8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/1

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/2

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/2

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/3

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/3

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/3

1.

Kas otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles heitkoguste arvutamise alusest vastavalt artikli 10a lõike 5 teise taande alapunktidele a ja b on välja jäetud direktiivi 2003/87/EÜ (2) I lisaga hõlmatud käitistes jäätmegaasidest energia tootmisel tekkivad heitgaasid või soojus, mida kasutavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitised ja mis pärineb koostootmisjaamadest, mille puhul on direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõigete 1 ja 4 ning otsuse 2011/278/EL (3) alusel lubatud eraldada saastekvoote tasuta?

2.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikleid 3e ja 3u üksinda ja/või koostoimes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikega 5 osas, milles otsuses nähakse ette, et CO2 heitkogused koosmõjus direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitistes jäätmegaasidest energia tootmisel tekkivate heitgaaside või soojusega, mida kasutavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitised ja mis pärineb koostootmisjaamadest, on „elektritootjate” heitkogused?

3.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ eesmärke osas, milles sellega luuakse asümmeetria, sest heitkogused koosmõjus jäätmegaaside põletamisega ja koostootmisjaamades toodetud soojusega jäetakse heitkoguste arvutamise alusest vastavalt artikli 10a lõike 5 teise taande alapunktidele a ja b välja, samas kui nende eest on õigus nõuda tasuta saastekvootide eraldamist direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõigete 1 ja 4 ning otsuse 2011/278/EL alusel?

4.

Kas otsus 2011/278/EL on kehtetu ja rikub ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles otsuse artikli 15 lõikega 3 muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 5 teise taande alapunkte a ja b nii, et viide „käitistele […], mis ei ole hõlmatud lõikega 3” on asendatud viitega „käitistele, mis ei ole elektritootjad”?

5.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 23 lõiget 3 osas, milles otsuse vastuvõtmisel ei ole kasutatud nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a ja määruse 182/2011/EL artiklis 12 ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlust?

6.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17 peab mõistma nii, et selle kohaselt on välistatud tasuta saastekvootide eraldamata jätmine põhjusel, et sektoriülene parandustegur on välja arvutatud valesti?

7.

Kas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 üksinda või koostoimes otsuse 2011/278/EL artikli 15 lõikega 3 tuleb mõista nii, et selle kohaselt on välistatud niisuguse siseriikliku sätte rakendamine, milles on ette nähtud otsuse 2013/448/EL artiklis 4 ja selle II lisas kindlaks määratud ja valesti välja arvutatud ühetaolise sektoriülese parandusteguri kohaldamine liikmesriigis tasuta saastekvootide eraldamisel?

8.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles sellega on hõlmatud ainult nende käitiste heitkogused, mis sisaldusid ühenduse süsteemis alates 2008. aastast, nii et sellest on välja jäetud need heitkogused, mis on seotud ühenduse süsteemis alates 2008. aastast sisalduvate tegevusaladega (direktiivi 2003/87/EÜ muudetud I lisas) juhul, kui vastavad tegevused toimusid käitistes, mis sisaldusid ühenduse süsteemis juba enne 2008. aastat?

9.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles sellega on hõlmatud ainult nende käitiste heitkogused, mis sisaldusid ühenduse süsteemis alates 2013. aastast, nii et sellest on välja jäetud need heitkogused, mis on seotud ühenduse süsteemis alates 2013. aastast sisalduvate tegevusaladega (direktiivi 2003/87/EÜ muudetud I lisas) juhul, kui vastavad tegevused toimusid käitistes, mis sisaldusid ühenduse süsteemis juba enne 2013. aastat?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/5

1.

Kas otsus 2013/448/EL (1) on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles heitkoguste arvutamise alusest vastavalt artikli 10a lõike 5 teise taande alapunktidele a ja b on välja jäetud direktiivi 2003/87/EÜ (2) I lisaga hõlmatud käitistes jäätmegaasidest energia tootmisel tekkivad heitgaasid või soojus, mida kasutavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitised ja mis pärineb koostootmisjaamadest, mille puhul on direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõigete 1 ja 4 ning otsuse 2011/278/EL (3) alusel lubatud eraldada saastekvoote tasuta?

2.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikleid 3e ja 3u üksinda ja/või koostoimes direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikega 5 osas, milles otsuses nähakse ette, et CO2 heitkogused koosmõjus direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitistes jäätmegaasidest energia tootmisel tekkivate heitgaaside või soojusega, mida kasutavad direktiivi 2003/87/EÜ I lisaga hõlmatud käitised ja mis pärineb koostootmisjaamadest, on „elektritootjate” heitkogused?

3.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ eesmärke osas, milles sellega luuakse asümmeetria, sest heitkogused koosmõjus jäätmegaaside põletamisega ja koostootmisjaamades toodetud soojusega jäetakse heitkoguste arvutamise alusest vastavalt artikli 10a lõike 5 teise taande alapunktidele a ja b välja, samas kui nende eest on õigus nõuda tasuta saastekvootide eraldamist direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõigete 1 ja 4 ning otsuse 2011/278/EL alusel?

4.

Kas otsus 2011/278/EL on kehtetu ja rikub ELTL artiklit 290 ja direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles otsuse artikli 15 lõikega 3 muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 5 teise taande alapunkte a ja b nii, et viide „käitistele […], mis ei ole hõlmatud lõikega 3” on asendatud viitega „käitistele, mis ei ole elektritootjad”?

5.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 23 lõiget 3 osas, milles otsuse vastuvõtmisel ei ole kasutatud nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a ja määruse 182/2011/EL artiklis 12 ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlust?

6.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17 peab mõistma nii, et selle kohaselt on välistatud tasuta saastekvootide eraldamata jätmine põhjusel, et sektoriülene parandustegur on välja arvutatud valesti?

7.

Kas direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 üksinda või koostoimes otsuse 2011/278/EL artikli 15 lõikega 3 tuleb mõista nii, et selle kohaselt on välistatud niisuguse siseriikliku sätte rakendamine, milles on ette nähtud otsuse 2013/448/EL artiklis 4 ja selle II lisas kindlaks määratud ja valesti välja arvutatud ühetaolise sektoriülese parandusteguri kohaldamine liikmesriigis tasuta saastekvootide eraldamisel?

8.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles sellega on hõlmatud ainult nende käitiste heitkogused, mis sisaldusid ühenduse süsteemis alates 2008. aastast, nii et sellest on välja jäetud need heitkogused, mis on seotud ühenduse süsteemis alates 2008. aastast sisalduvate tegevusaladega (direktiivi 2003/87/EÜ muudetud I lisas) juhul, kui vastavad tegevused toimusid käitistes, mis sisaldusid ühenduse süsteemis juba enne 2008. aastat?

9.

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu ja rikub direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõiget 5 osas, milles sellega on hõlmatud ainult nende käitiste heitkogused, mis sisaldusid ühenduse süsteemis alates 2013. aastast, nii et sellest on välja jäetud need heitkogused, mis on seotud ühenduse süsteemis alates 2013. aastast sisalduvate tegevusaladega (direktiivi 2003/87/EÜ muudetud I lisas) juhul, kui vastavad tegevused toimusid käitistes, mis sisaldusid ühenduse süsteemis juba enne 2013. aastat?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/6

—

1. küsimus: kas direktiivi 77/388/EMÜ (1) sätetega on vastuolus maksustada impordikäibemaksuga esemed, mis on ühendusevälise kaubana reeksporditud, kuid mille suhtes on kohustuste rikkumise tõttu – siin: kohustuse rikkumine teha kauba tollilaost väljaviimise kohta laoarvestuskanne hiljemalt kauba väljaviimise hetkel – tolliseadustiku (2) artikli 204 järgi tekkinud tollivõlg?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

—

2. küsimus: kas direktiivi 77/388/EMÜ sätete kohaselt tuleb sellisel juhul need esemed impordikäibemaksuga maksustada või on liikmesriikidel selles küsimuses kaalutlusõigus?

ja

—

3. küsimus: kas tollilao pidaja, kes ladustab enda tollilaos kolmandast riigist pärit eset teenuse osutamise lepingu alusel, ilma et tal oleks õigus seda eset käsutada, on imporditollimaksu, mis on tekkinud kohustuste rikkumise tõttu direktiivi 77/388/EMÜ artikli 10 lõike 3 teise lõigu järgi koostoimes tolliseadustiku artikli 204 lõikega 1, võlgnik ka juhul, kui eset ei kasutata maksukohustuslase maksustatavate tehingutega seoses direktiivi 77/388/EMÜ artikli 17 lõike 2 punkti a tähenduses?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/7

—

Kas impordikäibemaks, mida tuleb tasuda esemetelt, mis on ühendusevälise kaubana tollijärelevalve all reeksporditud, kuid mille suhtes on kohustuste rikkumise tõttu – siin: õigeaegselt läbi viimata jäetud liidu välistransiidiprotseduur kauba pädevale tolliasutusele esitamisega enne kolmandasse riiki viimist – tolliseadustiku (1) artikli 204 järgi tekkinud tollivõlg, ei tulene seadusest tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 tähenduses koostoimes direktiivi 2006/112/EÜ (2) sätetega, seda igatahes siis, kui võlgnikuna käsitatakse isikut, kellel lasus kohustus, mida rikuti, ilma et tal oleks olnud õigust nimetatud esemeid käsutada?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/8

1.

