17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/1

1.

meenutab, et kodanikud on Euroopa projekti keskmes. Euroopa osalusdemokraatiat tuleb käsitada Euroopa kodanike õigusena osaleda Euroopa poliitikas ja kujundada Euroopa tulevikku. Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikega 3 antakse igale kodanikule õigus osaleda liidu demokraatias;

2.

märgib, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 kohaselt on ELi institutsioonid kohustatud kodanikke ja esindusühendusi teavitama ning andma neile võimaluse teha teatavaks ja vahetada avalikult oma seisukohti liidu tegevuse kõigis valdkondades. Sama artikliga volitatakse sõnaselgelt Euroopa Komisjoni korraldama asjassepuutuvate isikutega laiapõhjalisi konsultatsioone, et tagada liidu meetmete järjekindlus ja läbipaistvus;

3.

märgib, et Euroopa kodanikualgatust puudutavad sätted on konkreetsemad kui see, mis on sätestatud artikli 11 lõigetes 1–3. Euroopa kodanikualgatust puudutava artikli 11 lõikes 4 ei tegeleta n-ö päevakorra koostamisega, vaid lähtutakse liidu õigusakti koostamise väljavaatest. Tuleks tunnistada, et sarnaselt teiste eri tasandite otseste demokraatlike instrumentidega peab Euroopa kodanikualgatus lisaks võimaldama kodanikel mõjutada ELi poliitiliste otsuste langetamise päevakorda;

4.

tuletab meelde, et Euroopa kodanikualgatus on Euroopa kodanike õigus, mida tuleb kasutada, et anda vastus Euroopa demokraatia defitsiidile ja luua Euroopa kodanikele vahend, mille abil ületada lõhe kodanike ja Euroopa Liidu poliitika vahel. Komitee rõhutab, et ELi jätkuva majandus- ja usalduskriisi tingimustes on väga oluline kasutada kõiki võimalusi pidada kodanikega avatud dialoogi ja vältida nende süvenevat rahulolematust Euroopa projektiga. Samuti on see võimalus taastada ja veelgi tugevdada nende noorte eurooplaste usaldust, kes on kaotanud usu Euroopa integratsiooni kontseptsiooni. Tugevam osalusdemokraatia on ainus viis mitte kaotada silmist ELi tähendust ja vabaneda demokraatia defitsiidist. Komitee märgib, et Euroopa kodanikualgatuse eesmärk on kaasata kodanikke otsesemalt Euroopa Liidu poliitilisse tegevuskavasse ja seega anda neile seadusandliku algatuse õigus. Samuti püütakse Euroopa kodanikualgatuse kui riigiülese vahendiga innustada Euroopa-ülest arutelu Euroopa kodanikele muret valmistavates küsimustes;

5.

rõhutab, et Euroopa kodanikualgatust tuleb hinnata realistlikus kontekstis, seades selged ja keskendunud eesmärgid ning pakkudes ühtseid suuniseid meetmeteks, millega need eesmärgid on saavutatavad: kodanikualgatus ei asenda Euroopa Komisjoni algatusõigust, mis on kaasa toonud edusammud Euroopa Liidu süvendamisel ja peab jätkuma. Euroopa kodanikualgatus täiendab seadusandliku dünaamika mitmekesistamist ja annab sellele riigiülese mõõtme: see on vastastikuse mõistmise täiendav kanal, mis annab Euroopa Komisjonile eelise – see võib saada väga heaks näiteks reaalselt toimivast demokraatiast;

6.

rõhutab Euroopa kodanikualgatuse tähendust vähendamata vajadust edendada kohalikul ja piirkondlikul tasandil algatusi, mille eesmärk on soodustada läbipaistvust, koostööd ning eurooplaste osalemist avalikus poliitikas, lähtudes seejuures osalusdemokraatia põhimõttest. Lisaks innustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hädavajalikku osalemist asjaolu, et Euroopa kodanikualgatus hõlmab sageli poliitikavaldkondi, mis on täielikult või osaliselt nende pädevuses;

7.

on arvamusel, et me peaksime tugevdama oma õiguslikke ja poliitilisi osalusvahendeid, et jõuda uuendatud valitsemisstruktuurini, mis tugineb mitmetasandilise valitsemise põhimõttele. Mitmetasandiline valitsemine on oma olemuselt mitmekanaliline ja võimaldab seetõttu suuremat Euroopa kodanikuaktiivsust. Väljakutse on luua uuenduslik huvide esindamise süsteem, kus inimesed tunnevad, et nad on oma mitmekesises olemuses esindatud võrdsetel alustel;

8.

rõhutab, et Euroopa avalik ruum aruteluks kodanike vahel ja võimukandjatega on oluline ELi legitiimsuse ja vastutuse seisukohalt. Demokraatia defitsiiti on võimalik kõrvaldada vaid juhul, kui saab teoks Euroopa avalik ruum, millesse on hõlmatud demokraatlik protsess;

9.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused pööravad eritähelepanu osalusdemokraatiale, kuna seeläbi on võimalik kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone Euroopa Liidu otsustusprotsessi ja nad saavad täita oma rolli;

10.

on seisukohal, et Euroopa kodanikualgatust tuleks käsitleda osalusdemokraatia eesmärkide saavutamise ühe vahendina, ent ei tohiks oodata, et selle algatusega toimub kodanike automaatne kaasamine Euroopa Liidu otsustusprotsessi;

11.

nendib, et Euroopa kodanikualgatus on osalusdemokraatia väljendus, mis täiendab esindusdemokraatia käsitust. Algatus laiendab liidu kodakondsusega seotud õiguste kogumit ja rikastab Euroopa Liidu poliitika üle peetavat avalikku arutelu ning peaks tugevdama kodanikes ELis osalemise ja sellega samastumise tunnet;

12.

märgib, et osalusdemokraatia teisi kanaleid, nagu kodanikudialoogi muud vormid ja kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide kaasamine, ei tohiks kõrvale jätta, sest Euroopa kodanikualgatustes keskendutakse ühele konkreetsele poliitilisele teemale ning selleks on vaja märkimisväärseid koordineeritud jõupingutusi ja rahalisi vahendeid;

13.

kutsub antud kontekstis Euroopa Komisjoni üles koostama aruande selle kohta, kuidas ELi lepingu artikli 11 lõigete 1 ja 2 sätteid ellu viiakse, ja seega selgitama, kuidas komisjon osalusdemokraatiat praktikas rakendab;

14.

küsib endalt – edukate algatuste piiratud arvu arvesse võttes –, kas määruses seatud esialgsed eesmärgid on saavutatud. Kõnealused eesmärgid olid: anda igale kodanikule õigus osaleda Euroopa demokraatias, võimaldada kodanikel vahetult Euroopa Komisjoni poole pöörduda ning luua lihtsad, selged ja kasutajasõbralikud menetlused;

15.

tõdeb, et komitee on teinud kõik endast oleneva, et hallata Euroopa kodanikualgatust, ent teisalt on pakiliselt vajalik vaadata üle selle lähenemisviisi teatud aspektid ning astuda vajalikud sammud, et määratleda ja parandada need meetmed, mis on olnud ülemäärase juriidilised ja piiravad.

16.

võtab teadmiseks komisjoni aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) nr 211/2011 (kodanikualgatuse kohta) kohaldamise kohta, viies ellu määruse artikli 22, mille kohaselt on komisjon kohustatud esitama aruande iga kolme aasta järel;

17.

tõdeb, et aruandes tunnistatakse mõningaid probleeme ja puudujääke, ent see on peaasjalikult faktiline ja tehniline aruanne, milles antakse ülevaade olukorrast kolm aastat pärast määruse kohaldamist. Aruandes ei anta vastust puudujääkidele, mis võivad tähendada selle algatuse lõppu: „demokraatlik revolutsioon, mida kunagi ei toimunud”;

18.

märgib, et valitseb üldine arusaam, et komisjon on oma lähenemisviisis ja hinnangus üsna ettevaatlik ja piirav ning et seda tuleks olukorra parandamiseks jälgida ja korrapäraselt kriitiliselt hinnata;

19.

sedastab komisjoni aruandele tuginedes, et Euroopa kodanikualgatusel on suur potentsiaal – kolme aastaga laekus komisjonile 51 kodanikualgatuse ettepanekut. Kõnealused algatused keskendusid erinevatele poliitikavaldkondadele, nagu sotsiaalpoliitika, keskkond, loomade heaolu ja haridus;

20.

tõdeb teisalt, et komisjon keeldus neist 51 algatusest 20 algatust (39 %) registreerimast ja et need ei läbinud vastuvõetavuse kontrolli peaasjalikult seetõttu, et need algatused jäid ilmselgelt välja komisjoni pädevuste raamest esitada liidu õigusakti ettepanek aluslepingute rakendamiseks. Euroopa kodanikualgatuse kuus korraldajat otsustasid need äraütlemised Euroopa Kohtus vaidlustada;

21.

märgib, et vaid kolm algatust on seni saavutanud ühe miljoni allkirja kogumise eesmärgi. Viis, kuidas komisjon neid edukaid algatusi edasi käsitleb, määrab suures osas selle, kas Euroopa kodanikud näevad kodanikualgatust ka edaspidi osalemismudelina;

22.

on mures tõsiasja pärast, et esitatavate algatuste arv süstemaatiliselt väheneb (23 algatust aastal 2012, 17 aastal 2013 ja 10 aastal 2014) ja äraütlevate vastuste osakaal kasvab (30 % aastal 2012 ja 50 % aastal 2014). Seetõttu teeb komitee Euroopa Komisjonile ettepaneku asjaomaseid tingimusi lihtsustada;

23.

nõustub komisjoniga selles osas, et Euroopa kodanikualgatus vajab põhjalikke parandusi ja et tuleb otsida lahendusi selle vahendi tõhusamaks kasutamiseks;

24.

kutsub komisjoni üles valima Euroopa kodanikualgatuse suhtes poliitilisema lähenemisviisi, andma rohkem ruumi aruteludele, olema avatum ja mitte piirduma vaid õiguslike aspektidega. Demokraatia, iseäranis mitmetasandilises institutsioonilises keskkonnas, tähendab aktiivset osalemist ja kontrolli kodanike poolt ning hõlmab institutsioonide vastutust sellisele osalemisele innustamise eest.

25.

märgib, et sobivuskriteeriumide puhul olnuks asjakohane viidata kodanike õigustele ja kohustustele ning subsidiaarsuse põhimõttele;

26.

on seisukohal, et praegune huvide konflikt, mille keskmes on komisjon, kes peab samaaegselt olema peamine teabe andja ja Euroopa kodanikualgatuste tugistruktuur ja kes on samas Euroopa kodanikualgatuste esmane adressaat ning tegutseb ka algatuste registreerimist ja vastuvõetavust puudutavate otsuste langetajana, kahjustab oluliselt Euroopa kodanikualgatuse tõhusust kodanike osaluse ja usalduse edendamisel;

27.

toonitab, et komisjoni kõnealune huvidekonflikt peab julgustama teisi institutsioone täitma oma rolli Euroopa kodanikualgatuse menetluses (nõukogu, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee);

28.

teeb ettepaneku, et asjakohasem oleks nimetada ametisse ajutine ja erapooletu „tarkade komitee”, mis koondaks mõningaid eksperte, teadlasi ja/või juriste, et kontrollida algatusettepanekute vastuvõetavust, vältides seejuures olukorda, kus komisjon tegutseb kohtuniku ja žüriina;

29.

on arvamusel, et eelkõige Euroopa Parlament mängib keskset rolli läbipaistvuse ja Euroopa kodanikualgatuse menetlustega seotud vastutuse suurendamisel ning poliitilistes järelmeetmetes, eriti korraldatud aruteludel kaasatuse täiustamisega ning vajadusel poliitilise surve avaldamisega Euroopa Komisjonile, et reageerida õigeaegselt ja konstruktiivselt edukatele Euroopa kodanikualgatustele;

30.

toonitab, et komisjon peab austama Euroopa õigusriigi põhimõtteid, mille kohaselt tuleks vältida sobivuse mis tahes meelevaldset hindamist. Lisaks on küsimuse all „hea valitsemistava” ja mitte pelgalt „parem reguleerimine”. Komisjon peaks arvesse võtma „vastutust” vastavalt aluslepingutele ja neid järgides;

31.

toetab eelhindamise parandamist, et vältida pettumust lõpus. Praeguses olukorras toimub pärast registreerimist ja allkirjade kogumist vaid järelhindamine;

32.

teeb ettepaneku pikendada toetusavalduste kogumise perioodi 18 kuule;

33.

toetab sidusrühmade ja Euroopa kodanikualgatuse korraldajate ühist taotlust võimaldada viimatinimetatutel vabalt valida allkirjade kogumise alustamise kuupäev üheselt määratletud ajavahemikus alates registreerimisest. Komitee teeb ettepaneku jätta Euroopa kodanikualgatuse korraldajatele täiendav kahekuuline periood registreerimise ja allkirjade kogumise alustamise vahel, et anda neile võimalus Euroopa kodanikke paremini teavitada ja allkirjade kogumist korraldada;

34.

toetab kodanike komiteedele õigusliku staatuse andmist, et leevendada nende liikmete isikliku vastutuse riski ja lihtsustada kampaaniate korraldamist;

35.

rõhutab, et komisjon ei tohi meelevaldselt otsustada Euroopa kodanikualgatusi tagasi lükata ja kui ta eduka Euroopa kodanikualgatusega nõustub, peab ta esitama seadusandliku ettepaneku ühe aasta jooksul, nagu see toimub parlamendi algatuste puhul. Selle üheaastase perioodi vältel võiks komisjon järk-järgult ellu viia Euroopa kodanikualgatuse tulemust, mis viib lõpuks seadusandliku ettepaneku koostamiseni. Vastasel juhul Euroopa kodanikualgatus aegub;

36.

on seisukohal, et määruse läbivaatamine on hädavajalik, et oleks võimalik ületada leitud takistused. Läbivaatamine ei tule liiga vara, kuna tegemist on unikaalse „eksperimendiga”, mille tulemusi on raske ennustada. Õigeaegne ja ennetav sekkumine on vajalik, et Euroopa kodanikualgatuse võimalikke korraldajaid mitte eemale peletada;

37.

on valmis jätkama tööd Euroopa Liidu institutsioonide ja kõigi huvitatud partneritega määruse senise toimimise hindamise protsessis ja andma oma panuse määruse läbivaatamisse, et selle vahendi täit potentsiaali ära kasutada;

38.

soovitab kaaluda võimalust muuta Euroopa kodanikualgatuse määrust, et oleks lubatud esitada ka Euroopa kodanikualgatuste ettepanekuid, mille keskmes on ELi aluslepingute konkreetsed muudatused Euroopa Liidu lepingu artikli 48 kohaselt;

39.

tõdeb, et probleeme, mis ei eelda muudatusi Euroopa kodanikualgatuse määruses endas, tuleks käsitleda nii kiiresti kui võimalik. Lõpuks määravad just lihtsad ja läbipaistvad menetlused Euroopa kodanikualgatuse edasise edu.

40.

märgib, et eri sidusrühmade ja kodanikualgatuste korraldajate sõnastatud märkused käimasolevate menetluste kohta ja parandusettepanekud on väga sarnased ning seetõttu peaks olema võimalik teha kohandusi ja parandusi ilma viivitusteta;

41.

juhib tähelepanu sellele, et väga vähesed eurooplased on Euroopa kodanikualgatusest teadlikud. Seda kinnitab muu hulgas ka Eurobaromeetri hiljutine uuring (1) ELi kuvandist kuue liikmesriigi (Itaalia, Saksamaa, Taani, Portugal, Soome ja Poola) avalikkuse hulgas. Vaid Saksa vastajate puhul oli täheldatav märkimisväärne teadlikkus Euroopa kodanikualgatuse kontseptsioonist. Seetõttu rõhutab komitee ELi institutsioonide ja muude valitsustasandite ühismeetmete vajadust, et suurendada inimeste teadlikkust nende õigusest esitada ja toetada Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut. Kõigis ELi liikmesriikides tuleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalusel käivitada teabekampaaniad kodanike teavitamiseks sellest õigusest, kusjuures kampaaniate üks peamisi sihtrühmi oleksid noored;

42.

kutsub üles Euroopa kodanikualgatust puudutavale tõhusamale teabevahetusele ja rõhutab sellega seoses detsentraliseeritult teavitamise rolli. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tähtis osa ühenduse loomisel ja hoidmisel ühelt poolt laiema avalikkuse ja teiselt poolt ELi kõigil tasanditel toimivate institutsioonide vahel ja neil võib olla oluline roll kodanikele ELi tasandil tekkivate poliitiliste küsimuste olulisuse esiletoomisel ning selgituste andmisel selle kohta, kuidas võib Euroopa kodanikualgatus olla ELi poliitika mõjutamise vahend. Komitee toetab ideed kasutada Euroopa kodanikualgatusega seotud tugevamate teabevõrgustike loomiseks Euroopa Komisjoni esindusi liikmesriikides ning innustab komisjoni kaasama nendesse võrgustikesse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Kui Euroopa kodanikualgatus tugineb suuresti uutele tehnoloogiatele allkirjade kogumiseks määratud tähtaja jooksul, on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtmeroll teabe levitamisel ja teemade edastamisel rohujuuretasandile ja rohujuuretasandilt;

43.

kordab oma ettepanekut luua institutsioonidevaheline infopunkt, mille eesmärk oleks suurendada üleüldist teadlikkust Euroopa kodanikualgatusest kui vahendist, propageerida selle kasutamist, kindlustada käimasolevatele ja edukatele kodanikualgatustele vähemalt minimaalne nähtavus ning anda vastus mõningatele Euroopa kodanikualgatust puudutavale küsimusele;

44.

toetab ideed luua Euroopa kodanikualgatuse tugikeskus, mis annaks tehnilist oskusteavet ja nõu selle kohta, kuidas korraldada ja juhtida Euroopa kodanikualgatuse kampaaniat, ning mida rahastataks ELi eelarvest. Selline tugikeskus peaks olema ELi institutsioonidest eraldiseisev, kuna Euroopa kodanikualgatuse õnnestumise võti on neutraalsus ja see võib aidata suurendada usaldust inimestes, kes kaaluvad kodanikualgatuse algatamist;

45.

on pühendunud koostöö jätkamisele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega, et korraldada korrapäraselt Euroopa kodanikualgatuse päeva – üritust, mille raames uuritakse määruse kohaldamisel ja rakendamisel tehtud edusamme, edendatakse ELi institutsioonide ja Euroopa kodanikualgatuse korraldajate arutelu viimaste ees seisvate väljakutsete üle ning innustatakse kodanike ja institutsioonide esindajate dialoogi väljatöötamisjärgus olevate algatuste teemal;

46.

märgib, et Euroopa kodanikualgatuse praktika näitab, et Euroopa kodanikualgatuse juhendamine on ehk sama oluline kui kodanikualgatus ise. On ilmne, et Euroopa kodanikualgatused vajavad õnnestumiseks kodanikuühiskonna organisatsioonide toetust (personal, rahalised vahendid). Üksikisikute jaoks on Euroopa kodanikualgatuse haldamine ilma väljastpoolt tuleva erialase ja rahalise toetuseta äärmiselt keeruline;

47.

rõhutab, et liigsed nõuded ja koormavad tegurid võivad ohustada ELi eesmärke tuua kodanikud ELile lähemale ja edendada kodanike valmisolekut osaleda Euroopa Liidu otsustusprotsessis. Euroopa kodanikualgatus peaks olema liikumapanev jõud, et innustada võimalikult paljusid inimesi aktiivselt osalema Euroopa Liidu poliitikas ja peatada asjatu skeptitsism;

48.

palub komisjonil töötada välja ka asjakohased vastusevormid neile Euroopa kodanikualgatustele, mis saavad märkimisväärset toetust, kuid ei vasta kõigile formaalsetele kriteeriumitele või ei kogu ühte miljonit allkirja, tagamaks, et sellise Euroopa kodanikualgatuse olulist poliitilist sõnumit ja kogutud tähelepanu täielikult ei eirataks;

49.

märgib, et kodanikud soovivad osaleda avalikus poliitikas, kuid teevad seda vaid juhul, kui see on lihtne ja nende osalemisel on kaalu. Kodanikud tahavad teada, mis saab algatustest, mida nad toetavad. Euroopa kodanikualgatuse õnnestumise seisukohalt on väga tähtis lihtsustada kahesuunalist dialoogi Euroopa Liidu institutsioonide ja Euroopa kodanikualgatuse toetajate vahel;

50.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust selliste Euroopa kodanikualgatuste riigiülese organisatsioonilise (asjaomase kodanike komitee poolse) arendustöö kulukale protsessile rahalise toetuse pakkumiseks, mis kuulub komisjoni poliitilisse pädevusvaldkonda ja millel on tõendatult jõuline avalikkuse toetus (st algatused, mis ületavad sätestatud künnise kindlas ajavahemikus enne seadusandliku ettepaneku koostamist eeldava ühe miljoni allkirja kogumist). See aitaks jätkata vajalikku kodanikupõhist keskendumist ja tagada eesmärke toetava rahastamise läbipaistvuse;

51.

osutab, et kui Euroopa kodanikualgatused võivad olla seotud ettepanekutega, millel on piisav tõendatav ja positiivne mõju kohalikule ja piirkondlikule valitsemisele, territoriaalsele mõõtmele või subsidiaarsusele, et saada Euroopa Regioonide Komitee juhatuselt eelnev toetus, peaks komitee ülesandeks olema nii eelmainitud rahastamismehhanismi toimimise jälgimine kui ka täiendava abi pakkumine edendamistöös;

52.

juhib tähelepanu sellele, et praegused riiklikult määratletud andmete kogumise nõuded takistavad oluliselt allkirjade edukat kogumist, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma kiiresti kõik vajalikud meetmed isikuandmetega seotud nõuete lihtsustamiseks ja nõuete võimalikult kiireks ühtlustamiseks kogu ELis;

53.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama täieliku läbipaistvuse otsustusprotsessis ja palub komisjonil eelkõige üksikasjalikult selgitada Euroopa kodanikualgatuse tagasilükkamise põhjuseid, kui see leitakse jäävat „ilmselgelt välja komisjoni pädevusalast”, ning samal ajal teavitada koostajaid vastavatest õiguslikest kaalutlustest, et nad saaksid otsustada, kas redigeerida Euroopa kodanikualgatust ja esitada see muudetud kujul uuesti;

54.

kutsub komisjoni üles selgitama avalikkusele poliitilisi valikuid üksikasjalikul ja läbipaistval viisil oma ametlikus vastuses Euroopa kodanikualgatusele, mis on kogunud rohkem kui miljon allkirja. Tagada tuleks poliitiliselt jõulised järelmeetmed.

55.

kordab oma pakkumist abistada komisjoni, kui viimane hindab algatuste vastavust subsidiaarsuse põhimõttele või nende panust territoriaalsesse ühtekuuluvusse ja piiriülesesse koostöösse;

56.

rõhutab, et Euroopa kodanikualgatus annab Euroopa kodanike käsutusse vahendi, mis võimaldab neil aktiivselt osaleda Euroopa poliitika kujundamisel ja seega ei peaks selle algatajaks olema ELi institutsioonid. Komitee tunnistab samas enda rolli ja kohustusi ning tuletab selles kontekstis meelde juhatuse otsust (2) komitee osalemise kohta Euroopa kodanikualgatustes. Komitee kordab, et on pühendunud komitee pädevusvaldkonda kuuluvate ja poliitiliselt oluliseks peetavate Euroopa kodanikualgatuste toetamisele, tehes näiteks järgmist: Euroopa Komisjoni toetamine Euroopa kodanikualgatuste ettepanekute läbivaatamisel nende kohalikust/piirkondlikust tähtsusest ja subsidiaarsusest lähtudes; Euroopa kodanikualgatusega seotud ürituste korraldamine; Euroopa kodanikualgatust puudutava detsentraliseeritud teavitustegevuse toetamine; vajaduse korral omaalgatuslike arvamuste koostamine Euroopa kodanikualgatuste valdkonnas; aktiivne osalemine Euroopa Parlamendi aruteludel ja poliitilistes järelmeetmetes; edukate Euroopa kodanikualgatuste elluviimise ja vajaduse korral neile vastamiseks koostatavate õigusaktide toetamine.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/7

1.

väljendab heameelt Luksemburgi valitsuse otsuse üle seada piiriülese koostöö tugevdamine oma ELi eesistumisaja prioriteetide hulka ja tervitab Luksemburgi pingutusi asjaomast koostööd takistavate asjaolude kõrvaldamisel, et suurendada Euroopa majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning võtta kasutusele mõlemal pool piiri asuvate alade kogu potentsiaal. Piiriülese koostöö prioriseerimine on seda olulisem praeguses kontekstis, mil kahtluse alla seatakse vaba piiriülene liikumine, kuigi see on üks Euroopa integratsiooni peamisi saavutusi;

2.

tervitab ka üleskutset parandada piiriülese koostöö vallas kohaldatavat reguleerivat raamistikku, rakendades seoses selle koostöö eri aspektidega juba olemas olevaid konkreetseid õigussätteid ning parandades või täiendades kehtivat õigusraamistikku, et lihtsustada valdkondlike või piirkonnapõhiste eeskirjade vastuvõtmist;

3.

rõhutab piiriülese koostöö tähtsust linna- ja maapiirkondade arengu jaoks ning märgib, et Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö võimaldab neil tõhusamalt täita oma ülesandeid ja aitab iseäranis piirialadel edasi liikuda ja areneda;

4.

rõhutab, et just piirialad kujutavad endast Euroopa integratsiooniprotsessi katselaboreid, s.o kohti, kus ühtse turu väljakujundamise ja teiste Euroopa poliitikameetmete tulemused peaksid olema nähtavamad kui kusagil mujal. Piirialad on määratluse järgi väga mitmetahulised ristumiskohad, kus kõige selgemalt tuleb esile vaatenurkade paljusus ning kultuuriline ja keeleline sünergia;

5.

märgib, et viimasel kahekümne viiel aastal on piiriülene koostöö saavutanud ELi tasandil suurt edu tänu Interregi programmile ning selle allprogrammidele – ühinemiseelse abi rahastamisvahendile ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendile –, samuti tänu teistele Euroopa territoriaalse koostöö vormidele, kuid tõdeb siiski, et asjaomase koostöö potentsiaali täielikul ärakasutamisel praeguseks saavutatud tulemused on ikka veel ebarahuldavad. Seepärast tuleks suuremat tähelepanu pöörata piiriülese koostöö edasisele tugevdamisele ja selle sidumisele teiste olemasolevate instrumentidega (ühtekuuluvuspoliitika, programm „Horisont 2020”, riigiabi jne), et tagada ebasoodsas olukorras piirialade erikohtlemine;

6.

tunneb praeguseni piiriülese koostöö edendamisel tehtud pingutuste valguses heameelt rolli üle, mida täidavad piirkondliku koostöö eri vormid kas siis funktsionaalsete alade, makropiirkondade (Läänemere piirkonna, Doonau piirkonna, Aadria ja Joonia mere piirkonna ning Alpi piirkonna strateegia) või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

7.

tõstab esile piiriülese koostöö tugevdamiseks vastu võetud õigusvahendite ulatust. Nende hulgas tuleb mainida iseäranis Euroopa Nõukogu territoriaalsete kogukondade või ametiasutuste vahelise piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsiooni (1), mille kohaselt kohustuvad riigid lihtsustama ja edendama piiriülest koostööd oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate või teiste kokkuleppeosaliste jurisdiktsiooni alla kuuluvate territoriaalsete kogukondade või ametiasutuste vahel, samuti Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) määrust (2) ja Euroopa majandushuviühingut (EMHÜ), mis on kvaliteetsed vahendid piiriülese koostöö arenguks vajalike õigusvahendite loomiseks;

8.

meenutab, millist rolli täidab ETKR liikmesriikide või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelise piiriülese, riigiülese ja piirkondadevahelise koostöö toetamisel ja edendamisel;

9.

rõhutab paindlikkust, mida pakub ETKR liikmesuse aspektist, kuna tegemist on mitmetasandilise valitsemise platvormiga, tänu millele saavad eri tasandile kuuluvad ja erinevate pädevustega organid kooskõlastatult tegutseda, võttes arvesse iga piirkonna vajadusi;

10.

märgib, et piiriülese koostöö arendamist pidurdavad arvukad asjaolud, mis takistavad piirialade majandusarengut ning Euroopa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamist. Komitee märgib samuti, et piiriülene koostöö põrkub ettenägematutele takistustele, mis sageli tulenevad liikmesriikide ning kohaliku ja piirkondliku tasandi osaliste tegevusest;

11.

märgib, et eesistujariigi Luksemburgi korraldatud seminar ja läbiviidud küsitlus tõid esile piiriülese koostöö edasist tugevdamist takistavad olulised asjaolud: nt erinevused õigusraamistikus transpordi, tervishoiu, keskkonna, kodanikukaitse jt valdkondades, mis muudavad piiriüleste projektide elluviimise võimatuks, samuti territoriaalse korralduse erinevustest tulenev institutsiooniline asümmeetria liikmesriikide vahel, õiguskindluse puudumine, mille all kannatavad piiriülesed üksused ja jagatud teenused, ning kahel pool piiri asuvate alade ebavõrdne majandusareng, mis tuleneb sellest, et riiklikud keskkonnad tööõiguse, maksunduse ja sotsiaalkaitse valdkonnas – nimetamaks vaid mõnd näidet – on erinevad;

12.

tõdeb lisaks sellele, et piirialade riiklikud tervishoiusüsteemid, sh erakorralise meditsiini raames osutatava ravi korraldus, ei ühildu ja juhul, kui sektori töötajad tegutsevad eri jurisdiktsioonide alla kuuluvas piirkonnas, tekib küsimus, millisega neist nad on hõlmatud. Probleeme on seoses kahel pool piiri asuvate tervishoiuteenuste osutajate ja ametiasutuste vahelise asümmeetriaga: näiteks kulude hüvitamiseks on nõutav eelnev luba, mistõttu kohalikel elanikel on raske lähemas ümbruskonnas ja kiiresti tervishoiuteenustele ligi pääseda;

13.

leiab lisaks, et piiriülest koostööd takistavad asjaolud, mille eesistujariik Luksemburg küsitluse abil tuvastas, on ainult mõned näited sellistest takistustest ja seega tuleks kõiki neid takistusi süstemaatilisemalt ja terviklikumalt uurida;

14.

