaühik ei ole euro;

C.

arvestades, et selles süsteemis olevat summat suurendati finantskriisile reageerides 2008. aasta detsembris esialgselt 12 miljardilt eurolt 25 miljardi euroni ja 2009. aasta mais 50 miljardi euroni; arvestades, et sellest 50 miljardist eurost on välja makstud 13,4 miljardit eurot Rumeeniale, Lätile ja Ungarile ning lisaks reserveeritud ennetavalt 1,4 miljardit eurot Rumeeniale;

D.

arvestades, et Ungari, Rumeenia ja Läti olid esimesed liikmesriigid, kes taotlesid ja said finants- ja majanduskriisi alguses maksebilansi süsteemi kaudu liidult rahalist abi; arvestades, et majandus- ja finantskriis tekitas suurt kahju mitmes euroalasse mittekuuluvas liikmesriigis;

E.

arvestades, et üleilmne majanduskriis on suurt mõju avaldanud kõigile liikmesriikidele, sest see on halvendanud avaliku sektori võla, maksebilansi ja koguvõla olukorda;

F.

arvestades, et 2012. aasta oktoobris loodud Euroopa stabiilsusmehhanism on euroala liikmesriikide peamine toetusmehhanism, mille laenuandmisvõime on märgitud kapitali alusel 500 miljardit eurot; arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanism on tulevikus teatavatel tingimustel võimeline raskustes olevaid panku otse rahastama;

G.

arvestades, et parlament nõudis oma 20. novembri 2012. aasta resolutsioonis, et Euroopa stabiilsusmehhanismi juhtimine peaks arenema ühenduse meetodi suunas, et mehhanism peaks muutuma aruandekohustuslikuks Euroopa Parlamendi ees ning et tähtsamatele otsustele, näiteks rahalise toetuse andmine liikmesriigile ja memorandumite sõlmimine, tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi nõuetekohast kontrolli;

H.

arvestades, et süsteem peab tingimata sisaldama demokraatliku vastutuste tagamise mehhanismi ning arvesse tuleb võtta liikmesriikide parlamentide tööd;

I.

arvestades, et nendele liikmesriikidele, kelle rahaühik ei ole euro, ei nähta maksebilansi määruse ettepanekus ette võimalust saada toetust rahastamisvahenditest, mis oleksid täielikult võrreldavad Euroopa stabiilsusmehhanismi raames nende kasutada olevate rahastamisvahenditega;

J.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 332/2002 ajakohastamine aitaks tagada euroalasse kuuluvatele ja mittekuuluvatele liikmesriikidele võrdsed tingimused ning lihtsustaks maksebilansi toetamise süsteemi kasutamist;

K.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 332/2002 ja vastuvõetava maksebilansi määruse rakendamisel ning eelkõige makromajanduslike kohandamisprogrammide koostamisel ja ellu rakendamisel tuleb kaitsta sotsiaalpartnerite rolli ning arvestada eri riikide palgakujundustavade ja nende eest vastutavate institutsioonidega; arvestades, et see kehtib kõikjal kogu ELi puhul ning seetõttu tuleb euroalasse kuuluvaid ja mittekuuluvaid liikmesriike kohelda ühtmoodi;

1.

väljendab heameelt maksebilansi määruse ettepaneku kui esimese sammu üle euroalasse kuuluvatele ja mittekuuluvatele liikmesriikidele võrdsete tingimuste loomisel; tõdeb, et ülesanne ei ole kerge, arvestades hiljuti euroala jaoks loodud mehhanismide laadi;

2.

on seisukohal, et maksebilansi süsteemist antav rahaline abi võib aidata liikmesriikidel muuta haldussüsteemid suutlikumaks, et need suudaksid liidu raha tulemuslikumalt ära kasutada;

3.

on siiski arvamusel, et vastuvõetava tulemuse saavutamiseks on vaja teha mitmeid käesolevas vaheraportis toodud muudatusi; palub seetõttu läbipaistva otsustetegemise huvides, et nõukogu ja komisjon ootaksid enne maksebilansi määruse vastuvõtmist ära käesoleva vaheraporti heakskiitmise;

4.

rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 352 on vastuvõetava maksebilansi määruse jaoks sobiv õiguslik alus ning et see annab võimaluse luua uusi liidu rahalise abi liike ja sellise abi raamistiku väljaspool Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 143 ettenähtud abi kohaldusala;

5.

väljendab kahetsust, et komisjon ei korraldanud enne maksebilansi määruse ettepaneku vastuvõtmist laialdasi konsultatsioone ega esitanud põhjendusi, millest oleks nähtunud, et tegemist oli eriti kiireloomulise juhtumiga, nagu nõutakse Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Liidu lepingule lisatud protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) artiklis 2;

6.

märgib ja peab kahetsusväärseks, et seejuures ei viidatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimisele, mida nõutakse Euroopa Liidu toimimise lepingule ja Euroopa Liidu lepingule lisatud protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) artiklis 5; palub komisjonil ja nõukogul enne, kui nad esitavad määruse eelnõu Euroopa Parlamendile nõusoleku saamiseks, osutada selgesõnaliselt ülalnimetatud põhimõtetele;

7.

palub nõukogul ja komisjonil enne, kui nad esitavad määruse eelnõu Euroopa Parlamendile nõusoleku saamiseks, võtta arvesse järgmisi nõudmisi:

8.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, Euroopa stabiilsusmehhanismile ja Rahvusvahelisele Valuutafondile.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/29

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2011. aasta aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 284,

—

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 15,

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 1998. aasta resolutsiooni demokraatliku vastutuse kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (1),

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga (EKP) 2010. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0031/2013),

A.

arvestades, et SKP reaalkasv euroalal oli 2011. aastal 1,5 %, mis tähendab aeglustumist 2010. aasta 1,9 % tasemelt; arvestades, et mitmed liikmesriigid tegid samal ajal läbi tõsise majanduslanguse;

B.

arvestades, et tööpuudus suurenes euroalal 10 % tasemelt 2010. aasta lõpus 10,7 % tasemeni 2011. aasta lõpus; arvestades, et samal ajal kasvas märkimisväärselt noorte töötus;

C.

arvestades, et alates 1999. aastast on euroalal loodud ligi 14,4 miljonit uut töökohta, võrrelduna ligikaudu 10,7 miljoni töökohaga Ameerika Ühendriikides;

D.

arvestades, et EKP tõstis 2011. aastal intressimäärasid kahel korral (aprillis ja juulis) (25 baaspunkti võrra kummalgi korral) ja langetas neid aasta lõpus kahel korral (novembris ja detsembris) (jälle 25 baaspunkti võrra kummalgi korral);

E.

arvestades, et keskmine inflatsioonimäär euroalal oli 2011. aastal 2,7 %, mis on kõrgem kui 1,6 % 2010. aastal, ja M3 kasv oli 2011. aastal 1,5 %, mis on väiksem võrreldes 1,7 %ga 2010. aastal;

F.

arvestades, et eurosüsteemi koondbilanss ulatus 2011. aasta lõpuks 2 735 miljardi euroni, mis tähendab 2011. aasta jooksul umbes 36 %-list kasvu;

G.

arvestades, et EKP tegi 21. detsembril 2011. aastal oma esimese kolmeaastase pikaajalise refinantseerimistehingu, millega eraldati 489,2 miljardit eurot kolmeaastase tähtajaga laenudeks;

H.

arvestades, et erasektorile krediidi andmise kasvutempo aeglustus märkimisväärselt 1,6 % tasemelt 2010. aastal 0,4 % tasemele 2011. aastal ja et erasektorile antud laenude maht vähenes 2,4 % tasemelt 2010. aastal 1,2 % tasemele 2011. aastal;

I.

arvestades, et nii laia rahaagregaati M3 kui ka erasektorile antava krediidi aastakasv tegi 2011. aasta viimases kvartalis läbi järsu languse;

J.

arvestades, et väärtpaberituruprogrammi raames arveldatud võlakirjade eest maksmisele kuuluv summa oli 2011. aasta lõpus 211,4 miljardit eurot;

K.

arvestades, et turukõlbmatutest varadest sai 2011. aasta jooksul eurosüsteemi tagatisena esitatud varade suurim osa, mis moodustasid kõikidest varadest 23 %, kusjuures mittekaubeldavad väärtpaberid koos varaga tagatud väärtpaberitega moodustavad tagatisena esitatud varadest üle 40 %;

L.

arvestades, et valitsemissektori keskmine koguvõlg suurenes 85,6 % tasemelt 88 %-ni SKPst ja valitsemissektori eelarve puudujääk kokku kahanes 6,2 %-lt 4,1 %-le SKPst; arvestades, et mõnes euroala riigis suurenes eelarve puudujääk;

M.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 282 on sätestatud, et EKP põhieesmärk on säilitada hindade stabiilsus ja EKP peaks toetama liidu üldist majanduspoliitikat, ilma et see piiraks hindade stabiilsust, ning samuti arvestades, et EKP-le on antud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga seotud konkreetseid ülesandeid;

N.

arvestades, et madala inflatsiooniga keskkond on parim viis, millega rahapoliitika saab aidata kaasa majanduskasvuks soodsate tingimuste ja töökohtade loomisele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja finantsstabiilsusele;

O.

arvestades, et EKP pikaajaliste refinantseerimistehingutega 2011. aasta detsembris ja 2012. aasta veebruaris anti Euroopa pankadele üle triljoni euro (vastavalt 489 miljardit ja 529,5 miljardit eurot) madala intressimääraga laenusid, mille tagasimaksetähtaeg on 3 aastat ja intressimäär 1 %;

P.

arvestades, et arvesse ei ole võetud Euroopa Parlamendi varasemates EKP aastaaruannet käsitlenud resolutsioonides tehtud soovitusi hääletamise läbipaistvuse ja kokkuvõtlike protokollide avaldamise kohta;

Q.

arvestades, et hindade stabiilsus on ülemäärase inflatsiooni ärahoidmiseks väga oluline;

R.

arvestades, et laenuvoo säilitamine VKEde jaoks on eriti oluline, sest need ettevõtjad annavad tööd 72 %-le euroala tööjõust ja neil on oluliselt suuremad töökohtade loomise (ja kaotamise) brutomäärad kui suurtel ettevõtjatel;

1.

kiidab heaks EKP ennetava hoiaku 2011. ja 2012. aastal olukorras, kus ohud euroala stabiilsusele kasvasid märkimisväärselt;

2.

pooldab EKP seisukohti praegusel kriisiajal nii tema rahapoliitika kui ka finantsturgude stabiliseerimiseks võetavate meetmete osas;

3.

märgib, et hirm keskpika perioodi inflatsiooni ees ning aprillis ja juulis 2011. aastal tehtud otsused tõsta EKP põhilisi intressimäärasid võisid koos muude teguritega aidata suurendada finantsvahendajate poliitikast tingitud riskipreemiaid ja seeläbi aidata aeglustada laenukasvu, nõrgestades veelgi juba niigi jõuetut majanduse elavnemist, mida täheldati 2011. aasta esimesel kolmel kuul; mõistab, et sel hakkas majandustegevus taastuma ja hinnatase tõusma, mistõttu hakkas EKP kartma, et keskpika perioodi jooksul tekib jälle inflatsioon;

4.

väljendab heameelt järgnenud otsuse üle neid otsuseid 2011. aasta lõpus muuta ja intressimäärasid 2012. aastal veelgi alandada, samuti mittestandardsete meetmete võtmise üle selleks, et taastada rahapoliitika ülekandumise mehhanism;

5.

märgib, et 2011. aastal täheldatud inflatsiooni kiirenemine oli peamiselt tingitud energia- ja vähemal määral ka toidu- ja muude tarbijahindade tõusust;

6.

tunnustab EKP pingutusi eesmärgiga aidata stabiliseerida turud, nimelt väärtpaberituruprogrammi, kolmeaastaste pikemaajaliste refinantseerimistehingute ja rahapoliitiliste otsetehingute kaudu, kuid märgib, et struktuurset lahendust kriisile ei ole veel näha;

7.

märgib, et väärtpaberituruprogramm on aidanud ajutiselt leevendada survet laenukuludele nendes euroala liikmesriikides, kus on suuri raskusi finantsstabiilsusega või kus on selliste raskuste oht; märgib, et nende ostude mõju neutraliseerimiseks tehtud likviidsust vähendavad operatsioonid kahandasid ülemääraste reservide taset ja aitasid teatud ulatuses saavutada eesmärki taastada kontroll euroala pankadevahelise üleööturu keskmise aastaintressimäära (EONIA) üle;

8.

