15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/1

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/2

Raportöör:

Ullrich SCHRÖDER

—

spetsiaalne iga-aastane konkurentsivõime nõukogu VKEde ja SBA teemal ELi tasandil, nagu komitee soovitas oma 2011. aasta arvamuses (1);

—

nõukogu kõrgetasemeline konkurentsivõime ja majanduskasvu töörühm peaks vaatama läbi SBA prioriteetide rakendamise siseriiklike meetmete edusammud ja kaaluma täiendavaid meetmeid ELi tasandil. Tulemused tuleks edastada iga-aastasele konkurentsivõime nõukogule VKEde ja SBA teemal;

—

Euroopa VKEde saadikute võrgustiku tähtsust tuleb suurendada, kaasates osalejatena majandusministeeriumide peadirektoreid. See tagaks tugevama ja parema koordineerimise ELi ja liikmesriikide vahel.

1.4.1.

Tuleb luua ELi iga-aastane SBA rakendamist käsitlev aruanne ning see peab sisaldama ka andmetel põhinevat aruannet selle kohta, kuidas komisjon seda ja üksikute programmide toimimist juhib.

1.4.2.

Euroopa Kontrollikoda tuleks julgustada avaldama aruandeid VKEdega seotud asjaomaste programmide ja meetmete toimimise kohta, nagu seda teeb USA valitsuse aruandluse eest vastutav amet seoses USA SBAga. Sisemise juhtimisega peaks tegelema komisjoni juures tegutsev sõltumatu büroo, võttes aluseks USA Small Business Administrationi peainspektori büroo.

1.4.3.

SBA-l ei ole soovitud edu ilma juhtimispartnerluseta paljude sidusrühmade osalusel (sotsiaalpartnerid ning riiklikku ja erasektorit esindavad osalejad). Seetõttu peaks 2011. aastaks kavandatud, kuid siiski loomata jäänud SBA nõuanderühm (vt punkt 4.3.4) uuesti tegutsema asuma ja sellega tuleb konsulteerida enne otsuste langetamist.

1.4.4.

Riiklike ja kohalike SBA rakenduskavade süsteemi (vt punkt 4.3.3) tuleb parandada ja täiendada tulemustabelite süsteemse kasutamise abil.

2.1.

Eesmärk: võrrelda laiu lähenemisviise ja VKEde meetmeid seoses kahe SBAga: USA Small Business Administration ja ELi väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”.

2.2.

Käesoleva arvamuse järeldustes (vt punkt 1) ei võrrelda seega nende kahe SBA konkreetseid programme, vaid keskendutakse ELi SBA õigusliku ja poliitilise positsiooni, juhtimise ja eesmärkide kasutamise võimalikele parandustele.

3.1.

USA Small Business Administration on sõltumatu valitsusagentuur, mis annab keskvalitsuse toetust väikeettevõtjatele. Selle asutas president Eisenhower 1953. aastal pärast väikeettevõtete seaduse vastuvõtmist. Selle ülesanne on nõustada, aidata ja kaitsta väikeettevõtjate huve. 2013. aastal oli selle eelarve ligikaudu 1 miljard USA dollarit (välja arvatud ettevõtlusega mitteseotud tegevuse eelarve). Mõned meetmed on õiguslikult siduvad. SBA-l on bürood igas USA osariigis ja 1 000 kohalikku keskust. President Obama ülendas SBA peadirektori oma valitsuskabineti tasandile.

3.2.

SBA määratleb väikeettevõtet keerukalt kui põhiliselt sõltumatule omanikule kuuluvat ettevõtet, mis tegutseb sõltumatult ja kasumi teenimise eesmärgil. Sõltuvalt sektorist, tootest või teenusest on suuruse standardi aluseks töötajate arv või müügimaht. Kui aluseks on töötajate arv, võib nende suurim arv jääda vahemikku 100 kuni 1 500.

3.3.

Ülevaade USA SBA meetmetest ja programmidest (3)

3.3.1.

Rahastamine: laenud ja riskikapital

3.3.1.1.

SBA annab tagatisi väikeettevõtjatele, kellel ei ole võimalik mujalt laenu saada. Üldjuhul annavad neid laene SBA partnerid (pangad ja muud finantsasutused) ja SBA tagab need.

3.3.1.2.

Small Business Investment Company (SBIC) toetab väikeettevõtjate juurdepääsu riskikapitalile.

3.3.2.

Väikeettevõtjate hankeprogrammid

3.3.2.1.

Mitmed hankeprogrammid võimaldavad väikeettevõtetel (mille omanikud on halvemas olukorras või tegutsevad alakasutatud valdkondades) konkureerida tähtsate valitsuse lepingute nimel ainult sarnaste ettevõtetega.

3.3.3.

Teadus- ja arendustegevuse programmid: strateegia VKEde osalemise suurendamiseks eesmärkide suurendamise kaudu

3.3.3.1.

Programmiga Small Business Innovation Research (SBIR) suurendatakse väikeste kõrgtehnoloogiaettevõtete osalemist föderaalses teadus- ja arendustegevuses ja selle eelarveks eraldatakse vähemalt 100 miljonit dollarit. Teatud protsent selle teadus- ja arendustegevuse eelarvest tuleb kasutada väikeettevõtjate kaasamiseks: alguses, 1983. aastal oli see 0,2 % ja seda on pidevalt suurendatud ning 2013. aastal on see juba 2,7 % (uus eesmärk on 3,2 % 2017. aastal).

3.3.3.2.

Programmist Small Business Technology Transfer (STTR) rahastatakse föderaaluuringuid, mis on jagatud väikeettevõtte ja kasumit mittetaotleva teadusorganisatsiooni vahel: 2013. aastal 0,35 %, mis kasvab 0,45 %ni 2016. aastal.

3.3.4.

Ettevõtluse arendamise programmid

3.3.5.

Rahvusvahelise kaubanduse büroo

3.3.6.

Eri ametid

4.2.1.

Komisjon uuris USA SBA lähenemisviisi ja avaldas 2008. aastal oma teatise „„Kõigepealt mõtle väikestele” Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”” (5), millel oli laiem sihtrühm (vähem kui 250 töötajaga VKEd).

4.2.2.

Sisse viidi kümme põhimõtet VKEsid käsitleva poliitika kavandamiseks ja rakendamiseks ELi ja riigi tasandil, mh seoses ettevõtluskeskkonna, ettevõtluse, põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele”, riigihangete, lühemate maksetähtaegade, parema ühtse turu, oskuste ja innovatsiooniga.

4.2.3.

2008. aastal (6) pakkus EMSK välja ambitsioonikama SBA. Selles viidatakse Ameerika Ühendriikide SBA-le.

4.2.4.

Komitee kesksed soovitused sisaldasid järgmist:

4.3.1.

2011. aastal avaldas komisjon teatise „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine” (7). Komisjon teeb järelduse, et on edusamme, aga vaja on teha veel enam.

4.3.2.

Liikmesriikides toimunud arengute suhtes ei ole komisjon rahul

4.3.3.

SBA läbivaatamise raames tehti ettepanek uute meetmete kohta järgmistes valdkondades: reguleerimine, rahastamine, turulepääs, ettevõtlus, töökohtade loomine ja kaasav majanduskasv (sh naisettevõtlus ja sotsiaalse ettevõtluse algatus).

4.3.4.

Strateegilised täiustused hõlmavad juhtimise tugevdamist.

4.3.5.

2011. aastal (8) tõdes komitee, et VKEdele on pööratud suuremat tähelepanu.

—

Komitee leiab, et SBA peaks olema kohustuslik.

—

SBA-l ei ole soovitud edu ilma juhtimispartnerluseta paljude sidusrühmade osalusel (sotsiaalpartnerid ning riiklikku ja erasektorit esindavad osalejad).

—

Avaliku ja erasektori vahendajaorganisatsioonide põhiroll kohandatud teenuste pakkumisel on jäetud arvestamata.

—

Komitee kutsub nõukogu üles looma spetsiaalse igal aastal kohtuva konkurentsivõime nõukogu VKEde, mikroettevõtete ja väikeettevõtlusalgatuse jaoks.

4.4.1.

2014. aasta septembris algatas komisjon konsultatsiooni selle üle, kuidas tuleks SBA läbi vaadata, pealkirjaga „Tugev Euroopa poliitika väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) ja ettevõtjate toetuseks aastatel 2015–2020”.

4.4.2.

Komisjon teeb järelduse, et paljudes liikmesriikides ei ole väikeettevõtlusalgatust täielikult rakendatud.

—

halduskoormuse vähendamine;

—

juurdepääs rahastamisele ja turgudele;

—

ettevõtluse ja innovatsiooni alane potentsiaal;

—

oskuste arendamise parandamine (uus).

4.4.3.

Komisjon avaldas 2015. aasta aprillis tulemuste kohta aruande. Esilagu oli kavas esitada SBA läbivaatamise ettepanek 2015. aasta esimesel poolel, kuid nüüd on see lükatud edasi 2016. aastani. Euroopa ettevõtjate organisatsioonid on väljendanud edasilükkamise pärast rahulolematust ja nõudnud meetmeid 2015. aastal.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/8

Raportöör:

Jan KLIMEK

1.1.

Pereettevõtted on paljude maailma majanduste alustala ja nende arengu dünaamika on hämmastav. Pereettevõtted on majanduskasvu ja tööhõive allikas, nad pööravad palju tähelepanu piirkondlikele ja kohalikele tingimustele. Pereettevõtete asutamise põhjused on erinevad, aga neid ühendavad loomulikult tekkinud väärtussüsteemid, valmisolek ohverdusteks ja loobumisteks, vastutustunne nende ees, kes on ettevõtte loonud ja kes selle üle võtavad. Pereettevõtted elavad üle majanduslanguse ja seisaku rasked ajad ning nende elujõulisuse üks peamine põhjus on ettevõtte kuvandi eest isikliku vastutuse tunnetamine.

1.2.

Hinnates kõrgelt pereettevõtete ainulaadseid väärtusi ning kooskõlas Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” eeldusega, et „EL ja liikmesriigid peaksid looma keskkonna, kus ettevõtjad ja pereettevõtted saaksid jõudsalt areneda ja kus ettevõtlus on au sees” (1), kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni üles rakendama aktiivset strateegiat, et edendada liikmesriikides parimaid tavasid pereettevõtete vallas.

1.3.

Edasise sammuna võiks välja töötada pereettevõtteid käsitleva raamistiku või õigusnormid. Neis tuleks sätestada pereettevõtte definitsioon ja määratleda valdkonnad, millesse kaasatakse komisjon koos nende meetmete eest vastutavate õigus-, majandus- ja poliitikainstitutsioonidega.

1.4.

Konkreetsete meetmetena kutsub komitee tegema järgmist:

2.1.

Pereettevõtted moodustavad kõigist Euroopa ettevõtetest – nii väikestest kui ka suurtest – rohkem kui 60 % ja neis töötab 40 % kuni 50 % kõigist töötajatest (2). Enamikus majandustes on valdavad mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate sektorisse kuuluvad ettevõtted, seetõttu kuuluvad ka pereettevõtted sellesse sektorisse.

2.2.

Pereettevõtete peamine eelis on pikaajaline tegevusperspektiiv, eriomased väärtused, mis loovad unikaalse organisatsioonikultuuri, ja pühendumus kohalikule kogukonnale. Unikaalne kultuur põhineb pereettevõtete sidusrühmade edendatavatel väärtustel, nagu suur usaldus ettevõtte vastu ja pakutavate teenuste või toodete hea kvaliteet.

2.3.

Pereettevõtete pikaajaline tegevusperspektiiv eeldab pikaajalisi sidemeid ettevõtte sidusrühmade (töötajad, kliendid, tarijad ja kohalikud kogukonnad) vahel.

2.4.

Pereettevõtteid iseloomustab kavatsus anda ettevõte edasi järgmisele põlvkonnale ning hoolitsemine töötajate eest ja vastutustunne nende ees. See aspekt soodustab veelgi vastutustundlikkust pereettevõttes, kus suhted põhinevad usaldusel.

2.5.

Pereettevõtete eesmärgiks on maksimeerida sissetulekut, et luua stabiilne, sõltumatu ja innovatiivne omakapitalil põhinev ettevõte, milles püütakse minimeerida riske mitut põlvkonda hõlmava ettevõtte nimel. Pereettevõtted arenevad tasakaalustatumal viisil, püüdes ellu viia pikaajalisi (mitut põlvkoda hõlmavaid) eesmärke.

3.1.

Laialt on levinud pereettevõtete iseloomustamine kolme tasandi kaudu: pere, ettevõte ja omandistruktuur (3). Perekonna mõju kahele ülejäänud tasandile annab ettevõttele perekondliku iseloomu. Selle mõju tõttu on pereettevõtted keerukamad kui muud ettevõtted ja seega tuleks neid ka asjakohaselt käsitleda.

3.2.

Mõnes liikmesriigis on olemas pereettevõtteid käsitlevad õigusaktid:

3.3.

Komitee arvates oleks kasulik algatada seadusandlikud menetlused, mille eesmärgiks on võtta kõigi liikmesriikide äriregistrites kasutusele kategooria „pereettevõte”.

3.4.

Uurimisrühma „Pereettevõtted” aruandes soovitatakse kasutusele võtta järgmised pereettevõtte määratlused:

3.5.

Ülaltoodud määratlus on aga liiga lai. Seda tuleks kitsendada nii, et rõhutataks ettevõtte perekondlikkust, eelkõige selle mitut põlvkonda hõlmavat mõõdet.

3.6.

Sellise määratluse kasutuselevõtt Euroopa riikides lubaks koguda kvantitatiivseid koondandmeid, mis omakorda võimaldaks koostada statistikat nende ettevõtete kohta. Kõnealused andmed võimaldaksid eelkõige analüüsida pereettevõtteid uutes liikmesriikides, kus need ettevõtted täidavad olulist rolli. Selle ülesande võiks enda peale võtta Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat.

3.7.

Riikide tasandil püütakse pereettevõtteid kvantifitseerida. Sellised kogemused on muu hulgas olemas Iirimaal, kus riiklik statistikaamet on koostanud väljaande „Family Business in Ireland – Services Sector 2005”. Assotsiatsioon European Family Businesses annab koos konsultatsioonifirmaga KPMG välja uut Euroopa pereettevõtete „baromeetrit”. Poolas koostas riigiasutus Poola ettevõtluse arendamise agentuur (Polska Agencja Rozwoju Przedsiębiorczości) 2008. aastal tervikliku kvantitatiivse ja kvalitatiivse uuringu.

3.8.

Eurostati osalus võimaldaks saavutada kaks olulist eesmärki ehk ühtlustada mõiste „pereettevõte” määratluse ja koguda selle määratluse alusel nende ettevõtete kohta statistikat.

4.1.

Pereettevõtete ees seisvad raskused võib jagada kahte kategooriasse: probleemid, mis on omased kõigile ettevõtetele, ja probleemid, mis on omased pereettevõtetele. Esimesse kategooriasse võib arvata üldised tegurid, mis on omased riigi majanduskonjunktuurile, nagu sisenõudlus, demograafia ning sotsiaal-majanduslik olukord. Käesolevas arvamuses keskendutakse teisele kategooriale ehk probleemidele, mis on eriomased pereettevõtetele ja mis võimaldaksid nendel ettevõtetel saavutada arengut ja kasvu.

4.2.

Pereettevõttes ei ole omandiks likviidsed varad, vaid miski, mida pere loob ja arendab põlvkondade kaupa ning mis hõlmab väärtusi, traditsiooni ja erialaseid teadmisi (4). Seega on ettevõtte omandi üleminek järgmisele põlvkonnale suurim proovikivi, mille ees sellised ettevõtted seisavad.

4.2.1.

Ettevõtte ülemineku kompleksne planeerimine on kindlasti pereettevõtete jaoks väga oluline, sest äriühingu omanike eesmärk on anda ettevõte heas seisundis üle järgmisele põlvkonnale.

4.2.2.

Igal aastal seisab sellise ülesande ees 450 000 ettevõtet, kus töötab ligi kaks miljonit inimest. Ebaõnnestunud ülemineku tõttu suletakse umbes 150 000 ettevõtet aastas, mille tagajärjel kaob 600 000 töökohta (5).

4.2.3.

Ülemineku planeerimise kontekstis tuleks analüüsida selle protsessi ebaedu peamisi põhjusi ning toetada ettevõtete ülemineku lihtsustamist, näiteks pärimisõiguse lihtsustamist või üleminekut toetavaid maksusoodustusi.

4.2.4.

Euroopas kasutusel olevate pärandit puudutavate maksuseaduste erisuste ulatus ja skaala näitavad, et selle valdkonna õigusaktides saaks veel paljugi parandada (6).

4.2.5.

Ettevõtte ülekandmise hea lahenduse näiteks võib tuua Hollandi, kus majandusministeerium kehtestas nn üleminekupaketi (Overdrachtspakket). Ettevõtja, kes on saanud 55-aastaseks, saab üleminekupaketi, milles tuletatakse talle meelde, kui oluline on ülemineku planeerimine, ja osutatakse seda protsessi toetavatele vahenditele. Belgias on pereettevõtluse instituut (Instituut voor het Familiebedrijf) kasutusele võtnud üleminekukaardi, mis on saadaval kolmes keeles: hollandi (Scorecard Opvolging), prantsuse (Scorecard Transmission) ja inglise keeles (Succession Scorecard). Veel üheks näiteks on Sloveenia, kus käsitöö- ja väikeettevõtluse koda (Obrtno-podjetniška zbornica Slovenije) pakub seminare ja koolitusi ettevõtte üleminekuga seotud teemadel, samuti Soome oma üleminekuprogrammiga (ViestinVaihto-ohjelma). Austrias on pereliikmel õigus jätkata ettevõtte tegevust (Fortbetrieb), kui ettevõtte asutaja sureb (Gesamte Rechtsvorschrift für Gewerbeordnung, 1994). Samalaadne lahendus on kasutusel ka Prantsusmaal (successions et des libéralités) ja Luksemburgis. Poola ettevõtluse arengu agentuur koostöös pereettevõtluse instituudiga on valmistanud pereettevõtete jaoks ette üleminekupaketi. Paketi raames saavad pereettevõtted endale üleminekunõustaja, tasuta vahendid selle protsessi toetamiseks ja tasuta rakenduskoolitused.

4.3.

Pereettevõtted püüavad luua pikaajalisi töökohti, mis tekitab organisatsioonis perekondliku õhustiku. Nii võivad pereettevõtted pakkuda sobivaid töökohti näiteks lapsi kasvatavatele emadele. Tuleks toetada organisatsiooni perekondlikku õhustikku, mis võib olla selliste ettevõtete konkurentsieeliseks.

4.4.

Ettevõtete omanike abikaasad või elukaaslased täidavad pereettevõtetes sageli olulist rolli, kuigi perekondlikel põhjustel ei ole nende staatus ametlik. See võib tekitada õiguslikke ja rahalisi probleeme näiteks perekonna lagunemise korral. Nende isikute, samuti teiste ettevõtte tegevusega mitteametlikult seotud pereliikmete staatuse laialdasem ametlikuks muutmine aitaks vältida probleemseid olukordi perekondlike probleemide taustal.

4.5.

Kui rääkida pereettevõtete innovaatilisusest, siis ei peaks kõnealused ettevõtted keskenduma ainult traditsioonilistele turgudele ja toodetele, vaid samuti uutele innovaatilistele lahedustele.

4.5.1.

Pereettevõtete innovaatilisust võiks toetada innovaatiliste riigihangete süsteem, kus hind ei peaks olema pakkuja valimise ainus kriteerium. Pereettevõtteid iseloomustab toodete ja teenuste hea kvaliteet, mida muu hulgas tagab perekonna maine (sageli omaniku või omaniku perekonna nimi). Seetõttu ei osale pereettevõtted enamasti riigihangetes, mille ainus kriteerium on hind. Soovitatav on tutvustada majanduslikult soodsaima pakkumuse (MEAT – Most Economically Advantegous Tender) (7) kriteeriumit ja levitada seda teavet pereettevõtete hulgas.

4.6.

Globaliseerumine kohustab ettevõtjaid avama uusi turge, tehnoloogiaid ja oskusi. Pereettevõtetel tuleks kõnealuseid aspekte arvesse võtta oma arengustrateegias. See võib tähendada, et neil tuleb avaneda uutele töötajatele – ka juhtkonna tasandil.

4.7.

Riigi tasandil tuleks hinnata, millist rolli mängivad pereettevõtted asjaomase riigi majanduses. Seejärel tuleks luua kõnealuste ettevõtete toimimiseks soodsad tingimused maksude, äriõiguse (välistamata pereettevõtteid reguleerivaid seadusi) ja pereettevõtetele suunatud haridusvõimaluste valdkonnas. Kõnealustes koolitusmeetmetes tuleb arvesse võtta pereettevõtete iseärasusi, näiteks järgmisele põlvkonnale üleandmisega seonduv, perekondlik järelevalve jne.

4.8.

Pereettevõtete esindajatele suunatud haridusvõimaluste puhul võib eeskujuks tuua järgmised riigid: Küpros (pereettevõtete akadeemia, mida korraldab Cyprus International Institute of Management), Prantsusmaa (Master 2 professionnel: Gouvernance des entreprises familiales et patrimoniales – M2 GEFP, mida korraldab Bordeaux’ ülikool) või Soome (Omistajuus ja hallitustyöskentely – valmennusohjelma jatkajille – „Omandistruktuur ja töö ettevõtte juhatuses” – koolitusprogramm pärijatele) (8). Ka pereettevõtteid toetavad organisatsioonid korraldavad pereettevõtetele mõeldud kursusi, näiteks Akadeemia FBN, mida korraldab FBNi Rootsi haru, või koolitusprogrammid, mida korraldab muu hulgas Hispaania Instituto de la Empresa Familiar.

4.9.

Pereettevõtete rolli tunnustamine liikmesriikide majanduses ja nende ettevõtete toetamine võiks aidata kaasa perekondliku käsitöötraditsiooni taastamisele. Märkimisväärne osa väikestest pereettevõtetest on koondunud käsitööliste ühendustesse, kes hoolitsevad käsitöötraditsiooni säilimise eest. Seega on seda tüüpi ettevõtete toetamine väga oluline.

4.10.

Väiksemaid pereettevõtteid mõjutavad riskitegurid, mis võivad viia nende kadumiseni turult. Seega tuleks neile ettevõtetele kehtestada asjakohased õiguslikud ja maksudega seotud toetused, et toetada nende edasist arengut. Suured, rahvusvahelised pereettevõtted aga võiksid saada institutsionaalset toetust ja toetust selliseks tegevuseks, mis on suunatud kohalike tarnijate ja majanduste toetamisele.

4.11.

Pereettevõtete konkreetne alaliik on põllumajanduslikud pereettevõtted. Lisaks muudele pereettevõtete ees seisvatele raskustele peavad need ettevõtted tegelema ka maapiirkondadele iseloomulike probleemidega.

4.11.1.

Eriti muret tekitav on selles kontekstis põllumajandusmaade massiline hõivamine, mis viib maapiirkondade majandusliku struktuuri pöördumatu hävimiseni ja põllumajanduse industrialiseerimiseni, mis on sotsiaalselt ebasoovitav. 2015. aasta jaanuaris vastu võetud arvamuses (9) kutsus komitee üles võtma meetmeid, et säilitada kogu Euroopa Liidus põllumajandusmudel, mis põhineb põllumajanduslikel pereettevõtetel.

4.11.2.

Põllumajanduslikud pereettevõtted on sageli koondunud ühistutesse, et saavutada mastaabisäästu ja suurendada konkurentsivõimet turul (10). Ühistupõhisel ettevõtlusel on pereettevõtlusega sarnaseid omadusi, näiteks keskenduvad mõlemad pikaajalisele tegevusele, mitte lühiajalistele tuludele. Viimasel ajal on aga ühistud kaotanud elujõu, osa neist on isegi kadunud. Seega tuleks astuda samme selle tegevusvormi taaselustamiseks.

4.12.

Kapitali pikaajalise akumuleerimise korral pereettevõtte arenguks räägitakse nn kannatlikust kapitalist (ingl k patient capital) (11). Ülemineku käigus annab pereettevõte edasi kapitali koos selle sotsiaalse ja kultuurilise mõõtmega, ostja aga teeb investeeringu või omandab ettevõtte koos selle mitut põlvkonda hõlmava teadmistepagasi, perekondliku kultuuri ja vastutusega kohaliku kogukonna ees.

4.12.1.

Mõiste „kannatlik kapital” määratluse kontekstis tasuks kaaluda maksuvabastuse kehtestamist reinvesteeritud tulule. Tasuks kaaluda maksuvabastuste kehtestamist pereettevõtetele (ja mitte ainult), kes reinvesteerivad oma tulu ja eelistavad lisaks sellele investeerida pigem omakapitali kui laenukapitali.

4.12.2.

Laenu võtmise korral saavad ettevõtted lisastiimuli laenuintresside maksuvabastuse näol, mistõttu on laenukulu tegelikult väiksem. Sellised maksuvabastused ei kehti aga omakapitalile.

4.12.3.

Loomulikult jäävad maksuküsimused liikmesriikide pädevusse, aga Euroopa Liit peaks edendama pereettevõtetega seotud häid tavasid.

4.13.

Kaaluda tasuks pereettevõtete varustamist kapitaliga riikliku pereettevõtetele mõeldud kapitalifondi kaudu. Sellise fondi spetsiifika seisneks kapitali pakkumises pereettevõtetele ilma, et kapitali pakkujad saaksid ettevõttes hääleõiguse. Eeskujuks võiks võtta fondi Aksjeloven Norras või Ley de Sociedades de Responsabilidad Limitada Hispaanias.

4.14.