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust koostada 2016. aasta lõpuks piiriülese koostöö valdkonnas takistuste, lahenduste ja heade tavade näidete analüüs ning kutsub komisjoni üles kaasama Euroopa Regioonide Komitee aktiivselt asjaomase analüüsi koostamisse ja tulemuste ühissesse hindamisse;

15.

toonitab, et piiriülest koostööd takistavate asjaolude kvaliteetseks analüüsimiseks ja nende kõrvaldamiseks sobivate lahenduste otsimiseks tuleb täpselt määratleda piiriala mõiste ning on tarvis asjakohaseid andmeid koostöö kohta, ning väljendab seoses sellega kahetsust, et selles küsimuses puuduvad kõigil piirialadel kogutud usaldusväärsed statistilised andmed ja et statistika kogumise tagamises on liikmesriikide vahel erinevusi;

16.

kutsub komisjoni üles kasutama piiriüleste takistuste analüüse, mis on juba koostatud piirialade algatusel ja piiriüleste programmide raames;

17.

toonitab piiriülese koostöö edendamise ja lihtsustamise olulisust eesmärgiga saavutada kõigi Euroopa Liidu territooriumil asuvate piirkondade tasakaalustatud areng ja vähendada nende arengutasemes valitsevaid erinevusi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 kohaselt. Komitee märgib samuti, et iseäranis majandusarengu edendamise seisukohast on mõned piirialad Euroopa ülejäänud piirkondadega võrreldes iseäranis halvas olukorras, eriti kui majandusliku heaolu määras on suuri erinevusi võrreldes teiste piirialadega, mis saavad oma asukohast kasu. See kehtib ka kolmandate riikidega külgnevate alade ja Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade puhul. Just seda teatud piirkondade ebasoodsat olukorda arvestades kutsub komitee üles rangemalt järgima Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 territoriaalset ühtekuuluvust puudutavaid sätteid;

18.

toonitab, et äärmiselt olulised on pidevad jõupingutused selliste piiriülest koostööd takistavate asjaolude käsitlemiseks, mis kujutavad endast püsivat probleemi, ja et samal ajal tuleb jätkata Euroopa integratsiooni protsessi. Seepärast väljendab komitee heameelt õigusliku olemusega algatuste üle ja soovitab samuti, et piiriülese koostöö tähtsus kajastuks asjakohaselt asjaomase koostöö edasiarendamiseks eraldatud rahalistes vahendites;

19.

rõhutab, et lahenduste otsimisel piiriülest koostööd takistavate tuvastatud asjaolude kõrvaldamiseks ja Euroopa Liidus halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammi (REFIT) (3) tulemusi arvestades tuleb lähtekohaks võtta praegu asjaomast koostööd reguleerivad sätted, et tagada nende terviklik kohaldamine;

20.

meenutab, et vastavalt Euroopa Nõukogu territoriaalsete kogukondade või ametiasutuste vahelise piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsiooni artiklile 4 kohustuvad selle allkirjastanud riigid püüdma lahendada juriidilist, administratiivset või tehnilist laadi raskused, mis võivad takistada piiriülese koostöö head toimimist, ja üksteisega nende raskuste lahendamiseks konsulteerima;

21.

tunneb heameelt eesistujariigi Luksemburgi hiljutise algatuse üle esitada esmane ettepanek uue õigusvahendi kohta, mille eesmärk on lubada liikmesriikidel, keda spetsiifiline piiriülene projekt puudutab, kokku leppida õigusraamistik, mis luuakse asjaomaste liikmesriikide olemasolevatest õigusnormidest ja mida kohaldataks ainult sellele spetsiifilisele piiriülesele projektile. See aitaks kaasa piiriüleste alade ühtekuuluvusele. Kuigi see vahend on seotud tegevustega, mis ei hõlma tingimata ELi-poolset rahastamist, annab see väärtusliku panuse tekkivasse arutellu piiriülese koostöö tuleviku ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide üle ELis tervikuna;

22.

märgib, et üks vahend piiriülese koostöö parandamiseks ELi tasandil on juba antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, mida on muudetud määrusega (EL) nr 1302/2013, mis käsitleb piiriülese koostöö projektide elluviimist ja juhtimist erinevate siseriiklike eeskirjade ja juriidiliste menetluste raamistikus. Komitee tõdeb, et asjaomase kahe vahendi õiguslik olemus on erinev: kui ETKRi õiguskord kehtib ainult selle liikmete suhtes, siis Luksemburgi ettepanekuga loodaks selline õiguskord, mis kehtiks konkreetse piiriülese projekti suhtes, mille geograafiline ulatus on täpselt kindlaks määratud;

23.

tervitab kõiki lihtsustusi, mis tehti 22. juunil 2014 jõustunud ETKRi määruses osalt komitee ettepanekul, ent väljendab kahetsust selle pärast, et teatud liikmesriigid on olnud küllaltki aeglased muudetud ETKRi määruse vastuvõtmisel. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles kahekordistama oma jõupingutusi selle ellurakendamisel ja oma territooriumil ETKRide rajamise edendamisel, arvestades, et see võimaldab suuremat paindlikkust ETKRide loomisel ja registreerimisel ning nende ülesandeid paremini määratleda. Komitee leiab siiski, et määruse jõustumisest ei ole veel möödunud piisavalt aega, et mõõta selle täielikku ulatust või hinnata selle rakendamise mõju kohapeal;

24.

on seisukohal, et arvestades ETKRi määruse olemasolu ja selle kogu potentsiaali piiriülese koostöö tugevdamiseks, kui määrus on kõigi liikmesriikide õiguskordadesse üle võetud, tuleks täiendavate õigusvahendite loomist kaaludes arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet. Komitee leiab samuti, et on juhtumeid, mil teatud piiriülese koostöö projekti spetsiifiliste takistavate asjaolude ületamiseks võinuks olla kasu teistsugusest õigusvahendist kui ETKR;

25.

tervitab ettepanekus valitud lähenemisviisi, mis seisneb piiriülese koostöö vahendite valiku kvalitatiivses edasiarendamises, pakkudes üldist laadi vahendit, millega ei looda uut juriidilisest isikust üksust ja jätkatakse liikumist eesmärgi poole kasutada eelnevalt kindlaks määratud eeskirju ühiste algatuste rakendamiseks kahes või enamas liikmesriigis, mida võiks käsitada kui kinnitust, et ETKRi kontseptsioon on olnud edukas;

26.

märgib, et praeguses järgus tekitab uue vahendi ettepanek mõningaid küsimusi, mida tuleb kujuneva arutelu käigus põhjalikult uurida:

27.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi ETKRi kokkuleppes kindlaks määratud kohustused ja ülesanded on piiratud rühmituse enese ja selle liikmetega ning ETKRil ei ole lubatud õigusakte vastu võtta, ellu rakendada ega tagada nende täitmist, nii et see ei saa olla alus sellise tegevuse teostamiseks piiriülesel tasandil, võib ETKR teisalt hallata avalikke taristuid, pakkuda kommunaalteenuseid, osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, rakendada ja hallata avaliku sektori vahendeid kollektiivsetest huvidest tulenevate eesmärkide elluviimiseks, st teha kõike, mis on kooskõlas aluslepingu peamiste põhimõtetega ja liikmesriikide üldistes huvides. Seoses sellega leiab komitee, et praegune ETKRi määrus pakub seda laadi tegevusteks sobivat õigusraamistikku, kuigi võiks kaaluda täiendavate võimaluste uurimist, mis lihtsustaksid üldist laadi piiriülest koostööd mingil konkreetsel territooriumil;

28.

rõhutab, et peamised probleemid ETKRi kasutamisel piiriülese koostöö mehhanismina on teabe ja teadlikkuse ebapiisavus, usalduse puudumine ja vajaliku poliitilise tahte puudumine ning et piiriülese koostöö tugevdamiseks on tarvis suurendada asjaomaste osalejate teadlikkust sellise koostöö arendamise võimalustest, mida pakub olemasolev õigusraamistik ja iseäranis ETKRi määrus, ning neid sellest intensiivsemalt teavitada;

29.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostöös Euroopa Regioonide Komiteega täiendavaid jõupingutusi, et selgitada ja tutvustada ETKRi võimalikku rolli vahendina, mille abil paremini vastata piiriülestel aladel kohalikul tasandil tekkivatele vajadustele;

30.

kutsub üles tagama õigusraamistiku puhul võimalikult suure lihtsuse selliselt, et iga uue regulatiivse teksti või juba kehtivas õigusaktis tehtava muudatusega lihtsustataks piiriüleste projektide elluviimise menetlusi, sõltumata sellest, kas projekte rahastatakse ELi eelarvest või mitte, ja on seisukohal, et selles kontekstis on eesistujariigi Luksemburgi ettepanek kasulik panus arutellu, mida hakatakse peatselt pidama järgmist programmitööperioodi puudutavate õigusaktide paketi üle;

31.

tunneb heameelt selle üle, et subsidiaarsuse ja kohaliku demokraatia põhimõtete valguses antakse eesistujariigi Luksemburgi ettepanekus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele juhtiv roll, mille kohaselt võtaksid piirialad ja -linnad initsiatiivi asjaomaste Euroopa piiriüleste kokkulepete sõlmimiseks, kohandamist vajavate õigussätete väljaselgitamiseks, kokkuleppe eelnõu koostamiseks ja selle esitamiseks asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele lõplikuks heakskiitmiseks;

32.

teeb ettepaneku rakendada Euroopa Nõukogus 1980. aastal vastu võetud territoriaalsete kogukondade või ametiasutuste vahelise piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsiooni ja selle hiljem koostatud protokollide ja kahepoolsete lepingute raames ETKRide puhul lihtsustatud heakskiitmismenetlust, juhul kui juba on olemas mõni varasem struktuur, nt europiirkond või koostööühendus;

33.

peab seoses ideega töötada koostöö edendamiseks piirialadel välja uus õigusvahend vajalikuks märkida, et Euroopa Liidu lepingus nähakse ette, et liit peab austama riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist (artikkel 4);

34.

võtab teadmiseks eri menetlused, mida kasutatakse selliste piiriülese koostöö projektide elluviimiseks ja elluviimise jälgimiseks, milles osaleb mitu partnerit liikmesriikidest ja mujalt, samuti asjaolu, et asjaomaseid programme ja algatusi on nende erinevate osaliste tõttu raske ellu viia, ning ärgitab seoses sellega lihtsustama – iseäranis väikesemahuliste ja ühekordsete piiriüleste projektide elluviimisel – ELi rahastatud piiriüleste programmide ja projektide kavandamise ja haldamise menetlusi, mida rakendatakse ühtviisi kõigi sidusrühmade suhtes, ning sooviks, et leitakse viis, kuidas lihtsalt ja kiiresti lahendada projektide elluviimisega seonduvad haldus- ja õigusalased küsimused;

35.

kutsub liikmesriike üles lihtsustama erasektori osalejate kaasamist, et toetada majanduskasvu ja püsivate töökohtade edendamisele suunatud tegevust ning tagada tulevikkuvaatavalt ja tõhusalt projektide tulemused;

36.

kutsub liikmesriike üles lisama olemasolevad ja võimalikud ETKRid oma tulevastesse rakenduskavadesse;

37.

tõdeb, et territoriaalse koostöö programmide koostamine ja vastuvõtmine finantsplaneerimise perioodiks 2014–2020 edeneb nii aeglaselt, et see hakkab omakorda mõjutama asjaomaste programmide elluviimise edukust, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles intensiivistama oma pingutusi ja toetust osalevatele riikidele programmide koostamisel ja vastuvõtmisel;

38.

kutsub ELi üles pöörama eritähelepanu oma vahendite kasutamisele kolmandate riikidega külgnevate piirialade ja Euroopa äärepoolseimate piirkondade kasuks, et parandada neist vahenditest rahastatud piiriüleste projektide rakendamist;

39.

ärgitab Euroopa Komisjoni jätkama menetluste lihtsustamist, et kergendada piiriüleste projektide elluviimist, samuti käivitama protsessi riigi tasandil kasutatavate vahendite kohandamiseks ja kaaluma sellega seoses võimalust siduda ELi vahendid automaatselt piiriüleste projektidega;

40.

kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama takistustest, lahendustest ja piiriülese koostöö alaste heade tavade näidetest lähtudes koos Euroopa Regioonide Komiteega pikaajalise strateegia piiriülese koostöö edendamiseks ja asjaomase tegevuskava, mis hõlmaksid mitut tulevast ELi eesistumisperioodi ja tagaksid seega, et eesistujariigi Luksemburgi tehtud töö jääb püsima ja jätkub ka pärast selle eesistumisaja lõppu;

41.

soovitab hõlmata asjaomase uue määruse teemalise arutelu ühtekuuluvuspoliitika tulevikule pühendatud üldisesse arutellu. Üks keskpika perspektiivi eesmärk võiks olla üleskutse, et liikmesriigid kohaldaksid ETKRi määrust terviklikult ja tõhusalt, kõrvuti nõudega parandada teadlikkust seoses määruse kohaldamisega ja/või võimalike muudatustega selle puuduste parandamiseks. Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma Luksemburgi ettepanekut ja seda komisjoni käimasoleva piiriülese analüüsi tulemuste valguses edasi arendama;

42.

rõhutab lõpetuseks subsidiaarsuse põhimõtte järgimise olulisust ning vajadust usalduse, vastastikuse hea usu ja koostöö järele kesktasandi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, kui soovitakse jõuda tõelise ja täielikult toimiva piiriülese koostööni.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/13

1.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu voliniku taotluse üle kaasata Regioonide Komitee ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamisse, mille ta on toonud välja ühe oma põhiprioriteedina 2015. aastal;

2.

nõustub kehtestatud eesmärgiga, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) lihtsam raamistik suurendaks konkurentsivõimet põllumajandussektoris ning säästaks aega ja vähendaks kulusid kõigi ühise põllumajanduspoliitika osaliste, sh põllumajandustootjate, ettevõtjate ja ametiasutuste jaoks;

3.

leiab, et komitee panuse lisaväärtus on keskendumine ÜPP territoriaalsetele aspektidele ning subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise edendamine, kuna oluline osa ÜPPst viiakse ellu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaudu;

4.

kavatseb sõnastada mitte üksnes lühiajalised ettepanekud, mis võivad aidata parandada praegust süsteemi, tagades samas ÜPP eesmärkide täitmise ja kasusaajate õiguskindluse, vaid ka kasutada käesolevat arvamust hüppelauana, et käivitada komitees arutelusid ÜPP tuleviku üle pärast 2020. aastat;

5.

toetab ÜPP jätkuvat liberaliseerimist ja lihtsustamist ning mitte tagasipöördumist varasemate ebaõnnestunud poliitikameetmete juurde, millega eraldati põllumajandustootjad turust, kuid rõhutab, et seda ei tohiks teha toiduga kindlustatuse arvelt ning see ei tohiks kahjustada põllumajandustootjate suutlikkust saada oma toodete turule viimise eest õiglast sissetulekut;

6.

tuletab meelde, et uue ÜPP üks iseärasusi on oluliselt suurem detsentraliseerimine, kus suur arv sätteid on jäetud liikmesriikide ja paljudel juhtudel piirkondlike omavalitsuste otsustada, muu hulgas sellistes küsimustes nagu otsustamine, kui palju on võimalik teha ümberpaigutusi I samba (otsetoetused) ja II samba (maaelu areng) vahel, aktiivse põllumajandustootja määratlus ning otsused otsetoetuste saamise miinimumnõuete, vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse, otsetoetuste piirmäära kehtestamise ja piirkondadeks jaotamise kohta;

7.

märgib, et liikmesriigid taotlesid vabastuste ja erandite tegemist, mis suurendas oluliselt praegust muret ÜPP järjest suurema keerukuse pärast;

8.

tuletab meelde, et komitee arvamuses CdR 65/2012 juba soovitati rakendada reformi raames enam subsidiaarsust, et tagada suurem paindlikkus liikmesriikide ja piirkondade jaoks. Sellegipoolest ei tohiks subsidiaarsuse, mitmetasandilise valitsemise ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamine kaasa tuua stsenaariumit, kus ÜPP muutub liiga killustatuks ega ole võimeline toimima ELi ühtse poliitikana;

9.

leiab, et ÜPP igasuguse lihtsustamise peamine lakmustest on see, et liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele antakse volitused suurendada rakendamise ja kontrollide usaldatavuse paindlikkust seni, kuni sellega ei moonutata ELi-üleseid võrdseid tegutsemistingimusi, mille ÜPP kui ELi-üleseid eesmärke täitev ELi poliitika peab tagama;

10.

hoiatab, et ÜPP lihtsustamist ei saa nüüd kasutada viisil, mis lammutaks paljud avalikud, eeskätt keskkonnahüved, mille pakkumine kuulub ÜPP eesmärkide hulka;

11.

nõuab, et ÜPP eeskirjade igasugune lihtsustamine peab tagama, et toidutootmine oleks konkurentsivõimeline ja põllumajandustootjad saaksid samas turult mõistliku sissetuleku ning põllumajandustootjatele ja kohalikele kogukondadele pakutakse stiimuleid pakkuda avalikke hüvesid, nagu keskkonnakaitse, sotsiaalne kaasatus ja maapiirkondade põhiteenused, et anda kogukondadele võimalused mitmekesistada majandustegevust ja piirata nii elanike äravoolu;

12.

rõhutab vajadust ÜPP ja teiste ELi poliitikavaldkondade, nagu keskkonnapoliitika (ja fondid), suurema sidususe ja vastastikuse täiendavuse järele. Suuremat sidusust on kõige rohkem vaja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja ülejäänud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahel, mille abil viiakse ühiselt ellu ühist strateegilist raamistikku, mis põhineb strateegia „Euroopa 2020” üldistel poliitikaeesmärkidel;

13.

leiab, et tuleks tugevdada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni võrreldes toiduainete tarneahela teiste osalistega (peamiselt tarnijad, jaemüüjad ja töötlev tööstus) ning parandada turu läbipaistvust, nii et esmased tootjad saaksid turuhinnast õiglasema osa. Tuleb tagada õiglane konkurents ning komitee kutsub komisjoni üles uurima ostujõu kõiki võimalikke kuritarvitusi toiduainete tarneahelas;

14.

leiab, et ÜPP eeskirjade käimasoleval läbivaatamisel, mis hõlmab üle 200 õigusakti, sealhulgas ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alasid, põllumajandustootjate põhitoetuskava ja ühist turukorraldust või geograafilisi tähiseid puudutavad eeskirjad, on väga oluline, et kasusaajatele tagatakse õiguskindlus ja prognoositavus;

15.

leiab, et ÜPP lihtsustamine annaks suurimat lisaväärtust põllumajandustootjate ja kasusaajate, näiteks maakogukondade halduskoormuse sihipärasel vähendamisel, suurendaks nii õigusraamistiku selgust kui ka ÜPP kahe samba vahelist sidusust, tagades samas ÜPP rahastamisvahendite usaldusväärse haldamise;

16.

soovitab kasutada tõhusamat lähenemisviisi andmete jagamisele ja integreeritud IT-lahendustele, nagu elektroonilised vormid ja andmebaasid. Need võiksid olla koondatud ühtsesse kontaktpunkti, mis vähendaks põllumajandustootjatele, maade haldajatele ja korraldusasutustele eri vormide täitmisest põhjustatud koormust. Selleks on vaja eelnevat riskihindamist selle kohta, mida ja milliseid andmeid võib jagada, ning komisjoni ja auditeerimisasutuste, sh Euroopa Kontrollikoja sekkumist, et vältida auditiküsimuste tekkimist hilisemas etapis;

17.

väljendab heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma loomise üle ning asjaolu üle, et erilist tähelepanu kavatsetakse pöörata kasusaajatele avalduvale mõjule. Komitee teeb ettepaneku, et üks töörühma liige võiks olla Euroopa Regioonide Komitee esindaja. Nimetatud esindaja saaks koguda loodusvarade komisjoni, komitee riikide delegatsioonide ja ametisse nimetanud asutuste ning ka komitee subsidiaarsuse järelevalve ja strateegia „Euroopa 2020” võrgustike panuseid ja neile aru anda;

18.

tuletab meelde, et ÜPP 2014–2020 on jätkuvalt jagatud otsetoetustele keskendunud suure I samba ja maaelu arengule keskendunud väiksema II samba vahel. Kuna vahendite ülekandmine ühest sambast teise otsustatakse riigi või piirkonna tasandil, on see subsidiaarsuse mõttes teretulnud, kuid on muutnud olukorra kogu ELis väga keeruliseks. Arvamuses CdR 65/2012 toetab komitee võimalust paigutada kuni 10 % vahenditest esimesest sambast teise sambasse, mitte vastupidi;

19.

märgib, et sammastevahelise demarkatsiooni tagamisel on tehtud edusamme, ent jätkuvalt esineb selgeid kattumisi küsimustes, nagu looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad, keskkonnakaitse ja noorte põllumajandustootjate toetamine ning II samba ja muude Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide seos;

20.

leiab, et ideaaljuhul ei tohiks selliseid kattumisi olla ning et pärast 2020. aastat võiks olla olemas üks ELi poliitikavahend toidutootmise toetamiseks, teine säästva arengu saavutamiseks ja kolmas, mis keskendub maakogukondade volituste suurendamisele mitmekesistada tegevust põllumajandustootmisest väljapoole. Vahendid oleksid järjepidevad ega kattuks omavahel. Siiski peaks praeguse lihtsustamise juures keskenduma nimetatud kattumiste vähendamisele ja selle tagamisele, et kehtivate eeskirjadega välditaks tõhusalt seda, et kasusaajad saavad ühe ja sama tegevuse eest topeltrahastust mõlemast sambast;

21.

rõhutab, et komisjon saab võtta kogu perioodi vältel aktiivse ja toetava rolli liikmesriikide ja korraldusasutuste algselt tehtud valikute kriitilisel hindamisel, et lihtsustada kõnealuste prioriteetide muutmist aja jooksul, juhul kui need ei ole andnud tõelist lisaväärtust, tagades samas, et sellised muutused ei muuda programmi vältel kasusaajate õiguskindlust;

22.

leiab, et kuigi ÜPP keskkonnasäästlikumaks muutmine on uue programmitöö perioodi üks peamisi uuendusi, peetakse selle rakendamist sageli ülemäära keerukaks ja komisjoni tõlgendust liiga jäigaks, eelkõige keskkonnasäästlikumaks muutmisega võrdväärsete tavade osas. Samuti leitakse, et komisjoni delegeeritud ja rakendusaktid lähevad määruste tekstist palju kaugemale;

23.

juhib tähelepanu murele, et tõendite esitamine põllukultuuride mitmekesistamise, kontrollimäärade, miinimumpindala või püsirohumaa säilitamise eeskirjade täitmise kohta on kasusaajate jaoks liiga koormav;

24.

toonitab, et ÜPP peab olema õiglane kõigi põllumajandustootjate suhtes. Ent looduslikud tingimused, tootmiskulud ja üldine elatustase ei ole kogu Euroopas ühesugused ning seda tuleb toetuste ümberjagamisel arvesse võtta. Seepärast leiab komitee, et toetus peaks peegeldama ELi põllumajanduse mitmekesisust;

25.