tunnistab, et kuigi need kaks kolmeaastast pikemaajalist refinantseerimistehingut on aidanud üsna tõhusalt hoida ära krediidituru kriisi, kerkib ikkagi küsimus, kas finantssektor on suuteline tagastama EKP-lt saadud laene; juhib tähelepanu asjaolule, et laenukasvu seisukohalt on tulemused olnud ebarahuldavad; märgib, et otsus teha 21. detsembril 2011. aastal esimene kolmeaastane pikemaajaline refinantseerimistehing langes kokku väärtpaberituruprogrammi lõpetamisega; märgib, et EKP ei käsita oma tehinguid riigivõla otsese rahastamisena;

9.

palub EKP-l avaldada oma igakuises aruandes arvulised näitajad iga liikmesriigi valitsemissektori võla suuruse kohta, mille finantseerimisasutused on tagatisena esitanud;

10.

võtab teadmiseks riskide ülekandmise probleemsetelt pankadelt ja valitsustelt EKP bilanssi, mille väärtus moodustab nüüd üle 30 % euroala SKPst; rõhutab, et kolmeaastased pikemaajalised refinantseerimistehingud ei too kriisile tegelikku lahendust;

11.

väljendab sügavat muret ülemäärase likviidsuse kasvu üle kogu 2011. aasta vältel, eriti teisel poolaastal, mille on põhjustanud pankade omavahelise usalduse puudumine ning laenude andmatajätmine reaalmajandusele, mis omakorda tuleneb majandusseisakust tekkinud ebakindlusest ning mõne liikmesriigi avaliku ja erasektori liigsest võlakoormusest; rõhutab, et see olukord, mis viitab likviidsuslõksuni viia võivate ohtude olemasolule, nõrgestab rahapoliitiliste püüdluste tõhusust;

12.

märgib, et teiste keskpankadega tehtavad vahetustehingud, samuti põhiliste refinantseerimistehingute kasutamine, keskpika perioodi ja pikaajalised fikseeritud intressimääraga piiranguteta refinantseerimistehingud ning laenamise püsivõimaluse ja hoiustamise püsivõimaluse kasutamine jäid kõik 2011. aasta jooksul märkimisväärselt kõrgele tasemele, mis annab märku rahapoliitika ülekandemehhanismi ja euroala pankadevahelise kapitalituru tõsisest häirest;

13.

on mures 2011. aastal keskpankade poolt EKP loal antud erakorralise likviidsusabi märkimisväärselt kõrge taseme pärast ning nõuab põhjalikumat ja täiendavat teavet selle abi täpse mahu ja selle aluseks olevate toimingute või nendega seotud tingimuste kohta;

14.

märgib, et äriühingutele ja kodumajapidamistele kättesaadavad laenuvõimalused on endiselt palju väiksemad kui kriisieelsel ajal ning laenukasv aeglustus 2011. aastal; toonitab, et see koos asjaoluga, et hoiustamise püsivõimalust kasutades avatud hoiuste maht oli 28. septembril 2012. aastal 315,754 miljardit eurot, on selgelt õigustanud EKP otsust alandada laenamise püsivõimaluse, põhiliste refinantseerimistehingute ja hoiustamise püsivõimaluse suhtes kohaldatavaid intressimäärasid;

15.

võtab teadmiseks EKP meetmed tagatisnõuete vähendamiseks ja seisukoha varaga tagatud väärtpaberitele kohaldatavate tagatiste eeskirjade kohta, sest need on tugevalt seotud kodumajapidamistele ja VKEdele antavate laenudega;

16.

on siiski mures refinantseerimistehingute raames eurosüsteemile tagatisena esitatud turukõlbmatute varade ja varaga tagatud väärtpaberite märkimisväärse taseme pärast; palub EKP-l esitada teabe selle kohta, millised keskpangad on selliseid väärtpabereid vastu võtnud, ning anda üksikasjalikku teavet selliste varade, kaasa arvatud probleemsete varade hindamiseks kasutatud meetodite kohta;

17.

usub, et tagatise-eeskirjade osas tuleks samu standardeid kohaldada nii riigi kui ka piirkondlike omavalitsuste võlakirjade suhtes neil juhtudel, kui piirkonnal on seadusandlikud ja maksustamisvolitused, kuna mõlemat liiki võlakirjadel on oluline mõju EKP rahapoliitika heale ülekandumisele;

18.

toonitab, et keskpanga erakorralist likviidsustuge saanud asutused tuleks allutada teatavatele tingimustele, muu hulgas peavad sellist toetust saavad asutused kohustuma suurendama laenuandmist, kehtestades eesmärgid reaalmajandusele ja eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavate laenude osas, ilma milleta ei oleks keskpanga tegevus mõjus;

19.

palub EKP-l uurida tihedas koostöös liikmesriikide valitsuste, pädevate riiklike järelevalveasutuste ja komisjoniga võimalust rakendada sarnast raamistikku nagu Inglise Panga poolt Ühendkuningriigi riigikassaga koostöös välja töötatud MERLINi programm, mis puudutab keskpanga tavapärasest erinevatele vahenditele juurdepääsu tingimusi, näiteks eemärke VKEdele antavate laenude osas;

20.

hoiatab, et nõuetekohaste tingimusteta võivad mittestandardsed meetmed, näiteks kolmeaastased pikemaajalised refinantseerimistehingud, jääda soovitud tulemusteta, suurendada volatiilsust ja soodustada varade hinnamullide teket finantsturgudel või siis hõlbustada finantsvõimenduse vähendamist laenuandmist puudutavate mõtestatud vastumeetmeteta; nõuab seetõttu, et EKP analüüsiks põhjalikult nende või muude meetmete nii soovitud kui soovimatut mõju;

21.

märgib, et kuna rahapoliitika ülekandemehhanism ei toimi korralikult, peaks EKP otsima võimalusi, kuidas VKEdega otsesemalt tegeleda; juhib tähelepanu sellele, et praegu ei ole euroalas tegutsevate sarnaste VKEde laenuvõimalused ühesugused, kuigi nende majanduslikud väljavaated ja riskid on sarnased; kutsub EKPd üles rakendama poliitikat, mille raames ostetakse kvaliteetseid väärtpaberistatud VKEde laene otse, eelkõige sellistelt liikmesriikidelt, kus rahapoliitika ülekandemehhanism ei toimi; rõhutab, et sellisele poliitikale tuleb summaline ja ajaline piirang seada, see peab olema täiesti neutraalne ning vältima riske EKP bilansis;

22.

rõhutab, et sellised tingimused peaksid olema otseselt seotud majandusliku kasuga, mida pangad saavad tavapärasest erinevatest rahanduspoliitilistest meetmetest ja päästeabi programmidest, tagades selle, et sellest poliitikast tulenevad uued tulud tooksid kaasa laenuandmise lisandumise;

23.

tuletab meelde, et rahapoliitikal on osa vastutusest varade hinnamullide tekke eest, arvestades jätkusuutmatut laenukasvu kriisieelsetel aastatel, kuigi hinnastabiilsus oli tagatud; toonitab varahindade suundumuste ja laenudünaamika tähtsust finantsstabiilsuse järelevalve näitajatena;

24.

tuletab meelde kapitalinõuete direktiivi IV paketi läbirääkimiste käigus esitatud Euroopa Parlamendi seisukohta, et tuleks kehtestada lisatingimused asutustele, kes on saanud EKP-lt likviidsustoetust;

25.

leiab, et TARGET2 arveldussüsteemil on olnud oluline osa euroala finantssüsteemi terviklikkuse kaitsmisel; märgib siiski, et TARGET2 süsteemi ulatuslik tasakaalustamatus näitab euroala finantsturgude murettekitavat killustatust ning samuti pidevat kapitali väljavoolu nendest euroala liikmesriikidest, kus on suuri raskusi finantsstabiilsusega või kus on selliste raskuste oht;

26.

väljendab heameelt selle üle, et EKP ja eurosüsteem on suurendanud 2011. aasta aruandes TARGET2 süsteemi läbipaistvust; palub EKP-l ja eurosüsteemil avaldada süsteemi arengu kohta igakuist statistikat;

27.

usub, et TARGET2 süsteem on euro heaks toimimiseks olulise tähtsusega;

28.

rõhutab, et euroala jaoks võib teha huvitavaid järeldusi, kui uurida maksebilansi süsteemide toimimist teistes föderaalsetes rahaliitudes, nagu Ameerika Ühendriigid;

29.

palub EKP-l ja komisjonil kaaluda, kas ELi toimimise lepingu artikli 129 lõiked 3 ja 4 võivad olla asjakohaseks aluseks eurosüsteemi konsolideeritud bilansi üldise läbipaistvuse ja detailsuse suurendamiseks;

30.

kutsub EKPd üles avaldama õiguslikku otsust rahapoliitiliste otsetehingute programmi kohta, et oleks võimalik analüüsida põhjalikumalt selle üksikasju ja mõju;

31.

väljendab heameelt EKP võetud kohustuse üle tagada samasse nõudeõiguse järku kuulumine võimaliku tulevase rahapoliitiliste otsetehingute programmiga seotud varaomandile ning rõhuasetuse üle kõigi rahapoliitiliste otsetehingute programmiga seotud ostude mõju neutraliseerimiseks liigsete reservide kaotamise eesmärgil; tunnistab samas selliste neutraliseerimismeetmetega seotud probleeme ja toonitab vajadust nende mõju tähelepanelikult jälgida ja hinnata; usub, et rahapoliitiliste otsetehingute programm võib sobida nende riikide vajadustega, kes on lõpetamas päästeabi ja hakkavad uuesti võlakirju välja andma;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et jätkuv kriis on murettekitav, kuna see seab ohtu liikmesriikide tehtud suured pingutused seoses eelarve konsolideerimise ja kriisidele reageerimise strateegiatega; märgib, et mitmes euroala liikmesriigis praegu toimuval raskel majanduslangusel on negatiivsed tagajärjed majandusele ja fiskaalseisundile, näiteks tagajärjed nende riikide maksulaekumisele ja sotsiaalkulutustele, mis süvendavad nende valitsemissektori võlgadega seotud probleeme veelgi;

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigivõlakirjad ja finantseerimisasutused näitavad pidevaid ohumärke ning negatiivset mõjuahelat riigivõlakirjade ja pankade vahel on võimalik purustada vaid eelarve konsolideerimise ja pangandussektori rekapitaliseerimisega majanduskasvu keskkonnas;

34.

on seisukohal, et euroala mõne riigi rahanduse jätkusuutmatuse üks põhjus on jätkuv majanduslangus, mis põhjustab suurenevat tööpuudust ja maksutulude vähenemist; kinnitab seega, et majanduskasvu ja töökohtade loomist edendav poliitika peab olema liidu jaoks esmatähtis;

35.

ergutab EKP presidenti Mario Draghit jätkama traditsiooni, mille algatas tema eelkäija Jean-Claude Trichet, kes tõstatas eurorühma koosolekutel visalt makromajandusliku tasakaalustamatuse teema, eriti tootlikkuse suurenemise ja palgatõusu vahelise erinevuse, mis tõi kaasa liikmesriikide konkurentsivõime taseme märgatava lahknevuse;

36.

on seisukohal, et EKP tegevust tuleks hinnata praegu majandus- ja rahaliidu tuleviku üle käiva arutelu raames; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament on nõudnud majandus- ja rahaliidule ELi eelarve raames ja konkreetsetele omavahenditele (sealhulgas finantstehingute maksule) tuginevat suuremat eelarvesuutlikkust, et toetada majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning tegelda rahaliiduga otseselt seotud tasakaalustamatuse, struktuuriliste lahknevuste ja finantskriisidega, vähendamata seejuures tavapäraseid ülesandeid ühiste poliitikavaldkondade rahastamisel; on seisukohal, et selline eelarvesuutlikkus parandaks märkimisväärselt majandus- ja rahaliidu poliitikavalikut;

37.

võtab teadmiseks, et EKP on vastu sellele, et võtta enda peale oma osa laenude restruktureerimises, sealhulgas võlakirjade osas, mille keskpank ostis järelturult alla nimiväärtuse; märgib, et EKP on siiani keeldunud avaldamast asjakohast teavet selle teema kohta, eelkõige hinda, millega ta Kreeka võlakirjad ostis; mõistab, et EKP leidis, et selline osalemine oleks tähendanud valitsemissektori rahastamist keskpanga poolt;

38.

tuletab meelde, et EKP teatas valmisolekust teha koostööd riikide keskpankade ja liikmesriikide valitsustega ning luua mehhanism, mille eesmärk on suunata rahapoliitilistel põhjustel omatavatelt Kreeka riigi võlakohustustelt väärtpaberituruprogrammi abil saadud kogu kasum püüdlustesse võlga vähendada; palub eespool nimetatud osapooltel toimida hoolsalt, et luua kõnealune mehhanism;