Pereettevõtlust võib toetada ka riiklike või kohalike organisatsioonide kaudu, kes tegutsevad pereettevõtete huvides (näiteks riigiasutused (ministeeriumid), tööandjate organisatsioonid, käsitöökojad jne), või riigiüleste organisatsioonide kaudu, mille hulgas kõige olulisemad on European Family Businesses, FBN International ja Les Hénokiens.

4.14.1.

Need organisatsioonid täidavad tähtsat rolli pereettevõtete keskkonna elavdamisel. Nad loovad platvormi teadmiste ja kogemuste vahetamiseks pereettevõtete vahel, samuti avaldavad pereettevõtete teemal aruandeid, millest võib leida teavet nende ettevõtete kohta. Lisaks sellele saavad pereettevõtteid toetavad organisatsioonid teha lobitööd konkreetsete lahenduste huvides.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/14

Raportöör:

Renate HEINISCH

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni jõupingutusi muuta e-tervise lahendused oluliseks prioriteediks digitaalse tegevuskava raames.

1.2.

Komitee märgib, et teavet otsivad isikud, patsiendid ja tervishoiutöötajad on pidevalt toonitanud vajadust ravimeid puudutava ulatusliku, täpse ja ajakohase teabe ning ühtse digitaalse turu järele.

1.3.

Komitee arvates peaks selline pädeva asutuse poolt heaks kiidetud teave olema takistusteta ja diskrimineerimata kättesaadav, et seda saaksid kasutada ka nägemispuudega, kurdid või teised füüsilise puudega inimesed. Teavet peab olema võimalik kohandada, et see vastaks kodanike, patsientide ja tervishoiutöötajate vajadustele, pakkudes just nii üksikasjalikku teavet, nagu on tarvis ravimi tõhusaimaks ja ohutuimaks kasutamiseks.

1.4.

Komitee seisukoha järgi aitab ravimiametite poolt heaks kiidetud tooteteabe elektrooniline levitamine parandada teabe kättesaadavust. Elektrooniline andmebaas, mis sisaldab tervishoiuameti heaks kiidetud kasutus- ja erialast teavet (Summary of Product Characteristics), võimaldab tagada ajakohase ja sihipärase teabe ravimite kohta.

1.5.

Komitee teeb ettepaneku esitada teave nägemispuudega isikutele sobivaimal viisil, näiteks suuremas kirjas või audiofailina. Samuti võiks ravimi kasutamise abivahendite (nt astma-inhalaatorid) õige kasutamisviisi näitamiseks teha kättesaadavaks videod, sealhulgas viipekeelsed videod kuulmispuudega inimestele. Ka lihtsama keelekasutusega pakkumised aitavad vähendada kommunikatsioonitakistusi. Need võimaldavad õpiraskustega inimestel teabest sihtrühmapõhiselt osa saada ja oma haridusest tingitud piiranguid kompenseerida.

1.6.

Komitee märgib, et lisaks sellele on kokkuvõtlik portaal usaldusväärne ja kergesti juurdepääsetav allikas, sisaldades pädeva asutuse poolt heaks kiidetud teavet, mis vastab juurdepääsetavuse kriteeriumidele. See võimaldab patsientidel ja tervishoiutöötajatel muul viisil kättesaadavat teavet heakskiidetud põhiteabega võrrelda.

1.7.

Igakülgse kasutatavuse tagamiseks peaks arendamine hõlmama lisaks koostööle kasutajate ja veebidisaineritega ka eksperditeadmisi takistusteta juurdepääsetavuse kohta. Tuleb luua vormist sõltumatu lahendus, et võimaldada kasutajatel endil valida teabe vaatamiseks nende vajadustele ja võimalustele vastav lõppseade (lauaarvuti, tahvelarvuti, nutitelefon jne).

1.8.

Komitee on seisukohal, et pädeva asutuse poolt heaks kiidetud teabe andmebaas/portaal tuleks töötada välja tihedas koostöös kõigi oluliste sidusrühmadega, st ravimitööstuse esindajate, patsientide organisatsioonide, puuetega inimeste esindajate ja tervishoiutöötajatega, ning seda juhiks ja rahastaks ravimitööstus, et see oleks parimal viisil vajadustega kooskõlas.

1.9.

Komitee peab oluliseks töötada välja kasutajatest lähtuvad lahendused, et tagada teabe kättesaadavus ka inimestele, kellel on madalam haridus või kes kasutavad internetti harva.

1.10.

Kuigi teabe elektroonilist kättesaadavust peetakse tähtsaks, tuleks siiski rõhutada, et arstid (eeskätt perearstid) ja teised tervishoiutöötajad, näiteks apteekrid ja õed, on patsientide jaoks esmased kontaktisikud, kelle käest saadakse soovitusi oma haiguste ja nende ravi kohta.

1.11.

Komitee palub Euroopa Komisjonil toetada IMI2 projekti elektroonilise ravimiteabe valdkonnas. Liikmesriike kutsutakse üles algatusega ühinema, et kooskõlastada olemasolevaid andmebaase.

2.1.

Euroopa Komisjon avaldas 2012. aastal tegevuskava, milles tuuakse välja Euroopa tervishoiusüsteemide digitaalsete lahenduste täielikku kasutamist takistavad tegurid ja mille pealkiri on „E-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava: innovatiivne tervishoid 21. sajandil” (1).

2.2.

Euroopa Komisjon märgib, et eesmärk on parandada tervishoidu patsientide heaolu nimel, anda patsientidele suurem kontroll nende ravi üle ja vähendada kulusid. Samal ajal kui patsiendid ja tervishoiutöötajad kasutavad innukalt telemeditsiini võimalusi ja miljonid eurooplased on nutitelefonidesse laadinud rakendusi, et jälgida oma tervise ja heaoluga seonduvat, tuleb digitaalse tervishoiu suurt potentsiaali veelgi ära kasutada, et tervishoiusüsteeme parendada ja kulusid tõhususe kaudu vähendada. Komitee juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et arvestada tuleb ka eraelu puutumatuse ja andmekaitse nõuetega.

2.3.

Maailma Terviseorganisatsioon määratleb e-tervist, mille hulka kuuluvad ka telemeditsiin ja m-tervis, kui tervishoiuressursside ja tervishoiu edastamist elektrooniliste vahendite abil. See hõlmab kolme peamist valdkonda:

2.4.

Euroopa Komisjon on avaldanud rohelise raamatu mobiilse tervishoiu (2) kohta. Mobiilne tervishoid (m-tervis) on e-tervise valdkond ja see käsitleb ravi- ja tervishoiuga seotud tegevust, mida toetavad mobiilsed seadmed. See hõlmab eeskätt mobiilsete sidevahendite kasutamist tervishoiu- ja heaoluteenuste ning teabe eesmärgil, aga ka m-tervise rakendusi.

2.5.

Järjest enam inimesi kõigist vanuserühmadest kasutab pidevalt üha rohkem elektrooniliselt kättesaadavat terviseteavet ja elektroonilisi tervisealaseid võimalusi.

2.6.

Kuid nende teabeallikate kvaliteet on erinev ja otsingumootorid ei erista üldiselt usaldusväärseid, pädeva asutuse poolt heaks kiidetud allikaid ja vähem usaldusväärseid allikaid.

2.7.

Tervishoiutöötajate jaoks on olemas mitu sertifitseeritud teabesüsteemi. Tervishoiusüsteemis täidavad kõige olulisemat osa tervishoiutöötajad, eelkõige perearstid ja apteekrid, ning kvaliteetne teave on hädavajalik, kui soovime, et meil oleksid hästi informeeritud tervishoiutöötajad, kes rahuldavad edukalt ELi elanike tervishoiuvajadusi.

2.8.

Komitee on seisukohal, et ka patsiendid vajavad kergesti juurdepääsetavat usaldusväärset teavet, et nad saaksid oma tervise eest hoolitsemist paremini korraldada ja sellest osa võtta, mis kajastub ka paremas ravijuhise järgimises. Haridusvajadusi ja kõigi rühmade (sealhulgas eakad ja puuetega inimesed) kaasamisega seonduvat käsitleti juba varasemates arvamustes (3).

2.9.

Tervishoiutöötajate suurem töökoormus ning patsientidele ja kodanikele pakutavad erinevad võimalused osaleda tervishoiuorganisatsioonide, näiteks riiklike reguleerimisasutuste, Euroopa Ravimiameti komiteede ja eetikakomisjonide töös eeldavad laialdasi teadmisi.

2.10.

Koolitusvõimalusi pakutakse patsientidele terapeutilise innovatsiooni alase Euroopa patsientide akadeemia (EUPATI) kaudu. Seda ühisettevõtet rahastatakse innovatiivsete ravimite algatuse raames, mis kujutab endast Euroopa Komisjoni ning Euroopa Ravimitootjate Organisatsioonide Liidu (EFPIA) vahelist avaliku ja erasektori partnerlust.

2.11.

EUPATI on ühisettevõte, kuhu kuulub 29 organisatsiooni ja mida juhib Euroopa patsientide foorum. See ühendab ainulaadses vormis üleeuroopalisi patsientide organisatsioone ning akadeemilisi ja mittetulundusühendusi, mis on patsiendispetsiifilise ja üldsuse osalemise valdkonnas eksperdid, aga ka EFPIAsse kuuluvaid ettevõtjaid. EUPATI teavitab patsiente kui osalejaid, kellel puuduvad eksperditeadmised tervishoiusüsteemis, aga ka patsiendirühmi, kelleni on raske jõuda, suurendades üldsuse teadlikkust uute raviviiside arendamise kohta. EUPATI kohta võib korraldada ka koolitusi, et mõista teavet ravimite kohta, või töötada välja asjakohane koolitusprogramm.

2.12.

Mõnes ELi liikmesriigis on ravimialane teave juba elektrooniliselt kättesaadav. Kõige paremini arenenud andmebaas FASS (4) on Rootsi ravimitööstuse ühendusel LIF. Teised näited andmebaasidest on olemas Saksamaal, Ühendkuningriigis, Soomes ja Taanis. Need andmebaasid ei ole üldjuhul juurdepääsetavad nägemispuudega inimestele või ei sisalda need täielikku ravimivalikut.

2.13.

Lisaks sellele ei ajakohastata mõningaid andmebaase korrapäraselt.

2.14.

Ravimiametid on lubanud pakendi infolehele lisada koodid (QR-koodid), mis suunavad ettevõtja veebilehel olevale pakendi infolehele. Ka selles valdkonnas ei ole takistusteta juurdepääs paljudel juhtudel tagatud.

2.15.

See kõik näitab vajadust ühtse lähenemisviisi järele, et tagada teabe kättesaadavus uute tehnikaseadmete kaudu kõigile ühiskonnarühmadele.

3.1.1.

Komitee on seisukohal, et ravimitootjad vastutavad oma ravimite täpse ja ajakohase teabe esitamise eest. Kõik tehnilised lahendused tuleb töötada välja tihedas koostöös tööstusega, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevaid tehnilisi lahendusi ja võimaldada ravimiametitepoolset kontrolli.

3.1.2.

Komitee rõhutab, et viis, kuidas pädeva asutuse poolt heaks kiidetud teave esitatakse, ja selle teabe kättesaadavuse võimalused tuleb leppida kokku asjaomaste sidusrühmadega (ravimiametid, patsientide organisatsioonid ja tervishoiutöötajad).

3.1.3.

Andmebaasi/portaali arendamise koordineerimise eest vastutava ühisettevõtte võiks luua innovatiivsete ravimite algatuse raames ja selle kaudu seda ka rahastada.

3.1.4.

Kavandatud portaali loomisel arvestatakse olemasolevate andmebaasidega (näiteks Euroopa Ravimiameti andmebaas).

—

Riiklike andmebaaside kujundused on kättesaadavad. Peale selle töötati näitamiseks välja kasutajasõbraliku ja ulatuslikult käideldava andmebaasi prototüüp, mis hõlmab ka audio- ja videofailide võimalusi. Vaja oleks töötada välja tasuta kättesaadav tehniline lahendus, mis võimaldab olemasolevaid allikaid kõige tõhusamalt kasutada.

—

Selle tehnilise lahenduse puhul tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kodanikud/patsiendid ei soovi kasutada oma nutitelefonides liiga palju skannimisrakendusi. Seetõttu peaks andmebaasi/portaali saama kasutada ka näiteks tavapäraste skannimistehnoloogiatega.

—

Püüelda tuleks vormist sõltumatute lahenduste poole, et omaksvõtmist suurendada. Teavet peaks saama otsida ja vaadata kõikide seadmete abil (lauaarvuti, tahvelarvuti, nutitelefon jne).

—

Tehnilisi lahendusi tuleks omavahel võrrelda ning see peaks hõlmama ka erinevaid tervishoiu valdkondi (nt liikmesriikide algatusi, et jõuda inimesteni teleriühenduse või sularahaautomaatide kaudu, samuti algatusi, mille on pakkunud välja Euroopa Komisjon) (5).

—

Itaalias on apteegid seaduslikult kohustatud trükkima välja pakendi ajakohase infolehe, mille on andmebaasi lisanud ravimitootja. Infolehe trükkimise võimalus apteegis apteekri või patsiendi poolt (sularahaautomaadi-sarnastes terminalides) on samuti täiendav võimalus, mille abil kaasata inimesi, kes internetti ei kasuta.

—

Uurimine peab hõlmama struktuurseid küsimusi tehnilise lahenduse nõutava kontrolli kohta, et omaksvõtmist suurendada.

—

Kuidas kontrollivad pädevad asutused sisu?

—

Sisu tuleb esitada nii, et seda oleks võimalik kohandada patsiendi/kodaniku vajadustest lähtuvalt, ning see peaks sisaldama ühtlasi kogu teavet, mida nõutakse loa saamise dokumentides või õigusaktides.

—

Et saada kõigilt osalejatelt kiiret tagasisidet, võiks lisada võimaluse, et teavet, eriti selle arusaadavust, hindavad kasutajad. Siinkohal võiks teabe tutvustamiseks, levitamiseks ja vahetamiseks kasutada sotsiaalmeedia kanaleid.

—

Kuidas on võimalik edendada aktiivset õppimist, et käsitleda olemasolevaid tervishoiuteemalisi teabeallikaid, sealhulgas digitaalset teavet?

—

Õppimisoskus (elukestev õpe) on üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovituses (6) sisalduvast kaheksast võtmepädevusest. Soovituses kutsutakse liikmesriike üles rakendama riiklikke meetmeid. Täiskasvanuhariduse Euroopa tegevuskavas soovitatakse liikmesriikidele meetmeid aktiivse täiskasvanuhariduse jaoks. Tervishoiu valdkonna digitaalne kirjaoskus tuleks hõlmata täiskasvanute oskusi käsitleva uuringu (PIAAC) hindamise kriteeriumide alla.

—

Millist osa võiksid täita erinevad haridusasutused (ülikoolid, täiskasvanute koolituskeskused jms) ja tervishoiuasutused, et parandada mitmekesiseid oskusi, näiteks töötada uute tehnoloogiatega, tegeleda heategevusega ning jagada sotsiaal- ja tehnikavaldkonna eksperditeadmisi?

—

Tervishoiutöötajad peavad asjakohase koolituse saama oma teadusliku väljaõppe käigus. Täiskasvanuhariduse koolituskeskused võiksid välja arendada atraktiivsed kursused, mis on kohandatud süsteemi kasutajate jaoks. Sihtrühmani jõudmiseks peaksid nad tegema koostööd tervishoiutöötajate (eelkõige arstidega), kohalike apteekide ning kohalike tervishoiu- ja sotsiaalasutustega. See on eriti tähtis maapiirkondades, kus rahvas on rohkem isoleeritud. Eelkõige põlvkondadeülene õppimine võiks aidata vahetada teadmisi sisu ja tehniliste oskuste kohta.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/19

Raportöör:

Edgardo Maria IOZIA

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) peab riigiabi mõjuhindamist tähtsaks vahendiks tulemuste ja esitatud eesmärkide vastavuse kontrollimiseks, mis võimaldab jaotada ressursse tulemuslikumalt ning suurendada haldusprotsesside läbipaistvust ja toetust neile.

1.2.

Paljud liikmesriigid on juba välja töötanud keerukad ja struktureeritud hindamissüsteemid. Need süsteemid arenevad paralleelselt akadeemiliste ringkondade huvi kasvamisega, mis on võimaldanud täiustada hindamismeetodeid ja rakendada riigiabi andvatele asutustele kättesaadavaid mõõtmisvahendeid.

1.3.

Euroopa Komisjon on koos liikmesriikidega loonud ettevõtetele antava riigiabi kõrgetasemelise foorumi, kus käsitletakse ka hindamise küsimust. Liikmesriigid peaksid seda eeskuju järgima riigi tasandil.

1.4.

Eelmise aasta detsembris märkis Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik Margrethe Vestager kõrgetasemelisel foorumil peetud kõnes, et „Riigiabi ajakohastamise programmis on kaks eriti tähtsat põhielementi: läbipaistvus, mis võimaldab kodanikel teada, kuhu nende raha on läinud, ja hindamine, mis ütleb neile, kas see on hästi kulutatud.” EMSK on selle sõnumiga täiesti päri.

1.5.

EMSK peab tervitatavaks mõjuhindamist käsitlevat arutelu seoses ettevõtlusabi poliitikaga ning nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon jätkaks lähenemisviisi, mida ta on juba mõned aastad järginud.

1.6.

Tuleb märkida, et praegu ei tehta paljude abikavade suhtes mõjuhindamist, v.a Euroopa määrustes sätestatud hindamised. Paljudel juhtudel nõutakse eeskirjades ainult kinnitust, et üksikud toimingud vastavad ametlikult õiguslikele nõuetele; seetõttu ei võimalda need hinnata põhjalikult ja pikaajaliselt ettevõtete toetuseks tehtud kõigi investeeringute tulemuslikkust ja tõhusust. Komitee soovib mõjuhinnangute üldist kasutuselevõttu ning võimaluse korral 150 miljoni eurose künnise langetamist, mis on üldises grupierandi määruses kehtestatud künnis keskmise aastaeelarvega abikavadele, mille puhul kehtib eelhindamiskava esitamise kohustus. Vastasel juhul jääksid paljud liikmesriigid kõrvale, eelkõige siis kui kõnealune abi on suur võrreldes asjaomase liikmesriigi suurusega.

1.7.

EMSK toonitab, et üldine õigusraamistik riigiabi kohta kujundab järk-järgult ümber komisjoni rolli, muutes selle kunagisest valdavalt halduskultuurist liikmesriikidega tehtava koostöö uueks vormiks, mille eesmärk on optimeerida riigiabi tulemusi, keskendudes nende tulemuslikkusele ja tõhususele. Ajakohastamisprogrammi vastuvõtmine oli tähtis samm edasi.

1.8.

Liikmesriigid peavad looma asjakohased hindamismehhanismid, mida viivad ellu sõltumatud organid. Komitee arvates tuleb sotsiaalpartnerid kaasata hindamismudeli määratlemisse, ilma et avaliku sektori personali omandatud laialdased teadmised seejuures kaotsi läheks. See personal peaks osalema hindamismenetluste väljatöötamisel ja lõpparuande koostamisel, levitades hindamiskultuuri oma organisatsioonides, et täiustada järk-järgult hindamismenetlust. Euroopa Komisjon peab aitama ühtlustada liikmesriikide hindamiskriteeriume. Võrreldavate hindamiskriteeriumide kehtestamine võimaldab anda ülevaatliku hinnangu riigiabi tulemuslikkuse ja tõhususe kohta.

1.9.

Suurt tähelepanu tuleks pöörata riigiabi süsteemi kuuluvate piirkondade konkreetsele olukorrale. Komisjoni kiiduväärne otsus vabastada eelneva teatamise kohustusest enam kui 80 % kogu riigiabist (1), võimaldab anda vahendeid koheselt, kuid suurendab märgatavalt kohustusi ja kulusid kohalike omavalitsuste, ning seega avaliku sektori jaoks, nõudes seega, et liikmesriigid keskenduksid vajalike ressursside jagamisele, et luua sihipärased väljaõppekursused ja alustada parimate tavade jagamist kohalike asutuste vahel. Kõigil tasanditel tuleb välja töötada partnerlusel põhinev kultuur.

1.10.

Komitee arvates kaasneb uue süsteemiga, mis annab liikmesriikidele vastutuse eelhindamise eest, üldine kulude kasv haldusasutuste ja ettevõtete jaoks, mis nõuab ranget kavandamist, et vältida mittevajalikku halduskoormust ja lihtsustada menetlusi. Juhib samuti tähelepanu sellele, et kuus kuud, mis on ette nähtud väga keerukate süsteemide hindamiskavade kinnitamiseks, võiks osutuda liiga lühikeseks, ning et alternatiivse mudeli loomine põhjustaks suuri probleeme väikestele riikidele.

1.11.

Komitee soovitab kiirelt vastu võtta riigiabi mõistet käsitleva teatise, et aidata eelkõige kohalikel haldusasutustel, kelle jaoks arvukad erandid eelneva teavitamise nõude rakendamisel tõid kaasa kahekordse halduskoormuse riigiabi määratlemisel ja selle kohaldamisel siseturuga kokkusobival viisil. Näiteks toob kultuuri ja kultuuripärandi säilitamise riikliku rahastamise õiguslik ebakindlus riigiabi küsimuses endaga kaasa selle, et ametiasutused käsitlevad igasugust abi nii nagu kehtiks sellele riigiabi eeskirjad, koos sellega kaasneva haldus- ja menetluskoormusega. Samasugune õiguslik ebakindlus valitseb kogu taristu riiklikul rahastamisel, eelkõige pärast kohtuotsust Leipzig/Halle lennujaama käsitlevas kohtuasjas. Tuleb selgelt ja üheselt määratleda avaliku sektori toetusmeetmed ettevõtetele, mis ei kujuta endast riigiabi ning meetmed, mida võib käsitleda riigiabina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud määratluse kohaselt.

1.12.

EMSK peab tervitatavaks tehtud jõupingutusi, kuid peab vajalikuks, et nimetatud hindamiskultuur laieneks kõigile valitsustasanditele, nii piirkondlikele kui ka riiklikele. Seetõttu ei tohi see piirduda eespool nimetatud juhtudega. Sellel eesmärgil nõuab komitee, et komisjon ja liikmesriigid uuendaksid oma kohustusi.

1.13.

Läbiviidud analüüs näitab, et avaliku sektori asutustel napib andmeid ettevõtetele antava riigiabi järelevalve tõttu tekkinud halduskulude kohta. Nende vahendite tõhususe põhjalikku hindamist ei ole võimalik läbi viia, kui lisaks abi mõõtmisele ei võeta arvesse, kui palju kulutavad avaliku sektori asutused tulemuste saavutamisele. Süsteemi läbipaistvus sõltub nende andmete avaldamisest. Olemasolevate andmete põhjal ulatuvad halduskulud ligikaudu 5 protsendini, millele tuleb lisada nõuete järgimisega seonduvad kulud, mis ulatuvad hinnanguliselt 5 protsendini, ning täiendavad kulud hindamise eest, mis komisjoni hinnangul ulatuvad peaaegu 1 protsendini. Objektiivsest seisukohast näib see summa, mis on tõenäoliselt alahinnatud, liiga suur.

1.14.

EMSK kutsub komisjoni üles vältima muud ootamatut koormust ettevõtetele ning tagama kogu hindamissüsteemi tõhusam ja tulemuslikum toimimine.

1.15.

Väga oluline on hindamisel arvesse võtta ka halduskulude ja hindamismudelitega seonduvate kulude tõhusust.

1.16.

Tuleb tagada eri mudelite võrreldavus ja paindlikkus vastavalt nende suurusele, tüpoloogiale ja näitajatele, tänu eelhindamise lihtsustamisele ja järelhindamise kriteeriumide ühtlustamisele.

1.17.

Komitee soovib terviklikku nägemust komisjoni meetmete kohta majanduspoliitika eri valdkondades: sh struktuurifondid, riigiabi, kaubanduspartnerluslepingud, et luua ühtne Euroopa majanduspoliitiline programm, mis põhineb arengul ja majanduskasvul.

1.18.

Komitee soovitab kasutada kriteeriume, mis vastavad komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 240/2014 (2), 7. jaanuar 2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend, sätestatud kriteeriumidele, mille kohaselt nähakse ette kõigi võimalike asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimine, et töötada välja eraldi määrus riigiabi tõhususe ja tulemuslikkuse hindamiseks.

1.19.

Tuleb tagada hindamise läbipaistvus tänu võimalikult suurele avalikustamisele, mis teatud liikmesriikides juba toimib ettevõtete ja neile eraldatud toetussummade puhul.

1.20.

Komitee soovituse kohaselt peaks hindamiskavad sisaldama järgmist:

1.21.

Komitee soovib osaleda riigiabi süsteemi üldise tulemuslikkuse ja tõhususe hindamisel, mis toimub perioodi 2014-2020 lõpus.

2.1.

Ettevõtetele antav abi võib moonutada konkurentsi ja killustada siseturgu, mis on vastuolus aluslepingute olemuse ja mõttega, kui abi ei anta selges õigusraamistikus, see ei ole suunatud tulemuslikule tegevusele ja eelkõige innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse investeerivatele ettevõtetele, mis tagavad majanduslikud ja sotsiaalsed eelised, ning kui see ei ole piiratud ja kontrollitud.

2.2.

Teisest küljest nõuab mitu aastat kestnud majanduslik kitsikus – millega on kaasnenud rasked riiklikud kriisid, mis kahjustavad paratamatult ettevõtteid, töötajaid ja kodanikke – suhteliselt paindlikku lähenemisviisi, mida on rakendanud ELi peamised konkurendid rahvusvahelistel turgudel (millele ei kehti ühised riigiabi eeskirjad). Euroopa ettevõtete konkurentsivõime peab olema oluline teetähis. Töökohtade puudus Euroopas on erakordselt pakiline probleem. Investeeringud on nende 2007. aasta kõrgeimast tasemest 15 % langenud ja 25 miljonit eurooplast on jätkuvalt tööta. Neist viis miljonit on noored. Enamik on naised (3).

