21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/1

1.

tervitab asjaolu, et komisjoni uus koosseis on asetanud majanduskasvu ja töökohtadesse investeerimise oma tegevuskava keskmesse, ja rõhutab Regioonide Komitee valmisolekut teha koostööd Euroopa Liidu institutsioonidega, iseäranis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispangaga, et tagada vajalik poliitiline vastutus selle kava õnnestumise eest, milles suurendatud investeeringud on kombineeritud struktuurireformidega;

2.

tervitab asjaolu, et kavandatud investeerimiskavas tunnustatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisele suunatud investeeringutes, arvestades, et riigi tasandist madalama tasandi valitsused viisid 2013. aastal ellu umbes 55 % kõigist EL 28 avaliku sektori investeeringutest (1);

3.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon tunnistas praegust märkimisväärset alarahastamist: investeeringute praegune määr on 230–370 miljardit eurot alla keskmise aastas;

4.

toonitab, et investeerimiskava peaks olema ELi sellise ulatuslikuma investeerimiskava alguseks, mis oleks tihedas seoses strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisega ja seotud regulatiivse koormuse kõrvaldamisega;

5.

soovitab kasutada makromajandusliku järelevalve kriteeriumina konkreetse liikmesriigi investeerimismäära;

6.

toonitab, et avaliku sektori investeeringud peavad olema vastavuses valitsemissektori võla jätkusuutlikkusega. Komitee rõhutab, et kvaliteetsed avaliku sektori investeeringud on erainvesteeringute stiimul ja sageli ka eeltingimus, samuti seda, et nende taaskäivitamise eesmärk peab olema luua soodsat mõju, mis viiks riigivõla osakaalu vähenemiseni SKPst;

7.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles vastama positiivselt üleskutsele osaleda vabatahtlikult Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondis;

8.

toetab komisjoni ettepanekut vabastada avaliku sektori investeeringud, millega toetatakse Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames rahastatavaid projekte, eelarvepuudujäägi arvutamisest vastavalt stabiilsuse ja kasvu paktile;

9.

on seisukohal, et kõnealune vabastus on kooskõlas Regioonide Komitee nõudmisega, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide riiklik kaasrahastamine jäetaks stabiilsuse ja kasvu pakti eelarvepuudujäägi arvutamisest välja, ning palub Euroopa Komisjonil seepärast hinnata selle nõudmise teostatavust;

10.

toetab komisjoni hinnangut, et piirkondlikke omavalitsusi rahaliselt ja projektipõhiselt kaasamata ei saavuta investeerimiskava asjakohast võimendavat mõju reaalmajandusele;

11.

kahtleb, kas kavandatud finantsvõimenduse määra 1:15 on võimalik saavutada kogu ELis, võttes arvesse, et mõnes vähem arenenud piirkonnas ei ole tugevat erasektorit, mis võiks kindlustada projektide täiendava rahastamise;

12.

tervitab komisjoni teadaannet, et uus Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond luuakse täienduseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele. Komitee toonitab, et tuleb vältida Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide igasugust kattumist ning soovib selgitust nende investeerimisfondide vajaliku vastastikuse täiendavuse kohta, kaasa arvatud finantsvahendite kasutamine;

13.

nõuab juurdepääsu võimaldamist väikesemahuliste projektide jaoks, millega antakse panus töökohtade loomisse kohalikul tasandil, ning rõhutab vajadust linna- ja maapiirkondade tasakaalustatud investeerimiskava järele;

14.

rõhutab, et sellel paketil ei tohi olla mingit negatiivset mõju praeguste programmide COSME ja „Horisont 2020” raames käivitatud või kavandatud projektidele;

15.

on seisukohal, et kapitalisüstid ei tohiks keskenduda ainult kvantitatiivsele võimendamisele üldiselt, vaid ka kvaliteeti investeerimisele sellistes valdkondades nagu haridus, koolitus, teadusuuringud, transport, taristu, tervishoid, energiatõhusus, säästev areng, mis suurendavad majanduskasvu potentsiaali;

16.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle teha koostööd kõigi avaliku ja erasektori sidusrühmadega piirkondlikul tasandil, et lihtsustada oluliste investeerimisprojektide elluviimist ja tagada sidusrühmade juurdepääs asjakohastele rahastamisallikatele. Komitee rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerlused võivad olla konkurentsivõimelised, kuid vajavad selgelt määratletud valdkondi ja kokkulepitud eesmärke. Komitee kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt läbipaistvust projektide valikul, kaasates kõnealusesse protsessi ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

17.

rõhutab, et investeerimispaketi rakendamisel on vaja riiklike ja piirkondlike arengupankade tugevamat osalust;

18.

soovitab arvestada kavandatud investeerimisprojektide hindamisel riiklikke investeeringuid käsitlevaid OECD põhimõtteid;

19.

toetab ideed luua investeerimisalase nõustamise keskne kontaktpunkt („Hub”), mille abil tagada üleeuroopaliste prioriteetide seadmine. Komitee toonitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust luua ühendus projektide edendajate, investorite ja riiklike haldusasutuste vahel, et lihtsustada olulisi investeerimisprojekte ja tagada õigete projektide juurdepääs asjakohastele rahastamisallikatele;

20.

tervitab investeerimiskava algatust toetada VKEde riski rahastamist. Ent kuna VKEd on teadaolevalt majandusliku ja finantsilise ebastabiilsuse tingimustes kõige haavatavamad ettevõtted, peaks toetuse tagama täielikult Euroopa Investeerimispank ja mitte turuhinna alusel. Komitee rõhutab, et ka väikestel ja mikroettevõtjatel peab olema juurdepääs riski rahastamiseks antavale toetusele, ning väljendab muret selle pärast, et keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete laia määratluse tõttu võivad toetusest kasu saada peamiselt suuremad keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted;

21.

toetab algatust korraldada piirkondlikul tasandil „Euroopasse investeerimise” seminare ning kinnitab oma valmisolekut anda oma eksperditeadmiste näol panus nende edusse;

22.

toonitab, et ulatuslikumate erainvesteeringute suurim takistus on sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkus ja võime määrata kindlaks ja valmistada ette sobivaid projekte. Komitee märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad kava rakendamisetapis silmitsi seista täiendava finantsilise halduskoormusega. Komitee rõhutab, kuivõrd oluline on teha õiguslike ja muude takistuste kindlakstegemisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, arvestades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad ligikaudu 70 % ELi otsustest;

23.

rõhutab seepärast vajadust sihipärasema tehnilise abi järele, toetamaks riigi tasandist madalama tasandi avalike haldusasutuste haldussuutlikkust, et tulla tõhusalt toime investeerimiskliima parandamisele suunatud struktuurireformidega;

24.

kutsub üles kasutama lihtsustatud menetlusi, mis võimaldavad projektide õigeaegset kinnitamist, et vältida mis tahes hilinemisi investeerimiskava rakendamisel;

25.

jagab seisukohta, et riigihankeid, sealhulgas innovaatilisi partnerlusi käsitlevate ELi eeskirjade tõhus ja õigeaegne riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmine ja e-riigihanke vahendite edendamine aitavad parandada investeerimistingimusi. Siinkohal rõhutab komitee, et paljudel hankijatel puuduvad praegu vahendid elektrooniliste arvete töötlemiseks ning seega peaksid mitmed liikmesriigid suunama meetmeid asjakohaste IT-süsteemide väljatöötamisele ja lahenduste leidmisele praeguse lõhe kaotamiseks;

26.

võtab endale kohustuse anda panus investeerimiskava rakendamise määruse eelnõusse, mille komisjon kavatseb vastu võtta 2015. aasta jaanuaris;

27.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Ülemkogu eesistujale.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/4

1.

rõhutab, et jätkuv finants-, majandus- ja sotsiaalkriis muudab reaalmajanduse rahastamise tingimusi kardinaalselt. Sellest tulenevalt muutub üha olulisemaks avaliku ja erasektori investeeringute toetamine pikas perspektiivis. Avaliku sektori investeeringud võivad lisaks erainvesteeringute toetamisele olla sageli ka nende eeltingimuseks, sest neil võib olla suur tähtsus konkreetses piirkonnas toimiva majanduse jaoks asjakohaste struktuuriliste tingimuste kehtestamisel ja nad võivad vastutsükliliselt toimida negatiivsete majandustingimuste perioodil. Lisaks erainvesteeringute täiendamisele võivad avaliku sektori investeeringud aidata saavutada üldist huvi pakkuvaid eesmärke valdkondades (nt haridus, koolitus, teadusuuringud, taristu, tervishoid, keskkond jne), kus avalikku sekkumist on vaja, kuna ühiskonna üldine kasu ei kattu erainvesteeringute mustriga;

2.

märgib, et ajal mil ülemaailmsed otseinvesteeringud kasvavad peaaegu kahekohaliste numbritega (1), kahanevad erainvesteeringud Euroopa Liidus. Samas pakuvad praegused äärmiselt madalad reaalintressimäärad erasektorile vähe stiimuleid avaliku sektori investeeringuid lühiajaliselt toetada. Seepärast on tähtis luua soodsad tingimused erainvesteeringute stimuleerimiseks, tõstes samas avaliku sektori investeeringute taset, kvaliteeti ja tulemuslikkust, et kompenseerida eranõudluse puudumine avaliku nõudlusega;

3.

toonitab, et Rahvusvahelise Valuutafondi 2014. aasta maailmamajanduse väljavaate oktoobrinumbris (2) märgitakse, et selgelt määratletud taristuvajaduste ja tõhusate avaliku sektori investeerimisprotsessidega majandustes ning majandusliku loiduse ja leebe rahapoliitika tingimustes on tungivalt vaja suurendada riiklikke taristuinvesteeringuid;

4.

toob välja, et aastatel 2008–2013 vähenesid Euroopa Liidus avaliku sektori investeeringud reaalselt 20 %. Komitee tunnistab, et riiklike investeeringute alakasutamine algas enne kriisi ja olukord on seejärel märkimisväärselt halvenenud. Lisaks piirati kriisi ajal avaliku sektori investeeringuid veelgi pankade rekapitaliseerimiseks tehtava riikliku sekkumise raames. Esmajoones oli seda vaja leevendamaks tagajärgi, mis tulenesid eraisikute üleinvesteerimisest kinnisvarasse mitmes euroala riigis. Komisjoni viimaste, 2013.–2014. aastaks esitatud prognooside kohaselt saavutavad EL 27-s avaliku sektori investeeringud 2014. aastal ajaloolisse madalseisu, nagu see juhtus 2013. aastal erasektoris (3);

5.

toetab seepärast suuremat üksmeelt selles osas, et jätkusuutliku majanduskasvu taastamine ELis osutub võimatuks, kui ei stimuleerita majanduskasvu soodustavaid investeeringuid (4). Majanduskasvu soodustavate investeeringute stimuleerimine on tähtis, sest nende mitmekordistav fiskaalpoliitiline mõju on suurim, st ergutav mõju reaalsele SKP kasvule võrreldes muud liiki kuludega, nagu valitsussektori tarbimine, sotsiaalsed siirded, käibemaksu kärped või töötajate sotsiaalkindlustusmaksete suurendamine (5);

6.

osutab, et kvaliteetsete avaliku sektori investeeringute püsiv madalseis võib veelgi süvendada Euroopa Komisjoni ühtekuuluvust käsitlevas kuuendas aruandes analüüsitud ühtekuuluvuse ja lähenemise eraldusjooni;

7.

juhib siiski tähelepanu asjaolule, et nii mõne liikmesriigi suur võlakoormus kui ka kriisist põhjustatud kulude suurenemine sotsiaalteenustele ja kapitalisiirded ettevõtetesse vähendavad avaliku sektori investeeringute fiskaalpoliitilist manööverdamisruumi;

8.

märgib, et avaliku sektori rahalise olukorra halvenemine ja 2010. aasta lõpust rakendatavad riigieelarve konsolideerimise meetmed on põhjustanud märkimisväärseid muutusi mitme liikmesriigi avaliku sektori kulude struktuuris. Eelkõige on riigieelarve konsolideerimise meetmete osana ebaproportsionaalselt vähendatud majanduskasvu soodustavaid kulutusi ja EL 27-s on need aastatel 2008–2012 vähenenud 36,7 %-lt 35,6 %-le (6);

9.

kordab, et avaliku sektori investeeringutes on võtmeroll riigi tasandist madalamatel valitsustasanditel, sest nemad viisid 2013. aastal ellu umbes 55 % kõigist EL 28 avaliku sektori investeeringutest. Ent riigi tasandist madalamate valitsustasandite investeeringute osa on kahanenud 2,2 %-lt EL 27 SKPst (1995. aastal) 1,8 %-le 2013. aastal, kusjuures pärast 2010. aastat on toimunud pidev langus (7). Langus on suures osas tingitud laenutingimuste halvenemisest. Reeglite kehtestamine riigi tasandist madalamate valitsustasandite laenamisele või olemasolevate eeskirjade karmistamine riigieelarve konsolideerimise meetmena on paljudes OECD riikides riigivõla piiramiseks sageli vajalik, kuid toob endaga kaasa ka nende investeerimisvõime edasise vähenemise;

10.

rõhutab, et ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 12 kohaselt on liikmesriigid vastutavad valitsussektori (sh kõik valitsustasandid) eelarvepuudujäägi eest. Samas aga mõjutavad ELi eelarve-eeskirjad Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi väga erinevalt. Mõju sõltub: i) sellest, kuidas liikmesriigid on võtnud ELi eelarve-eeskirjad üle riiklikesse õigusaktidesse, ii) eelarve detsentraliseerimise määrast liikmesriigis, iii) kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevuste ulatusest ja iv) kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahalisest olukorrast, mis võib ka liikmesriigi sees suuresti erineda;

11.

toonitab, et ehkki avaliku sektori investeeringuid tajutakse kaudselt makromajanduslike nõuete kaudu, mis on sätestatud stabiilsuse ja kasvu paktis: eelarvepuudujääk peab jääma vastavalt alla 3 % ja võlg alla 60 % SKP-st, siis ELi lepingutes sisalduv ainus konkreetne viide avaliku sektori investeeringutele on esitatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kontekstis, kus puudub eristamine eri liiki kulude vahel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikes 3 sätestatakse tõepoolest, et ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse käivitamisele eelnevas ettekandes võetakse „arvesse ka seda, kas eelarvepuudujääk ületab riigi investeerimiskulutused, samuti kõiki muid asjassepuutuvaid tegureid”. Menetlusi käsitlevas määruses esitatud asjassepuutuvate tegurite loetelus sisaldub „esmaste jooksvate ja kapitalikulude areng,/–-/ELi üldist majanduskasvustrateegiat käsitlevate poliitikasuundumuste rakendamine ning riigi rahanduse üldine kvaliteet”;

12.

märgib, et seni ei ole loodud ELi strateegiat avaliku sektori investeeringute kohta ja et Euroopa Komisjon piirdub enamasti mittesiduvate soovituste esitamisega liikmesriikidele: „Majanduskasvu saab edendada usaldusväärse ja kasvu soodustava eelarve konsolideerimise abil, millega parandatakse maksustruktuuri ja samuti riiklike kulutuste kvaliteeti./–-/liikmesriigid [peaksid] püüdma hoida piisavat eelarve konsolideerimise tempot, säilitades samaaegselt investeeringud, mille abil tahetakse saavutada majanduskasvu ja töökohtade strateegias „Euroopa 2020” püstitatud eesmärke” (8). Soovitust täpsustati veelgi 2013. aasta majanduskasvu analüüsis, milles toonitatakse, et: „Prioriteetseks tuleks pidada ja tugevdada investeerimist haridusse, innovatsiooni ja energeetikasse, tagades samal ajal selliste kulude tõhususe”. Komitee nõuab, et kõik Euroopa strateegiad oleksid ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

13.

tervitab asjaolu, et 2014. aasta riigipõhistes soovitustes pannakse tugevamat rõhku majanduskasvu edendamise pikaajalistele meetmetele ja tunnistatakse, et lühiajalised eelarve konsolideerimise meetmed peavad –tasakaalus poliitikavalikute näol – käima käsi-käes pikaajaliste investeeringutega majanduskasvu ja töökohtadesse. Riigipõhistes soovitustes viidatakse sageli teadusuuringutele ja innovatsioonile, teadmistele, haridusele, VKEde turule juurdepääsule (13 riiki), energeetikasektorile (12 riiki) ja transpordile ning lairibataristule (8 riiki) (9);

14.

tuletab meelde, et 28.–29. juunil 2012. aastal riigipeade ja valitsusjuhtide poolt vastuvõetud majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppes sedastatakse, et „erilist tähelepanu tuleb pöörata investeeringutele tulevikule suunatud valdkondadesse, mis on otse seotud majanduse kasvupotentsiaaliga, ning pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamisele. Komisjon jälgib rangete eelarvepiirangute mõju majanduskasvu soodustavatele riiklikele kulutustele ja investeeringutele. Komisjon esitab aruanded riiklike kulutuste kvaliteedi ja nende võimalike meetmete ulatuse kohta, mida võetakse ELi ja riiklike eelarveraamistike raames”. Neile volitustele reageeris Euroopa Komisjon üsnagi akadeemilise panusega, millel ei olnud ei kohast õiguslikku staatust ega esitatud selles ühtegi poliitikasoovitust (10);

15.

on seisukohal, et Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldustes esitatud soovitust kasutada „stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate meetmete raames/–-/ELi olemasoleva fiskaalraamistiku pakutavaid võimalusi, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega” (11) ei ole järgitud, ent see on jätkuvalt äärmiselt aktuaalne. Seda rõhutas 22. augustil 2014 ka EKP president, kelle sõnul on euroala 2010. aastast alates pidanud taluma vähem kättesaadavat ja tõhusat eelarvepoliitikat, eriti võrrelduna teiste arenenud majandusega riikidega. Poliitikale tuleks üldiselt kasuks, kui eelarvepoliitikal oleks rahapoliitika kõrval olulisem roll. Ta leidis, et selleks on ruumi, kui arvesse võetakse erilist algolukorda ja õiguslikke piiranguid;

16.

meenutab, et stabiilsuse ja kasvu pakt võimaldab paindlikku rakendamist erandlikes ja ajutistes tingimustes, mis on määratletud määruses 1177/2011, ning et komisjoni hinnangul pakub ELi eelarveraamistik piisavalt ruumi selleks, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega (12);

17.

viitega Euroopa Ülemkogu 27. juuni 2014. aasta järeldustele, milles kinnitati, et „liit [peab] astuma julgeid samme majanduskasvu edendamiseks, investeeringute suurendamiseks, rohkemate ja paremate töökohtade loomiseks ning konkurentsivõime valdkonnas reformide ergutamiseks” ja et „selleks on vaja samuti kasutada parimal viisil ära paindlikkust, mida kätkevad endas olemasolevad stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjad”, palub, et komisjon avaldaks teatise selle kohta, kuidas ta kavatseb stabiilsuse ja kasvu pakti praegusi paindlikkussätteid rakendada, et edendada majanduskasvu ergutamiseks vajalikke avaliku sektori investeeringuid;

18.

meenutab, et tagamaks avaliku sektori investeeringute netosumma piisava ja jätkusuutliku taseme, tuleb vältida, et liikmesriigid eelarve kohandamise nõuete täitmisel kärbiksid investeerimiskulusid. Tegelikult näitavad kogemused, et kriisi tipphetkedel otsustasid valitsused kärpida pigem investeeringuid kui jooksavid kulusid. Ent on teada, et investeeringud on olulised tõhusate struktuurimeetmete käivitamiseks Euroopa piirkondades ja linnades, mis saavad toetust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, ja et sellise hoovata ei oleks võimalik tagada nende aktiivset ja kaasavat rolli strateegias „Euroopa 2020”;

19.

kordab oma toetust Euroopa Parlamendi üleskutsele arvata Euroopa Liidu partnerluslepingute alusel kaasrahastatavad investeeringud riikliku kaasrahastamise alt välja ning palub sellega seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi raames tehtud investeeringud stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade alt välja jätta. Samuti märgib komitee, et kõik valitsustasandid peavad püüdma piirata oma tasandi võlga, et vähendada tagasimaksmise koormat tulevaste põlvkondade jaoks;

20.

väljendab muret seoses asjaoluga, et Eurostati uus arvepidamise süsteem ESA 2010, mis kehtib alates 2014. aasta septembrist, ei tee vahet kulude ja investeeringute vahel. Lisaks tähendab süsteemi ülevõtmine siseriiklikku õigusse teatud liikmesriikides seda, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad rakendama maksimaalseid investeeringute ülemmäärasid elaniku kohta aastas. Niisugune ülemmäär takistab eelkõige teatud liikmesriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tagada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide puhul nõutavat kaasrahastamist. Lisaks ei luba selline ülemmäär omavalitsustel, kellel on varuks rahalisi vahendeid, käivitada suuri investeerimisprojekte, mis ei ole eelnimetatud fondidega seotud. Komitee nõuab seepärast, et komisjon esitaks aruande ESA 2010 rakendamise kohta;

21.

rõhutab, et kaasrahastamise väljaarvamine eelarvepuudujäägi arvestusest oleks erilise tähtsusega Euroopa programmide rakendamise kiirendamiseks ja hõlbustamiseks. Komitee rõhutab samuti, et selline väljaarvamine oleks oluline ka kriisist enim mõjutatud liikmesriikide jaoks, kes on saanud rahalist abi kas euroala-välistele riikidele ette nähtud maksebilansi mehhanismi programmi kaudu (Rumeenia, Läti ja Ungari) või euroala riikidele ette nähtud Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kaudu (Kreeka, Iirimaa ja Portugal) ning kelle struktuurifondide riiklikku kaasrahastamismäära on pärast 2011. aastat vähendatud. Kui kaasrahastamismäär puudujäägi arvestusest välja jätta, aitaks see muu hulgas hõlbustada ja muuta asjakohasemaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasrahastamist, mis omakorda võimaldaks ELi vahendeid hajutada, et saaks hõlmata rohkem projekte ja niisiis suurendada nende võimendavat mõju ja parandada avaliku sektori investeeringute tõhusust;

22.

võttes arvesse asjaolu, et ELi avaliku sektori investeeringute puhul ühtekuuluvuspoliitika raames on juba arvestatud avaliku sektori investeeringute diferentseeritud tõhususega temaatilise kontsentreerumise põhimõtte alusel (strateegia „Euroopa 2020” sihtotstarbelised kulud/kohandamine), esitab Euroopa Komisjonile küsimuse, miks ei võiks EL kaaluda võimalust rakendada sarnaseid hindamiskriteeriume liikmesriikide avaliku sektori kulutuste arvestamisel;

23.

palub Euroopa Komisjonil esitada valge raamatu, milles tuuakse välja ELi tasandi avaliku sektori investeeringute tõhususe tüpoloogia avaliku sektori kulutuste aruandes vastatavalt selle pikaajalisele mõjule. Lõpuks võiks selline tüpoloogia päädida avaliku sektori investeeringute tõhususe kaalutud arvestusega eelarvepuudujäägi arvestamisel ja/või tegeliku makromajandusliku tsükli/konteksti parema arvessevõtmisega, et lõppude lõpuks viia sisse kuldne reegel, mis lubab avaliku sektori raamatupidamises eristada jooksvad kulud investeeringutest, vältimaks, et pikaajalist puhaskasu pakkuvate avaliku sektori investeeringute puhul võetakse arvestamisel aluseks üksnes nende lühiajalised negatiivsed „kulud”;

24.

kinnitab oma toetust soovitustele, mille Euroopa Parlament esitas 2012. aasta novembri resolutsioonis sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe kohta vastuseks kriisile (13). Tunnistades praeguse majandus- ja rahanduskriisi pikaajalist mõju sotsiaalsete investeeringute kvantiteedile ja kvaliteedile Euroopas, kutsuti resolutsioonis üles uuendama sotsiaalinvesteeringute käsitust Euroopas. Euroopa Parlament tegi ettepaneku, et liikmesriigid kaaluksid laiendatud euroala pakti alusel sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe sõlmimist. Viimane kehtestaks strateegia „Euroopa 2020” tööhõive-, sotsiaal- ja hariduseesmärkidega seotud investeerimiseesmärgid. Lisaks sellele nõuab komitee, et avaliku sektori investeeringute strateegia oleks suunatud keskkonnaalastele ja sotsiaalsetele eesmärkidele;

25.

nõuab struktuurilise puudujäägi arvestamise meetodite läbivaatamist, et võtta arvesse iga riigi majanduse eripära ja avaliku sektori kulutuste struktuurseid erinevusi (14);

26.

palub Euroopa Komisjonil lisada igasse majandus- ja rahaliidu rahaliste vahendite aastaaruandesse peatüki avaliku sektori investeeringute tõhususest, sh riigi tasandist madalamal valitsustasandil;

27.

juhib tähelepanu asjaolule, et kulutuste tõhusus johtub suuresti heast valitsemistavast. Komitee nõustub selles osas seisukohaga, et kuluaruanded näivad olevat kohane vahend kulutuste tulemuslikkuse hindamiseks. Nende koostamisel proovitakse leida nutikam kulude jaotamine riikliku poliitika kõigi prioriteetide vahel, võttes aluseks valikulise ja jätkusuutliku kulupõhise konsolideerimise, st esmaste kulude põhjaliku ja koordineeritud analüüsi nende poliitikaeesmärkide valguses, mille poole püüeldakse. Üldiselt pakuvad need säästvamat lähenemist kui lineaarsed, kõiki sektoreid haaravad kulukärped, mis võivad põhjustada teatud negatiivset majandus- ja sotsiaalmõju nii keskpikas kui ka pikas perspektiivis (15);

28.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku kiita ametlikult heaks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) soovituse koostada avaliku sektori investeeringute põhimõtete kogum (16) (märts 2014). Komitee tervitab asjaolu, et soovitustes tunnistatakse kõigis poliitikameetmete valdkondades (avaliku sektori investeeringute koordineerimine, sutlikkus suurendamine, raamtingimuste kehtestamine) läbivalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist ja kasvavat rolli avaliku sektori investeeringute kavandamisel ja rakendamisel;

29.

tunneb heameelt nn Junckeri paketi väljakuulutamise üle, mis peaks mobiliseerima vahendeid 300 miljardi euro ulatuses, et investeerida sellistesse sektoritesse nagu lairibaühendus, energia, taristud tööstuspiirkondades ja teabevahetustaristu; soovib sel eesmärgil saada rohkem teavet rahastamisallikate, nende tegeliku täiendavuse ning rahaliste vahendite ulatuse kohta, mida kavatsetakse erasektoris koguda, lootes, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse asjakohaselt sekkumismeetmete kavandamisse ja rakendamisse;

30.

soovitab strateegia „Euroopa 2020” vahekokkuvõtte raames lisada makromajanduslikku tulemustabelisse investeeringute määraga seotud näitaja;

31.

rõhutab, et tänu Euroopa strateegiale, millega hoogustatakse võitlust maksudest kõrvalehoidumise vastu ja maksustamise vältimise ohjeldamiseks, vabaneksid vahendid kvaliteetsete avaliku sektori investeeringute taaskäivitamiseks ja tagataks ettevõtetele paremad ja õiglasemad konkurentsitingimused;

32.

leiab, et Euroopa säästukonto loomine võib aidata rahastada 300 miljardi euro suurust investeerimispaketti;

33.

loodab, et 11 liikmesriigis kavandatud ja tugevdatud koostööle tugineva finantstehingute maksu sisseviimisest saadavat tulu kooskõlastatakse 300 miljardi euro suuruse investeerimispaketiga;

34.

nõuab Euroopa Investeerimispanga ja riiklike investeerimispankade tegevuse tihedamat kooskõlastamist, võimaluse korral ka finantssuutlikkuse koondamist ühisprojektide ümber, et tekiks piiriülene ülekanduv mõju;

35.

toetab Euroopa esimest ülikiire lairibaühenduse projektivõlakirja, mille Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispank lasid välja 23. juulil 2014, ning teeb ettepaneku anda välja teisigi piiriüleseid ja/või Euroopa projektivõlakirju taristuarenduse toetamiseks;

36.

toetab Euroopa Investeerimispanga sissemakstud kapitali edasist suurendamist 10 miljardi euro võrra, võttes aluseks 2012. aasta keskel toimunud eduka suurendamise, tänu millele oli võimalik VKEde laene peaaegu kahekordistada. Täiendavad 10 miljardit eurot lubaksid jälle suurendada Euroopa Investeerimispanga laenusummasid kuni 80 miljardi euroni, kuid ainult Euroopa Investeerimispanga volituste piires igas konkreetses liikmesriigis;

37.

palub sellega seoses, et Euroopa Komisjon uuriks võimalust kasutada väikest osa ELi eelarvest – võimaluse korral umbes 5 miljardit eurot – riskipuhvrina, et lubada Euroopa Investeerimispangal laenata täiendavaid vahendeid taristuprojektide rahastamiseks (projektivõlakirjad) ja edendada uuendustegevust, mis võimaldaksid teha investeeringuid kuni 40 miljardit euro ulatuses.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/9

1.

leiab, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa mudeli üks kõige iseloomulikumaid poliitikaid ja – tänu oma võimele reformida majandusi ja haldusorganeid ning mõjutada ulatuslikult kõiki tasandeid – kõige asjakohasem selleks, et panustada struktuuri, mis võimaldab ELil ja selle piirkondadel vastata meie aja suurtele väljakutsetele, globaliseerumisest kliimamuutuste, energiavarustuse ja jätkusuutliku arenguni;

2.

rõhutab, et majanduskriisi ajal ilmnes selgelt ühtekuuluvuspoliitika panus avaliku sektori investeeringute taseme säilitamisse paljudes liikmesriikides, seda nii investeeringute kvantiteedi kui kvaliteedi seisukohast, tänu valikumehhanismidele, mis tagasid selle poliitika sidususe Euroopa strateegiatega;

3.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on paljudel juhtudel peamine haldusvastutus investeeringutega seonduvate avaliku sektori kulude eest ning et ühtekuuluvuspoliitika kui esmatähtis vahend nende olulise rolli täitmisel ELis peab suurendama nende võimet pakkuda kodanikele kvaliteetseid teenuseid;

