22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/1

1.

väljendab sügavat kurbust ELi siseneda püüdnud tuhandete sisserändajate hukkumise pärast viimastel kuudel ning toetab seepärast arutelu uue Euroopa rände tegevuskava üle ja on kindlal seisukohal, et kõnealune probleem puudutab ja peab hõlmama kõiki ELi liikmesriike ning selle eest peab vastutust kandma Euroopa Liit tervikuna;

2.

leiab, et ELi lähenemisviis rändele peab olema pikas perspektiivis jätkusuutlik, põhinema solidaarsusel ja austama inimõigusi. See peab arvesse võtma rände kõiki aspekte, hõlmates humanitaarkohustusi, varjupaigataotlejaid, majanduslikel põhjustel rändajaid. Komitee rõhutab inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu võitlemise, ELi mittekuuluvate riikide arengu ja stabiilsuse, tõhusa tagasisaatmispoliitika ning Euroopa demograafiliste väljakutsete olulisust. Komitee toonitab, et seaduslik ränne võib olla arengu oluline element. Lisaks kasule, mida edukas sisserändepoliitika pakub asjaomastele üksikisikutele, tõuseb sellest ka märkimisväärset tulu ühiskonnale üldiselt tänu lisanduvale panusele tööjõu ja heaolu rahastamise näol. Seepärast kutsub komitee kõiki poliitilise vastutuse kandjaid, Euroopa institutsioone, riikide valitsusi, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, meediakanaleid ja kodanikuühiskonda üles hoiduma rändajate ja rände häbimärgistamisest ning andma kodanikele rände ning selle põhjuste ja mõjude kohta objektiivset teavet. Komitee mõistab hukka igasuguse diskrimineerimise ja rändajatele suunatud rassistliku käitumise, kuna see on vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega. Komitee võtab siinkohal teadmiseks Euroopa Ülemkogu 25.-26. juuni kohtumise tulemused ning kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles tegutsema saavutatud kokkuleppe raamistikus terava rändeprobleemi lahendamise nimel, kaasates kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

3.

on seisukohal, et ELi, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheliseks poliitiliseks dialoogiks olemasolevad vahendid ja kanalid toimivad, kuid märgib, et poliitiline dialoog kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Euroopa tasandi vahel on killustatud või leiab aset vajaduse korral. Seepärast soovitab komitee vastuvõtutingimusi ja varjupaigamenetlusi käsitlevate standardite tõhustamisel aktiivselt kaasata ja kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eksperditeadmisi ning pakkuda vastuvõtvatele omavalitsustele koolitust ja abi võrgustike loomisel. Pagulaste vastuvõtu eest vastutavatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel liikmesriikides ei ole sageli selle ülesande täitmiseks piisavalt vahendeid. Lisaks suureneb pidevalt varjupaigataotluste arv. Siinkohal peab komitee esmatähtsaks suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust määrata kindlaks haavatavad rühmad – eeskätt saatjata alaealised, keda kasutavad sageli ära kuritegelikud rühmitused seksuaalorjuse, sunniviisilise töö või isegi elundikaubanduse eesmärgil – ning neid kaitsta. Samuti tuleb varjupaigamenetlusi lühendada ning negatiivseid otsuseid kiiremini ja tõhusamalt rakendada, kuna tugevdada ei ole vaja mitte ainult dialoogi poliitiliste tasandite vahel, vaid ka kodanike usaldust ELi ja riiklike varjupaigasüsteemide vastu;

4.

tervitab komisjoni võetud kohustust teha ettepanekuid nn Dublini määruse läbivaatamiseks, mis on selgelt osutunud teostamatuks. Komitee kutsub komisjoni üles käivitama arutelu nende ettepanekute üle niipea kui võimalik, tagamaks, et nendega nihkub rõhk sundimiselt jätkusuutlikumatele vastutuse jaotamise viisidele liikmesriikide vahel, austades sealjuures rändajate põhiõigusi;

5.

innustab tungivalt parandama teabekogumist, sh koostööd ELi ja riiklike luureasutuste ja mereluure ettevõtete vahel, et võimaldada proaktiivset ja ennetavat lähenemisviisi eesmärgiga vältida inimelude kaotust;

6.

rõhutab, et ümberpaigutamise ja ümberasustamise poliitikasse tuleks kaasata kõik liikmesriigid kvoodisüsteemi alusel ja selles tuleks arvesse võtta geograafilisi ja demograafilisi kriteeriume, piirkonna või liikmesriigi suurust, elanikkonda, majanduslikku olukorda, tööturu vajadusi, taristu ja teenuste kättesaadavust ja muid asjakohaseid tegureid, nagu perekonna taasühinemine. Seepärast tervitab komitee selliste kriteeriumide täpsustamist Euroopa rände tegevuskavas Euroopa ümberpaigutamis- ja ümberasustamisprogrammide jaoks, et liikuda jätkusuutlikuma poliitilise vastuse suunas. Komitee märgib, et Euroopa Komisjon on lõpuks võtnud kasutusele hädaolukorra klausli (ELi toimimise lepingu artikli 78 lõige 3), mis näib praegustes oludes täiesti põhjendatud. Siiski rõhutab komitee, et võtta tuleks täiendavaid meetmeid, kaasates täielikult Euroopa Parlamendi, et tagada nende läbipaistvus ja legitiimsus;

7.

märgib, et varjupaigataotlejate ja pagulaste ebaühtlane jaotumine riikide ja piirkondade vahel ja piirkondade sees on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks suur väljakutse. Samuti on suur probleem perspektiivkavandamise puudumine ja suutmatus vastuvõtuks piisavalt aegsasti valmistuda. Läbimõtlemata lahendused raskendavad kiire ja eduka integratsiooniprotsessi tagamist. Riigi ja ELi tasandil tuleb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kindlustada vahendid selleks, et nad saaksid pikas perspektiivis tagada varjupaigataotlejate ja pagulaste jätkusuutliku vastuvõtu ning tulla toime ettearvamatute olukordadega, mida varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtt endast vältimatult kujutab. Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama ELi toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõtteid ja tegema koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega nii hädaolukorras ümberpaigutamise mehhanismi rakendamisel ja kasutamisel kui ka ümberjaotamismehhanismi kohta mai lõpus tehtud ettepanekute osas. Komitee ootab edasisi ettepanekuid kohustuslike ja automaatselt käivituvate ümberpaigutamissüsteemide kohta;

8.

leiab, et üks väga oluline aspekt, mis lihtsustab kokkuleppe saavutamist Euroopas, on üldsuse usk meie suutlikkusse edukalt ennetada edasist inimelude kaotust, lõhkuda inimkaubanduse võrgustikke ja integreerida tõelist kaitset otsivad pagulased. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles alustama kiiremas korras koostööd Euroopa Regioonide Komiteega, et määrata kindlaks edukad integratsioonimeetmed, suurendada nendealast teadlikkust ja lihtsustada nende vastuvõtmist kogu Euroopas. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles meenutama liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võimalikku rolli integratsioonimeetmete toetamisel;

9.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on eesliinil, ilma et nende käsutuses oleks piisavaid vahendeid. Sageli kannavad nemad inim-, finants- ja tehnilist vastutust elude päästmise eest ja toetavad sisserändajate majanduslikku ja sotsiaalset integratsiooni. Tegelikult peavad nad oma vahenditega ohjama rändekriisi, mis ei puuduta mitte üksnes Vahemere piirkonda, vaid kogu Euroopat. Komitee taotleb suuremat toetust piirkondadele, kes võtavad vastu suurema osa rändajaid, et tagada rändajate vastuvõtt inimväärsetes tingimustes;

10.

on kindlal seisukohal, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata julgeolekule, tõhustades kontrolli rändajate üle, et aidata võidelda ebaseadusliku sisserände stiimulite ja kurjategijate võimaliku sissetungi vastu, kaitstes ja eristades ebaseaduslikest sisserändajatest neid, kes pagulastena tõelisest humanitaarhädaolukorrast pääseda püüavad;

11.

väljendab heameelt ELi operatsioonide Triton ja Poseidon eelarve suurendamise üle ning viieteistkümne liikmesriigi võetud kohustuse üle eraldada lisavahendeid, mis peaksid võimaldama ELil hädaolukordadele tõhusamalt vastata, ning toonitab vajadust kohandada mõlema operatsiooni geograafilist ulatust praegustele probleemidele. Komitee tõstab esile vajaduse, et kõik liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, ja kutsub üles leidma viise kõnealuse eelarve täiendavaks suurendamiseks vastavalt tõhusate päästeoperatsioonide muutuvatele nõudmistele seni, kuni need on vajalikud. Samuti rõhutab komitee, et vahendid ja ressursid tuleks vabastada võimalikult kiiresti ilma viivitusi põhjustava mittevajaliku bürokraatiata. Komitee innustab komisjoni koostama kiiresti ettepanekud Frontexi volituste läbivaatamiseks, et anda sellele tugev õiguslik alus päästeoperatsioonide läbiviimiseks;

12.

soovitab, et suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa amet EU-LISA töötaks lähitulevikus välja rände ja kohalike omavalitsuste kohta viisainfosüsteemil põhineva tervikliku andmevahetuse süsteemi, tagades samas isikuandmete kaitse. Selline süsteem võiks olla väga kasulik eksperditeadmiste jagamisel ning majutuse korraldamise, varjupaigataotlejate ja pagulaste taotluste menetlemise, integratsioonimeetmete väljatöötamise ning ebaseadusliku rändega tegelemise osas saadud kogemuste ühtekoondamisel. See pakuks ka praktilisi lahendusi kõnealuses valdkonnas koostöö edendamiseks riiklike ametiasutuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

13.

leiab, et ELi vastus rändega seotud väljakutsetele ja võimalustele jääb puudulikuks, kui päritoluriikide majanduslikku ja eeskätt poliitilist olukorda ei käsitleta koos. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni soovitust teha koostööd ja saavutada kokkulepped kolmandate riikidega, et juhtida rännet ning suurendada nende riikide suutlikkust sekkuda ja päästa hätta sattunud rändajate elusid. Komitee leiab, et sellise koostöö poole tuleks püüelda ka riigi tasandist madalamal tasandil, kaasates ka õiguskaitseasutusi, et saavutada kohapeal käegakatsutavaid tulemusi inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamisega tegelevate võrgustike vastases võitluses ning seadusliku rände viiside kehtestamisel ja tagasipöördumise poliitika rakendamisel. Komitee kutsub ELi, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tõhustama jõupingutusi, et aidata suurendada kolmandate riikide suutlikkust toimida maailmamajanduses, eeskätt kaubanduse kaudu, ja arendada kohalikku ettevõtlust. Kõnealuses kontekstis kutsub komitee liikmesriike üles pidama kinni oma kohustusest eraldada vähemalt 0,7 % kogurahvatulust arengukoostööle ja toetama eeskätt detsentraliseeritud arengukoostööd;

14.

märgib, et koostöö stabiilsete valitsustega Põhja-Aafrikas vähendab nende riikide rannikutelt väljuvaid sõite ja seega surmajuhtumite ohtu merel. On vajalik või isegi hädavajalik, et EL annab Vahemere rannikul asuvate liikmesriikide valitsuste käsutusse rohkem vahendeid, et teha koos asjaomaste Põhja-Aafrika riikidega koostööd järgmistes valdkondades: i) merepäästeoperatsioonid; ii) vajaduse korral asjakohaselt varustatud vastuvõtutsoonide loomine Põhja-Aafrika rannikul; iii) kontrollivahendite ajakohastamine, et piirata väljumisi ja seega surmaohtu merel;

15.

kordab oma üleskutset luua rände- ja integratsioonipartnerlusi päritolu- ja sihtriikide linnade ja piirkondade vahel, et süvendada koostööd ning tugevdada vastastikust usaldust. Nimetatud partnerlused hõlmaksid ettevalmistavaid meetmeid (nt keeletunnid ning kultuuri- ja kodanikuõpetus), individuaalseid sisserändeprojekte, sealhulgas töötajate väljaõppe programmid, ning korduvrände, vabatahtliku tagasipöördumise ja rändajate taasintegreerimise programmide kasutuselevõttu. Need partnerlused täiendavad peamistes ELi mittekuuluvates riikides asuvate ELi delegatsioonide juurde lähetatud Euroopa rändeküsimuste kontaktametnike tööd;

16.

on seisukohal, et tulevaste rändemeetmete väljatöötamisel peaks olema kesksel kohal kanalite ja võimaluste loomine ELi mittekuuluvate riikide kodanike Euroopasse tööle või õppima tulekuks. Komitee toonitab, et seetõttu on oluline süvendada koostööd teiste seotud riikidega ning töötada koos nimetatud riikide kohaliku meediaga välja teavituskampaaniaid Euroopa suunal toimuva seadusliku sisserände võimaluste, ebaseadusliku rändega seotud oluliste ohtude ja ELi tagasisaatmispoliitika kohta;

17.

kordab taas praeguse Euroopa suunal toimuva ebaseadusliku rändevoo algpõhjuste käsitlemise tähtsust ning seepärast ka kohaliku demokraatia ja majanduse arendamise tähtsust ELi mittekuuluvates riikides kui nende poliitilise stabiilsuse olulist aspekti ning kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles arendama edasi Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tehtavat koostööd, et aidata suurendada kohaliku tasandi haldussuutlikkust nimetatud riikides. Seepärast juhib komitee tähelepanu Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP) ning Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi (CPMR) Vahemere piirkonna komisjoni rollile. Komitee toonitab, et ARLEMit ja CORLEAPi saab kasutada platvormidena, et osaleda kohaliku ja piirkondliku tasandi dialoogis selle üle, kuidas tõkestada inimkaubandust, inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja kriminaalseid rühmitusi, ning platvormidena hea valitsemistava, stabiilsuse ja rahu toetamiseks;

18.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/5

1.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2015. aasta maailmanäitus „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine” langeb kokku Euroopa arenguaastaga ning vaesuse ja nälja kaotamist ja keskkonnasäästlikkuse tagamist puudutava kaheksa aastatuhande arengueesmärgi saavutamise tähtajaga;

2.

rõhutab Euroopa Liidu rolli olulise üleilmse osalejana toiduga ja toidualase kindlustatuse ning jätkusuutlikkusega seotud probleemide lahendamisel ning julgustab ELi investeerima teadustegevusse ja innovatsiooni, mis on määrava tähtsusega tegurid kõigi juurdepääsu tagamiseks tervislikule, täisväärtuslikule ja säästval viisil toodetud toidule. Komitee juhib tähelepanu tõigale, et juba Rooma lepingutes kavandati ÜPP-d ühise poliitikana eesmärgiga pakkuda kõigile ELi kodanikele taskukohase hinnaga toiduressursse ja tagada põllumajandustootjatele küllaldane elatustase. Lisaks tuletab komitee meelde, et inimõiguste ülddeklaratsioonis inimeste põhiõigusena tunnustatud toiduga kindlustatus on vaesuse vähendamise esmatähtis eeltingimus. Komitee märgib, et ELis elab 122,6 miljonit inimest (24,5 % elanikkonnast) allpool vaesuspiiri ja et 9,6 % elanikkonnast elab raskes materiaalses puuduses, ning rõhutab, kuivõrd oluline on, et Euroopa Liit tagaks oma kodanikele, iseäranis enim puudustkannatavatele nende hulgas, juurdepääsu tervislikule, piisavale, sobivale ja täisväärtuslikule toidule;

3.

rõhutab, et EL peaks säilitama kõrged toiduohutuse ja toiduga kindlustatuse standardid kui tunnused, mis aitavad eristada ELi tooteid kogu maailmas. Sellega seoses tuletab komitee meelde oma nõudmist mitte mingil juhul vähendada ELi liikmesriikides toiduohutuse ja loomade heaolu suhtes kehtivaid õigusnorme kahepoolsetes kaubanduslepingutes ning oma veendumust, et sellele vastupidiselt peame püüdma nende taset veelgi tõsta;

4.

märgib, et maailma ees seisavad praegu mitmetahulised ja ulatuslikud probleemid: rahvaarvu jätkuv kasv, keskklassi kasv ja ostujõu kasv, mis tingivad muutusi toitumisele esitatavates nõuetes (mitmekesisus, esmatooted ja kvaliteettooted), koos kliimamuutustest tulenevate ohtudega ülemaailmsele põllumajandusliku tootmise suutlikkusele;

5.

tervitab asjaolu, et säästvast arengust on Euroopas saanud igasuguse sotsiaal-majandusliku kasvuprotsessi vältimatu eeltingimus, ning kutsub üles suuremale poliitilisele pühendumisele kõigil valitsustasanditel, mis hõlmaks kõigi sektorite ressursse;

6.

rõhutab, et toidualane demokraatia on alt-üles protsess, mis peab algama kohalikul tasandil – piirkondades ja linnades –, et rakendada poliitikameetmeid, mis aitavad kaasa toiduga kindlustatusele ja toidualasele jätkusuutlikkusele, ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tunnustama igal territooriumil õigust tervislikule ja säästvale toidule;