2.3.

Euroopa Parlamendi läbiviidud huvitavas uuringus (4) juhiti tähelepanu märkimisväärsetele erinevustele ELis ja USAs praegu kehtivate kavade vahel. „ELi konkurentsipoliitikas kehtivad riigiabile ranged eeskirjad, samas kui antud valdkonna USA õigusaktides sellised sätted puuduvad.” Tolleaegse voliniku Joaquín Almunia nõudmisel on ELi ja USA praegustesse Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimistesse lisatud ELi ettepanek riigiabi reguleerimise kohta (5).

2.4.

Ettepanek näib nõrk ja sisult tähtsusetu (6). Ka edaspidi on maailma kõige suuremate piirangutega õigusaktid Euroopas. Kuigi ühest küljest aitab see siseturgu välja kujundada, karistab see samas meie ettevõtteid. Euroopa ettevõttel, mille tootmine toimub USAs, on õigus saada riigiabi, mis on ELis kättesaamatu. Lepingu vastuvõtmine muudab selle veel lihtsamaks. EMSK teeb komisjonile tõsise hoiatuse mitte eelistada vabakaubanduslepingus USA ettevõtteid.

2.5.

Senised kogemused on näidanud, et Euroopa riigiabi programm on vaja põhjalikult üle vaadata.

2.6.

Viimaste aastate majandus- ja finantskriis on sundinud tegema radikaalseid muudatusi kulukriteeriumides, mida kasutatakse avaliku sektori investeeringute ja ettevõtluse toetamise poliitika kindlaksmääramisel kõigil valitsustasanditel. Vajadusest leida parem viis toetuse tõhustamiseks ja abi andmiseks ainult piisava lisandväärtuse korral (mis parandab abi kvaliteeti, võimaldades samas abi tulemuslikkuse ja tõhususe asjakohast kontrolli) on saanud eriti oluline prioriteet, arvestades olemasolevate ressursside nappust ja piiratust.

2.7.

EMSKi arvates on vajalik välja selgitada, millist mõju on avaldanud ettevõtlust toetav poliitika, kas määratletud abivahendid on asjakohased ning kas haldus- ja juhtimiskulud on proportsionaalsed saavutatud tulemustega. Tuleb meeles pidada seda, et mida ei saa mõõta, seda ei saa kindlaks määrata ega parandada. Seni võetud meetmed on kooskõlas kõnealuse lähenemisviisiga.

2.8.

„Hindamine võib paista tehnilise teemana, mis pakub huvi ainult väikesele akadeemilisele teaduskogukonnale, kuigi seda teostab praktikas suurem kogukond, mis hõlmab finantsaudititele või projektide ja programmide hindamisele spetsialiseeruvaid nõustamisettevõtteid. Kuna hindamisele on antud keskne koht Euroopa Komisjoni aruka reguleerimise tegevuskavas, on sellest saanud ka õiguspoliitika peamisi teemasid, tõstatades olulisi valitsusega seotud ja institutsioonilisi küsimusi ka väljaspool kuluprogrammide valdkonda” (7).

2.9.

Alates 2008. aastast on regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat välja töötanud alternatiivsed hindamisprogrammid, et toetada olemasolevaid hindamisi (eel- ja järelhindamised), mis viiakse läbi struktuurifondide kavandamise ajal.

2.10.

2012. aasta mais võttis konkurentsi peadirektoraat oma riigiabi ajakohastamise programmi raames kasutusele mõjuhindamise, milles mõne abikava puhul kasutatakse vastupidise stsenaariumiga analüüsimeetodeid (8). Nimelt on uues üldise grupierandi määruses tehtud suurte abikavade (aastaeelarvega üle 150 miljoni euro) hindamine kohustuslikuks konkreetsetes sektorites, nagu regionaalarengu poliitika, abi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), toetused teadus- ja arendustegevusele ja innovatsioonile, keskkonna- ja energiaalane abi ning lairibataristu toetused. Mõned riiklikud kavad on juba esitatud (neli) ning kaalutakse teisi kavasid teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni ning lairiba valdkonnas (ligikaudu kümme).

2.11.

Hiljuti sekkus Euroopa Kontrollikoda EuropeAidi kasutatavate tulemuste hindamise süsteemide asjus, pidades neid ebapiisavaks (9). Praegu vaadatakse läbi kõigis komisjoni tegevusvaldkondades kasutatavaid hindamissüsteeme.

2.12.

Hädavajalik on suurendada sidusust riigiabi hindamiseks kasutatava hindamismetoodika ja struktuurifondide kasutamise tulemuste vahel ning vaadata põhjalikult läbi liidu terve kulupoliitika.

2.13.

Avaliku poliitika mõju hindamisel on vastupidise stsenaariumiga lähenemisviisi eesmärk kontrollida, kas poliitikaga on võimalik tekitada soovitud muutust kindla sihtrühma või abisaaja käitumises või tingimustes. Põhimõtteliselt määratletakse sellega see, mil määral on abi – ja mitte teised tegurid – aidanud saavutada kindlat tulemust. Seda nimetatakse ka ergutavaks mõjuks.

2.14.

Hindamisprotsessi eesmärk on teha kindlaks kohaldatava poliitika põhjuslik mõju, kuid ainult selle poliitika otsene mõju. Teisisõnu kaotatakse sellega kõik võimalikud moonutused, mis tulenevad üldistest makromajanduslikest tingimustest või ettevõtete mitmekesisusest.

2.15.

Põhjuslik mõju on erinevus ühelt poolt täheldatavate muutuvate tulemuste vahel pärast poliitika elluviimist (tegelik olukord) ja selle vahel, mis oleks juhtunud, kui kõnealust poliitikat ei oleks rakendatud (vastupidise stsenaariumiga olukord).

2.16.

Seda laadi analüüs on vastus nõudmistele leida tõendeid abi puhasmõju ja selle ulatuse kohta. Selles käsitletakse näiteks küsimusi, kas abi avaldab positiivset või negatiivset mõju ja millises ulatuses; kas täheldatud muutused on tõesti tingitud elluviidud poliitikast; kas tulemused on abisaajate (väikesed või suured ettevõtted) või piirkondade lõikes või ajas erinevad ning kas juhtimis- ja halduskulud on proportsionaalsed ja jätkusuutlikud.

2.17.

Kuigi seda teemat on üksikasjalikult käsitletud majandusalases kirjanduses, eriti viimastel aastakümnetel, on ainult paar juhtumit, kus ELi liikmesriikide avaliku sektori asutused jätkavad ja laiendavad mõjuhindamiste kasutamist, et jälgida ja täiustada ettevõtlusele antava abi poliitikat.

2.18.

Kõige huvitavamad mainimist väärt juhtumid hõlmavad jõupingutusi, mille on teinud Ühendkuningriik, kes on alates 2001. aastast regulaarselt hinnanud kvaasieksperimentaalseid hindamismeetodeid kasutavaid piirkondlikke abiprogramme, ning Madalmaad, kes lõi 2012. aastal mõjuhindamise ekspertide töörühma. Samamoodi rajas Soome riikliku innovatsiooniameti TEKES ja Sloveenia kiitis 2001. aastal heaks riigiabi järelevalve seaduse.

2.19.

Käesoleva arvamusega soovib EMSK anda panuse Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide aruteludesse ettevõtetele suunatud abimeetmete tulemuslikkuse ja tõhususe ning mõjuhindamiste kasutamise laiendamise kohta.

3.1.

Käesoleva arvamuse eesmärk on näidata vastupidiste stsenaariumide analüüsidest pärinevate empiiriliste tõendite põhjal hindamise tähtsust. Hindamist ei tohiks enam pidada akadeemiliseks harjutuseks, vaid poliitikatsükli – rakenda, jälgi, hinda, kujunda ümber – tarvilikuks institutsionaliseeritud tavaks.

3.2.

Selles arvamuses uuritakse mitut ELi liikmesriikides läbi viidud uuringut ja tuuakse esile peamised õppetunnid, eelkõige poliitilised tagajärjed seoses investeeringute kasvule, tootlusele, tööhõivele, innovatsioonile ja kava maksumusele avalduva mõjuga. Need näitajad aitavad mõista kasvule avalduvat mõju ja rõhutavad vajadust sihipärase kvaliteetse abi järele.

3.3.

Kuigi kirjanduses toonitatakse enamasti positiivse seose olemasolu ettevõtetele antava avaliku sektori abi ja väljundi (investeeringud, tööhõive, uued tooted) kasvu vahel, tuleb märkida, et abi motiveerivat mõju ei saa pidada enesestmõistetavaks. Poliitika edukust mõjutab mitu muud tegurit, nt üldine majanduslik suundumus, turu toimimine ja maksustamise üldine tase.

3.4.

Itaalia seaduse nr 488 mõju analüüsivas uuringus näitavad Martini ja Bondonio (2012), et keskmiselt on otsest abi saanud ettevõtted erainvesteeringuid vähendanud. Sellisel juhul on ettevõtetele antava otsese riigiabi tulemusel vähenenud kulutused erainvesteeringutele, mis on omakorda vähendanud vajadust erasektori vahendite järele. Riigiabi peab täiendama ja mitte asendama investeeringud.

3.5.

Kirjanduses toonitatakse ka murettekitavaid suundumusi, mis on seotud abi mõjuga tootlusele. Hindamisuuringus Suurbritannia ettevõtete kohta, kes said abi piirkondliku valikulise abi programmi raames, selgitab Criscuolo (2012), et tootluse kasv ei olnud statistiliselt oluline (10).

3.6.

Need tulemused näivad olevat kooskõlas muude empiiriliste tõenditega, mis näitavad, et otsesel abil on positiivne mõju tootmismahule, mõjutamata seejuures tootlust. Teisisõnu, abi saavad ettevõtted kasvavad, kuid ei muutu tõhusamaks. Sellega tekib risk hoida turul konkurentsivõimetuid ettevõtteid.

3.7.

Statistilised ökonomeetrilised mudelid, mis määravad kindlaks abi mõju, kasutades vastupidiste stsenaariumide lähenemisviisi, võimaldavad ühtlasi näidata konkreetsete abimeetmete puhasmõju tööhõivele. See võimaldab mõõta nn loodud kulu tööjõuühiku kohta.

3.8.

Sageli leidub erinevusi otseselt abist tingitud uute tööjõuühikute arvu ja järelkontrolli käigus saadud statistiliste andmete vahel. Uuringus, kus keskenduti Poola VKEdele suunatud abimeetmetele, näitab Trzciński (2011), et tänu abile loodud 25 000 uuest töökohast saab tegelikult panna elluviidud poliitika arvele ainult 10 550 (11). Bondonio ja Martini (2012) jõudsid samale järeldusele. Seaduse nr 488 järelkontrolli käigus tuvastatud 89 000 uuest töökohast loodi tegelikult ainult 12 500 töökohta ja kulu tööjõuühiku kohta oli 232 000 eurot (12). Arvesse tuleks võtta riigiabi mõju olemasolevatele töökohtadele ning seega kohaliku, piirkondliku ja riikliku majanduse kaitset.

3.9.

Ettevõtetele antava abi mõju on erinev olenevalt antud abi summast, ettevõtte suurusest, selle geograafilisest asukohast ja lubatud abi laadist. Selliste analüüside empiirilised tõendid peaksid olema kättesaadavad avaliku sektori otsustajatele, et suunata nende valikuid ja aidata neil mõista, millist laadi abi on kõige asjakohasem ja millises kontekstis. Nagu on seni selgelt näidatud, on vajalik koostada sihipärased abimeetmed, et suurendada poliitika tõhusust ja tulemuslikkust.

4.1.

Euroopa Komisjon peab jätkama oma tööd mõjuhindamise valdkonnas teadlikkuse suurendamisel kõige levinumate põhimõtete ja meetodite kohta. Eelkõige on EMSK veendunud, et olemasolevat hindamismetoodikat käsitlevaid seminare tuleks korraldada mitmes liikmesriigis koostöös ülikoolide, teadusasutuste ja muude sidusrühmadega. Kogemused aitavad komisjonil paremini mõista eeskirjade kohaldamisel tekkivaid takistusi ning võimaldavad komisjonil sellega seoses viivitamatult sekkuda.

4.2.

Kuigi komisjoni jõupingutused on kiiduväärsed, on tähtis, et hinnataks suuremat arvu abikavasid, eelkõige siis, kui need hõlmavad suuri abisummasid. Samuti on vajalik edendada metoodikat käsitlevat arutelu, mille eesmärk on täiendada vastupidiste stsenaariumidega hindamismeetodeid uute hindamisvahenditega, mis võivad hõlmata ka ettevõtetele antava muud laadi abi (finantsabi, kaudne abi, tööstuspoliitika eraldiseisvalt) mõju.

4.3.

Komitee rõhutab vajadust töötada välja sobiv pluralistlik metoodika hindamise kriteeriumide ja näitajate jaoks. Komisjon kinnitab (13), et „See peaks tagama, et riigiabi stimuleeriks uuendustegevust, keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid, inimkapitali arendamist, väldiks keskkonna kahjustamist ning edendaks majanduskasvu, tööhõivet ja ELi konkurentsivõimet.” Kõik need elemendid aitavad kaasa riigiabi mõju hindamisele, lisaks ainult kuludega seonduvale küsimusele. Euroopa Parlament kutsub üles osalema hindamismeetodite määratlemisel ja Euroopa õigusaktide väljatöötamisel riigiabi valdkonnas, kuna need mõjutavad tugevalt liikmesriikide majanduspoliitilisi valikuid. Komitee rõhutab ka vajadust tagada teadusuuringute eesmärgil vaba juurdepääsu hindamisandmetele, et parandada metoodikat.

4.4.

Komisjonile oleks kasulik arutada koos riikide ja Euroopa statistikaorganisatsioonidega võimalust luua ühtses metoodikaraamistikus ettevõtetele antava riigiabi usaldusväärne andmebaas. See tagaks otsustamisprotsesside läbipaistvuse ning soodustaks nii asjaomaste riigiasutuste kui ka teadlaste uurimis-ja hindamistegevust.

4.5.

Ülikoolidel ja teaduskeskustel võib olla otsustav roll hindamiskultuuri käsitleva teadlikkusel suurendamisel ning uute ja arenenumate avaliku sektori poliitika hindamise vahendite kasutamisel. Lisaks võib Euroopa Komisjon kasutada sõltumatuid teadusasutusi, et viia läbi juhtuuringud eesmärgiga hinnata abi tulemuslikkust teatud sektorites, nagu abi teadusele, arengule ja innovatsioonile, VKEdele, energiasektorile ja taristule.

4.6.

Arvestades, et ühenduse uute määruste alusel nõutavate hindamiste puhul ei võeta nõuetekohaselt arvesse, milline mõju on ettevõtetele antava abi poliitikal Euroopa majandusele tervikuna, on soovitatav, et komisjon algataks käesoleva programmitöö perioodi (2014–2020) lõpus seda teemat käsitleva katseuuringu. Uuringus tuleks vaadelda peamisi tegureid, mis määravad abi kulutamise viisi, määratlevad ettevõtetele antava abi ja abiandva asutuse majandusliku potentsiaali vahelise suhte ning mille eesmärk on mõista ühtekuuluvuspoliitika ja konkurentsipoliitika vahelist seost.

4.7.

Käesolev arvamus on EMSK esimene samm ettevõtetele antava riigiabi mõju mõõtmise töös. Samuti käsitleb komitee komisjoni tegevust selles valdkonnas ja toetab seda. EMSK peab siiski hädavajalikuks arutelu tõhustamist ja laiendamist. Komitee jätkab antud valdkonnas komisjoni töö jälgimist ja seal, kus võimalik, hindamiskultuuri edendamist.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/26

Raportöör:

Carlos TRIAS PINTÓ

Kaasraportöör:

Stefano PALMIERI

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ühisele heaolule suunatud majanduse mudel (1) on kavandatud selliselt, et see tuleks üle võtta nii Euroopa kui ka liikmesriikide õigusraamistikku, et liikuda Euroopa ühtse turu suunas eetilisema majanduse kaudu, mille aluseks on Euroopa väärtused ja sotsiaalse vastutuse poliitika saavutused, luues sünergiaid ja neid tugevdades.

1.2.

Majandus ühise heaolu nimel on terviklik lähenemisviis, mille väärtused on lähedased sotsiaalmajanduse, ringmajanduse, jagamismajanduse, toimimispõhise majanduse, ressursipõhise majanduse ja meremajanduse põhiväärtusi ja ettepanekuid.

1.3.

Majandust ühise heaolu nimel toetavad kodanikuühiskonna organisatsioonid, ettevõtted ja teadlaskond ning seda peetakse teostatavaks mudeliks, mis tugevdab Euroopa väärtusi ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning soodustab vastutustundliku majandussüsteemi arengut. Õigupoolest on majandust ühise heaolu nimel toetanud rohkem kui sada kohalikku rühmitust, ligi 2 000 ettevõtet (2) ja ühiskondlikku organisatsiooni.

1.4.

Kooskõlas Euroopa 2020. aasta raamistikuga pakub see üleminekut „Euroopa eetilise turu” suunas, mis soodustab sotsiaalset innovatsiooni, suurendab tööhõive määra ja loob soodsa keskkonna. „Euroopa eetilise turu” saab üles ehitada mitme strateegia rakendamise kaudu:

1.4.1.

heaolu ja sotsiaalse arengu näitajate mõõtmine, mis hõlmab lisaks SKP-le ka selliseid näitajaid (3) nagu ühise heaolu koguprodukt ja ühise heaolu bilanss;

1.4.2.

poliitikakujundamine, mille eesmärk on tunnustada selliseid ettevõtteid, mis annavad kõrgeima panuse ühisesse heaolusse, näiteks eetiliste avalike hangete ja eetilise sisekaubanduse soodustamise kaudu;

1.4.3.

eetilise väliskaubanduse soodustamine „Euroopa kaubamärgina”. Sellisel viisil sillutab Euroopa teed selleks, et teda tuntaks eetilise turuna ja Euroopa ettevõtted oleksid ülemaailmsel eetilisel turul juhtival positsioonil ning aitaksid kaasa inimõiguste, tööstandardite ja keskkonnakaitse parandamisele kogu maailmas;

1.4.4.

igasuguse ettevõtlikkuse innustamine, kes asutavad organisatsioone, mille eesmärk on anda panus ühisesse heaolusse;

1.4.5.

eetilise tarbimise ja teadlikkuse soodustamine Euroopa tarbijate hulgas;

1.4.6.

rahastamise ökosüsteemi mitmekesisuse suurendamine, edendades kogu ELis eetiliste pankade ja aktsiaturgude võrgustikke.

1.5.

Komitee soovib, et uuendatud ettevõtja sotsiaalse vastutuse strateegia raames astuks Euroopa Komisjon kvalitatiivse sammu selleks, et premeerida (riigihangete, välisturgudele juurdepääsu, maksusoodustuste jne kaudu) neid ettevõtteid, kes suudavad ilmutada kõrgemaid eetilisi standardeid.

2.1.

Majandusel ja sellest tulenevalt ka majanduspoliitikal on tänapäeva ühiskonnas väga oluline roll; sellest oleneb kodanike heaolu jaoks oluliste teiste põhiliste poliitikavaldkondade – haridus, tervishoid, sotsiaalteenused, kultuur, keskkond, tehnoloogia ja innovatsioon – edukus või läbikukkumine. Need valdkonnad sõltuvad suuresti konkreetseid kohalikke ja piirkondlikke tasandeid mõjutavast majanduslikust olukorrast.

2.2.

Kriis, mis avaldab jätkuvalt negatiivset mõju liikmesriikide majandusele ja Euroopa elanike elukvaliteedile, on toonud esile ELi sotsiaalse ja majandussüsteemi kehva vastupanuvõime.

2.3.

Samas ei ole Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) 2014. aasta ülemaailmse küsitluse (4) kohaselt maailmas ühtegi riiki, kus enamik inimesi oleks seisukohal, et praegune majandussüsteem on õiglane. Neli inimest viiest (78 %) on seisukohal, et majandussüsteem kaitseb rikaste huve. Sarnaselt soovib „uut majanduskorda” 88 % sakslastest ja 90 % austerlastest (sihtasutuse Bertelsmann uuring) (5) ning sama kehtib kahtlemata majanduskriisi tõttu enim kannatanud riikide, näiteks Kreeka, Portugali, Iirimaa, Hispaania ja Itaalia puhul.

2.4.

Võttes arvesse komisjoni sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas tehtud edusamme ning komitee arvamust SC/39 strateegia „Euroopa 2020” rakendamise edusammude kohta, strateegia „Euroopa 2020” vahearuannet ja strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee algatust „Räägime õnnest – SKP täiendamine”, on ilmne, et majandusliku konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tõhusaks toetamiseks on vaja paradigma muutust, et muuta majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed eesmärgid tõeliselt üksteisest sõltuvaks, et saavutada tervikliku lähenemisviisi abil suuremat tasakaalu arengu kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete aspektide vahel.

2.5.

Ühisele heaolule suunatud majanduse mudel pakub asjakohast täiendust, mida toetab Euroopa ühiskond. Selle mudeli eesmärgid ja väärtused ulatuvad kaugemale sellest, mida pakub tavapärane ettevõtja sotsiaalne vastutus, ning terviklik nägemus sellest kätkeb endas võimet tuua ühiskonna väga erinevad liikmed kokku.

2.6.

Kõigest nelja aastaga on majandus ühise heaolu nimel muutunud sotsiaalseks liikumiseks, mida toetavad rohkem kui sada kohalikku rühmitust, ligikaudu 2 000 ettevõtet ja sotsiaalset organisatsiooni ning järjest suurem hulk ülikoole sellistes riikides nagu Austria, Saksamaa, Šveits, Itaalia ja Hispaania. Lisaks on Lõuna-Tirooli piirkond Itaalias ja mitmed kohalikud omavalitsused Euroopa eri riikides võtnud ühisele heaolule suunatud majandusmudeli oma territooriumil kasutusele.

3.1.

Ühiskonna eesmärk peab olema iga ühiskonnaliikme heaolu kooskõlas põhiseadusest tulenevate sätetega.

3.2.

Kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 3 (6) sätestatud suunistega seisneb ühisele heaolule suunatud majandusmudeli peamine ettepanek selles, et majandus peab teenima inimesi ehk teiste sõnadega ühist heaolu. Nimetatud eesmärgi saavutamisel tuleb lähtuda sellest, et raha ja kapital on olulised vahendid – kauplemiseks ja investeerimiseks –, kuid ei tohi kunagi olla eesmärk omaette.

3.3.

Üldisele heaolule suunatud majandusmudel peaks põhinema universaalselt tunnustatud väärtustel: inimväärikus, solidaarsus, ökoloogiline jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus, läbipaistvus ja demokraatlik osalus.

3.4.

Ühise heaolu tunnustamine majanduse keskse eesmärgina nõuab konkreetset meetodit majanduse edu mõõtmiseks vastavalt lõpptulemusele ja mitte üksnes vahendina: ühise heaolu koguprodukt, millele lisandub ühise heaolu bilanss ja ühise heaolu krediidivõimelisuse hinnang, mis täiendavad vastavalt SKPd, rahalist bilanssi ja rahalist krediidivõimelisust.

3.5.

Majandus ühise heaolu nimel on terviklik mudel, mille eesmärk on integreerida majandus Euroopa ühiskonna sotsiaalsesse, kultuurilisse ja ökoloogilisse keskkonda. Lisatud tabelist võib näha, et ühisele heaolule suunatud majandusmudel peegeldab erinevate majanduslike lähenemisviiside põhiväärtusi:

Allikas: originaal.

3.6.

Majandus ühise heaolu nimel on majandusmudel, mis võib edukalt aidata kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, eelkõige alljärgneva kaudu:

3.6.1.

Majandus ühise heaolu nimel on „sotsiaalse innovatsiooni” ja positiivse ettevõtluse protsess, mis on kasulik selliste uute ideede edendamiseks ja toetamiseks, mis samaaegselt leiavad lahenduse sotsiaalsetele vajadustele, loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja tugevdavad majanduslikku väärtuste loomist. Sellega seoses osutab „innovatsioon” võimele luua ja viia ellu ideid, mis demonstreerivad väärtuse loomise võimet; „sotsiaalne” on rohkem seotud selliste teemadega nagu elukvaliteet, solidaarsus ja heaolu.

3.7.

Majandus ühise heaolu nimel on vahend sellise vastupidava sotsiaalse ja majandussüsteemi ülesehitamiseks, mis võib pakkuda Euroopa kodanikuühiskonnale „kaitset ja arengut”, aidates kaasa lahenduste leidmisele ja võimaluse korral kriiside ennetamisele ning lisaks aidates kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele muutusele. Majandus ühise heaolu nimel on vahend vastupanuvõime kesksele kohale seadmiseks protsessis, et toetada kriisist väljumist ning majanduse taastumist ja arengut.

3.7.1.

Vastupanuvõime on tegur, mis mõjutab kodanikuühiskonna suutlikkust reageerida olulistele pööretele ning lahendada ootamatuid pingeid ja kriise. Vahendid kodanikuühiskonna ettevalmistamiseks, et vältida kriise ja nendega toime tulla, on olemas, kuid need vajavad tõhusamat juhtimist ja tihedamat koostööd kõigil institutsioonilistel, majanduslikel ja sotsiaalseid huve esindavatel tasanditel.

3.8.

Majandus- ja sotsiaalpartnerite võime suurendamine tulla toime kriisi mõjude ja struktuuriliste muutustega ning neid juhtida ja ennetada on peamine element kodanikuühiskonna jaoks seoses inimeste vajadustele vastavate elustandardite saavutamise toetamisega. See toetab ka ELi majanduse konkurentsivõimet seoses sotsiaalse ühtekuuluvuse ja jätkusuutlikkusega, et mitte piirata tulevaste põlvkondade võimalusi.

