20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/1

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/2

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/2

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/3

1.

Kas direktiivi 2005/36/EÜ (1) artikliga 5 on vastuolus teenuste osutamise vabaduse piiramine olukorras, kus ühe liikmesriigi õigusnormide kohaselt asutatud maksunõustamisega tegelev äriühing (Steuerberatungsgesellschaft) koostab oma tegevuskoha liikmesriigis, kus maksunõustamisalane tegevus ei ole reguleeritud, teises liikmesriigis asuvale teenusesaajale maksudeklaratsiooni ja esitab selle maksuasutusele, ning teise liikmesriigi siseriiklikud õigusnormid näevad ette, et selleks, et maksunõustamisega tegeleval äriühingul oleks õigus osutada majandustegevuse raames abi maksuasjades, peab see äriühing olema tunnustatud ja selle vastutavad juhid peavad olema maksunõustajad?

2.

Kas maksunõustamisega tegelev äriühing võib esimeses küsimuses nimetatud asjaoludel tugineda direktiivi 2006/123/EÜ (2) artikli 16 lõigetele 1 ja 2, ja seda olenemata sellest, kummas liikmesriigis ta teenust osutab?

3.

Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et esimeses küsimuses nimetatud asjaoludel on sellega vastuolus teenuste osutamise vabaduse piiramine teenusesaaja liikmesriigis kehtivate õigusnormidega, kui maksunõustamisega tegeleval äriühingul puudub tegevuskoht teenusesaaja liikmesriigis?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/3

1.

Kas nõukogu 18. märtsi 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 260/2013 (1), millega laiendatakse määrusega (EÜ) nr 1458/2007 Hiina Rahvavabariigist pärit gaasitoitega ühekordselt täidetavate tulekiviga taskutulemasinate impordi suhtes kehtestatud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist lähetatud gaasitoitega ühekordselt täidetavate tulekiviga taskutulemasinate impordile, olenemata sellest, kas need on deklareeritud Vietnami Sotsialistlikust Vabariigist pärinevana või mitte (ELT L 82, lk 10; edaspidi „määrus nr 260/2013”), on kehtetu, kuna määruse nr 260/2013 vastuvõtmise ajal ei kehtinud enam määrusega (EÜ) nr 1458/2007 kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, mille kohaldamisala kavatseti laiendada?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

2.

Kas määrus nr 260/2013 on kehtetu, kuna ei ole võimalik tuvastada määruse nr 260/2013 artikli 13 lõike 1 tähenduses kõrvalehoidmist määrusega (EÜ) nr 1458/2007 (2) (ELT L 326, lk 1) kehtestatud meetmest?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/4

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/4

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/5

1.

Kas ELTL artiklit 49 (EÜ artikkel 43) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline õigusnorm nagu EStG § 52 lõige 3, juhul kui välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kahjum, mis oli maksustatavast tulust eelnevalt maha arvatud, arvatakse maksustatava tulu hulka tulenevalt kõnealuse püsiva tegevuskoha võõrandamisest võõrandajaga samasse kontserni kuuluvale teisele kapitaliühingule ja mitte tulenevalt kasumi saamisest?

2.

Kas ELTL artiklit 49 (EÜ artikkel 43) tuleb tõlgendada nii, et selline õigusnorm nagu Saksamaa ja Austria vahel 2000. aastal sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu (edaspidi „DBA 2000”) artikli 23 lõige 1a, mille kohaselt arvatakse Saksamaal tasumisele kuuluva tulumaksu arvutamise aluseks olevast tulust maha Austrias saadud tulu, mida võib maksustada Austrias, on nimetatud sättega vastuolus, juhul kui Saksa kapitaliühingu Austrias asuvas püsivas tegevuskohas tekkinud kahjumit ei saa enam Austrias arvesse võtta seetõttu, et püsiv tegevuskoht võõrandatakse Saksa kapitaliühinguga samasse kontserni kuuluvale Austria kapitaliühingule?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/5

1.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu, kuna seal ei võetud tasuta eraldatavate kvootide arvutamisel arvesse heitgaaside – või terastööstuse protsessigaaside – põletamisega seotud heitkoguste protsenti – ega koostootmise teel saadud soojusega seotud heitkoguste protsenti, rikkudes seega ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikeid 1, 4 ja 5, ületades selle direktiiviga antud volituste piirid ja minnes vastuolu direktiivi eesmärkidega (energiatõhusamate tehnoloogiate toetamine ja majandusarengu ning tööhõive vajaduste eest seismine)?