Kas asjakohaseid liidu õigusnorme, eelkõige nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (1) artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mille kohaselt ei võeta töötajate arvu määramisel viidatud sätte tähenduses arvesse kapitaliühingu juhatuse liiget, isegi kui ta tegutseb selle äriühingu mõne muu organi juhtimise ja kontrolli all, saab selle tegevuse eest tasu ning ei ole ise selle äriühingu osanik?

2.

Kas asjakohaseid liidu õigusnorme, eelkõige nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et töötajate arvu määramisel viidatud sätte tähenduses tuleb töötajatena arvesse võtta ka isikuid, kes ei saa tasu tööandjalt, vaid keda rahaliselt toetab ja tunnustab tööhõive edendamiseks pädev ametiasutus ja kes teevad praktilist tööd teadmiste omandamise või täiendamise eesmärgil või kutseõppe läbimiseks (praktikandid), või on liikmesriikidel õigus reguleerida seda küsimust siseriikliku õiguse normide või tavadega?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/8

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/9

1.

Kas põllumajandustootja, kes on kasutanud kaitstud sordi saagist saadud paljundusmaterjali, ilma et ta oleks sõlminud sordi omanikuga lepingulisi kokkuleppeid, on kohustatud maksma mõistlikku hüvitist vastavalt nõukogu 27. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 2100/94 (1) ühenduse sordikaitse kohta artikli 94 lõikele 1 ja – tahtliku või ettevaatamatu tegutsemise korral – hüvitama sordikaitsest tulenevate õiguste rikkumisega tekitatud täiendava kahju vastavalt sama määruse artikli 94 lõikele 2 juba siis, kui ta ei ole ajaks, mil ta saagist saadud toodet paljundamise eesmärgil põllul tegelikult kasutab, veel täitnud kohustust maksta õiglast tasu, mis on ette nähtud sama määruse artikli 14 lõike 3 neljandas taandes koosmõjus komisjoni 24. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1768/95 (2) ühenduse sordikaitset käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 14 lõikes 3 osutatud põllumajandusliku erandi rakenduseeskirjade kohta artikliga 5 ja sellele järgnevate artiklitega?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata nii, et põllumajandustootja võib õiglase tasu maksmise kohustust täita veel ka pärast seda, kui ta on saagist saadud toodet paljundamise eesmärgil põllul tegelikult kasutanud, tuleb viidatud sätteid tõlgendada nii, et need määravad kindlaks tähtaja, mille jooksul peab põllumajandustootja, kes on kasutanud kaitstud sordi saagist saadud paljundusmaterjali, täitma kohustuse maksta õiglast tasu, et kaitstud sordi kasvatamist saaks vastavalt määruse (EÜ) nr 2100/94 artikli 94 lõikele 1 koosmõjus sama määruse artikliga 14 pidada õiguspäraseks?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/10

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (edaspidi „määrus nr 1896/2006”) (1), tuleb tõlgendada nii, et kostjal on õigus taotleda Euroopa maksekäsu läbivaatamist vastavalt määruse nr 1896/2006 artikli 20 lõikele 2 ka juhul, kui maksekäsk on talle küll nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuid selle andis nõude esitaja avalduses kohtu pädevuse kohta märgitud andmetest lähtudes välja kohus, kes ei olnud pädev asja lahendama?

2.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas erandlikud asjaolud määruse nr 1896/2006 artikli 20 lõike 2 tähenduses esinevad komisjoni 7. veebruari 2006. aasta muudetud ettepaneku (KOM(2006) 57 (lõplik)) põhjenduse 25 järgi juba siis, kui Euroopa maksekäsk anti välja lähtudes nõude esitaja avalduses märgitud andmetest, mis hiljem võivad osutuda ebaõigeks, eelkõige, kui neist andmetest sõltub kohtu pädevus asja lahendada?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/10

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivi 98/70/EÜ (1) bensiini ja diislikütuse kvaliteedi ning nõukogu direktiivi 93/12/EMÜ muutmise kohta artikli 4 lõiget 1 ja artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et lisaks selle alusel vastu võetud liikmesriigi õigusnormis kehtestatud kvaliteedinõuetele ei või muus liikmesriigi õigusnormis mootorkütuse turustaja jaoks kehtestada direktiiviga võrreldes täiendavaid kvaliteedinõudeid?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (2), millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, artikli 1 punkte 6 ja 11 tuleb tõlgendada nii, et kui kehtib tehniline standard (käesoleval juhul seaduse volitusnormi alusel vastu võetud ministri määrus), on samas valdkonnas vastu võetud siseriikliku standardi järgimine ainult vabatahtlik ehk seadusega ei tohi ette näha, et selle järgimine on kohustuslik?

3.

Kas selline standard, mis ei ole ajal, kui seda oleks haldusorgani arvates pidanud kohaldama, liikmesriigi keeles kättesaadav, vastab direktiivi 98/34/EÜ [artikli 1] punktis 6 siseriikliku standardi kohta kehtestatud nõudele, et see on üldsusele kättesaadavaks tehtud?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/11

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1889/2005 (1) ühendusse sisse toodava või ühendusest välja viidava sularaha kontrollimise kohta (edaspidi: „määrus”) rakendamiseks vastu võetud 2007. aasta XLVIII seaduse (edaspidi: „siseriiklik rakendusseadus”) § 5/A alusel kindlaksmääratud haldustrahvi summa vastab määruse artikli 9 lõikes 1 sätestatud nõudele, et siseriiklikus õiguses ette nähtud karistus peab olema tõhus ja hoiatav, kuid samas proportsionaalne õigusrikkumise ja saavutada tahetud eesmärgiga?

2.

Kas siseriikliku rakendusseaduse § 5A on selles sätestatud trahvi määra tõttu vastuolus Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi: „ELTL”) artikli 65 lõikes 3 sõnastatud kapitali liikumise varjatud piirangute keeluga?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/12

1.

Kas Euroopa Liidu õigusega on vastuolus, kui käibemaksu arvestatakse juhul, kui maagaasi jaotamise infrastruktuuri pakkuv eraõiguslik ettevõtja saab tema teenuseid kasutavalt ettevõtjalt tagasi maa-aluse ruumi kasutamise maksule täpselt vastavad summad, kusjuures maa-aluse ruumi kasutamise maksu makstakse kohalikele omavalitsusüksustele, kelle territooriumile on paigaldatud nimetatud infrastruktuuri moodustavad torud?

2.

Arvestades sellega, et kohalikud omavalitsusüksused nõuavad maa-aluse ruumi kasutamise maksu sisse oma pädevust teostades ning käibemaksu kohaldamata, siis kas Euroopa Liidu õigusega on vastuolus, kui käibemaksu arvestatakse juhul, kui summad, mis maagaasi jaotamise infrastruktuuri pakkuv eraõiguslik ettevõtja on sellise maksu näol tasunud, kantakse edasi selle ettevõtja teenuseid kasutavale ettevõtjale?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/12

1.

Kuidas tuleb tõlgendada [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 261/2004 (1), millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91], põhjenduses 14 sisalduvat mõistet „juhtum”?

2.

Kohtuotsuse Wallentin-Hermann (2) punkti 22 arvestades ei kattu erakorralised asjaolud eelnimetatud põhjenduse 14 tähenduses viidatud põhjenduse 14 teises lauses sisalduvas erakorraliste asjaolude näitlikus loetelus märgitud juhtumitega, mida Euroopa Kohus nimetab viidatud kohtuotsuse punktis 22 sündmusteks. Kas on õige, et sündmusi viidatud kohtuotsuse punkti 22 tähenduses ei saa samastada juhtumiga määruse põhjenduse 14 tähenduses?

3.

Kuidas tuleb mõista mõistet „erakorralised asjaolud”, mis on kohtuotsuse Wallentin-Hermann punkti 23 kohaselt seotud sündmusega „ettenägematud lennuohutusega seotud vajakajäämised” eespool viidatud [määruse] põhjenduse 14 tähenduses, kui ettenägematud lennuohutusega seotud vajakajäämised ei saa [viidatud kohtuotsuse] punkti 22 arvestades olla ise käsitatavad erakorraliste asjaoludena, vaid võivad selliseid asjaolusid kõigest esile kutsuda?

4.

Kohtuotsuse Wallentin-Hermann punkti 23 kohaselt võib tehnilise probleemi lugeda „ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste” hulka ja seega on see „sündmus” sama kohtuotsuse punkti 22 tähenduses; viidatud kohtuotsuse punkti 23 kohaselt saab kõnealuse sündmusega seotud asjaolusid siiski kvalifitseerida „ettenägematutena”, kui need on seotud sündmusega, mis ei ole oma olemuselt või päritolult omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele ja väljub tema tegeliku kontrolli alt; sama kohtuotsuse punkti 24 kohaselt on puudulikust hooldusest tingitud tehnilise probleemi lahendamine lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane; seega ei saa sellised tehnilised probleemid vastavalt kohtuotsuse Wallentin-Hermann punktile 25 olla erakorralised asjaolud. Nende kaalutluste põhjal võib teha järelduse, et „ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste” hulka kuuluv tehniline probleem on ühtlasi sündmus, mis võib olla seotud erakorraliste asjaoludega ja olla ise erakorraline asjaolu. Kuidas tuleb kohtuotsuse Wallentin-Hermann punkte 22–25 tõlgendada, et seda näilist vastuolu kõrvaldada?

