20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/1

Raportöör

Witold Krochmal (PL/EA) Wołówi linna- ja vallavolikogu liige

Viitedokument

Teatis Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta

COM(2014) 168 final

1.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta, milles tunnustatakse pikaajalise rahastamise tähtsust majanduskriisi ületamisel ja Euroopa ettevõtluse taas stabiilsele ja konkurentsivõimelisele kasvule suunamisel;

2.

leiab, et teatises välja pakutud meetmed aitavad kehtestada Euroopa majanduse rahastamiseks aluspõhimõtted, mis võivad olla töökohtade loomise stiimuliks;

3.

on seisukohal, et Euroopa majanduse pikaajaline rahastamine aitab suurendada peamisse taristusse tehtavate investeeringute rahastamise võimalusi, mis lihtsustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks nende projektide rakendamist;

4.

leiab, et sellega seoses peaks pikaajaline rahastamine olema suunatud majanduslikele projektidele, mis on kooskõlas ELi poliitiliste eesmärkide ja strateegiaga „Euroopa 2020”ja peegeldavad samas 2030. aasta kliima- ja energiapaketti;

5.

on veendunud, et Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise süsteemi asjakohane õiguslik reguleerimine aitab kaotada võimalike investorite soovimatust riske võtta;

6.

kutsub sellest tulenevalt üles looma ELi poliitikaraamistiku, et edendada avaliku sektori investeeringute kvaliteeti ELi tegevusega hõlmatud valdkondades, nagu on välja toodud Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldustes, milles kutsutakse liikmesriike ja ELi institutsioone kasutama ära „ELi olemasoleva fiskaalraamistiku pakutavaid võimalusi, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega (...) stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ennetavate sätete alusel  (1)”.

7.

rõhutab, et reaalmajanduse rahastamise tingimusi on põhjalikult ümber kujundanud käimasolev finants-, majandus- ja sotsiaalkriis. Antud kontekstis on pikaajalised avaliku ja erasektori investeeringud üha enam üksteist täiendavad. Nimelt ei ole avaliku sektori investeeringud mitte ainult stiimul erainvesteeringuteks, vaid enamasti ka piirkondliku majanduse asjakohaste struktuuriliste tingimuste kehtestamise eeltingimus. Avaliku sektori investeeringud täidavad ka automaatse stabiliseerija ülesannet ehk pakuvad vastutsüklilise puhvri halbades majandustingimustes. Avaliku sektori investeeringud on seotud ka üldhuvi täitvate eesmärkide rakendamisega valdkondades (nagu näiteks haridus, koolitus, teadus, taristu, tervishoid, keskkond), kus avaliku sektori osalemine on vajalik, kuna ühiskonna üldisem kasu ei vasta erasektori investeerimismustritele ja seega võivad turutõrked viia alarahastamiseni;

8.

väidab, et rahastamismehhanismid tuleb läbi vaadata osana kogu tööelu uuenemisest. Asjakohaste eeskirjade abil võidakse luua eeldused digitaliseerimise võimaldatavaks tööelu märkimisväärseks uuenemiseks ja töökohtade tekkeks. Lisaks võidaks sellega suurendada võimalusi kanaliseerida sääste avatud, kindla ja konkurentsivõimelise finantssektori kaudu. Need meetmed koos aitavad seega kaasa Euroopa majanduse ja tööstuse konkurentsivõime tugevnemisele;

9.

toonitab, et igas likviidsuse juhtimisega seotud kapitalinõudeid käsitlevas eeskirjas tuleks võtta arvesse selle mõju pankade suutlikkusele anda pikaajalist laenu;

10.

leiab, et teatud liikmesriikides võiks piirkondlikel ja munitsipaalpankadel olla pikaajalisel rahastamisel eriroll, kuna nad tunnevad konkreetse piirkonna majandust kõige paremini ja neil on sageli võimalik viia selles piirkonnas ellu tõhusat ja tulemuslikku pikaajalise rahastamise poliitikat;

11.

märgib samuti, et finantsaruandluse süsteemid peaksid eriti VKEde jaoks olema piisavalt läbipaistvad ja usaldusväärsed, et võimaldada pankadel, mis asuvad väljaspool ettevõtja tegevuspiirkonda, teha vastutustundlikke otsuseid ettevõtjale rahalise toetuse pakkumise kohta;

12.

kinnitab toetust ettepanekule (2) viia Euroopa pangandussektoris läbi struktuurireform (3), mis seisneb selles, et ettevõtjatele antavatel laenudel põhinev finantstegevus eraldatakse spekulatiivsest tegevusest. Selline reguleerimine aitaks piirata hoiuste kasutamist spekulatiivse tegevuse rahastamiseks ja suunata rahastamine reaalmajandusse;

13.

kutsub üles looma tingimused selleks, et kindlustusettevõtjad saaksid pakkuda majanduse pikaajalist rahastamist. See võiks hõlmata investeeringuid taristusse, VKEdesse ja sotsiaalsesse ettevõtlusesse;

14.

leiab, et pensionifondidel on kõige paremad eeldused vahendite pikaajaliseks investeerimiseks, kuna neil on pikaajalised kohustused. Komitee ärgitab ELi institutsioone ning riiklikke ja piirkondlikke asutusi looma tagatisskeeme, mis julgustaksid investoreid riskide vähendamise kaudu kasutama pensioni- ja kindlustusskeemide vahendeid pikaajaliseks rahastamiseks;

15.

arvestades asjaolu, et iseäranis riikliku turu killustatuse tõttu on pensionifondide ja pikaajaliste kindlustusskeemide aastane tootlus nõrk, kutsub komisjoni üles analüüsima uue mobiilse Euroopa säästutoote loomist, mis oleks varustatud säästu-/pensionitoodete Euroopa sertifikaadiga, mis põhineks usaldusfondide puhul juba kehtival mudelil. Selline süsteem peaks tagama, et erapensioni tooted saaksid pakkuda pikaajaliste investeeringute kindlat ja tõhusat rahastamist;

16.

leiab, et avaliku sektori vahendeid ei ole veel piisavalt kasutatud. See olukord peegeldub avaliku sektori investeeringute liiga madalas tootlikkuses ja erasektori investeeringute piiratud võimendavas mõjus, mis vähendab nende panust majanduskasvu;

17.

leiab, et Euroopa majanduse rahastamisallikate mitmekesisemaks muutmise käigus tuleb luua parimad tingimused Euroopa kapitaliturgude arendamiseks selliselt, et finantsinstrumentide struktuur võimaldaks investeerida börsil noteeritud VKEdesse;

18.

on seisukohal, et teadmisi kapitaliturgude toimimise kohta tuleks levitada ettevõtjate ja potentsiaalsete investorite seas. Sellega seoses on praeguste meetmete puhul vaja ELi institutsioonide ja ametite koostööd riiklike ja piirkondlike asutustega, et suurendada võimalusi majanduse, sh VKEde toetamiseks kapitali abil;

19.

juhib tähelepanu suunatud pakkumise turgude arengule mõnes ELi riigis ja Euroopa emitentide kasvavale arvule USA suunatud pakkumise turul. Komitee kutsub ELi institutsioone üles võtma vastu eeskirju selliste turgude arengut takistavate tõkete kõrvaldamiseks, eelkõige seoses teabega emitentide kohta;

20.

ärgitab komisjoni kiirendama tööd krediidireitingut käsitlevate ELi eeskirjade koostamisel ja kogu ELi VKEde andmete võrreldavuse ühtlustamise/suurendamise teostatavuse hindamisel;

21.

leiab, et kuna taristuinvesteeringute tavapärased rahastamisallikad on lõpukorral, on vaja uut lähenemisviisi rahastamisele, võttes arvesse kõiki ELi praegu rakendatavaid poliitikameetmeid. Selles lähenemisviisis tuleks arvestada eri rahastamisallikaid, sealhulgas erasektori omi, ning taristu arendamise seisu eri liikmesriikides;

22.

väljendab kahetsust Euroopa Komisjoni vähese ambitsioonikuse pärast Euroopa säästukonto kasutuselevõtul, mis väljendub järgmises teadaandes: „Komisjoni talitused viivad 2014. aasta lõpuks läbi uuringu võimalike turutõrgete ja muude piiriüleseid säästuvooge takistavate probleemide kohta, mis hõlmab ülevaadet riiklikest säästukontomudelitest ja ELi säästukonto kasutuselevõtmise sobivuse hinnangut” (4);

23.

ärgitab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema piisavalt tootlikke taristuinvesteeringuid, et muuta koostöö taristuprojektide elluviimisel atraktiivseks taristusse investeerivate fondide jaoks;

24.

leiab, et erakapitali taristuinvesteeringute häid tavasid tuleb levitada nii avaliku sektori asutuste kui ka võimalike investorite seas. Heade tavade alusel on võimalik töötada välja tegevusmudelid taristu rahastamise protsessi lihtsustamiseks;

25.

peab oluliseks toetada kõiki kohalikke ja piirkondlikke algatusi, mille eesmärk on taristu rahastamine erakapitalist, mis on seotud selle taristu tegevuspiirkonnaga. See aitaks märkimisväärselt kaasa sellele, et nii investorid kui ka elanikud tunnistaksid projektid omaks ja võtaksid nende eest vastutuse;

26.

nõustub täielikult avaldusega, et kapitali juurde meelitamine Euroopa majanduse pikaajaliseks rahastamiseks sõltub suurel määral Euroopa kui terviku ja ELi iga liikmesriigi majanduse regulatiivsest ja ettevõtluskeskkonnast;

27.

leiab, et ELi institutsioonide panus järgmiste teatises nimetatud meetmete puhul on suure tähtsusega:

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/5

Raportöör

Markku Markkula (FI/EPP), Espoo linnavolikogu liige

1.

Kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteeme ei saa ette planeerida ega visandada või kui, siis ainult osaliselt. Ökosüsteemis ei saa paljusid muutujaid kontrollida. On siiski võimalik kindlaks teha tegurid, mis lihtsustavad ettevõtlust: näiteks parem juurdepääs laenudele, tõhus reguleerimine ja maksustamine, ettevõtluskultuuri edendamine ja suurem valmidus võtta ettevõtlusega seotud riske. Neid aspekte on Euroopa Komisjon korduvalt rõhutanud, eelkõige aga tegevuskavas „Ettevõtlus 2020” (3). Samas on kõrgtehnoloogilise ettevõtluse edendamise eeldus lairibaühendusele juurdepääsu tagava infrastruktuuri olemasolu.

2.

Seetõttu ei ole põhimõtteliselt võimalik ette kindlaks teha, kus ökosüsteem tekib. Idufirmade asukoha üle ei otsusta mitte poliitikakujundajad, vaid idufirmad ise, vastavalt sellele, kus pakutakse nende arenguks soodsaid tingimusi.

3.

Selliste ökosüsteemide toetuseks tuleks mobiliseerida avalikud haldusasutused, poliitikakujundajad, ettevõtjad, akadeemikud, üliõpilased ja kõik teised osalised ning pakkuda neile sobivat lähenemisviisi ja kultuuri. Haridusel on selles kontekstis, kus tipptase ja innovatsioon saavutatakse tänu inimestele, väga oluline osa.

4.

Riigi tasandil tuleb ebaõnnestumise ja ebatõhususe riski minimeerimiseks koondada ressursid jõupingutusi kooskõlastades mõnele ökosüsteemile, mis on kindlaks tehtud kindlate kriteeriumite alusel. Ressursside ühiskasutusvormide kaalumiseks sobib kõige rohkem piirkondlik tasand.

5.

Euroopas on nii riigi kui ka piirkonna algatused liiga killustunud. Vaja on ühist viiteraamistikku.

6.

hinnangut selle kohta, milliseid konkreetseid meetmeid on senini juba võetud, arvestades, et paljudel Euroopa piirkondadel on juba kõrgtehnoloogia idufirmade toetamiseks vahendeid ja/või on nad võtmas meetmeid nende edendamiseks. See võimaldaks luua lihtsasti ja kiirelt loetava näitajate tabeli;

7.

andmeid põhiandmete kindlakstegemiseks rühmitada: nii on võimalik piirkondades juba vastu võetud meetmeid analüüsida ja teha kindlaks suundumused;

8.

luua asjakohane andmebaas, kus detsentraliseeritud valitsemistasandid saaksid jagada parimaid tavasid. Nii on võimalik kasutada ka võrdlevat analüüsi, mis on väga kasulik, eriti nende piirkondade jaoks, kus õigusloome on rohkem maha jäänud;

9.

võtta kasutusele tegevuse tõhususe hindamise mehhanism, et viia saavutatud tulemuste kohta korrapäraselt läbi vahehindamisi;

10.

selgust selle suhtes, kes on piirkonna tasandil kõige olulisemad sidusrühmad ja milline on nende vastutus idufirmade toetamisel. Selleks kasutatakse ka juba olemasolevaid ja teistes Euroopa projektides kasutatavaid vahendeid: veebiettevõtjate dünaamiline kaardistamine (Dynamic Mapping of Web Entrepreneurs), idufirmade ökosüsteem (Startups’ ecosystem) ja klastrite vaatluskeskus (Cluster Observatory).

11.

Kui arvestada seda, et idufirmade kontseptsioon on seotud paindlikkusega, siis tuleks halduskoormus miinimumini vähendada. Bürokraatlikud takistused on ikka üks põhilistest probleemidest, millega tuleb tegeleda. Seetõttu teeb komitee ettepaneku

11.1.

piirkondlikke eeskirju lihtsustada ja ühtlustada, et need ei koormaks täiendavalt riiklikke eeskirju;

11.2.

pakkuda internetis võimalikult palju struktureeritult esitatud kasulikku teavet, pidades kinni andmekaitse eeskirjadest;

11.3.

kehtestada esitatavale teabele miinimumnõuded, et teabe saajatel oleks võimalik seda hinnata ja võrrelda;

11.4.

muuta kõik haldusformaalsused internetis kättesaadavaks, vähendades nende dubleerimise miinimumini, ning võimaldada haldusformaalsusi täita otse internetis;

11.5.

pakkuda internetis teavet nii kohalikus kui ka inglise keeles.

12.

Punkte 11.1–11.5 kohaldatakse ka juba olemasolevaid vahendeid, näiteks portaali http://ec.europa.eu/internal_market/eu-go/ kasutades.

13.

Tuleks koolitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste personali. Inimesed, kes peavad kujundama majanduse tulevikku, peavad olema võimalikult hästi ette valmistunud ja kursis innovatsiooni viimaste arengutega.

14.

Tuleks arendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning üldiselt üksikisikute võimet planeerida ja koostada programm, mille abil oleks võimalik tulemusi saavutada. Vaja on ka koolitust ettevõtluse alal.

15.

Tuleks kavandada pakutavate teenuste kvaliteedi hindamise mehhanismid, et avalikele haldusasutustele antaks stiimul anda endast parim.

16.

Tuleks tagada, et piirkonnad läheksid sarnaselt valitsustele üle digitaalsele mõtlemisele. See võimaldaks saavutada suuremat tõhusust ja parandada kodanikele pakutavaid teenuseid.

17.

Samas tuleks teha rohkem jõupingutusi selleks, et igas piirkonnas oleks sarnaselt iga liikmesriigiga digitaalarengu juhtivametnik. Täiskohaga tähtajatu töölepinguga töötav digitaalarengu juhtivametnik aitaks tagada, et digitaalne innovatsioon avaldaks võimalikult ulatuslikku ja tõhusat mõju.

18.

Piirkondlikud andmed tuleks avalikustada, pidades seejuures kinni andmekaitse eeskirjadest. Need andmed on idufirmade jaoks elulise tähtsusega. Piirkondlike andmete avalikustamine suurendaks läbipaistvust ja usaldust. Nii oleks innovaatilistel ettevõtetel ka lihtsam potentsiaalseid võimalusi kasutada.

19.

Seoses aruka majanduskasvu edendamise ja kõrgtehnoloogia idufirmade ökosüsteemide loomisega peaksid kõik piirkonnad kehtestama vähemalt piiratud arvu kvantitatiivseid eesmärke. Alternatiivse võimalusena peaksid nad sätestama positiivsel muutuste kaval põhineva kvalitatiivse lähenemisviisi, mis aitaks kaasa eesmärkide saavutamisele.

20.

Poliitikameetmete järelevalve ja hindamisega peaks tegelema selleks määratud sõltumatutest ekspertidest moodustatud tehniline komitee. Järelevalve läbiviimise järel peaks iga piirkond avaldama (vähemalt korra aastas) regulaarse aruande seatud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta. Kõnealuses aruandes tuleks ennekõike hinnata piirkondade aruka spetsialiseerumise strateegia (RIS3) elluviimist, pöörates erilist tähelepanu edusammudele innovatsiooni ökosüsteemi arendamisel ning sellele, kuidas kasv on saavutatud ja kas on loodud uusi edukaid ettevõtteid. Hindamise teine eesmärk on edendada valdkonna meetmete osas Euroopa koostööd. Aruandega ei tohiks aga suurendada kohalike ja piirkondlike osalejate halduskoormust.

21.

Kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleks õigeaegselt töötada välja asjakohane statistiline alus ja määratleda piirkondlikud arengunäitajad, millest oleks kasu saavutatud tulemuste jälgimisel. Eesmärk on edaspidiste poliitikameetmete suunamiseks mõista, millised poliitikameetmed on osutunud tõhusamaks ja millised vähem tõhusamaks.