7.

rõhutab vajadust tugevdada seoseid toiduga seotud eri sektorite – näiteks energia, metsanduse, mereressursside, vee, jäätmete, põllumajanduse, kliimamuutuste, teaduse ja teadusuuringute ja maakasutuse aspektide – vahel, kuna neil kõigil on oluline roll rohelise majanduse saavutamisel;

8.

sellega seoses kutsub põllumajandust ja toidutarneahelat üles olema säästvam vee ja fossiilkütuste kasutamisel, kasutama vähem väetisi ja taimekaitsevahendeid, olema endisest mitmekesisem ja kasutama arukamalt põllukultuuride kasvatuse, loomakasvatuse, orgaanilise jäätmekäitluse, jääkide kasutuse ja erinevate energiaallikate koostoimet;

9.

leiab, et põllumajandustootmine on väga oluline tasakaalustatud ja suurema ühtekuuluvusega territoriaalsete piirkondade arenguks, kuna pakub tööd pea 30 miljonile inimesele; märgib, et maapiirkonnad moodustavad 90 % Euroopa Liidu territooriumist ja on koduks 60 % tema elanikest, kuid on majanduslikult sageli vähem arenenud kui linnapiirkonnad. Komitee toonitab, et selleks, et edendada konkurentsivõimet, suurendada vastupidavust ja luua uusi töökohti, peaksid maapiirkonnad keskenduma maaelu arengu mitmesugustele majandus- ja keskkonnaalastele aspektidele, mitte üksnes põllumajandusele;

10.

meenutab ühise põllumajanduspoliitika tulevikuks seatud eesmärke seoses loodusvarade säästva majandamise, toiduga kindlustatuse, kogu Euroopa põllumajandustegevuse, tasakaalustatud piirkondliku arengu, Euroopa põllumajandustootmise konkurentsivõime, noorte põllumajandustootjate toetamise ja ühise põllumajanduspoliitika jätkuva lihtsustamisega; kordab oma kriitilist hinnangut ebapiisavatele meetmetele, millega on loodud suurem konkurents väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele. Komitee väljendab kahetsust, et ÜPP soosib jätkuvalt suuremat tootmist väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete kahjuks;

11.

leiab, et maapiirkonnad on nende hulgas, kes kannatavad kõige rohkem kliimamuutuste all; seetõttu kutsub üles kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete lisamisele territoriaalse kavandamise, haldamise ja eelarvevahenditesse, et võimaldada osalusmehhanismide ja põllumajandustavade abil jätkusuutlikku arengut;

12.

teeb linnaühiskonna eluviisi praeguseid suundumusi arvestades ettepaneku propageerida maapiirkondades elamise eeliseid. Algatustega, millega luuakse tihedaid sidemeid põllumajandustootjate ja toidu tarbijate vahel, võib oluliselt kaasa aidata linnalähipiirkondade arengule ja muud liiki suhete arendamisele maa ja linna vahel, sealhulgas territoriaalsetele partnerlustele funktsionaalsetes piirkondades;

13.

rõhutab samuti, kui tähtis on laiaulatuslik projekt mahajäetud ja väherahvastatud maapiirkondade taasasustamiseks (äärepoolsed alad, mägipiirkonnad jne) eesmärgiga elavdada piirkonnad kogu ulatuses ning väärtustada kohalikke mikroettevõtteid, millega kaasneb bioloogilise mitmekesisuse kaitse;

14.

kutsub üles looma põllumajandustoodete lühikesi tarneahelaid, kuna need aitavad arendada säästvat tootmist ja vastutustundlikku tarbimist. Need vastavad tarbijate kasvavale nõudlusele autentsete, hooajaliste, kohalike ja kogukonna toodetud toodete järele. Tegemist on ka sotsiaalselt vastutustundliku tarbimismudeliga, millega austatakse keskkonda, vähendatakse pakendamist ja toidujäätmete tekkimist, piiratakse CO2-heidet ja toetatakse säästvaid tootmistavasid;

15.

leiab, et Euroopa logo loomine nende toodete kindlaksmääramiseks on juba ammu vajalik, ning ootab konkreetset tegevust käsitlevat ettepanekut;

16.

märgib, et kohalik toiduainete tootmine, iseäranis rangete eeskirjadega reguleeritud kõrgeimatele kvaliteedistandarditele vastavate kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega kvaliteetsete põllumajanduslike toiduainete tootmine ei ole mitte ainult möödapääsmatu eesmärk ega loo mitte ainult kohapeal uusi töökohti ja uusi oskusi, vaid võib ka kaasa aidata meie piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, takistades rahvaarvu vähenemist ja liiga suur demograafilist survet linnapiirkondadele;

17.

rõhutab samuti, et ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad ja eelkõige mägipiirkonnad, mille tooteid hinnatakse kõrgelt nende kvaliteedi pärast, kannavad lisakulusid, mis muudavad toiduainete tootmise keerulisemaks ja kulukamaks;

18.

kutsub üles tagama, et geneetiliselt muundatud organismide vaba toit moodustaks olulise osa jätkusuutlikust toitumisest, tuletab meelde, et suur hulk kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusüksusi on geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise vastu oma territooriumil, kuulutades ennast geneetiliselt muundatud organismide vabaks alaks ja ühinedes võrgustikesse;

19.

soovitab teavitada säästva tootmise ja vastutustundliku tarbimise erinevaid sidusrühmi, nagu ülikoolid, koolid ja haiglad, võimalustest lisada jätkusuutlikkuse kriteeriumid oma pakkumismenetlustesse (nt kohalik tootmine, mahetoiduained), et nad saaksid neid tõhusalt kasutada;

20.

nõuab seepärast alalise koostöö ja kooskõlastamise edendamist ja tugevdamist Euroopa Liidu erinevate seadusandlike tasandite, liikmesriikide ja Euroopa piirkondade vahel, et vaadata esimesel võimalusel läbi toodete jälgitavust ja märgistamist reguleerivad eeskirjad nii, et sätestada neis täpsed nõuded, mis võimaldavad tarbijatel otsustada toodete teadliku kasutamise üle muu hulgas ka tänu täiesti GMO-vabade toodete tarneahelate tunnistamisele;

21.

teeb ettepaneku parandada koolides puu- ja köögivilja ning piima jaotamise toetamise korraldust; arvestades seda, mil määral võivad olla töödeldud kõnealuse toetuskava alusel toetuskõlblikud tooted, ja pidades silmas, kui oluline on põhimõte panna juba lapsepõlves alus tervislikule toitumisele, teeb ettepaneku piirduda toetuskava kaudu antava rahalise toetuse puhul töötlemata või väga vähesel määral töödeldud toodetega, mis sisaldavad vaid väheses koguses magusaineid või soola ega sisalda kahjulikke lisandeid või maitsetugevdajaid;

22.

kordab oma taotlust Euroopa Komisjonile edendada toidu raiskamise vähendamist (1) ja esitada uuesti ettepanek seada eesmärgiks vähendada 2025. aastaks toidu raiskamist vähemalt 30 %, toetudes 2014. aastal tagasi võetud ettepanekule muuta jäätmete raamdirektiivi, et edendada ringmajandust ja selleks kaaluda linnapeade pakti positiivse juhtimismudeli laiendamist; sellega seoses toetab Euroopa Parlamendi üleskutset nimetada 2016. aasta toidu raiskamise vastaseks Euroopa aastaks;

23.

märgib, et üle kolmandiku turistide kulutustest tehakse toidule; rõhutab, et toiduturismil on potentsiaali pakkuda jätkusuutlikke töökohti aastaringselt ning see võib viia töövõimaluste loomiseni; rõhutab, et see võib etendada põhirolli kohaliku ja piirkondliku tasandi majanduskasvus ja ühtekuuluvuses ning kultuuripärandi säilitamises;

24.

kutsub üles läbi viima kodanike teadlikkuse suurendamise kampaania geneetiliste ressursside väärtusest ning nende säilitamise, uurimise ja jätkusuutliku kasutuse tähtsusest, samuti turu nõudlusele kohandatud koolitusprogramme inseneridele ja põllumajandustootjatele ning rakendama koordineerimis-, järelevalve ja hindamismeetmeid bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks põllumajanduses;

25.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli noorte hariduse ja professionaalsete oskuste kohandamisel tööturule maapiirkondades; on pühendunud kohalike ja piirkondlike parimate tavade toetamisele ja levitamisele seoses innovatiivsete menetlustega toidu tootmise, jaotamise ja tarbimise meetodite alal; kutsub üles suurendama teadlikkust ja aktsepteerimist ühiskonnas, pakkudes toitumisalaseid teadmisi ja innustades tervise ja heaolu jaoks kasulike harjumuste teket toidu ja teiste ressursside tõhusamal kasutamisel;

26.

väljendab taaskord oma toetust toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning muude loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise, taimse paljundusmaterjali ja taimekaitsevahendite eeskirjade kohaldamise tõhusale seirele ja nende lihtsustamisele, mis aitavad üles ehitada stabiilse turu, mis põhineb üldsuse usaldusel nende toodete vastu; kordab, et kõnealuses valdkonnas tuleb vältida ELi delegeeritud õigusakte, et võimaldada täielikult analüüsida ja hinnata reguleerimiskulusid eri valitsustasanditel kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

27.

tuletab meelde ühise kalanduspoliitika panust ELi jätkusuutlikku toidutootmisesse; kutsub üles ühise kalanduspoliitika eesmärke rahvusvaheliselt paremini edendama. Selleks peaks liit tegema jõupingutusi rahvusvaheliste kalavarude kaitse ja majandamise piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimivuse parandamiseks, edendades teaduspõhiste otsuste vastuvõtmist, nõuete järgimise parandamist, läbipaistvuse ja sidusrühmade, eriti kalurite osalemise suurendamist ning võideldes ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga;

28.

rõhutab vajadust teha tihedat koostööd kalandussektoriga avaliku ja erasektori partnerluste kaudu ning ühendada omavahel ettevõtted ja teadusasutused, tagamaks, et kalatööstus ei ole mitte ainult jätkusuutlik, vaid ka konkurentsivõimeline ja innovatiivne;

29.

rõhutab, et kodumaist vesiviljelustoodangut tuleks (sarnaselt esmatootmise sektori teiste harudega) pidada strateegiliseks sektoriks toidu, töökohtade loomise, loodusvarade ja regionaalarenguga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel, arvestades, et 70 % ELis tarbitavatest mereandidest on imporditud;

30.

arvab, et EL peaks võtma juhtrolli keskkonnasäästlike ja jätkusuutlike kalakasvatusmeetodite arendamisel ja rajama teed nn sinisele revolutsioonile, kasutades ELis uuenduslikke tootmis-, söötmis-, koorumis- ja kalapüügitehnoloogiaid ja -süsteeme;

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/9

1.

on arvamusel, et ELi legitiimsus ja edasine areng sõltub suurel määral liidu võimest tõhusalt tegutseda meie ees seisvate majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel ning kaasata kodanikke paremini kõigil tasanditel; tuletab meelde, et selleks peavad kohalikud, piirkondlikud ja riigi tasandist allpool olevad tasandid ELi valitsemises aktiivset osalema; nõuab seepärast, et komitee võtaks osa aruteludest Euroopa tuleviku üle ning oleks ka tulevasse konventsiooni täielikult kaasatud;

2.

tervitab Euroopa Parlamendi otsust see arutelu nüüd algatada ja komiteega konsulteerida, tugevdades seega veelgi süvendatud poliitilisi suhteid institutsioonide vahel; tervitab võimalust anda oma panus ELi läbipaistvamaks, vastutustundlikumaks, kaasavamaks ja tõhusamaks muutmisse; kordab vajadust taastada kodanike usaldus ELi suutlikkusse parandada nende elu ning kaitsta ja edendada Euroopa väärtusi, austades seejuures nõuetekohaselt riiklikke ja piirkondlikke pädevusi ja identiteete;

3.

on seisukohal, et oluline on luua võimalusi arutamaks tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu praeguse institutsioonilise ülesehituse võimalikke muudatusi, arengusuundi ja kohandusi, mis võimaldaksid komiteel olla mitte ainult nõuandev organ, vaid olla keskse osalejana paremini Euroopa Liidu seadusandlikku protsessi integreeritud;

4.

rõhutab, et väga olulised on kodakondsus ja põhiõigused, millel EL rajaneb, samuti on tähtis tegutseda erinevatel Euroopa Liidu, riikide ja piirkondade seadusandlikel tasanditel mitmetasandilise valitsemise vaimus Euroopa esindus- ja osalusdemokraatia tugevdamiseks; kutsub üles Euroopa kodanikualgatust läbi vaatama ja lihtsustama, et muuta see kasutajasõbralikumaks ja kodanikele kättesaadavamaks. Komitee toonitab vajadust kehtestada Euroopa Komisjoni õiguslik kohustus edukate Euroopa kodanikualgatuste puhul, mis koguvad 1 miljon allkirja, mitte ainult analüüse läbi viia, vaid käivitada arutelu, millele järgneb hääletus nõukogus ja Euroopa Parlamendis, ning soovitab uurida muid vahendeid, mis lihtsustavad ELi otsustusprotsessis osalemist;

5.

kordab, et on äärmiselt oluline vähendada ELi eelarve sõltuvust liikmesriikide otsetoetustest ning vaadata läbi ELi omavahendid, kehtestamata sealjuures täiendavaid makse;

6.

rõhutab oma pühendumust sellisele Euroopa Liidule, mis suudab tegutseda välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas julgeolekut, stabiilsust, demokraatiat ja õigusriiki edendava jõuna; toonitab keskset rolli, mis on kohalikel, piirkondlikel ja riigi tasandist allpool olevatel asutustel mitte üksnes CORLEAPi ja ARLEMi platvormide, vaid ka nende sidemete kaudu ELi mittekuuluvate riikidega sellistes olulistes poliitilistes küsimustes nagu rändeprobleemid ja -võimalused, tööhõivepoliitika, laienemine, loodusvarade säästlik kasutamine, energia, innovatsiooni edendamine, kultuur, ülemaailmsed keskkonnaprobleemid, arengu edendamine, tõhus naabruspoliitika ja säästev linnapoliitika;

seepärast Regioonide Komitee, olemasolevate aluslepingute raames:

7.

leiab, et Lissaboni lepingul ja selle protokollidega ette nähtud olemasolevatel vahenditel on veel hulganisti kasutamata potentsiaali, mis võib parandada ELi toimimist tema kodanike jaoks, sealhulgas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse järelevalvesätted, Euroopa kodanikualgatus ja nn sillaklauslid ning vajaduse korral tõhustatud koostöö;

8.

tervitab parema õigusloome paketi avaldamist 19. mail 2015, kuid rõhutab, et nn parema õigusloome tegevuskava ei tohiks kasutada ettekäändena vajalike õigusaktide vältimiseks või kaotamiseks; nõuab, et paremat õigusloomet käsitlevasse institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõusse võetaks selge viide komiteele, et tunnustada komitee pädevuse suurenemist Lissaboni lepingu kohaselt;

9.

kutsub üles kindlalt tugevdama Regioonide Komitee rolli, et kohalike ja piirkondlike esindajate teavet ja kogemusi oleks võimalik õigusloometsüklis ja ELi otsustusprotsessis otseselt kasutada, soovides eelkõige:

10.

leiab, et eelkõige tuleks komitee aktiivselt kaasata kõikidesse aruteludesse, mis käsitlevad majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Komitee teeb seepärast järgmised ettepanekud:

11.

tuletab meelde, et ülesannet jälgida subsidiaarsuse põhimõtte järgimist ELi õigusaktides on laiendatud, et anda tihedas koostöös riikide parlamentidega roll ka komiteele ja seadusandliku võimuga piirkondlikele parlamentidele; tõhusama panuse andmiseks subsidiaarsuse ja ELi õigusaktide üldise kvaliteedi jälgimisse kutsub komitee üles jätkama jõupingutusi selleks, et:

12.

soovitab, et kõik valitsustasandid teeksid koostööd Euroopa riigivõlakriisi ning sellest tulenenud majandus- ja sotsiaalkriiside püsivaks lahendamiseks ning konkurentsivõimet ja uute töökohtade loomist soodustavate investeeringute ligimeelitamiseks; tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kriisi tõttu suuresti kannatanud, ning nõuab mitmetasandilise valitsemismudeli austamist tagamaks, et seda edaspidi rohkem ei juhtuks; nõustub kõnealuses kontekstis, et kohustus paigutada 2016. aastaks ELi lepinguraamistikku need majandusjuhtimise elemendid, milles lepiti kokku väljaspool aluslepinguid, annab võimaluse käsitleda ka teatavat hulka muid ELi tulevikuga seotud küsimusi.