5.

Väljendit „omane asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele” tõlgendatakse alama astme kohtute praktikas üldjuhul kui „lennuettevõtja tavapärase tegevusega seotud” – kusjuures tegemist on tõlgendusega, mis on kooskõlas hollandikeelse sõnaga „inherent” („omane”) (kohtuotsuse mitteautentne versioon) –, nii et ka näiteks kokkupõrkeid lindudega või tuhapilvi ei saa käsitada sündmustena kohtuotsuse Wallentin-Hermann punkti 23 tähenduses. Teistes kohtuotsustes rõhutatakse samuti punktis 23 sisalduvat väljendit „sündmusega, mis […] oma olemuselt või päritolult […] väljub tema tegeliku kontrolli alt.” Kas väljendit „omane” tuleb tõlgendada nii, et selle mõiste alla kuuluvad vaid lennuettevõtja tegeliku kontrolli all olevad sündmused?

6.

Kuidas tuleb tõlgendada kohtuotsuse Wallentin-Hermann punkti 26 või kuidas tuleb tõlgendada seda punkti, arvestades Euroopa Kohtu vastust neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele?

7.

8.

Lennuettevõtja võib erakorralistele asjaoludele tugineda vaid siis, kui ta suudab tõendada, et tühistamise/hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Kas õige on järeldus, et kõikide vajalike meetmete võtmise all on mõeldud erakorraliste asjaolude esinemise vältimist, mitte aga selliste meetmete võtmist, mille eesmärk on hoida hilinemine kolme tunni piires vastavalt määruse artikli 5 lõike 1 punkti c alapunktile iii koosmõjus kohtuotsuse C-402/07: Sturgeon jt (3) punktidega 57–61?

9.

Põhimõtteliselt tulevad kõne alla kahte liiki meetmed, et lühendada tehnilistest probleemidest põhjustatud hilinemisi maksimaalselt kolmele tunnile: ühelt poolt varuosade lao pidamine maailma eri kohtades, mitte ainult lennuettevõtja kodulennujaamas, ja teiselt poolt hilinenud lennu reisijate ümbersuunamine teistele lendudele. Kas lennuettevõtjad võivad otsustamisel, kui suur on nende varuosade ladu ja millistes maailma kohtades see paikneb, lähtuda sellest, mis on lennunduses tavapärane, võttes arvesse ka ettevõtjaid, kes kuuluvad määruse kohaldamisalasse vaid osaliselt?

10.

Kas kohus peab vastamisel küsimusele, kas lennuohutust mõjutavatest tehnilisest probleemidest põhjustatud hilinemise piiramiseks on võetud kõik vajalikud meetmed, arvestama asjaolusid, mis hilinemise mõju suurendavad, näiteks asjaolu, et tehniliste probleemidega lennuk peab enne kodulennuväljale tagasipöördumist — nagu käesoleval juhul — lendama mitmesse lennujaama, mistõttu võib ajakadu olla veelgi suurem?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/14

1)

tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2, millega hagi jäeti ülejäänud osas rahuldamata;

2)

suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uuesti läbivaatamiseks kooskõlas Euroopa Kohtu lahendatud õigusküsimustega;

3)

mõista vastustajalt välja Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetluse kohtukulud.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/15

1.

Kas Euroopa Komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsuse 2011/5/EÜ (1) (firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/2007) artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selles tunnustatud ja piiritletud õiguspärast ootust tuleb kohaldada TRLIS-i artikli 12 lõike 5 kohase firmaväärtuse amortiseerimise mahaarvamise puhul seoses osaluse kaudselt omandamisega mitteresidentidest äriühingutes, mis toimub mitteresidendist valdusühingu otse omandamise teel?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas 17. juuli 2013. aasta otsus C(2013) 4399 final (mis puudutab riigiabi SA.35550 (13/C) (ex 13/NN, ex 12/CP) – firmaväärtuse amortiseerimine välismaises ettevõtjas osaluse omandamisel, milles otsustatakse algatada ELTL artikli 108 lõikega 2 ette nähtud menetlus) on tühine, kuna on rikutud juba viidatud ELTL artiklit 108 ning nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrust (EÜ) nr 659/1999 (2) (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 (praegu ELTL artikkel 108) kohaldamiseks)?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/16

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/16

1.

Kas nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (1) (edaspidi „kuues direktiiv”) artikli 2 punkti 1, artikli 4 lõikeid 1 ja 2, artikli 5 lõiget 1 ja artikli 10 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et tehing, mis tehti sellistel asjaoludel, nagu on kõne all siseriiklikus kohtus pooleliolevas kohtuasjas, kus maksukohustuslane ega maksuasutused ei suuda kindlaks teha kauba tegeliku tarnija isikut, on kaubatarne?

2.

Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, tuleb kuuenda direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti a, artikli 18 lõike 1 punkti a ja artikli 22 lõiget 3 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt ei saa maksukohustuslane sellistel asjaoludel, nagu on kõne all siseriiklikus kohtus pooleliolevas kohtuasjas, sisendkäibemaksu maha arvata, kuna arve on väljastanud isik, kes ei ole kauba tegelik tarnija ja kauba tegeliku tarnija isikut ei ole võimalik kindlaks teha ega kohustada tasuma käibemaksu, samuti ei ole võimalik nimetada isikut, kes on selleks kohustatud arve väljastamisest tulenevalt kuuenda direktiivi artikli 21 lõike 1 punkti c alusel?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/17

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/18

1.

Kas määrust nr 261/2004 (1) tuleb selle põhjendust 15 arvesse võttes tõlgendada nii, et kui esineb erakorraline asjaolu, mille tõttu lennuettevõtja suunab lennud teadlikult ümber ja korraldab kõigepealt otseselt erakorralise asjaolu pärast ärajäänud lennud, õigustab see lennu hilinemist määruse nr 261/2004 artikli 5 tähenduses ja vabastab lennuettevõtja viidatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud hüvitise andmise kohustusest sellisele reisijale, kelle lend toimus alles pärast asjaomaste erakorraliste asjaolude lõppemist ja siis, kui kõik lennud said toimuda tagantjärele?

2.

Kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb eeltooduga seoses tõlgendada nii, et lennuettevõtja, kes korraldab oma lende edasi-tagasilendudena, on võtnud kõik vajalikud meetmed ja on seega vabastatud hüvitise andmise kohustusest juhul, kui ta veab kõigepealt reisijaid, kelle lend on juba pikaajaliselt hilinenud otseselt erakorralise asjaolu tõttu, ja kasutab selleks lennukeid, mis olid tegelikult ette nähtud teisteks edasi-tagasilendudeks?

3.

Kas määruse nr 261/2004 põhjenduse 15 alusel tuleb eeldada, et erakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks ainult otseselt streigist puudutatud lennuki ühe või mitme lennu puhul või laienevad kõnesolevad erakorralised asjaolud mitmele lennukile?

4.

Kas lennuettevõtja võib määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikega 3 ette nähtud kõigi vajalike meetmete raames kasutada streigi negatiivsete tagajärgede vähendamiseks ka lennukeid, mis ei ole otseselt streigist puudutatud, eesmärgiga vedada streigist otseselt puudutatud reisijaid, jagades sel viisil streigi negatiivsed tagajärjed mitmete lennukite ja reisijate vahel?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/18

1.

Kas asjaolu, et liidu õiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise hagi on esitatud liikmesriigi vastu, välistab vastutust käsitlevate õigusnormide kohaldamise rikkumise tegelikult toime pannud liikmesriigi asutuse vastu sel alusel esitatud kahju hüvitamise hagi arutamisel?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, kas siis määruse (EÜ) nr 561/2006/EK (1) artikli 10 lõige 3 välistab, et liikmesriik võtab vastu sellised siseriiklikud õigusnormid, milles on kehtestatud õiguslikud tagajärjed määruses sätestatud kohustuste rikkumise eest lisaks veoettevõtjale ka õigusrikkumise tegelikult toime pannud sõidukijuhi suhtes?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, kas siis liikmesriigi halduskohtu otsuse kohta, mis põhineb määruse artikli 10 lõike 3 asemel sellega vastuolus oleval liikmesriigi õigusel, tuleb asuda seisukohale, et see rikub ilmselgelt liidu õigust?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/19

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/20

—

tühistada Üldkohtu 20. märtsi 2014. aasta otsus kohtuasjas T-46/10, või

—

teise võimalusena tühistada või oluliselt vähendada apellandile määratud trahvi, või

—

saata asi tagasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks, ja

—

igal juhul mõista hageja kohtukulud esimeses ja käesolevas kohtuastmes välja komisjonilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/21

1.

Kas korstnapühkija tegevusala on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (1) artikli 2 lõike 2 punktile i viidatud direktiivi kohaldamisalast täielikult välja arvatud, kuna korstnapühkijad täidavad ka tuleohutusjärelevalveteenistuse ülesandeid (tuleohutuskontroll, hinnangute andmine ehitusloa taotluste menetlemisel jmt)?

Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:

2.