tuletab meelde oma arvamust CdR 65/2012, milles taotleti suuremat subsidiaarsust, et volitada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi algatama ja haldama sihipäraseid keskkonnameetmeid, sealhulgas territoriaalsete lepingute kaudu partnerluses kohaliku põllumajandustootmise, keskkonnaalaste ja sotsiaal-majanduslike sidusrühmadega ning kõigile põllumajandustootjatele avatud meetmekategooriate abil;

26.

rõhutab, et ÜPP usaldusväärsuse tagamine on võimalik vaid juhul, kui sellega toetatakse mitte ainult toidutootmist, põllumajandustootjate sissetulekut ja maaelu arendamist, vaid täidetakse ka elurikkuse ja kliimavaldkonna eesmärke;

27.

märgib, et ÜPP moodustab ELi eelarves suuruselt teise valdkonna ja sellel on tugev territoriaalne mõõde ning et koos regionaalpoliitikaga on see peamine vahend ELi keskkonnaalaste kohustuste täitmisel;

28.

väljendab kartust, et arvestades keskkonnasäästlikumaks muutmise kavandatud viise, ei saavuta see oma täielikku potentsiaali, sest näiteks on valdav enamik ELi põllumajanduslikke majapidamisi sellised, millelt ei nõuta ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade staatuse rakendamist;

29.

tuletab meelde, et samas väljendavad kasusaajad laialdaselt muret, et keskkonnasäästlikumaks muutmise eeskirjad on liiga keerulised, mõjudes pigem heidutavalt, selle asemel et innustada säästvate põllumajandustavade kasutuselevõttu;

30.

leiab siiski, et ÜPP keskkonnasäästlikumaks muutmise eeskirjade lihtsustamist ei saa kasutada ettekäändena keskkonnaalaste eesmärkide nõrgendamiseks. Eeskirju peaks muutma teadusliku tõendusmaterjali alusel, mis tagaks muudatuste keskkonnahoidlikkuse. Just need tõendid peaksid määratlema kõigi uute muudatuste ulatuse kasusaajaid puudutavates haldusmenetlustes, et vähendada nende regulatiivset koormust;

31.

tuletab meelde, et kehtivad ÜPP eeskirjad lubavad keskkonnahoidlikuks muutmisega võrdväärsete meetmete võtmist, ning leiab, et sellised meetmed võivad olla teatud tingimustel mõistlik alternatiiv, eeldusel et eeskirjade muudatused tugevdavad või vähemalt ei nõrgenda ÜPP keskkonnaalaseid tulemusi;

32.

leiab, et keskkonnasäästlikumaks muutmise kontrollidele ja nõuetele vastavuse eeskirjadesse tuleks lisada proportsionaalsuse põhimõte, võimaldades tolerantsemat lähenemist väiksemate rikkumiste, ebasoodsate kliimatingimuste ja väljapoole kasusaajate kontrolli jäävate ootamatute sündmuste puhul. Eelkõige puudutab see uute ÜPP eeskirjade kasutuselevõtu esimesi aastaid, kui vigade oht on tõenäoliselt suur, muu hulgas ka seetõttu, et korraldusasutuste ja komisjoni enda suunised valmisid hilinemisega;

33.

teeb ettepaneku suurendada paindlikkust kaardistamisel, nii et kasusaajad ei peaks deklareerima asjaomase piirkonna kõiki elemente, vältides sellega üledeklareerimise ohtu;

34.

tuletab meelde, et üks peamisi muudatusi uutes ÜPP eeskirjades on nende eesmärk tagada, et ÜPPst saavad kasu vaid reaalselt maaga töötavad põllumajandustootjad ja mitte need, keda tuntakse rohkem nn mugavustalunikena, nagu komitee on juba taotlenud oma varasemas arvamuses CdR 65/2012;

35.

märgib, et kuigi seda tehakse minimaalse tegevuse nõuete kaudu, nõudes kasusaajalt minimaalse loomkoormuse tõendamist, on väljendatud muret, et sellises sõnastuses jätavad eeskirjad mitteaktiivsetele põllumajandustootjatele ikka mänguruumi saada ÜPP maksetest jätkuvalt kasu;

36.

väljendab siiski muret, et aktiivseid põllumajandustootjaid käsitlevad praegused eeskirjad ja määratlused on ülemäära keerukad ning neid tuleks täpsustada. Liikmesriikidele tuleks anda võimalus kehtestada ise kriteeriumid aktiivsete põllumajandustootjate kohta, tingimusel et peetakse kinni ELi õiguse üldpõhimõtetest;

37.

toetab väikepõllumajandustootjate eraldi tunnustamist ÜPP raames, kuna nad moodustavad mitmes ELi liikmesriigis väga suure osa maapiirkondade tööhõivest. Komitee on selle juba varem esitanud lihtsustamismeetmena, et tõsta miinimumtoetuse künnis 1  000 eurole;

38.

leiab, et noored põllumajandustootjad on majanduslike ja keskkonnaalaste tulemuste mitmekesisuse tõukejõud nii majapidamises kohapeal kui ka maakogukonnas laiemalt;

39.

soovitab uue ÜPP finants- ja õigussätteid uuesti hinnata tagamaks, et need tõepoolest innustavad noori põllumajandusettevõtjaid tegevust alustama. Need peavad olema paindlikumad noorte põllumajandusettevõtjate rolli tunnustamisel tegelikus õiguslikus ja majanduslikus olukorras kohapeal (õiguste ülekandmine, alles hiljuti põllumajandustegevust alustanud eakad põllumajandustootjad jne), kui noored põllumajandustootjad alustavad oma karjääri eakamate pereliikmete või teiste maapiirkonna ettevõtjate kõrval;

40.

märgib, et karistuse kehtestamise kohta on määruses (5 %) ja delegeeritud määruses (3 %) toodud erinevad protsendid. Üldine arvamus on, et 3 % määr ei ole proportsionaalne;

41.

on mures, et hoolimata uues ÜPPs seatud eesmärkidest vähendada ELi tasandi õigusakte, on komisjoni reguleerimine delegeeritud õigusaktide kaudu suurenenud ning komisjon käsitleb suuniseid sageli samaväärselt õigusaktidega;

42.

nõuab, et tuleks vähendada ELi eeskirjade liigpüüdlikku rakendamist täiendavate riiklike või piirkondlike suuniste kasutuselevõtu kaudu. Selles osas on komisjoni suuniste hiline esitamine ise suurendanud ÜPP keerukust ning see suurendab auditiriski tõenäosust hilisemas etapis;

43.

leiab, et alati kui ELi suunised või õigusaktid võimaldavad teatud paindlikkust, peaksid riiklikud või korraldusasutused vältima sätete lisamist, mis on liiga ettekirjutavad või mida on keeruline kontrollida;

44.

kutsub üles kasutama ÜPP vahendite käimasoleva läbivaatamise protsessis uusi õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse (REFIT) kriteeriume, mille komisjon hiljuti sõnastas;

45.

leiab, et nagu ka teiste ELi fondide puhul, jätkatakse ÜPP puhul mitmetasandiliste, sageli erineva tõlgendusega auditite läbiviimist. See põhjustab õiguslikku ebakindlust liikmesriikide valitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, kuid eriti kasusaajate jaoks;

46.

leiab, et ÜPP peaks kontrollide ja auditi puhul liikuma proportsionaalsema ja tulemuspõhise lähenemisviisi suunas, keskendudes vähem karistustele ja rohkem parendamisele ning meetmetele ÜPP laiemate eesmärkide saavutamiseks. Kasusaajate, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks on lihtsustamise põhikriteerium nõutud kontrollide arvu vähendamine, sest praegust kohapealse kontrolli 5 % määra peetakse sageli liiga koormavaks;

47.

toetab riskipõhist, paindlikumat ja proportsionaalsemat lähenemisviisi kontrollidele, nii et ühe külastuse jooksul saaks läbi viia mitut liiki kontrolle. Põhjendatud juhtudel võiks kontrollist varakult ette teatada, tagamaks, et kontrollid saab läbi viia tõhusalt ja et sellega häiritakse võimalikult vähe põllumajandustootjate ja teiste kasusaajate igapäevatööd. Kui veavõimalus on suur, võidaks läbi viia ka eelkontrolle, et aidata suurendada nõuetele vastavust ning kasusaaja vastutustunnet;

48.

väljendab muret, et ÜPP horisontaalse määruse uue artikliga 9 suurendatakse iga-aastast kontrollidega seonduvat koormust, ning rõhutab vajadust vähendada täiendavaid riiklikke auditeerimiseeskirju miinimumini. Nende osas tuleks läbi viia riskihindamine, et kontrollida nende vastavust ELi auditieeskirjadele ja tavadele, ning need tuleb koostada ELi audiitoritega eelnevalt konsulteerides;

49.

rõhutab, et tulevikku silmas pidades tuleks auditi suhtes võetavat riskipõhist lähenemisviisi edasi arendada, et saavutada stsenaarium, kus juhul, kui riiklik või piirkondlik asutus on võimeline tõendama kodumaise auditisüsteemi olemasolu, ei nõua komisjon või kontrollikoda enam täiendavat ELi auditit, välja arvatud väga erandlikud pistelised kontrollid, millega tagatakse, et riiklik auditisüsteem on jätkuvalt töökindel;

50.

väljendab muret, et auditeerimise kord on seekord de facto endisest koormavam, ning leiab, et selle vältimiseks peavad korraldus- ja auditeerimisasutused tegema koostööd korra väljatöötamise varajasest etapist alates, et vältida hilisemaid vasturääkivusi ja vajadust viia sama tegevuse suhtes läbi mitmeid auditikontrolle eri asutuste poolt. Võttes arvesse ÜPP kavade käivitamise aeglust, on see menetlus paljudes riikides ja piirkondades veel võimalik;

51.

leiab, et nõuetele vastavust saab parandada, suurendades auditeerimisprotsessi läbipaistvust, nii et komisjon avaldab oma audititulemused protsessi varajases etapis ning kokkulepete ja kaebuste tulemused avaldatakse kohe, kui need on lõpetatud;

52.

on seisukohal, et kuigi uus ühine turukorraldus on iseenesest olnud oluline lihtsustus, asendades 21 varasemat ühise turu korraldust ja kaotades 81 õigusakti, on jätkuvalt arenguruumi selle aruandluse hulga ja ulatuse vähendamisel, mis tuleb komisjonile esitada;

53.

märgib, et paljudes liikmesriikides ei tähenda maapiirkond üksnes põllumajandust, vaid ka muu kui toidutootmisega tegelevaid väikeettevõtteid ja inimeste elupaika;

54.

tuletab meelde oma varasemaid arvamusi, kus komitee pidas kooskõlas ELi territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga väga oluliseks eraldada maapiirkondade arenguks piisavas ulatuses vahendeid, võimendades Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD), et tagada nende piirkondade harmooniline ja integreeritud areng, sealhulgas kohaliku taristu pakkumine, VKEde toetamine, külade uuendamine ja majanduse ulatuslikum mitmekesistamine;

55.

toonitab vajadust tervikliku maaelu arengu poliitika järele, millega tagatakse ka juurdepääs teistele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele, et ühiselt ellu viia strateegia „Euroopa 2020” ühise strateegilise raamistiku prioriteedid;

56.

väljendab kahetsust, et selles osas keskenduvad maaelu arengu investeeringud jätkuvalt samalaadsele põllumajandustegevusele, mida juba toetatakse I sambast. Komitee kutsub komisjoni üles kasutama maaelu programmide tõenäolist läbivaatamist kogu perioodi vältel selleks, et meelitada korraldusasutusi neist sekkumismeetmetest hoiduma, kui need ei ole veel andnud piisavat lisaväärtust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel, ning liikuma maakogukondade mitmekesistamise ja nende mõjuvõimu suurendamise suunas;

57.

väljendab muret märkimisväärse viivituse pärast maaelu arengu programmide heakskiitmisel, mis on toonud kaasa isegi vajaduse viia 2014. aasta eelarve üle järgmistele aastatele;

58.

leiab, et märkimisväärne põhjus sellisteks viivitusteks tuleneb peadirektoraatidevahelisest sisesest koordineerimisest, kus heakskiitmise kiiruse määrab sageli talitustevahelise konsulteerimisprotsessi kõige aeglasem ametnik. Tulevikus võiks kaaluda võimalust lähetada teiste peadirektoraatide ametnikke maaelu arengu programmide heakskiitmisprotsessi ajaks põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraati;

59.

on seisukohal, et arvestades komisjoni aeglust suuniste ja delegeeritud aktide esitamisel, oleks maaelu arengu programmide üle peetavate läbirääkimiste puhul mõistlik, et komisjon ei nõuaks maaelu arengu programmide esitamist enne, kui asjaomased ELi eeskirjad on olemas. See ei vähendaks viivitusi programmide heakskiitmisel, kuid lihtsustaks nende üle peetavaid läbirääkimisi;

60.

märgib, et kogukonna juhitud kohaliku arengu vahend on läinud kaugemale varasemast algatusest LEADER, et suurendada kohalike omavalitsuste volitusi lisaks EAFRD-le ka ülejäänud kolme Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kaudu. Komitee viitas arvamuses CdR 1684/2012 kogukonna juhitud kohalikule arengule kui ühele käesoleva programmitöö perioodi läbimurdele;

61.

väljendab siiski kahetsust, et kuigi mõnes liikmesriigis, piirkonnas ja kohalikus omavalitsuses kasutatakse laialdaselt kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendit, jääb see paljudes teistes põhimõtteliselt samale tasemele varasema EAFRD-le suunatud algatusega LEADER;

62.

leiab, et see on maakogukondade jaoks möödalastud võimalus, ning on seisukohal, et selle põhjus on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vaheline lünklik koordineerimine, kuna iga fondi puhul rakendatakse ikka veel erinevaid aruandluse ja auditeerimiseeskirju ning iga fond on sageli eri juhtimisstruktuuriga ja allub eri ministeeriumile. Komitee on samuti mures, et kogukonna juhitud kohaliku arengu vahendi suhtes kohaldatavad uued auditeerimiseeskirjad toovad kaasa suurema koormuse vastutavate asutuste ja kohalike tegevusrühmade jaoks;

63.

taotleb selle tunnustamist, et enamikul juhtudel tagab just kohalik omavalitsus selle, et kohalikud tegevusrühmad suudavad kogukonna juhitud kohalikku arengut ellu viia;

64.

väljendab seega muret, et 51 % häälteenamuse nõue muude kui avalikku sektorit esindavate liikmete poolt kohalikke tegevusrühmi puudutavates otsustes jäetakse praktikas sageli rangelt kohaldamata ning sellega karistatakse kohalikke omavalitsusi kui vastutavaid asutusi. Seepärast nõuab komitee, et sellised karistused oleksid proportsionaalsed alati, kui vastutavad asutused suudavad tõendada, et nad ei kaasanud kohalikke tegevusrühmi puudutavate otsuste tegemisse era- või kodanikurühmitusi;

65.

märgib, et eeskirjad kohaliku tegevusrühma piirkonna elanikkonna maksimumsuuruse ja kohaliku tegevusrühma miinimumeelarve kohta annavad liikmesriikidele teatava vabaduse kalduda põhjendatud juhtudel komisjoni suunistest kõrvale, kuid väljendab kahetsust, et seda vabadust ei ole piisavalt kasutatud, mille tulemusena ei määratleta mõningaid kohalike tegevusrühmade piirkondi viisil, mis peegeldaks paremini praegust geograafilist tegelikkust.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/20

1.

tuletab meelde, et vesiviljelust on juba varasematel aastatel käsitletud mitmes komitee arvamuses ning et ühises kalanduspoliitikas (edaspidi ÜKP) ajavahemikuks 2014–2020 käsitletakse vesiviljelust esimest korda eraldi ja kalapüügiga võrdsetel alustel, ent sellegipoolest ei ole vesiviljeluse sektor ELis veel hoogu sisse saanud;

2.

tervitab sünergiat, mis tekib Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraadi ja keskkonna peadirektoraadi ühinemise tulemusel, arvestades, et kõnealune ühinemine võib aidata kaasa Euroopa vesiviljelussektori arengule;

3.

väljendab rahulolu sellega, et uue Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) prioriteetide hulka kuulub säästva ja konkurentsivõimelise vesiviljeluse edendamine, andes tõelise tõuke vesiviljeluse uutele vormidele, mis pakuvad suuri võimalusi innovatsiooni ja majanduskasvu jaoks, näiteks vesiviljelus avameres või avavetes, vesiviljelus, mille toodang ei ole ette nähtud inimtoiduks, või vesiviljeluse mitmekesistamine, mida määratletakse täiendava tegevusena, mis on suunatud rajatistes olemas olevate keskkonnaressursside kasutamisele, sektori majandustegevuse mitmekesistamisele ja selle toodete propageerimisele;

4.

tuletab meelde, et 2013. aasta strateegilistes suunistes ELi vesiviljeluse säästvaks arendamiseks rõhutatakse vesiviljelustootmise strateegilist tähtsust lahenduse leidmisel toidu, loodusvarade kaitse ja ruumilise planeerimisega seotud väljakutsetele;

5.

tunnistab, et vesiviljeluse sektor loob töökohti eelkõige struktuuriliselt nõrkades piirkondades, aidates saavutada suuremat territoriaalset ühtekuuluvust ja maaelu arengut kooskõlas strateegias „Euroopa 2020” seatud majanduskasvu eesmärkidega;

6.

rõhutab Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esmatähtsat rolli Euroopa vesiviljeluse säästval arendamisel ning iseäranis liikmesriikides aastateks 2014–2020 koostatud mitmeaastaste strateegiakavade rakendamisel;

7.

rõhutab asjaolu, et Euroopa vesiviljelussektoris domineerivad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd), kellest 75 % on viie või vähema töötajaga;

8.

tunneb heameelt uue vesiviljeluse nõuandekomitee loomise üle, mille kaudu saavad asjaomased sidusrühmad nõustada ELi kõigis kõnealuse valdkonna arenguga seotud küsimustes, ning loodab tulevikus sellega koostööd teha;

9.

rõhutab, kui oluline on kombineerida mitmesuguseid halduskorra lihtsustamise, ruumilise planeerimise ja konkurentsivõimega seotud meetmeid, et aidata vallandada vesiviljeluse säästva arengu potentsiaali kalapüüki täiendava sektori, mitte selle alternatiivina;

10.

hoiatab, et kuigi vesiviljelus kasvab ülemaailmselt ja moodustab juba ligikaudu 40 % kalanduse kogutoodangust, väheneb vesiviljelustootmine Euroopas (11 % ajavahemikul 2000–2012) ja moodustab vähem kui 20 % kalanduse kogutoodangust hoolimata sellest, et sektoris tegutseb 14  000 ettevõtet ja on loodud 85  000 otsest töökohta. Ülemaailmselt on oodata, et vesiviljelus hakkab varsti ületama kalapüüki samal viisil, nagu omal ajal asendas põllumajandus jahipidamise;

11.

peab kahetsusväärseks, et Euroopas inimese kohta aastas keskmiselt tarbitavast 23 kilost kalast ja mereandidest pärineb vaid 24 % vesiviljelusest ja et üle poole imporditakse väljastpoolt ELi, nii et ELis tarbitavate mereandide ja kala kogumahust on 70 % imporditud. Seetõttu loodetaksegi, et vesiviljeluse abil suudetakse vastata suurenevale ülemaailmsele nõudlusele kala ja mereandide järele;

12.

väljendab sügavat muret tasakaalustamatuse pärast Aasia ja Euroopa vesiviljelustootmise vahel. Aasia osakaal maailma toodangus moodustab ligikaudu 88 % ning ehkki suur osa Aasiast imporditavast kalast vastab ELi õigusnormidele, avaldab kõnealune import üha suurenevat survet Euroopa tootjatele hindade ja tootmismahu osas. Seetõttu spetsialiseeruvad Euroopa vesiviljelustootjad üha enam kvaliteetsetele toodetele ja madalama hinna turusegmenti hõlmavad Aasiast imporditavad odavamad tooted;

13.

rõhutab, et ELi vesiviljelussektorit iseloomustab mitmekesisus kui rääkida kasvatatud liikidest, tootmismeetoditest ja geograafilistest asukohtadest, ning seega tuleks ELi eeskirju rakendada paindlikul viisil, eelkõige äärepoolseimates piirkondades, nende eriolukorda arvestades;

14.

peab kahetsusväärseks, et selleks kasutuseks sobiva ruumi vähene kättesaadavus, menetluste keerukus ja viivitused tegevuslitsentside ja -lubade saamisel on kõnealuste haldusmenetlustega kaasnevate kulude kõrval olulised vesiviljeluse arengu takistused;

15.

tuletab meelde, et Euroopas kuulub asjaomases piirkonnas vesiviljelusega tegelevatele VKEdele tegevuslubade väljastamine ning selliste VKEde toetamine üldjuhul kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkonda. Sellest tulenevalt oleks soovitatav tagada riigiametnike kvaliteetne koolitamine, et suurendada tõhusust ja tulemuslikkust loataotluste menetlemisel;

16.

teeb ettepaneku luua ühtsetest kontaktpunktidest koosnev haldussüsteem, kuhu koondatakse kõik ametipädevused nii, et asjaomased dokumendid võidakse esitada üheleainsale haldusasutusele, mis parandaks tunduvalt suhteid lõppkasutaja ja eri valitsustasandite vahel;

17.

teeb ettepaneku kehtestada lihtsustatud või kiirendatud lubade väljastamise süsteem, mille kohaselt annab pädev haldusasutus ajutise loa, võimaldades tegevust alustada ettevõtjatel, kes vastavad teatavatele eelnevalt määratletud kriteeriumidele. Kriteeriumid võiksid toetuda loataotleja varasemale tegevusele või asjaolule, et esitatakse vesiviljelustootmise projekt, mis on uuenduslikkuse või säästlikkuse poolest tõeline teerajaja, või vesiviljeluse servituudialade loomisele, määratledes eelnevalt kasutusvormid, mis ei ühildu vesiviljelusega;

18.

peab – kui kohalikud tingimused seda võimaldavad – asjakohaseks nn valgusfoorisüsteemi loomist mitmetasandilise vesiviljeluse liigitamiseks, võttes muu hulgas arvesse keskkonnamõju, tootmist, loomade tervislikku seisundit jne. See süsteem peab olema kasutajasõbralik ja kergesti kättesaadav mikroettevõtetele, et tagada võrdsed tingimused nii suurtele kui väikestele ettevõtetele.

19.

rõhutab, et läbipaistvus peab olema esikohal kogu vesiviljelusealaste otsuste tegemise protsessis ning olema seega juhtpõhimõte nii ametiasutuste kui ka kodanikuühiskonna ja teadusringkondade jaoks;

20.

rõhutab vajadust parandada avaliku sektori teabekorraldust, ulatudes pelgast toote edendamisest kaugemale, keskendudes kasule, mida toob jätkusuutlik ja keskkonnasäästlikkuse poolest integreeritud sektor olulise tegurina vesiviljeluse konkurentsivõime suurendamisel;

21.

rõhutab teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni olulisust vesiviljeluse kogu kasvupotentsiaali ärakasutamiseks, nagu on öeldud Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi (EATIP) teadusuuringute ja innovatsiooni strateegilises tegevuskavas, milles kirjeldatakse kaheksaks teemavaldkonnaks jagatud prioriteetseid tegevusvaldkondi;

22.

tunneb heameelt selle üle, et vee-elusressursside kasutamine on Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020” üks temaatilisi prioriteete, ning kutsub nii tööstust kui ka ametiasutusi üles kasutama rahastatud projektide tulemusi vesiviljeluse säästva arengu heaks;

23.

palub komisjonil kehtestada vesiviljelustoodete märgistus, mis toimiks Euroopa märgisena ning mille eesmärk oleks suurendada tarbijate usaldust, tugevdada toodete kvaliteedi mainet ja näidata toote erinevust võrreldes konkurentidega. Korrektne teave aitab kahtlemata tugevdada sektori konkurentsivõimet;

24.

tunneb suurt heameelt selle üle, et ELis on väljatöötamisel vesiviljelusturu vajadustele kohandatud kutse- ja täiendusõppe kavad, mille abil edendatakse samuti noorte kaasamist sektorisse, ning nõuab kutsekvalifikatsioonide standardimise hõlbustamist, et aidata kaasa vesiviljeluse spetsialistide suuremale liikuvusele ELis;

25.

rõhutab uuesti, et keskkonnasäästlikkus on Euroopa vesiviljelussektori arengu eeltingimus;

26.

tuletab meelde, et keskkonnasäästlikkus on esimene tingimus, mis on ühise kalanduspoliitikaga Euroopa vesiviljelusele kehtestatud. Lisaks soovivad kõik asjaomased sidusrühmad ja asutused asjakohase „keskkonnasäästliku vesiviljeluse” määratluse väljatöötamist, milles oleks arvesse võetud nii keskkonnaalaseid kui ja sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume ning mida saaks kohandada iga piirkonna eripärasustele. Komitee arvates peab kõnealuse määratluse osas võtmerolli etendama uus vesiviljeluse nõuandekomitee;

27.

nendib, et vesiviljelussektor vajab kooskõlastatud ruumilist planeerimist, mis vähendaks mereruumi pärast konkureerivate kasutajate konkurentsist tulenevaid konflikte, suurendades keskkonnasäästlikkust, vähendades ebakindlust ja soodustades investeeringuid. Komitee rõhutab sellega seoses juba tehtavat tööd merestrateegia raamdirektiivi raames, mille eesmärk on kaitsta ja taastada Euroopa mereökosüsteeme ning tagada merekeskkonnaga seotud majandustegevuse ökoloogiline jätkusuutlikkus;

28.

peab soovitatavaks edendada selliseid ümbritsevatele ökosüsteemidele minimaalset mõju avaldavaid uuenduslikke tootmisprotsesse nagu ringlussüsteemid, integreeritud multitroopne vesiviljelus või akvapoonika. Need kõik on näited sellest, et ruumikasutus on täielikus kooskõlas tõhususe suurendamise ning rikkuse ja lisaväärtuse loomisega;

29.

märgib, et on vaja edasisi teadusuuringuid ja innovatsiooni, et teha edusamme kalajahu ja kalaõli asendamiseks kalakasvandustes kasutatava söödana. Sellega seoses tuletab komitee meelde, et 60 % vesiviljeluses kasutatavast söödast on taimset päritolu ja et 80 % pärineb keskkonda säästvatest allikatest, mis tugevdab keskkonnasäästlikkust sektoris, mis üha areneb, et täiendada järjest rohkem ja paremini loodusest püütud saaki. Jätkates teadusuuringuid kalajahu ja kalaõli alternatiivide leidmiseks, on oluline kõnealuseid tooteid nende optimeerimiseks ja tootlikkuse parandamiseks tehnoloogiliselt edasi arendada;

30.

rõhutab vesiviljeluse suurt tähtsust selleks, et pakkuda keskkonnateenuseid, iseäranis bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel;

31.

