22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/1

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/2

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Tegevuskava VKEde rahastamisvõimaluste parandamiseks” (COM(2011)0870),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „VKEde regulatiivse koormuse vähendamine. ELi õigusaktide kohandamine mikroettevõtjate vajadustele” (COM(2011)0803),

—

võttes arvesse komisjoni ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programmi (COSME) (COM(2011)0834),

—

võttes arvesse Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act” (COM(2008)0394), milles tunnustatakse VKEde keskset rolli ELi majanduses ning mille eesmärk on tugevdada VKEde rolli ja edendada nende majanduskasvu ja töökohtade loomise potentsiaali, leevendades mitmeid probleeme, mida peetakse VKEde arengut takistavaks,

—

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2011. aasta teatist Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamise kohta (COM(2011)0078) ja parlamendi 12. mai 2011. aasta resolutsiooni samal teemal (1),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa riskikapitalifondide kohta (COM(2011)0860),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (COM(2011)0862),

—

võttes arvesse komisjoni ja Euroopa Keskpanga 2011. aasta uuringut VKEde rahastamisvõimaluste kohta,

—

võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet 2/2012 „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid”,

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames (2),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0001/2013),

A.

arvestades, et finantssektori puudulikult kavandatud reguleerimine ning sellele lisanduv finants-, majandus- ja võlakriisi raske ja pealetungiv mõju võib vähendada VKEde rahastamisvõimalusi;

B.

arvestades, et on ülioluline luua vajalikud vahendid ja neid arendada ning kehtestada õiged tingimused, mis võimaldavad liidul suurendada kasvu euroalal ja kogu liidus;

C.

arvestades, et Euroopa Liidus on VKEde peamiseks rahastamisallikaks pangalaenud;

D.

arvestades, et EKP andmetel on VKEde laenumäärad liikmesriigiti väga erinevad, likviidsusele juurdepääsul esineb tasakaalustamatust ning mõnedes riikides on äriprojektide laenudega seoses palju keeldumisi;

E.

arvestades, et VKEd moodustavad enam kui 98 % Euroopa ettevõtjatest ning tagavad üle 67 % liidu töökohtadest; arvestades, et seega on nad Euroopa Liidu majanduse tugisammas ning tähtsad Euroopa pikaajalise majanduskasvu ning jätkusuutlike töökohtade loomise edendajad 27 liikmesriigis;

F.

arvestades, et aastatel 2002–2010 lõid ELis 85 % kõigist uutest töökohtadest VKEd, eelkõige uued ettevõtted; arvestades, et 32,5 miljonit ELi kodanikku on füüsilisest isikust ettevõtjad;

G.

arvestades, et on olemas eri liiki VKEsid, kellel kõigil on erinevad vajadused;

H.

arvestades, et VKEde ja ettevõtluse toetamist reguleeritakse Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”, mida liikmesriigid on kohustunud rakendama koos Euroopa Komisjoniga;

1.

tunneb heameelt komisjoni tegevuskava ja VKEdega seoses pakutava suure hulga ettepanekute ja soovituste üle;

2.

nõustub komisjoniga selles, et Euroopa Liidu majandusedu, pädevus ja ühtekuuluvus sõltuvad suurel määral jätkusuutlikust kasvust ja töökohtade loomisest, mis põhineb kvaliteetsete toodete ja teenuste pakkumisele pühendunud VKEdel; toonitab, kui oluline on ergutada majanduskasvu igasuguste äriühingute puhul; toonitab, et VKEd kuuluvad laiema ettevõtjate „ökosüsteemi” hulka; märgib, et selles „ökosüsteemis” tuleb samuti tagada võrdne keskendumine mikroettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate rahastamisvõimaluste parandamisele; märgib, et suuremad äriühingud toetuvad ulatuslikult laiale väiksematest VKEdest koosnevale võrgustikule;

3.

rõhutab, et finants- ja majanduskriis süvendab paljude VKEde raskusi rahastamisvõimaluste leidmisel ning et VKEd peavad järgima uusi ja mõnikord varasemast rangemaid õigusnorme; toonitab, et pangandusasutustele, kes on kriisi ajal saanud kasu riigiabist ja ka teistest toetuste kaudsetest vormidest, nagu riiklikest garantiidest ning keskpankade ja Euroopa Keskpanga likviidsustoetustest, tuleks seada sihteesmärgid seoses VKEdele antavate rahastamismäärade ja tingimustega; ergutab komisjoni jätkama jõupingutusi, et edendada põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” riiklikul tasandil rakendamist, mis eeldab regulatiiv- ja halduskeskkonna edasist lihtsustamist VKEde jaoks;

4.

rõhutab tõsiasja, et regulatiiv- ja halduskeskkonna lihtsustamisel VKEde jaoks tuleb tagada töötajate piisav kaitse sotsiaalkaitse ning töötervise ja -ohutuse valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema diskrimineerimise vastu, mis võib esineda selliste VKEde rahastamisvõimaluste puhul, mida juhivad ebasoodsas olukorras olevad inimesed või sotsiaalsed rühmad;

5.

märgib, et viimastel aastatel on tehtud silmapaistvaid jõupingutusi bürokraatia vähendamiseks;

6.

toonitab, kui tähtis on tugevdada kohalikku pangandussüsteemi; rõhutab nii Euroopa kui ka kohaliku tasandi pankade kohustust ja ülesandeid, mis on seotud targa investeerimisega majandusse ja konkreetsemalt VKEdesse; märgib, et liikmesriikide vahel esineb negatiivsete makromajanduslike olude tõttu erinevusi VKEde laenukulude ja rahastamisvõimaluste osas, mis võib kahjustada konkurentsivõimet piirialadel; juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi VKEde laenu saamise probleemid on liikmesriigiti endiselt erinevad, selgub EKP 2011. aasta oktoobri pankade laenutegevuse uuringu tulemustest, et VKEdele antavate laenude puhul on krediidistandardid üldiselt märkimisväärselt karmistunud ning et investeeringute vähendamine miinimumini võib tuua kaasa laenuturu kriisi; tunnistab lisaks, et ELis on märkimisväärne nõudlus mikrokrediidi järele;

7.

kordab, et riigihanke ja kontsessioonilepingu muudetud eeskirjad ei tohiks takistada VKEde ja mikroettevõtjate pääsu hanketurule;

8.

tuletab meelde, et Euroopas on VKEde peamiseks rahastamisallikaks pangandussektor; on arvamusel, et pangandussektori killustumise ning järgnenud laenumäärade ja laenupakkumise suure erinevuse tõttu riigiti on VKEde rahastamisvõimaluste parandamisel vaja erilist käsitust, mis võtab arvesse riigispetsiifilisi asjaolusid;

9.

tuletab komisjonile meelde, et Euroopa VKEd on väga heterogeensed ning nende hulgas on väga traditsioonilisi pereettevõtteid kui ka kiiresti kasvavaid ettevõtteid, kõrgtehnoloogiafirmasid, mikroettevõtjaid, sotsiaalseid ettevõtteid ja idufirmasid, ning et nende abistamisviisid peavad olema sama mitmekesised;

10.

juhib tähelepanu sellele, et praeguses olukorras, kus ebapiisav juurdepääs nõuetekohastele riskikapitali allikatele on kasvule suunatud ettevõtete loomise ja arengu teel eelkõige varases etapis endiselt üks olulisemaid takistusi, pannakse komisjoni tegevuskavas suurt rõhku riskikapitalile kui võimalikule kasvu rahastamise viisile; rõhutab siiski, et seda tüüpi rahastamine sobib üksnes vähestele VKEdele ja et pangalaenud jäävad endiselt peamiseks rahastamisallikaks;

11.

rõhutab, et ei ole olemas ühte kõigile sobivat rahastamisviisi, ja palub komisjonil toetada suure hulga kohandatud programmide, vahendite ja algatuste väljatöötamist, mis hõlmavad nii omakapitaliinstrumente (nt äriinglid, ühisrahastamine ja mitmepoolsed kauplemissüsteemid), kvaasiomakapitali instrumente (nt vahefinantseerimine) kui ka võlainstrumente (nt small-ticket-tüüpi äriühingu võlakirjad, tagatisrahastud ja platvormid) pankade ja muude VKEde rahastamisse kaasatud ettevõtjate (raamatupidamisspetsialistid, äri- või VKEde ühendused või kaubanduskojad) vahelises koostöös, et toetada ettevõtjaid nende alustamis-, kasvu- ja üleminekuetappides, võttes arvesse nende suurust, käivet ja rahastamisvajadusi;

12.

toonitab, et komisjon peaks rõhutama, et aktsiaturul võib olla oluline roll, mis aitab parandada eri etappides nii VKEde kui investorite juurdepääsu likviidsusele; tuletab meelde, et euroalal toimivad juba spetsiaalselt VKEde jaoks kavandatud aktsiaturud ning et need kujundati vastavalt konkreetsetele turu- ja rahastamisnõuetele;

13.

palub komisjonil teha uute VKEsid käsitlevate eeskirjade puhul kohustuslikuks üldise ja kõikehõlmava mõjuhinnangu, sealhulgas tervikliku testi, milles võetakse arvesse VKEde vajadusi ja nende ees seisvaid raskusi;

14.

rõhutab asjaolu, et VKEd on sageli pika tarnetsükli lõpus ning seetõttu mõjutavad hilinenud maksed ja lühikesed makseperioodid neid kõige enam; kiidab seepärast heaks komisjoni algatuse ergutada tungivalt liikmesriike kiirendama hilinenud maksete direktiivi rakendamist;

15.

toonitab tõsiasja, et komisjoni uuringutest on selgunud, et VKEdele on äärmiselt olulised tegurid mitte ainult rahastamise kättesaadavus, vaid ka oskuste, sealhulgas juhtimisoskuste ning finants- ja raamatupidamisalaste teadmiste kättesaadavus, mis annab juurdepääsu vahenditele, uuendamisele, konkureerimisele ja kasvule; on arvamusel, et ELi rahastamisvahendite loomisega peaks seetõttu kaasnema ka asjakohaste juhendus- ja koolituskavade ning teadmuspõhiste äriteenuste pakkumine;

16.

peab vajalikuks toetada VKEsid kohalikul tasandil, et töötada välja ettevõtlust edendav poliitika, parandada VKEde olukorda kogu nende eluea jooksul ning aidata neil saavutada juurdepääs uutele turgudele; on arvamusel, et tunnustus ja heade tavade vahetamine on kõnealuse poliitika kesksed tegurid;

17.

märgib, et ettevõtjate puudulikud teadmised finantsalustest piiravad äriplaanide kvaliteeti ja sellest tulenevalt ka laenutaotluste edu; kutsub seetõttu liikmesriike üles pakkuma võimalike ettevõtjate toetuseks kutsealast koolitust ning toetama partnerlusi pankade, kaubanduskodade, ettevõtjate ühenduste ja raamatupidamisspetsialistide vahel;

18.

arvab, et naisettevõtlus on ELi majanduskasvu ja konkurentsivõime jaoks kasutamata ressurss, mida tuleks edendada ja tugevdada, ning et tuleks kaotada kõik takistused, millega naised tööturul kokku puutuvad;

19.

arvab, et põhiharidussüsteemidesse tuleks lisada õppeainena ettevõtlusoskuste arendamine ning turu, majanduse ja finantssüsteemi toimimist, ülesannet ja koosmõju tutvustavad programmid; arvab, et hästi koostatud äriplaan on esimene samm paremate rahastamisvõimaluste ja majandusliku elujõulisuse poole; palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada finantskoolituse viivitamata oma haridusprogrammidesse; toetab sellega seoses programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele”, mis on loodud selleks, et edendada ettevõtluskultuuri ning arendada ühtset turgu ja konkurentsivõimet;

20.

on veendunud, et vaja on eristrateegiat idufirmade jaoks ning rahastamisvahendeid innovatiivsete projektide elluviimiseks ning noorte ettevõtjate loovuse arendamiseks;

21.

rõhutab asjaolu, et mõnes liikmesriigis on juba olemas parimad tavad ettevõtjate ettevalmistuse parandamise valdkonnas; kutsub komisjoni üles toetama nende rakendamist teistes liikmesriikides;

22.

rõhutab, et ettevõtjaid ja võimalikke ettevõtjaid ning pankasid on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil hädavajalik teavitada lihtsustatud viisil ja korrapäraselt koolitusalgatustest, ELi-poolsest rahastamisest ja VKEdele mõeldud programmidest, kuna neil tuleb ära kasutada kõiki olemasolevaid võimalusi ja meetmeid; palub komisjonil tagada, et riiklikke VKEde organisatsioone teavitataks asjakohaselt ELi algatustest ja poliitilistest ettepanekutest;

23.

nõuab, et Euroopa Investeerimispanga grupp teeks rohkem teavitustööd, et propageerida koostöös VKEde organisatsioonidega VKEdele mõeldud rahastamiskavasid;

24.

toob välja, et hädavajalik on juhendada pankrotti läinud ettevõtjaid, sest 15 % tegevuse lõpetanud ettevõtetest teeb seda pankroti tulemusena; toetab pankrotimenetluste lihtsustamist ja lühendamist, et pakkuda asjaomastele ettevõtjatele uut võimalust, kuna uuestialustajate loodud ettevõtted võivad anda paremaid tulemusi;

25.

märgib, et võlausaldajad tunnevad laenuvahendeid üldiselt paremini kui ettevõtjad ning et ettevõtjad peaksid võlausaldajatele oma äriplaani ja pikaajalist strateegiat paremini kirjeldama; rõhutab, et see teabelünk tekitab raskusi laenutaotluse arutamisel; tunnistab, et VKEd vajavad laenuvõimaluste küsimuses nende olukorrast lähtuvat nõustamist; palub komisjonil edendada parimate tavade jagamist võlausaldajate ja ettevõtjate vahelise dialoogi, koostöö ja teabevahetuse küsimustes leitud konkreetsete lahenduste osas; palub komisjonil tihendada dialoogi ja koostööd ettevõtjate ja võlausaldajate vahel;

26.

rõhutab, et võlausaldajad peaksid kehtestama selged ja täpsed kriteeriumid läbipaistval viisil rahastamise taotlemiseks; rõhutab, et kui võlausaldaja lükkab laenutaotluse täielikult või osaliselt tagasi, peab ta teavitama ettevõtjat adekvaatselt ja konstruktiivselt tagasilükkamise põhjustest; palub komisjonil määratleda selged suunised sellise konstruktiivse läbipaistvuse kohta;

27.

märgib, et laenu ennetähtaegsel tagasimaksmisel peavad VKEd maksma võlausaldajale leppetasu ja sageli ka lisatrahvi, mille tulemusel on kogukulud liiga suured; palub komisjonil suurendada läbipaistvust kõikides VKEdele mõeldud ennetähtaegset tagasimaksmist käsitlevates lepingutes ja uurida ülemmäära kehtestamise võimalust, et piirata sellist liiki tehingu kulusid;

28.

märgib, et krediidiasutustelt rahastamise saamiseks tuleb VKEdel täita järjest rangemaid nõudeid, mis hõlmavad ka isiklikke tagatisi; märgib, et kõrgemad intressimäärad võivad kaasa tuua rangemad hinnavälised tingimused, sh isiklikud tagatised; on seetõttu seisukohal, et finantssektori reguleerimiseks nõutavad õigusaktid peavad selgelt kaitsma ja stimuleerima tõhusat laenamist reaalmajandusele, eelkõige VKEdele;

29.

kutsub liikmesriike üles vähendama halduskoormust VKE tegevuse alustamisel ja eluaja jooksul, võttes arvesse selle valdkonna riikidevahelisi erinevusi, mis takistavad ühtse turu väljaarendamist; rõhutab, et oluline on vähendada uue äritegevuse alustamiseks vajalike päevade arvu; palub komisjonil uurida võimalikke parimaid tavasid, mida liikmesriikides tuleks rakendada; palub komisjonil hinnata võimalust võtta kasutusele ühtne VKE identifitseerimisnumber, mis oleks salvestatud VKEde ühtses Euroopa andmebaasis, mis sisaldab ka kogu finantsteavet, ning tänu millele oleks VKEdel ELi ja riikliku tasandi programmides osalemist ja rahastamist lihtsam taotleda; toob esile asjaolu, et kui selline VKE identifitseerimisnumber kasutusele võetakse, tuleb tähelepanu pöörata andmekaitsepõhimõtetele;

30.

pooldab komisjoni ettepanekut edendada kvalitatiivsete reitingute kasutamist vahendina, mis täiendab VKEde krediidivõimelisuse standardset kvantitatiivset hindamist;

31.

kiidab heaks komisjoni uued rahastamisprogrammid, milles võetakse arvesse VKEde eriomadusi; kutsub komisjoni üles arendama edasi spetsiaalselt VKEde vajadustele kohandatud ELi rahastamist; rõhutab tõsiasja, et rahastamise killustamist tuleks vältida ja et rahastamine saab olla tulemuslik ainult siis, kui sellega saab katta olulise osa asjaomaste VKEde vajadustest;

32.

on kindlalt veendunud, et programmide COSME ja „Horisont 2020” raames tuleks laenu ja omakapitali rahastamisvahendite rahastamispaketti oluliselt suurendada ning need rahastamisvahendid tuleks muuta VKEdele tunduvalt paremini kättesaadavaks;

33.

on seisukohal, et komisjon peaks uurima võimalusi Euroopa kvaasikapitalituru parandamiseks, eriti vahefinantseerimist (mezzanine); soovitab komisjonil uurida, kuidas saaks tugevdada Euroopa Investeerimisfondi mezzanine-kasvurahastut, ning vaadelda uusi mezzanine-tooteid, nagu mezzanine-laenude tagatis; soovitab ka, et pakutaks rahastamisvahendeid hõlmavaid andmeid ja analüüse, et vähendada tõkkeid finantsvahendajate jaoks, kes võivad soovida kaasata ELi laenuturult mezzanine-kapitali;

34.

nõuab, et vähemalt 20 % programmi „Horisont 2020” eelarvest eraldataks VKEdele;

35.

märgib, et VKEd ja krediidiasutused hindavad ja kasutavad laialdaselt kapitalitagatisi; pooldab komisjoni sellekohaseid püüdlusi; palub liikmesriikidel rakendada kapitalitagatiste jaoks asjakohast raamistikku;

36.

palub komisjonil esitada VKEde rahastajate jaoks asjakohase, spetsiaalselt neile kohandatud reguleeriva raamistiku, mis ei ole neile koormav ning tekitab ka investorites usaldust (lähtudes raamatupidamisstandardeid käsitlevatest Euroopa õigusaktidest, prospektidirektiivist, läbipaistvuse direktiivist, turu kuritarvitamist käsitlevast direktiivist ja finantsinstrumentide turgude direktiivist);

37.

väljendab heameelt, et Euroopa Ülemkogu 28. ja 29. juuni 2012. aasta kohtumisel jõuti kokkuleppele Euroopa Investeerimispanga kapitali suurendamise suhtes 10 miljardi euro võrra, mis annab EIP grupile võimaluse suurendada ELi siseselt oma laenuandmisvõimet aastatel 2012–2015 ligikaudu 60 miljardi euro võrra ja teha kokku investeeringuid ligikaudu 180 miljardi euro eest ning täita seeläbi oma kiiduväärt ülesannet ühises jõupingutuses Euroopa majanduse edendamiseks; väljendab heameelt selle üle, et EIP laenuandmise prioriteetides on konkreetselt välja toodud vajadus laiendada VKEdele laenude andmiseks olemasolevate panganduspartnerite hulka nii, et kaasatud oleks uued finantsvahendajaid ja muud kui tavapärased vahendajad; rõhutab, et see uus kohustus ei tohi kahjustada samal ajal tehtavaid jõupingutusi suurendada ja parandada EIP ja liidu eelarvest ühiselt rahastatavaid vahendeid, mida kasutatakse riskijagamiseks ja kapitaliosaluseks; kutsub sellega seoses komisjoni üles tugevdama ja optimeerima Euroopa Investeerimispanga riskijagamisvahendeid ning Euroopa Investeerimisfondi programme omakapitali investeeringute portfellide ja vahefinantseerimise jaoks, mida VKEdele pakuvad finantseerimisasutused (vahendajad); tunnistab, et ühtekuuluvuspoliitika on VKEde jaoks üks põhilistest rahalise toetuse allikatest ning et struktuurifondide rahastamiskavad, bürokraatia vähendamine ning kiiruse ja tulemuslikkuse suurendamine on ELi majanduse ja selle konkurentsivõime taastumise edendamisel peamise tähtsusega;

38.

palub komisjonil luua Euroopa Investeerimisfondi alla VKEde juurdepääsu rahastamisele hõlbustava alalise Euroopa tagatisplatvormi, mis parandaks tagatiste ja Euroopa tagatistel põhinevate laenutoodete arendamist ning vähendaks panga kapitalinõudeid ja finantsvahendajate riski;

39.

ergutab Euroopa Investeerimispanka edasi arendama oma mikrorahastamise projekti algatust ning suurendama seeläbi oma panust ELi poliitilistesse prioriteetidesse sotsiaalse kaasatuse valdkonnas;

40.

märgib, et mõnes liikmesriigis on pangakontodel rekordsumma majapidamiste sääste, samal ajal kui teistes liikmesriikides hoiused kriisi tõttu vähenevad; rõhutab, et kõnealuste majapidamiste säästude kasutuselevõtmiseks asjakohase stiimulite raamistiku loomine peaks suurendama VKEde rahastamisvõimalusi nii riigisiseselt kui piiriüleselt ning andma hoogu ELi majandusele; palub komisjonil esitada ettepaneku kõnealuste säästude kasutuselevõtmise kohta, kehtestades näiteks stiimulid liikmesriikides olemasolevate parimate tavade põhjal;

41.

märgib, et VKEd aitavad inimestele tööd anda väiksema tööhõivega piirkondades, ergutades tööhõive suurenemist ja aidates täita elanike jooksvaid vajadusi, avaldades seeläbi positiivset mõju kohalike kogukondade arengule; on seetõttu veendunud, et VKEde areng on üks võimalus erinevuste vähendamiseks riiklikul tasandil;

42.

tunneb heameelt toetuse üle, mida VKEdele ja mikroettevõtetele antakse selliste algatuste kaudu nagu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, programm „Loov Euroopa” (sealhulgas kultuuri- ja loomevaldkonna laenude tagatisrahastu), ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) ning Horisont 2020, mis kõik aitavad luua uusi võimalusi selliste oskuste ja teadmiste väljaarendamiseks, mis võimaldavad VKEdel ja mikroettevõtetel dünaamiliselt areneda;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles otsima võimalusi, kuidas parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele, et pakkuda avalikule sektorile uuenduslikke töid, tarneid või teenuseid; nõuab esmajoones, et rahastamistingimuste parandamiseks võetaks meetmeid, millega tagatakse, et riskikapitali ja muude asjaomaste rahastamisvahendite puhul tunnustatakse täielikult selliste uuenduslike ettevõtete kasvupotentsiaali, kes teevad nii kommertskasutusele eelnevate hangete projektide kui ka innovatsioonialase partnerluse valdkonnas koostööd avaliku sektori partneritega;

44.

rõhutab, et riigihangete õiglane, avatud ja läbipaistev ELi õigusraamistik ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (3) proportsionaalne, läbipaistev ja mittediskrimineeriv jõustamine on hädavajalik selleks, et VKEd saaksid parema juurdepääsu riigihankelepingutele ning et neil oleks võimalik selliseid lepinguid tegelikult ka täita;

45.

lisab, et vaja on võtta meetmeid tagamaks, et VKEde piiriülese tegevuse hõlbustamisega ei lihtsustataks ka fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate piiriülest tegevust, seda eeskätt ehitussektoris;

46.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Investeerimispangale, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/8

—

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu 9. juunil 2000. aastal ja 11. märtsil 2005. aastal toimunud ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking + 5” ja „Peking + 10” ja milles käsitletakse Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamise edasisi meetmeid ja algatusi,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2006. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010” (COM(2006)0092),

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking + 15” ja ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta (1),

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ning nende vastu võitlemise kohta,

—

võttes arvesse ELi suuniseid naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning igasuguse naiste diskrimineerimise vastu võitlemise kohta (üldasjade nõukogu 8. detsembri 2008. aasta kohtumine) ning ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengu valdkonnas, mis on lisatud 2010. aasta juunis toimunud välisasjade nõukogu kohtumise järeldustele aastatuhande arengueesmärkide kohta,

—

võttes arvesse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise eksperdirühma 17.–20. septembril 2012. aastal Bangkokis toimunud kohtumise aruannet,

—

võttes arvesse 13. ja 14. detsembril 2012. aastal ÜRO peakorteris toimunud naistevastase vägivalla tõkestamist ja likvideerimist käsitlenud ÜRO sidusrühmade foorumi töö tulemusena koostatud aruannet,

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ennetamise ja lõpetamise kohta (O-000004/2013 – B7-0111/2013),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et naiste- ja tütarlastevastane vägivald on endiselt üks kõige raskemaid kogu maailmas levinud inimõiguste struktuurseid rikkumisi, selle ohvreid ja toimepanijaid on igas vanuses, eri haridustausta, sissetuleku ja ühiskondliku positsiooniga ning see on naiste ja meeste ebavõrdsuse põhjus ja tagajärg;

B.

arvestades, et naistevastane vägivald on kõigis maailma riikides levinud inimõiguste rikkumine ning on peamine takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise teel; arvestades, et selle nähtusega puutuvad kokku naised ja tütarlapsed kõikjal maailmas, sõltumata vanusest, klassikuuluvusest ja majanduslikust taustast, see kahjustab pere- ja kogukondi, on sotsiaalselt ja majanduslikult ränga hinnaga ning piirab ja takistab majanduskasvu ja arengut;

C.

arvestades, et tegelda tuleb naistevastase vägivalla kõigi vormidega, nii füüsilise, seksuaalse kui ka psühholoogilise vägivallaga, mis on määratletud Pekingi tegevusprogrammis, sest need kõik piiravad naiste võimalusi kasutada täielikult inimõigusi ja põhivabadusi;

D.

arvestades, et naistevastane vägivald ja ahistamine hõlmab suurt hulka inimõiguste rikkumisi, nagu seksuaalne kuritarvitamine, vägistamine, koduvägivald, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine, prostitutsioon, naiste ja lastega kauplemine, naise seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste rikkumine, naistevastane vägivald töökohal, naistevastane vägivald konfliktiolukorras, naistevastane vägivald vanglas või hoolekandeasutuses, vägivald lesbide suhtes, omavoliline vabaduse võtmine ja paljud kahjustavad traditsioonilised kombed, nagu suguelundite moonutamine, aumõrvad ja sundabielud; arvestades, et iga nimetatud kuritarvitamine võib jätta sügava psühholoogilisi jälje ning tekitada füüsiliselt või seksuaalselt kahjustusi või kannatusi, nendega ähvardamine ja nendele sundimine tekitavad kahju naiste ja laste üldisele tervislikule seisundile, sealhulgas reproduktiiv- ja seksuaaltervisele, ning need võivad mõnedel juhtudel olla ka surma põhjuseks;

E.

arvestades, et sooline ebavõrdsus ja diskrimineerimine suurendavad vägivalla ohtu ning diskrimineerimise muud vormid, näiteks diskrimineerimine puude või vähemusrühma kuulumise alusel, võivad suurendada naiste vägivalla ja ärakasutamise ohvriks langemise ohtu; arvestades, et naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga võitlemise viiside ja kaasnevate ennetusstrateegiate juures ei võeta piisavalt arvesse mitmekordse diskrimineerimise all kannatavaid naisi ja tütarlapsi;

F.

arvestades, et on olemas mitmeid naistevastase vägivalla struktuurseid vorme, sealhulgas naiste valikuõiguse, oma keha ja füüsilise tervislikkuse õiguse, hariduse saamise õiguse ja enesemääramiseõiguse piiramine ning naiste jätmine kodaniku- ja poliitiliste õigusteta; tuletab meelde, et ühiskond, kus naistele ja meestele ei ole tagatud võrdsed õigused, põlistab naiste- ja tütarlastevastase vägivalla struktuursed vormid;