39.

märgib, et mõne riigi majanduslik olukord põhjustab väga suuri kapitalivooge, mis halvendavad nende majanduste rahastamisraskusi ja on lähi- ja isegi kaugemas tulevikus jätkusuutmatud; toonitab, et see tasakaalustamatus on avaldanud märkimisväärset moonutavat mõju, mis on toonud kaasa kulukaid negatiivseid välismõjusid ning on probleem kogu euroalale, ohustades kõikide euroala riikide majanduse stabiilsust; seda tasakaalustamatust saab lahendada ainult siis, kui euroala kriisi suhtes rakendatakse solidaarsust ja vastutustunnet ühendavale lähenemisele tuginevat terviklikku ja kaugeleulatuvat lahendust;

40.

nõuab, et uuritaks võimalusi, kuidas muuta kolmik, milles EKP esindajad osalevad, Euroopa Parlamendi ees demokraatlikult vastutavaks; rõhutab, et avalikud kuulamised, mida parlament praegu korraldab, ei ole demokraatliku vastutuse tagamiseks piisavad;

41.

kutsub EKPd üles esitama rahandusalase dialoogi raames ja oma järgmises aastaaruandes järelhinnangut oma osalemise kohta kohandamisprogrammides ja mõju neile ning sellisest osalemisest tulenevaid võimalikke huvide konflikte ning oma makromajanduslike eelduste ja stsenaariumide asjakohasust;

42.

peab väga oluliseks luua pangandusliit, mis on võimalik ainult vahendite, vastutusvaldkondade ja üldise demokraatliku aruandekohustuse sidusa jagamisega;

43.

arvab, et majandus- ja rahaliidule omaste struktuursete puudujääkide ületamiseks ja läbiva moraaliriski tulemuslikuks piiramiseks peaks kavandatav pangandusliit lähtuma liidu finantsteenuste sektori varasemast reformist (kaasa arvatud Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine), samuti tugevdatud majanduse juhtimisest (eelkõige euroalal) ning Euroopa poolaasta uuest eelarveraamistikust, et tagada liidu pangandussektori suurem vastupidavus ja konkurentsivõime, suurem usaldus selle vastu ning suuremad kapitalireservid, et liikmesriikide avaliku sektori eelarved ei peaks kandma tulevikus pankadele päästeabi andmise kulusid;

44.

nõuab ühtse järelevalvemehhanismi võimalikult kiiret loomist, et muuta euroala pangandussüsteem usaldusväärsemaks; juhib tähelepanu sellele, et järelevalveülesannete andmine EKP-le ei piira rahapoliitikast täiesti eraldatud ulatuslikuma struktuuri edaspidist loomist seadusandliku tavamenetluse korras;

45.

tunneb heameelt praeguse ajendi üle luua ühtne järelevalvemehhanism; juhib tähelepanu sellele, et vaja on parandatud ettepanekuid pankade maksevõime taastamise ja ühtse kriisilahendusasutuse kohta, samuti hoiuste tagamise skeemide kohta, mis täiendaksid pangandusliidu jaoks vajalike õigusaktide ulatuslikku komplekti;

46.

palub komisjonil esitada ettepanekud uue Euroopa kriisilahendusfondi ja Euroopa hoiuste tagamise skeemi kohta, mis täiendavad EKP järelevalveülesandeid;

47.

peab äärmiselt tähtsaks, et kehtestataks mõjusad kaitsemeetmed EKP rahapoliitika ja tema järelevalvevolituste vaheliste huvide konfliktide vältimiseks; rõhutab, et tegeleda tuleb EKP rahapoliitiliste volituste võimaliku nõrgenemise ja rahapoliitika probleemidest tuleneva järelevalvevolituste nõrgenemisega, luues sobiva mehhanismi võimalike konfliktide tuvastamiseks ja lahendamiseks;

48.

toonitab jätkuvast majanduskriisist tingitud raskusi pangandusliidu projektiga, mis käivitab protsessi, millega pangad taasriigistavad oma tegevuse; arvab, et see võib kahjustada ühtse turu vaimu ja tõhusust;

49.

märgib, et arutelu pangandusliidu loomise üle eesmärgiga rajada stabiilsem ja vastupidavam finantssüsteem on tihedalt seotud vajadusega kavandada ja sisse viia lahushoidmine ning institutsiooniline eraldamine pangandussektoris, mis on inspireeritud näiteks OECD soovitustest ning Vickersi ja Liikaneni raportites sisalduvatest soovitustest, samuti vajadusest täielikult reguleerida varipangandussektorit;

50.

on seisukohal, et kõigil ühtses järelevalvemehhanismis osalevatel liikmesriikidel peaksid olema võrdsed õigused ja kohustused;

51.

usub, et EKP järelevalvenõukogu liikmete nimetamisel tuleks konsulteerida Euroopa Parlamendiga;

52.

tunnistab, kui tähtsad on EBA välja töötatud ühtsed eeskirjad, et säilitada ühtse turu sidusus;

53.

peab kahetsusväärseks kolmiku töömeetodi läbipaistmatust ning aruandekohustuse ja demokraatlikku kontrolli puudumist kolmiku üle; usub, et iga selline praegune ja tulevane organ, millesse on kaasatud EKP ja/või komisjon, peaks olema aruandekohustuslik nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentide ees vastaval tasandil;

54.

toonitab, et tähtis on muuta EKP ja Euroopa Parlamendi vaheline korrapärane rahandusalane dialoog palju mõjusamaks, märkides eelkõige, et Euroopa Parlamendi liikmed ei saa piisavalt tagasisidet dialoogi käigus esitatud ettepanekute ja mõtete tulemuste ning nende rakendamise kohta; palub EKP-l avaldada veebilehel oma vastused Euroopa Parlamendi liikmete esitatud kirjalikelt vastatavatele küsimustele; palub EKP-l kommenteerida järgnevates aastaaruannetes üksikasjalikult EKPd käsitlevaid Euroopa Parlamendi aastaaruandeid;

55.

kutsub EKPd üles avaldama panga nõukogu koosolekute kokkuvõtlikud protokollid koos põhjenduste ja hääletustulemustega ning parandama juurdepääsu EKP dokumentidele ja poliitikat puudutavatele menetlustele;

56.

märgib, et enamikul juhtudel on otsused tehtud konsensuse alusel;

57.

rõhutab, et Euroopa Parlament täidab täies ulatuses oma rolli seadusandjana kõigis pangandusjärelevalvet hõlmavates küsimustes; rõhutab vajadust tugevdada EKP demokraatlikku aruandekohustust, pidades silmas sellele institutsioonile järelevalveülesannetega seoses antud uusi kohustusi ja tema osalemist kolmiku programmides ning üldisemalt pidades silmas tema silmapaistvat rolli kriisis;

58.

juhib tähelepanu sellele, et ei tohiks välistada aluslepingu läbivaatamist EKP uute, usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet puudutavate ülesannete tõttu, et kajastada ELi institutsioonilise korralduse arenevat olemust, aruandluskohustust ja järelevalvet puudutavaid kiireloomulisi küsimusi ja liidu süvendamisest tulenevaid väljakutseid;

59.

nõuab, et EKP nõukogu parandaks oluliselt huvide konflikti ja EKP kõrgemate ametnike suhtes kohaldatavat järelemõtlemisaega reguleerivaid eeskirju ja avalikustaks need ning peaks arvet EKP kõrgemate ametnike ja sidusrühmade vaheliste kohtumiste üle;

60.

on sügavalt mures selle pärast, et EKP juhatuses ei ole naisi, mis on vastuolus aluslepingus sätestatud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtetega (ELi toimimise lepingu artiklid 2, 3 ja 8 ning põhiõiguste harta artikkel 21), mis aitab kaasa sellele, et ELi kodanikud tunnevad, et EKP jääb nende huvidest kaugeks, mis on vastuolus komisjoni ja Euroopa Parlamendi soovitustega soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks majandussektori kõrgetasemelistes otsustusorganites;

61.

nõuab, et juhul kui EKPst saab lõpuks euroala pankade ühtne järelevalveasutus, isegi kui see toimub ajutiselt, peaks Euroopa Parlamendil olema selge roll järelevalvenõukogu liikmete nimetamisel;

62.

nõuab Euroopa Parlamendile suuremaid volitusi võtta EKP nõukogu liige raske üleastumise korral vastutusele;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/36

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

—

võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ja tegevuskava (11855/2012), mille välisasjade nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012. aastal,

—

võttes arvesse inimõigusi käsitlevaid Euroopa Liidu suuniseid,

—

võttes arvesse 18. ja 19. juunil 2012. aastal Los Caboses (Mehhiko) toimunud G20 tippkohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse komisjoni 27. jaanuari 2012. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Kaubandus, majanduskasv ja areng – kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele” (COM(2012)0022),

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 24. septembri 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 23. veebruari 2009. aasta resolutsiooni S-10/1 ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju kohta inimõiguste üldisele teostamisele ja tulemuslikule kasutamisele,

—

võttes arvesse ÜRO konverentsi ülemaailmse finants- ja majanduskriisi ning selle mõju kohta arengule, mis toimus 24.–26. juunil 2009. aastal New Yorgis, ja konverentsil vastu võetud lõppdokumenti (mida kinnitati ÜRO Peaassamblee 9. juuli 2009. aasta resolutsiooniga 63/303),

—

võttes arvesse ÜRO 8. septembril 2000. aastal vastu võetud aastatuhande deklaratsiooni aastatuhande arengueesmärkide kohta (1),

—

võttes arvesse 16.–18. novembril 2009. aastal Roomas toimunud toiduga kindlustatuse ülemaailmsel tippkohtumisel vastu võetud ülemaailmset jätkusuutlikku toiduga kindlustatust käsitlevaid Rooma põhimõtteid,

—

võttes arvesse äärmise vaesuse ja inimõigustega tegelenud ÜRO tollase sõltumatu eksperdi ja äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva praeguse eriraportööri Magdalena Sepúlveda Carmona 2009. aasta aruannet,

—

võttes arvesse korraliku eluaseme kui piisava elatustaseme õiguse osaga ja sellega seotud mittediskrimineerimise õigusega tegelenud ÜRO eriraportööri Raquel Rolniki 4. veebruari 2009. aasta aruannet,

—

võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier de Schutteri ja äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri Magdalena Sepúlveda Carmona 2012. aasta oktoobris esitatud ÜRO märgukirja nr 7 vaestele tagatiste andmise ja ülemaailmse sotsiaalkaitse fondi kohta,

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (2),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (3),

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas (4),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (5),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Tulevane lähenemisviis kolmandatele riikidele antavale ELi eelarvetoetusele” (COM(2011)0638),

—

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni ELi arengupoliitika tulevikku käsitleva muutuste kava kohta (7),

—

võttes arvesse Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi 20. aprilli 2012. aastal avaldatud ülemaailmset seirearuannet 2012. aasta kohta (Global Monitoring Report 2012),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ja Maailmapanga 19. aprilli 2012. aasta ühisaruannet „Inventory of Policy Responses to the Financial and Economic Crisis” („Finants- ja majanduskriisi poliitiliste reaktsioonide loend”),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 29. aprilli 2012. aastal avaldatud töömaailma aruannet parema majanduse nimel paremate töökohtade kohta („Better Jobs for a Better Economy”),

—

võttes arvesse 2012. aasta mais avaldatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni aruannet noorte tööhõive üldsuundumuste kohta 2012. aastal („Global employment trends for youth 2012”),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0057/2013),

A.

arvestades, et kuigi finants- ja majanduskriis puudutab erinevas ulatuses kõiki maailma piirkondi, sealhulgas Euroopa Liitu, käsitletakse käesolevas resolutsioonis finants- ja majanduskriisi mõju kolmandatele riikidele ja keskendutakse peamiselt arenguriikidele ning vähim arenenud riikidele;

B.

arvestades, et finants- ja majanduskriis on tegelikult ülemaailmne süsteemne kriis ja on läbi põimunud arvukate muude kriisidega, nagu näiteks toidu-, keskkonna- ja sotsiaalkriisid;

C.

arvestades, et kriis ei mõjuta mitte ainult majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi, vaid ka poliitilisi õigusi, kui valitsused piiravad suureneva rahulolematuse ja majandusraskuste tingimustes mõnel juhul sõna- või ühinemisvabadust, mida näitavad eelkõige meelavaldused, mis toimusid 2011. aastal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas;

D.

arvestades, et paljudes riikides üle maailma on sotsiaalsete protestiliikumiste jõhkra mahasurumise tulemusena kodaniku- ja poliitilised õigused ohus; rõhutab, et tuleb järgida õigust teabele ning õigust osaleda valitsuse poliitiliste otsuste tegemisel kriisiga võitlemiseks võetavate meetmete kohta;