Kas siseriiklikud õigusnormid, mis näevad põhimõtteliselt ette korstnapühkijale väljastatavas tegevusloas territoriaalse piirangu kehtestamise, on kooskõlas direktiivi 2006/123/EÜ artikli 10 lõikega 4 ja artikli 15 lõikega 1, lõike 2 punktiga a ja lõikega 3?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/21

1)

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et need käitiste käitajad, kelle suhtes olid alates 2013. aastast kohaldatavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivis 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (EÜT L 275, lk 32), sisalduvad heitkogustega kauplemise eeskirjad, välja arvatud sama direktiivi artikli 10a lõikes 3 nimetatud käitiste käitajad ja uued osalejad, võisid kaheldamatult esitada Üldkohtule hagi nõudega tühistada komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsus 2013/448/EL, milles käsitletakse riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõikega 3 (ELT L 240, lk 27), osas, milles otsuses on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient?

2)

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsuse vastuvõtmisel ei kohaldatud direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikes 1 ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlust?

3)

Kas komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (EÜT L 130, lk 1), artikkel 15 on vastuolus direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõikega 5, kuna esimesena nimetatud artikkel ei luba ühtse sektoriülese paranduskoefitsiendi kindlaksmääramisel arvesse võtta elektritootjate heitkoguseid? Kui vastus on jaatav, siis millised tagajärjed on sellel vastuolul otsusele 2013/448/EL?

4)

Kas otsus 2013/448/EL on kehtetu osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, kuna otsus tugineb ka andmetele, mis esitati direktiivi 2003/87/EÜ artikli 9a lõike 2 rakendamiseks, kuigi viidatud lõikes 2 nimetatud artikli 14 lõike 1 kohaselt vastu võetavad sätted olid kindlaks määramata?

5)

Kas otsus 2013/448/EL on osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, vastuolus eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 296 või Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artikliga 41, kuna paranduskoefitsiendi arvutamiseks määravad heitkoguste hulk ja saastekvoodid on otsuses ära toodud vaid osaliselt?

6)

Kas otsus 2013/448/EL on osas, milles selles on kindlaks määratud ühtne sektoriülene paranduskoefitsient, vastuolus eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 296 või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41, kuna kõnealune paranduskoefitsient on kindlaks määratud andmete põhjal, millega heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate käitiste käitajatel ei olnud võimalik tutvuda?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/22

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/23

1.

Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 45 ja 49 ning 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (1)) tuleb tõlgendada nii, et need kuuluvad kohaldamisele olukorras, kus Belgia kodanik, kes elab Belgias ega ole töötanud mõnes teises liikmesriigis, esitab Cour de cassation belge’i (Belgia kassatsioonikohtu) referendikohtade täitmiseks läbiviidaval konkursil osalemiseks esitatud avalduse toetuseks ühe Prantsusmaa ülikooli välja antud diplomi, nimelt diplomi, mis tõendab kutsemagistrikraadi õiguse, majanduse ja juhtimise alal eraõiguses, spetsialiseerumisega jurist-lingvisti kutsele ning mille on 22. novembril 2010 välja andnud Prantsusmaal asuv Poitiers’ ülikool?

2.

Kas töö Belgia Cour de cassation’i juures referendina, mille osas on kohtukorralduse seadustiku artikliga 259duodecies ette nähtud, et sellele kohale võib nimetada isiku, kes omab õigusteaduse doktori- või litsentsiaadikraadi, kujutab endast reguleeritud kutseala eespool viidatud 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36 artikli 3 tähenduses?

3.

Kas töö Cour de cassation’i juures referendina, kelle tööülesanded määratleb kohtukorralduse seadustiku artikkel 135bis, kujutab endast töötamist avalikus teenistuses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 45 lõike 4 mõttes ning kas ELTL artikli 45 lõige 4 välistab seega nii ELTL artiklite 45 ja 49 kui ka eespool viidatud 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36 (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) kohaldamise?

4.

Kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 45 ja 49 ning 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36 on käesolevas kohtuasjas kohaldatavad, siis kas neid õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui Cour de cassation’i referendikohtade täitmiseks läbiviidava konkursi hindamiskomisjon seab sel konkursil osalemise sõltuvusse tingimusest, et kandidaadil peab olema õigusteaduse doktori- või litsentsiaadidiplom, mille on välja andnud mõni Belgia ülikool, või et haridusküsimustes pädevust omav prantsuskeelne kogukond peab olema tunnistanud hagejale Prantsusmaal asuva Poitiers’ ülikooli poolt välja antud magistrikraadi akadeemiliselt vastavuses olevaks mõne Belgia ülikooli antud doktori-, litsentsiaadi- või magistrikraadiga õiguse valdkonnas?

5.

Kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 45 ja 49 ning 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36 on käesolevas kohtuasjas kohaldatavad, siis kas neid õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et Cour de cassation’i referendikohtade täitmiseks läbiviidava konkursi hindamiskomisjonil on kohustus võrrelda kaebaja kvalifikatsioone, mis nähtuvad nii tema diplomitest kui töökogemusest, sellega, mida tagab niisugune õigusteaduse doktori- või litsentsiaadikraad, mille on välja andnud mõni Belgia ülikool, ning kui see on asjakohane, siis kohaldama kaebaja suhtes direktiivi 2005/36 artiklis 14 ette nähtud korvamismeetmeid?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/24

1.

Kas 25. märtsi 1957. aasta Euroopa Liidu toimimise lepingu (konsolideeritud versioon) artikliga 288 on vastuolus, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (1), ei kohaldata vahetult, kuna

2.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis mida tuleb – kuna määrus on vahetult kohaldatav – mõista „otsuse läbivaatamise” all määruse (EÜ) nr 805/2004 artikli 19 lõike 1 tähenduses? Kas läbivaatamismenetlus tuleb ette näha vaid siis, kui kohtukutse/menetluse algatusdokumendi kättetoimetamine on toimunud kooskõlas määruse nr 805/2004 artikliga 14, see tähendab ilma kättesaamistõendita? Kas Belgia õigus ei anna Belgisch Gerechtelijk Wetboek’i (Belgia kohtumenetluse seadustik) artiklis 1047 ja sellele järgnevates artiklites ettenähtud vaidlustuse ja Belgisch Gerechtelijk Wetboeki artiklis 1050 ja sellele järgnevates artiklites ettenähtud apellatsiooni näol määruse nr 805/2004 artikli 19 lõike 1 kohase „läbivaatamismenetluse” kriteeriumi täitmiseks piisavaid tagatisi?

3.

Kas Belgisch Gerechtelijk Wetboeki artikkel 50, mille kohaselt võib Belgisch Gerechtelijk Wetboeki artikli 860 lõikes 2, artiklis 55 ja artiklis 1048 kehtestatud õigust lõpetavaid tähtaegu vääramatu jõu või asjaomasest isikust sõltumatute erakorraliste asjaolude esinemise korral pikendada, pakub piisavat kaitset määruse nr 805/2004 artikli 19 lõike 1 punkti b tähenduses?

4.

Kas kinnitamine Euroopa täitekorraldusena vaidlustamata nõuete kohta on kohtulahend, mida tuleb taotleda menetluse algatusdokumendis? Kas juhul, kui vastus on jaatav, peab otsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitama kohtunik ja kas griffier peab kinnitamist tõendama? Kas juhul, kui vastus on eitav, võib otsuse kinnitamine Euroopa täitekorraldusena olla griffieri ülesanne?

5.

Kas juhul, kui Euroopa täitekorraldusena kinnitamine ei ole kohtulahend, võib taotleja, kes ei ole kinnitamist Euroopa täitekorraldusena taotlenud menetluse algatusdokumendis, tagantjärele – see tähendab pärast seda, kui otsus on lõplikult jõustunud – paluda griffieril kinnitada otsus Euroopa täitekorraldusena?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/25

1.

Kas tegemist on loomade veoga, mis ei ole seotud majandustegevusega, määruse (EÜ) nr 1/2005 (1) artikli 1 lõike 5 tähenduses, kui vedu teostab avalikes huvides tegutsevaks tunnistatud loomakaitseühing ja veo eesmärk on vahendada kolmandatele isikutele omanikuta koeri tasu („kaitsetasu”) eest, mis

2.

Kas tegemist on ühendusesisese kaubandusega tegeleva vahendajaga direktiivi 90/425/EMÜ (2) artikli 12 tähenduses, kui avalikes huvides tegutsevaks tunnistatud loomakaitseühing toob omanikuta koeri Saksamaale ja vahendab neid kolmandatele isikutele tasu („kaitsetasu”) eest, mis

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/26

1.

Milline mõte on mõistel „tootmisprotsess” nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/83/EMÜ alkoholi ja alkohoolsete jookide aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (1) artikli 27 lõike 2 punktis d, ja kas see mõiste hõlmab puhastust ja/või desinfektsiooni kui protsesse teatavate puhtusastmete saavutamiseks, mille näeb ette ravimite hea tootmispraktika?

2.

Kas direktiivi 92/83/EMÜ artikli 27 lõike 2 punktiga d on kooskõlas, et pärast seda, kui liikmesriigid on sätestanud alkoholi vabastamise ühtlustatud aktsiisimaksust tingimusel, et seda kasutatakse tootmisprotsessis ja lõpptoode ei sisalda alkoholi, lisatakse õigusnorm, mille järgi selle vabastuse kohaldamisel ei loeta puhastuseks kasutatud alkoholi tootmisprotsessis kasutatud alkoholiks?

3.

Kas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid silmas pidades on lubatud kehtestada kohese mõjuga (st ilma ettevõtjatele tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikku aega andmata) selline fiktsioon nagu ZADS artikli 22 lõikes 7, mis piirab liikmesriigi poolt kaalutlusõiguse alusel sisse viidud aktsiisimaksust vabastamist sellega, et puhastusvahendina kasutatud alkoholi aktsiisi ei tagastata?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/27

1.