G.

arvestades, et kohalikud ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, nagu toetusrühmad ning naiste varjupaikade, abitelefonide ja tugistruktuuride organiseerijad, on eriti olulised selleks, et saavutada edu naistevastase ja soopõhise vägivalla kaotamisel;

H.

arvestades, et naistevastases ja soopõhise vägivalla vastases tegevuses edu saavutamiseks on vaja rahvusvahelist koostööd ja meetmeid, kõigi tasandi poliitiliste liidrite kindlat tahet ning arvestatavat rahastamist;

I.

arvestades, et ÜRO poliitika ja tegevus naiste- ja tütarlastevastase ning soopõhise vägivalla likvideerimisel on äärmiselt oluline selleks, et seada nimetatud küsimused rahvusvahelises poliitikas ja tegevuses esiplaanile ning ergutada ELi liikmesriike tegelema järjepidevamalt naistevastase vägivalla probleemiga;

1.

kinnitab oma kindlat toetust Pekingi tegevusprogrammile ja selles esitatud soolise võrdõiguslikkuse arvukatele meetmetele; kordab taas, et töö naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimise nimel nõuab eri sektorite kooskõlastatud lähenemist ja kõigi sidusrühmade osalemist ning samuti tegelemist vägivalla algpõhjustega, nagu otsene ja kaudne diskrimineerimine, levinud soolised stereotüübid ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse puudumine;

2.

rõhutab, et oluline on, et 2013. aasta 4.–15. märtsil peetav ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärk annaks reaalseid tulemusi, sealhulgas võetaks vastu tulevikku suunatud järeldused, mis aitavad oluliselt kaasa naiste- ja tütarlastevastase, sealhulgas puudega naiste, põlisrahvusest naiste, sisserännanud naiste, HIV/AIDSiga tütarlaste ja naiste vastase vägivalla kaotamisele, mis muudaks paljuski olukorda kogu maailmas;

3.

on seisukohal, et naiste- ja tütarlastevastase vägivallaga tegelemisel peaks prioriteetsete valdkondade hulgas olema diskrimineerivate ühiskondlike ja kultuuriliste hoiakute kõrvaldamine, sest need rõhutavad naiste alamat seisundit ühiskonnas ja põhjustavad naiste- ja lastevastase vägivalla sallimist nii eraelus kui ka ühiskonnas, nii kodus kui ka tööl ja õppeasutustes; loodab sellega seoses, et kiirelt edeneb selliste rahvusvaheliste normide, standardite ja poliitikameetmete väljatöötamine, mis parandavad ohvritele osutatavaid teenuseid ja ohvrikaitset ning suurendavad teadlikkust, et muutuksid käitumisharjumused ja hoiakud ning eelkõige oleks tagatud normide nõuetekohane ja järjepidev rakendamine kõikjal maailmas;

4.

on seisukohal, et tõhusama rahvusvahelise tegutsemise nimel peavad EL ja liikmesriigid suurendama ka oma territooriumil jõupingutusi naistevastase ja soopõhise vägivalla likvideerimiseks; kordab seepärast nõudmist, et Euroopa Komisjon esitaks ELi strateegia naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, sealhulgas direktiivi, millega kehtestatakse miinimumstandardid; kutsub sellega seoses nii ELi kui ka liikmesriike eraldi allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike vaatama läbi poliitika, programmid ja olemasolevad vahendid võitluseks vägivallaga ELis ja väljaspool seda ning täiendama oma strateegiat uusimate vahendite ja kaugeleulatuvate eesmärkidega;

6.

kutsub ELi ja liikmesriike suurendama assigneeringuid naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamiseks kohalikul, riigi ja Euroopa tasandil ja mujal maailmas ning toetama neid, kes töötavad selle nimel, et lõpetada naistevastane ja soopõhine vägivald, pidades eeskätt silmas selles valdkonnas tegutsevaid VVOsid;

7.

väljendab kindlat toetust ÜRO soolise võrdõiguslikkuse üksuse (UN Women) tegevusele, kuna nimetatud üksus on ÜRO raames peamiselt tegev naiste- ja tütarlastevastase vägivalla likvideerimisega maailmas ning asjaomaste sidusrühmade koondamisega, mille eesmärk on muuta poliitikat ja kooskõlastada tegevust; kutsub kõiki ÜRO liikmesriike ja ELi suurendama soolise võrdõiguslikkuse üksuse rahastamist;

8.

kutsub ELi välisteenistust tegema suuremaid jõupingutusi naiste ja tütarlaste inimõiguste kaitseks ja edendamiseks kõigis meetmetes ja peetavates dialoogides, kutsub teenistust kiirendama naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemise ELi suuniste rakendamist ELi arengukoostöö raames ning toetama samuti naiste õiguste, inimõiguste ning homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste kaitsjaid;

9.

nõuab, et töötataks välja rahvusvahelised ja piirkondlikud programmid ja institutsioonilised mehhanismid, mille eesmärk on tagada, et naiste- ja tütarlastevastase vägivalla tõkestamise strateegiad oleksid kesksel kohal kõigis rahvusvahelistes meetmetes, millega reageeritakse konflikti- ja konfliktijärgses olukorras ja looduskatastroofi tõttu tekkinud humanitaarkriisidele;

10.

kutsub ELi toetama täielikult eksperdirühma soovitust, mille kohaselt naiste olukorra komisjon peaks 2013. aastal kokku leppima kõigi ÜRO liikmesriikide poolt heaks kiidetava ja 2015. aastal käivitatava naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamise üldise rakenduskava suhtes, milles pööratakse erilist tähelepanu vägivalla tõkestamisele ning (naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ja Pekingi tegevusprogrammiga) võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmise järelevalvele ja tegevusjuhiste andmisele;

11.

kutsub ELi toetama naiste- ja tütarlastevastase ning soopõhise vägivalla tõkestamise ülemaailmse toetuskampaania käivitamist, et meie elukeskkond ja riigid oleksid turvalised ning naiste ja tütarlaste inimõigusi austataks täiel määral kogu maailmas; on veendunud, et kampaania peaks rajanema juba toimival partnerlusel riikide ja muude asjaomaste osaliste, sealhulgas kodanikuühiskonna ja naisorganisatsioonide vahel;

12.

kutsub ELi inimõiguste eriesindajat võtma täielikult arvesse naistevastast vägivalda käsitlevaid aruandeid ja ettepanekuid;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning ELi inimõiguste eriesindajale.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/11

—

võttes arvesse komisjoni 29. veebruari 2012. aasta teatist „Täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse strateegilise rakenduskava eesmärkide täitmine” (COM(2012)0083),

—

võttes arvesse 2002. aasta aprillis vastu võetud Madridi rahvusvahelist vananemisalast tegevuskava,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2011. aasta otsust nr 940/2011/EL aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta kohta,

—

võttes arvesse 17. novembril 2011 vastu võetud täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse strateegilist rakenduskava,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 2012. aasta mais avaldatud arvamust „Aktiivsena vananemine: innovatsioon – arukas tervishoid – parem elukvaliteet” (1),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2012. aasta mais avaldatud arvamust teemal „Horisont 2020: vananemist käsitlevad tegevuskavad” (2),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0029/2013),

1.

peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut, milles käsitletakse Euroopa innovatsioonipartnerlust ja juurutatakse uut seisukohta, et vananemist tuleks pidada pigem tulevikuvõimaluseks kui koormaks ühiskonnale; rõhutab veelgi, et see võimalus ei tohiks piirduda tehniliste IKT-uuenduste ja nende potentsiaali ärakasutamisega siseturul ning ELi tööstus- ja ettevõtlussektorites, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendused peaksid olema ühtaegu kasutajasõbralikud ja olema samal ajal orienteeritud lõppkasutajale, eelkõige eakatele; on veendunud, et see peaks sisaldama ka selget ja konkreetset strateegiat, millel on sotsiaalsed eesmärgid, et edendada ja ametlikult tunnistada eakate väärtust ning nende kogemuste, aga ka ühiskonna ja majanduse heaks antud panuse olulisust, ilma et neid seejuures häbimärgistataks ja diskrimineeritaks;

2.

märgib, et see strateegia peaks hõlmama ka uurimistööd, milles käsitletakse eakatele sobivaid ja asjakohaseid uusi töövorme; on veendunud, et eakate töölevõtmise potentsiaali ja selle pakutavat lisandväärtust tuleks üksikasjalikumalt uurida, et töötada välja suunised, sh kõikidele kohaldatavad ja kõikide jaoks vastuvõetavad lahendused; rõhutab, et vanemad põlvkonnad loovad ühiskonna jaoks arvestatavat demograafilist lisandväärtust;

3.

kutsub komisjoni üles käsitlema ametlikult nii soolist kui ka vanuselist mõõdet ning hõlmama seega oma aktiivse ja tervena vananemise strateegias ka töö- ja perekonnaelu tasakaalu küsimust;

4.

märgib, et ühiskonna vananemine on tingitud demograafilistest muutustest (sündide arvu vähenemine);

5.

rõhutab, et eakad on Euroopas kõige kiiremini kasvav vanuserühm; loodab sellega seoses, et komisjon kaasab asjaomase valdkonna teadlikkuse suurendamise meetmete rakendamisse ka edaspidi riikide valitsused, kohaliku tasandi asutused, Maailma Terviseorganisatsiooni ning võimalikult palju sidusrühmi, et luua võimalikult kiiresti taristu, teenused ja vahendid, mille abil ühiskonna sellise muutumisega toime tulla;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide rahvastiku demograafiline struktuur on väga erinev ning et demograafilise probleemi tajumisel on suured riiklikud, poliitilised ja kultuurilised erinevused, eriti seoses sellesse suhtumise ja selleks valmistumisega; märgib, et oodatav eluiga pikeneb igas liikmesriigis pidevalt ning et oluliselt on kasvanud nende inimeste hulk, kes jätkavad töötamist pärast pensionile jäämist: ajavahemikul 2006–2011 tõusis 65–74 aastaste inimeste tööhõive määr 15 % võrra;

7.

rõhutab, kui oluline on eakaid inimesi kuulata ja pakkuda neile seltskonda, kasutades selleks sotsiaalprogramme, mille raames noored inimesed eakatega tegeleksid ning saaksid vastutasuks osa nende väärtusest ja kogemusest; on veendunud, et kodanikuühiskond peab innovatsioonipartnerlust toetama, pakkudes eri fondide ja ühenduste kaudu enam hooldusvõimalusi;

8.

rõhutab, et ühiskonnaelus võrdsetel tingimustel osalemine on ka ühiskonna eakate liikmete põhiõigus;

9.

juhib tähelepanu sellele, et palga- ja vabatahtliku töö võimalused ning sotsiaalkaitsemeetmed on aktiivse ja tervena vananemise tagamisel äärmiselt olulised;

10.

rõhutab, et eakad inimesed vajavad mitmesugust tuge ja hoolt, mistõttu peavad teenused ja lahendused olema alati inimesekesksed ja põhinema nõudlusel;

11.

rõhutab, kui vajalik on võidelda vanuselise diskrimineerimise vastu tööhõives, et tagada eakamatele töötajatele võimalus säilitada oma töökoht või leida töövõimalusi;

12.

rõhutab kohalike ja piirkondlike osalejate olulist rolli tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste ajakohastamisel, parandamisel ja ratsionaliseerimisel, et luua tööturul osalevate inimeste jaoks paremaid tulemusi pakkuvad mudelid;

13.

rõhutab vajadust luua sobivad raamtingimused, mis võimaldaksid inimestel tööturul osaleda ja tootlikuks jääda, ning toonitab, et selleks tuleks suurendada tööturu paindlikkust, kehtestades eluaegsed tööajakontod ja osalise tööajaga töötamise võimalused, ning näha ette mitmesugused vanematele töötajatele sobivad töölepingu vormid ja paindlik pensionile jäämise kord (nt osalise pensioni või lisa-tööaastate näol), hoolitsedes samas selle eest, et alati oleks tagatud piisav sotsiaalkaitse;

14.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku määratleda aktiivse ja tervena vananemise mõiste Maailma Terviseorganisatsiooni sõnastuse kohaselt; rõhutab siiski, et aktiivse ja tervena vananemine hõlmab kogu elukaart ning et selle määratluses tuleks arvestada ELi eripära, täpsemalt ELi prioriteete tervislike ja ökoloogiliselt jätkusuutlike keskkonnatingimuste, terviseteadlikkuse, haiguste vältimise ja varajaste sõeluuringute, nõuetekohase diagnoosimise ja tulemusliku ravi, tervishoiualaste teadmiste, e-tervishoiu, kehalise aktiivsuse, toiduohutuse ja õige toitumise, soolise võrdõiguslikkuse, sotsiaalkindlustussüsteemide (sh tervishoiu- ja tervisekindlustussüsteemide) ja sotsiaalkaitsekavade vallas; märgib, et vanadus ei ole tingimata seotud haiguste ja haige olemisega ning seetõttu ei tohiks seda seostada ega võrdsustada ei sõltuvuse ega ka puudega;

15.

toetab komisjoni ettepanekut tõsta Horisont 2020 eesmärkide raames tervena elatud aastate keskmist arvu kahe võrra ning väljendab heameelt meditsiinis saavutatud edusammude üle, mis aitavad oodatavat eluiga tõsta; rõhutab samas, et selle suure eesmärgi saavutamiseks tuleks rakendada elukäigu perspektiivi; toonitab, et tähtsustada tuleks ennetusmeetmete ja esmatasandi arstiabi kättesaadavust ning et välja tuleks töötada asjakohased mehhanismid, mille abil tõkestada kogu elukaare jooksul krooniliste haiguste hävitavat mõju aktiivse ja tervena vananemisele;

16.

ergutab komisjoni ja liikmesriike käsitlema tervist horisontaalse teemana, kaasates terviseküsimused kõikidesse asjaomastesse ELi poliitikavaldkondadesse, nagu sotsiaalkindlustus ja -kaitse, tööhõive- ja majanduspoliitika, sooline võrdõiguslikkus ning diskrimineerimisvastase võitluse ja mittediskrimineerimise poliitika;

17.

kutsub komisjoni üles jälgima haiguste ja krooniliste haiguste esinemist ja levikut ning esitama selle kohta tõenditel põhinevad, täielikud ja vabalt kättesaadavad andmed; kutsub komisjoni üles kasutama neid andmeid strateegiates ja suunistes, milles käsitletakse aktiivse ja tervena vananemist ja sellealaseid parimaid tavasid;

18.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja tulemuslikud viisid, mille abil hinnata ja jälgida eakate väärkohtlemist ning selle mõju ohvrite tervisele ja heaolule, ning kutsub liikmesriike üles töötama ohvrite abistamiseks ja kaitseks välja hõlpsalt juurdepääsetavad menetlused;

19.

rõhutab, et terviseküsimused tuleb integreerida kõikidesse Euroopa Liidu poliitikavaldkondadesse, sh sotsiaalkindlustus ja -kaitse, tööhõive- ja majanduspoliitika, sooline võrdõiguslikkus ja diskrimineerimine;

20.

ärgitab komisjoni jätkuvalt rõhutama, et kodanike tervena elatud aastate keskmise arvu tõstmine kahe võrra on kõige olulisem eesmärk ning et kõik valitud meetmed peaksid selle eesmärgi saavutamisele mõõdetavalt kaasa aitama;

21.

innustab komisjoni kasutama oma ettepanekut täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva innovatsioonipartnerluse hõlbustamiseks ja koordineerimiseks, kaasates nii nõudmist kui ka pakkumist esindavaid sidusrühmi; juhib tähelepanu sellele, et komisjon peaks tagama, et innovatsioonipartnerlusest on kasu kõikidele EL kodanikele, eelkõige nendele, kes on alaesindatud või tõrjutuse ohus; peab sellega seoses tervitatavaks, et teatises COM(2012)0083 tunnustatakse innovatsioonipartnerluse rolli juhtalgatuse „Innovatiivne liit”, digitaalarengu tegevuskava, algatuse „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi ning ELi tervisestrateegia eesmärkide täitmisel ning muu hulgas seoses strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuste eesmärkide saavutamisega;

22.

kutsub komisjoni üles töötama välja näitajad, mille abil saada krooniliste haiguste ja vananemise kohta võrreldavat, laiahaardelist ja kergesti ligipääsetavat teavet, eesmärgiga luua tõhusamad strateegiad ning vahetada nii ELi kui ka riikide tasandil parimaid tavasid;

23.

pooldab komisjoni ettepanekut suurendada eakate osalemist otsustamisprotsessides ja poliitikakujundamises ning ergutada piirkondliku ja kohaliku tasandi juhtimist; rõhutab siiski, et alt üles suunatud osalemise kasutamine (lisaks nende praegusele osalusele ühiskondlikus ja kultuurielus) nõuab eakate ning nende mitteametlike ja ametlike hooldajate nii praeguste kui ka tulevaste vajaduste ja nõudmiste põhjalikumat alusuuringut ja korrapärast jälgimist;

24.

rõhutab, et kohalikul tasandil ja alt üles suunatud osaluse kaudu kogutud teave ja andmed annavad poliitikakujundajatele vajalikud teadmised, et töötada välja kohalike kogukondade jaoks vastuvõetavad ja sobivad poliitilised suunad; kutsub seega komisjoni üles seadma tingimuseks alt üles osalusel põhineva uurimistöö tegemise ning asjaomaste näitajate ja indeksite täiendava arendamise, et selgitada välja ja jälgida, milliseid tulemuslikke poliitikasuundi, programme ja teenuseid praegu vajatakse;

25.

tuletab komisjonile meelde, et komisjoni ja/või liikmesriikide poolt praeguses majandus- ja finantskriisis finants- ja eelarvesäästu ning avaliku sektori (tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond) kulude kärbete saavutamiseks vastu võetud ja rakendatud piirangud tervishoiu, hoolduse, sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas ei tohi mingil juhul mõjutada negatiivselt inimeste väärikust ja nende põhivajaduste täitmist ega seda takistada; rõhutab, et kui selliste kokkuhoiumeetmete ja kärbetega ei kaasne hoolikalt läbimõeldud ja patsiendikesksed reformid, võivad need süvendada tervisealast ja sotsiaalset ebavõrdsust ning viia sotsiaalse tõrjutuseni; rõhutab, et sellised kokkuhoiumeetmed ja kärped halvendavad tervishoiu üldist olukorda ning suurendavad tervisealast ja sotsiaalset ebavõrdsust ja sotsiaalset tõrjutust, ohustades seeläbi ka põlvkondadevahelist ja -sisest solidaarsust; kutsub liikmesriike üles töötama seetõttu välja põlvkondade pakti, mis hõlmaks selget ja ühetähenduslikku strateegiat sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks, tervishoiu üldise olukorra parandamiseks ja tervisealase ebavõrdsuse kõrvaldamiseks; rõhutab, et sellise strateegia eesmärk peaks olema tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande kavade optimaalne taskukohasus, kättesaadavus ja juurdepääsetavus;

26.

rõhutab sellega seoses, et VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete toetamiseks on vaja tagada piisav rahastamine nii kohalikul, piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil; seab kahtluse alla täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva innovatsioonipartnerluse käsutuses olevate (sidusrühmadelt saadavate) vahendite piisavuse ning kutsub komisjoni üles eraldama vajalikke vahendeid; peab kiiduväärseks ELi rahastamisvahendite kavandatavat ühtlustamist, mille eesmärk on rahastamise mõju optimeerida, ning ergutab selliste projektide nagu CASA, „More Years, Better Life” jms algatamist ja jätkamist, et edendada nende abil teadmiste, andmete ja parimate tavade koostoimimisvõimet ja vahetamist; on veendunud, et otsus nimetada aastatel 2014–2015 Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi teadmis- ja innovaatikakogukondade prioriteetseks teemaks uuendustegevus tervislike eluviiside ja aktiivsena vananemise jaoks, on samm õiges suunas; usub, et sellele tuleb konkreetsete rahastamisvahendite abil kaasa aidata, eraldades mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames vahendeid muu hulgas ESFist, ERFist, Euroopa sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmist, teadusuuringute ja innovatsiooni programmist ning programmist Horisont 2020;

27.

on veendunud, et eri rahastamisvahendid, nagu Euroopa sotsiaalettevõtlusfond, Euroopa riskikapitalifond ja European Angels Fund (EAF) on vajalikud, et parandada sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu finantsturgudele;

28.

ootab, et liikmesriigid pühendaksid struktuurifonde kasutades rohkem tähelepanu vanema põlvkonna elu- ja töötingimustele, looksid üheskoos 2020. aastaks kõiki põlvkondi võrdselt väärtustava Euroopa ning laiendaksid oma sotsiaalset taristut, et võidelda vaesusega vanemate inimeste hulgas;

29.

peab tervitatavaks komisjoni seisukohta põduruse ja toimetulekuoskuste vähenemise ennetamise suhtes; ärgitab komisjoni kasutama terviklikku ennetustegevust; juhib tähelepanu elukestvale süstemaatilisele seosele sotsiaalmajandusliku seisundi ja tervise vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema struktuuriprobleemidega, nagu tervishoiualaste teadmiste puudumine, ja tegelema sotsiaalmajandusliku ebavõrdsusega, mis viib tervisealase ebavõrdsuseni; tunnistab, et individuaalne vastutus on tervisliku seisundi parandamisel oluline, kuid seab sellegipoolest kahtluse alla olukorra, kus vastutus tervisliku seisundi parandamise eest pannakse üksikisikutele, kuid struktuuriprobleemide lahendamisega ei tegeleta nõuetekohaselt; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles looma struktuurilisi tingimusi, mille abil tegeleda struktuurse ja tervisealase ebavõrdsusega (sh tervishoiualaste teadmiste puudumine), ning eraldama vajalikke rahalisi vahendeid selleks, et täiendavalt uurida, mida saaksid sellise ebavõrdsuse vastu võitlemisel teha kohalikud kogukonnad;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriikide pädevaid asutusi üles tunnustama, edendama ja rahastama igasugust ennetustööd, s.t edendama tervislikku eluviisi, korrapäraseid sõeluuringuid haiguste avastamiseks, varajast sekkumist haiguse kulu takistamiseks või peatamiseks selle algetapis ning ennetavate meetmete väljatöötamist, et pidurdada krooniliselt haigete patsientide olukorra halvenemist;

31.

juhib tähelepanu sellele, et elukestva õppe kättesaadavus aitab suurendada ka eakate vaimset aktiivsust, aidates seeläbi võidelda dementsuse vastu;

32.

toetab komisjoni seisukohta seoses integreeritud programmide kasutamisega tervise edendamiseks; rõhutab sellegipoolest, et nimetatud programmid peaksid põhinema tõenditel, mis kajastavad vananeva elanikkonna praeguseid ja tulevasi vajadusi; rõhutab lisaks, et need programmid peaksid käsitlema sobivalt küsimusi, mis ei ole (täielikult või otseselt) seotud inimese käitumisega, sh näiteks keskkonnatingimused (õhu ja vee kvaliteet, müra vähendamine, jäätmekäitlus), töötervishoid ja -ohutus (vanuse arvestamine) ning tarbijakaitse (turundus- ja reklaamieeskirjad, toiduohutus, tarbijaõigused);

33.

toetab komisjoni seisukohta elanikkonna kehalise aktiivsuse suurendamise küsimuses, et soodustada aktiivse ja tervena vananemist; tuletab meelde, et korrapärase kehalise tegevuse puudumine põhjustab mitmeid terviseprobleeme ning on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel surma põhjustavate ohutegurite seas neljandal kohal; väljendab muret selle pärast, et suurem osa ELi kodanikke liigub igapäevasest soovituslikust normist vähem;

34.

ergutab tervena vananemise ja suurema kehalise aktiivsuse tihedamat seostamist koolitusprogrammides; rõhutab, kui olulised on terviseprobleemide ennetamisel igapäevased valikud (kehaline aktiivsus, söömisharjumused jne); kutsub komisjoni ja liikmesriikide pädevaid asutusi üles võtma meetmeid, et ärgitada igas vanuses inimesi suurendama oma kehalist aktiivsust, eesmärgiga parandada nende tervist, mis omakorda võimaldab neil elada rohkem aastaid tervena ning on ühiskonnale märkimisväärselt kasulik (üldise rahvatervise ja finantstulemuste seisukohast);

35.

peab tervitatavaks täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva Euroopa innovatsioonialase partnerluse strateegilist rakenduskava ja eeskätt asjaolu, et selles keskendutakse koostööle komisjoni, liikmesriikide, tööstuse, ettevõtluse, avaliku ja erasektori sidusrühmade, tervishoiu- ja hooldustöötajate ning eakaid ja patsiente esindavate organisatsioonide vahel, aga ka heade mõtete ja parimate tavade vahetusele ja jagamisele (nt digitaalne platvorm „Turg”) ning olemasolevate rahastamisvahendite optimeerimisele; rõhutab, et vananemist on vaja käsitada pigem võimaluse kui koormana ning et vanemate inimeste väärtust, kogemusi ja jätkuvat panust ühiskonda tuleks tunnustada ja toetada; kiidab heaks komisjoni vaatenurga, mis lähtub selgest eesmärgist edendada asjakohase innovatsiooni kaasabil Euroopa eakate vitaalsust ja väärikust, tugevdada aktiivsena vananemise kultuuri Euroopas, kus väärtustatakse kõiki põlvkondi, ning suunata seda protsessi koos teadusringkondi ja kodanikuühiskonda esindavate tunnustatud partneritega;

36.

tuletab meelde, et rohkem on vaja tunnustada eakate töötajate informaalset ja mitteformaalset haridust, eriti kui see on saadud vabatahtliku töö või mitteametliku hoolduse kaudu;

37.

palub, et komisjon tähtsustaks tegureid, nagu kõrge alkoholi- ja tubakatarbimise määr, mis võivad mõjutada seda, kuidas Euroopa elanikud vananevad;

38.

toetab komisjoni eesmärki arendada edasi integreeritud hooldus- ja ravisüsteeme; kutsub liikmesriike ja pädevaid asutusi üles töötama välja riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud hooldus- ja ravisüsteemid, mis põhineksid vanusega seotud haigustega tegelemise terviklikul ja integreeritud käsitusel, ning kutsub neid üles võtma seejuures arvesse olemasolevate, eelistatud ja tulevaste hooldus- ja ravisüsteemide sobivust edasise arendustegevuse seisukohast ja pidama nõuetekohaselt silmas rahvatervise valdkonnas kehtivat subsidiaarsuse põhimõtet; kutsub komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele selles küsimuses abi, austades samal ajal kodanike ootuste, normide ja väärtushinnangute piirkondlikke ja kohalikke erinevusi; julgustab komisjoni kasutama ära Euroopa Ravimiameti tööd seoses eakate ravimitega ning integreerima seda, et parandada eakate patsientide juurdepääsu ohututele ja sobivatele ravimitele;

39.

tervitab komisjoni kavatsust rakendada üksikjuhtumite haldamise skeeme ja hoolduskavasid; usub, et kuigi kliendi- ja patsiendikeskne lähenemine on vajalik, ei tohiks sellise käsitusega kaasnevad kulud (seoses koolitatud hooldajate ja sobivate vahendite kasutamisega) jääda ainult üksikisiku kanda, vaid seda tuleks pidada ühiskondlikuks vastutuseks, mille abil tagada põlvkondadevaheline ja -sisene solidaarsus; usub, et kaaluda tuleks ka vanema põlvkonna potentsiaalis peituvaid solidaarsuse uusi vorme, mida tuleks hooldus- ja raviküsimuste lahendamisel ära kasutada;

40.