Seoses ELi aluslepingute tulevase läbivaatamisega komitee:

13.

nõuab, et komiteele antaks konvendi täisliikme staatus;

14.

teeb ettepaneku kaaluda komitee järk-järgulist institutsionaliseerimist ja selle muutmist piirkondade ja kohalike omavalitsuste Euroopa Senatiks kaine järelemõtlemise kojana; Euroopa Senat parandaks koordineerimist riigi tasandi ja riigi tasandist madalama tasandi institutsioonide vahel ning teostaks subsidiaarsuse kontrolli ELi institutsioonide suhtes, peaks ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas andma nõusoleku ELi seadusandlikele toimikutele ja omaks õigust esitada Euroopa Komisjonile ettepanekuid võtta ELi jagatud pädevusega valdkondades vastu õigusakte või neid parandada;

15.

soovitab, et territoriaalse ühtekuuluvusega seotud seadusandlikud ettepanekud võiksid vajada komitee heakskiitu; peale selle tahaks komitee näha oma kohustusliku konsulteerimise pädevuse tugevdamist sellise konsulteerimise „seadusandliku tavamenetluse” (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 294) lahutamatuks osaks muutmise teel;

16.

teeb ettepaneku, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingusse lisataks horisontaalne klausel, mille alusel nõutaks jagatud vastutusega valdkondades konsulteerimist komiteega majandus- ja tööhõivepoliitika koordineerimisega seotud meetmete teemal ning tugi-, koordineerimis- ja täiendamismeetmete vallas; tuletab meelde, et territoriaalset mõõdet tuleb kõigis edaspidistes majandus- ja rahaliidu süvendamise ettepanekutes rohkem arvesse võtta ning olulistele toimikutele on vaja teha eelhindamine seoses nende territoriaalse mõjuga;

17.

nõuab igal juhul kohustuslikku konsulteerimist komiteega kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele olulistel teemadel seoses meetmetega, mis mõjutavad siseturu loomist või toimimist (ELi toimimise lepingu artikkel 115) ning millel on muudes poliitikavaldkondades otsene mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile, näiteks:

18.

soovitab läbi vaadata ka Euroopa Parlamendi, nõukogu või komisjoni „ühekuulise miinimumtähtaja” (artikkel 307 teine lõik) komiteega konsulteerimisel, mis on osutunud ebaotstarbekaks;

19.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/12

—

võttes arvesse oma 4. juuni 2015. aasta resolutsiooni komitee kuuenda ametiaja 2015–2020 prioriteetide kohta, 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi tulevase institutsioonilise ülesehituse kohta ning Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee vahel 16. veebruaril 2012 allkirjastatud koostööprotokolli;

—

võttes arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

1.

kordab taas oma kindlat veendumust, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond täiendab ühtekuuluvuspoliitikat ning et uue Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavade ulatuslikul sünergial on otsustav tähtsus sidususe tagamiseks investeerimisprojektide ning kohalike ja piirkondlike arengustrateegiate vahel. Komitee soovitab kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused projektide valimise ja rakendamise protsessi ning korraldada detsentraliseeritud investeerimisfoorumeid;

2.

kutsub komisjoni üles tihedalt kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning Euroopa Regioonide Komiteed Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks tehtavatesse jõupingutustesse, lähtudes eelkõige toetusesaajate huvides toimuvat lihtsustamist jälgiva kõrgetasemelise eksperdirühma esimestest järeldustest, mis esitatakse 2016. aastal;

3.

kordab oma üleskutset komisjonile esitada territoriaalse ühtekuuluvuse valge raamat, mis põhineks Luksemburgi eesistumisperioodil tehtaval Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava 2020 ja strateegia „Euroopa 2020” vastastikuste seoste analüüsil;

4.

kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama kogemuste vahetamist ja koostööd piirkondade vahel aruka spetsialiseerumise strateegiate paremaks kasutamiseks struktuurifondide rakendamisel, et soodustada innovatsioonipõhist majanduskasvu;

5.

ergutab komisjoni käivitama uuesti arutelu SKPd täiendavate tegurite ning heaolu ja säästva arengu alternatiivsete või täiendavate näitajate väljatöötamise üle;

6.

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Liidu linnade integreeritud tegevuskava valge raamatu Riias vastu võetud deklaratsiooni alusel, st linnaarengu mõjuhinnangu kiire kasutuselevõtu kaudu komisjoni uute mõjuhinnangute juhiste ja linnapiirkondade näitajate loomise osana, et jälgida tehtud edusamme;

7.

kordab taas vajadust tunnustada maapiirkondi arengu- ja innovatsioonikeskustena, mis tasakaalustatud suhtes linnakeskustega annavad panuse strateegiasse „Euroopa 2020”, et saavutada Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk;

8.

kutsub komisjoni üles võtma ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevates tulevastes ettepanekutes rohkem arvesse piirkondliku kultuuri ja traditsioonide mõju, mis on hindamatud tänu oma suutlikkusele integreerida maa- ja linnakogukondi ning tegur maaeluga seotud algatuste edendamisel;

9.

kutsub komisjoni üles käsitlema üha suuremaid erinevusi Euroopa piirkondade vahel, tagades piisavate kulukohustuste ja maksete assigneeringute kättesaadavuse mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 vahekokkuvõtte raames, mis peaks valmima 2016. aasta lõpuks, et toetada majanduskasvu ja teadustegevust kogu Euroopas;

10.

ärgitab komisjoni jätkama piiriülese koostöö toetamist ning makropiirkondlike strateegiate rakendamist ja arendamist integreeritud raamistikuna samas geograafilises piirkonnas asuvate liikmesriikide ja kolmandate riikide jaoks, et käsitleda ühiseid väljakutseid ja tõhustada koostööd majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse vallas, ning rõhutab, et on oluline rangemalt kaasata sellesse protsessi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes on esindatud ka komitees, ning samuti makropiirkondliku strateegia protsessi hõlmatud territooriumide majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejad;

11.

taotleb tõeliste ELi omavahendite kasutamise laiendamist ja väljendab soovi osaleda 2016. aastal toimuval omavahendite kõrgetasemelise töörühma tulemustele järgneval institutsioonidevahelisel konverentsil;

12.

kutsub komisjoni üles avaldama strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõtte, mille osas tuleks 2016. aastal võtta võimalikult kiiresti järelmeetmeid tagamaks, et läbivaadatud strateegia hõlmab territoriaalset mõõdet, tagades seeläbi ELi poliitika, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa investeerimiskava ja teiste ELi programmide asjaomaste tegevussuundade tõhusa kooskõlastamise;

13.

palub komisjonil toetada komitee üleskutset liikmesriikidele kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aktiivselt Euroopa poolaastasse, eeskätt riiklike reformikavade kavandamisse ja rakendamisse;

14.

kutsub komisjoni üles jätkama viie juhi aruande käsitlemist ja esitama kõik meetmed, mis on vajalikud selleks, et muuta majandus- ja rahaliit vastupidavamaks ning teha sellest parema kooskõlastamise ja struktuurse lähenemise raamistik, mille abil oleks võimalik saavutada ELi lepingu artiklis 3 sätestatud eesmärgid, sealhulgas fiskaalvõimekus majandus- ja rahaliidu tasandil;

15.

leiab, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade investeeringuid puudutavat paindlikkust tuleks laiendada kõigile liikmesriikidele. Seepärast ärgitab komitee komisjoni tegema sellekohaseid ettepanekuid ning samuti hindama uute ESA 2010 eeskirjade mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimisvõimele;

16.

meenutab komisjonile tema kohustust esitada läbivaadatud ja tugevdatud väikeettevõtete algatus „Small Business Act” ja soovitab anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele suurem roll väikeettevõtlusalgatuse põhimõtete rakendamisel;

17.

kutsub komisjoni üles viima lõpule töö Euroopa oskuste ja kvalifikatsioonide ala loomiseks, mis ennetaks tööturu vajadusi ja viiks need hariduse, kutseõppe ja elukestva õppe abil paremini vastavusse olemasolevate oskustega, et ergutada töökohtade loomist ja võidelda töötuse, eeskätt noorte töötuse vastu;

18.

meenutab komisjonile selle kohustust toetada ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilist raamistikku, suurendades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ning edendades uut juhtimismudelit ka töötervishoiu ja tööohutuse ülesannete määratlemise, kooskõlastamise ja arendamise eest vastutava Euroopa keskse juhtkomitee kaudu;

19.

ootab tööjõu liikuvuse paketi peatset avaldamist ning eeldab, et see sisaldab ka ettepanekut töötajate lähetamise direktiivi võimaliku läbivaatamise kohta;

20.

kutsub üles lõplikult vormistama Euroopa juurdepääsetavuse akti;

21.

ärgitab komisjoni suurendama oma pingutusi töö- ja eraelu ühitamisele suunatud meetmete esitamiseks, vaadates läbi lapsehoolduspuhkust käsitleva 2010. aasta direktiivi, lahendades rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi puhul praegu valitseva institutsioonilise ummikseisu ja esitades konkreetse strateegia soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks ELis;

22.

taotleb töö jätkamist ühendvedude valdkonnas, eeskätt seadusandliku ettepaneku kujul reisijate õigusi ühendvedudes käsitleva Euroopa kava kohta;

23.

kordab oma üleskutset komisjonile koostada roheline raamat liikuvuse kohta geograafilisi ja demograafilisi väljakutseid pakkuvates piirkondades;

24.

kutsub komisjoni üles selgitama ELi käibemaksudirektiivi 2016. aastal toimuva läbivaatamise raames tingimusi, mille alusel saab avaliku õiguse alusel korraldatud või riigihankeõiguse kohaldamisalast välja jääva omavalitsustevahelise koostöö maksustamata jätmist pidada ELi õigusega kooskõlas olevaks;

25.

tervitab komisjoni kavatsust taaskäivitada 2016. aastal äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas eesmärgiga teha algust pikaajaliste reformidega kasumi tekkeallikate alal, et luua Euroopas õiglasem keskkond äriühingu tulumaksu osas;

26.

eeldab, et digitaalne ühtne turg loob õiged tingimused digitaalvõrkude ja e-kaubanduse jaoks, et suurendada maksimaalselt digitaalmajanduse kasvupotentsiaali, investeerides kiiresse usaldusväärsesse IKT-taristusse, toetades e-valitsust, avalikke teenuseid ja digitaaloskusi, ning teeb ettepaneku arendada kogu ELis välja e-residentsuse skeem, et lihtsustada kolmandate riikide digitaalinvestorite ligipääsu digitaalsele ühtsele turule;

27.

ootab ettepanekut asukohapõhise piiramise keelustamiseks digitaalsel ühtsel turul;

28.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid kooskõlastatud lähenemisviisi kohta ühistarbimise suhtes kohaldatavate eeskirjade osas, võttes nõuetekohaselt arvesse äritegevuse ja mitteärilise tegevuse erinevust;

29.

taotleb audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi läbivaatamist, pidades silmas tehnika arengut, ning rõhutab vajadust jätkata meetmeid uudistemeedia mitmekesisuse edendamiseks kõigis liikmesriikides;

30.

ootab komisjonilt konkreetseid meetmeid, et edendada komitee ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetusel nõukogu 28.–29. mai 2015. aasta järeldustes seatud eesmärke Euroopa teadusruumi ja Science 2.0 kohta;

31.

ootab järelmeetmeid komisjoni rohelisele raamatule, mis käsitleb ELi geograafilise tähise kaitse võimalikku laiendamist mittepõllumajanduslikele toodetele;

32.

kutsub rakendama täies mahus ja ambitsioonikalt seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (2014–2020) ja ärgitab seetõttu komisjoni esitama 2016. aastal juba ammu oodatud teatise maa kui ressursi kohta, uue direktiivi ettepaneku õiguskaitse kättesaadavuse kohta keskkonnaküsimustes ja seadusandliku ettepaneku keskkonnajärelevalve ja keskkonnanõuete täitmise kohta;

33.

kordab oma üleskutset komisjonile lisada ELi õigusaktidesse eesmärk hoida ära elurikkuse ja ökosüsteemide teenuste summaarne vähenemine ning ootab seetõttu komisjonilt 2016. aastal asjakohase algatuse esitamist ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia (aastani 2020) raames;

34.

soovib seepärast, et nii ruttu kui võimalik kiidetaks heaks toiduainete jälgitavust ja märgistamist käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamine, tehes seda koostöös ja pidevas ühenduses Euroopa Liidu, liikmesriikide ja Euroopa piirkondade eri reguleerimistasanditega, et anda tarbijatele võimalus teha teadlikke tarbimisotsuseid muu hulgas tänu geneetiliselt muundatud organismidest täiesti vabade tootmisahelate tunnustamisele;

35.

toonitab, et keskne tähtsus on ringmajandust käsitlevatel tulevastel seadusandlikel ettepanekutel ja praeguste õigusaktide sidusal rakendamisel üle kogu ELi, iseäranis ringlussevõetavate jäätmete prügilasse ladestamise vähendamisel, ning kordab oma taotlust jäätmealaste ja ringlussevõtu eesmärkide ambitsioonikaks edasiarendamiseks ja tõstab esile ringmajanduse suurt potentsiaali innovaatiliste VKEde jaoks;

36.

soovib, et komitee kaasataks energialiidu paketis sätestatud uute õigusaktide koostamisprotsessi, eelkõige taastuvenergia direktiivi ning energiatõhususe ja hoonete energiatõhususe direktiivide läbivaatamisse;

37.

ootab, et komisjon esitaks tegevuskava linnapeade pakti rolli tugevdamiseks energia- ja kliimapoliitikas, et pikendada algatust 2020. aastast kaugemale ja toetada selle laiendamist üle maailma. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles integreerima algatuse „Mayors Adapt” täielikult linnapeade pakti ning kasutama linnapeade pakti kooskõlas arukate linnade lahendustega energia- ja kliimapoliitika rakendamise vahendina;

38.

ärgitab komisjoni esitama arukaid linnu käsitleva teatise, et pakkuda suuremat toetust energiatõhususe, linnalise liikumiskeskkonna ja innovatsiooniga seotud arukatele lahendustele, tehes komiteega tihedat koostööd olemasolevate algatuste kaardistamisel ja nende paremal koordineerimisel. Siinkohal kutsub komitee üles tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli mitmetes teistes valdkondades lisaks hoonete energiatõhususele ning kordab oma üleskutset komisjonile toetada taastuvenergia tootmist väikeses ja keskmises mahus, kuna see võib leevendada kütteostuvõimetust ja ka tagada energiavarustuse kindluse;

39.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et edendada maapiirkondade majanduse moderniseerimist ja innovatsiooni, ning esitama piimatööstuse reguleerimise mehhanismid, mis prognoosiksid ja pehmendaksid turgude kõikuvust, et tagada kõigi piirkondade põllumajanduse ja maakogukondade säilimine;

40.

kordab oma taotlust Euroopa Komisjonile edendada toidu raiskamise vähendamist ja esitada uuesti ettepanek seada eesmärk vähendada 2025. aastaks toidu raiskamist vähemalt 30 %, toetudes 2014. aastal tagasi võetud ettepanekule muuta jäätmete raamdirektiivi. Sellega seoses toetab komitee Euroopa Parlamendi üleskutset nimetada 2016. aasta toidu raiskamise vastaseks Euroopa aastaks;

41.

märgib, et enneaegse surma kuus suurimat riskitegurit seitsmest on seotud sellega, kuidas me sööme, joome ja liigume, ning kutsub komisjoni üles analüüsima koordineeritud ELi tasandi meetmeid, et tõhusamalt tegeleda ülekaalulisuse ja rasvumise suureneva levikuga kogu Euroopas;

42.

toetab asjaolu, et Euroopa Parlament hääletas haridusasutustes puu- ja köögivilja, banaanide ning piima jaotamise toetuskava poolt, ning kutsub komisjoni üles esitama 2016. aastal selle kohta konkreetseid ettepanekuid;

43.

kutsub komisjoni üles rakendama Euroopa rände tegevuskava koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, arvestades eelkõige nende kogemusi seoses vastuvõtutingimuste ja ümberpaigutamissüsteemidega, ning esitama seadusandlikke ettepanekuid ümberasustamisemehhanismi ja alalise ümberasustamise mehhanismi kohta, et saavutada ELis nende inimeste õiglasem jaotamine, kes vajavad selgelt rahvusvahelist kaitset. Komitee ootab seetõttu Dublini III määruse hindamist ja võimalikku läbivaatamist. Komitee kordab taas oma ettepanekut luua rände- ja integratsioonipartnerlusi päritolu- ja sihtriikide linnade ja piirkondade vahel ning rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võimalikku rolli rändemeetmete ja integratsiooniprotsesside toetamisel ning inimeste aktiivsel kaasamisel kooskõlas ELi ja sotsiaalse ühtekuuluvuse põhimõtetega;

44.

toetab praegust humanitaarmissiooni, mis on kooskõlas ELi ühiste väärtustega. Komitee ärgitab komisjoni kasutama rändealases tegevuses laiaulatuslikku lähenemisviisi, võttes strateegia rakendamisel arvesse liikmesriikide majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonnalaseid, julgeoleku ja suveräänsuse küsimusi. Komitee võiks anda panuse asjaomasesse töösse, edendades selleteemalist mõttevahetust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate hulgas, ja pakkuda välja võimalikke lahendusi;