Kas nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ (1) artikli 4 lõike 1 punktis 2 (investeerimisteenused ja -tegevus) ja punktis 17 (finantsinstrument) ning 1. lisa C. jao punktis 4 (tähtpäevakursi lepingud ja tuletislepingud) esitatud määratluste kohaselt tuleb lugeda finantsinstrumendiks seda, kui kliendile pakutakse välisvääringus laenulepinguna ostu-müügi (tähtpäevakursi)lepingut välisvääringus kindlaksmääratud summas, mis saadakse forintite konverteerimise teel laenu andmisel ja laenu tagasimakse ajal, mistõttu kliendile antav laen sõltub kapitalituru mõjudest ja riskidest (vahetuskursi risk)?

2.

Kas direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 6 (kauplemine omal kulul) ja I lisa A jao punktis 3 (kauplemine omal kulul) esitatud määratluste kohaselt tuleb lugeda investeerimisteenuseks või -tegevuseks seda, kui eespool esitatud esimeses küsimuses toodud finantsinstrumenti kasutatakse kauplemiseks omal kulul?

3.

Kas finantseerimisasutus on kohustatud läbi viima direktiivi artikli 19 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud vastavuse kontrolli, arvestades et tähtpäevakursi lepingut (tuletisleping) kui finantsinstrumendiga seotud investeerimisteenust pakuti muude finantsinstrumentide (laenuleping) osana ja ka tuletislepingu enda puhul on tegemist keeruka finantsinstrumendiga? Kas direktiivi artikli 19 lõike 9 kohaldatavuse võib välistada, arvestades, et kuna kliendi riskid erinevad laenulepingu ja finantsinstrumendi puhul üksteisest oluliselt, tundub, et vastavuse kontroll on möödapääsmatu, kuna tehing sisaldab tuletisinstrumenti?

4.

Kas direktiivi artikli 19 lõigete 4 ja 5 tähelepanuta jätmine toob endaga kaasa panga ja kliendi vahel sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamise?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/28

1.

Kui lennuettevõtja on enda ülesanded, mis on seotud lennukite käitamisega, usaldanud sõltumatult tegutsevatele kolmandatele isikutele, siis kas nende isikute tekitatud kahju võib pidada erakorraliseks asjaoluks määruse (1) artikli 5 lõike 3 tähenduses?

2.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas hindamisel on määravaks asjaolu, kes (lennuettevõtja, lennujaama käitaja jne) on ülesande kolmandale isikule usaldanud?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/28

—

tuvastada, et kuna Belgia Kuningriik nõuab prantsuskeelse või saksakeelse piirkonna kohaliku tasandi avalikku teenistusse kandideerijalt, kelle diplomilt või tunnistuselt ei nähtu, et ta läbis õpingud vastavas keeles, et viimane teeks SELOR-i korraldatava eksami ja esitaks selle asutuse väljastatud tunnistuse, kusjuures eespool kirjeldatu on ainus viis kõnesolevate ametikohtade saamiseks oma keeleoskust tõendada, siis on Belgia Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad talle ELTL artiklist 45 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määrusest (EL) nr 492/2011, töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (1);

—

mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/29

1.

Kas määruse (EÜ) nr 796/2004 (1) põhjenduses 20 silmas peetud paindlikkuse ja muutmise võimaluse põhimõtteid, põhjendust 27 ning määruse (EÜ) nr 1122/2009 (2) põhjendusi 18, 23 ja 26 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt haruldaste taimesortide kasvatamiseks antava toetuse maksmise taotlusele tuleb lisada tõend haruldase taimesordi kohta, võttes arvesse seda halduspraktikat, mille kohaselt tõendit võis taotleda ainult enne maksmise taotluse esitamist, ajavahemikul 2.–15. aprill 2010, ja selle sai lisana esitada ainult ühtse pindalatoetuse taotluse esitamisega samal ajal ning õigusnormid ei võimaldanud kõrvaldada taotluse puudusi, mis tulenesid tõendi esitamata jätmisest?

2.

Kas need õigusnormid on kooskõlas liikmesriigi kohustusega mitte ohustada ühtse põllumajanduspoliitika eesmärke ja kas võib asuda seisukohale, et haruldaste taimesortide kasvatajate liidu õigusest tulenevate toetuste taotlemine muutus 2010. aastal õigusnormi muudatuse vastuvõtmisel (põllumajandus- ja maaelu arengu ministri määruse nr 61/2009 (V. 14.) FVM § -le 43 lisati määrusega nr 31/2010. (III. 30.) FVM lõige 6) võimatuks või ülemäära raskeks ja ettearvamatuks?

3.

Kas määruse (EÜ) nr 796/2004 põhjendusega 57 ja määruse (EÜ) nr 1122/2009 põhjendusega 75, kuid eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus selline halduspraktika, mille kohaselt haruldase taimesordi tõendi puudumisel määratakse üledeklareerimise tõttu sanktsioon taotluse suhtes tervikuna, ilma et kaalutaks tahtlikkust, hooletust või muid asjaolusid, kui maksmise taotlus on ülejäänud osas kõikide põllumassiivide puhul abikõlblik ning põllumajandustootja kasvatab deklareeritud maatükil deklareeritud taimesorti?

4.

Kas määruse (EÜ) nr 796/2004 põhjendustes 67 ja 71 ning määruse (EÜ) nr 1122/2009 põhjenduses 75 sätestatud erandlikud asjaolud on kohaldatavad juhul, kui põllumajandustootja tugineb vastuolulisele või nõuetevastasele halduspraktikale kui erandlikule asjaolule ja soovib tõendada, et tema eksimuse põhjustas täielikult või osaliselt haldusorgani praktika?

5.

Kas põllumajandustootja vastuvõetavaks loetud argumendid, et seoses kogu tema tootmistegevuse (külv) ärajäämisega oli tegemist vääramatu jõuga, on kvalifitseeritavad selliste, määruse (EÜ) nr 796/2004 põhjenduses 67 ja määruse (EÜ) nr 1122/2009 põhjenduses 93 silmas peetud faktiliselt õigete andmetena, mis vabastavad põllumajandustootja vastutusest haruldase taimesordi kasvatamise tõendi esitamata jätmise eest, ja vabastavad ta seega taotluse suhtes tervikuna sanktsioonidest?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/30

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/31

1.

Kas kuuenda käibemaksudirektiivi (1) artikli 13 A osa lõike 1 punktidega b ja c on vastuolus see, kui proovide või organite transport meditsiinilise analüüsimise või meditsiinilise abi või ravi eesmärgil kolmanda isiku poolt, kes on füüsilisest isikust ettevõtja ning kelle teenused hüvitatakse kliinikutele ja laboratooriumitele sotsiaalkindlustusest, on käibemaksust vabastatud kui teenused, mis on otseselt seotud meditsiinilist laadi teenustega, st teenustega, mille eesmärk on haigusi ja tervisehäireid diagnoosida, patsienti nendega seoses hooldada ja neid võimaluse korral ravida?

2.

Kas tegevusala, mis seisneb proovide ja organite transportimises meditsiinilise analüüsimise või meditsiinilise abi või ravi eesmärgil kolmanda isiku poolt, kes on füüsilisest isikust ettevõtja ja kelle teenused hüvitatakse kliinikutele ja laboratooriumitele sotsiaalkindlustusest meditsiiniliste analüüside tegemise huvides, võib kuuenda käibemaksudirektiivi artikli 13 A osa punktide b ja c alusel käibemaksust vabastada?

3.

Kas kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punktis b kasutatud mõistet „nõuetekohaselt tunnustatud sama laadi asutused” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab eraõiguslikke äriühinguid, mis transpordivad inimpäritolu proove analüüside tegemiseks, mis on hädavajalik haiglate ja meditsiinikeskuste ravieesmärkide saavutamiseks?

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/32

1.

Peatada Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) 24. jaanuari 2014. aasta otsuse AFA-C-0000004274-77-09/F täitmine osas, mis annab kolmandatele isikutele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele alusel juurdepääsu ühele versioonile kemikaaliohutuse ja bis(2-etüülheksüül)ftalaati (DEPH) alternatiivsete ainete analüüsi ettekandest, mis oli üksikasjalikum kui see versioon, millest olid välja jäetud teatavad osad, mis on täpsustatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ja mis sisalduvad selle taotluse lisades A.4.5. ja A.4.6, välja arvatud ühelt poolt see teave, mis puudutab ainete klassifikatsiooni ja märgistust, ja teiselt poolt teave, mis puudutab eelkõige ja üksnes järgnevaid: Arkema France, Grupa Azoty Zakłady Azotowe Kędzierzyn S.A. ja Vinyloop Ferrara S.p.A.

2.

Anda ECHA-le korraldus hoiduda avaldamast:

3.

Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/33

—

tervikuna tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 6. märtsi 2014. aasta otsus asjas R 1601/2013-1;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt ja apellatsioonikoja menetluse teiselt menetluspoolelt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/33

—

tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd selles tuvastatakse ajavahemikku 1. oktoober 2001 kuni 28. jaanuar 2009 hõlmav rikkumine;

—

tühistada trahvi määramine või vähendada määratud trahvisummat; ning

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene ja teine väide, et komisjon järeldas ekslikult, et hageja osales ajavahemikul 1. oktoober 2001 kuni 28. jaanuar 2009 toimunud rikkumises.

