8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/1

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/2

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/3

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/3

1.

Mõistet „originaalravim” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1394/2007) artikli 10 lõike 2 punkti a tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ravimit, millele on müügiluba väljastatud direktiivi artikli 10a alusel.

2.

Direktiivi 2001/83 (muudetud määrusega nr 1394/2007) artiklit 10 tuleb koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et see annab niisuguse ravimi müügiloa omanikule, mis on teise tootja geneerilisele ravimile artikli 10 alusel müügiloa taotlemisel originaalravimiks märgitud, õiguse vaidlustada pädeva asutuse otsus, millega nimetatud geneerilisele ravimile antakse müügiluba, kui see müügiloa omanik soovib kohtulikku kaitset talle artiklist 10 tulenevate õiguste kaitseks. Selline õigus kohtusse pöörduda on olemas eelkõige siis, kui nimetatud müügiloa omanik nõuab, et tema ravimit ei kasutataks selleks, et taotleda artikli 10 alusel müügiluba ravimile, mille suhtes ei saa tema ravimit käsitada originaalravimina artikli 10 lõike 2 punkti a tähenduses.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/4

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/5

1.

Jätta hagi läbi vaatamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/5

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/6

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/7

1.

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõiget 1 peab tõlgendama nii, et niisugune hagi nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega nõutakse Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumistest tuleneva kahju hüvitamist, kuulub mõiste „tsiviil- või kaubandusasjad” alla eelnimetatud sätte tähenduses ja järelikult ka selle määruse kohaldamisalasse.

2.

Määruse nr 44/2001 artikli 22 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et sellise hagi alusel nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega nõutakse liidu konkurentsiõiguse rikkumistest tuleneva kahju hüvitamist, algatatud menetlus ei ole menetlus, mille raames on vaidlustatud äriühingute organite otsuste kehtivus eelmainitud sätte tähenduses.

3.

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et ei see, kuidas määratakse kindlaks hagi tagamise abinõudes osutatud summad, mis on määratud lahendiga, mille tunnustamist ja täitmist taotletakse – juhul kui on võimalik jälgida põhjenduste jada, mille alusel kõnealused summad kindlaks määrati, ja isegi kui summa arvutamise viisi vaidlustamiseks oli võimalik kasutada ja kasutati õiguskaitsevahendeid – ega see, kui tuginetakse rasketele majanduslikele tagajärgedele, ei kujuta endast alust tuvastamaks selle liikmesriigi, kus tunnustamist taotletakse, avaliku korra rikkumist, mis võimaldaks selles liikmesriigis keelduda teises liikmesriigis tehtud lahendi tunnustamisest ja täitmisest.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/8

1.

19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et seda sätet kohaldatakse komisjonitasu ette nägevale veolepingule üksnes siis, kui selle lepingu põhieesmärk on kõige otsesemalt asjaomase kauba vedu, viimati nimetatud asjaolu tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

2.

Nimetatud konventsiooni artikli 4 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et kaubaveolepingule kohaldatav õigus – kui see ei ole selle sätte teise lause kohaselt kindlaks määratud – tuleb määratleda vastavalt selle artikli lõikes 1 ette nähtud üldreeglile, st nimetatud lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud.

3.

Selle konventsiooni artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui väidetavalt on asjaomane leping tugevamalt seotud teise riigiga kui riik, mille õiguse näeb ette nimetatud lõikes märgitud eeldus, siis tuleb siseriiklikul kohtul võrrelda lepingu ja selle riigi vahelisi seoseid, mille õigus on määratud eeldusega, ning lepingu ja teise asjaomase riigi vahelisi seoseid. Selleks tuleb siseriiklikul kohtul võtta arvesse asjaolusid kogumis, sealhulgas kõnealuse lepinguga seotud teiste lepingute olemasolu.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/8

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/9

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/10

1.

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsus Hispaania vs. komisjon (T-384/10, EU:T:2013:277).

2.

Tühistada komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K(2010) 4147, millega vähendatakse Ühtekuuluvusfondist järgmistele projektidele või projektigruppidele antud rahalist abi: 2000.ES.16.C.PE.133 „Andévalo maakonnas asuva Guadiana jõe valgala elanikkonna veega varustamine”, 2000.ES.16.C.PE.066: „Gualdalquiviri jõe valgala saneerimine ja puhastamine Guadaira, Aljarafe ja Guadalquiviri EE NN PP piirkondades” ning 2002.ES.16.C.PE.061: „Granada ja Málaga provintside linnadevaheliste süsteemide veega varustamine”.

3.

Mõista Hispaania Kuningriigi nii esimeses kohtuastmes kui apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud välja komisjonilt ning jätta viimase poolt mõlemas kohtumenetluses kantud kulud tema enda kanda.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/10

1.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui toll siseriiklikust õigusest lähtudes tugineb imporditud kauba päritolu käsitlevate tõenditena kolmanda isiku tehtud analüüside tulemustele, mille kohta see kolmas isik keeldub esitamast andmeid nii tollile kui ka deklarandile, mistõttu on raske või võimatu kontrollida tehtud järelduste paikapidavust või järeldusi ümber lükata, tingimusel, et järgitakse tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid. Siseriiklik kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasjas on tegemist sellise olukorraga.

2.