E.

rõhutab, et kriisi mõju kodaniku- ja poliitilistele õigustele tuleb alles täiel määral hinnata; arvestades, et kriis on ilmselgelt suurendanud sotsiaalseid rahutusi, mida on mõnikord vägivaldselt maha surutud, ning on mitmekordistanud põhiõiguste (nt sõnavabadus ja õigus teabele) rikkumisi;

F.

arvestades, et finants- ja majanduskriis on tabanud rängalt arenguriike ja vähim arenenud riike, mis väljendub peamiselt vähenevas nõudluses nende riikide ekspordi järele, suures võlakoormuses ning ohus, et välismaiste otseinvesteeringute sissevool ja ametliku arenguabi maht vähenevad, mis mõjutab ka inimõiguste järgimist, kuna sotsiaalsete ja majanduslike õiguste tagamiseks on kasutada vähem vahendeid ning järjest rohkem inimesi on sunnitud vaesusse;

G.

arvestades, et ülemaailmne majanduskriis on viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutnud elatustaset arenguriikides ning et ebavõrdsuse määr on suurenenud neljandikus arenguriikidest, ning see piirab juurdepääsu haridusele, toidule, maale ja krediidile;

H.

arvestades, et ELi antav arenguabi kokku vähenes 2011. aastal 53,1 miljardi euroni 2010. aasta 53,5 miljardilt eurolt ehk 0,42 %-ni kogurahvatulust, olles vähenenud võrreldes 2010. aasta näitajaga, mis oli 0,44 %; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on sellest hoolimata maailma suurimad ametliku arenguabi andjad;

I.

arvestades, et ELi poolt partnerriikidega sõlmitud kaubanduslepingute eesmärk on muu hulgas edendada ja laiendada kaubavahetust ning investeeringuid, parandada juurdepääsu turule, et suurendada majanduskasvu, koostööd ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendada vaesust, luua uusi tööhõivevõimalusi, parandada töötingimusi ja tõsta elatustaset, millega lõppkokkuvõttes aidatakse kaasa inimõiguste järgimisele;

J.

arvestades, et tuleb tagada kõigi kaubanduslepingute nõuetekohane järelevalve ning nendes sisalduva inimõiguste klausli tegelik jõustamine; arvestades, et ELi kaubanduslepingutes sisalduvate inimõiguste klauslite iga süstemaatiline rikkumine annab kõigile lepingu osalistele õiguse võtta asjakohaseid meetmeid, mis võivad sisaldada lepingu osalist või täielikku peatamist või lõpetamist või piirangute kehtestamist;

K.

arvestades, et kaubandusabi algatus on andnud positiivseid tulemusi, mis on aidanud kaasa partnerriikide kaubandusalase suutlikkuse parandamisele ja majanduse infrastruktuuri arendamisele;

L.

arvestades, et suutmatus kehtestada piisavaid meetmeid, et ennetada, tuvastada ja kaotada kõik korruptsioonivormid, on üks finantskriisi põhjuseid; arvestades, et laiaulatuslik korruptsioon avalikus ja erasektoris nii arenenud kui ka arenguriikides tõkestab kodanike, poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste laialdast ja võrdset kaitsmist ning edendamist; arvestades, et korruptsioon takistab demokraatiat ja õigusriiki ning mõjutab otseselt rahvastikku, sest see suurendab avalike teenuste hinda, vähendab nende kvaliteeti ja piirab sageli vaeste inimeste juurdepääsu veele, haridusele, tervishoiule ja mitmele muule peamisele teenusele;

M.

arvestades, et praegusel majanduskriisil on olulised tagajärjed demokraatiale ja Euroopa Liidu ning teiste oluliste abiandjate haldusabile; arvestades, et on tõenäoline, et abi andvate riikide majandusraskused toovad kaasa välisabi vähendamise; arvestades aga, et ülemaailmne kriis muudab veelgi olulisemaks poliitiliste reformide ja demokraatliku arengu toetamise kolmandates riikides;

N.

arvestades, et finants- ja majanduskriisil on ebaproportsionaalne mõju ka teatavate, eeskätt kõige vaesemate ja kõrvalejäetud inimrühmade õigustele;

O.

arvestades, et kriis on kõige enam mõjutatud kõige vaesemate inimeste õigusi; arvestades, et Maailmapanga andmetel elab 1,2 miljardit inimest äärmises vaesuses vähem kui 1,25 USA dollariga päevas; arvestades, et Maailmapanga hinnangul jääb ka majanduse kiire taastumise korral majanduskriisi tulemusel 2020. aastaks vaesusse veel 71 miljonit inimest; arvestades, et kolm neljandikku maailma vaestest elavad keskmise sissetulekutasemega riikides;

P.

arvestades, et finantskriis on maailmas levinud erinevaid ülekandeteid pidi, põimunud muude kriisidega (nagu toidu- ja kütusekriis) ning tekkinud erineva kiiruse ja hoogsusega; märgib murega, et Maailmapanga ja ÜRO hinnangul peab kriisi tõttu vaesuses elama veel lisaks 55 kuni 103 miljonit inimest, mis ohustab inimõiguste edasist järgimist;

Q.

arvestades, et vaesuses ja kaitsetus olukorras elavad inimesed vajavad tulemuslikku ja mõistliku hinnaga juurdepääsu õigusabile, et olla võimelised nõudma oma õigusi või vaidlustama nende suhtes toime pandud inimõiguste rikkumisi; arvestades, et juurdepääsu puudumine õiglasele kohtupidamisele süvendab nende majanduslikku ja sotsiaalset haavatavust;

R.

arvestades, et töötute arv maailmas jõudis 2012. aastal 200 miljonini, mida on 27 miljoni võrra rohkem kui kriisi alguses 2008. aastal ja mis seab ohtu õiguse tööle ning toob kaasa leibkondade tulude vähenemise; arvestades, et halvenevad majandustingimused ja tööpuudus võivad mõjutada inimeste tervist, mis võib põhjustada enesehinnangu alanemist ja isegi depressiooni;

S.

arvestades, et üle 40 % arenguriikides tööga hõivatutest töötab mitteametlikus majandussektoris, mis toob paljudel juhtudel kaasa ebastabiilsed ja ebavõrdsed töötingimused ja puuduva sotsiaalkaitse, kusjuures ainult 20 %-l selliste töötajate perekondadest on juurdepääs teatud sotsiaalkaitsele;

T.

arvestades, et kriisi tõttu on naiste õiguste olukord halvenenud näiteks lisandunud tasustamata töö ja suurenenud vägivalla näol; arvestades, et naiste majanduslike ja sotsiaalsete õiguste järgimiseks on hädavajalik arendada avalikke teenuseid ja luua tõhusad sotsiaalkaitse süsteemid;

U.

arvestades, et naised kogevad töökohal sageli meestega võrreldes ebavõrdset kohtlemist tööle juurdepääsu, töötasu, vallandamise, sotsiaalkindlustushüvitiste ja tööle tagasivõtmise osas;

V.

arvestades, et kriis mõjutab ebaproportsionaalselt palju noori; arvestades, et 2011. aastal oli maailmas tööta 74,8 miljonit noort vanuses 15–24, mida on neli miljonit enam kui 2007. aastal, kusjuures eriti kõrge on tööpuuduse määr Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas;

W.

arvestades, et madala ja keskmise sissetulekuga riikides on ligikaudu 200 miljonit noort, kellel puudub algharidus ja kes on seega jäetud ilma õigusest haridusele;

X.

arvestades, et lapsed on eriti mõjutatud finants- ja majanduskriisist, kusjuures nende hooldajate kogetavad ohud ja kaitsetus sageli raskendavad laste olukorda;

Y.

arvestades, et maailmas ei käi koolis 61 miljonit algkooliealist last ning edusammud üldise algharidus saavutamise suunas on seiskunud alates 2008. aastast; arvestades, et pool sellest üldnäitajast langeb Sahara-taguse Aafrika arvele, kus ei käi koolis 31 miljonit last, kusjuures kooli on sunnitud pooleli jätma rohkem tüdrukuid kui poisse, sest tüdrukud peavad aitama vaesuse survest tingituna teha majapidamistöid;

Z.

arvestades, et empiirilised tõendid näitavad seda, et majanduskriisi ajal, mil hariduse eelarvet kärbitakse, lahkub rohkem lapsi enneaegselt koolist või ei käi üldse koolis, selleks et minna tööle; arvestades, et üle 190 miljoni lapse vanuses 5–14 on sunnitud töötama ja Sahara-taguses Aafrikas kasutatakse lapstööjõuna iga neljandat 5-17-aastast last, kusjuures Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas käib tööl iga kaheksas ja Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnas iga kümnes laps; arvestades, et tüdrukute puhul on eriti suur oht, et nad võetakse koolist ära ja sunnitakse tööle lapstööjõuna või tegema kodus majapidamistöid; arvestades, et see kahjustab laste heaolu ja õigust haridusele ning pikemas perspektiivis mõjutab tööjõu kvaliteeti ning üldist arengut;

AA.

arvestades, et tuletisinstrumentide turgudel toimuvate finantsspekulatsioonide tõttu tõusvad ning kiiresti muutuvad toiduainete hinnad mõjutavad miljoneid inimesi, kellel on raskusi põhivajaduste täitmisega; arvestades, et ülemaailmsed edusammud näljahäda vähendamiseks on alates 2007. aastast aeglustunud; arvestades, et 869 miljonit inimest kannatab kroonilise alatoitluse all, neist suur enamik (850 miljonit inimest) elab arenguriikides; arvestades, et kaitsetute leibkondade rakendatavad toimetulekustrateegiad hõlmavad lapse arengu kriitilistes etappides või raseduse ajal tarvitatava toidu kvaliteedi ja/või kvantiteedi vähendamist, mis avaldab pikaajalist mõju füüsilisele kasvule ja vaimsele tervisele;

AB.

arvestades, et kasvava nõudluse tõttu toiduainete tootmiseks ja aina rohkem energeetiliseks ja tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud põllumajandustoodete järele kasvab ka konkurents maa pärast, mis on aina napimaks muutuv ressurss; arvestades, et riigi tasandi ja rahvusvahelised investorid kasutavad pikaajalise ostu või rentimise lepinguid, et kindlustada endale tohutuid maa-alasid, mis võib põhjustada sotsiaal-majanduslikke ja keskkonnaprobleeme sellest mõjutatud riikidele ja eriti kohalikule elanikkonnale;

AC.

arvestades, et majanduskriis võib eriti teravalt mõjutada vanemaid inimesi, kes võivad olla suuremas töö kaotamise ohus ja kellele võimaldatakse väiksema tõenäosusega ümberõpet ja uuesti tööle võtmist; arvestades, et kriis võib piirata nende juurdepääsu mõistliku hinnaga tervishoiuteenustele;

AD.

arvestades, et ravimite kallinemine (kuni 30 %) avaldab negatiivset mõju kõige kaitsetumas olukorras olevate inimeste, eelkõige laste, vanemaealiste ja puuetega inimeste õigusele tervisele;

AE.

arvestades, et kogu maailmas on 214 miljonit võõrtöötajat nüüd majanduskriisist tingituna rohkem mõjutatud ebavõrdsest kohtlemisest, alatasustamisest või töötasu maksmata jätmisest ning füüsilisest vägivallast;

AF.

arvestades, et rahaülekanded, mikrorahastamine ja välismaiste otseinvesteeringute vood on arenguriikide majanduses olulised kriisist tuleneva šoki leevendamise vahendid;

AG.

arvestades, et inimkaubandus on kaasaegse orjanduse vorm ja kujutab endast põhiliste inimõiguste jämedat rikkumist; arvestades, et inimkaubitsejad kasutavad ära potentsiaalsete ohvrite vajadust leida korralik töökoht ja pääseda vaesusest; arvestades, et kaks kolmandikku inimkaubanduse ohvritest on naised ja tüdrukud;

AH.

arvestades, et maailmas puudub 1,3 miljardil inimesel juurdepääs elektrile; arvestades, et juurdepääs energiale, eriti elektrile, on väga oluline aastatuhande mitme arengueesmärgi saavutamiseks, kuna see vähendab tootlikkuse suurendamise kaudu muu hulgas vaesust, loob suuremaid tulusid ja stimuleerib mikroettevõtjate arengut ning viib majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurenemiseni;

AI.