toetab komisjoni eesmärke seoses e-tervishoiuga, täpsemalt selle muutmisega tulevaste hooldus- ja ravisüsteemide oluliseks ja sisuliseks osaks; tunnistab siiski, et e-tervishoiu lahendused on küll kasulikud, kuid ei pruugi terviseküsimustes valitsevat üldist olukorda, sh psühholoogilist heaolu oluliselt parandada, kui need asendavad täielikult inimsuhtlust ja neid ei kombineerita otsese kokkupuutega patsientide ja tervishoiutöötajate vahel; usub, et e-tervishoiu tehnoloogia ei tohiks õõnestada eakate ja tervishoiutöötajate vahelist usalduslikku suhet;

41.

tunnustab komisjoni kavatsust aidata kaasa hooldus- ja ravisüsteemide kulutõhusamaks muutmisele; rõhutab siiski, et üldise tervishoiu ja sotsiaalabi kulude jätkuvat kasvu ei saa kirjutada ainuüksi vananeva elanikkonna arvele; tunnistab, et krooniliste haiguste järjest kasvav levik mängib tervishoiu ja sotsiaalabi valdkonna kulutuste kasvamisel märkimisväärset rolli, kuid märgib sellegipoolest, et kui tervishoiualased kulud jäävad järjest enam üksikisiku kanda, tekitatakse sellega tõenäoliselt inimeste tervist ja heaolu ohustav nõiaring – see võib neid sundida oma (sageli) piiratud ressursse ümber jaotama või ravi, abi ja asjakohast toitumist edasi lükkama, sellest loobuma või seda mitte alustama, see võib aga tuua nii üksikisiku kui ka ühiskonna jaoks kaasa veelgi suuremad kulutused tervishoiu ja sotsiaalabi valdkonnas;

42.

tunnustab komisjoni eesmärki tegeleda õigusliku ja regulatiivse ebakindluse ja turu killustatusega, kuid rõhutab, et kõikide vajalike turureformide puhul tuleks arvesse võtta asjaolu, et tervishoid peab jääma kodanike jaoks taskukohaseks ning et riikide valitsuste, piirkondlike omavalitsuste ja kohalike ametiasutuste pädevust tervishoiu ja sotsiaalkaitse küsimustes tuleks tunnustada, austada ja järgida, tegemata seejuures järeleandmisi kogukonnapõhistesse hoolduskavadesse investeerimise vajaduse küsimuses;

43.

peab vajalikuks pensionisüsteemide täiendavaid reforme, et süsteemid jääksid piisavaks, jätkusuutlikuks ja turvaliseks, ning erilise tähelepanu pööramist soolise palgalõhe vähendamisele tööl ja sellest tulenevalt ka pensionites; leiab, et pensionite tase peab jääma ka tulevaste põlvkondade jaoks prognoositavaks; nõuab seetõttu, et pensionile jäämise tegelik vanus, ametlik pensioniiga ja eeldatav eluiga viidaks omavahel paremini kooskõlla; palub neil liikmesriikidel, kes on ametlikku pensioniiga tõstnud või kavatsevad seda teha, ergutada vanemate inimeste tööhõivet, näiteks maksuvabastuse ja sotsiaalkindlustuse alaste meetmetega;

44.

palub komisjonil analüüsida kogu Euroopa tervishoiu potentsiaali võrreldes liikmesriikide potentsiaaliga, pidades silmas tervishoiutöötajate teravat nappust mõnedes liikmesriikides, mis on tingitud ahvatlevamatest töötingimustest teistes Euroopa riikides;

45.

kutsub komisjoni üles koostama strateegia, mille eesmärk on saavutada tervishoius kõikidele Euroopa kodanikele võrdsed võimalused, et luua koostöösüsteem nende Euroopa riikide vahel, kes kaotavad arvukalt tervishoiutöötajaid, ja nende vahel, kes nende teenustest kasu saavad;

46.

on endiselt seisukohal, et pere- ja tööelu ühitamise poliitika võimaldab naistel vananemisega paremini toime tulla, kuna töö parandab elukvaliteeti; usub, et juhtudel, kus naistel tuleb valida pere- ja tööelu ühitamiseks osaline tööaeg, juhutöö või ebatüüpiline töö, mis avaldab mõju tehtavate pensionimaksete suurusele, võimaldab selline poliitika vältida soolist palgalõhet ning seega ka naiste vaesusohtu hilisemas elus;

47.

peab vajalikuks kindlustada piisavad pensionid, võideldes selleks soolise diskrimineerimisega tööturul (eelkõige karjäärivõimaluste erinevuse ja palgalõhe vähendamise abil);

48.

rõhutab isikliku vastutuse vajadust, pidades silmas, et inimesed peavad ka ise mõtlema, mida nad saavad oma pensioniea kindlustamiseks ära teha; rõhutab samuti perekonna ning põlvkondadevahelise solidaarsuse suurt tähtsust;

49.

peab kiiduväärseks komisjoni aktiivsena vananemise ja iseseisva eluviisi käsitust, täpsemalt komisjoni mitmekülgset seisukohta vananemise koha osatähtsuse ja olulisuse suhtes, kuna inimeste igapäevane tegutsemisulatus või -raadius muutub nende vananedes üha väiksemaks ning kuna eakad eelistavad üldiselt elada võimalikult kaua iseseisvalt ja jääda kogukonnas aktiivseks; rõhutab, et eakaid tuleb julgustada elama soovi korral võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus, et nende tavarutiini vähem häirida (nii füüsiliselt kui ka vaimselt); rõhutab veel, et lahenduseks ei ole mitte ainult vanadekodud, vaid ka nii põlvkondadevahelises mõttes kui ka üldiselt aktiivsed naabruskonnad; on seisukohal, et intelligentse elukeskkonna ühisprogramm on oluline vahend tehniliste ressursside kasutuselevõtuks, et lihtsustada igapäevaelu;

50.

julgustab komisjoni võtma iseseisva eluviisi lahenduste hindamisel arvesse probleeme, mis tulenevad tervena elatud keskmise eluea ja pensioniea vahelistest erinevustest, mida esineb paljudes liikmesriikides ning mille tõttu võib paljude inimeste elus tekkida periood, kus nad ei ole enam võimelised töötama, kuid ei saa ka täispensioni;

51.

tuletab meelde, et eakad kodanikud on ühiskonnale väärtuslikud ning et väga oluline on kasutada kõigis eluvaldkondades ära nende teadmisi ja kogemusi ning toetada seda, et nad tuleksid võimalikult kaua iseseisvalt toime;

52.

peab väga tähtsaks võitlust vanema põlvkonna infosulgu jäämise vastu ning usub, et uue tehnoloogia kättesaadavus ja selle kasutamine on üks aktiivse ja tervena vananemise ning eakate sotsiaalse kaasamise põhiline abivahend;

53.

palub, et komisjon edendaks eakate iseseisvuse hõlbustamise nimel nende kodude kohandamist ning ligipääsetava ja taskukohase füüsilise elukeskkonna loomist; rõhutab, et kodude kohandamine on parim viis hoida ära kodus juhtuvaid õnnetusi, mis võivad põhjustada tõsist puuet, tuua avalike teenuste osutajate ja perekondade jaoks kaasa suuri kulusid ning raskendada aktiivse ja tervena vananemise kindlustamist;

54.

toetab komisjoni eesmärki luua eakatesõbralik keskkond, et vältida olukorda, kus ümbrus pärsib eakate potentsiaali ja (säilinud) võimeid, aga samuti selleks, et aidata neil säilitada võimalikult kaua oma füüsilised ja kognitiivsed võimed, võimaldada neil elada tuttavas ja turvalises ümbruses ning vältida eakate sotsiaalset tõrjutust; kutsub komisjoni siiski üles ergutama sellise keskkonna loomist, mille kujundamisel on arvestatud kõikide vajadustega, ning rõhutab, et sellist universaalkeskkonda tuleks käsitada laiemas kontekstis – see ei tähenda ainult hoonestatud linna- ja maaruumi täitmist mugavate, turvaliste ja juurdepääsetavate majade, kõnniteede, linnade ja muuga, vaid ka sotsiaalset, psühholoogilist, ökoloogilist, kultuurilist ja looduskeskkonda, mis pakub mitmesuguseid tegevusvõimalusi ja annab igale inimesele võimaluse end teostada ja motivatsiooni jagada; rõhutab, et selline linnakeskkond peaks tagama eakatele parema juurdepääsu tiheda asustusega piirkonnas elamise eelistele, võimaldades neile lihtsamat juurdepääsu olulistele teenustele, ning juhib tähelepanu sellele, et jätkuvale linnastumisele vaatamata elavad paljud inimesed ikka veel maapiirkondades, mille jaoks on samuti vaja uuenduslikke lahendusi;

55.

rõhutab lisaks, et äärmiselt oluline on kohandada eakate kodude sisustust, et vältida tõhusamalt kodus juhtuvaid õnnetusi ja kukkumisi ning pikendada eakate iseseisvana elatud aega; ergutab liikmesriike tagama, et eakad saavad taotleda kodude kohandamiseks mõeldud toetusi; toetab meetmeid, mille abil vältida eakate ja/või koduste inimeste isolatsiooni jäämist ning lõpetada haigustega seotud häbimärgistamine (nii vanusega seoses kui ka üldiselt);

56.

rõhutab, et eakate hooldamise suhtes on vaja luua tasakaal linna- ja maapiirkondade vahel; usub, et maapiirkondades elavate eakate liikuvusprobleemide lahendamiseks on vaja tehnoloogilist innovatsiooni IKT abil;

57.

rõhutab, kui vajalik on erilise tähelepanu pööramine nende eakate kaasamisele, kes elavad kõrvalistes piirkondades või kannatavad mitmete raskuste all;

58.

toetab komisjoni jõupingutusi luua eakatesõbralik keskkond, mille eesmärk on tagada, et elukeskkond ei takistaks eakate potentsiaali ja (allesjäänud) võimete realiseerimist; rõhutab, et elukeskkonda tuleb käsitleda laiema mõistena, nii et see ei oleks seotud ainult hoonestatud, vaid ka sotsiaalse, psühholoogilise, kultuurilise ja looduskeskkonnaga; ärgitab komisjoni esitama sellega seoses Euroopa juurdepääsetavuse akti ettepaneku;

59.

palub, et komisjon vaataks läbi võimalikud lahendused ja parimad tavad, mis on seotud aktiivsena vananemise uue käsituse ning aktiivsena vananemise üldise ja kooskõlastatud süsteemi loomisega kõikides liikmesriikides;

60.

teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu toimimise lepingu XII jaotises käsitletud haridus- ja spordipoliitikale tuleks lisada täiendav osa aktiivsena vananemise kohta;

61.

rõhutab, et puuetega inimesi takistavate arhitektuuriliste tõkete kaotamisel on positiivne mõju ka eakate liikuvusele, kuna see aitab neil kauem iseseisvalt ja aktiivselt toime tulla; peab seepärast oluliseks nende tõkete kaotamist ka väikelinnades, kus elab palju eakaid;

62.

teeb ettepaneku võtta meetmeid, et julgustada pensionipõlve kombineerimist mingisuguse tegevusega;

63.

palub komisjonil esitada ettepanekuid, et võidelda vanemate inimeste vastu suunatud diskrimineerimisega tööturule juurdepääsul, töökohal ja töö tegemisel, saavutamaks kõikide põlvkondade võrdses väärtustamises järjekindla tööolustiku;

64.

palub tööandjatel teha vajaduse korral rohkem jõupingutusi selleks, et kohandada töötingimused vastavaks vanemate töötajate tervislikule seisundile ja võimetele ning edendada töökohal eakate kodanike positiivsemat kuvandit;

65.

märgib, et vananemine ei põhjusta ainult probleeme, vaid loob ka võimalusi – eelkõige uuendusteks, mis võivad pikas perspektiivis aidata luua töökohti ning suurendada Euroopa majanduslikku heaolu;

66.

peab kiiduväärseks komisjoni seisukohta rahastamisvahendite, standardite kehtestamise protsesside, repositooriumi arendamise, koostoime ja koostöö hõlbustamise suhtes ning parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel; rõhutab samas, et see eeldab nende eesmärkide sidumist tegelike vajaduste ja nõudmistega, st tagamist, et poliitika, programmid ja teenused põhinevad tõenditel ja tuginevad esindavale hindamisele ja korrapärasele järelevalvele, et hõlbustada ja kiirendada eakatesõbraliku ELi loomist; palub seepärast, et komisjon algataks standarditud hindamis- ja järelevalvevahendite väljatöötamise, eesmärgiga saada vajalikke andmeid seoses tõenditel põhinevate poliitiliste soovituste, programmide väljatöötamise ja (tervishoiu/hoolduse) teenuste pakkumisega;

67.

toetab komisjoni seisukohta eakatesõbralike uuenduste suhtes; kutsub samas komisjoni üles tagama, et need uuendused oleksid suunatud kasutajale ning et need oleksid kasutajasõbralikud ja integreeriksid aktiivselt eakate potentsiaali; kutsub seetõttu komisjoni üles töötama välja metoodika, mille abil hinnata eakate praegusi ja tulevasi vajadusi ning kaasata lõppkasutajaid senisest suuremal määral oma poliitikasse ja rahastamisprogrammidesse; tuletab meelde, et eakate vajadusi arvestavad kohandused on osutunud kõikidele põlvkondadele üldiselt kasulikuks;

68.

on seisukohal, et aktiivse ja tervena vananemise lahenduste väljatöötamisel osalevaid eri tasandeid on vaja paremini kooskõlastada, ning rõhutab mitmetasandilise juhtimise olulisust selles valdkonnas; usub, et piirkondlikke ja kohalikke asutusi ei tohiks pidada ainult poliitikat rakendavateks asutusteks, vaid nad tuleks kaasata kogu otsustamis- ja hindamisprotsessi;

69.

rõhutab kohalike ja piirkondlike osalejate olulist rolli tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste ajakohastamisel, parandamisel ja ratsionaliseerimisel, et luua tööturul osalevate inimeste jaoks paremaid tulemusi pakkuvad mudelid;

70.

kiidab heaks juurdepääsetavust käsitlevad juba loodud algatused, nagu Access City Awards; palub, et komisjon võtaks vastu kõrgete eesmärkidega Euroopa juurdepääsetavuse akti, et arendada kättesaadavate kaupade ja teenuste turgu;

71.

ergutab pakkuma nooremate põlvkondade esindajatele informaalset koolitust, et arendada eakate hoolekande ühtseid viise;

72.

rõhutab, kui tähtis on investeerida rohkem haridusse, koolitusse ja täiendusõppesse ning suurendada nendele valdkondadele tehtavaid kulutusi, tähtsustades seejuures elukestvat õpet ja tervislike eluviiside edendamist, et luua kõiki põlvkondi võrdselt väärtustav tööolustik ning võimaldada vanematel töötajatel muutuvas tehnoloogilises keskkonnas hakkama saada; nõuab seetõttu tungivalt, et programmis „Erasmus kõigile”, mis kujutab endast tõhusat vahendit hariduse ja jätkuva ametialase arengu edendamiseks liidu igas vanuses kodanike jaoks, pöörataks suurt tähelepanu elukestvale õppele;

73.

rõhutab, et vananemise mõistet on vaja terviklikumalt käsitada, ning toonitab, et vaja on ka laiaulatuslikku arengut ja uuendusi – mitte ainult elukestva õppe ja tööturu, vaid ka juurdepääsetavuse valdkonnas, võttes arvesse transpordi, taristu ja hoonetega seotud küsimusi;

74.

rõhutab vajadust luua pereliikmetest hooldajate jaoks tugisüsteemid;

75.

toetab komisjoni seisukohta eakatesõbraliku keskkonna loomise edendamise suhtes – selline keskkond aitab kogu eluea jooksul aktiivse ja tervena vananemisele märkimisväärselt kaasa; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et ainult eakatesõbraliku keskkonna loomise propageerimisest ei piisa, et saavutada tegelikke edusamme niisugustes küsimustes nagu inimeste liikuvus, piirkonna jalakäijasõbralikkus, sotsiaalset osalemist võimaldavad asutused kogukondades, samuti juurdepääs kvalitatiivsetele ja taskukohastele tervishoiu- ja hooldusteenustele ning sobivale ja taskukohasele elamispinnale;

76.

kiidab heaks eesmärgi edendada eakatesõbralikku keskkonda, mis on oluline vahend eakate töötajate ja tööotsijate toetamiseks ning kõikidele võrdseid võimalusi pakkuva kaasava ühiskonna edendamiseks;

77.

rõhutab, kui tähtis on tagada töötervishoid ja -ohutus, mis on jätkusuutliku tööelu ja aktiivsena vananemise eeltingimuseks, seda eriti puuetega või kroonilist haigust põdevate töötajate puhul; juhib tähelepanu sellele, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning masinad võiksid mängida vananeva tööjõu füüsilise koormuse leevendamisel keskset rolli; palub, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid vajaduse korral kõnealuseid tehnoloogiaid; väljendab heameelt selle üle, et strateegilise rakenduskava esimeses sambas tunnistatakse ennetavate abinõude olulisust; on veendunud, et ennetaval tegevusel on tööelus keskne roll ka sellepärast, et see aitab parandada töötervishoidu ja vähendada seeläbi survet tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse süsteemidele;

78.

on veendunud, et majanduskasvu veelgi aeglustavate ja Euroopa heaolu taset ohustavate tõsiste probleemide ennetamiseks ja ärahoidmiseks tööturule pääsemise küsimuses on vaja ulatuslikke reforme; rõhutab sellega seoses vajadust töötada välja laiem kontekst, milles võetaks arvesse selliseid valdkondi nagu majanduspoliitika, tööhõive, sotsiaalkindlustus, sotsiaalkaitse, sooline võrdõiguslikkus ja diskrimineerimine;

79.

kiidab heaks standardite kehtestamise valdkonna praegused algatused, näiteks seoses universaaldisaini ning IKT ja hoonestatud keskkonna juurdepääsetavusega; võtab teatavaks komisjoni kindla kavatsuse teha sarnaseid algatusi Euroopa standardite kehtestamiseks ka e-tervishoiu ja iseseisva eluviisi valdkondades; palub, et komisjon ja standardiorganid kaasaksid kasutajaid neisse algatustesse senisest rohkem, et tagada nende vajadustele vastavad lahendused;

80.

palub komisjonil ja liikmesriikidel algatada kampaaniaid, et parandada avalikkuse suhtumist eakate töötajate panusesse ja tootlikusse, pidades eriti silmas puuetega või kroonilist haigust põdevaid töötajaid;

81.

on seisukohal, et vanemad inimesed vajavad korralikku sissetulekut, elukohta, ligipääsu kõikidele tervishoiu-, sotsiaal- ja kultuuriteenustele ning tugevaid suhtlusvõrgustikke, et parandada oma elukvaliteeti; lisaks vajavad nad ka võimalust jätkata soovi korral osalemist tööturul, ilma et neid seejuures piiraks vanuseline diskrimineerimine;

82.

rõhutab vajadust toetada ja hõlbustada eakate vabatahtlikku tegevust ja põlvkondadevahelist vabatahtlikku tööd; usub, et vanema elanikkonna vabatahtlik töö ning algatused, mille raames eakad iseennast ja üksteist aitavad, võivad pakkuda kaasamisvõimalusi ja aidata samal ajal mõistlikul määral kaasa pikaajalise hoolduse süsteemi jätkusuutlikkusele; ergutab seetõttu selles valdkonnas arengut ja uuendusi;

83.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/19

—

võttes arvesse eelseisvat ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 16. istungit, mis toimub 3.–14. märtsil 2013. aastal Tais Bangkokis,

—

võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi (O-000201/2012 – B7-0109/2013 ja O-000202/2012 – B7-0110/2013), milles käsitletakse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) 3.–14. märtsini 2013 Tais Bangkokis toimuva 16. istungi põhieesmärke,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et CITES on suurim kehtiv ülemaailmne looduslike liikide säilitamise kokkulepe, millega püütakse tõkestada rahvusvahelisest kaubandusest tulenevat looduslike looma- ja taimeliikide ülekasutamist ning millel on 177 osalist, sh Euroopa Liidu 27 liikmesriiki;

B.

arvestades, et CITESi eesmärk on tagada, et rahvusvaheline kauplemine looduslike looma- ja taimeliikidega ei ohustaks liikide püsimajäämist looduses;

C.

arvestades, et pikaajaline heaolu peab olema tähtsam kui lühiajalised majanduslikud huvid;

D.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse vaesumise põhipõhjused on looduslike liikide majanduslik kasutamine, ebaseaduslik kauplemine looduslike looma- ja taimeliikidega, elupaikade hävitamine, kliimamuutused ja loodusressursside tarbimine inimeste poolt;

E.

arvestades, et rikkumata metsade piiritlemine ja teatavate piirkondade teevabana hoidmine on kulutõhusad viisid, mille abil säilitada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused;

F.

arvestades, et CITESi resolutsiooni Conf. 9.24 (Rev. CoP15) lisas 4 osutatakse ettevaatusabinõudele, mida tuleb konventsiooni lisasid muutes rakendada või arvesse võtta;

G.

arvestades, et CITESi otsused peaksid põhinema teaduslikel järeldustel;

H.

arvestades, et CITESiga hõlmatud liigid on konventsiooni lisadesse kantud nende kaitsestaatuse ja rahvusvahelise kaubanduse mahu põhjal, nii et I lisas on väljasuremisohus liigid, millega kauplemine on keelatud, ja II lisas on liigid, millega kauplemist tuleb kontrollida, et vältida nende säilimist ohustavat kasutamist;

I.

arvestades, et CITESi I lisasse kantud liigid on range kaitse all ja igasugune kauplemine nendega on keelatud; arvestades, et mis tahes luba konfiskeeritud isendeid või tooteid (näiteks elevandiluu, tiigriluud või ninasarvikute sarved) müüa oleks vastuolus konventsiooni eesmärgiga;

J.

arvestades, et korrapärase läbivaatamisprotsessi käigus on selgunud, et teatavate I lisas loetletud liikide puhul on CITESi meetmed olnud edukad ning need liigid võib nüüd üle viia II lisasse;

K.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava (2011–2020) Aichi eesmärk 12 näeb ette, et 2020. aastaks on suudetud vältida teadaolevate ohustatud liikide väljasuremist ning et nende kaitsestaatust on parandatud ja see on säilitatud (eriti kõige suuremas hävimisohus liikide puhul);

L.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava (2011–2020) Aichi eesmärk 6 näeb ette, et 2020. aastaks majandatakse ja kasutatakse kõiki kalavarusid, selgrootute liike ja veetaimi säästlikult, seaduslikult, ökosüsteemipõhiselt ja ülepüüki vältides ning et kõikide liikide jaoks, mille varud on ammendunud, on kehtestatud taastamiskavad ja -meetmed, kusjuures kalandustegevus ei tohi avaldada ohustatud liikidele ja haavatavatele ökosüsteemidele olulist kahjulikku mõju ning kalandustegevuse mõju varudele, liikidele ja ökosüsteemidele peab jääma ökosüsteemi jaoks kahjututesse piiridesse;

M.

arvestades, et rahvusvaheliste keskkonnainstitutsioonide otsustamisprotsessi läbipaistvus on nende tulemusliku toimimise seisukohast ülioluline; arvestades, et Rio+20 konverentsi lõppdokumendis „Soovitud tulevikuvisioon” kinnitatakse, et säästva arengu eesmärkide saavutamiseks on kõikidel tasanditel vaja tulemuslikke, läbipaistvaid, vastutustundlikke ja demokraatlikke institutsioone; arvestades, et ka CITESi resolutsioonis Conf. 14.2 esitatud CITESi strateegiline visioon aastateks 2008–2013 hõlmab läbipaistvuse suurendamist;

N.

arvestades, et CITESi praeguse kodukorra kohaselt ei tohi salajast hääletust üldiselt kasutada ja see on lubatud ainult ametnike ja vastuvõtvate riikide valimisel; arvestades, et sellele eeskirjale vaatamata olid viimasel CITESi osaliste konverentsil paljud hääletused salajased; arvestades, et salajast hääletust kasutatakse korrapäraselt ka tundlike ja oluliste küsimuste korral, näiteks seoses mereorganismide või elevandiluukaubandusega;

O.

arvestades, et ülepüük ohustab tõsiselt hariliku ehk atlandi heeringahai varusid;

P.

arvestades, et vasarhaid on kõikjal maailmas ohustatud, kuna rahvusvaheline uimekaubandus ja kaaspüük on nende populatsiooni vähendanud;

Q.

arvestades, et elevantide salaküttimise märkimisväärne sagenemine mõjutab elevantide populatsiooni kõigis neljas Aafrika alampiirkonnas, valmistades tõsist ja kasvavat muret; arvestades, et ajavahemikus 2009–2011 konfiskeeriti rekordiline kogus ebaseaduslikku elevandiluud;

R.

arvestades, et jätkusuutmatu ja ebaeetiline trofeeküttimine on põhjustanud CITESi I ja II lisas loetletud ohustatud liikide arvukuse olulist vähenemist; arvestades, et trofeeküttimine on CITESi eesmärkidega tõsises vastuolus;

S.

arvestades, et tulemuslike jõustamismeetmete puudumise tõttu tapetakse CITESi I ja II lisas loetletud ohustatud liikide esindajaid endiselt kasusaamise eesmärgil;

T.

arvestades, et ligikaudu 80 % Aafrika ninasarvikute populatsioonist elab Lõuna-Aafrikas; arvestades, et nende salaküttimine on kõigis levialariikides hoogustunud;

U.

arvestades, et ebaseaduslik kauplemine tiigrite ja muude I lisas loetletud Aasia suurte kaslastega on endiselt märkimisväärne, kuid CITESile ei anta aru ei jõustamismeetmete ega konkreetsemalt ka selle kohta, kuidas täidetakse CITESi otsust 14.69, mida EL 2007. aastal toetas ja mille eesmärk on kaotada järk-järgult tiigrikasvatused ning tagada, et tiigreid ei kasvatataks nende osadega ja neist valmistatud toodetega kauplemise eesmärgil, sh sisekaubanduse raames;

V.

arvestades, et kliimamuutused kujutavad endast jääkarudele (Ursus maritimus) tõelist ohtu; arvestades, et tõsist ohtu kujutab ka jääkarude küttimine ja nende osadega kauplemine;

W.

arvestades, et Euroopa Liit on lemmikloomadena peetavate roomajate (sh CITESis loetletud liigid) oluline imporditurg;

X.

arvestades, et paljude kilpkonnaliikide suur kasutamine toiduturul ja rahvusvahelises lemmikloomakaubanduses mõjutab nende arvukust;

Y.

arvestades, et rahvusvaheline kauplemine railõpustega on tinginud üha suureneva kalastamissurve, mis on omakorda toonud kaasa sarvikrai (Manta spp.) ja muude raikala liikide populatsioonide arvukuse olulise vähenemise;

Z.

arvestades, et rahvusvahelised kalandusalased õigusaktid ja CITES peaksid teenima üht eesmärki – tagada kalavarude pikaajaline säilimine avameres, võttes muu hulgas arvesse kaaspüügi mõju mittesihtliikidele;

AA.

arvestades, et praegu sisaldab CITES merelt sissetoomise kohta ebaselgeid sätteid, täpsemalt seoses riikidega, kuhu avamerelt püütud liigid sisse tuuakse;

AB.

arvestades, et merelt sissetoomist käsitlev CITESi töörühm soovitas lahendust, mille kohaselt austataks lipuriigi jurisdiktsiooni, nii et lipuriik vastutaks CITESi dokumentide esitamise eest (erandiks on mõned üksikud juhud seoses prahitud kalalaevadega);

AC.

arvestades, et CITESi nõuetekohaseks toimimiseks peavad konventsiooniosalised rahastamist järgmise paari aasta jooksul tõenäoliselt märkimisväärselt suurendama;

AD.

arvestades, et EL ei panusta CITESi küll otseselt, kuid on oma arenguabi andmisega sellegipoolest üks CITESi põhirahastajaid;

1.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles lähtuma kõigi otsuste puhul, mis käsitlevad töödokumente ja nimekirja kandmise ettepanekuid, eelkõige ettevaatuspõhimõttest, võttes esmajoones arvesse põhimõtet, et kasutaja maksab, aga ka ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi ja tavapäraseid looduskaitse põhimõtteid;