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ning eeldusel, et tollil ei ole võimalik anda täiendavat teavet asjaomaste analüüside kohta, tuleb siseriikliku õiguse alusel otsustada, kas on toll kohustatud rahuldama huvitatud isiku taotluse asjaomase kauba taotleja enda kulul analüüsimiseks deklareeritud päritoluriigis ja kas tähtsust omab asjaolu, et teatava aja jooksul säilitati kaubaproovide osi, mida huvitatud isik oleks võinud kasutada teises laboratooriumis kontrollimiseks, ning kas jaatava vastuse korral on toll kohustatud teavitama huvitatud isikut selliste kauba säilitatud osaproovide olemasolust ning sellest, et viimasel on õigus nõuda võimalust kasutada proove selliseks paikapidavuse kontrolliks.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/11

1.

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (muudetud nõukogu 7. detsembri 2010. aasta direktiiviga 2010/88/EL) artikli 138 lõiget 1 ja artikli 139 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus see, kui niisugustel asjaoludel, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, keeldub liikmesriik lubamast ühendusesisese tarnega seoses käibemaksuvabastust seetõttu, et soetaja ei ole teises liikmesriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud ja et tarnija ei ole tõendanud ei allkirja ehtsust väidetavalt maksuvaba tarne toimumist tõendaval dokumendil ega isiku, kes need dokumendid soetaja nimel allkirjastas, esindusõigusi, kui tõendid, mis annavad õiguse maksuvabastuseks ja mille tarnija oma deklaratsiooni põhjenduseks esitas, on kooskõlas siseriiklikes õigusnormides kehtestatud nende dokumentide loeteluga, mis tuleb maksuhaldurile esitada, ja kui maksuhaldur need tõendid esialgu vastu võttis, mis tuleb välja selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

2.

Direktiivi 2006/112/EÜ (muudetud direktiiviga 2010/88/EL) artikli 138 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju, nii et nimetatud sättele saavad maksukohustuslased tugineda siseriiklikus kohtuvaidluses riigi vastu, et taotleda ühendusesisese tarne vabastamist käibemaksust.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/12

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/12

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/13

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/13

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja British Telecommunications plc-lt ja BT Pension Scheme Trustees Ltd-lt.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/14

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/14

1.

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 artikli 2 punkti 11 ja artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis tuleb selle riigi kohtul, kuhu laps viidi ja kellele on esitatud tagasitoomise taotlus, vaatlusaluse kohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid hinnates kontrollida, kas lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis veel vahetult enne väidetavalt ebaseaduslikku kinnipidamist. Niisugust hinnangut andes tuleb arvestada asjaolu, et äraviimist lubavat kohtuotsust võidi täita esialgselt ning et selle peale sai apellatsiooni korras edasi kaevata.

2.

Määrust nr 2201/2003 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis on lapse sellesse liikmesriiki tagasi toomata jätmine pärast teisena nimetatud kohtuotsust ebaseaduslik ning määruse artikkel 11 kuulub kohaldamisele, kui leida, et lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Kui aga asuda seisukohale, et lapse alaline elukoht ei olnud sel hetkel enam päritoluliikmesriigis, siis tehakse otsus tagasitoomise taotluse rahuldamata jätmise kohta nii, et see ei riiva ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuste teistes liikmesriikides tunnustamist ja täitmisele pööramist reguleerivate, määruse III peatükis sisalduvate normide kohaldamist.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/15

1.

Kas Euroopa parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ (1) elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta artikli 2 lõiget 1, artikli 3 punkti a ning IA ja IB lisa ja/või Euroopa parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiivi 2012/19/EL (2) elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta artikli 2 lõike 1 punkti a ja artikli 3 lõike 1 punkti a ning I ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et mõiste „elektri- ja elektroonikaseadmed”, ja eelkõige mõiste „elektri- ja elektrontööriistad” hõlmab (garaaži)uste ajameid, mis töötavad elektrivooluga pingel 220–240 V ja on mõeldud paigaldamiseks hoone osana koos (garaaži)uksega?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

Kas direktiivi 2002/96/EÜ IA lisa punkti 6 ja IB lisa punkti 6 ja/või direktiivi 2012/19/EL artikli 3 lõike 1 punkti b, I lisa punkti 6 ja II lisa punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et esimese küsimuse kohaseid (garaažiuste) ajameid tuleb pidada suurte paiksete tööstuslike tööriistade osadeks viidatud sätete tähenduses?

3.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja teisele küsimusele eitav:

Kas direktiivi 2002/96/EÜ artikli 2 lõiget 1 ja/või direktiivi 2012/19/EL artikli 2 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et esimeses küsimuses nimetatud (garaažiuste) ajameid tuleb pidada mõnda muud tüüpi seadme osaks, mis ei kuulu viidatud direktiivide kohaldamisalasse?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/16

1.

Kas erakorraline asjaolu määruse (1) artikli 5 lõike 3 tähenduses peab olema vahetult seotud broneeritud lennuga?

2.

Juhul kui vastus 1. küsimusele on eitav: Mitu kavandatud lennul kasutatava lennuki eelnevat lendu on erakorralise asjaolu jaoks olulised? Kas eelnenud lendudega seotud erakorraliste asjaolude arvessevõtmine on ajaliselt piiratud? Kui see on nii, siis kuidas tuleb seda mõõta?

3.