22.

Pidevalt ettevõtluskultuuri edendamisega tegeleva institutsiooni olemasolu. Seda saaks edendada reaalsete edulugude abil. Noori tuleks kõikjal Euroopas teavitada sellest, milliseid võimalusi tänapäeval uued tehnoloogiad pakuvad.

23.

Tuleks edendada noorte proaktiivset suhtumist ning kaotada kultuurilised ja psühholoogilised tõkked, mis piiravad ettevõtlusse astumist. See viitab vajadusele ulatusliku ettevõtlushariduse strateegia järele, nagu rõhutas ka Regioonide Komitee oma arvamuses hariduse ümbermõtestamise kohta (6).

24.

Inimesi tuleks innustada ettevõtteid looma. Edukaid ettevõtjaid, kelle tegevus avaldab inimeste elule reaalset mõju, tuleks tunnustada ja eeskujuks võtta. Meid on vaja ettevõtluse ja innovatsiooni osas ergutada.

25.

Ettevõtlusinkubaatorid tuleks muuta õppekavade lahutamatuks osaks ja siduda haridus ärimaailmaga. Nii saaksid üliõpilased proovida, mida tähendab ettevõtte loomine, ilma et nad peaksid loobuma õppimisest, mis pakuks neile ettevõtte pankrotti minemise korral turvavõrgu.

26.

Tuleks toetada koostöös ärimaailmaga idufirmadele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele korraldatavaid rahvusvahelise suunitlusega haridusprogramme, milles tehnoloogia, ettevõtluse ja disaini valdkonna uusimad arengud ühendatakse ettevõtluse vaimus toimuva avastamisega. Neist on piirkonnale kasu ning on tõestatud, et nendega võib saavutada suurepäraseid tulemusi.

27.

Selleks et erinevad haridus- ja kutseõppeprogrammid vastaksid tõhusalt turu vajadustele, oleks hea kasutada kaasinvesteerimise ja/või osalise kulude katmise kriteeriumi: ettevõtted võiksid oma raha ka mängu panna ja teatud programmide puhul nad peaksidki seda osaliselt tegema, et näidata, et nad tõepoolest usuvad algatusse. Ideaaljuhul tooksid need programmid kokku eri piirkondades ja ärivaldkondades tegutsevate ettevõtete inimesed, annaksid nende käsutusse uusima oskusteabe ja tehnoloogia ning looksid partnerlusprojekte ettevõtete ning haridus- ja teadusasutuste vahel.

28.

Lisaks tuleks kiirendada nende programmide akrediteerimismenetlust.

29.

Komitee rõhutab vajadust luua ettevõtlust toetavate Euroopa projektide, kuid eelkõige programmi „Horisont 2020”, COSME (ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm) ja ESIF (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid) vahel koostoime.

30.

ELi Nõukogu on strateegia „Euroopa 2020” raames rõhutanud arukale spetsialiseerumisele omast rolli. Euroopa Liidu suunistes aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate kohta (RIS3) määratletakse neid strateegiaid kui integreeritud kohapõhiseid majanduse ümberkujundamise kavasid.

31.

Aruka spetsialiseerumise platvorm (platvorm S3) peab pakkuma rohkem toetust kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevusele, pöörates eritähelepanu vähem arenenud piirkondadele. See tähendab seda, et eelkõige toetatakse igas piirkonnas protsesse, mille eesmärk on teha piirkonnas endas kindlaks suure lisaväärtusega tegevused ning pakkuda parimaid võimalusi piirkonna konkurentsivõime tugevdamiseks ja tagada poliitikameetmete skaala, mis tuleks spetsialiseerumise arukate strateegiate määratlemiseks välja töötada.

32.

Komitee rõhutab, kui oluline on eraldada ELi ja piirkondliku tasandi rahastamisvahendeid tugeva kohaliku, piirkondliku või piirkondadevahelise eripäraga innovatsiooni ja tootmise ökosüsteemidele.

33.

ökosüsteemi osaliste tegevust kooskõlastama. Avalike haldusasutuste peamine ülesanne on ergutada ökosüsteemi osalejaid omavahel suhtlema ja võrgustikke looma;

34.

suurendama oste kõrgtehnoloogia valdkonna VKEdelt. ELis on kõikjal suur osa avaliku hanke lepingutest suurte rahvusvaheliste ettevõtete käes. Tuleks kiiresti kohaldada riigihangete teemalistes uutes direktiivides (8) sätestatut, kuna nende direktiividega parandatakse märkimisväärselt VKEde turulepääsu;

35.

toetama kõrgtehnoloogia ettevõtete asutamist, et suurendada tehnoloogilist talendibaasi ja tekitada ülekanduvat mõju. Kõike seda tuleks kavandada raamistikus, mis vaataks kohalikust tasandist kaugemale.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/9

Raportöör

Vasco Ilídio Alves Cordeiro (PT/PES)

Assooride autonoomse piirkonna valitsuse esimees

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia”

COM(2014) 86 final

1.

tervitab esimest Euroopa ranniku- ja mereturismi strateegiat ning tõdemust, et majanduskasvu ja töökohtade selge ja jätkusuutlik raamistik on tähtis, eelkõige noorte jaoks;

2.

kutsub Euroopa Komisjoni üles käsitlema tulevikus turismi olukorda ka teistes looduslike eritingimustega piirkondades, nagu mägised või hõreda asustusega piirkonnad, ja töötama nende jaoks välja konkreetsed strateegiad;

3.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli turismipoliitika kavandamisel ja rakendamisel; tervitab ranniku- ja mereturismi sidumist muude ELi poliitikastrateegiatega, nagu infotehnoloogiaalased ühendused, transport, keskkond, ohutus, tarbijakaitse ja töötajate liikumine;

4.

väljendab rahulolu, et Euroopa Komisjon tunnistab saarte ja muude kaugete sihtkohtade eriolukorda sellistes küsimustes nagu juurdepääs, transpordikulud, hooajalisus ja ühendused ning nende mõju turismile ja majandusele;

5.

peab strateegia rakendamise seisukohalt vajalikuks määratleda ranniku- ja mereturismiks kvalifitseeruvad tegevusalad ja laiendada nende ulatust, lisades mere- ja rannaturismi, kruiiside, purjetamise, laevalõbusõitude ja siseveelaevandusteenuste (1) kõrval nende hulka ka merega seotud tegevuse ja spordi, näiteks sukeldumine, looduses elavate loomade vaatlus ning lainete ja tuulega seotud tegevus, samuti kultuuriturismiga seotud tegevus: kultuuripärandi ja toidukultuuri avastamine, kultuurisündmustel osalemine ning kalastuskunsti ja -oskustega tutvumine;

6.

rõhutab vajadust tugevdada ELi strateegia eesmärke asjakohaste rahastamisvahendite eraldamisega uues finantsraamistikus ja täielikult austada subsidiaarsuse põhimõtet, kujundades seda strateegiat ELi institutsioonide, liikmesriikide, piirkondade ja sidusrühmade omavahelise koostöö ja kooskõlastamise kaudu;

7.

rõhutab vajadust tunnistada, et ranniku- ja merepiirkondade turism aitab suurendada teadlikkust jätkusuutliku keskkonna ja kultuuri saavutamise vajadusest, väärtustada ja säilitada Euroopa merepärandit ning innustada käitumismustreid (vastutustundlik ja kaasav turism), mis aitavad neid eesmärke saavutada;

8.

toonitab surve kasvamist loodusvaradele, mis on tingitud mitmesugusest majanduslikust kasutusest ja Euroopa rannikul arendatavast tegevusest, ning nõuab, et merepiirkonna strateegiates käsitletaks viivitamatult selle tegevusega seotud probleeme, nagu energiatõhusus, taastuvenergia kasutamine, jäätmete kogumine, ladustamine ja käitlemine, elurikkuse kadu, looduslike elupaikade hävimine, rannikualade seisukorra halvenemine ja mullaerosioon, potentsiaalse joogivee kaitse ja reovee käitlemine; leiab, et nende probleemide lahendamine ei kuulu pelgalt ühe piirkonna või riigi pädevusse, vaid vaja on kogu merepiirkonna ulatuses tegevust kooskõlastada, millele lisandub asjakohane rahastamine ja tõhus heade tavade tutvustamine;

9.

meenutab, et kohaselt tuleb arvesse võtta kliimamuutuste mõju ja nii palju kui võimalik seda ära hoida loodusalade kaitse ja taastamise abil, samuti tuleks turism lisada rannikualade tervikmajandamise kavasse;

10.

tunnistab Euroopa organisatsioonide ja algatuste (nt sinilipu omistamine, kvaliteetranna auhind, Euroopa meremajanduse kasvu strateegia) rolli selliste Euroopa turismi kvaliteedipõhimõtete edendamisel nagu keskkonnakaitse, säästev turism, haridus ja teadlikkuse suurendamine Euroopa ranniku- ja merepiirkondades ning nõuab tungivalt, et komisjon algataks dialoogi institutsioonidega, kes neid edendavad, et veelgi laiendada nende mõju ja innustada piirkondi selliseid algatusi vabatahtlikult toetama;

11.

leiab, et ELi meremajanduse kasvu strateegia koos innovatsiooniga pakub olulise võimaluse ergutada kohalikku ja piirkondlikku majandust ja luua töökohti, mis tõenäoliselt muudavad rannikupiirkonnad atraktiivsemaks ka turistide jaoks. Ettepanekud innovatsiooni ja meremajanduse kasvu kohta on esitatud Regioonide Komitee arvamuses COR-2014-004835-00-01;

12.

tõstab esile, et ehkki ranniku- ja mereturism on viimasel kümnendil olnud tulusamad kui turism üldiselt, on keskmised kulutused öö kohta ja keskmine viibimisaeg vähenenud; seetõttu peab eriti tähtsaks seda suundumust muuta ja püüda suurendada kulutusi ja kohalviibimisaega ranniku- ja merepiirkondades uuenduslike, sihtotstarbeliste meetmete abil, käsitledes samas hooajalisuse probleeme;

13.

rõhutab, et Euroopa ranniku- ja merepiirkonnad peavad koostama kohalikke strateegiaid eesmärgiga säilitada, väärtustada ja tutvustada kohalikku eripära, suurendades turismisihtkohtade nähtavust nende ainulaadsuse alusel;

14.

tõdeb, et kasvab nõudlus nišiturismi järele sellistes sektorites nagu tervishoid, ravi, seiklus, linnu- ja loomavaatlus, loodus, ökogastronoomia, kultuur ja luksuskaubad, mis kõik pakuvad kasvu-, majandusarengu- ja töökohtade loomise potentsiaali;

15.

rõhutab vajadust koostada integreeritud turismipakkumiste valik, kaasates erinevaid kohalike kogukondade sidusrühmi ja soodustades töökohtade loomist piirkonnas; tunnistab Euroopa ranniku- ja merepiirkondade tavapäraste tegevusalade omavahel sidumise potentsiaali (näiteks põllumajandus ja kalandus, kohalikud põllukultuurid ja veinitootmine, kohalik pärand, traditsioonid ja tavad), et arendada uusi turismitooteid, samuti selliste tegevusalade omavahel sidumise potentsiaali, mis võimaldavad vähendada turismi hooajalisust, nagu mere ja/või rannikuga seotud spordialad;

16.

innustab komisjoni koguma heade tavade näiteid ning avaldama uuringu nii massiturismi sihtkohtade restruktureerimise kohta kui ka ranniku- ja merepiirkondade turismiprojektide elutervete ja integreeritud näidete kohta; julgustab komisjoni algatama arutelu nimetatud uuringu tulemuste üle üleeuroopalisel konverentsil, millel osalevad liikmesriikide, piirkondade ja sidusrühmade esindajad;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et hooajalisus mõjutab ranniku- ja mereturismi sageli enam kui teisi sihtkohti, mida iseloomustab parema tasakaaluga saabumismuster; rõhutab seepärast, et asjaomased piirkonnad vajavad suuremat toetust, et mitmekesistada oma turismivooge, ning kutsub kohalikke äriringkondi üles kohalikku pärandit ja oma teenustepaketti tutvustama ja loovalt kasutama, et pakkuda kohalikke piire ületavat laiemat toote- ja teenusevalikut, olgu ilm milline tahes;

18.

toetab infotehnoloogia- ja innovatiivsete vahendite kasutamist ranniku- ja merepiirkondade nähtavamaks muutmisel ning palub komisjonil edendada Euroopa mereatlase turismivaldkonda, et suurendada teadlikkust ranniku- ja merepiirkondade, nende väärtuste ja atraktiivsuse kohta nii turistide kui ka teiste piirkondade jaoks;

19.

tunnistab, et turismisektor on silmitsi probleemidega, kui soovib edendada jätkusuutlikke töökohti, suurendada pakutavat töötasu ja ligi meelitada andekaid töötajaid;

20.

nõuab, et komisjon lihtsustaks tööjõu liikumist turismisektoris Erasmus+ programmi raames ning koostaks ranniku- ja merepiirkondadele vahetus- ja koolitusprogrammi (mis on suunatud eelkõige noortele), et parandada hooajaväliselt ametiõppevõimalusi, tutvustada heade tavade näiteid ja edendada ettevõtlust selles tööjõusektoris;

21.

toetab turismisektoris tegutsevate VKEde klastrite arendamist eesmärgiga pakkuda täiendavaid ja kvaliteetseid turismiteenuseid (näiteks majutus, transport, meelelahutus) ning seega mitmekesisemat ja ulatuslikumat turismipakkumiste valikut; soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada selliseid klastreid kohalike ettevõtete seas, luues suhtlusfoorumeid ja kaasates neisse foorumitesse avaliku ja erasektori turismivaldkonna sidusrühmi, tagades ühised platvormid, mis säilitavad sihtkoha identiteedi, integratsiooni ja kuvandi, nähes samal ajal ette maksuvabastusi ja/või maksusoodustusi VKEde jaoks, kes ühinevad klastritesse ja edendavad projekte;

22.

nõustub, et tuleb tunnustada VKEsid, mis toetavad säästva turismi edendamist sellistes valdkondades nagu keskkond ja toiduga kindlustatus, vee- ja jäätmekäitlus ning kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine;

23.

märgib, et lõbusõidulaevanduses kehtestatud loamenetlus ja kvalifikatsiooninõuded erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt, ning on seetõttu mures, et see võib takistada sektori arengut; soovitab olukorra lahendamiseks lõbusõidulaevade tunnistuste ja kaptenitele esitatavate nõuete vastastikust tunnustamist ja palub komisjonil seda küsimust uurida. See soovitus ühtlustada koolitused ja oskused laieneb jahisadamates töötavale personalile, kelle väljaõpe ning tööalane ja õiguslik pädevus on liikmesriigiti erinev;

24.

leiab siiski, et vaatamata ranniku- ja mereturismi valdkonnas oskuste täiendamiseks või ümberõppeks pakutavate avatud internetikursuste lisaväärtusele ei tohi atesteerimisel unustada praktika tähtsust;

25.

kordab, et rannikualad on ühed kliimamuutustest ja loodusõnnetustest enim ohustatud alad ning nende nähtuste mõju on kaugeleulatuv ja võib halvendada elu ja toimetulekut ranniku- ja merepiirkondade kogukondades, eriti aga saartel; pooldab sellest tulenevalt rannikualade tervikmajandamise kava, mis edendab rannikualade säästvat arendamist, pidades silmas loodusvarade ja ökosüsteemide piire;

rõhutab saarte ja äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, mis seisneb selles, et rannikualade olemasoleva ulatuse piiratusest ja majandustegevuse kattumisest tingituna vajavad nad suuremat rahalist abi ELilt, et hoida ära ohte, mis võivad majandustegevust takistada. Seesugune abi tuleb eeskätt tagada rannikualade tervikmajandamise strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel;

26.

soovitab selleks et tagada ranniku- ja mereturismi jätkusuutlikkus kaitstud aladel (näiteks matkarajad), kus leidub looduses elavaid loomi (näiteks linnud, mereimetajad, haid), vastu võtta ja avaldada käitumisjuhendid eesmärgiga edendada loomade heaolu, turistide ohutust ja keskkonnatasakaalu;

27.

rõhutab, et ökoturismi täieliku potentsiaali saavutamiseks on vaja selgelt määratleda säästva turismi (näiteks sukeldumine, linnu- ja loomavaatlus, matkarajad) soovituslike kohtadena ranniku- ja merepiirkondade kaitsealad, näiteks Natura 2000 või OSPARi alad;

28.

nendib, et 2020. aastal on üle viiendiku eurooplastest vanemad kui 65aastased ja innustab seega komisjoni jätkama vanemaealistele turistidele suunatud tegevust, eelkõige avaldades toetust tõketeta turismile;

29.

väljendab heameelt, et komisjon vaatas läbi viisaeeskirja ja pöörab tähelepanu sellele, kuidas tuua kolmandate riikide kodanikke puhkama Euroopasse, sealhulgas ranniku- ja mereturismi sihtkohtadesse;

30.

tervitab komisjoni kavatsust avaldada suunised turismi rahastamiseks ELis ning rõhutab, et neid on vaja laiemalt tutvustada ning teavitada ranniku- ja merepiirkondi nende olemasolust;

31.

kutsub Euroopa Komisjoni praeguses rakenduskavade läbirääkimise etapis ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tunnistama abikõlblikuks piirkondade investeerimisprioriteedid, eriti sellised, mis avaldavad võimendavat mõju asjaomasele ranniku- ja mereturismi strateegiale, näiteks puudutab see investeeringuid eesmärgiga arendada lõbusõidulaevade ja mereturismi taristut, pidades eeskätt silmas ajalooliste rajatiste taastamist ja uuesti kasutusele võtmist (tsiviil- ja tööstusarhitektuuri pärand);

32.

peab vajalikuks kõigi olemasolevate vahendite, sh Euroopa Investeerimispanga laenude ja VKEde tagatiste kooskõlastatud ja tõhusat kasutamist ranniku- ja mereturismi edendamiseks ajavahemikus 2014–2020 eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi ning programmide „Horisont”, COSME, „Loov Euroopa” ja LIFE + raames;

33.

toonitab, et saared, äärepoolseimad piirkonnad ja muud kõrvalised sihtkohad sõltuvad tugevalt õhutranspordist ning mereühendustest, mis omakorda sõltuvad turistidest; turismikorraldajad märgivad, et nad peavad oma tegevuse lõpetama, kui transporditeenus kaob, ning transpordikorraldajad ütlevad, et nad lõpetavad tegevuse, sest turismiteenused kaovad. Seepärast on vaja edendada poliitikat, mis sellise nõiaringi lõhuks. Komitee on mures, et praegune majanduskriis ja turismi tugev hooajalisus halvendavad olukorda veelgi. Arvestades seda, et 90 % kaupadest ja toodetest, mida pärast kasutatakse saarte turismisektoris, transporditakse mereteed pidi ning vedu on tegelikult tulus vaid ühel suunal, tuleks lisaks arendada toetusmeetmeid selle tasakaalunihke lahendamiseks;

34.

kutsub sellega seoses komisjoni saarte eriolukorda kohaselt arvesse võtma, sest saared on peaaegu eranditult sõltuvad õhutranspordist. Eesmärk ei ole parandada ainult turistide juurdepääsu, vaid ka majandustegevust, millest saarte areng sõltub ja mis võib omakorda tulla kasuks turismisektorile (näiteks ei tohi saartel muid meetmeid võtmata suurendada lennundussektori CO2-heite maksu, sest lennuliiklus saartel on suletud turg). Nende teguritega tuleb eelkõige arvestada aruteludes, mis käsitlevad ühtset Euroopa taevast ning ELi suuniseid lennujaamadele ja lennuettevõtjatele eraldatava riigiabi kohta, võimaldades lennujaamade taristusse investeerimise rahastamist Euroopa Regionaalarengu Fondist.