2.

nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid omaksid ühtset seisukohta ning kiirendaksid ja tõhustaksid oma sisemisi otsustamisprotsesse, et leppida kiiresti kokku ELi ühises seisukohas CITESi osaliste konverentsi 16. istungi jaoks ning kasutada täielikult ära ELi 27 konventsiooniosalise jõudu, et 16. istungi otsustes võetaks rohkem arvesse ettevaatuspõhimõtet;

3.

nõuab tungivalt, et Euroopa Liit haaraks ohustatud liikide kaitsmisel juhtohjad, osaledes aktiivselt CITESi läbirääkimistel ning aidates kõrvaldada olukorda halvendavad seaduselüngad; mõistab hukka asjaolu, et väidetavalt on liikmesriigid ja Euroopa Liidu kodanikud olnud vahendajatena seotud ninasarvikute sarvede vedamisega Vietnami või muudesse riikidesse, kus sarvedel on suur kaubanduslik väärtus, ning on seeläbi stimuleerinud nõudlust ja salaküttimise jätkumist;

4.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid looksid nii konverentsi eel kui selle ajal kontakte kolmandate riikidega ja otsiksid liitlasi;

5.

ergutab CITESi osalisi kaaluma lisavõimalusi, kuidas tugevdada kõigil tasanditel koostööd ja kooskõlastamist ning seeläbi bioloogilise mitmekesisusega seotud konventsioonide koostoimet;

6.

on kindlalt vastu salajaste hääletuste muutumisele CITESi üldiseks tavaks, kuna CITESi kodukord lubab salajast hääletust kasutada ainult erandjuhtudel; toetab sellega seoses Taani poolt ELi liikmesriikide nimel esitatud vastavat ettepanekut;

7.

väljendab heameelt Taani poolt ELi liikmesriikide nimel esitatud ettepaneku üle lisada konverentsi resolutsiooni 11.1 (Rev. CoP15) uus lõige huvide konflikti kohta;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks oma arenguabi kaudu rahastamise järjepidevuse, et saavutada CITESi eesmärgid; viitab sellega seoses konkreetselt käimasolevale elevantide ebaseadusliku tapmise järelevalve (MIKE) programmile, mille toetamist võib Euroopa Liit programmi sõltumatu läbivaatamise ja selle tõhususe hindamise tulemuste põhjal jätkata;

9.

ergutab komisjoni ja ELi liikmesriike otsima võimalusi anda CITESile Euroopa Arengufondi kaudu pikaajalist rahalist toetust;

10.

toetab ettepanekut (1) taotleda, et Ülemaailmne Keskkonnafond (GEF) toimiks edaspidi CITESi finantsmehhanismina ning et bioloogilise mitmekesisuse strateegia GEF 6 hõlmaks edaspidi ka liikide mõõdet;

11.

väljendab heameelt merelt sissetoomist käsitleva CITESi töörühma arutelude ja edusammude üle; toetab 16. istungi dokumenti nr 32, mille eesmärk on parandada mitte ühegi riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvast merest püütud ja CITESi nimekirja kuuluvate liikide kaitset; nõuab tungivalt, et konventsiooniosalised viiksid selle küsimusega seotud töö 16. istungil lõpule;

12.

väljendab heameelt Brasiilia, Komooride, Horvaatia, Egiptuse ja Euroopa Liidu liikmesriike esindava Taani ettepaneku üle kanda harilik ehk atlandi heeringahai (Lamna nasus) konventsiooni II lisasse; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid kõnealust ettepanekut;

13.

väljendab heameelt Brasiilia, Colombia, Costa Rica, Ecuadori, Hondurase, Mehhiko ja Euroopa Liidu liikmesriike esindava Taani ettepaneku üle kanda kolm vasarhai (Sphyrna spp) liiki konventsiooni II lisasse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid kõnealust ettepanekut;

14.

nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid toetaksid Brasiilia, Colombia ja Ameerika Ühendriikide ettepanekut kanda CITESi II lisasse pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus);

15.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Tansaania võttis tagasi ettepaneku viia aafrika elevant (Loxodonta africana) üle I lisast II lisasse ning korraldada Tansaania elevandiluuvarude ühekordne müük;

16.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid avaldaksid vastuseisu kõikidele ettepanekutele, mis käsitlevad aafrika elevandi üleviimist konventsiooni II lisasse või kauplemist aafrika elevantidelt pärineva elevandiluuga, kuni on võimalik hinnata 2008. aasta novembris toimunud Botswana, Namiibia, Lõuna-Aafrika ja Zimbabwe elevandiluu ühekordse müügi mõju ning tuvastada, et sellel ei olnud nimetatud riikide ja nende naaberriikide elevandipopulatsioonile kahjulikku mõju;

17.

ergutab CITESi osalisi järgima ettevaatuspõhimõtet, võttes arvesse praegust kriisi seoses elevantide salaküttimisega, ning lähtuma otsuste tegemisel nii otsuste võimalikust mõjust elevantide kaitsele kui ka aafrika elevante käsitleva tegevuskava rakendamisest – see on eriti oluline, kui kõne all on otsustamismehhanism edasiseks elevandiluuga kauplemiseks (pärast üheksa-aastast vaheaega, mis algas pärast Botswana, Namiibia, Lõuna-Aafrika ja Zimbabwe elevandiluu ühekordset müüki 2008. aasta novembris); palub seepärast ELil ja liikmesriikidel toetada Benini, Burkina Faso, Kesk-Aafrika Vabariigi, Elevandiluuranniku, Kenya, Libeeria, Nigeeria ja Togo ettepanekut muuta elevandiluuga kauplemise tulevast otsustamismehhanismi käsitlevat otsust 14.77;

18.

ergutab CITESi osalisi toetama Nigeeria ja Rwanda ettepanekut võtta vastu resolutsioon aafrika elevante käsitleva tegevuskava kohta ning kutsub üles seda tegevuskava rakendama, sest see on kõige tõhusam viis parandada elevantide kaitset kogu Aafrikas;

19.

palub Euroopa Liidul, liikmesriikidel ja kõikidel CITESi osalistel toetada Kenya ettepanekut kohaldada Lõuna-Aafrikast ja Svaasimaalt pärit ninasarvikute jahitrofeede ekspordi suhtes ajutist nullkvooti ning palub CITESi osalistel leida meetmed, mille abil vähendada nõudlust ninasarvikute sarvede järele;

20.

palub konventsiooniosalistel vähendada CITESi I ja II lisas loetletud ohustatud liikide trofeeküttimise suhtes kehtestatud aastaseid riiklikke ekspordikvoote;

21.

palub kõigil osalisriikidel, kus tarbitakse ninasarviku sarvi, ja eriti Vietnamil võtta viivitamatult meetmeid ninasarvikute sarvede ebaseadusliku impordi peatamiseks, kehtestada seaduserikkujatele ranged karistused ning võtta meetmeid, et teavitada tarbijaid sarvede tarbimise mõjust ninasarvikute looduslikule populatsioonile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema neid küsimusi asjaomaste osalisriikidega peetavate kaubandusläbirääkimiste raames;

22.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid nõuaksid kaubanduskeelu kehtestamist nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole järginud tiigreid käsitlevat CITESi otsust 14.69, ning nende osaliste suhtes, kes soodustavad tiigrite kasvatamist nende osade ja nendest valmistatud toodetega kauplemise eesmärgil;

23.

nõuab tungivalt, et CITESi osalised lõpetaksid jätkusuutmatu ja ebaeetilise trofeeküttimise, mis on põhjustanud aafrika lõvide populatsiooni märkimisväärse vähenemise;

24.

peab kahetsusväärseks, et lõvi (Panthera leo) üleviimiseks CITESi II lisast I lisasse ei ole tehtud ühtegi ettepanekut;

25.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid ettepanekuid lisada CITESi II lisasse mitu Põhja-Ameerika ja Aasia kilpkonnaliste liiki ja viia seitse liiki üle I lisasse;

26.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid kolme mageveekilpkonna liiki (Cuora galbinifrons, Mauremys annamensis ja Geoemyda japonica) käsitlevate alternatiivsete ettepanekute puhul nende levialariikide (Vietnam ja Jaapan) jõulisemaid ettepanekuid, mis on kooskõlas Singapuris toimunud CITESi seminari ekspertide soovitustega;

27.

nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid Uus-Meremaa roheliste gekode (Naultinus spp.) ja mangshani rästiku (Protobothrops mangshanensis) kandmist CITESi II lisasse, mille kohta tegid ettepanekud nimetatud liikide ainsad levialariigid, st vastavalt Uus-Meremaa ja Hiina;

28.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid madudega kauplemise ja nende kaitse haldamist käsitlevat otsuse eelnõu, mille esitas Šveits;

29.

nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid Etioopia, Kenya ja Uganda esitatud otsuse eelnõu, milles käsitletakse nii seaduslikku kui ka ebaseaduslikku kauplemist geparditega;

30.

peab kiiduväärseks Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) tööd, mida hoogustas 2010. aastal peetud CITESi osaliste 15. istung;

31.

peab kahetsusväärseks, et hariliku tuuni (Thunnus thynnus) kandmiseks CITESi I lisasse ei ole tehtud ühtegi ettepanekut;

32.

peab kahetsusväärseks, et Corallium spp ja Paracorallium spp lisamiseks CITESi II lisasse ei ole tehtud ühtegi ettepanekut;

33.

nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid toetaksid järgmisi ettepanekuid:

34.

palub, et Euroopa Liit ja liikmesriigid avaldaksid vastuseisu järgmistele ettepanekutele:

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, CITESi osalistele ja CITESi sekretariaadile.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/24

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2011 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega (3),

—

võttes arvesse kodukorra II osa 7. peatükki,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0020/2013),

A.

arvestades, et uue mitmeaastase finantsraamistiku osas (2014–2020) ei ole endiselt kokkuleppele jõutud ning seetõttu ei ole ELi 2014. aasta eelarve jaoks veel kehtestatud rubriigi 5 ülemmäära, kuid 2013. aastal on rubriigi 5 ülemmäär 9 181 miljonit eurot jooksevhindades (4) ning seda ülemmäära kasutatakse pärast iga-aastast tehnilist kohandust (5) ka 2014. aastal, kui järgmise mitmeaastase finantsraamistiku osas õigel ajal kokkuleppele ei jõuta;

B.

arvestades, et valitsemissektori suure võlakoorma ja riigieelarvete jätkuva konsolideerimise valguses peaksid Euroopa Parlament ja kõik ELi institutsioonid käituma eelarve suhtes väga vastutustundlikult ning piirama kulusid;

C.

arvestades, et Euroopa Parlamendi sujuv toimimine on sama tähtis juhtpõhimõte;

D.

arvestades, et teatavatel investeeringutel võib olla institutsioonide eelarvele kestlik mõju ja neid tuleks seepärast kaaluda, hoolimata sellest, et manööverdamisruumi on vähe;

E.

arvestades, et iga-aastase menetluse praeguses etapis ootab parlament teiste institutsioonide eelarvestusi ja oma juhatuse ettepanekuid 2014. aasta eelarve kohta;

F.

arvestades, et ei tohi unustada 2014. aasta keskpaigas toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste ühekordset finantsmõju;

1.

on seisukohal, et institutsioonid peaksid jätkuvalt piirama oma halduskulusid või need külmutama, näidates üles solidaarsust liikmesriikide keeruka majandusliku ja eelarvelise olukorraga, ilma et see vähendaks institutsioonide põhitegevuse kvaliteeti, õiguslike kohustuste täitmist ning vajadust investeerida arengusse;

2.

on veendunud, et 2014. aasta assigneeringud peaksid põhinema 2012. ja 2013. aasta assigneeringute põhjalikul analüüsil, et saavutada kokkuhoidu eelarveridadel, kus on tekkinud probleeme eelarve täitmisega; on seisukohal, et tõelist säästu ja tõhusust saab saavutada eelarveridade kattuvuste ja ebatõhususte väljaselgitamise abil;

3.

nõuab tungivalt, et institutsioonid tugevdaksid omavahelist koostööd, et jagada parimaid tavasid, kui see on võimalik ja põhjendatud, ning teha kindlaks kokkuhoiuvõimalused, mida annaks personali ja tehniliste ressursside ühendamine ja jagamine, nt infotehnoloogia süsteemide, kirjaliku ja suulise tõlke, transporditeenuste valdkonnas ja võib-olla ka teistes valdkondades;

4.

rõhutab asjaolu, et kulude kokkuhoid on inflatsiooni arvestades toonud kaasa Euroopa Parlamendi eelarve vähenemise reaalmahus; tuletab meelde, et seda on võimaldanud eelkõige eelarve range kavandamine ja kontroll, vastutava komisjoni tugev pühendumus ning töö ümberkorraldamine, eelkõige reisimisega seotud eelarveridade vähendamine, lähetuste kestuse ja arvu vähendamine, videokonverentside laialdasem kasutamine ning kirjaliku ja suulise tõlke teenuste optimeerimine; tuletab meelde, et juba kokku lepitud struktuurireformid, millest mõned kehtivad alates 2011. aastast, annavad hinnanguliselt kokkuhoidu umbes 29 miljonit eurot aastas – ja veel 10 miljonit eurot on võimalik kokku hoida kinnisvara rahastamisel seoses ennustatava intressimääraga lähiaastatel ning seda tänu ettemaksetele – vaatamata vajadusele tulla toime suurenenud pädevusega ja kuludega18 uuele parlamendiliikmele tulenevalt Lissaboni lepingu jõustumisest ja ettevalmistustest Horvaatia ühinemiseks ELiga;

5.

tuletab meelde, et nähtavad märgid kulude kokkuhoiust on kõikide parlamendiliikmete hüvitiste külmutamine 2011. aasta tasemel kuni parlamendi praeguse ametiaja lõpuni ning asjaolu, et lähetuskulusid ei ole alates 2007. aastast indekseeritud;

6.

ergutab jätkama struktuurseid ja organisatsioonilisi reforme, mille eesmärk on suurem tõhusus, ohustamata õigusloome tipptaset ja töötingimuste kvaliteeti; toetab organisatsioonilist innovatsiooni, et parandada parlamendi tulemuslikkust ning parlamendiliikmete teenuste ja töötingimuste kvaliteeti, muu hulgas – kuid mitte ainult – parlamendi töörütmade tõhusamaks muutmist, kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid (seadmata ohtu mitmekeelsuse põhimõtet), optimaalseid logistilisi lahendusi, sealhulgas transporti parlamendiliikmete ja nende assistentide jaoks, toitlustamiskulude kokkuhoidu, institutsioonisisese teadustoe parandamist ning paberivaba parlamendi ja e-koosolekute jätkamist ning täiendavat arendamist; tuletab meelde nõudmist teha paberivabade koosolekute kulude ja tulude analüüs ning palub administratsioonil esitada see eelarvekomisjonile hiljemalt 2013. aasta keskpaigaks;

7.

nõuab lihtsate ja tõhusate juhtimismeetodite rakendamist parlamendis, et vähendada halduskoormust ja hoida sellega kokku institutsiooni aega ja raha;

8.

on seisukohal, et parlamendi eelarvet käsitlev juhatuse ja eelarvekomisjoni ühine töörühm võib – lähtudes tema 2012. aastal alustatud tööst – olla selles reformiprotsessis kasulik, tuvastades kokkuhoiuvõimalusi ja mõeldes selle üle, kuidas tõhusust suurendada ning esitades oma ideid eelarvekomisjonile; märgib, et töörühm on juba suuresti saavutanud talle 2011. aasta lõpus seatud eesmärgid, eelkõige seoses reisikulude vähendamisega; lähtudes töörühma esialgsetest järeldustest, mis põhinevad muu hulgas võrdlusuuringutel, mille käigus võrreldi Euroopa Parlamendi eelarvet USA Kongressi eelarve ja liikmesriikide valimi eelarvetega, ergutab töörühma tegevust jätkama ning koostama vastav tegevuskava, mis esitatakse nii eelarvekomisjonile kui ka juhatusele parlamendi 2014. aasta eelarvemenetluses arvessevõtmiseks; tuletab meelde oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni (6), milles väljendas ootust, et need uuringud pakuvad „pikaajalist kokkuhoidu Euroopa Parlamendi eelarves ja ideid tõhususe parandamiseks 2013. ja sellele järgnevatel aastatel”; märgib, et Euroopa Parlamendi üldised kulud on elaniku kohta madalamad kui võrreldavatel liikmesriikide parlamentidel ja USA Kongressil; märgib lisaks, et on vaja tugevdada Euroopa Parlamendi kontrollifunktsiooni ja pakkuda talle toetust paremini suunatud uuringutega, et parlament saaks täita oma demokraatliku esindamise rolli;

9.

väljendab üldisemalt heameelt eelarvekomisjoni ja juhatuse vahelise tõhustatud koostöö üle iga-aastase eelarvemenetluse käigus; on valmis aasta jooksul veelgi tihendama koostööd peasekretäri, juhatuse ja eelarvekomisjoni vahel, et tagada sujuv eelarvemenetlus ja eelarve tulemuslik täitmine; ootab, et juhatus esitaks konservatiivse ja vajadustel põhineva eelarvestuse, mis võtaks arvesse õiguslikult siduvatest kohustustest tingitud võimalikke hilisemaid kulude suurenemisi, eelkõige ühekordseid kulusid, mis tulenevad üleminekuajast seoses 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistega; palub peasekretäril anda teavet üleminekumeetmete kulude kohta viimastel Euroopa Parlamendi valimistel;

10.

tuletab meelde täiskogu istungil vastuvõetud otsust, milles nõuti, et nõukogu esitaks 2013. aasta juuniks Euroopa Parlamendi mitme asukoha tegevuskava, ning eeldab, et mõlemad asjakohased komisjonid, peasekretär ja juhatus annavad parlamendiliikmetele ajakohastatud arvud ja teabe mitme asukoha korralduse finants- ja keskkonnamõju kohta; soovitab Euroopa Parlamendi enda mõjuhinnangu teenistustel seda küsimust uurida, sh mõju seisukohast, mida omab Euroopa Parlamendi kohalolek või osaline kohalolek asjaomastele kogukondadele ja piirkondadele, ning esitada oma hinnang 2013. aasta juuniks, et uuringu tulemusi saaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku puhul arvesse võtta;

11.

kutsub parlamendi asjakohaseid teenistusi üles hindama Luksemburgi ametivõimude ja Euroopa Parlamendi vahelist lepingut selle kohta, kui suur hulk personali peaks olema kohal Luksemburgis, võttes arvesse parlamendi vajaduste läbivaatamist; on seisukohal, et hinnangus peaksid olema soovitused selle kohta, kuidas lepingu üle uuesti läbi rääkida, nii et sellega ei piirataks kohaldatavaid õigussätteid;

12.

tuletab meelde parlamendi eelarvet käsitlevaid resolutsioone, sh kõige uuemat, 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni (7), milles nõuti läbipaistvat otsuste tegemist kinnisvarapoliitikas varase teabe põhjal ning kinnisvara uue omandamise peatamist kuni praeguse koosseisu ametiaja lõpuni; palub teavet peasekretäri järelduste kohta, mis puudutavad renoveerimistöid ja nende ajakava ning büroode ümberkolimist, sh teavet parlamendi töötajate ajutise hoone kohta eelseisvatel aastatel, eriti seoses Paul-Henri Spaaki (PHS) hoone probleemidega ning Trebeli hoone omandamisega;

13.

tunnustab jõupingutusi, mis tehti 2012. aastal selleks, et teavitada eelarvekomisjoni KADi hoone olukorrast, ja palub, et selline teavitamine jätkuks kogu projekti jooksul, eelkõige muudetud pakkumismenetluse tulemuste osas; märgib, et eelarvekomisjoni palvel on hoone projekti kohandatud ja selle suurust vähendatud 8 000 m2 võrra, et jääda allapoole varem kindlaksmääratud KADi projekti finantsraamistikku või selle piiresse; väljendab heameelt, et intressimaksetelt hoitakse eelseisvatel aastatel – võrreldes projekti rahastamise 2012. aasta prognoosidega – kokku rohkem kui 10 miljonit eurot tänu varajastele ettemaksetele nii KADi kui ka Trebeli hoone eest; on veendunud, et kuna üha suurem enamus parlamendiliikmetest pooldab uut töökorraldust (8), tuleb parlamendi kinnisvaraprojekte käsitleda ettevaatlikult ning ettevaatus peaks olema tähtsam kui ambitsioonid; ergutab jätkama tulemuslikku dialoogi ja palub, et küsitud teave esitataks õigeaegselt;

14.

on teadlik, et hiljutiste eelarvemenetluste kontekst ja tulemus on jätnud enamikule institutsioonidest vähe manööverdamisruumi, arvestades neile antud lisaülesandeid, eriti Euroopa Liidu Kohtu suurenenud töökoormust ja Euroopa välisteenistuse erivajadusi;

15.

mõistab, et Euroopa välisteenistus on suhteliselt uus institutsioon, mis on alles kasvuetapis, ja selle lähetusvõrgustikku on vaja veel tugevdada, et täita ELi poliitilised prioriteedid; märgib, et välisteenistus on ainulaadselt mõjutatud inflatsioonist kolmandates riikides, vahetuskursi kõikumistest ja töötajate julgeolekuga seotud konkreetsetest probleemidest;

16.

leiab, et põhjendamatud ühetaolised kärped ning diferentseerimata lähenemine institutsioonide eelarvetele annavad soovitule vastupidise tulemuse; kavatseb selle asemel jätkuvalt käsitleda iga juhtumit eraldi;

17.

kordab oma eelmiste eelarvetsüklite seisukohta, mille kohaselt parlament eeldab, et kõik institutsioonid teevad oma eelarvestuse koostamisel jätkuvalt jõupingutusi kulude vähendamiseks ja eelarvedistsipliini säilitamiseks;

18.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, Euroopa Ombudsmanile, Euroopa andmekaitseinspektorile ja Euroopa välisteenistusele.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/28

—

võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2001. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva rohelise raamatu järelmeetmete kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 6. veebruari 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute juhtimise parandamine Euroopa Liidus – edasimineku kava” (COM(2003)0284) (äriühingujuhtimise tegevuskava),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pakett „Vastutustundlikud ettevõtted”” (COM(2011)0685),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalettevõtluse algatus. Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine” (COM(2011)0682),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta (3),

—

võttes arvesse oma 13. mai 2003. aasta resolutsioon komisjoni teatise „Ettevõtete sotsiaalne vastutus: ettevõtluse panus jätkusuutlikku arengusse” kohta (4),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta – uus partnerlus (5),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. mai 2012. aasta arvamust komisjoni teatise „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (6) kohta,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0017/2013),

1.

rõhutab, et ettevõtted ei saa asendada ametiasutusi niisuguste ülesannete täitmisel, mis on seotud sotsiaal- ja keskkonnanormide edendamise, rakendamise ja kontrollimisega;

2.

toonitab, et praegune ülemaailmne majanduskriis tekkis läbipaistvuse, aruandluse, vastutuse ja lühinägelikkusega seotud suurte vigade tõttu ning et ELil on kohustus tagada, et kõik on nendest vigadest õppust võtnud; peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust viia ettevõtluse usaldusväärsuse kohta läbi Eurobaromeetri uuringud; nõuab, et kõik sidusrühmad arutaksid nimetatud uuringute tulemusi ja toimiksid nendele vastavalt; toetab kindlalt ettevõtja sotsiaalset vastutust (ESV) ning on seisukohal, et kui kõik äriühingud – st mitte ainult suurfirmad – seda nõuetekohaselt rakendavad ja järgivad, võib ettevõtja sotsiaalne vastutus aidata olulisel määral kaasa kaotatud usalduse taastamisele, mis on vajalik majanduse jätkusuutlikuks taastumiseks, samuti võib ESV aidata leevendada majanduskriisi sotsiaalseid tagajärgi; märgib, et kui ettevõte võtab ühiskonna, keskkonna ja töötajate ees vastutuse, luuakse sellega kõigile kasulik olukord, mis aitab suurendada majandusliku edu saavutamiseks vajalikku usaldust; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte integreerimine jätkusuutlikusse ettevõtlusstrateegiasse on nii ettevõtete kui ka kogu ühiskonna huvides; rõhutab, et paljud ettevõtted ja eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) näitavad selles valdkonnas head eeskuju;

3.

on seisukohal, et ettevõtted võivad aidata kaasa sotsiaalse turumajanduse arengule ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele töökohtade loomise ja majanduse taastumise soodustamisega;

4.

on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevat arutelu tuleks vaadelda laiemalt, sest kuigi selline vastutus peaks endiselt jääma eeskätt vabatahtlikuks, võiks vajaduse korral kõne alla tulla dialoog õigusliku reguleerimise teemal;

5.

pooldab komisjoni esitatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse uut määratlust, mis tasakaalustab vastandlikud vabatahtlikkusel ja kohustuslikuks tegemisel põhinevad lähenemisviisid;

6.

on seisukohal, et äriühingu üldjuhtimine peab olema ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhiaspekt, eelkõige mis puudutab suhteid ametiasutuste ning töötajate ja nende esindusorganisatsioonidega ning ettevõtte poliitikat toetuste, hüvitiste ja töötasude maksmisel; on veendunud, et eelkõige juhul, kui ettevõte on raskustes, ei ole juhtidele makstavad ülemäärased toetused, hüvitised ja töötasud kooskõlas sotsiaalselt vastutustundliku käitumisega;

7.

on veendunud, et ettevõtte maksupoliitikat tuleks käsitleda ettevõtja sotsiaalse vastutuse osana ning seetõttu tuleb maksudest kõrvalehoidumise ja maksuparadiisi kasutamise strateegiaid lugeda sotsiaalselt vastutustundliku käitumisega vastuolus olevaks;

8.

on seisukohal, et äriühingu sotsiaalse vastutuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka tema tarneahela äriühingute ja võimalike alltöövõtjate käitumist;

9.

palub komisjonil ja liikmesriikide asutustel edendada innovatiivseid ettevõtlusvorme, millega on võimalik tugevdada ettevõtete ja nende tegevuskoha sotsiaalsete olude vahelist vastastikust toimet;

10.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse raamatupidamise ja läbipaistvuse direktiivide läbivaatamise teemal toimuvaid arutelusid, et uus esildatav ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia täiendaks läbivaadatud direktiivi;

11.

rõhutab innovatiivsete lahenduste toetamise vajadust, sest need võimaldavad ettevõtetel tulla toime sotsiaalsete ja keskkonnaalaste ülesannetega, näiteks võtta kasutusele arukad transpordisüsteemid ja ökotõhusad tooted, mis on kättesaadavad ja kavandatud kõigi jaoks;

12.

toetab komisjoni jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse nähtavust ja parimate tavade levitamist, ning toetab kindlalt ettevõtjate ja muude sidusrühmade vaheliste partnerluste tunnustamise Euroopa kava ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas; kutsub sellega seoses komisjoni üles kaaluma muude meetmete hulgas seda, kas sel eesmärgil oleks võimalik võtta kasutusele Euroopa sotsiaalne märgis;

13.

peab kiiduväärseks huvirühmade platvormide loomist ettevõtja sotsiaalse vastutuse vallas ja pooldab valdkondliku lähenemisviisi valimist;

14.

peab oluliseks ja perspektiivikaks Euroopa ettevõtjate ühenduse CSR Europe algatust Enterprise 2020, mis võib oluliselt kaasa aidata ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja konkurentsivõime vahelise seose tugevdamisele ja parimate tavade levitamise hõlbustamisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma suuremat sünergiat seoses selliste poliitikameetmete ja algatuste väljatöötamisega seonduvate eesmärkidega, millega tahetakse toetada sotsiaalset innovatsiooni ja töökohtade loomist; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks Euroopa ettevõtjate ühenduse CSR Europe tehtud jõupingutusi eesmärgiga tõhustada ettevõtete ja liikmesriikide vahelist koostööd, et toetada riiklike tegevuskavade väljatöötamist ja parimate tavade levitamist;

15.

