16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/1

1.1

Edusammud ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele üleminekul ei ole olnud piisavalt konkreetsed. Kui EL tahab saavutada 2050. aasta eesmärke kulutõhusal ja sotsiaalselt vastuvõetaval viisil, nagu liikmesriigid on kokku leppinud ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses pooldanud, on vaja kiiremaid edusamme. Seda on võimalik saavutada selge, tulemusliku, tugeva ja tõhusa õigusraamistiku ning prognoositavate turupõhiste vahendite kombineerimise abil. Liikmesriikide kokkulepitud CO2-heite vähendamise eesmärkidega soovitakse aeglustada ressursside ammendumist ja globaalset soojenemist ning hoida nii ära edasist keskkonnakriisi. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpikas perspektiivis püüda oluliselt laiendada taastuvate energiaallikate kasutust ja järk-järgult märkimisväärselt vähendada söekasutust, juhul kui CO2 sidumine ei osutu elujõuliseks ega sotsiaalselt vastuvõetavaks.

1.2

Praeguse finants- ja majanduskriisi tulemusena on tähelepanu keskmesse tõusnud energiahind kõrgete energiahindade mõju tõttu kodumajapidamiste energiakuludele kokkuhoiumeetmete kontekstis ning tööstusalasele konkurentsivõimele. Energiat peetakse majanduse elavdamisel pigem koormaks kui lahenduse osaks. Nende tegelike probleemidega tuleb tegeleda, kuid samas on oluline, et eelkõige energiasektoris saab tegutseda pikaajalise üleminekukava alusel, milles pühendutakse selgesuunalistele ja stabiilsetele poliitikameetmetele ja seonduvatele toetusmehhanismidele. Turupõhiste vahendite olulisus seisneb selles, et need peavad edendama üleminekut ressursitõhusale vähese CO2-heitega majandusele ja samas toetama majanduse elavdamist.

1.3

Keskkonnaalase maksureformi eesmärk on kasutada turumehhanisme, et tegeleda loodusvarade kasutamisega seotud negatiivsete välismõjudega. Seda tehakse eelarvet mõjutamata, vähendades tööjõu maksukoormust. Samas rakendatakse keskkonnaalase maksureformiga „saastaja maksab” põhimõtet süstemaatilisemalt nii keskkonnale kahjulike toetuste järkjärgulise kaotamise kaudu kui ka üleminekuga tööjõu maksustamiselt ressursside kasutamise maksustamisele. Selle tulemusena saab keskkonnaalane maksureform parandada turutõrkeid, suurendada majanduse tõhusust, aidata välja arendada jätkusuutlikke ja kohalikke töökohti andvaid uusi tööstusharusid, luua selge ja prognoositava keskkonna ökouuenduslike investeeringute jaoks ning aitab selle kaudu taastada majanduslanguse järel rahanduse stabiilsust, suurendades lisatulusid.

1.4

Energiahinnad on tõusnud kõigis valdkondades ning see põhjustab kodumajapidamiste ja tööstuse vastureaktsiooni paljudes liikmesriikides. On vaja üksikasjalikke uuringuid, et määratleda kõnealuste kõrgemate hindade põhjused (tootmine, jaotus, maksud) ning teha kindlaks, kus taastuvad energiaallikad põhjustasid kõrgemaid elektrihindu ja kus stabiilseid või madalamaid hindu. Komitee julgustab liikmesriike jätkama ettevaatlikult keskkonnaalase maksureformi täideviimist, eelkõige kriisi ajal, ennetades õigeaegselt oma maksusüsteemide põhjalikumat reformi. Reformi üks põhielemente peab olema tagada süsinikdioksiidi heite piisavalt kõrge hind ELis ning seejärel kokkuleppeliselt ka üleilmselt. Komitee kutsub komisjoni üles muutma keskkonnaalase maksureformi Euroopa poolaasta lahutamatuks ja alaliseks osaks, pöörates erilist tähelepanu energiatõhususe innustamisele.

1.5

Turupõhiste vahendite kasutamine ELis ei ole praegu piisavalt järjepidev ega ühtne. ELi liikmesriigid ei kasuta täiel määral võimalusi, mida vähese CO2-heitega majandusele üleminek pakub tööstuse uuendamiseks ja ajakohastamiseks ning tööhõive suurendamiseks. Autotööstus on hea näide süsivesinikkütuste kasutuse vähendamise eesmärgi edukast saavutamisest õiguslike ja turupõhiste vahendite õige kombinatsiooni kasutamise abil. Peame tugevdama ja tõhustama turupõhiseid vahendeid nii, et turule jõuab kindel sõnum. Komitee kutsub liikmesriike üles järgima ja rakendama parima tava põhimõtteid, mis võeti vastu energia siseturgu käsitlevas hiljutises komisjoni teatises ja sellega kaasnevates suunistes (1). Ei ole kahtlust, et ühtse energiaturu väljakujundamine kaotaks liikmesriikidevahelised suured hinnaerinevused. Lisaks vähendaks riikidevaheliste energiavõrkude väljakujundamine taastuvenergiale ülemineku kulusid, kui varuelektrijaamad oleksid laiemalt kättesaadavad.

1.6

Komitee märgib, et turupõhiseid vahendeid võib lisaks energiat puudutavatele poliitikameetmetele rakendada edaspidi ka teiste strateegiate puhul, millega parandatakse loodusvarade tõhusat kasutamist ja vähendatakse CO2-heidet, nagu ringlussevõtt, säästvam jäätmekäitlus ja säästvam põllumajandus.

1.7

Keskkonnamaksu reformiga innustatakse maksukoormuse nihutamist tööjõult ressursikasutusele ja aidatakse nii säilitada olemasolevaid ning luua uusi töökohti paljudes majandussektorites. Alternatiivse võimalusena võiks konkreetses sektoris, näiteks energiasektoris, maksustada fossiilkütuste põhjustatud kahjuliku CO2-heite, saadavat tulu aga kasutada selleks, et toetada uute puhtamate tehnoloogiate (nagu taastuvenergia) juurutamist ja energiatõhususe saavutamist eesmärgiga tagada palju säästvam energiaallikate jaotus, hoides samas energia keskmise hinna või energiaarved taskukohasel tasemel. See võib aidata kaasa eelarve konsolideerimisele, kahjustades majanduskasvu ja tööhõivet vähem kui muud otsesed ja kaudsed maksud. Euroopa Komisjon peaks olema keskkonnamaksu reformi edendamisel kooskõlastaja ja eestvedaja rollis.

1.8

Komitee peab vastuvõetamatuks, et ELis toetatakse endiselt keskkonda kahjustavat põhjendamatut tegevust otse riikide eelarvetest või kaudselt nn väliskuludena, mida ei sisestata toote hindadesse „saastaja maksab” põhimõtte ebapiisava rakendamise tõttu. Sellised toetused moonutavad turusignaale ja takistavad üleminekut ressursitõhusale ja vähese CO2-heitega majandusele. Aastaid on EL pühendunud keskkonda kahjustavate toetuste kaotamisele ja väliskulude sisestamisele. Kuigi ELi eesmärk on sellised toetused 2020. aastaks kaotada, on komitee mures ebapiisava tegutsemise pärast. Komitee kutsub liikmesriike üles koostama loetelud ja tegevuskavad, et kaotada keskkonda kahjustavad toetused vastavalt seatud eesmärgile. Ka selles valdkonnas peaks komisjon tegutsema kooskõlastaja ja eestvedajana, näiteks valdkonna Euroopa poolaasta protsessi kaasamise kaudu.

1.9

Päikese- ja tuuleenergia mõju keskkonnale on oluliselt väiksem kui fossiilkütuste puhul. Puhta energia parimates tootmisviisides võetakse arvesse sotsiaal- ja keskkonnahuve ja tulevaste põlvkondade vajadusi, säilitatakse kodumaine tootmine, vähendatakse sõltuvust energiaimpordist ja luuakse uusi töökohti. Ent puhas energia ei saa konkureerida turul võrdsetel alustel, sest nii fossiilenergia kui ka tuumaenergia toetus (otsene ja kaudne) on palju suurem kui taastuvatest allikatest toodetud energia toetus. Puhas energia vajab õiglast arenguvõimalust. See muudab hädavajalikuks luua energia tootmise jaoks võrdsed tingimused.

1.10

Kuigi vähese CO2-heitega majandusele ülemineku üldine eesmärk on laialdaselt heakskiidetud, peetakse ülemineku kiiruse ja meetodite üle veel tuliseid arutelusid. Muret tekitab suutmatus arvestada majanduslanguse ja võlakriisi mõju Euroopa majanduse taluvusvõimele. Samuti tuntakse ebakindlust, et üleminekumeetmete kiirendamine lühikeses ja keskpikas perspektiivis kahjustab konkurentsivõimet. Jätkuvalt ollakse eriarvamusel üleminekumeetmete positiivsete majanduslike eeliste osas ning arvatakse, et negatiivsed mõjud on jäetud tähelepanuta. Arvamuses tunnistatakse neid mureküsimusi ja nõustutakse, et need on jätkuva arutelu teemad. Sellegipoolest kutsub komitee ELi ja selle liikmesriike üles muutma vähese CO2-heitega majanduse eduka saavutamise tähtsaimaks eesmärgiks.

2.1

ELi liikmesriigid ei ole olnud majanduse kliimamuutusega kohandamisel piisavalt jõulised. ELis on toimunud kõikehõlmav ja põhjapanev arutelu selle üle, kas ühiskonnal on vaja kohaneda säästva arengu ja kliimamuutusega. Arutelu tulemusena lepiti kokku säästva arengu meetmetes, sealhulgas majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmises. Seda poliitikasuunda on kinnitatud mitmes dokumendis, nagu 2001. aastal koostatud ja 2006. aastal läbi vaadatud säästva arengu strateegia, seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa”, ressursitõhusa Euroopa tegevuskava ja 2050. aastaks konkurentsivõimelise vähese CO2-heitega majanduse saavutamise tegevuskava. Komitee on toetanud seda püüdlust mitmes arvamuses.

2.2

Viimase viie aasta jooksul on kõik liikmesriigid vähemal või suuremal määral pidanud lahendama panganduskriisist ja valitsemissektori võlakriisist tulenenud probleeme olukorras, mida on võimendanud tõsiseim majanduslangus. Kodudes ja tööstuses kasutatava energia hindade arengusuund kokkuhoiu ja järjest madalamate hindadega ülemaailmse konkurentsi kontekstis on tekitanud küsimusi selle kohta, kuidas ELi keskkonna- ja energiapoliitikat rakendatakse, võttes arvesse selle võimalikke negatiivseid kõrvalmõjusid. Olukord on kriitiline ja sellega tuleb tegeleda. Turupõhiseid vahendeid tuleb rakendada nii, et need aitaksid muuta majandust keskkonnahoidlikumaks ja samas toetada majanduse taastumist.

2.3

Kuigi arutelu on osaliselt olnud ajendatud kliimamuutusest, on väideldud ka majanduse ja ühiskonna arengu üle. Kaasavale keskkonnahoidlikule majandusele üleminekut juhtides on Euroopal palju võita. Hiljutine komisjoni uuring kinnitas, et Euroopa tööstus on seni säilitanud oma positsiooni maailmaturul tänu suhteliselt madalale energiakulule ja taastuvate energiaallikate suurele osakaalule (2). Komitee on toonud esile võimaluse, mida vähese CO2-heitega majandus pakub uute säästvate ärimudelite ja tööstuse muutuste jaoks (3). Edukas ja kiire üleminek ei ole mitte üksnes väljakutse, vaid selline keskkonnahoidlik majandusmudel annab ELile ka parima võimaluse jääda maailmas arvestatavaks majandusjõuks. Samas valmistab muret asjaolu, et lühiajalises perspektiivis on energia hind üks deindustrialiseerimist põhjustav tegur. Selle probleemiga tuleb tegeleda. Eelkõige mõjutavad energiamahukaid tööstusvaldkondi USA ja Venemaa madalad gaasihinnad. Sellegipoolest on kõrged energiahinnad suure enamiku tööstusvaldkondade jaoks jätkuvalt vähem oluline konkurentsivõime tegur kui üldised tootmis- ja tööjõukulud. Komisjon on teinud ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse poole liikumisest tugevamat tööstust edendava juhtalgatuse põhielemendi (4), kuid on nüüd ühtlasi märkinud, et üleminek peab toimuma viisil, milles võetakse arvesse valitsevat majanduslikku ja poliitilist olukorda (5).

2.4

On kindel, et vähese CO2-heitega majandusele üleminek suurendaks Euroopa energiajulgeolekut. Praegu impordib Euroopa rohkem kui 500 miljardi euro eest gaasi ja naftat, seda osaliselt poliitiliselt ebastabiilsetest piirkondadest. Kütuseimpordi asendamine ELis toodetud vähese CO2-heitega energiaga suurendaks Euroopa majanduse vastupidavust ja aitaks hoida väärtusahelad Euroopas. Kui üleminek toimub õigel ajal, võib see muutuste kiiruse aruka juhtimise ja õige tasakaaluga majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete huvide vahel olla võti majanduskriisist välja tulemiseks.

2.5

Üleminek ei saa toimuda Euroopa konkurentsivõime arvelt ning selle põhinõue on aktiivsem majandustegevus, mis hõlmab suuremat arvu ettevõtteid enamates sektorites, kus töötab rohkem inimesi. Selles kontekstis ei saa eirata odava energia, peamiselt kildagaasi mõju, mis on toonud kaasa USA tootmise taaselustumise. ELi majandus vajab hädasti võrreldavat tööstuse taassündi, et panna inimesed uuesti tööle ja kasvatada maksutulu. Sellise taaselustumise osana on ELil vaja kindlamat ja ülemaailmsetele survetele reageerivat energiapoliitikat, jätkates samas vähese CO2-heitega majanduse üldise tegevuskava rakendamist.

2.6

ELi eesmärk on vähendada CO2-heiteid 2050. aastaks 80–95 % võrreldes 1990. aastaga. Komisjoni hinnangul tuleks selle eesmärgi saavutamiseks igal aastal investeerida vähese CO2-heitega majandusele üleminekusse täiendavalt 1,5 % Euroopa SKPst. Komisjoni hinnangu kohaselt on tegevusetuse hind 50 miljardit eurot aastas. Samas on hetkel kümnete miljonite töötute või elatustaseme languse all kannatavate ELi kodanike jaoks nende praegused raskused palju reaalsemad kui need „tulevased kulud”. Kui ilmsele pingele lahendust ei leita, võib eesmärgi saavutamisele kuluda oluliselt rohkem aega ja raha.

2.7

Püüdlused ja eeskirjad koosnevad enamasti sõnadest, poliitika põhineb aga tegudel, Eesmärkide mõttes ei ole tegevus olnud piisav. Sellel on palju põhjuseid: finantskriis, liikmesriikide meetmete puudumine, poliitilise kursi muutus liikmesriigis ja nafta- ja gaasitööstuse vastuseis. Ent sellele lisandub ebakindlus ja kohandamisvajadused, mis on tingitud uute ilmingute ja sündmuste, näiteks USA kildagaasi kiire areng ja Fukushima avarii, ettearvamatust mõjust. Sellest tulenev tõmblev poliitika ei paku vajalikku stabiilset ja prognoositavat raamistikku. Üleminekuprotsessi viivitamatuks jätkamiseks on vaja viia tasakaalu poliitika paindlikkus ning vajalik pühendumus pikaajalistele investeeringutele ja mitmed üleminekut toetavad turupõhised vahendid. Selleks on vaja intensiivset dialoogi energiaahela kõigi sidusrühmade, ELi institutsioonide, liikmesriikide, tööstuse ja üldsuse vahel.

2.8

Nagu kõik turud, reageerib ka energiaturg hinnasignaalidele valitsevas õigusraamistikus. Kui energiaturg ei paku üleminekukavas ette nähtud energiaallikate jaotust, on hinnasignaalid valed. Signaale saab muuta, kuid tuleb tagada, et sellega ei seataks tõsiselt ebasoodsasse olukorda majanduslikke ja sotsiaalseid sidusrühmi.

2.9

Vähese CO2-heitega majanduse suunas liikumisel tuleb arvesse võtta sotsiaalseid mõjusid, eeskätt mõju tööhõivele. Komisjon on sedastanud, et töökohtade arvu kasv rohelises majanduses on olnud positiivne kogu majanduslanguse ajal ja jääb ennustuste kohaselt ka edaspidi üsna tugevaks. Juba energiatõhususe ja taastuvenergia sektorid üksi võivad luua 2020. aastaks 5 miljonit töökohta (6).

Õiglane üleminek vajab aktiivset tööhõivepoliitikat, et tagada inimväärsed töökohad. Selle võti on majanduslik taassünd ja sellega seotud energiapoliitika-, taristu- ja turunõuded. Hoolikalt tuleb kaaluda mõju väikese sissetulekuga majapidamistele ja energiahindadele. Lisaks ei kajastu eri energiaallikate tegelikud kulud energiaturul energiahindades sageli korrektselt. Erinevalt taastuvate energiaallikate kuludest ei tooda traditsioonilise energia kulusid elektrihindades ega makstavates elektriarvetes eraldi välja. Selle asemel sisalduvad need valitsuse eelarves toetuste kujul ning on peidetud tervisele ja keskkonnale avalduvate negatiivsete mõjude väliskuludesse.

2.10

Energiahindade keerukat valdkonda ja kulude mõju nii kodu- kui ka tööstuslikule tarbijale on analüüsitud komisjoni teatises „Energiahinnad ja -kulud Euroopas” (7). Üks selles tehtud järeldus on, et energiapoliitikast tingitud lõivu- ja maksukomponendi puhul, mis on viimastel aastatel kõige rohkem kasvanud, on oluline tagada, et nende abil rahastatud poliitikat viiakse ellu võimalikult kulutõhusalt.

3.1.1

Suur osa ELi õigusaktidest on koostatud eesmärgiga vähendada CO2-heidet. Reguleerivast raamistikust üksi ei piisa. Ülemineku toetamiseks on vaja rahalisi ja majanduslikke stiimuleid, mille aluseks on piitsa ja prääniku põhimõte. Protsessis on tähtis roll turupõhistel vahenditel, nagu keskkonnamaksud, heitkogustega kauplemine ja toetuste reform (8).

3.1.2

Nimetatud vahendite abil saab turupõhist tegevust muuta, sest nad parandavad hinnasignaalide süsteemi väliskulude sisestamise kaudu, pakuvad ettevõtetele suuremat paindlikkust ja toetust saavutada eesmärgid ning ergutavad tõhusust ja innovatsiooni.

3.1.3

EL ja liikmesriigid on töötanud välja teatud vahendid, nagu keskkonnamaksude reform, kahjulike toetuste järkjärguline kaotamine, heitkogustega kauplemine ning taastuvenergia ja keskkonnahoidlike riigihangete edendamine. Põhimõtteliselt saab töö ära teha olemasolevate vahenditega. Probleem seisneb vahendite õigusaktidesse sisseviimises, nõuetekohases kohaldamises, kontrollis ja jõustamises ning selleks tuleb tagada kodanike toetus. Kui ahel ei ole piisavalt hästi välja arendatud, tekib tõeline oht, et vahendid ei tööta korralikult, mistõttu saavutatakse mitterahuldavaid tulemusi, jättes liigsed kulud kodumajapidamiste ja tööstuse kanda. Seda vastuolu tõendavad liikmesriikide energiakulude silmatorkavad erinevused.

3.1.4

Kui EL tahab täita CO2-heite vähendamise eesmärgid, peab ta protsessi kiirendama ja võitma üldsuse soosingu. Peame suurendama energiasäästu ja asendama fossiilkütustel põhineva energiavarustuse taastuvenergiaga. Need on mõlemad peamised tegurid keskkonnahoidlikule majandusele üleminekul. CO2-heitega energialt taastuvenergiale üleminekul tuleb ette näha ka tagavarakütused ja vaheetapid, mil kasutatakse näiteks gaasi või tuumaenergiat. Viis, kuidas liikmesriigid olemasolevaid vahendeid kohaldavad, ei motiveeri turgu piisavalt paremini toimima. Olulisi vahendeid, nagu keskkonnamaksud, ei kasutata vajalikul määral.

See tuleneb suurelt jaolt sellest, et igale liikmesriigile kättesaadav energiaallikate jaotus erineb märkimisväärselt sõltuvalt geograafiast, kliimast, loodusvaradest ja ajaloost. Seetõttu on ka liikmesriikide tegevuskavad CO2 vähendamiseks ja turupõhiste vahendite kasutus vastavalt erinevad.

3.1.5

Komitee on seisukohal, et taastuvenergia peab olema energiaallikate jaotuse osa ning esmatähtsal kohal tagamaks, et energiapoliitika toetab nii majandusarengut kui ka üleminekut vähese CO2-heitega majandusele. Kuigi liikmesriikide olud on erinevad, peab komitee siiski oluliseks, et üleeuroopalised energiavõrgud valmiksid võimalikult kiiresti. Need ühendused võivad tuua väärtusliku lisaressursi igale riiklikule strateegiale.

3.1.6

Keskkonnapoliitika peaks olema tihedalt seotud teiste poliitikavaldkondadega. Elektri detsentraliseeritud tootmine maapiirkondades võib luua palju lisatöökohti. Keskkonnapoliitika sidumisel regionaalpoliitikaga saaks nende rahaliste vahenditega märgatavalt parandada maapiirkondade elukvaliteeti.

3.2.1

Selliste maksude mõte on selles, et kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega kehtestatakse keskkonda saastavale majandustegevusele hind, mis väljendab tootmise ja tarbimise tegelikku kulu, mida turuhinnad ei kajasta. Nii on see näiteks Poolas, kus saastavad ettevõtted peavad tegema sissemakseid riiklikusse keskkonnakaitse ja veemajanduse fondi ning sellest fondist rahastatakse säästvuse programmide stiimuleid. Otsese ja kaudse maksustamise õigus kuulub ELis liikmesriikidele. Vaid vähestes liikmesriikides on spetsiaalsed keskkonnamaksud, mille kohta on häid näiteid (nt Soome, Rootsi, Taani, Madalmaad, Saksamaa, Ühendkuningriik, Sloveenia ja Eesti). Maksumuudatuste osakaal on liikmesriikides erinev, kokku on see hinnanguliselt üle 25 miljardi euro aastas (9).

3.2.2

Olenemata keskkonnamaksude edust mõnes liikmesriigis, ei ole keskkonnamaksu reformiga saavutatud loodetud tulemust tuua kaasa põhjalikud muutused eelarvepoliitikas. Tuleks rõhutada, et keskkonnamaksu reform pakub tohutuid võimalusi, eriti osana tööhõive taastamise meetmetest. Kui volinik Connie Hedegaardi moto „Tax what you burn, not what you earn” (maksustagem põletamist, mitte teenimist) ellu rakendatakse ja maksukoormus nihkub tööjõult ressursikasutusele, siis vähenevad tööandjate tööjõukulud ja see lihtsustab uute töökohtade loomist ning seda mitte ainult nn rohelistes niššides, vaid paljudes majandussektorites. Keskkonnamaksu reform peaks olema riigi rahanduses vajaliku üldise restruktureerimise nurgakivi eelarve konsolideerimise poole püüdlemisel. Muidugi ei tohi selline reform suurendada üldist maksukoormust, vaid see peaks olema kulu- ja keskkonnatõhus. Tuleks vältida sellist energiahinna tõusu, mis ületab tõhususe kaudu saavutatava võimaliku energiasäästu.

3.2.3

Keskkonnamaksu reformist võib olla kasu ka eelarvepuudujäägi vähendamisel. Keskkonnamaksud võivad aidata kaasa eelarve konsolideerimisele, kahjustades majanduskasvu ja tööhõivet vähem kui muud otsesed ja kaudsed maksud, nagu tulumaks või käibemaks (10). Komisjon peaks tõhustama oma püüdlusi käsitleda keskkonnamaksude reformi eeliseid iga-aastases majanduskasvu uuringus ja Euroopa poolaastas.

3.3.1

EL kavatseb kaotada keskkonnale kahjulikud toetused 2020. aastaks (11). Komisjon lubas seda 2006. ja 2009. aastal. 2009. aastal lepiti ka G20 tippkohtumisel kokku vähendada järk-järgult „ebatõhusate fossiilsete kütuste toetusi, millega õhutatakse ülemäärast tarbimist”. Sama kohustus on lisatud ka Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduskoostöö raamistikku ja Rio+20 konverentsi tulemustesse. Hoolimata kõigist neist lubadustest ei ole piisavalt tehtud.

3.3.2

Üleilmsel tasandil on OECD teavitanud liikmesriikides kehtivatest keskkonnale kahjulikest toetustest: otsene eelarvetoetus ja maksusoodustused fossiilkütustele moodustavad kokku 55–90 miljardit dollarit aastas (12). Rahvusvaheline Energiaagentuur on arvutanud, et fossiilkütuste toetused moodustavad kogu maailmas kokku 523 miljardit USA dollarit, ja peab neid toetusi ühiskonna kõige suuremaks vaenlaseks (13). Maailmapanga hinnangul on fossiilkütuste iga-aastased toetused kuni 775 miljardit USA dollarit aastas. Kui poliitikat ei muudeta, kasvavad fossiilkütuste toetused mõne aastaga hüppeliselt ja põhjustavad palju lisaprobleeme. Toetuste järkjärguline kaotamine 2020. aastaks vähendab energianõudlust märgatavalt ja vähendab CO2-heidet 1,7 gigatonni võrra, suurendades samas valitsuste lisatulu.

3.3.3

Siiani puuduvad terviklikud andmed fossiilkütuste toetuste kohta ELis. Eri allikate näitajad on erinevad. Üldpilt näitab, et toetused on suured. ELi tasandil toetatakse fossiilenergiat aastas kuni 68,8 miljardi euroga, millest 26 miljardit eurot moodustavad otsetoetused ja kuni 42,8 miljardit eurot on summa, millega liikmesriigid ja kodanikud peavad hüvitama ühiskonnale ja tervisele avaldatava kahjuliku mõju (14). Keskkonnale kahjulikke toetusi ei kehtestatud tervise või keskkonna tahtlikuks kahjustamiseks ning neil olid teised positiivsed eesmärgid, nagu kohalikest allikatest toodetud odava energia pakkumine või töökohtade loomine. Komitee innustab liikmesriike hindama, kas nad tahavad enam selliseid eesmärke toetada, ning kui jah, siis kuidas saab seda teha keskkonnahoidlikul viisil. Lähtepunkt peaks olema toetustest ülevaate andev ELi loend.