arvestades, et põllumajandussektor annab tööd ja elatist rohkem kui 70 %-le arenguriikide tööjõust; arvestades, et põllumajandusele antava ametliku arenguabi osakaal on pidevalt vähenenud ja moodustab praegu vaid 5 % ametliku arenguabi kogumahust; arvestades, et arenguväheste ressurssidega ja madala sissetulekuga riikides on põllumajandussektori kasv vaesuse vähendamisel viis korda tulemuslikum kui kasv muudes sektorites (Sahara-taguses Aafrikas 11 korda suurem); arvestades, et maaelu areng ja meetmed, mis peavad toetama põllumajandust, eeskätt kohalikku tootmist, on kõigi arengustrateegiate peamiseks osaks ja on eluliselt tähtsad vaesuse, nälja ja vähese arengu kaotamiseks;

AJ.

arvestades, et kriisi mõju kirjeldamiseks sageli kasutatavad koondandmed võivad peita suuri erinevusi riikide vahel ja riikide sees; arvestades, et raske on pääseda ligi reaalajas andmetele, mis on vajalikud majanduskriisi poolt piirkondadele ja kaitsetutele rühmadele avalduva mõju täielikuks mõistmiseks; arvestades vajadust koostööd hõlmava ja innovatiivse andmekogumise ja analüüsimise järele ülemaailmsel tasandil;

1.

kordab kindlat otsust kaitsta ja edendada inimõigusi ja põhivabadusi (kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi) kui Euroopa Liidu välispoliitika keskseid põhimõtteid, mis on aluseks kõigile muudele poliitikavaldkondadele, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus, eriti seoses majandus- ja finantskriisiga;

2.

rõhutab, et inimõigused hõlmavad õigusi toidule, veele, haridusele, sobivale eluasemele, maale, inimväärikale töökohale, tervishoiule ja sotsiaalkindlustusele; mõistab hukka asjaolu, et nende hulk on mitmetes riikides kriisi algusest alates vähenenud; tunnistab, et vaesus ja selle süvenemine on enamasti tingitud nimetatud õiguste mittejärgimisest; palub Euroopa Liidul investeerida rohkem jõupingutusi ja raha aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse, mis on kehtestatud 2015. aastaks, kuid mille puhul ollakse nende saavutamisest veel kaugel;

3.

toonitab asjaolu, et kriisile reageerimine peab hõlmama rahvusvaheliselt kooskõlastatud mitmepoolset koostööd nii piirkondlikul kui piirkondadevahelisel tasandil, mille keskmes on tugev inimõigustele põhinev lähenemine;

4.

tuletab meelde valitsuste kohustust austada, kaitsta ja järgida alati inimõigusi, sealhulgas majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi, samuti digitaalseid vabadusi, nagu on sätestatud inimõigusi käsitlevas rahvusvahelises õiguses; kutsub valitsusi üles seisma vastu igas vormis diskrimineerimisele ja tagama kõigile põhilised inimõigused; taunib praegust lõhet seadusliku tunnustamise ja nende õiguste poliitilise jõustamise vahel;

5.

kinnitab veel kord, et vaatamata ülemaailmsele majanduskriisile, mis ohustab tõsiselt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste järgimist, ei ole ühelgi mis tahes majanduslikus seisukorras riigil õigustust eirata oma kohustust kaitsta põhilisi inimõigusi; rõhutab, et oma elanikele väärika elu tagamiseks on valitsustel kohustus kindlustada igal ajal minimaalne sotsiaalsete ja majanduslike õiguste kaitse tase;

6.

nõuab, et valitsused asetaksid elanikkonna kõige kaitsetumate rühmade huvid poliitiliste meetmete keskmesse, kasutades otsuste tegemisel inimõiguste raamistikku; kutsub valitsusi üles võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et tagada õiguskaitse kättesaadavus kõigile, keskendudes eelkõige vaesuses elavatele inimestele, kes vajavad täielikku arusaamist oma õigustest ja nende kasutamise vahenditest; kutsub ELi üles tugevdama võitlust karistamatuse vastu ja toetust õigusriigile ja justiitsreformi programmidele partnerriikides, et võimaldada aktiivset kodanikuühiskonda, mis on iga demokratiseerimisprotsessi alus;

7.

väljendab heameelt ELi võetud kohustuse üle edendada majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning teha suuremaid pingutusi, et tagada ühtne ja diskrimineerimist välistav juurdepääs põhiteenustele, pöörates erilist tähelepanu vaestele ja kaitsetutele ühiskonnarühmadele, nagu on sätestatud inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus; ootab selle kajastumist konkreetsetes meetmetes, sealhulgas ELi delegatsioonide koostatavates inimõigusi käsitlevates riigipõhistes strateegiates;

8.

nõuab, et ELi inimõiguste eriesindaja peaks tagama selle, et inimõigused oleksid poliitilistes algatustes esiplaanil, pöörates erilist tähelepanu kolmandate riikide kõige kaitsetumatele ühiskonnarühmadele;

9.

rõhutab, kui tähtis on tagada, et inimõiguste toetamist ja demokraatia edendamist ei õõnestaks selliste projektide eelarve vähendamine kriisi tingimustes; toonitab sellega seoses, et on vaja kindlalt toetada inimõiguste kaitsjate projekte, mida rahastatakse demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist, sh majanduslike ja sotsiaalsete õiguste valdkonnas (nagu töötajate ja sisserändajate õigused), ning toonitab, et tähtis on edendada inimõigustealast haridust;

10.

tuletab valitsustele meelde kohustust tagada, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel oleksid vajalikud vahendid oma rolli täitmiseks ühiskonnas, selle asemel, et kasutada praegust kriisi ettekäändena kodanikuühiskonna organisatsioonidele antava toetuse kärpimiseks; nõuab kodanikuühiskonna rahastamisvahendi piisavat rahastamist pärast 2013. aastat, et veelgi tugevdada kodanikuühiskonna suutlikkust partnerriikides;

11.

toonitab, et komisjon peaks kaasama inimõiguste klauslid märkimisväärse majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõjuga seadusandlike ja muude kui seadusandlike ettepanekute, rakendusmeetmete ja kaubandus- ning investeerimislepingute mõjuhinnangutesse;

12.

väljendab muret, et ülemaailmne majanduskriis seab ohtu ELi liikmesriikide ametliku arenguabi andmise; tuletab meelde, et kuigi ülemaailmne majanduskriis sai alguse rikkamatest riikidest, kannatavad selle all rohkem vaesed riigid; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid ja täidaksid kahe- ja mitmepoolseid kohustusi ametliku arenguabi osas, samuti eesmärke, mis on määratletud ÜRO aastatuhande deklaratsioonis, keskendudes eeskätt neile valdkondadele, kus edusammud praegu puuduvad ning tagades arenguabi tulemusliku kasutamise, et tagada parim kulutustele vastav tulu ning inimõigustealase ja arengupoliitika sidusus; tuletab meelde, et tärkava turumajandusega riikidel on samuti oluline roll, kuna nad võivad anda oma panuse ametlikku arenguabisse;

13.

nõuab, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid lähtuksid kriisidele reageerimise ja arengupoliitika kavandamisel inimõigustest, nagu osutas komisjon oma teatises „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” ja Euroopa Parlament oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni selle teatise kohta (8);

14.

toonitab, et poliitikavaldkondade sidusus ja koordineerimine on olulised vaesuse vähendamise eesmärgi täitmiseks ja ELi välisabi usaldusväärsuse ja mõju suurendamiseks;

15.

kordab, et partnerriikidele eelarvetoetuse andmise ja kõikide kaubanduskokkulepete eeltingimuseks peaks olema inimõiguste järgimine ja demokraatia partnerriikides; on seisukohal, et abiandvad riigid ja laenuandjad peaksid eelkõige reageerima kooskõlastatud viisil teatatud pettuse ja korruptsiooni juhtumitele ning edendama nendes riikides reforme hea valitsemistava ja läbipaistvuse suunas; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid süstemaatilisi riskihinnanguid laialt levinud korruptsiooni kohta partnerriikides, mis võib takistada arengu- ja humanitaarprojektide soovitud mõju;

16.

kutsub arenguriike üles kujundama majanduspoliitikat selliselt, et sellega edendataks jätkusuutlikku majanduskasvu ja arengut, loodaks töökohti, asetataks kaitsetud elanikerühmad poliitilises strateegias esiplaanile ning tuginetaks arengus usaldusväärsele fiskaalsüsteemile, millega kaotatakse maksupettus ja mis on vajalik siseriiklike vahendite tõhusamaks ja võrdsemaks kasutusele võtmiseks;

17.

julgustab välismaiseid ja siseriiklikke investoreid ärgitama kõikides riikides ettevõtete tugevat sotsiaalset vastutust, rõhutades eeskätt säästvat arengut ja head valitsemistava ning keskendudes eriti inimõigustele, inimväärsele tööle, tööstandarditele, ühinemisvabadusele, kollektiivläbirääkimistele ja muudele sotsiaalküsimustele;

18.

julgustab arenguriike kasutama kaubandussoodustusi, mida EL neile üldise soodustuste süsteemi (GSP+) raames võimaldab, et stimuleerida nende riikide majandust, mitmekesistada eksporti ja parandada nende konkurentsivõimet; tuletab meelde nende kohustust GSP+ raamistikus ratifitseerida ja rakendada tõhusalt kesksed rahvusvahelised konventsioonid inimõiguste ja tööõiguse, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava kohta, mis on selle skeemi all loetletud;

19.

kutsub ELi üles toetama ja kiitma heaks rahvusvaheline eesmärk muuta energia 2030. aastaks kõigile kättesaadavaks, kuna see aitab kaasa kõige vaesemate ja kõige kaitsetumate majandusliku mõjuvõimu ja sotsiaalhüvitiste suurendamisele arenguriikides;

20.

väljendab heameelt konkreetsete jõustamismehhanismide kehtestamise üle, et teostada järelevalvet inimõigusi käsitlevate klauslite rakendamise üle ELi nn uue põlvkonna kahepoolsetes ja piirkondlikes lepingutes; väljendab heameelt pingutuste üle, millega püütakse kaubandus- ja/või investeerimislepingute kõneluste alustamisel või lepingute sõlmimisel parandada inimõiguste alase olukorra analüüsimist kolmandates riikides; märgib murega, et praegused inimõiguste jälgimise alased sätted asjaomastes kokkulepetes ei ole selgesti määratletud või piisavalt ambitsioonikad; nõuab, et EL võtaks vankumatu põhimõttelise hoiaku, nõudes, et tema partnerriigid täidaksid inimõiguste klausleid rahvusvahelistes kokkulepetes;

21.

avaldab heameelt selle üle, et ELi abi on suunatud ümber vähim arenenud riikidele, ja nõuab, et keskmise sissetulekuga riigid eraldaksid järjest suurema osa maksutuludest sotsiaalkaitseskeemideks ning vaeste ja kõige kaitsetumate inimõiguste järgimiseks;

22.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles andma piisavat abi Sahara-taguse Aafrika riikide valitsustele, et hoida ära finantskriisi üleminek humanitaarkriisiks mõnedes selle piirkonna riikides;

23.

kutsub valitsusi üles täitma kohustusi kodanike ees loodusvarade vastutustundliku majandamise osas;

24.

nõuab, et valitsused võtaksid kõik meetmed, mis on vajalikud äärmusliku tulude ebavõrdsuse vähendamiseks, ja kehtestaksid tingimused, mis võimaldaksid praegu äärmises vaesuses elavatel inimestel kasutada täielikult ära oma potentsiaali ja elada väärikat elu;

25.

nõuab, et arenguriikide valitsused töötaksid välja sotsiaalkaitseskeemid, kuna need on hädavajalikud kõige kaitsetumate kaitsmiseks ning vastupidavuse suurendamiseks majandus- ja keskkonnašokkide korral ning on osutunud pigem ühiskonda tehtud investeeringuks kui kuluks, nagu on näidanud sellised sotsiaalhoolekande programmid nagu Brasiilia bolsa familia või nõudlusepõhised riiklikud ehitustööd, nagu India maapiirkonna tööhõive riiklik tagatisskeem (NREGS); toonitab, et selliste rahaülekandekavade edu sõltub suuresti vastavusest teatud tingimustele, nagu kooli registreerimine ja koolis käimine, samuti tervishoiu aspektid, eelkõige laste vaktsineerimine;

26.

väljendab heameelt ühisalgatuse üle, millele panid aluse õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör Olivier De Schutter ja äärmise vaesuse ja inimõigustega tegelev ÜRO eriraportöör Magdalena Sepúlveda Carmona eesmärgiga tugevdada arenguriikide sotsiaalkaitsesüsteeme sotsiaalkaitse ülemaailmse fondi kaudu, mis võimaldab kanaliseerida rahvusvahelise solidaarsuse vähimarenenud riikide hüvanguks; palub komisjonil neid programme toetada;

27.