3.9.

Nende ideede ellurakendamiseks põhineb ühisele heaolule suunatud majandusmudel inimeste vahetul osalemisel ettevõtluse ja poliitika valdkondades. Sellised vahendid nagu ühise heaolu aruanne, ühise heaolu bilanss ja eelkõige omavalitsuste ühise heaolu indeks põhinevad kõikide sidusrühmade aktiivsel osalemisel.

4.1.

Tulenevalt hiljutise majandus- ja finantskriisi kahjulikest mõjudest ei ole Euroopas elavad inimesed eriti sallivad sellistes küsimustes nagu sissetulekute vähenemine, sotsiaalsete hüvede ja teenuste vähenemine, keskkonnakahjustused, majanduslik ja tööalane ebakindlus ning nende sotsiaalsete õiguste olulisuse vähenemine koos nende õiguste vähenemisega tarbijate ja kasutajatena.

4.2.

Samal ajal vajavad vabatahtliku ja ebapiisava ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika meetmed, mis ei anna piisavalt asjakohast teavet, uut tõuget, kuna palgalõhed suurenevad paljudes suurtes ettevõtetes, naised on otsustusprotsessis vähemuses ja pühendumine noorte töötajate karjääri edendamisele nõrgeneb.

4.3.

Ettevõtjad ja VKEd omalt poolt puutuvad pidevalt kokku ebaõiglase konkurentsi ja ebaeetiliste tavadega, mistõttu on ohus paljude selliste ettevõtete ellujäämine. Üldiselt soovivad inimesed sellist majandust, mis põhineb väärtustel, mis on teoreetiliselt sätestatud nende riikide põhiseadustes.

4.4.

Sotsiaalse vastutuse vähenemise kliima peegeldub avalikkuse usalduse kaotuses institutsioonide ja neid esindavate isikute vastu. Selle vajaliku usalduse tagasivõitmiseks ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks peab Euroopa Liit oma poliitika ümber kujundama ja koostama uue strateegia, mis on kooskõlas inimeste nõudmiste ja väärtustega.

4.5.

Sellega seoses kutsutakse komitee arvamuses 2014. aasta majanduskasvu analüüsi kohta üles lisama Euroopa poolaastasse ennetavalt sotsiaalsete näitajate tulemustabel, millel oleks võrdne kaal makromajanduslike ja eelarvenäitajatega. Lisaks peaksid Euroopa poolaasta eesmärgid, meetodid ja vahendid jätkuvalt hõlmama eri sektorites kasutatavate tööstusprotsesside ja kogu majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmist, et väljuda kriisist jätkusuutlikuma arengu mudeli abil.

4.6.

Seetõttu tehakse ühisele heaolule suunatud majandusmudeliga ettepanek minna üle „Euroopa eetilisele majandusele”, milles majandus- ja kaubanduspoliitika on joondatud sellise kultuuri ja selliste väärtushinnangutega, mida inimesed peavad universaalseteks. Selle strateegia abil saaksid Euroopa majandus ja ettevõtted taastada oma rahvusvahelise „kaubamärgi kuvandi” eeskujuks olevate organisatsioonidena seoses inimõiguste kaitse ja edendamise, töö kvaliteedi ja tähenduse ning keskkonnakaitsega.

4.7.

Seega tuleks tunnustada organisatsioone, mis turustavad tooteid ja teenuseid, mis vastavad eetilistele kriteeriumitele ja aitavad kaasa ühise heaolu saavutamisele. Konkreetsemalt öeldes tuleks tooted ja teenused, mis ei taga väärtusahela kaudu minimaalset eetilisust, kõrvaldada kasumlikkuse tsoonist.

4.8.

Kokkuvõtlikult öeldes kattub ühisele heaolule suunatud majandusmudel traditsioonilise ettevõtja sotsiaalse vastutuse ettepanekutega väärtuste osas, kuid ulatub kaugemale eesmärkide ja meetodite osas. Euroopas on ettevõtja sotsiaalne vastutus põhinenud peamiselt põhimõttel, et kõigepealt „antakse ühiskonnale tagasi osa selle kaudu saadud kasumist” ning alles seejärel keskendutakse eesmärgile „ühisväärtuse loomise maksimeerimine omanike/aktsionäride ning muude huvirühmade ja ühiskonna kui terviku jaoks” (7). Seetõttu on kahjuks paljud ettevõtted taandanud ettevõtja sotsiaalse vastutuse üksnes filantroopilise tegevuse või avalike suhete žestide tasemele.

5.1.

Euroopa eetilise turu ülesehitamiseks on kavandatud mitmeid strateegiaid. Tegevuskava raames hakatakse mõõtma ettevõtete panust ühisesse heaolusse ning lähenemist Euroopa mittefinantsaruandlusele. Seejärel teavitatakse Euroopa kodanikuühiskonda ettevõtete tulemuslikkusest eetilise märgise väljatöötamise kaudu. Poliitikakujundamisel tunnustatakse neid ettevõtteid, kes annavad ühisesse heaolusse suurema panuse eetiliste avalike hangete ja põhimõtete kaudu, mille eesmärk on eetilise siseturu ja rahvusvahelise turu ülesehitamine. Lõpetuseks viiakse ka ettevõtlus-, tarbimis- ja panganduspoliitika kooskõlla ühise heaolu põhimõtetega. Kõik see toimub liigset halduskoormust vältides ning turumehhanisme kasutades.

5.2.

Ühise heaolu bilanss mõõdab ettevõtte edu mittefinantsilist osa, st selle eetilist edu ja panust ühisesse heaolusse. Ühise heaolu bilansiga mõõdetakse ettevõtte mittefinantsalast edukust: selle eetilist edu ja panust ühisesse heaolusse. Ühise heaolu bilansi praeguses versioonis mõõdetakse kõige olulisemaid põhiseadusest tulenevaid väärtusi: inimväärikus, solidaarsus, jätkusuutlikkus, õiglus ja demokraatlik osalus, st „eetilist tulemuslikkust” kõikide kontaktrühmade suhtes

5.3.

Traditsioonilisest ettevõtja sotsiaalsest vastutusest kaugemale minnes tehakse ühisele heaolule suunatud majanduse liikumises ettepanek, et ettevõtte bilanss peaks vastama kaheksale „metakriteeriumile”. See peaks olema 1. universaalne, 2. neutraalsetes punktides mõõdetav, 3. ettevõtete vahel võrreldav, 4. sidusrühmadele arusaadav, 5. avalik, 6. ettevõtteväliselt auditeeritud, 7. kohustuslik, 8. õiguslikult siduv; mida parem on tulemus, seda madalamad on maksud, tollitariifid, intressid jne, mis oleks kooskõlas loosungiga „eetikaga eduni” (with ethics to success).

5.4.

Ühisele heaolule suunatud majanduse liikumise osana on rohkem kui 200 VKEd viinud läbi ühise heaolu bilansi kuni viimase etapini, st vastastikuse hindamise või ettevõttevälise auditini. Üleminek kohustuslikule bilansile võiks olla järkjärguline. EL astus hiljaaegu esimese sammu, võttes vastu direktiivi mittefinantsaruandluse kohta. Teine samm peaks olema see, et nimetatud direktiiv hõlmaks üksnes standardeid, mis vastavad kõikidele eespool nimetatud metakriteeriumitele, ning seadusest tulenevaid eeliseid vastavalt tulemusele. Seejärel võiks ülejäänud standardid kombineerida üheks standardiks, mis oleks ettevõtte kohustusliku bilansi mittefinantsiline osa. Nn universaalne (finants- ja mittefinantsalane) bilanss võib muutuda passiks, mis võimaldab sisenemist tulevasele ühtsele eetilisele turule.

5.5.

Eetiline märgis. Ühisele heaolule suunatud majandusmudelis väidetakse, et teavet eetilise käitumise kohta tuleks anda kõikidel Euroopa ühisturul müüdavatel toodetel, kasutades selleks ühist eetilist märgist, millel tuuakse välja ettevõtte panus ühisesse heaolusse. Nimetatud märgis võiks visuaalselt reastada ühise heaolu bilansi tulemused, näiteks viit erinevat värvi kasutades. QR-koodi kaudu võivad tarbijad vaadata bilansi üksikasju.

5.6.

Eetiline avalik hange. Avalike hangete korral tuleks eelkõige eelistada organisatsioone, mis demonstreerivad oma ühise heaolu bilansi kohaselt kõige suuremat panust ühisesse heaolusse. Avalikke hankeid Euroopas võib kasutada juhthoovana „Euroopa eetilise turu” elluviimiseks, võttes vastu kriteeriumid, mis on seotud ühisesse heaolusse antava panuse, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/24/EL (8) sätestatud sotsiaalse ja ökoloogilise jalajälje kvaliteedi ja vastava sotsiaalklausli rakendamisega.

5.7.

Eetiline sisekaubandus. Vaba sisekaubandust tuleks edendada nendes organisatsioonides, mis võivad demonstreerida oma ühise heaolu bilansi kohaselt kõige suuremat panust ühisesse heaolusse. Kõigepealt tuleks lihtsustada kaupade ja teenuste vaba turustamist ja liikumist nende ettevõtete puhul, kes näitavad, et nad täidavad minimaalseid eetikastandardeid „Euroopa eetilise turu” kohaselt. Teiseks tuleks lihtsustada toodete importi, investeerimist ja teenuste osutamist nendest ELi mittekuuluvate riikide ettevõtetest, mis näitavad samuti, et nad täidavad minimaalseid eetikastandardeid „Euroopa eetilise turu” kohaselt. Sellisel viisil piiritletakse imporditariifid ning sisekaubanduse ja impordiga seotud maksupoliitika vastavalt ettevõtete poolt näidatud eetilisele käitumisele.

5.8.

Eetiline rahvusvaheline kaubandus. Eetiline käitumine ja panus ühisesse heaolusse peab olema Euroopa majanduse visiitkaart ehk „Euroopa kaubamärk”. Euroopa ettevõtted peavad Euroopa ühiskonna, kultuuri ja väärtuste saadikutena tagama, et nad käituvad eetiliselt, ning tõestama seda bilansi abil. Euroopa Liidu väliskaubandust soodustav poliitika (väliskaubanduse abiprogrammid, kaubanduseeskirjade eetilised standardid jne) peaks seega kõigepealt toetama neid ettevõtteid, kes demonstreerivad suurimat panust ühisesse heaolusse.

5.9.

Ettevõtjad ühise heaolu nimel. Ettevõtluse soodustamine on peamine tegur, mis tagab Euroopa Liidu majanduse jätkusuutlikkuse. Samast ideest lähtuvalt peab sotsiaalne innovatsioon määratluse kohaselt pakkuma tooteid ja teenuseid, mis aitavad kaasa ühiskonna ühisele heaolule. Sellest tulenevalt peaks „Euroopa eetilisel turul” ettevõtluse edendamise poliitika toetama ettevõtete asutamist ja ettevõtjate koolitamist inimväärikuse, solidaarsuse, ökoloogilise jätkusuutlikkuse, sotsiaalse õigluse ja demokraatliku osaluse väärtuste alusel. Ühise heaolu ettevõtlusinkubaatorid võib luua kõikidesse (ühise heaolu) linnadesse, asutades ettevõtteid, mis kasutavad nimetatud bilanssi algusest peale või on algselt asutatud „ühise heaolu ettevõtetena”.

5.10.

Tarbijad ja eetilise tarbimise soodustamine.„Euroopa eetilise turu” edu sõltub Euroopa tarbijate nõudlusest toodete ja teenuste järele, mis annavad panuse ühisesse heaolusse. Tuleb kavandada ja edendada strateegiaid ja programme, mis suurendavad eetilist tarbimist. Need programmid võivad anda teavet „Euroopa eetilise turu” olemuse kohta koolitus-, teadlikkuse tõstmise ja reklaamikampaaniate abil. Ühise heaolu bilansi ja märgise samaaegne kasutamine võib kujutada endast ideaalset vahendit selle eesmärgi saavutamiseks.

5.11.

Eetilised pangad ja Baseli lepingute reguleerimisala laiendamine ning eetiliste kvaliteedikriteeriumite lisamine pangandusõigusaktidesse. Alates 2008. aasta finantskriisist ning panganduses ja finantsvaldkonnas esinenud juhtumite tõttu on Euroopa avalikkus kaotanud järk-järgult usalduse mitte üksnes pangandussüsteemi, vaid ka riiklike ja Euroopa reguleerivate asutuste vastu. Praegune olukord kujutab tõsist ohtu euroala majanduslikule stabiilsusele.

5.11.1.

Sellest tulenevalt on vaja parandada finantstööstuse eetilisi standardeid ja samal ajal suurendada finantsökosüsteemi mitmekesisust, tugevdades eetiliste pankade võrgustikku kogu ELis (ühistud, hoiupangad, uued eetilised pangad), mis annavad panuse ühise heaolu saavutamisse. See aitaks edendada sellist Euroopa pangandust, mis: a) pakub üksnes põhiteenuseid (hoiused, maksed, laenud), b) ei maksa dividende või teeb seda piiratud ulatuses, c) viib läbi ühise heaolu auditeid iga laenutaotluse puhul. Sellist tüüpi eetilise krediidivõime hindamine tähendab Baseli lepingute laiendamist eetilistele kriteeriumitele. Sellega mõõdetakse tehtava investeeringu võimalikku eetilist lisaväärtust.

5.11.2.

Sellise ühise heaolu kontrollivahendi esialgset prototüüpi töötatakse praegu välja Austrias „ühise heaolu panga” projekti raames. Laenutingimused võib siduda kontrolli tulemusega. Sellisel viisil võib finantsturg muutuda vahendiks jätkusuutliku sotsiaalse ja ökoloogilise arengu tagamiseks.

5.12.

„(Piirkondlik) ühise heaolu aktsiaturg”. Kõik ühise heaolu nimel töötavad eetilised pangad võivad koos luua piirkondliku ühise heaolu aktsiaturu, mis võtab vastu laenutaotlused, mis läbivad eetilisuse testi, kuid mitte rahalise maksevõime testi. Need aktsiaturud ei oleks erinevalt nende tavapärastest vastetest foorumid läbirääkimiste pidamiseks ettevõtte aktsiate üle või rahalise kasumi saamiseks, kuna see ei tähista ettevõttesse investeerimise põhjust. Finantsinvestorite kasu seisneks milleski muus, nt tähenduses, kasulikkuses ja eetikas (nn triple skyline). Sellisel viisil oleks Euroopa elanikel ja ettevõtetel võimalus teha eetilisi investeeringuid, mis peegeldavad liikmesriikide põhiseadustes ja ELi aluslepingutes sisalduvaid väärtusi.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/33

Raportöör:

Gabriele BISCHOFF

1.1.

Majandus- ja rahaliidu tõeline stabiliseerimine võib õnnestuda ainult siis, kui kõrvaldatakse majandus- ja rahaliidu ülesehituse puudused ja selleks viiakse ellu ulatuslikud reformid; see nõuab lepingute muutmist konvendi raames. Kuna see on enne 2018. aastat vähetõenäoline, tuleb seni võtta teisi meetmeid, et muuta majandus- ja rahaliitu olemasolevate lepingute raames demokraatlikumaks ja sotsiaalsemaks ning hoolitseda selle eest, et enese kehtestatud reeglitest ka kinni peetakse.

1.2.

Mida kauem kestab praegune kokkuhoiupoliitika, mis on suunatud esmajoones kulude vähendamisele ilma mõjusa investeerimisprogrammita tulu loomiseks kasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse teel, seda ilmsemaks saab see, et kasvav sotsiaalne ebavõrdsus ohustab Euroopa majanduslikku integratsiooni ja heaolu.

1.3.

Seepärast ei saa lahenduseks olla praegusel kursil jätkamine. Pigem tuleb tugevdada sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ühtekuuluvust ning takistada selle abil euroala lagunemist. Komitee jagab seisukohta, et majandus- ja rahaliidu riikide majanduste erinevusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata ja tasakaalustatud struktuurireformid nimetatud riikides peavad toimuma vastavalt rahaliidu nõudmistele ja kooskõlas liikmesriikide vajadustega, et tagada vajalik ühtlustatus. Lisaks peab komitee väga oluliseks lühiajalist nõudluse juhtimist.

1.4.

Komitee pooldab euroala tugevamat nn parlamentariseerimist – Euroopa Parlamendi suurt komisjoni, mille koosseisu kuuluvad kõik euroalasse kuuluvate ja euroalaga ühineda soovivate riikide parlamendiliikmed (26 liikmesriiki) ning suuremat kooskõlastamist euroala riikide parlamendiliikmete vahel majandus- ja rahaliidu pädevuses olevates küsimustes (COSAC+). Sellega saab juba küllalt ruttu algust teha.

1.5.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et mõni majanduse juhtimise viimaste aastate majanduspoliitiline eesmärk tuleb paremini kooskõlla viia ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 kohaste ELi sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega ning võimalikud konfliktid majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel tuleb lahendada. Horisontaalse sotsiaalklausli kohaselt tuleb kõigi meetmete kohta Euroopa poolaasta raames teha sotsiaalse mõju hindamine. Hindamise tulemused tuleks avalikustada ja neid arutada nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Komitee saab seda toetada oma pädevuse raames.

1.6.

Erinevuste kaotamisel tööturgude, palgakujundussüsteemide ja sotsiaalsüsteemide toimimisviisides on oluline roll demokraatliku ja sotsiaalse majandus- ja rahaliidu jaoks.

1.7.

Komitee on veendunud, et euroala makromajanduslik dialoog (MED-EURO), mille tulemusi ja järeldusi tuleb arvestada nii iga-aastase majanduskasvu analüüsi koostamisel kui ka tulemustabeli ja riigipõhiste soovituste puhul, võib aidata oluliselt kaasa majandus- ja rahaliidu demokraatlikule ning sotsiaalsele arengule.

2.1.

Komitee on esitanud mitu arvamust konkreetsete ettepanekutega, kuidas majandus- ja rahaliitu paremaks muuta. Mõni nendest arvamustest sisaldab tulevikustsenaariume, kuid käesolevas arvamuses esitatakse ettepanekud selle kohta, kuidas võiks majandus- ja rahaliidu demokraatlikku ja sotsiaalset vormi ühenduse meetodi raames võimalikult kiiresti edasi arendada, et parandada demokraatlikku vastupanuvõimet ning täita lepingutest tulenevaid sotsiaalseid kohustusi. Enne 2018. aastat ei astuta tõenäoliselt tõsiseid samme lepingu ulatuslikumaks muutmiseks. Samal ajal püsib ikka mure, et riikidevahelised vahendid, iseäranis fiskaalkokkulepe, õõnestavad ühenduse meetodit ning soodustavad Euroopa lõhenemist (2). Mida kauem kestab kokkuhoiupoliitika, mis on esmajoones suunatud kulude vähendamisele, ilma seda vähemalt investeerimisprogrammi ja meetmetega kasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning solidaarsuse loomiseks täiendamata, seda ilmsemaks saab ka see, et kasvav sotsiaalne ebavõrdsus ohustab Euroopa majanduslikku integratsiooni ja heaolu.

2.2.

Euroala kriis on toonud ilmsiks rahaliidu ehitusvead. Kuna algusest peale jäeti erinevad riiklikud majanduspoliitikad omavahel kooskõlastamata, arenesid rahaliidu liikmed paljudes punktides eri suunas (3).

2.3.

Kriisi ajal näisid valitsustevahelised menetlused olevat ainus võimalus teha kiiresti otsuseid majandus- ja rahaliidu oluliste vahendite, nt fiskaalkokkuleppe üle, sest eri liikmesriigid ei oleks lepingute muutmisega nõustunud. Ühelt poolt on kriisi ajal teatavaid vahendeid parandatud. Teiselt poolt ollakse üksmeelel selles, et seni on parlamentaarne kujundustegevus ja kontroll majandus- ja rahaliidu puhul ebapiisavad. Seda tuleb nüüd sidusat integratsioonipoliitikat silmas pidades muuta. Seetõttu soovitas välisministrite töörühm (4) juba 2012. aastal tagada kõigi meetmete puhul „täieliku demokraatliku legitiimsuse ja aruandekohustuse”, tugevdades Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahelist koostööd (5). Euroopa Komisjon tegi oma süvendatud majandus- ja rahaliitu käsitlevas kontseptsioonidokumendis ettepaneku tugineda seejuures lepingute institutsioonilisele ja õigusraamistikule. Eurorühm saab konkreetsete meetmetega edasi minna siis, kui need sammud on kõigile liikmesriikidele kättesaadavad.

2.4.

Euroopa poliitilises tegevuses jäid seevastu üha enam püsima riikidevahelised lahendused, näiteks fiskaalkokkulepe, mis suurendab ohtu, et luuakse n-ö rahvusvaheline lisasüsteem. 2012. aasta detsembris esitatud Van Rompuy aruandes osutati sellele, et suuremate reformide läbiviimiseks on oluline ühine arusaam. Vajalikud on ka sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge tase, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide suur osalus ning uuendatud dialoog sotsiaalpartneritega. Samuti tuleb suurendada liikmesriikide vastutustunnet (isevastutust). Euroopa Ülemkogu tollane eesistuja (6) lisas seega arutellu, mis seni oli suunatud eelkõige majandus- ja eelarvepoliitilistele küsimustele ning puuduvale demokraatlikule legitiimsusele, sotsiaalse mõõtme ja sotsiaalpartnerite erilise rolli.

2.5.

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste järel ja pärast seda, kui komisjoni presidendi positsioon oli seega demokraatlike valimiste kaudu tugevnenud, pandi arutelule uued ettepanekud:

2.6.

Komitee võtab need ettepanekud teadmiseks ja hindab neid selles suhtes, mil määral nende käsitus aitab kaasa majanduse juhtimise arendamisele sotsiaalseks, demokraatlikuks, solidaarseks ja poliitiliseks liiduks, mis tagab liidu kodanike ja sotsiaalpartnerite asjakohase osaluse.

2.7.

Komitee on seisukohal, et majandus- ja rahaliit vajab ühendusesisese koostöö tegelikku tugevdamist, nagu on lühidalt kirjeldatud ka komisjoni tegevuskavas. Koostöö tugevdamisega võiks saavutada – nõudlust suurendades, mitte maha surudes – eri riikide majandusliku suutlikkuse ühtlustumise kasvava ja hästi edeneva majanduse raames. Siia kuulub ka sotsiaalsete standardite ja töötajate õiguste ühtlustamine edasiliikumise teel.

2.8.

Ühenduse meetodi, valitsustevaheliste algatuste (nt fiskaalkokkulepe) ja ka uute nn vahevormide tõttu, mis tulenevad komisjoni või Euroopa Liidu Kohtu järelevalveülesannetest riikidevaheliste lepingute kohaldamisel, on uuesti tekkinud ebaselgus osaliste, nende legitiimsuse ja vastutuse osas. Läbipaistvust ega täielikku demokraatlikku kontrolli ei ole võimalik sel juhul tagada. See on põhjustanud palju kriitikat. Kriisi ajal tuli eelistada kiireid lahendusi, isegi kui seoses nendega väljendati kavatsust viia eri rahvusvahelised kokkulepped hiljem üle ühenduse meetodile. Viis presidenti sooviksid sellise olukorra jätkumist 2018. aastani. Vastavalt nende ajakavale lükatakse majandus- ja rahaliidu täieliku demokratiseerumise küsimus seega veelgi edasi, poliitilise liidu küsimus leiab nende aruandes ebapiisavat kajastamist. Seni peaks Euroopa poolaasta raames Euroopa Parlamendi, nõukogu ja eurorühma ning riikide parlamentide ja komisjoni või siis riikide parlamentide liikmete ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel (COSAC) toimuv dialoog viima usalduse suurenemise ja ühise tegutsemiseni. Seoses sellega viitab komitee asjaolule, et tugevdatud dialoog ei saa integratsioonipoliitikat asendada. Nüüd tuleb taas tugevdada ühenduse meetodit, mis peab olema toimiva majandus- ja rahaliidu alus erinevate paralleelsete rahvusvaheliste süsteemide asemel.

3.1.

Sotsiaalpartnerite parem kaasamine võib aidata kaasa majandus- ja rahaliidu parema juhtimise saavutamisele ning struktureeritud dialoog kodanikuühiskonnaga aitab suurendada demokraatlikku vastupanuvõimet. Komitee on valmis võtma erilise rolli ja pakkuma selleks oma kogemusi ja ressursse, nii nagu ta tegi juba 2020. aasta strateegia puhul (9).

3.2.

Iseäranis sotsiaalpartnerite vastutustunde küsimus, nagu Euroopa Ülemkogu eesistuja Van Rompuy välja tõi, tõotab kujuneda palju raskemaks, seda enam, et sotsiaalpartnerid – erinevalt valitsustest – on olnud seni vaid ebapiisavalt seotud majanduspoliitilise juhtimise eesmärkide ja vahendite väljaarendamisega. Kuidas võib siis õnnestuda nende kaasamine poliitikasse, millele neil on üksikasjades vähe mõju? Kollektiivläbirääkimiste osapoolte ja majanduses osalejatena on neil märkimisväärne mõju hinnatasemele ja hinnastabiilsusele, millele majandus- ja rahaliit moodustab üldraamistiku erinevate palgakujundussüsteemide ning tööturu- ja sotsiaalpoliitika kujundamiseks.

3.3.