3.3.4

Lisaks riigieelarvest saadavatele otsetoetustele ja välistele tervishoiukuludele tuleb arvesse võtta ka fossiilkütuste põletamisel keskkonnale avalduva kahjuliku mõju lisakulusid, nagu keskkonnakahjude ja kliimasoojenemise põhjustatud tugevate tormide ja üleujutuste järelkulud. Need väliskulud on „saastaja maksab” põhimõtte ebapiisava rakendamise tagajärg. Saksamaa Liitvabariigi keskkonnaameti hinnangul on süsinikdioksiidi tootmise välised keskkonnakulud 80 eurot ühe tonni CO2-heite kohta (15), mis moodustab 290 miljardi euro suuruse lisakoormuse, arvestades, et kütuse põletamisega põhjustatakse 3  652 miljardit tonni CO2-heidet (16). Tuumaelektrijaamad saavad ELis toetusi kokku 35 miljardi eurot, mis ei sisalda õnnetusriskide katmist ega jäätmete kõrvaldamist. Taastuvenergia saab aastas 30 miljardi euro ulatuses otsetoetusi.

3.3.5

Sellisest ebavõrdsusest hoolimata areneb taastuvenergia tehnoloogia kiiresti. Taastuvenergia hind on viimastel aastatel kiiresti langenud (päikesepaneelide hind on langenud 85 %) ja sektoris on loodud palju töökohti, samas kui fossiilenergia hind on muutumatult kõrge. 2013. aasta oktoobris nõuti erahuvide tõttu energiasektoris taastuvenergia toetamise lõpetamist ja tuumaenergia toetuste suurendamist. Kui see juhtub, ei suuda taastuvenergia võistelda teiste energiavarustussüsteemidega, sest puuduvad võrdsed tingimused.

3.3.6

Kõik toetused ei ole kahjulikud. Kui on vaja arendada uusi tehnoloogiaid, et toetada säästvamat tulevikumajandust, võib toetuste andmisest esmasteks teadusuuringuteks, arenguks ja taristutele olla abi seni, kuni uued tehnoloogiad suudavad oma positsiooni turul ise kindlustada. Selline toetus on ülimalt tähtis taastuvenergia arendamise varajastel etappidel ning see peaks jätkuma seni, kuni need on end konkurentsivõimeliste tulevikuenergia allikatena täielikult maksma pannud.

3.3.7

Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavast nähtub, et liikmesriigid oleksid pidanud 2012. aastaks tegema kehtestatud metoodika abil kindlaks enim tooniandvad keskkonnale kahjulikud toetused, valmistama ette plaanid ja ajakavad keskkonnale kahjulike toetuste järkjärguliseks kaotamiseks ja andma sellest teada oma riiklikus reformikavas. Neid meetmeid ei ole rakendatud piisavalt. Keskkonna peadirektoraadi 2012. aasta uuringus antakse ülevaade keskkonnale kahjulike toetuste jaoks ELis eraldatud tagastamatust abist ja muudest toetuse liikidest (17) ja esitatakse nende läbivaatamise tegevuskava. Komisjon peaks seda vahendit praegusel Euroopa poolaastal arvesse võtma.

3.4.1

Piiramise ja kauplemise põhimõttel rajanev ELi heitkogustega kauplemise süsteem on Euroopa peamine majanduslik vahend, mis on suunatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Süsteem peaks andma ettevõtetele tugeva stiimuli investeerida kasvuhoonegaaside heite vältimisse, jättes neile paindlikkuse teha seda kõige tõhusamal viisil.

3.4.2

ELi heitkogustega kauplemise süsteemis ei ole pakkumine ja nõudlus praegu tasakaalus, mille tulemusena ei ole hinnastiimul piisav investeeringuteks, mida on vaja teha vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse. Heitelubade ülejääk on suures osas ootamatult tõsise majanduskriisi ja rahvusvaheliste krediitide ulatusliku kasutamise tulemus. Kiiresti on vaja heitkogustega kauplemise süsteemi struktuurireformi, et süsteemi abil tugevalt stimuleerida investeeringuid CO2-heite vähendamisse. Heitelubade ülejääk tuleb turult eemaldada ning ülejäänud õigused tuleb siduda tulevaste CO2-heite vähendamise eesmärkidega, mis on vajalikud selleks, et täita ELi eesmärk saavutada 2050. aastaks vähese CO2-heitega majandus. Sellises reformis peaks arvesse võtma ka tehnoloogilist teostatavust ja majanduslikku elujõulisust tööstuse jaoks ning hoolikalt kaaluma võimalikke soovimatuid tagajärgi tulevikus.

3.5.1

Süsinikdioksiidi lekke küsimuse käsitlemiseks tuleb astuda täiendavaid samme, nagu süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmed piiridel. See on süsteem, mille eesmärk on vähendada CO2-heidet ja tagada võrdsed tingimused. Süsteemis suurendatakse piiridel imporditud toodete hinda toodete arvutatud koguheite alusel. Hiljutises uuringus (18) kasutatud mudelid osutavad sellele, et süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmed piiridel võivad oluliselt vähendada süsinikdioksiidi leket asjaomastes sektorites.

3.5.2

Ent mõned Euroopa peamised kaubanduspartnerid ei poolda süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmeid piiridel sellisel kujul, nagu praegu arutatakse. Seda küsimust tuleb arutada Maailma Kaubandusorganisatsioonis. Leping lubab selliste nn kaubandusega mitteseotud küsimuste käsitlemist. Siinkohal ei tohiks alahinnata selle keerukust CO2-heite maksustamist käsitleva üldise kokkuleppe puudumise tõttu. Need mured saaks lahendada piiridel toimuva süsinikdioksiidi kompenseerimise meetmete parema kavandamisega. Põhiline on see, et CO2-heite maksu kompenseerimine piiridel ei ole dumpinguvastane vahend, vaid panus maailma säästvasse kliimapoliitikasse, eeldusel et see on hästi kavandatud.

3.6.1

Taastuvenergia edendamine on üks peamisi elemente vähese CO2-heitega majandusele üleminekul. Siinkohal võib turupõhistel vahenditel olla tähtis roll. Vahendite kasutuselevõtt on liikmesriikide pädevuses. Mitmed neist on valinud taastuvenergia toetamiseks teistsugused vahendid: investeerimistoetused ja tegevustoetused, sealhulgas soodustariifimaksete süsteem. Mitme liikmesriigi kogemustest nähtub, et viimati mainitud süsteem tõi kaasa suurima taastuvenergia tootmise kasvu ning pakub kindlat ja suurt investeeringute tasuvuse määra.

3.6.2

Siiski on tähtis, et soodustariife taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu innustamiseks ei rahastataks üksnes energiahinna üldise tõstmise kaudu, sest see võib põhjustada üldsuse vastumeelsust sellise soodustuse ja taastuvenergia enda vastu. Paraku on see mitmel pool juhtunud ja vastumeelsus on vägagi reaalne. Vaja on kiireid parandusmeetmeid, et tagada kodanike toetus rohelisele revolutsioonile.

3.6.3

Asjaolu, et liikmesriikidel on eri toetusskeemid, põhjustab Euroopa energiaturu killustatust. Komitee pooldab turupõhiste vahendite kasutamist, millega soodustatakse riiklike skeemide integreerimist Euroopa energiaturule. 2009. aasta taastuvenergia direktiivis määratletud koostöömehhanismide kasutamine on samuti ülioluline ELi sünergiate suuremaks ärakasutamiseks elektrituru kaudu (19).

3.7.1

Üldiselt on autotööstus olnud hea näide turupõhiste vahendite õnnestunud rakendamisest. Ülemineku eesmärk on vähendada süsivesinikkütuste kasutust sektoris ning see lõpuks kaotada. Strateegia koosneb neljast osast: reguleerimine, tehnoloogia, taristu ja turupõhised vahendid. Reguleerimisega suurendatakse kütuse tõhusust ja vähendatakse uute sisepõlemismootoriga sõidukite heidet. Tehnoloogia annab võimaluse järgida süsivesinikkütuste eeskirju ja arendada elektrisõidukeid. Elektrisõidukite kasutuse suurenedes on olemasoleva süsivesinikkütustel põhineva taristu kõrval ja hiljem asemel vaja mõõdikutega laadimispunkte, akuvahetusvõimalusi jms hõlmavat taristut. Reguleerimise, tehnoloogia ja taristu edenedes võib turupõhistel vahenditel olla üleminekus otsustav roll.

3.7.2

Kõige ilmsem turupõhise vahendi rakendus on olnud süsivesinikkütustele kohaldatavate maksude järkjärguline suurendamine. See on mõjutanud sisepõlemismootoriga sõidukite omanikke kasutama väiksemaid, kütusesäästlikumaid sõidukeid, ühistransporti ja jalgrattaid. Selleks et innustada kütusesäästlike sõidukite ostmist ja kasutamist, on kohandatud ka sisepõlemismootoriga sõidukite maksustamist kas ostuhinna maksustamise või sõiduki iga-aastase kasutusmaksuga. Sama sõidukite diferentseeritud maksustamise süsteemi kasutatakse elektrisõidukite soodustamiseks, kuigi nende ulatuslikul kasutuselevõtul on palju muid takistusi.

3.8.1

Riigihangete osakaal turul on suur, moodustades 16 % ELi SKPst. Keskkonnahoidlikud riigihanked on seetõttu oluline vahend keskkonnahoidlike toodete ja teenuste edendamiseks. Säästva tootmise ja tarbimise tegevuskava ja keskkonnahoidlikke riigihankeid käsitleva teatisega on komisjon viimastel aastatel töötanud suuniste ja toetuste tervikliku süsteemi nimel. Liikmesriikide tulemuste hindamise alusel seadis komisjon eesmärgi, et 2010. aastaks pidanuks 50 % kogukuludest olema keskkonnahoidlikud. Seda eesmärki ei ole kaugeltki saavutatud ning see tuleks seada liikmesriikide tegevuskavades tähtsamale kohale.

3.9.1

Säästvamale tootmis- ja tarbimismudelile üleminek energiasektoris ja mujalgi tähendaks majanduse põhjalikku ümberkorraldamist. Üksnes valitsuste ja valitsuse poliitika abil seda ei saavutata. Vaja on kogu ühiskonna kaasamist ja ulatuslikku koostööaldist dialoogi kõigi huvitatud pooltega, et saavutada üksmeel ja pühendumus vajalike muudatuste läbiviimisele. Vähese CO2-heitega majanduse tegevuskava kohaselt peavad erasektor ja avalik sektor investeerima järgmise neljakümne aasta jooksul täiendavalt 270 miljardit eurot aastas. Neist investeeringutest kolmandikku võib rahastada avaliku sektori rahaga, ülejäänu tuleb leida erasektoril. Tegemist on pikaajaliste investeeringutega. Komisjon peab neid äärmiselt tähtsaks selle jaoks, et suunata EL uuesti aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse rajale, näiteks ELi pikaajaliste investeerimisfondide ja Euroopa ühendamise rahastu kaudu.

3.9.2

OECD 2012. aasta keskkonnaalase töödokumendi soovitusel peaksid valitsused selleks, et võimaldada investeeringuid vähese CO2-sisaldusega vastupidavasse taristusse ja keskkonnahoidlikku majandusse, välja töötama strateegilised taristukavad, mis oleksid tihedalt seotud riiklike kliimamuutusealaste eesmärkidega. Komisjon peaks samuti otsima võimalusi, et luua jätkusuutliku tuleviku nimel investeerimiskliima ELi pikaajaliste investeerimisfondide jaoks. Siinkohal peaksid Euroopa ühendamise rahastu ja ELi pikaajaliste investeerimisfondide investeerimisprioriteedid vastama ELi 2050. aasta vähese CO2-heitega majanduse ja energia tegevuskava, kohanemisstrateegia ja arutamisel oleva 2030. aasta kliima- ja energiapaketi eesmärkidele.

3.9.3

Sellised fondid võivad seda liiki investeeringuid lihtsustada. Kuna rahastatavate varade pikk tähtaeg sobib institutsiooniliste investorite kohustustega, võivad sellised vahendid aidata ligi meelitada vahendeid ka kapitaliturgudelt. Tingimus on muidugi see, et need investeeringud on atraktiivsed, sest riskid (eelkõige regulatiivsed riskid) on piiratud, sest on väljavaade saada piisavat tulu, ning seepärast, et projektid, millesse investeeritakse, on majanduslikult ja tehniliselt arukad.

3.9.4

Innovaatilisi fonde ja rahastamisvahendeid kapitaliturgude ressursside ligimeelitamiseks tuleb tervitada. Sellegipoolest jätkab pangandussektor suure osa Euroopa majanduse rahastamist tavapäraste võlainstrumentidega. Seepärast on pangastandardite keskkonnahoidlikumaks muutmine väga oluline nõue erarahastamise juhtimisele tavapärastelt investeeringutelt CO2-heite vähendamise ja kliimakindlate investeeringute suunas. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks tuleb innovaatiliste rahastamisvahenditega hoogustada erasektori investeeringuid, mida muidu ei tehtaks.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/10

1.1.

Vabade elukutsete struktuur, kui arvesse võtta teatud ühiskondlikke kohandusi, aitab tulevikus märkimisväärselt panustada kvaliteetsete avaliku hüvega seonduvate, sh tervishoiuteenuste osutamisse, tagades sotsiaalhoolekandeteenused, kaitstes kodanikuõigusi ja suurendades majanduslikku õitsengut. Vabad elukutsed on iga demokraatliku ühiskonna põhielement ja neil on suur potentsiaal suurendada tööhõivet ja SKP-d.

1.2.

Mõningates ELi liikmesriikides ei kasutata mõistet „vabad elukutsed”. Kõnealune struktuur ja sellega seotud ühiskondlikud probleemid ja lahendused eksisteerivad kogu Euroopa Liidus. Sealjuures heidetakse mitmel pool ette kvaliteedi tagamise rakenduses ja järelevalves esinevaid puudusi, mis tavaliselt tulenevad vajakajäämistest täitmisel ega kujuta endast süsteemseid vigu.

1.3.

Vabade elukutsete optimaalseks reguleerimiseks sobib nii eeskirjapõhine reguleerimine kui ka printsiibipõhine reguleerimine.

1.4.

Vabade elukutsete poolt teenuste osutamisel on määrav teabe asümmeetria teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel. Teenused on seotud eksistentsiaalsete valdkondadega nagu elu, tervis, õigus või olulised majanduslikud küsimused. Teenuse osutaja peab seega vastama eriti kõrgetele erialastele ja eetilistele standarditele.

1.5.

Teatud elukutsete jaoks kehtivad paljudes riikides reguleeritud hinnad. See võib kasuks tulla tarbijakaitsele. Reguleeritud hinnad vajavad hoolikat põhjendust ja nad tuleb kujundada nii, et nad teenivad üldsuse ja mitte teatud huvirühma huve.

1.6.

Kõigis liikmesriikides esindavad kutseliidud ning kutsekojad oma kutse huve ning neil on nõuandev – ja mõnikord ka otsuseid langetav – roll riiklike regulatsioonide juures. Tänu püsivale ja tõelisele koostööle institutsioonidega, tagavad nad kodanike põhihuvide kaitse. Halduslihtsustused on üks vabade elukutsete esindajate esmatähtsatest ülesannetest, millesse nad investeerivad rahalisi ja inimressursse, saamata seejuures mingit rahalist hüvitust riigilt.

1.7.

ELi liikmesriigid kujundavad ja jälgivad isereguleerimist oma riigis. Sealjuures peavad nad välistama konfliktid reguleerimisõiguse ja huvide esindamise vahel ning tagama tarbijate ootuste täitmise teadmiste, eetika ja teenuse osutaja omaduste osas.

1.8.

Riiklikul ja ELi tasandil tunnistatakse vabade elukutsete panust liikmesriigi hästitoimivasse haldus-, poliitika- ja majandusellu, kuna vabad elukutsed aitavad kaasa ka avaliku halduse ning kodanikele ja tarbijatele osutatavate teenuste ajakohastamisele ja tõhustamisele.

1.9.

Sektoril on otsustav tähtsus tänu võimalustele luua töökohti noortele, kes soovivad valida vaba elukutse ning investeerida oma teadmistesse. Vabade elukutsete esindajad peavad järgima õigusnorme ja/või kollektiivlepinguid, mis kehtivad töötajatele, kelle tööandjad nad on, ning noortele, kellele nad pakuvad ametialast koolitust, praktikakohti ja spetsialiseerumisvõimalusi.

2.1.

Mõiste „vabad elukutsed” tuleneb mõistest „artes liberales”, millega antiikajal tähistati selliseid ameteid nagu õpetaja, advokaat, ehitusmeister, arhitekt, insener ja arst. Sealjuures oli „artes liberales” viljelemine vabade kodanike ja kõrgkihi privileeg.

2.2.

Alates 19. sajandist ei määratleta „vabasid elukutseid” enam teenuse osutaja „sünnipärase vabaduse”, vaid viljeldava tegevuse kaudu.

2.3.

Kuni 19. sajandini oli teatud vabadel elukutsetel tekkinud tihe seos riigiga. See takistas sõltumatut tegevust, mis ühtlasi viis halva maineni ühiskonnas. Eriti puudutas see advokaate, kelle ametisse nimetamise ja üleviimise üle otsustasid osaliselt kohtud. Ka teenistusjärelevalve ja distsiplinaarmenetlused olid osaliselt kohtute pädevuses.

2.4.

Liberalismi mõju all kujunes 19. sajandil mitmetes Euroopa riikides välja vabade elukutsete seisuslik iseteadvus ja sellega koos eraldiseisvad, riigist sõltumatud kutseorganisatsioonid.- Nii eraldusid advokaadid riigialluvusest. Akadeemilisel arstkonnal õnnestus samuti saavutada oma ametile piiratud vabadus riiklikust reguleerimisest ja kontrollist.

2.5.

Kutsetunnistuste andmine, toimimisjuhendid ja kutestegevuse järelevalve oli sageli kutseorganisatsioonide ülesanne. Hiljem anti regulatiivsed volitused üle isevalitsusorganisatsioonidele/kutsekodadele.

2.6.

Praegune vabade elukutsete mõiste on sotsioloogiline kirjeldus.

2.7.

Vaba elukutse tunnusjooned on kvaliteetse ideelise, selge intellektuaalse iseloomuga ja kvaliteetsel (akadeemilisel) haridusel põhineva teenuse osutamine, teenuse seotus avaliku hüvega, erialaliselt ja majanduslikult sõltumatu tegutsemine, teenuse osutamine omal vastutusel ja ametialaselt sõltumatul viisil, erilise usaldusliku suhte olemasolu teenuse osutaja ja tellija vahel, maksimaalse kasumi teenimise eesmärgi teisejärgulisus tellija huvi ees optimaalse teenuse vastu ning täpsete ja rangete kutseõiguslike ja kutse-eetiliste eeskirjade järgimine.

2.8.

Tegevust võib ka siis vabade elukutsete alla liigitada, kui teatud tunnusjooned puuduvad, kuid põhiomadused on olemas. Nii võib paljudes riikides olla tegemist vaba elukutsega siis, kui ollakse töösuhtes, kuid tagatud on erialane sõltumatus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõdeb, et vabad elukutsed ning kutseliidud ja organisatsioonid, milles korraldatakse nende tegevust Euroopa vabade elukutsete süsteemi raames, on mitmekesistunud. Uued vabad elukutsed, nt psühholoogid, sotsiaaltöötajad, maksunõustajad, võlanõustajad, maamõõtjad või vahendajad, keda kõigis maades ei loeta vabade elukutsete esindajateks, tuleb kaasta sellesse kontseptsiooni.

2.9.

Liikmesriikides tõlgendatakse vaba elukutse mõistet erinevalt, mõningates puudub see üldse. Mõningates riikides loetakse vabadeks elukutseteks vaid asjaomaste ametite tuumikut: raviga seotud ametid, nõustajad ja advokaadid, maksunõustajad ja audiitorid, töönõustajad, insenerid ja arhitektid. Teistes liikmesriikides loetakse aga vabadeks elukutseteks ka kunstiga seotud tegevusalad.

2.10.

Kõigi liikmesriikide ühine eesmärk on tagada, et vabade elukutsete peamine tunnusjoon, nimelt teabe asümmeetria teenuse pakkuja ja teenuse saaja vahel, jääks püsima. Vabade elukutsete esindajate poolt pakutavad teenused on komplekssed ja nõuavad kõrgetasemelisi ekspertteadmisi. Teenuse saajatel puudub seetõttu sageli piisav teave, erialateadmised ja kogemused, et pakkujat valides ja pärast teenuse saamist selle kvaliteeti hinnata.

2.11.

Vabad elukutsed põhinevad seega usaldusel. Teabe asümmeetria tõttu peab teenuse saaja seega usaldama, et teenuse pakkuja ei kasuta teabepuudujääki oma huvides ära, vaid pakub talle tema vajadustele kohandatud ja parimat võimalikku teenust. Tellimuse esitamine eeldab seega teatud usalduse krediiti tellija poolt. Teenuse saaja usalduse kaitsmiseks on parimad vahendid kutsealased miinimumstandardid ja kutse-eetilistest juhistest kinnipidamine.

3.1.

Vabade elukutsete reguleerimisel järgivad liikmesriigid üldjuhul kaht erinevat reguleerimistehnikat, nn printsiibipõhist reguleerimisviisi („principles-based regulation”) ning keelavat ja ettekirjutavat reguleerimisviisi („rules-based regulation”).

3.2.

Vabade elukutsete reguleerimine hõlmab kutsealaste moraalinormide ja kutse-eetiliste põhimõtete kokkuvõtet. Neis eeskirjades väljendub vabade elukutsete sotsiaalne vastutus. Kõigi kutse-eetiliste normide kogusummat nimetatakse deontoloogiaks.

3.3.

Printsiibipõhist reguleerimist iseloomustab abstraktsete kutse-eetiliste põhimõtete formuleerimine. Üksikjuhtudel tuleb neid põhimõtteid konkretiseerida („outcomes-based regulation”). Millisel viisil normi täitja konkreetsel juhul seatud eesmärgid saavutab, sõltub tema äranägemisest. Eeskirjadepõhise reguleerimisviisi puhul seevastu juhindutakse konkreetsest juhtumist.

3.4.

Mõlemal lähenemisviisil on omad eelised ja puudused. Nad täidavad aga ühiskondlikku vajadust sõltumatu nõustamise ja toetuse järele. Sealjuures võivad probleemiasetus ja lahendus aja jooksul muutuda, mis nõuab reeglite kohandamist või uute reeglite loomist.

3.5.

Reeglite korrapärane ülevaatamine ELi tasandil on siinkohal abiks ja seda tuleks teha ka riiklikul tasandil. Nii saab vanu vabu elukutseid (näiteks ehituse valdkonnas) „vabastada” ja vajaduse korral kehtestada uusi reegleid uutele vabadele elukutsetele (näiteks teabe hankimise ja krediidimajanduse alal).

4.1.

Vabad elukutsed annavad olulise panuse tähtsate ühiskondlike infrastruktuuride loomisse ja säilitamisse. Umbes iga kuues iseseisev ettevõtja tegutseb vabade elukutsete alal, ja tendents suureneb. Sama kehtib iga kuuenda töövõtja kohta.

4.2.

Naissoost iseseisvate ettevõtjate arv ja osakaal vabade elukutsete alla kuuluvatel kutsealadel on vaatluse all oleval ajavahemikul, 2008.–2012. aastal, tõusnud. Naise osakaal 45 % on selgelt kõrgem kui naissoost iseseisvate ettevõtjate osakaal majanduses tervikuna (31,1 %).

4.3.

Vabade elukutsetega kaetud majandusharud annavad SKP-sse rohkem kui iga 10. euro. Väärtuse loomine langes kriisiaastal 2009 vabade elukutsetega kaetud majandusharudes mõõdukamalt kui Euroopa Liidu kõigis majandusharudes tervikuna: 6 00  000 ettevõtet oli nii ettevõtete nõustamise kui inseneribüroode alal, juriidilise nõustamise, auditeerimise ja arhitektibüroode alal 5 50  000, reklaami alal 3 15  000 ja turu-uuringute alal 2 70  000 ettevõtet.

4.4.

Arvestades kõnealuse sektori kasvupotentsiaali ja osakaalu tööhõive valdkonnas – peamiselt on tegemist kvaliteetsete ja stabiilsete töökohtadega – tuleks vabade elukutsetega seonduvat ettevõtlusmõõdet tunnustada ja toetada. Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon tunnustab vabade elukutsete esindajaid täisõiguslike ettevõtjatena ja soovib toetada kõnealust sektorit, kaasates vabade elukutsete esindajad eelkõige VKEde arengut ja konkurentsivõimet soodustatavatesse programmidesse. Kõnealune lähenemisviis eeldab vabade elukutsete struktuuriliste tingimuste analüüsi ja arendamist, vastavalt direktiivile teenuste kohta siseturul. Vabade elukutsete areng ei tohi piirduda üksnes üksikettevõtjate ja FIEdega. Nad peavad distantseeruma fiktiivsete FIEde probleemist.

5.1.

Vabade elukutsetega on kõigis liikmesriikides seotud avalik huvi. Meditsiini, psühholoogia ja sotsiaaltööga seotud elukutsed toetavad kogu rahva tervise tagamise infrastruktuuri. Juriidiline ja maksunõustamine kuuluvad demokraatlikus riigis kodanike põhivabaduste juurde. Koos audiitoriteenusega tagavad nad lisaks sellele majandusprotsesside sujuva toimimise. Need kutsed on seega vahetult seotud põhiõigustega.

5.2.

Vabade elukutsete seosest ühiskonna heaoluga tuleneb seega eriline eetiline vastutus. Juriidilised ja maksunõustajad ning audiitorid teenivad õigusriigi huve ja kaitsevad peale selle oma klientide varalisi huve. Sotsiaaltöötajad ja psühholoogid aitavad luua Euroopa kodanike heaks kaasava ja suhete, psühholoogilisest ja sotsiaalsest aspektist stabiilsema keskkonna. Arhitektid ja insenerid kaitsevad üldust ohtude eest, mis lähtuvad ehitustest ja tehnilistest rajatistest ning edendavad ühiskonna innovaatilist potentsiaali ning inimeste elukvaliteeti, arendades edasi infrastruktuuritehnilisi lahendusi ja tehnilisi uuendusi. Kunstiga seotud kutsed teenivad kultuuri viljelemise ja loomise huve. Selle ja juba nimetatud teabe asümmeetria tõttu eeldatakse vabade elukutsete esindajatelt head haridust ja seatakse neile eriti kõrgeid eetilisi nõudmisi.

5.3.

Vabade elukutsete eriline seotus üldsuse heaoluga ja sellest tulenevalt teenustele esitatavad kindlad tingimused vajavad tagatist, milleks on siduvad kutsestandardid ja üldiselt tunnustatud eetiliste käitumisnormide kataloog iga elukutse kohta. Seetõttu on igas liikmesriigis kutsestandardid minimaalsel tasemel reguleeritud. Komitee soovitab, et kõik vabade elukutsete kojad, organisatsioonid ja ühingud kehtestaksid endale eetikakoodeksid ja -normid ning moodustaksid eetikakomisjone eri elukutsete raames.

5.4.

Kui kutse-eetika koodeksit veel ei ole, peaksid kutseorganisatsioonid selle oma liikmesriigi jaoks siduvate juhistena sõnastama. Peale selle peaksid vastavad kutsekojad ja kutseliidud koostama üleeuroopalised eetikakoodeksid, et määratleda üleeuroopalised kõrged nõudmised vabadele elukutsetele ja tagada nende täitmine. Tegevusjuhendi loomist nõutakse ka teenuste direktiivi artiklis 37 (2). Vabade elukutsete tähtsusest klientidele ja erilisest usaldusest, mis teenuse saajal teenuse osutaja vastu peab olema, tuleneb ühtlasi vajadus osutada teenust isiklikult.

5.5.

Isiklik usaldussuhe teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel ning asjaomased rangelt isiklikud õigushüved tingivad selle, et teenuse osutajal ja tema kaastöötajatel peab olema seaduslik kohustus saladust hoida ning seaduslik õigus tunnistamisest keelduda. Need on vaba õigusriigi tunnused.

5.6.

Vabade elukutsete esindajate teenused, mis on seotud avalike huvide põhiliste valdkondadega, peavad olema tagatud kogu territooriumil, st arstiabi, sotsiaal- ja psühholoogiateenused, apteegid ja õigusabi peab olema kättesaadav ka maapiirkondades.

5.7.

Need nõudmised eeldavad vabade elukutsete esindajate poolt teenuse kvaliteedi prioriseerimist maksimaalse kasumi taotlemisele, kooskõlas eetiliste põhimõtetega, mida nad peavad järgima.

5.8.

Vabade elukutsete alase õiguse edasiarendamisel ei tohi keskenduda üksnes majanduslikele kaalutlustele. Igasuguse reguleerimise eesmärk peab olema kõikjal kättesaadava, kõrge kvalifikatsiooniga ja kõrgetele kvaliteedistandarditele vastava teenuse tagamine. Alati tuleb kontrollida, kas kehtivad regulatsioonid vastavad nimetatud eesmärkidele või teenivad nad tegelikult muid huve.

6.1.

Vabadele elukutsetele tuleb leida üleeuroopaline määratlus. See määratlus peab hõlmama vabade elukutsete üldisi tunnuseid ja nende kategooriaid. See määratlus ei tohi takistada uute vabade elukutsete tekkimist. Eeskujuks võiks siin olla vabade elukutsete Euroopa harta, mis on välja töötatud mitmesuguste Euroopa kutseorganisatsioonide poolt Euroopa Hambaarstide Nõukogu juhtimisel.

6.2.

Lisaks riiklikele valdkonnaülestele kutseorganisatsioonidele ja valdkonnaülesele esindusele Euroopa tasandil tuleks igas liikmesriigis iga vaba elukutse jaoks luua kutseorganisatsioon, kes – juhul kui kutseliidud juba seda ülesannet ei täida – fikseerib kutse-eetika põhimõtted, arendab neid edasi ja avaldab need. See organisatsioon peaks ka vastutama selle eest, et kutse esindajad peavad kutse-eetika põhimõtetest kinni.

6.3.

Kõrged eetilised nõuded vabade elukutsete teenustele tingivad ka tulevikus vajaduse tagada need konkreetsete juhistega ja selgelt määratletud eetiliste põhimõtetega. Selleks sobivad normeeritud ja sanktsioneeritavad kutsere-eeskirjad ja kutse-eetika tegevusjuhendid. See tugevdab tarbijate usaldust.

6.4.

Lisaks vabade elukutsete poolt osutatavatele teenustele seatud kutsealaste ja eetiliste nõuete tagamisele peab säilima ka vabade elukutsete konkurentsivõime ja innovatsioonipotentsiaal. Nende praegune väljakutse seisneb selles, kuidas kohaneda erinevate riikide õigusnormidega ning konkureerida eri liikmesriigist pärit kolleegidega üha integreeritumal siseturul.

6.5.

Kutseõiguslikud regulatsioonid peavad olema kooskõlas Euroopa põhivabadustega, eelkõige teenuste osutamise vabaduse, asutamisvabaduse ja vaba liikumise õigusega. Kutseõiguslikud regulatsioonid peavad seega toimima ilma diskrimineerimata, teenima avalikke huve ja olema proportsionaalsed. Lisaks peavad nad olema kooskõlas siseriikliku õigusega, mille raames tuleb teatud tegevused siduda kindlate kvalifikatsioonidega.

6.6.

Vabade elukutsete teenuste osutamisel seatakse teenuse saajate väga isiklikud õigushüved sageli teatavasse ohtu. Selle ohu tõttu on vaja reglementeerida juurdepääsu kutsele ja seada tegevusloa taotlejatele kõrgeid nõudmisi. See puudutab lisaks haridusele teisi isiklikke aspekte nagu hea maine, tervisekontroll või loobumine samaaegsest, kutsega kokku sobimatust tegevusest. ELi tasandil reguleeritakse seda asjakohaselt kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi (3) ning arste ja hambaarste puudutavate direktiivide erisätteid, õigusteenuste osutamise direktiivi (4) ning auditidirektiiviga (5).

6.7.

Peaaegu kõigis liikmesriikides on vabade elukutsete esindajad kohustatud pidevalt koolitusi (Continuing Professional Development, CPD) läbima. Erinevused on koolitusmeetmete kontrollimises ja nõuetekohase koolituse mitteläbimise tagajärgedes. Võttes arvesse aina keerukamaid tingimusi, tehniliste menetluste pidevat arengut meditsiini ja tehnika valdkonnas ning riiklike ja rahvusvaheliste õigusnormide pidevat kohandamist on vabade elukutsete ülesanne tagada kõigi kutse esindajate tõhus täiendusõpe.

6.8.

Enamikes liikmesriikides võivad vabade elukutsete esindajad peaaegu piiramatult arendada erialast koostööd teiste elukutsete esindajatega. Mõningates liikmesriikides aga piiratakse äriühingu osanike ringi teatud vabade elukutsete esindajatega, tehakse ettekirjutusi hääleõiguse või tegevjuhtide kohta ning välistatakse kolmandate isikute kapitaliosalus. Need sätted on üks võimalik vahend vältida seda, et vabal elukutsel tegutsetakse üksnes majanduslike huvide tõttu.

6.9.

Teiste elukutsete esindajate osalus vaba elukutse esindajate äriühingus võib viia konfliktideni konfidentsiaalsuse ja tunnistuse andmisest keeldumise õigusega seoses. Siin tuleb tagada, et tellimuse esitamisega vaba elukutse esindajate äriühingule ei seataks ohtu kliente ega patsiente. Selliseid vastuolusid on võimalik tõhusalt vältida, piirates osanike ringi.

7.1.

Kõigis liikmesriikides eksisteerivad vabade elukutsete isevalitsemise vormina riik, kutsekojad või kutseliidud. Paljudes liikmesriikides on isevalitsemine vabade elukutsete organisatsiooniprintsiibina lahutamatult seotud vaba elukutse mõistega.

7.2.

Isevalitsemise juures on liikmesriikides käibel kaks erinevat kontseptsiooni. Ühe kontseptsiooni kohaselt esindavad kutseliidud ja kojad vabatahtlike ühendustena oma kutse huve. Neil on riikliku reguleerimise juures nõuandev funktsioon. Samuti formuleerivad nad eetikakoodeksid, toetudes oma liikmete seisukohtadele professionaalse tegevuse standardite kohta. Teise kontseptsiooni kohaselt on kutsekodadel riigivõimu kaudsete esindajatena avalikud funktsioonid tegevuslubade väljastamise ja kutsetegevuse järelevalve alal. Isevalitsemine ei vastandu riiklikule haldusele, pigem täidavad nad ühiseid funktsioone.

7.3.

Vabade elukutsete isevalitsemine balansseerib kutse esindajate riigivõimu sekkumistest vaba tegutsemise ja riigi õiguse vahel reegleid kehtestada. Vabade elukutsete esindajate isevalitsemisega teostatakse nende õigust vabadusele riigi sekkumistest, kaitstes samal ajal avalikke huve, tuues nii kasu teenuse saajatele ja tarbijatele.

7.4.

Vabade elukutsete isevalitsemisega täidetakse subsidiaarsuse põhimõtet, mille kohaselt tuleb küsimus lahendada alati selle tekkimisele kõige llähema instantsi poolt. Vabade elukutsete esindajatel on olulised ekspertteadmised ja seega on nad vabade elukutsetega seotud küsimuste haldamiseks ja reguleerimiseks kõige asjakohasem instants. See instants rakendab vastastikuse hindamise põhimõtet.

7.5.

Vabade elukutsete isevalitsemine ja isereguleerimine piirab omalt poolt liikmete kutsealast tegevust. Vastuvõetud regulatsioonid on riigi haldustegevuse kaudsed aktid ja nõuavad riigi pädevuste ülekandmist. Kõik vabade elukutsete isevalitsemise ja isereguleerimise korras vastu võetud regulatsioonid peavad olema kooskõlas põhiõiguste, siseriikliku õiguse ning ELi ja siseriiklike konkurentsisätetega.

7.6.

Isevalitsemise toimimise eeldus on kohustuslik liikmesus riikides, kus see on võimalik tulenevalt kehtivatest seadustest. Selle vabade elukutsete viljelemise vabadusse sekkumise põhjendus on avalike huvide kaitse.

7.7.

Kohustusliku liikmesuse sätted peavad olema nii formuleeritud, et see ei kahjustaks teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust. Sobivad vahendid on teises riigis registreerimise tunnustamine ja tasuta registreerimine, kui tegemist on liikmesusega mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

7.8.

Võib oletada, et ka 2020. aastal on vastuolu riigi ja individuaalsete huvide vahel alles, samuti ka vajadus sõltumatu nõustamise ja toetuse järele. Seetõttu jäävad vabad elukutsed elujõuliseks institutsiooniks, eeldusel, et neid moderniseeritakse õigeaegselt nii, et ei kahjustata nende põhiolemust, võrdelisi edusamme teadmiste alal, sõltumatust/läbipaistvust ja sellel põhinevat usaldusväärsust.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/17

1.1.1

Vastastikused ühingud on osa Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelist, nagu ka ühistud, sihtasutused ja muud ühendused. Ettevõtlusvormide, sh sotsiaalsete ettevõtete mitmekesisus, sõltumata ettevõtte õiguslikust määratlusest eri riikide seadustes, on oluline osa ELi ühtsest turust ka Euroopa ettevõtluse pluralismi edendamise, arendamise ja sellesse investeerimise seisukohalt.

1.1.2

Vastastikustel ühingutel on õigus Euroopa põhikirjale, et rahuldada riskide katmise vajadus, eelkõige töötajate, ettevõtjate ja kodanike sotsiaal- ja tervisekaitse osas.

1.1.3

Vastastikused ühingud ei pea vastastikkuse põhimõtte kaotamist paratamatuks ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahab omalt poolt väärtustada ettevõtlusvormide, sh sotsiaalsete ettevõtete mitmekesisust, et säilitada Euroopa majandus- ja sotsiaalpärandit. Siiski ei saa üks – kuigi kasulik – teabekampaania asendada vajalikku õigusraamistikku.

1.1.4

Euroopas valitseb vastastikuste ühingute suur mitmekesisus (registreeritud on ligikaudu 40 liiki), kuid sellest mitmekesisusest hoolimata on 95 %-l neist samad juhtimispõhimõtted.

1.2.1

Kooskõlas Strasbourgis toimunud sotsiaalse ettevõtluse alasel üritusel võetud kohustustega kutsub komitee komisjoni üles esitama kiiresti seadusandliku ettepaneku Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja käsitleva määruse eelnõu kohta.

1.2.2

Komitee soovib, et vastastikkuse mudelit tunnustataks ELi tasandil sidusa õiguskorra abil, arvestades selle majanduslikku kaalu ja sotsiaalset rolli.

1.2.3

Komitee soovitab, et põhikirjaga reguleeritaks ühingu juhtimist ja mitte selle tegevust, et säilitada vastastikuste ühingute mitmekesisus.

1.2.4

Komitee soovitab, et põhikirjaga ei püütaks ühtlustada liikmesriikide seadusi ning et see ei oleks kohustuslik.

1.2.5

Komitee kutsub üles avaldama Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kavandi esitamise ja vastuvõtmise täpse ajakava.

2.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on kiirendada nii palju kui võimalik komisjoni määruse ettepaneku vastuvõtmist Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kohta.

2.2

Euroopa kodanikuühiskonna ja sidusrühmade seisukoht on, et ilma asjakohase õigusliku aluseta jääb vastastikuste ühingute tegevus ELi tasandil soiku. Sellel oleksid tõsised tagajärjed sotsiaalvaldkonnas (väheneksid avaliku sektori meetmed), tervishoius (Euroopa kodanike ebavõrdsem juurdepääs tervishoiuteenustele), tööhõives (väheneksid tööhõivevõimalused, sh erialased töökohad) ning Euroopa sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise ja Euroopa integratsiooniprotsessi kontekstis.

2.3.1

Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kavandil on väga pikk ajalugu, mis ulatub aastasse 1993 ja ELi kindlustusalastesse direktiividesse. Selles kontekstis on vastastikused ühingud nõudnud, et nende algset isikuühingu juhtimismudelit tunnustataks Euroopa põhikirjas.

2.3.2

Esimene määruse ettepanek võeti 2006. aastal tagasi. 2003. aastal avaldatud äriühinguõiguse teatises võttis komisjon endale küll kohustuse kehtestada Euroopas uusi õiguslikke vorme, eelkõige vastastikuste ühingute jaoks, ning kordas seda kohustust 2006. aasta tegevuskavas äriühinguõiguse ajakohastamise ja äriühingute juhtimise kohta. Sellest hoolimata jättis komisjon 2006. aastal Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kavandi oma tegevuskavast välja.

2.3.3

Uue püüde kõnealust projekti taas käivitada tegid Euroopa vastastikuste ühingute liidud 2007. aastal.

2.3.4

2010. aasta märtsis võttis Euroopa Parlament vastu Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja pooldava kirjaliku deklaratsiooni ja koostas 2011. aasta juulis raporti Euroopa vastastikuste ühingute rolli kohta, milles jõuti järeldusele, et põhikirja kavand on vajalik.

2.3.5

2013. aasta märtsis võttis Euroopa Parlament ühehäälselt vastu Luigi Berlingueri algatusraporti Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja teostatavuse kohta.

2.3.6

Samal ajal otsustas komisjon ühtse turu akti raames rahastada uuringut vastastikuste ühingute olukorra ja probleemide kohta siseturul (tuntud Panteia uuringu nime all). See komisjoni juhtimisel koostatud ja 12. oktoobril 2012 avaldatud tähtis uuring aitas esimest korda saada täieliku pildi vastastikuste ühingute õiguslikust, majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast Euroopa Liidu liikmesriikides (1).

2.3.7

Seejärel korraldas komisjon avaliku konsultatsiooni selle uuringu järelduste kohta (tulemused avaldati 2013. aasta oktoobris) (2). Konsultatsiooni edu (üle 300 vastuse, millest kaks kolmandikku olid positiivsed) nähes korraldas komisjon mõjuhinnangu Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja kavandi teostatavuse kohta.

2.4

Komitee rõhutas oma 2009. aasta arvamuses „Ettevõtluse vormide mitmekesisus” (3) järgmist: „Ettevõtluse eri vormide paljusust ja mitmekesisust tunnustatakse EÜ asutamislepingus ning see toimib ka tegelikkuses eri õiguslike põhikirjade kaudu, mis on heaks kiidetud või hetkel kaalumisel.” Komitee hõlmas vastastikused ühingud sotsiaalsete ettevõtete vormide hulka.

2.5

16.–17. jaanuaril 2014 korraldasid komisjon ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Strasbourgis ühiselt sotsiaalse ettevõtluse alase ürituse, kus avaldatud deklaratsiooni lisas märgitakse: „Paljud sidusrühmad leiavad, et sotsiaalse ettevõtluse poliitika peab hõlmama kõiki sotsiaalseid ettevõtteid (ühistud, vastastikused ühingud, ühendused, sihtasutused jne). EL peab tegema ettepaneku kehtestada Euroopa põhikiri vastastikuste ühingute jaoks, et nad saaksid tegutseda piiriüleselt, ühineda ja vastata direktiivi „Solventsus II” väljakutsetele, ning samuti ühenduste jaoks.” Selle ürituse käigus teatas ettevõtluse eest vastutav komisjoni volinik Antonio Tajani, et komisjon on käivitanud seadusandliku algatuse põhikirja kavandi osas.

3.1

ELi liikmesriikides esineb väga palju erinevaid vastastikuste ühingute õiguslikke vorme. Need vastastikuste ühingute eri vormid ja nende roll sõltub vastastikuste ühingute kultuurist ja ajaloost igas riigis. Ajalooliselt panid vastastikused ühingud Euroopas aluse esimestele sotsiaalkindlustuse vormidele. Praegu on ELis vastastikuste ühingute põhieesmärk olla üldhuvist lähtudes oma liikmete teenistuses, tagada oma liikmete riskide kate, pakkudes neile kindlustus-, sotsiaal-, tervishoiu- ja üksikisiku tugiteenuseid.

3.2

Kokku on ELis registreeritud ligikaudu 40 vastastikuste ühingute liiki. Ligi 95 % neist järgib viit ühist juhtimispõhimõtet:

3.3

Vastastikkuse põhimõttel toimivate organisatsioonide turuosa on Euroopas keskmiselt 15,8 % (12,8 % elukindlustus ja 20,5 % kahjukindlustus). Hinnatakse, et vastastikused ühingud osutavad tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid ligikaudu 230 miljonile Euroopa kodanikule, kellest umbes 100 miljonit on kaetud kohustusliku haiguskindlustusega. Nad annavad Euroopas tööd ligikaudu 3 50  000 inimesele. Üldiselt tunnistatakse, et majandusele on tema struktuuride mitmekesisus kasulik, sest see suurendab kohanemisvõimet turu muutuste korral. Lisaks annab vastastikuste ühingute pikaajaline toimimisviis neile kriisi ajal kapitaliühingute ees eelise.

4.1

Euroopa Liidus on Euroopa põhikiri vaid äriühingutel ja ühistutel ning Euroopa sihtasutuse põhikirja kavand on arutamisel, kuid vastastikustel ühingutel Euroopa põhikirja ei ole (4).

4.2

Euroopa integratsiooniprotsessi tulemusel kasvab töötajate, ettevõtete ja kodanike liikumine. Nende tervishoiu-, sotsiaal- ja muid kindlustusriske peab olema võimalik katta kogu ELi territooriumil ilma õiguste, hüvitiste ja kaitse katkemiseta.

4.3

Komisjon ja nõukogu tegelevad praegu selliste teemadega nagu finants- ja kindlustusteenused (BASEL III, Solventsus II) ning töötajate lähetamine ja liikuvus. 1. jaanuarist 2014 kehtib liikmesriikides uus direktiiv piiriüleste tervishoiuteenuste kohta. Kuid liikmesriikide vastastikustel ühingutel on õiguslikult võimalik osaleda Euroopa integratsiooniprotsessis ja siseturu arendamises vaid juhul, kui nad muudavad oma vormi, võttes endale kas Euroopa ühistu või Euroopa äriühingu staatuse. Vastastikused ühingud peavad seda vastuvõetamatuks ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahab omalt poolt väärtustada ettevõtlusvormide, sh sotsiaalsete ettevõtete mitmekesisust, et säilitada Euroopa majandus- ja sotsiaalpärandit.

4.4

Kindlustusandjate usaldatavusnõuete raamistik Solventsus II on veel üks element, mis räägib Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja poolt. Viimane aitaks vastastikustel ühingutel saada nö hajutamisest tulenevat kasu ning teostada edasikindlustuse ja varahalduse tehinguid, et vähendada oma kulusid liikmete hüvanguks.

4.5

Vastastikustel ühingutel ei ole juurdepääsu kapitaliturgudele, seepärast on neil vaja ühiseid, sh ka ELi tasandi koostöövahendeid, et mitte olla väga konkurentsitihedal turul sunnitud tegevust lõpetama.

4.6

Euroopa tasandil tegutsevate vastastikuste ühingute eesmärk ei ole seotud mitte ainult konkurentsiga või uute turgude otsimisega, vaid peamiselt sooviga muuta oma liikmetele osutatavaid teenuseid paremaks.

4.7

Vastastikused ühingud vajavad üldiselt ELilt ametlikku tunnustust, mis annaks neile õigusliku aluse ja legitiimsuse Euroopa integratsiooniprotsessis osalejatena.

4.8

Euroopa vastastikuse ühingu põhikirja vastuvõtmine tähendaks vastastikuste ühingute olukorra ning nende majandusliku ja sotsiaalse rolli tunnustamist, selle tunnustamist, et neil on eriline osa inimeste riskide haldamise valdkonnas, eelkõige sotsiaal- ja tervisekaitse vallas.

4.9

Kokkuvõtteks soovib komitee, et vastastikkuse mudelit tunnustataks ELi tasandil sidusa õiguskorra abil, arvestades selle majanduslikku kaalu ja sotsiaalset rolli. Lisaks võimaldaks see vältida liigseid halduskulusid, saavutada mastaabisäästu ja edendada vastastikkust kõigis ELi liikmesriikides (sh neljas liikmesriigis, kus vastastikkuse vormi ei ole seni veel üldse kasutatud), toetudes täielikult sellele uuele põhikirjale, asutamisvabadusele ja teenuste osutamise vabadusele.

5.1

Euroopas valitseb vastastikuste ühingute suur mitmekesisus (registreeritud on ligikaudu 40 liiki), kuid sellest mitmekesisusest hoolimata on 95 %-l neist samad juhtimispõhimõtted. Seepärast soovitab komitee, et põhikirjaga reguleeritaks ühingu juhtimist ja mitte selle tegevust.

5.2

Lisaks võimaldab Euroopa vastastikuse ühingu põhikiri oma rühma aspekti poolest säilitada Euroopa vastastikuste ühingute mitmekesisust nende algses vormis. See võimaldab säilitada struktuuride identiteedi, saavutades selle ühise vahendi abil mastaabisäästu (ühised ostud, ühised tooted). Selliste struktuuride rahvusliku mitmekesisuse säilitamiseks, mis iseloomustab vastastikuste ühingute õiguslikku vormi üle kogu Euroopa, soovitab komitee keskse elemendina kehtestada liikmetele võimalikult suur vabadus struktuuri ja põhikirja osas.

5.3

Põhikiri ei oleks kohustuslik, vaid vabatahtlik, et mitte avaldada mõju liikmesriikide seadustele.

5.4

Oluline on sätestada vastastikuste ühingute võimalus omavahel rühmituda ning soodustada piiriüleseid tehinguid, et edendada vastastikkuse Euroopa mõõdet.

5.5

Määruse ettepanek peab võimaldama:

5.6

Euroopa vastastikune ühing, nagu ka riiklikud vastastikused ühingud, allub ka edaspidi liikmesriikide üldeeskirjadele, nagu eeskirjad töötajate kaasamiseks otsustusprotsessi, tööõigus, sotsiaalõigus, maksuõigus, konkurentsiõigus, tööstus- ja intellektuaalomandi õigus, maksejõuetuse ja maksete peatamise menetlus. Euroopa vastastikusele ühingule tuleb täielikult kohaldada vastastikuste ühingute tegevust ja järelevalveasutuste poolset kontrollimist puudutavaid riiklikke erieeskirju. Seega kohaldatakse nimetatud valdkondades ja muudes, käesoleva määrusega reguleerimata valdkondades liikmesriikide õiguse ja ELi õiguse sätteid.

5.7

Eeskirjad töötajate kaasamiseks Euroopa vastastikusesse ühingusse on kehtestatud töötajate õigusi käsitlevates direktiivides, mis kõnealuse määruse lahutamatu täiendus ja mida tuleb koos määrusega rakendada.

5.8

Euroopa vastastikuse ühingu põhikirjas peaks olema võimalik sätestada, et üldkoosolek võib olla liikmete või liikmete esindajate koosolek. Mis puudutab hääleõigust, tuleks lisaks kõigile liikmetele võrdse hääleõiguse andmisele („üks inimene, üks hääl”) ette näha ka häälte arvestamine erinevatel alustel.

—

Euroopa sihtasutuse põhikirja kohta, ELT C 351, 15.11.2012, lk 57,

—

ühistute edendamise kohta, ELT C 234, 22.9.2005, lk 1,

—

Euroopa äriühingu põhikirja kohta, ELT C 129, 27.4.1998, lk 1.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/21

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni sotsiaalsete investeeringute paketti ja eelkõige kavandatavat paradigma muutust, mille kohaselt ei nähta sotsiaalseid investeeringuid ühekülgselt kulutegurina, vaid investeeringuna tulevikku.

1.2

Selle põhjal näeb komitee sotsiaalsete investeeringute mitmekordset positiivset mõju eriti tööturule ja riigi eelarvele järgmistes valdkondades:

1.3

Seejuures esitatakse positiivsed mõjuahelad ning näidatakse, et

1.4

Sotsiaalne, majanduslik, eelarveline ja ühiskondlik kasu, st sotsiaalsetest investeeringutest saadav mitmekordne tulu on seda suurem, mida paremini on nende puhul arvesse võetud usaldusväärset makromajanduslikku ja institutsioonilist konteksti.

1.5

Komitee leiab, et laiapõhjalise sotsiaalsete investeeringute paketi järjekindla ja eduka rakendamisega on seotud järgmised põhinõudmised:

2.1

Komitee on seisukohal, et just kriisi ajal on sotsiaalsete investeeringute vajadus tohutult suur, et võidelda kasvava vaesumisohuga. Sotsiaalsed investeeringud loovad ka suure üleeuroopalise tööhõivepotentsiaali, realiseerimiseks tuleb koondada era- ja avaliku sektori investeeringud (1).

2.2

Seepärast tervitab komitee komisjoni sotsiaalsete investeeringute paketti, (2) millega kutsutakse liikmesriike üles keskenduma tugevamalt sotsiaalsetele investeeringutele, eelkõige kavandatud paradigmamuutusele, et mitte näha sotsiaalsetes investeeringutes ühekülgselt kulutegurit, vaid investeeringut tulevikku (3).

2.3

Dokumendis märgiti ka seda, et mõjule ja tulemustele suunatud ning järjekindlalt ellu rakendatud sotsiaalsed investeeringud suurendavad kestvalt inimeste tööhõivevõimalusi ning annavad olulise panuse strateegia „Euroopa 2020” tööhõivepoliitika eesmärkide saavutamisse.

2.4

Seepärast palus komitee komisjonilt ka sotsiaalsete investeeringute paketi konkreetse rakenduskava esitamist.

2.5

Komisjoni algatuse kitsaskohaks peeti vastuseta küsimusi seoses rahastamisega ning märgiti, et ilma valdava, ühekülgselt kulude säästmisele suunatud poliitika muutmiseta ei ole suuremaid sotsiaalseid investeeringuid puudutavate ettepanekute edukas rakendamine realistlik.

2.6

Sellele rajaneb käesolev arvamus, keskendudes sotsiaalsete investeeringute mitmekordsele positiivsele mõjule eelkõige tööturu ja riigi eelarve jaoks ning tuues välja konkreetsed nõudmised ja soovitused sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamiseks.

3.1

Komisjon omistab sotsiaalpoliitikale kolm keskset ülesannet (4): erinevatesse riskiolukordadesse sattunud inimeste toetamine, majanduse stabiliseerimine ja sotsiaalsed investeeringud. Sellist eristamist ei tohi võtta kui vastastikust piiritlemist, pigem näitab see aktiivse poliitikaloome võimalusi. Sealjuures tuleb tähelepanu pöörata nii poliitikavaldkondade kui ka (institutsiooniliste) raamtingimuste vastastikusele täiendavusele, mille kaudu võimaldatakse lõpuks ka sotsiaalset ühtekuuluvust.

3.2

Mitte ainult komitees, vaid ka teadusringkondades (5) ja ELi poliitikas on kinnitust leidnud mõistmine, et heaoluühiskonda suunatavate investeeringute tulemus ei ole mitte üksnes sotsiaalne areng, vaid need tasuvad end ära ka majanduslikust ja eelarvelisest aspektist (6). Samas puuduvad võrreldavad standardid, mis aitaksid tuvastada ja hinnata sotsiaalsete investeeringute kõiki positiivseid välismõjusid.

3.3

Sõltuvalt konkreetse riigi kavast ja võetud meetmete ulatusest, on hästi kavandatud, mõjusate ja tõhusate sotsiaalsete investeeringute mitmekordne positiivne mõju aga vaieldamatu: rahuldatakse olemasolevad sotsiaalsed vajadused ja luuakse tööhõivevõimalused, edendatakse (ka soolist) võrdõiguslikkust, ühtlasi korvavad suurenev tööhõive ja vähenev töötus olulisel määral tehtud kulutused. Sotsiaalsed investeeringud on investeeringud selles mõttes, et nende puhul ei saa enamasti eeldada viivitamatut kasu, vaid nende positiivne mõju avaldub pikema aja jooksul (nt investeeringud haridusse, lastehoidu, tervishoiu edendamisse, eri eluetappidele kohandatud töötingimustesse).

3.4

Sotsiaalsetest investeeringutest saadav mitmekordne kasu on seda suurem, mida paremini on nende puhul arvesse võetud täiendavat, institutsioonilist ja terviklikku poliitilist konteksti. Väga vajalikud on strateegiline planeerimine ja struktureeritud järelevalve, pidades silmas strateegia „Euroopa 2020” eesmärke.

3.5

Arvestades tööpuuduse praegust tõsist ja lähitulevikus vaevalt paranevat olukorda, võib sotsiaalsete investeeringute märkimisväärsest suurendamisest majanduskasvu hoogustumisele ja suuremale tööhõivele oluline abi olla. Olemasoleva tööhõivepotentsiaali ärakasutamine nõuab, et järjekindlalt järgitaks poliitikat, mis avab inimestele võimalused majanduses ja ühiskonnas osalemiseks. Siinkohal omandavad keskse tähtsuse mõjule ja tulemustele suunatud sotsiaalsed tulevikuinvesteeringud, eriti sotsiaalteenuste arendamine, mis avaldab tööhõivele üldiselt palju suuremat mõju kui ükski teine avaliku sektori rahapaigutamise viis.

3.6

Lisaks tööturule avalduvale positiivsele mõjule võivad sotsiaalsed investeeringud vähendada riikide eelarvekoormust viisil, mis ei konkureeri eelarve konsolideerimisega. Komitee on juba märkinud, et katset jõuda majanduslanguse ajal eelarve konsolideerimiseni ühekülgselt kulude kärpimise teel peetakse üldiselt ebaõnnestuks (7). Keskpikas ja pikas perspektiivis saavutatakse tasakaal tulude ja kulude vahel pigem struktuursete probleemide lahendamisega investeeringute kaudu, mis pikas perspektiivis jälle suurendaks avaliku sektori tegutsemisruumi. Praegused analüüsid näitavad, et kaasava majanduskasvu edendamine ja tööhõivemäära tõstmine vastavalt strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele tooksid täiendavaid võimalusi kõikide Euroopa riikide eelarvetele kuni 1  000 miljardi euro ulatuses (8).

3.7

Täiendavalt tuleb arvesse võtta, et eriti sotsiaalvaldkonnas on ka tegevusetusel oma hind ning investeeringute tegematajätmise kulud võivad tagantjärele olla sageli mitu korda suuremad; See mõte, mille kohaselt on parandamine kulukam kui ennetus, kajastub ka mitmes komisjoni teatises (9). Sotsiaalsed investeeringud tähendavad lühiajalises plaanis küll kulusid, kuid keskpikas kuni pikas perspektiivis ühiskonna heaolu suurenemist ja suuremat tulu riigieelarvesse, mis lisaks tulevikus kulusid oluliselt vähendab (10).

3.8

Mitte kõik sotsiaalsed kulud ei ole iseenesest ka sotsiaalsed investeeringud. Mõnel sotsiaaltoetusel on põhimõtteliselt tarbimisega seotud mõju (nt pensionid, töötushüvitis). Komitee on siiski alati rõhutanud jätkusuutlikesse sotsiaalkindlustussüsteemidesse tehtavate investeeringute tähtsust tarbimise ja majanduse toetamisel (eelkõige kriiside ajal), sest automaatsete stabilisaatoritena toetavad need sissetulekuid ja nõudlust ning seega aitavad kriisidega Euroopas toime tulla (11).

4.1

Investeeringud sotsiaalteenustesse. Suuremad investeeringud sotsiaalse taristu toimimisse ja edendamisse (mh hooldusse, eakate hooldusse, tervishoidu, puuetega inimestele suunatud teenustesse, tugikodudesse, nõustamiskeskustesse jne) loovad töökohti, andes ühtlasi olulise panuse tööjõus osalemise määra suurenemisse, (12) ning aitavad keskpikas ja pikas perspektiivis vähendada koormust riigieelarvele (13) ja elavdada piirkonna majandust. Komisjoni arvutuste kohaselt on tervishoiu valdkonnas tööhõive 0,5 % suuruse aastase kasvumäära korral oodata 2020. aastaks sektoripõhist tööhõivekasvu vähemalt ühe miljoni töökoha võrra (14). Komitee on viidanud korduvalt asjaolule, et nii avalikus kui ka erasektoris peab seejuures olema tegu töökohtadega, millega kaasneb kvaliteetne töösuhe ja õiglane tasustamine (15).

4.2

Investeeringud lastehoidu. Arvukad uuringud näitavad lastehoiu näitel, et sihipäraste investeeringute abil on võimalik sotsiaalsed edusammud siduda konkurentsivõime suurendamisega (16). Viimased arvutused näitavad, et Barcelona eesmärkide saavutamiseks tehtavad avaliku sektori investeeringud lastehoiu valdkonnas toovad lisaks märkimisväärsele tööhõive kasvule kaasa ka olulise täiendava tulu riigi rahandusse. Nii näitab Austrias läbiviidud uuring, (17) et isegi kesiste majandusväljavaadete puhul osutusid investeerimiskulud neli aastat hiljem saadavatest tuludest väiksemaks. Täiendavad positiivsed mõjud riikide eelarvetele avalduvad majandus- ja regionaalpoliitika hoogustumises, otsese tööhõive kasvus, töötushüvitisteks tehtavate kulutuste vähenemises jpm. Komitee ootaks selleski valdkonnas tõhusamat uurimistegevust ja parimate tavade tõhusamat tutvustamist.

4.3

Investeeringud lastesse. Komisjon nõuab ennetavaid meetmeid varajaste investeeringute kaudu, et parandada (mitte ainult ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga) laste arengu- ja osalemisvõimalusi (18). Oma soovituses, mis käsitleb lastesse investeerimist, näitab komisjon, et ennetavad investeeringud laste vaesuse vältimiseks on saavutatavad terve hulga meetmetega. Seejuures selgitatakse heatasemeliste hooldusasutuste laiendamise positiivset mõju: võimete edendamine, väiksem risk varakult koolist lahkuda, töö leidmise võimaluste paranemine eriti naiste hulgas ning majanduskasvu hoogustumine piirkondlikul tasandil (19).

4.4

Investeeringud haridusse ja noorte töötuse vastu võitlemisse. Jätkusuutlik Euroopa on saavutatav üksnes kõrgema haridustaseme ning üld- ja kutsehariduse puudujääkide kaotamise abil. Inimeste ja majanduse vajadustele vastavate haridusinvesteeringutega kaasneb suurem tootlikkus ja suuremad maksu- ja sotsiaalkindlustustulud. OECD arvutused avaliku sektori hariduskulude tasuvuse kohta näitavad, et tasuvusäär on keskmiselt 7,8 % (20). Sotsiaalsete investeeringute riiklikes strateegiates tuleb keskset tähelepanu pöörata noorte tööhõive edendamisele. Õigustatult julgustatakse liikmesriike töötama välja mõjusaid meetmeid, mis on suunatud noortele, sh eelkõige mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET-noored). Majanduslik kahju, mida põhjustab noorte eemalejäämine tööturust ja haridussüsteemist, on Eurofoundi hinnangul aastas 150 miljardit eurot ehk 1,2 % Euroopa SKPst (21).

4.5

Investeeringud tööhõive edendamisse. Töötuse, eriti noorte töötuse ja pikaajalise töötuse kõrge määr ei ole suur koorem mitte üksnes asjaomastele inimestele ja nende lähedastele. Ka riigi eelarve jaoks on töötuse süvenemine suur väljakutse, millega toime tulemiseks tuleb võtta meetmeid kvalifikatsiooni tõstmiseks ja edendada tööhõivet (22). Mida kauem töötus kestab, seda keerulisem on tööturu pakkumist ja nõudlust sobitada. Eelkõige teadmiste- ja tehnoloogiapõhises majanduses takistavad puudulikud oskused ja töökogemuse puudumine otsustaval määral püsiva edu saavutamist tööturul.

4.6

Investeeringud demograafiliste muutustega toimetulekuks ja eakate tööhõivevõimaluste parandamiseks. Komitee on korduvalt märkinud, et tööturul on demograafiliste muutustega toimetulekul võtmetähtsus. Kui olemasolevat tööhõivepotentsiaali paremini kasutada, on maksumaksjate ja toetusesaajate suhet võimalik vaatamata eakate arvu suurenemisele üldiselt stabiilsena hoida (23). Vaatamata prognoositavale nihkele vanuselises struktuuris ei investeerita paljudes ELi riikides ikka veel piisavalt vanuse kasvu arvestavatesse tööelu tingimustesse (eluetappidele kohaste töötingimuste loomine) ega tööhõive suurendamisse.

4.7

Investeeringud haiguste ennetusse ja rehabilitatsiooni. Positiivne mõju on ka töö- ja üldise tervishoiu edendamisel, sest tööalane konkurentsivõime ja risk tööta jääda on tihedalt seotud füüsilise ja psüühilise tervisega. Kui õigel ajal ohutegureid ei märgata ega sekkuta, on tagajärjeks mitte ainult üksikisikute kannatused, vaid ka suured sotsiaalsed kulud. Riigi eelarve pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb suurendada haiguste ennetusse investeerimist.

4.8

Investeeringud sotsiaalelamutesse. Nagu Euroopa Parlament ja Regioonide Komitee, nii näeb ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sotsiaalelamute rajamises sotsiaalse ühtekuuluvuse võtit ning nõuab, et selleks loodaks Euroopa raamistik (24). Sealjuures peab olema tagatud subsidiaarsuse põhimõtete järgimine nii, et liikmesriigid saaksid jätkuvalt ise määratleda sotsiaaleluruumide kriteeriumid. Selliste investeeringute järele on tungiv sotsiaalne vajadus (eelkõige seoses vaesuse vähendamise ja sotsiaalse kaasamisega), samas luuakse piirkondades töökohti, stabiliseerides sellega majandust ja aidates näiteks investeeringutega soojustuse uuendamisse kaasa kliimamuutuste surve ja kütteostuvõimetusega toimetulemisele (25).

4.9

Investeeringud tõketeta ühiskonda. Komitee on juba korduvalt rõhutanud tõketeta ühiskonna edendamise vajadust (26). Sellega seoses peaks sotsiaalsete investeeringute rõhuasetus olema muu hulgas investeeringutel eakate ja puuetega inimeste vajadustele vastavate avalike ruumide ja korterite ning vastavate taristute rajamisse, edendamaks liikuvust ja ebasoodsas olukorras olevatele ühiskonnarühmadele suunatud hõlpsalt ligipääsetavate, taskukohaste ja kvaliteetsete sotsiaalteenuste loomist.

4.10

Investeeringud sotsiaalsesse ettevõtlusse. Komitee tervitab asjaolu, et komisjon on tunnustanud sotsiaalmajanduse olulist rolli sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamisel. Sotsiaalmajandus on sageli otseselt kaasatud investeeringute rakendamisse. Nende ülesannete täitmise toetamiseks tuleb lihtsustada sotsiaalsetele ettevõtetele sobival viisil juurdepääsu avaliku sektori vahenditele ja erakapitalile. Liikmesriigid peaksid rohkem kasutama innovaatilisi rahastamisviise, nt erasektori kaasamine, mis võib aidata ka eelarvevahendeid kokku hoida (27). Komitee rõhutab aga veel kord, et see ei tohi mingil juhul viia sotsiaalpoliitika kommertsialiseerumiseni ega killustunud lähenemiseni. Riik ei tohi sotsiaalpoliitilisest vastutusest kõrvale hoida (28).

5.1.1

Komitee on seisukohal, et sotsiaalteenuste laiendamine suurendab tööhõivet rohkem kui mis tahes muu avaliku sektori kulu vorm. Seetõttu nõuab komitee tungivalt Euroopa heaoluühiskonna tulemuslikku ja jätkusuutlikku edasiarendamist, et selle potentsiaal Euroopa majanduse täiendava tootlikkuse näol täielikult avaneks.

5.1.2

Laiapõhjalise sotsiaalsete investeeringute paketi edukaks kasutuselevõtuks ja rakendamiseks on vaja usaldusväärset makromajanduslikku ja institutsionaalset baasi. Ilma ühekülgse kulude kärpimise poliitika muutmiseta ei ole eeskätt ühiskonna võimalikult ulatusliku osa edukas tööturule integreerimine ega õiglane sotsiaalne ja majanduslik kaasamine saavutatav.

5.1.3

Sotsiaalsete investeeringute paketi ja sellega seotud ülesannete kontekstis rõhutab komitee seepärast nõuet täita Euroopa majanduse elavdamise ja investeerimiskava 2 % ulatuses SKPst (29).

5.2.1

Paradigmamuutus investeerivate ja ennetavate strateegiate suunas peamistes valdkondades (sh haridus-, sotisaal-, tööturu-, tervishoiupoliitika) toimib alles siis, kui on tagatud rahastamine nii ELi eelarves kui ka liikmesriikide eelarvetes.

5.2.2

Komitee kordab oma veendumust, et eelarvete eelseisvate konsolideerimiste raames ei tuleks seetõttu võtta arvesse mitte ainult kulude poolt, vaid koos avaliku sektori kulutuste tõhususe ja tulemuslikkuse tõstmisega on möödapääsmatu ka uute sissetulekuallikate leidmine (30). Sellega seoses on komitee seisukohal, et liikmesriikides tuleks tugevdada maksutulude baasi, sh kehtestades finantstehingute maksu, sulgedes maksuparadiisid, lõpetades maksude vähendamise võidujooksu ning võttes meetmeid maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks. Lisaks sellele oleks asjakohane maksusüsteemide üldine läbivaatamine, kusjuures arvesse tuleks võtta eri liiki tulude ja varadega seotud maksete küsimust (31).

5.2.3

Komitee küll toetab komisjoni seisukohti, et sotsiaalsete investeeringute edendamise peamiseks vahendiks peaks olema Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ning 20 % ESFi vahenditest tuleb igas liikmesriigis reserveerida sotsiaalsele kaasamisele ja vaesuse vastu võitlemisele. Siiski näeb komitee, et vajalikud on ka teised ELi fondid. Nii tuleks kasutusele võtta ja riiklikes kokkulepetes kindlaks määrata olulised vahendid sotsiaalteenuste, näiteks lastehoiu, hoolduse või liikuvuse jaoks maapiirkondades nii Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) kui ka Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF).

5.2.4

Komitee suhtub äärmiselt kriitiliselt majanduse juhtimise raamistiku tingimustesse, milles nähakse Ühtekuuluvusfondi vahendite vähendamist karistusena ELi makromajanduslike nõuete täitmata jätmise korral. See mitte ainult ei mõju protsükliliselt ja piiravalt majandusarengule, vaid raskendab just programmiriikides veelgi vajalike investeeringute tegemist. Vastupidiselt sellele tuleb majanduskasvu hoogustada ja tuge pakkuda ning veelgi suurendada Euroopa kaasrahastamist eelkõige neis riikides, kus finantskriisi mõju on eriti suur.

5.3.1

Komitee nõuab suuremat keskendumist sotsiaalsetele investeeringutele Euroopa poolaasta koordineerimisprotsessis. Seda uut rõhuasetust tuleb konkreetselt arvestada aasta majanduskasvu analüüsis ja riigipõhistes soovitustes. Seejuures tuleb selgelt väljendada, et suuremad sotsiaalsed investeeringud on kooskõlas eelarve majanduskasvu soodustava konsolideerimisega.

5.3.2

Selle eesmärgi saavutamiseks toetab komitee Euroopa Komisjonis peetavat arutelu nn finantseerimise kuldreegli rakendamise üle, st jätta tulevased avaliku sektori investeeringud majandus- ja rahaliidu eelarve-eeskirjade raamistikus riikliku netopuudujäägi arvutamisel välja. Nii ei jää tegemata investeeringud, mis annaksid pikas perspektiivis puhaskasumit. Komitee ärgitab arutama seda, kas finantseerimise kuldreeglit võiks kasutada ka ELi struktuurifondide vahenditega toetatavate sotsiaalsete investeeringute puhul.

5.3.3

Sotsiaalsete investeeringute edendamine peab olema keskne element ka majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniste läbivaatamisel strateegia „Euroopa 2020” 2014. aasta vahekokkuvõtte tegemise käigus.

5.3.4

Komitee arvates on hädavajalik rohkem konsulteerida kõigil tasanditel ja vahetada teavet kõigi sidusrühmadega, kelle pädevuses on sotsiaalsete investeeringute rakendamine, ning kaasata neid otsustamisse ja järelevalvesse.

5.4.1

Alus, mille põhjal tulevase poliitikasuuna kohta otsuseid tehakse, peab olema kvaliteetsem ja terviklikum. Üldiselt tuleks sotsiaalsete investeeringutega seoses püüelda ajaliselt paindliku, elutsüklil põhineva ja ennetavat lähenemisviisi poole, mis pakub suuremat kulude läbipaistvust kui pelk statistiline kulude-tulude analüüs (32).

5.4.2

Arvestades erinevate poliitikavaldkondade keerukaid seoseid, on tulemuslikkuse mõõtmiseks vaja paremaid meetodeid ja suuremat läbipaistvust, kasutades nt kulude-tulude analüüsi vormi, mis hõlmaks üldist ühiskondliku kasu mõistet või erinevate poliitikameetmete stsenaariumide kirjeldusi ajas, võttes arvesse keskpikka ja pikka perspektiivi.

5.4.3

Esimene võimalik samm oleks olemasolevate standarditud pikaajaliste prognooside metoodiline edasiarendamine üksikutes, sh rahvastikuga seotud kuluvaldkondades (nt haridus, hooldus, tervishoid, pensionid). 2015. aasta aruanne rahvastiku vananemise kohta oleks sobiv võimalus riiklikes oludes vajalike ja eelarves ettenähtud sotsiaalsete investeeringute nö tulude esiletoomiseks. Siiani on see tähelepanuta jäänud ja põhjustanud alati kulude moonutatud ja ülepaisutatud kajastamist.

5.4.4

Ka ei ole teada, millise tähenduse omandavad sotsiaalsed näitajad majandus- ja rahaliidu kehtivas institutsioonilises raamistikus. Kui need saavad kõnealuses poliitikavaldkonnas reaalse tähenduse, on kindlasti soovitatav neid näitajaid täiustada.

5.4.5

Komitee arvates on huvipakkuv ka Euroopa Parlamendi üleskutse, (33) et komisjon koostaks sotsiaalsete investeeringute ühiste näitajate tulemustabeli, mis hõlmaks hoiatusmehhanismi liikmesriikide tegevuse jälgimiseks, samuti parlamendi üleskutse komisjonile kontrollida allakirjutamist sotsiaalsete investeeringute paktile, millega määratakse kindlaks investeeringute sihid ja luuakse kontrollimehhanism.

5.5.1

Komitee arvates on komisjoni kavandatud poliitiline tegevuskava sotsiaalsete investeeringute paketi rakendamiseks liiga kaitsev ja kutsub seepärast komisjoni üles esitama konkreetsema ja pikaajalisema tegevuskava (vähemalt aastani 2020).

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/28

1.1

Komitee tunneb heameelt uue teatise üle, mille eesmärk on anda liikmesriikidele juhiseid selle kohta, kuidas kasutada parimal viisil ära riigi sekkumist. Komitee peab seda võimaluseks, mille abil poliitikasuundi liikmesriikide seni saadud kogemuste taustal täpsustada ja anda ELi elektrienergia turu integratsioonile uut hoogu, suunates seda selgemalt kõigi kodanike (eelkõige kõige haavatavamate isikute) huvidele ja kütteostuvõimetuse kaotamisele ELis.

1.2

Komitee soovitab selgitada mõisteid „riigi sekkumine” ja „riigiabi”. Riigi sekkumise parimal viisil kasutamine ei tähenda seda, et sekkumist tuleks süstemaatiliselt vähendada või see kaotada, vaid et seda tuleks optimaalselt kasutada.

1.3

Komitee soovib, et riigi sekkumine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil oleks järjepidevam, et hoida ära mistahes negatiivseid mõjusid.

1.4

Komitee soovitab komisjonil kanda hoolt selle eest, et teatise eesmärgid ei takistaks 2020. aasta eesmärkide saavutamist.

1.5

Paremini integreeritud, sügavamast ja sujuvalt toimivast elektrienergia turust saaksid kasu tootjad ja tarbijad (sealhulgas VKEd, käsitöölised ja muud väikesemahulised tootjad). Ent riigipiirid tekitavad jätkuvalt suuri takistusi õigusnormide, ülekandevõimsuse, hinna struktuuri jne osas.

1.6

Komitee tuletab meelde, et viivitamata tuleb luua transporditaristu ja tugevdada elektriühendusi.

1.7

Komitee toetab komisjoni ideed viia taastuvenergia toetused Euroopa tasandile ja soovitab komisjonil veelgi hõlbustada liikmesriikidevahelise koostöö mehhanisme eesmärgiga edendada piiriülest toetust.

1.8

Komitee nõustub, et uute tehnoloogiate toetamist tuleks uuesti kaaluda sedamööda, kuidas need välja arendatakse. Komitee leiab, et komisjon peaks esitama mõiste „väljaarendatud energia” selge määratluse, mida võib tulevastele arengutele kohandada.

1.9

Komitee on täiesti nõus, et elektrienergia siseturg ei ole omaette eesmärk. See peab olema kujundatud kõigi tarbijale, eeskätt kõige haavatavamate isikute kasu silmas pidades. Komitee toetab ideed töötada välja Euroopa tasandi meetmed, et suurendada tarbijate kui kesksete osalejate mõju, nii et nendest kujuneksid nii tarbijad kui osalejatest tarbijad. Komitee kutsub komisjoni kiirendama oma sellealast tööd ning esitama meetmed ja algatused selle kohta, kuidas riigi sekkumist kõige paremini ära kasutada, et kaotada kütteostuvõimetust.

1.10

Komitee rõhutab, et elekter on põhiline esmatarbekaup, mida tuleb sellisena hallata. Üldise majandushuvi nimel võib liikmesriik sellega siduda teatud avaliku teenuse pakkumise kohustusi. Üldine juurdepääs energiale peab olema Euroopa energiapoliitika keskmes ja sätestatud aluslepingutes. Konkurentsi huvides ei tohi riigi sekkumise parimal viisil kasutamine elektrienergia sektoris viia nende avaliku teenuse kohustuste vähenemise või piiramiseni, mida liikmesriigid on otsustanud kehtestada. Komitee palub komisjonilt selles küsimuses täit valvsust ja palub tal võtta meetmeid, et vaatamata praegustele eelarvepiirangutele tagataks avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmine ja tugevdataks seda veelgi.

2.1

2008. aastal seadis Euroopa Liit endale kõrgelennulised kliima- ja energiaeesmärgid (3x20). 22. jaanuaril 2014 avaldatud Euroopa uus kliima-/energiapoliitika raamistik 2030. aastaks on komitee järgmise arvamuse teema. Liikmesriigid on teinud edusamme taastuvenergia eesmärkide saavutamise suunas, peamiselt riigi sekkumise tulemusena.

2.2

Lisaks märkisid ELi riigipead ja valitsusjuhid 2011. aasta veebruaris, et eesmärk on elektrienergia siseturg välja kujundada 2014. aastaks. Komisjon on sellest ajast alates avaldanud sellel teemal mitu dokumenti. 15. novembril 2012 avaldas komisjon teatise „Toimiv energiaturg”, mis sisaldas esialgset hinnangut energia siseturu ja selle väljakujundamise tegevuskava kohta. Teatisele järgnes avalik arutelu energia siseturu, energia tootmisvõimsuse piisavuse ja võimsusmehhanismide üle.

2.3

5. novembril 2013. aastal avaldas komisjon teise teatise „Elektrienergia siseturu saavutamine ning riigi sekkumise parim kasutamine” koos komisjoni talituste koostatud viie dokumendiga, mis sisaldavad suuniseid võimsusmehhanismide, taastuvenergia allikate toetusmehhanismide, liikmesriikide taastuvenergia valdkonna koostöö korralduse ja nõudlusele vastamise lahenduste kohta.

2.4

Komisjon märgib, et siseturu loomine ja kliima-/energiaeesmärkide poole püüdlemine on tekitanud uusi väljakutseid, mis nõuavad riigi sekkumise uusi vorme enamjaolt riiklikul tasandil ehk impulssi arendada ja toetada taastuvaid energiaallikaid ja tagada piisav tootmisvõimsus jne.

2.5

Komisjoni teatise eesmärk on anda liikmesriikidele juhiseid selle kohta, kuidas kasutada riigi sekkumist parimal viisil, kohandada olemasolevaid sekkumismeetmeid ja töötada välja uusi. Kui riigi sekkumine ei ole hästi kavandatud, võib see turgu tugevalt moonutada ja tõsta energiahindu nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete jaoks. Seepärast on komisjon esitanud loetelu meetmetest, mis tuleb võtta enne igasugust riigi sekkumist: konkreetse probleemi ja selle põhjuse tuvastamine; tõestamine, et turg ei suuda seda probleemi lahendada; koosmõju hindamine teiste energiapoliitika eesmärkidega ja mitmesuguste riiklike poliitikavahendite koordineerimine; alternatiivsete võimaluste hindamine; elektrisüsteemidele avalduva mõju vähendamine; sekkumiskulude madalal tasemel hoidmine; tootjate ja eraisikute kulude kaalumine; pärast eesmärgi saavutamist nende meetmete järelevalve, hindamine ja järkjärguline kaotamine.

2.6

Komisjoni väitel on eesmärk ehitada järk-järgult üles Euroopa energiaturg, kus pakkumine ja nõudlus toimivad korralikult, hinnasignaalid vastavad poliitilistele eesmärkidele, osalejad on võrdses olukorras ja energia tootmine on tõhus. Välja arendatud tehnoloogiad tuleks järk-järgult allutada turuhinnale, kui toetusmeetmed lõpuks peatatakse. Praktikas tähendab see soodustariifide järkjärgulist kaotamist ja liikumist soodustasude ja muude toetusvahendite suunas, et ergutada tootjaid turusuundumustele reageerima. Samuti soovitab komisjon tungivalt, et liikmesriigid kooskõlastaksid oma taastuvenergia strateegiaid paremini, et vähendada tarbijate kulusid seoses energiahindade ja maksudega. Toetuskavad peaksid üksteisega rohkem vastavuses olema.

2.7

Teatises, mis ei ole küll õiguslikult siduv, määratletakse aluspõhimõtted, mida komisjon kohaldab taastuvenergia toetuskavade, võimsust mõjutavate mehhanismide ja tarbijate nõudlusega kohandumise meetmetega seotud riigi sekkumise hindamisel. Seetõttu mõjutavad need põhimõtted seda, kuidas Euroopa Liidu riigiabi eeskirju kohaldatakse ja kuidas energiat käsitlevaid ELi õigusakte rakendatakse. Komisjon kavatseb teha ka ettepaneku õigusvahendite kohta, et tagada nimetatud põhimõtete täielik rakendamine.

3.2

Komitee on alati toetanud komisjoni algatusi, mille eesmärk on kujundada välja energia siseturg. Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et sel eesmärgil toetab ta Euroopa energiaühenduse rajamist. See võimaldaks tugevdada energiaküsimuste ühist juhtimist optimaalsel viisil, edendades solidaarsust, koostööd ja integratsiooni just turu- ja taristuküsimustes.

3.3

Siseturg ei saa eksisteerida, kuni energiakaubanduses on ikka alles „riigipiirid”, ja piiriülest võimsust tuleks käsitleda samamoodi nagu liine või torusid, mis ei ületa piire. Teatises tuleks rõhutada, et energia siseturul riigipiiride tegeliku kaotamise oluliseks takistuseks jäävad ka ligipääs piiriülesele võimsusele, mitte ainult riigisiseste eeskirjade erinevused. Näiteks sisenemise-väljumise põhine hinnakujunduse metoodika energia ülekandmiseks kõigis liikmesriikides võiks suurendada piiriülest kaubandust, olles eelistatav kakspunktühendustemudelile, kuna see loob põhivõrguettevõtjate jaoks stiimuleid investeerida teeninduspiirkondade piiridel esinevate võimsuse kitsaskohtade kõrvaldamisse. See on kasulik kõigile turul osalejatele, sealhulgas katkendliku taastuvenergia turul osalejatele. Komisjon ja ACER (Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet), nagu ka ENTSO-E (Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustik), peavad läbi vaatama jaotusmehhanismid ja kehtestama põhivõrguettevõtjatele kohustused seoses elektriturgude liitmisega. Läbivaatamist on vaja tagamaks, et riigipiiridel ei ole ühtki potentsiaalset kunstlikku kitsaskohta, mis võiks piirata liikmesriikidevahelisi energiavooge. Sellised kunstlikud kitsaskohad võivad tuleneda riiklikust protektsionistlikust poliitikast, millega kehtestatakse ühesugused siseriiklikud hinnad, või riiklike põhivõrguettevõtjate võimalikest kaubanduslikest väärkasutustest, mis nihutab elektrituru kitsaskohad oma teeninduspiirkonna piiridele. Sellised eeskirjad ärgitaksid põhivõrguettevõtjaid suunama oma investeeringud ülekandevõrkude parematele piiriülestele ühendustele.

3.4

Komitee ärgitab tugevdama elektriühendusi, et viia lõpule elektrienergia siseturg. Komitee toetab kõiki algatusi elektrivõrkude kasutamise sujuvamaks muutmiseks ja tõhustamiseks taastuvenergia arengut silmas pidades. Sellest tulenevalt kiidab komitee heaks sellised koostöövormid nagu Coreso, mis on Euroopa elektrijuhtimiskeskuse eelkäija.

3.5

Lisaks on komitee järjepidevalt võidelnud taastuvenergia allikate suurema kasutamise eest (2). Komitee toetab 2050. aasta eesmärke.

3.6

Taastuvenergia toetuste kord kehtestati ajal, mil taastuvenergia osakaal energiaallikates oli väike ja vastav tehnoloogia alles lapsekingades. Praegu on taastuvenergia osakaal energiaallikate jaotuses märkimisväärselt suurenenud ja suureneb jätkuvalt veel pikka aega. Komitee nõustub komisjoniga, et riiklikku sekkumist tuleb hinnata, järgides nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet, võttes arvesse energiaallikate ja tehnoloogiate väljaarendatuse astet. Komitee leiab siiski, et Euroopa Komisjon peab esitama „väljaarendatud energia” selge määratluse ja selle tehnoloogia arenedes läbi vaatama. Komitee märgib samuti, et taastuvenergia toetuste korra hindamine ja kohandamine tuleks läbi viia tagades, et kodanikud, eeskätt kõige haavatavam osa neist, saaksid Euroopa elektrienergia turust täit kasu. Komitee soovitab hoolt kanda selle eest, et nimetatud toetuse kohandamine ei muudaks Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamist raskemaks. Komitee soovitab komisjonil keskkonna ja energiavaldkonna riigiabi käsitlevaid uusi liidu suuniseid koostades sellele aspektile tähelepanu pöörata.

3.7

Samamoodi tuleks lõpetada järk-järgult taastuvenergia toetuste eraldamine valmimisjärgus tehnoloogiatele, kuid neid tuleks ka nõuetekohaselt koordineerida heitkogustega kauplemise funktsionaalse turu arenguga. Komitee nõustub komisjoniga, et taastuvenergia toetused peaksid olema paindlikud, proportsionaalsed, regressiivsed ja konkurentsivõimelised, võimaldades taastuvenergial üha enam reageerida turusignaalidele ja konkureerida konventsionaalsete üksustega. Taastuvenergia otsetoetused tuleks järk-järgult asendada nõuetekohaselt toimiva heitkogustega kauplemise süsteemiga ja seejärel sujuvalt kaotada.

3.8

Komitee tunneb heameelt komisjoni kavandatavate algatuste üle, mille eesmärk on taastuvenergia toetused Euroopa tasandile viia. Komisjon peaks veelgi hõlbustama liikmesriikidevahelise koostöö mehhanisme eesmärgiga edendada piiriülest toetust, mida kasutatakse praegu vähe. Toetuste Euroopa tasandile viimine on siiski ebatõenäoline seni, kuni liikmesriigid saavad töötada välja individuaalseid poliitikasuundi, tegeleda n-ö parasiitlusega või avaldada naaberriikidele negatiivset välismõju (nt taastuvenergia kiire väljaarendamise toetused Saksamaal tekitavad Poolas ja Tšehhi Vabariigis ringvooge, mis tähendab nendes riikides elektrivarustuse tasakaalu ja kindluse tagamisega seotud lisakulusid). Lihtsam on lahendada need probleemid praegu, kui süsteem on veel suhteliselt uus, mitte hiljem, kui rajasõltuvuse mõjud tugevnevad.

3.9

Üks konkreetne mure seoses taastuvenergia integreerimisega on tõsiasi, et selle tootmine on katkendlik, nõudes tasakaalustamise, varundamise või reservvõimsust. Teatises rõhutatakse ohtu, et liikmesriigipoolse varundusvõimsuse toetusega võidakse tegelikult toetada ebatõhusaid elektrijaamu või subsideerida fossiilkütuseid. Kõigepealt tuleks probleemi leevendada tõhusate päevasiseste, tasakaalustavate ja kõrvalteenuste turgude väljaarendamise kaudu. Kui need on tõepoolest tõhusad, toimivad piiriüleselt ja ka õigete hinnasignaalidega, võivad need lõpuks turgu piisavalt hästi reguleerida, et kaotada vajadus täiendava võimsusmehhanismi järele. Igal juhul peavad kõik reservide või võimsusega seotud hüvitismehhanismid olema „turupõhised, tehnoloogianeutraalsed, mittediskrimineerivad ja avatud piiriülesele osalusele” (3).

3.10

Tootmise piisavust tagavad standardid ja mehhanismid erinevad praegu liikmesriigiti, kuna pakkumise ja nõudluse tasakaal on liikmesriikides erinev. Riigi sekkumine on vajalik, et tagada varustuskindlus ja luua riiklikud reservid. Kuna aga turud on omavahel üha enam seotud ja üksteisest sõltuvad ning selleks, et vältida erinevate, killustatud süsteemide kooseksisteerimist, tuleks ergutada riikidevahelist konsulteerimist ja koostööd, eeskätt elektrivaldkonna koordineerimise rühmas, ning komisjon peaks uurima siiani saadud positiivsetel kogemustel põhineva Euroopa tootmisvõimsuse turu teostatavust.

3.11

Komitee nõustub komisjoniga, et Euroopa energia- ja kliimapoliitika eesmärkide saavutamises on oluline roll riigi sekkumisel. Komitee leiab, et riigi sekkumise parimal viisil kasutamine ei tähenda tingimata selle vähendamist või kaotamist, vaid riigi jõupingutuste optimaalset kasutamist. Komitee leiab, et sedalaadi sekkumine peab mängima kütteostuvõimetuse vastases võitluses veelgi tähtsamat rolli, ning et riigi sekkumine peab selles valdkonnas olema sihipärane. Komitee kutsub komisjoni üles esitama nende aspektide kohta ettepanekuid ja tegema algatusi.

3.12

Komitee soovib siiski rõhutada, kui tähtis on võtta meetmeid tagamaks, et riigi sekkumine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil oleks kogu Euroopas järjepidev. Teatud olukordades võib selline sekkumine avaldada negatiivset mõju Euroopa tasandil.

3.13

Samal ajal osutab komitee sellele, et energiaallikate jaotus moodustab osa riiklikust suveräänsusest, kuni see ei moonuta märkimisväärselt konkurentsi ja on kooskõlas riigiabieeskirjadega. Kuna sedalaadi sekkumine mõjutab teisi Euroopa riike, on komitee seisukohal, et liikmesriikidevahelist koordineerimist tuleks tõhustada, eeskätt elektrivaldkonna koordineerimise rühmas, et saavutada Euroopa tasandil suurem ühtsus.

3.14

Seoses sellega märgib komitee, et oleks asjakohane, kui komisjon teeks selget vahet riigi sekkumisel ja riigiabil.

3.15

Riigi sekkumine mõjutab elektrienergiaga seotud kulusid ja hindu. Komisjon tunnistab, et iga energiatehnoloogia hinda on võrreldaval alusel raske kindlaks määrata ja seega on keeruline ka hinnata riigipoolse sekkumise vajalikku taset. Komitee käsitleb oma järgmises arvamuses põhjalikult komisjoni 22. jaanuaril 2014 avaldatud aruannet ja teatist Euroopa energiahindade ja -kulude kohta. Komitee kordab oma soovitust, et komisjon lisaks sellele aruandele analüüsi kütteostuvõimetuse kohta ELis ja kütteostuvõimetusega võitlemise Euroopa strateegia ja tegevuskava.

3.16

Mida suurem, sügavam ja likviidsem elektrienergiaturg on, seda enam tagatakse selle stabiilsus ja väheneb vajadus mitmesuguses vormis riigi ühekordse või ajutise sekkumise järele, mis tekitab praegu koordineerimisprobleeme.

3.17

Komisjon juhtis õigusega tähelepanu sellistele küsimustele nagu varustuskindlus või ELi majanduse seisukohalt hinnakonkurentsi kaotamine, mis ei ole alati kooskõlas 20-20-20 eesmärkidega või 2050. aasta eesmärkidega. Seega suurendab kliimapaketi eesmärkide saavutamine energiaga seotud kulusid üksikisikute ja tööstuse jaoks, pärssides konkurentsivõimet. Teisest küljest võivad taastuvenergia toetused tuua kaasa liiga madalad elektrienergia hulgihinnad ja moonutada investeeringusignaale reservvõimsuste osas. 20-20-20 eesmärkide saavutamise vahendeid tuleb nõuetekohaselt jälgida, et moonutused ei ületaks saadavat kasu.

3.18

Samal ajal tekitab täiendavat muret komisjoni ettepanek edendada elektritootjate ja tulevaste lõpptarbijate vahel sõlmitud pikaajalisi lepinguid uute elektrijaamade ehitamiseks, et tagada energiamahukate tööstussektorite konkurentsivõime. Komisjon tunnistab, et turulepääsu piiramise ohud on olemas ja et selliseid lepinguid tuleks hoolikalt uurida veendumaks, et saadav kasu on suurem kui kulud ja et nimetatud lepingud ei takista reaalselt konkurentsi. Lisaks kalduvad energiamahukad tarbijad olema rohkem huvitatud konventsionaalset kütust kasutavatest elektrijaamadest, mis varustavad energiaga stabiilselt. Selliste elektrijaamade toetamine võib kahjustada ELi teisi poliitikasuundi, alates taastuvenergia toetustest kuni tööstusheidete direktiivi järgimiseni. Äärmuslikes olukordades on otsustajate jaoks eriti piinlik, kui tööstustarbija otsustab lõpuks mis tahes põhjusel asukohta muuta.

3.19

Komitee on täiesti nõus, et elektrienergia siseturg ei ole omaette eesmärk. Elektrienergia turg peab tooma kasu kõigile, eriti kõige haavatavamatele isikutele. Jõupingutusi turu lõpuleviimiseks on vaja, kuna turg on praegu liiga killustatud. See avaldab negatiivset mõju Euroopa tarbijate vabadusele valida tarnijat ja eelarvele (hinnad on liiga kõrged), energiavarustuse kindlusele ning kliimamuutustega toimetulekuks ja energiaalaseks üleminekuks tehtavatele jõupingutustele. Euroopa energiapoliitikas tuleks suurendada püüdlusi kütteostuvõimetuse kaotamiseks.

3.20

Nõudlus ja nõudlusele vastamine ning energiatõhusus pakuvad tohutut potentsiaali selleks, et vähendada tarbimist tippaegadel. Vaatamata tehnoloogilisele arengule on seda vähe kasutatud. Komitee toetab veendunult ideed ärgitada tarbijatele suurema mõjuvõimu andmist nende energiakasutuses, nii et nendest kujuneksid nii tarbijad kui osalejad. Sellised tehnoloogiad nagu arukad arvestid tuleb reaalselt kujundada kõigi tarbijate, sealhulgas kõige haavatavamate jaoks, ja need peaksid olema täiel määral tõhusad ja kasulikud, pakkudes lisakuludeta lihtsasti mõistetavat, läbipaistvat teavet, aidates seeläbi kaasa energianõudluse arukale kohandamisele (ja andmete turvalisuse/konfidentsiaalsuse tagamisele). Komitee toetab energiasektori teadus- ja arendustegevuse (peamiselt arukate vahendite ja energia salvestamise) edendamist.

3.21

Riigi sekkumine on hädavajalik ka seetõttu, et nõudlusreageering/nõudluse juhtimine kaldub liigselt koormama haavatavaid tarbijaid. Seepärast tuleb haavatavatele tarbijatele pakutava toetuse liiki kohandada nende konkreetse olukorraga ning toetuskõlblikkuskriteeriumid peaksid olema õiglased ja prognoositavad.

3.22

Komitee leiab, et nõudluse juhtimise/nõudlusreageeringu tehnoloogiad ei ole nõudluse kohandamiseks ja vähendamiseks iseenesest piisavad. Komitee on pooldanud kodanike teadlikkuse parandamist ja nende mõjuvõimu suurendamist Euroopa tasandil, kasutades selleks energiasolidaarsuse fondi toetatud eri algatusi (4). Komitee toetab hoonete energiatõhususe parandamist (professionaalsete energiasertifikaatidega), et tegeleda hoonetega, millel on energialekked ning lõpetada järk-järgult selliste hoonete müümine või välja rentimine.

3.23

Euroopa energiatarbijad on ühed nendest, kes on oma turuga kõige rahulolematumad. Peamised probleemid, millega tuleb tarbijate poolel tegeleda, et toetada hästi toimiva energiaturu arengut, hõlmavad järgmist: juurdepääs energiale, usaldusväärne teave pakkumiste kohta, sealhulgas sõltumatud võrdlused; lepingutingimuste läbipaistvus; kaitse agressiivsete turundustavade vastu; teabe ühtne kontaktpunkt; arusaadav tarbijainfo; energiatõhususe direktiivi tõhus rakendamine; teenusepakkuja vahetamise hõlpsus; tõhusad õiguskaitsevahendid põhjendatud kaebuste korral (5) ja kütteostuvõimetuse vastu võitlemise meetmed. Samuti on kriitilise tähtsusega energiaturgude sõltumatu järelevalve, et tagada aus konkurents ja toimida tarbija huvides. Edusammud nendes mõõtmetes võivad toetada laiemat sotsiaalset ja poliitilist toetust ELi energiapoliitikale.

3.24

Komitee toetab taastuvenergia kohalikku tootmist tarbijate poolt (nn tootjad-tarbijad (6)). See nähtus areneb kiiresti paljudes riikides, eeskätt Saksamaal ja Ühendkuningriigis. See on Euroopa energiabilansi, odavama energiavarustuse ja CO2-heite vähendamise seisukohalt määrava tähtsusega. Tootjate-tarbijate roll energiaturul on seotud võitlusega kütteostuvõimetuse vastu. Tänu arukatele võrkudele ja arukatele mõõdikutele võivad tootjad-tarbijad pakkuda väikeses elektrijaamas toodetud energia teenuste vahetamist. Hinnangute kohaselt on Ühendkuningriigis 2020. aastate lõpuks umbes 8 miljonit seda tüüpi rajatist, mis toodavad umbes 40 GW elektrienergiat. Selles sektoris hõivatute arv ületab tulevikus 1 00  000 piiri. Tootjad-tarbijad peaksid saama riigi toetust õiguslike takistuste kõrvaldamiseks, finants/tegevustoetust kooste- ja hooldusteenuste vormis, eelkõige investeeringute valdkonnas. Siiski peab olema kehtestatud ka tõhus reguleerimine, et tagada tarbijate asjakohane vastutus nende tekitatud võimalike ebakõlade eest süsteemi energiaga varustamisel ja luua turupõhised vahendid ja hinnamehhanismid, mis pakuvad neile stiimuleid selliste ebakõlade vähendamiseks.

3.25

Elekter ei ole kaup nagu iga teine. See on põhiline esmatarbekaup, mida tuleb sellisena hallata. Üldise majandushuvi nimel võib liikmesriik sellega siduda teatud avaliku teenuse pakkumise kohustusi. Komitee on korduvalt nõudnud, et energia üldine kättesaadavus lisataks ELi ühise energiapoliitika eesmärkide hulka ja sätestataks aluslepingus. Komitee rõhutab sellest tulenevalt vajadust kanda hoolt selle eest, et kui liikmesriigid kehtestavad direktiivi 2009/72/EÜ alusel üldise huviga seotud avaliku teenuse pakkumise kohustusi (eeskätt kindlus, juurdepääs energiale ja taskukohase hinnaga energiale, korrapärasus, elektrienergia kvaliteet ja hind, samuti keskkonnakaitse, sealhulgas energiatõhusus ja kliimakaitse, nagu on määratletud kõnealuse direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3), siis neid kohustusi ei lahjendataks riigi sekkumise ratsionaliseerimise protsessis konkurentsipõhimõtte alusel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni selles küsimuses üles täielikule valvsusele ja palub tal esitada selle olulise aspekti kohta igal aastal aruanne, mitte ainult lisades oma siseturgu käsitlevale aastaaruandele üksikasjalikuma ja põhjalikuma hinnangu selle kohta, kuidas liikmesriigid on täitnud avaliku teenuse pakkumise kohustusi, vaid nõudes ka konkreetseid algatusi, nii et need kohustused oleksid edaspidi Euroopa tasandil paremini tagatud ja koguni rangemad.

3.26

Läbipaistvus ja terviklikkus energia hulgikaubanduses on lõpuks määravad kõigi huvide kaitsmise seisukohast, et vältida lõpptarbijate liigset maksustamist ja toetada energiaettevõtete head valitsemistava, olgu tegemist riigi- või eraettevõtetega. Komisjon peaks hindama energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse määruse rakendamist ja pakkuma vajadusel välja lahendusi. Hulgikaubanduse läbipaistvus võimaldaks kiiresti tuvastada sellised probleemid nagu turu kuritarvitamine või konkurentsivastane käitumine ja toetada konkurentsiametite sekkumist.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/35

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab direktiivi, mille eesmärk on parandada ELi põhiõiguste hartaga kehtestatud õiguste kaitse taset ja tagada võrdsed konkurentsitingimused ELi tasandil.

1.2

Komitee tervitab ettepanekut käsitleda väljajätmise küsimust, mis võib piirata merelaevade töötajate võimalusi kasutada samu õigusi, mis kehtivad maismaal töötavale personalile vastavalt ELi tööõigusele.

1.3

Komitee leiab, et ettepanek on asjakohane, et meelitada ELi noori merendus- ja kalandussektorisse ning tagada merendusega seonduvate elukutsete jätkusuutlikkus, tõstes asjaomaste sektorite atraktiivsust ja seades nad töötingimuste osas maismaal olevate töökohtadega samale tasemele.

1.4

Komitee märgib, et selle olulise sektori iseärasusi ja vajadusi on komisjoni paindlikus lähenemisviisis arvesse võetud, kuna selles analüüsitakse nelja strateegilist võimalust, hinnates iga võimaluse puhul eraldi seda, kas kõnealuse sektori eripära õigustab objektiivsest seisukohast selle sektori erinevat kohtlemist, vältides olukorda, kus kõigi probleemide puhul kasutatakse samu lahendusi.

1.5

Komitee on seisukohal, et direktiivi ettepanek võib anda panuse merendus- ja kalandussektori tööhõive edendamisse ja elu- ja töötingimuste, sotsiaalkaitse ja -dialoogi parandamisse, st Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151 sätestatud üldeesmärkidesse.

1.6

Komitee meenutab, et ettevalmistava uuringu põhjal, mille koostas merendusvaldkonna tööhõive ja konkurentsivõime töörühm, võib erinevus OECD riikide pakkumise ja nõudluse vahel veelgi suureneda, ulatudes 70  000 ohvitseri ja 2 21  000 madruseni (1). Et hoida olukorda 2010. aasta tasemel, peaks Euroopa ohvitseride arv globaalses tööhõives lähema kümne aasta jooksul suurenema 10 % võrra Lääne- Euroopas ja 20 % võrra Ida-Euroopas asuvates liikmesriikides (2).

1.7

Samuti leiab komitee, et direktiivi ettepanekuga on võimalik toetada võrdsete konkurentsitingimuste loomist Euroopa turul, üritades parandada olukorda, kus teatud ettevõtted on vabastatud näiteks teavitamise ja nõustamise kohustustest, mis kehtivad teistes liikmesriikides asutatud konkureerivatele ettevõtetele. Komitee juhib tähelepanu vajadusele tagada võrdsed konkurentsitingimused nii ELis kui ka väljaspool, arvestades merendusega seonduvate tegevuste ja konkurentsi rahvusvahelist iseloomu ning seda, kui oluline on tõhusalt ennetada sotsiaalset dumpingut ja kõlvatut konkurentsi. Paljud maismaa tegevusvaldkonnad sõltuvad rahvusvahelisest konkurentsist ning selle olemasolu ka merendussektoris ei ole põhjus merelaevade töötajate väljajätmiseks olulistest töö- ja sotsiaalõiguste eeskirjadest.

1.8

Komitee rõhutab siiski, et direktiivi ettepanek iseenesest ei saa suurendada merendusega seonduvate tegevuste atraktiivsust, vaid seda tuleb täiendada ka meetmete ja algatustega, mille kohta on komitee teinud juba varem ettepanekuid, sh nt koolituse, hariduse, teadusuuringute, tõhustatud tervishoiu ja turvalisuse valdkonnas, innustades samal ajal ettevõtlikkust ja innovaatilisust, et tagada turvalised, tõhusad ja konkurentsivõimelised kvaliteetsed teenused.

1.9

Arvestades asjaolu, et mitu aastat enne direktiivi ettepaneku esitamist toimusid ulatuslikud konsultatsioonid ja mõjuhinnangud, soovitab komitee tungivalt lühendada direktiivi jõustumiseks ette nähtud viieaastase üleminekuperioodi (direktiivi ettepaneku artikkel 8) kolmele aastale.

2.1

Euroopa merendusel on maailmas juhtiv roll ning see annab tööd 3 45  455 töötajale (3). Ligikaudu 30 % kaubalaevadest sõidab mõne liikmesriigi lipu all ning brutotonnaaži (GT) järgi moodustab ELi laevastik 19,2 % maailma laevastikust (4).

2.2

Kalapüügi ja kalatoodete töötlemise valdkonnas töötab üle 3 50  000 inimese, kusjuures viis liikmesriiki – Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik – annavad 60 % ELi toodangust, samal ajal kui ELi kalandussektor annab 6,4 miljonit tonni kala aastas (5).

2.3

Kuid globaliseerumine on eeskätt praeguse kriisi tingimustes toonud merendusvaldkonna töökohtade ja konkurentsivõime jaoks kaasa suured väljakutsed, millel on nii kvalitatiivsed kui ka kvantitatiivsed tagajärjed kõnealuse sektori erinevatele tööhõiveaspektidele.

2.4

Merendusvaldkonna tööturu dereguleerimisega, mis alates 1980ndate (6) aastate algusest üha enam levis, kaasnes merelaevade töötajate arvu kahanemine Euroopas, kvalifitseeritud tööjõu nappus ja meremeeste värbamine kolmandatest riikidest. Need suundumused on tingitud (7) muuhulgas meremeeste piiratud karjäärivõimalustest, isoleeritusest ja pikaajalisest peredest eemalviibimisest ning nende elukutse vähenevast väärtustamisest, samuti muljest, et tegemist on ebakindlate töökohtade ja halbade töötingimustega.

2.5

Selline halvenemine on tingitud ka pakkumisest ja nõudlusest ning konkurentsisurvest merendusvaldkonnale, mis globaliseerumise ja tsüklilise struktuurikriisi rasketes tingimustes sunnib palkasid vähendama

3.1

Käsitletava direktiivi ettepanekuga muudetakse kehtivaid direktiive (8), mille kohaldamisalast on kas merelaevade töötajad ja/või kalurid välja jäetud või mis võimaldavad liikmesriikidel sellist väljajätmist ilma selge põhjenduseta. Liikmesriigid on valinud nende väljajätmiste rakendamiseks erinevaid lähenemisviise.

3.2

Eelkõige tunnustatakse direktiivi ettepanekus merelaevade töötajate tingimusteta õigust teavitamisele ja konsulteerimisele kõigis neis direktiivides, mis varem võimaldasid erandeid ja väljajätmisi kõnealuse õiguse kohaldamisalast.

3.3

Parim lähenemisviis võib direktiiviti erineda ning hinnates erandite mõju, kohaldamisala ja põhjuseid võib valida nelja järgmise valikuvõimaluse kombinatsiooni:

4.1

Rohelises raamatus „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas” (9) tõstatatakse küsimus, kas jätta merendussektor jätkuvalt Euroopa töö- ja sotsiaalõiguse teatud osadest välja, ning küsimus kõnealuste erandite ümberhindamise kohta tihedas koostöös sotsiaalpartneritega. Muu hulgas rõhutatakse seda, kui olulised on merendusalane oskusteave ja valdkonna jätkusuutlikud töökohad konkurentsivõime seisukohast, arvestades ELi meremeeste arvu vähenemist.

4.2

10. oktoobri 2007. aasta teatises (10) võtab komisjon endale ülesande parandada merenduselukutsetele kohaldatavat õigusraamistikku, juhtides tähelepanu asjaolule, et merendussektori töötajate väljajätmine teatud direktiivide kohaldamisalast ei ole õigustatud.

4.3

Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika sinises raamatus kordab komisjon endale võetud kohustust vaadata tihedas koostöös sotsiaalpartneritega veelkord läbi need Euroopa tööõigustiku valdkonnad, millest merendussektor on välja jäetud (11). Samal ajal on integreeritud merenduspoliitika üks eesmärk toetada rohkemate ja paremate töökohtade loomist ja kutsekvalifikatsioonide parandamist kõnealuses valdkonnas, arvestades merendussektori töökohtade arvu muret tekitavat vähenemist.

4.4

Ühes oma raportis (12) nõudis Euroopa Parlament, et kõigile töötajatele oleks tagatud samaväärne kaitsetase, ilma et teatud rühmad oleksid vaikimisi kehtiva kaitsevõrgu kohaldamisalast välja jäetud, nagu seda võib sageli tõdeda meremeeste ja merelaevade töötajate ja/või avamere tootmisplatvormide töötajate puhul, ning nõudis tõhusate õigusnormide kohaldamist kõigile, sõltumata töökohast.

4.5

Merendusega seotud töökohtade arvu suurendamise ja nende kvaliteedi parandamise eesmärki kinnitas komisjon hiljuti veel kord oma teatises meremajanduse kasvu kohta (13) ja Limassoli deklaratsioonis, mille integreeritud merenduspoliitika eest vastutavad Euroopa ministrid heaks kiitsid (14).

5.1

Komitee rõhutab, et direktiivi ettepanek, mis koostati pärast pikki konkreetseid ja üldisi konsultatsioone, on ülalpool nimetatud tegevusraamistiku otsene tulemus ning loogiline jätk neile eesmärkidele, kohustustele ja probleemidele, mida on esile toodud seoses merenduselukutsete tulevikuga, et määratleda tõhus reguleeriv raamistik, milles arvestatakse merendussektori arengu globaalset tausta.

5.2

Komitee leiab, et direktiivi ettepanek on kooskõlas teiste selliste valdkonnaüleste poliitikameetmete ja eesmärkidega nagu strateegia „Euroopa 2020”, eelkõige tööhõive osas, ning „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” (15), mille põhieesmärgid on parandada töötingimuste kvaliteeti ning eelkõige vaadata läbi olemasolevad õigusnormid, et luua arukam tööhõive, tervishoiu ja tööohutuse õigusraamistik.

5.3

Komitee juhtis juba tähelepanu asjaolule, et merelaevade töötajad ja kalurid on ELi sotsiaalõigusest välja jäetud ning rõhutab vajadust lõpetada igasugune diskrimineerimine sõltumata põhjustest kõigis valdkondades, kus see näib vajalik. Komitee kutsus komisjoni üles vaatama need erandid läbi tihedas koostöös sotsiaalpartneritega (16).

5.4

Varasemates arvamustes (17) on komitee samuti avaldanud olulisi märkusi ja soovitusi rea merenduspoliitikaga seonduvate probleemide kohta ja avaldanud oma üksikasjalikud seisukohad merenduselukutsetega seonduvate tööhõive ja sotsiaalpoliitika üldküsimustekohta, kuid eelkõige just teemadel, mis seonduvad hariduse, koolituse ja sertifitseerimise, töölevõtmise ning meresõiduohutusega. Sealjuures on komitee rõhutanud vajadust meelitada noori merenduselukutsete juurde ja neid seal hoida, samuti vajadust tagada Euroopa merendusklastri kõrge oskusteabe tase ja kutseoskused.

5.5

Mõned komitee soovitused on jätkuvalt väga aktuaalsed, sh soovitused inimressursside, merendusalaste pädevuste ja oskusteabe kohta arvamuses „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani”, ning meetmed, mida komitee soovitab, et võidelda piraatluse vastu merel (18), mis sarnaselt meremeeste kriminaalvastutuse probleemiga on süvendanud mereelukutsete maine halvenemist.

5.6

Komitee märgib, et arvukate üldiste ja konkreetsete konsultatsioonide põhjal võib öelda, et seisukohad selle kohta, kas ja millised väljajätmised on põhjendatud, on vastuolulised. Samas ilmnes üksmeelsel võrdsete konkurentsitingimuste vajaduse ning ELi õigusaktide võimalikku rolli suhtes. Komitee tunneb siiski kahetsust selle üle, et vaatamata kirjalikele konsultatsioonidele ei ole kõnealust küsimust võetud sotsiaaldialoogi komitee päevakorda.

5.7

Komitee rõhutab märkust, mille sõnastas merendusvaldkonna tööhõive ja konkurentsivõime töörühm (19), kes juhtis tähelepanu asjaolule, et kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna areng ei õigusta enam erandeid, mida varem põhjendati peamiselt sellega, et laevad on enamasti pidevas liikumises ja merelaevadega oli raske sidet pidada, millel oli oluline roll teavitamise ja konsulteerimise valdkonna jaoks.

5.8

Komitee rõhutab, et laevadel kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat üha suuremas ulatuses, isegi kui mõnel juhul võtab selle maksimaalne rakendamine tehnilistel põhjustel rohkem aega, sh eelkõige VKEdes. Komitee kutsub komisjoni üles töötama selles valdkonnas välja kõnealuse sektori investeeringute ja koolituse toetusmeetmete koondraamistiku, et direktiivi ettepanekut oleks võimalik tõhusalt rakendada.

5.9

Komitee meenutab, et ELil on teedrajav roll töötajate õiguste küsimustes, ning kutsub komisjon üles juhtima jõupingutusi, mille eesmärk on täiustada rahvusvahelisi norme, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2006. aasta meretöö konventsiooni, ning tegutsema tõhusa rahvusvahelise koostöö nimel, et luua tõhusam rakendusmehhanism, tagada ILO kehtestatud miinimumnormide järgimine kõnealuse konventsiooni allkirjastanud riikide poolt ning suurendada konventsiooni ratifitseerivate liikmesriikide hulka. Tuleb rõhutada, et kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab 2006. aasta meretöö konventsiooni, tunnistatakse siiski, et sellega ei pakuta samu õigusi kui eespool nimetatud direktiivides.

5.10

Merelaevade töötajate töökohtade vähenemistrendi muutmise eeltingimus seisneb meetmetes, mis täiendavad kavandatud institutsioonilisi muudatusi, mille eesmärk on luua hästi läbimõeldud mereharidus ja -koolitus, mis tagab kõrge kvalifikatsiooni ja laialdased töövõimalused ning edendab kutsealast liikuvust eri sektorite vahel.

5.11

Lisaks sellele on oluline toetada VKEsid, mis moodustavad Euroopa merendusvaldkonna selgroo ning mida kriis on tõsiselt kahjustanud, edendada partnerlusi, mis võivad innustada uuendustegevust ning arendada uusi ettevõtluskontseptsioone, ning üldisemas mõttes toetada jätkusuutlikult ELi merendusvaldkonna eraettevõtlust ja selle institutsioone.

5.12

Kui paremini edendada ja ära kasutada merendusklastrit, mis on erakordselt oluline ELi majanduslike ja sotsiaalsete huvide jaoks, on võimalik anda muuhulgas panus alternatiivsete töövõimaluste loomisesse kaluritele ja naistele.

5.13

Komitee märgib, et edasiste uuringute usaldusväärsuse suurendamiseks on vaja tagada süstemaatilisem andmete süstemaatilisem kogumine ja allikate ühtlustamine merendussektori tööhõive valdkonnas, kuna allikati erinevad arvud märkimisväärselt.

5.14

Komitee tunneb heameelt selle üle, et kõrvaldatakse võimalus jätta kasumiosa eest töötavad kalurid tööandja maksejõuetuse direktiivi reguleerimisalast välja (direktiivi ettepaneku artikkel 1).

5.15

Seoses direktiiviga 2001/23/EÜ (ettevõtete ülemineku direktiiv) juhib komitee tähelepanu eritingimustele, mis kehtivad laevade üleminekul ümberregistreerimisega teise riigi lipu alla, ning märgib, et sellisel juhul võivad meremeestele saada osaks erinevad või halvemad töötingimused, mis tulenevad kollektiivlepingute erinevusest. Seda silmas pidades rõhutab komitee, et komisjon peab määratlema uued sätted, mis tagavad, et kõnealust direktiivi rakendataks ka laevade ülemineku ja nende teise riigi lipu alla ümberregistreerimise korral. Muidu võib see kaasa tuua vastupidise tulemuse, st meremeeste õiguste piiramise. Komitee kutsub komisjoni üles arvestama eespool esitatud märkustega.

5.16

Komitee märgib, et Euroopa Komisjon teeb jõupingutusi selleks, et võtta arvesse meretranspordi ja meretöö iseärasusi eelkõige direktiivi 98/59/EÜ puhul kollektiivsete koondamiste kohta, ning rõhutab vajadust tagada õiguskindlus seoses töölepingute ja investeerimistagatistega ning sotsiaalse dumpingu ja kõlvatu konkurentsi ennetamisega.

5.17

Komitee teeb ettepaneku, et artikli 1 lõike 2 sõnastust direktiivis 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral muudetaks järgmiselt:

„Ilma et see piiraks järgmist lauset, võivad liikmesriigid erandina käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta teatavate töötajarühmade nõuded muude tagatise liikide olemasolu tõttu, kui on kindlaks tehtud, et need annavad kõnealustele isikutele käesolevast direktiivist tulenevaga samaväärse kaitse. Seda sätet ei tohi mingil tingimusel tõlgendada nii, et see võimaldaks meremeeste ja kalurite väljajätmist.”

5.18

Komitee arvates tagab esitatud meetmete asjakohase rakendamise, sektori iseärasusi arvestades, ülevaatamisklausel (direktiivi ettepaneku artikkel 7), mille eesmärk on järgida peamiselt direktiivi ettepaneku artiklite 4 ja 5 rakendamist kahest järgmisest põhiaspektist: ELi laevade ümberregistreerimine kolmandate riikide lipu alla/registrisse ja EList pärit meremeeste tööhõive tase.

5.19

Komitee rõhutab, et tööandjatel ja töötajatel on otsustav roll tööõigustikuga seonduvates küsimustes. Komitee on veendunud, et sotsiaalpartnerid annavad otsustava panuse heade tavade kujundamisse ja levitamisse, et meelitada noori merenduselukutsete juurde ning suurendada tööhõivet ELi merendussektoris ja kasutades sotsiaaldialoogi viisil, mis tagab kõnealuse õigusakti ettepaneku korrektse ja tõhusa rakendamise.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/40

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt direktiivi ettepaneku (1) üle, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (nn ema- ja tütarettevõtjate direktiiv). Komitee leiab, et direktiiv on oluline edusamm maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamist käsitleva tegevuskava (2) rakendamisel.

1.2

Liikmesriigid kaotavad igal aastal miljardeid eurosid maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise, kuid ka agressiivse maksuplaneerimise tõttu, milles püütakse sageli ära kasutada riiklike õigusaktide lünki või erinevusi. Komitee peab seetõttu põhjendatuks komisjoni ettepanekut üldise kuritarvituste vastase eeskirja rakendamiseks, nagu on esitatud komisjoni soovituses (3).

1.3

Komitee toetab piiriüleste rühmade kohtlemise ühtlustamist äriühingute maksustamise valdkonnas, arvestades, et teatud olukorras võimaldavad praeguse direktiivi sätted nimetatud rühmadel kasutada hübriidinstrumente ja saada nende kaudu maksusoodustusi, mis viivad konkurentsi moonutamiseni ühtsel turul.

1.4

Võttes arvesse üldise kuritarvituste vastase eeskirja üldist olemust, soovitab komitee liikmesriikidel võtta direktiivi rakendamisel arvesse agressiivset maksuplaneerimist käsitlevat komisjoni soovitust ja Euroopa Kohtu tõlgendust, millega kehtestatakse põhimõte, mille kohaselt ei tohi liikmesriigid minna ebaausate kaubandustavade vastu võitlemisel kaugemale ELi õiguse üldpõhimõttest. Komitee soovitab komisjonil koostada soovitus, mis aitaks liikmesriikidel direktiiv riiklikesse õigusaktidesse üle võtta õiguslikult võimalikult täpselt.

1.5

Samuti soovib komitee, et liikmesriigid püüaksid ülevõtmisprotsessi vältel määratleda õiguslikult võimalikult selgelt artikli 1a lõikes 2 sedastatud põhimõtted, et tagada direktiivi võimalikult korrektne rakendamine ilma, et loodaks keerulisi olukordi ettevõtjatele ja maksuametitele. Samuti on vajalik, et sellised väljendid nagu „kunstlik tehing”, „mõistlik äritegevus” või „loomult ringlevad tehingud” võetakse üle võimalikult selges õiguskeeles, et vältida rakendamisega seotud probleeme äriühingute, maksuametite või õigussüsteemi jaoks.

2.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kõrvaldada riiklike õigusaktide ebaühtlused hübriidinstrumentide vallas ema- ja tütarettevõtjate direktiivi reguleerimisalas ja võtta kasutusele üldine kuritarvituste vastane eeskiri, et tagada kõnealuse direktiivi toimimine.

2.2

Direktiivi ettepaneku alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 115, mille alusel võib nõukogu võtta vastu direktiive liikmesriikide selliste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad siseturgu. Komisjon leiab, et see on ainus võimalus üldise kuritarvituste vastase eeskirja rakendamiseks.

2.3

Ettepanek on vajalik, kuna liikmesriikide üksinda tegutsemine hübriidinstrumentide vastuolude kõrvaldamiseks ei lahendaks probleemi, mis tuleneb suures osas riiklike õigusaktide vastastikmõjust.

2.4

Kuigi ema- ja tütarettevõtjate direktiiv sisaldab kuritarvituste vastast klauslit, ei ole see piisavalt selge ja võib põhjustada segadust. Üldise kuritarvituste vastase eeskirja kehtestamine kooskõlas komisjoni soovitusega võimaldab sellise ebakindluse kaotada ja pakub liikmesriikidele tõhusama vahendi.

3.1

Komitee on väljendanud (4) toetust ema- ja tütarettevõtjate direktiivi muutmisele ning soovitanud liikmesriikidel tagada, et selle rakendamine toimuks mõistliku aja jooksul.

3.2

Komitee on öelnud, et kõnealuse läbivaatamise raames tuleks kehtestada rahvusvahelistele äriühingutele kohustus pidada eraldi arvestust iga riigi kohta, kus nad tegutsevad, ning täpsustada iga riigi puhul tootmismaht ja saadud kasum. Raamatupidamisandmete esitamine sellisel kujul lihtsustaks nende äriühingute tuvastamist, kes kuritarvitavad kehtestatud siirdehindu või tegelevad agressiivse maksuplaneerimisega. Samuti on komitee soovitanud vastu võtta äriühingute tulu maksustamist käsitleva õigusakti, mis põhineks ühiste eeskirjade kogumil. Komitee väljendab kahetsust, et neid aspekte ei ole piisavalt arvesse võetud käsitletava direktiivi ettepaneku koostamisel.

3.3

Komitee soovitab komisjonil toetada liikmesriike kõnealuse direktiivi rakendamisel. Selleks peaks komisjon avaldama soovituse, milles selgitatakse üldises kuritarvituste vastases eeskirjas sisalduvate põhimõtete õigusterminitesse ülevõtmisega seotud aspekte.

3.4

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi rakendamine väga üldiste määratluste alusel võib luua äärmiselt raskeid olukordi nii äriühingute kui ka maksuametite jaoks.

3.5

Artikli 1a lõike 2 rakendamisega seoses on vaja selgelt määratleda „kunstliku tehingu” põhimõte. Selles osas soovitab komitee liikmesriikidel kasutada OECD juhist (5), eeskätt selle äriühingute ümberkorraldamist puudutavaid sätteid. Samuti soovitab komitee võtta arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat seoses „puhtalt kunstlike skeemidega”. Kui tehing tehakse maksude seisukohast kõige tasuvamal viisil, ei tähenda see tingimata, et tegemist on kunstliku tehinguga.

3.6

Komitee leiab, et artikli 1a lõike 2 rakendamisega seoses on vaja selgelt määratleda „mõistliku äritegevuse” põhimõte. Kui see väljend viiakse riiklikesse õigusaktidesse sisse ilma selge määratluseta, võib see põhjustada keerulisi õiguslikke olukordi äritegevusele keskenduvate vaidluste puhul.

3.7

Komitee leiab, et rakendamisega seoses on vaja selgitada „loomult ringlevate” tehingutega seotud aspekte. Ringlevad tehingud, mis on majandusliku sisuga ja vastavad õigusnõuetele, on kaubandustavade osa. Sellised tehingud ei peaks kuuluma käsitletavast direktiivist tulenevate maksustamissätete alla.

3.8

Komitee soovitab liikmesriikidel kasutada direktiivi ülevõtmisega kaasnevat võimalust lihtsustada riiklikke õigusakte kasumi maksustamise valdkonnas. See võiks olla esimene samm kõnealuse valdkonna õigusaktide ühtlustamisel ELi tasandil.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/43

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks määruse ettepanekut, mis peab lihtsustama õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral ja selle kaudu aitama suurendada piiriülest kaubandust.

1.2

Komitee toetab menetluse kohaldamisala laiendamist, tõstes ülempiiri 10  000 eurole ja laiendades piiriülese vaidluse mõistet, võimaldades tarbijatele ja VKEdele ulatuslikumat juurdepääsu menetlusele.

1.3

Komitee kiidab heaks menetluse eest tasutavate kohtulõivude ülempiiri kehtestamise määruses, kuna need kulud kujutavad endast tarbijate ja VKEde jaoks tõelist takistust menetluse algatamisel. Samas soovitab aga määratleda selgelt kohtulõivude mõiste, et muuta kõnealune meede tõhusaks.

1.4

Märgib rahuloluga, et määruse kohaselt jääb langetatud otsus täidetavaks ilma täidetavaks tunnistamise vajaduseta kohtuotsuse täitmise liikmesriigis.

1.5

Komitee leiab, et Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse edukus sõltub mitte ainult ülempiiri tõstmisest, vaid ka sellega kaasnevate formaalsuste lihtsustamisest ja nende täitmise hõlbustamisest.

1.6

Komitee rõhutab komisjoni soovi toetada uute tehnoloogiate kasutamist, hoolimata sellest, et see on uus suund, mis eirab seni tugevalt juurdunud tavasid ja mõjutab kohtute toimimist ja kuigi näib, et seda on keeruline rakendada kõigis kohalikes kohtutes.

1.7

Samas leiab komitee, et toetada tuleb kõiki vahendeid, mis võimaldavad lihtsustada poolte täidetavaid formaalsusi, tingimusel, et need ei ohusta poolte kaitseõiguse kasutust ega kõigi liikmesriikide tunnustatud tsiviilmenetlusõiguse aluspõhimõtete kohaldamist. Samuti kardab komitee, et nende meetmete kehtestamine ilma eelneva tagatiseta nende tõhususe suhtes võib õõnestada õigussüsteemi usaldusväärsust ja viia selleni, et loodavat süsteemi ei kasutata. Komitee märgib, et kõnealuseid tehnoloogiaid kasutatakse poolte suhtes üksnes nende nõusolekul ning väljendab selle üle oma heameelt.

1.8

Komitee soovib seetõttu teada, millised õiguskaitsevahendid on kättesaadavad väiksemate kohtuvaidluste menetluse raames.

1.9

Komitee rõhutab samuti vajadust tagada valvsus kohtumenetlusega seonduva elektroonilise teabevahetuse turvalisuse ja konfidentsiaalsuse seisukohast.

1.10

Sellega seoses rõhutab komitee vajadust tagada tarbijatele ja VKEdele abi kogu menetluse käigus, seda enam, et puudub kohustus kasutada advokaati, mistõttu tuleks selle ülesande täitmiseks teha kättesaadavaks vahendid, eelkõige rahalised vahendid.

1.11

Siinkohal leiab komitee, et kõnealuses küsimuses kogemusi omavatel tarbijate ühendustel, Euroopa tarbijakeskustel ja kutseliitudel võib olla positiivne roll sellise tugiteenuse osutamisel ja kõnealuse menetluse olemasolust teavitamisel.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu asjaolule, et taotletud eesmärki toetada väiksemate kohtuvaidluste menetlust on võimalik saavutada üksnes siis, kui asjakohast teavet selle olemasolu kohta levitavad eri osalejad, kohtud ja õigusharidust andvad asutused (1)

1.13

Komitee leiab lisaks sellele, et menetluse tõhusus nõuab selgete, kõigi poolt mõistetavate vormide kasutamist. Poolte riigikeele kasutamine, sealhulgas menetluse käigus, ning eelkõige kohtuistungil, on üks oluline tingimus. See nõudmine ei tohi piirduda üksnes standardvormide tõlkimisega, vastasel korral on oht sattuda vastuollu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48 tunnustatud tõhusa õiguskaitsevahendi ja kaitseõiguse tagamise põhimõtetega.

1.14

Komitee rõhutab, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte käsitlemine panustab asjakohaselt arutelusse ELi ühishagi loomise kohta.

2.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on tulla kodanikele, tarbijatele ja VKEdele lähemale, et lihtsustada nende juurdepääsu õiguskaitsele ja suurendada nende usaldust siseturu pakutavate võimaluste vastu.

2.2

Ettepanek kuulub kaheteistkümne konkreetse meetme hulka, mis sisalduvad teises aruandes ELi kodakondsuse kohta, mille eesmärk on abistada Euroopa kodanikke oma õiguste kasutamisel, nt piiriüleste ostudega seonduvate vaidluste lahendamisel.

2.3

Euroopa tarbijakaitse tegevuskavas nagu Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” soovitatakse samuti kõnealust algatust, et parandada tarbijate ja VKEde õiguste kaitset.

2.4

Tänu kogemustele, mis saadi pärast määruse (EÜ) nr 861/2007 (2) jõustumist lisaks tavapärastele riiklike nõuete sissenõudmise menetlustele, ning pärast mitmeid konsulteerimisi, teeb komisjon ettepaneku lihtsustada kõnealust menetlust veelgi, et muuta see vähem kulukaks ning kohandada seda paremini tarbijate ning VKEde vajadustele.

2.5

Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, mis loodi määrusega (EÜ) nr 861/2007 hõlmab järgmisi põhipunkte:

2.6

Kohtuniku otsus on täidetav ja seda tunnistatakse automaatselt teistes liikmesriikides. Asjaomane kohus peab väljastama ühe poole taotlusel tasuta tõendi kohtuotsuse olemasolu kohta.

2.6.1

Vastavalt 2007. aasta määruses sätestatule alustas komisjon enne 1. jaanuari 2014 hindamist, mille esimesi tulemusi ta pidas innustavateks, kuna komisjoni arvates vähendaks selle menetluse rakendamine 40 % võrra kulusid ja lühendaks vaidluste lahendamiseks kuluvat aega kahelt aastalt keskmiselt viiele kuule (3).

2.7

Kõnealust asjaolu arvestades, leidis komisjon, et menetlus oleks veelgi tõhusam kui piirväärtust suurendataks, et võimaldada ka VKEdel seda rakendada.

3.1

Komisjon näeb ette kaks suurt meetmepaketti: rangelt juriidilist laadi meetmed ja praktilisemat laadi meetmed, mille eesmärk on vähendada menetluskulusid.

3.2

3.2.1

Esimese kavandatud meetme eesmärk on suurendada nõude piiri 2  000 eurolt 10  000 eurole, et võimaldada VKEdel rakendada kõnealust menetlust, mis on täiesti vabatahtlik.

3.2.2

Teine meede hõlmab piiriülese vaidluse määratluse avardamist, laiendades määruse kohandamiseala kõigile vaidlustele, mis sisaldavad rahvusvahelisuse aspekti, sh kolmandate riikide kodanike kaasatus.

3.3

3.3.1

Kulude vähendamiseks teeb komisjon ettepaneku muuta üldkasutatavaks dokumentide elektroonilise edastamise ning tele- või videokonverentside kasutamise, kui suulised arutelud on vajalikud.

3.3.2

Ta näeb samuti ette kohtulõivu vähendamise 10 %-le nõude väärtusest, määrates lubatud miinimumkohtulõivuks 35 eurot, mida on võimalik tasuda pangaülekande või krediit- või deebetkaardiga veebipõhise maksesüsteemi abil.

4.1

Komitee leiab, et ettepanek on asjakohane, kuid rõhutab siiski, et tulemuste saavutamiseks peab kavandatud menetlus olema selge ja läbipaistev. See nõuab, et vormid oleks kohandatud kõigile asjaomastele sihtrühmadele.

4.1.1

Lisaks sellele tuleks kavandatud meetmetest teavitada kodanikke ja kohtuid. Sellega seoses rõhutab komitee, et Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades teavitas oma brošüüri kaudu (4) kohtuid suure hilinemisega Euroopa maksekäsumenetlusest ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlusest.

4.1.2

Innustada elektrooniliste sidevahendite kasutamist, sealhulgas dokumentide kättetoimetamiseks, kohustada kohtuid kasutama videokonverentse kohtuistungite pidamisel, välja arvatud juhul, kui üks pool esitab vastupidise nõudmise (5), on uus suund, mis eirab seni tugevalt juurdunud tavasid. See mõjutab kohtute toimimist. Lisaks sellele on vaja ka tehnilise abi tagamist kodanikele, ning seda veelgi enam seetõttu, et menetlus võib toimuda ilma advokaadita.

4.2

Kõige olulisem meede seisneb nõude piiri suurendamises 2  000 eurolt 10  000 eurole.

4.2.1

Sellest muudatusest saavad peamiselt kasu VKEd, kelle nõuded moodustavad komisjoni esitatud arvude põhjal üksnes 20 % praegustest nõuetest, lähtudes mõju hindamisest, mis põhineb komitee arvates piiratud vastuste arvul.

4.2.2

Komitee toetab piirväärtuse suurendamist 10  000 eurole, kuid leiab, et seda võiks tarbijavaidluste keskmise nõudesumma valguses veelgi suurendada .

4.3

Eesmärk on taastada usaldus ja tõhustada kaubavahetust siseturul, suurendades kohtusüsteemi tõhusust. Komitee soovib seetõttu teada, millised õiguskaitsevahendid on kättesaadavad väiksemate kohtuvaidluste menetluse raames.

4.4

Komitee arvates on kõnealune eesmärk kiiduväärt, kuid komitee rõhutab arvukaid riiklikke erinevusi. Ta tõdeb, et ettepaneku eesmärk on piirata kohtulõivude suurust, kuid see mõiste võib olla liikmesriigiti erinev, nagu seda näitavad 26 liikmesriigi andmed, mis on ära toodud e-õiguse veebilehel, ning Euroopa Komisjoni tellitud uuring tsiviilkohtumenetluse lõivude läbipaistvuse kohta Euroopa Liidus (6).

4.5

Komitee arvates on 10 %-line kohtulõivude ülempiir kõrge. Sellel võib olla negatiivne mõju liikmesriikides, kus lõivude tase ei ole sama kõrge.

4.6

Suurendades nõude piirväärtust ja laiendades piiriülese vaidluse mõistet, juhitakse ettepanekus kodanike ja VKEde tähelepanu sellele, et just nende tegelike probleemide lahendamise nimel tegutsemine on ettepaneku eesmärk.

4.7

See peegeldab ka 2013. aasta aprillis avaldatud Eurobaromeetri küsitluse tulemusi, mille kohaselt 45 % küsitletud ettevõtetest väitsid, et nad ei algatanud kohtumenetlust seetõttu, et kohtulõivud olid ebaproportsionaalsed võrreldes nende nõude suurusega.

4.8

Kavandatud muutmine toob endaga kaasa kohustuse muuta ühtlasi määrust (EÜ) nr 1896/2006 Euroopa maksekäsumenetluse kohta (7). Euroopa maksekäsumenetluse puhul viib kostja poolt vastuväite esitamine automaatselt selleni, et menetlus jätkub tavalise tsiviilkohtumenetlusena. Alates määruse (EÜ) nr 861/2007 jõustumisest ei kehti kõnealune piirang enam väiksematele kohtuvaidlustele.

4.9

Määruses (EÜ) nr 1896/2006, mis oleks pidanud olema juba läbi vaadatud, tuleks täpsustada, et kui vaidlus kuulub Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse kohaldamisalasse, peaks Euroopa maksekäsumenetluse poolel (isikul või ettevõttel), kes on esitanud vastuväite, olema samuti võimalus kasutada Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlust.

4.10

Komitee rõhutab, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte käsitlemine annab asjakohase panuse aruteludesse Euroopa ühishagi rakendamise teemal.

5.1

Videokonverentside süsteemi üldine kasutuselevõtt on huvitav mõte, kuigi näib, et seda on keeruline rakendada kõigis kohalikes kohtutes.

5.2

Paljudel neist puudub oma veebileht ja nad ei suhtle elektroonilisel teel. Sageli tuleb ette seda, et tuleb isiklikult kohale minna selleks, et saada kohtumenetluse algatamiseks vajalik vorm, kohtumenetlust ei avaldata veebis. Komitee rõhutab samuti vajadust tagada valvsus kohtumenetlusega seonduva elektroonilise teabevahetuse turvalisuse ja konfidentsiaalsuse seisukohast.

5.3

Sellega seoses rõhutab komitee, et vormid peavad olema selged ja arusaadavad. Seega peab ettepanekus kavandatud abi olema kvaliteetne, mis aga eeldab arvestatavat rahalist investeeringut liikmesriikide poolt praegusel üsna ebasobival ajal.

5.4

Seega on kodanike teavitamine põhiprobleem, mis tuleb lahendada, et tagada tõhus õigusemõistmine. Kodanikel, st tarbijatel ja VKEdel, peab olema juurdepääs usaldusväärsele ja sõltumatule teabele, et teha teadlik valik lahenduse leidmisel.

5.5

Tarbijaorganisatsioonidel, Euroopa tarbijakeskustel ja suurte kogemustega kutseliitudel on esmatähtis roll sellise kvaliteetse teabe tagamisel.

5.6

Näiteks sisaldab projekt „Euroopa kohtuotsuste jõustamine” väga praktilisi toimikuid ja temaatilisi teabelehti, mis on mõeldud eelkõige kohtutäituritele, kuid mis pakuvad huvi ka paljudele teistele, kuna neis käsitletakse juurdepääsu õiguskaitsele ja õigusemõistmisele, ent sellised teabeallikad ei ole veel laialt kättesaadavad.

5.7

Komitee rõhutab vajadust tagada pooltele võimalus, et kogu menetlus toimuks nende emakeeles. Siinkohal on tegemist nõudega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48, milles käsitletakse õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kaitsele, mis ei tohiks piirduda üksnes lihtsa vormide tõlkimisega.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/48

1.1

Ärisaladused puudutavad tegelikult igasugust majandusliku väärtusega teavet (tehnoloogia, retseptid, turundusteave jne), mille konfidentsiaalsust tuleks kaitsta. Seega kuulub see ettevõtete immateriaalse vara alla.

1.2

Immateriaalse vara kaitse on sama oluline nii ettevõtjate, eelkõige VKEde, kui ka mittekaubanduslike teadusasutuste jaoks ning vajalik Euroopa Liidu konkurentsivõimele, kasvõi juba selleks, et soodustada innovatsiooni ja uute ettevõtlusliikide tekkimist ning innustada teadus- ja piiriülest koostööd.

1.3

Ärisaladuste mõistel ei ole ELis ühtset määratlust ega ühtlustatud õiguskaitset.

1.4

Komitee toetab eesmärki, mille poole komisjon püüdleb ettepanekuga ühtlustada oskusteabe ja ärisaladuste õiguskaitse, sest need on esmatähtsad üldiselt ettevõtjate ja eriti VKEde innovatsioonisuutlikkuse ja konkurentsivõime edendamiseks.

1.5

Komitee märgib, et direktiivi ettepanekus kavandatud ärisaladuste ebaseadusliku omandamise ja kasutamise vastane kaitse on väga sarnane kaitsele, mis loodi direktiiviga (EÜ) 2004/48 selliste intellektuaalomandiõiguste jõustamise kohta nagu autoriõigused, kaubamärgid, joonised või patendid, eelkõige siis, kui liikmesriikide ülesanne on tagada, et ärisaladuse seaduslik omaja saaks kasutada tõhusat tsiviilõiguslikku kaitsevahendit.

1.6

Komitee kiidab seda, et direktiivi ettepanek on tasakaalus, kuna selle eesmärk on tagada suurem õiguskindlus, tõsta ärisaladustes sisalduvate uuenduste väärtust tänu õigusnormide suuremale lähendamisele, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning eelkõige intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepinguga.

1.7

Kuigi ärisaladuse määratlus on kooskõlas intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepinguga, ei näi see olevat piisavalt täpne, et katta kõik teabekategooriad, mida tuleks kaitsta ärisaladuse nimetuse all.

1.8

Komitee leiab, et komisjon võiks ühes põhjenduses täpsustada, et potentsiaalse kaubandusliku väärtusega teavet võib kaitsta ka ärisaladuse nimetuse all.

1.9

Komitee kutsub komisjoni üles selles küsimuses viivitamata tegutsema.

2.1

Oskusteabe ja ärisaladuste (avalikustamata äriteave) kaitse on esmatähtis ettevõtjate innovatsioonisuutlikkuse ja konkurentsivõime edendamiseks.

2.2

Ärisaladuste mõiste puudutab tegelikult igasugust majandusliku väärtusega teavet (tehnoloogia, retseptid, turundusteave jne), mille konfidentsiaalsust tuleks kaitsta.

2.3

Tegemist ei ole intellektuaalomandi ainuõigusega, kuid tihtipeale on see nende aluseks. Teisisõnu on patendi aluseks tihtipeale oskusteave või ärisaladus, mis on suuri rahalisi ja inimestega seotud investeeringuid nõudnud teadus- ja arendustegevuse tulemus.

2.4

Isegi ärisaladuse mõiste ei ole Euroopa Liidus ühtne. Ainsa ühtlustatud ärisaladuse määratluse võib leida Maailma Kaubandusorganisatsiooni intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepingust ja see toetub kolmele kumulatiivsele tingimusele.

2.5

Kuna ELis puudub ühtne ärisaladuse mõiste, siis on selle õiguskaitse liikmesriikide erinevates õigussüsteemides killustunud.

2.6

Kuid ärisaladuste üleeuroopaline ühtne õiguskaitse on seda vajalikum ajal, mil tööstusspionaaž ja häkkimise oht on jõudnud muret tekitava ulatuseni, eelkõige sektorites, kus teadus- ja arendustegevusel ning finantsinvesteeringutel on väga oluline osa (autotööstus, telekommunikatsioonid, ravimitööstus jne).

2.7

Komitee on varem toetanud komisjoni tegevust piraatluse vastu võitlemisel ja sel teemal arvamust avaldanud (1).

3.1

Direktiivi ettepanek on konsultatsiooni tulemus, mille alusel võis komisjon nentida, et liikmesriikide õigusaktid on erinevad, eelkõige ärisaladuse määratluse ja ärisaladuse omaja õiguskaitsemeetmete osas.

3.2

See toetub kahele väitele: liikmesriikide õigusaktide erinevus takistab piiriülest teaduskoostööd ning kahjustab ettevõtjate konkurentsivõimet, kelle ärisaladusi võidakse varastada vähem kaitset pakkuvates liikmesriikides.

3.3

Ettepaneku eesmärk on seega ühtlustada selle immateriaalse vara kaitset, mida ei käsitleta intellektuaalomandiõigustena.

3.4.1

Komisjon tugineb intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepingus sisalduvale ärisaladuse määratlusele ning teeb ettepaneku, et selleks, et teave oleks kaitstav ärisaladus, peab olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust:

3.5.1

Lisaks volitamata juurdepääsule saladust sisaldavale kandjale, vargusele, altkäemaksu andmisele ja/või võtmisele, petmisele ja konfidentsiaalsuslepingu rikkumisele lisatakse artiklis 3 nimekirja igasugune ausa kaubandustavaga vastuolus olev käitumine.

3.5.2

Selles nähakse ka ette, et kasutamine või avalikustamine on ebaseaduslik samadel tingimustel või juhul, kui selle kasutamisel või avalikustamisel pidi isik teadma, et tema teabeallikas omandas saladuse ebaseaduslikult.

3.6.1

Direktiivi ettepaneku artiklis 4 jäetakse kohaldamisalast välja mitmed juhud:

3.6.2

Artikliga kaitstakse innovatsiooni, kuna selles täpsustatakse selgesõnaliselt, et iseseisev avastamine ja pöördprojekteerimine on seaduslikud teabe omandamise viisid.

3.7.1

Liikmesriikide ülesanne on näha ette tõhus tsiviilõiguslik kaitsevahend ärisaladuste ebaseadusliku omandamise vastu.

3.7.2

Seoses pidevate aruteludega võltsingute konfiskeerimismenetluse kuritarvitamise üle kutsutakse direktiivi ettepanekus liikmesriike üles karistama ka õiguskaitsemeetmete kuritarvitamist, mille eesmärk on lükata ebaõiglaselt edasi või piirata kostja turulepääsu või teda hirmutada või ahistada.

3.7.3

Direktiivi ettepaneku artikkel 8 tugineb samuti konkurentsiõigusele. Selles on loetletud rida kaitsemeetmeid, et hoida ära ärisaladuste avalikustamine kohtumenetluse ajal: osaline või täielik juurdepääsu piiramine ärisaladust sisaldavatele dokumentidele, juurdepääsu piiramine kohtuistungitele ja ärisaladusi sisaldavate lõikude eemaldamine kohtuotsuse mittekonfidentsiaalsest versioonist.

3.7.4

Ajutise abinõuna peaks kahju saanud ärisaladuse omaja saama keelata ärisaladuse avalikustamist või kasutamist, samuti keelata õigusi rikkuvate toodete tootmist, turustamist ja kasutamist ning nimetatud tooteid konfiskeerida või üle anda.

3.7.5

Ettepanekus nähakse ette ka palju muid menetluslikke tagatisi ning alternatiivina peab kohus saama kostjat kohustada esitama tagatis, et tagada ärisaladuse omajale hüvitis.

4.1

Direktiivi ettepanekus esitatakse küllaltki lai ärisaladuse määratlus, nii et see hõlmab retsepte, teadustöid ja uuringuid, mis ei ole veel intellektuaalomandiõigusega kaetud.

4.2

Selle eesmärk on tugevdada nende Euroopa ettevõtjate ja teadusasutuste konkurentsivõimet, mis põhinevad oskusteabel ja ärisaladustel, mida ei saa kaitsta intellektuaalomandiõigustega, kuna nende omajal ei ole võimalik saada nende elementide üle ainuõigust.

4.3

Nimelt jätavad sellised traditsioonilised tööstusomandiõigused nagu patendid, kaubamärgid, joonised ja mudelid kasutamata suure osa teadmistest ja teabest, mis on ometigi ettevõtete majanduskasvu jaoks vajalikud.

4.4

Kusjuures VKEd kasutavad ärisaladust tihtipeale olulise teabe kaitsmiseks, kuna neil puudub spetsialiseerunud inimressurss või piisav finantssuutlikkus, et oma tööstusomandiõigusi registreerida, hallata, kaitsta ja täita.

4.5

Selliste takistuste ületamiseks näevad ettevõtjad tihtipeale oma töötajate ja alltöövõtjatega sõlmitud lepingutes ette vaikimiskokkuleppeid. Ärisaladuste kaitset puudutavad eeskirjad ei tohi tuua kaasa sõnavabaduse või rikkumistest teatamise võimaluste piiramist ega ka kitsendada töötajate võimalust töökohta vahetada ning seejärel saada kasu omandatud üldistest teadmistest ja kogemusest.

4.6

Selles mõttes on ettepanek igati asjakohane, seda enam, et praegune majanduselu innustab üha enam kasutama allhankeid, mis tähendab, et teenusepakkujad võivad ajutiselt saada juurdepääsu kõikvõimalikule tundlikule teabele.

4.7

Lisaks hõlbustab infotehnoloogia ja sidesüsteemide arendamine häkkimist, ärisaladuste varastamist ja avalikustamist, mis suurendab ohtu, et neid võidakse kasutada kolmandates riikides toodete tootmiseks, mis konkureerivad seejärel Euroopa turul ebaseadusliku omandamise ohvriks langenud ettevõtte toodetega.

4.8

Komitee juhib tähelepanu sellele, et aruandluse nõuete järjest rangemaks muutumine, eelkõige börsil noteeritud äriühingute jaoks, seab ärisaladuse ohtu. Nendes aruannetes sisalduv teave muutub de facto avalikuks ja kättesaadavaks kõigile investoritele, kes võivad osutuda konkurendiks või selleks tulevikus saada.

4.9

Komitee leiab, et direktiivi ettepanekus tuleks artiklis 4 arvestada ka börsil noteeritud äriühingute haldus- ja järelevalvenõukogu liikmete aruandluskohustuse täitmisega seotud ärisaladuse avaldamise ohuga.

5.1

Ettepanekus nähakse ette mitmesugused menetluslikud tagatised, nt ajutised ja ettevaatusabinõud, kuid ka parandus- ja hüvitusmeetmed, mida võetakse pärast ärisaladuse rikkumist konstateerivat kohtuotsust, näiteks rikkuja käes oleva teabe hävitamine, asjaomaste toodete müügist eemaldamine ja hävitamine, kahju suuruse hindamine, mille puhul tuleb arvestada moraalset kahju ja otsuse avaldamist.

5.2

Kannatanu nõude alusel määratud hüvitis peab vastama tegelikult kantud kahjule, võttes arvesse materiaalseid ja moraalseid aspekte.

5.3

Kohtunik võib siiski vajaduse korral kasutada kindlasummalist trahvi, mis arvutatakse näiteks tasude või lõivude alusel, mis oleks tulnud tasuda, kui ärisaladuse kasutamiseks oleks luba saadud.

5.4

Komitee rõhutab, et direktiivi ettepaneku artiklis 3 sisalduvad kriminaalõiguse mõisted „vargus”, „altkäemaksu andmine ja/või võtmine” ja „petmine” peaksid selgitama „ärisaladuste ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise” käsitlust.

5.5

Komisjoni eesmärk on ühtlustada tsiviilõiguslikke õiguskaitsemeetmeid, et innovaatilised ettevõtjad saaksid kaitsta oma ärisaladusi tõhusalt kogu ELis. Selles osas on kõnekas artikkel 5 „Üldine kohustus”, milles sätestatakse, et liikmesriigid näevad ette meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid selleks, et tagada (nagu komitee rõhutab) tsiviilõigusliku kaitsevahendi kättesaadavus.

5.6

Samuti näib, et direktiivi ettepanekus käsitletakse ärisaladust teatud liiki intellektuaalomandina, v.a. selle ainuõiguslikkus. Nimelt on kehtestatud kaitse väga sarnane menetlustega, mis on kehtestatud 2004. aasta aprillis vastu võetud direktiivis (EÜ) 2004/48 selliste intellektuaalomandiõiguste jõustamise kohta, nagu autoriõigused ja autoriõigusega kaasnevad õigused, kaubamärgid, joonised või patendid. Selle läbivaatamine on praegu kaalumisel. Artiklit 4 silmas pidades on komitee arvates äärmiselt tähtis, et töötajal on võimalik pidada nõu ametiühingu usaldusisikuga puuduse või muu olukorra paljastamiseks töökohal, ilma et ta sellega paneks toime rikkumist. Komitee leiab, et direktiivis tuleks sätestada artiklis 4 sätestatud võimalusi kasutava töötaja kaitse tagakiusamise vastu.

5.7

Siinkohal tunneb komitee heameelt, et seoses pidevate aruteludega võltsingute konfiskeerimismenetluse kuritarvitamise üle (2) (ex parte menetlus) kaugeneb ettepanek siiski direktiivist (EÜ) 2004/48, rõhutades artikli 10 lõikes 2 selgesõnaliselt, et liikmesriikide õigusasutused peavad hindama ajutiste abinõude ja ettevaatusabinõude proportsionaalsust.

5.8

Ärisaladuse samastamine teatud liiki intellektuaalomandiga läheb isegi nii kaugele, et direktiivi ettepanekus võetakse kasutusele mõiste „aus kaubandustava”. See mõiste esineb juba intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepingus.

5.9

Euroopa Kohtul on omakorda olnud võimalus tõlgendada mõistet „aus tava” (3), mis võeti direktiivist 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

5.10

Hoolimata ettepanekus sisalduvatele märkimisväärsetele edusammudele ei vabane ettevõtjad direktiivi vastuvõtmisel kõigi ennetavate meetmete võtmisest, mis on vajalikud oma ärisaladuste kaitsmiseks. Siinkohal mõeldakse tehnilisi, organisatoorseid ja lepingulisi abinõusid.

5.11

Seetõttu tundub liiga ühekülgne piirata ärisaladust sisaldada võivat teavet teabega, millel on kohene kaubanduslik väärtus, sest mõningasel majanduslikul, tööstuslikul, tehnilisel või teaduslikul teabel ei pruugi olla otsest kaubanduslikku väärtust, vaid potentsiaalne kaubanduslik väärtus, kui see teave põhineb tehnilise või teadusliku uurimis- ja arengustegevuse andmetel.

5.12

Komitee teeb ettepaneku täiendada artikli 4 lõike 1 nimekirja, lisades sellesse, et ärisaladuse omandamist käsitletakse seaduslikuna, kui see on omandatud

5.13

Samamoodi teeb komitee ettepaneku täiendada artikli 4 lõike 2 nimekirja, lisades sellesse, et liikmesriigid tagavad, et direktiivis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamise õigus puudub juhul, kui väidetav ärisaladuse omandamine, kasutamine või avalikustamine toimus mis tahes järgmisel juhul:

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/54

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab algatust Shift2Rail (S2R), mis kujutab endast märkimisväärset panust Euroopa raudteetööstusse.

1.2

Komitee rõhutab ühisettevõtte S2R võimalikku olulisust tööhõive jaoks, arvestades tõika, et kogu raudteesüsteemis töötab ligikaudu kolm miljonit inimest.

1.3

Euroopa Liidu pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks tuleb raudteesektoris lisaks tehnilistele muudatustele muuta ka kultuuri.

1.4

Ühisettevõttele S2R ettenähtud eelarve kogusumma on 920 miljonit eurot, mis on väiksem kui hinnanguliselt 1,4 miljardi euro suuruste vajalike investeeringute maht, mistõttu tuleb uurimissuunad seada tähtsuse järjekorda.

1.5

Komitee rõhutab ühisettevõtte S2R olulisust selle jaoks, et Euroopa raudteesektor suudaks konkureerida 146 miljardi euro suuruse aastakäibega maailmaturul.

1.6

Euroopa ettevõtted on kaotamas mõjukust võrreldes oma Aasia konkurentidega, kes teevad tohutuid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Maailmaturul ollakse silmitsi järjest suurema hulga väljakutsetega, kuna kõigi toodete ja segmentide osas suureneb osalejate arv.

1.7

Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS) on üks näide sellest, et koostöö tegemine peab olema üksikriikide huvidest olulisem.

1.8

Uurimissuundades tuleb komitee arvates esikohale asetada inimeste turvalisuse, majandusliku tulemuslikkuse ja raudtee kasutajate teavitamisega seotud meetmed.

1.9

Ühisettevõtte S2R viie uurimisprogrammiga on hõlmatud peamised valdkonnad ja kõrgelennulised eesmärgid.

1.10

Komitee arvates tuleks määrata kindlaks teadustegevusest sündinud toodete omandiõigused. Intellektuaalomandi ja patentidega seonduvad küsimused on määrava tähtsusega, ent komisjoni ettepanekus on kõnealused aspektid jäetud tähelepanuta.

1.11

ELi rahastatud teadustegevusest sündinud toodete tööstuslik tootmine peaks toimuma ELi territooriumil.

1.12

Komisjoni ettepanekust erinevalt peab Euroopa Raudteeagentuur olema ainus koostalitlusvõimet käsitlevate tehniliste määratluste eest vastutav organ.

2.1

Transpordipoliitika valge raamat (1) ja neljas raudteepakett (2) moodustavad suure raudteeliikluse siseturu raamistiku (3).

2.2

Üks programmi Horisont 2020 peamine eesmärk on tugevdada Euroopa tööstust meetmete abil, mis toetavad teadusuuringuid ja innovatsiooni põhilistes tööstussektorites.

2.3

Ühisettevõttel S2R on „Euroopa Liidu asutuse” staatus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 187, finantsmääruse artikkel 209).

2.4

Lisaks on S2R vajalik selleks, et leida lahendusi praegustele tõsistele probleemidele, milleks on jõupingutuste killustamine riikides kehtivate normide ja standardite vaheliste erinevuste tagajärjel, luues tõkkeid, mis takistavad ühiste tööstustoodete kasutamist raudteetranspordis ja vastastikuste lubade väljastamist raudteetoodetele; teadusuuringuteks tehtavate jõupingutuste sunniviisiline vähendamine juhtivates raudtee-ettevõtetes; avaliku ja erasektori investeeringute vähesus ning finantsriskide suurenemine.

2.5

Ühisettevõtte S2R eesmärgid on

2.5.1

Selleks, et jälgida kvantitatiivselt, kuidas ühisettevõtte S2R tulevased tulemused aitavad konkreetselt saavutada kõnealuseid kõrgetasemelisi eesmärke, tuleb käivitada valideerimisprotsess. Tipptaseme tehnika ja nõudmiste juhtimine on tänapäevased lähenemisviisid, mis võimaldavad eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude minimaalset jälgimist, seetõttu tuleb kõnealused lähenemisviisid ühisettevõttes S2R professionaalselt kasutusele võtta.

2.6

Ühisettevõte S2R keskendub oma tegevuses neljale raudteetranspordi viisile:

2.7

Rahastamise tagavad Euroopa Liit, kes eraldab maksimaalselt 450 miljonit eurot, ja ülejäänud liikmed, kellel tuleb eraldada vähemalt 470 miljonit eurot.

2.8

Tegevuse lõpp on kavandatud 31. detsembriks 2024.

3.8.1

Innovatsioon raudteeturul eeldab toodete tööstuslikku tootmist. Sellest tuleneb maailmaturu juhtivate/eriti suurte tööstusettevõtete vajadus turustada ühisettevõttes S2R arendatud uuenduslikku lahendust.

3.8.2

Sellegipoolest hindab komitee seda, et ka VKEdel on ühisettevõttes S2R võtmeroll kolmel võimalikul viisil:

4.1.1

Järgides koostalitlusvõimet käsitleva direktiivi (5) struktuuri, hõlmab kavandatud teadus- ja arendusprogramm järgmist: kaubaveo ja reisijaveo veerem, infrastruktuur ning kontrolli- ja juhtimissüsteem.

4.1.2

Komitee peab asjakohaseks seada programmides esmatähtsaks meetmed, millega suurendatakse inimeste turvalisust ja raudtee majanduslikku tulemuslikkust. Uute tehnoloogiate abil tuleb parandada ka raudtee kasutajate teavitamist.

4.2.1.1

Tehakse ettepanek luua uue põlvkonna senisest kergemad ja energiatõhusamad rongid, mis põhjustavad vähem kahju rööbasteedele ja millel on väiksem mõju keskkonnale. Uute tehnoloogiate hulka kuuluvad veoseadmed (traction drives), rongide kontrolli- ja juhtimissüsteem (Transport Chain Management System – TCMS), vagunite kergemast materjalist alusraamid (car body shell), käiguosad (running gear), pidurdussüsteemid ja uksed.

4.2.1.2

Programmi IP1 üldised eesmärgid on:

4.2.2.1

Raudteeturul on traditsiooniliselt kasutatud erinevaid riiklikke lahendusi signaalimise jaoks põhiliinidel. Signaalimise turul on erinevaid lahendusi, et vastata linnarongiliikluse vajadustele (teabevahetusel põhinev rongide kontrollisüsteem), ning ühisettevõte S2R uurib võimalust ja võimet pakkuda kõnealuste vajaduste suuremat koostalitlusvõimet/standardimist/integreerimist ERTMSi süsteemis.

4.2.2.2

Programmi IP2 üldised eesmärgid on:

4.2.3.1

Uurimisvaldkondi on neli:

4.2.4.1

Ei ole kavas luua mitte ühine platvorm, vaid koostalitluse raamistik, millega võib avatud liideste kaudu hõlpsalt oma arendused ühendada kes tahes soovija, vältides niimoodi sõltuvust asjaomasest jaotussüsteemist (Global Distribution System – GDS). Sel viisil muutub rongiga sõitmine tooteks. Raudteesektori praegune teadus- ja arendustegevus tuleb projekti integreerida.

4.2.5.1

Programmi IP5 peamine ülesanne on määrata kindlaks tehnoloogilised edusammud ja vajalikud protsessid, millega aidata kaasa valge raamatu ühe tähtsaima eesmärgi elluviimisele ehk maanteetranspordi 30 %-lisele üleminekule raudteele ja siseveeteedele 2030. aastaks ja 50 %-lisele üleminekule 2050. aastaks. Selleks, et tagada – eriti raudteekaubaveole – üldsuse toetus, soovitab komitee lisada programmi IP5 mürakaitse alase uurimistegevuse.

4.3.1

Komitee märgib, et ühisettevõtte S2R eesmärk ei ole mitte ainult prototüüpide, vaid ka täiesti kasutusvalmis toodete loomine raudteesüsteemides kasutamiseks. Ühisettevõtte S2R innovatsiooniprogrammi raames välja töötatud uusi tehnoloogiaid ja uuendusi esitletakse reaalsetes või simuleeritud kasutustingimustes integreeritud tehnoloogia demonstratsioonipunktide (ITD) abil. Algatuse S2R demonstratsiooniplatvormide süsteemide eesmärk on arendada ja esitleda kõnealuseid tehnoloogiaid, mis selle kaudu saavutavad uue põlvkonna raudteesüsteemide jaoks piisava tehnoloogilise küpsuse.

4.3.2

Seni on veel otsustamata, kus hakkavad paiknema integreeritud tehnoloogia demonstratsioonipunktid, kuna see toimub ühisettevõtte S2R tegevuse lõppfaasis. Lisaks sellele teevad vastavad otsused ühisettevõtte tulevased liikmed (asutajaliikmed ja assotsieerunud liikmed) ja Euroopa Komisjon. Demonstratsiooniplatvormide süsteemide füüsiline või virtuaalne areng oleneb eelkõige integreeritud tehnoloogia demonstratsioonipunktide määratlusest ja tulemustest.

4.4.1

Komitee leiab, et arvestades loodud mitmepoolset ja liidetud rahastamissüsteemi ja ELi suuremahulisi ressursse tuleks ühisettevõtte S2R käivitatavate teadusuuringute lõpptoodete kasutamine ja jaotamine täpselt kindlaks määrata. Sellega seoses on esmatähtsad intellektuaalomandi ja patentide küsimused. Nende sisu ja toimimisviisi tuleb käsitleda määruse regulatiivosas sisalduvas eraldi artiklis. Kõnealusele puudusele ja sellega kaasnevatele ohtudele juhtis komitee tähelepanu juba arvamustes, mille ta võttis vastu ühisettevõtete „Innovatiivsed ravimid”, „Clean Sky”, „ENIAC” ja „Kütuseelemendid” kohta. Siin vaadeldava ühise tehnoloogiaalgatuse puhul on oht, et nimetatud puudus osutub veelgi problemaatilisemaks, kuna teadusuuringutest sündinud toode huvitab turul omavahel otseselt konkureerivaid ettevõtteid (vt käesoleva arvamuse punkti 3.10).

4.4.2

Igal juhul rõhutab komitee, et tuleb tagada, et avalikest vahenditest rahastatud leiutised teeniksid avalikke huve. Selleks on muu hulgas vaja kaaluda mehhanisme, mis soodustavad ELi rahastuse investeeringutasuvust, ning tagada, et ühisettevõtte teadusuuringute viljade tööstuslik tootmine toimuks Euroopa Liidu territooriumil.

4.5.1

Ühisettevõtte S2R põhikirjas (I lisa artikli 2 punkt h) on ette nähtud „ühendada kasutajate vajadused ja määratleda koostalitlusvõime standardid, et juhtida teadus- ja innovatsioonitöö investeeringud toimivate ja turustatavate lahendusteni”. Seda kinnitatakse määruse ettepaneku seletuskirjas (vt seletuskirja punkt 3.3, lk 8).

4.5.2

Sellega ei saa nõustuda, kuna

4.5.3

Järelikult võib koostalitlusvõime tehniliste kirjelduste koostamine kuuluda üksnes Euroopa Raudteeagentuuri pädevusvaldkonda.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/61

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tegevust Euroopa Investeerimisfondi (EIF) rekapitaliseerimiseks, et võimaldada sellel laiendada oma rolli riskikapitali pakkujana suure kasvupotentsiaaliga ja uuenduslikele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

1.2

Otsus suurendada Euroopa Investeerimisfondi märgitud kapitali kuni 1,5 miljardi euro võrra tugevdab märkimisväärselt EIFi investeerimisvõimet majanduskriisi ja Euroopa majandusseisaku taustal, kuid kõnealuses kontekstis kerkib esile küsimus, kas isegi nimetatud summa ei jää liiga väikseks.

1.3

Viimased uuringud ja andmed VKEde rahastamise ja neile laenude andmise kohta näitavad, et juurdepääs rahastamisele (nii investeeringutele kui käibekapitalile) on VKEde kõige tõsisem probleem. Pangalaenude kasv ettevõtetele on viimasel kolmel kuul järjest kahanenud. Euroopa Investeerimisfondi töövaldkond on suunatud just uuenduslikele ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetele, kuid võibolla oleks tarvis fondi veel suuremas ulatuses rekapitaliseerida, et võimaldada sellel oma tegevust veel enam laiendada?

1.4

Komitee kordab oma üleskutset Euroopa Investeerimisfondi rekapitaliseerimiseks suuremas ulatuses, et EIF saaks täita oma algupärast ülesannet, nimelt tegutseda Euroopa riskikapitalifondina, mille konkreetne ülesanne on rahastada kõrgtehnoloogia idufirmasid.

1.5

Komitee teeb ettepaneku maksta dividendidena välja 20 % puhaskasumist ja kasutada seda, et katta osa kapitali suurendamisega seotud kuludest. Komitee toetab püüet luua tasakaal EIFi rahalise ja poliitilise kasu vahel ning kaasata sobivaid finantsasutusi fondi märgitud kapitali suurendamiseks.

2.1

Euroopa Investeerimisfond täidab kahte peamist ülesannet:

2.2

Fond kasutab oma vahendeid ning haldab järgnevatel aastatel tervet rida ELi programme, nt Horisont 2020 ja COSME. Kuna Euroopa Investeerimisfond loodab lähiaastatel kahekordistada oma garantiide ja riskikapitali riskipositsiooni, on oluline suurendada fondi kapitali. Praeguse seisuga on EIFi peamine osanik Euroopa Investeerimispank (62,1 %). Teised osanikud on Euroopa Liit (30 %) ja 24 avaliku ja erasektori finantsasutust (7,9 %).

2.3

Ettepanek on suurendada fondi märgitud kapitali 3 miljardilt eurolt 4,5 miljardile eurole, millest 20 % makstakse sisse. Kapitali suurendamine tugevdab Euroopa Investeerimisfondi krediidikvaliteedi parandamise tegevust ning võimaldab anda VKEdele laene 11–20 miljardi euro ulatuses aastatel 2014 ja 2015.

3.1

Esmapilgul on Euroopa Investeerimisfondi rekapitaliseerimine kahtlemata positiivne areng. Euroopa Keskpanga andmetel on ettevõttelaenude kogumaht kolmel viimasel kuul kuni 2014. aasta jaanuarini järjest enam vähenenud. Pangalaenusid käsitlevast viimasest uuringust selgus, et juurdepääs rahastamisele oli eurotsoonis asuvate VKEde kõige pakilisem probleem, kuigi geograafiline jaotus varieerus. Põhilised tegurid, mis mõjutavad VKEde vajadust välisrahastamise järele, olid vajadus käibekapitali ja püsiinvesteeringute järele. Euroopa Investeerimisfondi rekapitaliseerimine aitab nimetatud probleemi osaliselt lahendada, kuid see vajadus on tohutu.

3.2

Komitee tervitab Euroopa Investeerimisfondi rekapitaliseerimist. Komitee märgib, et Euroopa Ülemkogu detsembris toimunud kohtumisel kutsuti komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles veelgi suurendama EIFi kapitali, ning komitee ootab kõnealuse ettepaneku tulemusi. Komitee on väljendanud muret EIFi rolli üle oma varasemates arvamustes ja kordab seda siinkohal veelgi (1).

3.3

EIFi kapitali suurendamine aitab luua lisasuutlikkuse kapitaliinvesteeringuteks, et toetada innovatsiooni, uurimistegevust ja tehnilist arengut kõikide liikmesriikide ettevõtetes. Saavutamaks seda eesmärki minimaalsete eelarvekulutustega, soovitab komitee, et EIFi 2014. aasta üldkoosolekul võetaks vastu otsus maksta dividendidena välja 20 % puhaskasumist. Komitee on arvamusel, et kasulik oleks, kui iga-aastaseid dividende, mis saadakse 2014.–2017. aastal ELi osaluse eest fondis, tuleks käsitada sihtotstarbelise välistuluna ja neid tuleks kasutada, et katta osa kapitali suurenemisega seotud kulust. Komitee toetab püüet luua tasakaal EIFi rahalise ja poliitilise kasu vahel ja säilitada täiel määral selle kolmepoolne struktuur. Sellega seoses kutsub komitee üles kaasama uute finantsasutustest osanikena rohkem samu seisukohti jagavaid asutusi.

3.4

Algse, 1993. aastakontseptsiooni kohaselt soovitati, et Euroopa Investeerimisfond peaks toetama ettevõtteid mitte ainult omakapitalitagatiste ja laenudega, vaid ka kuni 60 miljardit eurot katva Euroopa riskikapitalifondi loomisega. Eesmärk oli kompenseerida erasektori riskikapitali nappust Euroopas võrreldes Põhja-Ameerikaga ning vähendada sõltuvust fikseeritud intressimääraga laenudest, mis tulevad kahjuks uutele ja alles alustavatele ettevõtetele. Kui Euroopa Investeerimisfond 1994. aastal loodi, jäi riskikapitali roll pigem tagaplaanile ning kesksel kohal oli laenutagatiste valdkond.

3.5

Komitee leiab, et Euroopa Investeerimisfond peaks olema rohkem riskikapitali valdkonnale orienteeritud, nagu oli algselt ette nähtud.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/63

1.1

Sellele vaatamata soovib komitee väljendada mõningasi reservatsioone, et nii tugevdada asjaomaste ettepanekute lähtepunkte ja eesmärke.

1.2

Süütuse presumptsiooniga seoses soovib komitee rõhutada, et mitte keegi ei ole süüdi enne kohtuotsuse langetamist ja et see õigus on vääramatu. Komitee toonitab, et kodanike usaldus õigusemõistmise süsteemi vastu nõuab, et kohtunikud ei alluks mis tahes survele ega mis tahes mõjutamisele, k.a ajakirjanduse poolt tulenevale. Selles kontekstis peab ka ajakirjandus hoiduma üle võtmast õigustmõistvate asutuste rolli, tõsi küll, ilma seejuures vastuollu minemata talle põhiseadusega antud ajakirjandusvabadusega.

1.3

Mis puudutab laste kaitset kriminaalmenetluses, siis soovib komitee rõhutada, et lapsed on väga haavatavas olukorras, kui neilt võetakse vabadus, arvestades vabaduse võtmisega kaasnevaid riske nende füüsilisele ja vaimsele arengule. Selles kontekstis rõhutab komitee ka seda, et prioriteediks tuleb seada algatused, mis lõimivad kriminaalmenetlusega kokku puutuvaid lapsi sotsiaalsesse ja ühiskondlikku ellu nii kiiresti kui võimalik.

1.4

Esialgse tasuta õigusabiga seoses on komitee meelest positiivne see, et direktiivi ettepaneku põhimõtteid rakendatakse ka kodanikele, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust. Komitee toetab ka soovitust, millega soovitakse ühtlustada rohkem tingimusi, mille alusel otsustatakse, kas isikul on õigus saada tasuta õigusabi. Komitee märgib siiski, et õigusabi kriminaalmenetluses ei tohi sattuda ohtu seoses mõnede liikmesriikide eelarveliste raskustega, ning esitab küsimuse, mil määral on võimalik selle jaoks eraldada vahendeid Euroopa tasandil, näiteks Euroopa fondi vormis.

1.5

Komitee märgib, et nii süütuse presumptsiooni kui ka laste menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses käsitlevate direktiivide ettepanekuid kohaldatakse üksnes kriminaalmenetluse raames. Komitee on seisukohal, et kriminaalmenetluse mõistet peab olema Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast lähtudes võimalik autonoomselt tõlgendada Euroopa õiguse raames, eraldiseisvana liikmesriikides rakendatavast menetluste klassifikatsioonist. Et autonoomse tõlgenduse võimalust oleks võimalik optimaalselt tagada, soovitab komitee nende direktiivi ettepanekute põhjendustes välja jätta säte, et tagatisi ei kohaldata haldusmenetluste suhtes, millega kaasnevad sanktsioonid.

1.6

Süütuse presumptsiooni käsitleva direktiivi ettepaneku artiklis 8 sätestatud tagaseljamenetluse kohta märgib komitee, et kõnealuse sätte kohaselt saab kriminaalmenetlus aset leida ilma süüdistatava kohalviibimiseta üksnes siis, kui on ühemõtteliselt selge, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik. Et see võib viia praktiliste raskusteni, kui süüdistataval ei ole teadaolevat elukohta, siis soovitab komitee lubada liikmesriikidel kehtestada spetsiaalne teavitamiskord isikutele, kelle elukoht ei ole teada (nt kohtukutse saatmine politseijaoskonda).

2.1

27. novembril 2013 avaldas Euroopa Komisjon uute meetmete paketi, mis puudutab menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluste käigus.

2.2

Kõnealuse paketiga jätkatakse seadusandlikku programmi, mis puudutab menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluste raames ja mis hõlmab direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ning direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut.

2.3

Minimaalsete menetluslike tagatiste kehtestamisega kriminaalmenetluses soovitakse asjaomase seadusandliku programmiga tagada ühelt poolt Euroopa Liidu kodanikele kõikjal liidus aus protsess ja teiselt poolt suurendada liikmesriikide vastastikkust usaldust teineteise õigussüsteemide suhtes, et edendada õigusasutuste otsuste vastastikkust tunnustamist.

2.4

Esitatud pakett sisaldab kolme direktiivi ettepanekut. Need käsitlevad süütuse presumptsiooni, laste menetluslikku kaitset kriminaalmenetluse ajal ja õigust saada kriminaalmenetluse raames esialgset tasuta õigusabi.

2.4.1

Direktiiv süütuse presumptsiooni kohta

2.4.1.1

Kriminaalmenetluse üks kõige tähtsamaid põhimõtteid ja õiglase kohtuliku arutamise õiguse alus on see, et kahtlustatavaid ja süüdistatavaid tuleb kriminaalmenetluse käigus pidada süütuks seni, kuni nende süüd ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Süütuse presumptsiooni põhimõtte sisu töötati välja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika käigus.

2.4.1.2

Direktiivi ettepanekuga soovitakse lisada direktiivi sel viisil välja arendatud süütuse presumptsiooni põhimõtte teatavad aspektid, et tagada nii optimaalselt süütuse presumptsiooni tõhus rakendamine Euroopa Liidus.

2.4.1.3

Direktiivis sisalduvad süütuse presumptsiooni aspektid on järgmised: (1) keeld viidata riigiasutuste avalikes avaldustes ja ametlikes otsustes süüdistatavatele kui süüdimõistetutele enne nende lõplikku süüdimõistmist; (2) asjaolu, et tõendamiskoormis lasub süüdistajal ning kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks; (3) õigus mitte anda iseenda vastu tunnistusi ja mitte teha koostööd; (4) õigus vaikida; (5) kahtlustatava õigus viibida isiklikult kohtulikul arutelul.

2.4.2

Direktiiv laste menetluslike tagatiste kohta kriminaalmenetluses

2.4.2.1

Õiglase kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks isikutele, kes ei räägi või ei mõista kohtuprotsessil kasutatavat keelt, võeti vastu direktiiv 2010/64/EL. Peale keelebarjääri võivad nähtuda veel muudki asjaolud, mille tõttu kahtlustatav ei ole võimeline nõuetekohaselt kriminaalmenetlusest aru saama ega selles osalema, näiteks süüdistatava noor iga või vaimne puue.

2.4.2.2

Pidades silmas laste õigust õiglasele kriminaalmenetlusele, koostas komisjon asjaomase direktiivi ettepaneku. Kõnealune direktiiv sisaldab õiglase kohtuliku arutamise kaitset läbi järgmiste aspektide: (1) lapse ja vanemliku vastutuse kandja õigus saada teavet täiendavate kaitsemeetmete kohta, mida annab lastele käesolev direktiiv või selle ülevõtmine riigi õigussüsteemi; (2) suurem abi kaitsjalt; (3) õigus individuaalsele hindamisele; (4) õigus arstlikule kontrollile vabaduse võtmise korral; (5) kohustus salvestada laste küsitlemine audiovisuaalselt; (6) asjaolu, et lastelt vabaduse võtmine on vaid viimane abinõu; (7) erikohtlemine vabaduse võtmise korral; (8) õigus juhtumi õigeaegsele ja hoolikale käsitlemisele; (9) kohtumõistmine kinnisel istungil; (10) lapse ja vanemliku vastutuse kandja õigus viibida kriminaalmenetluse korral isiklikult kohtulikul arutelul; (11) õigus tasuta õigusabile.

2.4.2.3

Samaväärsed tagatised kehtestatakse täiskasvanutele, kes on haavatavas olukorras, ent arvestades sellega, kui keeruline on määratleda mõistet „haavatavas olukorras olev täiskasvanu”, otsustas komisjon mitte hõlmata neid tagatisi direktiivi, vaid esitada need soovituse vormis.

2.4.3

Direktiiv esialgse tasuta õigusabi kohta

2.4.3.1

Direktiivis 2013/48/EL sätestatakse õigus kasutada kaitsja abi. Selleks, et kõnealune õigus oleks rakendatav kõigi isikute suhtes, on nõutav, et õigusabi tagataks neile isikutele, kellel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et ise kaitsjat palgata.

2.4.3.2

Komisjon esitab soovituse, et kehtestada kriteeriumid, mis puudutaksid juurdepääsu õigusabile ning õigusabi kvaliteedi ja sihipärasuse tagamist. Arvestades kulusid, mida see ettepanek võib endaga kaasa tuua liikmesriikide jaoks, ning sellega seostuvat proportsionaalsuse põhimõtet liidu tegevuse suhtes, on tegu vaid soovitusega.

2.4.3.3

Selleks et kaitsja abi oleks kindlasti tagatud juhtudel, kus see on kõige enam vajalik, koostas komisjon aga direktiivi esialgse tasuta õigusabi osutamise kohta. Selle direktiivi ettepanekuga pannakse liikmesriikidele eelkõige kohustus anda viivitamatult, seega enne kui asjaomase liikmesriigi pädevad asutused langetavad otsuse õigusabi andmise (või selle andmisest keeldumise) kohta, esialgset tasuta õigusabi kahel juhul, nimelt: (1) isikutele, kellelt on võetud vabadus, ning (2) isikutele, kelle suhtes on välja antud Euroopa vahistamismäärus ja kellelt on vahistamismäärust täitvas liikmesriigis võetud vabadus.

3.1

Komitee tervitab ja toetab komisjoni ettepanekuid ning annab neile väga selgelt positiivse hinnangu.

3.2

Siiski soovib komitee esitatud tekstide suhtes väljendada mõningasi reservatsioone, mis on toodud alljärgnevalt. Ühelt poolt on tegu üldist laadi kaalutlustega ja teiselt poolt pigem tehnilis-juriidilise iseloomuga märkustega. Asjaomased kaalutlused ei tähenda, et komitee ei nõustu esitatud ettepanekute lähtepunktide ja eesmärkidega, märkused on mõeldud nende tugevdamiseks.

3.3.1

Süütuse presumptsioon

3.3.1.1

Komitee toetab täielikult süütuse presumptsiooni põhimõtte tugevdamist, nii nagu see sisaldub direktiivi ettepanekus süütuse presumptsiooni teatavate aspektide tugevdamise kohta.

3.3.1.2

Komitee soovib sellega seoses rõhutada, et mitte keegi ei ole süüdi enne kohtuotsuse langetamist ja et see õigus on vääramatu. Komitee toonitab, et kodanike usaldus õigusemõistmise süsteemi vastu nõuab, et kohtunikud ei alluks mis tahes survele ega mis tahes mõjutamisele, k.a ajakirjanduse poolt tulenevale. Selles kontekstis peab ka ajakirjandus hoiduma üle võtmast õigustmõistvate asutuste rolli, tõsi küll, ilma seejuures vastuollu minemata talle põhiseadusega antud ajakirjandusvabadusega.

3.3.2

Laste ja haavatavate isikute menetluslik kaitse

3.3.2.1

Komitee toetab täiel määral ka haavatavate isikute ja eriti laste õiguste tugevdamist kriminaalmenetluses, nii nagu see on sätestatud direktiivi ettepanekus, mis käsitleb laste jaoks olulisi tagatisi ning esitatud soovituses haavatavate isikute tunnustamise ja nende vajaduste arvesse võtmise kohta.

3.3.2.2

Lapsed, kes satuvad kuritegelikku maailma tihti sotsiaalsetest asjaoludest või keskkonnast tingituna, on väga haavatavas olukorras, kui neilt võetakse vabadus, arvestades sellega kaasnevaid riske nende füüsilisele, vaimsele ja sotsiaalsele arengule.

3.3.2.3

Lisaks rõhutab komitee seda, et prioriteediks tuleb seada algatused, mis lõimivad kriminaalmenetlusega kokku puutuvaid lapsi sotsiaalsesse ja ühiskondlikku ellu nii kiiresti kui võimalik.

3.3.2.4

Seoses sättega, mille kohaselt on lastele kaitsja osavõtt kohustuslik ka selliste kriminaalmenetluste puhul, mis võivad viia süüdistajapoolse süüdistusest loobumiseni, peab komitee kasulikuks täpsustada, et seda õigust kohaldatakse ka kohtumenetlusele alternatiiviks olevate meetmete raames.

3.3.3

Esialgne tasuta õigusabi

3.3.3.1

Komitee nõustub direktiivi ettepanekus sisalduvate põhimõtetega, mille kohaselt võimaldatakse esialgset tasuta õigusabi juhtudel, mil kaitsja abi on kõige enam vajalik.

3.3.3.2

Komitee meelest on positiivne ka see, et neid põhimõtteid rakendatakse ka kodanikele, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust. Lõpetuseks toetab komitee soovitust, millega soovitakse ühtlustada veelgi enam neid tingimusi, mille alusel otsustatakse, kas isikul on õigus saada tasuta õigusabi.

3.3.3.3

Komitee märgib siiski, et õigusabi kriminaalmenetluses ei tohi sattuda ohtu seoses mõnede liikmesriikide eelarveliste raskustega, ning esitab küsimuse, mil määral on võimalik selle jaoks eraldada vahendeid Euroopa tasandil, näiteks Euroopa fondi vormis.

3.4.1

Süütuse presumptsiooni ja laste kaitset kriminaalmenetluses käsitlevate direktiivide ettepanekute reguleerimisala

3.4.2

Nii direktiivi ettepanekus süütuse presumptsiooni teatavate aspektide tugevdamise kohta kui ka direktiivi ettepanekus laste menetluslike tagatiste kohta kriminaalmenetluses sätestatakse reguleerimisala kirjelduses, et asjaomast kaitset kohaldatakse üksnes kriminaalmenetluse raames.

3.4.3

Ettepaneku tekstis ei määratleta täpsemalt, mida mõistetakse kriminaalmenetluse all. Seeläbi tõstatub küsimus, kas silmas peetakse üksnes menetlusi, mida liikmesriikides määratletakse kriminaalmenetlustena, või kas käsitletakse direktiivide ettepanekutes kriminaalmenetluse mõistet laiemalt ja see võib hõlmata ka näiteks haldusmenetlusi, millega kaasnevad sanktsioonid.

3.4.4

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika alusel määratakse kindlaks, kas menetluse puhul on tegu kriminaalmenetlusega või mitte nn Engeli kriteeriumitest lähtudes, mis on järgmised: (1) õiguserikkumise klassifikatsioon riigi seaduste järgi, (2) õigusrikkumise olemus ja (3) kohaldatava karistuse iseloom ja raskusaste. Seepärast vaadeldakse õiglase kohtuliku arutamise õiguse tagamiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis teatud haldusmenetlusi kriminaalmenetlustena. Selle kohtupraktikaga soovitakse vältida asjaolu, et riigid saaksid endapoolsest menetluste klassifikatsioonist lähtuvalt hiilida kõrvale konventsiooni põhitagatistest.

3.4.5

Seepärast on soovitav, et Euroopa Kohtule jäetaks vähemalt mänguruum mõiste „kriminaalmenetlus” tõlgendamiseks, olenemata riikide seadustes sätestatud klassifikatsioonist. Vastasel juhul on reaalne oht, et direktiivides sätestatud tagatised ei saavuta oma eesmärke.

3.4.6

Süütuse presumptsiooni teatavate aspektide tugevdamist käsitleva direktiivi ettepaneku kuuendas põhjenduses sätestatakse aga väga selgesõnaliselt, et direktiivi kohaldatakse üksnes kriminaalmenetluste suhtes ja et seda ei kohaldata haldusmenetluste suhtes, millega kaasnevad sanktsioonid.

3.4.7

Kõnealune põhjendus takistab mõiste „kriminaalmenetlus” laiemat tõlgendust, nii nagu seda pooldab ja peab vajalikuks Euroopa Inimõiguste Kohus käesolevates direktiivides käsitletavate õiguste ja põhimõtete rakendamisel. Seepärast on komitee seisukohal, et parem oleks nimetatud põhjendus välja jätta.

3.4.8

Süütuse presumptsiooni käsitleva direktiivi artiklis 8 käsitletud tagaseljamenetlus

3.4.9

Artiklis 8 sätestatakse, et liikmesriigid võivad näha ette võimaluse, mille kohaselt asja menetlev kohus võib teha otsuse süü kohta ilma süüdistatava kohalviibimiseta, tingimusel et süüdistatav on saanud isiklikult ja õigeaegselt kohtukutse ning on seega teadlik, millisel kuupäeval ja kus toimub kohtulik arutelu, või asjaomane isik on saanud tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millisel kuupäeval ja kus toimub kõnealune kohtulik arutelu, nii et on ühemõtteliselt selge , et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik.

3.4.10

Seejuures ei ole ette nähtud võimalust menetleda asja siiski (tagaselja), juhul kui asjaomasel isikul ei ole teadaolevat elukohta ja teda ei ole niisiis võimalik kohale kutsuda. Siinkohal võib kaaluda võimalust saata kohtukutse politseijaoskonda.

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/68

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/69

16.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/70