4.

leiab, et finants- ja majanduskriisi mõju kõigi Euroopa riikide rahandusele suurendab vajadust taaskäivitada jätkusuutlikud avaliku ja erasektori investeeringud ning pöörata suuremat tähelepanu avaliku sektori kulutustele, et tagada nende tõhus, korrapärane ja kiire menetlemine;

5.

rõhutab vajadust parandada koordineerimist ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020”vahel, mille vahehindamine käivitatakse 2015. aastal. Konkreetselt võiks see tähendada majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele pühendatud peatüki lisamist iga-aastasele majanduskasvu analüüsile, mis esitataks iga aasta septembris Euroopa poolaasta avamisel, asendades sellega eduaruanded, mis varem avaldati ühtekuuluvusaruannete vahepeal;

6.

usub, et ühtekuuluvuspoliitika on keskse tähtsusega ajal, mil tasakaal kokkuhoiu- ja kasvumeetmete ning uue globaliseerumissurvele vastava arengumudeli määratlemise vahel on Euroopa tegevuskavas kesksel kohal. Kõnealuses kontekstis – ja kestvat survet riikide rahandustele silmas pidades – peab Euroopa oma sekkumismeetmetega jätkuvalt toetama majanduskasvu, kasutama meetmeid üksikute piirkondade ja Euroopa majanduse strateegilistel eesmärkidel ning looma tõhusa haldussüsteemi, et tulla toime globaliseerumise väljakutsetega. Sel eesmärgil – ja programmiperioodi 2014–2020 käivitamise hetkel – peab komitee kasulikuks analüüsida üksikasjalikult võimalusi, kuidas tagada ühtekuuluvuspoliitikale maksimaalne roll, kasutada ära sünergiat teiste vahenditega ja tõsta kodanike teadlikkust kõnealusest poliitikast;

7.

tunneb heameelt kuuenda ühtekuuluvusaruande üle, pidades seda oluliseks teavitusvahendiks ühtekuuluvuspoliitika hetkeseisu, tulemuste ja rakendusraskuste ning ühtekuuluvuspoliitika lähiaastate ülesannete ja selle poliitika tõhusal kasutamisel avanevate võimaluste tutvustamisel;

8.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika mõju suurendamiseks on otsustava tähtsusega hästitoimiv mitmetasandiline valitsemine koos struktuuriga, mis suudab tõhusalt vastata kodanike ja ettevõtete nõudmistele, ning läbipaistva ja uuendusliku riigihangete süsteemiga. Seetõttu soovitab komitee kooskõlas kuuenda ühtekuuluvusaruandega kasutada vahendeid ja teadmisi, mis on antud ühtekuuluvuspoliitika käsutusse haldussuutlikkuse oluliseks suurendamiseks, sealhulgas uue tehnoloogia laialdase kasutamise ja halduskoormuse vähendamise kaudu;

9.

leiab, et avaliku sektori kulutuste kvaliteedi parandamiseks tuleks lisaks vahendite tõhusale eraldamisele arvesse võtta ka piirkondlikke erinevusi ja spetsiifilisi iseärasusi, mis võivad takistada majanduskasvu, samuti analüüsida nende mõju meetmetele ja neid ühtekuuluvuspoliitika mõju suurendamiseks vastavalt kohandada (1);

10.

rõhutab, et arvestades paljude majanduste erilist haavatavust praeguses kriisiolukorras, peavad riiklikud poliitikameetmed keskenduma suutlikkusele reageerida kiirelt ja tõhusalt majandusšokkidele. Komitee leiab, et struktuurifondidega, mis on mõeldud struktuuriliste ja majanduslike kohanduste jaoks pikas perspektiivis, peavad lühikeses perspektiivis kaasnema innustusmeetmed;

11.

rõhutab kooskõlas kuuenda ühtekuuluvusaruandega, et uue ettevõtluse areng sõltub osaliselt ettevõtte loomise lihtsusest, ning seda, et kõnealune aspekt on liikmesriigiti väga erinev. Sellega seoses peab komitee vajalikuks täiendavaid meetmeid, et lihtsustada eeskirju ja vahendeid, vähendada halduskoormust, parandada investeeringute raamtingimusi ning edendada haridus- ja koolitusvaldkonnas ettevõtlusoskusi;

12.

tunnistab aruka majanduskasvu tähtsust võimalusena edendada konkurentsivõimelisemaid piirkondlikke majandusi, millel on suurem vastupanuvõime välistele šokkidele. Komitee innustab seega piirkondi ja linnu arendama orgaaniliselt ja järjepidevalt algatusi ettevõtluse stimuleerimiseks uuenduslikes sektorites ning suunama oma investeeringud sellistesse tulevikusektoritesse nagu põllumajanduslik toidutööstus (põllumajandus-, veterinaar- ja toidutehnoloogia), roheline majandus, loometööstus, e-tervise algatused, turism ja sotsiaalteenused, sh nn hõbedane majandus. Sel eesmärgil kutsub komitee komisjoni üles toetama piirkondlikke omavalitsusi, et tagada nende – kooskõlas ELi suunistega – väljatöötatavate aruka spetsialiseerumise strateegiate tulemuslik rakendamine piirkondlikul tasandil;

13.

leiab, et globaliseerunud majandusega seonduvad muutused mõjutavad oluliselt tööelu, ning seetõttu tuleb koondada tähelepanu tööturu ajakohastamisele, et aidata kodanikke töö otsimisel ja pakkuda neile koolitusi, mis on suunatud majanduse uute väljakutse jaoks vajalike pädevuste omandamisele. Komitee toob sellega seoses esile Euroopa Sotsiaalfondi (edaspidi ESF) keskse rolli aktiivsete ja eelkõige selliste poliitikameetmete toetamisel, mis on suunatud töötajate teadmiste suurendamisele ja nende abistamisele ühiskondlike, tehnoloogiliste ja kultuuriliste muutustega kohanemisel;

14.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika suunab ühe osa oma käsutuses olevatest vahenditest koolitus- ja haridusalaste algatuste toetamisele, ning kordab, et kriisi üks tagajärg on noorte tööpuuduse märkimisväärne kasv. Komitee rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli kõnealuses valdkonnas ning peab vajalikuks tugevdada seost noorte tööhõivealgatuse (2) ja Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavate poliitikameetmete vahel, sh eelkõige noortegarantii ja vahendid juurdepääsu hõlbustamiseks tööturule;

15.

leiab, et seoses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kasvuga Euroopa ühiskonnas tuleb riiklike poliitikameetme raames tõhustada vahendeid enim puudustkannatavate isikute toetamiseks, kasutades selleks eelkõige Euroopa tasandi algatusi ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendeid;

16.

jagab seisukohta, et linnaprobleemidel on eriline koht ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande analüüsis, arvestades linnade tähtsust globaliseerunud majanduses ja võimalikku mõju jätkusuutlikkusele, kuid tunneb kahetsust selle pärast, et väga suuri erinevusi maa- ja linnpiirkondade arengus ei ole paremini esile toodud, ning jääb seega kindlaks nõudmisele edendada piirkondade geograafiliselt tasakaalustatud ja mitmekeskuselist majanduskasvu, sh digitaalse lõhe ületamiseks võetavate otsustavate meetmete ja jätkusuutliku transpordipoliitika abil, mis põhineb piirkondlikke iseärasusi arvestaval diferentseeritud strateegial;

17.

kordab sellise majanduskasvu tähtsust, mis loob uusi majanduslikke võimalusi puhta ja tõhusa energia arendamise kaudu. Komitee tunneb heameelt selle üle, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on viimastel aastatel suurendanud avaliku sektori investeeringuid keskkonnasektorisse, ning märgib samuti Euroopa linnade ja piirkondade võetud kohustusi seoses üleminekuga keskkonnahoidlikumale majanduskasvule. Kõnealuses kontekstis kutsub komitee üles tugevdama linnapeade pakti, et suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust ja nende osaluse kvaliteeti kliimamuutuste vastases võitluses;

18.

soovitab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika, mille eesmärk on majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, annaks ka tulevikus olulise panuse strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide elluviimisse. Majanduskasvu ja lähenemiseesmärkide tugevama omavahelise sidumise kaudu saab ühtekuuluvuspoliitika, strateegia põhieesmärkide saavutamist silmas pidades, toetada erinevuste vähendamist Euroopa Liidus ning seega aidata suurendada püsivat heaolu kogu Euroopas. Seda potentsiaali tuleb sihikindlalt kasutada, käsitledes ühtekuuluvuspoliitika partnerluspõhist lähenemisviisi aluseks võttes piirkonnas juurdunud strateegiate abil konkreetselt kohalikke tingimusi ja potentsiaale;

19.

kordab oma taotlust mitte arvestada liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste avaliku sektori kulutusi struktuuri- ja investeerimisfondide kaasrahastamisel riiklike või sarnaste struktuuriliste kulutuste hulka, mis on määratletud stabiilsuse ja kasvu paktis. Nii oleks võimalik vabastada vahendeid investeeringuteks, mis on valitud Euroopa huvidest lähtuvate kriteeriumide alusel, ning kiirendada kuludega seonduvaid menetlusi;

20.

rõhutab kooskõlas kuuenda ühtekuuluvusaruandega, et üleeuroopalise transpordivõrgu arendamise suunistega kehtestatakse eesmärk saavutada ELi tasandil tõeliselt mitmeliigiline transpordivõrk, mis peab hõlmama ka raudteed. Selleks tuleb luua uut taristut, aga ka parandada olemasolevat. Sellega seoses peab komitee vajalikuks tagada säästlikud, konkurentsivõimelised ja energiatõhusad ning keskkonnahoidlikumad transpordivahendid, soodustada koostalitlusvõimet ja eri transpordiliikide täiendavat kasutamist ning viia ellu taristuprojekte vähemarenenud piirkondades, siseturust füüsiliste tõketega eraldatud piirkondades (nt äärepoolsed ja mägipiirkonnad) ja territoriaalse ühtekuuluvuse probleemidega piirkondades;

21.

sooviks näha erinevate riiklike valitsustasandite eelarvevahendite ja ELi finantsvahendite tõhusamat koosmõju, et suurendada majanduskasvu tehtavate investeeringute mahtu ja parandada nende kvaliteeti. Kõnealuses kontekstis tuleks komitee arvates esmajärjekorras põhjalikult analüüsida Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi rolli nende volituste laiendamise ja kapitali suurendamise aspektist. Komitee märgib, et programmiperioodi algus võiks olla õige hetk, et kavandada Euroopa Investeerimispanga vahenditest konkreetselt piirkondliku arengu jaoks tehtavad investeeringud, mille kestus ja tingimused on määratletud vastavalt kulutuste eest vastutavate ametiasutuste vajadustele. Lisaks sellele tuleb analüüsida võimalust anda Euroopa Investeerimispangale järelevalvaja roll kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teatud investeeringute puhul. See ELi finantseerimisasutus võiks hinnata nende investeeringute kvaliteeti ja seost Euroopa suurte strateegiliste suundumustega ning tagada nende laenude prioriseerimise, mis on vajalikud stabiilsuse ja kasvu paktiga seonduvate investeeringute jaoks;

22.

väljendab veelkord kartust, et makromajandusliku tingimuslikkuse tõttu võivad liikmesriigid makromajanduslike poliitikameetmetega ohtu seada struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuste ja tõhususe;

23.

palub komisjonil hinnata, mil määral on eeltingimustega seonduvad nõudmised kaasa aidanud märkimisväärsele hilinemisele partnerluslepingute sõlmimisel ja rakenduskavade kehtestamisel;

24.

märgib, et makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames kasutatavad näitajad, mis sisalduvad kuuest seadusandlikust õigusaktist koosnevas paketis, on üksnes majanduslikku laadi. Komitee soovitab, et komisjoni hinnangus, mille eesmärk on otsustada varajase hoiatuse kohaldamine liikmesriigile või, raskematel juhtudel, makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse käivitamine, arvestataks ka sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja territoriaalseid näitajaid kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” põhieesmärkidega. Komitee usub, et tihe seos finants- ja eelarve-eesmärkide ning ühtekuuluvuspoliitika vahel võiks nõrgendada territoriaalse ühtekuuluvuse meetmete rakendamist;

25.

kutsub üles pöörama suuremat tähelepanu ELi toimimise lepingu artikli 174 sätetele territoriaalse ühtekuuluvuse kohta iseäranis maapiirkondades, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondades ja piirkondades, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimates piirkondades, saartel, piiriülestel ja mäestikualadel. Lisaks sellele tuleb arvestada ka teisi demograafilisi probleeme, millel on suur mõju piirkondadele, sh rahvaarvu vähenemine, rahvastiku vananemine ja väga hajutatud asustus. Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles pöörama ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel erilist tähelepanu geograafiliselt ja demograafiliselt kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele;

26.

toonitab, kui olulist abi pakub ühtekuuluvuspoliitika kui kasvu ja muutuste hoogustaja vähem arenenud piirkondadele, mis vajavad pikaajalisi püsivaid jõupingutusi;

27.

kutsub samuti üles pöörama ühtekuuluvuspoliitika meetmete kujundamisel ja rakendamisel rohkem tähelepanu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 määratletud äärepoolseimate piirkondade eripäradele ja piirangutele;

28.

on seisukohal, et uuendustasemest tulenevaid erinevusi silmas pidades tuleb strateegia „Euroopa 2020” määratlemisel ja rakendamisel täielikult arvesse võtta territoriaalset mõõdet. Seetõttu leiab komitee, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsuse suurendamine suurendaks ka nende vastutust, soodustades tõhusamat otsustusprotsessi investeeringute prioriseerimisel, ja teeb seega ettepaneku võtta saavutatud tulemuste jälgimiseks kasutusele piirkondlikud näitajad;

29.

väljendab kahetsust, et ühtekuuluvuspoliitikat käsitlev kuues aruanne ei sisalda selget hinnangut sellele, millist territoriaalset mõju avaldavad Euroopa valdkondlikud poliitikameetmed ühtekuuluvuspoliitikale. Arvestades ühtekuuluvuspoliitika ja teiste valdkondlike poliitikameetmete seotust, teeb komitee komisjonile ettepaneku lisada aruandesse seda aspekti käsitlev eraldi peatükk, nagu tehti varem. See on kooskõlas ELi toimimise lepingus sätestatud kohustusega edendada ELi poliitika abil ühtekuuluvust Euroopas;

30.

rõhutab vajadust kohandada selliseid vahendeid poliitikameetmete territoriaalse mõju hindamiseks, mille peamine eesmärk on analüüsida Euroopa poliitikameetmete territoriaalset mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, ning suurendada selle mõju nähtavust õigusloome protsessis;

31.

soovib seega prioriteetse territoriaalse mõõtme määratlemist nende rakenduskavade raames, mis hõlmavad strateegiaga „Euroopa 2020” seonduvaid teemasid, et territoriaalse ühtekuuluvusega võiks tagada piirkondade struktuurilise tasakaalu ja koostoime;

32.

tuletab Euroopa Komisjonile meelde oma varasemat tööd SKP täiendamise teemal ja rõhutab vajadust tegeleda aktiivsemalt piirkondlike probleemidega (nt võimalused IKT ja kiire lairibaühenduse projektide toetamiseks Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu); märgib, et piirkonna SKP-le tuginemisel on mitmeid puudusi, mis õõnestavad ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust, näiteks seoses piirkondade liigitamise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest vahendite eraldamisega;

33.

innustab programmide kiireks rakendamiseks võtma meetmeid, et lihtsustada ja ratsionaliseerida ELi rahastamisvahenditele juurdepääsu hõlbustavaid menetlusi ning projektihaldust ja kontrollimehhanisme, et saavutada suurem tõhusus;

34.

kutsub pädevaid asutusi üles tegema erilisi jõupingutusi nende horisontaalsete põhieeskirjade ühtlustamiseks ja nõuetekohaseks ülevõtmiseks, millel põhineb ühtekuuluvuspoliitika vahendite haldamine, eelkõige hankemenetlusega seonduvate eeskirjade puhul (3);

35.

leiab, et komisjon peaks vältima liigse bürokraatia kujunemist meetmete tõhusust takistavaks asjaoluks. Komitee kutsub komisjoni üles vaatama läbi tavad, millega pannakse tõhusamatele rakendusprogrammidele samasugune bürokraatiakoorem, mida kohaldatakse programmidele, mida iseloomustab suur vigade või pettuste protsent. Lisaks kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni üles võtma meetmeid, mis on vajalikud rakendusprogrammide kiireks heakskiitmiseks, et käivitada uus programmiperiood võimalikult kiiresti;

36.

nõustub ühtekuuluvusaruandes esile toodud vajadusega kasutada struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid piiratud arvu eesmärkide rahastamiseks, et maksimeerida tulemuslikkust piirkondades. Komitee väljendab muret puuduliku paindlikkuse pärast nende temaatiliste eesmärkide valikul, mis tuleks määratleda eri piirkondade iseärasusi ja vajadusi arvesse võttes;

37.

väljendab muret täiendavuse põhimõtte nõrgenemise pärast aastatel 2014–2020, mil kontrollimist nõutakse üksnes 14 liikmesriigi puhul, ja palub komisjonil hinnata nimetatud põhimõtte rakendamist kogu ELis, et vältida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist liikmesriikide investeeringute asendajana;

38.

ei kiida heaks ELi tulemusreservi loomist riiklikul tasandil, kuna komitee arvates võib see mehhanism tuua endaga kaasa tagasihoidlike tulemustega ja lihtsasti saavutatavate eesmärkide seadmise. Komitee leiab, et üks suuremaid väljakutseid seoses tulemuslikkuse hindamise raamistikuga on kvantifitseeritud eesmärkide ja ambitsioonikate, kuid saavutatavate näitajate seadmine;

39.

juhib tähelepanu sellele, et avaliku ja erasektori investeeringud, mida on viimastel aastatel vähendatud, on teatud liikmesriikides jõudnud negatiivsele tasemele. Eelarvepiirangutel ja kulukärbetel olid tõsised tagajärjed majanduskasvu soodustavatesse sektoritesse tehtavatele investeeringutele. Sellega seoses palub komitee Euroopa Komisjonil võimalikku mõju tööhõivele ja majanduskasvule arvestades hoolikalt hinnata finantskorrektsioonide või maksete peatamise kohaldamise juhtusid;

40.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama läbirääkimisi ja menetlusi partnerluslepingute ja rakenduskavade heakskiitmiseks, rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite olulisust investeerimisel kohalikesse ja piirkondlikesse omavalitsustesse ning seepärast kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tihedale koostööle, et tagada menetluste kvaliteet ja piirata täiendavate viivituste negatiivset mõju uue rahastamisperioodi algusele;

41.

kutsub komisjoni üles määratlema haldusabi liigid sellistes kesksetes küsimustes nagu algatuste eesmärkide seadmine, tulemuste hindamine asjakohaste näitajate abil ja järelmeetmete määratlemine. Eesmärk on tagada, et erinevad haldusasutused rakendavad neid meetmeid ühtlaselt, ja aidata kaasa tegevuse järelevalvel ja hindamisel põhineva halduskultuuri kinnistumisele kogu Euroopa Liidus. Samuti peab komitee vajalikuks tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele toetus seoses nn finantskorralduse algatustega, millel on otsustav tähtsus vahendite ja investeeringute suurendamisele, ning seoses riigihangetega, mis peavad kujunema vahendiks, mille abil avaliku halduse asutused innustavad uuendustegevust ja loovust;

42.

on veendunud, et partnerluse toimimisjuhendil, millega tõhustatakse nii vormiliselt kui sisuliselt piirkondade osalust programmide koostamisel, on otsustav tähtsus ühtekuuluvuspoliitika mõju tugevdamisele ja tähenduse suurendamisele. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kontrollima toimimisjuhendi rakendamist liikmesriikide õigussüsteemides, et tagada kohalike sidusrühmade ulatuslik ja läbipaistev osalus, arvestades, et nende mittetäielik osalus programmidokumentide koostamisel toob endaga kaasa väiksema tulemuslikkuse programmide rakendamisel, eelkõige vahendite puhul, mis eeldavad eri valitsustasandite osalust programmide koostamisel;

43.

märgib, et kuuendas ühtekuuluvusaruandes ei pöörata eritähelepanu teabevahetus- ja teavitustegevusele ajal, mil kõnealuse poliitika täieliku õiguspärasuse tagamiseks ja Euroopa projekti edasiarendamiseks tuleb tõsta kodanike teadlikkust struktuurifondidest rahastatavate projektide tulemustest ja ELi poliitikameetmete mõjust nende piirkonnas. Selleks et maksimeerida ühtekuuluvuspoliitika alase teabe levikut kodanike hulgas, kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles suurendama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust teabevahetuskampaaniates. Samal ajal peab komitee vajalikuks muuta IT-vahendite ulatuslikul toel tõhusaks meetmed, millega nähakse ette eraldatud vahendite ja oodatavate tulemuste läbipaistvus, ning suurendada kogutud andmete kasutamist (avatud andmed) eesmärkidel, mida peetakse üldsuse jaoks kõige kasulikumaks ja tõhusamaks;

44.

arvestades seda, et Euroopa territoriaalne koostöö kujutab endast programmiperioodist 2007–2013 saadik ühtekuuluvuspoliitika eraldi eesmärki, leiab, et ühtekuuluvuse aruandes pööratakse sellele liiga vähe tähelepanu. Iseäranis selle piiriülese koostöö osa mõjutab piiriüleste piirkondade ühtekuuluvust. Seepärast soovitab komitee, et edaspidi hõlmaks aruanne Euroopa piirüleste piirkondade ühtekuuluvuse hinnangut, mis sisaldaks nende piirkondade peamiste probleemide analüüsi ja piiriülese koostöö rakenduskavade mõju hinnangut. Sellele vahendile tuleks osutada suuremat tähelepanu, sest see edendab partnerlusi ja kogemuste vahetamist eri liikmesriikide ametiasutuste vahel ning on suunatud üha enam ühistel väärtushinnangutel ja tavadel põhinevale haldussüsteemile;

45.

tunneb kahetsust selle pärast, et ühtekuuluvust käsitlevas kuuendas aruandes ei ole edasi arendatud ühtekuuluvuspoliitika esmatähtsat rolli makropiirkondlike strateegiate toetamisel;

46.

kutsub üles looma tihedama seose ühtekuuluvuspoliitika ja ELi naabruspoliitika vahel ning projektide tulemusi rohkem väärtustama ja paremini levitama;

47.

soovitab luua ühtekuuluvuspoliitika nõukogu, kuhu kuuluvad liikmesriigis ühtekuuluvuspoliitika eest vastutava valitsustasandi ametnikud. Komitee arvates võiks see tagada ühtekuuluvuspoliitika suurema nähtavuse ja jätkuva poliitilise arutelu kõnealusel teemal. Sellega seoses teatab komitee oma valmisolekust osaleda aktiivselt poliitilistes aruteludes sellise struktuuri loomise üle, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohtade täielik arvessevõtmine (4).

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/15

1.

Regioonide Komitee on 2010. aastast alates käsitlenud tööstuspoliitikat eelkõige teemaga seonduvate strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuste seisukohast ning on strateegia hindamiseks ellu viinud rea küsitlusi ja konverentse (1). Selle töö tulemusena esitas komitee strateegia „Euroopa 2020” üldise kokkuvõtte 7. märtsil 2014 avaldatud s komitee Ateena deklaratsioonis (2) – majanduskasvu ja tööhõive visioonis kohalikust ja piirkondlikust perspektiivist – ning koos sellega ka vahehindamise aruande (3). Kokkuvõttes toetab Regioonide Komitee järgmist:

2.

märgib, et kaasates linnad tihedamini kõigis poliitikatsükli etappides, suudab EL paremini reageerida muutustele, mida kodanikud kogevad kõikjal Euroopas. See nõuab mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi kohaldamist koostöös kõigi valitsustasanditega (vertikaalne partnerlus) ja kõigi sidusrühmade eri tasanditega (horisontaalne partnerlus);

3.

teeb ettepaneku, et komisjon tugevdaks oma tegevust piirkondlikes ja kohalikes võrdlusuuringutes, kogemustevahetusel ja vastastikusel õppimisel – kõik see on määrava tähtsusega tööstuse innovatsioonivõime suurendamisel ning seega strateegia „Euroopa 2020” jaoks väga oluline. Et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suudaksid võtta koordineeriva rolli ja pakkuda partneritele platvormi lahenduste leidmiseks, tuleb tugevdada nende haldussuutlikkust kõnealustes valdkondades;

4.

Regioonide Komitee on analüüsinud tööstuspoliitika paketi territoriaalset mõõdet ning tuvastanud põhiküsimused ja -vajadused, millega kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tööstuspoliitika rakendamise käigus tuleb tegelda: 1) kohalike ja piirkondlike alade roll ülemaailmses väärtusahelas; 2) kriisi ebaühtlane ja püsiv mõju territoriaalsele, majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele; 3) mitmetasandiline juhtimine ja poliitika koordineerimine; 4) tööstuspoliitika institutsiooniline suutlikkus ja strateegiline juhtimine; 5) suutlikkus ettevõtluse vaimu edendada ning turgu õiglaselt ja tõhusalt reguleerida;

5.

märgib, et analüüs sisaldas ka nende probleemide ja vajaduste ning tööstuspoliitika paketi teatiste vaheliste seoste hindamist, samuti teatud parimate tavade võrdlemist. Tulemused hõlmavad tööstustegevuse toetamise ja edendamisega seotud ettepanekuid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

6.

Analüüsi alusel soovitab Regioonide Komitee kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel nende aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) puhul pöörata erilist tähelepanu järgmistele punktidele, mille rakendamine eeldab paljudel juhtudel ka komisjoni meetmeid:

7.

nõustub komisjoniga, et tugev tööstuslik baas on Euroopa konkurentsivõime ja pideva kasvu jaoks esmatähtis. Rõhutades, et tööstus tähendab palju enamat kui traditsioonilist tootmissektorit, milleks seda tavaliselt on harjutud pidama, ning et tööstusprotsessid ja ökosüsteemid avaldavad tohutut mõju kogu ühiskonnale, nõuab Regioonide Komitee käesolevas arvamuses kavandatud meetmete kiiret rakendamist;

8.

rõhutab, et Euroopa konkurentsieelis maailmamajanduses põhineb eelkõige jätkusuutlikel kõrge lisaväärtusega toodetel ja teenustel. Seetõttu märgib komitee, et tööstuse ajakohastamiseks hädavajalike innovatsiooniinvesteeringute vähenemine majanduskriisi ajal on muutunud tõsiseks ohuks Euroopa tulevikule;

9.

kutsub Euroopat üles tunnistama endale vajadust saavutada ülemaailmne liidriroll strateegilistes valdkondades, kus on väärtuslikud töökohad. Selleks tuleb stimuleerida olemasolevat tööstust, investeerides uutesse tehnoloogiatesse, parandades ettevõtluskeskkonda, lihtsustades juurdepääsu turgudele ja rahastamisele ning tagades ka selle, et töötajatel oleksid tööstuses vajalikud oskused;

10.

rõhutab, et ELi kõigi aegade pikim kriis on toonud esile tugeva, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku tööstuse tähtsuse kui kodanike heaolu aluse. Tööstusharu arvele jääb üle 80 % ELi ekspordist ja 80 % erasektori teadusuuringutest ja innovatsioonist. Peaaegu iga neljas erasektori töökoht on tööstuses ja eeldab sageli väga häid kutseoskusi. Iga uus töökoht töötlevas tööstuses loob 0,5–2 töökohta muudes sektorites;

11.

rõhutab, et lisaks ühiskonna võetud meetmetele on olulised ka iga tööstusettevõtte enda reageerimisvalmidus ja meetmed, et tööstus suudaks reaalmajanduse ja heaolu selgroona konkurentsivõimelisena areneda;

12.

juhib tähelepanu muutuste juhtimise oskustele kohalikul tasandil kogu Euroopas. Tööstuslik ja ka poliitiline pädevus hõlmab varasemast rohkem mitte üksnes äriprotsesside mõistmist, teadmisi ja tehnoloogilist juhtimist, vaid ka inimestevahelise suhtlemise oskust. Tööstustegevus väärtusahelate ja -võrgustike piires on muutumas üha laiemaks ja veelgi keerulisemaks, kuna suurettevõtted ja VKEd tegutsevad üksteisega läbipõimunult eri sektorites ja riikides. On vaja luua tegelikud seosed tööstusvaldkonna suurettevõtete ja VKEde poliitika ning nende asukohaks olevate riikide ja piirkondade konkreetse tööstuspoliitika vahel;

13.

rõhutab, et traditsiooniline tooteahela kontseptsioon oma etappide ja tootmisteguritega hakkab hägustuma, kuna tegelikkus on rajatud ülemaailmselt võrgustunud ökosüsteemide keerulistele vastasmõjudele. Uute, säästvate lahenduste võimalikuks muutmisel on tehnoloogiatel võtmepositsioon;

14.

rõhutab vajadust keskenduda ELi traditsiooniliste tööstusharude ajakohastamisele eelkõige neis valdkondades, mille konkurentsivõime oli peaasjalikult tööjõukulude tegur ja kus on olemas kõrgel tasemel oskusteavet, millest on võimalik kasu saada;

15.

tunnistab hiljutist tööstusarengut, milles tööstustooted ja teenused täiendavad üksteist. Teenused moodustavad umbes 40 % Euroopa tööstustoodete ekspordi lisaväärtusest. Umbes kolmandik selle ekspordi tulemusena loodud töökohtadest on ettevõtetes, mis pakuvad toodete eksportijatele lisateenuseid. Sellised teenused nagu hooldus ja koolitus on keerukate tööstustoodete tarnimisel väga olulised. Selliste eriteenuste nagu näiteks finantsvahenduse, kommunikatsiooni, kindlustuse ja teadmismahukate ettevõtlusteenuste (KIBS) tähtsus tööstustoodete tootmises kasvab. See võib olla üks selgitus, miks teenuste osakaal majanduse kogutoodangus kasvab;

16.