Juhul kui hilisema lennu jaoks on olulised ka eelnenud lendudel aset leidnud erakorralised asjaolud, siis kas vajalikud meetmed, mida tegutsev lennuettevõtja peab määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt võtma, peavad olema seotud üksnes erakorralise asjaolu takistamisega või ka pikema hilinemise vältimisega?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/16

1.

Kas komisjoni määruse (EL) nr 861/2010 (1), millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa, GRUPI 24 „TUBAKAS JA TÖÖSTUSLIKUD TUBAKAASENDAJAD” CN-koodi 2401 10 35 „õhu käes kuivatatud hele tubakas” alla kuuluva aktsiisikauba kirjeldust tuleb tõlgendada nii, et sellesse kuulub ainult selline õhu käes kuivatatud tubakas,

2.

Kas nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ, artikli 4 punktis 6 esitatud mõistet „tolli peatamismenetlus või -kord” tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse tollimaksuga maksustatavale kaubale (aktsiisikaubale) ka siis, kui see edastatakse välistöötlemise tolliprotseduuri käigus, võetakse ajutiselt ladustamisele ja suunatakse tolliladustamisprotseduurile selliste kauba saatedokumentide alusel, millel on märgitud vale rubriigikood (CN-koodi 2401 10 35 asemel CN-kood 2403 10 9000), kuid asjakohane kaubagrupp (grupp 24 – tubakas) on õige ning kõik muud saatedokumentidel märgitud andmed (konteineri number, kogus, netokaal) on õiged ja pitserid on puutumata?

(Seega, kas võib vaidlustada tolli peatamismenetluse kohaldamise teatavale kaubale, kui selle saatedokumentidel on märgitud õige ühtse tollitariifistiku kohane kaubagrupp, kuid vale konkreetne rubriiginumber?)

3.

Kas nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ (2), mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ, artikli 2 punktis b toodud mõistet „import” ja artikli 4 punktis 8 esitatud mõistet „aktsiisikauba import” tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on tegemist ka siis, kui välistransiidiprotseduurile suunatud tegeliku kauba rubriiginumber erineb kauba saatedokumentidel märgitud rubriiginumbrist, kuid kaubagrupp (käesoleval juhul grupp 24 – tubakas) on sama ja peale selle erinevuse vastab tegeliku kauba kogus ja netokaal kauba saatedokumentide andmetele?

4.

Kas asjaolu, et aktsiisikaubal, millele kohaldatakse tolli peatamismenetlust selliselt, et kauba saatedokumendil on tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva määrusega (EL) nr 861/2010 muudetud nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa kohane vale CN-kood, tähendab nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda, artiklis 38 nimetatud eeskirjade rikkumist?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/17

1.

Kas juhul kui käibemaksu seisukohast teenuseosutaja kindlaksmääramisel nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (edaspidi: „käibemaksudirektiiv”), artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõike 1 ja artikli 43 kohaldamisel kontrollitakse, kas tehing on näiline, kas sellel puudub tegelik majanduslik ja kaubanduslik sisu ja kas see on suunatud ainult maksueelise saamisele, omab tõlgendamise seisukohast tähendust, et põhikohtuasjas vaatluse all olevas olukorras on litsentsiandja äriühingu tegevjuht ja 100 %-line omanik füüsiline isik, kes on litsentsilepinguga üleantud oskusteabe (know how) looja?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõike 1 ja artikli 43 kohaldamisel ning kõrvalehoidmise kindlakstegemisel omab tähendust, et sellel füüsilisel isikul võib olla või on mitteametlik mõju litsentsisaaja äriühingu poolt oskusteabe kasutamise viisile ja majandusotsuste tegemisele? Kas seoses sellega võib tõlgendamisel omada tähendust asjaolu, et oskusteabe looja võtab või võib võtta muidu eksperdinõustamise teel oskusteabe arendamise või kasutamisega seotud nõuannetega vahetult või kaudselt osa oskusteabel põhineva teenuse osutamist puudutavate majandusotsuste tegemisest?

3.

Kas põhikohtuasja asjaoludel – arvestades teist küsimust – omab käibemaksu seisukohast teenuseosutaja kindlaksmääramisel lisaks vaatlusaluse lepingu kontrollimisele tähendust, et oskusteabe looja kui füüsiline isik avaldab oskusteabel põhineva teenuseosutamise viisile mõju, olulist mõju või juhib seda?

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis milliseid tingimusi võib arvesse võtta mõjutamise ja juhtimise määra kindlakstegemisel ning milliste kriteeriumide alusel võib tuvastada, et oskusteabe looja mõjutab oluliselt teenuse osutamist ja et aluseks olev tehing oli tegeliku majandusliku sisu poolest täidetud litsentsi üleandva ettevõtja kasuks?

5.

Kas põhikohtuasjas vaatluse all olevas olukorras omab maksueelise omandamise kontrollimisel tehingust puudutatud ettevõtjate ja isikute vaheliste suhete hindamisel tähendust, et etteheidetud maksudest kõrvalehoidmisele suunatud lepingulises tehingus osalevad maksukohustuslasest juriidilised isikud, samas kui liikmesriigi maksuhaldur peab kasutusstrateegia ja juhtimisotsuste tegemise eest vastutavaks teatavat füüsilist isikut, ning kas jaatava vastuse korral tuleb arvesse võtta, millise liikmesriigi territooriumil füüsiline isik need otsused teeb? Kas sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, kui võib kindlaks teha, et pooltevahelised lepingulised suhted ei ole määravad, omab tõlgendamisel tähendust, et käesoleva veebipõhise teenuse osutamiseks vajalike tehniliste vahendite, isikukoosseisu ja finantstehingute haldamisega tegelevad alltöövõtjad?