Komisjon esitas 2013. aastal teatise majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme kohta (10) ja käsitles kodanikuühiskonna sidusrühmade rahulolematust. Probleemsed majandusarengud tuleb ära tunda ja kõrvaldada varakult, sest püsiv sotsiaalne ebavõrdsus võib ohustada majandus- ja rahaliidu rahalist ning majanduslikku stabiilsust. Järgnevates aruteludes ilmnes, et olemas on kaks koolkonda. Üks lähtub sellest, et majandus- ja rahaliidu sotsiaalne mõõde on täiendav valikuline sammas, mis – erinevalt siduvatest eelarve- ja majanduspoliitilistest menetlustest – on olemuselt vabatahtlik. Teine koolkond, näiteks komitee, juhib tähelepanu sellele, et mõni majanduspoliitiline eesmärk on vastuolus ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 kohaste ELi sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega ja need eesmärkide vahelised konfliktid tuleb tuua nähtavale ja kõrvaldada.

3.4.

Komisjon tahab sotsiaalpartnereid intensiivsemalt kaasata ja korraldada arvamustevahetuse palgasuundumuste ja kollektiivläbirääkimiste teemal. Selleks on ta juba teinud mitu katset. Teisalt tahaks ta vahetada sotsiaalpartneritega mõtteid Euroopa poolaasta üle ja ergutab sotsiaalpartnerite paremat kaasamist liikmesriikides. Komitee on ise esitanud väga konkreetsed ettepanekud, et kaasata sotsiaalpartnereid paremini majanduspoliitilisse juhtimisse (SOC/507) (11). Vähemalt komisjoni uut tööjaotust, iseäranis asepresident Dombrovskise laiendatud pädevust võib pidada märgiks, et sotsiaalpartnerite kaasamisele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.

4.1.1.

Komitee lähtub sellest, et viie presidendi (12)22. juunil 2015 esitatud aruanne „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine” (13) on juhtpõhimõte Euroopa majanduspoliitilise juhtimise struktuuride arendamiseks tulevikus. Komitee leiab, et kestva tasakaalustamatuse tõttu, samuti usalduse loomiseks on eeskätt euroalal vaja tõhusamat ja demokraatlikumat majanduspoliitilist juhtimist (14). Seega lähtub analüüs sisuliselt osalt valedest eeldustest, mis mõnele õigele punktile vaatamata viib problemaatiliste järeldusteni: kurssi muutmata jätkub kokkuhoiupoliitika ning seega palkade ja sotsiaalkulude kärpimine. Tunnistatakse küll, et majandus- ja rahaliidu pikaajalise jätkusuutlikkuse miinimumtingimused ei ole praegu veel saavutatud, aga senise kriisivastase poliitika soovitatud intensiivistamist ja püsivat institutsionaliseerimist tuleb siiski jätkata. Komitee näeb selles vastuolu.

4.1.2.

Praegust (ka USA ja Jaapaniga võrreldes) katastroofilist majanduslikku olukorda euroalas ei seostata mitte jätkuva kriisivastase poliitikaga, vaid üksikute liikmesriikide ebapiisava konkurentsivõimega, mis tuleneb palgasuundumuste erinevusest ja riigieelarve puudujäägist. Komitee väljendab kahetsust, et makromajanduspoliitika lühiajalisi probleeme, näiteks inflatsiooni ja deflatsiooni ning vastutsüklilise poliitika puudumist alates 2010. aastast, samuti liiga madalat nõudlust ignoreeritakse ja tuleb jätkata suures osas ebaühtlast kohanemispoliitikat. Viis presidenti jätavad kahjuks täiesti kõrvale kriisi ajal ilmnenud põhiprobleemi, et erinevalt USAst, Jaapanist ja Ühendkuningriigist puudub euroalal tervikuna nn viimane laenuandja.

4.1.3.

Täiesti tähelepanuta on jäänud keskpankade erinev lähenemisviis, mis tõid USA-le ja Ühendkuningriigile võrdlemisi kiire toibumise, Euroopas aga halvendasid esialgu olukorda. Vastutsüklilise stabiliseerimispoliitika asemel kavatsetakse olemasolevaid majanduse juhtimise vahendeid tugevdada mh riikide konkurentsinõukogude kaudu, mis keskenduvad võla vähendamisele (finantsvõimenduse vähendamisele) ja tootlikkusele suunatud palgaarengule. Komitee väljendab kahetsust, et jäeti kasutamata võimalus kontrollida olemasoleva õigusraamistiku aluste pikemaajalist jätkusuutlikkust ja täiendada seda üleeuroopalise perspektiiviga.

4.1.4.

Komitee väljendab kahetsust, et presidendid seostavad oodatust oluliselt halvemat majanduslikku arengut üksnes sellega, et majanduse juhtimise uusi mehhanisme ja kriisiolukorras olevate riikide kohandamisprogramme ei ole veel piisavalt rakendatud ja need ei ole veel piisavalt väljaarendatud. Struktuurireformide ja liikmesriikide hinnapõhise konkurentsivõime liigne rõhutamine lõpuleviidava majandusliidu (esimene peatükk) puhul jätab tähelepanuta asjaolu, et struktuurireformide ja palgakujunduse alal toimuvad kohalikul tasandil pidevad läbirääkimised ja lahenduste otsimine probleemidele, järgides demokraatlikke põhimõtteid. Ent sellega asetavad viis presidenti end väliste osalejate olukorda, kes soovivad liikmesriike lähendada vabalt määratletud võrdlusalustele demokraatlikku legitiimsust tugevdamata või vastutustunnet loomata.

4.1.5.

Seepärast kardab komitee, et aruandes puuduv täieliku fiskaalliidu väljavaade vähendab veelgi euroala legitiimsust liikmesriikides, iseäranis seetõttu, et sama ravimi suuremas koguses võtmine ei paranda kõigi kodanike majanduslikku heaolu ja jätkuvalt domineerib rahvusriiklik perspektiiv. Väljapakutud meetmed tööturgude ja sotsiaalsüsteemide integreerimiseks on komitee silmis täiesti ebapiisavad, muu hulgas sellepärast, et vaatamata presidentide retoorikale, et euroalal soovitakse sotsiaalvaldkonnas jõuda AAA-reitinguni, omistatakse neile teisejärguline tähtsus. Komitee silmis on sotsiaalliidu arendamine demokraatliku ja sotsiaalse majandus- ja rahaliidu lahutamatu osa, mitte ripats.

4.2.1.

Euroopa mõttekoda Bruegel märgib, et majandus- ja rahaliitu iseloomustasid algusest peale olulised erinevused majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste tingimuste osas, mis vastutavad liikmesriikide poliitiliste vigade ja majanduse ebasobiva juhtimise eest Euroopas. Mõttekoda teeb ettepaneku reformida majanduspoliitilist juhtimist pangandusliidu valdkonnas ja rahandussektori makrotasandi usaldatavusjärelevalve valdkonnas, suurte erinevuste takistamist tööjõukuludes ja fiskaalpoliitilises juhtimises, et võimaldada eri liikmete eelarvete jätkusuutlikkust ja eraldada ressursse panga- ja riigivõlakirjade kriisi korral. Komitee esitas hiljuti oma arvamustes väga sarnaseid ettepanekuid (16).

4.2.2.

Kapitalivood eelarveülejäägiga riikidest on kaasa aidanud ülekuumenemise tekkimisele eelarvepuudujäägiga riikides, mille tagajärjel on nominaalpalgad tõusnud. Finantsilisele tasakaalustamatusele on seni pööratud liiga vähe tähelepanu. See on vastuolus kavatsusega süvendada finantsturu integratsiooni.

4.2.3.

2011.–2013. aasta protsükliline eelarvepoliitika ja vastutsüklilise eelarvepoliitika puudumine 2014. aastal teravdasid sotsiaalprobleeme tarbetult veelgi (17). Seepärast peaks poliitika vajalike struktuurireformide kõrval avama inimestele ka väljavaateid, nt soodsate raamtingimuste abil erainvesteeringuteks, et pikas perspektiivis oleks võimalik tööhõivet jälle taastada. Lisaks tuleks poliitikas võtta meetmeid konkurentsivõime taastamiseks, et luua tulu ja heaolu, mis tagavad kõigile sotsiaalse stabiilsuse. Komitee pooldab seetõttu sõnaselgelt järeldust, et kogunõudlust ja inflatsiooni tuleb lühikese ajaga kindlasti suurendada. Lisaks tuleb Euroopa Keskpank vabastada eelarvepoliitika ja tööjõukulude kohandamise ülesannetest, mis ei ole kooskõlas tema mandaadiga, millega ta aga teiste institutsioonide poliitilise tegevusetuse tõttu tegelikult tegeleb.

4.2.4.

Komitee arvates tuleb demokraatliku legitiimsuse põhimõtteliste küsimuste käsitlemiseks teha suuremaid jõupingutusi. Komitee pooldab kindlalt euroala täielikku nn parlamentariseerimist (Euroopa Parlamendi suur komisjon, mille koosseisu kuuluvad kõik majandus- ja rahaliitu kuuluvad ja euroalaga ühineda soovivate riikide parlamendiliikmed). COSACi raames tuleb parandada ka kooskõlastamist euroala riikide parlamendiliikmete vahel majandus- ja rahaliidu pädevuses olevates küsimustes (18).

4.2.5.

COSAC juhtis 2014. aastal ise tähelepanu sellele, et paljud parlamendid ei ole veel piisavalt kaasatud, ja väljendas muret, et kodanike ja ELi vaheline side on nii nõrk. Nad kutsusid komisjoni ja nõukogu üles leidma koos parlamendiliikmetega konkreetsete ettepanekute kaudu lahendust (19). Fiskaalkokkuleppe artiklis 13 ette nähtud osalusvormide suund on küll õige, aga nendest ei piisa tõeliseks parlamentariseerimiseks.

4.3.1.

Erinevuste kaotamisel tööturgude, palgakujundussüsteemide ja sotsiaalsüsteemide toimimisviisides on demokraatliku ja sotsiaalse majandus- ja rahaliidu jaoks oluline roll. Föderaalne süsteem koos ühtse Euroopa tööturu ja ühtsete institutsioonide ning sotsiaalsüsteemidega nagu USAs ei paista olevat lühiajalises perspektiivis realiseeritav. Lisaks tuleks makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlust sümmeetriliselt tugevdada ja kaasata sellesse sotsiaalpartnereid.

4.3.2.

Komitee juhib tähelepanu sellele, et mõni majanduse juhtimise viimaste aastate majanduspoliitiline eesmärk tuleb paremini kooskõlla viia ELi toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 kohaste ELi sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega ning võimalikud konfliktid majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel tuleb lahendada. Horisontaalse sotsiaalklausli kohaselt tuleb kõigi meetmete kohta Euroopa poolaasta raames teha sotsiaalse mõju hindamine. Hindamise tulemused tuleks avalikustada ja neid arutada nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Komitee saab seda oma pädevuse raames toetada.

4.3.3.

Viie presidendi aruandes on juttu rahandus-, fiskaal- ja poliitilisest liidust, ent sotsiaalset liitu selles ei mainita. Tugevdada tuleb ainulaadset Euroopa mudelit, ent ainulaadsest Euroopa sotsiaalmudelist enam juttu ei ole. Püütakse küll luua pilti „kolmest A-st” sotsiaalvaldkonnas, milleni tuleks jõuda süvendatud majandus- ja rahaliidu raames, ent see jääb äärmiselt ebamääraseks. Sotsiaalküsimusi mainitakse parimal juhul täiendavalt või liikmesriikide tööturgude parema läbitavuse kontekstis. Keskse osa moodustavad sotsiaalkaitse põhialused, tõhusad sotsiaalsüsteemid liikmesriikides ja uued tööõiguse alased turvalise paindlikkuse algatused, ilma et neid lähemalt selgitataks.

4.3.4.

Liikmesriikide valitsustel on demokraatliku ja sotsiaalse majandus- ja rahaliidu arendamisel suur vastutus. Sama kehtib ka liikmesriikide ja ELi sotsiaalpartnerite kohta, kelle jaoks majandus- ja rahaliit moodustab üldraamistiku erinevate palgakujundussüsteemide ning tööturu- ja sotsiaalpoliitika kujundamiseks. Majanduslike ja ühiskondlike osalejatena otsustavad nad olulisel määral majandus- ja rahaliidu ühise stabiilsuseesmärgi täitmise üle.

4.3.5.

Komitee märgib veel kord, et rahaliidus, kus hindade ja palkade areng liikmesriikides on erinev, tekib tingimata sama valuutaala eri piirkondade vahel tasakaalustamatus, mille puhul välised šokid viivad sotsiaalse ja poliitilise kriisini ja erinevused võivad veelgi suureneda (20). Seepärast on komitee seisukohal, et vältimatult on vaja tõsist arutelu majandus- ja rahaliidu kindlapõhjalise ülesehituse üle, mis eeldab konsensust majandus- ja sotsiaaleesmärkide vallas ning kokkulepitud juhtimiskorraldust (21). Komitee järeldab sellest, et ELi makromajanduslik dialoog (MED) peab euroalas tugevamaks ja sügavamaks muutuma.

4.3.6.

Makromajandusliku dialoogi seadis Kölnis (1999. aasta juunis) sisse Euroopa Ülemkogu, et saavutada püsivalt majanduskasvule ja stabiilsusele orienteeritud makromajanduslik poliitika, st palgaarengu, raha- ja fiskaalpoliitika pingevaba koostoime. Selle eesmärgid on täna aktuaalsemad kui kunagi varem: suurem majanduskasv ja tööhõive, säilitades hindade stabiilsuse, toodete potentsiaali ärakasutamine ja potentsiaalse majanduskasvu suurendamine (22). Komitee väljendab kahetsust, et see vahend on aja jooksul veidi mõjusust kaotanud ja alates kriisi puhkemisest ei ole seda majanduse juhtimise vahendite demokratiseerimiseks ja vastutustunde tugevdamiseks majandus- ja rahaliidu ühises valuutaalas kasutatud.

4.3.7.

Komitee on veendunud, et euroala makromajanduslik dialoog (MED-EURO) võib oluliselt kaasa aidata majandus- ja rahaliidu demokraatlikule ja sotsiaalsele arengule, kui dialoogis osalejate ring vastab nõuetele. Seejuures nõuab MED-EURO raames dialoogi pidamise suutlikkuse säilitamine osalejate arvu piiramist. Sotsiaalpartnerite, Euroopa Keskpanga, eurorühma ja komisjoni esindajate kõrval (säilitades täielikult nende autonoomia ja sõltumatuse) peaks selles võrdsel alusel osalema Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni esimees.

4.3.8.

Komitee arvamuse kohaselt peaks MED-EURO tulema kokku vähemalt kaks korda aastas ja muutuma majandus- ja rahaliidu majanduspoliitilise juhtimise lahutamatuks osaks. Selle tulemusi ja järeldusi tuleb seega arvestada nii iga-aastase majanduskasvu analüüsi väljatöötamisel kui ka tulemustabeli ja riigipõhiste soovituste puhul. Majandus- ja rahaliidu raha-, eelarve- ja palgapoliitika üldises kontekstis on võimalik suurendada usaldust ja jõuda suurema ühtlustatuseni, kahjustamata seejuures vabu kollektiivläbirääkimisi. See võiks analoogselt stabiilsuse ja kasvu paktiga viia kõigi majandustegevuses osalejate suurema (oma)vastutuseni ning toimida stabiilsuse ja tööhõive paktina. Komitee rõhutab seoses sellega raha- ja eelarvepoliitika ning palgaarengu pingevaba koostoime tähtsust, et tagada suurem majanduskasv ja tööhõive, mis suurendaksid usaldust rahaliidu vastu.

4.3.9.

Seega valitakse sarnaselt Bruegeli ettepanekuga lähenemisviis, mis erineb viie presidendi ettepanekust luua riiklikud konkurentsiorganid, et toetada palgaläbirääkimisi riigi tasandil. Neid riiklikke konkurentsiorganeid tuleb viie presidendi ettepaneku kohaselt veel Euroopa tasandil koordineerida. Enne aruande esitamist oleks olnud mõistlik sotsiaalpartneritega varakult konsulteerida, sest sellisel kujul on viie presidendi ettepaneku edulootused tagasihoidlikud.

4.3.10.

Tulevikku vaadates: ilma sügavate institutsiooniliste ja poliitiliste reformideta jääb majandus- ja rahaliit alati hapraks. Komitee on äärmiselt mures ELi stabiilsuse pärast, sest vajalikud reformid – lepingumuudatustega või ilma – toimuvad alati alles viimasel minutil ja suurima surve all. ELis tuleb taas tugevdada sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ühtekuuluvust ning jätkata sidusat majandus- ja rahapoliitilist integratsiooni, mis on toimiva majandus- ja rahaliidu alus. Ilma julgete parlamendiliikmete, poliitikute ja sotsiaalpartneriteta, kes nii riigi kui ka Euroopa tasandil peavad mõttevahetust kodanikuühiskonnaga ja vaidlevad parimate lahenduste leidmiseks, ei saa toimiv majandus- ja rahaliit õnnestuda.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/40

Raportöör:

Bernd SCHLÜTER

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tugevamat strateegilist fookust ELi sotsiaalpoliitikas. Sealjuures tuleb võtta õppust kriisist, kriisi lahendamise meetmetest ja elanikkonna usalduse vähenemisest.

1.2.

Komisjonil palutakse olulise tööprogrammi raames töötada välja üldised sotsiaalpoliitilised põhimõtted, mille kohta komitee esitab ettepanekud punktis 4. Seda võib teostada juhtalgatuse, majanduse juhtimise eeskirjade või valge raamatu vormis. Aluseks on võrreldavate andmete kogumise parandamine ELi tasandil ja liikmesriikides. Ainult eri liikmesriikide sisendnäitajatest (kui palju raha konkreetses liikmesriigis mingi konkreetse sotsiaaltoetuse vormi peale kulutatakse) ei piisa, et saada ettekujutust sotsiaalhoolekandesüsteemide kvaliteedist.

1.3.

Sotsiaalsete põhimõtete väljatöötamisel eesmärgiga lähendada sotsiaalstandardeid kõrgema taseme suunas tuleb silmas pidada liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite pädevusi ning sotsiaalsüsteemide poliitilisi ja kultuurilisi erinevusi ning tuleks võimalikult palju püüda saavutada konsensust liikmesriikide vahel.

1.4.

Sotsiaalpoliitika põhimõtted peaksid moodustama kindla aluse muu hulgas ka liikmesriikidele tulevikus antavatele soovitustele tõhusalt kujundatud Euroopa poolaasta raames (1). Nimetatud põhimõtted peavad toimima ka struktuurifondide, avatud koordinatsiooni meetodi ja sotsiaalse mõju hindamise kaudu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9. Meetmete paketi hulgas tuleks püüda kehtestada ka sotsiaalkaitse miinimumtaset (minimum social protection floor). Sealjuures tuleb kasutada olemasolevaid õiguslikke aluseid,

1.5.

Sotsiaalsed põhimõtted peaksid olema samuti aluseks ELi institutsioonide tegevusele, eelkõige majanduse juhtimise, eelarve järelevalve ja kriisiohjamise alal.

1.6.

Sotsiaalpartneritel on oluline roll eelkõige ühiste sotsiaalkindlustussüsteemide ja teiste süsteemide puhul, mis on loodud sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimiste teel. Sotsiaalpartnerid tuleb kaasata sotsiaalpoliitika põhimõtete kujundamisse. Kodanikuühiskonna osalejad, sotsiaalteenuste osutajad, sotsiaalsed ettevõtted, kohalikud omavalitsused, riigi sotsiaalasutused, sotsiaalkindlustusseltsid, kasutajad ja tarbijad tuleb samuti nende pädevuste raames kaasata.

1.7.

Komitee esitab siinkohal konkreetsed ettepanekud sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta sotsiaalhoolekandesüsteemide valdkonnas. Eesmärk on parandada sotsiaalhoolekande ja sotsiaalse kaitse, samuti sotsiaalkindlustuse ja tervishoiusüsteemide tõhusust ja kindlust, sõltumata sotsiaaltoetuste või -teenuste pakkuja vormist ja nende liigist. Komitee eesmärk on eelkõige saavutada tänapäevaste ja üldsuse heaolule orienteeritud sotsiaalteenuste tagamine kõigis ELi liikmesriikides õiguslikult ja rahaliselt.

1.8.

Komitee lähtub süsteemide mitmekesisusest ja käsitleb muu hulgas sotsiaalhoolekande eesmärke, liike ja sisu, solidaarsuse ja omavastutuse suhet, õiguslikku tagamist, rahastamist ja kvaliteeti. Ta viitab ka sotsiaalteenuste kasutajate ja nende pakkujate positsioonile. Komitee peab vajalikuks tagada esmane sotsiaalabi ühiste eeskirjade kaudu ELi tasandil.

2.1.

Euroopa sotsiaalpoliitika põhineb muu hulgas inimõigustel, maailmasõdadest saadud õppetundidel (2), aluslepingus kinnitatud sotsiaalse turumajanduse põhimõttel, strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidel, produktiivsemate rahvamajanduste vajadusel, vaesusevastase võitluse kohustusel, aluslepingu sotsiaal-, tööhõive- ja tervishoiupoliitika peatükkidel, sotsiaalsel ühtekuuluvusel ning konkurentsi üldeeskirjadel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3. Sotsiaalpoliitiline eesmärk vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 151 on muu hulgas edendada tööhõivet, parandada elamistingimusi, tagada piisav sotsiaalkaitse ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu. Euroopa sotsiaalmudel on ainulaadse, väärtustel ja kuultuuril põhineva ühenduse väljendus (3), mis ühendab demokraatia ja õigusriigi põhimõtte sotsiaalse vastutuse ja solidaarsusega. Komitee tahaks muuta selle mudeli tugevamaks ja jätkusuutlikumaks.

2.2.

Komitee on veendunud, et sotsiaalpoliitika peab olema nii omaette õigusena kui ka majanduskasvu ja tööhõive jätkusuutliku edendamise vahendina  (4) ELi poliitika alustala Komitee tervitab tööhõivepoliitikas, koordineerimise teatavates valdkondades ja töökaitse alal juba tehtud edusamme. Sellega kinnitab komitee tõhusa sotsiaalhoolekandesüsteemi kui investeeringu olemust (5) ning osutab puuduliku sotsiaalpoliitika mitteainelistele, sotsiaalsetele ja ainelistele kuludele. Komitee leiab, et tõhusad ja innovatiivsed rahvamajandused ning usaldusväärsed, tõhusad ja tulemuslikud sotsiaalteenused on vastastikuses sõltuvuses. Tänapäevased sotsiaalsüsteemid võivad muuta riikide majandussüsteeme kriisidele vastupidavamaks, pakkuda töövõimalusi ja annavad isegi ebasoodsates oludes olevatele piirkondadele suurt töökohtade loomise potentsiaali (6). Väikesed kulud muu hulgas aktiivsele kaasamisele, tööotsijate tööhõivevõimaluste parandamisele ning laste ja noorte võimaluste parandamisele ei ole kaasaegset tehnoloogia- ja infoühiskonda, demograafilisi arenguid (7) ja sisserännet silmas pidades kuigi jätkusuutlikud konkurentsieelised. Süsteemi arendamisega ühiste põhimõtete alusel saab ELis parandada võrdsete võimaluste tagamist ja konkurentsivõimet.

2.3.

Sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteemide ning muude sarnaste süsteemide eesmärk on pakkuda vajalikku sotsiaalset tasakaalu, vähendada vaesust, toetada inimesi elatusvahendite osas ja tagada ühiskonna stabiilsus. Peaaegu iga liidu kodanik vajab mingis oma eluetapis sotsiaalteenuste kaudu pakutavat toetust. Sotsiaalsüsteemid tagavad muu hulgas mõistliku vanaduspensioni ning pakuvad kvalifitseeritud abi muu hulgas hooldust ja abi vajavatele inimestele.

2.4.

Nii tööandjad kui ka töötajad on huvitatud muu hulgas töö- ja pereelu ühitamisest, tervise parandamisest ja otsustusvabadusest. Professionaalsed sotsiaalteenused parandavad suhtlemis- ja toimetulekuoskusi ja kvalifikatsiooni ning toetavad muu hulgas ka sõltuvusprobleemide korral, kriisiolukorras ning pereliikmete hooldamise ja kasvatamise juures.

2.5.

Komitee märgib, et sotsiaalsüsteemide tõhususe, usaldusväärsuse ja tulemuslikkuse osas valitsevad suured erinevused  (8). Ühelt poolt on paljudes liikmesriikides olemas hästitoimivad süsteemid, kuid teiselt poolt oleks ühine ühiskondlik arutelu kõigile liikmesriikidele kasulik. Elatusmiinimumi võimaldamine sotsiaaltoetuste abil (minimum income), professionaalsed sotsiaalteenused ning tõhus integreerimine tööturule ja ühiskonda ei ole igal pool tagatud. Eelkõige ei ole sageli tervishoiuteenused kõigile kättesaadavad, näiteks siis, kui ametlikult või mitteametlikult nõutud juurdemakseid ei suudeta tasuda. Professionaalsed teenused, muu hulgas ambulatoorne ravi, tugi puuetega inimestele, kasvatus- ja arenguprobleemide korral ei ole kõikides piirkondades ja liikmesriikides tagatud. Komitee tõdeb, et ka solidaarne rahastamine ja õiguslikud tagatised vajavad kohati parandamist.

2.6.

Hiljutises Bertelsmanni Sihtasutuse uuringus (9) toodi esile sotsiaalhoolekandesüsteemide tulemuslikkuse vahelised erinevused, rõhutati vaesuse ja rikkuse murettekitavat arengut ELis ja liikmesriikides ning nõuti, et EL tegeleks sotsiaalpoliitikaga põhjalikumalt. Uuringus näidati, et sotsiaalsüsteem võib olla tõhus ka seal, kus SKP on suhteliselt väike, ning see võib olla puudulik ka riikides, kus SKP on suhteliselt suur. Vaesustendentsid mõjutavad sotsiaalset stabiilsust ja majanduslikku arengut (10). Liikmesriikide vahelise lõhe suurenemise ning murettekitavate poliitiliste suundumuste vastu võitlemiseks tuleks esitada sotsiaalpoliitika alaseid ettepanekuid.