on seisukohal, et arenguriikides on investeeringud jätkusuutlikku põllumajandusse oluline vahend, millega võidelda toiduga kindlustamatuse vastu ja ergutada üldist majanduskasvu; nõuab, et valitsused toetaksid vastutustundlikke erasektori investeeringuid ja toiduainete väiketootjaid, eriti naisi ja põllumajanduskooperatiive, kelle tegevus äärmise vaesuses vähendamisel on kõige tulemuslikum, kuna nad suurendavad tööjõu tulusust; toonitab, et tähtis on investeerida maapiirkondade infrastruktuuri, millega vähendatakse tehingukulusid ja võimaldatakse põllumajandustootjatel jõuda turule ning teenida suuremat tulu;

28.

palub valitsustel tagada, et omamaistel ja rahvusvahelistel finantsspekulantidel, kes investeerivad maasse, ei oleks negatiivset mõju väikepõllumajandustootjatele ja kohalikele tootjatele ning et nad ei põhjustaks ümberasustamist, keskkonnaprobleeme ning toiduga kindlustamatust ja sissetuleku ebakindlust; tuletab seoses sellega meelde, et kindel tööhõive ja toitumine on inimõiguste austamise, demokratiseerimise ja igasuguse poliitilise osaluse tingimused;

29.

tuletab nii valitsustele kui ka erasektorile meelde, et nad austaksid mitteametlikku ja traditsioonilist maaomandit ning maakasutusõigusi; rõhutab, et haavatavad rühmad, nagu põlisrahvad, vajavad kõige enam kaitset, sest maa on sageli ainus ressurss, millest nad oma elatist saavad;

30.

nõuab, et valitsused ei kärbiks ega piiraks toiduainete toetusi, kuna need toetused aitavad piirata näljahäda levikut ja parandada toitumist abi saavates leibkondades;

31.

nõuab suuremat läbipaistvust kaubaturgudel, et vältida põllumajandustoorme hindade volatiilsust, mida põhjustab ülemäärane spekuleerimine, ja toonitab vajadust suurema rahvusvahelise tähelepanu ja tõhustatud kooskõlastamise järele selles küsimuses;

32.

tuletab valitsustele meelde, et noorte tööhõivepoliitikas tuleks keskenduda mitte ainult töökohtade loomisele, vaid ka sellise sissetulekutaseme ja töötingimuste tagamisele, mis võimaldavad tagada piisava elatustaseme;

33.

väljendab toetust finantstehingute maksu ülemaailmsele kehtestamisele, kusjuures sellest maksust võib kujuneda uuenduslik arengu rahastamise mehhanism, mis lõppkokkuvõttes aitab kaasa majanduslike ja sotsiaalsete õiguste üldisele järgimisele; julgustab kõiki liikmesriike toetama ELi eelarve-ettepanekut kehtestada finantstehingute maks;

34.

rõhutab, et inimõiguste tagamiseks, eelkõige madala sissetulekuga riikides, on vaja võidelda ebaseaduslike rahavoogude, maksuparadiiside ja kaupadega spekuleerimise vastu;

35.

on seisukohal, et arenguriigid peaksid majanduspoliitika jaoks looma innovatiivsed rahastamissüsteemid; julgustab neid riike arendama nende omavahenditega seotud rahastamismehhanisme;

36.

kutsub üles tagama arenguriikide ettevõtetele parema konkurentsivõime, mis võimaldab vähendada tööpuudust ja edendada tööhõivepoliitikat;

37.

peab väga oluliseks tugevdada oskuste arendamise ja koolituspoliitikat, sealhulgas mitteformaalset haridust ning praktikat ja väljaõpet kohapeal, millega toetatakse edukat üleminekut koolist tööturule;

38.

rõhutab, et araabia kevade sündmused on paljastanud mitmeid puudusi ELi poliitikas selle piirkonna suhtes, sealhulgas noorte olukorra suhtes, kes seisavad silmitsi massilise tööpuudusega ja väljavaadete puudumisega oma kodumaal; nõuab, et EL võtaks tõhusamaid meetmeid, et tulla toime finantskriisi mõjuga kolmandates riikides, võttes sealhulgas arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide aruandeid;

39.

nõuab, et nii selliste riikide valitsused, kus on suur laste tööjõu kasutamise määr, kui rahvusvahelised abiandjad edendaksid ennetusmeetmeid, näiteks suurendaksid koolis käimise võimalusi, parandaksid koolide kvaliteeti ja vähendaksid koolikulusid, et vähendada vaesuse määra ja soodustada majanduskasvu;

40.

nõuab tungivalt, et valitsused pakuksid nn teise võimaluse haridusprogramme neile, kes ei ole käinud algkoolis, et anda neile kirja- ja arvutamisoskus ning elatise hankimise oskused, mis võivad neil aidata vaesusest pääseda;

41.

nõuab, et valitsused tugevdaksid lastekaitsemeetmeid, sealhulgas lastevastase vägivalla vähendamise meetmeid, ja edendaksid valitsusametnike hulgas teadlikkuse tõstmist lastevastase vägivalla küsimuses;

42.

tuletab meelde, et majanduse elavdamise poliitikas tuleb rõhutada soolise võrdõiguslikkuse komponenti; nõuab kõige kiiremas korras sellise poliitika ja korra rakendamist, millega tagatakse rohkemate naiste sisenemine tööturule inimväärsete töötingimuste ja sotsiaalkaitsega töökohtadel; nõuab avaliku sektori investeeringute suunamist hooldusteenustesse, et vähendada naiste poolt tasuta tehtavate majapidamis- ja hooldustööde mahtu; nõuab, et tööturupoliitikas tuleb käsitleda sellist valdkonda nagu lapsevanemate ajapuudus laste eest hoolitsemisel;

43.

toonitab, et naised tuleb ulatuslikumalt kaasata sotsiaalsesse dialoogi ja otsuste tegemisse; tuletab meelde asjaolu, et tütarlaste ja naiste haridus ja naiste õiguste edendamine on väga olulised;

44.

nõuab, et valitsused käsitleksid kriitilise tähtsusega inimõiguste küsimusi, millega puutuvad kokku eakad inimesed, eriti majanduslanguse ajal, nagu pikaajaline töötus, vanusega seotud tööalane diskrimineerimine, ebakindel sissetulek ja liiga kallis tervishoid; nõuab, et valitsused kehtestaksid uuenduslikud mehhanismid paindlikuks osalemiseks tööturul, näiteks võimaldades vanematel inimestel saada osalise tööajaga töötamisel sotsiaalpensioni, pakkudes ümberkoolituse programme või fiskaalmeetmeid, mille eesmärk on stimuleerida eakate tööhõivet;

45.

nõuab rahaülekannete tehingukulude vähendamist ja tehingute lihtsustamist, näiteks tuleks lihtsustada sisserännanutel pangakonto avamist vastuvõtvas riigis;

46.

palub valitsustel tagada, et võitlus inimkaubanduse vastu oleks majandus- ja finantskriisi ajal jätkuvalt olulisel kohal; nõuab, et valitsused rakendaksid täies mahus seadusi inimkaubitsejate kohtu alla andmiseks, laiendaksid tuge ja õigusabi andmist inimkaubanduse ohvritele ja tihendaksid rahvusvahelist koostööd;

47.

avaldab heameelt 2015. aasta järgset arengukava käsitlevas ÜRO kõrgetasemelises ekspertrühmas käivate arutelude üle, milles osaleb ka ELi arenguvolinik; on seisukohal, et 2015. aasta järgset perioodi hõlmavas raamistikus tuleks lugeda esmatähtsaks inimõiguste üldine rakendamine ning võtta arvesse finants- ja majanduskriisi mõju, eeskätt kõige vaesematele ja kõige kaitsetumatele, ning täita lubadused vaesuse vähendamise valdkonnas; nõuab, et kõik asjaosalised kaaluksid mõõdetavate eesmärkide ja näitajate, samuti kvalitatiivsete ning tulemustel põhinevate näitajate kehtestamist;

48.

toonitab, et tuleb täiendavalt uurida ja analüüsida finants- ja majanduskriisi mõju eri piirkondadele, sealhulgas ELis ja tema suhetes kolmandate riikidega, ning tuleb parandada ülemaailmsete ja piirkondlike kriiside varajaste signaalide jälgimist; toonitab, et uuringutes ja poliitika kavandamisel tuleks rohkem näidata liigendatud andmeid, et kõige paremini haarata ja käsitleda kõige vaesemate ja kõige kaitsetumate ühiskonnaliikmete probleeme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma rahalist toetust ÜRO peasekretäri poolt 2009. aastal algatatud ÜRO innovatsioonilaboratooriumile Global Pulse, mille eesmärk on koguda ja analüüsida andmeid, mis aitavad paremini mõista finants- ja majanduskriisi mõju elanikkonna kaitsetumatele kihtidele ja töötada välja vastavad poliitilised reageerimisvahendid;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO inimõiguste ülemvolinikule.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/44

—

võttes arvesse Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingu eelnõu, protokolli ja lõppakti,

—

võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta üldist seirearuannet Horvaatia ühinemiseks valmisoleku kohta (SWD(2012)0338),

—

võttes arvesse komisjoni 26. märtsi 2013. aasta lõplikku seirearuannet Horvaatia ühinemisettevalmistuste kohta (COM(2013)0171),

—

võttes arvesse komisjoni korrapäraseid aruandeid Horvaatia edusammude kohta ühinemise ettevalmistamisel aastatel 2005–2011,

—

võttes arvesse 19. ja 20. juunil 2003. aastal Thessalonikis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldusi Lääne-Balkani riikide ja ELi laienemise kohta,

—

võttes arvesse kõiki oma varasemaid resolutsioone ja raporteid Horvaatia edusammude ning laienemisprotsessi kohta, eelkõige 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise kohta (1) ja sama kuupäeva resolutsiooni Horvaatia taotluse kohta Euroopa Liiduga ühinemiseks (2) ning 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni laienemise kohta: poliitikavaldkonnad, kriteeriumid ja ELi strateegilised huvid (3),

—

võttes arvesse ELi–Horvaatia parlamentaarse ühiskomisjoni kõiki varasemaid soovitusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et Horvaatia ühineb ELiga 1. juulil 2013. aastal;

B.

arvestades, et mõnes ELi liikmesriigis ei ole ühinemislepingu ratifitseerimine veel lõpule viidud;

C.

arvestades, et Horvaatia teeb ajakava kohaselt viimaseid ettevalmistusi ELiga ühinemiseks ja tegeleb järelejäänud nõuete täitmisega;

D.

arvestades, et reformipüüded peavad jätkuma ka pärast ühinemist, et Horvaatia kodanikud saaksid ELi kuulumisest täit kasu;

E.

arvestades, et Horvaatia ühinemisprotsess tõendab ELi laienemispoliitika usaldusväärsust ja ümberkujundavat mõju liidu liikmeks pürgivatele riikidele;

F.

arvestades, et Horvaatia ühinemine ELiga muudab liidu tugevamaks ja suurendab selle julgeolekut, rikastab kultuuri ja pärandit ning tuletab teistele liikmestaatust taotlevatele riikidele veenvalt meelde, et lubaduste kohusetundlik täitmine toob nende kodanikele tuntavat ja püsivat kasu;

G.

arvestades, et Horvaatialt oodatakse konstruktiivset tegutsemist oma naabruskonnas ja tal on ainulaadsed eeldused, et edendada eelkõige ELi laienemist, demokraatia tugevdamist, piirkondlikku koostööd ja Lääne-Balkani rahvaste leppimist ning teha omalt poolt kõik, et kahepoolsed suhted neid protsesse ei takistaks;

1.

rõõmustab selle üle, et Horvaatiast saab 1. juulil 2013. aastal ELi 28. liige tulenevalt Euroopa Parlamendi 1. detsembril 2011 hääletusel tehtud õiguslikult siduvast otsusest, millega kiideti heaks Horvaatia ühinemine, ning et see toimub Euroopa Ülemkogu poolt ühinemislepingus määratud kuupäeval; väljendab kindlat usku, et Horvaatias on tugev ja küps demokraatia ning sotsiaalne turumajandus, austatakse euroopalikke väärtusi ja suudetakse täita liikmestaatusega kaasnevad kohustused;

2.

märgib, et Horvaatia teeb kavakohaselt viimaseid ettevalmistusi ELiga ühinemiseks, tegeledes järelejäänud nõuete täitmisega;

3.

võtab teadmiseks, et Horvaatia on komisjoni üldises seirearuandes loetletud kümme prioriteetset meedet ellu viinud;

4.

väljendab heameelt selle üle, et Horvaatia on teinud märkimisväärseid edusamme komisjoni üldises seirearuandes esile toodud ülesannete täitmisel, ning palub Horvaatia valitsusel lahendada kõik lahendamata küsimused 1. juuliks 2013 ja jätkata kõiki muid vajalikke reforme; kutsub Horvaatiat üles järgima kõiki ühinemisläbirääkimistel võetud kohustusi ja need täitma, et olla uue liikmesriigina täielikult valmis liidus osalema, kuna see on nii Horvaatia kui ka ELi huvides; rõhutab, et see protsess peaks olema läbipaistev ja kaasav ning hõlmama võimalikult suurel määral Horvaatia parlamenti ja kodanikuühiskonda;

5.

palub neil ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel ühinemislepingu ratifitseerimist lõpule viinud, seda õigeaegselt teha;

6.

kordab oma seisukohta, et ELiga ühinemine ei tohiks olla protsessi lõpp, vaid pigem üks samm majanduse, halduse ja kohtusüsteemi moderniseerimise teel ning võimalus, mida saab täielikult ära kasutada vaid pideva poliitilise tegevuse kaudu; kutsub Horvaatiat üles ELiga ühinemiseks valmistudes jätkuvalt tõhusalt kasutama IPA (ühinemiseelse abi rahastamisvahend) vahendeid, samuti struktuurifonde ja ühtekuuluvusfondi;

7.