võtab teadmiseks negatiivse mõju, mida avaldab kaitsealuste liikide varude kiire taastumine säästvale vesiviljelusele, ning soovitab seetõttu võtta kõnealuste liikide majandamiskavade koostamisel lisaks teaduslikele kriteeriumidele arvesse ka võimalikke konflikte vesiviljelussektori tootjatega. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles võtma looduskaitsedirektiivide (lindude ja elupaikade direktiivid) tulevasel ajakohastamisel arvesse olemasolevaid vastuolusid mere-, jõe- ja maismaa-alade erinevate kasutusviisidega;

32.

soovitab mitmekesistamist organismide kasvatamisel, pöörates erilist tähelepanu vetikate tootmisele, mille tarbimine inimtoiduks ja loomasöödaks on viimastel aastatel kasvanud ning mis on lisaks sellele osutunud väga sobivaks teatavate tööstuslike tootmisprotsesside või energia tootmise jaoks. Siiski ei kasutata ELis ära vetikate pakutavat suurt potentsiaali, kuigi nad kuuluvad kultuuride hulka, mis pakuvad suuremaid võimalusi keskkonnasäästlikkuse seisukohast, sest nad ei vaja toitu ega tekita jäätmeid;

33.

juhib tähelepanu sellele, et kalapüügi ja vesiviljeluse vastandamine ei ole mõttekas praeguses olukorras, kus üldine nõudlus vesiviljelustoodete järele kasvab, samas kui ELis on asutud järk-järgult vähendama survet looduslikele kalavarudele. Sellega seoses võib rääkida üksnes vajalikust vastastikusest täiendavusest;

34.

rõhutab, et koostöö vesiviljelussektori ja töötlemissektori vahel võib luua vesiviljeluse toodetele lisaväärtust, kui selline koostöö toimub sünergiliselt, edendades mõlemat tegevust vähem arenenud piirkondades;

35.

soovitab edendada Euroopa vesiviljeluse toodete jaoks kohalikku turgu ja lühikesi tarneahelaid ning aidata selle kaudu leevendada ülemaailmsete turgude kõikumiste mõju;

36.

tuletab meelde, et jälgitavus on vesiviljeluses tagatud kogu protsessi jooksul, suurendades sellega tarbijate ohutust ja vähendades nende käitumuslikke muutusi asjaomase toote tarbimisel;

37.

soovitab korraldada teavituskampaaniaid, et tuua toodet tarbijatele lähemale, nii et nad tunnustaksid ja väärtustaksid toiduga varustamisel tehtavat tööd, toiduohutust ja töökohtade loomist ning vesiviljelusest pikas perspektiivis saadavat keskkonnakasu;

38.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni toetuse üle parimate tavade ja oskusteabe vahetusele, et aidata parandada vesiviljeluse mainet ühiskonnas ning samas määratleda ja tutvustada mudeleid. Seoses sellega tervitab komitee Euroopa Komisjoni algatust „Toodetud ELis” („Farmed in the EU”), mis aitab kahtlemata suurendada inimeste teadlikkust säästva vesiviljeluse toodetest ELis.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/24

1.

tervitab komisjoni ettepaneku üldeesmärki edendada ja kindlustada Euroopas pikas perspektiivis rahvusvahelist konkurentsivõimet ühendatud digitaalse ühtse turu lõpuleviimise abil, luues suuremat võrgustiku mõju ja rohkem mastaabieeliseid, et tagada Euroopas jätkusuutlik majanduskasv ja tööhõive;

2.

käsitab digitaalse ühtse turu lõpuleviimist strateegilise panusena Euroopa nn digitaalse suveräänsuse tagamisse, sest edukas Euroopa digitaalmajandus annab struktuurilise panuse Euroopa poliitiliste väljakutsetega toimetulekusse;

3.

toonitab, et kõigis tulevastes õigusaktides, mis digitaalse ühtse turu kujundamiseks vastu võetakse, tuleb arvesse võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja potentsiaali;

4.

rõhutab, et interneti avatus on keskne konkurentsivõimet, majanduskasvu, sotsiaalset arengut ja innovatsiooni soodustav tegur, mis on võimaldanud saavutada internetipõhiste rakenduste, sisu ja teenuste erakordselt kõrge arengutaseme ja uute toodete tekkimise ning võimaldab seda jätkuvalt edendada;

5.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused haaravad digitaliseerimise potentsiaalist ka digitaalse ühtse turu kontekstis motiveeritult kinni, keskendudes sealjuures enda jaoks eriti olulistele valdkondadele:

6.

jagab komisjoni seisukohta, et digitaaltehnoloogia ja internetipõhised teenused muudavad põhjalikult majandust ja ühiskonda;

7.

rõhutab selgesõnaliselt, et see protsess seab kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastakuti eriliste väljakutsetega, sest teatud muutused puudutavad neid eriti suurel määral, samas on nende käsutuses vaid piiratud juhtimisvõimalused;

8.

peab seepärast iseäranis vajalikuks, et kõigi digitaalsele ühtsele turule suunatud Euroopa ja riigi tasandi meetmete eesmärk oleks sihipäraselt suurendada piirkondade atraktiivsust;

9.

toetab komisjoni eesmärki arendada digitaalset ühtset turgu kui rahvusvahelise konkurentsivõime parandamise alust, sest teatud riikidel on suuremad mastaabieelised, millel on digitaalmajanduses eriti suur tähtsus;

10.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et ainuüksi Euroopa mõõtmega võrgustiku mõjule keskendumisest ei piisa, vaid et sellega kõrvuti peavad kohalikul ja piirkondlikul tasandil edasi arenema ka VKEde ja idufirmade edukad digitaalsel alusel ökosüsteemid, luues kohapeal lisandväärtust ja töökohti;

11.

tõstab komisjoni teatises kolme sammast hõlmava strateegilise suuna osas esile, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaatenurgast tuleb arvesse võtta digitaliseerimise mõju veebikeskkonna ja veebivälise keskkonna ühendamisel majanduses ja ühiskonnas, sest nn äpimajanduses on ka nendes valdkondades tänu uudsetele platvormiteenustele kohalikul ja piirkondlikul tasandil märgata võrgustiku mõju;

12.

peab selles kontekstis oluliseks küsimust, kas väljaspool veebi asuvad tooted, teenused ja rakendused viiakse üle veebikeskkonda, ent peab samas vajalikuks ka arutleda selle üle, kuidas digitaalsel ühtsel turul

13.

nõustub komisjoniga, et veebis tehtavate ja digitaalsete piiriüleste ostude tänapäevasemad õigusnormid julgustavad rohkemaid ettevõtjaid tegelema veebis üleeuroopalise müügi ja teenustega ning suurendavad tarbijate usaldust piiriülese e-kaubanduse vastu;

14.

peab komisjoni poolt 2015. aasta lõpuks väljakuulutatud ühtlustamisettepanekut aluseks, millest lähtuvalt mõnevõrra vastu töötada praegu ühtse turu tehingute puhul valdavale platvormidele ja vahendajatele keskendumisele, andes VKEdele parema aluse otsemüügi teostamiseks kogu Euroopas;

15.

jagab komisjoni seisukohta, et selles kontekstis saab ühtse turu edukat arengut hoogustada ainult koos tarbijakaitseraamistiku kõrgetasemelise arendamisega, ja rõhutab seejuures kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat rolli nt identiteedi haldamise tagamisel, mida tuleks piiriüleste standardite alusel edasi arendada;

16.

juhib tähelepanu kiire ja taskukohase piiriülese pakiteenuse tähtsusele ja tervitab seoses sellega enesereguleerimise lähenemisviisi, et saavutada tarbijaid silmas pidades kvalitatiivset mõju nt saadetiste jälgimissüsteemi valdkonnas ja suurendada hindade läbipaistvust ning parandada kättetoimetamisvõimalusi;

17.

jagab komisjoni hinnangut, et põhjendamatu asukohapõhine piiramine ei ole tarbijate vaatenurgast enamikul juhtudel arusaadav, eelkõige siis, kui tarbijal ei võimaldata teatud piirkonnas teenust osta või ta suunatakse kohalikule veebisaidile, kus müügitingimused on teistsugused, ja toob ilmsiks digitaalse ühtse turu olemasolevad piirangud. Komitee juhib tähelepanu sellele, et asukohapõhine piiramine tuleneb muu hulgas audiovisuaalsete toodete rahastamise praegusest süsteemist ning audiovisuaalsisu edastamise õiguste ostmisest asukohapõhiste litsentside kaudu. Siiski on digitaalmeedia puhul tarvis piiriüleseid lahendusi, et kaitsta 50 miljoni Euroopa kodaniku huvisid, kes räägivad piirkondlikku vähemuskeelt või mõnda ELi vähemkasutatavat keelt. Keelelise mitmekesisuse kui Euroopa ühe põhitunnuse huvides peavad emakeelsed meediateenused olema kättesaadavad paljudele vähemusrahvustele. Seepärast kordab komitee üleskutset esitada ettepanek asukohapõhise piiramise keelustamiseks digitaalsel ühtsel turul (1), arvestades audiovisuaalsisu spetsiifilisi kultuurilisi jooni;

18.

kinnitab komisjoni tõdemust, et iseäranis ELi piirkondades on üks ELi tugevaid külgi ülemaailmses konkurentsis loomingulisus, millel on suur tähtsus digitaalse ühise turu arengule;

19.

soovib seepärast, et komisjoni väljakuulutatud seadusandlikes ettepanekutes arvestataks asjakohaselt audiovisuaalteoste territoriaalsete litsentside praegust süsteemi;

20.

märgib, et uued arengusuunad digitaliseerimises, nt pilveteenused või voogedastus, toovad kaasa tohutuid väljakutseid iseäranis autoriõiguse alal;

21.

tervitab komisjoni kavatsust luua esiteks ühtlasem autoriõiguse kord, et vähendada liikmesriikide erinevate õiguskordade killustatust, ja teiseks autoriõigust ajakohastada ning viia see vastavusse viimaste aastate arengusuundadega;

22.

toetab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt ajakohastatud autoriõigus peaks küll võimaldama sisu üle piiride edastada ja piiriüleselt tarbida, ent peaks samas esiplaanile seadma ka stiimulid loomiseks ja investeerimiseks – st autori õigused;

23.

kinnitab komisjoni viiteid asjaolule, et liikmesriikide käibemaksukorra ühtlustamise praegune seis kaupade ja teenuste ühendusesisese pakkumise korral ei kujuta endast veel piisavat alust digitaalse ühtse turu arenguks. Komitee kutsub seega komisjoni üles lisama järgmisesse ettepanekusse käibemaksu- ja aktsiisidirektiivi 2006/112/EÜ läbivaatamise kohta sätted, mis hõlbustaksid digitaalse ühtse turu arengut, kõrvaldades eelkõige digitaalmeedia suhtes diskrimineerivad sätted;

24.

viitab asjaolule, et kolmandatest riikidest saabuvate väikesaadetiste vabastamine käibemaksukohustusest seab mõnes liikmesriigis iseäranis VKEd selgelt konkurentsisurve alla, sest kolmandatest riikidest saabuvaid väikesaadetisi on võimalik platvormide kaudu suhteliselt lihtsalt kätte saada. Olemasoleva süsteemi mis tahes reformimisel tuleks vältida ebaproportsionaalse halduskoormuse teket ja võtta arvesse kõnealuste saadetiste väikest väärtust;

25.

avaldab seoses sellega poolehoidu asjaolule, et komisjon esitab 2016. aastal erinevaid seadusandlikke ettepanekuid keerukate käibemaksueeskirjade sihipäraseks edasiarendamiseks;

26.

tervitab komisjoni avaldust kavatsuse kohta toetada digitaalsete innovatsioonikeskuste loomist ja kutsub komisjoni üles pidama vahendite eraldamisel silmas geograafilist tasakaalu;

27.

jagab komisjoni hinnangut, et digitaalse ühtse turu edasise arengu peamine alus on töökindlad, usaldusväärsed, kiired ja taskukohased võrgud ja teenused ning et konkurentsivõimeline ja paindlik telekommunikatsioonisektor annab innovatsiooniks ja investeeringuteks vajalikud impulsid. Selles kontekstis toonitab komisjon õigusega mõjusa konkurentsi tähtsust;

28.

avaldab toetust selliste tingimuste loomisele, mis võimaldaksid konkurentsikeskkonnas kõigile piirkondadele juurdepääsu ka pikas perspektiivis suutlikule lairibaühendusele ning kutsub komisjoni üles andma digitaalse ühtse turu rakendamise raames korrapäraselt aru ka digitaalse lõhe ületamisel iseäranis kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtud edusammudest. Iseäranis maapiirkondades jäävad kiired lairibaühendused liiga suurte tasuvuslünkade tõttu sageli turupõhiselt rajamata, seega tuleb Euroopa ja riigi tasandil sidusalt ja järjekindlalt jätkata toetusvõimaluste väljatöötamist. Eraisikutel ja ettevõtjatel on õigus kiirele lairibaühendusele sellise andmeedastuskiirusega, mida nad vajavad elatise teenimiseks, õppimiseks või ettevõtte juhtimiseks, sõltumata nende geograafilisest asukohast;

29.

kordab kõnealuses kontekstis oma üleskutset lugeda lairibaühenduse arendamise projekte maapiirkondades ja madala asustustihedusega piirkondades üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks (2) ja rõhutab seoses sellega, et eelkõige piirkondlikul tasandil on tarvis määratleda ka tulevane lairibaühendusse investeerimise vajadus, ning teeb ettepaneku arendada koos Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispangaga välja uued skeemid IKT taristu rahastamiseks ja toetamiseks nt maapiirkondades;

30.

kinnitab, võttes arvesse nõukogu, komisjoni ja parlamendi vahel 30. juunil 2015. aastal saavutatud kokkulepet ühtse telekommunikatsioonituru loomiseks, et avatud, mittediskrimineerival internetil ja võrguneutraalsuse asjakohasel arendamisel ning rändlustasude kaotamisel mobiilsidevõrkudes, mis on kavandatud 15. juuniks 2017, on kõigi Euroopa piirkondade ja eelkõige piiriäärsete piirkondade jaoks suur tähtsus;

31.

kinnitab sellega seoses eelkõige komisjonile ja elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametile, et kõik vajalikud meetmed on iseäranis tähtsad seoses digitaalse ühtse turu üldise heakskiitmise ja nähtavaks saamisega Euroopa kodanike hulgas. Neid meetmeid on tarvis selleks, et kehtestatud ajakavu oleks võimalik asjakohaselt rakendada. Eelkõige tuleb analüüsida tarbijate jaoks mõistliku kasutamise poliitika loomist, mis oleks asjakohane võtmaks arvesse reguleeritud rändlusteenuseid;

32.

rõhutab viimaste aastate arengudünaamikat arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia reguleeriva raamistiku asjakohane edasiarendamine peaks olema suunatud ka võrdsete tingimuste loomisele, vähendades selleks struktuurilist halvemust ühtlustuvatel turgudel selle kaudu, et telekommunikatsioonivõrgu operaatoritele pannakse ühepoolseid kohustusi;

33.

märgib, et mõistab vaid osaliselt komisjoni hinnangut, et regulatsiooni ühtsus ja prognoositavus ELis on ebapiisavad, sest telekommunikatsiooninormide viimase läbivaatamise protsessi ja sellesse hõlmatud artikliga 7 teatamismenetluse kohta astuti samm regulatsiooni suurema ühtsuse poole;

34.

tervitab seepärast asjaolu, et alates 2016. aastast on kavas teha algust telekommunikatsiooninormide kohandamisvajaduse põhjendatud alusel läbivaatamise protsessiga;

35.

toetab komisjoni kavatsust teha ettepanekuid 700 MHz sagedusribale juurdepääsu ühtlustamise kohta, kuna see on oluline lairibateenuste osutamise tagamiseks maapiirkondades. Samuti kutsub komitee komisjoni üles kiirustama 800 MHz sagedusribale ligipääsu ettevalmistamisega, et kiirendada kõige uuema 4G tehnoloogia arengut. Arutelu riikide pädevuses olevate teatud sageduseraldus- ja -kasutusparameetrite üle raadiospektripoliitika töörühma raames võib asjaomasel juhal tekitada positiivset mõju ühtsele turule. Raadiospekter peegeldab ja soodustab sageli piirkondlikke rakendusi ja meediakultuurilist identiteeti. Seda arvestades tuleb edasisel arendamisel silmas pidada lahknevate huvide tasakaalustamist;

36.

leiab, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi väljakuulutatud läbivaatamine peaks olema oluline impulss ühest küljest digitaalse ühtse turu ajakohase arenguvajaduse väljaselgitamiseks ja teisest küljest kultuuriliselt mitmekesise ja kvaliteetse Euroopa audiovisuaalmeedia maastiku edendamiseks. Meedia integratsioonile peaks järgnema ühtlustatud regulatsioon, mis tagab kõigile meediaettevõtjatele õiglased konkurentsivõimalused;

37.

kinnitab rõhutatult, et platvormid täidavad sageli turuosaliste rolli ja lisaks uute ärivõimaluste pakkumisele sekkuvad need sageli ka kohalikesse ja piirkondikesse majandus- ja ühiskonnastruktuuridesse. Seepärast on platvormidel ja vahendajatel strateegiline roll, mille arengut tuleb seoses võimaliku reguleerimisvajadusega tähelepanelikult jälgida. Seejuures tuleb arvestada, et võrgustiku mõju tugevdab ja kindlustab platvormide turuvõimu ning võib seega suurendada turuvõimu kuritarvitamise ohtu;

38.

peab kahetsusväärseks, et ühistarbimise teemal jääb komisjoni teatis vaid pinnapealseks ega hõlma ettepanekuid kooskõlastatud lähenemisviisi kohta ühistarbimise suhtes kohaldatavate eeskirjade osas, et tagada vaba ja õiglane konkurents, st samad tingimused, pidades silmas eeskirju ja raamistikku, mis kehtivad traditsiooniliste ettevõtete, tarbijate ohutuse ja töötingimuste osas, eelkõige seoses kauplemisplatvormidel saadud tulu maksustamisega. Komitee näeb ka teatava murega, et nn ühistarbimise raames toimuva äritegevuse käigus tekivad struktuurilised muutused, mis jätavad ettevõtlusriski sageli kohaliku ja piirkondliku tasandi osaliste kanda, ent viivad platvormide või vahendajate tohutusuure võrgustiku mõju tõttu väärtusloome piirkonnast välja. Seoses sellega tuleb tähelepanelikult jälgida keerulist vastasmõju digitaalsel ühtsel turul uusi kliente toovate kasvuvõimaluste ja piirkondades toimuvate negatiivsete struktuurimuutuste vahel;

39.

on veendunud, et digitaalse ühtse turu areng sõltub hariduse ajakohastamisest, sest ka digitaalvaldkonnas põhipädevusi edastades täidab haridus olulist rolli ühiskonnas. See tähendab, et hariduse valdkonnas tuleb arendada innovaatilisi ja digitaalseid meetodeid, toetades ja julgustades samas õpetajaid ja kõiki selle protsessi osalisi, et saada kasu avanevatest suurtest võimalustest kasutada uusi lähenemisviise ja meetodeid;

40.

tervitab sellel taustal komisjoni rõhuasetust uuringute puhul, mis käivitatakse veel 2015. aastal platvormide rolli kohta;

41.

tervitab rõhutatult komisjoni selget strateegilist keskendumist küberturvalisuse tähtsusele digitaalsete teenuste puhul ja konfidentsiaalsuse tähtsusele isikuandmete töötlemisel digitaalse ühtse turu arendamise olulise alusena;

42.

rõhutab seoses sellega peatse isikuandmete kaitse üldmääruse erilist tähtsust nii alusena, millel põhineks usaldustäratavate teenuste arendamine digitaalsel ühtsel turul, kui ka võrdsete tingimuste loomiseks, et võimaldada paremaid arenguvõimalusi ka piirkondlikele ettevõtjatele;

43.

tervitab komisjoni ühest selgitust, et kõik sektorid tuleb muuta digitaalseks ja perspektiivis integreeritakse enamik majandusvaldkondi üha enam digitaalsetesse ökosüsteemidesse;

44.

märgib seejuures, et sellel, mil viisil õnnestub Euroopas pikas perspektiivis ellu rakendada digitaliseerimise peaaegu piiramatu väärtusloomepotentsiaal, on keskne tähtsus Euroopa piirkondade ja maaelu jaoks;

45.

leiab sarnaselt komisjoniga, et digitaalse ühtse turu üks suuremaid väljakutseid seisneb jätkusuutliku andmemajanduse loomises ka tööstuse kontekstis (tööstus 4.0). Seejuures tekitavad tehnoloogia viimaste aastate arengusuunad mitmekesiseid võimalusi uue väärtuse loomiseks. Siiski tuleb märkida, et seejuures seisavad ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastakuti ülisuurte tehniliste, struktuuriliste ja õiguslike väljakutsetega;

46.

rõhutab, et koostalitlusvõime on horisontaalne võtmetegur digitaalse ühtse turu arendamiseks, et normide ja standardite alusel oleks võimalik arendada uudseid, digitaalseid väärtusloomevõrgustikke, kuhu võivad olulise panuse anda ka iseäranis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osutatavad elektroonilised avaliku sektori teenused;

47.

rõhutab, milline tohutu tähtsus on kodanike ja töötajate ning tööotsijate digitaaloskustel ja -teadmistel digitaliseerimise ulatuslikuks rakendamiseks majanduses ja ühiskonnas. Seejuures on nii liikmesriikidel kui ka kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes sageli vastutavad koolide ja haridusasutuste eest, digitaaloskuste arendamisel pikaajaline võtmetähtsus;

48.

avaldab meie ühiskonna kõigis valdkondades kiiresti areneva digitaliseerimise taustal toetust e-kaasatusele, et muuta digitaalse ühiskonna eelised kõigile kasutatavaks;

49.

pooldab ka andmete jagamist – austades seejuures iga riigi eeskirju eraelu puutumatuse kohta – ühisesse heaolusse panustavate eesmärkide ja menetluste korral, sest see on tõeline panus lihtsustamisse ja standardimisse eelkõige riiklikul tasandil (mõnes riigis toimub see juba pikka aega), aga ka riikidevahelisel tasandil;

50.

soovitab digitaalse ühtse turu tõelist arengut silmas pidades töötada põhjalikult ümber menetlused nii valitsemissektoris kui ka ettevõtetes. Mõelda digitaalselt ja luua uusi tehnoloogilisi lahendusi ei tähenda mitte olemasolevate menetluste arvutiseerimist, korrates digitaalselt käsitsi tehtavaid toiminguid ja paberipõhiseid menetlusi. Juba olemasolevate innovaatiliste digitaalsete vahendite kasutamise valguses tuleks pigem lihtsustada sisemisi ja välimisi toimimisviise ja menetlusi majanduses, et muuta eri osalejate vahelise teabevahetuse protsess sujuvamaks ja kiiremaks ning luua suurema lisaväärtusega individuaalteenuseid;

51.

jagab komisjoni hinnangut, et elektroonilised avaliku sektori teenused on keskne vahend avalikus sektoris, eelkõige just kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt ettevõtjatele ja kodanikele osutatavate teenuste kulutõhususe ja kvaliteedi jätkuvaks suurendamiseks;

52.

toonitab väljakuulutatud „E-valitsuse tegevuskava aastateks 2016–2020” kontekstis, et olemasolevate portaalide ja avaliku sektori teenuste struktuure veelgi parandades on võimalik saavutada positiivset mõju, millele võivad olulisel määral kaasa aidata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, iseäranis piiriülestes suurlinnapiirkondades;

53.

hindab saavutatud suurema tõhususe mitmekordistavat mõju ja säästuvõimalusi selles valdkonnas lähitulevikus siiski tagasihoidlikumaks kui komisjon ja soovib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks eriti tihedalt kavandatud e-valitsuse tegevuskava kujundamisse ja rakendamisse, et nende e-valitsemise alal olemasolev potentsiaal saaks paremini avalduda. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata nendele väiksematele kohalikele omavalitsustele, kellel puuduvad rahalised vahendid või inimressursid, et digiteerimise väljakutsetega optimaalselt toime tulla. Lisaks sellele tuleks asjaomaste teenuste osutamise tõhustamiseks katsetada uusi koostöö korraldamise viise, mis võivad erineda nendest, mida kasutatakse füüsiliste kaupade või teenuste pakkumiseks;

54.

rõhutab selles kontekstis, et ilmneva valitsemisstruktuuride kohandamise vajaduse osas langeb vastutus ja kandev roll kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õlule, sest nemad on kodanike ja ettevõtjate jaoks peamine kokkupuutepunkt avaliku sektoriga;

55.

toetab komisjoni keskendumist digivõrkudesse, teadustöösse ja innovaatilisse ettevõtlusse investeerimist soosivama kliima kujundamisele, ka linna- ja maapiirkondade vahelise digitaalse lõhe vähendamise eesmärgil.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/30

1.

peab asjakohaseks audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbivaatamist, pidades silmas tehnika pidevat arengut, geopoliitilist olukorda ning nende mõju audiovisuaalmeedia tootmise, levitamise ja tarbimise viisidele;

2.

tuletab meelde, et tähtis on säilitada selgesõnaline viide kultuurilisele mitmekesisusele kui audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi alussambale, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu ühinemist UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga. Komitee märgib sellega seoses piirkondliku avalik-õigusliku meediateenistuse CIRCOM tähtsust, mis pakub sellist teenust, edastades uudiseid ja programme, millel on tugevad seosed piirkondade ning vähemuskeeli kõnelevate kogukondadega;

3.

rõhutab vajadust edendada uudistemeedia mitmekesisust, kaitsta isikuvabadusi ja järgida rahvusvahelisi standardeid, mis on demokraatia tagatised. Komitee märgib, et välja on vaja töötada uued algatused, et tagada sõltumatu ja pluralistlik ajakirjandus kui kohaliku ja piirkondliku demokraatia alustala;

4.

väidab, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis tuleb arvesse võtta piirkondlikku mõõdet, et väärtustada eurooplaste kultuurilist identiteeti, piiriülest ühistoodangut Euroopa Liidus ja kohalikke loomingulisi uuendusi;

5.

toob välja kultuuritööstuse majandusliku mõju, tugeva võime luua väärtusi ja potentsiaali luua tulevikus selles sektoris kvaliteetseid töökohti;

6.

jagab Euroopa Komisjoni rohelises raamatus „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused” väljendatud tahet tagada „võimalikult ulatuslik juurdepääs Euroopa mitmekülgsele sisule ja võimalikult palju erinevaid kvaliteetseid pakkumisi” ja rõhutab sellega seoses vajadust reguleerida juurdepääsu piirkondlikele avalik-õiguslikele meediateenustele, et hinnata eelkõige pakutavate teenuste eesmärki ja ulatust;

7.

võtab rahuloluga teatavaks Euroopa Komisjoni väljendatud soovi ajakohastada digitaalse ühtse turu strateegia raames autoriõigust käsitlevaid õigusakte ning tagada õiglane tasakaal loovisikute ja kasutajate huvide vahel, et edendada juurdepääsu kultuurile ja kultuurilisele mitmekesisusele;