tahab juhtida tähelepanu IKT paradigma muutmise tagajärgedele. Autodes, olmeelektroonikas, tööstustootmises ja tervishoius on rohkem mobiilseid võrguühendusi kui inimeste igapäevategevuses. Modernses tööpingiettevõttes on sageli juba üle 10 korra rohkem arvuteid ja võrguseadmeid kui kontorikeskkonnas. Võrgustunud tegevus eeldab tõhusat teabehaldust: töötatakse välja teabesüsteemide mudeleid ning suurendatakse avatud innovatsiooni ja koostööd, millest kõik kasu saavad. Linnaplaneerimises on kiiresti tarvis piirkondlikku infomodelleerimist ning linna- ja piirkondliku tasandi protsessijuhtimist;

17.

soovib edendada Euroopa tööstuspoliitikas ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtete kasutuselevõttu, mis paneks aluse tootlikumale, jätkusuutlikumale ja kaasavamale majandusele;

18.

nõustub komisjoniga, et tuleb kutsuda liikmesriike üles tegelema tööstuse elavdamise küsimusega ja otsima ühiseid lahendusi Euroopa konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu suurendamiseks. Komitee on seisukohal, et Euroopa Komisjon peab paremini ära kasutama kõik võimalused, mida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 173 tööstuspoliitika valdkonnas pakutakse, iseäranis otsustades „teha kasulikke algatusi … kooskõlastamise edendamiseks (liikmesriikide vahel tööstuspoliitika valdkonnas), eelkõige algatusi, mille eesmärk on kehtestada suuniseid ja näitajaid, korraldada kogemuste vahetamist ning valmistada ette korrapäraseks järelevalveks ja hindamiseks vajalikke tegureid”;

19.

rõhutab, et tööstusstrateegiat ei saa ellu rakendada eraldiseisva poliitikana, sest sel on mitmeid vastasmõjusid paljude muude poliitikavaldkondadega. Tööstusstrateegia peab olema tihedalt seotud energia-, haridus-, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni-, kaubandus-, taristu-, sotsiaalse vastutuse ning tervishoiu- ja ohutuse poliitikaga; soovib seepärast tööstuspoliitika puhul integreerituma ja valdkonnaülese lähenemisviisi kasutamist;

20.

märgib, et VKEsid tuleb pidada Euroopa tööstuspoliitika strateegiliseks elemendiks, kohaldades tõhusalt komisjoni teatist „Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act””;

21.

rõhutab raske primaartööstuse tähtsust Euroopa biomajanduse arendamisel ja soovitab, et Euroopa Liit peaks kasutusele võtma uued koostöö- ja rahastamismehhanismid, et suunata uusimat Euroopa tehnoloogiat ja muud oskusteavet keerukatesse ja suuremahulistesse primaartööstuse uuendamise projektidesse eelkõige suure tööpuudusega piirkondades;

22.

soovib juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa tööstuse konkurentsivõime toetamiseks tuleb järgida komisjoni tehtud ettepanekuid prioriteetide kohta. Regioonide Komitee rõhutab siiski, et need on põhinõuded, mis vajavad edasiarendamist ja konkreetset rakendamist;

23.

avaldab heameelt oluliste otsuste üle, mida Euroopa Ülemkogu seoses tööstuse konkurentsivõimega langetas 20.–21. märtsil 2014. Ülemkogu sedastas, et progressi võimaldavad tehnoloogiad tuleks konsolideerida, määratledes kiiresti Euroopa tasandil huvi pakkuvad projektid, ning pööras ka erilist tähelepanu rohetehnoloogiale kui valdkondadeülesele elemendile tööstuse konkurentsivõime soodustamisel;

24.

peab seoses määruse 1260/2012 (tõhustatud koostöö rakendamise kohta ühtse patendikaitse loomise valdkonnas) rakendamisega vajalikuks leida kuldne kesktee innovatsiooni stimuleeriva intellektuaalomandi kaitse ja maksimaalse teabevahetuse vahel, mis võib olla tulevaste tehnoloogiliste edusammude allikaks. Euroopa tasandil tuleb vältida patentide kasutamist strateegilise relvana, nagu näiteks patendipadrikute („patent thickets”) kuritarvitamine või patentide killustamine, ja edendada rangeid patenteerimisnõudeid, et vältida väikese lisaväärtusega patentidele monopoliõiguste andmist;

25.

möönab, et lisaks kutsus ülemkogu komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema esmatähtsana puudujääke loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika alaste oskuste vallas (nn STEM-oskused), milles peaks suuremal määral osalema ka tööstussektor; Selle rakendamiseks on vaja koheseid meetmeid. Komitee soovitab, et need peaksid sisaldama ka meetmeid keeleoskuse parandamiseks, millega parandataks ühtlasi siseturu toimivust;

26.

eeldab, et komisjon võtab Euroopa reindustrialiseerimise meetmeid, milles keskendutakse programmi „Horisont 2020” abil loodavatele tipptaseme oskustele ja nende levitamisele Euroopa eri paigus asuvates primaartööstuspiirkondades. INTERREGi programmid on kahtlemata vajalikud vahendid, mille abil tugevdatakse tööstuspiirkondade rakenduskõrgkoolide võrgustumist, kuid teadus- ja tööstusringkondade üha tihedama vastastikuse suhtluse valguses kahetseb komitee siiralt, et programmist „Horisont 2020” on kadunud „teadmiste piirkondade” vahend, mis on selgelt tõestanud oma väärtust piirkondlike klastrite teadusuuringute kavade koordineerimisel peaaegu 10 aastat. Komitee rõhutab, et programmi „Horisont 2020” esimene tegevusaasta on näidanud, et selleks otstarbeks ei ole välja töötatud piisavalt tõhusat uut vahendit. Vastav „teadmiste piirkondade” vahend tuleb kiiresti uuesti välja töötada ja rakendada;

27.

julgustab komisjoni rõhutama teaduse, ettevõtluse, ühiskonna, kodanike ja poliitikaloome vahelist seost ning toetab piirkondade olulist rolli kõigi asjaomaste sidusrühmade kokkutoomisel kolme või nelja osapoolega kohtumiste mudeli alusel;

28.

toonitab, et ka Euroopa Ülemkogu rõhutas, et Euroopa konkurentsivõime ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde;

29.

rõhutab Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühist vastutust 300 miljardi euro suuruse majanduskasvu ja töökohtade loomist toetavate investeeringute paketi loomisel ja rakendamisel, kuna neil on selles osas vastastikku täiendavad õiguslikud ja eelarvealased pädevused. Nii lühi- kui ka pikaajalise mõjuga uued lahendused võivad lähtuda järgmistest põhimõtetest:

30.

toetab alternatiivsete rahastamisallikate otsimist ökosüsteemide tugevdamiseks; sellised allikad on näiteks ühisrahastamine, riskikapital ja muud innovatiivsed vahendid, mis aitaksid murda traditsioonilise sõltuvuse pangalaenudest;

31.

tunnistab, et Euroopa konkurentsieelis maailmamajanduses põhineb kõrge lisaväärtusega toodetel ja teenustel, väärtusahelate tulemuslikul juhtimisel ja juurdepääsul kogu maailma turgudele;

32.

rõhutab, et stabiilne ja prognoositav õiguskeskkond on eeltingimus selleks, et ELis toimuks tööstusesse investeerimine. Selline stabiilsus ja prognoositavus tuleb saavutada nii kohalikul ja piirkondlikul kui ka riiklikul ja ELi tasandil. Stabiilsust ja prognoositavust kui ettevõtete õiguskindluse tagatist tuleb edendada ELi õigusaktidega, eelistatult direktiividega;

33.

toetab komisjoni poliitikat arendada ühtset turgu kui konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku tööstuse nurgakivi. Lisaks tõstab komitee esile, et tööstustoodangut ja -teenuseid käsitlevad siseturu õigusaktid pole mitte üksnes Euroopa tööstuse konkurentsivõime, vaid ka tarbija- ja keskkonnakaitse võtmetegur;

34.

toetab komisjoni seisukohta, et konkurentsivõime säilitamiseks vajab Euroopa tööstustoodete ja -teenuste turg sellist õigusraamistikku, mis hõlbustab innovatsiooni ega takista asjatult uue tehnoloogia kiiret kasutuselevõttu ja innovatsiooniturule toomist. ELi õigusaktid ja standardid peavad olema sellised, et uusi tooteid, teenuseid ja uut tehnoloogiat saaks kiiresti turule tuua, nii et Euroopa saaks ära kasutada „esimese tulija” eelist maailmaturul;

35.

rõhutab, et piirkonnad peavad suutma määratleda oma kasvupotentsiaali ja juhtima uuendustegevust, kaasates määratlemisse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ülalt-alla ja alt-üles kombineeritud lähenemisviisi raames;

36.

kordab oma ettepanekut sõlmida territoriaalsed paktid, mis võimaldaksid korraldada piirkondlike arenguprojektidega seotud eri koostöötasandeid ning edendaksid piirkondadevahelist koostööd. Komitee teeb ettepaneku koostada selle kohta ühtne programmidokument, mis võimaldaks riiklikke ja kohalikke poliitikameetmeid piirkondlikul tasandil ELi valdkondliku ja ühtekuuluvuspoliitikaga ühendada;

37.

taotleb, et ühendatud programmidokumentidega seonduvaid investeeringuid võiks katta Euroopa Investeerimispanga konkreetne laenupakett majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni uute piirkondlike ökosüsteemide loomiseks. See võib olla suurepärane vahend uuenduslike lahenduste innustamiseks, ettevõtetele eeskujude seadmiseks ning konsortsiumide loomise edendamiseks valdkondades, mis nõuavad uusi ettevõtetevahelisi partnerlusi. Avaliku ja erasektori partnerlustena peaksid need ökosüsteemid panustama nii ettevõtete konkurentsivõime parandamisse kui ka avalike teenuste tõhustamisse (ning seega avaliku sektori kulutuste ratsionaliseerimisse);

38.

on veendunud, et ELi tööstusvaldkonna ambitsioonide toetamise nurgakivi moodustab regionaalpoliitika (RIS3) aruka spetsialiseerumise strateegia, mis põhineb olemasolevate piirkondlike iseärasuste ning innovatsiooni ja majanduskasvu potentsiaali süstemaatilisel analüüsil;

39.

teeb ettepaneku, et liikmesriigid võtavad vastu ruumilise planeerimise meetmed, mis võimaldavad neil õigeaegselt otsustada ettevõtluspiirkondade asukoha üle ega loo ebavajalikke takistusi, mis muudaks äriühingute rajamise elujõuetuks;

40.

ärgitab piirkondi hindama oma RIS3 aruka spetsialiseerumise strateegiates kavandatud arengut edendavate tehnoloogiate vajalikkust ning võtma vajalikud tööstuspoliitikat toetavad meetmed rahastamise põhiprioriteetideks ja partnerlussuhete suurendamise vahenditeks kogu ELis, mille abil saavutada oma eesmärgid;

41.

kutsub komisjoni üles toetama eelkõige piirkondadevahelisi võrgustikke ja nendevahelist koostööd ning nende tegevusest õppimist. Siinkohal võib näiteks tuua Vanguardi algatuse, kus tööstuse taassünd on asetatud võrgustiku RIS3-tegevuse keskmesse eesmärgiga edendada kogemuste vahetamist, tipptasemele jõudmiseks vajalike tingimuste loomist ja projektitaotluste ühist töötlemist;

42.

kutsub ELi üles piirkondade rahastamisele, et aidata neil luua tõhusaid innovatsiooni ökosüsteeme ja käivitada Euroopa ühisalgatusi. Komitee rõhutab, et ELi toetatav detsentraliseeritud uuendustegevus on ainus viis, kuidas saavutada RIS3 eesmärgid kogu Euroopas;

43.

rõhutab, et võrreldes eelmise programmiperioodiga 2007–2013 tuleks liikmesriikide ja piirkondlike omavalitsuste määratletud eeskirju ja tavasid uuendada, et tugevdada ja mõõta nende tulemusi ja mõju. Esmajoones nõuab see piirkonna kõigi peamiste teadus- ja arendustegevuses ning innovatsioonis osalejate suuremat osavõttu piirkonna aruka spetsialiseerumise strateegiast ning tõhusamat võrgustumist ELi tasandil;

44.

nõustub paljude Euroopa osalejate väljendatud murega, et liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused ei ole järginud komisjoni suuniseid bürokraatia vähendamiseks, rahastamise tuginemapanekuks aruka spetsialiseerumise strateegiatele ning paindliku kasutajapõhise Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamissüsteemi loomiseks;

45.

kutsub liikmesriike üles teostama kohaliku ettevõtluskeskkonna hindamist eesmärgiga tõhustada ametivõimude tegevust ja vähendada bürokraatiat ettevõtete jaoks. See annaks võimaluse võrrelda, kuidas eri menetlusviisid ja eeskirjade kohandamine mõjutavad kohalikku ettevõtluskeskkonda;

46.

innustab piirkondi koostöös komisjoniga läbi vaatama oma RIS3 ja Euroopa partnerlusplaanid progressi võimaldavate tehnoloogiate osas. S3-platvormi aruande kohaselt on piirkondlikel poliitikakujundajatel palju küsimusi seoses riigiabi ja progressi võimaldavate tehnoloogiate rahastamisega, sealhulgas näidisprojektide ja taristute rahastamise eeskirjad;

47.

rõhutab, et lisaks tuleb kasutusele võtta riiklikke vahendeid – eelkõige turupõhiseid ja muid innovaatilisi rahastamisvahendeid. Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga seatud uued rahastamisprioriteedid pakuvad tippettevõtjatele märkimisväärse võimaluse investeerida peamistesse progressi võimaldavatesse tehnoloogiatesse (KET);

48.

rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) ning programmi „Horisont 2020” tähtsust ELi tööstuse konkurentsivõime tugevdamisele. Eriti oluline on tõhustada valdkondadevahelist tippteadust ja selle tulemuste kasutamist piirkondlikul tasandil. On tarvis mitmel fondil põhinevaid meetmepakette, mille abil kasutatakse eelkõige IKT ja KET uusimaid teadusandmeid tööstuse eri harude ajakohastamiseks ja luuakse püsivate ühiskondlike tulemuste saavutamiseks vajalikud uued tavad;

49.

märgib, et lisaks jääb endiselt oluliseks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist (EGF) saadav toetus, mille näol on tegu praktilise vahendiga, mis aitab inimestel ja piirkondadel taastuda majanduskriisi tagajärgedest ja globaliseerumise mõjudest, aidates töökoha kaotanud inimestel leida uue töö;

50.

juhib tähelepanu inimkapitali, esmaklassilise oskusteabe ja oskuste ülitähtsale rollile tööstuse probleemide lahendamisel. Oskuste nõudlusele mittevastavus ja väljaõppe probleemid jäävad lähiaastatel tõenäoliselt ELi tööstuse põhiprobleemiks, eelkõige seetõttu, et tootmistehnoloogiate areng suurendab nõudlust konkreetsete kutseoskuste järele. Komitee peab vajalikuks suurendada üldist teadlikkust asjast ning luua valdkondadevahelisi ja sektoriüleseid koolitus- ja haridusprogramme, mille abil oleks võimalik teadusuuringute ja innovatsiooni tulemusi edasi arendada, kinnistada ja kasutusele võtta;

51.

kutsub noort digitaalpõlvkonda ja nende idufirmasid üles andma oma panuse piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiate kujundamisse ja rakendamisse, aidates leida lünki ja parandada protsesse piirkondades vajalikes väärtuseahelates. Uued innovatiivsed lahendused peaksid keskenduma nii avaliku kui ka erasektori tööstusprotsessidele ja kodanike kui tarbijate käitumisele;

52.

kutsub ELi, liikmesriike ja piirkondi üles investeerima ühtekuuluvusfondide ja programmi „Horisont 2020” vahendeid konkurentsivõimet tõstvatesse piirkonna-, piiri- ja valdkonnaülestesse tööstuslikesse võimalustesse. Eelkõige tuleb pöörata tähelepanu energia-, transpordi- ja digitaalsele taristule, mis võimaldab teha riikidevahelist koostööd, integreerida tarneahelat ja laiendada ELi-sisest kaubandust;

53.

on oma arvamustes ärgitanud viima tööstuses läbi struktuurireforme ning rõhutanud ühiskonna ja ettevõtete reageerimisvõime tähtsust globaliseerimise ja digitaliseerimise tekitatud konkurentsis. Need soovitused on seotud ka meetmetega vajalike oskuste taseme tõstmiseks ning tervikmõju rõhutava olelusringist lähtuva mõtteviisi ja kliimamuutustega seotud eesmärkidega. Need soovitused on järgmised:

54.

on juba kindlaks teinud vajalikud olulised tööstuspoliitika muutused, ettevõtlustegevuse moderniseerimiseks vajalikud investeeringud ja nende elluviimise vahendid. Järgmised tsitaadid kolm aastat tagasi vastu võetud Regioonide Komitee arvamusest näitavad, et needsamad suunised on ikka alles ettevalmistamisel ning et ELi meetmed on liiga aeglased, et kiiresti muutuva majanduse ja ettevõtluse vajadustele reageerida. Regioonide Komitee (6):

55.

rõhutab, et muutuste tempot saab kiirendada, eraldades kohalikele ja piirkondlikele tasanditele rohkem vahendeid. Me vajame innovaatilisi loomingulisi ja kvaliteetseid teedrajavaid meetmeid ning tulemuste reprodutseerimist kogu Euroopas. Piirkonnad on valmis katsetustega algust tegema ja kiirelt eeskujusid järgima, mis on edu saavutamise võti;

56.

on paljudes arvamustes viidanud, millele tuleks elluviimisel rõhku panna. Järgmised näited, mis on võetud Regioonide Komitee kaks aastat tagasi vastuvõetud arvamusest programmi „Horisont 2020” kohta (7), on muuhulgas asjakohased ka tööstuspoliitika paketi rakendamisel. Regioonide Komitee:

57.

möönab, et ülemaailmne konkurentsiolukord on otsustavalt muutunud ja tegelikkusega ei tule mitte ainult kohaneda, vaid paljuski tuleb hakata ka muutuse eestvedajaks. ELi ettevõtete ülemaailmset jätkusuutlikku konkurentsivõimet tuleb kehtivate ELi õigusaktide hindamisel ning teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni toetuste eraldamisel rohkem arvesse võtta;

58.

rõhutab, et tööstustooteid käsitlevates ELi õigusaktides kehtestatakse ettevõtjatele peamised ohutuse, tervise ja muude avalike huvidega seotud nõuded. On eriti oluline, et tööstust ei koormataks õigusaktide liiga sagedase muutmisega, vaid vastupidi – vajalikud on konkreetsed mehhanismid, mille eesmärk on äriinvesteeringute lihtsustamine ja toetamine. Õiguslike tõkete kontrollitud kõrvaldamine muutub tehnoloogia üha kiirema arenguga aina tähtsamaks, eriti kuna maailm ja ülemaailmsed tarneahelad lõimuvad üha tihedamalt;

59.

innustab Euroopa piirkondi ja linnu looma ja rakendama õigusraamistikku, millega edendatakse innovatsiooni ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse tehtavaid investeeringuid asjaomaste piirkondade kõigis majandusvaldkondades. Kui EL saavutab taas ülemaailmse innovaatori rolli, annab see tõuke positiivsele mõjuringile, mis toob kaasa suurema tootlikkuse, majanduskasvu ja töökohtade loomise;

60.

tuletab meelde komisjoni lubadust tagada, et õiguslik reguleerimine on pikas perspektiivis stabiilne ja et eeskirju lihtsustatakse märkimisväärselt. Selle eesmärgi poole tuleks koheselt prioriteetselt püüelda. Uute eeskirjade kohta tuleks läbi viia põhjalikud mõjuhindamised. ELi standardid on praktikas eeskujuks kogu maailmas ja komisjon edendab ka edaspidi rahvusvahelise standardimise süsteemi;

61.

kordab üleskutset komisjonile parandada oma analüüsivõimet ja vahendeid ettevõtete toetamiseks, uurides võimalust luua põllumajandusliku toiduainetööstusega sarnaselt VKEde ja suurettevõtete vahele uue vahepealse suurusega ettevõtete kategooria, kus töötab 250–750 töötajat ning mille käive on väiksem kui 200 miljonit eurot. Selle ettevõtete kategooria abimäära võiks korrigeerida selliselt, et nad saaksid rohkem abi kui suurettevõtted, aga vähem kui VKEd (8);

62.

tõstab esile, et uued riigiabi eeskirjad üldise grupierandi määruse ning teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni osas hakkasid kehtima 2014. aasta juulis (9). Uued eeskirjad võimaldavad endisest suuremaid teadusuuringute ja innovatsiooni investeeringuid eelkõige mahukatesse ja komplekssetesse suurprojektidesse ning eesmärgiks on muuhulgas tugevalt mõjutada ka tööstustoodangu uuendamist;

63.

märgib, et ELi struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise soodustamine tänu üldise grupierandi määruse kohaldamisala laiendamisele on märkimisväärne edusamm;

64.

märgib, et üldise grupierandi määruses on sätestatud tingimused, mille kohaselt saab teha riigiabi osas erandi kohustusest komisjoni eelnevalt teavitada, ning et määruses on sätestatud ka suuremad teavitamiskünnised ja abi ülemmäärad ning lisaks kehtestatakse sellised uued teatamiskohustustest vabad abikategooriad nagu innovatsiooniklastritele antav abi ja teadustaristutesse investeerimise abi;

65.

märgib, et teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile riigiabi andmise raamistik hõlmab tootearendusele ja rakendusuuringutele antavat abi ning et rakendusuuringute puhul on nüüd võimalikud kõrgemad abi ülemmäärad;

66.

rõhutab, et üleeuroopalist huvi pakkuvate tähtsate projektide (IPCEI) vahendi kohaldamisala on laiendatud üle teadus- ja arendustegevuse piiride, mis hõlmab esimest töölerakendamist, aga IPCEI töölerakendamine nõuab sageli riigiasutuste märkimisväärset osalust, sest vastasel korral ei hakkaks turg selliseid projekte rahastama;

67.

kordab, et IPCEId võivad anda olulise panuse ELi majanduse ja tööstuse majanduskasvu, tööhõivesse ja konkurentsivõimesse, arvestades nende ülekanduvat positiivset mõju rahvusvahelisele turule ja ELi ühiskonnale;

68.

rõhutab, et liikmesriigid ja tööstus peaksid uuendatud riigiabi eeskirjade pakutavad võimalused täielikult ära kasutama ettevõtluse ja tööstuse uuendamise edendamiseks ning uute töökohtade loomiseks Euroopas;

69.

toob esile, et kuigi olulistel uutel turgudel tegutsevatele Euroopa ettevõtjatele sunnitakse peale ebaõiglasi tingimusi, peaksid Euroopa ettevõtted parandama oma innovatsioonivõimet ja tõusma ülemaailmsete väärtusahelate dünaamiliselt laienevates võrgustikes võtmetegijateks.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/24

1.

leiab, et meremajanduse kasvupotentsiaali kasutamine kujutab endast võimalust hoogustada kohalikku majandust ja võimaldab luua kvaliteetseid töökohti teadmiste- ja investeeringupõhistes majandussektorites;

2.

juhib tähelepanu sellele, et keskkonnakaitse peaks olema jätkuvalt Euroopa meremajanduse kasvu strateegia üks põhieesmärke;

3.

leiab, et teaduslike andmete hindamine võib ühise kalanduspoliitika edukale reformile märkimisväärselt kaasa aidata ning on selle poliitika piirkondadesse jaotumise rakendamise oluline tingimus;

4.

kinnitab taas oma veendumust, et Euroopa vesiviljeluse arendamine ja toetamine on struktuuriliselt nõrkades piirkondades töökohtade loomise põhielement ning tagab Euroopa tarbijate varustatuse kvaliteetsete mereandidega;

5.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni loodud algatused, mille eesmärk on stimuleerida meremajanduse kasvu;

6.

rõhutab vajadust kasutada teadusuuringute poliitika, majanduspoliitika, ühise kalanduspoliitika ja transpordipoliitika koordineerimisel valdkonnaülest integreeritud lähenemisviisi. Et ELi meetmed meremajanduses oleksid tõhusamad, ei tohiks eelnimetatud poliitikavaldkondi käsitleda eraldi valdkondadena. Sünergiate tagamine nende vahel muudab vastu võetud algatused tõhusamaks ja annab suurema lisaväärtuse;

7.

juhib tähelepanu vajadusele kasutada teadusuuringute tulemusi ühise kalanduspoliitika reformiks, mereökosüsteemide kaitseks ja riskijuhtimiseks kriisiolukordades; rõhutab aga ka, et teadusuuringute tulemuste kasutamisel ja innovatsiooni rakendamisel tuleks peamiselt keskenduda meremajanduse kasvule, mille all ei tule mõista mitte ainult majanduskasvu meremajanduses, vaid ka sellist majanduskasvu, millel on positiivne mõju ka teistele majandusvaldkondadele;

8.

märgib, et kuigi meie merede ja ookeanide potentsiaali avamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks on nii vajalik kui ka soovitav, ei tohi see tingida looduskeskkonna halvenemist ega mereökosüsteemide hävimist;

9.

kutsub üles suunama innovatsiooni rakendamisel suuremat tähelepanu vesiviljeluse sektorile ning mere-, ranniku- ja ristlustranspordile, et tagada suuremat majanduskasvu ja luua uusi töökohti;

10.

kutsub üles laialdasemale ja tõhusamale koordineerimisele meremajanduse kasvu strateegia ja teiste ELi strateegiate ja programmide, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” vahel;

11.

rõhutab, et meremajanduse kasvu taotlemiseks teadusuuringute läbiviimine ja innovatsiooni rakendamine ei peaks avaldama mõju mitte ainult meremajandusele, vaid ka teistele majandusvaldkondadele;

12.

kutsub üles looma täiendava meetmena oskuste arendamiseks ning ideede vahendamiseks mereuuringute valdkonnast erasektorile spetsiifilise meremajanduse teadmis- ja innovaatikakogukonna;

13.

nõustub sellega, et puudulikud teadmised ja andmed ookeanide, merepõhja ja mereelu olukorra kohta ning elupaikade ja ökosüsteemidega seotud ohtude kohta on üks põhiprobleeme, mis takistab meremajanduse arengut. Merealaste teadmiste suurendamine toetaks meremajanduse kasvu nii ressursse käsitlevate rohkemate teadmiste kaudu kui ka parema arusaamise läbi, kuidas neid ressursse kasutada, et see oleks kooskõlas seatud keskkonnaeesmärkidega;

14.

rõhutab, kui oluline on andmete kättesaadavus merede ja ookeanide olukorra kohta meremajanduse arengu jaoks. Andmete kogumise parandamine ja neile ligipääsu lihtsustamine edendab innovatsiooni ja konkurentsi, võimaldab kriisiolukordi tõhusalt juhtida ja merealadega seotud ebakindlust vähendada;

15.

märgib, et andmete kättesaadavus merede ja ookeanide olukorra kohta ei tohiks piirduda üldise teabega, mis on oluline ainult ELi või üksikute liikmesriikide tasandil. On väga oluline võtta arvesse eri piirkondade vajadusi ja teha neile kättesaadavamaks teave eelnimetatud valdkondades, mida nad saavad tõhusalt kasutada nii avalikus kui erasektoris;

16.

märgib, et kuigi on oluline teha teave merede ja ookeanide olukorra kohta kättesaadavaks kohalikule, piirkondlikule ja riiklikule tasandile, tuleb kogu protsessi koordineerida ELi tasandil. See suurendab kasutatud andmete tõhusust ja võimaldab asjakohast teabevahetust huvitatud osapoolte vahel;

17.

kutsub Euroopa Komisjoni üles laiendama veelgi teadusuuringute kasutamist oma püüdlustes saavutada ühise kalanduspoliitika piirkondadesse jaotumist. Teadusuuringute laialdasem kasutamine kajastaks nii meremajandusele valdkonnaülese lähenemisviisi põhimõtet kui ka parandaks kalandusressursside ratsionaalset juhtimist;

18.

rõhutab, et Euroopa Liit peaks jätkuvalt toetama vesiviljelust kui üht kõige kiiremini kasvavat valdkonda toidu tootmise sektoris. Asjakohased teadusuuringud, mis annavad ettevõtetele ligipääsu uuele, laialdasemale teabele merede ja ookeanide olukorra kohta, võivad muuta ettevõtted konkurentsivõimelisemaks ja seega edendada majanduskasvu ja tööhõivet, eelkõige struktuuriliselt nõrkades piirkondades;

19.

rõhutab, et merealase teabe kogumine ja jagamine ei tohiks tekitada raskusi ega täiendavat halduskoormust kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning majandustegevuses osalejatele;

20.

märgib, et asjakohane ligipääs teabele merede ja ookeanide olukorra kohta ei ole mitte ainult oluline innovaatiliste lahenduste rakendamiseks, keskkonna kaitsmiseks ning kala- ja vesiviljelusvarude juhtimiseks, vaid võib olla ka riskijuhtimise ning kriisiolukorras asjakohaste toetusmeetmete rakendamise põhitegur. Seega kutsub Regioonide Komitee üles tegema samme mehhanismi väljatöötamise suunas, et programmi Copernicuse satelliiditeenuse abil saadud satelliitfotosid oleks võimalik kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste abistamiseks esialgsel reageerimisel loodusõnnetustele;

21.

rõhutab vajadust teostada korrapäraselt järelevalvet innovatsiooni ja majanduskasvu üle meremajanduses, tagamaks, et võetud meetmed on võimalikult tõhusad. Regioonide Komitee soovitab seetõttu arendada välja selgelt määratletud tulemusnäitajad meremajanduse kasvu ja innovatsiooni kohta. Sel viisil määratletud näitajad ei ole kasulikud mitte ainult komisjonile, vaid aitavad asjakohaseid eesmärke seada ka liikmesriikidel ja piirkondadel;

22.

märgib, et põhiküsimus meremajanduses ei ole mitte ainult merendusalase teabe kasutamine majanduskasvu edendamiseks, vaid pigem selle kasutamine mereökosüsteemide säilitamiseks ja merekeskkonna kvaliteedi alalhoidmiseks. Mereökosüsteemide kaitse ja säilitamine peab olema Euroopa merenduspoliitika põhielement;

23.

rõhutab, et merekeskkond peaks olema puhas ja eluterve. Seega tuleks ametlikult arvesse võtta ettepanekut koostada kavasid merre heidetud sõjaväematerjalide jääkide ja kemikaalijäätmete kõrvaldamiseks, mis esitati ühes varasemas Regioonide Komitee arvamuses (1), samas kui teavet merede ja ookeanide kohta tuleks samuti kasutada merekeskkonna puhastamiseks ja uuendamiseks, mis aitaks tagada elurikkust ja viljakust;

24.

rõhutab, et merekaitsealadel põhinev puhas ja eluterve merekeskkond on samuti oluline turismi arengule, nt säästvale sukeldumisele, mis kujutab endast strateegilist vahendit teadmiste omandamiseks merekeskkonnast ja avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks sellest;

25.

märgib, et suurem konkurentsivõime ja tööhõive vesiviljeluse sektoris aitab muuta arenguid selles sektoris dünaamilisemaks. See ei tohiks aga viia meresaaduste kvantiteedi nimel nende kvaliteedi halvenemiseni. Vastavalt sellele tuleks võtta vajalikke meetmeid tagamaks, et Euroopa tarbijaid varustatakse kvaliteetsete toodetega. Eelkõige tähendab see seda, et tarbijatele ei tohi müüa geneetiliselt muundatud organisme (GMO).

