19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, millega omistati komiteele Euroopa poliitilises süsteemis uusi eesõigusi ja vastutusalasid;

—

võttes arvesse komitee ülesannete ja eesmärkide kirjeldust, mille kohaselt on ta kohalike ja piirkondlike esindajate poliitiline kogu, kellel on ELi otsustusprotsessis nii demokraatliku kui ka territoriaalse esindatuse kahene ülesanne;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendiga 5. veebruaril 2014. aastal allkirjastatud koostöölepingut, millega muudeti ametlikuks ühine soov ELi demokraatlikku legitiimsust tugevdada;

—

võttes arvesse 16. veebruaril 2012. aastal allkirjastatud Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee koostöökorda, millega kinnistatakse komitee osalemine iga-aastase tööprogrammi rakendamises ja seadusandlikus kavandamises;

—

juhib tähelepanu oma unikaalsele rollile, mida ta juba 20 aastat Euroopa Liidu, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinni pidamise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide kaitsmise huvides täidab;

—

rõhutab, et tänu oma nõuandvale rollile on tal järjest suurem mõju ELi õigusaktide koostamisele. Samuti rõhutab ta, et tal on ELi õigusloomeprotsessis poliitiline roll – tema põhiülesanne on tagada, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eksperditeadmisi ELi õiguse rakendamise ja kohaldamise kohta võetakse õigusloomeprotsessis arvesse;

—

otsustas oma 20. aastapäeva tähistamisel vaadelda oma poliitilist ja institutsioonilist rolli Euroopa Liidu juhtimises tuleviku perspektiivist ning jagada nii oma visiooni Euroopa integratsiooniprotsessi tulevikust;

—

pakub selleks välja tegevuskava, mis rajaneb Euroopa Liidu dünaamika elavdamiseks kolmel strateegilisel eesmärgil;

1.

Tugevdada Euroopa kodanike toetust ja usaldust Euroopa Liidu suhtes

1.1.

täheldab hiljutiste Euroopa Parlamendi valimiste tulemuste valguses vajadust tugevdada usaldussidet Euroopa Liidu ja kodanike vahel, et ELi tegevus oleks nende muredele lähemal ja pakuks tõelist lisaväärtust;

1.2.

rõhutab Regioonide Komitee strateegilist rolli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste häälekandjana ELi projekti edus – ka „Piirkondade Euroopa” mõttes. Komitee rõhutab, et Regioonide Komitee on hädavajalik vahelüli selleks, et väljendada huve inimestele kõige lähemal oleval tasandil ja võimaldada nende huvide arvestamist ELi otsustusprotsessis;

1.3.

leiab Euroopa ja riigi tasandil seaduslikult kehtestatud pädevusi arvestades, et see on ELi institutsioonide, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühine vastutus tugevdada Euroopa Liidu õigusloome kvaliteeti, kehtestades läbipaistvamad menetlused, vähendades halduskoormust ning rakendades mehhanisme, mis võimaldavad analüüsida ELi tegevuse mõju kodanike igapäevaelule;

1.4.

rõhutab seoses Eurobaromeetri uuringutega Euroopa kodanike usaldust kohalikesse ja piirkondlikesse valitud esindajatesse ja nende ootusi olla rohkem kaasatud Euroopa juhtimisse. Seetõttu peab komitee väga oluliseks tugevdada oma staatust poliitilise koguna ning väärtustada Euroopa, kuid ka riiklikus, piirkondlikus ja kohalikus raamistikus oma liikmete ELi, kohaliku ja piirkondliku mandaadi täitmist;

1.5.

tugevdab oma demokraatlikku legitiimsust ja poliitilist identiteeti ELi kohalike ja piirkondlike esindajate poliitilise koguna toimiva Euroopa institutsioonina ja kavatseb suurendada oma arvamuste ja seisukohtade nähtavust ja poliitilist mõju. Samuti võtab ta endale kohustuse tugevdada oma poliitilist tegevust seoses kõigi tasandite parteide ja fraktsioonidega;

1.6.

kavatseb ka kasutada täielikult ära oma territoriaalset eripära, et mitmekordistada oma mõjuvõimu otsustusprotsessis ning tugineda oma ülesannete täitmisel nii riikide delegatsioonide kui ka territoriaalsete eksperdivõrgustike panustele;

1.7.

kutsub liikmesriike üles tagama oma liikmete määramisel poliitiline esindatus, mis peegeldab kohalike ja piirkondlike valimiste tulemusi ning on kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste põhimõttega. Samuti rõhutab ta vajadust kiirendada liikmete nimetamise menetlust;

1.8.

seab eesmärgiks edendada soolist võrdõiguslikkust kõigis oma tegevusvaldkondades, et kindlustada Euroopa Liidu demokraatlik legitiimsus;

1.9.

kordab veelkord, et Euroopa Liit vajab tõelist mitmetasandilise valitsemise süsteemi, milles oleks tagatud linnade, piirkondade ja liikmesriikide tõhus koostöö. Komitee rõhutab, et Euroopa Liit peaks tegelema valdkondadega, milles meetmete võtmine on vajalik, hoidudes samas uute eeskirjade kehtestamisest küsimustes, mida on sobivam käsitleda kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil;

1.10.

kavatseb täiel määral toetada oma liikmeid piirkondades, linnades ja valdades Euroopa suursaadiku rolli täitmisel ja nende esindamisel ELis, et nad tihendaksid sidemeid Euroopa kodanikega;

1.11.

peab seetõttu vajalikuks luua liikmesriikides asuvates Euroopa Parlamendi infobüroodes ja Euroopa Komisjoni esindustes oma liikmete tegevuse toetusmehhanismi, mis soodustaks liikmete valimisringkonnas nende suhtlust Euroopa Parlamendi liikmetega. Samuti on komitee valmis pakkuma piirkondade ametlikke keeli arvesse võttes toetust selliste detsentraliseeritud teabekampaaniate korraldamiseks, milles käsitletakse Euroopa Liidu tegevusprioriteete ja tema õigusaktide mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

1.12.

kavatseb pakkuda oma liikmetele kohalikes ja piirkondlikes kogukondades rohkem toetust, näiteks aidates korraldada arutelusid kodanikega ning kohalike ja piirkondlike volikogude eriistungeid, millel käsitletakse Euroopa aktuaalseid teemasid ja võib-olla Euroopa kodanikualgatuse ettepanekuid;

1.13.

toob esile oma poliitilise tegevuse, mis pakub Euroopa Liidu territoriaalse mõõtme teemalisele dialoogile platvormi, sh piirkondade ja linnade tippkohtumised, mis pakuvad võimaluse arutleda Euroopa tuleviku ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arengu üle pikaajalisest perspektiivist vaadatuna;

1.14.

kavatseb tugevdada oma institutsioonidevahelist kommunikatsioonistrateegiat ja kutsub üles ümber sõnastama Euroopa Liidu kommunikatsioonistrateegiat ja pooldab kodanikega suhtlemise uut viisi selge ja arusaadava keelekasutuse kaudu. Komitee rõhutab kohaliku ja piirkondliku meedia ning suhtlusvõrgustike määravat rolli, et suunata ümber Euroopa Liidu tajumine ning edendada ELi poliitikat ja konkreetseid saavutusi;

2.

Jätkata Euroopa integratsiooni, mis põhineb uuendatud ühenduse meetodil ja võtab täiel määral arvesse eri valitsustasandite jagatud vastutusi

2.1.

peab mitmetasandilist valitsemist põhimõtteks, millele peaks tuginema uuendatud ühenduse meetod Euroopa integratsiooni jätkamiseks;

2.2.

kavatseb tagada mitmetasandilise valitsemise põhimõtete järgimise, valvates kinnipidamist komitee 2014. aasta aprillis vastu võetud Euroopa mitmetasandilise valitsemise hartast;

2.3.

toetab ühtekuuluvuspoliitika teemalistele õigusaktidele juba kehtestatud partnerluspõhimõtte rakendamise tegevusjuhendi potentsiaali laiendamist teistele Euroopa Liidu tegevusvaldkondadele;

2.4.

avaldab kahetsust, et kriis avaldab otsest mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste sõltumatusele ja tegevussuutlikkusele. Seetõttu kavatseb komitee kasutada Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi koostatud riikide aruandeid, et jälgida detsentraliseerimis- ja regionaliseerimisprotsesside arengut;

2.5.

hoolitseb selle eest, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eesõigustest peetakse Euroopa tasandi koordineerimismehhanismides kinni. Seetõttu peab ta väga oluliseks, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele oleksid tagatud rahalised vahendid, mis on vastavuses pädevuste detsentraliseerimisega;

2.6.

toetab kohaliku ja piirkondliku mõõtme paremat arvesse võtmist Euroopa Liidu laienemisstrateegias, naabruspoliitikas ja arengupoliitikas;

2.7.

kordab, et subsidiaarsuse põhimõte on põhiline demokraatlik põhimõte ja peamine vahend ELi määruste kvaliteedi parandamiseks, ELi lisaväärtuse loomiseks ja halduskoormuse vähendamiseks. Komitee rõhutab seda, kui oluline on proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamist veelgi enam tähtsustada ning juhib tähelepanu oma tööle nende põhimõtete järgimise tagamiseks oma järelevalvestrateegia ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konsultatsioonisüsteemi kaudu;

2.8.

rõhutab, et partnerluse põhimõte ja mitmetasandilise valitsemise põhimõte täiendavad teineteist;

2.9.

täidab oma vastutust pädevuste jagunemise läbivaatamist Euroopa Liidus käsitlevas arutelus, mille tulemusena peaks Euroopa Liidu tegevuse lisaväärtus suurenema ning mis ei tohiks seisneda lihtsalt seisukohtade „rohkem Euroopat” ja „vähem Euroopat” vastanduses;

2.10.

kavatseb suurendada oma arvamuste mõju, võttes kasutusele mehhanismi, mis võimaldab konsulteerida oma piirkondlike ekspertidega ja koordineerida tegevust muu hulgas seadusandliku võimuga piirkondade ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi esindavate ühendustega;

2.11.

kavatseb osaleda rohkem õigusloometsükli kõigil etappidel, et vajaduse korral oleks võimalik kasutada oma õigust esitada Euroopa Kohtusse hagi;

2.12.

hakkab tegema struktureeritumat koostööd Euroopa Parlamendi, riikide parlamentide (ja vajadusel nende teiste kodadega, kes esindavad territoriaalset mõõdet riigi tasandil), kuid ka piirkondlike parlamentidega, ning kavatseb toetada piirkondlike omavalitsuste kasutatavat varajase hoiatuse menetlust;

2.13.

tervitab edusamme, mis võimaldavad tal õigusaktide koostamise väga varajases etapis osaleda ning pöörab seega erilist tähelepanu territoriaalse mõju analüüsimisele ja territoriaalsete näitajate arendamisele. Seetõttu kordab komitee vajadust tagada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad institutsioonilise koostöö mehhanismides, mille eesmärk on parem õigusloome;

2.14.

arendab edasi oma suutlikkust ja püüab pakkuda nõuandva ülesande toetuseks rohkem eksperditeadmisi, kaasates arvamuste, territoriaalse mõju analüüside ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse järgimisega seoses korraldatavatesse konsultatsiooniprotsessidesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Euroopa territoriaalsete ühenduste eksperditeadmisi;

2.15.

soovitab kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi, et parandada õigusloome kvaliteeti ja tagada, et kodanikud võtavad selle paremini vastu;

3.

Tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilist esindatust otsustusprotsessis

3.1.

rõhutab oma õiguspärasust, ainulaadsust ja täiendavust Euroopa Liidu institutsioonilises struktuuris ning kavatseb kaitsta oma poliitilist ja funktsionaalset sõltumatust ning kinnitada oma rolli poliitilise institutsioonina, mis toetab tema nõuandvat funktsiooni, tagades arvamuste tõhusamad järelmeetmed ning arendades kontakte ja koostööd parlamendi, komisjoni ja nõukoguga;

3.2.

keskendub oma põhiülesandele, kuna tähelepanu ja ressursside suunamine ELi õigusloomeprotsessile tugevdab komitee poliitilist rolli nõuandva organina ja põhjendab täiendavaid õigusi, mida komitee tulevikus taotleda võib;

3.3.

kaalub oma tulevikustrateegiat etappidena, kasutades lühiajalises perspektiivis ära kogu Lissaboni lepingu potentsiaali ja nähes pikaajalises perspektiivis ette aluslepingute reformi;

3.4.

leiab, et temaga konsulteerimine peaks lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kohustama konsulteerimistaotluse esitanud institutsiooni austama komitee institutsioonilisi pädevusi ning see ei vabasta neid kohustusest esitada põhjendusi selle kohta, miks komitee peamisi soovitusi järgiti või ei järgitud;

3.5.

tervitab seda, et Euroopa Parlament konsulteerib temaga üha rohkem ning ootab positiivseid tulemusi poliitilisest koostööst, mis kehtestatakse koostöölepingusse sellise vastastikuse süsteemi lisamisega, mille alusel raportöörid osalevad asjaomaste komisjonide tegevuses;

3.6.

rõhutab ELi seadusandjaga seoses vajadust tugevdada kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt koostööd Euroopa Parlamendi ja ELi Nõukoguga. Komitee kavatseb avaldada õigusaktide ettepanekutele rohkem mõju ja suurendada raportööride osalemist õigusloomeprotsessi kõigis etappides, et toetada nende õigusaktide muudatusettepanekute järgset tööd, mille kohta nad on arvamust avaldanud;

3.7.

taotleb vaatleja staatust kolmepoolsetel läbirääkimistel nendes valdkondades, kus temaga konsulteerimine on kohustuslik;

3.8.

toetab parlamentidevaheliste istungite korraldamist, kus komitee, Euroopa Parlamendi ja piirkondade parlamentide liikmed saaksid arutleda ELi aktuaalsete küsimuste ja ELi õigusaktide mõju üle;

3.9.

kavatseb osaleda otsesemalt eesistujariigi programmide nende punktide koostamisel ja rakendamisel, mis on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks olulised, ning luua paremad sidemed nõukoguga tervikuna ja eriti nõukogus kohtuvate regionaalministritega;

3.10.

kutsub üles kaasama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning vajadusel seadusandliku võimuga piirkondade esindajaid komisjoni ja nõukogu töörühmadesse, kui seal arutataval poliitikal on suur kohalik ja piirkondlik huvi;

3.11.

tervitab Euroopa Ülemkogu eesistujaga kehtestatud koostööd, mida tuleks struktureerida, et kindlustada territoriaalse konsulteerimise lisaväärtus, iseäranis Euroopa Ülemkogude ettevalmistamise raames;

3.12.

on eriti rahul Euroopa Komisjoniga tehtava koostöö arenguga, eelkõige õigusloome-eelse konsulteerimise etapis, kuid kordab siiski oma üleskutset seada sisse korrapärane aktuaalsete teemade käsitlemise tava, mille käigus esitatakse Euroopa täidesaatvale võimule suulisi ja kirjalikke küsimusi tema poliitiliste soovituste kohta;

3.13.

rõhutab vajadust kaasata komitee Euroopa Liidu iga-aastase ja mitmeaastase tegevuskava koostamisse võimalikult varakult, et ta saaks öelda sõna sekka Euroopa strateegiliste ja poliitiliste valikute määratlemisel. Lisaks palub komitee end kaasata regionaalpoliitika voliniku määratlemise protsessi algusest peale ja seda juba alates järgmisest, 2014.–2019. aasta ametiajast;

3.14.

toetab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist majandusjuhtimise mehhanismidesse ning peab põhjendatuks ühelt poolt kaasatust Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi majandusdialoogi ja teiselt poolt komitee liikmete osalemise tagamist Euroopa Parlamendi istunginädalatel koos Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide liikmetega;

3.15.

taotleb, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu lisamisel Euroopa Liidu õigusraamistikku, kehtestatakse ka horisontaalne klausel, mille alusel saaks komiteega jagatud pädevusega valdkondades konsulteerida majandus- ja tööhõive poliitika koordineerimisega seotud meetmete teemal ning tugi-, koordineerimis- ja täiendamismeetmete vallas;

3.16.

kordab ELi institutsionaalset struktuuri käsitlevate aluslepingute läbivaatamisega seoses oma üleskutset

3.17.

teeb ettepaneku lisada praegusele nimele sõna „Euroopa”, nii et komitee täielik nimi oleks „Euroopa Regioonide Komitee”;

3.18.

rõhutab, et aluslepingute läbivaatamiseks kokku kutsutavasse konventi peaksid võimalikult suure demokraatliku legitiimsuse tagamiseks kuuluma Regioonide Komitee esindajad;

3.19.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Ülemkogu presidendile.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/6

1.

Euroopa linnad ja piirkonnad väga oluliste partneritena, et tugevdada usaldust Euroopa Liidu vastu

1.1.

leiab, et Euroopa Liidu uue seadusandliku mandaadi põhieesmärgid peavad olema järgmised: luua rohkem ja paremaid töökohti, tekitada jätkusuutlikku ja piirkondlikult tasakaalustatud majanduskasvu ning edendada meie ühiseid väärtusi, et tugevdada kodanike usaldust Euroopa projekti vastu;

1.2.

toonitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei kujuta endast ainult ELi demokraatliku õiguspärasuse allikat, vaid nad edendavad ka ELi eesmärke ja teavitavad neist kohapeal. Komitee tuletab meelde, et mitmetasandilise valitsemisega tagatakse kõigi valitsemistasandite koostöö volituste täitmisel ning et subsidiaarsus ja mitmetasandiline valitsemine käivad käsikäes tugeva kohaliku ja piirkondliku omavalitsusega;

1.3.

toob välja asjaolu, et Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes vastutavad ELis kahe kolmandiku avaliku sektori otseinvesteeringute eest, on majandus- ja finantskriis rängalt tabanud, mistõttu on viimasel kolmel aastal avaliku sektori kulutused märkimisväärselt vähenenud – üle 20 % – ja suurendanud piirkondadevahelist lõhet. Samas seisavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sageli silmitsi suurenevate rahaliste vajadustega, et tulla toime kasvava töötuse ja sotsiaalse tõrjutusega;

2.

Investeeringud Euroopa kohalikes omavalitsustes ja piirkondades rohkemate töökohtade, majanduskasvu ja jätkusuutlikkuse nimel

2.1.

teeb ettepaneku kasutada 2016. aasta lõpuks kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) vahekokkuvõtte/läbivaatamise raames võimalust kaaluda võimalikke muudatusi maksete assigneeringute ülemmääras kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku üldeelarve raames, arvestades täitmata maksenõuete kasvu ja üha suuremaid probleeme, mis ELil on oma juriidiliste kohustuste täitmisel, ning tagamaks, et eelarve vastab ELi muutuvatele strateegilistele prioriteetidele;

2.2.

palub komisjonil pakkuda meetmeid, mis aitavad suurendada abi vastuvõtmise suutlikkust liikmesriikide tasandil, ja vaadata läbi oma seisukoht selles, mis puudutab ELi toetusega investeeringute riikliku ja piirkondliku kaasrahastamise väljaarvamist eelarvepuudujäägi arvutustest, ning kaaluda ulatuslikumat toetust ELi avaliku sektori investeeringutele keskpikas perspektiivis;

2.3.

kutsub üles pikendama Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatuse kestust ja laiendama selle ulatust pärast 2015. aastaks kavandatud sõltumatu ja põhjaliku hindamise tulemusi ja olenevalt neist tulemustest;

2.4.

kutsub komisjoni üles esitama teatise avaliku sektori kulutuste kvaliteedi kohta, seejuures eesmärgiga kaasata ELi poliitika edasisse kujundamisse OECD esitatud avaliku sektori tõhusa investeerimise põhimõtted;

2.5.

ärgitab komisjoni esitama rohelise raamatu, et suurendada sünergiat ELi eelarve ning liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarvete vahel, et tagada ELi eelarve parim kasutus;

2.6.

palub komisjonil ja Euroopa Investeerimispangal tõhustada praktilist toetust kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et suurendada nende eksperditeadmisi seoses uuenduslike finantsvahenditega;

3.

ELi poliitika territoriaalse mõõtme tugevdamine ja ELi territoriaalse lõhe kaotamine

3.1.

kutsub komisjoni, Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles lisama Euroopa majanduskasvu ja töökohtade strateegia läbivaatamise raames sellesse territoriaalse mõõtme;

3.2.

taotleb kogu Euroopa Liitu hõlmavat strateegiat ja tegevust kultuurilise, pärandilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamiseks ja edendamiseks Euroopas. Komitee on kindlalt veendunud, et poliitilisel tasandil tuleks pöörata rohkem tähelepanu kultuuri ja pärandi potentsiaalile jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomisel;

3.3.

samuti kutsub üles kaasama Euroopa poolaasta raames riigi tasandist madalamat tasandit suuremal määral uude majandus- ja finantspoliitika koordineerimisse;

3.4.

palub komisjonil kontrollida, kuidas kaasatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi partnerluslepingute ja rakenduskavade kavandamisse, rakendamisse ja võimalikku ümberkavandamisse, nagu nõutakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide määrustes ja Euroopa partnerluse käitumisjuhendis, ning esitama asjakohased soovitused, juhul kui liikmesriigid nimetatud sätteid ei täida;

3.5.

kutsub ELi institutsioone võtma igas uues majandus- ja rahaliidu süvendamise ettepanekus rohkem arvesse territoriaalset mõõdet. Samuti palub komitee Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu kohalikule ja piirkondlikule ülekanduvale mõjule ja selle võimalikule mõjule riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, pidades eelkõige silmas lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendit ning teisi suuri majandus- ja fiskaalreforme ELis;

3.6.

nõuab, et territoriaalse mõju hinnang muudetaks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel kohustuslikuks;

3.7.

kutsub komisjoni üles esitama valge raamatu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooni tugevdamise eesmärgil, et tegeleda kasvavate territoriaalsete lõhedega ELis ja käivitada taas arutelu selle üle, kuidas mõõta elukvaliteeti lisaks SKP-le ka muude näitajate alusel. Kuna piirkondade vahel esinevad jätkuvalt suured majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused, on esmatähtis edendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikat, pöörates eritähelepanu vähem arenenud piirkondadele;

3.8.

palub komisjonil edendada säästvat linna- ja linna-/maaelu arengut, koostades valge raamatu integreeritud linaarengu kohta;

3.9.

toob välja vajaduse Euroopa Liidu territoriaalse visiooni järele ning esitab seetõttu üleskutse ajakohastada Euroopa ruumi arenguplaani;

3.10.

soovitab pöörata erilist tähelepanu piiriüleste lahenduste, piirkondadevaheliste võrgustike ja makropiirkondlike strateegiate arendamisele, võttes seejuures Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kasutusele ka teistes ELi poliitikavaldkondades;

3.11.

palub komisjonil tõhustada jõupingutusi TEN-T põhivõrgu ja põhivõrgukoridoride lõpuleviimise ja laiendamise suunas ja kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused koridoride töökavade väljatöötamisse ning suurendada nende kaasatust koridoriplatvormidesse;

4.

Euroopa Liidu ettevalmistamine uuteks poliitilisteks väljakutseteks

4.1.

palub komisjonil esitada ettepanek õpetamisega seotud ametite ajakohastamise Euroopa tasandil koordineerimise kohta;

4.2.

kutsub komisjoni üles esitama kvaliteediraamistiku väikelaste hariduse ja lastehoiu valdkonnas ning ELi tasandi raamistiku selliste teadmiste ja oskuste tunnustamiseks, mis on omandatud mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu;

4.3.

palub komisjonil esitada konkreetseid ettepanekuid, kuidas parandada igas vanuses kodanike digitaalset kirjaoskust;

4.4.

soovib, et Euroopa Komisjon tunnustaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli komisjoni tulevase poliitika väljatöötamisel justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Komitee taotleb eelkõige seda, et tegevuse kavandamisse lisataks kohalik ja piirkondlik mõõde põhiõiguste järgimise edendamisel ning kõikehõlmava Euroopa rändepoliitika väljatöötamine;

4.5.

rõhutab noortegarantii olulisust mehhanismina noorte töötuse kõrge määra vastu võitlemiseks ja noortele eurooplastele võimaluste pakkumiseks. Sellega seoses kutsub komitee üles suurendama selle programmi rahastamist ja pakkuma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele rohkem toetust nende vahendite ettevalmistamisel, väljatöötamisel ja rakendamisel;

4.6.

soovitab integreerida kultuuri- ja loomesektori paremini läbivaadatud strateegiasse „Euroopa 2020” ja asjaomastesse juhtalgatustesse;

4.7.

kutsub komisjoni üles tegema linnade ja kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tihedat koostööd rändajate integreerimisel, mis on oluline strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks ja ELi demograafiliste väljakutsetega tegelemisel;

4.8.

nõuab, et asjaomaste ELi õigusaktide kujundamisel ja kõigi ELi rahastamisprogrammide rakendamisel perioodil 2014–2020 seataks prioriteediks demograafilised muutused;

4.9.

kordab üleskutset luua Euroopa strateegia kodutuse valdkonnas;

4.10.

palub komisjonil tõhustada jõupingutusi, et tõhusalt koordineerida ja jälgida romade integreerimispoliitikat riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Samuti soovitab komitee tugevdada koostööd Euroopa Nõukogu romade kaasamist käsitleva Euroopa linnade ja piirkondade ühendusega;

4.11.

kutsub üles töötama välja õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi piirkondliku algatuse konkreetselt halduskoormuse vähendamiseks eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Samuti kutsub komitee üles tugevdama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli Euroopa väikeettevõtlusalgatuse läbivaatamisel;

4.12.

palub komisjonil suurendada Euroopas aruka spetsialiseerumise strateegiate rolli, et kaotada innovatsioonilõhe ELi piirkondade vahel. Samuti palub komitee luua tegevuskava tipptasemele jõudmise algatuse jaoks, pakkudes praktilisi samme ja pidevat järelevalvet Euroopa teadusprogrammide (Horisont 2020) ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide sidumisel;

4.13.

nõuab meetmeid, mille abil viia lõpule ühtne turg, vähendades liikmesriikides vabadel elukutsetel ja reguleeritud kutsealadel töötamise takistusi. Samuti ootab komitee, et Euroopa Komisjon algataks uue ametiaja esimesel poolel kõik seadusandlikud ettepanekud, mis esitati 2020. aasta ettevõtluse tegevuskavas, et kiirendada tegevuskava elluviimist ja töökohtade loomist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

4.14.

kutsub üles töötama välja avaliku sektori innovatsiooni Euroopa tegevuskava, milles keskendutaks eriti kohalikule ja piirkondlikule haldusele;

4.15.

soovitab läbi vaadata 2011. aasta valge raamatu „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava”, hõlmates sellesse arutelu ELi tulevase, 2020. aasta järgse transpordipoliitika üle;

4.16.

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile Euroopa integreeritud energiapoliitika väljakujundamisel. Selleks et vähendada ELi sõltuvust fossiilkütustest, on vaja detsentraliseeritud energialahendusi, mistõttu peab EL tagama väiksematele energiatootjatele võrdsed tingimused;

4.17.

kutsub komisjoni üles esitama kütteostuvõimetuse vastu võitlemise tegevuskava, milles kombineeritakse Euroopa, liikmesriikide ning piirkondliku ja kohaliku tasandi meetmed;

4.18.

palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel käsitleda selgesõnaliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli CO2-heite vähendamise, taastuvate energiaallikate osakaalu ja energiatõhususe osas seatud ambitsioonikate siduvate eesmärkide elluviimisel ning arendada kõnealuses valdkonnas edasi partnerluse põhimõtet analoogselt ELi ühtekuuluvuspoliitikaga. Samuti kutsub komitee ELi institutsioone ja liikmesriike üles laiendama linnapeade pakti ulatust Euroopa vahendina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste integreerimiseks ELi kliimamuutuste poliitikasse ja eraldama neile selleks asjakohased vahendid ka pärast 2020. aastat;

4.19.

kutsub Euroopa Komisjoni üles järgima õhu-, vee- ja müravaldkonna poliitikameetmete väljatöötamisel ja läbivaatamisel allikale suunatud lähenemisviisi, st võitlema keskkonnaprobleemidega nende tekkekohas, võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogemusi, sest nemad seisavad sageli silmitsi ülesandega rakendada asjakohast poliitikat ilma, et nad saaksid otseselt mõjutada probleemide allikaid;

4.20.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama asjakohase maaelu säästva arengu strateegia, mis põhineb integreeritud territoriaalsel käsitlusel;

4.21.

palub, et ühise põllumajanduspoliitika reformi raames pakutud turvavõrgu meetmetele lisataks muid, sihipärasemaid meetmeid, mis tegeleksid turu kõikuvusega;

4.22.

nõuab mõjuhinnangut, et uurida tagajärgi, mis võivad olla kaubanduslepingutel, mille üle praegu põllumajandussektoris läbirääkimisi peetakse;

4.23.

palub komisjonil toetada ja suurendada kandidaatriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli avaliku halduse reformis ning pöörata oma iga-aastastes eduaruannetes erilist tähelepanu detsentraliseerimise hetkeseisule;

4.24.

rõhutab, et EL peab idapartnerluse riikide toetamisel tegutsema otsustavalt, toetades kohaliku ja piirkondliku demokraatia ja detsentraliseerimise tugevdamist, ning innustama idapartnerluse riikide ja ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö programmide kasutamist;

4.25.

kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse parandamiseks Vahemere piirkonna partnerriikides ning samuti nende riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö edendamiseks;

4.26.

palub komisjonil selles kontekstis laiendada kohalike omavalitsuste programmi lõunapoolsetele naaberriikidele. Samuti kutsub komitee üles kujundama ja ellu viima Vahemere piirkonnas jätkusuutlikku rändepoliitikat, mis hõlmaks kõiki sidusrühmi, eelkõige riikide valitsusi ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

4.27.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks kolmandate riikidega loodavate integratsioonipartnerluste väljakujundamisse ning teistesse ennetavatesse algatustesse, mis on seotud korduvrände edendamisega;

4.28.

ootab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, eelkõige oma kogemustepagasiga arengualases detsentraliseeritud koostöös, kaasataks territoriaalse käsitluse rakendamisse arengu valdkonnas. Komitee kutsub üles toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste Euroopa arenguaastasse (2015) antavat panust ja nende arengustrateegiaid;

4.29.

soovitab jätkata Ameerika Ühendriikidega Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse üle peetavaid läbirääkimisi, eeldusel, et järgitakse läbipaistvuse ja demokraatliku osaluse põhimõtteid ning kaitstakse sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid. Komitee soovib, et talle antaks kõnealuses protsessis huvitatud osalise staatus;

4.30.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku Euroopa Parlamendi valimisi käsitleva akti muutmiseks, et tugevdada Euroopa Parlamendi demokraatliku funktsiooni tunnustamist, nt parlamendivalimistele kogu ELi hõlmava ühise künnise seadmisega, ja lihtsustada valimisõiguse kasutamist, tehes ettepaneku koostada Euroopa valijate register;

4.31.

soovitab läbi vaadata strateegia „Partnerlus Euroopa asjadest teavitamisel”, et toetada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kodanike teavitamisel EList ja ELi poliitikast. Komitee palub komisjonil teha Regioonide Komiteega rohkem koostööd tõelise detsentraliseeritud teabevahetuse poliitika rakendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil, eelkõige oma esinduste kaudu liikmesriikides;

5.

Tugevam partnerlus ELi institutsioonidega

5.1.

nõuab, et komitee kaasataks eelolevatesse läbirääkimistesse paremat õigusloomet käsitleva uue institutsioonidevahelise kokkuleppe üle;

5.2.

soovitab koostöölepingu alusel tagada seadusandluseelses etapis tihedam koostöö Euroopa Komisjoniga, et määrata kindlaks pikaajalised strateegilised algatused ja edendada ELi poliitikas mitmetasandilise valitsemise lahendusi;

5.3.

Regioonide Komiteega 2014. aastal sõlmitud koostöölepingu alusel kutsub Euroopa Parlamenti üles tugevdama koostööd läbivalt nii seadusandlusprotsessis kui ka Euroopa poolaastal ja ELi õigusaktide territoriaalse mõju hindamisel;

5.4.

taotleb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende ühenduste võrdset kohtlemist seoses muudatustega läbipaistvusregistris registreerimise kohustuses, nagu on ette nähtud läbipaistvusregistrit käsitleva uue institutsioonidevahelise kokkuleppega;

5.5.

soovitab nõukogul tõhustada veelgi koostööd Regioonide Komiteega valdkondades, mis on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks esmatähtsad.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/11

Raportöör

:

Bas Verkerk (NL/ALDE), Delfti linnapea

Viitedokument

:

1.

Linnad on Euroopa Liidu majanduse olulised mootorid, individuaalse ja kogukonna arengu ideaalsed keskused ja suure keskkonnatõhususe potentsiaaliga üksused. Linnade ja linnapiirkondade panus on oluline strateegia „Euroopa 2020” elluviimise ja Euroopa Liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu seisukohast (1).

2.

Linnade kaal Euroopa ühiskonnas on ajendanud liikmesriike ja Euroopa Komisjoni tegema algatusi ELi linnade tegevuskava koostamiseks. Linnade tähtsust tunnustatakse ka ÜRO raames. Praegu valmistatakse ÜROs ette uut linnade tegevuskava, mis peaks vastu võetama 2016. aasta toimuval Habitat III konverentsil. ELi linnade arengukava võib anda sellesse oma panuse.

3.

ELi leping sisaldab erinevaid viiteid, mis võimaldavad ELil toetada liikmesriikide linnapoliitikaalase esmase pädevuse kõrval riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil teostatavat linnapoliitikat, sellised on näiteks viide majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele (artikkel 3), viited kohalikule omavalitsusele (artikkel 4) ja subsidiaarsuse põhimõtte kohalikule mõõtmele (artikkel 5). Vaatamata Euroopa Parlamendi 2011. aasta ülekutsele Euroopa linnade tegevuskava koostamiseks ja valitsustevahelisele Leipzigi harta protsessile ja Toledo deklaratsioonile ei ole praegu siiski ELi tasandil olemas integreeritud, tulevikku suunatud linnade arengukava (2). Kõikehõlmava linnade tegevuskava puudumise tõttu jääb ELi tasandil vajaka ka poliitiliste algatuste ja toetusprogrammide vahelisest sidususest ning mitte iga poliitiline algatus ei too endaga kaasa oodatud konkreetseid tulemusi.

4.

Pealegi on varasem kogemus näidanud, et ei saa olla kindel, et linnalisele mõõtmele pööratakse Euroopa tegevuskavas tähelepanu ka tulevikus (3). Komisjon avaldas juba 1997. aastal ELi linnade arengukava käsitleva teatise, (4) ent vaatamata mitmekülgsetele selgitustele ja tegevusele ei ole see tegevuskava kaks aastakümmet hiljem ikka veel tegelikkuseks saanud. EL peab tagama, et linnadel ja linnapiirkondadel oleksid vajalikud vahendid, et need saaksid täiel määral kasutada oma võimsust ja realiseerida oma potentsiaali majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse integratsiooni mootoritena. Nüüd on käes aeg tõelise Euroopa linnade tegevuskava jaoks. Selleks pakub suurepärase aluse Leipzigi harta. Euroopa linnade tegevuskava peab sisaldama säästva linnaarengu kõiki aspekte – nii majanduslikke, sotsiaalseid kui ka keskkonnaalaseid.

5.

Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles esitama pärast peagi avaldatavat, 17.–18. veebruaril 2014 toimunud linnade foorumi tulemusena koostatud teatist linnade terviklikku tegevuskava käsitlev valge raamat. See valge raamat peaks muutma võimalikuks linnalise mõõtme struktuurilise kinnistamise kõigisse asjaomastesse Euroopa poliitikavaldkondadesse ja õigusaktidesse, et vältida praegust dubleerimist ja ebaühtlust. Komitee jätkab valge raamatu koostamise ajal arutelusid ELi linnade tegevuskava üle, et esitada komisjonile konkreetseid materjale ja et hoida linnade tegevuskava üle peetavat arutelu Euroopa päevakorras. Komitee rõhutab, et linnapiirkondadele on oluline jätkusuutlik ja terviklik lähenemisviis, mis tugineb ideedele ja soovitustele, mida komitee on väljendanud oma teistes samaaegselt koostatud ja üksteist täiendavates arvamustes linnade integreeritud tegevuskava, säästvatele linnadele keskenduva 7. keskkonnaalase tegevusprogrammi (5) ja linnalise liikumiskeskkonna (6) kohta.

6.

Euroopa tasandi linnade tegevuskava koostamisega tunnustataks nimelt linnade rolli Euroopa poliitiliste eesmärkide elluviimisel ja ELi rahvusvahelise konkurentsipositsiooni tugevdamisel. Samas ei tohi Euroopa tasandi linnade tegevuskava koostamisel unustada linnade ja maapiirkondade vastastikust mõju ega tegevuskava suurt mõju üldisele territoriaalarengule. Sellest tulenevalt on esmatähtis luua tugev koostoime linnade tegevuskava ja Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava 2020 vahel.

7.

Tänu teenustepõhise majanduse muutumisele teadmistepõhiseks majanduseks ja ühiskonna jätkuvale digitaliseerimisele on linnad kujunenud ELi majanduse tugisammasteks ja töökohtade loomise mootoriks. Innovatsioon ja majandustegevuse uued vormid on sageli alguse saanud linnadest. Linnad on kohad, kus sünnib kunst, kultuur ja looming, mis annavad linnadele ja nende elanikele nende identiteedi. Tänu sellele kujutavad linnad endast ELi tugevat trumpi rahvusvahelises konkurentsis teiste maailmajagudega.

8.

Euroopa elanikkonnast elab praegu umbes 68 % linnapiirkondades (7). Lisaks kahele suurele metropolile – Pariisile ja Londonile – on ELis ainukordne suurte, keskmiste ja väikeste linnade polütsentriline struktuur. Umbes 200 miljonit inimest elab kuni 1 00  000 elanikuga linnades, millel on tihti oluline piirkondlik funktsioon teenuste ja taristu pakkumisel ning elukvaliteedi ja territoriaalse tasakaalu parandamisel. ELi linnade tegevuskava ei peaks seepärast piirduma Euroopa kõige suuremate linnadega, ent olema rakendatav ka väikestes ja keskmise suurusega linnades ning linnapiirkondades. Selles kontekstis on rõõmustav sedastada, et ELi tulevaste eesistujariikide kolmik – Itaalia, Läti ja Luksemburg – kavatseb pöörata erilist tähelepanu ELi väikestele ja keskmise suurusega linnadele ning nende rollile ühise territoriaalarengu kontekstis.

9.

Elanike jaoks on linn ja seda ümbritsevad maapiirkonnad tänapäeval siiski palju enam kui haldusalaselt piiritletud ala. Linna- ja maaelanikud tegutsevad nn igapäevases linnasüsteemis suuremate linnastute, tööturupiirkondade ja funktsionaalsete piirkondade (linna- või maa-linna piirkondade) tasandil. Oma elanike heaks teenindamiseks loovad linnade valitsused võrgustikke naaberomavalitsustega, et korraldada liiklust ja transporti, ruumilist planeerimist, rohealasid ja majandust selleks sobival tasandil. Seejuures on otsustava tähtsusega linnapiirkondade ja neid ümbritsevate maapiirkondade koostöö. Selles kontekstis on linnalähipiirkondadel ja maapiirkondadel oluline roll, kuna nad varustavad läheduses asuvaid linnu toiduainete ja energiaga ning pakuvad ruumi, puhkusevõimalusi, loodust ja lisaks ka kaitset ohtude eest nagu metsatulekahjud ja üleujutused. Lisaks tuleks arvestada, et vahel on nendes linnasüsteemides rohkem kui ühe liikmesriigi alla kuuluvad alad. Nendel piiriülestel linnaaladel tekkivatele spetsiifilistele probleemidele tuleks pöörata erilist tähelepanu.

10.

Linnastud ja funktsionaalsed piirkonnad nõuavad teistsugust valitsemist ning pikaajalist nägemust, et saavutada hea ühtekuuluvus ja konkreetsed tulemused, nagu näiteks integreeritud transpordisüsteem (8). Need pikale perioodile suunatud nägemused, mis on mõnes liikmesriigis koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega juba välja töötatud, kujutavad endast alust integreeritud, piirkonnale suunatud lähenemisviisile, mis edendab piirkonna territoriaalset ühtekuuluvust ja pakub konkreetseid ja mõõdetavaid tulemusi. Perioodil 2014–2020 võimaldavad mõnedes liikmesriikides kavandatud integreeritud territoriaalsed investeeringud kasutada mitmesuguste prioriteetsete suundade ja programmide vahendeid. See aitab hoogustada ja tugevdada, neid funktsionaalsete sidemete abil omavahel seotud linnade ja neid ümbritsevate omavalitsusüksuste ühtekuuluvust, luues koostoimet ja võimaldades rahastada kõrgelennulisemaid projekte, mis lõpuks muudab võimalikuks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste halduspiire ületavate ühiste probleemide lahendamise. Komitee nendib, et komisjon kirjeldab asjaomast arengut uurimuses „Homsed linnad”, ja tunnistab, et peab oma poliitikas ka piiriülesest aspektist lähtuvalt arvestama enam funktsionaalsete piirkondadega linnastute ja metropolide tasandil (9).

11.

Tegutsedes linnastute tasandil (borrowing size) võidavad linnad üheskoos suurema ühtekuuluvuse eelistest, nagu suurem uuendusvõime, parem ühenduvus hariduse ja tööturu vahel ning väiksem ökoloogiline jalajälg, piirates samaaegselt varjukülgi nagu keskkonnareostus, ligipääsu küsimus, sotsiaalne tõrjutus ja kuritegevus (10). Ent suurem ei ole alati parem. Seepärast on sama oluline tagada kohalike kogukondade aktiivne osalus omavalitsuste otsustes, sh koostöömeetmete arutamisel naaberomavalitsustega.

12.

See ei muuda aga olematuks tõsiasja, et ühiskondlikke probleeme esineb eriti just linnapiirkondades. Paljud Euroopa poliitilised algatused kogevad seepärast – meelega või kogemata – linnapiirkondades vastulööke. Selles kontekstis kutsub komitee üles põhjalikuma ülevaate koostamisele kõikidest komisjoni linnalise mõõtmega algatustest, tuginedes linnade foorumile aluseks olnud komisjoni aruteludokumendile „Homsed linnad: investeerimine Euroopasse”, veebruar 2014 (11).

13.

Linnad võtavad endale vastutuse kasutada ära võimalused ja võidelda seejuures üles kerkivate takistustega. Euroopa linnad võivad seejuures anda märkimisväärse panuse strateegia „Euroopa 2020” rakendamisse. Sellesse põimitud ühiskondlikud probleemid kujundavad ka linnade ja piirkondade poliitilise arengukava. Seejuures on kesksel kohal kodanike huvid. ELi linnade ees seisavad praegu mitmesugused probleemid ja väljakutsed. Kui mõnede linnade elanike arv väljarände ja vananemise tulemusel väheneb ja neil tekib probleeme taristu suurusega, siis mõne teise linna elanikkond jälle kasvab, mis suurendab survet taristule ja tekitab teisi probleeme nagu (noorte) töötus, sotsiaalne tõrjutus, vaesus, taskukohase elamispinna puudumine, liiklusummikud ja keskkonnareostus. Sagedane probleem, mida võimendab majanduslangus, on see, et nõudlus kohalike teenuste järele üha kasvab, samas kui rahalised vahendid jäävad muutumatuks või vähenevad. Linnade tegevuskava peab pöörama tähelepanu kõigile neile probleemidele ja väljakutsetele.

14.

ELi linnade tegevuskava eesmärk peaks olema asendada praegune killustatud, segregeeritud ja teatud rühmi väljajättev linnaarengu mudel kompaktsema, terviklikuma ja kaasavama mudeli vastu. See uus käsitlus tähendaks seda, et kasutatakse terviklikku lähenemisviisi, et luua inimesi ja tegevusi kombineerides majanduskasvu ja töökohti ning seejuures pööratakse tähelepanu õigele tasakaalule linnaarengu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase arengu vahel.

15.

Valitsuse ja ühiskonna suhted on praegu radikaalselt muutumas. Kodanikud muutuvad järjest küpsemaks, esitavad kõrgemaid nõudmisi ja saavad tänu ühiskonna digitaliseerimisele üha paremini iseendaga hakkama (uued kodanikud). Teiseks võtavad need samad kodanikud üha enam enda kanda ühiskondlikku vastutust. Üha rohkem ettevõtteid pakuvad ringmajanduse (nö hällist hällini) tooteid, võitlevad toorainete raiskamise vastu ja pakuvad ebasoodsas olukorras olevatele inimestele võimalusi tööturul. Linnade valitsused teevad eri tasanditel üha tihedamat koostööd nelja eri tasandi vahel (mis loodi kolme eri tasandi mudeli alusel), valitsustevahelise koostöö raames ning ettevõtluse, teadusasutuste ja ühiskondlike organisatsioonidega käsikäes töötades, et leida lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Kohalikul omavalitsusel on seejuures tihti juhtiv roll ja ta pakub esimese kliendi või siis lavastajana platvormi teistele partneritele lahenduste pakkumiseks. Linn pakub seejuures koha (eluslabori), kus viia koos partneritega ellu projekte, mis vastavad kõige paremini kohalikele tingimustele. Linnadel, kus asuvad ülikoolid ja kõrgkoolid, on veel täiendav ülesanne ettevõtluse stimuleerimisel ja tehnoloogiliste võimaluste sidumisel ühiskondlike aktuaalsete küsimustega. Seetõttu on linnapiirkonnad muutunud Euroopa poliitika jaoks suurepärasteks katseaedadeks.

16.

Ühiskonna osana tunnevad valitsused vastutust ulatuslike ühiskondlike küsimuste – nagu majanduskriis, demograafilised muutused ja kliimaga seotud problemaatika – päevakorda võtmisel. Valitsuse, organisatsioonide ja majanduse klassikalised vormid ei paku enam nendele probleemidele lahendusi. Kuna nimetatud probleemid on laiaulatuslikud, eelarveid kärbitakse ja teemad on keerulised, siis ei saa valitsus enam üksi kõigega hakkama.

17.

Üha enam osalust rõhutavas ühiskonnas peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused andma oma otsustusprotsessis ruumi kodanike, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ühistele või koostöö tulemusena loodud kohaliku kogukonna algatustele. Linnaelu korraldamisega tegelevad sel viisil mitmed osalised, mitte ainult linnavalitsus. Siinjuures on aga keeruline ülesanne lasta kõigil kodanikel, eelkõige noortel ja sisserändajatel, selles uues ühiskonnas osaleda, et hoida ära lõhestumist. Moodsa linna kaks kõige tähtsamat funktsiooni on olla sotsiaalse integratsiooni „masin” ning pakkuda oma elanikele emantsipeerumise stardiabi.

18.

Kohalikud algatused võimaldavad järjest rohkem pakkuda linna või linnapiirkonna iseärasustega arvestavaid teenuseid. Seeläbi tekivad üleeuroopalised erinevused lähenemisviisides. Euroopa poliitika ja õigusaktid peavad arvestama uute suhetega kohalikul tasandil ja sellega kaasnevate erinevustega ühiskondlike probleemidega tegelemise lähenemisviisides ning peaksid püüdma koguda kokku need tekkivad head tavad ja lihtsustama nende tutvustamist kogu ELis.

19.

Kuni tänaseni on EL oma poliitika eesmärkide elluviimisel kasutanud üldiseid õigusakte ja ühtseid tähtaegu. EL peab tulevikus oma poliitika kujundamisel arvestama algatuste teostatavusega kohalikul ja (all)piirkondlikul tasandil ning olema avatud madalama tasandi omavalitsuste panusele mõjuhinnangute koostamisel ja uue poliitika väljaarendamisel (alt üles lähenemisviis). Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades tuleks kõigi uute ettepanekute mõjuhinnangutes anda kriitiline hinnang nende ettepanekute mõjule linnadele. Ainult sel moel on võimalik juba eelnevalt hinnata ja tagada Euroopa poliitika ja õigusaktide rakendamist kohalikul tasandil.

20.

Selleks et kinnistada linnalise mõõtme üle peetav arutelu ELi tasandilestruktuuriliselt, teeb komitee ettepaneku korrata 17.–18. veebruaril 2014 toimunud linnade foorumit tulevikus iga kahe aasta järel. Komitee kutsub komisjoni ka üles nimetama oma asutuse sees ametisse linnapoliitika volitatud esindaja, kellele antaks volitused kontrollida koos komisjoni talitustevahelise linnapoliitika rühmaga kõiki linnalise mõõtmega seotud ettepanekuid ja algatusi, et võimaldada tervikliku poliitilise lähenemisviisi tekkimist. See rühm aitaks edastada ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panust ELi poliitika kujundamisse linnapiirkondi puudutavates küsimustes. Komitee võiks ettepanekute linnalise mõõtme kontrollimiseks nimetada oma asutuse sees ametisse linnapoliitika esindaja.

21.

Komitee toetab liikmesriikide töörühma loomist, et töötada välja ühine nägemus Euroopa linnade jaoks, milles pöörataks tähelepanu linnade positsioonile strateegias „Euroopa 2020” ja nägemuse esitlemist seda 2016. aastal. Komitee kutsub siinkohal liikmesriike üles tegema tihedat koostööd Regioonide Komitee ja kohalike omavalitsuste ühendusega. See ühine nägemus võib olla oluliseks aluseks linnade tegevuskava edasisel väljatöötamisel Euroopa, ent ka üksikute liikmesriikide, piirkondade ja kohalikul tasandil.

22.

Regioonide Komitee kordab oma üleskutset komisjonile koostada linnade integreeritud poliitikat käsitlev valge raamat (12) enne strateegiale „Euroopa 2020” järgneva programmi ja 2020. aasta järgse ELi eelarvet esitamist. Selle valge raamatu eesmärk on jõuda integreerituma lähenemisviisini linnu ja linnapiirkondi mõjutava ELi poliitika ja õigusaktide osas ning kaasata linnad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tihedamalt selle poliitika väljatöötamisse. Valge raamat peaks sisaldama ka soovitusi selle kohta, millised elemendid Euroopa fondide programmides sobivad linnade arengu edendamiseks. Selle aluseks on uuendatud valitsemistava. Valge raamat peab lõpuks viima linnalise mõõtme reaalse horisontaalse kinnistumiseni ELi otsustamisprotsessis (urbanistlik süvalaienemine) ja mitte ELi eristrateegia või -programmini. Ametisseastuv komisjon peab koostama valge raamatu tihedas koostöös linnadega, et tõsta sel viisil esile vajadust uue valitsemistava järele linnapoliitika valdkonnas ELi tasandil.

23.

Valge raamat peaks sisaldama järgmisi osasid:

24.

Regioonide Komitee nendib, et rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks vajab Euroopa eelkõige elujõulisi ja dünaamilisi linnu. ELi poliitika ja õigusaktid saavad aidata luua selleks sobivaid tingimusi. Umbes 70 % Euroopa poliitikast ja õigusaktidest rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil ja see nõuab üldist sidusust. Komitee märgib aga, et ELi tasandi eeskirjadel on tihti just vastupidine mõju. Suurepärane näide selle kohta tuuakse komitee arvamuses „ELi õhukvaliteedi ja heitkoguste poliitika läbivaatamine”, (13) milles mainitakse, et kui tahetakse jõuda soovitud tulemusteni, tuleb õhukvaliteedi parandamise lähenemisviisi puhul teineteisega kooskõlla viia ELi eri keskkonnadirektiivide eesmärkide tasemed ja sünkroniseerida nende rakendamise ajakavad.

25.

Tänu saasteallikale suunatud poliitika puudulikkusele ELi tasandil võivad tekkida keerulised olukorrad. Nii ei suuda mõned linnad soovitud norme saavutada, samas aga ähvardab neid oht, et asjaomased liikmesriigid määravad neile Euroopa normide ületamise eest Euroopa trahvid, tuginedes seejuures riigi õigusaktidele. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles töötama välja uue metoodika integreerituma lähenemisviisi poliitika jaoks, et jõuda järjekindla poliitika ja õigusaktideni, alustades põhjalikuma ja rohkem osalusel põhineva ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasava territoriaalse mõju hindamisega, et EL saaks pakkuda linnadele ja linnapiirkondadele sobivad tingimused Euroopa poliitika elluviimiseks.

26.

Tõelise integreerituma lähenemisviisini jõudmiseks on valges raamatus soovitav selgelt määratleda integreeritud säästva linnaarengu mõiste ja nimetada selged eesmärgid, mida EL soovib selles valdkonnas saavutada. Tegu on horisontaalsete eemärkidega, mis tuleb saavutada läbi eri poliitikavaldkondade.

27.

Linnapoliitika integreeritud lähenemisviisis tuleb arvestada ruumilise planeerimise poliitikaga, kuna linnaalad ulatuvad kaugemale omavalitsuse tasandist.

28.

Selles kontekstis kordab Regioonide Komitee oma seisukohta, et territoriaalse mõju hindamise vahendit tuleks kasutada suunisena, et jõuda territoriaalse ühtekuuluvuse poliitikas integreerituma lähenemisviisini (14). Komitee määratleb territoriaalset ühtekuuluvust kolmemõõtmelise mõistena – tasakaalustatud territoriaalne areng, territoriaalne integratsioon ja territoriaalne valitsemine. Komitee avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon piirdub territoriaalse mõju hindamisel esimesega neist kolmest, samas kui just teine mõõde on poliitika ja õigusaktide integreeritud lähenemisviisi seisukohast oluline. Väga oluline on see, et komisjoni enda mõjuhinnangute suuniste eelolev läbivaatamine pakub ainulaadse võimaluse integreerida linnaline mõõde selgelt komisjoni sisemistesse poliitika kujundamise protsessidesse.

29.

Samuti leiab komitee, et linnade integreeritud poliitika teemalises valges raamatus tuleks käsitleda allakäinud linnaalade taaselustamist, linnapiirkondade parandamist ja renoveerimist nagu ka ehituse energiatõhusust.

30.

Hea näide integreeritumast lähenemisviisist EL tasandil on Euroopa innovatsioonipartnerlus „Arukad linnad ja ühendused”. See Euroopa innovatsioonipartnerlus loodi selleks, et luua linnade jaoks avaliku ja erasektori algatuste abil innovatsioonilisi lahendusi linnalise liikuvuse, energiatõhususe ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kokkupuutepunktis. Euroopa innovatsioonipartnerlus pakub võimaluse kujundada ELi tasandi makromajanduslik poliitika ümber nii, et see sobiks linnade igapäevaellu. Seejuures on aga oluline, et linnadele antaks piisav tegutsemisruum koostada tegevuskavu ja juhtida tegevust, et nad saaksid tõhusalt täita nö lavastaja rolli.

31.

Euroopa innovatsioonipartnerluse head näited nagu „Arukad linnad ja ühendused” vastanduvad silmatorkavalt linnade kaasatusele struktuurifondide programmidesse aastatel 2007–2013. Uuel programmiperioodil (2014–2020) on mõnede algatuste abil pööratud eritähelepanu ühtekuuluvuspoliitika linnalisele mõõtmele (kohustus kulutada 5 % Euroopa Regionaalarengu Fondi eelarvest linnaarengule, linnaarengu võrgustiku rajamine, samuti vahendite eraldamine innovaatilisteks meetmeteks säästva linnaarengu valdkonnas). Tugevama koondamise nõue võib aga viia selleni, et linna ei vaadelda enam selle tervikliku linnalise arengu kontekstis. Vaja on paremini tasakaalustatud koordineerimist komisjoni sees, et edendada sügavutiminevat mõistmist linnalisest mõõtmest valdkondlikes poliitikates (keskkond, energia infrastruktuur, liikuvus) Euroopa Komisjoni kõigis talitustes.

32.

Regioonide Komitee kordab toetust komisjonile seoses sellega, et viimane pöörab uues ühtekuuluvuspoliitikas tähelepanu integreeritud linnaarengule (15). Selles kontekstis on komiteel heameel partnerluse põhimõtte tugevdamise üle uues ühtekuuluvuspaketis ning partnerlust käsitleva Euroopa tegevusjuhendi avaldamise üle. Komitee jälgib tähelepanelikult komisjoni ettepanekute praktilist rakendamist Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi uute tegevusprogrammide elluviimisel, jälgides eelkõige seda, kuidas kaasatakse linnad programmide haldamisse ja juhtimisse.

33.

Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles jälgima koos komiteega linnade kaasamist uutesse struktuurifondide programmidesse ja edendama seda, kus võimalik. Sellest õpitu põhjal võib teha olulisi poliitilisi soovitusi ühtekuuluvuspoliitika arendamiseks pärast 2020. aastat, samuti ka teisteks Euroopa programmideks, mis võivad edendada Euroopa eesmärkide realiseerimist kohalikul tasandil.

34.

Linnad osalevad ka teistes ELi toetusprogrammides, nagu LIFE, Horisont 2020, „Arukas energeetika – Euroopa” jne, kuigi neis programmides ei ole teema koondunud linnaküsimustele ega sünergiale Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmidega. ELi toetusprogrammide vahelise koostoime parem silmas pidamine avaldaks linnadele positiivset mõju.

35.

Luues Euroopa tasandil kohalike omavalitsuste võrgustikke, arvestab komisjon vajadusega jagada linnade vahel eri teemadega seotud häid praktilisi kogemusi. Seda vajadust peab silmas ka territoriaalse koostöö programm Urbact – ELi programm säästva linnaarengu edendamiseks. Lisaks sellele ergutab toetusprogramm „Kodanike Euroopa” omavalitsusi moodustama ühist huvi pakkuvates küsimustes temaatilisi võrgustikke kui olulisi vahendeid heade tavade vahetamise lihtsustamiseks. Lisaks nendele struktuurifondidest kaasrahastatavatele programmidele ja ELi toetusmeetmetele on olemas veel programme, mis toetavad linnade vahel teadmiste jagamist (nt Civitas, linnapeade pakt, Mayors Adapt, arukate linnade ja kogukondade algatus, jätkusuutlike linnade viiteraamistik, ManagEnergy). Komitee nendib, et teadmiste ja kogemuste jagamise algatuste arv kasvab pidevalt ja need muutuvad üha mitmekesisemaks. Integreerituma lähenemisviisi saavutamiseks kutsub komitee komisjoni üles konsolideerima Euroopa rahastamisprogramme ja toetusvõrgustikke, et kohalikul tasandil mõistetaks neid paremini ja kasutataks neid varasemast tõhusamal viisil.

36.

Selleks, et olla võimelised hindama linnu ja linnapiirkondi asjakohasemalt kui üksnes SKT näitaja alusel, peab linnapoliitikat puudutavate teadmiste jagamise ja võrdlusanalüüside jaoks olema käsutuses piisavalt andmeid (ja kui võimalik siis funktsionaalsete piirkondade tasandil). Suur probleem seejuures on, et Eurostati jaotus NUTS-piirkondadeks ei peegelda reaalset olukorda linnades ja omavalitsusüksustes. Selleks otstarbeks peab Eurostat koguma kohalikult tasandilt üksikasjalikumaid andmeid, samuti tuleb edasi arendada selliseid uuringuid nagu linnakeskkonna audit või määratleda ühtsed kriteeriumid suurlinnapiirkondade piiritlemiseks. Lisaks tuleb kasutusele võtta konkreetsed vahendid linnade integreeritud tegevuskava edasiminekute ja mõju mõõtmiseks ELi tasandil. Selles kontekstis kutsub komitee komisjoni üles töötama ELi linnade tegevuskava arendamiseks välja uue seirevahendi.

37.

Aeg on küps uueks valitsemistavaks, mille puhul suurendataks linnade varasemat kaasatust (nt komitee vahendusel, linnade võrgustike – nt Eurocities või linnapeade pakt – kaudu) Euroopa poliitikatsüklisse tervikuna. Kaasates linnad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused paremini poliitika kujundamise tsükli kõikidesse etappidesse, saab EL paremini arvestada linnades praegu aset leidvate muutustega. Nii on võimalik paremini hinnata poliitiliste algatuste ja õigusaktide tagajärgi linnadele ning hoida ära ohtu, et ELi poliitikameetmed ei ole järjepidevad ega vasta kohalikule tegelikkusele. Lisaks sellele tuleb kooskõlas määruse (EL) nr 1303/2013 (ELi struktuurifondide ühissätete kohta) artikliga 5 rakendada „mitmetasandilise valitsemise põhimõtet” kogu ELi ühtekuuluvuspoliitika programmide ettevalmistamise ja rakendamise protsessi käigus.

38.

Mitmetasandilise valitsemise põhimõte on väga oluline, ent see tuleb kohandada vastavaks valitsuse ja ühiskonna vahelisele uuele suhtele. See peab käima käsikäes linnade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisema rolliga ELi poliitika kujundamise protsessis. Seda silmas pidades aitab Euroopa mitmetasandilise valitsemise harta allkirjastamine Euroopa omavalitsusüksuste poolt kaasa eri valitsemistasandite (kohalik, piirkondlik, riigi ja Euroopa tasand) osalemisele tõhusa avaliku poliitika kujundamises; selleks rakendatakse mitmeid põhimõtteid, nt osalemine, koostöö, läbipaistvus, kaasamine ja poliitika sidusus, mis on olulised eeltingimused nende poliitikate edu tagamiseks kodanike huvides.

39.

Selleks et jõuda praktilistest kogemustest ja konkreetsetest andmetest lähtudes linnalise mõõtme parema kajastamiseni Euroopa poliitikas, peavad komisjoni talitused kaasama linnade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaid korrapäraselt (nt läbi osalemise ekspertrühmades) poliitika kujundamisse. Sellekohased kokkulepped võib kindlaks määrata uue komisjoni ja Regioonide Komitee vahelises uues institutsioonidevahelises kokkuleppes.

40.

Linnaline mõõde Euroopa poliitikas ja ELi linnade tegevuskava arendamine on komitee jaoks väga olulised. Selles kontekstis kinnitab komitee ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eeskõnelejana, et ta jälgib tähelepanelikult valge raamatu koostamist ning peab jätkuvalt nii komitee sees kui sellest väljaspool arutelusid linnade tegevuskava üle. Käesolev arvamus on komitee esimene panus arengusse Euroopa Liidu linnade integreeritud tegevuskava suunas.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/18

Raportöör

:

Albert Bore (UK/PES), Birminghami linnavolikogu liige

Viitedokumendid

:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühiselt konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa linnalise liikumiskeskkonna suunas”, COM(2013) 913 final

A call to action on urban logistics – SWD(2013) 524 final

Targeted action on urban road user safety – SWD(2013) 525 final

A call for smarter urban vehicle access regulations – SWD(2013) 526 final

Mobilising Intelligent Transport Systems for EU cities – SWD(2013) 527 final

1.

Säästvad linnatranspordi süsteemid parandavad Euroopa kodanike elukvaliteeti ning on olulised linnade, piirkondade ja kogu Euroopa Liidu majandusliku konkurentsivõime seisukohalt. Linnad on koduks 70 % Euroopa kodanikele ja nad on olulised majandustegevuskeskused, kus toodetakse üle 80 % ELi sisemajanduse kogutoodangust.

2.

Linnaline liikuvus ja linnatransport kuuluvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkonda. Nad kujundavad ja rakendavad linnalise liikuvuse poliitikat ning pakuvad oma territooriumil ühistransporti. Kohalikul tasandil võetavad otsused on sageli seotud riiklikus poliitraamistikus sätestatuga või ELi uue linnade tegevuskavaga. Paljud käsitlevad linnalise liikuvuskeskkonna tegevuskava arukate linnade tegevuskava osana.

3.

Regioonide Komitee on esitanud poliitilisi soovitusi oma varasemates arvamustes linnalise liikuvuse kohta, näiteks arvamuses linnatranspordi rohelise raamatu (1) kohta, kahes arvamuses linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava (2) kohta ning arvamuses, mis käsitleti valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava” (3). Soovitustes avaldati toetust majanduslikku, keskkonnaalast ja sotsiaalset mõõdet arvestavale säästvale linnaliikuvuse poliitikale.

4.

Linnalise liikumiskeskkonna paketi läbiv element on subsidiaarsuse põhimõte, keskendudes ELile lisaväärtust pakkuvatele tegevustele, mis edendavad eelkõige koostööd, heade tavade tutvustamist ja juhendamist. See sisaldab ka soovitust liikmesriikidele kehtestada meetmed linnalogistika, linnadele juurdepääsu eeskirjade, intelligentsete linnatranspordisüsteemide lahenduste ja linnade liiklusohutuse valdkonnas.

5.

Regioonide Komitee rõhutab, milline tähtsus on Euroopa Liidu laiaulatuslikul linnapiirkondade poliitikal, mis põhineb komitee samateemalistes ja täiendavates arvamustes (mis käsitlevad linnade integreeritud tegevuskava, säästvaid linnu 7. keskkonnaalases tegevusprogrammis ja linnalist liikuvust) avaldatud ideedel ja ettepanekutel.

6.

Komitee rõhutab, et linnaarengus tuleb järgida jätkusuutlikku ja terviklikku lähenemisviisi. Linnalise liikumiskeskkonna probleeme ei saa lahendada üksnes valdkondliku lähenemisviisi abil. Eelkõige tuleb arvesse võtta transpordipoliitika linnamõõtme ja ruumilise planeerimise laiema kontseptsiooni vahelist seost, et parandada mitte ainult linnatransporti ja taristut, vaid võidelda ka valglinnastumise vastu ning vaadata üle linna ja selle lähiümbruse (linn/maa) suhe. Seoses täiendavate ettepanekutega säästva arengu valdkonnas viitab komitee arvamusele „7. keskkonnaalane tegevusprogramm ja säästev linn” (4);

7.

peab vajalikuks liikmesriigi tasandil võetavaid meetmeid (teadlikkuse tõstmise kampaaniad, stiimulid jne), mis aitavad muuta inimeste hoiakuid vähem energiat tarbivate transpordivahendite kasutamise suunas;

8.

on seisukohal, et säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad tuleb tihedalt integreerida maakasutuspoliitikasse. Halvasti kavandatud areng, mida transpordivõrku tõhusalt ei integreerita, toob kaasa suurema nõudluse transpordi järele ja põhjustab paljude marsruutide puhul erasõidukite ülemäärast kasutamist;

9.

nõustub, et säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad on sobivad strateegilised vahendid selleks, et kogu funktsionaalse linnapiirkonna või linnastu piires juurutada integreeritud käsitlust kõigi transpordiliikide ja -vormide osas: ühis- ja eratransport, taksod, reisijate- ja kaubavedu, mootoriga ja mootorita sõidukid, liikumine ja parkimine. Kõigi nende puhul tuleb arvesse võtta elanikkonna soolise võrdõiguslikkuse ja liikuvusega seotud aspekte. Säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamine kõigi linnade jaoks on jätkuvalt komitee üks põhilistest nõuetest. Linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamine ja rakendamine kuuluvad linna enda vastutusalasse;

10.

väljendab kahetsust, et vaatamata säästva liikumiskeskkonna kavade loomisele mitmetes linnades ja asjaolule, et nad on end tõestanud, pakkudes suurepärast alust aruteludeks ja meetmete võtmiseks linnalise liikumise parandamise vallas, puudub kontseptsioonil „säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad” siiani ühtne üleeuroopaline määratlus;

11.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on kaasanud komitee aktiivselt linnalise liikumiskeskkonna paketi mõjuhindamise protsessi ning eriti seda, et liikuvuse ja transpordi peadirektoraat on võtnud arvesse komitee peamisi seisukohti ning koostanud mittesiduva ettepaneku;

12.

soovib teada, kuidas komisjon kavatseb tagada, et linnalise liikumiskeskkonna paketis esitatud eesmärgid ja meetmed ka tõesti ellu viiakse, arvestades asjaolu, et Euroopa linnades ja piirkondades on linnapiirkondade arengukavade määratlemine ja elluviimine erinevas arengujärgus. See puudutab inimeste liikuvust ja meetmeid linnalogistika, linnapiirkondadele juurdepääsu reguleerimise ja aruka jälgimise, intelligentsete linnatranspordisüsteemide loomise ning linnade liiklusohutuse valdkonnas;

13.

märgib kontseptsiooni mittesiduvat olemust, samuti selgitust, et seda on võimalik ja soovitav kohandada liikmesriikide ja linnapiirkondade konkreetsetele oludele;

14.

tervitab komisjoni tahet toetada kontseptsiooni arendamist ja edendamist, eriti ettepanekut luua säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade Euroopa platvorm ja kohustust toetada, sh rahalisi vahendeid kasutades, riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamisel ja rakendamisel. Euroopa Komisjon peaks tõelise pühendumusega kaasama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad Euroopa platvormi;

15.

innustab komisjoni liikmesriikide linnaliikuvus- ja linnatranspordialase eksperdirühma loomisel kaasama sellesse kohalike omavalitsuste või linnade esindajaid, et anda seega panus kavandatud Euroopa platvormi;

16.

palub edendada säästva linnalise liikumiskeskkonna kavasid riiklikul tasandil. Liikmesriike tuleb julgustada tegema vajalikke seadusandlikke muudatusi õigusraamistiku loomiseks, mis võimaldab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kohalikke linnalise liikumiskeskkonna strateegiaid välja töötada ja edukalt ellu viia;

17.

märgib, et linnad on liiklussõlmed, kus erinevad transpordiliigid kokku saavad ja kus marsruudid üldjuhul algavad ja lõpevad. Seetõttu tuleb neid käsitada kõigi transpordivõrkude väga oluliste ja lahutamatute koostisosadena ning seega tuleb linnalisele liikluskeskkonnale omistada asjakohast tähelepanu;

18.

usub, et eeskirjad juurdepääsuks linnapiirkondadele ja teemaksud võivad olla tõhusad vahendid, haldamaks konkureerivaid nõudeid linna teeruumile ja käsitlemaks olulisi probleeme, näiteks ummikud, reostus või valglinnastumine. See on kooskõlas „kasutaja/saastaja maksab” põhimõttega ja aitab liikuda säästvamate transpordiviiside kasutamise poole;

19.

märgib, et subsidiaarsuse põhimõttest tulenevalt peaksid kohalikud omavalitsused oma otsuse alusel rakendama linnapiirkondadele juurdepääsu eeskirju ja teemaksude skeeme. Sellised skeemid tuleb kohandada vastavalt konkreetsetele oludele ja vajadustele, seega puudub üks ja ainus kõigile sobiv lahendus. Seda saavad kohalikul tasandil teha vaid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

20.

märgib, et viimastel aastatel on kogu ELis rakendatud väga erinevaid skeeme, kuid niisugune heterogeensus võib mõnikord raskendada Euroopas reisimist, eelkõige seetõttu, et sageli puudub teave selle kohta, kuidas mitmesuguseid kohalikke skeeme järgida;

21.

märgib, et linnapiirkondadele juurdepääsu reguleerimine peaks toetuma selgetele sätetele, mis on võimalikult universaalsed selliste eesmärkide osas nagu liikluskoormuse vähendamine, heitgaaside vähendamine ja teiste, jätkusuutlikumate transpordivormide kasutamise edendamine;

22.

tõdeb seoses sellega ja kooskõlas komitee 2009. aasta arvamusega linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava kohta, (5) et ELi tasandil tuleb tagada ühtlustamise ja sidususe miinimumtase, iseäranis sellistes valdkondades nagu sõidukikategooriad, heitgaasiklassid ja liiklusmärgid, ning teha seda kohalike, riiklike ja ELi ametiasutuste vahelises partnerluses;

23.

tervitab komisjoni ettepanekut edendada mõttevahetust liikmesriikide ja ekspertidega liidus kehtivate selliste eeskirjade üle, mis käsitlevad juurdepääsu linnapiirkondadele, ning töötada välja mittesiduv juhend, mis aitaks linnadel juurdepääsuskeeme tõhusalt rakendada;

24.

leiab, et intelligentsete transpordisüsteemide puhul on tarvis ühtseid tehnilisi norme, mis aitaks tagada koostalitlusvõime ja hoiduda uutest tehnilistest takistustest ELi-sisese vaba liikumise teel;

25.

tõdeb kahjutundega, et liiklussurmade arv ELis on jätkuvalt vastuvõtmatult kõrge: 2013. aastal oli see ligikaudu 26  000. Muret valmistab asjaolu, et suurimas ohus on vähem kaitstud liiklejad, näiteks jalgratturid ja jalakäijad, eelkõige vanemaealised. Eriliselt murettekitav on see, et hukkunud jalgratturite arv on võrreldes 2010. aastaga hoopis tõusnud;

26.

rõhutab liiklusohutuse tähtsust selliste säästvate transpordiliikide puhul nagu jalgrattasõit ja kõndimine, samuti positiivset tervisemõju, mida toetus inimeste massilisemale aktiivselt liikumisele annab. Need küsimused peaksid olema säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade lahutamatuks osaks ja hea oleks, kui edaspidi esitataks suunised nende saavutamiseks;

27.

innustab samuti edendama kodanikele suunatud asjakohast liiklusohutuskoolitust, kuna selle ja liiklusõnnetuste vahel on otsene seos;

28.

meenutab juba varem heakskiidetud, 2011. aasta transpordipoliitika valges raamatus sätestatud eesmärke: viia maanteeliikluses hukkunute arv 2050. aastaks enam-vähem nullini ja vähendada 2020. aastaks liiklusõnnetuste ohvrite arvu poole võrra (võrreldes 2010. aastaga);

29.

tunnistab, et püüded sõidukite konstruktsiooni ja intelligentsete transpordisüsteemide, näiteks juhiabisüsteemide (eelkõige V2I ja V2 V lahenduste) kasutamise abil ohutust parandada vähendavad õnnetusjuhtumite arvu, kuid leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid veelgi aktiivsemalt innustama ohutuma konstruktsiooniga sõidukite kasutamist, näiteks hankemenetluse kaudu;

30.

soovitab intelligentsetele transpordisüsteemidele tuginevate lahenduste puhul uurida ka seda, kuidas sõidustiili tegelik muutmine annab kasu keskkonna, teeohutuse ja energiatõhususe valdkonnas;

31.

tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut käsitleda linnade liiklusohutust linnalise liikumiskeskkonna paketis ja tunnustab komisjonipoolset kohustust koguda ja levitada liiklusohutuse tõhustamiskavade parimaid tavasid ning analüüsida meetmeid tõsiste liiklustraumade vähendamiseks linnapiirkondades. Piirduda ei tohiks vaid kahe järgmise aastaga, nagu on välja pakutud, vaid sobivusel tuleks seda jätkata;

32.

tervitab Euroopa Komisjoni soovitust, et liikmesriigid tagaksid liiklusohutusnäitajate nõuetekohase kogumise andmete kõige üksikasjalikumal tasandil ning julgustaksid kohalikke omavalitsusi kasutama neid andmeid kohalikus analüüsis ja liiklusohutuse tõhustamiskavades. Tuleb tunnistada, et tehniliste paranduste mõju on lõppkokkuvõttes piiratud. Liiklusohutusnäitajate abil on võimalik tuvastada konkreetsed rühmad, kes figureerivad maanteeavariide puhul kõige sagedamini. See aitaks kampaaniaid ja liikluskäitumisprogramme paremini koondada ja suunata;

33.

rõhutab, et kooskõlas subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetega on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel vastutus koostada selline liiklusohutuspoliitika, mis keskendub kohalike probleemide lahendamisele ja mis on kohandatud kohalike oludega. Säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad võiksid olla tõhusaks vahendiks ühtse lähenemisviisi edendamisel liiklusohutuse valdkonnas kohalikul tasandil;

34.

toonitab, et kaubaveo ja logistika rolli ei saa alahinnata. Ehkki linnalogistika moodustab vaid väikse osa linnalisest liikumiskeskkonnast, võtab see enda alla olulise osa linnaruumist, näiteks peale- ja mahalaadimisel, mõjutades seega ummikuid ja muid probleeme. Linnade kaubaveokitel on ka ebaproportsionaalne osa õhu- ja mürareostuses ning nad on sageli osalised tõsistes avariides vähem kaitstud liiklejatega, näiteks jalakäijad ja jalgratturid. Seega oleks linnalogistika optimeerimisel positiivne mõju linnatranspordisüsteemile tervikuna;

35.

rõhutab, et uute tehnoloogiate, näiteks alternatiivkütuste kasutuselevõtmisel on märkimisväärne potentsiaal. On teada, et keskkonnasõbralike sõidukite väljatöötamine ja kiire kasutuselevõtmine linnades võib anda kohest kasu, vähendades sõltuvust naftast ja parandades tervist tänu linnaõhu paremale kvaliteedile ja müra vähendamisele. Komitee toetab taas 2011. aasta transpordi valge raamatu eesmärki saavutada suuremates linnakeskustes 2030. aastaks peaaegu CO2-heiteta logistikasüsteem;

36.

märgib, et keskkonnasõbralikumate sõidukite majanduslikult jätkusuutliku kasutuselvõtu tagamiseks linnalogistikas võib eelkõige väiksemate teenusepakkujate puhul olla vaja välismõjuga seotud kasul rajanevaid stiimulite mehhanisme. Sellega seoses tuleb seada kvantitatiivsed eesmärgid ühis- ja erasõidukite pargi osas;

37.

tervitab linnalogistika lisamist linnalise liikumiskeskkonna paketti, iseäranis seepärast, et linnalogistika on linnatranspordi kavandamisel sageli unarusse jäetud;

38.

avaldab heameelt Euroopa Komisjoni võetud kohustuse üle võtta meetmeid, et tõhustada linnalogistika parimate tavade levitamist ja kasutuselevõttu, eelkõige valmistada ette juhendid, milles jagatakse praktilisi nõuandeid linnalogistika tulemuslikkuse parandamiseks ning vaadata keskkonnasõbralikumate ja ohutumate sõidukite hangete lihtsustamiseks läbi keskkonnasõbralike sõidukite portaal (www.cleanvehicle.eu);

39.

tõdeb, et ikka veel ei ole piisavalt andmeid ja teavet kaubavoogude kohta, mis aitaksid linnadel tõhusamalt kavandada veoste liikumist oma territooriumil. Kui sellised andmed ja teave oleks ühendatud intelligentsete transpordisüsteemidega, aitaks see linnavõimudel paremini mõista linnalogistika vajadusi, parandada liikumiste tõhusust ja määratleda sobivamad marsruudid, mida mööda liikudes saastaksid sõidukid vähem;

40.

nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et riigipõhistes lähenemisviisides linnaliikuvusele, eelkõige aga säästva linnalise liikumiskeskkonna kavades tuleb pöörata linnalogistikale piisavat tähelepanu;

41.

tõdeb taas potentsiaali, mida intelligentsed transpordisüsteemid pakuvad linnalise liikumiskeskkonna parandamiseks ja poliitikaeesmärkide saavutamiseks, näiteks suurendades ohutust ja vähendades ummikuid. Infotehnoloogia mängib määravat toetavat rolli kõigi transpordiliikide kombineeritud kasutamisel rajanevates uutes liikumismustrites (näiteks reaalajas teave mitmeliigilise liikumise ja liikluse kohta, mitmeliigilise transpordi integreeritud e-piletisüsteemid, auto ja jalgratta ühiskasutuse skeemid);

42.

väljendab kahetsust, et koostalitlusvõime ja tõhusa koostöö puudumise tõttu on intelligentsete transpordisüsteemilahenduste kasutuselevõtt siiani killustatud. Tuleb nõustuda Euroopa Komisjoni seisukohaga, et intelligentsete transpordisüsteemide potentsiaali saab täiel määral kasutada vaid siis, kui need kogu Euroopas ulatuslikult kasutusele võetakse. Sellise sidususe ja koostoime tähtsus toetab piiriülest reisimist ja vaba liikumist ELis. See kehtib ka linnapiirkondadele, mis on sageli olulised üleeuroopalise transpordivõrgu liiklussõlmed;

43.

kutsub üles toetama kohalike omavalitsuste algatusi intelligentsete transpordisüsteemide elluviimisel. Tarvis on kiirendada selliste tehniliste ja tehnoloogiliste uuenduste rakendamist, mis parandavad transpordi mobiilsust, tõhusust, turvalisust ja kvaliteeti linnapiirkondades;

44.

meenutab Euroopa Komisjoni tehtud tööd intelligentsete transpordisüsteemide suurema sidususe ja koostalitlusvõime saavutamiseks, pakkudes õigusraamistikku direktiiviga 2010/40/EL (intelligentsete transpordisüsteemide direktiiv) ja luues intelligentsete linnatranspordisüsteemide eksperdirühma, kes on juba töötanud välja juhendid intelligentsete linnatranspordisüsteemide rakenduste juurutamiseks linnapiirkondades;

45.

tervitab seda silmas pidades Euroopa Komisjoni jätkuvat tegevust nimetatud valdkonnas ja tema kavatsust täiendada olemasolevaid õigusakte liiklus- ja reisiandmetele juurdepääsu kohta, töötada intelligentsete transpordisüsteemide direktiivi 2010/40/EL raamistikus välja spetsifikatsioonid reaalajas liiklusteabe edastamise teenuste ja mitmeliigiliste liikumisvõimaluste teabeteenuste pakkumiseks ning lihtsustada sõidukitevaheliste ning sõiduki ja taristu vaheliste teabevahetussüsteemide kasutuselevõttu linnapiirkondades. Ent kõige sellega seoses on andme- ja eraelu puutumatuse kaitse tagamine ja austamine eeltingimuseks nende süsteemide heakskiitmiseks;

46.

väljendab kahetsust, et õhu kvaliteedi ja kliima küsimusi ei käsitleta teatises piisavalt. Kliimamuutuste mõjul on üha rohkem päevi, mil transpordisüsteem on silmitsi äärmuslike ilmastikuoludega. Kui ei võeta meetmeid meie transpordisüsteemide kohandamiseks selliste tingimustega, on oodata veelgi suuremaid probleeme ning kõrgemaid sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid;

47.

rõhutab, et õhu kvaliteet valmistab mitmel teisel põhjusel tõsist muret paljudes Euroopa linnades ning halb õhukvaliteet on ELis peamine keskkonnast tulenev enneaegsete surmajuhtumite põhjus ning selle tagajärjel sureb rohkem inimesi kui liiklusõnnetustes. Õhusaaste võib põhjustada astmat ja hingamisteede haigusi ning mõjutab seega ka inimeste elukvaliteeti. Õhusaaste põhjustab tööpäevade kadu ja suuri tervishoiukulusid, mõjudes eriti rängalt kõige haavatavamatele rühmadele nagu lapsed, eakad ja astmaatikud. Õhusaaste kahjustab liigse lämmastikureostuse (eutrofeerumine) ja happevihmade kaudu ökosüsteeme. Õhusaastega seotud otsesed kulud ühiskonnale ulatuvad 23 miljardi euroni aastas (sh kahju viljasaagile ja hoonetele) ning õhusaastest tulenevate tervisehäiretega seotud väliskulud lähevad hinnanguliselt maksma 330–940 miljardit eurot aastas (3–9 % ELi SKPst);

48.

märgib, et ELis kehtivate tervisekaitsealaste NO2 piirtasemete rikkumise tõttu ootab paljude liikmesriikide valitsusi tõenäoliselt Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus. See võib tähendada suuri trahve, mis võidakse edastada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja riigiasutustele, kui tegu on nende võimutäiuses olevate asjakohaste meetmete võtmata jätmisega; Ent sellesse tuleb siiski ettevaatlikult suhtuda. Samas on selgeks saanud, et kohalikul tasandil esinevad rikkumised on muu hulgas sageli tingitud probleemide algpõhjuste puudulikust käsitlemisest riiklikus või ELi poliitikas. Vaja on mitmetasandilist lähenemisviisi, mille raames iga valitsustasand (Euroopa, riigi, piirkonna ja kohalik) võtab vastutuse ning rakendab meetmeid, mida asjaomane valitustasand võib võtta ja peab võtma;

49.

soovitab kasutada mitmeid säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade elemente õhukvaliteedi parandamiseks. Intelligentsed transpordisüsteemid pakuvad tõhusamaid sõidumarsruute. Linnalogistika parem haldamine vähendab müra ja ummikuid ning parandab reiside tõhusust; sõidukitele seatud eeskirju linnapiirkondadele juurdepääsuks saab kasutada liigselt saastavate sõidukite keelustamiseks ning vaiksemate ja minimaalse heitega sõidukite kasutamise innustamiseks; liiklusohutuse meetmed aitavad ergutada paremat sõidustiili, mis peab aitama vähendada üldisi heitkoguseid, samas vähendades õnnetuste arvu transpordivõrgustikus ja nendega sageli kaasnevaid ummikuid. Head näited sellest on mitmesugused programmid, nagu Civitas ja Ecostars;

50.

usub, et säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade meetmed aitavad suurendada jalgsi, jalgrattal ja ühistranspordiga liikuvate inimeste arvu, vähendades seega mitte ainult sõidukitelt pärinevaid heitkoguseid ja müra, vaid aidates ka parandada kõigi juurdepääsu, edendada võrdsust transpordisüsteemis ning suurendada füüsilist aktiivsust ja parandada rahvatervist;

51.

tuletab meelde, et õhukvaliteeti, müra ja sõidukite maksustamist käsitlevaid kehtivaid ELi õigusakte vaadatakse praegu läbi, ning nõuab, et need viidaks kooskõlla käesoleva teatisega;

52.

peab oluliseks, et linnad, millel on mürasaastega kokkupuute oht, koostaksid müra tsoneerimise kavad, milles piirkonnad klassifitseeritakse mürasaaste lubatud piirmäära alusel ning milles määratletakse väikseima müramõjuga linna- ja äärelinnapiirkonnad, eelkõige parkide, koolide, haiglate ja eakate hooldekodude läheduses;

53.

nõuab seega, et mure õhukvaliteedi ja mürasaaste pärast leiaks käsitlemist säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade meetmetes nii ELis kui ka liikmesriikides;

54.

tervitab Euroopa Komisjoni võetud kohustust tugevdada ELi toetust säästvale linnalisele liikumiskeskkonnale koostöö, kogemuste jagamise ja heade tavade tutvustamise, teadusuuringute ja innovatsiooni, rahalise toetuse ja rahvusvahelise koostöö vallas;

55.

väljendab erilist heameelt kavatuse üle parandada olemasolevat linnalise liikumiskeskkonna vaatluskeskuse portaali ELTIS, lülitades sellesse praeguse liikumiskeskkonna kavade portaali ja muutes selle terviklikuks teadmuskeskuseks. See koondab kogu ELi säästva linnaliikluse planeerimisega seotud teavet ja täiendab kavandatud säästva linnalise liikumiskeskkonna kavasid, pakkudes kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele vajaliku vahendi säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade edukaks rakendamiseks;

56.

avaldab toetust ettepanekule arendada 2011. aasta transpordi valges raamatus esimest korda tutvustatud linnaliikluskeskkonna tulemustabelit, selgitades välja ühtlustatud näitajad ELi linnapiirkondade tulemuste võrdlemiseks;

57.

soovitab siiski tulemustabelid hoolikalt koostada, et need ei muutuks pelgalt pingereastamissüsteemiks. Linnaliikluskeskkonna tulemustabelid peavad olema linnapõhised, et kehtestada ajaga seotud lähtealus, lisada mitmed põhinäitajad (näiteks transpordiliikide valik, juurdepääsetavus, vähem kütust tarvitavad sõidukid, õhukvaliteet ja tervis). Edasipidi tuleb ELi rahastamistaotlused siduda eelkõige sellega, kuidas projekt või areng parandab/mõjutab aja jooksul tulemusi. Tulemustabelid tuleks igal aastal üle vaadata;

58.

viitab linnade suurele koormusele seoses sõidukite arvu kasvuga. Olulist kergendust võivad tuua ühisauto kasutamise teenused, mis mõnedes Euroopa linnades on välja arendatud. Siiski on areng Euroopa riikides siiani väga ebaühtlane, ehkki Euroopa MoMo-projekt on kõnealuses valdkonnas näidanud suurt potentsiaali. Komisjon peaks oma strateegiatesse kindlalt lisama nn jagamismudelid (nt ühisjalgrattad, ühisautod, koossõit);

59.

nõuab, et säästva linnalise liikumise rahastamist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu tuleks toetada Euroopa Komisjoni suunistega kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele selle kohta, kuidas neid fonde saaks süsteemsemalt kasutada integreeritud meetmepakettide rahastamiseks linnalise liikumiskeskkonna vallas, sh kasutades uusi vahendeid, näiteks integreeritud territoriaalsed investeeringud. Lisaks tuleks anda nõu, kuidas arendada linnalise liikumiskeskkonna kavasid, näitamaks, et need pakuvad lisaväärtust investeeritud summadele ja kasutavad sünergiat teiste ELi fondidega, näiteks „Horisont 2020” raames;

60.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle pöörata senisest rohkem tähelepanu väike- ja keskmise suurusega linnadele, millel on esmatähtis roll Euroopa linnasüsteemis tervikuna. Peale selle pakuvad kõnealused linnad suuri võimalusi nende väiksusest tulenevateks sotsiaalseteks, keskkonnaalasteks ja institutsioonilisteks eelisteks. Linnalise liikumiskeskkonnaga seotud probleemid ei ole ainuüksi suurlinnades esinev nähtus, ent olukorda raskendab see, et väike- ja keskmise suurusega linnadel on rohkem raskusi rahastada linnalise liikumiskeskkonna parandamise projekte nende kulukuse ja väiksema mastaabisäästu tõttu;

61.

soovitab tungivalt siduda säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad ELi linnade tegevustega linnapeade pakti raames. Linnade vabatahtlikult võetud kohustused linnapeade pakti osas võiksid väga hästi edendada osalemist säästva linnalise liikumiskeskkonna kavades;

62.

viitab sellele, et paljudes linnades, eriti uutes liikmesriikides, on toimunud majanduslike ja ühiskondlike muutuste tagajärjel põhjalikud muutused eri linnaosade funktsioonides ja seega on ka oluliselt muutunud liiklusvood. Kõnealused muutused eeldavad sageli igat tüüpi transporditaristu põhjalikku ja väga kulukat ümberehitamist. Seetõttu on selliste linnade puhul vaja kõigepealt tegeleda just olulise taristu ümberehitamisega ja toetada seda Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide (ESIF) vahenditega, et tagada taristu toimimine ja tõhusus. Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest eraldatav toetus ei tohiks siis piirduda üksnes TEN-T võrku ühendamisega, vaid võimaldada tuleks ka kohalike transpordiühenduste ning ühis- ja alternatiivse transpordi taristu rahastamist ESIFist, kuna mõlemad annavad ilmselgelt panuse linnade liikumiskeskkonda;

63.

usub, et kui säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad luuakse ELi suuniste alusel, võib eeldada, et need on kujundatud kohalike elanike liikumisvajadustest lähtuvalt, toetudes selles kohalike sidusrühmade abile ja kohalike poliitikute nõusolekule. Säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadega saab tagada, et raha integreeritakse laiemasse kavandamisse ja programmiküsimustesse, millel on kohalikul tasandil poliitiline toetus;

64.

toetab kavatsust eraldada regionaalarengu ja ühtekuuluvusfondide vahendeid sellistele linnadele ja piirkondadele, kes esitavad ühtse ja sõltumatult kontrollitud sertifikaadi linnaliikluskeskkonna tulemusliku toimimise ja jätkusuutlikkuse kohta.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/25

Raportöör:

Daiva Matonienė (LT/ECR) Šiauliai linnavolikogu liige

Viitedokument

Euroopa Komisjoni taotlus arvamuse koostamiseks, 27. novembri 2013. aasta kiri

1.

Ressursside tõhusa kasutamise huvides ja üleminekul ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele, mille puhul kaitstakse ja suurendatakse looduskapitali ning hoitakse inimeste tervist ja heaolu, tuleb 7. keskkonnaalase tegevusprogrammiga saavutada liidus juba kokku lepitud keskkonna ja kliimamuutustega seotud eesmärgid, panna alus keskkonnaalasele õigusraamistikule kuni 2020. aastani ning luua pikaajaline visioon, mis tuleb ELil ja liikmesriikidel saavutada 2050. aastaks.

2.

Euroopa Komisjon esitas Regioonide Komiteele taotluse koostada arvamus, mis käsitleks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kaheksanda esmatähtsa eesmärgi rakendamiseks pakutud meetmeid, ning sõnastas neli küsimust:

3.

Euroopa Liidus elab umbes 350 miljonit inimest (70 %) linnades, mille elanike arv ületab 5  000 piiri. Tõenäoliselt asuvad 2020. aastal 80 % eurooplaste kodud kas linnades või eeslinnades. Linnakeskkonna seisund mõjutab otseselt nii elukvaliteeti kui ka ülemaailmseid keskkonnatingimusi. Suurem osa keskkonda sattuvatest kahjulikest ainetest on pärit just linnadest.

4.

Põhimõtteliselt seisavad paljud linnad silmitsi sarnaste keskkonnaalaste väljakutsetega, milleks on õhukvaliteedi parandamine, mürataseme vähendamine, liiklusummikud ja kasvuhoonegaaside heide, elurikkuse kadumise ennetamine, veenappus, üleujutused ja tormikahjustused, rohealade säilitamine, saastatud alade saneerimine ning jäätmekäitluse ja energiahalduse parandamine.

5.

Regioonide Komitee rõhutab, et säästva arengu poliitika järgimine ja vastavate meetmete rakendamine toob käegakatsutavat kasu, nt puhtam keskkond, parem rahvatervis, elukvaliteedi paranemine, suurem õiguskindlus tööstusele ning vähem turumoonutusi. Samuti toonitab komitee, et ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamata jätmine läheb hinnanguliselt aastas tervishoiukuludena ja otseste keskkonnaga seotud kuludena maksma umbkaudu 50 miljardit eurot (1).

6.

Komitee rõhutab, et säästvad linnad määratletakse selle kaudu, mil määral on nad võimelised täitma kliimamuutuste leevendamise eesmärke. Arvestades elanikkonna tihedust linnaaladel, märgib komitee, et linnad peavad etendama juhtivat rolli kasvuhoonegaaside vähendamisel, et ülemaailmne temperatuuritõus ei ületaks 2 oC. Samuti on linnadel kõige sobivam positsioon, et julgustada muutma käitumist, mis peab kaasnema energia ja transpordi infrastruktuuri radikaalse ümberkujundamisega. Komitee tõdeb samuti, et linnade võime kohaneda vältimatute kliimamuutuste ja erakorraliste ilmastikuoludega määrab ka nende majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse ning seeläbi ka Euroopa Liidu konkurentsivõime.

7.

Säästva linnaarenguga seotud ELi meetmete hindamisel ja kavandamisel tuleb arvestada ka ülemaailmse kontekstiga. 22. juunil 2012 võeti ÜRO säästva arengu konverentsil (Rio+20) vastu deklaratsioon, milles tõstetakse esile kaasavat ja keskkonnasõbralikku majandust ning säästva arengu eesmärke perioodiks, mis algab pärast 2015. aastat.

8.

Kooskõlas Rio+20 deklaratsiooniga märgib komitee, et linn on säästev siis, kui see edendab ühiskonda, mis on majanduslikult, ökoloogiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlik ning mõjutab keskkonda vaid minimaalselt, edendab uusi tehnoloogiaid, loob töökohti, säilitab loodus- ja kultuuripärandit ning pakub sotsiaalkaitset. Lisaks annab säästev linn kohalikule elanikkonnale volitused osaleda kohalikus otsustusprotsessis.

9.

Säästvate linnade edendamine nõuab terviklikku lähenemisviisi, mis võimaldab lahendada nii linnade keskkonnakaitsega seotud kui ka sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ning tegeleb ka teemaga, kuidas suurendada linnade vastupanuvõimet katastroofide suhtes. Säästva linna kontseptsioon peab minema kaugemale üksnes keskkonnakaitsest. Oluline ülesanne on tagada, et kriteeriumid tugineksid eri valdkondadest pärinevale asjakohasele teabele ning sobiksid eripalgelistele linnadele üle kogu ELi. See on vajalik selleks, et tagada kriteeriumide lihtne kasutus mis tahes linnas, mis soovib säästvuse poole püüelda, ning luua üldsuse vastutust selles protsessis. Tulevase linnaarengu eeltingimuseks on terviklik ja säästev lähenemisviis. Linnapoliitikat ja vastupanuvõime suurendamist puudutavate täiendavate ettepanekute osas viitab Regioonide Komitee arvamustele „Euroopa Liidu linnade integreeritud tegevuskava suunas” ja „2015. aasta järgne Hyogo tegevusraamistik: riskide juhtimine vastupanuvõime tagamiseks” (2).

10.

Linnade säästlikuks muutmine nõuab arukaid keskkonnakaitsemeetmeid, mis tuleb integreerida kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse ning teistesse sektoripõhistesse strateegiatesse ja tegevustesse, sh need, mille eesmärk on luua töökohti ja majanduskasvu..

11.

Subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt on linnade säästvamaks muutmine ja ruumiline planeerimine liikmesriikide pädevuses ning sellest põhimõttest tuleb ilmtingimata kinni pidada. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata selliste meetmete väljatöötamisse kõige varasemas võimalikus etapis ning ka nende kohapealsesse rakendamisse ja jõustamisse. Euroopa Liit võib võtta toetavaid meetmeid, et innustada linnu, piirkondi ja liikmesriike vahetama teavet ja häid tavasid ning üksteiselt õppida.

12.

Kuna ELi meetmed, rahastamismenetlused ja ka prioriteedid on suunatud eelkõige enam kui 1 00  000 elanikuga suurlinnadele, märgib komitee et, umbes 56 % ELi linnades jääb elanike arv 5  000 ja 1 00  000 vahele. Komitee rõhutab väikeste või keskmise suurusega linnade jätkusuutlikkuse koondmõju tähtsust ja rõhutab, et väiksematel linnadel on märkimisväärne potentsiaal säästva linnaarengu põhimõtete loomiseks ja rakendamiseks.

13.

Komitee toonitab, et tarvis on üldist arutelu säästvate linnade arengusuuna üle, et koostada ühised eesmärgid aastaks 2050.

14.

Linnad vastutavad linnaplaneerimise, arengupoliitika, keskkonnakaitse ja energiapoliitika valdkonna meetmete rakendamise eest. Seepärast on linnad kõige sobivam haldustasand säästva linnaarenduse meetmete rakendamiseks kõige kulutõhusamal viisil.

15.

Mitmetasandilise valitsemise põhimõtet tuleb tugevdada, sest edu sõltub säästva linnaarengu ja ühtse lähenemisviisi valdkonnas tehtavast koostööst nii linnaarengu eest vastutavate linnade kui ka teiste tasandite (piirkondlik, riiklik ja Euroopa) vahel, kes annavad panuse jätkusuutlikkuse üldisesse raamistikku.

16.

Regioonide Komiteel kui ELi piirkondade ja linnade häälekandjal ELi institutsioonide seas ning paljude kohalike võrgustike kontaktpunktil peaks olema kõnealuses haldussüsteemis keskne osa. See tagaks, et ELi õigusaktid peegeldaksid paremini linnade olukorda ja nende vajadusi. Lisaks pakuks see neile võimaluse ise vastutada säästva linnaarengu meetmete eest.

17.

Säästvate linnadeni jõudmiseks on vaja kombinatsiooni alt üles ja ülalt alla lähenemisviisist. Linnade algatustest ei piisa. Vaja on ühist, ELi tasandil teostatavat ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi aktiivselt kaasavat koordineerimist asjakohase paindlikkusega, mis võimaldab linnadel viia läbi ühistest säästva linnaarengu kriteeriumidest lähtuvat enesehindamist ning järgida linnadele seatud säästvuse eesmärke nende endi võetud meetmete abil. Samuti on vaja lihtsustada juurdepääsu ELi rahastamisvahenditele. Soovitusliku iseloomuga ELi kriteeriume, mis põhineksid Euroopa säästvate linnade viiteraamistikul, kasutataks linnade säästvusele ning ka nende tugevatele ja nõrkadele külgedele hinnangu andmiseks. Nende tulemuste põhjal saaks asjaomane linn valida oma arengu suuna ja kõige sobivamad meetmed oma olukorra parandamiseks. Need kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga vastavalt nende prioriteetsuse tasemele.

18.

Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud valitsustasandid peaksid hoolitsema omavalitsustevahelist ja piiriülest koostööd hõlmava horisontaalse ja vertikaalse koordineerimise eest, mis tagaks laiahaardelise lähenemisviisi linnalise arengu valdkonnas, et hoida ära dubleerimist, isoleeritud ja koordineerimata investeeringuid.

19.

Regioonide Komitee tervitab uut vahendit, milleks on rakendamise partnerluslepingud, ning palub komisjonilt rohkem selgust ja juhendeid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks nimetatud vahendisse.

20.

Seepärast teeb Regioonide Komitee ettepaneku sõnastada ELi tasandil säästva linna ühised eesmärgid 2050. aastani, mis põhineksid soovitusliku iseloomuga kriteeriumide kataloogil. Need eesmärkide saavutamiseks vajalikud kriteeriumid peaksid juba olema hõlmatud Euroopa Komisjonis välja töötatud riigipõhistesse soovitustesse, mis annavad nõu, kuidas viia ellu strateegia „Euroopa 2020” eesmärke. Pikaajaliste eesmärkide määratlemine ja vajalikud kriteeriumid peaksid põhinema selles valdkonnas juba olemasolevatel algatustel, sh Leipzigi hartal.

21.

Regioonide Komitee innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi arutama oma säästva linnaarengu kontseptsioone kõigi asjaomaste sidusrühmadega eri valitsustasanditel. Selles kontekstis on kodanikega peetavad avalikud konsultatsioonid suurepärane vahend, millega kaasata kodanikke väljatöötatavatesse strateegiatesse. Kui säästvuse kriteeriumid on kehtestatud, võib avalik arutelu nende kriteeriumide alusel hinnatavate tulemuste üle innustada enamaid linnu säästvuse poole püüdlema.

22.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema koos liikmesriikidega tööd, et saavutada ühine lähenemisviis säästva linnaarenduse edendamise meetmetele ja koguda teavet juba olemasolevate edukate toetusmehhanismide kohta. Ühine lähenemisviis ja paindlik menetlus lubaksid linnadel välja valida pikas perspektiivis parimad meetmed säästva linnaarengu valdkonnas.

23.

Linnad peaksid edendama avaliku sektori ja erasektori innovatiivset ja mõjusat partnerlust, nii et linnade säästvuse kontseptsioonile vastavad projektid viidaks ellu optimaalselt.

24.

Katseprojektide toetamiseks tuleb kasutada olemasolevaid rahastamisvõimalusi ja -struktuure, sh LIFE+ programmi vahendeid. Euroopa Investeerimispanga programm energiatõhususe meetmete rahastamiseks on juba edukalt kasutusele võetud ning tuleb kaaluda võimalust luua sarnaseid programme teisteski säästvust puudutavates valdkondades.

25.

Toetada tuleks vahetevahel praktikas kasutatavat projektide rühmitamise mehhanismi, mille raames koondatakse ühte rühma mitu sama eesmärgiga omavalitsust. See lihtsustab väikeste, piirkonnale oluliste projektide rahastamist.

26.

Säästva linna kontseptsiooni rakendamise üks kõige olulisemaid tõukejõude seisneb üldsuse teadlikkuse suurendamises ja stiimulite pakkumises. Meetmed, mis on suunatud vee säästmisele, ringlussevõtu- ja kompostimiskäitiste ehitamisele, ühistranspordi laialdasemale kasutamisele, energia säästmisele jne, ei ole piisavad ühiskonna aktiivseks ja ulatuslikuks kaasamiseks säästvate linnade ülesehitamisse. Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles andma linnadele nõu visuaalse teavitamise meetmete võimaluste kohta, mis lubaks inimesi paremini teavitada linna olukorrast igal ajal (andmed õhusaaste, liiklusummikute jmt kohta).

27.

Regioonide Komitee hindab Euroopa Komisjoni tööd nii veebipõhise portaali kui ühtse kontaktpunkti loomisel ning innustab oma liikmeid edastama vajadusel asjakohast teavet. Komitee kutsub liikmesriike üles tagama, et teave kriteeriumide, rahastamisvahendite ja algatuste kohta jõuaks linnadeni. Asjakohased teabevahetuskavad tuleks välja töötada kaasates sellesse ELi institutsioone, nende esindusi liikmesriikides, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liite ning kõiki muid asjaomaseid sidusrühmi.

28.

Olemasolevad platvormid ja rajatised, samuti andmebaasid ja algatused tuleb hõlmata ELi tasandi jõupingutustesse säästvate linnade toetuseks ning neid tuleb kasutada nendevahelise ja juba sellistesse võrgustikesse nagu linnapeade pakt, säästvate linnade võrdlusraamistik (RFSC), Energy Cities, Eurocities, ICLEI, ülemaailmne kliimamuutuste liit kaasatud linnade ja piirkondade vahelise koostöö innustamiseks.

29.

Euroopa Komisjon peaks läbi vaatama ning tugevdama oma teabevahetusstrateegiat uue rahastamisperioodi kontekstis ning innustama nii liikmesriike kui linnu tõepoolest ära kasutama Euroopa Regionaalarengu Fondist säästvaks linnaarenguks eraldatud 5 % vahenditest.

30.

Jagades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogemusi ning tehes koostööd Euroopa Komisjoni ja sidusrühmadega, jätkab Regioonide Komitee teabe levitamist ja säästvaid linnu puudutavate heade tavade ning olemasolevate rahastamisvõimaluste tutvustamist.

31.

Regioonide Komitee väljendab taas kord toetust kõikide olulisemate ELi keskkonnaalaste õigusaktide struktureeritud rakendus- ja teaberaamistike väljatöötamisele ning kutsub Euroopa Komisjoni üles kaasama nendesse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

32.

Rõhutab, et säästval ja keskkonnasõbralikul linnalisel liikuvusel on oluline roll meie linnade säästvuse saavutamisel. Säästvust ja säästvat linnatransporti käsitlevate täiendavate ettepanekute osas viitab Regioonide Komitee linnalise liikumiskeskkonna paketti puudutavatele arvamustele (3).

33.

EL peaks jätkuvalt edendama olemasolevaid algatusi, millega toetatakse linnades innovatsiooni ja parimaid tavasid, suhtlust ja vahetusi, ja neid vajaduse korral laiendama ning motiveerima linnu olema säästvas linnaarengus eeskujuks. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu säästva linnaarenduse vallas rakendatavatele innovatiivsetele meetmetele, mida kavatsetakse 2014.–2020 aastal rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondist. Kõnealused meetmed hõlmavad muu hulgas katseprojekte ELi tasandil olulistele, säästva linnaarenguga seotud probleemidele leitud uute lahenduste katsetamiseks.

34.

Regioonide Komitee soovitab Euroopa Komisjonil samuti toetada ja laiendada edukaks osutunud kohalike võrgustike algatatud projekte, nagu vastastikuse hindamise ja üksteiselt õppimise algatused, sh õppekülastused, keskkonnasäästlikud mestimisprogrammid, partneritevaheline mentorlus ja juhendamine, töövarju projektid, töö läbivaatamine ja hindamine ning linnaekspertide liikuvuskavad.

35.

Riikide, piirkondade ja kohalikul tasandil võiks nimetada säästva linnaarengu kontaktisikud (focal points). Nende abil oleks lihtsam koordineerida üksikmeetmeid, sh ekspertide vahetusprogramme. Sellist koordineerimisülesannet võiksid täita energiaagentuurid ja NUTS II tasandi arengupiirkondade haldusasutused. Neil on juba olemas hästi sissetöötatud suhete võrgustik oma haldusalasse kuuluvate linnadega ja samuti ELi programmide koordineerimise kogemused.

36.

Euroopa rohelise pealinna tiitli konkurss on olnud üsna edukas ja seda tuleb edasi arendada. Euroopa kultuuripealinna valimine näitab, et kindla õigusliku aluse ja finantsbaasiga auhinnal on veelgi suurem võimalus innustada linnu osalema ja saavutama pikaajalisi tulemusi. Regioonide Komitee pooldab seda, et Euroopa rohelise pealinna valimise menetlust arendataks selles suunas.

37.

Üks Euroopa rohelise pealinna auhinna aspekt, mida tuleks muuta, on asjaolu, et praegu kehtiva valikukriteeriumi kohaselt võivad kandideerida vaid üle 1 00  000 elanikuga linnad. Regioonide Komitee soovitab kaaluda teise auhinna loomist vähemalt 50  000 elanikuga linnadele, et avada sellega Euroopa väiksematele linnadele täiendavaid võimalusi. Seepärast oleks vaja selle auhinna kriteeriume kohandada väiksemate linnade ressursside ja vajadustega, et konkursil saaks osaleda võimalikult palju linnu.

38.

Regioonide Komitee kutsub üles veelgi tugevdama Euroopa rohelise pealinna võrgustikku, et tiitli võitjad ja kandidaadid tutvustaksid oma linna laiale üldsusele, ning võrdleksid saavutatud tulemusi ja tehnilisi ideid ning saaksid selleks kasutada eraldi platvormi või siis mõnd juba olemasolevat struktuuri.

39.

Regioonide Komitee tutvustab aktiivselt Euroopa rohelise pealinna auhinda ning soovitab Euroopa Komisjoni keskkonna valdkonna eest vastutaval volinikul saata kõigile liikmesriikidele kiri, mis sisaldab üleskutset suurendada teadlikkust auhinnast oma linnade ja piirkondade seas ning läkitada see lisaks ka linnadega tihedat koostööd tegevatele keskkonnaorganisatsioonidele.

40.

Võiks uurida võimalust, kas komisjon saaks asutada Euroopa kõige keskkonnasäästlikuma linnaosa auhinna, et edendada vaeseks või haavatavaks tunnistatud asumite taastamist ja ergutada kohalikke kogukondi osalema oma linnaosade haldamises.

41.

Kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil tuleks lisaks Euroopa Komisjoni algatustele kaaluda ka teiste auhindade väljaandmist, nt rohelise lipu auhind, auhinnad bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja keskkonnasõbraliku transpordi edendamise eest jne.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/30

Raportöör

Lotta Håkansson Harju (PES/SE), Järfälla kommuunivolikogu liige

Viitedokumendid

Avatud ja turvalise Euroopa muutmine tõelisuseks

COM(2014) 154 final

ELi õigusalane tegevuskava aastaks 2020 – usalduse, liikuvuse ja majanduskasvu suurendamine liidus

COM(2014) 144 final

1.

tervitab komisjoni kavatust konsolideerida justiits- ja siseküsimuste valdkonna edusamme kohase rakendamise ja tõhusa järelevalve abil. Samas rõhutab komitee, et selline konsolideerimine võib kaasa tuua täiendavaid seadusandlikke meetmeid, mis peavad vastama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele, et täita olemasolevad tühikud ja tagada ELi paindlikkus uute ülemaailmsete probleemide lahendamisel;

2.

märgib, et teravdatud tähelepanu pööramine põhiõigustele, millega EL on end sidunud, peab avaldama reaalset mõju kõigil tasanditel. Euroopa Liit peab kooskõlas oma põhiõiguste hartaga jätkama ja tõhustama oma tööd selles valdkonnas, et jääda avatud ja turvaliseks alaks, mis põhineb põhiõiguste vastastikusel austamisel;

3.

tunnustab komisjoni kavatsust töötada välja raamistik, mis aitab vältida süsteemset ohtu õigusriigi põhimõttele liikmesriikides, kus õigusriigi põhimõte, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed, on põhiõiguste rakendamise ja nende austamise eelduseks Euroopa Liidus (1);

4.

märgib, et Euroopa Liidu hartas tunnistatakse nii kõigile kehtivaid põhiõigusi kui ka ELi kodanike eriõigusi. Selleks et kõik need õigused kehtiksid igaühe puhul, on vaja pikaajalist mitmetasandilist tööd, milles kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline, aktiivne ja strateegiline roll;

5.

rõhutab, et just kohapeal kujundatakse tõeliselt põhiõigusi austava, kaasava ühiskonna alused, millega pannakse alus ühiskonnale, mida iseloomustab võrdsus, mitmekesisus ja enim ohustatute kaitse. Samas torkavad just kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõige paremini silma justiits- ja siseküsimuste valdkonna probleemid ning nende mõju üksikisikule on seal kõige ilmsem;

6.

toetab komisjoni ettepanekut võtta vastu täiendavaid õigusnorme, mis lihtsustavad kodanike elu ja aitavad kaasa majanduskasvule, eeldusel et need ei ole üleliigsed, on tõhusad ja soodustavad võimalikult suurel määral kehtiva õigusraamistiku ühtlustamist ja lihtsustamist. Parem õigusloometehnika aitab suurendada majanduskasvu, sest see soodustab kodanike ettevõtlusalaseid suhteid ja lihtsustab nende igapäevaelu;

7.

soovitab Euroopa Komisjonil keskenduda konkreetsetele ja praktilistele õigusakti ettepanekutele, mis tooksid otsest kasu kodanikele, eelkõige kasvavate majandus- ja sotsiaalprobleemide tingimustes, ning pakuksid praktilist abi toimetulekul raskustega, millega kodanikud majanduskriisi tagajärjel sageli kokku puutuvad. Need raskused tekivad eeskätt neis vähem arenenud piiriülestes piirkondades, kus kodanike majanduslikku ja ühiskondlikku tegevust takistavad raskused;

8.

tõdeb, et selleks, et iga kodaniku põhiõigusi täielikult kaitsta, on seega vaja kõigi tasandite ühist, selget tegutsemist ja ühisvastutust. Põhiõiguste valdkonnas tehtavat tööd tuleb käsitada pikaajalise ja pideva protsessina. Ühine arusaam selle saavutamise viisidest peab leidma kinnitust nii kohalikul, piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil. Puudulik koostöö eri tasandite vahel võib olla vesi ekstremismi, rassismi ja võõraviha õhutavate jõudude veskitele ja pidurdada positiivseid arenguid kogu ELis;

9.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli justiits- ja siseküsimusi hõlmavates poliitikavaldkondades. Omavalitsustel on otsustav vastutus kehtivate riiklike ja ELi õigusaktide mitmete osade rakendamisel, nad juurutavad ja katsetavad uusi poliitikameetmeid, nad toetavad elanikke põhiõiguste kasutamisel ning koguvad teavet ja kogemusi, mida on vaja nende valdkondade edasiarendamiseks. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suudavad seega anda panuse poliitikameetmete väljatöötamisse alates kavandamisest ja rakendamisest kuni järelevalve ja hindamiseni;

10.

nendib, et sellest tulenevalt on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine justiits- ja siseküsimuste kujundamisel ja rakendamisel täiesti möödapääsematu. Komitee kutsub seetõttu komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles selgesõnaliselt tunnistama, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on täisväärtuslikud partnerid neis poliitikavaldkondades, ja andma neile võimaluse vastutust jagada;

11.

kinnitab, et justiits- ja siseküsimustes tuleks poliitikat kooskõlastada muude ELi poliitikameetmetega. Komitee juhib tähelepanu vajadusele paremini koordineerida ühelt poolt aspekte, mis puudutavad justiits- ja siseasjade valdkonda ja teiselt poolt ELi majandus-, sotsiaal- ja välispoliitikat, et tugevdada õiguste austamist kõigis valdkondades ja suurendada nendevahelist sidusust. Justiits- ja sisepoliitikat tuleks koordineerida majandus- ja sotsiaalpoliitikaga, mida arendatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil eelkõige vähem arenenud piirkondades, eeskätt koolituse ja tööhõive valdkonnas. Samuti nõustub komitee komisjoniga, et justiits- ja sisepoliitika tuleb integreerida ELi üldisesse välispoliitikasse viisil, mis tugevdab dialoogi ja koostööd kolmandate riikidega ning sünergiat ELi teiste poliitikavaldkondadega (2);

12.

on seisukohal, et kõigi tasandite ametiasutused peavad olema aktiivselt kaasatud kõigi isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsesse ja edendamisse. Tänu oma kodanikelähedusele on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kasvav vastutus suurendada teadlikkust põhiõiguste vallas;

13.

rõhutab, et põhiõigused ja -vabadused on kõigil isikutel sõltumata nende soost, rassist, nahavärvist, etnilisest või sotsiaalsest päritolust, geneetilistest omadustest, keelest, usutunnistusest või veendumustest, poliitilistest või muudest arvamustest, rahvusvähemusse kuulumisest, varalisest seisundist, sünnipärast, puuetest, vanusest või seksuaalsest sättumusest ning poliitikameetmete kavandamisel, rakendamisel, järelmeetmete võtmisel ja hindamisel peab alati osutama eritähelepanu haavatavatele rühmadele, näiteks lastele, dokumentideta sisserändajatele, varjupaigataotlejatele jne;

14.

märgib, et strateegilisel teabel selle kohta, milline on iga tasandi vastutus põhiõiguste austamise, kaitse, järgimise ja edendamise ning ühiste rahvusvaheliste kohustustega toimetulemise eest, samuti varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtuvõtuga kaasneva pikaajalise kasu kohta on keskne tähtsus kasvava äärmusluse, rassismi ja võõraviha ohjeldamisel paljudes ELi liikmesriikides;

15.

leiab, et teadmised põhiõiguste tegeliku teostamise kohta on keskseks faktoriks sellise Euroopa õigusruumi loomisel, milles austatakse ja edendatakse põhiõigusi, mitmekesisust ja koostööd. Komitee väljendab seetõttu heameelt veebipõhise juhise üle, mille ELi Põhiõiguste Amet välja töötas ja mis aitab kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi ametnikel elulähedasel viisil parandada põhiõiguste kaitsel ja edendamisel tehtavat tööd mitmetasandilise koostöö kaudu (3). Komitee kutsub komisjoni üles panustama veelgi enam samalaadsete praktiliste vahendite väljatöötamisse, ajakohastamisse ja levitamisse, et toetada eri tasandite ametnikke ja valitud esindajaid;

16.

tulenevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kesksest rollist, suurest suutlikkusest ja kogemustest soovib komitee rõhutada vajadust foorumi järele, kus vahetada teavet ja kogemusi heade tavade kohta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kodanikuühiskonna esindajate ja teiste haldustasandite vahel (riiklik, Euroopa Liidu ja rahvusvaheline). Regioonide Komitee innustab ELi seda veelgi hõlbustama suunatud meetmete või programmide abil;

17.

leiab, et ELi põhiõiguste harta rakendamist kohalikul või piirkondlikul tasandil tuleks arvesse võtta iga-aastastes aruannetes ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta, milles tuleb välja tuua need valdkonnad, milles kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad jõupingutusi suurendama ja tasanditevahelist teavitamist tihendama;

18.

märgib, et põhiõigused ei kuulu üksnes justiits- ja siseküsimuste alla, vaid nendega on seotud praktiliselt kõik peadirektoraadid. Komitee leiab, et nende mõju ja horisontaalse iseloomu tugevdamiseks peaksid justiits- ja siseküsimuste eest vastutavad volinikud koordineerima põhiõiguste valdkonda kõigis Euroopa Komisjoni peadirektoraatides;

19.

on seisukohal, et koordineerimine peaks aitama ühtlustada peadirektoraatide pädevusi, et vältida eesmärkide vastuolusid, teostada kontrolli põhiõiguste rakendamise üle, õiguslikke ja soolise võrdõiguslikkuse alaseid analüüse, koguda andmeid, innustada liikmesriike ratifitseerima ja rakendama keskseid rahvusvahelisi ja piirkondlikke õigusakte, konsulteerima eri sidusrühmadega ning tagada õige terminoloogia ja hea teabevahetuse kasutamine. Koordineerimine peaks toimuma tihedas koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga;

20.

tõdeb, et koostööd põhiõiguste alal saaks märgatavalt lihtsustada, kui hartas tagatud õigused oleksid liikmesriikides otse kohaldatavad;

21.

leiab, et tuleks suurendada teadlikkust eriõiguste osas, mis ELi kodanikel on teistes liikmesriikides. Isikute vaba liikumist käsitleva direktiivi rakendamisel on keskne tähtsus, tagamaks ELi kodanikele ja nende peredele õiguse vabalt liikmesriikide vahel liikuda ja neis elupaika valida;

22.

leiab, et õigus vabalt liikuda tuleks veelgi täpsemini määratleda. Komisjon nendib, et ELi kodanikud seisavad tihti silmitsi erinevate praktiliste ja õiguslike probleemidega, kui nad soovivad koduriigis kehtivaid õigusi kasutada teises liikmesriigis (4). Samal ajal tuleb konkreetses omavalitsuses ja/või piirkonnas esinevaid liikumisvabadusest tulenevaid probleeme paremini lahendada. Ka siinkohal võiks kasutada suunatud meetmeid või programme;

23.

rõhutab, et ELis tuleb tõhustada sellise Euroopa varjupaiga- ja rändepoliitika rakendamist, mis rajaneb põhiõigustel, solidaarsusel, vastastikusel usaldusel ning liikmesriikide ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel jagatud vastutustel;

24.

märgib, et EL peab edaspidigi pakkuma varjupaika neile, kes põgenevad tagakiusamise eest või vajavad kaitset. Vajadust hakata teostama sisserändajate kontrollitud vastuvõttu ja kaitsma piiride terviklikkust ei tohi kunagi seada ülemaks õigusest otsida rahvusvahelist kaitset. Komitee tuletab seepärast meelde, et maismaa- ja merepiiride kontroll ja järelevalve ei tohi tähendada põhikohustuste, st elude päästmise ja inimõiguste kaitse hooletusse jätmist;

25.

on seisukohal, et jätkusuutlik ja võrdväärne varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtt eeldab toimivat koostööd ja usaldust kohaliku, piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi vahel ressursside ja vastutuse jaotuse osas. Täna selline koostöö mitmes otsustavas etapis puudub, ohustades tõsiselt sisserändajate kohanemist, samas võib see innustada võõraviha õhutavaid jõude. Samasugune vajadus tõhusa koostöö järele valitseb iseenesest ka seoses muud liiki sisserändajate vastuvõtmisega;

26.

kutsub kõiki ELi tasandeid üles varjupaigataotlejate vastuvõtul ja integreerimisel vastutust jagama ning kutsub üles suuremale piirkondadevahelisele koostööle, koordineerimisele ja solidaarsusele, mistõttu tuleb luua mehhanism nende ümberjaotamiseks liikmesriikide, piirkondade ja kohaliku tasandi vahel, võttes arvesse struktuurilisi piiranguid, ressursse ja muid asjaomaseid tegureid. Varjupaiga- ja pagulaspoliitika eest vastutab praegu iga riik ise ja tal lasub ka majanduslik vastutus vastuvõtu eest. Vastuvõtt on jaotunud ebaühtlaselt nii riikide vahel kui ka ühe riigi piires ning paljud kohalikud või piirkondlikud omavalitsused võtavad endale suurema vastutuse kui teised, võttes vastu rohkem sisserändajaid. Komitee märgib, et Euroopa Liit peab pöörama tähelepanu ka erilistele raskustele Euroopa neis piirkondades, mis võivad mis tahes hetkel olla sisserändajate jaoks väravaks Euroopasse. Sisserändajad vajavad abi ja teenuseid, mis paljudel juhtudel ületavad nende piirkondade võimalusi. Seepärast tuleks luua spetsiaalne rahastamisvahend, mis on eeskätt mõeldud peamistele sisserändajaid vastuvõtvatele piirkondadele ja transiidialadele;

27.

märgib murega, et kõik ELi liikmesriigid ei austa ÜRO lapse õiguste konventsiooni ega järgi saatjata alaealisi käsitlevat tegevuskava (2010-2014) sisserändajatest, pagulastest või varjupaigataotlejatest laste ja saatjata alaealiste vastuvõtmisel. Komitee soovib rõhutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelise toetuse tähtsust nende õigusnormide järgimisega seonduva vastutuse jagamisel ühtviisi nii poiste kui ka tüdrukute puhul. Komitee tuletab komisjonile meelde, et mainitud tegevuskava kehtivusaeg saab 2014. aastal läbi ning kutsub seepärast üles alustama menetlust tegevuskava uuendamiseks;

28.

märgib, et siiani ei ole kasutatud ELi toimimise lepingu artiklit 80 selliste meetmete võtmiseks, mis muudaksid solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise liikumisvabaduse kontekstis reaalsuseks. Rände ja ümberasustamise osas võetud kohustused on olnud täiesti vabatahtlikud ja nii mõnigi kord on linnad asunud nende praktikasse rakendamisel esirinda;

29.

tõdeb, et varjupaigataotlejate ja pagulaste ebaühtlane jaotus riikide ja piirkondade vahel ja nende sees ning töö, eluaseme jms puudus on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks suur väljakutse. Samuti esineb puudusi eelnevas kavandamises ja võimaluses vastuvõtuks õigeaegselt valmistuda. Ajutistel lahendustel on sageli negatiivne sotsiaalne mõju, mis omakorda mõjutab võimalust kasutada vahendeid, mida on integratsiooniprotsessi käivitamiseks vaja;

30.

leiab, et on saabunud aeg täpsemalt määratleda, mida jagatud vastutus ja solidaarsus varjupaigaküsimustes võiks tähendada. On selge, et eri riigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused esitavad erinevaid argumente mõistliku jagatud vastutuse või solidaarsuse defineerimisel, lähtudes oma konkreetsetest tingimustest ja soovidest. Käsitletakse kõikvõimalikke aspekte, alates vahetult saabuvate varjupaigataotlejate ja menetluses olevate varjupaigataotluste arvust, majanduslikust olukorrast, elukohanappusest kuni varem vastu võetud isikute arvu ja rahvastiku tiheduseni. Silmas peetakse ka lühiajalist ja pikaajalist perspektiivi;

31.

rõhutab vajadust tutvustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning liikmesriikide vahel häid tavasid varjupaigataotlejate ja pagulastega seotud menetlusprotsessi, integratsioonipoliitika ja ebaseadusliku sisserände ennetamise kohta. Komitee arvates võiks sel viisil alt ülespoole käsitleda liikmesriikide ja piirkondade vastuvõtutingimuste erinevusi varjupaigataotlejate, pagulaste või ebastandardsete sisserändajate esmakordsel saabumisel, samuti erinevusi taotluste ja toimikute menetlemise tõhususe ja kiiruse osas. Komitee märgib, et väikestel omavalitsustel puuduvad vahendid suurte sisserändevoogude haldamiseks, ja toonitab sellega seoses omavalitsustevahelise solidaarsuse tähtsust; kutsub üles tugevdama FRONTEXit eesmärgiga tõhusamalt ja tulemuslikumalt konsolideerida ja ühtlustada koostööd riikide piirivalveasutuste vahel ning kaitsta nii sisserändajaid kui ka ELi välispiire;

32.

teeb ettepaneku vastutuse jagamise osas edasimineku saavutamiseks läbi viia uuring, et selgitada välja, kuidas eri liikmesriigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused jagatud vastutust ja solidaarsust määratlevad ning milliseid tagajärgi eri määratlused eri stsenaariumide puhul kaasa tooksid. Uuringus peaks samuti analüüsima, kuidas ELi kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ning liikmesriikides saaks tegelikult ellu viia ühtlasemat varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõttu;

33.

märgib, kuivõrd oluline on, et EL kasutaks edukalt ära sisserändajate suurt potentsiaali. Edukas integreerimine ja mitmekesine juhtimine kohalikul ja piirkondlikul tasandil toetab majanduskasvu, suurendab koolituse ja ettevõtlusega tegelemise võimalusi, aitab tulla toime tulevase tööjõunõudlusega ja heaoluühiskonna rahastamisega tulevikus. Et kõnealune poliitika võiks tuua kasu, tuleb eelkõige investeerida sisserändajate haridusse ja töökohtadesse, et neil oleks võimalik siseneda ELi tööturule. Samuti tuleb investeerida koolitusse ja kultuurilise mitmekesisuse juhtimisse, et saavutada rahva hoiakute muutumine ja sotsiaalsete suhete paranemine;

34.

rõhutab, et pettuste ja väärkohtlemise puhul on vaja üleeuroopalist käsitlust.

35.

rõhutab, et paljude liikmesriikide madal iive ja eesootav põlvkondade vahetus toob kaasa suurenenud vajaduse tööealise elanikkonna järele. Varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtt ELi liikmesriikides ei kätke seega üksnes probleeme, vaid ka suuri võimalusi. EL lihtsalt peab leidma usaldusväärse lahenduse demograafilistele probleemidele, mille ees liit praegu seisab;

36.

nendib, et seaduslikku rännet käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisel ei ole erilist edu saavutatud. Selle tulemusena on ELi sisserändekavad äärmiselt puudulikud. Komiteel on heameel, et prioriteediks on seatud üldine strateegia rändeküsimustes ja et suurt tähelepanu osutatakse tasakaalustatud tõelise partnerluse edendamisele päritolu- ja transiitriikidega sisserändajate vastuvõtu korraldamisel nende õigusi austades ja organiseeritud viisil;

37.

on arvamusel, et organiseeritud kuritegevusega tuleb võidelda ka kohalikul tasandil sotsiaalsete ja hariduslike algatuste abil: näidates eriti nende piirkondade elanikele, kus organiseeritud kuritegevus domineerib, et võimalik on ka teistsugune, läbipaistvusel, osalusel ja demokraatial põhinev arengumudel, ja pakkudes haridustoetust eelkõige noortele, kellel on oht saada kaasatuks ebaseaduslikesse struktuuridesse; ning konfiskeerides organiseeritud kuritegevusest saadud tulu ja kasutades seda sotsiaalprojektide, kohalike osalejate ja kodanikuühiskonna heaks. Euroopa, riiklike ja piirkondlike tasandite avaliku sektori asutustel on äärmiselt suur vastutus teha sedalaadi algatustes koostööd;

38.

jagab komisjoni arvamust, et asjakohane rändepoliitika sisaldab meetmeid ebaseadusliku sisserände vähendamiseks (5). Samas ei tohi ebaseaduslikku sisserännet ja dokumentideta sisserändajate toetamist kriminaliseerida ning peab olema tähelepanelik, tuvastamaks võimalikke inimkaubanduse ohvreid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad enda ees seisva tegelikkusega põhiõigusi austades toime tulema, mis muu hulgas peab tähendama teenuste osutamist ebaseaduslikele sisserändajatele;

39.

nõuab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatele antakse võimalus töötada välja teadmiste vahetamise struktuurid ja vahetada kogemusi tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna heade tavade osas, et veelgi selgemalt rõhutada integratsioonipoliitika kohalikku mõõdet. Teadmiste vahetamise platvorm on Euroopa Liidu dünaamilise, sisserändajate õigusi tagava integratsioonipoliitika loomise eeltingimus. Pikemas perspektiivis peaks seda laadi platvorm aitama vähendada ka liikmesriikidevahelisi erinevusi integratsiooni osas;

40.

rõhutab, et sisserändajate turvalisust mõjutavate ja põhiõigusi piiravate probleemide, näiteks organiseeritud kuritegevuse (eelkõige inim- ja uimastikaubanduse, alaealiste seksuaalse ärakasutamise) vastu võitlemisel on ennetavad meetmed sama tähtsad kui karistused. Komitee tuletab komisjonile meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määravat rolli strateegiate väljatöötamisel kuritegevuse ennetamiseks ja vastutuse võtmisel ohvrite püsiva heaolu tagamisel;

41.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema otsustavam roll piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Nimelt on kohalikul kuritegevusel üha tihedamad sidemed rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega ja just kohalik tasand on ühiskonda destabiliseerivate kuritegelike organisatsioonide esimene ohver; on komisjoniga ühte meelt, et tuleb luua turvalised ja usaldusväärsed süsteemid, et inimesed ja ettevõtted saaksid kasutada täielikult ära kogu interneti potentsiaali. Selleks tuleb liikmesriikide koostööd Europoli juures asuva küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskusega laiendada ka kohalikule ja piirkondlikule tasandile, et seeläbi tugevdada võitlust küberkuritegevusega juba kodanikele kõige lähemal asuval tasandil;

42.

märgib, et korruptsioon on kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja nende elanikele eriti oluline teema. Komiteel on kavas jätkata võitlust korruptsiooni vastu kõigil tasanditel ning seista ELi majanduslike huvide eest, muu hulgas Euroopa Prokuratuuri loomise kaudu, tehes selleks koostööd teiste ELi institutsioonide, Euroopa Nõukogu ja muude organisatsioonidega;

43.

toetab ELi strateegiat, mille eesmärk on inimkaubandus välja juurida. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad anda märkimisväärse panuse strateegia edukasse rakendamisse ja tänu kohalikele kontaktidele on neil võimalik märgata, kui keegi on langenud inimkaubanduse ohvriks. Komitee soovitab seetõttu anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimaluse panustada selliste suuniste väljatöötamisse, mis käsitlevad ohvrite kindlakstegemist, nende kaitset ja pideva heaolu tagamist, eelkõige alaealiste puhul;

44.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olulised partnerid lähteriikide suutlikkuse suurendamisel. Piiriülest rahvusvahelist koostööd sisserändajaid ja varjupaigataotlejaid vastuvõtvate ja nende lähtekohaks olevate omavalitsusüksuste vahel võiks oluliselt parandada ja arendada. Kohalik tasand on oluline vastuvõtu- ja tagasipöördumisprogrammide väljatöötamisel ja rakendamisel.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/36

Raportöör

Gábor Bihary (HU/PES), Budapesti linnavolikogu liige

Viitedokument

1.

peab täiesti vastuvõetamatuks, et 2014. aastal on meie ümber ikka veel inimesi, kes elavad oma elu ja tervist ohtu seades tänaval. On häbiväärne, et Euroopa Liidus elab ligikaudu 3 miljonit kodutut, kes elavad sotsiaalhoolekandesüsteemide kaudu saadavast abist, kuid kes ei ole paljudel juhtudel sellistest süsteemidest üldse teadlikud või ei saa neist alati piisavalt abi;

2.

märgib, et kodutus on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kõige äärmuslikum vorm (1) ja vastuolus inimväärikuse ja inimõigustega, arvestades, et eluase on inimese põhivajadus;

3.

kordab (2) kõnealuses kontekstis oma üleskutset luua sotsiaalelamumajanduse Euroopa tegevusraamistik, et:

4.

tunnistab, et ELi liikmesriikidel on maailma arenenuimad sotsiaalhoolekandesüsteemid. Samas on kodutus kasvanud praktiliselt kõigis ELi riikides mitmete tegurite tõttu, nagu majanduskriisi mõju, ühiskondlikud muutused, vähemuste diskrimineerimine või halvasti reguleeritud rändeküsimused. Lisaks kannatavad mõned liikmesriigid sotsiaalelamute ja taskukohase hinnaga eluasemete puuduse käes;

5.

rõhutab kodutuse vähendamiseks tehtavate investeeringute suurt tulususe määra, arvestades, et need aitavad pikaajaliselt ja säästval viisil vähendada probleemi leevendamiseks tehtavaid sotsiaalkulutusi;

6.

märgib, et meetmeid on vaja võtta ka ELi tasandil, lahendamaks probleeme, mis seonduvad vaeste ja haavatavate ELi kodanikega, kes liiguvad liidu sees üle riigipiiri. Sotsiaalne mobiilsus on toonud kaasa piiriüleseid kodutuse probleeme, mida ei saa lahendada riigi, piirkonna või kohalikul tasandil või ELi kodanike liikuvuse piiramise teel;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid ja eeskätt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad otseselt kodutuse vastu võitlemise eest. Ent subsidiaarsuse põhimõtet arvestades võiks Euroopa Komisjonil olla siiski suurem roll poliitikameetmete väljatöötamisel, koostöö elluviimisel Euroopa tasandil ja heade tavade levitamisel. Euroopa Liit peaks tõhustama jõupingutusi, et täiendada ja toetada liikmesriikide ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste algatusi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi vaimus (3);

8.

märgib, et igal liikmesriigil peaks olema oma riiklik kodutuse vastu võitlemise strateegia, mida võidakse täiendada piirkondlike strateegiatega ning milles nähakse selgelt ette vastutuse jaotus andmete kogumisel, strateegia järelevalves ja rakendamisel. Seepärast kutsub komitee ELi liikmesriike üles koostama laiaulatuslikud kodutuse kaotamise strateegiad, milles tuleks määratleda ka kodutuse kaotamise eest vastutavad riiklikud asutused ja ELi suhtes võetavad selged ja läbipaistvad eesmärgid, ning esitada hindamismudelid, mis võimaldavad selgelt hinnata ELi iga liikmesriigi strateegia tulemusi;

9.

toonitab, et neis laiaulatuslikes kodutuse kaotamise strateegiates on vaja määratleda ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna roll ning selgitada hea valitsemistava vaimus ülesannete jaotust ja vahendite eraldamist eri valitsemistasandite vahel;

10.

hoiatab, et teatud ELi liikmesriikidel on raskusi oma kodutuse kaotamise strateegiate rakendamisel, kuna praktikas puudub neil mitmetasandiline valitsemine;

11.

tervitab Euroopa Parlamendi varasemaid ja hiljutisi seisukohavõtte seoses Euroopa kodutuse kaotamise strateegiaga (4) ning kutsub tungivalt liikmesriike üles tegema edusamme, et viia ellu eesmärk kaotada kodutus 2015. aastaks;

12.

märgib, et kodutuse tase ja selle põhjused erinevad liikmesriigiti ja isegi piirkonniti, mis tähendab seda, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid olema kaasatud kodutuse kaotamise strateegia väljatöötamisse. Lähenemisviisi valik tuleks teha selle probleemi põhjuste alusel. Siinkohal on kohalikud omavalitsused eksperditeadmiste pakkumiseks parimal positsioonil, kuna nad puutuvad selle probleemiga otseselt kokku;

13.

tervitab sellega seoses kodutusega tegeleva võrgustiku HABITACT (www.habitact.eu) tööd. Tegemist on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikuga, mis edendab kodutuse valdkonnas sotsiaalset innovatsiooni kodutuse kaotamise integreeritud strateegiate kaudu;

14.

nõustub Euroopa Parlamendi üleskutsega komisjonile luua kõrgetasemeline eksperdirühm, kes toetaks komisjoni Euroopa kodutuse kaotamise strateegia koostamisel ja edasiarendamisel. Komitee rõhutab, kui oluline on, et kõnealusesse eksperdirühma kuuluksid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad;

15.

märgib, et komisjon on avaldanud töödokumendi, (5) milles antakse suuniseid kodutuse vastu võitlemiseks, kuid väljendab kahetsust, et tekst sisaldab vähe Euroopaga seotud eesmärke. Muidugi tuleks koostada Euroopa strateegia, mis sisaldaks vahendite kogumit, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, valitsusvälised organisatsioonid ja nende vabatahtlikud saaksid praktikas tõhusalt kasutada ning mis võimaldaks heade tavade jagamist ja levitamist ja kohtu poole pöördumist, et vältida kodutuse käsitamist kuriteona;

16.

rõhutab, et vaesus ja kodutus ei ole kuriteod. Selles valguses on kodutute käsitamine kurjategijatena ning inimõigusi rikkuvate ühiskonnavaenulike kohalike eeskirjade vastuvõtmine ja rakendamine mitmes liikmesriigis vastuolus võrdse kohtlemise ja inimväärikuse põhimõttega;

17.

kutsub üles avaldama kohalikul, piirkondlikul, liikmesriigi ja Euroopa tasandil enam tunnustust ja toetust nende organisatsioonide jõupingutustele, kes võitlevad selle haavatava ja oma õiguste kaitsmiseks nõrgas olukorras elanikkonnarühma vabaduste ja kodanikuõiguste eest;

18.

loodab, et üheski liikmesriigis ei puutu inimesed kokku politsei ähvardustega vaid seetõttu, et nad on kodutud. Selline hirmutamine on ebaseaduslik või tugineb seaduse sellesuunalisele muutmisele;

19.

toetab ELi liikmesriikides tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, Euroopa tasandi ühendusi ja katusorganisatsioone, kes abistavad kodutuid, teavitavad neid nende õigustest ning teevad jõupingutusi selleks, et suurendada sotsiaalset teadlikkust ja edendada kõigile avatud ühiskonda, kus suurem osa kodanikke suhtub kodutusse empaatiaga ja toetab selle probleemi kaotamiseks vajalikke meetmeid, sealhulgas avaliku sektori vahendeid kasutades;

20.

kutsub liikmesriike ja ELi eesistujariiki üles tagama, et kodutuse küsimus oleks korrapäraselt lisatud asjaomaste ministrite ümarlauaarutelude päevakorda. Regioonide Komitee rõhutab ka, kui oluline on kaasata sellistele kohtumistele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad, ning taotleb Euroopa Komisjonilt selleks praktilist ja rahalist toetust;

21.

rõhutab, et Euroopa kodutuse kaotamise strateegias on oluline pidada esmatähtsaks eluasemepõhist („housing-led”) või eluaset esmatähtsaks pidavat („housing first”) lähenemisviisi ja pöörata eritähelepanu piiriülese kodutuse ning samuti alaealiste ja naiste kodutuse küsimusele;

22.

rõhutab, et kodutuse probleemi käsitlemine on seotud piirkondliku arengu, ELi rahastamisvahendite (eriti ESF ja ERF) (6) ja samuti sotsiaalse kaasatuse ja inimõiguste küsimustega. Samuti on see tihedalt seotud strateegia „Euroopa 2020” eesmärgiga vähendada vaesuses elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra (7);

23.

juhib kodutuse probleemist kõige enam mõjutatud liikmesriikide piirkondade tähelepanu võimalusele kasutada tegevusprogrammide koostamisel abivajajatele suunatud Euroopa rahastust ja programme, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisvahendeid, et parandada kodutute olukorda ja aidata kaasa nende integreerimisele ühiskonda ja tööturule;

24.

rõhutab kohaliku ja piirkondliku tasandi ennetava tegevuse olulisust kodutuks jäämisest ohustatute varajase kindlakstegemise ja neile kohandatud toetusmeetmete kaudu, et kaitsta neid elukohast välja tõstmise eest ja pakkuda viivitamata abi neile, kes on oma kodu juba kaotanud. Selleks on vaja rakendada kooskõlastatud struktuurimeetmeid, mis aitavad kaasa heaolule, nt eluaseme, tööhõive, hariduse ning perekonnapoliitika ja sellega seotud poliitikavaldkondade vallas;

25.

märgib, et äsja kodutuks jäänute elukvaliteedi ja seega ka nende tervisliku seisundi dramaatilise halvenemise vältimiseks on vaja terviklikku lähenemisviisi koos tihedama koostööga sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide vahel, eelkõige nende isikute puhul, kellele neid teenuseid on juba varem osutatud;

26.

rõhutab, et kodututele abi osutamine peab algama tänaval, kuna nende võimaliku vaimuhaiguse või muu sõltuvuse tuvastamise ja ravimisega ei saa oodata seni, kuni on lahendatud nende eluaseme probleem;

27.

rõhutab piisava toetuse tähtsust, eriti majutusvõimaluste näol, mis võib aidata kaasa kodutuse vältimisele;

28.

toonitab, et oma meetmete tõhusaks rakendamiseks vajavad kodutuse vastases võitluses osalejad asjakohast rahastust ja toetust liikmesriigi ja Euroopa Liidu tasandil, et võtta tõhusaid meetmeid kodututele tööhõiveteenuste ja koolituse pakkumiseks, innustades neid tööd otsima ja aidates neil oma töökohta säilitada;

29.

leiab, et kutseõpe, ümberõpe ja täiskasvanuharidus ja elukestev õpe on kodutuse ennetamisel eriti tõhusad, kuigi vaid kaudse mõjuga vahendid. Töökoha leidmiseni viiv asjakohaselt struktureeritud koolitus on nii üksikisiku kui ka ühiskonna seisukohalt hea investeering, mille abil on võimalik aidata kodututel oma raskest olukorrast lõplikult väljuda. Koolitus on sageli hädavajalik põhinõue, kuid otsustav on asjaosaliste endi motiveeritus võtta pikaajalisi ja otsustavaid meetmeid, mille abil tõusta ühiskonnas aktiivseks osalejaks. Elutingimuste parandamiseks on oluline kodutute endi koostöösoov ja aktiivne osalemine;

30.

rõhutab, et on oluline tagada, et kohalike omavalitsuste, heategevusorganisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja usuorganisatsioonide hallatav varjupaik või ajutine peavari oleks kvaliteetne, kohapeal või vähemalt piirkonnas kättesaadav ning vastaks kasutajate vajadustele. Seepärast tuleb esmajoones pakkuda eluasemepõhiseid lahendusi, näiteks „housing first”;

31.

juhib tähelepanu sellele, et kodutute ja väikese sissetulekuga inimeste jaoks on taskukohase hinnaga alalise lähedalasuva eluaseme kättesaadavus otsustava tähtsusega. Seda on võimalik saavutada muidugi üksnes juhul, kui suudetakse luua vajalik kohalikele tingimustele kohandatud partnerlus kõigi asjaomaste sidusrühmade vahel;

32.

toetab ELi tasandil tehtavaid jõupingutusi kodutuse vastu võitlemiseks Euroopa eri poliitikavaldkondade raames, eelkõige majanduse, finants-, sotsiaalkaitse, regionaalarengu, tervishoiu, inimõiguste, noorte, soolise võrdõiguslikkuse, sisserände ja integratsiooni valdkonnas;

33.

toetab kodutuse küsimuse lisamist strateegia „Euroopa 2020” rakendamise protsessi, koostades vajaduse korral riigipõhiseid soovitusi riiklike meetmete võtmiseks eelkõige riikides, kus on vaja teha kiireid edusamme kodutute olukorra parandamisel;

34.

soovib, et kõrvuti riigipõhiste soovituste esitamisega innustaks Euroopa Komisjon liikmesriike jätkama oma jõupingutusi ja lisama kodutuse küsimuse riiklikesse reformikavadesse;

35.

toonitab vajadust koguda kodutuse kohta täielikke ja võrreldavaid andmeid, vältides seejuures kodutute häbimärgistamist. Neid andmeid tuleks eristada kodutuse põhjuste ja nähtuse intensiivsuse alusel ning vastavalt piirkondlikule jaotusele vähemalt NUTS 2 tasandil. Sellise andmebaasi loomine võimaldaks tõhustada arengupoliitika meetmeid ja lõpuks kaotada kodutuse probleemi täielikult;

36.

leiab, et kuna kodutuse vähendamisel on otsustav roll kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmetel, peaks EL hindama üldist tõhusust, kaaludes seda, millistel juhtudel tasuks kodutuse vastu võitlemiseks kasutada lisaks Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamisvahenditele ka muid rahastamisvahendeid (nagu PROGRESS, EaSI, JESSICA, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, LEADER ja Euroopa abifond enim puudustkannatavate isikute jaoks);

37.

innustab liikmesriike parandama kodutute olukorda, kasutades asjaomaseid Euroopa fonde ja tagades ühenduslülid sotsiaalse kaasatuse ja tööturgude integreerimise vahel;

38.

peab oluliseks edendada vabatahtlikku tegevust kodututele abi osutamiseks, kaasata kodutud sotsiaalsete probleemide lahendamisse, suurendades üldist teadlikkust kõnealuse elanikkonnarühma probleemidest ja hõlmates nad lõpuks sotsiaalse kaasamise protsessidesse;

39.

peab vajalikuks tugevdada kodutute iseärasustele kohandatud osalemismehhanisme, võimaldades nende tõhusat kaasamist, soodustades kõigi asjaomaste osalejate ühist otsuste tegemist ning parandades lõppkokkuvõttes abi osutamise kvaliteeti, andes kodututele omaenda sotsiaalse kaasamise protsessis põhirolli.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/40

Raportöör

Gian Mario Spacca (IT/ALDE), Marche maavanem

Viitedokument

COM(2014) 357 final

SWD(2014) 190 final

SWD(2014) 191 final

1.

tervitab Euroopa Ülemkogu 2012. aasta detsembri järeldusi, milles ta palus komisjonil esitada ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia (EUSAIR) 2014. aasta lõpuks. Kõnealuse otsuse tegemist soovitati 11. oktoobril 2011. aastal vastuvõetud Regioonide Komitee omaalgatuslikus arvamuses „Territoriaalne koostöö Vahemere piirkonnas Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna kaudu” (1);

2.

nõustub makropiirkondlike strateegiate määratlusega Euroopa Ülemkogu heakskiidetud ühtsete raamistikena, mis on seotud samas geograafilises piirkonnas asuvate liikmesriikide ja kolmandate riikidega, mis käsitlevad ühiseid probleeme ning mis saavad kasu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse nimel tehtavast tugevdatud koostööst (2);

3.

tervitab EUSAIRi ettepanekut, millega on hõlmatud neli ELi liikmesriiki (Horvaatia, Kreeka, Itaalia ja Sloveenia) ja neli ELi mittekuuluvat riiki (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ning Serbia) ning mille abil antakse oluline panus piirkonnas asuvate kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide Euroopa integratsiooni. ELi integratsiooni aspekt annab makropiirkondlikule strateegiale olulise lisaväärtuse (3);

4.

rõhutab leppimise, julgeoleku ja stabiilsuse aspekte Aadria ja Joonia mere piirkonnas, tehes koostööd teiste ELi mittekuuluvate riikidega, mis võiks tulevikus kõnealusesse makropiirkonda kaasata. Sellega seoses tõstab komitee esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esmatähtsat osa demokraatia, detsentraliseerimise ning kohaliku ja piirkondliku isevalitsemise ja suutlikkuse suurendamise edendamisel;

5.

märgib, et Aadria ja Joonia mere strateegiast võib kujuneda teeviit senisest terviklikuma lähenemisviisi ja strateegia poole, hõlmates kogu Vahemere piirkonna, nagu rõhutas Euroopa Parlament (4);

6.

märgib, et Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) on samuti kutsunud üles rakendama makropiirkondlikku käsitlusviisi kogu Vahemere piirkonnas kolme tervikliku makropiirkonna – Vahemere lääneosa, Aadria ja Joonia meri ning Vahemere idaosa – arengu alusel (5);

7.

nõustub üldasjade nõukogu 2013. aasta oktoobri järeldustega vajaduse kohta makropiirkondade juhtimissüsteemide läbivaatamise järele ning väljendab heameelt aruande üle, mille Euroopa Komisjon avaldas 20. mail 2014, ning Euroopa Komisjoni 17. juuni 2014. aasta teatise üle ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta. Lisaks sellele jagab komitee nõukogu seisukohta asjaomaste riikide vastutuse ja strateegias osalemise olulisuse kohta, mis eeldab vastavate kohalike ja piirkondlike osalejate tugevdamist ning pikaajaliste kohustuste võtmist sidusrühmade poolt, (6) ning palub piirkondi ja Regioonide Komiteed senisest ulatuslikumalt kaasata lisaks rakendamisetapile ka kooskõlastamisetappi Euroopa Komisjoni toetamiseks. Komitee nõustub sellega, et tegevuskavas nähakse ette iga samba eest vastutavatel pädevatest ministeeriumitest pärit koordineerijatel põhinev juhtimisstruktuur, ning rõhutab, et koordineerijad võivad olla ka piirkondlikest valitsustest;

8.

rõhutab vajadust aruka kooskõlastatud juhtimise järele, hõlmates nelja omavahel seotud juhtimistasandit: tugev poliitiline juhtimine, mis võimaldab osalevate riikide selget otsustusprotsessi – mida lihtsustab Regioonide Komitee toetusel Euroopa Komisjon –, hea koordineerimine, kokkulepe piirkondlikus rakendamises ning ulatuslik osalus;

9.

rõhutab, et EUSAIR vajab tugevat poliitilist juhtimist ning et Aadria ja Joonia mere algatusel, mis hõlmab kaheksa asjaomase riigi välisministreid, võiks sellega seoses olla oluline koordineeriv roll. Teiselt poolt vajab EUSAIR mitmetasandilise valitsemise platvormi ning piirkonnad ja kohalikud omavalitsused võivad pakkuda kvaliteetseid oskusi projektide tõhusaks rakendamiseks tervikliku makropiirkondliku käsitlusviisi raames;

10.

kutsub üles suurendama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli strateegia juhtimisel ja rakendamisel;

11.

märgib sellega seoses, et Regioonide Komitees moodustati 30. jaanuaril 2013 Aadria ja Joonia mere piirkondadevaheline rühm, mille ülesandeks on Euroopa Komisjoni toetamine Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia väljatöötamisel 2014. aasta lõpuks ning Aadria ja Joonia mere piirkonna ühise identiteedi edendamine, et tõsta esile piirkonna täielikku potentsiaali;

12.

märgib, et Euroopa Ülemkogu poolt komisjonile antud „ülesanne” on piirkonnas asuvate riikide ühiste jõupingutuste tulemus. See toetub mitmele algatusele nagu Aadria mere ja Joonia mere algatus, mis loodi 2000. aasta Ancona deklaratsiooniga, ning teistele Aadria ja Joonia mere piirkonna foorumitele ja võrgustikele, nagu Aadria ja Joonia mere piirkonna linnade foorum, Aadria ja Joonia mere piirkonna kaubanduskodade foorum, ülikoolide võrgustik Uniadrion ning Aadria ja Joonia mere euroregioon;

13.

rõhutab, et piirkondlike vajadustega võidakse arvestada, kasutades alt üles suunatud mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, et tegeleda Aadria ja Joonia mere piirkonna üldiste probleemide ja väljakutsetega laialdase heakskiidu leidnud lahenduste abil. See on kõnealuse ELi strateegia edu võti;

14.

nõustub sellega, et kavandatud strateegia peamine eesmärk on edendada piirkonnas jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset heaolu, majanduskasvu ja töökohtade loomist kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, suurendades piirkonna atraktiivsust, konkurentsivõimet ja ühenduvust, säilitades samas keskkonna ning mere- ja rannikualade ökosüsteemid;

15.

tervitab komisjoni vastuvõetud ja EUSAIRi strateegiasse lisatud „Aadria ja Joonia mere merestrateegiat” (7);

16.

tervitab piirkonnas sidusrühmadega peetud laiaulatuslikust konsulteerimisest selgunud EUSAIRi nelja temaatilise samba ulatust ja sisu. Need sambad on „meremajanduse kasv”, „piirkonna ühendamine”, „keskkonnakvaliteet” ja „säästev turism”. Komitee väljendab heameelt teabevahetuse lisamise üle horisontaalsetesse teemadesse „Suutlikkuse suurendamine ja teabevahetus” ning „Teadusuuringud, innovatsioon ja VKEed”;

17.

kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama põhihinnangu Aadria ja Joonia mere piirkonna makromajandusliku olukorra ja mõju kohta esimese sammuna suutlikkuse suurendamisel, strateegia rakendamise lihtsustamisel ja selle nelja põhisamba/prioriteetse meetme ellurakendamisel, et parandada eesmärkide suunatust ja mõõta nende poole liikumisel tehtud edusamme;

18.

palub senisest rohkem keskenduda territoriaalsele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja sellistele suurtele probleemidele, mida üksikud riigid ei suuda tõhusalt lahendada, nagu tervishoid, aktiivsena vananemine, demograafiliste ja majanduslike tingimuste erinevused piirkonna riikide vahel ja sees ning julgeoleku, organiseeritud kuritegevuse, ebaseadusliku sisserände, ettevõtete ümberpaigutamise ja noorte tööpuudusega seotud probleemid. Kõnealuste küsimustega tuleks tegeleda kõigis neljas sambas, et saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” poliitikameetmete ja eesmärkidega ning suurendada EUSAIRi piirkonna konkurentsivõimet ja atraktiivsust;

19.

kutsub üles kasutama Läänemere ja Doonau piirkonna strateegiatest saadud kogemusi ning korraldama iga-aastase EUSAIRi foorumi, et edendada majanduslik-sotsiaalset dialoogi ning ulatuslikku osalust Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegias, kaasates sinna tõhusalt sotsiaalvaldkonna ja majanduselu sidusrühmad (ametiühingud, tööandjate organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid, noorteorganisatsioonid, kodanikuühiskonna ühendused jne);

20.

väljendab heameelt selle üle, et ajakava võimaldab võtta EUSAIRi arvesse ELi struktuuri- ja investeerimisfondide ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) vahendite uue põlvkonna 2014.–2020. aasta kavandamis- ja programmidokumentides (partnerlusleping, IPA strateegiadokumendid, rakenduskavad) ning kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades ja programmides nagu Horisont 2020, COSME programm jne;

21.

märgib, et ühissätete määrus, Euroopa territoriaalse koostöö määrus ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi määrus pakuvad EUSAIRile reaalseid võimalusi, kuna nendes kõigis nõutakse, et struktuuri- ja investeerimisfondides ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendis võetaks arvesse makropiirkondlikke prioriteete;

22.

rõhutab vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused senisest tõhusamalt Aadria ja Joonia mere piirkonna jaoks prioriteetsete projektide kindlaksmääramisse. Komitee väljendab heameelt selle üle, et looduskatastroofide riski juhtimine lisatakse ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiat käsitleva komisjoni teatise nelja samba horisontaalsetesse põhimõtetesse, ning palub pöörata jooksvas tegevuskavas rohkem tähelepanu sellistele horisontaalsetele küsimustele nagu ränne, õigus tervishoiule ja haldusalane koolitus Aadria ja Joonia mere piirkonna kõrgkoolis;

23.

kutsub Euroopa ja rahvusvahelisi institutsioone, nagu Euroopa Investeerimispank, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Maailmapank ning teised finantsasutused, üles andma aktiivselt toetust nii nagu Lääne-Balkani investeerimiskeskkonna puhul;

24.

soovitab luua koostöös Euroopa Investeerimispanga ja rahvusvaheliste finantsasutustega rakendusvahend, mille abil saaks esitada „pankade poolt aktsepteeritavaid” projekte (8);

25.

kutsub üles täiendama olemasolevaid rahastamisvahendeid erasektori kaasrahastamisega;

26.

tunnistab „kolme ei” reeglit (ei võeta vastu uusi õigussätteid, ei asutata uusi institutsioone, ei eraldata täiendavaid rahastamisvahendeid) ning juhib tähelepanu paljudel foorumitel osutatud „kolme ja” reeglile: rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ning rohkem uusi projekte;

27.

rõhutab, et ELi tasandil eraldatav rahaline toetus makropiirkondlike strateegiatega seotud tehnilise abi osutamiseks on juba osutunud oluliseks teguriks Läänemere strateegia puhul ning et seda toetust tuleks laiendada Aadria ja Joonia mere makropiirkondlikule strateegiale. Komitee taotleb eraldi eelarverea loomist Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna tehnilise abi jaoks, järgides Läänemere makropiirkonna ja Doonau makropiirkonna jaoks loodud eelarverea näidet, kus nähakse mõlemale piirkonnale 2014. aastal ette 2,5 miljoni euro ulatuses kulukohustuste ja maksete assigneeringuid;

28.

kutsub üles senisest rohkem keskenduma teabevahetusele kui horisontaalsele teemale, et suurendada üldsuse osalust makropiirkondlikus strateegias ja tugevamat valitsemistava, nagu rõhutati ka Euroopa Komisjonile adresseeritud 2013. aasta detsembris esitatud Regioonide Komitee Aadria ja Joonia mere piirkondadevahelise rühma panuses sidusrühmadega konsulteerimisse;

29.

rõhutab teabevahetust kui vahendit, mille abil tõsta kodanikuühiskonna teadlikkust sellest, mida kõnealune strateegia endast kujutab kodanike jaoks, ja selle lisaväärtusest Aadria ja Joonia mere piirkonna identiteedi tugevdamisel;

30.

nõustub sellega, et suutlikkuse suurendamine on oluline horisontaalne teema EUSAIRi edu tagamiseks, kuna Aadria ja Joonia mere piirkond on suure pindalaga ala, mille moodustavad erinevate haldusstruktuuridega ELi liikmesriigid, kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid;

31.

märgib, et nii ELi liikmesriigid kui ka ELi mittekuuluvad riigid peavad täiendama oma oskusi ja suurendama suutlikkust, et leida arukaid, jätkusuutlikke ja kaasavaid lahendusi ühistele probleemidele inimressursside juhtimise, rahvusvaheliste suhete jt valdkondades. Üks võimalik meede oleks Aadria ja Joonia mere piirkonna avaliku halduse kõrgkooli asutamine Prantsuse Riikliku Avaliku Halduse Kõrgkooli ENA (Ecole Nationale d’Administration) eeskujul, kus Aadria ja Joonia mere piirkonna ametnikud saaksid arendada mitmetasandilises valitsemises nõutavaid oskusi ja teadmisi nii, et nad oskaksid avalikus halduses rakendada innovaatilisi protsesse;

32.

leiab, et kauakestva rahumeelse dialoogi ja tõhusa koostöö rajamine Aadria ja Joonia mere piirkonnas ei saa toimuda ilma asjaomaste piirkondade noorte järjepideva kaasamiseta. Seepärast kutsub komitee liikmesriike ja Euroopa Komisjoni edendama, lihtsustama ja parandama noorte liikuvusprogrammide rakendamist EUSAIRi raames;

33.

rõhutab, et piirkonna jaoks olulisi kiireloomulisi poliitilisi küsimusi nagu ränne tuleks käsitada integratsiooni teguri ja tööhõive allikana, aidates Aadria ja Joonia mere piirkonnal ning Vahemere piirkonnal tervikuna tegeleda suurte probleemidega;

34.

rõhutab, et julgeolek on teine oluline mureküsimus, mida ei saa lahendada üksikud riigid, ja kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama strateegia kõigisse nelja sambasse konkreetsed meetmed kõnealuse probleemiga tegelemiseks;

35.

tervitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühisteatist „Avatud ja turvalise ülemaailmse merenduse tagamiseks: Euroopa Liidu meresõidu turvalisuse strateegia elemendid”, (9) rõhutades, et Euroopa huvid merendusvaldkonnas on ELi kodanike ja kogukondade heaolu, jõukuse ja turvalisuse jaoks elulise tähtsusega;

36.

juhib tähelepanu sellele, et kodanike heaolu on esmatähtis piirkonna ühtlase arengu seisukohast. Komitee rõhutab, et tervishoiuteenused ja teadusuuringud tuleks kooskõlastada, et tagada tervishoiu valdkonna tõhusus;

37.

rõhutab teemade „kalandus ja vesiviljelus”, „merebiotehnoloogia” ja „mere- ja mereseireteenused” olulisust;

38.

tervitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik, (10) ning kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma kõnealust direktiivi arvesse Aadria ja Joonia mere piirkonnas võetavate meetmete kavandamisel;

39.

rõhutab, et merenduse ja meremajandusega seotud majanduskasvu kaasatud sidusrühmade mitmetasandiline valitsemine on esmatähtis tegur Aadria ja Joonia mere piirkonna tõhusa haldamise jaoks kalapüüki ja kalavarude säilitamist reguleerivate ühiste eeskirjade ja protokollide ning standarditud juhtimissüsteemide ja -menetluste kaudu;

40.

rõhutab, et kalapüügi ja vesiviljeluse ning (tihedas seoses teise sambaga) meretranspordi ja sadamate, k.a sisemaa taristu ja merendusklastrite ökoinnovatsioon ja ajakohastamine on esmatähtsad mereressursside ja -süsteemide ratsionaalse kasutamise tagamise seisukohast. Ühine kaubamärk kvaliteetsete ja jälgitavate kalatoodete märgistamiseks võiks kujuneda piirkonna edendamise oluliseks vahendiks;

41.

rõhutab teemade „meretransport”, „sisemaa mitmeliigiline transport” ja „energiavõrgud” ning mittemateriaalse IKT taristu tõhustamise olulisust. Aadria ja Joonia mere piirkonna pilv („Adriatic Ionian cloud”) kujutab endast vahendit olemasolevate platvormide ühendamiseks, et ühtlustada ühiselt kasutatavad protsessid ja protokollid, võimaldada tõhusat mitmeliigilist kauba- ja reisijatevedu ning edendada teenuseid, keskkonnakaitset ja mereohutust;

42.

rõhutab, et Aadria ja Joonia mere piirkonnas tuleb parandada ligipääsu Kagu-Euroopast ülejäänud maailmale, sh Vahemere piirkonnale, laiendades Läänemere-Aadria mere koridori piki Aadria merd. Piirkonna mitmeliigilised transpordisüsteemid vajavad tugevdamist, et tõhustada piirkonna positsiooni transpordi sõlmpunktina rahvusvahelises raamistikus;

43.

rõhutab, et teemade „merekeskkonna elurikkus”, „merede reostus” ning „piiriülesed maismaal asuvad elupaigad ja elurikkus” olulisust;

44.

rõhutab, et Aadria ja Joonia mere piirkonnas tuleb säilitada elupaigad ja ökosüsteemid ning tegeleda kliimamuutustest tulenevate probleemidega tervikliku mitmetasandilise valitsemise abil, kaasates kõik sidusrühmad integreeritud ühisprotsessi;

45.

juhib tähelepanu tõigale, et Vahemeri on poolsuletud meri, kus vee uuenemise määr on maailma kõige madalam, mistõttu on vaja selle hapra ökosüsteemi kõrgetasemelist kaitset ja täiustatud katseprojekte;

46.

väljendab heameelt 2013. aasta aprillis avaldatud „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva ELi strateegia” (11) üle, milles julgustatakse parimate tavade vastastikust tutvustamist ja makropiirkondlike tegevuskavade väljatöötamist näidetena ülemaailmsetest lähenemisviisidest ohtude ja haavatavuse hindamise tõhustamisele;

47.

rõhutab Ateena konverentsil korraldatud sidusrühmade konsulteerimisel tuvastatud teemade „mitmekesised turismitooted ja -teenused” ja „säästva turismi juhtimine” olulisust;

48.

rõhutab, et piirkonna atraktiivsus väljendub eelkõige turismis, mis on majanduskasvu seisukohast üks olulisimaid sektoreid ning piirkonna merenduse ja sisemaa majandusarengu märkimisväärne hoogustaja. Sektori areng eeldab mitmetasandilist valitsemist, kuhu on kaasatud riigi tasandi ametiasutused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja kõik piirkondlikud sidusrühmad kaubanduskodadest ülikoolideni;

49.

rõhutab, et ühiseid looduslikke, kultuurilisi ja ajaloolisi väärtusi, põllumajandusliku toidutööstuse kvaliteettooteid, professionaalse külalislahkuse traditsioone ja atraktiivseid maastikke tuleks tutvustada Aadria ja Joonia mere piirkonna kaubamärgi abil, kuna neile teguritele tuginev turism võib oluliselt kaasa aidata jätkusuutlikule majanduskasvule, noorte tööhõivevõimalustele ja sotsiaalsele kaasatusele, arvestades, et praegu asuvad „[p]ooled Euroopa rannikuturismiga seotud töökohtadest […] Vahemere piirkonnas ja seal toodetakse ka pool selle sektori lisaväärtusest” (12);

50.

rõhutab siin vaadeldava ELi kolmanda makropiirkondliku strateegia olulisust. Strateegia tugineb olemasolevatest makropiirkondlikest strateegiatest saadud kogemustele, mis võimaldab arendada uut innovaatilist ja arukat koostööd ning innovaatilist katselist, kogemusõppel („learning by doing”) põhinevat mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, taotledes samas koostoimet ja tavade jagamist teiste ELi strateegiatega;

51.

juhib tähelepanu EUSAIRi tähtsusele, andmaks uut hoogu piirkonna ühiste probleemidega tegelemisele ning jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamisele, keskendudes eriti majanduskasvule ja töökohtade loomisele kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega. Selle saavutamiseks parandatakse piirkonna atraktiivsust, suurendatakse selle konkurentsivõimet ja tõhustatakse piirkonna ühenduvust, et muuta Aadria ja Joonia mere piirkond oluliseks sõlmpunktiks;

52.

kutsub Euroopa Komisjoni üles etendama võtmerolli innovaatilises mitmetasandilise valitsemise koordineerimise ja elluviimise platvormis, kus otsused tehakse ühiselt, et tagada sidusrühmade poliitiline pühendumus ja osalus ELi, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Strateegiale kindla ja laiaulatusliku toetuse tagamiseks tuleks kaasata ka erasektor ja kodanikuühiskond, kasutades ülalt alla ja alt üles suunatud teabevahetust, vastutust ja läbipaistvaid tulemusi, nt avatud andmeportaal, EUSAIRi käsitleva majandusliku ja sotsiaaldialoogi iga-aastane foorum jne;

53.

rõhutab, et ELi integratsioon on neljast ELi liikmesriigist ja neljast ELi mittekuuluvast riigist koosneva EUSAIRi põhielement, ning tõstab esile tihedama koostöö tegemise kaudu saavutatava leppimise, julgeoleku, stabiilsuse ja jõukuse elemendid ning piirkondade osa esmatähtsate osalejatena piirkondliku isevalitsemise, suutlikkuse suurendamise, detsentraliseerimise ja demokraatia edendamisel.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/45

Raportöör

Kadri Tillemann (EE/EPP)

Keila vallavolikogu esimees

Viitedokument

Euroopa Komisjoni asepresidendi 13. detsembri 2013. aasta kiri

1.

tunnistab, et 2011. aasta märtsis võtsid ELi juhid sihiks pühenduda strateegia „Euroopa 2020” peaeesmärgile „peatada 2020. aastaks ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ja need võimaluste piires taastada, suurendades ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse”. ELi elurikkuse 2020. aasta strateegia, nii nagu Euroopa Komisjon selle 2011. aasta mais vastu võttis (1) ja nõukogu heaks kiitis, (2) sisaldab kuut põhieesmärki ja 20 tegevusmeedet, et aidata ELil saavutada 2020. aasta elurikkuse eesmärk;

2.

tunnistab, et ELi strateegial on ülemaailmne mandaat. Sellega viiakse ellu üldeesmärgid ja kohustused, mille EL võttis 2010. aastal ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsil ehk täpsemalt 2011.–2020. aasta elurikkuse strateegiakava (otsus X/2), mis hõlmab 20 Aichi elurikkuse eesmärki 2020. aastaks (3);

3.

tuletab meelde, et elurikkuse vähenemine on ülemaailmne probleem, millel on tõsised keskkonna- ja tervisealased ning sotsiaal-majanduslikud tagajärjed, mis avaldavad mõju inimeste elukvaliteedile. Sellel nähtusel on mitmeid põhjuseid, mille seast tõuseb esile inimtegevus;

4.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel (4) on otsustav roll ELi ja rahvusvaheliste elurikkuse eesmärkide täitmisel kohapeal ja seega riikide valituste abistamisel edasist elurikkuse kadu ära hoida. Paljudes liikmesriikides käimasoleva detsentraliseerimise tulemusel on omavalitsustel järjest suurem vastutus elurikkusega seotud poliitikameetmete rakendamise eest;

5.

rõhutab Regioonide Komitee mitmetasandilise valitsemise teemalise valge raamatu ja Regioonide Komitee aprillis 2014 vastu võetud Euroopa mitmetasandilise valitsemise harta (5) põhimõtete kohaldamise tähtsust ELi elurikkuse strateegia ja Aichi eesmärkide täitmisel. Komitee mõistab mitmetasandilise valitsemise all ELi, liikmesriikide ning omavalitsuste sellist kooskõlastatud tegevust, mis põhineb partnerlusel poliitika kujundamise tsükli kõigis etappides – alates ELi poliitika väljatöötamisest kuni selle rakendamiseni. Elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste juhtimine eeldab sidusaid poliitikavahendeid ja volitusi kõigil valitsemistasanditel;

6.

kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama hinnangu liikmesriikide mitmetasandilise valitsemise kohta elurikkuse valdkonnas ja määratlema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivse rolli kõnealuses haldamises. Samas dokumendis tuleks määratleda valdkonnad, mille elurikkus võib olla ohustatud seetõttu, et puudub asjaomane liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ühendav haldamise mudel ja vastavad majanduslikud ja sotsiaalsed sidusrühmad. Samuti tuleks dokumendis esitada ettepanekud, kuidas nende ohtudega toime tulla;

7.

tervitab siinkohal seda, et ELi 2020. aasta elurikkuse strateegias kinnitatakse, et „ELi ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ühiste eesmärkide saavutamiseks on vaja võtta meetmeid nii piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil” ja et Euroopa Komisjon püüab kujundada ruumilise planeerimise ja maakasutuse korraldusega seotud sidusrühmadega elurikkuse strateegiate rakendamisel kõigil tasanditel tõhusaid pikaajalisi partnerlusi;

8.

rõhutab, kui oluline on konventsiooni osaliste otsus X/22, (6) mis hõlmab piirkondlike omavalitsuste, linnade ja teiste kohalike omavalitsuste elurikkuse tegevuskava (2011–2020), ja konventsiooni osaliste otsust XI/8 (A) (7). Komitee peab otsust X/22 unikaalseks, kuna see on mitmepoolse keskkonnakokkuleppe kõige edumeelsem mitme valitsemistasandi koostöös langetatud otsus;

9.

meenutab, et nii komitee arvamus bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsi ettevalmistamisel (8) kui ka komitee delegatsioon 10. konverentsil toetasid kindlalt otsuse X/22 vastuvõtmist; lisaks allkirjastas komitee 2012. aastal ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) vastastikuse mõistmise memorandumi, milles kohustus edendama nimetatud otsuse rakendamist;

10.

kutsub liikmesriike üles täitma otsuses X/22 võetud kohustusi parandada oma juhtimismehhanisme, õigusakte ja vabatahtlikke vahendeid, et kaasata ja toetada omavalitsusi kohalikes ja piirkondlikes elurikkuse tegevusmeetmetes, võttes samas arvesse otsuse X/22 ülesannet, eesmärke ja esialgset meetmete nimekirja ning ELi 2020. aasta elurikkuse strateegia eesmärke ja tegevusmeetmeid;

11.

tervitab nõukogu 12. juuni 2014. aasta järeldustes oktoobris 2014 aset leidva bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 12. konverentsiga (COP 12) (9) seoses esitatud viidet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 2020. aastani kestva strateegilise kava rakendamisel ja Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisel; kutsub nõukogu edaspidi oma järeldustes bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentside kohta peegeldama mitmetasandilise valitsemise käsitlust, avaldades suuremat tunnustust kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui valitsustasandi sidusrühmadele, tõstes nad teiste bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni protsessis osalejate seas esile;

12.

püüab jagada oma elurikkuse alaseid mitmetasandilise valitsemise ja otsuse X/22 rakendamise kogemusi omavalitsustega teistest maailma piirkondadest, mistõttu ta osaleb 2014. aasta oktoobris vaatlejana ELi delegatsioonis konventsiooni osaliste 12. konverentsil, järjena oma osalusele 10. konverentsil ja ÜRO Keskkonnaprogrammiga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumile. Nii saab tagada, et ELi omavalitsuste hääl on korralikult esindatud;

13.

juhib tähelepanu sellele, et ta on käesoleva arvamuse toetamiseks ning liikmesriikide ja nende omavalitsuste vahelise koostöö, omavalitsuste innovatiivse tegevuse ja praeguste parimate tavade analüüsimiseks ning mitmetasandilise valitsemise parandamiseks üksikasjalikemate praktiliste soovituste tegemiseks tellinud uuringu „Looduskapitali mitmetasandiline valitsemine” (10);

14.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi eeskuju näitama; avaldab tugevat toetust strateegiatele, tegevustele ja uuenduslikule lähenemisele, mida mitmed omavalitsused rakendavad, et säästvalt elurikkust ja ökosüsteeme kaitsta ja hallata; tervitab samuti häid algatusi, mida mõni liikmesriik juba oma omavalitsuste toetuseks on käivitanud. Kõik need tegevused annavad inspiratsiooni järgmisteks poliitilisteks soovitusteks;

15.

kutsub liikmesriike üles tagama või parandama omavalitsuste osalemist liikmesriikide elurikkuse strateegiate ja tegevuskavade koostamisel, läbivaatamisel ja rakendamisel. Selleks võiks näiteks omavalitsuste liite kaasata liikmesriikide elurikkuse komisjonidesse/juhtkomiteedesse;

16.

julgustab liikmesriike töötama üheskoos omavalitsuste riiklike liitudega välja kohaliku ja piirkondliku elurikkuse strateegiate, tegevuskavade ja meetmete jaoks suunisdokumente, suutlikkuse suurendamise algatusi ja praktilisi nõuteenuseid;

17.

soovitab piirkondlikel omavalitsustel tungivalt arendada piirkondliku elurikkuse strateegiaid ja tegevuskavasid ning linnadel ja omavalitsustel koostada kohaliku elurikkuse strateegiad ja tegevuskavad, ning tunnustab selles valdkonnas juba võetud algatusi. Need võivad pakkuda riigi tasandist madalamale jäävatel tasanditel elurikkuse säästvaks haldamiseks kõikehõlmava visiooni ja praktilise raamistiku, võttes arvesse riigi, ELi ja konventsiooni osaliste tasandil määratletud eesmärke;

18.

innustab liikmesriike toetama, näiteks koostöös riiklike omavalitsusliitudega, sidemete loomist omavalitsuste vahel, et tugevdada elurikkuse haldamist ning luua või toetada rahaliselt riiklikke auhindu/tunnustuskavasid, mis edendavad omavalitsuste tehtavat tööd elurikkuse vallas;

19.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitlema elurikkust kõigis oma haldusasutustes ning suurendama haldusasutuste suutlikkust, kasutades parimal viisil ära omavalitsustele pakutavaid riiklikke, Euroopa ja rahvusvahelisi haldussuutlikkuse suurendamise projekte, koolituspakette või juhiseid; samuti innustab omavalitsusi tugevdama elurikkusealast koostööd ka riikliku, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi omavalitsusliitudes, -võrgustikes või -platvormides, sest sel viisil saab koondada ressursse ja kogemusi eesmärgiga lahendada ühiseid probleeme ja pakkuda liikmesriikidele, ELile ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalistele poliitikaküsimustes ühiselt nõu;

20.

kutsub liikmesriike üles omavalitsustega tööd paremini kooskõlastama, kui valmistatakse ette nt riigi seisukohti ja ELi elurikkuse strateegia ühise rakendusraamistikuga seotud järelmeetmeid või konventsiooniga seotud riiklikku tegevust (aruandlus);

21.

kutsub liikmesriike üles töötama kooskõlas kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ühiselt välja ühitatavad näitajad, et oleks võimalik võrrelda vastavate elurikkuse strateegiate tegevusvaldkondade tingimusi ja arengut eri tegutsemistasanditel;

22.

kordab vajadust liikmesriikide ning omavalitsuste tõhusa ja kiire koostöö järele, et töötada lõplikult välja Natura 2000 juhtimiskavad või samaväärsed vahendid, mis sisaldaksid ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia esimese eesmärgi saavutamiseks vajalikke kaitse- ja taastamismeetmeid;

23.

loodab, et liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kollektiivne osalemine aitab saavutada ELi 2020. aasta elurikkuse strateegia teist eesmärki taastada 2020. aastaks vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemidest, samuti on eesmärgid peatada elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemide seisundi halvenemine ning taastada need Euroopa territooriumil tervikuna ja mitte üksnes Natura 2000 aladel;

24.

kordab oma üleskutset (11) omavalitsustele kohaldada põhimõtet „vältida bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste summaarset vähenemist” linna- ja regionaalplaneerimise, eluasemele loa andmise, tööstuse, põllumajanduse, kalanduse, metsanduse, vaba aja veetmise, turismi, energia- või transporditaristu ja finantsabi puhul, tagades elurikkusele ja ökosüsteemi teenustele avaldatava igasuguse vältimatu negatiivse mõju korral kompensatsioonimeetmed;

25.

tuletab meelde, et eelkõige tuleb prioriteediks pidada ökosüsteemide seisu halvenemise ärahoidmist ja halvenenud seisus ökosüsteemide funktsionaalsuse taastamist, sest inimtegevusest tulenevate ökoloogiliste tasakaalunihete tagajärgedega tegelemine on alati kallim, pikem ja eelkõige ei saa olla kindel selle tulemuslikkuses;

26.

kordab riiklike, piirkondlike ja kohalike TEEBi uuringute (ökosüsteemide ja elurikkuse majanduslikud aspektid) tähtsust ökosüsteemi teenuste väärtusele ja vajadust kohaldada seda lähenemisviisi kohalikele projektidele, et osutada nt riiklikult, piirkondlikult või kohalikult kaitstud alade sotsiaalmajanduslikele eelistele; samuti tuleb ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia 5. meetme toetuseks lisada looduskapitali väärtus riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi planeerimis-, aruandlus-/arvepidamis- ja eelarvestussüsteemi;

27.

leiab, et kuigi ökosüsteemide teenuste majanduslik hindamine võib mõnedes tasuvusanalüüsides aidata valida vastuoluliste eesmärkide vahel, kaasneb sellega ka metodoloogilisi ja eetilisi raskusi. Seepärast toetab Regioonide Komitee alternatiivseid ja paindlikke viise elurikkuse vähenemise kulu hindamisel, k.a neid, millele on viidatud komitee arvamuses CDR4577-2013_00_00_TRA_AC;

28.

näeb vajadust toetada omavalitsuste püüdeid parandada teadmisi elurikkusest, ökosüsteemidest ja nende teenustest ning nende geograafiliste infosüsteemide [GIS] abil kaardistamisest, kasutades selleks kohaliku/piirkondliku planeerimise ja ökosüsteemi seisundi jälgimise jaoks sobivaid skaalasid ja võttes samas neid vajadusi ökosüsteemide ja nende teenuste kaardistamisel ning hindamisel Euroopas (MAES) arvesse; samuti toetada omavalitsusi keskkonnaalaste ruumiliste andmete haldamisel kooskõlas INSPIRE-direktiiviga, et hõlbustada andmete jagamist ja ühendada rohelised taristud omavahel piiriüleselt;

29.

viitab vajadusele avada internetis bioloogilise mitmekesisuse teemalise ajakohastatud teabega portaalid, mis oleksid omavalitsustele ning huvitatud kodanikele peamiseks lähtepunktiks ning mida korrapäraselt üle vaadataks ja hooldataks. Lisaks tervitab komitee kogu ELi hõlmava MAESi digitaalse atlase algatust;

30.

märgib, et linnastumine on nii väljakutse kui ka võimalus säilitada ja hallata ökosüsteemi teenuseid. On olemas selge vajadus arvesse võtta nende edasiviivate jõudude ja mõjude omavahelist seost ning sissetulevaid ja väljaminevaid vooge, mis seob linnad ökosüsteemidega oma territooriumil või väljaspool seda. Linnapiirkondi tuleks innustada ja toetada suurema vastutuse võtmisel selliste meetodite edendamise ja arendamise eest, millega integreeritakse looduskeskkond, inimeste vajadused ja heaolu. Samuti tuleks rõhutada maastiku olulisust, sest selles väljendub inimese suhe keskkonda, ning vastutust maastiku eest hoolt kanda, kuna see avaldab suurt mõju elurikkusele. Tuletatakse meelde 2000. aasta Euroopa maastikukonventsiooni olulisust ja rõhutatakse võimalust otsida koostoimet elurikkuse strateegiaga.

31.

juhib tähelepanu ökosüsteemi teenuste arendamise majanduslikule perspektiivile. Rikkumata ökosüsteemide piirides elamine ja nende väärtuse tugevdamine toetab iseenesest rohelise majanduse kõige olulisemaid aspekte: jätkusuutlikud majanduslikud edusammud, vähem saastet ja ressursside tõhus kasutamine. Selleks et kasutada ära rohelise majanduse ökosüsteemide juhtimise eeliseid, tuleks selle protsessid hõlmata kõigi valitsemistasandite (kohaliku, piirkondliku, riikliku ja maailma) otsustusprotsessidesse, et toetada ressursikasutuse ratsionaliseerimist;

32.

rõhutab rohelise taristu potentsiaali integreeritud ja multifunktsionaalse kohaliku ja piirkondliku tasandi vahendina, et rakendada mitmetasandilise valitsemise põhimõtteid elurikkuse haldamisel ja kaitsel ning piirkonna ökosüsteemi teenuste parandamisel, mis annab territoriaalse ühtekuuluvuse ja identiteedi tugevdamisega panuse strateegia „Euroopa 2020” territoriaalsesse tegevuskavasse;

33.

kordab oma üleskutset (12) omavalitsustele kasutada, säilitada ja jälgida maapiirkondade ja linnade rohelist taristut, eelkõige territoriaalse, linna- ja ruumilise planeerimise ülesannete, maakasutuse reguleerimise, lubade andmise menetluse kavandamise, ehitusstandardite, regulatsioonide ja koodide kaudu;

34.

kutsub liikmesriike üles kohaliku ja piirkondliku rohelise taristu haldamis- ja kavandamisalgatusi toetama, pakkudes selleks vajalikke ressursse, selgeid juhiseid ja suuniseid, sh määratledes riigi rohelise taristu/ökoloogilised võrgustikud ja riigi ruumilise planeerimise seaduste sätted või poliitika, et omavalitsused kaaluksid rohelise taristu pakkumist oma ruumilise, territoriaalse ja linnaplaneerimise süsteemis;

35.

rõhutab, et rohelise taristu tõhusaks rakendamiseks on liikmesriikide ning omavalitsuste jaoks ülimalt oluline säilitada ja arendada olemasolevaid ning luua uusi koostööskeeme kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele piiriüleseks koostööks makropiirkondade ja üleeuroopalisel tasandil. Detsentraalse arengukoostöö raames tuleb tugevdada ja kasutada ära ühiseid ja integreeritud jõupingutusi bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja juhtimise valdkonnas;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et kohalike kogukondade teadmised sellest, millise panuse saavad loodusvarad kogukonda ja selle toimetulekusse anda, põhinevad tihtipeale nende tavapärasel või isiklikul kogemusel. See suutlikkus võib soodustada ökosüsteemi teenuste säilitamist ja taastamist, kui neile pakutakse asjakohast toetust ja kui need kaasatakse tõhusalt elurikkuse poliitika kujundamisse ja kavandamisse; innustab liikmesriike töötama välja riiklikud algatused, mille eesmärk on toetada jätkusuutlikke kohalike kogukondade partnerlusi, mis aitavad saavutada riiklikke elurikkuse eesmärke;

37.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli üldsusega suhtelemisel ning üldsuse teadlikkuse kujundamisel ja suurendamisel (CEPA tegevused). Laiem publik ei tunne eriti elurikkuse poliitika eesmärke. Ometigi on see esmatähtis, et kodanikud ja laiem sidusrühmade ring oleksid teadlikud mängus olevatest panustest. Komitee leiab, et kodanike teadusalgatuste edendamine on oluline meetod inimeste kaasamiseks ja harimiseks ning kohalike teadmiste tõhusaks kasutamiseks; samuti innustab liikmesriike abistama omavalitsusi CEPA tegevustes näiteks asjakohase riikliku teabevõrgustiku (CHM) kaudu;

38.

viitab sellele, et omavalitsused peaksid hoogustama oma jõupingutusi, et suurendada kõigi sidusrühmade ja üldsuse teadlikkust bioloogilise mitmekesisuse eesmärkidest, ning selleks tuleb rakendada või edasi arendada eesmärgipäraseid teadlikkuse suurendamise programme;

39.

innustab omavalitsusi toetama uusi mitme sidusrühma partnerlusi erafirmade, kodanikuühiskonna (sh keskkonnaalaste vabaühenduste) ja teadusringkonnaga ning muutma selle partnerluse ametlikuks. Samuti ergutab ta looma nende partneritega kohaliku/piirkondliku koostöö riikliku või ELi rahastamise tõhusaks kasutamiseks (nt Horisont 2020) ning propageerib vabatahtlike kohustuste võtmist võtmesektorites, näiteks põllumajanduses, turismis ja vabaõhuspordi liitudes või ettevõtetes;

40.

rõhutab, et kõik asjaomased valitsemistasandid peavad tagama, et sidusrühmad oleksid elurikkuse poliitika kavandamis- ja elluviimisprotsessi edukalt ja kõikehõlmavalt kaasatud, kuna nii on tõenäoliselt võimalik saavutada ühiskonnas häid tulemusi, milleks on sidusrühmade väärtuste parem ühine mõistmine, suurem usaldus ja õppimine, see hõlmab ka tõhusaid kaasavaid lähenemisviise, nt suurte kaitsealade määramisel;

41.

loodab, et tulevane Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus invasiivsete võõrliikide sissetoomise ja levimise ennetamise ja ohjamise kohta (13) aitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tegeleda selle tõsise ohuga nii kohalikule elurikkusele, ökosüsteemi teenustele kui ka inimtervisele ja majandusele. ELi invasiivsete võõrliikide alases õigusraamistikus ning juhindudes riigi seadustest ja programmidest ning piiriülestest algatustest, saavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kõige paremini võtta tõhusaid meetmeid nende liikide jälgimiseks, ennetamiseks, hävitamiseks, piiramiseks ja kontrollimiseks ning pakkuda toetust ja kohalikke teadmisi, et leida asjaomaste sotsiaal-majanduslike ja keskkonnahuvide vahel vajalik tasakaal ning parandada üldsuse arusaamist probleemist;

42.

märgib, et elurikkus on valdkondadevaheline küsimus. Poliitika tõhusaks rakendamiseks tuleks elurikkuse säilitamine lisada kooskõlas ELi elurikkuse 2020. aasta strateegia soovitustega ja konventsiooni osaliste Aichi eesmärkidega riigi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsusasutuste eri valdkondade (maakasutus ja linnaplaneerimine, maastik, põllumajandus, metsandus, kalandus, energeetika, kliimamuutused, tervishoid, transport, eluase, maakasutus jne) tegevuskavasse;

43.

juhib tähelepanu erivajadusele, et kõigi valitsemistasandite ametivõimud tunnistaksid ja käsitleksid põllumajandusliku elurikkuse küsimust, arvestades põllumajanduslikul otstarbel kasvatavate liikide, tõugude/sortide ja geneetiliste ressursside ning üldiselt põllumajandusliku ökosüsteemi elurikkuse potentsiaali;

44.

kutsub vastavalt ELi elurikkuse strateegias nõutule omavalitsusi ja liikmesriike üles Euroopa Maaelu Arengu Fondi (EARDF) rahastamisvahendeid paremini suunama elurikkuse säilitamisele, sh lisama koguselised elurikkuse eesmärgid piirkondliku maaelu arengu programmidesse ja tagama põllumajanduslike keskkonnameetmete sidusa lokaliseerimise ja eelarve. Selleks oleks eriti kasulik edendada elurikkusega seotud kogukonna juhitud kohaliku arengu algatusi (nt et põllumajandus- ja metsandusettevõtjad saavutaksid maastikuelementide püsimise ja geneetiliste ressursside kaitse);

45.

innustab liikmesriike ning omavalitsusi tagama Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamisvõimaluste optimaalse kasutamise, sest elurikkus ja ökosüsteemid on esmakordselt lisatud eesmärkide hulka, pakkudes seega rohelise taristu kasutuselevõtu rahastamiseks lisavahendeid;

46.

rõhutab LIFE programmi tähtsust omavalitsuste elurikkust ja rohelist taristut käsitlevate projektide jaoks ning innustab LIFE riiklikke kontaktpunkte tegema omavalitsuste ja LIFE piirkondlike kontaktpunktidega tihedat koostööd LIFE programmi taotluste ettevalmistamisel; soovib samuti, et uus LIFE integreeritud projektide rahastamiskategooria suurendaks toetust piirkondliku mõõtmega projektidele ja koondaks teiste ELi, riiklike ja erafondide toetust (14);

47.

innustab omavalitsusi otsima liikmesriikide toetusel innovatiivseid rahastamisvahendeid, sh näiteks erasektori/ärifondid või avalik-õiguslikud sihtasutused, riiklikud/piirkondlikud loteriid, avaliku ja erasektori partnerlus, CO2 siduv metsandus/turbaalade taastamise projektid, maksustiimulid, maksed ökosüsteemi teenuste eest, vabatahtlik märgistamine/sertimine või kohalike ettevõtete partnerlused; ruumilise planeerimise ja ehituslubade väljastamisel kogutavad sissetulekud tuleks suunata otse kohaliku ja piirkondliku tasandi elurikkusealastele algatustele;

48.

innustab kohalikke omavalitsusi võtma kõigil rahastamistasanditel tõhusaid meetmeid elurikkusele kahjulike toetuste ja maksusätete peatamiseks;

49.

rõhutab ELi projektide riigieelarvest kaasrahastamise olulisust, et omavalitsused saaksid esitada taotluse ELi elurikkusega seotud projektide kaasrahastamiseks ja parandada sellega nende suutlikkust kasutada ära võimalusi rahastada ELi fondide rakenduskavades välja pakutud rohelise taristu kohapealsete oludega kohandatud lahendusi ja investeerida vajalikku sektoriülesesse suutlikkuse suurendamisse, kaasrahastamisse ja võrgustike moodustamisse; tõdeb samuti riiklike rahastamisprogrammide tähtsust omavalitsuste (katse)projektide finantseerimisel, millega antakse panus riiklike elurikkuse eesmärkide täitmisesse;

C.

50.

usub, et Euroopa Komisjoni vahehindamisel tuleks arvesse võtta kõiki muutusi, mis on toimunud strateegia algatamisest 2011. aastal kuni vahehindamiseni 2015. aastal, eelkõige uut finantsraamistikku ja ELi rahastamisvahendeid 2014.–2020. aastal ning seda, et paljusid strateegia meetmeid tuleb enne vahehindamist ellu viia. Sellega seoses toetab komitee kindlalt nõukogu seisukohta, et Euroopa Komisjon peaks soovitama lisameetmeid, (15) mis aitaksid muuta strateegia rakendamise teise etapi tõhusamaks, tagamaks strateegia põhieesmärgi saavutamise 2020. aastaks;

51.

nõustub Euroopa Parlamendiga, et otsustav näitaja ELi pühendumusest saavutada elurikkuse eesmärgid on uute, 2014.–2020. aasta ELi fondide lõplik eraldamine sellele eesmärgile. Elurikkuse kaitse ebapiisav ühendamine ELi teiste poliitikavaldkondadega põhjustas 2010. aastal ELi esimese strateegia ebaõnnestumise (16). Selleks on vaja ELi eelarves elurikkusega seotud kulude jälgimise metoodikat, mis oleks sarnane kliimaga seotud kulude jaoks välja arendatud metoodikale;

52.

rõhutab keskkonnasäästlikkuse olulisust ühise põllumajanduspoliitika keskse sambana elurikkuse eesmärkide saavutamisel. Oluline on, et ühise põllumajanduspoliitika vahehindamine liiguks selgemalt selles suunas, tagamaks, et keskkonnasäästlikkuse suurendamine toob tõepoolest kaasa keskkonnaalase seisundi paranemise, k.a suurema elurikkuse Euroopa kõigis maapiirkondades;

53.

usub rohelise taristu suurde potentsiaali tõhusa vahendina, millega peatada elurikkuse kadu ja hoida ära elupaikade killustumine. Seetõttu loodab komitee, et strateegia vahekokkuvõttes märgitakse ära põhitegurid, mida tuleks Euroopa Komisjoni 2017. aasta lõpuks oodatavas rohelise taristu eduaruandes arvesse võtta ning et 2018. aastaks kavandatakse ettepanek vastu võtta ELi õigusakt üleeuroopalise rohelise taristu kohta (osana 2020. aasta järgsest ELi eelarvest). Sellega kordab komitee oma varasemaid selleteemalisi soovitusi;

54.

tuletab meelde oma üleskutset (17) Euroopa Komisjonile kinnistada ELi õigusaktides eesmärk hoida ära elurikkuse ja ökosüsteemide teenuste summaarne vähenemine, võttes arvesse Euroopa Komisjoni tehtud tööd ELi elurikkuse 2020. aasta strateegia meetmega 7b;

55.

kutsub Euroopa Komisjoni üles looma linnades ja piirkondades elurikkuse alal saavutatu tunnustamiseks lubaduste/preemiasüsteemi ja kogemuste jagamise platvormi, et tunnustada Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende eduka ja olulise panuse eest ELi elurikkuse strateegia eesmärkide saavutamisse. Komitee avaldab siinkohal tunnustust uuele Natura 2000 auhinnale, mis on küll suunatud laiale sidusrühmade ringile;

56.

kutsub üles suurendama Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemis (BISE) rohkem kohapealsete oludega kohandatud, suure lahutusvõimega ökosüsteemiteenuste andmete ja muude seireandmete kättesaadavust, lisades sellesse piirkondlike elurikkuse vaatluskeskuste kogutud andmed ja linnapõhised koondandmed (näiteks ELi linnade hinnang, mille puhul on võetud aluseks nt linnade elurikkuse näitaja/Singapuri näitaja). Eesmärk on edendada linnade ja piirkondade vahel andmete ja teabe jagamist, rohkem konkreetsetele piirkondadele mõeldud suuniseid ELi poliitika kohta ning hõlbustada aruandlust piirkondliku/kohaliku tasandi edusammude kohta kogu Euroopas;

57.

toob esile vajaduse jätkata tõhusalt ELi dialoogi ja koostööd kesksete partneritega kandidaat- ja potentsiaalsetes kandidaatriikides, et aidata neil oma poliitikat arendada või kohandada, et see vastaks 2020. aasta elurikkuse eesmärkidele. ELi omavalitsused võiksid kolmandate riikide omavalitsustele pakkuda toetust, mida neil on vaja selleks, et suuta anda oma panuse ELi ja globaalsete elurikkuse eesmärkide saavutamisse. Seda saab teha teadmisi ja parimaid tavasid jagades, kasutades ka asjaomaseid komitee ühiseid nõuandekomiteesid ja töörühmi, nagu ka ARLEMi ja CORLEAPi. Komitee kutsub selles kontekstis Euroopa Komisjoni üles edendama oma vastloodud vahendi EU Biodiversity for Life (B4Life) raames detsentraliseeritud arengukoostööd ELi omavalitsuste ning arenguriikide omavalitsuste vahel;

58.

kutsub ELi strateegias tunnustama ja tagama edasise toetuse kaasamaks kohalikke omavalitusi kui põhipartnereid algatusse BEST (bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused Euroopa ülemereterritooriumidel), mis edendab unikaalse elurikkuse kaitset ja säästvat kasutamist ELi äärepoolseimates piirkondades, ülemeremaadel ja -territooriumidel;

D.

59.

kutsub Euroopa Komisjoni üles rõhutama, et ta peab otsust X/22 ja selle rakendamist Euroopas väga oluliseks;

60.

kutsub Euroopa Komisjoni üles mainima, et ELis on jõutud konsensusele, et on terav vajadus selle järele, et ELi institutsioonid, liikmesriigid ja omavalitsused kasutaksid Aichi elurikkuse ja ELi elurikkuse strateegia asjaomaste eesmärkide saavutamiseks mitmetasandilist, koostööl põhinevat ja integreeritud lähenemisviisi. Kuigi selle saavutamiseks on juba tehtud suuri edusamme ja eri liikmesriikides võib leida mitmeid häid tavasid, näib, et see mitmetasandilise koostöö ja juhtimise protsess ei ole veel kõikjal ELis asjakohaselt välja kujunenud ja seda tuleks veel parandada;

61.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tunnistama oma aruandes mitmete ELi omavalitsuse aktiivset osalemist globaalses elurikkusega seotud tegevuses ja võrgustikes, sh otsusega X/22 loodud nõuandekomiteedes, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste nõuandekomisjonis ning elurikkuse kohalike ja piirkondlike meetmete maailma partnerluse linnade nõuandekomisjonis;

62.

tunnistab Euroopa Komisjoni panust otsusesse X/22 käesoleva perspektiivarvamuse ja asjaomase komitee uurimuse osas tehtud koostöö kaudu. Komitee osales ka ELi elurikkuse strateegia ühises rakendusraamistikus ja näiteks pakkudes LIFE ja INTERREG programmi kaudu toetust, mis on mõeldud suutlikkuse suurendamiseks ning heade tavade ja uute võimaluste jagamiseks uues biogeograafilises protsessis ja selle Natura 2000 platvormis;

63.

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama omavalitsuste erirolli ELi välistegevuses konventsiooni osalistele esitavasse aruandesse otsuse X/22 kohta. See on üks põhimeetmetest, millele komisjon/EL kavatseb tulevikus veelgi rohkem rõhku panna, et uurida koostöös Regioonide Komiteega täiendavaid viise, kuidas seoses otsuse X/22 meetmega g toetada Euroopa ning arengu- ja ELi naaberriikide omavalituste detsentraliseeritud koostööd elurikkuse ja ökosüsteemide säästva haldamise vallas.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/53

Raportöör

Adam Struzik (PL/EPP), Masoovia vojevoodkonna marssal

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et komitee koostab esimest korda arvamuse ELi eelarve täitmise kohta, esitades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohad nii praeguse kui ka perioodi 2014–2020 finantsperspektiivi kohta;

2.

märgib, et arvamuse kvaliteedi parandamise huvides viidi läbi uuring (1) kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hulgas, kellelt saadi märkimisväärsel hulgal tagasisidet. See kajastab huvi määra antud teema vastu ja viitab koostöösoovile lahenduste otsimisel probleemidele ja soovile kasutada ära territoriaalse lähenemisviisi potentsiaali;

3.

rõhutab, et ELi eelarve on peamine vahend Euroopa Liidu eesmärkide saavutamiseks. On vaja rõhutada selle rolli, eriti nüüd, keset avaliku sektori finantskriisi, mis kestab ikka veel paljudes riikides, ja pidades silmas vajadust toetada Euroopa majanduse konkurentsivõimet, luua töökohti ja edendada ühiseid Euroopa väärtusi;

4.

märgib, et ELi eelarve pakub vahendeid aluslepingutes sätestatud ja kõrgeimal poliitilisel tasandil (Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahel) kooskõlastatud Euroopa Liidu eesmärkide saavutamiseks, kuid on samas ka oluline vahend, mis aitab täita nii liikmesriikide kui ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste meetmete eesmärke. Komitee leiab sellega seoses, et rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisiga saab aidata kaasa eesmärkide ja vahendite valimisele, mis kajastavad ELi eri piirkondade erinevaid olusid ning suurendavad seega ELi eelarve tulemuslikkust ja tõhusust;

5.

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad ELi eelarve täitmises otseste toetusesaajatena ja ELi rahastute haldajatena. Sellegipoolest jagatakse vastutust eelarve täitmise eest kohalikul ja piirkondlikul tasandil liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja teiste ELi institutsioonidega;

6.

tervitab asjaolu, et territoriaalse mõõtme rolli ELi meetmete rakendamisel on programmitöö perioodi 2014–2020 kohta kehtivate õigussätete kohaselt tugevdatud. Seega suureneb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll ELi eelarve täitmisel veelgi;

7.

käesolevas arvamuses keskendutakse neile ELi rahastutele, millel on suurim mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Nende hulgas on eelkõige Euroopa struktuuri-ja investeerimisfondid (ESIF), Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Ühtekuuluvusfond, Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMFF). Komitee juhib siiski tähelepanu ka rollile, mis on teistel rahastutel, nagu programmil „Horisont 2020” Euroopa Liidu, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil seatud arengueesmärkide saavutamisel;

8.

leiab, et võttes arvesse praegust sotsiaal-majanduslikku olukorda, asjaolu, et ELi rahastamise õigusraamistik perioodiks 2007–2013 võeti vastu kavandatust hiljem, ja seda, et mitmed ELi meetmed sõnastati pigem pikaajalisi struktuurilisi eesmärke ja mitte lühiajalisi pakkumisega seotud mõjusid silmas pidades, tuleks ELi eelarve täitmise kiirust pidada rahuldavaks;

9.

märgib murega, et kuigi ELi eelarve täitmise kiirus on üldiselt rahuldav, on eelarve täitmise tempos eri liikmesriikide ja eri rahastute vahel märkimisväärseid erinevusi;

10.

leiab, et liikmesriikide vahelised erinevused eelarve täitmise kiiruses tulenevad paljudest teguritest, millest vaid osa on otseselt seotud kulude rakendamisega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil. Tegurid, mis mõjutavad ELi eelarve täitmise kiirust on muu hulgas järgmised:

11.

märgib, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arvates on just liikmesriikidel suurim mõju ELi eelarve täitmise kiirusele ELi tasandil, kusjuures ELi eelarvest kaasrahastatud projektide puhul avaldab rakendamise kiirusele suurimat mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkus. Sellele järgnevad (nii avalike kui ka riiklike) vahendite kättesaadavus kaasrahastamiseks ja üksikute rahastute eeskirjade keerukuse aste;

12.

märgib siinkohal, et kriitika, mille kohaselt ELi eelarvest kaasrahastatavate projektide rakendamise aeglane tempo tuleneb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kehvast haldussuutlikkusest, on vaid osaliselt õigustatud. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on teadlikud oma sageli ebapiisavast haldussuutlikkusest, kuid ELi vahendite rakendamise kiirust kohalikul ja piirkondlikul tasandil mõjutavad ka teemad, mis kuuluvad liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni pädevusse;

13.

kutsub eelöeldut silmas pidades liikmesriike üles tihendama koostööd ja koordineerima oma meetmeid rakenduskavasid koostades ja konkreetseid rakenduslahendusi otsides kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et tagada ELi vahendite rakendamise optimaalne kiirus ja kvaliteet ning viia toetusesaajate koormus miinimumini;

14.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma uue finantsperspektiivi suhtes proaktiivsema lähenemisviisi ja eelkõige võtma kasutusele teabe- ja koolitusprogramme kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et parandada ELi eelarve täitmise kiirust ja kvaliteeti;

15.

märgib, et parimate tavade projektide määratlemine Euroopa Komisjoni poolt võib mõju avaldada ka eelarve täitmise kiirusele, eelkõige valdkondades, mis nõuavad integreeritud lähenemisviisi, koondades mitmeid rahastuid, programme ja partnereid, sealhulgas uute vahendite, nagu integreeritud territoriaalsete investeeringute (ITI) ja kogukonna juhitud kohaliku arengu (CLLD) abil läbi viidud projekte;

16.

lisaks osutab muudele viisidele parandada ELi kaasrahastatavate kohaliku ja piirkondliku tasandi projektide rakendamise kiirust:

17.

on kindel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide uutel eeskirjadel on positiivne mõju ELi raasrahastatavate projektide rakendamise kiirusele kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Perioodi 2014–2020 finantsperspektiivi käivitamise ettevalmistuse praeguses järgus on siiski võimatu hinnata selle kiirenemise määra ja kohta;

18.

väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon on avaldanud teatise „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) lihtsustamise lõplik tulemustabel” (2);

19.

kutsub seoses järgmise programmitöö perioodiga (pärast 2020. aastat) üles parandama Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide vahel nende ettepanekute üle peetava dialoogi kvaliteeti ja tõhusust, et esitada määruste eelnõusid, teostada läbirääkimisi ja arutelusid õigusaktide ettepanekute üle piisavalt aegsasti, võimaldamaks alustada ELi eelarve rakendamist 2021. aasta alguses;

20.

märgib, et puuduvad täielikud statistilised andmed kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ELi eelarve rakendamisse kaasamise kohta. Seega kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles avaldama korrapäraselt selleteemalisi andmeid (sealhulgas iga-aastaseid rakendusaruandeid ja perioodilisi ühtekuuluvusaruandeid) ja viima läbi regulaarseid sellekohaseid hindamisi, mida tuleks arutada Regioonide Komiteega;

21.

viitab sellele, et vastavalt Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kontrollikoja andmetele tekivad vead peamiselt järgmistes valdkondades:

22.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitika kulutuste auditi kontrolli maksumus on hinnanguliselt ligikaudu 860 miljonit eurot ehk 0,2 % Euroopa Regionaalarengufondi/Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi kogueelarvest (3);

23.

väljendab heameelt selle üle, et kontrollikoda on alates 2009. aastast leidnud, et ühtekuuluvuspoliitika kulutustega seotud rikkumiste tase on programmiperioodil 2007–2013 selgelt madalam kui perioodil 2000–2006 (4);

24.

leiab, et vigade määr neis valdkondades ei kajasta vahendite väärkasutust (pettusi), vaid pigem toetusesaajate rühmade, näiteks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimet täita eeskirju ning riiklike ja ELi koordineerimis-, kontrolli- ja juhtimissüsteemide kvaliteeti;

25.

märgib sellega seoses, et vigade arvu vähendamine neis kahes valdkonnas nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja teiste ELi institutsioonide koordineeritud tegevust. Seetõttu kutsub komitee üles tihedamale koostööle mitte ainult ELi kaasrahastatavate programmide ja projektide rakendamisel, vaid ka õigussätete ja suuniste kavandamisel. Komitee osutab vajadusele, et komisjoni talitused kontrolliksid riiklike abikõlblikkuse ja riigihankesüsteemide vastavust ELi õigusele enne programmide ja projektide algatamist, mitte alles nende rakendamise ajal;

26.

märgib, et ebakõlade ilmnemise korral tehakse finantskorrektsioone; see mitte ainult ei mõjuta ELi rahastute rakendamise kiirust, vaid vähendab ka soovitud tulemuste saavutamise tõenäosust;

27.

tervitab asjaolu, et uuel programmitöö perioodil rakendatakse kulude abikõlblikkuse eeskirju paindlikumalt. Selle taustal tuleks Euroopa Sotsiaalfondi raames esitatavaid ettepanekuid, mille kohaselt lubatakse kindlasummaliste maksete ja kindlate määrade laialdasemat kasutamist tegelike kulude hüvitamise asemel, vaadelda kui positiivset arengut. Sellel peaks olema positiivne mõju toetusesaajate halduskoormuse vähenemisele, tingimusel, et komisjon jälgib olukorda hoolikalt, innustades kõhklevaid liikmesriike lihtsustatud mehhanisme kasutama;

28.

võttes arvesse, et riigihankeprojektides lihtsustatud kulusid ei kasutata, kutsub komisjoni üles uurima võimalust kehtestada sarnased lihtsustatud tingimused ka projektidele, mida rahastatakse muudest kui Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest;

29.

tunnustab samme, mis on astutud kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eeskirjade ja menetluste ühtlustamiseks. Komitee märgib siiski, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seas on palju ebakindlust selles osas, kas uued sätted lihtsustavad projektide rakendamist ja suurendavad koordineerimise ulatust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja teiste välisrahastute, näiteks programmi „Horisont 2020” vahel. See viitab vajadusele organiseerida Euroopa Komisjoni, Euroopa Kontrollikoja ja liikmesriikide teabe- ja koolitusprogramm, mis hõlmab ka koolitust lihtsustatud kulumudelite edendamiseks (5);

30.

märgib, et kui kõigile Euroopa struktuuri-ja investeerimisfondidele kehtestatakse ühised põhieeskirjad ja liikmesriikidel lubatakse kehtestada oma riiklikud kulude abikõlblikkuse eeskirjad vastavalt kohalikele vajadustele, siis peaks see ebakõlade hulka vähendama;

31.

kontrollisüsteemide osas soovitab keskenduda rohkem eri juhtimis- ja auditeerimisorganite – riiklike ja piirkondlike organite, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kontrollikoja teostatavate kontrollide koordineerimise tagamisele. Komitee leiab, et kontrollid peavad saavutama oma eesmärgi parandada projektide läbiviimise kvaliteeti. Sellega seoses märgib komitee, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohalt on finantskorrektsioonid sageli rikkumise ulatusega võrreldes proportsioonist väljas;

32.

väljendab muret seoses asjaoluga, et haldussuutlikkuse ja vahendite puudumise tõttu ostavad auditiasutused auditeid üha rohkem sisse erasektori auditiettevõtjatelt (48 %), suurendades seeläbi üldisi auditikulusid avaliku sektori jaoks ja kaotades kontrolli projektide kavandamise üle;

33.

märgib, et igal aastal muutub järjest keerulisemaks tagada pidevat tuluvoogu liikmesriikidelt ELi eelarvesse. See tuleneb järjest suuremast tasumata võlgnevuste hulgast iga eelarveaasta lõpus;

34.

viitab sellele, et see probleem võib mõjutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevust, pikendades kulude hüvitamise ooteaegu, mis tekitab eriti suurt muret kriisist kõige enam mõjutatud riikidele;

35.

märgib, et ELi eelarvesse tasumata võlgnevuste suurenemise põhjused on järgmised:

36.

märgib murega, et see võib viia täitmata kulukohustuste (RAL) (6) suurenemiseni. See probleem puudutab eriti ühtekuuluvuspoliitikat ja maaelu arengut. Oletades, et automaatse kulukohustustest vabastamise reegli kohaldamine ei vii põhimõtteliselt liikmesriikide eelarveeraldiste märkimisväärse kaotuseni, võib olla vaja oluliselt suurendada ELi 2014. ja 2015. aasta eelarvet;

37.

märgib, et automaatse kulukohustustest vabastamise reegli pikendamine uueks programmitöö perioodiks N+3 aastat võib potentsiaalselt anda tulemuseks veelgi suurema hulga täitmata kulukohustusi. Seda ei tohiks siiski tõlgendada komisjoni stiimulina vabastada kohustusest veelgi enam vahendeid, vaid pigem tähelepanu osutamisena vajadusele parandada finantsplaneerimise kvaliteeti kõigil tasanditel – kohalikul, riiklikul ja ELi tasandil;

38.

leiab, et üks positiivne viis parandada finantsplaneerimise kvaliteeti kohalikul ja piirkondlikul tasandil on tagada suurem selgus selle kohta, kuidas komisjoni poolt liikmesriikidele eraldatud ettemaksete saajad neid vahendeid kasutavad, ja kehtestada uue ühtekuuluvuspoliitika eeskirjades sätestatud 90-päevane tähtaeg toetusesaajatele maksete eraldamiseks;

39.

leiab, et ELi rahastute kulutuste tulemused on alati palju paremini nähtavad kohalikus ja piirkondlikus kontekstis kui makromajanduslikul tasandil. Siiski ei ole sageli võimalik näidata täpselt, milline on ELi eelarve mõju Euroopa ning konkreetsete riikide ja piirkondade arengule, kuna analüüside kvaliteet on puudulik ja tähelepanu pööratakse kulutuste kiirusele, mitte seatud eesmärkide saavutamisele;

40.

sellega seoses tervitab komitee asjaolu, et perioodi 2014–2020 finantsperspektiivi raames on kõik ELi rahastud, eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, rohkem tulemustele orienteeritud. Uuringu tulemuste kohaselt võimaldab see ELi vahendeid tõhusamalt kasutada ja suurendada ELi eesmärkide saavutamise ulatust temaatiliselt ja piirkondlikult suunatud meetmete abil;

41.

märgib, et suurem tähelepanu tulemustele saavutatakse, tagades, et seatud eesmärgid, indikaatorväärtused, tulemusraamistik ning järelevalve- ja hindamissüsteem on kõik ühendatud loogiliseks tervikuks;

42.

märgib siiski, et rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi on võimalik korralikult kasutada vaid siis, kui eesmärkide, näitajate ja nende väärtuste seadmise protsess rakenduskavade tasandil on kvaliteetne ja kajastab mitte ainult Euroopa eesmärke, vaid ka piirkondlike variatsioonidega konkreetseid eesmärke;

43.

võttes arvesse, et asjaomane suurendatud tähelepanu ELi eelarve täitmise tulemustele on oluline ja uus, kutsub Euroopa Komisjoni üles käivitama teabe- ja koolitusprogrammide seeria eesmärkide seadmise, näitajate ja nende väärtuste määratlemise ja tulemusraamistike loomise kohta. Komitee viitab sellele, et järelevalve- ja hindamissüsteeme liikmesriikides tuleks veelgi parandada, võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja vajadusi;

44.

märgib, et rakenduskavade üle peetavad läbirääkimised, mida Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid käsitlema kui ühist õppeprotsessi, ja nende kvaliteet on rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi eduks ülima tähtsusega;

45.

komitee väljendab taas muret, et tulemusreserv, mis moodustab 6 % ühtekuuluvuspoliitika majanduskasvu ja tööhõive investeeringute eesmärgi eelarvest ja samaväärse osa ka maaelu arengu eelarvest, ei ole nende nõudmiste täitmiseks sobiv vahend;

46.

märgib, et ELi rahastamise tõhusust ja tulemuslikkust saab saavutada ainult kõigi ja eriti nende sidusrühmade aktiivse osaluse abil, kes vastutavad suure osa kulutuste eest ja annavad seega kõige suurema panuse ELi poliitikameetmete eesmärkide saavutamisse, nagu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

47.

kooskõlas uuringu tulemustega teatab komitee oma valimisolekust olla aktiivne osaline ELi tasandil peetavates peamistes aruteludes ja usaldusväärne partner liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele ELi eelarve koostamisel ja täitmisel. Eelkõige tähendab see suuremat kaasatust teiste ELi institutsioonide töösse, sealhulgas komitee arvamuste (nagu näiteks käesolev dokument), analüüside ja aruannete koostamist teemadel, mis on ELi elanikele kõige olulisemad.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/58

Raportöör:

Agnès Durdu (LU/ALDE) Wincrange’i kommuunivalitsuse liige

1.

rõhutab, et käesolevas arvamuses käsitletakse ELi eelarve III jagu ning mitte rubriiki V kuuluvaid halduskulusid;

2.

tuletab meelde, et komitee koostab juba teist korda omaalgatuslikku arvamust ELi iga-aastase eelarvemenetluse kohta;

3.

rõhutab asjaolu, et ELi iga-aastase eelarve koostamine mõjutab otseselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning nende eelarvet, olles oma olemuselt poliitiline ja strateegiline;

4.

tunneb kahetsust selle üle, et mitmeaastane finantsraamistik 2014-2020 võeti vastu kuuekuulise hilinemisega, võrreldes eelneva perioodiga 2007-2013, ning nendib, et see mõjutab keskpikas perspektiivis kulukohustuste assigneeringute vastuvõtmisvõimet ja makseprofiili;

5.

tunneb kahetsust selle üle, et Euroopa Komisjonil on kavas kinnitada oma iga-aastane eelarveettepanek 2015. aastaks alles 11. juunil, st peaaegu kaks kuud hiljem kui enne 2013. aastat. Selline edasilükkamine takistab eri pooltel, sh Regioonide Komiteel, väljendada oma arvamust õigeaegselt enne, kui nõukogu võtab oma seisukoha;

6.

tõdeb kahetsusega selliste statistiliste andmete puudumist, mis võimaldaksid Regioonide Komiteel täita oma nõuandvat rolli ning viia läbi liikmesriikide võrdlev analüüs. Selliste andmete abil saaks Regioonide Komitee paremini määratleda mitmetasandilise valitsemise tugevad ja nõrgad küljed ning teha ettepanekuid ELi eelarve maksimaalseks ärakasutamiseks;

7.

soovib kõnealuses kontekstis saada Euroopa Komisjonilt korrapärast ajakohastatud teavet ELi eelarve täitmise kohta;

8.

kordab Euroopa Komisjonile ka oma taotlust esitada võimalikult kiiresti:

9.

rõhutab paranduseelarvete suurt arvu viimastel aastatel ning leiab, et need kahjustavad iga-aastaste eelarvete head haldamist ja läbipaistvust;

10.

kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles ratsionaliseerima ja ühtlustama eelarveprojekti tehtavate muudatuste esitamist, et hõlbustada menetluse selgust, läbipaistvust ja seeläbi demokraatlikku kontrollimenetlust;

11.

meenutab kriisiolukorda, mis püsib enamikus ELi liikmesriikides, vaatamata majanduse elavnemise mõnedele märkidele, ning eelarvepiiranguid, millega puutuvad kokku riigi ja riigi tasandist madalama tasandi ametiasutused; rõhutab asjaolu, et 2015. aasta eelarvel võib olla arvestatav roll majanduse elavnemise tendentsi tugevdamisel, ELi tuleviku jaoks vajalike investeeringute tegemisel ning kriisi Euroopa kodanikele avaldatava mõju leevendamisel;

12.

meenutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määravat osa majanduse elavnemises ja Euroopa Liidu majanduslikus, sotsiaalses ja territoriaalses ühtekuuluvuses, arvestades asjaolu, et nemad teevad ühe kolmandiku avaliku sektori kulutustest ja kaks kolmandikku avaliku sektori investeeringutest ning et nad osalevad muu hulgas suurel määral ELi eelarve haldamises ja/või tarbimises, mis rõhutab ELi eelarve otsest mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvele, olles hea näide kahjuliku mõju kohta, mida kulukohustuste assigneeringute ülekandmine võiks reaalmajandusele avaldada;

13.

märgib, et strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammud tekitavad pettumust, ning et 2015. aasta eelarve mängib otsustavat rolli nende eesmärkide saavutamisel;

14.

rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku esimesel aastal – 2014. aastal – täidetud uued kulukohustused on väikesed ning et finantsraamistiku teine aasta – 2015. aasta – on uute mitmeaastaste programmide 2014-2020 edukal läbiviimisel otsustava tähtsusega; tuletab siiski meelde, et uuel eelarveaastal 2015 võib ette näha kulukohustuste assigneeringute vastuvõtmisvõime nõrka taset, mida raskendab eelkõige n+3 reegel, ning kutsub seega Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võimalikult kiiresti kõiki partnerluslepinguid ja rakenduskavasid kinnitama, et võimaldada nende kiiret elluviimist;

15.

rõhutab investeeringute võimalikult suure ennetamise tähtsust selle võimaliku kahjuliku mõju leevendamisel, mida võib põhjustada nende koondamine perioodi lõppu, ning tunneb kahetsust, et Euroopa Komisjon ei näe sellele vaatamata ette muude kui ette nähtud programmidega, sh noorte tööhõive algatuse Horisont 2020, Erasmus + ja COSMEga seonduvate assigneeringute ennetamist oleks teretulnud. Investeeringuid võiks ennetada ka teiste selliste tsentraliseeritult hallatavate programmide puhul nagu nt Euroopa ühendamise rahastu (ja eelkõige energiavõrgud) puhul. Arvestades et detsentraliseeritult hallatavate programmide rakendamine nõuab aega, siis ei saa neid ennetada 2014.-2015. aastal;

16.

on teadlik noorte töötusega seotud probleemi ulatusest ja palub Euroopa Komisjonil selgitada noorte tööhõive algatuse jaoks ette nähtud kuue miljardi euro kasutamise üksikasju, mis peaks olema koondatud aastatele 2014-2015, ning partnerluslepete ja riiklike rakenduskavade vastastoimet noortegarantii elluviimisel; väljendab kahtlust seoses suutlikkusega kasutada ära kuue miljardi euro suurust abi aastatel 2014-2015, arvestades rakenduskavade elluviimisega seonduvat hilinemist ja nende liikmesriikide vähest arvu, kes otsustasid kulusid 1. septembril 2013 ennetada; rõhutab kõnealuses kontekstis vajadust koostada 2015. aasta alguses kõnealuse algatuse elluviimise vahearuanne; kutsub Euroopa Komisjoni üles selgitama, millised on selle pikaajalise ülesande täitmiseks eraldatud summad alates 2016. aastast; jagab Euroopa Parlamendi seisukohta, mille kohaselt tuleks kõiki rahastamisvõimalusi, sh mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste üldist marginaali, analüüsida, et võimaldada kõnealuse eelarverea jätkusuutlikkust pärast 2015. aastat;

17.

taotleb konkreetse eelarverea loomist Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna tehnilise abi jaoks, järgides 2014. aastal Läänemere makropiirkonna ja Doonau makropiirkonna jaoks loodud eelarverea näidet, nähes mõlemale piirkonnale 2014. aastal ette 2,5 miljardi euro ulatuses kulukohustuste ja maksete assigneeringuid.

18.

tunneb kahetsust maksmata arvete kuhjumise (23,4 miljardit eurot üksnes kolme struktuuri- ja ühtekuuluvusfondi kohta 2013. aasta lõpus) ja selle probleemi pideva teravnemise üle viimastel aastatel; märgib, et see ei ole aktsepteeritav, et Euroopa Komisjon ei suuda täita oma kulukohustusi, ning et toetusesaajatele ei ole võimalik maksta hüvitisi makseteks ettenähtud assigneeringute ebapiisavuse tõttu, tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon teeb ettepaneku kasutada kõiki mitmeaastase finantsraamistiku raames 2015. aastaks makseteks ettenähtud assigneeringuid; tunneb siiski tõsist muret selle pärast, et makseteks ette nähtud assigneeringute ebapiisavus ja rahavoogudega seonduvad piirangud ei võimalda komisjonil tõenäoliselt kiirelt hüvitada kõiki maksetaotlusi, mis võib põhjustada märkimisväärseid probleeme piirkondades;

19.

tunneb kahetsust selle üle, et makseteks ettenähtud assigneeringute ülemmäär ei võimalda ELil tulla toime hädaolukordadega, sh näiteks humanitaarabi poliitikameetmete valdkonnas, kus humanitaarorganisatsioonide tööd mõjutab maksete hilinenud tasumine. Kõnealuste organisatsioonide tasumata arved ulatusid 2013. aasta lõpus 160 miljonile eurole;

20.

väljendab pidevalt kasvavate täitmata kulukohustuste kontekstis oma muret kulukohustuste assigneeringute ja makseteks ettenähtud assigneeringute vahel laiuva lõhe üle; kritiseerib ELi struktuursest eelarvepuudujääki ja palub Euroopa Komisjonil koostada selge tegevuskava selle kohta, kuidas taastada ülejäänud eelarveaastate jaoks perioodil 2014-2020 eelarvetasakaal, ning viitab sellega seoses Regioonide Komitee arvamusele ELi eelarve täitmise kohta (raportöör Adam Struzik);

21.

tunneb heameelt, et 2015. aasta eelarve projektis peetakse väga oluliseks 2014. aasta eeskujul 2007–2013. aastal tehtud kulukohustuste makseid, et vältida maksete hilinenud tasumist ning suuta tasuda aastate 2014–2020 arved täies ulatuses 2016. aastast alates;

22.

teeb ettepaneku prioriseerida tagasimakseid liikmesriikidele, kes on kõige enam kannatanud majanduskriisi all ja kellelt EL on valitsemissektori võla ja eelarvetasakaalu häirete vähendamiseks nõudnud silmatorkavaid jõupingutusi ning kellel on kõige enam vaja ELi toetust majanduskasvu toetamiseks ja kõige haavatavamate kodanike abistamiseks;

23.

tunneb kahetsust selle pärast, et 2015. aasta eelarve projektis ei ole ette nähtud marginaalide kasutamist ettenägematute väljaminekute katteks, mis võiks aidata lahendada rahavoogudega seonduvaid probleeme ja lihtsustada kiiret maksetaotluste hüvitamist;

24.

taotleb 2014. ja 2015. aasta majanduskasvu ja tööhõive jaoks ette nähtud üldmarginaali kasutamist 2016. aastast ühtekuuluvuspoliitikaga seonduva eelarverubriigi jaoks;

25.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu presidentide volitusel loodi ELi omavahendite kõrgetasemeline töörühm, et parandada ELi eelarvetulude praegust süsteemi, mis on näidanud oma piiratud võimalusi. Seda süsteemi on esmatähtis reformida, et muuta ELi eelarve vähem sõltuvaks liikmesriikide otsetoetustest, suurendades ELi omavahendeid ning lihtsustades selliselt makseteks ettenähtud assigneeringute üle peetavaid läbirääkimisi;

26.

kordab oma taotlust korraldada lähiaastate eelarvete üle konsulteerimine Regioonide Komiteega;

27.

soovib, et käimasoleva eelarveaasta ja tulevate eelarveaastate jooksul oleks Regioonide Komiteel võimalik osaleda eelarve täitmise hetkeseisu ja perspektiivide üle peetavatel institutsioonidevahelistel koosolekutel, mis on ette nähtud mitmeaastase finantsraamistiku institutsioonidevahelise kokkuleppe lisa punktis 36;

28.

taotleb 60-päevast maksetähtaega reguleeriva õigusraamistiku läbivaatamist, et muuta see ühiselt hallatavate programmide jaoks siduvaks ning et kõnealuse maksetähtaja mittejärgimise korral kehtestataks riiklikele ametiasutustele rahaline karistus.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/61

Raportöör

Harvey Siggs, Somerseti krahvkonna volikogu liige (UK/ECR)

Viitedokument

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2015. aasta järgne Hyogo tegevusraamistik: riskide juhtimine vastupanuvõime tagamiseks”” – COM(2014) 216 final

1.

tervitab komisjoni teatist, sest katastroofidel on suur majanduslik, sotsiaalne, ökoloogiline ja julgeolekualane mõju ja need tekitavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks tohutuid probleeme;

2.

tunnistab, et riskiennetuse ja -juhtimise alased poliitikameetmed on väga olulised selleks, et tagada majanduskasv ja säästev areng ja kaitsta samas inimesi, ning et uus rahvusvaheline katastroofiohu vähendamise raamistik aitab tulevaste, sealhulgas kliimamuutustest põhjustatud probleemidega palju paremini toime tulla. Samas tunnistab komitee Euroopa Liidu ja selle kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli kliimamuutuste leevendamise jõupingutustes, kuid ka kliimamuutustega kohanemise edendamisel ja vastupidavate taristute ehitamisel;

3.

märgib murega, et viimastel aastatel on märkimisväärselt suurenenud nii katastroofide sagedus kui ka tugevus. Aastatel 2002–2012 sai looduskatastroofide tõttu surma keskmiselt rohkem kui 1 00  000 inimest aastas ning otsene majanduslik kahju maailmas kokku suureneb järjest, olles aastas keskmiselt suurem kui 100 miljardit eurot. Haavatavad on kõik riigid, kuid surmajuhtumeid on rohkem arenguriikides ja majanduslik kahju on suurem arenenud riikides. Viimasel aastakümnel on Euroopa Liidus looduskatastroofide tagajärjel hukkunud 80  000 inimest ja tekkinud üle 95 miljardi euro ulatuses majanduslikku kahju;

4.

märgib, et kuigi pärast liidu kodanikukaitse mehhanismi jõustumist on ELil kodanikukaitse valdkonnas aktiivsem roll, muudavad ELi olukorra keerulisemaks kogu ELi väga erisugused haldus- ja õigussüsteemid, millega eri riikide kodanikukaitse mehhanisme juhitakse;

5.

tunnistab, et igat tüüpi katastroofide mõju saab vähendada katastroofiohu juhtimise ning olemasolevate ja tulevaste taristute vastupanuvõime tugevdamise kaudu, ent poliitikakujundajad seisavad keeruliste eelarve-, keskkonna-, sotsiaalsete ja kultuurialaste valikute ees, kui küsimus on selles, kuidas tagada põhiline julgeolek ja elukvaliteet katastroofiohu tingimustes, olgu siis tegemist looduslike ohutegurite või tahtlike rünnakutega. Samuti on vaja pöörata erilist tähelepanu uutele esilekerkivatele probleemidele;

6.

leiab, et ranniku- ja merepiirkondade jaoks kaasnevad katastroofiohu vähendamisega täiendavad probleemid. Merevee taseme tõusu, ookeanide soojenemise, kõrge lainetuse, pikkade vihmaperioodide ja pinnasepõlengute ohu tõttu on need piirkonnad sageli raskemini ligipääsetavad ja päästeoperatsioonid võivad olla seal keerulisemad kui mujal. Komitee kutsub ELi üles arvestama kõnealust haavatavust ELi rannikualade ja mereturismi strateegias. Samuti on täiendavaid probleeme geograafiliste ja demograafiliste väljakutsetega piirkondades, nagu mägipiirkonnad ja erilise keskkonnaväärtusega alad. Neid piirkondi võivad enam ohustada ka looduskatastroofid, nagu maalihked, metsatulekahjud ja põud, mis muudab ennetus-, kaitse- ja sekkumismeetmed keerukaks;

7.

täheldab, et Euroopas raskendavad katastroofide traagilisi ja fataalseid tagajärgi sageli kaks peamist tegurit: piirkonna looduslik haavatavus ja varem valitud ebasobivad arengusuunad;

8.

kutsub üles võtma uuesti kohustus kaasata valdkondlikesse ja arengukavadesse katastroofiohu vähendamise meetmed, et tagada terviklik lähenemisviis vastupanuvõime tugevdamisele;

9.

tunnistab, et katastroofide mõistmisel ja kogemuste hindamisel on otsustav tähtsus juurdepääsul täielikule, usaldusväärsele ja täpsele teabele, et töötada välja kavad vastupanuvõime suurendamiseks, tulevaste sündmuste mõju leevendamiseks ja finantsinvesteeringuid põhjendavate argumentide leidmiseks. Kuigi kogutakse riski- ja ohuaruandeid, on vaja parandada nende integreerimist riigi sees ja riikide vahel;

10.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles täielikult rakendama avatud andmete poliitikat ning lubama mitte anda kaitse- ja julgeoleku või kaubanduslikel põhjustel teavet ainult siis, kui see on õiguspärane ja rangelt vajalik. Kaubanduslikud huvid ei tohiks olla tähtsamad kui üldsuse julgeolek ja heaolu;

11.

soovitab teha täiendavat koostööd teabesüsteemide osas ja neisse investeerida ja need piirülestesse võrgustikesse ühendada ning teha koostööd erasektoriga (kelle valduses on olulist katastroofidega seotud teavet), et katastroofide ja nende ohjamisega seotud andmeid oleks võimalik salvestada, välja otsida, analüüsida ja kasutada tulevasteks katastroofideks valmistumiseks ja nende mõju leevendamiseks;

12.

tõdeb, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on institutsionaalne ja poliitiline vastutus kaitsta oma kodanikke ja sageli on nemad esimene valitsustasand, kes peab hädaolukorrale reageerima, tagades põhiteenused ja ülevaate ning ohjates toimunud katastroofe. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on katastroofide ohjamisel eesliinil, vastutades ennetamise, viivitamatu reageerimise ja päästeoperatsioonide eest. Samuti tunnevad nad üksikasjalikult oma paikkonda ja kogukonda. Nad vajavad teadmisi, vahendeid, suutlikkust ja ressursse, et täita oma kohustust kaitsta elusid, vara, majandust ja keskkonda;

13.

täheldab, et vastutus kodanikukaitse eest kantakse sageli üle kohalikule ja piirkondlikule tasandile ilma piisavate vahenditeta nende vajaduste täitmiseks, ja kutsub riikide valitsusi üles tagama kohustustele vastavad vahendid;

14.

nõuab ulatuslikku uuringut selle kohta, kuidas kõige paremini suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust ja edendada nende osalemist vastupanuvõimet ja katastroofiohu vähendamist puudutavates otsustes;

15.

tõdeb, et katastroofid võivad olla kohaliku, piirkondliku, riikliku või rahvusvahelise ulatuse ja mõjuga, ja soovitab seepärast kehtestada menetlused, millega tagada piirkondlike ja riiklike katastroofiohu meetmete ja kavade parem koordineerimine, kohaliku tasandi poliitiliste otsustajate ja kavandajate tihedam kaasamine ja kokkulepitud eskalatsioonimenetlused katastroofide puhuks, mille mõju ulatub ühest piirkonnast kaugemale. Komitee märgib, et riskitegureid saab kvantifitseerida, ja toonitab, et rahvastikutihedus mõjutab katastroofiohtu;

16.

juhib tähelepanu piiriülestele ohtudele ja katastroofidele, mis tabavad kahe või enama liikmesriigi piirkondi, ja kutsub üles parandama koostööd naaberpiirkondade vahel, et tagada ühised ennetusmeetmed ja koordineeritud reageerimine. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb piirialadel luua tõhusad teabesüsteemid, mis edastavad teavet piiriüleselt reaalajas ja ühendavad kriisijuhtimise eest vastutavaid asutusi;

17.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on katastroofide ohjamisel kolm selget rolli:

18.

on seisukohal, et kõige mõjusam ja kulutõhusam viis katastroofide mõju ning neile reageerimise ja neist taastumise kulude vähendamiseks on investeeringud valmisoleku ja vastupanuvõime suurendamisse, kaaludes katastroofi toimumise tõenäosust. Siia kuuluvad investeeringud vastupidavasse, katastroofe taluvasse taristusse, mis hõlmab hooneid, transporti (maanteed, raudteed, lennujaamad), teenuseid (kommunikatsioon, energiavarustus, veevarustus, kanalisatsioon) ja sotsiaalset taristut;

19.

tuletab meelde, et EL saab katastroofiabi osutamiseks kasutada solidaarsusfondi, ja väljendab heameelt selle üle, et Regioonide Komitee esitatud muudatused on lisatud määruse lõplikku versiooni. Fondi vahenditega saab nüüdsest toetada nt kahjustatud taristu taastamist nii, et see suudab tulevastele katastroofidele paremini vastu pidada, või lõpuks ka taristu ümberpaigutamist mujale. Komitee kutsub siiski üles tagama, et solidaarsusfondile eraldataks ELi eelarvest piisavad rahalised vahendid. Samuti kutsub Regioonide Komitee liikmesriike üles kasutama võimalikult hästi ära mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 pakutavaid võimalusi katastroofiohu ennetamise ja riskide juhtimise projektide rahastamiseks.

20.

mõistab, et selleks, et muuta lähenemisviisi, mille puhul keskendutakse reageerimise ja taastamise asemel ennetamisele, valmisolekule ja vastupanuvõimele, on vaja uut mõtteviisi ja lähenemist rahaliste vahendite eraldamisele. Reageerimise kulude asemel nõuab see eelnevate investeeringute kavandamist. Pikemas perspektiivis on see lähenemisviis, mille puhul kaalutakse katastroofi toimumise tõenäosust, kulutõhusam ja kasulikum;

21.

tunnistab, et kogukondade vastupanuvõime kvantifitseerimine, mõõtmine ja hindamine on keeruline (enne katastroofi toimumist), samuti on keeruline leida argumente vastupanuvõimesse investeerimise tasuvuse kohta;

22.

on kindlal veendumusel, et ehituseeskirjade rakendamine ja maakasutuse hoolikas planeerimine ja kontrollimine vähendavad haavatavust märkimisväärselt;

23.

kutsub komisjoni üles viima läbi uuringuid ja koostama suunised selle kohta, kuidas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid kõige paremini tagada, et kogu arendustegevuse (sh hooned, transport ja teenused) kavandamise keskmes oleks vastupanuvõime. Samuti tuleks tunnistada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad vastupanuvõime tagavate projekteerimisstandardite kohaldamise ja järgimise kontrollimise eest;

24.

tunnistab, et kuigi vastupanuvõime koos mõistliku hinnanguga võimaliku katastroofi toimumise tõenäosuse kohta on pikas perspektiivis kulutõhus, võib katastroofidele vastupanuvõime väljaarendamine nõuda märkimisväärset stardiraha. Turvalisemad struktuurid nõuavad projektimuutusi, mille puhul on ehitamiskulud tavaliselt 10–50 % suuremad (või veelgi suuremad, kui energia-, transpordi- või veevõrgud tuleb ümber paigutada). Komitee rõhutab, et praegu tegutsemine on palju kulutõhusam kui ohtlike hoonete uuendamine. ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti hinnangul on kulude ja tulude suhe 1:4. Lisaks nõuavad uued vastupidavad süsteemid uut tehnoloogiat ja väljaõpet, mis ei ole vähem arenenud piirkondades tihtipeale hõlpsalt kättesaadavad;

25.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles hindama olemasoleva struktuuri vastupanuvõimet, eriti sellisteks olulisteks teenusteks ettenähtud hoonete puhul, nagu haiglad ja reoveepuhastid;

26.

nõuab, et komisjon viiks läbi uuringu selle kohta, kuidas kõige paremini arendada välja vastupanuvõimelised kogukonnad, kellel on katastroofide toimumise korral ettevalmistus ja seadmed ning kes suudavad ise toime tulla;

27.

tervitab komisjoni keskendumist vastupanuvõimele ja nõustub, et see aitab kohalikel, piirkondlikel ja riigiasutustel erandolukorra plaanimise ja (kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ettevõtjate ja muude rühmade teostatava) riskihindamise kaudu katastroofideks paremini valmis olla, et vähendada katastroofide põhjustatud kahjusid ja mitte oodata ära sündmuse toimumine ja maksta selle eest tagantjärele;

28.

kutsub üles toetama ÜRO kampaaniat „Making Cities Resilient” ja selle enesehindamise vahendit, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel kontrollida oma vastupanuvõimet 10 olulises punktis;

29.

võtab teadmiseks ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti 2012. aasta Veneetsia deklaratsiooni kohaliku tasandi vastupanuvõime tugevdamise kohta seoses kultuuripärandi kaitsmise ja kliimamuutustega kohandumise strateegiaga, samuti vajaduse kaaluda, kuidas pärandit katastroofide eest paremini kaitsta;

30.

on teadlik, et katastroofide toimumine jätkub ja võib tulevikus ka sageneda. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma konsensusaruanded näitavad, et ei ole kahtlust, et vaja on kavandada ja ehitada taristuid, mis suudavad vastu pidada kliimamuutustele;

31.

täheldab, et paljude katastroofide puhul on olnud iseloomulik kehv teabevahetus ja ohjamine. Katastroofi ohjamine on valdkonnaülene ülesanne, mis hõlmab tervet rida organisatsioone. Seepärast toetab komitee tugevalt liidu kodanikukaitse mehhanismi teksti lisatud sätteid päästemeeskondade liikmete koolitusprogrammi loomise ja kodanikukaitse juhtide koolitamiseks mõeldud õpikodade, seminaride ja katseprojektide kohta;

32.

innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tunnustama vabatahtliku ja kogukondliku sektori sageli alahinnatud rolli katastroofijärgsel vastupanuvõime taastamisel ja koostama kavad selle ressursi arendamiseks ja kasutamiseks. Teavitatud ja teadlikud kodanikud on vastupidavuse suurendamisel võtmetähtsusega. Komitee tunnistab, et vastupidavate kogukondade rajamisel on oluline sooline mõõde;

33.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kohustus teavitada oma kogukonda võimalikest ja tekkivatest ohtudest ja planeerida eelnevalt koos sidusrühmadega, kuidas jagada nende ohtude kohta teavet ilma hirmu külvamata ja potentsiaalseid ettevõtjaid eemale peletamata;

34.

tunnistab mobiiltehnoloogia, interneti ja sotsiaalmeedia suurenevat rolli katastroofiteabe levitamisel ja kutsub üles viima läbi uuringuid digitaalsete kommunikatsioonivahendite kasutamise parimate tavade kohta katastroofide puhul. Digitaalsed kommunikatsioonivahendid on eraisikute ja kogukondade jaoks järjest enam uudistele ja teabele juurdepääsu vahend ja sageli esimene teabeallikas. Need kommunikatsioonivahendid võivad olla ka oluline viis ohvritelt teabe saamiseks ja reageerimise koordineerimiseks;

35.

nõustub sellega, et teadlikkuse suurendamise meetmed on kohalikele inimestele teabe levitamise võti. Oluline on kaasata kogukonna kõik osad, alustada nii vara kui võimalik ja innustada kogukondi planeerima ise enda aitamist, sest sageli kulub välise saabumiseks palju aega; Seetõttu on ka esmatähtis koostada koolides spetsiaalsed hädaolukordadeks valmistumise programmid ja kavad, et juba varasest east saadik oleks tagatud selline teadlikkus ja mõistmine, mis suurendab elanikkonna vastupanuvõimet;

36.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles seadma sisse tõhusad teabevahetuskanalid, et jõuda õigeaegselt kõige haavatavamate isikuteni, samuti looma mehhanismid nende ohutusse paika viimiseks äärmuslike ilmastikunähtuste ja muude katastroofide ajal ja järel. Euroopa ühiskonnad vananevad ja piiratud liikumisvõimega ja puuetega inimeste osakaal rahvastikus suureneb. Katastroofide toimumise korral on nemad sageli kõige haavatavamad ja esimesed ohvrid;

37.

kutsub üles tegema investeeringuid katastroofideks valmistumise koolitusse ja õppustesse, kuna need tegevused päästavad elusid ja vähendavad häireid. Avaliku ohutuse valdkonna töötajate, nagu kogukonna juhtide, sotsiaal- ja meditsiinitöötajate ning pääste- ja tuletõrjeteenistuste sihipärane koolitamine ja haridus võib vähendada surmajuhtumite arvu kriisi ajal ja järel;

38.

tunnistab, et katastroofist taastumine võib võtta aastaid ning et kiire ja tõhusa taastumise tagamisel on oluline roll kindlustusel. Komitee rõhutab avaliku ja erasektori partnerluste võimalikku positiivset rolli ja kutsub üles neid edendama. Erakindlustus võib anda panuse riigi jätkusuutlikku rahandusse ja sellel võib olla positiivne roll katastroofiohu juhtimisel. See aitab vähendada majanduslikku mõju ja hõlbustab taastumist. Hästi kavandatud kindlustuslepingud võivad pärssida riskikäitumist ja suurendada teadlikkust riskidest. Avaliku ja erasektori partnerlustel peaksid olema täpselt määratletud valdkonnad ja kokkulepitud eesmärgid;

39.

on mures, et suuremate riskide tõttu võib kindlustus muutuda mõnel pool kättesaamatuks või selle hind üle jõu käivaks. See omakorda võib veelgi suurendada haavatavust ja süvendada ühiskonna vastuvõtlikkust, tekitades riigiasutustele suure finantskulude ohu;

40.

on seisukohal, et taastumine annab võimaluse võtta majade ja taristu uuesti ülesehitamisel arvesse tulevast vastupanuvõimet, eriti neis piirkondades, mis on periooditi looduskatastroofide ohus (nt jõgedeäärsed linnad ja külad). Selleks et tagada rahastamisvahendite kättesaadavus näiteks partnerluste kaudu, mitte üksnes taastamistöödeks, vaid ka tulevaste katastroofide eest kaitset pakkuvateks meetmeteks, on vaja liikmesriigi tasandi meetmeid;

41.

märgib, et taastumise käigus on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oma roll katastroofis kannatanute või selle tõttu kodu kaotanute ootuste, pettumuste ja terviseküsimustega tegelemisel ja see nõuab pidevaid ressursse;

42.

innustab komisjoni lisama vastupanuvõime tugevdamise kindlalt humanitaarabi ja arengupoliitika meetmete hulka;

43.

innustab võtma 2015. aasta järgses Hyogo raamistikus asjakohaselt arvesse seost riski ja vastupanuvõime ja inimeste liikuvuse vahel. Komitee märgib, et sageli kaasnevad katastroofidega rändevood, millel võivad olla süstemaatilised negatiivsed tagajärjed päritolu- ja sihtkogukondade jaoks;

44.

tunnistab, et arengumaades on planeerimisraamistikud vähem arenenud ja majanduslike mootoritega kaasneb suur arengusurve. Kõigi tasandite valitsusasutused peavad mõistma, et arenguga võivad kaasneda suurenenud katastroofiohud ja et seal, kus arengut võimaldatakse, tuleb aktsepteerida ka kõnealuste ohtude suurenemist;

45.

tervitab asjaolu, et järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Kodanikukaitse on valdkond, kus EL tegutseb selleks, et toetada, koordineerida või täiendada liikmesriikide meetmeid. Ka teatise mittesiduv laad ja selles esitatud komisjoni põhimõtted kinnitavad proportsionaalsust.

19.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 271/66

Raportöör

Giuseppe Varacalli, Gerace linnapea (IT/PES)

Viitedokument

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Põllumajanduslikud geeniressursid – säilitamisest jätkusuutliku kasutamiseni” – COM(2013) 838 final

1.

nendib, et Euroopa Komisjoni (Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele edastatud) aruandes sisalduv põllumajanduslike geeniressursside säilitamise ja jätkusuutliku kasutamise Euroopa strateegia tuleneb Euroopa Liidu võetud kohustustest, mille eesmärk on peatada aastaks 2020 bioloogilise mitmekesisuse järkjärguline kadu;

2.

märgib, et strateegia ise on pärit eelkõige 1992. aastal Rio de Janeiros vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis määratletust, millele järgnesid hiljem olulised täiendavad rahvusvahelised lepingud ehk eelkõige Cartagena protokoll (2000), ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni toiduainetööstuse ja põllumajanduse taimede geeniressursside rahvusvaheline leping (2004) ning hiljuti juurdepääsu ja bioloogilise mitmekesisuse kasutamisest saadava tulu jaotamise Nagoya protokoll (2010);

3.

leiab, et ELi tegevus toetub kahele põhilisele tegevussuunale: ühelt poolt maaelu arengu poliitika laia valiku üksikasjalike põllumajanduslike ja keskkonnameetmetega ning tõhus tegevus Euroopa partnerluse raames; teiselt poolt praegu raamprogrammi Horisont 2020 kaudu rakendatav teadus- ja innovatsioonipoliitika, mille eesmärk on täpsustada ja parandada teadmisi geneetilisest mitmekesisusest põllumajanduses, ning et see tegevus peaks samuti põhinema taimseid ja loomseid tooteid käsitlevatel õigusaktidel ning põllumajanduspoliitikal endal, et tagada kõigi põllumajandustootjate kasutatava geneetilise pärandi mitmekesisus;

4.

leiab, et bioloogilise mitmekesisuse järkjärguline vähenemine põhjustab mitmel paralleelsel põhjusel muret eelkõige kohalikele omavalitsustele ja neid esindavatele institutsioonidele, arvestades bioloogilise mitmekesisuse kao objektiivset mõju nende piirkondadele;

5.

märgib sellega seoses, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oma pädevuspiirkonnas bioloogilise mitmekesisuse haldamise valdkonnas asjaomane pädevus: näiteks terves loodusvarade kasutuslubade väljastamise valdkonnas. Samuti on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel institutsioonilised eelisõigused Natura 2000 alade haldamiseks, mis on üks Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisusega seotud tegevuse nurgakividest, nagu ka pädevus maaelu arengu programmide kaasrahastamisel ja piiriüleses koostöös, mida tuleb tugevdada, et edendada teabehaldust ja -vahetust, sest paljusid geeniressursse on võimalik piiriülestel aladel jagada;

6.

leiab seega, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks püüda üha regulaarsemalt institutsionaalselt kaasata programmidesse, mis on suunatud geeniressursside säilitamisele ja jätkusuutlikule kasutamisele põllumajanduses. See eeldab muidugi tõhusate õiguslike vahendite ja piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et selles valdkonnas saaks mõjusalt tegutseda;

7.

märgib, et mis puutub täpsemalt rahalisi vahendeid, siis rõhutab komitee komisjoni aruande kokkuvõttes öeldut (punkt 9): „Geeniressursside säilitamise toetamiseks saab 2020. aasta lähenemisel eraldada rohkem vahendeid ja tekib rohkem rahastamisvõimalusi, mis on ette nähtud maaelu arendamise kavade ja raamprogrammiga Horisont 2020, samuti muude liidu poliitikameetmetega.” Kuid seda väidet peab saama objektiivselt kontrollida, et vaadata kas rohkem vahendeid, mis tuleb teha nii pea kui võimalik kättesaadavaks, on tõepoolest olemas, võttes samas nõuetekohaselt arvesse, et suur osa geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks põllumajanduses eraldatavaid ELi rahalisi vahendeid lähevad teadussektorisse;

8.

rõhutab seoses aruandes sisalduvate tegevusperspektiividega geeniressursside õigus- ja institutsioonilise raamistiku olulisust, mis Euroopas koosneb peamiselt lisaks eespool juba mainitud maaelu arengu poliitika ning Euroopa teadus- ja innovatsiooniraamistikuga seotud poliitika vahenditest ka taimseid ja loomseid tooteid käsitlevatest õigusaktidest ning üldisemalt põllumajanduspoliitikast;

9.

tuletab maaelu arengu poliitikaga seoses meelde oma hiljutises, 9. oktoobri 2013. aasta arvamuses „Maapiirkondade jätkusuutlikkus” tehtud märkusi, eelkõige selles rõhutatud maapiirkondade potentsiaali, sh bioloogilise mitmekesisuse seisukohast;

10.

kordab, et selleteemalisi algatusi (nagu eespool öeldi) tehakse pealegi erilises globaalses kontekstis, mille kõige olulisem tegur on eespool nimetatud Maailma Toiduorganisatsiooni toiduainetööstuse ja põllumajanduse taimede geeniressursside rahvusvaheline leping, millele Euroopa Liit on ametlikult alla kirjutanud. See pakub taimede geeniressursside haldamise valdkonnas tehtud algatuste kooskõlastamiseks ja edendamiseks raamistiku, mille alusel muutub geneetilise mitmekesisuse säilitamine lepingule alla kirjutanud riikide jaoks juriidiliselt kohustuslikuks;

11.

märgib, et Euroopa Liit on aja jooksul pööranud geneetilise mitmekesisuse säilitamise probleemile põllumajanduses palju tähelepanu. Viimati pööras ta sellele tähelepanu 2010. aasta ELi riigipeade otsusega peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse kadumise protsess, millega seoses täidetakse asjakohaseid kohustusi, mis hiljem lisati süstemaatiliselt 2011. aastal vastu võetud Euroopa bioloogilise mitmekesisuse strateegiasse. See töö ei ole aga veel tulemusi andnud;

12.

väljendab muret selle üle, et aastate jooksul välja kujundatud ELi programm ei ole siiski suutnud ära hoida (nagu aruandes ka tunnistati) jätkuvat „põllumajandusliku bioloogilise mitmekesisuse kadu”, mistõttu saab komitee vaid nõustuda komisjoni säilitamisele suunatud lähenemisviisiga kui geeniressursside säilitamise ja jätkusuutliku kasutamise meetmete ühe põhilise elemendiga;

13.

leiab siiski, et selle lähenemisviisiga, mida tuleb edasi arendada ja mitmekesistada, ei ole saavutatud asjakohast mõju nende ressursside kasutusele, vaid täheldatud on hoopis lõppkasutajate objektiivselt vähest kaasatust. Seetõttu peaks eesmärk olema vähendada endiselt esinevat laia lõhet uurimistegevuse tulemuste ja geeniressursside tõeliselt jätkusuutliku kasutuse vahel;

14.

tervitab, et aruandes, milles seda argumenti eriti rõhutatakse, pööratakse tähelepanu vajadusele teha teadusuuringute ja kasutuse vahel suunamuutus. Nimelt peaks uurimistegevus sõltuma põllumajandusettevõtjate konkreetsetest vajadustest, sest nemad on vältimatult teaduse pakutavate lahenduste peamine sihtrühm. Samuti peaks see tagama inimeste toiduga kindlustatuse ning ravimi- ja keemiatööstusele huvipakkuvate toimeainete tootmise;

15.

täheldab, et 2013. aasta lõpus loodi geeniressursse käsitlev fookusrühm. Kahjuks on teave selle fookusrühma töö kohta kättesaadav vaid inglise keeles, mis piirab teabe levitamist lõppkasutajatele. Seega on eriti oluline, et komisjon leiaks vahendid tööd puudutava teabe ulatuslikumaks levitamiseks;

16.

tervitab samuti komisjoni rõhuasetust mitmetasandilisele valitsemisele, mis on vajalik kõikehõlmava ja tervikliku poliitika jaoks, mis suudaks saavutada vajaliku tasakaalu teadus- ja innovatsioonipoliitika mõõtme ning maaelu arengu mõõtme vahel;

17.

peab muu hulgas vajalikuks (kuigi seda öeldakse ka aruandes), et olemasolevad andmebaasid ja -kogud tehtaks kättesaadavamaks, et neid kasutataks ka tegelikult rohkem, arvestades et paljudel juhtudel on nende vähene tuntus kahjustanud nende potentsiaalset kasulikkust;

18.

peab samas vajalikuks, et säilitamisele suunatud lähenemisviisiga kaasneks integreeritud lähenemisviis, et protsessi eri pädevusega osalejate töösuhted oleksid stabiilsed, alates sellest, et põllumajandusettevõttes saaks kasutada traditsioonilisi ja kohalikke tõuge ja taimekultuure. Samuti tuleb püüda soodustada traditsiooniliste ja kohalike tõugude ja taimekultuuride märkimisväärset kasutamist põllumajandustootjate poolt, rakendades asjakohaseid vahendeid, mille eesmärk on taastada ja suurendada bioloogilist mitmekesisust põllumajandusettevõtetes;

19.

tervitab sellega seoses aruandes sisalduvat sätet luua kogu liitu hõlmavad võrgustikud, et sellist materjali väärtustada. Tegemist on integratsioonimehhanismiga, mis peab nägema ette tõhusa alt-ülesse osaluse, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

20.

nõustub sellega, et on vaja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevat panust, arvestades et aruandes kutsutakse selgesõnaliselt mh otsusetegijaid ja haldusasutusi üles oodatud tulemuse saavutamiseks „tegelema institutsioonilise ja õigusraamistiku väljatöötamisega viisil, mis on kooskõlas […]”;

21.

peab vajalikuks, et komisjon esitaks veel ühe täpsustuse „õigusaktide põhjalikuks läbivaatamiseks”, mille eesmärk oleks ka tänu asjaomaste sektorite koostööle ressursside säilitamise mehhanisme konkreetselt tugevdada ja sellega seoses parandada traditsiooniliste liikide turule juurdepääsu. Samuti tuleks edendada looduslikult senisest mitmekesisema geenimaterjali tegelikku kasutamist põllumajandustootjate poolt. Selle nõudega tuleks määruse ettepanekus palju enam arvestada;

22.

toetab integreeritud otsustusprotsessi põhimõtet, lootes, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad selles osaleda, töötades selle nimel, et kaitsta oma piirkonna loendamatuid kaitsmist väärivaid eripärasid ning nendega seotud taimede ja loomade geneetilisi iseärasusi ja andes oma panuse otsesemalt kaasatud põhiosaliste (teadlased, põllumajandusettevõtjad, aretajad, tarbijad) tegevusse. Põhiosaliste eripärad on aruandes juba asjakohaselt kokku võetud;

23.

peab vajalikuks tõsta üldsuse teadlikkust geeniressursside väärtusest ning nende säilitamise, uurimise ja jätkusuutliku kasutuse tähtsusest, edendades samal ajal tehniliste töötajate ja põllumajandustootjate suutlikkuse suurendamise programme ning koostöö-, järelevalve ja hindamismehhanisme bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks põllumajanduses;

24.

tervitab seega eelkõige põllumajanduse tootlikkust ja säästvust käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse rõhutamist (nõukogu määrusega nr 870/2004 loodud geeniressursside komitee samaaegse kaasamisega), mis on praktiline viis uurimistegevuse ja ressursside kasutusviiside integreerimise tugevdamiseks, sh kuulutatud eesmärgiga kohaneda kohaliku keskkonna ja nõuetega;

25.

soovitab sarnaselt sihiga tagada kõigi sidusrühmade vahel tõhus teadmiste vahetus, ergutada ka sama valla seas või mitme kohaliku omavalitsuse vahel koostöötamist (co-working) kui kasulikku kogemuste jagamise süsteemi, kus on võimalik kogemusi loomulikult omavahel võrrelda ja jagada;

26.

soovitab luua komisjoni väljatöötatud ja rahastatud logo ohustatud ja/või säilitatud ja arendatud geeniressurssidest saadud toodete jaoks. Logo kasutamise tingimused tuleks kehtestada selliselt, et need innustaksid ja toetaksid tootjaid ja muid kohalikke või piirkondlikke osalejaid;

27.

väljendab muret (mida on mh aruandes selgelt rõhutatud), et aastate jooksul tehtud kaalukas teaduslik töö ei ole avaldanud põllumajandusettevõtjatele ja kasutajatele piisavalt mõju. Lisaks mainib ta, et sõltumatu eksperdirühma koostatud aruandes nõukogu määrusega nr 870/2004 kehtestatud ühenduse põllumajanduse geeniressursside säilitamist, kirjeldamist, kogumist ja kasutamist käsitleva meetmeprogrammi kohta öeldakse, et sellest said eelkõige kasu teadusasutused, mistõttu tuleks uues programmis rohkem ergutada lõppkasutajate osalust, eelkõige selleks, et saavutada programmi eesmärgid, eelkõige seoses selle tulemuste konkreetse kohapeal kasutamise osas. Selleks võiks asjakohaselt ergutada ka pakkumismenetlusi;

28.

võtab teadmiseks, et „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist” (COM(2013) 262 final), mis on käesolevas arvamuses käsitletud probleemidega tihedalt seotud, lükati Euroopa Parlamendis 11. märtsil 2014 tagasi;