8.

rõhutab Euroopa audiovisuaalsele maastikule iseloomuliku duaalse süsteemi kasulikkust, kuna see võimaldab avaliku ja erasektori osalejate inspireerivat kooseksisteerimist. Komitee rõhutab, kuivõrd tähtis on lubada liikmesriikidel pakkuda audiovisuaalse meedia avalik-õiguslikele ettevõtjatele pikaajalist piisavat riiklikku rahastamist, et tagada avaliku teenuse osutamine nii lineaarsete kui ka mittelineaarsete teenuste kaudu, järgides Euroopa eeskirju avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse rahastamise kohta;

9.

kinnitab audiovisuaalmeedia teenuste tõhusa reguleerimise tähtust. Selleks on vaja reguleerijate toimivat koostööd, aga ka reguleerijate sõltumatust nii riigiasutustest, audiovisuaalsektori ettevõtjatest kui ka poliitilistest erakondadest;

10.

toonitab Euroopa audiovisuaalmeedia määravat rolli sotsiaalses ühtekuuluvuses, mis on Euroopa kodakondsusele omane;

11.

peab vajalikuks laiendada audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi reguleerimisala, et see hõlmaks ka sisu, mis ei kvalifitseeru „televisioonilaadseks”;

12.

leiab, et audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi reguleerimisala peaks hõlmama kõikvõimalikke audivisuaalse sisu pakkujaid, sealhulgas ka neid, kes pakuvad kasutajate loodud sisu;

13.

soovitab uurida, kas on asjakohane luua uued meediateenuste osutajate kategooriad, keda tuleks käsitleda teenuste levitajatena direktiivi tähenduses, sõltumata nende kasutatavast edastusplatvormist;

14.

uute kategooriate loomise korral rõhutab kasu, mida toob selliste uute teenuste osutajate kategooriate allutamine direktiivi teatavatele sätetele, võttes aluseks nende tegevuse liigi;

15.

märgib, et pärast programmivaliku tegemist satub tarbija ühesugusesse vaatamisolukorda, sõltumata sellest, kas teenust osutatakse lineaarselt või mittelineaarselt. Sellest tulenevalt ei ole kohane käsitleda direktiivis alaealiste kaitset lineaarsete ja mittelineaarsete teenuste puhul erinevalt ning kohandada tuleb ärilisi teadaandeid käsitlevaid sätteid;

16.

palub Euroopa Komisjonil täpsustada mõistet „toimetusvastutus”, mis iseloomustab audiovisuaalmeedia teenuste osutaja tegevust praegu kehtivas direktiivis, nii et see hõlmaks nii teenuste osutajate vastustust kui ka kaasnevat juriidilist vastutust;

17.

palub täiendada direktiivi põhiosa nii, et oleks tagatud selge eristamine sätete vahel, mis kehtivad ühelt poolt nendele audiovisuaalteenuste osutajatele, kellel on täielik toimetuskontroll oma pakutavate programmide ja teenuste üle, ning teiselt poolt nendele teenuseosutajatele, kellel selline toimetuskontroll puudub, näiteks teenuste levitajad ja OTT-teenused, sh otsingumootorid, sotsiaalvõrgustikud, sisukoondajad, e-kaubandus, portaalid või võrgus failijagamise teenused;

18.

märgib, et kohalikule ja piirkondlikule meediale avaldatakse üha enam survet. On oht, et kohapealsete uudiste edastamine kaob. Kohalike ja piirkondlike uudiste edendamiseks ja pluralistliku ajakirjanduse tagamiseks tuleb luua õigusraamistik, mis võimaldab era- ja avaliku sektori koostööd;

19.

toetudes komitee arvamuses „Euroopa filmindus digitaalajastul” (1) esitatud üleskutsele, nõuab hinnangu andmist audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis sätestatud päritoluriigi põhimõttele, käsitledes eelkõige õiguskindlusega seotud küsimusi, millel on otsustav tähtsus Euroopa audiovisuaalsektori ettevõtjate jaoks. Samas tuleb uurida, kas on asjakohane arvesse võtta ka mõnes liikmesriigis kehtivat nn sihtriigi põhimõtet, juhul kui see ei kahjusta päritoluriigi põhimõtet;

20.

toetab Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta resolutsioonis audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks valmistumise kohta esitatud arvamust, et ELi õigussätted tuleb kohandada interneti ja digitaalse keskkonna reaalsusega, pidades eelkõige silmas internetis audiovisuaalsisu pakkuvaid ettevõtteid, kes püüavad teatavates liikmesriikides maksudest kõrvale hoida, valides asukohaks väga madala maksumääraga riigi;

21.

innustab tugevdama ja laiendama (eelkõige mittelineaarsetele teenustele) kehtiva audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 4 sätteid, et vältida kõrvalehoidmist riiklikest ja ELi meetmetest;

22.

peab asjakohaseks nõuda väljaspool ELi asuvatelt audiovisuaalmeedia teenuste osutajatelt, kes suunavad oma sisu ELi publikule, registreerida või määrata esindaja ühes liikmesriigis (näiteks sisu peamises sihtriigis);

23.

leiab, et esimene kriteerium audiovisuaalmeedia teenuste osutaja sidumisel liikmesriigiga peab olema äritegevuse asukoht, st koht, kus on tööle võetud suurem osa audiovisuaalteenuste osutamisega seotud töötajatest;

24.

nendib OTT-teenuste kasvavat tähtsust. OTT-teenuseid määratletakse kui sisu levitamist interneti teel nii, et internetiteenuse pakkuja sekkub sellesse vaid marsruutimisel. Sellistel teenustel on kasvav roll liidesena kodanike ja audiovisuaalse sisu pakkujate vahel. Komitee tõstab esile selliste teenuste tõhusast reguleerimisest tõusva kasu, et tagada juurdepääs mitmesugusele teabele ja rikkale audivisuaalsele sisule;

25.

peab vajalikuks tagada, et kohalikel ja piirkondlikel audiovisuaalse sisu tootjatel oleks võrdne juurdepääs kodanikele, mh ka siis, kui seda sisu edastavad koondajad;

26.

leiab, et Euroopa Liidu institutsioonid peavad juhinduma põhimõttest, et kohalikel ja piirkondlikel audiovisuaalse sisu tootjatel peab olema võrdne juurdepääs kodanikele;

27.

kultuurilise mitmekesisuse edendamiseks nõuab komitee selliste sätete lisamist, mille abil saab tagada, et OTT-teenused ning interneti- ja telekommunikatsiooniteenuste pakkujad ei saaks mingil moel eelistada omaenda sisu või enda valitud sisu, kui nad tegutsevad audiovisuaalmeedia teenuste levitajatena. Põhiline on siinjuures silmas pidada, et täielikult tuleb austada ringhäälingu kaudu edastatava saatekanali signaali terviklikkust ja kvaliteeti ja see tagada;

28.

kultuurilise mitmekesisuse ja meedia pluralismi tegeliku toimimise tagamiseks peab komitee vajalikuks, et audiovisuaalse sisu otsingul ja valikus ei tohi mingil juhul juhinduda majanduslikest huvidest;

29.

nõuab, et direktiivi läbivaatamisel tagatakse vajalike meetmete võtmine sisu terviklikkuse kaitseks, austades ühtviisi nii sisu tootjaid kui ka tarbijaid;

30.

leiab, et õiglase tasu maksmine audiovisuaalse sisu tootjatele on tingimus, mida ei tohi kahtluse alla seada;

31.

peab muutuvas digitaalses maailmas kohaseks tagada Euroopa audiovisuaalse sisu loojaid stimuleeriv väärtusahel;

32.

leiab, et avaliku sektori rahastatav ja arendatav kohalik ja piirkondlik audiovisuaalne sisu peab olema kättesaadav kõikjal ELis. Selleks tuleb kaotada digitaalsed takistused;

33.

innustab Euroopa Komisjoni võtma audiovisuaalse sisu geoblokeeringu üle arutamisel arvesse sellise sisu kultuurilist eripära;

34.

kutsub Euroopa Komisjoni samuti üles võtma vajalikke meetmeid, et toetada Euroopa audiovisuaalse sisu tootjaid ning Euroopa ja liikmesriikide levitajaid;

35.

leiab, et autoriõiguste territoriaalsuse põhimõte peab säilima, kuna see mehhanism on tõestanud oma tõhusust tootjatele tasude maksmisel ja see edendab kvaliteetsete Euroopa audiovisuaalsete toodete loomist;

36.

toetab audiovisuaalmeedia teenuste kasutajaõiguste ülekandmise sisseviimist, eelkõige audiovisuaalmeedia teenuste tellimusega seotud õiguste ülekandmist, mis võimaldaks mujal Euroopa Liidus reisides kasutada samu teenuseid kui oma riigis;

37.

nõuab eritähelepanu pööramist Euroopa Liidu keelelistele ja kultuurilistele vähemustele, kellel geoblokeeringu poliitika tõttu puudub juurdepääs omakeelsetele audiovisuaalmeedia teenustele;

38.

innustab kõiki Euroopa audiovisuaalsektori ettevõtjaid edendama kvaliteetse sisu loomist, et suurendada Euroopa lineaarsete ja mittelineaarsete audiovisuaalteenuste atraktiivsust;

39.

rõhutab, kui oluline on jõustada audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, milles soovitatakse võtta meetmeid, et „soodustada Euroopa audiovisuaalsete toodete tootmist, arendamist ja levitamist, eelkõige väikese tootmisvõimsuse või kitsa keelealaga riikides”, sh ka piirkondlikul tasandil;

40.

soovib innustada liikmesriike rakendama nii lineaarsete kui ka mittelineaarsete teenuste puhul osamaksudega rahastamise süsteeme, et toetada kogu audiovisuaalahelat, sh Euroopa teoste tootmist, nagu praegu kehtiva direktiivi artiklis 13 sätestatakse vabatahtlikel alustel mittelineaarsete teenuste puhul, ning neid teoseid käsitlevate õiguste omandamist ja nende propageerimist;

41.

järgides sama eesmärki edendada Euroopa päritoluga kvaliteetseid teoseid ja programme, leiab, et tuleks võtta täiendavaid meetmeid, et ühtlustada need edendamise püüdlused lineaarsete ja mittelineaarsete teenuste vahel;

42.

soovib, et ärilise teadaande puhul säiliksid peamised tarbijakaitse põhimõtted ja et uutes, lähenemise raames kehtestatavates sätetes keskendutaks programmi näitamisele;

43.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu ühelt poolt uutele reklaamistrateegiatele ja -viisidele, mis on töötatud välja mittelineaarseid teenuseid silmas pidades, eesmärgiga suurendada levitatud sõnumite tõhusust, ning teiselt poolt ka võimalikele ohtudele, mis nendega tarbija, tema eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsmise seisukohalt kaasnevad;

44.

nõuab seepärast tervikliku ja ühtse meetmetepaketi rakendamist, et tagada lineaarsete ja mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste tarbijate kaitse;

45.

märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata küsimustele, mis on seotud sisu näilise tasuta-oleku, kvaliteedi ja sellele juurdepääsuga ning võimaliku ohuga isikuvabadustele, sh kodanike isikuandmete kasutamisele;

46.

rõhutab, et digitaalse kirjaoskuse üha laialdasem ja teadlikum edendamine suurendab kodanike ja nende esindusorganisatsioonide suutlikkust hinnata ja ennetada ohte, mis seonduvad piirkondlike iseärasuste ja struktuuride kadumisega majanduse, kaubanduse ja kultuuri tasandil ning audiovisuaalmeedia teenuste valiku ühtlustamisega nende poolt, kes omavad võimu meediavõrgu üle;

47.

soovitab ühtseid eeskirju kõigi alaealistele potentsiaalselt kahjulike saadete kohta, sõltumata sellest, milline on kõnealustele saadetele juurdepääsu viis ja nende edastamise kanal (kas lineaarne või mittelineaarne teenus); rõhutab, et enamiku Euroopa riiklike või piirkondlike avalik-õiguslike meediateenuste puhul reguleeritakse lepinguliselt või sätestatakse seadusega alaealistele mõeldud programmid ja saateajad;

48.

nõuab stimuleerivate meetmete kehtestamist sisule, mis on spetsiaalselt lastele kujundatud ja kohandatud, samuti audiovisuaalsektori osalejate ja haridusringkondade partnerluse edendamist digitaalses keskkonnas. Haridusprogrammid tuleb üles ehitada nii, et õpetada lapsi juba varakult ümber käima kõikvõimalike sotsiaalmeedia vormide, digitaalse sisu, teabeedastusega jne;

49.

kutsub üles tugevamalt edendama meediapädevuse sisu, sh uue meedia osas. Komitee kutsub üles kasutama kogu kättesaadavat meediat – nii digitaalset kui ka analoogmeediat – arukalt elukvaliteedi parandamiseks ja tegema kõik selleks, et kodanikud saaksid parimal võimalikul viisil osaleda meediaühiskonnas;

50.

peab vajalikuks uurida hoolikalt võimalust lisada direktiivi kohaldamisalasse osa internetiajakirjandusest (video) ja allalaadimisteenustest (download-to-rent ja download-to-own), vaadates eelkõige läbi „audiovisuaalsete meediateenuste” määratluse;

51.

märgib, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimisvolitustes on sõnaselgelt sätestatud, et „leping ei sisalda sätteid, mis võiksid ohustada liidu või selle liikmesriikide kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, nimelt kultuurisektoris, ega piirata Euroopa Liitu ja selle liikmesriike säilitamast olemasolevaid poliitikaid ja meetmeid kultuurisektori toetamiseks, võttes arvesse tema erilist seisundit ELis ja selle liikmesriikides”;

52.

toetab seisukohta lisada audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi Euroopa audiovisuaalmeedia teenuseid reguleerivate asutuste töörühma (ERGA) asutamisdeklaratsioonis esitatud põhimõte määratleda Euroopa tasandil, millised peavad olema kõigi sõltumatute reguleerivate asutuste ühisjooned nii sõltumatuse, otsustamisprotsessi läbipaistvuse, kogemuste ja eksperditeadmiste, jõustamisvolituste tõhususe, vaidluste lahendamise mehhanismide ja õigusasutuste õiguse osas vaadata läbi reguleerivate asutuste otsused.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/35

1.

esitab soovitusi kasutada rahastamisvahendeid piirkondliku arengu heaks, tuginedes õigusraamistiku analüüsile, piirkondlikule arengupoliitikale toodavale kasule ning tõhususe tagamise ja rahastamisvahendite institutsionaliseeritud kasutamise meetmetele;

2.

rõhutab, et seoses rahastamisvahendite kasutamisega piirkondliku arengu heaks toetuti käesoleva arvamuse koostamisel COTERi komisjoni ja rühma BUDG liikmete kogemustele ning konsultatsioonidele Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja teiste huvirühmadega, kellel on teadmised ja kogemused selliste rahastamisvahendite kasutamise alal;

3.

tunnistab, et rahalised vahendid on territoriaalse arengu olulised vahendid. Tagastatav rahastus võib tagada investeeritud kapitali suurema finantsvõimenduse teatavatel aladel, kus erasektori rahastamine saab täiendada avaliku sektori rahastamist ja kus tasuvus on piisavalt atraktiivne;

4.

rõhutab, et toetussüsteemil on tähtis roll piirkondliku arengu soodustamisel, eriti aladel, kus turg ei toimi ja kus territoriaalse ühtekuuluvuse probleemid on piisavalt tõsised, ning viitab toetuste ja rahastamisvahendite üksteist täiendavale olemusele, mistõttu tuleks neid kohaldada erinevates olukordades. Rahastamisvahendite kasutamise edendamine ei tohi põhjustada toetussüsteemi ülemäärast vähendamist ega ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud ELi eelarve väljatõrjumise efekti;

5.

toetab 9. juunil 2015 Riias vastu võetud nõukogu järeldusi 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika rakendamise probleemide kohta, milles kutsutakse komisjoni üles „andma õigel ajal, ühtselt, järjepidevalt ja selgelt juhiseid finantsinstrumentide kasutamise ja erinevate instrumentide vaheliste sünergiate kohta ning uurima kõiki võimalusi selguse suurendamiseks, minemata mitte mingil juhul kaugemale kaasseadusandjate poolt kokku lepitud õigusnormide kohaldamisalast, luues nii lisakohustusi”;

6.

võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja eriaruandes 05/2015 esitatud järeldused rahastamisvahendite kasutamise kohta maapiirkondades (1), milles juhiti tähelepanu tagatisfondide ülekapitaliseerimise ohule võrreldes erainvestorite nõudlusega, aga ka ebapiisava võimendava mõjuga seotud tagajärgedele juhul, kui avaliku sektori rahastamisvahendite täiendamiseks on vajalik erasektoripoolne rahastamine. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles tegema selles aruandest vajalikud järeldused;

7.

avaliku sektori vahendite struktuurifondidest eraldamise eesmärk on tagada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 rakendamine. Pädevad ELi institutsioonid ja riiklikud asutused peaksid oma seisukohtade esitamisel ja rahastamisvahendite üle otsustamisel iga juhtumi puhul eraldi kontrollima selle mõju sisuliste eesmärkide saavutamisele;

8.

rahastamisvahendite kasutamise ebapiisav reguleerimine on sama kahjulik kui liigne reguleerimine. Just uue, aastate 2014–2020 finantsraamistiku alguses on oluline teha viivitamatult otsused kõigi vajalike õiguslike lahenduste kohta, et mitte korrata vigu, mis tehti praegu lõppeva, aastate 2007–2013 finantsraamistiku puhul;

9.

pärast seda, kui liikmeriigid on alustanud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest (ESIF) rahastatud vahendite rakendamist, tuleks uusi ELi eeskirju kehtestada üksnes erandjuhtudel. Tuleb tagada, et ametiasutused ja Euroopa Liidu institutsioonid, eelkõige Euroopa Komisjon, konsulteeriksid alati piirkondade esindajatega, kui õigusaktides on vaja teha muudatusi, mis mõjutavad piirkondliku arengu jaoks oluliste rahastamisvahendite puhul programmide koostamist, rakendamist ja nende lõpetamist;

10.

tuleb luua pidev dialoog piirkondade esindajate, komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga ning ettevõtete esindusorganisatsioonide vahel, mille raames saaks arutada kehtivate õigussätete tõlgendamist, rakendamise mõjusid ning tekkivaid probleeme, et saada Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist rahastatavate vahendite rakendamisest võimalikult palju kasu. Komitee kutsub komisjoni üles sellele koostööle viivitamatult institutsioonilist raamistikku looma;

11.

märgib ka, et kogu kõnealust teemat puudutav teave peab olema läbipaistev, võimalikult üksikasjalik ja edastatud lihtsustatud vormis, et kõik potentsiaalselt huvitatud osapooled, olgu siis füüsilised või juriidilised isikud, saaksid investeerimis- või arendusotsuste tegemiseks kogu vajaliku alusteabe. Sellega vähendatakse varjatud riske, võimaldatakse analüüsida ja kavandada haldusmenetlusi ning aidatakse tervikuna kaasa investorite huvi suurenemisele;

12.

Tuleb tagada, et perioodil 2007–2013 tagasi makstavate vahendite kasutamise ja rakendamise kasuks otsustanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praegused probleemid ei heidutaks omavalitsusi järgmisel programmitöö perioodil 2014–2020 just seda rahastamisvormi kasutamast. Peale selle tuleb hoolt kanda selle eest, et perioodi 2007–2013 rahastamisvahendite ebapiisavast reguleerimisest tulenev risk ei koormaks haldusasutusi, finantsvahendusasutusi ega kindlasti mitte lõpptarbijaid;

13.

võimalike paranduste korral 2007.–2013. aasta finantsraamistikus tuleb silmas pidada, et vastavalt nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklile 98 tuleb arvesse võtta eeskirjade eiramise ulatust või raskust ja fondile tekkinud rahalist kahju. Euroopa Komisjon peaks tagama, et sellest sättest peetaks kinni nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides;

14.

komitee märgib, et riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta koostatud suuniste (2) punktis 20 sedastatakse, et „riskifinantseerimisabi meetmed tuleb kasutusele võtta finantsvahendajate kaudu, välja arvatud abikõlblikesse ettevõtjatesse tehtavate otseinvesteeringutega seotud fiskaalstiimulite puhul. Sellepärast ei kuulu meetmed, millega liikmesriik või avaliku sektori asutus teeb otseinvesteeringu ettevõtjatesse finantsvahendajat kaasamata, üldise grupierandi määruse riskifinantseerimist käsitlevate riigiabieeskirjade ega käesolevate suuniste reguleerimisalasse”. Seega kui korraldusasutus teeb rahastamispaketi raames otsese abimakse VKE-le, ei saa kõnealust abi käsitada aluslepinguga kooskõlas oleva riigiabina, välja arvatud juhul, kui abisumma on väiksem kui vähese tähtsusega abi määruses sätestatud summa või kui abi on eraldatud teiste horisontaalsete riigiabi käsitlevate sätete alusel (nt VKEd, piirkondlik ühtekuuluvuspoliitika, teadus- ja arendustegevus jne). Seoses sellega kutsub komitee komisjoni üles tagama, et see säte ei innustaks rahastamisvahenditest toetatavaid projekte killustama ja et asjaomased suunised ei oleks vastuolus määruse (EL) nr 1303/2013 artikliga 38, mis puudutab struktuurifondide ühissätteid seoses finantsvahendite rakendamisega;

15.

rakendamise kõikidel tasanditel tuleb püüda kõrvaldada ebavajalikud regulatiivsed piirangud, mis suurendavad kulusid ja vähendavad nõudlust rahastamisvahendite järele;

16.

perioodi 2007–2013 finantsraamistiku struktuurifondide kasutamise eeskirjade eiramise korral tuleb tagada, et asjaomaseid kulusid ei esitataks komisjonile projekti kulude tasaarvestuseks. Tuleb siiski rõhutada, et eiramise tuvastamise korral saab ainult siis vahendajatelt või fondidelt rahalisi vahendeid võtta, kui tõhus kasutamine ei ole tulevikus enam tagatud. See vastab muu hulgas nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 78 lõike 6 teisele lõigule, milles on sätestatud, et abikõlblikud kulutused määratakse kindlaks rakenduskava osalisel või lõplikul lõpetamisel. Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles seda tagama ja vajaduse korral eeskirju vastavalt muutma;

17.

tuleb tagada, et abisaajad esitavad projekti kulude tasaarvestamisel usaldusväärsed dokumendid. Regioonide Komitee rõhutab siiski, et enamik kasutatud rahastamisvahendeid on välja töötatud kommertsturul, mistõttu projekti kulude tasaarvestamisel tuleb arvesse võtta nende laadi ja toimimisviisi;

18.

kulude abikõlblikkuse tõestamiseks nõutavad dokumendid peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vältimatud. Võimaluse korral tuleb lubada selliseid tõendavaid dokumente, mis tekitavad toetusesaajatele ja lõpptarbijatele võimalikult vähe koormust, näiteks avaldused. See ei piira vajadust kontrollida esitatud tõendavaid dokumente. Koostada tuleks ettepanek liikmesriikide avalike registrite kasutamise kohta. Lisaks teeb komitee ettepaneku luua alates kavandamisetapist tõendite ja kontrollimise süsteem viisil, mis ei mõjutaks negatiivselt maksete saajate ega lõppkasutajate otsust seoses rahastamistaotlusega;

19.

nagu igal turul, loovad pakkumine ja nõudlus ka rahastamisvahendite puhul tasakaalu. Pakkumise ja nõudluse määra mõjutav tegur on hind. Regioonide Komitee rõhutab, et ka avaliku sektori rahastamisvahendite puhul tuleb põhiroll jätta loomulikele turumehhanismidele;

20.

sellega seoses on oluline rõhutada, et aastate 2007–2013 finantsraamistiku raames rahastatud abikõlblike kulude kärpimine võib juhul, kui vahendajad VKEdelt teenus- ja vahendustasusid nõuavad, demotiveerida hoolikat ümberkäimist avalike vahenditega ja kujutada endast ülemäärast sekkumist turumehhanismidesse. Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles tegema piirkondadega koostööd, et tuvastada ebatõhusaid valdkondi ja viivitamatult vastavad meetmed ette valmistada;

21.

tuleb rõhutada, et rahastamisvahendite kasutamise otsus peab alati põhinema põhjalikul analüüsil ja ühiskondliku kasu maksimumini viimisel. Regioonide Komitee rõhutab seega, et rahastamisvahendid peavad lahendama konkreetseid ühiskondlikke, majanduslikke ja keskkonnaalaseid probleeme. Üks eesmärk võiks olla aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamine;

22.

rahastamisvahendite kasutamise üle otsustades tuleks alati kontrollida nende mõju teistele finantsabi vormidele, sh ka sünergiavõimalusi eri toetusvormide ühendamisel ja asjakohasel juhul vahendite kattuvust. Pädevad asutused peaksid tagama sidususe erinevate ELi tasandil rakendatavate vahendite (nt COSME ja Horisont 2020) ja teistest allikatest pärinevate toetusvahendite – eeskätt Euroopa Investeerimispanga, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, samuti riigi või piirkondlike arengu- ja tugipankade abiga eraldatavate vahendite vahel. Pidades silmas sünergiast saadavat kasu, kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles tagama pidevat dialoogi kohalike ja piirkondlike partneritega selles valdkonnas;

23.

rõhutada tuleb ka vajadust leida lahendusi, mis võimaldavad eri rahastamisvormide ja rahastamisallikate paindlikumat kombineerimist. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul peaks olema lubatud abikõlblike kulude kattuvus toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise korral. Eriti oluline on see majandussubjektide jaoks, kellel puudub juurdepääs pangandussektorile. Regioonide Komitee kutsub seega Euroopa Komisjoni üles koos piirkondade esindajatega välja töötama ettepanekuid eeskirjade muutmiseks, võttes sealjuures arvesse nõrgemate ettevõtjate huve;

24.

oluline on vältida piirkondliku arengu vahendite kasutamist finantssüsteemide stabiliseerimise ja tsüklilisust vähendavate meetmete jaoks. Selliseid meetmeid tuleb rahastada muudest allikatest. Regioonide Komitee kutsub ametiasutusi ja Euroopa institutsioone üles tagama, et toetusvahendeid kasutataks kooskõlas nende eesmärkidega;

25.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid tagama piirkondade asjakohase osalemise rahastamisvahendite kasutamisel Euroopa investeerimiskava raames. Komitee tervitab siinkohal asjaolu, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi määruse põhjenduses 56 on sätestatud, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid olema võimelised andma panuse Euroopa investeerimisprojektide registri loomisse ja haldamisse;

26.

see on positiivne, kui rahastamisvahendid tõmbavad ligi erakapitali, ning Euroopa Komisjon peab hoolitsema selle eest, et ELi fondidest rahastatavate vahendite finantsvõimendus oleks optimaalne ja kooskõlas taotletud ühiskondliku eesmärgiga;

27.