26.

peab tähtsaks Euroopa Komisjoni algatusi, mis on suunatud teadusuuringute ja innovatsiooni kasutamise suurendamisele meremajanduse strateegias. On siiski oluline meenutada, et meremajanduse strateegia peamine ja kõige enam soovitud tulemus peaks olema ettevõtluse arendamine merede ja ookeanide kasutamata potentsiaali alusel;

27.

märgib, et teatises ei võeta arvesse mõningaid valdkondi, millel on meremajanduses suurim osakaal, nagu laevaehitus, meretransport ja sinine energia. On selge, et kõnealuse teatisega sillutatakse teed tulevastele innovatsiooni- ja teadusalastele algatustele; eelnimetatud majandussektorid aga jäävad endiselt meremajanduse liikumapanevaks jõuks;

28.

leiab, et innovatsiooni meremajandusse integreerimise võimaluste hindamisel tuleks eriti arvesse võtta meretranspordi ja turismi arengut, kuna neis on tööhõive suurendamise seisukohalt tohutu potentsiaal;

29.

rõhutab, et erasektori ettevõtted võivad etendada põhirolli innovatsiooni arengus, selle kasutamises majanduskasvu edendamiseks ning uute ja paremate töökohtade loomises. Selles osas võib olla oluline roll eelkõige VKEde sektori ettevõtetel;

30.

märgib, et komisjoni kavasid VKEde osaluse suurendamiseks meremajanduses tuleks toetada asjakohaste rahaliste toetustega nii olemasolevatest kui tulevastest programmidest. Rahastamisvajadus on eriti ilmne vesiviljeluse sektoris; mikroettevõtted moodustavad sellest sektorist 90 % ning nad on võimelised saavutama soovitud innovatsioonitaset;

31.

eraettevõtete kaasamiseks meremajandusse on vaja tugevamat poliitikaraamistikku. Et tagada optimaalset sünergiat avaliku sektori ja erasektori vajaduste vahel, tuleks ettevõtetele anda võimalus kaasa rääkida teadusuuringute vajaduste määratlemises ning normide, standardite ja ettevõttesõbralike lahenduste kujundamises;

32.

märgib, et eraettevõtete laialdasem kaasamine meremajandusse peaks toimuma ilma tarbetu koormuseta erasektorile;

33.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama Euroopa meremajanduses tegutsevate ettevõtete konkurentsivõime parandamise nimel. Kui me mõistame erasektori vajadusi seoses osalusega meremajanduses, peaks olema lihtsam ELi, riikliku ja piirkondliku tasandi meetmeid ja poliitikasuundi neile vastavalt kohandada;

34.

rõhutab, et ettevõtlus meremajanduses ulatub kaugemale meredes ja ookeanides toimuvast tegevusest. On oluline kavandada asjakohast toetust meremajandusega seotud, kuid maismaal asuvatele ettevõtetele nagu kohalikud kalatöötlemisettevõtted, et luua jätkusuutlik ettevõtluskeskkond kohalikele kaluritele;

35.

märgib, et innovatsiooni kaasamine meremajandusse majanduskasvu ja uute töökohtade nimel eeldab ka sobivate oskustega inimeste valikut. On vaja tihedat koordineerimist poliitika, hariduse ja ettevõtluse vahel, et muuta merendusega seotud elukutsed noorte hulgas populaarseks ja ihaldusväärseks;

36.

rõhutab, et meremajandusest tulenevad kasutegurid on tuntavad nii avalikule kui erasektorile. Avaliku sektori rahastamisel on siiski piirid. Seetõttu on oluline koguda erakapitali, et rahastada selle valdkonna tegevust. Seda silmas pidades tuleks innustada koostööd avaliku ja erasektori vahel, seda eelkõige avaliku ja erasektori partnerluste kaudu, milles avalikule sektorile tulevad kasuks erasektori finantsvõimekus ning ekspertteadmised, ärikogemused, juhtimisoskused ja intellektuaalne potentsiaal, et arendada ja rakendada meremajanduses innovatiivseid lahendusi;

37.

rõhutab, et ELi liikmesriikide vahel avaliku ja erasektori partnerlust puudutavate õigussätete osas esinevate erinevuste tõttu on Euroopa Komisjonil esmatähtis roll parimate tavade ja lahenduste edendamisel meremajanduse avaliku ja erasektori partnerluste osas. Eelkõige tuleks arvesse võtta võimalust rakendada institutsionaliseeritud avaliku ja erasektori partnerlusi, pidades silmas uute töökohtade loomist;

38.

märgib, et erasektori – kaasa arvatud ka VKEde – esindajaid ei ole võimalik kaasata koostöösse avaliku sektoriga, ilma et seda koostööd edendataks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. On vaja lihtsustada ja toetada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööd, et saavutada erasektori esindajate kaasatus avaliku ja erasektori vormis läbi viidavatesse projektidesse;

39.

märgib, et avaliku ja erasektori partnerlusi ei tuleks meremajanduses kasutada mitte ainult selleks, et saada suuri ettevõtteid erasektori partneriteks. Korraliku rakendamise korral peaksid avaliku ja erasektori partnerlused võtma arvesse VKEde sektorile sobivat finantspotentsiaali ja riskijuhtimise võimet, mis võimaldaks ka väiksematel asutustel nende ettevõtete käsutuses olevaid ressursse kasutada;

40.

tervitab asjaolu, et teatises austatakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, nii nagu need on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 3 ja 4.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/28

1.

hindab kõrgelt Euroopa Komisjoni teatist, milles tõdetakse, et tervishoiusüsteemid peavad võimaldama mitte ainult pikemat, vaid ka paremat elu ja aitama seega kaasa kodanike tervise parandamisele. Kui tervise all mõistetakse nii füüsilist kui ka psüühilist heaolu, siis mõjutavad seda lisaks ravi- ja hooldusteenustele ka muud tegurid;

2.

kutsub üles tunnustama tervist kui väärtust omaette. Seejuures tuleb tervishoiusüsteemide kulutusi käsitleda investeeringutena elanikkonna tervisesse, mis võivad lisaks kajastuda positiivselt suuremas tootlikkuses ja tööjõu pakkumises ning riigi rahanduse jätkusuutlikkuses;

3.

tõdeb, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused seisavad kõikjal Euroopa Liidus silmitsi samade väljakutsetega: tervishoiuteenuste kallinemine, elanikkonna vananemine koos krooniliste haiguste ja hulgihaigestumise kasvuga, mis omakorda toob kaasa suurema nõudluse tervishoiuteenuste järele. Regioonide Komitee juhib tähelepanu sellele, et nendele väljakutsetele vastamine on riiklikus, piirkondlikus ja kohalikus pädevuses;

4.

tervitab ja toetab asjaolu, et Euroopa Liidus on kodanikel juurdepääs kvaliteetsele ja tõhusale ravile, ning et Euroopa Komisjon soovib möödunud aastate kogemustest lähtudes toetada liikmesriike selliste strateegiate arendamisel, mis muudavad tervishoiusüsteemid tõhusamaks ja paindlikumaks ning lihtsustavad juurepääsu raviteenustele;

5.

eeldab kinnipidamist Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 168, mille kohaselt on rahvatervis põhimõtteliselt riigi küsimus, ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimist. Komitee meenutab sellega seoses, et tervishoiupoliitika kuulub liikmesriikide pädevusse ja enamikul juhtudest on suur osa tervishoiualasest pädevusest antud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

6.

võtab teadmiseks, et 2013. aastal esitati 11 liikmesriigile Euroopa poolaasta raames soovitus tervishoiusüsteemide reformimiseks. Komitee juhib antud kontekstis tähelepanu sellele, et erinevused liikmesriikide tervishoiusüsteemides peegeldavad erinevaid ühiskondlikke otsuseid, ning et ELi toimimise lepingu artikli 168 kohaselt piirdub ELi roll tervishoiuvaldkonnas riikliku poliitika täiendamisega;

7.

jagab arvamust, et innovatsioon kujundab tervishoiusektorit eriti tugevalt, ning hindab sektori suurt majanduslikku tähtsust. Ent komitee soovitab seada (terviseküsimuste) nõukogu poolt 2006. aastal tunnustatud ühised väärtused – ELi tervishoiusüsteemide universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus – alati kõrgemale valitsevast majandustsüklist;

8.

on teadlik majanduskriisi põhjustatud survest liikmesriikide majandusele, juhib aga samas tähelepanu sellele, et tervishoiusüsteemid peavad olema sedavõrd jätkusuutlikud, et nad vastaksid ühistele alusväärtustele nii tulevikus kui ka juba täna;

9.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon soovib oma püüdlustes toetada liikmesriike nende tervishoiusüsteemide tõhususe hindamisel teha tihedamat koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD);

10.

soovitab olla Euroopa Komisjonil tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse hindamise ulatusliku aruandlussüsteemi ülesehitamisel ettevaatlik, ning juhib tähelepanu sellele, et kui teha tihedamat koostööd WHO ja OECDga, on olemasolevaid andmeid juba võimalik kasutada;

11.

kutsub liikmesriike üles olemasolevat suutlikkust suurendama ja vajadusel ka edasi arendama, et tagada tervishoiuandmete jätkuv ja automaatne kogumine, kuna see aitab kindlustada WHO ja OECD taoliste organisatsioonide rahvusvaheliste andmebaaside kõrge kvaliteedi;

12.

juhib tähelepanu sellele, et tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse hindamisel tuleb kasutada üldisi ja kergesti kättesaadavaid näitajaid, nagu näiteks ellujäämismäär teatud haiguste puhul või ooteajad. Komitee tervitab raamistiku loomist reale Euroopa ühistele kriteeriumidele tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse hindamiseks. Kõnealune raamistik peaks toetama poliitilist arutelu ja prioriteetide seadmist liikmesriikides;

13.

jagab seisukohta, et patsientide ja tervishoiutöötajate suurenev liikuvus toob kaasa liikmesriikide tervishoiusüsteemide tugevama vastasmõju, ning juhib tähelepanu sellele, et tervishoiusüsteemide tihedamasse koostöösse, mille eesmärk on seda nähtust arvesse võtta, tuleks kaasata kohalikul ja piirkondlikul tasandil olemasolevad teadmised;

14.

märgib, et heade arenguvõimalustega kvalifitseeritud tervishoiupersonal, oskuste tagamine, hea juhtimistava ja adekvaatne teabevoog süsteemis iseloomustavad suures osas tervishoiusüsteeme, milles on pädevused delegeeritud kohalikule ja piirkondlikule tasandile;

15.

juhib tähelepanu sellele, et tervishoiuteenuste integreerimine peab toimuma samaaegselt patsientide ulatuslikuma kaasamise ja suurema tähelepanu pööramisega ravi kvaliteedile, ning viitab sellele, et Euroopa Komisjoni eksperdirühma tööd selles ja teistes valdkondades tuleks arutada kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, näiteks eksperdirühma töö tulemuste avaliku arutamise vormis;

16.

tunnistab, et tervishoiusüsteemid peavad olema paindlikud, kohanema muutuva keskkonnaga ja tulema toime keeruliste väljakutsetega ka piiratud ressursside tingimustes. Komitee on seisukohal, et need omadused tuleb tagada lähtuvalt kohalikust ja piirkondlikust vastutusest kodanike tervise eest;

17.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon tunnistab tervishoiusektori tähtsust võitluses majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgedega, kuid rõhutab, et üldiste majanduskriiside/probleemide käsitlemisega seonduvaid otsuseid tuleb analüüsida nende võimaliku negatiivse mõju seisukohast rahvatervisele, et seda mõju vältida;

18.

tervitab ja toetab sotsiaalse kaasamise strateegia väljatöötamist, mille raames tagatakse laialdane juurdepääs taskukohastele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele eesmärgiga võidelda kasvava tervisealase ebavõrdsuse vastu liikmesriikides;

19.

tervitab ja toetab ELi tasandil käimasolevat tööd patsiendiohutuse valdkonnas ja kutsub üles andma ELi tulevastes tervishoiualgatustes võtmevaldkondadena kõrgem prioriteet patsientide kogemustele ning patsientide kaasamisele ning personali pädevuste arendamisele;

20.

juhib tähelepanu sellele, et tervishoiu tulemuslikkuse määratlemine on keeruline, mis muudab problemaatiliseks liikmesriikidevahelise võrdluse. Ent komitee nõustub, et tervishoiusüsteemide tõhususe mõõtmine ja võrdlemine on oluline eesmärk;

21.

on jätkuvalt seisukohal, et liikmesriikide võrdlemine peab toimuma eranditult õppimise ja parimatest tavadest saadud kogemuste vahetamise eesmärgil. See annab liikmesriikidele võimaluse vaadelda oma olukorra parandamise nimel tehtud pingutusi rahvusvahelisest perspektiivist ja parandada tulevikus olukorda veelgi;

22.

tunnistab, et teatud valdkondades, mille kohta ei saa rahvusvahelised organisatsioonid (nagu WHO ja OECD) anda piisavalt andmeid, võiks olla vajalik Euroopa andmebaasi loomine;

23.

tervitab tõika, et Euroopa Komisjoni teatises tuletatakse meelde Euroopa sotsiaalharta põhimõtteid ning rõhutatakse arstiabi kättesaadavuse läbipaistvaid kriteeriume ning liikmesriikide kohustust mitte välistada osa elanikkonna jaoks tervishoiuteenuste saamist;

24.

nõustub tõdemusega, et tervishoiuteenuste kättesaadavust on raske mõõta, ent juhib siiski tähelepanu sellele, et näitajad, mis põhinevad kodanike tagasisidel nende kogemuste kohta, annavad olulisi pidepunkte sellest, mida kodanikud arvavad tervishoiusüsteemide kättesaadavusest;

25.

nõustub sellega, et tervishoiuteenuste kättesaadavuse hindamisel tuleb arvestada nii ravikindlustusega kaetud elanikkonna osa kui ka kaetuse sügavust. Komitee tuletab aga siiski meelde, et erinevused teenustes ja teenuste ulatuses tulenevad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetud erinevatest ühiskondlikest otsustest;

26.

jagab komisjoni seisukohta, et kättesaadavus on eeltingimus tervishoiuteenustele juurdepääsul – see puudutab nii ooteaegu, vahemaid kui ka tervishoiutöötajate arvu, ent viitab sellele, et mõnikord on teatud ravivaldkondades piisavate pädevuste tagamiseks möödapääsmatu spetsialiseerunud ravipakkumiste koondamine suurematesse keskustesse, mis võib tähendada pikemat vahemaad. Sellegipoolest tuleb hoolitseda selle eest, et ka eriti ebasoodsate demograafiliste ja geograafiliste tingimustega piirkondade elanikel oleks juurdepääs sellistele tervishoiualastele eriteenustele;

27.

meenutab, et ebasoodsate demograafiliste ja geograafiliste tingimustega piirkonnad (elanikkonna suur hajutatus, väike rahvastikutihedus, elanikkonna kiire vananemine, saared või mäestikualad) kujutavad endast erilisi väljakutseid, mis esinevad eriti teraval kujul tervishoiu vallas;

28.

tunnistab, et integreeritud tervishoiumudelid ja e-tervisealased lahendused kujutavad endast osalist lahendust tervishoiusüsteemide kättesaadavuse probleemile liikmesriikides ja need võivad pakkuda lahendusi just eelkõige geograafiliselt ja demograafiliselt halvemas olukorras olevatele piirkondadele;

29.

tunneb selles kontekstis puudust viitest tõsiasjale, et just puuetega inimestel on mõnikord piiratud juurdepääs tervishoiuteenustele, ning meenutab Euroopa Komisjonile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 9 kontekstis tema kohustust [COM(2010) 636 fina] pöörata eritähelepanu puuetega inimestele tervisealase ebavõrdsuse vähendamise strateegia rakendamisel;

30.

tervitab asjaolu, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on juhtinud enam tähelepanu küsimusele, mis puudutab tervishoiusüsteemide vastutust tervishoiuteenustele juurdepääsu tagamisel;

31.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon peab väga oluliseks asjaolu, et tervishoiutöötajatel oleks ka tulevikus oluline nõustav roll ning et see saab toimuda koostöös teiste sektoritega. Komitee meenutab, et edasises töös saab kasutada kohalikul ja piirkondlikul tasandil olemasolevaid laialdasi kogemusi sedalaadi koostöö valdkonnas;

32.

toetab teabe vahetamist küsimuses, kuidas saavutada ravimite parem kättesaadavus, juhib aga tähelepanu sellele, et otsused hinnakujunduse ja patsientide kulude hüvitamise kohta tulenevad ühiskondlikest otsustest ja ka riiklikest, piirkondlikest ja kohaliku tasandi prioriteetidest. Regioonide Komitee viitab samas sellele, et suurem läbipaistvus meditsiinitoodete hinna kujundamisel viiks vahendite tõhusama kasutamiseni;

33.

võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjon kavatseb ka tulevikus toetada tervishoiutöötajaid puudutavaid liikmesriikide kavu, et anda sel moel oma panus tervishoiutöötajate liikuvusega seotud probleemide lahendamisse;

34.

on nõus seisukohaga, et liikmesriigid peavad hoolitsema selle eest, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius rakendatakse nõuetekohaselt;

35.

võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjon on Euroopa poolaasta raames soovitanud liikmesriikides läbi viia tervishoiusüsteemide reformi ning viitab sellega seoses ELi toimimise lepingu artiklile 168, mille kohaselt piirdub ELi roll tervishoiuvaldkonnas liikmesriikide poliitika täiendamisega;

36.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon toetab liikmesriike tervishoiusüsteemide reformimisel, pannes aluse algatustele, mille eesmärk on õppimine ja parimate tavade vahetamine teiste liikmesriikide ja piirkondadega;

37.

viitab sellele, et piisavad ja pikaajalised investeeringud tervishoiusüsteemi võivad pikas plaanis osutuda kulutõhusamaks kui lühiajalised ja konjunktuurist tingitud finantskaalutlused, ning on arvamusel, et tervishoiusüsteemi tehtud nii lühi- kui ka pikaajaliste investeeringute mõju uurimine peaks olema tulevikus üks peamisi raskuspunkte;

38.

tunnistab, et tervishoiusüsteemid peavad olema rahaliselt stabiilsed, kuid leiab, et lühiajalised ja konjunktuurist tingitud finantskaalutlused ei tohi jätta varju tervist kui väärtust omaette ega patsientide turvalisust ja osalust ning personali pädevuste arendamist;

39.

tunnustab ja tervitab Euroopa Komisjoni tööd, mille tulemusena määratleti kuus paindlikkustegurit, mis võivad aidata tervishoiusüsteemidel tagada elanikkonnale kättesaadavad ja mõjusad tervishoiuteenused;

40.

tervitab tõika, et Euroopa Komisjon toetab HTA (tervishoiutehnoloogia hindamine) võrgustiku ambitsioonikat eesmärki, mis seati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, ning jagab seisukohta, et seeläbi on võimalik vähendada ametiasutustes tehtavat topelttööd;

41.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni seatud sihi edastada patsiente puudutav teave asjaomastele tervishoiuteenuse pakkujatele ning soovitab, et Euroopa Komisjon abistaks seejuures liikmesriike, toetades teabevoogudega ümberkäimist puudutavate teadmiste edastamist ja parimate tavade vahetamist;

42.

tuletab meelde, et kohalik ja piirkondlik tasand omab kodaniku seisukohast ulatuslikke teadmisi tervishoiusüsteemi kohta, ning peab nende teadmiste aktiivset kaasamist tähtsamaks kui ulatusliku Euroopa teadusuuringute infrastruktuuri konsortsiumi loomise võimaluste uurimist;

43.

leiab, et võimalusi koostoimeks piirialadel asuvate tervishoiuteenuste vahel ei ole veel maksimaalselt ära kasutatud. See võimaldaks palju kokku hoida, aidates suurendada tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkust ja kättesaadavust. Regioonide Komitee kutsub liikmesriikide ametiasutusi üles edendama vastavasisuliste koostöölepingute sõlmimist;

44.

juhib tähelepanu sellele, et tehes tihedamat koostöös WHO ja OECDga, saab olemasolevaid andmeid kasutada ka teadusuuringute infrastruktuuri huvides.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/32

1.

tervitab 2013. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu järeldusi, milles paluti, et Euroopa Komisjon koostaks koostöös liikmesriikidega 2015. aasta juuniks ELi strateegia Alpide piirkonna jaoks (EUSALP);

2.

toonitab, et selline ülesanne tugevdab oluliselt ka piirkondade rolli EUSALPi väljatöötamisel ja rakendamisel. Seda arvestades peab Euroopa edasise arengu toetamiseks tunnustama ja väärtustama oma mitmekesisust, selle asemel et üritada ühtlustada erinevusi. Makropiirkondlikud strateegiad on vahend, mis võib konkreetselt aidata väärtustada erinevate piirkondade arengu iseärasusi, austades nende loomulikke erapärasid ja omadusi;

3.

tervitab makropiirkondliku strateegia kontseptisooni kui Euroopa Ülemkogul heakskiidetud ja Euroopa Parlamendis toetatud üldraamistikku samas geograafilises piirkonnas paiknevate liikmesriikide ja kolmandate riikide jaoks, mis aitab toime tulla ühiste väljakutsetega ja teha süvendatud koostööd majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse huvides (1);

4.

kohustub jätkama makropiirkondlike strateegiate koostamise ja rakendamise toetamist, nagu märgiti juba komitee varasemas arvamuses makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kohta (2), ja toonitab, et olemasolevate makropiirkondlike strateegiate lisandväärtus on juba leidnud poliitilist ja strateegilist tunnustust (3);

5.

märgib, et EUSALP on neljas makropiirkondlik strateegia pärast ELi strateegiad Läänemere piirkonna, Doonau piirkonna ning Aadria ja Joonia mere piirkonna jaoks, ja väljendab suurte väljakutsete taustal, millega peavad toime tulema teised Euroopa makropiirkonnad, toetust edasiste makropiirkondlike strateegiate loomisele;

6.

tervitab asjaolu, et EUSALPi raames teevad koostööd viis ELi liikmesriiki (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Sloveenia) ja kaks riiki väljastpoolt ELi (Liechtenstein ja Šveits) ning annavad sellega suure panuse üleeuroopalisse integratsiooni. See integratsiooniaspekt annab makropiirkondlikule strateegiale olulise lisandväärtuse (4);

7.

toonitab, et Alpide ühise strateegilise positsioneerimise ELi tasandil algatasid sealsed piirkonnad ise ja et EUSALPi kujundasid seega asjaomased piirkonnad tõelise alt-üles suunalise protsessi käigus, mis hõlmas nii Alpide piirkonna riikide tasandit kui ka Euroopa tasandit;

8.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon koostab spetsiifilist tegevuskava strateegia elluviimiseks, tehes selleks EUSALPi juhtkomitees koostööd Alpi piirkonna riikide ja piirkondadega;

9.

tervitab asjaolu, et laiaulatuslik avalik konsulteerimine EUSALPi seni väljatöötatud raskuspunktide osas on andnud kõigile sidusrühmadele ja kodanikele võimaluse neid raskuspunkte hinnata, pakkuda välja ning käsitleda muid ja täiendavaid teemasid ning määrata kindlaks huvitatud sidusrühmad, et töötada välja eesmärgid ja sobivaimaid vahendid saavutamaks kõrget arengu- ja heaolutaset, mille poole pürgivad kõik Alpide piirkonna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

10.

rõhutab, et piiriülene koostöö Alpide piirkonnas on juba pikaajaline traditsioon ja alates 1970. aastatest on selle raames välja kujunenud mitmekesiseid koostöövahendeid, nt Alpide piirkonna riikide ühendus (ARGE-ALP), Alpide – Aadria mere piirkonna liit, Alpi konventsioon, ELi Alpi piirkonna programm, kahe- ja mitmepoolsed koostööstruktuurid, nt Alpi–Vahemere europiirkond või Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused „Senza Confini” ja Tirooli – Lõuna-Tirooli – Trentino europiirkond, samuti erinevad kodanikuühiskonna organisatsioonid;

11.

toonitab, et EUSALP lähtub suurel määral alt-üles lähenemisviisist ja selle alla soovitakse koondada Alpide piirkonnas olemasolevate piiriüleses koostöö vahenditega tehtav oluline töö, et korraldada laiaulatuslikud koostöötegevused ühise katuse all veelgi tõhusamalt ja mõjusamalt;

12.

meenutab, et makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse oluline osa seisneb selles, et ühiste väljakutsetega tegeldakse huvitatud sidusrühmade sihtotstarbelise tegevuse kaudu, kasutades selleks parimal võimalikul viisil ära sobivaid rahastamisvahendeid, nt avaliku ja erasektori partnerlusi;

13.

juhib tähelepanu sellele, et EUSALP pakub ühiseid vastuseid Alpide piirkonna ees seisvatele väljakutsetele. Nende väljakutsete hulka kuuluvad elukvaliteedi säilitamine, kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja edukas majandusareng üleilmastumise, kliima- ja demograafiliste muutuste tingimustes, sh iseäranis põhjalikud struktuurimuutused põllumajanduse ja turismi valdkonnas, deindustrialiseerimine, digitaalne lõhe ja piiratud juurdepääs üldhuviteenustele teatud piirkondades;

14.

rõhutab, et strateegia lähtepunkt on Alpi mäemassiiv ja et Alpide piirkond hõlmab keskosas mäestikuala, nagu on määratletud Alpi konventsiooni reguleerimisalas, ja seda ümbritsevat ala koos mitme suurlinnaga. Neid alasid seovad omavahel suur vastastikune mõju ja tihedad funktsionaalsed suhted, mis mõjutavad vastavalt majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut;

15.

on teadlik, et mäestikualal ning seda ümbritseval alal ja linnadel on sageli erinevad mured ja prioriteedid, ning rõhutab vajadust tugevdada Alpide piirkonna keskse ala ja seda ümbritseva ala vahel võrdsetel alustel peetavat dialoogi, et tagada mõlema piirkonna elanikkonna huvide hea tasakaal;

16.

pooldab paindlikku lähenemist EUSALPi rakendusalale selliselt, et strateegilise koostöö ulatus määrataks kindlaks iga juhtumi puhul eraldi, vastavalt tegevusvaldkonna konkreetsetele vajadustele ja arvestades funktsionaalseid sidemeid Alpide keskse piirkonna ja seda ümbritsevate alade vahel;

17.

jagab seisukohta, et EUSALPiga tuleb anda konkreetne, Alpide piirkonnale kohandatud panus strateegia „Euroopa 2020” rakendamisse aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks, et edendada seeläbi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust Euroopas;

18.

pooldab seda, et EUSALPi strateegilised prioriteedid valitaks nii, et esmajoones arvestataks Alpide piirkonna kesksete mäestikualade huve ning et asjakohaselt võetaks arvesse ümbritsevate alade ja sealsete linnade huve, nii et nimetatud alade omavahelised seosed tooksid vastastikust kasu;

19.

on veendunud, et innovaatilised lähenemisviisid, mis võimaldavad ühendada strateegia arengusuunitlusega komponendid vajaliku keskkonnakaitsega, on keskse tähtsusega EUSALPi edukuse jaoks, sest ainult nii on võimalik Alpide piirkonda kui Euroopa keskmes asuvat elupaika, majandus- ja loodusruumi säilitada ning selle potentsiaali jätkusuutlikult ära kasutada;

20.

viitab Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioonile Alpide makropiirkondliku strateegia kohta (2013/2549 (RSP)) ja märgib samuti, et strateegia sisu tuleb viia kooskõlla Alpi konventsiooniga;

21.

toonitab, kui oluline on, et kõik kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad tegutseksid EUSALPi väljatöötamisel ja rakendamisel partnerluses, ning tervitab teemasid, mille EUSALPi juhtkomitee on piirkondade, riikide ja Euroopa Komisjoni võrdõiguslikul osalusel praeguseks kolme järgmise samba raames välja töötanud: „jätkusuutliku kasvu tagamine ning täieliku tööhõive, konkurentsivõime ja innovatsiooni edendamine majandustegevuse konsolideerimise ja mitmekesistamise kaudu, pidades silmas mäestikualade ja linnapiirkondade vastastikuse solidaarsuse suurendamist”, „ruumilise planeerimise edendamine, keskendudes keskkonnahoidlikule liikuvusele, suuremale akadeemilisele koostööle ning teenuste, transpordi- ja kommunikatsioonitaristu poliitika arendamisele” ning „energia, loodus- ja kultuurivarade jätkusuutliku majandamise edendamine, keskkonnakaitse ja elurikkuse hoidmine ning looduslike alade säilitamine”;

22.