toetab komisjoni ettepanekut viia perioodiliselt läbi uuringuid, et selgitada, kas kodanikud usaldavad ettevõtlust ja millised on nende hoiakud ettevõtete rakendatavate ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiate suhtes; soovitab uuringute tulemused siduda säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava läbivaatamisega, et teha kindlaks vastutustundlikumat tarbimist takistavad asjaolud;

16.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaseid kohustusi puudutava ning toodete ja teenuste keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga seotud eksitava ja vale teabe vastu võitlemise erimeetmed lisaks neile, mis on ette nähtud ebaausate kaubandustavade direktiivis, võttes eelkõige arvesse küsimusi, mis on seotud kaebuste esitamise ja läbivaatamisega avatud ja selge menetluse alusel ning uurimiste algatamisega; on seisukohal, et rohepesu ei ole mitte üksnes tarbijate, ametivõimude ja investorite petmise ja eksitamise viis, vaid see vähendab ka usaldust ettevõtja sotsiaalse vastutuse suhtes, mis on tulemuslik vahend jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks;

17.

pooldab kavatsust parandada sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumite kaasamist riigihangetesse; nõuab sellega seoses valiku tegemisel madalaima pakutava hinna eelistamisest loobumist ning vastutuse suurendamist kogu alltöövõtu ahelas;

18.

kutsub komisjoni üles tegema täiendavaid algatusi, et kasutada ära ja suurendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse potentsiaali kliimamuutustega võitlemisel (sidudes selle ressursi- ja energiatõhususega), nt äriühingute toormaterjalide ostmise protsessis;

19.

rõhutab, et ELi toetus kolmandate riikide valitsustele sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, mille juurde kuulub ka tulemuslik järelevalve kord, on oluline Euroopa ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks kogu maailmas;

20.

rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud on osa ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte rakendamisest investeerimisotsustes; märgib, et kuigi praegu ei ole ühtset sotsiaalselt vastutustundliku investeeringu määratlust, sisaldab see tavaliselt investorite finantseesmärke ning sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja eetilisi ning äriühingu üldjuhtimise küsimusi;

21.

tõdeb, kui oluline on, et ettevõtted avaldaksid teavet jätkusuutlikkuse ning sotsiaal- ja keskkonnaküsimuste kohta eesmärgiga teha kindlaks jätkusuutlikkusega seotud riskid ja suurendada investorites ja tarbijates usaldust; tuletab sellega seoses meelde seni tehtud märkimisväärseid edusamme ja kutsub komisjoni üles toetama rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (International Integrated Reporting Council (IIRC)) eesmärki muuta integreeritud aruandlus järgmise kümne aasta jooksul ülemaailmseks normiks;

22.

rõhutab, et inimõiguste, hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse põhimõtte range järgimise jätkamine on vajalik, et tagada ettevõtja sotsiaalne vastutus kogu tarneahelas, mõõta Euroopa ettevõtluse jätkusuutlikkuse alast jalajälge ning võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja ebaseaduslike rahavoogude vastu;

23.

rõhutab, et ettevõtja vastutusest ei tohi teha pelka turustamisvahendit ning et ainus viis, kuidas ettevõtja sotsiaalne vastutus täielikult välja kujundada, on integreerida see äriühingu üldisesse äristrateegiasse ning rakendada seda ja viia seda selle igapäevase tegevuse ja finantsstrateegia raames ellu; peab tervitatavaks ettevõtja hea vastutuse ning hea juhtimise seostamist; usub, et komisjon peaks julgustama äriühinguid leppima ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegias kokku juhatuse tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele ettevõtja haldusjuhendid, mis kajastavad vastutuse olulisust kõigile äriühingus ning loovad tugeva seose selle keskkonna-, sotsiaal- ja inimõiguste alase tegevuse ning majandustulemuste vahel;

24.

rõhutab, et investorid ja tarbijad peaksid saama lihtsalt tuvastada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõttest lähtuvaid äriühinguid, et neid innustada jätkama;

25.

rõhutab, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud, mis kuuluvad investeerimisotsuste näol ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendamise alla, ühendavad investorite rahalised ja majanduslikud eesmärgid nende sotsiaalsete, keskkonnaalaste, eetiliste, kultuuriliste ja hariduslike tõekspidamistega;

26.

jälgib tähelepanelikult käimasolevat arutelu seadusandliku ettepaneku teemal, mis käsitleb ettevõtjate esitatava sotsiaalse ja keskkonnaalase teabe läbipaistvust; toetab tegevuse suurt paindlikkust võimaldava seadusandliku ettepaneku vastuvõtmist, et võtta arvesse ettevõtja sotsiaalse vastutuse mitmetahulist olemust ja ettevõtetes rakendatava ettevõtjate sotsiaalse vastutuse poliitika mitmekesisust, millele vastab piisav võrreldavus, et katta investorite ja muude sidusrühmade vajadused ning vajadus tagada tarbijatele lihtne juurdepääs teabele, mis käsitleb ettevõtete mõju keskkonnale, sealhulgas valitsemisaspektid ja olelusringi kulude metoodika; on seisukohal, et jätkusuutlikkust käsitlev teave peaks vajaduse korral hõlmama ka alltöövõtjaid ja tarneahelat ning peaks põhinema ülemaailmselt tunnustatud metoodikal, nagu globaalse aruandluse algatuse või integreeritud aruandluse nõukogu metoodika; nõuab lisaks erandi või lihtsustatud raamistiku kohaldamist VKEde suhtes;

27.

nõuab, et ELi kaubanduspoliitikas teostataks ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete üle suuremat, kaasavamat ja läbipaistvamat järelevalvet, kehtestades edusammude mõõtmiseks selged võrdlusnäitajad, et suurendada usaldust süsteemi vastu;

28.

julgustab ELi ja liikmesriike jagama konkreetset teavet ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohta ning pakkuma haridust ja koolitust selles valdkonnas, et ettevõtjatel oleks võimalik ettevõtja sotsiaalse vastutuse eeliseid maksimaalselt ära kasutada ning seda oma organisatsioonikultuuris rakendada;

29.

ergutab meediaettevõtteid lisama oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikasse ka läbipaistva ajakirjanduse standardid, sealhulgas teabeallika kaitse tagamine ja rikkumistest teataja õigused;

30.

palub komisjonil hinnata nii siduvaid kui ka mittesiduvaid meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada ettevõtjate tehtud jõupingutuste tunnustamist ja edendamist muu kui finantsteabe läbipaistvuse ja avalikustamise valdkonnas;

31.

on kindlalt vastu selliste konkreetsete näitajate kasutusele võtmisele, mis võivad suurendada halduskoormust ja muuta toimimisstruktuurid ebatulemuslikeks, näiteks ELi tasemel tulemuslikkuse mõõtmise näitajad; kutsub selle asemel komisjoni üles tagama äriühingutele rahvusvaheliselt tunnustatud meetodid ja edendama nende kasutamist, näiteks globaalse aruandluse algatuse ja integreeritud aruandluse nõukogu meetodid;

32.

peab sellest hoolimata ülioluliseks, et komisjon töötaks võimalikult kiiresti välja olelusringil põhineva kavandatud ühise metoodika keskkonnaalaste saavutuste mõõtmiseks; on arvamusel, et see metoodika oleks kasulik nii äriteabe läbipaistvuse kui ka ametiasutuste poolt äriühingute keskkonnaalaste saavutuste hindamise seisukohast;

33.

peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust luua ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja sotsiaalse tegevuse praktikakogukonnad; usub, et need peavad täiendama kaas- ja iseregulatsiooni heade tavade eeskirju ning võimaldama kõikidel sidusrühmadel osaleda ühistes õppeprotsessides, et parandada ja suurendada mitut sidusrühma hõlmavate meetmete tõhusust ja vastutust;

34.

nõuab esindusorganisatsioonidega, sealhulgas ametiühingutega täiemahulist ja aktiivset konsulteerimist ettevõtja sotsiaalse vastutuse protsesside ja struktuuride arendamisel, käitamisel ja nende üle järelevalve teostamisel, tehes tööandjatega koostööd tõelise partnerluse lähenemisviisi alusel;

35.

kutsub komisjoni üles tagama, et jätkusuutlikkuse kohta olulise teabe korrapärase avaldamise kohustusega ei asetataks äriühingutele liiga suurt koormust, kuna nad peavad heaks kiitma mis tahes uue ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia; kutsub komisjoni üles võimaldama üleminekuperioodi enne, kui äriühingute suhtes jõustub korrapärase muud kui finantsteavet käsitleva aruandluse kohustus, kuna see annaks neile võimaluse esmajoones rakendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtet nõuetekohaselt äriühingusiseselt ning võtta kasutusele korralik ja üksikasjalik ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika nende sisemise haldussüsteemi osana;

36.

toetab komisjoni ettepanekut nõuda, et kõik investeerimisfondid ja finantseerimisasutused teataksid kõikidele oma klientidele (kodanikele, ettevõtetele, avaliku sektori asutustele, jne), milliseid eetilisi või vastutustundlikke kriteeriume nad investeerimisel rakendavad või milliseid norme ja tegevusjuhendeid nad järgivad;

37.

pooldab komisjoni direktiivi ohvrite kasuks kehtestatud miinimumnõuete kohta; nõuab, et asjaomastes valdkondades (nt reisimine, kindlustus, majutus ja telekommunikatsioon) käibiv ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika hõlmaks positiivseid ja praktilisi strateegiaid ja struktuure, et toetada kuriteoohvreid ja nende perekondi kriisi ajal, ning kehtestatakse konkreetne poliitika kuriteo ohvriks langenud töötajate jaoks, olenemata sellest, kas kuritegu pandi toime töökohal või mujal;

38.

tunnustab iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni vahendite märkimisväärset väärtust ja potentsiaali, näiteks valdkonnapõhised tegevusjuhised; kiidab seepärast heaks komisjoni soovi parandada olemasolevaid vahendeid, töötades kõnealuse valdkonna jaoks välja head tava sisaldava tegevusjuhendi; on siiski vastu sellise ühtse lähenemisviisi juurutamisele, milles ei võeta arvesse üksikute sektorite eripära ja ettevõtete erivajadusi;

39.

juhib tähelepanu VKEde eripärale, sest nad tegutsevad peamiselt kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning konkreetsetes sektorites; peab seetõttu oluliseks, et liidu ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevas poliitikas, sealhulgas sellekohastes riiklikes tegevuskavades võetaks nõuetekohaselt arvesse VKEde erivajadusi ning mõeldaks esmalt väikestele ning tunnustataks VKEde mitteametlikku ja intuitiivset lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalse vastutuse osas;

40.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kaasata ettevõtja sotsiaalsesse vastutusse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning tunnustada nende saavutusi selles valdkonnas;

41.

tunnistab, et paljud Euroopa VKEd rakendavad juba ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikat, näiteks kohaliku tööhõive edendamine, kogukonna kaasamine, hea valitsemistava kohaldamine tarneahela suhtes jne; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et enamik nendest VKEdest ei tea, et nad rakendavad tegelikult jätkusuutlikkuse ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtet ning äriühingu üldjuhtimise head tava; kutsub seetõttu komisjoni üles uurima kõigepealt VKEdes käibivaid tavasid enne VKEdele suunatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse eristrateegiate kaalumist;

42.

lükkab tagasi kõik meetmed, mis võivad tekitada VKEdele täiendavaid haldus- või rahalisi piiranguid, ning toetab meetmeid, mis võimaldavad VKEde ühistegevust;

43.

palub liikmesriikidel ja piirkondlikel omavalitsustel kasutada arukalt Ühtekuuluvusfondi vahendeid, et toetada VKEde vahendusorganisatsioonide rolli ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisel, toetudes sellistele näidetele nagu Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastatav peamine Saksamaa programm;

44.

palub komisjonil koostöös liikmesriikide, VKEde vahendusorganisatsioonide ja muude huvirühmadega teha kindlaks strateegiad ja meetmed, et edendada VKEde seas ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas parimate tavade vahetamist, näiteks niisuguse andmebaasi abil, kuhu kogutaks teavet VKEde rakendatava ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika kohta koos üksikasjadega eri liikmesriikides teostatavate projektide kohta;

45.

soovitab koostada VKEdele ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevaid juhiseid ja käsiraamatuid; rõhutab sellega seoses, et kindlasti tuleb teha rohkem akadeemilisi uuringuid viiside kohta, kuidas suurendada VKEde hulgas ettevõtja sotsiaalse vastutuse omaksvõttu, ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju kohta kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

46.

on seisukohal, et vaesuse vähendamisele oluliselt kaasa aitamiseks tuleks ettevõtja sotsiaalse vastutuse raames keskenduda ka VKEdele, kuna neil on oluline kumuleeruv sotsiaalne ja keskkonnamõju;

47.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlaks arengu- ja toetusstrateegiad ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete levitamiseks VKEde hulgas; soovitab eeskätt töötada välja erimeetmed väikestele ja mikroettevõtjatele;

48.

rõhutab, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleb Euroopa Parlamendile esitada kogu teave selle kohta, kuidas lepingute jätkusuutlikkuse mõju hindamiste tulemused on kaasatud lepingute sõlmimisele eelnevatesse läbirääkimistesse, ja teda tuleb teavitada sellest, milliseid lepingute peatükke on muudetud, et hoida ära jätkusuutlikkuse mõju hindamises kindlaks tehtud negatiivset mõju;

49.

rõhutab, et ELi allkirjastatavates tulevastes kahepoolsetes investeerimislepingutes tuleb tagada õiglane tasakaal investorite kaitse vajaduse ning riigi sekkumise lubamise vajaduse vahel, eriti seoses sotsiaalsete, tervishoiu- ja keskkonnaalaste normidega;

50.

nõuab sponsorluse idee edendamist tööandjate seas;

51.

tuletab meelde, et kaubandusvaidluste lahendamiseks ja/või hüvitise nõudmiseks vastutustundetust või ebaseaduslikust äritegevusest tuleneva kahjuliku välismõju eest on juba kättesaadavad nii kohtulikud võimalused kui ka nende alternatiivid; kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema rohkem jõupingutusi, et suurendada mõlema võimaluse alast teadlikkust nii äriringkonnas kui ka üldsuse hulgas laiemalt; tuletab meelde, et Rahvusvaheline Kaubanduskoda pakub kohtuvaidlustele alternatiive otsivatele üksikisikutele, ettevõtetele, riikidele, riigiasutustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele vaidluste lahendamise teenuseid, mis võivad aidata tõhustada juurdepääsu õiguskaitsele nende jaoks, kes on saanud kannatada vastutustundlike äritavade rikkumise pärast, mis on põhjustanud majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnakahju ELis ja/või välismaal;

52.

rõhutab, et komisjoni ülesandega suurendada ettevõtjate tasandil teadlikkust ettevõtja sotsiaalse vastutuse olulisusest ja selle mittejärgimise tagajärgedest peavad kaasnema piisavad teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamise meetmed vastuvõtva riigi valitsuse tasandil, et tagada tulemuslik ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate õiguste rakendamine ja õiguskaitse kättesaadavus;

53.

on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid ergutama ELi äriühinguid haarama ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise valdkonnas initsiatiivi ning vahetama välismaiste partneritega häid tavasid;

54.

rõhutab vajadust töötada välja võimalikud õigusliku reguleerimise meetmed kindlas õiguslikus raamistikus ja kooskõlas rahvusvaheliste normidega, et hoida ära riikides erinevat tõlgendamist ning konkurentsieeliste või ebasoodsate konkurentsiolude ohtu piirkondlikul, riiklikul või makropiirkondlikul tasandil;

55.

ergutab komisjoni tegema jätkuvalt jõupingutusi, et edendada ettevõtja sotsiaalset vastutust suhetes maailma muude riikide ja piirkondadega; nõuab sellega seoses suuremate jõupingutuste tegemist selleks, et kaubandussuhetes kinnistuks vastastikkuse põhimõte;

56.

kinnitab veel kord veendumust, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse arendamisel tuleks lähtuda eelkõige erinevaid sidusrühmi hõlmavast lähenemisviisist, milles esmatähtsat rolli etendavad ettevõtted, kellel peab olema võimalus kujundada oma konkreetsele olukorrale vastav lähenemisviis; rõhutab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse arendamiseks VKEde hulgas on vaja sihipäraseid meetmeid ja lähenemisviise;

57.

märgib, et komisjoni praegune ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlev strateegia hõlmab ajavahemikku 2011–2014; kutsub komisjoni üles tagama, et õigeaegselt võetakse vastu 2014. aasta järgset ajavahemikku käsitlev ambitsioonikas strateegia;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/33

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 5, 12, 14, 15, 16, 21, 23, 26, 27, 28, 29, 31, 32, 33, 34 ja 36,

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artikleid 5, 6 ja 19,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1998. aastal vastu võetud deklaratsiooni aluspõhimõtete ja -õiguste kohta tööl ning ILO konventsioone, millega kehtestatakse üldised põhilised tööalased standardid sunniviisilise töö kaotamise kohta (konventsioonid nr 29 (1930) ja nr 105 (1957)), ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta (konventsioonid nr 87 (1948) ja nr 98 (1949)), lapsele sobimatu töö keelustamise kohta (konventsioonid nr 138 (1973) ja nr 182 (1999)) ja mittediskrimineerimise kohta töö saamisel (konventsioonid nr 100 (1951) ja nr 111 (1958)),

—

võttes samuti arvesse ILO konventsioone tööklauslite kohta (hankelepingud) (nr 94) ja kollektiivläbirääkimiste edendamise kohta (nr 154),

—

võttes arvesse ILO inimväärse töö tegevuskava ja ülemaailmset tööhõive pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu 19. juunil 2009. aastal toimunud rahvusvahelisel töökonverentsil,

—

võttes arvesse 10. juunil 2008. aastal 183 ILO liikmesriigi poolt üksmeelselt vastu võetud deklaratsiooni sotsiaalse õigluse kohta õiglase üleilmastumise nimel,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ja teisi inimõigustealaseid ÜRO dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966), rahvusvahelist majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti (1966), konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1965), konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (1979), lapse õiguste konventsiooni (1989), võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni (1990) ning puuetega inimeste õiguste konventsiooni (2006),

—

võttes arvesse 2010. aasta märtsis avaldatud ÜRO naiste mõjuvõimu suurendamise põhimõtteid, mis on koostatud ÜRO soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise agentuuri (UN Women) ja ÜRO ülemaailmse kokkuleppe (UN Global Compact) koostöös ning mis sisaldavad juhiseid, kuidas suurendada naiste mõjuvõimu töökohal, turul ja kogukonnas,

—

võttes arvesse nn järjepidevuse projekti, mis on koostööprojekt kliimamuutustest teatamise standardite nõukogu (Climate Disclosure Standards Board, CDSB), ülemaailmse aruandluse algatuse (Global Reporting Initiative, GRI), OECD ning ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) vahel ja mille eesmärk on toetada suuremat ühtsust ettevõtjatelt kliimamuutusega seotud teabe nõudmisel ja sellise teabe avaldamisel ettevõtjate poolt,

—

võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning välisasjade nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi (1),

—

võttes arvesse OECD 2011. aasta mais ajakohastatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele,

—

võttes arvesse OECD 1997. aasta altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni,

—

võttes arvesse globaalse aruandluse algatust,

—

võttes arvesse rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu moodustamist,

—

võttes arvesse Taani 2008. aasta finantsaruannete seadust,

—

võttes arvesse ÜRO ülemaailmset ettevõtete kokkulepet,

—

võttes arvesse komisjoni jaoks tehtud 2010. aasta oktoobri uuringut juhtimisalaste lünkade kohta rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud ettevõtja sotsiaalse vastutuse vahendite ja standardite ning kehtivate Euroopa õigusaktide vahel (nn Edinburghi uuring) (2), mille tulemused avaldati Euroopa Parlamendi raportis inimõiguste 2011. aasta aruande kohta (3), ja mille Euroopa Ülemkogu täielikult heaks kiitis,

—

võttes arvesse 2012. aasta Rio+20 säästva arengu tippkohtumise järelduste lõike 46 ja 47,

—

võttes arvesse ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtteid,

—

võttes arvesse 1. novembril 2010. aastal vastu võetud rahvusvahelist standardit ISO 26000, millega nähakse ette sotsiaalse vastutuse suunised,

—

võttes arvesse 2009. aasta uuringut „Rohelised võitjad” 99 ettevõtte kohta (4),

—

võttes arvesse 16. oktoobril 2002 käivitunud ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva Euroopa sidusrühmade foorumi moodustamist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta (COM(2011)0896),

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mis asendas 1968. aasta Brüsseli konventsiooni (6), välja arvatud Taani ja teiste liikmesriikide omavaheliste suhete osas,

—

võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2001. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva rohelise raamatu järelmeetmete kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 6. veebruari 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta (8),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks – Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas” (COM(2006)0249) (edaspidi „komisjoni teatis inimväärse töö kohta”),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute juhtimise parandamine Euroopa Liidus – plaan liikuda edasi” (COM(2003)0284) (edaspidi „ühingujuhtimise tegevuskava”),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (COM(2010)0612),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Pakett „Vastutustundlikud ettevõtted”” (COM(2011)0685),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Sotsiaalettevõtluse algatus – Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomine” (COM(2011)0682),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse oma 30. mai 2002. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistikku propageeriva komisjoni rohelise raamatu kohta (9),

—

võttes arvesse oma 13. mai 2003. aasta resolutsiooni „Komisjoni teatis ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta: äriühingute panus säästvasse arengusse” (10),

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja uue partnerluse kohta (11),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (12),

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta, kus märgitakse, et ettevõtja sotsiaalne vastutus ja äriühingu üldjuhtimine on lahutamatult seotud (13),

—

võttes arvesse oma 20. novembri 2012. aasta resolutsiooni sotsiaalettevõtluse algatus ning sotsiaalmajanduse ja sotsiaalse innovatsiooni keskmes olevate sotsiaalettevõtete edendamisele suunatud majanduskeskkonna loomise kohta (14),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. mai 2012. aasta arvamust teemal „Komisjoni teatis „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (15),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning õiguskomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0023/2013),

A.

arvestades, et terminit „ettevõtja sotsiaalne vastutus” ei tohiks väärkasutada rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud miinimumstandardite ümbersõnastamiseks, vaid tuleks püüda hinnata nende standardite rakendamist ja paremini mõista, kuidas neid standardeid saaks hõlpsasti ja otseselt kohaldada mis tahes suurusega ettevõtjate suhtes;

B.

arvestades, et ELi institutsioonides tavapäraselt kasutatavat ettevõtja sotsiaalse vastutuse mõistet tuleks pidada suures osas sarnaseks seotud mõistetega nagu vastutustundlik või eetiline äritegevus, keskkond, ühiskond ja juhtimine, säästev areng või ettevõtja vastutus;

C.

arvestades, et eri sidusrühmi hõlmav lähenemisviis peab ka edaspidi olema kõigi ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemaliste ELi toetatud algatuste nurgakivi ja ettevõtjate endi sotsiaalse vastutuse valdkonna usaldusväärseima tegevuse alus kohalikust tasandist alates;

D.

arvestades, et ülemaailmse aruandluse algatuse tulemusel on koostatud ülemaailmselt kaugelt kõige tunnustatum äritegevuse läbipaistvuse metoodika ja arvestades, et rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (International Integrated Reporting Council, IIRC) moodustamine, kuhu kuuluvad peamised ülemaailmsed raamatupidamisstandardite kehtestamisega tegelevad organid, näitab, et vähem kui kümnendi jooksul kujuneb finantsaruandlusega liidetud ettevõtjate säästvat arengut käsitlev aruandlus kogu maailmas normiks;

E.

arvestades, et Walesi printsi algatatud kestlikkust toetava aruandluse projekti (Prince’s Accounting for Sustainability Project), ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu „TEEB for Business” ja ÜRO keskkonnaprogrammi raames toimuv uuenduslik töö on võimaldanud ettevõtjatel täielikult ja täpselt mõista oma sotsiaalse ja keskkondliku välismõju rahalist väärtust ja see ettevõtte finantsjuhtimisse integreerida;

F.

arvestades, et investeerijate hoiak on märgatavalt muutunud ning 1 123 investorit, kes haldavad kokku 32 miljardi USA dollari ulatuses vara, toetavad ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtteid (UNPRI); arvestades, et Euroopa säästva investeerimise foorumi hinnangul oli ülemaailmse sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise turu väärtus 2010. aasta septembris umbkaudu 7 miljardit eurot, ja arvestades, et firma Aviva Global Investors juhtimisel esitasid 82 investorit, kelle vara moodustab kokku 50 miljardit USA dollarit, ÜRO säästva arengu tippkohtumisel üleskutse muuta ettevõtjate sotsiaalset arengut käsitlev aruandlus kohustuslikuks;

G.

arvestades, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemalise Euroopa sidusrühmade foorumi moodustamine, rea katse- ja uurimisprojektide käivitamine ning endise ettevõtjate ühenduse (Alliance for Business) tegevus on loonud Euroopas ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnale kindla aluse, millele on väärtusliku panuse lisanud Euroopa ettevõtjate sotsiaalse vastutuse organisatsioonid, nende seas CSR Europe, European Academy of Business in Society (EABIS), Euroopa säästva investeerimise foorum (Eurosif) ja Euroopa ettevõtjate vastutuse koalitsioon (ECCJ);

H.

arvestades, et teatavad ettevõtja sotsiaalse vastutuse kesksed standardid on väga olulised, ja arvestades, eri tööstusvaldkondade erinevate sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide tõttu on vaja erinevaid lähenemisviise, ning arvestades, et vabas ühiskonnas ei saa ettevõtja sotsiaalse vastutusega muuta heategevust kunagi kohustuslikuks, mis vähendaks inimeste andmissoovi;

I.

arvestades, et kuigi ettevõtete käitumisjuhenditel on olnud oluline roll ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatamisel ja selle suhtes teadlikkuse suurendamisel, jääb ainuüksi käitumisjuhenditest väheseks, sest need on sageli ebamäärased, ei vasta rahvusvahelistele standarditele, neis leidub näiteid tegelike probleemide vältimisest, neid on raske võrrelda ja nende kohaldamine ei ole läbipaistev;

J.

arvestades, et ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted kiideti ÜROs üksmeelselt heaks ja neid toetavad täielikult ka ELi liikmesriigid, Rahvusvaheline Tööandjate Organisatsioon ning Rahvusvaheline Kaubanduskoda, kusjuures toetust on leidnud ka reguleeriva ja vabatahtliku lähenemisviisi aruka ühendamise põhimõte;

K.

arvestades, et Rootsi poolt tema eesistumisajal korraldatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemalisel konverentsil palus tookordne ÜRO peasekretäri ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja John Ruggie ELi liikmesriikidel selgitada ja toetada ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni temaatikat ettevõtjate toimepandud inimõigusrikkumiste puhul ebakindlates kolmandates riikides; arvestades, et hiljem toetati tema palvet Euroopa Ülemkogu järeldustes, kuid vastavaid meetmeid ei ole siiani võetud;

L.

arvestades, et oktoobris 2010. avaldati Euroopa Komisjoni uuring juhtimisalaste lünkade kohta rahvusvaheliste ettevõtja sotsiaalse vastutuse vahendite ja standardite ning kehtivate Euroopa õigusaktide vahel (nn Edinburghi uuring), mille tulemused esitati 2011. aasta inimõiguste aastaaruandes ja mille Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament täielikult heaks kiitsid;

M.

arvestades, et OECD rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud suunised kujutavad endast kõige usaldusväärsemat rahvusvahelist ettevõtja sotsiaalse vastutuse standardit, ja arvestades, et suuniste uuendatud versioon, milles lepiti kokku 2011. aasta mais, annab tõsiseltvõetava võimaluse ettevõtja sotsiaalse vastutuse paremaks rakendamiseks;

N.