6.

Kas lepingutingimuste ümberkvalifitseerimine ja sellise olukorra taastamine, millega oleks tegemist olnud kuritarvitava tehingu puudumisel – kui võib kindlaks teha, et litsentsilepingu tingimused ei peegelda selle tegelikku majanduslikku sisu – hõlmab ka seda, et maksuhaldur võib täitmise koha liikmesriigi ja kohustuse täitmise koha kindlaks määrata erinevalt, isegi kui litsentsivõtja on täitnud oma maksukohustust oma asukohajärgses liikmesriigis vastavalt seal kehtestatud seaduses sätestatud tingimustele?

7.

Kas ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada selliselt, et põhikohtuasjas vaatluse all olev leping, milles ühe liikmesriigi asukohaga maksukohustuslasest ettevõtja annab litsentsilepingu alusel teise liikmesriigi asukohaga maksukohustuslasest ettevõtjale interaktiivsel veebipõhisel kommunikatsioonitehnoloogial põhineva ja täiskasvanutele mõeldud sisuga teenuse osutamise oskusteabe ja kasutusõiguse sellistel asjaoludel, mille kohaselt litsentsivõtja asukohajärgse liikmesriigi käibemaksukohustus on üleantud teenust puudutavalt soodsam, on eespool esitatud õigusnormidega vastuolus ja kas võib leida, et see rikub asutamis- ja teenuste osutamise vabadust?

8.

Kuidas tuleb sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas lisaks eeldatavalt saadavale maksueelisele arvesse võtta litsentsiandja ettevõtja majanduslikke kaalutlusi ning kas seoses sellega omab tõlgendamise seisukohast eelkõige tähendust, et litsentsiandja ettevõtja 100 %-line omanik ja tegevjuht on see füüsiline isik, kes oskusteabe algselt välja töötas?

9.

Kas selliste põhikohtuasjas vaatluse all olevatega sarnaste asjaolude ja kuritarvitava käitumise kontrollimisel nagu etteheidetud tehingu esemeks oleva teenuse osutamise alustamise ja jätkamise tehnilised ja infrastruktuuri tingimused, võib arvesse võtta litsentsiandja valmisolekut ja isikukoosseisu antud teenuse osutamiseks, ning jaatava vastuse korral, millises ulatuses seda võib teha?

10.

Kas käesoleva asja asjaoludel tuleb käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõiget 1, artiklit 43 ja artiklit 273 – ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 325 arvestades – tõlgendada selliselt, et selleks et kõikide käibemaksu summade nõuetekohast kogumist puudutav liidu liikmesriigi kohustus oleks tõhusalt täidetud, ja selleks et ära hoida, et liikmesriikide piire ületav maksudest kõrvalehoidmine ja maksupettused tekitaksid eelarve puudujääki, on maksuhalduril seoses teenuse osutamise tehinguga teenuseosutaja isiku kindlaksmääramiseks õigus maksumenetluse (haldusmenetluse) tõendamismenetluses üle võtta andmed, teave ja tõendusmaterjal ehk pealtkuulamise protokollid, mis on saadud salajase andmekogumise käigus maksuhalduri uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluses maksukohustuslase kohta faktiliste asjaolude väljaselgitamisel, ning neid kasutada ja neile maksuõiguslike tagajärgede kindlakstegemisel tugineda; ning kas liikmesriigi maksuhalduri haldusotsust kontrollival halduskohtul on õigus tõendamise staadiumis neid koos tõendite seaduslikkuse hindamisega hinnata?

11.

Kas käesoleva asja asjaoludel tuleb käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 24 lõiget 1, artiklit 43 ja artiklit 273 – ELL artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artiklit 325 arvestades – tõlgendada selliselt, et selleks et kõikide käibemaksu summade nõuetekohast kogumist puudutav liidu liikmesriigi kohustus oleks tõhusalt täidetud, ning selle liikmesriigi kohustuse täitmiseks, mille kohaselt liikmesriik on kohustatud tagama, et maksukohustuslased täidavad oma kohustusi, hõlmab liikmesriigi maksuhalduri kaalutlusruum, mis puudutab tema käsutuses olevate vahendite kasutusviise, liikmesriigi maksuhalduri õigust kasutada algselt kriminaaljälituse eesmärgil saadud vahendeid maksudest kõrvalehoidva tegevuse takistamiseks ka siis, kui liikmesriigi õigus ei luba maksudest kõrvalehoidmise takistamiseks haldusmenetluses iseenesest salajaselt andmeid koguda või seob kriminaalmenetluses jälitustegevuse käigus andmete salajase kogumise tagatistega, mida ei ole halduslikus maksumenetluses eraldi reguleeritud, kuid haldusorgan võib liikmesriigi õiguse alusel siiski tegutseda vastavalt tõendivabaduse põhimõttele?

12.