2.

Kolmas ja neljas väide, et komisjon rikkus trahvi arvutamise meetodit käsitlevate suuniste (1) punkti 18 kohaldamisel proportsionaalsuse ja võrdväärse kaitse põhimõtteid, sest i) ta soodustas ebaproportsionaalselt Euroopa elektrikaablite tootjaid ning ii) ta ei arvestanud märkimisväärseid erinevusi eri tootjate rikkumise raskusastmes.

3.

Viies väide, et komisjon tegi vea, kui ta määratava trahvi summa arvutamisel omistas hageja aktsionäride müügitegevuse hagejale.

4.

Kuues väide, et komisjon suurendas vääralt seda osa müügiväärtusest, mida võetakse poolte kumuleeritud turuosa alusel arvesse.

5.

Seitsmes väide, et komisjon tegi vea, kuna ei kohaldanud vähendamist kergendavate asjaolude alusel.

6.

Kaheksas väide, milles hageja palub Euroopa Kohtul tugineda oma täielikule pädevusele ja trahvi oluliselt vähendada.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/34

—

tühistada hagejale 3. aprilli 2014. aasta kirjas viitenumbriga SG.B.4/LR/rc – sg.dsg2.b.4(2014) 1028887 teatavaks tehtud kostja otsus keelduda andmast juurdepääsu dokumentidele, mida hageja taotles vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele;

—

mõista hageja kohtukulud, sh mis tahes menetlusse astuja kohtukulud vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 87 välja komisjonilt.

1.

Esimese väite kohaselt ei ole määruse nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõike 3 esimene lõik kohaldatav ning komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja väidab, et komisjon tõlgendas valesti ja kasutas vääralt dokumentidele juurdepääsu suhtes artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud erandit, kuna taotletud dokumente tuleb eristada komisjoni otsustamisprotsessi puudutavatest dokumentidest. Hageja väidab veel, et komisjon ei esitanud põhjusi selle kohta, miks kuulub artikli 4 lõike 3 esimene lõik kohaldamisele.

2.

Teise väite kohaselt, mis on esitatud teise võimalusena, on valesti kohaldatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku ning ei ole esitatud põhjendusi. Hageja väidab, et isegi kui artikli 4 lõike 3 esimene lõik oleks kohaldatav, ei tõendanud komisjon, et taotletud dokumentide avalikustamine kahjustaks otsustamisprotsessi, ega esitanud selle kohta konkreetset selgitust.

3.

Kolmanda väite kohaselt, mis on esitatud kolmanda võimalusena, on valesti kohaldatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus kasutatud ülekaaluka üldise huvi kriteeriumi ning ei ole esitatud põhjendusi. Hageja väidab, et isegi kui artikli 4 lõike 3 esimene lõik oleks kohaldatav, eksis komisjon ülekaaluka üldise huvi kriteeriumi kohaldamisel ja tõlgendamisel ega tõendanud, et ei esinenud ülekaalukat üldist huvi, mis põhjendaks taotletud dokumentide avalikustamisest. Veel väidab hageja, et komisjon ei esitanud selles küsimuses piisavaid põhjendusi.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/35

—

tühistada hagejale 1. aprilli 2014. aasta kirjas viitenumbriga SG.B.4/LR/rc-sg.dsg2.b.4(2014) 1029188 teatavaks tehtud kostja otsus keelduda andmast juurdepääsu dokumentidele, mida hageja taotles vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele;

—

mõista hageja kohtukulud, sh mis tahes menetlusse astuja kohtukulud vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 87 välja komisjonilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/36

—

tühistada ELTL artikli 264 esimese lõigu alusel komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsuse (juhtum COMP/AT.39610 – Elektrikaablid) artikli 1 punkt 2 ja artikli 2 alapunkt b ning hagejaid puudutavas osas artikkel 3;

—

teise võimalusena vähendada ELTL artikli 261 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsuse (juhtum COMP/AT.39610 – Elektrikaablid) artikli 2 alapunktis b hagejatele määratud trahvi summas, mille määrab kohus oma äranägemisel;

—

igal juhul mõista kostjalt Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel välja hagejate kantud menetluskulud.

1.

Esimene väide: kaitseõiguste ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumine, kuna hagejatel ei võimaldatud tutvuda dokumentidega ning teabenõuded ja vastuväiteteatis olid inglise keeles.

2.

Teine väide: kostjal ei ole pädevust kolmandates riikides toimepandud rikkumiste puhul, millel ei ole mõju EMP-le.

3.

Kolmas väide: süütuse presumptsiooni rikkumine, kuna ühesuguse ja korduva või ühe ja vältava rikkumise raames kanti tõendamiskoormis üle ning see oli liiga lai.

4.

Neljas väide: uurimise ja põhjendamise kohustuse rikkumine, kuna faktiliste asjaolude tuvastamisel on eksitud ja tõendeid on moonutatud.

5.

Viies väide: materiaalõiguse rikkumine, kuna ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 on kohaldatud valesti.

Kostja rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kui ta asus seisukohale, et hagejad sõlmisid ühesuguses ja korduvas või ühes ja vältavas rikkumises teiste rikkumises osalenud ettevõtjatega selliseid kokkuleppeid, milles nad objektiivsetel asjaoludel ei saanud osaleda.

6.

Kuues väide: ilmne hindamisviga, kuna trahvisumma on arvutatud valesti.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/38

—

tühistada otsuse artikli 1 lõike 9 punkt a niivõrd, kuivõrd selles on tuvastatud, et ajavahemikul 18. veebruar 1999 kuni 30. september 2001 oli Furukawa seotud ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumisega. Alternatiivselt, tühistada otsuse artikli 1 lõike 9 punkt a niivõrd, kuivõrd selles on tuvastatud, et mis tahes rikkumine, millega oli seotud Furukawa, algas 18. veebruaril 1999 ja/või et Furukawa otsene seotus mis tahes rikkumisega jätkus pärast 11. juunit 2001;

—

tühistada otsuse artikli 2 punkt n ja/või määrata trahvi oluline vähendamine;

—

kui Euroopa Kohus peaks VISCAS Corporation’i kohtuasjas langetatava otsusega vähendama VISCAS Corporation’ile otsuse artikli 2 punktis p määratud trahvi rikkumiste eest, mille eest Furukawa solidaarselt vastutab, siis määrata, et Furukawa on õigustatud samaväärsele selle trahvisumma vähendamisele, mille tasumise eest ta solidaarselt vastutab; ning

—

mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon rikkus ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53 ja/või määrust nr 1/2003 (1), iseloomustades vääralt ajavahemikul 18. veebruar 1999 kuni 30. september 2001 tehtud toiminguid. Hageja märgib, et:

2.

Teine alternatiivne väide, mille kohaselt ei täitnud komisjon tal lasuvat tõendamiskohustust väite osas, et hageja osales jätkuvalt mis tahes rikkumises pärast 11. juunit 2001 või et hageja oli VISCAS Corporation’i kaudu „jätkuvalt” seotud pärast 30. septembrit 2001.

3.

Kolmas alternatiivne väide, et komisjon ei täitnud tal lasuvat tõendamiskohustust seoses küsimusega, mil määral oli hageja rikkumisega seotud.

4.

Neljas väide, et hagejale 1. oktoobrile 2001 eelneva perioodi eest määratud trahv on aegunud.

5.

Viies alternatiivne väide, et komisjon tegi hagejale määratud trahvi arvutamisel vigu:

6.

Kuues väide, milles palutakse Euroopa Kohtul kohaldada hagejale trahvi mis tahes vähendamist, mille Euroopa Kohus võib tagada VISCAS Corporation’ile hagi alusel, mille VISCAS Corporation on esitanud talle vaidlustatud otsuses määratud trahvi tühistamiseks või muutmiseks.

7.

Seitsmes väide, et trahv on igal juhul ilmselgelt ebaproportsionaalne, ülemäärane ja ebasobiv ning et Euroopa Kohus peaks seega kasutama tal olevat täielikku pädevust vastavalt ELTL artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31 ning uuesti hindama trahvi määra ja seda oluliselt vähendama.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/39

—

tühistada osaliselt otsuse artikkel 1, milles on tuvastatud, et hagejad osalesid ühes ja vältavas rikkumises maa ja/või veealuste (üli)kõrgepinge kaablite sektoris, osas, milles see tuvastus laieneb kõigile 110 kV või kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidele (mitte üksnes 220 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidele);

—

tühistada osaliselt otsuse artikkel 1, milles on tuvastatud, et hagejad osalesid ühes ja vältavas rikkumises maa ja/või veealuste (üli)kõrgepinge kaablite sektoris, osas, milles see tuvastus laieneb kõigile 110 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidega seonduvatele elektrikaablite manustele (mitte üksnes 220 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidega seonduvatele elektrikaablite manustele);

—

tühistada otsuse artikkel 1 osaliselt niivõrd, kuivõrd selles tuvastatakse, et hagejad osalesid rikkumises alates 1. aprillist 2000;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon ei täitnud tal lasuvat tõendamiskohustust ja tegi ilmse hindamisvea, eeldades, et rikkumine hõlmas kõiki 110 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projekte, samas kui komisjoni toimikust nähtus selgelt, et mitte kõigi alla 220 kV pingega projektide osas ei toimunud rikkumist.