35.

palub samuti võtta arvesse äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulikke erilisi piiranguid (eelkõige nende kaugust ja eraldatust teistest ELi piirkondadest), kui töötatakse välja ja rakendatakse ELi poliitikameetmeid, mis aitavad kaasa nende piirkondade ühendatusele välismaailmaga, kohandades asjaomaseid meetmeid nende eriolukorraga;

36.

väljendab kahetsust, et paljudel rannikupiirkondadel ei ole head ühendust sisemaa ning naaberpiirkondade ja -riikidega; nõuab strateegilist analüüsi mitme transpordiliigiga ühenduste kohta transpordisõlmede vahel (st lennujaamad, raudteejaamad, sadamad) ja naaberriikidega, et aidata reisijatel lihtsamini jõuda eri merepiirkondadesse või neid läbida;

37.

on jätkuvalt seisukohal, et ranniku- ja mereturismist peavad kasu saama kohalikud rannakogukonnad; seepärast nõuab komitee konkreetseid meetmeid kohaliku tööhõive, kohalike toodete kasutamise ja kohalike toidusüsteemide arendamise edendamiseks; leiab, et kohustus kohapeal tegutseda parandab ranniku- ja mereturismi pakkumiste tõhusust, kindlustab kohaliku tööhõive ja loob töökohti säästvas põllumajanduses, kalanduses ja teeninduses, aidates seega saavutada ELi sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning maaelu arengu eesmärke;

38.

märgib, et kohalikku merepärandit ei reklaamita paljudes Euroopa rannapiirkondades piisavalt; rõhutab, et mere- ja rannikupärandi kaitse tuleb ühitada kaubandus- või majandusarenguga, näiteks kaablite või torustiku paigaldamine, nafta ja gaasi uurimine ja kaevandamine/, söe või mineraalide kaevandamine, liiva või kruusa kaevandamine ning jäätmete ja prahi kõrvaldamine; leiab, et kohalike turismivaatamisväärsuste seas peavad silmapaistval kohal olema uppunud vrakid, veealused varemed, ajaloolised laevad ja sadamarajatised, traditsiooniline kalapüük ja kalastustavad ning muud seotud ametialad (traditsioonilistes laevatehastes peetud ametid, võrgumeistrid, konservide valmistajad jne);

39.

tõstab esile kalastusturismi kasutamata võimalusi ja leiab, et see võib rannikukogukondadele märkimisväärset kasu tuua, muutes kalastamise kasumlikuks, hoides alal kohalikke kalastustavasid ja mitmekesistades kohalikke sissetulekuallikaid;

40.

nõustub, et rannikupiirkondades, kus laevastik kasutab valikulisi ja traditsioonilisi kalapüügiviise, peaks EL toetama ja kaaluma vajalikke investeeringuid edendamaks kalastusturismi, mis võiks olla lisategevus kutselise kalapüügi kõrval, pakkudes kalastuskogukondadele täiendavat sissetulekut; kutsub riike ja piirkondi, kalandus- ja turismisektorit ning teisi sidusrühmi ületama juriidilisi ja haldustõkkeid, mis võivad takistada kalastusturismi arengut;

41.

kutsub komisjoni suurendama koostööd Euroopa Nõukoguga ja parandama teavet uute ja olemasolevate kultuuriradade kohta Euroopa rannikul ja neid tutvustama;

42.

toetab ranniku- ja merepiirkondade turismibüroode või -agentuuride liidu loomist. Liit oleks ranniku- ja merepiirkondade kutseorganisatsioonide koostöö- ja vahetusplatvorm ning aitaks koostada ja rakendada koostööprogramme, mille eesmärk on nende piirkondade edendamine;

43.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi osalema konstruktiivses dialoogis kruiisiettevõtjatega, et tagada laevade varustamine kohalike toodetega ja püüda osa saada suuremast osast reisijate kulutustest, luues kruiisisadamas või selle ümbruses köitvamaid vastuvõtualasid, kus oleksid poed, baarid, restoranid ja kohalikud reisibürood, kes saaksid pakkuda säästlikkuse kriteeriumidele vastavaid mugavaid reise lähedalasuvate vaatamisväärsuste juurde;

44.

leiab, et ametiasutused võiksid aidata kohalikel ettevõtjatel reklaamida ja turustada oma pakkumisi, tagades teabe kättesaadavuse kohalike vaatamisväärsuste kohta mitmes keeles ning kindlustades reisijate ohutuse ja mugavuse. Laevade varustamine ja tootekorraldus selle sihtkohas on seotud laevaagentide tegevusega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad nendega koostööd tegema, et edendada toote kasutamist ja kohalikku täiendavat tegevust;

45.

nendib, et suured kruiisilaevad toovad sihtkohtadesse tohutuid rahvahulki, mis võib tekitada transpordiprobleeme kõigile pardalt tulevatele turistidele; tervitab terviklikke transpordikavasid ja kujundusprojekte, mis aitavad vastata suurte massidena saabuvate reisijate vajadustele ilma kohalikke elanikke häirimata;

46.

tunnistab merespordialade ja merenduse populaarsuse kasvu ning väljendab heameelt, et sageli korraldavad ja pakuvad neid kohalikud väikefirmad; leiab, et Euroopa selle valdkonna ühised standardid suurendaksid tarbijate usaldust ja parandaksid ohutust;

47.

palub komisjonil hinnata vajadust jahisadamate taristu arendamise ühise raamistiku järele; võttes arvesse asjaolu, et Euroopas on umbkaudu 4  500 väikelaevasadamat ja purjetamise populaarsus kasvab, soovitab komitee komisjonil korraldada uuringu ühiste standardite kohta, püüdes eelkõige määratleda piiratud liikumisvõimega inimeste juurepääsuga seonduvaid küsimusi, ohutusnorme ja väikesadamate kaikohtade arvu;

48.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kelle territooriumil asuvad jahisadamad, koostama üheskoos kohalike sidusrühmade ja turismikorraldajatega strateegiaid, et parandada nende sadamate ühendusi kogu piirkonnaga, õhutades niiviisi hobipurjetajaid tutvuma sadamataguse maaga ja avastama sealset pärandit ning edendades niisugust laeva- ja mereturismi näiteks jaht- ja mereklubide ning merekuurortide kaudu.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/14

Raportöör

Annabelle Jaeger (FR/PES)

Provence-Alpes Côte d’Azuri piirkonna volikogu liige

Viitedokument

Euroopa Komisjoni 12. veebruari 2014. aasta kiri konsulteerimistaotluse kohta

1.

palub Euroopa Liidul seada 2030. aastaks järgmised kolm siduvat kliima- ja energiaalast eesmärki:

Need kolm eesmärki on vajalikud, et anda meile võimalus vältida katastroofilist kliimasoojenemist rohkem kui 2 oC võrra ja saavutada ELi pikaajaline eesmärk (kasvuhoonegaaside heite vähendamine 80–95 % võrra);

2.

meenutab Euroopa Ülemkogu 20.–21. märtsi 2014. aasta kohtumise järeldusi; milles riigipead ja valitsusjuhid leppisid kokku selles, et hiljemalt 2014. aasta oktoobris tehakse otsus uue poliitilise raamistiku kohta. Komitee ootab, et see otsus sisaldaks ambitsioonikaid eesmärke. Antud kontekstis on komitee mures, et Euroopa Komisjoni seni esitatud ettepanekud ei ole kuigi ambitsioonikad: need on liiga nõrgad pakutud protsendimäärade osas, kohustuse osas saavutada eesmärgid vaid ELi tasandil ning pakutud juhtimisstruktuuri silmas pidades;

3.

leiab, et need kolm eesmärki on tehniliselt saavutatavad ja tooksid Euroopa majandusele kasu. Need oleksid eeldus pikaajalisele struktuurilisele visioonile, mis võimaldaks pakkuda Euroopale jätkusuutliku, kindla ja turvalise energiaalase tuleviku;

4.

lisab, et EL peaks seadma eesmärgiks saavutada 2050. aastaks nullilähedased heitekogused, suurendamata seejuures kütteostuvõimetust. Lisaks vajadusele alandada pidevalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid, tuleb teha tugevamaid jõupingutusi teadus-ja uurimistegevuses seoses atmosfääri CO2-st puhastamisega ja toetada CO2 loodusliku sidumise suuremat rolli;

5.

märgib, et EL oleks nende kinnitatud eesmärkide toel valmis pidama läbirääkimisi ülemaailmse kliimakokkuleppe üle, pidades silmas Pariisis 2015. aasta novembris-detsembris korraldatavat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osaliste 21. konverentsi (COP 21), eriti kui EL teatab oma kavatsusest seada UNFCCC raames vastavad riiklikud eesmärgid võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2015. aasta märtsi lõpuks;

6.

soovitab, et pakutud uus energiajuhtimise raamistik tugineks paketist 2020 saadud õppetundidele, eelkõige mis puudutab siduvate eesmärkide seadmist ELi ja riiklikul tasandil, mille saavutamise eest vastutaksid liikmesriigid. Seetõttu on komitee seisukohal, et pakutud koostööl põhinev lähenemisviis, kus eesmärgid seatakse vaid ELi tasandil, ei loo vajalikke stiimuleid selliste eesmärkideni jõudmiseks ja ambitsioonikamate tulemuste saavutamiseks;

7.

peab tingimata vajalikuks seda, et taastuvenergia osakaalu suurendamiseks ja energiatarbimise vähendamiseks seatud riiklikud eesmärgid oleksid igale liikmesriigile siduvad ning riigid peaksid oma lähenemisviisi aluseks võtma piirkondlikud ja kohalikud strateegiad, kuna see ei oleks mitte ainult tõhusam, vaid vastaks ka subsidiaarsuse põhimõttele. See ülesehitus peaks kajastuma ka uues energiajuhtimise raamistikus;

8.

rõhutab, et uuel ühisel põllumajanduspoliitikal võib olla oluline osa nii kasvuhoonegaaside heite vähendamisel kui ka CO2 sidumise soodustamisel põllumajandus-, metsandus- ja loomakasvatussektoris;

9.

rõhutab kohaliku ja piirkondliku tasandi olulist rolli kliimamuutuseid, taastuvenergia arendamist ja energiatõhusust käsitleva poliitika väljatöötamisel ja elluviimisel, ent märgib samuti, et nende tegevus saab olla optimaalne vaid juhul, kui seda tunnustatakse volituste andmise ja pikaajalise rahastamise teel;

10.

kutsub sellest tulenevalt komisjoni üles tunnustama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning tuginema neile kliima- ja energiaalastele väljakutsetele vastamisel, samuti kaasama nad 2030. aasta tegevusraamistikku ja uude energiajuhtimisse vastavalt mitmetasandilise valitsemise põhimõtetele, milles tunnustatakse iga valitsemistasandi rolli tõhusa avaliku poliitika teostamises;

11.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi pühenduma veelgi enam kliimaprobleemile, seades 2030. aastaks oma jõulised eesmärgid ja tehes algatusi 2015. aasta detsembris Pariisis toimuvat COP 21 kohtumist silmas pidades, lähtudes sirgjooneliselt 2013. aasta novembris Varssavis toimunud COP 19 kohtumise otsustest, millega tunnustati kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panust ülemaailmse kokkuleppe saavutamisel;

12.

toob välja asjaolu, et kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk on mõistagi esmatähtis selge sõnumi edastamiseks selle kohta, et kõik saastekulud tuleb arvesse võtta, misläbi on võimalik saastemäära vähendada, ent oluline on seda eesmärki täiendada ka taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärkidega tagamaks, et energiaalane üleminek viib tõepoolest vähese CO2-heitega kindla, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku majanduseni ning avaldab koostoimet kliimamuutustele;

13.

rõhutab vajadust siduvate eesmärkide järele, mis aitavad suunata investeeringuid puhaste tehnoloogiate arendamisse. Sellega seoses on lisaks pakiliselt vaja tagada õiguskindlus vähese CO2-heitega tehnoloogiasse investeerijatele. Liikmesriigid peavad tagama selge ja stabiilse õigusraamistiku, mis ei võimaldaks uute õigussätete tagasiulatuvust;

14.

tuletab meelde, et on vaja jõuda kohustuste õiglase jaotamiseni riikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahel ning võtta arvesse ruumilise planeerimise kohustusi ja kohapeal leiduvaid taastuvenergia allikaid, takistamata mõnel piirkonnal või kohalikul omavalitsusel võtta endale soovi korral teistest varem rohkem kohustusi;

15.

toonitab, et ELi ja liikmesriikide tasandi poliitika väljatöötamisel tuleb arvestada vajadusega säilitada energiaarve mõistlik suurus, mille saavutamise põhivahend on energiatõhusus, kuna see võimaldaks ELi tarbijatel ja liikmesriikidel säästa igal aastal kuni 2030. aastani enam kui 200 miljardit eurot (1). Komitee peab samuti vajalikuks soovitada liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võtta konkreetseid meetmeid haavatavate kodumajapidamiste ja tarbijate jaoks, et võidelda kütteostuvõimetuse vastu. Üks prioriteetne viis, kuidas parandada tõhusust, peab olema hoonete renoveerimine, mis toob endaga kaasa palju uusi töökohti sotsiaalselt niivõrd tundlikus sektoris nagu ehitussektor. Lisaks aitab see kaasa innovatsioonile uute energiatõhusate ja bioressursipõhiste ehitusmaterjalide vallas, mis toob kaasa investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Seepärast tuleks ELi tasandil luua spetsiaalsed rahastamisfondid hoonete energiasäästliku saneerimise edendamiseks;

16.

tuletab meelde, et Euroopa Liit on maailma suurim energiaimportija, ja leiab, et praegusest jõulisemad ELi eesmärgid, millega püütakse saavutada 2030. aastaks energiasäästu ja suurendada samal ajal taastuvenergia osakaalu, vähendaksid märkimisväärselt ELi energiaimporti ja suurendaksid tema energiasõltumatust;

17.

märgib, et üks prioriteetne viis energiatõhususe parandamiseks peaks olema hoonete renoveerimine, ehitades samal ajal uusi energiatõhusaid kortereid. Siiski ei oleks mõistlik nendes küsimustes otsuseid teha ühtsele seisukohale tuginedes. Kõige asjakohasemalt saaks neid konkreetseid otsuseid teha hoopis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil. See peaks tooma endaga kaasa palju uusi töökohti sotsiaalselt niivõrd tundlikus sektoris nagu ehitussektor. Lisaks aitab see kaasa innovatsioonile uute energiatõhusate ja bioressursipõhiste ehitusmaterjalide vallas, mis toob kaasa investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni;

18.

rõhutab, et taastuvenergia võiks 2030. aastaks moodustada peaaegu poole Euroopas tarbitavast energiast (allikas: Fraunhoferi instituut (2) ja Saksamaa õhuruumi- ja kosmosekeskus (3));