2.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on ELL artiklit 6 silmas pidades kehtetu, kuna see otsus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikliga 1 ja selle konventsiooni artikliga 17, rikkudes põhjendamatult kaebuse esitanud äriühingute õiguspärast ootust, et neile jääb alles vara, mis seisneb neile esialgu eraldatud ning neile direktiivi alusel ette nähtud kvootide koguses, ja jättes nad niiviisi ilma eelnimetatud varast tulenevast majanduslikust kasust?

3.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, arvestades, et otsus rikub ELTL artikli 296 lõiget 2 ja Nice’i harta artiklit 41, olles piisavalt põhjendamata?

4.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkoguse (mis on ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks oluline tegur) arvutamisel ei võetud arvesse muutusi mõiste „põletusseade” tõlgendamises, mis toimusid direktiivi 2003/87/EÜ rakendamise esimese (2005–2007) ja teise faasi (2008–2012) vahel?

5.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõiget 2, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkogus (mis on üks ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks olulisi andmeid) arvutati liikmesriikide esitatud andmete alusel, mis ei olnud ühtsed, põhinedes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 erinevatel tõlgendustel?

6.

Viimaks, kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ja artikli 23 lõikes 3 ette nähtud menetlusnorme?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/7

1.

Kas direktiivi 2008/115/EÜ (1) artikleid 15 ja 16 võib lojaalse koostöö põhimõtet, direktiivi eesmärkide saavutamise kasuliku mõju põhimõtet ning karistuste proportsionaalsuse, sobivuse ja mõistlikkuse põhimõtet arvestades tõlgendada nii, et nimetatud artiklite kohaselt on lubatud enne direktiivi ülevõtmist kehtinud siseriikliku õigusnormi (välismaalaste ja sisserände seaduse (peatükk 105) artikli 19 lõike 1 punktid f ja i) alusel esitada süüdistus ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku vastu – kelle väljasaatmiseks võetud sunnimeetmed ei ole tulemusi andnud ja kelle kinnipidamine on kestnud üle 18 kuu – alusel, et tal ei ole kehtivat passi ja ta ei tee ametivõimudega koostööd, et talle saatkonna kaudu kehtiv pass väljastada, viidates kartusele Iraani ametivõimude poolse tagakiusamise ees?

2.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas süüdistuse võib esitada kohe pärast seda, kui on möödunud kinnipidamiseks väljasaatmise eesmärgil kehtestatud maksimaalne 18-kuuline tähtaeg, mille tagajärjel ebaseaduslikult riigis viibivat kolmanda riigi kodanikku ei vabastata ja tema kinnipidamist talle esitatud süüdistuse menetlemiseks jätkatakse, kui kohus peab seda kohtumenetlusest kõrvalehoidmise ohu tõttu vajalikuks?

3.

Mida tähendab kolmanda riigi kodaniku „koostöö puudumine” direktiivi 2008/115 artikli 15 [lõike 6 punkti a] tähenduses ning eelkõige, kas selle mõistega on kooskõlas siseriiklikud õigusnormid (välismaalaste ja sisserände seaduse (peatükk 105) artikli 19 lõike 1 punktid f ja i), millega nähakse ette kriminaalkaristus igasuguse keeldumise eest „esitada juhatajale tema nõutud mis tahes dokument” kui ka „juhataja igasuguse aktiivse või passiivse takistamise või talle vastupanu osutamise eest tema ametikohustuste täitmisel” seoses passi esitamata jätmisega, samas kui puuduvad sätted, mis puudutavad ametivõimude tegevust päritoluriigi ametivõimude suhtes kolmanda riigi kodaniku edukaks väljasaatmiseks?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/7

1.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu, kuna seal ei võetud tasuta eraldatavate kvootide arvutamisel arvesse heitgaaside – või terastööstuse protsessigaaside – põletamisega seotud heitkoguste protsenti – ega koostootmise teel saadud soojusega seotud heitkoguste protsenti, rikkudes seega ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikeid 1, 4 ja 5, ületades selle direktiiviga antud volituste piirid ja minnes vastuolu direktiivi eesmärkidega (energiatõhusamate tehnoloogiate toetamine ja majandusarengu ning tööhõive vajaduste eest seismine)?