2.

Teine väide, et komisjon ei täitnud tal lasuvat tõendamiskohustust, kui ta järeldas, et hagejad osalesid niisuguses rikkumises, mis hõlmas kõiki 110 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projekte.

3.

Kolmas väide, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta arvas rikkumise hulka kõik maa-aluste elektrikaablite manused, mis seonduvad 110 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidega, samas kui komisjoni toimikus olevad tõendid näitasid, et rikkumine hõlmas üksnes 220 kV ja kõrgema pingega maa-aluste elektrikaablite projektidega seonduvaid elektrikaablite manuseid.

4.

Neljas väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et hagejad osalesid rikkumises alates 1. aprillist 2000.

5.

Viies väide, et komisjon tegi ilmse hindamisvea ja rikkus süütuse presumptsiooni, kui ta eeldas, et hagejate osalus rikkumises sai alguse kõigist võimalikest kuupäevadest varaseimal.

6.

Kuues väide, et vaidlustatud otsuse põhjendus on ebaadekvaatne, mis on vastuolus ELTL artikliga 296.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/40

—

tühistada otsus niivõrd, kuivõrd hagejad on selle kohaselt vastutavad ühe, keerulise ja vältava rikkumise eest nii kartelli Euroopa kui ka A/R konfiguratsiooni osas, või siis vähendada oluliselt trahvisummat;

—

teise võimalusena, tühistada otsuse artikli 1 lõike 8 punktid a-c osas, milles nende kohaselt vastutavad hagejad 26. juuli 2006 ja 10. aprilli 2008 vahelisel ajavahemikul toimunud rikkumise eest;

—

kolmanda võimalusena, tühistada komisjoni otsuse artikli 2 punkt m ja vähendada hagejatele määratud trahvisummat, arvestades hagejate vägagi piiratud osalust 26. juuli 2006 ja 10. aprilli 2008 vahelisel ajavahemikul; ning

—

tühistada otsus tervikuna, sest see rajaneb määravas ulatuses tõenditel, mis konfiskeeriti Nexans SA ja Nexans France’i äriruumidest ebaseaduslikult;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon ei suutnud tõendada üht, keerulist, vältavat rikkumist, mis hõlmanuks Aasia ja Euroopa tootjate kokkulepet hoida üksteise koduterritooriumilt eemale ning kokkulepet jagada Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) sisesed projektid Euroopa ettevõtjatele.

2.

Teine väide, et komisjon tegi ELTL artikli 101 kohaldamisel fakti- ja õigusvigu, sest vaidlustatud otsuses ei ole nõutud õiguslikule standardile vastavalt tõendatud hagejate osalust rikkumise kogukestuse vältel.

3.

Kolmas väide, et komisjon rikkus õigusnorme ja tegi hindamisvea hagejatele määratud trahvide arvutamisel, sest määratud trahv ei ole vastavuses hagejate rikkumise raskusega ega ka asjaoluga, et hagejate osalus rikkumises oli pikka aega väga piiratud.

4.

Neljas väide, et rikuti olulist menetlusnõuet ja kaitseõigusi, sest vaidlustatud otsus rajaneb määravas ulatuses tõenditel, mille komisjon konfiskeeris Nexans SA ja Nexans France’i äriruumidest kontrollide käigus ebaseaduslikult.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/41

—

vähendada trahvi, mis määrati talle otsuse artikli 2 punktis o otsese osalemise eest kartelli tegevuses ajavahemikul 18. veebruarist 1999 kuni 30. septembrini 2001;

—

tühistada otsuse artikli 2 punkt p osas, milles selle kohaselt on Fujikura solidaarselt vastutav Viscas’ele ajavahemiku 1. jaanuar 2005 kuni 28. jaanuar 2009 kohta määratud trahvi eest;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et komisjon tegi vea, kui ta hõlmas trahvi kindlaksmääramise alusena kasutatud müügiväärtuses Viscas’e emaettevõtjate 2004. aasta sõltumatu müügitegevuse. Hageja väidab, et ta üksnes osales väidetavas kartellis kuni 30. septembrini 2001 ja et tema sõltumatu müügitegevus 2004. aastal ei olnud kartelli osa.

2.

Teine väide, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta võttis trahvi põhisumma määramisel ebapiisavalt arvesse Jaapani ettevõtjate piiratud kaalu kartellis. Hageja väidab, et kuna ta seisis Euroopas silmitsi arvestatavate tehniliste ja kaubanduslike tõketega, oli tema lubadus Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) konkureerimisest hoiduda tähtsusetu, mis puudutas Euroopa tarnijate sõlmitud klientide jagamise kokkulepete tõhusust EMP piires. Komisjon oleks seega pidanud oluliselt enam eristama raskuse alusel kohaldatavaid kordajaid, mida ta kasutas hagejale (ja teistele Aasia tarnijatele) ning Euroopa tarnijatele trahvi määramisel.

3.

Kolmas väide, et komisjon tegi vea, kui ta pidas hagejat kui emaettevõtjat Viscasele määratud trahvi eest vastutavaks ka pärast 1. jaanuari 2005. Hageja märgib, et kui Viscas muutus 2005. aasta jaanuaris täielikult toimivaks ühisettevõtteks, jäid Viscase ja hageja vahelised õiguslikud sidemed (nt aruandlus), organisatsioonilised sidemed (nt samade täisajaga tegutsevate juhatuse liikmete kasutamine) ja majanduslikud sidemed (nt laenugarantiid) liig nõrgaks selleks, et komisjon saaks järeldada, nagu avaldanuks hageja Viscase suhtes rikkumise perioodil ehk 2005. aasta jaanuari ja 2009. aasta jaanuari vahelisel ajal jätkuvalt otsustavat mõju.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/42

—

tühistada 16. aprilli 2014. aasta otsus MS/sd[IPOL-COM-PETI D (2014) 14486], millega Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon kandis Rusovces (Slovakkia) asuva Lónyay lossi asjas esitatud petitsiooni arhiivi;

—

kohustada Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjoni petitsiooni läbi vaatama ja võtma kõik õigusnormides nõutud meetmed;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/43

—

tühistada nõukogu 24. märtsi 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 307/2014, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 875/2013, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 3 kohast vahepealset läbivaatamist Taist pärinevate toiduks valmistatud või konservitud suhkrumaisi terade impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks;

—

kohustada nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 307/2014 tühistamisega seoses parandama rakendusmäärust (EL) nr 875/2013;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et institutsioonid tegid ilmselge hindamisvea ning rikkusid määruse nr 1225/2009 (1) artikli 2 lõikeid 3 ja 4, kuna ei hinnanud nõuetekohaselt seda, kas River Kwai International Food Industry omamaine müük viidi läbi tavapärase kaubandustegevuse käigus ja kas seetõttu tuleb River Kwai International Food Industry normaalväärtuse arvutamisel võtta aluseks omamaine müük.

2.

Teine väide, et institutsioonid rikkusid määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kuna jätsid tegemata River Kwai International Food Industry ekspordihinna ja normaalväärtuse vahelise õiglase võrdluse.

3.

Kolmas väide, et institutsioonid rikkusid määruse nr 1225/2009 artikli 11 lõiget 3, kuna jätsid nõuetekohaselt hindamata River Kwai International Food Industry dumpingumarginaali muutust ega analüüsinud vajalikul määral seda, kas niisugune muutus on püsiv.

4.

Neljas väide, et institutsioonid rikkusid määruse nr 1225/2009 artikli 19 lõiget 2 ja artikli 20 lõiget 2, kuna ei esitanud hagejale kokkuvõtet nende tõendite kohta, mille põhjal nad kavatsesid River Kwai International Food Industry dumpingumarginaali muuta, ja kuna nad ei esitanud hagejale põhjendusi, mille alusel nad kavatsesid muuta River Kwai International Food Industry dumpinguvastast tollimaksu.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/44

—

tühistada komisjoni rakendusotsus asjas C (2014) 2093 osas, milles direktiiv 2004/17/EÜ kehtib endiselt hankelepingute sõlmimise suhtes rakendusotsuse artiklis 1 nimetamata postiteenuste osas, mille suhtes hageja oli taotlenud erandi tegemist vastavalt direktiivi 2004/17/EÜ artikli 30 lõikele 6;

—

teise võimalusena, kui Üldkohtu arvates ei ole seda otsust võimalik vaidlustada osaliselt, tühistada rakendusotsus täies ulatuses;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/45

—

tühistada nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusotsus 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 111, lk 91), ja nõukogu 14. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT L 111, lk 33), osas, milles vaidlustatud õigusaktidega lisati hageja selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/46

—

teha otsus, milles tunnistatakse, et Euroopa Liit peab ELTL artikli 340 lõike 2 alusel hüvitama hagejatele kogu kahju, mis tekkis neile ajavahemikul 1. jaanuar 2012 kuni ajani, mil nad pidid asuma täitma Horvaatia kohtutäituri ülesandeid vastavalt ühinemisakti artikli 36 lõikele 1 ja VII lisa punktile 1 – mis on alates 9. detsembrist 2011 õiguslikult siduv kõigile 28 riigile, kes kirjutasid alla Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise lepingule, ning komisjonile –, tulenevalt sellest, et Euroopa Komisjon ei ole täitnud kohustust teostada ühinemisakti artikli 36 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt järelevalvet (seire) selle üle, et Horvaatia Vabariik täidab oma kohustust nimetada alates 1. jaanuarist 2012 ametisse kohtutäiturid, mille ta võttis Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimistel ühinemisakti VII lisa „Horvaatia Vabariigi poolt ühinemisläbirääkimiste käigus võetud konkreetsed kohustused” punktis 1, mis sätestab: „1. Jätkuvalt tagada kohtusüsteemi reformistrateegia ja tegevuskava tõhus rakendamine”.