seoses nende teemade tervikliku edasiarendamisega tegevuskavas kutsub üles pöörama erilist tähelepanu järgmistele küsimustele: tööhõive elavdamine, Alpide piirkonna väärtusahelate, turismi ja Alpide piirkonna ettevõtete võrgustiku arendamine makropiirkondlikul tasandil, üldhuviteenuste laiendamine ja vastastikuse solidaarsuse edendamine Alpide piirkonna eri paikades elavate inimeste vahel, võrgustumise parandamine, millega kaasneb digitaalse lõhe ületamine ebasoodsamas olukorras olevatel aladel, transpordisüsteemide ühilduvus ja koostalitlusvõime, nt kohalike ja piirkondlike transpordivõrkude ühendamine kõrgema tasandi Euroopa transporditaristuga, pingutused kaubavedude üleviimiseks maanteetranspordilt raudteetranspordile, energiatõhususe suurendamine ja taastuvenergia jätkusuutlik tootmine, iseäranis hüdroenergia kasutamine, loodus- ja kultuurivarade jätkusuutlik ja tõhus kasutamine ning loodusohtude juhtimise edasiarendamine kliimamuutusi silmas pidades, pöörates erilist tähelepanu hüdrogeoloogilisele ja keskkonnakaitsele;

23.

ootab, et tegevuskava loob sünergiat erinevate olemasolevate programmide vahel ja keskendub piiratud hulgale prioriteetidele, et oleks võimalik vahendeid koondada;

24.

võtab huviga teadmiseks Euroopa Komisjoni aruande makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (5), ent märgib siiski, et selles aruandes ei võeta piisavalt arvesse piirkondade rolli otsustajatena;

25.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, mis tagab EUSALPi tuginemise tegelikkusele, nagu seda ootavad kodanikud. Komitee märgib, et tuleb luua eeldused selleks, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid juhtprojekte läbi viia;

26.

viitab sellele, et EUSALPi edukus sõltub sellest, kas mitmetasandilise valitsemisprotsessi poliitilisse juhtimisse on kaasatud piirkondlikud ja kohalikud poliitilised osalejad, kelle hulka kuuluvad ka Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused, ja et järgitakse ELi õigusaktides kehtestatud subsidiaarsuse põhimõtet. Sellega seoses on asjakohane edendada ka sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste sidusrühmade kaasamist asjaomastes piirkondades;

27.

nõuab, et töötataks välja strateegia rakendamise kord, millega tagataks kooskõlas Regioonide Komitee mitmetasandilise valitsemise harta põhimõtetega (6) piirkondliku tasandi kaasamine võrdväärselt riikliku tasandi kaasamisega vastavalt asjaomastele pädevustele;

28.

toonitab, et komitee 2014. aasta juunis loodud piirkondadevaheline rühm „Alpide makropiirkond” soovib abistada Euroopa Komisjoni ja Alpide piirkonna riike nende riiklike kontaktpunktide kaudu Alpide piirkonna strateegia väljatöötamisel ja jälgimisel, toetada tegevuskava väljatöötamist, suurendada piirkonna nähtavust piirkondade, liikmesriikide ja Euroopa tasandil, tõstes esile suurpiirkonna ühist identiteeti, ja tuua seega esile piirkonna suure potentsiaali;

29.

leiab, et oleks kasulik, kui EUSALPi eesistuja vahetuks rotatsiooni korras ning eesistuja ülesandeid täidaksid liikmesriigid või iga liikmesriigi piirkonnad, et määratleda strateegia peamised suunised. Kokkulepitud rotatsioonipõhimõtte kohaselt oleks Alpide piirkonna strateegia iga liikmesriigi eesistumise aeg üks aasta, et anda osalevatele riikidele ja piirkondadele tasakaalustatud viisil tegutsemisvõimalusi ja jaotada ühtlaselt EUSALPi juhtimisega seonduv töö. Eesistuja ülesandeks võiks olla ka strateegiafoorumi juhtimine ja korraldamine;

30.

pooldab seda, et EUSALPi piirkonnad ja liikmesriigid looksid üleeuroopaliste transpordivõrkude koordineerijate eeskujul strateegia koordineerija ametikoha. Koordineerijal puuduksid ametiaja kestel poliitilised ülesanded ja täidesaatev võim, ta toetaks Euroopa Komisjoni ja eesistujat ning võimaldaks tagada strateegia suurema arvessevõtmise Euroopa institutsioonides;

31.

avaldab toetust EUSALPi koordineerija ametikoha täitmisele isikuga, kes tuleks mõnest osalevast piirkonnast ja kel oleks kogemusi piirkondadevahelise ning piiriülese koostöö valdkonnas Alpide piirkonnas. See on äärmiselt tähtis iseäranis strateegia alt-üles lähenemisviisi aspektist;

32.

on seisukohal, et poliitiliste juhtstruktuuride tasakaalustatud üldine korraldus peaks hoolitsema selle eest, et riikide ja piirkondade huvid oleksid Euroopa Komisjoni kõrval sama kaaluga;

33.

pooldab seda, et Euroopa Komisjon täidaks EUSALPi strateegilises juhtimises olulist rolli, iseäranis, tagades sidususe ELi poliitikastrateegiate ja seisukohtadega ning hoolitsedes makropiirkondlike kontseptsioonide arvessevõtmise eest ELi meetmetes, eeskätt rahastamisprogrammides ja -vahendites;

34.

on seisukohal, et vastutuse laia jaotumist arvestades peab strateegiliste prioriteetide rakendamise juhtimise lähtekohaks olema nn sammaste konkreetsete raskuspunktide tasand ja iseäranis läbivate teemade – nt kliimamuutused – puhul tuleb välja töötada erilised organisatsioonivormid;

35.

on veendunud, et Euroopa strateegiaid ja poliitikat ei ole võimalik mitmetasandilise valitsemiseta tõhusalt rakendada, ja ärgitab ka Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused nende vastavates pädevusvaldkondades strateegia rakendusvahenditena sihikule võtma;

36.

viitab Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsioonile Alpide makropiirkondliku strateegia kohta (2013/2549 (RSP)) ja märgib samuti, et EUSALPi rakendamisse tuleb hõlmata juba tehtav piiriülene koos- ja võrgustikutöö;

37.

on teadlik sellest, et käegakatsutavad tulemused kodanike jaoks on võimalikud vaid selliste konkreetsete projektide kaudu, mis rakendavad EUSALPi tegevuskava, ja nõuab tegevuskava rakendamist takistavate õiguslike ja administratiivsete tõkete kõrvaldamist;

38.

toonitab, et makropiirkondlikud strateegiad kujutavad endast sobivat raamistikku kodanikuühiskonna partnerite kaasamiseks poliitilisse otsustusprotsessi, et leida sünergiat olemasolevate algatustega ja optimeerida ressursse. Selleks ja eespool kirjeldatud kaasamisele konkreetsema kuju andmiseks ning olemasolevatele rahalistele ressurssidele tõhusa juurdepääsu ja nende tulemusliku kasutuse tagamiseks tundub olevat asjakohane sõlmida koostöökokkuleppeid ja -protokolle selliste kodanikuühiskonna osalejatega nagu ametiliidud, kaubanduskojad, ülikoolid ning asjaomaste piirkondade teised majanduslikud ja sotsiaalsed organid;

39.

avaldab poolehoidu Euroopa Nõukogu, iseäranis Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi kaasamisele Alpide makropiirkondlikku strateegiasse, eeskätt seepärast, et kaks kõnealuse makropiirkondliku strateegiaga hõlmatud riiki – Šveits ja Liechtenstein – ei kuulu Euroopa Liitu, kuid on Euroopa Nõukogu liikmed;

40.

väljendab rõõmu selle üle, et ühissätete määrus ja Euroopa territoriaalne koostöö võimaldavad toetada makropiirkondlikke prioriteete kõigist struktuurifondidest, ja kutsub Euroopa Komisjoni üles määrama kindlaks, kuidas neid fonde kooskõlas partnerluslepingute ja piirkondlike rakenduskavadega Alpide piirkonnas kasutada saaks;

41.

tunnistab, et „kolme ei” reegel (ei võeta vastu uusi õigussätteid, ei asutata uusi ELi institutsioone, ei eraldata täiendavaid rahastamisvahendeid) aitas tagada, et Euroopa territoriaalse koostöö finantsressursse kasutati tõhusamalt piirkondades, kus makropiirkondlikku strateegiat juba rakendatakse, kuid soovib siiski rõhutada pikemaajalise rahastamise tähtsust. Eelkõige vajavad pikaajalist rahastamist strateegia elluviimise kooskõlastamise eest vastutavad asutused. Asjaomased liikmesriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad mitmetasandilise valitsemise tähenduses võtma suurema vastutuse ja tagama piisavad vahendid Alpide makropiirkondliku strateegia rakendamiseks;

42.

kinnitab kooskõlas oma makropiirkondlikke strateegiaid käsitlevate arvamustega (7), et samaaegselt peab kehtima ka „kolme jaa” reegel (rohkem kooskõlastamist olemasolevate finantsressursside kasutamisel, rohkem institutsioonilist koordineerimist ning rohkem uusi ideid ja projekte) ning väljendab poolehoidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhusale kaasamisele koordineerimisse;

43.

tervitab asjaolu, et piiriülese koostöö programmis „Alpide piirkond” 2014–2020 ette nähtud rahastamisprioriteeti kasutatakse innovaatiliste valitsemismudelite toetamiseks;

44.

ootab EUSALPi strateegialt Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kättesaadavate vahendite paremat koordineerimist ning kutsub seetõttu eelkõige Euroopa Komisjoni ja selle Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendusprogramme ning otsejuhtimise programme haldavaid talitusi üles tagama oma pädevuste raames EUSALPi eesmärkide ja meetmete elluviimise asjaomaste vahendite ja poliitikameetmete raames.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/36

1.

rõhutab, et hästi toimiv ja ajakohastatud, kõiki transpordiliike hõlmav üleeuroopaline teabesüsteem sõidukijuhtide ja reisijate jaoks on esmatähtis vahend selleks, et saada kasutada ühte ELi põhivabadustest, milleks on isikute vaba liikumine. Ent isikute vaba liikumine ei tähenda mitte ainult seda, et vabale liikumisele ei seata takistusi, vaid ka, et seda lihtsustatakse kõigile kodanikele maksimaalsel määral. Seetõttu tuleks sõidugraafikud ja muu reisiteave teha kohustuslikus korras avalikuks ning kõigile ELi kodanikele täiel määral ja võrdsel alusel kättesaadavaks sellises vormis, et iga ELi kodanik saaks neid kasutada nii hõlpsalt ja tõhusalt kui võimalik. ELil ja liikmesriikidel tuleks tagada, et ühtegi avalike transporditeenuste pakkujat ei eelistata kõnealuse süsteemi raames mõnele teisele pakkujale. Neil tuleks samuti tagada, et kõigil reisi- ja transpordiettevõtjatel on kõnealustele süsteemidele võrdne juurdepääs. Kõnealust tervikpilti arvestades tuleks ELi tasandil välja töötada õigusnormid, mis seejärel võetakse üle siseriiklikku õigusesse. Sellist lähenemisviisi ei tuleks järgida mitte ainult transpordialase „staatilise” teabe, st kehtivate sõidugraafikute puhul, vaid ka „dünaamilise” teabe osas, nagu reaalajas edastav teave ühistranspordisõidukite täpse asukoha kohta marsruudil. Samas soodustab nõudmine koguda andmeid ühissõidukite asukoha kohta reaalajas Galileo juba olemasoleva kosmosesegmendi kasutamist;

2.

peab seetõttu tervitatavaks, et Euroopa Komisjon pöörab tähelepanu teabe- ja piletimüügiteenustele mitmeliigilise reisimise puhul, ning näeb töödokumendi esitamises sammu õiges suunas, mis annab tõuke edaspidisteks aruteludeks, lahenduste otsimiseks ja rakendamiseks;

3.

on teadlik kõnealuse problemaatika keerukusest. Ehkki komitee tervitab lisaks ühistranspordile ka eratranspordi kaasamist Euroopa Komisjoni lähenemisviisi, leiab ta siiski, et selline kohaldamisala laiendamine – hoolimata asjaolust, et see aitab kaasa küsimuse ulatuslikumale käsitlemisele – muudab problemaatika tervikuna palju keerulisemaks, millega küsimuse lahendamine viibib ja raskeneb. Seetõttu soovitab komitee rakendada järkjärgulist lähenemisviisi ja tegeleda kõigepealt ühistranspordiga ning kaasata eratransport alles hiljem hästi toimivatesse ühistranspordi süsteemidesse. Eratranspordi eri liikide kaasamine võib ELi eri piirkondades toimuda eri kiirusega, sõltudes eritranspordi asjaomase liigi turuosast;

4.

juhib tähelepanu sellele, et pikemas perspektiivis on vaja arvesse võtta ka eratransporti ning et selle jaoks tuleb välja töötada tõhusad õiguslikud ja tehnilised lahendused. Seetõttu soovitab komitee koostada tööde ajakava, mille abil tagada meetmete vajalik tulemuslikkus;

5.

juhib tähelepanu sellele, et töödokumendis on selgelt ja õigusega näidatud, et reisiteabe ja piletimüügi teenuste seisukohalt kõige keerulisem etapp on nn esimene ja viimane kilomeeter („first/last mile”), st see osa marsruudist, mis kuulub enamasti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Seetõttu tuleb kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kindlasti kaasata erinevate lahenduste elluviimisse ja nende kasutuskõlblikkuse kontrollimisse ning samuti kogu süsteemi toimimisvõime tagamisse;

6.

märgib, et ühistranspordi reisiteabe ja piletimüügi süsteemide küsimuste lahendamisel tuleb tegeleda erinevate etappidega: 1. sobivate reisiühenduste leidmine; 2. istekoha broneerimine; 3. pileti eest tasumine; 4. pileti kasutamine kogu reisi vältel. Järelikult tuleb leida lahendused iga etapi jaoks, kusjuures kõigepealt tuleb leida lahendused esimese etapi jaoks (reisiühenduste leidmine), kuna sellest sõltuvad kõik järgmised;

7.

juhib tähelepanu sellele, et enamikus liikmesriikides puudub isegi oma üleriigiline sõidugraafikute süsteem, kuhu oleksid koondatud kõik asjaomases riigis kehtivad sõidugraafikud ja kus oleks võimalik otsida riigisiseseid ühistranspordiühendusi ja broneerida pileteid. Seetõttu peab komitee hädavajalikuks luua esimese etapi raames sellised süsteemid igas liikmesriigis, kuna just nimelt riigi tasandil saab seadusega kehtestada nii avaliku kui ka erasektori transpordiettevõtjatele kohustuse avalikustada oma sõidugraafikud. Igal liikmesriigil tuleks kehtestada üleriigiline sõidugraafikute teabesüsteem, millesse tuleks kaasata kõik avaliku ja erasektori transpordiettevõtete piirkondlikud sõidugraafikud. Lisaks tuleks tagada, et kõnealust süsteemi ajakohastataks ja hooldataks korrapäraselt ja eriti sõidugraafikute muutmise puhul. See kujutab endast esimest ja hädavajalikku sammu teel üleeuroopalise süsteemi väljaarendamise poole. Samuti peaks iga liikmesriik tagama oma riigi süsteemis sisalduva teabe asjakohasuse. Sellise süsteemi abil peaks üleriigilisel tasandil ka võimalikuks saama algusest lõpuni piletite broneerimine ja nende eest tasumine internetis. See tähendab, et lisaks sõidugraafikute andmetele peab süsteemis sisalduma ka teave kõigi ettevõtete piletihindade kohta;

8.

on seisukohal, et miinimumteave, mida on vaja süsteemi vajaliku kvaliteedi tagamiseks, tuleks kindlaks määrata konsultatsioonides sidusrühmade ja sektori ekspertidega ning pärast katsetuste ja katseetapi läbiviimist;

9.

märgib, et piirkondlikul tasandil kogutakse ja töödeldakse rohkem teavet kui üleriigilisel tasandil ning et on olemas mitu piirkondlikku reisiteabe süsteemi. Sellepärast peab komitee otstarbekaks ühendada need süsteemid omavahel ja eriti piiriüleselt. Komitee tervitab tõika, et teave mitmeliigilise transpordi kohta on osa seitsmendast temaatilisest eesmärgist („Säästva transpordi soodustamine ning oluliste võrguinfrastruktuuride kitsaskohtade kõrvaldamine”), ent juhib tähelepanu sellele, et tuleb tagada vahendi senisest parem kooskõlastamine ja keskendumine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide erinevate rakenduskavade raames ja nende vahel, et saavutada selline, eelkõige piiriülene ühendamine;

10.

leiab, et kui tõepoolest soovitakse edeneda teabe- ja piletimüügi teenuseid kõigi transpordiliikide jaoks, on esmatähtis eraldada ESIFist – peamiselt konkreetsete vastavate rakenduskavade kaudu – vahendeid süsteemide tegelikuks ellurakendamiseks ning mitte ainult teadusuuringuteks ja arendustegevuseks ja teisteks sellega seotud meetmeteks;

11.

juhib kõnealuses kontekstis tähelepanu sellele, et problemaatikaga tuleb tegeleda terviklikult, otsides lahendusi teatavatele lihtsamatele, ent konkreetsetele aspektidele, nagu ELis kasutatavate terminite ja sümbolite ühtlustamine, kehtivate sõidugraafikute kogumine liikmesriikides ja nende piiriülese kasutamise tagamine. Piletimüügi teenuste osas tuleks luua näidismudel kogu sektori jaoks, milles näidatakse ära praeguse süsteemi puudused ja võimalused ning milles otsitakse lahendusi broneerimissüsteemide avamiseks kõige transpordiettevõtjate ja transporditeenuste pakkujate vahel;

12.

juhib tähelepanu sellele, et praegused elektroonilised piletimüügisüsteemid, milles kasutatakse laetavaid kiipkaarte, mis ei ole naaberriigi süsteemiga koostalitlusvõimelised, loovad uued piirid ja muudavad piiriülese transpordi keerulisemaks. Seetõttu kutsub komitee üles looma Euroopa ühistranspordi aruka piletimüügisüsteemi, mis toimiks kõigis liikmesriikides ja piiriülestel sõitudel;

13.

on seisukohal, et lähiajal ei ole realistlik kehtestada siduvad üleeuroopalised normid selle problemaatika jaoks, ent peab vajalikuks tagada koostalitlusvõime ehk võimalikult ladus teabevahetus eri süsteemide vahel. Selleks tuleks mitmesuguste piirkondadevaheliste ja piiriüleste ühenduste jaoks välja töötada ühised spetsifikatsioonid, mida seejärel katsetatakse pilootfaasis. Sellest lähtuvalt tuleks määratleda „ühised tehnilised spetsifikatsioonid”, mille abil tagatakse, et kõnealuse valdkonna olemasolevad ja uued süsteemid suudaksid omavahel suhelda. Samamoodi tuleks tagada, et vastavust „ühistele tehnilistele spetsifikatsioonidele” ei käsitataks hankemenetlustes diskrimineeriva kriteeriumina;

14.

on seisukohal, et erinevate teabesüsteemide ühendamisel ei peaks töötlema mitte ainult sõidugraafikutest saadavat staatilist teavet, vaid et tuleks kasutada ka tohutuid võimalusi, mida teabe kättesaamiseks pakuvad satelliitnavigatsioonisüsteemid (GNSS), sh Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteem Galileo. Üksnes staatilist teavet töötlevaid süsteeme võiks niiviisi edasi arendada arukateks süsteemideks, mis reageerivad reaalajas kajastuvatele liiklusvoogudele ja transpordiettevõtjate läbilaskevõimele. Seega ei ole kõnealused süsteemid suutelised pakkuma reaalajas liiklusteavet ja reisialternatiive mitte ainult reisijatele, vaid ka avaliku ja erasektori transpordiettevõtjatele, kes tänu laiaulatuslikumale täppisajastatud teabele suudavad kiiresti reageerida. Just nimelt olemasolevate kohalike ja piirkondlike süsteemide kohandamine dünaamilise liiklusteabe töötlemisele, mille tulemusel süsteemid viiakse kvalitatiivselt kõrgemale tasemele, peaks olema ühendatud teabesüsteemide loomise peamine hoogustaja. Dünaamilise transporditeabe kogumiseks tuleks kasutada juba olemasolevat Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemi Galileo, mis teistest sarnastest süsteemidest erinevalt pakub teatava kvaliteediga positsioneerimissignaali teenust. Kõnealust kaasaegse transpordijuhtimise jaoks hädavajalikku teavet saavad kasutada mitte ainult transporditeenuste pakkujad, vaid ka mitmeliigilise transpordi teabesüsteemid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes saavad niiviisi saadud andmeid mitmesuguste rakenduste kaudu kasutada pikaajaliseks (nt sõidugraafikute, marsruutide jne) planeerimiseks, strateegiliste lahenduste väljatöötamiseks ja kriisiohjamiseks;

15.

teeb ettepaneku ühendada mitmeliigilise transpordi teabesüsteemid ka üleilmse keskkonna- ja turvaseire Euroopa süsteemiga Copernicus (endine GMES), et leida lahendusi mitmesugustele olukordadele, eriti kriisiolukordadele ning tagada ühistranspordi teenuste pakkujate – kelleks suuremalt jaolt on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused – kiire reageerimine. Mõlemaid nimetatud allikaid kasutavate rakenduste abil saaks mitte ainult tuvastada potentsiaalseid kriisiolukordi, vaid nende kaudu saaks ka teha ettepanekuid vajalikeks meetmeteks: otsida alternatiivseid marsruute ja arvutada välja nõudluse alternatiivsete transpordivahendite järele ning pakkuda seejärel igale reisijale alternatiivseid marsruute;

16.

juhib tähelepanu tõigale, et selleks, et reisijad saaksid mitmeliigilise reisimise teabesüsteemi aktiivselt ja täies mahus kasutada, peab neil mis tahes ühistranspordivahendis, ooteruumis, bussipeatuses, registreerimisletis, pealeminekul jne olema ligipääs kiirele internetiühendusele. Ühe eeltingimusena selleks, et süsteem toimiks arukalt ja et reisijad saaksid kasutada aktuaalse liiklusolukorra kohase dünaamilise teabe töötlemise eeliseid, tuleb tagada kindel ja kvaliteetne internetiühendus;

17.

märgib, et reisijate õigusi kohaldatakse ELis üksnes eraldi mis tahes veolepingu suhtes. Kuna paljude piiriüleste sõitude või mitmeliigiliste sõitude puhul ei ole võimalik osta otsepileteid, ei saa reisija tugineda tavapärastele reisijate õigustele. Seetõttu kutsub komitee üles kehtestama õigusnormi, millega kehtestatakse reisijate õiguste Euroopa süsteem mitmeliigilise transpordi jaoks;

18.

märgib, et mitmeliigilise transpordi kohta teavet pakkuvad süsteemid peavad olema võimalikult kasutajasõbralikud, mistõttu tuleb nende aluseks olevaid kartograafilisi ja geograafilisi materjale ajakohastada. Lisaks sellele oleks ka otstarbekas – ja pakuks kasutajatele huvi –, kui kõnealused süsteemid võiks ühendada rakendustega, mis on seotud kohaliku ja piirkondliku turismialase teabega nt majutusvõimaluste, vaatamisväärsuste, kultuurisündmuste jmt kohta;

19.

rõhutab, et mitmeliigilise transpordi komplekssete teabesüsteemide ühendamine GNSSi, eriti Galileoga, kartograafilise ja geograafilise materjaliga, programmi Copernicus ning täiendavate teabe- ja andmeallikatega võimaldab arvukate rakenduste loomist. Rakendused omakorda võimaldavad transpordimarsruute tõhusalt kavandada, kiirelt reageerida esilekerkivatele transpordivajadustele, leida tõhusaid lahendusi erakorralistele ja kriisiolukordadele, märkimisväärselt parandada transporditõhusust – mis tähendab energiasäästu ning olulist panust CO2 heite vähendamisse ja üldiselt keskkonna olukorra parandamisse –, suurendada kodanike liikuvust, avades neile seega uusi tööhõivevõimalusi jne. Eelkõige aga tekib täiesti uus tööstusharu kõnealuste andmete töötlemiseks, rakenduste arendamiseks ja haldamiseks ning nende tulemuste kasutamiseks, luues sel viisil arvukaid töökohti. Niimoodi loodud töökohtade eelis seisneb selles, et nad ei ole enamasti seotud kindla asukohaga, tänu millele avanevad uued tööhõivevõimalused ka äärepoolsetes ja vähem arenenud piirkondades;

20.

märgib, et on olemas järjest rohkem mobiilirakendusi mitmeliigiliste reisiplaneerimise ja reisiteabe teenuste vallas ning et nende väljatöötajateks on sageli erasektoris tegutsevad loomingulised arendajad. Komitee kutsub asjaomaseid ettevõtjaid ja ametiasutusi üles tegema koostööd ja tegema oma andmed kättesaadavaks avatud lähtekoodi alusel;

21.

juhib lõpetuseks tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määrava rolli tõttu terviksüsteemi väljaarendamisel ja selleks et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning nende alluvuses tegutsevad asutused saaksid kogu protsessis palju aktiivsemalt osaleda ning seda edasiviiva jõuna edendada, vajavad lahendamist järgmised küsimused:

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/40

1.

rõhutab, et usaldamatus institutsioonide ja poliitika vastu üldiselt, ELi vastaste häälte osakaalu kasv 22.–25. mail 2014 toimunud Euroopa Parlamendi valimistel ja üks madalamaid valimisosalusi ajaloos on uus hoiatus, millest tuleb kiiresti teha oma järeldused;

2.

rõhutab, et poliitilise, demokraatliku ja teabevahetusalase väljakutsega taastada kodanike heakskiit ELile ja innustada neid pühenduma Euroopa projektile tuleb ühiselt tegeleda kõigil ELi juhtimistasanditel ning kõigis piirkondades;

3.

rõhutab, et ELi institutsioonide ülesanne on pakkuda välja uus partnerluspõhine teabevahetusviis Euroopa projekti selgitamiseks, et tugevdada kodanike toetust ELile. Selles detsentraliseeritud ja loomingulises protsessis peavad institutsioonid jõudma kokkuleppele ühises teabevahetuse kontseptsioonis, mis väärtustab ELi, selle identiteeti, olemasolu põhjust, väärtushinnanguid ja poliitikameetmete konkreetset mõju kodanike igapäevaelule. Teabevahevahetuse kontseptsioon peab olema kooskõlas kodanike muredega;

4.

märgib, et piirkondadel ja linnadel on kodanikega peetavate konsultatsioonide ja arutelude valdkonnas välja kujunenud tavad ja eksperditeadmised, mis põhinevad ELi institutsioonilise teabevahetuse jaoks suure potentsiaaliga osalusmehhanismidel;

5.

kordab, et Euroopa Liidu lähendamiseks kodanikele tuleb luua tingimused otsustusprotsessi tõhustamiseks ning demokraatlikuma ja läbipaistvama dialoogi jaoks kodanike ja institutsioonide vahel kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil;

6.

tunneb heameelt algatuste üle, mille eesmärk on parandada kodanikuühiskonna ja demokraatliku osaluse tingimusi ELi tasandil, nt Euroopa kodanikualgatus, ning tunneb kahetsust programmi „Kodanike Euroopa” eelarvevahendite vähendamise pärast uues mitmeaastases finantsraamistikus;

7.

rõhutab, et ELi tegevus peaks kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega olema tihedamas seoses kodanike jaoks oluliste küsimustega ning tagama tõelise lisaväärtuse, nagu on märgitud Regioonide Komitee 20.aastapäeva puhul vastu võetud resolutsioonis ja Euroopa mitmetasandilise valitsemise hartas;

8.

on veendunud, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui esmatähtsatele partneritele kodanikke ja Euroopat ühendava teabevahetuse sisseseadmisel tuleb anda rohkem vastutust. Regioonide Komitee liikmed peavad olema oma valimisringkondades koos kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitiliste esindajatega Euroopa integratsiooni olulised osalejad ning kohaliku tasandi avaliku arvamuse vahendajad Euroopa institutsioonides. Samamoodi on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, iseäranis valitud omavalitsuste asi teavitada kodanikke ammendava teadlikkust suurendava tegevuse kaudu ELi meetmetest nende endi territooriumil, nagu on juba ette nähtud eeskirjadega, mis reguleerivad teabevahetust struktuurifondide kohta. Kõnealuste vastastikuste kohustuste täielikuks täitmiseks oleks soovitav anda neile koht ka kohalike ja Euroopa ürituste protokollis;

9.

leiab, et tuleb vältida kanalite, prioriteetide, vahendite ja teabevahetusviiside killustumist ja nende arvu mitmekordistamist, et ELi institutsioonide ja organite teabevahetusstrateegiaid ja teabevahetustegevust paremini kooskõlastada;

10.

märgib samuti vajadust kooskõlastada ELi igale institutsioonile iseloomulikud poliitikameetmed, et kodanikel oleks lihtsam Euroopa projektist ülevaadet saada, ning vajadust seletada eurokeel ja euroterminoloogia kodanikele lahti, kasutades selget teabematerjali, et aidata inimestel paremini mõista ELi institutsioonilist ülesehitust;

11.

peab vajalikuks ELi institutsioonide jätkuvaid jõupingutusi selleks, et muuta teabevahetus- ja osaluspoliitikaga seonduvad meetmed professionaalsemaks ja neid optimeerida. Teabevahetus peab olema kohandatud kodanike huvidele ning mitte piirduma vahetult enne Euroopa Parlamendi valimisi toimuvate institutsiooniliste kampaaniatega. Näiteks peaks Euroopa Parlamendis valimiskampaania ajal parteide toetusel tehtud töö olema eeskujuks ELi igapäevases teabevahetuses;

12.

kutsub ELi institutsioone üles pühenduma ühiselt kuni järgmiste Euroopa Parlamendi valimisteni kavale „Teabevahetuskava 2015–2019: Euroopa taasühendamine kodanikega” ning seadma kooskõlastatud ja detsentraliseeritud teabevahetusstrateegiate ja -algatuste põhjal kvantitatiivsed ja mõõdetavad eesmärgid üldsuse kaasamiseks ja teadmiste suurendamiseks Euroopaga seonduvate küsimuste valdkonnas;