45.

kutsub komisjoni innustama dialoogi kõigil valitsustasanditel ELi laienemisprotsessi olulise elemendina ning käsitlema iga-aastases laienemisaruandes süstemaatiliselt detsentraliseerimise seisu ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli;

46.

taotleb Euroopa naabruspoliitika ulatuslikku läbivaatamist, milles tuleks keskenduda kolmele strateegilisele prioriteedile: nõuetekohane demokraatlik juhtimine, jätkusuutlik territoriaalne areng ning korduvränne ja liikuvus, ning soovib eeskätt detsentraliseerimisprotsessi toetavate algatuste tõhustamist. Komitee märgib kohaliku tasandi institutsioonide tugevdamise olulisust ning kutsub komisjoni üles jätkama kohalike omavalitsuste programmi ja laiendama seda kõigile naaberriikidele;

47.

peab eriti oluliseks kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused uue Euroopa naabruspoliitika kahe- ja mitmepoolsesse suunda ning eraldada piisavaid rahalisi vahendeid reformide toetamiseks nende asjaomasel tasandil, nagu taotlesid riigipead ja valitsusjuhid Riia tippkohtumisel;

48.

on jätkuvalt veendunud, et Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus võiks olla võimalus hoogustada majanduskasvu ja tööhõivet ELis, kuna sellega avatakse vastastikune turulepääs kaupade ja teenustega kauplemisele, investeeringutele ja riigihangetele, vähendatakse bürokraatiat ja kaotatakse mittetariifsed kaubandustõkked, eeldusel, et järgitakse täielikult ELi liikmesriikides kehtivaid sotsiaal-, keskkonna- ja tarbijapoliitikaga seotud õiguslikke standardeid ning kaitstakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste demokraatlikku osalust ja pädevusi;

49.

leiab, et samad eeltingimused kehtivad piiratumas ulatuses teenustekaubanduse lepingu üle peetavate läbirääkimiste suhtes. Komitee kutsub komisjoni üles kaasama komitee teenustekaubanduse lepingu üle peetavate läbirääkimiste protsessi, eeskätt andes komiteele sarnase juurdepääsu läbirääkimiste dokumentidele kui Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse puhul;

50.

toonitab vajadust lokaliseerida universaalsed säästva arengu eesmärgid, mis tuleb saavutada järgmise viieteistkümne aasta jooksul, ning taotleb sellest tulenevalt – ja erilise rõhuasetusega detsentraliseeritud koostööl – kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele suunatud konkreetseid algatusi, et toetada nende jõupingutusi eesmärkide rakendamisel;

51.

kutsub Habitat III konverentsi silmas pidades komisjoni üles käsitlema ülemaailmset linnaarengu tegevuskava ning kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused Euroopa Liidu seisukoha kujundamisse;

52.

taotleb Euroopa kodanikualgatuse läbivaatamist ja lihtsustamist, et muuta see kasutajasõbralikumaks ja kodanikele lihtsamini kättesaadavaks;

53.

kutsub komisjoni üles võtma uuendatud meetmeid, et soodustada institutsioonidevahelist teabevahetusalast koostööd, kasutades ka komitee liikmete võimendavat potentsiaali, et oma tegevuses kodanikega suhelda ja kogu ELis kohaliku tasandini jõuda;

54.

kutsub seoses kohustuslikku läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanekuga komisjoni üles vabastama läbipaistvusregistrist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste demokraatlikult valitud esindajad;

55.

tervitab asjaolu, et institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkulepet käsitlevas komisjoni ettepanekus mainitakse territoriaalse mõju hindamist kui üht mõjuhinnangute läbiviimise vahendit, ning kutsub komisjoni üles kasutama kõnealust vahendit süstemaatiliselt võimaliku territoriaalse mõjuga seadusandlike ettepanekute puhul. Komitee kordab siiski oma nõudmist, et institutsioonidevahelises kokkuleppes tunnistataks komitee Lissaboni lepingust tulenevat suurenenud ja konkreetset rolli;

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/17

1.

võtab rahuloluga teadmiseks Euroopa Komisjoni rohelise raamatuga „Kapitaliturgude liidu loomine” käivitatud algatuse, mille põhieesmärk on luua kapitali ühtne turg;

2.

tuletab meelde, et eraalgatusel ja ettevõtlusel on Euroopa Liidus oluline roll konkurentsivõimelise majanduse loomisel;

3.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on ühise ühtse kapitalituru loomine;

4.

nõuab, et komisjon kiirendaks tööd tegevuskavaga ja esitaks seadusandlikud ettepanekud nii pea kui võimalik, et saavutada 2018. aasta lõpuks ELi täielikult integreeritud ühtne kapitaliturg;

5.

avaldab toetust komisjoni püüdlustele kõrvaldada tõkked ettevõtetesse investeerimise teelt, mis oleks suureks abiks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEdele). Komitee rõhutab, et kapitalituru potentsiaali kasutamine on oluline kohaliku ja piirkondliku säästva majanduskasvu ja töökohtade loomise saavutamiseks;

6.

juhib tähelepanu vajadusele võtta finantsturgude valdkonnas täiendavaid struktuurseid ja tsüklilisust vähendavaid meetmeid, mis peaksid olema kujundatud nii, et nende mõju avalduks kõigile ELi liikmesriikidele ja et nad tooksid kasu ka vähem arenenud finantsturgudega piirkondadele;

7.

märgib, et vaja on mitmekesistada Euroopa majanduse rahastamisallikaid ja vahendeid uute investeeringute ligimeelitamiseks, et tagada majanduskasv ja stabiilsus;

8.

keskendub kapitaliturgude liidu nendele elementidele, mis võiksid kiirendada kohaliku ja piirkondliku tasandi arengut;

9.

väljendab erilist huvi ja toetust kõigi nende meetmete suhtes, mille eesmärk on

10.

juhib tähelepanu sellele, et kapitaliturgude liit peab võimaldama rahastamisallikate mitmekesistamist investeerimisprojektide puhul, mis oma olemuse ja ulatuse tõttu vajavad paljude finantsvaldkonnas tegutsejate osalemist;

11.

nõustub, et kapitaliturgude liidu loomine nõuab väga ulatuslikke analüüse ja konsultatsioone, et tuvastada takistused ja võimalused ning võtta seejärel mitmesuguseid reguleerivaid, institutsioonilisi ja haridusalaseid meetmeid;

12.

tervitab asjaolu, et alustatakse tööd kapitaliturgude liidu loomiseks;

13.

on seisukohal, et Euroopa Liidu kapitali reguleeritud ühtne turg on täiendav vahend, mis aitab parandada vastupanuvõimet asümmeetriliste šokkide vastu, mis tulenevad Euroopa Liidu eri piirkondade ebavõrdsest arengukiirusest. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kapitaliturgude nõrkus on tingitud ka kogunõudluse puudumist põhjustavatest sügavalt juurdunud teguritest, nagu erinev piirkondlik arengutase;

14.

toetab edasiste meetme võtmiseks seatud tervet rida prioriteete, mis hõlmavad järgmist: kapitaliturgudele juurdepääsu tõkete kaotamine, suhete loomise lihtsustamine kapitaliandjate ja VKE tüüpi majandusüksuste vahel, kapitalituru turvalisus, pikaajaliste investeeringute toetamine ja rahastamine, suunatud pakkumiste ja muude rahastamisvormide arendamine kogu ELis ning halduskoormuse vähendamine;

15.

on seisukohal, et kapitaliturgude liidul on potentsiaali integreerida Euroopa killustatud kapitaliturud ja tugevdada piiriüleseid kapitalivooge, mis omakorda suurendaks Euroopa ettevõtetesse ja taristuprojektidesse tehtavate investeeringute mahtu;

16.

nõuab, et komisjon võtaks arvesse ka pakkumise poolt, eelkõige analüüsides ja käsitledes peamisi põhjuseid, miks institutsionaalsed ja jaeinvestorid ei saa mobiliseerida ja konverteerida piisaval hulgal kapitali üksikute finantsteenuste tugevdamiseks ja pikaajalisteks investeeringuteks reaalmajandusse;

17.

kardab, et seni seatud eesmärgid on liiga üldised, mistõttu võib jääda saavutamata piisav tase VKEde rahastamisallikate mitmekesistamisel;

18.

on seisukohal, et loodav kapitaliturgude liit peaks ennekõike edendama VKEde arengut, kuid tõstatab siiski küsimuse, kas väärtpaberistamine kujutab endast pikaajalist lahendust VKEde rahastamise probleemidele, eriti arvestades selle proportsionaalselt suuremaid kulusid VKEdele;

19.

toetab uut lähenemisviisi kaasata kapitaliturule rohkem erasektori jaeinvestoreid, aga märgib siiski, et rohelises raamatus on erainvestoritele pühendatud liiga vähe tähelepanu;

20.

leiab, et kapitalituru ulatusliku reformi läbiviimisega peab kaasnema tugev üleeuroopaline ja riiklik järelevalve, mis hõlmab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) rolli suurendamist järelevalve ühtsuse parandamisel, et vältida liigsete riskide võtmist ja finantsturgude ebastabiilsust;

21.

innustab korraldama ulatuslikke konsultatsioone väärtpaberistamise kohta, võttes arvesse finantskriisist saadud kogemusi. Väärtpaberistamise puhul võib tekkida süsteemne risk, mistõttu tuleks vältida suure finantsvõimendusega vahendeid ja sõltuvust lühiajalisest rahastamisest;

22.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide turud on kultuurilisest, ajaloolisest ja õiguslikust aspektist väga erinevad. Komitee on seisukohal, et teema keerukus nõuab kapitaliturgude liidu loomise ja mõjude põhjalikumat eelanalüüsi kõigis liikmesriikides;

23.

on seisukohal, et paljud kapitaliturgude liidu algatused tuleb viia ellu üheaegselt ning seejärel on neid muu hulgas traditsioonidel ja harjumustel põhinevate ühiskondlike takistuste tõttu vaja toetada mitmetasandiliste haridusprogrammidega;

24.

juhib tähelepanu väikeinvestorite ja mikro- ja väikeettevõte omanike vähestele teadmistele rahanduse ja investeerimiskultuuri valdkonnas. Need tegurid takistavad üleeuroopalise kapitalituru arengut;

25.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on inimeste finantsteadmiste parandamisel oluline roll. Lisaks rõhutab komitee sotsiaal- ja haridusasutuste rolli majandus- ja finantsvaldkonna teadmiste vahendamisel noore põlvkonna erurooplastele;

26.

peab asjakohaseks kaaluda avaliku sektori rahalist ja institutsioonilist osalemist valdkondades, mis annavad otsese panuse kapitalituru arengusse ja kus ei piisa erasektori algatustest. Palub enne avaliku sektori kaasamist kontrollida, kas avaliku sektori vahendid tõepoolest toovad kaasa erainvesteeringud. Komitee on seisukohal, et sellistel juhtudel peab avaliku sektori osalemine tuginema kaasnevale majanduslikule analüüsile ja selgele kavale avaliku osaluse lõpetamiseks pärast soovitud mõju saavutamist, ent samuti negatiivsete arengute korral;

27.

on arvamusel, et paljudes riikides on kapitaliturgude liiduga hõlmatud valdkondades häid tavasid, mida tuleks levitada;

28.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel üksustel on kapitaliturgudel oluline ja mitmekesine roll pikaajalist stardikapitali pakkuvate investoritena ja nende nõuetega võiks turgudel kaubelda;

29.

nõustub seisukohaga, et kapitaliturgude jaoks tuleb luua sidusad eeskirjad, mis peaksid kehtima kõigis liikmesriikides;

30.

jagab arvamust, et ühtse kapitalituru läbipaistvate raamtingimuste loomise ja kaitsesüsteemide ühtlustamise kaudu suureneks investorite usaldus, mis tooks kaasa kapitali tõhusama paigutamise;

31.

rõhutab, et sidus reeglistik on oluline samm takistuse kõrvaldamise ja sellise keskkonna tekitamise poole, mis on vajalik tugevamini rahvusvaheliste turgudega integreeritud kapitali ühtse turu loomiseks ja toimimiseks kogu Euroopa Liidus;

32.

juhib tähelepanu sellele, et kapitaliturgude liiduga seotud õigusaktide ettepanekud ei tohiks tekitada VKEde jaoks liigset regulatiivset koormust ega piirata kasu, mida kõnealune sektor võiks saada kapitali siseturu loomisest;

33.

on seisukohal, et tuleb luua uued õiguslikud vormid, mis võimaldaksid Euroopa Liidus teha investeeringuid ja koguda kapitali;

34.

on veendunud, et kui tagada avalikkusele kättesaadava finantsteabe suurem läbipaistvus ja kõrvaldada finantsteabe võrreldamatuse põhjused liikmesriikide vahel, siis oleks võimalik käivitada uusi turualgatusi;

35.

kordab oma varasemates arvamustes esitatud nõudmist suurendada võrreldavust ja parandada juurdepääsu VKEde rahastamisega seotud riske puudutavale teabele kogu ELis;

36.

peab asjakohaseks kehtestada lihtsustatud rahvusvahelised finantsaruandluse ja auditeerimise standardid (IFRS), mis tagaksid äriühingute võrreldavuse ja tõstaksid nende reitingut. Lisaks võiks selliste standardite kasutamine olla investoritele stiimul investeerida ettevõtetesse, mis järgivad läbipaistvaid ja üldiselt tunnustatud põhimõtteid;

37.

on seisukohal, et sihikindlalt tuleb tegeleda maksejõuetusõiguse ühtlustamise ja finantsilise restruktureerimise raamistike kooskõlastamisega. Komitee tunnistab, et tegemist on keeruka teemaga, eriti arvestades erinevate privilegeeritud ühiskonnarühmade ja võlausaldajate rühmade olemasolu;

38.

toetab õigusraamistiku, sh usaldatavusnõuete läbivaatamist eesmärgiga uurida, millised piirangud takistavad VKEde sektorisse investeeritud varade väärtpaberistamist ja rahastamisvõimalusi pakkuvate mittepangast finantsasutuste tegevust, ning tagada taristuprojektidega seotud pikaajaliste kohustuste korral vähem piirav kohtlemine;

39.

juhib tähelepanu finantsturgude ühtlustamise võimalikule probleemile seoses sellega, et, teatud liikmesriigid ei kuulu pangandusliitu;

40.

rõhutab, et kapitaliturgude liit peab olema ülemaailmsel tasandil avatud ja konkurentsivõimeline, ligi meelitama rahvusvahelisi investeeringuid ning seejuures säilitama ELis kehtivad kõrged standardid, mh turu usaldusväärsuse ja investorite finantsstabiilsuse tagamise teel;

41.

soovib rõhutada VKEde sektori olulisust Euroopa majanduse ja piirkondade arengu jaoks. 27-liikmelises ELis tegutses üle 20 miljoni VKE, kes andsid 67 % töökohtadest ja 58 % kogulisandväärtusest. Lisaks andis 19 miljonit kuni kümne töötajaga VKEd ühe viiendiku kõigist ELi töökohtadest. Kriisi ajal aastatel 2008–2011 suutsid VKEd tööhõivetaset paremini hoida kui suured ettevõtted, samas tegi nende osakaal SKPs läbi suhtelise languse (1);

42.

juhib tähelepanu sellele, et VKEdel on raske leida oma tegevuse rahastamiseks erinevaid rahastamisallikaid. ELis moodustavad VKEde välistest rahastamisallikatest 80 % pangalaenud ja 40 % ettevõtetest kasutavad liisinguvõimalusi, mida pakuvad enamasti pankadega seotud üksused;

43.

tõstab esile asjaolu, et VKEde juurdepääs pangalaenudele on majanduslanguse tingimustes veelgi keerulisem, mis tähendab, et pangasisesed protsessid ei ole mitte tsüklilisust vähendava, vaid pigem seda suurendava mõjuga;

44.

on seisukohal, et pangandussektoris on vaja suuremat konkurentsi, et vähendada selle jõupositsiooni rahastamisvahendite pakkumisel ELis ja eeskätt VKEde sektoris. Seepärast tuleks tugevalt toetada takistuste kõrvaldamist, mis piiravad mittepangast finantsasutuste ning finantssektori-väliste finantsvahendite, uute osalejate ja innovatsiooni konkurentsivõimet, samuti kõnealuse valdkonna seadusandlikke ettepanekuid;

45.

juhib tähelepanu sellele, et kapitaliturgude liidu eesmärk ei ole pankade rolli pisendamine Euroopa majanduses. Komitee on seisukohal, et tagatud peab olema asjakohane tasakaal meetmete vahel, millega edendatakse ühelt poolt investeerimispangandust ja mittepangast finantsasutuse poolset rahastamist ja teiselt poolt traditsioonilisi pangalaene;

46.

toetab liikmesriikide seniseid meetmeid, nt VKEde finantstoetuse programme (tagatised, toetused, kaubanduslike maksete kiirendamine, seemnekapital);

47.