komitee pooldab ELi rahastamisvahendite lihtsustamist ning rõhutab, et vahendid peavad olema lihtsad ja hõlpsasti kasutatavad ning asjakohase kontrolli- ja tasakaalustussüsteemiga;

28.

komitee toob esile vajaduse rahastamisvahendeid võimalike kasutajate hulgas tõhusamalt propageerida, et suurendada teadmisi nende konkreetse lisaväärtuse ja parima kasutuse kohta;

29.

tuleb tagada rahastamisvahendite jaotamine vastavalt ühiskondlikele ja majanduslikele vajadustele, mõistes territoriaalset mõõdet ning võttes aluseks erinevad tingimused linnades ja maapiirkondades, toetades näiteks väikeseid projekte ja väikeste piirkondade juurdepääsu neile rahastamisvõimalustele. Oluline on olla tähelepanelik võimalike soovimatute kõrvalmõjude suhtes, mis takistavad rahastamisvahendite optimaalset jaotamist;

30.

komitee märgib, et paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on raskusi ELi fondidele juurdepääsul, kuna neil ei ole võimalik neid omalt poolt kaasrahastada. Komitee rõhutab vajadust töötada selle küsimuse lahendamiseks välja rahastamisvahendid;

31.

võttes arvesse eeskätt ELi mikro- ja väikeettevõtjate piiratud väliseid rahastamisvõimalusi, on käibekapitali rahastamisvormide paindlikumaks muutmine tingimata vajalik. Rahavoogude probleeme ja tootmise hooajalisust silmas pidades tuleks kõnealuse kapitali rahastamine teha kättesaadavaks ilma tarbetute piiranguteta. Euroopa Komisjon peaks selliste lahenduste tagamiseks koos piirkondade esindajatega vajalikke meetmeid võtma;

32.

vastuseks majanduskriisile oli vaja võimaldada käibekapitali rahastamist perioodi 2007–2013 finantsraamistikust, kuna see oli Euroopa majanduse huvides;

33.

rõhutada tuleb seda, et hea koostöö Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on võtmeelement rahastamisvahendite eduka kasutamise tagamisel territoriaalse arengu ja ühtekuuluvuspoliitika hüvanguks tervikuna;

34.

kriisiga saadud kogemusi silmas pidades ei tohi unustada, et avaliku sektori rahastamisvahendid ei tohi kaasa tuua riski ülemäärast suurenemist finantssüsteemis ja eeskätt pangandussüsteemis;

35.

enne kui tehakse otsus vahendite kasutamise kohta, tuleb analüüsida, ega investeeringu rahastamine nt laenuvahendiga ei too laenu teenindamise kuludest tulenevalt kaasa liigset koormust tarbijale. Lisaks tuleb silmas pidada, et finantsvahendusasutused ei peaks saama kasu avaliku sektori pakutavate rahastamisvahendite kasutamise eelistest või neid vähendama (nt peaks tagatisvahend alandama kapitali kaasamise kulusid). Tuleb ka tagada, et finantsvahendusasutused ei saaks neist rahastamisvahenditest põhjendamatuid tulusid, nt panga kaudu kindlustusteenuste pakkumise või ristmüügi teel. Euroopa Komisjon ja riiklikud ametiasutused peaksid sellekohased eeskirjad vastu võtma;

36.

kogemuste- ja teabevahetust Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel tuleks tugevdada. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja olemasolevate rahastamisvahendite eest vastutavad asutused peaksid lisaks sellele tegema ühise analüüsi, et muuta need vahendid võimalikult tõhusaks. Regioonide Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga panust selles valdkonnas, kuid märgib siiski, et selliste lahenduste nagu platvorm fi-compass väljatöötamist tuleks rakendamise varajase etapi otsustavat tähtsust silmas pidades tingimata kiirendada;

37.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid rahastamisvahendite kasutamise edendamiseks – ja mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel – andma piirkondadele asjakohast sisulist toetust. See toetus peaks võimaldama juhtumipõhist lähenemist igale piirkonnale, kuid samuti on vaja asjakohaseid ulatuslikke suuniseid selle kohta, kuidas saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused taotleda rahastamisvahendeid, EIP krediidiliine ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi laene, tagamaks, et neil on võimalik teha teadlikke otsuseid selle kohta, milline vahend on nende jaoks suuruse, investeeringuliigi ja riskitaseme järgi asjakohasem;

38.

komitee juhib tähelepanu sellele, et rahastamisvahendid peavad olema võimalikele kasutajatele soodsamatel tingimustel kättesaadavad kui tavalised kommertslaenud;

39.

Regioonide Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga poolt siiani võetud meetmeid ja kutsub neid üles rakendama kiiresti teadlikkuse parandamise programme, näiteks koolituskursusi (eri tasemete jaoks ja vastava riigi keeles) rahastamisvahendite rakendamise ja projektide kulude tasaarvestusega tegelevatele asutustele, samuti piirkondlikele finantsosalejatele, eelkõige MTÜdele, kellel on sellisele teabele vaid piiratud juurdepääs. Samuti arvestades, et mõned piirkonnad ja omavalitsuste rühmad on varem edukalt kasutanud ELi rahastatavaid laenuinstrumente, tuleks toetada nende mudelite ja kogemuste ülekantavust teistele linnadele ja piirkondadele. Komitee rõhutab, et selleks otstarbeks tuleks kindlasti kasutada e-õpet;

40.

rahastamisvahendeid rakendavate osalejate rahastamine peab endas hõlmama stiimulit eraldatud vahendite tõhusaks kasutamiseks;

41.

analüüsides rahastamisvahendite ühtlustamise vajadust (piirkonna, riigi ja Euroopa tasandil), tuleb püüelda eeskätt nende vahendite tõhususe poole soovitud eesmärkide saavutamisel ning arvesse võtta piirkondade mitmekesisust. Ühtlustamine ei tohiks põhineda üksnes soovil vähendada vahendusasutuste halduskulusid;

42.

kuigi rahastamisvahendite puhul võtab vajalik kavandamine mõnikord rohkem aega kui toetuste puhul, peaks kiirus, millega neid vahendeid (laene ja tagatisi) jaotada saab, kujutama endast uues finantsraamistikus kõige olulisemat eelist võrreldes toetustega. Rahastamisvahendite kasutamise tõhususe ja mõjususe suurendamiseks on oluline piirata haldusmenetluste ajakulu vajaliku miinimumini, ilma et see vähendaks planeerimisprotsessis vajalike eelanalüüside rangust ja halvendaks kvaliteeti;

43.

vastutajad peavad arvestama võimalusega, et rahastamisvahendite rakendamisega võivad kaasneda soovimatud mõjud, eeskätt erafondide kapitali tõrjumine turult avaliku sektori sekkumise tõttu. Seepärast tuleb seesuguste suundumuste vältimiseks võtta asjakohaseid meetmeid. Selles valdkonnas on vajalik asjakohane koostöö Euroopa Komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ja piirkondade vahel, mis hõlmab ka ulatuslikke ametlikke suuniseid erinevate kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kättesaadavate rahastamisvahendite kohta;

44.

tuleb esile tõsta, et rahastamisvahendite kasutamine eeskätt nende osalejate puhul, kel puudub juurdepääs pangandussüsteemile, peaks lõpuks viima selleni, et nad selle juurdepääsu jälle saavad ning et pikas perspektiivis oleks neil võimalik leida rahastust kommertsturul;

45.

rahastamisvahendite rakendamisel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest ei peaks rõhuasetus olema juba antud toetuse tasaarvestusel, vaid pikaajalise positiivse mõju saavutamisel Euroopa majandusele;

46.

rahastamisvahendeid peaksid kasutama nii suured finantsinstitutsioonid (eeskätt suurte ja keerukate toodete puhul) kui ka – lihtsamate toodete puhul – väiksemad vahendajad, kes pakuvad tooteid mikrorahastamise valdkonnas;

47.

et avaliku sektori sekkumise järel loodaks tõhus siserahastamise struktuur, peaks Euroopa Komisjon koos piirkondade esindajatega välja töötama vastavad lahendused tagamaks majandusinstitutsioonide tugevdamise perioodil 2014–2020 võetud meetmete abil;

48.

komitee juhib tähelepanu sellele, eri tasanditel tehtavad kontrollid peavad olema paremini koordineeritud, et kõrvaldada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ebavajalik halduskoormus. Ent eri liikmesriikide valitsustelt tuleks nõuda koostöö tegemist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

49.

kui see ei ole vastuolus teiste eesmärkidega, tuleks rahastamisvahendeid kasutada ka finantstoodete arendamiseks, nt neid tuleks kasutada näiteks avaliku ja erasektori partnerluste või energiateenuste ettevõtjate edendamiseks. Sel eesmärgil peaksid Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank tagama piirkondadele toetusvõimalused;

50.

sealjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et eeskirjade muutmine, lisakoormus ega risk vahendite jaotamisel ei tohi nõrgestada finantsvahendusasutusi sellega, et neile tekitatakse rahalisi raskusi või kahjustatakse nende usaldusväärsust turul;

51.

toetada tuleb püüdlusi muuta rahastamisvahendid rahvusvaheliseks (institutsioonide tegevus, erakapitali voog jne). See võimaldab parandada nende tulemuslikkust ja tõhusust ning aitab samas kaasa Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamisele.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/41

1.

peab oluliseks, et Euroopa Komisjon seab poliitiliseks prioriteediks õigusloome kvaliteedi parandamise, et tagada paremad tulemused kodanikele. Institutsioonidevahelise konsulteerimise uuenduslikud meetodid võivad aidata luua selgeid ja tõhusaid ELi õigusakte, mis on kooskõlas ELi aluspõhimõtetega;

2.

usub, et parem õigusloome, teisisõnu lihtsad ja kvaliteetsed õigusaktid, millele on omane selgus, mis on nõuetekohaselt liikmesriikide õigustikesse üle võetud ja mida vajaduse korral muudetakse, aitavad kaasa ühtse turu laiendamisele, bürokraatia vähendamisele ning lisaväärtuse loomisele kodanike ja ettevõtete jaoks;

3.

on veendunud, et enamik Euroopa kodanikke peab ELi institutsiooniks, mis tugevdab ja kaitseb õigust elukvaliteedile, keskkonnaohutusele ning majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

4.

toetab komisjoni tõhustatud jõupingutusi õigusloome kvaliteedi parandamisel, lähtudes õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmist ning eesmärgist vähendada bürokraatiat ja regulatiivset halduskoormust, panustades selliselt investeeringute jaoks soodsate tingimuste loomisse; toetab samas halduskoormuse lihtsustamist ja vähendamist ka eraettevõtjate jaoks, tagades asjakohase tasakaalu lihtsustamise, keskkonnakvaliteedi säilitamise ning kodanike, töötajate, tarbijate ja kasutajate õiguste ja huvide kaitse vahel. Komitee rõhutab, et paremat õigusloomet ja tarbetu halduskoormuse vähendamist ei tohi kasutada dereguleerimise või reguleerimata jätmise ettekäändena valdkondades, kus kodanikel on õigustatud ootused, nagu eespool mainitud, või selleks, et vältida meetmeid valdkondades, kus ELi aluslepingutega on kehtestatud ELi institutsioonide jaoks selged „tegutsemiskohustused”;

5.

kordab, et paremat õigusloomet tuleks kohaldada mitmetasandilise valitsemise vaimus, kooskõlastatud meetmete abil ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

6.

kiidab heaks parema õigusloome poliitilise ajakohastamise viisi, määrates kõnealust menetlust juhtima komisjoni esimese asepresidendi, ning nähes ette kvaliteedi parandamise selliste õigusaktide loomisega, mis vastavad Euroopa kodanike ootustele, et saavutada ambitsioonikad eesmärgid, mis on seatud kooskõlas aluspõhimõtete ja ELi poliitika kõrgete kvaliteedistandarditega;

7.

peab positiivseks asjaolu, et komisjon on juhtinud püüdlusi rakendada hea õigusloome põhimõtteid kogu õigusloometsükli jooksul, sh paljude teiseste õigusaktide rakendamisel, kasutades uuenduslikke meetodeid ja menetlusi, millest nüüdseks on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud hea tava ja eeskuju liikmesriikidele;

8.

soovib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsemat kaasamist Regioonide Komitee kaudu asjaomastesse konsultatsioonidesse seadusandliku algatuse koostamise etapis, võttes arvesse territoriaalset mõõdet. See aitaks leida konkreetsed lahendused majanduslangusele, mis võimaldaks seada kohaliku ja piirkondliku tasandi eesmärgid asjaomast olukorda arvestades; soovib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks Regioonide Komitee kaudu asjaomaste eesmärkide kindlaksmääramisse ja strateegiate rakendamisse, kuna nende ülesanne on rakendada ja kohaldada ELi õigusakte ning kaitsta samas vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele kohalikke iseärasusi;

9.

tervitab konsulteerimise laiendamist sidusrühmadele, kohalikele omavalitsustele ja kodanikele õigusloome algetapis ja õigusaktide kohaldamisel; nende kaasamine õigusloomega seotud algatuste väljatöötamise varajastes etappides võib tõhustada lõplike sätete heakskiitmist ning lihtsustada nende ülevõtmist ja rakendamist riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste poolt;

10.

loodab, et komisjon teeb vahet kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi esindavate institutsioonide (institutsiooniliste sidusrühmade) ja erasektori osalejate (erasektori sidusrühmade) vahel, kuna ainult esimesed on demokraatlikult valitud ja tegutsevad kodanike, sh nende, kes üksinda ei suuda oma häält kuuldavaks teha, tegelike nõudmiste demokraatlike esindajatena. Seetõttu näib vajalik tõhustada struktureeritud dialoogi komisjoni, Regioonide Komitee ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate vahel, et tagada osalusprotsessi demokraatlik iseloom ELi õigusaktide väljatöötamisel. See põhineb veendumusel, et ELi institutsioonide tähelepanu keskmes, sh ka konsultatsioonide raames, peavad suurkorporatsioonide asemel olema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui kõigi sotsiaal-majanduslike rühmade huvide esindajad;

11.

tunnustab eelkõige uut platvormi „Koormuse vähendamine – öelge oma arvamus” („Lighten the Load – Have your say”) ning komisjoni pühendumust oma ülesannete ja teenuste laiendamisel. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kuigi avatud elektroonilised konsultatsioonid võivad pakkuda organiseeritud rühmadele ja paremate arvutikasutusoskustega osalejatele eeliseid, on neil sageli piirav mõju käsitletava ettepaneku olemusele ja ulatusele ning seetõttu ei tohi komisjoniga suhtlemise traditsioonilisi meetodeid platvormist väljaspool kõrvale jätta;

12.

teeb ettepaneku kasutada tõhusalt sihipäraste konsultatsioonide teisi vahendeid (konverentsid, ekspertide paneelid, töötoad, kohtumised sidusrühmadega), kuna need tagavad samuti asjaomaste osalejate otsese osaluse, ning innustab komisjoni laiendama nende vorme ja kasutust (siht- või kasutajarühmade, testimise töökondade jms kasutuselevõtt);

13.

juhib tähelepanu sellele, et avalikud arutelud ei asenda, vaid täiendavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 154 lõikes 2 sätestatud konsultatsioone sotsiaalpartneritega;

14.

kuna konsultatsiooniprotsess sõltub otseselt osalejate representatiivsusest ja nende panuse kvaliteedist, tuleks konsultatsioonid praktikas läbi viia nii, et hõlbustada otseselt kaasatud sidusrühmade osalust ning võetavate otsuste kohta teabe levitamist, eelkõige äärmiselt valdkonnaspetsiifiliste ja teadmismahukate õigusaktide puhul;

15.

märgib vajadust tõlkida vähemalt põhidokumendid konsulteerimise igas etapis kõigisse ELi ametlikesse keeltesse, kuna see hõlbustab arvukamate sidusrühmade ja kodanike osalust kõnealuses protsessis;

16.

kutsub komisjoni üles looma suuremat läbipaistvust eksperdirühmade kasutamise küsimuses: millal ja millistes poliitikavaldkondades need luuakse ja kes on eksperdirühmades esindatud ning iseäranis, milline on komisjoni valikumenetlus eksperdirühmade loomisel;

17.

märgib, et kooskõlas Regioonide Komitee hiljutises õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) käsitlevas arvamuses (CIVEX-V-040) öelduga leidub piisavalt arenguruumi seoses konsultatsiooniprotsessiga, sh asjakohasema tagasiside andmise, protsessi nähtavuse parandamise ja vajadusega teha suuremaid jõupingutusi tulemuste kvantifitseerimiseks. Kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma Regioonide Komitee soovitusi arvesse uue menetluse raames;

18.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, sidusrühmade või kodanike kaasamine konsultatsioonidesse nende institutsiooniliste esindajate (näiteks Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee) kaudu, mida tuleb teistest sidusrühmadest selgelt eristada, aitab saavutada parema õigusloome eesmärki, eelkõige seetõttu, et tähtajad on sageli lühikesed ning lihtsam on saada vastust eespool nimetatud organitelt, kellel on laiad suhtlusvõrgustikud. Nende aktiivne ja sisuline osalus parema õigusloome protsessis on kvaliteetsete tulemuste eeldus;

19.

juhib tähelepanu sellele, et partnerluse ning parema ja tõhusama õigusloome eesmärgi saavutamiseks tuleks koostada rakendussuunised, mida kohaldada subsidiaarsuse põhimõtte hindamisele uute õigusaktide puhul;

20.

tervitab komisjoni pühendumust viia läbi ulatuslikke kontrolle mõjuhinnangute näol kogu õigusloometsükli jooksul;

21.

teeb komisjonile ettepaneku avaldada läbipaistvuse ja aruandluse tõhustamise huvides kõik mõju eelhindamised – ka nende algatuste kohta, mille alusel ei koostata seadusandlikke ettepanekuid; esmaste mõjuhinnangute avaldamist poliitikatsükli alguses peetakse heaks esimeseks sammuks tagasiside andmisel ja subsidiaarsust puudutavate probleemide käsitlemisel;

22.

on seisukohal, et mitmekülgsed mõjuhinnangud on kasulikud, kuna need ei piirdu üksnes majandusliku mõõtmega, vaid katavad ka keskkonna-, loodus-, tarbija-, tervise-, töö- ja sotsiaalkaitset ning tööõigust. Samuti hõlmaks need reguleerimata jätmise võimalust, ning õigusakti koostamise korral mõjuhinnangut seoses ELi aluspõhimõtete kaitsmise ja nende mõjuga sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

23.

eelkõige iga uue või teisese õigusakti korral rõhutab vajadust viia läbi territoriaalse mõju hindamine. Regioonide Komitee panustab sellesse aktiivselt oma oskusteabega, sh oma platvormide ja võrgustike kaudu, mis pakuvad head juurdepääsupunkti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks. Arvestades komisjoni pühendumust tagada „ELi konkurentsivõime ja ELi säästev areng” (1), kutsub komitee üles hindama ka konkurentsivõimele ja keskkonnahoidlikkusele avalduvat mõju;

24.

tunnistades VKEde tähtsust ELi majanduskasvu edendajatena, avaldab komitee kahetsust vähese tähelepanu üle, mida pööratakse õigusloome mõju hindamisele, eelkõige seoses nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste halduskoormuse vähendamisega, kes peavad kohaldama suurema osa ELi õigusaktidest;

25.

on seisukohal, et õigusaktide ajakohastamine peab olema kooskõlas ELi õigustikuga ELi aluspõhimõtete kaitsmise osas. Kutsub seetõttu üles pöörama õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) rakendamisel erilist tähelepanu kohustusele säilitada ELi kõrged sotsiaal- ja keskkonnastandardid ning saavutada ühtse turu laiendamise eesmärk. Rõhutab, et programmi REFIT eesmärk ei ole dereguleerimine, vaid parem ja tõhusam reguleerimine tarbetu halduskoormuse vähendamisega, vahendite ja eesmärkide parema seostamisega ning sidusrühmade osalusega otsustusprotsessi võimalikult paljudes faasides;

26.

rõhutab, et mõjuhinnangute läbiviimisel tuleks piirata väliskonsultantide kasutamist alltöövõtu korras, eelkõige seoses probleemidega, mis puudutavad otseselt kohalikku ja piirkondlikku tasandit. Selle asemel on asjakohasem hankida tegeliku olukorra kohta tõendeid Regioonide Komitee ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusorganite kaudu;

27.

rõhutab eelkõige VKEde puhul, et üldreegli suhtes tehtavaid erandeid tuleb hoolikalt kaaluda, et neist saadav kasu toetaks Euroopa ühiste huvide kaitsmist, ja et nendega ei kaasneks oht õõnestada (töötajate ja keskkonna) kaitse kõrgeid standardeid;

28.

nõuab struktureerituma konsulteerimisvormi väljatöötamist kohalike ja piirkondlike esindajate jaoks õigusloome-eelses etapis, lähtudes näiteks Euroopa sotsiaalse dialoogi olemasolevast metoodikast, mis kaasab komisjoni ja ühiskondlikud organisatsioonid nende ELi õigusaktide ettevalmistamisse, mis on otseselt nendega seotud;

29.

hindab positiivselt komisjoni avaldust, mille kohaselt ta kavatseb kaaluda ÜPP ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seonduvate määruste lihtsustamist, ning kordab oma ettepanekut kontrollida õigusaktide toimivust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks asjakohastes valdkondades, sh linnapoliitika, keskkonnaalased õigusaktid, transpordisektor ning loaandmismenetluse ja lubadega seonduva halduskoormuse vähendamise meetmed;

30.

märgib, et programmi REFIT abil on samuti võimalik panustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning ettevõtete kulutõhususe parandamisse, vabastades inim- ja finantsvahendeid ning edendades ELi konkurentsivõimet;

31.

on seisukohal, et uus õiguskontrollikomitee, mille mandaati on selle alalise olemuse ja struktuuri tõttu laiendatud, lahendab osaliselt Regioonide Komitee tõstatatud probleemi selle tõhususe osas ning nõuab komisjoni kui üldise huvi esindaja sõltumatust austades, et õiguskontrollikomitee võiks ideaalis koosneda sõltumatutest välisekspertidest, nagu see on mõnede liikmesriikide samalaadsetes organites;

32.

rõhutab, et vähemalt üks õiguskontrollikomitee välisekspert peaks omama kohaliku/piirkondliku tasandi valitsemise ja halduse kogemust;

33.

kiidab heaks komisjoni otsuse kaasata Regioonide Komitee esindaja programmi REFIT uude platvormi, rahuldades sellega Regioonide Komitee varasema nõudmise. Kordab siiski, et Regioonide Komitee institutsioonilist rolli ei tohi ajada segi teiste platvormis osalevate sidusrühmade rolliga;

34.

tuletab meelde, et aluslepingutes tunnustatakse subsidiaarsuse põhimõtte kohalikku ja piirkondlikku mõõdet ning Regioonide Komitee rolli, ning kutsub üles kaasama Regioonide Komitee panuse uude paremat õigusloomet käsitlevasse institutsioonidevahelisse kokkuleppesse. Kordab oma muret seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konsulteerimise määraga ELi poliitikameetmete kujundamisel ning seoses vajadusega õigeaegse ja täieliku teabe järele, et oma seisukohti väljendada. Mõned Euroopa Parlamendi liikmed on nõudnud Regioonide Komitee aktiivsemat osalust ning komitee oskusteadmiste ja kogemuste kasutamist õigusaktide ettevalmistamise varajases etapis;

35.

tunneb heameelt selle üle, et programmi REFIT platvorm moodustatakse avaliku kandideerimismenetluse kaudu. Siiski peab Regioonide Komitee vajalikuks selle avaliku kandideerimismenetluse laiendamist, et see võimaldaks eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ELi ja riiklike ühenduste esindajatel otse kandideerida ja olla platvormis esindatud;

36.

kutsub komisjoni peadirektoraate ja kaasseadusandjaid üles tunnustama Regioonide Komitee ja selle liikmete rolli institutsioonilise partnerina ning konsulteerima tihedamalt nii Regioonide Komitee kui ka kohalike ja piirkondlike omavalitsustega mõjuhinnangute koostamisel;

37.

täheldab, et liikmesriigid kohaldavad parema õigusloome menetlusi erinevalt. Seetõttu ei ole võimalik eristada ELi õigusaktide mõju, mis on tingitud sätete rakendamise viisist, sellest mõjust, mis tuleneb otseselt ELi õigusaktidest, raskendades õigusaktide elutsükli terviklikku jälgimist;

38.

kutsub liikmesriike üles reageerima komisjoni soovitustele parema õigusloome menetluste rakendamise täiustamise osas nii nõukogu kui ka riiklike haldusasutuste tasandil;

39.

kutsub asjaomaseid liikmesriike üles tagama riikliku ELi konsulteerimisprotsessi, mille kõikidesse faasidesse on õigeaegselt kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, mh nende riiklike organisatsioonide kaudu. Neil on suured tehnilised teadmised, eksperditeadmised ja kogemused õigusaktide kohaldamise valdkonnas;

40.

kutsub komisjoni üles analüüsima põhjuseid, mis viisid ELi õigusaktide hilinenud või ebatäpse kohandamiseni liikmesriikide poolt, ning otsima lahendusi sellele olulisele probleemile, esitades mh põhjendused direktiivi või määruse valiku kohta, ning suurendama jõupingutusi toetus-, kontrolli- ja jõustamismehhanismide tugevdamiseks;

41.

rõhutab, et direktiivide ülevõtmine siseriiklikku õigusesse on riiklik protsess, mille puhul tuleb kohandada nii riiklikku, piirkondlikku kui ka kohalikku halduskorraldust. See nõuab piisavalt aega ja piisavat tegutsemisruumi. Komitee usub, et komisjoni kavatsus avaldada rakenduskavad lisaks kontrollidele ka õigusaktide ja suuniste jaoks — mitte üksnes õigussätete formaalseks, vaid ka praktiliseks ülevõtmiseks riiklikku õigusesse —, on samm õiges suunas;

42.

täheldab, et lihtsad, arusaadavad ja hõlpsalt järgitavad õigusaktid, millele on lisatud üksikasjalikud mõjuhinnangud ja rakenduskavad, aitavad kiirendada ja tõhustada õigusaktide ülevõtmist siseriiklikku õigusesse ning nende järgimist;

43.

tunnustab riikide õigust tagada kõrgemad standardid kui need, mis on sätestatud vastavas ELi õigusaktis. Seda ei tohiks aga ajada segamini täiendavate sätete lisamise tavaga, kus liikmesriigid lisavad täiendavaid juriidilisi või haldusnõudeid ELi õigusakti ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse. On oluline, et avalik arvamus tajuks selgelt, millised kohustused tulenevad ELi õigustikust ja millised liikmesriikide täiendavatest õigusaktidest, ning komitee kutsub seetõttu liikmesriike üles selgelt määratlema ja põhjendama mis tahes täiendavaid sätteid, mis on nende poolt lisatud ELi õigusaktide ülevõtmise käigus;

44.