õhutab Horvaatia poliitikuid ja ühiskondlikke toimijaid otsima uusi viise, kuidas ühinemisjärgsel ajal reformitempot ja -meelsust hoida ning tagada, et poliitikud vastutaksid ühinemislepingus võetud kohustuste täitmise eest; rõhutab sellega seoses tulemusliku parlamentaarse järelevalve ja kodanikuühiskonna järelevalve vajalikkust;

8.

rõhutab veel kord sõltumatu kohtunikkonna, pädeva ja vastutustundliku avaliku halduse ja õigusriigi keskset osa demokraatia tugevdamisel ning investeerimise ja majandustegevuse toetamisel; kutsub Horvaatiat üles jätkuvalt parandama oma kohtusüsteemi ja selle liikmete sõltumatust, vastutust, erapooletust, professionaalsust ja tõhusust, muu hulgas vähendama lahendamata kohtuasjade hulka, kehtestama kohtunikele uue varade deklareerimise süsteemi ning jätkama uue distsiplinaarmenetluste süsteemi toimivuse parandamist; nõuab, et Horvaatia rakendaks uue kohtureformi strateegia aastateks 2013–2018;

9.

märgib, et Horvaatia on korruptsioonivastaseks võitluseks loonud rahuldava institutsioonilise ja õigusraamistiku; kutsub Horvaatia ametivõime üle veelgi tõhustama võitlust korruptsiooni, pettuse ja vahendite väärkasutamise vastu; rõhutab, et korruptsioonivastaste meetmete rakendamine peab jätkuma täie rangusega; kutsub ametivõime üles pidama arvestust huvide konflikti, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse juhtumite üle ja parandama varade arestimist ja konfiskeerimist reguleeriva õigusraamistiku rakendamist;

10.

palub Horvaatia võimudel olemasolevad korruptsioonivastased vahendid täielikult ära kasutada erapooletuks ja tulemuslikuks kohtulikule vastutusele võtmiseks ja otsuste langetamiseks, sealhulgas suurt avalikku tähelepanu pälvivatel juhtumitel, et tugevdada kodanike usaldust õigusriigi ja riigiasutuste suhtes; rõhutab, et korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses on vaja rakendada kestva iseloomuga meetmeid ning kohtusüsteemi on vaja reformida eelkõige Horvaatia kodanike huvides; rõhutab, et tuleb edendada sõltumatut uurivat ajakirjandust, kuna see on äärmiselt oluline korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse juhtumite paljastamisel;

11.

palub Horvaatial jätkuvalt rakendada uusi tugevaid õigusnorme teabele juurdepääsu korraldamisel, kindlustades sellega korruptsiooni ennetamise raamistikku; võtab teadmiseks, et hiljuti loodud huvide konfliktide käsitlemise komisjon on nüüd tööle asunud, ning kutsub Horvaatia ametivõime üles rakendama täies ulatuses õigusaktide paketi, millega reguleeritakse riigihankeid ning erakondade ja valimiskampaaniate rahastamist;

12.

palub Horvaatia võimudel jääda valvsaks, et tagada põhiõiguste täielik austamine, võideldes samas kõigi diskrimineerimise vormide ja sallimatuse ilmingutega, mis on suunatud rahvusvähemuste, roma kogukonna, sisserändajate, homo-, bi- ja transseksuaalide ning muude vähemusrühmade ja vähekaitstud rühmade vastu; palub lisaks Horvaatial soodustada sellise keskkonna tekkimist, mis tagab eespool nimetatud vähemustele (nt homo-, bi- ja transseksuaalidele) vabaduse väljendada oma vaateid ja veendumusi kooskõlas ELi põhiõiguste harta põhimõtetega;

13.

kutsub ametivõime üles edendama sõnavabadust, sealhulgas meediavabadust ja -pluralismi; võtab teadmiseks, et uus avalik-õiguslikku ringhäälinguorganisatsiooni käsitlev seadus võeti vastu 2012. aasta juulis; kutsub ametivõime üles jätkama jõupingutusi selleks, et tagada avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatus ja vabadus poliitilisest ja majanduslikust survest ning suurendada selle läbipaistvust;

14.

märgib, et Horvaatia on piisavalt ette valmistatud ELi struktuurifondidest ja ühtekuuluvusfondist rahastatavate tulevaste meetmete juhtimiseks ja rakendamiseks; kutsub Horvaatiat üles looma süsteemi Euroopa Regionaalarengu Fondiga (ERF) seotud projektide kavandamiseks ja teostamiseks; soovitab Horvaatia valitsusel veelgi tugevdada vastutavate asutuste haldussuutlikkust, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, kooskõlas Euroopa Kontrollikoja 2012. aasta aruandes esitatud soovitustega; nõuab, et valitsus teeks kõik võimaliku korruptsiooni, pettuste ja rikkumiste ohu vähendamiseks ELi vahendite jaotamisel ja kasutamisel;

15.

tuletab liikmesriikidele meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavail läbirääkimistel tuleb arvestada ka kohustusi Horvaatia ning selle kodanike ees, pidades silmas Horvaatiale tulevikus majandusliku ja piirkondliku arengu vallas antavat abi;

16.

soovitab Horvaatial jätkata struktuurireformide teostamist, et stimuleerida majanduskasvu ja elavdada tööturgu; kutsub Horvaatiat üles säilitama pangandussektori stabiilsust ja jätkama eelarve konsolideerimise poliitikat, et tugevdada konkurentsivõimet; peab õigeks, et Horvaatia osaleb alates 2013. aasta jaanuarist Euroopa poolaastal; toetab jõupingutusi ELi vahendite õigeaegse ja tulemusliku kasutamise tagamiseks ning Horvaatia transpordi-infrastruktuuri parandamiseks ja ühenduste parandamiseks ELi teiste liikmesriikide ja oma piirkonna riikidega; kutsub Horvaatia valitsust üles rakendama täies ulatuses väikeettevõtteid käsitlevat õigusraamistikku, rakendama selleks muu hulgas asjakohaseid poliitilisi meetmeid, parandama nendele ettevõtetele rahastamise kättesaadavust ja toetama VKEde rahvusvahelistumist;

17.

on seisukohal, et majanduse kaasajastamisel tuleb erilist rõhku panna sotsiaalsele ja keskkonnamõõtmele; soovitab Horvaatial veelgi tugevdada sotsiaalset dialoogi ning kaitsta sotsiaalseid ja ametiühinguõigusi; kutsub Horvaatia ametivõime üles tagama läbipaistvuse suuremahulisi investeeringuid nõudvate projektide keskkonnamõju hindamisel; nõuab, et Horvaatia ametiasutused peaksid keskkonnakaitset eelkõige ruumilisel planeerimisel esmatähtsaks;

18.

on mures, et kavandatav strateegilisi investeeringuid käsitlev seadus ei vasta Euroopa standarditele; palub Horvaatia valitsusel ja parlamendil see läbi vaadata, et kaitsta paremini põhiõigusi, eelkõige omandiõigusi, ja keskkonda;

19.

kutsub ELi liikmesriike üles mitte piirama liidu kodanike põhiõigusi rohkem kui tingimata vaja, järgides ühinemislepingu artiklis 18 sätestatud üleminekumeetmeid; eelkõige palub liikmesriikidel võtta ajutisi meetmeid isikute vaba liikumise piiramiseks ainult faktiteabe põhjal ja üksnes tõsiste tööturuhäirete korral; tuletab meelde, et liidu eelmiste laienemisvoorude ajal kehtestatud üleminekuperioodi piirangud tööturule juurdepääsemisel on osutunud piiranguid rakendanud liikmesriikide heaolule kahjulikuks;

20.

võtab teadmiseks, et edenenud on piiriületuspunktide ehitamine Neumi koridoris;

21.

kutsub Horvaatia ametivõime üles jätkama ka õigusaktide ühtlustamist, institutsioonidevahelise koostöö ja piirihalduse edendamist, et riik võiks kavakohaselt Schengeni alaga liituda;

22.

soovitab Horvaatial jätkata koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga ning suurendada jõupingutusi sõjakuritegude uurimiseks ja kurjategijate vastutusele võtmiseks kooskõlas karistamatust käsitleva strateegiaga; kutsub Horvaatiat ja Serbiat üles heausksele koostööle sõjakurjategijate vastutusele võtmisel, et saavutada piirkonnas õiglus ja tõeline leppimine;

23.

palub Horvaatial pöörata ka edaspidi erilist tähelepanu tagasipöörduvate põgenike õigustele ja sotsiaalsetele tingimustele kooskõlas Sarajevo deklaratsiooni protsessi eesmärkidega; toetab jätkuvalt RECOMi (tõe otsimise ja lepituse piirkondlik komisjon) algatust, mille eesmärk on tunnistada kõikide sõjakuritegude ohvrite kannatusi ja austada nende õigust tõele ja õiglusele;

24.

kutsub Horvaatiat üles aktiivselt osalema Lääne-Balkani riikide stabiliseerimise ja Euroopaga integreerimise protsessis; on veendunud, et Horvaatia kogemused ja asjatundmine, mis on omandatud oma riigi ümberkujundamisel ja ELiga ühinemiseks valmistumisel, on teistele ELi liikmekandidaatidele ja kandidaadiks pürgivatele riikidele väga väärtuslikud; soovitab Horvaatial jagada oma kogemusi teiste kandidaatriikide ja võimalike kandidaatriikidega ning tugevdada piirkondlikku koostööd; on arvamusel, et ELi väärtuste ja liidu edasise laienemise propageerimine Horvaatia poolt põhineb heanaaberlikel suhetel ja leppimispüüetel;

25.

kutsub Horvaatiat ja selle naaberriike üles aktiivselt osalema lahendamata kahepoolsete küsimuste lahendamises vastavalt rahvusvahelisel tasandil võetud kohustustele ning heanaaberlike suhete ja piirkondliku koostöö põhimõtetele; tunnustab sellega seoses Horvaatia valitsuse ja Serbia valitsuse samme omavaheliste suhete parandamiseks ning loodab, et nende riikide koostöö tiheneb; väljendab heameelt selle üle, et Sloveenia ja Horvaatia on alla kirjutanud vastastikuse mõistmise memorandumile, et leida konstruktiivne lahendus Ljubljanska Banka juhtumile; tunneb heameelt, et Sloveenia parlament on ühinemislepingu ratifitseerinud; tuletab meelde, et kahepoolseid vaidlusi ei tohi kasutada praeguste või tulevaste kandidaatriikide integratsiooniprotsessi takistamiseks; sellega seoses kutsub kõiki liikmesriike üles õigeaegselt ratifitseerima Horvaatia ühinemislepingu;

26.

kutsub Horvaatiat üles jätkama konstruktiivset tegevust piirkondliku koostöö arendamisel; kutsub Horvaatia võime üles täies ulatuses rakendama deklaratsiooni ELi väärtuste edendamise kohta Kagu-Euroopas, mille Horvaatia parlament kiitis heaks 21. oktoobril 2011; soovitab kõikidel selle piirkonna riikidel vastu võtta samalaadsed avaldused ja neid rakendada; nõuab, et Euroopa Komisjon abistaks selles osas kõiki piirkonna riike; palub komisjonil arvesse võtta liidu laienemisprotsessi seniseid kogemusi, sealhulgas Horvaatia ühinemisprotsessi, ning aidata selle piirkonna riikidel lahendada kahepoolseid vaidlusi selliselt, et see ei takistaks ühinemisprotsessi, vaid ELi olemasolevas institutsioonilises raamistikus loodaks abi- ja lepitusmehhanismid, mida piirkonna riigid saaksid soovi korral kasutada;