2.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on ELL artiklit 6 silmas pidades kehtetu, kuna see otsus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikliga 1 ja selle konventsiooni artikliga 17, rikkudes põhjendamatult kaebuse esitanud äriühingute õiguspärast ootust, et neile jääb alles vara, mis seisneb neile esialgu eraldatud ning neile direktiivi alusel ette nähtud kvootide koguses, ja jättes nad niiviisi ilma eelnimetatud varast tulenevast majanduslikust kasust?

3.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, arvestades, et otsus rikub ELTL artikli 296 lõiget 2 ja Nice’i harta artiklit 41, olles piisavalt põhjendamata?

4.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkoguse (mis on ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks oluline tegur) arvutamisel ei võetud arvesse muutusi mõiste „põletusseade” tõlgendamises, mis toimusid direktiivi 2003/87/EÜ rakendamise esimese (2005–2007) ja teise faasi (2008–2012) vahel?

5.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõiget 2, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkogus (mis on üks ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks olulisi andmeid) arvutati liikmesriikide esitatud andmete alusel, mis ei olnud ühtsed, põhinedes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 erinevatel tõlgendustel?

6.

Viimaks, kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ja artikli 23 lõikes 3 ette nähtud menetlusnorme?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/9

1.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu, kuna seal ei võetud tasuta eraldatavate kvootide arvutamisel arvesse heitgaaside – või terastööstuse protsessigaaside – põletamisega seotud heitkoguste protsenti – ega koostootmise teel saadud soojusega seotud heitkoguste protsenti, rikkudes seega ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikeid 1, 4 ja 5, ületades selle direktiiviga antud volituste piirid ja minnes vastuolu direktiivi eesmärkidega (energiatõhusamate tehnoloogiate toetamine ja majandusarengu ning tööhõive vajaduste eest seismine)?

2.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on ELL artiklit 6 silmas pidades kehtetu, kuna see otsus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikliga 1 ja selle konventsiooni artikliga 17, rikkudes põhjendamatult kaebuse esitanud äriühingute õiguspärast ootust, et neile jääb alles vara, mis seisneb neile esialgu eraldatud ning neile direktiivi alusel ette nähtud kvootide koguses, ja jättes nad niiviisi ilma eelnimetatud varast tulenevast majanduslikust kasust?

3.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, arvestades, et otsus rikub ELTL artikli 296 lõiget 2 ja Nice’i harta artiklit 41, olles piisavalt põhjendamata?

4.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkoguse (mis on ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks oluline tegur) arvutamisel ei võetud arvesse muutusi mõiste „põletusseade” tõlgendamises, mis toimusid direktiivi 2003/87/EÜ rakendamise esimese (2005–2007) ja teise faasi (2008–2012) vahel?

5.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõiget 2, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkogus (mis on üks ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks olulisi andmeid) arvutati liikmesriikide esitatud andmete alusel, mis ei olnud ühtsed, põhinedes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 erinevatel tõlgendustel?

6.

Viimaks, kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ja artikli 23 lõikes 3 ette nähtud menetlusnorme?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/10

1.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu, kuna seal ei võetud tasuta eraldatavate kvootide arvutamisel arvesse heitgaaside – või terastööstuse protsessigaaside – põletamisega seotud heitkoguste protsenti – ega koostootmise teel saadud soojusega seotud heitkoguste protsenti, rikkudes seega ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ (2) artikli 10a lõikeid 1, 4 ja 5, ületades selle direktiiviga antud volituste piirid ja minnes vastuolu direktiivi eesmärkidega (energiatõhusamate tehnoloogiate toetamine ja majandusarengu ning tööhõive vajaduste eest seismine)?