Kas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 lõige 2, arvestades [Euroopa Liidu põhiõiguste] harta artikli 52 lõiget 2, välistab liikmesriigi maksuhalduri [10.–11.] küsimuses nimetatud pädevuse tunnustamist või võib käesoleva asja asjaolusid arvestades maksude nõuetekohase kogumise eesmärgil lugeda põhjendatuks, et maksumenetluses kasutatakse maksudest kõrvalehoidmise takistamise eesmärgil salajase andmekogumise tulemusi, selleks et tagada „riigi majanduslik heaolu”?

13.

Kui 10.–12. küsimustele antud vastustest tuleneb, et liikmesriigi maksuhaldur võib selliseid tõendeid haldusmenetluses kasutada, kas liikmesriigi maksuhalduril on selleks, et oleks tõhusalt tagatud õigus heale haldusele ja kaitseõigused – harta artikli 51 lõiget 1 arvestades ja selle artiklite 7, 8, 41 ja 48 alusel – absoluutne kohustus maksukohustuslane haldusmenetluses ära kuulata, tagada juurdepääs salajase andmekogumise käigus saadud andmetele ning neis tõendites esinevate andmete eesmärgipärane kogumine, või välistab seoses viimati nimetatud kaalutlustega see, et andmeid võib salaja koguda ainult kriminaaljälituse eesmärgil, iseenesest selliste tõendite kasutamise?

14.

Kas juhul kui tõendusmaterjal on hangitud harta artikleid 7, 8, 41 ja 48 rikkudes – arvestades harta artiklit 47 – on tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõttega kooskõlas sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt maksuasjas tehtud otsuseid saab menetlusnormide rikkumise tõttu kohtus tulemuslikult vaidlustada ja saavutada otsuse kehtetuks tunnistamine ainult siis, kui juhtumi asjaolude alusel esineb konkreetne võimalus, et ilma menetlusnormi rikkumiseta oleks tehtud teistsugune otsus ja kui menetlusnormi rikkumine puudutab lisaks kaebaja materiaalõiguslikku seisundit, või kui selliseid menetlusnormi rikkumisi saab vaadelda laiemalt, sõltumata hartaga vastuolus oleva rikkumise mõjust menetluse tulemusele?

15.

Kas harta artikli 47 nõuetekohase täitmise tingimus on, et sellises menetlusõiguslikus olukorras nagu käesolevas asjas saaks maksuhalduri haldusotsust kohtulikult läbivaatav halduskohus kontrollida, kas kriminaalmenetluses jälitustegevuse eesmärgil salajase andmekogumise käigus saadud tõendusmaterjal on kogutud õiguspäraselt, eelkõige kui maksukohustuslane ei saanud paralleelselt toimuvas kriminaalmenetluses nende dokumentidega tutvuda ega nende seaduslikkust kohtus vaidlustada?

16.

Kas 6. küsimust arvestades tuleb nõukogu määrust (EL) nr 904/2010 (2) halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas – arvestades eelkõige selle põhjendust 7, mille kohaselt tasumisele kuuluva maksu kogumiseks peaksid liikmesriigid tegema koostööd, et tagada käibemaksu õige määramine; seepärast ei pea liikmesriigid mitte üksnes kontrollima nende territooriumil tasumisele kuuluva maksu kohaldamist, vaid nad peaksid ka andma abi teistele liikmesriikidele, et tagada sellise maksu kohaldamine, mis on seotud nende territooriumil läbiviidud tegevusega, kuid mis kuulub tasumisele teises liikmesriigis –, tõlgendada selliselt, et sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas on maksuvõla tuvastanud liikmesriigi maksuhaldur kohustatud pöörduma abipalvega selle liikmesriigi maksuhalduri poole, milles maksukontrolli subjektiks olev maksukohustuslane on oma maksukohustust juba täitnud?

17.

Juhul kui vastus 16. küsimusele on jaatav, siis milliseid tagajärgi peab liikmesriigi maksuhalduri maksuotsuseid läbivaatav kohus kohaldama, kui ta kontrollib sel alusel liikmesriigi maksuhalduri maksuotsuste õiguspärasust menetlusnormide rikkumise seisukohast ehk selle kohtulikul kontrollimisel ja tuvastamisel, kas on pöördutud teise liikmesriigi maksuhalduri poole ja on jäetud kogumata teavet, võttes arvesse ka 14. küsimuses esitatut?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/20

1.

Kas liidu õiguse ja eeskätt direktiivi 2006/112/EÜ (1) artikli 78 punktiga a on vastuolus see, kui […] gaasi jaotaja tasutud maa-aluse ruumi kasutamise maks kantakse sellisena üle lõpptarbijale ning sõltumatuna tasust, mida lõpptarbija maksab tarbitud gaasi eest, st nii, et see ei ole selle tasu osa?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis esitatakse alljärgnev eelotsuse küsimus.

2.

Kas liidu õiguse ja eeskätt direktiivi 2006/112/EÜ artiklitega 73–79 on vastuolus see, kui […] gaasi jaotaja tasutud maa-aluse ruumi kasutamise maks[u, mis] kantakse sellisena üle lõpptarbijale ning sõltumatuna tasust, mida lõpptarbija maksab tarbitud gaasi eest, ei käsitata maksustatava väärtusena [käibemaksuga maksustamisel]?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/21

1.

Kas käibemaksudirektiivi (1) artikli 213 lõikes 1 ja […] artikli 214 lõikes 1 sätestatud registreerimiskohustusega on kooskõlas Ungari siseriiklik praktika, milles nõutakse – isikulise käibemaksuvabastuse ulatuses – füüsiliselt isikult, kes ei soovi tegeleda käibemaksuga maksustatava tegevusega, et ta ennast nõuetekohaselt registreeriks?