19.

toonitab energiasäästu potentsiaali olulisust, mis on kõige suurem nendes ELi riikides, kuhu imporditakse kõige rohkem gaasi ja naftat. ELi energiatõhususse investeerimine 2030. aastat silmas pidades võimaldaks ELil vähendada märkimisväärselt energia importi Euroopasse, parandades seeläbi ELi energiajulgeolekut ning samuti tõhusamate, usaldusväärsemate, ökonoomsemate ja töökohti loovate uute tehnoloogiate arengut;

20.

leiab lisaks, et ELi energiasõltumatust ja energiavarustuse kindlust võiks veelgi suurendada kõigi kohalike taastuvenergiaressursside ärakasutamise ja ühtse energiaturu edasiarendamisega, näiteks tänu väikesemahulisele taastuvenergiatootmisele tarbijate endi poolt, uutele võrguühendustele, energia salvestamisele ja arukatele võrkudele. Selleks tuleb kohustada kõiki liikmesriike kehtestama nimetatud eesmärkide saavutamist soodustavad õigusnormid. Komitee rõhutab, et taastuvenergia allikate mitmekesisus toimib puhvrina hindade kõikumise vastu, muudab energiasüsteemi vähem haavatavaks ja aitab ära hoida tarnehäireid;

21.

leiab, et Euroopa Liidul ja liikmesriikidel tuleb hõlbustada energiataristu ümberkujundamist, luues senisest rohkem piiriüleseid ühendusi, mille vajadus on eriti pakiline nende liikmesriikide vahel, kus ollakse kõige kaugemal juba kokkulepitud eesmärgi saavutamisest, st elektrivõrkude vaheliste ühenduste tasemest, mis moodustab vähemalt 10 % installeeritud tootmisvõimsusest;

22.

suhtub positiivselt vastuvõetud otsusesse lükata lubatud heitkoguse ühikute (LHÜd) enampakkumisel müümine ajutiselt edasi (backloading), et parandada heitkoguste kauplemise süsteemi toimimist, ent on seisukohal, et vaja on läbi viia heitkogustega kauplemise süsteemi struktuuriline reform. Komitee toetab antud kontekstis Euroopa Komisjoni ettepanekut luua samuti turustabiilsusreserv, mis tuleks aga kasutusele võtta märksa varem kui 2020. aastal. Komitee peab tingimata vajalikuks täiendada stabiilsusreservi teiste mehhanismidega, nagu lubatud heitkoguse ühikute ülejäägi lõplik tühistamine ja miinimumhinna kehtestamine;

23.

palub Euroopa Komisjonil piirata rahvusvaheliste süsinikdioksiidi kompenseerimise õiguste ostmist. Need õigused ei võimalda saavutada struktuurilisi muutusi, mida ELis praegu teha tuleb, ega soodusta investeeringuid piirkondades. Samuti kutsub komitee üles rakendama meetmeid, mille abil edendada süsinikdioksiidi talletamist säästvalt hallatud metsades;

24.

leiab, et osa heitkogustega kauplemisel saadavast tulust tuleks eraldada kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmetele;

25.

tõdeb, et vaja on edasi arendada teisigi ühiseid vahendeid kliimamõjude vähendamiseks, näiteks ökodisain ja riigihanked. Süsinikdioksiidi maks on tõhus vahend, mille osas on häid kogemusi, mida tuleks ära kasutada;

26.

leiab, et väikesemahuline taastuvenergiatootmine tarbijate endi poolt peaks olema üks lahendus, mida toetatakse ELi tulevase energiapoliitika meetmetega, kuna see aitab tugevdada Euroopa majanduse vastupidavust hinnakõikumistele. Selleks tuleb kohustada kõiki liikmesriike kehtestama selle saavutamist soodustavad õigusnormid;

27.

on seisukohal, et ühistud, mille kodanikud on kohalikul ja piirkondlikul tasandil taastuvenergia edendamiseks loonud, vajavad erilist tähelepanu esiteks sellepärast, et nad on täiendavad energiapakkujad, ja teiseks sellepärast, et nad suurendavad märkimisväärse hariva mõju kaudu inimeste teadlikkust energia tõhusast kasutamisest;

28.

märgib, et elanike seisukohalt on kasulikum, kui neile lähemal asuvad ametiasutused suudavad samade kuludega toetada neid paremini energiaalaste probleemide lahendamisel ja kui välja töötatakse kohalikke energiatootmislahendusi, et seista vastu energiahinna tõusule maailmaturul. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks energiatootmisettevõtete omanikena olema suurem roll taastuvenergia laiemas kasutuselevõtus;

29.

tuletab meelde, et vaja on viia kooskõlla ühelt poolt ELi tasandi konkurentsiõigus, milles ELil on ainupädevus, ja teiselt poolt ELi energiapoliitika aluspõhimõtted, millega on ette nähtud ELi ja liikmesriikide jagatud pädevus, võttes arvesse kohustust austada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning eelkõige kohalike ja piirkondlike energiaagentuuride olulist rolli;

30.

rõhutab, et nagu on näidanud mitmed hiljutised äärmuslikud kliimanähtused, on just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused need, kes kannatavad tegevusetuse otseste tagajärgede all ja maksavad lõivu tulevaste tagajärgede eest, kui energiaalast üleminekut ei kiirendata;

31.

täheldab, et ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) (4) aruande kohaselt viivad üle 70 % kliimamuutuste vähendamise meetmetest ja kuni 90 % kliimamuutustega kohanemise meetmetest ellu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

32.

kordab, et EL võttis vastu kliimamuutustega kohanemise strateegia, mille kohaselt peavad eelkõige kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tulema järgmistel aastakümnetel toime kliimamuutustega kohanemise peamiste väljakutsetega. Seda arvestades ja selle strateegia läbivaatamist 2020. aasta järgseks perioodiks silmas pidades tuleks piirkondades ja linnades teha märkimisväärseid jõupingutusi, et käivitada kliimamuutustega kohanemise programme, mille jaoks eraldatakse ELi rahastamisvahendid;

33.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad tänu oma kodanikulähedusele aidata levitada teavet ja suurendada teadlikkust energiaalase ülemineku meetmete majanduslikest ja sotsiaalsetest eelistest kohalikul tasandil;

34.

toonitab, et 2030. aasta tegevusraamistik peab tuginema ELi kohaliku tasandi algatustele ja suurendama nende mõju. Sellised algatused on näiteks ELi linnapeade pakt – komitee soovib selle pikendamist 2030. aastani –, Mayors Adapt ja muud ELi rahastatud projektid. Komitee kutsub antud kontekstis Euroopa Komisjoni üles tagama poliitika sidususe ja eri algatuste vahelise sünergia ning kaasama Regioonide Komitee nõuetekohaselt algatuste väljatöötamisse ja rakendamisse. Esmatähtis on muuta ELi pakutavad võimalused väikestele linnadele ja maapiirkondadele kättesaadavaks;

35.

rõhutab, et veelgi kaugemale jõudmiseks oleks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kasulik seada endale 2030. aastaks konkreetsed kvantitatiivsed eesmärgid heite vähendamise, taastuvenergia ja energiasäästu osas ning neid eesmärke tuleks toetada asjaomastes kohalikes ja piirkondlikes strateegiates, et kiirendada piirkondade algatusi. Need eesmärgid on võimalik seada iseäranis linnpeade pakti tugevdamise ja laiendamise kaudu. Seda pakti tuleks pikendada 2020. aastast kaugemale;

36.

palub Euroopa Komisjonil teha ettepanekuid energiaalase ülemineku meetmete rahastamiseks, eelkõige Euroopa Investeerimispanga kaudu, mis võiks toetada olemasolevaid või loodavaid kohalikke rahalisi struktuure lisaks aastateks 2014–2020 eraldatud ELi rahastamisvahenditele (Life+Clima, struktuurifondid, Horisont 2020, Euroopa ühendamise rahastu jne).

37.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles ühendama käesoleva arvamuse alusel oma jõud ja tegema üheskoos oma hääle kuuldavaks enne COP 21 kohtumist ja ka selle ajal. Oluline vaheetapp selleks on ÜRO peasekretäri korraldatud kliimatippkohtumine 23. septembril New Yorgis.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/18

Raportöör:

Gordon Keymer (UK/EPP), Tandridge'i piirkonna volikogu liige

Viitedokument

1.

rõhutab, kui olulised on geograafilisi ja demograafilisi väljakutseid pakkuvad (sealhulgas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 174 ja 349 nimetatud) ELi piirkonnad, mis kogevad kohaliku transpordi korraldamisel üha suuremaid raskusi;

2.

märgib, et selliste piirkondade hulka, mis käesolevas arvamuses on määratletud kui „väljakutseid pakkuvad”, kuuluvad piiriäärsed piirkonnad, mägipiirkonnad, saared, hõredalt asustatud piirkonnad (sh põhjapoolseimad piirkonnad) (ELi toimimise lepingu artikkel 174), üheksa äärepoolseimat piirkonda (ELi toimimise lepingi artikkel 349) ja kõik muud ELi piirkonnad, mis pakuvad sarnaseid väljakutseid. Lisaks on ka väga hajutatud asustusega piirkondi;

3.

leiab, et ühistranspordi osas võivad selliste piirkondade raskused hõlmata suuremaid kulusid ja suuremat rahastamisvajadust teenuste osutamisel, demograafilisi muutusi (rahvaarvu vähenemist, allesjäänud rahvastiku vananemist ja hajutatud asustust) ja tarbijate muutuvat nõudlust ühistransporditeenuste järele. Mõnes neist piirkondadest on ilmne ka majanduslangus ning äärepoolseimate piirkondade puhul on ilmne ka kaugus, isoleeritus ja äärmiselt suur sõltuvus tõhusast transpordisüsteemist;

4.

võttes arvesse, et liikuvus – suutlikkus kerge vaevaga liikuda ühest kohast teise – on eelkõige aluslepingutes sätestatud isikute vaba liikumisega seotud õigus ja üksikisikute elukvaliteedi eeltingimus nendes piirkondades, kui nad soovivad kasutada esmaseid avalikke teenuseid (näiteks haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalteenused), käia tööl või otsida töövõimalusi, veeta vaba aega, külastada sugulasi, osta kaupu ja teenuseid või kasutada oma õigust reisida kaugemale;

5.

rõhutab, et avalikud mere-, maantee- ja raudteetranspordi süsteemid, mis neile põhilistele liikuvusvajadustele vastavad, kuuluvad paljudel juhtudel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste või riigiasutuste valdusse või haldusse. Märkimisväärne on ka nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arv, kes on piirkondlike lennujaamade omanikud või osanikud;

6.

märgib, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 kohaselt tuleb teatavatele piirkondadele ELi tasandil erilist tähelepanu pöörata ning artikli 349 kohaselt tuleb äärepoolseimatele piirkondadele ELi ja liikmesriikide tasandil erimeetmeid suunata. Kuigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014.–2020. aasta määrustes võetakse väljakutseid pakkuvaid piirkondi teatud määral arvesse, tuleks tugevdada ELi poliitikameetmeid muudes transpordiga seotud valdkondades, et neid lepingus võetud kohustusi paremini peegeldada;

7.

leiab, et üks põhjus on tõenäoliselt see, et ELi toimimise lepingu artiklis 174 ei määratleta asjaomase „piirkonna” suurust. Mõne riigi valitsus tõlgendab seda artiklit NUTS 2 tasandina, samas kui komisjoni uuringute põhjal ja muude sidusrühmade soovitusel oleks asjakohane NUTS 3 tasand. Komitee arvates on liikuvuse edendamise huvides (pigem kui Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärkidel) tarvis arvesse võtta igas suuruses, sealhulgas ka NUTS 3 ja madalamate tasandite väljakutseid pakkuvaid piirkondi;

8.

märgib, et väljakutseid pakkuvatel piirkondadel on ELi tasakaalustatud arengus täita olulised ülesanded eelkõige tooraine hankimise, põllumajanduse, kalanduse, keskkonnakaitse, turismi, piiriüleste suhete ja vaba aja veetmise võimaluste osas. Transpordiühenduse parandamine nii nendes piirkondades kui ka ühenduseks ELi ülejäänud osaga võiks seega olla oluline komponent nii ELi ühtekuuluvuspoliitikas kui ka ELi liikuvuspoliitika valdkondades. Siinkohal ei viidata mitte ainult inimeste, vaid ka kaupade liikuvusele. Suurema majanduskasvu edendamine väljakutseid pakkuvates piirkondades võiks anda oma panuse siseturu tõhusasse toimimisse ja liidu kui terviku territoriaalsesse ühtekuuluvusse;

9.

leiab, et oleks vaja analüüsida seda, millist mõju avaldavad nende piirkondade liikuvusega seotud väljakutsed nimetatud piirkondade majandus- ja territoriaalarengu mudelite arengule ning seega ka praegusele ja tulevasele tööhõivele. Mõnes neis piirkondades on kauguse ja isoleerituse tõttu turg väike ja vähe atraktiivne, mistõttu ei suuda see luua piisavalt töökohti. Samas sunnib tööalase liikuvuse keerukus nende piirkondade inimesi elama oma piirkonnas, suurendades töötuse taset;

10.

tunneb rõõmu säästva transpordi alase konkreetse temaatilise eesmärgi ja mitme muu mobiilsuse edendamiseks kasutatava temaatilise eesmärgi kaasamise üle Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide 2014–2020. aasta programmi;

11.

tunneb samamoodi rõõmu ka võimalusest kohandada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaasrahastamismäärasid, et arvesse võtta „looduslikult või geograafiliselt püsivalt väga ebasoodsate tingimustega piirkondi” (ühissätete määruse artikkel 121) ning võimalust anda äärepoolseimatele ja põhjapoolseimatele piirkondadele Euroopa Regionaalarengu Fondi raames „konkreetseid lisaeraldisi” ning vabastada nad temaatilise kontsentratsiooni nõudest (Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse artiklid 10–12);

12.

rõhutab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tähtsust säästva liikuvuse edendamisel kõigis Euroopa piirkondades. Komitee avaldab siiski kahetsust selle üle, et seitsmenda temaatilise eesmärgi (säästva transpordi soodustamine ning oluliste võrguinfrastruktuuride kitsaskohtade kõrvaldamine) rahastamine võib jõukaimate piirkondade puhul raskeks osutuda, kuigi eeskirjade järgi on rahastamine võimalik kõigis piirkondades;

13.

kutsub seepärast liikmesriike ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde juhtivaid asutusi üles võtma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamiseks koostatavate partnerluslepingute ja rakendusprogrammide väljatöötamisel arvesse kõigi väljakutseid pakkuvate piirkondade liikuvusvajadust;

14.

arvab, et tugevam toetav roll peaks olema ka teistel ELi vahenditel, Euroopa Investeerimispangal ja erasektori rahastajatel. Komitee rõhutab, et väga oluline on järelevalve territoriaalse lähenemisviisi kaasamise üle struktuuri- ja investeerimisfondidesse (ning nende vastavusse viimine ühise strateegilise raamistiku kaudu) ja järelevalve territoriaalse mõju üle, mida avaldavad sellised temaatilised fondid nagu Euroopa ühendamise rahastu ja sellega seotud üleeuroopaline transpordivõrgu (TEN-T) programm, samuti programm „Horisont 2020” ja sellega seotud CIVITASe programm. Nendest fondidest rahastatavad programmid ei sea prioriteediks liikuvust väljakutseid pakkuvates piirkondades ning seetõttu on kõigi valitsemistasandite kohustus koondada need eri fondid kohapeal koordineeritumal ja innovaatilisemal viisil;

15.

märgib, et ELi kohustus kasutada näiteks TEN-T rahastamist selleks, et edendada „juurdepääsu kõigile liidu piirkondadele, sealhulgas kaugetele, äärepoolseimatele, saarte-, perifeersetele ja mägistele piirkondadele, samuti hõredalt asustatud piirkondadele ja nendega ühenduvust” (määruse 1315/2013 artikkel 4);

16.

juhib siiski tähelepanu sellele, et tegelikult kulutatakse 95 % TEN-T vahenditest, mida finantseeritakse Euroopa ühendamise rahastust, üksnes põhivõrgule. Sellega tugevdatakse Euroopa keset ja sealset tihedat suurlinnade võrgustikku. Samuti tuleks võtta täiendavaid erimeetmeid, mis tagaksid, et TEN-T programmi positiivsest mõjust oleks kasu ka väljakutseid pakkuvate piirkondade kohalikul ühenduvusel, edendades nende piirkondade juurdepääsu peamistele riiklikele ja üleeuroopalistele transpordikoridoridele;

17.

rõhutab seepärast, et tarvis on rahastada ühenduvust TENT-T põhi- ja üldvõrgu vahel ning üldvõrgu ja väljakutseid pakkuvate piirkondade kohalike transpordiühenduste vahel. Lisaks tuleks mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte osana suurendada Euroopa ühendamise rahastu eelarvet, et rahastada piiriüleseid ühendusi ja ummikute kaotamist TEN-T põhivõrgus. See aitab siduda kõik Euroopa piirkonnad jätkusuutlikku ja tõhusasse Euroopa reisijate- ja kaubaveosüsteemi. Kuna TEN-T programmi eesmärk on vähendada arenguerinevusi, tuleks oma majandus- ja territoriaalarengu mudelite rakendamisel väljakutseid pakkuvate piirkondade vajadusi ühe osana 2016.–2017. aastaks kavandatud TEN-T kaartide läbivaatamist samuti silmas pidada;