arvestades, et on olnud arvukaid rahvusvahelisi algatusi ettevõtjate säästva arengu teemalise aruandluse tagamiseks, kaasa arvatud Hiina riigiettevõtete aruandlusnõue, ettevõtjate aruandluskohustus India valitsuse koostatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuniste täitmise kohta ning asjaolu, et ettevõtted peavad väärtpaberibörsil noteerimise eeltingimusena avaldama oma tegevustulemused säästva arengu valdkonnas Brasiilias, Lõuna-Aafrikas ja Malaisias ning vastavalt USA Väärtpaberi- ja Börsikomitee kehtestatud kohustusele;

O.

arvestades, et Taani 2008. aasta finantsaruannete seadus ettevõtja säästvat arengut käsitleva aruandluse kohta, mis sisaldab täiendavaid erinõudeid kliimamuutuse ja inimõiguste teemalise aruandluse vallas, on leidnud Taani ettevõtjate seas suurt toetust ning 97 % ettevõtjatest on otsustanud aruandeid esitada, kuigi seadus sisaldab sätet, mis lubab selle esimesel kolmel kohaldamisaastal kas aruandeid esitada või nende esitamatajätmist põhjendada;

P.

arvestades, et Prantsusmaa ja Taani kuuluvad mõlemad nende nelja ÜRO liikmesriigi hulka, kes on nõustunud asuma juhtrolli ÜRO Rio+20 tippkohtumisel võetud ettevõtja säästvat arengut käsitleva aruandluse kohustuse täitmisel;

Q.

arvestades, et OECD rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud suuniste ajakohastamine Hollandi eestkostel on võimaldanud suurendada riiklike kontaktpunktide süsteemi abil suuniste nähtavust ja positsiooni, lõpetada nn investeeringuseose, mis takistas suuniste täielikku kohaldamist kogu tarneahelale, ning täielikult integreerida ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted;

R.

arvestades, et parlamendi resolutsioonis Euroopa 2020. aasta strateegia kohta on öeldud, et ettevõtja vastutus ja äriühingu üldjuhtimine on lahutamatult seotud;

S.

arvestades, et 2009. aasta uuringust „Rohelised võitjad” 99 ettevõtte kohta selgus, et 16 eri tööstussektoris olid ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegiat rakendavate ettevõtete tulemused sektori keskmisest vähemalt 15 % paremad, mis moodustas 498 miljoni euro (650 miljoni dollari) suuruse täiendava turukapitalisatsiooni ettevõtte kohta;

T.

arvestades, et tegevjuhtide 2012. aasta ülduuringu tulemuste kohaselt mõistavad ettevõtjad, et majanduskasvu eelduseks on tihe koostöö kohaliku elanikkonnaga; arvestades, et näiteks kavatseb rohkem kui 60 % ettevõtjatest järgmise kolme aasta jooksul suurendada investeeringuid töötajate tervishoiu tagamisse;

1.

tunnistab, et komisjoni teatis moodustab osa poliitilistest seisukohtadest, mille eesmärk on tagada ettevõtja sotsiaalse vastutuse laiem edendamine, selle lisamine ELi poliitikasse ja et sellest saab Euroopa meetmete kindel aluspõhimõte; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta ettevõtja sotsiaalse vastutuse 2014.–2020. aasta strateegiast lähtudes praktilisi meetmeid, mille abil julgustada ettevõtjaid sotsiaalset vastutust võtma;

2.

rõhutab, et aktiivne teadlikkus sotsiaalsest vastutusest tagab ettevõtjatele suurema usalduse ja ühiskondliku heakskiidu;

3.

nõustub sellegipoolest teatises esitatud analüüsiga ettevõtja sotsiaalse vastutuse tavade mõju kohta, mis endiselt piirdub väheste suurettevõtetega, vaatamata komisjoni 2001. ja 2006. aasta teatistes esitatud otsestele üleskutsetele, et rohkem ettevõtjaid võtaksid enda kanda sotsiaalse vastutuse; on sellegipoolest arvamusel, et ettevõtjad on alati suhestunud ühiskonnaga, milles nad tegutsevad ja et ettevõtja sotsiaalset vastutust saab juurutada mis tahes suurusega ettevõtetes; märgib ühtlasi, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemalisse arutellu tuleks kaasata VKEd, kellest paljud võtavad seda kasutusele mitteametliku ja intuitiivse lähenemisviisi abil, mis hõlmab võimalikult vähe haldust ega suurenda kulusid;

4.

tuletab meelde strateegilist rolli, mida tänu tegevuskoha olude tundmisele võivad VKEd täita ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtte levikule kaasaaitamises; palub komisjonil töötada koos liikmesriikide asutuste ja sidusrühmade platvormidega välja VKEde valdkondliku koostöö vorme, mis võimaldavad VKEdel tulla ühiselt toime sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemidega;

5.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendamisel keskendutakse ikka peamiselt keskkonnastandarditele, pöörates vähem tähelepanu sotsiaalsetele standarditele, kuigi viimased on hädavajalikud majanduskasvuks ja sotsiaalseks lähenemiseks soodsa ühiskonnakliima taastamiseks;

6.

on veendunud, et ülemaailmse finantskriisiga kaasneb reaalne oht, et poliitika kujundajad, sealhulgas ka ELis, langevad omaenda saatusliku lühinägelikkuse ohvriks, sest keskenduvad kitsalt finantsturgude läbipaistvuse ja vastutuse meetmetele ning jätavad tähelepanuta finants- ja tööstussektorite ühise tungiva vajaduse kooskõlastatult lahendada tõsised üldised probleemid, mida tekitab keskkonna halvenemine ja ühiskonna killustumine;

7.

hoiatab, et tulevikus saavad ettevõtjad säästvad olla üksnes siis, kui nad tegutsevad säästvas majanduskeskkonnas, ja et ei ole muud võimalust kui kohanduda vähese CO2-heitega majandusega, mis ühtlasi hõlmab maailma sotsiaalse ja looduskapitali kaitset, kus ettevõtja sotsiaalsel vastutusel peab olema otsustav roll;

8.

on arvamusel, et ettevõtjate sotsiaalse vastutuse suurendamist tuleb parandada järgmiste vahenditega: rõhuasetus ülemaailmsetele ettevõtja sotsiaalse vastutuse instrumentidele; uue hoo saamine omataolistelt juhtivatelt ettevõtjatelt; sotsiaalse ja keskkonnateabe avalikustamise tavad ettevõtetes; asjakohaste suuniste kasutamine; avaliku halduse toetus asjakohaste tingimuste loomiseks ettevõtjate sotsiaalse vastutuse valdkonna koostööks ning sobivate vahendite pakkumine, näiteks stiimulite süsteem; olemasolevate ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuste põhjalik mõjuhinnang; uute sotsiaalvaldkonna algatuste toetamine; ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohandamine VKEde vajadustega; ning Euroopa ja kogu maailma ees seisvate ühiskondlike ja keskkonnaprobleemide tohutu ulatuse suurem tunnistamine nii äriringkondades kui ka ühiskonnas laiemalt;

9.

toetab komisjoni kavatsust tugevdada Euroopas ettevõtja sotsiaalset vastutust, koostades suuniseid ja toetades eri sidusrühmi hõlmavaid algatusi üksikutes tööstussektorites, ning kutsub juhtivaid ettevõtjaid ja ühendusi üles selle algatusega liituma;

10.

kordab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonna tegevus peab andma tulemusi;

11.

tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni teatises sätestatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse määratluses, mis kajastab uut lähenemisviisi, mille komisjon võttis vastu Euroopa sidusrühmade foorumis 2009. aastal, nähakse ette hädavajalik võimalus kaasavuse ja üksmeelele jõudmise kohta ning kajastatakse nõuetekohaselt uut üksmeelset seisukohta, millele ettevõtjad ja teised sidusrühmad jõudsid selles küsimuses tänu ühehäälse kokkuleppe saavutamisele ÜRO juhtpõhimõtete ja muude instrumentide suhtes, nagu sotsiaalse vastutuse ISO 26000 näidisstandard; tunneb heameelt sotsiaalsete, keskkonnaalaste, eetiliste, inimõiguste alaste aspektide lõimimise üle äritegevusega; nõuab, et komisjon eristaks rohkem järgmisi tegevusi: 1) äriühingute heategevus; 2) ettevõtjate sotsiaalne tegevus, mis toimub seaduste, eeskirjade ja rahvusvaheliste standardite alusel; ning 3) ettevõtjate ühiskonnavastased teod, millega rikutakse seadusi, eeskirju ja rahvusvahelisi standardeid ning mis on kuritegelikud ja ekspluateerivad, näiteks laste töö või sunnitöö, ja mis tuleks karmilt hukka mõista;

12.

kordab, et ettevõtja sotsiaalne vastutus peab laienema ka ettevõtete tegevusele kolmandates riikides ja kolmandaid riike puudutavale tegevusele;

13.

märgib huviga, et komisjon on hakanud viitama ELi kaubanduslepingutes ettevõtja sotsiaalsele vastutusele; on seisukohal, et arvestades suurettevõtete, nende filiaalide ja tarneahelate olulist rolli rahvusvahelises kaubanduses, tuleb ELi kaubanduslepingute säästva arengu peatükis kindlasti käsitleda ka ettevõtja sotsiaalset ja keskkonnaalast vastutust; kutsub komisjoni üles töötama välja konkreetsed ettepanekud ettevõtja sotsiaalse vastutuste põhimõtete rakendamiseks kaubanduspoliitikas;

14.

on seisukohal, et sotsiaalse vastutuse rakendamisel tuleks ühtlasi austada aluspõhimõtteid ja põhiõigusi, näiteks neid, mille on sõnastanud ILO, sealhulgas eelkõige ühinemisvabadus, kollektiivläbirääkimiste pidamise õigus, sunnitöö keeld, laste töö kaotamine ja töökohal toimuva diskrimineerimise kaotamine;

15.

peab ülimalt kiiduväärseks tööhõive, ettevõtluse ja siseturu volinike ja nende töötajate panust komisjoni teatise edasipüüdliku ja konstruktiivse lähenemise kujundamisse; võtab teadmiseks komisjoni muude osade panuse ettevõtja sotsiaalse vastutuse talitustevahelise töörühma vahendusel; kutsub sellegipoolest komisjoni presidenti üles ilmutama ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas isiklikku initsiatiivi ja tagama, et komisjoni kohustused seoses ettevõtja sotsiaalse vastutusega võetakse täielikult omaks, eelkõige keskkonna peadirektoraadis ja välissuhetega tegelevates talitustes;

16.

on arvamusel, et ettevõtja sotsiaalne vastutus peab hõlmama sotsiaalseid meetmeid kutsekoolituse, töö ja eraelu ühitamise ning asjakohaste töötingimuste vallas; kinnitab veel kord oma usku ettevõtja sotsiaalse vastutuse n-ö äriplaani, kuid kordab, et kui sellist plaani ei kohaldata lühikese ajavahemiku jooksul mis tahes olukorra või ettevõtja suhtes, ei saa seda kunagi kasutada vastutustundetu ja ühiskonnavastase tegevuse ettekäändena; on veendunud, et nimetatud „äriplaani” tõendamiseks leidub piisavalt uurimistulemusi ja et eelkõige tuleks neid uurimistulemusi laiemalt tutvustada; nõuab, et uutes ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemalistes uuringutes keskendutaks ettevõtja sotsiaalse vastutuse rakendamise tulemusena muutunud ärikäitumise koondmõju hindamisele üldiste Euroopa ja ülemaailmsete probleemide lahendamise alaste jõupingutuste puhul, nagu CO2-heited, vee happelisuse suurenemine, äärmine vaesus, laste töö ja ebavõrdsus, ning saadud teadmiste kasutamisele Euroopa tulevases tegevuses ülemaailmsete ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuste arendamisel;

17.

tunnistab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuse suur puudujääk ilmneb juhul, kui ettevõtjad, kes kinnitavad, et nad järgivad ettevõtja sotsiaalset vastutust, väldivad kriitilisi huvigruppe või nende ettevõtte ja ülemaailmse tarneahelaga seotud tundlikke küsimusi; kutsub komisjoni üles, tehes koostööd finantsasutuste ja sotsiaalpartneritega, tuginema ettevõtja sotsiaalse vastutuse vallas eelnevalt tehtud tööle, et teha paremini kindlaks, kuidas ettevõtjad ja nende sidusrühmad saavad objektiivselt kindlaks teha ühiskondlikud ja keskkonnaprobleemid, mis on kõnealusele ettevõtjale olulised, ning nõuab ettevõtjate sotsiaalse vastutuse algatustesse õiglase ja tasakaalustatud sidusrühmade valimi kaasamist;

18.

on veendunud, et tarbijate tähelepanu koondub üha rohkem ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonna tegevusele, ja seetõttu nõuab tungivalt, et ettevõtjad tegutseksid läbipaistvalt, eelkõige eetiliste, sotsiaalsete ja keskkonnateemadega seotud ettevõtlustoimingutes;

19.

toonitab, et ettevõtja sotsiaalne vastutus toimib üksnes siis, kui peetakse kinni sotsiaalpartnerite kohta kehtivatest õigussätetest ja kohalikust tariifikorraldusest;

20.

märgib, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse hindamisel tuleb võtta arvesse ka tema tarneahela ettevõtete ja võimalike alltöövõtjate käitumist;

21.

toetab komisjoni teatises väljendatud tunnistust, et „praeguse kriisi ühiskondlike mõjude leevendamisele kaasaaitamine” ja jätkusuutlike ärimudelite leidmine on osa ettevõtja sotsiaalsest vastutusest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aitama ettevõtjatel koostöös töötajate esindajatega tegeleda ettevõtja sotsiaalse vastutusega; kutsub ettevõtjaid üles kaaluma algatusi, mille eesmärk on töökohtade säilitamine ja loomine, eelkõige noorte ja naiste jaoks, kõikides tegevusvaldkondades (näiteks juhtimine ja koolitus, turud, personal, keskkond ja ühiskond), pöörates erilist tähelepanu neile, kes on mitmekordselt ebasoodsas olukorras, nagu romad ja puudega isikud, ning värvates kohalikult tööturult mitte üksnes reatöötajaid, vaid ka juhtivtöötajaid ning luues näiteks süsteemi, mis võimaldaks ülikooli lõpetanuil töötada kvaliteetsetel praktikakohtadel, et omandada erasektori tööandjate nõutavat töökogemust;

22.

on seisukohal, et ettevõtjad tuleks kaasata majanduskriisi tõttu teravnenud sotsiaalsete probleemide (näiteks eluaseme puudumine ja vaesus) lahendamisse ning nende kogukondade arengusse, kus nad tegutsevad;

23.

tunnistab, et majanduskriisiga on kaasnenud suurem ebakindlus tööhõive osas eriti naiste jaoks, erinevuse töötingimustes, mis on osaliselt tingitud alltöövõtust, sunniviisilisest osaajaga töötamisest soovitud täisajaga töötamise asemel, sellise töökorralduse ja tavade suurenemisest, mis on vahetevahel ekspluateeriva iseloomuga ning varimajanduse taaselustumisest; kutsub komisjoni ja Euroopa sidusrühmade foorumit üles uurima konkreetselt alltöövõtu kasvu; nõuab, et selles töös arvestataks tarneahelale ja eriti „mõju hindamise” mõistele kohaldatavaid ÜRO juhtpõhimõtteid, sõltumata tarnijate eri tasanditest;

24.

märgib, et füüsilise töö tingimusi käsitlevate õigusnormide järgimine, tööle võtmise ja töölt vallandamise korra ja meetmete väljatöötamine, töötajate isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse ning töötasu ja muude tasude õigeaegne väljamaksmine on samuti osa ettevõtja sotsiaalsest vastutusest, ning nõuab, et neid aspekte järgitaks;

25.

tunnistab, et kriis mõjutab sotsiaalset struktuuri; peab tervitatavaks asjaolu, et teatavad ettevõtjad on rakendanud mitmesuguseid meetmeid, et siduda tööturuga haavatavaid ja ebasoodsas olukorras olevaid ühiskonnarühmi; palub äriühingutel seda liiki algatustega jätkata; toonitab siiski, et ettevõtete sulgemine ja kulude kärpimine seavad ohtu teatavad edusammud, mis on saavutatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse abil, näiteks haavatavate ühiskonnarühmade (eelkõige puudega isikute) tööhõive valdkonnas, neist rühmadest pärit töötajate koolituse ja staatuse parandamisel, ühiskonnakasulike toodete ja teenuste uute innovaatiliste vormide edendamisel (näiteks krediidiühistute kaudu) ning tööhõive uute mudelite edendamisel sotsiaalse ettevõtluse, ühistute ja õiglase kaubanduse abil; on arvamusel, et seepärast on oluline määrata kindlaks sotsiaalsete mõõtmete võrdlusalused; kutsub komisjoni üles analüüsima ulatuslikult kriisi ühiskondlikku mõju nendele algatustele, kasutades soopõhist lähenemisviisi ja keskendudes Lõuna-Euroopa riikidele, ning konsulteerima analüüsi tulemuste asjus täies ulatuses sotsiaalpartnerite ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse sidusrühmadega;

26.

on veendunud, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmed ei ole kasulikud mitte ainult ühiskonnale tervikuna, vaid aitavad ka parandada ettevõtte kuvandit ja tõsta tema mainet potentsiaalsete tarbijate hulgas, mis võimaldab ettevõttel jääda pikas perspektiivis majanduslikult elujõuliseks;

27.

märgib, et töötajate oskuste arendamise ja elukestva õppe kavade väljatöötamine, töötajate järjepidev individuaalne hindamine, talentide juhtimise kava ning töötajatele individuaalsete äri- ja arengueesmärkide püstitamine suurendab nende motivatsiooni ja aktiivset osalust ning moodustab olulise osa ettevõtja sotsiaalsest vastutusest;

28.

juhib tähelepanu sellele, et just kriisiaegadel peaksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid järgivad ettevõtjad aitama arendada innovaatilist suutlikkust oma piirkonnas, võttes tootmisüksustes kasutusele innovaatilisi ja keskkonnasõbralikke lahendusi ning tehes uusi investeeringuid ja moderniseerides; rõhutab, et keskkonnaprobleemide, näiteks bioloogilise mitmekesisuse, kliimamuutuste, ressursitõhususe ja keskkonnatervise probleemide seostamine ettevõtjate äritegevusega annab võimaluse edendada majanduse jätkusuutlikku taastamist;

29.

on arvamusel, et finantskriis võib mõnel juhul olla kõigutanud töötajate usaldust ettevõtja kohustuse vastu täita pikaajalisi erapensioniõigusi, võttes arvesse kriisijärgses ELis kehtivate pensionisüsteemide vahelisi erinevusi; kutsub vastutavaid ettevõtjaid üles koostöös komisjoni ja sotsiaalpartneritega selle probleemiga tegelema ning muu hulgas välja töötama avatud, kaasava ja reeglipõhise korra pensioniinvesteeringute haldamiseks, ning kutsub neid üles tegelema aktiivsena vananemise küsimustega demograafiliste muutuste ajastul, käsitades seda ettevõtja sotsiaalse vastutuse raames laiema probleemina; märgib, et töötajate ja ettevõtjate vahel usalduse taastamine on oluline majanduse jätkusuutliku taastamise tegurina;

30.

kiidab kindlalt heaks komisjoni teatise rõhuasetuse rahvusvaheliste standardite tugevdamisele ja rakendamisele ning – võttes arvesse 2011. aastal uuendatud OECD suuniseid ja ÜRO juhtpõhimõtete suhtes kokkuleppele jõudmist – on veendunud, et ELi meetmete puhul tuleb rohkem pöörata tähelepanu nende suuniste ja põhimõtete toetamisele ja rakendamisele Euroopa ettevõtjate seas; rõhutab, et OECD suunised on määratletud ja tunnustatud rahvusvahelisel tasandil, et kehtestada ja tagada võrdsed võimalused, edendades samas avatud, õiglasi ja vastutustundlikke äritavasid kogu maailmas; soovitab komisjonil esitada igal aastal nii parlamendile kui ka nõukogule aruande OECD suuniste rakendamise kohta;

31.

rõhutab, kui oluline on töötada ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas välja liidu poliitika vastavalt rahvusvahelistele standarditele, et hoida ära erinevaid tõlgendusi ning konkurentsieeliste ja ebasoodsate konkurentsiolude ohtu riigi või rahvusvahelisel tasandil;

32.

nõuab, et kõik 27 liikmesriiki kiirendaksid ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate riiklike tegevuskavade läbivaatamist ning riiklike tegevuskavade väljatöötamist asjaomaste OECD suuniste ja ÜRO juhtpõhimõtete rakendamiseks, sellega tuleks lõpule jõuda hiljemalt 2013. aasta detsembriks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama, et tegevuskavad koostatakse kõikide asjaomaste huvirühmade, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna, ametiühingute, tööandjate organisatsioonide ja riikide inimõigusorganisatsioonide osalusel; palub ELil hõlbustada õppimist nende liikmesriikide kogemustest, kes seda protsessi praegu läbivad; ergutab liikmesriike tuginema ISO standardis 26000 sätestatud suunistele, globaalse aruandluse algatuse (Global Reporting Initiative) uusimatele suunistele ja riikide inimõigusorganisatsioonide Euroopa töörühma väljatöötatud juhtnööridele;

33.

nõuab ELi tasandil poliitika suuremat sidusust riigihangete, ekspordikrediitide, hea valitsemistava, konkurentsi, arengu, kaubanduse, investeeringute ning teiste poliitikavaldkondade ja lepingute kooskõlastamise kaudu OECD ja ÜRO asjaomastes suunistes ja juhtpõhimõtetes sätestatud rahvusvaheliste sotsiaalsete, keskkonna- ja inimõiguste alaste standarditega; nõuab sellega seoses jõupingutusi koostöös töötajate, tööandjate kui ka tarbijate esindusorganisatsioonidega ning tuginemist riikide inimõigusorganisatsioonide asjakohastele nõuannetele, nagu riikide inimõigusorganisatsioonide Euroopa töörühma nõuanded komisjonile inimõiguste ja riigihangete teemal; nõuab seadusandlike ettepanekute mõttekaid ja piisavaid mõjuhinnanguid, et avastada võimalik sidususe puudumine ÜRO juhtpõhimõtetega, ning nõuab kindlalt koostööd ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste töörühmaga, et vältida ÜRO juhtpõhimõtete sobimatut ja ebajärjekindlat tõlgendamist;

34.

peab eriti tunnustusväärseks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektori hõlmamist konkreetsete Euroopa suunistega ettevõtluse ja inimõiguste kohta; möönab, et ühelt poolt vajadus kaitsta eraelu puutumatust ja võidelda kriminaalse ainese vastu ning teiselt poolt eesmärk kaitsta sõnavabadust tekitab tõsiseid valikuprobleeme, nagu näitas hiljutine vastasseis seoses YouTube'is avaldatud islamivastase videoga; kutsub sellega seoses paljusid teisi Euroopa ettevõtjaid üles ühinema mitmete sidusrühmade algatusega Global Network Initiative (GNI), mille liikmeskond koosneb praegu valdavalt USAs asuvatest ettevõtjatest;

35.

rõhutab, et kõik kaubanduse ja arengu rahalised vahendid, mida pakutakse erasektori osalejatele ELi investeerimisrahastutest, Euroopa Investeerimispangast ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast, peaks sisaldama lepingulisi sätteid, milles nõutakse OECD rahvusvahelisi ettevõtteid käsitlevate suuniste ja ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete ning aruandluskohustust ja selget kaebuste esitamise mehhanismi käsitlevate sätete järgimist; kordab oma nõudmist, et liikmesriigid toimiksid samamoodi ka ettevõtjatele ekspordikrediitide andmisel:

36.

tunneb heameelt komisjoni algatuse üle riiklike tegevuskavade kohta ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamiseks; kutsub Euroopa välisteenistust üles mängima suuremat rolli rakendamise juhtimises kõrgemal tasandil ning hästitoimiva kontrolli ja aruandluse edendamises; nõuab liikmesriikidevahelise vastastikuse hindamise protsessi teostamist rakendamise soodustamiseks; nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus hindaksid tegevuskavade rakendamist ja ELi tasandil rakendatud meetmeid ning annaksid Euroopa Ülemkogule ja parlamendile selle kohta aru 2014. aasta lõpuks;

37.

tunnistab, et ettevõtjad tegutsevad üha rohkem ebakindlates riikides ning neil on kohustus kaitsta oma töötajaid konfliktide, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse eest; rõhutab sellegipoolest, et ettevõtjatel on samaväärne kohustus tagada, et turvameetmed ei häiriks teiste inimeste rahu ja julgeolekut kohtades, kus nad tegutsevad, kuna vastasel korral võidakse neid süüdistada inimõiguste rikkumises osalemises; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama rahvusvaheliste vabatahtlike julgeolekupõhimõtete ulatuslikuma omaksvõtmise ning taotlema kokkulepet, et kehtestada rahvusvaheline õigusraamistik sõjanduse ja julgeoleku valdkonna eraettevõtjate tegevuse reguleerimiseks, kontrollimiseks ja järelevalveks;

38.

kutsub ettevõtjaid ja teisi sidusrühmi üles osalema konstruktiivselt komisjoni juhitavas protsessis, kus töötatakse välja valdkondlikud suunised inimõiguste kohta, ning pärast suuniste valmimist neid rakendama;

39.

kutsub komisjoni, eelkõige selle õigusküsimuste peadirektoraati üles esitama ettepanekuid ELi kohtutes õigusemõistmise kättesaadavuse lihtsustamiseks inim- või tööõiguste rikkumiste kõige äärmuslikumate, erakordsete juhtumite korral ELis asuvate ettevõtjate, nende tütarettevõtjate, alltöövõtjate või äripartnerite poolt, nagu on soovitanud ka ÜRO peasekretäri eriesindaja ettevõtluse ja inimõiguste küsimustes;

40.

märgib, et samuti on vaja välja töötada ja kasutusele võtta mehhanismid konkreetsetes ettevõtetes toimunud inimõiguste rikkumistest teatamiseks;

41.

on seisukohal, et uuring „Green Matters” näitab selgelt positiivset seost: ettevõtja sotsiaalset vastutust järgivad ettevõtjad saavutavad kriisist väljudes paremaid majandustulemusi; pooldab „vastutustundliku konkurentsivõime” ideed ning rõhutab, et ühiskonnale ja keskkonnale kasulike toodete ja teenuste potentsiaalne turg jääb ettevõtjatele väga tähtsaks turustamisvõimaluseks ning võimaldab rahuldada ühiskondlikke vajadusi;

42.

jagab tegevjuhtide 2012. aasta ülduuringus esitatud ettevõtjate seisukohta, et ettevõtluse jätkusuutlik kasv nõuab tihedat koostööd kohalike elanike, valitsuste ja äripartneritega ning investeerimist kohalikesse kogukondadesse; toetab ja kutsub üles tõhustama ettevõtlusalgatusi, mis on seotud töökohtade loomisega, koolitusega, piiratud ressursside parema haldamisega ning aitavad kaasa tervishoiu parandamisele;

43.

kutsub komisjoni, eelkõige selle kaubanduse peadirektoraati üles liikuma passiivselt lähenemisviisilt aktiivsele lähenemisviisile OECD suuniste osas, muu hulgas järgides OECD deklaratsiooni rahvusvaheliste investeeringute ja rahvusvaheliste ettevõtete kohta, mis hõlmab OECD suuniseid, tagades nende suuniste edendamise ja jätkuva toetamise ELi delegatsioonides, rahastades suutlikkuse suurendamise algatusi suuniste rakendamiseks kolmandates riikides koostöös ettevõtjate, ametiühingute ja kodanikuühiskonnaga, tagades, et suuniseid tsiteeritaks täpselt kõikides uutes ELi ja kolmandate riikide vahelistes lepingutes, sealhulgas kõikides kaubandus- ja investeerimislepingutes; nõuab, et EL teeks tõsiseid diplomaatilisi pingutusi, et ärgitada rahvusvahelises ulatuses suuremal hulgal riike suunistele alla kirjutama, ning osutama koostöös liikmesriikidega konkreetset toetust kodanikuühiskonna rühmadele, et konkreetsed väidetavad rikkumisjuhtumid antaks lahendada kohtule;