juhib tähelepanu VKEde arengu jaoks otsustava tähtsusega teguritele, nagu soodne ettevõtluskeskkond, ajakohane taristu, samuti kõrgtehnoloogiliste majandusharude olemasolu ja kvaliteetse tööjõu kättesaadavus. Seetõttu tuleks kapitaliturgude liidu algatused kavandada nii, et nad tingiksid kapitali kaasamise kulude vähenemise ning et need jõuaksid mikroettevõtjateni, mis on nii kõige arvukam rühm kui ühtlasi ka kapitaliturgudega kõige nõrgemalt seotud rühm. Komitee juhib tähelepanu vajadusele viia kaasnev halduskoormus miinimumini;

48.

on mures, et ELi pangandussektori uued eeskirjad (kapitalinõuete direktiivi IV pakett) võivad veelgi piirata VKEde juurdepääsu pangalaenudele. Seepärast soovitab komitee korrapäraselt kontrollida, millist mõju avaldavad kõnealused eeskirjad eri liikmesriikides VKEde juurdepääsule pangalaenudele;

49.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel pankadel on oluline roll VKEde rahastamisel, kuna nad tunnevad kohalikku ja piirkondlikku majandust kõige paremini ja neil on ainulaadsed kogemused kohalike ettevõtjate krediidiriski hindamisel;

50.

loodab, et kapitaliturgude liit annab panuse sellesse, et arendatakse ja levitatakse alternatiive traditsioonilistele krediidi- ja investeeringute vahendamise vormidele. Neil alternatiividel on oluline potentsiaal pakkuda kohalikele majandusüksustele investeerimiskapitali;

51.

innustab Euroopa Komisjoni levitama mõnes ELi liikmesriigis juba hästi väljakujunenud alternatiivsete rahastamisvormide häid tavasid;

52.

peab asjakohaseks tagada kapitaliturgude liitu puudutavate arutelude ja tegevuse raames varipangandussüsteemi ja ühisrahastamise arenguks asjakohane keskkond, eeskätt reguleerimise ja järelevalve asjakohane tase. Selle valdkonna tähtsus on küll jätkuvalt üsna väike, ent see ilmutab tugevat kasvudünaamikat (2);

53.

täheldab, et VKEdele suunatud alternatiivsed rahastamispakkumised, eeskätt suurema investeerimisriskiga vahendid, toimivad paremini innovaatiliste projektide puhul;

54.

on seisukohal, et õiguskeskkond peaks mõjuma stimuleerivalt ega tohiks piirata juurdepääsu uutele kapitalijaotuse vahenditele ja vormidele;

55.

tervitab komisjoni suurenenud tähelepanu pangandusväliste rahastamisviiside vastu;

56.

märgib, et roheline raamat „Kapitaliturgude liidu loomine” on alles esimene samm kapitali ühtse turu loomise suunas;

57.

soovib osaleda edasises töös, kuna diferentseeritud kohalik ja piirkondlik perspektiiv võimaldaks töötada välja eeskirjad, milles võetakse arvesse kõigi poolte vajadusi;

58.

innustab arutelu üksikasjaliku tööprogrammi üle, mis peaks tagama sobiva dünaamika, mis on vajalik kapitali ühtse turu loomise planeeritud ajakavast kinnipidamiseks;

59.

tõstab esile vajadust kaasata erinevad huvirühmad, et töötada välja kõiki rahuldav dokument, milles võetakse arvesse eri piirkondade ja sektorite erinevaid vajadusi;

60.

juhib tähelepanu vajadusele rakendada rohkem programme finantsalaste teadmiste parandamiseks ja üldsuse ulatuslikumaks harimiseks investeerimisvõimalustest ja -vajadustest. Sealjuures tuleks täiendada ja toetada riikide algatusi ja üleeuroopalisi projekte, nagu „Consumer Classrooma” („Tarbija klassituba”);

61.

kutsub üles korraldama täiendava avaliku arutelu rohelise raamatu „Kapitaliturgude liidu loomine” üle, samuti sellega kaasneva prospekti ja väärtpaberistamise direktiivi üle.

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/22

1.

tervitab asjaolu, et komisjoni teatis koos investeerimiskavaga peegeldab komisjoni uue koosseisu seatud prioriteeti elavdada avaliku ja erasektori investeeringuid, kuna ELis võib praegu täheldada olulist alainvesteerimist. Investeeringute tase ELis on praegu 230–370 miljardit eurot madalam kui aasta keskmine 2007. aastal, samal SKP tasemel arvutatuna;

2.

toetab komisjoni eesmärki tagada stabiilsuse ja kasvu pakti (edaspidi pakt) kehtivate nõuete tõlgendamisel optimaalne paindlikkuse kasutamine, et eeskätt tagada pakti vajalik vastutsükliline mõju praeguses aeglase majanduskasvu, ELis valitseva keskmise tööpuuduse äärmiselt kõrge taseme ja piirkondlike erinevuste süvenemistendentsi kontekstis investeeringute ebaühtlase languse tõttu, mis tabas eelkõige nõrgimaid riike. Komitee on seisukohal, et see peaks olema pika perspektiivi eesmärk, ületades kestuselt investeerimiskava, mille kontekstis kõnealune teatis esitati;

3.

märgib, et komisjon on esitanud teksti, mida ei ole esitatud teistele ELi institutsioonidele eelnevaks konsulteerimiseks ja mida ei käsitleta institutsioonidevahelise menetlusena. Lisaks seab komitee kahtluse alla kõnealuse tõlgendava teatise pakutava õiguskindluse, sest teatis ei ole siduv ning paktis ei nähta otseselt ette sellise õigusvahendi kasutamist, mistõttu võib see kaasa tuua kaebuse esitamise Euroopa Liidu Kohtule;

4.

peab vajalikuks selgitada riikliku kaasrahastamise kaudu kaetavate kulude osa, mille võib pakti ennetusliku osa järgimise eesmärgil struktuurse eelarvepositsiooni arvutamisel välja jätta;

5.

leiab, et paindlikkuse rakendamise suhtes kehtestatud tingimused, sealhulgas asjaolu, et rakendamine on põhimõtteliselt piiratud pakti ennetusliku osaga, on liiga piiravad selleks, et neid kogu Euroopa Liidus järjepidevalt kohaldada ja avaldada tegelikku mõju liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste investeerimissuutlikkusele, ega võta arvesse alarahastamise taset riiklikul või piirkondlikul tasandil. Komitee peab seepärast vajalikuks laiendada paindlikkuse rakendamist kõigi liikmesriikide investeeringutele ning palub komisjonil esitada selle kohta ettepanekuid;

6.

väljendab heameelt asjaolu üle, et pakti ennetuslikus osas on laiendatud investeerimisklausli reguleerimisala liikmesriikide investeerimiskavade arvessevõtmiseks, eriti seoses struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, noorte tööhõive algatuse, üleeuroopaliste võrkude ja Euroopa ühendamise rahastuga ning kaasrahastamisega EFSI raames. Ent komitee kordab soovi toime tulla majanduskriisiga ja ühe suureneva lõhega Euroopa keskuse ja perifeersete piirkondade vahel, kasutades selleks antitsüklilisi meetmeid, mille eesmärk on taashoogustada investeeringuid, seades usalduse jälle ELi tegevuskava keskmesse. Seetõttu kinnitab komitee oma 17. aprilli 2015. aasta arvamuses EFSI määruse ettepaneku kohta väljendatud seisukohta, et riiklik kaasrahastamine tuleks jätta stabiilsuse ja kasvu pakti arvutustest välja, sõltumata sellest, milline on liikmesriigi olukord stabiilsuse ja kasvu pakti alal, vältimaks ohtu, et riigid, kus valitseb kasvav vajadus uute investeeringute järele, ei suuda neid tagada isegi ELi kaasrahastamisel. Seega tuleb teiste sõnadega mitte pidurdada investeerimisprojektide kaasrahastamist ja vältida majanduskasvu erinevuste süvenemist euroalal;

7.

tuletab meele, et komitee on kutsunud järjepidevalt üles mitte arvestama liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste avaliku sektori kulutusi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaasrahastamisel paktis määratletud avaliku sektori või samaväärsete struktuuriliste kulutuste hulka ning et neile ei esitataks muid tingimusi, kuna need investeeringud on oma olemuselt Euroopa üldistes huvides tehtavad investeeringud, millel on tõendatud jätkusuutlikku majanduskasvu võimendav mõju;

8.

märgib, et liikmesriikide panuste arvessevõtmine uues Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis – veel enne, kui komisjon on hinnanud stabiilsuse ja kasvu pakti järgimist – sõltub sellest, kuidas Euroopa statistikaamet (Eurostat) on need statistiliselt klassifitseerinud kooskõlas Euroopa arvepidamise süsteemis olemasolevate määratlustega;

9.

leiab, et ennetuslikul osal põhinev struktuurireformi klausel ja viis, kuidas võetakse parandusliku osa raames arvesse struktuurireformikavasid, võivad avaldada tugevat ergutavat mõju, tingimusel et täpsustatakse kõnealuses uues süsteemis abikõlblikud struktuurireformide liigid. Sellistes täpsustustes tuleks arvestada vajadusega, et struktuurireformidel peab olema positiivne sotsiaal-majanduslik mõju ja need peavad järgima ELi toimimise lepingu artiklis 9 määratletud horisontaalset sotsiaalklauslit ja aitama parandada haldussuutlikkust, ning võtta arvesse, et struktuurireformide jaoks on vaja rakendamise või üleminekuaega ja et need põhjustavad teatud lühiajalisi kulusid enne, kui hakkavad andma tulemusi ja avaldama soovitud positiivset, sealhulgas eelarvemõju;

10.

peab kahetsusväärseks, et teatises ei piiritleta täpsemalt liikmesriigi kontrolli alt välja jäävate ebatavaliste asjaolude liiki, mis võimaldaksid teha ajutise erandi keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseni viivast kohandamiskavast, ja seega jäetakse Euroopa Komisjonile väga ulatuslik poliitiline tegevusruum, mis võib kaasa tuua ühe või teise liikmesriigi eeliskohtlemise;

11.

kordab (1) oma ettepanekut vaadata läbi struktuurse puudujäägi arvutamise meetodid, kuna praeguses määratluses ei võeta arvesse ei riikide majanduste iseärasusi, riigi ja piirkondliku tasandi avaliku sektori kulutuste struktuurseid erinevusi ega erinevusi jooksvate kulude ja investeerimiskulude vahel. Lisaks põhineb kontseptsioon majanduskasvu potentsiaali teoreetilistel arvutustel, mida ei ole võimalik empiiriliselt tõestada ja on seetõttu küsitavad ning soodustavad pakti rakendamisel kaalutlusõiguse kasutamist;

12.

palub komisjonil kontrollida, kas võla vähendamise praegune 1/20 reegel on jätkusuutlik ja kas see on vaja läbi vaadata;

13.

palub kasutada makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames piirkondlikke erinevusi kajastavaid näitajaid eesmärgiga võtta arvesse territoriaalse ühtekuuluvusega seotud võimalikku struktuurilist tasakaalustamatust, millega liikmesriigid võivad kokku puutuda ning mis võib mõjutada eelarvekohanduste ja võimalike struktuurireformide mahtu ja tempot;

14.

toonitab, et investeerimiskava peaks olema ELi sellise ulatuslikuma strateegia osa, mis oleks tihedalt seotud strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisega ja mille eesmärk on võimaldada jätkusuutlikku ja töökohti loovat majanduskasvu avaliku ja erasektori investeeringute stimuleerimise, Euroopa majanduse konkurentsivõime parandamise ning haldussuutlikkust edendavate ja positiivse sotsiaalmajandusliku mõjuga struktuurireformide elluviimise kaudu. Komitee märgib sellega seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisele suunatud investeeringutes, arvestades, et keskvalitsuse tasandist madalama tasandi valitsused viisid 2013. aastal ellu umbes 55 % kõigist ELi avaliku sektori investeeringutest (2);

15.

kordab ettepanekuid kvaliteetsete investeeringute edendamiseks Euroopa tasandil (3):

16.

kordab komisjonile esitatud palvet hinnata ESA-2010 eeskirjade mõju riigiasutuste investeerimissuutlikkusele ning tagada avaliku ja erasektori investeeringute mittediskrimineerimise põhimõtte järgimine kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 345;

17.

juhib parlamendi, nõukogu ja komisjoni, aga ka liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähelepanu Regioonide Komitee strateegia „Euroopa 2020” järelevalveplatvormi iga-aastasele strateegia „Euroopa 2020” järelevalvearuandele ning eelkõige oktoobris 2014 avaldatud viiendas aruandes esitatud majanduse juhtimise ja Euroopa poolaastaga seotud tähelepanekutele (4);

18.

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine ja nendega arvestamine majanduspoliitika koordineerimises on – hoolimata edusammudest – jätkuvalt ebapiisav ning põhjustab probleeme seoses riiklike reformikavade ja riigipõhiste soovituste esindavuse, õiguspärasuse ja kõikehõlmavusega. Seepärast soovitab komitee tõhustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatust Euroopa poolaasta raames struktuurifonde reguleeriva partnerluspõhimõtte mudeli kohaselt;

19.

kordab oma veendumust, et vastavalt ELi lepingu artiklile 3 põhineb majandus- ja rahaliidu usaldusväärsus ja õiguspärasus selle suutlikkusel tõestada, et toetab sotsiaalset arengut ning et tööhõivet ja sotsiaalseid standardeid ei peeta makromajanduslike ja eelarveküsimuste kõrval teisejärguliseks;

20.

kutsub seepärast komisjoni üles lisama majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme tugevdamist käsitlevas komisjoni 2012. aasta teatises ja 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketis kavandatud meetmed juunis 2015 esitatud majandus- ja rahaliidu tulevikku käsitleva viie juhi aruande järelmeetmetesse. Kuigi järelmeetmed peaksid vastama vajadusele säilitada majandus- ja rahaliidu erinevate sotsiaalmudelite olemasolu ja kooseksisteerimine, peaksid need eelkõige uurima võimalust võtta kasutusele stiimulimehhanismid reformideks, mille abil kiirendada strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalsete eesmärkide elluviimist, ja automaatsete stabilisaatorite koordineerimiseks majandus- ja rahaliidu tasandil (5).

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/25

1.

tuletab meelde, et Euroopa naabruspoliitika töötati välja 2003. aastal (1) eesmärgiga tugevdada ELi suhteid oma naaberriikidega. Selle poliitikavaldkonna nurgakivi on järkjärguline integratsioon poliitiliste, majanduslike ja institutsiooniliste reformide kaudu, pidades meeles pühendumust ühistele väärtustele, millest kõige tähtsamad on demokraatia, inimõiguste austamine ja õigusriigi põhimõte, mittediskrimineerimine ja sooline võrdõiguslikkus;

2.

märgib, et seni on Euroopa naabruspoliitika keerelnud kolme peamise samba ümber: a) demokraatia ülesehitamine, b) majandusarengu edendamine ja c) kahe naaberala piirkondliku mõõtme tugevdamine (Vahemere Liit (2) ja idapartnerlus (3)). Naabruspoliitika aastaid kestnud rakendamine on andnud positiivse panuse seatud eesmärkide edendamisse. ELi suhted naabruspoliitika partneritega on märkimisväärselt edasi arenenud, ent väga erineval määral. Seepärast on oluline, et jätkuks poliitika kohandamine üha muutuva rahvusvahelise keskkonnaga, et vastata pidevalt tekkivatele uutele vajadustele;

3.

märgib, et kuigi äärepoolseimad piirkonnad moodustavad ELi kõige kaugema merepiiri ja Euroopa Komisjon ise tunnistab nende rolli Euroopa tugipunktidena teistel mandritel, on Euroopa naabruspoliitikas seda asjaolu algusest peale eiratud ning see ei kajastu ei selle algses kavandamises ega ajakohastatud versioonides;

4.

võtab lähtepunktiks tähelepaneku, et kuigi esmapilgul võib tunduda, et naabruspoliitika kuulub peaaegu täielikult riikide valitsuste pädevusse, täidavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende koostöövõrgustikud (linnade liidud ja võrgustikud, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused) selles valdkonnas olulist rolli. Seepärast ei saa naabruspoliitika olla lihtsalt valitsuste ja ELi institutsioonide vaheline protsess, vaid selles peaks olema tagatud ka partnerriikide teiste osaliste, eeskätt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine. Komitee juhib erilist tähelepanu linnade diplomaatiale kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste dialoogi toetamise vahendile rahvusvahelisel areenil, mis aitab luua ühist stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu piirkonda;

5.

rõhutab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb kaasata naabruspoliitika kõigis etappides: prioriteetide seadmisel, tulemuste hindamise ja valitsuste poliitika sisu analüüsimisel. On mitmeid põhjuseid, miks ei saa naabruspoliitika tugineda koostööle üksnes naabruspoliitika partnerriikide valitsustega:

6.