27.

tunnustab vaatlejaliikmetena Euroopa Parlamendi töös osalevate horvaatide tegevust ja konstruktiivset panust; väljendab heameelt 14. aprillil 2013. aastal toimunud Euroopa Parlamendi Horvaatia liikmete valimiste tulemuste üle, kuid peab kahetsusväärseks vähest valimisaktiivsust; tervitab rõõmuga Horvaatiat esindavaid EP liikmeid, kui Horvaatiast saab 1. juulil 2013 ELi liikmesriik;

28.

hindab Euroopa Komisjoni tööd Horvaatia ühinemisprotsessi juhtimisel; palub komisjonil saadud kogemusi analüüsida ning neid tulevaste liikmekandidaatide puhul rakendada – näiteks kasutada üldist seirekorda läbirääkimiste lõpetamise ja ühinemispäeva vahelisel ajal; palub komisjonil hinnata kodanikuühiskonna ja parlamendi kaasatust kogu ühinemisprotsessi jooksul, et saada kogemusi praegusteks ja tulevasteks läbirääkimisteks; palub komisjonil konkreetselt sellega seoses teha ettepanekud, kuidas kandidaatriikides kodanikuühiskonda ja parlamenti paremini ühinemisprotsessi kaasata;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Horvaatia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/48

—

võttes arvesse komisjoni 2012. aasta eduaruannet Türgi kohta (SWD(2012)0336),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2012. ja 2013. aastal” (COM(2012)0600),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Türgi 2010. aasta eduaruande kohta (1), 29. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Türgi 2011. aasta eduaruande kohta (2), 22. mai 2012. aasta resolutsiooni naiste väljavaadete kohta Türgis 2020. aastal (3) ning 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni laienemise kohta: poliitikavaldkonnad, kriteeriumid ja ELi strateegilised huvid (4),

—

võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal,

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused (5) („ühinemispartnerlus”), ning nõukogu varasemaid 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2010. aasta, 5. detsembri 2011. aasta ja 11. detsembri 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga alustati 3. oktoobril 2005. aastal pärast seda, kui nõukogu oli läbirääkimiste raamistiku heaks kiitnud, ning arvestades, et läbirääkimised on õiglasel ja rangel tingimuslikkusel ning reformimise lubadustel põhineva pikaajalise ja prognoosimatu tulemusega protsessi lähtepunkt;

B.

arvestades, et Türgi on kohustunud teostama reforme, arendama heanaaberlikke suhteid ning viima end järk-järgult vastavusse ELi nõuetega, ning et neid pingutusi tuleks käsitada Türgi võimalusena jätkata oma demokraatlike institutsioonide, õigusriigi ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimise moderniseerimist, tugevdamist ja parandamist;

C.

arvestades, et EL peaks jääma Türgi reformide võrdlusaluseks;

D.

arvestades, et kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembri kohtumise järeldustega on täielik vastavus Kopenhaageni kriteeriumidele ja ELi integreerimisvõime endiselt liitumise alus ELiga kui ühistel väärtustel, siiral koostööl ja kõigi liikmesriikide vastastikusel solidaarsusel põhineva ühendusega;

E.

arvestades, et positiivne tegevuskava käivitati 2012. aasta mais, et toetada ja täiendada läbirääkimisi (ilma neid asendamata) tõhustatud koostöö kaudu mitmes ühist huvi pakkuvas valdkonnas;

F.

arvestades, et oma 11. detsembri 2012. aasta järeldustes toetas nõukogu komisjoni uut ettepanekut asetada õigusriigi põhimõte laienemispoliitika keskmesse ning kinnitas 23. peatüki (õigussüsteem ja põhiõigused) ja 24. peatüki (õigus, vabadus ja turvalisus) keskset tähtsust läbirääkimiste protsessis – peatükid, mida ongi vaja käsitleda läbirääkimiste varases etapis, et määrata selged sihttasemed ja anda maksimaalselt aega vajalike õigusaktide ja institutsioonide loomiseks ning usaldusväärseks rakendamiseks;

G.

arvestades, et 2012. aasta laienemisstrateegias kinnitas komisjon, et oma majanduse, strateegilise asukoha ja tähtsa piirkondliku rolli tõttu on Türgi Euroopa Liidu seisukohalt väga oluline riik ning et ühinemisprotsess on endiselt kõige sobivam raamistik ELiga seotud reformide arendamiseks Türgis; arvestades, et komisjon tundis muret Türgi väheste edusammude pärast poliitiliste kriteeriumide täitmisel;

H.

arvestades, et Türgi ei ole siiani, juba seitsmendat aastat järjest, rakendanud EÜ ja Türgi assotsiatsioonilepingu ning selle lisaprotokolli sätteid;

I.

arvestades, et läbirääkimiste peatükid, mille osas tehnilised ettevalmistused on lõpule viidud, tuleks kohe avada vastavalt kehtestatud korrale ja kooskõlas läbirääkimiste raamistikuga;

J.

arvestades, et Euroopa Liit ja Türgi on majanduslikult omavahel seotud ja et ELi ja Türgi vahelise kaubanduse maht moodustas 2011. aastal 120 miljardit eurot;

K.

arvestades, et EL on Türgi suurim kaubanduspartner ning Türgi on ELi suuremate kaubanduspartnerite seas kuues; arvestades, et ELi liikmesriikide tehtud välismaised otseinvesteeringud Türki moodustavad 75 % kõigist välismaistest otseinvesteeringutest;

L.

arvestades, et komisjoni hinnangul on Türgi üldine valmisolek majanduspoliitika valdkonnas hea ning riigi suutlikkus teha ja kooskõlastada majanduspoliitilisi otsuseid on nõuetekohane;

M.

arvestades, et Türgil on võimekust etendada naaberriikidest ELi toimuva nafta-, gaasi- ja elektritransiidi energiaallikate ja kanalite hajutamisel keskset osa; arvestades, et kestliku vähese CO2-heitega majanduse rajamises peitub nii Türgi kui ka ELi jaoks võimalus saada kasu Türgi rikkalikest taastuvenergiaallikatest;

N.

arvestades, et ELi dialoog ja koostöö Türgiga stabiilsuse, demokraatia ja julgeoleku valdkonnas, pidades eriti silmas laiemat Lähis-Ida piirkonda, on strateegilise tähtsusega; arvestades, et Türgi mõistis kindlalt ja korduvalt hukka Süüria režiimi vägivalla tsiviilelanikkonna vastu ning annab vajalikku humanitaarabi nendele süürlastele, kes põgenevad kodumaal toimuva vägivalla eest üle piiri;

O.

arvestades, et Türgi ja Armeenia omavaheliste suhete normaliseerimiseks on vaja, et nad ratifitseeriksid eeltingimusi seadmata kokkulepitud protokollid ja avaksid oma ühispiiri;

P.

arvestades, et Türgi Suure Rahvuskogu 1995. aastal esitatud casus belli ähvardus Kreeka vastu tuleks tühistada; arvestades, et on oluline, et Türgi ja Kreeka viiksid oma suhete parandamiseks läbi uue kõneluste vooru;

1.

usub, et uuenenud vastastikune suhtlemine läbirääkimiste kontekstis on vajalik konstruktiivsete suhete säilitamiseks; rõhutab, kui tähtis on luua tingimused konstruktiivseks dialoogiks ja alus vastastikuseks mõistmiseks; märgib, et selle aluseks peaksid olema sellised ühisväärtused nagu demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine; tunnustab komisjoni ja Türgit positiivse tegevuskava rakendamise eest, mis näitab, kuidas Türgi ja EL võiksid vastastikuste suhete arendamise ja selgete eesmärkide kontekstis edendada omavahelist dialoogi, saavutada vastastikust mõistmist ja jõuda positiivsete muutuste ja vajalike reformideni;

2.

toonitab Türgi poliitiliselt ja geograafiliselt strateegilist rolli ELi välis- ja naabruspoliitika jaoks; rõhutab Türgi olulist piirkondlikku ja naabri rolli ning nõuab ELi ja Türgi vahel välispoliitiliste otsuste ja eesmärkide teemal peetava poliitilise dialoogi edasist tõhustamist; peab kahetsusväärseks, et ka 2012. aastal järgis Türgi ÜVJP deklaratsioone liiga vähe; ärgitab Türgit ELiga peetava dialoogi ja koostöö raames oma välispoliitikat edasi arendama; kutsub Türgit ja ELi üles tegema tihedamat koostööd rahujõudude ja demokraatia tugevdamiseks lõunanaabruses kui piirkonnas, mis on nii ELi kui ka Türgi jaoks murrangulise tähtsusega;

3.

väljendab toetust Türgi ja Iisraeli vahel peetavale dialoogile ja taastatud suhetele;

4.

peab tervitatavaks nõukogu otsust kutsuda komisjoni üles võtma paralleelselt tagasivõtulepingu allkirjastamisega meetmeid viisanõude kaotamiseks; nõuab tungivalt, et Türgi allkirjastaks ja rakendaks edasiste viivitusteta tagasivõtulepingu ning tagaks kuni selle lepingu jõustumiseni kehtivate kahepoolsete lepingute täieliku täitmise; tuletab meelde, et Türgi on ELi ebaseaduslikul sisserändel üks peamisi transiitriike; tunnustab Türgi võetud meetmeid ebaseadusliku rände ärahoidmiseks ning toonitab, et Türgi peab tõhustama koostööd ELiga rände haldamise, inimkaubandusega võitlemise ja piirikontrolli valdkonnas; rõhutab veel kord, et on tähtis lihtsustada ettevõtjate, teadlaste, üliõpilaste ja kodanikuühiskonna esindajate pääsu Türgist ELi; toetab komisjoni ja liikmesriikide jõupingutusi viisaeeskirja rakendamiseks, viisanõuete ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks ning viisalihtsustuskeskuste avamiseks Türgis; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustusi seoses assotsieerimislepinguga vastavalt Euroopa Liidu Kohtu 19. veebruari 2009. aasta otsusele Soysali kohtuasjas (6);

5.

tunneb heameelt välismaalasi ja rahvusvahelist kaitset käsitleva seaduseelnõu hiljutise vastuvõtmise üle ning eeldab, et kõnealuses õigusaktis käsitletakse esinevaid mureküsimusi, mis on seotud asüülimenetlusele juurdepääsu meelevaldse keelamise ning põgenike, asüülitaotlejate ja teiste potentsiaalselt kaitset vajavate inimeste tagasisaatmise tava jätkumisega; rõhutab, kui oluline on viia rahvusvaheliste standarditega kooskõlla kinnipidamiseeskirjad, mille Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas õigusevastaseks kohtuasjas Abdolkhani ja Karimina vs Türgi;

6.

avaldab Türgi põhiseaduslikule lepituskomiteele kiitust pühendumise eest uue põhiseaduse koostamisele ning kodanikuühiskonnaga kaasava konsulteerimise eest viisil, mis kajastab Türgi ühiskonna mitmekesisust; väljendab muret komitee siiani aeglaste edusammude pärast; ergutab komiteed tööd jätkama ning tegelema kaasavalt, esinduslikult ja kollegiaalselt ning kooskõlas ELi kriteeriumide ja väärtustega selliste põhiküsimustega nagu a) võimude lahusus ning nõuetekohased kontrolli- ja tasakaalumehhanismid; b) riigi, ühiskonna ja usu vaheliste suhete täpsustamine; c) kaasava juhtimissüsteemi kasutuselevõtt, mis tagab kõigi kodanike inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning d) kodakondsuse kaasava idee sõnastamine; kutsub kõiki asjaomaseid poliitilisi erakondi ja osalejaid järgima uue põhiseaduse üle läbirääkimiste pidamisel konstruktiivset lähenemisviisi; on arvamusel, et Veneetsia komisjoni kaasamine ja temaga peetav dialoog annaks positiivseid tulemusi ning toetaks põhiseaduse protsessi;

7.

rõhutab, et vaja on teha edasisi edusamme 2010. aastal vastu võetud põhiseadusmuudatuste rakendamisel, eelkõige isikuandmete kaitset ja sõjaväe kohtusüsteemi käsitlevate ning soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks vajalikke võrdsete võimaluste loomise toetusmeetmeid kehtestavate õigusaktide vastuvõtmisel; märgib, et Türgi justiitsministri ja tema asekantsleri osalemine ja volitused kohtunike ja prokuröride kõrges nõukogus panevad tõsiselt muretsema kohtusüsteemi sõltumatuse pärast; väljendab heameelt 2010. aastal tehtud põhiseadusmuudatuste kohaselt jõustunud õigusaktide üle, mis annavad üksikisikule õiguse pöörduda konstitutsioonikohtu poole;