2.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on ELL artiklit 6 silmas pidades kehtetu, kuna see otsus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikliga 1 ja selle konventsiooni artikliga 17, rikkudes põhjendamatult kaebuse esitanud äriühingute õiguspärast ootust, et neile jääb alles vara, mis seisneb neile esialgu eraldatud ning neile direktiivi alusel ette nähtud kvootide koguses, ja jättes nad niiviisi ilma eelnimetatud varast tulenevast majanduslikust kasust?

3.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, arvestades, et otsus rikub ELTL artikli 296 lõiget 2 ja Nice’i harta artiklit 41, olles piisavalt põhjendamata?

4.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkoguse (mis on ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks oluline tegur) arvutamisel ei võetud arvesse muutusi mõiste „põletusseade” tõlgendamises, mis toimusid direktiivi 2003/87/EÜ rakendamise esimese (2005–2007) ja teise faasi (2008–2012) vahel?

5.

Kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõiget 2, ning kuna ei ole toimunud piisavat uurimist ja on tehtud hindamisviga, sest tasuta eraldatavate kvootide maksimumkogus (mis on üks ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramiseks olulisi andmeid) arvutati liikmesriikide esitatud andmete alusel, mis ei olnud ühtsed, põhinedes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 erinevatel tõlgendustel?

6.

Viimaks, kas Euroopa Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles on kindlaks määratud sektoriülene paranduskoefitsient, kuna see rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ja artikli 23 lõikes 3 ette nähtud menetlusnorme?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/11

1.

Kas erakorraline asjaolu määruse (EÜ) nr 261/2004 (1) artikli 5 lõike 3 tähenduses peab olema vahetult seotud broneeritud lennuga?

2.

Juhul kui hilisema lennu jaoks on olulised ka eelnenud lendudel aset leidnud erakorralised asjaolud, siis kas vajalikud meetmed, mida tegutsev lennuettevõtja peab määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt võtma, peavad olema seotud üksnes erakorralise asjaolu takistamisega või ka pikema hilinemise vältimisega?

3.

Kui lennuettevõtja on enda ülesanded, mis on seotud lennukite käitamisega, usaldanud sõltumatult tegutsevatele kolmandatele isikutele, siis kas nende isikute tekitatud kahju võib pidada erakorraliseks asjaoluks määruse artikli 5 lõike 3 tähenduses?

4.

Juhul kui vastus 3. küsimusele on jaatav, siis kas hindamisel omab tähtsust see, kes (lennuettevõtja, lennujaama käitaja jne) on kolmandale isikule ülesanded usaldanud?

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/12

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/13

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja Éditions Odile Jacob SAS-ilt.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/13

1.

Tühistada Euroopa Komisjoni 12. juuli 2011. aasta otsus, millega keelduti andmast MasterCard, Inc.’ile, MasterCard International, Inc.’ile ja MasterCard Europe’ile juurdepääsu teatavatele dokumentidele, mille kolmas isik esitas komisjoni poolt riigihanke alusel tellitud uuringu raames jaemüüjate tulude ja kulude kohta erinevate makseviisidega soostumisel, osas, milles see keeldumine puudutab dokumente, mis käsitlevad:

2.

Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/14

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Micrus Endovascular LLC-lt.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/15

1.

Tühistada komisjoni 22. veebruari 2012. aasta otsus C(2012) 1012 (final) riigiabi nr SA.27585 ja SA.31149 (2012/C) (ex NN/2012, ex CP 31/2009 ja CP 162/2010) – Saksamaa kohta osas, milles see otsus puudutab Lübecki lennujaama 2006. aasta tasumäärasid.

2.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.

Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool Hansestadt Lübecki kohtukuludest.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/16

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Biscuits Poult SAS kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Banketbakkerij Merba BV kohtukulud.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/16

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja DTM Ricambi Srl-ilt.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/17

—

tunnistada tühiseks Euroopa Komisjoni 14. mail 2014 tehtud otsuse (C(2014)3271 final), mis puudutab programmi 2007–2013 Euroopa Kalandusfondist (EKF) Eestile antava toetuse rakenduskava raames tehtavate vahemaksete peatamist;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et komisjon on valesti kohaldanud määruse nr 1198/2006 (1) artikli 25 lõiget 2 ja artiklit 89.