13.

rõhutab, et selles teabevahetuskavas tuleb loobuda tavapärasest ülalt-alla meetodist, mille eesmärk on selgitada ja „müüa” Euroopat. Kodanikega ja nende vahel peetava dialoogi käivitumine võimaldaks kahesuunalist teabevahetust ja tagasisidet rohujuuretasandilt;

14.

teeb ettepaneku saavutada 2019. aasta maiks selline olukord, et enamik küsitletud kodanikest kinnitaks Eurobaromeetri tavauuringus, et nende häält võetakse Euroopas kuulda, et nad mõistavad ELi peamisi otsustusprotsesse ja poliitikameetmeid, et nad on Euroopa küsimustest hästi informeeritud ning et neil on EList positiivne kuvand (1);

15.

leiab, et ELi teabevahetuse sisu tuleks kohandada kohalikele kultuurilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele raamtingimustele ning selles tuleks arvesse võtta riigisiseseid küsimusi. Mõistlikum ja lihtsam oleks muuta olemasolev kohalik, piirkondlik ja riiklik keskkond euroopalikumaks, selle asemel et püüda luua Euroopa ühtset avalikku ruumi;

16.

soovitab kasutada suhtlusviisi, mis oleks suunatud ja kohandatud kodanike, iseäranis noorte, üha kasvava eakate rühma ning maa- ja äärelinnapiirkondade elanike vajadustele ja huvidele;

17.

rõhutab selgesõnaliselt, et noored on võrdselt oluline sihtrühm kõigis piirkondades. Noored inimesed, kellel on olnud võimalus aktiivselt osaleda ELi liikuvusprogrammides, õpilasvahetustes, välismaal läbitud semestri programmis või rahvusvahelistes noorsooliikumistes ning ka sõpruskoolide liikumises, on homsed Euroopa Liidu saadikud; kutsub seepärast üles avama võimalikult paljudele noortele võimaluse osaleda Euroopa programmides ja partnerlustes, seda näiteks Erasmus+ programmi vahendusel, mida tuleks piirkondades veelgi suuremal määral tutvustada;

18.

peab 2015–2019. aasta teabevahetuskava edukuse seisukohast vältimatuks luua reklaamivahendeid, mille abil kodanikke kaasata ja motiveerida ning edendada eurooplaseks olemise ja enda eurooplasena tundmise emotsionaalset aspekti. Sellega seoses on paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel veebi- või sotsiaalfoorumid, mis võivad osutuda kasulikuks, et jõuda kodanikeni ja kaasata nad edukalt Euroopa projekti;

19.

kordab vajadust tuua esile faktiliselt kontrollitud andmed ELi poliitikameetmete ulatuse ja kodanike igapäevaelule avaldatava mõju kohta;

20.

meenutab mitmekeelsuse tähtsust ja nõuab seetõttu teabe kättesaadavaks tegemist kõigis ELi ametlikes keeltes;

21.

innustab ELi institutsioone pakkuma teavet, mis takistaks kõmu ja valeteabe levikut, mille eesmärk on õõnestada ELi faktide võltsimise teel; kutsub kõigi tasandite poliitilisi esindajaid üles põhjendamatutele Brüsselit halvustavatele rünnakutele otseselt vastu astuma, eriti kui neid oma riigisisestel poliitilistel põhjustel algatavad liikmesriikide valitsused ja poliitilised parteid; soovib väärtustada mehi ja naisi, kes ehitavad Euroopat iga päev, ning püüda algatada arutelu Euroopa asjade üle objektiivse ja täpse teabe alusel;

22.

innustab looma uut Euroopa narratiivi, mis annaks ELi avalikkusele võimaluse mõtiskleda Euroopa integratsiooni ajalooliste, kultuuriliste, filosoofiliste ja sotsioloogiliste põhjuste üle, sealhulgas ühtsest Euroopast loobumise kulude teemal, ilma et seda surutaks peale ülaltpoolt või kasutataks ELi poliitika õigustamiseks tagantjärele;

23.

rõhutab siinkohal, kuivõrd oluline on kasutada kohalikul, piirkondlikul, riigi ja Euroopa tasandil selliseid innovaatilisi, euroopastunud ja veel alakasutatud ja alahinnatud tegevusvaldkondi nagu sport, et tugevdada nn Euroopa narratiivi ühise narratiivi ja haridusalase lähenemisviisi alusel;

24.

teeb ettepaneku suurendada sellise Euroopa narratiivi mõju kommunikatsioonivahendite (videoklipid, mobiilseadmete rakendused, koomiksid jms) abil, kajastades ühe perekonna lugu Euroopa oluliste sündmuste taustal ning kujutades ELi väärtusi kehastavaid inimesi eurotsooni pangatähtedel; teeb samuti ettepaneku moodustada Euroopa narratiivi loomisele kaasa aitavatele kultuuriloojatele ja intellektuaalidele platvormid ja raamtingimused, mis aitaksid kaasa nendevahelistele kontaktidele ja kogemustevahetusele;

25.

taotleb kord kvartalis institutsioonidevahelise teaberühma kohtumise korraldamist Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kaasjuhtimisel, et selge ülesande raames kujundada, rakendada ja hinnata ühiseid strateegilisi prioriteete ning iga institutsiooni teabevahetusalaseid vajadusi paremini arvesse võtta; soovitab kaasata ka nõukogu teaberühma, et luua igas liikmesriigis struktuurid EList teavitamise eest riiklikul ja riigi tasandist madalamatel tasanditel vastutavate osalejate tegevuse kooskõlastamiseks;

26.

leiab, et 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste käigus tõestas Euroopa Parlament, kui asjakohane on tsentraliseeritud teabekampaania, milles osales väga aktiivselt ka Regioonide Komitee, kuid märgib, et teabevahetustegevus Euroopa tasandil eeldab detsentraliseeritud koostööd piirkondade ja valdade, kodanikühiskonna ja meediaga; märgib sellega seoses Euroopa Komisjoni teabevahetuspoliitika restruktureerimist, mis eeldatavasti aitab niisugust koostööd saavutada;

27.

teeb ettepaneku, et ELi institutsioonid korraldaksid viie aasta jooksul 500 kodanikudialoogi, mis hõlmaksid kogu ELi territooriumi ning mille puhul välditaks kohtumiste korraldamist ainult suurlinnades; rõhutab, et Euroopa Parlamendi infobürood, Euroopa Komisjoni esindused, Regioonide Komitee ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kellel on vajalikud vahendid, kogemused ja teadmised kohalike olude kohta, peaksid korrapäraselt osalema nendel kohtumistel kodanikega. Kodanikega peetavad dialoogid peaksid toimuma sümboolsetes paikades, neil tuleks käsitleda ühte konkreetset ELi poliitikavaldkonda ning ühe elanikkonnarühma või piirkonna jaoks kõige päevakohasemaid teemasid. Piirkondlikke ja kohalikke poliitikuid, eelkõige Regioonide Komitee ja Euroopa Parlamendi liikmeid, tuleks innustada neid kohtumisi juhtima ning tagama nende konkreetsed järelmeetmed. Oleks kasulik kooskõlastada kõnealune algatus Euroopa Komisjoni eestvedamisel loodud Europe Directi teabekeskuste võrgustikuga, mis hõlmab kõiki liikmesriike ja millel on kogemusi Euroopa projekti edendamisega piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

28.

sooviks, et igal aastal külastaks Euroopa kõiki 277 piirkonda üks Euroopa Komisjoni volinikest, et kodanikke ära kuulata ja ELi tegevust väärtustada;

29.

peab otstarbekaks, et Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee liikmed osaleksid igal aastal algatuses „Tagasi kooli” („Back to School”), nii nagu seda teevad igal aastal Euroopa Komisjoni ametnikud;

30.

tunneb heameelt Euroopa Komisjon poolt 2014. aasta teisel poolaastal kuues liikmesriigis käivitatud pilootteavituskampaaniate üle, mis võiksid moodustada ELi teabevahetuskava 2015–2019 teise samba kohalike kampaaniatena, mis annavad tunnistust Euroopa poliitikameetmete ja õigusaktide konkreetsest mõjust; teeb ettepaneku viia need kampaaniad läbi ka teistes liikmesriikides, kaasates neisse piirkonnad ja linnad ning lisades interaktiivse tasandi;

31.

kutsub ELi teabevahetustalitusi liikmesriikides (Euroopa Komisjoni esindused, Euroopa Parlamendi infobürood, Europe Directi infopunktid, Euroopa fondide üldise rakendamise eest vastutavad korraldusasutused) üles aktiivsemale koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende riiklike liitudega ja asjakohase teabe pakkumisele Regioonide Komitee tegevuse kohta seoses ELi õigusaktide ja otsustusprotsessiga, et juhtida tähelepanu Euroopa poliitikameetmete tähtsusele ja mõjule kohalikul tasandil ning ergutada kodanike kahtluste ja murede kogumisele suunatud tegevust ja võimaldada kodanikel väljendada oma muresid;

32.

kutsub kõnealuseid liikmesriikides asuvaid teabetalitusi üles koostama loetelu avaliku ja erasektori poolt kodanike kaasamiseks käivitatud algatustest, mille abil edastada sõnumeid ning luua seega sõnumite vahel rohkem koostoimet ja suurendada nende mõjuvust kohalikul tasandil. Selleks oleks soovitatav luua võrgustikke ja integreerida need teabevahetuskavva esmatähtsate teabe levitamise vahenditena;

33.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on sageli oma meediavahendid, millel on lai levik ning mida oleks võimalik kasutada kohalikele tingimustele kohandatud Euroopa teemalise arutelu käivitamiseks ja selle vahendamiseks. EL võiks anda nende ca 1 00  000 kohaliku omavalitsuse käsutusse žargoonivaba ja kasutusvalmis teabematerjali (artiklid infoajakirjadele, diagrammid, videoklipid jms). Liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liidud ning Regioonide Komitee riikide delegatsioonid sobivad hästi kontaktide loomiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste sihtrühmaga;

34.

tuletab meelde, et kohalikud omavalitsused vastutavad märkimisväärse osa ELi õigusaktide rakendamise eest. Seetõttu on esmatähtis, et neile oleksid tagatud võimalikult head võimalused ELi õigusloomeprotsessis osaleda. Kuid Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi hiljutine ühisettepanek teha kohalikele omavalitsustele ja kohalike omavalitsuste liitudele kohustuseks registreerida end lobistide registris piirab oluliselt nende osalemisvõimalusi. Seega kutsub Regioonide Komitee seda ettepaneku aspekti üle vaatama ja vabastama piirkondade kõrval ka kohalikud omavalitsused ja kohalike omavalitsuste liidud registreerimiskohustusest;

35.

kutsub komisjoni üles kohustuma rohkem teavitama ELi toetustest ELi kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele (tahvlite suurus, asukoht, ELi logod teabematerjalil jms). Märge „Euroopa Liidu kaasrahastatud projekt” peaks asendama selliseid tavainimesele mõistetamatuid lühendeid nagu ERF, EAFRD, ESF. Eeskujuks tuleks võtta mõne piirkonna jõupingutused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eri programmide raames teabevahetuse jaoks kavandatud eelarvete ühendamiseks, et muuta kampaaniad tänu sellele tõhusamaks. Samuti soovitab taotleda (portaali „europa.eu” kaudu) koosmõju Euroopa Komisjoni, liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee nende veebipõhiste projektide (2) vahel, mis kõik toetuvad interaktiivsetele kaartidele, mis tutvustavad ELi toetusega kohaliku tasandi projekte;

36.

soovitab kasutada rohkem ja tõhusamalt veebipõhiseid teabevahetusvahendeid ja sotsiaalmeediat kui teabevahetuskava 2015–2019 tähtsaimaid tööriistu. Komitee tunneb heameelt mitme liikmesriigi algatuste üle arendada veebipõhise osaluse ja kodanike panuste kogumise uuenduslikke meetodeid ning rõhutab kohalike ja piirkondlike poliitikute erakordset võimendusvõimet tänu nende arvukatele kontaktidele sotsiaalmeedias;

37.

on vastu nende rahastamisvahendite vähendamisele, mis on Euroopa institutsioonide käsutuses teabevahetuse jaoks ajavahemikuks 2014–2020;

38.

teeb ettepaneku anda 20 % ELi teabevahetuse eelarvest otse riikliku ja kohaliku tasandi käsutusse, eelkõige Europe Directi teabekeskustele ja Euroopa Majadele, et neid tugevdada ja arendada välja struktuuriline koostöö kohalike ja piirkondlike partneritega ning jõuda veelgi laiema üldsuseni;

39.

teeb ettepaneku tõhustada reklaamikampaaniaid, et väärtustada Euroopa panuseid ja teha ELi otsustusmehhanismid paremini mõistetavaks. Võiks sõlmida partnerluslepingud 500 kohaliku trükimeedia toimetuse, tele- ja raadiokanaliga, et korraldada arutelusid ja anda sõna neile, kes elavad Euroopas ja ehitavad seda iga päev. Komitee rõhutab, et partnerluslepingud peavad täielikult austama ringhäälingute toimetuste sõltumatust. Euroopa institutsioonid peaksid toetama Regioonide Komitee jõupingutusi kohalike ja piirkondlike ajakirjanike teavitamisel ja nende teadlikkuse tõstmisel, korraldades nendega korrapäraseid üritusi;

40.

soovitab töötada välja ELi teabevahetusstrateegia kaasrahastamise uued mudelid, mis asendaksid 2013. aastal lõpetatud juhtimispartnerluse programmi; rõhutab, et väljatöötatud struktuur peaks võimaldama ka otsepartnerluste loomist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega liikmesriikides. Strateegilise partnerluse pilootprojektid, mis loodi hiljuti komisjoni esinduste ja piirkondlike omavalitsuste vahel, võiksid olla eeskujuks ning neid võiks laialdasemalt rakendada, tingimusel et nad sisaldavad vastastikuseid finantskohustusi;

41.

teeb ettepaneku sõlmida programmi „Teabevahetuskava 2015–2019: Euroopa taasühendamine kodanikega” raames Euroopa Komisjoni esinduste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel 500 strateegilist partnerlust, milleks on ette nähtud eelarvevahendid;

42.

rõhutab, kui kasulikud on sellised struktureeritud võrgustikud nagu Regioonide Komitee iga-aastane konverents EuroPCom, mis ühendab igal aastal Brüsselis üle 700 institutsioonilise kommunikatsioonieksperdi, ning toetusmeetmed, mis suurendavad kohalike, piirkondlike ja riiklike omavalitsuste suutlikkust teabevahetuse alal. Komite teeb ettepaneku ühendada 2019. aastaks võrgustikku „Euroopa Sõbrad” („Friends of Europe”) vähemalt 5  000 kohalikku omavalitsust, linna ja piirkonda, et mobiliseerida, koolitada ja toetada teabevahetuse eest vastutajaid liikmesriikides;

43.

innustab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi institutsioonilisi esindusi liikmesriikides korraldama piirkonna tasandil, Brüsselis ja Strasbourgis koosolekuid üldsuse teavitajatega ning kohalike ja piirkondlike haldusorganite töötajatega;

44.

soovitab hinnata ELi teabevahetuskava 2015–2019 mõju ning korraldada rohkem piirkondlikke Eurobaromeetri uuringuid kohaliku ja piirkondliku tasandi andmete kogumiseks. Samuti tuleks paika panna ühine metoodika, et mõõta EList teavitamise mõju kohalikul tasandil, kasutades detsentraliseeritud ametiasutuste eksperditeadmisi ja arusaamist avalikust arvamusest.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/45

1.

soovib rõhutada Euroopa naabruspoliitika tähtsust ELi välispoliitilise instrumendina, mis on suunatud EList lõuna ja ida pool asuvatele riikidele eesmärgiga sõlmida tihedamad sidemed nende riikide ja ELi vahel;

2.

rõhutab Euroopa naabruspoliitika suhete kõikehõlmavat ja mitmetasandilist olemust ning selle poliitikavaldkonna mitmetasandilist valitsemist. Seda silmas pidades on tarvis toetada Euroopa naabruspoliitika kohalikku ja piirkondlikku mõõdet, täiendades koostööd riikide valitsuste tasandil;

3.

kutsub seetõttu värskelt ametisse nimetatud kõrget esindajat üles kaasama nii ELi kui Euroopa naabruspoliitika riikide kohalikku ja piirkondlikku tasandit poliitika edasisse kujundamisse ning tegema tihedat koostööd Regioonide Komiteega, et parandada Euroopa naabruspoliitika kujundamist, rakendamist ja selle vastuvõttu kohapeal;

4.

rõhutab ka, et demokraatlike muudatuste ja majandusreformide toetamiseks abisaajariikides on tarvis paindlikumaid meetmeid koos konkreetsele riigile kohandatud lähenemisviisiga;

5.

rõhutab, kui olulised on kaks algatust – idapartnerlus ja Vahemere Liit. Need esindavad naabruspoliitika piirkondlikku mõõdet ning ei kujuta endast üksnes ELi poliitika temaatilisi aspekte, vaid peegeldavad ka ELi liikmesriikide välispoliitilisi prioriteete tsentraalsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

6.

kutsub riigi tasandist madalamale jäävaid tasandeid üles osalema aktiivsemalt Euroopa naabruspoliitika rakendamise protsessis ning olema sellesse tihedamalt kaasatud. Regioonide Komitee asutatud kaks paralleelselt tegutsevat dialoogi- ja koostööplatvormi – need on Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverents (CORLEAP) – pakuvad võimalusi arendada Euroopa naabruspoliitika seda mõõdet edasi konkreetse koostöö ja otsese dialoogi abil kohaliku ja piirkondliku tasandiga;

7.

hindab Euroopa Liidu pingutusi põhiseaduslike ja majanduslike reformiprotsesside toetamisel asjakohase rahalise ja tehnilise abi kaudu Euroopa naabruspoliitika abisaajariikidele; siiski vajavad need pingutused jätkuvat lihtsustamist ja korrastamist. ELi toetuse suurendamine naaberriikidele peaks sõltuma põhiseaduslike muudatuste, demokratiseerimise, õigusriigi austamise ja soolise võrdõiguslikkuse alal tehtud edusammudest; Hiljutiste traagiliste sündmuste taustal on edusammudega veelgi kiirem ning nende puhul tuleb tagada, et täielikult järgitakse inimõigusi ning et asjaomased riigid annavad kõigi usuliste ja etniliste vähemuste hulka kuuluvatele isikutele täieliku kodakondsuse;

8.

tõstab esile asjaolu, et kohalik ja piirkondlik tasand täidab põhilist rolli toetusprogrammide ja -vahendite nõuetekohasel prognoosimisel, kavandamisel, rakendamisel ja järelevalves; märgib ka, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema hõlpsam juurdepääs rahastamisele ning et kaasnevad mehhanismid ja menetlused vajavad lihtsustamist;

9.

rõhutab, et riigi tasandist madalamal tasandil tuleb edendada tugevat ja demokraatlikku valitsemist; juhib tähelepanu kohaliku demokraatia küsimusele partnerriikides ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööga seotud probleemidele. Komitee toetab sellest tulenevalt detsentraliseerimist, eriti maksunduse valdkonnas, ning soovitab toetada ka alt-üles suunatud algatusi ja tunnustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli vajalike riigisiseste reformide läbiviimisel;

10.

rõhutab, et 2013. aastat iseloomustasid tohutud muutused Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud piirkonnas. Euroopa naabruspoliitika eesmärk on arendada erilisi suhteid ELi ja konkreetsete naaberriikide vahel, et tugevdada seejuures turvalisust, heaolu ja naabrussuhteid. Mõned neist eesmärkidest täideti eelmisel aastal. Samuti on kogetud mitmeid suuremaid tagasilööke. Euroopa naabruspoliitika tuleb tervikuna kriitiliselt üle vaadata, et hinnata, kuivõrd ta on oma praegusel kujul asjakohane;

11.

positiivsest küljest on kiirenenud demokraatlike reformide tempo mõningates lõunapoolsemates naaberriikides, nt Tuneesias ja Marokos, teatud määral ka Egiptuses. Lisaks kiideti 2013. aasta novembris heaks assotsieerimislepingud (sealhulgas neis sisalduvad dokumendid põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade kohta) kahe idapoolse naaberriigi Gruusia ja Moldovaga, ja seejärel 2014. aastal Ukrainaga. Esimese kahe riigiga sõlmitud lepingute allakirjutamisega kulmineerus pikaajaline läbirääkimisprotsess, moodustades aluspõhja, millelt jätkata tööd neis lepingutes sätestatud kohustuste rakendamise ajakava koostamiseks;

12.

täheldab siiski, et 2013. aasta oli ka märkimisväärse poliitilise ebastabiilsuse ja sotsiaal-majanduslike kriiside periood paljudes Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides. Riigi ja piirkondliku tasandi turvalisuse ohud (nii lõuna- kui ka idapoolsetes Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides) on muutunud suuremaks. Dramaatilised sündmused Ukrainas, kodusõda Süürias ning Iisraeli ja Palestiina konflikti teravnemine viitavad sellele, et tugeva kohaliku ja piirkondliku mõõtmega järjepideva Euroopa poliitika rakendamise väljakutse muutub veelgi keerulisemaks;

13.

kutsub üles võtma asjakohaseid meetmeid, et aidata kohalikel omavalitsustel toime tulla humanitaarkriisidega, eelkõige pagulastelainetega, mille põhjuseks on paljudes Euroopa naabruspoliitika riikides, hetkel peamiselt Süürias ja Ukrainas tekkinud ebastabiilsus. Sisseränne, eriti Vahemere piirkonnas, vajab juhtimist pikaajalise ja kõikehõlmava lähenemisviisi alusel, kaasates aktiivselt kõik liikmesriigid, sealhulgas ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ning mitte üksnes liikmesriigid, mis on geograafiliselt asjaomased. ELi välispiiridel asuvad riigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused peaksid saama asjakohast toetust nende piiride valvamisel ja hädaolukordadele reageerimisel, sealhulgas ka sisserände põhjustatud tervishoiualased hädaolukorrad;

14.

märgib, et Euroopa naabruspoliitika eri riikides vahel esineb vajalike poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike reformide läbiviimise ajakavades ja reformide läbiviimise poliitilises tahtes väga suuri erinevusi. Algatused Euroopa naabruspoliitika raames tuleks seetõttu kohandada asjaomaste valitsuste reaalsele valmisolekule teha vajalikke muudatusi ja süvendada suhteid ELiga, samuti nende tahtele reforme edendada ja neile avalikku toetust tagada. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad selles osas keskset rolli, kuid sõltuvad sageli riigi keskvalitsusest – sellegipoolest tuleks nad lugeda peamisteks osalejateks;

15.

nõustub, et ELi jaoks on esmatähtis demokraatia rajamine naaberriikides. Demokratiseerimine ja detsentraliseerimine on sotsiaal-majanduslikuks arenguks äärmiselt olulised ning neil on idapartnerluse piirkonnas ja Vahemere piirkonnas toimuvate ümberkorraldusprotsesside jaoks põhimõtteline tähtsus. Euroopa naabruspoliitika on suurepärane algatus nende protsesside toetamiseks ning CORLEAP ja ARLEM on asjakohased platvormid partnerluse ja avatuse edendamiseks demokraatia ja kodanikuühiskonna ülesehitamise käigus;

16.

toetab täielikult mõtet esitada ühisteatises soovitus, et Euroopa naabruspoliitika võiks jätkata toimimist partnerite vajadustele vastava atraktiivse koostööalgatusena. Mõistagi peaks EL tegutsema Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide strateegilise partnerina, aidates neil majandusarengut juhtida ja paremat valitsemist saavutada, austades seejuures nende suveräänsust;

17.

tuletab meelde, et tulevane ELi liikmesus on üks peamisi stiimuleid, mida EL peab partnerriikidele reformide algatamiseks pakkuma. Seega on ülioluline, et seda vahendit kasutatakse asjakohasel, läbipaistval ja realistlikul moel, sõltuvalt kõnealuse riigi konkreetsest olukorrast;

18.

tuletab meelde, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on demokraatlike protsesside kujundamisel keskne roll. Nad on strateegilised partnerid hea valitsemistava protsessis ja kasuliku arengu saavutamisel ning täidavad olulist osa ka ELi välispoliitikas;

19.

rõhutab samas vajadust hinnata Euroopa naabruspoliitika tulevast rakendamist ka selle alusel, mil määral on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning nende esindajad riigiülesel tasandil kaasatud. Käesolevas teatises see vaatenurk puudub;

20.

rõhutab, et naabruspoliitika kahepoolset mõõdet on tarvis rikastada piirkondlike ja mitmepoolsete koostööalgatustega, mis põhinevad sellise mehhanismi kehtestamisel, millega toetada koostööd ELi ja naaberriikide vahel, aga ka konkreetsete riikide vahel. See võiks toimuda koostöösidemete parandamise ja tugevdamise kaudu olemasolevate ELi algatuste kontekstis Euroopa piirkondade ja piirkondlike võrgustike vahel, mis asuvad nii ELis kui ka sellest väljaspool;

21.

märgib, et Euroopa naabruspoliitika on interaktiivne algatus, mille tõhus rakendamine nõuab eri valitsemistasandite kõigi sidusrühmade kaasamist ja omavahelist koostööd. Alles siis suudavad Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riigid, kes soovivad sisereforme läbi viia, teha ELiga tõhusat koostööd ja oodata ELilt poliitilist toetust, laiaulatuslikumaid kaubanduslepinguid, viisakorra lihtsustamismeetmeid ning tehnilist ja rahalist abi;

22.

märgib, et lahknevused naaberriikide suhtumises reformide läbiviimisse ja ELiga tihedate sidemete loomisse, aga ka konkreetsete Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide hiljutiste probleemide mitmekesisus tähendab seda, et EL peab hakkama naabruspoliitikas kasutama üksikjuhtumile kohandatud lähenemisviisi mitte üksnes seoses selle geograafilise mõõtme (lõuna- ja idasuuna), vaid eelkõige seoses iga konkreetse partnerriigiga seotud ootuste, võimaluste ja ülesannetega;

23.

nõustub, et EL peaks investeerima valdkondlikesse, temaatiliselt struktureeritud rahastamisvahenditesse. Selline lähenemisviis soodustab parimate tavade laialdasemat vahetamist ning arengustrateegiate kindlaksmääramist peamistes valitud poliitikavaldkondades, näiteks avaliku halduse reformimine, rahanduse detsentraliseerimine ja territoriaalne koostöö;

24.

soovib rõhutada, kui tähtis on toetada tugevama demokraatia ülesehitamist ja poliitiliste reformide läbiviimist partnerriikides. Ei ole mingit kahtlust, et piirkondades ja piirkondade poolt rakendatav naabruspoliitika võib olla tõhus vahend, mille abil propageerida ELi põhiväärtusi: inimväärikust, vabadust, demokraatiat, võrdsust, õigusriiki ja inimõiguste austamist, sealhulgas ka vähemuste õiguste austamist;

25.

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu sellele, kui oluline ja kasutoov on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine ELi ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikide konkreetsetesse koostööprojektidesse. Poliitikameetmete eesmärkide saavutamise edukus sõltub tõepoolest suurel määral piirkondlikust arengutasemest ning eri riikide võimest valitseda tõhusalt kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

26.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse Regioonide Komitee ja selle liikmete soovitusi ja kogemusi, et toetada poliitiliste ja majanduslike muutuste protsesse partnerriikides ning tõhusamat koostööd kõigil valitsemistasanditel;

27.

rõhutab, et vähetähtis pole ka eri riikide välispoliitika mitmetasandiline iseloom. Selle peamine väljakutse on sünergia loomine eri riikide ja riigi tasandist madalamate tasandite välispoliitilistes mõõtmetes. Selles mõttes on CORLEAP ja ARLEM ideaalsed foorumid, mis võimaldavad vajadusi kindlaks teha ja kogemusi vahetada;

28.

soovib rõhutada, et tänu oma rahvusvahelistele sidemetele ja aktiivsele osalemisele majanduselus aitavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused hoogustada majandus- ja sotsiaalarengut, mis on Euroopa integratsiooni üks põhieesmärk. Seda silmas pidades tuleks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasata Euroopa naabruspoliitika kavandamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise protsessidesse, eriti valdkondades, kus neil on otsesed pädevused ja kogemused;

29.

on teadlik sellest, et enamikus Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides on keskne tähtsus institutsioonilise ja haldussuutlikkuse ülesehitamisel. Selle poliitikamõõtme põhiaspekt puudutab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Seepärast peaks Regioonide Komiteel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olema tähtis roll institutsioonide väljaarendamise terviklike programmide koostamisel ja rakendamisel. Need programmid on Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide algatus selleks, et toetada institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamist idapartnerluse riikides;

30.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi osalema koos riikide keskvalitsustega ELi ja partnerriikide poolt heakskiidetud assotsieerimislepingute, strateegiadokumentide ja tegevuskavade koostamises ja kohaldamises;

31.

rõhutab, et väga tähtsad on hästi koordineeritud alt-üles suunatud algatused ning toetus ELi ja naabruspartnerlusega hõlmatud riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööle, mis aitab toetada kohaliku demokraatia ja kodanikuühiskonna struktuuride väljaarendamise protsessi;

32.

usub, et on mõtet toetada algatusi valdkondades, mis pakuvad praktilist huvi naabruspartnerlusega hõlmatud riikide linnadele ja piirkondadele ning mida saavad rakendada riigi tasandist madalamate tasandite omavalitsused, nt partnerlinnade vaheline, aga ka piiriülene, kultuurialane, majanduslik jne koostöö;

33.

arvab, et demokraatlikke haldusreforme keskvalitsuse tasandil tuleks täiendada kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmetega. See on väga oluline institutsioonilise suutlikkuse loomise ning ELiga edaspidi sõlmitavate lepingute kohaldamise puhul, nt assotsieerimislepingud või põhjalike ja laiaulatuslike vabakaubanduspiirkondade väljaarendamine;

34.

rõhutab, et ELi rahastamise põhieesmärk peaks olema piirkondlik areng partnerriikides ja rahastamisele tuleb seada selgelt määratletud kasutuskriteeriumid, mis põhinevad kindlaksmääratud ja heakskiidetud piirkondlikel arengustrateegiatel, konkreetsetel eesmärkidel ja tulemustel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kodanikuühiskond peaksid olema sellise rahastamise järelevalvega seotud organites asjakohaselt esindatud;

35.

kutsub üles looma mõlemas Euroopa naabruspoliitika mõõtmes mehhanisme, mis soodustavad vahetut dialoogi, teabevahetust ja teadmiste edasiandmist ning millest saavad kasu naabruspoliitikaga hõlmatud riikide kohalikud ja piirkondlikud tasandid (nt sarnaselt praeguse kohalike omavalitsuste programmiga (Local Administration Facility, LAF));

36.

tahab näha, et ELi kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide samalaadsed organid kasutaksid omavahel tõhusamalt selliseid toetusvahendeid nagu mestimine ja TAIEX, et toetada Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riike tõhusate ja ajakohaste haldusstruktuuride arendamisel, sh ametiasutustevahelise tiheda koostöö abil, milles nähakse ühena kesksetest elementidest ette ka ametnike lähetused liikmesriigi ametiasutuse ja naabruspoliitikaga hõlmatud riigi ametiasutuse vahel. Lisaks sellele võiksid ELi piirkonnad suurendada oma rolli selliste ajavahemikul 2014–2020 läbiviidavate kolmandatele riikidele keskenduvate ELi programmide võimalike osalejate toetamisel nagu, nt IPA II (ühinemiseelse abi rahastamisvahend), ja programmi „Horisont 2020” rahvusvaheliste suhete osa ja ELi programmid, milles osalevad nii liikmesriigid kui ka kolmandad riigid, nt 2007.–2013. aasta ENPI CBC MED programm, mis jätkab piiriülese koostöö rahastamist ka 2014.–2020. aastal ENI CBC MED programmi raames;

37.

on veendunud, et Regioonide Komitee tihedam kaasamine temaatiliste platvormide töösse võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel meetmeid tõhustada ja kvaliteetsemaid tulemusi saada. Komiteel on selles osas tõepoolest keskne roll tänu oma täiendavale iseloomule ning CORLEAPi ja ARLEMi tehtud otsuste toetamisele;

38.

toonitab Regioonide Komitee pühendumust Euroopa Komisjoni ja selle talituste nõustamisele ELi toetuse saamise kriteeriumide ja taotlemiskorra kujundamisel, et tagada ELi rahastamise kättesaadavus ja kasulikkus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides; siiski ei tohi need kriteeriumid tähelepanuta jätta, et Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide kohalikud omavalitsused peavad hakkama rohkem vastutama nii organiseerimise kui ka tulemuste eest;

39.

peab oluliseks, et ELi pingutused kestvate poliitiliste ja haldusstruktuuride loomiseks hõlmaksid ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatele mõeldud koolitusprogramme (kohapeal või kaugõppes), et parandada ametnike kutseoskusi ja võimaldada rahastamise tõhusat kasutamist;

40.

meenutab Regioonide Komitees juba käimasolevaid projekte võimu detsentraliseerimise jälgimiseks ja hindamiseks naabruspoliitika riikides. Neid vahendeid, sealhulgas ka veebipõhist platvormi saaks kasutada tulevikus mitte ainult teabeallikana, vaid ka alusena uute prioriteetide väljatöötamisel või olemasolevate muutmisel;

41.

arvab, et teavet olemasolevate ELi rahastamisprogrammide ja toetuse taotlemiskorra kohta tuleks Euroopa naabruslepinguga hõlmatud riikides pakkuda kõigile asjast huvitatuile. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused omalt poolt peaksid edastama asjakohastele riiklikele ja piiriülestele partneritele oma vajadused koolituse ja muude meetmete järele, millega toetada head valitsemistava kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Tõhus teabevahetus ja dialoog partnerite vahel peaks olema see, mis Euroopa naabruspoliitikat koos hoiab;

42.

soovitab koostada e-juhendi Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikidest ja pakutavatest rahastamisvahenditest, mis on suunatud ja kättesaadav kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele Euroopa naabruspoliitika riikides ning põhineb olemasoleval Inforegio piirkondliku poliitika veebilehel. Seda juhendit saaks kasutada selge ja ajakohase teabe pakkumiseks nii ELi kui ka partnerriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

43.

viimaks kutsub Euroopa välisteenistust üles määrama igasse ELi esindusse Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides kontaktisikud, kes ühest küljest võiksid asukohariigi territoriaalsetele organisatsioonidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele pakkuda teavet riigi tasandist madalamate tasandite kavandatavate ja olemasolevate algatuste kohta, teisest küljest aga edastaksid Regioonide Komitee sõnumeid partneritele Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/50

1.

meenutab, et üldiselt peetakse restruktureerimist ja muutusi majanduse loomuliku arengu lahutamatuks osaks;

2.

märgib, et restruktureerimise tagajärjed annavad ennast oluliselt tunda piirkondlikul tasandil. Nad võivad mõjutada piirkonna struktuurilist arengut ja konkurentsivõimet keskpikas või isegi pikas perspektiivis. Seetõttu on vajalikud piirkondlikud lähenemisviisid (detsentraliseeritud poliitikameetmed, mida kohandatakse kohalikele vajadustele ja rakendatakse tänu peamiste partnerite kaasamisele) (1);

3.

rõhutab, et restruktureerimine mõjub eriti raskelt vähemarenenud piirkondadele, kus tööstusstruktuurid on vähem konkurentsivõimelised ja uuenduslikud ning kus on kõrge töötuse määr. Seepärast on vaja sellistele piirkondadele pöörata erilist tähelepanu;

4.

tunneb heameelt selle üle, et kvaliteediraamistikus tunnistatakse kõigi sidusrühmade, sh piirkondlike omavalitsuste, jagatud vastutust. Märgib, et kõnealune probleem puudutab ka kohalikke omavalitsusi ja eriti suurlinnu, kus on kõige kõrgem tööandjate kontsentratsioon ja millel on otsustav roll oma piirkonna väiksemate linnakeskuste majandusliku olukorra määratlemisel;

5.

märgib, et ühine juhtimine on kavandatud lähenemisviiside edu tähtsaim eeltingimus. EL peaks samuti innustama partnerluste tugevdamist kõigi suuremate osalejate vahel. Riigiasutuste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste koordineeriv roll on samuti tähtis, kuna töötajate ja tööandjate seisukohad restruktureerimisprotsesside osas sageli erinevad;

6.

leiab, et strateegia „Euroopa 2020” elluviimiseks tuleb praegustes sotsiaalmajanduslikes tingimustes koondada kõik jõupingutused tööhõive suurendamisele (töökohtade loomisele ja säilitamisele);

7.

paneb suurt rõhku muutuste ennetamisele ja kõigi sidusrühmade võimele muutustega kohaneda. Sellel püüdel on kolm eesmärki:

8.

tunneb heameelt komisjoni selliste algatuste üle nagu Euroopa Muutuste Seirekeskus („European Monitoring Centre on Change” – EMCC) või Euroopa ümberstruktureerimise jälgimise keskus ERM („European Restructuring Monitor” – ERM) (2) ja teeb ettepaneku neid jätkuvalt tugevdada, näiteks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konkreetsetele olukordadele spetsiaalselt kohandatud nõuannetega;

9.

hindab samuti asjaolu, et Eurofoundi uurimistegevuse keskmes on restruktureerimise tagajärjed piirkondlikul tasandil, andes seega tõhusa vastuse viimastel aastatel kõnealuses valdkonnas ilmnenud teabepuudusele;

10.

suhtub positiivselt sellesse, et komisjon loetleb oma teatises head tavad, mille ta soovitab vabatahtlikult vastu võtta. See ei vabasta aga komisjoni Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee taotlusest (3) vaadata üle õigusraamistik restruktureerimise ennetamise ja juhtimise raames töötajate teavitamise ja konsulteerimise kohta. Kusjuures komisjon juhib ise kõnealuses teatises tähelepanu praegustele puudujääkidele;

11.

teeb ettepaneku, et komisjon teeks kvaliteediraamistiku rakendamise hindamisel koostööd kõigi sidusrühmadega ning tagaks, et selle protsessi raames võetakse arvesse olemasolevad menetlused või partnerite vahel sõlmitud lepingud igas liikmesriigis;

12.

rõhutab, et komisjoni esitatud kvaliteediraamistikus, mis moodustab soovituste ja heade tavade kogumi, mille komisjon soovitab vabatahtlikult vastu võtta, ei viidata ühelegi konkreetsele õiguslikule alusele aluslepingutes. Kvaliteediraamistik on sui generis õigusvahend, mida ei ole samuti aluslepingutes selgesõnaliselt ette nähtud. Seetõttu ei võimalda komisjoni lähenemisviis Euroopa Parlamendil asjakohaselt seisukohta väljendada. Kuid arvestades, et komisjoni ettepanek tehti ELi toimimise lepingu artiklis 151 ja 153 sätestatud sotsiaalpoliitika valdkonnas ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuse raames ja et kogemuste vahetamine ja parimate tavade kohta näidete jagamine ELi tasandil pakub selget lisaväärtust, on komisjoni ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

13.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli vajalike oskuste prognoosimisel ja nende kohandamisel tööturu vajadustega (4), kasutades selleks eelkõige hariduse, koolituse ja noorte ettevõtluse edendamise vallas võetavaid meetmeid. Liikmesriigid peaksid seda rolli arvesse võtma ja pakkuma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele õigeid vahendeid, mille abil lihtsustada noorte siirdumist õppeasutusest tööhõivesse, arvestades eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli hariduse, koolituse ja tööhõive valdkonna teenuseosutajana (5);

14.

kordab, et ametialasel liikuvusel või pakkumise ja nõudluse vastavusse viimisel kohalikul tööturul on otsustav tähtsus rakendatavate restruktureerimismehhanismide õnnestumisele. Toetada tuleks töötajate liikuvust, pakkudes neile personaalset abi töövõimaluste otsimisel, ning koolitust, mis annaks neile kvalifikatsiooni, mille järele on tööturul nõudlus (6). See puudutab eelkõige konkreetseid pikaajalise töötusega silmitsi seisvaid rühmi (sh noored, madala kvalifikatsiooniga töötajad, eakad, sisserändajad ja puuetega inimesed);

15.

rõhutab piirialade puhul tööjõu tõelise liikuvuse edendamise tähtsust tööõiguse ja sotsiaalkindlustusega seonduvate takistuste ja maksutõkete kõrvaldamise ning töötushüvitiste ja pensionide ülekantavuse abil (7). Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad etendada tähtsat osa ka selliste pendelreisijate nõustamisel, kes kasutavad EURESe teenuseid või olemasolevaid piiriüleseid struktuure (8);

16.

Ärgitab kohalikke omavalitsusi tegema tihedamat koostööd teatud kohalikul või piirkondlikul tööturul pakutavate töövõimaluste kohta teabe jagamisel. Ühismeetmed isikute liikuvuse ja tööturuteabe vahetamise edendamiseks võiksid suurendada tööhõivet ametites, mille järele on nõudlus ja mille õpet sellel kohalikul või piirkondlikul tööturul ei pakuta;

17.

tervitab 2014. aasta jaanuaris esitatud Euroopa Komisjoni teatist „Euroopa tööstuse taassünd” (COM(2014) 14) ja kutsub komisjoni üles lisama valmisoleku muutusteks ja restruktureerimise juhtimise aktiivsete meetmete hulka, millega toetatakse Euroopa laiemat tööstuspoliitikat. Struktuurimuutused mõjutavad tööstust nii piirkondades kui linnades. Seepärast leiab komitee, et igasugune struktuurimuutuste teemaline arutelu peab käsitlema tööstus- ja regionaalpoliitika tähtsust nende muutuste ennetamisel;

18.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli selliste ELi struktuurifonde nagu Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fondi ning Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutamisel asjakohastes piirkondades, et edendada kvaliteetsete töökohtade loomist ja kaasavaid üleminekuid. Muutuste ja restruktureerimise ennetusmeetmeid tuleb rahastada mitmest allikast, et tagada nende järjepidevus;

19.

rõhutab arukale spetsialiseerumisele tuginevate teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) tähtsust, kuna need võimaldavad piirkondadel teha prioriteetseks peetavaid muudatusi. RIS3 on oma olemuselt ennekõike ettevõtluskeskkonna muutmisele suunatud protsess, mille kaudu saab piirkond enda käsutusse parimad võimalikud innovatsioonioskused ja koostööpartnerid. RIS3 protsessides rõhutatud Euroopa koostöö loob märkimisväärset lisaväärtust struktuurimuutuste elluviimisele;

20.

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kõige olulisem roll restruktureerimisprotsessis on kõigi sidusrühmade koordineerimine. Praktikas on püsivad kooskõlastusstruktuurid osutunud eriti oluliseks, et tagada kiire ja tõhus reageerimine piirkondlikul tasandil;

21.

toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üleskutset „poliitikameetmeid ning talituste, agentuuride ja arvukate vaatluskeskuste tegevust Euroopa tasandil tihedamalt koordineerida ja teha aktiivsemat koostööd, et ettevõtete valikuid restruktureerimisel saaks üheselt ja järjepidevalt toetada. Eelkõige peaksid VKEd ja mikroettevõtted saama restruktureerimiseks valmistumiseks kasu sobivatest ja sihipärastest toetus- ja juhendamismehhanismidest” (9).

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/54

1.

rõhutab, et jõulisemalt on vaja keskenduda ELi võetud kohustusele tagada solidaarsuse ja vastutuse jagamise põhimõtete järgimine, et luua täielikult elujõuline rändepoliitika, mis hõlmab kõiki kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ees seisvaid küsimusi. Seepärast on Regioonide Komiteel hea meel, et eesistujariik Itaalia on seadnud prioriteediks laiahaardelise rändestrateegia ja pannud rõhu tõelise solidaarsuse edendamisele tõelises Euroopa rändepoliitikas, mis on suunatud rändajatele, kolmandatele päritolu- ja transiidiriikidele, aga ka sihtriikidele, -piirkondadele ja -linnadele ning eri valitsustasanditele;

2.

tervitab asjaolu, et eesistujariigi Itaalia selge prioriteet on sellise Euroopa ühise rändepoliitika väljatöötamine, mis põhineb inimõiguste täielikul austamisel, solidaarsusel, vastastikusel usaldusel, rahvusvahelistel kohustustel ja liikmesriikide aga ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel jagatud vastutustel ning mis suudaks toetada ELi majanduskasvu tegevuskava ja millega kaasneks rändajate päritoluriikide majanduskasvu edendamise strateegia;

3.

on seisukohal, et mitmetasandiline valitsemine on esmatähtis vahend ja eeldus selleks, et saavutada optimaalseid tulemusi sisserändajate integreerimisel. Kogu ELi kõik valitsustasandid peaksid jagama vastutust pagulaste ja sisserändajate ja teise põlvkonna sisserändajate vastuvõtul ja integreerimisel ning piirkondadevahelise koostöö, koordineerimise ja solidaarsuse parandamisel, luues Euroopa Liidu, liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahelise vastutuse jagamise mehhanismi, milles võetakse arvesse struktuurilisi piiranguid, ressursse, tööturu vajadusi, demograafilist olukorda ja muid asjakohaseid tegureid (nt perekondade taasühinemine). On oluline, et ELi, riikide ja riigist allpool oleva tasandi asutused teeksid selles raamistikus tihedat koostööd kodanikuühiskonna, sisserändajate ühenduste, sisserändajate päritolu- ja transiidiriikidega väljaspool ELi ja kohalike kogukondadega ning oleksid avatud nende panusele;

4.

soovib õnnitleda Itaaliat tema tegevuse puhul inimelude päästmisel Vahemerel operatsiooni Mare Nostrum raames. Seepärast taunib komitee ELi otsust asendada operatsioon Mare Nostrum Frontexi operatsiooniga, mis ei keskendu selgelt elude ja hädaolukorda sattunud inimeste päästmisele. Komitee nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid pakuksid piisavalt vahendeid inimohvrite ärahoidmiseks merel;

5.

on seisukohal, et Euroopa Liit ja selle peamised institutsioonid peavad nii tundlikus ja strateegilises küsimuses võtma enda kanda tõelise ja asjakohase rändepoliitika juhtimise ning poliitilise vastutuse selle rakendamise eest, jätmata seda rolli ainuüksi üksikute liikmesriikide, iseäranis piiririikide vastutusse ning kaasates need riigid selle asemel koos kohalike omavalitsustega rändealasesse ühisesse poliitilisse tegevuskavva, milles nähakse ette ka sobivad operatiivmeetmed;

6.

meenutab, et 15 aastat pärast esimesi püüdlusi luua ühine rändepoliitika on lõhe tegelikkuse ning põhimõtete ja sõnastatud väärtuste vahel jätkuvalt suur. Ebapiisavalt on kohaldatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 80, et võtta liikmesriikidevahelise solidaarsuse ning vastutuse õiglase jagamise meetmeid liikuvuse valdkonnas, sh sellega seotud finantskoormuse osas. Rännet ja repatrieerimist puudutavad kohustused on olnud täiesti vabatahtlikud ja mõnel juhul on kohalikud omavalitsused võtnud juhtrolli nende kohustuste elluviimisel;

7.

toetab Euroopa Ülemkogu 2014. aasta juuni strateegilisi suuniseid vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala seadusandliku ja poliitilise kavandamise kohta, millega muudetakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tõhus ülevõtmine ja rakendamine absoluutseks prioriteediks;

8.

tuletab meelde, et Euroopa Liit vajab rännet nii oma kodanike liikumisvabaduse väljendusena liikmesriikide vahel kui ka sisserändena kolmandatest riikidest, et vastata demograafilistele muutustele ja võimalikele vajakajäämistele tööturul. Komitee innustab Euroopa Ülemkogu oma tegevust jätkama, võttes arvesse ka vajadust tegeleda vähese solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise küsimustega. Siiski ei peaks järgmise seadusandliku etapi keskmes olema ainult kehtivate eeskirjade konsolideerimine ja rakendamine, kui jätkuvalt ei ole täpset määratlust selle kohta, kuidas võiks olla võimalik solidaarsuse põhimõtte edendamine, ning kui puudub tegelik kõikehõlmav ELi rändepoliitika;

9.

rõhutab, et strateegiliste suuniste tõhusa elluviimise tagamiseks kõigil tasanditel on otsustav tähtsus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisel. Regioonide Komitee on valmis tihedaks koostööks tegevuskava koostamisel. 2015. aastast laiendatakse komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodud Euroopa integratsioonifoorumi ulatust, et hõlmata sisserände- ja varjupaigapoliitika valdkond. Tegevuskavale võiksid kasuks tulla laiendatud foorumi eksperditeadmised, millesse annab panuse Regioonide Komitee. Seepärast kordab Regioonide Komitee taotlust saada Euroopa Komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kõrval tulevase Euroopa rändefoorumi juhatuse liikmeks;

10.

Sisserändajate vastuvõtuga seoses on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õlul praegu märkimisväärne finantskoorem. Vastuvõtt on jaotunud ebaühtlaselt nii liikmesriikide vahel kui ka ühe liikmesriigi piires ning paljud kohalikud või piirkondlikud omavalitsused võtavad endale märgatavalt suurema vastutuse, võttes vastu suure osa uusi saabujaid, mis ületab sageli konkreetse piirkonna suutlikkuse;

11.

tõdeb, et varjupaigataotlejate ja pagulaste ebaühtlane jaotus riikide vahel ning piirkondade vahel ja sees on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks suur väljakutse. Samuti esineb puudusi eelnevas kavandamises ja suutlikkuses vastuvõtuks eelnevalt valmistuda. Ajutistel lahendustel võib olla negatiivne sotsiaalne mõju, mis omakorda mõjutab uute saabujate võimalust end integreerumise protsessiks asjakohaselt ette valmistada;

12.

leiab seepärast, et on saabunud aeg täpsemalt ja realistlikumalt määratleda, mida solidaarsus varjupaiga- ja rändeküsimustes ELis ja liikmesriikides tähendada võiks. On selge, et eri riigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused on oma konkreetsetest tingimustest ja soovidest tulenevalt erineval arvamusel sellest, mida tähendab mõistlikult jagatud vastutus või solidaarsus;

13.

juhib tähelepanu sellele, et solidaarsuse põhimõte on peamine ajend nende kohalike omavalitsuste otsustes, kes võtavad vastu arvukalt sisserändajaid. Kohad, nagu Lampedusa Itaalias, Ceuta ja Melilla Hispaanias ja Calais Prantsusmaal, on vaid mõned ELi saabuvate varjupaigataotlejate ja sisserändajate sisenemis- ja transiidipunktidest, ent nad näitavad ilmekalt, milliste märkimisväärsete raskustega peavad mõned kohalikud omavalitsused sisserändajate vastuvõtu, oma riikidest põgenevate sisserändajate haldamise ja humanitaarkriisile reageerimise osas toime tulema;

14.

on seisukohal, et jätkusuutlik ja õiglane varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtt eeldab toimivat koostööd ja usaldust kohaliku, piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi vahel ressursside ja vastutuse jaotuse osas;

15.

on seisukohal, et olemasolevad struktuurid pakuvad vahendid ja kanali poliitiliseks dialoogiks ELi ja liikmesriikide tasandi ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, ent poliitiline dialoog kohaliku ja piirkondliku ning Euroopa tasandi vahel on killustatud või viiakse seda läbi ajutistel alusel;

16.

soovitab vaadata läbi see, kas kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele on kättesaadavad rahalised ressursid, mille eesmärk on võimaldada neil täita oma kohustusi sisserände ja integratsiooni valdkonnas, tagades neile juurdepääsu riikide ja ELi fondide vahenditele (nt Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument, Euroopa Sotsiaalfond ja Välispiirifond);

17.

rõhutab, et piirikontrolli tugevdamine ja ebaseadusliku rände takistamise meetmed on olulised, kuid ei saa olla tähtsamad kui rahvusvahelised kohustused (nt ÜRO mereõiguse konventsiooni, SOLASe konventsiooni ja Riikliku Pagulasagentuuri raames) päästa elusid ja austada inimõigusi või tähtsamad kui õigus taotleda varjupaika ELis, mis peab jääma rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste jaoks varjupaigaks. Komitee soovib ka rõhutada, kuivõrd oluline on alati täita ÜRO lapse õiguste konventsiooni alaealiste varjupaigataotlejate, pagulaste, sisserändajate ja saatjata laste vastuvõtmisel;

18.

kutsub üles tugevdama Frontexit eesmärgiga saavutada mõjusam ja tõhusalt kindlustatud ning sujuvam koostöö riikide piirivalveasutuste vahel ja kaitsta nii rändajaid kui ka ELi välispiire ning teha koostööd inimkaubanduse vastu võitlemisel;

19.

toetab jõupingutusi jätkata dokumendis „Rändesurvet käsitlevad ELi meetmed” esitatud järelevalve- ja rakendusstrateegiaid ja kutsub üles seadma Euroopa Liidu tähelepanu keskmesse vajaduse koordineerida liikmesriikide võetud meetmeid, mille juures on keskne roll ELi asjaomastel agentuuridel, nagu Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (Frontex), Europol ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet;

20.

peab oluliseks jätkata jõupingutusi integreeritud ja tasakaalustatud piirihalduse edasiseks väljatöötamiseks, et parandada välispiiride kontrolli ja tegeleda tõhusamalt ebaseadusliku sisserände, rändajate salaja ülepiiri toimetamise, inimkaubanduse ja muude inimkaubandusega seotud piiriülese ja rahvusvahelise kuritegevuse vormidega;

21.

toetab arukate piiride paketti, mille eesmärk on kiirendada, lihtsustada ja tugevdada piirikontrolli menetlusi ELi reisivate välismaalaste jaoks, sh registreeritud reisijate programmi, riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem, kuid tuletab meelde oma mõningaid 2013. aastal väljendatud muresid seoses eraelu puutumatusega ja ettepanekute kulutõhususega. Komitee paneb tähele Euroopa Komisjon ja eu-LISA läbiviidud tehnilise uuringu tulemusi, milles pakutakse pikaajalisi lahendusi suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimisel. Need on olulised vahendid ELi varjupaiga-, piirihaldus- ja rändepoliitika rakendamisel;

22.

soovitab pöörata erilist tähelepanu sünergia suurendamisele seni loodud eri organite ja süsteemide vahel, võttes aluseks nende konkreetse pädevuse ja tegevusulatuse: Frontex, teise põlvkonna Schengeni infosüsteem (SIS II) ja Euroopa piiride valvamise süsteem (Eurosur), mis tegutsevad rände ja isikute liikumise raamistikus; Europol ja Eurojust, mis tegelevad julgeoleku kontekstis ebaseadusliku transiidiga seotud kuritegude ennetamise ja välja juurimisega;

23.

eeskätt Eurosuri silmas pidades ergutab komitee täielikult rakendama hiljuti vastuvõetud määrust, et vähendada inimeste merel hukkumise ohtu;

24.

innustab jõupingutusi käsitleda ebaseadusliku rände ennetamise meetmeid ja luua turvalisi ja seaduslikke alternatiivseid teid Euroopasse tulemiseks, et vältida edasisi inimelude kaotusi ohtlikel teekondadel. Need võiksid hõlmata nn humanitaarkoridori loomist, rohkemate viisade väljastamist humanitaarkaalutlustel, ümberasustamise kvootide suurendamist ja vastuvõtukeskuste rajamist transiidiriikides, mis menetlevad varjupaigataotlusi või tuvastavad ELi riikidesse seadusliku sisenemise kõlblikkust (1). Sealjuures võiks väga kasulik olla kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus;

25.

toetab Vahemere rakkerühma (2), mis loodi 7.–8. oktoobri 2013. aasta justiits- ja siseküsimuste nõukogu järel, et anda Euroopa Liidu vastus olukorrale. Selle esmane eesmärk on määratleda asjakohased vahendid, et vältida Lampedusa rannikul toimunud traagiliste sündmuste kordumist ning välja töötada strateegilisem, terviklikum ja pikaajalisem lähenemisviis Vahemere piirkonna rändeolukorrale. Selles kontekstis tuletab Regioonide Komitee meelde oma tegevust ARLEMis ning eelkõige soovitusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kohta rände haldamisel Vahemeremaades, mis esitati ARLEMi ECOTERi komisjoni poolt hiljuti vastuvõetud aruandes.

26.

soovib rõhutada, et 27. augustil 2014 käivitatud operatsioon Frontex Plus, mis peaks asendama operatsiooni Mare Nostrum, ei hõlma praegu Mare Nostrumi raames elluviidavaid tegevusi. Mitmeaastases finantsraamistikus on Frontexi eelarvet vähendatud. Frontex Plus sõltub liikmesriikide panustest. Jättes kõrvale rahalised kaalutlused, tuleb märkida, et ka kahe operatsiooni laad on erinev – Mare Nostrum lähtub humanitaarsest lähenemisviisist, aga Frontexi eesmärk on reageerida esmajoones piirikontrolli küsimustele;

27.

innustab jätkama kooskõlas ELi rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisiga dialoogi ja koostöö arendamist nende kolmandate riikidega, mis on rändevoogude päritolu- ja transiidiriigid. Selleks võib kasutada liikuvuspartnerluse vahendit ja piirkondlikke dialooge ja protsesse, nt Rabati protsess;

28.

toetab Frontexi jõupingutusi, mille eesmärk on jõuda operatiivkoostöö lepingute sõlmimiseni kolmandate riikidega piirikontrolli ja ebaseadusliku rände valdkonnas. See peaks suurendama asjaomaste kolmandate riikide isevastutust;

29.

toetab eesistujariigi Itaalia käivitatud algatust luua sarnane dialoog Ida-Aafrika riikidega. Seadusliku rände edendamise eesmärk on aidata kaasa ELi majanduskasvu jõupingutustele ja ennetada sel viisil seaduslike rändekanalite võimalikku kuritarvitamist, mis võib tuua kaasa kogu ELi rändesüsteemi usaldusväärsuse kahjustamise;

30.

rõhutab, et oluline on korduvrände kontseptsioon, mis võiks aidata tasakaalustada rände mõju nii päritolu- kui ka sihtpiirkondades, andes panuse mõlema arengusse. Seejuures on vajalik ka tõhus ja jätkusuutlik tagasisaatmispoliitika, milles austakse täielikult rändajate õigusi ja võetakse arvesse päritoluriigi konkreetseid iseärasusi. Selleks tuleb parandada praktilist koostööd kohalike omavalitsuste ja asjaomaste kolmandate riikide vahel, et luua kõige tõhusamad vabatahtliku tagasipöördumise süsteemid ja neid ergutada;

31.

on seisukohal, et kõigi tasandite asutused peavad aktiivselt kaitsma ja tõhustama dialoogi ja koostööd kolmandate riikidega, et poliitilisel ja majanduslikul tasandil sihipäraselt toetada seaduslikke sisenemiskanaleid, samuti selleks, et ennetada ja käsitleda ebaseaduslikku sisserännet ja kõiki sellega seotud kuritegevuse vorme, parandades asjaomaste riikide pädevate asutuste institutsioonilist ja operatiivset suutlikkust;

32.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad täita oma rolli ühistes jõupingutustes ELi ja riigi tasandil ja kolmandate riikidega, et käsitleda ja ennetada ebaseaduslikku rännet meetmetega päritoluriikides (nt teabekampaaniad, teave ebaseadusliku piiriületuse ohtude kohta, ettevalmistavad meetmed inimeste integreerimiseks, koolitus, abi perekondade taasühinemisel, keelekursused ja kultuuridevahelise dialoogi meetmed) ja sihtriikides (nt kohaliku valikusüsteemi loomine vastavalt kohalikele vajadustele, vastuvõtu- ja toetusmeetmed jne). Samuti võivad nad aidata tuvastada ja kaitsta inimkaubanduse ohvreid ning aidata ebaseaduslikke rändajaid taasintegreerumisel, kui nad pöörduvad tagasi oma riiki. Samuti on kohaliku ja piirkondliku tasandi tõhusad seadusliku rände ja integratsioonimeetmed rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise vahend;

33.

on seisukohal, et pagulaste suurem ümberasustamine ELis peab olema lahutamatu osa ELi jõupingutustest toetada Vahemere lõuna- ja idaosa riike, mis võtavad vastu arvukalt pagulasi (3). Euroopa linnad ja piirkonnad on täitnud selles valdkonnas olulist rolli, edendades pagulaste integreerimist kohalikesse kogukondadesse ja astudes samme sotsiaalse ühtekuuluvuse süvendamiseks;

34.

nõuab rände- ja integratsioonipartnerluste edendamist päritolu-ja sihtriikide linnade ja piirkondade vahel, et suurendada koostööd ja vastastikust usaldust ning tagada sel viisil rände detsentraliseeritum haldamine. Regioonide Komitee kordab ka oma ettepanekut (4) kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kolmandate riikidega loodavate rände- ja integratsioonipartnerluste väljakujundamisse;

35.

rõhutab, et komisjoni teatises integratsiooni uuendatud Euroopa töökava kohta (5) nõuti enamate meetmete võtmist kohalikul tasandil, ning juhib tähelepanu vajadusele tõelise alt üles lähenemisviisi järele integratsioonipoliitika arendamisel;

36.

on seisukohal, et piirkondlikel omavalitsustel peaks olema olulisem roll rändepoliitika laiema konteksti loomisel;

37.

rõhutab vajadust tutvustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning liikmesriikide vahel parimaid tavasid varjupaigataotlejate ja pagulaste taotluste menetlemise, integratsioonimeetmete ja ebaseadusliku sisserändega toimetulemise kohta. Komitee võib aidata sellele protsessile kaasa, kaasates kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tõhusamalt rände- ja integratsioonipoliitika kujundamisse ja rakendamisse kooskõlas mitmetasandilise valitsemise ja subsidiaarsuse põhimõttega. Sellest võiks abi olla ka liikmesriikide ja piirkondade vaheliste erinevuste käsitlemisel küsimustes, mis on seotud varjupaigataotlejate, pagulaste või rändajate vastuvõtmise ja võõrustamise tingimustega;

38.

soovitab, et suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa amet eu-LISA töötaks lähitulevikus välja rände ja kohalike omavalitsuste teemalise täieliku andmevahetuse süsteemi, võttes aluseks viisainfosüsteemi (VIS). Selline süsteem võiks olla väga kasulik oskusteabe jagamisel ning kogemuste ja heade tavade ühtekoondamisel elamumajanduse, varjupaigataotlejate ja pagulaste taotluste menetlemise, integratsioonimeetmete ning ebaseadusliku rändega tegelemise osas ja pakkuda praktilisi lahendusi solidaarsuse põhimõtte järgimise edendamiseks kohalike omavalitsuste vahel;

39.

teeb ettepaneku luua andmebaas, mis aitaks kaasa liikmesriikide vahelistele rändevoogude jälgimisele. See andmebaas võiks sisaldada teavet rändevoogude kohta lähteriikidest sihtriikidesse. Nende voogude tundmine lihtsustaks otsuste tegemist kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil;

40.

on seisukohal, et koostööd ja solidaarsust lihtsustaks märkimisväärselt see, kui pakutaks rohkem praktilisi ja pragmaatilisi lahendusi. Püüdlustes määratleda peamisi probleeme ei tohi jätta tähelepanuta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asjatundlikkust;

41.

on seisukohal, et EL peab kasutama iga võimalust, et teha koostööd institutsiooniliste partneritega ja edendada arutelu kõigis asjaomastes raamistikes. Sealjuures on väga olulised partnerid sellised organisatsioonid ja kogud nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon ja Regioonide Komitee Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM);

42.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni järgmise, 2015. aasta oktoobris toimuva ministrite konverentsi keskmes on linnade võimalik panus rände haldamisse. Samuti pakub see suurepärase platvormi linnadevaheliseks globaalseks dialoogiks. Komitee soovib olla konverentsi kaasatud ja ootab võimalust anda oma panus aruteludesse.

21.1.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/59

1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Itaalia taotlusel koostab Regioonide Komitee hästi põhjendatud ettepanekuid selle kohta, kuidas ühendatud Euroopa abil kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektori loodavaid märkimisväärseid võimalusi majanduskasvu allikana ja uute töökohtade loojana eelkõige järgmise viie aasta jooksul.

2.

Uue tööstusrevolutsiooni ajastul võib Euroopa kasutada digiteerimist sotsiaalse ja majandusliku arengu mootorina kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020”. Oluline on aru saada, millist teenust tellija vajab, ja osata arendada sellele vastavat tehnoloogiat, ning mõista, et klient ei taha osta üksnes toodet, vaid pigem tootlikkust, tööohutust ja kliendi rahulolu. See kõik on saavutatav digiteerimise kasutamisega. Ringmajanduse, digiteerimise ja teenuste kujundamise abil sünnivad uued keskkonnahoidlikud töökohad (green jobs) ja uuendatakse traditsioonilist tööstust. Komisjoni uuringute kohaselt võiks aastaks 2020 Euroopa Liidu SKP digitaalse siseturu arengu hoogustamisega kasvada 4 %, ning avaliku sektori kulud võiksid riigiteenuste digiteerimisega väheneda 15–20 % (1). Isegi suure tööpuuduse ajal loob internet viis uut töökohta kahe kaotatud töökoha kohta. Digitaalarengu tegevuskava raames võetavate Euroopa ühiste meetmega võib pikas perspektiivis luua kõigis majandusharudes kokku hinnanguliselt koguni 3,8 miljonit uut töökohta.

3.

Euroopa suutlikkus luua digiteerimise abil majanduskasvu ja uusi töökohti ei ole aga igas mõttes piisav. Kodanike IKT oskusi tuleb arendada, kuna ligikaudu pooltel kodanikest on oskused kas tagasihoidlikud või puuduvad üldse. Kuna teenuste väljatöötamine toimub ülemaailmses tegevuskeskkonnas infotehnoloogiat kasutades, on oluline parandada Euroopa konkurentsipositsiooni teenuste pakkuja ja arendajana. Ka ettevõtted tegutsevad keerulises keskkonnas: maailma kümne juhtiva IKT ettevõtte seas ei ole käibe alusel ühtki Euroopa IKT ettevõtet.

—

Erinevate rahastamismehhanismide ning era- ja avaliku sektori vahel tuleb julgustada ja hästi kavandada sünergiaid, et rajada kvaliteetne ja taskukohane taristu, mis suudaks toetada pilvandmetöötlust, suurandmeid ja kiiret lairibaühendust.

—

Euroopa Liidu, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peaksid seadma prioriteediks inimestele digitaalsete ja ettevõtlusalaste oskuste pakkumise, mis võimaldaks neil täielikult ära kasutada uusi tehnoloogiaid, analüüsida suurandmeid, mõista küberjulgeoleku küsimusi, suurendada oma tööalast konkurentsivõimet ja luua uusi ärivõimalusi.

—

Euroopa Liidu, riiklike ja riigi tasandist allapoole jäävate ametiasutuste eesmärk peaks olema paindliku õigusraamistiku loomine, mis vähendaks IKT ettevõtete loomise ja käitamise kulusid ning lihtsustaks seda, võimaldades samas kergesti ligi pääseda rahastamisele ja edendades innovatsiooni, sh hindamis- ja hüvitamismeetmeid.

—

Kõigi digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks vajalike tulevaste õigusaktide koostamisel tuleks arvesse võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja potentsiaali kodanike digitaalsel koolitamisel, digitaalse taristu loomisel ja haldamisel – sageli piiriüleses või piirkondadevahelises koostöös –, innovatsiooni- ja ettevõtluse vaimus toimuvas avastamisprotsessis ning e-valitsuse rakendamisel.

4.

tervitab elektroonilise side siseturu meetmete ettepanekuid, mille abil kiirendatakse majanduse kõigi sektorite dünaamilist ja jätkusuutlikku kasvu ja uute töökohtade loomist, mis tagab ka tarbijakaitse kõrge taseme. Kõigi digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks vajalike tulevaste õigusaktide koostamisel tuleks arvesse võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja potentsiaali e-valitsuse rakendamisel;

5.

märgib, et juhtalgatustel, sh digitaalarengu tegevuskaval on majanduskasvu vahendina keskne roll. Juhtalgatused peaksid olema hoob, mille abil tõhustada poliitika koordineerimist kõigil valitsustasanditel, pidades silmas strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, ning neid tuleks kasutada olulise tähtsusega dokumentides. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitused peaksid samuti jätkama juhtalgatuste kasutamist võrdlusraamistikuna, mitte ainult oma poliitika kavandamisel, vaid ka suhtlemisel kõrgemate valitsustasandite ja teiste sidusrühmadega. Lisaks võiks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel (ja avaliku sektori asutustel, nt raamatukogud, haiglad ja koolid) olla suurem roll programmi „Horisont 2020” tulemuste levitamisel ja kasutamisel;

6.

juhib tähelepanu sellele, et osalise optimeerimisega ei saavutata majanduskasvu ega looda töökohti, pigem on vaja terviklikku mõtteviisi, juhtimist ja meetmeid. Näiteks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad oma töös paremini digiteerimist kasutada, kui nende eelarvepraktika ja näitajad eeldavad head kogutulemust ja innustavad valdkondadevahelist koostööd. Et oleks võimalik välja töötada uued innovatiivsed haldusmenetlused, on komitee arvates oluline, et valitseks hea tasakaal riigiasutuste rolli ja innovatiivse uue arendamise vahel. Häid kogemusi on saadud katserahastamisest, mille abil kas ennetatakse probleeme või arendatakse ja katsetatakse uusi ühiskondlikke innovatsioone;

7.

innustab ühendama alt-üles suunduvad (bottom up) meetmed ja ülalt-alla (top down) suunduva strateegilise juhtimise. Kohalikud ja piirkondlikud osalejad on liikumapanev jõud digiteerimise arendamisel ja kasutamisel. Kohalikud ja piirkondlikud otsuselangetajad, töötajad ja elanikud on seda võimaldav ressurss eeldusel, et neil on vajalikud teadmised ja oskused ning positiivne suhtumine digiteerimisse. Kohalikud ja piirkondlikud osalejad vastutavad nende teadmiste ja oskuste tagamise eest. Kohalik ja piirkondlik tasand peaks jälgima oma arengut, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad ei muutuks omaenda arengu takistajaks;

8.

juhib tähelepanu sellele, et kodanike Euroopas võimaldab digiteerimine kodanikel võrgustikke moodustada ja kontakte hoida, nii et nad saavad arutleda, üksteiselt õppida, ühistele seisukohtadele jõuda, mõjutades oma soovide ja eesmärkidega otsustusprotsessi ja Euroopa ühise identiteedi tugevnemist. Uued töökohad põhinevad turgudel ja turge luuakse hõlpsamalt, kui Euroopa digitaalne identiteet on tugev ja kodanikud soovivad kasutada digiteerimist ja lausa nõuavad uusi digitaalseid lahendusi;

9.

märgib, et töömeetodeid muutes on digiteerimine muutnud mõned töökohad vältimatult üleliigseks, mis eeldab ettevõtetelt ja avalikult sektorilt suutlikkust uueneda ja kasutada hästi koolitatud tööjõudu suurema lisaväärtuse loomiseks. Digiteerimine võimaldab kodanikel ka mikroettevõtluse abil elatist teenida. Lisaks tuleks digiteerimise abil püüelda kasvuettevõtluse poole, kuna see võimaldab tooteid ja teenuseid toota ja vahendada ajast ja asukohast sõltumata. Ka äärepoolseimates piirkondades tegutsejatel on samad võimalused digiteerimisest kasu saada;

10.

rõhutab, et Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil on vaja kasvustrateegiat, milles võetakse arvesse digitaalarengu tegevuskava loodavaid võimalusi, et toetada senisest paremate ja kindlamate töökohtade loomist eelkõige noortele. Vastutus tööalase konkurentsivõime eest ei lasu ainult üksikisikul. Sellesse peaksid olema kaasatud kõik sidusrühmad – ettevõtted, kõrgkoolid, õppeasutused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja noored;

11.

tõdeb, et loodusvarade piisavus ja süsinikujalajälje vähendamine on säästva arengu seisukohalt kesksed tegurid. Euroopa majanduskasvu aluseks peaks seega olema miski muu kui tarbekaupade tootmise suurendamine. Tooted ja teenused, mida on võimalik toota ja pakkuda digitaalselt, võivad luua kasvu, mis koormab vähem loodusvarasid (2);

12.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi selgitama välja võimalused avaliku sektori vara, eelkõige hoonestatud keskkonna ja ehitiste elutsükli jätkusuutlikkuse parandamiseks IKT, teabe modelleerimise ning avaliku ja erasektori partnerlusele tugineva tegevuskultuuri abil;

13.

rõhutab, et tehnoloogiapõhise tootearenduse kõrval tuleks tähelepanu pöörata ka inimkesksete (human centric) meetodite, teenuste ja toodete arendamisele, sh tarbija-/kasutajakeskne kavandamine (user centric design), eri osapoolte ühine arendustöö (co-creation) ja kiire katseperiood (rapid piloting). Regioonide Komitee toetab Euroopa ühendamise rahastut (Connecting Europe Facility), mille abil on võimalik arendada uut digitaalsete avalike teenuste taristut ja mis võimaldab eri piirkondade probleemid ja Euroopa eri paigust pärinevad lahendusettepanekud paremini vastavusse viia. Kõnealuste meetmega tagatakse, et digitaalsed tooted vastavad paremini ja kiiremini turu, sh avaliku sektori reaalsetele vajadustele ning et paraneb Euroopa toodete ja ettevõtete konkurentsivõime;

14.

innustab välja selgitama, kas IKT ja äritegevuse vahelise lõhe saab ületada infosüsteemi teenuste haldamisega tervikarhitektuuri kaudu, see tähendab mitte ainult teabe ja sisu juhtimise, vaid tervikliku lähenemisviisi kaudu. Tervikarhitektuuri mudeli võti on kohandada soovitav teabe- ja tehnoloogiakeskkond hästi hallatud ja süsteemsel viisil sisulise tegevuse strateegilistele ja tegevuslikele vajadustele;

15.

märgib sellega seoses, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võtmeroll võrdse juurdepääsu tagamisel taskukohase hinnaga lairibaühendusele piirkondades, kus turumehhanismid seda tagada ei suuda, ning ärgitab käsitlema digitaalse juurdepääsu projekte hõredalt asutatud maapiirkondades üldist majandushuvi pakkuvate teenustena (3);

16.

juhib tähelepanu sellele, et IKT kasutamisega innovatsioonitegevuses on võimalik vastata kesksetele sotsiaalmajanduslikele väljakutsetele. Regioonide Komitee teeb ettepanku luua uus poliitikaraamistik, mille abil innustab Euroopa Liit IKT-põhise äritegevuse suunamist suurte ühiskondlike probleemide (nt kliimamuutused, energialahendused ja vananev ühiskond) lahendamisele. Regioonide Komitee on teadlik, et Euroopa innovatsioonipartnerluse (European Innovation Partnership) lipulaeva keskmes on aktiivsena ja tervena vananemine (Active and Healthy Aging) ning innustab arendama elektroonilisi teenuseid aktiivsena vananemise toetamiseks (digital active aging). Vananeva rahvastiku tervist ja sotsiaalseid suhteid edendavatesse elektroonilistesse teenustesse panustamisel võib Euroopast saada valdkonna teerajaja, kes loob aluse uuele ülemaailmsele eksporditurule. Samal ajal võiks Euroopa kergendada vananemisega kaasnevat kulukoormust;

17.

näeb võimalust majanduskasvu ja töökohtade loomiseks, ühendades uuel innovatiivsel viisil digiteerimise ja Euroopa traditsioonilised tugevad sektorid, nagu turism ja kultuur. Näiteks võivad teenuste pakkujad ja kasutajad kohtuda üksteisega uute innovatiivsete digiplatvormide ja lähenemisviiside kaudu. Kohalikud ja piirkondlikud osalejad võivad aidata turismi- ja kultuuriteenuste pakkujatel leida vastavaid teenusepakkujaid Euroopa muudes piirkondades, nii et nad saavad võrgustikke luua ja ühiselt nähtavust suurendada digitaalseid lahendusi kasutades. Turismi- ja kultuuriteenuste tarbijad saavad seega kasutada ja toota sisu ühisloome (crowd sourcing) kaudu. Avaliku teabe hoidlad, nagu muuseumide, arhiivide ja raamatukogude digitaalsed ressursid, võivad toimida uute turismi- ja kultuuriteenuste allikana;

18.

soovitab digiteerimise edendamiseks kasutusele võtta üksteist täiendavad ärimudelid, mille abil võivad näiteks sotsiaalsed ettevõtted ja kolmanda sektori osapooled toota teenuseid seal, kuhu avalik sektor ei ulatu ja kus erasektor veel ärivõimalusi ei näe;

19.

juhib tähelepanu järeldusele, et investeeringud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse võivad edendada piirkondlikku majanduskasvu rohkem kui muud kapitaliinvesteeringud ja soovitab seetõttu seada prioriteediks digitaalse ühtse turu lõpuleviimise aastaks 2015 ning investeerimisvajaduste määratlemise telekommunikatsiooni taristus, kasutades täielikult ära ELi struktuurifonde, lihtsustades avaliku ja erasektori investeeringute sobiva vahekorra leidmist, kasutades teisi finantsvahendeid (nt Euroopa Investeerimispank) ja kehtestades asjakohase õigusraamistiku. Väga hõredalt asustatud piirkondi võiks toetada erainvesteeringutega taristusse, samas kui muudel piirkondadel peaks olema juurdepääs avaliku sektori rahastamisele oma taristu toetamiseks;

20.

tervitab komisjoni ühendatud kogukondade algatust (Connected Communities), mille eesmärk on anda omavalitsusüksustele, kohalike lairibapartnerluste osapooltele ja operaatoritele juhiseid selle kohta, kuidas nad saavad taotleda rahastamist ja arendada konkreetseteks vajadusteks kohandatud ärimudeleid, et pakkuda oma kogukonnale kiiret lairibaühendust. Regioonide Komitee innustab kohalikke ja piirkondlikke osalejaid kasutama lairibaühenduste rahastamiseks ettenähtud Euroopa Liidu uusi vahendeid ja toetusi;

21.

on seisukohal, et kiirete võrkude saadavus, kasutuselevõtt ja kulutuste vähendamine loovad töökohti Euroopa ettevõtetes, kiirendavad ajakohaste teenuste väljatöötamist, edendavad e-kaubandust ja pakuvad ärivõimalusi asjade interneti (IoT – Internet of Things) ja masinatevahelise teabevahetuse (M2M – Machine-to-Machine) valdkonnas. Komitee on mures suundumuse pärast, mille puhul järgmise põlvkonna tehnoloogia (pilvandmetöötlus, 3D-printimine, e-tervis, e-valitsus, arukad linnad, meelelahutusteenused, virtuaalne kohalolek, suurandmed (big data), autode ühendamine võrku jne) eeldab veelgi suuremat ribalaiust ja tõrgeteta teenust kõikjal Euroopas ja nende elluviimiseks väljatöötatud ärimudelid suurendavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kulukoormust rohkem kui nad kanda suudavad. Komitee peab oluliseks, et lairibaprojektide kogukulude struktuuris võetakse lisaks käivitamiskuludele arvesse muu hulgas tehnoloogia kiirest arengust tulenevaid eelseisvaid kulutusi;

22.

märgib, et arukaid linnu ja kogukondi (Smart Cities and Communities) käsitlev Euroopa innovatsioonipartnerlus (4) on platvorm, millega edendatakse tõhusalt digiteerimisel põhinevat jätkusuutlikku majanduskasvu. Tõhusaks toimimiseks vajavad ka tootearendus ja katseplatvormid hästi toimivat innovatsiooni- ja äriökosüsteemi. Ühendatud arukate linnade koostöö võimaldab kohalikel ja piirkondlikel osalejatel kõige tõhusamalt edendada ettevõtetes sündinud lahenduste laiendamist ja ergutada nii ettevõtete konkurentsivõimet ülemaailmses tegevuskeskkonnas;

23.

teeb ettepaneku, et aruka spetsialiseerumise strateegiate (RIS3) koostamisel kasutaksid piirkonnad nende valitud spetsialiseerumisstrateegias digiteerimist, et luua enam lisaväärtust ja seeläbi kiiremat kasvu piirkonnas. Regioonide Komitee julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi looma innovatiivseid ja ettevõtluse vaimus toimuvaid avastamisprotsesse ja juhtimismehhanisme, et optimeerida sünergiaid erinevate avaliku ja erasektori rahastamismehhanismide vahel, juhtida sünergiaid erinevate piirkondlike ja kohalike projektiportfellide seas ja asetada rõhk Euroopa partnerluste arendamisele programmide „Horisont 2020”, INTERREG ning makropiirkondade jms kaudu;

24.

kutsub komisjoni üles võtma viivitamatult meetmeid tagamaks, et piirkonnad saavad selgeid juhiseid selle kohta, kuidas rakendada RIS3 strateegiaid mitmest fondist rahastatavate, laiaulatuslike suurprojektide ja projektiportfellide kaudu, mida tavapäraste üksikute projektide juhtimise asemel hallatakse sünergilise koostöö korraldamisega. Selles töökultuuri arengus on võtmeroll digitaalsetel projektijuhtimisvahenditel ja virtuaalsetel tegevuskeskkondadel;

25.

tõdeb, et on varem toetanud seisukohta, et „nii raamprogrammis Horisont 2020 kui ka struktuurifondides rakendatakse vahendeid, millega luuakse ühendus teadusuuringute, innovatsiooni ja aruka spetsialiseerumise strateegiate vahel, et luua objektiivsed näitajad tipptaseme saavutamise astmestiku ja Euroopa Teadusruumi loomise kohta” (5). Lisaks teeb komitee ettepaneku, et väljatöötatud näitajaid kohaldataks avaliku sektori vahenditega elluviidud teadusprojektide kasu hindamisel. Hinnangutes tuleks keskenduda tulemustele ja mõjudele, näiteks kasu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, uued ärivõimalused ja töökohtade loomine, teenuste tootmise ülesehituse, toimivuse, kasutatavuse või tõhususe parandamine, toodete ja teenuste üldine kvaliteet või panus innovatsioonisüsteemidesse üldiselt;

26.

on rõhutanud varasemates arvamustes innovatiivsete avalike hangete aktiivset kasutamist ja menetluste lihtsustamist. Komitee innustab kohalikke ja piirkondlikke ametnikke kohaldama neid põhimõtteid digitaalsete lahenduste levitamise kiirendamiseks;

27.

märgib, et Euroopa siseturu toimivuse ja digitaalmajanduse konkurentsivõime seisukohalt on keskse tähtsusega, et digitaalsete otsuste ümber koondatakse väärtusvõrgustiku osapooled, sh sisutootjad, turustajad, jaotuskanalid, e-kaubandus, tarkvaraettevõtjad, telekommunikatsioonivõrgu operaatorid ja rahastajad ning teadus- ja innovatsioonitegevuse, haridusvaldkonna ja intellektuaalomandi õiguse asjatundjad. Regioonide Komitee teeb ettepaneku, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad võtaksid jõulisema rolli üleeuroopaliste ja piirkondadevaheliste väärtusvõrgustike koondamisel ja haldamisel;

28.

tõdeb, et majanduskasvu on võimalik suurendada ja uusi töökohti luua teadmiste, protsesside, avaliku ruumi ning avaliku sektori vahenditest rahastatud teadus- ja arendustegevuse projektide kõrvaltootena sündinud innovatsiooni avamisega. Näiteks pakkudes avalikku ruumi ja selle võrguühendusi ja seadmeid eraldi kohaldatava tasu eest, võivad omavalitsusüksused toetada mikroettevõtjaid ja mobiliseerida erinevaid elanikkonnarühmi;

29.

tõdeb, et komisjoni uuringute kohaselt suurendab vaba juurdepääs avaliku sektori ja avalikult rahastatud osapoolte teabele majanduskasvu ja loob uusi ärivõimalusi ka väikeettevõtetele sõltumata nende asukohast. Avaliku sektori avatud teave aitab parandada eelduseid toimivaks digitaalseks siseturuks, kus tarbijatele on võimalik pakkuda lihtsat, turvalist ja paindlikku juurdepääsu seaduslikule digitaalsele sisule ja teenustele (6);

30.

tuletab meelde, et avaliku sektori avatud andmete kättesaadavaks tegemiseks vajalik tehnoloogia on juba kõrgel tasemel, ent kohalikul ja piirkondlikul tasandil ei ole tingimata oskusi selle piisavalt hästi haldamiseks ning neil puuduvad vajalikud mehhanismid taaskasutamiseks pakutava teabe leidmiseks (7). Metaandmed on teabe taaskasutuse oluline osa ja selle avaldamine standardformaadis edendaks eelkõige piiriülest teabevahetust, kasutatavust ja turustamist;

31.

tõdeb, et internetis saadaolevate andmete hulk kasvab suurel kiirusel. Oodatakse, et suurandmete või suure hulga teabe kasutamine loob lähiaastatel uusi ärivõimalusi ja töökohti, ent nende kasutamine avalikus sektoris, mh tervishoius, transpordis ja tööjõuteenuste puhul on alles lapsekingades. Avatud andmete ja suurandmete ning avalike ja isiklike andmekogumite ühendamises peitub tõeliselt suur potentsiaal. Euroopa Liidu seadusandlust tuleks arendada selles suunas, et see võimaldaks kasutada suurandmeid otstarbekalt ilma kodanike andmekaitse õigusi rikkumata;

32.

toetab püüdlusi muuta Euroopa Liidu internetikeskkond maailma turvalisimaks, ning teeb ettepaneku, et Euroopa võiks end ülemaailmses konkurentsis kehtestada turvalise ja stabiilse tegevuskeskkonnana, kus on hea telekommunikatsiooni taristu. Sellele tuginedes võiks Euroopa meelitada teabemahukaid ettevõtjaid investeerima ja laiendama oma tegevust Euroopa piirkondadesse. Arvutivõrgu häireid, küberrünnakuid ja -kuritegevust tuleb minimeerida, kuna need kahjustavad ettevõtete kuvandit, vähendavad tootlikkust ja ohustavad ettevõtete jaoks elutähtsat teavet;

33.

innustab rajama Euroopa Liidu territooriumile tehnilisi platvorme ja küberjulgeoleku huvides selgitama suletuma internetivõrgu ülesehitamise vajadust praeguse interneti kõrvale. Need annaksid konkurentsieelise usaldusel põhinevale äritegevusele, pilvandmetöötlusele ja teadustegevusele. Lisaks võiks Euroopa Liit suunata rahastatavaid osapooli neid platvorme kasutama ja seeläbi kiirendada uute otsuste äriedu;

34.

rõhutab, et määrava tähtsusega on kehtestada igal tasandil turvalisuse nõuded, et tagada eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse optimaalne tase ning vältida isiklike andmete igasugust loata jälgimist ja profiilide loomist, sealhulgas ostueelistused, tervislik seisund, patsiendiandmete registrid jne. Eraelu puutumatust tuleb arvesse võtta ka sellest seisukohast, kuidas eri registrite andmeid on võimalik automaatselt ühendada ja luua inimeste kohta eriti üksikasjalikke profiile (8);

35.

teadvustab, et digiteerimisega –sealhulgas laialt avatud e-õpe ehk MOOC (Massive Open Online Courses) – on kõrghariduses käimas samasugune struktuurimuutus, mis on juba muutnud näiteks meedia tegevuseeldusi. Euroopa kõrgharidust ähvardab mahajäämine maailma muudest piirkondadest, kes hariduse ajakohastamise eesmärgil investeerivad IKT-põhistesse strateegiatesse. Teiselt poolt on ka kohalikel ja piirkondlikel osalejatel võimalus koostöös kõrgkoolidega kasutada digiteerimist haridussektori ajakohastamiseks. See looks paremad eeldused Euroopa osalejatele tulla toime kasvaval ülemaailmsel haridusturul ning annaks samas võimaluse luua uusi töökohti kõrgharidussektoris. Digiteerimise omaks võtnud kõrgkoolid võivad teadmiste kolmnurga (Knowledge Triangle) põhimõtet (teadus, innovatsioon, haridus) kasutades veenvamalt uuendada oma piirkonna muid sektoreid ja aidata seeläbi ettevõtjatel luua uusi töökohti ja avalikul sektoril arendada e-valitsust või e-teenuseid;

36.

peab positiivseks asjaolu, et tegutsetakse digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suure koalitsiooni (Grand Coalition for Digital Jobs) (9) kaudu ja koostöös tööstusharuga, et edendada IKT kasutajate jaoks vajalikke oskusi. Nii organisatsioonid kui üksikisikud peavad üha sagedamini ümber orienteeruma – omandama uusi oskusi ja õppima rohkem, et ka tulevikus toime tulla. Seega on ettevõtete ja avaliku halduse jaoks üha olulisem arendada innovatiivseid viise kompetentsivõime tagamiseks edaspidi. Suurima takistusena nimetatakse asjakohaste teadmiste ja pädevuste puudumist. Eelkõige tuleks parandada töötute digitaalseid oskusi ja anda kutse- või kõrghariduse omandanutele võimalus õppida e-kaubandust. Regioonide Komitee toetab algatusi, mille abil arendatakse Euroopa veebiettevõtlust;

37.

on toetanud komisjoni ettepanekut toetada uute haridusprogrammide Erasmus+ ja Horisont 2020 kaudu haridusteenuse pakkujaid uute äri- ja haridusmudelite väljatöötamisel ning alustada tööd innovatiivsete õppe- ja õpetamismeetodite testimise, õppekavade väljatöötamise ja oskuste hindamisega (10). Majanduskasvu ja uute töökohtade loomiseks innustab Regioonide Komitee kohalikke ja piirkondlikke osalejaid muutma nende hallatavad ja rahastatavad õppeasutused uute digitaalsete õppimislahenduste arendamise, testimise ja katsetamise keskkonnaks (living labs);