2.7.

Liikmesriikidele antavate kriisipoliitika kohaste soovituste sisulisi aluseid tuleks parandada. Selle asemel, et tagantjärele humanitaarmeetmeid nõuda, peaks EL järgima ühtseid sotsiaalpoliitilisi põhimõtteid. Pankade riskitehingute kaheldav maksudest rahastatud hüvitamine peaks olema vastutustundlikus tasakaalus investeeringutega sotsiaalsüsteemide toimivusse. Siseturu eeskirjadel näiteks riigiabi ja riigihangete alal on juba praegu märkimisväärne mõju sotsiaalsüsteemidele ja -teenustele, ilma et neid hinnataks selgelt sotsiaalpoliitiliste kriteeriumite alusel.

2.8.

Arvestades aluslepingus sisalduvat sotsiaalset turumajandust  (11) käsitlevat uut eesmärki, peaks ühtse turu poliitikat täiendama sotsiaalsete elementidega (12). Komitee kordab hiljutisi üleskutseid (13) ning innustab komisjoni ja Euroopa Ülemkogu täpsustama ja rakendama sotsiaalpoliitika alaseid avaldusi (14).

2.9.

Euroopa sotsiaalpoliitika uus faas võiks tugineda näiteks järgmistele ettevalmistustele: nõukogu nõudis juba 1992. aastal garanteeritud miinimumsissetulekut (15). Ta koostas 2000. aastal sotsiaalmeetmete kava. Euroopa Sotsiaalharta artikliga 12 kohustatakse liikmesriike kehtestama sotsiaalkaitsesüsteem. ELi aluslepingud sisaldavad sotsiaalse ühtekuuluvuse ja üldhuviteenuste kaitse eesmärke (16). Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) (17) on avaldanud sotsiaalsüsteemide põhistandardid. Praegune ELi sotsiaalpoliitika valge raamat on pärit 1994. aastast. EL tasandil kehtib õigus piisavatele elatusvahenditele  (18). ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on kehtestatud olulised standardid.

2.10.

Komitee nõuab oma arvamuses SOC/482, nagu ka Euroopa Parlament (19) ja Regioonide Komitee (20) ning mitmed organisatsioonid, piisava miinimumsissetuleku kehtestamist (21). Komitee tõstatas muu hulgas aktiivselt sotsiaalteenuste, sotsiaalsete ettevõtete, sotsiaalsete investeeringute, tööhõive, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 9, noortealgatuse, majanduspoliitika juhtimise ja üldhuviteenuste teemad. Käesolev arvamus on peale selle seotud paljude Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning teiste ELi institutsioonide dokumentidega, millele kõigile ükshaaval viidata ei ole võimalik.

3.1.

Käesolevas arvamuses käsitleb komitee vajalikust sotsiaalpoliitika tegevuskavast ainult osa: sotsiaalhoolekande ja sotsiaalse kaitse, samuti sotsiaalkindlustuse ja tervishoiusüsteemide tõhususe ja usaldusväärsuse parandamine. Komitee käsitleb sotsiaalhoolekannet, mida rahastatakse tervikuna või osaliselt maksudest või sotsiaalkindlustussüsteemi vahenditest ning mis kuulub vastavalt sotsiaalõigusele ja sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele kontrollitaval viisil avaliku sotsiaalpoliitilise vastutuse valdkonda. Sotsiaaltoetuse või -teenuse pakkuja liik ei ole sealjuures oluline. Sotsiaaltoetusi või -teenuseid käesoleva arvamuse tähenduses võivad pakkuda riiklikud ja kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusseltsid, sõltumatud sotsiaalsed ettevõtted, heategevusorganisatsioonid ja mitmesuguste õiguslike vormidega ettevõtted. Kõigi sellise abi andjaid käsitletakse siin kui sotsiaalteenuste pakkujaid, kui nad sotsiaalteenuseid ise osutavad. „Sotsiaaltoetused ja -teenused” hõlmavad siinkohal kõiki toetuse vorme, muu hulgas teenuseid ja rahalisi toetusi sotsiaal- ja tervishoiusektoris. Sotsiaalkindlustuse all mõistetakse ühiseid ja/või seaduslikke sotsiaalkindlustusseltse ja/või vastastikuseid kindlustusseltse, mis täidavad sotsiaalõiguses või ühiselt korraldatud süsteemides sotsiaalse kaitse otstarvet.

3.2.

Sotsiaalsüsteemide, sotsiaaltoetuse vormide, mõistete ja kontseptsioonide mitmekesisus eeldab sotsiaalpoliitika üle peetavates aruteludes ja tõlkimisel erilist tähelepanelikkust. Liikmesriikide sotsiaalsüsteemid vastavad nende sotsiaalpoliitikale, kultuurile ja ajaloole. Neid tuleks edasi arendada Euroopa sotsiaalmudeliga kooskõlas. Eri süsteemide ning vajalike ühiste põhimõtete vahel on vaja luua mõistlik tasakaal (22).

3.3.

EL peaks looma ühise foorumi sotsiaalpoliitika arutamiseks, tänapäevaste standardite väljatöötamiseks ja algatustega esinemiseks. EL peaks edendama lähenemist sotsiaalkaitsesüsteemide edasiarendamisel. Sotsiaalsed põhimõtted võiksid olla sisuline alus komisjoni soovitustele, eelkõige Euroopa poolaasta, strateegia „Euroopa 2020”, avatud koordinatsiooni meetodi ja sotsiaalse mõju hindamise raames vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 9 (23). Sellised põhimõtted peaksid olema ka sisuliseks aluseks kohustuslikule minimaalsele sotsiaalkaitsele ning ELi organite tegevusele ja juhtimisele (24), eelkõige kriisiohjamise, eelarve kontrolli ja majanduspoliitilise juhtimine juures.

3.4.

Tuleb hinnata sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkust. Sotsiaalteenused tuleks nende kontseptuaalset iseseisvust säilitades siduda demokraatlikult õiguspäraste üldsuse heaolu puudutavate eesmärkidega.

3.5.

Sotsiaaltoetuse või -teenuse kodanikele andmise või osutamise üle otsustavad üldjuhul avalikud sotsiaalasutused, sotsiaalkindlustusseltsid või koguni kolmandad osapooled teenuste osutajatena, nt arstid, kes määravad teatud ravi. Sotsiaalhüvitiste andmise otsustamisest lahus tuleb hoida teenuse osutamise või hüvitise maksmise ja selle rahastamise küsimust: muu hulgas on olemas puhtakujulised rahalised maksed kasutajatele koos kohustusega kasutada teatud kvalifitseeritud teenuseid või ilma selle kohustuseta. On olemas sotsiaalteenuste vormid, mida annavad otse kohalikud omavalitsused, muud sotsiaalasutused või sotsiaalkindlustusseltsid. Kui sotsiaalteenuseid osutavad aga sõltumatud pakkujad, siis võib õiguslik suhe ja rahastamine olla väga erinevalt korraldatud: on olemas nt hankesüsteemid, teenuse- ja hüvituskokkulepped sotsiaalteenuste pakkujate ja rahastajate vahel, tagantjärele hüvitamine, tšekisüsteemid ja ühetaolised otsetoetused sotsiaalteenuste pakkujatele, eelkõige konsultatsiooni ja ennetamise jaoks. Lepingu- ja tšekisüsteemide puhul tasub avalik-õiguslik rahastaja sotsiaalse teenuse pakkuja kulud otse vastavalt juhtumite arvule. Kõigi süsteemide puhul tuleks esitada küsimus, kas piisav õiguskaitse ja piisavalt valiku- ja kaasarääkimisvõimalusi kasutajatele on tagatud.

3.6.

Eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemide puhul on sotsiaalpartneritel keskne roll. Seega tuleks neid sotsiaalpoliitika põhimõtete kujundamisel esmajärjekorras kaasata. Riigi ja kohaliku omavalitsuse sotsiaalasutustel, sotsiaalkindlustusseltsidel ning sõltumatutel sotsiaalteenuste pakkujatel on oluline roll on muu hulgas ka sotsiaalteenuste osutamisel. Seetõttu tuleks nende esindajaid vastavalt nende pädevusvaldkondadele samuti järjepidevalt kaasata.

3.7.

Arvestades, et vaja on saavutada mõistlik tasakaal liikmesriikide pädevuste ja ühiste Euroopa väärtuste ning ELis toimiva õiglase konkurentsi vahel, peaksid järgmised põhimõtted andma sisulist hoogu juurde edasistele sotsiaalpoliitilistele sammudele Euroopa Liidus.

4.1.

Minimaalse kaitse põhimõte: põhilise täiendava sotsiaaltoetuse tagamine muu hulgas toimetuleku tagamiseks inimestele, kellel puudub nt tööhõivest või pensionist või muudest sotsiaaltoetuse vormidest laekuv piisav sissetulek. See tähendab, et tuleb välja töötada põhiliste sotsiaaltoetuse vormide ühised näitajad (25). Toimetulekutoetus peaks katma vähemalt tegelikud kulutused toidule, eluasemele, riietusele, veele, elektrile ja esmastele tervishoiuteenustele.

4.2.

Vajaduse põhimõte: tänapäevaste, professionaalsete sotsiaal- ja tervishoiuteenuste väljatöötamine erinevate probleemide lahendamiseks: muu hulgas peredele, puuetega inimestele, haigetele, töötutele, üksikvanematele, lastele, omastehooldajatele, pagulastele, arenguprobleemidega noortele (26), kasvatusprobleemidega lapsevanematele ning koduhoolduse ja teiste majapidamisteenuste (27), võlanõustamise (28), sõltuvusprobleemide, kodutuse ja psühholoogiliste probleemide jaoks. Tõhusate sotsiaalteenuste hulka kuuluvad nõustamine, hooldamine, juhendamine, saatmine, põetamine, arendamine ja kasvatamine, ravi ja teraapia (29). Kuna töötuse põhjused on mitmesugused ning vaesusesse langemist tuleks vältida, siis on mõistlik õiguslikult tagatud ja aktiivsete tööturumeetmete abil toetada kiiret tagasipöördumist tööturule ja tagada kuni tööturule naasmiseni inimväärne toetus kõigile tööotsijatele, iseäranis esimest töökohta ootavatele noortele töötajatele või naistele, kes soovivad pärast pikka karjääripausi tööle naasta.

4.3.

Konkreetse määratletuse põhimõte: sotsiaaltoetustele ja -teenustele selgete sotsiaalpoliitiliste eesmärkide seadmine, nt võrdsed võimalused ja põlvkondade võrdsus, aktiivne kaasamine, halvemuste heastamine, töö- ja pereelu ühitamine, kaitse riskide vastu inimese elus, ennetamine, sekkumine kriisi korral, tööhõives ja ühiskondlikus elus osalemine, materiaalne vanaduspension, mõjuvõimu suurendamine jne. Sellega on seotud sotsiaaltoetuste ja -teenuste liikide sotsiaalõiguslik määratlus: kas rahaline või mitterahaline, ambulatoorne, statsionaarne jne. Sealjuures tuleb leida tasakaal kasutaja enesemääramisõiguse ja sotsiaalabi tõhususe eesmärgi vahel.

4.4.

Juurdepääsu põhimõte: kohapealse, õigeaegse, rahalise ja diskrimineerimisvaba juurdepääsu tagamine sotsiaalhoolekandele ja eriti sotsiaalteenustele. Solidaarne ja jätkusuutlik rahastamine, teenuste pakkumise läbipaistvus ja konkreetne õiguslik tagatis koos kohtumenetluse ja kaebuste esitamise võimalustega soodustavad juurdepääsu. Võimalik juurdemaksmise kohustus peaks olema sotsiaalselt tasakaalustatud ega tohiks mõjuda juurdepääsupiiranguna. Konkreetse abivajaduse bürokraatlik kontrollimine võib teatud liiki sotsiaalabi puhul (näiteks abi sõltuvuse või psühhosotsiaalsete probleemide korral) olla kontraproduktiivne. Kasutajatele tuleks aktiivselt pakkuda eeskätt nõustamis- ja ennetusteenuseid.

4.5.

Proportsionaalsuse põhimõte: sotsiaaltoetus või -teenus peab liigi ja ulatuse mõttes olema sobiv ja vajalik. Otsustamisõiguse ja sotsiaalõigusnormide juures tuleks seda arvesse võtta. Sotsiaaltoetuse või -teenuse ressursikulu ja eeldatav tulemus peaksid olema omavahel mõistlikult proportsionaalses suhtes. Kodaniku õiguslik kohustus sotsiaalabi kasutada või muul viisil toimida, õiguste ja kohustuste suhe ning sekkumine põhiõigustesse peaksid samuti olema vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega.

4.6.

Solidaarsuse põhimõte: sotsiaaltoetuste ja -teenuste rahastamine peaks põhinema peamiselt solidaarsetel sotsiaalkindlustussüsteemidel ning õiglastel ja solidaarsetel maksusüsteemidel. Solidaarne rahastamine peaks hõlmama, kui vähegi võimalik, kõiki ühiskondlikke rühmasid ja sotsiaalseid kihte. See tugevdaks rahastamise usaldusväärsust, vastuvõetavust ja jätkusuutlikkust. Deklareerimata töö (30) ja maksudest kõrvalehoidumine kahjustab sotsiaalsüsteeme. Tänu demograafilisele ja majandusarengule võib olla mõistlik kõigi tululiikide, sh kapitalitulu kaasamine. Maksu- ja rahastamissüsteemide parem koordineerimine ELis võib aidata parandada rahastamise aluseid. Erasektori investeeringud, annetused, ühiskondlik ja kirikukoguduste töö ning sihtasutuste kaudu rahastamine on tavapärasele rahastamisele teretulnud täiendused, kuid nad ei saa tagada õiguspäraseid nõudeid ega taristuid.

4.7.

Omavastutuse põhimõte: tööotsijaid, ametialase integreerumise raskustega inimesi jne tuleks toetada sotsiaalteenuste ja motiveerimissüsteemide kaudu, et nad saaksid end täielikult või osaliselt omal jõul elatada. Kodanikud peaksid olema täiendavalt kaetud ühiskokkulepete raames, mis täiendavad riiklikke süsteeme ning mis lepitakse kokku ja mida hallatakse kasumit taotlemata. Professionaalne abi kutsekvalifikatsioonide ja isiklike oskuste – näiteks suhtlemisoskuse, sotsiaalsete oskuste ja toimetulekuoskuse – arendamisel on sageli eelduseks piisava omavastutuse ja sotsiaalse vastutuse tekkele. Üksikisikute tervist silmas pidades võivad sotsiaalkindlustussüsteemid võivad ennetavate meetmete, stiimulite ja parema tarbijakaitse kaudu edendada tervislikke eluviise.

4.8.

Osaluse põhimõte: kõik sotsiaaltoetuse vormid peavad kas üksi või kombinatsioonis koos teiste sotsiaaltoetuse vormidega aitama kaasa kodanike ühiskonnaelus osalemisele. Ühiskonnaelus osalemine hõlmab tööalast, kultuurilist, poliitilist osalust ning osalust ühiskondlikus heaolus.

4.9.

Struktuuripõhimõte: kasutajate, olenevalt süsteemist avalik-õiguslike või sõltumatute sotsiaalteenuste pakkujate, avaliku sektori sotsiaalasutuste või sotsiaalkindlustusseltside vaheliste õiguslike ja rahaliste suhete mõistlik kujundamine Kui sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad on näiteks sotsiaalõiguse eeskirjade ja rahastamise kaudu avalikesse sotsiaalhoolekandesüsteemidesse hõlmatud, siis peaks nende suutlikkus, eelkõige nende rahastamine ja juurdepääs neile vastama siin kirjeldatud põhimõtetele. Need sotsiaalteenused peaksid olema sellisel viisil sotsiaalõiguslikult korraldatud ja solidaarselt rahastatud, et nende pakkujad saaksid kogu elanikkonnale kvaliteetseid sotsiaalteenuseid pakkuda.

4.10.

Kasutajate otsustamisõiguse põhimõte: kasutajad ei ole objektid, vaid abi pakkumises osalejad ja õigustatud abisaajad. Mõistlikes rahalistes piirides peaks neil olema valikuvabadus sotsiaalabi eri vormide vahel, nt ambulatoorsete, statsionaarsete ja muude vormide, näiteks koduhoolduse vahel. Asjaomase abi liik oleneb konkreetsest olukorrast, kvalifitseeritud spetsialistide poolt tuvastatud vajadusest professionaalse abi järele ning inimeste soovidest ja kohapealsest olukorrast. Kui sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad on näiteks sotsiaalõiguse eeskirjade ja rahastamise kaudu avalikesse sotsiaalhoolekandesüsteemidesse hõlmatud, siis peaks kasutajatel olema õigus valida eri teenuste vahel.

4.11.

Õiguskindluse põhimõte: sotsiaaltoetuse või -teenuse õiguslik tagamine sotsiaalõigusaktide või muude demokraatlikel alustel õiguslike vahenditega liikmesriikides. Selliste eeskirjade sisu peaks hõlmama järgmist: õigused, otsustusõiguse reeglid, kasutajate osaluskohustus, sotsiaaltoetuse või -teenuse eeltingimuste, kaebuse või kohtumenetluse võimaluste, vajadusel avalikke teenuseid osutavate eraettevõtete avaliku kontrolli, kvaliteedieeskirjade ja juurdepääsutagatiste, infrastruktuurikohustuste, rahastamise viisi jne kirjeldus. Kasutajate tagatud õigused ja nõuded peavad vähemalt esmaste sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osas olema garanteeritud. Kaalutlusõiguse abil on teatavates sotsiaalhoolekande valdkondades võimalik olusid paremini arvesse võtta. Õiguslikult tuleb kaitsta eeskätt kaitset vajavate isikute huve (31). Sõltumatud sotsiaalteenuste pakkujad vajavad kaitstud õiguslikku staatust ja diskrimineerimisvaba juurdepääsu teenuste osutamisele, juhul kui ei ole tegemist monopoolse olukorraga. Mõnes liikmesriigis toetab põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi nõue sotsiaalpoliitika positsiooni ja tagab esmase sotsiaalabi ka kriisiaegadel.

4.12.

Üldise heaolu eesmärgi põhimõte: iseäranis üldsuse heaolule orienteeritud ja osalussõbralikele ettevõtte-ja organisatsioonivormidele  (32) nagu mittetulunduslikud organisatsioonid, sotsiaalsed ettevõtted, avalikud teenused, ühingud, teatud liiki sihtasutused ja ühistud, tarbijaorganisatsioonid ja teised kodanikuühiskonna osalejad peaksid kehtima sobivad finantsalased ja õiguslikud tingimused. Selles valdkonnas tegevate kasumit taotlevate ettevõtete rahastamine sotsiaal- või muudest maksudest nõuab põhjalikku sotsiaalpoliitilist arutelu, asjakohast järelevalvet ja vähemalt kasumi jaotamise raamistikku.

4.13.

Läbipaistvuse põhimõte: avaliku sektori vahendite kasutamine sotsiaalteenuste osutajate ja riigiasutuste kaudu peab olema läbipaistev. Õiguslikud alused, sotsiaaltoetuse andmise või -teenuste osutamise ja hangete otsused jne peavad olema kodanikele ligipääsetavad.

4.14.

Võrgustumise põhimõte: inimeste igapäevaelu reaalsus, elumuutused, uued perekonnavormid, vananemine ja sisseränne nõuavad integreeritud ja võrgustunud teenuseid  (33). Segregatsiooni, tõrjutust ja diskrimineerimist tuleks vältida.

4.15.

Võrdsed tingimused: kasutajatel, sotsiaalasutustel ja sotsiaalteenuste pakkujatel peaksid olema õiguslikult sätestatud ja teostatavad õigused ja kohustused. Kui eeskirjade rikkumise eest on ette nähtud sanktsioonid või hüvitiste maksmine, siis peaks see kehtima mitte ainult kasutajatele, vaid ka avaliku sektori sotsiaalasutustele.

4.16.

Kvaliteedi põhimõte: sotsiaalteenused peaksid olema seotud kvaliteedi tagamise meetmetega. Vajaduste analüüs ning meetmete kavandamine ja rakendamine peaksid toimuma sotsiaalteaduste poolt tuvastatud faktidele ja eksperthinnangutele toetudes. Isikupõhiseid teenuseid tuleks koolitusmeetmete, professionaalsuse parandamise ning sobivate palga- ja töötingimuste abil kollektiivläbirääkimiste raames tugevdada. Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik (34) võiks olla eeskujuks ELI soovitustele sotsiaalteenuste kohta. Kui see on mõistlik, tuleks täiendavalt edendada vabatahtlike kaasamist ja õpetamist.

4.17.

Koordineerimispõhimõte: piiriüleste sotsiaalhoolekande või sotsiaalkindlustusega seotud olukordadega toimetulekut tuleb parandada. Sealjuures tuleb arvesse võtta rahastajate ning sotsiaal- ja muude maksude maksjate koormustaluvust ning ühiskondliku solidaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Vältida tuleb selliste riikide ühepoolset koormamist, kus on hästi toimiv süsteem.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/49

Raportöör:

Pavel TRANTINA

Kaasraportöör:

Marie ZVOLSKÁ

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et tähelepanu tuleks pöörata mitteformaalse ja informaalse õppe väljundite kindlakstegemisele, dokumenteerimisele, hindamisele ja lõpuks väärtustamisele võimalikult võrreldaval viisil, mis on arusaadav kõigile asjaosalistele, eriti tööandjatele ja haridusasutustele.

1.2.

Liikmesriigid peaksid andma eri vanuses ja eri kvalifikatsioonitasemega inimestele võimaluse oma mitteformaalse ja informaalse õppe väljundite valideerimiseks. See võib nõuda täiendavat koostööd mitteformaalse ja informaalse õppe pakkujate, ametiasutuste ja muude huvitatud isikute vahel, sealhulgas sellistes küsimustes nagu rahastamine ja tunnustamine.

1.3.

Komitee kutsub üles toetama kõiki sidusrühmi, eriti sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone, et teavitada selliste oskuste tunnustamise kasulikkusest ja võimaldada neil osaleda aktiivselt riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel ja kutsekvalifikatsioonide kindlaksmääramisel.

1.4.

Kodanikele tuleb anda asjaomast teavet oskuste tunnustamise kasutegurite kohta ning võimaluste ja mehhanismide kohta, kuidas seda teha. Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada niisuguseid suuniseid ja nõustamist pakkuvate asutuste ringi ning kaasata eeskätt tööhõivetalitused, noorsoo teabekeskused, haridusasutused, tööandjad, ametiühingud, karjäärinõustamiskeskused, noorte- ja naisteorganisatsioonid, sisserändajaid ja puudega inimesi toetavad organisatsioonid ning riigiasutused.

1.5.

Selle eelduseks on hea riiklik õigusraamistik, mille abil tagatakse formaalse õppe ning informaalse ja mitteformaalse õppe käigus saadud tunnistuste võrdväärsus. See asjaolu seab märkimisväärseid nõudmisi valideerimisprotsesside kvaliteedile ning neid protsesse tuleks ka rahaliselt toetada näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu.

1.6.

Komitee kutsub haridusasutusi, eriti kutsekeskharidus- ja rakenduskõrgharidusasutusi ning ülikoole üles edendama informaalselt omandatud oskuste ja teadmiste valideerimist. ELil on palju heade tavade näiteid selles valdkonnas ja neid tuleks levitada.

1.7.

Komitee on veendunud, et kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogil ametiühingute ja tööandjate vahel võib olla oluline roll mitteformaalse ja informaalse hariduse ning pidevõppe valdkonnas. Selle abil tuleks tegeleda mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamisega, kuna see on oluline panus arutellu tööalase konkurentsivõime ja vahendite üle selle edendamiseks.

1.8.

Noorte suurt tööpuudust arvestades tuleb luua võimalused koostööks avaliku ja erasektori tööhõiveasutuste, (eelkõige noorte) vabatahtlike organisatsioonide ja tööandjate vahel. See võib aidata suurendada vabatahtlikes organisatsioonides omandatud mitteformaalse hariduse ja informaalse õppe nähtavust ja teadlikkust selle tähtsuse ja väärtuse kohta ning tugevdada vastastikust usaldust.

1.9.

Toetada tuleb selliste enesehindamisvahendite arendamist ja kasutamist, mis aitavad inimestel kindlaks määrata ja kirjeldada kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud õpiväljundite olemust. Komitee on juba toetanud Euroopa oskuste passi loomist ja ka vahendit „Europassi kogemused”. Seetõttu on komitee pettunud, et Euroopa Komisjon on Europassi kogemusi käsitleva ettevalmistava töö peatanud, ja kutsub komisjoni üles seda algatust teoks tegema.

2.1.

Hoolimata praegusest ebasoodsast majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast paljudes ELi riikides, kus isegi formaalne haridus ei taga töökoha leidmist tööturul, on komitee seisukohal, et EL ei saa endale lubada nende varjatud aarete tunnustamata jätmist, mida kujutavad endast mitteformaalsel või informaalsel viisil omandatud kogemused ja oskused.

2.2.

Selline tunnustamine võib pakkuda uusi võimalusi iseäranis teatavatele ebasoodsas olukorras olevatele inimrühmadele (naised, sisserändajad, noored, eakamad töötajad). Siiski ei tohiks tekitada tühje lootusi, et tunnustatud oskusi on võimalik tööturul kiiresti maksma panna. See nõuab majandus- ja sotsiaalpoliitikat, mis on suunatud rohkem investeeringutele, kvaliteetsete töökohtade loomisele ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu vähendamisele. Kõnealused poliitikameetmed peavad samas edendama ja toetama haridus-, koolitus- ja ümberõppesüsteemi tugevdamist.