märgib, et täiendavate õigusaktide lisamist on määratletud väga erinevalt, institutsioonide (nt Euroopa Regioonide Komitee (2) ja Euroopa Komisjoni) ja teiste organisatsioonide poolt. Kordab oma ettepanekut jääda kindlaks ühele definitsioonile, eesmärgiga tagada õiguslik selgus ELi õigusaktide ülevõtmisel ja kohaldamisel ning võimaldada liikmesriikide võrdlevat hindamist;

45.

rõhutab, et ELi õigusaktide ülevõtmine siseriiklikesse õigusaktidesse peab toimuma õigeaegselt, nõuetekohaselt ja tõhusalt;

46.

väljendab heameelt komisjoni pühendumuse üle proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtte põhjalikul kontrollimisel õigusaktide ettepanekutes ning kordab sellega seoses, et Regioonide Komitee ja liikmesriikide parlamentide roll on õigusega sätestatud;

47.

märgib, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud haldusasutused kohaldavad arvukaid ELi õigusaktidel põhinevaid eeskirju ja seadusi, mistõttu on oluline tagada, et ELi uute õigusaktide rakendamisel kaalutakse, kuidas muuta need halduse seisukohast võimalikult lihtsaks ja selgeks, et ühelgi valitsustasandil ei oleks asjatut vahendite kasutamist ja asjatuid kulusid eeskirjade ja seaduste rakendamisel;

48.

avaldab kahetsust, et parema õigusloome pakett ei paista subsidiaarsuse põhimõtte hindamist parandavat, millega oleks võimalik tagada, et otsuseid saaks langetada võimalikult madalal valitsustasandil, mis on kooskõlas Regioonide Komitee subsidiaarsuse hindamise töövahendiga;

49.

on teadlik paljudes liikmesriikides valitsevast soodumusest mitte osaleda ELi otsustusprotsessis. Rõhutab seetõttu vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (mis on kodanikele lähimal asuvad tasandid) õigusloomeprotsessi, ning läbipaistvuse, aruandluse, ning kodaniku- ja ettevõtjasõbraliku lähenemisviisi tähtsust ELi institutsioonide tegevuses;

50.

teeb ettepaneku, et kõik komisjoni peadirektoraadid, Euroopa Parlament ja nõukogu kohaldaksid – kõikjal, kus võimalik – mõjuhindamise ühtlustatud eeskirju õigusloome igas etapis, kuna see toetab vastastikust mõistmist ja aitab parandada kvaliteeti;

51.

kutsub kaasseadusandjaid üles reageerima komisjoni palvele võtta kiiresti vastu uus institutsioonidevaheline kokkulepe ja täita sellega kaasnevaid kohustusi, et võimaldada parema õigusloome menetluste ajakohastamist kõigis Euroopa institutsioonides ning edendada ELi õigusaktide järgimist kodanike poolt;

52.

rõhutab, et tihe koostöö Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega parema õigusloome allkomisjoni raames aitaks paremini kooskõlastada kodanikuühiskonna ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate seisukohti;

53.

usub, et kaua menetluses olnud seadusandlike ettepanekute tühistamine võib toetada Euroopa head juhtimist, kuid seda tuleb teha ettevaatusega, et sellest ei saaks kaasseadusandjate survestamise vahend. On selge, et asjatundlikele kaasseadusandjatele tuleks tagada mõistlik aeg ja üldine võimalus väljendada oma seisukohti tagasivõetavate ettepanekute kohta;

54.

nõustub Euroopa Parlamendi poolt komisjonile tehtud ettepanekuga kaaluda võimalust võtta kasutusele piiratud kestusega seadusandlike algatuste aegumisklausel, eeldusel, et sellega ei kaasne õiguslünki, ning läbivaatamisklausel – mõistliku aja jooksul pärast meetmete jõustumist –, mis võimaldab hinnata olemasolevaid meetmeid. Komisjon peaks innustama liikmesriike võtma kasutusele aegumisklausli ka siseriiklike õigusaktide hindamisel, eelkõige siis, kui see takistab ELi õigusaktide kiiret ülevõtmist;

55.

täheldab, et õigusaktide mõju tuleb analüüsida mitte üksnes komisjoni ettepaneku ajal, vaid samuti pärast oluliste muudatuste sisseviimist kaasseadusandjate poolt. Juhib samas tähelepanu sellele, et õigusloomeprotsessi demokraatlikku legitiimsust ei saa vaidlustada ning et need mõjuhinnangud ei tohi piirata kaasseadusandjate jaoks olemasolevat tegutsemisruumi, ning ei toeta seetõttu ideed täiendavate mõjuhinnangute läbiviimise kohta läbirääkimiste lõppemise ja lõpliku hääletamise vahelisel perioodil;

56.

täheldab, et puuduvad viited ise- ja kaasregulatsioonile kui avaliku ja erasektori vahelise koostöö paindlikumatele menetlustele pidevalt muutuvas maailmas, kus õigusaktid võivad tugineda regulatiivsetele vajadustele;

57.

rõhutab konsultatsioonide mitmekesistamise ning stabiilsete konsultatsiooni- ja järelevalvevõrgustike loomise tähtsust erialateadmisi eeldavate teemade puhul, ning konsultatsioonides osalejate tõhusa kasutamise olulisust pärast õigusaktide vastuvõtmist, eeskätt rakendamise kontrollimisel ja järelevalvel;

58.

tervitab asjaolu, et komisjon soovib kehtestada selgemad kriteeriumid selle kohta, millal kasutada delegeeritud akte ja millal rakendusakte. Samuti on positiivne, et komisjon võib konsulteerida sidusrühmadega enne delegeeritud akti ettepaneku esitamist. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles rakendama kõnealust tava kõigis valdkondades, ning mitte üksnes siis, kui sellel on komisjoni arvates lisaväärtus;

59.

on veendunud, et komisjon teeb kõik selleks, et viia täielikult ellu teatises ette nähtud sätted, hoolimata halduskoormuse kasvust ja suurenevast vajadusest inimressursside järele;

60.

juhib tähelepanu vajadusele mitte tekitada uue parema õigusloome menetluse tagajärjel edasisi viivitusi õigusloomes;

61.

rõhutab kohustust teavitada avalikku arvamust liikmesriikides ja edendada konsultatsiooniprotsessi, mobiliseerides kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et saavutada kodanike ja sidusrühmade suurem teadlikkus ja osalus ning tugevdada samal ajal demokraatlikku otsustusprotsessi;

62.

kohustub teavitama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi parema õigusloome uuest menetlusest paremate tulemuste saavutamiseks ning panustama õigusaktide paremasse rakendamisse ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/48

1.

tuletab meelde, et komitee koostab juba kolmandat korda omaalgatusliku arvamuse ELi iga-aastase eelarvemenetluse kohta, võttes vaatluse alla eelkõige ELi eelarve III jao, käsitlemata rubriiki V kuuluvaid halduskulusid;

2.

toonitab veel kord, et ELi iga-aastase eelarve koostamine kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega mõjutab nii otseselt kui ka kaudselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarveid ning annab olulise ja võimendava panuse nende ees seisvate ülesannete täitmisse ja uute väljakutsetega kohanemisse kohapeal;

3.

rõhutab ELi eelarve olulist rolli investeeringute soodustamises, võttes arvesse selle võimendavat mõju, mis täiendab riikliku ja piirkondliku erasektori ja riigi rahandust, aitab tugevdada konkurentsivõimet ja tagada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ELis;

4.

märgib, et keerulise majanduskeskkonna ja nappide rahaliste ressursside tingimustes tuleks pöörata suuremat tähelepanu ELi eelarve paremale kasutamisele ja tulemuslikkusele, mitte niivõrd selle ärakasutamisele ja sellest kinnipidamisele. Komitee toetab Euroopa Komisjoni püüdlusi keskenduda konkreetsete tulemuste saavutamisele, millel on suurem ELi lisaväärtus, tuginedes ELi vahendite paremale finantsvõimendusele ja suurematele lihtsustamise jõupingutustele;

5.

väljendab heameelt 2016. aasta eelarve projekti ja selle prioriteetide üle, mis mõlemad on kooskõlas Euroopa Komisjoni uue programmiga, millega toetatakse majanduse elavdamist majanduskasvu, tööhõivesse ja teadmistesse tehtavate investeeringute kaudu, ning eesmärgiga reageerida hiljutistele arengusuundadele, näiteks rändekriisile ja ebastabiilsele olukorrale ELi naaberpiirkondades;

6.

kritiseerib asjaolu, et mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames uute programmide käivitamisel tekkinud märkimisväärne viivitus, mis on tingitud rakenduskavade hilisest heakskiitmisest, avaldab negatiivset mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territooriumitel. Komitee kutsub Euroopa ja riikide tasandit tungivalt üles võtma koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kõik vajalikud meetmed viivituste heastamiseks ELi uute rahastamisvahendite rakendamisel;

7.

märgib, et ELi 2016. aasta eelarve projektis on kulukohustuste assigneeringuteks ette nähtud 153,5 miljardit eurot (5,3 % vähem kui 2015. aastal) ja maksete assigneeringuteks 143,5 miljardit eurot (1,6 % kasv 2015. aasta eelarvega võrreldes);

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi kulukohustused vähenevad, jääb maksete tase tegelikkuses 2015. aastaga võrreldes samaks, ning hõlmab assigneeringuid, millega järk-järgult vähendada eelmisel eelarveperioodil kuhjunud täitmata maksenõuete summat, mis oli 2014. aasta lõpus 24,7 miljardit eurot;

9.

tervitab spetsiaalse maksekava loomist ühisleppe tulemusena, kuid tunneb muret, et maksete puudujäägid avaldavad kahjulikku mõju maksete saajatele, eeskätt kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kellel on praegu palju majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme, ühtlasi tuletab meelde, et kulukohustuste ja maksete vahelise 10 miljardi euro suuruse erinevuse puhul ei tegeleta struktuurse probleemiga, mis tuleneb programmiperioodi lõpus oodatavast mahajäämusest seoses tasumata nõuetega, samuti komitee senise vähese kaasatuse pärast analüütilises protsessis;

10.

küsib, kas ei tuleks kohaldada viivisintresse komisjoni maksete hilinemise korral projektijuhtidele;

11.

rõhutab komitee valmisolekut anda oma panus arutelusse ELi omavahendite süsteemi reformi üle: süsteemi põhjalik uuendamine on vältimatu, kuna praegused vajakajäämised põhjustavad eelarveläbirääkimistel ummikuid ning on hilinenud maksete probleemi keskpunktis. Ainus usaldusväärne lahendus oleks nõuetekohase ELi omavahendite süsteemi kasutuselevõtt;

12.

rõhutab, et ELi eelarvel on otsene mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kuna nad on abisaajad ja samas mõne programmi puhul ka korraldusasutused;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et majandus- ja finantskriisi ning eelarvekärbete järel on ELi eelarve mõju veelgi suurem, sest see toetab programmide ning avaliku ja erasektori investeerimisprojektide rakendamist, mille rahastamine oleks selliste kriiside ajal keeruline või võimatu ja mis samas aitavad kaasa kriiside ületamisele;

14.

nõuab, et käimasoleva eelarveaasta ja tulevaste eelarveaastate jooksul oleks komiteel võimalik osaleda eelarve täitmise hetkeseisu ja perspektiivide üle peetavatel institutsioonidevahelistel koosolekutel, mis toimuvad mitmeaastase finantsraamistiku institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa punkti 36 sätete alusel;

15.

rõhutab liiga suure lõhe püsimist kulukohustuste assigneeringute ja mitmeaastase finantsraamistikuga kehtestatud ülemmäära vahel kokkuhoiumeetmete ning avaliku ja erasektori investeeringute märkimisväärsete kärbete olukorras selleks, et rahastada meetmeid, mille eesmärk on uute töökohtade loomine, tööpuuduse vastu võitlemine, rändeküsimustega tegelemine ja piirkondlike erinevuste vähendamine;

16.

on eriti mures 2016. aasta eelarve ettenägematute kulude reservi väiksuse pärast, eeskätt silmas pidades Euroopa pagulaskriisi haldamise kulusid, sest võttes arvesse komisjoni plaani paigutada ümber 1 60  000 varjupaigataotlejat kogu ELis ning 6  000 euro suurust abi toetatava inimese kohta, peaks see olema vähemalt 1 miljard eurot;

17.

toonitab, et ELi majanduslik konkurentsivõime peab maailmas suurenema targa ja kaasava majanduse arendamise kaudu. Seepärast tervitab komitee asjaolu, et eelarveprojekti rubriigis 1a nähakse ette 7,8 % suurem summa konkurentsivõime tõstmiseks ja majanduskasvu ja töökohtade loomiseks võrreldes 2015. aasta kohustuste assigneeringutega;

18.

taotleb veel kord oma arvamuses ELi 2015. aasta eelarve projekti (1) kohta konkreetse eelarverea loomist Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna ning Alpide makropiirkonna tehnilise abi jaoks, järgides 2014. aastal Läänemere makropiirkonna ja Doonau makropiirkonna jaoks loodud eelarverea näidet, nähes mõlemale piirkonnale ette 2,5 miljoni euro ulatuses kulukohustuste ja maksete assigneeringuid;

19.

märgib, et eelarveprojekt sisaldab eelmiste eelarvetega võrreldes uusi elemente, näiteks EFSI, kulukohustuste assigneeringute üldine varu, nagu on esmakordselt sätestatud mitmeaastase finantsraamistiku artiklis 14, ja paindlikkuse kasutamise sätted uute algatuste rahastamiseks rubriigist 3;

20.

tuletab meelde, et COSME on endiselt ainus ELi programm, mis on spetsiaalselt pühendatud konkurentsivõime tõstmisele ja VKEdele, ning tunneb muret programmi kulukohustuste vähenemise pärast eelarveprojektis võrreldes 2015. aastaga;

21.

tervitab asjaolu, et osa kulukohustuste assigneeringute üldisest varust ja kasutamata vahendeist kasutatakse selleks, et rahastada EFSId, ning et programmi „Horisont 2020” ja Euroopa ühendamise rahastu programmide kärpeid on kooskõlas komitee soovitustega vähendatud;

22.

on seisukohal, et strateegilise tähtsusega teadustöö vähendamine võib avaldada pikemas perspektiivis märkimisväärset negatiivset mõju ning on seetõttu vastu ettepanekule vähendada programmile „Horisont 2020” eraldatavaid kohustuste assigneeringuid, kuid samal ajal on positiivne märkida, et programmi „Horisont 2020” maksete assigneeringud peaksid kasvama 10,45 %;

23.

tunnustab, et eelarves nähakse ette enam vahendeid toiduga kindlustatuse ja säästva põllumajanduse ning biomajanduse alaseks kõrgetasemeliseks teadustööks. Tervitatav on komisjoni initsiatiiv saavutada programmiga „Horisont 2020” teaduse ja innovatsiooni lisarahastamine, kaasates era- ja avaliku sektori võimalusi;

24.

nendib, et jätkuvalt ei ole paljude mikro- ja keskmise suurusega ettevõtete suutlikkus teadusuuringute finantseerimiseks piisav, mistõttu võidakse vastavaid vahendeid vähem kasutada;

25.

tunneb muret strateegia „Euroopa 2020” kulukohustuse 2,5 % languse pärast võrreldes 2015. aastaga. Täiendavad kärped kulukohustuste assigneeringute osas raskendavad strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist;

26.

rõhutab, et ELi liikmesriikide vaheline sissetulekute ühtlustamine on võimalik kaasava eelarvemudeli abil, paigutades enam ressursse riikidevahelisele koostööle teadus- ja arendustegevus valdkonnas, lähtudes piirkondade ettevõtjate vajadusest, mis võimaldab suurendada nende konkurentsivõimet, piirkondade arengut ja inimeste sissetulekuid;

27.

tervitab asjaolu, et 2016. aastast käivituvad programmid ja meetmed, mille rahastamiskavad on vastu võetud ja kinnitatud. Ühtekuuluvuspoliitikas (ESF, EAGF, ERF, Ühtekuuluvusfond), mida rahastavad ka liikmesriigid, on kavad vastu võetud ja eelnevate perioodide hilinemisest tingitud vahendite kohustuste assigneeringuid kasutatakse; samas loodab komitee, et komisjon teeb kõik selleks, et vastavate programmide kasutamine saavutaks täisvõimsuse;

28.

avaldab lootust, et suureneb tervikuna komisjoni võimekus teostada assigneeritud makseid ning vajalikud investeeringud jõuavad edaspidi sihtgruppideni õigeaegselt;

29.

juhib tähelepanu ELi liikmesriikide finantsdistsipliini järgimise vajadusele, kutsudes Euroopa Komisjoni üles ergutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist majanduse elavdamiseks, keskendudes investeeringutele, eelarve konsolideerimisele ja struktuurireformidele. Sellega seoses tuletab komitee meelde ühtekuuluvuspoliitika olulist rolli ELi peamise investeerimispoliitika valdkonnana, mille eesmärk on tasandada Euroopa piirkondade vahelisi erinevusi, tugevdades majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust;

30.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kinni pidama oma finantsaruandluse eeskirjadest. Komitee rõhutab, et praeguste aruandluskohustustega kaasneb suur haldus- ja ajakulu, mistõttu nõuab komitee aruandlussüsteemi lihtsustamist;

31.

tunneb muret, et rubriigis 2 ei ole piisavalt vahendeid ELi liikmesriikide põllumajandustootjate sissetulekute puudujäägi kompenseerimiseks põllumajandustoodete hindade erakorralisel alanemisel, mis on tingitud madalatest kokkuostuhindadest, piimakvootide kadumisest, Euroopas levivast seakatkust ja Venemaa sanktsioonidest, ega kehtestatud (otse)toetusi selliste olukordade leevendamiseks;

32.

juhib tähelepanu eelarve selgitusele, et rubriigis 2 on vähendatud Venemaa sanktsioonide mõjude leevendamise vahendeid; samas ei ole komitee nõus väitega, et turul on head väljavaated ja soodne turuolukord;

33.

leiab, et Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondile (EAGF) assigneeritud kohustuste ja võimaliku ülemmäära vaheline reserv (moodustades ca 1,7 % fondi kohustustest) ei ole piisavalt selgelt põhjendatud. Kohapeal oodatakse eelnevalt väljatöötatud tegevuskavasid selle kohta, millal ning millistel juhtudel (näiteks kriiside puhkemisel või nendest väljatuleku suunamisel) reservi kasutatakse;

34.

avaldab kahetsust, et komisjon on põllumajandussektori kriisi jaoks kavandanud ebapiisavalt vaheneid ja et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondile (EAFRD) eraldavaid vahendeid ei ole võrreldes 2015. aasta kohutuste assigneeringutega piisavalt suurendatud;

35.

tunneb muret 2007.–2013. aastate programmide ELi vahendite kasutamise määra suundumuse pärast ja tõstatab küsimuse, kas Euroopa Komisjoni tehtud eeldused ei ole liiga optimistlikud;

36.

kardab, et mõnel juhul võiksid liikmesriigid soovida vahendite kiiret väljamaksmist, et mitte kaotada eraldatud summasid, suurendades seega eeskirjade eiramise ohtu, mis võib viia finantskorrektsioonideni, samuti seda, et programmitöö perioodi lõpus kasutamata fondide tagajärg võib olla automaatne kulukohustustest vabastamine;

37.

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kui peamiste toetusesaajate kanda jääks kõige suurem rikkumiste ja kulukohustustest vabastamiste koorem, mis suurendaks nende finantskoormust;

38.

nõuab finantsplaneerimise paremat kvaliteeti kõigil tasanditel ja jõupingutusi, et vältida kulukohustuste ja maksete assigneeringute mehaanilist kavandamist Euroopa Komisjonis;

39.

toonitab 2016. aasta eelarve projektis toodud kulukohustuste assigneeringute tähtsust ning nõuab nende jätkuvat võimendamist, eesmärgiga reageerida hiljutistele suundumustele, millega kaasnevad uued suuremat koormust ja kulusid tekitavad ülesanded, näiteks rändekriis, ning uued väljakutsed naaberpiirkondades. Toetab sobivas vormis paindlikkuseinstrumendi kasutuselevõttu. Siiski kardab komitee, et kavandatud suurenemine võib osutuda ebapiisavaks ja vaja läheb veelgi rohkem ressursse;

40.

on seisukohal, et kriisi põhjustega võitlemiseks peab ELi 2016. aasta eelarve toetama ELi kindlat eesmärki olla rahvusvaheliselt aktiivsem ja usaldusväärsem osaleja, kellel on nii kohalikud, piirkondlikud kui ka globaalsed huvid ja kohustused;

41.

nõuab järgmise programmitöö perioodi (pärast 2020. aastat) oluliste seadusandlike ettepanekute varasemat esitamist ja vastuvõtmist. Pikale veninud läbirääkimistest tulenenud viivitused mitmeaastase finantsraamistiku, samuti ühissätete määruse ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide spetsiifiliste määruste vastuvõtmisel on põhjustanud 2014.–2020. aasta programmitöö perioodi aeglase käivitumise ning on täitmata kulukohustuste (RAL) kasvu üks peamisi põhjuseid. Komitee püüab aktiivselt soodustada varajast arutelu ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle pärast 2020. aastat ning annab oma panuse arutelusse õigeaegselt;

42.

rõhutab, kui tähtis on kõrgetasemeline omavahendite töörühm ning selle esimene hindamisaruanne, milles tehakse ettepanek uurida omavahendite küsimust võimalikult paljudest seisukohtadest;

43.

toonitab komitee valmisolekut aidata kaasa aruteludele ELi omavahendite reformi üle. Komitee on seisukohal, et oluline reform on selles osas vältimatu, kuna olemasoleva süsteemi praegused puudused on juba põhjustanud ja võivad edaspidi veelgi tõsisemalt põhjustada ummikseise eelarveläbirääkimistel, sh senised küsimused tasumata maksete ning mahajäämuse negatiivse mõju kohta investeerimisprojektide kaasrahastamisele riiklikul ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

44.

on avatud sobival ajal eeldebattideks 2020. aasta järgse programmiperioodi tegevuste kavandamiseks, millel on otsene vahetu mõju kohalikele ja piirkondlikele eelarvetele ning mis vastavad muutuvatele vajadustele, et vältida juba ette eelmistel programmiperioodidel ja eelkõige programmiperioodi 2014–2020 alguse vajakajäämisi.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/53

—

väljendab tugevat toetust Euroopa Liidule, et ta täidaks juhtivat rolli rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel;

—

innustab suurendama 2020. aasta eel ja enne uue kliimakokkuleppe jõustumist jõupingutusi esmajoones energiatõhususe, Euroopa CO2-hinnasignaali ja rahvusvahelise rahastamise mobiliseerimise valdkonnas, et võidelda kliimamuutuste vastu arengumaades;

—

ergutab tõstma kavatsetavat riiklikult kindlaks määratud panuste (INDC) taset enne Pariisi kohtumist, kuid hiljemalt 2016. aastal ning leiab, et Pariisis tuleb saavutada jätkusuutlik ja dünaamiline kokkulepe, milles sisalduks mehhanism, mis võimaldab pidevalt (iga viie aasta järel) hinnata ja suurendada riikide panuseid;

—

innustab ELi näitama, kuidas ta täidab 2009. aastal Kopenhaagenis endale võetud rahalisi kohustusi, kaitsma rahastamisel õiglast lähenemisviisi ja diferentseerimist, mis võimaldab toetada energiaalast üleminekut ning vastupanuvõimet maailma kõige vaesemates ja haavatavamates piirkondades;

—

nõuab uut ülemaailmse kliimajuhtimise mudelit, mis rajaneb mitmetasandilise valitsemise põhimõttel, milles avaldatakse täit tunnustust valitsusväliste osalejate tegevusele ja milles iga valitsustasand saab omapoolseid kliimameetmeid maksimeerida.

1.

Pidades silmas valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 5. hindamisaruannet ja kokkuvõtvat aruannet, väljendab komitee sügavat muret selle pärast, et maailm ei ole õigel kursil, mis lubaks hoida temperatuuri tõusu alla 2 oC, ning tunnistab pakilist vajadust suurendada jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks ning jõuda Pariisis kokkuleppele, mis võimaldab jääda soovitud tasemest allapoole.

2.

Sellega seoses kutsub komitee ELi üles jõuliselt toetama pikaajalist ülemaailmset eesmärki, mis oleks kooskõlas IPCC kõige kindlamate stsenaariumidega. Tegemist on eesmärgiga saavutada 2050. aastal süsinikdioksiidiheite nulltase. Selline ühine eesmärk annab tugeva signaali kõigile riikidele ja kõigile osalejatele, eelkõige aga investoritele, lahutamaks maailma majandust fossiilsete energiaallikate sõltuvusest.

Sellega seoses tuletab komitee meelde, et Euroopa Liit on võtnud pikaajalise kohustuse vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80–95 %.

3.

Komitee leiab, et ELi esimesed sammud kavatsetavate riiklikult kindlaks määratud panuste raames on õiged, kuid soovitab minna kaugemale ja võtta vastu otsus suurendada jõupingutusi rohkem, kui 2014. aasta oktoobris Euroopa Ülemkogul otsustati. Komitee arvates (2) oleks hea, kui Euroopa suudaks vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 50 %. Samuti oleks võimalik ja soovitav saavutada vähemalt 40-protsendiline taastuvenergia osakaal ja suurendada energiatõhusust 40 %. Samas peaks EL komitee arvates toetama seda, et Pariisi kokkuleppesse lisataks kohustusperiood ja iga viie aasta tagant toimuv läbivaatamine juba 2025. aastast, eesmärgiga vältida klammerdumist pikaajalises perspektiivis liiga vähe ambitsioonika sihi külge, samuti tuleks pidevalt võtta arvesse teaduse ja tehnika arengut.

4.

Komitee kutsub arenenud riike, olgu need ELi liikmed või mitte, üles käivitama enne COP 21 toimumist rahastamispaketi, et toetada jõupingutusi kliimamuutustega kohanemiseks ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamiseks arengumaades. Komitee ootab ELilt tegevuskava etteaimatava, läbipaistva, uue ja täiendava rahastamise suurendamiseks. Dokumendis sedastab EL selle, kuidas ta kavatseb täita oma kohustust mobiliseerida selleks iga aasta õiglane osa sadadest miljarditest dollaritest kuni aastani 2020. Samuti peaks EL toetama Pariisi kokkuleppes põhimõtet võtta 2020. aasta järgsel perioodil iga viie aasta järel uusi finantskohustusi, millel on eraldi kohanemise eesmärgid, mis oli seni kliimameetmete finantseerimisel vaeslapse osas.

5.