44.

on veendunud, et ettevõtja sotsiaalne vastutus võib olla oluline vahend, mis aitab ELil toetada Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide rakendamist rahvusvahelises ulatuses; kutsub komisjoni üles toetama Euroopa organisatsioone ja sotsiaalpartnereid, kes soovivad alustada katseprojekte vastavalt OECD suunistele ja teistele rahvusvahelistele ettevõtja sotsiaalse vastutuse standarditele, eesmärgiga suurendada suutlikkust kolmandates riikides; palub komisjonil seada konkreetse eesmärgi ettevõtja sotsiaalse vastutusega seonduvate uute raamlepingute läbirääkimiseks ja sõlmimiseks ning kutsuda sotsiaalpartnereid üles sõlmima neid lepinguid, järgides oma uut valdkondlikku lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalsele vastutusele; kutsub komisjoni ja eriti selle tööhõive peadirektoraati üles siduma tööstandardeid ettevõtja sotsiaalse vastutusega, korraldades kolmandate riikide valitsustega katseprojekte inimväärse töö tagamiseks;

45.

on nõus komisjoni teatises „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” esitatud seisukohaga, et „[ettevõtja sotsiaalse] vastutuse kandmise eelduseks on kohaldatavate õigusaktide ning sotsiaalpartnerite vaheliste kollektiivlepingute austamine”; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalne vastutus peaks täiendama, kuid mitte mingil juhul asendama kehtivaid õigusakte, kollektiivläbirääkimisi või dialoogi ametiühingutesse koondunud töötajatega; on arvamusel, et äriühingud peaksid ise võtma kohustuse arutada töötajate ja nende esindajatega enda järgitavat ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikat ning selle osi, näiteks ettevõtja aastaaruannet oma tegevuse sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta; on seisukohal, et Euroopa raamlepingute tarbeks tuleks vastu võtta vabatahtlik eeskirjade kogum, lähtudes sellise raamistiku võimalikest sisulistest elementidest, nagu on kirjeldatud selleteemalises komisjoni talituste töödokumendis;

46.

nõuab, et EL ja eelkõige komisjon teeksid järgmist:

47.

peab tervitatavaks asjaolu, et mõned ettevõtjad kasutasid ÜRO Rio+20 tippkohtumist uuele ülemaailmsele, ÜRO süsteemis ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevale konventsioonile toetuse avaldamiseks; on seisukohal, et kuigi selle konventsiooni jõustamiseni jõutakse tõenäoliselt alles mõne aasta pärast, peaks EL konstruktiivselt osalema sellekohases arutelus; on sellegipoolest seisukohal, et need arutelud ei tohi poliitikakujundajaid ettevõtluses ja riigivalitsustes kõrvale tõmmata olemasolevate ettevõtja sotsiaalse vastutuse vahendite rakendamiselt, mis on kiireloomuline ülesanne; juhib tähelepanu asjaolule, et on mitmesuguseid mudeleid selle kohta, kuidas võiksid kujuneda ettevõtja sotsiaalse vastutuse ülemaailmse juhtimise uued vormid lisaks ÜRO süsteemile, näiteks edendades OECD suuniste laiemat kasutamist mitteliikmesriikides, või ka samasugustel seisukohtadel olevate riigivalituste iseseisvate algatuste kaudu; nõuab, et EL, komisjon ja ELi liikmesriigid töötaksid välja ja edendaksid eriettepanekuid ettevõtjate konkreetse ja kontrollitava osaluse tagamiseks, milles tuleks kokku leppida osana ÜRO kavandatud säästva arengu eesmärkidest 2015. aastale järgnevaks perioodiks;

48.

toetab Euroopa sidusrühmade foorumi esimeses, 2004. aasta juuni aruandes esitatud seisukohta, et ametiasutused võivad etendada olulist osa ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamises, ka riigihangete puhul, kasutades kokkukutsuvat, innustavat ja reguleerivat rolli, ning kutsub liikmesriike üles andma kõrgetasemelise töörühma ja muude allikate kaudu nendele jõupingutustele uut suuremat hoogu;

49.

nõuab, et kui EL või liikmesriigid on äripartnerid (nt riigihanked, riigiettevõtted, ühisettevõtted, ekspordikrediidi garantiid ja suuremahulised projektid kolmandates riikides), peaks prioriteediks olema kooskõla OECD ja ÜRO suuniste ja juhtpõhimõtetega, mis kajastuks konkreetsetes klauslites, ning see tooks sotsiaalseid, keskkonna- ja inimõiguste alaseid norme ilmselgelt rikkuvate ettevõtete jaoks kaasa tagajärjed;

50.

rõhutab, kui oluline on kaitsmise, austamise ja heastamise ÜRO raamistik ning on arvamusel, et selle kolme sammast: riikide kohustutus pakkuda kaitset inimõiguste rikkumise eest, ettevõtete kohustus austada inimõigusi ja vajadus tagada tõhusam juurdepääs õiguskaitsele, tuleks toetada asjakohaste meetmetega, mis võimaldavad nende rakendamist;

51.

rõhutab, et oma kaalu tõttu rahvusvahelistes kaubandussuhetes on ELi ettevõtetel, nende tütarettevõtetel ja alltöövõtjatel oluline roll sotsiaalsete ja tööõigusnormide propageerimisel ja levitamisel maailmas; tunnistab, et kaebuseid välismaal tegutsevate ELi ettevõtete kohta saab sageli kõige tõhusamalt lahendada kohapeal; avaldab toetust OECD riiklikele kontaktpunktidele kui riigipõhistele mittejuriidilistele mehhanismidele, millega on võimalik vahendada suurel hulgal ettevõtluse ja inimõiguste küsimusi käsitlevaid vaidlusi; nõuab siiski, et ettevõtted pingutaksid rohkem ÜRO juhtpõhimõtetes välja toodud tõhususkriteeriumitega kooskõlas olevate kaebemehhanismide väljatöötamise nimel ning taotleksid täiendavaid juhtnööre, mida pakuvad rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted ja juhised, eelkõige OECD hiljuti ajakohastatud suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, ÜRO algatuse Global Compact kümme põhimõtet, sotsiaalse vastutuse standard ISO 26000 ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta;

52.

nõuab, et ELi tehnoloogiaettevõtete jaoks töötataks välja tõhusamad läbipaistvus- ja aruandlusstandardid sellise tehnosiirde osas, mida saab kasutada inimõiguste rikkumiseks või ELi julgeolekuhuvide vastaseks tegevuseks;

53.

nõuab põhimõtte „tunne oma lõppkasutajat” rakendamist, et tagada suurem kontroll ning vältida inimõiguste rikkumisi nii tarne- ja tootmisahela algus- või lõpuosas kui ka kauplemisvoogudes;

54.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid ettevõtjatele panema vastutuse selliste põhimõtete ja ennetavate meetmete rakendamise eest, mis on suunatud diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning aitaksid edendada soolist võrdõiguslikkust ja järgida kõigi inimeste põhiõigusi;

55.

kutsub komisjoni ja liikmesriike eri sidusrühmi hõlmavat ettevõtja sotsiaalsele vastutusele suunatud lähenemisviisi arvesse võttes üles kaaluma vaatlejate osalemise laiendamist kõrgetasemelise töörühma koosolekutel, mis toimuvad kaks korda aastas, et kaasata vaatlejatest esindajaid, kelle hulka kuuluvad Euroopa Parlamendi asjaomaste komisjonide kaks raportööri, ÜRO Keskkonnaprogrammi, ÜRO inimõiguste nõukogu ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni esindajad ning Euroopa sidusrühmade foorumi poolt heaks kiidetud Euroopa äriühingute sektori, ametiühingute ja kodanikuühiskonna määratud esindajad;

56.

tunnistab, et 2001. aastal koostatud Laekeni deklaratsioonis välja toodud vajadus tuua ELi institutsioonid ELi kodanikele lähemale on jätkuvalt ajakohane; toetab seepärast solidaarsust käsitleva ettepaneku ametlikku uurimist ELi institutsioonide vahelise inimressursside programmi jaoks, et lihtsustada institutsioonide töötajate ja praktikantide osalemist kogukonna tegevuses heategevuslikus humanitaartegevuses ja positiivses ühiskondlikus tegevuses osana töötajate koolitusest ja ka vabatahtlikust tegevusest vabal ajal; toonitab asjaolu, et esildatud programm on säästlik ja annab palju lisaväärtust ning et selle abil saaks edendada ja rakendada ELi poliitikapõhimõtteid ja programme; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid lisaksid riiklikesse tegevuskavadesse töötajate vabatahtliku tegevuse; nõuab, et Euroopa Vabatahtlike Keskuse kaudu kirjutataks selle eesmärgi saavutamiseks alla kokkuleppele kaasamaks kodanikuühiskonna organisatsioone üle kogu Euroopa;

57.

kutsub ettevõtjaid ergutama oma töötajaid tegema rahvusvahelist vabatahtlikku tööd, et soodustada arengukoostöös avaliku ja erasektori sünergiat; palub komisjonil toetada loodava Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse kaudu ettevõtjate asjaomaseid algatusi;

58.

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid ergutama ettevõtjaid töötama välja ja kehtestama meetmeid, et vastata vajadusele austada kõikide töötajate era- ja perekonnaelu; on arvamusel, et need poliitikapõhimõtted ja meetmed peaksid olema kooskõlas võrdõiguslikkuse põhimõttega ning neid tuleks laiendada läbirääkimistele töötundide pikkuse ja korralduse, palgataseme, töötajatele teatavate praktiliste korralduste võimaldamise ning paindlike töötingimuste üle, sealhulgas töölepingute olemuse ning karjääripauside võimaluste üle;

59.

tunnistab, et paljudes ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatustes jäävad sotsiaalsed näitajad keskkonnaalastest näitajatest majandusliku hindamise ja üldise täpsuse poolest maha; on sotsiaalseid aspekte arvesse võtvaid hankeid käsitlevast käsiraamatust hoolimata arvamusel, et EL ise on selles valdkonnas liiga vähe ette võtnud; nõuab sotsiaalse kapitali väärtust käsitleva uuringu korraldamist, mis annaks tõuke Euroopa juhitud laiaulatuslikule arutelule selle üle, kuidas sotsiaalset mõju paremini jätkusuutlikku ärijuhtimisse kaasata; toetab katseprojektide rahastamist, et töötada mõnedes liikmesriikides ja ärisektorites välja sotsiaalsed näitajad, sotsiaalalased reitinguagentuurid ning sotsiaalsed auditeerimised;

60.

peab tervitatavaks avaliku hanke rolli tunnistamist ettevõtja sotsiaalse vastutuse tegelikul edendamisel, sealhulgas koolitus, võrdõiguslikkus, õiglane kaubandus ning ebasoodsas olukorras olevate töötajate ja puudega inimeste sotsiaalne integratsioon, mis kõik võivad motiveerida ettevõtteid oma sotsiaalset vastutust suurendama; on siiski arvamusel, et ikka veel ei ole selge, kui palju ELi hanke-eeskirjadesse tehtud järjestikuseid muudatusi on ametivõimud tegelikult üle võtnud ning millist kogumõju on need ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse stimuleerimine avaldanud keskkonnaalaste ja sotsiaalsete tulemuste parandamisele; nõuab täiendavat uurimist ja mõjuhindamist, et anda selged soovitused arusaadavate stiimulite pakkumise kohta ettevõtjatele; palub, et sellele lisataks analüüs ettevõtete ühe sagedamini kasutatava tava kohta lisada ettevõtja sotsiaalse vastutuse klausel omaenda erahangetesse ehk ettevõtete vahelistesse lepingutesse, ning nõuab heade tavade kindlaks määramist selles valdkonnas;

61.

ergutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja sotsiaalmeedia kasutamist, et toetada julgustavalt neid, kes on huvitatud aktiivsemalt osalema ülemaailmsel tasandil mitmepoolsete sidusrühmade konsultatsioonidel;

62.

kiidab liikmesriike märkimisväärsete jõupingutuste eest ettevõtja sotsiaalse vastutuse riiklike tegevuskavade väljatöötamise ja rakendamise vallas, konsulteerides mitmete riiklike sidusrühmade platvormidega paljudes ELi riikides; väljendab sellegipoolest muret asjaolu üle, et suur osa riiklikke poliitilisi meetmeid ei ole veel toonud kaasa suurt nähtavat kasu ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks; nõuab, et ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud riiklikke poliitilisi meetmeid uuritaks rohkem ja hinnataks Euroopa tasandil; nõuab, et komisjon oleks ise eeskujuks kui vastutustundlik tööandja ning avaldaks enda kohta ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva aruande vastavalt globaalse aruandluse algatuse avalikku sektorit puudutavale lisale, pakuks komisjoni töötajatele kokkulepitud vaba aega, et töötajad saaksid osaleda vabatahtlikku tegevust hõlmavates algatustes ning vaataks eetilisi kriteeriume arvesse võttes uuesti läbi pensionifondi tehtavad investeeringud;

63.

nõuab, et Euroopa kodakondsuse aastal (2013) pühendataks eraldi osa ettevõtluskodakondsusele, et kutsuda ettevõtjaid ja ärivaldkonnas tegutsevaid inimesi osalema liikmesriikides ja ELis olemasolevates ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatustes, et edendada ja arendada edasi kontseptsiooni „hea ettevõtluskodanik”;

64.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse luua uus tunnustamise Euroopa kava, tuginedes selles valdkonnas kasutusel olevatele tavadele; on arvamusel, et tunnustamine võib motiveerida ettevõtja sotsiaalse vastutuse kasutamist, kuid ainult sel juhul, kui tunnustuse saajad esindavad riiklikul, Euroopa ja ülemaailmsel tasandil tõepoolest parimaid tavasid; kutsub komisjoni üles moodustama sõltumatute ekspertide rühma, et seda hinnata ning et seda kava jätkuvalt auditeerida nii sel kui ka tulevastel aastatel; palub, et tunnustusest rääkides kajastataks probleemide tõelist keerukust ning keskendutaks sellele, millest saavad õppida kõik ettevõtted, mitte ainult võitjad;

65.

peab väga oluliseks, et komisjon töötaks võimalikult kiiresti välja väljakuulutatud ühise metoodika, et mõõta keskkonnaalaseid saavutusi olelusringi alusel; on arvamusel, et selline metoodika oleks kasulik nii ettevõtte teabe läbipaistvuse kui ka ametiasutuste poolt läbiviidava ettevõtte keskkonnasaavutuste hindamise seisukohalt;

66.

kutsub komisjoni üles kiirendama jõupingutusi ja esitama oma tööprogrammis uusi ettepanekuid juhtimisalaste lünkade täitmiseks rahvusvaheliste ettevõtja sotsiaalse vastutuse standardites, nagu on soovitatud komisjoni tellitud Edinburghi uuringus;

67.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et suurendada poliitikapõhimõtete tõhusust ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisel, hakates näiteks tunnustama ettevõtja vastutustundlikku käitumist kindlustuspoliitika stiimulite ja riiklike investeeringute kättesaadavuse abil;

68.

kiidab heaks komisjoni plaanid algatuste tegemiseks vastutustundliku tootmise ja tarbimise valdkonnas; on seisukohal, et EL saab toetuda nende ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatuste kogemustele, mis hõlmavad ettevõttes töötavate ostjate erikoolitust ja suutlikkuse suurendamist; on arvamusel, et läbipaistvust käsitlev kavandatud algatus võib saada eetiliste tarbijate liikumise peamiseks mootoriks; palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda Euroopa sotsiaalse märgise väljatöötamise teostatavust ja soovitavust kõikide äriühingute jaoks, kes järgivad ettevõtja sotsiaalset vastutust, et teha nende pingutused tarbijatele ja investoritele paremini nähtavaks, ning edendada jätkuvalt altpoolt üles suunatud koostööd Rahvusvahelise Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liidu (ISEAL) egiidi all, toetudes olemasolevatele märgistusalgatustele; teeb ettepaneku korrapäraselt kontrollida, kuidas Euroopa märgist kandvad ettevõtjad täidavad märgise aluseks olevaid ettevõtja sotsiaalse vastutuse nõudeid;

69.

märgib, et sotsiaalselt vastutustundlike ja säästvate investeeringute turul on peamiseks edasiviivaks jõuks endiselt institutsiooniliste investorite nõudlus, kuid kogu tähelepanu ei tohiks suunata vaid keskkonnaalastele aspektidele; märgib samas vaimus, et avalikustamine on ettevõtja sotsiaalse vastutuse peamiseks edasiviivaks jõuks ja see peab rajanema koheselt kohaldatavatel ja mõõdetavatel sotsiaalsetel ja keskkonnaalastel põhimõtetel; kiidab heaks komisjoni pingutused suhelda ettevõtja sotsiaalse vastutuse teemal investoritega; nõuab, et kõnealune dialoog põhineks kindlalt ÜRO vastutustundlike investeeringute põhimõtete ja integreeritud aruandluse põhimõtte toetamisel;

70.

märgib, et pikaajalistest investeeringutest kasusaajatel, nagu pensionifondid, on huvi jätkusuutliku kasu ja vastutustundliku ettevõtluse vastu; peab oluliseks, et investorite huvid langevad tõhusalt kokku kasusaajate huvidega ning et neid ei piirata huvide kitsa tõlgendusega, mis on suunatud vaid lühiajalise kasu maksimeerimisele; toetab seda eesmärki toetava õigusraamistiku loomist; tunneb heameelt selle üle, et komisjon töötab välja ettepanekuid pikaajaliste investeeringute ning äriühingu juhtimise kohta, mis aitab neid küsimusi lahendada;

71.

toetab komisjoni kavatsust teha ettepanek ettevõtjate mitterahalise teabe avalikustamise kohta; tunneb heameelt asjaolu üle, et käesolev ettepanek on koostatud laiaulatusliku avaliku arutelu ning asjakohaste sidusrühmadega toimunud mitme seminari põhjal; hoiatab, et termin „mitterahaline” ei tohiks varjutada seda, et sotsiaalsfäär, keskkond ja inimõiguste olukord avaldavad ettevõtetele vägagi reaalset rahalist mõju; on arvamusel, et ettepanek annab ELile võimaluse soovitada Euroopa äriühingutel kohaldada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ÜRO algatust Global Compact, ja et neid tuleks ühtlustada integreeritud aruandlusega, mida töötab praegu välja rahvusvahelise integreeritud aruandluse nõukogu (International Integrated Reporting Council, IIRC); rõhutab, et kõik lahendused peavad olema paindlikud ning ühegi lahendusega ei tohi kaasneda ülemäärane halduskoormus ja kulu;

72.

märgib, et ettevõtte tegevuse usaldusväärsuse suurendamiseks peaks sotsiaalset aruannet kontrollima ettevõtte väline asutus;

73.

kiidab heaks Euroopa sidusrühmade foorumi juhtiva rolli jätkumise komisjoni teatises väljendatud ettepanekute elluviimise toetamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et kui ettevõtja sotsiaalset vastutust kohandada VKEdele veelgi sobivamaks, võiks see levida ulatuslikumalt üle kogu Euroopa; kutsub kõiki osalejaid üles võtma osa foorumi tööst paindlikul, avatul ja konsensusele orienteeritud viisil, mis kajastaks ettevõtja sotsiaalse vastutuse tegelikku tähendust;

74.

rõhutab, et iga ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia keskmes on ametiühingute õigused ja vabadused ning demokraatlikult valitud töötajate esindusorganisatsioonide esindatus; kiidab heaks ELi olemasoleva valdkondliku ja valdkondadevahelise sotsiaalse dialoogi struktuuride raamistiku ning nõuab täielikku ja aktiivset konsulteerimist esindavate organisatsioonide ja ametiühingutega ning nende osalemist, eriti ettevõtete sotsiaalse vastutuse menetluste ja struktuuride väljatöötamisel, korraldamisel ja jälgimisel, tehes tööandjatega koostööd tõelises partnerluses; kutsub komisjoni üles kohtlema ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud küsimuste üle peetavas dialoogis ametiühinguid ja töötajate esindajaid, kes on olulise tähtsusega toimijad, partneritena ettevõtjate ja teiste sidusrühmade kõrval; on arvamusel, et tööturu osapooltel võib olla oluline roll ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamisel, ning märgib, et see aitab omakorda edendada ja lihtsustada sotsiaalset dialoogi;

75.

nõuab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika hõlmaks konkreetseid meetmeid, et tegeleda ebaseadusliku töötajate musta nimekirja kandmise ja nende töölevõtmisest keeldumise tavaga, mis on sageli seotud asjaoluga, et töötajad on ametiühingu liikmed või osalevad selle tegevuses või on tervishoiu ja ohutuse valdkonna esindajad;

76.

nõuab, et mistahes ettevõte, kelle puhul selgub, et ta kannab töötajaid musta nimekirja või rikub inimõigusi ja tööalaseid norme, tuleks ELi toetustest ja rahastamisest kõrvale jätta ja neil ei tohiks lubada osaleda muudes ELi, riikliku või avaliku tasandi pakkumistes hankelepingute sõlmimiseks;

77.

märgib, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmeid peavad järgima mitte ainult peamised ettevõtted või tööandjad, vaid ka kõik alltöövõtjad või kaupade, töötajate või teenuste puhul kasutatavad tarneahelad hoolimata sellest, kas see toimub ELis või kolmandas riigis, tagades nõndaviisi õiglased tingimused, mis tuginevad õiglasele tasule ja inimväärsetele töötingimustele ning tagades ametiühingute õigused ja vabadused;

78.

pooldab komisjoni direktiivi kannatanute hüvitamise miinimumstandardite kohta ning nõuab, et ettevõtetes asjaomastes valdkondades (reisimine, kindlustus, majutus ja telekommunikatsioon) käibiv ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika hõlmaks positiivseid ja praktilisi strateegiaid ja struktuure, et toetada kuriteo ohvreid ja nende perekondi kriisi ajal, ning kehtestatakse konkreetne poliitika kuriteo ohvriks langenud töötajate jaoks, olenemata sellest, kas kuritegu pandi toime töökohal või mujal;

79.

nõustub, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse puhul ei ole olemas kõigile sobivat lähenemisviisi, kuid tunnistab, et mitmesuguste ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste algatuste üleküllus, mis annab küll tunnistust teadlikkust ettevõtja sotsiaalse vastutuse alase poliitika olulisusest, võib tekitada lisakulusid, takistada rakendamist ning õõnestada usaldusväärsust ja õiglust; arvab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse suuniste rakendamisel peab olema piisavalt paindlikkust, et võtta arvesse iga liikmesriigi ja piirkonna erinõudeid ning eriti VKEde suutlikkust; kiidab siiski heaks komisjoni aktiivse koostöö parlamendi ja nõukogu osalusel ning koos teiste rahvusvaheliste organitega ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste algatuste põhimõttelise lähenemise saavutamisel pikas perspektiivis ning ettevõtja sotsiaalse vastutust käsitlevate heade ettevõtlustavade vahetamisel ja edendamisel, samuti rahvusvahelisest standardist ISO 26000 lähtuvate suuniste edendamisel, et tagada ettevõtja sotsiaalse vastutuse ülemaailmne ühtne, järjepidev ja läbipaistev määratlus; nõuab tungivalt, et komisjon panustaks tõhusalt ELi liikmesriikide poliitikapõhimõtete juhtimisse ja koordineerimisse ning minimeeriks sedaviisi erisugustest seadustest tulenevat lisakulude tekkimise riski, kui ettevõte ei tegutse vaid ühes liikmesriigis;

80.

on seisukohal, et arvamus, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on nn luksuskaup, mida ettevõte toetab vaid majandusõitsengu ajal, on kindlalt ümber lükatud paljude ettevõtete poolt, kes järgivad ettevõtja sotsiaalset vastutust; on arvamusel, et see on iganenud eeldus, mille puhul ei võetud arvesse maine ja väliste riskide olulisust kaasaegse ettevõtte tootlikkusele; nõuab, et kõik Euroopa poliitikakujundajad viiksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse kõikidele majanduspoliitika tasanditele, sealhulgas tugevdaksid ettevõtja sotsiaalset vastutust Euroopa 2020. aasta strateegias;

81.

rõhutab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõte peaks olema rakendatav tervele ülemaailmsele tarneahelale, sealhulgas alltöövõtu kõigil tasanditel, ja nii kaupade, töötajate kui ka teenuste tarne korral peaks see sisaldama sätteid, millega laiendatakse kaitset võõrtöölistele, agentuuridele ja lähetatud töötajatele, ning see peaks põhinema õiglasel tasul ja inimväärsetel töötingimustel ning tagama ametiühingute õigused ja vabadused; on arvamusel, et tarneahela vastutustundliku haldamise käsitust tuleb täpsustada, et sellest võiks saada mehhanism, mille abil ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõtet täide viia;

82.

kiidab heaks mõnes ärikoolis ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamiseks tehtud töö, kuid tunnistab, et need koolid on vähemuses; palub kõrgetasemelisel töörühmal ja liikmesriikidel koostöös komisjoni ja vajaduse korral ülikoolidega tegeleda viisidega, kuidas peavoolustada ettevõtja sotsiaalset vastutust, vastutustundlikku juhtimist ja kodanikuvastutust hariduses ja juhtimisalases kutsekoolituses kõigi tulevaste ärijuhtide jaoks, et sellest saaks ettevõtte strateegilise juhtimise nurgakivi ning kasvatataks teadlikkust säästvast tarbimisest; on arvamusel, et see võiks hõlmata kooliealisi lapsi, kes on seotud noorte ettevõtlusprogrammidega; kutsub komisjoni üles jätkama ettevõtja sotsiaalse vastutuse alaste haridus- ja koolitusprogrammide rahalist toetamist ELi elukestva õppe programmi ja programmi „Aktiivsed noored” raames;

83.

kordab, et ettevõtte ühiskondliku vastutuse põhimõte peaks olema kohaldatav kõigile ettevõtetele, et luua õiglased ja võrdsed tingimused; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et kaevandustööstuse tegutsemisviis arengumaades nõuab enamat kui vaid vabatahtlikkusel põhinevat lähenemist; rõhutab, et naftatööstuse investeeringud Nigeerias ilmestavad hästi praegu kohaldatava ettevõtte ühiskondliku vastutuse piiratust, kuna seal ei suutnud ettevõtjad võtta ettevõtte ühiskondliku vastutusega seotud meetmeid, et luua jätkusuutlikud ettevõtlustavad või aidata kaasa vastuvõtva riigi arengule; avaldab tugevat toetust seadusandliku ettepaneku tegemisele riikide kaupa aruandluse kohta, mis põhineb mäetööstuse läbipaistvuse algatuse standarditel, müügi ja tulu, aga ka maksude ja sissetuleku aruandlusel, et vältida korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidmist; kutsub arengumaades tegutsevat Euroopa mäetööstust näitama eeskuju ühiskondliku vastutuse valdkonnas ja inimväärse töö edendamisel;

84.

nõuab, et ELi tasandil kehtestataks inimõiguste ja tarneahela alane hoolsuskohustus, mis muu hulgas vastaks konfliktsetest ja kõrge riskiastmega piirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevates OECD hoolsuskohustuse suunistes sätestatud nõuetele ja mille puhul tegeletaks muu hulgas ka valdkondadega, millel võib inimõigustele olla märkimisväärne negatiivne või positiivne mõju, nagu ülemaailmsed ja kohalikud tarneahelad, konfliktipiirkondadest pärit mineraalid, allhanked, maa hõivamine ning piirkonnad, kus tööõiguse ja töötajate kaitse tase on ebapiisav või kus toodetakse keskkonnale ja inimeste tervisele ohtlikke tooteid; tunneb heameelt ELi poolt juba kasutusele võetud programmide, eelkõige metsandusvaldkonna programmi FLEGT üle ja toetab erasektori algatusi, nagu mäetööstuse läbipaistvuse algatus (EITI);

85.

kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid, millega kasutada ära ja suurendada ettevõtte ühiskondliku vastutuse potentsiaali kliimamuutusega võitlemisel (sidudes selle ressursi- ja energiatõhususega), nt ettevõtja toormaterjalide ostmise protsessis;

86.

rõhutab, et ELi toetus kolmandate riikide valitsustele sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel, mille juurde kuulub ka tõhus järelevalve kord, on oluline Euroopa ettevõtete ühiskondliku vastutuse edendamiseks üle maailma;

87.

teeb liikmesriikide valitsustele ettepaneku paluda, et Euroopa Investeerimispank võtaks oma meetmetesse ka ettevõtja sotsiaalse vastutuse klausli;

88.

kutsub komisjoni üles edendama mitmepoolsetel foorumitel ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimust, toetades tihedamat koostööd WTO ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega tegelevate muude mitmepoolsete foorumite vahel (näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ja OECD);

89.

nõuab piiriülese õigusalase koostöösüsteemi loomist ELi ja nende kolmandate riikide vahel, kellega liit on allkirjastanud kahepoolsed kaubanduslepingud, et tagada ohvritele juhul, kui rahvusvahelised ettevõtted ja nende vahetud tütarettevõtted ei järgi sotsiaalvaldkonda või keskkonda käsitlevaid õigusakte või ei austa ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid, tõhus juurdepääs õigussüsteemile riigis, kus asjaomane rikkumine toimus, ning toetada rahvusvaheliste kohtumenetluste kasutuselevõttu, et tagada vajaduse korral ettevõtete karistamine õigusrikkumiste eest;

90.

nõuab, et uute tehnoloogiate mõju inimõigustele hinnataks teadus- ja arendustöö võimalikult varajases etapis, ning nõuab, et sellised hinnangud hõlmaksid stsenaariumide koostamist ning püüdeid määrata kindlaks inimõigustega arvestamise normid toote kavandamisel (nn sissearvestatud inimõigused);

91.

märgib, et ettevõtja sotsiaalne vastutus on mehhanism, mille abil võimaldatakse tööandjatel toetada arenguriikides oma töötajaid ja kohalikke kogukondi; on seisukohal, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja töönormide järgimine võimaldab sellistel riikidel saada kasu rahvusvahelise kaubanduse mahu suurenemisest, ning leiab, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõte võib aidata tagada tulude õiglast jagamist, et toetada jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ning aidata rohkem inimesi vaesusest välja (eelkõige finantskriisi ajal);

92.

julgustab ELi võtma endale aktiivset rolli teadlikkuse suurendamisel panusest, mida ettevõtlus saab ettevõtja sotsiaalse vastutuse kaudu ühiskonnale anda kultuuri, hariduse, spordi ja noorsoo valdkonnas;

93.

ergutab meediaettevõtteid lisama oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtetesse ka läbipaistva ajakirjanduse standardid, sealhulgas teabeallika kaitse tagamine ja rikkumistest teataja õigused;

94.

kutsub komisjoni üles kaitsma ettevõtja sotsiaalse vastutuse juurutatud ja hästitoimivaid algatusi ning kehtestama ettevõtja sotsiaalse vastutuse testi, millega hinnatakse tulevaste õiguslike ja halduslike algatuste mõju ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmetele ning mille asjakohaseid tulemusi võetakse ettepanekute koostamisel arvesse;

95.

kiidab jätkusuutlikkuse huvides heaks turuosalistele määratud kohustused ning kutsub komisjoni üles kontrollima ja hindama ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatusi;

96.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

22.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/49

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225 ja eriti artikleid 9 ja 151 ning artikli 153 lõike 1 punkti e,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti artiklit 136 koos artikli 121 lõikega 2,

—

võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2012. aasta teatist 2013. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2012)0750),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0032/2013),

A.

arvestades, et euroala tervikuna teeb läbi ülemäärasest võlast ja finantskriisist põhjustatud w-kujulist majanduslangust;

B.

arvestades, et kriis on miljonite eurooplaste eludele avaldanud hävitavat mõju, nagu tõendab tööhõive ametlik statistika: ELis on 2008. aastast alates kaotanud töö juba üle 8 miljoni inimese, tööta on praegu enam kui 25 miljonit inimest, kellest ligi 11 miljonit on töötud olnud kauem kui aasta; arvestades, et töötus mõjutab praegu ligi 10 miljonit noort ja et ainuüksi eelmisel aastal kaotas töö 2 miljonit inimest;

C.

arvestades, et mitmes liikmesriigis puudub tööturu reguleerimise jäikusel paindlikkus niisuguste šokkide tulemuslikuks absorbeerimiseks nagu praegune kriis; arvestades, et kehtivate tööturu valdkonna õigusaktidega kaitstakse ebaproportsionaalselt insaidereid ja need kahjustavad tõsiselt noorte kaasamist tööjõusse;

D.

arvestades, et liikmesriikidevaheline töötuse määrade erinevus on hüppeliselt suurenenud;

E.

arvestades, et tuleks meelde tuletada, et 2007. aastal, kui kriis algas, püsis euroala keskmine eelarvepuudujääk vaid 0,7 % juures;

F.

arvestades, et tuleks meelde tuletada asjaolu, et 2007. aastal, mil kriis alguse sai, oli riikidel, kes praegu kogevad tõsiseimaid raskusi, akumuleerunud liigsed jooksevkonto puudujäägid;

G.

arvestades, et euroala avaliku sektori keskmine puudujääk saavutas oma kõrgtaseme – 6,3 % – 2009. aastal ning pärast seda on suundumus muutunud vastupidiseks, nimelt oli avaliku sektori puudujääk 2010. aastal 6,2 %, 2011. aastal 4,1 % ning 2012. aasta kahes esimeses kvartalis vähenes see veelgi;

H.

arvestades, et enamiku liikmesriikide liigse võlakoormuse ja puudujäägi olukorra igasuguse jätkusuutliku lahenduse eeltingimuseks on tõsiseltvõetav pühendumine majanduskasvu soodustavatele konsolideerimismeetmetele;

I.

arvestades, et kriis rõhutab tasakaalustatud, diferentseeritud ja jätkusuutlikku majanduskasvu edendavate struktuurireformide käivitamise või lõpuleviimise hädavajalikkust;

J.

arvestades, et ühtne turg on Euroopas majanduskasvu ja töökohtade loomise peamine edasiviiv jõud, ning arvestades, et ainuüksi teenuste direktiivi ambitsioonikamast rakendamisest võib juba tuleneda hinnanguliselt täiendav 1,8 % SKPst; arvestades, et praegustes majandusoludes ei saa eelkõige liit endale lubada niisuguse kohese majanduskasvu potentsiaali kasutamata jätmist; arvestades, et ühtse turu sätete range ülevõtmine, rakendamine, kohaldamine ja jõustamine on seetõttu sellisest kasutamata ja kohesest potentsiaalist kasu saamiseks hädavajalik;

K.

arvestades, et jätkusuutmatu võlakoorem kahjustab üldist majandusolukorda; arvestades, et eelarve- ja makromajanduslikku distsipliini ja kooskõlastamist tuleb jõuliselt järgida ja edendada, et ennetada niisuguse üldise defitsiidi ja võlakoorma tekkimist, mis kerkisid esile viimasel aastakümnel Euroopas, kuna neil oli katastroofiline mõju nii jätkusuutlikule majanduskasvule ja finantsstabiilsusele kui ka tööhõivele paljudes liikmesriikides;

L.

arvestades, et eelarve piiramise strateegia eesmärk on hoida avaliku sektori kulutuste kasv allpool keskmise tähtajaga SKP kasvumäära;

M.

arvestades, et Euroopa tulevane majanduslik jõukus sõltub olulisel määral võimest oma tööjõudu täiel määral ära kasutada, sealhulgas ka naiste ja noorte tööturul osalemise suurendamise abil;

N.

arvestades, et järkjärguline ja sujuv eelarve konsolideerimine on eelistatud võrreldes riigi rahanduse tasakaalutuse kiire ja järsu vähendamise strateegiaga, kuid mõne liikmesriigi majanduslik olukord ei võimalda alternatiivi turulepääsu taastamiseks ja investeeringute naasmise nägemiseks;

O.

arvestades, et tarbijahindade harmoneeritud indeksite määrad näitavad märkimisväärseid erinevusi majandus- ja rahaliidus;

P.

arvestades, et mitmes liikmesriigis võetud konsolideerimismeetmed on saavutanud enneolematu ulatuse;

Q.

arvestades, et hoolimata liikmesriikide reformi- ja konsolideerimispüüdlustest on euroala riigi võlakirjade turud endiselt raskustes, mis kajastub suurtes hinnavahedes ja intressimäärade suures volatiilsuses; arvestades, et enneolematute erinevuste vahetuks ajendiks ja algpõhjuseks olid finantsturgude mured mitmete liikmesriikide riigi ja erasektori rahanduse tugevuse pärast;

R.

arvestades, et euroalal esinev konkurentsivõimealane lõhe mõjutab riigivõlakirjade intressimäärade erinevust;

S.

arvestades, et kõrged riigivõlakirjade intressimäärad euroala teatavates liikmesriikides tulenevad osaliselt nende struktuurireformide läbiviimise alase suutlikkuse usutavuse tajutavast puudumisest;

T.

arvestades, et euroalal ei ole euro esimese kümne käibelolekuaasta jooksul suudetud riigivõlakirjade intressimäärade üldist vähendamist kasutada selleks, et kaotada konkurentsivõimealane lõhe, mis on muu hulgas kajastunud püsivalt suurtes jooksevkonto puudujääkides ja kiiresti suurenevates tööjõu ühikukuludes osades liikmesriikides;

U.

arvestades, et teatavates riikides praegu toimuvad kohandamistööd oleksid poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt vähem keerulised, kui euro esimese kümne aasta positiivset majandustsüklit oleks kasutatud kohandamiseks;

V.

arvestades, et erasektorile laenamine, mis on reaalmajanduse rahastamise alus, jääb madalale tasemele, ja erasektori krediidivood vähenevad mitmetes liikmesriikides EKP loodud erinevatest likviidsusprogrammidest hoolimata;

W.

arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKE) on Euroopa majanduse mootoriks ja liikmesriigid peaksid neid toetama nende ees seisva halduskoorma vähendamise abil;

X.

arvestades, et kohandamist tuleb pidada usutavaks, kui investeeringute vood naasevad;

Y.

arvestades, et maksumaksjate suutlikkus anda oma panus on mitmes liikmesriigis tugeva surve alla sattunud; arvestades, et Euroopa varimajandus moodustab hinnanguliselt 22,1 % kogu majandustegevusest ja sellest tulenevalt jääb igal aastal saamata umbes ühe triljoni euro väärtuses makse; arvestades, et lihtsad, prognoositavad ja madalate maksude süsteemid parandavad maksunõuete järgimist;

Z.

arvestades, et 2013. aasta majanduskasvu analüüsi eesmärk on seada majanduslikud prioriteedid 2013. aastaks;

AA.

arvestades, et majanduskasvu soodustavat eelarve konsolideerimise sammast tuleks arendada koos majanduskasvu edendavate struktuursete reformiga ning solidaarsuse ja demokraatia sambaga igas liikmesriigis;

AB.

arvestades, et ühtne turg on ELi majanduskasvu ja töökohtade jaoks keskse tähtsusega edasiviiv jõud tänu mastaabisäästule ja suuremale konkurentsile, kuid liikmesriigid näitavad enesega rahulolu siseturu õigusaktide, eelkõige teenuste direktiivi rakendamisel;

AC.

arvestades, et iga liikmesriik peab saavutama siseriikliku üksmeele reformistrateegia osas, nii et inimesed ja eri ettevõtjat mõistaksid ja järgiksid seda, vältides seega jagunemisi, vastuseisu ja meetmeid, mis põhinevad üksnes lühiajalisel omahuvil ning mis ohustavad seatud eesmärkide saavutamist;

AD.

arvestades, et avatud turgude ja kõigis sektorites võrdsete tingimuste põhimõtetel põhinev konkurentsipoliitika on siseturu piiramatu toimimise alustala;

1.

väljendab heameelt komisjoni esitatud 2013. aasta majanduskasvu analüüsis võetud suuna üle; on veendunud, et see on piisav järelmeede üldiselt Euroopa poolaastale 2012 ja eelkõige 2012. aasta majanduskasvu analüüsile; tunneb eelkõige heameelt suurema selguse üle komisjoni koostatud riigipõhistes strateegiates, milles peetakse esmatähtsaks edusamme euroala riikides ning pigem struktuurilisi kui nominaalseid edusamme;

2.

tervitab asjaolu, et 2013. aasta majanduskasvu analüüsis leitakse, et jätkusuutliku majanduskasvu soodustamine ja rohkete keskkonnahoidlike töökohtadega sektorid ja tegevused on kriisist väljumiseks vajalikud; rõhutab, et konkreetselt praegusele riigivõla- ja finantskriisile suunatud lahendustega peaksid kaasnema majanduskasvu soodustavad meetmed, et parandada Euroopa majanduse pikaajalist konkurentsivõimet ja kasvu ning taastada usaldus;

3.

nõustub komisjoniga, et majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine on kriisist väljumiseks vajalik; tuletab meelde, et majanduskasvu ja konsolideerimise vahelise suhte tähtsaim element on konsolideerimise struktuur; toonitab sellega seoses, et kulude ja tulude poolt puudutavate meetmete õige vahekord sõltub kontekstist, kuid et pigem ebavajalike kulude vähendamisel kui tulude suurendamisel põhinevad konsolideerimised on enamasti keskpikas perspektiivis püsivamad ja majanduskasvu soodustavamad, kuid lühiajaliselt majandust nõrgestavamad;

4.

tunneb heameelt kaksikpaketi osas kokku lepitud sätte eelnõu üle, mis käsitleb riigi rahanduse kvaliteetsemat järelevalvet ja hindamist ning avaliku sektori investeeringute kulude-tulude analüüse;

5.

tunneb heameelt kaksikpaketis kokku lepitud sätete eelnõu üle, millega tõhustatakse riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi majanduslikku dialoogi ja üldist kontrolli poolaasta protsessi üle;

6.

taunib puudusi ELi tasandil kokku lepitud poliitika ja meetmete rakendamisel liikmesriikides, mis takistab kokkulepitud meetmete potentsiaali täielikku kasutamist;

7.

kutsub komisjoni üles olema oma poliitilise kursi osas jätkuvalt valvas ja kohaldama seda vastavalt üldisele kogu liidus rakendatud poliitikate kombinatsiooni üldise kulude-tulude analüüsi, ning vaatama selle vajadusel läbi ja veelgi täpsustama oma horisontaalseid poliitilisi soovitusi järgmiseks aastaks vastavalt iga-aastasele majanduskasvu analüüsile;

8.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid korrigeeriksid oma ülemäärast eelarvepuudujääki nõukogu poolt kindlaksmääratud tähtajaks, tuletab meelde, et nn kuuest õigusaktist koosnevas paketis on ette nähtud paindlikkuse tase;

9.

julgustab liikmesriike täiustama oma siseriiklikke eelarveraamistikke eesmärgiga edendada tõhusat ja jätkusuutlikku eelarvepoliitikat;

10.

rõhutab asjaolu, et liikmesriigid peaksid järgima diferentseeritud strateegiaid vastavalt oma eelarveseisundile, ja nõuab, et liikmesriigid hoiaksid oma avaliku sektori kulutusi allpool keskmise tähtajaga SKP-kasvumäära;

11.

tunneb heameelt ühtse turu rolli ja teenuste sektoris endiselt esinevate arvukate tõkete kõrvaldamise vajaduse tunnustamise üle; tuletab meelde, et tõeliselt ühtse Euroopa turu saavutamiseks on ikka veel palju teha;

12.

kutsub komisjoni üles jälgima olukorda, millega liikmesriigid silmitsi seisavad tõsise majandussurutise tõttu vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti läbivaadatud versioonile;

13.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tasakaalustama era- ja avaliku sektori tõhusa investeerimise vajadusi eelarve konsolideerimise eesmärkidega, hinnates hoolikalt majanduskasvu soodustavaid investeeringuid stabiilsus- ja lähenemisprogrammide hindamistes, pidades täielikult kinni ELi õigusaktidest; on seisukohal, et majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine võib ühtaegu muuta riigi rahanduse jätkusuutlikuks ning taastada investorite usalduse;

14.

ootab sellega seoses komisjonilt aruannet riiklike kulutuste kvaliteedi kohta ja võimalike meetmete ulatuse ülevaatamist investeerimisprogrammide kvalifikatsiooni käsitlevas ELi raamistikus;

15.

kutsub komisjoni üles hakkama viivitamata välja töötama viise selle tagamiseks, et jätkusuutliku finantsdistsipliini elementidega kaasnevad paralleelselt ettepanekud majanduskasvu ja töökohtade kohta, ning ergutama erasektori investeeringuid majanduskasvu, liikmesriikidevahelise solidaarsuse ja demokraatliku legitiimsuse loomiseks ning vajalike struktuurireformide läbiviimiseks, sealhulgas noorte oskuste vastavusse viimine tööturu nõudmistega, võitlus tööturu killustumisega, pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse suurendamine, maksusüsteemide tulemuslikkuse suurendamine, konkurentsi tugevdamine teenustesektori vastavates valdkondades, krediidile juurdepääsu lihtsustamine, liigse bürokraatia vähendamine, ebavajalike valitsustasandite eemaldamine ja võitlus maksudest kõrvalehoidmisega; väljendab heameelt Euroopa poolaasta raames suurenenud demokraatliku legitiimsuse üle; tuletab meelde vajaduse suurendada Euroopa poolaasta raames veelgi demokraatlikku legitiimsust;

16.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles püüdma jätkuvalt ja adekvaatselt parandada ja veelgi täiustada riigipõhiste soovituste kvaliteeti, riigi eripäraga arvestamist ja adekvaatsust;

17.

kordab, et iga-aastase majanduskasvu analüüsi ja kogu poolaasta protsessi usaldusväärsuse säilitamiseks peab nõukogu esitama oma põhjendused, juhul kui ta otsustab mitte järgida iga-aastase majanduskasvu analüüsil põhinevaid komisjoni soovitusi; pooldab majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketi raames kasutusele võetud ja riigipõhiste soovitustega seotud nn „järgi või selgita” põhimõtet, mille kohaselt kannab nõukogu avalikku vastutust kõigi oma muudatuste eest komisjoni ettepanekus, ning on arvamusel, et seda põhimõtet tuleks ka praktikas rakendada;

18.

palub komisjonil ja nõukogul tagada, et investeeringuid teadus-, arendustegevusse ja innovatsiooni suurendatakse ja tõhustatakse ning Euroopa avalik ja erasektor muudavad nende tulemused kiiresti konkurentsieelisteks ja suurenenud tootlikkuseks;

19.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles suurendama jõupingutusi sõltuvuse vähendamiseks energia- ja toormaterjalide impordist, et muuta Euroopa keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlikumaks;

20.

palub liikmesriikidel kiiremas korras kokku leppida mitmeaastases finantsraamistikus, et kinnitada selle rolli väga vajalike pikaajaliste investeeringute allikana laiemasse jätkusuutlikku kasvu ning palju töökohti loovatesse sektoritesse ja tegevusaladesse; rõhutab, kui tähtis on ELi eelarve struktuur, mis peaks edendama investeeringute tegemist lisandväärtusega valdkondadesse;

21.

kutsub komisjoni üles esitama tervikliku lähenemisviisi jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks, mis peaks hõlmama siseturu lõpuleviimist, tõelist Euroopa tööstuspoliitikat, kindlat ja piisavalt rahastatud ühtekuuluvuspoliitikat, ja tagama, et Euroopa kasutab väliskaubandussuhetes kogu oma jõudu ja mõjuvõimu; kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära kasvuallikaid, mis tulenevad välismaiste otseinvesteeringute ligimeelitamisest ja kaubandusest kolmandate riikidega, eelkõige Atlandi-üleste majandussuhete süvendamise ja laiendamise kaudu; tegevuskava peaks sisaldama seotud eesmärke uuendada ja avada Atlandi-ülene turg, tugevdada rahvusvahelise majanduskorra põhieeskirju ning laiendada eeskirjadel põhinevat mitmepoolset süsteemi, et kaasata sellesse uusi liikmeid ja uusi majanduslikke võimalusi; kutsub komisjoni üles kiirendama vabakaubanduslepingute sõlmimist;

22.

tunneb heameelt ühtse turu rolli ja teenuste sektoris endiselt esinevate arvukate tõkete kõrvaldamise vajaduse tunnustamise üle; tuletab meelde, et tõeliselt ühtse Euroopa turu saavutamiseks on ikka veel palju teha; palub komisjonil kiirendada siseturgu käsitlevate õigusaktide kohaldama hakkamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kohaldaksid täielikult siseturgu reguleerivaid õigusakte, eelkõige teenuste direktiivi;

23.

väljendab heameelt komisjoni esimese ühtse turu integratsiooni olukorda 2013. aastal käsitleva aruande üle, mis kuulub iga-aastase majanduskasvu analüüsi juurde ja täiendab seda; rõhutab, et ühtsel turul on oluline roll liidu konkurentsivõime taastamisel ning seega majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema asjakohaselt puudujääke selles osas riigipõhistes soovitustes ning tugevdama jätkuvat ja regulaarset hindamist, kuidas ühtse turu sätteid kohaldatakse ja jõustatakse suurema majanduskasvu saavutamiseks;

24.

väljendab muret asjaolu pärast, et paljudes riikides on tootlikkus mahajäänud; rõhutab struktuurireformide tähtsust nende probleemide lahendamisel; palub komisjonil anda oma järgmises majanduskasvu analüüsis ülevaade kapitali ja ressursside tootlikkuse arengu järelevalvest;

25.

rõhutab, et sellise ELi konkurentsipoliitika tugev jõustamine, mis põhineb avatud turgudel ja kõigis sektorites valitsevatel võrdsetel tingimustel on eduka siseturu alustala ning jätkusuutlike ja teadmistel põhinevate töökohtade loomise eeltingimus;

26.

rõhutab, et liikmesriikide eesmärgistatud tegevusest – vajalikus tempos – riigi rahanduse alal hoidmiseks on vajalikud, kuid neist on kasu ainult siis, kui ülemäärast makromajanduslikku tasakaalustamatust vähendatakse; märgib, et eelnimetatud eesmärke saab saavutada üheaegselt vaid kogu euroala majanduskasvu abil;

27.

võtab teadmiseks finantssektori kohta uue näitaja lisamise makromajandusliku tasakaalustamatuse tulemustabelisse; avaldab kahetsust, et komisjon ei järginud määruses (EL) nr 1176/2011 ette nähtud menetlust, mille kohaselt: „komisjon peaks liikmesriikidele tulemustabeli ning makromajanduslike ja makrorahanduslike näitajate koostamisel tegema tihedat koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukoguga” ja „komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendi pädevatele komisjonidele ja nõukogule arvamuse avaldamiseks ettepanekud kavade kohta, mis on seotud näitajate ja künnisväärtuste määramise ning nende kohandamisega”;

28.

tuletab komisjonile meelde, et institutsioonidevahelise usalduse saavutamiseks ja kõrgel tasemel majandusalase dialoogi loomiseks on äärmiselt oluline järgida tulevikus paremini määruses (EL) nr 1176/2011 ette nähtud menetlust;

29.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles põhjalikult ja kiiresti tegutsema, et anda tõeline sisu ja tõhusus majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppele, nagu lepiti kokku Euroopa Ülemkogul 28.–29. juunil 2012;

30.

nõuab nn kaksikpaketi kiiret vastuvõtmist;

31.

võtab teadmiseks majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu (fiskaalkokkulepe) jõustumise; on seisukohal, et fiskaalkokkulepe tuleks võtta viivitamata üle teisestesse liidu õigusaktidesse, võttes aluseks selle kokkuleppe rakendamise kogemused ja lähtudes Euroopa Liidu lepingust ja Euroopa Liidu toimimise lepingust;

32.

väljendab heameelt komisjoni tegevuskava üle maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tugevdamiseks, soovituste üle meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid, ja soovituse üle agressiivse maksuplaneerimise kohta, mille komisjon võttis vastu 6. detsembril 2012; toetab komisjoni ja eelkõige maksunduse ja tolliliidu, auditi ja pettusevastase võitluse ja statistika voliniku ennetavat tegevust; kutsub liikmesriike üles järgima komisjoni soovitusi ning võtma viivitamatult ja kooskõlastatult meetmeid maksuparadiiside ja agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemiseks ning tagama seega eelarvepositsiooni õiglasem jaotamine ning liikmesriikide tulude suurendamine;

33.

peab positiivseks asjaolu, et kõik liikmesriigid peavad oluliseks tõhusate meetmete võtmist maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste vastu võitlemiseks ka eelarvepiirangute ja majanduskriisi ajal, nagu on märgitud majandus- ja rahanduskomisjoni 13. novembri 2012. aasta järeldustes;

34.

tuletab meelde, et liikmesriikide eelarveraamistikke käsitleva ühtse õigusakti eesmärk on kindlustada, et liikmesriigid peavad kinni kokkulepitud eeskirjadest, mitte määrata kindlaks liikmesriikide poliitilisi valikuid;

35.

kutsub komisjoni üles esitama parlamendi vastutavale komisjonile majanduskasvu analüüsi iga aasta novembri alguseks, alustades 4–5. novembrist 2013, et parlamendil oleks piisavalt aega oma seisukoha esitamiseks järgmise Euroopa poolaasta kohta;

36.

peab kahetsusväärseks, et oma teatises „2013. aasta majanduskasvu analüüs” (COM(2012)0750) ei pööranud komisjon vajalikku tähelepanu ELi eelarve rollile Euroopa poolaasta protsessis; peab eriti kahetsusväärseks, et peamisi prioriteete kavandades ei esitanud Euroopa Komisjon konkreetseid faktilisi andmeid selle kohta, kuidas ELi eelarvel võib tegelikult olla prioriteetide rakendamiseks käivitatud kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi poliitikale ja investeeringutele vallandav, kiirendav, sünergiline ja täiendav mõju;

37.

on veendunud, et ELi tasandi rahastamine aitab säästa kõikide liikmesriikide eelarvevahendeid ning et seda tuleks rõhutada; on seisukohal, et ELi eelarvel on väga oluline roll majanduskasvu stimuleerimisel, töökohtade loomise ergutamisel ja makromajandusliku tasakaalutuse edukal vähendamisel kogu liidus ning muu hulgas põhimõtteliselt ka strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel; peab veel kord kahetsusväärseks, et komisjon ei ole selle küsimusega tegelenud majanduskasvu analüüsi käsitlevas teatises;

38.

nõustub komisjoni arvamusega, et avaliku ja erasektori tänane võlakoorem piirab liikmesriikide uusi tegevus- ja investeerimisvõimalusi; palub sellest hoolimata liikmesriike, et need ei käsitaks oma kogurahvatulul põhinevaid osamakseid ELi eelarvesse mänguruumina oma eelarve konsolideerimisel ega püüaks kunstlikult vähendada ELi eelarve majanduskasvu soodustavate kulutuste mahtu, mis oleks vastuolus nende kõrgeimal tasemel antud poliitiliste lubadustega; mõistab siiski täielikult survet, mille tekitab majandusele ühelt poolt vajadus konsolideerida lühikeses perspektiivis riigi rahandust ning teiselt poolt mõne liikmesriigi kogurahvatulul põhineva osamakse võimalik kasv ELi eelarve maksete taseme suurenedes; kordab seepärast oma tungivat nõuet reformida ELi eelarve rahastamist (milles tuleb kokku leppida mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 läbirääkimiste raames), vähendades liikmesriikide kogurahvatulul põhinevate ELi eelarvesse tehtavate osamaksete osakaalu 2020. aastaks 40 %-ni, mis aitab kaasa liikmesriikide konsolideerimispüüdlustele (1);

39.

tuletab meelde, et Euroopa eelarve on eelkõige investeeringute eelarve, millest 94 % reinvesteeritakse liikmesriikidesse;