2.

Kas maksuhaldur võib hilisema kontrolli käigus määrata karistuse selle eest, kui isikulise maksuvabastuse ulatuses registreerimiskohustust ei täideta?

3.

Kas maksuhaldur võib hilisema kontrolli käigus füüsiliselt isikult ära võtta valikuõiguse ja välistada õiglase menetluse põhimõtet rikkudes võimalus valida isikuline maksuvabastus?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/21

1.

Kas ettekirjutus valida elukoht liikmesriigi territoriaalselt piiratud alal (omavalitsusüksus, piirkond) on liikumisvabaduse kitsendus direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 33 tähenduses, kui välismaalane võib muus osas liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda ja viibida?

2.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb eesmärgile tagada liikmesriigi territooriumil riiklike sotsiaaltoetuste maksmisest tuleneva koormuse proportsionaalne jaotus asjaomaste asutuste vahel?

3.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb migratsiooni- või integratsioonipoliitilistele põhjustele, et näiteks hoida ära suurema arvu välismaalaste elama asumisest teatavatesse omavalitsusüksustesse tulenevaid sotsiaalseid probleeme? Kas selles osas piisab abstraktsetest migratsiooni- või integratsioonipoliitilistest põhjustest või tuleb määratleda konkreetsed põhjused?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/22

1.

Kas ettekirjutus valida elukoht liikmesriigi territoriaalselt piiratud alal (omavalitsusüksus, piirkond) on liikumisvabaduse kitsendus direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 33 tähenduses, kui välismaalane võib muus osas liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda ja viibida?

2.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb eesmärgile tagada liikmesriigi territooriumil riiklike sotsiaaltoetuste maksmisest tuleneva koormuse proportsionaalne jaotus asjaomaste asutuste vahel?

3.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb migratsiooni- või integratsioonipoliitilistele põhjustele, et näiteks hoida ära suurema arvu välismaalaste elama asumisest teatavatesse omavalitsusüksustesse tulenevaid sotsiaalseid probleeme? Kas selles osas piisab abstraktsetest migratsiooni- või integratsioonipoliitilistest põhjustest või tuleb määratleda konkreetsed põhjused?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/23

1.

Kas ettekirjutus valida elukoht liikmesriigi territoriaalselt piiratud alal (omavalitsusüksus, piirkond) on liikumisvabaduse kitsendus direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 33 tähenduses, kui välismaalane võib muus osas liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda ja viibida?

2.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb eesmärgile tagada liikmesriigi territooriumil riiklike sotsiaaltoetuste maksmisest tuleneva koormuse proportsionaalne jaotus asjaomaste asutuste vahel?

3.

Kas täiendava kaitse seisundi saanud isikutele tehtud elukohaettekirjutus on kooskõlas direktiivi 2011/95/EL artikliga 33 ja/või artikliga 29, kui see tugineb migratsiooni- või integratsioonipoliitilistele põhjustele, et näiteks hoida ära suurema arvu välismaalaste elama asumisest teatavatesse omavalitsusüksustesse tulenevaid sotsiaalseid probleeme? Kas selles osas piisab abstraktsetest migratsiooni- või integratsioonipoliitilistest põhjustest või tuleb määratleda konkreetsed põhjused?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/23

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/24

1.

Kas ELTL artiklit 49 ja sellele järgnevaid artikleid ning ELTL artiklit 56 ja sellele järgnevaid artikleid, samuti põhimõtteid, mida on tunnustatud Euroopa Liidu Kohtu 16. veebruari 2012. aasta otsusega [liidetud kohtuasjades C-72/10 ja C-77/10], tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus hanke väljakuulutamine varem väljastatud tegevuslubadest lühema kehtivusajaga tegevuslubadele, kui nimetatud hange on välja kuulutatud teatud hulga ettevõtjate hankemenetlustelt ebaseadusliku kõrvaldamise tagajärgede heastamiseks?

2.

Kas ELTL artiklit 49 ja sellele järgnevaid artikleid ning ELTL artiklit 56 ja sellele järgnevaid artikleid, samuti põhimõtteid, mida on tunnustatud Euroopa Liidu Kohtu 16. veebruari 2012. aasta otsusega [liidetud kohtuasjades C-72/10 ja C-77/10], tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et vajadust süsteem tegevuslubade kehtivuse lõpptähtaegade ühtlustamise teel ümber korraldada peetakse piisavaks põhjenduseks, miks hanketeates osutatud tegevuslubade kehtivusaeg on lühem võrreldes varem väljastatud tegevuslubade kehtivusajaga?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/24

1.

Kas direktiivi 2006/112 (1) artikli 24 lõiget 1 ja artikli 25 punkti b tuleb tõlgendada nii, et mõiste „teenus” hõlmab ka nõustamisteenuste osutamist selliste abonementlepingute alusel nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt on teenuseosutaja, kellel on teenuste osutamiseks vajalikku kvalifikatsiooni omavad töötajad, lepingu kehtivusajal tellija käsutuses ja kohustub hoiduma võrreldava esemega lepingute sõlmimisest tellija konkurentidega?