18.

märgib, et „Horisont 2020” ja sellega seotud algatuse CIVITAS puhta transpordi programm keskenduvad arenenud sõidukitehnoloogiale, et muuta transport ressursitõhusamaks. Need eesmärgid on väga tervitatavad, sest need annavad panuse ka ühistranspordi parandamisse väljakutseid pakkuvates piirkondades, kus peamine mure on sõidukite kulutõhusus;

19.

rõhutab, et sellepärast on tarvis uusi lähenemisviise transpordi rahastamisele väljakutseid pakkuvates piirkondades. Nende hulka võiks kuuluda kodanike isiklik transpordieelarve, näiteks „transporditšekid” nagu on edukalt välja töötatud mitmes liikmesriigis, maksuvabastused transporditeenuse pakkujatele või koostöövõimalused, mille abil eri transpordiettevõtjad saavad sõidukeid ühiselt kasutada;

20.

arvab, et uusi lähenemisviise rahastamisele peavad toetama ka uued vahendid. Nutikaid transpordisüsteeme ning parandatud info- ja sidetehnoloogiat saaks kasutada sõidugraafikul ja kindlatel marsruutidel põhineva ühistranspordi asendamiseks tellimisel liikuvate busside, ühistaksode või ühiskasutuses autodega. Tellimisel liikuva transpordi kasutamine võimaldab pakkuda maanteedel tõhusamat, konkurentsivõimelisemat ja vähem kulukat ühistransporditeenust, sest teenuseid osutatakse vastavalt tegelikule nõudlusele. Ühised transpordisüsteemid, näiteks koolilaste ja muude reisijate ühisvedu, on mõnes äärepoolses piirkonnas samuti hästi toiminud ning toetanud jalgsikäimist ja jalgrattasõitu. Sellised süsteemid võimaldavad kokkuhoidu, vähendavad sõltuvust autost ja kärbivad heitkoguseid;

21.

märgib, et niisuguseid lahendusi võiks toetada hõlbustavate meetmetega, näiteks terviklik e-piletite süsteem või eri transpordiliikides kasutatavad kiipkaardid, omavahel kokkusobivad e-maksete normid, integreeritud sõiduplaanid teekonna nende osade jaoks, mis ei ole nö tellimisel, või nutitelefonide rakenduste kasutamine uue teabe ja maksevõimaluste pakkumiseks kodanikele;

22.

märgib, et oluline on tagada, et selliseid uusi liikuvuslahendusi reklaamitaks laialdaselt ning need oleksid kasutajatele taskukohased, kättesaadavad ja vastuvõetavad. Õnnestumisele võib kaasa aidata (tegelike ja potentsiaalsete) kasutajate aktiivne osalus oma vajaduste kindlaks määramisel;

23.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on paljude selliste uuenduste liikumapanev jõud;

24.

rõhutab siiski, et selliseid liikuvusprojekte tuleks rahastada üksnes siis, kui need moodustavad osa asjaomast piirkonda hõlmavast otstarbekast liikuvuspoliitikast, mis hõlmab asjaomast piirkonda ning on põhjendatud potentsiaalse nõudluse usaldusväärsete prognoosidega;

25.

soovib rõhutada tähtsat rolli, mida võivad täita sadamad ja lennujaamad, edendades väljakutseid pakkuvate piirkondade arengut ja ühendades inimesi suuremate linnakeskustega. Näiteks saarte kogukondade ja äärepoolseimate piirkondade jaoks on sellised ühendused ainus võimalik transpordivõimalus ning ülimalt olulised nende püsimajäämiseks ja selleks, et ühendada neid nii oma riigi kui ka ülejäänud ELiga. Seepärast väärivad väljakutseid pakkuvate piirkondade sadamad ja lennujaamad eritähelepanu ELi eeskirjades: riigihanke- ja kontsessioonieeskirjades (sealhulgas avaliku teenuse pakkumise kohustuste kasutamine) ning ELi riigiabieeskirjades, mis hõlmavad sadamate ja lennunduse juhtimist ja üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

26.

tuletab meelde, et aluslepingute (protokoll 26) kohaselt on liikmesriikidel palju kaalutlusruumi, et määratleda avaliku teenuse pakkumise kohustused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused võimalikult täpselt vastavalt kasutajate vajadustele, ning et Euroopa Komisjon võib sekkuda üksnes ilmsete vigade puhul;

27.

märgib ka, et puudub ühtne teabeallikas avaliku teenuse pakkumise kohustuste kohta kogu ELi transporditeenuste pakkujatele. Suurem läbipaistvus võiks siin vähendada turutõrkeid ja suurendada konkurentsi väljakutseid pakkuvate piirkondade ettevõtjate vahel;

28.

tervitab Euroopa Komisjoni hiljutisi lennundusele antava riigiabi suuniseid, millega nähakse ette teatav paindlikkus, mis võimaldab anda abi lennujaamade investeeringu- ja tegevuskulude katmiseks ning samuti stardiabi kõrvaliste ja halvasti ligipääsetavate piirkondade lennuliinidele. Sageli peavad sellised lennujaamad hakkama saama suure hooajalise nõudlusega, kuigi aasta ülejäänud perioodidel on neil kasutamata võimsust;

29.

avaldab siiski kahetsust Euroopa Regionaalarengu Fondi raames 2014–2020. aasta finantsperioodiks kehtestatud piirangute üle, millega keelatakse enamikel juhtudel lennujaama taristute tegelik finantseerimine;

30.

rõhutab, kui tähtis on tugev, läbipaistev ja täielikult jõustatud reisijate õiguste süsteem, millega hõlmatakse kõik ühistranspordi liigid, aga ka mitmeliigilise transpordiga toimuvad reisid. Mitmest etapist koosnevate lennu- või rongireiside puhul tuleks jätkuvalt julgustada liinidevahelisi kombineeritud piletimüügileppeid. Need on kõrvaliste piirkondade lennureisijatele kasulikud nii lihtsuse kui ka hinna mõttes. Kompensatsioonisummad, mida peavad maksma piirkondlike lennu- või raudteeharuliinide käitajad sõlmlennujaamadesse jätkulennule või sõlmrongijaamadesse jätkureisile hilinemise puhul, ei tohi siiski olla nii ebaproportsionaalsed, et takistaksid selliste kokkulepete kasutamise sagenemist;

31.

arvab, et saab veel palju teha tagamaks, et poliitikakujundajad võtaksid seoses nende piirkondade liikuvusprobleemidega vastu tervikliku, mitmeliigilise, säästva ja koordineeritud lähenemisviisi. Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tuleb vastused leida eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning EL võtaks toetusmeetmeid ainult juhul, kui need annavad lisaväärtust;

32.

rõhutab, et kõigi Euroopa Komisjoni soovitatud uute meetmete puhul tuleb bürokraatia viia täieliku miinimumini;

33.

märgib, et paljudes liikmesriikides on osutunud tõhusaks detsentraliseeritud valitsemismudel, mille puhul transpordialane pädevus ja sellega seotud rahastamine kantakse üle riigi tasandist madalamale tasandile;

34.

tunnistab lisaks, et liikuvus väljakutseid pakkuvates piirkondades ei peaks olema üksnes transporditaristu ja -teenuste arendamise küsimus. Liikuvusprojektid peavad lahutamatu osana kuuluma väljakutseid pakkuva piirkonna kui terviku arengu kavandamisse. Iga uus kaubandus-, tööstus- või elamukeskus, mis on halvasti ühendatud, võiks nõuda näiteks arendajalt panustamist uute ühistransporditeenustekulude katmisesse;

35.

rõhutab kohaliku liikuvuse kavandamise tähtsat rolli ning asjaolu, et mis tahes kohaliku liikuvuse kavad ei peaks piirduma üksnes linnapiirkondadega, vaid neid tuleks laiendada naaberaladele, sealhulgas maapiirkondadele, või vähemalt arendada neid kavasid koostöös naaberaladega laiema kohapõhise arengustrateegia osana. See tagab, et tihedama asustusega piirkondade transpordisüsteemid töötaksid ka kaugemate piirkondade kasuks. Selliste transpordikavade puhul tuleks arvesse võtta mitte üksnes lühikesi marsruute, mida on vaja kohalike vajaduste rahuldamiseks, vaid ka pikemaid marsruute, mis ühendaksid väljakutset pakkuvaid piirkondi suuremate linnadega;

36.

tõstab eriti esile Euroopa piiriülest ühistransporti, mille ees seisavad sageli erilised väljakutsed. Nende väljakutsete hulka kuuluvad liikmesriikide erinevused sellistes valdkondades nagu keskkonnanõuded, elektritoiteallikad, ohutusnormid ja personali koolitus, aga ka õiguslikud erinevused või erimeelsused pädevatelt asutustelt saadava rahastamise osas. Nende väljakutsetega võiksid aidata tegelda uued valitsemismudelid, ühise õigusraamistiku (näiteks Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste) kasutamine, koostöökokkulepped või ühise piiriülese transpordiasutuse loomine tingimusel, et bürokraatiat on seejuures minimaalselt. Näiteks võiks anda kontsessioone, mis lihtsustavad liikumist piiriüleste piirkondade vahel;

37.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pöörama liikuvuse valdkonna õigusaktide mõju hindamisel erilist tähelepanu ELi liikuvuspoliitika valdkondade ja kavade mõjule väljakutseid pakkuvates piirkondades;

38.

samuti kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma kooskõlas Regioonide Komitee ettepanekuga vastu territoriaalse mõju hinnangu, mis võimaldaks arvesse võtta ELi liikuvuspoliitika mõju väljakutseid pakkuvates piirkondades. Samuti tuleks arvestada ka selliste demograafiliste küsimustega nagu elanikkonna vananemine, rahvaarvu vähenemine, hajutatud asustus ja ajude äravool;

39.

arvab, et transporditeenuste pakkumist ohualtimates piirkondades ei vaadelda veel üleeuroopalise väljakutsena. ELi regulatiivne peatähelepanu on suunatud pigem sellele, et tagada minimaalsed turumoonutused, kui et luua õigusraamistik, mis proaktiivselt toetaks liikuvusalaste lahenduste väljatöötamist väljakutseid pakkuvates piirkondades;

40.

kutsub seepärast Euroopa Komisjoni uut koosseisu üles avaldama sel teemal rohelise raamatu, et sidusrühmad ja ELi institutsioonid selle teema täielikult läbi arutaksid ning saaks välja töötada asjakohased lahendused. Eesmärgiks tuleks seada väljakutseid pakkuvate piirkondade liikuvusprobleemide parem kindlaks määramine ning käsitlemine ELi kõigi poliitiliste vahendite ja programmide raames, muutes sellega liikuvuse kättesaadavamaks ja vähendades elanikkonna vähenemise ohtu;

41.

leiab konkreetsemalt, et roheline raamat peaks käivitama arutelu, hindama seniseid edusamme, andes üldjoontes ülevaate praegusest õigusraamistikust ja asjakohastest poliitikaalgatustest; analüüsima geograafilisi ja demograafilisi väljakutseid pakkuvate piirkondade tugevaid ja nõrku külgi seoses liikuvusega ning nende panust territoriaalsesse ühtekuuluvusse kui tervikusse; analüüsima ebakõla aluslepingus nimetatud kohustuste ja ELi tavade vahel väljakutseid pakkuvaid piirkondi mõjutava reisijate- ja kaubaveopoliitika väljatöötamisel; tegema kindlaks mõju, mida kõik eelnev nende piirkondade majandusele ja tööhõivele avaldab; lisaks edendama liikuvuse rahastamisallikate, -programmide ja -poliitika paremat koordineerimist; soodustama teadusuuringuid ja innovatsiooni ning välja töötama katseprojekte; uurima tulevikuvõimalusi, sealhulgas seda, millised meetmed või stiimulid ja millisel valitsustasandil oleksid asjakohased;

42.

rõhutab, et rohelise raamatu väljatöötamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, kas sellised muud kui seadusandlikud meetmed nagu strateegia, tegevuskava, soovitused, suunised või heade tavade jagamine võiks riikliku või riiklikust madalama taseme algatustele lisaväärtust anda;

43.

kutsub komisjoni üles suurendama teadlikkust liikuvusest väljakutseid pakkuvates piirkondades selliste ürituste kaudu nagu iga-aastane liikuvusnädal.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/23

Raportöör

Cor Lamers (NL/EPP), Schiedami linnapea

Viitedokumendid

Komisjoni teatis „Euroopa puhta õhu programm”

COM(2013) 918 final

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete heite piiramise kohta”

COM(2013) 919 final – 2013/0442 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise ning direktiivi 2003/35/EÜ muutmise kohta”

COM(2013) 920 final – 2013/0443 (COD)

1.

võtab teadmiseks Euroopa puhta õhu uues programmis esitatud Euroopa Komisjoni ettepanekud, avaldab neile põhimõttelist toetust ja tervitab üldjoontes lähenemisviisi saasteallikatele (Euro 6 sõiduautode katsetsükli parem rakendamine, riiklikud vähendamiskohustused perioodil 2020–2030, keskmise võimsusega põletusseadmete heitkoguste piiramine jne);

2.

nendib, et õhusaaste on piiriülene fenomen, millega tuleb tegeleda Euroopa tasandil ning märgib sellega seoses samuti, et Euroopa Komisjoni algatuste ja uute õigusaktide ettepanekud on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

3.

sedastab nagu ka Euroopa Komisjon, et õhusaaste on suur probleem: õhusaaste on kõige olulisem keskkonnaga seotud enneaegsete surmade põhjus ELis, mille ohvrite arv on kümme korda suurem kui liiklusõnnetuste puhul ning õhusaaste on seotud hingamisteede- ja südame-veresoonkonna haiguste, infarktide ja vähiga. Õhusaastet esineb kõige enam linnapiirkondades, kus on ka kõrge rahvastikutihedus, aga ka piirkondades, kus seoses eriliste geograafiliste tingimustega, nt kitsad transiiditeed või teatud (jõe)orud, võivad heitkoguste mõjud koos valitsevate spetsiifiliste ilmastikutingimustega põhjustada õhusaasteainete suurt kontsentreerumist. Rahvatervis ja keskkonnakaitse peavad jääma Euroopa õhukvaliteedi poliitika lähtepunktideks;

4.

täheldab, et õhukvaliteet Euroopas on viimastel aastatel järk-järgult paranenud, ent paranemine ei toimu piisavalt kiiresti. Suur osa liikmesriike ei saavuta õigeaegselt õhukvaliteedi direktiivis kehtestatud piirtasemeid ja 17 liikmesriigi suhtes on käimas rikkumismenetlused;

5.

avaldab heameelt komisjoni eesmärkide taseme üle pikas perspektiivis, ent nendib, et esitatud heitkoguste poliitikat aluseks võttes läheb veel umbes kaks inimpõlve, enne kui Euroopa kodanikud saavad hingata tõeliselt puhast ja tervislikku õhku. See tõsiasi valmistab tõsist muret;

6.

viitab õhusaaste piiriülesele iseloomule ja arvab, et asjaomase problemaatika lahendamine nõuab mitmetasandilist lähenemisviisi, milles iga valitsustasand (Euroopa, riigi, piirkondlik ja kohalik) võtab kanda oma vastutuse. Selleks on tarvis terviklikku lähenemisviisi, milles võetakse arvesse „saastaja maksab” põhimõtet, seadustega sätestatud pädevusi ja kulude õiglast jaotust. Kõik valitsustasandid on viimastel aastatel võtnud arvukalt meetmeid kohaliku õhukvaliteedi parandamiseks ja tegelevad sellega edasi, kuid neil on vaja piisavat rahalist toetust nagu ka tõhusat poliitikat ja reguleerivaid vahendeid, millega on võimalik saavutada soovitud tulemusi (nt Euro 6 heitenormid). Kohalikud ja piirkondlikud meetmed on olulised, ent nende abil saavutatakse vaid piiratud soodsat (kohalikku) mõju ja need meetmed nõuavad reeglina suuri investeeringuid. Kohalike omavalitsuste mõju, vahendid ja otsustamisvabadus on tihti piiratud. Euroopa saasteallikale suunatud poliitikal ja riikide õigusaktidel on õhukvaliteedile reeglina palju suurem soodne mõju ja lisaks on need enamikul juhtudel ka kulutõhusamad. Enne immissiooninõuete kehtestamist tuleb seepärast kehtestada saasteallikale suunatud poliitika;

7.

viitab oma 2012. aasta Euroopa õhukvaliteedi poliitika läbivaatamise teemalisele ettevalmistavale arvamusele. Selles nõutakse tähelepanu pööramist poliitika paremale rakendatavusele ja seega terviklikule lähenemisviisile, ambitsioonikale saasteallikale suunatud Euroopa poliitikale ning Euroopa heitkoguste poliitika ja immissioonipoliitika teineteisega sidumisele nii eesmärkide taseme kui ka ajakavade osas;

8.

viitab samuti seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi olulistele lähtepunktidele ja Regioonide Komitee selleteemalisele arvamusele, milles käsitleti paremat integratsiooni, paremat rakendamist ja paremat valitsustasanditevahelist koostööd keskkonnapoliitika valdkonnas. Komitee rõhutab neid lähtepunkte ka käesolevas arvamuses;