2.3.

Komitee tugineb selles osas olulisele dokumendile ehk nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitusele mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta (1). Soovituses rõhutatakse, et „[m]itteformaalse ja informaalse õppe käigus omandatud õpiväljundite, nimelt teadmiste, oskuste ja pädevuste valideerimine võib mängida olulist rolli tööalase konkurentsivõime ja liikuvuse edendamisel, samuti motivatsiooni suurendamisel elukestvaks õppeks, eelkõige sotsiaal- majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate või madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas. [A]sjakohaste teadmiste, oskuste ja pädevuste valideerimine [on] veelgi väärtuslikum panus, mille abil parandada tööturu toimimist, edendada liikuvust ning tõhustada konkurentsivõimet ja suurendada majanduskasvu.”

2.4.

Nõukogu seisukoha järgi on määrav tähtsussidusrühmadel, kellel on oluline roll mitteformaalse ja informaalse õppe võimaluste lihtsustamisel ja õppimisega seotud valideerimismenetlustes ning kelle hulka kuuluvad tööandjate liidud, tööandjad, ametiühingud, tööstus-, kaubandus- ja käsitöökojad, kutsekvalifikatsioonide valideerimise protsessiga ning õpiväljundite hindamise ja sertifitseerimisega seotud riigiasutused, tööhõivetalitused, noorteorganisatsioonid, noorsootöötajad, üldhariduse ja kutseõppe pakkujad ning samuti kodanikuühiskonna organisatsioonid.

2.5.

Nagu on märgitud nõukogu 2012. aasta soovituses, peaksid liikmesriigid „kehtestama 2018. aastaks – kooskõlas riigi olukorra ja eripäradega ning nagu nad peavad asjakohaseks – mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmed, mis võimaldavad isikutel

2.6.

Nõukogu soovituse kohaselt peaksid liikmesriigid „lisama, kui see on asjakohane, mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmetesse järgmised formatiivsed ja summaarsed elemendid, võimaldades igal isikul kasutada neid kas eraldi või koos, vastavalt tema vajadustele:

2.7.

Komitee on mitmel korral tunnistanud mitteformaalse hariduse kasulikkust ning rõhutanud sellise hariduse tunnustamise tähtsust. Käesolev arvamus on aga esimene kord, kui komitee käsitleb seda teemat kõikehõlmavalt. Arvamuse eesmärk on võtta kokku tööandjate, töötajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajate arvamused valideerimise praktilise korra kohta ning pakkuda välja nende seisukohast toimivad lahendused.

3.1.

Tootmise vähenemine spetsialiseerunud, oskustööjõudu vajavatel tegevusaladel, tehnoloogilised muutused ja teenuste sektori kasv tähendab seda, et 21. sajandi tööandjad panevad suuremat rõhku töötajate isiksusele või horisontaalsetele ja ülekantavatele oskustele. Suureneb ka pidevõppe ning väljaspool haridussüsteemi omandatud teadmiste ja oskuste valideerimise tähtsus.

3.2.

Bathi ülikool ja GHK Consulting korraldasid 2012. aastal Euroopa Noortefoorumi tellimusel uuringu, milles käsitleti noorteorganisatsioonides omandatud mitteformaalse hariduse mõju noorte tööalasele konkurentsivõimele (3). Noorteorganisatsioonid on olulised sellise hariduse pakkujad. Seda tüüpi hariduse andmine noorteorganisatsioonides ei ole esmajoones suunatud tööalase konkurentsivõime parandamisele, kuid nagu uuring näitas, võivad selle käigus saadud oskused aidata seda saavutada.

3.3.

Uuringust selgus üldiselt, et oskused, mida tööandjad vajavad, vastavad selgelt neile oskustele, mida mitteformaalse ja informaalse õppe sektor arendab. Kuuest kõige enam nõutud nn pehmest oskusest viis on need, mida arendavad noorteorganisatsioonid – ainus erand on arvutamisoskus. Nn pehmed oskused, mida tööandjad enim vajavad, on suhtlemine, organiseerimine ja planeerimine, otsuste tegemine, meeskonnatöö, usaldusväärsus/iseseisvus ja arvutamisoskus. Neid pehmeid oskusi nähakse eduka töötamise põhioskustena. Samuti edendatakse neis organisatsioonides teatavate isikuomaduste arengut, nii on näiteks isiklik motivatsioon, algatusvõime ja töökus isikuomadused, mis seostuvad usaldusväärsuse/iseseisvuse ja ettevõtlikkusega.

3.4.

Informaalsel ja mitteformaalsel viisil õpivad pidevõppe protsessis kõik inimesed. Näiteks arendavad paljud naised (ja mehed) pereküsimuste lahendamisel oskusi, mida saab üle kanda töökohale, iseäranis sotsiaalteenuste vallas. Kui nad peavad koondamise või perega seotud olukorra pärast töökohta vahetama, saavad nad neid teadmisi kasutada uuele tööle üleminekul või – naissoost sisserändajate puhul – oma esimese töökoha leidmisel. Komitee kutsus juba varem liikmesriike üles (4)„kiirendama välismaal omandatud kutsekvalifikatsioonide ja kogemuste tunnustamise menetlusi, võimaldamaks naistel leida töö vastavalt nende oskustele ja ootustele, võttes arvesse asjaolu, et töö teatud sektorites (koristamine, lastehoid, eakate hooldamine, majutus ja toitlustus, põllumajandus jne) võib pakkuda võimalusi madalama kvalifikatsiooniga sisserändajatest naistele eeldusel, et kõnealused sektorid tuuakse välja mitteametlikku töö ulatuse alt, neid professionaliseeritakse ja väärtustatakse ning et naistele pakutakse koolitusi nimetatud valdkondades ja antakse võimalus oma karjääri edendamiseks.” Sotsiaalpartnereid kutsuti üles „lihtsustama kollektiivlepingutes sisserändajatest naiste kvalifikatsioonide tunnustamist”.

3.5.

Informaalse ja mitteformaalse õppe edukaks valideerimiseks on oluline rohkem rõhuda õppe väljunditele. Seda on selgesõnaliselt soodustatud ka alates 2004. aastast ELi hariduse, koolituse ja tööhõive poliitilises tegevuskavas. Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse hiljutine uuring (mille aluseks oli 2013.–2015. aastal läbiviidud teadusuuring) näitab, et õpiväljunditele keskendumine muutub kogu Euroopas järjest tähtsamaks – näiteks riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel, kutseoskuste kindlaksmääramisel ja kirjeldamisel, õpiväljundite kasutamisel õppekavades ja hindamistes ning valideerimise võrdlusalusena. See peaks suurendama läbipaistvust, asjakohasust ja kvaliteeti ning suurendama avatust mitteformaalsele ja informaalsele haridusele. Praktilisel tasandil on oluline, et õppijatel oleksid selged eesmärgid: see tagab motivatsiooni, võimaldab teha paindlikke õppimisplaane ja suunata fookuse väljundite hindamisele. Samal ajal tuleb parandada õpetamise ja õppimise meetodeid ja protsesse, et tagada hariduse kõrge kvaliteet.

3.6.

Sellest tulenevalt peaks rõhu asetama mitteformaalse õppe väljundite hindamisele ja registreerimisele viisil, mis on arusaadav kõigile asjaosalistele, eriti tööandjatele ja haridusasutustele. Seejärel saab väljundeid juhul, kui inimesed on sellest huvitatud ja selleks vajalikud tingimused on kehtestatud, tunnustada formaalse hariduse programmidega võrdsetel alustel standardsete kutsekvalifikatsioonidena.

4.1.1.

Liikmesriigid peaksid valideerimise protsessi raames tagama, et üksikisikutele ja organisatsioonidele oleksid kättesaadavad teave ja suunised valideerimise kasulikkuse ja selle võimaluste ning asjaomase korra kohta ning et mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimist toetavad asjakohased suunised ja nõustamine, mis oleksid kergesti kättesaadavad.

4.1.2.

Mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise meetmed tuleb kehtestada asjakohaselt, arvestades riigi, piirkonna ja/või kohalikke ning sektoripõhiseid vajadusi ja tingimusi.

4.1.3.

Tuleb luua võimalused eri vanuses ja eri kvalifikatsioonitasemega inimeste osalemiseks. See võib nõuda täiendavat koostööd mittetulundussektori, ametiasutuste ja muude huvitatud isikute vahel, sealhulgas sellistes küsimustes nagu rahastamine ja valideerimine.

4.1.4.

Inimesi tuleks teavitada vabatahtlikes organisatsioonides püsiva osalemise muust kasust. Isegi lühiajaline osalemine võib oluliselt mõjutada oskuste arengut ja suurendada tööalast konkurentsivõimet.

4.1.5.

Kooskõlastatult tuleb kaasata ka üldsus ja anda talle asjaomast teavet oskuste valideerimise kasutegurite ning selle tegemise võimaluste ja mehhanismide kohta. Komitee soovitab liikmesriikidel laiendada niisuguseid suuniseid ja nõustamist pakkuvate asutuste ringi ja kaasata eeskätt tööhõivetalitused, noorsoo teabekeskused, haridusasutused, tööandjad, ametiühingud, karjäärinõustamiskeskused, vabatahtlikud organisatsioonid, noorteorganisatsioonid ja riigiasutused.

4.1.6.

Juhendamine on valideerimisprotsessis oluline ja kasulik – eriti noorte jaoks – kõigil etappidel, alustades kindlaksmääramisest kuni sertifitseerimiseni. See peaks aitama

4.2.1.

Nõukogu seisukoha järgi peaksid liikmesriigid „edendama [kõigi] asjaomaste sidusrühmade [koordineerimist ja nende] kaasatust [valideerimise] elementide ja põhimõtete arendamisesse ja rakendamisesse. Selles protsessis osalemise edendamiseks

4.2.2.

Seetõttu peab komitee oluliseks kõigi sidusrühmade, eriti sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist, et neid saaks teavitada valideerimise kasuteguritest ning et nad saaksid aktiivselt osaleda riiklike kvalifikatsiooniraamistike koostamisel ja kutsekvalifikatsioonide kindlaksmääramisel. Tegutsemine asjaosaliste suhtumise tõelise muutmise nimel võib olla väga keeruline, eriti liikmesriikides, kus seda valdkonda ei peeta prioriteetseks või kus juurdepääsu informaalse või mitteformaalse õppe valideerimisele tegelikult riiklikult ei toetata. Kasulik oleks tagada platvorm/toetus vms neile, kes on selles valdkonnas riiklikul tasandil tehtud jõupingutustes juba edu saavutanud (näiteks katseprojektide kaudu).

4.3.1.

Liikmesriigid peaksid võimaldama inimestel omandada täieliku või – vajaduse korral – osalise kvalifikatsiooni valideeritud mitteformaalse ja informaalse õppe kogemuste alusel. Nad peaksid tagama, et valideerimise meetmed on seotud riiklike kvalifikatsiooniraamistikega ja kooskõlas Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga ning et valideerimise meetmed ning formaalharidus- ja koolitussüsteemis kohaldatavad ainepunktisüsteemid, näiteks ECTS ja ECVET, on omavahel kooskõlas.

4.3.2.

Iseäranis sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone tuleks riiklike kvalifikatsiooniraamistike kujundamisse kaasata võimalikult suurel määral ning neid nõuetekohaselt motiveerida. Mitme liikmesriigi kogemus näitab, et valideerimisprotsessi rakendamiseks sektori tasandil tuleb moodustada sektoripõhiste oskuste komiteed ja üksused, kuhu kuuluvad pädevad inimesed. Siis on võimalik koostada kindlaksmääratud valdkondades konkreetsete kutsealade riiklikke standardeid ja kutsekvalifikatsioone.

4.4.1.

Liikmesriigid peaksid tagama selliste läbipaistvate kvaliteedi tagamise meetmete kehtestamise, mis oleksid kooskõlas kehtivate kvaliteedi tagamise raamistikega, sest seda tüüpi meetmega toetatakse usaldusväärseid, kehtivaid ja asjakohaseid hindamise meetodeid ja vahendeid. See tähendab peamiselt asjakohaseid õigusnorme – valideerimise õigusraamistikku ja tagatisi, mis on saadud Euroopa kvaliteediraamistiku põhjal välja töötatud riiklike kvalifikatsiooniraamistikega kooskõlas oleva sertifitseerimise kaudu.

4.4.2.

Komitee jaoks tähendab see seda, et formaalse ja informaalse hariduse kaudu või mitteformaalse õppe käigus saadud tunnistustele tuleb tagada võrdsed tingimused. See asjaolu seab märkimisväärseid nõudmisi valideerimisprotsesside kvaliteedile ning neid protsesse tuleks ka rahaliselt toetada näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu.

4.5.1.

Haridusasutused on valideerimises kesksel kohal. Nõukogu soovituse kohaselt „peaksid hariduse ja koolituse pakkujad lihtsustama juurdepääsu formaalharidusele ja -koolitusele mitteformaalses ja informaalses õpikeskkonnas omandatud õpiväljundite alusel ning vajaduse korral ja võimalusel tegema erandeid ja/või andma ainepunkte sellises õpikeskkonnas omandatud asjaomaste õpiväljundite eest.”

4.5.2.

Komitee kutsub kõrgkoole üles edendama informaalselt omandatud oskuste ja teadmiste valideerimist. Siinjuures võib näiteks tuua Iirimaa. Iirimaa kõrghariduse riiklikus strateegias aastani 2030 toetatakse kõrghariduse ühiskondlikku suunitlust ning selle kaasamist ühiskonda laiemalt kui kõrghariduse ühte kolmest üksteisega seotud peamisest rollist. See on strateegias määratletud järgmiselt: „koostöö ettevõtjate, kodanikuühiskonna, riigi poliitika, kunsti-, kultuuri- ja spordivaldkonna ning kogukonna ja piirkonna haridusasutustega; see hõlmab järjest enam ka rahvusvahelisse tegevusse kaasamise tähtsustamist” (5).

4.5.3.

Siiski ei ole ainult ülikoolid need, kes võivad tunnustada mitteformaalse ja informaalse õppe väljundeid. Näiteks Maltal tunnustatakse 2010. aasta septembris esitatud keskhariduse tunnistuse ja profiili raames mis tahes vormis õppimist keskkooli viie aasta jooksul. Nii formaalse kui ka mitteformaalse õppimise eest antakse ainepunkte, mis julgustavad edasi õppima ja omandama kõrghariduse.

4.6.1.

Nõukogu soovituses rõhutatakse, kui tähtis on valideerimise rakendamine töökohal, ja soovitatakse liikmesriikidel „edenda[d]a [kõigi] asjaomaste sidusrühmade, näiteks tööandjate, ametiühingute, tööstus-, kaubandus- ja käsitöökodade ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamise protsessiga seotud riiklike üksuste kaasatust. Tööandjad [peaksid] edendama ja hõlbustama töö [–-] kaudu omandatud õpiväljundite kindlaksmääramist ja dokumenteerimist.”

4.6.2.

Mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimine võib olla kollektiivlepingute osa (nagu Madalmaades). See on suurepärane näide töötajatele valideerimisele juurdepääsu tagamise kohta ja aitab kaasa tõhusale personalijuhtimisele ettevõtetes. Tööandjad peaksid osalema aktiivselt teadmiste, oskuste ja pädevuste hindamises nii töökohal kui ka haridus- ja koolitusprogrammide koostamisel, sest see aitab parandada valideerimise väärtust ja suurendada usaldust selle vastu.

4.6.3.

Kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogil ametiühingute ja tööandjate vahel võib olla oluline roll mitteformaalse ja informaalse hariduse ning pidevõppe valideerimise protsessis. Konkreetne näide üleeuroopalisel tasandil on Euroopa Metallitööliste Liit (FEM), kes tegutseb mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamise huvides, kuna see on oluline panus arutellu tööalase konkurentsivõime ja vahendite üle selle edendamiseks.

4.6.4.

Mõnes riigis võtavad ametiühinguaktivistid endale uue rolli: nad pakuvad tööajal nõustamisteenuseid ja peavad läbirääkimisi tööandjatega vaba juurdepääsu üle haridusvõimalustele töökohal. Austrias, Taanis, Soomes, Norras, Rootsis ja Ühendkuningriigis tegutsevad ametiühingute esindajad nn hariduse saadikutena: nad julgustavad töötajaid ennast täiendama ja jätkama võimalike puudujääkide kõrvaldamist nende oskustes ning nõustavad ettevõtteid koolitusvajaduste osas (6).

4.6.5.

Arvestades tõika, et tööandjad hindavad vähese töökogemuse või ilma töökogemuseta noorte töölevõtmisel kõrgelt osalemist noorteorganisatsioonide tegevuses, tuleks seda osalemist toetada kui ühte võimalust, kuidas aidata noortel minna koolist üle tööle (7).

4.6.6.

Peale selle tuleks kõigile, kes on huvitatud õpiväljundite valideerimisest, anda paremaid suuniseid ja juhiseid, et nad oskaksid töökoha taotlemisel esitada paremini mitteformaalsete ja informaalsete vahendite abil omandatud oskusi ja pädevusi ning mõistaksid paremini, kuidas need oskused töökeskkonnas kasuks tulevad ja aitavad neid konkreetsete tööülesannete täitmisel. Sellele protsessile saavad kaasa aidata karjäärinõustajad, nõustajad koolides ja ülikoolides, noorsoosektor ja tööhõivetalitused, aga ka tööandjad ja rahvusvahelised organisatsioonid. Nad saavad noori selles aidata ka teabe ja kasulike nõuannete andmisega.

4.7.1.

Nõukogu viitab oma soovituses sellele, kui tähtis on vabatahtliku sektori aktiivne kaasamine valideerimise protsessi. „[N]oorteorganisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid [peaksid] edendama ja hõlbustama töö või vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud õpiväljundite kindlaksmääramist ja dokumenteerimist, kasutades selleks asjakohaseid [–] läbipaistvuse tagamise vahendeid, nagu Europassi raamistikus ja Noortepassi alusel loodud vahendid.”

4.7.2.

Inimesed peaksid olema teadlikumad sellest, kui kõrgelt hindavad tööandjad mitteformaalselt või informaalselt, näiteks vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskusi ja pädevusi. See kehtib eeskätt madalama haridustasemega inimeste kohta, kes on vähem teadlikud sellist tüüpi tegevuse väärtusest tööandjate jaoks ja keda on vähem õpetatud neid oskusi esile tooma.

4.7.3.

Noorte suurt tööpuudust arvestades tuleb luua võimalused koostööks avaliku ja erasektori tööhõiveasutuste, vabatahtlike organisatsioonide (sh noorteorganisatsioonide) ja töötajate vahel. See võib aidata suurendada vabatahtlikes organisatsioonides omandatud mitteformaalse ja informaalse hariduse nähtavust ja teadlikkust selle tähtsusest ja väärtusest ning tugevdada vastastikust usaldust.

4.7.4.

Toetada tuleks vabatahtlike organisatsioonide hindamis- ja koolituskavade arendamist, sest nende olemasolu on seotud oskuste arendamisega kõrgemal deklareeritud tasemel. Sellega seoses on oluline silmas pidada ka asjaolu, et vabatahtlike organisatsioonide tegevused on märkimisväärselt erinevad. Sama kehtib ka näitajate suhtes, mida vabatahtlike organisatsioonid kasutavad oma tegevuse käigus omandatud oskuste hindamisel. Seetõttu tuleks vabatahtliku tegevuse valdkonnas senisest suuremal määral ühtlustada terminoloogiat ja hindamismeetodeid. Näitajate ühtlustamise tulemusel võib näiteks rohkem vabatahtlikke olla teadlik oskustest, mida nad omandavad vabatahtlikes sotsiaalteenustes osalemise kaudu.

4.8.1.

Nõukogu soovituses tuuakse läbipaistvuse tagamiseks esile ühtsed Euroopa valideerimise vahendid nagu Europassi raamistik ja Noortepass. Liikmesriigid peaksid tagama, et „valideerimise meetmed ning formaalharidus- ja koolitussüsteemis kohaldatavad ainepunktisüsteemid, näiteks ECTS ja ECVET, [oleksid] omavahel kooskõlas”.

4.8.2.

Kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud teadmised ja oskused on väärtuslikud ka tööturul, kuid need on sageli dokumenteerimata või ei ole piisavalt nähtavad. Seetõttu tuleb toetada selliste enesehindamisvahendite arendamist ja kasutamist, mis aitavad inimestel kindlaks määrata ja kirjeldada kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemise käigus omandatud õpiväljundeid. Näiteks isikliku dokumendikausta koostamine omandatud pädevuste kohta võib pakkuda inimestele lisaväärtust tulevastes haridus- ja karjäärialastes püüdlustes.

4.8.3.

Tunnistused ja dokumendikaustad on mitteformaalselt ja informaalselt omandatud pädevuste ja kvalifikatsioonide valideerimise oluline vahend. Mitteformaalse hariduse pakkujad peaksid seadma eesmärgiks selliste tunnistuste/dokumentide väljastamise, milles kirjeldatakse üksikasjalikult haridustegevuses osalemise olemust ja väljundeid, ning teavitama inimesi selle tegevuse väärtusest. Kõnealused dokumendid on väärtuslikud eelkõige hariduse seisukohast (parandavad inimeste teadlikkust oskustest ja pädevustest, mille nad on omandanud kodanikuühiskonna organisatsioonides, ja sellest, kuidas nad saavad neid oskusi kasutada töö otsimisel ja edaspidises õppes), mitte saavutuse tõendamise vahendina.

4.8.4.

Komitee on juba toetanud Euroopa oskuste passi loomist ja ka vahendit „Europassi kogemused”. Komitee on seetõttu pettunud, et Euroopa Komisjon on selle algatuse rakendamise peatanud.

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/57

Raportöör:

Dorthe ANDERSEN

1.1.

Kriis on noori eurooplasi rängalt tabanud mitmes liikmesriigis, avaldades tohutut inimlikku, sotsiaalset ja majanduslikku mõju; noorte kõrgem töötuse määr ei ole siiski uus nähtus ja viitab struktuursetele probleemidele, mis muudavad ülemineku koolist tööturule raskeks.

1.2.

Hästitoimivad duaalsel haridusel põhinevad kutsehariduse ja -koolituse süsteemid aitavad suurendada noorte tööhõivet ning hõlbustada noorte meeste ja naiste, sh ka ebasoodsatest oludest pärit noorte, üleminekut koolist tööturule.

1.3.

Komitee rõhutab, et ühtset optimaalset mudelit duaalse hariduse jaoks ei ole; eesmärk on edendada kvaliteetset duaalset haridust, mis toimib.

1.4.1.

Komitee arvates on vajalik Euroopa kvaliteedihindamise vahend, mille abil dokumenteerida arengut ning nende reformide mõju, mis liikmesriigid on läbi viinud eesmärgiga parandada kutsehariduse ja -koolituse ning duaalsete haridussüsteemide tõhusust.

1.4.2.

Komitee soovitab komisjonil koos asjaomaste partneritega arendada välja vahendid, et jälgida ja koguda andmeid, hinnata seda, mis toimib liikmesriikides ning määratleda hästitoimivate duaalsete haridussüsteemide võtmeelemendid. Eesmärk on mõõta ja hinnata toimivaid mudeleid, tagada haridussüsteemide kvaliteet ning rõhutada duaalse hariduse ja tööhõive seoseid.

1.4.3.

Kvaliteetsed ning tööturu jaoks vajalikud kutseoskused ja kvalifikatsioonid moodustavad ka edaspidi tööturgude ja Euroopa konkurentsivõime keskse väärtuse. Seepärast teeb komitee ettepaneku seada kutsehariduse ja -koolituse ning duaalse hariduse valdkonnas ELi eesmärk, mis võiks olla suunanäitajaks noorte tööhõivevõimaluste parandamisel. See eesmärk võiks sisalduda uuendatud „Euroopa 2020” strateegias ning seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võimalusi uurima.

1.4.4.

Komitee leiab, et kutsehariduse ja -koolituse ELi eesmärk ning andmete kogumine võiksid aidata hoida liikmesriike haridustaseme parandamise kursil ning tagada, et noored saavad haridussüsteemist positiivse kogemuse ja et nad lahkuvad haridussüsteemist tööturul vajaminevate oskustega.

1.5.1.

Komitee soovitab liikmesriikidel, kus puuduvad hästitoimivad duaalsed haridussüsteemid, uurida selliste süsteemide arendamisega kaasnevaid kulusid ja võrrelda neid kompromisside ja kasuga, mida need toovad kaasa ettevõtete konkurentsivõimele ja noorte töövõimalustele.

1.5.2.

Komitee rõhutab koolide, koolituskeskuste, ametiühingute ja äriringkondade vahelise partnerluse tähtsust. Sotsiaalpartnerid mängivad otsustavat rolli hästitoimiva duaalse haridussüsteemi kõikides etappides (kujundamisel, rakendamisel, järelevalves, hindamisel jne). Sotsiaaldialoogi tugevdamine ja selle parem kasutamine kõigil tasanditel võib olla tõhus vahend duaalse hariduse kvaliteedi parandamisel ja atraktiivsuse suurendamisel.

1.5.3.

Komitee kutsub liikmesriike üles looma või süstemaatiliselt läbi vaatama ametialaseid arenguvõimalusi kutsehariduse ja -koolituse õpetajatele, mentoritele ja koolitajatele, eelkõige ettevõttesisestele koolitajatele, kuna neil on otsustav roll kutsehariduse ja -koolitussüsteemide tõhustamisel.

1.5.4.

Komitee rõhutab tööandjate tähtsust ja usub, et tööandjad, sealhulgas VKEd, hakkavad õpipoisiõppe kavades aktiivsemalt osalema, kui need vastavad tööandjate tegelikele vajadustele ja kui tööandjatel on koolidega head suhted. Järgnevatel aastatel tuleks keskenduda selliste duaalsete haridussüsteemide loomisele, mis võimaldavad tööandjaid kulutõhusalt kaasata ja suurendavad nende vastutust.