märgib, et väga oluline on kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ELi naabruspoliitikaga seotud tegevusse, kuna demokraatia ülesehitamine ja demokraatiale üleminek toimuvad ennekõike rohujuure tasandil ja neid ei ole võimalik ülevalt poolt peale sundida. Demokraatia stabiilsuseks ja sügavaks juurdumiseks on äärmiselt vajalik, et selle võtaks omaks kohalik kogukond tervikuna. See ülesanne peaks läbipaistval viisil hõlmama kõiki valitsustasandeid alates kohalikest omavalitsustest;

7.

on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika eesmärkide elluviimisse tuleb kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, ettevõtted ja teadlased. Kõnealuste poolte osalemisel on märkimisväärne mõju kohapealsete vajaduste määratlemisele, tugevate partnerluste loomisele ja ühiste eesmärkide saavutamisele;

8.

tervitab ELi jõupingutusi toetada püsivate poliitiliste ja haldusstruktuuride loomist ja arvab, et need jõupingutused peaksid hõlmama kohalike institutsioonide rajamise toetamist, pakkudes tõhusat tehnilist abi ja koolitust kohaliku ja piirkondliku tasandi ametnikele eesmärgiga kasutada tõhusalt ära humanitaarabi ning olemasolevaid ja tulevasi rahalisi vahendeid sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse arengu tugevdamiseks;

9.

juhib tähelepanu sellele, et komitee kasutab palju energiat ja ressursse Euroopa naabruspoliitika kohaliku ja piirkondliku mõõtme arendamiseks. 2010. aastal rajas komitee Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ja 2011. aastal idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP). Nende institutsioonide eesmärk on esiteks levitada põhimõtteid, mis lähendavad naabruspoliitika partnerriike ELile, ning teiseks edendada sisereforme ja haldussuutlikkust kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

10.

peab oluliseks, et EL oleks jätkuvalt Vahemere lõuna- ja idaosa ning idapartnerluse riikide peamine strateegiline partner. EL peab suutma oma naaberriike aidata, nii et need seaksid selgeks sihiks jõuka tuleviku saavutamise ja paneksid aluse paremale valitsemisele, säilitades samas oma riikliku suveräänsuse;

11.

peab väga tervitatavaks ja oluliseks Euroopa Komisjoni kavatsust edendada allpiirkondlikku koostööd kui majandussidemete arendamise vahendit, kuna see iseenesest aitaks märkimisväärselt suurendada nende piirkondade jõukust. Nii ARLEMi kui ka CORLEAPi algatused on ühenduslüli ELi ning lõuna- ja idapoolsete partnerite vahel ja aitavad seega parandada piirkondlikku koostööd;

12.

märgib, et valitseb laialdane üksmeel selles osas, et kõige edukam naabruspoliitika on olnud laienemispoliitika. Pakkudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele kõike, sh institutsioone, tegutses EL muutuste katalüsaatori ja standardite seadjana. Oluline on meeles pidada, et naabruspoliitika Vahemere piirkonna riikide partneritele ei ole ELi liikmesuse väljavaade avatud;

13.

rõhutab, et ELi laienemine ja Euroopa naabruspoliitika on kaks eraldiseisvat poliitikavaldkonda, millel on erinevad eesmärgid, ja neid ei tohiks omavahel segamini ajada. Siiski võivad Euroopa riigid, kes on Euroopa naabruspoliitika partnerid, taotleda täielikku liikmesust eeldusel, et nad täidavad ELi lepingu artiklis 49 sätestatud tingimused;

14.

peab sellest aspektist kasulikuks alustada arutelu suhtevormide üle, mis läheksid praegu Euroopa naabruspoliitika raames pakutavatest kaugemale;

15.

on seisukohal, et kuigi need rõhutavad ELi pühendumust oma põhiväärtustele, ei ole tingimuslikkuse põhimõte ega eeskätt põhimõte „rohkema eest rohkem” andnud alati positiivset panust tasakaalustatud suhetesse ELi ja tema naabruspoliitika partnerite vahel. Lisaks ei ole need paljudel juhtudel aidanud luua stiimuleid reformideks ELi naaberriikides. Seepärast lihtsustaks paindlikum lähenemisviis mitte ainult naabruspoliitika tõhusamat rakendamist, vaid lõpuks ka ELi aluspõhimõtete edendamist naabruspoliitika partnerite hulgas;

16.

on seisukohal, et naabruspoliitika suurema tõhususe saavutamiseks peaks võetav lähenemisviis olema kohandatud iga partnerriigi konkreetsele olemusele. Iga naabruspoliitika partner on erinev ja teda tuleks sellisena ka käsitada, st kohaldada diferentseerimise põhimõtet. Kahjustamata ELi üldisi põhimõtteid, peaks uuel naabruspoliitikal olema vajalik paindlikkus, et maksimeerida selle rakendamisega kaasnevat kasu. Igale partnerriigile tuleks anda võimalus kujundada oma suhteid ELiga omal viisil vastavalt tema enda vajadustele ja suutlikkusele. See ei tähenda topeltstandardite kasutamist ega välista naabruspoliitika ühtlustatud olemust, mille abil on ELil õnnestunud võtta ühtne lähenemisviis kõigile oma naabruspoliitika partneritele. Seda muutuva geomeetria lähenemisviisi ELi suhetes oma naabritega tuleks rakendada äärepoolseimate piirkondade suhtes viisil, millega tagatakse nende piirkondade ja nende naabrite tõhus koostöö;

17.

soovitab süstemaatiliselt analüüsida ELi viisapoliitikat. Seejuures tuleks toetada Euroopa naabruspoliitika riikide kodanike viisasüsteemi lihtsustamist, võttes samaaegselt arvesse asjaomaste riikide konkreetset olukorda. Paindlik Euroopa viisapoliitika lihtsustab ühiskondade dialoogi ning loob aluse tugevate partnerluste rajamiseks ja erinevate koostöövormide arendamiseks eri valdkondades;

18.

tervitab ideed keskendada tegevuskavas seatud koostöövaldkonnad neile valdkondadele, kus ühishuvi on kõige suurem, et saavutada suurem tõhusus;

19.

on seisukohal, et naabruspoliitikas tuleks seada konkreetsed eesmärgid ja pakkuda partneritele oma meetmete rakendamiseks selget ajakava. Uuel naabruspoliitikal on väike või olematu mõju, kui konkreetsete sidusrühmade jaoks ei kaasne konkreetne kasu või kui see kasu tekib tõenäoliselt alles kauges tulevikus;

20.

on seisukohal, et energiaalasel koostööl on oluline osa ELi suhetes oma naabritega. Paljud naabruspoliitika partnerid on olulised energiatarnijad ELi liikmesriikidesse. Seda koostööd tuleks veelgi tugevdada ja ergutada viisil, mis vastaks kõikide osapoolte huvidele;

21.

on seisukohal, et nende riikide parem transpordiühendus ELiga ja üksteisega võiks kaasa aidata kogu piirkonna majandusarengule;

22.

on arvamusel, et sõltumatute kodanikuühiskonna struktuuride arendamine ja toetamine peaks olema Euroopa naabruspoliitika keskne osa. Koostöö selliste partneritega nagu idapartnerluse kodanikeühenduste foorum või Euroopa demokraatia rahastu pakub olulisi vahendeid ka demokraatlike kodanikuühiskonna jõudude edendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulevikus;

23.

on seisukohal, et naabruspoliitika oluline valdkond on ELi ja tema naabrite võetavate rändemeetmete tugev koordineerimine. Kui liikuvus ELi-välistest riikidest ELi liikmeriikidesse toimub organiseeritud viisil, innustades eelkõige nooremat põlvkonda, sh nii õppureid, töötajaid kui ka riigiametnikke, avaldab see positiivset mõju mitte ainult sellistes valdkondades nagu haridus ja kultuurivahetus, vaid ka haldussektoris. Teisalt tekitavad viimasel ajal järsult suurenenud ebaseadusliku rände vood uusi väljakutseid ja võimalusi, mida tuleb asjakohaselt hallata;

24.

peab väga oluliseks tihendada koostööd noortega ja suurendada naiste mõjuvõimu, sest need on asjaomaste riikide arengu kesksed tegurid;

25.

märgib, et on äärmiselt oluline, et EL teeks julgeolekuküsimustes oma naabritega koostööd. Jõudude ühendamine võitluses terrorismi ja muude asümmeetriliste ohtude vastu on vajalik selleks, et tugevdada vastastikust usaldust ning luua rahu ja stabiilsuse õhkkond;

26.

peab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Euroopa naabruspoliitika partnerriikide koostöö väga oluliseks aspektiks avaliku halduse reformi, mille eesmärk on luua läbipaistev süsteem, mis on vaba suuremal või vähemal määral varjatud korruptsioonivormidest;

27.

on seoses ELi ja tema naaberriikide koostöö eelnimetatud valdkondadega seisukohal, et tugevdada tuleks piki ELi tundlikku ida- ja lõunapiiri asetsevate ELi piirialade erilist rolli, ning soovitab tagada neile Euroopa naabruspoliitika raames erilise toetuse;

28.

rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika olulisimate valdkondade hulka kuulub demokraatlike protsesside, inim- ja kodanikuõiguste austamise, õigusriigi põhimõtte ja majanduslik-struktuuriliste üleminekuprotsesside toetamine üksikutes riikides. Komitee tervitab kindlalt ELi piirkondade senist toetust Euroopa naabruspoliitika riikidele ja kutsub üles tegema selles valdkonnas täiendavaid jõupingutusi;

29.

on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika partnerriikides toimuv põhiseaduslike ja haldusreformide protsess võiks sillutada teed edasisele demokraatia arengule, tuginedes õigusraamistikule, milles tunnustatakse demokraatia põhimõtteid, standardeid ja väärtusi. See protsess peaks tooma kaasa detsentraliseerimise eesmärgiga tagada tõhus ja asjakohane valitsemine, millega vastata kohalikele väljakutsetele ja konkreetsele olukorrale, pidades silmas subsidiaarsuse põhimõtet. Seetõttu peab komitee äärmiselt oluliseks, et Euroopa naabruspoliitika toetaks aktiivselt detsentraliseerimisprotsessi ja toimiks seeläbi reformiprotsessi edendava kasuliku vahendina;

30.

selleks oleks hea üksikasjalikult analüüsida, kas Euroopa ühtekuuluvuspoliitika meetodite, kontseptsioonide ja vahendite liitmine uue naabruspoliitikaga oleks teostatav ning kas oleks võimalik kaasata Vahemere piirkonna riigid järk-järgult Euroopa struktuuripoliitikasse ja -programmidesse, lähtudes idapartnerluse riikides praegu rakendatavast mudelist. Sellised algatused nagu AMICI (Vahemere lõunapiirkonna investeeringute koordineerimise algatus) Vahemere piirkonna riikidele ja linnapeade pakt (EAST) idapartnerluse riikidele annaks kindlasti positiivse panuse arengu- ja investeerimiskoostöösse ja seepärast on väga tähtis, et seda käsitletaks prioriteedina;

31.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika täiendusena oleks samavõrra kasulik kohaldada Vahemere piirkonnale makropiirkondlikku lähenemisviisi, mida EL on edukalt rakendanud muudes, samal geograafilisel alal asuvates piirkondades, nt Läänemere ja Doonau makropiirkonnad, või mida rakendatakse Aadria ja Joonia mere piirkonnas. Selle lähenemisviisi võiks viia sisse järk-järgult, kasutades Vahemere piirkonnas kolme eraldi makropiirkonda, sh Aadria ja Joonia mere strateegia, Vahemere läänepiirkonna strateegia ja Vahemere idapiirkonna strateegia. Alternatiivse lähenemisviisina võiks ergutada kogu kõnealuse ala riikide ja piirkondade järkjärgulist kaasamist ühte kasvavasse makropiirkonda. Selle lähenemisviisiga välditaks piirkonna killustumist allpiirkondadeks. Sellise projekti koordineerimise ülesande võiks anda Vahemere piirkonnas tegutsevatele Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustele, mis on optimaalne olemasolev ressurss stabiilse pikaajalise koostöö tagamiseks ELi ja ELi mittekuuluvate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

32.

on seisukohal, et komitee võiks ja saaks täita otsustavat rolli teatud piirkondlikes algatustes, mis hõlmavad Venemaad ja Türgit. Komitee väljakutse oleks anda tõuge reaalsete tulemuste saavutamisele, mis oleksid kodanikele nähtavad. Venemaa ja Türgi praktiline ja projektipõhine kaasamine piiriülesesse koostöösse annaks naabruspoliitikasse suure panuse. Sellest aspektist võiks Musta mere sünergia algatuse läbivaatamisse kaasata ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

33.

on kindlalt veendunud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1931/2006 sätestatud kohalik piiriliiklus on osutunud tõhusaks vahendiks koostöö arendamisel ELi ja tema naaberriikide vahel ja et see annab positiivse panuse kavandatud eesmärkide saavutamisse, näiteks partnerite majanduslikul, sotsiaalsel ja ühiskondlikul lähendamisel. Eelnimetatu valguses tuleks kohalikku piiriliiklust Euroopa naabruspoliitika eesmärkide saavutamiseks ulatuslikumalt kasutada;

34.

rõhutab, et paljusid väljakutseid, millega ELi ja tema naabrid peavad koos tegelema, ei saa käsitleda ilma naabrite naabritega arvestatama või mõnel juhul nendega koostööd tegemata. Ent ELi suhteid oma naabruspoliitika partneritega ei tohi kahjustada nende riikide suhted oma naabritega;

35.

väljendab üllatust, et dokumendis (4) ei viidata linnade ja piirkondade rollile naabruspoliitikas;

36.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on naabruspoliitika edukuses otsustav tähtsus ning eriti just piirialade puhul, mille rolli tuleks tunnustada. Seepärast suurendab detsentraliseerimise ja territoriaalse mõõtme kontseptsioonide kaasamine uude naabruspoliitikasse selle atraktiivsust ja tõhusust;

37.

juhib tähelepanu sellele, et tugevdada tuleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tegevuskavades, mis töötatakse välja lõuna- ja idapoolsete naabruspoliitika riikide kahepoolse komponendi raames, et edendada neis riiklikes tegevuskavades abi jaotamist mitte ainult valdkondliku, vaid ka territoriaalse lähenemisviisi alusel;

38.

on seisukohal, et naabruspoliitika piirkondlikke programme ja territoriaalset koostööd tuleks tugevdada ja et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleks anda tõelised võimalused rakendada programme ja prioriteete, mis on ARLEMi ja CORLEAPiga ühiselt määratletud, ning osaleda nende kavandamises ja juhtimises;

39.

tervitab idapartnerluse tippkohtumise (21.–22. mai 2015, Riia) ühisavalduses sisaldunud viidet CORLEAPi kohalikul ja piirkondlikul tasandil elluviidud meetmetele ning Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset tagada asjakohane ja sihipärane toetus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et aidata neid idapartnerluse eesmärkide elluviimisel;

40.

on seisukohal, et üldjuhul ei ole ELi naabruspoliitika riikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtmerolli kohalike otsuste langetamisel ega teenuste osutamisel ning neil ei ole olulist autonoomiat keskvalitsusest. Siiski annavad nad keskvalitsuse tegevusse panuse täiendavate teadmiste, ressursside ja asjatundlikkusega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad toimida muutuse, konfliktide ennetamise, detsentraliseerimise ja välissuhetes usalduse suurendamise katalüsaatorina. Seepärast tuleks jõupingutused keskendada konkreetsele arvule teemadele, mis pakuvad praktilist huvi kogu naaberala kodanikele ja piirkondadele, ja seejärel viisidele, kuidas arendada koos omavalitsustega praktilisi algatusi nende elluviimiseks;

41.

rõhutab, et poliitilise institutsioonina peaks komitee lihtsustama ja edendama usalduse suurendamist ja hõlpsat koostööd rohujuuretasandil poliitikutega, kes jagavad Euroopa väärtusi ning austavad sõnavabadust ja õigusriigi põhimõtet. See puudutab nii ida- kui ka lõunanaabrust;

42.

on seisukohal, et seda arvestades tuleks teha jõupingutusi, et luua sidemeid ja partnerlusi linnade ja piirkondadega, kelle esindajad osalevad praegu ARLEMis ja edaspidi ka CORLEAPis. Samuti võiks Euroopa Komisjon tegutseda ühist koos ARLEMi ja CORLEAPiga ning toetada nende tööd muu hulgas rahaliselt. Seepärast soovitaks komitee pikendada mestimise ja TAIEXi (tehniline abi ja teabevahetus) projekte ELi ja naabruspoliitika riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. See on väga oluline mitte ainult valitsemise parandamiseks naabruspoliitika riikides, vaid ka selleks et teadvustada naabruspoliitika riikides ELi mitmetasandilise valitsemise struktuuride tähtsust. Komitee rõhutab kohalike omavalitsuste institutsioonilise tugevdamise olulisust, kutsudes Euroopa Komisjoni uuesti üles laiendama kohalike omavalitsuste programmi ulatust ka naaberriikidele;

43.

toonitab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata naabruspoliitika riikide valitsuste haldussuutlikkuse parandamisele, pannes erilise rõhu kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele. Komitee, tema liikmed ja asjaomased omavalitsused ning riiklikud ühendused on valmis võtma rolli institutsioonide tervikliku ülesehitamise programmis, mille Euroopa Komisjon ja liikmesriigid on välja pakkunud, et aidata naabruspoliitika riikides tugevdada kohalikku ja piirkondlikku haldussuutlikkust;

44.

on seisukohal, et ELi jõupingutused toetada püsivate poliitiliste ja haldusstruktuuride loomist peaksid hõlmama kohalike institutsioonide rajamise toetamist, pakkudes tõhusat tehnilist abi ja koolitust kohaliku ja piirkondliku tasandi ametnikele, pöörates erilist tähelepanu noorematele põlvkondadele, eesmärgiga kasutada tõhusalt ära olemasolevaid ja tulevasi rahalisi vahendeid sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse arengu tugevdamiseks;

45.

kutsub Euroopa välisteenistust üles tugevdama praktilise meetmena jõupingutusi koostööks ühelt poolt ELi delegatsioonide vahel ELi naabruspoliitika riikides ning teisalt ELi ja partnerriikide olemasolevate ja tulevaste avaliku sektori struktuuride vahel, nt riiklikud kontaktpunktid ja piiriüleste koostööprogrammide harukontorid, kelle kogemusi tuleks optimeerida ja laiendada. Tugevdatud koostöö hõlbustab teabevahetusprotsessi ELi ja Euroopa naabruspoliitika riikide territoriaalsete organisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ühelt poolt seoses Euroopa naabruspoliitika rolli ja toimimisega ning teisalt seoses rahastamisvõimalustega. Samuti võiksid kaasatud osalised aidata edastada komitee olulisi sõnumeid asjaomastele vastaspooltele naabruspoliitika riikides;

46.

tõstab lisaks esile, et komiteel on ka oluline poliitiline ülesanne kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valimiste vaatlejana partnerriikides. Euroopa Regioonide Komitee on ainus ELi organ, kes tegeleb korrapäraselt kohalike ja piirkondlike valimiste vaatlemisega. Seepärast on komiteel vaja uues naabruspoliitikas suuremat rolli, et edendada demokraatia põhimõtteid, mis on meie ühiste Euroopa väärtuste nurgakivi.