9.

nendib, et komisjoni ettepanekud tähendavad konkreetseid samme saasteallikale suunatud poliitika osas, ent väljapakutud tähtaegu arvestades lasevad saasteallikale suunatud poliitika soodsad tulemused end veel liiga kaua oodata. Esitatud lähenemisviis ei aita liikmesriikidel ja omavalitsustel õigeaegselt saavutada õhukvaliteedi direktiivis kehtestatud norme. Seepärast teeb komitee järelduse, et Euroopa heitkoguste poliitika ja immissioonipoliitika vahel valitsevad endiselt väga suured ebakõlad. Sellele on vaja leida lahendus;

10.

toetab Euroopa Komisjoni ambitsioonikaid eesmärke, mille puhul püüeldakse pikas perspektiivis olukorra suunas, kus õhukvaliteet ei avaldaks enam (negatiivset) mõju inimeste ja ökosüsteemide tervisele. Komisjon viitab siinkohal õigusega Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rangetele suunisväärtustele, ent ei nimeta nende poole püüdlemisel konkreetset aastanumbrit;

11.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni tähelepaneku, et välisõhu kvaliteedi direktiivi ei täideta piisaval määral. Enamik liikmesriike ei saavuta piirtasemeid (õigeaegselt) ja 17 liikmesriigi suhtes on käimas rikkumismenetlused. Seepärast ei ole komisjonil kavas seda direktiivi lähitulevikus läbi vaadata. Ta püüdleb selle parema rakendamise suunas, nii et praegused piirväärtused saavutataks kõikjal hiljemalt 2020. aastaks. Formaalselt ei muutu tegelikult mitte midagi: juttu ei ole sellest, et (juriidiline) kohustus kehtivaid piirväärtusi õigeaegselt saavutada lükataks edasi;

12.

toonitab asjaolu, et kõige enam peab olukorra parandamisele kaasa aitama Euroopa saasteallikale suunatud poliitika. Selle poliitikaga ei ole aga viimastel aastatel saavutatud piisavalt soovitud tulemusi. Nimelt selgus, et mitme sõidukikategooria heited on praktikas suuremad kui Euroopa normid seda nende kategooriate jaoks ette näevad ning see on nii ka heitenormi Euro 6 alla kuuluva uusima kategooria sõidukite tegelike heidete puhul. See tekitab suuri probleeme eelkõige linnapiirkondades ja transiiditeede ääres. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et poliitilised eesmärgid ja ELi õigusaktid ei ole sageli olnud piisavalt kaugeleulatuvad;

13.

toetab üldjoontes Euroopa Komisjoni ettepanekuid saasteallikale suunatud poliitika osas (Euro 6 sõiduautode katsetsükli parem rakendamine, õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade vähendamine, keskmise võimsusega põletusseadmete heitkoguste piiramine jne). Komitee toonitab, et raskeveokite tüübikatsetus peab toimuma tegelikes liiklusoludes ja heidet tuleks mõõta sõiduki pardal, kusjuures määratud piirnorme ei tohi ületada üheski kasutusolukorras. Samas tunnistab ta, et olulise panuse nõutud vähendamiste elluviimisse võivad anda muud, juba olemasolevad ja kavas olevad saasteallikale suunatud meetmed (nt ökodisaini direktiiv, põllumajandusmeetmed, tööstusheidete direktiiv ja väljaspool teid, k.a siseveetranspordis kasutatavate liikurmasinate direktiiv). Tähtis on, et ka tulevastel aastatel oldaks selles vallas piisavalt ambitsioonikad ja et need pürgimused leiaksid väljenduse tehnilistes viitedokumentides (PVT-viitedokument);

14.

avaldab kahetsust, et kavandatud saasteallikale suunatud poliitika ei ole aga ei ajaliselt ega ka seatud eesmärkide taseme osas sünkroonne välisõhu kvaliteedi direktiivist tulenevate kohustustega. Saasteallikale suunatud poliitika positiivne mõju ei avaldu õigeaegselt. Komitee pooldas juba oma 2012. aasta arvamuses Euroopa immissioonipoliitika ja heitkoguste poliitika teineteisega sidumist. Komisjon on otsustanud vaadata välisõhu kvaliteedi direktiiv läbi alles siis, kui saasteallikale suunatud poliitika on hakanud mõju avaldama. Arvestades kehtestatud tähtaegu, võib viimatinimetatud poliitika järkjärgulisi positiivseid tulemusi oodata alles perioodil 2020–2030. Sellest võib järeldada, et komisjoni kõrged sihid saavad reaalsuseks kõige varem perioodil 2030–2050;

15.

nendib, et Euroopa Komisjon on alustanud rikkumismenetluse 17 liikmesriigi vastu vaatamata sellele, et kasutatavate tähtaegade puhul ei arvestata piisavalt sellega, kui kaua läheb aega enne kui saasteallikale suunatud poliitikad praktikas tulemusi annavad. Komitee kutsub komisjoni üles olema selletaoliste protsesside läbiviimisel eriti hoolikas ja valima realistlikest tähtaegadest lähtuva konstruktiivsema lähenemisviisi;

16.

teeb ettepaneku võimaldada liikmesriikidele teatud tingimustel pikemat saneerimisperioodi, mille puhul arvestataks tähtaegu, millal oodatakse tulemusi komisjoni esitatud saasteallikale suunatud poliitikale. Eeltingimuseks on saneerimisprogrammi koostamine koos meetmetega, mis peaksid viima immissioonipiirmäärade täitmiseni;

17.

märgib, et kõnealune ettepanek ei vabasta liikmesriike meetmete rakendamise kohustusest. Komisjon võiks, võrdsuse põhimõttega arvestades, tõepoolest kehtestada tingimused, mis oleksid kooskõlas Euroopa Komisjonis erandite võimaldamisel kasutatavate (ja varem kasutatud) tingimustega (1). Eesmärk on tagada, et asjaomased liikmesriigid teeksid piisavalt jõupingutusi poliitika ja meetmete rakendamisel, et täita siiski mõistlikuks tähtajaks välisõhu kvaliteedi direktiivis kirjeldatud normid;

18.

juhib tähelepanu sellele, et eelnevalt mainitud alternatiiv erineb erandi üleminekuperioodist, nii nagu Euroopa Komisjon seda hetkel rakendab. Selles arvestatakse nimelt ka tähtaegadega, mille jooksul komisjoni esitatud saasteallikale suunatud Euroopa poliitika hakkab mõju avaldama;

19.

toob siinkohal esile, et kohalikku õhusaastet põhjustavad rahvusvahelised, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud saasteallikad ja nende tekitatud heited. Kõik valitsemistasandid kannavad vastutust ja seepärast leiab komitee, et liikmesriigid peavad saneerimiskavad koostama tihedas koostöös omavalitsustega. Sellised plaanid võivad näiteks sisaldada liikmesriigi jaoks seda, et riik peab oma riikliku maksusüsteemi muutma nii, et see stimuleeriks enam keskkonnasõbralikumat transporti ja tõrjuks saastavat transporti. Omavalitsused võiksid seejärel tegutseda sellele vastavalt ja kehtestada näiteks keskkonnatsoonid;

20.

on seisukohal, et tagasihoidlikkus rikkumismenetluste menetlemisel on oluline ka seetõttu, et need võivad viia trahvide määramiseni ja paljudes liikmesriikides on (ettevalmistamisel) õigusaktid, mille kohaselt nõutakse vastavasisulised trahvid sisse madalama tasandi omavalitsustelt. Oma 2012. aasta arvamuses märkis Regioonide Komitee, et peab igasugust trahvide ülekandmist kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele põhjendamatuks. Õhukvaliteedi küsimuses on tegu tugeva vastastikkusega eri valitsustasandite vastutuste vahel. Ei ole õiglane panna vastutus üksnes ühele valitsustasandile ja nõuda trahvide maksmist vaid ühelt valitsustasandilt. Lisaks ei saa õigustada tõika, et kõige väiksema mõjuga valitsustasand loetakse vastutavaks, samas kui paljudes liikmesriikides tehakse põhimõttelisi valikuid riigi tasandil;

21.

meenutab, et oma 2012. aasta arvamuses märkis Regioonide Komitee, et oluline on uurida, kas elementaarne süsinik/tahm ei ole rahvatervise seisukohast mitte parem võrdlusnäitaja kui tahked peenosakesed PM2,5 ja PM10. Euroopa Komisjoni ettepanekutes puudub põhjalikum vastavasisuline uurimus. Regioonide Komitee viitab jätkuvalt asjaomase teema põhjalikuma uurimise olulisusele. Euroopa puhta õhu programmis pöörab Euroopa Komisjon tähelepanu mustale süsinikule ja komiteel on hea meel komisjoni lubaduse üle, et „PM2,5 vähendamise juures pannakse rõhk musta süsiniku vähendamisele, mis on teine peamine lühiajalise kliimamõjuga saasteaine”;

22.

avaldab heameelt Euroopa Komisjoni pooldatava tervikliku lähenemisviisi üle ja kordab seotud poliitikatega – nt kliima- ja energiapoliitika, majandus- ja tööstuspoliitika, põllumajandus- ja transpordipoliitika – kooskõlastamise suurt tähtsust;

23.

märgib, et selline terviklik lähenemine kajastub ka Euroopa fondide tegevuses. Suurem paindlikkus ja Euroopa fondide prioriteetide suunamine õhukvaliteedi parandamise meetmetele muudab lihtsamaks välisõhule seatud eesmärkide saavutamise ning järgib suurepärasel viisil komisjoni soovi rakendada terviklikku lähenemisviisi. Regioonide Komitee julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi taotlema aktiivselt vahendeid Euroopa fondidest;

24.

toetab seda, et Euroopa Komisjon väärtustab innovatsiooni ja teadmiste jagamist õhukvaliteedi valdkonnas, näiteks katseprojektide kujul ning kohaliku ja piirkondliku õhukvaliteedi juhtimisvahendite kogumi laiendamisega;

25.

viitab sellele, et märkimisväärse osa õhusaastest tekitavad mootorsõidukid ning nagu mainitud 2012. aasta arvamuses, on endiselt oluline, et pakutaks pidevat toetust alternatiivsete mootorite uurimisele ja stimuleerimisele, nagu näiteks poolhübriidsõidukid, elektrisõidukid, vesinikkütusel töötavad sõidukid jne. Selles kontekstis juhib komitee tähelepanu ka soovitustele, mis esitati Regioonide Komitee arvamuses teatise CARS 2020 kohta;

26.

sedastab, et on oluline reserveerida nii selle kui ka teiste õhukvaliteedi parandamiseks tehtud algatuste jaoks ka tulevikus piisavalt rahalisi vahendeid (nt struktuurifondidest, toetusprogrammidest Horisont 2020 ja LIFE);

27.

on seisukohal, et Euroopa poliitika teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise kohta on oluline vahend õhusaaste vähendamiseks ELis. See stimuleerib oluliselt vajalikku võitlust suurte saasteallikate vastu, nagu nt põllumajandus- ja tööstussektori tekitatud heited;

28.

toetab selles kontekstis komisjoni ettepanekut täiendavate riiklike vähendamiskohustuse kehtestamiseks pärast 2020 ja enne 2030. aastat. See on väga oluline (taust)kontsentratsioonide vähendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

29.

tunnistab vajadust seada enne 2020. aastat uued rahvusvahelised eesmärgid, vaadates selleks läbi Göteborgi protokolli, mis ajendaks ka riike väljaspool Euroopat rakendama õhukvaliteeti parandavat poliitikat. Göteborgi protokolli parandamine ei nõua aga liikmesriikidelt lisameetmete võtmist kuni aastani 2020 ja täiendavad riiklikud vähendamiskohustused nähakse ette alles pikemas perspektiivis;

30.

märgib, et see tähendab, et esialgu ei toimu õhusaasteainete heitkoguste sisulist vähendamist ja et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei toetata täiendavalt välisõhu kvaliteedi direktiivi immissiooninõuete õigeaegsel saavutamisel enne, kui on tunda rangemaks muudetud riiklike heitkoguste nõuete mõju;

31.

toetab kindlalt kavandatud artikli 6 sätet, et liikmesriigid peavad riikliku õhusaaste kontrolli programmides hindama, mil määral on tõenäoline, et riigisisesed heiteallikad mõjutavad õhu kvaliteeti nende territooriumil ja naaberliikmesriikides ning võtma arvesse vajadust vähendada õhusaasteainete heitkoguseid, et täita õhukvaliteedi eesmärke oma territooriumil ja vajaduse korral naaberliikmesriikides. Komitee soovib, et see säte jäetaks lõplikus direktiivis alles;

32.

pooldab riiklike vähendamiskohustuste osas piisavalt kõrge eesmärkide taseme seadmist aastaks 2030. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangust nähtub, et on olemas mänguruum saavutamaks kulutõhusal viisil kõrgem eesmärkide tase kui praegustes ettepanekutes kavandatud. Komitee nõuab seepärast, et vähemalt ei muudetaks kuni aastani 2030 välja pakutud vähendamiskohustusi ning kutsub üles vähendamiskohustusi võimalusel veelgi suurendama. Sellegipoolest peavad vähendamiskohustused olema saavutatavad ja kohandatud majanduslikult tasuvatel kriteeriumidel põhinevatele tehnoloogilistele võimalustele;

33.

soovitab valida 2025. aastaks vahe-eesmärgid, mis oleksid samal määral siduvad kui eesmärgid aastateks 2020 ja 2030. See loob täiendava kontrollivõimaluse, mis kohustab liikmesriike alustama kahjulike heitkoguste vähendamist õigeaegselt;

34.

toetab esitatud paindlikkusmeetmeid, ent viitab sellele, et neid ei tohi kasutada selleks, et ei peaks sekkuma, juhul kui poliitika ei anna soovitud tulemusi;

35.

toetab Euroopa Komisjoni algatust õigusakti ettepaneku osas, mis puudutab keskmise võimsusega (1 kuni 50 MW) põletusseadmete heitkoguste (SO2, NOx ja tahkete osakestele) piiramist. ELis on umbes 1 42  986 sellist põletusseadet. Kõnealune ettepanek rahuldab vajaduse seni Euroopas puudunud õigusaktide järele sellele põletusseadmete kategooriale. Komisjoni ettepanek puudutab vaid SO2, NOx ja tahkeid osakesi. Tulevasi õigusakte silmas pidades kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles uurima, kas oleks mõttekas määratleda CO heitkoguste vastavad sihttasemed;

36.

on seisukohal, et keskmise võimsusega põletusseadmetele kehtestatud ambitsioonikad sihid on märkimisväärse tähtsusega heitkoguste vähendamise riiklike kohustuste ja välisõhu kvaliteedi direktiivi eesmärkide saavutamise seisukohast, kuid tunnistab ka seda, et oluline on vahetada energiaallikaid, minnes fossiilkütustelt mõnel juhul üle biomassile, võttes kasutusele biomassi põletamisel tekkivate heitkoguste vähendamiseks vajalikud mehhanismid ja süsteemid. Selleks on määrava tähtsusega parimate võimalike tehnoloogiate kasutamise kohustuse kehtestamine. Uute käitiste puhul on häid näiteid sellest, kuidas esmaste meetmete abil on võimalik kinni pidada heitkoguste rangematest piirväärtustest, nt maagaasil töötavate katelde ja turbiinide puhul;

37.

on seisukohal, et energia tootmiseks ette nähtud väikese ja keskmise võimsusega põletusseadmete heitkoguste osakaalu riiklikes heitkoguste tasemetes peab olema võimalik hinnata heitkoguste vähendamise kulutõhususe seisukohalt;

38.

loodab, et ELi õhukvaliteedi poliitika on prognoositav, kaugelevaatav ning loomulikus kooskõlas kliima- ja energiapoliitika ning ELi teiste poliitikavaldkondadega;

39.

märgib, et lisa IV osas on oluline, et antaks rohkem selgitusi direktiivis sisalduvate mõõtmissageduste, parameetrite ja mõõtmismeetodite kohta. Asjaomane teave on otsustava tähtsusega, et oleks võimalik pidada arutelusid direktiivi rakendatavuse ja seega selles sisalduvate heitkogustele kehtestatud nõuete üle;

40.

märgib, et mõnes liikmesriigis on juba kehtestatud riiklikud õigusaktid keskmise võimsusega põletusseadmetele. Mõnel juhul on nendes seadustes heitkogustele kehtestatud nõuded rangemad kui väljapakutud Euroopa nõuded. Teistel juhtudel aga mitte. Keskkonna ja tervise seisukohast lähtuvalt on oluline, et neis liikmesriikides, kus riiklikud nõuded on rangemad, oleks võimalik need rangemad nõuded säilitada;

41.

peab vältimatuks, et keskmise võimsusega põletusseadmete direktiivis võetakse arvesse kulutõhusust saasteainete, näiteks tahkete osakeste piirväärtuste kehtestamisel nii olemasolevatele kui ka uutele seadmetele;

42.

esitab taotluse uurida teisi, rangemaid eristamise võimalusi, pidades seejuures silmas rakendatavust ja proportsionaalsust. Seda võiks teha võimsusest ja kasutatud kütusest lähtuvalt kindlasti seal, kus piirväärtusi on võimalik saavutada üksnes kalli toruotsatehnoloogia abil ja mille puhul kulud avaldavad suhteliselt suurt mõju väiksemat tüüpi käitistele. Mittestandardsete kütuste puhul (nagu protsessigaasid ja -vedelikud, biogaas jne) tuleks uurida rohkem kohandatud lähenemisviiside võimalikkust. Arvestades suuri erinevusi alustehnoloogiates, tuleks lisaks kaaluda eristamist seadmete tüüpidest lähtuvalt (nt jaotamine gaasiturbiinideks, mootoriteks, kateldeks ja muudeks). Kasutades liiga karmi üldist lähenemisviisi tekib oht, et mõnikord on nõuded teatud tüüpi käitiste suhtes mittevajalikult ranged;

43.

nendib, et väljapakutud registreerimiskorra ja seirenõuetega võivad mõnel juhul valitsustele ja ettevõtetele kaasneda kõrged (täiendavad) halduskulud. See aspekt tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Üks konkreetne näide on küttekatlad, mille puhul tehnilisest seisukohast lähtuvalt ei anna kõrge mõõtmissagedus kuigi suurt lisaväärtust, kuna küttekateldele ei avalda vananemine ja saaste nii suurt mõju kui näiteks mootoritele.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/30

Raportöör

Povilas Žagunis, Panevėžyse rajooni volikogu esimees (LT/EA)

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1308/2013 ning määrust (EL) nr 1306/2013 haridusasutustes puu- ja köögivilja, banaanide ning piima jaotamise toetuskava osas

COM(2014) 32 final

1.

viidates sellele, kui tähtis on kujundada tervislikke harjumusi juba koolieast alates, ja arvestades Euroopa Liidu võimalusi edendada tervisliku eluviisi järgimise võimet ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalusi võtta ja viia ellu meetmeid, mis on kohandatud konkreetse olukorraga ja põhinevad ühistel Euroopa kavadel;

2.

rõhutab, et mahetoit ja geneetiliselt muundatud organismide vaba toit moodustab olulise osa laste jätkusuutlikust toitumisest;

3.

tõstes esile, milline tähtsus on puu- ja köögivilja jaotamise kaval, milles osaleb 25 liikmesriiki (Ühendkuningriik, Soome ja Rootsi ei osale) ja mille võimalusi kasutas 2012/2013. õppeaastal 8,4 miljonit last 61  396 koolis, ning piima jaotamise kaval, milles osalevad kõik liikmesriigid ja mille võimalusi kasutas 2011/2012. õppeaastal 20,3 miljonit last kogu ELis, ning tuues esile võimalusi, mis avanevad kõigile osaleda soovivatele ELi liikmesriikidele;

4.

viidates sellele, et kõnealuse seadusandliku algatuse kitsast temaatilisest piiritletusest hoolimata käsitletakse selles ELi ja liikmesriikide mitmeid olulisi pädevusvaldkondi: ühist põllumajanduspoliitikat ja siseturgu, tervishoidu ja teatud piirangutega ka haridust;

5.

tervitab Euroopa Kontrollikoja 2011. aasta aruandele (1) viidates välja töötatud soovitust ühendada kavad koolides piima (võeti kasutusele 1977, laiendati keskkoolidele 2008) ja puuvilja jaotamiseks (võeti kasutusele 2009) ning määrata kindlaks ühtsed kaasrahastamise eeskirjad, samuti soovitusi tõhususe suurendamiseks ja koordineerimise parandamiseks;

6.

tervitab asjaolu, et liikmesriikidel on vastavalt muudetud määrusele nr 1308/2013 võimalus jagada riiklike kvootide piires ümber osa vahenditest, mis on ette nähtud puu-ja köögivilja, samuti banaanide ning piima jagamiseks koolides (artikli 23a lõige 4). Sellega ei tagata mitte ainult suuremat paindlikkust vahendite kasutamisel, vaid luuakse liikmesriikide tasandil ka tingimused, et vältida võimalikke probleeme seoses kasutamata toetusvahendite murettekitavalt suure osakaaluga (kohati 30 %). Probleemid on välja toodud ettepanekule lisatud finantsselgituses (punkt 1.5.1). Samuti kutsub komitee üles kaasama ümberjagamisse ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

7.

väljendab samas kahtlusi seoses selle osaga vahenditest, mida liikmesriigid võivad kavaettepaneku kohaselt oma äranägemisel ümber jaotada; tõdeb, et välja pakutud 15 % määr ei põhine põhjalikul uurimusel, iseäranis selle taustal, et kasutamata jäänud vahendite osakaal ulatub mõlema kava puhul, mida kavatsetakse muuta, üksikjuhtudel kuni 30 %ni. Seepärast näib, et ettepanek ei ole piisavas kooskõlas hea valitsemistava põhimõtetega;

8.

tervitab muudetud määruse nr 1308/2013 sätteid, millega antakse liikmesriikidele võimalus kava omavahenditest või erasektori vahendeid kaasates täiendavalt rahastada, ning peab seda heaks aluseks sünergia tekkimisele riiklike ja Euroopa vahendite kasutamisel eesmärgiga jõuda positiivse ja eri liikmesriikide nägemusest sõltumatu tulemuseni;

9.

teeb ettepaneku parandada koolides puu- ja köögivilja ning piima jaotamise toetamise korraldust, andes võimaluse toetamiseks eraldatud riiklikke vahendeid ümber jaotada. Kui näiteks veidi enne kava kuueaastase kestuse lõppemist peaks selguma, et mõni liikmesriik ei ole talle eraldatud vahendeid täielikult ära kasutanud, tuleks kõigepealt kaaluda vahendite ümberjagamist neile piirkondadele, kus on vahendeid kõige paremini ära kasutanud, seejärel peaks olema võimalik komisjoni määratud riiklikud kvoodid ümber jagada neile liikmesriikidele, kes on oma vahendid ära kasutanud või isegi eraldatust rohkem vahendeid kasutanud, et sel moel toetada neid liikmesriike, kes kava edukalt rakendavaid, ja motiveerida uuteks jõupingutusteks neid liikmesriike, kel see nii tõhusalt ei õnnestu;

10.

toonitab, et praegu kvootide liikmesriikide vahel jaotamiseks kasutatavad põhimõtted, nimelt empiiriline kriteerium (Kuidas on liikmesriigid toetust varem kasutanud?) ja teiseks olemasolev vajadus (Kui suur on 6–10aastaste laste tegelik osakaal liikmesriigi rahvastikus?), on väga formaalsed ja neist ei pruugi toetusvajaduse tulemuslikuks määramiseks piisata;

11.

pidades silmas Euroopa mitmekesisust, teeb ettepaneku kaaluda lisakriteeriumide kehtestamist, mille põhjal määrataks kindlaks koolipiima- ja koolipuuvilja kavade riiklikud kvoodid. Sellised kriteeriumid võiksid olla nt piirkonna arengutase ja statistiliselt keskmine vitamiinipuudus, mis tuleneb erinevusest laste toitumises objektiivselt (Maailma Terviseorganisatsiooni kasutatava meetodi alusel arvutatud) vajaliku puuviljakoguse (400 g päevas) ja statistiliselt keskmise tegeliku puuviljatarbimise vahel, toitumisharjumised (lõunapoolsetes liikmesriikides süüakse traditsiooniliselt rohkem puu- ja köögivilja kui põhjapoolsetes liikmesriikides) jne;

12.

avaldab kahtlust, kas määruse ettepaneku põhjenduses 7 esitatud ettepanek, mille kohaselt delegeeritakse komisjonile õigus võtta vastu teatavaid õigusakte seoses täiendavate eeskirjade vastuvõtmisega, milles käsitletakse mõlema nimetatud kriteeriumi tasakaalu, on ikka asjakohane, ja leiab, et see võib olla katse laiendada komisjoni pädevusi liikmesriikide pädevuste arvel;

13.

väljendab muret seoses määrusega liikmesriikidele pandud kava jälgimise kohustusega (2) ning iseäranis selle kohustuse tõttu liikmesriikides riiklike ning kohalike ja piirkondlike asutuste jaoks tekkiva halduskoormusega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoolitsema selle eest, et kava jälgimisega seonduv halduskoormus hoitaks võimalikult madalal;

14.

väljendab kahtlusi seoses määruses kehtestatud põhimõttega määrata kindlaks ELi maksimaalne toetussumma portsjoni kohta ja mitte toetuse protsendimäär ning viitab sellise arvestusmeetodiga kaasnevatele ohtudele, nimelt võimalusele, et konkreetse toetussumma kindlaksmääramine viib püüdeni kasutada soodsamaid, kuid madalama kvaliteediga tooteid; teeb ettepaneku määrata ka edaspidi kava jaoks ette nähtud ELi rahaline toetus (ülempiir) ja toetuse konkreetne summa kindlaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 3;

15.

arvestades ohtu, et ELi toetussumma kindlaksmääramine portsjoni kohta võib viia mööndusteni jagatavate toiduainete kvaliteedis, kutsub kõiki osalisi üles võtma meetmeid tarnitud põllumajandustoodete toetuskavale vastava hea kvaliteedi tagamiseks ja kontrollimiseks;

16.

viidates Euroopa Kontrollikoja aruande järeldustele, mille kohaselt on asjaolu, et puudub vahend toetuse suunitlemiseks esmavajadustele, suuresti kaasa aidanud lahknevusele koolipiima kava tulemuste ja seatud eesmärkide vahel, avaldab rahulolematust määruse nr 1308/2013 (haridusasutuste varustamine põllumajandustoodetega) artikli 23 sõnastusega, sest selles ei käsitleta seda, kui tähtis on puu- ja köögivilja tarnimise kuueaastaste kavade edasiarendamisel konsulteerida kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja võtta arvesse nende kogemusi;

17.

pidades silmas asjaolu, et igasugust püüet kehtestada ELi tasandil liikmesriikidele siseriikliku konsulteerimise eeskirjad tuleks hinnata subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisena, kutsub komisjoni üles soovitama määruses, et liikmesriigid kasutaksid rohkem võimalust saada kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt tagasisidet, sest need on lõpptarbijale ja sihtrühmale lähimad institutsioonid; iseäranis tuleks nad kaasata riiklike puu- ja köögivilja tarnimise kuueaastaste kavade koostamise käigus toimuvatesse aruteludesse;

18.

juhib tähelepanu sellele, et kui inimestel kujuneb harjumus tarbida piima, puu- ja köögivilja, siis on sellel pikas perspektiivis ka majanduslik mõju ja see aitab saavutada ühiseid Euroopa eesmärke tõsta konkurentsivõimet ja suurendada ühtekuuluvust;

19.

juhib tähelepanu sellele, et toiduained on väheste eranditega kohalikud tooted ning nende tarbimise toetamine aitab seega suurendada praegust nõudlust ja saavutada – makrotasandil – ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid. Lisaks sellele edendab see, kui lapsi julgustatakse tervislikumat toitu sööma, tervislike toitumisharjumuste kujunemist ja jätkusuutlikku tarbimist tulevikus. Seepärast tuleb puu- ja köögivilja ning piima tarbimise toetamist vaadelda Euroopa konkurentsivõime parandamise püüdluste osana;

20.

arvestades praegust arutelu selle üle, mil määral võivad olla töödeldud kõnealuse toetuskava alusel toetuskõlblikud tooted, ja pidades silmas, kui oluline on põhimõte panna juba lapsepõlves alus tervislikule toitumisele, teeb ettepaneku piirduda toetuskava kaudu antava rahalise toetuse puhul töötlemata või väga vähesel määral töödeldud toodete ning kahjulikke lisandeid, magusaineid, maitsetugevdajaid või soola mitte sisaldavate toodetega;

21.

arvestades Euroopa mitmekesisust, on seisukohal, et püüd Euroopa tasandil kindlaks määrata, milliseid puu- ja köögivilja liike võib toetuskava kohaselt koolides jaotada, ei ole otstarbekas; selle asemel peaks iga liikmesriik ise kas piirkondlikul või kohalikul tasandil otsustama, millised puuvilja-, köögivilja- ja piimatooted sobivad koolides jaotamiseks;

22.

suhtub kriitiliselt uue kavaga seotud ettepanekutesse piirduda piima jaotamisel vaid joogipiimaga, on seisukohal, et toetuskõlblikud peaksid olema ka vähetöödeldud piimatooted, mis ei sisalda kahjulikke lisandeid: looduslikud (magustamata) piimatooted, nt jogurt või toorjuust;

23.

juhib tähelepanu sellele, et tootepaleti kitsendamine ei vähenda mitte ainult laste valikuvõimalusi ega kava atraktiivsust, vaid võtab laktoositalumatusega lastelt, kes taluvad siiski kääritatud piimatooteid, nt magustamata jogurtit, võimaluse kavast osa saada;

24.

rõhutab, kui tähtis on määruses tähelepanuta jäänud toetuskava raames jaotatavate toodete kvaliteedi küsimus; kasusaajate, koolide ning muude sotsiaal- ja majanduspartneritega peetud konsultatsioonide käigus selgus, et püüded saada sama hinna eest suuremaid koguseid viisid mööndusteni kvaliteedis ja hankemenetluse puhtformaalse järgimisele, mille tagajärjel tuleb ette, et lapsed saavad toiduaineid, mille kvaliteet on kaugel esmaklassilisest;

25.

kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et määrata kindlaks toetuskava raames jaotatavate toiduainete kvaliteedi miinimumstandardid ja tagada nende standardite järgimine;

26.

viitab Euroopa Kontrollikoja aruande järeldustele, mille kohaselt ei ole koolipiima kava ülemäära tõhus ega ole saavutanud soovitud mõju, sest enamikul juhtudel oleksid subsideeritud tooted olnud igal juhul koolisöökla menüüs või toetuse saajad oleksid neid tõenäoliselt ostnud ka toetust saamata. Samuti ei võetud kava kujundamisel ja elluviimisel piisavalt arvesse haridusalaseid eesmärke (3);

27.

kutsub liikmesriike seepärast ja piima väärtust laste jaoks silmas pidades üles selgitama välja, milline on piimatoodete vajadus nende koolipiima kava alusel jaotamiseks, ning kasutama ELi toetust vaid selleks, et varustada koolisööklaid piimatoodetega, mis vastavad tervisliku toitumise kriteeriumidele ja on toitumise aspektist kõige väärtuslikumad;

28.

on mures häirivate statistiliste andmete pärast, millest ilmneb, et ELis tervikuna on 22 miljonit ülekaalulist last ja 5 miljonit last on lausa rasvunud (4) ning et 2011. aastal tarbis 27liikmelise ELi täiskasvanud elanik keskmiselt vähem kui poole Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud puu- ja köögiviljakogusest (5); toonitab seoses sellega, et koolil kui kohal, kus noori eluks ette valmistatakse, on täita oluline roll teadmiste edastamisel tervisliku toitumise kohta ja tervislike toitumisharjumiste kujundamisel;

29.

seoses sellega juhib iseäranis tähelepanu rollile, mida sageli haridusasutuste eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad tervisliku eluviisi edendamisel, ja nõuab, et sellealastele meetmetele ja koostööle omistataks suurem tähtsus;

30.

peab seni kehtivates regulatsioonides sisalduvaid kvaliteedinõudeid (6) positiivseks ja soovitab need säilitada või siis neid toitumisteadlaste seisukohti arvesse võttes võimaluse korral isegi karmistada;

31.

juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata piirkondlike, riiklike ja Euroopa tasandi tervishoiualgatuste paljususest (7) ei soosi üldised ühiskondlikud raamtingimused siiski tervislikku eluviisi: 2011. aastal tarbis 27liikmelise ELi elanik keskmiselt vähem kui poole Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud puu- ja köögiviljakogusest (8); seoses sellega avaldab kahtlust kavas määratud vanusepiirangu suhtes, mille kohaselt toetatakse vaid 6–10aastasi lapsi, ja peab seda ebapiisavaks, et praegusi, tervisliku eluviisi aspektist ebasoodsaid tingimusi silmas pidades kujundada välja head toitumisharjumused, ning soovitab kaaluda võimalust laiendada kõnealust kava nii noorematele lastele, kes käivad lastesõimes, lasteaias või muus koolieelses asutuses, kui ka üle 10aastastele lastele;

32.

juhib tähelepanu puu- ja köögivilja ning piima jaotamisega seonduvatele jätkusuutliku arengu aspektidele, iseäranis kahjulikule mõjule, mida kaubavedu avaldab keskkonnale ja rahvatervisele, ning nõuab seoses sellega, et kõnealuse toetuskava raames toimuvad tarned hõlmaksid rohkem kohalpeal või ümbritsevates piirkondades toodetud/kasvatatud tooteid;

33.

pidades silmas jätkusuutliku arengu aspekte ja vajadust edendada ELi kodanike hulgas juba varases eas jätkusuutliku tarbimiskultuuri kujunemist, kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama ekspertide ja poliitikute hulgas ulatusliku diskussiooni selle üle, millised on õiguslikud võimalused vastava piirkonna puu- ja köögivilja ning piimatoodete eelistamiseks, kaasa arvatud võimalikud erandid hankemenetlust käsitlevate õigusaktide kohaldamisest või nende õigusaktide vastav muutmine;

34.

taotleb, et need kavad võimaldaksid prioriseerida kohaliku toodangu ja lühikeste turustusahelate toetamist, ning ärgitab prioriteediks seadma ka mahepõllumajanduse tooted;

35.

on mures häirivate statistiliste andmete pärast, millest ilmneb, et ELis tervikuna on 22 miljonit ülekaalulist last ja 5 miljonit last on lausa rasvunud ning et 2011. aastal tarbis 27liikmelise ELi täiskasvanud elanik keskmiselt vähem kui poole Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud puu- ja köögiviljakogusest (9); toonitab seoses sellega, et koolil on täita oluline roll noorte eluks ettevalmistamisel ja tervislike toitumisharjumiste kujundamisel;

36.

seoses sellega juhib iseäranis tähelepanu rollile, mida sageli haridusasutuste eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad tervisliku eluviisi edendamisel, ja nõuab, et sellealastele meetmetele ja koostööle omistataks suurem tähtsus;

37.

juhib tähelepanu puu- ja köögivilja ning piima jaotamise kava võimalikule harivale mõjule: kava abil teavitatakse noori EList ja täiendatakse ka nende teadmisi põllumajandusest – eesmärgiga lähendada tarbijaid kohalike toiduainete tootjatega ja soodustada kohalikku keskkonnahoidlikku põllumajandust –, loomakasvatusest, tervislikest ja ebatervislikest toiduainetest, tasakaalustatud toitumisest, seosest tarbitud toiduainete ja oma tervisliku seisundi vahel ning toiduainete raiskamise vähendamisest. Komitee tervitab ette nähtud võimalust rahastada uue kava vahenditest ka toetavaid meetmeid nt tervislike ja esmaste toiduainete kasulikkuse selgitamiseks;

38.

juhib tähelepanu teadusuuringute tulemustele, mille kohaselt on ebatervislike toiduainete ja rasvumisega võimalik edukalt võidelda vaid mitmetahuliste meetmete abil, kusjuures laste toitumisalasesse harimisse tuleb kaasata nii koolid, lapsevanemad kui ka ühiskond; seoses sellega peab nimetatud sihtrühmale suunatud haridus- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniat koolides puu- ja köögivilja ning piima jaotamise kava lahutamatuks osaks (10);

39.

pidades silmas praeguses tarbimisühiskonnas kujunenud suundumust tarbida kutsuvalt esitletud ja pakendatud tooteid ning arvestades asjaolu, et ligitõmbav esitlus viib sageli selliste ainete tarbimiseni, mille tervisemõju on ebaselge, kutsub seoses käsitletava kavaga üles pühendama rohkem tähelepanu töötlemata toiduainetest ja nendes sisalduvate toitainete kasulikkusest teavitamisele;

40.

jagab Euroopa Komisjoni muret, et erinevalt koolipuuvilja kavast on koolipiima kava puhul ellu viidud vaid vähe haridusmeetmeid (11), ning juhib tähelepanu asjaolule, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on võimelised selliseid meetmeid edukalt ellu viima, kohandades need vastava koha või piirkonna laste teabevajadusele;

41.

arvestades subsidiaarsuse põhimõtet ning tõsiasja, et haridusprogrammid kuuluvad liikmesriikide pädevusse ja seetõttu ei pruugi ELi sekkumine riigisisestesse haridusprogrammidesse olla asjakohane, soovitab võtta kõik puu- ja köögivilja ning piima jaotamise kavaga seonduvad meetmed peamiselt riigi tasandil ja mitte kehtestada neile rahastamise miinimummäära.

20.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 415/37

Raportöör

Dainis Turlais (LV/ALDE), Riia linnavolikogu turvalisuse, korruptsioonivastase võitluse ja avaliku korra komisjoni esimees

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise kohta

COM(2014) 221 final

1.

toetab komisjoni ettepanekut deklareerimata töö vastu võitlemise Euroopa platvormi kohta ja tunnistab, et selle nähtusega tuleb võidelda kooskõlastatud ja ühtsel viisil, et säilitada Euroopa Liidu kõrged tööhõivestandardid, vältida tõsiseid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi ja lahendada töötajate liikuvusega seonduvaid probleeme ning kasutada inimkapitali täielikumalt ja tõhusamalt;

2.

toetab ettepanekut lisada platvormi rakendusalasse näilised füüsilisest isikust ettevõtjad. See lisamine on hädavajalik, kuna õiguslike või maksukohustuste vältimise otstarbel valesti deklareeritud ettevõtlus avaldab sarnaselt deklareerimata tööga kahjulikku mõju, eelkõige töötingimustele, sotsiaalkindlustussüsteemidele ja nende pikaajalisele rahastamisele;

3.

tunnistab, et kavandatav platvorm deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alase koostöö tugevdamiseks on konkreetne panus jõupingutustesse, mida praegu tehakse innovatiivsete lahenduste leidmiseks, et mitte ainult tõsta tööhõivemäära ja saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, vaid ka parandada tööhõive kvaliteeti ja tööohutust Euroopa Liidus;

4.

viitab hiljuti ilmunud Eurofoundi aruandele (1), milles rõhutatakse, et „on olemas tihe seos laiemas mõttes kokkuhoiuprogrammide ning varimajanduse ulatuse ja arengu vahel”. Seetõttu peab komitee kahetsusväärseks lõhet kokkuhoiumeetmete abil saavutatava tagasihoidliku kokkuhoiu ja deklareerimata töö vastase võitlusega kaasneva võimaliku kokkuhoiu vahel;

5.

nõustub komisjoniga selles, et deklareerimata töö avaldab tõsist mõju eelarvele, kuna põhjustab maksutulude ja sotsiaalkindlustusmaksete vähenemist ning seetõttu on sellel ka negatiivne mõju tööhõivele, tootlikkusele, töötingimustele, oskuste ja elukestva õppe arengule, mis omakorda viib pensioniõiguste vähenemiseni ja piirab juurdepääsu tervishoiule; rõhutab asjaolu, et deklareerimata töö kujutab endast tõsist ohtu sotsiaalmajanduslikule ühtekuuluvusele;

6.

rõhutab, et need küsimused on eriti olulised kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kuna maksutulude vähenemisel on negatiivne mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvetele, kuna suurenevad nende kulutused inimeste põhivajaduste katmiseks. Deklareerimata töö lühi- ja pikaajaliste mõjude hulka kuuluvad ka madalamad palgad asjaomasel tööturul ning sellist tööd tegevate inimeste jaoks otseselt: tervise- ja sotsiaalkindlustuse puudumine või märkimisväärselt madalamad pensionid kui ametlikult töötavatel inimestel. Seega väheneb deklareerimata töö probleemiga silmitsi seisvate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkus laiendada üldsusele pakutavate teenuste valikut ja parandada nende kvaliteeti pikas perspektiivis;

7.

väljendab kahetsust, et komisjoni ettepanekus ei mainita kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ega Regioonide Komitee enda osatähtsust, ja kinnitab, et sageli on just kohalik ja piirkondlik tasand tööotsijatele ja töötajatele kõige lähemal, ning et tööturg on oma olemuselt esmajoones kohalik (2);

8.

sellega seoses kutsub komisjoni üles tunnistama, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tähtis roll deklareerimata töö vastases võitluses, kui arvestada juba toimivat koostööd kohalike omavalitsuste, tööandjate organisatsioonide, töötajate organisatsioonide ja tööhõiveasutuste vahel, samuti ka selles valdkonnas kohalikul ja piirkondlikul tasandil välja kujunenud häid tavasid. Seega on kohaliku tasandi osalejate tegevusel otsustav tähtsus kõnealuse platvormi õnnestumise jaoks, kuna asjaomastel osalejatel on kõige paremad võimalused kodanike elus toimuvate arengute jälgimiseks ja mõistmiseks. Samuti võiksime EURESe võrgustiku eeskujul kaasata kodanikuühiskonna partnerid, et laiendada platvormi kohaldamisala;

9.

leiab, et platvorm, mille eesmärgiks on vahetada teavet ja häid tavasid, võiks anda märkimisväärset lisaväärtust, pidades silmas praegust majandus- ja finantskriisi ja vajadust kasutada olemasolevaid inim- ja majandusressursse võimalikult tõhusalt. Platvorm soodustab suure tõenäosusega deklareerimata töö vastu võitlemisele suunatud meetmete sidusat kavandamist, võttes siiski arvesse selle nähtuse laia levikut ja pidades samas meeles, et selle tõkestamine eeldab spetsiifilisi ja sihipäraseid meetmeid;

10.

väljendab hämmeldust selle üle, et komisjon ei põhjenda selgemalt, miks ta esitab ettepaneku liikmesriikide kohustuslikuks osalemiseks platvormis, kuigi ettepaneku õiguslikuks aluseks oleva Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 153 on lubatud üksnes liikmesriikide vahelise koostöö edendamisele suunatud meetmed. Lisaks märgib komitee, et komisjon piirdub ettepaneku subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse analüüsimisel vahendi valiku (Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus) põhjendamise ning ettepaneku kui terviku lisaväärtuse esiletõstmisega, jättes tähelepanuta platvormis osalemise kohustuslikkuse. Seetõttu väljendab komitee kahtlusi seoses ettepaneku kohustuslikkuse vastavusega subsidiaarsuse põhimõttele;

11.

rõhutab vajadust rakendada viivitamatult kättesaadavaid ja tõhusaid meetmeid. Neid peaksid võtma kõik liikmesriigid, et tõkestada deklareerimata tööd ja tegevust näilise füüsilisest isikust ettevõtjana.

12.

märgib, et platvormi eesmärkide elluviimiseks praktikas oleks otstarbekas kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadmisi ja kogemusi, võttes arvesse, et nad teevad koostööd tööhõiveasutuste, sotsiaalkindlustusasutuste, huvitatud toimijate ning formaalsete ja mitteformaalsete kodanikevõrgustikega, ning samuti arvestades seda, et neil on vahetud kogemused ja teadmised seoses põhjustega, mis viivad varimajanduse tekkeni kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

13.

toonitab, et võttes piirkondlikul ja ELi tasandil vastu strateegiaid deklareerimata töö kohta teadlikkuse suurendamiseks, peab platvorm konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatega, et need strateegiad ei oleks vastuolus kohalike omavalitsuste koostatud strateegiatega ega põhjustaks täiendavat haldus- ja finantskoormust. Selleks peaks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tagama rohkem vabadust seoses nende tegevuse iseloomuga platvormi töös osalemisel;

14.

märgib, et deklareerimata töö on ülimalt negatiivne nähtus: see jätab töötaja ilma võimalusest saada asjakohast arstiabi, kui temaga juhtub tööõnnetus, ta jääb haigeks või saab kutsehaiguse, samuti jätab see töötaja ilma õigustest, mis on ette nähtud sotsiaalkindlustusmaksete maksjatele; lisaks sellele tekitab see töötaja pensionile minnes vaesusriski, vähendades samal ajal avalike teenuste kvaliteedi ja valiku parandamiseks ette nähtud vahendeid. Peale selle teevad deklareerimata tööd sageli just naised ja noored, mis on liikmesriikidele ja Euroopa Liidule täiesti vastuvõetamatu;

15.

juhib tähelepanu eelkõige vajadusele edendada teavitus- ja hariduskampaaniaid, et tõsta üldsuse teadlikkust deklareerimata töö negatiivsetest aspektidest, parandamaks eri kodanikerühmade ja eelkõige noorte teadlikkust selle nähtuse ulatusest ja selle negatiivsetest mõjudest riikide majandusele ja kodanike elatustasemele, töötingimustele, elukestvale sotsiaalkaitsele ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkusele laiendada pakutavate teenuste valikut ja parandada nende kvaliteeti; rõhutab seda, et vastutust kannavad nii eraisikud kui ka potentsiaalsed tööandjad;

16.

märgib, et võttes arvesse otsest sidet elanikkonnaga ja koostööd oma piirkonna tööandjatega, võiksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused riiklike valitsuste toetusel märkimisväärsel määral kaasa aidata deklareerimata töö avastamisele ja töötajate, eriti kõige haavatavamate rühmade aitamisele deklareeritud töö turule integreerumisel;

17.

juhib tähelepanu sellele, et ei ole vaja mitte ainult võidelda deklareerimata töö vastu, vaid ka vähendada sedalaadi tegevuse atraktiivsust ja edendada seaduslikku tööhõivet, vähendades vajaduse korral maksu- ja halduskoormust;

18.

kordab, et võitluses deklareerimata töö vastu on vaja vaadelda sisserände laiemat konteksti, kuna võimalused sedalaadi tegevuseks on üks tegur, mis innustab ebaseaduslike sisserändajate voolu ja nende ekspluateerimist tööturul (3);

19.

tervitab asjaolu, et sotsiaalpartneritele, Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondile (Eurofound), Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuurile (EU-OSHA), Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile (ILO) ja Euroopa Majanduspiirkonna riikidele on antud platvormil vaatlejastaatus, ning kutsub üles seda vaatlejastaatust vastavalt ettepaneku artikli 1 lõikele 3 andma ka Regioonide Komiteele kui Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajale;

20.

leiab, et vältida tuleks ülevalt alla suunatud lähenemisviisi ja võidelda deklareerimata töö sotsiaalsete põhjustega kohalikul tasandil, võttes meetmeid vastavalt erinevatele sotsiaalsetele, majanduslikele ja geograafilistele oludele;

21.

tervitab ettepanekut kasutada platvormi töös selliseid tõhusaid vahendeid nagu teadmistepank, vastastikune usaldus ja saadud kogemused, ühised koolitused, personalivahetus ja ühtsed suunised ja tegevuspõhimõtted. Praeguses majanduskontekstis on nendel koostöövormidel eriti tähtis roll, kuna nad pakuvad võimalust inim- ja finantsressursse tõhusamalt kasutada;

22.

rõhutab vajadust edendada tööhõive ja sotsiaalabi valdkonna ametiasutuste andmevahetusprojekte liikmesriikide vahel ja sees, et olla paremini kursis probleemidega ja avastada kiiremini pettusi;

23.

toetab väljendatud kavatsust korraldada deklareerimata töö kohta Euroopa tasandil kampaaniaid. Vaja on tõhustada jõupingutusi elanikkonna teavitamiseks sellest, millist kahju tekitab deklareerimata töö ja tegevus näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötajate tervisele ja turvalisusele, sotsiaalkindlustussüsteemidele, riikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvetele ning seega ühiskonnale tervikuna. Võttes arvesse praegust euroskepsise levikut Euroopas, on eriti tähtis parandada kodanikuühiskonna laiemas mõistes teadmisi sellest, milliseid eeliseid annab liikmesriikide tööhõivepoliitikate koordineerimine Euroopa tasandil;

24.

kutsub liikmesriike üles konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega või nende esindusorganitega protsessis, mille käigus nad määravad platvormi liikmeks igast liikmesriigist ühe kontaktisiku ja ühe võimaliku asendusliikme;

25.

julgustab liikmesriike ja nende kontaktisikuid selgelt määratlema asjaomased kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad, kellega nad alustavad struktureeritud dialoogi ja vahetavad korrapäraselt teavet deklareerimata töö kohta, tagamaks, et riikliku tasandi esindajatel on ligipääs kohalikul ja piirkondlikul tasandil saadud teadmistele ja kogemustele. See lähenemisviis tagab samuti selle, et teave liikmesriikide ja ELi tasandil tehtud edusammude kohta jõuaks kohaliku ja piirkondliku tasandini;

26.

leiab, et platvormi vahendid peaksid olema kättesaadavad ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et nad saaksid deklareerimata töö ennetamisel ja tõkestamisel olla riiklikele asutustele tõhusad partnerid;

27.

julgustab liikmesriike, Euroopa Komisjoni ja Eurostati koguma ja töötlema rohkem ja parema kvaliteediga andmeid deklareerimata töö kohta, kaasa arvatud ka kohalikult ja piirkondlikult tasandilt, et parandada selle probleemi mõistmist ja aidata seda lahendada;

28.

rõhutab, et oluline on tagada, et hindamisvahendite, näitajate ja ühiste võrdlevate analüüside arendamise eesmärk ei ole hinnata olukorda eri liikmesriikides võistlevalt ja paremusjärjestusse seades, vaid pigem see, et need algatused pakuksid vahendeid deklareerimata töö avastamiseks, soovituste andmiseks ja teadmiste parandamiseks sedalaadi töö olemuse kohta Euroopa Liidus.

29.

ühineb Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsioonis esitatud palvega komisjonile uurida, kas oleks asjakohane võtta kasutusele – ja vajadusel kehtestada – võltsimiskindel Euroopa sotsiaalkindlustuskaart, kuhu salvestataks kõik kaardiomaniku töösuhte kontrollimiseks vajalikud andmed, nagu andmed sotsiaalkindlustuse ja tööaja kohta;

30.

rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid suurendaksid oma vahendeid tööinspektsioonide läbiviimiseks, et saavutada kooskõlas ILO soovitustega eesmärk üks tööinspektor 10  000 töötaja kohta, rakendades muu hulgas riiklikke tegevuskavasid tööinspektsioonimehhanismide tõhustamiseks, mida saaks vajadusel kaasrahastada Euroopa struktuurifondidest;

31.

palub komisjonil esitada ettepaneku direktiivi kohta, millega määratletakse liikmesriikides ILO konventsiooni nr 81 alusel teostatavate tööinspektsioonide miinimumnõuded. Direktiiviga tuleks ka kindlaks määrata tööinspektsioonide süsteemi toimimisviis ja tööinspektorite piiriülese koolitamisega seonduv ning nende volitused ja kohustused;