1.5.5.

Komitee soovitab Euroopa sotsiaalpartneritel jätkata tööd selles valdkonnas oma individuaalsete tööprogrammide raames.

2.1.

Majanduskriis Euroopas on mõjutanud eriti rängalt noori. 4,5 miljonit 15–24aastast noort on tööta (1), kuigi mõnes ELi liikmesriigis ei ole noorte töötuse kõrge määr midagi uut; kriis on seda lihtsalt võimendanud. ELi noorte töötuse määr on kaks korda kõrgem kui täiskasvanute oma – vastavalt 20,9 % ja 9,8 %. Ligi 7 miljonit noort eurooplast ei tööta ega õpi (NEET-noored) (2). Suhteliselt viletsaid lühiajalisi majanduslikke väljavaateid arvestades, on noorte töötus mõnes liikmesriigis saavutanud äärmiselt kõrge taseme, põhjustades tohutuid inimlikke, sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid.

2.2.

Ka enne kriisi oli noorte tööpuudus suurem kui täiskasvanute oma. See viitab struktuursetele probleemidele tihedama sideme loomisel haridus- ja koolitussüsteemide ning tööturu vahel. Sellele viitab ka tõsiasi, et paljudes riikides on küll kõrge noorte töötuse määr, kuid samal ajal on tööandjatel raske leida õigete oskustega töötajaid.

2.3.

Olukord nõuab uut lähenemisviisi, mis parandaks tööhõive ja majanduskasvu aluseid, et arendada kvaliteetseid ja tööturu nõudmistele vastavaid kutseoskusi ja kvalifikatsioone ning hästitoimivaid tööturgusid.

2.4.

ELi liikmesriikide kogemused, mis seonduvad noorte tööturule integreerimisega, on oluliselt erinevad.

2.5.

Paljudes riikides moodustavad kutseharidusega inimesed suurema osa erasektori töötajatest, kuid neil on otsustav roll ka mõnedes avaliku sektori valdkondades. Hetkel õpib ligi pool Euroopa keskkooliastme õpilastest kutsehariduse ja -koolituse programmis ja neist umbes veerand osaleb kombineeritud kooli- ja tööpõhises õppes (3). Kuid peamine väljakutse on kutsehariduse ja -koolituse atraktiivsuse suurendamine ning kvaliteedi ja asjakohasuse parandamine.

2.6.

Komitee on mitmes oma arvamuses (4) rõhutanud seda, kui oluline on luua noortele õiged tingimused, et hõlbustada üleminekut koolist tööle, suurendades nende võimalusi osaleda kvaliteetse kutsehariduse ja -koolituse raames duaalse hariduse eri vormides.

2.7.

Komitee usub, et oluline on hoida arengutempot ja tagada, et liikmesriigid koos sotsiaalpartneritega kohandaksid oma kutsehariduse ja -koolituse süsteeme, kaasates neisse duaalse õppe elemente.

3.1.

Käesolevas arvamuses keskendutakse kutsehariduse ja -koolituse duaalsele haridussüsteemile. Duaalne haridus on üldmõiste, mis hõlmab erinevaid riiklikke mudeleid. Cedefopi kohaselt tähendab duaalne haridus haridust või koolitust, mis toimub osaliselt koolis või koolituskeskuses ja osaliselt töökohal. Duaalsus viitab õppimisvõimalustele (koolid/kutsehariduse ja -koolituse pakkujad ja koolitusettevõtjad, kes jagavad vastutust teoreetilise ja praktilise hariduse eest) ja osalejate duaalsusele (avaliku ja erasektori osalejad).

3.2.

Kõikides liikmesriikides on süsteemid, mis hõlmavad tööpõhist aspekti, kuid nende kvaliteet, tulemused ja ulatus on liikmesriigiti erinevad (5). Näiteks, kui palju aega veedetakse töökohal? Kas õppija ja tööandja vahel on sõlmitud leping või kas õppijale makstakse ning milline on sotsiaalpartnerite roll?

3.3.

Pole olemas ühtset ja parimat mudelit ning duaalse süsteemi arendamine sõltub paljudest majanduslikest ja sotsiaalsetest taustatingimustest.

3.4.

Praegu on kutsehariduse ja -koolituse saamiseks kolm võimalust:

3.5.

Märksõnaks on tihe seos töökohaga ja koostoime kujundamine õpilase, teoreetilise aluse ning praktilise õppimise ja töökohal toimuva arengu vahel.

4.1.

27.–28. juunil 2013. aastal (6) võttis Euroopa Ülemkogu vastu uue strateegia noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks, sealhulgas eesmärgi „edendada kvaliteetset õpipoisiõpet ja väljaõpet töökohal”. 22 liikmesriiki on saanud riigipõhised soovitused kohandada oma kutsehariduse ja -koolitussüsteeme, pöörates rohkem tähelepanu koolituse tööpõhistele komponentidele ja noorte kvaliteetse praktika võimalustele.

4.2.

ELi tasandil on võetud terve rida meetmeid. Näiteks on vastu võetud noortegarantii, Euroopa Sotsiaalfondist on riikidele eraldatud vahendeid praktikakohtade, sealhulgas duaalse haridussüsteemi arendamiseks, ning loodud on Euroopa Õpipoisiõppe Liit.

4.3.

2013. aasta juunis vastuvõetud noorte tööhõivet käsitlevate meetmete raamistikus (7) rõhutasid Euroopa sotsiaalpartnerid töökohal toimuva väljaõppe mudelite, sh duaalse haridussüsteemi, väärtust.

4.4.

Eesistujariik Läti kiitis Brugge kommünikee läbivaatamise raames heaks viis eesmärki. Esimene eesmärk on edendada töökohal toimuvat väljaõpet, pöörates erilist tähelepanu praktikalaadsele koolitusele (8).

5.1.

Cedefopi ja Euroopa Komisjoni uuringutes näiteks viidatakse positiivsele seosele duaalsel haridusel põhinevate kutsehariduse ja -koolitussüsteemide ja noorte tööhõive vahel (9).

5.2.

Kogemus ja arvud räägivad selgelt enda eest. Riigid, kus on asjakohane ja atraktiivne kutseõppesüsteem, mis põhineb duaalse hariduse põhimõttel, saavutavad paremaid tulemusi noorte integreerimisel tööturule. Mõned riigid, sh Austria, pakuvad selliseid häid näiteid koolitusvõimaluste kohta ebasoodsamas olukorras olevatele noortele nagu nõustamine töökohal ja praktikantide turvavõrk.

5.3.

Hästitoimiv duaalne haridussüsteem annab noortele esialgse töökogemuse ja muudab nad seega ettevõtjate ja tulevaste tööandjate jaoks atraktiivsemaks. Saksamaal jääb enam kui 2/3 praktikantidest pärast praktika lõppemist sama tööandja juurde (10). Taanis näitavad arvud (11), et kutsehariduse ja -koolituse lõpetanud on ühed kiiremad leidma uusi töökohti, kui nad on koondatud, ning et paljud neist asutavad oma ettevõtte.

5.4.

Siiski ei ole kutseharidus ja -koolitus ning õpipoisiõppe paljude noorte ja nende vanemate silmis nii atraktiivsed kui akadeemiline haridus või peetakse neid lihtsalt tavapärasteks tööhõivevormideks töölisklassi jaoks. Seejuures unustatakse konkurentsivõimelised teadmised, mida on võimalik omandada duaalse hariduse kaudu, seega ei ole noortel ainult üks karjäärivõimalus, vaid nad omandavad konkurentsivõimelised teadmised, mida võib veelgi edasi arendada.

5.5.

ELi eesmärki, mis seondub kutseharidust ja -koolitust ning duaalset haridust omandavate noorte osakaaluga, tuleks vaadelda uuendatud „Euroopa 2020” strateegia osana. Selles võiks pöörata rohkem tähelepanu suurele tööalasele konkurentsivõimele ja kaasatavusele, mis kaasnevad duaalse hariduse ja õpipoisiõppega. Selles võiks pöörata rohkem tähelepanu suurele tööalasele konkurentsivõimele ja kaasatavusele, mis kaasnevad duaalse hariduse ja õpipoisiõppega.

5.6.

Seada tuleb kõrge eesmärk, kuna tõendid näitavad positiivset seost tööhõivega, ning selle puhul tuleb arvesse võtta nõudmisi, mis tööturg edaspidi esitab keskmise kvalifikatsiooniga oskustöölistele

5.7.

Maine parandamiseks ja atraktiivsuse suurendamiseks peavad koolid, koolituskeskused ja ettevõtted, sotsiaalpartnerid ja poliitikud tegema ühiseid jõupingutusi. Kutsehariduse ja -koolituse koolid ja koolituskeskused peaksid olema paremini kohandatavad tööturu ja majanduse muutuvatele vajadustele. Kutseoskuste võistlusi ja eeskujusid võiks innustada, et tutvustada oskuseid ja koole ning innustada noori mehi ja naisi. Luues uusi teid kõrghariduse juurde, et õpilased ja nende vanemad ei suhtuks õpipoisiõppesse nagu tulevikuperspektiivideta valikusse, või tõhustades selliseid ELi-sisese liikuvuse programme nagu Erasmus+, oleks võimalik suurendada nende õppekavade atraktiivsust.

5.8.

Kvaliteetsetel varajastel kutsealase suunamise ja nõustamise teenustel on võtmetähtsus duaalsest haridussüsteemist arusaamise ja nende maine parandamisel.

5.9.

Ka õpetajatel on oluline roll duaalsete haridussüsteemide atraktiivsemaks muutmisel, mõjutades otseselt noorte inimeste suhtumist kutseharidusse ja -koolitusse. Töötada õpetajana kutseharidus- ja koolitussüsteemis peaks olema atraktiivne ettepanek. Üks võimalus on tagada kutseharidus- ja koolitussüsteemis töötavate õpetajate ametialaste ja pedagoogiliste oskuste pidev ajakohastamine, parandades koolide ja ettevõtete koostööd, et õpetajad oleksid kursis näiteks ettevõtete nõudmiste, praktilise töö, uue tehnoloogiaga.

5.10.

Duaalses süsteemis peaks sellise kvalifitseeritud ja motiveeritud töötaja kohalolu, kes täidab ettevõttes juhendaja või koolitaja ülesandeid, olema esmatähtis nõue kvaliteedi tagamise seisukohast. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata ettevõttesiseste koolitajate vastutusele. Selgemad ja üksikasjalikumad kirjeldused omandatavate pädevuste kohta võivad tõsta tööpõhise õppimise kvaliteeti.

6.1.

Mitmeid uuringuid on juba läbi viidud, mille põhjal võib öelda, et nt Saksamaa, Šveitsi ja Austria duaalsed haridussüsteemid toimivad hästi, kuna nad annavad noortele asjakohase koolituse ja hea lähtepositsiooni tööellu sisenemiseks. Kuid ei ole olemas ühte optimaalset mudelit – eesmärk on teha kindlaks edukad struktuurid ja tavad.

6.2.

Suurem hulk läbipaistvat teavet põhjuste/sisu/tulemuste kohta võiks olla abiks nende võtmeelementide määratlemisel, mis iseloomustavad hästitoimivat duaalset haridussüsteemi. Samal ajal kui enamik liikmesriike ja Cedefop koguvad andmeid kutsehariduse- ja koolituse lõpetanud noorte töölesobivuse kohta, võiks kõnealuseid andmeid suuremal määral ära kasutada süsteemide, sh duaalse hariduse, parandamiseks.

6.3.

Osa, mille moodustab tööpõhine õpe, võiks näiteks kasutada ELi tööalase konkurentsivõime võrdlusaluse muutujana Duaalse hariduse Euroopa võrdlusaluse abil võiks tuua esile seoseid duaalsete haridussüsteemide ja noorte tööhõive vahel. Andmeid võrdlusaluse jaoks võiks koguda igal aastal läbiviidavate tööjõuküsitlusega.

6.4.

Koostöös Cedefopiga võiks Eurostat (Eurobaromeeter) viia läbi süstemaatilisema uuringu kutsehariduse ja -koolituse omandanud noorte kohta, kellel on nõutud oskused, ning selle kohta, kuidas duaalne haridus ettevõttes on aidanud neid oskuste omandamisel.

6.5.

Kasulik oleks koguda selliseid võrreldavaid andmeid riikide kohta, mille alusel hinnata riikide tulemuslikkust seoses erinevate duaalsete haridussüsteemide rakendamise ja tulemustega Euroopas. Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus, Eurostat ja komisjon koguvad juba andmeid ET 2020 ja Kopenhaageni strateegia raames, kuid EL vajab ühtset töövahendit, mis kajastaks nende reformide edenemist ja mõju, mida paljud liikmesriigid hetkel ellu viivad, et parandada riiklike kutsehariduse ja -koolitussüsteemide tulemuslikkust ja kvaliteeti.

Komitee teeb ettepaneku, et selline kvaliteedi hindamise vahend peaks hõlmama vähemalt järgmisi poliitikaküsimusi:

6.6.

Ajapõhiseid suhteliselt lihtsaid parameetreid võib kasutada hoolauana kvalitatiivsemate analüüside läbiviimiseks ja samal ajal võib neid kasutada ka selleks, et jälgida iga riigi arengut kutsehariduse ja -koolituse süsteemide kohandamisel duaalse hariduse põhimõtetele ja johtuvat kasu. Selline andmeplatvorm võiks samuti anda panuse Euroopa Õpipoisiõppe Liidu töösse ja EQAVETi (Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistik kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas) alal tehtavasse töösse.

7.1.

Mitmeid probleeme, näiteks praktika kvaliteeti ja praktika tähtsust ettevõttele, ei võeta jätkuvalt tõsiselt.

7.2.

Õpipoisiõppel on oluline roll täita ettevõtetele vajalike kutseoskustega seonduvad lüngad ning aidata samas noortel tööturule siseneda. Õpipoisiõpe pakub tööandjatele mitmeid eelised, sealhulgas oskuste parem vastavus tööturu vajadustele tänu töökohas toimunud väljaõppele, uued teadmised ja väljavaated. Täisväärtusliku praktikaga kaasnevad mitmed õigused ja kohustused kõigile asjaosalistele.

7.3.

Ettevõtted peavad seda käsitlema kui investeeringut tulevasse kvalifitseeritud personali ja võtma vastutuse tegeliku väljaõppe andmise eest noortele. Selleks et ettevõtted, sealhulgas VKEd, käsitleksid praktikat investeeringuna, on vaja võtta meetmeid, et tagada nende suurem isevastutus praktikasüsteemide raames, sealhulgas õppekavade kujundamisel.

7.4.

Mõni tööandja kardab, et praktikandi väljaõpetamise kulu on suurem kui sellega kaasnev tulu, kuid seda mõtteviisi tuleb muuta. Šveitsis läbiviidud kulude-tulude analüüs näitas, et praktikandi tootlik panus ületab koolituskulud (sealhulgas praktikandi palk) rohkem kui 6 000 euro võrra praktikakoha (12) kohta ning BusinessEurope teeb hetkel uuringut õpipoisiõppe kulude ja tulude kohta.

7.5.

Mõnes riigis on loodud kulude jagamise fondid, mille puhul ettevõtted maksavad sellesse fondi teatud summa, et hüvitada koolis veedetud aega või transpordikulusid (Taanis tööandjate õppetoetus „arbejdsgivernes uddannelsesbidrag”). Austrias saavad ettevõtted boonust hea hinnangu saanud praktikandi koolitamise eest. Austrias, Vorarlbergi liidumaal, on kasutusel koormuse jagamise mudel, mille kohaselt maksavad ettevõtjad 0,2 % õpipoisi palgast koolitusfondi. Pärast hindamist, mis järgneb 18 kuud kestnud õpipoisiõppele, makstakse hea tööpõhise koolituse läbiviinud ettevõttele boonust.

7.6.

Kulude-tulude analüüsi tulemused võivad eri sektorites ja erinevates kutsehariduse ja -koolitussüsteemides siiski erineda. Seetõttu on vaja riiklikke haridussüsteeme pidevalt hinnata ja vajaduse korral kohandada, tagamaks, et need aitavad suurendada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet. Selles võivad liikmesriikidele abiks olla ka võrreldavad ja kvaliteetsed hindamisvahendid.

7.7.

Sama tähtis on praktika ja duaalsete haridussüsteemide, sealhulgas töötingimuste hea kvaliteedi tagamine ja hindamine, milles võivad osaleda ka sotsiaalpartnerid. Eelkõige tuleb duaalse hariduse riiklike õigusnormide väljatöötamisse kaasata sotsiaalpartnereid, kes asjakohasele kollektiivläbirääkimiste tavale tuginedes saavad aidata tagada kvaliteetse õpipoisiõppe ja muud töötamispõhise väljaõppe vormid. Ametiühingud ja ühingute esindajad võivad samuti aktiivsemalt osaleda noorte koolitamisel ja heaolu kujundamisel ettevõttes.

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Keskharidusjärgse kutsehariduse ja -koolituse atraktiivsemaks muutmine” (ELT C 68, 6.3.2012, lk 1);

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Praktika kvaliteediraamistik” (ELT C 214, 8.7.2014, lk 36);

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Noorte tööalane konkurentsivõime – tööstuse vajadustega sobiv koolitus kokkuhoiuajastul” (ELT C 311, 12.9.2014, lk 7);

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Noorte tööhõivemeetmed – parimad tavad” (ELT C 424, 26.11.2014, lk 1).

15.1.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 13/63

Raportöör:

Filip HAMRO-DROTZ

Kaasraportöör:

Pierre GENDRE

1.1.

Euroopa Liit peaks töötama viivitamata välja ühtse ja tervikliku viie aasta korruptsioonivastase strateegia ja selle juurde kuuluva tegevuskava, mida toetavad Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi presidendid ning Euroopa Ülemkogu eesistuja. ELi eesistujariigid ja ELi institutsioonid peaksid pühenduma oma programmides ja institutsioonidevahelises koostöös selgetele korruptsioonivastastele eesmärkidele. Neil peaks olema tulevikku vaatav tegevuskava ja nad peaksid keskenduma laiahaardelistele korruptsioonivastastele küsimustele ELis ja ELi välissuhetes, liikmesriikide suuremale toetamisele, piiriülese koostöö tugevdamisele, institutsioonide ausameelsuse ja usaldusväärsuse parandamisele ning ELi finantshuvide kaitsmisele. Läbipaistvuse edendamine ja korruptsiooni takistamine peaksid olema kõigi ELi meetmete põhieesmärgid. Strateegias tuleks võtta arvesse käesolevas arvamuses tehtud soovitusi.

1.1.1.

Esmane prioriteet peaks olema liikmesriikide jõupingutuste toetamine olemasolevate riiklike, ELi ja rahvusvaheliste vahendite rakendamisel ja jõustamisel.

1.1.2.

Nimetatud strateegia edusammud tuleks üle vaadata osana Euroopa poolaasta läbiviimisest, võttes arvesse komisjoni korruptsioonivastaseid aruandeid ja korrapäraseid uuringuid. Korruptsiooni levimust tuleb arvesse võtta ka ELi järelevalves õigusriigi toimimise üle liikmesriikides ning seda tuleb konkreetselt käsitleda osana liikmesriikide ja kolmandate riikidega kokku lepitud majandusliku toetuse programmide tingimustest.

1.2.

Laiendatud ja kaasav rahvusvaheline korruptsioonivastane koostöö peaks olema strateegia võtmeküsimus.

1.2.1.

Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid peaksid tugevdama rahvusvahelist korruptsioonivastast koostööd ELi sisejulgeoleku uuendatud strateegia 2015–2020 raames, COM(2015) 185, parandama koordineerimist asjaomaste asutuste vahel (OLAF, Eurojust, Europol, Euroopa Ombudsman, Euroopa Kontrollikoda) ning tagama Euroopa korruptsioonivastase võrgustiku (EACN) tulemusliku juhtimise. Nad peaksid suurendama heade tavade vahetamist ning tõhustama riigiprokuratuuride vahelist koordineerimist ja koostööd piiriüleste kuritegude korral, nt kuritegeliku vara hüvitamisel ja repatrieerimisel.

1.2.2.

Euroopa Ülemkogu, kellel on strateegias võtmeroll, saab korruptsioonivastast võitlust innustada järgmiselt:

1.2.3.

Kolmepoolse sotsiaaltippkohtumise raames peaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 152–155 tuginedes kaaluma seda, kuidas sotsiaalküsimuste alane dialoog nii horisontaalsel kui ka sektori tasandil võiks aidata kaasa korruptsiooni ennetamisele ja korruptsioonivastasele võitlusele.

1.2.4.

Seoses ELi korruptsioonivastaste algatustega tuleks tõhustada kodanikuühiskonnaga konsulteerimist ja selle kaasamist vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 11, aga ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Regioonide Komiteega konsulteerimist ja nende kaasamist.

1.2.5.

ELi institutsioonid ja vastavad ametkonnad peaksid koostöös liikmesriikidega tugevdama jõupingutusi, et suurendada üldsuse teadlikkust sellest, kuidas kodanikke kaasata korruptsioonivastasesse võitlusse, tõstes esile ELi õigusaktide õigusi ja õiguskaitset. Oleks tarvis massiteabevahenditele suunatud teavituskampaaniat, nt et informeerida kodanikke korruptsioonikahtlusest ja ELi vahendite kuritarvitamisest teavitamise võimaluste kohta. Selline tegutsemisviis peaks käima käsikäes suurema läbipaistvusega ELi rahaliste vahendite kasutamise vallas.

1.3.

EL peaks kooskõlas rahvusvaheliste, valdkondlike ning Euroopa õigusaktide ning suunistega algatama ja toetama peale seadusandlike meetmete ka alternatiivseid meetmeid, et edendada õigusaktidele vastavuse, altkäemaksu- ja korruptsioonivastase võitluse programmide ja standardite vastuvõtmist ja rakendamist konkreetsetes äriühingutes. Osana äriühingu eetikakoodeksist (sh vastavad sätted rikkumistest teatamise kohta) tuleks rakendada asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas töötajate läbipaistva ja kaasava osalemise kontseptsiooni. Äriühingud kogu maailmas peaksid olema kohustatud kehtestama korruptsioonivastase tegevuse juhtimissüsteemi teatavate projektide jaoks, mille raames kasutatakse ELi rahalisi vahendeid.

1.3.1.

EL peaks vastutustundliku ettevõtluse strateegia uuendamise ning äri-, sotsiaalpartnerite ja kaubandusühenduste abil uurima ka äriühingu üldjuhtimise ja eetika parimate tavade laialt levitamise võimalust.

1.3.2.

Muud kui finantsaruandlust käsitlev hiljutine direktiiv, milles nõutakse, et ELi suurettevõtjad annaksid aru oma õigusaktidele vastavuse ja eetikastandardite kohta, on teretulnud. See peaks innustama ettevõtjaid tagama, et korruptsioonivastaseid standardeid, sh asjakohaseid häiremehhanisme järgitakse kogu nende tarneahela ulatuses ning et ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad võtavad proportsionaalseid meetmeid.

1.3.2.1.

See puudutab eeskätt loodusvarade tarnimist, mis on sageli korruptsiooni allikas. EL võib toetuda metsandussektori parimatele tavadele ja maavaradega seotud konfliktide õiguslikule käsitlusviisile USAs. Euroopa Komisjon peaks sellega seoses tagama ühtse lähenemisviisi oma toorainestrateegia läbivaatamisel. Ta peaks tegema koostööd ettevõtjate esindajatega ka Euroopa tasandil, et töötada välja sidus ja ühtne lähenemisviis korruptsiooni likvideerimiseks tarneahelas.

1.4.

Euroopa Komisjon peaks riigihangete direktiivid uuesti läbi vaatama, eeskätt selleks, et uurida, kuidas saaks parandada menetluste läbipaistvust ja usaldusväärsust. Komisjon peaks ennetavalt kontrollima, kuidas liikmesriigid rakendavad huvide konfliktide ja soosikluse ennetamist käsitlevaid olemasolevaid sätteid (ka piirkonna ja kohalikul tasandil) ning andma vajaduse korral täpsemaid juhiseid. Riigihanke-eeskirjad peaksid hõlmama kõiki ettevõtjaid, sõltumata nende päritolust.

1.4.1.

Euroopa Komisjon peaks tagama, et on olemas asjakohased kanalid riigi ja kohaliku tasandi riigihankemenetlusega seotud korruptsioonikahtlusest teatamiseks ning paremad võimalused taotleda kahju hüvitamist, sealhulgas ka nendel osalejatel, kes ei saanud otsest kahju. EL ja liikmesriigid peaksid edendama nendes menetlustes läbipaistvuse kõrget taset. Hea on see, et riigihangete elektrooniline esitamine saab normiks. Tuleks suurendada teadlikkust asjaolust, et pakkumismenetluse ja hanke võitjatega seotud teave on kättesaadav elektroonilisel platvormil TED (Tenders Electronic Daily) lihtsasti juurdepääsetavas ja analüüsitavas vormis.

1.4.2.

Äriühingud, kes osalevad Euroopa Liidu riigihankelepingutes, peaksid esitama teavet oma omandiõiguse, sealhulgas ettevõttest tegelikult tulu saava isiku kohta. Suurettevõtjatel, kes osalevad riigihankelepingutes, peaks olema kehtestatud kindel altkäemaksu- ja korruptsioonivastane koodeks (kooskõlas rahvusvaheliste, Euroopa ning valdkondlike vahendite ja suunistega). Teabe avalikustamisel tuleks järgida ärisaladuse kaitse põhimõtet (vt EMSK arvamus INT/145) ning seda ei tohiks takistada erinevused andmekaitset puudutavates riiklikes õigusaktides.