2.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 64 lõiget 1 ja artiklit 63 tuleb tõlgendada nii, et nõustamisteenuste osutamisel abonementlepingute alusel tekib maksustatav teokoosseis selle perioodi lõppemisel, mille eest on kokku lepitud tasu maksmine, ilma et oleks oluline, kas ja kui sageli kasutas tellija teenuseid, mille osutamiseks oli nõustaja tellija käsutuses?

3.

Kas direktiivi 2006/112 artikli 62 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes osutab abonementlepingu alusel toimuva nõustamise raames teenuseid, on kohustatud märkima teenuste eest esitatavale arvele käibemaksu selle perioodi lõppemisel, mille eest lepiti kokku abonementtasu, või tekib see kohustus vaid siis, kui tellija on asjaomasel maksustamisperioodil nõustaja teenuseid kasutanud?

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/25

—

Tuvastada, et kuna Taani Kuningriik on säilitanud õigusliku olukorra, milles lahtine nuusktubakas on lubatud, kuigi see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/37/EÜ tubakatoodete valmistamist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (1) artikliga 8 koostoimes artikli 2 lõikega 4, siis on Taani Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

—

Mõista kohtukulud välja Taani Kuningriigilt.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/26

1.

H. personalikulud summas 56,76 eurot, sõidukulud summas 1  354,08 eurot ja teenustega seotud kulud summas 351,82 eurot, mis Technische Universität Dresden kandis, kui täitis lepingut nr 2003114 (SI2.377438), mis käsitles ühenduse rahvatervise valdkonna tegevusprogrammi (2003–2008) raames läbi viidud projekti „Collection of European Data on Lifestyle Health Determinants – Coordinating Party (LiS)” rahastamist, on rahastamiskõlblikud, mistõttu ei ole neid summasid puudutav Euroopa Komisjoni nõue, mis sisaldub 4. novembri 2010. aasta võlateates nr 3241011712, põhjendatud.

2.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.

Mõista kohtukulud välja Technische Universität Dresdenilt.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/27

1.

Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 11. oktoobri 2012. aasta otsus (liidetud asjad R 274/2011-4 ja R 520/2011-4).

2.

Jätta Siseturu Ühtlustamise Ameti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Xavier Grau Ferreri kohtukulud.

3.

Jätta Juan Cándido Rubio Ferreri ja Alberto Rubio Ferreri kohtukulud nende endi kanda.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/27

1)

Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2)

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/28

—

tuvastada, et kostjad ei ole vastu võtnud õigusnorme, et kohaldada täielikult Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid ja muu hulgas tähtajalise töö direktiivi nendega töösuhte lõpetamisel endise äriühingu Olympiaki Aeroporia poolt, mis sunniti peale Euroopa Komisjoni otsusega, mis võeti üle Kreeka õigusesse seadusega nr 3717/2008;

—

määrata, et hagejatele ja kõikidele endistele Olympiaki Aeroporia töötajatele, kellega lõpetati tööleping tööandaja algatusel, antaks liidu vahetut õigusmõju omava õigusnormiga – direktiivi, määruse või muu liidu õigusaktiga – võimalus saada hüvitist, millele neil oleks olnud õigus tähtajatu töölepingu alusel töötanud isikutena nendega Olympiaki Aeroporia algatusel töölepingu lõpetamise korral, ja

—

mõista igale hagejale välja summa 3 00  000 eurot ühenduse vahetut õigusmõju omava õigusnormiga, direktiivi, määruse või muu ühenduse õigusaktiga hüvitisena nende tekitatud kannatuste ja mure eest ning nende põhiõiguste ilmselge rikkumise ja karjääri enneaegse lõpetamise eest.

1.

Esimene väide: seadus nr 3717/2008, millega nähti ette Olympiaki Aeroporia sulgemine ja kõigi ajutiste töötajatega töösuhte lõpetamine, on tegelikult ühenduse õigusakt, mis sisuliselt sunniti peale Euroopa Liidu institutsioonide poolt, muu hulgas Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni poolt, ning kõik Kreeka valitsuse õigusnormid on vastu võetud Eurogrupi, ECOFIN-i, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni juhiste kohaselt või täpsemalt nende otsuste alusel.

2.

Teine väide: sellega, et endise äriühingu Olympiaki Aeroporia ajutisi töötajaid ei võrdsustatud Olympiaki Aeroporia muude, tähtajatu töölepingu alusel töötanud töötajatega, ning sellega, et esimestele ei makstud nendega töölepingu lõpetamisel mingit selget hüvitist, tekitati neile otsest, isiklikku ja olulist kahju ning võeti neilt võimalus teostada oma põhiõigusi.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/29

—

tuvastada, et kostjad ei ole vastu võtnud õigusnorme, et selgesõnaliselt välistada hagejate ostetud võlakirjad Kreeka Vabariigi poolt Kreeka õiguse alusel väljastatud võlakirjade omanike osas P.S.I.-kavas ette nähtud sunniviisilisest osalemisest;

—

anda hagejatele mis tahes akti, direktiivi, määruse või muu ühenduse vahetult kohaldatava õigusakti alusel võimalus saada tagasi kogu nende võlakirjade väärtus, mis allutati P.S.I-kavale nendega konsulteerimata ja neilt nõusolekut saamata; ja

—

maksta igale hagejale mis tahes akti, direktiivi, määruse või muu ühenduse vahetult kohaldatava õigusakti alusel hüvitis summas 5 00  000 eurot kahju eest, mis on neile tekitatud katsumuste ja stressi põhjustamise ning põhiõiguste raske rikkumisega.