22.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/31

1.

rõhutab, et käesoleva arvamuse eesmärk on hinnata heakskiidetud partnerluslepinguid ja rakenduskavasid kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest abisaajate seisukohast;

2.

tõstab esile ühtekuuluvuspoliitika otsustavat rolli aluslepingus kirjapandud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisel, kasutades selleks „eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades”. Üldiselt on struktuuri- ja investeerimisfondid kõigis liikmesriikides tegelikult Euroopa Liidu peamised vahendid üldise harmoonilise arengu edendamiseks;

3.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika abil on selle loomisest peale edukalt vähendatud erinevusi Euroopa piirkondade vahel ja nende sees ning et alates praeguse majanduskriisi algusest 2008. aastal on see võimaldanud piirata kriisi mõju ühtekuuluvusele. Siiski on endiselt näha märkimisväärset ebaühtlust, mida on veelgi suurendanud praegune kriis, ja tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale tuleb tagada ressursid, et nimetatud erinevusi jätkuvalt vähendada. Ühissätete määruse artikli 96 lõike 2 punkti a kohaselt tuleb need poliitilised eesmärgid rajada piirkondade, linnade ja valdade sotsiaalse ja majandusliku arengu vajadustele;

4.

märgib, et pärast 2013. aasta reformi on ühtekuuluvuspoliitika iseloom oluliselt muutunud. Komitee avaldab heameelt, et reform tugevdas seoseid ELi prioriteetidega (suurem sünergia ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” vahel). Uute rakendusmeetodite ja töövahendite ning tugevama keskendumisega tulemuslikkusele on uueks programmitöö perioodiks 2014–2020 lisatud eelkõige tõhusust ja tulemusi. Komitee jälgib huviga, kuidas suudetakse tegelikkuses maksimeerida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkust, tõhusust ja mõju;

5.

kinnitab, seoses strateegia „Euroopa 2020” vahehindamise protsessiga, uue strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise otsese ja toimiva seose tähtsust ning, kõnealuses kontekstis, vajadust tugeva piirkondliku mõõtme ja tõelise partnerluse järele, mis on esmatähtsad kriteeriumid reformiprotsessi omaksvõtmisel kõigil institutsioonilistel tasanditel ning poliitikate ja sekkumismeetmete valikul.

6.

näeb juba praegu põhjust mureks, et komisjoni esitatud ühtekuuluvuspoliitika rakendamise tingimustes ei võeta ikka arvesse haldus- ja järelevalvekoormuse vähendamise eesmärki. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles haldus- ja kontrollisüsteemide edasisel väljatöötamisel ning auditite läbiviimisel hoiduma täiendavatest meetmetest, mis suurendaksid veelgi liikmesriikide ametnike ja kasusaajate halduskoormust ning vähendaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võimalikku panust strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse;

7.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika seoseid muude ELi poliitikasuundade ja algatustega (maaelu arengu poliitika, programm „Horisont 2020”, Euroopa ühendamise rahastu jne) on samuti tugevdatud. Komitee on arvamusel, et rohkem oleks tulnud teha tagamaks kõigi territoriaalse mõjuga ELi poliitikavaldkondade ja fondide täiendav ühtlustamine, ning loodab, et sellel võib olla positiivne mõju piirkondade arengule;

8.

tervitab asjaolu, et ühise strateegilise raamistiku loomisega on omavahel kooskõlastatud Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, ELi Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Merendus- ja Kalandusfondi prioriteedid, mida väljendatakse kõigis liikmesriikides kõigile neile fondidele ühise partnerluslepingu kaudu. See on kahtlemata väga oluline samm suurema poliitilise sidususe saavutamiseks. Seega peab komitee kahetsusväärseks, et neid sünergiaid ei ole täielikult ära kasutatud riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil rakenduskavade koostamise ajal. Eelkõige just maaelu arengu programm tuleb viia selgemasse kooskõlla Euroopa Regionaalarengu Fondiga, sest maapiirkondade arendamine on regionaalarengu lahutamatu osa;

9.

nõustub, et partnerluslepingute ja rakenduskavade investeerimisstrateegia peab samuti olema terviklik ja kooskõlas riiklike reformikavadega ning käsitlema Euroopa poolaasta riigipõhistes soovitustes kirjeldatud reforme. Majanduskriisi ja eelarvepiirangute ajal on ELi eelarve ja riikide eelarvete koordineerimine äärmiselt oluline avaliku sektori kulutuste majandusjuhtimise, läbipaistvuse ja tõhususe parandamise seisukohast;

10.

kordab, et Junckeri komisjoni esimeses uues põhialgatuses, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis, rõhutatakse ühtekuuluvuspoliitika potentsiaali majanduskasvu edendamisel ja töökohtade loomisel Euroopas, kuid tuleb toonitada, et investeerimiskava ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide poliitikameetmed (ühtekuuluvuse, aga ka maaelu arengu, kalanduse ja muudes valdkondades) puudutavad eri poliitilisi ja institutsioonilisi tasandeid ning peavad üksteist tugevdama mitte üksnes vahendite osas. Investeerimiskava peab olema lisaks olemasolevatele ELi programmidele ja Euroopa Investeerimispanga tavapärasele tegevusele ning on oluline, et struktuurifondidele eraldatud vahendeid ei suunataks automaatselt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi;

11.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika edukal rakendamisel on oluline tähtsus strateegilisel planeerimisel. Sellega seoses on ühtekuuluvuspoliitika kõige olulisemad strateegilised elemendid partnerluslepingud ja rakenduskavad, kuna neis kirjeldatakse, kuidas kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde konkreetses liikmesriigis või piirkonnas. Komitee peab kahetsusväärseks, et ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketi hilinenud vastuvõtmine, nende tähtaegade lühendamine ja selle aja alahindamine, mida liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad äärmiselt keeruliste (mitmel vahendil põhinevate, mitmetasandiliste ja mitme osalejaga) programmide koostamiseks on põhjustanud vaid formaalsete partnerluste loomist ning uue programmitöö perioodi algust edasi lükanud. Komitee peab kahetsusväärseks, et partnerluslepingute koostamiseks ei ole välja töötatud selget ühtset metoodikat, mis aitaks täita seatud eesmärke. Ühtse metoodika puudumise tõttu asus iga liikmesriik partnerluslepingut koostama täiesti omal viisil. Seetõttu ei ole lepingud üksteisega võrreldavad ja raske on võrrelda omavahel ka nende rakendamist, eelkõige integreeritud territoriaalsete investeeringute rakendamist nende tegeliku kasutamise, nõuetekohase rakendamise ja juhtimisstruktuuri seisukohalt. Komitee teeb ettepaneku töötada 2014.–2020. aasta arengupoliitika jaoks välja ühtne meetod partnerluslepingute muutmiseks;

12.

märgib, et komitee on läbi viinud ulatusliku veebipõhise küsitluse, mis kinnitab käesolevas arvamuses esitatud seisukohti (1);

13.

palub Euroopa Komisjonil arvesse võtta käesoleva arvamuse järgmistes punktides väljendatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohta, kui komisjon koostab 2015. aasta lõpuks aruande partnerluslepingute ja rakenduskavade üle peetavate läbirääkimiste tulemuste kohta;

14.

kordab ühiseid põhimõtteid ja eesmärke, mis on sätestatud Euroopa mitmetasandilise valitsemise hartas, mille Regioonide Komitee võttis vastu 3. aprillil 2014, et edendada uuenduslikku ja tõhusat poliitilist ja halduskoostööd institutsiooniliste osalejate vahel ning arendada kodanike demokraatlikku osalust Euroopa protsessides ja suuremat majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

15.

tunneb heameelt selle üle, et ühtekuuluvuspoliitika reform on tugevdanud partnerlust käsitlevaid sätteid. Ühissätete määruse artiklis 5 on nüüd sätestatud: „Partnerluslepingu ja iga programmi tarbeks korraldab liikmesriik kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga partnerlussuhte pädevate piirkondlike ja kohalike asutustega.” Lisaks on komisjon edastanud delegeeritud õigusakti, Euroopa partnerluse käitumisjuhendi, milles on üldjoontes visandatud, kuidas partnerluspõhimõtteid kohaldada, ja mille üle komitee erilist heameelt tunneb, kuna see on üldse kõige esimene õiguslikult jõustatav ELi õigusakt, milles käsitletakse mitmetasandilist valitsemist;

16.

partnerluse kvaliteet on Euroopa fondides äärmiselt tähtis ning komitee loodab, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil täheldatud tegelikud vajadused kajastuvad partnerluslepingutes ja rakenduskavades;

17.

rõhutab, et mõjusad ja toimivad partnerlussuhted tähendavad ka sidusamaid ja sihipäraseid meetmeid, mis vastavad ühiskonna eri tasandite vajadustele ja nõudmistele. Lõppkokkuvõttes tagab see ka fondide parema kasutamise. Riikides, kus partnerlus ei ole veel nõuetekohaselt kinnistunud, vaid on üksnes pealiskaudne, peaks Euroopa Komisjon aitama uurida ka mehhanisme, millega partnerlus õigele teele suunata ja vältida keerukust ning liigset ja ebaproportsionaalset halduskoormust, mis võib veelgi venitada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamist Euroopa Liidus;

18.

juhib tähelepanu sellele, et partnerluse põhimõte ei ole üksnes tühi mõiste, vaid ühtekuuluvuspoliitika edu eeltingimus, eriti kui pädevused on de facto jagatud vähemalt kolme tasandi vahel (EL, liikmesriigid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused). Tegelikult kaasnevad partnerluspõhimõtte valdkonna heade tavadega järgmised elemendid:

19.

rõhutab, et partnerluspõhimõtte nõuetekohane kohaldamine aitab suurendada ELi kulutuste tõhusust, ja viitab Euroopa Kontrollikoja analüüsile, mille kohaselt „ELi kulutuste mõjusus väheneb vajaduste ebapiisava hindamise, ebaselgete eesmärkide ning omavahel vastuolus olevate või ühildamatute eesmärkide ja prioriteetide tõttu, samuti ebaasjakohaste menetluste tõttu, mille abil välja valida mõju maksimeerivad projektid”. Tõelised partnerlussuhted võivad kõik need vajakajäämised korvata;

20.

tunneb muret, et partnerluspõhimõtet ei saa kõikides liikmesriikides nõuetekohaselt kohaldada. Partnerluslepingute ja rakenduskavade üle peetud läbirääkimised näitasid, et kuigi enamikul juhtudel konsulteeriti kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, ei kujutanud nende osalemine täieõiguslikku partnerlust, nagu see on määratletud Euroopa partnerluse käitumisjuhendis. Tegelikult avaldab komitee kahetsust, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olnud harva piisavalt kaasatud partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamisse, kuna neil on sageli pigem sidusrühma, mitte partneri roll (2). Euroopa Komisjon peaks aitama uurida partnerlusmehhanisme ja tähtaegu, mis on vajalikud läbirääkimisteks mitmetasandiliste institutsiooniliste struktuuridega, et võimaldada korraldada konstruktiivsemaid ja informatiivsemaid arutelusid kooskõlas asjakohase menetlusajaga. See viiks omavahel tasakaalu tähtajad, mis on vajalikud programmide vastuvõtmiseks Euroopa tasandil ja nende esitamiseks riiklikul tasandil;

21.

väljendab kahetsust selle üle, et enne partnerluslepingute koostamist ja heakskiitmist ei määratud selgelt kindlaks, kuidas kasutada integreeritud territoriaalseid investeeringuid (Integrated Territorial Investments, ITI). Selle tagajärjel kasutab iga riik integreeritud territoriaalseid investeeringuid väga erinevalt, kui üldse. Seal, kus integreeritud territoriaalseid investeeringuid on kasutud partnerluslepingu ühe vahendina, püsib aga konkreetseid integreeritud territoriaalseid investeeringuid kavandavate üksuste jaoks jätkuvalt ebaselgus nii riigi kui ka Euroopa Komisjoni tasandil. Nii mitmelgi juhul on sellega kaasnenud korraldusasutuste tahtmatus üldse lisada integreeritud territoriaalseid investeeringuid oma rakenduskavadesse. Seepärast kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni üles tagama, et riikides, kes on otsustanud kasutada integreeritud territoriaalsete investeeringute vahendit, võimaldataks nende kasutamist asjakohasel määral kõikides rakenduskavades ning rajataks kiiresti asjakohased rakendus- ja haldusstruktuurid, et integreeritud territoriaalseid investeeringuid saaks tõepoolest kasutada ning seeläbi sünergiat luua;

22.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et enne partnerluslepingute koostamist ja heakskiitmist ei määratud selgelt kindlaks territoriaalse mõõtme kasutamise ulatust, otstarvet ja metoodikat. See on peamine põhjus, miks iga riik käsitleb territoriaalset mõõdet täiesti erineval moel ja määral. See vähendab oluliselt mõju, mida territoriaalse mõõtme üleeuroopaline rakendamine võiks avaldada mitte ainult strateegia „Euroopa 2020” elluviimisele, vaid ka ELi arengule üldisemalt;

23.

palub Euroopa Komisjonil anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus koostada riigi tasandil sõlmitud üldise partnerluslepingu lahutamatu osana oma nn piirkondlik partnerlusleping. Sellega tunnustaks komisjon täielikult ELi lepingu artiklit 4 liikmesriikide põhiseadusliku korra austamise kohta, andes samas maksimaalse mõju subsidiaarsuse põhimõttele;

24.

palub Euroopa Komisjonil rääkida partnerluslepingute ja rakenduskavade üle peetavatel läbirääkimistel ühel häälel ja märgib sellega seoses mitme omavalitsuse kaebusi, et läbirääkimiste ajal olid Euroopa Komisjoni eri talitustel erinevad, mõnikord vastuolulised nõudmised, mis ei olnud õigustatud tegelike konkreetsete nõuete ja/või kehtivate õigusaktidega. Kutsub komisjoni üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes töötavad välja ja rakendavad märkimisväärset osa kavadest, juba läbirääkimiste varasemasse etappi ning andma rakenduskavade ettevalmistamisel algusest peale, kui määratakse kindlaks nende põhiparameetrid, määruse põhisätete ühtse ja selge tõlgenduse. See, et komisjon esitab omapoolseid märkusi esitatud kavadele hilja ning tähtaeg kavade ajakohastamiseks on liiga lühike, õõnestab poliitilist vastutustunnet kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

25.

rõhutab, et partnerluspõhimõtte valdkonna head tavad eeldavad pigem õiget mõtteviisi ja halduskultuuri kui seaduse jõudu. Lahknevus õigusaktide ja nende kohaldamise taustatingimuste vahel viib nimekirjas linnukeste tegemise tavani (3), seades ohtu programmitöö kvaliteedi ja tulemuslikkuse eesmärgi ning tehes sellest lihtsalt halduskoormuse, mis aeglustab kõnealuste fondide rakendamist ELis;