Hageja väidab, et tõlgendus, mille komisjon artiklile 25 andis, ja mille kohaselt on investeeringute toetamine õigustatud üksnes siis, kui nende abil parandatakse laeva asjakohaseid tehnilisi näitajaid nii, et need paranevad rohkem kui laeva algset seisundit taastades, ei vasta selle artikli sõnastusele, mõttele ega eesmärkidele. Artikli 25 lõike 2 sõnastus jätab suure kaalutlusruumi selleks, milliseid investeeringuid võib EKF raames toetada. Kuna hageja on järginud artikli 25 lõikes 2 sätestatut, siis ei ole asjakohane ka artikli 89 kohaldamine ning rakenduskava 1. prioriteetse suuna toetamiseks tehtavate vahemaksete peatamine.

2.

Teine väide, et komisjon on rikkunud määruse nr 1198/2006 artiklit 88.

Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei teinud otsust maksete peatamise kohta kuue kuu jooksul alates vahemakse edasilükkamise teatest. Hageja väitel rikkus komisjon sellega määruse nr 1198/2006 artiklit 88 ja eiras omaenda juhist, mis käsitleb väljamaksete edasilükkamist, peatamist ja finantskorrektsioone.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet.

Hageja väidab, et komisjon läks vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel vastuollu hea halduse põhimõttega, kuna ta: 1) ei hinnanud hoolsalt ega võtnud arvesse kõiki hageja esitatud andmeid; 2) ei kontrollinud, kas kõik tema otsuse tegemisel kasutatud eeldused on tõesed; 3) luges kõik investeeringud, mida tehti amortiseerunud laevade paremasse seisundisse viimiseks, automaatselt igapäevasteks hoolduskuludeks ning 4) hindas valesti, et need investeeringud ei ole aidanud kaasa artikli 25 lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet.

Hageja väidab, et hoolimata komisjoni kirjas selgelt ja täpselt väljendatud ja sellega õiguspärase ootuse tekitanud seisukohast, mille kohaselt mootori renoveerimiseks/remontimiseks mõeldud kulutused võivad kuuluda määruse nr 1198/2006 artikli 25 lõike 2 alla, kui nende abil ei suurendata laeva püügivõimet, otsustas komisjon hiljem, et niisugused kulud ei aita kaasa mitte laeva tehniliste näitajate paranemisele, vaid pigem kalalaevade algse seisundi taastamisele või selle säilitamisele ning on seetõttu abikõlbmatud. Hageja väidab, et ta ei olnud viimatinimetatud lähenemisest teadlik; seda ei saanud tuletada määruse nr 1198/2006 artiklist 25 ega ka komisjoni vastuskirjast hageja esitatud vastavasisulisele küsimusele.

5.

Viies väide, et komisjon rikkus õiguskindluse põhimõtet.

Hageja leiab, et olukord, kus komisjon teeb lõpliku otsuse vahemakse taotluse peatamise kohta rohkem kui kolme aasta möödudes alates esimese vahemakse taotluse edasilükkamisest, pidamata seega kinni määruse nr 1198/2006 artikli 88 lõikes 1 sätestatud kuuekuulisest tähtajast, on selgelt vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Komisjoni selline käitumine ei saanud kuidagi olla EKF-st toetuste saajatele ettenähtav.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/18

—

tühistada määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 65 lõike 3 alusel Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 2. juuni 2014. aasta otsus R 1587/2013-4;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas juhul, kui ta astub menetlusse.