—

peatada arutelud varalise kahju summa üle, mille hüvitamist hagejad käesoleva hagi esitamisega Euroopa Liidult nõuavad, kuni käesolevas asjas tehtav kohtuotsus on jõustunud.

—

mõista pärast käesoleva hagi nõuete esimeses punktis nimetatud otsuse jõustumist menetluse suulises osas, milles esitatakse tõendid kogu varalise kahju kindlaksmääramiseks, mille hüvitamist hagejad käesolevas hagis nõuavad, Euroopa Liidult iga hageja kasuks välja varaline kahju, mis tekkis neile tulenevalt komisjoni õigusvastasest tegematajätmisest, mida on selgitatud käesoleva hagi nõuete esimeses punktis, see on kogu hagejatele tekitatud kahju (damnum emergens) ja nende poolt saamata jäänud tulu (lucrum cessans) ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni selle päevani, mil Üldkohus taotleb Horvaatia Vabariigi rahandusministeeriumilt ja justiitsministeeriumilt vastavad andmed, kokku 6 00  000 eurot iga kalendriaasta eest igale hagejale ning viivis 12 % aastas, mis arvutatakse:

—

mõista pärast käesoleva hagi nõuete esimeses punktis nimetatud otsuse jõustumist menetluse suulises osas, milles esitatakse tõendid nõutud summa kindlaksmääramiseks, kõikide hagejate kohtukulud käesolevas menetluses välja Euroopa Liidult.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/47

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) viienda apellatsioonikoja 30. aprilli 2014. aasta (asjad R 240/2013-5 ja R 303/2013-5) otsus asja R 240/2013-5 puudutavas osas; ja

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/48

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 29. aprilli 2014. aasta (asi R 2324/2013-1) otsus;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumine.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/49

—

tühistada vaidlustatud otsus ELTL artikli 263 alusel osas, milles sellega tuvastatakse riigiabi olemasolu ja kohustatakse see majandushuviühingute (AIE) investoritelt tagasi nõudma;

—

teise võimalusena rahuldada esitatud nõuded ja jätta õigusmõjuta otsuse artikli 4 lõike 1 lõpus antud korraldus nõuda väidetav abi tagasi, sest see on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega, kuna abi tagasimaksmist ei saa mitte mingil juhul nõuda enne 21. septembri 2011. aasta menetluse algatamise otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas; lisaks sellele tuvastada, et on vaja kaitsta selliste majandushuviühingute õiguspärast ootust, kes vastasid enne 2006. aasta otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamist objektiivsetele tingimustele, mille esinemisel kohaldatakse vaidlusaluseid maksusoodustusi;

—

tühistada osaliselt otsuse artikkel 2 ja tunnistada õigusvastaseks meetod, mida kasutati selle väidetava eelise kindlaksmääramiseks, mille investorid peavad tagasi maksma, ja mis pakuti välja otsuse punktides 263–269; see meetod peaks arvestama rea mahaarvamistega, mida arvesse ei võetud;

—

tühistada osaliselt otsuse artikli 4 lõige 1, sest komisjon ületab ilmselgelt oma pädevust, kui ta tuvastab otsuse artikli 4 lõikes 1, et on tühised lepingutingimused, mis näevad ette investoritele kahjuhüvitise maksmise juhul, kui Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi kohased maksusoodustused määratletakse ebaseadusliku riigiabina, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/49

—

tühistada otsus ELTL artikli 263 alusel osas, milles sellega tuvastatakse riigiabi olemasolu ja kohustatakse see investoritelt tagasi nõudma;

—

teise võimalusena tühistada otsuse artiklid 1 ja 2 ning artikli 4 lõige 1 osas, milles investorid määratletakse abisaajatena, kes peavad väidetava abi tagasi maksma;

—

teise võimalusena jätta õigusmõjuta otsuse artikli 4 lõike 1 lõpus antud korraldus nõuda investoritelt abi tagasi, sest see on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega, kuna tagasimaksmise kohustust ei saa panna enne menetluse algatamise otsuse avaldamist;

—

teise võimalusena tühistada otsuse artikkel 2 ja tunnistada õigusvastaseks meetod, mida kasutati selle väidetava eelise kindlaksmääramiseks, mille investorid peavad tagasi maksma, ja mis pakuti välja otsuse punktides 263 ja 167; seda meetodit peab kohandama, võttes arvesse teatavaid mahaarvamisi;

—

lugeda tühiseks või teise võimalusena tühistada osaliselt otsuse artikli 4 lõikes 1 sisalduv keeld „panna tagasimaksmise kohustus teistele isikutele”, sest see kätkeb endast otsust selle kohta, et on keelatud või eeldatavasti tühised lepingutingimused, mille kohaselt kolmandatelt isikutelt võib sisse nõuda summad, mida investorid peavad Hispaania riigile maksma, ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/50

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 27. märtsi 2014. aasta (asi R 1230/2013-1) otsus täies ulatuses;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/51

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 5. mai 2014. aasta otsus asjas R 1522/2013-4;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt ja menetlusse astujalt juhul, kui ta menetlusse astub.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/52

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 9. aprilli 2014. aasta (asi R 1523/2013-1) otsus;

—

mõista menetluskulud, kaasa arvatud apellatsioonikoja menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/52

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 5.mai 2014. aasta (asi R 1777/2013-4) otsus;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/53

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 29. aprilli 2014. aasta otsus asjas R 1326/2013-1;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/54

—

tühistada 13. augusti 2013. aasta otsus, millega jäeti osaliselt rahuldamata ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus nr 1 1 6 24  483 ja Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 5. mai 2014. aasta otsus (asi R 1940/2013-4);

—

määrata, et ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus nr 1 1 6 24  483 rahuldatakse (ka) järgmiste teenuste osas:

—

mõista ühtlustamisametilt välja apellatsioonmenetluse R 1940/2013-4 ja käesoleva menetluse kulud.

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b, c ja d rikkumine;

—

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti f rikkumine.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/55

—

tühistada otsus 2011/137/ÜVJP ja otsus 2011/178/ÜVJP;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et nõukogul puudus pädevus kanda hagejat nende isikute nimekiirja, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, kuna tema nime ei olnud mainitud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides 1970 (2011) ja 1973 (2011).

2.

Teine väide, et rikuti põhjendamiskohustust, kuivõrd nõukogu viitas õigusliku alusena vaid eelnimetatud resolutsioonidele, võtmata arvesse hageja isiklikku olukorda.

3.

Kolmas väide, et rikuti hageja kaitseõigusi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna ei kohaldatud võistlevat menetlust.

4.

Neljas väide, et rikuti põhiõigusi, kuivõrd hageja suhtes piiravaid meetmeid kohaldades piiras nõukogu õigusvastaselt tema liikumisvabadust ja õigust omandile.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/55

—

tühistada nõukogu 16. aprilli 2014. aasta otsuse 2014/222/ÜVJP artikkel 1 teda puudutavas osas ja jätta ta selle otsuse lisast välja;

—

tühistada nõukogu 16. aprilli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 397/2014 artikkel 1 teda puudutavas osas ja jätta ta selle rakendusmääruse lisast välja, ja

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide tugineb vaidlusaluste sätete aluseks olevat asjaolude ilmselgelt väärale hindamisele, kuna neil puudub tegelik faktiline ja tõenduslik alus.

2.

Teine väide tugineb põhjendamiskohustuse rikkumisele, kuna vaidlusalustel õigusnormidel puudub seoses NDC-ga tegelik alus ja lisaks on need ebatäpsed, ebakonkreetsed ja üldised, mis takistab end kohaselt kaitsta.

3.

Kolmas väide tugineb asjaolule, et rikutud on õigust tõhusale õiguskaitsevahendile osas, mis puudutab sätete põhjendusi, väidetavate etteheidete tõendamatust ja kaitse- ning omandiõigust, kuna ei ole järgitud põhjendamiskohustust ning vajadust esitada tegelikke tõendeid, mis omakorda mõjutab teisi õigusi.

4.

Neljas väide tugineb võimu kuritarvitamisele, kuna on objektiivseid, täpseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid, mis võimaldavad väita, et nõukogu, kuritarvitades oma positsiooni, määras karistusmeetmeid kohaldades teistsugused trahvid, kui ta oli väitnud.

5.

Viies väide tugineb kohaldatavate õigusnormide väärale tõlgendusele, kuna neid on tõlgendatud ja kohaldatud vääralt ning liiga laialt, mis ei ole aga lubatud karistavate sätete puhul.

6.

Kuues väide tugineb omandiõiguse rikkumisele, kuna seda on piiratud ilma tegeliku põhjenduseta ja rikkudes proportsionaalsuse põhimõtet.

7.

Seitsmes väide tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, kuna hageja konkurentsipositsiooni on alusetult kahjustatud.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/56

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 21. mai 2014. aasta otsus asjas R917/2013-4;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/57

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/58

8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/58