Komitee väljendab heameelt ka Euroopa Komisjoni seisukoha üle, et kokkulepe ja sellega kaasnevad otsused peavad moodustama raamistiku läbipaistvust käsitlevatele tugevatele eeskirjadele ja ühise ühtlustatud süsteemi iga osapoole kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide täitmise korrapäraseks mõõtmiseks, neist aruandmiseks ja nende kontrollimiseks. Selline raamistik on oluline alus ülemaailmsele sisukale koostööle kliimavaldkonnas ning vajalik selleks, et suurendada usaldust kohustuste täitmise vastu. Samuti on see vajalik, et mõista kliimamuutuste leevendamisel saavutatud taset ja innustada ambitsioonikate eesmärkide seadmist ning on seega kõigi huvides.

6.

Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni seisukoha üle lisada kohanemismeetmed kokkuleppe ühe sambana (lisaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele ja rahastamisele). Oluline on tunnistada selget seost temperatuuri tõusu ja suurenenud kohanemisvajaduse vahel.

Komitee tunneb heameelt ka selle üle, et Rohelisest Kliimafondist otsustati rahastada võrdses osas kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist. Komitee soovitab komisjonil kasutada 2014. aastal Euroopa Liidu kliimamuutustega kohanemise strateegia raames käivitatud linnapeade pakti algatust kui head tava ja ehk ka rahvusvaheliste partnerite poolt järgimist väärivat näidet, et parandada piirkondade vastupanuvõimet.

Kõige enam ohustavad kliimamuutuste mõjud arengumaid, esmajoones vähim arenenud riike ja väikesi saareriike. Uues kliimakokkuleppes tuleks võtta arvesse nende kohanemisvajadusi.

7.

Komitee soovitab ka Euroopa Liidul suurendada viivitamatult oma jõupingutusi kliimamuutuste vastu võitlemisel (ootamata Pariisi kokkuleppe jõustamist 2020. aastal):

8.

Linnadel ja piirkondadel on võtmeroll riikide kliimaeesmärkide saavutamisel ja tugevdamisel. Sest just nende pädevusse kuuluvad liikuvus ja transport, linnaareng ja ehitustegevus, energia ja roheline taristu ning just nemad on vältimatud osalised ülemaailmsetes jõupingutustes kasvuhoonegaaside vähendamisel ja kliimamuutuste mõjudele vastupanu võime suurendamisel.

9.

Komiteel on hea meel näha, et uues kliimakavas lubatakse rõhk panna Pariisi protokollis võetud kohustuste tegelikule täitmisele. Komisjon tõstab esile linnade ja piirkondade rolli, nagu teevad seda ka paljude teised ÜRO (4) kliimaläbirääkimistel osalejad. Nad rõhutavad ka linnadele ja piirkondadele uues kokkuleppes jagatud tunnustust, sest ilma nendeta ei suudaks riigid võetud kohustusi täita. Lepingupoolte võetud kohustuste usaldusväärsus sõltub linnade ja piirkondade ning samuti tööstuse ja investorite tugevast ja tõelisest osalemisest.

10.

Linnapeade pakti rõhutamine ja selle pikendamine 2030. ja 2050. aastani on vajalik selleks, et võimendada paktile alla kirjutanud 6  500 Euroopa linna ja piirkonna dünaamikat ja nende võetud kohustust teha rohkem, kui 2020. aastaks Euroopa seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk ette näeb.

Komitee toetab linnapeade pakti algatuse lähenemisviisi laiendamist ülemaailmsele tasandile ja palub komisjonil eraldada vahendeid, mida on vaja niisuguse kohalikke olusid austava dünaamika saavutamiseks. Laiendamine peaks toimuma nii, et oleks tagatud arvestamine ja kooskõla muude rahvusvaheliste ja riiklike algatustega, mille on esitanud omavalitsuste võrgustikud, nt „Compact of Mayors”. Samas ei tohi kõrvale jätta linnu, mis püüdlevad ambitsioonikate kliimaeesmärkide poole, kuid ei ole paktiga ühinenud.

11.

Komitee kutsub komisjoni üles toetama uue kokkuleppe raames linnade ja piirkondade kvantitatiivsete ja mõõdetavate jõupingutuste arvessevõtmist riiklikes panustes (kasvuhoonegaaside vähendamise, energia säästmise ja taastuvenergia arendamise vallas). Euroopa Komisjon võiks tugineda tööle, mis on tehtud algatuse „Compact of States and Regions”, linnapeade pakti ja „Compact of Mayors” raames, sest kõik need sisaldavad Euroopa ja kogu maailma linnade ja piirkondade selgeid, konkreetseid ja läbipaistvaid kohustusi.

Komitee leiab, et tuleb luua asjakohased tingimused eeskirjade ja rahastamismehhanismide näol, et linnad ja piirkonnad saaksid optimaalselt tegutseda.

12.

Komitee tuletab meelde, kui tähtis on vabatahtlik ja uuenduslik investeerimispoliitika, mis on suunatud eelkõige energia ja kohanemise valdkonnas säästvates projektides osalevatele piirkondadele. Eesmärk on kaasata linnad ja piirkonnad rahastamise protsessi ja hõlmata Junckeri kavas ka väikesemahulisi projekte. Tuleks kaaluda mõtet jätta kliimainvesteeringud Maastrichti võlakriteeriumide arvestamisel välja.

13.

Komitee soovitab lihtsustada linnade ja piirkondade juurdepääsu peamistele ülemaailmsetele kliimafondidele: Roheline Kliimafond, Ülemaailmne Keskkonnafond ja ÜRO kliimamuutusega kohanemise fond.

Kõige haavatavamate arengumaade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsene juurdepääs ülemaailmsetele kliimafondidele, eelkõige Rohelisele Kliimafondile, aitab iseäranis kiirendada nende liikumist ühise lähenemisviisi ja aastatuhande arengueesmärkide suunas.

14.

Komitee soovitab sellist ülemaailmset kliimajuhtimise mudelit, millega tunnustatakse ametlikult linnade ja piirkondade tööd ja mis rajaneb mitmetasandilise valitsemise põhimõttel.

15.

Komitee tervitab kliima- ja territoriaalküsimuste teemalise maailma tippkohtumise korraldamist Lyonis 1. ja 2. juulil 2015, samuti 4.–7. detsembrini 2015 Pariisis toimuvat kohalike omavalitsuste ülemaailmset tippkohtumist kliimaküsimustes, millel ka komitee kavatseb osaleda. Need üritused pakuvad kõigile valitsusvälistele osalistele võimalust teha koostööd COP 21 eel ja ajal ning tuletada meelde oma olulist rolli, võttes suuri kohustusi, et kiirendada kliimameetmeid maailmas, eelkõige aga riikides.

16.

Komitee soovitab Euroopa Liidul toetada osaliste konverentsil otsuse vastuvõtmist linnade ja piirkondade tööprogrammi käivitamiseks kliimaküsimustes. Programmis määratletaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riikide vaheline tegutsemisviis. Eeskujuks võiks võtta bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis 2010. aastal esitatud linnade ja piirkondade tegevuskava (5). See oleks mitmetasandilise valitsemise pehme rakendamine rahvusvahelisel tasandil.

COP 21 õnnestumiseks ja ülemaailmseks võitluseks kliimamuutuste vastu on vaja kaasata kõik osalised.

17.

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm ja ÜRO keskkonnaprogramm ütlevad otse, et hoidmaks kliima soojenemist kuni selle sajandi lõpuni alla 2 oC tuleb kõigil osalejatel viivitamatult intensiivistada oma tegevust heitkoguste vähendamisel ja sellega peaksid algust tegema riigid, kellel lasub põhiline vastutus kliimamuutuste eest.

Uus kliimapoliitika peaks rajanema kõigi sidusrühmade laiaulatuslikul kaasamisel ja seda tuleks rakendada alt-üles-lähenemisviisi alusel. Linnadel ja piirkondadel on siinkohal oluline roll osalejate teavitamisel, harimisel ja nende algatuste ühendamisel.

18.

Võttes arvesse käimasolevaid arutelusid tegevuskava üle, mille esitasid osaliste konverentsil Prantsusmaad ja Peruud esindavad asepresidendid eesmärgiga intensiivistada kõigi osaliste kliimaalaseid jõupingutusi, kinnitab komitee oma soovi näha selle tegevuskava osalistena linnu ja piirkondi. Komitee

19.

Koostöövaimust kantuna kavatseb komitee edastada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohtadega kooskõlas olevaid sõnumeid, kinnitades linnade ja piirkondade valmidust seista COP 21 raames kodanikuühiskonna ja ettevõtjate kõrval.

20.

Kliima soojenemine on üks suurimaid inimkonna ees seisvaid väljakutseid, millel on mõju säästvale arengule, tervisele ja maailmamajandusele. Pariisi konverents ei tähista lõppu, vaid hoogsat sammu dünaamilises ja arenevas protsessis, mis võimaldab rahvusvahelisel kogukonnal teha kohandusi ja saada uuesti õigele rajale, et aidata hoida temperatuuri tõus alla 2 oC. Uue ülemaailmse kliimakokkuleppe saavutamine Pariisis on ülioluline, et võimaldada osalejatele impulsi andmist ja suurendada nende dünaamikat ning tagada samas ühine lahendus, mis on proportsioonis probleemi olemusega.

17.12.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 423/58

1.

rõhutab ookeanienergia olulist panust mitte ainult Euroopa Liidu vaid ka kogu maailma tulevaste energiavajaduste katmisse. Komitee tervitab samuti selle lisamist ELi meremajanduse kasvu strateegiasse ühena viiest prioriteetsest valdkonnast ning on seisukohal, et EL võib ookeanienergia valdkonnas olla oluline osaleja;

2.

märgib, et ookeanienergial kui usaldusväärsel ja prognoositaval taastuvenergiaallikal on järgmine potentsiaal:

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et ookeanienergiaga seonduvate tehnoloogiate mitmekesisuse tõttu tuleb ookeanienergiat arendada paljudel eri tasanditel ja mitmesugustes keskkondades. Tänu oma arvukatele rannikualadele võib EL olla kõnealuses valdkonnas edukas maailma tasandi osaleja;

4.

märgib ära Euroopa ookeanienergia tegevuskavas (EOER) aastateks 2010–2050 antud järgmised hinnangud:

5.

tunnistab, et ELi suurim ookeanienergia potentsiaal on Atlandi ookeanil, ent toonitab ELi muude merede ja veekogude, sh Põhjamere, Läänemere, La Manche’i väina ja Vahemere olulist panust;

6.

tunnistab puhta ookeanienergia potentsiaali paljude ELi saarte jaoks; asjaomase energia ärakasutamine võiks aidata suurendada saarte ja mereliste äärealade, sh äärepoolseimate piirkondade energiasõltumatust (3) ning pakkuda samas tohutut majandus- ja sotsiaalse arengu potentsiaali, luues neis kogukondades kohalikku tööhõivet, sh võimalusi paljudele väikestele ja keskmise suurusega sadamatele ELis;

7.

toonitab, et ookeanienergia sektori arendamine on kogu ELi huvides: võimalus investeerida teadusuuringutesse, teadmistesse, oskustesse ja arengusse, komponentide tootmisse ja eksporti ning tarneahelate arendamisse ei piirdu rannikualade ja saartega;

8.

rõhutab, kui oluline on terviklik lähenemisviis avamere taastuvenergiale. Rida ookeanienergia ees seisvaid väljakutseid on samad nagu teistegi avamere energiaallikate puhul, nt juurdepääs võrgule ja ühenduvus ning oskuste arendamine;

9.

märgib ära ookeanienergia eri liigid: loodetevahemik (nt loodete laguunid), looded, laineenergia, soolsusgradiendi energia ja ookeani soojusenergia muundamine (OTEC) (4);

10.

märgib, et nende erinevate ookeanienergia liikidega seotud tehnoloogiate valmidusaste on erinev: loodetevahemiku erandiga on need kõik alles teadusuuringute ja arendusjärgus, peamiselt on tegemist väikesemahuliste katseprojektidega ja mitte kommertstasandil toimimisvalmis rajatistega, samuti puudub konsensus eelistatud tehnoloogiaseadmete osas;

11.

rõhutab siiski, et loodete ja laineenergia muundurid äratavad järjest enam kommertshuvi ja võivad keskpikas ja pikas perspektiivis kujuneda üha olulisemaks, sest nende abil saab energiat toota väga erinevates kohtades;

12.

märgib, et EL on praegu kogu maailmas asjaomase sektori arendamisel esirinnas paljude käimasolevate väikesemahuliste näidisprojektide ja teadustegevustega, enam kui 500 ookeanienergia sektoris tegeva ettevõtte ja üle 50 %ga kogu maailma loodete energia alasest tegevusest; mõni projekt on jõudnud ka finantsasjade sulgemiseni (5);

13.

tunnistab, et paljudel juhtudel tuleb impulss ookeani- ja mereenergia arendamiseks liikmesriigi tasandist madalamalt tasandilt, nagu nt Cornwalli, Bretagne’i, Aquitaine’i, Pays de la Loire’i, Alam-Normandia, Baskimaa, Cantabria, Galicia, Šotimaa, Walesi, Flandria, Västra Götalandi piirkonna jt puhul;

14.

märgib siiski, et hoolimata tööstuslikust huvist ning mõne hargmaise ettevõtja ja energiaettevõtja kaasamisest ei ole investeeringute maht saavutanud sama taset kui muude taastuvenergiasektorite puhul, samuti on saavutamata 2020. aastaks kavandatud kasutuselevõtu eesmärgid;

15.

tunnistab, et piisavate meetmeteta on ELi ülemaailmne juhtpositsioon ohus;

16.

toob esile rea omavahel seotud takistusi, mis tuleb sektori kasvu silmas pidades ületada:

17.

toonitab, et kuigi neid väljakutseid tuleb käsitleda ühiselt, on tehnoloogilised ja finantsväljakutsed eriti pakilised, sest põhimõttelist toimivust tõendamata ja usaldusväärse tehnoloogiata on sektoril keeruline jõuda läbimurdeni ja tõendada oma elujõulisust;

18.

väljendab muret selle pärast, et ookeanienergia tehnoloogia on suuremalt jaolt varases arengujärgus ja see asjaolu kombineeritult ookeanides ja meredes – iseäranis karmides ja prognoosimatutes tingimustes – testimisega seonduvate suurte kuludega kujutab endast olulist takistust suuremahulistele investeeringutele, pidurdades seega tehnoloogiaarengu edusamme; see on probleem iseäranis erainvestorite jaoks, sest nii põhimõttelise toimivuse tõendamine kui ka tehnoloogia skaleeritavus on võtmetegurid rahastamisele juurdepääsuks ja ühikukulude vähendamiseks;

19.

kordab uuesti merestrateegia raamdirektiivis ja oma hiljutises selleteemalises arvamuses (6) esitatud keskkonnakaalutluste tähtsust. Komitee toetab edasist teadustööd ja innovatsiooni eesmärgiga arendada välja säästvad ookeanienergialahendused katsetamiseks ja kasutuselevõtuks, sest energia (müra, valguse, soojuse ja kiirguse) merre juhtimine mõjutab merekeskkonda ja mereökosüsteeme;

20.

kutsub üles õppima tuuleenergia ja avamere tuuleenergia sektorilt, iseäranis mis puudutab ettevõtete ja uurimisinstituutide koostööd (et vältida jõupingutuste ja rahastamise dubleerimist) ning standardimise edendamist sektoris, mis on vajalik kulupõhise konkurentsivõime suurendamiseks;

21.

rõhutab, et ookeanienergia sektori potentsiaali realiseerimiseks vajalike investeeringute ulatust arvestades on keskne tähtsus ELis eri valitsemistasandite vahel koordineeritud tegevusel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles korraldama konverentsi koos Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Parlamendi ja teiste ELi institutsioonidega, kes teevad koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, teadusasutuste ja ülikoolide ning valitsusväliste organisatsioonide, kujuneva sektori ja potentsiaalsete investoritega;

22.

tervitab Euroopa Komisjoni algatust luua ookeanienergia foorum, millele tehti ülesandeks avaldada Euroopa ookeanienergia tegevuskava, et juhtida asjaomase sektori arengut. Komitee kavatseb oma arvamusega tagada, et tegevuskavas võetakse asjakohaselt arvesse selle kujunemisjärgus sektori arendamise tugevat kohalikku ja piirkondlikku mõõdet;

23.

kutsub Euroopa Komisjoni üles arendama ookeanienergia foorumi sektoripõhiseks platvormiks, et edendada ookeanienergia tegevuskavas kavandatud põhimeetmete elluviimist;

24.

kutsub üles seadma selge tahteavaldusena ookeanienergiale ELi tasandi eesmärgid, et anda investoritele kindlustunne pikaajaliste kohustuste võtmiseks;

25.

rõhutab vajadust rakendada merede ja ookeanidega seotud kõigi tegevuste puhul sidusat lähenemisviisi; väidab, et ookeanienergia sektori areng võib olla stiimul ELi meretööstuse poliitika väljatöötamiseks;

26.

tervitab asjaolu, et Iirimaa ja Portugal on välja töötanud mere- ja ookeanienergia riiklikud strateegiad. Komitee tunneb heameelt ka selle üle, et kaheksa liikmesriiki – Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Portugal, Hispaania, Soome, Itaalia ja Madalmaad – on hõlmanud ookeanienergia oma riiklikesse taastuvenergia tegevuskavadesse, ning teistes liikmesriikides, nt Taanis ja Rootsis võetud algatuste üle;

27.

kutsub liikmesriike üles juhtima strateegiliselt ja poliitiliselt selle sektori arengut, osutades suuremat toetust oma riigi territooriumil teostatavatele teadus- ja näidisprojektidele. Lisaks sellele toonitab komitee, kui oluline on, et liikmesriigid tagaksid stabiilsed õigusraamistikud ja kulutõhusad toetusskeemid taastuvate energiaallikate alal, et tõmmata ligi pikaajalisi investeeringuid plaanivaid investoreid;

28.

kordab oma üleskutset luua spetsiaalne meremajanduse teadmis- ja innovaatikakogukond (7), sest oskuste arendamisel ning ideede vahendamisel mereuuringute valdkonnast erasektorile on otsustav tähtsus ookeanienergia arendamisel;

29.

rõhutab vajadust toetuda olemasolevatele edukatele algatustele ja partnerlustele (8), et kasutada täielikult ära teadmised, mis on omandatud energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) ja selle uuringute tugisamba, Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liidu (EERA) raames, st hõlmata SET-kava, algatuse „Arukad linnad” ja programmi „Horisont 2020” osalised kohalike ja piirkondlike energiastrateegiate väljatöötamisse;

30.

väljendab seepärast heameelt selle üle, et raamprogrammi „Horisont 2020” 2016.–2017. aasta tegevuskavva lisati meremajanduse kasvu ja vähese CO2-heitega majanduse (LCE) valdkonnas kaks ookeanienergia sektorit puudutavat eraldi konkursikutset (LCE 15 „Scaling up in the ocean energy sector to arrays” („Ookeanienergia sektori laiendamine ja rajatised”) ja LCE 16 „2nd generation of design tools for ocean energy devices and arrays development and deployment” („Teise põlvkonna projekteerimisvahendid ookeanienergiaseadmete ja -rajatiste arendamiseks ja kasutuselevõtuks”));

31.

toonitab vajadust töötada välja professionaalne koolitus oskuste arendamiseks, mis on vajalikud ookeanienergiapõhiste jõujaamade paigaldamiseks ja hooldamiseks, millega praegu tegelevad nafta- ja gaasiettevõtted, ning ergutab sektoreid teadmisi jagama ja üksteiselt õppima;

32.

tunneb heameelt selle üle, et 2015. aasta aprillis kiideti heaks Portugali riigiabi skeem, et toetada ookeanidest taastuvenergia (laineenergia, loodete energia) tootmise ja innovaatilisi avamere tuuletehnoloogiate näidisprojekte (50 MW installeeritud koguvõimsust);

33.

märgib, et paljud sidusrühmad on seisukohal, et 2014. aasta riigiabi suunised keskkonnakaitse ja energeetika valdkonnas on selle valdkonna näidisprojektide toetamise osas paindlikud;

34.

leiab, et ookeanienergia foorumiga koostööd tegevad riigiabi eksperdid peaksid jätkama tehniliste analüüside koostamist tagamaks, et riigiabi korra raames võetakse arvesse asjaomase sektori spetsiifilisi väljakutseid ja võimaldatakse suuri avaliku sektori investeeringuid näiteks võrgutaristusse ja mahukatesse kommertskasutusele eelneva katseetapi projektidesse;

35.

kutsub üles muutma territoriaalset koostööd toetavate ELi rahastamisprogrammide, sh Atlandi ookeani piirkonna rahvusvahelise programmi suunitlust selliselt, et keskendutaks ookeanienergia arendamise toetamisele;

36.

soovitab tõsiselt kaaluda ookeanienergia arendamisele keskenduva Atlandi ookeani makropiirkonna väljaarendamist; selline lähenemisviis annaks piirkonna viiele liikmesriigile ja rahvastele/piirkondadele selge fookuse koostööks ning võiks asjaomasel juhul viia Atlandi ookeani makropiirkonna meretööstuse sidusa strateegiani, mis keskenduks taastuvenergiale ja ühenduvusele;

37.

soovitab kõigi eri merebasseinide jaoks välja töötada asjakohased ja neile kohandatud strateegiad/tehnoloogiad, kasutades olemasolevaid kogemusi ja kõrgetasemelist tehnoloogia arengut väiksema ja teistsuguse mereenergia potentsiaaliga piirkondade jaoks;

38.

väljendab heameelt komisjoni teatise C(2015)6317 „Towards an Integrated Strategic Energy Technology (SET) Plan” („Integreeritud energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) suunas”) üle ja iseäranis viidete üle piirkondliku koostöö tugevdamisele Atlandi ookeani rannikul ookeanienergia valdkonnas, et aidata veelgi vähendada kulusid selles valdkonnas;

39.

väidab, et märkimisväärsel avaliku sektori toetusel, sh innovaatiliste era- ja avaliku sektori partnerluste kaudu, on ookeanienergia arengus määrav tähtsus;

40.

tunnistab EIP olemasolevate toetusmehhanismide (9) keskset rolli, ent rõhutab siiski vajadust uute ja innovaatiliste ELi tasandi vahendite järele, mis loovad soodsama keskkonna riskantsematesse innovaatilistesse energiatehnoloogiatesse, iseäranis ookeanienergia tehnoloogia kasutuselevõttu tehtavate investeeringute toetamiseks;

41.

väljendab seepärast heameelt EIP ja Euroopa Komisjoni 2015. aasta juunis käivitatud InnovFini uute energiaalaste näidisprojektide üle ja kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama selle uue mehhanismi kasutamist ookeanienergia projektide toetamiseks;

42.

rõhutab, et oluline on investeerida ühendustesse iseäranis liikmesriikide ja nende piirkondade vahel, uuendada ülekandetaristut, et suurendada selle suutlikkust võtta vastu toodetud taastuvenergia, investeerida jaotusvõrkudesse, laiendada võrke kaugetesse piirkondadesse ning arendada ja rakendada aruka võrgu lahendusi;

43.

kutsub EIPd ja Euroopa Komisjoni üles prioriseerima ookeanienergia sektorisse investeerimise toetamiseks uue Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kasutamist, samuti uurima, kuidas saaks seda fondi kasutada võrgu arendamise ja ühenduvuse toetamiseks;

44.

tervitab üha suuremat taastuvale mereenergiale keskendumist mitmes aruka spetsialiseerumise strateegias (S3), samuti energia aruka spetsialiseerumise Euroopa platvormi käivitamist ning toonitab, et on oluline tagada, et see täiendab ookeanienergia foorumi tööd;

45.

tunneb heameelt selle üle, et piirkondlikes rakenduskavades on antud prioriteet mereenergiasse investeerimisele;

46.

rõhutab, et on oluline tugevdada seost ELi energiapoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama üksikasjalikku teavet ookeanienergiale ESIFi piirkondlikes rakenduskavades ajavahemikuks 2014–2020 antud prioriteedi kohta ning analüüsi selle kohta, millised piirkonnad prioriseerivad ookeanienergiat oma aruka spetsialiseerumise strateegiates;

47.

tervitab Euroopa Ülemkogu 2014. aasta oktoobri otsust programmi „NER300” uuendada ja märgib, et nüüdsest on rahastamiskõlblikud ka väikesemahulised projektid (10);

48.

kutsub üles kehtestama uue skeemi raames süsinikdioksiidi heitele stabiilse kõrgema hinna ja suuremad finantseraldised (innovaatilistele) taastuvenergia projektidele;

49.

tunneb heameelt selliste projektide üle nagu ookeanienergia ERA-NET projekt, mille eesmärk on koordineerida tegevust liikmesriikide ja piirkondlike asutuste vahel, et toetada teadusuuringuid ja innovatsiooni kõnealuses sektoris, ning loodab, et programmi „Horisont 2020” ja teiste programmide, nt Erasmus+ raames saavad toetust arvukad ookeanienergia projektid;

50.

kordab oma üleskutset seada tähtsamale kohale sünergia loomine ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalama tasandi (kohalike ja piirkondlike omavalitsuste) vahel (11), et toetada Euroopa jaoks keskse tähtsusega investeeringuid, nt ookeanienergiasse;

51.

kinnitab, et ookeanienergiat on võimalik arendada looduskeskkonda parandaval viisil;

52.

rõhutab, et on oluline tagada piirkondlike omavalitsuste, keskkonnaorganisatsioonide ja teiste VVOde osalemine ookeanienergia foorumis ja teistes ELi tasandi strateegilistes algatustes, ning ärgitab liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ja sektorit tegema täielikku koostööd asjaomaste organitega, et tagada selle uue sektori arendamine jätkusuutlikul viisil, viies keskkonnamõju miinimumini;

53.

toonitab mereruumi planeerimise otsustava tähtsusega rolli ookeani- (ja mere)energia sektori arengu toetamisel, sest see on mehhanism, mis toob mere/ookeani eri kasutajad (energiasektor, meretransport, vesiviljelus, kalandus, vaba aja veetmine ja looduskaitse) kokku pidama dialoogi, vahetama teavet ja langetama kooskõlastatud otsuseid mereruumi kasutamise kohta, mis aitab vältida sektoritevahelisi konflikte, luua sünergiat ja vähendada negatiivset mõju ökosüsteemidele. Komitee ärgitab mereruumi planeerimises osalevaid liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegelema selle protsessi raames ka ookeanienergia arendamisega;

54.

rõhutab, kui oluline on lihtsustada haldusmenetlusi kavandamiseks ja loa andmiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning liikmesriikide tasandil, ning tõstab esile Šotimaa tunnustatud head tava selles valdkonnas: seal on sisse viidud programmid sektoripõhiseks merealade planeerimiseks, keskkonnaalasteks teadusuuringuteks ja strateegiliseks seireks, ühtne kontaktpunkt loa andmiseks ja sellealased suunised;

55.

toonitab andmetele juurdepääsu ja teabe jagamise tähtsust dubleerimise vältimiseks, käikuandmise kulude vähendamiseks ja osana üldsuse laiemast huvist mõista merekeskkonda ja arenduste võimalikku mõju mere ökosüsteemile;

56.