—

määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 rikkumine, kuna ühtlustamisamet kontrollis omal algatusel Bulgaaria seaduse sisu;

—

määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 76 lõike 2 rikkumine, kuna esitatud tõendeid ei kontrollitud igakülgselt ja nõuetekohaselt;

—

määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 rikkumine, kuna esitatud tõendeid ja õiguslikke argumente ei kontrollitud nimetatud sättes esitatud nõuete kohaselt.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/19

—

tühistada Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi 2. juuni 2014. aasta kirjas nr BUDG/B/03MV D (2014) 1782918 sisalduv otsus, millega esiteks tuvastati, et hageja on rahaliselt vastutav liidu omavahendite kaotuse eest, kuna teatav suhkrukogus imporditi väljaspool liidu imporditariifikvootide süsteemi ja selle impordiga seotud varud jäeti kindlaks määramata, ning teiseks kohustati hagejat andma liidu üldeelarve käsutusse summa kaotatud omavahendite väärtuses, mis antud juhul, kus impordilitsents on täies ulatuses ära kasutatud, on 1 2 57  000,00 eurot;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et on tegemist ilmselge hindamisveaga

2.

Teine väide, et on rikutud komisjoni otsustusprotsessi käsitlevaid nõudeid

3.

Kolmas väide, et otsus on ebapiisavalt põhistatud ja selle õiguslik alus on vale

4.

Neljas väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust olla ära kuulatud

5.

Viies väide, et komisjoni teostatud kontroll oli puudulik

6.

Kuues väide, et on rikutud proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning alusetu rikastumise keeldu

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/20

—

tühistada komisjoni 13. mai 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 470/2014 (1), millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, osas, mis puudutab Xinyi PV Products (Anhui) Holdings Ltd-d; ja

—

mõista käesoleva kohtumenetlusega seotud kulud välja komisjonilt või komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud pooltelt.

1.

Esimene väide, et komisjon tegi faktiliste ja õiguslike asjaolude hindamisel ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et hageja tootmiskulude ja finantsolukorraga seoses on varasemast mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud moonutusi, rikkudes algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet.

2.

Teine väide, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja jättis esitamata piisavad tõendid, kui arvas hageja ekspordihinnast maha müügiesindaja vahendustasu summas, mis võrdub kasumimarginaaliga, millest lähtus tema Hong Kongis asuv seotud ettevõtja, esitamata piisavaid tõendeid selle kohta, et nimetatud seotud ettevõtja tegutses tõepoolest vahendajana, kellele makstakse vahendustasu, rikkudes algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i.

3.

Kolmas väide, et komisjon ei arvutanud hageja ekspordihinda selle hinna alusel, mida tegelikult tasuti või mis tegelikult kuulub tasumisele tootelt, kui see Euroopa Liitu müüakse, ja mis põhine ka hinnal, millega eksporditud toodet esmalt sõltumatule ostjale edasi müüdi, rikkudes algmääruse artikli 2 lõikeid 8 ja 9.

4.

Neljas väide, et komisjon jättis avaldamata olulised faktid ja tõendid, mis oleks võimaldanud aru saada, kuidas ta arvutas hageja dumpingu- ja kahjumimarginaali, rikkudes algmääruse artiklit 20 ja EL-i põhiõiguste harta artiklit 41.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/21

—

tunnistada hagejate hagid vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

sellest tulenevalt kohustada Euroopa Liidu Nõukogu hüvitama hagejale kogu kahju summas 4 3 0 00  000 eurot, mis tekkis talle projekti „Yasmeen Rotana” peatamise tõttu;

—

nimetada ekspert, et määrata kindlaks hagejatele tekitatud kahju kogu suurus;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/22

—

tunnistada hageja hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

sellest tulenevalt tühistada 28. mai 2014. aasta otsus 2014/309/ÜVJP ja selle rakendusaktid hagejat puudutavas osas;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/22

—

muuta määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b ja lõike 3 rikkumise tõttu esimese apellatsioonikoja 23. mai 2014. aasta ja kontrollija 23. mai 2013. aasta otsust vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 3 ning a) tunnistada taotletav kujutismärk nr 11764354 eristusvõimeliseks ja seetõttu määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne keeldumispõhjus kohaldamatuks; ning b) teha ettekirjutus kõnealuse kaubamärgitaotluse avaldamiseks, et pärast muude vajalike toimingute tegemist oleks võimalik see registreerida;

—

mõista kohtukulud vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 87 lõikele 2 välja kostjalt.

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 rikkumine

20.10.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/23