1.

Esimene väide: seadusandlikud ja muud meetmed, mis viisid selleni, et Kreeka sundis P.S.I. kavas osalema Kreeka õiguse alusel väljastatud Kreeka riigi võlakirjade omanikud, on tegelikult liidu õigusaktid.

2.

Teine väide: meetmed, mis Kreeka valitsus võttis Kreeka avaliku sektori võlaga seoses, olid tegelikult peale surutud Euroopa Liidu institutsioonide, sealhulgas Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni poolt.

3.

Kolmas väide: kostjad on jätnud vastu võtmata õigusnormid, et välistada selgesõnaliselt hagejatele kuuluvad Kreeka riigi võlakirjad Kreeka ministrite nõukogu nendest õigusaktidest, milles määrati kindlaks P.S.I. Kreekale kohaldamise tingimused.

4.

Neljas väide: see, et neid võlakirju P.S.I-s osalemisest sõnaselgelt ei välistatud, tekitas hagejatele otsest, isiklikku ja olulist kahju ning võttis neilt võimaluse teostada oma põhiõigusi.

5.

Viies väide: Kõik Kreeka valitsuse õigusnormid on vastu võetud Eurogrupi, ECOFIN-i, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Komisjoni juhiste kohaselt või täpsemalt nende otsuste alusel.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/29

—

tühistada 26. mai 2014. aasta otsus C(2014) 3192 final riigiabi asjas SA.38517 (2014/NN) – Micula vs. Romania (ICSID vahekohtu otsus), millega kohustati Rumeeniat peatama igasugune tegevus, mis võiks viia Rahvusvahelise Investeeringuvaidluse Lahendamise Keskuse egiidi all asutatud vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsuse täitmise või rakendamiseni asjas Ioan Micula, Viorel Micula jt vs. Rumeenia (ICSID asi nr ARB/05/20), kuna komisjon leiab, et vahekohtu otsuse täitmine kujutab endast ebaseaduslikku riigiabi kuni hetkeni, mil komisjon on teinud lõpliku otsuse riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kohta.

—

mõista hagejate kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et selleks puudus pädevus.

2.

Teine väide, et ilmselgelt rikuti õigusnormi ja tehti hindamisviga.

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/30

—

tühistada ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt 9. juuli 2014. aasta otsus asjas SA.32009 (2011/C) osas, milles selles tunnistatakse taotletud abist summas 4 5 2 57  273 eurot 17 miljonit eurot ületav summa (2 8 2 57  273 eurot) siseturuga kokkusobimatuks;

—

teise võimalusena: tühistada ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt 9. juuli 2014. aasta otsus asjas SA.32009 (2011/C) osas, milles selles tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks 22,5 miljonit eurot, millest määruse (EÜ) nr 800/2008 (1) artikli 6 lõike 2 kohaselt ei tule teatada;

—

mõista Üldkohtu kodukorra artikli 87 kohaselt kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on ELTL artikli 108 lõiget 3

2.

Teine väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c

3.

Kolmas väide, et rikutud on ELTL artikli 108 lõiget 3 ja määrust nr 800/2008

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/31

—

tühistada Euroopa Komisjoni 19. augusti 2014. aasta rakendusotsus C(2014) 6030 final, mis puudutab inimtervishoius lokaalselt kasutatavate kõrge östradioolisisaldusega ravimite müügilubasid, vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/83/EÜ artiklile 31 osas, millega kohustatakse liikmesriike rakendusotsuse I lisas loetletud ja loetlemata ravimite puhul, milles östradiooli sisaldus on 0,01 % ja mis on mõeldud lokaalselt kasutamiseks, järgima rakendusotsuses ette nähtud kohustusi, välja arvatud piirang, et rakendusotsuse I lisas nimetatud selliseid ravimeid, milles östradiooli sisaldus on 0,01 % ja mis on mõeldud lokaalselt kasutamiseks, võib manustada ka intravaginaalselt;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide: rikutud on direktiivi 2001/83/EG (1) artiklit 31 jj

2.

Teine väide: rikutud on direktiivi 2001/83/EÜ artikli 116 esimest lõiku ja artikli 126 esimest lõiku

3.

Kolmas väide: rikutud on proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

8.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 439/33

—

tühistada otsus osas, milles komisjon tuvastas, et Lupin on rikkunud ELTL artiklit 101, ja/või

—

tühistada Lupinile määratud trahv või vähendada seda ning

—

mõista Lupini kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui leidis, et hageja on toime pannud ELTL artikli 101 eesmärgil põhineva rikkumise. Hageja väidab, et:

2.

Teine väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui leidis, et hageja on toime pannud ELTL artikli 101 tagajärgedel põhineva rikkumise. Hageja leiab, et komisjoni lähenemisviisil selle kindlakstegemisel, kas patentide valdkonnas sõlmitud kompromisskokkulepe oli tagajärgedel põhinev rikkumine, on samad puudused nagu tema lähenemisviisil eesmärgil põhinevate rikkumiste kindlakstegemisel.

3.

Kolmas väide, et komisjon määras ekslikult hagejale trahvi; teise võimalusena, et määratud trahv oli liiga suur ning seda tuleb vähendada. Hageja väidab, et: