8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/1

Raportöör:

Gunta ANČA

Kaasraportöör:

José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO

1.1.

kutsub üles suurendama järjepidevate ja üksikasjalike andmete abil teadlikkust hooldekodudes elavate inimeste olukorrast ning kehtestama inimõiguste austamist kajastavad näitajad;

1.2.

kutsub liikmesriike üles võtma riiklike reformikavade raames diskrimineerimisvastaseid meetmeid ja edendama puuetega inimeste õigust osaleda täiel määral ühiskonnas ja majanduses;

1.3.

tõdeb, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarved on kokkuhoiumeetmete tagajärjel vähenenud, mis on avaldanud otsest mõju sotsiaalteenuste kättesaadavusele. See on põhjustanud mõnes liikmesriigis suundumuse paigutada inimesi hooldekodudesse;

1.4.

soovitab liikmesriikidel kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid, et soodustada üleminekut institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele, arendada sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning koolitada tugiteenuseid osutavaid töötajaid;

1.5.

soovitab liikmesriikidel reformida pikaajalist hooldust kulutasuvuse analüüsi alusel, võttes kasutusele pikaajalise lähenemisviisi, mis hõlmab inimestesse ja teenustesse investeerimist rahaliste vahendite vähendamise asemel;

1.6.

rõhutab, et deinstitutsionaliseerimine on protsess, mis nõuab pikaajalist poliitilist strateegiat ja piisavate rahaliste vahendite eraldamist, et arendada kogukonnas alternatiivseid tugiteenuseid;

1.7.

palub tungivalt, et liikmesriigid tunnustaksid puuetega meeste ja naiste õigus- ja teovõimet teistega võrdsel alusel kõigis eluvaldkondades ja pakuksid vajaduse korral toetust otsuste tegemisel (1);

1.8.

soovitab deinstitutsionaliseerimise keskse etapina töötada välja kvaliteetsed kogukonnapõhised teenused (2). Hooldekodude sulgemine ilma alternatiivseid teenuseid pakkumata on ohtlik;

1.9.

on seisukohal, et koduhoolduse korral tuleb tagada taskukohaste professionaalsete teenuste väljatöötamine;

1.10.

soovitab kogu Euroopas koolitada töötajaid kogukonnapõhiste teenuste osutamiseks ja teavitada neid deinstitutsionaliseerimisest;

1.11.

soovitab muuta kogukonnapõhised teenused kohapeal kättesaadavaks ning kõigile taskukohaseks ja juurdepääsetavaks;

1.12.

rõhutab, kui oluline on juurdepääs tööturule, et hooldekodudest lahkujad saaksid ühiskonnaelus täiel määral osaleda. Spetsialiseerunud tööhõivetalitused ning kutseharidus ja -koolitus peaksid olema neid vajavatele inimestele kättesaadavad ilma igasuguse diskrimineerimiseta;

1.13.

soovitab moodustada partnerlusi kõigi sidusrühmade vahel, keda deinstitutsionaliseerimine mõjutab;

1.14.

rõhutab, et eri kasutajarühmadel on eri vajadused ja seega tuleb välja töötada konkreetsed meetmed koostöös kõigi asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas kasutajate ja nende esindusorganisatsioonide, perede, teenuseosutajate, asjaomaste majandussektorite ja avaliku sektori asutustega;

1.15.

palub Euroopa Komisjoni tungivalt võtta vastu kogukonnapõhiseid teenuseid reguleeriv Euroopa kvaliteediraamistik ja toonitab, et parima kvaliteedi tagamiseks on hädasti vaja siduvaid standardeid;

1.16.

palub tungivalt liikmesriikidel kehtestada sõltumatud ja tõhusad kontrolli- ja seiresüsteemid tagamaks, et hooldusteenused oleksid kooskõlas eeskirjade ja kvaliteedistandarditega;

1.17.

soovitab võidelda negatiivsete stereotüüpidega ning tõsta kaasavate koolitus- ja meediakampaaniate abil koolides ja ühiskonnas teadlikkust.

2.1.

Deinstitutsionaliseerimise ja inimõiguste austamise areng Euroopas toimus erinevat rada pidi valdavalt eelmisel sajandil. Seepärast on raske saada eri riikide kohta võrreldavaid andmeid.

2.2.

Komitee leiab, et meie muutuvas ühiskonnas on oluline analüüsida sotsiaalhooldust ja ulatuslikku abi vajavate inimeste olukorda kogu ELis, et töötada välja asjakohased meetmed ja vahetada häid tavasid.

2.3.

Seepärast komitee

2.3.1.

märgib, et üle kogu Euroopa elab hooldekodudes rohkem kui üks miljon puuetega last ja täiskasvanut (3);

2.3.2.

käsitab hooldekoduna mis tahes hooldekeskust, mille elanikud on isoleeritud üldisest kogukonnast ja/või on sunnitud elama koos. Sellistel inimestel ei ole piisavat kontrolli oma elu ega neid puudutavate otsuste üle ning asutuse enda nõuded kalduvad olema ülimuslikud inimeste isiklike vajaduste ees (4);

2.3.3.

toonitab, et kohalikus kogukonnas osutatavatel kvaliteetsetel hooldusteenustel on elukvaliteedi seisukohalt alati paremad tulemused kui hooldusasutuses osutavatel teenustel ning see aitab kaasa ühiskondlikule lõimumisele ja vähendab eraldatuse riski (5);

2.3.4.

mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise ja väärkohtlemise, mida puudega ja puudeta mehed, naised ja lapsed, suure abivajadusega või psühhosotsiaalse puudega inimesed võivad kogeda hooldusasutustes ja hooldusteenuste kasutamisel;

2.3.5.

viitab komitee varasemates arvamustes esitatud soovitustele (6);

2.3.6.

juhib tähelepanu ELi ja liikmesriikide kohustustele, mis tulenevad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist (7) – austada inimeste väärikust, vabadust ja õigust elada iseseisvalt, õigust valida, kus ja kellega koos nad seda teha soovivad, ning tagada kogukonnas juurdepääs tugiteenustele, sealhulgas isikuabiteenustele;

2.3.7.

juhib tähelepanu asjaolule, et kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga peaks laps tema isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks kasvama „perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas”. Laste kasvatamise eest vastutavad eelkõige vanemad ja riik on kohustatud toetama vanemaid, iseäranis kõige raskemas olukorras olevaid vanemaid, asjakohaste sotsiaalkaitsevahenditega. Lastel on õigus olla kaitstud kahjustamise ja väärkohtlemise eest. Kui perekond ei saa vaatamata riigi piisavale toetusele osutada vajalikku hooldust, on lastel õigus asendusperes hooldamisele;

2.3.8.

kinnitab, et puuetega inimestel ja eriti intellektipuudega inimestel on õigus olla igal pool seadusega tunnustatud inimestena.

3.1.

peab kiiduväärseks asjaolu, et paljud riigid reformivad laste ja täiskasvanute hoolduse ja neile abi osutamise viise ning asendavad mõned või kõik pikaajalist hooldust pakkuvad asutused pere- ja kogukonnapõhiste teenustega (8);

3.2.

soovib, et deinstitutsionaliseerimise protsessis austataks kasutajarühma õigusi, minimeeritaks kahjustamise oht ja tagataks kõigile sellesse kaasatud isikutele positiivsed tulemused. Uutes hooldus- ja tugisüsteemides tuleb austada iga üksikisiku ja tema perekonna õigusi, väärikust, vajadusi ja soove;

3.3.

on seisukohal, et igaühel on õigus otsustada, kus ja kuidas ta elada soovib.

4.1.

Komitee tunnistab, et laste, puuetega inimeste (sealhulgas psühhosotsiaalse puudega inimeste) ja eakate hooldusvajadused on väga erinevad. Seepärast tuleb pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimisel arvestada iga kasutajarühma konkreetsete vajadustega.

4.2.

Kogukonnapõhine hooldus, sh professionaalne hooldus ning perekonnas ja sotsiaalses keskkonnas osutatud hooldus, pakub lisaväärtust, mis hoolekandeasutustes puudub.

4.3.

Seega tuleks institutsioonilist süsteemi kohandada selliselt, et see täiendaks kogukonnapõhiselt osutatavaid sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid, kui need ei ole kättesaadavad, samuti üleminekuajal.

4.4.

Iseseisev elu ei tähenda, et inimesed peaksid elama isoleeritult. See tähendab hoopis seda, et neil on võimalus kasutada eriteenuseid ja kättesaadavaid üldteenuseid kogukonnas, kus nad on otsustanud elada.

4.5.

Deinstitutsionaliseerimine hõlmab õigete teenuste loomist, aga ka kogukonnas õige keskkonna tagamist. Üldsust tuleb selleks üleminekuks ette valmistada, suurendada teadlikkust ja võidelda häbimärgistamise vastu. Vastasel korral oleks deinstitutsionaliseerimise asemel tulemuseks taasinstitutsionaliseerimine, luues psühhosotsiaalse puudega inimeste getosid, nii et nad oleksid ühiskonnas elades siiski negatiivsete hoiakute tõttu isoleeritud. Meedial on selles keskne roll.

4.6.

Komitee viitab liikmesriikidevahelistele erinevustele, sealhulgas seoses pikaajalise hoolduse määratlusega. Need erinevused võivad puudutada ka osutatava hoolduse liiki ja sellega seotud teenuseid. Märkimisväärne vahe on liikmesriikides ka eri piirkondade ja kohalike omavalitsusüksuste, eriti linna- ja maapiirkondade vahel (9). Komitee leiab, et sellega ei tohiks õigustada edusammude puudumist liikmesriigis – ehkki selle eripära tuleks arvestada – ja toetab järkjärgulist üleminekut kogukonnapõhistele teenustele.

4.7.

Ühes varasemas ettevalmistavas arvamuses (10) soovitas komitee hinnata telehoolduse ja intelligentse elukeskkonna valdkonda ning luua ulatuslik, detsentraliseeritud ja elukohalähedane struktuur, mis võimaldaks otsest kontakti vanemate inimestega. Soovime seda soovitust korrata ja toetame asjakohast deinstitutsionaliseerimist eakate, laste ja igas vanuses puuetega inimeste ning psühhosotsiaalse puudega inimeste puhul (11).

4.8.

Kasutajarühmad hõlmavad isikuid, kelle otsustusvõime võib olla vähenenud või kellel see puudub vanuse, puude või sõltuvuse tõttu. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles tagama selliste inimeste parima võimaliku kaitse deinstitutsionaliseerimise järkjärgulises ja kontrollitud protsessis nii, et nende õigused oleksid kogu aeg kaitstud ja neile osutataks kogukonnas parimat võimalikku hooldust, mis hõlmab ka abistamist otsuste tegemisel.

4.9.

Komitee on teadlik mõjust, mida üleminek hooldekodudelt kogukonnapõhisele süsteemile võib avaldada valdkonna töötajatele. Kõik protsessi hõlmatud ametiasutused ja sidusrühmad peavad tegema koostööd, et üleminek oleks kasulik ka hooldajatele ja selle mõju neile avalduks järk-järgult. Alati tuleks tagada inimväärsed töötingimused.

4.10.

Hooldekodude teenuse alternatiiv on mitte kodus, vaid kogukonnas osutatav teenus ning seepärast tuleb tagada investeerimine teenuste taristusse.

4.11.

Komitee tunneb heameelt heade näidete üle, nt hoolduspuhkus, osaajaline hoolduspuhkus ja mitteametlike hooldajate kindlustuskaitse õiguse tunnustamine (12). Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama heade tavade jagamist.

4.12.

Komitee tunnistab hooldajate tähtsust. Vabatahtlikkuse alusel tegutsevad mitteametlikud hooldajad püüavad ühitada pereliikme hooldamise kohustust omaenda eluga. See võib viia nn hooldaja sündroomini, mille puhul on peamine hooldaja lõpuks psüühiliselt ja füüsiliselt kurnatud. EL peab tagama, et ühitamismeetmed ja hoolduskohustus põhineksid kõigi võrdsusel, mitteametliku hoolduse ülesanne oleks jagatud võrdselt ja õiglaselt (13), kaitstakse hooldajate põhiõigusi, tunnustatakse ja toetatakse nii mitteametlikku ja perehooldust kui ka vabatahtlike rolli ametlikus ja mitteametlikus hoolduses (14).

4.13.

Komitee tunnistab, et paljud haavatavad rühmad, keda kaldutakse paigutama hooldusasutustesse, on kodutu elanikkonna hulgas üleesindatud. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles arendama deinstitutsionaliseerimise strateegiad ja programme, milles võetaks täiel määral arvesse kodutust ja vajadust pakkuda kogukonnapõhiseid teenuseid, et kodutusega tegeleda ja seda ära hoida.

4.14.

Majapidamisteenuste arendamine ja professionaliseerimine on strateegilise tähtsusega ametialase võrdõiguslikkuse seisukohalt, sest neid töid teevad peamiselt naised ning just naistel on vaja lastehoiuteenust, eakate hooldamise ja kodu korrashoiuga seonduvaid teenuseid, et olla meestega ametialaselt võrdväärsed. Need teenused on kasulikud üksikisikutele ja kogu ühiskonnale. Nende abil luuakse uusi töökohti, need vastavad vananeva ühiskonna vajadustele ning aitavad lihtsustada era- ja tööelu ühitamist. Nende teenustega parandatakse elukvaliteeti ja sotsiaalset kaasamist ning muudetakse eakatele oma koju elama jäämine lihtsamaks (15).

4.15.

Komitee tunnistab, et deinstitutsionaliseerimise koolitust vajavad töötajad kogu Euroopas. Näiteks tuleb uut põlvkonda psühhiaatreid koolitada selleks, et tagada nende tegevuse kooskõla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga.

4.16.

Komitee tunneb muret selle pärast, et mõnikord saadetakse inimesi hooldekodudesse, läbimata konsulteerimisprotsessi või järgimata selgeid menetlusi. Komitee peab oluliseks ametlikult hinnata, milline on inimese pikaajalise hoolduse vajadus. See protsess peab austama inimeste väärikust ja tooma kaasa individuaalsete teenuste väljaarendamise.

5.1.

Komitee on teadlik, et pikaajalise hoolduse osutamine seda vajavatele kasutajarühmadele on Euroopa Liidu üks suurimaid sotsiaalseid ja majanduslikke väljakutseid, eriti nagu praeguses majanduskriisi olukorras.

5.2.

Teatises sotsiaalsete investeeringute kohta (16) tuuakse selgelt esile, et majanduskriis seadis meie sotsiaalkaitsesüsteemid ohtu, sest töötus kasvas, maksutulu vähenes ja sotsiaaltoetusi vajavate inimeste arv suurenes. Seda arvestades nõustub komitee komisjoniga, et tuleb aidata liikmesriikidel välja töötada pikaajalise hoolduse strateegiad, mis aitaksid vähendada majanduskriisi mõju.

5.3.

Oma arvamuses (17) teatise kohta märkis komitee, et majanduskasvu ja ühtekuuluvust edendavaid sotsiaalseid investeeringuid tuleks kasutada ka sotsiaalteenuste parandamiseks. See võiks toetada ka töökohtade loomist teenuste sektoris ja uute teenuste arendamist kogukonnas.

5.4.

Majanduskriis mõjutas negatiivselt puuetega inimeste suutlikkust elada iseseisvalt, samuti perekondi ja haavatavaid rühmi, kes olid juba niigi suuremas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus.

5.5.

Sotsiaalsete investeeringute paketiga käsitletakse majanduskriisi ja demograafilise muutusega seonduvaid väljakutseid (18).

5.6.

Komitee on veendunud, et kriis on põhjustanud suurt tagasiminekut sotsiaalsete õiguste tunnustamisel, sest sotsiaalpoliitika eelarvet on kärbitud. Komitee palub seetõttu tungivalt nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et sotsiaalsed investeeringud suunatakse meetmetesse, millega parandatakse sotsiaalkaitset, nii et see oleks taas vähemalt kriisieelsel tasemel (19).

5.7.

Komitee rõhutab, et seistes vastamisi oodatava eluea tõusust tulenevate vajadustega, on vaja lahendada põlvkondadevahelise õigluse ja solidaarsuse keerulised küsimused. Lõppeesmärk peab olema see, et vanadel ja väga vanadel inimestel oleks Euroopas võimalik elada oma elu turvaliselt ja väärikalt, isegi kui nad vajavad hooldust, ning samal ajal tagada, et sellega ei asetata üle jõu käivat koormat noorematele põlvkondadele (20).

5.8.

Ehkki ELi-sisesed erinevused pikaajalise institutsioonilise ja kogukonnapõhise hoolduse valdkonnas olid ilmsed, süvendas kriis niigi märgatavaid majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi ELis veelgi. See tõi esile konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ebaühtlase taseme, süvendades majanduskasvu ja arengu polariseerumist ning mõjutades selgelt tulude, rikkuse ja heaolu õiglast jaotumist nii liikmesriikide kui ka piirkondade vahel (21).

6.1.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et viimasel programmiperioodil kasutati Euroopa struktuurifondide vahendeid kogukonnapõhise hoolduse asemel isoleerivate hooldekodude jaoks;

6.2.

väljendab heameelt uute, ajavahemikus 2014–2020 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid reguleerivate määruste üle, millega soodustatakse üleminekut institutsioonilise hoolduse rahastamiselt kogukonnapõhise hoolduse rahastamisele, lootes, et Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditega parandatakse sotsiaal- ja tervishoiutaristuid;

6.3.

on seisukohal, et mitmest fondist rahastamise lähenemisviis võib kiirendada üleminekut kogukonnapõhisele hooldusele. See hõlmaks ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamist pehmete meetmete jaoks, nagu koolitus ja uute sotsiaalteenuste loomine;

6.4.

väljendab heameelt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde reguleerivasse ühissätete määrusesse hõlmatud temaatilise eeltingimuste üle seoses võitlusega vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, millega kohustatakse liikmesriike kehtestama deinstitutsionaliseerimise strateegia;

6.5.

soovitab liikmesriikidel kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid, et soodustada üleminekut institutsiooniliselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele, arendada sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning koolitada töötajaid tugiteenuste osutamiseks;

6.6.

leiab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendit ja Euroopa Arengufondi tuleks kasutada selleks, et toetada õigust elada kogukonnas ja kasvada perekonna keskel;

6.7.

mõistab, et üleminek institutsioonilistelt teenustelt kogukonnapõhistele teenustele on keeruline. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles koostama teatise ja poliitilised juhised deinstitutsionaliseerimise edendamiseks isegi – ja iseäranis – majanduskriisi ajal.

7.1.

palub tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks vastu kogukonnapõhiseid teenuseid reguleeriva Euroopa kvaliteediraamistiku, ja rõhutab, et parima kvaliteedi tagamiseks on hädasti vaja rangeid ja siduvaid standardeid;

7.2.

tõdeb, et ka äärepoolsetes ja maapiirkondades peavad teenused olema kogukonnas kättesaadavad ja et üksikisikud tuleb varustada piisava eelarvega, võimaldamaks neil vabalt valida endale vajalikke teenuseid;

7.3.

on veendunud, et kogukonnapõhiseid teenuseid tuleks arendada tihedas koostöös kasutajate ja nende esindusorganisatsioonidega ja et kvaliteedi peaksid kindlaks määrama nemad ise koostöös muude asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas teenuseosutajate, avaliku sektori asutuste ja ametiühingutega;

7.4.

palub tungivalt liikmesriikidel kehtestada sõltumatud ja tõhusad kontrolli- ja seiresüsteemid tagamaks, et nii kogukonnapõhised kui ka hooldekodudes osutatavad teenused on kooskõlas eeskirjade ja kvaliteedistandarditega;

7.5.

soovitab muuta kogukonnapõhised teenused kohapeal kättesaadavaks ning kõigile taskukohaseks ja kättesaadavaks;

7.6.

leiab, et nende teenuste osutamiseks peab olema asjaomaste asutuste luba ja sertifitseerimisasutuste akrediteering;

7.7.

viitab sellele, et puuetega inimesed, sealhulgas lapsed ja vanemad inimesed vajavad kogukonnas elamiseks tugitehnoloogiad ja tehnilisi abivahendeid. Need tehnoloogiad on kõige tõhusamad siis, kui nad on kooskõlas kasutaja eelistustega ja nende puhul võetakse arvesse eraelu puutumatust.

8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/8

Raportöörid:

Carmelo CEDRONE ja Joost VAN IERSEL

1.1.

Pärast kuus aastat kestnud finants- ja majanduskriisi näib sotsiaalse ja majandusliku tuleviku ennustamine keerulisem kui kunagi varem. Arvestades geopoliitilisi ja majanduslikke väljakutseid, tagab vaid tugev majandus- ja rahaliit tulevikku suunatud stabiilsuse.

1.2.

Majandus- ja rahaliit on endiselt nõrk – allpool on esitatud diagnoos ja SWOT-analüüs. Komitee leiab, et kestva tasakaalustamatuse tõttu ning usalduse ja kindlustunde loomiseks kogu Euroopas on vaja tõhusamat ja demokraatlikumat majandusjuhtimist, eeskätt euroalal.

1.3.

Komitee mõistab, et otsustavaid samme ei saa astuda üleöö, kuid piisaval määral tuleb arvesse võtta kaht elementi: a) Euroopa ei saa endale lubada otsuste aastateks edasilükkamist ning b) esimene eeldus on euroalasisene kokkulepe vajalike majanduspoliitika põhimõtete suhtes, mida viidaks ellu tõhusa juhtimiskorraldusega.

1.4.

Paralleelselt majandusliku lähenemisega on vaja demokraatlikku legitiimsust, tugevat poliitilist raamistikku ja ühise saatuse tunnetust. Selleks saab teha konkreetseid samme praeguse aluslepingu ja kehtivate reeglite raames. Keskpikas perspektiivis peaks institutsionaalsed sätted aluslepingu muutmise abil viidama kooskõlla tegeliku majandus- ja poliitilise liidu vältimatute nõuetega.

1.5.

On vaja sidusat süsteemi, milles osalevad Euroopa Ülemkogu, riigivalitsused, Euroopa Parlament, liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Komisjon ning mis peegeldab demokraatlikku legitiimsust, aruandekohustust ja läbipaistvust ning suudab tõhusalt tegutseda kodanike ja ettevõtjate huvides.

1.6.

Samas on selgeks saanud, et ELi ja eeskätt euroala aluseks olevate eeskirjade praegune süsteem on tekitanud segadust nii õiguslikus, institutsioonilises kui ka demokraatlikus plaanis. Seepärast on vaja uut lähenemisviisi. Poliitiline ja majanduslik dünaamika ei luba ELil enam säilitada praegust institutsioonilist ülesehitust. Seepärast on komitee seisukohal, et euroala integratsiooniprotsessi süvendamine on hädavajalik.

1.7.

Sellega seoses esitab komitee tegevuskava, millel on järgmised etapid.

2.1.

Majandus- ja rahaliidul on juba oma laiaulatuslik õigustik. Tal on ühine valuuta ja keskpank. Teatud ulatuses tagab ta eelarve- ja majanduspoliitika kooskõlastamise, kehtestab riikide suhtes siduvaid otsuseid, mis põhimõtteliselt piiravad nende majanduslikku ja eelarvelist autonoomiat, kehtestab tingimusi võimalikele laienemismeetmetele liikmesriikides ning kohustab neid rakendama majandus- ja sotsiaalreforme.

2.2.

See tähendab, et majandus- ja rahaliit on poolvalmis föderatsioon, mis praegu toimib n-ö järelevalvajana, aga ei tegutse veel ühiselt. Selle eesmärgitunnetus on tugevam kui kusagil mujal ning see on tekitanud arutelude avaliku ruumi. Majandus- ja rahaliiduga kaasneb see, et liikmesriigid loovutavad rohkem iseseisvust, kuigi liidu juhtimine jääb peamiselt tehnokraatliku struktuuri kontrolli alla.

2.3.

See liit vajab lõplikku väljakujundamist, luues vajalikud tingimused, mis tagavad, et liitu kuuluvad või kuuluda soovivad riigid saavutaksid mitte ainult stabiilsuse, vaid ka arengu ja õitsengu. Euroalaga liitumine peaks olema riikide jaoks soodsam kui sellest väljajäämine.

2.4.

Finantskriisi puhkemine 2008. aastal ja sellele järgnenud sündmused koos katastroofiliste tagajärgedega reaalmajandusele ja Euroopa ühiskonnale on olnud äratuskellaks neile, kes uskusid senini, et majandus- ja rahaliidu ülesehitus jääb enam-vähem rahuldavalt toimima ning ülekanduvad mõjud edendavad harmooniliselt liikmesriikide vahelist lähenemist.

2.5.

Peagi pärast esimest šokki hakkasid ELi institutsioonid otsima lühiajalisi lahendusi kõige kiireloomulisematele probleemidele. Asjaolu, et kehtestati mehhanismid majandus- ja rahaliidu, euro ning euroala kaitseks, on suur saavutus, kuigi ette tuli ka viivitusi ja tõsiseid tegematajätmisi, näiteks ühise majanduskasvu ja tööhõive edendamise kava puudumine.

2.6.

Samuti on suur saavutus, et äärmiselt keerulistes oludes astuti tulemuslikke samme majandus- ja rahaliidule – vähemalt osaliselt – kindlama pinnase rajamiseks. Komitee tundis kõigi selliste meetmete üle heameelt, kuid samas kritiseeris nende piiratust ja pakkus välja kriisi ületamiseks sobivamaid mõtteid.

2.7.

Finants- ja majanduskriis muutus pidevaks majanduslanguseks, milles riikide majandusseisud olid omavahel silmatorkavalt tasakaalust väljas. Kuus aastat hiljem on suur osa EList endiselt kaugeltki mitte kadestatavas seisus oma väikese majanduskasvu ja vankuva tööhõivega. Majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed räägivad ise enda eest.

2.8.

Kõigist edasiminekutest hoolimata ei ole majandus- ja rahaliit lõpuni välja kujunenud. Olukord on väga keeruline. Hoolimata lootustandvatest taastumise märkidest valitseb mitmes riigis majandusseisak, puudulik tööhõive loomine ja vaesus, mis suures osas tulenevad mitmesugustest sügavale juurdunud põhjustest, mis on kriisi ajal nähtavamaks muutunud ja teravnenud: ajalugu, juhtimistavad (või nende puudumine), erisugused majanduskasvusuunad, erinevad majanduslikud ja sotsiaalsed struktuurid ning erinev välispoliitika.

2.9.

Euroalal valitsevad endiselt lahkhelid majanduslikule lähenemisele ja liikmesriikide reformidele tugineva stabiilsusliidu pooldajate ning selgekujulise fiskaalliidu pooldajate vahel. Sellest ebakõlast tulenevad ka eriarvamused selle suhtes, milline majanduspoliitika peaks olema riikide ja ELi tasandil nii poliitikas kui ka sotsiaalpartnerite suhetes esiplaanil.

2.10.

Lahknevad seisukohad ja tavad on süvendanud usaldamatuse õhkkonda mitte ainult poliitiliselt, vaid mitmes riigis ka inimeste seas üldiselt, kuitahes pealiskaudne see vastastikune kriitika ka ei ole. Sellest arengusuunast on saanud isetäituv ennustus – see võtab poliitikakujundajatelt võimaliku manööverdamisruumi ning põhjustab kodanike seas foobiat ELi suhtes.

2.11.

Kuna majandus- ja rahaliidus valitseb peamiselt valitsustevaheline otsustamine ja tehnokraatlik juhtimine, on demokraatliku legitiimsuse ja usaldusväärsuse puudumisel tõsine mõju, mis suurendab ka partnerriikide vahelisi kontraste.

2.12.

EL ei ole erand. Ka teised suured kooslused, näiteks USA, Hiina, Venemaa, India ja Brasiilia, ning paljud väiksemad riigid on samalaadsetes rasketes oludes. Kuid kahtlemata on ELil ja eriti euroalal suuri probleeme takistuste ületamisel, võrreldes USA ja Aasiaga (nn Aasia vabrik).

2.13.

Põhimõtteliselt usub komitee, et kuigi Euroopa majanduse tegelikku olukorda mõjutavad paljud erinevad ja keerukad aspektid, peaks majandus- ja rahaliidu tõhusam poliitiline juhtimine aitama oluliselt kaasa stabiilsuse suurendamisele praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel. Igal juhul on majandus- ja rahaliidu tugevdamine asendamatu Euroopa teatud põhihuvide kaitsmisel maailmas.

2.14.

Komitee mõistab, et lõplikud lahendused ei ole praegu käeulatuses. Samuti mõistab komitee, et praegune dünaamika, keerukus ja dilemmad on takistuseks kindlale tegevuskavale. Teisest küljest ei saa praegused institutsionaalsed ja juhtimiskorralduse puudujäägid enam pikemat aega jätkuda, ilma et see avaldaks kindlustundele ja majandustulemustele püsivat kahjulikku mõju. Seepärast peab komitee viivitusi, heitumist ja tulevikuplaani puudumist vastuvõetamatuks.

2.15.

Komitee usub seega, et vältimatult on vaja tõsist arutelu majandus- ja rahaliidu kindlapõhjalise ülesehituse üle, mis eeldab konsensust majandus- ja sotsiaaleesmärkide osas ning kokkulepitud juhtimiskorraldust.

2.16.

Alates majandus- ja rahaliidu algusest on Euroopa integratsiooni suurendamise või vähendamise üle peetava arutelu teemaks olnud riiklik suveräänsus. Komitee rõhutab, et see on vale paradigma, sest riiklik suveräänsus on järk-järgult kadumas. Praeguses üleilmastumise ja sellega kaasnevate probleemide paradigmas ei ole komitee arvates toimivat alternatiivi ühise või ühendatud suveräänsuse paremale kindlustamisele ELis ja eeskätt euroalal. Selleks on vaja kindlalt ühendatud majandusjuhtimist või majandusvalitsust. Samamoodi on majandus- ja rahaliidu tulevik tihedalt seotud teiste tähtsaimate nn suveräänsete poliitikavaldkondadega, näiteks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning energialiiduga.

4.1.1.

Liikmesriikide pädevuse ulatuslikku üleminekut ELile eeldava majandus- ja rahaliiduga kaasnevad peamised väljakutsed on seotud ELi demokraatliku ja eelkõige parlamentaarse mõõtmega, selle otsustussüsteemi tõhususe, vastutus- ja lojaalse koostöö põhimõtte järgimise ning toimimisviisi läbipaistvusega (nähtavusega). Komitee leiab, et need väljakutsed nõuavad poliitilist liitu, mis taastab ja tagab kodanike osalemise ja kõigi sidusrühmade kaasamise Euroopa integratsiooniprotsessi.

4.1.2.

Poliitilise liidu saavutamine on protsess, mis peab toimuma etappide kaupa. Teatud tingimused ja meetmed saab kehtestada aluslepinguid muutmata. Kuid on teisi, mille jaoks on vaja kindlasti aluslepingud läbi vaadata.

4.1.3.

Komitee soovitab vastutuse ja koostöö nimel, et riigi tasandil kasutatavaid osalusviise rakendataks nõuetekohaselt ka ELi tasandil, pidades silmas eelkõige järgmist:

4.1.4.

Igas liikmesriigis ja kogu ELis kujutab demokraatia küsimus endast tõsist nõrka kohta (piisab, kui mõelda kolmiku rollile uue majandusjuhtimise raames). Esindajate ja nende esindatavate suhted üha hajuvad: see on reaalsus, mille kriis on päevavalgele toonud. Seepärast on kiiresti vaja selle küsimusega tegeleda majandus- ja rahaliidu väljakujundamise protsessi ühe osana selle nelja integratsiooniviisi ehk -samba kaudu: pangandusliit, fiskaalliit, majandusliit (mis komitee arvates peaks hõlmama ka sotsiaalliitu) ning viimaks poliitiline liit.

4.1.5.

Selle poliitilise liidu saavutamiseks – alustades riikidest, kes sellist liitu soovivad, ning kohaldades diferentseeritud integratsiooni põhimõtet – soovitab komitee võtta õigel ajal kasutusele konvendil põhineva lähenemisviisi, tehes konvendile ülesandeks otsida Lissaboni lepingust kaugemale minevaid lahendusi. Komitee võtab endale ülesandeks esitada ettepanekuid kodanikuühiskonna tõhusaks kaasamiseks konvendi töösse.

4.2.1.

Esindusdemokraatia põhiareen majandus- ja rahaliidus on Euroopa Parlament, mille koosseisu kuuluvad liikmed ühisrahaga ühinenud või selleks ettevalmistusi tegevatest riikidest.

4.2.2.

Esindusdemokraatia konsolideerimine majandus- ja rahaliidus ei oleks täielik, kui otsustusmeetodi puhul ei võetaks arvesse kahetist, st riiklikku ja Euroopa tasandi legitiimsust, mis on Euroopa ainulaadses mudelis väga oluline.

4.2.3.

Kõnealuses poliitilises kontekstis tekib soodsam alus tihedamaks koostööks ja konsulteerimiseks euroala tippkohtumise ja/või eurorühma – ja kõnealusel juhul ka ühinemiseks valmistuvate riikide – ning Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel. Kooskõlas eelmise punktiga võiksid euroalasse kuuluvate ja euroalaga ühineda soovivate riikide ministrid täita majandus- ja rahaliiduga seonduvates küsimustes koos Euroopa Parlamendiga seadusandlikke ülesandeid.

4.2.4.

Nõukogu tegevust tuleks edendada riiklike haldusasutuste jõupingutuste abil, mis peavad käima käsikäes kõnealuse arenguga, eelkõige ametnike vahetusega asutuste vahel ning kahepoolsete suhete tugevdamisega.

4.2.5.

Komitee märgib, et kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laialdasem kasutuselevõtt ning ühehäälse hääletamise kaotamine teatud aja pärast aitab süvendada integratsiooni poliitilises liidus.

4.2.6.

Seega edendab paremini struktureeritud koostöö ja konsulteerimine poliitilises liidus majandus- ja rahaliidu põhivaldkondade poliitikameetmete tõhusust. Kogu EL saab sellest kasu.

4.2.7.

Nagu punktis 5 asuvas tabelis on märgitud, on võimalik teha paljutki ilma aluslepinguid muutmata. Enamiku majandus- ja rahaliidu poliitikavaldkondade puhul saab tõhustatud koostöö toimuda otse riikide vahel. Parem oleks kehtestada majandus- ja rahaliidus teatud liiki alaline tõhustatud koostöö, mis aitaks ka euroala riikidest ja kandidaatriikidest pärit Euroopa Parlamendi liikmetel tõhusamalt tegutseda.

4.2.8.

Komitee leiab, et oleks kasulik taastada eurorühmas nõukogu eri koosseisude ühisistungite pidamine, avades seeläbi võimaluse pidada korrapärast dialoogi ühelt poolt rahandus-, majandus- ja sotsiaalministrite ning teiselt poolt sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel.

4.3.1.

Pärast üleminekuperioodi, mis viib lõppkokkuvõttes aluslepingu muutmiseni, kujuneb välja majandus- ja rahaliidu juhtorgan. Selle esimees peaks igas olulises mõttes tegutsema euroala majandus- ja rahandusministrina ning tal oleks Euroopa Komisjoni asepresidendi roll – sarnaselt ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohaga.

4.3.2.

Euroopa ainulaadses mudelis etendab (väiksem ja tõhusam) Euroopa Komisjon jätkuvalt väga olulist rolli. Nn ühenduse meetodil ja komisjoni kehtival algatusõigusel on samuti väga eriline tähtsus majandus- ja rahaliidu süvendamisel. See roll tuleb tagada poliitilise liiduga.

4.3.3.

Euroopa Komisjonile peaks jääma nn kaksikroll, luues sidet ELi ning majandus- ja rahaliidu vahel ajani, mil majandus- ja rahaliidu täitevorgan on iseseisvana tööle rakendatud. Vähendamata komisjoni kehtivat algatusõigust, tuleks leida viise, kuidas asjakohaselt kaasata ka Euroopa Parlamenti, et säilitada uue seadusandliku ettepaneku legitiimsus.

4.3.4.

Komitee teeb ettepaneku nimetada ametisse alaline eurorühma esimees, kes saaks kõige paremini teha koostööd otse Brüsselis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga ning liikmesriikide valitsuste ja parlamentidega. Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri meetodit järgides võiks mõni komisjoni asepresident juhtida eurorühma koosolekuid. Ta esindaks seega majandus- ja rahaliitu rahvusvahelistes organisatsioonides.

4.4.1.

Kõik eelkirjeldatu peaks andma komiteele veelgi suurema kindlameelsuse rajada Euroopa inimestega tugevamad ja konstruktiivsemad suhted ning leida võimalusi nende kaasamiseks ühiskondlikku ellu. Konkreetsetes küsimustes tuleb tagada kindlad konsulteerimisviisid, kaasates sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna, eeskätt euroalal, sest nendel organisatsioonidel on oluline osa poliitikavaldkondades, mida majandus- ja rahaliit otseselt puudutab. Sageli mõjutavad nad poliitikameetmete tulemust ka riigi tasandil. Euroopa tasandil saab komitee järgmiste vahendite abil tegutseda kodanikuühiskonna seisukohtade vahendajana, vastutades organiseeritud kodanikuühiskonna osalemise eest ELi otsustusprotsessis ning vähendamata seejuures sotsiaalpartnerite rolli sotsiaaldialoogis:

5.1.

Selleks et saavutada neli kõnealust liitu, mis on kooskõlas nelja presidendi aruandega ja samaväärsed komitee nelja sambaga (2), tuleks mitmes valdkonnas võtta meetmeid ilma aluslepinguid muutmata (alljärgneva tabeli esimene veerg). Teistes meetmetes tuleb üheskoos kokku leppida ELi tasandil (euroala) uue otsustusmeetodi ja uute vahendite abil, kasutades kehtivas aluslepingus sätestatud tõhustatud koostööd (tabeli teine veerg) või muutes aluslepingut või võttes vajaduse korral vastu uue majandus- ja rahaliidu lepingu (kolmas veerg). Lõpetuseks tehakse tabelis kokkuvõte nimetatud etappidest ning esitatakse institutsioonilisi ettepanekuid ja pakutakse välja ettevalmistavaid algatusi majandus- ja rahaliidu poliitilise samba osas (neljas veerg).

5.2.

Majandus- ja rahaliidu väljakujundamise võimaluste analüütiline skeem (3)

8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/20

Raportöör:

Vladimíra DRBALOVÁ

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu eesistujariikide kolmiku ühist algatust keskenduda ettevõtlusalasele haridusele (1) ning edendada ettevõtlusvaimu Euroopas.

1.2.

Komitee soovitab liikmesriikidel pöörduda tagasi hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku juurde (HK 2020), mis põhineb siiani väga aktuaalsel 2006. aasta Oslo tegevuskaval.

1.3.

Komitee soovitab liikmesriikidel töötada välja oma ettevõtlusalase hariduse strateegiad või lisada ettevõtluse käsitus oma riiklikesse elukestva õppe strateegiatesse.

1.4.

Komitee kutsub üles võtmepädevuste järkjärgulisele arendamisele, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovituses (2006) (2), eesmärgiga aidata parandada kohanemisvõimet, tööalast konkurentsivõimet, sotsiaalset kaasatust ja liikuvust.

1.5.

Kõrge kvaliteediga praktika, õpipoisiõpe, kaheosaline õppesüsteem või muud tööpõhise õppe vormid, starditoetused ja inkubaatorprogrammid, vabatahtlik tegevus ja spordiüritused võivad kergendada üleminekut koolist tööle või füüsilisest isikust ettevõtjaks.

1.6.

Menetlused väljaspool kooli omandatud teadmiste tunnustamiseks vajavad täiustamist ning tunnustamisprotsesside kujundamisse tuleb kaasata nii õpilased, õpetajad kui ka tööandjad ja see peab neid motiveerima (3).

1.7.

Ettevõtlusalast haridust tuleb sellegipoolest käsitleda mitte üksnes üldist ettevõtluskeskkonda, vaid ka sotsiaalset keskkonda arvestades. Ettevõtlusoskusi tuleks asjakohaselt käsitleda kõigil haridus- ja koolitustasanditel alates algklassidest sellisel viisil, mis võimaldab nende pidevat arendamist kogu õppekava ulatuses.

1.8.

Komitee toetab liikmesriikidele adresseeritud Euroopa Komisjoni ettepanekut töötada võtmepädevuste raamistiku raames välja ettevõtluspädevuse võrdlusraamistik. See aitaks tagada kooskõlastatud lähenemisviisi eri haridustasandite vahel ning mitteformaalse ja informaalse õppe arvessevõtmise.

1.9.

Komitee kutsub liikmesriike üles kehtestama õpetajate, koolitajate ja haridusasutuste juhtide programmi, milles keskendutakse ettevõtlusoskuste ja -hoiakute arendamisele. Samal ajal peaksid haridusasutused pakkuma õpikeskkondi, mis edendavad ettevõtlusvaimu ja on avatud laiemale kogukonnale.

1.10.

Komitee rõhutab, kui oluline on partnerlus eri sidusrühmade – ametiasutused, koolid, ettevõtted, tööturu asutused ja perekonnad – vahel, toonitades eelkõige sotsiaalpartnerite rolli tegelikele vajadustele suunatud ametialaste ja valdkonnaüleste pädevuste arendamisel.

1.11.

Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama kõiki olemasolevaid programme ja vahendeid, et toetada ettevõtlust hariduses ja koolituses ning loovuse, innovatsiooni ja liikuvuse valdkonnas. Komitee kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike ja andma neile asjakohast abi programmi „Erasmus+” rakendamisel, tagades, et kõik selle vahendid toimivad nõuetekohaselt.

2.1.

Euroopa Ülemkogu 26.–27. juuni 2014. aasta järelduste I lisas esitatud dokumendi „Liidu strateegiline tegevuskava muutuste aegadel” (4) üks prioriteete oli aidata kõigil arendada oskusi ning kasutada oma andeid ja võimalusi elus, edendades kaasaegse majanduse jaoks vajalikke oskusi ja elukestvat õpet.

2.2.

Selleks et aidata kaasa strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisele, algatas eesistujariik Itaalia (5) poliitilise arutelu hariduse ja koolituse tulevase rolli kohta riiklikes ja ELi majanduskasvu tegevuskavades. Eesistujariik Läti jätkab ka digitaalsete võimaluste edendamist ja ettevõtlusalase hariduse soodustamist, eriti kohalikul tasandil (6).

2.3.

Hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogu rõhutas oma 12. detsembri 2014. aasta järeldustes (7), et nii ettevõtlus kui ka haridus on aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” prioriteedid. Ettevõtlusvaimu edendamine võib tuua inimestele tööelus märkimisväärset kasu.

3.

3.1.

Ettevõtlusharidusele keskendumine tähendab tagasipöördumist Oslo tegevuskava „Ettevõtlusharidus Euroopas”  (8) juurde, edendades hoogsamalt ettevõtlusvaimu ühiskonnas ning strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (HK 2020)  (9).

3.2.

Loovus ja innovatsioon on äärmiselt olulised ettevõtete arenguks ning Euroopa konkurentsivõimeks rahvusvahelisel tasandil. Kui tahame edendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, on väga tähtis investeerida haridusse ja oskusi arendavasse koolitusse. Esmane väljakutse on edendada kõigi kodanike seas valdkonnaüleste põhipädevuste (nt digipädevus, õppima õppimine, algatusvõime ja ettevõtlikkus ning kultuuriline teadlikkus) omandamist (10).

3.3.

Tööturu vaatlusrühma konverents teemal „Uute ettevõtete asutamise toetamine majanduskasvu ja töökohtade loomiseks” (11) näitas selgelt, et ettevõtlusalast haridust tuleks vaadelda laiemas sotsiaalses keskkonnas. Sellegipoolest peaks ettevõtluskeskkond olema suunatud ettevõtete asutamise hõlbustamisele, bürokraatia vähendamisele ning tööturu turvalise paindlikkuse käsitlemisele. Käivituseelseid, tegevuse alustamise ja ettevõtte arendamise stiimuleid saab tõhusalt siduda muude aktiivsete tööturumeetmetega ning neid tuleb vaadelda ka ettevõtluse toetamise ja ettevõtete arendamise laiemas raamistikus.

3.4.

Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” (12) läbivaatamine kujutab endast ainulaadset võimalust tugevdada seoseid VKEdele suunatud meetmete ning ettevõtlusalase hariduse vahel, kasutades kõiki olemasolevaid vahendeid, sh näiteks COSME. VKEde oskuste ja kõigi innovatsiooni vormide täiendamise edendamine on üks kümnest juhtpõhimõttest ELis VKEdele võrdsete võimaluste loomisel.

4.1.

Hariduse ja koolituse eesmärk peaks olema anda kõigile õppijatele, sõltumata nende soost, sotsiaal-majanduslikust taustast või erivajadustest, võimalus arendada ettevõtluseks vajalikke oskusi ja pädevusi.

4.2.

Lisaks sellistele põhioskustele nagu lugemine, kirjutamine ja arvutamine nõuab ettevõtlus mitmesuguste võtmepädevuste järkjärgulist arendamist, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2006. aasta soovituses, sh algatusvõime ja ettevõtlikkus ning suutlikkus mõtted tegudeks muuta. Sellega kaasneb loomingulisus, uuendusmeelsus ja riskivalmidus, samuti oskus kavandada ja juhtida projekte oma eesmärkide saavutamiseks.

4.3.

Tagamaks, et Euroopa kodanikud saavad kogu Euroopas vabalt reisida, töötada ja õppida, on eriti oluline võõrkeelteoskus, mis muutub noorte jaoks järjest tähtsamaks (13).

4.4.

Digitaalse ühtse turu ajajärgul on digitaalne ettevõtlus ülioluline uute töökohtade, uuenduslike ideede ja innovatsiooni kiirendavate klastrite loomiseks. EL peab välja töötama poliitilise raamistiku, mis edendab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alaseid oskusi ning julgustab liikmesriike üksteiselt õppima, kuidas vastavalt ettevõtete vajadustele suurendada IKT-oskustega koolilõpetajate arvu ja parandada nende oskuste kvaliteeti.

4.5.

Meil tuleb vallandada naiste tohutu potentsiaal ning uurida nende ainulaadset lähenemisviisi inimeste ja ettevõtete juhtimisele. Liikmesriigid peaksid tihedas koostöös asjaomaste sidusrühmadega rakendama programme, mis keskenduvad ettevõtete ja ettevõtlusoskuste arendamisele ning naiste juhitavate ettevõtete kaasamisele ülemaailmsetesse tarneahelatesse (14).

5.1.

Ettevõtlusoskused on olulised nii elus üldiselt kui ka selleks, et anda inimestele rohkem võimalusi ise oma tulevikku kujundada. Ettevõtlusoskusi tuleks asjakohaselt käsitleda kõigil haridus- ja koolitustasanditel alates algklassidest sellisel viisil, mis võimaldab nende pidevat arendamist kogu õppekava ulatuses.

5.2.

Kõigil kooliõpilastel peaks olema võimalus osaleda praktikaprogrammides, mis aitaksid arendada nende oskusi. Edusammude hindamiseks ja ettevõtlusoskuste omandamise tõendamiseks väljatöötatud vahendid peaksid keskenduma edasiste töökogemuste kvaliteedi parandamisele. Hea näide on Soome tööprogramm „Yrittäjyyskasvatus” (15), millega nähakse ette ettevõtlusalane koolitus eri haridustasanditel.

5.3.

Ettevõtlusalane haridus on määratletud kui ametliku õpetuse kogum, mille abil teavitatakse, koolitatakse ja õpetatakse kõiki, kes on huvitatud osalemisest sotsiaal-majanduslikus arengus projekti kaudu, millega edendatakse ettevõtlusalast teadlikkust, ettevõtete loomist või väikeettevõtete arendamist (16).

5.3.1.

Praegu paneb Euroopa kõik oma lootused duaalsete süsteemide toetamisele ja arendamisele ning samalaadsete tööpõhise õppe vormidele. Selliseid süsteeme kasutavad liikmesriigid saavutavad pikas perspektiivis häid tulemusi ja noorte töötuse tase on neis ELi keskmisest madalam.

5.3.2.

Praktika on oluline vahend tulla toime tööpuuduse ja oskuste mittevastavusega ning tagada üleminek hariduse omandamiselt tööturule. Praktika kaasamist õppekavadesse tuleks rohkem toetada (17).

5.3.3.

Praktika, mille eesmärk on edendada töötajate ettevõtlust soosivaid hoiakuid ja töötajatest lähtuvat või sotsiaalset ettevõtlust, võib pakkuda edukaid näiteid töövõtjaosalusega süsteemidest, mille eesmärk on saavutada nende ettevõtete majanduslikud ja sotsiaalsed eesmärgid, kus nad töötavad.

5.3.4.

Vabatahtlik tegevus võib kujutada endast väärtuslikku kogemust oskuste arendamiseks. Peamised mitteformaalse hariduse pakkujad on noorteorganisatsioonid. Oma haridusprogrammide kaudu aitavad nad välja töötada mitmeid valdkonnaüleseid pädevusi, nagu meeskonnatöö, suhtlemisoskus, algatusvõime ja riskide võtmine. Noored saavad oma vigadest õppida turvalises keskkonnas (vastupidiselt tegelikule ärimaailmale).

5.4.

Euroopa Komisjon avaldas 2012. aastal aruande „Ettevõtlusalane haridus Euroopa koolides” (18), milles keskendutakse riiklikele strateegiatele, õppekavadele ja õpitulemustele. Praegu toetab enamik Euroopa riike ettevõtlusalast haridust ja vastu on võetud mitu eri lähenemisviisi: 1) konkreetsed strateegiad ja tegevuskavad, milles keskendutakse eranditult ettevõtlusalasele haridusele, 2) laiemad haridus- või majandusstrateegiad, mis hõlmavad ettevõtlusalase hariduse eesmärke, 3) ettevõtlusalase hariduse eesmärkidega seotud üksikud või arvukad algatused.

5.5.

Kõik inimesed ei ole ärimeesteks või -naisteks sündinud. Ettevõtlusvaim annab neile vaid rohkem võimalusi oma kutsealal edu saavutada. Kuid neid, kellel on annet äritegevuseks ja julgust oma ettevõtlusvaim tegevusse rakendada, tuleks aidata.

5.5.1.

Ettevõtlusinkubaatorid on innovatsiooni- ja ettevõtluskeskused. Neid võib leida paljudes ülikoolides ja need loovad turvalise keskkonna, milles üliõpilased saavad erialast nõu äriideede elluviimiseks ja riskide võtmiseks nii, et nendega ei kaasneks negatiivset mõju ega läbikukkumiskultuuri. Inkubaatoritega ärikoolide õppuritel võib olla hõlpsam idufirmaga ühineda või oma ettevõte käivitada.

5.5.2.

Ettevõtlusoskusi saab omandada ka oskuste arendamise programmide kaudu, mida korraldatakse väljaspool üldiseid haridussüsteeme. Need programmid võivad hõlmata kogenud koolitajate, ettevõtjate ja ettevõtlusspetsialistide pakutavat juhendamis- ja nõustamistegevust. Lisaks sellele, et programmid aitavad anda potentsiaalsetele ettevõtjatele väärtuslikku ettevõtlusalast oskusteavet, võimaldavad need ka välja arendada olemasolevate ettevõtete ja ettevõtjate kontaktide võrgustiku.

5.5.3.

Kaubandus- ja tööstuskodade korraldatud ettevõtlusoskuste koolitustel kogu Euroopas kasutatakse mitmekesiseid õpetamis- ja praktikavorme, mis toetavad inimesi ettevõtlusprojektide määratlemisel ja algatamisel, vajalike vahendite leidmisel ja mobiliseerimisel ning projektiga seotud riskide võtmisel. Need on järgmised: Entrepreneurial Skills Pass (Austria) (19), Startup@Campus (Belgia) (20), Incuba’ school (Prantsusmaa), Long night of Start-ups (Saksamaa) (21), New Entrepreneurs Day (Hispaania) ning Bright and Young (Belgia) (22).

5.6.

Sidusrühmad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid võivad etendada olulist rolli, aidates tõhusalt rakendada ja ellu viia algatusi, mille eesmärk on soodustada ettevõtlust ja edendada ettevõtlusvaimu. Üks näide on Soome sauna käivitusfond (23), mille Soome ettevõtjad asutasid koostöös mitme avaliku sektori sidusrühmaga.

6.1.

Jätkuvad raskused seoses oskuste ja kvalifikatsioonide tunnustamise ja läbipaistvusega takistavad oskuste ja kvalifikatsioonide õige kombinatsiooni väljatöötamist ning liikuvust, mida on tarvis, et saavutada oskuste ja töökohtade parem vastavus ning aidata hoogustada konkurentsivõimet ja heaolu.

6.2.

Euroopa tasandil on loodud mitmeid vahendeid koostöö soodustamiseks kogu ELis kutsehariduse ja -koolituse ning kõrghariduse kaudu omandatud oskuste ja pädevuste läbipaistvuse ja tunnustamise kaudu (24).

6.3.

Lisaks nimetatud vahenditele on mitme algatuse eesmärk lahendada oskuste mittevastavuse probleem. Need on Euroopa oskuste, pädevuste, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaator (ESCO) ning ELi oskuste ülevaade. Liikuvuse hõlbustamiseks on meil veel Europassi raamistik, sealhulgas Europass CV ja Euroopa oskuste pass, ning hiljuti muudetud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiv (25).

6.4.

Suurema sidususe tagamine Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF), Euroopa ainepunktisüsteemide (ECTS ja ECVET) ning oskuste, pädevuste, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaatori (ESCO) vahel, aitaks tagada kvalifikatsioonide tunnustamise, mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise ning elukestva nõustamise. See protsess peab jääma kõikehõlmavaks ning sellega peaks kaasnema mitmesuguste asjaomaste vahendite põhjalik hindamine, et tagada nende tõhusus.

6.5.

Ka teatises „Hariduse ümbermõtestamine” (26) tõstetakse esile vajadust tunnustada, hinnata ja valideerida oskusi, mida inimesed saavad väljaspool kooli, et anda nii potentsiaalsetele tööandjatele oskustest ülevaade. Väljaspool klassiruumi omandatud oskused on olulised siis, kui kaalutakse kellegi töölevõtmist; siiski ei tohiks panna selliste oskuste hindamise ja kontrollimise koormat üksnes tööandjate õlule.

6.6.

Kvalifikatsioonide ülekandmist toetavad täiendavad poliitikameetmed ja raamistikud on üldjuhul seotud olemasolevate ELi õigusaktidega ja mitmed neist on riiklikud algatused eelneva õppimise valideerimiseks liikmesriigi tasandil. Selliste riiklike algatuste süstemaatiline kontroll ja järelevalve peaksid olema suunatud heade tavade kindlakstegemisele ning vastastikuse õppimise ja ühiste põhimõtete edendamisele (27).

6.7.

Komitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut töötada võtmepädevuste raamistiku raames välja ettevõtluspädevuse võrdlusraamistik, liigendades pädevused põhiosadeks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku õpitulemuste kirjelduste ja tasemete alusel. See aitab tagada kooskõlastatud lähenemisviisi eri haridustasandite vahel ning mitteformaalse ja informaalse õppe arvessevõtmise.

1)

„Ettevõtlus 360”  (28), mille eesmärk on suurendada ettevõtluse osakaalu koolides ning tehnika- ja kutseõppeasutustes. See algatus pakub vabalt kättesaadavat enesehindamise vahendit, millega toetatakse institutsioone ja üksikuid õpetajaid, aidates neil arendada oma strateegiaid ja tavasid ettevõtluse edendamiseks,

2)

veebipõhine vahend HEInnovate, mis aitab kõrgharidusasutustel edendada ettevõtlikumat ja innovaatilisemat mõtteviisi rahvusvahelises kontekstis (29).

7.1.

Õpetajatel ja haridustöötajatel on oluline roll õppimise hõlbustamisel ja ideede võimendamisel. Uute õppeprotsesside ja õppetehnoloogiate kasutuselevõtt klassiruumides ei ole lihtne ülesanne ja nõuab kvalifitseeritud õpetajaid, kes protsessi juhiksid (30). Nad peavad edendama alternatiivseid ja mitteformaalseid lähenemisviise õppimisele ning kohaldama individuaalset suhtumist.

7.1.1.

Õpetajate ja juhendajate kvaliteet on oluline selleks, et tagada ettevõtluskoolituse programmide edu ja tulemuslikkus. Eelkõige oma äritegevuse algetapis olevad potentsiaalsed ettevõtjad väärtustavad kogemusi ja kogenud õpetajate oskusteavet, mida jagavad näiteks vanemad ettevõtjad, kes saavad rääkida omaenda kogemustest (31).

7.1.2.

Üks näide ettevõtluskoolituse programmide tõhususest on Iirimaa ettevõtlusõpetuse riikliku sihtasutuse korraldatud programm (32), millega pakutakse intensiivset koolitajate koolitamise väljaõpet, et anda teise astme õpetajatele ja noortele töötajatele vajalikke oskusi ja ressursse, et ettevõtluskoolitus edukalt noorteni viia. Osalejad, kes selle programmi edukalt läbi teevad, saavad sertifitseeritud ettevõtluskoolitajate kvalifikatsiooni.

7.1.3.

Teine näide on Madalmaade ettevõtluse ja hariduse tegevuskava (33), mille eesmärk on edendada õpilastes ettevõtlusvaimu ja -hoiakuid, kinnistades ettevõtlusalased oskused ja teadmised Madalmaade haridussüsteemi. Tegevuskava on koostatud eri kavadest, mille eesmärk on pakkuda õpilastele ettevõtlusoskuse arendamiseks laia valikut tegevusi nende haridustee eri etappides, samuti läbi viia koolitusi, mis lihtsustavad ettevõtlusharidust õpetajate jaoks.

7.2.

Õpetajad, koolitajad ja haridusjuhid peaksid püüdma arendada oma loovust ja innovatiivset suhtumist, kusjuures koolid peaksid pakkuma ettevõtlikku meelelaadi soodustavat ja laiemale kogukonnale avatud õpikeskkonda.

7.3.

2013. aasta juunis avaldas komisjon suunised haridustöötajatele (34), milles on sedastatud aluspõhimõtete loetelu ettevõtlikele õpetajatele, kes hindavad kvalitatiivseid õpitulemusi, interdistsiplinaarset õppimist, õpetajate koolitust ja täiendõpet, juhendamist ja innovatsiooni ettevõtluspedagoogikas ning esitavad praktiliste näidete varal olulisi seisukohti.

7.3.1.

Ettevõtlusalase õpetajakoolituse asutused peaksid välja töötama selge hariduskontseptsiooni, et õpetajad oleksid suutelised õpetama ka tööturu vajadusi arvesse võttes. Ettevõtlusvaimu toetav haridus peab olema valdkonnaülese lähenemisviisina integreeritud ja õppekava läbiv aine.

7.3.2.

Ettevõtlusalase õpetajakoolituse programmid peaksid motiveerima õpetajaks õppijaid arendama oma ettevõtlusalaseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid.

7.3.3.

Tuleks toetada tasuta ja avatud lähtekoodiga digitaalsete ja veebipõhiste vahendite arendamist ettevõtlusoskuste õpetamiseks ning uurida koostöö tegemise võimalusi avatud lähtekoodi kogukonnaga, et edendada tasuta ettevõtlusvahendeid ja selliseid vahendeid käsitlevaid koolitusi.

7.3.4.

Oluline on õppejõudude üleeuroopaline liikuvus, eelkõige kõrghariduses, kasutades ELi elukestva õppe programmi ja/või muid spetsiaalselt selleks kavandatud vahendeid. Euroopas on vaja suurendada liikuvust ja kogemuste vahetamist mitte üksnes ülikoolide vahel, vaid asjakohasel juhul ka akadeemilise ja ärimaailma vahel. Tuleb välja töötada programmid, mis võimaldavad õppejõududel viibida teistes õppeasutustes ja/või erasektoris, et nad saaksid tõeliselt osaleda, õppida ja areneda.

8.1.

Ettevõtlusalase õppetegevuse kavandamisel tuleks konsulteerida ettevõtjatega. See on vajalik tagamaks, et koolilõpetajatel on olemas edu saavutamiseks vajalikud oskused. Ettevõtjaid tuleks kutsuda aktiivsemalt osalema juhtide ja töötajate koolitamises sellistes valdkondades nagu ettevõtlus, koostöö ja oma ettevõtte juhtimises osalemine. Ettevõtjad peaksid koolitama oma töötajaid ka vajalike oskuste ja uute teadmiste, samuti otsuste tegemise tavade osas, võimaldades neil sellistes koolitusprogrammides osaleda. Lisaks peaksid nad tegema koostööd hariduskogukonnaga, et noored saaksid teadmisi tööturust ja leiaksid endale seal koha.

8.2.

Seos ametiühingute ja noorte vahel on koolitusvaldkonnas eriti oluline. Ametiühingud saavad osaleda noorte koolitamises väljaspool koole või hariduskeskusi asuvas töökeskkonnas. Kõige kogenumad ja professionaalsemad töötajad võivad töötada noorte töötajate, praktikantide ja vabatahtlikega kui mentorid ja juhendajad või hakata õpetajateks spetsiaalsetes õpipoisiõppeasutustes. Need seosed ettevõtetega on olulised, et anda noortele teadmisi tööturu toimimisest ja töösuhetest. Õpetajate ametiühingud on tähtis vahend tõhusa haridus- ja koolituspoliitika väljatöötamisel, kuid ettevõtetega suhtlemine on otsustava tähtsusega.

8.3.

Eelkõige sotsiaalse partnerluse raames peavad tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid olema kaasatud riiklike elukestva õppe strateegiate ning noortegarantiide rakendamise tegevuskavade väljatöötamisse. Komitee toetab Euroopa sotsiaalpartnerite väljatöötatud noorte tööhõive tegevusraamistikku (35).

8.4.

Ka kodanikuühiskonna organisatsioonide osaluse tagamine on ülimalt tähtis. See võimaldaks erinevatel kodanikuühiskonna organisatsioonidel (mis on keskendunud naistele, noortele, peredele, puuetega inimestele, sisserändajatele, vähemustele ja teistele rühmadele) keskenduda mõjusamalt konkreetsete kodanikerühmade vajadustele ja prioriteetidele haridussüsteemis ja tööturul.

8.5.

Jätkuvalt on oluline roll perekonnal, nagu juba mainiti komitee arvamuses (36).

9.1.

Komisjoni uue haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogrammi (2014–2020) „Erasmus+”  (37) eesmärk on edendada oskusi ja tööalast konkurentsivõimet ning ajakohastada haridus- ja koolitussüsteeme ning noorsootööd. Seitsmeaastase programmi eelarve on 14,7 miljardit eurot, mis tähendab praeguste kulutuste tasemega võrreldes 40 %-list suurenemist ja näitab ELi pühendumust investeerida nendesse valdkondadesse. „Erasmus+” pakub rohkem kui neljale miljonile eurooplasele võimaluse õppida, saada töökogemus või teha vabatahtlikku tööd välismaal. See on oluline edusamm, millel on märkimisväärne potentsiaal ettevõtlusalase hariduse toetamisel, näiteks ergutades haridusasutuste ja ettevõtete koostöö süvalaiendamist kõrghariduse teadmusühendustes ning kutsehariduse ja -koolituse valdkondlikes oskusühendustes.

9.2.

On veel teisigi programme ja vahendeid, millega toetatakse ettevõtlusalast haridust Euroopa Liidus: ESF  (38), ESCO – oskuste, pädevuste, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaator  (39), COSME  (40), „Horisont 2020”  (41), noorte tööhõive algatus  (42) ja „Loov Euroopa”  (43).

8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/28

Raportöör:

Ludvík JÍROVEC

Kaasraportöör:

Edwin CALLEJA

—

käimasolev REFIT programm, mida juhib komisjon. See peaks kaasa aitama toiduainete siseturu väljakujundamisele, jätmata unarusse kehtivaid töötajate töötingimuste standardeid;

—

hiljutine ÜPP reform, mida tuleb rakendada nii, et ei tekiks konkurentsimoonutusi liikmesriikide vahel, vaid ergutataks säästvat tootmist;

—

ELi „Apprentice Pledge” algatus. Selle rakendamiseks on vaja liikmesriikide täielikku toetust.

—

taotlema soodsaid lahendusi olulistes ELi kaubanduslepingutes, mille üle peetakse läbirääkimisi (eelkõige USA, Jaapani ja Lõuna-Aasia partneritega), kuna need võivad pakkuda ELi toiduaine- ja joogisektori ettevõtjatele märkimisväärseid eeliseid;

—

jälgima kehtivate kaubanduslepingute rakendamist;

—

taotlema kahe- ja mitmepoolsete lepingute paremat kooskõlastamist;

—

tagama samaväärse kohtlemise tariifsete tõkete alandamise ja mittetariifsete tõkete kõrvaldamise küsimuses ning kehtivate ELi tarbija-, keskkonna- ja tervisekaitsestandardite järgimise.

—

luua kaubandustõkete kõrvaldamise abil soodsad eksporditingimused;

—

hõlbustada juurdepääsu kaubanduse rahastamisele (ekspordikrediit ja kindlustus);

—

soodustada avaliku ja erasektori koostööl põhinevat eksporti;

—

koguda teavet kolmandates riikides kehtivate impordinõuete kohta ja edastada see VKEde esindusühendusele.

—

rohkem kvaliteetset ja sektoripõhist tööturuteavet kõigis liikmesriikides, et lahendada tööandjate ja võimalike töötajate vahelise asümmeetrilise teabe probleem ning määratleda ja parandada mis tahes ebakõlad, mis tulenevad oskuste mittevastavusest tööturu nõudlusele;

—

kõrgkoolide õppekavade korrapärane valideerimine, kaasates sellesse protsessi toiduaine- või joogitööstuse esindajad, et säilitada kutseharidussektori asjakohasus;

—

õpipoisiõppe programmid, mis on avatud kõigile toiduaine- ja joogisektori uutele töötajatele, mitte ainult noortele. Eriti oluline on kasutada ära tööle tagasipöörduvate naiste ja eakamate ametivahetusest huvitatud töötajate potentsiaal;

—

asjakohased vahendid koolituse ja elukestva õppe jaoks, et tagada kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus. Kõnealuses kontekstis on sotsiaaldialoog esmatähtis element.

—

Euroopa töötajate ja tarbijate õiguste kaitse;

—

ILO põhistandardite täielik ja tõhus ratifitseerimine, rakendamine ja jõustamine;

—

Euroopa kvaliteedistandardid toiduaine- ja joogisektoris.

1.2.9.

Komitee nõuab, et komisjon koostaks aruande, milles hinnatakse vajadust esitada andmed alkohoolsete jookide koostisosade ja toitumisalase teabe kohta.

2.1.

Euroopa toiduaine- ja joogitööstus on ELi majanduse suurim töötlev sektor, mille aastakäive ületab triljon eurot ja mis annab tööd 4,25 miljonile inimesele ELis. See moodustab ka osa väärtusahelast, kus töötab kokku 32 miljonit inimest ja kus luuakse 7 % ELi SKPst. 99,1 % toiduaine- ja joogitööstuses tegutsevatest ettevõtetest on VKEd (8).

2.2.

Erainvesteeringute osakaal teadus- ja arendustegevusse moodustab 0,27 % sektori käibest. Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) 2012. aasta tulemustabel kinnitas eelmistel aastatel täheldatud suundumusi, eelkõige asjaolu, et erasektori teadus- ja arendustegevuse tase ELis on püsiv, kuid jääb siiski maha rahvusvahelisel tasandil (9).

2.3.

Toiduaine- ja joogitööstus töötleb 70 % ELi põllumajandustoodangust ning tagab ohutu, kvaliteetse ja täisväärtusliku toidu Euroopa tarbijatele.

2.4.

2012. aastal eksportis Euroopa kogu maailma toiduaineid ja jooke 86,2 miljardi euro ulatuses, (10) olles seega suurim eksportija kõnealuses sektoris. Lisaks sellele oli ELi kaubandusbilansi ülejääk 2012. aastal rekordiline, ulatudes 23 miljardi euroni. Viimase 20 aasta jooksul on toiduainete ja jookidega kauplemine liikmesriikide vahel kolmekordistunud, ulatudes peaaegu 450 miljardi euroni (11).

2.5.

Tegemist on majandustsüklist sõltumatu ja kindla tööstussektoriga, mis on tugevalt esindatud kõigis liikmesriikides, panustades kahtlemata oluliselt Euroopa tootva tööstuse eesmärki suurendada oma osakaalu 20 %-ni SKPst, mille seadis Euroopa Komisjon strateegiat „Euroopa 2020” silmas pidades (12). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab oma toetust ja kordab oma soovitust täita kõnealune eesmärk, eelkõige selle kvalitatiivset aspekti silmas pidades (13).

2.6.

Olulistest konkurentsivõime näitajatest selgub siiski, et sektor võib varsti kaotada oma konkurentsieelise. Suurenenud ülemaailmse nõudluse taustal on ekspordi turuosa aasta-aastalt vähenenud (ekspordiväärtus 2012. aastal oli 16,1 % võrreldes 20,5 % 2002. aastal (14).)

2.7.

Komitee käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on pöörata erilist tähelepanu toiduaine- ja joogisektorile, määratledes meetmed, mis on vajalikud sellise ebasoodsa arengu muutmiseks ning sektori konkurentsivõime suurendamiseks nii siseturul kui ka ülemaailmselt.

2.8.

Tarbijatel on õigus saada tõest ja tasakaalustatud teavet alkohoolsete jookide kohta, et langetada teadlikke otsuseid oma tarbimise kohta. Alkoholisisaldusest sõltumata peaksid kõik alkohoolsed joogid kuuluma samade eeskirjade alla. Komitee nõuab, et komisjon koostaks viivitamatult aruande, mida määruse (EL) nr 1169/2011 alusel nõuti 2014. aasta detsembriks, andes hinnangu sellele, kas alkohoolsete jookide suhtes tuleks tulevikus kohaldada toote koostisosade ja toitumisalase teabe esitamise nõuet.

4.1.1.

ELi toidualased õigusaktid on väga suures osas ühtlustatud ja sektor saab märkimisväärset kasu siseturu pakutavatest võimalustest. Liikmesriikide vaheline kaubandus on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud ja ELi toiduaine- ja joogitööstuse toodangu osakaal selles on ligikaudu 20 %. Ent ettevõtjad teatavad siiani erinevustest toidustandardeid käsitlevate ELi õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Suurem integreerimine avaks uusi võimalusi majanduskasvuks (20).

Suhete parandamine toidutarneahelas on esmatähtis ka konkurentsivõimelise toiduaine- ja joogisektori tagamiseks (21).

4.1.2.

Euroopa Komisjoni töö Euroopa tarneahelaalgatuse (22) tõhususe kontrollimisel ning eeskirjade jõustamisel riiklikul tasandil on erakordselt suur (23). Tarneahelaalgatus on oluline vabatahtlik ühisalgatus, mis on loodud kogu toidutarneahelat esindavate sidusrühmade organisatsioonide poolt. See tagab mehhanismi ärisuhete parandamiseks asjaomaste sidusrühmade vahel ning ärisuhetes esilekerkivate probleemide lahendamiseks.

4.2.1.

Püüdes suurendada tööjõu oskusi asjaomases sektoris esitasid EFFAT ja FoodDrinkEurope 2013. aastal ühisaruande, milles toodi esile need meetmed koolituse ja kvalifikatsiooni tõstmise valdkonnas, mis on vajalikud tööturu väljakutsetega toimetulekuks (24).

4.2.2.

Nad käivitasid ka toiduaine- ja joogitööstuse õpipoisiõppe programmi (Youth Apprenticeship Pledge) (25), mille eesmärk on hõlbustada kvaliteetsete praktikakohtade loomist toiduaine- ja joogitööstuse ettevõtetes kogu Euroopas, eelkõige VKEdes.

4.3.1.

Tänu positiivsele kaubandusbilansile, mis 2012. aastal ulatus 23 miljardi euroni, on EL endiselt maailma suurim toiduainete ja jookide eksportija, vaatamata kahanevale turuosale ülemaailmses toiduainete ja jookide kaubanduses. Seevastu on sellised riigid nagu Hiina ja Brasiilia viimastel aastatel pidevalt suurendanud oma ekspordi turuosa (26).

4.3.2.

Kuigi üldiselt tunnistatakse toiduga kindlustatuse ülima tähtsust (27), on ekspordi kasv üks peamisi majanduskasvu allikad mis tahes sektoris. Arvestades jõukama elanikkonna osakaalu suurenemist tärkava turumajandusega riikides, tuleks tööstusele tagada asjaomased vahendid, et toime tulla maailma tasandil kasvava nõudlusega.

4.3.3.

WTO raames sõlmitud mõistlik mitmepoolne kokkulepe oleks olnud kõige tõhusam lahendus turgude avamiseks, kuid üksteisele järgnenud läbirääkimisvoorudel ei õnnestunud sõlmida laiaulatuslikku kokkulepet.

4.3.4.

Kahepoolsete kaubandustehingute tähtsus on seega oluliselt kasvanud, andes häid tulemusi Euroopa tööstuses üldiselt ning eelkõige toiduaine- ja joogisektoris. Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) üle peetavatel läbirääkimistel tuleks käsitleda nii tariifsete kui ka mittetariifsete tõkete küsimust, rõhutades Euroopa toiduaine- ja joogitööstuse toodete samaväärse kohtlemise nõuet. Samas ei tohiks mingil juhul ohtu seada Euroopa tarbijate huve. Läbirääkimistulemused peaksid andma olulist kasu Euroopa põllumajandus- ja toiduainetetööstusele (28).

4.3.5.

ELi edendamispoliitika on hea vahend, et kasutada ära Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse toodete head mainet kogu maailmas ning teavitada Euroopa toiduainete põhiomadustest.

4.4.1.

Komitee 2012. aasta arvamuses (29) on öeldud järgmist: „Säästev tarbimine ja tootmine tähendab selliste teenuste ja toodete kasutamist, mis hõlmavad suuremat väärtust ja kasutavad vähem loodusvarasid, ning see põhimõte on ressursitõhususe suurendamisele ja rohelise majanduse edendamisele suunatud strateegiate keskmes”.

4.4.2.

Euroopa toiduaine- ja joogitööstus sõltub juurdepääsust sellise põllumajandusliku tooraine piisavale kogusele, mis vastab teatud kvaliteedinõuetele ning millel on konkurentsivõimelised hinnad.

4.4.3.

Üks põhiväljakutse on toidujäätmed: Euroopa toidutarneahelas läheb igal aastal raisku ligikaudu 90 miljonit tonni toitu. Toidu raiskamine tähendab ka toiduainete tootmiseks kasutatud toorainete, sh vee, väetiste ja kütuse raiskamist. Mitme võtmetähtsusega algatuse põhjal on sündinud arvukaid partnerlusi asjaomaste sidusrühmade vahel, sh kampaania „Every Crumb Counts” (iga toiduraas loeb) ning abivahendite komplekti avaldamine sektori jaoks. 2013. aastal vastuvõetud komitee arvamus toidujäätmete tekke vältimise ja vähendamise kohta andis ülevaate asjaomastest probleemidest ja võimalikest lahendustest (NAT/570).

4.4.4.

Euroopa Komisjon soovitas käsitleda toiduainesektorit ressursitõhususe suurendamise prioriteetse valdkonnana ning viis läbi põhjaliku konsulteerimise Euroopa toidusüsteemi jätkusuutlikkuse teemal (30).

4.4.5.

Säästlikkust tuleks käsitleda laiemast perspektiivist, keskendudes seejuures mitte üksnes keskkonnasäästlikkusele, vaid hõlmates ka jätkusuutlikkuse sotsiaalse ja majandusliku aspekti. Seda seisukohta väljendati ühisdeklaratsioonis, mille võtsid vastu 11 toidutarneahelat esindavat organisatsiooni kõrgetasemelise foorumi raames (31).

4.5.1.

Investeeringute tase teadus- ja arendustegevusse ELi toiduaine- ja joogisektoris on madal võrreldes teiste tootmissektorite ning muude toiduaine- ja joogitööstuse ettevõtetega maailmas (32).

4.5.2.

Teadmis- ja innovaatikakogukondi toiduaine- ja joogisektoris tuleb innustada ja toetada. Teadmis- ja innovaatikakogukondadel on pikaajaline perspektiiv 7–15 aastaks, kuid neil tuleb saavutada ka mõned eesmärgid lühikeses ja keskpikas perspektiivis, sh esmatähtis ülesanne suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse 2020. aastaks ning panustada töökohtade ja majanduskasvu loomisesse.

Toiduaine- ja joogisektori ettevõtjatel on lõputuid probleeme uuenduslike toodete ja protsesside juurutamisel. VKEd kannatavad enim oma väiksuse ja vahendite piiratuse käes ning vajaliku juhtimisoskuse, kogemuste ja strateegilise nägemuse puudumise tõttu. Lubade andmise menetlusi uute toodete turuleviimiseks tuleb kiirendada, järgides samas ettevaatuspõhimõtet, lubades turule ainult tarbijate tervisele ohutuid tooteid.

4.6.1.

Eelkõige VKEdele tekitab probleeme selliste struktuuride levik, mis toovad endaga kaasa tarbetu halduskoormuse. VKEdel on võtmeroll kõnealuse sektori konkurentsivõime jaoks ning seetõttu tuleb neile pöörata erilist tähelepanu, tagades seejuures toiduainete ohutuse ning töötajate ja tarbijate õiguste sama taseme.

4.6.2.

Õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi kontekstis astus komisjon olulise sammu, tagamaks seda, et ELi õigusaktid on ettevõtjasõbralikud ning parandavad konkurentsivõimet (33).

8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/36

Raportöör:

Dumitru FORNEA

Kaasraportöör:

Hilde VAN LAERE

1.1.

Lisav tootmine on üks peamisi progressi võimaldavaid tehnoloogiaid, mis kujundab uue arusaama tootmisest ning tuleviku toodetest ja tehastest. Digitaalrevolutsioon võimaldab koos kõnealuse tootmisrevolutsiooniga Euroopal oma tootmise väiksemate tööjõukuludega piirkondadest tagasi tuua, et ergutada innovatsiooni ja luua jätkusuutlik kasv kodus.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et EL suudab hoida oma praegust positsiooni lisava tootmise olulise ülemaailmse osalejana, kuid selleks tuleb nii Euroopa kui ka riigi tasandil võtta järgmised meetmed.

1.3.

Investeeringud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristusse tuleb seada prioriteediks, nii et kõigil avaliku ja erasektori liikmetel oleks juurdepääs kõrgeimatele olemasolevatele kvaliteedi- ja turvalisuse standarditele vastavale kiirele internetiühendusele.

1.4.

Tuleb tugevdada ja ajakohastada Euroopa võimet säilitada ja edastada suuri digitaalseid andmehulki ning tagada nende andmete kaitse kooskõlas ELi kodanike ja ettevõtjate õigustatud huvidega.

1.5.

ELi institutsioonid ja liikmesriikide valitsused peaksid valmistama inimesi ette digitaalühiskonna väljakutseteks ning sellega seotud murrangulisteks tehnoloogiateks, nagu lisav tootmine, investeerides kultuuri-, haridus- ja koolitusprogrammidesse, mis vastavad tootmissüsteemide uue põlvkonnaga seonduvate uute ametiprofiilide dünaamikale ja nõuetele.

1.6.

Lisava tootmise täieliku potentsiaali ärakasutamiseks tuleb ettevõtetes ning asjaomastes haridus- ja teadusasutustes soodustada (finants- ja maksusoodustuste kaudu) teadustegevust ja loovust.

1.7.

Selle tehnoloogia materjalivaliku ja rakenduste hulga suurendamiseks ning tema usaldusväärsuse, kiiruse, tootlikkuse ja valmiduse parandamiseks on vaja täiendavaid uuringuid. Tootmisprotsess tuleks välja kujundada Euroopas, et kindlustada maailmaturgudel meie konkurentsivõime ning hoida majanduslikud eelised ja kvaliteetsed töökohad ELis.

1.8.

Euroopa innovatsioonipartnerlused peavad kiirendama jõupingutusi lisava tootmise jaoks uute materjalide väljaarendamiseks. Laienenud materjalivalik ja tarnijate arvu kasv soodustavad konkurentsivõimelist hinnakujundust, avavad uusi tööstussektoreid ja loovad suuremas mahus lisava tootmise materjale ning konkurentsivõimelisemaid tarneturgusid.

1.9.

EL peab hõlbustama uutesse lisava tootmise seadmetesse investeerimist ning peaks soodustama lisava tootmise tehnoloogia arendamist avatud tootmissüsteemides, mis on paindlikud ja mida on kerge integreerida teiste tootmis- ja viimistlustehnoloogiatega, et suurendada rakenduste arvu ja kasvatada käivet.

1.10.

Euroopa Liidu ja liikmesriikide reguleeriv raamistik ei ole suutnud pidada sammu lisava tootmise vallas toimunud kiirete muutustega, mistõttu on vaja asjakohaseid eeskirju, et tegeleda peamiselt standardite ja sertifitseerimise, intellektuaalomandi, tarbijakaitse, töötervishoiu ja -ohutuse ning keskkonna küsimustega.

1.11.

Lisava tootmise õiguslik protsess peab rajanema selle tehnoloogia mõju interdistsiplinaarsel ja teaduslikul uurimisel, kaasates täiel määral kõik sidusrühmad.

2.1.

Tootmine annab majandusse märkimisväärse panuse, eriti innovatsiooni, tootlikkust ja kvaliteetseid töökohti silmas pidades. Sellegipoolest on Euroopa tööstuse osakaal viimase kahe kümnendi jooksul vähenenud, mille tulemusena on kahanenud ka tööhõive tööstuses ning selle lisaväärtus  (1). Pärast aastakümneid kestnud tootmissektori kahanemist (odava tööjõuga allhangete tulemusel) on kõrgete palkadega riikides tähelepanu taas tootmisel ning otsustaval rollil, mida mängib kohalik tootmisvõime innovatsiooni taaselustamisel, ja suutlikkusel kiiresti suurendada arenenud tehnoloogiatel põhinevate uute toodete tootmist. Innovatsioon, automatiseerimine ja keerukad protsessid on edukate tööstusstrateegiate aluseks ning need on osutunud esmatähtsaks juhtpositsiooni hoidmisel (2). Kasutades õiget täiustatud tootmistehnoloogiat, saab Euroopa oma tootmise väikeste tööjõukuludega piirkondadest tagasi tuua, et ergutada innovatsiooni ja luua jätkusuutlik kasv kodus. Vaid sel moel saaks Euroopa täita uues tööstusrevolutsioonis juhirolli.

2.2.

Lisav tootmine on materjalide ühendamise protsess, kus erinevalt substraktiivse tootmise meetoditest valmistatakse esemeid kiht kihi kaupa 3D-mudeli andmete alusel. „Lisav tootmine” (additive manufacturing) on ametlik tööstusstandardi termin (ASTM F2792), samas kui „3D-printimine” on selle üldkasutatav sünonüüm.

2.3.

Lisav tootmine on üldmõiste rea tehnoloogiate ja protsesside jaoks, milles kasutatakse erinevaid materjale (metallid, polümeerid, keraamika ja muud materjalid). Need tehnoloogiad on jõudnud küpsusjärku, mis võimaldab luua üha rohkem lisaväärtusega kaubanduslikke rakendusi. Lisavat tootmist nähakse kogu maailmas kui ühte peamistest progressi võimaldavatest tehnoloogiatest, mis kujundab uue arusaama tootmisest ning tuleviku toodetest ja tehastest. Nn fablab'id – 3D-printimise tooteid ja teenuseid pakkuvad laborid – on juba olemas.

2.4.

Lisav tootmine on kiiresti kasvav sektor. Viimase nelja aasta jooksul on kasv kiirenenud, kuna üha rohkem organisatsioone on hakanud kasutama lisava tootmise tooteid ja teenuseid. Kõigi toodete ja teenuste viimase 25 aasta jooksul toodetud ülemaailmse tulu aastane liitkasvumäär (compound annual growth rate) on märkimisväärne 27 %. Viimase kolme aasta (2011–2013) aastane liitkasvumäär oli 32,2 %, moodustades 2013. aastal 2,43 miljardi euro suuruse turu (3). Wohlers Associatesi hinnangul ületab turg 2016. aastaks 5,5 miljardi euro ning 2018. aastaks 10 miljardi euro taseme. Et tegemist on aga kujunemisjärgus tehnoloogiaga, leiavad lisava tootmise tööstuse eksperdid, et praegune turuosa hõlmab ainult murdosa võimalikest rakendustest. 2011. aastal hindasid eksperdid, et turuosa jääb alla 8 % (mis tähendab ligikaudu 17 miljardi euro suurust koguturgu) (4). Kui lisav tootmine haarab kas või 2 % ülemaailmsest tootmisturust, on potentsiaal kümme korda suurem (ligikaudu 170 miljardit eurot) (5).

2.5.

Rakendusvaldkond arenes prototüüpide loomisest üheksakümnendate aastate alguses funktsionaalsete osade tootmiseni. Eeldatavat kasvu veab peamiselt erinevatest materjalidest (plast, metall või keraamika) keerukate funktsionaalsete lõpptoodete kiire, kulutõhus ja suuremamahuline seeriatootmine, mitte disainitooted või prototüüpimine. Lisav tootmine ehk 3D-printimine on küps prototüüpimise alal, kuid endiselt väljakujunemise etapis funktsionaalsete lõpptoodete tootmises. Innovatiivseid 3D-prinditud tooteid küll tekib, kuid mitte püsivalt, kuna puuduvad stabiilsed 3D-printimise masinad ning suuremahulised tootmissüsteemid.

2.6.

Innovatiivsetel 3D-printimise protsessidel on murranguline mõju asjade projekteerimise ja valmistamise viisile. Lisav tootmine ehk 3D-printimine võib parandada olemasolevate tarneahelate praeguste toodete väärtust või mõjutada põhjalikult tooteid, tarneahelaid ja ärimudeleid (6). Euroopa peab lisava tootmise industrialiseerimise käivitumisel võtma keskse positsiooni. Euroopa lisava tootmise ökosüsteemides saavutatakse tulevane kasv eeldatavasti praeguste tegevusvaldkondade laiendamise (kui olemasolevad osalejad liiguvad prototüüpimiselt tootmisele) ning väärtusahelas uute tegevusalade loomisega.

2.7.

Kogu maailmas nähakse lisavat tootmist kui toodete ja tarneahela uuendamise peamist progressi võimaldavat tehnoloogiat. See muutub laialdaselt kasutatavaks ning saab valitsustelt märkimisväärset toetust selle küpsustaseme parandamiseks (nt USAs, Hiinas ja Singapuris). Ajalooliselt on ELil hea positsioon, kuid kui midagi ette ei võeta, kaotab ta selle ning jääb uute turgude hõlvamise püüdlustes teistest maha.

3.1.1.

Tehaste tasandil kujundab lisav tootmine nii uusi arusaamu tootmisest kui ka tuleviku tehastest kui sellisest.

3.1.2.

Toodete tasandil saab lisavast tootmisest tooteinnovatsiooni nurgakivi.

3.1.3.

Ettevõtete tasandil viib lisav tootmine murranguliste ärimudelite loomiseni.

—

Rahvusvahelistes lisava tootmise tegevuskavades (9)  (10)  (11)  (12)  (13) rõhutatakse, et lisavas tootmises on veel vaja astuda olulisi tehnoloogilisi samme, et edendada lisava tootmise kavandatavat lisaväärtust ja ulatuslikku kasutuselevõttu. Praegune lisava tootmise tehnoloogia on arendatud välja 3D-prinditud prototüüpide loomiseks ning masinad ei ole veel valmis suuremahuliseks tootmiseks. Lisava tootmise ettevõtted seisavad silmitsi tehnoloogiliste takistustega oma 3D-printimise muutmisel seeriatootmise tehnoloogiaks. 3D-printimise masina kontseptsioon pärineb endiselt prototüüpimise etapist ning tehtud on liiga vähe uuendusi (tänapäeva masinate sisemus näeb välja peaaegu samasugune nagu 10–15 aastat tagasi). Selle tööstuse järgmisele tasemele viimiseks on vaja murrangulisi masinaehituslikke uuendusi (14).

—

Arengu kiirendamiseks vajavad lisava tootmise ettevõtjad ja teadlased juurdepääsu avatud platvormidele (nii riist- kui ka tarkvaraplatvormidele), et tulla toime kaubanduslike „musta kasti” masinate piirangutega.

—

Võimekuse kasv (kulutõhususe, stabiilsuse ja usaldusväärsuse seisukohast) suurendaks lisava tootmise praegust potentsiaali mitmesuguste eri rakenduste suuremamahulisel tootmisel. Tehnoloogiliste piiride nihutamine ja teiste protsessidega kombineerimine (hübriidtootmine) võimaldab luua läbimurdelisi rakendusi (15). Töötlevas tööstuses kasutusele võtmine eeldab lisava tootmise integreerimist tehasekeskkonda ja juhtsüsteemidesse.

—

Kõrvuti nende strateegiliste teadusuuringutega tuleb tegeleda uute murranguliste tootmissüsteemide kontseptsioonide loomisega, kujundades põhjalikult ümber viisi, kuidas praeguste lisava tootmise tehnoloogiatega tooteid luuakse ning kuidas need süsteemid tehasekeskkonda integreeritakse. See tähendab, et tulevikus ei põhine lisav tootmine enam tootmishoones üksteise kõrvale asetatud ühte tüüpi 3D-printimise masinatel. Rakendused nõuavad 3D-printimise jätkuvate tootmissüsteemide kontseptsiooni, mis põhineb eri tootmisetappide ahelal. Need kontseptsioonid on juba tuntud kui „3D-printimise masin 2.0” ja need edendavad tulevaste 3D-printimise masinate väljaarendamist.

—

Need, kellel on kontroll turustuskanalite üle, säilitavad valitseva positsiooni. Näiteks lisavad masinatootjad oma hooldus- ja garantiilepingutesse kohustuse kasutada kindlaid kalleid toormaterjale, mida nad sageli ise turustavad, või kasutavad nad n-ö pardli ja lõiketerade ärimudelit, kus tarbekaubad muudetakse ühest pakkujast sõltuvaks. Turustuskanalite kontrollimine kõrvuti endiselt piiratud mahuga (16) muutis uute materjalide väljaarendamisse suurte summade investeerimise materjalitarnijate jaoks vähem atraktiivseks.

—

Materjali tarneallikate piiratud arv muudab toormaterjali hinnad äärmiselt kõrgeks ning suurendab lõppklientide jaoks tarnekindluse riske. See turumehhanism piirab lisava tootmise tehnoloogia potentsiaali.

—

Praegu loob kahekohaline kasvuturg majanduslikke võimalusi ja meelitab ligi rohkem materjalipakkujaid. Materjalide väljaarendamist tuleb toetada ja edendada. Oluline on laiendada materjalide valikut ning täiustada nende omadusi. Tarnijate kasvav arv soodustab konkurentsivõimelisemat hinnakujundust ning teeb masinate garantiide eiramise atraktiivsemaks, luues seeläbi suuremaid mahte ning konkurentsivõimelisemaid materjaliturge.

—

Laienenud materjalivalik loob uusi tööstussektoreid ja edendab nõudlust lisava tootmise materjalide suuremate mahtude järele.

3.2.4.

Peamised tehnilised takistused. Suuremahulist läbimurret sellistes tööstusvaldkondades nagu kosmose- ja autotööstus, meditsiin või tarbekaubad takistavad esmajoones tootlikkuse suurendamisega seotud probleemid, mille võib kokku võtta järgmiselt:

3.2.5.

Vaja on strateegilisi uuringuid, et

3.2.6.

Tehnoloogia Euroopast äravoolu oht

3.3.

Lisava tootmise mõju õigusküsimustele (17)

—

Lisava tootmise tehnoloogiate kasutuselevõtmine mõjutab otseselt traditsioonilisi tootmismudeleid ja eriti sisemist töökorraldust. Lisav tootmine hõlbustab kliendile väga lähedal asuvate minivabrikute rajamist, kus iganes selle järele on nõudlus, ning see loob uusi töökohti, mida ei saa tööstusliku kasutuselevõtu värskuse tõttu veel analüüsida.

—

Tööhõive näitajatele tegelikult avalduvat mõju on väga raske esile tuua, kuna siiani puuduvad sellekohased uuringud ning kuna tõenäoliselt asendatakse praegused töökohad tulevikus lisava tootmise operaatoritega.

—

Lisava tootmise tehnoloogiatega seotud töökohad vajavad uusi oskusi, näiteks masinaoperaatoreid, kes suudavad tegeleda protsessispetsiifilise tarkvaraga, või insenere, kes oskavad uute süsteemidega osi disainida – topoloogiline optimeerimine, ümberprojekteerimine jms.

—

Lisava tootmise tehnoloogiate kasutuselevõtmisega tekib vajadus koolitus- ja haridusasutuste järele, et säilitada ja arendada töötajate tööalast konkurentsivõimet. Hetkel ei ole lisavat tootmist enamasti Euroopa koolide õppekavades ning sama kehtib ka koolijärgse väljaõppe kohta. Enamik koolituskursusi piirdub tehnoloogiate ja nende potentsiaalsete väljundite kirjeldamisega ega aita õpilastel tegelikke oskusi omandada. Kohalikud omavalitsused peaksid kaasama lisava tootmise oma õppekavadesse, vähemalt kutseõppe korras. Kogu innovatsiooniprotsessi (idee, disain, andmetöötlus, robootika ja füüsilise lõpptoote tootmine) lühikese aja jooksul läbiva 3D-printimise atraktiivsust võiks kasutada tõhusa õppemeetodina haridussüsteemis, suunates õpilaste tähelepanu tehnoloogiale ja tootmisele.

—

On soovitav, et mis tahes koolituspakkumine koostataks tööstuse, kohalike omavalitsuste, haridusasutuste ja töötajate organisatsioonide koostööle tuginedes, ning et see lähtuks selles sektoris tegutsevate ettevõtete tegelikest vajadustest.

—

keemilised ohud, mis on seotud polümeerist osade lisavas tootmises kasutatavate lenduvate vaikude ning metallipulbrites sisalduvate lenduvate metalliliste või mittemetalliliste lisaainetega;

—

keemilis-füüsikalised ohud, mis on seotud pulbrite ja eriti nanoosakesi sisaldavate pulbrite kasutamisega;

—

plahvatusoht, mis tuleneb pulbrite kasutamisest;

—

eriohud, mis on seotud laserallikate, elektronkiirte jms kasutamisega.

8.10.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 332/45

Raportöör:

Sandy BOYLE

1.1.

Välismaised otseinvesteeringud annavad olulise panuse majanduskavu ja välisinvestoritel peab olema ülemaailmne kaitse otsese sundvõõrandamise ja diskrimineerimise eest ning neil peavad olema võrdväärsed õigused omamaiste investoritega.

1.2.

Riigi reguleerimisõigus üldsuse huvides on ülimalt tähtis ja rahvusvahelise investeerimislepingu sätted ei tohi seda õõnestada. Ühemõtteline klausel, mis seda õigust horisontaalselt kinnitab, on väga tähtis.

1.3.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine ei tohi tõsta rahvusvahelise kapitali staatust suveräänse riigi kapitali tasemele ega anda välisinvestoritele võimalust vaidlustada valitsuste reguleerimisõigust ja õigust oma siseasju otsustada.

1.4.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kasutamisel on ilmnenud rikkumise juhtumeid ja nendega on nüüd vaja tegeleda. Investori ja riigi vaheliste vaidluste menetlusest tulenevate süstemaatiliste probleemide hulgas on läbipaistmatus, selgete vahekohtueeskirjade puudumine, edasikaebamisõiguse puudumine, omamaiste investorite diskrimineerimine, kuna nemad ei saa seda süsteemi kasutada, hirm kaitsta puhtspekulatiivseid investeeringuid, mis muu hulgas ei loo töökohti ning hirm saada ärakasutatud spetsialiseerunud õigusbüroode poolt. Nüüd on eesmärk teha ettepanek alternatiivse investori ja riigi vaheliste vaidluste menetluse kohta, et lepitada investorite legitiimsed nõuded ülejäänud kodanikuühiskonna muredega, mis tulenevad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise negatiivsest kuvandist.

Euroopa Komisjoni konsultatsioonides investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise ning Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle toodi selgelt esile terav seisukohtade erinevus paljude äritegelaste ja enamiku ülejäänud kodanikuühiskonna vastuste vahel.

1.5.

Püsib mure kolmest erasektori juristist koosnevale rühmale antud volituste pärast langetada siduvaid otsuseid olulistes avaliku huvi valdkondades. Ehkki ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjon võttis hiljuti vastu uued läbipaistvust käsitlevad eeskirjad, ollakse siiski mures selle pärast, et praegune süsteem on suures osas läbipaistmatu ja puudub edasikaebamise õigus.

1.6.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise algne mõte on sellest ammu kadunud. Nüüd on see muutunud väikese arvu valdkonnas turgu valitsevate investeeringutele spetsialiseerinud õigusbüroode väga tulusaks turunišiks.

1.7.

Teatud spetsialiseerunud õigusbürood reklaamivad nüüd investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist kui olulist võimalike riskide maandamise vahendit investeeringute tegemise eel. Mõnel markantsel juhul on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine muutunud lobitöö vahendiks, nii et just kohtuvaidluste oht tekitab õigusliku seisaku, mis takistab seadusandjaid õiguspärast avaliku huvi poliitikat järgimast. Muret valmistab ka asjaolu, et see on tõmmanud ligi näiteks riskifondide jne spekulatiivseid investeeringuid.

1.8.

Mitmed liberaalsed tõlgendused sundvõõrandamise olemuse kohta suurendavad muret selle pärast, et maksumaksjad peavad maksma hüvitist avaliku huvi poliitika eest, mis väidetavalt piirab kasumit.

1.9.

ELi ja Kanada laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping, mis allkirjastati 2014. aasta lõpus, samuti ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingule lisatud eraldi investeeringute peatükk, sisaldavad esmakordselt peatükke investeeringute kohta, mis EL on läbirääkimiste teel saavutanud lepingutes pärast seda, kui liit omandas 2009. aastal vastavalt Lissaboni lepingule investeerimisalase pädevuse. Ehkki nende peatükkidega püütakse parandada praegust investori ja riigi vaheliste vaidluste süsteemi ning kujundada uus ELi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudel, mis Euroopa Komisjoni väitel on kõrgetasemeline, ei piisa sellest kaugeltki avalikkuse hirmude hajutamiseks. Singapuri ja Kanadaga sõlmitud lepingute mudelid ei ole ühesugused ning paljude arvates on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine endiselt tasakaalustamata ja väga kulukas protsess, mida iseloomustab demokraatia piiramine ja edasikaebamise õiguse puudumine ja mis seab ohtu valitsuste reguleerimisõiguse, andes välisinvestoritele suuremaid õigusi, kui need, mis on sätestatud riigi põhiseaduses või mis kehtivad kodumaistele investoritele. Komitee märgib murega, et laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu tekst investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta on praegu ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste aluseks.

1.10.

Vahekohtuniku ja kaitsja rolli vahetusseminek on selge huvide konflikt, mida laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping ei lahenda. See kinnitab seisukohta, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine ei ole õiglane, sõltumatu ega tasakaalustatud meetod investeerimisvaidluste lahendamiseks.

1.11.

Komitee väljendab heameelt avalike konsultatsioonide üle investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi asjus Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Vastandina ELi ja Kanada laiaulatuslikule majandus- ja kaubanduslepingule on see aidanud muuta läbirääkimised Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle läbipaistvamaks ning loonud olulise pretsedendi, mida komitee kindla veendumuse kohaselt tuleb järgida kõigil edasistel kaubandusläbirääkimistel. Euroopa Komisjon on vastusena määratlenud neli erivaldkonda, mida tuleks hoolikamalt kaaluda. Ehkki komitee ei pea seda kõikehõlmavaks loeteluks, on selle abil antud üksikasjalik panus käesoleva arvamuse punktidesse 7–10.

1.12.

Lisaks toetab komitee kavatsust välistada põhjendamata nõuded kõigis edasistes investorikaitse mehhanismides. On tähtis, et kõigi rahvusvaheliste investeerimislepingute pooli kaitseks üldine poliitiline filter, mis lubaks neil kokkuleppe korral blokeerida nõude edastamise vahekohtus menetlemiseks, kui see on põhjendatud.

1.13.

Investoreid tuleks ergutada käsitama lepingupõhist vaidluste lahendamise mehhanismi viimase abinõuna ja otsima alternatiivseid meetodeid, nagu lepitamine ja vahendamine. Erakindlustus ja lepingupõhine kaitse on sobivad vahendid, millega välisinvestorid saavad vähendada oma riske.

1.14.

Välismaiste otseinvesteeringute kaitse vajadus erineb riigiti. Demokraatlikult toimiva küpse ja korruptsioonivaba õigussüsteemiga riikides tuleks investeerimisvaidlused lahendada vahendamise, riiklike kohtute ja riikidevahelise lahendamise kaudu. Need komponendid on olemas ELis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning Atlandi-üleste investeeringuvoogude praegused kõrged tasemed kinnitavad, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte puudumine ei takista investeerimist. Seega järeldab komitee, et nimetatud säte ei ole Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses või laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus vajalik ning väljendab oma vastuseisu selle lisamisele.

1.15.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib nurjata nii Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse kui ka laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu. Komisjon peab kaaluma, kas jätkuv pürgimine selle poliitiliselt tundliku ja avalikkuse silmis ebapopulaarse eesmärgi poole on edasiliikumiseks mõistlik ja õige tee.

1.16.

Arenguriikidest tuleb selge sõnum, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on vastuvõetamatu mehhanism, millele on tugevalt vastu üha rohkem olulisi ülemaailmseid osalejaid. Kui alternatiivi ei leita, raskeneb tulevikus veelgi investorikaitse lisamine lepingutesse riikidega, kus kaitset enim vajatakse.

1.17.

ELi lepingu ja põhiseaduse aspektist valmistavad tõsist muret investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise otsuse ja ELi õiguskorra seosed. Eravahekohtud võivad langetada kohtuotsuseid, mis ei ole kooskõlas ELi õigusega või rikuvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid. Seetõttu peab komitee hädavajalikuks, et Euroopa Kohus kontrolliks investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vastavust ELi õigusele arvamuse taotlemise ametliku menetluse teel, enne kui pädevad institutsioonid võtavad vastu otsuse ja enne kui ajutiselt jõustub mis tahes rahvusvaheline investeerimisleping, mille üle komisjon läbirääkimisi peab.

1.18.

Tuleb leida terviklik lahendus investeerimisvaidluste lahendamiseks, mitte püüda teha kerget iluravi praegusele investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile, mille vastu on üldsuse hulgas väga väike poolehoid.

1.19.

Ajal mil kõik G7 riigid osalevad edenenud läbirääkimistes laiaulatuslike kaubandus- ja investeerimislepete üle, on ainulaadne võimalus leida usaldusväärne süsteem, mis seob investorite õigustatud huvi riigi õigustega.

1.20.

Kui suund on ühtsele asutusele, ei tohiks see koosneda erasektori juristidest ja see peab olema VKEdele kättesaadavam ja tagama kaebuse esitamise õiguse.

1.21.

Komitee soovitab tungivalt, et Euroopa Komisjon kaaluks ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi ettepanekuid investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi reformimiseks, ja leiab, et rahvusvahelise investeerimiskohtu rajamine on parim lahendus demokraatliku, õiglase, läbipaistva ja erapooletu süsteemi tagamiseks.

2.1.

Võtnud ülekaaluka häälteenamusega vastu arvamuse REX/390 (1), otsustas komitee koostada omaalgatusliku arvamuse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise teemal. Kuigi see soovitus käsitles konkreetselt Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust, lepiti hiljem kokku laiendada selle teemavaldkonda investorite kaitsele ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele kaubandus- ja investeerimislepingutes kolmandate riikidega.

2.2.

Kuigi selles arvamuses käsitletakse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise laiaulatuslikku mõju, on paratamatu, et suur osa kasutatud materjalist ja esitatud viidetest on seotud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerlusega. Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavate läbirääkimiste vältel on investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine olnud ELi ja Ameerika Ühendriikide sidusrühmade jaoks peamine küsimus.

2.3.

Euroopa Komisjon korraldas 15 nädalat kestnud avaliku internetikonsultatsiooni (2014. aasta märtsist juulini) investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Komitee pidas mõistlikuks oodata, kuni avaldatakse selle konsultatsiooni tulemused, ja korraldada seejärel, enne oma arvamuse lõplikku vormistamist, avalik arutelu. Tulemused avaldati 2015. aasta jaanuari keskel ja arutelu toimus 3. veebruaril 2015. Mõlemad olid käesoleva arvamuse koostamisel suureks abiks.

3.1.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on rahvusvahelise avaliku õiguse vahend, mis annab välisinvestorile õiguse algatada rahvusvahelise investeerimislepingu alusel välisriigi valitsuse vastu vaidluste lahendamise menetluse. Lepingute eesmärk on panna pooltele teatud välisinvesteeringutega seotud põhikohustused, andes tagatise, et valitsused austavad järgmisi olulisi põhimõtteid:

3.1.2.

Kui riik neid kohustusi väidetavalt rikub, võivad rahvusvahelise investeerimislepinguga hõlmatud välisinvestorid esitada investori ja riigi vahelise vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu kaebuse rahvusvahelisele vahekohtule. Hagejad on kohustatud tõestama, et kõnealused meetmed põhjustasid neile olulist kahju. Kui kaebus rahuldatakse, on vastuvõttev riik kohustatud tekitatud kahju eest hüvitist maksma. Kui riik kohtuasja kaotab, ei pea ta – erinevalt WTO vaidluste lahendamise menetlusest – oma õigusakte muutma.

3.1.3.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tugineb suurel määral väitele, et see tagab poliitikavälise erapooletu keskkonna välisinvestori ja vastuvõtva riigi vaheliste vaidluste lahendamiseks. See võimaldab ettevõtjatel riike rahvusvahelisse kohtusse kaevata. See abinõu on kättesaadav ainult välisriikide korporatsioonidele või hargmaistele ettevõtetele, kellel on piiriülene tütarettevõte. Asjaomased kogukonnad, kodanikud, omamaised ettevõtjad ja valitsused sama mehhanismi kasutada ei saa.

3.1.4.

Vahekohtunikud ei ole avalikku võimu teostavad ametisse nimetatud kohtunikud nagu riiklikus õigussüsteemis. Vahekohtud koosnevad peamiselt kolmest erasektori juristist, kes peavad kinniseid istungeid ja nimetatakse ametisse juhtumipõhiselt. Nende otsus on lõplik ega kuulu ametliku menetlusega edasikaebamisele.

3.1.5.

Kui mõlemad vaidluse osapooled soovivad, võib investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetluse läbi viia täiesti konfidentsiaalselt, isegi kui vaidlus hõlmab avalikku huvi pakkuvaid küsimusi. Ehkki Ameerika Ühendriikide standardne kahepoolne investeerimisleping soosib suuremat läbipaistvust, on paljudes olemasolevates lepingutes ikka salatsemist. ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni läbipaistvuse-eeskirjad parandaksid läbipaistvust märkimisväärselt, kui neid üldiselt rakendataks.

3.2.1.

93 % kahepoolsetest investeerimislepingutest sisaldab investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätet (2). Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on hõlmatud ka teatud rahvusvahelistes kaubanduslepingutes, näiteks Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkuleppes, ja rahvusvahelistes investeerimislepingutes, näiteks energiaharta lepingus. 2014. aastal edestas energiaharta leping esitatud nõuete osas Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepet (3).

3.2.2.

Alates 1950. aastatest on liikmesriigid sõlminud enam kui 1  400 kahepoolset investeerimislepingut, mis moodustavad rohkem kui poole kõigist sõlmitud lepingutest (4). Kõik need sisaldavad üldjoontes sarnaseid sätteid investeeringukaitse ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta. ELi investorid on väidetavalt suurimad investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kasutajad maailmas (50 % kõigist juhtumeist).

3.2.3.

EL peab praegu läbirääkimisi Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle Ameerika Ühendriikidega ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle Jaapaniga ning lõpetas hiljuti läbirääkimised Kanadaga. Need küsimused on rohkem kui ükski teine tekitanud laiaulatusliku avaliku arutelu vajaduse üle investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi järele igas investeeringuid käsitlevas peatükis.

3.2.4.

Ainult üheksal ELi liikmesriigil on kahepoolne investeerimisleping Ameerika Ühendriikidega (Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Tšehhi Vabariik), seitsmel liikmesriigil on kahepoolne investeerimisleping Kanadaga ja mitte ühelgi ei ole seda Jaapaniga. Kõik need sõlmiti enne ELiga ühinemist.

3.2.5.

Ameerika Ühendriikide investorite tehtud välismaiste otseinvesteeringute maht nendes üheksas liikmesriigis moodustab 1 % Ameerika Ühendriikide kõigist otseinvesteeringutest ELis. Nendest liikmesriikidest Ameerika Ühendriikidesse tehtud otseinvesteeringute puhul on see näitaja vaid 0,1 % kõigist välismaistest otseinvesteeringutest Ameerika Ühendriikides (5).

3.3.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtumite arv suurenes aastatel 2002–2014 järsult (2013. aastal 58 ja 2014. aastal 42 juhtumit) (6), kusjuures lepingust tulenevate vahekohtumenetluste arv suurenes 2014. aasta lõpuks 610ni. Et aga enamik vahekohtuid ei pea nõuete avalikku registrit, hinnatakse juhtumite koguarvu suuremaks.

3.3.2.

356 teadaolevast lõpetatud juhtumist lahendati 25 % investori ja 37 % riigi kasuks. 28 % juhtumi eritingimused jäid konfidentsiaalseks.

3.4.1.

Vahekohtuasja keskmine maksumus on 4 miljonit USA dollarit osapoole kohta, millest umbes 82 % moodustavad õiguskulud (7). Mõne lahendamiseks võib kuluda aastaid.

3.4.2.

Suured kulud on toonud kaasa nõuete suurenenud rahastamise kolmandate isikute poolt. Ettevõtjate finantsriskide vähendamine aitab kaasa põhjendamata nõuete arvu suurenemisele, mille puhul kannavad riigid siiski täies ulatuses kohtukulud. Komitee on kindlalt vastu riskifondide teadaolevatele spekulatiivsetele investeeringutele konkreetsetesse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtudesse eesmärgiga saada osa hüvitisest (8).

4.1.

Peale Iirimaa on kõigi liikmesriikide kahepoolsetes investeerimislepingutes investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise säte. Olemas on ka 190 ELi-sisest kahepoolset investeerimislepingut, millega on seotud 16 % maailma kõigist teadaolevatest investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise juhtudest.

4.2.

Euroopa Komisjonile 2012. aastal toona 27 liikmesriigi poolt antud läbirääkimisvolitused sisaldavad eesmärki saavutada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine. Eesmärk on töötada välja „tõhus ja nüüdisaegne vaidluste lahendamise mehhanism”.

4.3.

Komisjoni seisukoht (9) on, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on

4.4.

Komitee tööandjate rühma korraldatud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse teemalisel ettevõtlusümarlaual sõnastati ühisavalduses (10), et „rahvusvaheline leping, nagu Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus, peaks looma kohased tingimused selleks, et meelitada Atlandi-ülesele turule hulgaliselt tulevasi investeeringuid. See hõlmab mõlema poole investoritele laialdase juurdepääsu võimaldamist ja mittediskrimineerivat kohtlemist ning investeeringute kaitse olemasoleva raamistiku parandamist, sealhulgas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, muutes selle VKEdele kättesaadavamaks ja leides õige tasakaalu ühelt poolt investori õiguste ning teiselt poolt riikide ja kohalike ametiasutuste õiguse vahel avalikkuse huvides reguleerida”. Vajadust tagada, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist käsitlevad sätted ei takista mingil moel ELi liikmesriikide suutlikkust võtta vastu õigusakte oma elanike huvides, märgiti ka 2014. aasta juunis korraldatud tarbijate, keskkonna ja põllumajandustootjate kategooria Atlandi-üleste läbirääkimiste teemalise ühiskoosoleku järeldustes.

4.5.

Atlandi ookeani mõlema kalda ettevõtlusringkonnad on kindlalt kinnitanud vajadust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi järele, nähes selles välisinvestorite jaoks peamist kaitset ja kinnitades, et

4.6.

Samuti väidetakse, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on viimane abinõu ja seda kasutatakse ainult äärmuslikes olukordades, kui ükski teine võimalus ei ole tulemusi andnud, ja et umbes 90 % puhul kahepoolsetest investeerimislepingutest ei ole investorid neid kohtuasja algatamiseks kasutanud. Ehkki ülemaailmne välismaiste otseinvesteeringute maht on rohkem kui 25 triljonit USA dollarit, on alates 1987. aastast algatatud vaid umbes 500 kohtuasja. Vahekohtu otsusega nähakse ette ainult rahaline hüvitis. Vahekohtunikel ei ole võimalik muuta riigi poolt vastu võetud õigusakte ega meetmeid (11).

4.7.

Ettevõtlusringkonnad väidavad ka seda, et toimiv ja nüüdisaegne investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem on samuti oluline VKEde jaoks, kes on algatanud 22 % maailma kohtuasjadest (12).

4.8.

Vaatamata ettevõtlusringkondade nõudmisele pidada läbirääkimisi liberaalse investeerimiskokkuleppe (13) üle, mööndakse siiski, et tuleks võtta meetmeid, et muuta investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tõhusamaks, nüüdisaegseks, prognoositavaks ja läbipaistvaks vahendiks. Toetatakse selliste oluliste mõistete nagu „investor” või „investeering”, „õiglane ja erapooletu kohtlemine” ja „kaudne sundvõõrandamine” selgemaid määratlusi (14).

4.9.

Arvestades väga suurt tähelepanu, mida Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse, laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu ning ELi ja Jaapani vabakaubanduslepingu läbirääkimised pälvivad, väidetakse, et suutmatus jõuda sellistel puhkudel läbi räägitud kokkuleppeni kahjustaks oluliselt väljavaateid pidada läbirääkimisi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte üle ükskõik millises teises kahepoolses investeerimislepingus, sest iga leping mõjutab ettevalmistamisel olevaid lepinguid.

5.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele puudub toetus kodanikuühiskonna teistes peamistes valdkondades. Laialdaselt ollakse aga üksmeelel selles, et välisinvestorid vajavad kaitset otsese sundvõõrandamise eest, neid ei tohi diskrimineerida ja neil peab olema juurdepääs samadele võimalustele nagu omamaistel investoritel.

5.2.

Tugevat Atlandi-ülest vastuseisu on väljendanud ametiühingud, vabaühendused, tarbija-, keskkonna- ja rahvatervise organisatsioonid.

5.3.

Peamine mure on see, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteem ei täida oma eesmärki ja ülendab riikidevahelise kapitali suveräänse riigiga võrdväärsesse õiguslikku seisundisse. Komitee märgib siiski, et kui kaks riiki soovivad arendada omavahelisi majandussuhteid rahvusvahelise investeerimislepingu kaudu, lubavad nad üksteisele tagada teise riigi investorite ja investeeringute kohtlemise teatud taseme.

5.4.

Alates tagasihoidlikust algusest, mil investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise eesmärk oli aidata saada välismaiste otseinvesteeringute puhul hüvitist riikide valitsuste teostatava eraomandi otsese sundvõõrandamise korral halvasti toimiva kohtusüsteemiga arenguriikides, on see kujunenud mehhanismiks, mis

5.5.

Sundvõõrandamise mõiste on laienenud ja hõlmab sundvõõrandamisega samaväärseid meetmeid, kaudset ja regulatiivset sundvõõrandamist. Selle mõjul on tunnistatud nõudeid riigi mis tahes meetme vastu, millel võib tõenäoliselt olla mõju kasumile, tulevasele kasumile või kasumi põhjendatud ootusele, isegi kui poliitika või meede on üldist laadi ega kehti konkreetse investeeringu kohta.

5.6.

Riikliku kohtu ebasoodsaid kohtuotsuseid on vaidlustatud kui „sundvõõrandamist”, sealhulgas Ameerika Ühendriikide farmaatsiahiiu Eli Lilly 500 miljoni USA dollari suurune hagi Kanada vastu, milles väidetakse, et föderaalkohtu langetatud otsused kahe patenditud ravimi kohta rikuvad ettevõtte investoriõigusi. See on patendiomanikust farmaatsiaettevõtte esimene katse kasutada erakordseid eelisõigusi, mida pakuvad Ameerika Ühendriikide kaubanduslepingud, selleks et saavutada suuremat monopoolset patendikaitset (15).

5.7.

Äriühinguõigusele spetsialiseerunud õigusbürood nõustavad nüüd juhtumite korral, millel on vähe pistmist eraomandi sundvõõrandamisega, ja teenivad neist suurt kasu. Käputäis investeeringutele spetsialiseerunud õigusbüroosid on hulgalistest kohtuvaidlustest kasu lõiganud ja valitseb seda valdkonda.

5.8.1.

Raske on väita, et Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses on investoritel põhjust muretseda riikliku õigussüsteemi pärast. Nii ELi kui ka Ameerika Ühendriikide õigussüsteem on väljaarenenud ja tugev. Ei ole ühtki ilmselget põhjust, miks ei peaks saama välismaiste otseinvesteeringute õigusi piisavalt kaitsta, lisades lihtsa sätte mittediskrimineeriva õiguskaitse ja riiklikele kohtutele võrdse juurdepääsu kohta. Samasuguseid väiteid võib tuua Kanada ja Jaapani puhul. Kui rahvusvahelise õiguse jõustamine läbirääkimiste, vahendamise või riiklike kohtute teel osutub raskeks sellistes kõrgelt arenenud demokraatiates, tuleks küsimused esmajoones lahendada riikidevahelise lahendamise kaudu.

5.8.2.

London School of Economics leidis oma aruandes, milles analüüsiti Ameerika Ühendriikide 2012. aasta kahepoolse investeerimislepingu mudelit, et teatud valdkondades läheb Ameerika Ühendriikide kahepoolne investeerimisleping oluliselt kaugemale Ühendkuningriigi õigusest. Sellest tulenevalt ja arvestades Ameerika Ühendriikide investeeringute mahtu Ühendkuningriigis, leiti, et Ühendkuningriigil on oht maksta kõrget poliitilist hinda, kui tulevastest eelistatud poliitikasuundadest tuleb loobuda või neid muuta Ühendkuningriiki investeerivate Ameerika Ühendriikide investorite vastuväidete alusel.

5.8.3.

Väide, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi puudumine takistab välisinvesteeringuid, ei ole usutav. Välisinvesteeringute maht erineb liikmesriigiti tugevasti. Mõned ELi liikmesriigid, kelle puhul sisaldub investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetlus Ameerika Ühendriikidega sõlmitud kahepoolses investeerimislepingus, saavad Ameerika Ühendriikidest kõige vähem välisinvesteeringuid.

5.8.4.

Väga küsitav on see, kas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi puudumine Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses nõrgestaks ELi võimalusi lisada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine tulevastesse kahepoolsetesse investeerimislepingutesse ja investeerimislepingutesse OECDsse mittekuuluvate riikidega, nagu Hiina. Hiina on juba loonud tiheda võrgu, mis hõlmab rohkem kui 130 kahepoolset investeerimislepingut (sh 26 liikmesriigiga). Hiina soov leping sõlmida on sama tugev kui ELil. Veelgi küsitavam on see, kas ELi huvides oleks lasta riigi omanduses olevatel Hiina äriühingutel, mis on põhimõtteliselt Hiina valitsuse käepikendused, kasutada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi valitsuse poliitika vaidlustamiseks. See võimaldaks välisriigil kasutada kaubandusprotsessi selleks, et sekkuda küsimustesse, mis tuleks lahendada läbirääkimiste ja diplomaatia teel.

5.8.5.

Euroopa Poliitikauuringute Keskuse, Atlandi-üleste suhete keskuse ja Johns Hopkinsi ülikooli poolt 2015. aasta märtsis avaldatud üksikasjalikus dokumendis tõdeti, et Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingusse investeeringute kaitset (sh investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitset) käsitleva peatüki lisamine ei anna ELile tõenäoliselt märkimisväärset majanduslikku ega poliitilist kasu. Analüüsis osutatakse ka, et niisuguste sätete lisamine põhjustab ELile märkimisväärseid majanduslikke ja poliitilisi kulusid. Ehkki on tähtis, et võimalike kulude ulatusega ei liialdataks, ületavad kulud üldise hinnangu kohaselt vägagi tõenäoliselt mis tahes võimaliku kasu ELile. Sellest tulenevalt võib soovitada – ja ELil oleks mõistlik kaaluda – alternatiivseid võimalusi, kui investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitse sättega ei kaasne arvestatavaid kontsessioone Ameerika Ühendriikide poolt, millega korvataks investori ja riigi vaheliste vaidluste kaitsega seotud kulud (16).

5.9.1.

Lõuna-Aafrika Vabariik, Boliivia, Ecuador, Venezuela ja Indoneesia on hakanud olemasolevaid kahepoolseid investeerimislepinguid tühistama või neist järk-järgult loobuma. Väidetavalt vaatab oma lepinguid üle ka India. Philip Morrise kohtuasja järel teatas Austraalia, et ei ole nõus investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sätte lisamisega ühtegi tulevasse lepingusse.

5.9.2.

Ameerika Ühendriikide seadusandjate konverents, mis esindab kõigi 50 osariigi parlamente, on teatanud (17), et ta ei toeta ühtegi kaubanduskokkulepet, milles sätestatakse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, sest see rikuks nende pädevust riigi seadusandjatena kehtestada ja jõustada õiglasi ja mittediskrimineerivaid eeskirju, et kaitsta rahvatervist, ohutust ja heaolu, tagada töötervishoid ja -ohutus ning kaitsta keskkonda.

5.9.3.

Vastuseis investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisele kasvab ka Euroopas, kus Saksamaa, Austria, Kreeka ja Prantsusmaa seavad kahtluse alla investorite õigused Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses.

5.9.4.

Euroopa Parlamendi mõjuka rahvusvahelise kaubanduse komisjoni liikmete suust on kõlanud hoiatused ja nad on nõudnud, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine jäetaks Atlandi-ülesest kaubandus- ja investeerimispartnerlusest välja.

5.9.5.

Regioonide Komitee hoiatab, et kui investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel ELi ja Ameerika Ühendriikide vahel minnakse mööda tavakohtutest, on see seotud suurte riskidega, mistõttu tuleks neist loobuda (18).

5.9.6.

Need arvamused kajastavad nende paljude Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide mõtteid, kes on vastu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise sättele Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Üks peamisi argumente on, et kui investor pöördub kõigepealt koduriigi õigussüsteemi poole ja saab lõpliku kohtuotsuse, võib see investor ikkagi esitada nõude investeerimisasjade kohtule. Asjaomasest kohtust saab seega ülim instants, mida peetakse demokraatia põhimõtetega vastuolus olevaks.

6.1.

Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni otsuse üle algatada avalik konsultatsioon investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi asjus Atlandi-üleses kaubandus- ja investeerimispartnerluses. Topelt esitatud vastuseid arvestamata jättes saadi 1 43  053 vastust, mis näitab avalikkuse suurt huvi. 2015. aasta jaanuaris avaldatud komisjoni talituste töödokumendis esitatakse üldsuselt saabunud vastuste sisu ja olemuse põhjalik analüüs (19).

6.2.

Konsultatsioon tugines laiaulatuslikul majandus- ja kaubanduslepingul põhineval viitetekstil. Kahjuks ei konsulteeritud avalikkusega ei nimetatud lepingu eelnõu ega Singapuriga sõlmitava lepingu eelnõu üle. Asjaolu, et avaliku konsultatsiooni aluseks võeti laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping, mille üle olid läbirääkimised lõpetatud, st kui tint sellel oli juba kuivanud, on põhjustanud teatavat muret, et avalik konsultatsioon oli vaid formaalsus, mille eesmärk on anda heakskiit ELi kavandatud investeerimislepingute uuele põlvkonnale. Seda hirmu võimendas asjaolu, et aruteludokumendis keskenduti meetoditele, kuid see ei sisaldanud ühtegi konkreetset küsimust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise põhimõtte lisamise kohta Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse. Konsulteerimise eesmärk aga oligi konsulteerida sidusrühmadega selles, kuidas parandada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse raames.

6.3.

Konsultatsioonid lisasid vähe uut rohkele teabele, mis oli juba kättesaadav aktiivsest avalikust võrguarutelust investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta. Siiski oli see väga kasulik ettevõtmine, kuna seostati argumendi mitmesuguseid aspekte ja kodanikuühiskonnale pakuti võimalus anda otsene panus.

6.4.

Kahjuks mõned investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise pooldajad ei ole märganud 97 % vastustest, mis on mitmesuguste internetiplatvormide kaudu kollektiivselt esitatud. Kollektiivsed vastused on avaliku konsultatsiooni õiguspärane osa. Komitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni kinnituse üle, et kõiki vastuseid on võrdselt arvesse võetud.

6.5.

Komitee märgib, et alla 1 % vastanutest väitis, et nad on Ameerika Ühendriikides investorid, kuid ei pea seda probleemiks. Selliste küsimuste puhul nagu demokraatia ja riikide suveräänne õigus otsustada oma siseasju on kodanikuühiskonna laiaulatuslikul panusel ja arvamusel väga oluline roll.

6.6.

Euroopa Komisjon tegi kindlaks neli valdkonda, kus tuleks uurida edasiste paranduste tegemise võimalusi:

Neid on täiendatud kontseptsioonidokumendis „Investeeringud Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse ja sealt edasi – tee reformideni”, mille volinik Cecilia Malmström esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2015. aasta mais.

6.7.

Komiteele tuli üllatusena 18. mail toimunud kodanikuühiskonna dialoogi kohtumisel esitatud kinnitus, et praegu Jaapaniga peetavatel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel kasutatakse sama investorikaitse mudelit, mis on kokku lepitud laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus. Arvestades, et volinik määratles oma 6. mail Euroopa Parlamendile esitatud dokumendis „Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus ja sealt edasi – reformide suunas” mitmeid valdkondi, milles saab laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu teksti parandada, väljendab komitee muret selle üle, et nimetatud leping on jätkuvalt aluseks läbirääkimistel sellise olulise ülemaailmse partneriga nagu Jaapan.

7.1.

Komitee on mures, et avaliku konsultatsiooni käigus esitas European Service Forum nõudmise, et erandid ja piirangud viidaks miinimumini ja et Euroopa Komisjon kasutaks talle Lissaboni lepingu alusel antud läbirääkimisvolitusi selleks, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi parandada ja tugevdada, mitte aga lahjendada. Nõudmiste loetelu sisaldas järgmist: märkusteta klauslid enamsoodustusrežiimi ja võrdse kohtlemise kohta, märkusteta klausel õiglase ja erapooletu kohtlemise kohta; laiaulatuslik nn katusklausel, mitte mingeid erandeid teatud sektoritele, mitte mingeid filtermehhanisme, otsese ja kaudse sundvõõrandamise täielik hüvitamine (20).

7.2.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kasutatakse üha enam riiklikest õigussüsteemidest mööda hiilimiseks, kaevates hoopis valitsusi rahvusvahelistesse erakohtutesse, nõudes maksumaksjalt kompensatsiooni avaliku huvi poliitika eest, mis väidetavalt piirab kasumit. Iseäranis levinud on see tervishoiu ja keskkonnakaitse valdkonnas.

7.3.

Hiljutised suurt tähelepanu pälvinud juhtumid on tugevdanud vastuseisu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile:

7.4.

Investeerimislepingud keelavad raha või kasumi repatrieerimise mis tahes piirangud. Valitsused ei tohi kohaldada kapitali kontrolli, et peatada rünnakuid oma valuutale, ega piirata nn kuuma raha vooge kriisi ajal, kuigi IMF leiab, et sellised kontrollid on oluline poliitikameede. Ükski riik ei ole kannatanud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohtuasjades rohkem kui Argentina, kes pidi välja maksma üle 500 miljoni USA dollari pärast otsust lahutada 2002. aastal peeso USA dollarist.

7.5.

Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu 11. peatükis (Piiriülene teenustekaubandus) on erandid avalike teenuste suhtes, kuid 10. peatükis (Investeeringu kaitse) ei ole nende suhtes ühtegi erandit. Kuigi põhimõtteliselt peab olema õige, et investorid on kaitstud riigiasutuste omavoli eest, tekitab terminite „sundvõõrandamine” ja eriti „kaudne sundvõõrandamine” määratlus muret seoses riikide suutlikkusega tuua teatud tegevus, mida praegu pakuvad äriüksused, avaliku poliitika õiguspärastel põhjustel tagasi riigi pädevusvaldkonda. Sundvõõrandamise mõiste 10. peatüki tähenduses hõlmab mis tahes õigusakti, millel on eraettevõtte väärtuse vähenemist põhjustav mõju. Hüvitis peab kajastama tegelikku kahju. See võib muuta teenuste toomise riigi pädevusvaldkonda riikide jaoks majanduslikult raskeks.

7.6.

Laiaulatuslikus majandus- ja kaubanduslepingus mööndakse, et kaudse sundvõõrandamise mõiste on liiga lai ja X lisa 11. jaotise lõike 3 eesmärk on küsimust selgitada, kehtestades need avaliku poliitika eesmärgid, mis ei kujutaks endast kaudset sundvõõrandamist, näiteks tervis, ohutus või keskkond. Siiski on oht, et seda võidakse tõlgendada ettekirjutusena, jättes teised, laiemad avaliku poliitika eesmärgid, näiteks majandus- või eelarvepoliitika või põhiteenuste taasriigistamine, investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kontekstis kaudse sundvõõrandamise nõuetele avatuks. Väga oluline on seda küsimust selgitada.

7.7.

Teatades oma plaanist takistada investoreid investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi kuritarvitamast, märgib Euroopa Komisjon, et ta sooviks lisada Atlandi-ülesesse kaubandus- ja investeerimispartnerlusse sätted, mis välistavad põhjendamatuid nõudeid (22). Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõus nähakse ette ka kiirmenetlus aluseta ja põhjendamatute nõuete tagasilükkamiseks. Termini „põhjendamata” määratlemine ranges juriidilises terminoloogias kujuneb aga väga raskeks ning võib tekitada omakorda tulusa tööpõllu investeeringutele spetsialiseerunud juristidele.

7.8.

Laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu eelnõus esitatakse ka suletud määratlus selle kohta, mis on „õiglane ja erapooletu kohtlemine”. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vastased on leidnud, et see on liiga lai, aga ettevõtlusringkonnad ei pea seda piisavalt paindlikuks. See jätab ikkagi kohtule tõlgendusvabaduse ja sellel puudub paindlik läbivaatamismehhanism.

7.9.

Juba ainuüksi investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohtuasja oht võib tekitada õigusliku seisaku, mis pärsib valitsuste reguleerivat tegevust avalikes huvides kohtuvaidluste ja nendest tulenevate trahvide kartuses. Näiteks on Uus-Meremaa valitsus pannud ootele tubakatoodete standardkujundusega pakendi seaduse, kuniks selgub otsus Philip Morrise kohtuasjas Austraalia vastu.