26.

seepärast on komitee arvamusel, et partnerluspõhimõtet saab tugevdada, kui komisjon aitab analüüsida toimimismehhanisme, kaardistab häid tavasid ja hindab arutelude jaoks asjakohaseid tähtaegu vastavalt institutsioonide ja programmi keerukusele. Komitee avaldab sellega seoses heameelt, et Euroopa Komisjon on käivitanud partnerluspõhimõtet käsitleva uuringu ja kavatseb hakata regulaarselt korraldama nn struktureeritud dialoogi koosolekuid, mille eesmärk on arutada sidusrühmadega partnerluspõhimõtte rakendamist. Komitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Regioonide Komitee kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusorgan, peab kõnealuses protsessis olema strateegiline partner;

27.

soovitab komisjonil uurida eelkõige seda, kuidas partnerluspõhimõtet ja territoriaalset mõõdet on järgitud ühtekuuluvuspoliitika raames koostatud riiklikes programmides. Paljudes liikmesriikides on näha selget suundumust rakendada ühtekuuluvuspoliitikat tsentraliseeritumalt, kehtestades piirkondlike programmide asemel riiklikke. Kaitsta tuleb ühtekuuluvuspoliitika peamist eesmärki: vähendada piirkondlikke erinevusi ja ebavõrdsusi ning edendada regionaalarengut;

28.

juhib tähelepanu sellele, et 2013. aastal oli riigi tasandist madalam tasand vastutav 55 % eest kõigist avaliku sektori investeeringutest ja seega on tal oluline roll majanduskasvu edendamisel Euroopas. Mõnes piirkonnas on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid peaaegu ainus avaliku sektori investeeringute allikas;

29.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigi tasandist madalamate tasandite rahandus on raskes olukorras, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused satuvad silmitsi kõrge võlataseme ja kõrgematel tasanditel kehtestatud kokkuhoiumeetmetega. Komitee märgib sellega seoses, et riigi rahaliste vahendite puudusel on otsene mõju ühtekuuluvuspoliitika rakendamisele. Seetõttu tuleks mitmetasandilist rahastamissüsteemi edaspidi parandada. Komitee kutsub seega liikmesriike üles kasutama ära paindlikkust, mida komisjon neile võimaldab, ning vabastama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest rahastatavate meetmete jaoks tehtavad kohustuslikud riiklikud osamaksed stabiilsuspakti piirangutest;

30.

tunneb seetõttu heameelt, et programmitöö perioodil 2014–2020 annab ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditele aktiivsema rolli, ning märgib, et tõhusa rakendamise korral võivad need vahendid rahastamise mõju kohalikele omavalitsustele ja piirkondadele märkimisväärselt suurendada, tingimusel, et võetakse arvesse investeeringute majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet;

31.

juhib tähelepanu sellele, et struktuurifondide rakendamisel rahastamisvahendite kaudu tekivad probleemid. Paljudel juhtudel on rakendamine jätkuvalt väga keeruline ning ka komisjoni pädevad talitused ei tõlgenda asjaomaseid sätteid alati üheselt ja sidusalt, eelkõige hindamise ja kontrollimise etapil. Hoolimata Euroopa Komisjoni jõupingutustest suuniseid pakkuda, on rahastamisvahendite loomisel enamikul juhtudel ikka veel paratamatu väliskonsultatsioonifirmade kasutamine, mis tähendab lisakulusid;

32.

avaldab heameelt, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamisvahendite kasutamiseks loodi uus teabe- ja abikeskus (FI-compass). See vahend peaks aitama lihtsustada rahastamisvahendite rakendamist ja muutma selle arusaadavamaks;

33.

rõhutab EIP tähtsust, kelle struktuuriprogrammide laenud võivad olla suurepärane moodus hankida elujõulistele kriitilise suurusega projektidele rahalisi vahendeid teatava rakenduskava alusel. Kahjuks ei teadvustata nimetatud rahastamisallika pakutavaid võimalusi kõikidel tasanditel piisavalt (4). Juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et kohalikud omavalitsused ei saa praegu pakutavaid võimalusi täielikult ära kasutada äärmiselt keeruliste menetluste tõttu selliste laenude taotlemisel ja kasutamisel. Komitee toetab seega jõupingutusi lihtsustada struktuuriprogrammide laenudele kehtivaid eeskirju;

34.

märgib, et tugevam temaatiline suunitlus on üks peamistest 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika reformidest. Temaatilise suunitluse eesmärk on koondada vahendid piiratud arvule temaatilistele valdkondadele, et saavutada kriitiline mass ja tegelik mõju. Kuna eelnevalt kindlaks määratud temaatiliste eesmärkide põhjal otsustatakse, millele võib ESIFi vahendeid kulutada, on temaatilist suunitlust käsitlevatel sätetel märkimisväärne mõju partnerluslepingute ja rakenduskavade struktuurile;

35.

juhib tähelepanu sellele, et ka rohkem arenenud piirkondades võib sisemistest piirkondlikest erinevustest tulenevalt siiski olla vajalik investeerida taristutesse, mille kaudu osutatakse energia-, keskkonna-, transpordi- ja IKT-alaseid põhiteenuseid ning sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuseid;

36.

tunneb heameelt selle üle, et on saavutatud täiendavat paindlikkust selliste uute vahendite kaudu nagu kogukonna juhitav kohalik areng ning integreeritud territoriaalsed investeeringud (ITI), mis võimaldavad mitme rahastajaga programmide kasutamist ja innovaatiliste projektide rakendamist. Tervitab asjaolu, et paljud riigid ja piirkonnad kaaluvad vähemalt paberil nende vahendite kasutamist. Komitee tunneb siiski muret, et fondidevahelised regulatiivsed erinevused ja korraldusasutuste vastumeelsus delegeerida kohalikule tasandile on jätkuvalt probleemid, mis piiravad nende uute vahendite pakutavat potentsiaali integreeritud territoriaalseks arenguks;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et eri rahastamisallikate ja vahendite koondamine ühte projekti võib pakkuda märkimisväärseid eeliseid ainult sel juhul, kui eri rahastamisallikate ja vahenditega kaasnevad võrdväärsed aruandluse ja toetuse saamise nõuded, et muuta selline koondamine toimivaks, vähendades rakendusvigu ja kulusid, mis lisanduvad täiendavate haldusmenetluste tõttu;

38.

võtab teadmiseks, et mõnes liikmesriigis on uusi vahendeid nende keerukuse tõttu skeptiliselt vastu võetud ja neid ei rakendata laialdaselt seal, kus nad tooksid kasu, ning et riiklik tasand on mõnel juhul takistanud kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel uusi vahendeid kasutada; kutsub seega Euroopa Komisjoni üles uurima üksikasjalikumalt põhjuseid, miks kõnealune valik on konkreetsetel juhtudel kõrvale jäetud;

39.

palub Euroopa Komisjonil ja EIP-l ühtlustada haldus- ja toetuse saamise nõuded, kui toetatakse mitmesuguseid valdkondadevahelisi projekte;

40.

tunneb heameelt selle üle, et reformitud ühtekuuluvuspoliitikas pannakse rohkem rõhku rakenduskavade tulemuslikkusele. Heaks tulemuseks võib pidada eesmärkide saavutamist tõhusalt ja eeskirjade kohaselt;

41.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkus on esmatähtis kõigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kuna head tulemused parandavad piirkondades, linnades ja valdades märkimisväärselt elukvaliteeti;

42.

täpsustab, et tulemuslikkuse kõige olulisemad elemendid võiksid olla pikaajalised tulemused, milleni jõutakse eelnevalt kindlaks määratud eesmärkide saavutamisel. Tulemuste hulka võib kuuluda tööhõivemäär, tööpuuduse tase, ummikute ja saaste vähenemine jms. Seevastu niisugused väljundid nagu läbiviidud koolituste hulk ja tee-ehituskilomeetrite või renoveeritud hoonete arv on ainult vaheetapid tulemuste saavutamisel ning seetõttu tulemuslikkuse vähem oluline element;

43.

peab eriti kahetsusväärseks asjaolu, et taaskehtestatud tulemusreserv võiks julgustada seadma ambitsioonituid eesmärke, et tulemusreservist hõlpsasti täiendavaid vahendeid saada. Siiski saab alles rakendamise käigus selgeks, kas eesmärgid on ambitsioonikad või mitte. Igal juhul tekitab rakenduskavade rahaliste vahendite kasutuse takistamine tarbetut ebakindlust finantsplaneerimises ja tähendab lisariski projektide juhtimises;

44.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on olemuselt pikaajaline, kahjustab lühiajaliste või keskmise pikkusega perioodide finants- või väljundnäitajate liiga range rõhutamine kõigi pikaajaliste eesmärkide saavutamist, mis on rakenduskavade üle peetud läbirääkimistel seatud. Seega nõuab komitee, et järgmiseks programmitöö perioodiks töötataks välja uus tulemuslikkuse raamistik, mis ei põhineks väljunditel, vaid tulemustel;

45.

lisaks on kahetsusväärne, et tulemuslikkuse raamistikus on finants- ja väljundnäitajad kohustuslikud, aga tulemusnäitajad üksnes vabatahtlikud. Siiski leiab komitee, et keskendumine tulemuste saavutamisele peab olema kõigi struktuurifondide strateegilise planeerimise kohustuslik element, mida tuleks ka tulemuslikkuse raamistikus arvesse võtta;

46.

väljendab sellega seoses heameelt, et Euroopa Komisjon koostab iga-aastaseid aruandeid, milles alates 2016. aastast võetakse kokku liikmesriikide rakendusaruanded, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles neid aruandeid arutama koos Euroopa Regioonide Komitee liikmetega. Komitee soovitab, et need aruanded võiksid sisaldada ka rakendussüsteemi lihtsustamisel tehtud edusammude analüüsi;

47.

märgib, et finantsnäitajad, näiteks rahaliste vahendite kasutamise määr, ei ole tulemustele suunatud tulemuslikkuse näitaja. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles pöörama tulemuslikkuse raamistikus rahalistele näitajatele vähem tähelepanu;

48.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika on oma keerulise rakendussüsteemi tõttu saanud minevikus tugeva kriitika osaliseks. Enamik korraldusasutusi peab uusi eeskirju ikka veel bürokraatlikeks ja keerulisteks. Seoses sellega pidas enamik komitee küsimustikule vastanuist kõige tähtsamaks abikõlblikkuse eeskirjade lihtsustamist, ülereguleerimise vältimist ja tulemustele keskendumist;

49.

juhib tähelepanu asjaolule, et ülemääraste nõuete kehtestamine on endiselt halduskoormuse üks peamistest põhjustest. Selline ELi eeskirjade liiga range tõlgendamine liikmesriikides ning asjaolu, et paljudes liikmesriikides allub iga fond eri ministeeriumile ja haldusvaldkonnale, tekitab abisaajatele ja korraldusasutustele tarbetuid haldusnõudeid, kapseldunud suhtumisi ja täiendavat halduskoormust ning takistab selliste integreeritud territoriaalse arengu vahendite kasutamist nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud või kogukonna juhitav kohalik areng;

50.

palub Euroopa Komisjonil jälgida ELi eeskirjade kohaldamist liikmesriikides ja ülemääraste nõuete kehtestamise puhul veenda riikide ametiasutusi kohaldama ELi eeskirju vähem koormaval viisil. Liiga range tõlgendamise juhtumid tuleks vastastikuse õppimise huvides teha üldsusele kättesaadavaks;

51.

siiski on ka ELi eeskirjades (määrustes, rakendusaktides ja delegeeritud õigusaktides) lihtsustamiseks veel küllaldaselt võimalusi. Seepärast nõuab komitee ELi rahastatavate projektide haldamise jätkuvat lihtsustamist. See peaks hõlmama viivituste vähendamist abisaajatele hüvitiste maksmisel, projektide ühtsete auditieeskirjade loomist, lihtsamaid eeskirju ise tulu teenivate projektide jaoks, sidusaid eeskirju kulude abikõlblikkuse kohta, lihtsustatud kulude laialdasemat kasutamist, maksete ja tulemuste tihedamat seotust, e-ühtekuuluvust, abisaajatele võimaluse andmist täita kõik nõuded ühes kohas, proportsionaalset ja ühtlustatud lähenemist järelevalvele, menetluste ühtlustamist, kui osa territoriaalse koostöö programmide esmatasandi järelevalvest, ning riigihangete kontrolli lihtsustamist. Komitee rõhutab, et väga oluline on pakkuda nii kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui ka ettevõtetele asjakohast eksperdiabi õigusaktide (eriti riigihangete valdkonnas) ja nende nõuetekohase rakendamisega seotud vastuste ja nõuannete leidmiseks. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaasama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad kõrgetasemelisse eksperdirühma, mis jälgib kasusaajate heaks läbiviidavat lihtsustamist, et kasutada ära projektide tegelike rakendajate kogemused eesmärgiga vähendada halduskoormust, suurendada vahendite kasutamise suutlikkust ning parandada kavade mõju;

52.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liigsele koormamisele suure arvu kooskõlastamata kontrollidega, mis võib kaasa tuua huvi vähenemist Euroopa projektide rakendamise vastu. Vajaduse korral võiksid asjaomased asutused teha ühendatud kontrolle või üksteise kontrolle vastastikku tunnustada; teeb ettepaneku kasutada kontrollide või auditite tulemusi vigade ärahoidmiseks, muutes rakendatud projektid seega edukamaks;

53.

nõuab sellega seoses, et komisjon rakendaks õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames kasutatavaid lähenemisviise järjepidevalt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide valdkonnas, sh ka delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide osas. Lisaks peaksid hõlmatud olema ka arvukad komisjonisisesed suunised ja nende vastuvõtmise menetlus, kuna vaatamata sellele, et suunistel ei ole ametlikult siduvat mõju, suurendavad nad märkimisväärselt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise äärmist keerukust ja bürokraatlikkust kohapeal;

54.

komitee on veendunud, et viivitamata on tarvis konkreetseid meetmeid territoriaalse koostöö programmide lihtsustamiseks. Euroopa territoriaalse koostöö programmide ja projektide tulemused on samuti tarvis nähtavamaks muuta. Keerukus põhjustab viivitusi ja vigu, mis piiravad ELi ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkust. Selgemad, läbipaistvamad ja lihtsamini rakendatavad eeskirjad tekitavad vähem raskusi ka edaspidi, kulude tõendamise etapil ning kontrolli ja auditi tegemisel. Samuti tuleks ühtlustada Euroopa Komisjoni järelkontrollimeetmeid ning tagada nende kooskõla sidususe, subsidiaarsuse ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega;

55.

märgib, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkus on ühtekuuluvuspoliitika eduka rakendamise jaoks keskse tähtsusega, kuid kahjuks esineb ikka veel puudusi mõningates kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

56.

juhib tähelepanu sellele, et haldussuutlikkuse puudumisel on palju võimalikke põhjusi, sealhulgas:

57.

kutsub mitte ainult vähem arenenud, vaid kõiki ELi liikmesriike üles kasutama rohkem tehnilist abi, mis on rakenduskavade jaoks saadaval, et parandada kohalike ja piirkondlike asutuste ning teiste osalejate suutlikkust kasutada ja hallata ELi rahastamisvahendeid ning toetada paremate statistiliste andmete kogumist kohalikul tasandil;

58.

rõhutab, et haldussuutlikkuse tugevdamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil viib rakenduskavade tõhusama ja enam tulemustele suunatud rakendamiseni. EL ja liikmesriigid peaksid toetama saavutuste võrdlemist ning kogemuste- ja teadmistevahetust piirkondade ja linnade vahel, kasutades selleks mh selliseid vahendeid nagu Euroopa territoriaalse koostöö programmid;

59.

toetab Euroopa Komisjoni mahajäänud piirkondade algatust, mille eesmärk on määratleda piirkondliku tasandi, eeskätt vähem arenenud piirkondade majanduskasvu ja investeeringute peamised hoovad ja kitsaskohad. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kasutama majanduskasvu potentsiaali vallandamise kohta soovituste esitamisel kohalike ja piirkondlike ekspertide teadmisi ja võtma arvesse mahajäänud piirkondade erivajadusi;

60.

tunnistab, et eeltingimused (ühissätete määruse artikkel 19) tagavad ELi vahendite investeerimise õiguskeskkonnas, mis vastab Euroopa seadustele, ja vahendite kasutamise selliste konkurentsieeliste vähendamiseks, mis tulenevad eeskirjade täitmatajätmisest, kuid juhib tähelepanu järgnevale:

61.

innustab liikmesriike osalema koostööprogrammides ning neid liikmesriike, kelle territooriumil asub Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse peakorter, usaldama ETKRile korraldusasutuse rolli ETKRi hõlmatud piirkondadega seotud mõnede või kõikide territoriaalse koostöö programmide puhul kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1299/2013 (erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil) artikliga 22.